Jääksoode veerežiimi taastamistööde tulemuslikkuse kompleksseire leping

JÄÄKSOODE VEEREŽIIMI TAASTAMISE KOMPLEKSUURINGU VAHEARUANNE PROJEKTI 6. ETAPI KOHTA (2022.a.) 1. PROJEKTI KESTUS Algus

(kuu/aasta): 24.04.2017 Lõpp:

(kuu/aasta) 01.09.2023

2. PROJEKTI TAOTLEJA (teadusasutus): Tartu Ülikool

Telefon: +372 7 375826

Aadress: Ülikooli 18, 50090 Tartu

Registrikood: 74001073

Panga rekvisiidid: SEB Pank AS, Tornimäe 2, 15010 TALLINN, arvelduskonto (IBAN): EE281010102000234007 , SWIFT/BIC: EEUHEE2X , käibemaksukohustuslase nr (VAT number): EE100030417 , tehingupartneri kood (TP kood): 605201 3. PROJEKTI JUHT: Ain Kull

(Ees- ja perekonnanimi) kaasprofessor, PhD (Amet, teaduskraad)

4. PROJEKTI PÕHITÄITJAD ARUANDEPERIOODI VÄLTEL Projekti põhitäitjad:

Ees- ja perekonnanimi Teaduskraad Ametikoht 1. Ain Kull PhD loodusgeograafia kaasprofessor 2. Valentina Sagris PhD geoinformaatika teadur 3. Edgar Karofeld PhD rakendusökoloogia kaasprofessor 4. Kai Vellak PhD taimeökoloogia kaasprofessor 5. Alar Läänelaid PhD maastikuökoloogia emeriitdotsent 6. Gert Veber PhD loodusgeograafia teadur 7. Marko Kohv PhD rakendusgeoloogia teadur 8. Mae Uri Dipl./BSc spetsialist (keemik) 9. Martin Maddison PhD keskkonnatehnoloogia kaasprofessor 10. Ivika Ostonen-Märtin PhD juureökoloogia professor Projektiga seotud abitööjõud: 1. Tauri Tampuu MSc doktorant, kaitsnud PhD 2022 2. Kärt Erikson BSc magistrant 5. PROJEKTI KULUD ARUANDEPERIOODIL 2022.a. 39302,43 eurot

Kokku

Töötasud (põhitäitjad +abitööjõud) 25807.61 Sotsiaalmaks 8516.52 Töötuskindlustusmaks 206.44 Ostetud teenused 4718.40 Lähetuskulud 6357.51 Materjalid, tarvikud, masinad, seadmed 21601.09 Muud kulud 8164.11 Kokku 75371.68

Ostetud teenuste selgitus 4718.40 Mulla- ja veekeemia analüüsid biogeokeemia

laboris Lähetuskulude selgitus 6357.51 Kõik lähetused on seotud välitöödel gaasi-

ning veeproovide regulaarse kogumisega, drooniseire ning taimkatteseirega, taimestikuseire uurimisrühma osalemisega RMK teaduspäeval Narvas

Materjalide, tarvikute, masinate ja seadmete selgitus

21601.09 Peamisteks kuluallikateks olid 2021.a. lõpus korrastatud Ess-soo uutele seirealadele veetaseme andurite soetamine (ning vanematel aladel nt. Kõima andurite vahetus) ja paigaldusmaterjalid, dünaamilise gaasimõõtesüsteemi sensorid. Soetati mõõteseadmetele patareisid ja akusid, seadmete hooldusmaterjale, mõõdulinte, teipe jmt. tarvikuid

Muude kulude selgitus 8164.11 Tartu Ülikooli üldkulueraldis (20%) RMK-lt 2022.a. laekunud lepingutasult

6. PROJEKTI TÄITMISE VAHEARUANNE 2022.a. alguseks olid viiest monitooringus olevast jääksoost korrastatud Laiuse, Kõima, Maima ja Ess- soo jääksoo. Neist Kõima ja Laiuse alad korrastati 2019.a. lõpuks ning Maima 2020.a. lõpuks. 2021.a. suvel parandati Laiuse jääksoos eraldusvalli kõrge veetasemega ala ja kontrollala vahel ning korrigeeriti kahel alal ülevoolude kõrgust. 2021.a. lõpus lõpetati Ess-soo jääksoos korrastamistegevused, kus alustati seejärel novembrist alates korrastamisjärgset veeseiret värskelt rajatud ülevooludest. Põhiline Ess-soo seirevõrgustiku taastamine ja loomine toimus 2022.a. kevadest alates kui lumi ja maapind sulasid. Kildemaa jääksoos korrastamistegevusi 2022.a. läbi ei viidud ja jätkati korrastamiseelset seiret nii sealsel mahajäetud freesturbaväljakul kui taimestunud eelkuivendusalal. Välitööd monitooringualadel. 2022.a. jätkati uuringut varasematel aastatel välja kujunenud igakuise seireprogrammi alusel ning täiendavalt pöörati suuremat tähelepanu seiremetoodikate arendamisele, pidades silmas korrastamistööde käigus välja kujunenud väga erineva seisundiga uurimisalasid. Peamine arendustöö käis dünaamilise ja staatilise kambri metoodikate ristvõrdluse, kaugseire optiliste ja radarandmete rakendatavuse ja masinõppe algoritmide rakendatavuse hindamisel mullakeemia andmete analüüsimiseks. Igakuiselt koguti võrdlusaladelt ja erineval meetodil korrastatud proovialadelt (kraavide lausaline täitmine pinnasega, kraavide lausaline täitmine pinnasega ja turbasamblafragmentide laotamine, kraavide sulgemine pinnaspaisudega, kraavide sulgemine pinnaspaisudega ja samblafragmentide laotamine, madalaveeline veekogu) gaasiproovid (CO2, N2O, CH4), mõõdeti vaatluskaevudes ning kraavides veetaset, portatiivsete seadmetega O2 sisaldust (mg/l) ning küllastatustaset (O2 %), pH, konduktiivsust (µS/cm), ORP (mV) ja koguti veeproovid laboratoorseteks analüüsideks. Laboratoorselt on igakuiselt määratud vaatluskaevudest ning kontrollaladega piirnevatest kraavidest ja rajatud ülevooludest kogutud veeproovidest üldsüsiniku ja üldlämmastiku, lahustunud üldsüsiniku, lahustunud orgaanilise süsiniku, lahustunud anorgaanilise süsiniku ning lahustunud üldlämmastiku sisaldus. Kuna eelnevate aastate tulemused näitasid, et kraavidest eritub kasvuhoonegaase ümbriteseva alaga võrreldes erinevalt ja kraavid hõlmavad üle 5% uurimisalade pindalast, siis jätkati igakuist kasvuhoonegaaside (CO2, N2O, CH4) voo mõõtmist ka endiste tootmisväljakute vahelistest kraavidest. Ess-soos alustati 2022.aastal kõigi eelnimetatud näitajate seiret 13 alal (sh. 2 võrdlusala, turbaaukude ja tervikute piirkond, 9 erineval viisil korrastatud ala kordustena). Rajati täiendavalt piesomeetrid, vaatluskaevud ja gaasivoogude mõõtmise alad (sh. täiendavad ujuvkambrid kraavidel mõõtmisteks). Korrastatud proovialadelt koguti mullaproovid ning viidi läbi taimkatteanalüüs. Jätkati drooniseirega ning satelliitandmete analüüsimisega ning satelliitradarandmetega (SAR) häiringurežiimide (maakate, veetase, pinnakõrguse muutus) tuvastamise metoodikate väljatöötamisega (metoodika. Sarnaselt 2021.a. varakevadel Laiuse jääksoos alustatud maa-aluse ja maapealse biomassi lagunemiskatsetega

laiendati katset värskelt korrastatud Ess-soo alale. Lagunemiskatsesse lisati standardiseeritud teekotikatsele ka eraldi proovid männi ja sookase ning jõhvika ja mustika/sinika peenjuurte ning varisega. Lagunemiskatsed (vahetult maapinnal ning 5-10 cm sügavusel turbas) rajati kuivemal ja märjemal võrdlusalal, turbasambla fragmentide laotamisega alal, pinnaspaisudega tõstetud veetasemega alal ning suletud kuivenduskraavidega rabametsa alal (joonis 1)

Joonis 1. Lagunemiskatse rajamine Ess-soos uurimisalal 2022. aastal. Vasakpoolsel joonisel proovide paigaldamine alale nr. 11 (kood C) pinnaspaisudega suletud kraavidega alal ning parempoolsel joonisel proovide paigaldamine suletud kuivenduskraavidega rabametsa alal. Standardiseeritud teekottide (punane e. rooibos ja rohelise tee) katse esmased tulemused Laiuse jääksoos alustatud eksperimendist lubavad oodata selget seost nii veetasemega kui taimestikuga (joonis 2).

Joonis 2. Vasakul teekottide paigutuse skeem katsealadel, parempoolsel joonisel punase ja rohelise tee jääkmass 3 kuu, 6 kuu, 1 aasta, 1,5 aasta ja 2 aasta pärast võrdlusalal (control), rabametsas (Raba), kuivenduse mõjuga rabametsa servas (Kuivendatud mets) ja pinnaspaisudega korrastatud keskmise veetasemega uurimisalal (Keskmine veetase; korrastamisprojektis Ala 2, uurimisala kood Laiuse E). Rohelise tee lämmastikusisaldus on kõrgem (3-5%) ja imiteerib peenjuurte lagunemist ning on happelises pinnases suhteliselt suure hajuvusega. Punane tee imiteerib rohkem okaste varist ning selle lagunemine on erineva taimestiku ning veerežiimiga aladel ühtlasem. See viitab ka voortevahelises Laiuse jääksoos (turba pH 2.5-3.5, mediaan 3.1) lagundavate mikroorganismide ühtlast aktiivsust erinevates kooslustes ja rohelise teega võrreldes suhteliselt madalamat leostumiskadu, eriti esimese 6 kuu jooksul. Veetaset, kasvuhoonegaaside voogu ning värskelt korrastatud aladel samblafragmentide kasvama minekut (ka laiemalt alade taimestumist) mõjutas väga tugevalt 2022.a. ilmastik. Talv algas suhteliselt varakult 2021.a. keskmisest külmema detsembriga kuid maapind külmus varase lumikatte (novembris) tõttu vaid osaliselt ja keskmisest soojem talve jätk (joonis 3) soodustas nii lume sulamist kui külmumata pinnasest gaasivoo eritumist. Korrastamisalade seisukohast oli aga kõige olulisem sulailmadega

lumeveevaru kahanemine ja (pool)külmunud pinnasel tekkinud lombid, mis tuule tekitatud lainetusega uhtusid samblafargmentide katteks laotatud põhu vaaludesse. Talvistele keskmiselähedastele sajuhulkadele järgnes aga 2022.a. erakordselt kuiv märts (joonis 4) ning kogu järgneva aasta jooksul oli iga kuu sademete hulk ligi 40% väiksem pikaajalisest kuu sademete normist.

Joonis 3. 2022.a. kuu keskmise õhutemperatuuri (joonisel punaste tulpadena) erinevus ( ̊C) võrreldes pikaajalise keskmisega (joongraafik) ning uuringuperioodi eelnevate aastate kuu keskmise temperatuuri erinevusega võrreldes (joonisel rohelised tulbad).

Joonis 4. 2022.a. kuu keskmise sademete summa (joonisel punaste tulpadena) erinevus (%) võrreldes pikaajalise kuu keskmise sademete summaga (joongraafik; kuu sademete summa millimeetrites) ning uuringuperioodi eelnevatel aastatel kuu sademete summa erinevusega võrreldes (% normi suhtes; joonisel siniste tulpadena). Selline keskmisest kõrgem õhutemperatuur, erakordselt väike sademete hulk (132 mm normist vähem) ja keskmisest päikeselisem ilm (eriti juunis; joonis 5) tingis intensiivse evapotranspiratsiooni tõttu maist alates kiire veetaseme alanemise (auramine ületas sademete hulka juba märtsist) ja kuivastressi 2021.a. samblafragmentide laotamisega korrastatud uurimisaladel Ess-soo jääksoos, aga ka 2020.a. sarnaselt korrastatud Maima uurimisaladel, mis olid eelneval aastal soodsa veetasemega olnud (nt. Ala 9, kood P). Ala P, mis oli 2021.a. sügiseks pindalaliselt kõige parema turbasambla fragmentide elulevusega, kaotas 2022.a. talve ning kevadega suure osa elujõulistest fragmentidest külmakohrutuse ning märtsis-aprillis intensiivse päikesekiirguse tõttu. Seda võimendas veel omakorda talvine

lumesulavee poolt ära uhutud õlekate, mis kuhjus pinnaspaisude servadesse ning kõrgematele väljakuosadele, aga ka ummistasid liigvee äravoolukanaleid.

Joonis 5. 2022.a. kuu keskmise päikesepaiste kestuse summa (joonisel punaste tulpadena) erinevus (%) võrreldes pikaajalise kuu keskmise päikesepaistega tundide summaga (joongraafik; kuu päikesepaistega tundide summa) ning uuringuperioodi eelnevatel aastatel kuu päikesepaistega tundide summa erinevusega võrreldes (% normi suhtes; joonisel kollaste tulpadena). Seevastu eelneval aastal liiga kõrge veetaseme ning hõljuva turbakihiga aladel (alad 3 (K), 4 (C), 5 (B), 7 (N), 11 (E), veetase alanes maapinnani või isegi alla selle (joonis 6). Vaatamata eelnevalt üleujutatud aladel mudaga kattumisele suutsid kõikidel aladel üksikud samblafragmendid elujõu säilitada ja K, L ning N aladel moodustasid kohati kõige soodsamates piirkondades sügiseks (oktoober) lausalise katvusega mitme ruutmeetrilisi turbasamblalaigukesi. Ess-soos säilisid fragmendid heas seisus kuni mai teise pooleni, kuid seejärel maapind kuivas ja juuni teisel poolel halvenes fragmentide seisund järsult. 2022.a. juuni III dekaad oli alates 1922. aastast soojuselt 3. kohal ning põuakahjustus süvenes augusti lõpuni (august oli kuumuselt 2. kohal alates 1922.a aastast). 30. augustil järgnes aga erakordselt intensiivne sadu (Korelas mõõdeti 24 h jooksul 84 mm sademeid), mis tulvaveega uhtus ära Ess-soo uurimisala peamise ülevoolu mulde (P3).

Joonis 6. Kuu keskmise veetaseme dünaamika Maima jääksoo korrastatud aladel ning võrdlusalal. Alade tähises „sph“ näitab turbasamblafragmentide laotamist, „Pais“ ala korrastamist ainult pinnaspaisude rajamisega, „Täis“ lausaliselt pinnasega täidetud kraave. Halli varjutusega ala indikeerib eelistatud veetaseme vahemikku korrastatud alal (veetase maapinna suhtes vahemikus 0...-20 cm).

Laiuse jääksool on Lehtmetsa raba näol suur tagamaa madalaveelisel veekogul ning mõningane põhjavee toide, mis koostoimes Lehtmetsa peakraavil toimetavate kobrastega tagasid suhteliselt hea veetaseme stabiilsuse kogu korrastatud ala ulatuses (v.a. kõige kõrgema maapinnaga väike eraldatud idapoolne nurk) ja veetase oli kogu aasta ulatuses vahemikus 0...-40 cm (joonis 7). Sellest tulenevalt algas 2022 aastal jõudsalt ülepinnaline taimestumine Laiuse kesksel korrastamisalal (kood Laiuse E) ning läänepoolsel alal (Laiuse W), kuid jäi puudulikuks kõige kuivemal väikesel idapoolsel alal. Samuti laienes keskmiselt 4.4 meetri võrra veekogu suunas taimestunud vöönd madalaveelise veekogu põhja-, edela- ja lõunaservas, mis on madalamad ja laugema kaldaga. Kõima jääksoos on küll veetase tänu suurele looduslikule puhverdavale tagamaale ning juba algselt lausalisele samblakattele optimaalse lähedal, aga nii 2021. kui 2022.a. on veetase ilmastikust tingituna augustiks langenud madalamale kui eelnevatel aastatel. Seevastu Kõima turbavõtuaukude veetase on oluliselt tõusnud (eriti gradiendiga korrastamisala edelaosa suunas) ja turbavõtuaukude vahelised tervikud on muutunud niiskemaks, veetase kõrgem (Kõima S tervik; joonis 7) kui võrdlusalal ja kvalitatiivselt on märgatav ala lääne- ning edelaosas tervikute servades turbasambla laienemist aukudest tervikule, kanarbiku ja samblike hääbumist ning nokkheina ja villpea lisandumist.

Joonis 7. Kuu keskmise veetaseme dünaamika Kõima ja Lause jääksoo korrastatud aladel ning võrdlusalal. Korrastamise käigus saavutatud kõrge veetase on kahandanud turba lagunemise kiirust ja süsihappegaasi lendumist korrastatud aladelt. Peamine mõju on Maima ja Ess-soo alal saavutatud turba lagunemise aeglustumise kaudu, Laiuse jääksoos aga ka kiiresti arenema hakanud taimestiku tõttu (peamiselt karusammal, jõhvikas, pilliroog, lääneoas ka turbasammal). Juba algselt lausalise taimkattega Kõima jääksoos gaasivoo osas statistiliselt olulisi muutusi ei ole, pigem on muutused selgitatavad aastate vahelisest ilmastiku erinevusest. Maima jääksoo kontrollala nr. 2 on aastaringselt lausaliselt 30-50 cm paksuse veekihiga kaetud ja jäetud antud analüüsist välja kuna ei vasta enam kontrollala kriteeriumitele. Kontrollala nr. 1 on samuti korrastamistööde järel märjemaks muutunud (eriti kevadel ja sügisel), mistõttu ka põuasel 2022.a. suvel oli seal veetase sarnane uuringuperioodi algusega, aga 2022.a. ei avaldunud see mõju veel taimestiku arengus väljaspool kraavi servasid. Kogu endise freesturbavälja ulatuses on domineeriv mullahingamine, autotroofne hingamine ja taimede fotosüntees on aastase voo mõttes enamasti tagasihoidlik. Erandi moodustavad pillirooga kattuvad alad (Ala 1 (M), 5 (B), 7 (N) ja turbasamblaga endised turbavõtuaugud (ala 12 (G)), kus keskpäevane ökosüsteemi CO2 sidumine (NEE, Net Ecosystem Exchange) võib ulatuda pilliroo puhul -151 mg CO2-C m2 h-1 ja turbasamblal -72 mg CO2-C m2 h-1. Enamasti jääb siiski aeglase taimestumise, laotatud põhu ja surnud samblafragmentide tõttu NEE isegi suvekuudel Maimas emissiooni poolele. Kui 2021.a. oli samblafragmentidega korrastatud aladel süsihappegaasi emissioon ligi poole väiksem kui kontrollalal ning lausalise kraavide täitmisega alal omakorda väiksem kui pinnaspaisudega suletud kraavidega alal, siis 2022.a. sellist erinevust ei esinenud ja vaid suuremalt jaolt veega üleujutatuks jäänud alad (C ja K) olid teistest väiksema emissiooniga.

Sellest tulenevalt on ökosüsteemi hingamine (Reco) jätkuvalt hea indikaator süsihappegaasi emissiooni väljendamiseks (joonis 8), mis toob kombineeritult välja nii mullahingamise kui taimestiku arengu mõju. Ökosüsteemi hingamine jäi vaatamata soojale kuivale suvele valdavalt samale tasemele kui eelnevatel aastatel. Eelneval aastal veega kaetud aladel aga 2022.a. põuasel suvel vesi soojenes kiiresti ja veetase alanes, jättes maapinna kohati mudaga kaetuks ja suurendades süsihappegaasi voogu. Erandlik on joonisel ala B (paisudega suletud kraavid, veega osaliselt üleujutatud), kus suvine Reco CO2- C piik on seotud intensiivse pilliroo kasvuga ning taime hingamine kombineerub sooja mudaja pinnase emissiooniga. Lisaks mõjutas üleujutatud alade voogu ka surnud kanarbiku jmt. lagunemine.

Joonis 8. Ökosüsteemi hingamine (Reco) Maima jääksoos. Märge „veega“ iseloomustab korrastamise järgselt üleujutatud ala, „norm“ tähistab normaalse veerežiimiga ala, kus veetase jäi valdavalt maapinnast sügavamale. Aasta CO2 bilanss oli 2022.a. sambla fragmentidega korrastatud üleujutatud aladel emiteeriv (0.46 t/ha C), kraavidel pinnaspaisudega korrastatud aladel 0.86 t/ha C ning koos fragmentide laotamisega aladel 0.75 t/ha C. Turbaaukudes aga toimus tänu ohtrale päikesekiirgusele ning optimaalse lähedasele veetasemele (kohev sammal liigub sünkroonselt veetaseme muutusega, veetase 0...-15 cm) sidumine NEE -1.04 t/ga C. Kõima jääksoos on võrdlusala emiteeriv (1.9 t/ha C), turbaaukude vaheline tervik emiteerib 2.6 t/ha C, samas kui turbaaugu emissioon on 1.1 t/ha C ning kuiva suve tõttu oli ka looduslähedases seisus rabaosa (vt. joonis 7 Kõima 2) emiteeriv (0.6 t/ha C). Laiuse jääksoos algas 2022.a. suve teises pooles kiire taimkatte levik varasemalt palja turbaga alal. Kasvuala laiendasid kõige jõudsamalt karusammal ja jõhvikas, kraavides pilliroog, tarnad ning valge vesiroos. Läänepoolses osas kus turbaaukudele rajati lainetõkked, laienes kiiresti pilliroo ning hundinuiaga kaetud ala, tervikutel ja madalamates niiskemates lohkudes turbasammal. Kiire taimkatte muutuse tõttu allus mõõtmisandmestik modelleerimisele gaasimõõtmisrõngaste lõikes erinevalt (R2 0.43-0.95). Laiuse 1 (võrdlusala) on läbi kõigi aastate olnud CO2 emiteerija, Laiuse idapoolne (Laiuse E) korrastamisala oli 2021.a. emiteeriv, kuid 2022.a. saavutas sidumise jõhvikaga kaetud alal ning pillirooga taimestunud alal. Kõige märjemal alal (Laiuse W) on 2022.a. süsinikuneutraalsed või siduvad kõik taimestunud alad (joonis 9). Kraavide ning Laiuse madalaveelise veekogu süsinikubilanss on positiivne, keskmine emissioon 0.42 t/ha C. Seisva veega kraavides võib küll suve alguses vetika vohamise tõttu mõnel kuul süsihappegaasi sidumine olla intensiivne, aga suve teises pooles algab tekkinud biomassi lagunemine ja eritub nii süsihappegaasi kui metaani.

Joonis 9. CO2 bilanss korrastatud Laiuse jääksoos. Laiuse 1 on võrdlusala, Laiuse E keskne korrastamisala võrdlusalast idas ning Laiuse W kontrollalast läänes paiknev maapinnalähedase veetasemega korrastamisala. Kõrge maapinna temperatuur ning suhteliselt kõrge veetase soodustavad metaani teket. 2022.a. olid Maima jääksoos metaani tekkeks äärmiselt soodsad tingimused. Kuigi veega kaetud korrastatud aladel oli suvel keskmiselt kõrgem metaani emissioon, oli ka nii pinnaspaisude kui täidetud kraavidega korrastatud alasid, kus metaani voog oli suur. Samas pinnaspaisudega ala 10 (D) ja võrdlusala olid endiselt väga madala metaani emissiooniga, aga eelneval 2021.a. suvel oli just ala 10 kõrge vooga kui seal veetase lühiajaliselt väga kiiresti muutus.

Joonis 10. Kuu keskmine süsiniku kadu metaanina lendumise kaudu Maima kontrollalal (2017-2022) ja korrastamisjärgselt nii kontrollalal kui korrastatud aladel. Naerugaasi voog oli 2022.a. sarnaselt eelnevatele aastatele toitainevaestes tingimustes kõigis uuritavates jääksoodes ebaoluliselt väike. Suhteliselt pika kuiva perioodi ja hoovihmadest tingitud veetaseme kiirete kõikumiste tulemusel suurenes N2O voog korrastamise järgselt Maimal juba 2021.a. ning veelgi selgemalt 2022.a., aga ka need vood on väga väikesed. Ainsaks erandiks oli september kui

pärast pikka põuaperioodi ja sügavale langenud veetaseme juures algasid intensiivsed sajuhood, mis kiirelt täitsid pinnaspoore ning soodustasid lühiajalist naerugaasi heidet. Sarnane põuajärgne järsk naerugaasi voo lendumine septembris leidis aset ka teistel uurimisaladel.

Joonis 11. Naerugaasi emissioon Maima jääksoost. Märgalade gaasivood on ajaliselt ja ruumiliselt suure varieeruvusega, seetõttu on ennatlik ühe või kahe korrastamisjärgse aasta ning ühe või kahe ala tulemuste põhjal teha järeldusi korrastamismeetmete tõhususe osas. Maima jääksoos on samblafragmentide abil taimestumise kiirendamine valdavalt ebaõnnestunud liiga kõrge ning kõikuva veetaseme tõttu, aga samas on kõikidel samblafragmentide laotamisega aladel vähemalt mingil määral hajusalt kasvama läinud samblaid ning lisandunud on teisi raba liike. Aladel kuhu samblafragmente ei laotatud ei ole ka sõltumata veetasemest või paiknemisest looduslikuma taimestikuga rabaosa suhtes turbasamblaid iseseisvalt alale ilmunud. Sama tähelepanek kehtib ka Ess-soo kohta, kus taimestiku taastumise aeg on olnud oluliselt lühem. Seevastu Laiuse jääksoos on kõigil korrastatud väljakutel ilmunud vähemalt mõnes piirkonnas ka iseseisvalt turbasamblaid, kohati on turbasammalde areaali laienemine alates 2022.a. suve lõpust muutunud kiireks. Detailne ülevaade taimkatte muutustest seiratavate jääksoode püsiseireruutudes on esitatud aruande lisas 1. Korrastamiseelse ja korrastamisjärgse ülepinnalise temperatuuri- ja niiskusrežiimi muutuse hindamiseks loodi Google EarthEngine keskkonnas programm, mis võimaldab Modis Aqua ja Terra satelliitide andmete alusel arvutada iga pilvkatteta päeva kohta päevaste ja öiste temperatuuride aegread. Ööpäevase temperatuuriamplituudi järgi on võimalik kaudselt hinnata ala niiskusrežiimi (joonis 12). Meetodi puudusteks meie laiuskraadil on sagedane pilvkatte esinemine, mis takistab pidevate temperatuuri aegridade saamist ning sagedase ülelennuga (öö ja päeva temperatuuri saamiseks) satelliitidel on ruumiline lahutus tagasihoidlik. Sünteetilist apertuurradarit (SAR) Sentinel satelliidi missioon on vaba pilvisuse probleemist kuid selle ülelennu sagedus on oluliselt väiksem, 12 päeva või kombineeritud tsükli puhul 6 päeva ning ka lahutusvõime on mõõdukas, eeldades uurimisalana vähemalt mõne hektari suuruseid väljakuid. SAR andmestiku eeliseks on võimalus kasutada interferomeetriat suure täpsusega maapinna kõrgusmuutuste tuvastamiseks (nn. soo hingamine, mahu muutus tulenevalt turba veega täitumisest või aurumisel vee kaotamisest) või koherentsust (pinna/struktuuri muutuse mõõt), mis näitab ühe tegurina maapinna niiskust. Interferomeetria tulemused on paljulubavad, kuid eeldavad ka kohapealseid maapinna kõrguse mõõtmisi või metsavaba üleminekut püsiva kõrgusega mineraalpinnale. Metoodika on detailsemalt avaldatud artiklina Tampuu et al., 2022. doi: 10.1109/IGARSS46834.2022.9883421.

Joonis 12. Näide Google Earth Engine programmiaknast ning 2021.a. andmete alusel arvutatud ööpäevane temperatuuri amplituud kahe erineva jääksoo osa (B ja N ala) ning looduslikus seisundis rabaosa kohta (Nat). Korrastamistöödega seotud muutused mulla keemilistes omadustes on väga väikesed ja üldjuhul statistiliselt ebaolulised (joonis 13). Ainus oluline muutus on seotud Maima jääksoo mulla happesusega, kus ilmselt on põhjuseks vettpidava turbakihi häirimine ja selle tulemusena suurem põhjavee sissevool alale (eriti Ala 5 (B), aga ka 2 (L), 10 (D) ning 11 (E). Teiste parameetrite osas olulisi muutusi ei toimunud, aga pinnasetööde tõttu suurenes ruumiline varieeruvus. Samblafragmentide laotamisega alal tõusis pindmises kihis süsinikusisaldus keskmiselt ligi 1% võrra, kuid pole selge kas seda tingis täiendav orgaanilise aine lisandumine (sammal, põhk) või eelnevalt osaliselt mineraliseerunud pinnase koorimine.

Joonis 13. Mulla pH, üldfosfori ja üldlämmastiku sisalduse muutus korrastamistööde käigus. Maima jääksoos mulla pH muutuse ja põhjaveelise toitumuse suurenemise vahelist seost kinnitab ka lahustunud anorgaanilise lämmastiku (DN) sisalduse suurenemine poorivees ning kraavides (joonis 14). DN sisaldus on suurenenud samadel aladel (B, D, E) kus tõusis mulla pH sisaldus ning poorivee karbonaatiooni sisaldus, aga muutus ei avaldu võrdlusalal ega selle juures kraavi vees.

Joonis 14. Lahustunud lämmastiku (DN) sisalduse muutus Maima jääksoo korrastamistööde järel. Vähemal määral esines sarnane olukord ka Laiuse jääksoos, kuid seal taandus mõju ühe aastaga ja on seejärel jäänud stabiilseks. Küll aga esineb Laiuse madalaveelise veekogu puhul selge aastane käik DN osas seoses veelindude massilise rändega – kevadel ja sügisel rändeperioodil on veekogus DN sisaldus regulaarselt kõrgem kui muul perioodil. Ess-soos korrastamistööd muutust kaasa ei toonud, DN kontsentratsioon on looduslikult oluliselt madalama fooniga, aga esineb ka selge aastaajaline käik – suve lõpus (august, september) tõuseb esimeste sügisvihmade järel mineraliseerumise tulemusena kontsentratsioon 2-3 mg/l võrra ja muutus on tugevam põuaste suvede järel (2018, 2021, 2022). Lahustunud orgaanilise süsiniku (DOC) sisaldus järgib Maima ja Laiuse jääksoos DN muutusega sarnast mustrit, kuid taas on Laiuse jääksoos korrastamisjärgne kõrgem foon taandunud 1 aastaga, Maimal püsib kõrgenenud foon veel ka 2022. aastal. Üks võimalikke selgitusi on lisatud põhu ja surnud sambla/taimse materjali jätkuv lagunemine.

Joonis 15. Lahustunud orgaanilise süsiniku (DOC) sisalduse dünaamika Maima (vasakul) ja Laiuse (paremal) jääksoos. Vaatamata suhteliselt kõrgemale kontsentratsioonile nii DN kui DOC osas, ei ole ärakanne jääksoost kummalgi juhul suur kuna äravool korrastatud aladel on viimastel aastatel (ülevoolu rajamisest saati) olnud vaid lühikesel perioodil talviste sulade ajal ning kevadel lume sulamise järel, mil kontsentratsioonid on keskmisest madalamad. Laiuse jääksoo ülevoolude puhul on äravool vaid märtsis-aprillis, läänepoolses ülevoolus (madalaveelise veekogu ja Lehtmetsa raba vesi) kuni 4 kuud (märtsist juunini). Sarnane on äravoolu periood ka Maima ning Ess-soo puhul. Kõima edelapoolse kraavi äravoolu pole võimalik hinnata kuna vesi valgub ühtlaselt metsa alla. Kirdepoolses äravoolus liigub vesi novembrist maini. Täpse äravoolu koguse hindamine on takistatud kuna Ess-soos viis 30. augusti sadu ülevoolu kõrvalt pinnase ja mitmel sügiskuul puudus äravoolu mõõtmine, Laiuse läänepoolsel ülevoolul muutis kobras V-ülevoolu kuju ja suurust ning Maimal on suure veetaseme kõikumise tõttu olnud vaja vähemalt kaks korda aastas ülevoolu kõrgust reguleerida. Vooluhulga ja kontsentratsiooni järgi hinnates on süsiniku ärakanne DOC kujul jääksoodest vahemikus 62-87 kg/ha*aastas. 7. PROJEKTIGA HAAKUVAD TEADUSTEEMAD, GRANDID, DOKTORI- JA MAGISTRITÖÖD, JÄRELDOKTORITE UURIMISTEEMAD, LEPINGUD: Tauri Tampuu doktoritöö: Application of spaceborne SAR polarometry and interferometry for landscape ecological studies in bogs (kaitstud 2022.a. augustis). Kärt Erikson magistritöö: Effect of water level change on radial increment of Scots pine in a restored peatland in Estonia (kaitstud 2022.a. juunis). T. Tampuu, F. De Zan, R. Shau, J. Praks, M. Kohv and A. Kull, "CAN Bog Breathing be Measured by Synthetic Aperture Radar Interferometry," IGARSS 2022 - 2022 IEEE International Geoscience and Remote Sensing Symposium, Kuala Lumpur, Malaysia, 2022, pp. 16-19, doi: 10.1109/IGARSS46834.2022.9883421.

8. Projekti juht (nimi): Ain Kull

Allkiri: allkirjastatud digitaalselt

Kuupäev: allkirjastatud digitaalselt

9. Taotleja allkirjaõigusliku esindaja kinnitus aruande õigsuse kohta (nimi, amet): Ain Kull, kaasprofessor

Allkiri: allkirjastatud digitaalselt

Kuupäev: allkirjastatud digitaalselt

NB! Aruanne esitada elektrooniliselt aadressil [email protected]

Lisa 1

RMK projekti „Ammendatud turbamaardlate veerežiimi taastamise kompleksuuringu

metoodika väljatöötamine ja uuringu läbiviimine“ 2022. a toimunud taimestiku analüüside

välitööde lühikokkuvõte

Koostajad: Edgar Karofeld ja Kai Vellak

Sarnaselt varasematele aastatele tehti 2022. a juunis ja juulis RMK projekti täitmiseks

välitööd Laiuse, Ess-soo, Kildema, Maima ja Kõima jääksoodes. Taimestiku analüüsid tehti

varem märgistatud 1x1 m püsiruutudel, kus määrati taimestiku üldkatvus ja taimeliikide

(soon- ja sammaltaimed) katvused (%), samblike üldkatvus ning kulu (surnud ja kuivanud

taimed) protsentides eelmiste aastatega sama metoodika alusel. Taimkatte analüüside tule-

mused on salvestatud eraldi Excel failina. Iga ala juures on esitatud katvuste võrdlused

eelnevate aastatega ning lühidalt iseloomustatud muutusi taimkattes. Igast püsiruudust tehti

koos etiketiga foto, mida võrdluste võimaldamiseks säilitatakse jääksoode ja alade kaupa

kataloogides. Taimedest, mida ei olnud välitingimustes võimalik liigini määrata võeti kaasa

proov määrangu täpsustamiseks laboris.

Taimestiku üldkatvus ning soon- ja sammaltaimede keskmine katvus kõikide alade

taimeruutude keskmisena jääksoode kaupa 2018. 2021. ja 2022. aastal on esitatud Tabelis 1.

Võrreldes 2018. aastaga, mil alustati taimestiku seirega jääksoodel, on suurem muutus

taimestiku üldkatvus toimunud Ess-soo ja Laiuse jääksoos. Neist esimeses on vähenemine

toimunud nii soon- kui sammaltaimede katvuses ning arvatavalt on see põhjustatud osadelt

aladelt taimestiku ja pindmise turbakihi eemaldamisest enne korrastamist ja selle järgselt

tõusnud veetasemest ning sellest tingitud taimeliikide vahetusest. Laiuse jääksoos on taimes-

tiku katvuse vähenemine toimunud peamiselt ligikaudu kahe kordse soontaimede katvuse

vähenemise tõttu, mis on tõenäoliselt tingitud alade üleujutamisest kraavide paisutamise

järgselt. Sügavas vees on väiksemaid taimeliike juba ka raske näha.

Tabel 1. Taimestiku üldkatvus, soon- ja sammaltaimede keskmine katvus (%) jääksoode kaupa 2018., 2021. ja 2022. aastal.

Üldkatvus Soontaimede katvus Sammaltaimede katvus Ala/aasta 2018 2021 2022 2018 2021 2022 2018 2021 2022 Ess-soo 32,9 33,6 16,8 17,6 18,3 10 18,2 21,7 7,0 Laiuse 92,3 58,1 59,7 57,1 23,4 24,5 47,8 40,3 44,9 Maima 33,8 32,3 27,6 22,9 22,5 21,3 11,4 10,0 10,4 Kõima 81,5 75,9 79,5 29,4 27,3 28,9 64,1 63,2 62,9 Kildema 49,2 45,3 45,9 33,2 36,1 36,6 9,4 12,2 11,2

Tulemused jääksoode kaupa

Laiuse jääksoos toimus korrastamine 2019. aastal, kui C ja D alal suleti paisudega väljakute

vahelised kraavid ning vee hoidmiseks korrastataval alal ehitati turbast vallid. A ala jäi

korrastamata võrdlusalaks. Kui 2022. a oli võrdlusalal A veetase 22-36 (keskmiselt 28,2) cm

sügavusel, siis C ja D ala olid osaliselt üle ujutatud. Võrdlusalal A oli taimestiku üldkatvuses

toimunud vaid minimaalsed muutused ja seda pidurdas sügav veetase ning suvine kuivus. Kui

keskmine üldkatvus ja soontaimede katvus oli veidi vähenenud, siis sammaltaimede katvus

oli neil aladel siiski veidi tõusnud (Foto 1). Taimeruutudest olid C alal tervikuna vee all teine

ning osaliselt kolmas, D alal vastavalt esimene ja neljas. Üleujutatud aladel ulatus veekihi

paksus 30 sentimeetrini ning see mõjutab ka taimestikku ning väiksemaid taimeliike on vee

all juba raske märgata. Samas koos veetaseme tõusuga laieneb turbasammalde levik ning

näiteks alal C neljandas (IV) taimeruudus ulatub pudeva turbasambla katvus juba 80 prot-

sendini (Foto 2). D alal on aga katvuse vähenemine toimunud nii soon- kui sammaltaimede

seas, olles ilmselt põhjustatud üleujutusest ja sellest tingitud alles toimuvast taimeliikide

vahetumisest (Foto 3). Vee alla jäänud ruutudes esines kohati massiliselt väike vesihernes

(Utricularia minor), mille keskmine katvus D-alal oli 17,5%, eelmisel aastal oli see 10%.

Laiuse jääksoo taimestiku katvused alade kaupa 2021. ja 2022. a. on esitatud Tabelis 2.

Tabel 2. Taimestiku üldkatvus, soon- ja sammaltaimede katvus (vahemik ja keskmine, %) Laiuse jääksoos alade kaupa 2021. ja 2022. aastal.

Taimestiku üldkatvus Soontaimede katvus Sammaltaimede katvus 2021 2022 2021 2022 2021 2022 A kontroll 60-98 (88) 80-90 (83) 15-50 (36,7) 10-50 (31,7) 30-80 (60) 30-80 (62,3) C ala 15-90 (60,8) 35-90 (71,7) 15-25 (20) 15-30 (22,5) 2-70 (46) 10-80 (57,2) D ala 7-60 (25,3) 10-40 (23,3) 7-25 (13,7) 10-35 (23,3) 0-60 (15) 0-30 (10)

Foto 1. Laiuse jääksoo kontrollala (A) üldvaade ning taimestiku püsiruut A I.

Foto 2. Laiuse jääksoo C ala üldvaade ning turbasammalde ja tupp-villpeaga taimeruut IV.

Foto 3. Laiuse jääksoo D ala üldvaade ning VI taimeruut alal D.

Kildema jääksoos ei ole kooskõlastuste puudumise tõttu korrastamist seni tehtud ning jääk-

soo erinevatel vaatlusaladel pole taimestikus toimunud muutused märkimisväärsed ja on

erinevatel aladel erisuunalised, olenedes arvatavalt sademete jaotusest ning veetaseme süga-

vusest vastaval alal. Võrreldes eelmise aastaga oli 2022. aastaks veetase veidi tõusnud nii A

kui ka B alal (keskmised veetaseme sügavused vastavalt 48,7 ja 42,2 ning 47,2 ja 32,2 cm).

Kuid tegu on ühekordsete mõõtmistega, mis olenevad suuresti mõõtmisele eelnenud ilmas-

tikust. Muutused Kildema alade taimestikus 2021.-2022. a. on A (valdavalt paljas turbapind

tupp-villpea ja kaskedega) ja B alal (kõdusoo-rabametsa sarnane kuivendatud ala) (Foto 4)

kohati toimunud eri suunas. Alal A on taimestiku üldkatvus pisut suurenenud, seda eelkõige

tupp-villpea (kõige suurema katvusega liik alal) katvuse suurenemises tõttu, alal B on üld-

katvus isegi pisut langenud, eelkõige kanarbiku (kõige suurema katvusega liik alal) katvuse

vähenemise tulemusel. Taimestiku katvuste tulemused on esitatud Tabelis 3. Kui A alal

üldkatvus suurenes, siis B alal hoopis vähenes veidi nii soon- kui ka sammaltaimede arvel.

Tabel 3. Taimestiku üldkatvus, soon- ja sammaltaimede katvus (vahemik ja keskmine, %) Kildema jääksoos alade kaupa 2021. ja 2022. aastal.

Taimestiku üldkatvus Soontaimede katvus Sammaltaimede katvus 2021 2022 2021 2022 2021 2022 A ala 10-40 (28,8) 8-60 (36,3) 10-40 (23) 0-60 (23,8) 0-35 (10,2) 0-55 (12,7) B ala 20-80 (61,7) 25-70 (55,5) 20-70 (49,2) 18-75 (48,8) 0-60 (14,2) 0-40 (9,8)

Foto 4. Kildema jääksoo A ja B ala üldvaade.

Kõima jääksoos tehti korrastamistööd 2019. a, mille käigus paisutati väljakute vahelised

kraavid ja ehitati turbast vallid. Vaatamata alade erinevusele (A ja C ala kraavitatud rabaosas

ning B ja D ala väheste mändidega looduslähedases seisus rabas) ei ole nende taimestiku

katvustes võrreldes eelmise aastaga olulisi muutusi toimunud (Tabel 4). C ala kraavides

asuvates taimeruutudes domineerivad juba turbasamblad. Näiteks C V ruudus raba ja punane

turbasammal (katvusega vastavalt 78 ja 20 %), lisaks tupp-villpea ja vaevakask (Foto 5).

Turbasammalde keskmine üldkatvus Kõima jääksoos pole aja jooksul märkimisväärselt

suurenenud, kuid pisut on suurenenud niiskuselembesemate liikide osakaal, nagu pudev

turbasammal (S. cuspidatum) , valge nokkhein (Rhunchospora alba) ja ümaralehine huulhein

(Drosera rotundifolia), vähehenud aga kuivalembesemate liikide katvus, nagu harilik palu-

sammal (Pleurozium schreberi) ja harilik kaksikhammas (Dicranum scoparium).

Tabel 4. Taimestiku üldkatvus, soon- ja sammaltaimede katvus (vahemik ja keskmine, %) Kõima jääksoos alade kaupa 2021. ja 2022. aastal.

Taimestiku üldkatvus Soontaimede katvus Sammaltaimede katvus 2021 2022 2021 2022 2021 2022 A ala 25-100 (65,8) 40-95 (67,5) 25-50 (34,2) 30-55 (38,3) 0-90 (42,8) 0-90 (41,7) B ala 60-100 (93,3) 50-11 (91,7) 15-30 (24,2) 15-40 (25,8) 15-95 (80,5) 15-95 (80,8) C ala 25-100 (61,3) 15-100 (60,5) 20-55 (34,2) 15-60 (34,5) 1-95 (35,2) 0-90 (34,7) D ala 95-100

(99,2) 95-100 (98,3)

10-25 (16,7)

15-25 (16,7) 80-100 (94,2)

80-100 (94,3)

Foto 5. Kõima jääksoo turbasammalde ja tupp-villpeaga kraav ning turbasammalde

domineerimisega V taimeruut C alal.

Maima jääksoos tehti korrastamine 2020. a sügisel, mille käigus täideti turbaga või suleti

paisudega väljakute vahelised kraavid ja väljavoolud, ning E alale laotati turbasambla-

fragmente ja kaeti põhuga (MLTT – Moss Layer Transfer Technique). Võrreldes 2021.

aastaga olid suuremad muutused toimunud B alal, kus tõusis nii taimestiku üld- kui ka

soontaimede katvus, ning F alal, kus suurenes sammaltaimede katvus (Tabel 5).

Kraavide sulgemise mõju on märgata juba ka taimestiku muutumises. Maima jääksoos on

vähenenud kuivalembesemate liikide nagu sinikas, kanarbik ja sookask keskmised katvused.

Juurde on tulnud aga mitmed märgadele kasvukohtadele iseloomulikud liigid, nagu tarnad

(kokku registreeriti 5 liiki tarnu, eelmisel aastal 2), pilliroog, aga ka lausa vees kasvavad

taimed harilik kuuskhein (Hippuris vulgaris) soontaimedest ja ujuv võsusammal (Cladopo-

diella fluitans) sammaldest.

Tabel 5. Taimestiku üldkatvus, soon- ja sammaltaimede katvus (vahemik ja keskmine, %) Maima jääksoos alade kaupa 2021. ja 2022. aastal.

Taimestiku üldkatvus Soontaimede katvus Sammaltaimede katvus 2021 2022 2021 2022 2021 2022 A ala 3-25 (11,5) 0,1-40 (14,2) 3-25 (11,5) 0,1-40 (14,2) 0 0 B ala 1-15 (7) 10,25 (20) 0-13 (7,6) 10-25 (19,2) 0,1-3 (0,5) 0-5 (0,8) C ala Vee all 0-20 (4,7) Vee all 0-20 (4,5) Vee all 0-1 (0,3) D ala 8-30 (15,5) 6-20 (14,8) 8-30 (15,5) 8-30 (15,5) 0 0 E ala MLTT 3-7 (4,7) MLTT 1-5 (2,5) MLTT 0-5 (2,2) F ala 30-100 (75) 35-100 (76,7) 15-60 (34,2) 13-65 (38,8) 15-95 (33,3) 0,1-100 (61) G ala 20-90 (65,8) 20-90 (66,7) 20-80 (48,3) 20-80 (49,2) 0-80 (26) 0,1-85 (28) H ala 10-30 (19,2) 10-35 (20) 10-30 (19,2) 10-35 (19,2) 0 0,1-4 (0,85)

Turbasamblafragmentide ja põhuga korrastatud E alal olid taimestumise tulemused oodatutest

märksa tagasihoidlikumad. Taimestiku üldkatvus alla 5 ning sammaltaimede katvus alla 3 %,

ning leidsime vaid raba turbasammalt. Turbasamblafragmentide vähest kasvama hakkamist

võis mõjutada see, et eelmisel aastal oli ala mitmekümne sentimeetri sügavuse veekihiga üle

ujutatud ning tuule ja lainetuse toimel kanti samblafragmendid ja põhk alalt ära ning osaliselt

mattusid turbamudasse (Foto 6). Kõrgematele servaaladele kantud ja ilma kaitsva põhukihita

jäänud samblafragmendid aga enamasti kuivasid intensiivse päikesekiirguse käes ja seetõttu

ongi vaid mõnes taimeruudus turbasammalde katvus kuni 3 %. Kuna turbasamblad ei olnud

kasvama hakanud, ega kusagil moodustanud suuremat laiku, siis ei olnud võimalik mõõta ka

nende aastast pikkuskasvu nagu oli planeeritud.

Foto 6. Üldvaade samblafragmentidega korrastatud E alale 2022. a suvel ning II taimeruut E

alal.

Korrastamise käigus on paisude ja turbavallide rajamiseks kaevatud järskude servadega

ligikaudu poole meetri sügavusi auke (Foto 7), mis on ohtlikuks lõksuks väikeloomadele ja ei

ole soodne ka taimestumiseks. Õhukese jääkihi ja lumega kattunult on need augud ohtlikud

kõigile seal liikujatele. Ohtlikkuse vähendamiseks ja taimestumise kiirendamiseks tuleb

sellistel aukudel teha lauged servad. Eriti H ja D alal oli turbapinnal näha palju tupp-villpea

lennukarvadega seemneid. Vähegi soodsate niiskustingimuste korral võib selle liigi katvus

lähiaastatel oluliselt suureneda, põhjustades seejärel ka metaani emissiooni suurenemist.

Foto 7. Järskude servadega turbaaugud (Maima ja Ess-soo jääksoos) on ohtlikud ning ei

soodusta nende taimestumist.

Maima jääksoo A ja B alad olid osaliselt üle ujutatud, kased ja vähesed männid kuivanud

ning veest ulatusid peamiselt välja vaid tupp-villpea mättad (Foto 8). C ala oli praktiliselt

täiesti üle ujutatud ja soosis vaid pilliroo kasvu.

Foto 8. Suures osas üle ujutatud Maima jääksoo A ja B alad kuivanud puudega.

Ess-soo jääksoo korrastati 2021. a sügisel, mille käigus täideti turbaga või suleti paisudega

väljakute vahelised kraavid, piirdekraavid ja väljavoolud, ning D, E, F ja G alale laotati

turbasamblafragmente ja kaeti põhuga (MLTT). Ülevaade taimestiku katvusest võrrelduna

eelmise aastaga on esitatud tabelis 6. Võrdluseks korrastamata jäetud A alal oli taimestiku

üldkatvus soontaimede (tupp-villpea ja sinikas) arvel veidi tõusnud, kuid valdavalt on tegu

vaid tupp-villpea puhmikutega paljal turbapinnal.

Tabel 6. Taimestiku üldkatvus, soon- ja sammaltaimede katvus (vahemik ja keskmine, %) Ess-soo jääksoos alade kaupa 2021. ja 2022. aastal.

Taimestiku üldkatvus Soontaimede katvus Sammaltaimede katvus 2021 2022 2021 2022 2021 2022 A ala 3-30 (8,8) 5-40 (12) 3-30 (8,2) 5-40 (12) 0 0 B ala 5-75 (38,3) 5-75 (35) 1-55 (29,3) 0,1-55 (22,7) 1-20 (9,7) 0-20 (10,5) D ala 25-98 (45,5) 20-95 (41,7) 15-50 (30) 10-75 (32,5) 0,1-60 (19,4) 1-20 (10,3) E ala 0,1-30 (7,2) 5-30 (15,8) 0,1-10 (3) 0,1-2 (1,2) 0-25 (4,2) 5-30 (15,8) F ala 5-30 (16,3) 10-30 (20) 2-25 (6,3) 0,1-3 (0,9) 0-50 (10,5) 7-30 (19,5) G ala 2-20 (8) 5-25 (16,2) 0-20 (7,5) 1-5 (1,8) 0-3 (0,5) 5-25 (16,2) H ala 3-30 (12,5) 3-40 (15,8) 0,1-30 (11,7) 0,5-40 (15,1) 1-3 (0,7) 0,1-2 (0,7) J ala 3-40 (25,2) 3-50 (28,2) 0-40 (15,2) 0,1-50 (15,5) 0-30 (16,2) 0-40 (16,8) K ala 50-100 (81,7) 50-100 (80) 10-50 (33,3) 10-45 (33,3) 30-100 (69,7) 30-98 (63,8) M ala 75-100 (92,2) 70-98 (87,7) 25-70 (38,3) 15-75 (30,8) 40-50 (70,8) 45-90 (69,2)

Suuremad olid ootused turbasamblafragmentide ja põhuga korrastatud alade (D; E; F; G)

taimestumiseks. Suvel oli D ala suures osas üle ujutatud ja pind ei kandnud. Üleujutuse ajal

oli tuule ja lainetuse tõttu turbasamblafragmendid ja põhk kantud kõrgematele servaaladele,

kuid ka seal ei olnud rohelisi samblaid väga märgata (Foto 9). Doonoralalt kogutud turba-

samblafragmendid (peamiselt pruun, punane ja raba turbasammal) ei saanud üleujutatud alal

kasvama hakata. Kui fragmendid kanti lainetusega kõrgematele aladele, siis jäid nad vee-

taseme alanedes ilma põhuta intensiivse päikesekiirguse kätte ning kuivasid. Koos põhuga

kõrgematele aladele kantud samblafragmendid võivad soodsate niiskustingimuste korral

järgmisel aastal veel kasvama hakata.

Foto 9. Üleujutatud D ala ja sealt lainetusega kõrgematele servaaladele kantud põhk ja

samblafragmendid.

Ka septembris oli D ala osaliselt veel üle ujutatud ja püdel turbapind ei kandnud isegi

räätsadega ning turbasamblafragmendid olid lainetusega alalt ära kantud või mattunud

turbamuda alla (Foto 10). Samadel põhjustel nagu Maima jääksoos, ei olnud ka siin MLTT-

ga korrastatud aladel võimalik mõõta turbasammalde pikkuskasvu.

Foto 10. Ka septembris oli D ala osaliselt üleujutatud ja väga püdela turbapinnaga.

Lisaks varasemale kuuele taimeruudule tähistati ka räätsadega raskesti ligipääsetaval D ala

teepoolses osas septembris täiendavalt kuus taimeruutu, et jälgida turbasamblafragmentide

kasvama hakkamist (Foto 11).

Foto 11. Täiendavate taimeruutude märgistamine D alal 2022. a septembris ning uus taime-

ruut D IV.

E alal oli tõusnud nii taimestiku üld- kui ka sammaltaimede katvus, kuid taimestiku

taastumine on siiski aeglane (Foto 12). Enamuses taimeruutudes registreeriti nii punast,

pruuni kui ka raba turbasammalt. Suurim (30 %) oli punase turbasambla katvus E I taime-

ruudus. F alal oli peamiselt tõusnud sammaltaimede katvus, turbasammaldest peamiselt

punane ja pruun turbasammal, mille katvus F II taimeruudus oli 30 %. G alal oli üldkatvus

suurenenud peamiselt sammaltaimede katvuse suurenemise tõttu (Foto 13). Kolm tavalisemat

taimefragmentidega taastamisel kasutatud turbasamblaliiki (punane, pruun ja raba-turba-

sammal) kasvasid enamuses taimeruutudes ning nende katvus oli kuni 25 % (näiteks

taimeruudus G I). Sel alal on samblafragmendid üleujutuse ajal vähem ära kantud või

turbamudasse mattunud ning soodsate niiskustingimuste korral on lootust veelgi rohkemate

fragmentide kasvama hakkamiseks ja turbasammalde katvuse suurenemiseks (Foto 14).

Foto 11. Ess-soo jääksoo E ala üldvaade ning taimeruut I alal E.

Foto 12. Ess-soo jääksoo F ala üldvaade ning taimeruut II alal F.

Foto 13. Ess-soo jääksoo G ala üldvaade ning taimeruut I, alal G.

2022. a. kesksuvi oli kuum ja põuane ning kindlasti mõjutas see ka korrastatud jääksoode

taimestumist. Samas samblafragmendid püsivad mõne aasta tärkamisvõimelistena ka pärast

läbikuivamist kui taastuvad soodsad niiskustingimused. Seetõttu võib loota, et eriti Ess-soo

turbasamblafragmentidega korrastatud aladel taimestiku, sh turbasammalde katvus suureneb.