Ohvrikoha ja ohvrikivi kultuurimälestiseks tunnistamine

Pikk 2 / 10123 Tallinn / + 372 640 3050 / [email protected] / www.muinsuskaitseamet.ee

Registrikood 70000958

Rakvere Vallavalitsus

[email protected]

Viru-Nigula Vallavalitsus

[email protected]

Riigimetsa Majandamise Keskus

[email protected] 15.02.2023 nr 1.1-7/299

Ohvrikoha ja ohvrikivi kultuurimälestiseks tunnistamine

Muinsuskaitseamet annab teada, et kultuuriministri 05.02.2023. a käskkirjaga nr 37 tunnistati

kultuurimälestiseks mälestise liigiga „ajalooline looduslik pühapaik“ ja nimetusega ohvrikivi

Suurkivi/Hiiekivi (asukoht Lääne-Viru maakond, Rakvere vald, Varudi-Altküla, Heina, KÜ

77002:002:0007).

Ühtlasi tunnistati kultuuriministri 05.02.2023. a käskkirjaga nr 38 tunnistati kultuurimälestiseks

mälestise liigiga „ajalooline looduslik pühapaik“ ja nimetusega ohvrikoht Hiis (asukoht Lääne-

Viru maakond, Viru-Nigula vald, Varudi küla, Kunda metskond 39, KÜ 90202:001:0214).

Mälestiste teave on peatselt leitav kultuurimälestiste registris: ohvrikoht Hiis registri number

31061, ohvrikivi Suurkivi/Hiiekivi registri number 31062 (https://register.muinas.ee).

Edaspidi palume pöörduda mälestisega seonduvate tegevuste (nt kohtumised objektil, tööde

luba jms) osas Lääne-Virumaa nõuniku poole:

Mirjam Abel, [email protected], +372 53041927;

Kadri Lepik, [email protected], +372 53836295.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Liivi Varul

arheoloogia nõunik

53026912, [email protected]

Lisad:

1. Ohvrikivi Suurkivi/Hiiekivi kultuurimälestiseks tunnistamise käskkiri;

37_05_02_2023_Ministri_pohitegevus.asice.

2. Ohvrikoha Hiis kultuurimälestiseks tunnistamise käskkiri;

38_05_02_2023_Ministri_pohitegevus.asice.

Lisa 1

kultuuriministri 05.02.2023 käskkirja nr 37

„Ohvrikivi Suurkivi/Hiiekivi kultuurimälestiseks tunnistamine“ juurde

Mälestise ohvrikivi Suurkivi/Hiiekivi piir

Mälestise ohvrikivi Suurkivi/Hiiekivi piiri koordinaadid

Nr X Y

1 6591060,982 647269,7338

2 6591061,566 647268,4917

3 6591063,32 647267,7975

4 6591065,694 647268,8205

5 6591068,179 647270,3914

6 6591068,033 647271,4143

7 6591067,119 647271,597

8 6591064,343 647271,9623

9 6591061,347 647271,4874

10 6591060,982 647269,7338

Lisa 2

kultuuriministri 05.02.2023 käskkirja nr 37

„Ohvrikivi Suurkivi/Hiiekivi kultuurimälestiseks tunnistamine“ juurde

Mälestise ohvrikivi Suurkivi / Hiiekivi kaitsevöönd

2

Mälestise ohvrikivi Suurkivi/Hiiekivi kaitsevööndi koordinaadid

Nr X Y

1 6591070,865 647321,535

2 6591067,613 647321,8552

3 6591064,343 647321,9623

4 6591061,073 647321,8552

5 6591057,816 647321,5345

6 6591056,514 647321,3455

7 6591053,518 647320,8706

8 6591051,593 647320,5266

9 6591048,406 647319,7836

10 6591045,275 647318,8339

11 6591042,213 647317,6813

12 6591039,233 647316,331

13 6591036,347 647314,7886

14 6591033,569 647313,0608

15 6591030,909 647311,155

16 6591028,38 647309,0793

17 6591025,992 647306,8427

18 6591023,755 647304,4546

19 6591021,679 647301,9254

20 6591019,774 647299,2659

21 6591018,046 647296,4874

22 6591016,503 647293,6018

23 6591015,153 647290,6215

24 6591014,001 647287,5593

25 6591013,051 647284,4283

26 6591012,398 647281,6851

27 6591012,033 647279,9315

28 6591011,942 647279,4883

29 6591011,409 647276,2601

30 6591011,089 647273,0039

31 6591010,982 647269,7338

32 6591011,089 647266,4636

33 6591011,409 647263,2075

34 6591011,942 647259,9793

35 6591012,685 647256,7928

36 6591013,635 647253,6618

37 6591014,788 647250,5996

38 6591015,741 647248,4439

39 6591016,325 647247,2018

40 6591016,723 647246,3772

41 6591018,265 647243,4917

42 6591019,993 647240,7131

43 6591021,899 647238,0536

Nr X Y

44 6591023,974 647235,5244

45 6591026,211 647233,1363

46 6591028,599 647230,8997

47 6591031,128 647228,824

48 6591033,788 647226,9182

49 6591036,566 647225,1904

50 6591039,452 647223,648

51 6591042,432 647222,2977

52 6591043,164 647222,0013

53 6591044,917 647221,3072

54 6591047,248 647220,451

55 6591050,379 647219,5012

56 6591053,565 647218,7583

57 6591056,794 647218,2253

58 6591060,05 647217,9046

59 6591063,32 647217,7975

60 6591066,59 647217,9046

61 6591069,846 647218,2253

62 6591073,074 647218,7583

63 6591076,261 647219,5012

64 6591079,392 647220,451

65 6591082,454 647221,6036

66 6591083,101 647221,8769

67 6591085,476 647222,8998

68 6591087,809 647223,9768

69 6591090,694 647225,5192

70 6591092,417 647226,5608

71 6591094,902 647228,1317

72 6591095,957 647228,8179

73 6591098,617 647230,7237

74 6591101,146 647232,7994

75 6591103,534 647235,036

76 6591105,771 647237,4241

77 6591107,846 647239,9533

78 6591109,752 647242,6129

79 6591111,48 647245,3914

80 6591113,022 647248,2769

81 6591114,373 647251,2572

82 6591115,525 647254,3194

83 6591116,475 647257,4504

84 6591117,218 647260,6369

85 6591117,751 647263,8651

86 6591118,072 647267,1212

3

Nr X Y

87 6591118,179 647270,3914

88 6591118,072 647273,6615

89 6591117,751 647276,9177

90 6591117,676 647277,4624

91 6591117,53 647278,4854

92 6591117,072 647281,1688

93 6591116,329 647284,3552

94 6591115,379 647287,4863

95 6591114,227 647290,5485

96 6591112,876 647293,5287

97 6591111,334 647296,4143

98 6591109,606 647299,1928

99 6591107,7 647301,8524

100 6591105,625 647304,3816

101 6591103,388 647306,7696

102 6591101 647309,0063

103 6591098,471 647311,082

104 6591095,811 647312,9878

105 6591093,033 647314,7156

106 6591090,147 647316,2579

107 6591087,167 647317,6083

108 6591084,105 647318,7608

109 6591080,974 647319,7106

110 6591077,838 647320,4433

111 6591076,925 647320,626

112 6591076,874 647320,6362

113 6591073,642 647321,1697

114 6591070,865 647321,535

115 6591061,566 647268,4917

116 6591060,982 647269,7338

117 6591061,347 647271,4874

118 6591064,343 647271,9623

119 6591067,119 647271,597

120 6591068,033 647271,4143

121 6591068,179 647270,3914

122 6591065,694 647268,8205

123 6591063,32 647267,7975

124 6591061,566 647268,4917

4

MINISTRI KÄSKKIRI

Tallinn 05.02.2023 nr 37

Ohvrikivi Suurkivi/Hiiekivi kultuurimälestiseks

tunnistamine

Käskkiri antakse muinsuskaitseseaduse (edaspidi MuKS) § 14 lõike 1 ja § 19 lõike 1 alusel ja

arvestades sama paragrahvi lõiget 2.

1. Tunnistan kultuurimälestiseks ohvrikivi mälestise liigiga „ajalooline looduslik

pühapaik“ ja nimetusega ohvrikivi Suurkivi/Hiiekivi (asukoht Lääne-Viru maakond,

Rakvere vald, Varudi-Altküla, Heina, KÜ 77002:002:0007).

2. Kehtestan mälestise piiri vastavalt kaardile käskkirja lisas 1.

3. Kehtestan mälestise kaitsevööndi vastavalt kaardile käskkirja lisas 2. Kaitsevööndi

eesmärk on tagada kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ning

kinnismälestise vaadeldavus.

Muinsuskaitseametil teha käskkiri teatavaks menetlusosalistele ning kanda mälestise ja

kaitsevööndi andmed kultuurimälestiste registrisse ja Maa-ameti kaardile.

Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest

Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud

korras.

Vastavus riikliku kaitse eeldusele ja kaitse alla võtmise põhjendus

Ohvrikivi Suurkivi/Hiiekivi asub Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas Varudi-Altkülas Heina

katastriüksusel (KÜ 77002:002:0007). Ohvrikivi paikneb haritava põllu kirdeosas, Varudi soost

umbes 230 meetrit lõunas. Kivi ümbrusesse on põllukoristuse käigus toodud pinnast ja

väiksemaid kive, muid inimtegevuse jälgi näha ei ole.

Eesti looduslikke pühapaiku mainitakse kroonikates esimest korda juba 13. sajandil. Nendes

kirjeldatakse kivide, puude ja teiste loodusobjektide austamist ning paikadega seotud

ohverdamist – läbiv on pühaduse motiiv ja keeld paika rikkuda. Oletatavasti ulatuvad mõned

Põhja-Eesti looduslikud pühapaigad tagasi kuni eelrooma rauaaega (500 eKr – 50 pKr), kuid

samas on looduslikke pühapaiku, mille kasutus võis saada alguse alles 19. sajandil. Igal juhul

saab väita, et looduslike pühapaikade traditsioon esindab eelkristlikku arusaama, mille puhul

nähti loodust hingestatult ja peeti loodusobjekte pühaks.

Looduslikud pühapaigad on olulised piirkondliku identiteedi hoidjad ja samal ajal kogu Eesti

rahvusliku identiteedi osa ärkamisajast kuni tänapäevani. Ajaloolised looduslikud pühapaigad on

komplekssed muistised, mis sisaldavad nii materiaalse kui ka vaimse kultuuripärandi elemente.

Vaimse kultuuripärandi moodustab looduslike pühapaikade rahvapärimus, milles kajastuvad

traditsioonilised uskumused ja rituaalsed käitumispraktikad. Pärimuse materiaalne ilming on

pühapaikadega seotud inimtekkelised elemendid ning rituaalideks kasutatud loodusobjektid.

Materiaalse kultuuripärandi üheks osaks võib lugeda ka pühaks peetud maastikuobjektidega

seotud looduskeskkonda.

MuKS-i § 10 lõike 1 järgi on riikliku kaitse alla võtmise eeldus, et kultuuriväärtusega asi või

maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline,

kunstiline või muu kultuuriväärtus. Riikliku kaitse eelduse hindamisel lähtutakse kultuuriministri

15.05.2019 määruses nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised

kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ sätestatud kriteeriumitest.

Vastavus riikliku kaitse üldistele kriteeriumitele

Selektiivsus – ohvrikivi Suurkivi/Hiiekivi on esinduslik näide Eesti kultuuritraditsioonist, kus

peeti pühaks erinevaid loodusobjekte. Paljud Eesti looduslikud pühapaigad ei ole tänapäevani

säilinud või on nende kohta käiv pärimuslik andmestik liiga üldsõnaline, et paiku üles leida.

Ohvrikivi Suurkivi/Hiiekivi on tänapäevani säilinud ja see on konkreetses füüsilises keskkonnas

tuvastatav. See on kohalike inimeste seas tuntud ja hoitud, lisaks on kivi kohta säilinud suuline

rahvapärimus. Virumaa kihelkondade looduslike pühapaikade inventuuri tulemuste analüüsi

põhjal on ohvrikivi Suurkivi/Hiiekivi esinduslik ohvrikivi.

Originaalsubstantsi säilivus – ohvrikivi Suurkivi/Hiiekivi on hästi säilinud ja looduses kergelt

leitav. Kivi on tähelepanuväärsete mõõtmetega (5,2 × 3 × 2,15 m) loodusobjekt, mis on oma

suuruse ja maastikulise asendi tõttu pälvinud tähelepanu nii minevikus kui ka tänapäeval.

Mastaapset kivi ei ole maaparanduse käigus liigutatud, vaid see asub algses asukohas. Kivi

paikneb haritaval põllul, kuid selle käigus ei ole kivi kahjustatud.

Tehniline seisukord – ohvrikivi on heas seisukorras, ehkki selle pealispind on osaliselt

murenenud ja pragunenud. Põlluharimise käigus on kivi lähiümbrusesse kuhjatud väiksemaid

kive. Ohvrikivi on endiselt võimalik kasutada nii tavandist lähtuvalt kui ka objekti

kultuuriväärtusest lähtuvatel teistel eesmärkidel.

Vastavus ajaloolise loodusliku pühapaiga kriteeriumitele

Vanus – ohvrikivi Suurkivi/Hiiekivi pühaks pidav pärimus ja paiga rituaalne kasutamine viib

tagasi vähemalt 19. sajandisse. Tõenäoliselt ulatub kivi pühapaigana kasutamine palju

kaugemasse aega. Näiteks pärimuses kajastatakse kivi seost libahundiks käimisega.

Libahundiusu kõrgaeg Eesti- ja Liivimaal langeb 16.–17. sajandisse, mis kattub pärimusteates

nenditud ajalise määratlusega, et see toimus Rootsi ajal.

Kirjaliku ja/või pärimusliku teabe olemasolu – ohvrikivi kohta on arhiivides säilinud kaks

pärimusteadet, mis kajastavad ohverdamist ning kivi seost libahundiks käimisega. Vanem ja

nüansirikkam pärimus kirjeldab, kuidas kaks naist käisid kivi juures, et saada hundinahad, mille

andis neile kivi alt hall vanamees. Hommikuti viisid nad hundinahad uuesti kivi juurde, kus need

kadusid. Nimetatud hall vanamees seostub looduslike pühapaikadega seotud laiema

traditsiooniga, milles usuti, et neis paigus võivad elada haldjad või teised üleloomulikud olendid.

Ohvrikivi tuntakse paralleelsete nimetustega Suurkivi ja Hiiekivi. Kui esimene nimetus tuleneb

kivi tähelepanuväärsest suurusest, siis paralleelnimetus Hiiekivi seob kivi otseselt teiste Hiie

nimeliste ja pühapärimust kandvate looduslike pühapaikadega.

Pärimuse või tavade järjepidevus – paigas ei tuvastatud visuaalseid tõendeid (nt piirkonda jäetud

ande) ohvrikivi kasutamisest loodusliku pühapaigana tänapäeval. Samas ei pruugi loodusliku

pühapaiga tavandist lähtuv kasutus piirkonda visuaalseid jälgi jätta. Piirkonnas ei ole tehtud

laiemat uuringut, mille põhjal ohvrikiviga seotud tavade järjepidevust hinnata. Küsitletud lähima

talu elanike seas ei olnud kivi pühadusega seotud teadmine säilinud. Küll aga peeti kivi tähtsaks

ja teati nimetusi Suurkivi ja Hiiekivi. Samuti mäletati kivi laste mängimis- ja noorte ajaveetmise

kohana.

Ohvrikivi Suurkivi/Hiiekivi on tähelepanuväärne paik, mille kohta säilinud kohapärimus seob

kivi nii ohverdamise kui ka libahundi uskumustega, mis kinnitab kivi pühaks pidamist. Eelnevat

arvestades on ohvrikivi ajalooliste rituaalsete praktikate uurimisel oluline teadusliku

informatsiooni allikas ning väärtuslik pärandmaastiku kihistus. Varudi-Altkülas asuv ohvrikivi

vastab riikliku kaitse eeldusele, sh nii riikliku kaitse üldistele kui ka ajaloolise loodusliku

pühapaiga kriteeriumitele, ning esindab Eesti kultuuripärandi väärtuslikumat osa. Eeltoodule

tuginedes on põhjendatud tunnistada ohvrikivi kultuurimälestiseks liigiga „ajalooline looduslik

pühapaik“.

Mälestise piir

Ohvrikivi Suurkivi/Hiiekivi on maa-alaline objekt, millele on MuKS-i § 19 lõike 2 punkti 1

kohaselt vaja kehtestada piir.

Ohvrikivi on looduses selgelt eristuv ja tuvastatav objekt, mistõttu ühtib mälestise piir kivi

pealispinna servadega 20,6 ruutmeetri suurusel alal.

Mälestis asub äriühingu omandis oleval katastriüksusel: Lääne-Viru maakond, Rakvere vald,

Varudi-Altküla, Heina, KÜ 77002:002:0007.

Kaitsevöönd

MuKS-i § 14 lõike 1 kohaselt võib kinnismälestise kaitseks kehtestada kaitsevööndi, kaaludes

selle vajadust ja ulatust kaitsevööndi eesmärkidest lähtudes.

Kaitsevöönd kehtestatakse eesmärgiga tagada kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas

keskkonnas ning kinnismälestise vaadeldavus. Kultuurimälestiseks tunnistatud ajaloolisi

looduslikke pühapaiku ümbritseb üldjuhul 50 meetri laiune kaitsevöönd. Arvestades senist

praktikat ja kogemust, on 50 meetrine kaitsevöönd oma eesmärki täitnud, mistõttu on sellest

lähtutud ka kaitsevööndi määramisel. 50 meetri laiuse kaitsevööndi määramine mälestise piirist

on piisav ja põhjendatud, et kaitsta kivi toetavas keskkonnas, tagada sellele ligipääs ja säilitada

sellele vaated. Ohvrikivi paikneb haritaval põllul ja kivile avanevad vaated igast ilmakaarest.

Oluline on ennetada maaharimisel kivile ja lähiümbrusesse pinnase ja kivide kuhjamise

jätkumist, sest see halvendaks kivi vaadeldavust, kasutamist ja külastamist. Sellest lähtudes

kehtestatakse kaitsevöönd 0,8 ha suurusel alal.

Kaitsevöönd hõlmab äriühingu omandis olevat katastriüksust: Lääne-Viru maakond, Rakvere

vald, Varudi-Altküla, Heina, KÜ 77002:002:0007.

Mälestisel ja selle kaitsevööndis kehtivad piirangud ja leevendused

Ohvrikivi Suurkivi/Hiiekivi alal ja selle kaitsevööndis asuvad kaks maaparandussüsteemi

maa-ala: VARUDI I (1107290020040003) ja VARUDI II (1107230020080001). Mälestiseks

tunnistamine ja kaitsevööndi kehtestamine ei muuda piirkonnas väljakujunenud olukorda.

Ajaloolise loodusliku pühapaiga alal kehtivad mälestise säilimise tagamise nõuded. MuKS-i § 33

lõike 1 alusel peab igaüks hoiduma tegevustest, mis võib mälestist ohustada, rikkuda või selle

hävitada. MuKS-i § 36 lõike 1 punktid 1 ja 2 näevad ette, et mälestise omanik või valdaja peab

viivitamata Muinsuskaitseametit teavitama mälestist kahjustada võivast ohust, kahjustumisest

või hävimisest ning mälestise tahtevastasest üleminekust.

MuKS-i §-de 52 ja 58 alusel on ajaloolise loodusliku pühapaiga alas ja selle kaitsevööndis

kooskõlastamise ja tööde tegemise loa- või teatise kohustuslikud tegevused kinnistu piiride ja

maa sihtotstarbe muutmine, ehitamine, kõrghaljastuse rajamine, raie-, kaeve-, haljastus- ja

pinnase teisaldamise ja juurdeveoga seotud tööd ning maapinna ettevalmistamine metsaseaduse

mõistes. MuKS-i § 19 lõike 1 punkti 4 kohaselt märgitakse mälestiseks tunnistamise käskkirjas

leevendused MuKS-i § 52 lõigetes 1–3 ja § 62 lõikes 1 sätestatud tööde tegemise loakohustusest

ning § 58 lõigetes 1–3 ja §-s 66 sätestatud kooskõlastamise või teavitamise kohustusest, kui neid

tehakse.

Ohvrikivi Suurkivi/Hiiekivi mälestise alal ja selle kaitsevööndis ei ole asjakohane eelnimetatud

töödele leevendusi teha, sest loakohustuslikud või kooskõlastamise ja teavitamise kohustuslikud

tegevused mõjutavad vahetult ajaloolise loodusliku pühapaiga kui mälestise seisundit ja

säilimist, mistõttu on iga kord vaja kaaluda kavandatud tööde lubatavust, seades vajaduse korral

lisatingimusi kultuuriväärtuse säilimise tagamiseks. Muinsuskaitseamet otsustab tööde loa

andmise igal üksikul juhul eraldi, arvestades konkreetse ajaloolise loodusliku pühapaiga

maastikusituatsiooni ja eripära. MuKS-i § 54 lõike 4 punkti 2 alusel keeldub Muinsuskaitseamet

tööde tegemise loa andmisest, kui kavandatav töö võib kahjustada mälestise või selle osa

säilimist või seisundit.

Käskkirjas käsitletud maa-ala riikliku kaitse alla võtmine aitab ohvrikivi säilitada, sh võimaldab

traditsioonidel jätkuda. Seejuures on säilimise eeldus võimalikult vähene inimmõju, mille all ei

peeta silmas tavandist lähtuvat kasutamist, mis on kultuuriväärtusi säilitav, vaid loodusliku

pühapaiga hoidmist sellisena nagu see on kujunenud looduslike protsesside ja tavandist lähtuva

inimmõju tulemusena. Muinsuskaitse alla võtmine ei sea takistusi kaitsevööndisse jääva haritava

maa senisele ja edasisele kasutamisele kas põllu- või heinamaana.

Kultuurimälestiseks tunnistamise asjaolud ja menetluse läbiviimine

18.06.2019 tegi Muinsuskaitseametit nõustav ajalooliste looduslike pühapaikade

eksperdinõukogu ettepaneku algatada ohvrikivi kaitse alla võtmise menetlus.

06.10.2021 küsis Muinsuskaitseamet ohvrikivi kultuurimälestiseks tunnistamise menetluse

algatamise kohta arvamust maa-ala omanikult ja Rakvere Vallavalitsuselt. Menetlusosalised

arvamust ei avaldanud.

10.08.2021 inventeerisid Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade nõunik Pikne Kama ja

arheoloogia nõunik Liivi Varul ohvrikivi. Välitööde käigus vesteldi kohaliku elanikuga, mille

käigus koguti andmeid ohvrikiviga seotud pärimuse või tavade järjepidevuse kohta. Ühtlasi

hinnati ohvrikivi üldine seisukord heaks.

2021. aasta välitööde ja arhiiviallikate põhjal koostas Muinsuskaitseamet ohvrikoha Hiis ning

selle läheduses paikneva ohvrikivi Suurkivi/Hiiekivi kultuuriväärtuste väljaselgitamiseks

eksperdihinnangu. Hinnangus tehti ettepanek võtta ohvrikivi kultuurimälestisena riikliku kaitse

alla mälestise liigiga „ajalooline looduslik pühapaik“, sest ohvrikivi on olulise inimmõjuta

rituaalse tegevusega seotud maa-ala, väärtuslik kohaliku identiteedi kandja ning Eestis säilinud

ohvrikivide esinduslik näide.

01.09.2022 otsustas Muinsuskaitseamet algatada ohvrikivi kultuurimälestiseks tunnistamise

menetluse, võttes arvesse, et ohvrikivi vastab nii riikliku kaitse üldistele kui ka ajaloolise

loodusliku pühapaiga mälestise liigi kriteeriumitele.

13.10.2022 saatis Muinsuskaitseamet ohvrikivi kultuurimälestiseks tunnistamise eelnõu

tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks maa-ala piiresse jääva kinnisasja omanikule ja Rakvere

Vallavalitsusele. Asjaosalised arvamust ei avaldanud.

Arvestades ohvrikivi Suurkivi/Hiiekivi säilivust ja kiviga seotud paiga pühadust kajastava

pärimuse olemasolu, on põhjendatud tunnistada ohvrikivi loodusliku pühapaiga kaitseks

kultuurimälestiseks mälestise liigiga „ajalooline looduslik pühapaik“.

Muinsuskaitse Nõukogu vaatas eksperdihinnangu 10.01.2023 koosolekul läbi, nõustus

ettepanekuga ja tegi kultuuriministrile ettepaneku tunnistada ohvrikivi kultuurimälestiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Piret Hartman

Lisa 2

kultuuriministri 05.02.2023 käskkirja nr 38

„Ohvrikoha Hiis kultuurimälestiseks tunnistamine“ juurde

Mälestise ohvrikoht Hiis kaitsevöönd

2

Mälestise ohvrikoht Hiis kaitsevööndi koordinaadid

Nr X Y

1 6591495,452 647293,6632

2 6591489,079 647295,1492

3 6591482,622 647296,2151

4 6591479,8 647296,546

5 6591467,208 647297,8409

6 6591464,648 647298,071

7 6591449,809 647299,2125

8 6591448,679 647299,2929

9 6591442,139 647299,507

10 6591435,599 647299,2929

11 6591429,086 647298,6515

12 6591422,63 647297,5855

13 6591416,257 647296,0996

14 6591414,235 647295,535

15 6591391,542 647288,9409

16 6591387,302 647287,606

17 6591381,178 647285,3009

18 6591375,218 647282,6002

19 6591370,882 647280,3287

20 6591349,808 647268,6208

21 6591348,372 647267,8076

22 6591342,815 647264,352

23 6591337,496 647260,5404

24 6591332,438 647256,389

25 6591327,661 647251,9157

26 6591323,188 647247,1396

27 6591319,037 647242,0812

28 6591315,225 647236,7621

29 6591314,74 647236,0289

30 6591286,234 647192,5435

31 6591283,263 647187,7197

32 6591280,179 647181,9485

33 6591277,478 647175,988

34 6591276,835 647174,398

35 6591269,708 647156,3197

36 6591261,274 647135,024

37 6591259,555 647130,3471

38 6591257,656 647124,085

39 6591256,553 647119,5484

40 6591247,259 647077,0114

41 6591246,876 647075,1752

42 6591245,81 647068,7188

43 6591245,169 647062,2065

Nr X Y

44 6591244,954 647055,6662

45 6591245,169 647049,1259

46 6591245,81 647042,6136

47 6591246,876 647036,1572

48 6591248,362 647029,7843

49 6591250,261 647023,5222

50 6591252,566 647017,3978

51 6591255,267 647011,4373

52 6591258,352 647005,6662

53 6591261,807 647000,1092

54 6591264,428 646996,3741

55 6591279,406 646976,0325

56 6591280,597 646974,4485

57 6591284,748 646969,3901

58 6591289,221 646964,614

59 6591293,998 646960,1407

60 6591299,056 646955,9893

61 6591304,375 646952,1777

62 6591309,932 646948,7221

63 6591315,703 646945,6374

64 6591321,664 646942,9367

65 6591327,788 646940,6316

66 6591334,05 646938,7321

67 6591340,423 646937,2461

68 6591346,879 646936,1802

69 6591353,392 646935,5388

70 6591359,932 646935,3247

71 6591364,824 646935,4444

72 6591386,604 646936,5111

73 6591388,252 646936,6055

74 6591394,765 646937,2469

75 6591401,221 646938,3129

76 6591407,594 646939,7988

77 6591413,856 646941,6984

78 6591419,98 646944,0035

79 6591425,941 646946,7041

80 6591431,712 646949,7889

81 6591437,269 646953,2445

82 6591442,588 646957,0561

83 6591447,647 646961,2074

84 6591449,016 646962,4304

85 6591468,6 646980,2518

86 6591490,946 646998,8405

3

Nr X Y

87 6591492,929 647000,5344

88 6591497,065 647004,3736

89 6591520,907 647027,7894

90 6591521,547 647028,4235

91 6591526,02 647033,1996

92 6591530,171 647038,2581

93 6591533,983 647043,5772

94 6591534,274 647044,0146

95 6591542,352 647056,2432

96 6591547,674 647062,5376

97 6591550,651 647066,2312

98 6591551,695 647067,6167

99 6591566,263 647087,2998

100 6591569,03 647091,2334

101 6591572,486 647096,7905

102 6591575,57 647102,5616

103 6591578,271 647108,5221

104 6591580,576 647114,6465

105 6591580,944 647115,7503

106 6591587,032 647134,3946

107 6591588,564 647139,5529

108 6591590,05 647145,9258

109 6591591,116 647152,3822

110 6591591,757 647158,8945

111 6591591,971 647165,4348

112 6591591,757 647171,9751

113 6591591,116 647178,4874

114 6591590,05 647184,9438

115 6591589,289 647188,4402

116 6591586,062 647202,0924

117 6591585,336 647204,9688

118 6591583,437 647211,2309

119 6591581,132 647217,3553

120 6591578,431 647223,3158

121 6591575,346 647229,0869

122 6591572,427 647233,833

Nr X Y

123 6591565,211 647244,8627

124 6591564,675 647245,6737

125 6591560,863 647250,9928

126 6591556,712 647256,0512

127 6591552,239 647260,8273

128 6591547,463 647265,3006

129 6591542,404 647269,452

130 6591537,085 647273,2636

131 6591531,799 647276,5624

132 6591519,84 647283,5164

133 6591519,57 647283,6732

134 6591513,799 647286,7579

135 6591507,838 647289,4586

136 6591501,714 647291,7636

137 6591495,452 647293,6632

138 6591359,932 647035,3247

139 6591344,954 647055,6662

140 6591354,248 647098,2031

141 6591362,71 647119,5701

142 6591369,866 647137,7197

143 6591398,372 647181,205

144 6591419,446 647192,913

145 6591442,139 647199,507

146 6591456,978 647198,3655

147 6591469,57 647197,0706

148 6591481,528 647190,1167

149 6591488,744 647179,0869

150 6591491,971 647165,4348

151 6591485,883 647146,7905

152 6591471,315 647127,1074

153 6591462,174 647116,2972

154 6591450,836 647099,1342

155 6591426,994 647075,7184

156 6591402,94 647055,7085

157 6591381,712 647036,3914

158 6591359,932 647035,3247

Lisa 1

kultuuriministri 05.02.2023 käskkirja nr 38

„Ohvrikoha Hiis kultuurimälestiseks tunnistamine“ juurde

Mälestise ohvrikoht Hiis piir

Mälestise ohvrikoht Hiis piiri koordinaadid

Nr X Y

1 6591442,1 647200

2 6591419,4 647193

3 6591398,4 647181

4 6591369,9 647138

5 6591362,7 647120

6 6591354,2 647098

7 6591345 647056

8 6591359,9 647035

9 6591381,7 647036

10 6591402,9 647056

11 6591427 647076

12 6591450,8 647099

13 6591462,2 647116

14 6591471,3 647127

15 6591485,9 647147

16 6591492 647165

17 6591488,7 647179

18 6591481,5 647190

19 6591469,6 647197

20 6591457 647198

21 6591442,1 647200

MINISTRI KÄSKKIRI

Tallinn 05.02.2023 nr 38

Ohvrikoha Hiis kultuurimälestiseks

tunnistamine

Käskkiri antakse muinsuskaitseseaduse (edaspidi MuKS) § 14 lõike 1 ja § 19 lõike 1 alusel ja

arvestades sama paragrahvi lõiget 2.

1. Tunnistan kultuurimälestiseks ohvrikoha mälestise liigiga „ajalooline looduslik

pühapaik“ ja nimetusega ohvrikoht Hiis (asukoht Lääne-Viru maakond, Viru-Nigula

vald, Varudi küla, Kunda metskond 39, KÜ 90202:001:0214).

2. Kehtestan mälestise piiri vastavalt kaardile käskkirja lisas 1.

3. Kehtestan mälestise kaitsevööndi vastavalt kaardile käskkirja lisas 2. Kaitsevööndi

eesmärk on tagada kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas.

Muinsuskaitseametil teha käskkiri teatavaks menetlusosalistele ning kanda mälestise ja

kaitsevööndi andmed kultuurimälestiste registrisse ja Maa-ameti kaardile.

Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest

Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud

korras.

Vastavus riikliku kaitse eeldusele ja kaitse alla võtmise põhjendus

Ohvrikoht Hiis asub Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas Varudi külas, katastriüksusel

Kunda metskond 39 (KÜ 90202:001:0214) kokku 1,37 ha suurusel alal. Ohvrikoht paikneb

soosse ulatuval piklikul kõrgendikul, mis on põhjast, idast ja läänest ümbritsetud märgalaga.

Ohvrikohas kasvab täiskasvanud segamets ja paik on hiljutisest inimtegevusest mõjutamata.

Eesti looduslikke pühapaiku mainitakse kroonikates esimest korda juba 13. sajandil. Nendes

kirjeldatakse kivide, puude ja teiste loodusobjektide austamist ning paikadega seotud

ohverdamist – läbiv on pühaduse motiiv ja keeld paika rikkuda. Oletatavasti ulatuvad mõned

Põhja-Eesti hiiekohad tagasi kuni eelrooma rauaaega (500 eKr – 50 pKr), kuid samas on

looduslikke pühapaiku, mille kasutus võis saada alguse alles 19. sajandil. Igal juhul saab väita, et

looduslike pühapaikade traditsioon esindab eelkristlikku arusaama, mille puhul nähti loodust

hingestatult ja peeti loodusobjekte pühaks.

Looduslikud pühapaigad on olulised piirkondliku identiteedi hoidjad ja samal ajal kogu Eesti

rahvusliku identiteedi osa ärkamisajast kuni tänapäevani. Ajaloolised looduslikud pühapaigad on

komplekssed muistised, mis sisaldavad nii materiaalse kui ka vaimse kultuuripärandi elemente.

Vaimse kultuuripärandi moodustavad looduslike pühapaikade rahvapärimus, milles kajastuvad

traditsioonilised uskumused ja rituaalsed käitumispraktikad. Pärimuse materiaalne ilming on

pühapaikadega seotud inimtekkelised elemendid ning rituaalideks kasutatud loodusobjektid.

Materiaalse kultuuripärandi üheks osaks võib lugeda ka pühaks peetud maastikuobjektidega

seotud looduskeskkonda.

Ohvrikoht Hiis võeti esimest korda riikliku kaitse alla 1920. aastatel numbriga 1-1242 ja

nimetusega „Hiiekoht „Suur- ja väike hiis““. 1964. aastal lisati hiiekoht riikliku kaitse nimekirja:

„nr 1491, Viru-Nigula külanõukogu, Ohverdamiskoht, II aastatuhat“. Teadmata põhjusel ei

lisatud hiiekohta 1990. aastatel uute kaitsealuste mälestiste määrusesse, mistõttu paiga juriidiline

kaitse lõppes.

MuKS-i § 10 lõike 1 kohaselt on riikliku kaitse alla võtmise eeldus, et kultuuriväärtusega asi või

maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline,

kunstiline või muu kultuuriväärtus.

Riikliku kaitse eelduse hindamisel lähtutakse kultuuriministri 15.05.2019 määruses nr 23

„Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal

asuvate ehitiste väärtusklassid“ sätestatud kriteeriumitest.

Vastavus riikliku kaitse üldistele kriteeriumitele

Selektiivsus – ohvrikoht Hiis on esinduslik näide Eesti kultuuritraditsioonist, kus peeti pühaks

erinevaid loodusobjekte. Paljud Eesti looduslikud pühapaigad ei ole tänapäevani säilinud või on

nende kohta käiv pärimuslik andmestik liiga üldsõnaline, et paiku üles leida. Ohvrikoht Hiis on

tänapäevani säilinud ja konkreetses füüsilises keskkonnas tuvastatav pühaks peetud kõrgendik

rabas. See on kohalike inimeste seas tuntud ja hoitud, lisaks on paiga kohta säilinud suuline

rahvapärimus. Sellest lähtudes on ohvrikoht ajaloolise Virumaa looduslike pühapaikade

inventuuri tulemuste analüüsi põhjal esinduslik pühapaik.

Originaalsubstantsi säilivus – ohvrikoht Hiis on säilinud poolsaarena rabasse ulatuval kõrgemal

alal koos loodusliku keskkonnaga. Pärimuse põhjal tuvastati minevikus piirkonnas kaks kõrvuti

asetsevat hiiepaika – Suur hiis ja Väike hiis – mis eristusid ümbritsevast sooalast natuke

kõrgemate aladena. Tänapäeval ei ole võimalik neid hiiekohti enam üksteisest looduses eristada

ja mälestis hõlmab mõlemat hiiekohta. Pärimuses kirjeldatakse hiiekohtades kasvavat metsa.

Sõltumata, et mets on aja jooksul loodusliku uuenemise teel muutunud, võib praegu hiiekohas

kasvavaid puid seostada pärimuses kirjeldatava metsaga.

Tehniline seisukord – ohvrikoht on heas seisukorras. Piirkonnas ei ole jälgi varasemast ega

hiljutisest inimtegevusest – näiteks metsaraiest, kaevetöödest, prügist. Ohvrikohta on endiselt

võimalik tavandist või muudest pärandi väärtusest lähtuvatest eesmärkidest kasutada. Pühapaiga

säilimisele on kaasa aidanud asjaolu, et paik oli enne 1990. aastaid riikliku kaitse all. Hiiekohta

ümbritsevat Varudi sood on aja jooksul kuivendatud ning hiiekohast ligi pool kilomeetrit põhjas

asub Varudi turbatootmisala, mistõttu on raba veetase viimase sajandi jooksul alanenud ning

endisel lagedal sooalal on osaliselt hakanud kasvama mets. Ohvrikoha veerežiimi on mõjutanud

ka hiieala lõunaserva lähedusest mööduv nõukogude ajal kaevatud kraav. Veetaseme alanemise

tõttu ei ole looduses enam eristatavad Suur hiis ja Väike hiis. Samuti on kinni kasvanud

kunagised vaated lagedalt rabaalalt metsasele ohvrikohale. Varudi raba kuivendamise ja

kaevandamise mõju on piirkonna keskkonnale olnud pikaajaline ja laiaulatuslik, aga tegemist on

pööratava nähtusega ja viimasel ajal on mitmetel sarnase saatusega märgaladel toimunud soode

taastamise projektid.

Vastavus ajaloolise loodusliku pühapaiga kriteeriumitele

Vanus – ohvrikohta Hiis pühaks pidav pärimus ja seonduv paiga rituaalne kasutamine viib tagasi

vähemalt 19. sajandisse. Seda tõendab 1881. aasta mõisakaart, kus soosaar on tähistatud nimega

„Ije saar“. Tõenäoliselt ulatub ohvrikoha pühapaigana kasutamine palju kaugemasse minevikku.

Kirjaliku ja/või pärimusliku teabe olemasolu – vanim arhiiviallikas ohvrikoha kohta on

1881. aasta mõisakaart, kus soosaar on tähistatud nimega „Ije saar“ ja Varudi raba nimetus on

„Ije saare raba“. Ohvrikoha kohta on arhiivides säilinud üheksa pärimusteadet, mis kirjeldavad

kahte kõrvuti paiknevat hiit ja kajastavad paiga pühadust. Täiendava kultuuriloolise kihistusena

nimetatakse piirkonda ka pelgupaigaks. Rahvapärimuses esitatud detailid ühtivad looduses

tuvastavate pinnavormidega. Täiendavalt on ohvrikohta ja selle pärimust kajastatud mitmetes

trükistes.

Pärimuse või tavade järjepidevus – 2021. aasta paikvaatluse käigus räägiti kohaliku elanikuga,

kes oli hiiekohast teadlik ja oskas teed pühapaigani juhatada. Seega on ohvrikohaga seotud

teadmised säilinud tänapäevani. Ohvripaik on uurijate ja koduloo huviliste seas tuntud ka

laiemalt – seda tõendavad mitmed trükised, kus on hiiekohta kirjeldatud. Paigas ei tuvastatud

visuaalseid tõendeid (nt piirkonda jäetud ande) ohvrikoha kasutamisest loodusliku pühapaigana

tänapäeval. Samas ei pruugi loodusliku pühapaiga tavandist lähtuv kasutus piirkonda visuaalseid

jälgi jätta.

Ohvrikoht Hiis on tähelepanuväärne paik, mille kohta on säilinud kohapärimus, mis kirjeldab

kahte kõrvuti paiknevat hiiekohta ja piirkonna pühadust. Eelnevat arvestades on ohvrikoht

ajalooliste rituaalsete praktikate uurimisel oluline teadusliku informatsiooni allikas ning

väärtuslik pärandmaastiku kihistus. Varudi soos asuv ohvrikoht vastab riikliku kaitse eeldusele,

sh nii riikliku kaitse üldistele kui ka ajaloolise loodusliku pühapaiga kriteeriumitele, ning esindab

Eesti kultuuripärandi väärtuslikumat osa. Eeltoodule tuginedes on põhjendatud tunnistada

ohvrikoht kultuurimälestiseks liigiga „ajalooline looduslik pühapaik“.

Mälestise piir

Ohvrikoht on maa-alaline objekt, millele on MuKS-i § 19 lõike 2 punkti 1 kohaselt vaja

kehtestada piir.

Ohvrikoha Hiis mälestise ala suurus on 1,37 ha. Mälestise piiri määramisel on arvestatud

kohapärimust ja ajaloolisi allikaid ning paiga looduslikke olusid, sh nii pinnavormi reljeefi

ulatust kui ka poolsaarega seonduva kõrgema puistu tänapäevast ja ajaloolist piiri. Nii säilinud

arhiiviallikad kui ka ajaloolised kaardid näitavad üheselt, et hiiekohad asusid piirkonnas eristuval

soosse ulatuval poolsaarel. Samuti on mälestise ala ulatusel arvestatud asjaolu, et see hõlmaks

mõlemat kunagi üksteisest eristunud hiiekohta.

Kaitsevöönd

MuKS-i § 14 lõike 1 kohaselt võib kinnismälestise kaitseks kehtestada kaitsevööndi, kaaludes

selle vajadust ja ulatust kaitsevööndi eesmärkidest lähtudes.

Kaitsevöönd kehtestatakse eesmärgiga tagada kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas

keskkonnas. Ohvrikoht Hiis asub poolsaarel, mis põhjast, idast ja läänest eristub selgelt

ümbritsevast Varudi soost. Kaitsevööndi laiuseks määratakse 100 meetrit mälestise piirist ja see

ümbritseb terviklikult kogu mälestise ala. 100 meetri laiune kaitsevöönd aitab ära hoida

võimalikke kraavitusi ohvrikoha läbiümbruses, mis avaldaks otsest mõju mälestise ala

veerežiimile ja seeläbi piirkonna looduslikule keskkonnale. Kraavitamise tagajärjel ei oleks

soosaarel paiknevat ohvrikohta võimalik seda ümbritsevast alast eristada. Samuti on oluline, et

kaitsevööndi alasse ulatuvate juba olemasolevate kraavidega seonduvate võimalike kaevetööde

korral esitataks Muinsuskaitseametile teatis. Kaitsevööndi kehtestamine annab

Muinsuskaitseametile ka võimaluse kaasa rääkida võimaliku turbakaevandamise ala

laiendamises mälestise lähiümbruses. Sellest lähtudes kehtestatakse kaitsevöönd 7,87 ha suurusel

alal.

Kaitsevöönd hõlmab Eesti riigile kuuluvat katastriüksust: Lääne-Viru maakond, Viru-Nigula

vald, Varudi küla, Kunda metskond 39 (KÜ 90202:001:0214), ning eraomandis olevat

katastriüksust: Lääne-Viru maakond, Rakvere vald, Varudi-Altküla, Heina (KÜ

77002:002:0007).

Mälestisel ja selle kaitsevööndis kehtivad piirangud ja leevendused

Ohvrikoha Hiis alal ja selle kaitsevööndis asuvad erinevad kitsendusi põhjustavad objektid:

Varudi maardla (M258); mitmed III kategooria kaitsealused liigid ning maaparandussüsteemi

maa-ala VARUDI I (1107290020040003). Ehkki mälestise ala ja selle kaitsevööndi piirkonda on

mõjutanud kuivendamine, ei ole see hiiekohta pöördumatult kahjustanud. Maa-ala muinsuskaitse

alla võtmine ei muuda piirkonnas väljakujunenud olukorda.

Ajaloolise loodusliku pühapaiga alal kehtivad mälestise säilimise tagamise nõuded. MuKS-i § 33

lõike 1 alusel peab igaüks hoiduma tegevustest, mis võib mälestist ohustada, rikkuda või selle

hävitada. MuKS-i § 36 lõike 1 punktid 1 ja 2 näevad ette, et mälestise omanik või valdaja peab

viivitamata Muinsuskaitseametit teavitama mälestist kahjustada võivast ohust, kahjustumisest

või hävimisest ning mälestise tahtevastasest üleminekust.

MuKS-i §-de 52 ja 58 alusel on ajaloolise loodusliku pühapaiga alas ja selle kaitsevööndis

kooskõlastamise ja tööde tegemise loa- või teatise kohustuslikud tegevused kinnistu piiride ja

maa sihtotstarbe muutmine, ehitamine, kõrghaljastuse rajamine, raie-, kaeve-, haljastus- ja

pinnase teisaldamise ja juurdeveoga seotud tööd ning maapinna ettevalmistamine metsaseaduse

mõistes. MuKS-i § 19 lõike 1 punkti 4 kohaselt märgitakse mälestiseks tunnistamise käskkirjas

leevendused MuKS-i § 52 lõigetes 1–3 ja § 62 lõikes 1 sätestatud tööde tegemise loakohustusest

ning § 58 lõigetes 1–3 ja §-s 66 sätestatud kooskõlastamise või teavitamise kohustusest, kui neid

tehakse.

Ohvrikoha Hiis mälestise alal ja kaitsevööndis ei ole asjakohane eelnimetatud töödele leevendusi

teha, sest loakohustuslikud või kooskõlastamise ja teavitamise kohustuslikud tegevused

mõjutavad vahetult ajaloolise loodusliku pühapaiga kui mälestise seisundit ja säilimist, mistõttu

on iga kord vaja kaaluda kavandatud tööde lubatavust, seades vajaduse korral lisatingimusi

kultuuriväärtuse säilimise tagamiseks. Muinsuskaitseamet otsustab tööde loa andmise igal

üksikul juhul eraldi, arvestades konkreetse ajaloolise loodusliku pühapaiga maastikusituatsiooni

ja eripära. MuKS-i § 54 lõike 4 punkti 2 alusel keeldub Muinsuskaitseamet tööde tegemise loa

andmisest, kui kavandatav töö võib kahjustada mälestise või selle osa säilimist või seisundit.

Käskkirjas käsitletud maa-ala riikliku kaitse alla võtmine tagab ohvrikoha säilimise tulevikus, sh

võimaldab paigaga seotud tavade ja suulise pärimuse jätkumise põlvest põlve. Seejuures on

säilimise eeldus võimalikult vähene inimmõju, mille all ei peeta silmas tavandist lähtuvat

kasutamist, mis on kultuuriväärtusi säilitav, vaid loodusliku pühapaiga hoidmist sellisena nagu

see on kujunenud looduslike protsesside ja tavandist lähtuva inimmõju tulemusena.

Kultuurimälestiseks tunnistamise asjaolud ja menetluse läbiviimine

18.06.2019 tegi Muinsuskaitseametit nõustav ajalooliste looduslike pühapaikade

eksperdinõukogu ettepaneku algatada ohvrikivi kaitse alla võtmise menetlus.

06.08.2021 küsis Muinsuskaitseamet ohvrikoha kultuurimälestiseks tunnistamise menetluse

algatamise kohta arvamust mälestise ala katastriüksuse valdajalt Riigimetsa Majandamise

Keskuselt, kaitsevööndisse jääva katastriüksuse omanikult ning Viru-Nigula ja Rakvere

Vallavalitsuselt. Menetlusosalised arvamust ei avaldanud.

10.08.2021 inventeerisid Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade nõunik Pikne Kama ja

arheoloogia nõunik Liivi Varul hiiekohta. Välitööde käigus koguti ohvrikoha kohta teavet

kohalikult elanikult, hinnati ohvrikoha looduslikku seisundit ja mälestise potentsiaalse ala ulatust

looduses.

2021. aasta välitööde põhjal koostas Muinsuskaitseamet ohvrikoha Hiis ning selle läheduses

paikneva ohvrikivi Suurkivi/Hiiekivi kultuuriväärtuste väljaselgitamiseks eksperdihinnangu.

Hinnangus tehti ettepanek võtta ohvrikoht kultuurimälestisena riikliku kaitse alla mälestise

liigiga „ajalooline looduslik pühapaik“, sest ohvrikoht on olulise inimmõjuta rituaalse

tegevusega seotud maa-ala ning väärtuslik kohaliku identiteedi kandja ja Eestis säilinud

ohvripaikade esinduslik näide.

Võttes arvesse, et ohvrikoht vastab nii riikliku kaitse üldistele kui ka ajaloolise loodusliku

pühapaiga mälestise liigi kriteeriumitele, otsustas Muinsuskaitseamet algatada 01.09.2022

ohvrikoha kultuurimälestiseks tunnistamise menetluse.

13.10.2022 saatis Muinsuskaitseamet ohvrikoha kultuurimälestiseks tunnistamise eelnõu

tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks maa-ala piiresse jääva kinnisasja valdajale Riigimetsa

Majandamise Keskusele, eraomanikule, Viru-Nigula Vallavalitsusele ja Rakvere

Vallavalitsusele. 19.10.2022 andis Viru-Nigula Vallavalitsus teada, et nende hinnangul on

kultuurimälestiseks tunnistamine põhjendatud koos kaitsevööndi määramisega, et säiliks

mälestise asukoht sobivas ja toetavas keskkonnas.

Arvestades ohvrikoha Hiis säilivust ja paigaga seotud pühadust kajastava pärimuse olemasolu,

on põhjendatud tunnistada ohvrikoht loodusliku pühapaiga kaitseks kultuurimälestiseks

mälestise liigiga „ajalooline looduslik pühapaik“.

Muinsuskaitse Nõukogu vaatas eksperdihinnangu 10.01.2023 koosolekul läbi, nõustus

ettepanekuga ja tegi kultuuriministrile ettepaneku tunnistada ohvrikoht Hiis kultuurimälestiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Piret Hartman