Kaarmise-Jõempa looduskaitseala kaitse-eeskirja kinnitamise otsuse kättetoimetamine

Roheline 64 / 80010 Pärnu / Tel 662 5999 / Faks 680 7427 / e-post: [email protected] /

www.keskkonnaamet.ee / Registrikood 70008658

nimekirja alusel

24.03.2022 nr 7-4/22/5762

Kaarmise-Jõempa looduskaitseala kaitse-

eeskirja eelnõu avalikustamisest teavitamine

Keskkonnaamet teatab, et keskkonnaministri 16. juuni 2020. aasta käskkirjaga nr 267 on

algatatud Kaarmise-Jõempa looduskaitseala moodustamise eelnõu menetlus, mida viib läbi

Keskkonnaamet.

Määruse eelnõu järgi muudetakse olemasoleva kaitstava loodusobjekti tüüpi – hoiualast

moodustatakse looduskaitseala, millega liidetakse uuendamata kaitsekorraga kaitseala Jõempa

kurisud, Kaarmise merikotka püsielupaik ja Jõempa sellerheiniku püsielupaik. Täpsustatakse

ala kaitse-eesmärke ja piire ning kehtestatakse kaitse-eeskiri.

Edastame Teile määruse eelnõu, seletuskirja ja kaardi. Kaitse-eeskirja eelnõud tutvustav avalik

väljapanek toimub ajavahemikul 29. märts kuni 25. aprill 2022.

Kaitse-eeskirja eelnõu, seletuskirja ja kaardimaterjaliga on võimalik tutvuda paberkandjal

avaliku väljapaneku ajal eelneval kokkuleppel Keskkonnaameti Kuressaare kontoris (Tallinna

22, Kuressaare). Lisaks on materjalidega võimalik tutvuda Keskkonnaameti veebilehel

www.keskkonnaamet.ee.

Parandusettepanekud ja vastuväited Kaarmise-Jõempa looduskaitseala moodustamise ja kaitse-

eeskirja eelnõu kohta palume esitada kirjalikult Keskkonnaametile (Tallinna 22, Kuressaare

93819 või [email protected]) hiljemalt 25. aprilliks 2022.

Kui nimetatud tähtajaks ei ole kaitse-eeskirja eelnõu kohta parandusettepanekuid või

vastuväiteid esitatud, arvestame, et olete meie esitatud määruse eelnõu ettepanekutega nõus.

Kaitse-eeskirja eelnõu avalik arutelu toimub 12. mail 2022 kell 15 Keskkonnaameti

Kuressaare kontori saalis (Tallinna 22, Kuressaare), kus tutvustatakse laekunud küsimusi

ja ettepanekuid ning eelnõu viimast seisu.

Pärast avaliku väljapaneku perioodi analüüsitakse laekunud ettepanekuid ja vastatakse kõigile

ettepanekutele kirjalikult. Kui avaliku väljapaneku või avaliku arutelu tulemusena muutuvad

oluliselt eelnõu põhiseisukohad, siis arutatakse muudatused neid puudutavate huvigruppidega

uuesti läbi.

2 (2)

Ootame põhjendatud ettepanekuid1 ning kutsume aktiivselt osalema Kaarmise-Jõempa

looduskaitseala moodustamise menetluses. Eesti loodusväärtuste kaitse on tagatud heas

koostöös maaomanike ja huvigruppidega ning Teie panus on meile oluline.

Avalikku väljapanekut ja eelnõu menetlust koordineerib looduskaitse planeerimise osakonna

vanemspetsialist Kadri Paomees (tel 5343 6313,e-post [email protected]).

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Nele Saluveer

juhtivspetsialist

looduskaitse planeerimise osakond

Lisad: 1. Kaitse-eeskirja määruse eelnõu

2. Kaitse-eeskirja määruse seletuskiri

3. Kaart

Kadri Paomees 5343 6313

[email protected]

1 Looduskaitseseaduse § 9 lõige 71 alusel tuleb loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluses ettepaneku või

vastuväite esitamisel märkida selgelt väljendatud ettepank või vastuväide ning põhjendused.

Vabariigi Valitsuse määrus „Kaarmise-Jõempa looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri”

Lisa

KAARMISE-JÕEMPA LOODUSKAITSEALA

0 1 000

m

LEPPEMÄRGID katastripiir

külapiir

kaitseala välispiir

Kaarmise piiranguvöönd

Kaarmise sihtkaitsevöönd

Mõõtkava 1 : 15 000 Katastriüksused: Maa-amet, aprill 2019

Aluskaart: ETAK, 2019. a versioon

EELNÕU

VABARIIGI VALITSUS

M Ä Ä R U S

Tallinn

Kaarmise-Jõempa looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri1

Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 10 lõike 1, § 11 lõike 1 ja § 12 alusel.

1. peatükk

ÜLDSÄTTED

§ 1. Ala kaitse alla võtmine ja kaitse-eesmärk (1) Looduskaitsealana võetakse kaitse alla Saare maakonnas Saaremaa vallas Kaarmise

ja Jõempa külas asuv ala, mille nimeks saab Kaarmise-Jõempa looduskaitseala2 (edaspidi

kaitseala).

(2) Kaitseala kaitse-eesmärk on kaitsta:

1) metsa- ja sookooslusi, karstiala, kaitsealuseid liike ning nende elupaiku;

2) elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning

loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7‒50) nimetab

I lisas. Need on liivikud (2330), looduslikult rohketoitelised järved (3150), liigirikkad

madalsood (7230), vanad loodusmetsad (9010*), vanad laialehised metsad (9020*) ning

soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*);

3) kaitsealuseid linnuliike ja nende elupaiku. Need on laululuik (Cygnus cygnus),

karvasjalg-kakk (Aegolius funereus), sookurg (Grus grus), merikotkas (Haliaeetus albicilla) ja

hallpõsk-pütt (Podiceps grisegena);

4) kaitsealuseid seeneliike ja nende elupaiku. Need liigid on sellerheinik (Tricholoma

apium) ja pruunikas mütsnarmik (Phellodon fuligineoalbus, Bankera fuligineoalba).

(3) Kaitseala maa- ja veeala jaguneb vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse

piiramise astmele sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks.

(4) Kaitsealal tuleb arvestada looduskaitseseaduses sätestatud piiranguid käesolevas

määruses sätestatud erisustega.

§ 2. Kaitseala piir

Kaitseala välis- ja vööndite piirid on esitatud kaardil määruse lisas4.

§ 3. Kaitseala valitseja

Kaitseala valitseja on Keskkonnaamet.

§ 4. Kaitse alla võtmise ja piirangute põhjendused

Määruse seletuskirjas5 on esitatud põhjendused:

1) kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele;

2) loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse kohta;

3) kaitstava loodusobjekti tüübi valiku kohta;

4) kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piiride kulgemise kohta;

5) kaitsekorra kohta.

2. peatükk

KAITSEKORRA ÜLDPÕHIMÕTTED

§ 5. Lubatud tegevus

(1) Inimestel on lubatud viibida, püüda kala ning korjata marju, seeni ja muid metsa

kõrvalsaadusi kogu kaitsealal.

(2) Telkimine ja lõkke tegemine on lubatud kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul

selleks ette valmistatud ja tähistatud. Telkimine ja lõkke tegemine selleks ettevalmistamata

kohas on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul ning kaitseala valitsemise ja kaitse

korraldamisega seotud tegevusel.

(3) Kaitsealal on lubatud:

1) sõidukiga sõitmine teedel;

2) jalgrattaga sõitmine radadel;

3) käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetamata juhtudel sõidukiga ja maastikusõidukiga

sõitmine järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud

tegevusel, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel, kaitse-eeskirjaga lubatud

töödel, liinirajatiste hooldamiseks vajalikel töödel ning metsamajandus- ja

põllumajandustöödel;

4) mootorita ujuvvahendiga sõitmine.

§ 6. Keelatud tegevus

Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud:

1) muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet;

2) koostada maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid;

3) kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut;

4) lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist,

sealhulgas lubada püstitada või laiendada lautrit või paadisilda;

5) anda projekteerimistingimusi;

6) anda ehitusluba;

7) rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole

vaja anda veeluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist;

8) jahiulukeid lisasööta.

§ 7. Tegevuse kooskõlastamine

(1) Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab

kaitseala valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist

või kaitseala seisundit.

(2) Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole

arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta

kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides

nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse

õiguspärasuse suhtes.

3. peatükk

SIHTKAITSEVÖÖND

§ 8. Sihtkaitsevööndi määratlus

(1) Sihtkaitsevöönd on kaitseala osa seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike

ja poollooduslike koosluste säilitamiseks.

(2) Kaitsealal on Kaarmise-Jõempa sihtkaitsevöönd.

§ 9. Sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk

Sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on metsa- ja sookoosluste, kaitstavate liikide ning

nende elupaikade kaitse.

§ 10. Lubatud tegevus

(1) Sihtkaitsevööndis on lubatud:

1) kuni 30 osalejaga rahvaürituse korraldamine kaitseala valitseja nõusolekul selleks

ettevalmistatud kohas;

2) jahipidamine 1. augustist kuni 14. veebruarini;

3) käesoleva lõike punktis 2 nimetamata juhtudel on jahipidamine lubatud kaitseala

valitseja igakordsel nõusolekul kaitse-eesmärgist lähtuvalt ulukite tekitatud kahjustuste

vältimiseks ning teadustöö eesmärgil, kusjuures kaitseala valitseja võib seada tingimusi

jahipidamise viisi ja aja kohta.

(2) Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud:

1) rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas ja rohkem kui 30 osalejaga

rahvaürituse korraldamine selleks kaitseala valitseja nõusolekul ettevalmistatud kohas;

2) maaparandussüsteemide hoiutööd ja loodusliku veerežiimi taastamine;

3) koosluste kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile;

4) kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks ja taastamiseks vajalik tegevus;

5) olemasolevate ehitiste hooldustööd.

§ 11. Keelatud tegevus

Sihtkaitsevööndis on keelatud, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisustega:

1) majandustegevus;

2) loodusvarade kasutamine;

3) uute ehitiste püstitamine, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul tee ja

tehnovõrgu rajatise püstitamine kaitseala ja kaitsealal paikneva kinnistu tarbeks ning

tootmisotstarbeta ehitise püstitamine kaitseala tarbeks, kusjuures kaitseala tarbeks ehitise

püstitamisel ehituskeeluvööndisse ei laiene ehitisele ehituskeeluvööndi ehituskeeld.

4. peatükk

PIIRANGUVÖÖND

§ 12. Piiranguvööndi määratlus

(1) Piiranguvöönd on kaitseala osa, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse.

(2) Kaitsealal on Kaarmise piiranguvöönd.

§ 13. Piiranguvööndi kaitse-eesmärk

Piiranguvööndi kaitse-eesmärk on rohketoitelise järve elupaigatüübi ning kaitstavate

liikide ja nende elupaikade kaitse.

§ 14. Lubatud tegevus

(1) Piiranguvööndis on lubatud:

1) majandustegevus, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisusi;

2) kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks kaitseala

valitseja nõusolekul ette valmistatud ega tähistatud;

3) jahipidamine.

(2) Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud:

1) rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks kaitseala

valitseja nõusolekul ette valmistatud ega tähistatud;

2) veekogu veetaseme ja kaldajoone muutmine;

3) häil- ja aegjärkne raie kuni 2 hektari suuruse langina;

4) ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise püstitamine, kusjuures kaitseala tarbeks ehitise

püstitamisel ehituskeeluvööndisse ei laiene ehitisele ehituskeeluvööndi ehituskeeld.

(3) Raie tegemisel tuleb elustiku mitmekesisuse säilitamiseks jätta ühe hektari kohta

alles vähemalt 20 tihumeetrit kasvavaid puid või nende säilinud püstiseisvaid osi, mis ei kuulu

koristamisele ja jäävad metsa alatiseks.

§ 15. Keelatud tegevus

(1) Piiranguvööndis on keelatud:

1) uue maaparandussüsteemi rajamine;

2) maavara kaevandamine;

3) puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine;

4) biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine, välja arvatud põllumaal.

(2) Piiranguvööndis on keelatud puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt.

Kaitseala valitseja võib lubada puidu kokku- ja väljavedu, kui pinnas seda võimaldab.

5. peatükk

LÕPPSÄTTED

§ 16. Määruse jõustumine

Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

§ 17. Määruse muutmine

Vabariigi Valitsuse 27. juuli 2006. a määruse nr 176 „Hoiualade kaitse alla võtmine

Saare maakonnas” § 1 lõike 1 punkt 33 ja määruse lisas esitatud kaart „Kaarmise” tunnistatakse

kehtetuks.

§ 18. Otsuse muutmine

(1) Tunnistada kehtetuks Kingissepa rajooni TSN Täitevkomitee 18. detsembri 1973. a

otsuse nr 22 „Kohaliku kaitse alla võetavate looduskaitseobjektide täiendava nimekirja

kinnitamine” punktis 1 nimetatud objekt „Jõempa kurisu”.

(2) Tunnistada kehtetuks Kingissepa rajooni TSN Täitevkomitee 21. juuni 1974. a

otsuste protokoll nr 11 „Kohaliku kaitse alla võetud allikate ja kurisude kaitsetsoonide ja –režiimi

kinnitamisest” punktis 3 nimetatud objekt „Jõempa kurisu”.

§ 19. Menetluse läbiviimine

Määruse menetlus viidi läbi keskkonnaministri 16. juuni 2020. a käskkirjaga

nr 1-2/20/267 algatatud haldusmenetluses, mille ülevaade koos ärakuulamise tulemusega on

esitatud käesoleva määruse seletuskirjas.

§ 20. Vaidlustamine

Määrust on võimalik vaidlustada, esitades kaebuse halduskohtusse haldusmenetluse

seadustikus sätestatud korras, osas, millest tulenevalt kinnisasja omanikule või valdajale

õigused ja kohustused, mis puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist.

1 Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse

kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50). Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ

loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7−25).

2 Kaitseala on moodustatud Vabariigi Valitsuse 18. mail 2007. a muudetud määrusega nr 176 „Hoiualade

kaitse alla võtmine Saare maakonnas” (RT I 2007, 39, 276) kaitse alla võetud Kaarmise hoiuala,

Kingissepa Rajooni TSN Täitevkomitee 18. detsembril 1973. a otsusega nr 22 „Kohaliku kaitse alla

võetavate looduskaitseobjektide täiendava nimekirja kinnitamine” kaitse alla võetud Jõempa kurisude

ja keskkonnaministri 17. aprilli 2006. aasta määrusega nr 28 „Kaitsealuste seeneliikide püsielupaikade

kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” kaitse alla võetud Jõempa sellerheiniku püsielupaiga põhjal.

Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000

võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2 alapunkti 65 kohaselt hõlmab kaitseala Kaarmise loodusala,

kus tegevuse kavandamisel tuleb hinnata selle mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000

võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi.

3 Sulgudes on siin ja edaspidi kaitstava elupaigatüübi koodinumber vastavalt nõukogu direktiivi

92/43/EMÜ lisale I. Tärniga (*) on tähistatud esmatähtsad elupaigatüübid.

4 Kaitseala välis- ja vööndite piirid on kantud määruse lisas esitatud kaardile, mille koostamisel on

kasutatud Eesti põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja maakatastri andmeid. Kaardiga saab tutvuda

Keskkonnaametis, Keskkonnaministeeriumis, keskkonnaregistris (register.keskkonnainfo.ee) ja

maainfosüsteemis (www.maaamet.ee).

5 Seletuskirjaga saab tutvuda Keskkonnaministeeriumi kodulehel www.envir.ee.

Kaja Kallas

Peaminister Erki Savisaar

Keskkonnaminister

Taimar Peterkop

Riigisekretär

Lisa Kaarmise-Jõempa looduskaitseala

1

Vabariigi valitsuse määruse

„Kaarmise-Jõempa looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri” eelnõu

SELETUSKIRI

1. Sissejuhatus

Looduskaitseseaduse § 10 lõike 1 alusel on Vabariigi Valitsusel õigus võtta määrusega ala

kaitse alla ja kehtestada ala kaitsekord. Eelnõukohase määrusega muudetakse olemasoleva

kaitstava loodusobjekti tüüpi – hoiualast moodustatakse looduskaitseala, millega liidetakse

uuendamata kaitsekorraga kaitseala Jõempa kurisud, Kaarmise merikotka püsielupaik ja

Jõempa sellerheiniku püsielupaik. Täpsustatakse ala kaitse-eesmärke ja piire ning kehtestatakse

kaitse-eeskiri.

Kaarmise-Jõempa looduskaitseala (edaspidi kaitseala) asub Saare maakonnas Saaremaa vallas

Kaarmise ja Jõempa külas.

Kaarmise hoiuala võeti kaitse alla Vabariigi Valitsuse 18. mai 2007. a määrusega nr 156

„Vabariigi Valitsuse 27. juuli 2006. a määruse nr 176 „Hoiualade kaitse alla võtmine Saare

maakonnas” muutmine”. Kaarmise hoiualale jääb samuti Kaarmise merikotka püsielupaik

(KLO3001412), mis on keskkonnaregistrisse kantud 2012. aastal. Jõempa kurisud võeti kaitse

alla 18. detsembril 1973. a Kingissepa Rajooni TSN Täitevkomitee otsusega nr 22 „Kohaliku

kaitse alla võetavate looduskaitseobjektide täiendava nimekirja kinnitamine”. Jõempa

sellerheiniku püsielupaik (KLO3000760) moodustati enne hoiuala kaitsekorda

keskkonnaministri 17. aprilli 2006. a määrusega nr 28 „Kaitsealuste seeneliikide

püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri”.

Vastavalt looduskaitseseaduse § 91 lõikele 1 kehtivad enne selle seaduse jõustumist kaitse alla

võetud kaitsealade ja kaitstavate looduse üksikobjektide kaitse-eeskirjad ja kaitsekord seni,

kuni kehtestatakse looduskaitseseaduse alusel uued kaitse-eeskirjad. Seega ei võeta määrusega

kaitse alla uut ala, vaid kinnitatakse kaitse all olevale alale kehtivate õigusaktide kohane

kaitsekord. Eelnõukohase määrusega liidetakse looduskaitseseaduse § 13 lõike 1 alusel

olemasolevad kaitstavad alad.

Kaitse all oleva ala kaitsekorda ja kaitsealuse objekti tüüpi muudetakse tulenevalt vajadusest

viia ala kaitsekord vastavusse kehtivate õigusaktidega ning paremini tagada nõukogu direktiivi

92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT

L 206, 22.07.1992, lk 7‒50, edaspidi loodusdirektiiv) I lisas nimetatud elupaigatüüpide ning

kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. Moodustatav kaitseala hõlmab Kaarmise hoiuala ja

Jõempa karstiala ning jääb Kaarmise loodusala koosseisu.

Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti looduskaitse planeerimise

osakonna vanemspetsialist Kadri Paomees (tel 5343 6313,

e-post [email protected]), eelnõuga kavandatud kitsenduste vajalikkust,

looduskaitseseadusele vastavust ja seletuskirja nõuetekohast vormistust on kontrollinud

Keskkonnaameti looduskaitse planeerimise osakonna juhtivspetsialist Nele Saluveer

(tel 5693 9110, e-post [email protected]). Eelnõu õigusekspertiisi on teinud

Keskkonnaameti õigusosakonna vanemjurist Reelika Metshein (tel 5697 7994, e-post

[email protected]), Keskkonnaministeeriumi kontaktisik eelnõu

ministeeriumitevahelisel kooskõlastamisel ja kinnitamisel on Marika Erikson (tel 626 2880, e-

2

post [email protected]), keeleliselt toimetanud Siiri Soidro (tel 640 9308, e-post

[email protected]).

2. Eelnõu sisu, piirangute ja kaitse alla võtmise põhjendus

2.1. Kaitse alla võtmise eesmärkide vastavus kaitse alla võtmise eeldustele

Kaitseala kaitse-eesmärk on terviklikumalt ja tõhusamalt kaitsta väärtuslikke metsa- ja

sookooslusi, alal paiknevat esinduslikku karstiala ja kaitsealuseid liike ning nende elupaiku.

Kaitsealal kaitstakse elupaigatüüpe, mida loodusdirektiiv nimetab I lisas (tärniga on tähistatud

esmatähtsad elupaigatüübid). Nendeks on liivikud (2330), looduslikult rohketoitelised järved

(3150), liigirikkad madalsood (7230), vanad loodusmetsad (9010*), vanad laialehised metsad

(9020*) ning soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*).

Kaitstakse linnuliike ja nende elupaiku. Need liigid on laululuik (Cygnus cygnus), karvasjalg-

kakk (Aegolius funereus), sookurg (Grus grus), merikotkas (Haliaeetus albicilla) ja hallpõsk-

pütt (Podiceps grisegena). Nendest olid varem kaitse-eesmärgiks ainult hallpõsk-pütt ja

merikotkas.

Samuti kaitstakse seeneliike ja nende elupaiku. Need on sellerheinik (Tricholoma apium) ja

pruunikas mütsnarmik (Phellodon fuligineoalbus, Bankera fuligineoalba). Varem oli kaitse-

eesmärgiks ainult sellerheinik.

Kaitse-eesmärkide hulka ei arvata halli hundiseenikut, kuna andmed liigi arvukuse kohta

leiukohas puuduvad ja hall hundiseenik kasvab peaaegu igal pool Eestis kuivades sambliku-

või pohlametsades. Kaarmise-Jõempa kaitsealal ei tooda taimeliike kaitse-eesmärkidena eraldi

välja, sest elupaigatüüpide kaitse tagab ühtlasi taimeliikide kaitse. Lisaks ei arvata

looduskaitseala kaitse-eesmärkide hulka inventuuride käigus väikesel pindalal Kaarmise

hoiualal kaardistatud kadastikke (5130), kuivi niite lubjarikkal mullal (6210*), loodusid

(6280*) ja sinihelmikakooslusi (6410). Neid elupaigatüüpe ei ole seatud hoiuala ega seata ka

kaitseala kaitse-eesmärgiks, sest need on inventeeritud väga väikesel pindalal, madala

esinduslikkusega, nende majandamine ei ole perspektiivne või on ala muude väärtuste tõttu

otstarbekas jätta need edaspidi looduslikule arengule.

Kaitse-eesmärkidest jäeti välja neli linnuliiki: raudkull, hiireviu, musträhn ja hoburästas.

Kehtestatav kaitsekord tagab ühtlasi hoburästa ja raudkulli kaitse ning eraldi nende kaitse-

eesmärkideks nimetamine ei ole vajalik. Kuna hiireviu on Eesti arvukaim röövlind, kes pesitseb

ühtlaselt kogu Eestis, sh saartel, ja on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku alusel ohuväline

liik, siis tehti kaitsekorralduskavaga ettepanek arvata hiireviu hoiuala kaitse-eesmärkidest välja.

Musträhn on Eestis üldlevinud haudelind, kes pesitseb Eestis peamiselt vanemates

valgusküllastes männikutes ning leht- ja segametsades. Eesti ohustatud liikide punases

nimestikus on musträhni hinnatud ohuväliseks liigiks ja Rein Nellise hinnangul ei ole kaitseala

liigile oluline pesitsusala. Kaitse-eesmärkidest jäeti välja elupaigatüüp puisniidud (6530*),

kuna see inventeeriti 2012. ja 2018. aastal Natura elupaigatüüpide inventuuriga ümber

elupaigatüüpideks vanad loodusmetsad (9010*), vanad laialehised metsad (9020*) ning

soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*).

3

Jõempa kurisud, Jõempa sellerheiniku püsielupaik, Kaarmise hoiuala ja Kaarmise merikotka

püsielupaik kuuluvad Natura 2000 võrgustikku Kaarmise loodusalana (EE0040410).

Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 7 on loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused ohustatus,

haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest

lepingust tulenev kohustus ning linnu- ja loodusdirektiivi rakendamine. Kaarmise-Jõempa

looduskaitseala moodustamise eeldused on ohustatus, haruldus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline

ja esteetiline väärtus ning loodusdirektiivi rakendamine.

Tabel 1. Kaarmise-Jõempa looduskaitseala moodustamise eeldused vastavalt ekspertiisile

Eeldus Eeldusele vastavus Kaarmise-Jõempa looduskaitseala puhul

Ohustatus Ohustatud elupaigatüüpide ja liikide esinduslik levikuala.

Haruldus Kogu kaitseala on haruldaste sambliku-, seene-, taime- ja

loomaliikide levikuala.

Teaduslik väärtus Ainulaadne karstijärvikute ja -lehtrite ala, kaitsealuste liikide

esinduslikud populatsioonid.

Ajaloolis-kultuuriline

väärtus

Keskkonnaregistris on Kaarmise-Jõempa karstiala arvel

ürglooduse objektina.

Esteetiline väärtus Karstialal on esinduslikud kurisud ja karstijärvik.

Loodusdirektiivi

rakendamine

Kaarmise-Jõempa looduskaitsealale jääb Natura 2000

rahvusvahelise alana Kaarmise loodusala.

Kaitsealale jäävad ohustatud elupaigatüübid liivikud (2330), looduslikult rohketoitelised

järved (3150), liigirikkad madalsood (7230), vanad loodusmetsad (9010*), vanad

laialehised metsad (9020*) ning soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*). Tärniga on märgitud

esmatähtsad kooslused ehk elupaigatüübid, mille kaitse tagamisel on Euroopa Liidul ja selle

liikmesriikidel eriline vastutus. Need elupaigatüübid on nimetatud ka Kaarmise loodusala

kaitse-eesmärgina.

Olulisemaks väärtuslikuks elupaigatüübiks alal on vanad loodusmetsad (9010*). Sellesse

elupaigatüüpi kuuluvad Eestis mitme kasvukohatüübi metsad. Pidades silmas seda, et täiesti

inimtegevusest mõjutamata metsi meil vaevalt enam leidub, arvatakse siia elupaigatüüpi

niisugused metsad, mis on küll kujunenud suuremal või vähemal määral inimtegevuse

tulemusena, kuid vastavad põlismetsa või loodusmetsa kriteeriumitele. Intensiivse

metsamajandamise tõttu on vanadele loodusmetsadele iseloomuliku puistuga metsad

kadumisohus, levinud on need Soomes ja Rootsis. Leidub ka vanu laialehiseid metsi (9020*),

mis on loodusliku metsakooslusena elupaigaks paljudele ohustatud ja haruldastele liikidele,

üleminek läänetaiga ja nemoraalsete metsade vahel on Eestis haruldane elupaigatüüp, kuna neid

leidub võrdlemisi väikeste laikudena piiratud aladel. Need on levinud Soome lõunaosas ja

Rootsis boreaalse valdkonna hemiboreaalses alavaldkonnas. Soostuvate ja soo-lehtmetsade

(9080*) elupaigatüüp hõlmab Eestis soostuvaid metsi, madalsoometsi ja lodumetsi, mis

kasvavad tasasel maal, laugetes nõgudes või nõlvade jalamil, kus põhjavesi on maapinna

lähedal. Põhjavee tase on muutuv: kevaditi on see kõrge, ulatudes tihti maapinnale, suvel langeb

sügavamale. Soostuvates metsades on turbahorisondi tüsedus alla 30 cm, madalsoo- ja

lodumetsades on keskmiselt või hästi lagunenud turvas sügavam. Soostuvaid ja soo-lehtmetsi

ohustab kuivendamine, samas on elupaigatüüp Eestis tüüpiline niisketel aladel levinud kooslus.

Levinud Soome edelaosa saarestikus ja muudes rannikupiirkondades, Rootsis on lodumetsad

kõikjal tavalised. Need looduslikud metsakooslused on elupaigaks väga paljudele ohustatud ja

haruldastele liikidele, mistõttu on looduse mitmekesisuse kaitse seisukohalt oluline rangelt

4

kaitstavate metsade võrgustiku ja selle puhveralade olemasolu (Eesti metsanduse arengukava

aastani 2020). Metsamaastikku mitmekesistavad neisse jäävad väikesed liivikud (2330).

Liivikud on hõreda taimkattega lahtised luited, mis asuvad sisemaal. Suktsessiooni tulemusel

võib liivikutest kujuneda nende kinnikasvamisel metsastunud luide. Tegemist on loodusliku

protsessiga ja meetmeid ei ole vaja. Eestis leidub liivikuid vaid piiratud aladel. Märgaladest

leidub alal liigirikkaid madalsoid (7230), mis on peamiselt turvast moodustavate

väiksekasvuliste tarnade ja pruunsammaldega kaetud märgalad. Madalsoid ohustab lisaks

kuivendamisele võsastumine. Kaitseala kagunurgas paiknev Kaarmise järv on inventeeritud

elupaigatüübina looduslikult rohketoitelised järved (3150), mis Eestis hõlmab keskmiselt

kalgiveelisi rohketoitelisi eutroofseid järvi.

Kaitsealale jäävad järgmiste haruldaste kaitsealuste liikide elupaigad

Merikotkas on Põhja-, Kesk- ja Ida-Euroopa riikides pesitsev liik, kelle arvukus vähenes

oluliselt Läänemere ümbruses 19. sajandi teises pooles ja 20. sajandi alguses vaenamise ning

20. sajandi keskpaigas kloororgaaniliste ühendite kasutamise tõttu. Merikotkas on Eesti

ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi ohulähedane liik ning on arvatud

looduskaitseseaduse alusel haruldase ja hävimisohus liigina I kaitsekategooria liikide hulka.

Merikotkas on Eesti rannikualadel ja suurte siseveekogude ja jõgede lähedal levinud haudelind,

kelle arvukus on viimastel kümnenditel taastunud, kuid ajaloolist arvukuse taset ei ole seni

saavutatud. Hinnanguliselt elab Eestis praegu 290–330 paari merikotkaid, kuid liigi arvukus oli

sajandeid tagasi kindlasti suurem. Merikotka populatsiooni ohutegurid on jätkuv oht

keskkonnamürkidest, sealhulgas pliihaavlite kasutamine, lisanduvad ohutegurid on sobivate

pesapuude nappus ja pesapaikade hävimine, pesitsusaegne häirimine, toitumisalade kvaliteedi

halvenemine, hukkumine elektriliinides, teedel ja tuuleparkides ning vähesel määral lindude

tahtlik tapmine12.

Karvasjalg-kakk on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi ohualdis ja

looduskaitseseaduse alusel arvatud ohustatud liigina II kaitsekategooria liikide hulka.

Karvasjalg-kakk on Eestis paiguti levinud harv haudelind ja üks meie väikesearvulisemaid

metsakakke, liigi arvukus on viimastel aastatel vähenenud. Uue arvukushinnagu järgi on Eestis

100–200 paari karvasjalg-kakke, varasem hinnang on olnud 200–400 karvasjalg-kakupaari2.

Karvasjalg-kaku peamine ohutegur on sobivate elupaikade halvenemine ja üheks olulisemaks

põhjuseks on vanade loodusmetsade raie3. Karvasjalg-kakk on tüüpiline suluspesitseja ja

vanade metsade lind, kes pesitseb suuremates metsalaamades, enamasti kuuse-segametsades ja

männikutes ning vajab pesapaigaks õõnsust, sobilikud õõnsused on näiteks musträhni vanad

pesaõõnsused.

Hallpõsk-pütt on Eestis väikesearvuline haudelind, üksikud talvituvad. Elupaigana eelistab

taimestikurohkeid järvi, kuid pesitseb ka kinnikasvavates kruusakarjäärides ja endistel

madalsoo aladel sinna rajatud karjäärides, nn tehisjärvedes. Hallpõsk-püti arvukus on Eestis

150–200 paari4. Hallpõsk-pütt on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel

ohulähedane liik. Ohuteguriteks on merel peatuvatele ja rändavatele lindudele õlireostus ja

1 Merikotka (Haliaeetus albicilla) kaitse tegevuskava 2019. 2 Väli, Ü; Nellis, R; Lõhmus, A. 2019. Eesti röövlindude pesitsusaegne arvukus ja sigimisedukus 1994–2018.

Hirundo 2019, 32 (1) 40–62. 3 Valker, T. 2014. Eesti röövlinnud. Kirjastus Varrak, Tallinn. 4 Elts, J; Leito, A; Leivits, M; Luigujõe, L; Nellis, R; Ots, M; Tammekänd, I; Väli, Ü. 2019. Eesti lindude

staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo 2019, 32 (1), 1−39.

5

uppumine kalavõrkudesse. Pesitsusedukust võib pärssida ka väikestel tiikidel ja karjääridel

pesitsevate lindude puhul karmi ja lumerohke talve järel kalade lämbumine.

Sookurg on Eestis haudelind ja läbirändaja, Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008)

järgi ohuväline liik ja arvatud looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria liikide hulka.

Sookure kaitse korraldamiseks on koostatud tegevuskava (Sookure kaitse tegevuskava 2009,

koostamisel on uus eelnõu). Linnuatlases on välja toodud Eesti sookure populatsiooni

suuruseks 6500–7500 haudepaari ja arvukus kasvab mõõdukalt. Sookurg saabub märtsis,

erandlikult juba veebruari lõpul, sügisränne algab septembri teisel poolel ja lõpeb novembris.

Kuna Eestis pesitseb oluline osa (ligi 8%) Euroopa sookurgedest, siis on selle liigi kaitsmine

meil üleeuroopalise tähtsusega. Sookure esimene ülemaaline pesitsusaegne levikukaart koostati

Eestis linnuatlase töö käigus aastail 1977–1982 ning toona hinnati sookure asurkonna suuruseks

350 paari. Nüüdseks on sookurgede arvukus märkimisväärselt suurenenud ja jõudnud koguni

7000–8000 paarini4. Lisaks sellele, et Eestis pesitseb märkimisväärne osa Euroopa sookurgede

asurkonnas, peatub siin sügisrändel ka ligikaudu 10% Euroopa sookurgede populatsioonist.

Sookurg pesitseb madalsoodes, vähem rabades, siirdesoodes, niisketes metsades,

rannikuveekogudes ja vanades karjäärides. Pesa paikneb maas, enamasti lagedas kohas

rohumättal. Pesakoht on üldjuhul vesine, kuid ilma sügava avaveeta. Sookure 2012. aasta seire

aruande kohaselt on sookure pesitsuspopulatsiooni pikaajaline kiire ja pideva kasvu periood

lõppenud ning liigi arvukus ja levila suhteliselt stabiliseerunud, lähiaastatel peaks sookure

pesitsuspopulatsioon olema Eestis hea. Sookurg on segatoiduline ja toitub valdavalt

avamaastikul, mitmesugustel märgaladel, niitudel ja põldudel, vähem poolsuletud ja suletud

maastikel, nagu näiteks raiesmikel ja märgades metsades. Liigitegevuskava alusel on sookure

peamised ohutegurid elupaikade hävinemine ja/või kvaliteedi halvenemine, häirimine, lindude

tahtlik tapmine, kokkupõrked elektriliinidega ja kliima soojenemine, kuid nende mõju Eestis

on väike. Rändeaegsetes ööbimis- ja toitumispaikades häirib linde kõige enam sügisene

veelinnujaht. Vältida tuleks tuuleparkide rajamist sookure toitumisaladele ja rändeteedele, sest

tegemist on olulise rändetakistusega, mis sunnib linde lennutrajektoori muutma. Kaitsealal võib

sookurge mõjutada eelkõige häirimine pesitsusajal ja pesitsemiseks sobilike madalsoode soodsa

seisundi halvenemine.

Laululuik on Eestis valdavalt läbirändav luigeliik. Viimastel aastatel on meil suurenenud ka

pesitsevate laululuikede hulk (250–300 paari)4. Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008)

järgi on tegu ohuvälises seisus oleva liigiga, kes on arvatud looduskaitseseaduse alusel

haruldase ja hävimisohus liigina II kategooria kaitsealuste liikide hulka. Laululuike ohustavad

veerežiimi muutus ja järve elupaiga halvenemine. Laululuige elupaigad on rannikuveekogud,

nii sisemaa- kui ka rabajärved ning vanad turbakarjäärid.

II kaitsekategooria seeneliik sellerheinik (Tricholoma apium) on Eestis haruldane

mükoriisaseen, mis kasvab liivastes okasmetsades5. Eestis leidub üksikuid kasvukohti

Saaremaal, Lahemaa rahvuspargis Käsmus ja Tartu maakonnas Järvseljal. Eesti ohustatud

liikide punase nimestiku (2008) järgi on tegu ohustatud liigiga. Sellerheinikut ohustab lageraie.

Pruunikas mütsnarmik (Phellodon fuligineoalbus, Bankera fuligineoalba) on

III kaitsekategooria seeneliik, Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi on tegu

ohualti liigiga. Leidub hõredalt kogu Eestis, suurem osa leiukohti on siiski Saaremaal ja

Hiiumaal. Kasvab eelkõige kuivades väheviljakates nõmme- ja palumännikutes5. Ohutegur on

vanade männikute lageraie.

5 Sell, I; Kalamees, K. 2011. Eesti Loodus. 5.

6

Loodusdirektiivi rakendamine

Loodusdirektiivi ülesanne on kaitsta ohustatud loomaliike ja nende elupaigatüüpe ning aidata

kaasa looduse mitmekesisuse säilimisele ja taastamisele. Direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt

tuleb liikmesriikidel kehtestada direktiivi lisades nimetatud elupaigatüüpide ning liikide ja

nende elupaikade kaitseks vajalikud kaitsemeetmed, mis vastavad nende elupaigatüüpide ja

liikide ökoloogilistele nõudlustele. Kaarmise-Jõempa looduskaitseala kuulub Kaarmise

loodusala koosseisus üleeuroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000. Loodusala eesmärk

on loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüüpide kaitse.

Lisaks eespool nimetatud loodusväärtustele on Kaarmise-Jõempa looduskaitseala kaitse all

hoidmine oluline teistegi haruldaste ja ohustatud taime- ja loomaliikide kaitseks. Samas pole

nende kõikide eraldi kaitse-eesmärgina nimetamine vajalik, kuna eesmärgiks seatavate

katusliikide, nende elupaikade ja koosluste kaitseks kehtestatav kaitsekord tagab kaudselt ka

nende kaitse. See tähendab, et kaitsekorra väljatöötamisel on lähtutud kaitse-eesmärgina

loetletud liikide ja koosluste ökoloogilistest nõudlustest. Seeläbi tagatakse kaitse kõikidele

liikidele, kelle elupaigaks on kaitse-eesmärgiks olev kooslus, või ka neile liikidele, kelle

elupaigaeelistused sarnanevad eesmärgina loetletud katusliikide omadega. Kaitseala kaitse-

eesmärgiks on seatud need kooslused ja kaitsealused liigid, kelle kaitse jaoks on tegemist

esindusliku ja soodsa seisundi säilitamiseks olulise alaga. Kaitse-eesmärgiks on seatud ka need

liigid, kelle soodsa seisundi säilimiseks pikaajaliselt (säilimiseks pikas perspektiivis) ei piisa

ainult isendikaitsest. Teisi kaitsealuseid liike ei ole kaitsekorra määramisel aluseks võetud, kuid

nende puhul on arvestatud, et eesmärgiks seatavate katusliikide ja koosluste alusel kehtestatav

kaitsekord tagab ka nende kaitse. Kaitse-eeskirjas sätestatud kaalutlusõiguse teostamisel

saavutatakse nende liikide puhul kaitse-eesmärk (looduskaitseseaduse § 14 lõige 2)

looduskaitseseaduse §-s 55 sätestatud isendikaitse kaudu. Teiste sõnadega tuleb nende liikide

puhul kaitseala valitseja nõusolekul lubatud tegevusteks ja kaitseala valitseja nõusolekuta

keelatud tegevusteks nõusolekut andes arvestada, et kavandatud tegevus ei oleks vastuolus

looduskaitseseaduse §-s 55 sätestatud isendikaitse põhimõtetega. Isendikaitse väldib

konkreetsete isendite surmamist, kahjustamist ja hävitamist, kuid ei taga nende liikide

elupaikade säilimist sellises mahus, et oleks tagatud nende liikide püsiv pikaajaline säilimine

nende levikualal.

Keskkonnaregistri andmetel leiduvad alal järgmised II ja III kategooria kaitsealused taime- ja

seeneliigid, keda ei ole seatud kaitseala kaitse-eesmärgiks: hall hundiseenik (Boletopsis grisea),

kaunis kuldking (Cypripedium calceolus), kärbesõis (Ophrys insectifera), aas-karukell

(Pulsatilla pratensis), harilik porss (Myrica gale), lodukannike (Viola uliginosa), lääne-

mõõkrohi (Cladium mariscus), siberi võhumõõk (Iris sibirica), soo-neiuvaip (Epipactis

palustris), tumepunane neiuvaip (Epipactis atrorubens), kahkjaspunane sõrmkäpp

(Dactylorhiza incarnata), valge vesiroos (Nymphaea alba) ja vööthuul-sõrmkäpp

(Dactylorhiza fuchsii).

Teadaolevatest II ja III kategooria kaitsealustest loomaliikidest, keda ei ole seatud kaitseala

kaitse-eesmärgiks, on alal registreeritud apteegikaani (Hirudo medicinalis), hiireviu (Buteo

buteo), musträhni (Dryocopus martius) ja hoburästa (Turdus viscivorus) elupaigad.

7

2.2. Kaitse alla võtmise otstarbekus

Jõempa kurisud on kaitse all olnud alates 1973. aastast, Kaarmise hoiuala on olnud kaitse all

alates 2007. aastast, sellerheiniku püsielupaik on olnud kaitse all alates 2006. aastast ja

merikotka püsielupaik on olnud kaitse all alates 2012. aastast.

Määrusega liidetakse olemasolevad kaitsealused objektid ühtseks tervikuks. Muudatuse on

tinginud vajadus viia alade kaitsekord vastavusse kehtivate õigusaktidega ning selguse huvides

on otstarbekas liita sarnast kaitsekorda nõudvad kõrvuti asetsevad alad üheks kaitstavaks alaks.

Samuti pole hoiuala kaitserežiim loodusväärtuste kaitseks sageli piisav, näiteks ei võimalda see

reguleerida olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutöid, jahipidamist, kalapüüki,

kaitstaval alal viibimist ega rahvaürituse korraldamist. Hoiualal ei saa tagada

väikesepindalaliste elupaigatüüpide kaitset, sest väljaspool elupaika tehtavate raietega

killustatakse kooslused. Alles jäävad elupaigalaigud on sageli üksteisest isoleeritud ning

paiknevad seeläbi oluliselt muudetud ja ökoloogiliselt degradeerunud maastikus. Nende

servaaladel valitsevad muutunud elutingimused, mida nimetatakse servaefektiks. Väiksemad

elupaigalaigud on suurematest tundlikumad äärmuslike keskkonnasündmuste suhtes ja

servaefekt mõjutab neid rohkem. Seetõttu muutuvad keskkonnatingimused ja liikide levik jääb

seisma või võib kahaneda. Elupaigatüüpide sidususe tagamiseks on looduskaitseala kaitsekord

loodusväärtuste säilimiseks parim võimalik lahendus, nii on kaitstud ka väikesepindalalised

elupaigatüübid ja vähemväärtuslikel elupaikadel on võimalik areneda väärtuslikemateks

elupaigatüüpideks. Ka Jõempa kurisule, Jõempa sellerheiniku püsielupaigale ja Kaarmise

hoiualale aastateks 2020–2029 koostatud kaitsekorralduskavas (edaspidi KKK) on ühe

tegevusena ära toodud hoiuala kaitsekorra muutmine looduskaitsealaks ning vanade

loodusmetsade, vanade laialehiste metsade ning soostuvate ja soo-lehtmetsade arvamine

sihtkaitsevööndisse piisava puhvriga. Pikaajalise kaitsekorraldusperioodi eesmärgina tuuakse

välja karstivormide säilimine looduslikuna vähemalt 143 ha ulatuses ja elupaigatüüpide

säilimine loodusliku arengu käigus. KKK kohaselt tuleb muuta kaitse- ja hoiuala kaitse-

eesmärke, tsoneeringut ning korrigeerida välispiiri.

Ala kaitse all hoidmine on oluline eeskätt rahvusvahelise tähtsusega loodusdirektiivi

elupaigatüüpide kaitse eesmärgil. Keskkonnastrateegia 2030 eesmärk on bioloogilise

mitmekesisuse vallas liikide elujõuliste populatsioonide säilitamiseks vajalike elupaikade ja

koosluste olemasolu tagamine.

Moodustatavale kaitsealale jääb Kaarmise-Jõempa karstiala, mis on 169 ha suur ja millest

enamik (143 ha) jääb praegu kaitse- ja hoiuala koosseisu. Kaarmise-Jõempa karstialal on

teaduslik, geoloogiline, veekaitseline, botaaniline, ornitoloogiline ja esteetiline väärtus.

Seetõttu on oluline terviklikumalt tagada kogu karstiala kaitse ja karstivormide säilimine

looduslikuna. Kaarmise-Jõempa karstialale on kujunenud esinduslik karstijärvik, mis asub

Kaarmise ja Jõempa küla vahel, karstijärviku laius on 0,5 km ja sügavus 1 m. Järvikusse suubub

Anepesa oja ja sealt algab 17 km pikkune Kärla jõgi, mis suubub Mullutu lahte. Kärla jõe

ülemjooksu jääb arvukalt kurisuid, mille läbimõõt on 5 m ja sügavus 0,5–1 m. Jõe ülemjooks

kuivab suvel. Lisaks on karstiala keskkonnaregistris arvel Kaarmise-Jõempa karstiala

ürglooduse objektina.

Kaitseala kaitse-eesmärkideks lisatavaid loodusdirektiivi elupaigatüüpe on alal määranud

2012. aastal Anneli Palo ja Ahto Täpsi ning 2018. aastal Gunnar Raun. Soid on alal

inventeerinud Eestimaa Looduse Fond (1994., 1997., 2019. aastal). Lisaks on osa elupaigatüüpe

inventeeritud Kaarmise hoiuala moodustamise käigus. Kaitseala moodustamisel kaitstakse ja

8

säilitakse järgmisi elupaigatüüpe: 6,05 ha liivikute (2330) elupaika (esinduslikkus B), 10,3 ha

looduslikult rohketoiteliste järvede (3150*) elupaika (esinduslikkus B), 45,3 ha liigirikaste

madalsoode (7230) elupaika (millest 38,5 ha-l on esinduslikkus A, 6,3 ha-l esinduslikkus B ja

0,5 ha-l on esinduslikkus teadmata), 133,7 ha vanade loodusmetsade (9010*) elupaika (0,7 ha

esinduslikkus A, 80 ha esinduslikkus B, 52,1 ha esinduslikkus C, 0,9 ha esinduslikkus D),

17,9 ha vanade laialehiste metsade (9020*) elupaika esinduslikkusega C (Natura

standardandmebaasi esinduslikkuse hinnang elupaigatüübile on A) ning 2,4 ha soostuvate ja

soo-lehtmetsade (9080*) elupaika (esinduslikkusega C). Kaitseala kaitse-eesmärgiks ei seata

puisniidu (6530*) elupaiku, kuna Natura elupaigatüüpide inventuuri käigus (2012. ja 2018.

aastal) määrati varasem hoiuala idaossa jäänud puisniit (6530*) osaliselt ümber vanaks

loodusmetsaks (9010*) ja vanaks laialehiseks metsaks (9020*), mistõttu ei seatud ka KKK-ga

puisniidule kaitse-eesmärki ja tehti ettepanek arvata elupaigatüüp hoiu- ja loodusala kaitse-

eesmärkidest välja. Kaitsealal leiduvad vanad loodusmetsad on valdavalt männienamusega

puistud. Vanade laialehiste metsade elupaigatüüp hõlmab vanu salumetsi, mille puurindes

valitsevad pärn, tamm, vaher, jalakas ja saar. Soostuvate ja soo-lehtmetsade elupaigatüüp

hõlmab soostuvaid metsi, madalsoometsi ja lodumetsi.

Kaitseala lõunaossa jääv liidetav ala (u 1 ha) on kõrge esinduslikkusega (esinduslikkus A) vana

loodusmets (9010*), mis kujutab endast vana männikut, kus sees on ka vanad kuused. See ala

on inventeeritud ka vääriselupaigana, mille kaitsmine on oluline, kuna neis leidub väga kitsalt

kohastunud ohustatud liike või kus neid väga suure tõenäosusega võiks olla. Selliste alade

püsivuse tagab elupaiga puutumatus ja seepärast tsoneeritakse see sihtkaitsevööndisse, kus

majandustegevus on keelatud.

Kaitseala sobib merikotka pesitsemiseks. Kaarmise merikotka püsielupaigas pindalaga 12,5 ha

kaitstakse ühte merikotka paari. 2012. aastal lennuvõimestus üks poeg. 2013–2014 toimus

pesitsemine, kuid see oli edutu. 2015. aastal pesa riikliku seire käigus ei seiratud. 2016–2019

oli pesa asustamata. Kuna merikotkale sobivad elupaigad on olemas, siis jäetakse merikotkas

jätkuvalt kaitse-eesmärgiks ja tagatakse tema pesitsemiseks sobilike vanade loodusmetsade

säilimine, kui liik peaks ala uuesti asustama.

Karvasjalg-kakule on kaitseala oluline pesitsusala ja talle sobilikud tüüpilised elupaigad on

olemas. 2019. aastal on registrisse kantud Kaarmise hoiualal karvasjalg-kaku leiukoht, lähistel

on teada ka musträhni leiukoht (Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–

2008; Eesti Ornitoloogiaühing, 2009). Kaarmise hoiuala kaitse-eesmärgiks liik ei ole, aga

kaitseala kaitse-eesmärkide hulka liik lisatakse, sest kavandatav kaitseala on liigile oluline

pesitsusala ja talle sobilikud tüüpilised elupaigad on olemas.

Hallpõsk-püti pesitsemine on Kaarmise järvel keskkonnaregistri andmetel registreeritud

2007. aastal. Kaarmise järvel on keskkonnaregistri andmetel registreeritud hallpõsk-püti

pesitsemine 2007. aastal. E-elurikkuse andmebaasi andmetel (https://elurikkus.ee) registreeriti

2015. aasta kevadel ühe hallpõsk-pütipaari võimalik pesitsemine, kuid pesitsemisedukuse kohta

info puudub. Eeldatavalt on Kaarmise järv endiselt sobilik hallpõsk-püti pesitsemiseks ja

moodustataval Kaarmise-Jõempa kaitsealal on hallpõsk-pütt kaitse-eesmärkide hulgas.

Kaarmise järvel on keskkonnaregistri andmetel registreeritud II kaitsekategooria linnuliigi

laululuige pesitsemine 2007. aastal. E-elurikkuse andmebaasi andmetel (https://elurikkus.ee)

registreeriti 2014. ja 2015. aasta kevadel ühe laululuigepaari peatumine, kuid pesitsemist ei

järgnenud. Ornitoloog Rein Nellise hinnangul oli Kaarmise järv pärast järve saneerimistööde

lõppu (lõppesid 2013. aastal) muutunud laululuigele pesitsusalana sobimatuks, kuid järve

9

looduslik seisund on nüüdseks taastunud ning 2019. aastal tehti kindlaks laululuige pesitsemine

Kaarmise järvel (https://elurikkus.ee).

Kaarmise järvel on keskkonnaregistri andmetel registreeritud sookure pesitsemine 2007. aastal.

E-elurikkuse andmebaasi andmetel (https://elurikkus.ee) registreeriti 2014. ja 2015. aasta

kevadel ühe sookurepaari võimalik pesitsemine, kuid pesitsemisedukuse kohta info puudub.

Sobilik pesitsusala jääb hoiuala kaitse-eesmärgiks olevasse sooelupaigatüüpi liigirikkad

madalsood (7230) ja järveelupaigatüüpi looduslikult rohketoitelised järved (3150). Hoiuala

sobib vähemalt kahe sookurepaari pesitsemiseks.

Kaitsealal on Eesti kontekstis tegemist väga esindusliku III kaitsekategooriasse kuuluva

looduskaitse all oleva liigi pruunika mütsnarmiku (Phellodon fuligineoalbus, Bankera

fuligineoalba) kasvualaga.6 Kaitsealal leidub liiki neljas kasvukohas kokku umbes 11 ha

suurusel alal.

Ala on väga sobilik ka lilla põdramoka kasvukohaks: leidub palju looduslikule arengule jäetud

nõmmemännikuid, mis on ideaalseks kasvukohaks nii lilla põdramoka kui ka väga paljude teiste

põdramokkade, narmikute, kübarnarmikute jt kuivades männikutes kasvavate looduskaitseliselt

oluliste seeneliikide jaoks. Vanade loodusmetsade alal on ülejäänud looduskaitseliselt olulistest

seeneliikidest registreeritud metsa vääriselupaikade indikaatorliikide männi-põdramoka

(Sarcodon squamosus), ruupja narmiku (Phellodon tomentosus), Pecki kübarnarmiku

(Hydnellum peckii), pruuni kübarnarmiku (Hydnellum ferrugineum), männitaeliku (Phellinus

pini) ja männi-vahakorgiku (Diplomitoporus flavescens) olemasolu.

Kaitsealal olevas püsielupaigas on keskkonnaregistri andmetel registreeritud üks sellerheiniku

leiukoht 2004. aastal. Riikliku seire käigus on Jõempa seirejaamas (SJA3502000) sellerheinikut

seiratud aastatel 2005–2013. Seene viljakehasid leiti 2005. aastal, hiljem pole viljakehasid

riikliku seire käigus leitud. E-elurikkuse andmebaasi andmetel (https://elurikkus.ee) on esimene

sellerheiniku vaatlus praegusel püsielupaigal ja selle läheduses tehtud 18.08.1998 (Mall

Vaasma), 13.10.2006 (Irja Saar) ja hiliseim 12.09.2007 (Vello Liiv). Püsielupaigas on sobiv

elupaik liigile jätkuvalt olemas ja oluline on elupaiga jätkuv kaitse.

Kaarmise looduskaitseala kaitse all hoidmine on põhjendatud ka asjaoluga, et tegemist on

suures osas ühtlasi Kaarmise loodusala koosseisus Natura 2000 võrgustikku kuuluva alaga.

2.3. Kaitstava loodusobjekti tüübi valik

Kuna kaitsealal on peamiseks kaitse-eesmärgiks looduslike ja poollooduslike elupaikade ning

liikide kaitse, rakendatakse kaitstava loodusobjekti tüübina looduskaitseala. Hoiuala kaitsekord

ei võimalda mitme eri rangusega vööndi moodustamist ja vajaliku piirangu rakendamist (nt jahi

reguleerimine). Püsielupaigana kaitstakse ainult konkreetse liigi elupaika, mitte erinevate

väärtustega looduskompleksi. Elupaigatüüpide sidususe tagamiseks on looduskaitseala

kaitsekord loodusväärtuste säilimiseks parim võimalik lahendus, misläbi on kaitstud ka

väikesepindalalised elupaigatüübid ja vähemväärtuslikel elupaikadel on võimalik areneda

väärtuslikemateks elupaigatüüpideks.

6 Lilla põdramoka (Hydnellum fuligineoviolaceum), krookustoriku (Aurantiporus croceus), leht-kobartoriku

(Grifola frondosa) ja roosaka puunäätsu (Haploporus tuberculosus) võimalike kasvukohtade inventuur aastatel

2019–2020.

10

2.4. Kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piirid

Kaitseala piiritlemisel on lähtutud põhimõttest, et kaitsealasse on hõlmatud kaitset vajavad

loodusväärtused ja loodusväärtustele vajalik puhver ning ala piirid peavad olema looduses

selgelt tuvastatavad ja üheselt mõistetavad. Seetõttu on piiritlemisel kasutatud selgepiirilisi ja

ajas vähe muutuvaid ning põhikaardile kantud maastikuobjekte, nagu teed, järve kaldajoon,

kraavide kaldad ja kõlvikupiirid. Kohtades, kus maastikulised alused puuduvad, on kasutatud

piiritlemisel maakatastri andmeid või looduses tuvastatavate punktide vahelisi mõttelisi sirgeid.

Kaitseala piir on kantud kaardile, kasutades alusena Eesti põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja

maakatastri andmeid.

Praegu kehtivate kaitsealuste objektide pindala kokku on 266,6 ha, sellest hoiuala moodustab

257,1 ha ja uuendamata kaitsekorraga ala Jõempa kurisud 9,5 ha. 12,5 ha suurune merikotka

püsielupaik ja 1,2 ha suurune sellerheiniku püsielupaik kattuvad hoiualaga. Kaarmise-Jõempa

kaitseala välispiir viiakse kooskõlla katastripiiride ja põhikaardiga ning liidetakse juurde üks

kõrge väärtusega elupaigatüübiks vanad loodusmetsad (9010*) kvalifitseeruv ala, mis on

inventeeritud ka vääriselupaigana, mille tulemusel suureneb kaitstava ala pindala 2 ha võrra nii

riigi kui ka eramaa arvelt. Sisuline laiendus toimub riigimaa osas u 1,2 ha ulatuses valdavalt

elupaigatüübi vanad loodusmetsad (9010*) kaitseks. Piiride uute aluskaartidega vastavusse

viimisel laieneb kaitseala seni kaitseta eramaale u 1 ha ulatuses. Samal põhjusel arvatakse kaitse

alt välja u 0,7 ha riigimaad. Moodustatava Kaarmise-Jõempa kaitseala pindala on 268,8 ha.

Kaarmise-Jõempa kaitseala tsoneeritakse üheks sihtkaitsevööndiks (edaspidi SKV) ja üheks

piiranguvööndiks (edaspidi PV). Moodustatava SKV pindala on 240,9 ha ja moodustatava PV

pindala on 27,9 ha. Riigimaad on alal 99,8 ha ja eramaad 169 ha. Piiranguvööndisse jääb

27,9 ha maad, millest kõik on eraomandis. Riigimaid piiranguvööndisse ei jää.

Sihtkaitsevööndisse jääb 240,7 ha maad, sellest eramaa on 141,1 ha ja riigimaa on 99,8 ha.

Hoiualalt arvatakse piiranguvööndisse 26,9 ha ja sihtkaitsevööndisse 230,2 ha maad,

sihtkaitsevööndisse arvatav ala on valdavalt metsa- ja sookooslused. Kogu varem Jõempa

kurisude kaitsealale, merikotka püsielupaika ja sellerheiniku püsielupaika jäänud ala arvatakse

sihtkaitsevööndisse. Piiride uute aluskaartidega vastavusse viimisel laieneb kaitseala seni

kaitseta eramaale u 1 ha ulatuses. Kaitse alt arvatakse välja u 0,3 ha eramaad ja kaitse alla

võetakse u 1,3 ha eramaad (0,2 ha sihtkaitsevööndis ja 1,1 ha piiranguvööndis).

Alal rakendatakse peamiselt sihtkaitsevööndi kaitsekorda ja osaliselt piiranguvööndi

kaitsekorda. Sihtkaitsevööndi koosseisu arvati suurem osa kaitstavast alast, kuna seal on

inventeeritud suure loodusväärtusega elupaigatüübid vanad loodusmetsad, vanad laialehised

metsad, liivikud, soostuvad ja soo-lehtmetsad. Piiranguvööndid hõlmavad majanduslikult

kasutatavaid alasid, kus on rajatised, põllumaad, väljakujunemata vähemväärtuslikud elupaigad

ja järv.

Kaarmise-Jõempa kaitsealale on kavandatud sihtkaitsevöönd (Kaarmise-Jõempa SKV) ja

piiranguvöönd (Kaarmise PV).

Sihtkaitsevööndid on vajalikud looduslike koosluste, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade

säilitamiseks. Elupaikade säilitamise kaudu hoitakse ka tüüpilist maastikuilmet ja kaitstakse

looduse mitmekesisust. Kaitseala sihtkaitsevöönd on kaitseala osa, kus on loodusvarade

kasutamine ja majandustegevus keelatud vastavalt looduskaitseseadusest ja kaitse-eeskirjast

tulenevale korrale. Kaarmise-Jõempa SKV peamine eesmärk on loodusdirektiivi metsa- ja

11

sooelupaikade ja kaitsealuste liikide ning karstinähtuste kaitse. Metsaelupaiku ohustab

peamiselt suurte lankidena tehtud raie ja vana metsa osakaalu vähenemine. Paljud liigid vajavad

elutegevuseks vanu seisvaid puid või lamapuitu, mistõttu on bioloogilise mitmekesisuse

tagamiseks oluline säilitada vana metsa ja selle elemente. Seetõttu on väärtuslikumad metsad

kaitsealal arvatud sihtkaitsevööndisse, kus majandustegevus on keelatud.

Kaitseala piiranguvöönd on kaitseala majanduslikult kasutatav osa, mis ei kuulu

sihtkaitsevööndisse ning kus majandustegevuses tuleb arvestada looduskaitseseaduses ja

määruses kehtestatud piiranguid. Piiranguvööndi kaitse-eesmärk on elustiku mitmekesisuse ja

maastikuilme säilitamine ning kaitstavate liikide ja nende elupaikade kaitse. Kaarmise PV

toimib Kaarmise-Jõempa SKV puhvervööndina, vähendab väljastpoolt tulevaid häiringuid ja

tagab kaitseala sidususe. Piiranguvööndisse jäävad majanduslikult kasutatavad alad, Kaarmise

järvel paadisild ja muud rajatised, väljakujunemata vähemväärtuslikud elupaigad (nt

noorendikud) ja Kaarmise külas aktiivselt kasutatav Kaarmise järve suplusala. Kaarmise

piiranguvööndi eesmärk on kaitsta looduslikult rohketoitelise järve elupaigatüüpi (3150), mis

kuulub Kaarmise-Jõempa karstiala alla ja mis on tundlik karstijärv. Elupaigatüübi kaitsega

kaitstakse ühtlasi seal pesitsevate lindude elupaiku ja kaitse-eesmärgiks olevat hallpõsk-pütti,

laululuike ja sookurge. Kaarmise järve jaoks piisab piiranguvööndi režiimist, sest

külastuskoormus ei ületa kaitseväärtuste taluvusvõimet, samuti pole kalapüüki plaanis keelata

ja majandustegevust on võimalik kontrollida teatud kitsendustega. Kaarmise piiranguvööndi

põhjaosa eesmärk on olla puhvriks väärtuslike elupaigatüüpide ümber, piiranguvööndi režiim

võimaldab reguleerida metsaraiet.

Kaarmise-Jõempa sihtkaitsevööndis asuvad elupaigatüübid liivikud, liigirikkad madalsood,

vanad loodusmetsad, vanad laialehised metsad, soostuvad ja soo-lehtmetsad,

sinihelmikakooslused ja lood. Vööndis on kaitse-eesmärgiks seatud liikidest registreeritud

merikotkas ja karvasjalg-kakk. Kaitse-eesmärgiks olevatest seeneliikidest on alal registreeritud

sellerheinik ja pruunikas mütsnarmik. Vööndi piiritlemiseks on kasutatud teed (jääb vööndist

välja), järve kaldajoont, katastriüksuste piire, kraave (jäävad sihtkaitsevööndisse, v.a Kadaka

maaüksuse (37301:001:0700) piiril olev kraav, kus on kasutatud katastriüksuse piiri) ja

mõttelisi sirgeid. Vööndi idapiir kulgeb piki Tõlli–Mustjala–Tagaranna maanteed lõunapoole

mööda katastripiire (maantee jääb kaitsealalt välja) kuni teerajani. Edasi kulgeb piir mööda

teerada ja teed (jäävad kaitsealast välja) punkti koordinaatidega 58,34796320 ja 22,36776153

ja sealt mõttelise sirgena kõlviku piiri punkti 58,34795242 ja 22,36691890. Edasi kulgeb piir

mööda kõlviku piiri ja kraavi kallast (kraav jääb vööndisse) kuni aluskaardil märgitud järve

kaldani, kulgedes mööda järve kallast (järv jääb piiranguvööndisse) kuni järve läänetipust

väljuva kraavini. Piir kulgeb mööda kraavi serva (jääb vööndisse) Järve katastriüksuse

(34801:002:0480) lääneservani ja edasi mööda katastriüksust kuni punkti 58,34601695 ja

22,35822389. Edasi läheb piir mõttelise sirgena kraaviserva punkti 58,34594101 ja

22,35682584, kust kulgeb mööda kraavi serva (jääb kaitsealast välja) Liiva katastriüksuse

(34801:002:0399) piirini, sealt edasi kuni Liivametsa katastriüksuse (34801:002:0384)

kagunurgani ning jätkub sama katastriüksuse lõunapiiril ja Kihelkonna metskond 55

katastriüksuse piiril (37301:001:0194) kuni punkti 58,34344144 ja 22,34608069, kust piir läheb

lääne poole mööda tee serva (tee jääb kaitsealast välja) kuni ristmikuni ning ristmikult mõttelise

sirgena lõuna poole kuni Kaarmise teeni punktis 58,34234710 ja 22,33928577. Edasi läheb piir

mööda tee serva (tee jääb kaitsealast välja) lääne poole kuni Kihelkonna metskond 63

katastriüksuse (34801:002:0514) piirini, edasi piki sama katastriüksuse piiri kuni Kihelkonna

metskond 55 katastriüksuse (37301:001:0194) piirini ja sealt mööda katastriüksuse piiri kuni

punktini 58,34356015 ja 22,33082954, kust piir kulgeb mööda kõlviku serva punktini

58,34448165 ja 22,33071777. Edasi mõttelise sirgena punkti 58,34498123 ja 22,33064649,

12

sealt läände Kaarmise karjääri teeni punktis 58,34508098 ja 22,32739374 ning põhja poole

mööda tee serva (tee jääb kaitsealast välja) punktini X: 58,34775306 ja 22,32950903, edasi

mõttelise sirgena kirde poole Kihelkonna metskond 55 katastriüksuse piiril asuva punktini

58,34869888 ja 22,33148862. Edasi kulgeb piir mööda Kihelkonna metskond 55 katastriüksuse

piiri kuni Kadaka katastriüksuse (37301:001:0700) kagunurgani, sealt mööda katastripiiri loode

poole punktini 58,35070791 ja 22,33100810, sealt mõttelise sirgena kirde poole sama

katastriüksuse piiri punkti 58,35177773 ja 22,33218396 ja sealt edasi kagu poole kuni Lauri

katastriüksuse (37301:001:0566) piiri punkti 58,35160101 ja 22,33456750. Edasi läheb piir

mööda Lauri (37301:001:0566), Mäe (37301:001:0294), Vana-Kuusiku (34801:002:0297),

Luige (34801:002:0410), Liiva (34801:002:0398), Taga-Järambu (34801:002:0447) ja Jälje

katastriüksuse (43301:001:0916) piiri Tõlli–Mustjala–Tagaranna maanteeni.

Kaarmise piiranguvööndis asuvad elupaigatüübid looduslikud rohketoitelised järved,

liigirikkad madalsood, kadastikud ja kuivad niidud lubjarikkal mullal. Vööndis on kaitse-

eesmärkides nimetatud liikidest registreeritud laululuik, hallpõsk-pütt ja sookurg.

Piiranguvöönd koosneb kahest lahustükist. Lõunapoolse lahustüki piiritlemiseks on kasutatud

järve kaldajoont, kraavi (jääb sihtkaitsevööndisse), kõlviku piiri, teed (jääb kaitsealast välja) ja

mõttelist sirget. PV ja SKV piiril kulgeb piir mööda järve kaldajoont, kraavi (jääb

sihtkaitsevööndisse), kõlviku piiri ja mõttelist sirget. Vööndi idapiir kulgeb mööda tee serva

kuni punktini 58,34295579 ja 22,37034187 ja sealt mõttelise sirgena järve kaldajoone punkti

58,34291601 ja 22,37007274. Põhjapoolne piiranguvööndi lahustükk järgib Siimu

katastriüksuse (34801:002:0477) piiri, v.a põhjapiir, kus läheb mõtteline sirge Aadama

katastriüksuse (37301:001:0042) idanurgast (paralleelselt Siimu katastriüksuse põhjapiiriga)

Siimu katastriüksuse nurgapunkti idapiiril. Alal asub vähemväärtuslik mets, millel on

potentsiaali areneda väärtuslikuks metsaks ja mis moodustab puhvri sihtkaitsevööndile.

2.5. Kaitsekord

2.5.1. Kaitsekorra kavandamine

Kaitseala kaitsekorra väljatöötamisel on arvestatud kaitsealal asuvaid loodusväärtusi.

Kaitse-eeskirjaga kehtestatavad piirangud on sätestatud ulatuses, mis tagab kaitsealal leiduvate

liikide ning poollooduslike ja looduslike elupaikade soodsa seisundi ning on proportsionaalne

saavutatavale efektile. Leebem kaitserežiim seab ohtu kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamise

ja kaitseväärtuste säilimise.

Senise kaitseala ja hoiuala piiride muutmiseks ja kaitsekorra uuendamiseks tunnistatakse

käesoleva määrusega kehtetuks Kingissepa rajooni TSN Täitevkomitee 18. detsembri 1973. a

otsuse nr 22 „Kohaliku kaitse alla võetavate looduskaitseobjektide täiendava nimekirja

kinnitamine” punktis 1 nimetatud objekt „Jõempa kurisu”. Samuti tunnistatakse kehtetuks

Vabariigi Valitsuse 27. juuli 2006. a määruse nr 176 „Hoiualade kaitse alla võtmine

Saare maakonnas” § 1 lõike 1 punkt 33 ja määruse lisas esitatud kaart „Kaarmise”.

Vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele on kaitseala tsoneeritud

üheks sihtkaitsevööndiks ja üheks piiranguvööndiks.

Kaitseala kaitse-eeskiri seab kitsendused omandiõigusele (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32,

edaspidi PS). Keskkonda mõjutava tegevuse õigusliku regulatsiooni aluseks on PS §-st 5

13

tulenev loodusvarade ja loodusressursside kui rahvusliku rikkuse säästva kasutamise põhimõte.

Elu- ja looduskeskkonna säästmise ja sellele tekitatud kahju hüvitamise kohustus tuleneb PS

§-st 53. Tulenevalt PS §-dest 5, 32 ja 53 ning keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja

looduskaitseseaduse alusel võib omandiõigust piirata. Omandiõiguse põhiolemuse säilimiseks

peavad seadusest tulenevad piirangud olema proportsionaalsed ehk piirangu eesmärgi

saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Kaitse-eeskirjaga piirangute seadmise eesmärk

on alal leiduvate loodusväärtuste säilimine. Ühtlasi täidetakse loodusdirektiivist riigile tulenev

kohustus tagada loodusväärtuste kaitse Natura 2000 võrgustiku alal. Neid eesmärke saab lugeda

õiguspäraseks, kuna abinõud, mis soodustavad eesmärgi saavutamist, on õiguslikult sobivad:

kaitseala moodustamine ja loodusväärtusi kahjustavatele tegevustele piirangute seadmine aitab

kaasa kaitseala eesmärkide täitmisele. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik

saavutada mõne teise isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne.

Kaitse-eeskirja regulatsiooni eesmärgi (loodusväärtuste säilimine) täitmiseks ei ole muid

vähemalt sama efektiivseid, kuid isikuid vähem koormavaid meetmeid. Abinõu mõõdukuse üle

otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt isiku õigustesse sekkumise ulatust ja intensiivsust,

teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Eesti ja Euroopa loodusväärtuste säilimine on oluline

eesmärk. Alale kaitse tagamisega ja tegevustele piirangute seadmisega ala loodusväärtused

säilivad, loodusväärtusi kahjustavate tegevuste elluviimisel need hävivad.

Metsamajandusliku ja kaevandamisalase ettevõtluse korral on teada risk, et tegevust ei saa

võimaldada juhul, kui see kahjustab loodust või elukeskkonda. Ettevõtlusvabadus ei anna

isikule õigust nõuda rahvusliku rikkuse ega riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides.

Omandiõigus ja ettevõtlusvabadus ei ole piiramatud õigused. Kaitse-eeskirjaga alale seatud

eesmärk kaalub üles omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive. Järgnevates kaitsekorra

peatükkides on esitatud kitsenduste kaupa põhjendused, miks need piirangud on vajalikud.

Pilliroo ja adru varumist ei ole kaitse-eeskirjas reguleeritud, kuna kaitsealal ei leidu pilliroogu

ega adru.

2.5.2. Kaitsekorra üldpõhimõtted

Kaitse-eeskirjaga on inimestel lubatud kaitsealal viibida, püüda kala ning korjata marju, seeni

ja muid metsa kõrvalsaadusi kogu kaitsealal, kuna see ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärkide

saavutamist. Väikese grupi inimeste viibimine ning marjade, seente ja muude metsa

kõrvalsaaduste korjamine ei kahjusta olulisel määral kaitseala elupaiku. Praeguses Kaarmise

merikotka püsielupaigas on inimeste viibimisele seatud ajaline piirang merikotka pesitsusajal

15. veebruarist kuni 31. juulini (kitsendused ei kehti tulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja

elamumaal, põllumajandusmaal ja õuemaal, samuti avalikus kasutuses oleval teel).

Moodustataval Kaarmise-Jõempa looduskaitsealal liikumispiirangut ei kavandata, sest

merikotkas ei ole seal pikemat aega pesitsenud ja tõenäosus pesitsusaegseks häiringuks on pesa

asukoha tõttu väike.

Kalapüüki ei ole plaanis kaitse-eeskirjaga piirata, kuna see ei kahjusta eeldatavasti ala kaitse-

eesmärke. Ühtlasi kuulub Kaarmise järv eraomandisse ja järve äärde on teadaolevalt Kaarmise

külaseltsi pandud kalapüüki mittelubav silt, samas on Kaarmise järv avalikult kasutatav järv.

Kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata kalapüügile piiranguid, siis avalikult kasutataval järvel, k.a

Kaarmise järvel on kalapüügiseadust järgides kalapüük lubatud. Veekogu avaliku kasutamisega

ei tohi rikkuda võõral maatükil viibimist reguleerivaid seadusesätteid.

14

Telkimine ja lõkke tegemine on lubatud kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette

valmistatud ja tähistatud. Füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleval

kinnisasjal (sh õuealal) telkimisel ja lõkke tegemisel tuleb arvestada keskkonnaseadustiku

üldosa seaduse §-des 35 ja 36 sätestatut. Telkimine ja lõkke tegemine selleks ettevalmistamata

kohas on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul ning kaitseala valitsemise ja kaitse

korraldamisega seotud tegevusel, näiteks koosluste hooldustööde käigus, et põletada

raiejäätmeid ajal ja tingimustel, mis ei kahjusta loodusväärtusi. Reguleerimata telkimine ja

lõkke tegemine seavad ohtu kaitseväärtuste säilimise: suureneb negatiivne mõju kooslustele ja

kaitsealustele liikidele. Sellisteks telkimise ja lõkke tegemisega kaasnevateks tegevusteks on

otsene ja kaudne häirimine, tallamine, prahi maha jätmine, lõkkekohad, mille tegemisel hukkub

pinnast kattev taimestik ja võib tekkida tulekahju, puude raie lõkke tegemise eesmärgil jne.

Erandkorras võib kaitsealal telkimiseks ja lõkke tegemiseks loa anda kaitseala valitseja, kui see

ei kahjusta kaitse-eesmärgis seatud koosluste ja liikide seisundit ega takista kaitse-eesmärkide

saavutamist. Kaitsealal puuduvad praegu ettevalmistatud lõkke- ja telkimisalad, kuid kaitsekord

võimaldab vajaduse korral neid tulevikus rajada.

Sõidukiga sõitmine on lubatud teedel, jalgrattaga ka radadel. Ehitusseadustiku § 92 lõike 1

kohaselt on tee rajatis, mis on ette nähtud inimeste, sõidukite või loomade liikumiseks või

liiklemiseks. Tee osaks loetakse tunnel, sild, viadukt ja muud liiklemiseks kasutatavad ning tee

toimimiseks vajalikud rajatised, näiteks teekraavid. Moodustatavale Kaarmise-Jõempa

kaitsealale jäävad ehitusseadustiku § 92 lõike 1 järgi metsarajad ja metsasihid ning sellerheiniku

elupaika läbiv metsatee. Kaitseala teedel sõidukiga sõitmisele kohalduvad liiklusseaduses

sätestatud nõuded ja piirangud. Sõidukiga sõitmine väljaspool teid ja maastikusõidukiga

sõitmine on lubatud järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega

seotud tegevusel, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel, kaitse-eeskirjaga

lubatud töödel, liinirajatiste hooldamiseks vajalikel töödel ning metsamajandus- ja

põllumajandustöödel. Sealhulgas tuleb arvestada, et maastikusõidukit tohib teel liikumiseks

kasutada liiklusseaduse §-s 154 nimetatud juhul, st jõgede, teede ja muude takistuste

ületamiskohtades ning lumega kaetud teel, mis ei ole mootorsõidukitele ajutiselt läbitav, ning

teel, kus seda lubab sellekohane liikluskorraldusvahend, samuti politsei- ja tollitöötajad

ametiülesannete täitmisel, haige toimetamisel haiglasse, päästetööde tegemisel ning muudel

juhtudel, mis on seotud ametiülesannete täitmisega (nagu elektri- ja sideliinide hooldus- ja

parandustööde tegemine või muud sellised tegevused). Sõidukiga sõitmine väljaspool teid ja

maastikusõidukiga sõitmine kahjustab maapinda ja liikide kasvukohti ning ohustab

kaitsealuseid liike nii ülesõitmise kui ka häiriva müraga. Kaitse-eeskirjaga lubatud tegevuste

alla, mille käigus on lubatud sõidukiga sõitmine väljaspool teid ja maastikusõidukiga sõitmine,

kuuluvad tegevused, mille tegemine ei ole muul viisil võimalik ja puuduvad alternatiivsed

lahendused, näiteks kütitud suurulukite, nagu põder, hirv, metskits ja metssiga,

maastikusõidukiga transportimine, kui see on võimalik pinnast kahjustamata. Muudel

tingimustel pole väljaspool teid sõitmine ja maastikusõidukiga sõitmine lubatud.

Kaitseala vetel on lubatud mootorita ujuvvahendiga sõitmine, kuna ujuvvahendiga sõitmisel ei

seata eeldatavasti ohtu kaitse-eesmärgiks seatud järvede soodsat seisundit. Arvestada tuleb

avalikult kasutatavatel veekogudel mootoriga ujuvvahendiga sõitmise piirangut, mis tuleneb

keskkonnaministri 28. juuni 2019. a määruse nr 25 „Veesõidukite hoidmise ja kasutamise

nõuded” § 4 lõikest 1, mis sätestab, et keelatud on mootoriga varustatud veesõidukite

kasutamine avalikuks kasutamiseks määratud järvedel, mille pindala on alla 100 ha, ja jõgedel,

mille minimaalne laius veesõidukite liiklemist võimaldaval lõigul on alla 10 m. Kaitsealal ei

asu ühtegi järve, mille pindala oleks suurem kui 100 ha, ega jõge, mille minimaalne laius

veesõidukite liiklemist võimaldaval lõigul on üle 10 m. Seega on kaitsealal lubatud vaid

mootorita ujuvvahendiga sõitmine.

15

2.5.3. Tegevuste kooskõlastamine kaitseala valitsejaga

Tegevused, mis on keelatud, kui selleks ei ole kaitseala valitseja nõusolekut, on määratud

vastavalt looduskaitseseaduse § 14 lõikele 1. Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal

keelatud muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet, koostada maakorralduskava ja

teha maakorraldustoiminguid, kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut, lubada ehitada

ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist, sealhulgas lubada püstitada või

laiendada lautrit või paadisilda, anda projekteerimistingimusi, anda ehitusluba, rajada uut

veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda veeluba,

ehitusluba ega esitada ehitusteatist ning lisasööta jahiulukeid.

Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja

nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist või kaitseala

seisundit. Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole

arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta

kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides see

tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse

õiguspärasuse osas.

Praktikas on tingimuste esitamine kõige enam kasutatav võte, millega välditakse kaitsealadel

majandustegevuse kahjustavat mõju. Enamasti ei keelata tegevust, mis on kaitse-eeskirjas

lubatud kaitseala valitseja nõusolekul, vaid püütakse kaalutlusõiguse kaudu leida lahendusi, kus

tegevus loodusväärtusi ei kahjusta, ühitades looduskaitse ja arendushuvid.

2.5.4. Sihtkaitsevöönd

2.5.4.1. Sihtkaitsevööndi eesmärgid

Kaitseala sihtkaitsevöönd on kaitseala osa seal väljakujunenud või kujundatavate koosluste

säilitamiseks. Kaitsealal on üks sihtkaitsevöönd – Kaarmise-Jõempa, mille kaitse-eesmärgiks

on loodusdirektiivi metsa- ja sooelupaikade, karstinähtuste ja kaitstavate liikide ning nende

elupaikade kaitse. Metsaelupaiku ohustab peamiselt suurte lankidena tehtud raie ja vana metsa

osakaalu vähenemine. Paljud liigid vajavad elutegevuseks vanu seisvaid puid või lamapuitu,

mistõttu on bioloogilise mitmekesisuse tagamiseks oluline säilitada vana metsa ja selle

elemente. Nende eesmärkide saavutamist on võimalik tagada kõige paremini sihtkaitsevööndi

kaitsekorraga.

2.5.4.2. Lubatud tegevused sihtkaitsevööndis

Kaitsealal on lubatud kuni 30 osalejaga rahvaürituse korraldamine kaitseala valitseja

nõusolekul selleks ettevalmistatud kohas. Rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata

kohas ja rohkem kui 30 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks kaitseala valitseja

nõusolekul ettevalmistatud kohas on lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul. Praegu ei

asu kaitsealal rahvaürituse korraldamiseks ettenähtud kohti (õppe- ja matkarajad, avalikud

16

puhkekohad jne) ja teadaolevalt ei ole alal olnud huvi suure osalejate arvuga rahvaürituse

korraldamiseks.

Jahipidamine on lubatud 1. augustist kuni 14. veebruarini. Väljaspool seda perioodi on

jahipidamine lubatud kaitseala valitseja igakordsel nõusolekul kaitse-eesmärgist lähtuvalt

ulukite tekitatud kahjustuste vältimiseks ning teadustöö eesmärgil, kusjuures kaitseala valitseja

võib seada tingimusi jahipidamise viisi ja aja kohta. Jahipidamise ajaline piirang lähtub lindude

pesitsusperioodist ja peab tagama (eelkõige kaitse-eesmärgiks seatud merikotka ja karvasjalg-

kaku ning soodes ja metsades pesitsevate liikide) häirimatuse pesitsuse ja noorlindude

iseseisvumise ajal. Jahipidamine häirib pesitsevaid ja poegadega linde rohkem kui lihtsalt

inimese viibimine elupaigas. Häirimise korral jätab emalind pojad/munad üksi ja nende

ellujäämine, eriti jahedate ilmadega, on küsitav. Jahipidamise piirang seab piiranguid eelkõige

metssea- ja sokujahile, aga kuna sel ajal peetakse metsseale jahti eelkõige söödalt ja kaitsealal

söödaplatse olla ei tohi, siis see piirang ei sea jahimeestele olulisi piiranguid. Sokujaht algab 1.

juunil ja seega seab jahipidamise piirang piiranguid sokujahile juunis ja juulis. Samas kütitakse

piirkonnas sokku sel ajal peamiselt kaitsealast välja jäävatel põldudel ja seega olulist mõju

sokujahile piirang ei sea, aga siiski tuleb vältida neid harvu juhuseid, kui kaitsealal tahetakse

sokujahti pidada. On oluline tagada, et kaitsealal saaksid linnud rahulikult pesitseda ja häiringud

puuduksid, seega on jahipidamise piirang alal vajalik. Ka mitmed uuringud (Madsen, J. & Fox,

A.D. (1995). Impacts of hunting disturbance on waterbirds – a review.; Casas, F., Mougeot, F.,

Viñuela, J. ja Bretagnolle, V. (2008). Effects of hunting on the behaviour and spatial

distribution of farmland birds: importance of hunting-free refuges in agricultural areas)

näitavad, et jaht mõjutab oluliselt lindude käitumist ja pesitsemist. Jahipiirangutega alal saavad

linnud rahulikult pesitseda. Jahipidamine väljaspool merikotka pesitsusaega ei ole SKV-s

keelatud, kuna see ei sea otseselt ohtu kaitseala elustikku ega kahjusta olulisel määral muid

kaitseala loodusväärtusi.

SKV-s on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud olemasolevate maaparandussüsteemide

hoiutööd ja loodusliku veerežiimi taastamine. Veerežiimi taastamine võib olla vajalik

sihtkaitsevööndiga piirneva Kaarmise järve seisundi parandamisel ja olemasolevate kraavide

kuivendava mõju vähendamisel. Hoiutööd on vajalikud juhul, kui on vaja tagada olemasolevate

maaparandussüsteemide funktsioneerimine ning vältida üleujutuste teket väljaspool kaitstavat

ala või kaitseala majandataval osal. Kaitseala valitseja nõusolek on oluline selleks, et

reguleerida tööde tegemise viisi ja aega nii, et see ei mõjutaks kaitse-eesmärke negatiivselt.

Olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutöid lubatakse juhul, kui nende hooldamine ei

avalda ulatuslikku negatiivset mõju ala loodusväärtustele ja see on vajalik, kui

maaparandussüsteemi hooldamata jätmine tekitaks kahju väljaspool kaitseala piiri asuvatele

aladele. Moodustataval Kaarmise-Jõempa looduskaitsealal leidub kraave. Kaarmise järve

põhjaosas olevasse madalsoosse suubub väike vana kraav niiduservas ja järve loodeossa suubub

uuem suurem kaevatud kraav, mis saab samuti alguse madalsoost. Väljavool toimub järve

edelasopist lähtuva kraavi kaudu, mis suubub kurisusse. Hoiuala idaosas on põhja-lõuna suunas

kaevatud liigirikka madalsoo servast kuni Kaarmise järve põhjakaldani kraav, mis ei mõju

soodsalt elupaigatüübi seisundile. Kraaviga on rikutud ka Kaarmise hoiuala kaitse-eesmärgiks

olevat metsaelupaigatüüpi vanad loodusmetsad (9010*). Hoiuala lääneossa jääb liigirikas

madalsoo, mis piirneb kuivenduskraaviga. Hoiuala kaitsekorra muutmisel looduskaitsealaks

tsoneeritakse sooelupaigatüübid sihtkaitsevööndisse, et tagada loodusliku veerežiimi säilimine

ja vajadusel taastamine.

Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks ja

taastamiseks vajalik tegevus ning koosluste kujundamine vastavalt kaitse-eesmärkidele.

17

Kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks võib tekkida vajadus rajada tehispesi

merikotkale, lisaks võib tekkida vajadus võsaraieks.

Lubatud on olemasolevate ehitiste hooldustööd. Lubatud tööde hulka kuuluvad olemasolevate

hoonete, teede, matkaradade ja muude ehitiste hooldustööd. Kaitseala valitseja nõusoleku nõue

võimaldab seada tingimusi tööde tegemise viisile ja ajale lähtuvalt kaitstavate elupaigatüüpide

ja liikide vajadusest.

2.5.4.3. Keelatud tegevused sihtkaitsevööndis

Sihtkaitsevööndis on keelatud (kooskõlas määrusega sätestatud erisustega) majandustegevus ja

loodusvarade kasutamine, st tegevused, mis ei lähtu sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärkidest, kuna

selle käigus võivad hävida metsa-, niidu- ja sookooslused ning kaitsealused taime- ja

loomaliigid, mille säilitamine on sätestatud kaitse-eesmärgina. Vastavalt majandustegevuse

seadustiku üldosa seadusele on majandustegevus iga iseseisvalt teostatav, tulu saamise

eesmärgiga püsiv tegevus, mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud. Tegevus, mille suhtes on

kehtestatud teatamis- või loakohustus, loetakse samuti majandustegevuseks ka juhul, kui selle

eesmärk ei ole tulu saamine. Seega kõik kaitse-eeskirja kaitsekorra üldpõhimõtete peatükis või

sihtkaitsevööndite peatükis reguleeritud tegevused, mis on määrusega lubatud või lubatud

kaitseala valitseja nõusolekul ja mida tehakse tulu saamise eesmärgiga, ning tegevused, mis on

lubatud või lubatud kaitseala valitseja nõusolekul ja millega kaasneb teatamis- või loakohustus,

on kaitseala sihtkaitsevööndis lubatud majandustegevus. Kaitse-eeskirjaga lubatakse

sihtkaitsevööndis majandustegevust, mis ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärki või seisundit.

Kaitse-eeskirjaga keelatakse küll uute ehitiste püstitamine (uute ehitiste püstitamine on

keelatud, et vältida kaitsealuste liikide elupaikade ja väärtuslike metsaelupaikade kahjustamist),

kuid erandina on kaitseala valitseja nõusolekul sihtkaitsevööndites lubatud tee rajamine ja

tehnovõrgu rajatise püstitamine kaitseala ja kaitsealal paikneva kinnistu tarbeks. Teede

hooldustöödele, nagu pinnasteede haljasala niitmine, langenud puude eemaldamine ja talvine

lumetõrje, ei ole vajalik kaitseala valitseja nõusolek. Muudel juhtudel on vajalik kaitseala

valitseja nõusolek. Ka kuivendusrajatisi (näiteks üksikkraavid) käsitletakse ehitusseadustiku

mõistes rajatistena ja seega peab ka nende hooldustööd kaitseala valitsejaga kooskõlastama.

Samuti on lubatud tootmisotstarbeta ehitise püstitamine kaitseala tarbeks, sealhulgas

ehituskeeluvööndisse. Kaitseala tarbeks vajalike tootmisotstarbeta rajatiste alla kuuluvad

eelkõige koosluste ja liikide elupaikade taastamiseks vajalikud rajatised (sh veetõkked

kraavides) ning loodushariduse edendamiseks vajalikud rajatised, infotahvlid jms. Uusi ehitisi

on lubatud rajada, kui selle käigus ei kahjustata kaitsealuste liikide elupaiku või kaitstavate

elupaigatüüpide seisundit. Ehitamine võib pöördumatult hävitada elupaiku ja võib eeldada

raadamist, kuivendamist jms. Kuna ehitamise mõju kaitse-eesmärkidele sõltub paljudest

asjaoludest, sealhulgas ehitise iseloomust, tehnoloogiast, asukohast ja mahust, siis ei ole

määrusega võimalik ette näha igasse olukorda sobivaid tingimusi ja nõusoleku andmine on

jäetud seetõttu kaitseala valitseja igakordseks kaalutlusotsuseks.

2.5.5. Piiranguvöönd

2.5.5.1. Piiranguvööndi eesmärgid

18

Kaitseala piiranguvöönd on kaitseala majanduslikult kasutatav osa, mis ei kuulu

sihtkaitsevööndisse ning kus majandustegevuses tuleb arvestada looduskaitseseaduses ja

määruses kehtestatud piiranguid. Kaarmise piiranguvööndi eesmärk on kaitsta looduslikult

rohketoitelise järve elupaigatüüpi (3150), mis kuulub Kaarmise-Jõempa karstiala koosseisu ja

on tundlik karstijärv. Elupaigatüübi kaitsega kaitstakse ühtlasi seal pesitsevate lindude elupaiku

ja kaitse-eesmärgiks olevat hallpõsk-pütti, laululuike ja sookurge.

Kaarmise piiranguvöönd toimib Kaarmise-Jõempa sihtkaitsevööndi puhvervööndina, vähendab

väljastpoolt tulevaid häiringuid ja tagab kaitseala sidususe. Piiranguvööndisse jäävad

majanduslikult kasutatavad alad, Kaarmise järve paadisild ja muud rajatised, väljakujunemata

vähemväärtuslikud elupaigad (nt noorendikud) ja aktiivselt kasutatav Kaarmise järve suplusala.

2.5.5.2. Lubatud tegevused piiranguvööndis

Piiranguvööndis on üldjuhul lubatud majandustegevus, arvestades määrusega sätestatud erisusi.

Lubatud on kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks kaitseala

valitseja nõusolekul ette valmistatud ega tähistatud. Piiranguvööndis ei paikne nii olulisi

loodusväärtusi, et rahvaürituse korraldamine väljaspool ettevalmistatud kohta peaks olema

keelatud või lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul. Piiranguvöönd on sobiv koht näiteks

loodusharidusürituse korraldamiseks ka väljaspool ettevalmistatud matkaradasid. Kuid

rahvarohked (üle 50 osalejaga) üritused on lubatud vaid kaitseala valitseja nõusolekul, et

valitseja saaks seada tingimusi looduse kahjustamise vältimiseks. Praegu ei asu kaitsealal

rahvaürituse korraldamiseks ettenähtud kohti (õppe- ja matkarajad, avalikud puhkekohad jne)

ja teadaolevalt ei ole alal olnud huvi suure osalejate arvuga rahvaürituse korraldamiseks.

Jahipidamine on piiranguvööndis lubatud, arvestades jahiseaduses kehtestatut, kuna see ei sea

otseselt ohtu kaitseala elustikku ega kahjusta olulisel määral muid kaitseala loodusväärtusi.

Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud veekogu veetaseme ja kaldajoone muutmine, näiteks

loodusliku veerežiimi taastamiseks jõgedes, kaldakindlustuse rajamiseks ja hooldamiseks,

veekogude puhastamiseks ja nende looduslikkuse suurendamiseks, et võimaldada vajaduse

korral järve veetaseme säilitamiseks või taastamiseks töid. Piiranguvööndisse jääb osaliselt

Anepesa oja. Tegemist on tundliku karstijärvega, mis on 2016. aastal suures osas veest tühjaks

jooksnud, sest karstialal olev järv oli setetest puhastatud ning põhjasete ei hoidnud vett enam

kinni ja järve tuli tavalisest vähem vett. Tekkinud augu täitmisel, mille kaudu vesi kadus, vee

äravool peatus. Lisaks on intensiivistunud järve kinnikasvamine veetaimestiku vohamise tõttu.

Looduslikult on tegu madala järvega ja põhjasetete rohkus on olnud iseloomulik Kaarmise

järvele pikemat aega. Kaarmise järv toitub peamiselt põhjaveest. Pindmine sissevool järve võib

toimuda varakevadel, kui järve valgub lumesulavett ümbritsevatelt kõrgematelt aladelt.

Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud häil- ja aegjärkne raie kuni 2 ha

suuruse langina, kusjuures säilitada tuleb koosluse liikide ja vanuse mitmekesisus. Häil- ja

aegjärkne raie imiteerivad kõige paremini looduslikke häiringuid ja metsade majandamine

turberaietega tagab säästvama metsamajanduse7. Raie tüübi ja raielangi suuruse reguleerimine

on vajalik selleks, et elupaiga struktuuri muutused ei oleks järsud ega tugevad ning metsas

säiliks igal ajahetkel teatud hulk olulisi elemente. Aegjärkse raiega raiutakse metsa järkude

7 Laas, E., 2012, Turberaied võivad olla alternatiiviks lageraietele, Eesti Mets nr 2.

19

kaupa, mistõttu toimuvad keskkonnamuutused sujuvamalt ning seetõttu pole mõju niivõrd järsk

ja tugev kui näiteks lageraiel. Nii on liikidel rohkem aega muutustega kohaneda. Häilraied on

väikese pindalaga ja sarnasemad looduslikule häilule. Nii tagatakse paremini koosluste ja

liikide kaitse ning hoitakse ära liiga kiired muutused piiranguvööndi metsade vanuselises

struktuuris. Langi pindala ei tohi olla suurem kui 2 ha, siis on häiringute mõju minimaalne.

Sellega hoitakse ära suurte, liikidele sobimatute lankide teke. 2 ha on piisavalt suur lank, et

tagada metsade looduslik uuenemine. Suuremate lankide puhul ei uuene lank looduslikult nii

efektiivselt. Lageraie ja veerraie ei ole lubatud. Lageraiega kaasneva servaefekti mõjul väheneb

ka välisteguritest puutumata koosluste siseosa pindala. Seetõttu väheneb liikidele sobilike

elupaikade pindala mitte ainult raiete toimumise alal, vaid ka sellega piirnevatel aladel. Peale

selle vähendab lageraie puistu struktuuri mitmekesisust, sh erivanuselisust. Veerraie suurendab

samuti servaefekti ja tekitab loodusmaastikusse sobimatuid sirgeid koridore, mis suurendaksid

ka tormimurru ja -heite ohtu. Piiranguvööndi metsa majandamisel tuleb säilitada koosluse

looduslik tasakaal, liigiline ja vanuseline mitmekesisus, jätta raiumata surnud puid ning

kujundada häilud ebakorrapärase kujuga. Elustiku mitmekesisuse säilitamiseks tuleb jätta raiel

hektari kohta alles vähemalt 20 tihumeetrit kasvavaid puid või nende säilinud püstiseisvaid osi,

mis ei kuulu koristamisele ja jäävad metsa alatiseks. Elustiku mitmekesisuse tagamiseks alles

jäetavad puud valitakse eri puuliikide esimese rinde suurima diameetriga puude hulgast,

eelistades kõvalehtpuid, mände ja haabasid, samuti eritunnustega, nagu põlemisjälgede,

õõnsuste, tuuleluudade või suurte okstega puid. Need tingimused on vajalikud, et tagada

raiutavas puistus elustiku mitmekesisuse seisukohast oluliste elementide säilimine, mis aitab

säilitada nii konkreetses puistus kui ka piiranguvööndis tervikuna mitmekesist elustikku.

Ettekirjutus säilikpuude kohta tagab kooslusesse suurediameetrilise surnud puidu ja suurte

vanade elusate puude tekkimise, mis on peamised struktuurielemendid, mille puudus on Eesti

metsakooslustes kõige suurem. Samuti tagab piisava arvu säilikpuude jätmine metsa

varieeruvad valgustingimused, mis soodustab erinevate nõudlustega kuivade metsade

elustikurühmade parema raiejärgse ellujäämuse ja metsa uuenemise.

Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise

püstitamine, kusjuures kaitseala tarbeks ehitise püstitamisel ehituskeeluvööndisse ei laiene

ehitisele ehituskeeluvööndi ehituskeeld. Seda võimaldab looduskaitseseaduse § 38 lõige 7, mis

reguleerib ehituskeeluvööndi korra erisusi. Kuna Kaarmise järve äärne ala on aktiivne

puhkekoht, võib osutuda vajalikuks rajada alale näiteks rekreatsiooniga seotud ehitisi.

Ehitustegevus on lubatud juhul, kui sellega ei kahjustata kaitse-eesmärke. Kaitseala valitseja

hindab ehitustegevuse sobivust planeeritud piirkonda ja seab vajaduse korral lisatingimusi loa

kooskõlastamiseks.

2.5.5.3. Keelatud tegevused piiranguvööndis

Piiranguvööndis on keelatud uue maaparandussüsteemi rajamine, maavara kaevandamine ning

biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine, välja arvatud põllumaal. Nende tegevuste

lubamine pole võimalik, ilma et kahjustataks kaitsealal asuvaid ja kaitse-eesmärkidena

nimetatud elupaigatüüpe ning kaitstavate liikide elupaiku ja kasvukohtasid. Piiranguvööndis on

keelatud uue maaparandussüsteemi rajamine, et piirnevad loodusväärtused säiliksid soodsas

seisundis. Maaparandussüsteemid, mis rikuvad looduslikku veerežiimi, on kaitstavatele

elupaigatüüpidele kõige suuremaks ohuks ja on oluline, et neid kaitsealale ei rajataks, sest

muudetud veerežiim tingib ala kuivendamise ja elupaigatüüpide seisundi halvenemise.

Veerežiimi muutmine kahjustab elupaigatüüpide soodsat seisundit ja põhjustab muutusi

koosluste liigikoosseisus. Biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine kahjustab

20

elupaigatüüpide soodsat seisundit ning põhjustab muutusi koosluste liigilises koosseisus,

põllumaal piiranguid ei seata. Kaitsealal on eesmärgiks metsa- ja sookoosluse looduslik areng

ja karstinähtuste kaitse ning seega puudub vajadus biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise

kasutamiseks. Peale selle mõjutaks nende kasutamine kooslusi (sh mulla- ja teisi alal

kaasnevaid kooslusi) kunstlikult, mis on samuti vastuolus kaitse-eesmärkidega.

Kaitsealal on keelatud puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine. Puhtpuistute

kujundamine ja energiapuistute rajamine vähendab kaitseala bioloogilist mitmekesisust ja

maastikuilmet.

Piiranguvööndis on keelatud puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt. Kaitseala

valitseja võib lubada puidu kokku- ja väljavedu, kui pinnas seda võimaldab. Kaitseala valitsejal

on seega võimalik tulenevalt konkreetsetest oludest hinnata, kas puidu kokku- ja väljavedu

külmumata pinnaselt on võimalik, ilma et kahjustataks kaitseala loodusväärtusi.

3. Menetluse kirjeldus

Kaarmise-Jõempa looduskaitseala moodustamise väljatöötamise kavatsuse avalik väljapanek

toimus 15. augustist 3. septembrini 2019. a. Looduskaitseseaduse §-s 9 sätestatud kaitse alla

võtmise menetluse käigus saadeti teade kaitseala moodustamise väljatöötamise kavatsuse kohta

maaomanikele, Saaremaa Vallavalitsusele, Riigimetsa Majandmise Keskusele (edaspidi RMK)

ning teistele huvigruppidele. Parandusettepanekuid ja vastuväiteid võis esitada kuni 3.

septembrini 2019. Avalikustamisel tehtud ettepanekud ja Keskkonnaameti vastused neile leiab

keskkonnaministri 16. juuni 2020. a käskkirja nr 1-2/20/267 lisas olevast väljatöötamise

kavatsusest.

Täiendatakse pärast avalikku väljapanekut.

4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu koostamisel on arvestatud nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning

loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50).

Loodusdirektiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on nimetatud direktiivi eesmärk looduslike

elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise

mitmekesisuse säilimisele EL liikmesriikide territooriumil. Loodusdirektiivi artikli 3 lõigete 1

ja 2 kohaselt luuakse Euroopa ökoloogiline võrgustik Natura 2000, mille loomisse annab

panuse iga liikmesriik võrdeliselt sellega, millisel määral leidub tema territooriumil

loodusdirektiivis nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja liikide elupaiku. Vastavalt Vabariigi

Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000

võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2 alapunktile 65 on Natura 2000 võrgustiku

loodusalaks esitatud Kaarmise loodusala, mis hõlmab Kaarmise hoiuala ja Jõempa kurisuid.

Seetõttu tuleb Kaarmise-Jõempa looduskaitsealal tegevuse kavandamisel hinnata selle mõju

kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi.

Kaarmise loodusala on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni

12. novembri 2007. a otsusega 2008/24/EÜ, millega võeti vastavalt loodusdirektiivile vastu

boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade esimene

21

ajakohastatud loetelu (teatavaks tehtud numbri K(2007) 5402 all, ELT L 12, 15.01.2008,

lk 118–382). Viimati ajakohastati boreaalse biogeograafilise piirkonna loodusalade nimekirja

Euroopa Komisjoni 21. jaanuari 2021. a rakendusotsusega (EL) 2021/158, millega võeti vastu

boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu

neljateistkümnes uuendatud versioon (teatavaks tehtud numbri C(2021) 18 all, ELT L 51,

15.02.2021, lk 1–186).

Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek arvata Kaarmise loodusala

kaitse-eesmärkide hulgast välja puisniidud (6530*). Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa

Komisjonile ettepanek muuta Kaarmise loodusala piire.

Loodusala piirid viiakse kooskõlla katastripiiride ja põhikaardiga ning arvatakse välja mõned

loodusdirektiivi elupaigatüübile mittevastavad alad.

Kaarmise loodusala piiride muutmisel jäävad loodusalast välja järgmised katastriüksused: Liiva

(37301:001:0176) ja 21101 Tõlli-Mustjala-Tagaranna tee (34801:002:0589). Loodusala

osakaal suureneb järgmistel katastriüksustel: Siimu (34801:002:0477), Kadaka

(37301:001:0700), Tihniku (37301:001:0318), Kihelkonna metskond 175 (37301:001:0862),

Kihelkonna metskond 55 (37301:001:0194), Kihelkonna metskond 63 (34801:002:0514),

Liivametsa (34801:002:0384), Orase (43301:001:0529), Pae (34801:002:0562), Ilmeste

(34801:002:0560), Jaagu (34801:002:0485), Lenardi (43301:001:0440), Mihkli

(43301:001:0441) ja Järve (34801:002:0480).

5. Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused

Määruse mõju on positiivne loodus- ja elukeskkonnale, aidates looduskeskkonna säilitamisega

kaasa inimeste põhivajaduste ja elukvaliteedi tagamisele. Kaitseala piiride muutmine ja kaitse-

eesmärkide täiendamine aitab kaasa väärtuslike poollooduslike ja looduslike koosluste ning

ohustatud ja haruldaste liikide säilitamisele ja nende soodsa seisundi saavutamisele.

Uue määruse kehtestamine aitab kaasa rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, seega on mõju

välissuhetele positiivne. Looduse mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamise ja suurendamise

vajaduse sätestavad nii Euroopa 2030 kui ka Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava. Sellest

tulenevalt on elurikkuse vähenemise peatamiseks ja taastamiseks kinnitatud EL elurikkuse

strateegia aastani 2030 (COM(2020)380), mis seab liikmesriigile konkreetsed ja mõõdetavad

eesmärgid elurikkuse (liikide ja elupaikade seisundi) parandamiseks aastaks 2030. Kinnitatav

õigusakt toetab otseselt nende eesmärkide saavutamist. Lääne-Eesti saared kuuluvad UNESCO

biosfääri programmiala (programm MAB ehk Man and Biosphere) koosseisu ning kaitstavad

alad (kaitse- ja hoiualad ning püsielupaigad) on programmiala tuum- ja puhveraladeks

(sihtkaitsevööndid on tuumaladeks, piiranguvööndid ja hoiualad on puhveraladeks), mille hea

seisund tagab biosfääri programmiala hea seisundi.

Kaarmise-Jõempa looduskaitsealaga hõlmatav ala on juba suures osas riikliku kaitse all,

mistõttu puudub määruse jõustumisel oluline mõju sotsiaalvaldkonnale, riiklikule julgeolekule,

majandusele, regionaalarengule ning riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele.

Planeeringud tuleb viia kooskõlla kehtestatud õigusaktidega. Seega mõjutab määruse

kehtestamine ka kehtestatud planeeringuid. Teadaolevalt vastuolusid kehtivate planeeringutega

ei ole, mistõttu oluline mõju selles küsimuses puudub.

22

Vastavalt maamaksuseaduse §-le 4 kaasneb määruse jõustumisega kohaliku omavalitsuse

maamaksutulude mõningane vähenemine. Maamaksuseaduse § 4 lõike 3 kohaselt hakkab

maamaksusoodustus kehtima määruse jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril.

Maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punkti 1 kohaselt kaitsealade sihtkaitsevööndi maalt maamaksu

ei maksta ja § 4 lõike 2 kohaselt looduskaitseseaduse §-s 31 sätestatud piiranguvööndi maalt

makstakse maamaksu 50% maamaksumäärast. Kokku arvatakse eramaad hoiualalt (v.a PEP-

id) looduskaitsealale 159,1 ha, sellest sihtkaitsevööndisse 132,2 ha ja piiranguvööndisse

26,9 ha. Riigimaad arvatakse hoiualalt (v.a PEP-id) sihtkaitsevööndisse 84,4 ha. Praegu on

hoiualal sihtkaitsevööndi kaitsekorraga maad püsielupaikade kujul (merikotka PEP (12,5 ha) ja

Jõempa sellerheiniku PEP (1,1 ha)) kokku 13,6 ha, millest eraomandis on 6,7 ha ja riigiomandis

6,9 ha maad. Kuna hoiuala kaitsekord muutub, moodustatakse looduskaitseala ja enamik alast

arvatakse sihtkaitsevööndisse, siis laekub maamaksu Saaremaa vallale vähem ligikaudu 250

eurot aastas.

Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 20 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada

kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisaja väärtusele

vastava tasu eest. Kriteeriumid, mille järgi kaitstavat loodusobjekti sisaldavat kinnisasja

omandatakse, on sätestatud Vabariigi Valitsuse 8. juuli 2004. a määruses nr 242 „Kaitstavat

loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord

ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist

oluliselt piiravaks ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused” (edaspidi kord). Korra

§ 3 lõike 1 kohaselt omandab riik kaitstava loodusobjekti kaitse korraldamise eesmärgil

kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord

oluliselt piirab ning mis asub kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas või sisaldab

kaitstavat looduse üksikobjekti. Korra § 31 lõiked 2 ja 3 sätestavad juhud, kui kaitseala

sihtkaitsevööndis ja piiranguvööndis on kaitsekorra tõttu kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine

oluliselt piiratud. Kaitseala piiranguvööndis paiknevate eraomandisse kuuluvate maaüksuste

sihtotstarbeline kasutamine ei ole vastavalt korrale oluliselt piiratud. Eramaal seni kaitseta ala

SKV-sse ei tsoneerita (on vaid marginaalsed muudatused, mis on tekkinud piiri vastavusse

viimisel põhikaardi ja katastrikihiga). Piiranguvööndist (uuendamata kaitsekorraga alalt) ja

hoiualalt tsoneeritakse sihtkaitsevööndisse (kinnisasjad, mille puhul piirangud on enamal kui

50% kinnisasja pindalast) 134,4 ha, kus ala kaitsekord piirab oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist

kasutamist (metsamaa). Maa-ameti tehingute andmebaasi alusel toimus Saaremaa vallas

2021. aastal (jaanuar – november) metsamaaga 205 tehingut kogusummas 7 611 483 eurot, ühe

hektari hind oli keskmiselt 4194,6 eurot.

Natura 2000 alal asuva erametsamaa omanikule antakse toetust, et kompenseerida Natura 2000

metsaalade majandamisest saamata jäänud tulu. Erametsaomanikel on võimalus taotleda Natura

alal paikneva metsaala majandamisel saamata jäänud tulu kompensatsiooni. Toetust võib

taotleda vähemalt 0,3 ha suuruse, taotleja omandis oleva metsaala kohta, mis asub Natura 2000

võrgustiku alal ja on kantud metsaalana keskkonnaregistrisse. Toetuse määr Natura 2000

piiranguvööndis, hoiualal ja projekteeritaval alal asuva ühe hektari metsaala kohta on kuni 60

eurot aastas, sihtkaitsevööndis 110 eurot hektari kohta aastas.

Riigimetsa tsoneeritakse täiendavalt sihtkaitsevööndisse 80,8 ha ulatuses. Piiranguvööndisse

riigimetsa juurde ei tule. Vastavalt RMK arvutustele vähendab range kaitse Saaremaal

puidukasutuse tulu keskmiselt 100 eurot hektari kohta aastas. Lähtudes sellest, et ka

piiranguvööndi ja hoiuala metsade majandamine oli varem kitsendatud ja vastavalt RMK

23

arvutustele on majanduspiirangutega metsade kavandatavaks raiemahuks ligikaudu 1/10

majandusmetsa lankide keskmisest, ulatub iga-aastane saamata jäänud puidutulu lisapiirangute

seadmisel ligikaudu 10 euroni hektari kohta aastas. Arvestades lisanduvate piirangutega alal

asuva küpse ja valmiva metsa osakaalu, kus lähima kümne aasta jooksul oleks võimalik

piirangute muutmiseta raiet teha, on saamata jääv tulu keskmiste määrade järgi ligikaudu 810

eurot aastas. Keskkonnaagentuuri uuringu kohaselt jääb keskmiselt 40% raieküpsetel aladel

väljastatud metsateatistest realiseerimata muudel põhjustel (ebasoodsad ilmastikuolud,

puiduturu olukord jne).

6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

7. Määruse vaidlustamine

Määruse üldkorraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada,

esitades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse.

Määruses on üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik-õigusliku seisundi

muutmisele, hõlmates eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega

vastavad määruses üldkorralduse tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või

valdajale õigused ja kohustused on konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning puudutavad

kinnisasja kasutamist või käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike 1 kohaselt

võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest

arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastasuse

kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates.

8. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu kooskõlastatakse teiste ministeeriumidega eelnõude infosüsteemi EIS kaudu.

Roheline 64 / 80010 Pärnu / Tel 662 5999 / Faks 680 7427 / e-post: [email protected] /

www.keskkonnaamet.ee / Registrikood 70008658

nimekirja alusel

01.06.2023 nr 7-4/23/11411-2

Kaarmise-Jõempa looduskaitseala kaitse-

eeskirja kinnitamise otsuse kättetoimetamine

Teavitame Teid, et Eesti Vabariigi Valitsus kinnitas 25.05.2023 määrusega nr 52 Kaarmise-

Jõempa looduskaitseala kaitse-eeskirja. Kaitse-eeskiri on avaldatud Riigi Teataja I osas

31.05.2023, 4 ning see jõustub 10.06.2023. Edastame Teile kinnitatud kaitse-eeskirja,

seletuskirja ja kaardi. Dokumentidega saab tutvuda ka Riigi Teataja veebilehe vahendusel

(www.riigiteataja.ee).

Kui Teil tekib kaitse-eeskirjaga seoses täiendavaid küsimusi või soovite konkreetsemaid

käitumisjuhiseid, siis võtke palun ühendust Keskkonnaametiga, kus kõnealuse kaitse-eeskirja

kontaktisikuks on looduskaitse planeerimise osakonna vanemspetsialist Kadri Paomees (telefon

5343 6313, e-post [email protected]).

Kaarmise-Jõempa looduskaitseala on Eesti jaoks olulise väärtusega, mida tuleb hoida ja kaitsta.

Täname, et aitate kodumaa väärtusi hoida.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Paomees

vanemspetsialist

looduskaitse planeerimise osakond

Lisa: 1. määrus

2. seletuskiri

3. kaart

5343 6313

[email protected]

Vabariigi Valitsuse määrus „Kaarmise-Jõempa looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri”

Lisa

KAARMISE-JÕEMPA LOODUSKAITSEALA

0 1 000

m

LEPPEMÄRGID katastripiir

külapiir

kaitseala välispiir

Kaarmise piiranguvöönd

Kaarmise sihtkaitsevöönd

Mõõtkava 1 : 15 000 Katastriüksused: Maa-amet, aprill 2019

Aluskaart: ETAK, 2019. a versioon

1

Vabariigi valitsuse määruse

„Kaarmise-Jõempa looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“ eelnõu

SELETUSKIRI

1. Sissejuhatus

Looduskaitseseaduse § 10 lõike 1 alusel on Vabariigi Valitsusel õigus võtta määrusega ala

kaitse alla ja kehtestada ala kaitsekord. Eelnõukohase määrusega muudetakse olemasoleva

kaitstava loodusobjekti tüüpi – hoiualast moodustatakse looduskaitseala, millega liidetakse

uuendamata kaitsekorraga kaitseala Jõempa kurisud, Kaarmise merikotka püsielupaik ja

Jõempa sellerheiniku püsielupaik. Täpsustatakse ala kaitse-eesmärke ja piire ning kehtestatakse

kaitse-eeskiri.

Kaarmise-Jõempa looduskaitseala (edaspidi kaitseala) asub Saare maakonnas Saaremaa vallas

Kaarmise ja Jõempa külas.

Kaarmise hoiuala võeti kaitse alla Vabariigi Valitsuse 18. mai 2007. a määrusega nr 156

„Vabariigi Valitsuse 27. juuli 2006. a määruse nr 176 „Hoiualade kaitse alla võtmine Saare

maakonnas“ muutmine“. Kaarmise hoiualale jääb samuti Kaarmise merikotka püsielupaik

(KLO3001412), mis on keskkonnaregistrisse kantud 2012. aastal. Jõempa kurisud võeti kaitse

alla 18. detsembril 1973. a Kingissepa Rajooni TSN Täitevkomitee otsusega nr 22 „Kohaliku

kaitse alla võetavate looduskaitseobjektide täiendava nimekirja kinnitamine“. Jõempa

sellerheiniku püsielupaik (KLO3000760) moodustati enne hoiuala kaitsekorda

keskkonnaministri 17. aprilli 2006. a määrusega nr 28 „Kaitsealuste seeneliikide

püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“.

Vastavalt looduskaitseseaduse § 91 lõikele 1 kehtivad enne selle seaduse jõustumist kaitse alla

võetud kaitsealade ja kaitstavate looduse üksikobjektide kaitse-eeskirjad ja kaitsekord seni,

kuni kehtestatakse looduskaitseseaduse alusel uued kaitse-eeskirjad. Seega ei võeta määrusega

kaitse alla uut ala, vaid kinnitatakse kaitse all olevale alale kehtivate õigusaktide kohane

kaitsekord. Eelnõukohase määrusega liidetakse looduskaitseseaduse § 13 lõike 1 alusel

olemasolevad kaitstavad alad.

Kaitse all oleva ala kaitsekorda ja kaitsealuse objekti tüüpi muudetakse tulenevalt vajadusest

viia ala kaitsekord vastavusse kehtivate õigusaktidega ning paremini tagada nõukogu direktiivi

92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT

L 206, 22.07.1992, lk 7‒50, edaspidi loodusdirektiiv) I lisas nimetatud elupaigatüüpide ning

kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. Moodustatav kaitseala hõlmab Kaarmise hoiuala ja

Jõempa karstiala ning jääb Kaarmise loodusala koosseisu.

Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti looduskaitse planeerimise

osakonna vanemspetsialist Kadri Paomees (tel 5343 6313,

e-post [email protected]), eelnõuga kavandatud kitsenduste vajalikkust,

looduskaitseseadusele vastavust ja seletuskirja nõuetekohast vormistust on kontrollinud

Keskkonnaameti looduskaitse planeerimise osakonna juhtivspetsialist Nele Saluveer

(tel 5693 9110, e-post [email protected]). Eelnõu õigusekspertiisi on teinud

Keskkonnaameti õigusosakonna vanemjurist Reelika Metshein (tel 5697 7994, e-post

[email protected]), Keskkonnaministeeriumi kontaktisik eelnõu

ministeeriumitevahelisel kooskõlastamisel ja kinnitamisel on Marika Erikson (tel 626 2880, e-

2

post [email protected]), keeleliselt toimetanud Siiri Soidro (tel 640 9308, e-post

[email protected]).

2. Eelnõu sisu, piirangute ja kaitse alla võtmise põhjendus

2.1. Kaitse alla võtmise eesmärkide vastavus kaitse alla võtmise eeldustele

Kaitseala kaitse-eesmärk on terviklikumalt ja tõhusamalt kaitsta väärtuslikke metsa- ja

sookooslusi, alal paiknevat esinduslikku karstiala ja kaitsealuseid liike ning nende elupaiku.

Kaitsealal kaitstakse elupaigatüüpe, mida loodusdirektiiv nimetab I lisas (tärniga on tähistatud

esmatähtsad elupaigatüübid). Nendeks on liivikud (2330), looduslikult rohketoitelised järved

(3150), liigirikkad madalsood (7230), vanad loodusmetsad (9010*), vanad laialehised metsad

(9020*) ning soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*).

Kaitstakse linnuliike ja nende elupaiku. Need liigid on laululuik (Cygnus cygnus), karvasjalg-

kakk (Aegolius funereus), sookurg (Grus grus), merikotkas (Haliaeetus albicilla) ja hallpõsk-

pütt (Podiceps grisegena). Nendest olid varem kaitse-eesmärgiks sookurg, hallpõsk-pütt ja

merikotkas.

Samuti kaitstakse seeneliike ja nende elupaiku. Need on sellerheinik (Tricholoma apium) ja

pruunikas mütsnarmik (Phellodon fuligineoalbus, Bankera fuligineoalba). Varem oli kaitse-

eesmärgiks ainult sellerheinik.

Kaitse-eesmärkide hulka ei arvata halli hundiseenikut, kuna andmed liigi arvukuse kohta

leiukohas puuduvad ja hall hundiseenik kasvab peaaegu igal pool Eestis kuivades sambliku-

või pohlametsades. Kaarmise-Jõempa kaitsealal ei tooda taimeliike kaitse-eesmärkidena eraldi

välja, sest elupaigatüüpide kaitse tagab ühtlasi taimeliikide kaitse. Lisaks ei arvata

looduskaitseala kaitse-eesmärkide hulka inventuuride käigus väikesel pindalal Kaarmise

hoiualal kaardistatud kadastikke (5130), kuivi niite lubjarikkal mullal (6210*) ja loodusid

(6280*). Neid elupaigatüüpe ei ole seatud hoiuala ega loodusala eesmärgiks ja ei seata ka

kaitseala kaitse-eesmärgiks, sest need on inventeeritud väga väikesel pindalal, on madala

esinduslikkusega, nende majandamine ei ole perspektiivne või on ala muude väärtuste tõttu

otstarbekas jätta need edaspidi looduslikule arengule.

Kaitse-eesmärkidest jäeti välja neli linnuliiki: raudkull, hiireviu, musträhn ja hoburästas.

Kehtestatav kaitsekord tagab ühtlasi hoburästa ja raudkulli kaitse ning eraldi nende kaitse-

eesmärkideks nimetamine ei ole vajalik. Kuna hiireviu on Eesti arvukaim röövlind, kes pesitseb

ühtlaselt kogu Eestis, sh saartel, ja on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku alusel ohuväline

liik, siis tehti kaitsekorralduskavaga ettepanek arvata hiireviu hoiuala kaitse-eesmärkidest välja.

Musträhn on Eestis üldlevinud haudelind, kes pesitseb Eestis peamiselt vanemates

valgusküllastes männikutes ning leht- ja segametsades. Eesti ohustatud liikide punases

nimestikus on musträhni hinnatud ohuväliseks liigiks ja Rein Nellise hinnangul ei ole kaitseala

liigile oluline pesitsusala. Kaitse-eesmärkidest jäeti välja elupaigatüüp puisniidud (6530*),

kuna see inventeeriti 2012. ja 2018. aastal Natura elupaigatüüpide inventuuriga ümber

elupaigatüüpideks vanad loodusmetsad (9010*), vanad laialehised metsad (9020*) ning

soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*).

Jõempa kurisud, Jõempa sellerheiniku püsielupaik, Kaarmise hoiuala ja Kaarmise merikotka

püsielupaik kuuluvad Natura 2000 võrgustikku Kaarmise loodusalana (EE0040410).

3

Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 7 on loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused ohustatus,

haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest

lepingust tulenev kohustus ning linnu- ja loodusdirektiivi rakendamine. Kaarmise-Jõempa

looduskaitseala moodustamise eeldused on ohustatus, haruldus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline

ja esteetiline väärtus ning loodusdirektiivi rakendamine.

Tabel 1. Kaarmise-Jõempa looduskaitseala moodustamise eeldused

Eeldus Eeldusele vastavus Kaarmise-Jõempa looduskaitseala puhul

Ohustatus Ohustatud elupaigatüüpide ja liikide esinduslik levikuala.

Haruldus Kogu kaitseala on haruldaste sambliku-, seene-, taime- ja

loomaliikide levikuala.

Teaduslik väärtus Ainulaadne karstijärvikute ja -lehtrite ala, kaitsealuste liikide

esinduslikud populatsioonid.

Ajaloolis-kultuuriline

väärtus

Keskkonnaregistris on Kaarmise-Jõempa karstiala arvel

ürglooduse objektina.

Esteetiline väärtus Karstialal on esinduslikud kurisud ja karstijärvik.

Loodusdirektiivi

rakendamine

Kaarmise-Jõempa looduskaitsealale jääb Natura 2000

rahvusvahelise alana Kaarmise loodusala.

Kaarmise-Jõempa karstialale on kujunenud esinduslik karstijärvik, mis asub Kaarmise ja

Jõempa küla vahel. Karstiala ohustavad enim drastilised muutused nagu ehitamine tundlikule

karstialale, suured raietööd, kuivenduskraavide rajamine, igasugune kaevandamine ja

maaparandustööd võivad tekitada kahju olemasolevale veerežiimile. Peamine oht on

veekogudele ja märgaladele.

Kaitsealale jäävad ohustatud elupaigatüübid liivikud (2330), looduslikult rohketoitelised

järved (3150), liigirikkad madalsood (7230), vanad loodusmetsad (9010*), vanad

laialehised metsad (9020*) ning soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*). Tärniga on märgitud

esmatähtsad kooslused ehk elupaigatüübid, mille kaitse tagamisel on Euroopa Liidul ja selle

liikmesriikidel eriline vastutus. Need elupaigatüübid on nimetatud ka Kaarmise loodusala

kaitse-eesmärgina.

Olulisemaks väärtuslikuks elupaigatüübiks alal on vanad loodusmetsad (9010*). Sellesse

elupaigatüüpi kuuluvad Eestis mitme kasvukohatüübi metsad. Pidades silmas seda, et täiesti

inimtegevusest mõjutamata metsi meil vaevalt enam leidub, arvatakse siia elupaigatüüpi

niisugused metsad, mis on küll kujunenud suuremal või vähemal määral inimtegevuse

tulemusena, kuid vastavad põlismetsa või loodusmetsa kriteeriumitele. Intensiivse

metsamajandamise tõttu on vanadele loodusmetsadele iseloomuliku puistuga metsad

kadumisohus, levinud on need Soomes ja Rootsis. Leidub ka vanu laialehiseid metsi (9020*),

mis on loodusliku metsakooslusena elupaigaks paljudele ohustatud ja haruldastele liikidele,

üleminek läänetaiga ja nemoraalsete metsade vahel on Eestis haruldane elupaigatüüp, kuna neid

leidub võrdlemisi väikeste laikudena piiratud aladel. Need on levinud Soome lõunaosas ja

Rootsis boreaalse valdkonna hemiboreaalses alavaldkonnas. Soostuvate ja soo-lehtmetsade

(9080*) elupaigatüüp hõlmab Eestis soostuvaid metsi, madalsoometsi ja lodumetsi, mis

kasvavad tasasel maal, laugetes nõgudes või nõlvade jalamil, kus põhjavesi on maapinna

lähedal. Põhjavee tase on muutuv: kevaditi on see kõrge, ulatudes tihti maapinnale, suvel langeb

sügavamale. Soostuvates metsades on turbahorisondi tüsedus alla 30 cm, madalsoo- ja

lodumetsades on keskmiselt või hästi lagunenud turvas sügavam. Soostuvaid ja soo-lehtmetsi

4

ohustab kuivendamine, samas on elupaigatüüp Eestis tüüpiline niisketel aladel levinud kooslus.

Levinud Soome edelaosa saarestikus ja muudes rannikupiirkondades, Rootsis on lodumetsad

kõikjal tavalised. Need looduslikud metsakooslused on elupaigaks väga paljudele ohustatud ja

haruldastele liikidele, mistõttu on looduse mitmekesisuse kaitse seisukohalt oluline rangelt

kaitstavate metsade võrgustiku ja selle puhveralade olemasolu (Eesti metsanduse arengukava

aastani 2020). Metsamaastikku mitmekesistavad neisse jäävad väikesed liivikud (2330).

Liivikud on hõreda taimkattega lahtised luited, mis asuvad sisemaal. Suktsessiooni tulemusel

võib liivikutest kujuneda nende kinnikasvamisel metsastunud luide. Tegemist on loodusliku

protsessiga ja meetmeid ei ole vaja. Eestis leidub liivikuid vaid piiratud aladel. Märgaladest

leidub alal liigirikkaid madalsoid (7230), mis on peamiselt turvast moodustavate

väiksekasvuliste tarnade ja pruunsammaldega kaetud märgalad. Madalsoid ohustab lisaks

kuivendamisele võsastumine. Kaitseala kagunurgas paiknev Kaarmise järv on inventeeritud

elupaigatüübina looduslikult rohketoitelised järved (3150), mis Eestis hõlmab keskmiselt

kalgiveelisi rohketoitelisi eutroofseid järvi.

Kaitsealale jäävad järgmiste haruldaste kaitsealuste liikide elupaigad

Merikotkas on Põhja-, Kesk- ja Ida-Euroopa riikides pesitsev liik, kelle arvukus vähenes

oluliselt Läänemere ümbruses 19. sajandi teises pooles ja 20. sajandi alguses vaenamise ning

20. sajandi keskpaigas kloororgaaniliste ühendite kasutamise tõttu. Merikotkas on Eesti

ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi ohulähedane liik ning on arvatud

looduskaitseseaduse alusel haruldase ja hävimisohus liigina I kaitsekategooria liikide hulka.

Merikotkas on Eesti rannikualadel ja suurte siseveekogude ja jõgede lähedal levinud haudelind,

kelle arvukus on viimastel kümnenditel taastunud, kuid ajaloolist arvukuse taset ei ole seni

saavutatud. Hinnanguliselt elab Eestis praegu 290–330 paari merikotkaid, kuid liigi arvukus oli

sajandeid tagasi kindlasti suurem. Merikotka populatsiooni ohutegurid on jätkuv oht

keskkonnamürkidest, sealhulgas pliihaavlite kasutamine, lisanduvad ohutegurid on sobivate

pesapuude nappus ja pesapaikade hävimine, pesitsusaegne häirimine, toitumisalade kvaliteedi

halvenemine, hukkumine elektriliinides, teedel ja tuuleparkides ning vähesel määral lindude

tahtlik tapmine12.

Karvasjalg-kakk on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi ohualdis ja

looduskaitseseaduse alusel arvatud ohustatud liigina II kaitsekategooria liikide hulka.

Karvasjalg-kakk on Eestis paiguti levinud harv haudelind ja üks meie väikesearvulisemaid

metsakakke, liigi arvukus on viimastel aastatel vähenenud. Uue arvukushinnagu järgi on Eestis

100–200 paari karvasjalg-kakke, varasem hinnang on olnud 200–400 karvasjalg-kakupaari2.

Karvasjalg-kaku peamine ohutegur on sobivate elupaikade halvenemine ja üheks olulisemaks

põhjuseks on vanade loodusmetsade raie3. Karvasjalg-kakk on tüüpiline suluspesitseja ja

vanade metsade lind, kes pesitseb suuremates metsalaamades, enamasti kuuse-segametsades ja

männikutes ning vajab pesapaigaks õõnsust, sobilikud õõnsused on näiteks musträhni vanad

pesaõõnsused.

Hallpõsk-pütt on Eestis väikesearvuline haudelind, üksikud talvituvad. Elupaigana eelistab

taimestikurohkeid järvi, kuid pesitseb ka kinnikasvavates kruusakarjäärides ja endistel

madalsoo aladel sinna rajatud karjäärides, nn tehisjärvedes. Hallpõsk-püti arvukus on Eestis

1 Merikotka (Haliaeetus albicilla) kaitse tegevuskava 2019. 2 Väli, Ü; Nellis, R; Lõhmus, A. 2019. Eesti röövlindude pesitsusaegne arvukus ja sigimisedukus 1994–2018.

Hirundo 2019, 32 (1) 40–62. 3 Valker, T. 2014. Eesti röövlinnud. Kirjastus Varrak, Tallinn.

5

150–200 paari4. Hallpõsk-pütt on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel

ohulähedane liik ja arvatud looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria liikide hulka.

Ohuteguriteks on merel peatuvatele ja rändavatele lindudele õlireostus ja uppumine

kalavõrkudesse. Pesitsusedukust võib pärssida ka väikestel tiikidel ja karjääridel pesitsevate

lindude puhul karmi ja lumerohke talve järel kalade lämbumine.

Sookurg on Eestis haudelind ja läbirändaja, Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008)

järgi ohuväline liik ja arvatud looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria liikide hulka.

Sookure kaitse korraldamiseks on koostatud tegevuskava (Sookure kaitse tegevuskava 2009,

koostamisel on uus eelnõu). Linnuatlases on välja toodud Eesti sookure populatsiooni

suuruseks 6500–7500 haudepaari ja arvukus kasvab mõõdukalt. Sookurg saabub märtsis,

erandlikult juba veebruari lõpul, sügisränne algab septembri teisel poolel ja lõpeb novembris.

Kuna Eestis pesitseb oluline osa (ligi 8%) Euroopa sookurgedest, siis on selle liigi kaitsmine

meil üleeuroopalise tähtsusega. Sookure esimene ülemaaline pesitsusaegne levikukaart koostati

Eestis linnuatlase töö käigus aastail 1977–1982 ning toona hinnati sookure asurkonna suuruseks

350 paari. Nüüdseks on sookurgede arvukus märkimisväärselt suurenenud ja jõudnud koguni

7000–8000 paarini4. Lisaks sellele, et Eestis pesitseb märkimisväärne osa Euroopa sookurgede

asurkonnas, peatub siin sügisrändel ka ligikaudu 10% Euroopa sookurgede populatsioonist.

Sookurg pesitseb madalsoodes, vähem rabades, siirdesoodes, niisketes metsades,

rannikuveekogudes ja vanades karjäärides. Pesa paikneb maas, enamasti lagedas kohas

rohumättal. Pesakoht on üldjuhul vesine, kuid ilma sügava avaveeta. Sookure 2012. aasta seire

aruande kohaselt on sookure pesitsuspopulatsiooni pikaajaline kiire ja pideva kasvu periood

lõppenud ning liigi arvukus ja levila suhteliselt stabiliseerunud, lähiaastatel peaks sookure

pesitsuspopulatsioon olema Eestis hea. Sookurg on segatoiduline ja toitub valdavalt

avamaastikul, mitmesugustel märgaladel, niitudel ja põldudel, vähem poolsuletud ja suletud

maastikel, nagu näiteks raiesmikel ja märgades metsades. Liigitegevuskava alusel on sookure

peamised ohutegurid elupaikade hävinemine ja/või kvaliteedi halvenemine, häirimine, lindude

tahtlik tapmine, kokkupõrked elektriliinidega ja kliima soojenemine, kuid nende mõju Eestis

on väike. Rändeaegsetes ööbimis- ja toitumispaikades häirib linde kõige enam sügisene

veelinnujaht. Vältida tuleks tuuleparkide rajamist sookure toitumisaladele ja rändeteedele, sest

tegemist on olulise rändetakistusega, mis sunnib linde lennutrajektoori muutma. Kaitsealal võib

sookurge mõjutada eelkõige häirimine pesitsusajal ja pesitsemiseks sobilike madalsoode soodsa

seisundi halvenemine.

Laululuik on Eestis valdavalt läbirändav luigeliik. Viimastel aastatel on meil suurenenud ka

pesitsevate laululuikede hulk (250–300 paari)4. Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008)

järgi on tegu ohuvälises seisus oleva liigiga, kes on arvatud looduskaitseseaduse alusel

haruldase ja hävimisohus liigina II kategooria kaitsealuste liikide hulka. Laululuike ohustavad

veerežiimi muutus ja järve elupaiga halvenemine. Laululuige elupaigad on rannikuveekogud,

nii sisemaa- kui ka rabajärved ning vanad turbakarjäärid.

II kaitsekategooria seeneliik sellerheinik (Tricholoma apium) on Eestis haruldane

mükoriisaseen, mis kasvab liivastes okasmetsades5. Eestis leidub üksikuid kasvukohti

Saaremaal, Lahemaa rahvuspargis Käsmus ja Tartu maakonnas Järvseljal. Eesti ohustatud

liikide punase nimestiku (2008) järgi on tegu ohustatud liigiga. Sellerheinikut ohustab lageraie.

4 Elts, J; Leito, A; Leivits, M; Luigujõe, L; Nellis, R; Ots, M; Tammekänd, I; Väli, Ü. 2019. Eesti lindude

staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo 2019, 32 (1), 1−39. 5 Sell, I; Kalamees, K. 2011. Eesti Loodus. 5.

6

Pruunikas mütsnarmik (Phellodon fuligineoalbus, Bankera fuligineoalba) on

III kaitsekategooria seeneliik, Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi on tegu

ohualti liigiga. Leidub hõredalt kogu Eestis, suurem osa leiukohti on siiski Saaremaal ja

Hiiumaal. Kasvab eelkõige kuivades väheviljakates nõmme- ja palumännikutes5. Ohutegur on

vanade männikute lageraie.

Loodusdirektiivi rakendamine

Loodusdirektiivi ülesanne on kaitsta ohustatud loomaliike ja nende elupaigatüüpe ning aidata

kaasa looduse mitmekesisuse säilimisele ja taastamisele. Direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt

tuleb liikmesriikidel kehtestada direktiivi lisades nimetatud elupaigatüüpide ning liikide ja

nende elupaikade kaitseks vajalikud kaitsemeetmed, mis vastavad nende elupaigatüüpide ja

liikide ökoloogilistele nõudlustele. Kaarmise-Jõempa looduskaitseala kuulub Kaarmise

loodusala koosseisus üleeuroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000. Loodusala eesmärk

on loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüüpide kaitse.

Lisaks eespool nimetatud loodusväärtustele on Kaarmise-Jõempa looduskaitseala kaitse all

hoidmine oluline teistegi haruldaste ja ohustatud taime- ja loomaliikide kaitseks. Samas pole

nende kõikide eraldi kaitse-eesmärgina nimetamine vajalik, kuna eesmärgiks seatavate

katusliikide, nende elupaikade ja koosluste kaitseks kehtestatav kaitsekord tagab kaudselt ka

nende kaitse. See tähendab, et kaitsekorra väljatöötamisel on lähtutud kaitse-eesmärgina

loetletud liikide ja koosluste ökoloogilistest nõudlustest. Seeläbi tagatakse kaitse kõikidele

liikidele, kelle elupaigaks on kaitse-eesmärgiks olev kooslus, või ka neile liikidele, kelle

elupaigaeelistused sarnanevad eesmärgina loetletud katusliikide omadega. Kaitseala kaitse-

eesmärgiks on seatud need kooslused ja kaitsealused liigid, kelle kaitse jaoks on tegemist

esindusliku ja soodsa seisundi säilitamiseks olulise alaga. Kaitse-eesmärgiks on seatud ka need

liigid, kelle soodsa seisundi säilimiseks pikaajaliselt (säilimiseks pikas perspektiivis) ei piisa

ainult isendikaitsest. Teisi kaitsealuseid liike ei ole kaitsekorra määramisel aluseks võetud, kuid

nende puhul on arvestatud, et eesmärgiks seatavate katusliikide ja koosluste alusel kehtestatav

kaitsekord tagab ka nende kaitse. Kaitse-eeskirjas sätestatud kaalutlusõiguse teostamisel

saavutatakse nende liikide puhul kaitse-eesmärk (looduskaitseseaduse § 14 lõige 2)

looduskaitseseaduse §-s 55 sätestatud isendikaitse kaudu. Teiste sõnadega tuleb nende liikide

puhul kaitseala valitseja nõusolekul lubatud tegevusteks ja kaitseala valitseja nõusolekuta

keelatud tegevusteks nõusolekut andes arvestada, et kavandatud tegevus ei oleks vastuolus

looduskaitseseaduse §-s 55 sätestatud isendikaitse põhimõtetega. Isendikaitse väldib

konkreetsete isendite surmamist, kahjustamist ja hävitamist, kuid ei taga nende liikide

elupaikade säilimist sellises mahus, et oleks tagatud nende liikide püsiv pikaajaline säilimine

nende levikualal.

Keskkonnaregistri andmetel leiduvad alal järgmised II ja III kategooria kaitsealused taime- ja

seeneliigid, keda ei ole seatud kaitseala kaitse-eesmärgiks: hall hundiseenik (Boletopsis grisea),

kaunis kuldking (Cypripedium calceolus), kärbesõis (Ophrys insectifera), aas-karukell

(Pulsatilla pratensis), harilik porss (Myrica gale), lodukannike (Viola uliginosa), lääne-

mõõkrohi (Cladium mariscus), siberi võhumõõk (Iris sibirica), soo-neiuvaip (Epipactis

palustris), tumepunane neiuvaip (Epipactis atrorubens), kahkjaspunane sõrmkäpp

(Dactylorhiza incarnata), valge vesiroos (Nymphaea alba) ja vööthuul-sõrmkäpp

(Dactylorhiza fuchsii).

7

Teadaolevatest II ja III kategooria kaitsealustest loomaliikidest, keda ei ole seatud kaitseala

kaitse-eesmärgiks, on alal registreeritud apteegikaani (Hirudo medicinalis), hiireviu (Buteo

buteo), musträhni (Dryocopus martius) ja hoburästa (Turdus viscivorus) elupaigad.

2.2. Kaitse alla võtmise otstarbekus

Jõempa kurisud on kaitse all olnud alates 1973. aastast, Kaarmise hoiuala on olnud kaitse all

alates 2007. aastast, sellerheiniku püsielupaik on olnud kaitse all alates 2006. aastast ja

merikotka püsielupaik on olnud kaitse all alates 2012. aastast.

Määrusega liidetakse olemasolevad kaitsealused objektid ühtseks tervikuks. Muudatuse on

tinginud vajadus viia alade kaitsekord vastavusse kehtivate õigusaktidega ning selguse huvides

on otstarbekas liita sarnast kaitsekorda nõudvad kõrvuti asetsevad alad üheks kaitstavaks alaks.

Samuti pole hoiuala kaitserežiim loodusväärtuste kaitseks sageli piisav, näiteks ei võimalda see

reguleerida olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutöid, jahipidamist, kalapüüki,

kaitstaval alal viibimist ega rahvaürituse korraldamist. Hoiualal ei saa tagada

väikesepindalaliste elupaigatüüpide kaitset, sest väljaspool elupaika tehtavate raietega

killustatakse kooslused. Alles jäävad elupaigalaigud on sageli üksteisest isoleeritud ning

paiknevad seeläbi oluliselt muudetud ja ökoloogiliselt degradeerunud maastikus. Nende

servaaladel valitsevad muutunud elutingimused, mida nimetatakse servaefektiks. Väiksemad

elupaigalaigud on suurematest tundlikumad äärmuslike keskkonnasündmuste suhtes ja

servaefekt mõjutab neid rohkem. Seetõttu muutuvad keskkonnatingimused ja liikide levik jääb

seisma või võib kahaneda. Elupaigatüüpide sidususe tagamiseks on looduskaitseala kaitsekord

loodusväärtuste säilimiseks parim võimalik lahendus, nii on kaitstud ka väikesepindalalised

elupaigatüübid ja vähemväärtuslikel elupaikadel on võimalik areneda väärtuslikemateks

elupaigatüüpideks. Ka Jõempa kurisule, Jõempa sellerheiniku püsielupaigale ja Kaarmise

hoiualale aastateks 2020–2029 koostatud kaitsekorralduskavas (edaspidi KKK) on ühe

tegevusena ära toodud hoiuala kaitsekorra muutmine looduskaitsealaks ning vanade

loodusmetsade, vanade laialehiste metsade ning soostuvate ja soo-lehtmetsade arvamine

sihtkaitsevööndisse piisava puhvriga. Pikaajalise kaitsekorraldusperioodi eesmärgina tuuakse

välja karstivormide säilimine looduslikuna vähemalt 143 ha ulatuses ja elupaigatüüpide

säilimine loodusliku arengu käigus. KKK kohaselt tuleb muuta kaitse- ja hoiuala kaitse-

eesmärke, tsoneeringut ning korrigeerida välispiiri.

Ala kaitse all hoidmine on oluline eeskätt rahvusvahelise tähtsusega loodusdirektiivi

elupaigatüüpide kaitse eesmärgil. Keskkonnastrateegia 2030 eesmärk on bioloogilise

mitmekesisuse vallas liikide elujõuliste populatsioonide säilitamiseks vajalike elupaikade ja

koosluste olemasolu tagamine.

Moodustatavale kaitsealale jääb Kaarmise-Jõempa karstiala, mis on 169 ha suur ja millest

enamik (143 ha) jääb praegu kaitse- ja hoiuala koosseisu. Kaarmise-Jõempa karstialal on

teaduslik, geoloogiline, veekaitseline, botaaniline, ornitoloogiline ja esteetiline väärtus.

Seetõttu on oluline terviklikumalt tagada kogu karstiala kaitse ja karstivormide säilimine

looduslikuna. Kaarmise-Jõempa karstialale on kujunenud esinduslik karstijärvik, mis asub

Kaarmise ja Jõempa küla vahel, karstijärviku laius on 0,5 km ja sügavus 1 m. Järvikusse suubub

Anepesa oja ja sealt algab 17 km pikkune Kärla jõgi, mis suubub Mullutu lahte. Kärla jõe

ülemjooksu jääb arvukalt kurisuid, mille läbimõõt on 5 m ja sügavus 0,5–1 m. Jõe ülemjooks

kuivab suvel. Lisaks on karstiala keskkonnaregistris arvel Kaarmise-Jõempa karstiala

ürglooduse objektina.

8

Kaitseala kaitse-eesmärkideks lisatavaid loodusdirektiivi elupaigatüüpe on alal määranud

2012. aastal Anneli Palo ja Ahto Täpsi ning 2018. aastal Gunnar Raun. Soid on alal

inventeerinud Eestimaa Looduse Fond (1994., 1997., 2019. aastal). Lisaks on osa elupaigatüüpe

inventeeritud Kaarmise hoiuala moodustamise käigus. Kaitseala moodustamisel kaitstakse ja

säilitakse järgmisi elupaigatüüpe: 6,05 ha liivikute (2330) elupaika (esinduslikkus B), 10,3 ha

looduslikult rohketoiteliste järvede (3150*) elupaika (esinduslikkus B), 45,3 ha liigirikaste

madalsoode (7230) elupaika (millest 40,8 ha-l on esinduslikkus A, 7,1 ha-l esinduslikkus B ja

0,5 ha-l on esinduslikkus teadmata), 133,7 ha vanade loodusmetsade (9010*) elupaika (0,7 ha

esinduslikkus A, 80 ha esinduslikkus B, 52,1 ha esinduslikkus C, 0,9 ha esinduslikkus D),

17,9 ha vanade laialehiste metsade (9020*) elupaika esinduslikkusega C (Natura

standardandmebaasi esinduslikkuse hinnang elupaigatüübile on A) ning 2,4 ha soostuvate ja

soo-lehtmetsade (9080*) elupaika (esinduslikkusega C). Kaitseala kaitse-eesmärgiks ei seata

puisniidu (6530*) elupaiku, kuna Natura elupaigatüüpide inventuuri käigus (2012. ja 2018.

aastal) määrati varasem hoiuala idaossa jäänud puisniit (6530*) osaliselt ümber vanaks

loodusmetsaks (9010*) ja vanaks laialehiseks metsaks (9020*), mistõttu ei seatud ka KKK-ga

puisniidule kaitse-eesmärki ja tehti ettepanek arvata elupaigatüüp hoiu- ja loodusala kaitse-

eesmärkidest välja. Kaitsealal leiduvad vanad loodusmetsad on valdavalt männienamusega

puistud. Vanade laialehiste metsade elupaigatüüp hõlmab vanu salumetsi, mille puurindes

valitsevad pärn, tamm, vaher, jalakas ja saar. Soostuvate ja soo-lehtmetsade elupaigatüüp

hõlmab soostuvaid metsi, madalsoometsi ja lodumetsi.

Kaitseala lõunaossa jääv liidetav ala (u 1 ha) on kõrge esinduslikkusega (esinduslikkus A) vana

loodusmets (9010*), mis kujutab endast vana männikut, kus sees on ka vanad kuused. See ala

on inventeeritud ka vääriselupaigana, mille kaitsmine on oluline, kuna neis leidub väga kitsalt

kohastunud ohustatud liike või kus neid väga suure tõenäosusega võiks olla. Selliste alade

püsivuse tagab elupaiga puutumatus ja seepärast tsoneeritakse see sihtkaitsevööndisse, kus

majandustegevus on keelatud.

Kaitseala sobib merikotka pesitsemiseks. Kaarmise merikotka püsielupaigas pindalaga 12,5 ha

kaitstakse ühte merikotka paari. 2012. aastal lennuvõimestus üks poeg. 2013–2014 toimus

pesitsemine, kuid see oli edutu. 2015. aastal pesa riikliku seire käigus ei seiratud. 2016–2020

oli pesa asustamata. Kuna merikotkale sobivad elupaigad on olemas, siis jäetakse merikotkas

jätkuvalt kaitse-eesmärgiks ja tagatakse tema pesitsemiseks sobilike vanade loodusmetsade

säilimine, kui liik peaks ala uuesti asustama.

Karvasjalg-kakule on kaitseala oluline pesitsusala ja talle sobilikud tüüpilised elupaigad on

olemas. 2019. aastal on registrisse kantud Kaarmise hoiualal karvasjalg-kaku leiukoht, lähistel

on teada ka musträhni leiukoht (Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–

2008; Eesti Ornitoloogiaühing, 2009). Kaarmise hoiuala kaitse-eesmärgiks liik ei ole, aga

kaitseala kaitse-eesmärkide hulka liik lisatakse, sest kavandatav kaitseala on liigile oluline

pesitsusala ja talle sobilikud tüüpilised elupaigad on olemas.

Hallpõsk-püti pesitsemine on Kaarmise järvel keskkonnaregistri andmetel registreeritud

2007. aastal. E-elurikkuse andmebaasi andmetel (https://elurikkus.ee) registreeriti 2015. aasta

kevadel ühe hallpõsk-pütipaari võimalik pesitsemine, kuid pesitsemisedukuse kohta info

puudub. Eeldatavalt on Kaarmise järv endiselt sobilik hallpõsk-püti pesitsemiseks ja

moodustataval Kaarmise-Jõempa kaitsealal on hallpõsk-pütt kaitse-eesmärkide hulgas.

Kaarmise järvel on keskkonnaregistri andmetel registreeritud II kaitsekategooria linnuliigi

laululuige pesitsemine 2007. aastal. E-elurikkuse andmebaasi andmetel (https://elurikkus.ee)

9

registreeriti 2014. ja 2015. aasta kevadel ühe laululuigepaari peatumine, kuid pesitsemist ei

järgnenud. Ornitoloog Rein Nellise hinnangul oli Kaarmise järv pärast järve saneerimistööde

lõppu (lõppesid 2013. aastal) muutunud laululuigele pesitsusalana sobimatuks, kuid järve

looduslik seisund on nüüdseks taastunud ning 2019. aastal tehti kindlaks laululuige pesitsemine

Kaarmise järvel (https://elurikkus.ee).

Kaarmise järvel on keskkonnaregistri andmetel registreeritud sookure pesitsemine 2007. aastal.

E-elurikkuse andmebaasi andmetel (https://elurikkus.ee) registreeriti 2014. ja 2015. aasta

kevadel ühe sookurepaari võimalik pesitsemine, kuid pesitsemisedukuse kohta info puudub.

Sobilik pesitsusala jääb hoiuala kaitse-eesmärgiks olevasse sooelupaigatüüpi liigirikkad

madalsood (7230) ja järveelupaigatüüpi looduslikult rohketoitelised järved (3150). Hoiuala

sobib vähemalt kahe sookurepaari pesitsemiseks.

Kaitsealal on Eesti kontekstis tegemist väga esindusliku III kaitsekategooriasse kuuluva

looduskaitse all oleva liigi pruunika mütsnarmiku (Phellodon fuligineoalbus, Bankera

fuligineoalba) kasvualaga.6 Kaitsealal leidub liiki neljas kasvukohas kokku umbes 11 ha

suurusel alal.

Ala on väga sobilik ka lilla põdramoka kasvukohaks: leidub palju looduslikule arengule jäetud

nõmmemännikuid, mis on ideaalseks kasvukohaks nii lilla põdramoka kui ka väga paljude teiste

põdramokkade, narmikute, kübarnarmikute jt kuivades männikutes kasvavate looduskaitseliselt

oluliste seeneliikide jaoks. Vanade loodusmetsade alal on ülejäänud looduskaitseliselt olulistest

seeneliikidest registreeritud metsa vääriselupaikade indikaatorliikide männi-põdramoka

(Sarcodon squamosus), ruupja narmiku (Phellodon tomentosus), Pecki kübarnarmiku

(Hydnellum peckii), pruuni kübarnarmiku (Hydnellum ferrugineum), männitaeliku (Phellinus

pini) ja männi-vahakorgiku (Diplomitoporus flavescens) olemasolu.

Kaitsealal olevas püsielupaigas on keskkonnaregistri andmetel registreeritud üks sellerheiniku

leiukoht 2004. aastal. Riikliku seire käigus on Jõempa seirejaamas (SJA3502000) sellerheinikut

seiratud aastatel 2005–2013. Seene viljakehasid leiti 2005. aastal, hiljem pole viljakehasid

riikliku seire käigus leitud. E-elurikkuse andmebaasi andmetel (https://elurikkus.ee) on esimene

sellerheiniku vaatlus praegusel püsielupaigal ja selle läheduses tehtud 18.08.1998

(Mall Vaasma), 13.10.2006 (Irja Saar) ja hiliseim 12.09.2007 (Vello Liiv). Püsielupaigas on

sobiv elupaik liigile jätkuvalt olemas ja oluline on elupaiga jätkuv kaitse.

Kaarmise looduskaitseala kaitse all hoidmine on põhjendatud ka asjaoluga, et tegemist on

suures osas ühtlasi Kaarmise loodusala koosseisus Natura 2000 võrgustikku kuuluva alaga.

2.3. Kaitstava loodusobjekti tüübi valik

Kuna kaitsealal on peamiseks kaitse-eesmärgiks looduslike ja poollooduslike elupaikade ning

liikide kaitse, rakendatakse kaitstava loodusobjekti tüübina looduskaitseala. Hoiuala kaitsekord

ei võimalda mitme eri rangusega vööndi moodustamist ja vajaliku piirangu rakendamist (nt jahi

reguleerimine). Püsielupaigana kaitstakse ainult konkreetse liigi elupaika, mitte erinevate

väärtustega looduskompleksi. Elupaigatüüpide sidususe tagamiseks on looduskaitseala

kaitsekord loodusväärtuste säilimiseks parim võimalik lahendus, misläbi on kaitstud ka

6 Lilla põdramoka (Hydnellum fuligineoviolaceum), krookustoriku (Aurantiporus croceus), leht-kobartoriku

(Grifola frondosa) ja roosaka puunäätsu (Haploporus tuberculosus) võimalike kasvukohtade inventuur aastatel

2019–2020.

10

väikesepindalalised elupaigatüübid ja vähemväärtuslikel elupaikadel on võimalik areneda

väärtuslikemateks elupaigatüüpideks.

2.4. Kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piirid

Kaitseala piiritlemisel on lähtutud põhimõttest, et kaitsealasse on hõlmatud kaitset vajavad

loodusväärtused ja loodusväärtustele vajalik puhver ning ala piirid peavad olema looduses

selgelt tuvastatavad ja üheselt mõistetavad. Seetõttu on piiritlemisel kasutatud selgepiirilisi ja

ajas vähe muutuvaid ning põhikaardile kantud maastikuobjekte, nagu teed, järve kaldajoon,

kraavide kaldad ja kõlvikupiirid. Kohtades, kus maastikulised alused puuduvad, on kasutatud

piiritlemisel maakatastri andmeid või looduses tuvastatavate punktide vahelisi mõttelisi sirgeid.

Kaitseala piir on kantud kaardile, kasutades alusena Eesti põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja

maakatastri andmeid.

Praegu kehtivate kaitsealuste objektide pindala kokku on 266,6 ha, sellest hoiuala moodustab

257,1 ha ja uuendamata kaitsekorraga ala Jõempa kurisud 9,5 ha. 12,5 ha suurune merikotka

püsielupaik ja 1,2 ha suurune sellerheiniku püsielupaik kattuvad hoiualaga. Kaarmise-Jõempa

kaitseala välispiir viiakse kooskõlla katastripiiride ja põhikaardiga ning liidetakse juurde üks

kõrge väärtusega elupaigatüübiks vanad loodusmetsad (9010*) kvalifitseeruv ala, mis on

inventeeritud ka vääriselupaigana, mille tulemusel suureneb kaitstava ala pindala 2 ha võrra nii

riigi kui ka eramaa arvelt. Sisuline laiendus toimub riigimaa osas u 1,2 ha ulatuses valdavalt

elupaigatüübi vanad loodusmetsad (9010*) kaitseks. Piiride uute aluskaartidega vastavusse

viimisel laieneb kaitseala seni kaitseta eramaale u 1 ha ulatuses. Samal põhjusel arvatakse kaitse

alt välja u 0,7 ha riigimaad. Moodustatava Kaarmise-Jõempa kaitseala pindala on 268,8 ha.

Kaarmise-Jõempa kaitseala tsoneeritakse üheks sihtkaitsevööndiks (edaspidi ka SKV) ja üheks

piiranguvööndiks (edaspidi ka PV). Moodustatava SKV pindala on 240,9 ha ja moodustatava

PV pindala on 27,9 ha. Riigimaad on alal 99,8 ha ja eramaad 169 ha. Piiranguvööndisse jääb

27,9 ha maad, millest kõik on eraomandis. Riigimaid piiranguvööndisse ei jää.

Sihtkaitsevööndisse jääb 240,7 ha maad, sellest eramaa on 141,1 ha ja riigimaa on 99,8 ha.

Hoiualalt arvatakse piiranguvööndisse 26,9 ha ja sihtkaitsevööndisse 230,2 ha maad,

sihtkaitsevööndisse arvatav ala on valdavalt metsa- ja sookooslused. Kogu varem Jõempa

kurisude kaitsealale, merikotka püsielupaika ja sellerheiniku püsielupaika jäänud ala arvatakse

sihtkaitsevööndisse. Piiride uute aluskaartidega vastavusse viimisel laieneb kaitseala seni

kaitseta eramaale u 1 ha ulatuses. Kaitse alt arvatakse välja u 0,3 ha eramaad ja kaitse alla

võetakse u 1,3 ha eramaad (0,2 ha sihtkaitsevööndis ja 1,1 ha piiranguvööndis).

Alal rakendatakse peamiselt sihtkaitsevööndi kaitsekorda ja osaliselt piiranguvööndi

kaitsekorda. Sihtkaitsevööndi koosseisu arvati suurem osa kaitstavast alast, kuna seal on

inventeeritud suure loodusväärtusega elupaigatüübid vanad loodusmetsad, vanad laialehised

metsad, liivikud, soostuvad ja soo-lehtmetsad. Piiranguvööndid hõlmavad majanduslikult

kasutatavaid alasid, kus on rajatised, põllumaaad, väljakujunemata vähemväärtuslikud

elupaigad ja järv.

Kaarmise-Jõempa kaitsealale on kavandatud sihtkaitsevöönd (Kaarmise-Jõempa SKV) ja

piiranguvöönd (Kaarmise PV).

Sihtkaitsevööndid on vajalikud looduslike koosluste, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade

säilitamiseks. Elupaikade säilitamise kaudu hoitakse ka tüüpilist maastikuilmet ja kaitstakse

looduse mitmekesisust. Kaitseala sihtkaitsevöönd on kaitseala osa, kus on loodusvarade

11

kasutamine ja majandustegevus keelatud vastavalt looduskaitseseadusest ja kaitse-eeskirjast

tulenevale korrale. Kaarmise-Jõempa SKV peamine eesmärk on loodusdirektiivi metsa- ja

sooelupaikade ja kaitsealuste liikide ning karstinähtuste kaitse. Metsaelupaiku ohustab

peamiselt suurte lankidena tehtud raie ja vana metsa osakaalu vähenemine. Paljud liigid vajavad

elutegevuseks vanu seisvaid puid või lamapuitu, mistõttu on bioloogilise mitmekesisuse

tagamiseks oluline säilitada vana metsa ja selle elemente. Seetõttu on väärtuslikumad metsad

kaitsealal arvatud sihtkaitsevööndisse, kus majandustegevus on keelatud.

Kaitseala piiranguvöönd on kaitseala majanduslikult kasutatav osa, mis ei kuulu

sihtkaitsevööndisse ning kus majandustegevuses tuleb arvestada looduskaitseseaduses ja

määruses kehtestatud piiranguid. Piiranguvööndi kaitse-eesmärk on elustiku mitmekesisuse ja

maastikuilme säilitamine ning kaitstavate liikide ja nende elupaikade kaitse. Kaarmise PV

toimib Kaarmise-Jõempa SKV puhvervööndina, vähendab väljastpoolt tulevaid häiringuid ja

tagab kaitseala sidususe. Piiranguvööndisse jäävad majanduslikult kasutatavad alad, Kaarmise

järvel paadisild ja muud rajatised, väljakujunemata vähemväärtuslikud elupaigad (nt

noorendikud) ja Kaarmise külas aktiivselt kasutatav Kaarmise järve suplusala. Kaarmise

piiranguvööndi eesmärk on kaitsta looduslikult rohketoitelise järve elupaigatüüpi (3150), mis

kuulub Kaarmise-Jõempa karstiala alla ja mis on tundlik karstijärv. Elupaigatüübi kaitsega

kaitstakse ühtlasi seal pesitsevate lindude elupaiku ja kaitse-eesmärgiks olevat hallpõsk-pütti,

laululuike ja sookurge. Kaarmise järve jaoks piisab piiranguvööndi režiimist, sest

külastuskoormus ei ületa kaitseväärtuste taluvusvõimet, samuti pole kalapüüki plaanis keelata

ja majandustegevust on võimalik kontrollida teatud kitsendustega. Kaarmise piiranguvööndi

põhjaosa eesmärk on olla puhvriks väärtuslike elupaigatüüpide ümber, piiranguvööndi režiim

võimaldab reguleerida metsaraiet.

Kaarmise-Jõempa sihtkaitsevööndis asuvad elupaigatüübid liivikud, liigirikkad madalsood,

vanad loodusmetsad, vanad laialehised metsad, soostuvad ja soo-lehtmetsad. Vööndis on

kaitse-eesmärgiks seatud liikidest registreeritud merikotkas ja karvasjalg-kakk. Kaitse-

eesmärgiks olevatest seeneliikidest on alal registreeritud sellerheinik ja pruunikas mütsnarmik.

Vööndi piiritlemiseks on kasutatud teed (jääb vööndist välja), järve kaldajoont, katastriüksuste

piire, kraave (jäävad sihtkaitsevööndisse, v.a Kadaka maaüksuse (37301:001:0700) piiril olev

kraav, kus on kasutatud katastriüksuse piiri) ja mõttelisi sirgeid. Vööndi idapiir kulgeb piki

Tõlli–Mustjala–Tagaranna maanteed lõunapoole mööda katastripiire (maantee jääb kaitsealalt

välja) kuni teerajani. Edasi kulgeb piir mööda teerada ja teed (jäävad kaitsealast välja) punkti

koordinaatidega 58,34796320 ja 22,36776153 ja sealt mõttelise sirgena kõlviku piiri punkti

58,34795242 ja 22,36691890. Edasi kulgeb piir mööda kõlviku piiri ja kraavi kallast (kraav

jääb vööndisse) kuni aluskaardil märgitud järve kaldani, kulgedes mööda järve kallast (järv jääb

piiranguvööndisse) kuni järve läänetipust väljuva kraavini. Piir kulgeb mööda kraavi serva

(jääb vööndisse) Järve katastriüksuse (34801:002:0480) lääneservani ja edasi mööda

katastriüksust kuni punkti 58,34601695 ja 22,35822389. Edasi läheb piir mõttelise sirgena

kraaviserva punkti 58,34594101 ja 22,35682584, kust kulgeb mööda kraavi serva (jääb

kaitsealast välja) Liiva katastriüksuse (34801:002:0399) piirini, sealt edasi kuni Liivametsa

katastriüksuse (34801:002:0384) kagunurgani ning jätkub sama katastriüksuse lõunapiiril ja

Kihelkonna metskond 55 katastriüksuse piiril (37301:001:0194) kuni punkti 58,34344144 ja

22,34608069, kust piir läheb lääne poole mööda tee serva (tee jääb kaitsealast välja) kuni

ristmikuni ning ristmikult mõttelise sirgena lõuna poole kuni Kaarmise teeni punktis

58,34234710 ja 22,33928577. Edasi läheb piir mööda tee serva (tee jääb kaitsealast välja) lääne

poole kuni Kihelkonna metskond 63 katastriüksuse (34801:002:0514) piirini, edasi piki sama

katastriüksuse piiri kuni Kihelkonna metskond 55 katastriüksuse (37301:001:0194) piirini ja

sealt mööda katastriüksuse piiri kuni punktini 58,34356015 ja 22,33082954, kust piir kulgeb

12

mööda kõlviku serva punktini 58,34448165 ja 22,33071777. Edasi mõttelise sirgena punkti

58,34498123 ja 22,33064649, sealt läände Kaarmise karjääri teeni punktis 58,34508098 ja

22,32739374 ning põhja poole mööda tee serva (tee jääb kaitsealast välja) punktini X:

58,34775306 ja 22,32950903, edasi mõttelise sirgena kirde poole Kihelkonna metskond 55

katastriüksuse piiril asuva punktini 58,34869888 ja 22,33148862. Edasi kulgeb piir mööda

Kihelkonna metskond 55 katastriüksuse piiri kuni Kadaka katastriüksuse (37301:001:0700)

kagunurgani, sealt mööda katastripiiri loode poole punktini 58,35070791 ja 22,33100810, sealt

mõttelise sirgena kirde poole sama katastriüksuse piiri punkti 58,35177773 ja 22,33218396 ja

sealt edasi kagu poole kuni Lauri katastriüksuse (37301:001:0566) piiri punkti 58,35160101 ja

22,33456750. Edasi läheb piir mööda Lauri (37301:001:0566), Mäe (37301:001:0294), Vana-

Kuusiku (34801:002:0297), Luige (34801:002:0410), Liiva (34801:002:0398), Taga-Järambu

(34801:002:0447) ja Jälje katastriüksuse (43301:001:0916) piiri Tõlli–Mustjala–Tagaranna

maanteeni.

Kaarmise piiranguvööndis asuvad elupaigatüübid looduslikud rohketoitelised järved,

liigirikkad madalsood. Vööndis on kaitse-eesmärkides nimetatud liikidest registreeritud

laululuik, hallpõsk-pütt ja sookurg. Piiranguvöönd koosneb kahest lahustükist. Lõunapoolse

lahustüki piiritlemiseks on kasutatud järve kaldajoont, kraavi (jääb sihtkaitsevööndisse),

kõlviku piiri, teed (jääb kaitsealast välja) ja mõttelist sirget. PV ja SKV piiril kulgeb piir mööda

järve kaldajoont, kraavi (jääb sihtkaitsevööndisse), kõlviku piiri ja mõttelist sirget. Vööndi

idapiir kulgeb mööda tee serva kuni punktini 58,34295579 ja 22,37034187 ja sealt mõttelise

sirgena järve kaldajoone punkti 58,34291601 ja 22,37007274. Põhjapoolne piiranguvööndi

lahustükk järgib Siimu katastriüksuse (34801:002:0477) piiri, v.a põhjapiir, kus läheb mõtteline

sirge Aadama katastriüksuse (37301:001:0042) idanurgast (paralleelselt Siimu katastriüksuse

põhjapiiriga) Siimu katastriüksuse nurgapunkti idapiiril. Alal asub vähemväärtuslik mets, millel

on potentsiaali areneda väärtuslikuks metsaks ja mis moodustab puhvri sihtkaitsevööndile.

2.5. Kaitsekord

2.5.1. Kaitsekorra kavandamine

Kaitseala kaitsekorra väljatöötamisel on arvestatud kaitsealal asuvaid loodusväärtusi.

Kaitse-eeskirjaga kehtestatavad piirangud on sätestatud ulatuses, mis tagab kaitsealal leiduvate

liikide ning poollooduslike ja looduslike elupaikade soodsa seisundi ning on proportsionaalne

saavutatavale efektile. Leebem kaitserežiim seab ohtu kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamise

ja kaitseväärtuste säilimise.

Senise kaitseala ja hoiuala piiride muutmiseks ja kaitsekorra uuendamiseks tunnistatakse

käesoleva määrusega kehtetuks Kingissepa rajooni TSN Täitevkomitee 18. detsembri 1973. a

otsuse nr 22 „Kohaliku kaitse alla võetavate looduskaitseobjektide täiendava nimekirja

kinnitamine“ punktis 1 nimetatud objekt „Jõempa kurisu“ ja Kingissepa rajooni TSN

Täitevkomitee 21. juuni 1974. a otsuste protokoll nr 11 „Kohaliku kaitse alla võetud allikate ja

kurisude kaitsetsoonide ja –režiimi kinnitamisest“ punktis 3 nimetatud objekt „Jõempa kurisu“.

Samuti tunnistatakse kehtetuks Vabariigi Valitsuse 27. juuli 2006. a määruse nr 176 „Hoiualade

kaitse alla võtmine Saare maakonnas“ § 1 lõike 1 punkt 33 ja määruse lisas esitatud kaart

„Kaarmise“.

Vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele on kaitseala tsoneeritud

üheks sihtkaitsevööndiks ja üheks piiranguvööndiks.

13

Kaitseala kaitse-eeskiri seab kitsendused omandiõigusele (Eesti Vabariigi põhiseaduse,

(edaspidi PS) § 32). Keskkonda mõjutava tegevuse õigusliku regulatsiooni aluseks on PS §-st 5

tulenev loodusvarade ja loodusressursside kui rahvusliku rikkuse säästva kasutamise põhimõte.

Elu- ja looduskeskkonna säästmise ja sellele tekitatud kahju hüvitamise kohustus tuleneb

PS §-st 53. Tulenevalt PS §-dest 5, 32 ja 53 ning keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja

looduskaitseseaduse alusel võib omandiõigust piirata. Omandiõiguse põhiolemuse säilimiseks

peavad seadusest tulenevad piirangud olema proportsionaalsed ehk piirangu eesmärgi

saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Kaitse-eeskirjaga piirangute seadmise eesmärk

on alal leiduvate loodusväärtuste säilimine. Ühtlasi täidetakse loodusdirektiivist riigile tulenev

kohustus tagada loodusväärtuste kaitse Natura 2000 võrgustiku alal. Neid eesmärke saab lugeda

õiguspäraseks, kuna abinõud, mis soodustavad eesmärgi saavutamist, on õiguslikult sobivad:

kaitseala moodustamine ja loodusväärtusi kahjustavatele tegevustele piirangute seadmine aitab

kaasa kaitseala eesmärkide täitmisele. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik

saavutada mõne teise isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne.

Kaitse-eeskirja regulatsiooni eesmärgi (loodusväärtuste säilimine) täitmiseks ei ole muid

vähemalt sama efektiivseid, kuid isikuid vähem koormavaid meetmeid. Abinõu mõõdukuse üle

otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt isiku õigustesse sekkumise ulatust ja intensiivsust,

teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Eesti ja Euroopa loodusväärtuste säilimine on oluline

eesmärk. Alale kaitse tagamisega ja tegevustele piirangute seadmisega ala loodusväärtused

säilivad, loodusväärtusi kahjustavate tegevuste elluviimisel need hävivad.

Metsamajandusliku ja kaevandamisalase ettevõtluse korral on teada risk, et tegevust ei saa

võimaldada juhul, kui see kahjustab loodust või elukeskkonda. Ettevõtlusvabadus ei anna

isikule õigust nõuda rahvusliku rikkuse ega riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides.

Omandiõigus ja ettevõtlusvabadus ei ole piiramatud õigused. Kaitse-eeskirjaga alale seatud

eesmärk kaalub üles omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive. Järgnevates kaitsekorra

peatükkides on esitatud kitsenduste kaupa põhjendused, miks need piirangud on vajalikud.

Pilliroo ja adru varumist ei ole kaitse-eeskirjas reguleeritud, kuna kaitsealal ei leidu pilliroogu

ega adru.

2.5.2. Kaitsekorra üldpõhimõtted

Kaitse-eeskirjaga on inimestel lubatud kaitsealal viibida, püüda kala ning korjata marju, seeni

ja muid metsa kõrvalsaadusi kogu kaitsealal, kuna see ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärkide

saavutamist. Väikese grupi inimeste viibimine ning marjade, seente ja muude metsa

kõrvalsaaduste korjamine ei kahjusta olulisel määral kaitseala elupaiku. Praeguses Kaarmise

merikotka püsielupaigas on inimeste viibimisele seatud ajaline piirang merikotka pesitsusajal

15. veebruarist kuni 31. juulini (kinnisasja haritaval maal, olemasoleva elamu õuemaal ja

avalikus kasutuses oleval teel, samuti loodusliku rohumaa hooldamisel). Moodustataval

Kaarmise-Jõempa looduskaitsealal liikumispiirangut ei kavandata, sest merikotkas ei ole seal

pikemat aega pesitsenud ja tõenäosus pesitsusaegseks häiringuks on pesa asukoha tõttu väike.

Kalapüüki ei ole plaanis kaitse-eeskirjaga piirata, kuna see ei kahjusta eeldatavasti ala kaitse-

eesmärke. Kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata kalapüügile piiranguid, siis avalikult kasutataval

järvel, k.a Kaarmise järvel on kalapüügiseadust järgides kalapüük lubatud. Veekogu avaliku

kasutamisega ei tohi rikkuda võõral maatükil viibimist reguleerivaid seadusesätteid.

Telkimine ja lõkke tegemine on lubatud kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette

14

valmistatud ja tähistatud. Füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleval

kinnisasjal (sh õuealal) telkimisel ja lõkke tegemisel tuleb arvestada keskkonnaseadustiku

üldosa seaduse §-des 35 ja 36 sätestatut. Telkimine ja lõkke tegemine selleks ettevalmistamata

kohas on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul ning kaitseala valitsemise ja kaitse

korraldamisega seotud tegevusel, näiteks koosluste hooldustööde käigus, et põletada

raiejäätmeid ajal ja tingimustel, mis ei kahjusta loodusväärtusi. Reguleerimata telkimine ja

lõkke tegemine seavad ohtu kaitseväärtuste säilimise: suureneb negatiivne mõju kooslustele ja

kaitsealustele liikidele. Sellisteks telkimise ja lõkke tegemisega kaasnevateks tegevusteks on

otsene ja kaudne häirimine, tallamine, prahi maha jätmine, lõkkekohad, mille tegemisel hukkub

pinnast kattev taimestik ja võib tekkida tulekahju, puude raie lõkke tegemise eesmärgil jne.

Erandkorras võib kaitsealal telkimiseks ja lõkke tegemiseks loa anda kaitseala valitseja, kui see

ei kahjusta kaitse-eesmärgis seatud koosluste ja liikide seisundit ega takista kaitse-eesmärkide

saavutamist. Kaitsealal puuduvad praegu ettevalmistatud lõkke- ja telkimisalad, kuid kaitsekord

võimaldab vajaduse korral neid tulevikus rajada.

Sõidukiga sõitmine on lubatud teedel, jalgrattaga ka radadel. Ehitusseadustiku § 92 lõike 1

kohaselt on tee rajatis, mis on ette nähtud inimeste, sõidukite või loomade liikumiseks või

liiklemiseks. Tee osaks loetakse tunnel, sild, viadukt ja muud liiklemiseks kasutatavad ning tee

toimimiseks vajalikud rajatised, näiteks teekraavid. Moodustatavale Kaarmise-Jõempa

kaitsealale jäävad ehitusseadustiku § 92 lõike 1 järgi metsarajad ja metsasihid ning sellerheiniku

elupaika läbiv metsatee. Kaitseala teedel sõidukiga sõitmisele kohalduvad liiklusseaduses

sätestatud nõuded ja piirangud. Sõidukiga sõitmine väljaspool teid ja maastikusõidukiga

sõitmine on lubatud järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega

seotud tegevusel, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel, kaitse-eeskirjaga

lubatud töödel, liinirajatiste hooldamiseks vajalikel töödel ning metsamajandus- ja

põllumajandustöödel. Sealhulgas tuleb arvestada, et maastikusõidukit tohib teel liikumiseks

kasutada liiklusseaduse §-s 154 nimetatud juhul, st jõgede, teede ja muude takistuste

ületamiskohtades ning lumega kaetud teel, mis ei ole mootorsõidukitele ajutiselt läbitav, ning

teel, kus seda lubab sellekohane liikluskorraldusvahend, samuti politsei- ja tollitöötajad

ametiülesannete täitmisel, haige toimetamisel haiglasse, päästetööde tegemisel ning muudel

juhtudel, mis on seotud ametiülesannete täitmisega (nagu elektri- ja sideliinide hooldus- ja

parandustööde tegemine või muud sellised tegevused). Sõidukiga sõitmine väljaspool teid ja

maastikusõidukiga sõitmine kahjustab maapinda ja liikide kasvukohti ning ohustab

kaitsealuseid liike nii ülesõitmise kui ka häiriva müraga. Kaitse-eeskirjaga lubatud tegevuste

alla, mille käigus on lubatud sõidukiga sõitmine väljaspool teid ja maastikusõidukiga sõitmine,

kuuluvad tegevused, mille tegemine ei ole muul viisil võimalik ja puuduvad alternatiivsed

lahendused, näiteks kütitud suurulukite, nagu põder, hirv, metskits ja metssiga,

maastikusõidukiga transportimine, kui see on võimalik pinnast kahjustamata. Muudel

tingimustel pole väljaspool teid sõitmine ja maastikusõidukiga sõitmine lubatud.

Kaitseala vetel on lubatud mootorita ujuvvahendiga sõitmine, kuna ujuvvahendiga sõitmisel ei

seata eeldatavasti ohtu kaitse-eesmärgiks seatud järvede soodsat seisundit. Arvestada tuleb

avalikult kasutatavatel veekogudel mootoriga ujuvvahendiga sõitmise piirangut, mis tuleneb

keskkonnaministri 28. juuni 2019. a määruse nr 25 „Veesõidukite hoidmise ja kasutamise

nõuded“ § 4 lõikest 1, mis sätestab, et keelatud on mootoriga varustatud veesõidukite

kasutamine avalikuks kasutamiseks määratud järvedel, mille pindala on alla 100 ha, ja jõgedel,

mille minimaalne laius veesõidukite liiklemist võimaldaval lõigul on alla 10 m. Kaitsealal ei

asu ühtegi järve, mille pindala oleks suurem kui 100 ha, ega jõge, mille minimaalne laius

veesõidukite liiklemist võimaldaval lõigul on üle 10 m. Seega on kaitsealal lubatud vaid

mootorita ujuvvahendiga sõitmine.

15

2.5.3. Tegevuste kooskõlastamine kaitseala valitsejaga

Tegevused, mis on keelatud, kui selleks ei ole kaitseala valitseja nõusolekut, on määratud

vastavalt looduskaitseseaduse § 14 lõikele 1. Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal

keelatud muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet, koostada maakorralduskava ja

teha maakorraldustoiminguid, kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut, lubada ehitada

ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist, sealhulgas lubada püstitada või

laiendada lautrit või paadisilda, anda projekteerimistingimusi, anda ehitusluba, rajada uut

veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda veeluba,

ehitusluba ega esitada ehitusteatist ning lisasööta jahiulukeid.

Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja

nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist või kaitseala

seisundit. Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole

arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta

kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides see

tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse

õiguspärasuse osas.

Praktikas on tingimuste esitamine kõige enam kasutatav võte, millega välditakse kaitsealadel

majandustegevuse kahjustavat mõju. Enamasti ei keelata tegevust, mis on kaitse-eeskirjas

lubatud kaitseala valitseja nõusolekul, vaid püütakse kaalutlusõiguse kaudu leida lahendusi, kus

tegevus loodusväärtusi ei kahjusta, ühitades looduskaitse ja arendushuvid.

2.5.4. Sihtkaitsevöönd

2.5.4.1. Sihtkaitsevööndi eesmärgid

Kaitseala sihtkaitsevöönd on kaitseala osa seal väljakujunenud või kujundatavate koosluste

säilitamiseks. Kaitsealal on üks sihtkaitsevöönd – Kaarmise-Jõempa, mille kaitse-eesmärgiks

on loodusdirektiivi metsa- ja sooelupaikade, karstinähtuste ja kaitstavate liikide ning nende

elupaikade kaitse. Metsaelupaiku ohustab peamiselt suurte lankidena tehtud raie ja vana metsa

osakaalu vähenemine. Paljud liigid vajavad elutegevuseks vanu seisvaid puid või lamapuitu,

mistõttu on bioloogilise mitmekesisuse tagamiseks oluline säilitada vana metsa ja selle

elemente. Nende eesmärkide saavutamist on võimalik tagada kõige paremini sihtkaitsevööndi

kaitsekorraga.

2.5.4.2. Lubatud tegevused sihtkaitsevööndis

Kaitsealal on lubatud kuni 30 osalejaga rahvaürituse korraldamine kaitseala valitseja

nõusolekul selleks ettevalmistatud kohas. Rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata

kohas ja rohkem kui 30 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks kaitseala valitseja

nõusolekul ettevalmistatud kohas on lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul. Praegu ei

asu kaitsealal rahvaürituse korraldamiseks ettenähtud kohti (õppe- ja matkarajad, avalikud

puhkekohad jne) ja teadaolevalt ei ole alal olnud huvi suure osalejate arvuga rahvaürituse

korraldamiseks.

Jahipidamine on lubatud 1. augustist kuni 14. veebruarini. Väljaspool seda perioodi on

jahipidamine lubatud kaitseala valitseja igakordsel nõusolekul kaitse-eesmärgist lähtuvalt

ulukite tekitatud kahjustuste vältimiseks. Jahipidamise ajaline piirang lähtub lindude

pesitsusperioodist ja peab tagama (eelkõige kaitse-eesmärgiks seatud merikotka ja karvasjalg-

16

kaku ning soodes ja metsades pesitsevate liikide) häirimatuse pesitsuse ja noorlindude

iseseisvumise ajal. Jahipidamine häirib pesitsevaid ja poegadega linde rohkem kui lihtsalt

inimese viibimine elupaigas. Häirimise korral jätab emalind pojad/munad üksi ja nende

ellujäämine, eriti jahedate ilmadega, on küsitav. Jahipidamise piirang seab piiranguid eelkõige

metssea- ja sokujahile, aga kuna sel ajal peetakse metsseale jahti eelkõige söödalt ja kaitsealal

söödaplatse olla ei tohi, siis see piirang ei sea jahimeestele olulisi piiranguid. Sokujaht algab 1.

juunil ja seega seab jahipidamise piirang piiranguid sokujahile juunis ja juulis. Samas kütitakse

piirkonnas sokku sel ajal peamiselt kaitsealast välja jäävatel põldudel ja seega olulist mõju

sokujahile piirang ei sea, aga siiski tuleb vältida neid harvu juhuseid, kui kaitsealal tahetakse

sokujahti pidada. On oluline tagada, et kaitsealal saaksid linnud rahulikult pesitseda ja häiringud

puuduksid, seega on jahipidamise piirang alal vajalik. Ka mitmed uuringud (Madsen, J. & Fox,

A.D. (1995). Impacts of hunting disturbance on waterbirds – a review.; Casas, F., Mougeot, F.,

Viñuela, J. ja Bretagnolle, V. (2008). Effects of hunting on the behaviour and spatial

distribution of farmland birds: importance of hunting-free refuges in agricultural areas)

näitavad, et jaht mõjutab oluliselt lindude käitumist ja pesitsemist. Jahipiirangutega alal saavad

linnud rahulikult pesitseda. Jahipidamine väljaspool merikotka pesitsusaega ei ole SKV-s

keelatud, kuna see ei sea otseselt ohtu kaitseala elustikku ega kahjusta olulisel määral muid

kaitseala loodusväärtusi. Jahipidamine väljaspool lubatud ajavahemikku on lubatud kaitseala

valitseja igakordsel nõusolekul kaitse-eesmärgi saavutamiseks, inimese elule või tervisele

tekkiva ohu vältimiseks, uluki tekitatud kahjustuse vältimiseks ning uluki kaudu leviva haiguse

tõkestamiseks. Kaitse-eesmärke ohustavate ulukite hulka liigitatakse need ulukid, kes võivad

hakata tekitama kahju kaitseala loodusväärtustele, näiteks metssiga kaitstavatele liikidele nende

kasvualal, samuti rebane, kährik jt lindudele nende pesitsuspaikades. Lisaks võib jahipidamine

olla vajalik inimese elule või tervisele tekkiva ohu vältimiseks ning ulukite tekitatud kahjustuste

vältimiseks. Ulukite tekitatud kahjustuste vältimise all peetakse silmas olukorda, kus kahju on

juba ilmnenud ning jahipidamine on vajalik, et takistada täiendavate kahjustuste tekkimist.

Uluki tekitatud kahjustuste hulka kuuluvad näiteks põdra ja metskitse tekitatavad kahjud

metsale. Peale eeltoodu võib kaitseala valitseja lubada jahipidamist uluki kaudu leviva haiguse

tõkestamiseks. Näiteks, metssigade küttimine sigade aafrika katku tõkestamiseks. Kaitseala

valitseja võib lubada jahipidamist konkreetsele ulukiliigile igakordse kahju tekkimise korral. Kuna

ei ole teada, milline liik ja millisel ajahetkel võib kaitsealal muutuda kaitse-eesmärke ohustavaks,

siis ei ole otstarbekas esitada nende liikide loetelu ja küttimise aega, vaid kaitseala valitseja saab

määrata, millise liigi küttimist, kui palju, millal ja millisel viisil võib konkreetsel juhul lubada.

SKV-s on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud olemasolevate maaparandussüsteemide

hoiutööd ja loodusliku veerežiimi taastamine. Kaarmise-Jõempa looduskaitseala põhjaosas

olevasse madalsoosse suubub maaparandussüsteemi ANEPESA I (maaparandussüsteemi

kood/ehitise kood 7116540020420/001) eesvool Anepesa oja (Tammisjõgi)

(maaparandussüsteemi kood/ehitise kood 71165400204200011/001). Maaparandussüsteemi

toimimise tagamiseks ja väljaspool kaitseala majandataval alal üleujutuste vältimiseks võib olla

vajalik teha maaparandushoiutöid ka kaitsealal. Kaitseala valitseja nõusolek on oluline selleks,

et reguleerida hoiutööde tegemise viisi ja aega nii, et see ei mõjuta kaitse-eesmärke negatiivselt.

Lisaks kaitsealale jäävale maaparandussüsteemi eesvoolule on moodustataval Kaarmise-

Jõempa looduskaitsealal ka muid kuivenduskraave, mis ei ole kantud maaparandussüsteemide

registrisse ja mis ei ole maaparandussüsteemi osad, kuid ka nende kraavide hoiutööd on lubatud

vaid kaitseala valitseja nõusolekul. Kaarmise järve põhjaosas olevasse madalsoosse suubub

väike vana kraav niiduservas ja järve loodeossa suubub uuem suurem kaevatud kraav, mis saab

samuti alguse madalsoost. Väljavool toimub järve edelasopist lähtuva kraavi kaudu, mis suubub

kurisusse. Hoiuala idaosas on põhja-lõuna suunas kaevatud liigirikka madalsoo servast kuni

Kaarmise järve põhjakaldani kraav, mis ei mõju soodsalt elupaigatüübi seisundile. Kraaviga on

17

rikutud ka Kaarmise hoiuala kaitse-eesmärgiks olevat metsaelupaigatüüpi vanad loodusmetsad

(9010*). Hoiuala lääneossa jääb liigirikas madalsoo, mis piirneb kuivenduskraaviga. Hoiuala

kaitsekorra muutmisel looduskaitsealaks tsoneeritakse sooelupaigatüübid sihtkaitsevööndisse,

et tagada loodusliku veerežiimi säilimine ja vajadusel taastamine.

Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks ja

taastamiseks vajalik tegevus, koosluste kujundamine vastavalt kaitse-eesmärkidele ja

poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks vajalikud hooldus- ja taastamistööd.

Kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks võib tekkida vajadus rajada tehispesi

merikotkale, lisaks võib tekkida vajadus võsaraieks kaitsealuste liikide elupaikades või

koosluste taastamiseks. Praegu poollooduslikke kooslusi ei hooldata ja pole plaanis ka taastada,

aga see vajadus võib tulevikus tekkida (kui näiteks liigirikkad madalsood liiga kinni kasvavad

või mõnest liigist lähtuvalt on vaja kooslusi taastada ja hooldada).

Lubatud on olemasolevate ehitiste hooldustööd. Lubatud tööde hulka kuuluvad olemasolevate

hoonete, teede, matkaradade ja muude ehitiste hooldustööd. Kaitseala valitseja nõusoleku nõue

võimaldab seada tingimusi tööde tegemise viisile ja ajale lähtuvalt kaitstavate elupaigatüüpide

ja liikide vajadusest.

2.5.4.3. Keelatud tegevused sihtkaitsevööndis

Sihtkaitsevööndis on keelatud (kooskõlas määrusega sätestatud erisustega) majandustegevus ja

loodusvarade kasutamine, st tegevused, mis ei lähtu sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärkidest, kuna

selle käigus võivad hävida metsa- ja sookooslused ning kaitsealused seene- ja loomaliigid, mille

säilitamine on sätestatud kaitse-eesmärgina. Vastavalt majandustegevuse seadustiku üldosa

seadusele on majandustegevus iga iseseisvalt teostatav, tulu saamise eesmärgiga püsiv tegevus,

mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud. Tegevus, mille suhtes on kehtestatud teatamis- või

loakohustus, loetakse samuti majandustegevuseks ka juhul, kui selle eesmärk ei ole tulu

saamine. Seega kõik kaitse-eeskirja kaitsekorra üldpõhimõtete peatükis või sihtkaitsevööndite

peatükis reguleeritud tegevused, mis on määrusega lubatud või lubatud kaitseala valitseja

nõusolekul ja mida tehakse tulu saamise eesmärgiga, ning tegevused, mis on lubatud või

lubatud kaitseala valitseja nõusolekul ja millega kaasneb teatamis- või loakohustus, on kaitseala

sihtkaitsevööndis lubatud majandustegevus. Kaitse-eeskirjaga lubatakse sihtkaitsevööndis

majandustegevust, mis ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärki või seisundit.

Kaitse-eeskirjaga keelatakse küll uute ehitiste püstitamine (uute ehitiste püstitamine on

keelatud, et vältida kaitsealuste liikide elupaikade ja väärtuslike metsaelupaikade kahjustamist),

kuid erandina on kaitseala valitseja nõusolekul sihtkaitsevööndites lubatud tee rajamine ja

tehnovõrgu rajatise püstitamine kaitseala ja kaitsealal paikneva kinnistu tarbeks. Teede

hooldustöödele, nagu pinnasteede haljasala niitmine, langenud puude eemaldamine ja talvine

lumetõrje, ei ole vajalik kaitseala valitseja nõusolek. Muudel juhtudel on vajalik kaitseala

valitseja nõusolek. Ka kuivendusrajatisi (näiteks üksikkraavid) käsitletakse ehitusseadustiku

mõistes rajatistena ja seega peab ka nende hooldustööd kaitseala valitsejaga kooskõlastama.

Samuti on lubatud tootmisotstarbeta ehitise püstitamine kaitseala tarbeks, sealhulgas

ehituskeeluvööndisse. Kaitseala tarbeks vajalike tootmisotstarbeta rajatiste alla kuuluvad

eelkõige koosluste ja liikide elupaikade taastamiseks vajalikud rajatised (sh veetõkked

kraavides) ning loodushariduse edendamiseks vajalikud rajatised, infotahvlid jms. Uusi ehitisi

on lubatud rajada, kui selle käigus ei kahjustata kaitsealuste liikide elupaiku või kaitstavate

elupaigatüüpide seisundit. Ehitamine võib pöördumatult hävitada elupaiku ja võib eeldada

raadamist, kuivendamist jms. Kuna ehitamise mõju kaitse-eesmärkidele sõltub paljudest

18

asjaoludest, sealhulgas ehitise iseloomust, tehnoloogiast, asukohast ja mahust, siis ei ole

määrusega võimalik ette näha igasse olukorda sobivaid tingimusi ja nõusoleku andmine on

jäetud seetõttu kaitseala valitseja igakordseks kaalutlusotsuseks.

2.5.5. Piiranguvöönd

2.5.5.1. Piiranguvööndi eesmärgid

Kaitseala piiranguvöönd on kaitseala majanduslikult kasutatav osa, mis ei kuulu

sihtkaitsevööndisse ning kus majandustegevuses tuleb arvestada looduskaitseseaduses ja

määruses kehtestatud piiranguid. Kaarmise piiranguvööndi eesmärk on kaitsta looduslikult

rohketoitelise järve elupaigatüüpi (3150), mis kuulub Kaarmise-Jõempa karstiala koosseisu ja

on tundlik karstijärv. Elupaigatüübi kaitsega kaitstakse ühtlasi seal pesitsevate lindude elupaiku

ja kaitse-eesmärgiks olevat hallpõsk-pütti, laululuike ja sookurge.

Kaarmise piiranguvöönd toimib Kaarmise-Jõempa sihtkaitsevööndi puhvervööndina, vähendab

väljastpoolt tulevaid häiringuid ja tagab kaitseala sidususe. Piiranguvööndisse jäävad

majanduslikult kasutatavad alad, Kaarmise järve paadisild ja muud rajatised, väljakujunemata

vähemväärtuslikud elupaigad (nt noorendikud) ja aktiivselt kasutatav Kaarmise järve suplusala.

2.5.5.2. Lubatud tegevused piiranguvööndis

Piiranguvööndis on üldjuhul lubatud majandustegevus, arvestades määrusega sätestatud erisusi.

Lubatud on kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks kaitseala

valitseja nõusolekul ette valmistatud ega tähistatud. Piiranguvööndis ei paikne nii olulisi

loodusväärtusi, et rahvaürituse korraldamine väljaspool ettevalmistatud kohta peaks olema

keelatud või lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul. Piiranguvöönd on sobiv koht näiteks

loodusharidusürituse korraldamiseks ka väljaspool ettevalmistatud matkaradasid. Kuid

rahvarohked (üle 50 osalejaga) üritused on lubatud vaid kaitseala valitseja nõusolekul, et

valitseja saaks seada tingimusi looduse kahjustamise vältimiseks. Praegu ei asu kaitsealal

rahvaürituse korraldamiseks ettenähtud kohti (õppe- ja matkarajad, avalikud puhkekohad jne)

ja teadaolevalt ei ole alal olnud huvi suure osalejate arvuga rahvaürituse korraldamiseks.

Jahipidamine on piiranguvööndis lubatud, arvestades jahiseaduses kehtestatut, kuna see ei sea

otseselt ohtu kaitseala elustikku ega kahjusta olulisel määral muid kaitseala loodusväärtusi.

Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud veekogu veetaseme ja kaldajoone muutmine, näiteks

loodusliku veerežiimi taastamiseks jõgedes, kaldakindlustuse rajamiseks ja hooldamiseks,

veekogude puhastamiseks ja nende looduslikkuse suurendamiseks, et võimaldada vajaduse

korral järve veetaseme säilitamiseks või taastamiseks töid. Piiranguvööndisse jääb osaliselt

Anepesa oja. Tegemist on tundliku karstijärvega, mis on 2016. aastal suures osas veest tühjaks

jooksnud, sest karstialal olev järv oli setetest puhastatud ning põhjasete ei hoidnud vett enam

kinni ja järve tuli tavalisest vähem vett. Tekkinud augu täitmisel, mille kaudu vesi kadus, vee

äravool peatus. Lisaks on intensiivistunud järve kinnikasvamine veetaimestiku vohamise tõttu.

Looduslikult on tegu madala järvega ja põhjasetete rohkus on olnud iseloomulik Kaarmise

järvele pikemat aega. Kaarmise järv toitub peamiselt põhjaveest. Pindmine sissevool järve võib

toimuda varakevadel, kui järve valgub lumesulavett ümbritsevatelt kõrgematelt aladelt.

Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud häil- ja aegjärkne raie kuni 2 ha

suuruse langina, kusjuures säilitada tuleb koosluse liikide ja vanuse mitmekesisus. Häil- ja

19

aegjärkne raie imiteerivad kõige paremini looduslikke häiringuid ja metsade majandamine

turberaietega tagab säästvama metsamajanduse7. Raie tüübi ja raielangi suuruse reguleerimine

on vajalik selleks, et elupaiga struktuuri muutused ei oleks järsud ega tugevad ning metsas

säiliks igal ajahetkel teatud hulk olulisi elemente. Aegjärkse raiega raiutakse metsa järkude

kaupa, mistõttu toimuvad keskkonnamuutused sujuvamalt ning seetõttu pole mõju niivõrd järsk

ja tugev kui näiteks lageraiel. Nii on liikidel rohkem aega muutustega kohaneda. Häilraied on

väikese pindalaga ja sarnasemad looduslikule häilule. Nii tagatakse paremini koosluste ja

liikide kaitse ning hoitakse ära liiga kiired muutused piiranguvööndi metsade vanuselises

struktuuris. Langi pindala ei tohi olla suurem kui 2 ha, siis on häiringute mõju minimaalne.

Sellega hoitakse ära suurte, liikidele sobimatute lankide teke. 2 ha on piisavalt suur lank, et

tagada metsade looduslik uuenemine. Suuremate lankide puhul ei uuene lank looduslikult nii

efektiivselt. Lageraie ja veerraie ei ole lubatud. Lageraiega kaasneva servaefekti mõjul väheneb

ka välisteguritest puutumata koosluste siseosa pindala. Seetõttu väheneb liikidele sobilike

elupaikade pindala mitte ainult raiete toimumise alal, vaid ka sellega piirnevatel aladel. Peale

selle vähendab lageraie puistu struktuuri mitmekesisust, sh erivanuselisust. Veerraie suurendab

samuti servaefekti ja tekitab loodusmaastikusse sobimatuid sirgeid koridore, mis suurendaksid

ka tormimurru ja -heite ohtu. Piiranguvööndi metsa majandamisel tuleb säilitada koosluse

looduslik tasakaal, liigiline ja vanuseline mitmekesisus, jätta raiumata surnud puid ning

kujundada häilud ebakorrapärase kujuga. Elustiku mitmekesisuse säilitamiseks tuleb jätta raiel

hektari kohta alles vähemalt 20 tihumeetrit kasvavaid puid või nende säilinud püstiseisvaid osi,

mis ei kuulu koristamisele ja jäävad metsa alatiseks. Elustiku mitmekesisuse tagamiseks alles

jäetavad puud valitakse eri puuliikide esimese rinde suurima diameetriga puude hulgast,

eelistades kõvalehtpuid, mände ja haabasid, samuti eritunnustega, nagu põlemisjälgede,

õõnsuste, tuuleluudade või suurte okstega puid. Need tingimused on vajalikud, et tagada

raiutavas puistus elustiku mitmekesisuse seisukohast oluliste elementide säilimine, mis aitab

säilitada nii konkreetses puistus kui ka piiranguvööndis tervikuna mitmekesist elustikku.

Ettekirjutus säilikpuude kohta tagab kooslusesse suurediameetrilise surnud puidu ja suurte

vanade elusate puude tekkimise, mis on peamised struktuurielemendid, mille puudus on Eesti

metsakooslustes kõige suurem. Samuti tagab piisava arvu säilikpuude jätmine metsa

varieeruvad valgustingimused, mis soodustab erinevate nõudlustega kuivade metsade

elustikurühmade parema raiejärgse ellujäämuse ja metsa uuenemise.

Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise

püstitamine, kusjuures kaitseala tarbeks ehitise püstitamisel ehituskeeluvööndisse ei laiene

ehitisele ehituskeeluvööndi ehituskeeld. Seda võimaldab looduskaitseseaduse § 38 lõige 7, mis

reguleerib ehituskeeluvööndi korra erisusi. Kuna Kaarmise järve äärne ala on aktiivne

puhkekoht, võib osutuda vajalikuks rajada alale näiteks rekreatsiooniga seotud ehitisi.

Ehitustegevus on lubatud juhul, kui sellega ei kahjustata kaitse-eesmärke. Kaitseala valitseja

hindab ehitustegevuse sobivust planeeritud piirkonda ja seab vajaduse korral lisatingimusi loa

kooskõlastamiseks.

7 Laas, E., 2012, Turberaied võivad olla alternatiiviks lageraietele, Eesti Mets nr 2.

20

2.5.5.3. Keelatud tegevused piiranguvööndis

Piiranguvööndis on keelatud uue maaparandussüsteemi rajamine, maavara kaevandamine ning

biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine, välja arvatud põllumaal. Nende tegevuste

lubamine pole võimalik, ilma et kahjustataks kaitsealal asuvaid ja kaitse-eesmärkidena

nimetatud elupaigatüüpe ning kaitstavate liikide elupaiku ja kasvukohtasid. Piiranguvööndis on

keelatud uue maaparandussüsteemi rajamine, et piirnevad loodusväärtused säiliksid soodsas

seisundis. Maaparandussüsteemid, mis rikuvad looduslikku veerežiimi, on kaitstavatele

elupaigatüüpidele kõige suuremaks ohuks ja on oluline, et neid kaitsealale ei rajataks, sest

muudetud veerežiim tingib ala kuivendamise ja elupaigatüüpide seisundi halvenemise.

Veerežiimi muutmine kahjustab elupaigatüüpide soodsat seisundit ja põhjustab muutusi

koosluste liigikoosseisus. Biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine kahjustab

elupaigatüüpide soodsat seisundit ning põhjustab muutusi koosluste liigilises koosseisus,

põllumaal piiranguid ei seata. Kaitsealal on eesmärgiks metsa- ja sookoosluse looduslik areng

ja karstinähtuste kaitse ning seega puudub vajadus biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise

kasutamiseks. Peale selle mõjutaks nende kasutamine kooslusi (sh mulla- ja teisi alal

kaasnevaid kooslusi) kunstlikult, mis on samuti vastuolus kaitse-eesmärkidega.

Kaitsealal on keelatud puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine. Puhtpuistute

kujundamine ja energiapuistute rajamine vähendab kaitseala bioloogilist mitmekesisust ja

maastikuilmet.

Piiranguvööndis on keelatud puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt. Kaitseala

valitseja võib lubada puidu kokku- ja väljavedu, kui pinnas seda võimaldab. Kaitseala valitsejal

on seega võimalik tulenevalt konkreetsetest oludest hinnata, kas puidu kokku- ja väljavedu

külmumata pinnaselt on võimalik, ilma et kahjustataks kaitseala loodusväärtusi.

3. Menetluse kirjeldus

Kaarmise-Jõempa looduskaitseala moodustamise väljatöötamise kavatsuse avalik väljapanek

toimus 15. augustist 3. septembrini 2019. a. Looduskaitseseaduse §-s 9 sätestatud kaitse alla

võtmise menetluse käigus saadeti teade kaitseala moodustamise väljatöötamise kavatsuse kohta

maaomanikele, Saaremaa Vallavalitsusele, Riigimetsa Majandmise Keskusele (edaspidi RMK)

ning teistele huvigruppidele. Parandusettepanekuid ja vastuväiteid võis esitada kuni

3. septembrini 2019. Avalikustamisel tehtud ettepanekud ja Keskkonnaameti vastused neile

leiab keskkonnaministri 16. juuni 2020. a käskkirja nr 1-2/20/267 lisas olevast väljatöötamise

kavatsusest.

Kaarmise-Jõempa looduskaitseala kaitse-eeskirja avalik väljapanek toimus 29. märtsist

25. aprillini 2022. a Keskkonnaameti Kuressaare kontoris. Teated kaitse-eeskirja avaliku

väljapaneku ja avaliku arutelu toimumise kohta ilmusid 29. märtsil 2022. a üleriigilise levikuga

ajalehes Õhtuleht ja 30. märtsil 2022. a kohalikus ajalehes Meie Maa. Ametlikus väljaandes

Ametlikud Teadaanded ilmus kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise teade 28. märtsil 2022. a.

Kaarmise-Jõempalooduskaitseala kaitse-eeskirja eelnõu materjalidega oli võimalik tutvuda ka

Keskkonnaameti koduleheküljel. 12. mail 2022. aastal toimus kaitse-eeskirja avalik arutelu,

millest võttis osa 6 inimest.

Looduskaitseseaduse §-s 9 sätestatud kaitse alla võtmise menetluse käigus saadeti teade kaitse-

eeskirja eelnõu avalikustamise kohta maaomanikele. Teavitus saadeti ka Riigimetsa

Majandamise Keskusele, Saaremaa Vallavalitsusele, Transpordiametile, Kaarmise Külaselts

21

MTÜ-le, MTÜ-le Eesti Metsa Abiks, MTÜ-le Eesti Erametsaliit ning Kärla jahiseltsile. Kirjas

paluti teha parandusettepanekuid ja esitada vastuväited. Kirjad sisaldasid teadet, et kui

vastuväiteid ega ettepanekuid kirjas nimetatud tähtajaks ei esitata, loetakse seda kaitse-eeskirja

muutmise eelnõuga nõustumiseks. Nimetatud ajaks saabus Keskkonnaametile neli

arvamust/ettepanekut, millele Keskkonnaamet ka vastas.

22

Ettepaneku/arvamuse

esitaja

Arvamus/ettepanek Keskkonnaameti vastus

Saaremaa Vallavalitsus Võib-olla tasuks Kaarmise-Jõempa looduskaitseala puhul kaaluda

hoopis ühtse hoiuala moodustamist, seda enam, et metsaelupaigad

on ka hoiualal sisuliselt sihtkaitsevööndi režiimiga kaitstud.

Et tagada antud ala, mis on ühtlasi ka tundlik karstiala, looduslik veerežiim ja

soodne seisund, on plaanitud tsoneerida metsa- ja sooelupaigad kaitseala

sihtkaitsevööndisse, sest hoiuala kaitsekord ei võimalda piirata kõiki

tegevusi, mis võivad mõjuda ebasoodsalt ala kaitseväärtuste säilimisele,

samuti ei pruugi olla hoiuala kaitsekord kõigile üheselt mõistetav või piisavalt

konkreetne, mistõttu võib kahju loodusväärtustele tekkida ka teadmatusest.

Hoiuala kaitsekord tagab metsade kaitse ainult seal, kus on inventeeritud

elupaigatüübid, ja see ei taga metsade terviklikku kaitset. Ohuteguriks on see,

et elupaigatüübipõhine kaitse hoiualal ei suuda tagada vajalikku kaitsepuhvri

olemasolu. Looduskaitseala terviklikkuse tagamiseks on oluline, et metsad ja

sood ei killustuks, vältimaks servaefekti, sest 0-elupaigas tehtav

majandustegevus (nt metsaraie) mõjutaks kõrval asetsevaid elupaigatüüpe.

Vahe on ka kompensatsioonide määrades ja riigile omandamise korras. Sellest

tulenevalt on Keskkonnaamet seisukohal, et looduskaitseala moodustamine on

põhjendatud, sest see tagab kõige efektiivsemalt kaitse-eesmärkide kaitse ning

ka maaomanikule on tagatud tänasega võrreldes õiglasemad

kompensatsioonid.

OÜ Rähnikäbi Firmale kuulub Liivametsa maaüksus (katastriüksuse tunnus

34801:002:0384). Edaspidi ei tohi oma maa peale isegi suurema

seltskonnaga minna, samuti ei saa seal teenida tulu, samas

makstakse igal aastal maamaksu. Seoses tekitatava materiaalse ja

moraalse kahjuga ei saa maaomanik nõustuda Kaarmise-Jõempa

looduskaitseala kaitse-eeskirja eelnõuga.

Liivametsa maaüksusele jäävad elupaigatüübid 9010*, 2330 ja 7230. Ka

hoiualal, kus esinevad sellised elupaigatüübid, mille areng on tagatud ainult

läbi loodusliku arengu, kehtivad juba praegu sihtkaitsevööndiga võrreldavad

piirangud, mis ei luba ka täna maaomanikul metsa majandada ega kraave

rajada, kuid kompensatsioon selle eest on väiksem. Samuti võib oma maad

külastada ka suurema seltskonnaga. Kui tegemist on rahvaüritusega ehk siis

avalikkusele suunatud üritusega, kus eeldatavalt osaleb rohkem kui 30

inimest, siis tuleb üritus Keskkonnaametiga kooskõlastada. Kui minnakse

väiksema seltskonnaga metsa ja see ei ole korraldatud rahvaüritusena, siis

kooskõlastust vaja ei ole. Maamaksuseaduse § 4 lõike 1 järgi hakkab kaitseala

sihtkaitsevööndis kehtima 100%-line maamaksusoodustus, hoiualal kehtib

50%-line maamaksusoodustus. Seega hakkaks peale kaitse-eeskirja

kinnitamist kogu kinnistul kehtima 100%-line maamaksusoodustus. Sellest

tulenevalt on Keskkonnaamet seisukohal, et Liivametsa kinnistu tsoneerimine

sihtkaitsevööndisse on põhjendatud, sest see tagab kõige efektiivsemalt

liivikute, soo- ja metsaelupaigatüüpide kaitse ning ka maaomanikule oleks

tagatud tänasega võrreldes õiglasemad kompensatsioonid.

23

MTÜ Eesti Metsa

Abiks

MTÜ Eesti Metsa Abiks teeb ettepaneku täiendada kaitse-

eesmärkide nimekirja ja lisada kaitse-eesmärkide hulka II

kaitsekategooria liik jumalakäpp (Orchis mascula) ja III

kaitsekategooria liik lääne-mõõkrohi (Cladium mariscus).

Jumalakäpp ei jää eelnõuga käsitletud alale, vaid pakutud

kaitseala laiendusele.

MTÜ Eesti Metsa Abiks teeb ettepaneku korrigeerida Kaarmise-

Jõempa looduskaitseala välispiire nii, et hõlmatud oleks kogu

ürglooduse objekt Kaarmise-Jõempa karstiala ning lisaks

ettepanek laiendada kaitseala kohtades, kus esinevad

metsaelupaigatüübid. Samuti on ettepanek, et määruse

seletuskirja läheks kirja karstiala ohustavad tegevused.

Jumalakäpa elupaik jääb suures osas riigitee 21101 Tõlli-Mustjala-Tagaranna

katastriüksusele ja teekattele ning mõlemale poole nimetatud katastriüksust.

Ehitusseadustiku § 71 lõike 2 kohaselt on avalikult kasutataval teel

kaitsevöönd, mille laius mõlemal pool äärmise sõiduraja välimisest servast on

30 meetrit. Vastavalt ehitusseadustiku § 71 lõikele 1 ning majandus- ja

taristuministri määrusele nr 102 on Transpordiametil kohustus korraldada

riigimaanteedel teemaa ja tee kaitsevööndi ulatuses teehoidu (sh ehitus-,

remont- ja hooldustööd). Sellest tulenevalt leiab Keskkonnaamet, et

jumalakäpa kaitse-eesmärgiks seadmine Kaarmise-Jõempa looduskaitsealal ja

kaitseala laiendamine jumalakäpa kaitse eesmärgil ei ole otstarbekas ja

vajalik. Lääne-mõõkrohu elupaigad jäävad liigirikastele madalsoodele (7230),

kus nende kaitse on tagatud elupaigatüübi kaitsega. See tähendab, et

kaitsekorra väljatöötamisel on lähtutud kaitse-eesmärgina loetletud liikide ja

koosluste ökoloogilistest nõudlustest. Seeläbi tagatakse kaitse kõikidele

liikidele, kelle elupaigaks on kaitse-eesmärgiks olev kooslus. Seega ei ole

vajalik liiki eraldi kaitse-eesmärgina nimetada.

2014. aastal Euroopa Komisjoni koostatud Eesti Natura 2000 võrgustiku

loodusdirektiivi I lisa elupaigatüüpide piisavushinnangu järgi on Eestis

elupaigatüüpide kaitseks moodustatud alasid piisavalt. Seetõttu ei ole

Kaarmise-Jõempa planeeritava looduskaitsealaga piirnevate alade kaitse alla

võtmine elupaigatüüpide kaitse-eesmärgil ja loodusala piiride laiendamine

loodusdirektiivi elupaigatüüpide kaitseks vajalik ja põhjendatud. Väärtuste

kaitset tõhustatakse juba olemasolevatel kaitsealadel.

Leiame, et kavandatava kaitseala piirid ja kaitsekord tagavad karstisüsteemi

säilimise ja funktsioneerimise ning ürglooduse objekti piirid ei pea olema

aluseks kaitseala piiride määramisel. Ürglooduse objektide piirid ei ole ka

väga täpsed. Ka Jõempa kurisute, Jõempa sellerheiniku püsielupaiga ja

Kaarmise hoiuala kaitsekorralduskava aastateks 2020–2029 ütleb, et

esindusliku karstiala kaitse paremaks tagamiseks tuleb uuendamata

kaitsekorraga kaitseala ja hoiuala muuta looduskaitsealaks, et terviklikumalt

tagada kogu karstiala kaitse. Seega ei leitud ka kaitsekorralduskava

koostamisel, et ala peaks laiendama, vaid et erinevad kaitstavad alad tuleb

liita. Karstiala ohustavad tegevused lisatakse määruse seletuskirja.

24

Kaarmise Külaselts

MTÜ

Avalikul arutelul tehti ettepanek luua uuesti maade vahetamise

süsteem, sest see oleks õiglasem kui riigile müümine, sest riik ei

maksa maa eest seda hinda, mis maa tegelikult väärt on, maade

omandamise hind on väiksem kui tegelik väärtus.

Maaomanikud pole nõus oma eraomandite muutmisega

looduskaitsealaks koos kõigi lisanduvate piirangutega.

Maaomanike hinnangul ei ole alade liitmine ja ühe kaitstava ala

moodustamine otstarbekam ja õiguslikult selgem, sest sellega

piiratakse otseselt maaomanike õigusi Eesti Vabariigi poolt

tagastatud või Eesti Vabariigilt ostetud maade majandamisel.

Keskkonnaministeerium hindab looduskaitsealuste maade vahetamise

võimaluse taasloomise võimalikkust ja põhjendatust.

Selgitused esitati avalikul arutelul ja vastuskirjades. Kaarmise-Jõempa

looduskaitseala kavandatakse moodustada juba praegu kaitse all olevate alade

põhjal, milleks on Kaarmise hoiuala, vana kaitsekorraga ala Jõempa kurisud,

merikotka ja sellerheiniku püsielupaigad, seega kehtib alal hetkel 4 erinevat

kaitsekorda – hoiuala kaitsekord, vana kaitsekorraga alal (Jõempa kurisu)

piiranguvööndi kaitsekord ja püsielupaikades kaks erinevat sihtkaitsevööndi

kaitsekorda. Keskkonnaameti hinnangul on alade liitmine ja ühe kaitsta va ala

moodustamine põhjendatud, sest sarnast kaitsekorda nõudvate kõrvuti

asetsevate ja osaliselt kattuvate alade kaitse ühe alana on otstarbekam ja

õiguslikult selgem. Hoiuala kaitsekord ei võimalda piirata kõiki tegevusi, mis

võivad mõjuda ebasoodsalt ala kaitseväärtuste säilimisele. Lisaks on tegemist

ühe loodusalaga (Kaarmise loodusala). Kaitse-eesmärgid on seatud loodusala

põhiselt ning ühtse tervikuna kaitstes on paremini tagatud loodusala

eesmärkide täitmine ja kaitse tulemuslikkuse hindamine.

.

25

4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu koostamisel on arvestatud nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning

loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50).

Loodusdirektiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on nimetatud direktiivi eesmärk looduslike

elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise

mitmekesisuse säilimisele EL-i liikmesriikide territooriumil. Loodusdirektiivi artikli 3 lõigete

1 ja 2 kohaselt luuakse Euroopa ökoloogiline võrgustik Natura 2000, mille loomisse annab

panuse iga liikmesriik võrdeliselt sellega, millisel määral leidub tema territooriumil

loodusdirektiivis nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja liikide elupaiku. Vastavalt Vabariigi

Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000

võrgustiku alade nimekiri“ lisa 1 punkti 2 alapunktile 65 on Natura 2000 võrgustiku

loodusalaks esitatud Kaarmise loodusala, mis hõlmab Kaarmise hoiuala ja Jõempa kurisuid.

Seetõttu tuleb Kaarmise-Jõempa looduskaitsealal tegevuse kavandamisel hinnata selle mõju

kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi.

Kaarmise loodusala on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni

12. novembri 2007. a otsusega 2008/24/EÜ, millega võeti vastavalt loodusdirektiivile vastu

boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade esimene

ajakohastatud loetelu (teatavaks tehtud numbri K(2007) 5402 all, ELT L 12, 15.01.2008,

lk 118–382). Viimati ajakohastati boreaalse biogeograafilise piirkonna loodusalade nimekirja

Euroopa Komisjoni 21. jaanuari 2021. a rakendusotsusega (EL) 2021/158, millega võeti vastu

boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu

viieteistkümnes uuendatud versioon (teatavaks tehtud numbri C(2022) 855 all, ELT L 39,

21.02.2022, lk 368–619).

Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek arvata Kaarmise loodusala

kaitse-eesmärkide hulgast välja puisniidud (6530*). Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa

Komisjonile ettepanek muuta Kaarmise loodusala piire.

Loodusala piirid viiakse kooskõlla katastripiiride ja põhikaardiga ning arvatakse välja mõned

loodusdirektiivi elupaigatüübile mittevastavad alad.

Kaarmise loodusala piiride muutmisel jäävad loodusalast välja järgmised katastriüksused

(varasemalt jäid loodusalale väga väheses ulatuses): Liiva (37301:001:0176) ja 21101 Tõlli-

Mustjala-Tagaranna tee (34801:002:0589). Loodusala osakaal suureneb järgmistel

katastriüksustel: Siimu (34801:002:0477), Kadaka (37301:001:0700), Tihniku

(37301:001:0318), Kihelkonna metskond 175 (37301:001:0862), Kihelkonna metskond 55

(37301:001:0194), Kihelkonna metskond 63 (34801:002:0514), Liivametsa (34801:002:0384),

Orase (43301:001:0529), Pae (34801:002:0562), Ilmeste (34801:002:0560), Jaagu

(34801:002:0485), Lenardi (43301:001:0440), Mihkli (43301:001:0441) ja Järve

(34801:002:0480).

5. Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused

Määruse mõju on positiivne loodus- ja elukeskkonnale, aidates looduskeskkonna säilitamisega

kaasa inimeste põhivajaduste ja elukvaliteedi tagamisele. Kaitseala piiride muutmine ja kaitse-

eesmärkide täiendamine aitab kaasa väärtuslike looduslike koosluste ning ohustatud ja

haruldaste liikide säilitamisele ja nende soodsa seisundi saavutamisele.

26

Uue määruse kehtestamine aitab kaasa rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, seega on mõju

välissuhetele positiivne. Looduse mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamise ja suurendamise

vajaduse sätestavad nii Euroopa 2030 kui ka Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava. Sellest

tulenevalt on elurikkuse vähenemise peatamiseks ja taastamiseks kinnitatud EL-i elurikkuse

strateegia aastani 2030 (COM(2020)380), mis seab liikmesriigile konkreetsed ja mõõdetavad

eesmärgid elurikkuse (liikide ja elupaikade seisundi) parandamiseks aastaks 2030. Kinnitatav

õigusakt toetab otseselt nende eesmärkide saavutamist. Lääne-Eesti saared kuuluvad UNESCO

biosfääri programmiala (programm MAB ehk Man and Biosphere) koosseisu ning kaitstavad

alad (kaitse- ja hoiualad ning püsielupaigad) on programmiala tuum- ja puhveraladeks

(sihtkaitsevööndid on tuumaladeks, piiranguvööndid ja hoiualad on puhveraladeks), mille hea

seisund tagab biosfääri programmiala hea seisundi.

Kaarmise-Jõempa looduskaitsealaga hõlmatav ala on juba suures osas riikliku kaitse all,

mistõttu puudub määruse jõustumisel oluline mõju sotsiaalvaldkonnale, riiklikule julgeolekule,

majandusele, regionaalarengule ning riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele.

Planeeringud tuleb viia kooskõlla kehtestatud õigusaktidega. Seega mõjutab määruse

kehtestamine ka kehtestatud planeeringuid. Teadaolevalt vastuolusid kehtivate planeeringutega

ei ole, mistõttu oluline mõju selles küsimuses puudub. Eelnõu avalikustamise käigus saadeti

kohalikele omavalitsustele ja maaomanikele arvamuse avaldamiseks eelnõu materjalid. Selle

käigus ei esitatud vastuväiteid, et määruse jõustumine takistaks kehtivate planeeringute

teostamist. Looduskaitseseaduse § 9 lõike 71 punktide 3 ja 4 järgi on avalikustamise üks

eesmärk saada menetlusosalistelt neile teadaolevaid andmeid, mis on antud eelnõuga seotud.

Vastavalt maamaksuseaduse §-le 4 kaasneb määruse jõustumisega kohaliku omavalitsuse

maamaksutulude mõningane vähenemine. Maamaksuseaduse § 4 lõike 3 kohaselt hakkab

maamaksusoodustus kehtima määruse jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril.

Maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punkti 11 kohaselt kaitsealade sihtkaitsevööndi maalt maamaksu

ei maksta ja § 4 lõike 2 kohaselt looduskaitseseaduse §-s 31 sätestatud piiranguvööndi maalt

makstakse maamaksu 50% maamaksumäärast. Kokku arvatakse eramaad hoiualalt

(v.a püsielupaigad, edaspidi PEP-id) looduskaitsealale 159,1 ha, sellest sihtkaitsevööndisse

132,2 ha ja piiranguvööndisse 26,9 ha. Riigimaad arvatakse hoiualalt (v.a PEP-id)

sihtkaitsevööndisse 84,4 ha. Praegu on hoiualal sihtkaitsevööndi kaitsekorraga maad

püsielupaikade kujul (merikotka PEP (12,5 ha) ja Jõempa sellerheiniku PEP (1,1 ha)) kokku

13,6 ha, millest eraomandis on 6,7 ha ja riigiomandis 6,9 ha maad. Kuna hoiuala kaitsekord

muutub, moodustatakse looduskaitseala ja enamik alast arvatakse sihtkaitsevööndisse, siis

laekub maamaksu Saaremaa vallale vähem ligikaudu 250 eurot aastas.

Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 20 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada

kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisaja väärtusele

vastava tasu eest. Kriteeriumid, mille järgi kaitstavat loodusobjekti sisaldavat kinnisasja

omandatakse, on sätestatud Vabariigi Valitsuse 8. juuli 2004. a määruses nr 242 „Kaitstavat

loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord

ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist

oluliselt piiravaks ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ (edaspidi kord). Korra

§ 3 lõike 1 kohaselt omandab riik kaitstava loodusobjekti kaitse korraldamise eesmärgil

kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord

oluliselt piirab ning mis asub kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas või sisaldab

27

kaitstavat looduse üksikobjekti. Korra § 31 lõiked 2 ja 3 sätestavad juhud, kui kaitseala

sihtkaitsevööndis ja piiranguvööndis on kaitsekorra tõttu kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine

oluliselt piiratud. Kaitseala piiranguvööndis paiknevate eraomandisse kuuluvate maaüksuste

sihtotstarbeline kasutamine ei ole vastavalt korrale oluliselt piiratud. Eramaal seni kaitseta ala

SKV-sse ei tsoneerita (on vaid marginaalsed muudatused, mis on tekkinud piiri vastavusse

viimisel põhikaardi ja katastrikihiga). Piiranguvööndist (uuendamata kaitsekorraga alalt) ja

hoiualalt tsoneeritakse sihtkaitsevööndisse (kinnisasjad, mille puhul piirangud on enamal kui

50% kinnisasja pindalast) 134,4 ha, kus ala kaitsekord piirab oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist

kasutamist (metsamaa). Maa-ameti tehingute andmebaasi alusel toimus Saaremaa vallas

2021. aastal (jaanuar–november) metsamaaga 205 tehingut kogusummas 7 611 483 eurot, ühe

hektari hind oli keskmiselt 4194,6 eurot.

Poollooduslike koosluste taastamise ja hooldamisega kaasnevaid mõjusid seletuskirjas ei

kajastata, sest kaitsealale ei jää hooldamist ja taastamist vajavaid poollooduslikke kooslusi.

Natura 2000 alal asuva erametsamaa omanikule antakse toetust, et kompenseerida Natura 2000

metsaalade majandamisest saamata jäänud tulu. Erametsaomanikel on võimalus taotleda Natura

alal paikneva metsaala majandamisel saamata jäänud tulu kompensatsiooni. Toetust võib

taotleda vähemalt 0,3 ha suuruse, taotleja omandis oleva metsaala kohta, mis asub Natura 2000

võrgustiku alal ja on kantud metsaalana keskkonnaregistrisse. Maaeluministri 23. detsembri

2022. aasta määruse nr 78 „Perioodi 2023–2027 Natura 2000 erametsades elurikkuse

soodustamise toetus“ § 3 lõike 1 kohaselt on toetuse määr sihtkaitsevööndis (aga ka Natura

2000 piiranguvööndis asuvas või hoiualal asuvas nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ lisas 1

nimetatud metsaelupaigas, looduskaitseseaduse § 4 lõike 1 punktis 1 või 4 nimetatud kaitstava

loodusobjekti sihtkaitsevööndis ning Natura 2000 alal sihtkaitsevööndiks projekteeritaval alal)

134 eurot ühe hektari kohta ja piiranguvööndis 72 eurot/ha aastas. Kaarmise-Jõempa

looduskaitseala moodustamisega arvatakse kaitseala koosseisus sihtkaitsevööndisse erametsa

94,4 ha. Erametsamaa toetusega seoses kaasneb riigile määruse kehtestamisega lisakulu

4720 eurot aastas, kuna erametsamaa ala läheb hoiualalt, kus metsatoetuse määr on 60 eurot/ha

aastas, sihtkaitsevööndisse. Piiranguvööndisse ja juba sihtkaitsevööndisse jääval maal

lisakulusid ei kaasne.

Eramaadel saamata jääva puidutulu arvutamise aluseks on võetud Natura 2000 metsaalade

metsaressursi keskmine väärtus, mille alusel arvutati keskmine eeldatav aastane tootlus. Selle

järgi on saamata jääv puidutulu sihtkaitsevööndis 134 eurot/ha ja piiranguvööndis 72 eurot/ha

aastas. Sihtkaitsevööndi kaitsekorraga võrdsustakse ka hoiualale jäävad kaitse-eesmärgiks

olevad natura metsaelupaigatüübid ja selles osas saamata jäävat puidutulu juurde ei teki, sest

neid ei saa juba praegu majandada. Käesoleva määrusega tsoneeritakse erametsa hoiualalt

sihtkaitsevööndisse 94,4 ha. Kuna hoiualale jääv mets on ka praegu suures osas inventeeritud

metsaelupaigatüüpideks, ainult 9,8 ha ei vasta metsaelupaigatüübi tunnustele, siis on saamata

jääva puidutulu hinnanguline väärtus eramaal 607,6 eurot aastas.

Riigimetsa tsoneeritakse täiendavalt sihtkaitsevööndisse 80,8 ha ulatuses. Piiranguvööndisse

riigimetsa juurde ei tule. Vastavalt RMK arvutustele vähendab range kaitse Saaremaal

puidukasutuse tulu keskmiselt 100 eurot hektari kohta aastas. Lähtudes sellest, et ka

piiranguvööndi ja hoiuala metsade majandamine oli varem kitsendatud ja vastavalt RMK

arvutustele on majanduspiirangutega metsade kavandatavaks raiemahuks ligikaudu 1/10

majandusmetsa lankide keskmisest, ulatub iga-aastane saamata jäänud puidutulu lisapiirangute

seadmisel ligikaudu 10 euroni hektari kohta aastas. Arvestades lisanduvate piirangutega alal

asuva küpse ja valmiva metsa osakaalu, kus lähima kümne aasta jooksul oleks võimalik

28

piirangute muutmiseta raiet teha, on saamata jääv tulu keskmiste määrade järgi ligikaudu

810 eurot aastas. Keskkonnaagentuuri uuringu kohaselt jääb keskmiselt 40% raieküpsetel

aladel väljastatud metsateatistest realiseerimata muudel põhjustel (ebasoodsad ilmastikuolud,

puiduturu olukord jne).

SMI 2020 aruande järgi on Eesti keskmine metsa tagavara 203 tm/ha. See on üldistatud

keskmine, kuna Lihula kaitsealale jäävad valdavalt sooserva metsad, on tagavara keskmisest

madalam. Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tellimusel Ernst & Young Baltic AS läbi viidud

metsa- ja puidusektori sotsiaalmajandusliku mõju analüüsi kohaselt oli 2019. aastal ühe m3

puidu töötlemisel metsa- ja puidutööstuse poolt (metsamajandus, puidu töötlemine ja

mööblitootmine) loodav lisandväärtus 193,3 eurot. Sees on ka metsaomanike saamata jääv

puidutulu (toodud eespool). Sama uuringu järgi on ühe m3 puidu raiest laekuv otsene ja kaudne

maksutulu 95 eurot raietsükli kohta. Keskkonnaagentuuri arvestuste järgi jääb piiranguvööndist

sihtkaitsevööndisse tsoneerimisel võimalikust metsa majandamise mahust kasutamata eramaal

~30%, riigimaal RMK hinnangul 10%. Kui metsa tagavara oleks 203 tm/ha, jääks eeltoodud

hinnangu järgi muudatuste tulemusel ning otsest ja kaudset maksutulu täiendavalt laekumata

lühiperspektiivis hinnanguliselt 721 tuhat eurot ja metsa- puidutööstuse poolt lisandväärtus

loomata 1,5 miljoni euro ulatuses. Arvestades pikaajalist mõju majandusele ehk ka järgmist

raietsüklit (metsa raietsükliks on arvestatud keskmiselt 80 aastat) väheneb maksutulu aastas

ca 9 tuhande euro ulatuses ning lisandväärtus ca 18 tuhat eurot. Arvestades aastase

inflatsiooniga 2% jääb riigil saamata tulusid ca 2,5 miljonit eurot ja kogulisandväärtust loomata

ca 5 miljoni euro väärtuses. Eeldusel, et selle muudatuse tõttu sektoris loodav lisandväärtus

arvestuslikult väheneb, võib see mõjutada kuni ~0,5 töökohta metsa- ja puidutöötlemise

sektoris. Arvutuse eelduseks on teoreetiline võimalus, et täna kaitse all mitteolev ressurss

võetaks koheselt kasutusse, mis erinevate piirangute tõttu praktikas saaks realiseeruda vaid

piiratud ulatuses (takistused metsaseaduses, ilmastikus, turuhinnas ja omaniku tahtes).

6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

7. Määruse vaidlustamine

Määruse üldkorraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada,

esitades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse.

Määruses on üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik-õigusliku seisundi

muutmisele, hõlmates eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega

vastavad määruses üldkorralduse tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või

valdajale õigused ja kohustused on konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning puudutavad

kinnisasja kasutamist või käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike 1 kohaselt

võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest

arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastasuse

kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates.

KeÜS kohaselt on ka keskkonnaorganisatsioonidel õigus esitada kaebus kohtusse.

Keskkonnaasjades kohtusse pöördumist reguleerib keskkonnaseadustiku üldosa seadus (§-d 30

ja 31), mille kohaselt eeldatakse keskkonnaorganisatsioonide õiguste rikkumist või

põhjendatud huvi, kui keskkonnaorganisatsioon vastab teatud kriteeriumidele (§ 31) ja kaebuse

ese on seotud keskkonnaorganisatsiooni senise tegevuse või tegevusvaldkonnaga (§ 30 lg 2).

29

8. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu on kooskõlastatatud teiste ministeeriumidega eelnõude infosüsteemi EIS kaudu.

Maaeluministeerium on eelnõu kooskõlastanud märkusega (kajastatud tabelis). Teised

ministeeriumid on kooskõlastanud eelnõu vaikimisi. Vabariigi Valitsuse reglemendi § 7 lõike 4

kohaselt, kui kooskõlastaja ei ole sama paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud tähtaja jooksul eelnõu

kooskõlastanud või jätnud seda põhjendatult kooskõlastamata, loetakse eelnõu kooskõlastatuks.

Märkuse esitaja Märkuse sisu Tulemus

Maaeluministeerium 1.ühtlustada määruses ja

seletuskirjas maaparandus-

süsteemi hoiutööde

terminid. Tuua seletuskirjas

välja, et kaitsealale jääb

maaparandussüsteem, mille

puhul on tegemist

eesvooluga.

2. ühtlustada terminite

„põllumaa“ ja

„põllumajandusmaa“

kasutamist. Kasutada

määruses mõistet

„põllumajandusmaa“.

3. korrigeerida Natura 2000

toetusmäärad

1. Arvestatud. Terminid on

ühtlustatud, seletuskirja vastavalt

ettepanekule täiendatud.

2. Ei arvestatud. Põllumajandusmaa

on laiem mõiste kui põllumaa ja

hõlmab ka püsirohumaid, millel

kasvavad looduslikud rohttaimed või

erinevad rohumaakultuurid. Nende

väetamine ja biotsiidi ning

taimekaitsevahendite kasutamine

kahjustaks kaitseala

loodusväärtuseid.

3. Toetusmäärad korrigeeritud.

Väljaandja: Vabariigi Valitsus Akti liik: määrus Teksti liik: algtekst-terviktekst Redaktsiooni jõustumise kp: 10.06.2023 Redaktsiooni kehtivuse lõpp: Avaldamismärge: RT I, 31.05.2023, 4

Kaarmise-Jõempa looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri1

Vastu võetud 25.05.2023 nr 52

Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse§ 10 lõike 1, § 11 lõike 1 ja § 12 alusel.

1. peatükk ÜLDSÄTTED

§ 1. Ala kaitse alla võtmine ja kaitse-eesmärk

(1) Looduskaitsealana võetakse kaitse alla Saare maakonnas Saaremaa vallas Kaarmise ja Jõempa külas asuv ala, mille nimeks saab Kaarmise-Jõempa looduskaitseala2(edaspidi kaitseala).

(2) Kaitseala kaitse-eesmärk on kaitsta: 1) metsa- ja sookooslusi, karstiala, kaitsealuseid liike ning nende elupaiku; 2) elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7‒50) nimetab I lisas: liivikud (2330)3, looduslikult rohketoitelised järved (3150), liigirikkad madalsood (7230), vanad loodusmetsad (9010*), vanad laialehised metsad (9020*) ning soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*); 3) kaitsealuseid linnuliike ja nende elupaiku: laululuik (Cygnus cygnus), karvasjalg-kakk (Aegolius funereus), sookurg (Grus grus), merikotkas (Haliaeetus albicilla) ja hallpõsk-pütt (Podiceps grisegena); 4) kaitsealuseid seeneliike ja nende elupaiku: sellerheinik (Tricholoma apium) ja pruunikas mütsnarmik (Phellodon fuligineoalbus, Bankera fuligineoalba).

(3) Kaitseala maa- ja veeala jaguneb vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks.

(4) Kaitsealal tuleb arvestada looduskaitseseaduses sätestatud piiranguid käesolevas määruses ettenähtud erisustega.

§ 2. Kaitseala piir

Kaitseala välispiir ja vööndite piirid on esitatud kaardil määruse lisas4.

§ 3. Kaitseala valitseja

Kaitseala valitseja on Keskkonnaamet.

§ 4. Kaitse alla võtmise ja piirangute põhjendused

Määruse seletuskirjas5on esitatud põhjendused: 1) kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele; 2) loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse kohta; 3) kaitstava loodusobjekti tüübi valiku kohta; 4) kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piiride kulgemise kohta; 5) kaitsekorra kohta.

2. peatükk

Kaarmise-Jõempa looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri Leht 1 / 4

KAITSEKORRA ÜLDPÕHIMÕTTED

§ 5. Lubatud tegevus

(1) Inimestel on lubatud viibida, püüda kala ning korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi kogu kaitsealal.

(2) Telkimine ja lõkketegemine on lubatud kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud. Telkimine ja lõkketegemine selleks ettevalmistamata kohas on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul ning kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel.

(3) Kaitsealal on lubatud: 1) sõidukiga sõitmine teedel; 2) jalgrattaga sõitmine radadel; 3) punktides 1 ja 2 nimetamata juhtudel sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmine järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel, kaitse-eeskirjaga lubatud töödel, liinirajatiste hooldamiseks vajalikel töödel ning metsamajandus- ja põllumajandustöödel; 4) mootorita ujuvvahendiga sõitmine.

§ 6. Keelatud tegevus

Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud: 1) muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet; 2) koostada maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid; 3) kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut; 4) lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist, sealhulgas lubada püstitada või laiendada lautrit või paadisilda; 5) anda projekteerimistingimusi; 6) anda ehitusluba; 7) rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda veeluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist; 8) jahiulukeid lisasööta.

§ 7. Tegevuse kooskõlastamine

(1) Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit.

(2) Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmise korral tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse suhtes.

3. peatükk SIHTKAITSEVÖÖND

§ 8. Sihtkaitsevööndi määratlus

(1) Sihtkaitsevöönd on kaitseala osa seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks.

(2) Kaitsealal on Kaarmise-Jõempa sihtkaitsevöönd.

§ 9. Sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk

Sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on metsa- ja sookoosluste, kaitstavate liikide ning nende elupaikade kaitse.

§ 10. Lubatud tegevus

(1) Sihtkaitsevööndis on lubatud: 1) kuni 30 osalejaga rahvaürituse korraldamine kaitseala valitseja nõusolekul selleks ettevalmistatud kohas; 2) jahipidamine 1. augustist kuni 14. veebruarini; 3) punktis 2 nimetamata juhtudel on jahipidamine lubatud kaitseala valitseja igakordsel nõusolekul kaitse- eesmärgi saavutamiseks, inimese elule või tervisele tekkiva ohu vältimiseks, uluki tekitatud kahjustuse vältimiseks ning uluki kaudu leviva haiguse tõkestamiseks.

(2) Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud:

Leht 2 / 4 Kaarmise-Jõempa looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri

1) rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas ja rohkem kui 30 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks kaitseala valitseja nõusolekul ettevalmistatud kohas; 2) olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutööd ja veerežiimi taastamine; 3) koosluste kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile; 4) poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks vajalikud hooldus- ja taastamistööd; 5) kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks ja taastamiseks vajalik tegevus; 6) olemasolevate ehitiste hooldustööd.

§ 11. Keelatud tegevus

Sihtkaitsevööndis on keelatud, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisusi: 1) majandustegevus; 2) loodusvarade kasutamine; 3) uute ehitiste püstitamine, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul tee ja tehnovõrgu rajatise püstitamine kaitseala ja kaitsealal paikneva kinnistu tarbeks ning tootmisotstarbeta ehitise püstitamine kaitseala tarbeks, kusjuures kaitseala tarbeks ehitise püstitamisel ehituskeeluvööndisse ei laiene ehitisele ehituskeeluvööndi ehituskeeld.

4. peatükk PIIRANGUVÖÖND

§ 12. Piiranguvööndi määratlus

(1) Piiranguvöönd on kaitseala osa, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse.

(2) Kaitsealal on Kaarmise piiranguvöönd.

§ 13. Piiranguvööndi kaitse-eesmärk

Piiranguvööndi kaitse-eesmärk on rohketoitelise järve elupaigatüübi ning kaitstavate liikide ja nende elupaikade kaitse.

§ 14. Lubatud tegevus

(1) Piiranguvööndis on lubatud: 1) majandustegevus, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisusi; 2) kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks kaitseala valitseja nõusolekul ette valmistatud ega tähistatud; 3) jahipidamine.

(2) Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud: 1) rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks kaitseala valitseja nõusolekul ette valmistatud ega tähistatud; 2) veekogu veetaseme ja kaldajoone muutmine; 3) häil- ja aegjärkne raie kuni 2 hektari suuruse langina; 4) ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise püstitamine, kusjuures kaitseala tarbeks ehitise püstitamisel ehituskeeluvööndisse ei laiene ehitisele ehituskeeluvööndi ehituskeeld.

(3) Raie tegemisel tuleb elustiku mitmekesisuse säilitamiseks jätta ühe hektari kohta alles vähemalt 20 tihumeetrit kasvavaid puid või nende säilinud püstiseisvaid osi, mida ei koristata ja mis jäävad metsa alatiseks.

§ 15. Keelatud tegevus

(1) Piiranguvööndis on keelatud: 1) uue maaparandussüsteemi rajamine; 2) maavara kaevandamine; 3) puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine; 4) biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine, välja arvatud põllumaal.

(2) Piiranguvööndis on keelatud puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt. Kaitseala valitseja võib lubada puidu kokku- ja väljavedu, kui pinnas seda võimaldab.

5. peatükk

Kaarmise-Jõempa looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri Leht 3 / 4

LÕPPSÄTTED

§ 16. Määruse jõustumine

Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

§ 17. Määruse muutmine

Vabariigi Valitsuse 27. juuli 2006. a määruse nr 176 „Hoiualade kaitse alla võtmine Saare maakonnas“ § 1 lõike 1 punkt 33 ja määruse lisas esitatud kaart „Kaarmise“ tunnistatakse kehtetuks.

§ 18. Otsuste muutmine

(1) Tunnistatakse kehtetuks Kingissepa Rajooni TSN Täitevkomitee 18. detsembri 1973. a otsuse nr 22 „Kohaliku kaitse alla võetavate looduskaitseobjektide täiendava nimekirja kinnitamine“ punktis 1 nimetatud objekt „Jõempa kurisu“.

(2) Tunnistatakse kehtetuks Kingissepa Rajooni TSN Täitevkomitee 21. juuni 1974. a otsuste protokolli nr 11 „Kohaliku kaitse alla võetud allikate ja kurisude kaitsetsoonide ja -režiimi kinnitamisest“ punktis 3 nimetatud objekt „Jõempa kurisu“.

§ 19. Menetluse läbiviimine

Määruse menetlus viidi läbi keskkonnaministri 16. juuni 2020. a käskkirjaga nr 1-2/20/267 algatatud haldusmenetluses, mille ülevaade koos ärakuulamise tulemusega on esitatud käesoleva määruse seletuskirjas.

§ 20. Vaidlustamine

Määrust on võimalik vaidlustada, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, osas, millest tulenevalt kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja kohustused, mis puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist.

1Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (ELT L 206, 22.07.1992, lk 7–50); Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7−25).

2Kaitseala on moodustatud Vabariigi Valitsuse 18. mail 2007. a muudetud Vabariigi Valitsuse 27. juuli 2006. a määrusega nr 176 „Hoiualade kaitse alla võtmine Saare maakonnas“ (RT I 2007, 39, 276) kaitse alla võetud Kaarmise hoiuala, Kingissepa Rajooni TSN Täitevkomitee 18. detsembril 1973. a otsusega nr 22 „Kohaliku kaitse alla võetavate looduskaitseobjektide täiendava nimekirja kinnitamine“ kaitse alla võetud Jõempa kurisude ja keskkonnaministri 17. aprilli 2006. a määrusega nr 28 „Kaitsealuste seeneliikide püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ kaitse alla võetud Jõempa sellerheiniku püsielupaiga põhjal. Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ lisa 1 punkti 2 alapunkti 65 kohaselt hõlmab kaitseala Kaarmise loodusala, kus tegevuse kavandamisel tuleb hinnata selle mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi.

3Sulgudes on siin ja edaspidi kaitstava elupaigatüübi koodinumber vastavalt nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisale. Tärniga (*) on tähistatud esmatähtsad elupaigatüübid.

4Kaitseala välis- ja vööndite piirid on kantud määruse lisas esitatud kaardile, mille koostamisel on kasutatud Eesti põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja maakatastri andmeid. Kaardiga saab tutvuda Keskkonnaametis, Keskkonnaministeeriumis, keskkonnaregistris (register.keskkonnainfo.ee) ja maainfosüsteemis (www.maaamet.ee).

5Seletuskirjaga saab tutvuda Keskkonnaministeeriumi veebilehel www.envir.ee.

Kaja Kallas Peaminister

Kristen Michal Kliimaminister

Taimar Peterkop Riigisekretär

Lisa Kaarmise-Jõempa looduskaitseala

Leht 4 / 4 Kaarmise-Jõempa looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri