Kokkuvõte
Võldas (Cottus gobio L) on väike bentilise eluviisiga mageveekala, kelle leviala hõlmab suurema osa Euroopast. Väljaspool Euroopat esineb võldas veel Lääne-Siberis Irtõši jõestikus. Liigi põhiliseks elupaigaks on jõed, lisaks selle esineb ta paiguti ka järvedes ning Läänemere madala soolsusega riimveelistes rannikupiirkondades. Eestis on võldas tavaliseks liigiks paljudes suuremates jõestikes, esineb vähearvukalt Peipsis ja Võrtsjärves, väikejärvedest on liik teadaolevalt säilinud vaid Saaremaa Karujärves. Rannikumeres esineb võldas tõenäoliselt vähearvukalt ja hajusalt kogu ranniku ulatuses. Liik on varjatud ning paikse eluviisiga, eelistab veekogudes kivise põhjaga kohti ning on nõudlik vee hapnikusisalduse suhtes.
Võldas on arvatud Euroopa Liidu Loodusdirektiivi II lisa (92/43/EEC Annex II) liikide hulka. Eestis on võldas kaitse all (III kaitsekategooria). Eesti ohustatud liikide punases nimestikus on liik 2019. aastal määratletud kategooriasse „ohulähedane“. Vahepeal (2008) oli liik määratletud kategooriasse „soodsas seisundis“, kuid 1998 oli samuti kategoorias „ohulähedane“ (toona nimetatud „tähelepanu vajav“).
Võldase kaitse tegevuskava seab lähiaja (5 aasta perspektiivis) kaitse-eesmärkideks: 1) tagada 79 EELISesse kantud loodusliku võldase asurkonna säilimine ja vähemalt kaitstavatel aladel paiknevate asurkondade (ligikaudu 45% elupaikade pindalast) soodne seisund, 2) täiendada ja kaasajastada andmestikku võldase loodusliku leviku kohta Eestis, 3) tagada võldase asurkondade säilimine uutes, inventuuri käigus selgunud leiukohtades, 4) võldase arvukustrend on seire andmetel jätkuvalt stabiilne või muutub tõusvaks. Pikaajaliseks kaitse-eesmärgiks (15 aasta perspektiivis) on liigi asurkonna soodsa seisundi tagamine.
Tegevuskava kohaselt on liigile keskmise tähtsusega ohuteguriteks hinnatud jõgede hüdromorfoloogilist kvaliteeti halvendavad tegevused – jõesängi kanaliseerimine, süvendamine, õgvendamine, maaparandustööd jõe valgalal, millega kaasneb jõe setetekoormuse tõus, paisutamine, tõkestamine, vee liigvähendamine ning hüdroloogilise režiimi rikkumine paisude juures. Keskmine negatiivne mõju on ka jõgede tõkestamisel paisudega, mille juures asuvad töötavad hüdroelektrijaamad ning kus madalvee perioodidel toimub regulaarne jõe äravoolu reguleerimine. Jõgede vee kvaliteedi halvenemine on samuti keskmise tähtsusega ohuteguriks. Jõgede reostamine asulate ja tootmisettevõtete heitvetega, mis oli paljudes jõgedes tõsiseks probleemiks kuni 1990. aastateni, on praegu probleemiks vaid üksikutes piiratud jõelõikudes. Mõnedes jõgedes (Selja, Purtse, Võhandu, Pühajõgi) on probleemiks aastatega jõgedesse kogunenud jääkreostus. Neljandana on keskmise tähtsusega ohuteguriks kopra kõrge arvukus ning sellega kaasnev väikeste ja keskmiste jõgede paisutamine ning tõkestamine. Rajades paisude kaskaade, on kobras muutnud paljud väiksemad võldasejõed nn „mülkabiotoopideks“, kus võldasele sobilikud elutingimused puuduvad. Väiksemates jõgedes tuleb kobrast pidada võldase jaoks peamiseks negatiivseks surveteguriks.
Väiksuse tõttu kalanduslik tähtsus võldasel puudub ning püük liiki ei ohusta. Võldase kaitse korraldamisel on kõige olulisemaks elupaikade kaitse. Võldase kõige olulisemad elupaigad on kaitse- ja hoiualadega suhteliselt hästi kaetud. Reas jõestikes ja jõgedes on aga võldase praegune leviala ebaselge ning seetõttu ei pruugi ta kõigi kaitse- ja hoiualade kaitseväärtuste hulgas nimetatud olla.
Võldase kaitseks kavandatud tegevused on kõik II ja III prioriteetsusega. II prioriteetsusega tegevuseks on tulemusseire. Tegevuste (tulemusseire) hinnanguline kogumaksumus on 13 800 eurot.
Võldase kaitse saab lugeda tulemuslikuks, kui lähiaja kaitse-eesmärgid on täidetud: võldase arvukustrend püsib seire andmetel stabiilsena või muutub tõusvaks, kõik EELISesse kantud looduslikud võldase asurkonnad on säilinud, kusjuures vähemalt kõik kaitstavatel aladel asuvad elupaigad on soodsas seisundis, võldase loodusliku leviku andmestik Eestis on täiendatud ja kaasajastatud.
Sisukord
Kokkuvõte 1
Sisukord 4
Sissejuhatus 6
1. Võldase bioloogia, levik ja arvukus 7
1.1 Bioloogia 7
1.1.1. Sigimine 7
1.1.2. Toitumine 8
1.1.3. Kasv ja vanus 8
1.1.4. Nõudlused elupaiga ja elutingimuste suhtes 8
1.2. Levik ja arvukus 9
1.2.1 Levik ja arvukus maailmas 9
1.2.2. Levik ja arvukus Eestis 9
1.3. Ülevaade uuringutest ja inventuuridest 11
1.3.1 Võldase leiukohtade jaotus maaomandi lõikes ja kaitstavatel aladel 13
1.3.2. Võldase seire, seiremetoodika 14
2. Kaitsestaatus ja senise kaitse tõhususe analüüs 17
3. Ohutegurid ja meetmed 19
3.1 Jõgede hüdromorfoloogilise kvaliteedi halvendamine 19
3.2. Jõgede veekvaliteedi halvendamine 22
3.3. Jõgede tõkestamine 23
3.4. Kopra tegevus 23
3.5. Ebasoodsad klimaatilised tingimused 24
3.6. Looduslikud vaenlased 24
3.7. Haigused ja parasiidid 25
4. Kaitse-eesmärgid 26
4.1. Võldase soodsa seisundi tagamise tingimused 26
4.2. Elupaiga ja leiukoha määratlemise ja EELISesse kandmise põhimõtted 27
4.3. Kaitstava ala moodustamse ja piiritlemise kriteeriumid, sobiv kaitsekord 27
4.4. Seos teiste kaitsealuste ja ohustatud liikide kaitsega 27
5. Võldase soodsa seisundi saavutamiseks vajalikud meetmed, nende eelisjärjestus ja teostamise ajakava 29
5.1. Tulemusseire 29
5.2. Avalikkuse teavitamine 29
5.3. Rahvusvahelise koostöö arendamine 30
5.4. Kaitse tegevuskava uuendamine 30
6. Kaitse tulemuslikkuse hindamine 31
7. Eelarve 32
Kasutatud põhiallikate loend 33
8. Lisad 35
Lisa 1. Võldase inventuuri metoodika 35
Lisa 2. Välitöö vorm võldase seirepüükide läbiviimiseks vooluveekogudes 37
Lisa 3. Välitöö vorm võldase seirepüükide läbiviimiseks järvedes ja rannikumeres 38
Sissejuhatus
Võldas (Cottus gobio L) on väike bentilise eluviisiga mageveekala, kelle leviala hõlmab suurema osa Euroopast. Väljaspool Euroopat esineb võldas veel Lääne-Siberis Irtõši jõestikus. Liigi põhiliseks elupaigaks on jõed, lisaks selle esineb ta paiguti ka järvedes ning Läänemere madala soolsusega riimveelistes rannikupiirkondades. Eestis on võldas tavaliseks liigiks paljudes suuremates jõestikes, esineb vähearvukalt Peipsis ja Võrtsjärves, väikejärvedest on liik teadaolevalt säilinud vaid Saaremaa Karujärves. Rannikumeres esineb võldas tõenäoliselt vähearvukalt ja hajusalt kogu ranniku ulatuses. Liik on varjatud ning paikse eluviisiga, eelistab veekogudes kivise põhjaga kohti ning on nõudlik vee hapnikusisalduse suhtes. Väiksuse tõttu kalanduslik tähtsus võldasel puudub.
Võldas on arvatud Euroopa Liidu Loodusdirektiivi II lisa (92/43/EEC Annex II) liikide hulka. Eestis on võldas kaitse all (III kaitsekategooria). Eesti ohustatud liikide punases nimestikus on liik 2019. aastal määratletud kategooriasse „ohulähedane“. Vahepeal (2008) oli liik määratletud kategooriasse „soodsas seisundis“, kuid 1998 oli samuti kategoorias „ohulähedane“ (toona nimetatud „tähelepanu vajav“).
Käesolev kaitse tegevuskava (edaspidi tegevuskava) annab ülevaate võldase bioloogiast, levikust ja arvukusest, määratleb liigi jaoks olulised ohutegurid ning sellest tulenevad kaitse-eesmärgid ja -meetmed.
Käesoleva tegevuskava eelnõu on koostanud Rein Järvekülg (Thymallus OÜ), koostöös Eesti Loodushoiu Keskuse (M. Tambets, E. Kärgenberg, M. Thalfeldt) ja TÜ Eesti Mereinstituudiga (L. Saks). Kaitse tegevuskava eelnõusse tegid korrektuure Keskkonnaameti, Keskkonnaagentuuri ja Keskkonnaministeeriumi spetsialistid.
Tegevuskavas antakse tegevuskava koostamisel kogutud teabele (eksperthinnangud, inventuurid, seirearuanded jm) tuginevad suunised, tagamaks võldase soodne seisund. Tegemist on võldase kaitsega tegelevatele asutustele suunatud korraldusliku materjaliga, mis ei piira otseselt haldusväliste isikute õigusi ega pane neile kohustusi. Tegevuskavas esitatud suuniseid ja võldase kaitse põhimõtteid arvestab asjaomane asutus õigusaktides sätestatud kaalutlusõiguse teostamisel, kuid tegevuskava koostamise eesmärk ei ole juhtumispõhiste eelotsuste tegemine.
Töö rahastamine toimus „Riikliku struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007–2013“ ja sellest tuleneva „Elukeskkonna arendamise rakenduskava“ prioriteetse suuna „Säästva keskkonnakasutuse infrastruktuuride ja tugisüsteemide arendamine“ meetme „Kaitsekorralduskavade ja liikide tegevuskavade koostamine looduse mitmekesisuse säilitamiseks“ programmi alusel Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest.
1. Võldase bioloogia, levik ja arvukus
1.1 Bioloogia
Võldas (Cottus gobio) kuulub võldaslaste (Cottidae) sugukonda, perekonda võldas (Cottus). Võldas on väike bentiline tõlvja keha ja laia, lameda peaga kala. Kasvab tavaliselt kuni 13 cm pikkuseks. Ninamik on tömp, suu lai ja otsseisune, silmad kõrgel pealael. Lõpuskaanel on lühike terav ülespoole kõverdunud oga. Soomused puuduvad, keha on osaliselt kaetud väikeste ogadega (katsudes kare), vanematel isenditel ogalisus väheneb (nahk siledam). Uimed on heledad, pruunide või hallide pigmenditriipudega. Seljauimi on kaks. Esimene on lühem, madalam ja kõvakiireline, tagumine pikem, kõrgem ja pehmekiireline. Anaaluim meenutab kujult tagumist seljauime ja asub sellega kohakuti. Rinnauimed on suured, ümarad, sabauim kergelt kumera servaga. Küljejoon ulatub sabauime aluseni, kuid poorid nähtavad vaid anaaluime lõpuni. Kõhuuimed paiknevad rindmiselt, on suhteliselt pikad, kuid ei ulatu pärakuni, selged ristivöödid puuduvad [liigieristustunnus kirjuuimelisest võldasest (Cottus poecilopus)]. Kõhuuime sisemine kiir ulatub selgelt kaugemale kui pool kõhuuime pikkust (teine liigieristustunnus kirjuuimelisest võldasest). Värvus varieerub sõltuvalt elupaigast ja võib valgustingimuste muutudes mõne minuti jooksul heleneda-tumeneda. Selg ja küljed on enamasti pruunikad või hallikad, suuremate ja väiksemate ebakorrapärase kujuga tumedate laikudega. Kõht on kollakas või valkjas. Isastel on ninamik tömbim ja suu laiem, emastel vastavalt teravam ja kitsam. Anaalava taga on isastel nähtav genitaalpapill.
1.1.1. Sigimine
Eestis saavutab võldas suguküpsuse tavaliselt teisel eluaastal. Absoluutseks viljakuseks on Eestis läbiviidud uuringute andmetel registreeritud 141–546, keskmiselt 340 marjatera (Ярвекюльг, 1988). Areaali lõunapoolsemates osades, kus võldase kasv on kiirem ja isendite mõõtmed suuremad, võib liigi viljakus oluliselt suurem olla. Mari on kollane, täiskasvanud marjaterade läbimõõt gonaadis 1,6–1,9 mm, koetud marjaterade läbimõõt pärast paisumist 2,0–2,6 mm (Ярвекюльг, 1988). Sigimine toimub kevadel, pärast suurvee tipuperioodi, kui veetase jões on alanemas ning vee temperatuur hakkab tõusma. Eestis varieerub sigimisaeg jõeti ja aastati aprilli keskpaigast mai keskpaigani, Lõuna-Eestis tavaliselt 1–2 nädalat varem kui Põhja-Eestis. Sigimine algab, kui vee temperatuur on tõusnud 5–9ºC-ni ning kestab enamasti mõnest päevast nädalani (Järvekülg, 2003). Samas võib ka ühe jõe eri osades toimuda sigimine eri aegadel. Näiteks allikalise toitega jõe ülemjooksul, kus vee temperatuur on madalam, võib sigimine toimuda 1–1,5 nädalat hiljem kui jõe kesk- või alamjooksul. Vahel tõuseb vee temperatuur kevadel jões kiiresti (näiteks kui saabub kevadine soojalaine, aga suurvee järgselt on jõeäärsed luhad madalalt üle ujutatud) ning siis võib jõest leida kudemata võldaseid ka juhul, kui vee temperatuur jões on tõusnud üle 10ºC. Mari koetakse emasvõldase poolt isase pessa (=varjupaika), üldjuhul varjupaigaks oleva kivi alaküljele (pesa lakke), kuhu see kämpudena kleepub. Ühe isasvõldase pessa koeb sageli mitu emaskala. Mida suurem on isane, seda rohkem emaseid tavaliselt tema pessa on kudenud. Emased eelistavad kudeda pesadesse, kuhu on juba eelnevalt marja koetud (Morris, 1954, Marconato & Rasotto, 1983). Eestis on ühe isasvõldase pesas registreeritud kuni 6 emaskala kudetompu (Ярвекюльг, 1988). Marja embrüonaalne areng kestab tavaliselt 3–4 nädalat. Marjast koorunud vastsete pikkus on 6–8 (keskmiselt 7,1) mm ning keskmine kaal 5,9 mg (Ярвекюльг, 1988).
1.1.2. Toitumine
Võldas on videviku-aktiivne ja toitub põhiliselt hommiku- ja õhtutundidel. Põhitoiduks on bentilised veeselgrootud (Andreasson 1969 a, b, 1971, 1973). Eestis on võldase toitumist uuritud 1980. aastatel Ambla, Esna, Pärnu, Kasari ja Ahja jõgedes. Nende uuringute andmetel olid samasuviste võldaste põhitoiduks algul hironomiidivastsed (Chironomidae), millele hiljem lisandusid ja isendi kasvades muutusid üha olulisemaks ühepäevikuliste (Ephemeroptera) ja ehmestiivaliste (Trichoptera) vastsed. Kahesuviste ja vanemate isendite põhitoiduks olid enamasti ehmestiivaliste vastsed. Jahedaveelistes jõgedes, kus esines palju jõe kirpvähki (Gammarus pulex), moodustas viimane peamise osa vanemate võldaste toiduratsioonist (Järvekülg, 1986).
1.1.3. Kasv ja vanus
Võldas on väike ja lühikese elueaga kala. Teadaolevalt on suurimad Eesti jõgedes registreeritud isendid olnud kuni 13,0 cm pikkused (25.08.1987. a Ahja jõest Tilleorust ja 22.09.2010. a Sõmeru jõe keskjooksult püütud isendid). Kuna isased võldased kasvavad emastest kiiremini, siis on kõik suuremad isendid üldjuhul alati isased. Suurimad R. Järvekülje poolt püütud emased võldased on olnud kuni 11 cm pikkused. Meres ja järvedes on võldase kasv tõenäoliselt aeglasem kui jõgedes. Üle 9 cm pikkuste isendite leide pole sealt teada.
Eestis võib võldase kasvukiirust iseloomustada järgnevalt: esimese elusuve lõpuks on isaste pikkus enamasti 4…4,5 cm, emastel 3,5…4 cm, teise elusuve lõpuks on isaste pikkus tavaliselt 7…8 cm, emastel 6…7 cm, kolmanda elusuve lõpuks isastel tavaliselt 9…10 cm, emastel 8…9 cm. Neljasuviste isendite arv jõgedes on enamasti väga väike (pikkus >10 cm). Üle 4 aasta vanuseid isendeid Eestis seni teadaolevalt registreeritud pole (R. Järvekülje andmed).
Eestist lõuna poole jäävatel aladel on võldase kasv kiirem ning seal võib võldas kasvada kirjanduse andmetel 15…18 cm pikkuseks (Müller, 1983), mõnede autorite järgi isegi kuni 20 cm pikkuseks (Bauch, 1963). Kirjanduses on märgitud isaste arvulist ülekaalu populatsioonis (Duncker, 1960). Eestis analüüsitud andmestik lubab järeldada, et samasuviste isendite hulgas on isaste-emaste isendite arvukussuhe enamasti 1:1, vanemates vanusrühmades aga 1,5:1 isaste kasuks (R. Järvekülje andmed). Võimalik, et vanemate isaste suurem arvukus tuleneb nende kiiremast kasvust ning sellest tulenevas eelises elupaikade valikul. Mida suurem isend, seda parema varjepaiga ja suurema territooriumi selle ümber ta saab endale valida ning seda suurem on eeldatavasti ka ta võimalus ellujäämiseks.
1.1.4. Nõudlused elupaiga ja elutingimuste suhtes
Võldas on tüüpiline põhjaeluviisiga kala, kes asustab veekogudes tavaliselt kivise põhjaga alasid. Ta võib esineda ka liivase ja kruusase põhjaga aladel, kus on piisavalt sobivaid varjepaiku (tühjad karbikojad, puurisu, suurtaimestik, kaldauurded jms). Liik on öise ja videvikulise eluviisiga, enamiku päevast veedab võldas oma varjepaigas, aktiivsus on kõrgeim varastel hommiku- ja hilistel õhtutundidel. Igal isendil on oma kindel varjepaik ning territoorium selle ümber, mida ta teiste võldaste vastu kaitseb. Mida suurem on võldas, seda parem on tavaliselt ta varjepaik ning suurem territoorium selle ümber.
Suhteliselt kõrge hapnikunõudluse tõttu asustab võldas ainult neid veekogusid, kus vee hapnikusisaldus on püsivalt kõrge. Eestis on võldas tavaliseks asukaks vooluvetes, kus asustab peamiselt kärestikke ja ritraalseid (kiirevooluline, madalaveeline, kivise-kruusase põhjaga) jõelõike. Vähem arvukalt võib esineda ka potamaalsetes (aeglase vooluga, sügav) jõelõikudes kivise, kruusase ja liivase põhjaga aladel. Väga külmaveelistes jõgedes-ojades (maksimaalne veetemperatuur <10 ºC) ja enamikus väikestes ojades (minimaalne vooluhulk <0,05 m³/s) võldas puudub. Optimaalseks elupaigaks võib pidada jõgesid, kus suvine maksimaalne veetemperatuur jääb vahemikku 14–22 ºC (R. Järvekülje andmed).
Lisaks jõgedele esineb võldas hajusalt ja enamasti vähearvukalt ka Eesti rannikumeres, kus teda on leitud kuni 9,2 m sügavuselt (A. Järvekülje andmed). Järvedest piirdub levik praegu teadaolevalt Peipsi, Võrtsjärve ja Saaremaa Karujärvega.
1.2. Levik ja arvukus
1.2.1 Levik ja arvukus maailmas
Võldas on levinud suuremas osas Euroopast, välja arvatud Island, Iirimaa, enamus Šotimaad, Taani, Norra (v.a kaguosa), Koola ps, Pürenee ps (lõuna pool Püreneedest), Apenniini ps lõunaosa, Balkani ps (v.a Vardari jõgikond) ja Doni ja Volga jõgikonnast lõunapoole jäävad alad. Väljaspool Euroopat esineb võldas veel Lääne-Siberis Irtõši jõestikus (joonis 1).
Esmapilgul võib levikukaardi järgi tunduda, et võldas on Euroopas väga laialt levinud liik, kuid tuleb arvestada, et mitmetes Lääne- ja Kesk-Euroopa maades pole liik levinud mitte lausaliselt, vaid pigem laialipaisatult üksikute väikeste isoleeritud asurkondadena. Mõne asurkonna hävides võimalused selle asurkonna hilisemaks looduslikuks taastumiseks isoleerituse tõttu enamasti puuduvad, kuna liik on ka väga väikese levikuvõimega (rändeid ei tee).
Võldase põhiliseks elupaigaks on üle kogu areaali jõed. Lisaks esineb ta ka Läänemere rannikuvetes, Fennoskandias ja Põhja-Venemaal on tavaline ka suuremates selgeveelistes järvedes.
Joonis 1. Võldase geograafiline levik (L. Koli, 1969 järgi kohandanud R. Järvekülg).
1.2.2. Levik ja arvukus Eestis
Aastatel 1987–2013 on kalastiku katsepüüke tehtud kokku vähemalt 401 erineval vooluveekogul ning võldase esinemine on registreeritud 117 uuritud veekogus (R. Järvekülje, TA ZBI, EPMÜ ZBI, EMÜ ZBI, EMÜ PKI Limnoloogiakeskuse, Eesti Loodushoiu Keskuse, TÜ EMI andmed). Aastatel 1987–1999 registreeriti võldase esinemine vähemalt 78 erinevas vooluveekogus, aastatel 2000–2013 98 vooluveekogus (joonis 2). Eeltoodust ei saa teha kindlasti järeldust nagu oleks võldas viimasel tosinal aastal oma levilat Eestis oluliselt laiendanud. Suurem vooluveekogude arv, kus võldast on registreeritud, tuleneb eelkõige sellest, et viimasel aastakümnel on Eesti vooluveekogude kalastiku uuringutele enam tähelepanu hakatud pöörama ja katsepüüke on tehtud rohkematel jõgedel ning rohkemates kohtades.
Joonis 2. Võldase levik Eestis [allikas: keskkonnaministeerium, loodusdirektiivi (92/43/EMÜ) rakendamise artikli 17 kohane aruanne, periood 2007–2012].
Jõgedes on võldas sobivates elupaikades suhteliselt tavaline kalaliik, kuid ainult juhul, kui ta antud jõestikku on minevikus levida suutnud. Eestis on rida jõestikke, kus ta puudub, seda vaatamata väga sobivatele elupaikadele ja elutingimustele. Puudumise põhjus on tõenäoliselt levikuajalooline. Siiski on Eestis ka rida jõestikke, kus me senini täpselt ei tea, kas võldas seal esineb või mitte ja kui esineb, siis missuguste jõgede-ojadega või jõeosadega liigi levik piirdub. Edaspidiste inventuuride kavasse on selliste jõestike uurimine sisse võetud (tabel 1). Peamisteks ohuteguriteks jõgedes on tõkestamine, paisutamine, vee liigvähendamine ning loodusliku sängi ning hüdroloogilise režiimi rikkumine. Reostamine, mis oli tõsiseks probleemiks XX sajandi lõpukümnenditel, praegu üldjuhul jõgedes probleemiks pole. Erandiks võivad olla vaid üksikud piiratud jõelõigud (näiteks jääkreostused Purtse jõestikus, Pääsküla jõe kaudu Vääna jõkke aegajalt jõudvad Pääsküla prügila nõrgveed, Soolikaoja kaudu Selja jõkke jõudvad Rakvere linna heitveed). Kalapääsude rajamine ning kalade kudealade parandamine mõjuvad soodsalt ka võldase elutingimustele jõgedes. Seeläbi on liigi elutingimused mitmetes jõgedes viimasel aastakümnel paranenud.
Väikejärvedes võib pikaajalise probleemina võib välja tuua eutrofeerumise, mille tõttu on halvenenud väikejärvede gaasirežiim ning need on muutunud võldasele elupaigaks sobimatuks. Ainus väikejärv, kus võldas seni ajani kindlalt esineb, on Saaremaal asuv Karujärv. Teistest väikejärvedest leiud viimase poolsajandi jooksul puuduvad. 2017.–2018. a inventuuri käigus selgus, et enamikus inventeeritud järvedes puudusid võldasele sobilikud elupaigad ja elutingimused. Siiski oli inventeeritute hulgas paar järve, kus võldasele sobilikke elupaiku vähemal või rohkemal määral esines ning kus liigi esinemist ei saa välistada (näiteks Vagula ja Saadjärv ja Ruhijärv). Neid järvi tuleks edaspidi kindlasti uuesti inventeerida. Lisaks on Eestis veel teisi kaitsealadel asuvaid järvi, kust võldast varem on leitud (Raigastvere, Kurevere, Tamula, Uljaste, Verijärv, Kärnjärv) või kus esineb võldasele sobivaid elupaiku. Neis järvedes on edaspidi kindlasti vajalik läbi viia inventuurid.
Peipsis ja Võrtsjärves on võldase olemasolu teada ning mõlemast suurjärvest on üksikuid võldaseid ka viimaste aastakümnete jooksul leitud. Samas on ülevaade liigi levikust suurjärvedes väga lünklik. Vajalik oleks läbi viia Peipsi ning Võrtsjärve kaldavööndis kaitsealuste kalaliikide, sh võldase, inventuurid. Loomulikult tasub võldast Peipsist ja Võrtsjärvest otsida eelkõige vaid sealt, kus järve põhi on kivine või kiviklibune. Nagu väikejärvedes, nii on ka Peipsis ja Võrtsjärves võldasele peamiseks ohuteguriks eutrofeerumine.
Rannikumeres on võldas hajusalt ja vähearvukalt levinud üle kogu Eesti ranniku, kuid konkreetseid levikuandmeid on vähe ja paljud neist pärinevad aastakümnete tagusest ajast. Rannikumeres on keeruline, sest tavalisi elektripüügi agregaate riimvees kasutada ei saa. Võimsad riimvees püügiks kohandatud elektripüügi agregaadid on aga kallid. Siiski peaks võldase elupaikades olema võimalik läbi viia ka püüke maimunooda, liivi ja kuuritsaga. Katseliselt on välja pakutud võldase inventuuride läbiviimine Soome lahes Lahemaa rahvuspargi piiresse jäävates merelahtedes, Silma looduskaitsealal (Saunja, Tahu ja Tagalahes) ning Lõuna-Pärnumaal Luitemaa ja Kabli looduskaitsealadel. Sarnaselt järvedega on ka rannikumeres võldase jaoks peamiseks ohuteguriks eutrofeerumine.
Alates 1995. aastast on TÜ EMI võrgu- ja noodapüükide ning võrgupüükides olnud röövkalade toiduanalüüside käigus võldase esinemine registreeritud Soome lahes Käsmus, Keri, Vaindlo, Prangli, Aksi, Naissaare, Pakri ja Osmussaare juures, Väinameres Saarnaki laiu juures, Matsalu lahe suudmes ja Virtsus, Riia lahes Kihnu ja Ruhnu saarte juures, Saaremaa rannikul Vilsandi saare juures, Küdema ja Kõiguste lahes ning Hiiumaal Kõpu ps läänerannikul. Suhteliselt sagedaseks võib võldast seejuures pidada Soome lahe saarte ümbruses, Käsmu lahes, Matsalu lahe suudme piirkonnas, Kihnu saare ümbruses ning Kõiguste lahes. Eelnenu kokkuvõttena võib järeldada, et tõenäoliselt on võldas hajusalt levinud üle kogu Eesti rannikumere.
1.3. Ülevaade uuringutest ja inventuuridest
Lisaks riiklikule seirele on võldase seisundit seiratud järgmiste uuringute raames:
„Ahja ja Hilba jõe vee-elustiku ekspertiis“. Töö teostamise aeg 2009–2010, täitja FIE M. Hurt, võldase seire läbiviija R. Järvekülg;
„Jõeliste elupaikade kaitse korraldamine Ida-Virumaa Natura 2000 aladel“. Töö teostamise aeg 2009–2010. Projekti elluviija Keskkonnaameti Viru regioon, võldase seire läbiviija R. Järvekülg;
„Pärlijõe, Võhandu jõe, Piusa jõe, Purtsi jõe, Väikese Emajõe, Mädajõe ja Karisilla oja hoiualade vee-elustiku ekspertiis“. Töö teostamise aeg 2012, täitja M. Hurt (Ökotasakaal OÜ), võldase seire läbiviija R. Järvekülg;
„Prandi looduskaitseala (Prandi loodusala) vee-elustiku inventuur“. Töö tellija Keskkonnaamet, (töövõtuleping nr 17-7.4/12). Töö teostamise aeg 2012–2013. Töö täitja EMÜ PKI, võldase seire läbiviija R. Järvekülg.
Põhiline osa võldase levikut, esinemist ja arvukust puudutavast teabest on senini kogutud muude ihtüoloogiliste ja hüdrobioloogiliste uuringute raames. Ära märkimist väärivad neist alljärgnevalt toodud uuringud.
Aastatel 1984–1986 tegeles võldase leviku, bioloogia ja ökoloogia uurimisega TÜ Bioloogia-Geograafia teaduskonnas R. Järvekülg. Tööde kokkuvõtteks võib pidada diplomitööd „Võldase (Cottus gobio L) levikust ja bioloogiast Eesti veekogudes“. Nende uuringute raames selgus, et võldas pole Eestis sugugi mitte haruldane liik, nagu varem oli arvatud.
Alates 1987. a on jõgede kalastiku uuringutega algul TA, hiljem EPMÜ ja EMÜ Zooloogia ja Botaanika Instituudis jõgede bioloogia töörühmas ning alates 2005. a EMÜ Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi limnoloogiakeskuses tegelenud R. Järvekülg. Nende uuringute käigus on kalastiku katsepüüke tehtud enam kui 300 Eesti vooluveekogul. Uuringute tulemusena on kujunenud üldine ülevaade võldase levikust Eesti jõgedes.
Alates 1994. a on riikliku seire siseveekogude seire programmi jõgede hüdrobioloogilise seire allprogrammi raames tehtud jõgede kalastiku seiret (seire läbiviijaks algul TA, hiljem EPMÜ ja EMÜ Zooloogia ja Botaanika Instituut ning lõpuks EMÜ Põllumajandus- ja keskkonnainstituut, R. Järvekülg). Seirepüügid on oluliselt täiendanud üldist pilti võldase levikust Eesti jõgedes.
Läänemere Kalamajanduse Teadusliku Uurimise Instituut (LKTUI), hiljem TÜ Eesti Mereinstituut (M. Kangur, hiljem M. Kesler) on alates 1970. aastatest lõhe- ja meriforelli kudejõgedel asuvatel püsiseirealadel läbiviinud lõhelaste seirepüüke. Seirepüükide tulemusena on täpsustunud võldase levikupilt Eesti rannikujõgede alamjooksudel.
Aastatel 2002–2005 viidi ellu projekt „Implementation of the Natura 2000 Network in Estonia regarding Freshwater and Brackish Water Species and Habitats“ (Tellija: Bio/Consult AS. Finantseerijad: DANCEE, DEPA, EV Keskkonnaministeerium). Selle projekti raames tehti samuti hulgaliselt kalastiku katsepüüke võldase leviala ja asurkondade seisundi täpsustamiseks ning valiti välja eelvalikualad liigi kaitse tagamiseks Natura 2000 alade võrgustiku kaudu.
Võldase esinemise kohta Eesti rannikumeres pärineb osa andmeid aastatest 1959–1964, mil rannikumere põhjaloomastiku uuringute käigus koguti Eesti lääneranniku vetes draagi ja Rassi traaliga põhjaloomastriku proove (LKTUI, A. Järvekülje andmed). Alates 1995. aastast on uusi andmeid võldase leviku kohta Eesti rannikumeres saadud TÜ EMI ihtüoloogide poolt teostatud võrgu- ja noodapüükide ja võrgupüügis olevate röövkalade toiduanalüüside käigus.
Üldse on aastatel 1987–2013 tehtud kalastiku katsepüüke enam kui 400 erinevas Eesti vooluveekogus, millest võldase esinemine on registreeritud 117-s. Aastatel 1987–2000 registreeriti võldase esinemine kokku 78 erinevas vooluveekogus, aastatel 2000–2013 98 erinevas vooluveekogus. Võldase leiukohtade arvu suurenemine viimasel aastatosinal ei näita siinkohal mitte liigi levila laienemist, vaid eelkõige Eesti vooluveekogude paremat uuritust.
Võldase kaitse tegevuskava koostamise käigus tehti 2013–2014. a võldase katsepüüke 12 erineval vooluveekogul, kokku 104 erinevas jõelõigus. Läbiviidud võldase inventuuride andmed koos viimase 5 aasta muude olulisemate võldasega seotud uuringuandmetega on esitatud Keskkonnaametile lepingu nr 17-7.4/12 aruandes.
2017.-2018. aastal viisid Eesti Maaülikool koostöös Eesti Loodushoiu Keskus MTÜ-ga läbi hingu, võldase ja vingerja leviku täpsustamise inventuuri (Järvekülg et al, 2018) ning antud uuringu andmed on kajastatud ka käesolevas kaitse tegevuskavas (ptk 1.2.2.).
Tabel 1. Hingu, vingerja ja võldase edaspidiste inventuuride kava vooluveekogudes (Pr-I prioriteetsed inventuuri alad (sinisel taustal), Pr-II teisejärgulised inventuuri alad).
1.3.1 Võldase leiukohtade jaotus maaomandi lõikes ja kaitstavatel aladel
Eesti Looduse Infosüsteemis (edaspidi EELIS) registreeritud võldase leiukohtade jaotus maaomandi ja kaitstavatel aladel paiknemise alusel on toodud tabelites 2-3. Kasutatud on maaüksuste kihte 2023. aasta IV kvartali seisuga. Kokku on liigil 79 leiukohta, neist 61 pindobjektid ja 18 punktobjektid.
Tabel 2. Võldase leiukohtade jaotus maaomandi alusel (EELIS: Keskkonnaagentuur, seisuga 15.12.2023).
Maa omandivorm
Pindobjektid
Punktobjektid
Pindala (ha)
Osakaal (%)
Arv
Osakaal (%)
Eraomand
845
0
13
72
Riigiomand
885
0
3
17
Munitsipaalomand
702
0
1
6
Avalik-õiguslik omand
2
0
0
0
Segaomand
0
0
0
0
Kinnistamata1
184 412
99
1
6
KOKKU
186 846
100
18
100
Tabel 3. Võldase leiukohtade jaotus kaitstavatel aladel paiknemise alusel (EELIS: Keskkonnaagentuur, seisuga 15.12.2023).
Kaitstav ala
Pindobjektid
Punktobjektid
Pindala (ha)
Osakaal (%)
Arv
Osakaal (%)
Püsielupaiga sihtkaitsevöönd2
12
0
0
0
Kaitseala sihtkaitsevöönd või reservaat
283
0
0
0
Püsielupaiga piiranguvöönd
33
0
0
0
Kaitseala piiranguvöönd3
13 284
7
2
11
Hoiuala
71 533
38
0
0
Kudemisala4
290
0
2
11
Üksikobjekti kaitsetsoon4
1
0
0
0
Väljaspool kaitstavat ala
101409
54
14
78
KOKKU
186 846
100
18
100
1 Sh veekogud kus maaomandit pole.
2 Kattumisel piiranguvööndi või hoiualaga on arvestatud rangemat kaitsekorda.
3 Sh pargid/puistud, vana kaitsekorraga alad, KOV alad.
4 Ainult see osa, mis teiste kaitstavate aladega ei kattu.
1.3.2. Võldase seire, seiremetoodika
Riikliku seire eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire programmi rahvusvahelise tähtsusega kalaliikide allprogrammi raames on võldase seiret seni läbiviidud kolmel korral, 2005. , 2012. ja 2017-2018. aastal.
2005. a seirati võldase seisundit viies jões: 1) Piusa jões (5 seirelõiku); 2) Selja jões (4 seirelõiku); 3) Kasari jões (5 seirelõiku); 4) Pärnu jões (6 seirelõiku); 5) Peetri jões (2 seirelõiku) ning lisaks Saaremaa Karujärves (4 seirelõiku).
2012. a seirati võldase seisundit neljas jões: 1) Piusa jões (5 seirelõiku); 2) Selja jões (2 seirelõiku); 3) Pärnu jões (3 seirelõiku); 4) Peetri jões (2 seirelõiku) ning lisaks Saaremaa Karujärves (4 seirelõiku).
Eelpool toodud seiretel kasutatud metoodika on toodud detailselt vastavates seire aruannetes (Rahvusvahelise tähtsusega kalaliigid, 2005; Rahvusvahelise tähtsusega kalaliigid 2012).
2017.-2018. a seirati võldast sihtsuunitlusega 14 jões, 3 järves ning Soonlepa lahes (mereala). Seire tulemusena registreeriti liik 12 jões (Mustoja, Mädajõgi, Amme jõgi, Hilba jõgi, Narva jõgi, Kunda jõgi, Valgejõgi, Pirita jõgi, Vääna jõgi, Vasalemma jõgi, Kasari jõgi ja Vigala jõgi) ja 1 järves (Karujärv). Soonlepa lahest Hiiumaa rannikul võldast ei tabatud.
2017.-2018. aastal läbi viidud hingu, võldase ja vingerja leviku täpsustamise inventuuri raames uuendati ka võldase inventuuri metoodikat (Järvekülg et al, 2018). Viimane on lühidalt ära toodud alljärgnevalt.
Jõgedes ja järvedes on sobivaks püügimeetodiks elektripüük alalis- või impulss-alalisvoolul töötava elektripüügi agregaadiga. Võimalusel tuleb eelistada püügi läbiviimist kahlates. Vähem efektiivseks alternatiiviks on elektripüük paadist.
Rannikumere madala soolsusega lahtedes on võimalik kasutada spetsiaalselt vähesoolases vees (vee elektrijuhtivus < 5 mS/cm) püügiks kohandatud elektripüügi agregaati. Kõrgema soolsusega (=elektrijuhtivusega) lahtedes elektripüüki aga efektiivselt kasutada ei saa ning seal on sobivateks püügivahenditeks maimunoot, kuurits ja liiv. Viimati nimetatud püügivahendeid on otstarbekas (lisaks elektripüügile) kasutada ka madalama soolsusega merelahtedes.
Taustinfona tuleks katsepüükidel koguda järgmised andmed:
• kuupäev, kellaaeg
• veekogu nimi
• seirelõigu asukoht (üldisem)
• seirelõigu täpse asukoha kirjeldus
• seirelõigu koordinaadid (püügi algus- ja lõppkoht)
• vaatlejate nimed
• vee temperatuur
• vee hapniku sisaldus
• vee pH
• vee elektrijuhtivus
• jõe veepeegli ja sängi laius seirelõigus (vooluveekogudes)
• vooluhulk (vooluveekogudes)
• veekogu hüdromorfoloogiline tüüp seirelõigus (vooluveekogudes)
• seirelõigu põhjaaines
• vee sügavus seirelõigus
• vee voolukiirus seirelõigus (vooluveekogudes)
• veetaimestiku katvus seirelõigus (makrovetikad, samblad, hüdrofüüdid, helofüüdid)
• veetaseme iseloomustus
• hinnang seirelõigu sobivusele võldase jaoks (0 sobimatu; + vähe sobiv; ++ sobiv; +++ hästi sobiv)
• inimmõju seirelõigu elupaigalisele kvaliteedile (0 puudub; + vähene; ++ keskmine; +++ tugev)
• püügiviis (kahlates/paadist; osaaladega/täisala)
• põhja nähtavus seirelõigus (%)
• kahva nähtavus (m)
• seirelõigu laius, pikkus ja pindala
• registreeritud võldased (igal isendil mõõdetakse pikkus, mm)
• registreeritud muud kaitsealused kalaliigid (igal isendil mõõdetakse pikkus, mm)
• registreeritud muud kalaliigid (loendatakse isendid vanusrühmade (0+, 1+, >1+) kaupa)
• hinnang püügi efektiivsusele (kätte saadud isendite eeldatav %)
Piiratud ressursside tingimustes on inventuuril otstarbekas keskenduda eelkõige võldase leviku täpsustamisele, mitte juba teadaolevate asurkondade arvukuse muutuste jälgimisele. Optimaalne seirelõikude arv tuleb valida lähtuvalt veekogu eripärast ja sobivusest võldase elupaigaks.
Jõgedes tuleb alamjooksu poolt vastuvoolu liikudes otsida jõele ligipääsetavaid kohti ning hinnata nende sobivust võldase elupaigana 4-pallise skaala alusel: 0 elupaigaks sobimatu, + vähesobiv, ++ sobiv, +++ väga sobiv. Sobivates elupaikade olemasolul tuleb seirelõikudes teostada katsepüügid võldase olemasolu ja arvukuse hindamiseks. Katsepüügi lõikude vahekaugused piki jõge peaksid üksteisest jääma 2…5 km kaugusele. Kaitsealadel tehakse katsepüüke tihedamalt, väljaspool kaitsealasid hõredamalt.
Järvedes tuleks läbi sõita kogu järve kaldavöönd, kaardistada võldasele sobivad elupaigad järve kaldavööndis 4-pallise skaala alusel: 0 elupaigaks sobimatu, + vähesobiv, ++ sobiv, +++ väga sobiv. Läbisõidu käigus tuleb valida välja üldjuhul 4–10 seirekohta (sõltuvalt järve suurusest) katsepüükide läbiviimiseks. Püügilõikude valikul tuleb eelistada hea elupaiga kvaliteediga kaldalõike, kus püügi tingimused on soodsad ning arvestada, et püügilõigud kataksid järve erinevaid osasid. Rannikumeres tuleks võldase inventuur teostada analoogiliselt järvedega, kuid lisaks elektripüügile on vajalik ka püük maimunooda, liivi või kuuritsaga.
Teised võimalused võldase leviku ja asurkondade seisundi hindamiseks
Andmeid võldase esinemise ja suhtelise arvukuse kohta koguneb ajapikku ka muude ihtüoloogiliste tööde raames. Jõgedel teostatakse iga-aastaselt riikliku seire raames kalastiku seisundi hindamiseks katsepüüke 60–90 erineval jõelõigul. Rannikujõgedel toimub 30–40 püsiseirealal lõhelaste taastootmise riiklik seire. Rannikumeres tehakse iga-aastase kalavarude riikliku seire raames võrgu- ja noodapüüke. Nende jm katsepüükide käigus koguneb pidevalt uusi andmeid ka võldase leviku ja arvukuse kohta. Neid andmeid on otstarbekas võldase seisundi hindamisel arvesse võtta vaatamata sellele, et muude kalastiku-uuringute metoodika erineb rohkem või vähem võldase seirel kasutatavast.
2. Kaitsestaatus ja senise kaitse tõhususe analüüs
Võldase ohustatusest ja kaitsestaatusest Eestis jm maailmas annab ülevaate tabel 5.
Tabel 6. Võldase ohustatus ja kaitsestaatus Eestis ning mujal maailmas.
Akt
Kategooria
Sisu
Kaitsestaatus Eestis (Looduskaitseseadus)
III kaitse-kategooria
Vähemalt 10 protsendi teadaolevate ja keskkonnaregistris registreeritud elupaikade või kasvukohtade kaitse tagatakse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega lähtuvalt alade esinduslikkusest. Mujal rakendub isendi kaitse.
Eesti ohustatud liikide punane nimestik
Ohulähedane (5)
Laia levikuga liik, kuid levik ebaühtlane. Levila/arvukuse langus võib olla toimunud/toimumas.
EL Loodusdirektiiv
Lisa II
Liigi piisav kaitstus ja soodne seisund tuleb tagada Natura 2000 alade võrgustiku kaudu.
IUCN Punane nimestik
Soodne seisund (Least Concern)
Laialt levinud ja arvukas liik, populatsiooni seisund on soodne, trend teadmata.
Võldas kuulub Looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooriasse. Kaitsekategooriast tulenevalt peab võldase puhul olema kaitse-, hoiualade või püsielupaikade kaudu kaitstud vähemalt 10% liigi teadaolevatest elupaikadest. EELISe järgi jääb 45% võldase elupaikadest hoiu- ja kaitsealade piiresse, hinnanguliselt võib osakaal olla 20–45%. Kuna tegemist pole püügiobjektiks oleva liigiga, siis isendikaitse ja püügikeeld võldase seisundit jõgedes praktiliselt ei mõjuta.
Märkimisväärselt aitab võldase elupaiku kaitsta looduskaitseseaduse § 51.
§ 51. Koelmuala kaitse
(1) Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogul või selle lõigul on keelatud olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, uute paisude rajamine ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine.
(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud veekogul või selle lõigul on loodusliku sängi, veerežiimi ning veetaseme muutmine paisude rekonstrueerimisel lubatud üksnes juhul, kui sellega parandatakse kalade kudemisvõimalusi.
(2) Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu kehtestab keskkonnaminister määrusega.
Keskkonnaministri määruses nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ on loetletud 112 vooluveekogu või selle osa. Kaitsealustest veekogudest 58 on olulised ka võldase elupaigana.
Võldas on kantud EL loodusdirektiivi (92/43/EMÜ) II lisasse. EL loodusdirektiivi II lisa liikide piisav kaitstus tuleb tagada Natura 2000 alade võrgustiku kaudu. Natura alade võrgustik katab suurema osa võldase jaoks kõige olulisematest elupaikadest Eestis.
EL veepoliitika raamdirektiiv (2000/60/EÜ) ja selle rakenduseks koostatud Veemajanduskavad on peamiseks seadusandlikuks alusdokumendiks, millest lähtuvalt toimub Eesti veekogude kaitse ning kasutamine. Direktiiv määratleb, et lähtuvalt ökoloogilisest seisundist jaotatakse veekogud nende seisundi alusel viide kvaliteediklassi: “väga hea”, “hea”, “kesine”, “halb”, “väga halb”. Vastavalt direktiivile tuleb aastaks 2021 tagada kõigi looduslike veekogude „hea“ ökoloogiline seisund, veekogude praegune seisund ei tohi seejuures halveneda. „Hea“ ökoloogiline seisund tähendab, et veekogu vee kvaliteet ning hüdromorfoloogiline kvaliteet (sh tõkestamatus) peavad tagama bioloogiliste kvaliteedielementide (sh kalastiku) „hea“ seisundi.
Kalastiku seisund loetakse „heaks“, kui kalastiku liigilises koosseisus ja arvukuses esineb vaid kergeid muutusi võrreldes tüübispetsiifiliste kooslustega, mida võib seletada inimtegevuse mõjuga füüsikalis-keemilistele ja hüdromorfoloogilistele kvaliteedielementidele. Kalakoosluste ealises struktuuris võib ilmneda kergeid häireid, mida võib seletada inimtegevuse mõjuga füüsikalis-keemilistele või hüdromorfoloogilistele kvaliteedielementidele ning mis mõnel juhul näitavad häireid teatavate liikide paljunemises ja arengus sel määral, et mõned earühmad puuduvad.
Seega peavad võldase puhul olema tagatud tema hea seisundi saavutamiseks vajalikud tingimused. Seda saab tagada siis, kui veekogude seisund on võimalikult looduslähedane. Sellisel juhul on veekogud elukeskkonnana mitmekesised, esindatud on muuhulgas ka võldase eluks ning paljunemiseks vajalikud tingimused (spetsiifiliste tunnustega elupaigad, soodne hüdroloogiline režiim jne).
EL veepoliitika raamdirektiivi täitmine peaks põhimõtteliselt tagama kõigi kalaliikide, sh võldase, soodsa seisundi. Praktikas on probleemiks riikliku seirega hõlmatavate veekogude ja nende osade väike arv (enamiku vooluveekogude seisundit seire teel ei hinnata, seega pole ka tegelik seisund teada ning pole alust kaitsemeetmete kavandamiseks/rakendamiseks).
Teiseks oluliseks probleemiks on paisuvared, mis on võldase takistuseks. Riigimetsa Majandamise Keskus viib läbi Euroopa Liidu ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondi (2021-2027 periood) toel projekti „Märgade elupaikade taastamine kliimamuutustega kohanemise valmisoleku suurendamiseks“, mille üheks tegevuseks on vooluveekogude taastamine. Sellise projekti abil on võimalik riikliku toega kavandada otstarbeta paisuvarede leidmist ning likvideerimist. Lisaks on probleemiks koprapaisud lõheliste kaitstavatel jõelõikudel. Koprapaisude eemaldamine on maaomaniku ülesanne, kuid antud probleem on laiem, siis antud teemat käsitletakse kopra kaitse tegevuskavas.
3. Ohutegurid ja meetmed
Käesolevas peatükis analüüsitakse peamisi võldase asurkondi ohustavaid tegureid (tabel 6) Eestis, võttes ohutegurite tähtsuse hindamisel aluseks järgneva mõjuskaala:
Kriitilise tähtsusega ohutegur – võib 20 aasta jooksul viia liigi hävimisele Eestis;
Suure tähtsusega ohutegur – võib 20 aasta jooksul viia Eesti asurkonna kahanemisele enam kui 20% ulatuses;
Keskmise tähtsusega ohutegur – võib 20 aasta jooksul viia asurkonna kahanemisele, vähem kui 20% ulatuses, märkimisväärsel osal Eesti areaalist;
Väikese tähtsusega ohutegur – omab vaid lokaalset tähtsust, Eesti asurkonna kahanemine 20 aasta jooksul on väiksem kui 20%.
Tabel 7. Võldase ohutegurid ja nende mõju
Ohutegur
Mõju Eestis
Mõju Euroopas
4.1 Jõgede hüdromorfoloogilise kvaliteedi halvendamine
Keskmine
Suur
4.2 Jõgede vee kvaliteedi halvendamine
Keskmine
Suur
4.3 Jõgede tõkestamine
Keskmine
Keskmine
4.4 Kopra tegevus
Keskmine
Väike (lokaalne)
4.5 Ebasoodsad klimaatilised tingimused
Väike
Keskmine
4.6 Looduslikud vaenlased
Väike
Keskmine
4.7 Haigused ja parasiidid
Väike (lokaalne)
Väike (lokaalne)
3.1 Jõgede hüdromorfoloogilise kvaliteedi halvendamine
Jõe morfoloogilist kvaliteeti halvendavad:
1) loodusliku jõesängi kanaliseerimine, süvendamine, õgvendamine ning jõe loodusliku veetasapinna alandamine. Seeläbi kaob elupaikade mitmekesisus ning jõgi muudetakse ühtlaseks sirgeks “veerenniks”, kus võldasel puuduvad varjepaigad ja toidubaas;
2) maaparandustööd jõe valgalal ning eesvooludel (kraavide ja drenaažisüsteemide rajamine ning renoveerimine), mille käigus suureneb oluliselt jõe setetekoormus, sh settekoormus allavoolu asuvates veekogu osades. Selle tulemusena ei suuda jõgi lisandunud setteid enam ära kanda ning mõõduka vooluga jõelõikudes toimub peente liiva- ja mudasetete akumuleerumine. Kivine-kruusane jõepõhi asendub vähem väärtusliku liivase-mudase jõepõhjaga ning võldasele sobilikud elupaigad kaovad;
3) jõe kallaste täielik varjatus on probleemiks väiksemates muudetud põhjastruktuuriga tehissängiga jõgedes-ojades. Ilma piisava valguseta ei saa seal areneda veesisene suurtaimestik, mis loob varjepaiku võldasele ning on elupaigaks tema toiduks olevatele selgrootutele;
4) kallaste täielik avatus on probleemiks sellistes jõgedes, mis kannatavad suure settereostuse käes. Seal võib toimuma hakata helo- ja hüdrofüütse suurtaimestiku massiline vohamine ning jõe kinnikasvamine;
5) väga oluliselt halvendavad jõe füüsilist kvaliteeti paisud, sest paisjärvede alla jäävad peaaegu alati jõe kõige paremad kärestikud. Viimaseid napib aga võldasejõgedes juba looduslikult. Lisaks väärtuslike elupaikade kadumisele ülalpool paisu seavad paisud ohtu ka paisust allavoolu jääva jõeosa morfoloogilise kvaliteedi. Kui paisu regulaarselt kevadise ja sügisese suurvee ajal alla ei lasta, koguneb aastate jooksul paisjärve põhja hulgaliselt peeneid setteid. Suur osa liivast, savist, mudast ja jõevees sisalduvast orgaanilisest hõljumist, mida jõgi allavoolu kannab, settib paisjärve põhja ning aastakümnetega moodustuvad tuhanded kuupmeetrid peeneid setteid. Paisu võimalikul avamisel uhutakse need setted korraga allavoolu ja selle tulemusena hävivad võldase elupaigad paisust allavoolu jäävates jõeosades. Kuigi tegemist on ohuga, mis just nagu ei tohiks realiseeruda, näitab praktika, et tegemist on täiesti reaalse ohuga.
Veekogu füüsilise kvaliteedi halvenemine:
1) veekogu füüsiline ümberkujundamine, sh loodusliku kaldaala modifitseerimine, setete struktuuri muutmine, põhjasubstraadi eemaldamine või asendamine (sh tuuleparkide ja sadamate rajamine);
2) vooluveekogude kanaliseerimine, õgvendamine;
3) maaparandustööd valgalal ja eesvooludel (tekib settekoormus allavoolu asuvates veekogu osades);
4) veetasapinna alandamine;
5) elupaikade kadu vooluveekogu paisutamisel (pms kiirevooluliste kivise-kruusase põhjaga lõikude kadu paisutusala ulatuses) ja jõepõhja mattumine setete alla.
Hüdroloogilise režiimi halvenemine;
6) veekogude paisutamine (oht veevoolu seiskamiseks, vooluhulkade reguleerimiseks, tulvavete teke, äravoolu tsüklilisus madalvee korral);
7) maaparandustööd vooluveekogul ja valgalal (suurvee kiire äravool, minimaalsete vooluhulkade väiksus madalveeperioodil).
Jõe hüdroloogilist režiimi halvendavad:
1) jõele rajatud paisud, mis loovad püsiva ohu veevoolu ajutisteks seiskamisteks või vee liigvähendamisteks. Seejuures piisab vaid mõnetunnisest veevoolu peatamisest, et allpool paisu jões suur osa võldastest häviks. Võldase võime kiirelt elupaiku vahetada on väga piiratud;
2) paisude juures äravoolu reguleerimisega võivad kaasneda ka tulvaveed, mis samuti võldase elupaiku paisust allavoolu jäävas jõeosas rikuvad;
3) jõel olevate paisude hüdroenergeetiline kasutamine muudab madalvee perioodidel jõe äravoolu tsükliliseks. Hüdroelektrijaamad võivad töötada madalvee perioodidel tsükliliselt vett kasutades, rikkudes sellega jõe looduslikku äravoolu. Korduvalt on erinevate hüdroelektrijaamade juures ette tulnud väga drastilisi veevoolu reguleerimisi. Võldasele, kelle liikumisvõime on väike, on selline hüdroloogilise režiimi ebastabiilsus otseselt hukatuslik (foto 1);
4) jõe valgalal tehtavad maaparandustööd (valgala kraavitamine ning sellega kaasnev jõe veetasapinna ning valgala põhjaveetaseme alandamine) muudavad ebaühtlasemaks jõe hüdroloogilise režiimi. Kevadine suurvesi ning sademetevesi jooksevad kraave pidi kiiresti ära ning kuna ka põhjaveetase on voolusängide süvendamisega allapoole viidud, siis madalveeperioodidel vähenevadki jõe minimaalsed vooluhulgad. Viimane on aga oluliseks võldase seisundit halvendavaks teguriks.
Foto 1. Jägala jõgi Linnamäe paisu all 07.10.2014. Jõe vooluhulk oli vaid mõni liiter sekundis (looduslik jõe äravool oli samal ajal >3 m³/s. Punaste sööridega on näidatud võldase ja lõhe seirealad 2011. a uuringute ajal (R. Järvekülg).
Foto 2. Jägala jõe parem haru 0,3 km allpool Linnamäe paisu 07.10.2014. Võldasele hea elupaigakvaliteediga ala on hüdroelektrijaama turbiinide seiskumise järel praktiliselt kuivaks jäänud. Lombis foto vasakul servas oli 3 võldast veel ellu jäänud (R. Järvekülg)
Meetmed: Kaitse- ja hoiualadel peavad alade kaitse-eeskirjad ja -kavad tagama selle, et tegevused, mis võldase elupaiku võivad rikkuda, oleksid keelatud. Võldase olemasolu korral peaks liik alati konkreetse kaitseala kaitse-eeskirjades ka kaitse-eesmärgina nimetatud olema. Eelnevast tulenevalt puudub võldase kaitse tegevuskavas vajadus ette näha konkreetseid meetmeid jõgede hüdromorfoloogilise kvaliteedi halvendamise kui ohuteguri mõju leevendamiseks.
3.2. Jõgede veekvaliteedi halvendamine
Jõe veekvaliteeti halvendavad:
1) Antropogeenne eutrofeerumine (toiteainete sissekanne veekogusse, sh ebaõige väetamisrežiim ja puudulik heitvete puhastus, sette suspenseerimine).
Näiteks linnade ja asulate puhastamata heitvete suunamine jõkke, sõnniku ja läga sattumine jõkke;
2) reostus antropogeenset päritolu ohtlike ainetega mis on kaladele otseselt kahjulikud või toiduahelat ja elukeskkonda mõjutades kaudse negatiivse mõjuga. Näiteks mürgiste tööstusjäätmete/heitvete sattumine jõkke;
3) jõe ulatuslik setetereostus (otse ning kraavide kaudu võib suurveega ning kaldaerosiooni teel põldudelt ning lageraiega metsamaadelt vette sattuda suur hulk orgaanikarikkaid setteid);
4) vee füüsikalis-keemiliste omaduste hälbimine tavapärasest (nt veetemperatuur, pH, hapnikusisaldus, looduslikku päritolu toksilise mõjuga ained). Näiteks põllumajanduslike mürkainete sattumine jõkke, paisjärvede rajamine jõele.
Võldas on jõe veekvaliteedi suhtes üks kõige tundlikumaid kalaliike. Teda ei esine tavaliselt üheski selgete reostumistunnustega jõelõigus. Oluline on orgaanilise reostuse puudumine ja jõe hea hapnikurežiim. Tänapäeval on enamik heitveelaskusid varustatud puhastusseadmetega ning jõgede reostamine orgaaniliste ainetega on seeläbi oluliselt vähenenud. Mitmetes minevikus tugevalt reostatud jõgedes (Selja, Jägala, Purtse, Võhandu jõgi jt) on probleemiks akumuleerunud jääkreostus.
Orgaanikareostust põhjustavad ka jõgedel olevad paisjärved, kus mineraalsed toitained, mida jõe vees on alati ülekülluses, kuid mis tavaliselt jõest lihtsalt läbi jooksevad ilma jõe elustikule mõju avaldamata, lähevad aineringesse ning põhjustavad perioodiliselt vetikate massilist vohamist. Sellega kaasneb hiljem surnud vetikamassi lagunemine ja jõe reostamine kergelt laguneva orgaanilise ainega nii paisjärves endas kui ka sellest allavoolu jäävates jõeosades. Protsess on tihti ka silmaga nähtav – paisjärve siseneb suvel kristallselge veega jõgi, paisjärvest välja voolab aga hallikas-rohelise värvusega vetikamassist sogane vesi.
Toksilised ained võivad sattuda vette põllumajanduse tagajärjel või mürgiste tööstusjäätmete/heitvetega. Mürgiste ainetega reostumine on varem olnud probleemiks nt Lokuta, Purtse, Loobu ja Valgejões.
Lisaks reostusele on võldas tundlik jõe temperatuurirežiimi suhtes. Võldase elupaigaks on enamasti jaheda- või parajaveelised jõed, kus suvine maksimaalne veetemperatuur jääb tavaliselt vahemikku 16–22 ºC. Suvise maksimaalse veetemperatuuri tõus halvendab võldase elutingimusi. Inimtegevusest tulenevaks mõjuteguriks on paisjärved, mis tõstavad jõgede suvist maksimaalset veetemperatuuri tavaliselt 2–4 ºC võrra.
Meetmed: Hea veekvaliteet, mis on piisav selleks, et võimaldada sobivad elutingimused ka tundlikele liikidele, on veekogu hea seisundi üheks kriteeriumiks ning selle eesmärgi saavutamine on EL veepoliitika raamdirektiivist tulenevalt iga riigi kohustuseks. Eeltoodust tulenevalt ei saa käsitleda jõgede veekvaliteedi kaitset kui spetsiifilist meedet võldase asurkonna kaitseks. Hea veekvaliteet on vajalik nii kõigile kalaliikidele kui ka kogu muule jõeelustikule. Seetõttu puudub võldase kaitse tegevuskavas vajadus ette näha konkreetseid meetmeid konkreetsete veekogude veekvaliteedi parandamiseks.
3.3. Jõgede tõkestamine
Paisud jagavad ühe tervikliku, ulatusliku levialaga, elujõulise võldaseasurkonna reaks väikesearvulisteks, piiratud levialaga asurkondadeks. Nende väikeste üksteisest isoleeritud asurkondade elujõulisus on oluliselt väiksem. Kui mõni asurkondadest hävib, siis puuduvad sageli võimalused selle asurkonna hilisemaks taastumiseks.
Meetmed: Kaitstavate alade piires on vajalik tagada asurkonna sidusus (jõe tõkestamatus) ning vältida olukordi, kus kaitstaval alal esineb mitmeid üksteisest isoleeritud väikesearvulisi asurkondi. Võldase elupaikade jaoks on kõige olulisema mõjuga kaitse, mis tuleneb looduskaitseseaduse § 51-st. Valdav osa võldase elupaikadest on selle seadusesätte alusel kaitstud. Teiste jõeosade kaitse tõkestamise vastu toimub läbi veemajanduskavade rakendamise. Eelnevast tulenevalt puudub võldase kaitse tegevuskavas vajadus ette näha konkreetseid meetmeid jõgede tõkestamise kui ohuteguri leevendamiseks.
3.4. Kopra tegevus
Kobras ilmus Eesti veekogudele taas 1950. aastate II poolel, olles vahepeal Eesti veekogudel puudunud umbes sada aastat. Kuni 1980. aastate keskpaigani suurenes kopra arvukus suhteliselt aeglaselt, siis algas aga arvukuse kiire tõus, mis kestis üldiselt 2000. aastate esimese pooleni, mõnedes piirkondades kestab aga veel tänaseni. Praeguseks on kobras asustanud praktiliselt kõik Eesti jõestikud ning väga harva võib kohata jõgesid-ojasid (va meie suurimad jõed), kus puuduksid koprapaisud. Jõgesid-ojasid paisutades ning voolusänge ümber kujundades on kobras praeguseks muutunud üheks peamiseks mõjuteguriks, kellest sõltuvad võldase elutingimused enamikes väikestes ning keskmistes jõgedes. Tihti on võldase elupaikadeks olevad veekogud arvukate koprapaisudega tõkestatud ning see on nad muutnud võldasele praktiliselt elukõlbmatuks.
Kopra tegevusega kaasnevad peamised negatiivsed mõjud võldaseseasurkonna jaoks on järgmised:
1) koprapaisud rikuvad kogu paisutusala ulatuses võldase elupaigad. Kuna enamasti on koprapaisud jõel ridamisi nii, et ühe paisu paisutusala lõpus on jõel uus koprapais, siis muudetakse tihti kogu jõgi või ulatuslik jõeosa võldasele elukõlbmatuks;
2) kopra tegevusega kaasneb jõe settekoormuse tõus. Koprad kaevavad jõe kallastesse ulatusliku käikude võrgustiku ning selle käigus väljakaevatud pinnas on jõele täiendavaks settereostuseks. Sageli uuristab jõgi koprapaisu kõrvalt endale uue sängi, uhtudes allavoolu kümneid kuni sadu kuupmeetrid pinnast. Ka koprapaisude lagunedes pääseb korraga allavoolu kümneid või sadu kuupmeetreid liiva-mudasetteid. Seeläbi rikutakse võldase elupaigad koprapaisust allavoolu jäävates jõeosades;
3) koprapaisud halvendavad jõe veekvaliteeti, sest paisutusala ujutab sageli üle kogu jõeäärse metsaala või luha, muutes selle omalaadseks “mülkabiotoobiks”, kus toimuvad intensiivsed käärimis- ning lagunemisprotsessid. Seetõttu väheneb vee hapnikusisaldus, vette kandub hulgaliselt kergesti lagunevaid orgaanilisi aineid ning võldasele mürgiseid laguprodukte (sh ammoniaaki);
4) koprapaisud fragmenteerivad jõe paljudeks paarisaja meetri kuni mõne kilomeetri pikkusteks jõelõikudeks, muutes võldase liikumise ning ränded jõgedes võimatuks (koprapaisud pole reeglina võldasele ületatavad);
5) koprapaisud suurendavad oluliselt jõe veepinda ning seetõttu ka vee aurumist ning pinnasesse infiltratsiooni. Selline täiendav veekaotus on ohuks väikestes jõgedes veevaestel perioodidel.
Meetmed: Kopra tegevusest tingitud negatiivsed mõjud võldase elupaikades on planeeritud leevendada kopra kaitse tegevuskava tegevuste kaudu, kus väärtuslikes jõe-elupaikades planeeritakse kobraste arvukuse ohjamistööd. Vooluveekogumid, kus on vajalik meetmete rakendamine koprast tingitud kesise või halva seisundi parandamiseks, määratletakse Lääne-Eesti, Ida-Eesti ja Koiva vesikondade veemajanduskavades. Eelnevast tulenevalt puudub võldase kaitse tegevuskavas vajadus ette näha konkreetseid meetmeid kopra tegevuse leevendamiseks.
3.5. Ebasoodsad klimaatilised tingimused
Võldase asurkondadele mõjuvad äärmiselt halvasti põuased aastad ning veevaesed madalvee perioodid, mil paljude väikeste ja keskmiste jõgede vooluhulk kriitiliselt väheneb. Kui see langeb kokku suvise kuumaperioodiga ning kui jõel on paisud ning koprapaisud, mis veevaegust võimendavad ja vee kvaliteeti halvendavad, siis on võldaste hukkumine tihti paratamatu. Ka võldase vaenlastel – röövkaladel, mingil (Mustela vison), saarmal (Lutra lutra), hallhaigrul (Ardea cinerea) jt on veevaesel ajal suhteliselt hõlbus üksikutesse sügavamatesse kohtadesse või säilinud lompidesse koondunud võldaseid kätte saada. Erakordselt põuased olid näiteks 2002., 2003. ja 2007. a suved, kui mitmete võldasejõgede vooluhulk oli juulis ning augustis kordi väiksem nende jõgede tavalisest madalvee perioodi aegsest vooluhulgast. Ka 2013. a suve teine pool oli paljudes Lõuna- ja Kesk-Eesti jõgedes väga veevaene. Kõige paremaks viisiks ebasoodsate looduslike tingimuste mõjude leevendamiseks on avatud jõesüsteemide säilitamine. See tagab võldasele olude paranedes võimalused tühjaks jäänud asualade taasasustamiseks.
Meetmed: Kõige paremaks viisiks ebasoodsate klimaatiliste tingimuste mõjude leevendamiseks on avatud jõesüsteemide säilitamine. See tagab võldasele olude paranedes võimalused tühjaks jäänud asualade taasasustamiseks. Avatud jõesüsteemide säilimine tagatakse läbi kaitse, mis tuleneb looduskaitseseaduse § 51-st. Valdav osa võldase elupaikadest on selle seadusesätte alusel kaitstud. Teiste jõeosade kaitse jõesüsteemide avatuse tagamiseks toimub läbi veemajanduskavade rakendamise. Eelnevast tulenevalt puudub võldase kaitse tegevuskavas vajadus ette näha meetmeid ebasoodsate klimaatiliste tingimuste mõju leevendamiseks.
3.6. Looduslikud vaenlased
Võldase peamisteks looduslikeks vaenlasteks on röövkalad, mink ja saarmas. Röövkaladest on peamine vaenlane haug, kes on tavaline liik kõigis võldase elupaigaks olevates veekogudes. Teistest kalaliikidest on olulisema mõjuga luts, ahven, turb ja forell. Mingi ja saarma arvukus on Eestis viimastel aastakümnetel suurenenud ning nad on tavalised asukad ka neis jõelõikudes, kus esineb võldas. Vaenlasena tuleb arvesse ka jõgedel tavaline hallhaigur.
Meetmed: Antud ohuteguri mõju võldasepopulatsiooni arvukusele on keskmine, seetõttu puudub võldase kaitse tegevuskavas vajadus ette näha meetmeid võldase looduslike vaenlaste mõju leevendamiseks.
3.7. Haigused ja parasiidid
A. Turovski andmetel (Järvekülg & Turovki, 2003) on teada vähemalt 18 erineva parasiidi esinemine Eesti rannikumeres elunevatel võldastel. Siseveekogudes võldase parasiite ja haigusi uuritud pole. Seniste uuringute põhjal on jõgedes võldase magudes sagedasti esinenud ümarusse, kevadeti on võldaste nahk tihti kaetud karpide vastsetega (glohhiididega), kes võldasel parasiteerivad.
Meetmed: Antud ohuteguri kohta on teada üsna vähe taustinformatsiooni. Lisaks ei ole Eestis teada ühegi võldase populatsiooni hävimist haiguste ja/või parasiitide tagajärjel. Sellest tulenevalt puudub võldase kaitse tegevuskavas vajadus ette näha konkreetseid meetmeid haigustest ja parasiitidest tingitud ohutegurite leevendamiseks.
4. Kaitse-eesmärgid
Pikaajaline kaitse-eesmärk (15 aasta perspektiivis)
Võldase kaitse pikaajaliseks eesmärgiks on tagada liigi asurkonna soodne seisund Eestis. Soodne seisund on tagatud, kui:
• võldase asurkondade leviku ja arvukuse dünaamika andmed näitavad, et liik säilitab end pikemas perspektiivis ise oma looduslike elupaikade elujõulise komponendina;
• võldase looduslik levila ei ole kahanemas, ega kahane tõenäoliselt prognoosimisulatusse jäävas tulevikus;
• võldase elupaigad on säilinud vähemalt 70 kaitstaval alal, kus liik on kaitse-eesmärgiks.
Lähiaja kaitse-eesmärgid (5 aasta perspektiivis)
• tagada 79 EELISesse kantud loodusliku võldase asurkonna säilimine ja vähemalt kaitstavatel aladel paiknevate asurkondade (ligikaudu 45% elupaikade pindalast) soodne seisund;
• täiendada ja kaasajastada andmestikku võldase loodusliku leviku kohta Eestis;
• tagada võldase asurkondade säilimine uutes, inventuuri käigus selgunud leiukohtades;
• võldase arvukustrend on seire andmetel jätkuvalt stabiilne või muutub tõusvaks.
4.1. Võldase soodsa seisundi tagamise tingimused
Vastavalt looduskaitseseaduse § 3 lõikele 2 loetakse liigi seisund soodsaks, kui selle asurkonna arvukus näitab, et liik säilib kaugemas tulevikus oma looduslike elupaikade või kasvukohtade elujõulise koostisosana, kui liigi looduslik levila ei kahane ning liigi asurkondade pikaajaliseks säilimiseks on praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi olemas piisavalt suur elupaik.
Võldase asurkondade seisundit on paljudes veekogudes oluliselt halvendanud minevikus läbiviidud suuremahulised maaparandustööd, mille käigus suurele osale vooluveekogudest kaevati uus tehissäng. Selle tulemusena hävisid ja rikuti paljud võldase jaoks kõige väärtuslikumad elupaigad – kärestikud ja ritraalsed kivise-kruusase põhjaga lõigud. Maaparandustöödega kaasnes paratamatult ka oluline settekoormuse tõus, mis omakorda halvendas ritraalsete ja kivise põhjaga potamaalsete jõeosade elupaigalist kvaliteeti võldase jaoks. Oluline on vältida tulevikus suuremahulisi maaparandustöid võldase elupaigaks olevates veekogudes ning ka nende eesvooludeks olevates veekogudes.
Inimese ja kopra rajatud paisud on fragmenteerinud paljud vooluveekogud. Kunagised laia levikualaga võldaseasurkonnad on paljudes veekogudes asendunud killustatud asurkondadega, mille levialade vahel on ulatuslikud võldasele elupaigaks sobimatud alad (paisjärved). Tähtis on vähendada vooluveekogudel olevate paisude ja paisjärvede arvu. Väikestel ja keskmistel jõgedel on oluline hoida kontrolli all kopra arvukus ning sellest otseselt sõltuv koprapaisude hulk. Seeläbi väheneks jõgede tõkestatus ning „mülkabiotoobiks“ muudetud veekogu osade ulatus.
Vooluveekogudes on vee kvaliteet praegu võldase jaoks harva piiravaks teguriks. Oluline on tagada, et jõgede praegune vee kvaliteet edaspidi ei halveneks. Väikejärvedes on vee kvaliteet olnud peamiseks võldase hävimise põhjuseks. Samas tuleb aktsepteerida tõsiasja, et järvede vee kvaliteedi parandamine ei ole enamikul juhtudel reaalselt saavutatav. Vähemalt mitte selles ulatuses, mis lubaks seal võldase asurkondade taastumist. Ka rannikumere vee kvaliteedi oluline parandamine on võldase seisukohalt pigem teoreetiline kaitsemeede.
4.2. Elupaiga ja leiukoha määratlemise ja EELISesse kandmise põhimõtted
Lisaks teaduslikel püükidel kogutud võldase levikuandmetele tuleb koguda andmeid ka kalastajate ja teiste poolt juhuslikult püütud isendite kohta. Iga isendi tabamisel peab fikseerima püügikoha (koordinaadid), -aja, soovitavalt isendi pikkuse ja kaalu, lisada tuleks võimaluse korral kala foto. Leiule võib täiendavat väärtust lisada muu (nt bioloogiline, fenoloogiline vms) andmestik. Ülaltoodud andmeid peab enne EELISesse kandmist kontrollima Keskkonnaameti spetsialist ja vajadusel konsulteerima pädeva teadlasega. Fikseeritud leiupunktid kantakse EELISesse alamkirjetena ning nende alusel piiritletakse elupaik areaalina. Ühe veekogu põhjal saab areaali moodustada, kui on mitu leiupunkti lähestikku ning vahepeal ei esine rändetõket.
4.3. Kaitstava ala moodustamse ja piiritlemise kriteeriumid, sobiv kaitsekord
Kuna võldas on ohulähedane III kaitsekategooria liik, kelle 45% teadaolevatest leiukohtadest paiknevad kaitstavatel aladel, siis pole vajadust täiendavaid alasid kaitse alla võtta.
Kaitse- ja hoiualadel peavad alade kaitse-eeskirjad ja -kavad tagama selle, et tegevused, mis võldase elupaiku võivad rikkuda, nt paisude rajamine, uute maaparandussüsteemide rajamine ja olemasolevate rekonstrueerimine oleksid keelatud. Võldase olemasolu korral peaks liik alati konkreetse kaitseala kaitse-eeskirjas või hoiuala kaitse-eesmärgina nimetatud olema. Võldase elupaiga kaitseks piisab piiranguvööndi kaitsekorrast, kusjuures oluline vältida jõgede tõkestamist, võimalda koprapaisude lammutamist ja kobraste küttimist.
4.4. Seos teiste kaitsealuste ja ohustatud liikide kaitsega
Võldase kaitse korraldamisel on esmaseks prioriteediks elupaikade kaitse. Alade kaitse aitab peatada võldase loodusliku leviala kahanemist. Kaitstavad elupaigad peavad olema piisavalt suured, et liigi arvukus suudaks taastuda looduslikest teguritest või inimmõjudest põhjustatud fluktuatsioonidest.
Võldase ning mitmete teiste kaitsealuste liikide elupaigad sageli kattuvad. Seetõttu kaitstakse ühe liigi elupaiku kaitstes sageli ka teiste kaitseväärtust omavate liikide elupaiku.
Võldase elupaikades esinevad sageli loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikidest näiteks jõesilm (Lampetra fluviatilis), lõhe (Salmo salar), rohe-vesihobu (Ophiogomphus cecilia), paksukojaline jõekarp (Unio crassus). Seega, isegi kui võldase esinemine Natura 2000 võrgustiku alal pole varasemast teada ning võldas ise pole seetõttu selle ala kaitseväärtuste hulka arvatud, on ta esinemise korral ikkagi piisavalt hästi antud alal kaitstud, sest kaitstes jõesilmu, lõhe või paksukojalise jõekarbi elupaiku, tagatakse üldjuhul piisav kaitstus ka võldase elupaikadele.
Paljud võldase elupaigad kattuvad suurelt osalt looduskaitseseaduse § 51 alusel kaitstavate veekogude või nende osadega. Keskkonnaministri määruses nr 73 (15.06.2004) „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ on loetletud 112 lõhelaste elupaigana kaitstavat vooluveekogu või selle osa. Nimetatud jõgedest 63 on samaaegselt elupaigaks ka võldasele ning lõhelaste kaitseks rakendatavad meetmed kaitsevad neis veekogudes efektiivselt ka võldase asurkondi (tabel 7).
Tabel 8. Võldase esinemine ja asuala „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“-sse kuuluvates veekogudes.
Lõhelaste elupaigana kaitstavate vooluveekogude arv
Kaitstav ala katab kogu võldase asuala veekogus
Kaitstav ala katab enamuse võldase asualast veekogus
Kaitstav ala katab osaliselt võldase asuala veekogus
Kaitstavas veekogus võldas puudub
112
34
19
10
49
5. Võldase soodsa seisundi saavutamiseks vajalikud meetmed, nende eelisjärjestus ja teostamise ajakava
Kaitsekorralduslike tegevuste eelisjärjestamisel kasutatakse järgmist klassifikatsiooni:
I prioriteet – hädavajalikud tegevused, milleta lähiaja kaitse eesmärkide saavutamine planeeritavas ajavahemikus on võimatu, see on väärtuste säilimisele ja toimivate kindlalt teada olevate Eestis kriitiliste ja suure tähtsusega ohutegurite kõrvaldamisele suunatud tegevus ja kaitsekorralduse tulemuslikkuse hindamine olemasolevate andmete baasil;
II prioriteet – vajalik tegevus, mis on suunatud pikaajaliste kaitse-eesmärkide saavutamisele, väärtuste säilimisele ja taastamisele, potentsiaalsete ning Eestis keskmise ja väikese tähtsusega ohutegurite kõrvaldamisele ja kaitsekorralduse tulemuslikkuse hindamisele koos selleks oluliste uuringute ja inventuuridega;
III prioriteet – soovituslik tegevus ehk tegevus (sh uuring ja inventuur), mis aitab kaudselt kaasa väärtuste säilimisele ja taastamisele ning ohutegurite kõrvaldamisele.
5.1. Tulemusseire
Prioriteet II
Seire ülesandeks on tähtsamate võldase asurkonna muutuste jälgimine. Läbiviimisel tuleb arvesse võtta Keskkonnaameti poolt tellitud võldase asurkonna seisundi ja arvukuse ning seiremetoodika koostamise töö aruandes („Hingu, võldase ja vingerja leviku täpsustamine 2017-2018“) toodud ettepanekuid hingu, võldase ja vingerja elupaikade inventuuride läbiviimiseks ja tuumikalade valimiseks.
Oluline on, et valitud tuumikalade elupaiga seisundi muutuste seire näitab nende kvaliteedi muutusi, et saaks negatiivsete trendide puhul õigeaegselt meetmeid rakendada. Talletatakse andmed võldase elupaiga ulatuse ning kvaliteedi osas. Seire väljundina selgitatakse välja võldase arvukus seirealadel, mille alusel on võimalik hinnata muutusi liigi arvukuses ja levialas ning seostada seda võimalike muutustega veekogu hüdromorfoloogilises kvaliteedis.
Võldase seirepüükidel kasutatav vorm ja vastav metoodika on esitatud lisas 1 (Järvekülg et al, 2018). Optimaalne seirelõikude arv valitakse lähtuvalt veekogu eripärast ja sobivusest võldase elupaigaks.
Andmed analüüsitakse ja kantakse GIS põhisesse andmevormi (MapInfo või ühilduv programm) ning EELISesse.
Eeldatav maksumus: Hinnanguline töömaht kahe aasta jooksul 50 välitööpäeva, millele lisandub 20 kameraaltööpäeva. Uuringu hinnanguline maksumus: 50 välitööpäeva, 220 EUR/tpv, kokku 11 000, 20 kameraaltööpäeva, 140 EUR/tööpäev, kokku, 2 800 EUR/tpv, kõik kokku 13 800 EUR.
5.2. Avalikkuse teavitamine
Prioriteet III
Telesaade(saated) on võldase kui kaitset vajava liigi tutvustamisel laiemale avalikkusele nähtavasti kõige efektiivsemaks vahendiks. Telesaade (nt Osoon) peaks avalikkusele lähemalt tutvustama võldase bioloogiat, asurkonna dünaamikat, kaitsega seonduvat probleemistikku jms.
Vajalik on koostada kaitsealuseid kalaliike, sh võldast tutvustav digitrükis, milles kajastatakse kõiki peamisi võldase ja tema kaitsega seonduvaid küsimusi. Digitrükist levitatakse maaomanike, kutseliste ja harrastuskalastajate, maaparandushoiu- ja looduskaitsespetsialistide hulgas, samuti koolides. Viimane on tähtis eelkõige pikemaid eesmärke silmas pidades.
Mainitud tegevused on planeeritud ühistegevusena kõigile kaitsealustele kalaliikidele (hink, vingerjas, võldas, harjus, tõugjas, jõesilm) ja tegevuse eeldatav maksumus on toodud vingerja kaitse tegevuskavas.
5.3. Rahvusvahelise koostöö arendamine
Prioriteet III
Võldase ja tema elupaiku käsitlevate uuringute tulemuste vastu tuntakse huvi laiemalt, vajalik on osalemine rahvusvahelistel konverentsidel. Otstarbekaks võib osutuda liigikaitseliselt olulise oskusteabe hankimine välismaalt. Planeeritud ühistegevusena koos ülejäänud kaitsealuste kalaliikidega (hink, vingerjas, võldas, harjus, jõesilm, tõugjas), tegevuste maksumus on toodud vingerja kaitse tegevuskavas.
5.4. Kaitse tegevuskava uuendamine
Prioriteet III
Käesoleva tegevuskava eelarveperiood on koostatud viieks aastaks. Uue kava (jätkukava) tegemist on vaja alustada ligikaudu üks aasta enne selle kinnitamist. Tegevuskava ei uuendata juhul, kui võldase soodsa seisundi tõttu ei vaja liik spetsiifilisi kaitsekorralduslikke tegevusi, va riiklik seire ja üldiste elupaiga säilitamisnõuete järgimine. Eeldatav maksumus: ei täpsustata.
6. Kaitse tulemuslikkuse hindamine
Senise kaitse tulemuslikkuse analüüs on vajalik läbi viia üheaegselt kaitse tegevuskava uuendamisega. Kaitse loetakse tulemuslikuks, kui on saavutatud tegevuskavas püstitatud lühiajalised kaitse-eesmärgid ning loodud eeldused pikaajaliste kaitse-eesmärkide saavutamiseks. Olulisemad kriteeriumid kaitse tulemuslikkuse hindamisel on järgmised:
• seire näitab, et võldase arvukustrend on stabiilne või tõusev,
• 79 EELISesse kantud looduslikku võldase asurkonda on säilinud ja vähemalt kõik EELISesse kantud kaitstavatel aladel asuvad elupaigad on soodsas seisundis ning liik esineb neis jätkuvalt,
• võldase loodusliku leviku andmestik Eestis on täiendatud ja kaasajastatud,
• tagatud on võldase asurkondade säilimine uutes, inventuuri käigus selgunud leiukohtades.
7. Eelarve
Tabel 9. Liigikaitselised tegevused ja nende maksumus (sadades eurodes, sisaldavad kõiki makse, va käibemaks). Kasutatud lühend: KeA – Keskkonnaamet, x – töö tegemiseks vajalikud vahendid sisalduvad riigieelarves..
Jrk nr
Tegevus
Prioriteet
Võimalik korraldaja
2024
2025
2026
2027
2028
Kokku
5.1.
Tulemusseire
II
KeA
0
0
138
0
0
138
5.2.
Avalikkuse teavitamine*
III
huvilised
0
0
0
0
0
0
5.3.
Rahvusvahelise koostöö arendamine*
III
huvilised
0
0
0
0
0
0
5.4.
Kaitse tegevuskava uuendamine
III
KeA
0
0
0
0
x
x
KOKKU
0
0
138
0
0
138
*Tegevus on planeeritud ühistegevusena kolmele kaitsealusele kalaliigile (hink, vingerjas, võldas) ja tegevuse eeldatav maksumus on toodud vingerja kaitse tegevuskavas.
Kasutatud põhiallikate loend
Andreasson, S. 1969 a. Interrelations between Cottus poecilopus Heckel and C. gobio L. (Pisces) in a regulated North Swedish river. Oikos, 20 (2), 540–546.
Andreasson, S. 1969 b. Locomotory activity patterns of Cottus poecilopus Heckel and C. gobio L. (Pisces). Oikos, 20 (1), 78–94.
Andreasson, S. 1971. Feeding habits of a sculpin (Cottus gobio L., Pisces) population. Report, 51, 5–30. Institute of Freshwater Research, Drottningholm.
Andreasson, S. 1973. Seasonal changes in diel activity of Cottus poecilopus and C. gobio (Pisces) at the Arctic Circle. Oikos, 24 (1), 16–23.
Bauch, G. 1963. Die einheimischen Süsswasserfische. 4. Auflage. Radebeul und Berlin, 198 S.
Duncker, G. 1960. Die Fische der Nordmark. In: Abhandl. und Verhandl. Naturwiss. Vereins. Hamburg. 432 pp.
eElurikkus 2017. http://elurikkus.ut.ee/kirjeldus.php?lang=est&id=49305, seisuga 15. jaanuar 2017.
Järvekülg, R. 1986. Võldase (Cottus gobio L.) levikust ja bioloogiast Eesti veekogudes. Diplomitöö. Tartu Riiklik Ülikool, Bioloogia-Geograafia teaduskond, Zooloogia kateeder. 101 lk.
Järvekülg, R., Sinimets, A., Pihu, R., Järvekülg, O., Pensa, L., Lauringson, G., Tambets, M., Thalfeldt, M., Kärgenberg, E., Sepp, M. 2018. Hingu, võldase ja vingerja leviku täpsustamine 2017-2018. Eesti Maaülikool ja Eesti Loodushoiu Keskus MTÜ
Koli, L. 1969. Geographical variation of Cottus gobio L. (Pisces, Cottidae) in Northern Europe. Ann. Zool. Fennici, 6, 353–390.
Marconato, A. & Rasotto, M. B. 1983. Mating preferences of the female river bullhead, Cottus gobio (Cottidae, Teleostei). Bolletino di Zoologia, 50, 51–54.
Morris, D. 1954. The reproductive behaviour of the bullhead (Cottus gobio), with special reference to the fanning activity. Behaviour, 7, 1–32.
Müller, H. 1983. Fische Europas. Neumann Verlag, Lepzig, Radebeul. 320 pp.
Rahvusvahelise tähtsusega kalaliigid, 2005. Riikliku keskkonnaseire programm, Maastike ja looduse mitmekesisuse seire. Võldas ja vingerjas. Leping T 5062PKPK05 aruanne. 12 lk, lisad.
Rahvusvahelise tähtsusega kalaliigid 2012. Riikliku keskkonnaseire programm, Maastike ja looduse mitmekesisuse seire. Võldas ja vingerjas.
Ярвекюльг, P. 1988. Размножение обыкновенного подкаменщика (Cottus gobio L.) в реках Эстоний. Ученые записки Тартуского государственного университета 805, 82–89.
8. Lisad
Lisa 1. Võldase inventuuri metoodika
Jõgedes ja järvedes on sobivaks püügimeetodiks elektripüük alalis- või impulss-alalisvoolul töötava elektripüügi agregaadiga. Võimalusel tuleb eelistada püügi läbiviimist kahlates. Vähem efektiivseks alternatiiviks on elektripüük paadist.
Rannikumere madala soolsusega lahtedes on võimalik kasutada spetsiaalselt vähesoolases vees (vee elektrijuhtivus < 5 mS/cm) püügiks kohandatud elektripüügi agregaati. Kõrgema soolsusega (=elektrijuhtivusega) lahtedes elektripüüki aga efektiivselt kasutada ei saa ning seal on sobivateks püügivahenditeks maimunoot, kuurits ja liiv. Viimati nimetatud püügivahendeid on otstarbekas (lisaks elektripüügile) kasutada ka madalama soolsusega merelahtedes.
Taustinfona tuleks katsepüükidel koguda järgmised andmed:
- kuupäev, kellaaeg
- veekogu nimi
- seirelõigu asukoht (üldisem)
- seirelõigu täpse asukoha kirjeldus
- seirelõigu koordinaadid (püügi algus- ja lõppkoht)
- vaatlejate nimed
- vee temperatuur
- vee hapniku sisaldus
- vee pH
- vee elektrijuhtivus
- jõe veepeegli ja sängi laius seirelõigus (vooluveekogudes)
- vooluhulk (vooluveekogudes)
- veekogu hüdromorfoloogiline tüüp seirelõigus (vooluveekogudes)
- seirelõigu põhjaaines
- vee sügavus seirelõigus
- vee voolukiirus seirelõigus (vooluveekogudes)
- veetaimestiku katvus seirelõigus (makrovetikad, samblad, hüdrofüüdid, helofüüdid)
- veetaseme iseloomustus
- hinnang seirelõigu sobivusele võldase jaoks (0 sobimatu; + vähe sobiv; ++ sobiv; +++ hästi sobiv)
- inimmõju seirelõigu elupaigalisele kvaliteedile (0 puudub; + vähene; ++ keskmine; +++ tugev)
- püügiviis (kahlates/paadist; osaaladega/täisala)
- põhja nähtavus seirelõigus (%)
- kahva nähtavus (m)
- seirelõigu laius, pikkus ja pindala
- registreeritud võldased (igal isendil mõõdetakse pikkus, mm)
- registreeritud muud kaitsealused kalaliigid (igal isendil mõõdetakse pikkus, mm)
- registreeritud muud kalaliigid (loendatakse isendid vanusrühmade (0+, 1+, >1+) kaupa)
- hinnang püügi efektiivsusele (kätte saadud isendite eeldatav %)
Jõgedes võldase seirepüükidel kasutatav vormid on esitatud lisas 2, järvedes ja rannikumeres kasutatav vorm lisas 3.
Piiratud ressursside tingimustes on inventuuril otstarbekas keskenduda eelkõige võldase leviku täpsustamisele, mitte juba teadaolevate asurkondade arvukuse muutuste jälgimisele. Optimaalne seirelõikude arv tuleb valida lähtuvalt veekogu eripärast ja sobivusest võldase elupaigaks.
Jõgedes tuleb alamjooksu poolt vastuvoolu liikudes otsida jõele ligipääsetavaid kohti ning hinnata nende sobivust võldase elupaigana 4-pallise skaala alusel: 0 elupaigaks sobimatu, + vähesobiv, ++ sobiv, +++ väga sobiv. Sobivates elupaikade olemasolul tuleb seirelõikudes teostada katsepüügid võldase olemasolu ja arvukuse hindamiseks. Katsepüügi lõikude vahekaugused piki jõge peaksid üksteisest jääma 2…5 km kaugusele. Kaitsealadel tehakse katsepüüke tihedamalt, väljaspool kaitsealasid hõredamalt.
Järvedes tuleks läbi sõita kogu järve kaldavöönd, kaardistada võldasele sobivad elupaigad järve kaldavööndis 4-pallise skaala alusel: 0 elupaigaks sobimatu, + vähesobiv, ++ sobiv, +++ väga sobiv. Läbisõidu käigus tuleb valida välja üldjuhul 4–10 seirekohta (sõltuvalt järve suurusest) katsepüükide läbiviimiseks. Püügilõikude valikul tuleb eelistada hea elupaiga kvaliteediga kaldalõike, kus püügi tingimused on soodsad ning arvestada, et püügilõigud kataksid järve erinevaid osasid.
Rannikumeres tuleks võldase inventuur teostada analoogiliselt järvedega, kuid lisaks elektripüügile on vajalik ka püük maimunooda, liivi või kuuritsaga.
Lisa 2. Välitöö vorm võldase seirepüükide läbiviimiseks vooluveekogudes
Lisa 3. Välitöö vorm võldase seirepüükide läbiviimiseks järvedes ja rannikumeres