Põhja-tõmmusilmiku, hahkkaruslase ja tume-nõlvaöölase kaitse tegevuskava kinnitamie

Põhja-tõmmusilmiku (Erebia embla),

hahkkaruslase (Phragmatobia luctifera) ja

tume-nõlvaöölase (Chersotis andereggii)

kaitse tegevuskava

KINNITATUD

Keskkonnaameti

3.06.2024

korraldusega nr 1-3/24/317

2

KOKKUVÕTE

Kõigi kolme tegevuskavaga hõlmatud liblikaliigi näol on tegemist levila absoluutsel

piiril olevate populatsioonidega, mis on areaali põhiosast eraldi. Kõik need liigid on

meil olnud kogu aeg väga haruldased, piiratud levikuga ning leitud vaid üksikutest

kohtadest. Põhja-tõmmusilmikul on teada üks metapopulatsioon, hahkkaruslane on

levinud hajusalt Harjumaa rannikul Pakri poolsaarest Meremõisani ning lisaks väike

eraldiseisev populatsioon Pärnumaal Matsi rannas, tume-nõlvaöölast leidub kaasajal

kahes elupaigas Pakri poolsaarel.

Tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase suurimateks ohuteguriteks on nende paiknemine

tiheasustus- ja aktiivse tööstusega piirkondades, mistõttu neid ohustab ühelt poolt

ehitustegevus ja teiselt poolt elupaikade hävimine kinnikasvamise tõttu. Põhja-

tõmmusilmiku suurimaks ohuteguriks on populatsiooni paiknemine majandusmetsas ja

rabaservas, kus on nii metsaraie, kuivendamise kui ka turba kaevandamise oht. Lisaks

ohustab eeskätt tume-nõlvaöölase populatsioone isolatsioon, sest asurkond on väike

ning liigi põhilevila populatsioonidest eraldatud. Kliima soojenemine mõjutab kõige

rohkem põhja-tõmmusilmikut, sest liik asub Eestis oma levila absoluutsel lõunapiiril.

Põhja-tõmmusilmiku, hahkkaruslase ning tume-nõlvaöölase kaitse-eesmärkideks on

tagada nende asurkondade pikaajaline elujõulisus Eestis looduslikes elupaikades.

Lähiaja kaitse-eesmärgiks on tume-nõlvaöölase ja põhja-tõmmusilmiku elupaikade

kaitse alla võtmine püsielupaikadena ning (projekteeritavatel) kaitstavatel aladel

asuvate populatsioonide säilimine vähemalt senise arvukuse ning elupaiga pindalaga.

Hahkkaruslase puhul on eesmärgiks liigi regulaarne esinemine vähemalt kolmel

kaitstaval alal senise elupaiga pindalaga ning liigi seisundi selgitamine ja säilitamine

kavandatavas Laoküla püsielupaigas.

Kõige olulisemate tegevustena on kavandatud lisaks püsielupaikade moodustamisele

tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase leviku täpsustamine, elupaigakasutuse uuring,

kaitsekategooria muutmine, riiklik seire ning Pakrineeme ja Laoküla populatsiooni

elupaikade hooldamine. Oluline on täiendada kaitstavate alade kaitse-eeskirju nii, et

hahkkaruslane oleks märgitud kaitse-eesmärgiks Laulasmaa maastikukaitseala ja Pirita

jõeoru maastikukaitseala kaitse-eeskirjades.

Aastal 2028. teostatakse tulemuslikkuse hindamine, mille raames kontrollitakse, kas

lähiaja kaitse-eesmärgid on täidetud ning uuendatakse vastavalt tegevuskava,

kavandades järgmiseks kaitsekorraldusperioodiks vajalikud tegevused.

Kaitse tegevuskava täitmise arvestuslik üldmaksumus viieaastase perioodi jooksul on

37 005 eurot, sellest I ja II prioriteedi tegevuste kogumaksumus on 27 285 eurot.

3

Sisukord

Kokkuvõte ...................................................................................................................... 2

Sissejuhatus .................................................................................................................... 5

1. Bioloogia, levik ja arvukus ........................................................................................ 6

1.1. Põhja-tõmmusilmik ............................................................................................. 6

1.1.1. Bioloogia .......................................................................................................... 6

1.1.2. Levik ja arvukus ............................................................................................... 8

1.2. Hahkkaruslane................................................................................................... 11

1.2.1. Bioloogia ........................................................................................................ 11

1.2.2. Levik ja arvukus ............................................................................................. 12

1.3. Tume-nõlvaöölane ............................................................................................ 16

1.3.1. Bioloogia ........................................................................................................ 16

1.3.2. Levik ja arvukus ............................................................................................. 17

1.4. Ülevaade seirest, uuringutest ja inventuuridest ................................................ 21

1.4.1.Põhja-tõmmusilmik ......................................................................................... 21

1.4.2. Hahkkaruslane................................................................................................ 21

1.4.3. Tume-nõlvaöölane ......................................................................................... 21

2. Kaitsestaatus ja senise kaitse tõhususe analüüs ....................................................... 22

2.1. Põhja-tõmmusilmik ........................................................................................... 22

2.1.1. Kaitsestaatus .................................................................................................. 22

2.1.2. Orava populatsioon ........................................................................................ 23

2.1.3. Uulika raba leiukoht ....................................................................................... 24

2.2. Hahkkaruslane................................................................................................... 25

2.2.1. Kaitsestaatus .................................................................................................. 25

2.2.2. Loode-Eesti asurkond .................................................................................... 25

2.2.3. Matsiranna populatsioon ................................................................................ 26

2.3. Tume-nõlvaöölane ............................................................................................ 26

2.3.1. Kaitsestaatus .................................................................................................. 26

2.3.2. Pakrineeme populatsioon ............................................................................... 26

2.3.3. Laoküla populatsioon ..................................................................................... 26

3. Ohutegurid ja meetmed ............................................................................................ 28

3.1. Võsastumine, sh võõrliikidega .......................................................................... 28

3.2. Ehitustegevus .................................................................................................... 30

3.3 Metsaraie ............................................................................................................ 32

3.4. Kuivendamine ................................................................................................... 33

3.5. Maavarade kaevandamine ................................................................................. 34

3.6. Isolatsioon ......................................................................................................... 34

3.7. Kliima soojenemine .......................................................................................... 36

3.8. Kollektsioneerimine .......................................................................................... 36

4. Kaitse-eesmärgid ja võimalikult soodsa seisundi tagamise tingimused .................. 37

4.1. Lühiajalised kaitse-eesmärgid ........................................................................... 37

4.2. Pikaajalised kaitse-eesmärgid ........................................................................... 37

4.3. Liigi soodsa seisundi tagamise tingimused ....................................................... 38

4.4. Elupaiga ja leiukoha määratlemise ja EELIS-sse kandmise põhimõtted .......... 39

4.5. Kaitstava ala moodustamise ja piiritlemise kriteeriumid, sobiv kaitsekord ..... 39

4.6. Seosed teiste kaitsealuste ja ohustatud liikide kaitsega .................................... 42

5. Soodsa seisundi saavutamiseks vajalikud tegevused (meetmed), nende eelisjärjestus

ja teostamise ajakava.................................................................................................... 43

5.1. Lähema viie aasta jooksul planeeritavad tegevused ......................................... 43

4

5.1.1. Tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase elupaigakasutuse uuring ...................... 43

5.1.2. Tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase leviku täpsustamine ............................. 44

5.1.3. Tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase bioloogia rakendusuuringud ................ 44

5.1.4. Ööliblikate seiremetoodika välja töötamine .................................................. 45

5.1.5. Püsielupaikade moodustamine ....................................................................... 45

5.1.6. Kaitstavate alade kaitse-eeskirjade täiendamine ............................................ 46

5.1.7. Põhja-tõmmusilmiku ja tume-nõlvaöölase kaitsekategooria muutmine ........ 46

5.1.8. Tegevuskava uuendamine .............................................................................. 47

5.1.9. Poolloodusliku koosluse inventeerimine kavandatavas Laoküla püsielupaigas

.................................................................................................................................. 47

5.2. Tähtajatud tegevused ........................................................................................ 47

5.2.1. Riiklik seire .................................................................................................... 47

5.2.2. Elupaikade hooldamine .................................................................................. 48

5.2.2.1. Elupaikade hooldamine Pakrineeme populatsioonis .................................. 48

5.2.2.2. Võõrliigi leviku täpsustamine ja võsaraie Laoküla populatsioonis ............ 48

5.2.2.3. Elupaikade karjatamine Laoküla populatsioonis ........................................ 49

6. Kaitse tulemuslikkuse hindamine ............................................................................ 50

7. Kaitse korraldamise eelarve ..................................................................................... 51

Kasutatud kirjandus ..................................................................................................... 53

Lisad ............................................................................................................................. 56

5

SISSEJUHATUS

Käesoleva kaitse tegevuskavaga antakse ülevaade põhja-tõmmusilmiku, hahkkaruslase

ning tume-nõlvaöölase bioloogiast, arvukusest ja levikust, kaitse-eesmärkidest, liikide

ohuteguritest ja määratletakse nendest tulenevalt kaitseks vajalikud meetmed ja

tegevused. Need kolm liblikaliiki on III kaitsekategooria liigid, kelle levik ja arvukus

on äärmiselt piiratud, nad on elupaigaspetsialistid ning nende elupaiku ohustab aktiivne

inimtegevus. Põhja-tõmmusilmik ja hahkkaruslane on 2017. aastal läbi viidud riiklikul

ohustatuse hindamisel määratletud väljasuremisohus olevaks ning tume-nõlvaöölane

on märgitud kriitilises seisundis olevaks liigiks.

Käesolevas tegevuskavas antakse selle koostamisel kogutud teabele

(eksperthinnangud, inventuurid, seirearuanded jm) tuginevad suunised, tagamaks

põhja-tõmmusilmiku, hahkkaruslase ja tume-nõlvaöölase võimalikult soodne seisund,

sest nad on väljasuremisohus või kriitilises seisundis ning soodsasse seisundisse

saamine ei ole kaitse-tegevuskava kehtivuse jooksul realistlik. Tegemist on

looduskaitsega tegelevatele asutustele suunatud korraldusliku materjaliga, mis ei piira

otseselt haldusväliste isikute õigusi ega pane neile kohustusi. Tegevuskavas esitatud

suuniseid ja liigikaitse põhimõtteid arvestab asjaomane asutus õigusaktides sätestatud

kaalutlusõiguse teostamisel, kuid tegevuskava koostamise eesmärk ei ole

juhtumipõhiste eelotsuste tegemine.

Põhja-tõmmusilmiku, hahkkaruslase ja tume-nõlvaöölase kaitse tegevuskava eelnõu

koostasid 2023. aastal Anu Tiitsaar (MTÜ Puhmaskulmik) ja Erki Õunap (Tartu

Ülikool). Tegevuskava eelnõusse tegid korrektuure Keskkonnaameti,

Kliimaministeeriumi ja Keskkonnaagentuuri spetsialistid. Tegevuskava kinnitamise

kiitis heaks liikide kaitse ja võõrliikide ohjamise planeerimise komisjon oma 20. mai

2024 otsuse alusel.

Esilehel toodud fotode autorid: põhja-tõmmusilmik – Urmas Tartes, hahkkaruslane –

Erki Õunap, tume-nõlvaöölane – Rainar Kurbel. Tegevuskava põhineb andmetel 2024.

aasta veebruari seisuga.

6

1. BIOLOOGIA, LEVIK JA ARVUKUS

1.1. Põhja-tõmmusilmik

1.1.1. Bioloogia

Põhja-tõmmusilmik on keskmise suurusega (tiibade siruulatus 43–50 mm) pruuni

põhitooniga päevaliblikas (joonis 1). Tema kõige iseloomulikumaks tunnuseks on

pruunid tiivad, mille eestiibade ülemisel küljel on kollaka ringiga ümbritsetud

silmlaigud. Kindlateks määramistunnusteks ongi neli kollaka ringiga ümbritsetud

silmlaiku eestiibade üla- ja alaküljel. Seejuures võivad eesmiste silmlaikude heledad

äärised olla liitunud, kuid kõige tagumine silmlaik on kindlasti täiesti eraldi. Soolised

erinevused on väikesed: põhitoonilt ja suuruselt on emased ja isased sarnased.

Peamiseks erinevuseks on tagakeha – emaste liblikate tagakeha on märgatavalt suurem

kui isastel. Sarnaseid silmikuid on Eestis veel mitu ning osa nendest lendab ka põhja-

tõmmusilmiku valmikutega samal ajal ning sarnases biotoobis. Nendeks on: harilik

tumesilmik (Lasiommata maera), varane tumesilmik (Lasiommata petropolitana),

sõõrsilmik (Lopinga achine), rabasilmik (Oeneis jutta).

Joonis 1. Põhja-tõmmusilmiku isase isendi foto ülaküljest (üleval) ning alumisest poolest (all). Fotod: U.

Tartes, pildistatud isend pärineb Erki Õunapi erakogust.

Põhja-tõmmusilmiku kõige suuremaks bioloogiliseks eripäraks on kaheaastane

elutsükkel (Eliasson jt. 2005). Nimelt talvituvad röövikud kaks korda ning valmikud

7

lendavad igal teisel aastal. Eestis on kõik senised leiud teada paaritutel aastatel (Eesti

looduse infosüsteemis (edaspidi EELIS), Lepinfos ja eElurikkuses1 avaldatud andmed).

Rootsis seevastu sõltub lennuaasta populatsioonist. Mõnedes populatsioonides leidub

valmikuid igal aastal (seda küll erineva arvukusega), osades ainult paarisaastatel ja

osades paaritutel aastatel (Eliasson jt. 2005). Rootsis ning Soome-Rootsi piirialadel on

valmikud arvukamad paarisaastatel (Eliasson jt. 2005). Lõuna-Soomes on valmikud

arvukamad paaritutel aastatel (NatureGate2 ). Rööviku toidutaimeks arvatakse olevat

tarnad või kõrrelised (Eliasson jt. 2005; NatureGate). Eestis tuvastati liblika

munemiskäitumine tupp-villpea taimepuhmastes – see oli kasvukohas ka ainuke sobilik

toidutaim (Tiitsaar, 2021). Röövikuid on edukalt kasvatatud kuni esimese talvitumiseni

erinevatel kitsalehelistel tarnaliikidel (Eliasson jt. 2005). Kuna laboritingimustes

võivad röövikud toituda ka nendest taimedest, mida nad looduses ei kasuta, siis ei saa

sellest kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Röövikute elukäigu ning nukkumise kohta ei

ole palju teada – tõenäoliselt talvituvad nad maapinna lähedal taimestikus ning

nukkuvad sealsamas. Valmikute lennuaeg Eestis on mai lõpust juuni lõpuni, aga

konkreetsel aastal sõltub kevade arengust ning väliskeskkonna temperatuurist –

soojadel kevadetel kooruvad valmikud varem ja nende lennuaeg on siis lühem. Senine

leidude varaseim kuupäev on 22. mai, hiliseim aga 5. juuli (Tiitsaar, 2021; ajakirjas

Lepinfo, eElurikkuses avaldatud andmed). Kirjanduse andmetel on isaste liblikate

eluiga lühem kui emastel ning nad kooruvad varem (Eliasson jt. 2005). Emased elavad

isastest kauem, kuid on väheliikuvad, mistõttu on neid raskem leida (Eliasson jt. 2005).

Põhja-tõmmusilmiku elupaigana kirjeldatakse siirdesood või rabastuvat männikut, mis

asub lageraba läheduses (Eliasson jt. 2005; NatureGate; Lensu jt. 2011). Eestis ning

Lätis on põhja-tõmmusilmikut leitud eelkõige hõredast rabastuvast männikust, mille

alustaimestikus domineerivad villpea, sinikas ning sookail (joonis 2). Kuigi Eestis on

paljud suured rabamassiivid näiliselt sobivate elupaikadega olemas ning osa neist ka

kaitse all, on liigi leiud sellele vaatamata harvad isegi teadaolevates asurkondades.

1 eElurikkus on kättesaadav aadressilt https://elurikkus.ee/ 2 NatureGate andmebaas on kättesaadav: https://luontoportti.com/en/t/975/lapland-ringlet

8

Joonis 2. Põhja-tõmmusilmiku elupaik Orava küla lähedal. Iseloomulikuks tunnuseks on sookail ja

villpea ning märg, välitööde läbiviijalt kummikute kandmist eeldav pinnas (foto: Anu Tiitsaar).

1.1.2. Levik ja arvukus

Põhja-tõmmusilmiku levik Euroopas piirdub peamiselt Fennoskandiaga: Soome,

Rootsi ja vähemal määral Norra (joonis 3). Liigi absoluutne leviku lõunapiir on Põhja-

Lätis (Spuris, 1998). Kristaps Vilksi andmetel registreeriti Lätis Saule küla lähistel seda

liiki viimati 1985. aastal. Seega võib Läti populatsioon olla praeguseks hävinud.

Venemaa Euroopa-osast on vähem andmeid, kuid olemasolev info viitab liigi

olemasolule ka selles regioonis (Tsvetkov, 2006). Maailma mastaabis on liik levinud

sobivates biotoopides üle Põhja-Venemaa kuni Kamtšatkani 50. laiuskraadist põhja

pool. Põhja-tõmmusilmik on langeva arvukusega nii Soomes (NatureGate), Rootsis

(Eliasson jt. 2005) kui ka Lätis (Spuris, 1998); Lätis tõenäoliselt välja surnud (Kristaps

Vilks suuline info).

9

Joonis 3. Põhja-tõmmusilmiku levik Euroopas (Tsvetkov, 2006; Spuris, 1998; Eliasson jt. 2005; Tiitsaar

jt. 2019).

Eesti tingimustes peetakse põhja-tõmmusilmikut Kagu-Eesti rabastuvate männikute

liigiks, kuid värskemad uuringud näitavad, et suure tõenäosusega on meil tegemist vaid

ühe kompaktse metapopulatsiooniga Orava küla lähedal. Kuna liigi lennuaeg on lühike,

vaid kolm nädalat igal teisel aastal, siis on populatsioonide leidmine ka spetsialistile

keeruline. Liik ei ole kunagi Eestis väga arvukas olnud ning leiud on ka varasemast

perioodist olnud vaid üksikud (joonis 4; Kesküla, 1992). Hetkel on teada kaks

kaasaegset liigi leiukohta (elupaika) – Orava metskonnas ning Uulika raba servas

(joonis 4). Praegused kaks elupaika on mõlemad osaliselt kuivendatud majandusmetsas

ning asuvad väljaspool kaitstavaid alasid (tabel 1), elupaigad asuvad täielikult riigimaal

(tabel 2). Varasematest leiukohtadest uuemad andmed puuduvad ning 2021. aastal

nendes läbi viidud otsingud tulemusi ei andnud (Tiitsaar, 2021).

10

Joonis 4. Põhja-tõmmusilmiku leiud 10x10 km UTM ruudustikus. Tühi ring tähistab leide kaardiruudust

enne 2000. aastat, uued leiud puuduvad. Täis ringid tähistavad leide pärast 2000. aastat (Maa-ameti

kontuurkaart, andmed: Kesküla, 1992; EELIS; Tiitsaar 2021).

Tabel 1. Põhja-tõmmusilmiku elupaikade jaotus (kõik on pindobjektid) kaitstavatel aladel paiknemise

alusel (EELIS: Keskkonnaagentuur, seisuga 01.03.2024)

Kaitstav ala Pindala (ha) Osakaal (%)

Kaitseala sihtkaitsevöönd ja

reservaat

0 0

Kaitseala piiranguvöönd 0 0

Hoiuala 0 0

Püsielupaiga sihtkaitsevöönd 0 0

Püsielupaiga piiranguvöönd 0 0

Väljaspool kaitstavaid alasid 62,25 100

KOKKU 62,25 100

Tabel 2. Põhja-tõmmusilmiku elupaikade (kõik on pindobjektid) jaotus maaomandi alusel (EELIS:

Keskkonnaagentuur, seisuga 01.03.2024)

Maa omandivorm Pindala (ha) Osakaal (%)

Eramaa 0 0

Riigimaa 62,25 100

Munitsipaalmaa 0 0

Jätkuvalt riigi omandis olev maa 0 0

Kokku 62,25 100

11

1.2. Hahkkaruslane

1.2.1. Bioloogia

Hahkkaruslane on keskmise suurusega (tiibade siruulatus 31–38 mm) ööliblikas, kelle

segiajamine teiste liblikatega on Eesti oludes vähetõenäoline. Sellele liigile on

iseloomulik mustade karvadega kaetud rindmik, täiesti mustad eestiivad, kollane,

selgmiselt ja külgmiselt mustade laikude reaga tagakeha ning mustad, vaid taganurgas

kollase laiguga tagatiivad (joonis 5).

Joonis 5. Emane hahkkaruslane Pakrineemelt. Siruulatus 32 mm (foto: Erki Õunap).

Hahkkaruslase lennuaeg kestab umbes ühe kuu. Viidalepp & Remm (1996) märkisid

lennuajaks Eestis juuni, kuid viimastel kümnenditel tehtud vaatluste põhjal ilmuvad

valmikud välja juba maikuus. Varaseimate ja hiliseimate vaatluste vahe on ühe

kalendriaasta lõikes olnud ligikaudu viis nädalat (eElurikkus). Liblikad lendavad öösiti

ning tulevad meelsasti kunstlikule valgusele (Pro Natura 2000, A. Lindt, suul info),

kuid on andmeid, et neid võib näha ka päeval maapinna lähedal lendamas (Hydén jt.

2006). Emased liblikad on isastest väiksemad ning võrdlemisi väheliikuvad (E. Õunap,

suul info). Hahkkaruslase valmikud ei toitu, seetõttu pole õitsvate meetaimede

olemasolu liblikate lennuajal vajalik.

Emane hahkkaruslane muneb kuni paarsada muna ning paigutab need toidutaimede

lehtede alakülgedele (Hydén jt. 2006). Mustjashallid, oranži seljavöödiga karvased

röövikud (joonis 6) kasvavad enne nukkumist kuni 3 cm pikkuseks (Pro Natura 2000).

Polüfaagsed röövikud peidavad end päeva ajal ning tulevad enamasti alles õhtul välja

toitu otsima (Pro Natura 2000). 2011. aastal läbiviidud välitööde ajal leiti aga

hahkkaruslase röövikuid mitmest leiukohast Loode-Eestis ka päeva ajal (T. Tammaru

ja E. Õunap vaatlused). Toidutaimedena on Šveitsist märgitud pehmet madarat (Galium

mollugo), süstlehist teelehte (Plantago lanceolata), mailasi (Veronica), hunditubakaid

(Hieracium) ja „teisi rohttaimi” (Pro Natura 2000), Saksamaalt aga lisaks

eelmainitutele ka piimalillesid (Euphorbia) ja tähtheinu (Stellaria) (Koch 1984).

12

Joonis 6. Hahkkaruslase röövik Kloogarannas 27.07.2011. Pikkus ca 25 mm (foto: Toomas Tammaru).

Pakri poolsaare põhjakaldalt Pakrineemelt kogutud röövikud on kasvatamise ajal

söönud nii võilille (Taraxacum) (U. Jürivete, vaatlused) kui ka raudrohtu (Achillea

millefolioum, E. Õunap vaatlused). 2011. aastal leiti Loode-Eestis hahkkaruslase

röövikuid sarik-hunditubakalt (Hieracium umbellatum), mitmetel taimedel olid olemas

ka selged toitumisjäljed (T. Tammaru, E. Õunap, suul info). Ülaltoodud toidutaimede

nimestikust ning senisest kogemusest kasvatamisel järeldub, et hahkkaruslase röövikud

ei ole sarnaselt lähedaste liikide röövikutele toidu suhtes kuigi valivad ning sobivate

toidutaimede puudumine ei saa olla selle liigi levikut limiteerivaks teguriks. Röövikud

saavad Eesti oludes täiskasvanuks juuli lõpus või augustis (T. Tammaru, E. Õunap,

isiklikud vaatlused, suul info) ning nukkuvad karvadega läbipõimitud kookonis

maapinnal taimede vahel juba samal aastal. Talvitub nukk. Areaali lõunaosas võib

hahkkaruslane esineda ka kahes põlvkonnas (de Freina & Witt 1987).

Hahkkaruslane eelistab välismaistel andmetel (Koch 1984, de Freina & Witt 1987, Pro

Natura 2000) päikeselisi kuivi niite. Sarnase elupaiga kasutamisele viitavad ka

Peterseni (1924) teade rohkete röövikute leidmisest Väänal (vt allpool) ning Šulcsi ja

Viidalepa (1967) andmed naabermaade kohta, vastavalt siis „ainult lubjapinnasel” Lätis

ning „liivaluidetel” Leedus. 1997. aastal Pakrineemel avastatud populatsioon asub

samuti liigirikka taimestikuga ning kuival ja soojal klindialusel niidul. Lisaks oli enne

kinnikasvamist sarnane ka hahkkaruslase leiukoht Tallinnas Pärnamäel (T. Ruben, suul

info). 2011. aastal registreeriti hahkkaruslase valmikuid või röövikuid lisaks

Pakrineemele kokku 8 leiukohast Loode-Eestis. Sealjuures esines hahkkaruslane

Laulasmaal võrdlemisi tiheda männiku all, mis erineb oluliselt muudest leiukohtadest

(A. Lindt, suul info). Kloogarannas leiti hahkkaruslase röövikuid samuti varjulise

männiku alt, kuid lähima liivikuni oli vaid mõnikümmend meetrit (T. Tammaru, E.

Õunap, suul info).

1.2.2. Levik ja arvukus

Hahkkaruslase kaitsmise vajadus Eestis tuleneb siinse populatsiooni unikaalsest

seisundist liigi üldleviku kontekstis ning populatsioonide nõrgenemisest kogu areaali

ulatuses (de Freina & Witt 1987). Euroopa kontekstis on see liik võrdlemisi laialt

levinud: areaal ulatub Põhja-Hispaaniast üle Prantsusmaa ning Kesk- ja Ida-Euroopas

Baikalini, lõunas Kesk-Itaaliani (Pro Natura 2000; de Freina & Witt 1987). Samas ei

13

ole kusagil tegu lausaliselt levinud liigiga: lähtuvalt elupaigaeelistusest on

hahkkaruslane levinud laiguti, asustades vaid väheseid biotoope (de Freina & Witt

1987).

Põhja-Euroopas on hahkkaruslane väga haruldane ja lokaalse levikuga. Liiki on

märgitud Loode-Venemaalt, st piirkonnast, mis katab Leningradi, Pihkva ja Novgorodi

oblasti (Dubatolov 2019). Samas on Leningradi oblasti suurliblikate nimestikus lisatud

hahkkaruslasele märkus „materjal puudub” (Derzhavets jt. 1986). Leedus ja Lätis on

hahkkaruslane väga haruldane ja lokaalselt levinud (Šulcs & Viidalepp 1967; Ivinskis

2004; Savenkov & Šulcs 2010). Sealjuures esineb liik Lätis väidetavalt vaid

lubjapinnasel, Leedus aga liivaluidetel (Šulcs & Viidalepp, 1967). Samas artiklis

oletasid Šulcs & Viidalepp (1967), et hahkkaruslane on Baltikumis subboreaalse

kliimaperioodi relikt, kes on siin oma areaali loodepiiril. Niisuguse seisukohaga

nõustusid hiljem Hydén jt (2006).

Põhjamaades on hahkkaruslane veelgi haruldasem. Rootsist ega Norrast ei ole seda liiki

kordagi leitud (Hydén jt. 2006, Aarvik jt. 2017). Taanist leiti hahkkaruslane

esmakordselt aastal 2002 ning uusi leide lisandunud pole (Top-Jensen & Fibiger 2009).

Soomest püüti esimene hahkkaruslane aastal 2004 (Helomaa 2005) ning praeguseks on

teada vaid kaks leidu (Silvonen jt 2014). Nii Taani kui ka Soome liblikate puhul

arvatakse, et tegu on hulkuvate isendite juhuleidudega ja nendes maades

püsipopulatsioone pole (Hydén jt 2006, Top-Jensen & Fibiger 2009, Silvonen jt 2014).

Geograafiline eraldatus üksi pole põhjuseks, miks hahkkaruslast tuleb Eestis kaitsta.

Liik on meil kogu aeg olnud väga haruldane ja piiratud levikuga ning teda on leitud

vaid üksikutest kohtadest. Alljärgnevalt antakse ülevaade kõigist seni teadaolevatest

hahkkaruslase leidudest Eestis alates liigi avastamisest.

Esimesena mainis hahkkaruslase esinemist Eestis (kasutades nime Arctinia caesarea)

Petersen (1924). Tema andmetel on varasemad uurijad leidnud kaks röövikut tänaselt

Ida-Virumaalt Merikülast ning ühe valmiku Kurtnast. Lisaks leidis W. Petersen ise

arvukalt röövikuid Vääna lähedalt mererannast hõreda taimestikuga liivaluitelt

(Petersen 1924). Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi (EMÜ PKI)

kollektsiooni osana säilitatavas omaaegses Peterseni kollektsioonis on siiani mitu 1904.

või 1905. aastal röövikust välja kasvatatud hahkkaruslast (etiketilt pole võimalik välja

lugeda, kas mõeldud on rööviku kogumise või valmiku koorumise aastat).

Järgmisena kirjeldas ühe isendi vaatlemist Saaremaal Kuressaares 1926. aasta

juunikuus baltisaksa lepidopteroloog G. von Rehekampff (Rehekampff 1939).

Kolmkümmend aastat hiljem ilmunud kokkuvõttes Baltikumi suurliblikatest esitasid

Šulcs & Viidalepp (1967) Eesti kohta needsamad, juba varem teada olnud leiud, kuid

mingeid uuemaid leiuandmeid neile teada ei olnud.

Uuesti leiti hahkkaruslast Eestist alles 1974. aastal, kui Tallinnast Pääskülast koguti üks

isend, kes hetkel asub A. Lindti kollektsioonis. See leid on aga siiani jäänud kirjanduses

kajastamata, mistõttu esitas Viidalepp (1995) Eesti suurliblikate nimestikus vaid vanad

leiuandmed ning lisas neile märkuse „taandub?”.

Esimesed kaasaegsed hahkkaruslase isendid leiti Paldiskist Pakrineemelt, endisest

Nõukogude Liidu armee lasketiirust 1997. aastal (Sarv & Õunap 2001a). Järgnevatel

14

aastatel on sellest paigast regulaarselt leitud hahkkaruslase valmikuid ning mõnikord

ka röövikuid; aastatel 1998–2009 tehtud vaatluste tulemused on suures osas ka

kirjanduses avaldatud (Sarv & Õunap 2001b, 2005; Õunap & Sarv 2003, 2004; Bichele

& Õunap 2009b; Jürivete & Õunap 2011a, 2011b). Ka aastail 2010 ja 2011 leiti

Pakrineemelt kümneid hahkkaruslase valmikuid (E. Jürivete, U. Jürivete, A. Lindt, T.

Tasane isiklikud vaatlused) ning mitu röövikut (T. Tammaru, E. Õunap, isiklikud

vaatlused). Kuna hahkkaruslast on Pakrineemelt leitud paljude aastate jooksul ning

esindatud on olnud nii valmikud kui ka röövikud, oli juba mitu aastat tagasi selge, et

alal on elujõuline püsipopulatsioon.

Lisaks Pakrineeme leidudele on kirjanduses leidnud kajastamist hahkkaruslase

üksikute isendite leidmine veel kolmest paigast Loode- ja Põhja-Eestis: Tallinnast

Pärnamäelt 1998. aastal (Sarv & Õunap 2001b), Harjumaalt Madiselt (Õunap & Sarv

2003) ning Harjumaalt Kersalust 2009. aastal (Jürivete & Õunap 2011b). Kirjanduses

avaldamata andmetel on pidevalt töötavate valguspüünistega tabatud mõned

hahkkaruslased ka Tallinnast Pärnamäelt (2000. ja 2001. aastal) ning Harjumaalt

Ahtmalt (2000. aastal) (M. Kruus, suul info).

2011. aastal kevade lõpul ja suve alguses viis A. Lindt läbi ulatuslikud välitööd

mitmetes hahkkaruslasele potentsiaalselt sobivates elupaikades Eesti loodeosa rannikul

ning selle läheduses. Püsivalt töötavate valguspüünistega leiti hahkkaruslast

Harjumaalt Leetsest, Kloogarannast ning Laulasmaalt. Lisaks tabati seda liiki pisteliste

valguspüükidega Harjumaalt Kloogarannast, Meremõisast, Kersalust ja Leetsest (Lindt

2011). Sama aasta suvel leidsid T. Tammaru ja E. Õunap hahkkaruslase röövikuid lisaks

ammu teada olnud Pakrineeme elupaigale ka Harjumaalt Kersalust ja Kloogarannast

ning Madise lähedalt Vasalemma jõe äärest. Tallinnast ida pool (Valkla, Salmistu,

Haapse, Kaberneeme) ning Pakri poolsaarest lääne pool (Spithami, Pakri saared) ei

õnnestunud hahkkaruslase esinemist tuvastada (Lindt 2011).

2014. aastal registreeriti hahkkaruslane Pärnumaal Lääneranna vallas Matsi küla

mereäärses männikus. Tegemist on ainukese kaasaegse leiukohaga väljaspool

Harjumaad. Liblikas tuli mai lõpus valguspüüki. Kahjuks puuduvad antud

populatsioonist hilisemad andmed ning hetkel ei ole teada, kas tegemist on elujõulise

populatsiooniga.

Pärast 2014. aastat jäi hahkkaruslase leide märgatavalt harvemaks, sest

harrastusentomoloogid liiki enam ei otsinud ning uusi leide lisandus seetõttu väga vähe.

See ei tähenda kindlasti, et liigi arvukus oleks kahanenud.

Kokkuvõtvalt saab öelda, et tänapäeval on hahkkaruslane Eestis hajusalt levinud maa

mandriosa looderannikul Pakri poolsaarest vähemalt Meremõisani ning esineb ka maa

lõunaosa rannikul Pärnumaal Matsirannas (joonis 7). Sellest piirkonnast lääne pool on

ainsaks leiuks Rehekampffi vaatlus 1926. aastat ning ka ida pool Tallinna puuduvad

värsked leiuandmed. Tallinnast Pärnamäelt ei ole hahkkaruslast pärast 2001. aastat

enam tabatud ning pole selge, kas liik selles leiukohas veel esineb.

15

Joonis 7. Hahkkaruslase leiud 10x10 km UTM ruudustikus. Tühi ring tähistab leide kaardiruudust enne

2000. aastat, uued leiud puuduvad. Täis ringid tähistavad leide pärast 2000. aastat (Maa-ameti

kontuurkaart, andmed: EELIS; eElurikkus, Loodusvaatluste andmebaas).

Kuigi hahkkaruslast leiti 2011. aastal laiemalt alalt kui seni teada, on 1997. aastast

alates teada olev Pakrineeme populatsioon liigi säilimise seisukohalt olulisim.

Praeguseks on liik sellel alal esinenud järjepidevalt vähemalt 25 aastat, lisaks leiti 2011.

aastal kõigist teistest leiukohtadest pidevalt töötavate valguspüünistega vaid üksikuid

isendeid (Lindt 2011), kuid Pakrineemelt on pisteliste püükidega korduvalt tabatud 10

või rohkem isendit üheainsa ööga (näiteks juunis 2011; T. Tasane, isiklikud vaatlused).

Hahkkaruslase teadaolevatest leiukohtadest on kaitse all peaaegu 2/3 pindobjektidest

ning pooled punktobjektidest (tabel 3). Seejuures on kaitseala kaitse-eesmärkides liik

mainitud vaid Pakri maastikukaitsealal, kuigi esineb ka Pakri hoiualal, Laulasmaa

maastikukaitsealal ning Pirita jõeoru maastikukaitsealal. Maaomandi jaotus on

hahkkaruslase leiukohtade (elupaikade) puhul mitmekesine, umbes pool elupaikadest

asub eramaal (tabel 4).

16

Tabel 3. Hahkkaruslase elupaikade jaotus kaitstavatel aladel paiknemise alusel (EELIS:

Keskkonnaagentuur, seisuga 01.03.2024)

Kaitstav ala Pindobjektide

pindala (ha)

Pindobjektide

osakaal (%)

Punktobjektide

arv*

Punktobjektide

osakaal (%)

Kaitseala sihtkaitsevöönd ja

reservaat

1,16 4 2 50

Kaitseala piiranguvöönd 15,15 51 0 0

Hoiuala 0,59 2 0 0

Püsielupaiga sihtkaitsevöönd 0 0 0 0

Püsielupaiga piiranguvöönd 0 0 0 0

Väljaspool kaitstavaid alasid 13,09 44 2 50

KOKKU 29,99 100% 4 100

*Punktobjektid, mis asusid pindobjektide piires arvestati ainult pindobjektina

Tabel 4. Hahkkaruslase elupaikade jaotus maaomandi alusel (EELIS: Keskkonnaagentuur, seisuga

01.03.2024)

Maa omandivorm Pindobjektid Punktobjektid*

Pindala (ha) Osakaal (%) Arv Osakaal (%)

Eramaa 15,76 53 4 100

Riigimaa 11,08 37 0 0

Munitsipaalmaa 2,87 10 0 0

Jätkuvalt riigi omandis olev maa 0 0 0 0

Omandi ulatus selgitamisel 0,28 1

Kokku 29,99 100% 4 100

*Punktobjektid, mis asusid pindobjektide piires arvestati ainult pindobjektina

1.3. Tume-nõlvaöölane

1.3.1. Bioloogia

Tume-nõlvaöölane on keskmise suurusega (tiibade siruulatus 29–32 mm) tumepruun

ööliblikas. Kuna rohkem või vähem sarnaseid öölasi esineb Eestis mitmeid, ei ole tema

eksimatult äratundmine alati lihtne. Iseloomulik on tumedate, punakaspruunide, kahe

kontrastselt musta laiguga eestiibade ning tumepruunide tagatiibade kombinatsioon

(joonis 8).

Joonis 8. Isane tume-nõlvaöölane Pakrineemelt. Siruulatus 32 mm (foto: Rainar Kurbel).

17

Tume-nõlvaöölase lennuaeg Eestis on suve teisel poolel, liblikaid on tabatud enamasti

juuli viimasel dekaadil ja augusti algul. Liblikad lendavad öösiti ja tulevad kunstlikule

valgusele (Jürivete 1993), kuid vähemalt üks eestimaine isend on tabatud ka

söödapüügiga (Petersen 1924). Tume-nõlvaöölase elukäigu detaile pole Mikkola jt

(1987) ning Fibigeri (1993) andmetel siiani lõplikult välja selgitatud. Skou (1991)

märgib, et selle liigi puhul on talvituvaks arengujärguks muna, kuid vähemalt ühes

allikas on selleks märgitud röövik (Christopher Jonko, 2023) ning et liblikas nukkub

maapinnal. Kesk-Euroopas toituvad tema röövikud muuhulgas ristikutel (Trifolium) ja

mesikatel (Melilotus). Neid andmeid ei saa paraku ilma eelneva uuringuta Eesti

oludesse üle kanda: on hästi teada, et sama liblikaliigi toidutaimed võivad areaali eri

osades olla erinevad (Viidalepp ja Remm 1996) ning niisuguseid andmeid lisandub

pidevalt (nt. Benyamini 2005). Liblika noorjärkude kohta on vähe teada, kuid lähedased

liigid munevad õitsva taime õitele, mis teeb liigi muna ja noore rööviku faasis väga

tundlikuks niitmise suhtes (juuli algusest alates). Kuna ei ole teada, kas üldse ja kui

kaua röövikud õiepõhjast ja taime seemnealgetest toituvad, siis ei saa soovitada ka

taimiku hilisemat niitmist.

Tume-nõlvaöölane esineb välismaistel andmetel (Fibiger 1993) alpiinsetel niitudel ja

stepibiotoopides 1500–2500 m kõrgusel. Eestis praeguseks hääbunud Pärnamäe

asurkond paiknes avatud nõmmemaastikus. Juba eelmise sajandi lõpust alates teada

olnud populatsioon Pakrineemel asustab kuiva, liigirikka taimestikuga klindialust niitu.

2011. aastal avastati teine kaasaegne liigi leiukoht Paldiski Lõunasadama vahetus

läheduses (edaspidi nimetatud Laoküla populatsioon).

Laoküla elupaik on eelmistega sarnane: kuiv, liigirikka taimestikuga liivane

avamaastik, kus varasema tugeva inimmõju tõttu puuduvad peaaegu täielikult nii puud

kui põõsad. Kuigi teadaolevaid liigi elupaiku pole kuigi palju, saab nende põhjal teha

üldistuse, et tume-nõlvaöölane eelistab kuivemapoolset liivast avamaastikku.

Missugused on tema täpsed nõudmised elupaiga osas, mis ei luba liigil Eestis laiemalt

levida (sarnaseid biotoope leidub ka mujal kui Pakrineemel ja Laokülas), pole teada.

1.3.2. Levik ja arvukus

Tume-nõlvaöölase kaitsmise vajadus Eestis tuleneb siinse populatsiooni unikaalsest

seisundist liigi üldleviku kontekstis. Liik on Euroopas väga lokaalse levikuga. Hästi on

tuntud Alpides Šveitsi, Itaalia ja Prantsusmaa territooriumil esinev alamliik C.

andereggii ssp. andereggii (Mikkola jt. 1987; Fibiger 1993). Samas on teada ka C.

andereggii esinemine Uraali mäestiku lõunaosas (Mikkola jt. 1987; Fibiger 1993),

Lõuna-Venemaal Saraatovi, Volgogradi ja Rostovi oblastit hõlmavas regioonis ja Ida-

Kaukaasias (Matov jt. 2019) ning internetis avalikustatud andmetel on tume-

nõlvaöölast leitud ka Balkani poolsaarelt ja Kreekast (Christopher Jonko, 2023). Nende

populatsioonide taksonoomiline staatus pole selge (Mikkola jt. 1987). Põhja-Euroopas

on tume-nõlvaöölane äärmiselt haruldane ja lokaalse levikuga. Liiki on seni leitud vaid

Soome lõunarannikult (alates aastast 1960 on tabatud üheksa liblikat) (Mikkola ja Jalas

1977; Mikkola jt. 1987; ja laji.fi andmebaas3 ) ja Eestist, mujalt pole teada ainsatki

isendit (Skou 1991; Matov jt. 2019; Savenkov ja Šulcs in press; Ivinskis 2004).

Sealjuures on liik osutunud Soomes juhukülaliseks, kuna siiani ei ole teada ainsatki

püsipopulatsiooni (Silvonen jt. 2014; J. Kullberg, suul info).

3 Soome elurikkuse andmebaas https://laji.fi/ (külastatud 30.05.2023).

18

Kuna Soomest ja Eestist leitud tume-nõlvaöölased erinevad tumedamate tiibade poolest

märgatavalt nii Kesk-Euroopa kui Venemaa liigikaaslastest, kirjeldasid Mikkola jt

(1987) siinse populatsiooni kui C. andereggii ssp. arcana. Praegu teadaolevatel

andmetel ei esine seda alamliiki mitte kusagil mujal. Kuna areaali muudes osades

asustab tume-nõlvaöölane mäestikke (vt. ülalpool), on püsiasurkonna esinemine

Läänemere ääres mõistatuslik, eriti kui arvestada asjaolu, et lähimad populatsioonid

idas jäävad vähemalt 2000 km, lõunas aga 1600 km kaugusele (Mikkola jt.1987).

Seetõttu on eestimaine tume-nõlvaöölase populatsioon lisaks looduskaitselisele

väärtusele ka omamoodi teaduslik kurioosum, kuivõrd niisuguseid liigi põhiareaalist

väga kaugele jäävaid teadmata päritoluga putukapopulatsioone ei ole meil kuigi palju.

Geograafiline eraldatus üksi pole põhjuseks, miks tume-nõlvaöölast tuleb Eestis kaitsta.

Liik on meil kogu aeg olnud väga haruldane ja piiratud levikuga ning teda on leitud

vaid üksikutest kohtadest. Alljärgnevalt antakse ülevaade kõigist seni teadaolevatest

tume-nõlvaöölase leidudest Eestis alates liigi avastamisest.

Tume-nõlvaöölase esinemist Eestis (kasutades nime Agrotis rectangula var.

andereggii) mainib varasematest autoritest Petersen (1924). Talle oli teada üks 1905.

aastal Vääna rannast püütud liblikas, teist, Saaremaalt Parasmetsast kogutud isendit oli

ta näinud G. Rehekampffi kogus. Lisaks viitas Petersen (1924) varem ilmunud

nimestikele, milles mainiti kahe isendi leidmist Narvast 1882. aastal, kuid neid andmeid

pidas ta kahtlaseks. Hiljem leidsid Mikkola jt (1987) kõnealused isendid Leningradi

Zooloogiainstituudi kollektsioonist üles, mistõttu Peterseni kahtlused vastava leiu

tõepärasuse osas polnud siiski põhjendatud. 2010. aasta hilissügisel avastati Peterseni

kollektsioonist (EMÜ PKI) põlluöölase (Agrotis exclamationis L.) isendite seast veel

üks tume-nõlvaöölane, kes oli püütud Tallinnast (Reval) kas 19. sajandi lõpul või 20.

sajandi algul, det. E. Õunap. Mainitud liblika etiketiandmed on kahjuks puudulikud,

mistõttu pole teada ei täpne leiuaeg ega ka see, millisest Tallinna osast isend pärit on.

Šulcs ja Viidalepp (1969) toovad ära juba Peterseni (1924) poolt esitatud leiuandmed

ning oskavad lisada täpsustusena, et Saaremaa isend oli püütud Kuressaarest (orig.

Kingissepp). Lähtudes toona teada olnud tume-nõlvaöölase üldlevikust, pidasid Šulcs

ja Viidalepp teda boreoalpiinseks liigiks, mis jõuab meil levila lõuna- ja ka läänepiirile.

Hiljuti selgus, et Šulcsi ja Viidalepa (1969) ning Rehekampffi (1939) esitatud andmed

Saaremaal kogutud tume-nõlvaöölaste kohta ei ole üksteisega vastavuses. Rehekampffi

(1939) andmetel leidis ta ühe isendi Parasmetsast (sellele liblikale viitas ka Petersen

(1924)), hiljem aga „paar tükki” ka Kuressaarest.

Tume-nõlvaöölase uute eestimaiste isendite leidmiseni kulus üle 70 aasta. 1980. aastal

leiti see liik Tallinnast Pärnamäelt, teletorni ja kalmistu peavärava vaheliselt kuivalt

nõmmelt (Jürivete 1981). Mainitud piirkonda oli selleks ajaks juba rajatud

männikultuur, mistõttu Jürivete (1981) avaldas kartust, et nii tume-nõlvaöölane kui

mitmed teised avamaastikku eelistavad haruldased suurliblikad võivad Pärnamäel

peatselt välja surra. Siiski esines tume-nõlvaöölane 1980-ndate aastate esimesel poolel

Pärnamäel stabiilselt: Jürivete (1993) andmetel leiti aastail 1980–1985 Pärnamäelt

juulikuus ligikaudu 80 isendit. Kõige viimane leid Pärnamäelt pärineb 1985. aastast,

mil M. Kruus tabas valguspüügiga kaheksa liblikat (Jürivete 1993). Hilisemad

pistelised kontrollpüügid samas kohas ei ole tulemusi andnud (Jürivete 1993).

Sajandivahetusel ei andnud ka mitmel aastal sama paiga vahetus läheduses terve suve

19

töötanud valguspüünis ühtki tume-nõlvaöölase isendit (M. Kruus, suul info) ning ka

2011. aasta suvel ei lennanud pidevalt töötanud valguspüünisesse ainsatki tume-

nõlvaöölast (T. Ruben, suul info). Seega on Jürivete (1981, 1993) kartus liigi Pärnamäel

väljasuremise osas tõenäoliselt täitunud.

Viidalepp ja Remm (1996) kordasid juba varem teada olnut: mainisid ajaloolisi leide

Vääna rannast ja Saaremaalt ning märkisid, et tume-nõlvaöölast on aastail 1980–1987

leitud korduvalt ja arvukana Tallinnast Pärnamäelt. Ebakõla Viidalepa ja Remmi (1996)

ning Jürivete (1993) andmetes kaasaegseima leiu dateeringu osas tuleneb tõenäoliselt

eksitusest.

Alles 1997. aastal avastati tume-nõlvaöölase populatsioon Pakri poolsaare

põhjarannikult Pakrineemelt vanast Nõukogude Liidu armee lasketiirust. Järgnevate

aastate vaatlused on näidanud, et liik esineb selles piirkonnas stabiilselt. Seni

teadaolevate isendite leiuandmeid on regulaarselt avaldatud ajakirjas Lepinfo ning need

on kättesaadavad ka läbi loodusvaatluste andmebaasi (Sarv & Õunap 2001a, 2001b,

2005; Õunap & Sarv 2002a, 2002b, 2003, 2004; Bichele & Õunap 2009a, 2009b;

Jürivete & Õunap 2011a, 2011b).

2011. aastal läbiviidud välitööde käigus leiti tume-nõlvaöölase varem teadmata

asurkond Laokülast, mereäärselt liivikult Paldiski Lõunasadama vahetus läheduses.

Liblikaid tabati mitmel ööl rohkem kui nädala jooksul. Et liik esineb seal tõepoolest

püsivalt, näitavad korduvad vaatlused 2015. aasta juulis ja augustis (Jürivete jt 2016).

Teistest tume-nõlvaöölasele potentsiaalselt sobivatest elupaikadest (kokku 16 paika

Kaberneemest Spithamini piki maa põhjarannikut), kus teda 2011. aastal sihipäraselt

otsiti, ei õnnestunud seda liiki tabada (Lindt 2011b).

Ülaltoodu kokkuvõttena tuleb tõdeda, et praegu on Eestis teada ainult kaks omavahel

lähestikku asuvat tume-nõlvaöölase populatsiooni: Pakrineemel ning Paldiski

Lõunasadama külje all Laokülas (joonis 9). Mõlemad populatsioonid on kaitse all

(Laoküla osaliselt – tabel 5) ning asuvad suuresti eramaal (tabel 6). Viimasest leiust

Pärnamäel on möödunud üle 35 aasta ning kõik teistest leiukohtadest püütud üksikud

isendid koguti juba rohkem kui 80 aastat tagasi (joonis 9). Regulaarse seire puudumise

tõttu puuduvad liigi kohta värsked leiuandmed – viimati registreeriti liik meil

andmebaaside järgi 2015. aastal.

20

Joonis 9. Tume-nõlvaöölase leiud 10x10 km UTM ruudustikus. Tühi ring tähistab leide kaardiruudust

enne 2000. aastat, uued leiud puuduvad. Täis ringid tähistavad leide pärast 2000. aastat (Maa-ameti

kontuurkaart, andmed: EELIS; eElurikkus, Loodusvaatluste andmebaas).

Tabel 5. Tume-nõlvaöölase elupaikade jaotus kaitstavatel aladel paiknemise alusel (EELIS:

Keskkonnaagentuur, seisuga 01.03.2024)

Kaitstav ala Pindala (ha) Osakaal (%)

Kaitseala sihtkaitsevöönd ja

reservaat

0,34 0

Kaitseala piiranguvöönd 11,40 15

Hoiuala 33,96 44

Püsielupaiga sihtkaitsevöönd 0 0

Püsielupaiga piiranguvöönd 0 0

Väljaspool kaitstavaid alasid 30,88 40

KOKKU 76,57 100

Tabel 6. Tume-nõlvaöölase elupaikade jaotus maaomandi alusel (EELIS: Keskkonnaagentuur, seisuga

01.03.2024)

Maa omandivorm Pindala (ha) Osakaal (%)

Eramaa 47,06 61

Riigimaa 25,94 34

Munitsipaalmaa 3,57 5

Jätkuvalt riigi omandis olev maa 0 0

Kokku 76,57 100

21

1.4. Ülevaade seirest, uuringutest ja inventuuridest

1.4.1.Põhja-tõmmusilmik

Põhja-tõmmusilmiku regulaarne seire on korraldatud läbi riikliku seireprogrammi

„päevaliblikate kooslusedˮ. Selle raames külastatakse liigi lennuajal Sitikaoru

osapopulatsiooni Orava küla lähedal ning loendatakse 30 minuti jooksul nähtud

isendeid. See minimaalne seireprogramm annab regulaarse ülevaate, kuidas liigil selles

populatsioonis läheb. Liigi eripära tõttu tehakse seda loendust igal teisel aastal. 2021.

aastal registreeriti 30 minutit kestnud loenduse käigus neli isendit.

Liigi bioloogiat ning levikut uuriti põhjalikumalt 2021. aastal

Keskkonnainvesteeringute Keskuse (edaspidi KIK) projekti „Põhja-tõmmusilmiku

(Erebia embla) populatsiooni seisund ja elupaigakasutusˮ (nr 16057) raames, mille

lõpparuanne on Keskkonnaametile esitatud ning olulisemad tulemused käesoleva kava

eri peatükkides välja toodud. Viidi läbi elupaigakasutuse uuring, otsiti liiki

potentsiaalselt sobivatest elupaikadest ning hinnati Sitikaoru populatsiooni seisundit.

Tulemused näitasid, et Orava piirkonnas on põhja-tõmmusilmik seni teadaolevast

laiemalt levinud. Lähestikku asuvatest metsaeraldistest leiti kokku seitse

osapopulatsiooni, mis maastikus moodustavad ühtse tervikliku metapopulatsiooni (vt

ka ptk 2.1.2, joonis 10). Mujalt Eestist leiti liiki vaid ühe üksiku emase isendina Uulika

rabast, kus samal ajal puudus liigile sobiv biotoop. Ülejäänud otsingupiirkondadest, sh

kõigilt ajalooliselt teada olnud aladelt, liiki ei leitud.

1.4.2. Hahkkaruslane

Hahkkaruslase kohta ei ole viimase 10 aasta jooksul läbi viidud süstemaatilisi

uuringuid, ta ei kuulu riiklikult seiratavate liikide hulka ning seetõttu on tema bioloogia,

leviku ja arvukuse muutuste kohta väga vähe teada. Viimased süstemaatilised leviku

kaardistamise tööd viidi läbi 2011. aastal (Lindt 2011a). 2012. aasta lõpus kaardistati

hahkkaruslase hooldustööde vajadus Pakrineeme leiukohas (Õunap & Ojaste 2013),

kuid muid uuringuid selle raames läbi ei viidud.

1.4.3. Tume-nõlvaöölane

Tume-nõlvaöölase kohta ei ole viimase 10 aasta jooksul läbi viidud süstemaatilisi

uuringuid ja ta ei kuulu riiklikult seiratavate liikide hulka. Seetõttu on tume-nõlvaöölase

bioloogia, leviku ja arvukuse muutuste kohta väga vähe teada. Viimased

süstemaatilised leviku kaardistamise tööd viidi läbi 2011. aastal (Lindt 2011b), mille

tulemusi täpsustati Laoküla populatsiooni detailsema kaardistamisega 2012. aasta suvel

(Õunap jt 2012). Lisaks anti ülevaade ja hinnang Pakrineeme elupaiga seisundi ning

hooldustööde kohta sama uuringu raames koos hahkkaruslasega (Õunap & Ojaste

2013).

22

2. KAITSESTAATUS JA SENISE KAITSE TÕHUSUSE ANALÜÜS

2.1. Põhja-tõmmusilmik

2.1.1. Kaitsestaatus

Lähiriikidest on põhja-tõmmusilmik langeva arvukusega nii Soomes (NatureGate),

Rootsis (Eliasson jt. 2005) kui ka Lätis (Spuris, 1998); sealjuures on liik Lätis

tõenäoliselt välja surnud (Kristaps Vilks suul info). Arvukuse kahanemist on täheldatud

just liigi levila lõunapoolsemates osades. Nii on Soomes ja Rootsis põhja-tõmmusilmik

peaaegu kadunud 62. laiuskraadist lõuna poole jäävatel aladel (Eliasson jt. 2005;

NatureGate). 2019. aastal hinnati liik Soomes ohulähedaste hulka (laji.fi). Arvukuse

languse peamiseks põhjuseks peetakse soode kuivendamist, turba kaevandamist ning

kliima soojenemist (Eliasson jt. 2005; Lensu jt. 2011). Euroopa punase raamatu kehtiv

hindamine4 määrab liigi mitteohustatuks (LC – least concern), seevastu praegu käsil

olev värske hindamine annab liigile suure tõenäosusega hinnangu ohulähedane, seda

nii Soomes kui Rootsis registreeritud langustrendi tõttu (Chris van Swaay, suul info).

Põhja-tõmmusilmik ei kuulu IUCN globaalsesse punasesse nimekirja. Samuti ei ole

liiki mainitud rahvusvahelistes kokkulepetes: ta ei kuulu CITESi 5 liikide hulka,

loodusdirektiivi lisadesse (Euroopa Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ, looduslike

elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta, 19926 ) ega Berni

konventsiooni lisadesse (Renault 2001).

Põhja-tõmmusilmik võeti 2004. aastal III kaitsekategooria liigina kaitse alla

keskkonnaministri 19.05.2004 määrusega nr 51 „III kaitsekategooria liikide kaitse alla

võtmineˮ 7 . Põhja-tõmmusilmik kuulub Eesti Punases Nimestikus 2017. aastal

läbiviidud liikide ohustatuse hindamise alusel väljasuremisohus (EN – endangered)

olevate liikide kategooriasse. Hinnangu aluseks on liigi äärmiselt piiratud levik ja

asustatav pindala koos suure tundlikkusega kliima soojenemise suhtes. Liigi kaitseks

on tehtud ettepanek Sitikaoru püsielupaiga moodustamiseks8.

Põhja-tõmmusilmiku kaitse Eestis ei ole hetkel tagatud. Ainsad teadaolevad

populatsioonid asuvad majandusmetsas ning Sitikaoru püsielupaiga moodustamine

Orava populatsiooni kaitsmiseks ei ole lõpule viidud. Küll on 2024. aastal tehtud

täiendatud kaitse alla võtmise ettepanek Orava populatsiooni kaitse alla võtmiseks kogu

metapopulatsiooni aktuaalses ulatuses8, mis võimaldab seal raieid peatada. III

kaitsekategooria ei ole kooskõlas põhja-tõmmusilmiku hetkeseisundiga Eestis, sest liik

on lähiriikides (ja Euroopas tervikuna) kahaneva arvukusega, tema teadaolev levik

Eestis on väga piiratud ning liik on tundlik keskkonnatingimuste muutumise suhtes.

Seega on oluline liigi kaitsestaatust tõsta ning viia põhja-tõmmusilmik II

kaitsekategooriasse, mis on paremas vastavuses liigi seisundiga ka looduskaitseseaduse

4 Eesti liikide ohustatuse hinnangud on kättesaadavad EELISest. Euroopa liikide ohustatuse hinnangud

on kättesaadavad https://www.iucnredlist.org/species/174290/7044353 5 CITES liikide nimekiri on kättesaadav: http://www.cites.org/ 6 Loodusdirektiiv on kättesaadav: https://eur-

lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CONSLEG:1992L0043:20070101:ET:PDF 7 Määrus on kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/104072014022 8 Keskkonnaamet esitas Kliimaministeeriumile (varem Keskkonnaministeerium) dokumendid kaitse alla

võtmise menetluse algatamiseks 31.01.2011 kirjaga nr 15-2.1/11/5416 ja 21.02.2024 kirjaga nr 7-

4/24/3341.

23

§ 46 lõike 2 tähenduses9.

2.1.2. Orava populatsioon

Esimesed märkmed Orava populatsiooni kohta pärinevad 1985. aastast – liblikad

püüdsid üliõpilased praktikumi käigus ning täpne leiukoht pole teada. Populatsioon

taasavastati 2003. aastal Erki Õunapi poolt. Pärast seda on erinevad liblikahuvilised ala

korduvalt külastanud, misläbi on saadud infot liigi olemasolust peaaegu kõigil

paaritutel aastatel. Näiteks 2003. aastal vaadeldi liiki seal kuuel korral vahemikus 8.-

23. juuni ning nähtud isendite arvuks märgiti iga kord kuni kakskümmend isendit. 2005.

aastal külastati ala kahel korral ning märgiti nähtud isendite arvuks ühel juhul 3 ja teisel

10 isendit. Sealt edasi on vaatluseid märgatavalt vähem, sest harrastusentomoloogide

huvi on vaibunud. 2007. aastal ala ei külastatud, 2009. aastal külastati ala kolmel korral

ja vaadeldi 5-15 isendit külastuse kohta. 2021. aastal inventeeriti põhjalikult kogu

Orava piirkonda ning tuvastati seitse osapopulatsiooni koos teadaoleva Sitikaoru

populatsiooniga. Kogu piirkonna isendite arvuks hinnati 500-1000 isendit (Tiitsaar,

2021). Populatsioon asub 100% riigimaal ja sinna on põhja-tõmmusilmiku kaitseks

planeeritud moodustada Sitikaoru püsielupaik. Liigi kaitse seisukohast on oluline

püsielupaiga kinnitamine. Muuhulgas tuleb (täpsem info ptk-s 4.5):

• püsielupaik kaitse alla võtta nii, et kõik teadaolevad lokaalpopulatsioonid

jäävad loodava püsielupaiga piiresse. Kui kõiki Orava populatsiooni lahustükke

ei ole võimalik kaitse alla võtta, siis esmases järjekorras tuleb kaitse alla võtta

esinduslikumad populatsioonid (vt joonis 10);

• tsoneerida liigi elupaik sihtkaitsevööndisse. Sihtkaitsevöönd on vajalik, kuna

piiranguvööndis ei ole võimalik reguleerida olemasolevate kraavide

puhastamist (hoiutöid), mille keelamine on liigi ainukese kindla elupaiga

praegusel kujul säilimiseks kriitilise tähtsusega (vt ka ptk 4.5), samuti pole seal

võimalik reguleerida kõiki raieid. Sihtkaitsevööndis tuleb keelata raied, va

kujundusraied, ja uute maaparandussüsteemide rajamine. Samuti tuleb

raiesaaduste välja vedamisel jälgida, et kokku- ja väljaveoteid ei rajata üle

põhja-tõmmusilmiku EELIS piiritletud elupaiga.

9 Looduskaitseseaduse § 46 lõike 2 kohaselt arvatakse II kaitsekategooriasse: 1) liigid, mis on ohustatud,

kuna nende arvukus on väike või väheneb ning levik Eestis väheneb ülekasutamise, elupaikade hävimise

või rikkumise tagajärjel; 2) liigid, mis võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda

hävimisohtu.

24

Joonis 10. Põhja-tõmmusilmiku levikukaart Orava piirkonnas koos 2011. ja 2024. aastal kavandatud

püsielupaiga piiridega.

2.1.3. Uulika raba leiukoht

Uulika raba idaservast leiti põhja-tõmmusilmikut 2003. aastal, mil Imre Taal nägi

vähemalt kahtekümmet isendit. Pärast seda on liiki samast piirkonnast korduvalt

tulemusteta otsitud (Erki Õunapi ning Toomas Tammaru andmetel). 2021. aastal

külastati piirkonda uuesti KIK projekti raames ning Erki Õunapil õnnestus leida üksik

emane isend pea samast kohast, kus Imre Taal 2003. aastal populatsiooni avastas.

Kahjuks oli näha, et konkreetne ala on põhja-tõmmusilmikule sobimatu – mets oli liiga

25

kuiv ning puudusid nii sookail kui villpea. Vaatamata kogu lähipiirkonna

läbikammimisele ei õnnestunud leida ühtegi teist isendit ning puudusid ka liigile selgelt

sobilikud elupaigad. Leiukoht ei ole hetkel kaitse all ning elujõulise populatsiooni

puudumisel ei saa piirkonda soovitada ka püsielupaiga moodustamist. Kui edasised

inventuurid näitavad, et piirkonnas esineb siiski püsipopulatsioon, siis tuleb kaaluda ka

selle kaitse alla võtmist.

2.2. Hahkkaruslane

2.2.1. Kaitsestaatus

Hahkkaruslane võeti 2004. aastal III kaitsekategooria liigina kaitse alla

keskkonnaministri 19.05.2004 määrusega nr 51 „III kaitsekategooria liikide kaitse alla

võtmineˮ. Kaitse alla võtmise põhjenduseks äärmiselt piiratud leviala ning asustatav

pindala koos kahtlusega, et elupaiga pindala on kahanev. Hahkkaruslane kuulub Eesti

Punase Nimestiku 2017. aastal läbiviidud liikide ohustatuse hindamise alusel

väljasuremisohus (EN – endangered) olevate liikide kategooriasse. Euroopa Liidu

loodusdirektiivi, Berni konventsiooni ega CITES lisades ei ole hahkkaruslast mainitud

(Euroopa Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ, looduslike elupaikade ning loodusliku

loomastiku ja taimestiku kaitse kohta, 1992; Renault, 2001; CITES). Regionaalses

mastaabis on siiski korduvalt leitud, et liigi käekäik pole hea, näiteks on hahkkaruslane

võetud looduskaitse alla Prantsusmaal (OPIE10) ning kantud eriti ohustatud selgrootute

nimekirja Tšehhis (Farkač jt. 2005).

2.2.2. Loode-Eesti asurkond

Loode-Eestis on hahkkaruslane hajusalt levinud Harju maakonna mandriosa

looderannikul Pakri poolsaarest vähemalt Meremõisani. Selle piirkonna

tuumikpopulatsiooniks on Pakrineeme populatsioon Pakri maastikukaitsealal, mis

avastati 1997. aastal ning alates sellest on liik sellel alal esinenud järjepidevalt ning

arvukalt samal ajal, kui teistest leiukohtadest saadakse reeglina vaid üksikuid isendeid

(Lindt 2011a). Kahjuks puudub selle liigi osas järjepidev seire, mistõttu on

harrastajatelt saadud info katkendlik ning viimasest kaheksast aastast on vaid 3 selle

liigi vaatlust Loode-Eestist (2019, 2021, 2022). Loode-Eesti asurkonnast on suur osa

kaitstavatel aladel: Pakri maastikukaitseala, Pakri hoiuala (kavandatava Laoküla tume-

nõlvaöölase püsielupaik), Laulasmaa maastikukaitseala ning Pirita jõeoru

maastikukaitseala (vt ka tabel 3). Praegu on kaitse-eesmärkides hahkkaruslast mainitud

vaid Pakri maastikukaitseala kaitse-eeskirjas. Teistel kaitstavatel aladel ei ole kaitse-

eesmärkides seda liiki mainitud. Ilma kaitse-eeskirju muutmata ei ole võimalik liigi

elupaiku kaitstaval alal tõhusalt kaitsta, kui need just ei kattu muude eesmärkideks

olevate loodusväärtuste asukohtadega, ning on keeruline planeerida liigikaitselisi töid

hahkkaruslase elupaikade tervendamiseks. Hahkkaruslase elupaik Pakri hoiualal on

kavas võtta kaitse alla tume-nõlvaöölase Laoküla püsielupaigana. Kuigi liikide

elupaiganõudlus on sarnane ja kavandatav sihtkaitsevööndi kaitsekord tagab ka

hahkkaruslase elupaiga kaitse, on soovitatav ka hahkkaruslane nimetada püsielupaiga

kaitse-eesmärgiks. Ka Laulasmaa maastikukaitseala ja Pirita jõeoru maastikukaitseala

kaitse-eesmärkideks tuleb lisada hahkkaruslane.

10 Prantsusekeelne andmebaas kättesaadav: http://www.insectes.org/opie/monde-des-insectes.html

26

2.2.3. Matsiranna populatsioon

Matsiranna populatsioon avastati 2014. aastal. See on piiritletud 5,5 ha

nõmmemännikuga, kus liiki vaadeldi 2014. aastal. Kahjuks ei ole pärast

esmaavastamist seda kohta enam külastatud ning puuduvad igasugused värskemad

andmed populatsiooni seisundi ning käekäigu kohta. Piirkond asub riigimaal ja ei ole

kaitse all. Kui inventuurid näitavad, et piirkonnas esineb siiski püsipopulatsioon, tuleb

kaaluda ka selle ala kaitse alla võtmist.

2.3. Tume-nõlvaöölane

2.3.1. Kaitsestaatus

Tume-nõlvaöölane võeti 2004. aastal III kaitsekategooria liigina kaitse alla

keskkonnaministri 19.05.2004 määrusega nr 51 „III kaitsekategooria liikide kaitse alla

võtmineˮ. Tume-nõlvaöölane kuulub 2017. aastal läbiviidud Eesti Punase Nimestiku

liikide ohustatuse hindamise alusel kriitilises seisundis (CR – critically endangered)

olevate liikide kategooriasse. Põhjenduseks on väga piiratud leviala, kelle Eesti

asurkond on teistest täielikult isoleeritud. Kuna tume-nõlvaöölast ohustab eelkõige

tema elupaiga tõttu ehitussurve ning inimtegevus, siis soovitati ka liigi seisundi

hindamisel viia liik parema kaitse tagamiseks II kaitsekategooriasse.

Euroopa Liidu loodusdirektiivi, Berni konventsiooni ega CITES lisades ei ole tume-

nõlvaöölast mainitud (Euroopa Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ, looduslike elupaikade

ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta, 1992; Renault 2001; CITES).

Arvestades liigi piiratud levikut Eestis, varem teada olnud tugeva asurkonna hääbumist

ning lähimate populatsioonide kaugust, on soovitav viia liik II kaitsekategooriasse, mis

on paremas vastavuses liigi tegeliku kaitsevajadusega ning vastab paremini ka liigi

seisundile looduskaitseseaduse § 46 lõike 2 tähenduses. Lisaks tuleb liigile parema

kaitse tagamiseks viia lõpuni Laoküla püsielupaiga moodustamine.

2.3.2. Pakrineeme populatsioon

Populatsioon avastati 1997. aastal ning sellest alates on liiki seal regulaarselt

registreeritud. Eriti sagedasti külastati ala aastatel 2002-2012. Kahjuks pärast seda

harrastusentomoloogide huvi rauges, vaatluste arv langes järsult ning viimane

andmebaasides olev vaatlus on aastast 2013. Pakrineeme populatsioon on võetud kaitse

alla Pakri maastikukaitseala koosseisus, kus on liik märgitud ka kaitse-eesmärgiks.

Pakrineeme elupaik on selgelt halvenevas seisundis, sest osa elupaika on LNG terminali

rajamise käigus kahjustatud ning ülejäänud elupaik on hakanud võsastuma. Avatud

elupaigale kasvanud puud ning laienev kurdlehise roosi populatsioon võivad viia

elupaiga hävimiseni, kui lähiajal ei viida läbi liigikaitselisi töid, sh puude ja põõsaste

eemaldamist.

2.3.3. Laoküla populatsioon

Laoküla populatsioon avastati välitööde käigus 2011. aastal Paldiski lõunasadama

vahetus läheduses. Populatsioon on osaliselt kaitse alla Pakri hoiuala koosseisus, kuid

liik ei ole hoiuala kaitse-eesmärgiks nimetatud, mis teeb elupaiga kaitse ja

liigikaitseliste tööde tellimise sellel alal keeruliseks. Sellel alal ei ole inventeeritud ja

27

registrisse kantud ka poollooduslikku kooslust. Viimased andmed liigi registreerimisest

Laokülas on 2015. aastast, kuid teadaolevalt pole teda hiljem sealt ka sihipäraselt

otsitud. Tume-nõlvaöölase kaitseks Laokülas on tehtud ettepanek elupaiga

püsielupaigana kaitse alla võtmiseks (21.03.2013 ja 21.02.2024) 11 , varasemalt on

püsielupaiga moodustamise ja kaitse-eeskirja menetlus algatatud keskkonnaministri

12.10.2015 käskkirjaga nr 911 12 . Laoküla populatsiooni kaitseks on oluline

püsielupaiga lõplik kinnitamine. Kavandatav püsielupaik kattub osaliselt Pakri

hoiualaga. 2012. aasta Eesti Lepidopteroloogide Seltsi elupaikade ekspertiisi andmete

alusel pärinevad kõige arvukamad tume-nõlvaöölase leiud elupaiga põhjaosast (Õunap

jt, 2012) (täpsemalt kirjeldatud ptk 4.5).

Laoküla elupaik on hästi kuiva taimestiku ning meretuulele avatud, mistõttu on selle

kinni kasvamine ka ilma hooldustegevusteta väga aeglane. 2023. aasta kevadel oli

elupaik peaaegu samas seisundis, mis kümnend tagasi (Anu Tiitsaare avaldamata

andmed, 2023). Seega ei ole sellel alal liigikaitseliste tööde läbi viimine esimeseks

prioriteediks, aga väga soovitatav on leida lähiajal võimalusi selle ala madala

koormusega karjatamiseks.

11 Registreeritud Keskkonnaameti dokumendihaldussüsteemis vastavalt nr 15-10/2013/7796 ja nr 7-

4/24/3341 all. 12 Keskkonnaministeeriumi 12.10.2015 käskkiri nr 911 „Tume-nõlvaöölase Laoküla püsielupaiga

moodustamise ja kaitse-eeskirja menetluse algatamineˮ.

28

3. OHUTEGURID JA MEETMED

Järgnevates alapeatükkides on ohustavad tegurid vastavalt nende olulisusele jagatud

kategooriatesse (tabel 7):

• kriitilise tähtsusega ohutegur – võib 20 aasta jooksul viia liigi hävimisele

Eestis;

• suure tähtsusega ohutegur – võib 20 aasta jooksul viia Eesti asurkonna

kahanemisele enam kui 20% ulatuses;

• keskmise tähtsusega ohutegur – võib 20 aasta jooksul viia asurkonna

kahanemisele, vähem kui 20% ulatuses, märkimisväärsel osal Eesti areaalist;

• väikese tähtsusega ohutegur – omab vaid lokaalset tähtsust, Eesti asurkonna

kahanemine 20 aasta jooksul on väiksem kui 20%.

Tabel 7. Liigi ohutegurid ja nende mõju Eestis

Ohutegur Põhja-tõmmusilmik Hahkkaruslane Tume-nõlvaöölane

3.1. Võsastumine, sh

võõrliikidega

ei mõjuta suur kriitiline

3.2. Ehitustegevus ei mõjuta keskmine suur

3.3. Metsaraie kriitiline väike väike

3.4. Kuivendamine kriitiline ei mõjuta ei mõjuta

3.5. Maavarade kaevandamine keskmine ei mõjuta ei mõjuta

3.6. Isolatsioon väike ei mõjuta keskmine

3.7. Kliima soojenemine suur ei mõjuta ei mõjuta

3.8. Kollektsioneerimine väike väike väike

3.1. Võsastumine, sh võõrliikidega

Võsastumine on ohutegurina oluline eelkõige tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase jaoks,

kelle puhul on teada, et võsastumine viib populatsiooni väljasuremiseni. Näiteks tume-

nõlvaöölase populatsioon Tallinnas Pärnamäel suri välja just elupaiga kinnikasvamise

tõttu. Ka Pakrineeme elupaik on viimaste aastate jooksul hakanud üha kiiremini kinni

kasvama (sh kurdlehise kibuvitsaga (Rosa Rugosa)) ning kui ei võeta ette aktiivseid

kaitsemeetmeid, on tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase sealse populatsiooni

väljasuremine vaid aja küsimus.

Tume-nõlvaöölase Laoküla elupaik on praegu küll üldjoontes lage, kuid kardetavasti ei

jää ka seal olukord aktiivse sekkumiseta alati niisuguseks. Ka praegu on paiguti alal

lehtpuuvõsa laike ning Laoküla elupaigas (sh kavandatavas Laoküla tume-nõlvaöölase

püsielupaigas) täheldati 2024. aasta välitöödel samuti võõrliigi kurdlehine kibuvits

suhteliselt ulatuslikku levikut (laiguti üle kogu ala), kuid täpne ülevaade võõrliikide

leviku ulatusest alal puudub. Kurdlehine kibuvits katab osa tume-nõlvaöölase

elupaigast ning seetõttu väheneb liigile sobiva elupaiga pindala. Ettevaatusprintsiibist

lähtudes tuleb alal kurdlehist kibuvitsa tõrjuda sarnaselt Pakrineeme elupaigale

etappide kaupa, et häiring (pinnasetööd) ei kahjustaks Laoküla tume-nõlvaöölase

asurkonda. Seetõttu tuleb tõdeda, et võsastumine, sh võõrliigiga on tume-nõlvaöölasele

kriitilise tähtsusega ohutegur. Hahkkaruslane on võrreldes tume-nõlvaöölasega

laiemalt levinud, asustades liivase pinnaga biotoope ning võib elupaigana kasutada ka

hõredat metsa. Päris tiheda metsa ja võsa all liik ei esine ning näiteks Šveitsist on teada

populatsioonide hääbumist niitude kinnikasvamise tõttu (Pro Natura 2000). Seetõttu on

võsastumine hahkkaruslase populatsioonide säilimisele potentsiaalselt ohtlik ka meil.

29

Arvestades liigi levikut Eestis ning elupaikade iseloomu, võib võsastumist pidada

hahkkaruslasele suure tähtsusega ohuteguriks.

Kuigi tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase populatsioonid paiknevad enamasti

kaitstavatel aladel, pole need liigid nimetatud kaitse-eesmärgiks kõikidel kaitstavatel

aladel, kus neid leidub. Ilma selleta pole aga võimalik läbi viia sihitud hooldustegevusi

nende liikide elupaikade säilitamiseks (taastamiseks ja hooldamiseks) ning keelata

elupaiku ohustavaid tegevusi. Seega on vaja hahkkaruslane nimetada kaitse-eesmärgiks

Laulasmaa ja Pirita jõeoru maastikukaitsealal. Tume-nõlvaöölase elupaik Laokülas

asub osaliselt ja hahkkaruslase elupaik tervikuna Pakri hoiualal, kuid liike pole hoiuala

kaitse-eesmärgiks nimetatud. Tume-nõlvaöölase kaitseks Laoküla elupaigas tuleb

moodustada eraldi püsielupaik, nimetades kaitse-eesmärgiks soovitavalt ka

hahkkaruslase, püsielupaiga kaitsekord järgiks just nende liikide nõudlusi.

Metsaliigina ei ole võsastumine põhja-tõmmusilmiku jaoks oluline ohutegur.

Meetmed (tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase puhul):

1) liikide leviku täpsustamine (kaardistades niimoodi sobivad elupaigad; ptk. 5.1.1,

5.1.2);

2) rakendusuuringud leidmaks, millised majandamisvõtted liikidele Eesti tingimustes

sobivad (ptk 5.1.1, 5.1.3);

3) kaitse-eeskirjade täpsustamine, mis annab õiguslikud raamid elupaikade

säilitamisele ja hooldamisele (ptk 4.5, 5.1.6);

4) liigi seisundi regulaarne seire koos hooldustegevuste tulemusseirega, et

hooldusvõtete efektiivsust hinnata (ptk 5.2.1);

5) elupaiku hooldamine madala koormusega (niitmine või karjatamine). Niitmine on

eelistatud, sest seda saab ajastada vastava liigi lennuaja algusesse (niita võib juuni

lõpuni). Kunagi ei tohi kogu elupaika korraga niita. Maksimaalselt poolel aga

eelistatult 1/3 alal korraga ning järgmine osa järgmisel aastal. Alal, kus pole

võimalik niita, on soovitatav madala koormusega karjatamine veistega (jättes 30%

igal aastal hooldamata). Niide tuleb eemaldada, et vältida kulumati teket ja hoida

mulla toitainete sisaldus madalana. Pakrineeme elupaigas tuleb lagedalt alalt raiuda

kahe etapina ära kogu võsa ja noored puud ning eemaldada kurdlehise kibuvitsa

puhmad. Pärast raiesaaduste eemaldamist tuleb purustada kännud ning teha kahel

aastal järelniitmist koos niite eemaldamisega, et kännuvõsude hulka vähendada.

Alles võib jätta kõik puud, mille tüve diameeter on üle 20 cm.

6) Laoküla elupaigas on soovitatav karjatamine koormusega 0,2-0,5 LÜ/ha (ptk

5.2.2.3; lisa 1). Lisaks tuleb teha kindlaks kurdlehise kibuvitsa leviku ulatus

Laoküla tume-nõlvaöölase elupaigas (sh kavandatava Laoküla püsielupaiga

ulatuses). Seejärel tuleb võõrliik alalt eemaldada kahe etapina ja vähendada

võõrliigi taasasustamise võimalusi. Lisaks tuleb koos võõrliigi alalt eemaldamisega

eemaldada ka lehtpuuvõsa kahe etapina. Pärast raiesaaduste eemaldamist tuleb

purustada kännud ning teha kahel aastal järelniitmist koos niite eemaldamisega, et

kännuvõsude hulka vähendada. Alles võib jätta alal kasvavad suuremad kadakad ja

männid.

30

3.2. Ehitustegevus

Ehitustegevuse mõju ja võimalus on suurem tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase

elupaikades. Põhja-tõmmusilmiku elupaikades on ehitustegevuse tõenäosus väga

väike, elupaikade püsielupaigana kaitse alla võtmisel on ehitustegevus keelatud ja

negatiivne mõju siis puudub.

Väga piiratud levialaga tume-nõlvaöölase Laoküla elupaigas on ehitustegevus

kriitilise tähtsusega ohuteguriks, kuna elupaik on vaid osaliselt kaitse all Pakri

hoiualana, liik pole nimetatud Pakri hoiuala kaitse-eesmärgiks, alale pole veel

moodustatud Laoküla püsielupaika ning elupaika on ehitatud tõenäoliselt

ebaseaduslikke ehitisi. Pakrineeme populatsioonis on ohutegur väikese kuni keskmise

tähtsusega ohuteguriks, kuna kaitse-eeskiri võimaldab seal ehitada vaid rajatisi ja liik

on Pakri maastikukaitseala kaitse-eesmärgiks nimetatud, mistõttu ei või rajatiste

püstitamisel liigi elupaiku kahjustada. Samas ei takistanud Pakrineeme populatsiooni

kaitse all olemine sealset LNG terminali ehitust, mis tume-nõlvaöölase elupaika teatud

määral kahjustas. Populatsiooni paiknemine suure asula ja tööstusrajatiste läheduses

suurendab elupaikades ehitustegevuse riski. Kokkuvõttes võib selle ohuteguri ulatust

määratleda pigem suure tähtsusega ohuteguriks.

Ohuteguri riskide maandamiseks on oluline tõsta liigi kaitsekategooriat, et uute

populatsioonide avastamisel oleks võimalik paremini põhjendada püsielupaiga

moodustamise või liigi elupaikade kaitseala sihtkaitsevööndisse tsoneerimise vajadust.

Kui leitakse uus populatsioon, aga kaitstavat ala ei moodustata, näiteks riiklikult

oluliste objektide planeeringute tõttu, tuleb ehitustegevuse läbiviijatele seada kohustus

arvestada isendikaitse sätetega, milleks on soovitus seada ajaline piirang

pinnasetöödele liblika elupaigas. Lisaks tuleb soovitada või leevendusmeetmena seada

kohustus arvestada säilinud elupaigaosade hooldamisel liigi elupaiganõudlusega. Ka

selleks on oluline liigi kaitsestaatust tõsta. Ehitustegevuse, sh rajatiste ehitamise käigus

tuleb vältida pinnase kahjustamist ning planeeringul arvestada, et säilitataks

võimalikult suur hulk looduslikku taimestikku ning elupaik säiliks looduslikuna ka

pärast ehituse lõppu. Sealhulgas säilitatakse looduslik rohumaa endises seisundis,

eemaldades pealetungivat võsa ja teostades mõne aasta tagant niitmist koos niite

eemaldamisega (juunis).

Ka hahkkaruslase populatsioonid asuvad Eesti mõistes tihedalt asustatud

piirkondades, kus on arvestatav ehitussurve (eramute ja elurajoonide arendused).

Ehitustegevuse mõju mõnes konkreetses hahkkaruslase elupaigas on kahtlemata

negatiivse mõjuga ning võib halvemal juhul viia populatsiooni hääbumiseni.

Arvestades hahkkaruslase leviku ulatust, pole aga tõenäoline, et kõigis elupaikades

toimuks ühekorraga arvestatav ehitustegevus, samuti paiknevad selle liigi

populatsioonid praegu teadaolevalt enam kui 50% ulatuses kaitstavatel aladel (tabel 3).

Seega ei ole uute püsielupaikade moodustamine praegu vajalik ja ehitustegevus on

praegu pigem lokaalse ning keskmise tähtsusega ohutegur. Et ehitustegevus ei

hakkaks ohustama liigi säilimist meil pikemas perspektiivis, tuleb tagada, et liik oleks

märgitud nende kaitsealade, kus liigi elupaigad asuvad, kaitse-eesmärgiks, et tagada

õiguslik ruum liigikaitselisteks tegevusteks. Väljaspool kaitstavaid alasid asuvates

populatsioonides tuleb ehitustegevuse läbiviijatele seada leevendusmeetmetena

soovitus või kohustus arvestada otseselt ehituse alla mitte minevate maade edasisel

hooldamisel hahkkaruslase elupaiganõudlusega. See tähendab, et ehituse käigus

31

välditakse maksimaalselt pinnase kahjustamist ning planeeringul arvestatakse, et

säilitatakse võimalikult suur hulk looduslikku taimestikku ning see säilib looduslikuna

ka pärast ehituse lõppu. Seejuures säilitatakse hõre männimets looduslikuna,

eemaldades pealetungivat võsa. Poollooduslik rohumaa säilitatakse endises seisundis,

teostades seal vajadusel niitmist (juunis) või pealetungiva võsa eemaldamist.

Väljaspool kaitstavaid alasid on oluline rakendada hahkkaruslase ja tume-nõlvaöölase

elupaikades isendikaitse sätteid, milleks on eeskätt ajalised piirangud pinnasetöödele.

Kuna igasugune pinnase liigutamine kahjustab liblikat kõige vähem valmiku lennuajal,

mis on hahkkaruslasel mai lõpust juuni lõpuni ning tume-nõlvaöölasel juuli teisest

poolest augusti esimese dekaadi lõpuni, siis pinnasetöid võib lubada hahkkaruslase

elupaigas 25. maist 25. juunini ning tume-nõlvaöölase elupaigas 20. juulist 10.

augustini. Säilinud elupaigaosadel on soovitatav niita juunikuus, et vältida juulis

taimedele munetavate munade ja röövikute noorjärkude hukkumist.

Nii tume-nõlvaöölase kui hahkkaruslase eeskätt kaitstavatel aladel asuvates

elupaikades tuleb keelata igasugust tugevat kunstlikku valgusreostust põhjustavate

ehitiste rajamine. Tugev kunstlik valgustus võib mõjutada ööliblikate käitumist ning

viia isegi populatsiooni hääbumiseni. Vajadusel tuleb kasutada liblikatele

vähematraktiivseid valgustusallikaid, konsulteerides nende valikul liblikate bioloogia

asjatundjatega. Valgusreostuse mõju ööliblikatele vähendavad pikema lainepikkusega

lampide (punakas valgus) kasutamine. Valgus tuleb suunata ainult valgustatavale

objektile, vältida tuleb üles suunatud hajuskiirgust ning valgustite põlemise aega tuleb

minimeerimida, kasutades valgusteid nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik.

Meetmed:

1) hahkkaruslase nimetamine kaitse-eesmärgiks nendel kaitstavatel aladel, kus liigi

elupaigad asuvad (ptk 4.5, 5.1.6);

2) põhja-tõmmusilmiku Sitikaoru püsielupaiga moodustamine (ptk 4.5, 5.1.5);

3) tume-nõlvaöölase Laoküla püsielupaiga moodustamine (ptk 4.5, 5.1.5);

4) tume-nõlvaöölase kaitsekategooria tõstmine (ptk 5.1.7);

5) ehitustegevuse läbiviimisel kaitstaval alal liikide elupaigas tuleb säilitada liigi

elupaik või rajatise rajamise ning vähese või ajutise elupaiga kahjustamise korral

seada leevendusmeetmena (va põhja-tõmmusilmiku puhul) kohustus hooldada

säilinud elupaigaosa liikidele sobival viisil (vt ptk 3.1);

6) väljaspool kaitstavaid alasid asuvates elupaikades tuleb ehitustegevuse läbiviijatel

arvestada 1) isendikaitse sätetega – pinnasetööd hahkkaruslase elupaigas on lubatud

25. maist 25. juunini ning tume-nõlvaöölase elupaigas 20. juulist 10. augustini ning

2) soovitusega säilitada võimalikult suurel pindalal looduslikku taimestikku, vältida

pinnase kahjutusi ning hooldada säilinud elupaigaosa, eemaldades pealetungivat

võsa ja teostades mõne aasta tagant niitmist koos niite eemaldamisega (juunis),

hahkkaruslase elupaigas säilitada hõre männimets looduslikuna, eemaldades

pealetungivat võsa;

7) keelata tugevat kunstlikku valgusreostust põhjustavate ehitiste ja rajatiste

püstitamine tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase kaitstavatel aladel asuvates

elupaikades, väljaspool kaitstavaid alasid rakendada soovituse või

leevendusmeetmena.

32

3.3 Metsaraie

Metsaraie on ohuteguriks eelkõige põhja-tõmmusilmikule, sest hahkkaruslane ja tume-

nõlvaöölane esinevad avamaastikus. Samas võib hahkkaruslane elada ka hõredas

männimetsas, mistõttu võib tekkida vajadus keelata uuendusraie või seada raiele

tingimused hahkkaruslase kaitstaval alal asuvas, metsas paikneva elupaiga säilimiseks.

Metsaraie põhja-tõmmusilmiku elupaigas ühelt poolt kahjustab pinnast ja teiselt poolt

muudab suures ulatuses metsa koosseisu. Raie ja raiesaadustera kokkuvedu üle põhja-

tõmmusilmiku elupaiga mõjutab liigi seisundit negatiivselt, sest pinnase lõhkumine ja

tihendamine võib populatsiooni suurust märkimisväärselt vähendada (kõik liblika

noorjärgud paiknevad maapinnal või pinnases). Raiete ohtlikkus liigile sõltub raie

ulatusest. Uuendusraie hävitab liigi elupaiga täielikult. Ka (hooldus)raie väiksemas

ulatuses on potentsiaalselt negatiivse mõjuga. Koos raiega hävitatakse osa pinnasest ja

taimestikust koos liblikate noorjärkudega. Ühtlasi muutub veerežiim ja

valgustingimused ning seeläbi toimuvad muutused lisaks ka rohurindes ning

mikroklimaatilistes tingimustes. Päevaliblikatel (ja just silmikutel) on näidatud, kuidas

temperatuurirežiim rööviku kasvukohas määrab elupaiga sobivuse mikroskaalal

(Bennie jt. 2013; Oervoessy jt. 2013; Turlure jt. 2011) ning elupaiga sobivuse võib

seetõttu määrata ka näiteks kulukihi paksus või rohustu kõrgus. Täpsemate uuringute

puudumise tõttu on vajalik pinnast kahjustava ning valgustingimusi muutva tegevuse

osas olla äärmiselt ettevaatlik ning lähtuda ettevaatusprintsiibist. Ükskõik millist tüüpi

kujundusraie teostamisel ei tohi seda läbi viia kogu teadaoleval liblika esinemisalal.

Ühel aastal ei tohi kujundusraiest olla mõjutatud enam kui 20% populatsiooni

esinemisalast. Nii jääb alati vähemalt osa elupaigast kahjustamata. Praeguse kaitse

tegevuskava raames põhja-tõmmusilmiku elupaikades kujundusraieid ette ei nähta ning

neid võib teha maaomanik omal initsiatiivil kooskõlas allpool nimetatud kujundusraie

põhimõtetega Kuna liigi levik Eestis on äärmiselt piiratud, siis on tegu põhja-

tõmmusilmiku elupaikadesse püsielupaiga moodustamiseni kriitilise tähtsusega

ohuteguriga, mis võib viia liigi hävimisele Eestis.

Samas tuleb tähele panna, et kõigi kolme liigi puhul on oluline lokaalne mikrokliima,

mida sageli mõjutavad just elupaiga servas olevad puud. Seega on metsaraie tume-

nõlvaöölasele ja hahkkaruslasele väikese tähtsusega ohuteguriks. Vahetu, liikide

elupaigaks oleva lagendikuga piirneva metsa täielik raiumine kaitstavatel aladel tuleb

seega keelata, kuna see muudab metsa servas oleva niidu tuulisemaks ning

mikroklimaatiliselt jahedamaks. Lageraie piiramine liigi elupaika ümbritsevatel aladel

tagab populatsioonile stabiilsema mikrokliima, tuulekaitse ning takistab valmikute

laiali hajumist ümbritsevasse ebasobivasse maastikku. Sellise raiepiirangu seadmise

vajalikkust ümber liblika elupaiga tuleb igal konkreetsel juhul eraldi kaaluda lähtuvalt

looduslikest oludest.

Väljaspool kaitstavaid alasid asuvates elupaikades saab raietegevust reguleerida

looduskaitseseaduse § 55 lg 8 alusel, mis ütleb, et keelatud on III kaitsekategooria

taimede, seente ja selgrootute loomade hävitamine ja loodusest korjamine ulatuses, mis

ohustab liigi säilimist selles elupaigas. Seetõttu tuleb väljaspool kaitstavaid alasid

põhja-tõmmusilmiku elupaikades vältida sõitmist liigi elupaigas ning keelata

uuendusraied, va aegjärkne raie, hahkkaruslase metsamaal olevates elupaikades keelata

uuendusraied, va aegjärkne raie, ning hahkkaruslase ja tume-nõlvaöölase lagendikel

asuvates elupaikade piiril olevates metsaservades keelata uuendusraied, va

33

aegjärkne raie.

Meetmed:

1) põhja-tõmmusilmiku kaitsekategooria tõstmine (ptk 5.1.7);

2) põhja-tõmmusilmiku püsielupaiga moodustamine ja seal raiete keelamine (ptk

5.1.5);

3) põhja-tõmmusilmiku elupaigas ja potentsiaalsetes elupaikades (potentsiaalsed

elupaigad on toodud lisas 2) kaitstavatel aladel raiete lubamine vaid külmunud

pinnasega, kusjuures raiesaaduste kokkuveoteid ei tohi rajada läbi liblika

elupaiga (sh ei tohi kasutada elupaika läbivaid metsasihte). Lubatud on

kujundusraie männienamusega puistu kujundamiseks liituvusega 0,5-0,8. Raied

ei tohi ühel aastal hõlmata rohkem kui 20% põhja-tõmmusilmiku elupaigast ja

enne järgmist raiet tuleb terve elupaiga piires oodata vähemalt 6 aastat (3

liblikapõlvkonda), kuni on olemas veendumus, et eelmine raie liigi elupaika ei

kahjustanud ning isendite arvukuses muutusi ei põhjustanud. Liigi elupaika ei

ole lubatud raiesaaduste ladustamine. Põhja-tõmmusilmiku elupaikade

puhveraladel kaitstaval alal (mis ei hõlma potentsiaalseid elupaiku) on keelatud

uuendusraied, va aegjärkne raie, ning raie käigus kujundada männi puhtpuistut

(st teised puuliigid välja raiuda). Põhja-tõmmusilmiku elupaikades väljaspool

kaitstavaid alasid tuleb vältida sõitmist liigi elupaigas, keelatud on

uuendusraied, va aegjärkne raie. Soosida männi puhtpuistu kujunemist (st välja

raiuda eelistatult teisi puuliike). Ülejäänud raied on keelatud juhul kui raiet

soovitakse teostada sellises ulatuses (raie enam kui 20% liigi elupaigas), mis

ohustab liigi säilimist selles elupaigas, järgmine raie elupaigas võib sellisel

juhul toimuda 6 aasta möödudes. Puistu liituvust ei ole lubatud viia alla 0,5.

Raidmeid mitte ladustada liigi elupaika;

4) hahkkaruslase ja tume-nõlvaöölase elupaigas, mis asub kaitstaval alal kas

osaliselt või tervikuna metsamaal, uuendusraie, va aegjärkne raie, keelamine, sh

elupaika piiritletud metsaservades. Raidmeid mitte ladustada liigi elupaika.

Hahkkaruslase elupaikades väljaspool kaitstavaid alasid metsamaal olevates

elupaikades on keelatud uuendusraied, va aegjärkne raie, ning hahkkaruslase ja

tume-nõlvaöölase väljaspool kaitstavaid alasid lagendikel asuvates elupaikade

piiril olevates metsaservades on keelatud uuendusraied, va aegjärkne raie.

Raidmeid pole lubatud ladustada elupaika ning võimalikult palju vältida

elupaigas sõitmist.

3.4. Kuivendamine

Kuivendamine on ohutegurina märkimisväärne ainult põhja-tõmmusilmiku jaoks. Nii

tume-nõlvaöölane kui hahkkaruslane asustavad kuivi elupaiku ning kuivendamine

nende elupaiga kvaliteeti ei mõjuta.

Seevastu põhja-tõmmusilmiku jaoks on sobiv veerežiim kriitilise tähtsusega

ohutegur, sest kuivendamise käigus hävineb liigi elupaik – siirdesookooslus.

Kirjanduses on märgitud, et põhja-tõmmusilmikut ohustab veerežiimi muutus

elupaikades, populatsioonid kaovad kuivendatud aladelt väga kiiresti (Pöyry 2001;

Haahtela jt. 2011). Liigi arvukuse langust Lõuna-Soomes seostatakse just ulatuslike

kuivendamistega (Lensu jt. 2011; Haahtela jt. 2011). Nii Orava kui ka Uulika rabaserva

elupaigad on osaliselt kuivendatud. Samas on kraavid vanad ning vee ärajuhtimine on

seetõttu aeglane. Väärib märkimist, et liigi rakendusuuringud (2021. aastal) näitasid, et

34

ka kavandatava Sitikaoru püsielupaiga lõunaosa on muutunud liigile viimase 15 aasta

jooksul ebasobivalt kuivaks ning liik on sealt metsaosast kadunud. Muutus piirdub

siiski vaid ühe metsaosaga ning isendid on koondunud ala põhjaossa. Samuti ei näi

muutus olevat seotud ühegi kraavi puhastamisega või lisamisega. Sellegipoolest näitab

see olukord, kui tundlik on liik keskkonnatingimuste osas ning liigi elupaigas peab

vältima uute maaparandussüsteemide rajamist ning olemasolevate kraavide

puhastamist. Kraavide hooldamisel võib lubada setete ja voolutakistuste minimaalset

eemaldamist, et tagada veevool, aga mitte pinnase eemaldamist. Võimalusel tuleb

lokaalse mõjuga kraave kavandatavas püsielupaigas sulgeda.

Meetmed:

1) Sitikaoru püsielupaiga moodustamine põhja-tõmmusilmiku Orava populatsiooni

kaitseks (ptk 5.1.5), kus tuleb vältida uute maaparandussüsteemide rajamist ning

olemasolevate kraavide hooldamisel võib lubada setete ja voolutakistuste

eemaldamist, et tagada veevool, aga mitte pinnase eemaldamist;

2) kaaluda Sitikaoru püsielupaigas olemasolevate, lokaalse mõjuga kraavide

sulgemist.

3.5. Maavarade kaevandamine

Maavarade kaevandamine võib väikeste populatsioonide seisundit märkimisväärselt

halvendada. Ohutegurina on see oluline eelkõige põhja-tõmmusilmiku jaoks, kelle

elupaigad asuvad rabaservades. Soome kogemus näitab, et raba kuivendamine koos

turba kaevandamisega viib põhja-tõmmusilmiku populatsiooni kadumisele raba servas

olevast männikust (Pöyry 2001). Pole põhjust arvata, et see Eestis teisiti oleks. Kuna

meil on vaid üks metapopulatsioon, kus maavara kaevandusluba pole taotletud ja

moodustamisel on püsielupaik, on tegu keskmise tähtsusega ohuteguriga.

Hahkkaruslase ja tume-nõlvaöölase esinduslikud elupaigad on juba kaitse all ja

kaevandamine on seal keelatud, mistõttu kaevandamine pole nende liikide jaoks

ohuteguriks.

Meetmed:

1) Sitikaoru püsielupaiga moodustamine põhja-tõmmusilmiku Orava populatsiooni

kaitseks (ptk 5.1.5) ja seal maavarade kaevandamise keelamine.

3.6. Isolatsioon

Isolatsioon ohustab üksteisest eraldatud vähearvukaid populatsioone. Kui

populatsioonide vahel isendite vahetust ei toimu, hääbuvad isoleeritud populatsioonid

isegi juhul, kui elupaigad on liigile sobivad. Isendite elujõulisus väheneb inbriidingu

tõttu, mis omakorda suurendab väljasuremisohtu (Saccheri jt. 1998). Ühendatus

elupaikade vahel tagab olukorra, kus lokaalselt väljasurnud populatsioonid tekivad

uuesti asurkonna allesjäänud osadest pärinevate hulkuvate isendite arvel.

Hahkkaruslase Eesti populatsiooni võib pidada nii suureks ja laiaulatuslikuks, et

isolatsioon eraldi võttes nende elujõulisust ei mõjuta. Teine lugu on põhja-

tõmmusilmiku ning tume-nõlvaöölasega.

Hetkel ei ole teada, et põhja-tõmmusilmiku Eestis ainsa teada oleva Orava

populatsiooni läheduses oleks ühtegi teist populatsiooni. Tõenäoliselt on Eesti

asurkond Soome ja Rootsi asurkondadest täielikult isoleeritud. Ühendatus Venemaa

35

ja/või Läti piiriäärsete populatsioonidega on võimalik, kuid hetkel teadaoleva

levikuinfo alusel vähetõenäoline (Orava populatsioon on piirist >10 km eemal).

Päevaliblikate tüüpilised maksimaalsed levimiskaugused ulatuvad mõnest mõnekümne

kilomeetrini ning põhja-tõmmusilmikut leitakse väga harva väljaspool talle omast

elupaika (Eliasson jt. 2005). Orava populatsiooni kogusuuruseks hinnati 2021. aastal

500-1000 valmikut ning liik esineb vähemalt 7 eraldiseisva osapopulatsioonina

(Tiitsaar, 2021). Isendite vaatlusel ei tuvastatud tiivakirja kõrvalekaldeid või

deformeerunud isendeid, mis viitaksid geneetilistele probleemidele. Vähemalt hetkel ei

ole näha, et inbriiding oleks liigile vahetult ohtlik, seega liigitatakse see väikese

tähtsusega ohuteguriks. Ohuteguri mõju vähendab, kui Orava piirkonna kõik

osapopulatsioonid võetakse kaitse alla ning tagatakse nende elupaigas optimaalne

veerežiim ja metsakooslus (ptk 5.1.5). Kui edaspidi näitab seire, et inbriiding hakkab

liigi asurkonda negatiivselt mõjutama, saab riske vähendada, tuues liigi põhilevialalt

juurde isendeid verevärskenduseks. Selleks, et jälgida deformeerunud tiibadega,

ebatüüpilise tiivakirjaga või suurusega liblikate proportsiooni populatsioonis,

täiendatakse seire metoodikat selle info kogumiseks.

Tume-nõlvaöölase Eesti asurkond on täielikult isoleeritud liigi põhilevialast (lähim

teada olev populatsioon on 1600 km kaugusel). Eestis asuvat alamliiki (C. andereggii

ssp. arcana; Mikkola jt. 1987) ei esine kuskil mujal maailmas. Olgugi, et liblikad

võivad eksida väljapoole neile omast elupaika ja üksikuid hulkuvaid isendeid on

registreeritud ka Soomest, on Eesti populatsioon sellegipoolest täielikult eraldatud muu

maailma tume-nõlvaöölase populatsioonidest. Lisaks suurendab isolatsiooni riske kahe

Eesti populatsiooni vahele jääv Paldiski linn, mille valgusreostus takistab isendite

vahetust populatsioonide vahel. Nende tegurite tõttu on populatsiooni isolatsiooni risk

keskmise tähtsusega ohutegur.

Liblikate puhul on teada, et liigi areaali piiril olevad osapopulatsioonid võivad olla

kitsamalt spetsialiseerunud nii toidutaimede kui klimaatiliste tingimuste osas, mistõttu

on nende kaitsel oluline teha kohalikke uuringuid, et määratleda liigi tegelikud

elupaigaeelistused (Singer 1971; Braschler & Hill 2007). Kõik kolm käesoleva kava

liiki on oma leviala absoluutsel piirialal ning põhiareaalist eemal, mistõttu on oluline

nende kohalikke elupaigaeelistusi, röövikute toidutaimi ning mikroklimaatilisi eelistusi

uurida. Kolmest tegevuskava liigist on esmased bioloogia uuringud tehtud vaid põhja-

tõmmusilmikul (Tiitsaar, 2021).

Kuna praegu ei ole tuvastatud, et üheski populatsioonis oleks inbriiding reaalselt ohuks,

siis aktiivset isendite vahetust lähiriikide populatsioonidega ette ei nähta, vaid

keskendutakse seirele ning riskide vähendamisele, mis tähendab eelkõige elujõulise

(arvuka) lokaalse populatsiooni olemasolu. Seda saab teha läbi elupaikade kaitse ja

kvaliteedi tõstmise.

Meetmed:

1) rakendusuuringud tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase liigi bioloogia detailseks

väljaselgitamiseks (ptk 5.1.3);

2) püsielupaiga moodustamine põhja-tõmmusilmikule ja tume-nõlvaöölasele (ptk

5.1.5);

3) elupaikade hooldus nende kvaliteedi tõstmiseks tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase

elupaikades (ptk 5.2.2, lisa 1);

4) regulaarne seire kõigi kolme liigi puhul (ptk 5.2.1).

36

3.7. Kliima soojenemine

Kliima soojenemisega kaasnevad liikide areaalide nihkumised pooluste suunas

(Parmesan 1999). Kolmest käesoleva kaitse tegevuskava liigist mõjutab kliima

soojenemine negatiivselt eelkõige põhja-tõmmusilmikut, kelle lõunapoolsed

populatsioonid on suuremas ohus, kuna pärinevad varasemast oluliselt jahedamast

kliimaperioodist (Davis jt, 2003; Hill jt., 2011; Seneviratne jt, 2006). Tegemist on

suure tähtsusega ohuteguriga, sest kliima soojenemisega kaasnevad ekstreemsed

ilmastikuolud võivad väikese kõikuva arvukusega putukapopulatsioonile mõjuda

hävitavalt.

Olgugi, et kliima soojenemise mõjude vähendamine ei ole käesoleva kaitse

tegevuskavaga rakendatav, saab kliima soojenemise riske vähendada läbi elujõulise

(arvuka) lokaalse populatsiooni olemasolu.

Meetmed:

1) püsielupaiga moodustamine põhja-tõmmusilmikule (ptk 5.1.5);

2) regulaarne seire (ptk 5.2.1).

3.8. Kollektsioneerimine

Kollektsioneerimist ja isendite kogumist looduses ei peeta märkimisväärseks ohuks

liblikapopulatsioonide püsimise seisukohalt. Esiteks mõjutab kollektsioneerimine

enamasti isaseid, kes on liikuvamad ja seega ka silmatorkavamad ning satuvad

kordades sagedamini nii kahva- kui valguspüükidesse. Isased ei ole aga populatsiooni

püsima jäämise seisukohast limiteerivaks pooleks (isased on polügüünsed – paarituvad

elu jooksul mitme emasega). Teiseks, Eestis eemaldatakse loodusest vähem kui

paarkümmend isendit liigi kohta aastas, mis ei ohusta populatsioone. Nagu ka

käesoleva tegevuskava aegridadest selgub, siis harrastajate huvi uue populatsiooni

avastamisel hajub kiiresti ning isendeid püüdmas käiakse harva, kui üldse. Samas

võimaldab kollektsioneerimine saada infot liigi leviku ning arvukuse kohta. Seega on

tegu lokaalse väikese tähtsusega ohuteguriga kõigi kolme tegevuskavaga hõlmatud

liigi osas ning täiendavaid meetmeid ei ole vaja planeerida. Kaitsealuste liikide

kogumiseks on vaja looduskaitseseaduse kohaselt Keskkonnaameti luba, mis antakse

isendi loodusest eemaldamiseks õppe-, meditsiini- või teadusotstarbel, taasasustamise

eesmärgil või ümberasustamise eesmärgil üksnes siis, kui see ei kahjusta liigi soodsat

seisundit. See säte on piisav kaitsealuste liblikaliikide isendite kaitseks

kollektsioneerimise eest.

37

4. KAITSE-EESMÄRGID JA VÕIMALIKULT SOODSA SEISUNDI

TAGAMISE TINGIMUSED

4.1. Lühiajalised kaitse-eesmärgid

Põhja-tõmmusilmik:

• Orava populatsioon on säilinud vähemalt samas ulatuses, mis 2021. aastal

registreeritud liigi levik (500-1000 isendit, elupaigad pindalaga vähemalt 57 ha)

(joonis 10) ning seire ei näita liigi arvukuse langustrendi;

• moodustatud on Sitikaoru püsielupaik Orava populatsiooni kaitseks.

Tume-nõlvaöölane:

• liigil on vähemalt kaks püsipopulatsiooni: Laoküla (elupaik pindalaga vähemalt

42 ha) ja Pakrineeme (elupaik pindalaga vähemalt 12 ha), kusjuures mõlemad

asuvad tervikuna kaitstaval alal ja liik on nimetatud vastava ala kaitse-

eesmärgiks.

• mõlemad püsipopulatsioonid on arvukad – seire käigus registreeritakse

vähemalt 10 isendit liigi lennuajal tehtud kontrollpüükide käigus.

Hahkkaruslane:

• liik esineb regulaarselt vähemalt kolmel kaitstaval alal, kus ta on märgitud ka

kaitse-eesmärgiks, ja sealsed liigi elupaigad on säilinud heas seisundis:

1) Pakrineeme tuumpopulatsioon Pakri maastikukaitsealal (elupaigad pindalaga

vähemalt 14,1 ha),

2) Laulasmaa maastikukaitsealal (elupaigad pindalaga vähemalt 2,5 ha)

3) Pirita jõeoru maastikukaitsealal (elupaik pindalaga vähemalt 1,3 ha),

• Olemas on info liigi leviku ja arvukuse kohta kavandatavas Laoküla tume-

nõlvaöölase püsielupaigas, liik on nimetatud Laoküla püsielupaiga kaitse-

eesmärgiks.

4.2. Pikaajalised kaitse-eesmärgid

Põhja-tõmmusilmiku, hahkkaruslase ning tume-nõlvaöölase kaitse-eesmärkideks on

tagada nende asurkondade pikaajaline elujõulisus Eestis looduslikes elupaikades.

Liikide kaitse tagatakse alade kaitse kaudu.

Põhja-tõmmusilmiku seisund loetakse võimalikult soodsaks, kui Orava elupaikade

ulatus on säilinud samas mahus (57 ha), mis 2021. aasta kaardistamise tulemuste alusel

on EELIS-e andmebaasi kantud, ning liigiseire näitab, et isendite arvukus ei lange.

Tume-nõlvaöölase seisundit võib lugeda võimalikult soodsaks, kui liigi

osapopulatsioonide arv (2 tk) ja elupaikade pindala 54 ha (Pakrineeme

tuumpopulatsioon 12 ha ja Laoküla populatsioon 42 ha) säilib ning seire näitab, et

isendite arvukus ei lange võrreldes tegevuskava perioodil teostatava inventuuri

andmetega.

Hahkkaruslase seisundit võib lugeda soodsaks, kui vähemalt kolm elupaika pindalaga

17,9 ha (Pakri 14,1 ha, Laulasmaa 2,5 ha ja Pirita jõeoru maastikukaitseala 1,3 ha)

paiknevad kaitstaval alal ning seire näitab, et isendite arvukus ei lange võrreldes

tegevuskava perioodil teostatava inventuuri andmetega.

38

4.3. Liigi soodsa seisundi tagamise tingimused

Vastavalt looduskaitseseaduse § 3 lõikele 2 loetakse liigi seisund soodsaks, kui selle

asurkonna arvukus näitab, et liik säilib kaugemas tulevikus oma looduslike elupaikade

või kasvukohtade elujõulise koostisosana, kui liigi looduslik levila ei kahane ning liigi

asurkondade pikaajaliseks säilimiseks on praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi olemas

piisavalt suur elupaik. Praktikas on mõistlik kasutada Rahvusvahelise

Looduskaitseliidu (IUCN) kategooriaid ja kriteeriume ja nende piirkondliku

rakendamise juhist. Liigi piirkondlik seisund on soodne (kategooria LC), kui liigi

seisundit on hinnatud, kasutades IUCN ohustatuse kriteeriume ning liik ei klassifitseeru

piirkondlikult ohustatuks (kategooriad CR, EN, VU) ega ohulähedaseks (kategooria

NT).

Kõigi kolme liigi puhul on võimalikult soodsa seisundi saavutamise keskseks

tingimuseks, et hindamise hetkel ei ole viimase 10 aasta jooksul kindlaks tehtud ning

tuleviku osas võimalik prognoosida liigi levila, asustatava ala, esinemiskohtade või

alamasurkondade arvu või suguküpsete isendite arvu langust. Üks viiest IUCN

hindamismaatriksi kriteeriumist käsitleb väga väikest või piiratud asurkonda. Selle

kriteeriumi järgi on soodsa seisundi saavutamine võimalik, kui suguküpsete isendite

arv on üle 1000 isendi, asustatav pindala on üle 20 km2 ja igal liigil on vähemalt 5

leiukohta. Kui uusi populatsioone ei leita, siis isegi kõikide kaitse tegevuskavas toodud

tegevuste rakendamisel on tume-nõlvaöölase ning põhja-tõmmusilmiku puhul liigi

parim seisund ohulähedane. Pärast piirkondlike kriteeriumite rakendamist tuleb

kategooriat tõsta (populatsioonid naabermaades on kahanevas seisundis ning isendite

vahetus naabermaade populatsioonide vahel on äärmiselt ebatõenäoline), seega jääb

parimaks võimalikuks seisundiks Eestis ohualdis. Hahkkaruslase populatsioonid

paiknevad Eestis märksa laiemal alal, neil on ka täna teada >5 leiukoha. Seega on

hahkkaruslase parimaks võimalikuks kategooriaks soodsas seisundis.

Põhja-tõmmusilmikut on Eestis leitud eelkõige hõredast rabastuvas männikust, mille

alustaimestikus domineerivad villpea, sinikas ja sookail. Liigile sobivaks elupaigaks on

siirdesookooslus, mistõttu veerežiimi muutus ohustab populatsioone märkimisväärselt.

Seega on selle liigi soodsa seisundi tagamiseks äärmiselt oluline liblika elupaikades ja

nende mõjutsoonis reguleerida raieid ja maaparanduslikke tegevusi.

Tume-nõlvaöölane eelistab kuivemapoolset liivast avamaastikku. Hahkkaruslane

asustab liivase pinnaga biotoope ning võib elupaigana kasutada ka hõredat metsa.

Elupaikade võsastumine võib viia nende liikide populatsioonide väljasuremiseni.

Tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase populatsioonide soodsa seisundi tagamiseks on

oluline hoida nende elupaigad avatuna.

Samuti on kõigi kolme liigi puhul oluline säilitada looduslik taimestik (röövikute

toidubaasi säilimine) ning vältida pinnase kahjustamist (liblikad nukkuvad maapinnal

või maapinna lähedal).

39

4.4. Elupaiga ja leiukoha määratlemise ja EELIS-sse kandmise põhimõtted

Liblikate elupaik piiritletakse valmikute lennuala põhjal liigile sobivas biotoobis,

moodustades vähemalt 0,1 ha suuruse polügooni valmikute esinemiskoha (leiukoha)

ning sarnase maastiku piires. Arvestades kehtivat praktikat ja ekspertteadmisi, võib

põhja-tõmmusilmiku elupaiga piiritleda kuni 40 ha, tume-nõlvaöölasel elupaiga kuni

65 ha ja hahkkaruslase elupaiga kuni 15 ha suurusena. Valmikute esinemiskohad

fikseeritakse GPS koordinaatidega ja lisatakse EELIS-es elupaiga alamkirjeteks.

Põhja-tõmmusilmiku elupaik piiritletakse rabastuvas männikus polügoonina, kus

pinnas on selgelt märg ning alustaimestikus esineb sookailu ja tupp-villpead. Valmiku

vaatlemise käigus piiritletakse elupaiga polügoon, järgides samasugust metsa

alustaimestikku. Seejuures ei oma tähtsust männiku vanus, sest põhja-tõmmusilmik

asustab eri vanusega männikuid. Elupaigaks mittesobiv kuiva aluspinnasega männik

jäetakse polügoonist välja. Kui on kahtlus, et tegemist ei ole populatsiooni elupaigaga

(nt ebatüüpiline kuiv kooslus), siis registreeritakse vaatlus loodusvaatluste andmebaasis

(edaspidi LVA) või PlutoF andmebaasis juhuvaatlusena.

Hahkkaruslase elupaik piiritletakse valmiku või rööviku leidmiskohas liiviku või

lubjarikka kuiva kooslusega avamaastiku ja hõreda kuiva männiku piires (võrade

liituvus alla 0,8). Elupaigaga vahetult piirnev metsaserv tuleb samuti elupaika

piiritleda. Kuna liigi detailsed elupaiganõudlused ei ole teada ja liiki püütakse sageli

valguspüünistega, siis kahtluse korral piiritletakse polügoon 20 m raadiuses liigi

reaalsest leiukohast. Üksiku valmiku leidmise korral registreerida vaatlus pigem LVA-

s või PlutoF-s juhuvaatlusena.

Tume-nõlvaöölane asustab kuiva liigirikka taimekooslusega liivast või lubjarikast

avamaastikku. Liigi elupaik piiritletakse leiukoha ümbruses oleva avamaastiku ulatuses

ning elupaika piiritletakse ka vahetult piirnev metsaserv. Välja jäetakse lopsaka

taimestikuga niisked ja võsased alad. Kahtluse korral või üksikleiu puhul piiritletakse

polügoon 20 m raadiuses liigi reaalsest leiukohast (näiteks valguspüünisest) või

registreeritakse vaatlus LVA-s või PlutoF-s juhuvaatlusena, kui ei olda kindel

populatsiooni olemasolus selles maastikus.

Elupaik ja leiukoht arhiveeritakse, kui liiki pole sellest leiukohast vaatamata otsimistele

registreeritud vähemalt kolmel valmiku lennuajal või on elupaik täielikult hävinenud.

Elupaiga arhiveerimiseks tuleb liiki otsida vähemalt kolmel valmiku lennuajal ja

elupaik arhiveerida siis, kui liblikat ei leita.

4.5. Kaitstava ala moodustamise ja piiritlemise kriteeriumid, sobiv kaitsekord

Tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase elupaiga kaitse alla võtmisel piisab, kui kaitse

alla võetakse EELIS-esse kantud elupaik ja lisaks 20 m puhvertsoon elupaiga ümber

kaitsmaks elupaika väliste mõjutuste eest, näiteks pestitsiidid, ehitus jmt tegevused, mis

mõjutavad vahetult piirnevaid alasid. Kui lagendikul asuv elupaik piirneb vahetult

metsaga, tuleb kaaluda laiemat puhverala, sest lagendiku servas asuva metsa täielik

raiumine muudab mikrokliima liblikatele ebasobivaks. Sellise puhverala vajalikkust

tuleb igal konkreetsel juhul siiski eraldi kaaluda. Mõnel juhul ei pruugi ümbritseva

maastiku liitmine püsielupaigaga olla mõistlik, näiteks kui liblika elupaik piirneb

üldkasutatava tee või põllumajandusmaaga.

40

Põhja-tõmmusilmiku elupaika kaitse alla võttes, sh püsielupaika planeerides on

oluline lisaks kitsas mõistes elupaigale (valmikute lennuala, vt ptk 4.4), arvata

püsielupaika puhvertsoon vähemalt 50 meetrit ümber EELIS-esse kantud elupaiga, mis

on vajalik kuivendamise võimalike negatiivsete mõjude minimeerimiseks. Selleks

jälgitakse kaitstava ala piiritlemisel olemasolevaid kraave, sihte ning metsateid, võttes

kaitse alla võimalusel kogu metsakvartali ka siis, kui elupaik on vaid osal sellest.

Ohuteguriteks on eelkõige metsaraie ning veerežiimi muutmine (vt ptk 3.3 ja 3.5).

Uuringud näitavad, et kuivenduskraavi mõju rabaelustikule ulatub kuni 400 m

kaugusele sügava piirdekraavi servast. Mõjuala on väiksem madala ja kinnikasvava

kraavi puhul, aga vahetu tugev mõju on vähemalt 50 m kraavi servast (Paal jt 2016).

Kui tume-nõlvaöölase, hahkkaruslase ja põhja-tõmmusilmiku kaitseks loodavates

püsielupaikades on vaja reguleerida poollooduslike koosluste hooldamist, ehitiste

hooldustöid, raieid või maaparandussüsteemide hooldustöid, on sobivaks

kaitserežiimiks looduskaitseseaduse § 30 kohane sihtkaitsevöönd, muudel juhtudel

sobib enamasti looduskaitseseaduse § 31 kohane piiranguvöönd, arvestades allpool

väljatoodud asjaoludega.

Kogu püsielupaiga piires võib lubada inimeste viibimist, marjade ja seente korjamist,

jahipidamist ja kalapüüki, kuid tallamiskoormuse vähendamiseks tuleb seada piirid

rahvaürituste korraldamisele. Et mitte kahjustada liblika elupaiku, tuleb keelata

telkimine ja lõkke tegemine selleks ettevalmistamata kohtades, sõidukiga sõitmist saab

lubada vaid teedel ja radadel (v.a looduskaitseseaduses sätestatud erisused, sh

elektriliinide hooldamine). Pilliroo ja adru varumisele tuleb seada kooskõlastamise

kohustus püsielupaiga valitsejaga, et materjali ladustamisega liblikate elupaiku ei

kahjustataks.

Raied tuleb keelata põhja-tõmmusilmiku elupaikades ja potentsiaalsetes elupaikades,

kuna see võib liigi elupaiga hävitada. Elupaika ümbritsevas puhvertsoonis võib teatud

raieid lubada kujundusraietena. Põhja-tõmmusilmiku elupaikades võib lubada

kujundusraieid järgmiste põhimõtete alusel: 1) lubatud on kujundusraie männi

puhtpuistu kujundamiseks liituvusega 0,5-0,8; 2) raiesaaduste kokkuveoteid ei tohi

rajada läbi liblika elupaiga (sh ei tohi kasutada olemasolevaid metsasihte); 3) puidu

kokkuvedu külmumata pinnaselt (nt kuiv pinnas) saab lubada vaid püsielupaiga

valitseja nõusolekul; 4) raied ei tohi ühel aastal hõlmata rohkem kui 20% põhja-

tõmmusilmiku püsielupaigast ja enne järgmist raiet tuleb terve püsielupaiga piires

oodata vähemalt 6 aastat (3 liblikapõlvkonda), kui on olemas veendumus, et eelmine

raie liigi elupaika ei hävitanud (vt ptk 3.3).

Uuendusraiete, va aegjärkne raie, keeldu tuleb kaaluda ka hahkkaruslase ja tume-

nõlvaöölase kaitstavatel aladel asuvates elupaikades, kuna hahkkaruslane võib asustada

hõredaid männikuid ning mõlema liigi puhul võib lagendikul asuv elupaik vahetult

piirneda metsaservaga, mille raiumine võib muuta sealse mikrokliima liblikatele

ebasobivaks.

Põhja-tõmmusilmiku elupaikades võivad osutuda vajalikuks loodusliku veerežiimi

taastamine kuivendamiseelse olukorra ennistamiseks (nt lokaalse mõjuga kraavide

sulgemine).

41

Hahkkaruslase ja tume-nõlvaöölase elupaikades võivad osutuda vajalikuks

poollooduslike koosluste ilmet ja liigikoosseisu tagavad tegevused (sh niitmine,

karjatamine, võsa eemaldamine jmt). Püsielupaiga valitsejal peab olema võimalus

seada koosluse kujundamisele tingimusi (sh ajastada hooldustöid, reguleerida

karjatamiskoormust, niitmise sagedust jne (vt lähemalt ptk 3.1)). Kui püsielupaigas

puuduvad ettevalmistatud lõkkekohad, tuleb lõkke tegemise koht liigikaitseliste tööde

ja rajatiste hooldamise käigus raiutud võsa põletamiseks kooskõlastada püsielupaiga

valitsejaga.

Uute teede ja ehitiste rajamist tuleb üldjuhul vältida kõigi kolme liigi elupaikades, kuna

sellega väheneks niigi vähearvukate liikide elupaikade pindala. Ehitustegevuse

lubamisel peab kaitstava ala valitsejal olema võimalik seada tingimusi nii ehitustöödele

kui edaspidistele ehitiste ja rajatiste hooldustöödele, et nende käigus ei kahjustataks

elupaiku ja pinnases paiknevaid isendeid. Piiranguvööndis võib kaaluda ehitise, k.a

ajutise ehitise püstitamise lubamist kaitstava ala valitseja nõusolekul ning

sihtkaitsevööndis võib kaitstava ala valitseja nõusolekul lubada vaid tehnovõrgu (nt

maakaabel) või tootmisotstarbeta rajatise (näiteks infotahvel või piiritähis) püstitamist

kaitstaval alal paikneva kinnistu, püsielupaiga või riigikaitse tarbeks (kui see ei kahjusta

kaitsealuse liigi elupaiku) ning olemasolevate rajatiste ja ehitiste hooldustöid.

Kaitstavatel aladel asuvates tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase elupaikades tuleb

kooskõlastamisel seada järgmised tingimused: 1) ehitustegevuste ja olemasolevate

ehitiste või rajatiste hooldustööde puhul eelistada tööde lubamist liblikate lennuajal,

kusjuures pinnasetöid võib lubada vaid liblikate lennuajal (hahkkaruslase elupaigas 25.

maist 25. juunini ning tume-nõlvaöölase elupaigas 20. juulist 10. augustini) ning 2)

ehitiste ja rajatiste püstitamisel tuleb vältida tugeva kunstliku valgusreostuse tekitamist

(vt ptk 3.2).

Uute maaparandussüsteemide rajamine tuleb põhja-tõmmusilmiku elupaikades ja

nende puhveralal keelata, kuna kuivendamise käigus võib liigi elupaik suure

tõenäosusega hävida. Olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutöid võib lubada

vaid kaitstava ala valitseja nõusolekul juhul, kui nende hooldamine ei avalda negatiivset

mõju ala loodusväärtustele või nende hooldamata jätmine tekitaks kahju väljaspool

kaitstavat ala. Olemasolevate kraavide hooldamisel võib lubada setete ja

voolutakistuste eemaldamist, mille käigus ei tohi tekitada pinnase eemaldamist (vt

lähemalt ptk 3.5).

Liik tuleb alati nimetada vastava kaitstava ala kaitse-eesmärgiks, kus tema elupaigad

esinevad.

Hahkkaruslasele käesoleva kaitse tegevuskavaga uusi püsielupaiku ei kavandata,

samuti sobib tema elupaikade kaitseks kaitstavatel aladel juba kehtiv kaitsekord. Küll

on vaja nimetada hahkkaruslane Laulasmaa ja Pirita jõeoru maastikukaitsealade kaitse-

eesmärgiks ja kui leitakse uusi elupaiku või laiendatakse kaitstavaid alasid, tuleb selle

liigi elupaikade olemasolul liik kaitstava ala kaitse-eesmärgiks nimetada, kuna ilma

selleta pole võimalik planeerida kaitsealadel liigikaitselisi töid (sh, elupaikade

hooldamist, et vältida nende võsastumist ja kinni kasvamist). Hahkkaruslane on

soovitatav nimetada ka kavandatava Laoküla püsielupaiga kaitse-eesmärgiks.

Hahkkaruslasele sobib piiranguvööndi kaitsekord, mis peab välistama ehitustegevuse,

va elupaika mitte kahjustavate rajatiste rajamise tema elupaigas ja võimaldama elupaiga

hooldustööde teostamist.

42

Tume-nõlvaöölasele on vaja moodustada Laoküla püsielupaik. 2015. aastal algatati

püsielupaiga moodustamine pindalaga 43 ha, mis kattub osaliselt Pakri hoiualaga.

2024. aastal tehti ettepanek Laoküla püsielupaiga moodustamiseks pindalaga 42,06 ha,

mis paikneb 10,61 ha ulatuses väljaspool hoiuala, osaliselt era-, munitsipaal- ja

riigimaal. Arvestades Eesti asurkonna täielikku isoleeritust teistest asurkondadest, liigi

piiratud levikut Eestis (vaid üks asurkond kahe EELIS-es oleva elupaigaga Pakri

poolsaarel), elupaiga väikest ulatust, kaitseväärtusi (ala on oluline just tume-

nõlvaöölase kui haruldase liigi elupaigana) ja selle kaitseks vajalikke kindlapiirilisi

regulatsioone (rahvaürituste korraldamise reguleerimine, koosluste hooldamisele

ajaliste piirangute seadmine jm), ei ole alternatiivsete lahenduste planeerimine (sh

hoiuala laiendamine liblika elupaika (koos liigi seal kaitse-eesmärgiks nimetamisega)

või muude kaitsealade tüüpide valik) Laoküla tume-nõlvaöölase populatsiooni kaitseks

piisav. Seega on oluline Laoküla püsielupaik moodustada (sh eramaal) ja kaaluda selle

liitmist tulevikus Pakri maastikukaitsealaga. Kavandatavas Laoküla püsielupaigas on

otstarbekas kehtestada sihtkaitsevööndi kaitsekord kogu selle ulatuses, kuna on vaja

reguleerida poollooduslike koosluste hooldamist ja ehitiste hooldustöid. Kavandatavast

Laoküla PEP-st on välja jäetud eramaa, kuhu on kehtestatud detailplaneeringu kohaselt

kavandatud rajada hooneid. Hoonete vahelisel alal on detailplaneeringu kohaselt kavas

osaliselt säilitada niidukooslusi tume-nõlvaöölasele sobivatena. Seega on eramaa kaitse

alla võtmise kavandamisel tehtud kompromisse.

Põhja-tõmmusilmiku kaitseks on vaja lõpule viia riigimaal Sitikaoru püsielupaiga

moodustamine, kusjuures kaitse alla tuleb võtta kõik teadaolevad Orava

lokaalpopulatsioonid või vähemalt kõige esinduslikumad neist (vt ptk 2.1.2). Sobiva

kaitserežiimi tagab sihtkaitsevööndi kehtestamine püsielupaigas, sest leebem

piiranguvöönd ei võimalda kaitseala valitsejal olemasolevate maaparandussüsteemide

hoiutöid ega metsaraiet reguleerida.

4.6. Seosed teiste kaitsealuste ja ohustatud liikide kaitsega

Põhja-tõmmusilmiku elupaik Orava küla lähedal kattub osaliselt metsise (Tetrao

urogallus) elupaikadega. Nende liikide elupaiganõudlused on sarnased, võimaldades

kavandatavas Sitikaoru püsielupaigas kaitsta ka metsist, kuna mõlema liigi

elupaiganõudmised on põhja-tõmmusilmiku kavandatava püsielupaiga kaitsekorraga

täidetud.

Hahkkaruslase Matsi elupaik Pärnumaal ja Pakrineemel kattub aas-karukella

(Pulsatilla pratensis) levikupiirkonnaga. Tume-nõlvaöölase Laoküla ja Pakrineeme

elupaik kattub osaliselt hahkkaruslase elupaigaga, võimaldades nende elupaiku ühes

piirkonnas koos kaitse alla võtta, mida on ka tehtud (Pakri hoiuala, Pakri

maastikukaitseala) ja kavas teha (kavandatav Laoküla püsielupaik). Hahkkaruslase ja

tume-nõlvaöölase elupaikades esineb ka mitmeid kaitsealuseid käpalisi ning liivikutele

ja/või nõmmedele iseloomulikke kaitsealuseid taimeliike ning neid liblikaliike kaitstes

saab edukalt kaitsta ka nimetatud taimeliike. Need liigid eelistavad kuiva lubjarikast

niidukooslust.

43

5. SOODSA SEISUNDI SAAVUTAMISEKS VAJALIKUD

TEGEVUSED (MEETMED), NENDE EELISJÄRJESTUS JA

TEOSTAMISE AJAKAVA

Kaitsekorralduslike tegevuste eelisjärjestamisel kasutati järgmist klassifikatsiooni:

I prioriteet – hädavajalik(ud) tegevus(ed), milleta lühiajaliste kaitse-eesmärkide

saavutamine planeeritavas ajavahemikus on võimatu, see on väärtuste säilimisele ja

toimiva(te) kindlalt teada olevate Eestis kriitilis(t)e ja suure tähtsusega ohuteguri(te)

kõrvaldamisele suunatud tegevus ja kaitsekorralduse tulemuslikkuse hindamine

olemasolevate andmete baasil;

II prioriteet – vajalik tegevus, mis on suunatud pikaajaliste kaitse-eesmärkide

saavutamisele, väärtuste säilimisele ja taastamisele, potentsiaalsete ning Eestis

keskmise ja väikese tähtsusega ohutegurite kõrvaldamisele ja kaitsekorralduse

tulemuslikkuse hindamisele koos selleks oluliste uuringute ja inventuuridega;

III prioriteet – soovituslik tegevus ehk tegevus (sh uuring ja inventuur), mis aitab

kaudselt kaasa väärtuste säilimisele ja taastamisele ning ohutegurite kõrvaldamisele.

5.1. Lähema viie aasta jooksul planeeritavad tegevused

5.1.1. Tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase elupaigakasutuse uuring

I prioriteet

Planeeritakse tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase elupaigakasutuse uuringuid, põhja-

tõmmusilmikul on sarnane uuring juba läbi viidud (Tiitsaar, 2021).

Tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase elupaiganõudlusi ei ole tänaseni põhjalikult

uuritud. Hetkel on teada üldiselt, millist tüüpi elupaiku need liigid asustavad, aga see

ei ole piisav, et liikide levikut maastikus ennustada ning koostada kaardikihti

potentsiaalselt sobivate elupaikadega, mida inventeerida. Samuti ei ole detailselt teada,

kuidas nende liikide elupaiku hooldada nii, et see oleks nendele liikidele optimaalne.

Uurimaks tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase elupaiganõudlusi, tuleb inventeerida liike

põhjalikult teadaolevates EELIS-es olevates elupaikades (Laoküla ja Pakrineeme).

Kuna liigi isendite paiknemist maastikul ei ole võimalik teisiti jälgida, kasutatakse

selleks maastikule võrdsete intervallidega (näiteks 50 m) vahedega paigutatud

valguspüüniseid. Kasutada tuleb püüniseid, mis liblikaid koguvad, aga töötavad ilma

mürgita – nii on võimalik isendid pärast määramist vabastada. Konkreetne lambimudel

valitakse välja enne seiretööde algust. Lambid paigutatakse õhtul ning hommikul

registreeritakse igas püünises olnud hahkkaruslaste ja tume-nõlvaöölaste isendite hulk.

Kuna nende liikide lennuajad ei kattu, siis tuleb tegevust suve jooksul korrata. Lisaks

teadaolevates Laoküla ja Pakrineeme elupaikades isendite inventeerimisele

kaardistatakse töö käigus põhjalikult kogu elupaiga kooslus (puu- ja põõsarinne,

rohurindes domineerivad liigid, rohustu kõrgus, nektaritaimed jmt). Elupaiga detailse

kaardistamise ning saadud püügiandmete tulemusel on võimalik hinnata, kus on liigi

jaoks optimaalsemad tingimused. Töö tulemusena valmib elupaigamudel ning

kaardikiht mõlemale liigile potentsiaalselt sobivate aladega. Teise olulise tulemusena

44

on võimalik elupaiga hooldamiseks kummagi liigi jaoks optimaalsed parameetrid kirja

panna ja neid edaspidisel hooldamisel jälgida. Sama metoodika võimaldab ka hinnata

hooldustööde mõju ja tulemuslikkust elupaigas, st teha tulemusseiret. Maksumus

sisaldab välitöid 20 päeva ulatuses (10 päeva mõlema liigi lennuajal, ühe päeva hind

240 eurot). Sellele lisandub elupaigamudeli koostamine, kaardikihi moodustamine

potentsiaalselt sobivate elupaikadega ning aruandlus (10 tööpäeva*170 eurot/päev).

Kokku 6500 eurot. Uuring on kavas teostada 2025. aastal.

5.1.2. Tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase leviku täpsustamine

I prioriteet

Välitööd on planeeritud hahkkaruslase ja tume-nõlvaöölase leviku täpsustamiseks,

kuna põhja-tõmmusilmiku leviku täpsustamiseks viidi läbi välitööd 2021. aastal

(Tiitsaar, 2021).

Hahkkaruslase ja tume-nõlvaöölase leviku täpsustamiseks ning elupaikade paremaks

piiritlemiseks viiakse läbi välitööd potentsiaalselt sobivates elupaikades, mis liigi

elupaigamudeli koostamisel tuvastati (vt ptk 5.1.1). Võimalike populatsiooni arvukuse

madalseisude mõju elimineerimiseks tuleb teha püüke kahel järjestikusel aastal. Kõik

leiuandmed esitatakse koos inventuuri aruandega nõuetekohaselt vormistatuna

esitamiseks EELIS-esse. Töö sisaldab 5 kameraaltööpäeva aruande kirjutamiseks

(5*170 eurot/päev) ning eeldatavasti 40 välitööpäeva kahel aastal (aastatel 2026 ja

2027) liikide leviku kaardistamiseks koos transpordi, ööbimise ning muu

materjalikuluga (40*240 eurot/päev). Liikide leviku täpsustamiseks kulub kokku 10

450 eurot.

5.1.3. Tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase bioloogia rakendusuuringud

III prioriteet

Esmased rakenduslikud bioloogia uuringud on varasemalt läbi viidud põhja-

tõmmusilmiku osas (Tiitsaar, 2021). Seevastu hahkkaruslase ja tume-nõlvaöölase

bioloogia, sh rööviku mikroklimaatiliste tingimuste ja kasutatavate toidutaimede kohta

on erakordselt vähe teada. Nende liikide efektiivsemaks kaitsmiseks on soovitatav läbi

viia rakenduslikud baasuuringud.

Tume-nõlvaöölase rööviku toidutaime ja elupaigaeelistuste tuvastamiseks otsitakse

nende elupaikadest öölaste röövikuid koos nende kasutatavate toidutaimedega,

fikseerides samal ajal täpse leiukoha. Tume-nõlvaöölase röövikud on äärmiselt

sarnased mitmete teiste öölaste röövikutele ning nende looduses määramine on

võimatu. Seetõttu tuleb valmiku koorumiseni kasvatada kõiki leitud öölaseröövikuid

laboris, toites neid just selle taimega, millelt nad tabati. Pärast röövikute koorumist

vabastatakse isendid tagasi samasse elupaika, kustkohast nad koguti. Kaitsealuste

isendite loodusest eemaldamiseks ning tagasi laskmiseks tuleb taotleda

Keskkonnaametilt vastav luba. Samade otsingute käigus registreeritakse ka kõik leitud

hahkkaruslase röövikud, nende asukohad ja kasutatavad toidutaimed. Iga leitud rööviku

asukoht kirjeldatakse detailselt mõistmaks, milliseid mikroklimaatilisi tingimusi vajab

liik oma elutsükli läbimiseks. Selleks mõõdetakse muuhulgas rohustu kõrgus,

paljanduva maapinna protsent, läheduses leiduvad puud ja põõsad, võrade liituvus jm

45

oluline informatsioon, mida saab kasutada hooldusskeemi väljatöötamisel. Tööde

maksumus sisaldab 10 päeva välitöid kahe inimesega (20*240 eurot/päev) ning 10

tööpäeva mahus laboritööd röövikute väljakasvatamiseks (10*170 eurot/päev) kahel

aastal (aastad 2025 ja 2026). Kokku 6500 eurot.

5.1.4. Ööliblikate seiremetoodika välja töötamine

III prioriteet

Kui päevaliblikatel on olemas soodne, rahvusvaheliselt kasutatav ning ühtsetel alustel

toimiv seiremetoodika, siis ööliblikatega see nii pole. Efektiivse, odava ning vähe aega

nõudva seiremetoodika väljatöötamine on oluline mõistmaks, mis nende liikide

populatsioonides toimub, saamaks kiiresti jälile populatsiooni hääbumisele ning

hindamaks hooldustööde tulemust populatsiooni suurusele (tulemusseire). Kasutada

tuleb püüniseid, mis liblikaid koguvad, aga töötavad ilma mürgita – nii on võimalik

isendid pärast määramist vabastada. Tänapäeval on saadaval suur hulk väikese

võimsusega ööpüügilampe, mis töötavad akudelt. Konkreetse uuringu käigus

katsetatakse erinevaid portatiivseid lampe, et valida välja kõige mugavam viis

hahkkaruslase ning tume-nõlvaöölase seireks nende teadaolevates elupaikades. Selleks

koostatakse nimekiri saadaolevatest lampidest ja nende hindadest, seejärel ostetakse

kuni viis erinevat katselampi ning testitakse neid erinevates maastikes. Lambid

paigutatakse õhtul ning hommikul registreeritakse igas püünises olnud hahkkaruslaste

ja tume-nõlvaöölaste isendite hulk. Kuna nende liikide lennuajad ei kattu, siis tuleb

tegevust suve jooksul korrata. Seiremetoodika välja töötamisel tuleb anda hinnang ka

seire ajalise tiheduse kohta. Ööliblikate seire puhul mängib tugevalt rolli näiteks, kas

taevas on pilves, öised temperatuurid, tuul ja ka täiskuu. Nendest teadmistest sõltub

vajaminevate vaatluskordade arv. Esialgsel hinnangul võiks igal seirealal käia kaks

korda mõlema liigi lennuajal: 2 korda tume-nõlvaöölase ja 2 korda hahkkaruslase

lennuajal umbes nädalase vahega. Kui seiremetoodika on juba välja töötatud (lambid

testitud ja aru saadud, kuidas seiret on mõistlik läbi viia), siis piisab ka seirest igal

kolmandal aastal. Edasise seire puhul on väga oluline, et lambisüsteem jääks

võimalikult sarnane (võimsus, tööpõhimõte, kõrgus maapinnast), et seire tulemused

oleks aastati võrreldavad. Maksumus sisaldab kameraalseid eeltöid ning aruande

koostamine (6 päeva*170 eurot/päev), lampide ostu (ligikaudne summa 1000 eurot)

ning lampide testimist (5 välitööpäeva*240 eurot/päev). Maksumus kokku 3220

eurot. Töö on kavandatud 2024. aastal.

5.1.5. Püsielupaikade moodustamine

I prioriteet

Põhja-tõmmusilmiku hetkel ainus teadaolev populatsioon ei ole kaitse all – see asub

riigimaal majandusmetsas. Esitatud on kaitse alla võtmise ettepanek Sitikaoru

püsielupaiga moodustamiseks. Kaitse alla võtmise protsess tuleb viia lõpuni ning

tagada liigile sobiv kaitsekord (vt ptk 4.5).

Ettepanek on tehtud ka Laoküla püsielupaiga moodustamiseks tume-nõlvaöölase

elupaiga kaitseks, kuna liigi elupaik paikneb osaliselt Pakri hoiualal, mille kaitse-

eesmärgiks liik pole ja mille kaitsekord pole liigi jaoks piisav, ning osaliselt väljaspool

kaitstavat ala. Kuna Pakri hoiuala on arvatud Natura 2000 võrgustikku Pakri

46

loodusalana ning kavandatavas Laoküla püsielupaigas (sh väljaspool loodusala) on

inventeeritud Pakri loodusala eesmärgiks olevad elupaigatüübid hallid luited (2130*,

tärn tähistab esmatähtsaid elupaigatüüpe), tuleb kaaluda Pakri loodusala laiendamist

kogu kavandatava Laoküla püsielupaiga ulatuses ning nimetada hallid luited ja

hahkkaruslane ka Laoküla püsielupaiga kaitse-eesmärgiks.

Tegevust rahastatakse riigieelarvest.

5.1.6. Kaitstavate alade kaitse-eeskirjade täiendamine

I prioriteet

Vaatamata tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase populatsioonide paiknemisele

kaitstavatel aladel, ei ole need liigid mitmel juhul märgitud kaitse-eesmärgiks. Ilma

selleta ei ole aga võimalik tagada liikide elupaikade kaitset ja viia läbi sihitud

hooldustegevusi elupaikade säilimiseks (täpsemalt ptk-s 4.5). Seega tuleb Laulasmaa

maastikukaitseala ja Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitse-eesmärkideks lisada

hahkkaruslane ning moodustada tume-nõlvaöölase kaitseks Laoküla püsielupaik (mille

kaitse-eesmärgiks on soovitatav lisada ka hahkkaruslane), et oleks võimalik planeerida

neil kaitsealadel liigikaitselisi töid, vältimaks alade võsastumist ja kinnikasvamist.

Tegevusi rahastatakse riigieelarvest.

5.1.7. Põhja-tõmmusilmiku ja tume-nõlvaöölase kaitsekategooria muutmine

I prioriteet

Vastavalt looduskaitseseaduse § 46 lõige 2 arvatakse liik II kaitsekategooriasse, kui liik

on Eestis haruldane või kahaneva arvukusega ning olemasolevate keskkonnategurite

toime jätkumisel võib sattuda hävimisohtu. Nimetatud kahe liigi puhul on need

tingimused täidetud.

Põhja-tõmmusilmik on Eestis kaitse all III kaitsekategoorias. Lähtuvalt liigi

ohustatusest (Punase Nimestiku 2017. a läbiviidud liikide ohustatuse hindamise alusel

väljasuremisohus) ja leiukohtade vähesusest Eestis ning olukorrast lähiriikides (vt ptk

2.1.1 Kaitsestaatus), ei vasta põhja-tõmmusilmik III kaitsekategooria liigi seisundile

ega kaitsevajadusele, sest arvukus Eestis on väike ning ohutegurite jätkudes võib liik

sattuda hävimisohtu (looduskaitseseadus § 46 lõige 2). Põhjendatud on põhja-

tõmmusilmiku üle viimine II kaitsekategooriasse, mis võimaldab põhjendatumalt liigi

kõik jätkusuutlikud elupaigad võtta kaitse alla.

Tume-nõlvaöölane on hetkel kaitse all III kaitsekategoorias. Lähtuvalt liigi ohustatusest

(Punase Nimestiku 2017. a läbiviidud liikide ohustatuse hindamise alusel kriitilises

seisundis), on põhjendatud tume-nõlvaöölane viia üle II kaitsekategooriasse, mis vastab

paremini liigi seisundile Eestis (vt ptk 2.3.1) ning võimaldab põhjendatumalt liigi kõik

jätkusuutlikud elupaigad võtta kaitse alla.

Käesolevas kaitse-tegevuskavas ei nähta ette hahkkaruslase kaitsestaatuse muutmist (vt

põhjendust ptk 2.2.1).

47

Tegevust rahastatakse riigieelarvest.

5.1.8. Tegevuskava uuendamine

II prioriteet

Käesolev kava määrab kolme liblikaliigi kaitse eelarvelised tegevused viieks aastaks.

Eelarveperioodi lõpus analüüsitakse käesoleva kaitse tegevuskava kaitse-eesmärkide

saavutamist ja kaitse tulemuslikkust ning otsustatakse kaitse tegevuskava uuendamise

vajadus. Kava uuendamise hinnanguline maksumus 2550 eurot, mis sisaldab 15

kameraaltööpäeva (170 eurot/päev).

5.1.9. Poolloodusliku koosluse inventeerimine kavandatavas Laoküla püsielupaigas

II prioriteet

Tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase kavandatavas Laoküla püsielupaigas tuleb läbi viia

poolloodusliku koosluse inventuur (aluseks võib võtta Pärandkoosluste Kaitse Ühingu

2010. aasta juhend loodusdirektiivi I lisa poollooduslike elupaigatüüpide seisundi

hindamiseks13 ). Tegemist on potentsiaalselt väärtusliku rannaniiduga, mis läheb üle

kuivaks liivikukoosluseks. Tuleb selgitada, millises ulatuses on levinud hallid luited ja

millises ulatuses rannaniidud või muu poollooduslik kooslus. Poolloodusliku koosluse

esinemise tõenäosus on suurem inventeeritava ala lõunaosas. Kogu inventeeritava ala

pindala on vähemalt 43 ha. Töö maksumusel on arvestatud, et välitöödeks kulub umbes

2 tööpäeva. Välitööde palgakulu on 240 eurot/tööpäev. Seega välitöödeks maksumus

on 480 eurot. Välitöödeks ettevalmistumise ning hilisema andmetöötluse ja aruande

koostamise jaoks kulub 2 tööpäeva (170 eurot/tööpäev), seega maksumus 340 eurot.

Poolloodusliku koosluse inventeerimise kogumaksumus on 820 eurot.

5.2. Tähtajatud tegevused

5.2.1. Riiklik seire

II prioriteet

Riikliku seireprogrammi päevaliblikate koosluste seire raames külastatakse põhja-

tõmmusilmiku Sitikaoru populatsiooni liigi igal lennuaastal (paaritutel aastatel)

hindamaks populatsiooni seisundit.

Riiklikku ööliblikate seireprogrammi tuleb lisada hahkkaruslase ning tume-nõlvaöölase

seire Laoküla ja Pakrineeme populatsioonides. Konkreetne seiremetoodika töötatakse

välja rakendusuuringu raames (ptk 5.1.4). Kuna antud populatsioonides on planeeritud

ka hooldustegevused, siis saab riikliku seire käigus teha ka tulemusseiret hindamaks

hooldustegevuste mõju populatsiooni arvukuse muutumisele.

Tegevust rahastatakse riigieelarvest (KAURi eelarvest).

13 Juhend kättesaadav aadressilt https://kliimaministeerium.ee/media/1934/download

48

5.2.2. Elupaikade hooldamine

Põhja-tõmmusilmiku elupaigaks on hõreda või puuduva alusmetsaga rabastuv männik,

kus võib teostada kujundusraieid vastavalt ptk-s 4.5 antud tingimustele. 2021. aastal

läbi viidud inventuur näitas, et liik on alal sobivates biotoopides olemas ning nendel

aladel ei ole vaja hetkel täiendavaid hooldusmeetmeid ette võtta. Kui puistu koosseis

ajas muutub, mets vananeb või keskkond muutub kuivemaks, siis vastavalt vajaduse

tekkimisele nähakse need tegevused ette liigi tegevuskava jätkukavas. Praeguse kaitse

tegevuskava raames kujundusraieid ette ei nähta ning neid võib teha maaomanik omal

initsiatiivil kooskõlas eespool nimetatud kujundusraie suunistega (vt ptk 3.3).

Tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase detailne elupaikade hoolduskeem, ajakava ning

lõplik maksumus selgub rakendusuuringu käigus. Järgnevalt on toodud põhimõtted,

mida järgida Laoküla ja Pakrineeme populatsioonides tume-nõlvaöölase ja

hahkkaruslase elupaika hooldamisel. Kui rakendusuuringud on läbi viidud, siis neid

põhimõtteid täpsustatakse. Käesoleva kava lisas 1 on toodud Pakrineeme ja Laoküla

populatsiooni praegune elupaiga seisund ning hooldusskeem.

5.2.2.1. Elupaikade hooldamine Pakrineeme populatsioonis

I prioriteet

Tume-nõlvaöölase ja hahkkaruslase elupaigad Pakrineemel kattuvad. Täna on alal

laialdaselt levinud võsa, kurdlehise kibuvitsa puhmad ning osa alast on juba kaetud

noorte puudega (vt lisa 1). Lisaks on kahjustatud LNG terminali ehitamise käigus

pinnast, mistõttu osa elupaika on vähemalt hetkel liblikate jaoks hävinud (vt lisa 1).

Selle ala säilimiseks mõlema liigi jaoks tuleb kogu lagedalt alalt raiuda kogu võsa ja

noored puud ning eemaldada kurdlehise roosi puhmad. Pärast raiesaaduste eemaldamist

purustada kännud ning teha kahel aastal järelniitmist koos niite eemaldamisega, et

kännuvõsude hulka vähendada. Alles võib jätta kõik puud, mille tüve diameeter on üle

20 cm. Seejuures ei tohi kogu ala korraga taastada, vaid jaotada ala kahte ossa ning

kahe taastamistöö vahele jätta vähemalt viis aastat, et liblikapopulatsioonid jõuaksid

taastuda ja asustada häiritud pinnasega taastatud ala. Kogu taastamist vajava ala pindala

on 7 hektarit, millest 3,5 ha plaanitakse taastada käesoleva kaitse tegevuskava eelarve

perioodil. 3,5 hektaril (sh kogu taastamist vajaval riigimaal asuv 0,9 ha) enam kui 1,5

m kõrguse võsa eemaldamine maksab ligikaudu 1250 eurot/ha, millele lisanduvad

jätkutegevused (kändude purustamine, niitmine) hinnaga ligikaudu 350 eurot/ha/aastas.

Jätkutegevused on planeeritud kaheks aastaks. Kogu taastamistöö maksumus kava

kehtivuse jooksul on seega kokku 6825 eurot (sh 4375 eurot (sh riigimaal 1125 eurot

ja eramaal 3250 eurot) võsa eemaldamiseks 2024. aastal ja jätkutegevused 2025. ja

2026. aastal (kummalgi aastal 1225 eurot) kokku 2450 eurot (sh riigimaal 630 eurot,

kummalgi aastal 315 eurot ning eramaal 1820 eurot, kummalgi aastal 910 eurot)) ja sh

riigimaal kokku 1755 eurot.

5.2.2.2. Võõrliigi leviku täpsustamine ja võsaraie Laoküla populatsioonis

I prioriteet

Tume-nõlvaöölase Laoküla elupaik on täna valdavalt lage, kuid elupaiga lõunaosas on

hajusalt lehtpuuvõsa ning paiguti üle kogu ala levib laiguti võõrliik kurdlehine kibuvits.

49

Enne lehtpuuvõsa raiet ja kurdlehise kibuvitsa tõrjet tuleb täpsustada kurdlehise

kibuvitsa levik alal ja lehtpuuvõsa raie maht Laoküla tume-nõlvaöölase elupaigas

Laoküla PEP-s ja Pakri hoiualal 46,7 ha suurusel alal. Kurdlehise kibuvitsa leviku

täpsustamisele lisaks tuleb anda tõrjesoovitusi: mis meetodil on võimalik ja mõistlik

alal kurdlehist kibuvitsa tõrjuda, pidades silmas ka ala asustavaid liblikaliike tume-

nõlvaöölane ja hahkkaruslane. Võsaraie töö koos võõrliigi eemaldamisega alalt tuleb

jaotada kahte ossa ning sarnaselt Pakrineeme populatsioonile jätta kahe taastamistöö

vahele vähemalt viis aastat, et liblikapopulatsioonid jõuaksid taastuda ja asustada

häiritud pinnasega taastatud ala. Pärast raiesaaduste eemaldamist purustada kännud

ning teha kahel aastal järelniitmist koos niite eemaldamisega, et kännuvõsude hulka

vähendada. Alles võib jätta alal kasvavad suuremad kadakad ja männid. Kogu

taastamist vajava (võsaraie ja kurdlehise kibuvitsa tõje) ala pindala ja kulu sellele

selgub pärast kurdlehise kibuvitsa ja lehtpuuvõsa leviku täpsustamist alal 2025. aastal.

Välitöödeks kurdlehise kibuvitsa ja lehtpuuvõsa ulatuse väljaselgitamiseks alal on

arvestatud 1 tööpäev, päevatasu 140 eurot. Võsaraie koos kurdlehise kibuvitsa raiega

toimub 2026. aastal ning vajadusel jätkutegevused aastatel 2027-2028.

5.2.2.3. Elupaikade karjatamine Laoküla populatsioonis

III prioriteet

Laoküla populatsioon (osaliselt Pakri hoiualal, kavandatavas Laoküla püsielupaigas)

on väga aeglaselt kinni kasvav kooslus. Lähima viie aasta perspektiivis on soovitatav

sellel alal madala koormusega karjatamine. Sobivaks koormuseks on ligikaudu 0,2,

maksimaalselt kuni 0,5 LÜ/ha. Ülekarjatamist tuleb kindlasti vältida ning eelistatult

võiks loomkoormust hoida piisavalt madalana, et kogu taimestik ei oleks ära söödud

(säiliksid õitsvad taimed). Soovitatav on rakendada tulemuspõhist karjatamist, kus

maakasutaja valib ise sobiva karjatamiskoormuse ja kestuse, saavutamaks sobivat

tulemust. Karjatataval alal peavad olema ülepinnaliselt visuaalselt tuvastatavad

karjatamise tunnused, konkreetne karjatamistulemus (madalmurusus) ei ole seejuures

oluline. Sobivaks tulemuseks on olukord, kus karjatamisperioodi lõppedes on rohustust

ära söödud umbes pool, esineb kõrgemat rohustut ning õitsvaid taimi. Soovitav on jätta

viieaastase perioodi jooksul ala üks aasta hooldamata ning tarastada see nii, et igal

aastal jääb 30% alast karjatamata. PRIA poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse

saamise eelduseks on poolloodusliku koosluse (edaspidi ka PLK) olemasolu alal. Kui

PLK-d pole, tuleb kaaluda töö tellimist liigikaitselise loodushoiutööna, vajadusel

niitmisena. Kulu hooldamisele selgub pärast poolloodusliku koosluse inventeerimist

kavandatavas Laoküla püsielupaigas (ptk 5.1.9).

50

6. KAITSE TULEMUSLIKKUSE HINDAMINE

Kaitse tulemuslikkust hinnatakse eelkõige läbi inventuuride (elupaigakasutuse uuring

ja leviku täpsustamine) ja riikliku seire tulemuste, aga ka harrastajate tehtud

juhupüükide tulemuste alusel.

Kaitse on olnud tulemuslik, kui:

Põhja-tõmmusilmik:

• Orava populatsioon on säilinud vähemalt samas ulatuses, mis 2021. aastal

registreeritud liigi levik (500-1000 isendit, elupaigad pindalaga vähemalt 62 ha)

(joonis 10) ning seire ei näita liigi arvukuse langustrendi;

• moodustatud on Sitikaoru püsielupaik.

Tume-nõlvaöölane:

• liigil on vähemalt kaks püsipopulatsiooni: Laoküla (elupaik pindalaga vähemalt

43 ha) ja Pakrineeme (elupaik pindalaga vähemalt 12 ha), kusjuures mõlemad

asuvad tervikuna kaitstaval alal ja liik on nimetatud vastava ala kaitse-

eesmärgiks;

• mõlemad püsipopulatsioonid on arvukad – seire käigus registreeritakse

vähemalt 10 isendit liigi lennuajal tehtud kontrollpüükide käigus.

Hahkkaruslane:

• esineb vähemalt kolmel kaitstaval alal, kus liik on märgitud kaitse-eesmärgiks

ja sealsed liigi elupaigad on säilinud heas seisundis:

1) Pakrineeme tuumpopulatsioon Pakri maastikukaitsealal (elupaigad pindalaga

vähemalt 14,1 ha);

2) Laulasmaa maastikukaitsealal (elupaigad pindalaga vähemalt 2,5 ha);

3) Pirita jõeoru maastikukaitsealal (elupaik pindalaga vähemalt 1,3 ha);

• olemas on info liigi leviku ja arvukuse kohta kavandatavas Laoküla

püsielupaigas.

51

7. KAITSE KORRALDAMISE EELARVE

Tabelites 8 ja 9 on toodud kaitse tegevuskavas ette nähtud tegevused ja nende

maksumused. Hinnad sisaldavad kõiki kulusid, va käibemaks.

Tabel 8. Põhja-tõmmusilmiku, hahkkaruslase ja tume-nõlvaöölase kaitse korraldamise eelarve. Summad

on esitatud sadades eurodes. Lühendid: KeA – Keskkonnaamet, KliM – Kliimaministeerium, KAUR –

Keskkonnaagentuur, RMK – Riigimetsa Majandamise Keskus, x – sisaldub juba riigieelarves, riikliku

seire rahastus kavandatakse KAURi eelarves, * – töö maksumus selgub pärast poolloodusliku koosluse

inventuuri või võõrliigi ja lehtpuuvõsa ulatuse täpsustamist Laoküla püsielupaigas.

Tegevus Prioriteet Võimalik

korraldaja

2024 2025 2026 2027 2028 Kokku

5.1.1 Tume-nõlvaöölase ja

hahkkaruslase

elupaigakasutuse uuring

I KeA 0 65 0 0 0 65

5.1.2 Tume-nõlvaöölase ja

hahkkaruslase leviku

täpsustamine

I KeA 0 0 52,25 52,25 0 104,5

5.1.3. Tume-nõlvaöölase

ja hahkkaruslase bioloogia

rakendusuuringud

III huvilised 0 32,5 32,5 0 0 65

5.1.4. Ööliblikate

seiremetoodika välja

töötamine

III huvilised 32,2 0 0 0 0 32,2

5.1.5. Püsielupaikade

moodustamine I KeA x x 0 0 0 x

5.1.6. Kaitstavate alade

kaitse-eeskirjade

täiendamine

I KeA x x x x x x

5.1.7. Põhja-

tõmmusilmiku ja tume-

nõlvaöölase

kaitsekategooria

muutmine

I KliM x x x x x x

5.1.8. Tegevuskava

uuendamine II KeA 0 0 0 0 25,5 25,5

5.1.9. Poolloodusliku

koosluse inventeerimine

Laoküla püsielupaigas

II KeA 8,2 0 0 0 0 8,2

5.2.1. Riiklik seire II KAUR x x x x x x

5.2.2.1 Elupaikade

hooldamine Pakrineeme

populatsioonis

I KeA 32,5 9,1 9,1 0 0 50,7

5.2.2.1 Elupaikade

hooldamine Pakrineeme

populatsioonis

I RMK 11,25 3,15 3,15 0 0 17,55

5.2.2.2 Võõrliigi leviku

täpsustamine ja võsaraie

Laoküla populatsioonis

I KeA 1,4 * * * 1,4

5.2.2.3. Elupaikade

karjatamine Laoküla

populatsioonis

III KeA 0 * * * * *

5.2.2.3. Elupaikade

karjatamine Laoküla

populatsioonis

III RMK 0 * * * * *

Kokku 84,15 109,75 97 52,25 25,5 370,05

52

Tabel 9. Erinevate prioriteetidega tegevuste koondeelarve vastavalt tabelis 8 esitatud kuludele. Summad

on antud sadades eurodes.

Prioriteet 2024 2025 2026 2027 2028 Kokku

I 43,75 78,65 64,5 52,25 0 239,15

II 8,2 0 0 0 25,5 33,7

III 32,2 32,5 32,5 0 0 97,2

Kokku 84,15 111,15 97 52,25 25,5 370,05

53

KASUTATUD KIRJANDUS

Aarvik, L., Bengtsson, B.Å., Elven, H., Ivinskis,P., Jürivete, U., Karsholt, O., Mutanen,

M., &Savenkov, N. 2017. Nordic-Baltic Checklist ofLepidoptera. Norwegian

Journal of Entomology. Supplement 3. 1–236.

Bennie, J., J. A. Hodgson, C. R. Lawson, C. T. R. Holloway, D. B. Roy, T. Brereton, C.

D. Thomas, ja Wilson, R.J., 2013, Range expansion through fragmented

landscapes under a variable climate. Ecology Letters, 16, 921–929

Benyamini, D. 2005. Euphorbiaceae – a new host-plant family for Carcharodus alceae

Esper, 1780 (Lepidoptera: Hesperiidae) and a discussion on the use of

Euphorbiaceae by butterfl y larvae (Papilionoidea, Hesperioidea) in the world.

Nota lepidopterologica 28: 75-92.

Bichele, R., Õunap, E. 2009a. Huvitavamaid suurliblikate (Macrolepidoptera) leide

Eestist 2006. aastal. – Lepinfo 18: 39-57.

Bichele, R., Õunap, E. 2009b. Huvitavamaid suurliblikate (Macrolepidoptera) leide

Eestist 2007. aastal. – Lepinfo 18: 58-80.

Braschler, B. & Hill, J.K. 2007. Role of larval host plants in the climate-driven range

expansion of the butterfly Polygonia c-album. Journal of Animal Ecology, 76,

415–423.

Christopher Jonko, 2023. Euroopa liblikate leiukohtade andmebaas. Kättesaadav

https://lepidoptera.eu/species/4803 (külastatud 1.03.2023)

de Freina, J. J., Witt, T. J. 1987. Die Bombyces und Sphinges der Westpalaearktis

(Insecta. Lepidoptera). Band 1. Edition Forschung & Wissenschaft Verlag

GmbH, München. 708 lk.

Derzhavets, Yu. A., Ivanov, A. I., Mironov, V. G., Mishchenko, O. A., Prasolov, V. N.,

Sinev, S. Yu. 1986. The list of Macrolepidoptera of Leningrad region. – Trudy

Vsesoyuznogo Entomologicheskogo Obshchestva 67: 186-270.

Dubatolov, V. V. 2019. Family Arctiidae. Lk. 297-304. In: Sinev, S. Yu (toim.)

Catalogue of the Lepidoptera of Russia. Edition 2. Zoological Institute RAS, St.

Petersburg. 448 lk.

Ekspertiis Keskkonnaministri määruse “III kaitsekategooria putukaliikide

püsielupaikade kaitse alla võtmin ja kaitse-eeskiri” eelnõule ja eelnõu

seletuskirjale, 2011

Eliasson, C.U., Ryrholm, N., Gärdenfors, U., 2005, Nationalnyckeln till Sverigrs flora

och fauna. Fjärilar: Dagfjärilar. Hesperiidae – Nymphalidae. ArtDatabanken,

SLU, Uppsala.

Farkač, J., Král, D. & Škorpík, M. [toim.] 2005. Červený seznam ohrožených druhů

České republiky. Bezobratlí. List of threatened species in the Czech Republic.

Invertebrates. – Agentura ochrany přírody a krajiny ČR, Praha, 760 lk.

Fibiger, M. 1993. Noctuidae Europaeae. Volume 2. Noctuinae II. Entomological Press.

Søro. 230 lk.

Haatela, T., Saarinen, K., Ojalainen, P., Aarnio, H., 2011, Butterflies of Britain and

Europe. A photographic quide. London.

Helomaa, K. 2005 Sysisiipi Phragmatobia luctifera (Denis & Schiffermüller, 1775)

(Arctiidae) Suomelle uutena Kirkonummen Upinniemestä. Baptria 29: 112-113.

Hydén, N., Jilg, K., Östman, T. 2006. Nationalnyckeln till Sveriges flora och fauna.

Fjärilar: Ädelspinnare-tofspinnare. Lepidoptera: Lasiocampidae-Lymantriidae.

ArtDatabanken, SLU, Uppsala. 480 lk.

Ivinskis, P. 2004. Lepidoptera of Lithuania. Annotated catalogue. Vilnius. 380 pp.

Jürivete, U. 1981. Pärnamäe huvitavamad liigid. – Lepid. Inform.1: 5-6.

54

Jürivete, U. 1993. Kas Chersotis andereggii Bsd. (Noctuidae) elab veel Pärnamäel? –

Lepid. Inform. 8: 26-27.

Jürivete, U., Martin, M., Õunap, E. 2016. Huvitavamaid suurliblikate

(Macrolepidoptera) leide Eestist 2015. aastal. – Lepinfo 22: 53-82.

Jürivete, U., Õunap, E. 2011a. Huvitavamaid suurliblikate (Macrolepidoptera) leide

Eestist 2009. aastal. – Lepinfo 19: 44-65.

Jürivete, U., Õunap, E. 2011b. Huvitavamaid suurliblikate (Macrolepidoptera) leide

Eestist 2008. aastal. – Lepinfo 19: 23-43.

Kesküla, T., 1992, Distribution maps of Estonian butterflies (Lepidoptera:

Hesperioidea, Papilionoidea): Acta Musei Zoologici Universitatis Tartuensis, nr

6, lk. 1-60.

Koch, M. 1984. Wir bestimmen Schmetterlinge. Leipzig. Radebul. 792 lk.

Lensu, T., Komonen, A., Hiltula, O., Päivinen, J., Saari, V., Kotiaho, J.S., 2011, The

role of power line rights-of-way as an alternative habitat for declined mire

butterflies. Journal of Environmental Management: 92, 2539–2546.

Lindt, A. 2011a. Uusi andmeid hahkkaruslase (Phragmatobia luctifera) leviku kohta

Eestis. Käsikiri. 4 lk.

Lindt, A. 2011b. Uusi andmeid tume-nõlvaöölase (Chersotis andereggii) leviku kohta

Eestis. Käsikiri. 4 lk.

Matov, A. Yu., Kononenko, V. S., Sviridov, A. V. 2019. Family Noctuidae. Lk. 320-370.

In: Sinev, S. Yu (toim.) Catalogue of the Lepidoptera of Russia. Edition 2.

Zoological Institute RAS, St. Petersburg. 448 lk.

Mikkola, K., Jalas, I. 1977. Suomen perhoset. Yökköset 1. Helsingissä

kustannusosakeyhtiö Otava. 256 lk.

Mikkola, K., Lafontaine, J. D., Grotenfelt, P. 1987. A revision of the holarctic Chersotis

andereggii complex (Lepidoptera, Noctuidae). – Nota lepid. 10: 140-157.

Oervoessy, N., Koroesi, A., Batary, P., Vozar, A. ja Peregovits, L., 2013, Potential

metapopulation structure and the effects of habitat quality on population size of

the endangered False Ringlet butterfly. Journal of Insect Conservation, 17, 537–

547

Õunap, E., Lindt, A., Ruben, T. 2012. Tume-nõlvaöölase (Chersotis andereggii) ja tema

elupaikade ekspertiis. Eesti Lepidopteroloogide selts, töövõtulepingu nr 14-

7.2/12/10, lõpparuanne, lk 11

Õunap, E., Ojaste, I. 2013. Kaitsekorralduslikud tööd hahkkaruslase kaitseks. SA

Keskkonnainvesteeringute Keskuse 2012. looduskaitse programmi projekt nr

1686 „Liigikaitse tööd 2012ˮ lõpparuanne, lk 19.

Õunap, E., Sarv, K. 2002a. Huvitavamaid suurliblikate (Macrolepidoptera) leide Eestist

2000. aastal. – Lepinfo 13: 25-43.

Õunap, E., Sarv, K. 2003. Huvitavamaid suurliblikate (Macrolepidoptera) leide Eestist

2002. aastal. – Lepinfo 14: 79-99.

Õunap, E., Sarv, K. 2004. Huvitavamaid suurliblikate (Macrolepidoptera) leide Eestist

2003. aastal. – Lepinfo 15: 27-56.

Paal, J. Jürjendal, I., Suija, A, Kull, A. 2016. Impact of drainage on vegetation of

transitional mires in Estonia. – Mires and Peat 18: 1-19.

Parmesan, C., Ryrholm, N., Stefanescu, C., Hill, J.K., Thomas, C.D., Descimon, H.,

Huntley, B., Kaila, L., Kullberg, J., Tammaru, T., Tennent, W.J., Thomas, J.A.,

Warren, M., 1999, Poleward shifts in geographical ranges of butterfly species

associated with regional warming. Nature: 399, lk 579–583.

Petersen, W. 1924. Lepidopteren-Fauna von Estland (Eesti). I-II. Tallinn-Reval. 590 lk.

55

Pöyry, J., 2001, Suoperhosten uhanalaisuus ja suojelutilanne Etelä-Suomessa. In:

Aapala, K. (Ed.), Soidensuojelualueverkon arviointi. The Finnish Environment

490. Finnish Environmental Institute, Helsinki, lk. 213–257.

Pro Natura – Schweizerischer Bund für Naturschutz (Hrsg.) 2000. Schmetterlinge und

ihre Lebensräume. Arten, Gefährdung, Schutz. Shweiz und angrenzende

Gebiete. Band 3. Fotorotar AG, Druck. Verlag. Neue Medien.

Rehekampff, G. 1939. Beiträge zur Macrolepidopteren-Fauna Oesels. Käsikiri EMÜ

PKI arhiivis.

Renault, J., 2001, Biodiversity and the Bern Convention.: Council of Europe

Environmental Encounters Series, nr. 48, lk. 27–30.

Saccheri, I., M. Kuussaari, M. Kankare, P. Vikman, W. Fortelius, Hanski, I., 1998,

Inbreeding and extinction in a butterfly metapopulation: Nature, nr. 392, lk.

491-494.

Sarv, K., Õunap, E. 2001a. Huvitavamaid suurliblikate (Macrolepidoptera) leide Eestist

1997. aastal. – Lepinfo 12: 31-44.

Sarv, K., Õunap, E. 2001b. Huvitavamaid suurliblikate (Macrolepidoptera) leide

Eestist 1998. aastal. – Lepinfo 12: 45-62.

Sarv, K., Õunap, E. 2005. Huvitavamaid suurliblikate (Macrolepidoptera) leide Eestist

2004. aastal. – Lepinfo 16: 21-45.

Savenkov, N., Šulcs, I. 2010. Latvian Lepidoptera. Catalogue.Tallinn. 176 lk.

Silvonen, K., Top-Jensen, M. & Fibiger, M. 2014 Suomen päivä- ja yöperhoset –

maastokäsikirja. [Macrolepidoptera (s. l.): Hepialidae – Noctuidae. BugBook

Publishing, Østermarie. 820 lk

Singer, M.C., 1971, Evolution of food-plant preference in the butterfly Euphydryas

editha. Evolution, 25, 383–389.

Skou, P. (1991). Nordens ugler. Danmarks dyreliv. Bind 5. Stenstrup. 566 lk.

Spuris, Z., 1998, Red data book of Latvia. Rare and threatened species of plants and

animals. Volume 4, Riia.

Šulcs, A., Viidalepp, J. (1969). Verbreitung der Großschmetterlinge (Macrolepidoptera)

im Baltikum III. Eulenfalter (Fam. Noctuidae). – Dtsch. Ent. Z. N. F. 16 I/III:

217-272.

Šulcs, A., Viidalepp, J. 1967. Verbreitung der Großschmetterlinge (Macrolepidoptera)

im Baltikum II. Spinnerartige und Schwärmer (Bombycimorpha et Sphinges).

– Dtsch. Ent. Z. N. F. 14 V: 395-431.

Tiitsaar, A. (2021). Põhja-tõmmusilmiku (Erebia embla) populatsiooni seisund ja

elupaigakasutus KIK projekt nr 16057 lõpparuanne. 18 lk

Top-Jensen, M., Fibiger, M. 2009. Danmarks sommerfugle. En felthåndbog over

samtlige dag- og natsommerfugle. Bugbook Publishing. Østermarie. 678 lk.

Tsvetkov, E.V., 2006, Contribution to the butterfly fauna of Leningrad Province and

Saint-Petersburg, NW Russia (Lepidoptera: Diurna): Zoological Institute, St.

Petersburg, lk 275–278.

Turlure, C., Radchuk, V., Baguette, M., Van Dyck, H. ja Schtickzelle, N., 2011, On the

significance of structural vegetation elements for caterpillar thermoregulation

in two peat bog butterflies: Boloria eunomia and B. aquilonaris. Journal of

Thermal Biology, 36, 173–180.

Viidalepp, J. 1995. Catalogus Macrolepidopterorum Estoniae. Eesti suurliblikate

nimestik levikutabelina. Abiks loodusevaatlejale, 95. Tallinn-Tartu. 65 lk.

Viidalepp, J., Remm, H., 1996. Eesti liblikate määraja. Valgus, Tallinn.

56

LISAD

Lisa 1: Kaardikiht Mapinfo formaadis, kus on toodud välja teadaolevad elupaigad,

nende seisund ning hooldusvajadus.

Lisa 2: Kaardikiht Mapinfo formaadis, kus on toodud kavandatava Sitikaoru põhja-

tõmmusilmiku püsielupaigas asuvad liigi elupaigad ja potentsiaalsed elupaigad.

K O R R A L D U S

03. juuni 2024 nr 1-3/24/317

Põhja-tõmmusilmiku, hahkkaruslase ja tume-

nõlvaöölase kaitse tegevuskava kinnitamine

1. OTSUS

Kooskõlas looduskaitseseaduse § 49 lõike 1 punktiga 2 ja lõikega 3, võttes aluseks

keskkonnaministri 03.06.2016 käskkirja nr 1-2/16/544 „Elupaiga tegevuskava ning liigi kaitse ja

ohjamise tegevuskava kinnitaja määramineˮ ning keskkonnaministri 30.09.2020 määrusega nr

47 kehtestatud „Keskkonnaameti põhimäärus” § 9 lõike 2 punkti 4:

1. kinnitan „Põhja-tõmmusilmiku (Erebia embla), hahkkaruslase (Phragmatobia luctifera)

ja tume-nõlvaöölase (Chersotis andereggii) kaitse tegevuskavaˮ;

2. asjaomastel asutustel arvestada punktiga 1 kinnitatud tegevuskavas nimetatud

kaitsealuste liikide kaitse korraldamisel, sealhulgas kaitsekorralduslike tegevuste

planeerimisel ja teostamisel, kinnitatud tegevuskavaga;

3. liigikaitse büroo juhatajal korraldada tegevuskava avaldamine Keskkonnaameti

koduleheküljel.

(allkirjastatud digitaalselt)

Leelo Kukk

peadirektori asetäitja

Jaotuskava: Marju Erit, Taavi Tattar, Tarvo Roose, Kaili Viilma, Eike Tammekänd, Liivi

Reinhold, Olav Etverk, Ulvi Selgis, Riin Kuiva

Saata: Kliimaministeerium, Riigimetsa Majandamise Keskus, Keskkonnaagentuur

Riina Noormägi

liigikaitse peaspetsialist

liigikaitse büroo

looduskaitse planeerimise osakond