Ministri põhitegevus

MINISTRI KÄSKKIRI

Tallinn 19.06.2023 nr 152

Ohvrikoha Hiissaar kultuurimälestiseks

tunnistamine

Muinsuskaitseseaduse (edaspidi MuKS) § 14 lõike 1 ja 2 ning § 19 lõike 1 alusel:

1. Tunnistan kultuurimälestiseks (kinnismälestiseks) ohvrikoha mälestise liigiga „ajalooline

looduslik pühapaik“ ja nimetusega ohvrikoht Hiissaar (asukoht Ida-Viru maakond,

Alutaguse vald, Roostoja küla, Alutaguse rahvuspark 1, KÜ 81501:004:0134).

2. Kehtestan mälestise piiri vastavalt kaardile käskkirja lisas 1.

3. Kehtestan mälestise kaitsevööndi vastavalt kaardile käskkirja lisas 2. Kaitsevööndi

eesmärk on tagada kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ning tagada

selle vaadeldavus.

Muinsuskaitseametil teha käskkiri teatavaks menetlusosalistele ning kanda mälestise ja

kaitsevööndi andmed kultuurimälestiste registrisse ja Maa-ameti kaardile.

Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi

Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.

Vastavus riikliku kaitse eeldusele ja kaitse alla võtmise põhjendus

Ohvrikoht Hiissaar asub Ida-Viru maakonnas Muraka raba kaguosas soosaarel. Ohvrikoht on

ümbritsetud märgalaga: põhja, lääne ja lõuna suunas kõrgrabaga, kus kasvavad kidurad

soomännid, ja idast täiskasvanud metsaga, mis kasvab turvastunud ja madalsoo muldadel.

Ohvrikoht paikneb 2,23 ha suurusel alal.

Eesti looduslikke pühapaiku mainitakse kroonikates esimest korda juba 13. sajandil. Nendes

kirjeldatakse kivide, puude ja teiste loodusobjektide austamist ning paikadega seotud ohverdamist

– läbiv on pühaduse motiiv ja keeld paika rikkuda. Oletatavasti ulatuvad mõned Põhja-Eesti

hiiekohad tagasi kuni eelrooma rauaaega (500 eKr – 50 pKr), kuid samas on looduslikke

pühapaiku, mille kasutus võis saada alguse alles 19. sajandil. Igal juhul saab väita, et looduslike

pühapaikade traditsioon esindab eelkristlikku arusaama, mille puhul nähti loodust hingestatult ja

peeti erinevaid loodusobjekte pühaks.

Looduslikud pühapaigad on olulised piirkondliku identiteedi hoidjad ja samal ajal kogu Eesti

rahvusliku identiteedi osa ärkamisajast kuni tänapäevani. Ajaloolised looduslikud pühapaigad on

komplekssed muistised, mis sisaldavad nii materiaalse kui ka vaimse kultuuripärandi elemente.

Vaimse kultuuripärandi moodustab looduslike pühapaikade rahvapärimus, milles kajastuvad

traditsioonilised uskumused ja rituaalsed käitumispraktikad. Pärimuse materiaalne ilming on

pühapaikadega seotud inimtekkelised elemendid ning rituaalideks kasutatud loodusobjektid.

Materiaalse kultuuripärandi üheks osaks võib lugeda ka pühaks peetud maastikuobjektidega

seotud looduskeskkonda.

MuKS-i § 10 lõike 1 kohaselt on riikliku kaitse alla võtmise eeldus, et kultuuriväärtusega asi või

maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline,

kunstiline või muu kultuuriväärtus. Riikliku kaitse eelduse hindamisel lähtutakse kultuuriministri

15.05.2019 määruses nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised

kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ sätestatud kriteeriumidest.

Vastavus riikliku kaitse üldistele kriteeriumidele

Ohvrikoht Hiissaar vastab kõikidele riikliku kaitse üldistele kriteeriumidele.

Selektiivsus – Hiissaar on esinduslik näide eesti kultuuritraditsioonist, kus peeti pühaks erinevaid

loodusobjekte. Paljud Eesti looduslikud pühapaigad ei ole tänapäevani säilinud või on nende

kohta käiv pärimuslik andmestik liiga üldsõnaline, et paiku üles leida. Ohvrikoha Hiissaar puhul

on säilinud nii suuline rahvapärimus kui ka konkreetses füüsilises keskkonnas tuvastatav pühaks

peetud rabasaar, mistõttu on see Iisaku kihelkonna ja ülejäänud ajaloolise Virumaa looduslike

pühapaikade inventuuri1 tulemuste põhjal esinduslik pühapaik.

Originaalsubstantsi säilivus – ohvrikohas on säilinud soosaar koos loodusliku keskkonnaga, mida

pärimuse põhjal on tervikuna pühaks peetud. On keeruline hinnata, kas pärimuses mainitud puud

on samad, mis soosaarel tänapäeval kasvavad, kuid seda võib eeldada põliste mändide puhul saare

põhjaosas. Saarel kasvavad pärnad võivad olla pärimuses mainitud pärnade juurevõsudest

kasvanud.

Tehniline seisukord – ohvrikoht Hiissaar on väga heas seisukorras. Seal ei ole jälgi hiljutisest

inimtegevusest, sh ei ole piirkonda mõjutanud arendus- või majandustegevused (nt turba

kaevamine või metsaraie). Kunagine põllumaa soosaarel on uuesti metsa kasvanud ja saanud

loodusliku ilme. Vabadussõjaaegne punkriase ja kaevikud on omal ajal küll kahjustanud soosaare

põhjaosa looduslikku ilmet, kuid soosaare üldist seisukorda need ei mõjuta ning on tänapäeval

vaadeldavad ühe kultuuriväärtusliku kihistusena soosaare ajaloos. Ohvrikohta on endiselt

võimalik hiiepaigana kasutada.

Vastavus ajaloolise loodusliku pühapaiga kriteeriumidele

Ohvrikoht Hiissaar vastab kõigile kolmele ajaloolise loodusliku pühapaiga kriteeriumile.

Vanus – ohvrikoht Hiissaare paika pühaks pidav pärimus ja seonduv paiga rituaalne kasutamine

on tagasi viidav 19. sajandisse. Tõenäoliselt ulatub ohvrikoha pühapaigana kasutamine ajas palju

kaugemale.

Kirjaliku ja/või pärimusliku teabe olemasolu – ohvrikoha Hiissaar kohta on arhiivides säilinud

kaheksa pärimusteadet, mis kajastavad paiga pühadusele osutavat toponüümi ning paljudel

juhtudel ka detailsemaid paigaga seotud uskumusi ja praktikaid. Rahvapärimuses esitatud detailid

ühtivad looduses tuvastavate pinnavormidega ning piirkonnas säilinud toponüümidega.

Täiendavalt on Hiissaart ja selle pärimust kajastatud mitmetes trükistes.

Pärimuse või tavade järjepidevus – 2021. aasta paikvaatluse käigus ei tuvastatud tõendeid (nt

piirkonda jäetud ande) Hiissaare kasutamisest tänapäeval loodusliku pühapaigana. Samas ei

pruugi loodusliku pühapaiga tavandist lähtuv kasutus jätta piirkonda visuaalseid jälgi. Kindlasti

võib aga väita, et ümbruskonnas ja laiemalt on säilinud teave paiga usundiajaloolise tausta kohta

– seda tõendavad viimase 30 aasta jooksul avaldatud arvukad trükised, kus on Hiissaart

kirjeldatud. Teabe säilimisele on kaasa aidanud piirkonna elanike kodulooline tegevus.

Ohvrikoht Hiissaar on tähelepanuväärne paik, mille kohta on säilinud arvukalt detailset

kohapärimust nii ohvrikohal tehtud toimingute kui ka laiemalt paiga pühaduse kohta. Seetõttu on

1 Looduslike pühapaikade inventeerimise aruanded. Ida-Virumaa. https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/looduslike-

puhapaikade-arengukava-uuringu-aruanded

paik oluline teadusliku teabe allikas ajalooliste rituaalsete praktikate uurimisel ning väärtuslik

pärandmaastiku kihistus. Muraka rabas asuv ohvrikoht vastab riikliku kaitse eeldusele, sh nii

riikliku kaitse üldistele kui ka ajalooliste looduslike pühapaikade kriteeriumidele, ning esindab

Eesti kultuuripärandi väärtuslikumat osa. Eeltoodule tuginedes on põhjendatud tunnistada

ohvrikoht kultuurimälestiseks liigiga „ajalooline looduslik pühapaik“.

Mälestise piir

Ohvrikoht on maa-alaline objekt, millele on MuKS-i § 19 lõige 2 punkti 1 kohaselt vaja

kehtestada piir.

Mälestise piiri kehtestamisel on arvestatud kohapärimust ja ajaloolisi allikaid ning paiga

looduslikke olusid, sh nii soosaare pinnavormi reljeefi ulatust kui ka soosaarega seonduva

kõrgema puistu tänapäevast ja ajaloolist piiri. Nii suuline pärimus kui ka ajaloolised kaardid

näitavad üheselt, et ohvrikoht Hiissaar on olnud piirkonnas selgelt eristuv soosaar. Mälestise piir

põhjast, lõunast ja läänest on määratletud soosaarel kasvava kõrgema puistu piiriga, mis kattub

üldiselt ka soosaare mineraalmaa servaga. Soosaare idaküljel asuvat märgala on Saksoja kraavi

süvendamise tõttu viimase saja aasta jooksul olulisel määral kuivendatud ning piirkonnas kasvab

tänapäeval täiskasvanud mets. Seega on mälestise idapiiri määramisel arvestatud ajaloolistel

kaartidel eristuvat puistu piiri, mis kattub minevikus tajutava soosaare piiriga.

Mälestise ohvrikoht Hiissaar suurus on 2,23 ha ning see paikneb riigiomandisse kuuluval

katastriüksusel Alutaguse rahvuspark 1 (KÜ 81501:004:0134).

Kaitsevöönd

MuKS-i § 14 lõike 1 kohaselt võib kinnismälestise kaitseks kehtestada kaitsevööndi, kaaludes

selle vajadust ja ulatust kaitsevööndi eesmärkidest lähtudes. Kaitsevöönd kehtestatakse

eesmärgiga tagada kinnismälestise vaadeldavus ja selle säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas.

Ohvrikoht Hiissaar asub soosaarel, mis põhjast, lõunast ja läänest eristub selgelt ümbritsevast

Muraka rabast. Seejuures avanevad rabast ohvrikohale muljetavaldavad vaated, sest ohvrikohas

kasvavad puud kõrguvad selgelt üle rabale omase kidura taimestiku. Säilinud pärimus kinnitab,

et kaugelt rabast nähtavad puud on olnud ohvrikoha kasutajatele rabas liikudes orientiiriks:

„Iissaar oli ilus kõrge saar kesk lagedat raba, seal kasvasivad suured puud: kased, kuused, männid,

haavad. Saar paistis kesk raba kaugele.“ Ohvrikoha idaküljel kasvab kõrge mets ja soosaar ei ole

kaugemalt vaadeldav.

Arvestades nii kaitsevööndi eesmärke kui ka teadaolevat ajaloolist tausta, st et ohvrisaar oli rabas

liikudes selgelt kaugelt eristuv, on oluline tagada sellele avanevate kaugvaadete säilimine üle

avatud maastiku. Seetõttu on põhja, lõuna ja lääne suundades kaitsevööndi ulatuseks arvestatud

100 meetrit mälestise piirist. Ohvrikoha idaküljel on kaitsevööndi piir määratletud Saksoja

kraaviga, mis muudab kaitsevööndi piiri looduses kergesti jälgitavaks ja üheselt mõistetavaks.

Ühtlasi on oluline, et kraaviga seonduvate võimalike kaevetööde korral esitataks

Muinsuskaitseametile teatis, sest kraavi veerežiimil on otsene mõju pühapaigale. Eelnevast

tulenevalt kehtestatakse kaitsevöönd 9,92 ha suurusel alal, mis paikneb riigiomandisse kuuluval

katastriüksusel Alutaguse rahvuspark 1 (KÜ 81501:004:0134).

Mälestisel ja selle kaitsevööndis kehtivad piirangud ja leevendused

Leevendused MuKS-i § 52 lõigetes 1 ja 3 sätestatud tööde tegemise loakohustusest ning § 58

lõigetes 1–3 sätestatud kooskõlastamise või teavitamise kohustusest ei ole asjakohased.

MuKS-i §-dest 52 ja 58 tulenevalt on ajaloolise loodusliku pühapaiga alas ja selle kaitsevööndis

kooskõlastamise, tööde tegemise loa- või teatise kohustuslikud tegevused ehitamine,

kõrghaljastuse rajamine, raie-, kaeve-, haljastus- ja pinnase teisaldamise ja juurdeveoga seotud

tööd, maapinna ettevalmistamine metsaseaduse mõistes ning kinnistupiiride ja maa sihtotstarbe

muutmine. Need tööd mõjutavad vahetult ajaloolise loodusliku pühapaiga kui mälestise seisundit

ja säilimist, mistõttu on iga kord vajalik kaaluda kavandatud tööde lubatavust, seades vajaduse

korral lisatingimusi kultuuriväärtuse säilimise tagamiseks.

Ohvrikoht Hiissaar paikneb Alutaguse rahvuspargis (väline tunnus KLO1000669) Muraka raba

sihtkaitsevööndis (KLO1101932). Ühtlasi on saarel III kategooria kaitsealused liigid Columba

oenas (õõnetuvi; KLO9130160) ning Ficedula parva (väike-kärbsenäpp; KLO9131183). Saar

paikneb ka maardla geoloogilisel uuringualal (Peipsi uuringuväli (M37)). Ohvrikoha

kaitsevööndialale ulatub Saksoja kalda piirangute vöönd (VEE1059800). Mälestise alal ja

kaitsevööndis kehtivaid piiranguid reguleerivad lisaks MuKS-ile maapõueseadus,

looduskaitseseadus ja planeerimisseadus ning Alutaguse rahvuspargi kaitse-eeskiri2.

Alutaguse rahvuspargi kaitse-eeskiri sätestab, et rahvuspargi üks eesmärk on kaitsta Muraka

soostikku ning kaitsta ja tutvustada piirkondlikku kultuuripärandit ja ajaloolis-kultuurilisi

objekte. Muraka raba sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on tagada koosluste areng üksnes

loodusliku protsessina, vajaduse korral taastada eelnevalt inimtegevusest rikutud koosluste

looduslikkus. Hiissaart hõlmavas sihtkaitsevööndis on keelatud majandustegevus ning

loodusvarade, sh maavarade, kasutamine ja lageraie. Ohvrikoha looduskaitselised piirangud ja

mälestise kaitse eesmärgid toetavad teineteist. Seejuures annab mälestise staatus

Muinsuskaitseametile loakohustuse, kooskõlastamise või teavitamise kohustuse raames

võimaluse otseselt suunata tegevust mälestise alal ja kaitsevööndis. Lisaks saab

Muinsuskaitseametit tulevikus kaasata looduskaitseliste piirangute muutmisel ja amet saab anda

vajaduse korral suuniseid mälestise kultuuriväärtustest lähtudes. Oluline on see näiteks võimalike

liikumispiirangute sätestamisel, piirkondliku kultuuripärandi tutvustamisel või rikutud koosluste

taastamiseks vajalike tööde tegemisel (nt Muraka soo veerežiimi taastamisel).

Ajaloolise loodusliku pühapaiga alal kehtivad mälestise säilimist tagavad nõuded. MuKS-i § 33

lõike 1 alusel peab igaüks hoiduma tegevustest, mis võib mälestist ohustada, rikkuda või selle

hävitada. MuKS-i § 36 lõige 1 punktid 1 ja 2 näevad ette, et mälestise omanik või valdaja peab

viivitamata Muinsuskaitseametit teavitama mälestist kahjustada võivast ohust, kahjustumisest või

hävimisest ning mälestise tahtevastasest üleminekust.

Käskkirjas käsitletud maa-ala riikliku kaitse alla võtmine aitab säilitada ohvrikohta. Seejuures on

säilimise eeldus võimalikult vähene inimmõju, mille all ei peeta silmas tavandist lähtuvat

kasutamist, mis on kultuuriväärtusi säilitav, vaid loodusliku pühapaiga hoidmist sellisena nagu

see on kujunenud looduslike protsesside ja tavandist lähtuva inimmõju tulemusena.

Kultuurimälestiseks tunnistamise asjaolud ja menetluse läbiviimine

Ohvrikoht Hiissaar asub Alutaguse rahvuspargis ja kuulub Eesti Vabariigile. Kaitseala valitseja

on Keskkonnaamet.

18.06.2019 tegi Muinsuskaitseameti juures tegutsev ajalooliste looduslike pühapaikade

eksperdinõukogu ettepaneku võtta ohvrikoht Hiissaar riikliku kaitse alla.

2 Alutaguse rahvuspargi kaitse-eeskiri. https://www.riigiteataja.ee/akt/122122020019

30.07.2021 küsis Muinsuskaitseamet Alutaguse Vallavalitsuselt ja Riigimetsa Majandamise

Keskuselt arvamust ohvrikoha kultuurimälestiseks tunnistamise menetluse algatamise kohta.

Arvamusi ei esitatud.

03.11.2021 tegi Muinsuskaitseamet ohvrikohal välitöid. Välitööde käigus analüüsiti ohvrikoha

ulatust maastikul, kontrolliti pühapaiga seisukorda, võrreldi pärimuslikke andmeid paigas

tuvastavate elementidega ja kontrolliti võimaliku arheoloogilise kultuurkihi olemasolu, mida

väiksemahuliste uuringute käigus ei tuvastatud.

08.04.2022 küsis Muinsuskaitseamet Keskkonnaametilt arvamust menetluse algatamise kohta.

14.04.2022 vastas Keskkonnaamet, et kuna piirkondliku kultuuripärandi ning ajaloolis-

kultuuriliste objektide kaitse on üks Alutaguse rahvuspargi kaitse-eesmärkidest, pooldab

Keskkonnaamet ohvrikoha kultuurimälestiseks tunnistamist. Ühtlasi juhtis Keskkonnaamet

tähelepanu, et Alutaguse rahvuspargi kaitse-eeskirja alusel on Muraka raba sihtkaitsevööndi

kaitse-eesmärk tagada koosluste areng üksnes loodusliku protsessina ning ohvrikohta

potentsiaalselt kahjustada võivad tegevused on selles paigas keelatud. Seejuures on tulevikus

võimalik sulgeda ohvrikoha idapiiril kulgev kraav rabakoosluste loodusliku veerežiimi

taastamiseks.

Selleks, et selgitada välja, kas ohvrikoha ajalooliseks looduslikuks pühapaigaks tunnistamine on

põhjendatud, koostas Muinsuskaitseamet 2022. aastal eksperdihinnangu ohvrikoha

kultuuriväärtuse väljaselgitamiseks. Eksperdihinnangus jõuti järeldusele, et tegu on

kultuuriväärtusliku loodusliku pühapaigaga ning tehti ettepanek võtta ohvrikoht Hiissaar riikliku

kaitse alla.

04.01.2023 saatis Muinsuskaitseamet ohvrikoha kultuurimälestiseks tunnistamise eelnõu

tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks Riigimetsa Majandamise Keskusele ja Alutaguse

Vallavalitsusele ning 16.02.2023 Keskkonnaametile.

28.02.2023 vastas Keskkonnaamet, et kuna Alutaguse rahvuspargi kaitsekord toetab Hiissaare

säilimist, ei ole Keskkonnaametil selle mälestiseks tunnistamise kohta vastuväiteid. Lisaks juhiti

tähelepanu, et Alutaguse rahvuspargi eesmärk on muu hulgas piirkondliku kultuuripärandi ning

ajaloolis-kultuuriliste objektide kaitse ja tutvustamine ning Muraka raba sihtkaitsevööndi kaitse-

eesmärk on koosluste arengu tagamine üksnes loodusliku protsessina, mistõttu on mälestise ja

selle kaitsevööndi alal keelatud pinnase- ja kaevetööd või metsa majandamine. Ühtlasi viidati, et

mälestise kaitsevööndi idapiiril paikneva Saksoja puhul on looduskaitselise tööna võimalik kraavi

sulgeda sookoosluste veerežiimi taastamiseks. Sulgemistöid projekteerides modelleeritakse enne

võimalik veetaseme tõus, mille kaudu saab hinnata, kas see võib mõjutada mälestise seisundit.

12.04.2023 esitas Muinsuskaitseamet kultuuriministrile ettepaneku tunnistada ohvrikoht Hiissaar

kultuurimälestiseks. Ettepanekut arutati 17.05.2023 toimunud Muinsuskaitse Nõukogus, kus

sellega nõustuti ning otsustati teha kultuuriministrile ettepanek tunnistada ohvrikoht

kultuurimälestiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Heidy Purga

Lisa 1. Mälestise piir

Lisa 2. Kaitsevööndi piir

Lisa 1

Mälestise piir

Tabel 1. Mälestise ohvrikoht Hiissaar piiri koordinaadid

Nr X Y

1 6556262,21 678238,43

2 6556259,6 678277,11

3 6556247,51 678304,77

4 6556214,15 678328,46

5 6556154,03 678342,38

6 6556128,14 678341,3

7 6556083,58 678319,71

8 6556061,53 678280,66

9 6556073,02 678245,28

10 6556120,59 678214,36

11 6556166,43 678191,73

12 6556223,97 678201,54

13 6556253,41 678220,16

14 6556262,21 678238,43

Lisa 2

Kaitsevööndi piir

Tabel 2. Mälestise ohvrikoht Hiissaar kaitsevööndi koordinaadid

Nr X Y

1 6556358,406 678211,12

2 6556398,555 678353,14

3 6556046,221 678504,37

4 6555964,687 678311,48

5 6555962,033 678290,65

6 6555962,104 678269,98

7 6555966,42 678249,78

8 6555977,904 678214,4

9 6555987,285 678193,81

10 6556001,059 678175,84

11 6556018,518 678161,44

12 6556066,087 678130,52

13 6556076,318 678124,7

14 6556122,166 678102,06

15 6556141,751 678094,82

16 6556162,413 678091,81

17 6556183,25 678093,15

18 6556240,782 678102,97

19 6556259,788 678108,18

20 6556277,402 678117,02

21 6556306,846 678135,63

22 6556321,563 678146,98

23 6556333,927 678160,85

24 6556343,51 678176,78

25 6556352,309 678195,05

26 6556358,406 678211,12

27 6556223,967 678201,54

28 6556166,434 678191,73

29 6556120,586 678214,36

30 6556073,017 678245,28

31 6556061,532 678280,66

32 6556083,583 678319,71

33 6556128,143 678341,3

34 6556154,032 678342,38

35 6556214,152 678328,46

36 6556247,508 678304,77

37 6556259,596 678277,11

38 6556262,209 678238,43

39 6556253,41 678220,16

40 6556223,967 678201,54

Pikk 2 / 10123 Tallinn / + 372 640 3050 / [email protected] / www.muinsuskaitseamet.ee

Registrikood 70000958

28.06.2023 nr 1.1-7/1217

Alutaguse Vallavalitsus

[email protected]

Riigimetsa Majandamise Keskus

[email protected]

Keskkonnaamet

[email protected]

Ohvrikoht Hiissaare kultuurimälestiseks tunnistamine

Muinsuskaitseamet annab teada, et kultuuriministri 19.06.2023. a käskkirjaga nr 152

(https://www.riigiteataja.ee/akt/328062023002) tunnistati kultuurimälestiseks mälestise liigiga

„ajalooline looduslik pühapaik“ ohvrikoht Hiissaar (asukoht Ida-Viru maakond, Alutaguse

vald, Roostoja küla, Alutaguse rahvuspark 1, KÜ 81501:004:0134).

Mälestise teave on leitav kultuurimälestiste registris (registri number 31081):

https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=31081

Edaspidi palume pöörduda mälestisega seonduvate tegevuste (nt kohtumised objektil, tööde

luba jms) osas maakonna nõuniku poole:

Ida-Viru maakond – Kalle Merilai, [email protected], + 53478582

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Pikne Kama

Looduslike pühapaikade nõunik

53657848, [email protected]

Lisa: 152_19_06_2023_Ministri_pohitegevus.asice