Soomaa rahvuspargi, Soomaa loodusala ja Soomaa linnuala kaitsekorralduskava

Roheline 64 / 80010 Pärnu / Tel 662 5999 / Faks 680 7427 / e-post: [email protected] /

www.keskkonnaamet.ee / Registrikood 70008658

nimekirja alusel 11.03.2022 nr 7-2/22/4795

Soomaa rahvuspargi kaitsekorralduskava

2022-2031 koostamine

Keskkonnaamet teavitab, et on koostamas Soomaa rahvuspargi kaitsekorralduskava aastateks

2022-2031. Kaitsekorralduskava eelnõuga saab tutvuda Keskkonnaameti koduleheküljel

https://keskkonnaamet.ee/keskkonnateadlikkus-avalikustamised/raagi-

kaasa/kaitsekorralduskavade-avalik-valjapanek

Kaitsekorralduskavas on välja toodud alal läbi viidud uuringud, kaitse-eesmärgiks olevad

loodusväärtused, nende mõjutegurid ja kaitsemeetmed ning vajalikud tegevused. Peamised

kaitsekorralduslikeks tegevusteks on poollooduslike koosluste hooldamine, kaitseala

tutvustamine, külastuskorraldus ja kultuuripärandi kaitse.

Kaitsekorralduskava koostamise avalikkuse kaasamise koosolek Soomaa rahvuspargi

looduskaitseliste tööde teemal toimub 17. märtsil 2022. a kell 15.00 veebirakenduse Microsoft

Teams vahendusel.

Kaitsekorralduskava koostamise avalikkuse kaasamise koosolek Soomaa rahvuspargi

külastuskorralduslike tööde teemal toimub 24. märtsil 2022. a kell 15.00 veebirakenduse

Microsoft Teams vahendusel.

Veebikoosolekul osalemise lingi leiab Keskkonnaameti koduleheküljelt.

28. märtsil 2022. a kell 15.00 on avalik arutelukoosolek Soomaa rahvuspargi külastuskeskuses

Kõrtsi-Tõramaal.

Koosolekule on oodatud maaomanikud, kohalikud elanikud, ettevõtjad ja teised asjast

huvitatud. Koosolekul tutvustatakse kaitsekorralduskava tööversiooni ning oodatakse

täiendavaid ettepanekuid kaitsekorralduslike tegevuste kohta. Ettepanekud on oodatud e-postile

[email protected] hiljemalt 4. aprilliks 2022. a.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Meelis Suurkask

vanemspetsialist

Looduskaitse planeerimise osakond

Meelis Suurkask 516 4997

[email protected]

Soomaa rahvuspargi,

Soomaa loodusala ja Soomaa

linnuala kaitsekorralduskava

KINNITATUD

Keskkonnaameti

[Registreerimise kuupäev]

korraldusega nr [RegNr]

1

SISUKORD

1. SISSEJUHATUS .................................................................................................................. 10

1.1. Ala iseloomustus ........................................................................................................... 10

1.1.1. Soomaa rahvuspark ................................................................................................ 11

1.1.2. Soomaa linnu- ja loodusala .................................................................................... 12

1.1.3. METSISE PÜSIELUPAIGAD ....................................................................................... 13

1.1.4. Rahvusvahelise tähtsusega linnuala ja märgala ..................................................... 14

1.1.5. Kaitsekorraldusperioodi visioon ............................................................................ 15

1.2. Maakasutus .................................................................................................................... 15

1.2.1. Soomaa rahvuspargi tehnilised infrastruktuurid .................................................... 17

1.3. Huvigrupid .................................................................................................................... 18

1.4. kaitsekord ...................................................................................................................... 19

1.4.1. Soomaa rahvuspargi kaitsekord ............................................................................. 19

1.4.2. Metsise püsielupaiga kaitsekord............................................................................. 22

1.5. Uuritus ........................................................................................................................... 22

1.5.1. Läbiviidud inventuurid ja uuringud........................................................................ 22

1.5.2. Riiklik seire ............................................................................................................ 26

1.5.3. Inventuuride ja uuringute vajadus, tulemusseire .................................................... 29

1.5.3.1. Riiklik seire ..................................................................................................... 29

1.5.3.2. Kaitse-eesmärgiks seatud liikide leviku ja seisundi inventeerimine ............... 29

1.5.3.3. Elupaigatüüpide leviku ja seisundi inventeerimine ......................................... 29

1.5.3.4. Soomaa metsalinnustiku inventuur ................................................................. 30

1.5.3.5. Soomaa valitud ökosüsteemide kompleksne uurimine ................................... 30

1.5.3.6. Liiv-hundihamba kasvukohtade seire .............................................................. 30

1.5.3.7. Luhtade indikaatorliikide seire ........................................................................ 31

1.5.3.8. Rukkiräägu seire valitud seirealadel ............................................................... 31

1.5.3.9. Kahepaiksete liikide leviku ja arvukuse inventeerimine ................................. 31

1.5.3.10. Koprapesakondade kaardistamine ................................................................. 32

1.5.3.11. Niidu-kuremõõga ja siberi võhumõõga kasvualade kaardistamine ............... 32

1.5.3.12. Soomaa rahvuspargi hoonete inventeerimine ............................................... 32

1.5.3.13. Kultuurilooliste objektide andmebaasi edasiarenduamine ............................ 32

1.5.3.14. Rahvapärimuse ja külajuttude kogumine ja publitseerimine ........................ 33

2. VÄÄRTUSED JA KAITSE-EESMÄRGID ........................................................................ 34

2

2.1. Elustik ............................................................................................................................ 34

2.1.1. Taimed .................................................................................................................... 34

2.1.1.1. Liiv-hundihammas .......................................................................................... 34

2.1.1.2. Harilik sookold ................................................................................................ 35

2.1.1.3. Palu-karukell ................................................................................................... 35

2.1.1.4. Kuninga-kuuskjalg .......................................................................................... 36

2.1.1.5. Eesti soojumikas .............................................................................................. 37

2.1.1.6. Niidu-kuremõõk .............................................................................................. 37

2.1.1.7. Kahar parthein ................................................................................................. 38

2.1.1.8. Laialeheline nestik ........................................................................................... 39

2.1.1.9. Sale villpea ...................................................................................................... 40

2.1.1.10. Sagristarn ....................................................................................................... 40

2.1.1.11. Õrn tarn ......................................................................................................... 41

2.1.1.12. Harilik sookäpp ............................................................................................. 41

2.1.1.13. Kaunis kuldking ............................................................................................ 42

2.1.1.14. Lõuna-jumalakäpp ......................................................................................... 43

2.1.1.15. Kolmehõlmaline batsaania ............................................................................ 43

2.1.1.16. Siberi võhumõõk ........................................................................................... 44

2.1.2. Linnud .................................................................................................................... 44

2.1.2.1. Kaljukotkas ...................................................................................................... 44

2.1.2.2. Väike-konnakotkas .......................................................................................... 45

2.1.2.3. Merikotkas ....................................................................................................... 46

2.1.2.4. Kalakotkas ....................................................................................................... 47

2.1.2.5. Must-toonekurg ............................................................................................... 48

2.1.2.6. Rabapistrik ...................................................................................................... 49

2.1.2.7. Rabapüü ........................................................................................................... 50

2.1.2.8. Niidurüdi ......................................................................................................... 50

2.1.2.9. Kanakull .......................................................................................................... 52

2.1.2.10. Karvasjalg-kakk ............................................................................................ 52

2.1.2.11. Jäälind ............................................................................................................ 53

2.1.2.12. Sooräts ........................................................................................................... 54

2.1.2.13. Väikeluik ....................................................................................................... 54

2.1.2.14. Laululuik ....................................................................................................... 54

2.1.2.15. Laanerähn ...................................................................................................... 55

3

2.1.2.16. Roherähn ....................................................................................................... 56

2.1.2.17. Valgeselg-kirjurähn ....................................................................................... 56

2.1.2.18. Rohunepp ...................................................................................................... 57

2.1.2.19. Mudanepp ...................................................................................................... 57

2.1.2.20. Mustsaba-vigle .............................................................................................. 58

2.1.2.21. Luha-sinirind ................................................................................................. 58

2.1.2.22. Sarvikpütt ...................................................................................................... 59

2.1.2.23. Metsis ............................................................................................................ 59

2.1.2.24. Soomaa linnuala kaitse-eesmärgiks olevad veelinnud .................................. 60

2.1.2.25. Soomaa linnuala kaitse-eesmärgiks olevad soolinnud .................................. 62

2.1.2.26. Soomaa linnuala kaitse-eesmärgiks olevad luhalinnud ................................. 65

2.1.2.27. Soomaa linnuala kaitse-eesmärgiks olevad metsalinnud .............................. 66

2.1.2.28. Soomaa linnuala kaitse-eesmärgiks olevad mosaiikmaastike linnud ............ 68

2.1.3. Imetajad .................................................................................................................. 69

2.1.3.1. Käsitiivalised ................................................................................................... 71

2.1.3.2. Saarmas ........................................................................................................... 73

2.1.4. Kalad ...................................................................................................................... 73

2.1.4.1. Hink ................................................................................................................. 74

2.1.4.2. Võldas .............................................................................................................. 74

2.1.5. Putukad ................................................................................................................... 75

2.1.5.1. Laiujur ............................................................................................................. 75

2.1.5.2. Suur-mosaiikliblikas ........................................................................................ 76

2.1.5.3. Suur-kuldtiib .................................................................................................... 76

2.1.6. Limused .................................................................................................................. 77

2.1.6.1. Paksukojaline-jõekarp ..................................................................................... 77

2.1.7. Seened ja samblikud ............................................................................................... 78

2.1.7.1. Poropoorik ....................................................................................................... 78

2.1.7.2. Leht-kobartorik ................................................................................................ 79

2.1.7.3. Krookustorik .................................................................................................... 79

2.1.7.4. Roosa võrkheinik ............................................................................................. 80

2.1.7.5. Männi-soomussamblik .................................................................................... 81

2.1.7.6. Väike nõgisamblik ........................................................................................... 81

2.1.7.7. Sõrmjas tardsamblik ........................................................................................ 81

2.2. Elupaigatüübid .............................................................................................................. 83

4

2.2.1. Huumustoitelised järved ja järvikud (3160) ........................................................... 85

2.2.2. Jõed ja ojad (3260) ................................................................................................. 86

2.2.3. Liigirikkad niidud lubjavaesel mullal (6270*) ....................................................... 86

2.2.4. Niiskuslembesed kõrgrohustud (6430)................................................................... 87

2.2.5. Lamminiidud (6450) .............................................................................................. 87

2.2.6. Aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510) .................................................. 89

2.2.7. Puisniidud (6530*) ................................................................................................. 90

2.2.8. Rabad (7110*) ja nokkheinakooslused (7150) ....................................................... 90

2.2.9. Rikutud, kuid taastumisvõimelised rabad (7120) ................................................... 91

2.2.10. Siirde- ja õõtsiksood (7140) ................................................................................. 92

2.2.11. Liigirikkad madalsood (7230) .............................................................................. 93

2.2.12. Vanad loodusmetsad (9010*) ............................................................................... 94

2.2.13. Rohundirikkad kuusikud (9050)........................................................................... 95

2.2.14. Soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*) .................................................................. 96

2.2.15. Siirdesoo- ja rabametsad (91D0*) ........................................................................ 97

2.2.16. Lammi-lodumetsad (91E0) .................................................................................. 98

2.2.17. Laialehised lammimetsad (91F0) ......................................................................... 99

2.3. Üksikobjekt ja maastik ................................................................................................ 100

2.3.1. Lemmjõe tamm .................................................................................................... 100

2.3.2. Soomaa maastikuvaated ....................................................................................... 101

2.4. Kultuuripärand ............................................................................................................ 103

2.4.1. Pärandobjektid ...................................................................................................... 103

2.4.2. Kultuuriloolised objektid ..................................................................................... 104

2.4.3. Kultuuritraditsioonid ............................................................................................ 106

3. SOOMAA RAHVUSPARGI VÄÄRTUSTE TUTVUSTAMINE JA

KÜLASTUSKORRALDUS................................................................................................... 108

3.1. Soomaa rahvuspargi külastuskeskus (loodusmaja) ..................................................... 109

3.2. Karuskose metsavahi kordon ...................................................................................... 110

3.3. Tipu looduskool ........................................................................................................... 111

3.4. Hüpassaare ‒ Mart Saare majamuuseum .................................................................... 113

3.5. Õppe- ja matkarajad .................................................................................................... 114

3.6. Lõkkekohad, telkimisalad ........................................................................................... 116

3.7. Metsaonnid .................................................................................................................. 118

3.8. Vaatetornid .................................................................................................................. 119

5

3.9. Randumissillad ............................................................................................................ 119

3.10. Teed ........................................................................................................................... 119

3.11. Infotahvlid ................................................................................................................. 121

3.12. Suured piiritähised maanteel ..................................................................................... 121

3.13. Piiri- ja vöönditähised ............................................................................................... 122

3.14. Koostöö turismiettevõtjatega ..................................................................................... 122

3.15. Kaitseala tutvustamine ja keskkonnaharidus ............................................................. 123

4. SOOMAA RAHVUSPARGI KAITSEKORRALDUSKAVA AASTATEKS 2012‒2021

TÄITMISE ANALÜÜS. ........................................................................................................ 126

5. KAVANDATAVAD KAITSEKORRALDUSLIKUD TEGEVUSED, EELARVE JA

AJAKAVA ............................................................................................................................. 128

5.1. Tegevuste kirjeldus ..................................................................................................... 128

5.1.1. Hooldus, taastamine ja ohjamine ......................................................................... 128

5.1.1.1. Liiv-hundihamba kasvukoha hooldamine ..................................................... 128

5.1.1.2. Hariliku sookolla kasvukoha hooldamine ..................................................... 129

5.1.1.3. Kopra ohjamistegevused ............................................................................... 129

5.1.1.4. Väikekiskjate ja metssigade arvukuse reguleerimine .................................... 130

5.1.1.5. Elupaigatüüpide liigirikkad niidud lubjavaesel mullal (6270*) ja aas-

rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510) hooldus ja taastamine .......................... 130

5.1.1.6. Elupaigatüüpide lamminiidud (6450) ja niiskuslembesed kõrgrohustud (6430)

hooldus ja taastamine ................................................................................................. 130

5.1.1.7. Elupaigatüüpide rabad (7110*) ja siirde- ja õõtsiksood (7140) looduslikkuse

taastamine ................................................................................................................... 133

5.1.1.8. Metsaelupaigatüüpide looduslikkuse taastamine .......................................... 134

5.1.1.9. Pöörikaasiku soo- ja metsakoosluste taastamine ........................................... 135

5.1.1.10. Lemmjõe tamme hooldamine ...................................................................... 136

5.1.1.11. Soomaa maastikuvaadete hooldus ja taastamine ......................................... 137

5.1.1.12. Kultuuripärandiobjektide hooldamine ja korrastamine .............................. 138

5.1.2. Taristu, tehnika ja loomad .................................................................................... 140

5.1.2.1. Soomaa rahvuspargi külastuskeskuse (loodusmaja) hooldus ja uuendamine.

.................................................................................................................................... 140

5.1.2.2. Karuskose metsavahimaja hooldus ja uuendamine ....................................... 140

5.1.2.3. Tipu koolihoone hooldus ja uuendamine ...................................................... 140

5.1.2.4. Hüpassaare – Mart Saare majamuuseumi hooldus ja uuendamine ............... 141

6

5.1.2.5. Õppe- ja matkaradade hooldamine ja rekonstrueerimine .............................. 141

5.1.2.6. Lõkkekohtade ja telkimisalade hooldamine .................................................. 142

5.1.2.7. Metsaonnide rajamine ja hooldamine ........................................................... 142

5.1.2.8. Vaatetornide hooldamine .............................................................................. 142

5.1.2.9. Randumissildade rajamine ja hooldamine ..................................................... 142

5.1.2.10. Teede hooldamine ....................................................................................... 143

5.1.2.11. Veeteede hooldamine .................................................................................. 143

5.1.2.12. Infotahvlite ja suunaviitade hooldamine ..................................................... 144

5.1.2.13. Suurte piiritähiste paigaldamine ja hooldamine .......................................... 144

5.1.2.14. Piiri- ja vöönditähiste paigaldamine ja hooldamine .................................... 144

5.1.3. Kavad, eeskirjad ................................................................................................... 145

5.1.3.1. Kaitsekorralduskava hindamine ning uuendamine. ...................................... 145

5.1.3.2. Soomaa rahvuspargi kaitse-eeskirja uuendamine ......................................... 145

5.1.4. Kaitseala tutvustamine ja keskkonnaharidus........................................................ 146

5.1.4.1. Soomaa rahvusparki tutvustavate veebilehtede uuendamine ja toimetamine 146

5.1.4.2. Külastuskeskuse ekspositsiooni uuendamine ................................................ 146

5.1.4.3. Külastuskeskuse õppeklassi inventari uuendamine ....................................... 146

5.1.4.4. Loodust, kultuuripärandit ja tasakaalustatud keskkonnakasutust tutvustavate

koolituste ja teabepäevade korraldamine. .................................................................. 146

5.1.4.5. Noore looduskaitsja kursuse korraldamine ................................................... 147

5.1.4.6. Käsivikatiga niitmise õppepäeva korraldamine. ........................................... 147

5.1.4.7. Ühepuulootsiku tahumise õppepäeva korraldamine ..................................... 147

5.1.4.8 Soomaa elulaadipäeva korraldamine .............................................................. 147

5.1.5. Muu ...................................................................................................................... 148

5.1.5.1. Koostöökogu töö korraldamine ..................................................................... 148

5.2. Eelarve ......................................................................................................................... 149

6. KAITSEKORRALDUSKAVA TULEMUSLIKKUSE HINDAMINE JA UUENDAMINE

................................................................................................................................................ 157

7. KASUTATUD MATERJALID ......................................................................................... 164

LISAD .................................................................................................................................... 168

Lisa 1. Soomaa rahvuspargi kaitse-eeskiri ......................................................................... 168

Lisa 2. Keskkonnaministri määrus „Metsise püsielupaikade kaitse alla võtmine” ............ 173

Lisa 3. Soomaa rahvuspargi ja Soomaa loodusala kaart .................................................... 178

Lisa 4. Riisa ja Vabriku metsise püsielupaikade kaart ....................................................... 179

7

Lisa 5. Seirealad ja seirejaamad Soomaa rahvuspargis ning Soomaa linnu- ja loodusalal 180

Lisa 6. Soomaa rahvuspargi, Soomaa loodus- ja linnuala kaitse-eesmärkide ja väärtuste

koondtabel .......................................................................................................................... 182

Lisa 7. Soomaa loodusala elupaigatüübid .......................................................................... 200

Lisa 8. Soomaa rahvuspargi poollooduslike koosluste ja maastikuvaadete hooldamine ja

taastamine ........................................................................................................................... 201

Lisa 9. Soomaa rahvuspargi külastusrajatised .................................................................... 202

Lisa 10. Soomaa rahvuspargi infostendid ja suured piiritähised ........................................ 203

Lisa 11. Soomaa rahvuspargi piiritähised .......................................................................... 204

Lisa 12. Soomaa rahvuspargi ja Soomaa loodusala kaitsekorralduskava täitmise analüüs 205

Lisa 13. Ehituspärandi kaitse üldised põhimõtted Soomaa rahvuspargis. ......................... 220

Lisa 14. Soomaa rahvuspargi piiranguvööndi metsade majandamise kokkulepe .............. 222

Lisa 15. Ulatuslike loodusõnnetuste likvideerimine ja metsakahjustuste leviku tõkestamine

kaitseala piiranguvööndis ................................................................................................... 224

Lisa 16. Soomaa rahvuspargi kultuurilooliste objektide fotod. ......................................... 225

8

Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 25 on kaitsekorralduskava kaitstavate loodusobjektide

alapõhise kaitse korraldamise aluseks. Kaitsekorralduskava annab soovitused kaitseala

valitsejale kaitse-eesmärkide saavutamise parimatest viisidest, kuid ei loo õigusi ega kohustusi

kolmandatele isikutele.

Soomaa rahvuspargi kaitsekorralduskava koostamisel lähtuti olemasolevatest andmetest.

Kaitsekorralduskava koostamisel juhinduti Eesti Vabariigi kehtivast seadusandlusest ja

kaitsekorralduskava koostamise juhendist. Soomaa rahvuspargi kaitsekorralduskava on

koostatud nii Soomaa rahvuspargi kui Soomaa loodusala ja Soomaa linnuala kohta. Soomaa

loodusala ja linnuala hõlmab lisaks Soomaa rahvuspargile u 390 ha metsise püsielupaikasid

väljaspool rahvuspargi piire ‒ Riisa ja Vabriku metsise püsielupaigad. Valdav enamus

andmetest ja planeeritavatest kaitsekorralduslikest töödest käib rahvuspargi maa-ala kohta. Kui

tegevus on konkreetselt planeeritud väljapoole rahvuspargi piiri, siis see on vastavas tekstis

eraldi märgitud.

Kaitsekorralduskava kinnitab Keskkonnaamet. Teave kaitsekorralduskava kinnitamise kohta

avalikustatakse Keskkonnaameti kodulehel.

Käesoleva Soomaa rahvuspargi ning Soomaa loodus- ja linnuala kaitsekorralduskava eesmärk

on:

• anda lühike ülevaade kaitstavast alast (edaspidi ala) – selle kaitsekorrast, kaitse-

eesmärkidest, rahvusvahelisest staatusest, maakasutusest, huvigruppidest ning alal

läbiviidavast riiklikust seirest;

• analüüsida ala eesmärke ning anda hinnang iga põhiväärtuseks oleva liigi, elupaiga vm

väärtuse seisundile;

• arvestades alale seatud eesmärke, määrata mõõdetavad kaitse-eesmärgid ja

kaitsekorralduse oodatavad tulemused kaitsekorraldusperioodi lõpuks ning 30 aasta

perspektiivis;

• anda ülevaade peamistest väärtusi mõjutavatest teguritest, kirjeldada kaitseks vajalikke

meetmeid koos oodatavate tulemustega;

• määrata põhiväärtuste säilimisele, taastamisele ja tutvustamisele suunatud

kaitsekorralduslike tegevuste elluviimise plaan koos tööde mahu, koha, ulatuse

kirjelduse ja orienteeruva maksumusega;

• luua alusdokument kaitseala kaitsekorralduslike tööde elluviimiseks ja rahastamiseks.

Soomaa rahvuspargi kaitsekorralduskava algatamise koosolek toimus 4. juunil 2021 a Kõrtsi-

Tõramaal. Soomaa rahvuspargi kaitsekorralduskava projekt oli avalikuks aruteluks

ajavahemikul 9. märts 2022. kuni 4. aprill 2022. Kaitsekorralduskava eelnõuga sai tutvuda ning

avalikustamisega seotud materjalid on leitavad Keskkonnaameti kodulehel 1 . Avaliku

väljapaneku teade ilmus ajalehtedes Sakala (Sakala 10. märts 2022) ja Pärnu Postimees (Pärnu

Postimees 10. märts 2022).

Valminud kaitsekorralduskava avaliku tutvustuse ja arutelu käigus toimus 17. märtsil 2022. a

MS TEAMSi vahendusel arutelu kaitsekorralduskava looduskaitseliste tööde teemal ja 24.

märtsil 2022. a MS TEAMSi vahendusel arutelu kaitsekorralduskava külastuskorralduslike

1 https://keskkonnaamet.ee/keskkonnateadlikkus-avalikustamised/raagi-kaasa/kaitsekorralduskavade-avalik-

valjapanek#soomaa-rahvuspargi-k

9

tööde teemal. Valminud kaitsekorralduskava avalik tutvustus ja arutelu toimus 28. märtsil 2022.

Soomaa rahvuspargi külastuskeskuses.

Kava koostas Keskkonnaameti looduskaitse planeerimise osakonna vanemspetsialist Meelis

Suurkask (tel: 516 4997, e-post: [email protected]).

10

1. SISSEJUHATUS

Soomaa rahvuspark (edaspidi ka rahvuspark) on moodustatud Vabariigi Valitsuse 8. detsembri

1993. a määrusega nr 387 „Soomaa, Vilsandi ja Karula rahvuspargi moodustamise kohta”.

Soomaa rahvuspark on loodud Vahe-Eesti suurte soode, lamminiitude ja metsade, maastike ja

kultuuripärandi ning tasakaalustatud keskkonnakasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks,

taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks.

Soomaa rahvuspargi esimene kaitsekorralduskava koostati rahvusvahelise koostöö raames

aastateks 2000–2010. Esimese kaitsekorralduskava koostamisel viidi Soomaa rahvuspargis läbi

ulatuslikud uuringud ja kaitseväärtuste kaardistamine, rajati külastusinfrastruktuur ja ehitati

külastuskeskus. Järgmine kaitsekorralduskava koostati aastateks 2012–2021. Selles

kaitsekorralduskavas jätkati eelmise kaitsekorralduskavaga planeeritud tegevusi. Suuremateks

töödeks olid rabade äärealade veerežiimide taastamine, luhtade taastamine ja hooldustööd ning

külastusinfrastruktuuri kaasajastamine. Käesolev kaitsekorralduskava jätkab eelnevates

kavades planeeritud tegevusi. Peamised tegevusvaldkonnad on külastuskorralduslikud tööd,

poollooduslike koosluste hooldamine ja taastamine ning seirete läbiviimine.

1.1. ALA ISELOOMUSTUS

Soomaa rahvuspark jääb Natura 2000 võrgustikku kuuluvate Soomaa loodusala ja Soomaa

linnuala koosseisu. Natura 2000 loodus- ja linnualade võrgustik on loodud selleks, et kaitsta

Euroopa väärtuslikke ja ohustatud looma-, linnu- ja taimeliike ning nende elupaiku ja

kasvukohti.

Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura

2000 võrgustiku alade nimekiri” kohaselt kuuluvad Soomaa loodus- ja linnuala Natura 2000

võrgustikku. Soomaa loodu- ja linnuala koosseisu jääb Soomaa rahvuspark, keskkonnaministri

13. jaanuari 2005 määruse nr 1 „Metsise püsielupaikade kaitse alla võtmine” alusel kaitse alla

võetud Riisa ja Vabriku metsise püsielupaik (joonis 1).

11

Joonis 1. Soomaa rahvuspargi, Soomaa loodusala, Soomaa linnuala ja metsise püsielupaikade

asendiskeem.

1.1.1. SOOMAA RAHVUSPARK

Soomaa rahvuspargi pindala on 39 843,5 ha, millest Viljandimaale jääb 31 640,1 ha ja

Pärnumaale 8 203,4 ha. Majandustegevuse piiramise astmete järgi on rahvuspark tsoneeritud

üheks reservaadiks, 29 sihtkaitsevööndiks ja üheks piiranguvööndiks. Soomaa rahvuspargi

kaitse-eeskiri on vastu võetud Vabariigi Valitsuse 22. aprilli 2005. a määrusega nr 85 „Soomaa

rahvuspargi kaitse-eeskiri“2. Kaitse-eeskirja tekst on toodud Lisa 1 ja kaart Lisa 3.

Soomaa rahvuspark asub Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas Tipu, Iia, Uia,

Sandra,Vanaveski, Metsküla, Ivaski, Lemmakõnnu, Paelamaa, Kibaru ja Karjasoo külas ning

Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas Kaansoo ja Leetva külas; Tori vallas Aesoo, Riisa,

Rätsepa, Jõesuu, Võlli ja Kildemaa külas; Pärnu linnas Põlendmaa külas.

Soomaa rahvuspark asub Madal- ja Kõrg-Eesti piirimail, kuid jääb ise Madal-Eestisse, Pärnu

madaliku idaossa. „Soomaa” mõiste on laiem kui rahvuspargiga hõlmatud ala. „Soomaa”

mõiste võttis kasutusele professor T. Lippmaa, kes jagas Vahe-Eesti (Estonia intermedia)

looduspiirkonna kaheks osaks, nimetades lõunapoolse ala Soomaaks. J. Granö poolt koostatud

Eesti maastikuliste üksuste järgi moodustab Soomaa tasandike, suurrabade ja metsade maastiku

Pärnumaa kesk- ja lõunaosas.

2 https://www.riigiteataja.ee/akt/13291148

12

Eesti geobotaanilises liigestuses jagas L. Laasimer (1965) Eesti rajoonideks ja

mikrorajoonideks. Laasimeri liigituse järgi jääb Soomaa Vahe-Eesti rabade ja lodumetsade

rajooni, mis jaguneb veel omakorda kuueks mikrorajooniks. Soomaa rahvuspark hõlmab selle

jaotuse järgi rabade piirkonna Vahe-Eesti keskosas.

Soomaale jäävad Eesti suurimad sood, neile lisanduvad puis- ja lamminiidud ning metsad.

Pinnamood on tasane, vaid lõunaosas kergelt lainjas. Soomaa on tuntud oma ainulaadsete

kevadiste üleujutuste poolest (5. aastaaeg). Riisal on Eesti pindalalt suurim üleujutusala

(175 km²). Kuresoo (10 800 ha) on Eesti suurim kuivendusest pea puutumatuna säilinud

rabamassiiv. Enamuse sellest moodustab rabalasund (koosneb 10-st osalaamist), mida rõngana

ümbritseb siirde- ja madalsoo. Lõunast piirab Kuresood 8 m kõrgune Eesti kõige järsem

rabanõlv vastu Lemmjõge. Soomaal leidub mitmeid Eestis haruldaseks jäänud lammimetsi.

Neist suurim on Pääsma laas (EELIS 2021).

Soomaa rahvuspargi kaitse-eesmärkideks on:

Vahe-Eesti edelaosa metsa-, soo- ja lammimaastike looduse, kultuuripärandi, kaitsealuste

liikide, looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse;

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT

L 20, 26.01.2010, lk 7–25; edaspidi linnudirektiiv) loodusliku linnustiku kaitse kohta I lisas

nimetatud 48 liigi kaitse;

nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku

kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50; edaspidi loodusdirektiiv) I lisas nimetatud

elupaigatüüpde kaitse. Kaitstavad elupaigatüübid on metsastunud luited (2180)3, jõed ja ojad

(3260), lamminiidud (6450), rabad (*7110), vanad loodusmetsad (*9010), rohunditerikkad

kuusikud (9050), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080), siirdesoo- ja rabametsad (*91D0),

lammi-lodumetsad (91E0);

loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikide ‒ saarma (Lutra lutra), hingu (Cobitis taenia), võldase

(Cottus gobio), laiujuri (Dytiscus latissimus), suur-mosaiikliblika (Euphydryas maturna) ja

suur-kuldtiiva (Lycaena dispar), kes kõik on III kaitsekategooria liigid, elupaikade kaitse,

säilitamine, tutvustamine ja uurimine.

1.1.2. SOOMAA LINNU- JA LOODUSALA

Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura

2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 1 alapunkti 52 kohaselt hõlmab Soomaa

rahvuspark Soomaa linnuala (EE0080574) ja punkti 2 alapunkti 399 kohaselt hõlmab Soomaa

rahvuspark Soomaa loodusala (EE0080574), kus tegevuste kavandamisel tuleb hinnata nende

mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade suhtes kehtivaid erisusi.

Loodus- ja linnudirektiivide alusel moodustatud Natura 2000 võrgustik haarab alasid, kus

kaitstakse Euroopa Liidus haruldasi elupaiku ja ohustatud liike. Soomaa loodus- ja linnuala on

moodustatud, et kaitsta loodusdirektiivis nimetatud 16 elupaigatüüpi ja 10 liigi elupaika ning

linnudirektiivis nimetatud 48 linnuliigi elupaika.

3 Sulgudes on kaitstava elupaigatüübi koodinumber vastavalt nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisale. Tärniga (*)

on tähistatud esmatähtsad elupaigatüübid.

13

Soomaa loodus- ja linnuala piir langeb kokku (ühtib). Soomaa loodus- ja linnuala pindala on

40 240 ha, olles 397 ha võrra suurem kui on Soomaa rahvuspargi pindala.

Soomaa linnuala on moodustatud, et kaitsta linnudirektiivi I lisas nimetatud 48 liigi isendite

elupaiku. Liigid, mille elupaiku kaitstakse, on karvasjalg-kakk (Aegolius funereus), piilpart

(Anas crecca), sinikael-part (Anas platyrhynchos), kaljukotkas (Aquila chrysaetos), väike-

konnakotkas (Aquila pomarina), sooräts (Asio flammeus), sõtkas (Bucephala clangula), öösorr

(Caprimulgus europaeus), must-toonekurg (Ciconia nigra), soo-loorkull (Circus pygargus),

õõnetuvi (Columba oenas), rukkirääk (Crex crex), väikeluik (Cygnus columbianus bewickii),

laululuik (Cygnus cygnus), väikepistrik (Falco columbarius), rabapistrik (Falco peregrinus),

tuuletallaja (Falco tinnunculus), väike-kärbsenäpp (Ficedula parva), rohunepp (Gallinago

media), sookurg (Grus grus), merikotkas (Haliaeetus albicilla), rabapüü (Lagopus lagopus),

punaselg-õgija (Lanius collurio), hallõgija (Lanius excubitor), naerukajakas (Larus

ridibundus), nõmmelõoke (Lullula arborea), sinirind (Luscinia svecica), mudanepp

(Lymnocryptes minimus), väikekoovitaja (Numenius phaeopus), kalakotkas (Pandion

haliaetus), herilaseviu (Pernis apivorus), veetallaja (Phalaropus lobatus), laanerähn e

kolmvarvas-rähn (Picoides tridactylus), hallpea-rähn e hallrähn (Picus canus), roherähn e

meltsas (Picus viridis), rüüt (Pluvialis apricaria), sarvikpütt (Podiceps auritus), täpikhuik

(Porzana porzana), jõgitiir (Sterna hirundo), händkakk (Strix uralensis), vööt-põõsalind

(Sylvia nisoria), teder (Tetrao tetrix), metsis (Tetrao urogallus), mudatilder (Tringa glareola),

heletilder (Tringa nebularia), punajalg-tilder (Tringa totanus) ja kiivitaja (Vanellus vanellus).

Soomaa loodusala on moodustatud, et loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüüpe, milleks

on huumustoitelised järved ja järvikud (3160), jõed ja ojad (3260), liigirikkad niidud

lubjavaesel mullal (*6270), niiskuslembesed kõrgrohustud (6430), lamminiidud (6450), aas-

rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510), rabad (*7110), rikutud, kuid taastumisvõimelised

rabad (7120), siirde- ja õõtsiksood (7140), nokkheinakooslused (7150), vanad loodusmetsad

(*9010), rohunditerikkad kuusikud (9050), soostuvad ja soo-lehtmetsad (*9080), siirdesoo- ja

rabametsad (*91D0), lammi-lodumetsad (*91E0) ning laialehised lammimetsad (91F0).

Loodusdirektiivi II lisas nimetatud liigid, mille isendite elupaiku Soomaa loodusalal kaitstakse,

on saarmas (Lutra lutra), tiigilendlane (Myotis dasycneme), harilik lendorav (Pteromys

volans*), laialehine nestik (Cinna latifolia), kaunis kuldking (Cypripedium calceolus), palu-

karukell (Pulsatilla patens), laiujur (Dytiscus latissimus), suur-mosaiikliblikas (Hypodryas

maturna), suur-kuldtiib (Lycaena dispar) ja paksukojaline jõekarp (Unio crassus).

1.1.3. METSISE PÜSIELUPAIGAD

Vabriku metsise püsielupaik

Vabriku metsise püsielupaik on moodustatud keskkonnaministri 13. jaanuari 2005. a määrusega

nr 1 „Metsise püsielupaikade kaitse alla võtmine”4 (lisa 2). Vabriku metsise püsielupaik on

moodustatud, et tagada metsise soodne seisund. Vabriku metsise püsielupaik asub Pärnu

maakonnas Tori vallas Kildemaa külas, jäädes Soomaa rahvuspargi piiridest väljapoole,

rahvuspargi piiri vahetusse naabrusse ning rahvuspargist ida poole (lisa 4). Vabriku metsise

püsielupaiga pindala on 112,5 ha, millest 61,4 ha ehk 55% on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse

ning 51,1 ha ehk 45% piiranguvööndisse. Püsielupaiga tuumikala, mis on tsoneeritud

4 https://www.riigiteataja.ee/akt/130032021011

14

sihtkaitsevööndisse, moodustavad valdavalt siirdesoo ja siirdesoometsad. Siirdesoo ja

siirdesoometsad moodustavad u 41% püsielupaiga pindalast.

Vabriku metsise püsielupaik on inimtegevusest oluliselt mõjutatud. Püsielupaiga ala on jagatud

korrapärasteks metsakvartaliteks ning kuivendatud. Kuivendusest on mõjutatud ligikaudu 57%

püsielupaiga pindalast. Kuivenduse tulemusena on kunagi lagedamad siirdesooalad hakanud

võsastuma. Ligikaudu 33% püsielupaigast on tugevasti raietest mõjutatud: esineb lageraielanke,

millel kasvab 10‒15-aastane metsanoorendik. Vana metsa on säilinud 57% püsielupaiga

pindalast. Vabriku metsise püsielupaigal on kirjeldatud viis vääriselupaika kogupindalaga

9,5 ha (VEP nr E00335, E00336, E00338, E00339, L01732). Kaitsealustest liikidest elab

püsielupaigas värbkakk (Glaucidium passerinum) ja laanepüü (Bonasa bonasia) ning kasvab

harilik ungrukold (Hyperzia selago).

Riisa metsise püsielupaik

Riisa metsise püsielupaik on moodustatud keskkonnaministri 13. jaanuari 2005. a määrusega

nr. 1 „Metsise püsielupaikade kaitse alla võtmine”. Riisa metsise püsielupaik on moodustatud,

et tagada metsise soodne seisund. Riisa metsise püsielupaik asub Pärnu maakonnas Tori vallas

Jõesuu ja Võlli külas, jäädes Soomaa rahvuspargi piiridest väljapoole, rahvuspargi piiri

vahetusse naabrusse ning rahvuspargist loodesse (lisa 4). Riisa metsise püsielupaiga pindala on

282,2 ha, millest 147,4 ha ehk 52% on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse ning 134,8 ha ehk 48%

piiranguvööndisse. Püsielupaiga tuumikala, mis on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse,

moodustavad valdavalt Puussaare raba ja rabast lõunasse jäävad esinduslikud metsaalad.

Puussaare raba moodustab u 36% püsielupaiga pindalast. Puussaare rabast omakorda 20 ha on

heas looduslikus seisundis lage mätasraba, kus kasvab hõredalt madalaid mände ja üksikud

sookaski. Mätasraba ümbritseb 50‒80 m laiune rabametsa riba ning seejärel ulatuslikum

siirdesooala. Puusaare raba on lõunast ja läänest piiritletud magistraalkraavidega. Rabast

lõunasse jäävad metsad on jagatud korraspärasteks kvartaliteks ning on kuivendusest

mõjutatud. Riisa metsise püsielupaiga sihtkaitsevööndisse jääb 26 ha üle 100-aastaseid

metsasid. Riisa metsise püsielupaigas on kirjeldatud üks vääriselupaik pindalaga 1,5 ha (VEP

nr 126125). Kaitsealustest liikidest elab püsielupaigas sookurg (Grus grus), värbkakk

(Glaucidium passerinum), händkakk (Strix uralensis), hiireviu (Buteo buteo), teder (Tetrao

tetrix), hoburästas (Turdus viscivorus), musträhn (Dryocopus martius) ja laanepüü (Bonasa

bonasia). Kaitsealuste taimeliikide esinemist alal ei ole uuritud.

1.1.4. RAHVUSVAHELISE TÄHTSUSEGA LINNUALA JA MÄRGALA

Rahvusvahelise tähtsusega linnuala (IBA ala)

Rahvusvahelise tähtsusega linnualad on ülemaailmse linnukaitseorganisatsiooni BirdLife

Internationali poolt aktsepteeritud rahvusvahelise tähtsusega linnupaigad. IBA alad moodustati

Eestis 1989. aastal. Soomaal väärtustatavad liigid on rukkirääk, väikeluik, sookurg,

kaljukotkas.

Rahvusvahelise tähtsusega märgala (Ramsari ala)

Ramsari võrgustik ühendab rahvusvahelise tähtsusega märgalasid riikides, mis on ühinenud

1971. aastal vastuvõetud Ramsari konventsiooniga. Ramsari märgalade hulka kuulub nii mere-

kui mageveealasid ja nii looduslikke kui inimese poolt loodud märgalasid, millel on suur

ökoloogiline tähtsus just veelindude rände-, puhke- ja pesitsuspaikadena. Eestist kuulub

Ramsari nimekirja 17 ala. Soomaa rahvuspark on Ramsari ala aastast 1997.

15

1.1.5. KAITSEKORRALDUSPERIOODI VISIOON

Soomaa rahvuspargis säilivad suured soomassiivid soomassiivide vahel voolavate jõgedega

ning jõgede kallastel asuvate luhaniitudega. Säilib ajalooline maakasutus koos hajaasustusega.

Hinnatakse ja arendatakse tasakaalustatud keskkonnakasutuse suundi. Väärtuslik vaimne ning

materiaalne kultuuripärand on hoitud ning elus. Rahvuspargi väärtusi tutvustatakse

külastajatele säästval ja kohalikku kogukonda arvestaval viisil.

Liigid ja elupaigad

Kaitsealal on eesmärgiks kaitsta kõiki kaitsealuseid liike – tagada nende populatsioonide ja

elupaikade soodne seisund. Kaitseväärtuseks olevatest liikidest kaitsealale tüüpilisemate puhul

toimivad kaitseala heas seisundis asurkonnad tuumalana, kust isendid saavad levida ka

kaitsealalt välja. Oluliste loodusmaastiku katusliikide, nagu must-toonekure ja metsise, seisund

on soodne ning kindlustatud on nende elupaikade ja toitumisalade hea kvaliteet.

Pärandmaastike katusliikide, eelkõige põllulindude ja veekogude seisundit peegeldavate

kahepaiksete, arvukused on tõusvas trendis.

Metsakoosluste piisava kaitse tagamiseks on kavandamisel viia piiranguvööndist

sihtkaitsevööndisse 2458 ha riigimaad sooviku- ja laanemetsade kaitseks. Sooelupaigad on

võimalikult vähese kuivenduse mõjuga. Soomaa rahvuspargis on järjepidevalt kasutuses

poollooduslikud kooslused ning taastatud ja kasutusele on võetud uusi poollooduslikke

kooslusi. Kopra tegevuse tagajärjel tekkinud konfliktid loodukaitseliste eesmärkide ja

maaomanike huvide vahel on leidnud tasakaalustatud lahenduse.

Maastik ja keskkonnakasutus

Avatud maastikud on põllumajanduslikus kasutuses, enamasti niitudena, maastike hooldusel on

laialdaselt kasutusel loomad ning niide kasutatakse loomade söödaks. Kaitseala avamaastike

pindala ei vähene. Uute põllumaade kasutuselevõtt toimub eelkõige viimase 30 aasta jooksul

võsastunud alade arvelt. Taastatud ja kasutusele on võetud 366 ha niitusid. Olemas on info

kuivenduse mõju ja toimimise kohta ning kraavid on hooldatud seal, kus see on vajalik.

1.2. MAAKASUTUS

Soomaa loodu- ja linnuala pindala on 40 240 ha, millest maismaa pindala on 39 853 ha ja

veekogude pindala 387 ha. Soomaa rahvuspargi pindala on 39 844 ha, millest maismaa pindala

on 39 523 ha ja veekogude pindala 321 ha. (EELIS 2021)

Soomaa loodus-ja linnualal on eramaid 2 328 ha, riigimaid 37 873 ha ning munitsipaal-

omandisse jääb 2 ha. Ülejäänud 37 ha-l on maaomand selgitamisel (joonis 2; Maa-amet, aprill

2023).

16

Joonis 2. Soomaa rahvuspargi, Soomaa loodusala, Soomaa linnuala maaomand (seisuga

aprill 2023).

Kõlvikuliselt moodustavad Soomaa loodus- ja linnuala territooriumist kõige suurema osa

erinevas arengujärgus olevad sood. Sood hõlmavad Soomaa loodus- ja linnuala pindalast 51%,

metsad 42% ja rohumaad 5%. Ülejäänud kõlvikud moodustavad kokku 2% loodus- ja linnuala

pindalast ‒ sealhulgas haritav maa 0,6%, seisuveekogud 0,6%, jõed ja ojad 0,4%, õuealad 0,1%,

teed 0,1% ning muud lagedad alad (metsasihid, teeservad, pinnasteed, mahajäetud laoplatsid

jms) 0,3%. Loodus- ja linnuala kõlvikuline jaotus on toodud joonisel 3.

17

Joonis3. Soomaa rahvuspargi, Soomaa loodusala, Soomaa linnuala kõlvikuline jaotus (seisuga

märts 2023).

1.2.1. SOOMAA RAHVUSPARGI TEHNILISED INFRASTRUKTUURID

Maanteed

Soomaa rahvuspargi territooriumi teedevõrk on hõre. Rahvusparki läbib kaks riigi

kõrvalmaanteed. Maantee nr 151 (Kõpu – Tõramaa – Jõesuu) üldpikkus on 37 km. Tee on

kaetud kruusakattega. Eelmise kaitsekorralduskava perioodi sees muudeti tolmuvabaks

maanteelõigud Kõpu alevikus, Iia küla vahel, Tõramaa külastuskeskuse juures, Jõesuus.

Suurvee ajal on maantee Riisa külas üleujutatud ja liiklus Pärnu poolt takistatud. Maantee nr

128 (Kildu – Oksa – Tõramaa) pikkus rahvuspargis on 23,6 km. Suurvee ajal on maantee

mitmes kohas üleujutatud. Eelmise kaitsekorralduskava perioodi jooksul on maanteed tugevasti

remonditud, muudetud teed laiemaks, puhastatud teeääri võsast, korrastatud truupe.

Maantee nr 252 (Kaansoo – Tori) asub väljaspool rahvuspargi territooriumit, kaitseala

põhjapiiri läheduses. Tee on kruusakattega ja selle pikkuseks on 28,9 km.

Sillad

Soomaa rahvuspargis on kokku 7 silda. Kõpu – Tõramaa – Jõesuu maanteel on kaks heas korras

silda. Need on Meiekose sild, mis on ehitatud aastal 1970 ja Riisa sild, ehitatud aastal 1973

ning remonditud 2003. aastal. Kildu – Oksa – Tõramaa maanteel on kolm silda, millest kaks,

Kuusekäära ja Oksa sild, jäävad rahvuspargi territooriumile ning Härma sild asub rahvuspargi

piiril. Rahvuspargi Ruunaraipe piirkonnas liiklemisel on oluline üle Raudna jõe kulgev Tohvri

sild. Tohvri raudbetoonist sild ehitati vana puitsilla asemele 2004. aastal. Tipu küla ja

rahvuspargi idaosa liikumise korraldamisel on väga oluline Tipu sild. Tipu puitsild ehitati

18

2004. aastal. Rahvuspargi ida- ja edelaosas liiklemiseks on oluline Halliste jõel, väljaspool

rahvuspargi territooriumi asuv Teesoo raudbetoonsild.

Elektriliinid

Soomaa rahvuspargi elektrivarustus põhineb kolmel keskpingeliinil. Üks liin, mis saab alguse

Jõesuust, varustab elektriga Riisa küla, rahvuspargi külastuskeskust, Sandra küla Karuskose

talu ja Karuskose metsamaja. Teine liin varustab elektriga Sandra küla talumajapidamisi.

Kolmas liin varustab elektriga Tipu küla majapidamisi. Soomaa elektrivarustuse

põhiprobleemiks on liinide amortiseerumine ning sagedased tormikahjustused. Otstarbekas

oleks Soomaa elektriliinid asendada maakaablitega. Soomaal on majapidamisi, kus

elektrivarustus puudub (Väike-Härma talu).

Side

Side Soomaa rahvuspargis põhineb mobiilsidel. Mobiilside mastid paiknevad Kõpus,

Vastemõisas, Jõesuus ja Sandras. Mobiilside leviala on Soomaa rahvuspargis ebaühtlane.

Probleemid on mitme masti leviala piiril nagu Soomaa rahvuspargi külastuskeskuses Kõrtsi-

Tõramaal. Rahvuspargi külastuskeskusesse on rajatud püsiv internetiühendus.

1.3. HUVIGRUPID

Rahvuspargi kaitse korraldamisel on oluline arvestada kohaliku kogukonna huvidega ja kaasata

kohalikke elanikke aktiivselt osalema kaitseala kaitse korraldamisse. Rahvuspargi igapäevatöös

ja strateegiate väljatöötamisel tuleb teha koostööd erinevate huvigruppidega. Huvigruppide

regulaarseks ja jätkusuutlikuks kaasamiseks Soomaa rahvuspargi kaitse-eeskirja ja Soomaa

rahvuspargi, Soomaa loodus- ja linnuala kaitsekorralduskava rakendamisel ning infovahetuseks

ja päevakohaste teemade laiapõhjalisema arutelu korraldamiseks on loodud Soomaa

rahvuspargi koostöökogu, mille tööst on võimalik osa võtta kõigil huvitatud osapooltel ja mille

juhtgruppi kuuluvad Keskkonnaameti, vallavalitsuste, RMK ja kohaliku kogukonna esindajad.

Rahvuspargi koostöökogu on heaks partneriks kaitseala valitsejale kaitse korraldamisel,

rahvuspargi arendamisel ning kogukonna ootuste ning probleemide vahendamisel, aidates

regulaarsetel kokkusaamistel kaasa rahvuspargi arengule ja suundade kujundamisele.

• Keskkonnaamet – kaitseala valitseja. Keskkonnaameti eesmärk on tagada alal kaitse-

eesmärgiks olevate väärtuste soodne seisund ja kaitseala ning selle väärtuste tutvustamine.

• Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) – praktiliste looduskaitsetööde teostamine

riigimaadel, ala külastuse korraldamine (kaitseala väärtuste soodsa seisundi säilitamist

arvestavalt) ja kaitseala tutvustamine ning kaitseala metsade majandamine.

• Kohalikud omavalitsused – kohaliku kogukonna elu juhtimine selle erinevates

valdkondades, sh kaitseala kohaliku kogukonna esindamine, koostöö rahvuspargi

valitsejaga loodushariduse, kultuurielu, keskkonnakaitse (vastutab looduskasutuse,

loodusressursside kasutamise ja jäätmemajanduse eest), planeerimis- ja ehitustegevuse

osas, administratiivne koostöö lubade väljastamisel (ehitus, üritused jne).

• Kohalikud elanikud ja maaomanikud – elanikkonna ja maaomanike huvide esindamine,

koostöö kaitsealal loodus- ja kultuuriväärtuste säilitamisel, loodusressursside kasutamisel,

traditsioonilise elulaadi alalhoidmisel. Eramaadel asuvate metsade majandamine,

karjakasvatus ja poollooduslike koosluste majandamine, põllupidamine. Kinnistutele

19

elamute ehitamine (kinnisvara arendamine). Olemasolevate majapidamiste korrastamine ja

arendamine.

• Puhkajad, turistid (külastajad) – võimalused aktiivseks puhkuseks. Ettevalmistatud

puhkekohad, matkarajad, metsarajad, ujumiskohad, paadisõidu võimalused. Huvigrupi

huvides on hea ligipääs jõgedele ja külastusobjektidele. Avalikud supluskohad ja nende

heakord, selge ning külastajasõbralik infoedastus kaitsealal pakutavate teenuste

kättesaadavusest ja paiknemisest.

• Kalamehed – harrastuskalapüük.

• Ettevõtjad – ettevõtluse arendamine, külastajate/turistide arvu kasv, tehniliste/kaitseala

infrastruktuuride areng. Rahvaürituste korraldamine, rekreatiivse tegevuse pakkumine –

matkad, kanuusõidud, telkimine. Loodushariduslike ürituste korraldamine.

• Viljandi muuseum – Hüpassaare majamuuseumi arendamine ja tutvustamine.

• Valitsusvälised organisatsioonid – (Tipu looduskool, Eesti Haabjaselts, Soomaa Turismi

MTÜ, ELF jt) Soomaa rahvuspargi arengule kaasaaitamine, külakogukonna arengu

innustamine ja edasivedamine, rahvuspargi potentsiaali rakendamine kogukonna arengu

hüvanguks. Kohaliku kogukonna huvide esindamine, koostöö loodus- ja kultuuriväärtuste

säilitamisel ja tutvustamisel.

• Õppe- ja teadusasutused – üleriigiline õppe- ja teadustegevuse läbiviimine ja uurimine

kaitsealal.

1.4. KAITSEKORD

Soomaa loodus- ja linnuala kuuluvad Euroopa Liidu Natura 2000 võrgustikku, koosnedes

mitmest kaitstavast loodusobjektist, mille kaitse tuleneb looduskaitseseadusest ning selle alusel

koostatud kaitse-eeskirjadest.

1.4.1. SOOMAA RAHVUSPARGI KAITSEKORD

Soomaa rahvuspargi kaitsekord on sätestatud looduskaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud

Vabariigi Valitsuse 22. aprilli 2005. a määruses nr 85 „Soomaa rahvuspargi kaitse-eeskiri”

(lisa 1). Soomaa rahvuspargi kaitse-eeskiri sätestab kaitsekorra üldpõhimõtted,

loodusreservaadi, sihtkaitsevööndite ning piiranguvööndi määratlused, kaitse-eesmärgid,

lubatud ja keelatud tegevused. Rahvuspargi maa- ja veeala jaguneb vastavalt kaitsekorra

eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele reservaadiks, 29 sihtkaitsevööndiks ja üheks

piiranguvööndiks.

Inimestel on lubatud viibida, korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi ning püüda kala

Soomaa rahvuspargi sihtkaitsevööndites ja piiranguvööndites, välja arvatud Kikepera ja

Valgeraba sihtkaitsevööndites 15. veebruarist 31. juulini ning Paelamaa sihtkaitsevööndis 15.

märtsist 31. augustini.

20

Telkimine ja lõkke tegemine rahvuspargis on lubatud ainult rahvuspargi valitseja nõusolekul

selleks ettevalmistatud ja tähistatud kohtades. Telkimine ja lõkke tegemine õuemaal on lubatud

omaniku nõusolekul.

Rahvuspargis on lubatud jahipidamine ulukite arvukuse reguleerimise eesmärgil.

Rahvuspargis on lubatud sõidukiga sõitmine teedel. Maastikusõidukiga sõitmine on lubatud

rahvuspargi valitseja nõusolekul. Sõidukiga sõitmine väljaspool teid ja maastikusõidukiga

sõitmine rahvuspargi valitseja nõusolekuta on lubatud järelevalve- ja päästetöödel,

valitsemisega seotud tegevuses, metsatöödel, põllumajandustöödel ja poollooduslike koosluste

hooldamisel ning rahvuspargi valitseja nõusolekul teostatavas teadustegevuses.

Rahvuspargi veekogudel on lubatud mootorita ujuvvahendiga sõitmine. Mootoriga

ujuvvahendiga sõitmine on lubatud järelevalve- ja päästetöödel, rahvuspargi valitsemisega

seotud töödel, rahvuspargi valitseja nõusolekul hooldustöödel ning teadustegevuses.

Reservaat

Rahvuspargis on Tuhametsa reservaat. Loodusreservaadi kaitse-eesmärk on ökosüsteemide

arengu tagamine üksnes loodusliku protsessina. Loodusreservaadis on keelatud igasugune

inimtegevus, sealhulgas inimeste viibimine, välja arvatud järelevalve- ja päästetöödel ning

loodusobjekti valitsemise eesmärgil ja kaitseala valitseja nõusolekul teaduslikel välitöödel.

Sihtkaitsevöönd

Soomaa rahvuspargis on 29 sihtkaitsevööndit. Sihtkaitsevöönd on rahvuspargi maa- või veeala

seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks.

Alljärgnevalt on sihtkaitsevööndid grupeeritud vastavalt kaitse-eesmärkidele.

Valgeraba, Kuresoo, Öördi, Kikepera ja Riisa sihtkaitsevööndid on alad, kus säilitatakse rabade,

vanade loodusmetsade, soostuvate ja soo-lehtmetsade, siirdesoo- ja rabametsade, jõgede ja

ojade elupaigatüüpe ning kaitsealuste liikide kasvukohti ja elupaiku.

Miiliaugu ja Ruunaraipe-Sauga sihtkaitsevööndid on alad, kus säilitatakse maastiku üldilmet,

metsastunud luidete ja vanade loodusmetsade elupaigatüüpe ning kaitsealuste liikide

kasvukohti ja elupaiku, metsade bioloogilist mitmekesisust ning tagatakse puistute avalik

kasutamine riigimaal.

Sandra, Mulgi, Tipu, Halliste luha, Raudna, Tuhkja ja Härma sihtkaitsevööndid on alad, kus

säilitatakse maastiku üldilmet, kaitstakse ja taastatakse lamminiite, säilitatakse lammi-

lodumetsade, jõgede ja ojade elupaigatüüpe ning kaitsealuste liikide kasvukohti ja elupaiku.

Tõramaa, Mardu, Halliselja, Räksi ja Vireksaare sihtkaitsevööndid on alad, kus säilitatakse

vanade loodusmetsade, soostuvate ja soo-lehtmetsade elupaigatüüpe ning kaitsealuste liikide

kasvukohti ja elupaiku.

Lemmjõe keele, Karuskose ja Pääsma laane sihtkaitsevööndid on alad, kus säilitatakse lammi-

lodumetsade, jõgede ja ojade elupaigatüüpe ning kaitsealuste liikide kasvukohti ja elupaiku.

Venesauna, Möldri, Pöörikaasiku, Tõrvaaugu, Piilu, Härma, Osju ja Paelamaa

sihtkaitsevööndid on alad, kus säilitatakse vanade loodusmetsade, soostuvate ja soo-

lehtmetsade, siirdesoo- ja rabametsade, lammi-lodumetsade, jõgede ja ojade, rohunditerikaste

kuusikute elupaigatüüpe ning kaitsealuste liikide kasvukohti ja elupaiku.

21

Sihtkaitsevööndis on keelatud majandustegevus, loodusvarade kasutamine, uute ehitiste

püstitamine, välja arvatud rahvuspargi valitseja nõusolekul tee, tehnovõrgu rajatiste või

tootmisotstarbeta ehitiste püstitamine rahvuspargis paikneva kinnistu või rahvuspargi tarbeks.

Kikepera ja Valgeraba sihtkaitsevööndites on keelatud inimeste viibimine 15. veebruarist

31. juulini ning Paelamaa sihtkaitsevööndis 15. märtsist 31. augustini.

Sihtkaitsevööndis on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks

ettevalmistatud kohas. Rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas ja üle 50

osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistatud kohtades on lubatud üksnes

rahvuspargi valitseja nõusolekul.

Sihtkaitsevööndis on rahvuspargi valitseja nõusolekul lubatud olemasolevate

maaparandussüsteemide hoiutööd ja veerežiimi taastamine, koosluste kujundamine vastavalt

kaitse-eesmärgile, endiste talukohtade hoonestuse ja heinaküünide taastamine ja olemasolevate

ehitiste hooldustööd, pilliroo varumine.

Rahvuspargi valitseja nõusolekul on lubatud Halliste luha, Riisa, Raudna, Vireksaare,

Pöörikaasiku, Härma, Tuhkja, Osju, Piilu, Tõrvaaugu, Räksi, Tipu, Tõramaa, Sandra, Mulgi,

Miiliaugu ja Ruunaraipe-Sauga sihtkaitsevööndites metsakoosluse kujundamine vastavalt

kaitse-eesmärgile, kusjuures rahvuspargi valitsejal on õigus esitada nõudeid raieaja

ja -tehnoloogia, metsamaterjali kokku- ja väljaveo ning puistu koosseisu ja täiuse osas.

Halliste luha, Raudna, Härma, Tuhkja, Piilu, Osju, Tipu, Sandra ja Mulgi sihtkaitsevööndite

poollooduslike koosluste esinemisaladel on nende ilme ja liigikoosseisu tagamiseks vajalik

puu- ja põõsarinde kujundamine ja harvendamine või raadamine, niitmine, loomade

karjatamine. Heinaniitmisega võib alustada mitte varem kui 1. juulil.

Piiranguvöönd

Rahvuspargis on Soomaa piiranguvöönd. Piiranguvöönd on rahvuspargi majandatav osa, mis

ei kuulu reservaati ega sihtkaitsevööndisse. Piiranguvööndi kaitse-eesmärk on bioloogilise

mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine.

Piiranguvööndis on lubatud majandustegevus. Piiranguvööndis on lubatud kuni 50 osalejaga

rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas. Üle 50 osalejaga rahvaürituse

korraldamine selleks ettevalmistamata kohas on lubatud rahvuspargi valitseja nõusolekul.

Rahvuspargi valitseja nõusolekul on lubatud ehitiste, kaasa arvatud ajutiste ehitiste püstitamine

ning ehitiste väliskonstruktsioonide muutmine, veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine

ning uute veekogude rajamine, uue maaparandussüsteemi rajamine ja roo varumine külmumata

pinnasel.

Koosluse liigilise ja vanuselise mitmekesisuse säilitamiseks on piiranguvööndis keelatud

uuendusraie, välja arvatud turberaie langi pindalaga kuni 1 ha; puurindest puuliigi või

vanuserühma väljaraie; üle 140-aastaste okaspuude, üle 120-aastaste kõvalehtpuude ja üle

80-aastaste pehmelehtpuude raiumine; puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine.

Piiranguvööndis on keelatud biotsiidi ja taimekaitsevahendi kasutamine metsamaal ja

looduslikul rohumaal.

22

Koosluse liikide ja vanuse mitmekesisuse säilitamiseks tuleb jätta metsaraiel kasvama eri

vanuses puud vahekorras, mis tagab puude pideva ja ühtlase loomuliku suremuse ja puistu

loodusliku uuenemise.

Piiranguvööndi poollooduslike koosluste esinemisaladel on nende ilme ja liigikoosseisu

tagamiseks vajalik puu- ja põõsarinde kujundamine ja harvendamine või raadamine, niitmine,

loomade karjatamine. Heinaniitmisega võib alustada mitte varem kui 1. juulil.

1.4.2. METSISE PÜSIELUPAIGA KAITSEKORD

Soomaa loodus- ja linnuala Riisa ja Vabriku metsise püsielupaikade kaitsekord on sätestatud

looduskaitseseaduses ja selle seaduse § 10 lõike 2 ja § 11 lõike 1 alusel kehtestatud

keskkonnaministri 13. jaanuari 2005. a määrusega nr 1 „Metsise püsielupaikade kaitse alla

võtmine” (lisa 2). Nimetatud määruse § 4 sätestab metsise püsielupaikade kaitsekorra, kus on

välja toodud püsielupaikade sihtkaitsevööndites ja piiranguvööndites lubatud ja keelatud

tegevused, mis on erisustega looduskaitseseaduses määratust.

1.5. UURITUS

1.5.1. LÄBIVIIDUD INVENTUURID JA UURINGUD

Rabakiilide inventuur

Rabakiilide inventuur toimus Soomaa rahvuspargis Kuresoo raba edelaosas 2018. ja

2019. aastal projekti „Rabakiilide inventuur 2018‒2019” raames (Martin 2019). Vaatluste järgi

võis raba-tondihobu arvukust hinnata keskmisest suuremaks. Soo- ja raba-tondihobu suhe oli

1:4. Kokku leiti 18 liiki kiile.

Soomaa linnustiku inventuur

Soomaal teostati laiaulatuslik linnustiku inventuur 2014. ja 2015. aastal (Ellermaa 2015).

2014. aastal teostati ühekordne soolindude kaardistamine u 110 km2-l, mis hõlmas Ördi,

Kikepera ja Valgeraba rabasid ja väikest Kuresoo osa (püsiseireala soo kaguosas). Lisaks

loendati enamik suuremate vooluveekogude lindudest. 2015. aastal teostati kakkude, rähnide ja

laanepüü inventuur u 60 km2 seirealal ning luhalindude kaardistus u 10 km2 alal. Samuti

loendati kõiki linnuliike 10 transektil (á 5 km), mis ei hõlmanud soid, kuid hõlmas sooserva

rabamännikuid ja siirdesoid. Lisaks tehti käike luhtadele ja talude juurde, vaadeldi röövlinde,

et saada lisainformatsiooni väikesearvulistest liikidest.

2014. ja 2015. aastatel registreeriti vaadeldud alal territooriumeid vähemalt 124 linnuliigil.

Arvukaimad liigid olid metsvint, mets-lehelind, punarind, väike-lehelind ja salu-lehelind.

Soomaa Natura linnuala tedre inventuur 2016. aastal

2016. aasta kevadel viidi Eesti Ornitoloogiaühingu tellimusel läbi tedre inventuur Soomaa

Natura linnualal. Loendustega kaeti kõik linnualal asuvad tedrele sobivad elupaigad –

sookooslused ja poollooduslikud kooslused (lamminiidud). Põhiosa loendusaladest

moodustasid Kuresoo, Valgeraba, Öördi, Kikepera ja Riisa raba soolaamad. Loendustega kaeti

ka suuremad lamminiidualad, kus aga üllatuslikult tetre ei esinenud.

Kokku loendati Soomaa linnualal 79 mängu, kus mängis kokku 191 kukke. Tegu on esimese

täieliku ülevaatega Soomaa linnuala oluliseks kaitse-eesmärgiks oleva tedre arvukuse kohta.

23

Tulemused kinnitavad, et Soomaa linnuala on Eesti üks olulisemaid tedre pesitsusalasid ja ala

omab väga suurt tähtsust liigi soodsa seisundi tagamisel.

Projekt (7884) Natura 2000 võrgustiku linnualade linnustiku inventuurid ja standard-

andmevormide kaasajastamine

Eesti Natura 2000 võrgustiku alade nimekirjas on 66 linnuala, mis moodustati Euroopa

Nõukogu Direktiivi 79/409/EMÜ (Linnudirektiiv) täitmiseks. Ohustatud linnuliikide seisund

jälgimiseks kogutakse linnualadel pesitsevate ja läbirändavate liikide arvukuse andmeid, mida

kasutatakse ka Natura aruandluses.

Projekti raames teostati aastatel 2014.−2016. haude- ja rändelinnustiku inventuur Soomaa

linnualal ja täiendati linnuala standard-andmevormi linnustiku andmed. Uuendatud

andmevormi hinnanguid on kasutatud kaitsekorralduskavas liikide kaitse-eesmärkide

seadmisel.

Metsise elupaigakvaliteeti määravate tegurite kompleksuuring, I etapp

2013. aastal rajati Soomaale RMK teadusprojekti „Metsise elupaigakvaliteeti määravate

tegurite kompleksuuring” raames metsise elupaikade sihttaastamise eksperimentaalalad.

Projektist lähtuv eesmärk oli selgitada metsise elupaikade aktiivse taastamise võimalusi,

milleks tehti aastatel 2013–2014 eksperimendieelse (null-)seisu mõõtmised, teostati

eksperimentaalsed töötlused ning tehti mõningaid mõõtmisi ka manipulatsioonide kestel, s.o

raie- ja veemanipulatsioonide vahel 2015. aastal (Soomets jt 2017).

Metsise elupaikade sihttaastamise eksperimentaalne uuring Soomaa uurimisalal, II etapp

Uuringu eesmärgiks on selgitada välja manipulatsioonijärgsed muudatused ja nende mõju

metsise elupaiga kvaliteedile (Lõhmus 2017). Välitööd teostati 2016. aastal. Uuringu käigus

viidi läbi metsise elupaiga kvaliteedi esmased terviklikud manipulatsioonijärgsed mõõtmised

eksperimendialadel ning metsiseasurkonna kaardistamine neid ümbritsevatel maastikel.

Elupaigakvaliteedi mõõdikutena olid projekti objektiks haudelinnukoosluste koosseis ning

metsise toidubaas – marjapuhmastiku ohtrus ning selgrootute juunikuine arvukus rohu- ja

puhmarindes.

Linnustiku üldnäitajate põhiseoseid manipulatsioonidega oli kolm:

a) Harvendusraied vähendasid lindude asustustihedust ja eeskätt sellega kaasnevalt ka

liigirikkust.

b) Muutus linnustiku koosseis. Näiteks metskiuri, käbliku, tutt-tihase ja lepalinnu arvukus

suurenes. Mets-lehelinnu, porri, väike-kärbsenäpi ja põhjatihase arvukus vähenes.

Täiesti kadus laanepüü.

c) Suletud kraavidega aladele ilmusid vee- ja soolinnud.

Metsise pesitusaegse arvukuse ja leviku uurimise tulemuse põhijäreldus on see, et metsise

sigimisaegne levik on Eestis tugevasti seotud siirdesoomuldadega ning enamik linde paikneb

mängupaikadest kuni 2,5 km kaugusel.

Uuringuga leiti, et metsised ja teised kanalised hakkasid harvendatud elupaiku vältima

(põhjusena pakuti raierisu) ja ka hilisema raiejärgse intensiivse võsastumise tõttu harvendatud

metsades metsise elupaikade kvaliteet ei parane.

Soomaa rahvuspargi metsaelupaikade inventuur, 2015

Keskkonnaameti tellimisel inventeeriti 2015 aastal Soomaa rahvuspargi piiranguvööndi

metsaelupaikasid. Piiranguvööndi alasid inventeeriti ligikaudu 3825 hektaril. Uuritud alal

24

registreeriti kokku 14 erinevat elupaigatüüpi. Metsakooslustest esines alal seitse erinevat

elupaigatüüpi, millest haruldasemad olid lammi-lodumetsad ja laialehelised lammimetsad.

Inventuuri tulemusena on planeeritud moodustada 2458 ha ulatuses uusi sihtkaitsevööndeid.

Projekt (7884) Natura 2000 võrgustiku linnualade linnustiku inventuurid ja standard-

andmevormide kaasajastamine.

Projekti raames teostati kümne Natura 2000 võrgustikku kuuluval linnualal linnuliikide

inventeerimine (osad liigirühmad ja/või elupaigad) ja täideti alapõhiselt lüngad linnudirektiivi

I lisa liikide arvukushinnangutes. Töö käigus analüüsiti Natura linnualade linnustiku andmed

ja täiendati Natura linnualade standard-andmevormid ajakohase linnustiku infoga. Inventuuri

käigus uuendati 48 linnuliigi hinnanguid. Tehti ettepanek 31 täiendava innuliigi seadmine

linnuala kaitse-eesmärgiks ning ettepanek arvata kaitse-eesmärkide hulgast välja kaheksa

linnuliiki.

Soomaa rahvuspargi elupaigatüüpide inventuur, 2017

Keskkonnaameti tellimisel inventeeriti 2017. aastal Soomaa rahvuspargi elupaigatüüpe

Kuresoo, Pöörikaasiku, Halliste luha, Pääsma laane, Mardu ja Raudna sihtkaitsevööndites.

Luhaalade andmeid täpsustati Keskkonnaameti poolt 2018‒2019. aastal. Ühtekokku

inventeeriti 14 075 ha suurune ala.

Karula ja Soomaa rahvuspargi maakatte andmebaasi koostamine ning ajaloolise

maakasutuse analüüs ja tsoneering

Eesti Maaülikool viis aastatel 2015‒2016 läbi projekti, mille käigus koostati Karula ja Soomaa

rahvuspargi maastike tsoneering ajaloolise maakasutuse/maakatte püsivuse ja muutuste alusel

ning koostati soovitused määratletud tsoonide edaspidiseks korralduseks ja kaitseks (Semm jt

2016). Maakatte muutuste kirjeldamiseks kasutati maastikuanalüüsi, kus võrreldi eri ajastute

maakatte kaardikihte, et teha kindlaks maakatte muutused.

Soomaa rahvuspargi maastikud püsisid suhteliselt avatuna kuni 20. sajandi keskpaigani (põllu-

ja rohumaade pindala moodustas 17% kaitseala pindalast kolmel vanemal kaardil). 21. sajandi

alguseks oli aga haritava maa pindala vähenenud kuus korda ja rohumaade pindala neli korda,

sh on osaliselt praegusi rohumaid kujunenud ka endistest põllumaadest. Kõige püsivam

maakattetüüp Karulas ja Soomaal on olnud mets: 92% verstasel kaardil kaardistatud metsadest

ja 84% Soomaal kaardistatud metsadest on püsinud sama maakattetüübina.

Luhtade indikaatorliikide seire

Soomaa rahvuspargis teostatakse perioodiliselt siberi võhumõõga, ahtalehise ängelheina ja

niidu-kuremõõga seiret. Seiretöödega alustati 1999. aastal ning seiret on teostatud aastatel 1999,

2002, 2003, 2005, 2008, 2012 (ahtalehine ängelhein ja niidu-kuremõõk), 2013 (siberi

võhumõõk) ja 2021. Seirepunktides määratakse liikide ohtrust ning aegrea alusel hinnatakse

liikide ohtruse muutusi. 2021 aasta seire tulemusena saab väita, et niidu-kuremõõga ja siberi

võhumõõga seisund on stabiilne. Ahtalehine ängelhein ei talu hästi luhtade hooldamist ning

tema arvukus on langenud.

Looduskaitseliselt oluliste seeneliikide inventuur Soomaa rahvuspargis

SA Keskkonnainvesteerigute Keskuse rahastuse toel viidi 2017. aastal Soomaa rahvuspargis

läbi looduskaitseliselt oluliste seeneliikide inventuur. Soomaa rahvuspargis on palju sobivaid

kasvukohti looduskaitseliselt olulistele seeneliikidele, haruldusterikkamateks piirkondadeks on

Pääsma laane sihtkaitsevöönd, Lemmjõe keele sihtkaitsevöönd, Vireksaare sihtkaitsevöönd,

Kuuraniidu mets ning lammimetsad Sandralt Karuskoseni. Nimetatud kasvukohtades on

elupaiku paljudele haruldastele liikidele. Samuti leidub haruldasi ja looduskaitseliselt olulisi

25

liike kaitseala teistes piirkondades (Sell 2017). Töö tulemusel registreeriti 57 looduskaitseliselt

olulise seeneliigi esinemine 465 kasvukohas. Nendest kasvukohtadest asub 273

sihtkaitsevööndis, 60 projekteeritavas sihtkaitsevööndis ja 132 piiranguvööndis.

Soomaa. Suurem kui suurvesi: kohanemine ja toimetulek

1981. aasta hiliskevadel külastas Eesti Rahva Muuseumi töörühm Viljandi maakonna Kõpu

külanõukogu alale jäävaid külasid. 36 aastat hiljem olid etnograafid taas, nüüd juba Soomaana

tuntud aladel, välitöid tegemas. Välitööde eesmärgiks oli rahvuspargi taluarhitektuuri

inventeerimine ja Eesti Rahvaluule Arhiivile kohapärimuse kogumine.

Välitöödel kogutud ja kogetu on kokku võetud paljude autorite ühistööna avaldatud Eesti

Vabaõhumuuseumi Toimetises nr 6. Kogumikus antakse sõna nii kohalikele kui külalistele,

teoreetikutele kui koduloouurijatele, sest kõigele vaatamata on Soomaa ju veel keskus ja

kohtumispaik. Soomaal on püsielanike kõrvale jõudnud elustiilirändlejad, kohavõluotsijad ja

suvesoomaalased. Selline Soomaa ei ole lihtsalt üks järjekordne Eesti ääremaa, vaid

kahekoduomanike, turistide ja uustulnukate kokkupuutekoht – ükskõik kui harv see kontakt

Soomaale omase füüsilise kauguse alal ka on (Serk 2018).

Soomaa rahvuspargi 2015. aasta külastajauuring

2015. aastal viidi Soomaa rahvuspargis läbi külastajauuring5. Soomaa rahvuspargi külastajatest

on külastajauuringu andmetel 51% naissoost ja 49% meessoost. 29% kõikidest külastajates

kuuluvad vanusegruppi 25‒34 aastat, järgnevad 35‒44-aastased (27%) ja 45‒55-aastased

(mõlemad 20%). Kõrgharidusega inimesi oli 63%, keskeriharidusega 19%, keskharidusega 16%

ja põhiharidusega 2% vastanutest.

Rahvuspargi külastajatest 69% elab Eestis, järgnevad Saksamaa (8%), Holland ja Soome (3%)

ning Prantsusmaa (2%). Kokku oli vastanute elukohariikidena nimetatud 22 riiki.

Kõige olulisemateks tegevusteks pidasid külastajad looduse vaatlemist, jalutamist,

loodusrajaga tutvumist, metsas olemist, paadi või kanuuga sõitmist ja matkamist.

Soomaa rahvuspargi enam külastatavad objektid olid Riisa õpperada (42% vastanutest külastas

või kavatses külastada seekordse külastuse jooksul), Soomaa külastuskeskus (32%), Ingatsi

õpperada (29%), Kopraraja õpperada (29%), Hüpassaare õpperada (21%), Meiekose tamme

metsaonn (14%) ja Kuusekäära randumissild (12%) (RMK 2015).

Pärnu jõestiku uuring

Pärnu jõestiku uuring viidi läbi kolmes etapis ning hõlmas endas kokku 890 km ulatuses Pärnu

jõestiku vooluveekogusid ning selle eesmärgiks oli Pärnu jõestiku elupaigatüübile, milleks on

loodusdirektiivi elupaigatüüp nr 3260 jõed ja ojad, oluliste kala-, sõõrsuu-, suurselgrootute- ja

taimeliikide ning nende elupaikade seisundi hindamine ning elupaikade loomis-, taastamis- ja

parandamisvajaduse väljaselgitamine.

Soomaa rahvuspargis teostati uuringuid Halliste, Raudna, Navesti ja Lemmjõe jõel ning

Tõramaa ojal. Seirepüükidega tuvastati 13 kalaliigi esinemise Soomaa jõgedes. Võldast

tuvastati Halliste jõe keskjooksul (arvukus madal) ja Lemmjõe Oksa piirkond (arvukus

5 Seire metoodika on leitav veebiaadressil

http://loodusegakoos.ee/files/Kulastajate%20seire%20loodusaladel.pdf.

26

keskmine). Paksukojaline jõekarp esineb madala arvukusega Halliste jões Riisast allavoolu.

Hinku ja lai- ja tõmmu-ujurit Soomaa jõgedes ei tuvastatud (Nurmik 2019).

Hundi elupaigakasutus ning toitumine

Keskkonnaagentuur viib läbi uuringut, mille eesmärgiks on uutida hundi elupaigakasutust ning

toitumist. Soomaa rahvuspark on vaid üks pisikene osa selle projekti toimumiskohast. Kogu

projekt katab u 3500 km2-se piirkonna Edela- ja Kesk-Eestis. Tähelepanekuid 2016 aastast:

metssiga on hundi toidubaasis asendunud metskitsega ning samuti on põdra osakaal hundi

toidulaual tõusnud. Kuigi metssiga tundub olevat täielikult kadunud või siis päris haruldaseks

muutunud, siis päris nii see siiski ei ole. Huvitaval kombel leitakse siiani hundi toidulaualt ka

metssigadele kuuluvaid jäänuseid.

2021. aasta talvel oli Soomaa piikonnas kolm hundikarja. Üks 13-liikmeline kari Kuresoos, üks

11-liikmeline kari Kikepera looduskaitsealal ja tegutsemas Soomaa Kikepera osas, üks

8-liikmeline kari Öördi raba piirkonnas.

Põdra elupaigakasutus

Keskkonnaagentuur viib läbi uuringut, mille eesmärgiks on telemeetriaseadmetega varustatud

põtrade andmetel selgitada sesoonseid liikumisi erinevate elupaikade vahel. Uuring on Soomaa

rahvuspargiga seotud osaliselt, hõlmates suurema ala ümber Soomaa. Siiani on märgistatud üks

põdrapull rahvuspargi piirialal. Loom elutsebki vegetatsiooniperioodi peamiselt Soomaa

rahvuspargis ja mittevegetatsiooniperioodil väljaspool rahvusparki.

1.5.2. RIIKLIK SEIRE

Riiklikku keskkonnaseiret korraldab Keskkonnaagentuur. Keskkonnaseire on

keskkonnaseisundi ja seda mõjutavate tegurite järjepidev jälgimine, mis hõlmab

keskkonnavaatlust ja -analüüse ning vaatlusandmete töötlemist. Seireandmed on aluseks

keskkonnameetmete kavandamisel, elluviimisel ning vajadustekohasel korrigeerimisel.

Soomaa rahvuspargis ja Soomaa loodus- ja linnualal või selle vahetus läheduses (osad seirealad

ulatuvad väljapoole Soomaa loodus- ja linnuala) asub 100 riikliku seire seirejaama või -ala.

Soomaa rahvuspargis viiakse ellu ühtekokku 21 erinevat seireprogrammi. Soomaa rahvuspargi

seirejaamade andmed on toodud lisas 5.

Eluslooduse mitmekesisuse seire on kõikidest riikliku seire allprogrammidest kõige

ulatuslikum ning mitmekesisem, hõlmates nii liikide, koosluste kui ka maastike seiret.

Ohustatud ja kaitstavate soontaimede seire

Liiv-hundihammas (Astragalus arenarius)

Liiv hundihammas on I kaitsekategoori liik ja tegemist on Eesti ohustatud liikide punase

nimestiku kriitilises seisundis liigiga. Eestis on registreeritud üks leiukoht, mis asub Soomaa

rahvuspargis. Liiv-hundihamba kasvukohtade riiklik seire toimus 2016. aastal (Kattai 2016).

Seire käigus loendati kuuel kasvukohal võsude arv ja hinnati kasvukohtade seisundit. Kokku

loendati 2016. aastal 1006 võsu.

27

Laialehine nestik (Cinna latifolia)

Riikliku seire raames toimus Soomaa rahvuspargis 2017. a laialehise nestiku kasvukohtade

seire. Keskkonnaregistrisse on kantud Soomaa rahvuspargis viis liigi leiukohta kokku 51 ha

suurusel alal. 2017. a seire alusel on liigi seisund hea.

Nahkhiirte koosluste seire

Riikliku seire raames toimus Soomaa rahvuspargis 2014. a nahkhiirte koosluste seire. Seire

raames tuvastati Soomaal kuue käsitiivaliseliigi esinemine. Ühtekokku on Soomaal

registreeritud üheksa liiki käsitiivalisi (Leivits 2014).

Päevaliblikate kooslused

Soomaa rahvuspargis Meiekose transektil viiakse läbi päevaliblikate seiret. Päevaliblikate

loendusi viiakse Soomaa rahvuspargis läbi Meiekose päevaliblikate loendustransektil

standardsele transektloendusmeetodile tuginedes. Seire annab ülevaate Meiekose transektil

esinevatest liblikaliikidest ja nende arvukusest. Meiekose päevliblikate seiretransekt on

märgitud Meiekose matkarajal (Meiekose matkarada kulgeb piki endist külavaheteed ja on

ääristatud väikeste heinamaadega. Endine maantee on tänaseks päevaks rohtunud). Meiekose

transektil on liblikate loendust teostatud aastatel 2007, 2010, 2011, 2012, 2013, 2015, 2016,

2017, 2018, 2019 ja 2021.

Kokku on aastate jooksul Meiekose transektil registreeritud 61 päevaliblikaliiki ‒ aastas

keskmiselt 33 liiki. Kõige tavalisemad on rohetäpik, rohusilmik ja naeriliblikas. Suurema

arvukusega liigid olid veel lapsuliblikas ja nõgeseliblikas. Kaitsealustest liikidest on Meiekose

transektil leitud vareskaera-aasasilmikut, sõõrsilmikut, suur-kuldtiiba ja mustlaik-apollot.

Kahepaiksete seire

Kahepaisete seire toimus Soomaa rahvuspargis 2017. aastal Räksi, Öördi ja Vanaveski

piirkonnas (KAUR 2017). Uuriti metsakraavides paljunevaid konnasid. Metsakraavidest leiti

rabakonna, rohukonna ja kärnkonna kulleseid. Vanaveski kraavid on RMK poolt tammitatud,

mistõttu tekivad suurvee ajal üleujutusalad. Metsasiseste kraavidega võrreldes on need alad

vähemvarjulised ja madalama veega, sobides seetõttu enam kahepaiksetele sigimiseks. Öördi

järve madala veetaseme ja tumeda rabaveega järve äär paistab silma eriti hea kärnkonnade

sigimispaigana.

Rohunepi mängupaikade seire

Rohunepi mängupaikade seire viidi läbi riikliku seire raames 2013. aastal. Seire käigus külastati

kuut mängupaika. Hinnanguliselt võib Soomaal mängida 24‒32 isalindu (Kuresoo 2013).

Madalsoode ja rabade haudelinnustiku seire

Madalsoode ja rabade hadelinnustiku seire toimus Soomaa rahvuspargis 2014. aastal (Leivits

2015).Välitöid tehti Soomaa Valgerabas, Kikepera, Riisa ja Öördi rabas. Valgeraba kahlajate

kooslus oli võrreldes eelneva loendusega oluliselt vaesemaks jäänud. Lisaks oli kasvanud

negatiivsete indikaatorite (dendrofiilsed värvulised) arvukus, mis viitab nende soode seisundi

olulisele halvenemisele. Peapõhjusena võib välja tuua pikaajalise kuivenduse mõju. Positiivsete

avastustena võib mainida mustsaba-vigle esmast registreerimist Öördi rabas.

Luhaniitude haudelinnustiku seire

2020. aasta kevadel olid seires Soomaa luhaniitude haudelindude kooslused. Luhaniitude

haudelinnustik on seotud suurel määral elupaigaliste muutustega, eeskätt pool-looduslike

koosluste hooldamisega. Luhaniitude haudelinnustiku seire käigus jälgitakse Eesti luhaniitude

haudelinnustiku liigilise koosseisu ja arvukuse muutusi ja trende, samuti seirealade kvaliteeti

28

niidulindude elupaigana. Selleks kogutakse andmeid seirealadel pesitsevate linnuliikide arvu ja

arvukuse, liikide territooriumide paiknemise, erinevate liigirühmade arvukuse ning seirealadel

registreeritud hooldustegevuste ja alade seisundi kohta. 2020. aasta seire andmetel osutusid

arvukaimateks liikideks luhaniitudel sookiur (119 pesitsuspaari), kadakatäks (65 pesitsuspaari),

pruunselg-põõsalind (58 pesitsuspaari). Liikide arv erinevatel luhtadel: Osju luht 28 liiki, Oksa

luht 23 liiki, Mulgi heinamaa 22 liiki, Karuskose luht 32 liiki, Kuusekäära luht 18 liiki, Sandra

luht 18 liiki (Leivits 2021).

Kotkaste ja must-toonekure seire

Iga-aastaselt viiakse Soomaa rahvuspargis läbi kotkaste ja must-toonekure pesitsusedukuse

seiret. 2021. aasta seireandmete kohaselt must-toonekurel pesitsemine ebaõnnestus.

Kaljukotkal oli kolme paari peale üks poeg. Enamus väike-konnakotkastest on asustanud uued

pesad ja väike-konnakotka pesitsemisedukus on teadmata.

29

1.5.3. INVENTUURIDE JA UURINGUTE VAJADUS, TULEMUSSEIRE

1.5.3.1. RIIKLIK SEIRE

Riiklikku seiret teostatakse peatükis 1.5.2 ja lisas 5 toodud valdkondades ja seirejaamades.

Pikaajalistest ja laiemat huvi äratanud seiretest tuleb esile tõsta iga-aastast kaljukotka, väike-

konnakotka ja must-toonekure pesitsusedukuse seiret, rohunepi, rukkiräägu ja soolinnustiku

seiret ning päevaliblikate loendust.

Korraldaja: KAUR, I prioriteet

1.5.3.2. KAITSE-EESMÄRGIKS SEATUD LIIKIDE LEVIKU JA SEISUNDI

INVENTEERIMINE

Eelmise kaitsekorraldusperioodi jooksul on läbi viidud rida seireid ja uuringuid, mille

tulemusena on täienenud ja täpsustunud teave Soomaa rahvuspargi kaitseväärtuste paiknemise

ja seisundi kohta. Mitmete kaitse-eesmärgiks olevate liikide esinemisandmed on vananenud või

puudulikud, mistõttu on kaitsekorralduslike tegevuste täpne planeerimine keerukas.

Täielikult puuduvad andmed hariliku sookolla, palu-karukella ja kauni kuldkinga kasvukohtade,

leviku ja seisundi kohta. Täpsustamist vajavad eesti-soojumika levikuandmed Osju luhal

hinnanguliselt 330 ha suurusel alal. Palu-karukella leviku inventuur tuleb läbi viia Ruunaraipe-

Sauga sihtkaitsevööndis, hinnanguliselt 175 ha suurusel alal. Hariliku sookolla kasvukoha

inventuur teostada Tipu külas, hinnanguliselt 5 ha suurusel alal. Suulise pärimuse järgi kasvas

kaunis-kuldking Soomaa rahvuspargi kirdeosas Leeneti, Ardja või Metsaõue talu maadel.

Praegu ei ole kauni-kuldkinga kasvukohta teada. Hinnanguliselt tuleb inventeerida u 215 ha

suurune ala.

Suuliste andmete kohaselt on Soomaa rahvuspargis nähtud lendoratav, kuid kinnitatud

vaatlusandmed puuduvad. Vajalik on lendorava levikuandmete täpsustamine.

Teated laiujuri esinemisest Soomaal pärinevad eelmisest sajandist. Uuemaid andmeid laiujuri

kohta Soomaalt puuduvad. Laiujurit ei registreeritud ka 2017. aastal Soomaa rahvuspargis läbi

viidud jõgede seire käigus. 2017. aastal keskenduti rohkem kalastiku uuringule. Vajalik on

laiujuri levikuandmete täpsustamine.

Korraldaja: Keskkonnaamet, II prioriteet

1.5.3.3. ELUPAIGATÜÜPIDE LEVIKU JA SEISUNDI INVENTEERIMINE

Seisuga jaanuar 2022 on Soomaa loodusalal inventeeritud 29 097 ha loodusdirektiivi

elupaigatüüpe ja kokku on inventeeritud 34 781 ha suurune ala. Inventuuri andmetest 12% on

vanemad kui 10 aastat ja suurem osa neist on pärit esmastest inventuuridest. Elupaigatüüpide

levikuandmete täpsustamiseks ning kaasajastamiseks on vajalik teostada inventuur või

kordusinventuur hinnanguliselt 7000 ha suurusel alal (inventeeritavast alast on välja jäetud

põllumaad, teede ja jõgede all olev ala, õuemaad ning teadaolevalt majandustegevusest tugevalt

mõjutatud metsad).

30

Laialehiste lammimetsade elupaigatüübi levikulade täpsustamiseks on vaja täiendavalt

inventeerida võimalikke elupaigatüübi esinemisalasid ning kontrollida jõe kallastele

inventeeritud teiste elupaigatüüpide määranguid. Kuna laialehised lammimetsad kasvavad

suhteliselt kitsal jõekalda künnisel, siis võivad olla osad laialehise lammimetsa elupaigad

inventeeritud teiste, peamiselt soovikumetsade koosseisu. Kõige suurema tõenäosusega võib

laialehiste metsade elupaigatüüpi leida alljärgnevates piirkondades:

a) Halliste jõe vasakkallas Pääsma sihtkaitsevööndis ülesvoolu kuni Halliste kanalini.

b) Keelemetsa sihtkaitsevöönd Raudna jõe kaldavallil.

c) Väikestel pindaladel Lemmjõe kallaste Härma sillast kuni Lemmjõe endise

metsavaikordoni sillani.

d) Raudna jõe kallastel Lemmjõe suudmest allavoolu kuni Tõramaa jõe suudmeni.

e) Tõramaa jõe paremkaldal Lilleniidust kuni jõe suudmeni.

f) Raudna jõe kaldad Vodi luhal ja Vodi luhast ülesvoolu kuni Sandra taluni. Seal võiks

leida kõrge vanusega hall-lepikuid uhtlammidel.

Korraldaja: Keskkonnaamet, II prioriteet.

1.5.3.4. SOOMAA METSALINNUSTIKU INVENTUUR

Soomaa metsalinnustiku inventuur. Senini on enamasti linnustikuinventuurid keskendunud kas

soostikele või luhtadele, kuid suur osa Soomaa metsadest on linnustiku osas läbi uurimata.

Soomaa metsalinnustiku inventuur hõlmab hinnanguliselt 16 000 ha suuruse ala.

Korraldaja: Keskkonnaamet, II prioriteet.

1.5.3.5. SOOMAA VALITUD ÖKOSÜSTEEMIDE KOMPLEKSNE UURIMINE

Selleks, et saada ülevaadet erinevate koosluste arengust ja liigirikkusest, on kavandatud

huviliste leidumisel elustikurühmade mitmekesisuse ja arengusuktsessioonide uurimine

Soomaa tähelepanuväärsemates piirkondades. Soovitatavad uurimisalad on Pääsmaa

lammimets, Tuhametsa reservaat, Toonoja rabasaar, Lemmjõe keelemets, Härma lodumets,

Suitsna tammik, Kuresoo raba, Valgeraba, Tõramaa puisniit, Mulgi heinamaa.

Korraldaja: Keskkonnaamet, III prioriteet.

1.5.3.6. LIIV-HUNDIHAMBA KASVUKOHTADE SEIRE

Liiv-hundihamba kasvukohtade seire käigus loetakse teadaolevatel liiv-hundihamba

leiukohtades kõik taime võsud ning kaardistatakse võimalikud uued kasvukohad. Seiret tehakse

3- või 4-aastase sammuga. Parim aeg seire tegemiseks on jaanipäeva eelne ja järgne aeg kui

liiv-hundihammas õitseb. Õitsemise ajal on taime lihtsam üles leida.

Korraldaja: Keskkonnaamet, II prioriteet

31

1.5.3.7. LUHTADE INDIKAATORLIIKIDE SEIRE

Luhtade looduskaitselist seisundit hinnatakse indikaatorliikide seire abil. Hinnatakse kolme

Soomaa rahvuspargi luhtadele iseloomuliku kaitsealuse taimeliigi ‒ niidu-kuremõõga, siberi

võhumõõga ja ahtalehise ängelheina seisundit. Luhtade indikaatorliikide seiret teostatakse

seiresammuga 5 aastat.

Seirepunkti ruumiline asukoht ei ole täpselt fikseeritud, vaid võib nihkuda oma asukohas

olenevalt seiratava liigi populatsiooni paiknemisest. Oluline on hinnata liigi ohtrust antud

seireala populatsiooni kõige iseloomulikumas osas (10x10)m suurusel alal. Seirealal hinnatakse

vaadeldava liigi ohtrust 5-pallilises ohtruse skaalas.

Erinevate aastate ohtruse muutuste analüüsimiseks arvutakse erinevate aastate ohtruste alusel

muutuste lineaarne trendijoon, mis vastab sirgele üldvalemiga y=ax+b. Muutuste

iseloomustamiseks kasutakse sirge tõusu a. Sirge tõusu arvväärtus kajastab muutuste suunda ja

kiirust (ohtruse vähenemisel on tõus a negatiivne ja vastupidi. Mida suurem on suuruse a

absoluutväärtus, seda ulatuslikumad on seirealal liigi ohtruse muutused).

Korraldaja: Keskkonnaamet, II prioriteet

1.5.3.8. RUKKIRÄÄGU SEIRE VALITUD SEIREALADEL

Rukkirääk on üks indikaatorliikidest, kelle esinemine poollooduslikul kooslusel iseloomustab

koosluse looduskaitselist seisundit. Rukkiräägu loendust on suhteliselt lihtne korraldada.

Kesksuvel, jaanipäeva paiku, loendatakse peale päikeseloojangut luhal mängivad isaslinnud.

Soomaal teostatakse rukkiräägu loendust valitud aladel: Riisa põllud ja luht, Kõrtsi-Tõramaa

luht, Halliste puisniit, Hallselja luht, Tipu luht. Oksa luht, Mulgi heinamaa, Kuusekäära luht,

Osju luht. Rukkiräägu seiret tehakse iga kolme aasta tagant.

Korraldaja: Keskkonnaamet, II prioriteet

1.5.3.9. KAHEPAIKSETE LIIKIDE LEVIKU JA ARVUKUSE INVENTEERIMINE

Inventuuri eesmärk on välja selgitada Soomaa kahepaiksete levik ja liigiline mitmekesisus ning

hinnata kahepaiksete kudeveekogude seisundit. Seniste seiretööde käigus on registreeritud

peamiselt rabakonna, rohukonna ja hariliku kärnkonna esinemine, kuid ei ole kaardistatud

suuremaid kudeveekogusid. Samuti puudub teave nn roheliste konnade leviku ja liigilise

varieeruvuse osas.

Välitööde käigus määratakse kahepaiksete liigiline kuuluvus, kaardistatakse kahepaiksete

kudemisveekogud, hinnatakse kudemisveekogude seisundit ning vajadusel antakse soovitused

kudemisveekogude seisundi parandamiseks. Uuringuala hõlmab kogu Soomaa rahvusparki, kus

on kahepaiksetele sobivad elupaigad.

Korraldaja: Keskkonnaamet ja huvilised, III prioriteet

32

1.5.3.10. KOPRAPESAKONDADE KAARDISTAMINE

Kobras on Soomaa rahvuspargi loodusmaastike lahutamatu osa. Olles meie looduse põlisasukas

ning kuivendusest rikutud veerežiimi looduslikkuse taastaja ja elupaikade rikastaja, on

elujõulise populatsiooni olemasolu rahvuspargile suur väärtus. Kobraste tegevusel on suur mõju

lokaalse veerežiimi kujunemisel ja seeläbi ka piirkonna elustikule. Kopra populatsioonist

ülevaate saamiseks viiakse kord kümne aasta jooksul läbi koprapesakondade kaardistamine.

Kaardistamise käigus registreeritakse asustatud koprapesad ja töökorras tammid ning

mahajäetud koprapesad ja hävinud tammid. Eraldi peetakse arvestus likvideeritud tammide

osas.

Korraldaja: Keskkonnaamet ja huvilised, III prioriteet.

1.5.3.11. NIIDU-KUREMÕÕGA JA SIBERI VÕHUMÕÕGA KASVUALADE

KAARDISTAMINE

Niidu-kuremõõk ja siberi võhumõõk on kaitsealused taimeliigid, millede seisund sõltub luhtade

seisundist. Seega on nad head liigid luhtade seisundi jälgimiseks. Nimetatud liike mõjutab aga

luhtade majandamine. Kui luhtade majandamine nii niitmise kui karjatamise teel on liiga

intensiivne, siis nimetatud liigid kaovad. Selleks, et planeerida niitude hooldust, on vaja

täpsustada ja uuendada niidu-kuremõõga ja siberi võhumõõga levikuandmeid.

Esialgse hinnangu kohaselt on vaja inventeerida detailselt u 150 ha luhtasid ning soovitavalt

üle vaadata u 400 ha luhaalasid. Niidu-kuremõõga ja siberi võhumõõga leviku kaardistamist on

kõige mõistlikum teha taimede õitsemise ajal, jaanipäeva paiku, enne niitmist. Eeldatavasti on

võimalik taimede kasvualade kaardistamiseks kasutada droone.

Korraldaja: Keskkonnaamet, II prioriteet.

1.5.3.12. SOOMAA RAHVUSPARGI HOONETE INVENTEERIMINE

Soomaa piirkonnas on säilinud küllalt vähe ehituspärandit ning seetõttu on äärmiselt oluline

hoida ja väärtustada veel olemasolevaid kultuuriloolisi ehitusobjekte. Esimene Soomaa

rahvuspargi hoonete inventeerimine viidi läbi Soomaa rahvuspargi esimese

kaitsekorralduskava koostamise käigus 1999. aastal. Kaitsekorralduskavaga planeeritakse

kordusinventuur, mille käigus vaadatakse üle 1999. aastal inventeeritud hooned ning lisaks

neile veel 27 talukohta. Kokku on kavandatud inventuur läbi viia 60 objekti juures. Inventuuri

käigus täidetakse ettevalmistatud küsimustikuga ankeet ning pildistatakse objektid etteantud

juhendi järgi.

Korraldaja: Keskkonnaamet, III prioriteet.

1.5.3.13. KULTUURILOOLISTE OBJEKTIDE ANDMEBAASI EDASIARENDUAMINE

Kultuurilooliste objektida andmestik on koondatud Maa-ameti Rahvusparkide mälumaastike

kaardirakendusse. Mälumaastik koondab endas kohapärimust, lugusid ja legende, mis on

seostatav kindla kohaga kaardil. Selle abil on elanikud oma lähimas ümbruskonnas ennast

33

sajandite vältel identifitseerinud ja kujundanud meie-nemad tunde, mis on oluline kogukonna

säilimiseks ning enesemääratlemiseks.

Mälumaastike andmete kogumist alustati Soomaal 2006. aastal rahvusparkide mälumaastike

talletamist. Selle käigus on kohalikelt kogutud ja arhiividest otsitud kohanimesid ning lugusid

ka Vilsandi, Matsalu, Lahemaa ja Karula rahvusparkide kohta. Kogutud andmetega saab

tutvuda Maa-ameti geoportaali Kohapärimuse rakenduse kaudu (Mälumaastikud).

Kohapärimuse kaardirakendus sisaldab pärimuslikku ja visuaalset infot, rakenduses saab

märgitud kohapunktide juures vaadata fotosid ja kuulata helilõike, mõnes piirkonnas on valikus

ka videoklipid.

Kaitsekorraldusperioodi jooksul on kavas koguda täiendavaid pärimusi ning uuendada ja

täiendada mälumaastike andmeid.

Korraldaja: Keskkonnaamet, III prioriteet.

1.5.3.14. RAHVAPÄRIMUSE JA KÜLAJUTTUDE KOGUMINE JA PUBLITSEERIMINE

Piirkonna rahvapärimuse uurimisel on vaja teostada vanema ja uuema vaimse pärandi alased

uuringud koos kohaliku kogukonna ja huvilistega. Vastavate uuringute tulemuseks on vanema

ja ka uuemaaja rahvapärimuse kirjapanemine. Paralleelselt uue materjali kogumisega toimub

ka Soomaa kultuuripärandi digiarhiivi korrastamine ja kogutud materjalide publitseerimine, kas

trükitud infomaterjalidena (näiteks voldikud) või digitaalselt Soomaa rahvuspargi kodulehel.

Aastate jooksul on talletatud nii erinevat rahvapärimust kui ka külajutte, mida on kõneldud nii

erinevatel Soomaa kultuuripärandit puudutavatel sündmustel kui ka salvestatud spetsiaalselt

Soomaa elanike juures või siis Soomaalt pärit ja piirkonna kultuuri tundvate inimeste juures.

Teabe kogumisel on erilist tähelepanu pööratud n Soomaa piirkonna kalapüügitraditsioonidele,

ühepuulootsiku valmistamist ja kasutamist puudutavale teabele, palgiparvetamist puudutavale

informatsioonile, korilust puudutavale teabele, suurveega toimetulekule jne. Lisaks kogutakse

rahvapärimust uuemaja sündmustes – loodusretked, kanuumatkad jmt. Oluline eesmärk on

koguda lisaks suulisele pärimusele ka andmeid nende täpse asukoha kohta maastikul.

Rahvapärimust kogub Keskkonnaameti kultuuripärandi spetsialist iga-aastaselt.

Korraldaja: Keskkonnaamet, huvilised, III prioriteet.

34

2. VÄÄRTUSED JA KAITSE-EESMÄRGID

Järgnevalt on esitatud kaitseala peamised kaitseväärtused ning nende kaitse-eesmärgid (nii

Soomaa loodu- ja linnuala kui ka Soomaa rahvuspargi kohta). Lähemad eesmärgid on seotud

kaitsekorralduskava perioodiga. Pikaajaliste eesmärkide saavutamise ajaks on arvestatud

umbes 30 aastat. Kaitse-eesmärkideni jõudmist soodustavad positiivsed mõjutegurid (+).

Negatiivsete mõjutegurite (-) leevendamiseks on vajalikud meetmed, mille ellurakendamiseks

on planeeritud kaitsekorralduskava tegevused. Väärtuste koondtabel, kus on esitatud kõigi

väärtuste kaitsekorraldusperioodi kaitse-eesmärk, ohutegurid, meetmed ja oodatavad

tulemused, on esitatud lisas 6.

Kaitse-eesmärkide ja liikide juurde lisatakse informatsioon liigi kaitsekategooria kohta (LKS –

I, LKS – II või LKS – III), loodusdirektiivi (LoD) või linnudirektiivi (LiD) lisas olemise kohta,

rahvuspargi kaitse-eeskirjas eesmärgiks olemise (KE – jah/ei), loodus- ja/või linnuala kaitse-

eesmärgiks olemise kohta (LoA – jah/ei, LiA – jah/ei).

2.1. ELUSTIK 2.1.1. TAIMED

2.1.1.1. LIIV-HUNDIHAMMAS LKS I, LoD ‒ ei, KE ‒ ei, LoA ‒ ei

Liiv-hundihammas (Astragalus arenarius) on I kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti

ohustatud liikide punase nimestiku kriitilises seisundis liigiga. Eestis on registreeritud üks

leiukohta, mis asub Soomaa rahvuspargis (EELIS 2021). Taim kasvab hõredates kuivades

männikutes, eelistatult taimkattest vabastatud teeservades, kus sambla- ja rohurinne on osaliselt

hävinud. Liigi arvukus kõigub ja kasvukohad Soomaa rahvuspargis on aja jooksul nihkunud.

Perioodiliselt läbiviidud liiv-hundihamba kasvukohtade seire andmetel on taime seisund

Soomaa rahvuspargis rahuldav. Loendusandmetel on taime võsude arv olnud vahemikus 850‒

1750 võsu (kuna liiv-hundihambal arenevad maa-alused võsud, millest omakorda arenevad

maapealsed võsud, on isendite eristamine võimatu ja otstarbekas on lugeda võsusid). Viimastel

aastatel on taimevõsude arv olnud 1000 ringis. 2016. aasta seire andmetel oli Soomaal 1006

taimevõsu. Taime seisundi parandamiseks on oluline taime kasvukohtade säilitamine.

Liiki ohustab kasvukohtade kinnikasvamine ja samas ka liigne avatus. Peamiselt aga ohustab

kasvukohti metsa puurinde liituvuse suurenemine, millega kaasneb valgustingimuste

halvenemine ja samblarinde kasvu hoogustumine. Liigi kasvukohtade seisundile on halvasti

mõjunud ka alusmetsa, eriti kuuse alusmetsa kasvu hoogustumine. Taime seemnete

idanemiseks on vajalik lahtise liivaga kasvukohtade olemasolu, selleks sobivad samblarindest

vabastatud päikesepaistelised piirkonnad. Taime tagasihoidliku välimuse tõttu on taime

korjamise ohutegur suhteliselt väike.

NB! Soomaal armastab liik kasvada autode poolt või lumelükkamisega taimkattest vabastatud

teeservades, eelmise aasta metsamaterjali vaheladude kohas, kus ajutiselt hoiustatud

metsamaterjal on osaliselt hävitanud sambla- ja rohurinde.

35

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on vähemalt neli liiv-hundihamba kasvukohta ja võsude arv

on vähemalt 1000 tk.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Enamus kasvukohti on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

– Kasvukohtade valgusrežiimi halvenemine.

Meetmed

Ruunaraipe sihtkaitsevööndis oleva kasvukoha puurinde liituvuse vähendamine.

– Samblarindest vabade, avatud liivaste kasvukohtade kadumine.

Meetmed

Perioodiline samblarinde eemaldamine liigile sobivas kasvukohas.

2.1.1.2. HARILIK SOOKOLD LKS II, LoD ‒ ei, KE ‒ ei, LoA ‒ ei

Harilik sookold (Lycopodiella inundata) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti

ohustatud liikide punase nimestiku ohualtis seisundis liigiga. Eestis on registreeritud 25

leiukohta, üks nendest Soomaa rahvuspargis (EELIS 2021).

Sookold armastab kasvada niiskel liiv- ja turvasmullal ja seda taime võib kohata siirdesoodes,

sooniitudel, rabamännikutes ja sooservades. Harilikku sookolda kasvab Soomaa rahvuspargis

ühel kasvukohal, tee ehituse tarbeks pinnase kaevamisel rajatud maapinnalohu soostumisel

tekkinud siirdesoolaigul. Taime seisundist andmed puuduvad. Liigi säilimist ohustab

kasvukoha kinnikasvamine, liigi kasvukohas põõsarinde liituvuse suurenemine, millega

kaasneb valgustingimuste halvenemine (muutumine), mis võib osutuda liigile liiga suureks

keskkonnatingimuste muutuseks. Soomaa rahvuspargis ei ole viimase viie aasta jooksul

harilikku sookolda vaadeldud.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on säilinud vähemalt üks sookollale sobiv kasvukoht.

Mõjutegurid ja meetmed

– Liigi seisundi andmete puudumine.

Meetmed

Liigi kasvukoha inventeerimine hariliku sookolla seisundi väljaselgitamiseks. Eelnevate

aastate andmete koondamine ja süstematiseerimine.

– Taimeliigi kasvukoha kadumine.

Meetmed

1. Kasvukoha taastamine, puhastamine võsast ja valgustingimuste parandamine.

2. Kasvukoha perioodiline puhastamine võsast, valgustingimuste parandamine.

2.1.1.3. PALU-KARUKELL LKS II, LoD II ja IV, KE ‒ ei, LoA ‒ jah

Palu-karukell (Pulsatilla patens) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud

liikide punase nimestiku ohulähedases seisundis liigiga. Eestis on palu-karukella seisund hea.

Ta on levinud hajusalt üle Eesti, puudub Lääne-Eestis ja saartel. Eestis on registreeritud 185

36

leiukohta, üks nendest Soomaa rahvuspargis (EELIS 2021). Palu-karukell kasvab kuivades

palu- ja nõmmemetsades poolavatud liivapinnasega nõlvadel Eelistatumad kasvukohad on

kuivad männikud, päikesepaistelised nõlvad, nõmmlood, nõmmed. Liik on valgusenõudlik,

kuid mulla toitainetesisalduse suhtes suhteliselt leplik. (Vilbaste 2005).

Liigi kasvamine Soomaa rahvuspargis on küsitav, kuna peale 2001. aastat, mil liiki kirjeldati,

ei ole seda liiki Soomaal vaadeldud. 2020. aasta riikliku seire andmetel palu-karukella Soomaal

ei leitud. 2021. aastal Keskkonnaameti poolt läbi viidud vaatluste käigus palu-karukella

Soomaal ei leitud. Keskkonnaregistrisse kantud kasvukohal kasvas aas-karukell (Pulsatilla

pratensis).

Ettepanek viia järjestikusel kolmel aastal läbi kasvukoha vaatlus tuvastamaks liigi kasvamist

Soomaa rahvuspargis. Kui kolme aasta jooksul ei ole liigi esinemist tuvastatud, siis teha

ettepanek liik loodusala kaitse-eesmärgist välja arvata, kuna seda liiki Soomaal ei kasva. Suure

tõenäosusega oli 2001. aastal tegemist vale liigi määranguga, kus palu-karukellaks määrati aas-

karukell.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on säilinud vähemalt üks palu-karukellale sobiv kasvukoht.

Mõjutegurid ja meetmed

– Liigi kasvukohtade andmete puudumine.

Meetmed

Liigi levikuandmete väljaselgitamine.

2.1.1.4. KUNINGA-KUUSKJALG LKS II, LoD ‒ ei, KE ‒ ei, LoA ‒ ei

Kuninga-kuuskjalg (Pedicularis sceptrum-carolinum) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on

Eesti ohustatud liikide punase nimestiku ohualtis seisundis liigiga. Taim on laiovaalsete

hõlmasete lehtedega, mis kinnituvad harunemata varre allosasse. Taime õied on suured ja

kollased ning see õitseb juunist augustini. Kuninga-kuuskjalg kasvab soostunud niitudel,

lodudes, madalsoodes ja kraavikallastel. Tegemist on Eestis hajusalt esineva liigiga, mis kasvab

hajusalt Lääne- ja Loode-Eestis, mujal harva. Taime ohustavad kasvukohtade kuivendamine ja

võsastumine (eseis.ut.ee/efloora).

Eestis on registreeritud 132 kuning-kuuskjala leiukohta (EELIS 2022). Soomaa rahvuspargis

on teada üks kuning-kuuskjala kasvukoht, mis asub sihtkaitsevööndisse jääval raba servaalal

olevas siirdesoos.

Kaitse-eesmärk:

Soomaa rahvuspargis on kuninga-kuuskjala kasvukoht säilinud 4,9 ha ulatuses.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Liigi kasvukoht on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

‒ Kasvukoha kuivendamine

Meetmed

Loodusliku veerežiimi säilitamine ja taastamine.

37

2.1.1.5. EESTI SOOJUMIKAS LKS II, LoD II ja IV, KE ‒ ei, LoA ‒ ei

Eesti soojumikas (Saussurea esthonica) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti

ohustatud liikide punase nimestiku ohulähedases seisundis liigiga. Tänapäeva süstemaatikud

peavad eesti soojumikat alpi soojumika alamliigiks. Piiratud levilaga ja ohustatud

madalsootaim väärib tähelepanu ja kaitset. Soojumika perekonda kuulub umbes 300 liiki,

millest suurem osa kasvab Aasias, eeskätt Himaalaja ja Hiina mägedes. Eesti soojumika avastas

Karl Ernst von Baer 1844. aastal Kesk-Eestist Piibe mõisa lähedalt. Eestis leidub teda ainult

mandriosas, rohkem Lääne-, Lääne-Pärnu-, Rapla-, Harju- ja Lääne-Virumaal. Talle sobivad

lubjarikkad soostunud niidud, madalsood ning soised hõredad metsad ja võsad, kus rohustus

kasvab pruuni sepsikat, sinihelmikat, lubikat, raudtarna jt lubjalembeseid niiskust armastavaid

taimi. Eesti soojumikas paljuneb eeskätt vegetatiivselt, risoomi abil. Niiviisi võib ta

moodustada ulatuslikke kloone. (Kukk 2002).

Keskkonnaregistris on registreeritud 455 liigi leiukohta (EELIS 2022). Soomaal kasvab eesti

soojumikas Raudna jõe Osju luhal, hinnanguliselt 307 ha suurusel alal. Vajalik on liigi leviku

täpsustamine ja andmete uuendamine. Teda ohustab põhiliselt kasvukohtade metsastumine ja

kuivendamine.

Kaitse-eesmärk:

Soomaa rahvuspargis on eesti soojumika kasvukohad säilinud vähemalt 300 ha

ulatuses.

Mõjutegurid ja meetmed

– Kasvukohtade võsastumine.

Meetmed

1. Niidualade regulaarne hooldus.

2. Kasvukoha perioodiline puhastamine võsast, valgustingimuste parandamine.

– Vananenud levikuandmed.

Meetmed

Inventuuri läbiviimine liigi levikuandmete täpsustamiseks.

2.1.1.6. NIIDU-KUREMÕÕK LKS II, LoD ‒ ei, KE ‒ ei, LoA ‒ ei

Niidu-kuremõõk (Gladiolus imbricatus) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti

ohustatud liikide punase nimestiku ohualtis seisundis liigiga. Niidu-kuremõõk on Euraasia

põhjaparasvöötme liik. Eestis kasvab Kagu-Eestis, Pärnumaal ja Saaremaal.

Keskkonnaregistris on registreeritud 127 leiukohta (EELIS 2021). Soomaal kasvab niidu-

kuremõõk Halliste, Raudna, Lemmjõe ja Tõrama jõe luhtadel hinnanguliselt 63 ha suurusel alal.

Niidu-kuremõõk kasvab lammi- ja soostunud niitudel, põõsastikes ja metsalagendikel,

eelistades pehmemat pinnast ja ilmselt ka konkurentsivabamat kooslust. Võsa varjus kasvanud

populatsiooni vitaalsus paraneb tugevasti põõsarinde likvideerimise järel. Eriti soodustab niidu-

kuremõõga levikut põõsakännustike freesimine, mille käigus tekib rohustust vaba pinnast.

Soomaa rahvuspargis asuvad niidu-kuremõõga suuremad kasvualad Halliste jõe Raudna jõe

ühinemiskoha piirkonnas. 2021. aastal läbiviidud inventuuri kohaselt on niidu-kuremõõga

seisund Soomaa rahvuspargis stabiilne. Niidu-kuremõõga ohtrusele on hästi mõjunud Halliste

38

lamminiitude taastamine Raudna jõe suudmealal ja kilomeetri jagu allavoolu. Seal oli

2021. aasta seisuga kõige suuremad niidu-kuremõõga kasvualad. Samas on niidu kuremõõga

ohtrus langenud kasutusest välja jäänud aladel, nagu näiteks Lemmjõe suudmeala paremkalda

heinamaadel. Heinamaade võsastumine ja metsakasvamine vähendab niidu-kuremõõga ohtrust.

Viimase kahekümne aasta üldtrend on väikeses ohtruse suurenemises. Kõige paremini läks

niidu-kuremõõgal eelmise aastakümne alguses, kui taastati hulgaliselt võssa kasvanud

luhaheinamaid (Suurkask 2021). Kaitsekorralduskava eesmärgiks seatakse kõigi seire käigus

kaardistatud niidu-kuremõõga kasvukohtade säilimine (kaardistamise aluseks on võetud

poollooduslike koosluste kaardikihi niidu polügoon, kus niidu-kuremõõgad kasvasid).

Niidu-kuremõõka ohustavad kasvukohtade võsastumine, kõrgrohustumine ja liigne

karjatamine. Niidu-kuremõõk armastab kasvada vähehooldatud aladel. Kui aga põõsarinde

kõrgus ületab tugevalt rohurinde kõrguse hakkab liigi arvukus kiiresti vähenema.

Kaitse-eesmärk:

Soomaa rahvuspargis on niidu-kuremõõga kasvukohad säilinud vähemalt 50 ha

ulatuses.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Võsastunud lamminiitude taastamine, eriti kändude freesimine.

‒ Kasvukohtade võsastumine.

Meetmed

Võsastunud luhaalade taastamine, kändude freesimine.

‒ Karjatamine.

Meetmed

Soovitav niidu-kuremõõga kasvualal hiline karjatamine, peale seemnete valmimist.

‒ Varajane niitmine.

Meetmed

1. Jätta niidu kuremõõga kasvukohtade rohustu perioodiliselt paariks aastaks niitmata.

2. Niidu-kuremõõga seisundi perioodiline seire, seiresammuga 4 aastat.

‒ Vananenud kasvukohtade registriandmed.

Meetmed

Niidu-kuremõõga levikuandmete (kasvukohaandmete) uuendamine.

2.1.1.7. KAHAR PARTHEIN LKS II, LoD ‒ ei, KE ‒ ei, LoA ‒ ei

Kahar parthein (lyceria lithuanica) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud

liikide punase nimestiku ohualtis seisundis liigiga. Kahar parthein on lühikese roomava

risoomiga, sageli puhmasjalt kasvav, pika rohelise õrna pöörisega (õisikuga) taim. Meenutab

välimuselt suurt partheina või laialehiset nastikut. Taim kasvab toitaineterikastes leht- ja

segametsades niisketes kuni vesistes, sageli mudastes kohtades, varjus ja poolvarjus, aga ka

metsasihtidel madalamates kohtades, kraavikallastel, harvemini teede ääres ja raiesmikel.

Tegemist on Eestis paiguti esineva liigiga, mis kasvab peamiselt Ida- ja Edela-Eestis, mujal

üksikutes leiukohtades. Taime ohustavad metsamajanduslikud tegevused, eeskätt raietööd ja

kasvukohtade kuivendamine (eseis.ut.ee/efloora).

Eestis on registreeritud 31 kahar partheina leiukohta (EELIS 2022). Soomaa rahvuspargis on

teada üks kahar partheina kasvukoht, mis asub sihtkaitsevööndisse jääval raba servaalal

rabametsas.

39

Kaitse-eesmärk:

Soomaa rahvuspargis on kahar partheina kasvukoht säilinud vähemalt 3,7 ha

ulatuses.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Liigi kasvukoht on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

‒ Kasvukoha kuivendamine

Meetmed

Loodusliku veerežiimi säilitamine ja taastamine.

2.1.1.8. LAIALEHELINE NESTIK LKS II, LoD II ja IV, KE ‒ ei, LoA ‒ jah

Laialehine nestik (Cinna latifolia) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud

liikide punase nimestiku ohulähedases seisundis liigiga. Laialehine nestik on lõunapoolse

taigavöötme liik, mis kasvab nii Euraasias kui ka Ameerikas. Eestis levinud hajusalt Ida- ja

Lõuna-Eestis. Eestis on registreeritud 51 leiukohta, nendest neli Soomaa rahvuspargis (EELIS

2021).

Eestis kasvab laialehine nestik oma levila edelapiiril: teda pole Lätis ega Lõuna-Rootsis.

Laialehine nestik on mitmeaastane laiade lehtede ja longus pöörisega suur kõrreline, mis kasvab

hõremurusalt väikeste kogumikena. Nestik kasvab soostunud metsades sõnajala ja angervaksa

kasvukohatüübis, kus valitseb sageli sanglepp, harvemini kask, mänd, saar jt. Sobivad

hõredamad erivanuselised puistud liituvusega 0,6‒0,8. Kuigi lamapuidu rohkuse ja nestiku

leviku vahel põhjuslikku seost kindlasti pole, on teda tihtipeale leitud mahalangenud puutüvede

ümbrusest. Rohke lamapuit viitab metsa puutumatusele või väga vähesele inimmõjule. Nestik

on hemerofoob ehk kultuuripelglik liik. Niiskuslembese taimena kasvab ta meelsasti ojade,

allikate ja lompide kallastel (Kukk 2002).

2017. aasta riikliku seire andmetel kasvab laialeheline nestik Soomaa rahvuspargis ühtekokku

u 43,5 ha suurusel alal. Võrreldes eelmise seireperioodiga on laialehelise nestiku kasvuala

suurenenud kaks korda. Kaardistatud laialehelise nestiku kasvukohtadest 5,7 ha asub

looduslikus sihtkaitsevööndis, kus metsamajanduslik tegevus on keelatud. 27,1 ha asub

projekteeritavas sihtkaitsevööndis, mille kaitse-eesmärk oleks metsaelupaikade ja laialehelise

nestiku kasvukoha kaitse. 10,7 ha kasvukohast asub piiranguvööndis.

Liiki ohustab peamiselt metsamajanduslik tegevus, millega kaasnevad valgustingimuste

muutused, taimede hävimine väljaveoteedel ja laoplatsidel. Pärast lageraiet suudab liik püsida

vaid mõned aastad. Liiki ohustab kasvukoha kuivendamine. Liigi soodsa seisundi tagamiseks

on vajalik elupaiga säilitamine ning võimalusel kasvuala loodusliku veerežiimi taastamine.

Kuna liik on Soomaa loodusala kaitse-eesmärgiks, siis tuleb liik lisada ka Soomaa rahvuspargi

kaitse-eesmärgiks.

Kaitse-eesmärk:

Soomaa rahvuspargis on laialehelise nestiku kasvukohad säilinud vähemalt 43 ha

ulatuses.

40

Mõjutegurid ja meetmed

+ 75% liigi kasvukohast on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse või asub projekteeritavas

sihtkaitsevööndis

‒ Kaitsealuse taimeliigi kasvukohas piiranguvööndis metsamajanduslikud tööd.

Meetmed

Laialehelise nestiku kasvukohas keelata raietööd ja kuivendussüsteemide hooldustööd ning

rekonstrueerimine.

2.1.1.9. SALE VILLPEA LKS II, LoD ‒ ei, KE ‒ ei, LoA ‒ ei

Sale villpea (Eriophorum gracile) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud

liikide punase nimestiku ohulähedases seisundis liigiga. Sale villpea on roomavate võsunditega

hõremurusate kogumikena kasvav mitmeaastane taim, mis õitseb juunis. Tegemist on Eestis

harva esineva liigiga, mis kasvab hajusalt üle Eesti. Taim kasvab kraavides, õõtsikutel,

soostunud niitudel, madal- ja siirdesoodes ja rabastuvates metsades. Taime ohustab soode

kuivendamine ja veerežiimi muutumine ning kasvukohtade kinnikasvamine.

Eestis on registreeritud 71 sale villpea leiukohta (EELIS 2022). Soomaa rahvuspargis on teada

üks sale villpea kasvukoht, mis asub sihtkaitsevööndisse jääval raba servaalal olevas siirdesoos.

Kaitse-eesmärk:

Soomaa rahvuspargis on sale villpea kasvukoht säilinud vähemalt 4,9 ha ulatuses.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Liigi kasvukoht on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

‒ Kasvukoha kuivendamine

Meetmed

Loodusliku veerežiimi säilitamine ja taastamine.

2.1.1.10. SAGRISTARN LKS II, LoD ‒ ei, KE ‒ ei, LoA ‒ ei

Sagristarn (Carex irrigua) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud liikide

punase nimestiku ohulähedases seisundis liigiga. Eestis on liik levinud hajusalt Ida- ja Lõuna-

Eestis. Eestis on registreeritud 127 leiukohta, nendest üks Soomaa rahvuspargis (EELIS 2021).

Sagristarn on mitmeaastane tarnaliik, mis kasvab siirdesoometsades. Taime arvukus väheneb.

Soomaa rahvuspargis kasvab sagristarn Kikepera sihtkaitsevööndis, hinnanguliselt 3,7 ha

suurusel kasvukohas. Sagristarna kasvukohtasid ohustavad kuivendustööd ja veerežiimi

muutused. Liigi kaitse tagatakse läbi elupaiga kaitse. Sagristarna kasvukoha loodusliku

veerežiimi taastamine/säilitamine on seotud raba ja siirdesoo elupaikade taastamise ja

säilitamisega.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on sagristarna kasvukoht säilinud vähemalt 3,7 ha ulatuses.

41

Mõjutegurid ja meetmed

+ Liigi kasvukoht on tsoneeritud Kikepera sihtkaitsevööndisse.

− Sooelupaikade kuivendamine ja turba võtmine.

Meetmed

Loodusliku veerežiimi säilitamine ja taastamine.

2.1.1.11. ÕRN TARN LKS II, LoD ‒ ei, KE ‒ ei, LoA‒ ei

Õrn tarn (Carex disperma) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud liikide

punase nimestiku ohualtis seisundis liigiga. Eestis levinud hajusalt peamiselt Pärnumaal ja

Virumaal. Eestis on registreeritud 46 leiukohta, nendest kaks Soomaa rahvuspargis (EELIS

2021).

Õrn tarn on mitmeaastane peamiselt niisketes kuusikutes kasvav taim, mis kasvab kuuse-

segametsades, kuuse-lodumetsades, soostunud metsades, kõdusoometsades, niisketes

kuusikutes (http://bio.edu.ee/). Soomaa rahvuspargis on taime leitud Kikepera sihtkaitsevööndi

lõunaosa metsades, hinnanguliselt 24,5 ha suurusel alal. Eestis taime arvukus väheneb.

Peamiseks arvukuse vähenemise põhjuseks on kasvukohtade kuivendamine ja lageraie. Liigi

kaitse tagatakse läbi elupaiga kaitse. Õrn tarna kasvukohtade taastamine/säilitamine on seotud

kaitseala soovikumetsade loodusliku veerežiimi taastamisega.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on õrna tarna kasvukoht säilinud vähemalt 24 ha ulatuses.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Liigi kasvukoht on tsoneeritud Kikepera sihtkaitsevööndisse.

− Soostuvate ja soo-lehtmetsade kuivendamine.

Meetmed

Loodusliku veerežiimi säilitamine ja taastamine.

2.1.1.12. HARILIK SOOKÄPP LKS II, LoD ‒ ei, KE ‒ ei, LoA ‒ ei

Harilik sookäpp (Hammarbya paludosa) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti

ohustatud liikide punase nimestiku ohualtis seisundis liigiga. Eestis on registreeritud 153

leiukohta, kaks nendest Soomaa rahvuspargis (EELIS 2021).

Harilik sookäpp kasvab hajusalt üle terve Eesti. Harilik sookäpp kasvab rabades, soodes ja

järvede ääres õõtsikutel. Harilik sookäpp on 5 kuni 20 cm pikkuse varrega orhidee. Lehti on

harilikul sookäpal tavaliselt kolm, kõige suurem on ülemine leht, mille laius on kuni 1 cm ja

pikkus kuni 4 cm. Õitseb juulis-augustis. Õisikus on 8‒30 väikest rohekaskollast sigimikust

pikematel õieraagudel asuvat õit. Huul on suunatud ülespoole. Vana ja noor mugul asuvad

üksteisest eemal, vana mugul asub samblas, noor aga ülemise lehe kaenlas.

Liiki ohustab kasvukohtade kuivendamine ja võsastumine. Liigi soodsate elutingimuste

tagamiseks on vajalik kasvuala loodusliku veerežiimi taastamine ja säilitamine. Soomaa

42

rahvuspargis kasvab liik Valgeraba lõunaservas, kus on läbi viidud veerežiimi taastamine ja

Valgeraba idaservas. Hinnanguliselt on kasvukoha suurus 73 ha (EELIS 2021).

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on sookäpa kasvukoht säilinud vähemalt 70 ha ulatuses.

Mõjutegurid ja meetmed

+ liigi kasvukoht on tsoneeritud Valgeraba sihtkaitsevööndisse.

+ liigi kasvukohas on läbi viidud rabarinnaku loodusliku veerežiimi taastamine.

Võimalikud ohutegurid puuduvad või on ebaselged.

2.1.1.13. KAUNIS KULDKING LKS II, LoD.II ja IV, KE ‒ ei, LoA ‒ jah

Kaunis kuldking (Cypripedium calceolus) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti

ohustatud liikide punase nimestiku ohulähedases seisundis liigiga. Kaunis kuldking on Euraasia

põhjaparasvöötme liik. Eestis kasvab hajusalt üle kogu Eesti territooriumi, rohkem siiski Kesk-

ja Lääne-Eestis ning saartel. Keskkonnaregistris on registreeritud 1282 leiukohta (EELIS

2021).

Kaunis kuldking on poolvarju eelistav käpaline, eelkõige siiski metsalill. Kaunis kuldking on

kõige suuremate õitega orhideeliik Eestis ja Euroopas. Ta kasvab viljakatel, enamasti

lubjarikastel muldadel ning hoidub varju. Ta eelistab kasvada kuuse-segametsades ja

lehtpuumetsades nii mineraal- kui ka soostunud ja soomuldadel, kuid edeneb hästi ka

puisniitudel puude-põõsaste varjus (Vilbaste 2005). Taim on pikaldase arenguga. Taime areng

seemnest õieni võib ulatuda 8‒17 aastani.

Taime ohustavad kasvukohtade võsastumine, lageraie, korjamine, väljakaevamine.

Kasvukohtade säilimiseks tuleb kasvukohas vältida lageraiet. Hooldusraiet võib teha vaid

külmunud pinnasel ja okste ära vedamisega või põletamisega eemal.

Kaitsekorralduskava koostamise ajaks ei olnud ülevaadet kauni kuldkinga seisundist.

Keskkonnaregistris ei ole kannet Soomaa rahvuspargis võimaliku kauni kuldkinga kasvukoha

kohta. Suulise pärimuse järgi kasvas/kasvab kaunis-kuldking Soomaa rahvuspargi kirdeosas

Leeneti, Ardja või Metsaõue talu maadel. Liigi võimaliku kasvukoha kindlakstegemiseks on

vaja hinnanguliselt inventeerida u 215 ha suurune ala.

Kuna andmed kauni kuldkinga kasvukoha kohta Soomaa rahvuspargis ja Soomaa loodusalal

puuduvad, siis kaitsekorralduskavaga ei planeerita konkreetseid tegevusi kauni kuldkinga

elupaiga hooldamiseks.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on säilinud vähemalt üks kaunile kuldkingale sobiv

kasvukoht.

Mõjutegurid ja meetmed

– Liigi levikuandmete puudumine.

Meetmed

Liigi levikuandmete väljaselgitamine.

43

2.1.1.14. LÕUNA-JUMALAKÄPP LKS II, LoD ‒ ei, KE ‒ ei, LoA ‒ ei

Lõuna-jumalakäpp (Orchis mascula subsp. speciosa) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on

Eesti ohustatud liikide punase nimestiku ohulähedases seisundis liigiga. Eestis esineb kaks

jumalakäpa alamliiki: jumalakäpp (Orchis mascula subsp. mascula) ja lõuna-jumalakäpp

(Orchis mascula subsp. speciosa). Lõuna-jumalakäpp tuvastati Eestis 2017 aastal (Kurbel &

Hirse 2017). Soomaa rahvuspargi aladel tuvastati liik 2018 aastal(EELIS 2021), kokku leiti 4

õitsvat taime. Lõuna-jumalakäpp kasvab niitudel ja puisniitudel. Taime ohustab kasvukohtade

kinnikasvamine ja kuivendamine.

Kaitse-eesmärk:

Soomaa rahvuspargis on lõuna-jumalakäpale sobiv kasvukoht säilinud vähemalt

0,9 ha ulatuses.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Võsastunud lamminiitude taastamine.

‒ Kasvukohtade võsastumine.

Meetmed

Võsastunud luhaalade taastamine ja regulaarne hooldamine.

2.1.1.15. KOLMEHÕLMALINE BATSAANIA LKS II, LoD ‒ ei, KE ‒ ei, LoA ‒ ei

Kolmehõlmaline batsaania (Bazzania trilobata) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti

ohustatud liikide punase nimestiku ohulähedases seisundis liigiga. Tegemist on suhteliselt suure

sammaltaimega, mille võsu läbimõõt on 2-6 mm. Taime lehed on ebasümmeetrilised, vaid

tipuosas kolmeks hõlmaks lõhestunud. Tegemist on Eestis haruldase liigiga, mis esineb

peamiselt Eesti lääneosas. Taim kasvab niisketes metsades polstrina maapinnal. Taime

ohustavad metsamajanduslikud tegevused, eeskätt raietööd ja kasvukohtade kuivendamine.

Eestis on registreeritud 15 leiukohta (EELIS 2022). Soomaa rahvuspargis on teada üks

kolmehõlmalise batsaania kasvukoht, mis asub sihtkaitsevööndisse jäävasse rohunditerikka

kuusiku metsaelupaigatüübis.

Kaitse-eesmärk:

Soomaa rahvuspargis on kolmehõlmalise batsaania kasvukoht säilinud vähemalt

1,7 ha ulatuses.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Liigi kasvukohast on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

‒ Kasvukoha kuivendamine

Meetmed

Loodusliku veerežiimi säilitamine ja taastamine.

44

2.1.1.16. SIBERI VÕHUMÕÕK LKS III, LoD ‒ ei, KE ‒ ei, LoA ‒ ei

Siberi võhumõõk (Iris sibirica) on III kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud liikide

punase nimestiku ohulähedases seisundis liigiga. Siberi võhumõõk on Euraasia

põhjaparsvöötme liik. Kasvab hajusalt üle Eesti, kuid puudub Kirde-Eestis

(https://eseis.ut.ee/efloora). Soomaal kasvab siberi võhumõõk Halliste, Raudna ja Lemmjõe

luhtadel.

Looduslikult kasvab siberi võhumõõk niisketel niitudel ja puisniitudel. Soomaal eelistab

kasvada vähemajandatavatel või hooldamata luhtadel, kus põõsarinne pole veel oluliselt

rohurindest üle kasvanud. 2021. aastal läbiviidud inventuuri kohaselt on siberi võhumõõga

seisund Soomaa rahvuspargi stabiilne. Siberi-võhumõõga kasvukohtadele on hästi mõjunud

ebaregulaarne niitmine. Viimasel aastakümnel on siberi võhumõõga ohtrus suurenenud

Tõramaa jõe äärsetel luhtadel. Praktika näitab, et intensiivse karjatamise korral siberi-

võhumõõk kaob, kuid mõõduka karjatamise korral (suve teisel poolel) võib ohtrus isegi tõusta.

Siberi võhumõõk armastab kasvada vähehooldatud, suhteliselt niisketel aladel. Kui kasvukoht

hakkab võsastuma, siis taimeliigi ohtrus väheneb (Suurkask 2021). Liik on sobilik

indikaatorliigiks, mille ohtruse ja kasvukohtade muutuse jälgimisega saab hinnata luhtade

majandamise looduskaitselist edukust.

Liiki ohustab kasvukohtade kadumine peamiselt niitude võsastumise ja kuivendamise tõttu ning

ehitustegevuse tõttu. Soomaal on peamiseks ohuteguriks kasvualade võsastumine ja

metsastumine.

Kuna liik ei ole Soomaa rahvuspargi ega Soomaa loodusala kaitse-eesmärgiks ning tegemist on

III kaitsekategooria kaitsealuse liigiga, mille seisundi hinnang on ohulähedane, ei seata liigile

kaitsekorralduskavaga kaitse-eesmärke. Liigi kaitse tagatakse elupaikade (lamminiitude)

kaitsega.

2.1.2. LINNUD

Soomaa rahvuspargi territooriumil on 2021 aasta seisuga teada 188 linnuliigi tegutsemine, neist

151 liiki on pesitsejad (sh 6 võimalikku pesitsejat), 12 liiki on juhukülastajad või kohatud ainult

toitumas ja 25 liiki esineb siin vaid rändeperioodil. Võrreldes eelmise

kaitsekorraldusperioodiga on Soomaa rahvusparki lisandunud neli uut pesitsevat liiki:

laululuik, merikotkas, hallhaigur, hõbehaigur. Alljärgnevalt on nimeliselt välja toodud Soomaa

linnualal kaitse-eesmärgiks seatud I ja II kaitsekategooria liigid ning Soomaa linnuala

eesmärgiks olevad III kaitsekategooria liigid on grupeeritud elupaigaeelistuse alusel.

Kaitsekorralduskavas välja toodud metsamajandustööde ajalised piirangud on seatud

looduskaitseseaduse § 55 lg 6 alusel.

2.1.2.1. KALJUKOTKAS LKS I, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah

Kaljukotkas (Aquila chrysaetos) on I kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud liikide

punase nimestiku ohualtis seisundis liigiga. Kaljukotkas pesitseb hajusalt nii üle mandri kui ka

Saaremaal ja Hiiumaal. Pesitsemiseks eelistab liik suurte loodusmassiivide sooalasid, kus pesa

45

rajatakse tavaliselt soosaare või -serva metsa. Toitumisalana kasutatakse pesapaigast kuni 5 km

raadiuses (kodupiirkond) lagedaid (pool)looduslikke biotoope, milleks valdavalt on lagesoo,

harvem mõni teine tüüp – näiteks luht. Hoolimata väikesest negatiivsest produktiivsusetrendist,

on liigi arvukus kasvanud mõõdukas trendis viimastel aastakümnetel tänaseks kuni 70 paarini

(Kaljukotka tegevuskava). Keskkonnaregistri andmetel on Soomaa rahvuspargis neli

pesitsusterritooriumi ja arvel 6 pesapaika (EELIS 2021).

Eesti kaljukotkapopulatsiooni mõjutab kõige enam toitumisalade (lagesoo ja sooserva metsade)

hävinemisest ja kvaliteedi langusest tingitud metsakanaliste ja lagesoo kurvitsaliste arvukuse

langus. Järjest enam muutub arvestatavamaks häirimise ohutegur. Hoolimata liigi kaugetest

elupaikadest, satub pesapaikadesse aasta-aastalt üha enam loodusmatkajaid nii organiseeritult

kui ka iseseisvalt.

Soomaa kaljukotka populatsiooni soodsa seisundi säilimiseks on vajalik elupaikade kaitse ning

sookoosluste seisundi parandamine. Oluline on ka elupaikade häirimise vältimine ning uute

pesapaikade otsimine (Kuresoo kaljukotka pesa otsimine). Pesitsusaegse häirimise vältimiseks

on vajalik külastuskorralduse planeerimine, et vältida talviste matkade ja rabamatkade sattumist

pesapaikade lähedusse ja seega vähendada külastusest tulenevat pesapaikade häirimist.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis pesitseb vähemalt neli paari kaljukotkaid.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Kaljukotka pesapaigad on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

+ Kikepera ja Valgeraba pesitsusaladel on kehtestatud pesitsusaegne liikumispiirang.

‒ Toitumisalade degradeerumine.

Meetmed

Rabade veerežiimi taastamine.

‒ Pesitsusaegne häirimine.

Meetmed

1. Iga-aastane kaljukotka pesitsusedukuse seire.

2. Külastuskorralduse planeerimine (oluline talviste matkade ja rabamatkade planeerimine,

vähendamaks külastusest tulenevat pesapaikade häirimist).

3. Kuresoo pesapaiga otsimine.

2.1.2.2. VÄIKE-KONNAKOTKAS LKS I, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah

Väike-konnakotkas (Aquila pomarina) on I kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud

liikide punase nimestiku ohulähedases seisundis liigiga, kes on meil pesitsevatest kotkaliikidest

arvukaim. Ta on levinud kõikjal Mandri-Eestis, kuid mitte läänesaartel.

Väike-konnakotka pesapuud asuvad enamasti vanas, üle 70 aasta vanuses, puistus ja on üldiselt

vanemad ja rinnasdiameetrilt suuremad kui neid ümbritseva puistu ülejäänud esimese rinde

puud, mis näitab, et kotkad valivad pesapuuks enamasti suurima ja tugevama puu puistus.

Väike-konnakotka kodupiirkonnaks võib üldistatult pidada 2 km raadiusega ringikujulist ala

ümber pesa, just selles raadiuses toimub suurem osa kotkaste igapäevategevusest. Väike-

konnakotka eelistatud toitumisbiotoopideks on erinevad rohumaad, kuid nad peavad jahti ka

teistel avamaakõlvikutel. Peamisteks saakobjektideks on pisiimetajad, kuid samuti teised

väiksed ning keskmise suurusega loomad nagu kahepaiksed ja linnud.

46

Eesti väikekonnakotkaste populatsiooni seisundit võib hinnata heaks, sest liigi arvukus on teiste

kotkaliikidega võrreldes suurem, hinnanguliselt 600‒700 paari, ja viimaste aastakümnete lõikes

stabiilne. Väike-konnakotka populatsiooni mõjutab kõige enam pesapaikade hävimine, mis on

tingitud väike-konnakotkaste eelistusest rajada pesi just vanematesse, raieküpsetesse

puistutesse ning toitumisalade hävimine ja kvaliteedi langus.

Eesti väike-konnakotka populatsiooni seisundit võib praeguse arvukuse juures pidada soodsaks

ning ohutegurite eest hästi kaitstuks. Olemasoleva olukorra säilitamiseks on vajalik tagada

piisavalt suure elupaiga pikaajaline säilimine, mis loob eelduse liigi arvukuse püsimiseks

(Väike-konnakotka kaitse tegevuskava 2018).

Väike-konnakotkas on Soomaa rahvuspargis esinevaist kotkaliikidest arvukaim. Soodsa

seisundi tagamiseks on vajalik suureulatuslike looduslike rohumaade esinemine maastikus,

kuna rohumaad (jõeluhad, pool-looduslikud rohumaad) on liigile olulised toitumisalad.

Keskkonnaregistri andmetel on Soomaa rahvuspargis arvel 14 pesitsusterritooriumi, millel on

teada 12 pesapaika (EELIS 2021). 2021 aastal oli asustatud 6 pesa.

Otseseid hooldustöid kaitsekorralduskavaga väike-konnakotka pesapaikade hooldamiseks ei

planeerita. Väike-konnakotka soodsas seisundis säilimiseks on olulised pesitsusterritooriumi

elupaikade hooldustööd, eeskätt lamminiitude hooldamine ja avatud hoidmine.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis pesitseb vähemalt 10 paari väike-konnakotkaid.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Soomaal on kasutuses 800‒900 ha rohumaid.

‒ Toitumisalade degradeerumine.

Meetmed

Luhaalade jätkuv hooldamine ja taastamine.

2.1.2.3. MERIKOTKAS LKS I, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah

Merikotkas (Haliaeetus albicilla) on I kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud

liikide punase nimestiku ohualtis seisundis liigiga. Ta on levinud kõikjal Eestis rannikualadel

ja suurte siseveekogude ja jõgede lähedal. Merikotkas pesitseb vanades metsades, kus

pesametsa keskmine vanus on lehtmetsades 90 aastat ja okasmetsades 120‒130 aastat. Pesa

ehitab lind meelsamini männikutesse ja pesapuuna eelistabki peamiselt mändi ja haaba.

Merikotkal puuduvad peaaegu looduslikud vaenlased ning seetõttu võib eeldada, et liigi

elupaigavalik lähtub toitumistingimustest ja liigisisesest konkurentsist.

Soomaa rahvuspargis on merikotka pesitsemine teada alates 2018. aastast. Soomaal on teada

üks pesakoht, mis asub Navesti jõe ääres Kuresoos põhjaservas. Pesapuu asub piiranguvööndis.

Eestis on merikotka olulisteks ohuteguriteks pliid sisaldava laskemoona kasutamine,

keskkonnamürgid, sobivate pesapuude nappus ja pesapaikade hävimine ning hukkumine

elektriliinides, teedel, tuuleparkides. Liigi pikaajalise kaitse eelduseks on sobilike elupaikade

olemasolu. Seetõttu on lähiaja kõige prioriteetsemaks tegevuseks merikotka teadaolevates

pesapaikades kaitse tagamine (Merikotka kaitse kaitsetegevuskava 2019).

47

Soomaa merikotka pesitsemisedukuse tagamiseks tuleb vältida pesitsusaegset häirimist ja

pesapuu ümbruses 300 meetri ulatuses metsamajanduslike tööde tegemist. Vältida

külastuskorralduslikke tegevusi ja nn loodusmatkasid (ka väikese grupiga) merikotka pesa

ümbruses soovituslikult vähemalt 500 m ulatuses. 2022. aasta seisuga asub pesa

piiranguvööndis, kus rakendub isendikaitse ning vastavalt LKS § 50 lg 2 punktile 1 moodustub

ümber merikotka pesapuu püsielupaik 200 meetri raadiuses.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis pesitseb vähemalt üks paar merikotkaid.

Mõjutegurid ja meetmed.

‒ Pesapaik asub piiranguvööndis.

Meetmed

Looduskaitseseaduse alusel moodustub püsielupaik 200 m raadiuses pesapuu ümber.

‒ Pesitsusaegne häirimine.

Meetmed

1. Vältida külastuskorralduslikke tegevusi, sh loodusmatkasid (ka väikese grupiga)

merikotka pesa ümbruses soovituslikult vähemalt 500 m ulatuses.

‒ Metsamajanduslikud tööd.

Meetmed

1. Seada 500 m raadiuses pesapuust raietele ajaline piirang 15. veebruarist kuni

31. juulini.2. Lubatud on aegjärgne ja häilraie tingimusel, et langi suurus ei ületa 1 ha.

3. Aegjärgse raie korral jätta säilikpuid grupiti vähemalt 10 tm/ha kohta või 20 puud/ha.

2.1.2.4. KALAKOTKAS LKS I, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah

Kalakotkas (Pandion haliaetus) on I kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud liikide

punase nimestiku ohualtis seisundis liigiga. Kalakotkas on levinud üle maailma, pesitsedes

kogu Euroopas. Eestis on liik peamiselt Ida- ja Lõuns-Eestis levinud haruldane haudelind.

Kalakotkad toituvad kaladest ja peavad jahti suurematel jõgedel, järvedel ja merelahtedel.

Heale toitumispaigale lendamiseks on saagiretked kuni 25 km pikkused. Reeglina kasutatakse

siiski kalastuskohti 10 km raadiuses pesast. Kalakotka pesapaigaks on Eestis üldjuhul raba- ja

metsamaastik, kus pesalt avaneb vaade ümbritsevale mitme kilomeetri ulatuses. Kalakotka

pesad asuvad kõrgematel puudel või raielankidele jäetud seemnemändidel. Pesa ehitab

kalakotkas üldjuhul männi latva 10–30 m kõrgusele maapinnast (mõned rabamändidel asuvad

pesad on vaid 4–6 m kõrgusel)

Peamiseks kalakotka arvukust ja levikut piiravaks faktoriks Eestis on elupaikade ja sobivate

pesapuude vähesus ning looduslikud tegurid. Teised ohutegurid on Eestis vähem aktuaalsed või

uurimata.

Varasemal ajal on sobivate pesapuude puudust leevendatud tehispesade ehitamisega, mis

võetakse üldiselt kalakotkaste poolt hästi vastu. Aga viimastel aastatel on tehispesade

ehitamisest kui kunstlikust meetmest loobutud. Seda osaliselt ka seetõttu, et nüüd jäetakse

raietööde käigus seemne- ja säilikpuid, mis suurendavad oluliselt kalakotka

pesaehitusvõimalusi. Kehvad pesapuud ei pea vastu suurtele tormidele ja pesad koos munade

või poegadega kukuvad sageli alla. Positiivselt mõjub praegu praktiseeritav raierahu

48

riigimetsas, mida vaikimisi järgib ka osa erametsaomanikke. Aga raierahu lõpp on kalakotkale

liiga varajane (Kalakotka kaitse tegevuskava 2019).

Soomaal on kalakotkast kohatud vaid toitumas. Soomaa rahvuspargis ja Soomaa linnualal ei

ole kalakotka pesitsemist registreeritud. Seepärast kaitsekorralduskavas otsesid

kaitsekorralduslikke tegevusi ei planeerita. Liigi kaitse tagatakse läbi elupaikade

(toitumisalade) kaitse.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis käib toitumas vähemalt üks kalakotkas.

Mõjutegurid ja meetmed.

‒ Toitumisalade degradeerumine.

Meetmed

Koosluste loodusliku veerežiimi taastamine ja säilitamine.

2.1.2.5. MUST-TOONEKURG LKS I, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah

Must-toonekurg (Ciconia nigra) on I kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud liikide

punase nimestiku kriitilises seisundis liigiga. Must-toonekurg on väheneva arvukusega

linnuliik, tema arvukus on langenud 1980. aastate alguse 250 pesitsevalt paarilt praeguse 40–

60 paarini (Elts jt 2019).

Must-toonekure elupaigad on eelkõige vanad, minimaalse häirimise ja soodsate

toitumispaikadega looduslikult mitmekesised metsamassiivid. Lisaks must-toonekurele elab

talle pesitsuspaigaks sobivates vanades metsades veel kuni 400 ohustatud liiki. Seega võib

must-toonekurge pidada teiste ohustatud liikide katusliigiks (Lõhmus 2000). Must-toonekurg

esineb Soomaa rahvuspargis vähearvuka pesitsejana. Must-toonekure põhitoiduks on

väiksemad kalad ja kahepaiksed. Toitu otsib lind põhiliselt madalatest varjulistest voolu- või

seisuveekogudest. Pesapaigad asuvad suurtes metsamassiivides, mis jäävad inimasustusest

kaugele. Liik on väga tundlik häirimise suhtes. 2021. aasta kevade seisuga on keskkonnaregistri

andmetel Soomaa rahvuspargis arvel kaks pesapaika. Viimasel kolmel aastal ei ole must-

toonekure pesitsemine Soomaal õnnestunud.

Peamiseks must-toonekure arvukust ja levikut piiravaks faktoriks on nimetatud metsade pindala

ja mitmekesisuse vähenemist ning inimese põhjustatud häirimist (Birdlife International 2014).

Eesti kohta tehtud uurimus kinnitab, et pesitsuspaiga valikut mõjutab oluliselt metsamassiivide

killustumine ja puistu mitmekesisus. Oluline mõju on ka toitumisalade kvaliteedi langusel

(Rosenvald jt 2012).Eestis on olulised ka looduslikud tegurid (areaali ääre-efekt). Teised

ohutegurid on Eestis vähem aktuaalsed või uurimata. Seniste must-toonekure saatjate andmete

põhjal võib väita, et konkreetsete isendite ellujäämust mõjutavad peamiselt tegurid väljaspool

Eestit, noorlindude puhul tõenäoliselt ka nende toitumus pesistsusperioodil. Kuna must-

toonekure noorlinnud rändavad või vähemalt alustavad rännet üksinda, siis sõltub paljuski

nende ellujäämus sobivate rändepeatuspaikade rohkusest rändeteel (Sellis 2013).

Soomaal on must-toonekure seisundi parandamiseks vajalik olemasolevate pesapaikade jätkuv

kaitse, ehk pikaajaline säilimine, mis loob eelduse liigi taasasumiseks Soomaale ja edukaks

pesitsemiseks. Sigimisedukuse suurendamiseks on väga oluline toitumisveekogude kvaliteedi

parandamine (paisude avamine siirdekaladele, kraavide looduslikkuse taastamine, looduslike

49

ojade säilitamine, loodus- ja metsamaastikus uute kuivendussüsteemide rajamises hoidumine

jms). Must-toonekure kaitse tegevuskavast tulenevad soovitused tööde korraldamiseks

Soomaal, et soodustada must-toonekurele sobivate toitumisalade kujunemist (Must-toonekure

kaitse tegevuskava 2018).

Must-toonekure elupaigas spetsiaalseid taastamis- ja hooldamistöid ei planeerita, vaid erinevate

kommunikatsioonide hooldustööde käigus tuleb arvestada must-toonekure elupaigale seatud

tingimustega. Näiteks teekraavi puhastamisel tekitada kraavi põhja kärestikke, kujundada

truubi ümbrused kurele sobivaks jne. Eriti oluline on säilitada olemasolevate kraavide

loodusliku ilmega lõike, mitte neid uuendada. Väga oluline on säilitada kraavikallaste

kõrghaljastust, st suuri puid, mitte neid kraavide hooldamise käigus maha raiuda.

Soomaa teemaplaneeringuga määratletud Soomaa piirkonnas tuleb must-toonekure elupaikade

säilimiseks arvestada maaparandussüsteemide hooldamise järgmiste nõuetega:

o Olemasolevatele kuivendussüsteemidele või kuivendussüsteemide rekonstrueerimise

käigus või koosluste veerežiimi taastamisel rajada võimalikult palju tuletõrje-, sette- ja

muid tiike, samuti kraavide laiendusi, kus vesi võiks kuival ajal pikemalt säilida.

o Rajada olemasolevatele kraavidele kärestikulisi lõike.

o Säilitada olemasolevate kraavide loodusliku ilmega lõike.

o Truupide rajamisel või truupide rekonstrueerimisel jätta truupidesse sisenemised ja

väljumised sügavamaks ja täita põhi kruusa või peente kividega.

o Kraavidele rajada sellist tüüpi settebasseine, mis koguvad ka muda (lisaks tavapärasele

liiva kogumisele) ja suurendavad vee läbipaistvust.

o Hooldada kraavide ja tiigikaldaid nii, et puhastada veekogude kaldad võsast, samas

soodustada suurte puude kasvamist (Säilitades suuri elujõuliseid põõsaid ja põlispuid ja

arvestades maastiku kujunduslikku aspekti. Tagades kurele varjevõimalused ja

toitumistingimused).

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis pesitseb edukalt kaks paari must-toonekurgi.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Must-toonekure pesapaigad on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

‒ Toitumisalade degradeerumine.

Meetmed

Tööde korraldamisel Soomaa rahvuspargis ja Soomaa teemaplaneeringuga määratud alal

(tiikide puhastamine, kuivendussüsteemide korrastamine, veerežiimide taastamine jms )

arvestada must-toonekure elupaiganõudlusega.

2.1.2.6. RABAPISTRIK LKS I, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah

Rabapistrik (Falco peregrinus) on I kaitsekategoori kaitsealune liik ja tegemist on Eesti

ohustatud liikide punase nimestiku piirkonnas välja surnud liigiga. Eestis pesitses liik varem

50

enamikus suurematest rabadest, kuid praegu vaid harv läbirändaja ning suvi- ja talikülaline.

Talvitub linnurohketel avamaastikel või rannikul (Jonsson 2000). 1960.‒70. aastatel toimus

liigi arvukuse katastroofiline vähenemine. Viimane tõestatud pesitsemine Eestis oli 1971 aastal

Läänemaal (EE). Liik on nimetatud Soomaa linnuala kaitse-eesmärgiks, kuid Soomaa linnualal

ei ole viimase 50 aasta jooksul liik pesitsenud.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on säilinud rabapistrikule sobivad elupaigad.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Rabapistriku elupaigad on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

+ Soomaa rabade servaaladel on läbi viidud loodusliku veerežiimi taastamine.

Meetmed

1. Külastuskorralduse planeerimine.

2. Räätsamatkade vältimine rabades lindude pesitsusperioodil.

2.1.2.7. RABAPÜÜ LKS-I, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah

Rabapüü (Lagopus lagopus) on I kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud liikide

punase nimestiku kriitilises seisundis liigiga. Rabapüü elutseb segametsade vööndist kuni

mägitundra pajustikeni. Eestis on ta võrdlemisi haruldane haudelind, kes pesitseb peamiselt

Kirde- ja Kesk-Eesti suurtes rabades. Rabapüü toitub putukatest, marjadest, võsudest ja

lehepungadest. Pojad sõltuvad putuktoidust, mistõttu varasuvised pikaajalised vihmasajud ja

jahedus on liigile hukutavad (Jonsson 2000). Viimane teadaolev rabapüü pesitsemine oli

Soomaal 1997. aastal Kuresoos, mil hinnanguliselt pesitses Soomaal 10‒20 paari rabapüüsid.

Värskemad andmed liigi kohta puuduvad. Viimasel kahekümnel aastal ei ole rabapüüd Soomaa

rabades kohatud.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on säilinud rabapüüle sobivad elupaigad.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Sooelupaigad on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

+ Kuresoo servaaldel on läbi viidud loodusliku veerežiimi taastamine.

− Pesitsusaegne häirimine.

Meetmed

1. Külastuskorralduse planeerimine.

2. Räätsamatkade vältimine rabades lindude pesitsusperioodil.

2.1.2.8. NIIDURÜDI LKS I, LiD I, KE ‒ ei, LiA ‒ ei

Niidurüdi (Calidris alpina schinzii) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud

liikide punase nimestiku ohualtis seisundis liigiga. Niidurüdi on väheldane niidukahlaja, kes

pesitseb niisketel rannaniitudel, väikesel arvul ka soodes. Liigi Läänemere asurkonna suuruseks

on 500–640 paari, Eestis pesitseb sellest ligikaudu üks kolmandik – seega on tegemist ühe meie

vastutusliigiga. Niidurüdi arvukus on kõigis Läänemeremaades viimaste kümnendite jooksul

51

kordades langenud, mitmetest maadest on liik kadunud. Eestis on arvukus viimase kümnendi

jooksul stabiliseerunud.

Niidurüdi on tüüpiline niidulind, kes elupaigana vajab niisket ja avatud niitu. Lisaks niitudele

pesitseb ta vähearvukalt ka lagerabades. Soodes pesitsevad rüdid raba lagedas mudases osas,

kus kasvab madal taimestik (nt nokkheinad) ja esineb sageli helofüüte (ubalehte, tarnasid), mis

viitab põhjaveetoitele. Niidurüdil on väga kitsas elupaiganõudlus. Kuna tema territoriaalne

agressiivsus on võrreldes teiste niidukurvitsalistega madal, peab ta oma kurna hoolega peitma.

Selleks on napilt võimalusi, sest ta on sõltuv avatud madalmurustest aladest. Soomaa linnualal

pesitseb niidurüdi Kuresoo märealadel. Hinnanguliselt pesitseb Soomaal stabiilselt kolm paari

(Leivits 2007; 2008). Kuna niidurüdi on oma elupaiganõudluselt loodusalale väga

iseloomulik, tehakse ettepanek nimetada liik Soomaa linnuala ja Soomaa rahvuspargi

kaitse-eesmärgiks.

Niidurüdi peamiseks ohuteguriteks on elupaikades toimunud muutused – rohustu kõrgenemine,

pesitsusalade kulustumine ning tüüpilise lompide ja soonekohtadega pinnastruktuuri kadumine.

Rüdi raba elupaik on ohustatud kraavide tõttu, kuna rabade servades või raba läbivad kraavid

põhjustavad lagerabade metsastumist ja rüdile sobiva avatud pesitsusbiotoobi kadumist.

Andmeid niidurüdi häirimistundlikkuse kohta on napilt, tõenäoliselt on tegemist keskmiselt või

isegi vähetundliku liigiga. Võimalikku häirimist soodes soodustab räätsade kasutuselevõtt

rabamatkadel. Probleemi tõsidus ei ole teada, kuid kindlasti tuleks vältida räätsamatkade ja

loodusradade tegemist niidurüdi elupaikadesse (Niidurüdi kaitse tegevuskava 2018).

Niidurüdile sobilik pesitsusala peab omama järgmisi tunnuseid: pinnavee kõrge tase,

madalmurune rohustu ja avatud (niidu)koosluse pindala vähemalt 50 hektarit. Märjemad alad

on pesitsus- ning poegade toitumispaikadeks. Madalmurune rohustu on vajalik poegadele

liikumiseks.

Niidurüdi seireandmed Soomaal on suhteliselt vanad. Seepärast on vajalik

kaitsekorraldusperioodi alguses uuendada seireandmeid ning teha inventuur Kuresoo niidurüdi

asurkonna suuruse kindlakstegemiseks.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis pesitseb vähemalt kolm paari niidurüdisid.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Niidurüdi rabaelupaigad on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

+ Kuresoo servaaladel on teostatud loodusliku veerežiimi taastamine.

− Pesitsusaegne häirimine.

Meetmed:

Mitte korraldada räätsamatkasid pesitsusajal Kuresoo lagedatel aladel.

− Vanad seireandmed.

Meetmed:

Inventuuri teostamine Kuresoo niidurüdi asurkonna suuruse kindlakstegemiseks.

52

2.1.2.9. KANAKULL LKS II, LiD I, KE ‒ ei, LiA ‒ ei

Kanakull (Accipiter gentilis) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud liikide

punase nimestiku ohulähedases seisundis liigiga. Kanakull on Eestis hajusalt levinud haudelind,

kelle arvukus on viimasel ajal märkimisväärselt langenud. Hinnanguliselt elab Eestis praegu

300–500 paari kanakulle, kuid veel 15 aastat tagasi oli arvukus kaks korda kõrgem (Väli, Tuule

2015). Soomaa linnuala on teada viis pesitsusterritooriumit (EELIS 2021).

Kanakull eelistab pesitseda vanas okasmetsas ning peab saagijahti nii metsaaladel kui

kultuurmaastikus. Suurimateks liiki ohustavateks teguriteks Eestis on pesapaikade hävimine

ning toidubaasi vähenemine. Pesitsusaegne häirimine on asurkonnale väiksema mõjuga ning

seda võib lugeda keskmise tähtsusega ohuteguriks. Keskkonnamürkide mõju on tänaseks

kahanenud väikese tähtsusega mõjuriks, väike roll on tänapäeval ka tahtlikul tapmisel (Väli,

Tuule 2015).

Kanakulli ohustavad lageraied, metsade vanuse muutumine, sealhulgas suur ohutegur on

vanade metsade ja suurte puude kadumine. Õnneks Eesti kanakulliasurkonnale kriitilise

tähtsusega ohutegureid tänapäeval ei ole. Suureks ohuteguriks on pesapaikade hävimine, kuna

metsade majandamisel on ette näha metsade fragmenteerumine, vanade metsafragmentide

pindala vähenemine ning noorte metsade osa suurenemine. Pesitsusaegne häirimine on

asurkonnale väiksema mõjuga ning seda võib lugeda keskmise tähtsusega ohuteguriks

(Kanakulli kaitse tegevuskava 2015).

Soomaa linnualal asuvatest pesitsusterritooriumitest kolm paiknevad sihtkaitsevööndis ja üks

asub piiranguvööndis, üks eeldatav elupaik on leidmata. Lisada liik Soomaa rahvuspargi kaitse-

eesmärgiks.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis pesitseb vähemalt viis paari kanakulle.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Sihtkaitsevööndite suur osakaal

− Pesitsusaegne häirimine.

Meetmed:

1. Seada 500 m raadiuses pesapuust raietele ajaline piirang 1. augustist 28. veebruarini.

2. EELIS-s piiritletud elupaigas on raied keelatud.

3. Välitööd registreerimata pesapaiga leidmiseks ja EELISesse kandmiseks.

2.1.2.10. KARVASJALG-KAKK LKS II, LiD I, KE ‒ jah, LoA – ei LiA ‒ jah

Karvasjal-kakk (Aegolius funereus) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud

liikide punase nimestiku ohualtis seisundis liigiga. Karvasjalg-kakk on metsavööndi lind, kes

Euraasias on levinud Skandinaaviast kuni Kamtšatkani. Karvasjalg-kakk elutseb Eestimaal

luitemännikutes ning metsajõgede ja -järvede ümbruse segametsades. Ta on tüüpiline

suluspesitseja, kes kasutab pesitsemiseks tavaliselt musträhni vanu pesaõõnsusi. Toiduks on

põhiliselt pisinärilised, kuid ka väikesed värvulised (www.eoy.ee).

53

Peamiseks ohuteguriks on pesapaikadeks sobivate vanade metsade kadumine,

metsamajanduslikud tööd pesitsusperioodil ja pesarüüste. Sageli kannatavad pesitsevad

karvasjalg-kakud metsnugiste rüüste tõttu (www.eoy.ee).

Soomaa linnualal on teada viis pesitsusterritooriumit, millest kolm asuvad sihtkaitsevööndis ja

kaks projekteeritavas sihtkaitsevööndis.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis pesitseb vähemalt viis paari karvasjalg-kakkusid.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Karvasjalg-kaku pesitsusterritooriumid on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse või

projekteeritavasse sihtkaitsevööndisse.

Võimalikud ohutegurid puuduvad või on ebaselged.

2.1.2.11. JÄÄLIND LKS II, LiD I, KE ‒ ei, LiA ‒ ei

Jäälind (Alcedo atthis) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud liikide punase

nimestiku soodsas seisundis liigiga. Jäälind on Eestis väikesearvuline ja hajusalt levinud

pesitseja. Millegipärast ei pesitse ta Saaremaal ja Hiiumaal, seal nähakse teda siiski rände ajal

ja talvel. Arvatakse, et praegu pesitseb Eestis 50‒300 paari jäälinde. Nii suur arvukuse vahemik

tuleb sellest, et külmad talved talvitusaladel on jäälinnule hukatuslikud. Seetõttu on peale

selliseid talvesid jäälind ka Eestis tõeline haruldus.

Jäälind pesitseb puude või põõsastega ääristatud jõgede, ojade ja ka suuremate kraavide ääres,

mille kõrgemad kaldad pakuvad võimalusi pesa uuristamiseks. Eriti meeldivad talle madalad ja

puhta veega jõed (www.eoy.ee).

Jäälinnu peamiseks looduslikuks ohuteguriks on külmad talved talvitusaladel. Kuna ta pesa on

halvasti ligipääsetav, ta ise ettevaatlik ja kiire lind, siis teiste loomade saagiks langeb ta harva.

Vahel võib mõne jäälinnu napsata raudkull, pistrik või muu röövlind. Pesi võib siiski rüüstata

mink vm väike röövloom. Suurimaks ohuks jäälinnule on veekogude muutmine ja reostamine

inimese poolt. Veekogude reostus vähendab vee läbipaistvust ja soodustab kinnikasvamist.

Kuigi jäälind elutseb ka inimasustuse läheduses, on ta siiski pelglik lind (www.eoy.ee).

Soomaa rahvuspargis on teada jäälinnu pesitsemine Halliste ja Raudna kallastel ülesvoolu

lõikudel. Halliste ja Raudna jõgede kallastel leidub kõrgeid, jäälinnule pesapaikadeks sobivaid

kaldalõike. Täpset pesitsevate paaride arvu ei ole teada. 2015. aasta linnustiku loenduse

andmetel loendati Soomaal viis paari jäälinde. Lisada liik Soomaa rahvuspargi kaitse-

eesmärgiks.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis pesitseb vähemalt viis paari jäälinde.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Halliste ja Raudna jõgede kallastel leidub jäälinnule pesitsemiseks sobivaid kaldalõike.

Võimalikud ohutegurid puuduvad või on ebaselged.

54

2.1.2.12. SOORÄTS LKS II, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah

Sooräts (Asio flammeus) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud liikide punase

nimestiku väljasuremisohus oleva liigiga. Liik on levinud hajusalt üle Eesti. Sooräts on

avamaastiku (sood, jõeluhad, rannaniidud, avarad põllumassiivid) asukas, pesitseb maapinnal,

tavaliselt kõrgema rohu või põõsastiku varjus. Sooräts on sõltuv näriliste arvukusest ja selle

tõttu on tema arvukus väga kõikuv. Viimane soorätsurikas aasta oli Eestimaal 2005. Liigi

arvukust on meil hinnatud 10–300 haudepaarile (www.eoy.ee).

Soomaa rahvuspargis on teada üks soorätsu pesitsusterritoorium, mis on tsoneeritud Kuresoo

sihtkaitsevööndisse.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis pesitseb vähemalt üks paar soorätsusid.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Soorätsu pesitsusterritoorium on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

Võimalikud ohutegurid puuduvad või on ebaselged.

2.1.2.13. VÄIKELUIK LKS II, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah

Väikeluik (Cygnus columbianus bewickii) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti

ohustatud liikide punase nimestiku ohualtis seisundis liigiga. Väikeluik pesitseb tundra

madalates järvedes ning lompides, mis on ääristatud tarnade ja sammaldega. Eestis esineb liik

vaid läbirändel. Rändel eelistab väikeluik madalaveelisi järvi ning merelahti, kus on piisavalt

toitu, et koguda jõudu rände jätkamiseks pesitsus- või talvitusaladele. Peale looduslike

koosluste peatub väikeluik ka põllumajandusmaadel, toitudes seal põhiliselt teraviljast, kuid ka

suhkrupeedist, rapsist ja kartulist (Väikeluige kaitse tegevuskava 2018)

Soomaa rahvuspargis peatuvad väikeluiged kevad- ja sügisrändel suurte rabade laugastikes.

Näiteks 2020. aasta kevadloendusel peatus Öördi raba laugastikus u 100 lindu ja Kuresoo

laugastikes u 60 lindu. Kevadrändel on väikeluiged peatunud ka Riisa üleujutatud põldudel.

Võimalikud ohutegurid puuduvad või on ebaselged.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis peatub kevad- ja sügisrändel 500 väikeluike.

Mõjutegurid ja meetmed

Võimalikud ohutegurid puuduvad või on ebaselged.

2.1.2.14. LAULULUIK LKS II, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah

Laululuik (Cygnus cygnus) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud liikide

punase nimestiku soodsas seisundis liigiga. Laululuik on Eestis haruldane haudelind, pesitseb

Pärnumaal, Hiiumaal, Saaremaal, Järvamaal ning Alutagusel ja Kagu-Eesti järvedel, kokku

55

umbes sadakond paari. Põhiliselt on ta Eestis aga läbirändaja, läbiränne algab kevadel märtsis,

lõpeb mais, sügisel toimub see oktoobrist novembri keskpaigani (Eesti Entsüklopeedia).

Soomaa rahvuspargis on laululuik kevadine ja sügisene läbirändaja ja Kuresoos vähearvuline

ja ebaregulaarne pesitseja. 2014. aasta seire andmetel on teada üks pesitsev paar Kuresoo

lõunaosas. Varasemate andmete kohaselt võib Kuresoos pesitseda hinnanguliselt 2‒3 paari.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis pesitseb vähemalt kolm paari laululuikesid.

Mõjutegurid ja meetmed

Võimalikud ohutegurid puuduvad või on ebaselged.

2.1.2.15. LAANERÄHN LKS II, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah

Laanerähn (Picoides tridactylus) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud

liikide punase nimestiku ohualtis seisundis liigiga. Eestis on laanerähn väikesearvuline

haudelind, kes asustab suuri kuuse-segametsi. Sügisel ja varakevadel rändab Eestist läbi

põhjapoolsete alade linde. Liik elutseb vanades loodusmetsades, kus raiub peamiselt kuivanud

puusse pesaõõnsuses. Kurnas on 4–5 muna, hauvad mõlemad vanalinnud. Toitu otsib laanerähn

põhiliselt puukoore alt, mõnikord koorib kuivanud puu üleni ära, sööb põhiliselt üraskeid ja

nende vastseid (EE).

Soomaa rahvuspargis on registreeritud 19 pesitsusterritooriumit (EELIS 2021). Hinnanguliselt

pesitseb Soomaal 25‒40 paari laanerähnisid (Tuvi 2016).

Peamiseks ohuteguriks on vande pesitsemiseks ja toitumiseks sobivate okasmetsade kadumine.

Valdav osa Soomaa laanerähni elupaikadest on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse või asuvad

projekteeritavas sihtkaitsevööndis. Võimalikud teised ohutegurid puuduvad või on ebaselged.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis pesitseb vähemalt 25 paari laanerähne.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Valdav osa Soomaa laanerähni elupaikadest on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse või asuvad

projekteeritavas sihtkaitsevööndis.

− Metsamajanduslik tegevus.

Meetmed

1. Piiritletud elupaigas on uuendus- ja sanitaarraied keelatud, kui need kahjustavad

elupaika olulisel määral.

2. Piiritletud elupaigas säilitada metsade majandamisel üle 10 cm läbimõõduga surnud ja

surevaid jalaseisvaid okaspuid vähemalt 20 tm/ha kohta.

3. Piiritletud elupaigas või 100 m kauguseni pesapuust on raied keelatud 1. aprillist kuni

15. juulini.

56

2.1.2.16. ROHERÄHN LKS II, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah

Roherähn e meltsas (Picus viridis) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud

liikide punase nimestiku kriitilises seisundis liigiga. Roherähn on Lääne- ja Lõuna-Eestis harva

kohatav haudelind ning täielik paigalind, kes elutseb leht- ja segametsades, puiesteedel ja

kultuurmaastikega ümbritsetud lehtpuusaludes. Liik toitub nii puu otsas ku ka maapinnal,

peamise toidu moodustavad sipelgad (Jonsson 2000). Pesitsemise ja juhukülastuse kohta

Soomaa rahvuspargis andmed puuduvad.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on säilinud roherähnile sobivad elupaigad või pesitseb

vähemalt 1 paar.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Valdav osa Soomaa roherähnile sobivatest elupaikadest on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse

või asuvad projekteeritavas sihtkaitsevööndis.

− Metsamajanduslik tegevus.

Meetmed

1. Seada piiritletud elupaigas raietele ajaline piirang 1 aprillist kuni 15. juulini.

2. Säilitada luhtade servas olevaid vandest haabadest, tammedest ja kaskedest koosnevaid

puudesalusid.

2.1.2.17. VALGESELG-KIRJURÄHN LKS II, LiD ‒ I, KE ‒ ei, LiA ‒ ei

Valgeselg-kirjurähn (Dendrocopos leucotos) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti

ohustatud liikide punase nimestiku soodsas seisundis liigiga. Valgeselg-kirjurähn on levinud

Euraasia metsavööndis Skandinaaviast Kaug-Idani. Liik on Eestis levinud hajusalt üle mandri,

saartel puudub. Rohkem kohtab teda Lõuna-Eestis. Valgeselg-kirjurähn vajab elupaigaks vanu

metsi, kus on surnud ja pehkinud lehtpuud. Just need, ajale jalgu jäänud puud pakuvad linnule

rikkalikku toidulauda. Pesakoobas raiutakse lehtpuusse (Muts 2011).

Soomaa rahvuspargis on teada 23 pesitsusterritooriumi (EELIS 2021). Hinnanguliselt elab

Soomaal 75‒85 paari valgeselg-kirjurähni (Tuvi 2016). Pesitsusterritooriumid asuvad üle kogu

Soomaa, peamiselt jõgede kallastele jäävates metsades. Võimalikud ohutegurid puuduvad või

on ebaselged. Sellest lähtuvalt kaitsekorralduskavas otseseid kaitsemeetmeid ei planeerita.

Kuna valgeselg-kirjurähn on oma elupaiganõudluselt Soomaale väga iseloomulik, tehakse

ettepanek nimetada liik Soomaa linnuala ja Soomaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis pesitseb vähemalt 75 paari valgeselg-kirjurähnisid.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Valdav osa Soomaa valgeselg-kirjurähni elupaikadest on tsoneeritud sihtkaitsevööndi või

asuvad projekteeritavas sihtkaitsevööndis.

− Metsamajanduslik tegevus.

57

Meetmed

1. Seada piiritletud elupaigas ja 50 m kaugusel pesapuust raietele ajaline piirang 1. märtsist

kuni 30. juunini.

2. Raietel jätta säilikpuid grupiti vähemalt 30-40 tm/ha, sealhulgas üle 10 cm läbimõõduga

surnud lehtpuid 10-20 tm/ha kohta.

3. Veerraie langi veerg ei tohi olla suurem kui 0,5 ha.

2.1.2.18. ROHUNEPP LKS II, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah

Rohunepp (Gallinago media) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud liikide

punase nimestiku puuduliku andmestikuga liigiga. Rohunepp pesitseb peamiselt suurtel

üleujutatavatel jõeluhtadel, arvukamalt Suur-Emajõe jõgikonnas, samuti Soomaa, Matsalu ja

Koiva-Mustjõe jõelammidel. Pesitsemiseks eelistab liik majandatavaid lamminiite, kuid esineb

ka poldritel ja soostike servaaladel. Hinnanguliselt pesitseb Eestis 400−600 isalindu (Elts jt

2019), viimasel kümnel aastal on rohuneppide arvukus languses.

Eestis on kõige olulisemateks ohuteguriteks elupaikade hävinemine kuivendamise,

maakasutuse muutmise ja taimemürkide kasutamise tulemusena ning niitude seisundi

halvenemine intensiivse majandamise tagajärjel. Keskmise tähtsusega ohuteguriteks on niitude

kinnikasvamine ebapiisava majandamise tagajärjel, lamminiitude mosaiiksuse vähenemine,

ebasobivate hooldusvõtete kasutamine ja asurkonna sidususe vähenemine (Rohunepi kaitse

tegevuskava 2021). Soomaa rahvuspargis ei ole kuivendamise ohutegur oluline, kuna Soomaa

luhtadel ei tehta kuivendust. Samuti ei kasutata Soomaal taimekaitsevahendeid.

Soomaa rahvuspargis on teada kuus rohunepi mängu (EELIS 2021). Hinnanguliselt pesitseb

Soomaal 25‒30 paari rohuneppe (Tuvi 2016). Kaks suuremat mängu on Halliste ja Raudna

luhtadel.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis pesitseb vähemalt 25 paari rohuneppe.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Suuremad rohunepi mängualad on regulaarselt hooldatavad.

‒ Niitude kinnikasvamine ebapiisava majandamise tagajärjel.

Meetmed

Luhtade regulaarne hooldus.

2.1.2.19. MUDANEPP LKS II, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah

Mudanepp (Lymnocryptes minimus) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud

liikide punase nimestiku väljasuremisohus olevaliigiga, kes elab peamiselt tundraaladel. Eestis

on ta väga paiguti levinud haruldane haudelind, kes pesitseb üsna hõredalt märgades tarna- ja

villpeasoodes. Rändel võib teda kohata ka raba kuivemates piirkondades (Jonsson 2000).

Mudanepp on Soomaa linnuala kaitse-eesmärgiks, kuid puuduvad andmed, et mudanepp

Soomaal pesitseks. Seepärast seatakse kaitsekorralduskavas kaitse-eesmärgiks mudanepile

58

sobivate elupaikade säilimine. Otseseid kaitsekorralduslikke tegevusi ei planeerita. Liigi kaitse

tagatakse läbi elupaikade kaitse.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on säilinud mudanepile sobivad elupaigad.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Mudanepi elupaigad on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

+ Soomaa rabade servaaladel on läbi viidud loodusliku veerežiimi taastamine.

‒ Rabade ja siirdesoode veerežiimi muutused.

Meetmed

1. Taastatud veerežiimiga rabaala regulaarne jälgimine.

2. Vajadusel tammide remontimine.

3. Taastamisalale tärganud metsauuenduse likvideerimine.

2.1.2.20. MUSTSABA-VIGLE LKS II, LiD I, KE ‒ ei, LiA ‒ ei

Mustsaba-vigle (Limosa limosa) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud

liikide punase nimestiku ohualtis seisundis liigiga. Eestis on ta ebaühtlase levikuga harv

haudelind (pesitseb aprillist augustini), keda võib kohata peamiselt Lääne-Eestis ja Emajõe-

Peipsi vesikonnas (EE). Soomaa rahvuspargis pesitseb mustsaba-viglet Öördi rabas, Kuresool

ja Halliste jõe suurtel luhtadel (EELIS 2021). Hinnanguliselt pesitseb Soomaal 10‒15 paari

mustsaba-viglesid (Tuvi 2016).

Peamiseks ohuteguriks on peitsusalade kadumine, milleks on lagedad märgalad. Soomaal on

pesitsusaladeks suurte rabamassiivide lagedad märealad ja Halliste jõe suured kohati märgade

lontsikutega luhaalad. Kuresoos ja Öördi rabas on läbi viidud raba servaalade loodusliku

veerežiimi taastamine ning võib eeldada, et rabade märealade seisund paraneb.

Kuna mustsaba-vigle on oma elupaiganõudluselt linnualale väga iseloomulik, tehakse

ettepanek nimetada liik Soomaa linnuala ja Soomaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis pesitseb vähemalt 10 paari mustsaba-viglesid.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Kuresoo ja Öördi rabade servaalade veerežiimi taastamine.

‒ Luhalade märjemate osade võsastumine pajuga.

Meetmed

Luhtade regulaarne hooldus.

2.1.2.21. LUHA-SINIRIND LKS II, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah

Luha-sinirind (Luscinia svecica cyanecula) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti

ohustatud liikide punase nimestiku ohualtis seisundis liigiga. Luha-sinirind on rästaslaste

sugukonda kuuluv lind, sinirinna alamliik. Eestis on ta hajusa levikuga haruldane haudelind,

59

keda võib kohata nt luhapajustikes ja sooservades (EE). Soomaal on registreeritud üks

pesitsusterritoorium Halliste jõe luhal (EELIS 2021).

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis pesitseb vähemalt kaks paar luha-sinirindasid.

Mõjutegurid ja meetmed

Võimalikud ohutegurid puuduvad või on ebaselged.

2.1.2.22. SARVIKPÜTT LKS II, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah

Sarvikpütt (Podiceps auritus) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud liikide

punase nimestiku ohualtis seisundis liigiga. Sarvikpütt on Eestis ebaühtlase levikuga harv

haudelind. Hinnanguliselt pesitseb teda Eestis 200–400 paari. Talvitama lendab Lääne- ja

Lõuna-Euroopa rannikualadele või jäävabadele järvedele, pehmetel talvedel jääb osa ka meile

pidama. Sarvikpütt tegutseb väikestel madalaveelistel järvedel, tiikidel ja mereabajatel ning

pole eriti inimkartlik. Toiduks eelistab sarvikpütt veelisi selgrootuid, talvel sööb ülekaalukalt

limuseid (EE). Soomaal on registreeritud kaks pesitsusterritooriumit Kuresoo laugastikes

(EELIS 2021).

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis pesitseb vähemalt kaks paari sarvikpütte.

Mõjutegurid ja meetmed

Võimalikud ohutegurid puuduvad või on ebaselged.

2.1.2.23. METSIS LKS II, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah

Metsis (Tetrao urogallus) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud liikide

punase nimestiku ohualtis seisundis liigiga. Metsis on levinud ühtlaselt Euraasia boreaalsetes

metsades Skandinaaviast kuni Ida-Siberini. Eestis hinnatakse metsise pesitsusaegseks

arvukuseks 1300‒1600 kukke (Elts jt 2019). Metsis on paikne liik, kes veedab olulise osa elust

valdavalt 3 km raadiuses ümber mängupaiga. Noorlindude hajumine toimub enamasti kuni

10 km kaugusele koorumispaigast. Metsis eelistab mängupaigaks ainult mändidest koosnevaid

puistuid, kus puude vanus on kõige sagedamini vähemalt 80 aastat. Mänguala suuruseks on

Eestis hinnatud 12–67 ha. Pesa võib paikneda kõikides metsatüüpides ning pesakond võib

liikuda hiljem sadu meetreid eemal asuvasse sobivasse toitumispaika (Metsise kaitse

tegevuskava 2015).

2021. a seisuga on keskkonnaregistri andmetel Soomaa rahvuspargis arvel 16 metsise

mängupaika. Enamus metsisemängudest on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse. Üks metsisemäng

paikneb piiranguvööndis. Soomaal on metsisemängude tavaliseks suuruseks 3‒4 kukke. Kõige

suurem on Pöörikaasiku mäng, kus oli 2020. aasta loenduse andmetel oli 16 kukke.

Metsist peamiselt ohustavateks teguriteks on metsamajanduslikud tööd, elupaikade

killustumine ja kadumine, elupaiga kvaliteedi langus kuivenduse mõjul ning kisklus.

60

Soomaa rahvuspargis on metsise peamiseks ohuteguriks väikekiskjate kõrge arvukus.

Väikekiskjate arvukusest tuleneb kõrgendatud röövlusoht metsise kui maaspesitseja

haudekurnadele ja koorunud pesakondadele. Teiseks ohuteguriks on soometsade ja sooservade

kuivendamine. Eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel rajati melioratisoonitööde käigus

madalaboniteedilistesse sooserva männikutesse kuivendussüsteemid. Kuivendussüsteemide

tõttu on metsisele sobilikud elupaigad ajapikku degradeerumas. Kolmandaks ohuteguriks võib

pidada pesitsusaegset häirimist, kuid antud ohuteguri toimet ja ulatust ei ole võimalik hinnata.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargi mängudes mängib kokku vähemalt 35 kukke.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Valdav osa metsisemängudest on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

+ Metsise elupaikadest 73% on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

+ Kuresoos, Valgerabas, Ördi rabas, Kikepera rabas ja Riisa rabas on läbi viidud sooservade

loodusliku veerežiimi taastamine. Metsise elupaikade tervendamise (sihttaastamise)

tulemusseire Soomaa loodusalal (jätkuv).

‒ Metsakuivendus, sooservade kuivendamine.

Meetmed

1. Soo- ja soostuvate metsade veerežiimi taastamine

2. Passiivsed kaitsemeetmed, kuivendussüsteemide hooldamisest loobumine.

‒ Väikekiskjate kõrge arvukus.

Meetmed

Väikekiskjate arvukuse reguleerimine. Kui Soomaa tuumala metsise lühike trend (10‒12

aastat) muutub negatiivseks, rakendatakse väikekiskjate arvukuse reguleerimist riigimaal.

− Metsamajanduslik tegevus.

Meetmed

1. Mängualal on uuendusraied keelatud, elupaigas väljaspool mänguala turberaie lubatud

väikeste, kuni 0,5 ha lankidena.

2. Raielangile jätta säilikpuudena alles suuri haralisi mände ja olemasolul vanu haabasid.

3. Seada metsise mängualal raietele ajaline piirang 1. veebruarist kuni 31. maini.

4. Seada metsise piiritletud elupaigas raietele ajaline piirang 15. aprillist kuni 30. juunini.

2.1.2.24. SOOMAA LINNUALA KAITSE-EESMÄRGIKS OLEVAD VEELINNUD

Soomaa linnuala kaitse-eesmärgis toodud liikidest kuuluvad siia gruppi jõgitiir (Sterna

hirundo) [LKS III, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah], naerukajakas (Larus ridibundus) [LKS ‒ ei,

LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah], piilpart (Anas crecca) [LKS ‒ ei, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah],

sinikael-part (Anas platyrhynchos) [LKS ‒ ei, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah] ja sõtkas (Bucephala

clangula) [LKS ‒ ei, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah]. Kaitse eesmärgiks siin ja edaspidi on seatud

2016. aastal Eesti Ornitoloogiaühingu poolt antud arvukusehinnangud. Kaitsekorraldusperioodi

kaitse-eesmärgiks on seatud minimaalne arvukuse hinnang ja pikaajaliseks kaitse-eesmärgiks

on seatud maksimaalne arvukuse hinnang.

Jõgitiir on Eesti rannikul harilik, sisemaal harv haudelind. Liik elutseb rannikul, avameresaartel

kui ka suurematel sisemaajärvedel ja jõgedel. Vahel pesitseb jõgitiir ka eraldi paarina, aga

sagedamini kolooniana. Kolooniasse võib kuuluda tuhandeid paare. Vahel on need

segakolooniad koos teiste kurvitsaliste ja tiirudega. Jõgitiir sööb ainult loomset toitu. Põhiosa

toidust moodustab peenkala. Palju sööb ta putukaid: mardikaid, kiile, kaerasorisid ja rohutirtse.

61

Ta sööb ka limuseid, vähilaadseid ja usse (elurikkus.ee). Jõgitiiru pesitsemine on teada Kuresoo

laugastikul aastast 1986 (Leivits, 1997). Hinnanguliselt pesitseb Soomaal 2‒4 paari (Tuvi

2016).

Naerukajakas on Eestis võrdlemisi üldlevinud harilik haudelind, kes elab mitmesuguste

veekogude läheduses ‒ jõed, järved, rannaäärsed alad, kus toimub ka koloonialine pesitsemine.

Iseloomulik on, et kevadrändega saabuvad enne pesitsemist ja uitavad ringi. Ta on väga

seltsiguline. Nii lendab kui ujub meelsasti. Naerukajaka toit on peamiselt loomne ‒ putukad,

nende vastsed, teod, vihmaussid, hiired, konnad, vähem sööb ka kalasid (enamasti

pinnalähedasest veest haigeid). Sügisel söövad ka puuseemneid, tammetõrusid ja kirsse. Toidu

saab nii veest, maismaalt, kui ka õhust. Selle hankimine toimub enamasti haudekoloonia

lähedal. Täiskasvanud lindudel olulisi vaenlasi pole, küll aga esineb pesade kahjustamist

näiteks teiste kajakaliikide poolt (elurikkus.ee). Andmed Soomaa rahvuspargis pesitsemise

kohta puuduvad või andmed on ebaselged. Eesti Ornitoloogiaühingu poolt on tehtud ettepanek

arvata naerukajakas Soomaa linnuala kaitse-eesmärkide hulgast välja (Tuvi 2016).

Piilpart on Eestis üldlevinud väikesearvuline haudelind. Piilpart pesitseb valdavalt sisemaa

metsajärvedel, rabalaugastel ja jõesootides, harvemini rannavetel. Liik tegutseb sageli öösiti ja

on häälekas. Soomaal on piilpart üldlevinud, pesitseb nii jõgedel, kui ka rabalugastel. Soomaal

pesitseb hinnanguliselt 40‒60 paari piilparte (Tuvi 2016).

Sinikael-part on Eestis üldlevinud harilik haudelind ja talvituja. Sinikael-part pesitseb igat tüüpi

mageveekogude ääres, vähem laidudel ja mererannas. Toit on väga mitmekesine, sööb

seemneid, mahlakaid vilju, taimeosasid ning putukaid ja teisi väikeseid veeselgrootuid.

Sinikael-part käib toitumas ka veest kaugemal, näiteks kõrrepõllul (Jonsson 2000). Soomaal on

liik hajusalt levinud, peamiselt jõgedel, harvem rabalaugastel. Soomaal pesitseb sinikael-parti

hinnanguliselt 150‒200 paari (Tuvi 2016).

Sõtkas on Eesti sisevete ääres ebaühtlaselt levinud väikesearvuline, pidevalt suureneva

arvukusega haudelind. Liik pesitseb metsajärvede ja jõgede kallastel, kus pesa teeb puuõõnde,

tihti musträhni vanasse pesaõõnsusesse. Sõtkas asustab meeleldi ka pesakaste (Jonsson 2000).

Soomaa rahvuspargis on sõtkas ebaühtlaselt levinud jõgedel ja rabalaugastel. Hinnanguliselt

pesitseb Soomaal sõtkaid 50‒60 paari (Tuvi 2016).

Veelinde ohustab Soomaal sobivate elupaikade kadumine kuivendussüsteemide

rekonstrueerimisel ja nende sulgemisel. Oluline on säilitada kuivendussüsteemide aja jooksul

väljakujunenud võimalikult looduslähedast seisundit ning kraavide hooldustöödel arvestada

must-toonekure elupaikade kaitsest tulenevaid soovitusi.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis pesitseb vähemalt 2 paari jõgitiirusid, 50 paari piilparte, 150

paari sinikael-parte ja 50 paari sõtkaid.

Mõjutegurid ja meetmed

‒ Märgalade kuivendamine ja veekogude veetaseme alandamine.

Meetmed

1. Sihtkaitsevööndites passiivsed kaitsemeetmed, st kuivendussüsteemide hooldamisest

loobumine.

2. Piiranguvööndis kuivendussüsteemide hooldamisel arvestada must-toonekure elupaikade

kaitsest tulenevaid soovitusi tööde korraldamiseks Soomaal.

3. Loodustekkeliste veekogude, sealhulgas kopratiikide säilitamine.

62

2.1.2.25. SOOMAA LINNUALA KAITSE-EESMÄRGIKS OLEVAD SOOLINNUD

Soomaa linnuala kaitse-eesmärgis toodud liikidest kuuluvad sellesse gruppi: heletilder (Tringa

nebularia) [LKS III, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah], mudatilder (Tringa glareola) [LKS III, LiD

I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah], punajalg-tilder (Tringa totanus) [LKS III, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah],

hallõgija (Lanius excubitor) [LKS III, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah], punaselg-õgija (Lanius

collurio) [LKS III, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah], kiivitaja (Vanellus vanellus) [LKS ‒ ei, LiD I,

KE ‒ jah, LiA ‒ jah], rüüt (Pluvialis apricaria) [LKS III, EPN LC, LiD ‒ I, KE ‒ jah, LiA ‒

jah], sookurg (Grus grus) [LKS III, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah], soo-loorkulli (Circus pygargus)

[LKS III, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah], teder (Tetrao tetrix) [LKS III, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒

jah], veetallaja (Phalaropus lobatus) [LKS III, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah], väikekoovitaja

(Numenius phaeopus) [LKS III, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah], väikepistrik (Falco columbarius)

[LKS III, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah], öösorr (Caprimulgus europaeus) [LKS III, LiD I, KE ‒

jah, LiA ‒ jah]. Soomaa rabalaamad pakuvad sobivaid elupaiku inimpelglikele liikidele, kes

elutsevad peamiselt lagedates ja älverikastes rabades. Soode linnustikku ohustab peamiselt

kuivendusmõjudega kaasnev elupaikade hävimine ja kvaliteedi langus.

Heletilder on Eestis harv haudelind, keda võib leida Põhja- ja Vahe-Eestis, läbirändajana võib

teda kohata kogu riigis. Peamisteks elupaikadeks on rabad ja siirdesood (Jonsson 2000).

Soomaa linnualal pesitseb heletilder kõigis suuremates Soomaa rabades ja Halliste jõe luhtadel.

Hinnanguliselt pesitseb Soomaal 50‒60 paari heletildreid (Tuvi 2016).

Mudatilder on Eestis võrdlemisi üldlevinud väikesearvuline haudelind. Liik pesitseb rabades ja

siirdesoodes, eelistades soode veerikkamaid piirkondi ‒ õõtsikuid ja laugastikke. Mudatilder

toitub madalatel mudastel randadel, siseveekogude ääres ja luhtadel (Jonsson 2000). Soomaa

rahvuspargis pesitseb mudatilder kõigis suuremates Soomaa rabades (EELIS 2021).

Hinnanguliselt pesitseb Soomaal 150‒200 paari mudatildreid (Tuvi 2016).

Punajalg-tilder on Eesti rannikualade harilik, sisemaal väikesearvuline haudelind. Liik pesitseb

rannakarjamaadel, niisketel niitudel, luhtades, soodes ja kultuurrohumaadel (Jonsson 2000).

Soomaa rahvuspargis pesitseb punajalg-tilder kõigis suuremates Soomaa rabades ja Halliste jõe

luhtadel. Hinnanguliselt pesitseb Soomaal 100‒150 paari punajalg-tildreid (Tuvi 2016).

Hallõgija on Eestis üksnes rabades pesitsev harv haudelind. Liik toitub putukatest,

pisinärilistest ja lindudest. Hallõgija kogub toiduvarusid, selleks riputab ta oksatüügaste otsa

hiiri või tihaseid. Soomaa rahvuspargis pesitseb liik väikesearvuliselt kõigis rabades.

Hinnanguliselt pesitseb Soomaal 40‒50 paari (Tuvi 2016).

Punaselg-õgija on Eestis üldlevinud haudelind. Pesitseb pool-avamaastikul: põõsasniitudel

ja -soodes, lookadastikes, raiesmikel, metsaservades, parkides jm. Liik toitub suurtest

putukatest nagu kiilid, tirtsud, mardikad, kimalased, kuid ka pisinärilistest ja lindudest. Kui

toitu on palju, võivad linnud seda varuda mustadeks päevadeks, torgates saagi oksaraagude

otsa. Soomaa rahvuspargis võib liiki kohata peamiselt suuremates rabades, kuid pesitseb ka

Halliste ja Raudna luhamaastikul. Hinnanguliselt pesitseb Soomaal 200-300 paari (Tuvi 2016).

Kiivitaja on Eestis üldlevinud haudelind, kes elutseb põldudel ja rohumaadel, eriti

madalmurustel niisketel niitudel, samuti soodes ja teistel märgaladel. Liik toitub

kõikvõimalikest maismaaselgrootutest ‒ putukatest, ussikestest jms (Jonsson 2000). Soomaa

63

rahvuspargis pesitseb liik nii rabades, luhtadel kui ka kultuurheinamaadel. Hinnanguliselt

pesitseb Soomaal 140‒170 paari kiivitajaid (Tuvi 2016).

Rüüt on Eestis ebaühlaselt levinud väikesearvuline haudelind, kes pesitseb meil peamiselt

keskmise suurusega või suurtel rabadel, eelkõige märgadel lagerabadel, väga harva ka

siirdesoos. Toitumisalad ulatuvad raba ümbritsevatele põllumaadele, mis on oluliseks toetavaks

toitumisalaks (Jonsson 2000). Soomaa rahvuspargis pesitseb rüüt kõigis Soomaa rabades

(EELIS 2021). Hinnanguliselt pesitseb Soomaal 400‒500 paari (Tuvi 2016).

Sookurg on Eestis üldlevinud väikesearvuline haudelind. Liik pesitseb hõredatel lage- ja

põõsassoodel, lamminiitudel ning kohati ka roostikes ja raiesmikel (Jonsson 2000). Pesad

paiknevad hajali. Sookure toidu moodustab mitmesugune taimne saadus, samuti väikesed

imetajad, kahepaiksed ja roomajad, mistõttu toitumisalana kasutab liik avamaastikke –

lagerabasid, põlde ja heinamaid. Soomaa rahvuspargis pesitseb sookurg kõigis Soomaa rabades,

Halliste, Raudna ja Lemmjõe luhtadel. Hinnanguliselt pesitseb Soomaal 25-30 paari sookurgi

(Tuvi 2016).

Soo-loorkull on Eestis ebaühtlaselt levinud harv haudelind. Elupaigaks on mitmekesised

avamaastikud, kus leidub pesapaigaks sobilikku põõsassood ja roostikku. Liik toitub närilistest

ja lindudest (lõokeste ja kurvitsaliste poegadest), keda otsib soode ja niitude kohalt.

Toitumisaladena on aga olulised nii kaitseala sood kui ka kultuurmaastik. Liiki ohustab

põllumajanduse intensiivistumine ja kuivendusmõjudega kaasnev elupaikade hävimine ja

kvaliteedi langus. Üldine arvukuse trend Eestis on arvatavasti mõõdukas languses. Soomaa

rahvuspargis on teada pesitsemine Kuresoo rabas. Hinnanguliselt pesitseb Soomaal 10‒15 paari

(Tuvi 2016).

Teder on Eestis üldlevinud harilik haudelind. Liik pesitseb raiesmikel, soodes, niitudega

piirnevates metsades. Teder toitub peamiselt kasepungadest, kuid söövad ka teiste puuliikide

seemneid ja pungi, söövad ka mitmesuguseid marju ja võsusid. Pojad söövad peamiselt

putukaid (Jonsson 2000). Soomaa rahvuspargis pesitseb teder kõigis Soomaa rabades.

Hinnanguliselt pesitseb Soomaal 150‒200 paari (Tuvi 2016). 2016 aastal viidi läbi Soomaa

linnualal tedremängude loendus. Loendusel registreeriti 79 mängu, kus mängis kokku 191

kukke. Tegu on esimese täieliku ülevaatega Soomaa linnuala oluliseks kaitse-eesmärgiks oleva

tedre arvukuse kohta. Tulemused kinnitavad, et Soomaa linnuala on Eesti üks olulisemaid tedre

pesitsusalasid ja ala omab väga suurt tähtsust liigi soodsa seisundi tagamisel (Ellermaa 2016).

Veetallaja on Eestis väikesearvuline läbirändaja, kes varasemalt on Eestis ka pesitsenud.

Tavaline pesitsusala on lagetundra. Eesti ohustatud liikide punase nimestiku järgi on tegemist

piirkonnas väljasurnud liigiga. Andmed Soomaa rahvuspargi pesitsemise kohta puuduvad. Eesti

Ornitoloogiaühingu poolt on tehtud ettepanek arvata veetallaja Soomaa linnuala kaitse-

eesmärkide hulgast välja (Tuvi 2016).

Väikekoovitaja on Eestis ebaühtlaselt levinud harv rabade haudelind. Liik pesitseb tundras,

tundranõmmedel ja rabades (Jonsson 2000). Eesti tingimustes valdavalt suurte lagerabade liik.

Soomaa rahvuspargis pesitseb väikekoovitaja kõigis Soomaa rabades. Hinnanguliselt pesitseb

Soomaal 150‒200 paari (Tuvi 2016).

Väikepistrik on Eestis rabades ja rabametsades haruldaseks jäänud haudelind. Sagedamini võib

teda kohata suurtel rabadel talikülalisena. Eesti ohustatud liikide punase nimestiku järgi on

tegemist kriitilises seisundis liigiga. Andmed Soomaa rahvuspargis pesitsemise kohta

puuduvad. Hinnanguliselt võid aga väikepistriku elada Soomaal 1‒2 paari (Tuvi 2016).

64

Öösorr on Eestis võrdlemisi üldlevinud väikesearvuline haudelind, kes pesitseb peamiselt

hõredates nõmme- ja rabamännikutes, harvemini ka nõmmedel ja raiesmikel. Öösorr püüab

lennul putukaid, kasutades pärani avatud erakordselt suurt suukoobast nagu kahva (Jonsson

2000). Öösorr on putuktoiduline liik, kes toitub peamiselt ööliblikatest. Liiki esineb vaid

loodusmaastikus ja suurimaks ohuteguriks on inimmõju, mis vähendab ööliblikate rohkust.

Soomaa rahvuspargis pesitseb liik valdavalt sooserva puisrabadel ja rabamännikutes.

Hinnanguliselt pesitseb Soomaal 100‒120 paari (Tuvi 2016).

1960-ndatel aastatel sooaladele ja nende servadesse rajatud mastaapsed maaparandusobjektid

on kohalike soode seisundit aastakümnete vältel halvendanud. Kraavituse tõttu aset leidva

veetaseme alanemisega seiskub turbasambla kasv ja tekivad tingimused männi vohamiseks.

Sellega kaasneb lagesoode männistumine ja turba lagunemine. Kuna lagerabade puistumise

protsess on väga aeglane, on muutused männi katvuses näha alles 30‒50 aasta möödudes. Kuna

enamik rabas pesitsevaid kurvitsalisi on lagedalembesed ning üldjuhul väga tundlikud puurinde

esinemise suhtes, siis on selle aja peale liigid alalt kadunud. Osad soodega seotud liigid (öösorr)

sõltuvad lisaks soode servades asuvatest soostuvatest metsadest. Maaparanduse mõjul sellised

metsad teisenevad täielikult ja muutuvad soostuvates metsades elavate liikide jaoks

sobimatuteks.

Suur osa soodes pesitsevatest linnuliikidest sõltuvad arvestataval määral pesitsusalade

naabrusesse jäävatest rohumaadest. Väga oluliseks toetavaks toitumiselupaigaks on luhad ja

põllud soodes pesitsevatele kurvitsalistele, eriti rüüdale. Liigniisketel ulatuslikel rohumaadel

käivad soodest toituma aga kõik kurvitsaliste liigid. Soid ümbritsevate rohumaade kasutuslaad

mõjutab ööliblikate rohkust ja mõjutab öösorri käekäiku. Nii mõjutab põllumajanduses toimuv

otseselt ka soolindude seisundit. Negatiivset mõju avaldab põllumajandusmürkide kasutamine,

mis vaesustab kogu põllumaade elustikku, sealhulgas lindude toidubaasi. Samuti halvendab

toitumisalade kvaliteeti rohumaade maaparandus. Kultuurmaastikul toitumas käijad soolinnud

eelistavad niiskeid rohumaid ja uute kraavide või dreenide rajamine peab kaitseala

kultuurmaastikul olema välistatud. Võimalusel peab hoiduma olemasolevate kraavide

hooldusest.

Viimastel aastatel on hoogustunud kaitsealade külastus. Soomaa oludes on eriti populaarsed

rabamatkad. Eesti näitel on teada, et kestva häirimise oludes (nt. rabalaudtee pidev kasutus

turistide poolt) leiab aset pesitsusalade eemale nihkumine häirimisallikast. Kõrgeima

asustustihedusega kurvitsapopulatsioonid asuvad tavaliselt inimesele ligipääsmatutes kohtades,

valdavalt mudaälvestikes, suuremates laugastikes. Turismi arenguga rahvuspargis ning

moodsate abivahendite kasutuselevõtuga (räätsad) on tekkinud potentsiaalne häirimisoht

olulistele kurvitsate pesitsusaladele.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis pesitseb vähemalt 50 paari heletildreid, 150 paari

mudatildreid, 120 paari punajalg-tildreid, 40 paari hallõgijaid, 200 paari punaselg-

õgijaid, 150 paari kiivitajaid, 500 paari rüütasid, 25 paari sookurgi, 10 paari soo-

loorkulle, 150 paari tetresid, 1 paar väikepistriku,150 paari väikekoovitajaid, 100

paari öösorre.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Sooelupaigad on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

− Maaparandus, soode kuivendamine.

65

Meetmed

Loodusliku veerežiimi taastamine ja säilitamine.

− Soid ümbritseva kultuurmaastiku kasutusele võtmine intensiivpõllumajanduse viljelemiseks.

Meetmed

Poollooduslike koosluste ja püsirohumaade säilitamine ja taastamine.

− Pesitsusaegne häirimine.

Meetmed

1. Külastuskorralduse planeerimine.

2. Räätsamatkade vältimine rabades lindude pesitsusperioodil.

2.1.2.26. SOOMAA LINNUALA KAITSE-EESMÄRGIKS OLEVAD LUHALINNUD

Soomaa linnuala kaitse-eesmärgis toodud liikidest kuuluvad sellesse gruppi rukkirääk (Crex

crex) [LKS III, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah] ja täpikhuik (Porzana porzana) [LKS III, LiD I, KE

‒ jah, LiA ‒ jah].

Rukkirääk on kaasajal üle Eesti laialt levinud haudelind, kes asustab erinevaid avamaastikke.

Teda ei leidu vaid paikades, kus valdavad suured metsamassiivid ning puuduvad

kultuurmaastikud või laiemad jõeluhad. Eestis arvatakse pesitsevat 30 000 – 50 000 paari,

arvukus on tunduvalt vähenenud. Rukkirääk eelistab elupaigana niiskeid niite, põõsasluhtasid

ja ristikupõlde, raiesmikke.

Räägu peamisteks vaenlasteks on kullilised ja kärplased. Üsna kergeks saagiks on äsjakoorunud

pojad. Rääk tõuseb harva jälitaja eest lendu. Kui tekib hädaoht, siis ta lihtsalt jookseb oma

elupaigas vaenlase eest ära. Lisaks kisklusele ohustavad rukkirääku põllumajandus- ja

maaparandustööd, eriti mehaaniline niitmine. Niitmise käigus saab palju poegi niidumasina all

surma, ka paljud pesad hävitatakse (elurikkus.ee). Soomaa rahvuspargis pesitseb rukkirääk

suuremal või väiksemal arvul kõigil Soomaa jõeäärsetel luhtadel ja kultuurmaastikes.

Hinnanguliselt pesitseb Soomaal 150‒200 paari (Tuvi 2016).

Rukkirääk on väga hea indikaatorliik, kelle seisund ilmestab hästi ka paljude teiste Soomaa

linnuala kaitse-eesmärgiks olevate liikide elupaikade olukorda. Rukkiräägu seirega jätkamine

on igati põhjendatud.

Täpikhuik on Eestis ebaühtlaselt levinud väikesearvuline haudelind. Liik elutseb madal- ja

siirdesoodes, luhtadel, järvekallastel jm niisketel niitudel lopsakas taimestikus, eriti tarnastikes

ja loastikes. Kohtamine tähendab pigem tema monotoonse häälitsuse kuulmist kui linnu

nägemist, kuna ta tegutseb peidetult taimestikus. Häälitsust, mille järgi ta nimegi saanud,

kuuleb rohkem öösiti. Täpikhuik on kaitse-eesmärgis nimetatud vaid läbirandajana, kuid

varasemate inventuuride kohaselt (Sein 2001) võib liiki mõnedel suvedel vähearvuliselt

Soomaal pesitseda. Täpikhuigu elupaigaks on vesised luhad, õõtsikud ning madalsood,

milliseid elupaiku leidub Soomaa rahvuspargis piisavalt. Arvukus sõltub mõnevõrra suvisest

veeseisust luhtadel ning loendusajast, mistõttu on arvukusehinnang suhteliselt suure

kõikuvusega. Hinnanguliselt pesitseb Soomaal 10‒20 paari (Ellermaa 2015).

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis pesitseb vähemalt 150 paari rukkirääkusid ja 10 paari

täpikhuiku.

66

Mõjutegurid ja meetmed

+ Soomaa luhaalade regulaarne hooldus.

− Rohumaade hävimine ja intensiivpõllumajandus.

Meetmed

Poollooduslike koosluste ja püsirohumaade hooldamine ja taastamine.

− Väikekiskjate kõrge arvukus.

Meetmed

1. Väikekiskjate arvukuse reguleerimine.

2. Mitte lubada ulukite söödaplatside rajamist, mis meelitab ligi väikekiskjaid.

− Hukkumine luhahooldustööde (niitmine) käigus.

Meetmed

1. Lindude pesapiirkonnas jätta hein perioodiliselt niitmata.

2. Niita keskelt serva poole.

3. Niitmisel kasutada madalat liikumiskiirust (soovita, mitte üle 5‒7 km/h).

− Ebapiisav seireinfo.

Meetmed

Rukkiräägu regulaarne seire valitud seirealadel.

2.1.2.27. SOOMAA LINNUALA KAITSE-EESMÄRGIKS OLEVAD METSALINNUD

Soomaa linnuala kaitse-eesmärgis toodud liikidest kuuluvad sellesse gruppi hallpea-rähn (Picus

canus) [LKS III, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah], händkakk (Strix uralensis) [LKS III, LiD I, KE ‒

jah, LiA ‒ jah], õõnetuvi (Columba oenas) [LKS III, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah], väike-

kärbsenäpp (Ficedula parva) [LKS III, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah]. Nimetatud liigid on vanasid

loodusmetsi asustavad liigid.

Hallpea-rähn ehk hallrähn on hajusa levikuga väikeseravuline haudelind. Liik pesitseb eelkõige

suuremates loodusmaastikulaamades, kus eelistab lodu-sanglepikuid ja lammimetsi. Pesapuuks

on harilikult suur haab. Hallpea-rähn toitub putukatest ja nende vastsetest, seepärast eelistab

vanu sipelgarohkeid metsi. Talvel võib tulla toidumajakestesse tihastele välja pandud rasva

sööma. Hallpea-rähn on väga paigatruu lind (Jonsson 2000). Soomaal elab liik peamiselt

rahvuspargi keskosas jõgede äärsetes vanemates metsades. Hinnanguliselt pesitseb Soomaal

40‒50 paari (Tuvi 2016). Olulisim ohutegur on metsamajanduse tõttu vanade pesapaikadeks

sobivate puude kadumine ja sipelgate arvukuse vähenemine.

Händkakk eelistab pesitseda suurtes loodusmassiivides asuvates küpsetes metsaosades, kus

peab leiduma sobivaid õõnsaid tüükaid või muid suuri õõnsustega puid. Harva pesitsetakse ka

metsatalude parkides või muudes sarnastes paikades, kus leidub õõnsustega põlispuid. Eriti

sobivad liigile piirkonnad, kus metsamaastik vaheldub väikeste metsaheinamaade ja luhtadega,

ühtlasi leidub ka sobivaid pesapaiku vanade metsade näol. Soomaal elab peamiselt rahvuspargi

keskosas vanemates metsades. Hinnanguliselt pesitseb Soomaal 45‒50 paari (Tuvi 2016).

Suurimaks ohuteguriks on vanade metsade ja suurte õõnsustega puude kadumine maastikust.

Õõnetuvi on Eestis ebaühtlaselt levinud harv haudelind, eelistades pesitseda suurtes

loodusmaastikulaamades (Lääne-Euroopas pesitseb ka kultuurmaastikul). Elupaiga valik sõltub

peamiselt sobivate pesaõõnsuste, nagu musträhni pesaõõne, leidmisest. Õõnetuvi elupaigaks on

vanad valgusküllased männikud, kus tavaliselt leidub nii looduslikke õõnsusi kui ka musträhni

poolt loodud tehisavasid. Toitumas käivad õõnetuvid põldudel ja niitudel (Jonsson 2000).

Soomaa rahvuspargis on teada õõnetuvi pesitsemine Ruunaraipe luidete piirkonnas.

Hinnanguliselt pesitseb Soomaal 5‒10 paari (Tuvi 2016).

67

Väike-kärbsenäpp on Ida-Eestis harilik, Lääne-Eestis väikesearvuline haudelind. Liik pesitseb

suuremates lopsaka taimestikuga leht- ja segametsades ning vanades kuusikutes. Eestis on liik

selgelt kuuselembene (Jonsson 2000). Väike-kärbsenäpp pesitseb eelkõige varjukates küpsetes

metsades, kus leidub pesapaigaks sobivaid tüükaid. Oluline on varju loova kuuse olemasolu.

Alla 40-aastastes metsades leidub liiki väga harva, sest neis puuduvad pesapaigaks sobivad

puutüükad. Erandiks on vaid hall-lepikud, kus puude kiire suremisega ja kuuse teise rinde

tekkimisega kaasneb sobivate elupaigatunnuste kiirem teke. Suurimaks ohuteguriks on vanade

metsade vähenemine ja metsamajanduse mõjul vajalike puistuelementide (seisvad surnud puud)

ning sobiva metsastruktuuri kadumine. Soomaa rahvuspargis on liik levinud üle terve

territooriumi, välja arvatud rabades. Hinnanguliselt pesitseb Soomaal 900‒1100 paari (Tuvi

2016).

Nimetatud liigid on vanasid loodusmetsi asustavad liigid, mistõttu nende soodsa seisundi

tagamiseks on vajalik jätkuv majandustegevusest hoidumine. Soomaa rahvuspargi

piiranguvööndis on metsamajanduslikud tööd lubatud. Rähnlastele on toidubaasi seisukohalt

oluline rohke surnud puidu tagavara metsades. Heaks surnud puidu allikaks on üraskite

elutegevusel kaasnevad kahjustuskolded. Turbe- ja sanitaarraiete käigus väheneb elupaiga

sobivus rähnlastele. Raiete käigus peavad alles jääma seisvad surnud puud, puistu suurimad

puud, laialehised puud. Sanglepa ja haava osakaal ei tohi raiete järel väheneda. Enamusele siin

toodud metsalinnustiku liikide asurkondadele on loodusliku veerežiimi taastamisest oodata

positiivset mõju, taastamistöödega ühelegi toodud liigile negatiivseid mõjusid ei teki.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis pesitseb vähemalt 40 paari hallpea-rähne, 45 paari

händkakke, 5 paari õõnetuvisid, 900 paari väike-kärbsenäppe.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Sihtkaitsevööndis on metsamajanduslikud tööd keelatud.

− Piiranguvööndis metsamajanduslik tegevus.

Meetmed

1. Hallpea-rähni piiritletud elupaigas seada raietele ajaline piirang 1. aprillist kuni 15. juulini.

2. Händkaku piiritletud elupaigas seada raietele ajaline piirang 15. veebruarist kuni

30. juunini.

3. Õõnetuvi piiritletud elupaigas seada raietele ajaline piirang 15. aprillist kuni 15. juulini.

4. Väike-kärbsenäpi piiritletud elupaigas seada raietele ajaline piirang 1. maist kuni 15.

juulini.

5. Hallpea-rähni, händkaku ja väike-kärbsenäpi piiritletud elupaigas on turberaie lubatud

kuni 0,5 ha suuruse langina.

6. Õõnetuvi piiritletud elupaigas on uuendusraie keelatud.

7. Hallpea-rähni piiritletud elupaigas jätta säilikpuudeks vähemalt 20 tm/ha üle 10 cm

läbimõõduga elusaid ja jalalsurnud lehtpuid.

8. Händkaku, õõnetuvi ja väike-kärbsenäpi piiritletud elupaigas säilitada raiete käigus

säilitada jalalseisvaid surnud ja õõnsustega puid.

9. Võimaluse korral kopra poolt tekitatud üleujutuste tõttu surnud puid ei koristata ja kopra

asurkonda ei kahjustata.

10. Tagada, et piiranguvööndis säilib vähemalt 75% pindalal vanametsa (60 a ja vanem

mets) osakaal.

68

2.1.2.28. SOOMAA LINNUALA KAITSE-EESMÄRGIKS OLEVAD MOSAIIKMAASTIKE

LINNUD

Linnuala kaitse-eesmärgis toodud liikidest kuuluvad siia gruppi herilaseviu (Pernis apivorus)

[LKS III, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah], nõmmelõoke (Lullula arborea) [LKS III, LiD I, KE ‒

jah, LiA ‒ jah], tuuletallaja (Falco tinnunculus) [LKS III, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah], vööt-

põõsalind (Sylvia nisoria) [LKS III, LiD I, KE ‒ jah, LiA ‒ jah].

Herilaseviu on Eestis üldlevinud väikesearvuline haudelind. Herilaseviu elab küpsetes leht- ja

segametsades või kuusikutes, eelistatult võimalikult vanades puistutes. Herilaseviu on nime

saanud oma põhiliste saakobjektide ‒ herilaste järgi. Sealjuures ei toitu ta herilaste, kimalaste

ja mesilaste valmikutest, vaid vastsetest. Viu otsib pesi valmikuid jälgides ja jälitades, ta otsib

neid toitumislendudel metsalagendikelt ja väiksematelt avamaamassiividelt (http://bio.edu.ee/).

Herilaseviu toitub peamiselt putukatest ja on putukafauna mitmekesisuse indikaator. Liik on

tundlik põllumajandusmürkide suhtes. Soomaal rahvuspargis pesitseb 10-15 paari heriaseviusid

(Tuvi 2016).

Nõmmelõoke on Eestis üldlevinud, kuid väikesearvuline haudelind. Eesti ohustatud liikide

punase nimestiku järgi on tegemist väljasuremisohus oleva liigiga. Liik elutseb nõmme- ja

loometsades, loopealsetel ja raiesmikel. Ta saabub meile umbes samal ajal kui põldlõoke.

Erinevalt põldlõokesest võib teda laulmas kuulda ka öösel, täielikus pimeduses. Kinnitamata

andmete kohaselt peaks Soomaa rahvuspargis pesitsema üks paar Ruunaraipe luidete

piirkonnas.

Tuuletallaja on Eestis üldlevinud, kuid harvaks jäänud kultuurmaastike haudelind. Liik elutseb

põldude ja niitudega kultuurmaastikul, nõmmedes ja soodes. Tuuletallaja pesitseb vanas

varesepesas, puuõõnes või mõne hoone karniisil, toitub närilistest, maapinnal tegutsevatest

lindudest, konnadest ja putukatest. Andmed Soomaa rahvuspargis pesitsemise kohta puuduvad,

kuid 2021 aastal nähti teda Riisa põldude kohal küttimas.

Vööt-põõsalind on Lääne-Eestis harilik, mujal harv kuni väikesearvuline haudelind.

Läänemeremaades elutseb liik peamiselt rannikul ja saartel. Pesitsuspaigana

eelistablookadastikke, kuivasid põõsasniitusid, võserikke, eelistades madalaid viirpuid,

laukapuid, kadakaid ja kibuvitsapõõsaid. Soomaa rahvuspargis pesitseb liik peamiselt Halliste

jõe suurtel luhtadel, tõenäoliselt ka Raudna luhamaastikus. Soomaal rahvuspargis on loendatud

pesitsemas 11 paari, hinnanguliselt võib Soomaal pesitseda 15‒20 paari (Tuvi 2016).

Suur osa mosaiikmaastikus pesitsevatest linnuliikidest käivad toitumas luhtadel või

pesitsusalade naabrusesse jääval kultuurmaastikul. Negatiivset mõju avaldab lagedate maastike

võsastumine ja kinnikasvamine. Negatiivset mõju avaldab põllumajandusmürkide kasutamine,

mis vaesustab kogu põllumaade elustikku, sealhulgas lindude toidubaasi. Liikide seisundile

mõjub halvasti ka monokultuuride viljelus ning varajane niitmine, mis ohustavad toidubaasi.

Kuna rahvuspargis põllumajandusega suurtes mastaapides ei tegeleta, pole oht oluline. Otseseid

kaitsekorralduslikke tegevusi ei planeerita. Liikide kaitse tagatakse läbi elupaikade kaitse.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis pesitseb vähemalt 10 paari herilaseviusid, 1 paar

nõmmelõokesi, 1 paar tuuletallajaid, 15 paari vööt-põõsalinde.

69

Mõjutegurid ja meetmed

+ Soomaa luhtade regulaarne hooldus.

+ Soomaa luhaalade taastamine.

− Kasutusest väljalangenud rohumaade võsastumine.

Meetmed

Regulaarne luhaalade hooldamine ja jätkuv taastamine.

− Põldudevaheliste kraaviribade kinnikasvamine.

Meetmed

Põldude vahel olevate kraaviribade perioodiline lagedaks raiumine.

− Piiranguvööndis metsamajanduslik tegevus.

Meetmed

1. Herilaseviu piiritletud elupaigas seada raietele ajaline piirang 15. maist kuni 15. juulini.

2. Herilaseviu piiritletud elupaigas on turberaie lubatud kuni 0,5 ha suuruse langina.

2.1.3. IMETAJAD

Soomaa rahvuspargis on registreeritud kokku 48 liiki imetajaid. Looduskaitsealuseid liike on

kokku 13 liiki, nendest tõenäoliselt üks I kaitsekategooria liik, kümme II kaitsekategooria liiki

ning kaks III kaitsekategooria liiki. III kaitsekategooria liigid on saarmas ja kasetriibik.

Loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikidest elab Soomaa rahvuspargis kaks liiki, IV lisas

nimetatud liikidest üheksa liiki ning V lisas nimetatud liikidest kuus liiki. Soomaa loodusala

kaitse-eesmärkides on nimetatud kolme liigi, saarma, tiigilendlase ja lendorava elupaikade

kaitse. Soomaa rahvuspargi kaitse-eeskirjas on nimeliselt välja toodud saarma kaitse.

Antud peatükis käsitletakse ka I kaitsekategooria liiki (lendorav), kes ei ole rahvuspargi ega

loodusala kaitse-eesmärk, kuid rahvapärimuse järgi on Soomaal elanud ning kellele on Soomaal

sobivaid elupaiku. Antud peatükis käsitletakse ka liike, kes pole kaitsealused liigid, kuid

omavad Soomaa rahvuspargis olulist looduskaitselist kui ka rekreatiivset tähtsust või millede

kaitse vajadus tuleneb muudest rahvusvahelistest kokkulepetest ja on seetõttu olulised antud

ala korral. Sellised liigid on hunti, karu, ilves ja kobras.

Lendorav

Lendorav (Pteromys volans) [LKS ‒ I, LoD V, KE ‒ ei, LoA ‒ ei] on I kaitsekategooria liik ja

tegemist on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku kriitilises seisundis liigiga. Lendorav on

Eestis oma levila läänepiiril, tema peamiseks elualaks on tänapäeval Virumaa vanad metsad

Lendoravad eelistavad elupaigana metsamassiive, kus nad kasutavad liikumiseks puude

võrastikke. Lendorav on territoriaalne liik. Uuringute põhjal on olnud Eestis lendorava

pesapuudeks vaid õõnsustega haavad, mille vanus on enamasti 65–110 aastat (Timm, Kiristaja

2002, Rennel jt 2008). Elupaigaks vajab lendorav üle 50-aastast haava enamusega segametsa.

Liigile sobivad elupaigad asuvad näiteks Tuhkja ja Piilu sihtkaitsevööndis (Timm 2008).

Vimasel aastakümnel ei ole Soomaal pesitsevaid lendoravaid teada. Soomaa rahvuspargis

lendorava võimaliku pesitsemise väljaselgitamiseks on soovitav läbi viia lendoravale sobivate

elupaikade kaardistamine ning perioodiline pesitsemise väljaselgitamise uuring (kevadine

pabulauuring).

Lendorava asurkonna säilimist mõjutavatest teguritest on kriitilise tähtsusega elupaikade

isoleeritus, elupaikade kadumine ja asurkonda moodustavate loomade väike arv. Looduslikest

ohuteguritest on olulisemad kisklus, peamiselt nugised ja kakud ning pesapuu hävimine tormi

tõttu.

70

Kuna liik ei ole Soomaa rahvuspargi ja Soomaa loodusala kaitse-eesmärgiks ning liigi

pesitsemist Soomaal ei ole kinnitatud, siis ei seata kaitsekorralduskavaga liigile kaitse-

eesmärke. Liigi kaitse tagatakse elupaikade kitsega.

Hunt

Hunt (Canis lupus) [LKS ‒ ei, LoD V, KE ‒ ei, LoA ‒ ei] on Eesti ohustatud liikide punase

nimestiku ohulähedane liik. Eestis on hunt laialtlevinud ja tavaline kiskja, peamiselt mandril,

kuid elutseb ka suurematel saartel. Püsivate elupaikadena eelistab hunt Eestis loodusmaastikke,

kuid toidu otsingul liigub ka kultuurmaastikes ja isegi elamute läheduses. Elupaigana väldib

hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad.

Pesitsuspaigaks valib hunt sooservad, rabasaared või suuremad metsad (Vilbaste 2004).

Soomaa rahvuspargis elavate huntide arvukusele ei ole täpset hinnangut võimalik anda. Hundil

on suure elupaigavajadusega ja nende territooriumid ulatuvad kaugele väljapoole rahvuspargi

ala. Soomaa rahvuspargiga on viimasel viiel aastal seotud olnud kolm hundi pesakonda.

Pruunkaru

Pruunkaru (Ursus arctos) [LKS ‒ ei, LoD IV, KE ‒ ei, LoA ‒ ei] on Eesti ohustatud liikide

punase nimestiku soodsas seisundis liik. Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on

tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike. Suurusest hoolimata on pruunkarud

väga varjatud eluviisiga. Nende ööpäevases aktiivsuses pole küll välja kujunenud eriti kindlat

rütmi, kuid lauskmaal tegutsevad nad enamasti videvikutundidel. Päeva ajal nad tavaliselt

magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Talve

veedavad karud taliuinakus. See kestab novembrist märtsi või aprillini. Pruunkarud on

kõigesööjad loomad, ent peaasjalikult toituvad taimsest toidust.

Karu on tippkiskja, keda ohustab ainult inimene. Hinnanguliselt elab Soomaa piirkonnas 5‒7

(seisuga 2021. a) looma. Karude territooriumid ei kattu rahvuspargi piiriga, vaid ulatuvad

enamasti kaugele väljapoole rahvuspargi piiri.

Ilves

Ilves (Lynx lynx) [LKS ‒ ei, LoD V, KE ‒ ei, LoA ‒ ei] on on Eesti ohustatud liikide punase

nimestiku ohualtis seisundis liik. Ilves on öise eluviisiga ning ta hakkab jahti pidama tund

ennem päikeseloojangut. Ilves toitub peamiselt jänestest ja kitsedest, kuid jahib ka maal

pesitsevaid linde, põtru, närilisi, rebaseid ja väiksemaid linde. Ilves sööb päevas 1‒1,5kg liha,

ning ülejäänud osa saakloomast jätab maha. Ilvese arvukust mõjutab eelkõige saakloomade,

eriti metskitse arvukus. Metskitse arvukust mõjutasid 2009.‒2011. aastate karmid, lumerohked

talved. Kitsede arvukuse suurenemisele aitab kaasa kitsedele meelepäraste poollooduslike

koosluste säilimine ja taastamine.

Suure liikumisterritooriumi tõttu ei ole ainuüksi Soomaa rahvuspargis elavaid ilveseid.

Hinnanguliselt elas 2021. aastal Soomaa rahvuspargis kaks pesakonda ilveseid. Hinnanguliselt

võiks Soomaal elada neli pesakonda.

Kobras

Kobras (Castor fiber) [LKS ‒ ei, LoD V, KE ‒ ei, LoA ‒ ei] on Eesti ohustatud liikide punase

nimestiku soodsas seisundis liik. Kobras on Eesti suurim näriline. Kobras eelistab elada vee- ja

kaldataimestikurikastel, aeglase vooluga veekogudel. Tähtis on ka pehme puiduga lehtpuude ja

põõsaste olemasolu kaldataimestikus. Ta paisutab elukohaks valitud veekogu paisudega üles,

põhjustades sellega kohati pidevaid üleujutusi. Pesa ehitab okstest ja väiksematest puudest

kaldale või kraabib järsku kaldavalli uru. Kuhilpesad võivad olla kolme-nelja meetri kõrgused

71

ja kümnemeetrise diameetriga. Pesast väljuvad avad on alati vee all. Koprad on monogaamsed

loomad. Vanad elavad koos eelmise ja vahel ka varasemate aastate poegadega. Koprad on

taimtoidulised.

Kobras on Soomaa rahvuspargis tavaline liik. Rahvuspargis paikneb elujõuline

koprapopulatsioon. Kõik Soomaa suuremad veekogud on ühtlaselt koprapopulatsiooni poolt

hõivatud, sama kehtib ka enamuste väikeste ja väga väikeste veekogude, nt metsakraavide

kohta. Kobras on Soomaa rahvuspargi loodusmaastike lahutamatu osa. Olles meie looduse

põlisasukas ning kuivendusest rikutud veerežiimi looduslikkuse taastaja ja elupaikade rikastaja,

on elujõulise populatsiooni olemasolu suur väärtus. Kobraste tegevusel on suur mõju lokaalse

veerežiimi kujunemisele ja seeläbi ka piirkonna elustikule. Kopra populatsioonist ülevaate

saamiseks viiakse kord kümne aasta jooksul läbi koprapesakondade kaardistamine.

Kopra asurkonda Soomaal ohustavad haigused ja hundid. 20. sajandi teise kümnendi alguses

vähenes Soomaal kobraste arvukus tunduvalt, mille tõenäoliseks põhjuseks olid haigused.

Olulist rolli mängis arvukuse vähenemisel ka talvine pesade rüüstamine huntide poolt.

Kümnendi lõpuks on kobraste arvukus taastunud. Kuna kobra asurkonna seisund on stabiilne

ja soodne, siis kaitsekorralduskavas otseseid meetmeid ei planeerita.

2.1.3.1. KÄSITIIVALISED

Praeguseks on Soomaa rahvuspargis kokku kohatud 11 liiki käsitiivalisi. Nendeks on põhja-

nahkhiir (Eptesicus nilsonii) [LKS II, LoD IV, KE ‒ ei, LoA ‒ ei], tõmmu- või habelendlane

(Myotis brandtii/mystacinus) [LKS II, LoD II, KE ‒ ei, LoA ‒ ei], tiigilendlane (Myotis

dasycneme) [LKS II, LoD II ja IV, KE ‒ ei, LoA ‒ jah], veelendlane (Myotis daubentonii)

[LKS II, LoD IV, KE ‒ ei, LoA‒ ei], suurvidevlane (Nyctalus noctula) [LKS II, LoD IV, KE ‒

ei, LoA ‒ ei], pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii) [LKS II, LoD IV, KE ‒ ei, LoA ‒ ei],

kääbus-nahkhiir (Pipistrellus pipistrellus) [LKS II, LoD IV, KE ‒ ei, LoA ‒ ei], pügmee-

nahkhiir (Pipistrellus pygmaeus) [LKS II, LoD II ja IV, KE ‒ ei, LoA ‒ ei], pruun-suurkõrv

(Plecotus auritus) [LKS II, LoD IV, KE ‒ ei, LoA ‒ ei], hõbe-nahkhiir (Vespertilio murinus)

[LKS II, LoD IV, KE ‒ ei, LoA ‒ ei]. Soomaa rahvuspargis on tuvastatud neli püsivat

poegimiskolooniat vanades taluhoonetes (Leivits 2014).

Põhja-nahkhiir on Soomaa üks levinuim nahkhiireliik, ühtlasi on Eesti üks tavalisemaid liike.

Teda võib kohata metsalagendikel, veekogudel, taluhoovides – praktiliselt kõikjal Soomaal, kus

leidub avatud ja poolavatud biotoope.

Väikesed lendlased (tõmmulendlane ja habelendlane) seostuvad põlismetsaga. Varjepaigad

võivad asuda hoonetes. Soomaal on liiki leitud üksikute taluhoovide läheduses või varjulistel

metsasihtidel.

Tiigilendlase esinemine on teada Tipu külas. Tiigilendlase poegimiskolooniad on üldjuhul väga

suured ning paiknevad tihtipeale taluhoonetes. Kuna kolooniad on suured, asuvad need

tavaliselt suurte jõgede või luhtade vahetus läheduses. Tiigilendlast võib kohata luhtade ja

jõgede kohal toitumas. Tiigilendlase elupaikade kaitse on seatud Soomaa loodusala kaitse-

eesmärgiks. Lisada liik Soomaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks.

Veelendlane on Soomaa kõige arvukaim käsitiivaline. Veelendlase poegimiskolooniate

varjepaigad asuvad enamasti kõrgel puuõõnsuses. Seda liiki võib kohata kõigil Soomaa jõgedel

72

vahetult veepinna kohal toitumas. Eriti arvukalt esineb Lemmjõe keele ümbrusest ja allavoolu

Raudna jõe kallastel kuni suubumiseni Halliste jõeni.

Suurvidevlane esineb Soomaa jõgede alamjooksul, kus Halliste ja Raudna on piisavalt laiad.

Mida rohkem allavoolu Jõesuu poole, seda rohkem videvlasi esineb. Suurvidevlane toitub

suuremate jõgede ja luhtade kohal ja tema koloonia asub tavaliselt puuõõnsuses.

Pipistrellus-nahkhiired e pargi-, kääbus- ja pügmee-nahkhiir on rohkem seotud metsaga.

Kolooniad paiknevad puuõõnsustes, tüvelõhedes või hoonetes. Pargi-nahkhiirt on Soomaal

kohatud enamasti taluhoovide läheduses. Kuna need on rändliigid, siis ei tarvitse igal aastal

poegimiskolooniaid esineda.

Pruun-suurkõrv on samuti põlismetsaga seonduv liik. On ilmselt üks arvukamatest liikidest,

kuid väga raskesti tuvastatav. Kolooniad asuvad puuõõnsustes või hoonete seinapragudes.

Soomaa rahvuspargis leidub käsitiivalistele, sealhulgas tiigilendlasele, sobilikke elupaiku.

Käsitiivalisi ohustab poegimiskolooniate tahtlik või tahtmatu häirimine. Kuna osad

käsitiivaliste liigid eelistavad poegimiskolooniate asukohana vanu maju, tuleb käsitiivalisi enim

ohustavaks teguriks lugeda vanade taluhoonete ümberehitamist, renoveerimist või

lammutamist. Eriti ohtlikuks võib see poegimiskolooniale saada siis, kui ehitustöödega tehakse

algust sigimisperioodi vältel, juunis ja juulis. Seetõttu on oluline, et majades esinevad

suvekolooniad saaks kaardistatud.

Käsitiivalisi ohustab metsamajanduslik tegevus. Poegimiskolooniate ja varjepaikadena on

vajalik suurte, õõnsustega puude esinemine. Seejuures on ka oluline, et koloonia läheduses

asuks toitumisala. Nii asuvad osade liikide poegimiskolooniad vanades õõnsustega puudes, mis

tihtipeale paiknevad veekogu läheduses asuvates vanades metsatükkides.

Käsitiivalisi ohustab märgalade kuivendamine. Käsitiivaliste toiduks olevate putukate

arengutsüklid toimuvad vees. Seetõttu on piisava toidubaasi tagamiseks vajalik ulatuslike, heas

seisundis olevate märgalade olemasolu. On teada, et paljud liigid esinevad vaid juhul, kui

ümbritsevas maastikus on piisav hulk lagedaid, toitumiseks sobilikke märgalasid, nagu luhad,

sood, jõed, järved. Kuna maa kuivendamisel vähenevad toiduks olevate putukate

sigimisvõimalused, väheneb ka toidubaas ja sellega elupaiga sobivus käsitiivalistele.

Olemasolevad looduslikud elupaigad on seega käesoleval ajal põhiliseks soodsa seisundi

tagamise meetmeks.

Kaitse-eesmärk

1. Soomaa rahvuspargis elab vähemalt üheksa liiki käsitiivalisi.

2. Soomaa rahvuspargi tiigilendlase koloonia on soodsas seisundis.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Suur osa Soomaa jõgedest ja jõgede kaldaaladest on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

− Poegimiskolooniate tahtlik või tahtmatu häirimine.

Meetmed

1. Majades esinevate suvekolooniate kaardistamine.

2. Taluhoonete renoveerimine käsitiivalisi säästval viisil.

− Metsamajanduslik tegevus.

73

Meetmed

1. Pesitsuselupaiga valmivates ja küpsetes metsades, va hall-lepikutes, seada raietele

ajaline piirang 1. maist kuni 15. augustini.

2. Veekogude läheduses paiknevate suurte õõnsustega puude säilitamine.

− Märgalade kuivendamine.

Meetmed

Loodusliku veerežiimi säilitamine ja taastamine.

2.1.3.2. SAARMAS LKS III, LoD IV, KE ‒ jah, LoA ‒ jah

Saarmas (Lutra lutra) on III kaitsekategoori liik ja tegemist on Eesti ohustatud liikide punase

nimestiku soodsas seisundis liigiga. Saarmas on tavaline üle kogu Mandri-Eesti.

Saarmas elab järvede, ojade ja rannikualade ääres, kõige meelsamini aga jõgede ääres, kus

leidub talvel jäävabu alasid, kärestikke, koski, veetamme. Saarmas on kalatoiduline. Suviti sööb

veel ka konni, linde, vähke, pisiimetajaid ja putukaid, veekogude jäätumise ja jääkatte

vabanemise ajal enamasti ainult konni, kuna kalu, pisiimetajaid jt on vähe. Kaladest on kõige

sagedamini on toiduks ahvenad, särjed ja haugid. Veelinnustikule avaldab saarmas mõju

poegade ja munade söömisega. Ööpäevane toidutarve on umbes kilogramm (Randla 1979).

Kõik Soomaa rahvuspargi veekogud on saarma poolt asustatud ühtlaselt, ehk siis liik levib

kõigil rahvuspargi veekogudel ja populatsiooni seisund on hea. Hinnanguliselt elab Soomaal

25 saarmast. Suur kopraasurkond rahvuspargis on tekitanud kõikjale palju sobivaid varjepaiku

saarmale, mõjutades otseselt liigi levikut. Saarma kui liigi mõju kaitsealustele liikidel ilmneb

enamasti kahepaiksete toiduks tarvitamisel. Otseseid ohutegureid ei ole teada.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis elab vähemalt 25 saarmast.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Suur osa Soomaa jõgedest ja jõgede kaldaaladest on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

Võimalikud ohutegurid puuduvad või on ebaselged.

2.1.4. KALAD

Soomaa rahvuspargi piiridesse jäävatest veekogudest on leitud 17 liiki kalu. Suure

tõenäosusega on Soomaa rahvuspargi piiridesse jäävates veekogudes 24 liiki kalu.

Dominantliikideks on särg ja viidikas. Üldlevinud liigiks on ka haug. Navesti jões on teada 15

kalaliigi, Halliste jões on teada vähemalt 14 kalaliigi, Raudna jões vähemalt 12 kalaliigi ja

Lemmjões 7 kalaliigi esinemine. Uia ojas ja Arjadi ojas püsivalt elunevad kalaliigid puuduvad

(Järvekülg 1998). Põhjalikud kalastiku uuringud viidi läbi aastatel 1996‒1998. ja täiendav

uuring 2017. aastal. Soomaa rahvuspargi kaitse-eesmärgis on nimeliselt välja toodud võldase

(Cottus gobio) ja hingu (Cobitis taenia) elupaikade kaitse. Mõlemad eelnimetatud liigid on III

kaitsekategooria liigid ja loodusdirektiivi II lisa liigid.

74

2.1.4.1. HINK LKS III, LoD II, KE ‒ jah, LoA ‒ ei

Hink (Cobitis taenia) on III kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud liikide punase

nimestiku soodsas seisundis liigiga. Hink on Eestis harva kohatav liik. Ta armastab elada

selgeveelistes liivase või savika põhjaga mageveekogudes ja merelahtedes. Hink toitub

põhjaloomadest, veetaimedest ja nende jäänustest, sageli neelab ka liivateri. Eestis leidub hinke

vähesel määral paarikümne järve sisse- või väljavoolupiirkonnas ning veelgi vähem umbes

kahekümnes aeglasevoolulises jões, ka magestunud merelahes (EE). Keskkonnaregistris on

registreeritud 2021. aasta seisuga 171 liigi leiukohta, mis asuvad hajusalt üle terve Eesti, kuid

siiski sagedamini Lääne- ja Lõuna-Eestis (EELIS). Eelmise sajandi andmetel leidus hinku ka

Soomaa jõgedes (Järvekülg 1998), kuid hilisemad uuringud ei ole seda kinnitanud. 2017. aastal

Soomaa jõgedel läbi viidud uuringuga ei õnnestunud hingu esinemist Soomaal kinnitada.

Soomaa jõed on tasandikujõgedele omase tumeda ja sogase veega ning enamasti

taimestikurikkad. Hingule sobivaid elupaiku on suhteliselt piiratud jõelõikudel Halliste ja

Raudna jõgedel. Kuna Soomaa rahvuspargis pole hingu elupaiku kaardistatud ning liigi

esinemist kinnitatud, siis kaitsekorralduskavaga seatakse eesmärgiks vaid hingule sobivate

elupaikade säilimine. Kaitsekorralduslikke meetmeid ei kavandata.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on säilinud hingule sobivad elupaigad.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Suur osa Soomaa jõgedest on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

Võimalikud ohutegurid puuduvad või on ebaselged.

2.1.4.2. VÕLDAS LKS III, LoD ‒ II, KE ‒ jah, LoA ‒ ei

Võldas (Cottus gobio) on III kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud liikide punase

nimestiku ohulähedases seisundis liigiga. Harilik võldas on Eestis elav mageveekala. Võldas

elab Eesti selgemates jõgedes ja järvedes. Ta eelistab kiirevoolulisi, kivise põhjaga kõrge

hapnikusisaldusega, jaheda ja selge veega jõgesid. Harva võib teda ka kohata riimveelistes

lahtedes. Jõgedes võib teda kohata Võhandu ja Piusa jões. Liik puudub Väike-Emajõe

jõgikonnas. Võldase levikut Eestis piiravad temale ebasobivad jõelõigud. Võldas on varjulise

eluviisiga kala, kes eelistab hoiduda veekogu põhjas kivide ja juurte alla. Jahti peab ta päeval

lühikeste sööstudena. Aktiivsem on ta öösiti. Täiskasvanud isendid on väga territoriaalsed,

kellel on oma kodukivi, mille juurde alati tagasi tulla.

Võldas toitub peamiselt selgrootutest, kuid ka väiksematest kaladest. Võldas ise on saagiks

suurematele kaladele, nagu näiteks angerjas, ahven ja haug. Samuti võib ta saagiks sattuda ka

veelindudele, nagu näiteks vesipapp. Võõrliikidest kujutab temale ohtu signaalvähk

(Pacifastacus leniusculus), kes konkureerib võldasega elukohtade ja toidu pärast ning toitub

võldase marjateradest.

Keskkonnaregistris on registreeritud 2021. aasta seisuga 78 liigi leiukohta. Liiki leidub

Võrtsjärves ja Peipsi järves ning peamiselt Kirde- ja Kagu-Eesti jõgedes (EELIS). 2017. aasta

välitöödel tuvastati võldase esinemine Halliste jões Tipu piirkonnas, Lemmjões Oksa

piirkonnas ning Raudna jões Meiekose piirkonnas (Nurmik 2019).

75

Võldase elupaiku ohustavad veekogude reostamine ja eutrofeerumine, jõgede kraavitamine ja

süvendamine ning veetaseme kõikumise reguleerimine (Vilbaste 2004). Eriti ohustavaks

teguriks on elektriga röövpüük. Röövpüügiks kõige haavatavamad kohad on Meiekose ja Riisa

maanteesildade ümbrus, Halliste jõelõik Raudna jõe suudmest suubumiseni Navesti jõkke ja

Lemmjõe suudmeala.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis elab võldas vähemalt kolmes elupaigas.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Suur osa Soomaa jõgedest on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

− Elektriga röövpüük.

Meetmed

Tõhusam keskkonnajärelvalve.

2.1.5. PUTUKAD

Kaitsekorralduskava aastateks 2000‒2010 koostamise raames uuriti putukafaunast vaid luhtade

liike. 2011. aastaks on teada 276 liiki liblikaid, neist päevaliblikaid 66 liiki, kiile 35 liiki

(Suurkask 2011). Ekspert R. Karulaane arvamuse kohaselt elutseb rahvuspargis hinnanguliselt

600 liiki liblikaid. Haruldasi liike leitud ei ole, küll aga on elupaikade mitmekesisuse tõttu

bioloogiline mitmekesisus suur. Mitmed liigid, kes on Eestis tervikuna haruldased, on Soomaal

tavalised. Kaitsealustest putukaliikidest elavad Soomaa rahvuspargis III kaitsekategooria

kiililiigid valgelaup-rabakiil (Leucorrhinia albifrons) ja suur rabakiil (Leucorrhinia pectoralis),

III kaitsekategooria liblikaliigid vareskaera-aasasilmik (Coenonympha hero), suur-

mosaiikliblikas (Euphydryas maturna), sõõrsilmik (Lopinga achine) ja suur-kuldtiib (Lycaena

dispar), III kaitsekategooria mardikaliik laiujur (Dytiscus latissimus).

Soomaa rahvuspargi ja Soomaa loodusala kaitse-eesmärkides on nimeliselt ära toodud laiujur

(Dytiscus latissimus), suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna) ja suur-kuldtiib (Lycaena

dispar).

2.1.5.1. LAIUJUR LKS III, LoD II ja IV, KE ‒ jah, LoA ‒ jah

Laiujur (Dytiscus latissimus) on III kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud liikide

punase nimestiku soodsas seisundis liigiga. Laiujur on suurim ujurlane nii Eestis kui Euroopas.

Eestis on laiujurit kohatud Mandri-Eesti ning Saaremaa järvedes ja jõgedes, kuid suhteliselt

harva. Laiujuri nii valmikud kui vastsed elavad mitmesugustes mageveekogudes, kuid

eelistatud elupaigaks on puhtaveelised rikkaliku taimestikuga suuremad järved. Röövtoiduliste

mardikate vastsed toituvad valdavalt vee-selgrootutest (Vilbaste 2004). Keskkonnaregistris on

registreeritud 2021. aasta seisuga 29 liigi leiukohta, mis asuvad Tartu- ja Jõgevamaal (EELIS).

Teated laiujuri esinemisest Soomaal pärinevad eelmisest sajandist. Uuemaid andmeid laiujuri

kohta Soomaalt puuduvad. Laiujurit ei registreeritud ka 2017. aastal Soomaa rahvuspargis läbi

viidud jõgede seire käigus.

76

Laiujuri elupaiku ohustavad enim veekogude eutrofeerumine, mille tagajärjel halvenevad

veekogu valgustingimused ja muutub loomastik. Veekogude seisundi halvenemine on saatuslik

just mardikate vastsetele. Laiujuri kaitseks otseseid meetmeid ei planeerita. Liiki kaitstakse läbi

elupaikade kaitse.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on säilinud laiujurile sobivad elupaigad.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Suur osa Soomaa jõgedest on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

− Veekogude reostumine ja eutrofeerumine.

Meetmed

Rahvuspargi piiridest ülesvoolu olevate veekogude seisundi parandamine.

− Vananenud levikuandmed.

Meetmed

Laiujuri leviku ja seisundi täpsustamine Soomaa rahvuspargis.

2.1.5.2. SUUR-MOSAIIKLIBLIKAS LKS III, LoD II ja IV, KE ‒ jah, LoA ‒ jah

Suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna) on III kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti

ohustatud liikide punase nimestiku soodsas seisundis liigiga. Suur-mosaiikliblikas on keskmise

suurusega liblikas, mosaiikliblikatest aga üks suuremaid. Eestis leidub liblikat kogu alal, kohati

mitte haruldane, kuid lokaalse levikuga liik. Suur-mosaiikliblika elupaikadeks on vanad

lehtmetsad, niisked metsaservad ja soised metsad. Suur-mosaiikliblikas on tüüpiline metsaliik.

Röövikud toituvad saartel, vaarikatel ja kuslapuul. Nukud talvituvad enamasti rohurindes.

Euroopa mastaabis on see taanduv liik (Vilbase 2004).

Keskkonnaregistris on registreeritud 2021. aasta seisuga 19 liigi leiukohta. Soomaalt on leitud

üksikuid isendeid. Liiki ohustavad metsade vanuselised (suktsessioonilased) muutused ja

ulatuslikud lageraied. Soomaa rahvuspargis on suured soised metsaalad sihtkaitsevööndites,

kus metsanduslik tegevus on keelatud ning majandusmetsades on soovikumetsades lageraie

keelatud. Suur-mosaiikliblika kaitseks otseseid meetmeid ei planeerita. Liiki kaitstakse läbi

elupaikade kaitse.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on säilinud suur-mosaiikliblikale sobivad elupaigad.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Soomaa rahvuspargi soovikumetsadest 76% on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

+ Soomaa rahvuspargis on lageraie keelatud.

Võimalikud ohutegurid puuduvad või on ebaselged.

2.1.5.3. SUUR-KULDTIIB LKS III, EPN LC, LoD ‒ II ja IV, KE ‒ jah, LoA ‒ jah

Suur-kuldtiib (Lycaena dispar) on III kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud liikide

punase nimestiku soodsas seisundis liigiga. Ta on Eestis oma levilat jõudsalt laiendav liik. Suur-

77

kuldtiib ilmus Eestisse neljakümnendatel aastatel ja levis esialgu Emajõe vesikonnas. Nüüdseks

ulatub liigi levik üle terve Eesti.

Suur-kuldtiib on suhteliselt väike päevaliblikas, kuid suurim Eesti kuldtiibade hulgas. Suur-

kuldtiib elab luhtadel ja jõelammidel, soistel niitudel, veekogude kallastel. Röövikute

toidutaimedeks on jõgioblikad, Euroopas aga ka mitmed lehtpuud ja põõsad. Ohuteguriteks

loetakse soode kuivendamist (Vilbaste 2004) ja märgade niitude metsastumist.

Keskkonnaregistris on registreeritud 2021. aasta seisuga 39 liigi leiukohta, peamiselt Lõuna-

Eestis. Soomaalt leitakse aeg-ajalt üksikuid isendeid luhaheinamaadel. Suur-kuldtiiva kaitseks

otseseid meetmeid ei planeerita. Liiki kaitstakse läbi elupaikade kaitse.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on säilinud suur-kuldtiivale sobivad elupaigad.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Soomaa rahvuspargis toimub poollooduslike koosluste regulaarne hooldus.

+ Soomaa rahvuspargi rabades on läbi viidud loodusliku veerežiimi taastamine.

− Märgade niitude kinnikasvamine.

Meetmed

Poollooduslike koosluste regulaarne hooldus.

2.1.6. LIMUSED

Soomaa veekogudes ja nende kaldavöötmes on leitud 21 limuse liiki, kelledest suuri karpe oli

viis ja väikseid (keraskarpe: Sphaerium ja Pisidium) neli liiki. Tigusid esines 12 liiki, kelledest

massiliselt esines erinevates elupaikades jõe-ematigu, mudakukk, harilik keeritstigu ja harilik

labatigu. Nende liikide osa on veekogude iseregulatsioonimehhanismide tagamisel kõige

suurem. Tähtsusetuks ei saa pidada ühtegi liiki, sest kõikidel oma ökonišist tulenevalt oma

kindel tähendus tema elupaiga kooslusele (Laanetu 1999).

2.1.6.1. PAKSUKOJALINE-JÕEKARP LKS III, EPN LC, LoD ‒ II ja IV, KE ‒ ei, LoA ‒ jah

Paksukojaline-jõekarp (Unio crassus) on III kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud

liikide punase nimestiku soodsas seisundis liigiga. Liik on levinud Eesti mandriosa jõgedes.

Paksukojaline-jõekarp elab keskmise- ja kiirevoolulistes, jaheda ja puhta veega jõgedes ning

ojades. Liik on tundlik setete suure koormuse suhtes. Stabiilse asurkonna püsimiseks on vajalik

rikkaliku vaheperemees-kalastiku olemasolu (Vilbaste 2004).

Suurimateks ohuteguriteks on maaparandus ja põllumajanduslik reostamine mürkide ja

väetistega, veekogude kuivamine ja kisklus (Timm 2017). Oluliseks ohuteguriks on ka

veetemperatuuri ülemäärane tõus ja setete ülemäärane kuhjumine. Paksukojalise-jõekarbi

kaitsmiseks on vajalik eelkõige elupaikade, st veekogude kaitse. Soomaa tingimustes on

oluline, et üleujutustega kantakse suur osa settest luhtadele ja lammimetsa, mis vähendab setete

kuhjumist jõkke. Setete luhtadele kandumise soodustamiseks on oluline hoida avatud

luhaheinamaade jõekaldad.

78

Paksukojalise-jõekarbi Soomaa asurkond oli aastakümnete eest üks elujõulisemaid ja suurema

asustustihedusega Eestis. Liik oli arvukas Raudna, Halliste ja Navesti jões (Laanetu 1999). Liigi

tänapäevaseks seisundi hindamiseks on vajalikud täiendavad uuringud. 2017. aasta läbi viidud

seirel tuvastati liigi olemasolu Halliste jões Riisa sillast allavoolu (Nurmik 2019). Paksukojalise

jõekarbi kaitseks otseseid meetmeid ei planeerita. Liiki kaitstakse läbi elupaikade kaitse.

Kuna liik on nimetatud Soomaa loodusala kaitse-eesmärgiks siis tuleb paksukojaline-jõekarp

lisada ka Soomaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis elab paksukojaline-jõekarp vähemalt ühes elupaigas.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Soomaa rahvuspargis toimud luhaheinamaade regulaarne hooldus.

+ Soomaa rahvuspargi rabades on läbi viidud loodusliku veerežiimi taastamine.

− Luhaheinamaade kaldakünnise kinnikasvamine.

Meetmed

Poollooduslike koosluste regulaarne hooldus, sh pöörata tähelepanu kaldakünnise avatuna

hoidmisele.

2.1.7. SEENED JA SAMBLIKUD

2.1.7.1. POROPOORIK LKS I, LoD ‒ ei, KE ‒ ei, LoA ‒ ei

Poropoorik (Amylocystis lapponica) on I kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud

liikide punase nimestiku kriitilises seisundis liigiga. Poropoorik kasvab enamjaolt keskmiselt

kõdunenud kuuse lamavatel tüvedel. Eestist on teada kuus põlismetsades asuvat poropooriku

leiukohta. Poropooriku tavaliselt septembris tekkivad viljakehad on üheaastased, tömpjad või

paksu riiulit meenutavad, laia alusega, kuni 20 cm suurusega (enamasti kuni 10 cm). Poropoorik

on lamavate okaspuutüvede lagundaja.

Kuna poropoorik on hemerofoobne (inimpelglik) liik, ohustab seeneliigi kasvukohta igasugune

metsamajanduslik tegevus. Oma elutegevuseks vajab poropoorik lamapuitu. Raie käigus hävib

liigi elupaik. Kõige kriitilisem on lamapuidu ehk substraadi eemaldamine, samuti okaspuude

raie, mille korral hävib võimalik substraat. Lubada ei saa ka lehtpuude raiet, sest raiega

muutuvad koosluse valgus- ja niiskustingimused (Sell 2018).

Eestis on registreeritud 32 poropooriku leiukohta (EELIS 2022). Soomaa rahvuspargis on teada

üks poropooriku kasvukoht, mis asub sihtkaitsevööndis raba serva jäävas vanas metsas.

Sihtkaitsevööndis on metsamajanduslikud tööd keelatud.

Kaitse-eesmärk:

Soomaa rahvuspargis on poropooriku elupaik säilinud vähemalt 13 ha.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Liigi kasvukoht on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

Võimalikud ohutegurid puuduvad või on ebaselged.

79

2.1.7.2. LEHT-KOBARTORIK LKS I, LoD ‒ ei, KE ‒ ei, LoA ‒ ei

Leht-kobartorik (Grifola frondosa) on I kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud

liikide punase nimestiku kriitilises seisundis liigiga. Leht-kobartoriku kasvupaigaks on

tammikud, puisniidud, pargid, taluõued. Viljakehad kasvavad vanade tammede, mõnikord ka

tamme kändude juurtel (näiliselt maapinnal). Looduses on leht-kobartoriku esinemist võimalik

kindlaks teha vaid viljakehade järgi, viljakehi on võimalik leida augustist novembrini. Suur

hulk kübaraid ja ümar üldkuju teevad leht-kobartorikust kergesti äratuntava liigi

Leht-kobartoriku peamisteks ohuteguriteks on tammede raie ja tammekändude väljajuurimine

ning teede- ja tehnovõrkude rajamine, samuti liigi vähene tuntus ja levikuandmestiku

puudulikkus. Tammepuude raie ning selle tüügaste ja lamavate tüvede eemaldamine hävitab

lehtkobartoriku kasvupaigaks oleva substraadi ning sellega kaasneb ka seeneniidistiku

(mütseeli) hävimine ning viljakehi seejärel enam ei teki. (Sell 2017b).

Seente registreeritud kasvukohtades tuleb vältida vanade õõnsustega tammede raiet. Oluline on

säilitada ka juba seenega nakatunud puu ligiduses olevad tammed, sest needki võivad olla seene

kasvupaigaks (isegi kui viljakehi ei esine) või võivad tulevikus seenega nakatuda (Sell 2017b).

Eestis on registreeritud 44 leht-kobartoriku leiukohta (EELIS 2022). Soomaa rahvuspargis on

teada üks leht-kobartoriku kasvukoht, mis asub piiranguvööndis endise talukoha juures kasvava

tamme kännul.

Kaitse-eesmärk:

Soomaa rahvuspargis on vähemalt üks leht-kobartoriku kasvukoht.

Mõjutegurid ja meetmed

− Vanade tammede hävimine.

Meetmed

1. Vältida vanade õõnsustega tammede raiumist.

2. Murdunud või kuivanud tammepuud tüvi jätta oma kunagisele kasvukohale (vajadusel

nihutada nii, et murdunud tüvi ei takistaks olulisel määral luhahooldust).

− Metsamajanduslik tegevus.

Meetmed

1. Piiritletud elupaigas või punktobjekti puhul 30 m raadiuses elupaigast on lubtud

kujundus-, valik- ja harvendusraie.

2. Kujundusraiel jätta alles võimalikult palju säilikpuid ja lamapuitu, eelkõige jämedaid

puid (tammesid) ja tammede erinevas vanuses järelkasvu. Tormimurru korral jätta jämedad

tammed koristamata. Kännud jätta välja juurimata.

2.1.7.3. KROOKUSTORIK LKS I, LoD ‒ ei, KE ‒ ei, LoA ‒ ei

Krookustorik (Hapalopilus croceus) on I kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud

liikide punase nimestiku kriitilises seisundis liigiga. Krookustorikut esineb vanadel tammedel

– eelkõige on teda leitud tüveõõnsustest. Eestist on kindlalt teada vaid kolm krookustoriku

leiukohta: Võrumaal Kuldres, Läänemaal Ungrus ning Soomaa rahvuspargis. Kõik need

80

leiukohad asuvad kaitstavatel aladel (Sell 2017a). Soomaa rahvuspargi on üks liigi leiukoht, mis

asub sihtkaitsevööndis.

Krookustoriku peamiseks ohuteguriks on seenele vajaliku substraadi – vanade tammede

(eelkõige õõnsustega tüvede, ka surnud puude ja lamapuidu) hävimine, samuti on oluliseks

ohuteguriks krookustoriku vähene tuntus. Krookustoriku leiukohtades tuleb vältida vanade

õõnsustega tammede raiet. Oluline on säilitada ka juba seenega nakatunud puu ligiduses olevad

tammed, sest needki võivad olla seene kasvukohaks (isegi kui viljakehi ei esine) või võivad

tulevikus seenega nakatuda.

Vanad tammepuud on atraktiivsed ja seetõttu ka populaarsed külastusobjektid.

Külastuskoormust võib hinnata keskmise tähtsusega ohuteguriks, sest puudes olev

seeneniidistik eeldatavalt talub praegust külastustegevuse mõju ega hävi piisavalt madala

tasemega häiringute tõttu (Sell 2017a).

Kaitse-eesmärk:

Soomaa rahvuspargis on vähemalt üks krookustoriku kasvukoht.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Liigi kasvukoht on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

− Vanade tammede hävimine.

Meetmed

1. Vältida vanade õõnsustega tammede raiumist.

2. Murdunud või kuivanud tammepuud tüvi jätta oma kunagisele kasvukohale (vajadusel

nihutada nii, et murdunud tüvi ei takistaks olulisel määral luhahooldust).

2.1.7.4. ROOSA VÕRKHEINIK LKS I, LoD ‒ ei, KE ‒ ei, LoA ‒ ei

Roosa võrkheinik (Rhodotus palmatus) on I kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti ohustatud

liikide punase nimestiku väljasuremisohus oleva liigiga. Roosa võrkheinik kasvab laialehistes

metsades, seda on leitud jalakate lamavatelt tüvedelt ja kändudelt. Eestis on roosa võrkheiniku

leiukohti kokku viis: Ida-Viru-,Jõgeva-, Pärnu- ja Viljandimaal. Kõik teadaolevad leiukohad

asuvad kaitstavatel aladel. Soomaa rahvuspargis on teada 1 leiukoht, mis koosneb kolmest

polügoonist. Leiukoht jääb Pääsma laane sihtkaitsevööndisse, mille kaitse-eesmärk on

lammilodumetsade, jõgede ja ojade elupaigatüüpide ning kaitsealuste liikide kasvukohtade ja

elupaikade säilitamine. Leiukoht on roosale võrkheinikule heaks kasvukohaks, kuna seal leidub

erinevas kõdunemisastmes jalaka puitu ja ka potentsiaalset substraati piisavalt, et tagada

leiukoha jätkusuutlikkus. Kaitsekord tagab roosa võrkheiniku kaitse. Tegu on Eesti ühe

esinduslikuma roosa võrkheiniku kasvukohaga. (Sell 2019).

Kaitse-eesmärk:

Soomaa rahvuspargis on roosa võrkheiniku elupaik säilinud vähemalt 8 ha.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Liigi kasvukohad on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

Võimalikud ohutegurid puuduvad või on ebaselged.

81

2.1.7.5. MÄNNI-SOOMUSSAMBLIK LKS II, LoD ‒ ei, KE ‒ ei, LoA ‒ ei

Männi-soomussamblik (Hypocenomyce anthracophila) on II kaitsekategooria liik ja tegemist

on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku ohualtis seisundis oleva liigiga. Liik kasvab

peamiselt vanemates männikutes, näiteks nõmme- ja rabametsades, puidul ning puukoorel.

Eelistab selgelt selliseid metsi, mis on kunagi põlenud. Männi-soomussamblikku leidub

hajusalt üle Eesti (https://eseis.ut.ee/efloora). Keskkonnaregistris on 34 liigi leiukohta. Soomaal

on teada kaks liigi leiukohta, mis mõlemad jäävad sihtkaitsevööndisse. Männi-

soomussamblikule uute sobivate kasvusubstraatide võimaldamiseks tuleks metsapõlengute

aladel jätta põlenud korbaga männid ning tüükad alles. Teadaolevat kasvukohtades tuleb vältida

metsaraiet.

Kaitse-eesmärk:

Soomaa rahvuspargis on vähemalt kaks männi-soomussambliku kasvukohta.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Liigi kasvukohad on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

Võimalikud ohutegurid puuduvad või on ebaselged.

2.1.7.6. VÄIKE NÕGISAMBLIK LKS II, LoD ‒ ei, KE ‒ ei, LoA ‒ ei

Väike nõgisamblik (Parmeliella triptophylla) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti

ohustatud liikide punase nimestiku ohualtis seisundis oleva liigiga. Sambliku tallus on

soomusjas kuni peaaegu lehtjas, pruunikashall; mille alt paistab sageli välja must viltjas

moodustis (hüpotallus). Liik kasvab peamiselt haaval ja laialehistel puudel, näiteks saarel.

Kasvukohtadena eelistab vanemaid leht- ja segametsasid. Väike nõgisamblik on hajusalt

levinud Eesti mandriosas ja seal üsna sage. Liiki ohustavad metsatööd, millega kaasneb

puuliikide osakaalu muutmine metsades, vanade metsade ja suurte puude kadumine

(https://eseis.ut.ee/efloora).

Eestis on teada 36 liigi leiukohta. Soomaa rahvuspargis on teada üks kasvukoht, mis asub

Kuresoo sihtkaitsevööndis.

Kaitse-eesmärk:

Soomaa rahvuspargis on vähemalt üks väike nõgisambla kasvukoht.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Liigi kasvukohad on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

Võimalikud ohutegurid puuduvad või on ebaselged.

2.1.7.7. SÕRMJAS TARDSAMBLIK LKS II, LoD ‒ ei, KE ‒ ei, LoA ‒ ei

Sõrmjas tardsamblik (Scytinium teretiusculum) on II kaitsekategooria liik ja tegemist on Eesti

ohustatud liikide punase nimestiku ohualtis seisundis oleva liigiga. Sambliku tallus väga väike,

esialgu soomusjas, hiljem moodustab lamedaid padjandeid. Liik kasvab vanemates leht- ja

82

segametsades ning puisniitudel. Enamik Eesti leide on vanadelt haabadelt, vähem teistelt

lehtpuudel ning puidult. Sõrmjas tardsamblik on levinud peamiselt Eesti idaosas. Liiki

ohustavad metsatööd, millega kaasneb vanade metsade ja suurte puude kadumine, eriti vanade

haavikute ja haava-segametsade kadumine (https://eseis.ut.ee/efloora).

Eestis on teada 18 liigi leiukohta. Soomaa rahvuspargis on teada üks kasvukoht, mis asub

Kuresoo sihtkaitsevööndis.

Kaitse-eesmärk:

Soomaa rahvuspargis on vähemalt üks sõrmjas tardsambliku kasvukoht.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Liigi kasvukohad on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

Võimalikud ohutegurid puuduvad või on ebaselged.

83

2.2. ELUPAIGATÜÜBID

Soomaa loodusalal kaitstavad elupaigatüübid on huumustoitelised järved ja järvikud (3160),

jõed ja ojad (3260), liigirikkad niidud lubjavaesel mullal (*6270), niiskuslembesed

kõrgrohustud (6430), lamminiidud (6450), aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510),

rabad (*7110), rikutud, kuid taastumisvõimelised rabad (7120), siirde- ja õõtsiksood (7140),

nokkheinakooslused (7150), vanad loodusmetsad (*9010), rohunditerikkad kuusikud (9050),

soostuvad ja soo-lehtmetsad (*9080), siirdesoo- ja rabametsad (*91D0), lammi-lodumetsad

(*91E0) ning laialehised lammimetsad (91F0).

Soomaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks on kaitsta elupaigatüüpe metsastunud luited (2180),

jõed ja ojad (3260), lamminiidud (6450), rabad (7110*), vanad loodusmetsad (9010*),

rohunditerikkad kuusikud (9050), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080), siirdesoo- ja rabametsad

(91D0*), lammi-lodumetsad (91E0).

Erinevus loodusala ja rahvuspargi kaitse-eesmärkides tuleneb sellest, et 2010. aastal täpsustati

Soomaa loodusala kaitse-eesmärke ning loodusala eesmärkide hulka lisati täiendavad

elupaigatüübid. Soomaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks seatud elupaigatüüp metsastunud luited

(2180) on ekslikult määratud. Hilisemate paranduste kohaselt on tegemist vanade

loodusmetsade elupaigatüübiga. Seepärast elupaigatüüpi metsastunud luited

kaitsekorralduskavas ei käsitleta. Soomaa rahvuspargi kaitse-eesmärkideks tuleb täiendavalt

seada elupaigatüüpide huumustoitelised järved ja järvikud (3160), liigirikkad niidud

lubjavaesel mullal (*6270), niiskuslembesed kõrgrohustud (6430), aas-rebasesaba ja ürt-

punanupuga niidud (6510), rikutud, kuid taastumisvõimelised rabad (7120), siirde- ja

õõtsiksood (7140), nokkheinakooslused (7150) ning laialehised lammimetsad (91F0) kaitse.

Andmete täpsustamisel on Soomaa rahvuspargis täiendavalt inventeeritud elupaigatüübid

puisniidud (*6530) ja liigirikkad madalsood (7230). Tehakse ettepanek nimetada need

elupaigatüübis Soomaa loodusala ja Soomaa rahvuspargi kaitse-eesmärkideks.

Elupaigatüüpide leviku andmete täpsustamiseks viis Keskkonnaamet 2015‒2017. aastal läbi

Soomaa rahvuspargi metsaelupaikade inventuuri. 2016‒2019. aastal täpsustas Keskkonnaamet

Soomaa poollooduslike koosluste levikut ning luhaservade elupaigatüüpide piire.

Sooelupaikade andmete täpsustamiseks on kasutatud 2010. ja 2012. aastal ELF-i poolt

läbiviidud sooelupaikade inventuuri materjale. Elupaigatüüpide piire on korrigeeritud aerofoto

ja põhikaardi alusel. Soomaa rahvuspargis on esindatud 19 loodusdirektiivi elupaigatüüpi.

Kõige suurema levikuga on raba elupaigatüüp. Sellele järgnevad siirdesoo- ja rabametsa,

vanade lodusmetsade ja soostuvate ja soo-lehtmetsade elupaigatüübid. Elupaigatüüp

nokkheinakooslused esineb raba elupaigatüübi koosseisus ning ei ole eraldi pindalaliselt välja

toodud. Väga väikesel pindalal leidub vanade laialeheliste metsade elupaigatüüpi (0,6 ha), mis

on kujunenud vanade talukohtade laialehelistest puudesaludest. Kuna tegemist on väikeste

talukohtade puistutega, siis seda elupaigatüüpi kaitsekorralduskavas ei käsitleta. Soomaa

rahvuspargis esinevate loodusdirektiivi elupaigatüüpide koondandmed on esitatud tabelis 1 ja

levikukaart lisas 7.

84

Tabel 1. Soomaa loodusala (sh Soomaa rahvuspargi) elupaigatüüpide pindala ja esinduslikkuse

hinnang EELIS mai 2023. andmete alusel (niidualade pindalad on toodud poollooduslike

koosluste kaardikihi alusel).

Elupaiga

KOOD Elupaigatüüp

Pindala (ha) NATURA elupaikade

esinduslikkus (ha)

Natura

andmebaas Seisuga

2023 A B C

3160 Huumustoitelised

järved ja järvikud 208 207

3260 Jõed ja ojad 55 39 37 2

6270* Liigirikkad niidud

lubjavaesel mullal 15 90 24 61 5

6430 Niiskuslembesed

kõrgrohustud 14 40 3 15 22

6450 Lamminiidud 1360 1905 1099 588 218

6510 Aas-rebasesaba ja ürt-

punanupuga niidud 2 117 54 26 37

6530 Puisniidud - 3,7 0,4 3,3

7110* Rabad 15493 15054 14887 117 50

7120

Rikutud, kuid

taastumisvõimelised

rabad

101 121 121

7140 Siirde- ja õõtsiksood 795 1608 1215 296 97

7150 Nokkheinakooslused1 0 0

7230 Liigirikkad madalsood - 34 30 4

9010* Vanad loodusmetsad 1423 2019 201 1202 616

9020 Vanad laialehised

metsad - 0,6 0,6

9050 Rohundirikkad

kuusikud 197 497 11 298 188

9080* Soostuvad ja soo-

lehtmetsad 1423 2057 120 1075 862

91D0* Siirdesoo- ja

rabametsad 3751 3575 1631 1247 697

91E0* Lammi-lodumetsad 18 373 57 195 121

85

Elupaiga

KOOD Elupaigatüüp

Pindala (ha) NATURA elupaikade

esinduslikkus (ha)

Natura

andmebaas Seisuga

2023 A B C

91F0 Laialehised

lammimetsad 95 47,0 4 35 8

Elupaigatüübid kokku 24950 27788

1. Elupaigatüüp nokkheinakooslused esineb raba elupaigatüübi koosseisus ning ei ole

eraldi pindalaliselt välja toodud.

2.2.1. HUUMUSTOITELISED JÄRVED JA JÄRVIKUD (3160) LoD I, KE ‒ ei, LoA ‒ jah

Elupaigatüüpi huumustoitelised järved ja järvikud kuuluvad huumustoitelised rabaveekokogud

– pruuniveelised järved ja rabalaukad, mille vesi on happeline ja humiinainete tõttu tume.

Natura standartandmebaasi andmetel on Soomaa loodusalal seda elupaigatüüpi 208 ha.

Elupaigatüübi pindala on kaardistatud põhikaardi alusel ja sellesse elupaigatüüpi kuuluva Öördi

järv ja rabalaukad. Kokku on elupaigatüübi pindala Soomaa loodusalal 207 ha. Vahe

standartandmebaasiga on 1 ha. Tegemist on kaardistustäpsusest tingitud erinevusega. Kaitse-

eesmärgiks seatakse 2023. aasta põhikaardilt määratud pindala.

Elupaigatüübi seisundit ohustab õhusaastega rabadele kanduv tolmusaaste, mis võib muuta

keskkonda aluselisemaks. Selle tulemusena muutub rabaveekogude ökoloogiline tasakaal.

Teiseks ohuteguriks on rabade kuivendamine. Soomaa loodusala rabamassiivid on tsoneeritud

sihtkaitsevööndisse ning uusi kuivendussüsteeme rabadesse ei rajata. Oluline on vanade

olemasolevate kuivendussüsteemide sulgemine ehk rabade loodusliku veerežiimi taastamine.

Eelmisel kaitsekorraldusperioodil on läbi viidud Öördi, Kuresoo, Valgeraba, Kikepera raba ja

Riisa raba servaalade loodusliku veerežiimi taastamine. 2018. aastal rajati Öördi järvest

väljuvale ojale põhjapais, millega tõsteti Öördi järve veetase normaalsele tasemele.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on elupaigatüüp huumustoitelised järved ja järvikud säilinud

vähemalt 207 ha suurusel alal esinduslikkusega B (hea).

Mõjutegurid ja meetmed

+ Soomaa rahvuspargi rabad on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

+Soomaa rahvuspargi kõigis rabades on teostatud servalade loodusliku veerežiimi taastamine.

+ Öördi järve veetaseme tõstmine esialgsele tasemele.

− Rabade kuivendamine.

Meetmed

1. Väiksemate rabast väljuvate kraavide kaardistamine.

2. Vajadusel kraavide sulgemine käsitsi rajatavate turbatammidega.

86

2.2.2. JÕED JA OJAD (3260) LoD I, KE ‒ jah, LoA ‒ jah

Elupaigatüüp jõed ja ojad hõlmab Eesti jõgede ja ojade neid lõike, mis on püsinud looduslikus

või looduslähedases seisundis. Väärtuslikud on looduslikus looklevas sängis voolavad

tasandikujõed, mis moodustavad vanajõgesid ning kus on paiguti kärestikke või kiirevoolulisi

kivise-kruusase põhjaga lõike (Paal 2004). Natura standartandmebaasi andmetel on Soomaa

loodusalal seda elupaigatüüpi 55 ha. Inventeeritud elupaiku on 39 ha. Eelmise

kaitsekorralduskava kohaselt oli Soomaal jõgede elupaika 151 ha. 2022. aasta põhikaardi

andmetel on Soomaa rahvuspargi jõgede kogupindala 138 ha, sealjuures väiksemad jõed, nagu

Tõramaa oja ja Lemmjõgi, on kaardil kohati joonobjektina. Pindala erinevus tuleb põhikaardi

andmete muutusest. Kaitsekorralduslikuks eesmärgiks seatakse olemasoleva jõgede võrgustiku

säilimine ehk 2023. aasta põhikaardi järgne jõgede pindala.

Elupaigatüüpi jõed ja ojad ohustab eutrofeerumine. Jõgede eutrofeerumist põhjustab enamasti

hajus põllumajandusreostus ja suuremate asulate heitvete juhtimine jõkke. Soomaa

rahvuspargis olulisi reostuskoldeid ei ole. Tähelepanu tuleb pöörata rahvuspargist ülevoolu

jäävatelt aladelt pärit reostusele. Rahvuspargist ülesvoolu teostatavate veemajandustööde puhul

on vaja hinnata nende mõju Soomaa rahvuspargis paiknevatele elupaigatüüpidele. Teiseks

ohuteguriks on jõgede ja ojade sängide muutmine. Tänapäeval ei ole see oht aktuaalne, kuid

möödunud sajandil on muudetud Tõramaa jõe voolusäng Kõpu-Jõesuu maantee ehitamisel ja

Halliste jõe sängi luhtade kuivendamiseks.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on elupaigatüüp jõed ja ojad säilinud vähemalt 138 ha

suurusel alal esinduslikkusega B (hea).

Mõjutegurid ja meetmed

+ Soomaa rahvuspargi rabad on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

− Jõgede ja ojade eutrofeerumine.

Meetmed

1. Jõgede vee keemiline ja bioloogiline seire.

2. Rahvuspargist ülesvoolu teostatavate veemajandustööde puhul hinnata nende mõju

Soomaa rahvuspargis paiknevatele elupaikadele.

− Puudulikud inventuuriandmed.

Soomaa vooluveekogude inventuuri läbiviimine ja elupaigatüüpide kaardistamine.

2.2.3. LIIGIRIKKAD NIIDUD LUBJAVAESEL MULLAL (6270*) LoD I, KE ‒ ei, LoA ‒ jah

Elupaigatüüpi liigirikkad niidud lubjavaesel mullal on arvatud nii liigirohked aruniidud

lubjavaestel kuivadel või parasniisketel muldadel kui ka liigirikkamad paluniidud. Niidud on

kujunenud pikaajalise karjatamise või niitmise tulemusena. Et see elupaigatüüp püsiks, tuleb

jätkata majandamist tavapärasel viisil, sealjuures mitte väetada (Paal 2004).

Natura standartandmebaasi andmetel on Soomaa loodusalal seda elupaigatüüpi 15 ha.

2023. aasta täpsustatud andmetel on elupaigatüübi pindala 90,5 ha (poollooduslike koosluste

kaardikihil edaspidi PLK kaardikiht). Elupaigatüübi seisund Soomaal on halb. Inventeeritud

niidualad asuvad Navesti jõe kõrgel vasakkaldal, niidud asuvad üksteisest kaugel ja on

87

regulaarsest majandamisest väljas ning võsastuvad. Regulaarselt hooldatakse 5 ha suurust ala.

Hinnanguliselt on võimalik Soomaal hooldada 40 ha elupaigatüübile vastavaid niitusid.

Elupaigatüübi kaitse-eesmärgiks seatakse optimaalselt võimalik hooldavate niitude pindala.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on elupaigatüüp liigirikkad niidud lubjavaesel mullal säilinud

vähemalt 40 ha suurusel alal esinduslikkusega B (hea).

Mõjutegurid ja meetmed

− Elupaigatüübi võsastumine ja metsastumine.

Meetmed

Niidualade regulaarne hooldus, kas niitmine või karjatamine.

2.2.4. NIISKUSLEMBESED KÕRGROHUSTUD (6430) LoD I, KE ‒ ei, LoA ‒ jah

Elupaigatüüp niiskuslembesed kõrgrohustud hõlmab kõrgekasvuliste soontaimede rohustuid,

mis palistavad kitsa ribana peamiselt jõekaldaid kui ka metsaservi. Omaette kooslustena need

niiduribad kaitseväärtust ei oma, kuid nad moodustavad sageli puhverala väärtuslikuma

tuumala ümber (Paal 2004).

Natura standardandmebaasi alusel on elupaigatüüpi niiskuslembesed kõrgrohustud Soomaa

loodusalal 14 ha. Viimaste täpsustatud andmete järgi levib see elupaigatüüp Soomaa loodusalal

40 ha suurusel alal (PLK kaardikiht). Elupaigatüüpi leidub suuremate või väiksemate kildudena

luhaheinamaade servades või kunagistel, nüüd suures osas kinnikasvanud luhtadel. See

elupaigatüüp on väga muutlik ning luhtade taastamisel ning uuesti regulaarsesse hooldusesse

võtmisel see elupaigatüüp asendub väärtuslikumate niiduelupaigatüüpidega. Looduslikult võib

elupaigatüüp niiskuslembesed kõrgrohustud olla väga vastupidav ning püsida metsa kasvamata

aasakümneid. Elupaigatüübi kaitse-eesmärgiks seatakse Natura standartandmebaasis

fikseeritud pindala säilimine.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on elupaigatüüp niiskuslembesed kõrgrohustud säilinud

vähemalt 14 ha suurusel alal, esinduslikkusega B (hea).

Mõjutegurid ja meetmed

− Elupaigatüübi võsastumine ja metsastumine.

Meetmed

Elupaigatüüp püsib looduslike protsesside tulemusena.

2.2.5. LAMMINIIDUD (6450) LoD I, KE ‒ jah, LoA ‒ jah

Lamminiidud ehk luhad on meie kõige lopsakama taimekasvuga niidukooslused. Need

paiknevad eranditult jõgede aeg-ajalt üleujutatavatel lammidel. Oma lopsaka taimekasvu

võlgnevad nad väga viljakale mullale, mida rikastavad tulvaveest kantud toitainerikkad setted.

Lammi eri osades võiva niiskustingimused olla väga erinevad, ajuti kuivadest kasvukohtadest

88

kuni pidevalt märgade kasvukohtadeni. Taimestikus valitsevad sageli kõrgekasvulised

kõrrelised ja tarnad (Paal 2004).

Natura standardandmebaasi alusel on Soomaa loodusalal elupaigatüüpi lamminiidud 1360 ha.

Viimaste täpsustatud andmete järgi levib see elupaigatüüp Soomaa loodusalal 1905 ha suurusel

alal (PLK kaardikiht) (elupaigatüüpide kaardikihi järgi 1459 ha suurusel alal). Lamminiitusid

leidub Soomaa kõigi jõgede kallastel. Suuremad lamminiidu alad on Halliste, Raudna ja

Lemmjõe ääres. Valdavalt on elupaiga esinduslikus väga hea või hea. Hinnanguliselt on

Soomaa rahvuspargis hooldamist vajavate niidualade pindala 1460 ha. aastaks 2022. jõudis

hooldatavate lamminiitude pindala 1000 hektarini. Potentsiaalselt taastatavaid luhaalasid on

Soomaa rahvuspargis u 330 ha. Eelmisel kaitsekorraldusperioodil on taastatud 257 ha

lamminiitusid. Lamminiidud on paljudele liikidele oluliseks elu- ja toitumispaigaks. Seega on

oluline säilitada lamminiitusid. Eriti väärtuslikud on suureulatuslikud avara maastikuga

suhteliselt märjad ja mosaiikse mikromaastikuga luhaalad (näiteks Vodi ja Osju luht).

Lamminiidu elupaigatüüpi ohustab hooldamise lakkamine ning sellega seoses alade võssa

kasvamine ning liigirohkuse langus ja niitude pindala vähenemine. Tugevamalt võsastunud

väiksepinnaliste luhtade puhul on ohuteguriks koosluste fragmenteerumine. Fragmenteerumine

on ohuteguriks ka niitudel elavatele kurvitsalistele – nii on Eesti rohunepi asurkond tugevasti

mõjutatud sobivate elupaikade tükeldatusest.

Kasutusest välja langenud lamminiidud võivad roostuda, tihti hakkavad domineerima

angervaks, mätastarn, lünktarn. Hilisemas faasis kujuneb lamminiitudele enamasti

pajupõõsastik, sageli tuhkurpajust, raudremmelgast ja/või vesipajust (Metsoja 2020).

Lamminiitude seisundit ohustavad valed hooldusvõtted. Varasemalt enam kasutust leidnud

hooldusviis, multšimine (ka hekseldamine või purustamine – heina niitmine jäätmaaniidukiga

ilma heina koristamata) mõjub negatiivselt nii luhalinnustikule kui ka taimestikule. Läti

poollooduslike koosluste näitel on olulise ohutegurina tuvastatud ka hiline (pidevalt alates juuli

teisest poolest toimuv) niitmine, mis on põhjustanud mitmete ekspansiivsete liikide (eelkõige

lämmastikulembesed nõges, mets-harakputk, angervaks, naat, aga ka kõrgekasvulised

kõrrelised päideroog ja orashein) hoogsa leviku, mis omakorda vähendab niitude liigirikkust.

Kõrgekasvuliste liikidega laikude esinemine suurel alal võib omakorda oluliselt kahandada

luhtade sobivust kurvitsaliste, sh rohunepi elu- ja mängupaigana.

Põõsastumise tagajärjel kaovad luhtadelt kõigepealt kiivitajad, hiljem, põõsaste kõrgemaks

kasvades näiteks lambahänilane, sookiur, suurkoovitaja, rukkirääk (Metsoja 2020).

Heas seisus niidetav luht on kõrgemate mätaste (üle 10 cm) ja kuluvaba, rohurinne on

mitmekesine, lisaks suurekasvulistele tarnadele (sale ja luhttarn) ja kõrrelistele (pilliroog,

päideroog) esineb ka madalakasvulisi tarnasid (harilik tarn, hirsstarn) ja erinevaid kõrrelisi

(harilik kastehein, punane aruhein, aas-rebasesaba, harilik ja koera-orashein jm), samuti

rohundeid (aas-seahernes, soomadar, käokann, pikalehine mailane jm). Luhal ei esine

ulatuslikel aladel suuri ekspansiivste liikide nagu angervaks, sookastik, pilliroog jm

kogumikke; väiksemad kogumikud võivad luhaelustikule, sh rohunepile, isegi sobida. Luha

väärtust tõstab kaitsealuste taimeliikide (nt niidu-kuremõõk, siberi võhumõõk) olemasolu.

Linnustikuliselt iseloomustab heas seisus hooldatud lamminiitu lageluhaga seotud liikide,

eelkõige kurvitsaliste (nt rohunepp, tikutaja), aga ka partlaste (luitsnokk- ja soopardi)

esinemine; vähem tundlikud luha seisundi halvenemisele on kurelised (täpikhuik, rukkirääk).

Olulise indikaatorina näitab luha head seisundit rohunepile sobivate mängupaikade ning

89

loomulikult rohunepi enda esinemine luhal. Rohuneppidele sobivad alad, mis asuvad nende

mänguplatside lähedal, ning kus rohustu kõrgus on vahemikus 30‒60 cm ja esineb vähemalt

20%, aga kohati ka rohkem kui 60% ulatuses rohukamara vabasid, paljanduva ja pehme, niiske

mullaga alasid.

Lamminiitude säilimiseks on vajalik niidualade regulaarne hooldamine kas niitmise või

karjatamise teel. Luhad on ajalooliselt eelkõige olnud heinamaad. Looduskaitseliselt hooldades

on kõige mõistlikum kasutada mõlemat hooldusviisi – nii niitmist kui karjatamist. Ideaalis võiks

hooldamisel niitmist ja karjatamist vaheldada ühe ala raames. Kõige parem oleks, kui nii

hooldamise algusaega kui ka karjatatavat loomaliiki saab aastati varieerida. Lisaks oleks

soovitav mõnel aastal kuni 30% ulatuses luha hooldamata jätmine (Metsoja 2020).

Elupaigatüübi kaitse-eesmärgiks seatakse hinnanguline Soomaa rahvuspargis hooldamist

vajavate niidualade pindala 1460 ha.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on elupaigatüüp lamminiidud säilinud vähemalt 1460 ha

suurusel alal esinduslikkusega A (väga hea).

Mõjutegurid ja meetmed

+ Regulaarselt hooldatakse 1000 ha lamminiitusid.

− Elupaigatüübi võsastumine ja metsastumine.

Meetmed

1. Niidualade regulaarne hooldus, kas niitmine või karjatamine.

2. Võsastunud alade korrastamine ja taastamine.

3. Lamminiitude hooldamise infrastruktuuri korrastamine.

− Osaliselt vananenud andmestik.

1. Inventuuri läbiviimine elupaigatüübi andmete täpsustamiseks.

2. Niidu-kuremõõga ja siberi võhumõõga kasvualade kaardistamine.

2.2.6. AAS-REBASESABA JA ÜRT-PUNANUPUGA NIIDUD (6510) LoD I, KE ‒ ei, LoA ‒ jah

Elupaigatüüpi aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud mahuvad vähesel määral kuni

mõõdukalt väetatud rohumaad. Et väetamine vähendab oluliselt liigirikkust, siis nendel niitudel

puudub oluline looduskaitseline väärtus, kuid kohati on nad olulised puhveralad muude

väärtuslikumate elupaikade vahel ja ümber. Sellesse elupaika kuuluvad ka rohkem kui kümne

aasta eest sööti jäetud põllumaad, millel looduslik taimkate on enam-vähem taastunud (Paal

2004).

Natura standardandmebaasi alusel on Soomaa loodusalal 2 ha aas-rebasesaba ja ürt-

punanupuga niidu elupaigatüüpi. Viimaste (2022. a) andmete järgi levib see elupaigatüüp

Soomaa loodusalal 116 ha suurusel alal (PLK kaardikiht) ja on valdavalt rahuldavas seisundis.

Elupaigatüübi leviku andmed täpsustuvad rahvuspargi elupaigatüüpide kaardistamisel. 2022

aasta seisuga on elupaigatüüp levinud väikeste laikudena peamiselt Navesti jõe kõrgel

kaldavallil (endiste) talukohtade ümbruses, kus on tegemist tõenäoliselt kunagiste

põllumaadega. Viimastel aastatel on hooldatud 44 ha nimetatud elupaigatüübi niidualasid.

Hinnanguliselt oleks võimalik hooldada 57 ha niidualasid. Elupaigatüübi kaitse-eesmärgiks

seatakse optimaalselt võimalik hooldavate niitude pindala.

90

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on elupaigatüüp aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud

säilinud vähemalt 57 ha suurusel alal, esinduslikkusega A (väga hea).

Mõjutegurid ja meetmed

− Elupaigatüübi võsastumine ja metsastumine.

Meetmed

1. Niidualade regulaarne hooldus, kas niitmine või karjatamine.

2. Võsastunud alade korrastamine ja taastamine.

2.2.7. PUISNIIDUD (6530*) LoD I, KE ‒ ei, LoA ‒ ei

Puisniidud on pärandkooslused liigirikka taimestikuga, kus avatud niidulapid vahelduvad

väikeste puudetukkade ja põõsastega. Sel moel loodud mitmekesised valgus- ja

niiskustingimused võimaldavad puisniidul kõrvuti kasvada nii niidu- kui ka metsataimedel.

Puisniidu on kujunenud võsa ja puude osalise raiumise, niitmise ning karjatamise koosmõjul.

Põhiline oht puisniitudele on võsa ja metsa pealetung tavapärase majandustegevuse lakkamisel.

Puisniitude ilme ja taimkate püsivad vaid siis, kui neid järjepidevalt niidetakse (Paal 2004).

Enne ilmasõda olid puisniidud Soomaal väga levinud. Praegu on Soomaa rahvuspargis

kaardistatud 3,7 ha puisniitu. Oksa puisniit, mis on tihedama puurindega Oksa luhaala servosa.

Halliste puisniit, mis on Halliste luha suurte tammedega piirkond. Nende niidualade

majandamine toimub samade reeglite alusel kui ümbritsevate lamminiitude majandamine.

Nimetada elupaigatüüp Soomaa loodusala ja Soomaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks. Kaitse-

eesmärgiks seatakse olemasolevate puisniidualade säilimine.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on elupaigatüüp puisniidud säilinud vähemalt 3,7 ha suurusel

alal, esinduslikkusega A (väga hea).

Mõjutegurid ja meetmed

− Elupaigatüübi võsastumine ja metsastumine.

Meetmed

1. Niidualade regulaarne hooldus, kas niitmine või karjatamine.

2. Võsastunud alade korrastamine ja taastamine.

2.2.8. RABAD (7110*) JA NOKKHEINAKOOSLUSED (7150) LoD I, KE ‒ jah, LoA ‒ jah

Rabad ehk kõrgsood on soode arengu viimane aste, kus taimede surnud osadest ladestuv turvas

on juba nii tüse, et taimede juured ei küüni enam toitaineterikka veeni. Raba taimestus

valitsevad turbasamblad ja puhmastaimed, puisrabades kasvavad kidurad männid ja üksikuid

kased. Rabamassiivist eraldatakse lisaks rabale veel kaks elupaigatüüpi. Kui puude liituvus

ületab 0,3 ja keskmine kõrgus nelja meetrit, siis eristatakse rabametsa elupaigatüüpi (91D0)

(Paal 2004). Suuremaid laukaid ja rabajärvi, mis on kantud põhikaardile, eristatakse

elupaigatüübina huumustoitelised järved ja järvikud (3160).

91

Nokkheinakooslused on Eesti tingimustes raba elupaigaga vahetult seotud kooslused, mida ei

ole otstarbekas käsitleda eraldi elupaigana. Nokkheinakoosluste kaitse toimib läbi raba elupaiga

kaitse. Sellest tulenevalt ei seata nokkheinakoosluste elupaigatüübile pindalalisi eesmärke.

Soomaa loodusalal on Natura standardandmebaasi alusel 15 493 ha raba elupaigatüüpi.

Viimaste (2022 a) andmete järgi on raba elupaigatüüpi Soomaa loodusalal 15 055 ha suurusel

alal ja see on valdavalt väga heas seisundis. Võrreldes eelmise kaitsekorraldusperioodiga on

raba elupaigatüübi pindala vähenenud, kuna elupaigatüüpide inventuuri käigus on täpsustatud

raba, siirdesoo- ja rabametsa ning siirde- ja õõtsiksoo elupaigatüüpide piire. Selle tulemusena

on osa raba elupaigatüübist kaardistatud kui siirdesoo- ja rabametsa elupaigatüüp või kui siirde-

ja õõtsiksoo elupaigatüüp. Kui arvestada kokku raba, siirdesoo- ja rabametsa ning siirde- ja

õõtsiksoo elupaigatüüpide pindala, siis kokku on neid standardandmebaasi alusel loodusalal

20 039 ha. Loodusalal on neid elupaigatüüpe kokku aga kaardistatud 20 356 ha (st 317 ha

rohkem). Kaardistatud elupaigatüüpidest asub sihtkaitsevööndis kokku 19 910 ha. Ligikaudu

135 ha siirdesoo- ja rabametsa jääb piiranguvööndisse Pöörikaasiku piirkonnas ning 30 ha

siirdesoo metsa jääb piiranguvööndisse Räksi piirkonnas. Rahvuspargi kaitse-eesmärgiks

seatakse täpsustatud kaardistustulemusena saadud raba elupaigatüübi pindala.

Soomaa rahvuspargi suured rabamassiivid on Öördi raba, Valgeraba, Kuresoo, Riisa raba ja

Kikepera raba. Raba elupaigatüüpi ohustab kuivendamine. Eelmisel kaitsekorraldusperioodil

viidi Soomaal läbi rabade servaalade loodusliku veerežiimi taastamine. Suuremaid töid tehti

kõigis Soomaa rahvuspargi rabades. Ühtekokku taastati Kuresoo, Valgeraba, Riisa raba,

Kikepera raba ja Öördi raba servaalade loodusliku veerežiimi 1786 ha suurusel alal. Siin-seal

rabaservas on veel väikeseid käsitsi kaevatud kraave, mille sulgemine parandab raba seisundit.

Selliste väikeste kraavide sulgemine on otstarbekas teha käsitsi ja sulgeda kraavid

turbatammidega. Oluline on regulaarne jälgimine, kas raba servakraavide sulgemine toimib,

ning vajadusel tuleb tammisid remontida.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on elupaigatüüp rabad säilinud vähemalt 15 055 ha suurusel

alal esinduslikkusega A (väga hea).

Mõjutegurid ja meetmed

+ Soomaa rahvuspargis on teostatud rabaservade loodusliku veerežiimi taastamine 1786 ha

suurusel alal.

− Soode kuivendamine.

Meetmed

1. Taastatud veerežiimiga rabaalade regulaarne jälgimine.

2. Taastada elupaikade looduslik veerežiim ja ilme; vajadusel tingimuste seadmine

looduskasutuse otsuses;

3. Vajadusel taastatud veerežiimiga aladel taastamistööde korrigeerimine.

− Puudulik info väikeste kuivenduskraavide osas.

Inventuuri läbiviimine väikeste servakraavide seisundi täpsustamiseks.

2.2.9. RIKUTUD, KUID TAASTUMISVÕIMELISED RABAD (7120) LoD I, KE ‒ ei, LoA ‒ jah

Rikutud, kuid taastumisvõimelise raba elupaigatüüpi arvatakse kuivendamisega rikutud rabad,

kus turbateke on katkenud ning algne, looduslikule rabale omane taimestu tugevasti muutunud

92

või kadunud. Taastumisvõimeliseks peetakse neist selliseid, mille veerežiimi on võimalik

ennistada, nii et kolmekümne aasta jooksul võiks taastuda turbatekkeks vajalik taimkate.

Kuivendatud rabad on olulised puhveralad looduslike rabaosade ümber (Paal 2004).

Soomaa loodusalal on Natura standardandmebaasi alusel 101 ha rikutud, kuid

taastumisvõimelise raba elupaigatüüpi. EELISe andmetel on Soomaa loodusalal kaardistatud

121 ha rikutud, kuid taastumisvõimelise raba elupaigatüüpi. Kaardistatud elupaigatüüp asub

Kuresoo kaguservas. Kuivendatud rabade puhul on pikaajalisem kaitse-eesmärk loodusliku

veerežiimi taastamine ning koos sellega ka turbatekke taastamine. Kuresoo raba kagunurgas

rikutud, kuid taastumisvõimelise raba elupaigatüübi levikualal viidi aastatel 2016‒2019 läbi

loodusliku veerežiimi ning puisraba koosluse taastamine. 2022. aasta seisuga on suures osas

taastamisalal hakanud suletud kraavides kasvama turbasammal ning ümbritsev rabamaastik on

muutunud märjemaks. Vahetult Tõramaa-Kildu tee naabrusesse jääval alal, kust likvideeriti

rabale kasvanud mets, on siiski näha tugevat kase järelkasvu. Raba servas ei ole piisavalt niiske,

et soodustada turbasambla kasvu, mis muudaks pinnase piisavalt happeliseks ja mis takistaks

kase seemnete idanemist.

Üldhinnangu järgi on 2/3 ulatuses raba elupaigatüübi taastamine olnud edukas ning turbateke

on taastunud. 1/3 taastamisala ulatuses on pinnas siiski liiga kuiv turbatekke taastumiseks.

Pikaajaliseks kaitse-eesmärgiks on raba elupaigatüübi taastumine ning ning seepärast ei seata

kaitsekorralduskavaga rikutud, kuid taastumisvõimelise raba elupaigatüübile kaitse-eesmärke.

Kaitsekorraldusperioodi jooksul peaks rabastumise protsess hoogustuma. Tõenäoliselt tuleb

leppida, et u 50‒75 meetri laiune riba raba servas maantee ääres jääb osaliselt taastunuks.

Perioodiliselt tuleb hinnata raba elupaigatüübi taastamise edukust ning vajadusel hinnata ümber

rikutud, kuid taastumisvõimelise raba elupaigatüübi pindala.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis rikutud, kuid taastumisvõimelise raba elupaigatüübi

asendumine raba elupaigatüübiga 121 ha suurusel alal.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Soomaa rahvuspargis on teostatud rabaservade loodusliku veerežiimi taastamine 121 ha

suurusel alal.

− Veerežiimi muutused.

Meetmed

1. Taastatud veerežiimiga rabaala regulaarne jälgimine.

2. Vajadusel tammide remontimine.

3. Taastamisalale tärganud metsauuenduse likvideerimine.

2.2.10. SIIRDE- JA ÕÕTSIKSOOD (7140) LoD I, KE ‒ ei, LoA ‒ jah

Siirdesoo on vaheaste madalsoo arengust kõrgsooks ehk rabaks. Mätta- ja peenravahede taimed

ammutavad enamiku toitainetest veel põhjaveest aga mätastel ja peenardel kasvavad taimed

oma juurtega enam põhjaveeni ei küüni ning toituvad peamiselt sademeveega toodavatest

ainetest. Seetõttu kasvavad mättavahedes madalsoole omased tarnad ja teised rohttaimed,

mätastel aga turbasamblad ja puhmastaimed (Paal 2004). Siirde- ja õõtsiksoode elupaigatüüp

hõlmab väga mitmekesiseid taimekooslusi. Suurtes sookompleksides on valdavad õõtsikud,

mille moodustavad keskmise- või väikesekasvulised tarnad koos turbasammalde või

93

pruunsammaldega. Tavaliselt kaasnevad nendega veesiseste taimede või veepinnale ulatuvate

lehtedega taimede kooslused. (Paal 2000).

Soomaa rahvuspargi siirdesood paiknevad suuremate rabamassiivide osalaamade piiridel või

rabade servaaladel. Soomaa loodusalal on Natura standardandmebaasi andmetel 795 ha siirde-

ja õõtsiksoode elupaigatüüpi. EELISe andmetel on Soomaa loodusalal kaardistatud 1608 ha

siirde- ja õõtsiksoode elupaigatüüpi. Sihtkaitsevööndis on 1602 ha siirdesooalasid. Ülejäänud

siirdesoo elupaigad on väikeste laikudena piiranguvööndis. Suuremad siirdesoo- ja õõtsiksoode

massiivid asuvad Kuresoo erinevate osalaamade vahel ning Valgerababas Allikaraba ja

Hauaniidu raba vahel nn Tõrvasaare soos. Erinevus Natura standardandmebaasis antud ning

kaardistatud elupaigatüübi pindala vahel tuleneb eelmisel kaitsekorraldusperioodil läbi viidud

elupaigatüüpide kaardistusandmete täpsustamisest. Selle käigus täpsustati elupaigatüüpide raba

ning siirdesoo- ja rabametsade kaardistusandmeid. Selgus, et paljud siirde- ja õõtsiksoode

elupaigatüübi alad olid varem kaardistatud kui raba elupaigatüüp. Kaitse-eesmärgiks seatakse

sihtkaitsevööndis oleva elupaigatüübi pindala.

Siirde- ja õõtsiksoode seisundit ohustavad kuivendustööd. Valgerabas, kus on suurimad

siirdesoo levikualad, on teostatud rabaserva loodusliku veerežiimi taastamistöid.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on elupaigatüüp siirde- ja õõtsiksood säilinud vähemalt

1602 ha suurusel alal esinduslikkusega A (väga hea).

Mõjutegurid ja meetmed

+ Soomaa rahvuspargis on teostatud rabaservade loodusliku veerežiimi taastamine 1786 ha

suurusel alal.

− Veerežiimi muutused.

Meetmed

1. Taastatud veerežiimiga rabaala regulaarne jälgimine.

2. Vajadusel tammide remontimine.

3. Taastamisalale tärganud metsauuenduse likvideerimine.

2.2.11. LIIGIRIKKAD MADALSOOD (7230) LoD I, KE ‒ ei, LoA ‒ ei

Liigirikkad madalsood on peamiselt põhjaveest toituvad sood, mille rohurindes kasvab rohkesti

tarnu ja teisi lõikheinalisi. Paljud liigirikkad madalsood on elupaigaks mitmetele käpalistele.

Liigirikkaid madalsoid, mis toituvad lubjarikkast põhjaveest, on rohkem Lääne-, Loode- ja

Põhja-Eestis. Siia elupaigatüübi alla arvatakse ka osa õhukese turbakihiga liigirikkaid

soostunud niite, mille taimekooslused madalsookooslustest ei erine ning mida ajalooliselt on

perioodiliselt mõõdukalt majandatud - niidetud ja karjatatud.

Madalsoode puhul on kõige suurem probleem nende liigilise koosseisu vaesumine ja struktuuri

teisenemine (sh kinnikasvamine), mille põhjuseks on ümbritsevate alade kuivendamine ja

mõningatel juhtudel ka (enamasti minevikus toimunud) toitainete sissekanne naaberaladelt, mis

tingivad puu- ja põõsarinde tihenemise ning lämmastikulembeste taimede ohtruse suurenemise

(Kaitstavate soode tegevuskava 2015).

Soomaa rahvuspargis on täiendavate elupaigatüüpide inventuuride käigus kaardistatud 34 ha

liigirikka madalsoo elupaigatüüpi. Kaardistatud madalsoodest hinnanguliselt 32 ha on olnud

94

kunagi kasutusel heinamaadena. 2022 aasta seisuga on hoolduses 4 ha madalsoo heinamaad.

Võimalik on hooldada veel hinnanguliselt 20 ha madalsoo heinamaid. Ülejäänud liigirikka

madalsoo alad jäävad Kikepera raba servaaladele ning neile puudub ligipääs. Suure

tõenäosusega muutuvad Kikepera raba äärsed madalsooalad siirdesoometsadeks.

Seada elupaigatüüp liigirikkad madalsood Soomaa loodusala ja Soomaa rahvuspargi kaitse-

eesmärgiks. Kaitse-eesmärgiks seatakse praegu hooldatavate alade ning Halliste luha servaalal

oleva madalsoo (läbi koolme võimalik ligipääs) säilimine, kokku 24 ha.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on elupaigatüüp liigirikkad madalsood säilinud vähemalt

24 ha suurusel alal, esinduslikkusega A (väga hea).

Mõjutegurid ja meetmed

− Elupaigatüübi võsastumine ja metsastumine.

Meetmed

1. Madalsooniitude regulaarne hooldus.

2. Võsastunud alade korrastamine ja taastamine.

2.2.12. VANAD LOODUSMETSAD (9010*) LoD I, KE ‒ jah, LoA ‒ jah

See on väga laia mahuga elupaigatüüp, mida mujal Euroopas on hakatud nimetama

läänetaigaks, hõlmates eeskätt puutumatuid või vähese inimmõjuga vanu metsi. Elupaigatüüp

hõlmab looduslikke vanu metsi, aga ka looduslike häiringute aladel uuenevaid igas

vanuseastmes puistuid. Looduslikud vanad metsad esindavad vähese inimmõjuga või üldse

igasuguse inimmõjuta kliimakskoosluseid ehk siis suktsessioonirea hiliseid staadiume. Vanade

loodusmetsade hulka arvatakse Eestis loo-, nõmme-, palu-, laane- ja rabastunud metsad, mille

puurindes valitsevad mänd, kuusk, kask või haab. Puurindes domineerivad palumetsade ja

rabastuvate metsade puhul mänd, laanemetsades ja soostuvates metsades kuusk, mänd, kask ja

haab. Salumetsades on valdavateks liikideks haab, kask ja kuusk, laialehiste liikidena esineb

saart ja harvem pärna, alusmetsas ka tamme. Salumetsad esinevad harva tüübipuhtal kujul ning

omavad sageli ka mõningaid laanemetsade ning soostunud metsade tunnuseid. Metsade iseloom

sõltub lubjavaeste liivsavi moreenide levikust alal (Paal 2004; Palo 2018).

Valdavalt on elupaiga seisund arvestatav, kuna tegemist on sageli vanadele puisniitudele

kasvanud metsaga või eelmise sajandi keskpaigas intensiivsest metsamajandusest puudutatud

aladega. Suur osa antud elupaigatüübi metsadest on metsamajanduslikest tegevustest

puudutatud või on tegemist kunagiste majandusmetsadega, mida pole pikalt majandatud, kuid

mille struktuur ning esinduslikkus on sageli veel loodusmetsa kohta võrdlemisi madal. Kuigi

metsadel on mitmeid vana loodusmetsa tunnuseid vanade ja kõdunevate puude näol, on seal

praegugi märgatavaid majandamise jälgi (vanad kännud, puistu enamuse ühtlane vanus jm).

30 aasta perspektiivis on oodata elupaiga seisundi paranemist ning pindala suurenemist 495 ha

võrra praeguste potentsiaalsete loodusmetsade elupaigaks kujunemise arvel. Soostuvate ja

rabastuvate metsade seisundi paranemisele aitavad kaasa kaitsealal teostatud veerežiimi

taastamistööd.

Soomaa loodusalal on Natura standardandmebaasi alusel 1423 ha vanade loodusmetsade

elupaigatüüpi. EELISe andmetel on Soomaa loodusalal kaardistatud 2019 ha vanade

loodusmetsade elupaigatüüpi. Sihtkaitsevööndis paikneb 1284 ha vanade loodusmetsade

95

elupaigatüüpi. Lisaks sellele asub projekteeritavas sihtkaitsevööndis 711 hektarit nimetatud

elupaigatüüpi (kokku paikneb sihtkaitsevööndis ja projekteeritavas sihtkaitsevööndis 1995 ha

vanade loodusmetsade elupaigatüüpi).

Vanade loodusmetsade leviku ja esinduslikkuse teema on Soomaa rahvuspargis esile kutsunud

vastakaid arvamusi. 2017 aastal viidi läbi täiendav elupaigatüüpide inventuur, mille alusel tehti

ettepanek sihtkaitsevööndite suurendamiseks. Arvestades, et algsed elupaigatüübi

levikuandmed on suuresti saadud metsakorralduse andmetest, on vajalik elupaigatüübi

levikuandmete kontrollimine ja täpsustamine Valgerabast lõuna poole.

Vanasid loodusmetsasid ohustab metsamajanduslik tegevus. Rabastuvaid metsasid ohustab ka

metsakuivendus. Soomaa rahvuspargi rabastuvad metsad asuvad enamasti sooservades, kus

eelmise kaitsekorraldusperioodi jooksul viidi ellu rabaservade loodusliku veerežiimi

taastamistööd. Loodusliku veerežiimi taastamistööd aitavad parandada ka rabastuvate metsade

seisundit. Sellega seoses täiendavaid metsakuivenduse likvideerimise töid ei planeerita.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on elupaigatüüp vanad loodusmetsad säilinud vähemalt

2020 ha suurusel alal esinduslikkusega B (hea).

Mõjutegurid ja meetmed

+ Soomaa rahvuspargis on sihtkaitsevööndis ja projekteeritavas sihtkaitsevööndis 1995 ha

vanasid loodusmetsasid.

− Metsamajanduslik tegevus.

Meetmed

1. Inventuuri läbiviimine elupaigatüübi andmete täpsustamiseks.

2. Rahvuspargi tsoneeringu ja/või kaitsekorra täpsustamine.

− Metsakuivendus.

Meetmed

Vältida olemasoleva kuivendussüsteemi rekonstrueerimist, vajadusel planeerida kraavide

likvideerimist.

− Osaliselt vananenud andmed.

Meetmed

Inventuuri läbiviimine elupaigatüübi andmete täpsustamiseks.

2.2.13. ROHUNDIRIKKAD KUUSIKUD (9050) LoD I, KE ‒ jah, LoA ‒ jah

Rohunditerikaste kuusikute elupaigatüüp hõlmab hea veevarustusega ning toitaineterikka

pehme mullahuumusega alasid maapinnalähedase liikuva põhjaveega orgudes, nõgudes,

nõlvade jalamil ja sooservades. Puurindes valitseb kuusk, kuid kaasneda võivad ka laialehelised

liigid (saar, pärn, jalakas, vaher). Liigirikka rohurinde moodustavad eelkõige kõrgekasvulised

taimed (Paal 2004).

Soomaa loodusalal on Natura standardandmebaasi alusel 197 ha rohundirikaste kuusikute

elupaigatüüpi. EELISe andmetel on Soomaa loodusalal kaardistatud 497 ha rohundirikaste

kuusikute elupaigatüüpi, millest 446 ha asub sihtkaitsevööndis ja projekteeritavas

sihtkaitsevööndis 9 ha. Piiranguvööndis asub 42 ha tugevalt ajalooliselt metsamajandusest

mõjutatud elupaigatüübi metsasid, mis on inventeeritud D esindusega. Rohundirikaste

kuusikute elupaigatüübi leviku pindala on tugevalt suurenenud, peamiselt tänu eelmise

96

kaitsekorraldusperioodi jooksul läbi viidud metsaelupaigatüüpide inventeerimisele.

Kaitsekorralduskavas seatakse eesmärgiks sihtkaitsevööndis oleva elupaigatüübi pindala.

Sihtkaitsevööndis või projekteritavas sihtkaitsevööndis olevate rohunditerikaste kuusikute

seisund on valdavalt hea või rahuldav. Rahuldav on seisund peamiselt nooremates puistutes ja

tugevalt kuivendusest mõjutatud aladel.

Soomaa rahvuspargis on kavandatud läbi viia metsaelupaikade loodusliku veerežiimi

taastamine, mille tulemusena paraneb kehvas seisus elupaigatüüpide seisund.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on elupaigatüüp rohundirikkad kuusikud säilinud vähemalt

455 ha suurusel alal esinduslikkusega B (hea).

Mõjutegurid ja meetmed

+ Soomaa rahvuspargis on sihtkaitsevööndis ja projekteeritavas sihtkaitsevööndis 455 ha

rohunditerikkaid kuusikuid.

− Metsamajanduslik tegevus.

Meetmed

1. Inventuuri läbiviimine elupaigatüübi andmete täpsustamiseks.

2. Rahvuspargi tsoneeringu ja/või kaitsekorra täpsustamine.

− Metsakuivendus.

Meetmed

1. Vältida olemasoleva kuivendussüsteemi rekonstrueerimist.

2. Loodusliku veerežiimi taastamine.

− Osaliselt vananenud andmed.

Meetmed

Inventuuri läbiviimine elupaigatüübi andmete täpsustamiseks.

2.2.14. SOOSTUVAD JA SOO-LEHTMETSAD (9080*) LoD I, KE ‒ jah, LoA ‒ jah

Soostuvad ja soo-lehtmetsad on laiamahuline elupaigatüüp, millesse kuuluvad nii soostuvad

metsad, (päris)madalsoometsad kui ka lodumetsad. Kõik need kasvavad tasasel maal, laugetes

nõgudes või nõlvade jalamil, kus põhjavesi on maapinna lähedal (Paal 2004). Sellesse

elupaigatüüpi kuuluvad metsad on pinnavee pideva mõju all ja tavaliselt igal aastal üleujutatud.

Seega on need metsad niisked või märjad, nendes on kujunenud turbakiht, kuid viimane on

reeglina üsna õhuke (Paal 2000). Soostumise algstaadiumis valitsevad puurindes paiguti kuusk

ja arukask, madalsoometsades sookask ning lodumetsades sanglepp koos sookasega (Paal

2004).

Soomaa loodusalal on Natura standardandmebaasi andmetel 1423 ha soostuvate ja soo-

lehtmetsade elupaigatüüpi. EELISe andmetel on Soomaa loodusalal kaardistatud 2057 ha

soostuvate ja soo-lehtmatsade elupaigatüüpi, millest 1027 ha asub sihtkaitsevööndis. Lisaks

sellele asub projekteeritavas sihtkaitsevööndis 1030 hektarit nimetatud elupaigatüüpi (kokku

paikneb sihtkaitsevööndis ja projekteeritavas sihtkaitsevööndis 2057 ha soostuvad ja soo-

lehtmetsade elupaigatüüpi).

Valdavalt on elupaigatüübi seisund arvestatav, kuna tegemist on sageli vanadele puisniitudele

ja luhaheinamaadele kasvanud metsaga või eelmise sajandi keskpaigas intensiivsest

97

metsamajandusest puudutatud aladega. Kuigi metsad on suhteliselt noored ja metsapuistu

struktuur on välja kujunemata on 30 aasta perspektiivis on oodata elupaiga seisundi paranemist

ning pindala suurenemist.

Elupaigatüübi soostuvad ja soo-lehtmetsad peamiseks ohuteguriks on metsamajanduslikud

tööd. Kuna Soomaa rahvuspargis kõik inventeeritud elupaigatüübi metsadest on tsoneeritud

sihtkaitsevööndisse või projekteeritavasse sihtkaitsevööndisse, siis täiendavaid kaitsemeetmeid

ei planeerita. Soostuvad ja soo-lehtmetsad elupaigatüübi seisund paraneb loodusliku arengu

tulemusena.

Soostuvate ja soo-lehtmetsade ning lammi-lodumetsade seisundi parandamiseks on Soomaa

rahvuspargis kavandatud kahel alal metsade veerežiimi taastamine kokku 616 ha suurusel alal.

Veerežiimi taastamise käigus suletakse kunagi rajatud metsakuivenduskraavid. Metsade

loodusliku veerežiimi taastamistööd on kirjeldatud punktis 5.1.1.8. Metsaelupaigatüüpide

looduslikkuse taastamine.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on elupaigatüüp soostuvad ja soo-lehtmetsad säilinud

vähemalt 2057 ha suurusel alal esinduslikkusega B (hea).

Mõjutegurid ja meetmed

+ Soomaa rahvuspargis on sihtkaitsevööndis ja projekteeritavas sihtkaitsevööndis 2057 ha

soostuvad ja soo-lehtmetsad elupaigatüüpi.

− Metsamajanduslik tegevus.

Meetmed

1. Inventuuri läbiviimine elupaigatüübi andmete täpsustamiseks.

2. Rahvuspargi tsoneeringu ja/või kaitsekorra täpsustamine.

− Metsakuivendus.

Meetmed

1. Loodusliku veerežiimi taastamine

2. Vältida olemasoleva kuivendussüsteemi rekonstrueerimist.

− Osaliselt vananenud andmed.

Meetmed

Inventuuri läbiviimine elupaigatüübi andmete täpsustamiseks.

2.2.15. SIIRDESOO- JA RABAMETSAD (91D0*) LoD I, KE ‒ jah, LoA ‒ jah

Elupaigatüüpi siirdesoo- ja rabametsad kuuluvad okasmetsad või okassegametsad niiskel kuni

märjal turbamullal, mille veetase on püsivalt kõrge. See elupaigatüüp erineb siirde- ja

õõtsiksoode tüübist ning rabadest märgatavalt tihedama ja kõrgema puurindega. Eestis

kuuluksid sellesse tüüpi siirdesoo- ja rabametsad, s.o puudega kaetud siirdesood ja rabad, mille

puistu liituvus on üle 0,3 ning puude keskmine kõrgus küünib üle nelja meetri.

Siirdesoometsades moodustavad puurinde sookask ja mänd, rabametsas valitseb mänd.

Alustaimestik on siirdesoometsas mosaiikne, turbasamblamätastel valitsevad rabataimed,

mättavahedes madalsooliigid. Rabametsa iseloomustab eriti tugev põõsa- ja puhmarinne

vaevakase, sookailu ja sinikaga (Paal 2004).

Soomaa loodusalal on Natura standardandmebaasi alusel 3751 ha siirdesoo- ja rabametsade

elupaigatüüpi. EELISe andmetel on Soomaa loodusalal kaardistatud 3575 ha siirdesoo- ja

98

rabametsa elupaigatüüpi, millest 3575 ha asub sihtkaitsevööndis või projekteeritavas

sihtkitsevööndis. Siirdesoo- ja rabametsa elupaigatüüp paikneb enamasti suurte rabade

servaaladel ja rabasaarte ümbruses. Rabametsa pindala on numbriliselt vähenenud, kuna

eelmise kaitsekorraldusperioodi jooksul viidi läbi elupaigatüüpide täiendav inventeerimine ja

täpsustati elupaigatüüpide piire. Päris suur osa, eriti Valgeraba ja Kuresoo rabalaamade

vahelistest aladest, inventeeriti ümber siirde- ja õõtsiksoode elupaigatüübiks ning rabade

servaaladel ka soostuvateks ja soo-lehtmetsadeks. Samuti on keeruline tõmmata piir raba servas

oleva rabametsa ja puissoo vahel.

Hinnanguliselt on elupaigatüübi seisund väga varieeruv: kohati väga heas seisundis, kohati

vaevalt rahuldav. Peamiselt kahjustavad elupaiga seisundit kunagised rabade servadesse rajatud

kuivenduskraavid. 2016.‒2019. aastatel teostati Soomaa rahvuspargi rabade servaalade

loodusliku veerežiimi taastamine, mille tulemusena võib eeldada, et ka antud elupaigatüübi

seisund paraneb. Metsaelupaigatüübi seisundi paranemine võtab kauem aega, kuna raba

servaalade taastamistööde käigus said osad metsapiirkonnad tugeva inimmõju osaliseks.

Kaitsekorralduskavas seatakse kaitse-eesmärgiks inventeeritud elupaigatüübi pindala.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on elupaigatüüp siirdesoo- ja rabametsad säilinud vähemalt

3575 ha suurusel alal esinduslikkusega A (väga hea).

Mõjutegurid ja meetmed

+ Soomaa rahvuspargis on teostatud rabaservade loodusliku veerežiimi taastamine 1786 ha

suurusel alal.

+ Soomaa rahvuspargis on sihtkaitsevööndis ja projekteeritavas sihtkaitsevööndis 3575 ha

siirdesoo- ja rabametsad elupaigatüüpi.

− Metsamajanduslik tegevus.

Meetmed

1. Inventuuri läbiviimine elupaigatüübi andmete täpsustamiseks.

2. Rahvuspargi tsoneeringu ja/või kaitsekorra täpsustamine.

− Metsakuivendus.

Meetmed

1 Loodusliku veerežiimi taastamine.

2. Vältida olemasoleva kuivendussüsteemi rekonstrueerimist.

− Osaliselt vananenud andmed.

Meetmed

Inventuuri läbiviimine elupaigatüübi andmete täpsustamiseks.

2.2.16. LAMMI-LODUMETSAD (91E0) LoD I, KE ‒ jah, LoA ‒ jah

Lammi-lodumetsa elupaigatüüp esineb üleujutatavatel jõe- ja ojalammidel, samuti ajuti

üleujutatavatel järvekallastel, kus muld on rikastunud tulvaveesetetega. Metsa liigiline koosseis

ja struktuur oleneb sellest, millises lammiosas see kasvab. Lammi-lodumetsad on kujunenud

lammi madalamatel, seega kauemaks tulvavee alla jäävatel osadel. Õhema turbakihiga lammi-

lodumetsade puurindes valitseb sanglepp, kohati ka saar, tüsedama turbakihi korral sookask

(Paal 2004).

99

Soomaa loodusalal on Natura standardandmebaasi alusel 18 ha lammi-lodumetsa

elupaigatüüpi. EELISe andmetel on Soomaa loodusalal kaardistatud 373 ha lammi-lodumetsa

elupaigatüüpi, millest 373 ha asub sihtkaitsevööndis või projekteeritavas sihtkaitsevööndis.

Lammi-lodumetsade elupaigatüübi seisund on valdavalt rahuldav. Lammi-lodumetsade pindala

on suurenenud, kuna aastatega on metsade vanus kasvanud ning struktuur paranenud ning uute

inventuuride ajal on täiendavad metsaalad vastanud elupaigatüüpide nõuetele.

Kaitsekorralduskavas seatakse kaitse-eesmärgiks inventeeritud elupaigatüübi pindala.

Lammi-lodumetsade elupaigatüüpi ohustavad metsamajanduslikud tööd ning kuivendamine.

Soomaa rahvuspargile on iseloomulikud pikaajalised suureulatusikud üleujutused, mis

mõjutavad lodumetsasid ka vaatamata metsa kaevatud kunagistele kraavidele. Soomaa

rahvuspargi lammi-lodumetsade seisud on paranenud looduslike protsesside tulemusena, nii et

kunagise metsakuivenduse mõju võib lugeda väikeseks. Kuna inventeeritud elupaiga asuvad

sihtkaitsevööndis või projekteeritavas sihtkaitsevööndis, võib ka metsamajanduslikku tegevust

lugeda elupaigaseisundi suhtes väheoluliseks tegevuseks.

Soostuvate ja soo-lehtmetsade ning lammi-lodumetsade seisundi parandamiseks on Soomaa

rahvuspargis kavandatud kahel alal metsade veerežiimi taastamine kokku 616 ha suurusel alal.

Veerežiimi taastamise käigus suletakse kunagi rajatud metsakuivenduskraavid. Metsade

loodusliku veerežiimi taastamistööd on kirjeldatud punktis 5.1.1.8. Metsaelupaigatüüpide

looduslikkuse taastamine.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on elupaigatüüp lammi-lodumetsad säilinud vähemalt 373 ha

suurusel alal esinduslikkusega A (väga hea).

Mõjutegurid ja meetmed

+ Soomaa rahvuspargis on sihtkaitsevööndis ja projekteeritavas sihtkaitsevööndis 373 ha

lammi-lodumetsade elupaigatüüpi.

− Metsamajanduslik tegevus.

Meetmed

1. Inventuuri läbiviimine elupaigatüübi andmete täpsustamiseks.

2. Rahvuspargi tsoneeringu ja/või kaitsekorra täpsustamine.

− Metsakuivendus.

Meetmed

1. Loodusliku veerežiimi taastamine

2. Vältida olemasoleva kuivendussüsteemi rekonstrueerimist.

− Osaliselt vananenud andmed.

Meetmed

Inventuuri läbiviimine elupaigatüübi andmete täpsustamiseks.

2.2.17. LAIALEHISED LAMMIMETSAD (91F0) LoD I, KE ‒ ei, LoA ‒ jah

Laialehised lammimetsad ehk uhtlammimetsad katavad jõesängiga või vanajõgedega rööbiti

kulgevaid 50‒100 m laiusi kaldavalle. Tulvavesi liigub neist üleujutuse alguses hoogsalt üle,

jättes settena maha kaasatoodud ainese kõige suuremad, raskemad osad. Ümbritsevast veidi

kõrgemad kaldavallid ongi kujunenud ajapikku kuhjunud tulvavetest kantud setetest. Neil püsib

tulvavesi lühemat aega kui madalamatel lodualadel. Puurindes on iseloomulikud tamm, saar,

100

pärn, jalakas ja künnapuu, kasvab ka kuuske ning üksikuid mände. Alustaimestik on tihe ja

lopsakas. Metsa muudab tihedamaks puudel ja põõsastel väänlev humal (Paal 2004).

Soomaa loodusalal on Natura standardandmebaasi alusel 95 ha laialehise lammimetsa

elupaigatüüpi. EELISe andmetel on Soomaa loodusalal kaardistatud 47 ha laialehise

lammimetsa elupaigatüüpi, mis asub kogu ulatuses sihtkaitsevööndis või projekteeritavas

sihtkaitsevööndis. Laialehise lammimetsa elupaigatüübi seisund on valdavalt hea. Laialehise

lammimetsa numbriline pindala on vähenenud, kuna täiendavate inventuuride käigus on osa

laialehise lammimetsa elupaigatüübist inventeeritud ümber lammi-lodumetsa elupaigatüübiks

või soostuvateks ja soo-lehtmetsade elupaigatüübiks. On võimalik, et laialehise lammimetsa

elupaigatüüp on inventeeritud lammi-lodumetsa koosseisu. Lemmjõe keele metsas tuleb

täpsustada laialehise lammimetsa ja lammi-lodumetsa elupaigatüübi piiride kulgemist.

Täiendavate elupaigatüübi levikualade väljaselgitamiseks tuleb kontrollida jõekalda puistusid

Halliste jõe äärses Pääsma laanes, Tõramaa jõe alamjooksul, Lemmjõe keele metsas ning

Suitsna oja suudmeala piirkonnas.

Elupaigatüübi kaitse-eesmärgiks seatakse kaardistatud elupaigatüübi pindala.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargis on elupaigatüüp laialehised lammimetsad säilinud vähemalt

47 ha suurusel alal esinduslikkusega A (väga hea).

Mõjutegurid ja meetmed

+ Soomaa rahvuspargis on sihtkaitsevööndis ja projekteeritavas sihtkaitsevööndis 47 ha

laialehist lammimetsa elupaigatüüpi.

− Metsamajanduslik tegevus.

Meetmed

1. Inventuuri läbiviimine elupaigatüübi andmete täpsustamiseks.

2. Rahvuspargi tsoneeringu ja/või kaitsekorra täpsustamine.

− Metsakuivendus.

Meetmed

Vältida olemasoleva kuivendussüsteemi rekonstrueerimist.

− Osaliselt vananenud andmed.

Meetmed

Inventuuri läbiviimine elupaigatüübi andmete täpsustamiseks.

2.3. ÜKSIKOBJEKT JA MAASTIK 2.3.1. LEMMJÕE TAMM

Kaitsealune üksikobjekt Lemmjõe tamm (KLO4000894) asub Soomaa rahvuspargis Raudna

jõe kaldal Lemmjõe suubumiskohast Raudna jõkke 150 meetrit ülesvoolu. 1981. aasta andmetel

on Lemmjõe tamme ümbermõõt 1,3 m kõrguselt mõõdetuna 452 cm (0,7 m kõrgusel Ü=490 cm)

ja kõrgus 19 m. Lemmjõe tamm on looduskaitse all alates 1966. aastast (EELIS). Lemmjõe

tamme eripäraks on puu harunemine rinnakõrgusel mitmeks jämedaks haruks. Lemmjõe tamm

on väga populaarne rahvuspargi külastusobjekt.

2022 aastal Lemmjõe tammele tehtud ekspertiis (Järve 2022) alusel on puu juurestik terve, sest

ilmselt pole siin tehtud kaeve- vms juurestikku kahjustavaid tõid. Samuti on terve, elujõuline

101

ning liigiomase tiheduse ja juurdekasvudega puu oksastik. Tüvi haruneb kolmeks jämedaks

haruks, mis omakorda harunevad ülalpool veel mitmeks. Harude ühinemiskohad on

välisvaatlusel mehaaniliselt tugevad, lõhed või vahelekasvanud koor puuduvad, seega nende

rebenemine pole tavapäraste ilmastikutingimuste korral tõenäoline. Krookustoriku tekitatud,

suhteliselt paikne mädanik ei tohiks lähiaastakümneil mõjutada puu murdumis- või

seisukindlust. Erast Parmasto andmeil põhjustab seen aeglaselt arenevat mädanikku ning töö

autor ei ole leidnud teistsuguseid andmeid seene agressiivsuse kohta. Teisi tammedel sageli

puumädanikke tekitavaid seeni (jänesvaabik ja vääveltorik) ei tuvastatud.

Lemmjõe tamme ohustab ümbruse võsastumine ja tammele avanevate vaadete kadumine.

Tamme seisundile on ohuks võra naabruses puude suureks kasvamine, mis varjutab võra.

Lemmjõe tamm kasvab Lemmjõe keele niiduala servas. Niiduala hooldamise lakkamisel

hakkab kiiresti kasvama noor haavavõsa. Lemmjõe tamme ümbruse hooldamine on otseselt

seotud Lemmjõe keele niidu hooldamisega. Juhul, kui ei ole ressursse kogu niiduala

hooldamiseks, on vajalik vähemalt kahekordse võra diameetri ulatuses igal aastal niiduala niita,

takistamaks ala võsastumist ning üle 2‒3 aasta lausaliselt kogu niiduala võsast puhastada.

Kaitse-eesmärk

Lemmjõe tamm on soodsas seisundis ja seda tutvustatakse külastajatele.

Mõjutegurid ja meetmed

+ Lemmjõe tamm asub Lemmjõe keele sihtkaitsevööndis.

− Lemmjõe tamme ümbruse võsastumine ja tammele avanevate vaadete kadumine.

Meetmed

1. Hooldustööd Lemmjõe tamme ümbruse korrastamiseks.

2. Hooldustööd Lemmjõe keele niidu korrastamiseks.

− Lemmjõe tamme läheduses kasvavate puuvõrade varjutav mõju.

Meetmed

Võra varjutavate puude likvideerimine.

2.3.2. SOOMAA MAASTIKUVAATED

Soomaa rahvuspargi kaitse-eesmärk on Vahe-Eesti edelaosa metsa-, soo- ja lammimaastike

kaitse. Kui maastikku võib defineerida kui inimese poolt tajutavat iseloomulikku ala, mis on

kujunenud looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel või vastasmõjul, siis kaitseala

maastiku võib üldjoontes jagada veel kaheks: loodusmaastikuks ja pärandmaastikuks.

Loodus- ja pärandmaastiku vahelise konkreetse piiri tõmbamine ei ole üheselt võimalik ja

mõistetav – pigemini on tegemist kohati laiema, kohati kitsama üleminekualaga ühest

maastikutüübist teise. Loodusmaastikus on valdavaks maakatteks metsad ja sood.

Loodusmaastiku tuumiku moodustavad Soomaa põlised rabamassiivid. Pärandmaastikud on

kujunenud pikaajalise inimtegevuse tulemusena. Soomaa pärandmaastiku moodustavad

suureulatuslikud luhaheinamaad veel säilinud üksikute taludega ning külasüdamed. Kunagi

Soomaal arvukalt jõekallastel asunud hajatalud on suures enamuses kadunud ning endisaegsed

heinamaad metsastunud.

Vastavalt Viljandi maakonnaplaneeringu teemaplaneeringule „Asustust ja maakasutust

suunavad keskkonnatingimused” on Soomaa rahvuspargi maastik arvatud maakondliku

tähtsusega väga väärtuslikuks (klass I) maastikuks. Soomaa rahvuspargi väärtuslikumad

lamminiidud on Halliste ja Tõramaa puisniidud, Tõramaa, Karusekose, Piiri, Läti, Tipu,

102

Kuusekäära, Sandra, Oksa luhad ja Mulgi heinamaa. Soomaa on üks väheseid kohti, kus veel

näeb nii suuri niidetud looduslikke luhtasid. Võimsat vaatepilti pakuvad üleujutused. Teid

mööda sõites avanevad huvitavad vaated Tipu külas, Oksal, Kuusekääral, Riisal. Soomaa servas

asub Hüpassaare talu ‒ helilooja Mart Saare sünnikoht, kus praegu on helilooja Mart Saare

muuseum. Rahvuspargi vahetus läheduses, Ivaski külast põhja pool, asub Lubjassaare talu, kus

elas kunstnik Johann Köler (Viljandi Maavalitsus 2004).

Soomaa maastikuvaateid ohustab maanteeservade ja kraavikallaste kinnikasvamine, mille

tulemusena kaovad maastikuvaated maanteelt. Maanteekraavid ja kraavipervede hooldamine

luhtadel ning põldudevahelisel alal ei ole toetustega kaetud ning võsa koristamine

kraavipervedelt on vähetasuv. Maastikuvaadete säilimise huvides ei ole otstarbekas lasta võsal

kasvada nii kaua, et sellest saaks suuremadiameetrilist küttematerjali.

Soomaa maastikuvaateid ohustab ka luhtade võsastumine ja metsastumine ning maanteesildade

ümbruse kinnikasvamine. Luhtade hooldus on otseselt seotud lamminiidu elupaigatüübi

säilimisega. Maastikuvaated luhtadele säilivad elupaigatüübi hooldustööde käigus.

Probleemiks on suuremate maanteesildade (Oksa sild, Meiekose sild) ümbruse kinnikasvamine.

Sillad on ümbritsevast maastikust kõrgemal ning sealt avaneb laiem vaade ümbritsevale

maatikule. Sildade ümbruse hooldus ei ole kaetud koosluste hooldustöödega, nii et siin on sama

probleem, mis ohustab maanteeservade kinnikasvamist.

Kaitse-eesmärk

Ajalooliselt kujunenud maastik ja maastikuvaated on säilinud.

Mõjutegurid ja meetmed

− Maanteeservade ja kraavikallaste kinnikasvamine, mille tulemusena kaovad maastikuvaated

maanteelt.

Meetmed

Maanteeservade ja kraavikallaste regulaarne hooldamine.

− Maastikuvaadete kinnikasvamine.

Meetmed

1. Riisa põldude ala avatud hoidmine, kraavikallastelt võsa likvideerimine.

2. Meiekose, Riisa, Kuusekäära, Oksa ja Tipu silla piirkonnas maastikuvaadete hooldamine,

puude ja võsa likvideerimine.

− Luhtade kinnikasvamine.

Meetmed

Poollooduslike koosluste regulaarne hooldamine.

103

2.4. KULTUURIPÄRAND 2.4.1. PÄRANDOBJEKTID

Taliteed

Liikumisteedena on Soomaal kasutatud jõgesid ja nende kõrgematel kallastel kulgevaid

vankriteid ning suuri soid ületati mööda taliteid. Teede võrgustikul on põlisloodusaladel oluline

väärtus, nende kohta on erinevaid lugusid-legende, mistõttu nende kasutamine

matkamarsruutidena omab head potentsiaali.

Taluasemed

Tänaseks on Soomaa kunagisest asustusest hooneid säilinud vähe, kuid enamasti on hästi

säilinud talude asemed, kus kunagistest taludest annavad tunnistust vundamendid, põlispuud

jms inimese poolt kujundatud objektid. Taluasemed ilmestavad maastikku ja on osa

kultuuripärandist.

Rippsillad

Soomaa maastikku on aegade jooksul ilmestanud erinevad sillad. Raudna jõgi kandis kunagi

lausa Sillavalla jõe nime. Tänaseks päevaks on Soomaa piirkonnas säilinud kolm rippsilda, mis

on suhteliselt viletsas seisus. Säilinud on Karuskose, Täkussaare ja Aesoo rippsild. Karuskose

rippsild asub eravalduse territooriumil ning ei ole külastajatele avatud. Ka Aesoo rippsild ei ole

külastajatele avatud.

Heinaküünid

Traditsiooniliselt ilmestasid Soomaa luhamaastikku heinaküünid. Heinaküünid olid lihtsa

ehitusega ja valmistatud kohalikust materjalist. 2011. aastaks oli Soomaa rahvuspargis taastatud

kolm heinaküüni. Heinaküünid asuvad Oksa puisniidul Läti luhal ja Tipu luhal. Oksa luha

heinaküün on ka kasutuses, täidetakse iga-aastaselt värske heinaga ning seda saavad matkajad

soovi korral kasutada ööbimiskohana.

Pärandobjektide säilimist ohutavad traditsioonilise, looduslikest oludest lähtuva

asustusstruktuuri kadumine ja asendumine kaasaegsetest maakasutuse piirangutest lähtuva

asustusstruktuuriga. Pärandobjektide säilimist ohustavad veel säilinud objektide hävimine

(unustusse vajumine) ja suurvesi. Suurvesi võib olemasolevaid objekte lõhkuda, nagu juhtus

2005. aasta suure üleujutuse ajal. Samuti kiirendab üleujutusest tingitud niiskus ja

veekahjustused talukohtade kadumist.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargi pärandobjektid on säilinud ja neid tutvustatakse külastajatele.

Mõjutegurid ja meetmed

− Pärandobjektide hävimine.

Meetmed

Pärandobjektide hooldus ja rekonstrueerimine.

− Suurvee kahjustused.

Meetmed

Pärandobjektide regulaarne hooldus ja rekonstrueerimine.

104

2.4.2. KULTUURILOOLISED OBJEKTID

Soomaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks on kaitsta piirkonna kultuuripärandit – külamiljööd s.o

hoonete ja maastiku tervikut. Külamiljöö kaitsel on prioriteediks ehituslaad, mida esindavad

hooned on lähipiirkonnas enamikus, neid tuleb säilitada võimalikult palju algupärasel või

sellele lähedasel kujul. See ei tähenda, et ülejäänud (hilisemad) hooned oleks vaja lammutada

või vanapärasemaks ümber ehitada. Soomaa rahvuspargi ehituspärandi kaitse üldised

põhimõtted on toodud lisas 13.

Uusehitus peab jälgima asustusstruktuuri ja miljööväärtust (hoonete sobitamine olemasolevate

hoonetega ja maastikku) ning edasi arendama Soomaa ehitustraditsioone oma järjepidevuses.

Tegemist on maapiirkonda ehitatavate hoonetega ning kasutada tuleks traditsioonilisi hoonete

proportsioone, materjale ja töövõtteid kaasaegses võtmes. Hoonestus peab olema kasutatav ja

vastama kohaliku kogukonna vajadustele ning võimalustele. Rahvusparkide kaitse-eesmärk on

kultuuripärandi, sh ehituspärandi säilitamine, kaitse, taastamine, uurimine ja tutvustamine, kuid

seda oma algupärases keskkonnas ja toimimises. Rahvuspark ei ole muuseum, kus säilikud on

oma loomulikust keskkonnast välja rebitud ja tehiskeskkonnas tutvustamiseks välja pandud

ning uurimiseks säilitatud.

Alljärgnevalt on välja toodud Soomaa rahvuspargi alal olevad olulisemad kultuuriloolised

objektid, mille säilimine ja tutvustamine on oluline. Objektide fotod seisuga kevad 2022. a on

toodud lisas 16.

Hüpassaare talu

Hüpassaarest on pärit helilooja Mart Saar (1882‒1963). Siin vanas metsavahikohas elasid tema

vanemad ja nende eelkäijad. Praegu asub Hüpassaares Mart Saare majamuuseum, mis on

Viljandi muuseumi filiaal.

Pauna talu

Suure-Kõpu vallas Tipu külas Pauna renditalus on sündinud Villem Reiman (1861‒1917).

Villem Reiman oli väljapaistev ühiskonnategelane, rahvusliku ning venestusvastase liikumise

üks olulisemaid juhte, Kolga-Jaani koguduse õpetaja ja tuntud kultuuriloolane. Pauna talu on

korrastatud ja on eravalduses. Talust viib mööda Tipu õpperada.

Päästala talu

Legendaarse haabjameistri Jaan Rahumaa sünnikoht. Talu on korrastatud, hoone ja abihooned

küllalt heas seisukorras. Talu on korrastatud ja on eravalduses.

Pärna talu

Üks vähestest säilinud eluhoonega metsataludest Soomaal. RMK ja vabatahtlike abiga on

korrastatud talu eluhoone ümbrus ja remonditud katus. Pärna talu on RMK omanduses.

Toonoja küla ja Mardi talu

Toonoja küla oli Kuresoo Toonoja rabasaarel paiknev küla. Praegusest külast on alles mõned

taluasemed, maakeder ning Mardi talu elumaja ja saun. Kunagise taluelu iseloomustajana on

tarvilik Mardi talu hoonete säilimine ja nende ümbruse korrastamine.

Tipu koolimaja

Tipu Algkool asutati kohaliku mõisniku eestvedamisel. 1895. aastast alates toimus koolitöö

vanas kõrtsis, kuid 1932. aastal valmis uus koolimaja, kus parematel aegadel sai õpetust 40‒50

last. Tänapäeval tegutseb Tipu koolimajas Tipu looduskool ning koolimaja õu on oluline

105

kogukonna kooskäimise paik, kus korraldatakse loenguid, kontserte ja külakokkutulekuid.

2022. aastal vahetati koolimaja katus, mis annab suuremad võimalused selle olulise

kultuuriloolise objekti säilitamiseks.

Särgoja kõrts

Üle suurte soode kulgevate taliteede äärde ehitati kõrtsid, kus teelised said keha kinnitada ja

väsinud hobustel puhata lasta. Üks suuremaid kõrtse oli Särgoja kõrts. Tänaseks päevaks on

Särgoja kõrtsist alles maakividest mantelkorsten. Kõrtsi mantelkorstna ümbrus on korrastatud

ja objekt asub riigimaal.

Oksa ait

19. sajandist pärit ait, mis on endise Oksa metsavahikoha hoonestusest ainukesena säilinud.

Tänasel päeval on Oksa aida ümbrus korratatud, katus remonditud ning ait on kasutuses

matkaonnina. Aida ees heinamaal on RMK lõkkekoht. Objekt asub riigimaal.

Adojaani ait

Adojaani talu on üks vanemaid talusid Riisa külas ning praegu esindab Soomaa piirkonna

vanimat arhitektuuripärandit. Viimati elati talus 2000ndate alguses, tänaseks on hooned

amortiseerunud. Säilinud on elumaja, mis on dendrokronoloogia meetodiga dateeritud aastasse

1878. Ehituspärandi seisukohast on äärmiselt väärtuslik talundi vanem väike ait, mis on

dendrokronoloogia meetodiga dateeritud aastasse 1753.

Karuskose metsavahikordon

Eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel ehitati ühetaolise projekti järgi metsavahikordoneid.

Karuskose metsavahikordon on säilinud näide 20. sajandi algusaegse kultuuriloost. Karuskose

kordoni hooned on kõik säilinud. Karuskose elumaja hoonete katus on remonditud, kuid

küttesüsteemid on amortiseerunud ning hoonet ei saa kasutada. Kordoni laut ja ait on kasutuses

panipaikadena. Kordoni saun on remonditud ning kasutuses RMK metsamajana.

Lemmjõe metsavahikordon

Lemmjõe metsavahikordon on ajalooline metsavahikoht Sandra küla territooriumil, Lemmjõe

paremal kaldal, Kuresoo servas. Asustatud arvatavasti 20. sajandi alguses. Esimene metsnik oli

härra Nõmm. Lemmjõe metsavahikohas elanud mitmeid erinevaid metsnikke, metsnikud

vaheldusid küllalt sagedasti. Viimati elati kordonis 1980ndatel, aastatel 1969.-1970 oli

Lemmjõe kordonis õpilasmalev. Praegu on Lemmjõe metsavahikohas säilinud väga halvas

seisus elumaja ning kõrvalhoonete varemed.

Pärandobjektide säilimist ohustavad veel säilinud objektide hävimine ja suurvesi. Suurvesi võib

olemasolevaid objekte lõhkuda. Oluline on, et objektide katused oleks korras ning peaks vihma

ning hoonetes ei oleks lagunevat materjali, mis kogub niiskust ja soodustab seekahjustuste

tekkimist. Üleujutusest tingitud niiskus ja veekahjustused soodustavad objektide kadumist.

Kahjustuste ilmnemisel tuleb need võimalikult kiiresti likvideerida, et vältida objekti hävimist.

Kaitse-eesmärk

Eesti kultuurile ja Soomaa piirkonnale iseloomulikud kultuuriloolised objekti on

säilinud ja neid tutvustatakse külastajatele.

Mõjutegurid ja meetmed

− Objektide hävimine.

Meetmed

1. Kultuurilooliste objektide hooldamine ja rekonstrueerimine.

106

2. Kultuurilooliste objektide loodusväärtusi arvestav eksponeerimine ja tutvustamine.

− Osaliselt vananenud andmestik.

1. Kultuurilooliste objektide andmebaasi edasiarenduamine.

2. Kultuurilooliste objektide infomaterjalide (uuringutulemuste) publitseerimine.

2.4.3. KULTUURITRADITSIOONID

Haabjas – Soomaa ühepuulootsik

Soomaa piirkonna iseloomulikuks liikumisvahendiks oli ühepuulootsik, laiemalt tuntud kui

haabjas, aga Soomaal nimetatud lootsikuks. Väga hinnatud on oskusteave haabjate

valmistamisest. Mõte Soomaa ühepuulootsikukultuurile UNESCO tunnustus ja märk taotleda,

on idanenud mitmeid aastaid. Üks esimestest sammudest selles suunas astuti 2016. aastal, kui

kultuuriministeeriumi juurde kuuluv vaimse kultuuripärandi nõukogu kinnitas Eesti vaimse

kultuuripärandi nimistusse ühepuulootsiku ehitamise Soomaal.

Ametliku ettepaneku Soomaa haabjakultuuri esitamiseks UNESCO vaimse kultuuripärandi

nimekirja tegid 2018. aasta oktoobris tollasele kultuuriministrile MTÜ Eesti Haabjaselts ja

MTÜ Põlisrahvaste Arengu Keskus. Ettepanekut ajendas soov UNESCO tunnustuse kaudu

kaasa aidata Soomaa haabjaehituse ning üldisemalt haabjakultuuri pikaajalisele

edasikestmisele. Kuna ühepuupaadi traditsioon on levinud paljude soome-ugri põlisrahvaste

seas, aitaks Soomaa haabjakultuuri tunnustus UNESCO poolt hoogustada ka hõimurahvaste

püüdlusi säilitada ja taaselustada nende ühepuupaatide traditsioone (Ruukel 2018).

Ühepuulootsiku ehitamine ja kasutamine Soomaal kanti UNESCO kiireloomulist kaitset vajava

vaimse kultuuripärandi nimistusse 15. detsembril 2021. a.

Alates 2015. aastast on igal suvel korraldatud haabjatahumise koolitusi ehk haabjalaagreid .

Heinategu

Poollooduslike koosluste säilimiseks on oluline pidev heina niitmine ja koristamine. Suurtel

pindadel on seda otstarbekas teha masinatega. Samas on Soomaal väga palju piirkondi, kus

tuleb heinaniitmise tööd teha käsitsi – niiduservad, puisniidu osad, kraavikaldad, väikesed

lagendikud matkaradade ääres jms. Traditsioonilise elulaadi juurde kuulus suvine heinatöö

luhtadel. Oluline on säilitada oskusteavet käsitsi heina niitmise ja koristamise kohta,

tööriistadest ja töövõtetest. Alates aastast 2008 korraldatakse rahvuspargis heinaniitmise

võistlust „Soomaa vikatimees”, mille eesmärgiks on propageerida traditsioonilist heinakasutust

ja töövõtteid ning hoida elus oskust vikatit kasutada ja hooldada. Traditsiooniliselt toimub

heinaniitmise võistlus esimesel nädalavahetusel peale jaanipäeva.

Rahvapärimused ja külajutud

Iga piirkonna muudab eriliseks sellele piirkonnale iseloomulikud ja ainuomased külajutud,

pärimused ja pajatused. Piirkonna inimasustuse vähenemisega kaovad ka kunagised lood.

Oluline on praeguseks veel säilinud pajatuste kogumine ning ka kaasaegsete lugude talletamine

ja kättesaadavaks tegemine.

Üleujutuseaegne elulaad

Soomaa elu-olu mõjutas suurel määral üleujutus, suurvesi tingis tööde rütmi ja talletus

rahvatarkusesse. Rahvuspargi tutvustamisel ja piirkonna eripära väljatoomisel on oluline

kajastada üleujutuse mõju kohalike inimeste elule ja tegevustele. Igakevadine töö suurvee ajal

oli palgiparvetus. Legendaarseks on saanud parvepoisid.

107

Asustruktuur

Inimtegevuse valdkondade muutumise tõttu on muutunud Soomaa asustustruktuur. Inimasustus

on kadunud paljudest taludest, rabasaartelt, kaugetest metsataludest. Inimasustus on koondunud

peamiselt kolme külasse – Tipu, Riisa, Sandra. Kunagise Soomaa asustusese tutvustamiseks on

oluline talukohtade tähistamine, vastavate infomaterjalide publitseerimine, kunagistele

talukohtadele kaasaegsema funktsiooni leidmine – näiteks karjamaadel talukohale loomade

varjualuse rajamine vms.

Kaitse-eesmärk

Soomaa rahvuspargi kohalik pärimus, elulaad ja käsitööoskused on elavad ja neid

antakse edasi. Sealhulgas:

1. Regulaarselt toimuvad haabjatahumise õppepäevad.

2. Regulaarselt toimuvad käsitsi niitmise õppepäevad.

Mõjutegurid ja meetmed

− Traditsiooniliste käsitööoskuste kadumine.

Meetmed

1. Haabjatahumise õppepäevade korraldamine (Haabjalaagri korraldamine).

2. Käsivikatiga niitmise õppepäevade korraldamine (niitmisvõistluse korraldamine).

3. Käsitöö õppepäevade korraldamine.

− Rahvapärimuste ja külajuttude unustusse vajumine.

Meetmed

Rahvapärimuse ja külajuttude kogumine ja publitseerimine.

− Traditsioonilise, looduslikest oludest lähtuva asustusstruktuuri kadumine.

1. Olemasolevate talude säilimine.

2. Vanadele talukohtadele uute funktsioonide leidmine.

108

3. SOOMAA RAHVUSPARGI VÄÄRTUSTE TUTVUSTAMINE JA

KÜLASTUSKORRALDUS

Soomaa rahvuspark on üle-eestiliselt ja rahvusvaheliselt oluline külastusobjekt. Laialdaselt on

tuntud Soomaa viies aastaaeg ehk üleujutus. Populaarsed on Soomaa kanuumatkad mööda

käänulisi, metsade ning luhtadega palistatud jõgesid. Rahvuspargi külastajate tarbeks on rajatud

10 loodusrada ja 20 laagriplatsi, 3 vaatetorni ning 24 parkimisplatsi. 2000. aastal avati Soomaa

rahvuspargi südames Soomaa rahvuspargi külastuskeskus (loodusmaja). Soomaa rahvuspargi

külastusrajatised on toodud kaardil lisas 9.

Soomaa rahvuspargi külastuskorraldust reguleerib ja korraldab Riigimetsa Majandamise

Keskus (RMK), kes rajab ja hooldab looduses liikumise võimalusi (matkaradu, lõkkekohti,

telkimisalasid, metsaonne ja metsamaju). Soomaa rahvuspargi kohta on nii Eesti kaitsealade

lehel (https://www.kaitsealad.ee/est/soomaa-rahvuspark) kui ka RMK kodulehel

(http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/rahvuspargid/soomaa-rahvuspark) asja- ja ajakohane

informatsioon, mida uuendatakse vastavalt olude muutustele. Soomaa väärtuste tutvustamise ja

külastuskorralduse informatsioon pärineb eelnimetatud RMK veebilehelt, kui ei ole viidatud

teisiti.

Visioon

• Külastuskorraldusliku tegevusega tutvustatakse rahvusparki, luuakse kohalikele

elanikele ja külastajatele võimalused õppida tundma ja väärtustama loodust,

kultuuripärandit ja tasakaalustatud keskkonnakasutust ning mõistma looduskaitse

vajalikkust; ühendatakse külastuskorralduse rekreatiivne ja hariduslik külg.

• Külastuskeskus, külastustaristu ja -objektid on seotud keskkonnahariduse edendamisega

ning nende abil luuakse võimalused loodusväärtuste ja kultuuripärandi tutvustamiseks

ning loodusõppeks; viiakse läbi keskkonnahariduslikke õppeprogramme ja üritusi ning

antakse välja teabematerjale.

• Külastuse korraldamisel järgitakse erinevate huvigruppide vajadusi, arvestatakse

kohaliku kogukonnaga ja suunatakse külastajad kohtadesse, kus nende tegevus ohustab

kaitseala väärtusi minimaalselt.

• Turismi arendamisel lähtutakse kestliku turismi põhimõtetest.

Eesmärk

• Külastustaristu on kvaliteetne ja tagatud on selle pidev hooldus ning vajaduspõhine

uuendamine.

• Õppeprogrammid, -marsruudid ja -materjalid ekspositsioonide, külastusobjektide,

õpperadade ning lõkke- ja telkimisalade kasutamiseks on välja arendatud ja rakendatud,

ekspositsioonid on uuendatud.

• Soomaa rahvuspark on atraktiivne puhkekoht ning teabekeskus looduse ja

kultuuripärandi ning tasakaalustatud keskkonnakasutuse säilitamisel, uurimisel ja

tutvustamisel ning koostööpartner haridusasutustele ja teistele organisatsioonidele.

• Soomaa rahvuspargiga seotud veebilehtedel jagatakse nii eesti- kui võõrkeelset

ajakohast infot.

• Infotahvlitel, viitadel, trükistel, elektroonilistel infomaterjalidel ja teistel rahvusparki

tutvustavatel teabekandjatel kasutatakse Soomaa rahvuspargi logot.

• Perioodiliselt teostatakse külastajauuringuid ja külastusmahu seiret, millega selgitatakse

välja külastuskoormus, külastuse eesmärk ja huvigruppide vajadused.

109

3.1. SOOMAA RAHVUSPARGI KÜLASTUSKESKUS (LOODUSMAJA)

Soomaa rahvuspargi külastuskeskus (varasemalt nimetati ka Soomaa looduskeskuseks) asub

Kõrtsi-Tõramaal, keset Soomaa rahvusparki. Tulles Soomaale autoga, jalgsi või rattaga, saad

külastuskeskuses ringi vaadata, jalgu puhata ning uurida, kuhu ja kuidas edasi.

Külastuskeskuses jagatakse teavet piirkonna puhkevõimaluste ja RMK matkatee harude kohta.

Külastuskeskuse eesmärk on kaitseala väärtuste tutvustamine, külastuskorralduse

informatsiooni jagamine ja keskkonnahariduslike tegevuste korraldamine. Külastuskeskuses

saab vaadata rahvusparki tutvustavat filmi ja tutvuda loodust ning kultuuripärandit tutvustava

püsiekspositsiooniga. Keskuses korraldatakse erinevaid hariduslikke programme ja üritusi

(õppepäevad, loodusõhtud jpm).

Soomaa rahvuspargi külastuskeskus on rajatud endise Kõrtsi-Tõramaa talukompleksi kohale.

Külastuskeskuse kompleksi kuuluvad külastuskeskuse hoone, endine taluelamu, aitkuur,

puukuur, kelder, saun. Külastuskeskuse juures asub kaks lõkkeplatsi, telkimisala, varjualune,

kaks kämpinguhoonet, laste mänguväljak ja infrastruktuuri rajatised. Külastuskeskuse

arendamisel tuleb säilitada võimalikult palju endise talukoha hooneid ja talukoha nn õhustikku.

Eriti väärtuslikud on säilinud taluelamu ja aitkuur.

Vana –Tõramaa kõrtsi hooned aitas 1882. aastal ehitada Vastemõisa mõis. Kõrtsmikuks sai

Jaan Naaris koos abikaasa ja poeg Peetri ning tütar Annaga. Kõrts paiknes taliteede ristumise

kohas ning hooajaliselt külastajatest puudus ei olnud. Jaan oli juba surnud, kui ta poeg Peeter

mängis Kõpus Liivakivi Jaaniga kaarte ning kaotas kaardimängus kõrtsikoha Jaanile. Jaan

kolis oma abikaasa Leenaga Kõrtsi-Tõramaale. Algselt oli kõrtsihoone vanas rehielamus, aga

see põles maha ning Jaan ehitas selle asemele uue hoone. Lastest jäi kodumaile poeg Oskar,

kes pidas vanaposipõlve. Oskari elupäevad lõppesid 1997. aastal. Maja oli heas korras. Maja

ümber oli kuusepuust põimitud aed, palju oli lilli. Eriti rohkesti oli flokse.

Jutustas Lilli Martinson.

Foto 1. Kõrtsi-Tõramaa elumaja 1998.aastal enne külastuskeskuse ehitamist.

110

Kaitsekorraldusperioodil 2012‒2021 on Soomaa rahvuspargi külastuskeskuses tehtud

järgmised tööd: parkimisplatsi rajamine, välisvalgustuse paigaldamine, õuealale tõkkepuu

paigaldamine, teisele korrusele õppeklassi rajamine ja sisustamine.

Külastuskeskuse tegevuse edasiarendamiseks on kavandatud külastuskeskuse peamaja

laiendamine. Soomaa rahvuspargi külastuskeskuse peahoonele on planeeritud ehitada uus tiib,

mis kataks ära loodushariduse edendamiseks ning külastajate teavitamiseks ruumide vajaduse

ning sobituks olemasoleva hoonega. Loodushariduse edendamiseks rajatakse väliklass ja

täiendatakse loodusklassi varustus. Külastajate arvu suurenemise tõttu on vajalik parkimisplatsi

suurendamine.

Laiendatud hooneosasse rajatakse uuendatud Soomaa rahvusparki tutvustav ekspositsioon.

Külastuskeskuse ekspositsiooni eesmärk on tõsta ja arendada erinevate sihtrühmade

keskkonnateadlikkust. Tutvustada tuleb Soomaa rahvuspargi väärtusi, Soomaa viiendat

aastaaega ning UNESCO pärandisse kantud haabjat. Anda piltlik ülevaade üleujutuse tekkest,

erinevate aastate veetasemest. Kirjeldada rabade tekke protsessi ja liigirikkust. Tutvustada

Eestit kui metsarikast riiki. Õuealale tekitada ekspositsioon, mis on seotud metsa ja

metsloomadega. Näiteks Kopra onn, imiteerides looduslikku koprapesa jm. Ekspositsiooni

uuendamiseks on RMK poolt ette valmistatud lähteülesanne „Maa täis vett”.

Meetmed

1. Külastuskeskuse peamaja laiendamine.

2. Uue Soomaa rahvusparki tutvustava ekspositsiooni rajamine.

2. Väliklassi rajamine.

3. Olemasoleva hoonestuse hooldamine ja remontimine.

4. Kommunikatsioonide ja välirajatiste rekonstrueerimine.

5. Laste mänguplatsi uuendamine.

6. Parkimisplatside, teeradade ja sissesõidutee korrastamine ja uuendamine.

7. Haljastuse hooldus.

3.2. KARUSKOSE METSAVAHI KORDON

Soomaa rahvuspargis on üks riigile kuuluv metsavahimaja koos abihoonetega. RMK on

metsavahimaja sauna rajanud Karuskose metsamaja. Karuskose metsavahi saun ehk Karuskose

metsamaja on endine Karuskose metsavahikordoni saun. Karuskose metsavahikordon on

ehitatud 20. sajandi esimese poole tüüpprojekti järgi metsavahi kordoniks. Eesmärk on

Karuskose kordonist arendada välja loodushariduse/ühistegevuse/kogukondliku koostöö

tugipunkt ning rajada ekspositsioon piirkonna ainelise kultuuri tutvustamiseks.

111

Foto 2. Karuskose metsavahikordoni hooned.

Metsamaja on tagasihoidlik ja sobib vähenõudlikule matkasellile. Jahedama ilma korral saab

saunaahju soojaks kütta. Metsamaja asub Raudna jõe kaldal, maja läheduses asub lõkkeplats ja

soovi korral on võimalus matkata Ingatsi õpperajal.

Meetmed:

1. Karuskose metsavahimaja kompleksi elumaja kompleksne renoveerimine

küttesüsteemide remontimine ja maja korrastamine loodushariduse ja teadustööde

tugipunktiks.

2. Karuskose metsavahimaja abihoonete kompleksne restaureerimine (renoveerimine) ja

kaasaegsel otstarbel rakendamine.

3. Karuskose metsavahimaja ning kompleksi kõrvalhoonete hooldus.

4. Karuskose metsavahimaja ümbruse ja haljastuse korrastamine, õunaaia uuendamine,

puude lõikus, piirdeaia taastamine, pinnase tasandamine, kuivenduskraavide puhastamine

jms.

5. Karuskose metsavahimajast loodushariduse tugipunkti väljaarendamine.

6. Karuskose metsamaja hooldus ja korrastamine.

3.3. TIPU LOODUSKOOL

Soomaa rahvuspargis Tipu külas asub Tipu Looduskool. MTÜ Tipu Looduskool on vana Tipu

koolimaja baasil alustanud keskkonnahariduskompleksi väljaarendamisega. Tipu Looduskooli

missioon on parandada inimeste suhet loodusega, peatada inimeste võõrandumist loodusest,

propageerida alternatiivseid elustiile, anda selleks vajalikke tõukeid ja toetada jätkusuutlikku

ümberkäimist loodusega.

1895. aastal pühitseti endine külakõrts koolimajaks. Kooli asutajaks ja ülalpidajaks oli Kõpu

mõisnik Stryk, temale läks ka tollane koolimaks, 1‒3 rubla aastas. Tipu Algkool sündis

1932. aastal, millal võeti Taki koolimaja tükkideks lahti ja pandi uuesti Tipu külas kokku.

Parimatel päevadel õppis Tipu algkoolis 40‒50 poissi-tüdrukut. Elanike arvu vähenedes suleti

kool 1964. aastal. Viimati õppis koolis 12 õpilast. Edaspidi kasutati koolimaja rahvamajana ja

112

raamatukoguna. Alates 1968. aastast oli maja Tartu Ülikooli praktikabaasiks, kus ligi

kahekümne aasta jooksul sooritasid oma praktikume 1200 üliõpilast. Tänasel päeval kuulub

maja Põhja-Sakala vallale ja Tipu koolimaja juures tegutseb Tipu Looduskool.

Foto 2. Tipu koolimaja 1965‒70. aastatel.

Aastaringselt toimuvad õppeprogrammid lasteaia lastele ning põhikooli ja gümnaasiumi

õpilastele, töötoad, matkad, laste- ja noortelaagrid. Looduskoolis asub avatud õueala

vabaõhuklassi, lõkkekoha, pitsaahju, laste mänguväljaku, vee-mänguala, puuonni, tiigi,

infotahvlite ja koduloomadega. Tipu Looduskooli juurest saab algust Pauna kultuurilooline

matkarada, mis viib koolimajast mööda Halliste jõe kaldal asuva Pauna taluni, Villem Reimani

sünnitaluni.

MTÜ Tipu Looduskool on vastuvõttev organisatsioon Saksamaal keskkonnakaitsest ja

loodusharidusest huvitatud noortele ehk ökoloogia-aasta vabatahtlikele ning Euroopa

Solidaarsuskorpuse vabatahtlikele. Looduskooli tegevustesse panustavad vabatahtlikud nii

Eestist kui töölaagrite käigus ka teistest Euroopa riikidest. Vabatahtlike abiga hooldab

looduskool suure kaitseväärtusega Oksa puisniitu.

Kaitsekorraldusperioodil 2012‒2021 on MTÜ Tipu Looduskool poolt tehtud järgmised tööd:

Vabaõhuklassi ja tiigi-tuletõrje-veevõtukoha rajamine; parkla, sõidu- ja jalgteede rajamine;

õueala atraktsioonide rajamine (savi-pitsaahi, lõkkekoht, ökoaed, paljajalurada, aedikud

koduloomadele, puuonn); külamaja veesüsteemi ja biopuhasti rajamine; keskkonnahariduslike

programmide kontseptsioon ja materjalide koostamine.

Tipu Looduskooli tegevuse edasiarendamiseks on vajalik hooldada avatud õueala, säilitada ja

rekonstrueerida Tipu koolimaja hoonet.

Meetmed:

1. Tipu koolimaja katuse uuendamine ja muud hoone säilitamise ja kasutusevõtu jaoks

vajalikud rekonstrueerimistööd.

2. Õueala hooldamine ja hoonete remont.

113

3. Tipu külamaja küttesüsteemi paigaldamine.

4. Tõsta keskkonnateadlikkust ja loodust väärtustavat hoiakut elamusliku ja praktilise

loodus‐ ja oskushariduse kaudu.

5. Koostöös teiste organisatsioonide ja eestvedajatega hoida ning tutvustada Soomaa

rahvuspargi loodus- ja kultuuripärandit.

6. Jätkata õppeprogrammide, laagrite ja huvitegevuse korraldamist ja elluviimist.

3.4. HÜPASSAARE ‒ MART SAARE MAJAMUUSEUM

Helilooja esivanemad asusid Kuresoo sooservale elama 19. sajandi algul. 1830. aasta paiku anti

neile perekonnanimeks Saar. Koht oli kehv – osalt soine ja vesine, osalt kividerohke.

Majamuuseum Eesti heliloomingu suurkujule asutati 1964. aastal, varsti pärast helilooja surma.

Täna on majamuuseum riigi omanduses ja on Viljandi muuseumi hallata. 1. oktoobril 2017 avas

renoveeritud muuseum taas uksed Mart Saare 135. sünniaastapäevale pühendatud

muusikapäevaga. Kultuuriministeeriumi toetusel läbis Mart Saare majamuuseum põhjaliku

remondi ja rõõmustab külastajaid värskema ilmega. Avalikku kasutusse on võetud hoone kogu

esimene korrus ja teisel korrusel on sisustatud külalistuba.

Looduse keskel asuv helilooja Mart Saare majamuuseum paelub vaikuse, linnulaulu, uduste

päikesetõusudega. Mart Saarele oli see paik muinasjuttude ja lapsepõlvemälestuste,

laanehaldjate ning metsa salapära maa. Siit on ta oma laulud võtnud ja leelod leidnud. Kauge

ja eraklik paik sobib hästi linnakärast väsinud inimesele puhkuseks, loomeinimestele

inspiratsiooni ammutamiseks, õpilastele teadmiste kinnitamiseks või lihtsalt mõnusaks

äraolemiseks.

Foto 3. Hüpassaare eluhoone.

Muuseumis saab tutvuda Mart Saare elu ja loominguga kas iseseisvalt või juhendatud

ringkäigul. Avar õueala pakub häid võimalusi mängudeks ja ürituste korraldamiseks6.

6 http://muuseum.viljandimaa.ee/martsaar

114

Majamuuseumi tegevuse edasiarendamiseks on koostatud Mart Saare muuseumi tegevus- ja

tasuvusanalüüs ning kava endisest laudast külastushoone ehitamiseks.

Meetmed

1. Amortiseerunud lauda lammutamine ja selle asemele külastushoone ehitamine.

2. Lasteala rajamine, sh laste mänguväljak ja lasterada.

3. Õunapuuaia serva väikeloomalauda ehitamine.

4. Karjamaa serva lammastele varjualuse ehitamine.

5. Olemasoleva hoonestuse korrastamine, sh elumaja katuse remontimine.

6. Kanalisatsiooni puhastusseadete paigaldamine ja imbväljaku rajamine.

7. Parkimisplatside, teeradade ja sissesõidutee korrastamine.

8. Haljastuse hooldus.

3.5. ÕPPE- JA MATKARAJAD

Soomaa rahvuspargi tutvustamiseks on rajatud loodusrajad. Loodusrajad jagunevad

infomaterjalide ja -stendidega varustatud õpperadadeks ning ilma infostendideta

matkaradadeks. Soomaa rahvuspargi külastusrajatiste paiknemine on toodud lisas 9. Tööde

täpsemaks planeerimiseks on RMK poolt koostatud külastuskorralduskava „RMK Pärnu-

Viljandi külastusala külastuskorralduskava 2020‒2029”.

Hüpassaare õpperada

Kuresoo raba ja metsade ökosüsteeme tutvustav rada kulgeb algusosas umbes kilomeetri

ulatuses läbi kõdusoometsa, seejärel mööda laudteed läbi mitmekesise soomaastikuga Kuresoo

raba. Õpperaja lõpus paikneb helilooja Mart Saare majamuuseum. Õpperada on läbitav jalgsi.

Raja pikkus on 4,1 km, rada tutvustab raba ja erinevate metsade ökosüsteeme ning Mart Saare

majamuuseumi.

Ingatsi õpperada

Raja esimene pool viib läbi lodumetsa, misjärel tõuseb see mööda Eesti kõrgeimat rabarinnakut

(8 m) üles Kuresoo rabale. Rabarinnakule on püstitatud vaatetorn. Edasi viib laudtee laugaste

vahele. Rabarinnakult alla tulles saab valida, kas edasi liikuda mööda käidud teed või keerata

laudteelt ära metsa pinnasrajale. Metsa all kulgeva raja pikkus on 1,2 km. Õpperaja lähedal

asuvad rahvuspargis ainsana säilinud Karuskose rippsild ja 20. sajandi algusaja

arhitektuurinäide Karuskose metsavahikordon. Rada on läbitav jalgsi. Raja pikkus on 3,6 km.

Koprarada

Rada kulgeb läbi soovikumetsa, hämara kuusiku ja heleda sõnajala-kaasiku. Kobaste

elutegevust ja Mardu oja ökosüsteemi tutvustav rada on kevadiste üleujutuste ajal suures

ulatuses üleujutatud. Ringina kulgev õpperada on läbitav jalgsi ning invarajal nii ratastooli kui

lapsevankriga. Raja pikkus on kokku 1,8 km, millest invarada on 0,7 km (edasi-tagasi).

Kuuraniidu õpperada

Laudteed mööda kulgev õpperada viib läbi vana kõdusoometsa ja toob ringiga alguspunkti

tagasi. Vaatamisväärsusteks on suured ja võimsad haavad, lopsakad sõnajalad, tuules murdunud

puud ning liigirikas seenestik nii maapinnal kui kõduneval puidul. Rada on läbitav jalgsi. Raja

pikkus on 0,8 km.

115

Lemmjõe õpperada

Jalgrada kulgeb mööda Raudna jõe kallast kuni Raudna ja Lemmjõe ühinemiskohani. Sealt

läheb rada mööda Lemmjõe kallast ja lõpeb Kuusekääral. Rada tutvustab lammimetsa ja

lodumetsa ökosüsteeme Õpperaja ääres köidavad tähelepanu kobraste tegutsemisjäljed ning

Soomaa rahvuspargi ainus kaitsealune üksikobjekt − Lemmjõe tamm. Enam kui 200 aasta

vanune tamm. Rada on läbitav jalgsi ja raja pikkus on 4,8 km.

Meiekose õpperada

Rada tutvustab Tõramaa jõe suudmeala luhtasid, kunagist Tõramaa küla maastikku, luhaniitude

ja lammimetsade ökosüsteeme. Need on ka üks osa Soomaa pärandmaastikest. Rännakut võib

alustada kas Tõramaa või Meiekose poolsest otsast. Rada võib läbida nii jalgsi, jalgratta, hobuse

ja talvel suuskadega. Raja pikkus Tõramaa poolselt parklast Meiekosele koos kõrvalpõigetega

niitudele on 3,7 km. Meiekoselt tagasi mööda maanteed on 2,3 km.

Pauna kultuurilooline rada

Rada saab alguse Tipu looduskooli juurest ja mööda Halliste jõeäärt ning külamaastikku

kulgedes tutvustab Tipu küla olulisi kultuuriloolisi paiku. Rada on nime saanud Pauna talu järgi,

mis on ühiskonnategelase, kultuuriloolase Villem Reimani (1861‒1917) sünnikodu. Rada on

läbitav jalgsi. Raja pikkus on 3 km.

Riisa õpperada

Rada tutvustab rabaökosüsteemi. Rada algab suure maantee lähedalt ning kulgeb üle raba

laugastikuni. Laugastiku servas on puidust vaatetorn. Ringjalt kulgev rada annab võimaluse

lisaks laukalisele rabale tutvuda ka Navesti jõe äärsete metsade ning jõe endaga. Õpperada on

läbitav nii jalgsi, ratastooli kui lapsevankriga. Raja pikkus on 4,8 km, millest invarada 1,22 km

(edasi-tagasi suunaline).

Ördi järve õpperada

Õpperada juhatab jalgsimatkaja Soomaa ainukese järveni – Ördi järveni (pindala 4,4 ha), mis

on jäänuk kunagisest suurest jääjärvest. Rada annab ülevaate järve soostumise tagajärjel

tekkinud rabast ning seal leiduvatest liikidest. Pikkus ühes suunas on 1,3 km.

Tõramaa küla kultuurilooline rada

Tõramaa küla kultuurilooline rada viib rahvuspargi külastuskeskusest Tõramaa küla vanadele

taluasemetele.

RMK Oandu-Ikla matkatee

Soomaa rahvusparki läbib RMK Oandu-Ikla matkatee. Matkatee jõuab Soomaa rahvusparki

Hüpassaare juures põigates põhirajast kõrvale Hüpassaare laagriplatsile. Matkatee ise kulgeb

mööda suuremaid metsateid Hüpassaarest Kibaruni ja sealt edasi mööda metsateed Härma

maanteesillani ja sealt edasi mööda Kildu-Oksa-Tõramaa maanteed Tõramaani ning seejärel

edasi mööda Kõpu-Tõramaa-Jõesuu maanteed kuni Sandranõmme teeni. Matkatee äärde jäävad

Oksa laagriplatsid, Kuuraniidu matkarada, Mulgi heinamaa ja Mulgi heinamaa laagriplats

Kuusekäära talu ja Lemmjõe keelemetsa matakrada, rahvuspargi külastuskeskus, Tipu

laagriplats ja vaatetorn, Tipu kultuurilooline rada ja Tipu looduskool.

Hüpassaarest rahvuspargi kirdenurgast Sandranõmme teeni rahvuspargi lõunaservas on

matkaraja pikkuseks kokku 34,2 km, sellest 25,2 km on rahvuspargi territooriumil.

116

Planeeritavad rajad

Kuresoo matkarada I (Karuskose-Lemmjõe matkarada) – viib mööda Raudna jõe kallast

Karuskoselt Lemmjõele, ühendab omavahel Lemmjõe ja Ingatsi õpperada. Raja pikkus on

3 km.

Oksa kultuurilooline rada – matkarada, mis tutvustab Oksa piirkonna loodus- ja

kultuurmaastikku ning kultuuripärandit. Oksa matkaraja erinevad osad tuleb ühendada ühtseks

ringikujuliseks tervikuks. Matkaraja väljaehitamiseks on vaja rajada rippsild üle Lemmjõe ning

sillakesed üle kunagiste kuivenduskraavide. Rajatava matkaraja kogupikkus on 1,4 km.

Hooldustööde hõlbustamiseks tuleks rada katta hakkpuiduga.

Tipu õpperada – tutvustab Tipu küla kultuurilugu, luhamaastikku ja Pääsma lodumetsa.

Soomaa südame matkatee – Ringikujuline matkarada ühendab Soomaa rahvuspargi keskel

asuvad matkarajad (Ingatsi õpperada, Meiekose õpperada, kaitsekorralduskavaga planeeritav

Kõrtsi-Tõramaa – Karuskose matkarada) terviklikuks matkateeks, soodustada rahvuspargis

jalgsi liikumist, vältida suuremaid sõiduteid. Matkatee tutvustab rahvuspargi olulisemaid

väärtuseid (raba ja rabarinnak, lammimets, lamminiit, tamme-puisniit, Raudna jõgi, Tõramaa

oja, vanad talukohad (Pärna, Karuskose, Üleoja), haabjakultuur, rippsild, suurvesi).

Meetmed

1. Matka- ja õpperadade hooldus ja korrastamine.

2. Külastuse mõju hindamine kaitsealustele elupaikadele ja teistele kaitseväärtustele

seiresammuga 5 aastat.

3. Uute matkaradade rajamine.

3.6. LÕKKEKOHAD, TELKIMISALAD

Soomaa rahvuspargis on 21 ettevalmistatud lõkkekohta (tabel 2). Lõkkekohad on Hüpassaare,

Karuskose metsavahi, Kuuraniidu, Kõrtsi-Tõramaa, Lemmjõe keele metsa, Läti torni,

Meiekose saarte, Meiekose tamme, Meiekose randumissilla, Kirbu, Muinasküla, Mulgi

heinamaa, Oksa küüni, Oksa, Oksa aida, Ruunaraipe, Toonoja, Halliste luha, Abaja, Tõramaa

oja, Öördi metsaonni.

Lõkkekohtade juurde kuulub taristu, mis koosneb kuivtualetist, kas katusega laud-pingist või

lauast ja pinkidest. Lõkkekohtade juures on võimalik telkida. Enamasti mahub ühe lõkkekoha

juurde telkima 2 kuni 4 telki (arvestatud on tavalise 4-kohalise telgi suurusega). Suuremad

telkimisalad, kus mahub telkima suurem arv telke, on Meiekose lõkkekohtade juures, kus kokku

mahub telkima 10 telki. Hüpassaares lõkkekoha juures, kus mahub telkima 20 telki ja Kõrtsi-

Tõramaa külastuskeskuse juures, kus võib telkida kuni 10 telgiga. Kõrtsi-Tõramaal on võimalik

saada puhast joogivett.

Tabel 2. Soomaa rahvuspargis olevad ettevalmistatud lõkkekohad.

Lõkkekoht Asukoht Parkimine Telkimisvõimalused

(4- kohaline telk) Märkused, varustus

Abaja Meiekose

matkaraja ääres 5 autot Kuni 4 telki

Lahtine lõkkease grillrestiga, puude

varjualune, kuivkäimla, pingid

Halliste luha Halliste luha

servas 3 autot 1 telk.

Lahtine lõkkease grillrestiga,

katusealune, kuivkäimla, vaatetorn.

Hüpassaare

Hüpassaare

majamuuseumi

naabruses

20 autot Kuni 20 telki

Lahtine lõkkease grillrestiga, puude

varjualune, 2 kuivkäimlat ja

katusealune, infostendid ja

prügikastid

117

Karuskose metsavahi Karuskose

metsamaja hoovis

5 autot või 3

väikebussi

Ainult metsamaja

klientidele, kuni 20

telkijat

Ujumisvõimalus, metsamaja,

kuivkäimla, lahtine lõkkease

grillrestiga

Kirbu

Karuskose

metsavahi tee

otsas

3 autot Kuni 2 telki Lahtine lõkkease grillrestiga,

kuivkäimla, pingid

Kuuraniidu Kuuraniidu

õpperaja alguses 6 autot Kuni 5 telki

Kuivkäimla, puude varjualune,

infoalused, lahtine lõkkease

grillrestiga, Kuuraniidu õpperada

Kõrtsi-Tõramaa

Soomaa

külastuskeskuse

kõrval

20 autot Kuni 10 telki

Lahtine lõkkease grillrestiga,

laudade ja pinkidega varustatud

katusealune (36 istekohta), puude

varjualune, kuivkäimla, niidetud

plats telkimiseks, veevõtukoht ja

kätepesukoht

Lemmjõe keelemetsa

Kuusekäära,

Lemmjõe

õpperaja ääres

7 autot Kuni 5 telki lõkkekoht grillrestiga, puude

varjualune, kuivkäimla

Läti torni Tipu külas 7 autot Kuni 2 telki

Lõkkekohas on vaatetorn, lahtine

lõkkease grillrestiga, katusealune,

kuivkäimla, puudealus ja infotahvlid

Meiekose

randumissild

Meiekose

maanteesilla

juures

3 autot Kuni 2 telki Lõkkekoht grillrestiga, puude

varjualune

Meiekose saarte

Meiekose

maanteesilla

juures

3 autot Kuni 4 telki Lõkkekoht grillrestiga, puude

varjualune, kuivkäimla, varjualune

Meiekose tamme

Meiekose

maanteesilla

juures

3 autot Kuni 2 telki Lõkkekoht grillrestiga, puude

varjualune, kuivkäimla, metsaonn

Muinasküla Meiekose

matkaraja ääres 5 autot Kuni 4 telki

Lahtine lõkkease grillrestiga, puude

varjualune, kuivkäimla, pingid

Mulgi heinamaa Mulgi heinamaa

servas 5 autot Kuini 5 telki

Lahtine lõkkease grillrestiga, puude

varjualune, kuivkäimla, infostend

Oksa

Tõramaa-Kildu

maantee ääres

Oksa silla juures

4 autot Kuni 3 telki

Lahtine lõkkease grillrestiga, puude

varjualune, kuivkäimla, infostend,

katusealune

Oksa aida Oksa aida juures 2 autot Kuni 3 telki

Ait-metsaonn, lahtine lõkkease

grillrestiga, puude varjualune,

kuivkäimla

Oksa küüni Oksa küüni juures 2 autot Kuni 3 telki Oksa küün-metsaonn, kuivkäimla,

lõkkease, infostend

Pärna Endise Pärna talu

hoovil - Kuini 3 telki Kinnine lõkkease, pingid, metsaonn.

Ruunaraipe Ruunaraipe

luidete alal 6 autot Kuni 2 telki

2 lahtist lõkkeaset grillrestiga, puude

varjualune, kuivkäimla ja infostend

Toonoja Toonoja Mardi

talu - Kuini 3 telki

Lahtine lõkkease grillrestiga, puude

varjualune, kuivkäimla, metsaonn

Öördi Öördi õpperaja

alguses 4 autot Kuni 3 telki

Metsaonn, lahtine lõkkease

grillrestiga, puude varjualune,

infostend ja kuivkäimla. Öördi

õpperada.

Meetmed

1. Lõkkekohtade hooldus.

2. Lõkkekohtade renoveerimine.

118

3.7. METSAONNID

Metsaonn on lihtsa konstruktsiooni ning reeglina ühe ruumi ja spartaliku sisustusega

lukustamata uksega hoone. Metsaonni kasutamine toimub igaüheõiguse põhimõtete alusel, on

kasutajale tasuta, kuid üldjuhul ööbimiseks üheks ööks.

Oksa ait-metsaonn

Oksa aida juures on võimalik pikniku pidada ja telkida. Vähenõudlikule matkajale pakub

peavarju õdus vana ait, kus saab vihmase ilma või väsimuse korral end välja puhata.

Oksa küün-metsaonn

Vähenõudlikule matkajale pakub peavarju õdus vana küün, kus saab vihmase ilma või väsimuse

korral end välja puhata. Kuival ajal on siin võimalik ka telkida.

Öördi metsaonn

Öördi metsaonn asub Öördi õpperaja alguses. Siin on võimalik pikniku pidada, telkida või

puhata metsaonnis. Matkaja saab teha retke Öördi rabas asuvale Öördi rabajärve kaldale.

Meiekose tamme metsaonn

Meiekose metsaonn asub maalilise Raudna jõe kaldal kunagise maantee sillakoha juures suure

tamme all. Siin on võimalik pikniku pidada, telkida või puhata metsaonnis.

Toonoja metsaonn

Toonoja metsaonn asub Toonoja rabasaarel endise Mardi talu suitsusaunas. Toonojale

pääsemine on raskendatud. Üle Halliste jõe tuleb minna paadiga. Kunagisest Täkussaare

talukohast algab vähemärgatav metsarada, mis viib mööda Toonoja kaldal kulgevat kunagist

külateed Toomojale. Rada on kohati raskesti läbitav.

Pärna metsaonn

Pärna metsaonn asub endises Pärna talus. Taluhoone on osaliselt korrastatud, paigaldatud on

uus laudkatus ja korrastatud elumaja ümbrust. Pärna talu endise aida varemetes asub lõkkekoht.

Ligipääs Pärna talule on raskendatud. Üle Tõramaa oja pääseb üle vana truubikoha madala

veeseisu ajal. Metsarada Pärna talu juurde on kohati raskesti läbitav.

Planeeritav metsaonn

Lemmjõe metsaonn – kunagise Lemmjõe metsavahikordoni baasil arendada välja Lemmjõe

metsaonn. Lemmjõe kordonihoone paikneb Lemmjõe suudme lähedal Lemmjõe paremal

kaldal. Kordoni hooneid ümbritsesid kunagi maalilised põllud ja heinamaad ning põhjaservas

kõrge mets, mis läks üle Kuresoo rabarinnakuks. Soomaa piirkonna teemaplaneeringu kohaselt

on endine Lemmjõe kordoni hoone taastamiseks sobiv hoone, mis sobiks kohandada

metsaonniks. Lemmjõe kordoni kujundamine metsaonniks eeldab kordoni ümbruse

korrastamist ja hoone remontimist. Samuti on vajalik rajada kuivtualett.

Meetmed

1. Soomaa rahvuspargi metsaonnide hooldus.

2. Soomaa rahvuspargi metsaonnide renoveerimine.

3. Lemmjõe kordoni kujundamine metsaonniks.

119

3.8. VAATETORNID

Soomaa rahvuspargis on kolm vaatetorni.

Ingatsi vaatetorn – asub Ingatsi õpperajal Kuresoo rabarinnakul ning sealt avaneb vaade

Kuresoo rabamaastikule. Tegemist on raudtorniga, mis asub puidust platvormil rabapinnasel.

Tipu vaatetorn – asub Tipu külas Läti parkimisplatsi juures. Tornist avanevad vaated Tipu

luhtadele. Tegemist on raudtorniga.

Halliste luha vaatetorn – asub Halliste luha servas ning on puidust linnuvaatlustorn. Tornist

avanevad suurepärased vaated Halliste jõe kallastel laiuvatele luhtadele.

Meetmed

Vaatetornide regulaarne hooldus ja vajadusel rekonstrueerimine.

3.9. RANDUMISSILLAD

Et vältida jõekallaste erosiooni ning tagada veeliikluse ohutus ning paatide vettelaskmise

mugavus, on aktiivselt kasutatavate paadimatkade algus- ja lõpp-punktidesse paigaldatud

teisaldatavad ujuvad pontoonsillad. Suvised randumissillad on paigaldatud hooajaliselt

Kuusekäärale, Meiekosele, ja Riisale. Täiendalvalt on vaja randumissilda Kirbu laagrikohas.

Olemasolevad randumissillad ja planeeritavad uued randumissillad on toodud kaardil lisas 9.

Probleemiks on Kuusekäära randumissild, mis paikneb Raudna jõe ääres Kuusekäära

maanteesilla juures. Kuusekäära maanteesilla juures asuv randumiskoht on väga populaarne

veematkade alguspunkt ning hooaegadel on sellel alal väga suur külastatavus.

Kaitsekorralduskavaga planeeritakse uue paatide vettelaskmiskoha rajamine ja randumissilla

paigaldamine Kuusekäära sillast u 135 meetrit allavoolu jõe paremale kaldale kunagise

heinamaakraavi suudmesse. Uue randumissilla paigaldamine eeldab Lemmjõe keele tee

korrastamist u 135 m ulatuses ja täiendava parkimisplatsi rajamist.

Paadimatkade paremaks korraldamiseks on kavas paigaldada täiendav randumissild Kirdu

lõkkekoha naabrusesse Karuskose kordoni juurde.

Meetmed

1. Ujuvate randumissildade regulaarne paigaldamine ja hooldus.

2. Uute ujuvate randumissildade paigaldamine Kuusekäärale ja Kirbule.

3.10. TEED

Soomaa rahvuspargi külastusobjektid asuvad üksteisest suhteliselt kaugel. Üldjuhul tuleb

rahvuspargis liikuda transpordivahendiga. Seepärast on oluline juurdepääsuteede olukord ning

parkimisplatside olemasolu külastusobjektide naabruses. Juurdepääsuteed on vajalikud

külastusobjektide hooldustööde läbiviimisel. Paljud teed on vajalikud ka poollooduslike

koosluste hooldamiseks. Kaitsekorralduskavas ei nimetata eraldi parkimisplatse ja

parkimistaskuid, kuna parkimisplatsid ja parkimistaskud on otseselt vajalikud

külastusobjektide külastamiseks ning kuuluvad külastusobjektide infrastruktuuri juurde.

Parkimisplatside arendamine, hooldamine ja rajamine toimub vastava külastusobjekti

arendamise käigus. Külastuskorralduslikult oluliste teede puhul tuleb tagada talvine teede

hooldus, sealhulgas teedelt lume lükkamine ning olulisemate parkimisplatside ja

120

parkimistaskute lumest puhastamine. Külastuskorralduslikult olulisemad teed on Karuskose

tee, Öördi tee, Raba tee, Tõramaa luha tee, Mulgi tee, Räksi tee, Ruunaraipe luidete teede

võrgustik, Hüpassaare tee.

Kohalikud teed

Karuskose tee – kruusakattega tee, mis on vajalik alljärgnevate objektidele pääsemiseks:

Meiekose laagriplatsid, Meiekose metsaonn, Karuskose metsamaja, Karuskose talu, Ingatsi

õpperada ja Ingatsi vaatetorn, Karuskose rippsild, planeeritav Karuskose-Lemmjõe matkarada.

Öördi tee – kruusakattega tee metsasihtidel, mis viib Kõpu-Jõesuu maanteelt Öördi

lõkkeplatsile ja loodusraja algusesse. Tee äärde jäävad Öördi lõkkeplats, Öördi metsaonn,

Öördi õpperada, Öördi rabajärv.

Raba tee – kruusakattega tee metsasihtidel, mis ühendab Ruunaraipe ja Lubjassaare piirkonda

Soomaa keskosaga. Väga oluline teelõik Soomaa külastamisel, hooldustööde ja järelevalve

korraldamisel, elektriliinide hooldamisel jms.

Tõramaa luha tee – kruusakattega tee metsasihil, mis viib Kõpu-Jõesuu maanteelt Halliste

luhtadele. Tee äärde jääb Halliste linnutorn ja lõkkekoht.

Mulgi tee – kruusakattega tee, mis viib ühele Soomaa kaunimale luhaheinamaale, Mulgi

heinamaale. Tee äärde jäävad Mulgi heinamaa lõkkekoht ja Mulgi heinamaa. Tee lõpus on

parkimisplats. Tee on vajalik Mulgi heinamaa hooldustöödeks.

Võlli-Kibaru-Härma tee ja Hüpassaare tee –kruusakattega teed, mis ühendab Soomaa

rahvuspargi Härma piirkonda Hüpassaare piirkonnaga. Oluline teelõik hooldus- ja järelevalve

teostamiseks.

Räksi tee – kruusakattega tee, mis ühendab Halliste jõe vasakkaldal hajaliasuvaid talusid Kõpu-

Jõesuu maanteega. Piirkonnale oluline liikumistee. Teel paiknevad kaks silda, üks puidust suur

sild üle Halliste jõe ja teine väiksem sild üle suure kuivenduskraavi. Tee on vajalik Tipu luhtade

hooldamiseks

Meiekose tee – endine Kõpu-Jõesuu maanteelõik, mis on kasutusel Meiekose õpperajana. Tee

äärde jäävad Meiekose õpperada, Abaja lõkkekoht, Muinasküla lõkkekoht, Tõramaa oja

lõkkekoht, Abaja ja Üleoja talukohad.

Lemmjõe tee – suhteliselt kehvas seisus pinnastee, mis viib Kuusekäära silla juurest Lemmjõe

metsavahikordoni juurde. Tee äärde jäävad Kuusekäära tamme lõkkekoht, Lemmjõe

keelemetsa õpperada, Lemmjõe tamm, Lemmjõe metsavahi kordon ja Lemmjõe sild. Osaliselt

kulgeb teel Lemmjõe matkarada ning tee on vajalik Raudna ja Lemmjõe kallastel olevate

luhtade hooldamiseks.

Kuuraniidu tee – pinnastee metsasihil, mis viib Kuuraniidu õpperaja algusesse. Tee alguses on

parkla ekskursioonibussidele, tee lõpus parkla paarile sõiduautole. Tee äärde jäävad Kuuraniidu

õpperada, Kuuraniidu lõkkeplats.

Särgoja tee – kehvas olukorras pinnastee lõik, mis viib Särgoja kõrtsi varemete juurde. Osaliselt

tee puudub.

121

Ruunaraipe luidete teede võrgustik (Sauga-Osju tee I ja II, Tohvri-Miiliaugu tee, Raba-Osju

tee, Sihi tee, Ruunaraipe tee) – teed mis Kulgevad Ruunaraipe ja Miiliaugu luide piirkonnas,

mis viivad Ruunaraipe lõkkeplatsi juurde. On ajalooliselt olulised piirkonna liikumisteed

marjulistele ja seenelistele ning rahvuspargi külastajatele.

Joosepi tee – metsasihile rajatud killustikkattega tee, mis viib riigimaanteelt Karuskose talu

heinamaadele. Vajalik tee Karuskose luhaheinamaade hooldamiseks.

Vodi tee – metsasihile rajatud killustikkattega tee, mis viib riigimaanteelt Halliste jõe Vodi

luhale. Vajalik tee Vodi ja Pääsma luha hooldamiseks.

Meetmed

1. Kohalike teede korrapärane hooldus, sealhulgas hooajaline teeservade niitmine,

tolmutõrje ja teekatte hööveldamine.

2. Kohalike teede remontimine ja korrastamine, sealhulgas teetammide puhastamine võsast

ja teeserva kändude freesimine, kruusakatte uuendamine, truupide remontimine või

asendamine.

3. Külastuskorralduslikult oluliste teede talvine hooldus, sealhulgas teedelt lume lükkamine

ning olulisemate parkimisplatside ja parkimistaskute lumest puhastamine.

3.11. INFOTAHVLID

Soomaa rahvusparki tutvustavad infotahvlid annavad ülevaate rahvuspargi kaitseväärtustest ja

kaitsekorrast. Üldjuhul asuvad kõrvuti kaks infotahvlit, millest üks on rahvuspargi üldtutvustav

tahvel ning teine rahvuspargi ja piirkonna ülevaatekaart.

Soomaa rahvusparki tutvustavad infotahvlid on paigaldatud Riisa parklasse, Ingatsi parklasse,

Meiekose parklasse, Tõramaale, Hüpassaarde, Kuuraniidule, Läti parklasse, Tipu kooli

parklasse, Kuusekäära parklasse, Ruunaraipe parklasse, Oksa parklasse, Öördi parklasse

(lisa 10). Lisaks paigaldada infotahvlid kõikidele randumiskohtadele.

Traditsiooniliselt on rahvuspargi siseselt objektidele suunamiseks kasutatud puidust

suunaviitasid. RMK on vastavalt vajadusele asendanud amortiseerunud suunaviidad uute

viitadega. 2021. aasta seisuga on kõik objektid viidastatud.

Meetmed

1. Soomaa rahvusparki tutvustavate infotahvlite regulaarne hooldamine.

2. Soomaa rahvusparki tutvustavate infotahvlite uuendamine.

3. Soomaa rahvuspargi suunaviitade hooldamine ja uuendamine.

3.12. SUURED PIIRITÄHISED MAANTEEL

Soomaa rahvuspargi piiridel, kus maantee siseneb rahvuspargi territooriumile, asetsesid kunagi

suured puidust kujundatud piiritähised. Tänaseks päevaks on puidust piiritähis alles ainult

Tohvri silla juures luha servas. Soomaa rahvuspargi piirile, suuremate teede äärde, tuleb

paigaldada uued suured piiritähised. Uued (soovitavalt puidust) piiritähised tuleb panna Tippu,

Riisa raba servas, Tohvri silla juurde, Valgeraba teele, Härmale ja Hüpassaare teele (lisa 10).

122

Kaitsekorraldusperioodi jooksul on vajalik paigaldatud piiritähiste regulaarne hooldamine

(puhastamine, vajadusel värvimine, postide asendamine jms).

Meetmed

1. Soomaa rahvuspargi piirile maanteede äärde suurte piiritähiste paigaldamine.

2. Soomaa rahvuspargi suurte piiritähiste hooldamine.

3.13. PIIRI- JA VÖÖNDITÄHISED

Vastavalt keskkonnaministri 03.06.2004 määruse nr 65 „Kaitstava loodusobjekti tähistamise

kord ja tähised” § 2 lõikele 2 tuleb kaitstav loodusobjekt tähistada nii, et kaitstava loodusobjekti

asukohast looduses, kaitsealadel ka eri vööndite ning liikumiskeeldude asukohast, oleks

võimalik mõistlikul viisil aru saada. Soomaa rahvuspargi kaitsekorraldusliku tegevuse tõhususe

aluseks on ala tähistamine. Piiritähised on vajalikud looduses liikujale, teadmaks, et liikuja on

jõudnud rahvusparki ning hoiatuseks liikumispiirangutega aladel.

Soomaa rahvuspargi välispiirile ja vööndite piiridele on kokku paigaldatud 89 piiritähist.

Olemasolevatest tähistest 13 tuleb likvideerida. Need on kas valesti paigaldatud või on pärit

ajast enne vööndite piiride korrigeerimist. Täiendavalt tuleb paigaldada 19 uut piiritähist. Uued

piiritähised on kavandatud paigaldada olulisemate ja sagedamini külastatavate piirkondade

vööndite piiridele. Uued tähised paigaldada Meiekose piirkonda, Tõramaa ja Vodi teele, kui

suure külastatavusega piirkondadesse. Uued tähised paigaldada Joosepi teele, Mulgi heinamaa

ja Rabatee otstesse. Kuna on korrastatud Möldri tee, siis paigaldada piirimärgid Möldri tee

äärde. Kuna on taastatud Osju luhta ja korrastatud luhale viivad teed, siis tuleb paigaldada

täiendavad piirimärgid Osju luhale viivatele teedele. Piiritähiste kaart on toodud lisas 11.

Meetmed

1. Olemasolevate piiri- ja vöönditähiste korrastamine ja uute tähiste paigaldamine.

2. Soomaa rahvuspargi piiri- ja vöönditähiste vajaduspõhine uuendamine.

3.14. KOOSTÖÖ TURISMIETTEVÕTJATEGA

2021. a jaanuaris kinnitas Euroopa Kaitsealade Liit, et Soomaa rahvuspargi turismipiirkonna

säästva arengu strateegia 2020‒2025+ on ühehäälselt heaks kiidetud ning Soomaa

rahvuspargile omistati viieks aastaks säästva turismi sertifikaat.

European Charter for Sustainable Tourism in Protected Areas on säästva turismi sertifikaat,

mis omistatakse nii kaitsealale kui lähipiirkonnale. Selle eesmärk on kaitsealade säästev

majandamine ja kvaliteetsed turismitooted ning -teenused, mis sünnivad koostöös

looduskaitseala valitseja, turismiettevõtjate ja kohalike elanikega.

Säästva turismi sertifikaadi kõige olulisemad kriteeriumid on loodus- ja kultuuripärandi

väärtuste hoidmine, huvirühmade kaasamine, sotsiaalmajanduslike mõjude hindamine ja

säästva turismi strateegia koostamine ning elluviimine. Turismistrateegia aitab tehtud ja

plaanitud tegevusi süsteemselt arendada nii, et see on kooskõlas nii kaitseala kaitsekorraldus-

kui ka külastuskorralduskavaga.

123

Tunnustusega kaasneb kohustus strateegia tegevuskava ellu viia kooskõlas looduskaitseliste

eesmärkidega. Rohelise Jõemaa Koostöökogu on selleks algatanud ühisprojekti „Koostöö

arendamine ja ühtse külastustaristu rajamine Soomaa piirkonnas”, lisaks Leader-toetusele

rahastavad projektitegevusi piirkonna kohalikud omavalitsused. Tegevuskavaga on planeeritud

Keskkonnaameti osalusel järgmiste meetmete rakendamine:

Meetmed

1. Elupaikade ja liikide uuringud ja inventuurid .

2. Kultuuripärandi uuringud ja inventuurid.

3. Loodus- ja kultuuriväärtuste hoidmine ja arendamine, maastikupildi säilitamine.

4. Hea tava looduses liikumisel koostamine Soomaa eriinfoga.

5. Sihtkohas tegutsevate ettevõtjate ja teenuste pakkujate (sh reisiettevõtjad) teadlikkuse

suurendamine rahvuspargi territooriumil kehtivatest piirangutest, reeglitest.

6. Giidi- ja matkajuhtide koolitus, giidide akrediteerimine.

8. Külastajate harimine ja teadlikkuse tõstmine kaitsealade toimimisest, väärtustest ning seal

viibimise (sh tegevuste) mõjust keskkonnale

9. Turvalisuse tagamise meetmed, sh esmaabikoolituste läbiviimine.

10. Temaatiliste ja pärandkultuuri toetavate sündmuste (sh töötoad, harivad programmid jne)

korraldamine.

11. Kohaliku elanikkonna teavitamine (nt sündmuste toimumisest, suurematest arendustest

jne) läbi kohalike omavalitsuste ning ettevõtete veebilehtede ja sotsiaalmeedia kanalite,

infoürituste korraldamine ning kohalike kaasamine teenuste ja toodete pakkumisel.

12. Ühisürituste toimumine (Soomaa kohvikute päev, Haabjasõit, õppepäevad, Sooülikool

jne)

13. Õppereiside korraldamine.

14. Koostöökogu toimimine kolm korda aastas.

15. Infopäevad, arenguarutelu piirkonna arengutest ja planeeritud töödest.

16. Soomaa rahvusparki sissesõiduteedele suurte Soomaa siltide paigaldamine.

17. Kodulehtede aja- ja asjakohasena hoidmine.

18. Matkaradade võrgustiku arendamine (Tõramaa küla, Tipu küla ja Lemmjõe kordoni-

Ingatsi rada).

19. Soomaa rahvuspargi piirkonna ühtse identiteedi loomine (logode kasutamine,

infopunktid, infomaterjalid veebis jne), mis lähtub jätkusuutliku ning säästva arengu

põhimõtetest ja kannab vastavat sõnumit ka külastajatele.

20. Huviväärtuste ja -objektide viidastuse üle vaatamine ja korrastamine (sh väljaspool

Soomaa RP territooriumi).

21. Keskkonnasäästlike lahenduste koolituse ja lahenduste rakendamine (roheline kontor,

taastuvenergia lahendused, kohalik toiduvõrgustik).

22. Soomaa rahvuspargi turismipiirkonnas kestliku turismi sertifikaadi omistamine Euroopa

Kaitsealade Liidu poolt piirkonna turismiettevõtjatele. Selle raames on toimunud

koolituspäevad ja parimate praktikatega tutvumine Matsalu ja Lahemaa rahvusparkides, mis

on samuti säästva turismi sertifikaati omavad piirkonnad.

3.15. KAITSEALA TUTVUSTAMINE JA KESKKONNAHARIDUS

Koolitus- ja teavitustöö ülesanne on tutvustada Soomaa rahvuspargi kaitseväärtusi,

propageerida looduskaitselisi ideid ning tõsta kohalike elanike ja külastajate looduskaitselist

teadlikkust. Koolitus- ja teavitustöö kaudu tuleb suunata kogukondlikku adaptatiivse

looduskaitse arengut. Oluline on piirkonna inimeste, ettevõtjate ja vabaühenduste kaasamine

124

koolitus- ja teavitusürituste korraldamisse. Koolitus- ja teavitustöö Soomaa rahvuspargis

toimub kahe keskuse baasil:

Soomaa rahvuspargi külastuskeskus – külastuskeskuse tegevussuunad ja meetmed nende

saavutamiseks on kirjas peatükis 3.1 „Soomaa rahvuspargi külastuskeskus”.

Tipu looduskool – Tipu looduskoolis toimuvad loodusõhtud, seminarid, õppeprogrammid

ja koolitused loodusharidusest, säästvat arengut toetavast haridusest, kohalikest

traditsioonidest ja käsitööst ning loodussõbralikust ehitusest.

Koostöö käigus ülikoolidega viivad üliõpilased looduskooli baasil läbi oma praktikume,

koostavad bakalauruse- ja magistritöid, toimuvad praktikad ning ekskursioonid.

Looduskooli partneriteks on kõik teised keskkonnahariduse keskused Eestis ja välismaal.

Keskkonnaamet – Keskkonnaamet korraldab Soomaa rahvuspargis erinevatel radadel

piirkonna loodusväärtusi tutvustavaid ja loodussõbralikku käitumist juurutavaid

õppeprogramme, mis põhinevad riiklikul õppekaval. Korraldatakse ka üle-eestiliste ja

rahvusvahelise tähtsusega päevade puhul matkapäevi ja teisi ettevõtmisi (näiteks

Looduskaitsekuu matkad, rabapäeva tähistamine jne). Olulisel kohal on kultuuripärandi

teemaliste koolituste, teabe- ja talgupäevade korraldamine ja kogukonna ürituste

korraldamine.

Oluline keskkonnahariduse osa on töö Soomaa rahvuspargi noorte looduskaitsjatega. Noore

looduskaitsja ehk Junior Ranger kursuste eesmärgiks on suurendada noorte keskkonna- ja

loodusteadlikkust ning luua ja arendada noorte koostöövõrgustikku rahvusparkide ümber.

Noore looduskaitsja kursused on toiminud Soomaa rahvuspargis aastast 2015 (Eestis alates

2004. aastast). Kursust korraldab Keskkonnaamet ning see on mõeldud rahvuspargis ja

rahvuspargi lähedal elavatele 6.‒12. klassi loodushuvilistele noortele. Noorte looduskaitsjate

kursus on osa Euroopa Kaitsealade Liidu noore looduskaitsja programmist.

2021. a seisuga on RMK Soomaa rahvuspargi külastuskeskusel 13 riiklikust õppekavast

lähtuvat õppeprogrammi eelkoolist kuni gümnaasiumiastme ja täiskasvanuteni. Valikus on alati

majaprogramm (tutvustab Soomaa rahvusparki, looduskaitset ja Soomaa loodusväärtusi),

seljakotiprogramm (tasuta väljalaenatavad õppematerjalid, millega õpetajad saavad iseseisvalt

programme läbi viia) ja metsa ning metsandust tutvustav programm. Lisaks on

õppeprogrammid raba, soo ja metsaelustiku kohta. Kultuurilooline programm gümnaasiumile

ja täiskasvanutele tutvustab Hüpassaare raja rabaloodust ning Mart saare majamuuseumi.

Looduskaitse 110. aastapäeva tähistamise raames lisati geopeituse mängu Soomaad tutvustavad

punktid. 2020. aasta Covid-19 pandeemia käigus loodi nutimängud Loquiz keskkonda, et

rahvuspargi külastajad saaksid iseseisvalt ja kontaktivabalt käia õppe- ja matkaradadel teadmisi

hankimas ning liikumas

Raamatud ja trükised:

• EVM toimetised nr 6 „Soomaa. Suurem kui suurvesi: kohanemine ja toimetulek”.

Tallinn 2018. Loetav ka veebis7.

7 https://evm.ee/est/ponev-ja-kasulik/muuseumi-raamatud/eesti-vabaohumuuseumi-toimetised

125

• Keskkonnaamet andis 2016. aastal välja eesti, inglise ja vene keeles trükise „Soomaa

rahvuspark”, mille juurde kuulub ka A2 suuruses kaart. 2019. aastal lisandus sama trükis

ka saksa keeles. Trükised olemas paberil ja leitavad ka veebis8..

• Raamat „Avasta Soomaa”, 2016. Autor Marko Kaldur.

• Soomaa infoleht „Jõhvikas”. Alates 2014. aastast ilmunud 10 numbrit (50–59).

• Soomaa rahvuspark, nagu ka teised Eestimaa rahvuspargid, said 2020. aastal uue ala

tutvustava filmi „Soomaa rahvuspargi peidetud väärtused”. Novembris 2017 loodi

veebiportaal www.kaitsealad.ee9. Lehel on ka Soomaa rahvuspargi leht, kust saab teavet

ala loodus- ja kultuuriväärtuste kohta, külastusvõimaluste, noore looduskaitsja

programmi kohta ning leiab koostöökogu tegevuste protokollid ja pilte ning materjale

toimunud koolituste/ettevõtmiste kohta.

Riigimetsa Majandamise Keskus haldab veebiportaali loodusegakoos.ee, kus asub kõige

päevakajalisem info külastusobjektide, RMK korraldatavate ürituste ja pakutavate

õppeprogrammide kohta. Infot uuendatakse jooksvalt.

2012. aastal avati Oandu-Ikla matkatee, mis läbib Soomaa rahvusparki. Sellega seoses on välja

antud matkatee kaart koos infovoldikuga, kus on kirjas Soomaa rahvuspargis asuvate telkimis-

ja puhkekohtade võimaluste kirjeldused10.

RMK külastuskeskustes on müügil trükitud Soomaa rahvuspargi ja selle matkaradade kaardid

erinevates keeltes.

Rahvuspargi tutvustamiseks väljaspool Eestit on oluline osaleda erinevate rahvusvaheliste

organisatsioonide töös. Soomaa rahvuspark on alates 1989. aastast rahvusvahelise tähtsusega

linnuala (IBA). Lisaks kuulub rahvuspark 1997. aastast rahvusvahelise tähtsusega märgalade

ehk Ramsali alade hulka. Alates 2004. aastast kuulub rahvuspark loodus-ja linnualana

üleeuroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000.

Rahvuspargi kohta käiva informatsiooni levitamiseks on oluline Soomaa rahvuspargi

kodulehekülje kaasajastamine ja pidev uuendamine.

Meetmed

1. Soomaa rahvusparki tutvustava interneti kodulehekülje järjepidev uuendamine ja

toimetamine.

2. Rahvuspargi info kättesaadavuse tagamine külastuskeskuses.

3. Külastusmahu seire ja külastajauuringu läbiviimine.

4. Õppeprogrammide arendamine ja rakendamine.

5. Soomaa rahvusparki tutvustava infovoldiku kordustrükkimine ja uuendamine.

6. Loodust, kultuuripärandit ja tasakaalustatud keskkonnakasutust tutvustavate teoreetilis-

praktiliste koolituste korraldamine kohalikele elanikele, külastajatele ja rahvusparki

tutvustavatele giididele.

7. Tipu looduskooli väljaehitamine, programmide koostamine ja rakendamine.

8 https://keskkonnaamet.ee/keskkonnateadlikkus-avalikustamised/keskkonnateadlikkus/trukised#soomaa-

rahvuspark 9 www.kaitsealad.ee 10 https://media.voog.com/0000/0030/9870/files/oanduIklaKaardivihik_20.05.pdf

126

4. SOOMAA RAHVUSPARGI KAITSEKORRALDUSKAVA

AASTATEKS 2012‒2021 TÄITMISE ANALÜÜS.

Soomaa rahvuspargi kaitsekorralduskava aastateks 2012‒2021 on hindamiskriteeriumite alusel

täidetud 87% ulatuses. Täielikult on täidetud 63%, osaliselt on tulemused saavutatud 21%

ulatuses ja 16% ulatuses on tulemused kehvemad kui loodeti (joonis 4). Analüüsi koondandmed

on toodud tabelis lisa 12.

Kõige paremini on läinud märgade metsade elupaikadega, mille pindalad on

kaitsekorraldusperioodi jooksul suurenenud.

Kaitsekorraldusperioodi jooksul on metsad, mis olid loodusala moodustamise ajal noored,

loodusliku arengu tulemusena saanud vanemaks ning nende struktuur on muutunud

mitmekesisemaks. Viimaste inventuuride andmete kohaselt on suurenenud

metsaelupaigatüüpide pindala. Elupaigatüübi soostuvad ja soo-lehtmetsad pindala on

suurenenud üle pooleteist (1,5) korra (1382 ha → 2057 ha), elupaigatüübi rohunditerikkad

kuusikud pindala on suurenenud peaaegu üle 3 korra (182 ha → 497 ha), elupaigatüübi lammi-

lodumetsad pindala on suurenenud üle 37 korra (10 ha → 373 ha).

Uute inventuuride kohaselt on vähenenud elupaigatüübi laialehised lammimetsad pindala 49 ha

võrra (96 ha → 47 ha). Seda peamiselt inventuuriandmete täpsustamise tulemusena, kus osad

varem laialehisteks lammimetsadeks inventeeritud aladest läks lammi-lodumetsa ja teine osa

soostuvate ja soo-lehtmetsade koosseisu. Kui täpsustada Lemmjõe keele metsa elupaigatüüpide

levikut, siis seal peaks leiduma täiendavalt laialehiseid lammimetsi.

Linnustiku seire on näidanud, et suurenenud on sookure, rohunepi ja metsise arvukus. Päris

oodatud tulemusi ei saavutatud suurte röövlindude ja must-toonekure osas. Viimasel kolmel

aastal ei ole Soomaal must-toonekurge pesitsenud. Eeldati ka, et igas suures rabas on üks

kaljukotka paar, aga kokku on Soomaal kolm kaljukotkapaari. See-eest on Kuresoo serva

asunud pesitsema merikotkas. Vähenenud on ka väike-konnakotka arvukus (11 paarilt 6

paarini).

Kaitsekorralduskava täitmise edukust

võtavad alla ka sellised liigid, kelle esinemine

Soomaal oli küsitav juba kaitsekorralduskava

koostamise ajal. Nende liikide mitteleidmist

Soomaal ei saa lugeda olukorra

halvenemiseks. Sellised liigid on: palu-

karukell, kaunis-kuldking, hink, laiujur,

tõmmu-ujur, suur-mosaiikliblikas. Viimased

uuringud ei ole kinnitanud nende liikide

esinemist Soomaal. Suure tõenäosusega

sooräts võib Soomaal elada, kuid seda ei ole

viimased seireandmed kinnitanud.

Joonis 4. Soomaa rahvuspargi ja Soomaa

loodusala kaitsekorralduskava täitmise edukus

hindamiskriteeriumite alusel.

127

Soomaa rahvuspargi kaitsekorralduskava aastateks 2012‒2021 on planeeritud tegevuste osas

täidetud 65% ulatuses. Esimese prioriteedi tegevused on täidetud 83% ulatuses (joonis 5).

Tegemata on kaks Lemmjõe tamme ja tamme ümbritseva lamminiidu hooldusega seotud tööd

(Lemmjõe tamme võrasse kasvanud kuuskede eemaldamine ja Lemmjõe tamme ümbruse

maastiku korrastamine ja kujundamine, jõekallaste korrastamine).

Teise prioriteedi tegevustest on täidetud 69%. Teise prioriteedi tööde puhul on eripäraks, et

väga palju kavandatud uuringud on tegemata või teostatud osaliselt. Osaliselt täidetud

investeeringutega seotud tegevused infrastruktuuride väljaarendamiseks ja kultuuripärandi

säilitamiseks. Hästi on teostatud külastuskorralduslikud tööd ja külastusinfrastruktuuri

arendamine.

Kolmanda prioriteedi tegevustest on täidetud 45%. Kolmanda prioriteedi tegevused on

tegevused, mis ei ole otseselt vajalikud kaitse-eesmärkide saavutamiseks, kuid on olulised

kaitseala tutvustamiseks, teadlikkuse suurendamiseks või kaitseala andmebaaside

uuendamiseks. Näiteks on kaitsekorraldusperioodil uuendatud metsaonne, korrastatud

Karuskose metsamaja sauna ja ümbruse haljastust, remonditud vaatetorne, teostatud luhtade

indikaatorliikide ja liblikate seiret, viidud läbi seenestiku liigirikkuse uuring. Teostamata on

näiteks Soomaa valitud ökosüsteemide kompleksne uurimine. Elustikurühmade mitmekesisuse

ja arengusuktsessioonide uurimine (Pääsmaa lammimets, Tuhametsa reservaat, Toonoja

rabasaar, Lemmjõe keele mets, Härma lodumets, Suitsna tammik, Kuresoo, Tõramaa puisniit,

Mulgi heinamaa). Suure töömahu, kuid vähese perspektiivi tõttu on jäänud välja ehitamata

näiteks Oksa kultuurilooline rada, Kõrtsi-Tõramaa – Karuskose matkarada, Karuskose

metsavahimaja baasil Soomaa ajaloolise ekspositsiooni väljaarendamine jms.

Joonis 5. Soomaa rahvuspargi ja Soomaa loodusala kaitsekorralduskava tegevuskava täitmine

tegevuste prioriteetsuse kaupa.

83%

69%

45%

0

10

20

30

40

50

60

70

80

90

100

1 2 3

Tä it

m is

e %

Tegevuse prioriteetsus

128

5. KAVANDATAVAD KAITSEKORRALDUSLIKUD TEGEVUSED,

EELARVE JA AJAKAVA

Tegevuskavas on toodud Soomaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide saavutamiseks vajalikud

tegevused. Elupaikade soodsa seisundi tagamiseks on vajalik hooldustööde tegemisel arvestada

kaitsekorralduskavas seatud tingimustega. Korduste vältimiseks ei ole antud peatükis

kirjeldatud kõiki tegevusi, mis on välja toodud kaitseväärtuste peatükis. Antud peatükis on

käsitletud tegevusi, mille kirjeldamiseks oli vajalikud täiendavad kommentaarid ja selgitused.

Tegevuskava tabelisse 3 on koondatud kõik eelnevates analüüsides esitatud tööd, mis on

täitmiseks käesoleva kaitsekorralduskavaga ettenähtud perioodi jooksul. Tabelis on tegevused

jaotatud vastavalt tegevuse olulisusele järgmistesse prioriteetsusklassidesse:

Esimene prioriteet – hädavajalik tegevus, milleta kaitse-eesmärkide täitmine

planeeritavas ajavahemikus on võimatu, see on väärtuste säilimisele ja toimiva

ohuteguri kõrvaldamisele suunatud tegevus; kaitsekorralduse tulemuslikkuse

hindamiseks vajalik tegevus.

Teine prioriteet – vajalik tegevus, mis on suunatud väärtuste taastamisele,

eksponeerimisele ja potentsiaalsete ohutegurite kõrvaldamisele.

Kolmas prioriteet – soovituslik tegevus ehk tegevus, mis aitab kaudselt kaasa väärtuste

säilimisele ja taastamisele ning ohutegurite kõrvaldamisele.

5.1. TEGEVUSTE KIRJELDUS 5.1.1. HOOLDUS, TAASTAMINE JA OHJAMINE

5.1.1.1. LIIV-HUNDIHAMBA KASVUKOHA HOOLDAMINE

Liiv-hundihammas kasvab Ruunaraipe luidete piirkonnas liivastel teeservadel ja

metsalagendikel. Liiv-hundihamba kasvukohtade säilitamiseks on vajalik perioodiliselt

hoolitseda, et liiv-hundihamba kasvukohal ja kasvukoha ümbruses on vaba liivapinda ning

puistu liituvus ei muutuks liiga suureks.

Liiv-hundihamba kasvukohtades tuleb perioodiliselt kord kuue aasta jooksul ligikaudu ¼

kasvukoha suurusest eemaldada laiguti samblarinne (kõige parem on seda teha lihtsalt

raudrehaga sammalt kokku riisudes). Hooldada korraga pooled teadaolevad kasvukohad.

Samblarinde eemaldamine teostada juulikuu lõpus augustikuu alguses, liiv-hundihamba

seemnete valmise ajal. Sambla eemaldamisel jälgida, et ei kahjustataks kasvavaid võsusid.

Sambla eemaldamist ei pea tegema vahetult kasvavate võsude vahel, vaid piisab, kui seda teha

võsuda naabruses.

Metsalagendikul paikneva kasvukoha valgustingimuste parandamiseks tuleb likvideerida

alusmets ja vähendada puistu liituvust vana loodusmetsa elupaigatüübis. Kasvukohast lõunasse

jääva puistu liituvust tuleb vähendada niipalju, et suvisel keskpäeval ei langeks puulatvade vari

liiv-hundihamba kasvukohale. Lisaks puurinde liituvuse vähendamiseks tuleb eemaldada ka

osa samblarindest. Kõik raiejäätmed ja eemaldatud samblarinne tuleb kasvukohalt eemaldada.

Hinnanguliselt on vaja hooldada liiv-hundihamba kasvukohti kuues kohas kokku 0,2 ha

suurusel alal.

Puistu liituvuse vähendamine vana loodusmetsa elupaigatüübis on vajalik I kaitsekategooria

liigi kasvukoha säilimiseks. Puud eemaldatakse hinnanguliselt 0,02 ha suuruselt alalt, mis

moodustab Ruunaraipe sihtkaitsevööndis paikneva elupaigatüübi pindalast 0,07%. Puud

129

eemaldatakse ulatuses, mis on vajalik liigi kasvukoha säilimiseks ja selle mõju elupaigatüübi

soodsale seisundile ja terviklikkusele on väga väike. Kuna I kaitsekategooria liikide

kasvukohtade avaldamine on keelatud, on hooldatavad liiv-hundihamba kasvukohad piiritletud

kaitsekorralduskava lisas oleval tööde kaardikihil, mida ei avalikustata.

Tegevus on vajalik liiv-hundihamba kasvukohtade säilimiseks.

Korraldaja: Keskkonnaamet, RMK. I prioriteet.

5.1.1.2. HARILIKU SOOKOLLA KASVUKOHA HOOLDAMINE

Viimastel aastatel on liigi kasvukoht tugevasti võsastunud ja puurinne varjutab kasvukohta.

Sookolla kasvukoha taastamiseks tuleb kogu kasvukoha ulatuses likvideerida puurinne,

alusmets ja võsa. Enne kasvukoha taastamistööde algust tuleb läbi viia põhjalik ala inventuur,

et leida veel säilinud taimi. Et vältida taastamistööde käigus säilinud taimede kahjustamist,

tuleb nende kasvukohad märgistada. Hinnanguliselt hõlmab sookolla kasvukoha taastamisala

0,4 ha suurust ala. Isegi, kui ei õnnestu tuvastada sookolla kasvamist alal, on soovitav kasvukoht

taastada. Suure tõenäosusega võib sookold ala taasasustada.

Samaaegselt ala puhastamisega võsast on hea, kui tekib ka vaba liivast pinda, mis osaliselt on

veega kaetud. Sookolla noored taimed vajavad kasvama hakkamiseks vaba liivast pinda, mis ei

ole otseselt vees aga perioodiliselt liigniiske.

Peale ala puhastamist tuleb perioodiliselt iga 2‒3 aasta tagant likvideerida tekkinud järelkasv

ja metsauuendus.

Tegevus on vajalik hariliku sookolla kasvukoha taastamiseks.

Korraldaja: Keskkonnaamet, RMK, I prioriteet.

5.1.1.3. KOPRA OHJAMISTEGEVUSED

Koprapaisud likvideeritakse ja kobraste arvukust reguleeritakse piirkondades, kus kobraste

tegevus ohustab kaitsealuseid liike ja kooslusi, kohalike inimeste elutegevust või

üldkasutatavate teede säilimist. Tegemist on vajaduspõhise jooksva tegevusega. Koprapaisude

likvideerimisel ja kobraste arvukuse reguleerimisel tuleb jälgida, et tegevus ei mõjuks

negatiivselt kaitsealustele liikidele ja kooslustele. Koprapaisusid võib lammutada aastaringselt

ning selle eest vastutab veeseaduse kohaselt maaomanik või valdaja, kelle kinnistul koprapais

asub. Soovitatav on koprapaisude lammutamine jahiajal, kui just lõhkumata jätmisega ei kaasne

tekkinud kahjustuste kiire süvenemine. Koprapaisude lammutamine kevadperioodil

(poegimisajal) ja sellega kaasnev veetaseme langetamine võib kaasa tuua teiste loomaliikide

järglaste (näiteks kahepaiksete vastsete ja veelindude poegade) hukkumise. Veetaseme

alanedes jäävad kaitseta ka koprakuhilas asuvad koprapojad, kellele kiskjad veetõkketa

hõlpsasti ligi pääsevad. Kobraste küttimine toimub vastavalt jahieeskirjale, küttimine

väljaspool jahiaega, poegimisajal, on lubatud vaid peale ulukikahjustuskolde ülevaatust

põhjendatud juhtudel eriloa alusel, et vältida koprapoegade piinarikast hukkumist.

Kobraste kahjustuste eest kaitsmiseks on vajalik põlispuude kaitsmine võrguga. Tegemist on

vajaduspõhise tegevusega. Vajalik on katta võrguga 1,5 meetri kõrguselt vanad lehtpuud, mis

on olulise väärtusega jõe ääres asuvatel hõredate puudega kaetud niitudel. Koprad kahjustavad

130

enamasti neid puid rõngastamisega, st tüve alumises osas ümber puu koore ära närimisega,

mille tulemusena puu hukkub.

Tegevus on vajalik poollooduslike koosluste hooldamiseks, maanteede ja teede säilimiseks ning

põlispuude kaitseks.

Korraldaja: maaomanikud, RMK, II prioriteet.

5.1.1.4. VÄIKEKISKJATE JA METSSIGADE ARVUKUSE REGULEERIMINE

Tegemist on vajaduspõhise tegevusega, mille puhul reguleeritakse väikekiskjate ja metssigade

piirkondlikku arvukust siis, kui täheldatakse kaitse-eesmärgiks seatud linnuliikidele olulist

negatiivset mõju avaldavat pesarüüstet, kisklust või väikekiskjate ja metssigade suure

arvukusega kaasnevat potentsiaalset ohtu pesarüüsteks või kiskluseks. Samuti reguleeritakse

metssigade arvukust poollooduslike koosluste ulatuslike kahjustuste esinemisel.

Tegevus on vajalik maas pesitsevate linnuliikide kaitseks seatud eesmärkide saavutamiseks,

poollooduslike koosluste säilimiseks ning niitudel kasvavate kaitsealuste liikide kaitseks.

Korraldaja: Keskkonnaamet koostöös jahindusorganisatsioonidega, II prioriteet.

5.1.1.5. ELUPAIGATÜÜPIDE LIIGIRIKKAD NIIDUD LUBJAVAESEL MULLAL (6270*) JA

AAS-REBASESABA JA ÜRT-PUNANUPUGA NIIDUD (6510) HOOLDUS JA TAASTAMINE

Elupaigatüübid liigirikkad niidud lubjavaesel mullal ja aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga

niidud on sarnaste ökoloogiliste tingimustega ning seepärast käsitletakse nende elupaigatüüpide

hooldustöid ühiselt. Nimetud elupaigatüübid esinevad Soomaa rahvuspargi Navesti jõe

kõrgematel kaldavallidel ja Riisa küla piirkonnas Halliste kallastel. Nimetatud elupaigatüüpide

säilimiseks on vajalik regulaarne heina niitmine või karjatamine. Elupaigatüübi säilimiseks ei

ole ilmtingimata vaja igal aastal niita, kuid niitmise ja karjatamisega tuleb tagada, et

elupaigatüüp ei võsastuks ja rohustus ei saaks valitsevaks kõrgekasvulised rohttaimeliigid.

Poollooduslike koosluste taastamisel tuleb taastatavalt alalt likvideerida puittaimestik, ning

freesida kännud, et oleks võimalik taastada regulaarne heina niitmine. Hinnanguliselt on

hooldamist vajavate niidualade pindala 75 ha, sealhulgas taastamist vajavad 22 ha (lisa 8).

Tegevus on vajalik poollooduslike koosluste säilimiseks.

Korraldaja: maaomanikud, KeA, RMK, I prioriteet.

5.1.1.6. ELUPAIGATÜÜPIDE LAMMINIIDUD (6450) JA NIISKUSLEMBESED

KÕRGROHUSTUD (6430) HOOLDUS JA TAASTAMINE

Lamminiidud ja niiskuslembesed kõrgrohustud on tihti koosesinevad ja üksteiseks üleminevad

elupaigatüübid. Niiskuslembeste kõrgrohustute regulaarsel hooldamisel kujuneb neist

lamminiitude elupaigatüüp. Lamminiitude hooldamata jätmise korral osa lamminiitusid

võsastub, osadest kujuneb niiskuslembeste kõrgrohustu elupaigatüüp. Nimetatud

elupaigatüüpide säilimiseks on vajalik regulaarne heina niitmine või karjatamine. Niidetud hein

tuleb luhaalalt koristada. Elupaigatüübi säilimiseks ei ole ilmtingimata vaja igal aastal niita,

131

kuid niitmise ja karjatamisega tuleb tagada, et elupaigatüüp ei võsastuks ja rohustus ei saaks

valitsevaks kõrgekasvulised rohttaimeliigid.

Luhad on ajalooliselt olnud eelkõige heinamaad. Luhaniitude hooldamisel on eelistatud

niitmine ja seejärel karjatamine. Ideaalis võiks hooldamisel niitmist ja karjatamist vaheldada

ühe ala raames. Kõige parem oleks, kui nii hooldamise algusaega kui ka karjatatavat loomaliiki

saab aastati varieerida. Lisaks oleks soovitav mõnel aastal kuni 30% ulatuses luha hooldamata

jätmine (Metsoja 2020). Luhtade hooldamisel tule juhinduda luhtade hoolduskavas toodud

soovitustest.

Peamised soovitused luhtade majandamiseks luhtade hoolduskavast

• Luhtadel on sobivaimaks karjatatavaks loomaliigiks veised, eelkõige lihaveiste

kergemad ja vähenõudlikumad tõud.

• Karjaaiad tuleb kindlasti ehitada veepiirini, jättes jõeserva avatuks (karjatatavaks

veepiirini) – nii söövad loomad taimestikust puhtaks ka jõe- või vanajõeserva ja

pääsevad samas ligi joogiveele.

• Elektrikarjused on soovitav talveks eemaldada.

• Karjatatavatel luhtadel peaks kindlasti leiduma ka põõsa- või puutukkasid, kus loomadel

on võimalik päikese eest varjuda.

• Kahlajatele oluliste luhtade puhul on soovitanud karjatamist alustada kõige varem juuni

keskpaigast ja sügisel karjatada võimalikult kaua, et kevadine rohi oleks madal –

võimaldab ka loomi hiljem alale viia.

• Loomadele on poollooduslikel kooslustel keelatud anda lisasööta, sh ei tohi loomi

karjatada vaheldumisi poollooduslikul ja intensiivkasutuses kultuurrohumaal, sest

viimasel söödu jõuaks väetisena luhale, samuti soodustaks selline teguviis võõraste

taimeliikide levikut luhta.

• Liiga hiline niitmine põhjustab mitmete ekspansiivsete liikide (eelkõige

lämmastikulembesed nõges, mets-harakputk, angervaks, naat, aga ka kõrgekasvulised

kõrrelised päideroog ja orashein) hoogsat levikut, mis omakorda vähendab niitude

liigirikkust.

• Soovitav on niita tavalisest väiksem liikumiskiirusega. Soovitavalt kiirusega 5‒10 km/h.

• Soovitus niita suhteliselt kõrgelt ja hiljem ädalal karjatada, et jääks võimalikult vähe

kulu.

Soomaa rahvuspargi oludest tulenevad soovitused

• Peale karjatamise on soovitav elektrikarjused eemaldada.

• Jagada suured luhaalad väiksemateks karjatatavateks aladeks eesmärgiga mitte sulgeda

ulatuslikult metsloomade liikumisteid metsa ja jõe vahel. Soovitavalt ei tohiks

ühekorraga tarastatud olla üle 1‒1,5 km jõekaldale vastav metsaserv.

• Soovitavalt jätta metsloomade traditsioonilised ülekäigukohad tarastamata.

Metsloomade käiguteede kaardistamiseks kasutada kohalike elanike abi. Nuputada

alternatiivseid lahendusi. Näiteks teha metsloomade käiguradade piirkonnas metsaserva

rõhtlattidest aed, mida metskitsed ja põdrad kergesti ületavad.

132

• Karjaaedade paigutamisel arvestada loodusradade kulgemisega. Paigutada karjaaiad nii,

et matkarada (näiteks Pauna ja Meiekose rada) ei jääks karjatatava ala sisse. Kariloomad

armastavad liikuda mööda matkarada ning matkarada saab tugevalt kannatada. Samuti

paigaldada karjaaiad Meiekose matkaraja äärde nii, et loomad ei saaks kahjustada

laagriplatse. Meiekose matkarajal panna matkarajalt luhale keeravate kõrvalradade

kohale avatavad karjaaiad, mis võimaldaks külastajatel ja raja hooldustehnikal

karjatatavale alale pääseda.

• Jälgida, et loomad ei kahjustaks karjatatavale alale jäävaid endiseid talukohti. See on nn

peenhäälestamise töö – soovitav on, et endised talukohad oleksid võsast ja heinast

puhtad, kuid loomad ei tohiks neid valida oma puhkeplatsiks. Loomad ei tohiks lõhkuda

veel säilinud varemeid ja kahjustada maapinda (puhkekohad tambitakse poriseks).

Niidu-kuremõõga ja siberi võhumõõga kasvualade majandamissoovitused

• Niidu-kuremõõga ja siberi võhumõõga kasvualadel on soovitav kombineerida niitmist,

karjatamist ja hooldamata jätmist. Karjatada järjest kaks aasta alates suve teisest poolest

(20. juunist alates) lume tulekuni. Jätta kolmas aasta hooldamata. Neljandal ja viiendal

aastal niita peale jaanipäeva – niitmise korral püüda jätta suuremad niidu-kuremõõga ja

siberi võhumõõga kogumid kasvama, seejärel karjatada sügisel ülepinnaliselt ädalal.

Kuuendal ja seitsmendal aastal jätta hooldamata.

Etapiti oleks majandamistsükli soovitus alljärgnev:

o 1. ja 2. aasta – karjatada järjest kaks aasta alates suve teisest poolset (20. juunist

alates) lume tulekuni.

o 3. aasta – jätta kolmas aasta hooldamata.

o 4. ja 5. aasta – niita peale 1. juunis – niitmise korral püüda jätta suuremad niidu-

kuremõõga ja siberi võhumõõga kogumid kasvama, seejärel karjatada sügisel

ülepinnaliselt ädalal.

o Tsükkel algab otsast peale.

või

• Niidu-kuremõõga ja siberi võhumõõga kasvualadel mitte karjatada ja niite enne

25. juulit. Soovitavalt jätta iga kolme aasta tagant luhad hooldamata.

• Niidu-kuremõõga ja siberi võhumõõga kasvualadel karjatada alates suve teisest poolest

ja sügisel võimalikult kaua, soovitavalt külmade tulekuni. Soovitavalt jätta iga kolme

aasta tagant luhad hooldamata.

Niidu-kuremõõga ja siberi võhumõõga kasvualad on toodud eraldi kaardikihil. Niidu-

kuremõõga ja siberi võhumõõga kasvualade kaarti ei avaldata kaitsekorralduskava lisas,

kuna I ja II kaitsekategooria liikide kasvukohtade andmeid ei avalikustata

(looduskaitseseadus § 53 lg 1).

Lamminiitude taastamisetööde soovitused

• Raiutud võsa ja puud tuleb luhalt likvideerida.

• Koos lamminiitude taastamisega on vajalik korrastada ka luhaala servad. Luha servad

puhastada võsast ja niidualale kaldu olevatest puudest. Mõistlik on niiduservad korda

teha koos niiduala taastamisega, sest praktikas murduvad võsast puhastatud ja kaldu

kasvanud lepad rohumaale ja takistavad järgnevatel aastatel niidualade hooldamist.

133

• Luhal olevad vanad kraavid või kraavikohad (siin mõeldakse luhakraave, mitte

väljaspoolt luhta jõkke vett toovaid kraave ja ojasid) tuleb võsast puhastada, kännud

freesida ja kujundada laugete kallastega nõvaks, nii et kõrgema veeseisu ja suuremate

sadude ajal töötaksid kraavidena, kuid kuivemal ajal võimaldaksid traktoriga niitmist.

• Luhtade taastamise käigus taastada ka vanade jõesootide ummistunud ühendused jõega.

• Säilitada (puhastada (paju)võsast) luhtadel madalaid mudaseid kunagi kinnikasvanud

soote. Selliste sootide kaldad puhastada võsast ja kännud freesida, kaldad kujundada

laugeks nii, et kuivematel aastatel saaks neid niita. (Olulised kahlajate toitumiskohad).

• Luhtade regulaarseks hooldamiseks on vajalik vastava infrastruktuuri väljaehitamine.

Luhtadele viivad teed peavad olema sellised, et kannataksid liikuda rasketehnikaga

(heinapallikoormatega ja loomaveokitega). Luhtadele mahasõiduteed peaksid ulatuma

mõnevõrra luhta sisse, et neile oleks võimalik läheneda mitme alternatiivset rada pidi.

Üks võimalus on kujundada maha sõidu lõpp poolkaare või nt T-tähe kujuliselt.

• Kraavide ja vanajõgede ületamiseks tuleb rajada kas truubid või koolmekohad.

Koolmekohtade probleemiks on, et tugev erosioon kannab ära ka suuremaid munakive,

kruusast-killustikust rääkimata. Koolmekohad ei ole kasutatavad sügavate kraavide ja

nõgude korral, haaketehnika võib takerdub maapinna taha. Koolmekohtadega on

probleeme ka luhaheina talvise väljaveo puhul – kui ka muu luhapind on jäätunud, siis

koolmekohtade kohal olev jää on tänu vooluveele uuristatud õhukeseks ning koht

muutub läbimatuks. Koolmekoha rajamisel truubi asemel on see eelis, et laseb läbi / üle

väga suured veehulgad ja ei ummistu.

Laugete ja madalamate voolusängide ületamiseks on soovitav rajada tugevdatud

põhjaga koolmeid. Suuremate ojade ja kraavide ületamiseks truupe.

Hinnanguliselt on Soomaa rahvuspargis hooldamist vajavate lamminiidu ja kõrgrohustu niitude

pindala 1166 ha. Aastaks 2022. jõudis hooldatavate lamminiitude pindala 1000 hektarini.

Potentsiaalselt taastatavaid luhaalasid on Soomaa rahvuspargis u 308 ha.

Lamminiitude ja lamminiitude servades paiknevate niiskuslembeste kõrgrohustute

elupaigatüüpide hooldus on vajalik väga paljude kaitseväärtuste säilimiseks. Lamminiitude

taastamine ja hooldamine on vajalik Soomaa loodusala ja Soomaa linnuala kaitse-eesmärgiks

olevate liikide elupaikade säilimiseks, nagu herilaseviu, kanakull, kiivitaja, laululuik, luha-

sinirind, niidurüdi, nõmmelõoke, rohunepp, rukkirääk, sookurg, tuuletallaja, täpikhuik, väike-

konnakotkas, väikekoovitaja, väikeluik, vööt-põõsalind, suur-kuldtiib. Lisaks sellele

kaitsealuste taimeliikide ahtalehine ängelhein, niidu-kuremõõk ja siberi võhumõõk üle-

eestiliselt oluliste kasvukohtade säilimiseks.

Tegevus on vajalik poollooduslike koosluste ja seal elavate liikide elupaikade säilimiseks.

Korraldaja: maaomanikud, RMK, KeA, niitude hooldamine on I prioriteet. Niitude taastamine

on 31% ulatuses II prioriteet ja 69% ulatuses III prioriteet.

5.1.1.7. ELUPAIGATÜÜPIDE RABAD (7110*) JA SIIRDE- JA ÕÕTSIKSOOD (7140)

LOODUSLIKKUSE TAASTAMINE

Üldjuhul raba ja siirdesoo elupaik ei vaja säilimiseks inimese poolset tegutsemist. Soomaal on

vajalik möödunud sajandil rajatud kuivendussüsteemide likvideerimine. Eelmisel

kaitsekorraldusperioodil viidi Soomaal läbi rabade servaalade loodusliku veerežiimi

taastamine. Suuremaid töid tehti kõigis Soomaa rahvuspargi rabades. Ühtekokku taastati

134

Kuresoo, Valgeraba, Riisa raba, Kikepera raba ja Öördi raba servalalde loodusliku veerežiimi

1786 ha suurusel alal.

Antud kaitsekorraldusperioodil tuleb jälgida, et rajatud tammid peaksid vett ning toimuks

rabakoosluse taastumine. Sõltuvalt seire tulemusest võib olla vajalik olemasolevate tammide

remontimine või täiendavate tammide rajamine. Vajadusel tuleb taastatud alalt raiuda kasvama

hakanud noored puud ja võsa. Kus täpselt puitaimetikku likvideerida, sõltub seiretööde

tulemustest.

Planeeritavad tegevused:

1. Taastatud rabaaladel võsa ja noorte puude likvideerimine.

2. Olemasolevate tamminde remontimine ning täiendavate tammide juurderajamine.

3. Taastatud alade seire.

Tegevus on vajalik raba, siirdesoo ja õõtsiksoo koosluste ja seal elavate liikide elupaikade

säilimiseks.

Korraldaja: RMK, KeA, I prioriteet.

5.1.1.8. METSAELUPAIGATÜÜPIDE LOODUSLIKKUSE TAASTAMINE

Soomaa rahvuspargis esinevad metsaelupaigad on vanad loodusmetsad (9010), rohundirikkad

kuusikud (9050), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*), siirdesoo- ja rabametsad (90D0*),

lammi-lodumetsad (91E0) ja laialehelised lammimetsad (91F0). Kõik need metsaelupaigad

püsivad suurepäraselt looduslikus seisundis ilma inimese vahelesegamiseta.

Siirdesoo- ja rabametsad asuvad enamasti rabade servades ning on üldjuhul kuivendusest

kergemal või rohkemal määral mõjutatud. Nii nagu rabade ja siirdesoo elupaiga puhulgi on

oluline olemasolevate kuivendussüsteemide sulgemine. Siirdesoo- ja rabametsade veerežiimi

taastamistööd kattuvad raba elupaiga veerežiimi taastamistöödega. Ühtekokku on taastatud

rabade servaala loodusliku veerežiimi 1786 ha suurusel alal.

Looduslikku veerežiimi on mõttekas taastada eeskätt siirdesoo- ja rabametsa ning soostuvate ja

soo-lehtmetsade elupaigatüübis. Sealjuures siirdesoo- ja rabametsa elupaigatüübis võib

veetaset tõsta julgemini ning vajadusel kaasa aidata raietöödega. Soostuvate ja soo-lehtmetsade

elupaigatüübis tuleb veerežiimi taastamist teha ettevaatlikult ning pigem mitme etapis kui

korraga. Üldjuhul koosluse kujundamist pole vaja teha ning raietöid tuleks teha võimalikult

minimaalselt. Eriline väärtus on kraavitrasside äärde kasvanud vanadel puudel. Lammi-

lodumetsa elupaigatüübi puhul on enamasti piisav kuivenduskraavide suudmete sulgemine.

Väga hästi toimivate kuivenduskraavide puhul tuleks lisaks suudmete sulgemisele kunstlikult

suurendada/lisada veeliikumise takistusi. Üldjuhul soovikumetsades koosluse kujundamist pole

vaja teha ning raietöid tuleks teha võimalikult minimaalselt. Laialehise lammimetsa

elupaigatüübi metsad tuleb jätta looduslikule arengule.

Tegevused metsaelupaigatüüpide looduslikkuse taastamiseks tulevad märgade metsade

tegevuskavast. Soostuvate ja soo-lehtmesade ning lammi-lodumetsade seisundi parandamiseks

on Soomaa rahvuspargis kavandatud kahel alal metsade veerežiimi taastamine kokku 616 ha

suurusel alal (joonis 6). Veerežiimi taastamise käigus suletakse kunagi rajatud

metsakuivenduskraavid.

135

Joonis 6. Märgade metsaelupaigatüüpide taastamisalad Soomaa rahvuspargis.

Tegevus on vajalik metsaelupaigatüüpide ja seal elavate liikide elupaikade säilimiseks.

Korraldaja: RMK, KeA, I prioriteet.

5.1.1.9. PÖÖRIKAASIKU SOO- JA METSAKOOSLUSTE TAASTAMINE

Pöörikaasiku taastamisala hõlmatud kahte riigimaa katastriüksust Taali metskonna 10 ja Taali

metskonna 11. Kavandatava taastamisala pindala on 330 ha (joonis 7). Ajalooliselt on suur osa

sellest alast olnud lagesoo, mis ühendas Kikepera raba lõuna poole jääva Kullirabaga ning

veelgi kaugemal paikneva Saessaare rabaga. Tänapäeval on ala tugevalt kraavitatud ning

valdavalt levivad alal samblasoometsad. EELISe andmetel esineb kavandataval taastamisalal

135 ha halvas seisundis siirdesoo- ja rabametsa elupaigatüüpi, 4 ha rohundirikka kuusiku

elupaigatüüpi ja 2 ha soostuva ja soo-lehtmetsa elupaigatüüpi (2010 aasta sooinventuuris on

hinnatud, et tegemist on sekundaarse kuivendusjärgse puistuga, mida võiks pigem tõlgendada

7120-elupaigana, osaliselt siirdesoolaikudega puisrabana (looduskaitseseisund C,

esinduslikkus D) ja osalt 0-elupaigana). Piirkonnas asub praeguseks säilinuist Eesti suurim

metsisemäng. Lisaks metsisele on piirkonnas registreeritud kaitsealuste linnuliikide laanerähni,

tedre, hoburästa, laanepüü, värbkaku ja musträhni pesitsusterritooriumid.

Pöörikaasiku piirkonna loodusliku veerežiimi taastamisel paraneb (taastatakse) hinnanguliselt

146 ha suurusel alal siirdesoo- ja rabametsa elupaigatüübi, 88 ha suurusel ala raba

elupaigatüübi, 83 ha suurusel alal soostuva ja soo-lehtmetsa elupaigatüübi ja 6 ha vana

loodusmetsa elupaigatüübi seisund.

Soo- ja soometsakoosluste seisundite parandamiseks (taastamiseks) ja arvestades metsise

elupaiganõudeid on vajalik kogu taastamisala kraavide täielik sulgemine. Kui suures osas on

sookoosluste taastamiseks vajalik puistute raadamine, peab välja selgitama taastamisprojekti

koostamise käigus. Loodusliku veerežiimi taastamise projektile tuleb teha ekspethinnang või

keskkonnamõju hindamine, et hinnata taastamistööde ja taastamistööde järgset veerežiimi

muutuse mõju kooslustele ning metsisemängule. Taastamistööd on võimalik ellu viia juhul, kui

sellega ei kaasne negatiivset mõju metsise asurkonnale.

136

Joonis 7. Pöörikaasiku taastamisala Soomaa rahvuspargis.

Tegevus on vajalik metsaelupaigatüüpide ja seal elavate liikide elupaikade säilimiseks.

Korraldaja: RMK, KeA, I prioriteet.

5.1.1.10. LEMMJÕE TAMME HOOLDAMINE

Peamiseks tööks on Lemmjõe tamme ümbruse regulaarne korrastamine. Nimetatud hooldustöö

langeb kokku Lemmjõe keele niidu hooldustöödega. Juhul, kui ei ole ressursse kogu niiduala

hooldamiseks, on vajalik vähemalt kahekordse võra diameetri ulatuses igal aastal niiduala niita,

takistamaks ala võsastumist ning üle 2‒3 aasta lausalisel kogu niiduala võsast puhastada.

Võraaluse hooldatava ala suurus on hinnanguliselt 0,07 ha ning Lemmjõe keele niidu pindala

0,6 ha. Lemmjõe tamme soodsa seisundi säilimiseks on vajalik tamme võra naabrusesse

kasvanud kuuskede likvideerimine, et need ei varjutaks võra. Vajadusel tuleb likvideerida

suuremaid puid kuni kahekordse võra kauguseni tammest.

Perioodiliselt esinevad üleujutused kuhjavad kaldakünnisele lamapuitu, oksarisu ja pilliroogu

ning veega kohale kandunud olmeprahti. Üksikobjekti piirkonnas tuleb kaldakünnis ja

metsaserv üleujutusprahist puhastada. Üksikobjekti vaadeldavuse parandamiseks ja piirkonna

ajaloolise maastikupildi taastamiseks on oluline ka Lemmjõe tammest kaugemale jääva

matkaraja ja nii Raudna jõe kui ka Lemmjõe kalda kujundamine, vaadete avamine, põõsaste

likvideerimine jms maastikku kujundavad tööd. Maastikuvaadete hooldamist on käsitletud

alljärgnevas peatükis.

Lemmjõe tamm on populaarne külastusobjekt paadimatkajatele, kes sõidavad mööda Raudna

ja Lemmjõge. Paadimatkajate traditsiooniline maabumiskoht asub Lemmjõe keele Lemmjõe

poolsel küljel. Kaitsekorralduskavaga planeeritakse paatide maabumiskoht korrastada.

Lemmjõe keel, Lemmjõe suubumiskoht Raudna jõkke on populaarne külastusobjekt. Koos

Lemmjõe tamme, tamme ümbruse, Lemmjõe keele niidu ja jõekallaste korrastamisega tuleks

korrastada ka Lemmjõe keelel olev puudetukk. Hinnanguliselt on korrastatava ala pindala

0,06 ha. Lemmjõe keele puudetuka korrastamisel tuleks puhastada puudesalu võsast, murdunud

puudest nii, et oleks võimalik külastada Lemmjõe keele tippu ja nautida keelelt avanevaid

vaateid. Planeeritavad tööd on toodud kaardil lisas 8.

137

Kokkuvõtlikult on olulisemad tööd Lemmjõe tamme hooldamiseks:

1. Lemmjõe tamme ümbruse regulaarne hooldamine.

2. Infostendi uuendamine.

3. Tammealuse puhkekoha korrastamine ja kujundamine.

4. Lemmjõe tamme ümbruse (Lemmjõe keele niidu) maastiku koristamine ja kujundamine.

5. Lemmjõe keele puistu korrastamine

6. Raudna ja Lemmjõe kaldakünniste korrastamine Lemmjõe niidu piirkonnas.

Tegevus on vajalik kaitsealuse üksikobjekti soodsa seisundi säilimiseks ja üksikobjekti

tutvustamiseks.

Korraldaja: RMK, KeA, Lemmjõe tamme ümbruse regulaarne hooldamine ja tamme võrasse

kasvanud kuuskede eemaldamine on I prioriteet. Ülejäänud tööd II prioriteet.

5.1.1.11. SOOMAA MAASTIKUVAADETE HOOLDUS JA TAASTAMINE

Maastikuvaadete hooldustööd on vajalikud vaadete säilitamiseks luhaniitudele ning vaadetele

maanteedelt luhtadele. Olulisemad maastikuvaadete piirkonnad on toodud lisas 8. Suures osas

on maastikuvaadete hooldamistööd kaetud poollooduslike koosluste hooldustöödega. Oluline

on jälgida, et poollooduslike koosluste hooldustöid tehakse kõlvikute piirini. Maastikuvaadete

säilimiseks on olulised tee ja poolloodusliku koosluse vahele jäävate maaribade korrastamine

ja võsast puhastamine. Ühtekokku on Soomaal 11,7 ha maastikuvaadete seisukohalt olulisi

piirkondi, mis asuvad riigimaadel. (Riigimaadel asuvate maastikuvaateliselt oluliste alade

hoolduskaart on esitatud elektrooniliselt kaardikihina.) Peamiste kavandatud väärtuslike

maastikega hooldustööde piirkonnad:

o Riisa põldude ala avatud hoidmine, kraavikallastelt võsa likvideerimine. Riisa

kultuurpõllud on olulised rändlindude peatuskohad. Rändlindude peatuseks soodsate

tingimuste taastamiseks on oluline säilitada avatud maastikku.

o Tipu parkimisplatsi ümbruse ja Pääsma laane ning maanteevahelise ala puhastamine

võsast ja maastiku kujundamine (1,1 ha). Tegevus on oluline avatud maastikuvaadete

hoidmiseks Tipu parkimisplatsilt. Pääsma lammimetsale avanevate vaadete säilimiseks

ja teeäärte puhastamine võsast liiklusohutuse tagamiseks.

o Kõrtsi-Tõramaa külastuskeskuse juurde viiva sissesõidutee ümbruse korrastamine ja

avatud hoidmine (0,4 ha).

o Kõpu-Jõesuu maantee teeserva hooldus Tõramaa-Kildu teeristist Riisa poole (0,6 ha).

o Halliste luha vaatetorni ümbruse puhastamine noorest võsast ja avatud hoidmine (0,1

ha).

o Meiekose laagriplatside, Meiekose maanteesilla ja Riisa küla teeäärte avatud hoidmine

ja võsast puhastamine (1,2 ha).

o Meiekose matkarajal Raudna jõe kaldaala ja Tõramaa oja kaldaala puhastamine võsast,

puistu kujundamine ja avatud vaadete hoidmine (1,0 ha).

o Karuskose kordoni ümbruse teeservade ja luhaservade hooldus (0,2 ha).

o Lemmjõe keele niidualade ja jõekallaste hooldustööd. Hinnanguliselt tuleb korrastada

u 115 m lõik Raudna jõe kaldal ja 130 m lõik Lemmjõe kaldal ja 0,6 ha niiduala.

138

o Lemmjõe keele puistu hooldus. Lemmjõe keelel oleva puistu korrastamine ja hooldus

(0,06 ha)

o Lemmjõe paremkalda ja sillaümbruse hooldus jõe suudmest Lemmjõe sillani. Tegemist

on oluliste maastikuvaateliste kunagi lagedate aladega, mis on võsastunud. Need alad

on ka olulised niidu-kuremõõga ja siberi võhumõõga kasvukohad (4,2 ha).

o Oksa piirkonna maastike hooldustööd (2,9 ha). Piirkonna hooldustööd hõlmavad Oksa

teeservade korrastamist, et avaneks vaade luhaheinamaadele ning Oksa kõrtsi varemete

ümbruse ja varemete juurde viiva matkaraja ümbruse luhaheinamaade, puistute

hooldamine ja kujundamine – sisuliselt tuleks kujundada puisniidulaadne kooslus.

Tegevus on vajalik Soomaa ajalooliste maastikuvaadete säilimiseks ja ala väärtuste

tutvustamiseks.

Korraldaja: RMK, KeA, III prioriteet.

5.1.1.12. KULTUURIPÄRANDIOBJEKTIDE HOOLDAMINE JA KORRASTAMINE

Kultuurilooliselt oluliste objektide säilimiseks ja tutvustamiseks on vaja teha alljärgnevalt

loetletud tegevused.

Pauna talu

On eravalduses ja heas korras.

Päästala talu

On eravalduses ja eluhoone on heas korras. Hoonet ümbritsevad heinamaad vajavad võsast

puhastamist ja nende avatuna hoidmiseks on soovitav heinamaad võtta kasutusele kas heina-

või karjamaadena.

Pärna talu

Asub riigimaal ja on RMK omanduses. Talu elumaja katus on uuendatud. Vajalikest töödest on

vaja koristada maja ümbrus vanadest palgijäänustest ja hoone seest pehkinud puumaterjalist,

koristada ja likvideerida risu. Taastada Pärna elumaja esikülje aknaava ja paigaldada majale

uued aknad. Regulaarselt paar korda aastas niita hoone ümbrusest hein, korrastada haljastust,

sh lõigata marjapõõsaid ja kujundada maja juures kasvavate puude võrasid. Korrastada Pärna

lõkkekohta.

Mardi talu

Mardi talu on ainuke säilinud hoone Toonoja külast ja asuvad riigimaal ning on RMK