K O R R A L D U S

11. november 2022 nr 1-3/22/554

Pehme koeratubaka kaitse tegevuskava

kinnitamine

Kooskõlas looduskaitseseaduse § 49 lõike 1 punktiga 2 ja lõikega 3, võttes aluseks

keskkonnaministri 03.06.2016 käskkirja nr 1-2/16/544 „Elupaiga tegevuskava ning liigi kaitse ja

ohjamise tegevuskava kinnitaja määramine“ ning keskkonnaministri 30.09.2020 määrusega nr

47 kehtestatud „Keskkonnaameti põhimäärus” § 9 lõike 2 punkti 4:

1. kinnitan „Pehme koeratubaka (Crepis mollis) kaitse tegevuskava“;

2. asjaomastel asutustel arvestada punktiga 1 kinnitatud tegevuskavas nimetatud kaitsealuse

liigi kaitse korraldamisel, sealhulgas kaitsekorralduslike tegevuste planeerimisel ja

teostamisel, kinnitatud tegevuskavaga;

3. liigikaitse büroo juhatajal korraldada tegevuskava avaldamine Keskkonnaameti

koduleheküljel.

(allkirjastatud digitaalselt)

Leelo Kukk

peadirektori asetäitja

Jaotuskava: Marju Erit, Taavi Tattar, Tarvo Roose, Kaili Viilma, Eike Tammekänd, Olav

Etverk, Gunnar Sein, Liivi Reinhold, Raili Lille, Egle Kons

Saata: Keskkonnaministeerium, Riigimetsa Majandamise Keskus, Keskkonnaagentuur

Ulvi Selgis

liigikaitse peaspetsialist

liigikaitse büroo

looduskaitse planeerimise osakond

Pehme koeratubaka (Crepis mollis)

kaitse tegevuskava

KINNITATUD

Keskkonnaameti

11.11.2022

käskkirjaga nr 1-3/22/554

1

Kokkuvõte

Pehme koeratubakas (Crepis mollis) on korvõieliste (Asteraceae) sugukonda kuuluv

mitmeaastane taim, kelle levik piirdub Euroopaga ja kes Eestis kasvab areaali põhjapiiril. II

kaitsekategooriasse kuuluv taim on liikide ohustatuse hindamise järgi (IUCN-i kriteeriumite

alusel) arvatud Eestis väljasuremisohus (EN – endangered) liikide hulka. Tema kasvukohtade

seisund halveneb, arvukus kahaneb ning liik on kitsa piirkondliku levikuga.

Pehme koeratubakas asustab eelkõige parasniiskeid või soostunud, kultuuristamata või vähese

kultuuristamise mõjuga (lammi)niite, kus kasvab iseloomulikult koos hariliku ussitatraga

(Bistorta officinalis). Tänapäeval on sellised kooslused fragmendid kunagisest suuremast

poollooduslike koosluste kompleksist, enamasti võsastunud ja rohkem või vähem

degradeerunud. Liigi leiukohad jäävad eranditult Tartu linna või Tartu valla lähiümbrusse:

kõige põhja- ja kõige lõunapoolsema leiukoha vaheline kaugus on vähem kui 40 km, kõige ida-

ja kõige läänepoolsemat taime lahutab vähem kui 20 km. Leiukohtade kogupindalast 83% jääb

kaitstavatele aladele, kus kasvab enam kui 90% loendatud pehme koeratubaka taimedest.

Kuna kehtiv kaitsekord välistab pehme koeratubaka olulisemate kasvukohtade täisehitamise ja

maaparandusobjektide rajamise, tuleb kriitiliseks ohuteguriks pidada leiukohtade jätkuvat

kulustumist, võsastumist ja metsastumist. Pehme koeratubaka leiukohad on aastakümneid

hooldamata. Kahtlemata on pehmele koeratubakale kui poollooduslike koosluste liigile

sobilikud traditsioonilised, aastasadade jooksul kasutatud maaharimisvõtted. Kuidas saavutada

toonased tingimused tänapäevaseid (looduskaitse) praktikaid kasutades, on kaitsekorralduse

väljakutse ja eesmärk. Olles tiheasustusaladest ja/või põllumajandusmaastikest ümbritsetud,

mõjutab kasvukohti paratamatult ümbritsevate alade maakasutus. Tartu linna piiresse ja kõige

lähemasse ümbrusse jäävates leiukohtades on suure negatiivse mõjuga võõrliikide (ennekõike

kanada kuldvitsa, Solidago canadensis) laialdane levik.

Arvesse võttes, et (1) pehme koeratubakas kasvab Eestis oma areaali piiril, (2) liigil on läbi

aegade olnud üks kitsas leiukohtade piirkond, (3) mille piires on sobivad kasvukohad

valglinnastumise ja põllumaade laienemise tõttu jäänud haruldaseks, on tõenäoline, et pehme

koeratubakas jääb hoolimata edukalt rakendatud kaitsemeetmetest Eestis ka edaspidi

haruldaseks või võrdlemisi haruldaseks.

Lühikeses perspektiivis on eesmärk tagada liigi säilimine vähemalt tänases arvukuses ja

ulatuses. Kaitse tegevuskava (edaspidi ka tegevuskava) näeb ette pehme koeratubaka

generatiivsete taimede arvu püsimist vähemalt 2500 juures, leiukohtade kogupindalal vähemalt

36 ha, pehme koeratubakas asustab kaitstavaid alasid vähemalt tänases mahus – 15 püsielupaika

(edaspidi ka PEP) ja kolm looduskaitseala (edaspidi ka LKA) – ja levib vähemalt kaheksas

taimeatlase ruudus. Pikas perspektiivis peaks liigi arvukus kasvama ning kasvukohad laienema

ja nende seisund paranema. Eesmärk on leevendada ohutegurite mõju, mis muudaks liigi tänase

ohustatuse hinnangu (väljasuremisohus) leebemaks (ohualdis).

Esmatähtis on peatada ohuteguritest tulenev pehme koeratubaka kasvukohtade kvaliteedi

langus. Liigi säilimiseks peab taastama ja seejärel järjepidevalt hooldama võimalikult suurel

pindalal Tartus ja lähemas Tartu ümbruses seni säilinud parasniiskeid või soostunud

poollooduslikke niidukooslusi. Kõige olulisemate tegevuste hulgas näeb tegevuskava ette

kaitstavatel aladel pehme koeratubaka kasvukohtade taastamise (erinevad metsa- ja võsaraied

ning kännu- ja juurevõsude eemaldamine), millele peab järgnema pidev hooldamine (niitmine

ja/või karjatamine) ning taastamistegevuste tulemuslikkuse seire. Oluline on kaitstavatel aladel

2

asuvates kasvukohtades ka võõrliikide kaardistamine ja tõrje. Liigi arvukuse muutustest

annavad infot riiklik seire ning kasvukohtade kordusinventuur. Eelarveperioodi lõppedes

hinnatakse liigi kaitse tulemuslikkust ning pannakse paika tegevuskava järgmise perioodi

tegevused.

Tegevuskava viie aasta kogueelarve on 111 460 eurot, millest I ja II prioriteedi tegevuste

katteks kulub 71 360 eurot.

3

SISUKORD

KOKKUVÕTE ......................................................................................................................... 1

SISSEJUHATUS ...................................................................................................................... 5

1. LIIGI BIOLOOGIA, LEVIK JA ARVUKUS ................................................................... 6

1.1. BIOLOOGIA ...................................................................................................................................................... 6 1.2. LEVIK JA ARVUKUS ............................................................................................................................................. 7 1.3. ÜLEVAADE SEIREST, UURINGUTEST JA INVENTUURIDEST ............................................................................................ 9

1.3.1. Riiklik seire ............................................................................................................................................ 9 1.3.2. Ülevaade uuringutest ja inventuuridest ............................................................................................. 10

2. KAITSESTAATUS JA SENISE KAITSE TÕHUSUSE ANALÜÜS ............................ 11

2.1. KAITSESTAATUS .............................................................................................................................................. 11 2.2. SENISE KAITSE TÕHUSUSE ANALÜÜS .................................................................................................................... 12

2.2.1. Pehme koeratubaka püsielupaigad .................................................................................................... 13 2.2.2. Pehme koeratubaka leiukohad teiste kaitstavate alade koosseisus .................................................. 23 2.2.3. Kaitstavatelt aladelt välja jäävad pehme koeratubaka leiukohad ..................................................... 26

3. OHUTEGURID JA MEETMED ...................................................................................... 30

3.1. KASVUKOHTADE KULUSTUMINE, VÕSASTUMINE, METSASTUMINE ............................................................................. 31 3.2. EBASOBIVAD TAASTAMIS- JA HOOLDAMISVÕTTED .................................................................................................. 32 3.3. METSARAIE .................................................................................................................................................... 33 3.4. VÕÕRLIIKIDE OHTRUSE KASV .............................................................................................................................. 35 3.5. REKREATIIVNE TEGEVUS .................................................................................................................................... 35 3.6. MUUTUSED ÜMBRITSEVATE ALADE MAAKASUTUSES ............................................................................................... 36

4. KAITSE EESMÄRGID ..................................................................................................... 37

4.1. LIIGI VÕIMALIKULT SOODSA SEISUNDI TAGAMISE TINGIMUSED .................................................................................. 37 4.2. KASVUKOHA JA LEIUKOHA MÄÄRATLEMISE JA EELISESSE KANDMISE PÕHIMÕTTED ....................................................... 38 4.3. KAITSTAVA ALA MOODUSTAMISE JA PIIRITLEMISE KRITEERIUMID, SOBIV KAITSEKORD ..................................................... 38 4.4. SEOS TEISTE KAITSEALUSTE JA OHUSTATUD LIIKIDE KAITSEGA .................................................................................... 39

5. SOODSA SEISUNDI SAAVUTAMISEKS VAJALIKUD TEGEVUSED

(MEETMED), NENDE EELISJÄRJESTUS JA TEOSTAMISE AJAKAVA ................. 41

5.1. KASVUKOHTADE TAASTAMINE JA HOOLDAMINE NING NENDE KVALITEEDI TÕSTMINE ..................................................... 41 5.1.1. Metsa- ja võsaraied pehme koeratubaka kasvukohtades .................................................................. 41 5.1.2. Kännu- ja juurevõsude eemaldamine ................................................................................................. 42 5.1.3. Niitmine (karjatamine) pehme koeratubaka kasvukohtades ............................................................. 43 5.1.4. Võõrliikide kaardistamine ja tõrje ...................................................................................................... 44 5.1.5. Metsloomade söödaplatsi likvideerimine Metsanurga püsielupaigas ............................................... 44 5.1.6. Kuusekultuuri likvideerimine Metsanurga püsielupaigas ................................................................... 44

5.2. LIIGIKAITSELISED RAKENDUSUURINGUD, SEIRED, INVENTUURID ............................................................................... 455 5.2.1. Taastamistegevuste tulemusseire .................................................................................................... 455 5.2.2. Inventuur Logina küla pehme koeratubaka leiukohas........................................................................ 45 5.2.3. Kordusinventuur ............................................................................................................................... 466 5.2.4. Riiklik seire .......................................................................................................................................... 46 5.2.5. Tegevuskava uuendamine ................................................................................................................ 477 5.2.6. Pehme koeratubaka kasvukohtade optimaalse taastamis- ja hooldusrežiimi väljaselgitamine ........ 47

6. KAITSE TULEMUSLIKKUSE HINDAMINE .............................................................. 48

4

7. EELARVE ........................................................................................................................... 49

8. KASUTATUD PÕHIALLIKATE LOEND .................................................................... 52

9. LISAD .................................................................................................................................. 55

5

Sissejuhatus

Pehme koeratubakas (Crepis mollis) on Eestis väheneva arvukuse ja kitsa piirkondliku levikuga

haruldane taimeliik, kes võeti kaitse alla aastal 2004, mil ta määrati I kaitsekategooriasse.

Teadmiste paranedes liigi leviku ja arvukuse kohta tõsteti ta aastal 2014 ümber II

kaitsekategooriasse, kuhu kuulub ka täna. Liigi tegevuskava koostamist on peetud vajalikuks,

et anda ülevaade liigi levikust ja bioloogiast, tuua välja peamised ohutegurid ning peatada

alapõhiste tegevuste kaudu kasvukohtade seisundi halvenemine. Tegevuskava on koostatud

tähtajatuna, kuid kaitse tulemuslikkusest lähtuvalt vaadatakse iga viie aasta tagant üle ja

vajadusel täiendatakse.

Tegevuskava eelnõu koostas Keskkonnaameti tellimusel 2021. ja 2022. aastal botaanik Peedu

Saar (MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing). Tegevuskava alapõhise alusmaterjalina on

peamiselt kasutatud pehme koeratubaka leiukohtade inventuure aastatest 2009, 2010, 2011,

2017 ja 2018 (läbiviijad Toomas Kukk, Ott Luuk ja Peedu Saar) ning nende vaatluste hilisemaid

täiendusi Eesti looduse infosüsteemis (edaspidi EELIS) (seisuga oktoober 2021). Tegevuskava

eelnõusse tegid korrektuure Keskkonnaameti spetsialistid.

Tegevuskavas antakse selle koostamisel kogutud teabele (inventuurid, seirearuanded)

tuginevad suunised, tagamaks pehme koeratubaka võimalikult soodne seisund. Tegemist on

pehme koeratubaka kaitsega tegelevatele asutustele suunatud korraldusliku materjaliga, mis ei

piira otseselt haldusväliste isikute õigusi ega pane neile kohustusi. Tegevuskavas esitatud

suuniseid ja pehme koeratubaka kaitse põhimõtteid arvestab asjaomane asutus õigusaktides

sätestatud kaalutlusõiguse teostamisel, kuid tegevuskava koostamise eesmärk ei ole

juhtumipõhiste eelotsuste tegemine.

Tiitellehel pehme koeratubakas. Foto autor: Ott Luuk.

6

1. Liigi bioloogia, levik ja arvukus

1.1. Bioloogia

Pehme koeratubakas (Crepis mollis (Jacq.) Asch.; sünonüümid: Geracium molle (Jacq.) Schur,

Hieracium molle Jacq. jt 1 ) kuulub korvõieliste (Asteraceae) sugukonda, keelõieliste

(Cichorioideae) alamsugukonda. Eestis kasvab koeratubaka perekonnas (Crepis) looduslikult

viis liiki. Kokku on keeruka süstemaatikaga perekonnas ligi 200 liiki (Enke 2008). Liigisiseselt

on pehmel koeratubakal eristatud mitmeid alamliike: subsp. velenovskyi, subsp. succisifolia ja

subsp. hieracioides (Kaplan 2018, Norbert jt 2015). Eestis pehme koeratubaka liigisiseseid

taksoneid eristatud pole (Kukk 1999).

Pehme koeratubakas on püstise lehistunud varre ja juurmise leherosetiga kuni meetri kõrguseks

kasvav mitmeaastane rohttaim. Tema eristamine teistest kollaste keelõitega korvõielistest pole

algajale tingimata lihtne. Sama perekonna liikidest sarnaneb ta kõige enam soo-koeratubakaga

(Crepis paludosa) – tavalise taimega, kes jagab reeglina pehme koeratubakaga kasvukohta.

Kogemuse puudumisel võib liigi ära vahetada taimedega teistest perekondadest, nt

hunditubakas (Hieracium), karutubakas (Pilosella), mõrkjas (Picris) või linnukapsas

(Lapsana). Pehme koeratubaka iseloomulikeks tunnusteks on kännasjas laiuv pööris,

kaherealine üldkatis, lumivalge pappus ja peaaegu terved, pisut varreümbrised varrelehed. Kõik

need tunnused osutuvad karakteerseks vaid võrdluses sarnaste liikidega, teisisõnu isikule, kes

neis liikides juba kuigivõrd orienteerub. Pehme koeratubaka ja sarnaste taksonite välistunnuste

ülevaatliku võrdlustabeli on koostanud Ott Luuk (2012).

Pehme koeratubaka kasvukohti Eestis on aja jooksul kirjeldatud mitmeti: niisketel puisniitudel

(Üksip 1978); niitudel, kraavikallastel ja metsades (Eichwald jt 1966); niisketel lamminiitudel

ja võsastikes (Krall jt 2010); niisketel niitudel (Kukk jt 2020). Erinevused kirjeldustes

peegeldavad ühelt poolt autorite erinevat üldistusastet, teisalt ka taimekooslustes toimunud

muutusi ja maastikupildi üldist teisenemist inimtegevuse toimel: puisniitudest on saanud

metsad, lamminiitudest lammivõsastikud.

Viimase viieteist aasta jooksul täpsustunud leiuandmete järgi (Kukk 2007, Luuk 2012, Saar

2018) kasvab pehme koeratubakas parasniisketel või soostuvatel kultuuristamata (või vähese

kultuuristamise mõjuga) (lammi)niitudel iseloomulikult koos hariliku ussitatraga (Bistorta

officinalis), mistõttu potentsiaalsed kasvukohad on aspekti järgi kergesti äratuntavad (vt 4.4).

Tänapäeval on taolised alad enamasti fragmendid kunagisest suuremast niidukompleksist,

reeglina vähem või rohkem võsastunud/põõsastunud, sageli mätlikud. Harvem leiab liiki

hõredate valgusküllaste metsade servaaladel, sealjuures on enamasti ka need kunagised

niidualad. Üksikuid, arvatavasti ajutisi leiukohti on kaardistatud kraavikallastel ja liinisihtidel.

Paali (1997) kasvukohatüüpide klassifikatsiooni järgi liigituvad tüüpilised kasvukohad

niisketeks pärisaruniitudeks (siin ja järgnevalt sulgudes kasvukohatüübi või tüübirühma kood:

2.1.4.2), lamminiitudeks (2.2.1), soostuvateks niitudeks (2.4.1), harvem madalsoodeks (3.1.1).

Loodusdirektiivi2 (nn Natura) elupaigatüüpide klassifikatsiooni järgi (tärniga on tähistatud

1 Plants of the World Online. Crepis mollis. Kättesaadav seisuga 11.2021:

http://www.plantsoftheworldonline.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:200063-1 2 Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ, 21. mai 1992, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku

kaitse kohta. Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:01992L0043-

20070101&from=EN

7

esmatähtsad elupaigatüübid) levib liik tüüpides 6270* (liigirikkad niidud lubjavaesel mullal),

6450 (lamminiidud) ja 7230 (liigirikkad madalsood ja soostunud niidud).

Pehme koeratubakas õitseb Eesti oludes sõltuvalt aastast juuni keskpaigast juuli keskpaigani.

See on ühtlasi parim aeg taime vaatlemiseks (kõige sobivam aeg seireks, inventuurideks vms).

Kui rohustu pole väga lopsakas, ulatuvad pehme koeratubaka saledad hõredad õisikud üle

ümbritseva rohustu ja kord ühte isendit märganud, leiab järgmised kergemini. Enne ja peale

õitsemist võib kogenud botaanik taime juurmiste lehtede järgi küll ära tunda, aga ohtruse

hindamine on sisuliselt võimatu.

Pehme koeratubakas paljuneb seemnetega, vegetatiivne paljunemine puudub (Walker 2015)3.

Kollakaspruunid seemnised on 3-4 mm pikad ja 5-6 mm pika lumivalge pappuse e

lendkarvadega (Üksip 1978). Ühes korvõisikus valmib 20-30 seemnist (Kukk 2007). Lisaks

õitsvatele taimedele on populatsioonis alati üsna rohkesti vegetatiivseid taimi leherosettidena

(Kukk ja Luuk 2011).

1.2. Levik ja arvukus

Pehme koeratubakas kuulub Euroopa flooraelementi (Kukk 1999), mis tähendab, et väljaspool

Euroopat liigi leiukohad puuduvad. Leviku kese jääb Lääne- ja Kesk-Euroopa mägistesse

piikondadesse Saksamaal, Tšehhis, Austrias ja Slovakkias (Schnittler jt 1999, Kaplan 2018).

Kagu suunas ulatub taim Ukrainasse ja Balkanile, edelas Püreneedesse, loodes

Suurbritanniasse, kirde suunal Peterburi piirkonda4 (Leningradi ja Pihkva oblastitesse; Kaplan

2018, Üksip 1978, Sell 1976). Viimati nimetatud leiukohad Venemaal võivad olla

inimtekkelised (Kukk 2007, Efimov jt 2018), mis jätaks Eesti leiukohad areaali kirdepiirile

(Kuusk jt 2003), ühtlasi on need kõige põhjapoolsemad. Põhjamaades (Norras, Rootsis,

Soomes) liik puudub. Lätis on pehme koeratubakas haruldane, kasvades peamiselt riigi

keskosas. Leedu põhjaosas on taim küllalt sage, teistes piirkondades haruldane (Kuusk jt 2003,

Andrušaitis 2003, Priedītis 2014).

Eestis on pehme koeratubaka levikut kirjeldatud järgmiselt: maa lõunaosas (Tartu ümbruses),

harva (Eichwald jt 1966); väga haruldane, seni leitud ainult Tartu lähedusest (Annemõisa,

Vasula järv, Kaagvere, Rahinge ja Külitse küla), kuid sageli hulgaliselt (Üksip 1978); Tartu

ümbruses, haruldane (Krall jt 2010). Ajaloolise ülevaate pehme koeratubaka levikust 19. ja 20.

sajandil kogutud andmete põhjal on koostanud Toomas Kukk (2001). Ülevaate vanadele

(herbaar)andmetele vastavatest kaasaegsetest leiukohtadest annab Ott Luuk (2012). Eelnevast

tuleb esile tõsta asjaolu, et liigi levik Eestis on alati piirdunud Tartu ümbrusega ja nii on see ka

tänapäeval. Eesti taimede levikuatlase (Kukk jt 2020) kohaselt: “Leiukohad on säilinud enam-

vähem kogu ajaloolise levila piires, kuid enamik neist on väikesed või kiratsevad.”

Jooniselt 1 näeb, et kuigi liigiga asustatud taimeatlase ruutude arv pole kahanenud, on arvukuse

suundumus kasvukohtade seisundi halvenemise tõttu hinnatud kahanevaks. Liiki pole uuemal

ajal leitud vanades leiukohtades, mis seostuvad Prangli (atlase ruudud: 18-40), Rahinge (16-

39) ja Külitse (16-39) küladega ning mitmetest Amme jõega seonduvatest leiukohtadest (15-

3 Walker K.J., 2015. Crepis mollis (Jacq.) Asch. Northern Hawk’s-beard. Species Account. Botanical Society of

Britain and Ireland. Kättesaadav seisuga 12.2021:

https://bsbi.org/wp-content/uploads/dlm_uploads/Crepis_mollis_species_account.pdf 4 Plants of the World Online. Crepis mollis. Kättesaadav seisuga 11.2021:

https://powo.science.kew.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:200063-1

8

39, 14-41). Seevastu uued leiud ruutudest 17-41 ja 18-41 suurendavad taime levikuulatust

petlikult, kuna tegemist on ühe väikese leiukohaga, mis paikneb kahe ruudu piiril (vt 2.2.3.4).

EELISe andmetel on pehme koeratubaka leiukohtade kogupindala Eestis 36 ha, mis jaguneb 63

registriobjekti e leiukoha vahel (väljavõte seisuga 15.10.2021). Ühtekokku kasvab neis

vähemalt 2590 taime (Saar 2018). Tegelik taimede arv on vegetatiivsete isendite lisandumise

tõttu kindlasti oluliselt suurem. Pehme koeratubaka leiukohtade jaotus maaomandi ja kaitstaval

alal paiknemise alusel on välja toodud vastavalt tabelites 1 ja 2.

Erinevates Eesti taimekogudes (TAA, Eesti Maaülikooli taimekogu; TAM, Eesti

Loodusmuuseumi taimekogu; TU(B), Tartu Ülikooli taimekogu) on hoiul 68 pehme

koeratubaka herbaareksemplari kokku 11-st taimeatlase ruudust (väljavõte andmebaasist

PlutoF seisuga 25.11.2021). Pehme koeratubakaga saab tutvuda Tartu Ülikooli botaanikaaia

avamaakollektsioonis Eesti taimede osakonnas5.

Joonis 1. Pehme koeratubaka levik Eesti taimede levikuatlases (9 x 11 km ruutvõrgustikus;

Kukk jt 2020). Tingmärkide seletus ülevalt alla ja vasakult paremale: asustatud ruutude arv

perioodide kaupa vastavalt 8, 3, 9 ja 1; arvukuse suundumus pigem kahanev (nool alla);

pärismaine liik (P); Euroopa levik (Euroopa); Eestis areaali kirdepiiril (NE); teises

kaitsekategoorias (LK II); ohustatuse hindamise järgi väljasuremisohus (EN) liik.

5 Taimede nimekiri. Tartu Ülikooli botaanikaaias kasvavad kaitsealused samblikud ja taimed. Kättesaadav seisuga

11.2021: https://www.botaanikaaed.ut.ee/et/content/taimede-nimekiri

9

Tabel 1. Pehme koeratubaka leiukohtade jaotus maaomandi alusel (EELIS:

Keskkonnaagentuur, seisuga 01.12.2021). Kokku 63 leiukohta: 0 punktobjekti, 63 pindobjekti.

Maa omandivorm Pindala (ha) Osakaal (%)

Eramaa 13,24 36

Riigimaa 21,93 60

Munitsipaalmaa 1,11 3

Jätkuvalt riigi omandis olev maa 0,12 0

Kokku 36,4

Tabel 2. Pehme koeratubaka leiukohtade jaotus kaitstavatel aladel paiknemise alusel (EELIS:

Keskkonnaagentuur, seisuga 01.12.2021). Kokku 63 leiukohta: 0 punktobjekti, 63 pindobjekti.

Kaitstav ala Pindala (ha) Osakaal (%)

Kaitseala sihtkaitsevöönd ja reservaat

Kaitseala piiranguvöönd6

11,08

0,19

30

0

Hoiuala - -

Püsielupaiga sihtkaitsevöönd7

Püsielupaiga piiranguvöönd

Väljaspool kaitstavat ala

11,12

7,97

6,05

31

22

17

Kokku 36,4

1.3. Ülevaade seirest, uuringutest ja inventuuridest

1.3.1. Riiklik seire

Pehmet koeratubakat on riikliku seire käigus seiratud aastast 1997. Kokku on pehmet

koeratubakat seiratud 13 EELISe objektil. Koondtabeli riikliku seire käigus kogutud

andmestikust leiab lisast (vt LISA 1). Kuni 2003. aastani seirati kaitsealuseid taimeliike

ruuduseire meetodil, mis tähendab, et taimi loendati püsiruutudes (Ryttäri jt 2003). Selliselt

saadi ühes leiukohapunktis täpsed andmed, aga nende üldistusjõud laiema ala kohta oli väike.

Kuna pehmel koeratubakal oli sellal Eestis vaid üks teadaolev leiukoht, kujutas seire endast ühe

hääbuva leiukoha kirjeldust (vt 2.2.1.6). Ühtlasi on see ainus seni kordusseiresse jõudnud

pehme koeratubaka leiukoht.

Edaspidi läbiviidud seisundiseires koguti andmeid mõnevõrra laiema ala kohta ja püüti anda

hinnang kogu populatsiooni seisundile8. Alates 2018. aastast on kaitsealuste taimeliikide seire

metoodika varasemaga võrreldes taas muutunud. Seiret tehakse registriobjektil

Keskkonnaagentuuri poolt etteantud juhupunktis, mille ümber loendatakse isendeid 0,1 ha

suurusel alal, samuti punktini jõudmise teekonnal. Suuremate kui 0,1 ha registriobjektide puhul

ei loendata isendite üldarvu, vaid hinnatakse liigitihedust 0,1 ha kohta. Samuti ei loendata

generatiivseid isendeid, vaid hinnatakse nende arvukust 3-palli skaalas. Seiresamm ei ole

ühtlane, kuid mida vähem on liigil registriobjekte, seda tõenäolisemalt üks ja sama objekt

kordusseiresse satub9. Uue metoodika järgi on seiratud viit pehme koeratubaka leiukohta, kus

on loendatud 0 kuni 17 taime. Kolmel korral on populatsiooni vitaalsus hinnatud

6 Sh pargid/puistud, vana kaitsekorraga alad, KOV alad. 7 Kattumisel piiranguvööndi või hoiualaga on arvestatud rangemat kaitsekorda. 8 Kaitstavate soontaimede liigiseire. Programmi üldandmed. Kättesaadav seisuga 12.2021:

https://kese.envir.ee/kese/viewProgramNew.action?uid=473588 9 Kaitstavate soontaimed liigiseire. Kommenteeritud soontaimede liigiseire ankeet:

„seiretoo_ankeet_kaitstavad_soontaimed_2020.docx“

10

kahjustatud/kiratsevaks, ühel korral halvaks/hävimisohus olevaks ja ühel korral pole sihtliiki

leitud.

Riikliku seire käigus seni kogutud andmestik toetab hinnangu andmist pehme koeratubaka

seisundi kohta Eestis tervikuna napilt. Põhjuseid on mitmeid: aja jooksul muutunud metoodika;

puuduvad kordusseiresse jõudnud leiukohad (v.a üks juba hääbunud leiukoht); liigi leiukohad

ongi võrdlemisi uued, kaardistatud viimase viieteist aasta jooksul ning erinevate teiste

botaaniliste välitööde käigus (vt 1.3.2) juba küllalt põhjalikult kaardistatud.

1.3.2. Ülevaade uuringutest ja inventuuridest

Pehme koeratubaka vanade leiukohtade ülevaatamise vajadus kerkis teravalt esile 2000. aastate

esimesel poolel. Pehme koeratubaka esimene kaitsekorralduskava (Kukk 2001) koostati

teadmises, et liigil on üks kaasaegne mõne isendiga leiukoht (vt 2.2.1.6). Süstemaatilisemalt

hakati vanu leiukohti läbi käima 2009. aastal kinnitamata tegevuskava (Kukk 2007) täitmise

raames. Kolme suve jooksul kaardistati pehme koeratubaka populatsioonid piirkondades,

millele viitasid vanad herbaar- jt andmed. Teadmiste kogunedes liigi kaasaegsete kasvukohtade

kohta otsiti ja leiti liiki ka uutest leiukohtadest. Nende (Kukk ja Luuk 2009a, Kukk ja Luuk

2010a, Kukk ja Luuk 2011) ja teiste samal ajal Tartu ümbruses toimunud kaitsealuste

taimeliikide inventuuride käigus (Kukk 2008, Kukk ja Luuk 2010b) kaardistati populatsioonid,

mis moodustavad ka täna pehme koeratubaka leiukohtade tuumiku. Andmed pehme

koeratubaka levikust ja ökoloogiast võttis toona kokku ja analüüsis Ott Luuk (Luuk 2012).

Aastatel 2017 ja 2018 inventeeriti Keskkonnaameti tellimusel kõiki pehme koeratubaka

EELISe leiukohti tolleks hetkeks kavandatud püsielupaikades ja väljaspool neid (Saar 2018).

Töö tulemusel saadi ülevaade liigi arvukusest ja seisundist, mida kasutati täiendava sisendina

püsielupaikade piiritlemiseks 10 . Töö tulemustes toodi välja kõige esinduslikumad pehme

koeratubaka populatsioonid ning anti kaitsekorralduslikke soovitusi kasvukohtade kaupa.

10 Keskkonnaministri 13.09.2022 määruse nr 40 „Pehme koeratubaka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-

eeskiri” seletuskiri: https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/looduskaitse/oigusaktid-ja-kaitse-eeskirjad

11

2. Kaitsestaatus ja senise kaitse tõhususe analüüs

2.1. Kaitsestaatus

Pehme koeratubakas võeti Eestis riikliku kaitse alla 2004. aastal, mil teada oli vaid üks kiratsev

leiukoht (vt 1.3.2 ja 2.2.1.6), ja määrati I kaitsekategooriasse11. Tulenevalt märkimisväärsest

leiukohtade lisandumisest järgnevatel aastatel (vt 1.3.2) on pehme koeratubakas alates 2014.

aastast II kaitsekategoorias12. Looduskaitseseaduse (edaspidi ka LKS) § 46 lõike 2 kohaselt

arvatakse II kaitsekategooriasse liigid, kes on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või

väheneb ning levik Eestis väheneb ülekasutamise, elupaikade hävimise või rikkumise

tagajärjel; samuti liigid, kes võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda

hävimisohtu.

1979. aastal ilmus Eesti esimene Punane raamat, mille 155 taimeliigi hulka arvati ka pehme

koeratubakas, toona nn valgel lehel13, mis kehtiva punase nimestiku kategooriate valguses

vastab ohualtile (VU) liigile.

Liikide viimase ohustatuse hindamise järgi 2017. aastast kuulub pehme koeratubakas

väljasuremisohus liikide hulka (EN – endangered; hindaja: Ott Luuk)14. Liik on vastavasse

kategooriasse määratud B ehk levila kriteeriumi järgi, täidetud on järgmised tingimused: liigi

leviku ulatus on <5000 km2, liigi asustatav pindala <500 km2, elupaiga kvaliteedi langus on

jätkuv, alamasurkondade langustrend on jätkuv. Väljasuremisohus liigil on definitsiooni järgi

piirkonnas väga suur oht välja surra15. Sisult samasse kategooriasse hinnati liik ka 2008. aastal.

Loodusdirektiivis käsitletavad taime- ja loomaliigid on Euroopa Liidu tähtsusega liigid. Eesti

elustikust kuulub selle direktiivi lisadesse kokku 99 liiki, pehme koeratubakas loodusdirektiivi

liikide hulka ei kuulu16. Samuti ei kuulu liik Berni17 (konventsioon Euroopa floora ja fauna ning

nende elupaikade kaitse kohta) ega CITESi 18 (konventsioon loodusliku loomastiku ja

taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse kohta) konventsioonide lisadesse.

Läti Punases raamatus on pehme koeratubakas välja toodud ohualti ja riiklikku kaitset vajava

liigina (Andrušaitis, 2003). Leedus liik kaitse alla ei kuulu19 (Rašomavičius 2007). Valgevene

Punases raamatus on pehme koeratubakas ohualdiste liikide hulgas (VU, vulnerable;

11 I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu. Vabariigi Valitsuse määrus 20.05.2004 nr 195.

https://www.riigiteataja.ee/akt/760301 (kättesaadav seisuga 11.2021) 12 I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu. Vabariigi Valitsuse määrus 20.05.2005 nr 195.

https://www.riigiteataja.ee/akt/118062014020?leiaKehtiv (kättesaadav seisuga 11.2021) 13 Eesti NSV Punane raamat, 1979. (kättesaadav PDF-failina kava koostajalt). Osa samast infost on avalikult

kättesaadav Punase raamatu nn rahvaväljaandes (Kumari, 1982). 14 Liigi ohustatuse hinnang: Crepis mollis (pehme koeratubakas) sigiv asurkond 2017. EELIS (Eesti looduse

infosüsteem), Keskkonnaagentuur 15 IUCN-i punase nimestiku kategooriad ja kriteeriumid. Kättesaadav:

https://keskkonnaamet.ee/media/1246/download 16 Loodusdirektiivi liikide nimekiri.

https://envir.ee/liigikaitse-kohustused-euroopa-liidu-liikmena (kättesaadav seisuga 11.2021) 17 Convention on the Conservation of European Wildlife and Natural Habitats.

https://rm.coe.int/168097eb56 (kättesaadav seisuga 11.2021) 18 Convention on International Trade in Endangered Species of Wild Fauna and Flora, Appendices I, II and III.

https://cites.org/eng/app/appendices.php (kättesaadav seisuga 11.2021) 19 Leedu Vabariigi kaitstavate liikide nimestik.

https://e-seimas.lrs.lt/portal/legalAct/lt/TAD/TAIS.106368?jfwid=-115mjgm9p1 (kättesaadav seisuga 11.2021)

12

Качановский 2015). Šveitsis kuulub liik ohulähedaste (NT)20, Inglismaal ohualdiste (VU),

Suurbritannias tervikuna väljasuremisohus (EN) liikide hulka (Stroh jt 2014).

2.2. Senise kaitse tõhususe analüüs

Leiukohtade lisandumisega erinevate inventuuride käigus (vt 1.3.2) selgus, et pehme

koeratubaka kaasaegsed leiud jäävad väljapoole seniseid kaitstavaid alasid. Luuk (2012)

nendib, et kõikidest pehme koeratubaka kasvukohtadest on kehtiva kaitsekorraga alal (Anne

LKA-l, vt 2.2.2.1) vaid üks. Nii koostati juba aastal 2009 pehme koeratubaka püsielupaikade

kaitse-eeskirja eelnõu ja pandi paika esialgsed piirid püsielupaikade loomiseks (Kukk ja Luuk

2009b).

2022. aastal moodustati pehme koeratubaka ja tema kasvukohtade kaitseks 15 püsielupaika21

kogupindalaga u 85 hektarit, millest 57 ha on sihtkaitsevööndis ja 28 ha piiranguvööndis.

Samuti jääb pehme koeratubaka leiukohti viimase kümne aasta jooksul loodud Raadi (2015. a)

ja Ropka-Ihaste (2014. a) looduskaitsealadele ning Haava püsiksannika püsielupaika

(moodustatud 2021. a).

Pehmel koeratubakal on EELISe andmetel 63 registriobjekti ehk kasvukohta (kogupindalaga u

36 ha), neist pehme koeratubaka püsielupaikadesse jääb 25 (kogupindalaga 18,5 ha), teiste

kaitstavate alade koosseisus on veel 13 kasvukohta (kogupindalaga 11,6 ha). Kokku on seega

kaitse all u 60% kasvukohtadest (ja 83% nende pindalast). Vaata ka tabel 2.

Püsielupaikade moodustamise otstarbekust hinnates jagatakse kaitse-eeskirja seletuskirjas22

registriobjektid ehk kasvukohad teatud metoodika alusel 36 metapopulatsiooniks

(populatsioonide või leiukohtade kogum, kus osapopulatsioonide või leiukohtade vahel toimub

eeldatavalt geneetilise informatsiooni vahetus). Sellistest metapopulatsioonidest või

kasvukohtade kogumitest on käesolevaga kaitse all 61%. Sealjuures on kaitse all 11

kahteistkümnest kõige esinduslikumast pehme koeratubaka kasvukohast (Saar 2018).

Viimase inventuuri andmetel (Saar 2018) loendati Eestis 2590 pehme koeratubaka taime.

Pehme koeratubaka püsielupaikades kasvab neist 1900 ehk 73%, teiste kaitstavate alade

koosseisus veel 456 ehk 17%. Teisisõnu kasvab hinnanguliselt 90% loendatud taimedest

kaitstavatel aladel.

Eeltoodut silmas pidades võib öelda, et erinevaid kriteeriume aluseks võttes on täidetud LKS §

48 lõikest 2 tulenev nõue tagada II kaitsekategooria liigi vähemalt 50 protsendi teadaolevate ja

EELISe registreeritud leiukohtade kaitse lähtuvalt alade esinduslikkusest. Mistõttu käesolevaga

täiendavaid ettepanekuid leiukohtade kaitse alla võtmiseks ei tehta.

Järgnevalt on esitatud ülevaade pehme koeratubaka kasvukohtadest, mis asuvad pehme

koeratubaka püsielupaikades (vt 2.2.1), teiste kaitsealade koosseisus (vt 2.2.2) või väljaspool

kaitstavaid alasid (vt 2.2.3). Järjestus iga jaotuse sees on tähestikuline. Käsitletud pole EELISe

20 Info Flora. The National Data and Information Center on the Swiss Flora.

https://www.infoflora.ch/en/flora/crepis-mollis.html#status (kättesaadav seisuga 11.2021) 21 Keskkonnaministri 13.09.2022 määrus nr 40 „Pehme koeratubaka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-

eeskiri” (RT I, 14.09.2022, 7). 22 Keskkonnaministri 13.09.2022 määruse nr 40 „Pehme koeratubaka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-

eeskiri” seletuskiri: https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/looduskaitse/oigusaktid-ja-kaitse-eeskirjad

13

andmetel arhiveeritud leiukohti ja selliseid väljaspool kaitstavaid alasid paiknevaid (üksikuid)

leiukohti, kus viimase inventuuri (Saar 2018, vt 1.3.2) andmetel pehmet koeratubakat ei leitud.

Ülevaates on välja toodud taimeatlase ruut (vt joonis 1), leiukoha seisundi parandamiseks

kavaga ettenähtud tegevused (vt 5.), maaomandi tüüp ja paiknemine piirangu- või

sihtkaitsevööndis (vt tabel 1). Ülevaade leiukohtade seisundist, samuti kasvukoha

üldiseloomustus põhineb peatükis 1.3.2 välja toodud uuringute andmetel, mida üksikutel

juhtudel on täiendatud seire andmetega (vt 1.3.1) või kava koostamise käigus kogutud

andmetega. Välja on toodud teised alal kasvavad kaitsealused taimeliigid (ülevaatlikult koos

ladinakeelsete liiginimedega (vt ka 4.4). Ala iseloomustamiseks ajalooliste kaartide järgi on

kasutatud Maa-ameti ajalooliste kaartide rakendust23, mullatüübid on välja toodud mullastiku

kaardirakenduse abil24.

2.2.1. Pehme koeratubaka püsielupaigad

2.2.1.1. Aru pehme koeratubaka püsielupaik

(taimeatlase ruut: 16-41)

Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja

juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3).

Aru püsielupaik (1,6 ha) asub Metsanurga külas Kastre vallas ja on kogu ulatuses eraomandis

oleval maal ja sihtkaitsevööndis.

Püsielupaika jääb üks pehme koeratubaka leiukoht (siin ja edaspidi leiukoha EELISe kood ja

pindala: KLO9334577, 0,11 ha), mis kaardistati 2012. aastal, kui loendati 17 pehme

koeratubaka taime. 2017. aasta loendati 13 pehme koeratubaka taime ja leiukoha seisund

hinnati keskmiseks. Taim kasvab tee ja metsa serva vahel kergesti ligipääsetaval liigirikkal

niiduribal, mis vastab Natura elupaigatüübi 6270* tunnustele. Suurem osa niiduga piirnevast

metsast on viimase paari aasta jooksul maha võetud (vaatlus 11.2021), mis omakorda on

kiirendanud niiduala võsastumist.

Teistest kaitsealustest liikidest kasvavavad püsielupaigas värvi-paskhein (III kat) ja suur

käopõll (III kat).

Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaik

lageala. Ka ortofotol aastast 1965 on ala valdavalt lage, v.a kõige läänepoolsem serv, aastaks

1993 on suurem osa lagedast alast juba kergelt võsastunud, samuti kraaviservad. Ala paikneb

leetjal gleimullal (GI).

23 Maa-ameti ajalooliste kaartide rakendus (kättesaadav seisuga 11.2021):

https://geoportaal.maaamet.ee/est/Kaardirakendused/Ajaloolised-kaardid/Ajalooliste-kaartide-rakenduse-

kirjeldus-p157.html 24 Maa-ameti mullastiku kaardirakendus (kättesaadav seisuga 11.2021):

https://xgis.maaamet.ee/maps/XGis?app_id=MA29&user_id=at&LANG=1&WIDTH=980&HEIGHT=609&zle

vel=9,517709.3974874,6551299.2455411

14

2.2.1.2. Arupää pehme koeratubaka püsielupaik

(taimeatlase ruut: 15-41)

Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja

juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3).

Arupää püsielupaik (7,4 ha) asub Arupää külas Tartu vallas ja on kogu ulatuses eraomandis

oleval maal ja piiranguvööndis.

Püsielupaigas asub kaks pehme koeratubaka leiukohta (KLO9334574, 0,87 ha ja KLO9334573,

0,85 ha), mis kaardistati 2012. aastal. Mõlemad leiukohad on mitukümmend aastat

majandamata ning soodne kasvuala võsastumise ja suurekasvuliste jõudsa kasvuga

rohttaimeliikide (angervaks, sookastik, harilik luga) vohamise tõttu ahenemas. Leiukohtades

loendati 2012. aastal kokku 70 pehme koeratubaka isendit. 2017. aastal inventeeriti ala uuesti

ja leiti, et vahelduva veerežiimiga kohati raiesmikuilmelistelt niidulaikudelt on eemaldatud

võsa, mis on pehme koeratubaka seisundile mõjunud positiivselt. 2017. aastal loendati kahes

leiukohas kokku 255 pehme koeratubaka taime, põhjapoolse leiukoha seisund hinnati heaks,

lõunapoolsel keskmiseks. Kasvukohaks olevad niidulaigud vastavad paiguti loodusdirektiivi

elupaigatüübile liigirikkad niidud lubjavaesel mullal (6270*). Käesoleva kava koostamise

käigus külastati ala veel kord (11.2021). Leiukohti varasemalt ümbritsevast metsast on suurem

osa 2019. aastal maha võetud, sealjuures on pehme koeratubaka leiukohtadel ohtralt 20-40 cm

sügavusi metsa väljaveo roopaid. Leiukohtade kinnikasvamine on hoogustunud. Raiesmikud

on kaetud kuni 4 m kõrge keskmise kuni tiheda võsa ja puude järelkasvuga.

Teistest kaitsealustest taimeliikidest kasvavad Arupää püsielupaigas rohekas käokeel (III kat)

ja kahkjaspunane sõrmkäpp (III kat).

Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaigas nii

metsa kui lageala, lage on olnud just ala kesk- ja lääneosa. Sarnast mustrit saab jälgida ortofotol

aastast 1965, ortofotol aastast 1993 on lagedana säilinud vaid tänased pehme koeratubaka

leiukohad. Ala paikneb leostunud gleimullal (Go).

2.2.1.3. Jahiseltsi pehme koeratubaka püsielupaik

(taimeatlase ruut: 17-40)

Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja

juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3).

Jahiseltsi püsielupaik (3,2 ha) asub Uhti külas Kambja vallas ja on kogu ulatuses riigiomandis

oleval maal ja sihtkaitsevööndis.

Liigi kasvukohaks on lihtsasti ligipääsetav võsastuv raudteeäärne aruniit, kuhu on kaardistatud

kaks pehme koeratubaka väikese pindalaga leiukohta (KLO9322854, 0,02 ha ja KLO9322853,

0,02 ha). Mõlemad avastati 2010. aastal. Itta jäävas leiukohas kasvas viis ja läänepoolses üks

pehme koeratubaka isend. 2017. aastal läänepoolses leiukohas pehmet koeratubakat ei leitud,

kuigi kasvukoht polnud oluliselt muutunud. Idapoolses leiukohas kaardistati 9 isendit ja seisund

hinnati keskmiseks. Inventuuri andmetel on kasvukoht umbes 20 aastat majandamata

raudteeäärne niit, mis laiguti võsastub, rohustu on selgete kultuuristamise mõjudega ja üsna

liigivaene.

15

Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaik

lageala, v.a ala idapoolne serv. Ortofotodel aastatest 1965 ja 1993 on ala lage, v.a vähesed puud

kraaviservadel. Ala paikneb valdavalt õhukesel madalsoomullal (M’’), kraavi servadel on ka

maetud madalsoomulda (TzM).

2.2.1.4. Kaagvere pehme koeratubaka püsielupaik

(taimeatlase ruut: 16-41)

Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja

juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3).

Kaagvere püsielupaik (1 ha) asub Kaagvere külas Kastre vallas ja on kogu ulatuses eraomandis

oleval maal ja sihtkaitsevööndis.

Esmaleid on 2010. aastast, kui loendati seitse pehme koeratubaka isendit. 2017. aastal loendati

leiukohas (KLO9322860, 0,06 ha) 55 pehme koeratubaka taime ja seisund hinnati keskmiseks.

Pehme koeratubaka kasvukohaks on liigirikas angervaksa domineerimisega soostunud niidu

fragment, mis asub laiguna keset võsastuvat raiesmikku ning kasvab peamiselt pajuga jõudsalt

kinni. Niidufragment vastab loodusdirektiivi elupaigatüübi liigirikkad niidud lubjavaesel

mullal (6270*) tunnustele, kaasneva tüübina liigirikkad madalsood (hõlmab ka soostuvaid niite;

7230) tunnustele. Käesoleva kava koostamise käigus külastati ala (11.2021): leiukoha seisund

on väga intensiivse võsastumise tõttu viimastel aastatel kindlasti märgatavalt halvenenud.

Püsielupaigas asuv niidulaik on kasvukohaks mitmele kaitsealusele taimeliigile. Alal kasvavad

ka karvane maarjalepp (II kat), niidu-kuremõõk (II kat), suur käopõll (III kat), ahtalehine

ängelhein (III kat) ja siberi võhumõõk (III kat).

Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaik

lageala. Ortofotol aastatest 1965 on ala lääneosa võsastunud, 1993-ndaks aastaks on protsess

jätkunud: ala lääneosa on metsastunud, ka kraaviservad on tugevalt kinni kasvanud. Ala

paikneb leetjal gleimullal (GI).

2.2.1.5. Kalda tee pehme koeratubaka püsielupaik

(taimeatlase ruut 16-40)

Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja

juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3), võõrliikide kaardistamine ja tõrje

(5.1.4).

Kalda tee püsielupaik (9,7 ha) asub Tartu linnas. Sellest 8,6 ha on riigiomandis ja 1,1 ha

munitsipaalomandis. Püsielupaik on terves ulatuses sihtkaitsevööndis.

Püsielupaika jääb kaks pehme koeratubaka leiukohta, mis kaardistati esimest korda aastal 2007:

registriobjektid KLO9310852 (1,62 ha) ja KLO9310847 (0,32 ha).

Objektilt KLO9310852 loendati 2007. aastal umbes kümme (täpne arv teadmata) ja 2008. aastal

20 pehme koeratubaka taime. Inventuuri käigus aastatel 2017 ja 2018 samalt objektilt pehmet

koeratubakat ei leitud. Tegemist on heterogeense alaga, mis on raagremmelga võsa ja noore

16

haavaga tugevalt kinni kasvanud. Sellegipoolest jääb objekti piiresse kõrgrohustu ilmelisi

liigirikka niidu fragmente, kus taim võib jätkuvalt kasvada sealjuures uurijale märkamatuks

jäädes.

Objektilt KLO9310847 loendati 2007. aastal 30, aastal 2018 alla kümne (täpne arv erinevates

allikates erinev) pehme koeratubaka taime. Leiukoht paikneb lagedama niidumassiivi servas

piki võsastuvat kraaviserva ja selle seisund hinnati halvaks.

Kõige väärtuslikuma osa püsielupaigast moodustab niidumassiiv ala põhja- ja kirdeosas. Kuigi

niit on vähesel määral võsastunud ja seal kasvab invasiivseid liike, hobuoblikat (Rumex

confertus) ja kanada kuldvitsa (Solidago canadensis), on rohurinne jätkuvalt liigirikas, seal

kasvab ka suurem osa püsielupaiga kaitsealustest liikidest, kooslus vastab Natura

elupaigatüübile 6270* (liigirikkad niidud lubjavaesel mullal) ja on kõrge kaitseväärtusega.

Kanada kuldvitsa vohamine on väga jõudsalt kiirenenud just viimasel paaril aastal, oktoobris

aastal 2021 võis selle hõre- kuni tihelausaliseks katvuseks arvestada 20% niidust.

2017. aastal inventeeris Pärandkoosluste Kaitse Ühingu botaanik Meeli Mesipuu kaitsealuse

aasnelgi (Dianthus superbus) kasvukohti, sh eelmises lõigus mainitud niidukompleksil.

Sarnaselt pehme koeratubakaga on ka aasnelk niitude kinnikasvamise ja ehitustegevuse tõttu

ohustatud25. Inventuuri järgi on sealse niidu puhul tegemist kunagise Emajõe üleujutatava

luhaosaga, milleni tänapäeval võib üleujutus jõuda vaid kõrgema veeseisu korral kraave pidi.

Ka selles uuringus leiti, et botaaniliselt on niit väga väärtuslik: lisaks aasnelgi (II kat) keskmise

suurusega populatsioonidele kaaslevad seal emaputk (II kat), värvi-paskhein (III kat), siberi

võhumõõk (III kat), ahtalehine ängelhein (III kat) ja balti sõrmkäpp (III kat) 26 . Lisaks

nimetatutele kasvab seal EELISe andmetel suur käopõll (III kat).

Ülejäänud osa püsielupaigast on vähem või rohkem võsastunud/metsastunud. Rohustu on

degradeerunud, vohavad jäneskastik, angervaks ja suurt kasvu tarnad. Tihedama puistu all on

rohustu hõrenenud. Sellegipoolest leidub ka siin fragmentidena liigirikkamaid laike, mistõttu

sedagi osa tuleks majandada niiduna. Seda enam, et pehme koeratubaka senised leiud on jäänud

nimelt sellesse enam degradeerunud ossa. Kõige halvemas seisundis on osa piki püsielupaiga

lõunapoolset serva. Arvatavasti tulenevalt veerežiimi pidevatest muutustest (ala piiridel on

uued toimivad kraavid, ala piiride taga on aktiivne ehitustegevus) vohab siin kõrgrohustu

(pilliroog, laialehine hundinui), paiguti on kõrgeid mättaid, laiguti kasvab nõgest ja põldohakat,

siin ja seal näeb surnult seisvaid puid.

Püsielupaigal on rekreatiivne väärtus: ala on ennekõike annelinlaste hulgas hinnatud (koertega)

jalutusala, üle ala viib ohtralt käiguradasid.

Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaik

lageala. Ka ortofotol aastast 1965 on ala lage. Ortofotol aastast 1993 on ala kesk- ja idaosa

tänapäevase mustri järgi juba tugevasti võsastunud. Ala põhjaosa paikneb leetjal gleimullal

(GI), lõuna- ja läänepoolne osa erineva sügavusega madalsoomullal (M).

25 Liigi ohustatuse hinnang – Dianthus superbus (aasnelk) sigiv asurkond 2017. EELIS (Eesti looduse

infosüsteem), Keskkonnaagentuur) 26 Mesipuu, M. (2017). Valikuliste kuiva kasvukoha taimede inventuur koos nende elupaikadele

kaitsekorralduslike soovituste andmisega (Liigitegevuskavade rakendamine 2017 II riigihanke 185472 osa nr 3

Lepingulise töö aruanne). Kättesaadav Keskkonnaametist.

17

2.2.1.6. Kobratu pehme koeratubaka püsielupaik

(taimeatlase ruut: 15-40)

Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja

juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3).

Kobratu püsielupaik (8 ha) asub Kobratu külas Tartu vallas. Püsielupaigast on 7,2 ha

sihtkaitsevööndis ja ülejäänud 0,8 ha piiranguvööndis. Sihtkaitsevööndisse jäävast alast on

6,3 ha era- ja 0,9 ha riigiomandis. Piiranguvöönd jääb tervikuna eraomandis olevale maale.

Põhjapoolne leiukoht (KLO9319551, 0,25) kaardistati esmakordselt 2009. aastal, kui

ebasobival aastaajal (suve teisel poolel) loendati 20 pehme koeratubaka taime. 2011. aastal

hinnati sama populatsioon ligi 500-isendiliseks. 2018. aastal loendati leiukohas 140 pehme

koeratubaka taime. Leiukoht asub parasniiske pärisaruniidu liigirikkamas servas. Leiukoht on

heas seisundis, iga-aastaselt niidetav ja vastab loodusdirektiivi elupaigatüübile 6270*

(liigirikkad niidud lubjavaesel mullal). Suurem osa samast niidust on kultuuristatud ega ole

praegu koeratubakale sobiv kasvukoht, küll aga võib järjepideva hooldamise (niitmise)

tulemusena sobivaks kujuneda.

Lõunapoolne leiukoht (KLO9319552, 0,17 ha) on tähelepanuväärne põhjusel, et see oli

aastatuhande vahetusel ainus teadaolev pehme koeratubaka leiukoht (vt 1.3 ja 2.1). Viimati

aastal 2001 loendati seal kolm vegetatiivset taime (Kukk 2001 ja 2007, vt LISA 1). Leiukoha

korduvale külastamisele vaatamata pole edaspidi pehmet koeratubakat leitud. Inventuuris aastal

2018 kirjeldati leiukohta järgmiselt: üksikute suurte puudega (peamiselt kased), võrdlemisi

liigirikas võsastuv kõrgrohustu, kus domineerib angervaks. Niiduna majandamise korral on ala

kujundatav puisniiduilmeliseks ja võib toimida pehmele koeratubakale sobiva kasvukohana.

Teistest kaitsealustest taimeliikidest on püsielupaigas registreeritud kahkjaspunane sõrmkäpp

(III kat).

Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaik

lageala. Püsielupaiga põhjapoolne suurem niiduala ongi sellest ajast alates lageda niiduna

püsinud. Püsielupaiga lõunapoolne sopistus on hakanud vähehaaval võsastuma juba ortofotol

aastast 1965 ning on aastaks 1993 juba võrdlemisi tugevalt kinni kasvanud. Suurem osa

püsielupaigast jääb leostunud gleimullale (Go), väiksemal pindalal on lammi-gleimulda (AG)

ja küllastunud turvastunud mulda (Go1).

2.2.1.7. Lalli pehme koeratubaka püsielupaik

(taimeatlase ruut: 17-40)

Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja

juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3).

Lalli püsielupaik (2,3 ha) asub Lalli külas Kambja vallas ja kogu ulatuses eraomandis oleval

maal. Püsielupaik on arvatud sihtkaitsevööndisse.

Püsielupaigas asuv pehme koeratubaka leiukoht (KLO9330891, 0,22 ha) kaardistati

esmakordselt 2010. aastal, kui loendati seitse pehme koeratubaka taime. Viimati inventeeriti

ala 2018. aastal, kui loendati 37 pehme koeratubaka taime ja leiukoha seisund hinnati

18

keskmiseks. 2019. aastal oli leiukoht seires (vt 1.3.1), seal loendati 17 isendit. Kuivenduse

mõjuga kasvukohta on käsitletud nii lamminiidu (Natura elupaigatüüp 6450) kui madalsoo või

soostunud niiduna (Natura elupaigatüüp 7230). Inventuuri andmetel on leiukoht ise vähe, kuid

selle lähem ümbrus keskmiselt võsastunud. Püsielupaik on raskesti ligipääsetav, kaua

hooldamata, mätlik ja paksu kulukihiga. Rohustu on laiguti liigirikas (lubikas, raudtarn,

hirsstarn), laiguti vohavad ekspansiivsed liigid (angervaks, päideroog, mätastarn).

Teistest kaitsealustest liikidest kasvavad Lalli püsielupaigas kahkjaspunane ja balti sõrmkäpp

(mõlemad III kat). Püsielupaik piirneb kirde suunal I kategooria kaitsealuse taime

püsiksannikas (Swertia perennis) Lalli püsielupaigaga.

Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on tegemist lagealaga,

lamminiiduga Porijõe lammil. Kraavist loodesse jääv osa püsielupaigast on ortofotodel

hilisemast ajast juba ühtlaselt võsastunud/metsastunud, kraavist kagusse jääv osa on seevastu

veel aastal 1993 lage. Püsielupaik jääb enam-vähem võrdses ulatuses sügava lammi-madalsoo

(AM’’’) ja sügava madalsoo mullale (M’’’).

2.2.1.8 Lepistiku pehme koeratubaka püsielupaik

(taimeatlase ruut: 16-41)

Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja

juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3).

Lepistiku püsielupaik (4,9 ha) asub Kaagvere külas Kastre vallas. See koosneb kahest

lahustükist. Loodes asuv lahustükk (2,6 ha) on kogu ulatuses piiranguvööndis, sellest 2 ha jääb

riigi- ja 0,6 ha eramaale. Kagupoolne lahustükk jääb terves ulatuses sihtkaitsevööndisse ja

eramaale (kokku 2,3 ha).

Püsielupaika jääb viis pehme koeratubaka leiukohta. Neist suurim asub eraldi loodepoolsel

lahustükil, neli väiksemat kagupoolsel. Loodepoolsel lahustükil asuv leiukoht (KLO9322858,

1 ha) avastati 2010. aastal, kui ebasobival aastaajal leiti vaid üks pehme koeratubaka taim. 2011.

aastal inventeeriti ala uuesti ja siis loendati 60 taime. 2017. aastal leiti 20 isendit. 2017. aasta

inventuuri kohaselt on kasvukoht halvas seisundis, võsastub kiiresti ja rohustu on

kultuuristamise tõttu vaesunud. Väikeste laikudena on säilinud ka liigirikast ussitatrakooslust

(vt 1.1 ja 4.4). 2019. aastal oli leiukoht seires (vt 1.3.1), seal loendati 15 isendit.

Püsielupaiga kagupoolsele lahustükile jääb neli kergesti ligipääsetavat pehme koeratubaka

leiukohta. Suurimas (KLO9327195, 0,09 ha) tuvastati 2011. aastal 43 pehme koeratubaka

isendit ja kolmes väiksemas (KLO9327197, KLO9327198 ja KLO9327199, kõik < 0,01 ha,

sisuliselt on tegemist minimaalse puhvriga ümber taime leiukohapunkti) kokku 7 taime. 2017.

aasta inventuuri järgi on suurem leiukoht keskmises seisundis varjuline metsalagendik, kus

loendati 20 pehme koeratubaka isendit. Kolm väiksemat leiukohta jäävad kergelt kultuuristatud

kuivapoolsele aruniidulaigule, kus 2017. aastal pehmet koeratubakat ei leitud.

Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaigas

võrdselt metsa ja lageala. Nii ortofotol aastast 1965 kui 1993 on pehme koeratubaka tänased

kasvukohad lagedad niidualad. Püsielupaik jääb enam-vähem võrdses osas kahkjale leetunud

gleimullale (LPG) kui leetjale gleimullale (GI).

19

2.2.1.9. Metsanurga pehme koeratubaka püsielupaik

(taimeatlase ruut: 16-41)

Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja

juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3).

Metsanurga püsielupaik (13,8 ha) koosneb kahest lahustükist. Püsielupaik asub Metsanurga

külas Kastre vallas ja paikneb kogu ulatuses riigiomandis oleval maal. Püsielupaiga

loodepoolne lahustükk (10,8 ha) jääb sihtkaitsevööndisse, kagupoolne piiranguvööndisse (3

ha).

Loodepoolsel lahustükil paikneb üks suur pehme koeratubaka leiukoht (KLO9327200, 3,2 ha),

mille esmaleid oli 2010. aastal, kui suve teisel poolel loendati kümmekond taime. Järgmisel

aastal sobivamal ajal ala külastades hinnati pehme koeratubaka arvukuseks üle 300 generatiivse

taime (Kukk ja Luuk 2011). 2017. aasta inventuuri järgi on leiukoht keskmises kuni heas

seisundis ja seal loendati 420 pehme koeratubaka taime. Tegemist on heterogeense võsastunud

niidualaga, kus on nii liigirikka aru- kui soostuva niidu fragmente (Natura elupaigatüübid

vastavalt 6270* ja 7230). Mosaiikne ala on laiguti kaetud noore metsaga, eriti just soostunud

läänepoolne osa alast on hooldamatuse tõttu mätlik ja tugevalt kinni kasvanud. Leiukoha

idapoolse suurema lageala keskosa on kasvukohana rikutud, kuna seal paikneb jahikantsel

loomade söödaplatsiga, servad on jätkuvalt liigirikkad, kuigi ka seal suureneb jäneskastiku ja

hariliku vaarika osakaal. Loomade söödaplats tuleb sihtkaitsevööndis likvideerida, et oleks

võimalik pehmele koeratubakale sobiliku kasvukoha taastumine.

Kagupoolse lahustüki pehme koeratubaka leiukoht (KLO9340816, 0,55 ha) avastati 2017.

aastal, kui loendati 30 pehme koeratubaka isendit, leiukoha seisund hinnati keskmiseks.

Kasvukohaks on liigirikas servadest võsastuv niit, millel on nii aru- kui soostuva niidu

tunnuseid (Natura elupaigatüübid 6270* ja 7230). Omapärase negatiivse ilminguna kasvab

kaitsealune taim selles leiukohas koos tõrjutava võõrliigi Sosnovski karuputkega (Heracleum

sosnowskyi). Käesoleva kava koostamise käigus ala üle vaadates selgus (11.2021), et leiukoht

ühes piirneva niiduribaga on küll võsast lage, aga kaetud kuni 0,8 meetri kõrguse

kuusekultuuriga, mis tuleb kogu niidualalt likvideerida.

Püsielupaiga loodepoolne lahustükk on kaitsealuste liikide osas väga liigirikas. Seal kasvab

lisaks pehmele koeratubakale emaputk (II kat), siberi võhumõõk (III kat), rohekas ja kahelehine

käokeel (mõlemad III kat), värvi-paskhein (III kat), suur käopõll (III kat), pruunikas pesajuur

(III kat) ning vööthuul- ja kahkjaspunane sõrmkäpp (mõlemad III kat). Kagupoolsel lahustükil

on registreeritud siberi võhumõõk (III kat).

Lisaks eelnimetatud taimeliikidele ulatuvad loodepoolsele lahustükile I kaitsekategooriasse

kuuluva merikotka (Haliaeetus albicilla) kaks ringikujulist püsielupaika (LKS § 52 lõike 2

punkti 2 tähenduses). Merikotka püsielupaigad hõlmavad pehme koeratubaka kasvukohast

umbes 45%.

Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaiga

loodepoolne lahustükk tervenisti lageala, kagupoolsel lahustükil on nii metsa kui lageala.

Üldjoontes sarnast pilti näeb ka ortofotol aastast 1965. Ortofoto aastast 1993 meenutab juba

tänast maastikupilti selle erinevusega, et pehme koeratubaka tänaseks võsastunud leiukohad

olid jätkuvalt lagedad niidualad. Püsielupaiga mullastik on mitmekesine, pehme koeratubaka

20

leiukohtades on järgmisi mullatüüpe: küllastumata turvastunud muld (GI1), kahkjas leetunud

gleimuld (LPG), gleistunud kahkjas leetunud muld (LPg) ja õhuke madalsoomuld (M’’).

2.2.1.10. Metsaselli pehme koeratubaka püsielupaik

(taimeatlase ruut: 16-41)

Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja

juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3).

Metsaselli püsielupaik (4,2 ha) asub Kaagvere külas Kastre vallas. Püsielupaigast 3 ha jääb

eramaale ja 1,2 ha riigimaale. Püsielupaik asub kogu ulatuses sihtkaitsevööndis.

Püsielupaiga pehme koeratubaka leiukoht (KLO9334575, 1,5 ha) avastati 2012. aastal, kui seal

loendati 7 pehme koeratubaka taime. Inventuuril aastal 2017 loendati 120 taime ja leiukoha

seisund hinnati keskmiseks. Pehme koeratubakas kasvab intensiivselt võsastuval ja mätlikul,

aga jätkuvalt liigirikkal aruniidu elementidega Emajõe äärsel lammirohumaal (Natura

elupaigatüüp 6450, kaasneb 6270*).

Püsielupaigas kasvab ka teisi kaitsealuseid taimeliike: niidu-kuremõõk (II kat), karvane

maarjalepp (II kat), rohekas käokeel (III kat), suur käopõll (III kat), siberi võhumõõk (III kat),

värvi-paskhein (III kat) ja ahtalehine ängelhein (III kat).

Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaik

tervikuna lageala. Ortofotol aastast 1965 on püsielupaiga Emajõest kaugem servaala juba

metsaga kaetud, jõepoolne osa on lage. Ortofoto aastast 1993 meenutab tänast maastikupilti,

aga võsa katvus niidualal on väiksem. Püsielupaigas domineerib küllastunud turvastunud muld

(GI1), Emajõe-poolses servas on ka sügavat lammi-madalsoomulda (AM’’’).

2.2.1.11 Möllatsi pehme koeratubaka püsielupaik

(taimeatlase ruut: 15-41)

Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja

juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3).

Möllatsi püsielupaik (3,4 ha) asub Möllatsi külas Tartu vallas. Sellest 2 ha jääb era- ja 1,4 ha

riigimaale. Püsielupaik jääb sihtkaitsevööndisse.

Püsielupaiga pehme koeratubaka leiukoht (KLO9319522, 0,72 ha) avastati 2009. aastal, kui

seal loendati 20 pehme koeratubaka taime. 2017. aastal toimunud inventuuri käigus loendati 14

isendit, leiukoha seisund hinnati keskmiseks. Pehme koeratubaka kasvukohaks on tugeva

rohukasvuga kergelt kultuuristatud (küllalt palju aas-rebasesaba) ja hooldamise lakkamise

mõjul mõneti vaesunud rohustuga (laiguti palju naati ja angervaksa) ning paiguti mätlik

(mätastarn) parasniiske aruniit (Natura elupaigatüüp 6270*).

Möllatsi püsielupaigas jagab pehme koeratubakas kasvukohta kaitsealuse ahtalehine

ängelheinaga (III kat).

Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaigas nii

metsa kui lageala, kusjuures pehme koeratubaka leiukoht jääb lagealale. Ortofotodel aastatest

21

1965 ja 1993 võib näha, et lageala pindala püsielupaigas (ja ka püsielupaiga vahetus ümbruses)

on järk-järgult kahanenud. Pehme koeratubaka leiukohana piiritletud ala ongi kõige suurem

pidevalt avatuna püsinud osa kunagisest suuremast niidukompleksist. Suurem osa

püsielupaigast on kaetud leostunud gleimullaga (Go), oluliselt vähem on õhukest

madalsoomulda (M’’).

2.2.1.12. Nõlvaku pehme koeratubaka püsielupaik

(taimeatlase ruut: 16-40)

Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja

juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3), võõrliikide kaardistamine ja tõrje (vt

5.1.4).

Nõlvaku püsielupaik (4,3 ha) asub Tartu linnas. Püsielupaik jääb 4 ha ulatuses

munitsipaalmaale. Ülejäänud 0,3 ha omandi staatus on selgitamisel: Luunja Vallavalitsuse

soovil on tehtud Maa-ametile ettepanek jätta see riigi omandisse. Nõlvaku püsielupaik on terves

ulatuses sihtkaitsevööndis.

Püsielupaiga läänepoolne pehme koeratubaka leiukoht (KLO9321937, 0,16 ha) avastati aastal

2010, kui seal loendati 18 pehme koeratubaka taime. Inventuuri käigus aastal 2017 loendati 30

isendit, leiukoha seisund hinnati keskmiseks. Pehme koeratubaka kasvukohaks on vaesunud

rohustuga (palju mets-harakputke) liinialuse aruniidu servaala, mis on fragment kunagisest

suuremast liigirikkast niidust. Käesoleva kava koostamise käigus ala külastades (11.2021)

selgus, et liinialune on võsast puhastatud. Alal paljanduvad kuni mõnekümne sentimeetri

kõrgused pajuvõsa köndid. Leiukoha servas kasvab üksikuid kanada kuldvitsa puhmaid, küll

aga on väga ohtralt seda invasiivset liiki kohe püsielupaiga vahetus naabruses.

Idapoolne pehme koeratubaka leiukoht (KLO9321938, 0,2 ha) avastati samuti 2010. aastal, kui

seal loendati 17 pehme koeratubaka taime. Inventuuri käigus aastal 2017 loendati 7 taime,

leiukoha seisund hinnati halvaks. Kasvukohaks olev väike niidulaik on tugevalt kinni kasvanud.

Rohurinne on majandamatuse tõttu vaesunud, kuid leidub liigirikkamaid laike.

Teistest kaitsealustest taimeliikidest kasvab püsielupaigas niidu-kuremõõka (II kat) ja

ahtalehist ängelheina (III kat).

Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaik

lageala. Ortofotol aastast 1965 võib aimata tänast kõlvikulist jaotumist, kus püsielupaiga ida-

ja läänepoolsed servad on lagedad niidualad, mille keskele jääb puistuga ala. Aastaks 1993 on

puistuvabad servaalad ahenenud – protsess, mis on idapoolses leiukohas kestnud tänaseni.

Püsielupaik on enam-vähem võrdses osas kaetud leetja gleimulla (GI) ja õhukese

madalsoomullaga (M’’).

2.2.1.13. Porioja pehme koeratubaka püsielupaik

(taimeatlase ruut: 16-41)

Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: kännu- ja juurevõsude eemaldamine (vt

5.1.2).

22

Porioja püsielupaik (9 ha) asub Kaagvere külas Kastre vallas ja jääb terves ulatuses riigimaale.

Püsielupaik kuulub 7,7 ha ulatuses piiranguvööndisse ja 1,4 ha ulatuses sihtkaitsevööndisse.

Porioja püsielupaigas asuv pehme koeratubaka leiukoht (KLO9334609, 2,7 ha) avastati 2012.

aastal, kui seal loendati 42 pehme koeratubaka taime. 2017. aastal toimunud inventuuril

loendati leiukohas 325 pehme koeratubaka isendit. Pehme koeratubaka kasvukohaks on võsast

raadatud gaasitrassi siht (kaks paralleelset umbes 20 m laiust sihti, mis on metsaribaga

eraldatud). Kasvukoha servades on madalad kraavid. Ala on laiguti kamardumata (masinate

roopad), rohustu on heterogeenne ja paiguti hõre, kohati oksarisune. Pehme koeratubaka

populatsioon on heas seisundis, tugev ja elujõuline, kuid võib sihi kinni kasvades arvatavasti

kiiresti kaduda. Kava koostamise käigus alaga tutvudes (11.2021) selgus, et viimati on ala

võsast puhastatud aastal 2021.

Teistest kaitsealustest taimeliikidest kasvavad Porioja püsielupaigas niidu-kuremõõk (II kat),

värvi-paskhein (III kat), suur käopõll (III kat), siberi võhumõõk (III kat), ahtalehine ängelhein

(III kat) ja balti sõrmkäpp (III kat).

Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaik

lageala. Ka ortofotol aastast 1965 on tegemist valdavalt lageda Emajõe lamminiiduga. Ortofotol

aastast 1993 on püsielupaiga lõunapoolsem osa metsastunud, Emajõe poolsem niiskem ja

märjem põhjaosa võsastub. Ala lõunaosa katab küllastumata turvastunud muld (GI1), Emajõe

poolses põhjaosas on madalsoo ja lammi-madalsoo mullad (M’’ ja AM’’’).

2.2.1.14 Tila pehme koeratubaka püsielupaik

(taimeatlase ruut: 15-40)

Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja

juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3), võõrliikide kaardistamine ja tõrje (vt

5.1.4).

Tila püsielupaik (6 ha; varasemates dokumentides nimetatud Vasula järve püsielupaik) asub

Tila külas Tartu vallas. See jääb 3,3 ha ulatuses era- ja 2,6 ha ulatuses riigimaale. Püsielupaik

asub sihtkaitsevööndis.

Vasula järve lähedusest on kogutud pehme koeratubaka herbaareksemplar Eesti Maaülikooli

herbaariumis juba aastast 1937. Tänastes piirides püsielupaiga lähemast ümbrusest on

kaardistatud mitmeid pehme koeratubaka leiukohti, mis on lubanud taime arvukuse piirkonnas

hinnata u tuhandele (Kukk ja Luuk 2009; vt ka 2.2.3.7).

Tila püsielupaiga pehme koeratubaka leiukoht (KLO9319540, 1,9 ha) avastati 2009. aastal, kui

loendati 300 pehme koeratubaka taime. Viimati inventeeriti ala aastal 2017 ja loendati 350

taime, populatsiooni seisund hinnati heaks. Liigi kasvukohaks on laiguti võsastuv, väheste

suurte laiavõraliste puudega ning vahelduvate niiskustingimustega liigirikas aruniit (Natura

elupaigatüüp 6270*), kus laiguti on soostuva niidu elemente (Natura elupaigatüüp 7230). Alal

on hõre vana kraavitus (sügavus < 0,7 m), mis arvatavasti vähemalt osaliselt jätkuvalt toimib.

Seisuga 11.2021 on hinnanguliselt 25% alast kaetud hõreda pillirooga, kogumikena ala

kuivematel servadel kasvab invasiivset kanada kuldvitsa.

23

Teistest kaitsealustest liikidest kasvavad püsielupaigas ahtalehine ängelhein (III kat), suur

käopõll (III kat) ja värvi-paskhein (III kat).

Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaik

lageala. Ka ortofotol aastast 1965 on ala valdavalt lage, siin ja seal vähese harva puistuga,

samuti on näha kraavitus. Aastaks 1993 on püsielupaiga lõunaosa märkimisväärselt võsastunud,

põhjaosa püsib jätkuvalt võrdlemisi lage. Püsielupaika katab õhuke madalsoomuld (M’),

küllastunud turvastunud muld (Go1) ja leostunud gleimuld (Go).

2.2.1.15. Vesneri pehme koeratubaka püsielupaik

(taimeatlase ruut: 15-41)

Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja

juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3).

Vesneri püsielupaik (6,5 ha) asub Vesneri külas Tartu vallas ning jääb kogu ulatuses riigimaale

ja piiranguvööndisse.

Vesneri püsielupaiga pehme koeratubaka leiukoht (KLO9322855, 2,1 ha) avastati 2010. aastal,

kui seal loendati suve teisel poolel 9 taime, 2011. aastal loendati juba ligikaudu 500 isendit.

Viimati aastal 2017 loendati leiukohast 50 pehme koeratubaka taime ja seisund hinnati heaks.

Viimase loenduse madal arvukus tulenes sellest, et taim alles alustas õitsemist ja oli raskesti

märgatav. Tegemist on esindusliku pehme koeratubaka kasvukohaga: väikse või olematu

kultuuristamise mõjuga servadest võsastuv aruniit, mis on väga liigirikas ja vastab Natura

elupaigatüübile 6270*. Ala põhjapoolsel serval on palkidest vana abihoone varemed.

Teistest kaitsealustest liikidest kasvavad Vesneri püsielupaigas balti sõrmkäpp (III kat), suur

käopõll (III kat), laialehine neiuvaip (III kat) ja rohekas käokeel (III kat).

Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaik (ka

seda ümbritsev lähem maastik) lageala. Ortofotol aastast 1965 eristub tänane pehme

koeratubaka leiukoht ümbritsevast metsast juba väga selgesti. Ka ortofoto aastast 1993 on väga

sarnane – lage niit metsamaa keskel. Püsielupaika katab paks madalsoomuld (M’’’).

2.2.2. Pehme koeratubaka leiukohad teiste kaitstavate alade koosseisus

2.2.2.1. Pehme koeratubaka leiukoht Anne looduskaitsealal

(taimeatlase ruut: 16-40)

Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: võõrliikide kaardistamine ja tõrje (vt

5.1.4).

Pehme koeratubaka kaitseks vajalikke töid Anne looduskaitsealal (KLO100286) käsitleb

nimetatud ala kaitsekorralduskava27. Pehme koeratubakas kaardistati seal esmakordselt aastal

2007, kui loendati 30 (35) 28 taime. Pikka aega oli tegemist ainukese pehme koeratubaka

27 Anne looduskaitseala kaitsekorralduskava (kättesaadav seisuga 12.11.2021):

https://infoleht.keskkonnainfo.ee/GetFile.aspx?fail=-1048899718 28 allikates erinev info.

24

leiukohaga, millel Anne looduskaitseala näol oli kehtiv kaitsekord. Just sellepärast istutati sinna

ümber arendustegevusele jalgu jäänud pehme koeratubaka taimed tänaseks arhiveeritud

leiukohast (KLO9319532) Vasula järve läänekaldal. Viimase inventuuri käigus käigus leiti

Anne looduskaitsealalt 28 pehme koeratubaka taime ja leiukoha (KLO9310869, 0,87 ha)

seisund hinnati keskmiseks. Kasvukohaks on metsahõrendiku või puisniiduilmeline kooslus,

kus rohustu on ebapiisava majandamise tingimustes suuresti vaesunud (ohtralt naati ja

väikeseõiest lemmaltsa). Lisaks vohab leiukoha ümber, aga osaliselt ka leiukohas invasiivne

kanada kuldvits (vaadeldud 11.2021).

Anne looduskaitseala pehme koeratubaka leiukoht kattub järgmiste kaitsealuste taimeliikide

leiukohtadega: harilik kobarpea (I kat), emaputk (II kat), ahtalehine ängelhein (III kat), siberi

võhumõõk (III kat), värvi-paskhein (III kat).

Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on leiukoht lage,

samuti ortofotol aastast 1965. Ortofoto aastast 1993 meenutab tänast maastikupilti – leiukoht

on kaetud metsahõrendikuga. Leiukoht on enam-vähem võrdses osas kaetud leetja gleimulla

(GI) ja õhukese madalsoomullaga (M’’).

2.2.2.2. Pehme koeratubaka leiukoht Haava püsiksannika püsielupaigas

(taimeatlase ruut: 15-40)

Pehme koeratubaka leiukoht (KLO9327194, 0,41 ha) jääb Haava püsiksannika püsielupaiga

(KLO3002331) sihtkaitsevööndisse ja eramaale. Esmakordselt aastal 2011 kaardistati seal üle

kümne taime, viimati 2017 loendati kolm pehme koeratubaka taime. Kasvukohaks on liigirikas

ja kõrge esinduslikkusega allikasoo (Natura elupaigatüüp 7160) Amme jõe ürgoru lammi

nõlval.

Lisaks I kategooria kaitsealusele püsiksannikale jagab pehme koeratubakas kasvukohta

kahkjaspunase sõrmkäpa ja soo-neiuvaibaga (mõlemad III kat).

Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on leiukoht lage.

Ortofotode järgi aastatest 1965 ja 1993 on ümbritsev ala metsastunud, aga soolaik püsib

avatuna. Kuna allikasoo on kuivendusest puutumata, püsib see küllalt hästi avatuna tänaseni.

Leiukohta ei ole hooldustöid kavandatud, sest allikasoo on heas seisundis ja püsinud avatuna

ka inimese sekkumata, Leiukohas on sügav madalsoomuld (M’’’).

2.2.2.3. Pehme koeratubaka leiukohad Raadi looduskaitsealal

(taimeatlase ruut: 16-40)

Pehme koeratubakas on Raadi looduskaitseala (KLO1000640) üks kaitse-eesmärkidest 29 .

Taime nähti seal esmakordselt 2007. aastal, põhjalikum kaardistamistöö viidi läbi 2008. aastal,

kui 6,7 hektaril loendati ligikaudu 80 isendit. Aastal 2018 inventeeriti Raadi pehme koeratubaka

populatsioon uuesti: leiukohti kaardistati 9 (KLO9313110, 1,1 ha, seisund hea; KLO9316019,

0,65 ha, seisund halb; KLO9316014, 4 ha, seisund hea; KLO9319535, 0,02 ha; KLO9319536,

0,02 ha, seisund keskmine; KLO9322850, 0,02 ha, seisund keskmine; KLO9340821, 0,03,

29 Vabariigi Valitsuse määrus 22.10.2015 nr 108 „Raadi looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“:

https://www.riigiteataja.ee/akt/127102015005

25

seisund keskmine; KLO9316016, 0,04 ha; KLO9313109, 1,6 ha, seisund halb) kogupindalaga

7,5 ha, kus ühtekokku loendati 350 pehme koeratubaka taime. Taime kasvukohad moodustavad

osa suuremast poollooduslike koosluste kompleksist, kus degradeerunud alad vahelduvad

liigirikka niidu fragmentidega, mis sõltuvalt niiskustingimustest kuuluvad kas soostunud või

aruniitude hulka (vastavalt kas Natura elupaigatüübid 7230 või 6270*). Kõik leiukohad on

vähem või rohkem võsastunud. Leiukohtade naabruses kasvab ohtralt invasiivset kanada

kuldvitsa.

Raadi looduskaitsealal jagab pehme koeratubakas kasvukohta mitmete teiste kaitsealuste

taimeliikidega: ahtalehine kareputk (I kat), emaputk (II kat), niidu-kuremõõk (II kat), ahtalehine

ängelhein (III kat), värvi-paskhein (III kat), suur käopõll (III kat), kahelehine käokeel (III kat),

soo-neiuvaip (III kat), laialehine neiuvaip (III kat), siberi võhumõõk (III kat), balti sõrmkäpp

(III kat), kahkjaspunane sõrmkäpp (III kat).

Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on Raadi leiukohad

lagedad, ka ortofotol aastast 1965 paistavad vaid vähesed puud/põõsad. Aastaks 1993 on ala

hakanud võsastuma – protsess, mis on jätkunud tänaseni.

Raadi looduskaitseala kaitsekorralduskavas 30 2016-2025 on hooldustöödena ette nähtud

poollooduslike koosluste taastamine, puistute harvendamine, niitmine ning võõrliikide tõrje.

Kuna pehme koeratubaka leiukohtades Raadil on vajalikud hooldustööd juba kavandatud, siis

käesolevas tegevuskavas neid ei korrata.

2.2.2.4. Pehme koeratubaka leiukohad Ropka-Ihaste looduskaitsealal

(taimeatlase ruut: 16-40)

Pehme koeratubakas on Ropka-Ihaste looduskaitseala (KLO1000633) üks kaitse-

eesmärkidest31. Taim kaardistati seal esmakordselt aastal 2006, kui loendati ligi 70 isendit

(Kukk 2007; allikates valdavalt kirjeldatud kui Naadi pehme koeratubaka leiukoht). Inventuuri

käigus aastal 2017 loendati 75 taime (KLO9310301, 2,5 ha) ja leiukoha seisund hinnati

keskmiseks. Pehme koeratubaka kasvukohaks on laiguti tihedalt pajuvõsastunud, laiguti veel

päris lage kergelt degradeerunud rohustuga (kohati ohtralt jäneskastikut, naati, keskmist

ristikut) liigirikas aruniit (Natura elupaigatüüp 6270*). Leiukoha idapoolne serv on niiskem ja

mätlikum.

Teine samal looduskaitsealal asuv omapärane pehme koeratubaka leiukoht (KLO9310305, 0,45

ha) asub Emajõe vasakul kaldal hobuserauakujulise vanajõe sopis liigirikka rohustuga

puisniiduilmelises hõredas kaasikus. Leiukoht avastati 2006. aastal, kui sealt loeti u 10 taime.

Kuigi kasvukoht on jätkuvalt liigile sobiv, siis aastal 2017 pehmet koeratubakat ei leitud.

Ropka-Ihaste looduskaitsealal jagab pehme koeratubakas kasvukohta kaitsealuste

taimeliikidega aasnelk (II kat), emaputk (II kat), suur käopõll (III kat) ja siberi võhumõõk (III

kat).

30 Raadi looduskaitseala kaitsekorralduskava 2016-2025 (kättesaadav seisuga 10.11.2021):

https://infoleht.keskkonnainfo.ee/GetFile.aspx?fail=-183007208 31 Vabariigi Valitsuse määrus 17.10.2014 nr 162 „Ropka-Ihaste looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“:

https://www.riigiteataja.ee/akt/121102014010

26

Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on Ropka-Ihaste

pehme koeratubaka leiukohad lagealad. Ortofotodel aastatest 1965 ja 1993 on lõunapoolne

leiukoht lage, põhjapoolne leiukoht vanajõe sopis hõreda puistuga.

2.2.3. Kaitstavatelt aladelt välja jäävad pehme koeratubaka leiukohad

Kaitstavatelt aladelt välja jäävad leiukohad on andmete korrastamise huvides reeglina

nimetatud vastava lähima kaitse alla jääva leiukoha järgi. Erandiks on selgelt eraldiseisvad

leiukohad, mis on nimetatud teisiti. Seal tuleb tagada looduskaitsesedusest tulenevate

isendikaitse sätete täitmine, st keelatud on taimede kahjustamine, sh korjamine ja hävitamine.

Vajadusel tuleb taimed ümber isutada Keskkonnaameti vastava loa alusel, kui see on vajalik

kavandatud majandustegevuste elluviimiseks.

2.2.3.1. Kaagvere püsielupaigast välja jääv pehme koeratubaka leiukoht

(taimeatlase ruut: 16-41)

Kaagvere pehme koeratubaka püsielupaigast (edaspidi nimetatud ka PEP) (vt 2.2.1.4) ligikaudu

700 meetrit edela suunas jääb pehme koeratubaka leiukoht (KLO9322859, 0,19 ha), mis

avastati aastal 2010, kui leiti üks taim. Aasta hiljem sobivamal ajal vaadeldes nähti 40 isendit.

Taimed kasvavad valdavalt piki jõe äärde kulgeva jalgraja serva. 2017. aastal loendati kolm

taime ja leiukoha seisund hinnati halvaks. Kunagisest lagedast Emajõe lamminiidust (ortofoto

aastast 1965) on tänaseks järel fragmendid täielikult võsastunud ja metsastunud alal. 2019.

aastal oli leiukoht seires (vt 1.3.1) ja seal loendati 10 isendit.

Pehme koeratubakas jagab samas kasvukohta kaitsealuste taimeliikidega niidu-kuremõõk (II

kat), siberi võhumõõk (III kat) ja rohekas käokeel (III kat), kahelehine käokeel (III kat), suur

käopõll (III kat).

2.2.3.2. Kalda tee püsielupaigast välja jääv pehme koeratubaka leiukoht

(taimeatlase ruut: 16-40)

Kalda tee pehme koeratubaka PEPi (vt 2.2.1.5) põhjatipust ulatub vähem kui 0,1 ha ulatuses

välja pehme koeratubaka leiukoht KLO9310847. Piirnedes kaubanduskeskusega, ei ole

mõistlik seda püsielupaigaga liita. Väljaulatuvat osa, kus kasvas kaks pehme koeratubaka

taime, võis aastal 2018 kirjeldada kui jäneskastiku domineerimisega degradeerunud aruniidu

fragmenti.

2.2.3.3. Lepistiku püsielupaigast välja jääv pehme koeratubaka leiukoht

(taimeatlase ruut: 16-41)

Lepistiku pehme koeratubaka PEPi (vt 2.2.1.8) lõunapiirist vähem kui 20 m kaugusele jääb

pehme koeratubaka leiukoht (KLO9340817, 0,02 ha), kus aastal 2017 loendati viis taime.

Leiukoht jääb elumaja õueala naabrusesse kultuuristatud aruniidule teeraja serva. Üsna

tõenäoliselt on tegemist juhuslikku laadi kasvukohaga, millele ka läheduse tõttu eluhoonetele

ja õuealale pole mõistlik muid kui isendikaitselisi piiranguid seada.

27

2.2.3.4. Logina küla pehme koeratubaka leiukoht

(taimeatlase ruut: 17-41 ja 18-41)

Kavaga ettenähtud tegevused: inventuur Logina küla pehme koeratubaka leiukohas (vt 5.2.2)

Logina küla leiukoht pole seni EELISesse jõudnud ja kajastub üksnes Tartu Ülikooli poolt

hallatavas andmebaasis PlutoF. Leiukoht avastati 2015. aastal, kui sealt koguti pehme

koeratubaka herbaareksemplar, mida säilitatakse Eesti Maaülikooli herbaariumis 32 . Lisaks

koordinaatidega varustatud herbaareksemplarile on samast kasvukohast andmebaasis üks

punkti tasemel vaatlus.

Tegemist on raudteeäärse liigirikka, osalt soostunud niiduga Laane raudteepeatuse lähedal.

Senistest andmetest ei selgu liigi arvukus ega populatsiooni seisund, küll ütleb

herbaareksemplaril olev info, et liik kasvab hajusalt üle niidu.

2.2.3.5. Möllatsi püsielupaigast välja jäävad pehme koeratubaka leiukohad

(taimeatlase ruut: 15-40)

Möllatsi pehme koeratubaka PEPist (vt 2.2.1.11) kuni 0,5 km lääne suunas jääb neli väikest

halvas seisundis pehme koeratubaka leiukohta (KLO9319524, 0,25 ha; KLO9319525, 0,29 ha;

KLO9340819, 0,04 ha; KLO9340818, 0,04 ha), mis esmakordselt kaardistati aastal 2009.

Viimase inventuuri andmetel aastast 2017 loendati neis kokku 20 pehme koeratubaka taime.

Kõik leiukohad jäävad kunagisele suurele niidukompleksile (ortofoto aastast 1965), mis

tänaseks on valdavas osas kinni kasvanud. Leiukohad jäävad kuni 100 m kaugusele Möllatsi

turbaväljast ning on vana ja uue kraavituse poolt tugevasti mõjutatud.

Ülalnimetatutest vähem kui üks kilomeeter lääne poole jääb väike halvas seisundis pehme

koeratubaka leiukoht (KLO9336954, 0,16 ha) võsastuval gaasitrassi sihil. Leiukoht kaardistati

aastal 2009. Sealt on leitud üksikuid taimi, viimati aastal 2017 kaks isendit.

Üksikuid pehme koeratubaka taimi on leitud ka Möllatsi turbavälja edelaservast. Esmakordselt

2009. aastal kaardistati kaks väikest leiukohta kokku nelja taimega. 2018. aastal ühest

leiukohast taime enam ei leitud, küll aga kaardistati läheduses juurde kaks uut leiukohta, kus

2018. aasta andmetel loendati kokku 18 taime (KLO9319528, 0,08 ha; KLO9340822, 0,05 ha;

KLO9340823, 0,27 ha). Kaks leiukohta piirnevad turbaväljaga vahetult, kolmas paikneb

turbaväljast sajakonna meetri kaugusel võsastuva liigirikka niidu fragmendil. Ortofoto järgi

aastast 1965 paikneb kogu leiukohtade kobar veel niidumaastikus.

2.2.3.6. Pupastvere järve pehme koeratubaka leiukohad

(taimeatlase ruut: 14-39)

Pehme koeratubaka Eesti areaali kõige loodepoolsem ja teistest mõneti eraldiseisev leiukoht

(KLO9319523, 0,32 ha) kaardistati Pupastvere järve kaldal hõredalt taimestunud männiku

servas aastal 2009, kui loendati 15 taime. Samast või peaaegu samast kohast on pehme

koeratubaka herbaareksemplar Eesti Maaülikooli kogus aastast 1967. Ligikaudu 300 m idas,

sama metsamassiivi teises servas hõredast kaasikust leiti 2011. aastal täiendav leiukoht

32 Eesti Maaülikooli herbaareksemplar TAA0116097: https://plutof.ut.ee/#/specimen/view/982831

28

(KLO9327204, 0,1 ha), kus kasvas u 20 taime. Vanadel kaartidel (ortofoto aastast 1965) on

tänaseks metsastunud ala kahe leiukoha vahel lage või hõreda puistuga soostunud niit või

madalsoo. Inventuuri käigus aastal 2017 loendati esimesest kaks ja teisest 15 pehme

koeratubaka taime, leiukohtade seisund hinnati vastavalt halvaks ja keskmiseks. 2019. aastal

oli esimene leiukoht seires (vt 1.3.1), aga pehmet koeratubakat ei nähtud.

2009. aastal tehtud ettepaneku moodustada Pupastvere pehme koeratubaka püsielupaik lükkas

keskkonnaminister 2017. aasta inventuuri andmetele ja ekspertiisile tuginedes tagasi

põhjendusega, et selle moodustamine pole liigi kaitse seisukohast otstarbekas33.

2.2.3.7. Tila püsielupaigast välja jäävad pehme koeratubaka leiukohad

(taimeatlase ruut: 15-40)

Tila PEPi (vt 2.2.1.14) läänepoolse küljega piirnevas metsamassiivis (lageala ortofoto järgi

aastast 1965) on kaks pehme koeratubaka leiukohta: KLO9319521, 2,8 ha; KLO9319541, 0,1

ha. Mõlemad on kuivenduse mõjuga, tugevasti kinni kasvanud ja degradeerunud rohustuga.

Neist suuremas aastal 2017 pehmet koeratubakat ei leitud, väiksemas loendati 35 taime.

Õigupoolest on samast metsamassiivist üksikuid pehme koeratubaka taimi leitud ka mujalt, aga

neist tänaseks EELISes arhiveeritud leiukohtadest aastal 2017 pehmet koeratubakat ei leitud.

Tila PEPist u 1 km loodesse jääb pehme koeratubaka leiukoht (KLO9319545, 0,25 ha), kus

aastal 2017 loendati 8 pehme koeratubaka taime ja leiukoha seisund hinnati keskmiseks.

Tegemist on vähese võsa ja võrdlemisi liigirikka rohustuga puisniiduilmelise hõreda metsaga

Vasula järve idakaldal. Esialgselt kavandatud (Vasula) püsielupaiga moodustamisest loobuti

kaasamise käigus ilmnenud asjaolude tõttu – alale oli varasemalt kinnitatud detailplaneering34.

Lisaks nimetatud leiukohale jääb Vasula järve lähedusse ka teisi väiksemaid pehme

koeratubaka leiukohti. Kõik need on olnud üksikute taimedega juhuslikku laadi kasvukohad,

kust viimase inventuuri käigus aastal 2017 sihtliiki ei leitud. Need kõik, välja arvatud üks

(KLO9319543; 0,02 ha), on tänaseks EELISes arhiveeritud.

2.2.3.8. Ropka-Ihaste looduskaitsealalt välja jäävad pehme koeratubaka leiukohad

(taimeatlase ruut: 16-40)

Omapärane pehme koeratubaka leiukoht (KLO9328012, 0,05 ha) jääb Ropka-Ihaste

looduskaitseala pehme koeratubaka leiukohast (vt 2.2.2.3) ligikaudu 100 meetrit lõunasse.

2017. aasta andmetel kasvab heas seisundis populatsioon (hinnanguliselt vähemalt 100 taime)

eramaja hoovi servas. Kuna leiukoht kaardistati esmakordselt juba aastal 2012, võib oletada, et

kuigi tekkelt juhuslikku laadi (nt pinnase või mullaga toodud), ei ole nähtavasti tegemist väga

ajutise leiukohaga. Asukohast tulenevalt pole selle kaitse alla võtmine sellegipoolest

põhjendatud.

Ülalkirjeldatud leiukohast ligikaudu 500 meetrit edela suunas on veel kaks väikest halvas

seisundis pehme koeratubaka leiukohta (KLO9322851, 0,11 ha; KLO9340820, 0,06 ha),

33 Keskkonnaministri 26. juuli 2021. a käskkiri nr 1-2/21/312 34 Keskkonnaministri 13.09.2022 määruse nr 40 „Pehme koeratubaka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-

eeskiri” seletuskiri: https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/looduskaitse/oigusaktid-ja-kaitse-eeskirjad

29

mõlemast leiti 2017. aastal kaks taime. Pehme koeratubakas kasvab kuivenduskraavi ja

noorepoolse kõdusookaasiku serval.

2.2.3.9. Väikesed eraldiseisvad leiukohad Tartu linnas ja lähistel

(taimeatlase ruut: 16-40 ja 15-40)

Emajõe ja Kalmistu paljandi vahel Tartu linnas on pehme koeratubaka halvas seisundis leiukoht

(KLO9327202, 0,07 ha), kus nii esmaleiu aastal 2011 kui aastal 2017 loendati 6 taime.

Kasvukohaks on tugevasti võsastunud ja rikutud veerežiimiga madalsoine või soostunud niidu

taoline väga raskesti läbitav ala Emajõe lammil.

Tartu lähedusse Maramaa külla jääb keskmises seisundis leiukoht (KLO9322849, 0,11 ha).

Kaardistatud esmakordselt aastal 2010, kui leiti kaks taime, aastal 2018 loendati 9 taime.

Liigirikka rohustuga salumetsa lagendiku ilmeline ala on fragment kunagisest ulatuslikust

hõrendikuga kaetud niidukooslusest (puisniidutaoline ala) Emajõe lammil (ortofoto aastast

1965).

Lohkva ja Veibri küla piiril kaardistati 2017. aastal pehme koeratubaka leiukoht, kus loendati

6 taime. Kasvukohaks on maanteeäärne parasniiske aruniit (KLO9339932, 0,3 ha).

30

3. Ohutegurid ja meetmed

Liikide viimase ohustatuse hindamise järgi aastast 2017 kirjeldatakse pehme koeratubaka

ohutegureid järgmiselt: „Aru- ja soostunud niitude kinni kasvamine majandamise lakkamise

järel; kuivendamine. Kuna kasvukohad asuvad tihedalt asustatud ja kiiresti arenevas Tartu

ümbruses (osalt ka linna piires), siis on mitmetele populatsioonidele otseseks ohuks ehitus- ja

arendustegevus.”35 Ohutegurite mõju ulatus Euroopa tasandil pole teada. Kuna tegemist on

poollooduslike koosluste liigiga, on mitmed alljärgnevalt lahti kirjutatud ohutegurid

eeldatavasti olulise mõjuga suuremas osas Euroopas (vt tabel 3).

Erinevate ohutegurite mõju hinnangud on esitatud tabelis 3 ja lahti kirjutatud alljärgnevates

alapeatükkides. Ohuteguri mõju hindamisel on arvestatud järgmist skaalat:

a) kriitilise tähtsusega ohutegur – võib 20 aasta jooksul viia liigi hävimisele Eestis;

b) suure tähtsusega ohutegur – võib 20 aasta jooksul viia Eesti asurkonna kahanemisele enam

kui 20% ulatuses;

c) keskmise tähtsusega ohutegur – võib 20 aasta jooksul viia asurkonna kahanemisele, vähem

kui 20% ulatuses, märkimisväärsel osal Eesti areaalist;

d) väikese tähtsusega ohutegur – omab vaid lokaalset tähtsust, Eesti asurkonna kahanemine 20

aasta jooksul on väiksem kui 20%.

Tabel 3. Liigi ohutegurid ja nende mõju Eestis ja Euroopas.

Ohutegur** Mõju Eestis

3.1 Kasvukohtade kulustumine, võsastumine,

metsastumine

kriitilise

tähtsusega

3.2 Ebasobivad taastamis- ja hooldamisvõtted keskmise

tähtsusega

3.3 Metsaraie väikese

tähtsusega

3.4 Võõrliikide ohtruse kasv suure

tähtsusega

3.5 Rekreatiivne tegevus väikese

tähtsusega

3.6 Muutused ümbritsevate alade maakasutuses väikese

tähtsusega

35 Liigi ohustatuse hinnang: Crepis mollis (pehme koeratubakas) sigiv asurkond 2017. EELIS (Eesti looduse

infosüsteem), Keskkonnaagentuur

31

3.1. Kasvukohtade kulustumine, võsastumine, metsastumine

Eesti (NSV) esimeses Punases raamatus 36 (1979) tuuakse välja, et pehme koeratubaka

kasvukohad on ohustatud maa kasutuselevõtu tõttu. Tänaseks, kui olulisemad pehme

koeratubaka leiukohad on üht või teist tüüpi kaitstavate aladega hõlmatud (vt 2.2), on liiki

ohustav kõige suurem ohutegur teisipidine: poollooduslike rohumaade traditsioonilise

majandamise lakkamine kõigi sellele järgnevate tagajärgedega: kasvukoha kulustumise,

võsastumise ja lõpuks metsastumisega. Just see ohutegur kui kõige olulisem on viimase

paarikümne aasta jooksul välja toodud pehmet koeratubakat puudutavates kirjutistes (Lilleleht

1998, Kukk 2001, Kukk 2007, Luuk 2012, Saar 2018, Kukk 2021).

Majandamise lakkamisel hakkab mullaviljakus aegamisi tõusma (heina arvelt, mis varem ära

viidi või söödi), kogunev kulukiht takistab osade taimeliikide idandite arengut ning võimust

võtvad põõsad varjutavad rohurinnet. Selle tagajärjel tõuseb varem liigiliselt ühtlases koosluses

nii varjutaluvamate kui viljakamat mulda eelistavate liikide (nn ekspansiivsete liikide) osakaal,

samuti on olukord soodne mättaid moodustavatele liikidele (Mesipuu 2020). Pehme

koeratubaka leiukohtades tähendab see kõige sagedamine angervaksa vohamist, ka soo- ja

jäneskastiku ning suurekasvuliste, sageli mättaid moodustavate tarnade osakaal suureneb.

Kultuuristamise mõjuga kasvukohtades pääsevad enam mõjule kultuurkõrrelised (kerahein,

põldtimut, aas-rebasesaba), kuivendamise mõjuga niiskematel niitudel sinihelmikas ja/või

pilliroog. Võsa moodustavad kõige sagedamini pajud, ka paakspuu. Noorendikuna kasvab

esmajärjekorras peale kask ja lepp.

Kõige sobivama niitmise aja osas jäävad eksperdid sageli eriarvamusele. Üksmeelsem ollakse,

et sobivaim aeg sõltub nii konkreetsest aastast, niidu tüübist kui liigilisest koosseisust (Mesipuu

2020). Nii hilisel (suve teine pool, eelkõige august ja september) kui varasel (juuni teine pool)

niitmisel on eeliseid ja puudusi. Varane ja/või mitmekordne niitmine pärsib enam

ekspansiivsete liikide kasvu, teisalt ei saa valmida pehme koeratubaka (ja paljude teiste

tüüpiliste niidutaimede) seemned. Niitmine suve teisel poolel võimaldab seemnetel küll

valmida, samas kui koosluse kõrgekasvulised liigid muutuvad üha domineerivamaks, mille

tagajärjel liigirikkus kokkuvõttes pigem väheneb.

Tingimustes, kus meil pole katseliselt kindlaks tehtud pehmele koeratubakale kõige sobivam

kasvukoha hooldusviis (vt 3.2), jäävad kasvukohtade hooldamisel märksõnadeks

hooldamisviiside varieerimine ja alapõhisus. Angervaksa või mõne teise domineeriva liigi

mahasurumiseks võib (on soovitatav) taastamise järgselt niita kaks korda aastas. Samas ei tohi

selline niitmisrežiim kesta aastast aastasse. Niitmisest efektiivsemaks peetakse taastamise

järgselt karjatamist, mis surub tõhusamalt maha ka kultuurkõrrelisi ega ole nii tundlik mätaste

suhtes. Mitmekordse niitmisega seostub tänapäeval ka värske heina siloks pressimine, mis ei

tohi samuti muutuda püsivaks hooldusmeetmeks – siloks pressitud (ja enamasti kohapeal

kiletatud) värske hein ei võimalda seemnete järelvalmimist, mis on poolloodusliku niidu

traditsioonilise hooldamisrežiimi oluline osa.

Heas seisundis aladel võib pidevat varast (+/-jaanipäevaaegset, s.o enne pehme koeratubaka

seemnete valmimist) niitmisaega kompenseerida niitmata laikude või siiludega (mitte enam kui

10-30% niiduala kogupindalast; Mesipuu 2020), mille asukohta tuleb siis aastate lõikes muuta.

Pidevat hilist niitmist (august ja september) ei saa pehme koeratubaka kasvukohti silmas

36 Eesti NSV Punane raamat, 1979. (kättesaadav PDF-failina kava koostajalt). Osa samast infost on avalikult

kättesaadav Punase raamatu nn rahvaväljaandes (Kumari 1982).

32

pidades õigustatuks pidada. Arvatavasti jätkub ka sellisel juhul leiukohtade aeglane

degradeerumine.

Niidetud hein tuleb tingimata alalt eemaldada – selles ollakse ühisel arusaamisel nii

konkreetselt pehmet koeratubakat puudutavates kirjutistes (Kukk 2007, Luuk 2012) kui neis,

mis käsitlevad poollooduslike koosluste hooldamist üldisemalt (Mesipuu 2020). Heina maha

jätmine suurendab vähehaaval mullaviljakust ning tekitab kulukihi. Mõlemat pidi pärsitakse

läbi erinevate mehhanismide ala üldist liigirikkust. Samadel põhjustel ei ole aktsepteeritav

heina maha purustamine. Rohurinde liigirikkuse seisukohalt peetakse niitmata jätmist vähem

kahjulikuks kui niitmist heina maha jätmisega või purustamist. Pehme koeratubaka

püsielupaikade kaitse-eeskirja kohaselt tuleb niidetud hein alalt ära viia kümne päeva jooksul

peale niitmist.

Mis puutub erineva tehnika kasutamisse ala hooldamisel, tuleb siingi sarnaselt raietöödega (vt

5.1.1) silmas pidada, et pinnas on pehme koeratubaka kasvukohtades sageli märg ja/või

turbamullane ega kannata raskeid masinaid. Pigem tuleb eeldada, et märjematel aladel ja

taastamisejärgsetel aastatel on suur osakaal käsitsi tööl (s.o töö trimmeriga).

Meetmed:

- aastakümneid hooldamata poollooduslikud kooslused tuleb sihipäraselt kasutusse võtta.

Esmalt eemaldatakse niidualadele kasvanud puittaimestik (vt 5.1.1 ja 5.1.2), peale mida

saab alasid niitma (karjatama) hakata (5.1.3);

- varieerida niitmisaega, soovitavalt osaliselt niita varakult (juuni lõpus) ja osaliselt hilja

(augustis-septembris), osaliselt võib ka niitmata jätta (kuni 30% alast), varieerides

aastate lõikes nimetatud alade asukohti; angervaksa jm vohavate liikide

mahasurumiseks võib ajutiselt niita ka kaks korda aastas; vältida silo tegemist ja

purustamist (hekseldamist); niidetud hein tuleb alalt 10 päeva jooksul eemaldada.

3.2. Ebasobivad taastamis- ja hooldamisvõtted

Pehmele koeratubakale kõige sobivam kasvukoha hooldamisrežiim pole selge. Katseliselt seda

Eestis uuritud pole. Kogu tänane teadmine põhineb leiukohtade vaatlusel. Sageli on leiukohad

keskmiselt kuni tugevalt põõsastunud kõrgrohustuilmelised alad. Arvatavasti võib sellest

järeldada, et poollooduslikud niidukooslused Tartu piirkonnas on kehvas seisus, mitte seda, et

taolised tingimused on liigi jaoks optimaalsed.

Kahtlemata on pehmele koeratubakale kui poollooduslike koosluste liigile sobilikud

traditsioonilised maaharimisvõtted. Praktikad, mida kasutati aastakümneid ja -sadu tagasi,

heinatöö, mida tehti valdavalt käsitsi või loomjõul ja mis varieerus aastast aastasse muu hulgas

niitmise ja/või karjatamise aja osas. Kuidas imiteerida toonaseid tingimusi tänapäevaseid

(looduskaitse) praktikaid kasutades, on ebaselge.

Üsna kindlasti ei sobi liigile ülemäära intensiivsed meetodid. Inglismaal on pehme

koeratubakas kadunud kasvukohtadest, mille hooldamine on intensiivistunud: kus karjatamist

on alustatud varem ja suurema koormusega; kus traditsiooniline heinategu on nihkunud

varasemaks või asendunud siloteoga; kus mullaviljakust on ühel või teisel moel kunstlikult

tõstetud. Ebasobivad hooldamisvõtted on andnud tulemuseks, et taim kasvab ebaregulaarselt

või üldse mitte hooldatud kasvukohtades (Walker, 2011 ja 2015). Samas tuuakse sobivaima

33

hooldusviisina välja madala koormusega karjatamist lammastega. Kuna liigi leiukohad Eestis

ja Inglismaal on erinevad, pole see valdavas osas Eesti leiukohtades soovitatav ega ka võimalik.

Meetmed:

- pehme koeratubaka kasvukohtade taastamisel ja hooldamisel tuleb järgida kavas välja

toodud põhimõtteid (vt 3.1 ja 3.3), eesmärk on luua koosluses tingimused, mis oleksid

võimalikult sarnased traditsioonilise majandamisega saavutatud tingimustele;

- vältida intensiivset karjatamist, väetamist, silo tegemist, purustamist.

3.3. Metsaraie

Pehme koeratubaka püsielupaigad on piiritletud selliselt, et leiukohtade või leiukohaks

potentsiaalselt sobivate vähem või rohkem võsastunud niidulaikude ümber on puhverala.

Puhveraladeks on püsielupaikades valdavalt metsad, mis varem või hiljem saavutavad

raieküpsuse. Kuna ajalooliselt on pehme koeratubakas tänaste leiukohtade läheduses levinud

eeldatavasti oluliselt suuremal pindalal (vanade ortofotode järgi on püsielupaigad valdavalt

lagedad või hõrendikuga kaetud niidualad), siis peab igasugune raie ideaaljuhul olema suunatud

pehmele koeratubakale sobivate kasvukohtade pindala suurendamisele. See aga eeldab, et kord

lagedaks raiutud ala võetakse kasutusele niiduna. Kui viimast ei tehta, tuleb vältida raie

negatiivset mõju piirnevatele pehme koeratubaka kasvukohtadele (pinnase lõhkumine,

võsastumise hoogustumine, muude liikide sissetung).

Metsaraie hoogustab (näiteks läbi juurkonkurentsi muutumise) piirnevate niidualade

võsastumist. Selliselt on järsult hoogustunud pehme koeratubaka leiukohtade võsastumine Aru

(vt 2.2.1.1), Arupää (vt 2.2.1.2) ja Kaagvere (vt 2.2.1.4) püsielupaikades. Raiejärgne lõhutud

pinnas loob kasvukohti teiste hulgas kooslusele mitteomastele ja invasiivsetele liikidele (vt 3.4),

kelle osakaal võib kasvada seda enam, kui raskete metsaveomasinatega liigutakse ka üle

piirneva pehme koeratubaka leiukoha, nagu on juhtunud Arupää (vt 2.2.1.2) püsielupaigas.

Selle ohuteguri mõju tuleb pidada suuremaks piiranguvööndisse tsoneeritud püsielupaikades,

kus kaitse-eeskirja kohaselt on lubatud uuendusraie tingimusel, et raidmeid ei ladustata pehme

koeratubaka kasvukohta ning puidu kokkuvedu rasketehnikaga toimub vaid külmunud

pinnasega või kui pinnas seda võimaldab. Lisaks on piiranguvööndis keelatud puidu kokkuvedu

külmumata pinnaselt ja püsielupaiga valitseja võib lubada puidu kokkuvedu, kui pinnas seda

võimaldab. Ennekõike on see ohuks Arupää (vt 2.2.1.2), Lepistiku (vt 2.2.1.8), Metsanurga (vt

2.2.1.9) ja Vesneri (vt 2.2.1.15) püsielupaikades, kus mitte ainult pehme koeratubaka leiukohta

ümbritsev metsane puhverala, vaid ka pehme koeratubaka kasvukohad jäävad (vähemalt

osaliselt) piiranguvööndisse. Seega tuleb hoolikalt jälgida, et luba rasketehnikaga sõitmiseks

püsielupaigas ja luba puidu kokkuveoks külmumata pinnaselt antakse vaid juhul, kui see ei

kahjusta pinnast ja muul juhul tuleb raie (ja kokkuvedu) teostada käsitsi või kergtehnikaga.

Samuti on selle ohuteguri mõju potentsiaalselt suur kaitstavatelt aladelt välja jäävates

leiukohtades.

Igasuguseid raietöid püsielupaikade sihtkaitsevööndis tehakse kujundusraiena. See on raieviis,

mis võimaldab metsa raiuda seal, kus see on pehme koeratubaka kasvukohtade seisundi

parandamiseks vajalik.

Suurem osa pehme koeratubaka kasvukohti on tänaseks vähem või rohkem kinni kasvanud (vt

3.1) soostunud- või aruniidud (vt 1.1), kus metsamajanduslikus mõttes arvestatav puistu

34

puudub. Pärisaru- ja soostunud niitude hoolduskavas (Mesipuu 2020) tuuakse soovitusliku

puude ja põõsaste summaarse katvusena välja 10-30%. Samas rõhutatakse, et igale niidulaigule

pole mõtet puude-põõsaste olemasolu tingimuseks seada: sageli on väike või kitsa kujuga mõne

hektari suurune niit juba ümbritsetud metsa või võsaga, mis suurel määral hajusate põõsaste

funktsioone täidab.

Raietööde teostamise põhiliseks eelduseks pehme koeratubaka kasvukohtades on soodsad

ilmastikutingimused. Raie tuleb läbi viia käsitsi või kerge (võimalikult väikese erisurvega)

tehnikaga, eelistatult talvel, aga sobivate tingimuste korral ka sügisel. Kevadist raiet ei saa

soovitatavaks pidada ka põhjusel, et see võimendab vesivõsude kasvu. Puidu kokkuveoks peab

kasutama kerget võimalikult väikese erisurvega tehnikat. Eesmärk on mitte kahjustada pehme

koeratubaka kasvukohti, mis on sageli niisketel (soostunud) muldadel ega külmu pehme talve

korral läbi.

Puistu suuremahulisema kujundamisega kaasneb valgustingimuste järsk paranemine, mis toob

kaasa suurekasvuliste rohttaimede ja võsa vohamise. Sellistes tingimustes pehme koeratubakas

konkureerida ei suuda.

Puhveraladena pehme koeratubaka püsielupaika arvatud puistutes väljaspool liigi kasvukohti

võib maaomanik soovi korral kujundusraieid teha, kuna see vähendab transpiratsiooni ja

parandab valgustingimusi piirnevates pehme koeratubaka kasvukohtades. Jälgida tuleb allpool

esitatud nõudeid säilikpuude, raie aja, raidmete osas, soovitatav on kujundada liigile

potentsiaalselt sobivad alad (kinnikasvanud rohumaad) niitudeks ja alustada peale raadamist

ala regulaarse hooldamisega.

Püsielupaikade piiranguvööndi metsades on kaitse-eeskirja järgi lubatud ka uuendusraie (kui

see ei kahjusta piirnevaid pehme koeratubaka kasvukohti) tingimusel, et raidmeid ei ladustata

pehme koeratubaka kasvukohta ning puidu kokkuvedu rasketehnikaga toimub vaid külmunud

pinnasega või kui pinnas seda võimaldab. Lisaks tuleb piiranguvööndis raiete teostamisel

soovitada allpool väljatoodut säilikpuude, raie aja ning raidmete osas.

Meetmed:

- Kujundusraiete tegemisel tuleb arvestada järgmiste põhimõtetega:

1. pehme koeratubaka kasvukohtades tuleb hajus lehtpuu võsa (peamiselt paakspuu ja pajud)

ning puude järelkasv (peamiselt kask, lepp, kuusk) täielikult eemaldada. Gruppidena või

säilitatavate puude ümber ei tohiks selle üldkatvus ületada 10%. Puurindes säilitada

tähelepanuväärsemad puud (vanad või mitmetüvelised isendid) või gruppidena ka nooremaid,

säilitatava puistu üldkatvus kuni 20%. Lähtuda pritsiibist, et mida väiksem ala, seda lagedam

see võiks jääda. Puu- ja põõsagruppide säilitamisel eelistada laia võraga lehtpuid ja põõsaid

arvestusega, et nende asukoht ei takistaks edaspidi ala regulaarset niitmist. Tugevalt

kinnikasvanud kasvukohtades tuleb soosida kunagiste niidualade taastamist raadamise teel;

2. väljaspool pehme koeratubaka kasvukohti toimuvate raiete korral eelistada säilikpuudena

samuti lehtpuid gruppidena või üldkatvusega kuni 10%, raiete käigus ei tohi kahjustada pehme

koeratubaka ega teiste kaitsealuste taimeliikide kasvukohti, mistõttu kokkuvedu teostada

pehme koeratubaka kasvukohta läbimata;

3. raie tuleb läbi viia käsitsi või kerge (võimalikult väikese erisurvega) tehnikaga, eelistatult

talvel külmunud pinnasega, aga sobivate tingimuste (kuiva pinnase) korral ka sügisel. Puidu

kokkuveoks peab kasutama kerget võimalikult väikese erisurvega tehnikat. Raidmed tuleb

püsielupaigast ära viia kümne päeva jooksul pärast raiumist või põletada püsielupaiga piires

Keskkonnaametiga eelnevalt kokkulepitud kohas väljaspool sihtliigi kasvukohti. Jämedamad

35

tüved võib väljaspool kasvukohti jätta looduslikult lagunema. Raiejärgselt peab edaspidi

vajadusel eemaldama alale kasvanud kännu- ja juurevõsud (vt 5.1.2).

- Puistu kujundamise järel tuleb pehme koeratubaka kasvukohti või kasvukohtadeks

kujundatavat ala niita (vt 3.1, 5.1.3).

- Pehme koeratubaka kasvukohtades ja püsielupaiga (ajaloolistel) niidualadel on keelatud

metsa istutamine.

3.4. Võõrliikide ohtruse kasv

Tartu ümbruse mahajäetud põllu- ja jäätmaad, aga ka niidukooslused on sageli massiliselt

kaetud invasiivse kanada kuldvitsaga (Solidago canadensis). Silmapaistvate kollaste õisikutega

Ameerika päritolu taim õitseb alates augustist, moodustab tugevaid puhmaid ja võib kasvada

kuni 1,5(2) m kõrgeks. Kuigi liik on Eestis kantud keelatud võõrliikide loendisse37, mis keelab

taime kasvatada ja müüa, jätkab naturaliseerunud taime leiukohtade arv seni kiiret kasvu (Kukk

jt 2020).

Kanada kuldvitsa üks võsu võib anda kuni 20 000 seemet, liik moodustab püsiva seemnepanga

ja tal on edukas tuullevi, millele lisandub vegetatiivne paljunemine – need omadused on välja

toodud invasiivseid kuldvitsa liike (lisaks kanada kuldvitsale ka Eestis seni võrdlemisi vähe

levinud lähedane sügis-kuldvits, Solidago gigantea) käsitlevates töödes Lätis (Priede 2008) ja

Leedus (Karpaviciene 2015). Mõlemas riigis on ohtlikult kiire levimine saanud alguse

suuremate linnade ümbrusest, kus invasiivsed kuldvitsa liigid kujutavad endast suurt ohtu

kohalikule floorale.

Senistes inventuurides (vt 1.3.2) pole kanada kuldvitsa (või teiste võõrliikide) olulist negatiivset

mõju pehme koeratubaka kasvukohtadele välja toodud. Arvatavasti on probleemist seni ühelt

poolt üle vaadatud, teisalt võib olla, et kuldvitsa levik on just viimastel aastatel kiirenenud.

Mida lähemale Tartule, seda suurem oht – nii selgus leiukohtadega tutvudes käesoleva kava

koostamise käigus. Anne (vt 2.2.2.1) ja Raadi LKA (vt 2.2.2.3) ning Nõlvaku PEPi (vt 2.2.1.12)

pehme koeratubaka leiukohtade kõige lähemas naabruses levib kanada kuldvits massiliselt.

Kõige halvem on seis Kalda tee PEPis (vt 2.2.1.5), kus kõige esinduslikumas niiduosas katab

kanada kuldvits hinnanguliselt 20%, lisaks kasvab seal invasiivset hobuoblikat (Rumex

confertus). Ka Tila PEPis (vt 2.2.1.14) kasvavad kanada kuldvitsa laienevad kogumid.

Meede:

- pehme koeratubaka kasvukohtade iga-aastane niitmine (vt. 5.1.3).

- Kui kasvukohti ülepinnaliselt niitma ei hakata, tuleb võõrliikide levik kaardistada ja

need tõrjuda iseseisva tööna (vt 5.1.4).

3.5. Rekreatiivne tegevus

Rekreatsiooni mõju on seni väike, aga võib kasvada Tartu linna jäävates pehme koeratubaka

kasvukohtades juhul, kui nende seisund paraneb sedavõrd, et need linnaelanike silmis

kutsuvaks muutuvad. Seni võib vähest rekreatiivset mõju tuvastada vaid Kalda tee

püsielupaigas (vt 2.2.1.5), kus on üksikuid jalgradu.

37 Eestis keelatud võõrliikide loend. Kättesaadav seisuga 11.2021:

https://keskkonnaamet.ee/elusloodus-looduskaitse/voorliigid/keelatud-voorliigid-load

36

Meede:

- negatiivsete mõjude ilmnemisel teavitada külastajaid ala väärtustest ja suunata nad

vajadusel ümber.

3.6. Muutused ümbritsevate alade maakasutuses

Pehme koeratubaka kaasaegsed leiukohad jäävad Tartu lähiümbrusesse (vt 1.2), sealjuures

mitmed linna piiresse (vt 2.2.1.5, 2.2.1.12, 2.2.3.9). Sellest tulenevalt on paratamatu, et

kasvukohad koos looduslähedasema lähiümbrusega on fragmendid põllumajandusmaastikus

või tiheasustusalal linnas. Ainuüksi liigi leviku mustrist tulenevalt ei saa pehmet koeratubakat

tänapäeval kaitsta suurepindalalistel looduskaitsealadel, kus võimalik servaefekt on väike.

Pehme koeratubaka PEPide keskmine suurus on 5,6 ha. Väikesed alad on paratamatult

mõjutatud protsessidest väljaspool neid.

Arvestatav mõju on (põllumaade) väetamisel, maaparandusel (ennekõike kuivendamisel) ja

ehitus-/arendustegevusel. Loetletud tegevuste otsene mõju pehme koeratubaka

püsielupaikadele võib olla raskesti tuvastatav, aga see ei tähenda, et mõju puudub.

Samuti vähendavad kõik nimetatud tegevused pehmele koeratubakale kas või ajutiselt sobivate

kasvukohalaikude hulka. Viimase viieteist aasta jooksul on dokumenteeritult leitud pehme

koeratubaka (enamasti) üksikuid taimi väljaspool tänaseid kaitstavaid alasid (vt 2.2.3)

võrdlemisi ebatüüpilistest kasvukohtadest (suurem osa neist leiukohtadest on tänaseks EELISes

arhiveeritud). Sellised sageli ajutised leiukohad võivad toimida koridorina püsivamate ja

suuremate leiukohtade vahel ja on seetõttu suure tähtsusega.

Meetmed:

- võimalikud tulevikus kaitse alla võetavad pehme koeratubaka leiukohad

püsielupaikadena (või mistahes tüüpi kaitstavate aladena) tuleb maastikus piiritleda

vastavalt peatükis 4.3 toodud suunistele. Esmatähtis on, et püsielupaikade piiritlemisel

tuleb lisada piisav puhverala kasvukohtade soodsa seisundi säilimiseks;

- väljaspool kaitstavaid alasid tuleb rakendada looduskaitseseadusest tulenevaid

isendikaitse põhimõtteid (LKS § 48 lõige 4).

37

4. Kaitse eesmärgid

Käesoleva tegevuskava eesmärgiks on pehme koeratubaka arvukuse ja kasvukohtade säilimine

vähemalt 2017-2018 aastal toimunud viimases põhjalikumas inventuuris kirjeldatud tasemel

(Saar 2018). Kaitsemeetmed peavad tagama, et pehme koeratubakas ei langeks IUCN

ohustatuse hindamise skaalal tasemelt EN (endangered, väljasuremisohus) tasemele CR

(critically endangered, kriitilises seisundis).

Lühiajalised kaitse eesmärgid (5 aastat)

Lühiajaline kaitse eesmärk on hoida pehme koeratubaka summaarne õitsvate võsude arv

vähemalt 2500 juures, vähemalt tänasel leiukohtade pindalal (36 hektaril) ja tänases leviku

ulatuses (pehme koeratubakas asustab viitteist püsielupaika, kolme looduskaitseala ning

asustatud on vähemalt kaheksa taimeatlase ruutu) kokku vähemalt 63 leiukohta (EELISe

objekti, vt 1.2).

Pikaajalised kaitse eesmärgid (15 aastat)

Pehmet koeratubakat ja tema kasvukohti Eestis ohustavatest teguritest on käesolevas kavas

välja toodud kuus; neist ühe mõju on hinnatud kriitiliseks, ühe mõju suureks, kolme mõju

väikeseks ja ühe ohuteguri mõju on hinnatud keskmiseks (vt 3.). Kava pikaajalise kaitse

eesmärgina nähakse ette, et ühegi ohuteguri mõju ei ole suurem kui keskmine. Pikaajalise kaitse

eesmärgina nähakse ette liigi langemist väljasuremisohus (EN) liikide hulgast ohualdiste (VU)

liikide hulka. Pikaajalise kaitse eesmärgina nähakse isendite arvu kasvu ja kasvukohtade

seisundi paranemist vähemalt tänases leviku ulatuses ning uute kasvukohtade lisandumist

vähemalt püsielupaikades paiknevate liigile sobivate metsastunud niidukoosluste arvel, kus

tegevuskava näeb ette taastamistööd (vt 5.1.1)

4.1. Liigi võimalikult soodsa seisundi tagamise tingimused

Vastavalt looduskaitseseaduse § 3 lõikele 2 loetakse liigi seisund soodsaks, kui selle asurkonna

arvukus näitab, et liik säilib kaugemas tulevikus oma looduslike kasvukohtade elujõulise

koostisosana, kui liigi looduslik levila ei kahane ning liigi asurkondade pikaajaliseks

säilimiseks on praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi olemas piisavalt suur kasvukoht.

(1) Pehme koeratubakas kasvab Eestis oma areaali piiril, (2) liigil on läbi aegade olnud Eestis

üks kitsas leiukohtade piirkond, (3) mis jääb kasvavasse ja valglinnastuvasse Tartusse ja

suuresti põllumajandusmaastikuga kaetud Tartu lähiümbrusse – neid kolme põhjust arvesse

võttes on tõenäoline, et liik jääb hoolimata edukalt rakendatud kaitsemeetmetest Eestis ka

edaspidi haruldaseks või võrdlemisi haruldaseks. Sellest tulenevalt ei ole realistlik, et liigi

ohustatuse hinnang (IUCN-i hindamiskriteeriume rakendades) ka kõige positiivsemate

arengute korral võiks langeda madalamale kui ohulähedane (NT, near threatened). Liigi

siseriikliku kaitsekategooria muutmine pole ettenähtavas tulevikus loodetavasti vajalik: ka

positiivsete arengute korral sobib taim II kategooria kaitsealuste liikide hulka.

Kaitsemeetmete eesmärk ja väljakutse on pidurdada ohuteguritest tulenevat kasvukohtade

degradeerumist, mis võimaldaks liigil Eestis säilida tänastes kasvukohtades vähemalt täna

teadaolevas arvukuses ja laiendada levikut kaitstavatel aladel asuvates potentsiaalselt sobivates

kasvukohtades. Liigi säilimiseks peab taastama ja seejärel järjepidevalt hooldama võimalikult

suurt pindala Tartus ja lähemas Tartu ümbruses seni säilinud poollooduslikke parasniiskeid või

38

soostunud niidukooslusi, ennekõike just seal, kus on teadaolevad pehme koeratubaka

leiukohad, ja kaitstavatel aladel.

4.2. Kasvukoha ja leiukoha määratlemise ja EELISesse kandmise põhimõtted

Pehme koeratubaka leidmisel tuleb koordinaadipunkti (isendi leiukoha) ümber moodustada

pindobjekt ehk kasvukoht minimaalse raadiusega 10 meetrit. Selliselt arvestatakse

üldkasutatavate GPS-seadmete mõõtmisveaga, mis lagedail aladel on tavaliselt 3–5 m, aga

puistuga aladel võib olla rohkem. Selline kasvukoht tagab minimaalse vajaliku kaitse liigi

isendile (punktobjektina (koordinaadiga) määratud leiukohas). Selliselt on põhjendatud

EELISesse kanda juhuslikud või perspektiivitud pehme koeratubaka leiukohad väljaspool

kaitstavaid alasid. Juhuslikeks või perspektiivituteks võib pidada väheste isenditega leiukohti

ebatüüpilistes või täielikult degradeerunud kasvukohtades. Suurema isendite arvuga

leiukohtades tuleb puhverala veel 10 meetri võrra suurendada, piiritledes kasvukohad 20-

meetrise puhvriga ümber liigi äärmiste isendite ning lisaks kaasata väiksemate niitude korral

kogu liigile sobilik niiduala terviklikult kasvukohta. Suuremate niitude korral piiritleda

kasvukohaks osa niidust, maksimaalselt 50 m kaugusel kasvukohast.

Pehme koeratubaka isendite arvu kasvukohas on inventuurides (vt 1.3.2) mõõdetud

generatiivsete ehk õitsvate võsude loendamise abil. Õitsvaid taimi soovitatakse loendada ka

seires (vt 1.3.1). Võttes arvesse, et pehme koeratubakas uueneb vaid seemnetega ning

vegetatiivsed taimed (leherosettidena) on raskesti märgatavad (vt 1.1), tuleb sama soovitada ka

tulevaste inventuuride ja uuringute tarbeks. Vaatamata ühesele arusaamisele isendite

loendamisest, kõiguvad arvukused leiukohtade kaupa aastate lõikes suuresti. Sisuliste põhjuste

kõrval on oma osa kindlasti mõõtmisveal – ka generatiivsete taimede silmatorkavus sõltub

fenofaasist. Kõik see rõhutab populatsioonile ja kasvukohale antavate teiste hinnangute

olulisust (nt populatsiooni vitaalsus, kasvukoha seisund ja ulatus jne).

Seni kaardistamata pehme koeratubaka uus leiukoht tuleb tõendada (makro)fotode või

herbaareksemplariga, arvestades, et II kaitsekategooria taimeliigi isendi loodusest

eemaldamiseks peab olema vastav luba. Kuivatatud taim koos leiuandmetega peab jõudma

mõne suurema herbaariumi kogusse. Herbaareksemplari kogumine pole vajalik, kui uus

leiukoht moodustab teadaolevate kasvukohtadega kompleksi (nt ühe suurema niiduala

erinevatest osadest) või kui õitsvate taimede arv uues leiukohas on väiksem kui viis, sest nii

väikeses populatsioonis on iga isendi säilimine oluline.

Leiukoha võib EELISest kustutada (arhiveerida), kui kasvukoht on hävinud, näiteks

degradeerunud sel määral, et selle taastamine pole perspektiivne. Muul juhul võib leiukoha

arhiveerida, kui pehmet koeratubakat pole kümne aasta jooksul leiukohas nähtud, kui parimal

vaatlemise ajal on liiki püütud vaadelda vähemalt kolmel erineval aastal. Ebaseadusliku

tegevuse tagajärjel hävinenud leiukohtades sõltub leiukoha arhiveerimine järelevalve

menetluse tulemustest ja otsustatakse juhtumipõhiselt.

4.3. Kaitstava ala moodustamise ja piiritlemise kriteeriumid, sobiv kaitsekord

Uute leiuandmete lisandudes võib tekkida vajadus kaitse alla võtta täiendavaid pehme

koeratubaka leiukohti. Looduskaitseseaduse § 48 lõige 2 kohaselt tuleb kaitse alla võtta

vähemalt 50 % II kategooria kaitsealuse taimeliigi kasvukohtadest. Kõrvutades populatsiooni

39

ja kasvukoha suurust, seisundit ning jätkusuutlikkust juba kaitse all olevate kasvukohtade

vastavate näitajatega, tuleb soovitavalt iga kümne aasta järel vaadata üle kaitstavatel aladel

asuvate pehme koertubaka kasvukohtade nimekiri ja kaaluda uutesse esinduslikesse

kasvukohtadesse püsielupaikade või muude kaitstavate alade laiendamist või moodustamist,

võttes arvesse ka liigi ohustatuse hinnangu ja seisundi aktuaalseid muutusi. Olemasolevate

püsielupaikade kaotamine võib olla põhjendatud, kui pehme koeratubaka leiukoht on täielikult

hääbunud vaatamata kaitsetegevustele (vt 4.2).

Nii tänaste kui võimalike edaspidi loodavate püsielupaikade jm kaitstavate alade eesmärk on

kaitse alla võtta minimaalse vajaliku suurusega ala, mis tagab pehme koeratubaka kasvukoha

pikaajalise säilimise. Püsielupaikade piiritlemise põhimõtted on lahti kirjutatud pehme

koeratubaka püsielupaikade kaitse-eeskirja seletuskirjas38, neist kõige olulisemad on:

- püsielupaikadesse on hõlmatud liigi kasvukohaks olevad niidukooslused kogu ulatuses.

Seda ka juhul, kui pehme koeratubakas kasvab vaid suure niiduala ühes servas, et liigil

oleks võimalik oma leviala kogu niiduala ulatuses laiendada;

- samal põhjusel on pehme koeratubaka kasvutingimuste parandamiseks

püsielupaikadesse vanade ortofotode põhjal hõlmatud ka võimalikult suur osa

kunagisest niidukooslusest;

- piiritlemisel on oluline arvestada pehme koeratubaka kasvukohtade soodsa seisundi

säilimiseks vajalikku puhvrit. See on eelkõige vajalik liigile sobiliku veerežiimi

hoidmiseks, aga muude kõrvalaladest tulenevate mõjude (väetiste, herbitsiidide) jm

inimtegevusega kaasnevate mõjude vähendamiseks. Minimaalne puhver leiukohtade

ümber peab olema vähemalt 40 m. Arv on saadud kunagist maaparanduse praktikat

ümberpööratud kujul kasutades: kahe kraavi vaheline kaugus 80 meetrit võimaldab

kraavidevahelise ala täielikult kuivendada39;

- pehme koeratubaka kasvukohtadesse ulatuvad ja nende vahetus läheduses asuvad

kuivendussüsteemid tuleb arvata püsielupaika, et seada vajadusel nende hooldamisele

piirangud.

Samu põhimõtteid tuleb kasutada pehme koeratubaka kasvukohtade arvamisel kaitsealadesse

(või hoiualadesse). Pehme koeratubaka kasvukohtades tuleb eelistada sihtkaitsevööndi

kaitsekorda. Piiranguvööndi kaitsekord võib olla põhjendatud alal, kus puuduvad

kuivendussüsteemid (piiranguvööndi kaitsekord ei võimalda uusi kraave rajada).

4.4. Seos teiste kaitsealuste ja ohustatud liikide kaitsega

Pehme koeratubaka kasvukohad – liigirikkad kultuuristamata või vähese kultuuristamise

mõjuga aru- ja soostuvad niidud (vt 1.1) – pakuvad kasvukohta suurele hulgale kaitsealustele

taimeliikidele. Esimese kaitsekategooria liike kasvab pehme koeratubaka kasvukohtades kolm:

harilik kobarpea (Ligularia sibirica) Anne LKA-l (vt 2.2.2.1), püsiksannikas (Swertia perennis)

Haava püsiksannika PEP-is (vt 2.2.2.2) ja ahtalehine kareputk (Laserpitium prutenicum) Raadi

LKA-l (vt 2.2.2.3). Nimetatud kolm taimeliiki õitsevad suve teisel poolel, mistõttu

õitsemise/viljumise võimaldamiseks tuleks eelistada hilist niitmist, samas on hilisel niitmisel

tõsiseid puudusi, mistõttu soovitatakse hooldusvõtteid ja -aega varieerida (Mesipuu 2019, Saar

38 Keskkonnaministri 13.09.2022 määruse nr 40 „Pehme koeratubaka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-

eeskiri” seletuskiri: https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/looduskaitse/oigusaktid-ja-kaitse-eeskirjad 39 Põllumajandusministri 17. veebruari 2005. a määrus nr 18 „Maaparandussüsteemi projekteerimisnormidˮ

(kättesaadav seisuga 02.2022): https://www.riigiteataja.ee/akt/128052011005

40

2021). Teistest I kategooria liikidest ulatuvad Metsanurga pehme koeratubaka püsielupaika

merikotka (Haliaeetus albicilla) kahe püsielupaiga sihtkaitsevööndid (vt 2.2.1.9).

II kaitsekategooria liike kasvab pehme koeratubaka kasvukohtades neli: karvane maarjalepp

(Agrimonia pilosa; vt 2.2.1.4 ja 2.2.1.10), aasnelk (Dianthus superbus; vt 2.2.1.5 ja 2.2.2.4),

niidu-kuremõõk (Gladiolus imbricatus; vt 2.2.1.4, 2.2.1.10, 2.2.1.12, 2.2.1.13 ja 2.2.2.3) ja

emaputk (Angelica palustris; vt 2.2.1.5, 2.2.1.9, 2.2.2.1 ja 2.2.2.3). Kolmanda kategooria liike

juba oluliselt rohkem: suur käopõll (Listera ovata), kahelehine käokeel (Platanthera bifolia),

rohekas käokeel (Platanthera chlorantha), kahkjaspunane sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata),

balti sõrmkäpp (Dactylorhiza baltica), vööthuul-sõrmkäpp (Dactylorhiza fuchsii), pruunikas

pesajuur (Neottia nidus-avis), soo-neiuvaip (Epipactis palustris), laialehine neiuvaip (Epipactis

helleborine), ahtalehine ängelhein (Thalictrum lucidum), siberi võhumõõk (Iris sibirica) ja

värvi-paskhein (Serratula tinctoria). II ja III kategooria liikidest tuleb esile tõsta aasnelgi,

niidu-kuremõõga, emaputke ja värvi-paskheina leiukohti – kõik nad on Põhja- või Lääne-Eesti

levikukeskmega taimed, kelle Tartu ümbruse irduvad leiukohad on tähelepanuväärsed ja

vajavad kaitset.

Mittekaitstavatest liikidest tuleb esile tõsta harilikku ussitatart (Bistorta officinalis), kes on

tähelepanuväärne mitmel põhjusel. Ühelt poolt piirdub tema levik Eestis suuresti Tartu ümbruse

niitudega (Kukk jt 2020). Teisalt on tegemist tänuväärse indikaatorliigiga, kelle sageli

silmapaistev aspekt juunis ja juulis aitab tuvastada liigirikkaid nn „Tartu tüüpi“ niite (vt 1.1).

Kuigi erineva ökoloogiaga (õitseaeg jne), eelistab valdav osa loetletud liikidest (sh kõik

looduskaitseliselt olulisemad liigid) avatud kasvukohti ja traditsioonilist poollooduslike

koosluste majandamist.

41

5. Soodsa seisundi saavutamiseks vajalikud tegevused (meetmed), nende

eelisjärjestus ja teostamise ajakava

Pehmet koeratubakat kaitstakse 15-s sihtliigi kaitseks loodud püsielupaigas (vt 2.2.1) ja kolmel

looduskaitsealal (vt 2.2.2). Pehme koeratubaka soodsa seisundi saavutamisel on seetõttu

lähteprintsiibiks liigi kaitse alade kaitse kaudu. Alade kaitse peab tagama nii isendite kui

liigile sobivate kasvukohtade säilimise piisavas ulatuses ja kvaliteedis.

Ligikaudu 17% pehme koeratubaka leiukohtade pindalast ning 40% leiukohtade arvust (25

EELISe objekti 63-st) paikneb väljaspool kaitstavaid alasid (vt tabel 2 ja 2.2). Kõigis neis

leiukohtades rakendub LKS § 48 lõige 4-s sätestatud isendikaitse, millest tulenevalt on pehme

koeratubaka isendite kahjustamine, sealhulgas korjamine ja hävitamine, keelatud.

Kaitsekorralduslikke tegevusi ei nähta ette teiste kaitsealade koosseisu jäävates pehme

koeratubaka leiukohtades (vt 2.2.2) juhul, kui vastav tegevus on sees nt vastavat ala käsitlevas

kaitsekorralduskavas.

Kaitsekorralduslike tegevuste eelisjärjestamisel kasutakse järgmist klassifikatsiooni:

I prioriteet – hädavajalik(ud) tegevus(ed), milleta lähiaja kaitse eesmärkide saavutamine

planeeritavas ajavahemikus on võimatu, see on väärtuste säilimisele ja toimiva(te) kindlalt

teada olevate Eestis kriitilis(t)e ja suure tähtsusega ohuteguri(te) kõrvaldamisele suunatud

tegevus ja kaitsekorralduse tulemuslikkuse hindamine olemasolevate andmete baasil;

II prioriteet – vajalik tegevus, mis on suunatud pikaajaliste kaitse-eesmärkide saavutamisele,

väärtuste säilimisele ja taastamisele, potentsiaalsete ning Eestis keskmise ja väikese tähtsusega

ohutegurite kõrvaldamisele ja kaitsekorralduse tulemuslikkuse hindamisele koos selleks

oluliste uuringute ja inventuuridega;

III prioriteet – soovituslik tegevus ehk tegevus (sh uuring ja inventuur), mis aitab kaudselt

kaasa väärtuste säilimisele ja taastamisele ning ohutegurite kõrvaldamisele.

5.1. Kasvukohtade taastamine ja hooldamine ning nende kvaliteedi tõstmine

5.1.1. Metsa- ja võsaraied pehme koeratubaka kasvukohtades

Prioriteet: I või III

Tegevus leevendab ohutegureid (vt tabel 3): 3.1, 3.2, 3.3

Korraldaja: era- ja munitsipaalmaal Keskkonnaamet, riigimaal RMK

Töö läbiviimise aasta: vastavalt prioriteedile ja maaomaniku nõusolekule kogu

kaitsekorraldusliku perioodi vältel, olemuselt ühekordne.

Inventuuri andmetel aastast 2017-2018 on hooldatav vaid üks pehme koeratubaka kasvukoht

Kobratu PEP-is (vt 2.2.1.6). Samuti jäävad raietöödest kõrvale Porioja PEP (vt 2.2.1.13) ja

osaliselt Nõlvaku PEP (vt 2.2.1.12), kus võsaraie on kava koostamise aastal (2021) juba läbi

viidud. Kõiki teisi pehme koeratubaka kasvukohti ei saa hooldada enne, kui taastamistööde

käigus on eemaldatud võsa ja/või puistu järelkasv, osadel aladel ka juba kõrgem puistu.

42

Kokku näeb kava ette raietöid 41,7 hektaril. I prioriteediga on tegevuskavas välja toodud

raietööd püsielupaikade pehme koeratubaka EELISe kasvukohtades ja mõnel juhul ka nende

vahetus naabruses, kui sinna ulatub sarnane kasvukoht. Kokku näeb kava ette I prioriteediga

raietöid 25,9 hektaril. III prioriteediga raietöid näeb kava ette püsielupaikade neis osades, mis

tänastes tingimustes pehmele koeratubakale kasvukohaks ei sobi, aga on ajaloolise

kaardimaterjali abil hinnatuna viimase 50-100 aasta perspektiivis avatud niidukooslused olnud.

Need tänaseks mõnelgi juhul juba metsailmelised alad eeldavad suuremahulist taastamist.

Kokku näeb kava ette III prioriteediga raietöid 15,8 hektaril. Alapõhised juhised raietöödeks

koos puittaimestiku kirjelduse ja ala piiritlemise põhimõtetega on välja toodud kavaga kaasas

oleval Mapinfo-põhisel kaardikihil ‘raie’ (vt 9. LISA 2).

Kava ei näe raietöid ette pehme koeratubaka neis kasvukohtades, mis jäävad teiste kaitstavate

alade koosseisu (vt 2.2.2) ja leiavad käsitlemist vastavalt Anne, Raadi ja Ropka-Ihaste

looduskaitseala kaitsekorralduskavades või Haava leiukoht püsiksannika kaitse tegevuskavas40

ning Metsanurga püsielupaiga merikotka püsielupaikadega (KLO3000940 ja KLO3001571)

kattuvas osas. Samuti ei näe kava ette raietöid pehme koeratubaka leiukohtades, mis jäävad

kaitstavatelt aladelt välja (vt 2.2.3). Viimastes kasvab pehme koeratubakas reeglina

ebatüüpilistes kasvukohtades või on kasvukoht tugevalt degradeerunud. Mis ei tähenda, nagu

poleks viimaste taastamine/hooldamine soovitatav või vajalik – on ikka (vt põhjendusi 3.6).

Sealjuures tuleb järgida peatükis 3 toodud üldisi juhiseid.

I prioriteediga raietööde maksumuse kalkuleerimisel on arvestatud loodushoiutoetuse

taotlemise määruses toodud rannaniitude, lamminiitude, soostunud niitude, sinihelmikaniitude,

puiskarjamaade ja kadastike taastamise määraga 435 eurot/ha 41 (võsa liituvus 0,8-1,

puittaimede kõrgus üle 1,5 m). Kuna töid tuleb vähemalt osaliselt läbi viia käsitsi ja

maastikuliselt rasketes tingimustes, alad on väikesed ja paiknevad hajutatult, samuti eeldame

osades kasvukohtades puisniiduilmelise koosluse kujundamist, võib tegelik hind kujuneda

suuremaks. Eelarves (vt 7) toodud kogusumma eeldab, et kõik vastava prioriteediga raied on

tehtud. Töö on planeeritud aastatesse 2023-2025.

III prioriteediga raietööde maksumuse kalkuleerimisel on lähtutud summast 1000 eurot/ha

kohta. Tuleb silmas pidada, et III prioriteediga taastatavad alad on sageli tugevalt metsastunud,

mistõttu nende alade pehmele koeratubakale sobivaks kasvukohaks kujundamine tähendab

sisuliselt raadamist. Mõningatel juhtudel on tänaseks küll tegemist raiesmikega, aga ka sellistelt

aladelt on vajalik tiheda noorendiku ja kändude eemaldamine. Eelarves (vt 7) toodud

kogusumma eeldab, et kõik vastava prioriteediga raied on tehtud. Töö on planeeritud aastasse

2024-2026.

5.1.2. Kännu- ja juurevõsude eemaldamine

Prioriteet: I või III

Tegevus leevendab ohutegureid (vt tabel 3): 3.1, 3.2, 3.3

Korraldaja: era- ja munitsipaalmaal Keskkonnaamet, riigimaal RMK

Töö läbiviimise aasta: raietöödele (vt 5.1.1) järgneval aastal, vastavalt vajadusele ka edaspidi

40 Püsiksannika (Swertia perennis) kaitse tegevuskava (kättesaadav seisuga 12.2021):

https://old.envir.ee/sites/default/files/ltk_pysiksannikas_avalik.pdf 41 Loodushoiutoetuse taotlemise, taotluse läbivaatamise ja toetuse maksmise kord, nõuded toetuse maksmiseks,

toetuse määrad ning toetuse tagasinõudmise kord (kättesaadav seisuga 12.2021):

https://www.riigiteataja.ee/akt/112012011012?leiaKehtiv

43

Mitmed lehtpuud, ennekõike pajud (Salix spp.), paakspuu ja haab, annavad raie järgselt juure-

ja kännuvõsusid, mis tuleb eemaldada. Võsude ohtrus ja seega töö pakilisus sõltubki ennekõike

raiutud koosluse liigilisest koosseisust.

Kännu- ja juurevõsude eemaldamise maksumuse kalkuleerimisel on arvestatud

loodushoiutoetuse taotlemise määruses toodud rannaniitude, lamminiitude, soostunud niitude,

sinihelmikaniitude, puiskarjamaade ja kadastike taastamise määraga 340 eurot/ha (võsa liituvus

0,5-0,7, puittaimede kõrgus üle 1,5 m)42. Kännu- ja juurevõsude eemaldamist nähakse eelarves

(vt 7.) ette kõigil aladel raietöödele (vt 5.1.1) järgneval aastal, s.o aastatel 2024-2027. Töö

jaguneb esimese ja kolmanda prioriteedi vahel vastavalt raietööde prioriteedile. Kava näeb

sama töö aastaks 2024 I prioriteediga ette ka elektriliini alusel alal Nõlvaku PEP-is (vt 2.2.1.12)

ja gaasitrassil Porioja PEP-is (vt 2.2.1.13) – aladel, kus raie on aastal 2021 juba toimunud. Tuleb

aga silmas pidada, et kui alasid taastamise järgselt niitma/karjatama ei hakata, tuleb võsaraiet

vastavalt vajadusele järgnevatel aastatel korrata. Kännu- ja juurevõsude eemaldamiseks ette

nähtud alad on välja toodud kavaga kaasas oleval Mapinfo-põhisel kaardikihil

‘k2nnu_ja_juurev6sude_t6rjumine’ (vt 9. LISA 3).

5.1.3. Niitmine (karjatamine) pehme koeratubaka kasvukohtades

Prioriteet: I või III

Tegevus leevendab ohutegureid (vt tabel 3): 3.1, 3.2, 3.4, 3.6

Korraldaja: era- ja munitsipaalmaal Keskkonnaamet, riigimaal RMK

Töö läbiviimise aasta: raietöödele (vt 5.1.1) järgnevatel aastatel kaitsekorraldusliku perioodi

vältel

Seisuga 2018 oli regulaarselt niidetav vaid üks pehme koeratubaka kasvukoht Kobratu PEP-is

(vt 2.2.1.6). Kõiki teisi pehme koeratubaka leiukohti tuleb asuda hooldama peale

taastamistegevusi (vt 5.1.1). Arvestades alade paiknemist ja pigem väikest pindala, on

karjatamisest realistlikum hooldusmeede niitmine. Enamusel pehme koeratubaka

kasvukohtadest tuleb arvestada madalamate või kõrgemate niitmist takistavate mätastega.

Pehme koeratubaka kasvukohtade niitmise maksumuse kalkuleerimisel on arvestatud

poolloodusliku koosluse hooldamise toetusega43. Sõltuvalt konkreetsest alast võivad pehme

koeratubaka kasvukohtades kõne alla tulla viidatud määruse § 3 lõigetes 1 ja 6 välja toodud

toetuse määrad, s.o toetuse määr puisniidu niitmise korral 450 eurot/ha ja toetuse määr muu

niidu niitmise korral 85 eurot/ha. Viimasele lisandub reeglina PRIA poolt makstav ühtne

pindalatoetus. Eelarves (vt 7.) on hektari niitmise kulu arvestatud 300 eurot/ha kohta, mis võib

alade väiksust, ligipääsetavust ja käsitsi töö hulka arvestades olla ikkagi liiga vähe. Töö nähakse

ette kõigis pehme koeratubaka kasvukohtades (v.a Porioja PEP-is (vt 2.2.1.13), kus taimed

kasvavad gaasitrassil ja liigi seisund on ka senise võsaraie hooldusrežiimiga püsinud hea)

raietöödele (5.1.1) järgnevast aastast alates. Töö jaguneb esimese ja kolmanda prioriteedi vahel

vastavalt raietööde (vt 5.1.1) prioriteedile. Niitmiseks ette nähtud alad on välja toodud kavaga

kaasas oleval Mapinfo-põhisel kaardikihil ‘niitmine’ (vt 9. LISA 4).

42 Loodushoiutoetuse taotlemise, taotluse läbivaatamise ja toetuse maksmise kord, nõuded toetuse maksmiseks,

toetuse määrad ning toetuse tagasinõudmise kord (kättesaadav seisuga 12.2021):

https://www.riigiteataja.ee/akt/112012011012?leiaKehtiv 43 Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus (kättesaadav seisuga 12.2021):

https://www.riigiteataja.ee/akt/120052021015?leiaKehtiv

44

5.1.4. Võõrliikide kaardistamine ja tõrje

Prioriteet: II

Tegevus leevendab ohutegureid (vt tabel 3): 3.2, 3.4, 3.6

Korraldaja: Keskkonnaamet, RMK

Töö läbiviimise aasta: kaardistamine 2023, tõrje 2024-2026

Pehme koeratubaka Tartu piiresse ja Tartu lähemasse ümbrusse jäävaid kasvukohti ohustab

võõrliikidest kõige enam kanada kuldvits (vt 3.4). Arvatavasti pole kanada kuldvitsa puhmaste

ükshaaval väljajuurimine võimalik ega vajalik, samuti keemiline tõrje. Eeldatavasti on liik

niitmise suhtes tundlik ja nõrgeneb kuni kaob regulaarselt niidetud aladelt. Kui pehme

koeratubaka kasvukohti ülepinnaliselt niitma ei hakata, tuleb võõrliikide tõrje näha ette

iseseisva tööna.

Invasiivne kanada kuldvits (ja olemasolul ka teised võõrliigid) tuleb esmalt kaardistada ja

seejärel tõrjuda Kalda tee, Nõlvaku ja Tila pehme koeratubaka püsielupaikadest ning Anne

looduskaitsealale jäävatest kasvukohtadest. Invasiivsete liikide tõrjet Raadi looduskaitsealal

käsitletakse vastavas kaitsekorralduskavas, mille kohaselt toimus võõrliikide tõrje (4,5 ha)

perioodil 2017-2021 ja aastateks 2022-2025 ei ole täiendavaid tõrjetöid kavandatud.

Hooldamata kasvukohtades saab kanada kuldvitsa kaardistada sisuliselt aastaringselt, aga kõige

mugavam on seda teha suve teisel poolel, kui taim õitseb (s.o juuli kuni september).

Tõrjumiseks ja taime nõrgestamiseks on soovitatav kasvukohti niita kaks korda aastas.

Kindlasti ei sobi kanada kuldvitsa tõrjumiseks ühekordne sügisene niitmine. Nimetatud

püsielupaikade kontuurid ning Anne LKA-le jääv pehme koeratubaka leiukoht on välja toodud

Mapinfo-põhisel kaardikihil ’v66rliikide_kaardistamine_ja_t6rje’ (vt 9. LISA 5).

Invasiivsete liikide kaardistamiseks on eelarves (vt 7) ette nähtud kaks välitööpäeva (200

eurot/päev) ja üks kameraalse (140 eurot/päev) töö päev. Tõrjumiseks vajaminev töö maht

sõltub kaardistamise tulemustest, eelarves on ette nähtud kolmel aastal kokku 15 välitööpäeva

(200 eurot/päev).

5.1.5. Metsloomade söödaplatsi likvideerimine Metsanurga püsielupaigas

Prioriteet: II

Korraldaja: RMK

Töö läbiviimise aasta: 2023

Metsanurga püsielupaiga loodepoolsel lahustükil on pehme koeratubaka kasvukohta

(KLO9327200) rajatud jahikantsel loomade söödaplatsiga, mis tuleb sihtkaitsevööndis

likvideerida, et oleks võimalik pehmele koeratubakale sobiliku kasvukoha taastumine. Töö

teostamisega seotud kulud kannab RMK.

5.1.6. Kuusekultuuri likvideerimine Metsanurga püsielupaigas

Prioriteet: II

Korraldaja: RMK

Töö läbiviimise aasta: 2024

45

Metsanurga püsielupaiga kagupoolsel lahustükil on pehme koeratubaka kasvukoht

(KLO9340816) kaetud kuni 0,8 meetri kõrguse kuusekultuuriga, mis tuleb kogu niidualalt

likvideerida. Kuusekultuur on rajatud riigimaale. Tööde täpne pindala ja maht ei ole teada,

kuusekultuuri eemaldamise maksumuse kalkuleerib RMK.

5.2. Liigikaitselised rakendusuuringud, seired, inventuurid

5.2.1. Taastamistegevuste tulemusseire

Prioriteet: I

Tegevus leevendab ohutegureid (vt tabel 3): 3.2, 3.4, 3.5, 3.6

Korraldaja: Keskkonnaamet

Töö läbiviimise aasta: kahel järjestikusel aastal pärast taastamistöid

Pehme koeratubaka kasvukohtades pole aastakümneid läbi viidud tegevusi, mis tõstaks sihtliigi

kasvukoha kvaliteeti. Seetõttu puuduvad head teadmised selle kohta, kuidas liik ühele või

teisele tegevusele reageerib.

Tulemusseire käigus fikseeritakse pehme koeratubaka vitaalsus ja arvukus leiukohas,

hinnatakse kasvukoha sobivust pehme koeratubaka seisukohast (valgus- ja ruumikonkurentsi

tingimusi) ja antakse ülevaade alal läbiviidud tegevustest põhjustatud keskkonnatingimuste

muutustest (valgusolud, veerežiim, uuesti peale kasvanud võsa/vesivõsude tihedus vms).

Vajadusel tehakse ettepanekud tegevuse metoodika muutmise või jätkamise otstarbekuse kohta.

Töö mahtu on raske hinnata, kuna see sõltub kaitsekorraldusliku perioodi jooksul pehme

koeratubaka kasvukohtades läbiviidud töö hulgast. Viimane omakorda on raskesti

prognoositav, kuna ligi kolmandik pehme koeratubaka leiukohtadest on eramaadel (vt tabel 1)

ja tuleb arvestada, et igasugusteks töödeks on vaja maaomanike nõusolekut. Eelarves on

arvestatud tulemusseire läbiviimisega kõigil I prioriteedi raietööde aladel ja riigimaal asuvatel

III prioriteedi raietööde aladel. Sellisel juhul kujuneb tulemusseire mahuks 33,2 ha.

Tulemusseireks on arvestatud 5 välitööpäeva maksumusega 200 eurot/tööpäev ja 3

kameraaltööpäeva maksumusega 140 eurot/tööpäev, kokku 1420 eurot.

5.2.2. Inventuur Logina küla pehme koeratubaka leiukohas

Prioriteet: II

Tegevus leevendab ohutegureid (vt tabel 3): 3.2, 3.4

Korraldaja: Keskkonnaamet

Töö läbiviimise aasta: 2023

Liigirikkalt raudteeäärselt niidult Logina külas koguti 2015. a pehme koeratubaka

herbaareksemplar (vt 2.2.3.4). Herbaarlehel oleva info järgi võib taim kasvada hajusalt üle

niidu. Raudteeäärsed niidud on sageli vähese kultuuristamise mõjuga. Sageli on neid

järjepidevalt hooldatud ainuüksi liiklusohutust silmas pidades. Kõik see võib viidata

elujõulisele pehme koeratubaka populatsioonile. Leiu muudab tähelepanuväärseks asjaolu, et

see jääb teistest mõnevõrra eemale, olles kaasaegsetest leiukohtadest selgelt kõige

lõunapoolsem. Inventuuri käigus tuleb anda hinnang pehme koeratubaka populatsiooni

arvukusele ja seisundile, samuti piiritleda liigile sobiv kasvukoht ning anda

kaitsekorralduslikke soovitusi. Sõltuvalt aastast tuleb töö läbi viia vahemikus 20.06-15.07.

46

Inventuuriala on piiritletud niiduilmelise alaga kahel pool piki raudteed, kogupindalaga 5,8 ha.

Leitav MapInfo-põhisel kaardikihil ’Logina_cre_mol_inventuur’, mis kuulub kava lisadesse (vt

9. LISA 6). Inventuuriks on ette nähtud üks välitööpäev (200 eurot/tööpäev) ja üks kameraalse

töö päev (140 eurot/tööpäev).

5.2.3. Kordusinventuur

Prioriteet: II

Tegevus leevendab ohutegureid (vt tabel 3): 3.2, 3.4, 3.5, 3.6

Korraldaja: Keskkonnaamet

Töö läbiviimise aasta: 2027

Tegevuskava viieaastase perioodi lõpus 2027. aasta suvel loendatakse ja kaardistatakse pehme

koeratubakas sihtliigi kõigi PEP-ide piires (u 85 ha, vt 2.2) ning väljaspool püsielupaiku kõigis

sel hetkel teadaolevastes leiukohtades nii kaitstavatel aladel (tänase seisuga u 11 ha, vt tabel 2)

kui väljaspool neid (tänase seisuga u 6 ha, vt tabel 2), hõlmates inventeeritavate alade hulka nii

EELISes kui teistes andmebaasides (nt Loodusvaatluste andmebaas, eElurikkus) kajastuvad

leiukohad. Kasvu- ja leiukohtade piiritlemisel järgitakse pt 4.2 toodud juhiseid.

Inventuuri ei ole vaja kaasata neid pehme koeratubaka leiukohti, kus taastamistegevuste

tulemusseire (vt 5.2.1) või riikliku seire (vt 1.3.1 ja 5.2.4) käigus on kogutud ajakohased

adekvaatsed andmed. Kordusinventuuri tulemuste võrdlemine viimase ülepinnalise leiukohtade

inventuuri (Saar 2018) tulemustega annab olulise sisendi tegevuskava tulemuslikkuse

hindamiseks (vt 6.).

Arvestades, et taastamistegevuste tulemusseire on kavandatud ca 33 hektarile, on kirjeldatud

kordusinventuuri hinnanguline maht 67 ha, milleks on eelarves (vt ptk 7) ette nähtud 10

välitööpäeva (200 eurot/päev). Välitööde ettevalmistamiseks, välitööjärgseks andmetöötluseks

ja aruande kirjutamiseks on kavandatud 5 kameraalse töö päeva (140 eurot/päev).

5.2.4. Riiklik seire

Prioriteet: II

Korraldaja: Keskkonnaagentuur

Töö läbiviimise aasta: vastavalt juhuvalimile kaitsekorraldusliku perioodi vältel

Haruldastel ja väikese arvu leiukohtadega liikidel seiratakse kuni 12 seireala 6-aastase tsükli

jooksul ehk keskmiselt 2 seireala aastas. 44 Kehtiva seiremetoodika järgi seiratakse liiki

registriobjektil Keskkonnaagentuuri poolt etteantud juhupunktis ning seiresamm ei ole ühtlane:

mida vähem on registriobjekte, seda suurema tõenäosusega sama objekt kordusseiresse satub

(vt 1.3.1 ja LISA 1). Alates kehtiva seiremetoodika kasutuselevõtust 2018. aastal on pehmet

koeratubakat seiratud ainult 2019. aastal, mil seire toimus viies leiukohas. Arvestades igal aastal

seiratavate objektide pigem tagasihoidlikku arvu, saab selliselt läbiviidud seire põhjal viie aasta

perspektiivis liigi seisundi muutuste kohta pehme koeratubaka Eesti asurkonnas tervikuna

pigem öelda võrdlemisi vähe. Küll aga on sel arvatavasti hea indikatiivne väärtus pikemas

44 Kaitstavate soontaimede liigiseire metoodika. Kättesaadav Keskkonnaagentuurist

47

ajaaknas (nt 15 aasta perspektiivis). Sellegipoolest saab liigi kaitse tulemuslikkuse hindamisel

(vt ptk 6) ja kavaga ettenähtud taastamistegevuste tulemusseires (vt 5.2.1) kasutada riiklikust

seirest pärit andmeid, et saada ülevaade konkreetse (seiresse valitud) leiukoha seisundist.

Riiklik seire ei kajastu tegevuskava eelarves (vt ptk 7).

5.2.5. Tegevuskava uuendamine

Prioriteet: II

Korraldaja: Keskkonnaamet

Töö läbiviimise aasta: 2027

Pehme koeratubaka tegevuskava perioodi 2023–2027 lõppedes tuleb anda hinnang liigi kaitse

lühiajaliste eesmärkide täitmisele (kaitse tulemuslikkuse hindamine, vt ptk 6) ja kavandada

tegevused järgmiseks perioodiks, aastateks 2028–2032. Ühtlasi tuleb seada uued kaitse

eesmärgid järgmiseks viieks aastaks ning kaasajastada 15 aasta kaitse eesmärgid. Kava tuleb

tervikuna üle vaadata ning teha vajadusel täiendusi ja täpsustusi. Vastavalt pehme koeratubaka

arvukusele, tema leiukohtade seisundile tehakse vajadusel ettepanekud kaitsekorra

muutmiseks, nt täiendavate leiukohtade kaitse alla võtmiseks.

Tegevuskava uuendamiseks näeb eelarve (vt ptk 7) ette 20 kameraalse töö päeva

(140 eurot/päev).

5.2.6. Pehme koeratubaka kasvukohtade optimaalse taastamis- ja hooldusrežiimi

väljaselgitamine

Prioriteet: III

Tegevus leevendab ohutegureid (vt tabel 3): 3.2

Korraldaja: huvilised

Töö läbiviimise aasta: 2026

Kui taastamistegevuste tulemusseire (vt 5.2.1) ei anna vastust küsimusele, kuidas pehme

koeratubaka kasvukohti on liigi seisukohast kõige mõistlikum taastada ja hooldada ning kui

erinevad sisendid (vt 5.2.3 ja 5.2.4) näitavad, et liik jätkab senistes leiukohtades hääbumist,

tuleb sobiv taastamis- ja hooldusrežiim välja selgitada katseliselt.

Erinevaid töötlusi rakendades võib osutuda vajalikuks selgitada välja, kuidas mõjutavad pehme

koeratubaka populatsiooni järgmised tegevused: erineva intensiivsuse ja ulatusega raied,

niitmine vs karjatamine, varane vs hiline vs mitmekordne niitmine. Töö täpsem metoodika

töötada välja lähtuvalt konkreetsest küsimusest. Eeldatavasti annab uuring „kõrvalsaadusena“

vastuseid küsimustele, mis puudutavad liigi bioloogiat, nagu näiteks populatsiooni

vegetatiivsete ja generatiivsete taimede osakaalu või liigi konkurentsivõime kohta erinevates

taimekooslustes.

Eelarves nähakse uuringuks ette 30 välitööpäeva (200 eurot/päev) ja 30 kameraalse töö päeva

(140 eurot/päev).

48

6. Kaitse tulemuslikkuse hindamine

Liigi kaitse tulemuslikkuse hindamine toimub viieaastase eelarveperioodi lõpus 2027. aastal

pehme koeratubaka tegevuskava uuendamise käigus (vt 5.2.5). Tulemuslikkuse hindamise

aluseks on tulemusseire (vt 5.2.1), pehme koeratubaka leiukohtade kordusinventuur (vt 5.2.3)

ja riiklik seire (vt 1.3.1 ja 5.2.4).

Pehme koeratubaka kaitse on olnud tulemuslik, kui (samaaegselt peavad kehtima kõik

alljärgnevad tingimused):

- tulemusseire näitab, et sihipärase kasvukohtade taastamise ja hooldamise tulemusel

taastatud ja hooldatud aladel pehme koeratubaka arvukus suureneb;

- pehme koeratubaka summaarne arvukus (õitsvate võsude arv) on vähemalt 2500 taime;

- pehme koeratubaka kasvukohtade summaarne pindala on vähemalt 36 hektarit ja

kasvukohtade arv püsib vähemalt 63 juures;

- pehme koeratubakas asustab kõiki viitteist sihtliigi kaitseks loodud püsielupaika, liik

levib täiendavalt vähemalt kolmel kaitsealal ja asustab kokku vähemalt kaheksat

taimeatlase ruutu;

- Eesti punase nimestiku järgmise hindamise käigus vastavalt IUCN-i reeglitele ei lange

liik väljasuremisohus (EN) liikide hulgast kriitilises seisundis (CR) liikide hulka.

Kaitsekorralduse võib lugeda tulemuslikuks, kui täidetud on kõik I ja II prioriteedi tegevused,

arvestades, et neid tegevusi, kus on vajalik eramaaomaniku nõusolek, aga seda ei saada, ei ole

võimalik ellu viia.

49

7. Eelarve

Tabel 4. Liigikaitselised tegevused ja nende maksumus (sadades eurodes). Summad sisaldavad kõiki makse, käibemaksukohustuslastel lisandub

käibemaks. Kasutatud lühendid: KeA – Keskkonnaamet, KAUR – Keskkonnaagentuur, RMK – Riigimetsa Majandamise Keskus, x – töö

teostamiseks vajalikud vahendid sisalduvad riigieelarves, X – töö maksumus selgub kaitsekorraldusperioodi jooksul.

Tegevus Prioriteet Korraldaja 2023 2024 2025 2026 2027 Kokku

5.1.1. Metsa- ja võsaraied pehme koeratubaka

kasvukohtades

I KeA 18 18 16 52

5.1.1. Metsa- ja võsaraied pehme koeratubaka

kasvukohtades

I RMK 61 61

5.1.1. Metsa- ja võsaraied pehme koeratubaka

kasvukohtades

III KeA 33 33 33 99

5.1.1. Metsa- ja võsaraied pehme koeratubaka

kasvukohtades

III RMK 59 59

5.1.2. Kännu- ja juurevõsude eemaldamine I KeA 14 14 15 43

5.1.2. Kännu- ja juurevõsude eemaldamine I RMK 55,6 55,6

5.1.2. Kännu- ja juurevõsude eemaldamine III KeA 12 12 11 35

5.1.2. Kännu- ja juurevõsude eemaldamine III RMK 18 18

5.1.3. Niitmine (karjatamine) pehme koeratubaka

kasvukohtades

I KeA 30 42 53 53 178

5.1.3. Niitmine (karjatamine) pehme koeratubaka

kasvukohtades

I RMK 54 54 54 54 216

5.1.3. Niitmine (karjatamine) pehme koeratubaka

kasvukohtades

III KeA 9 18 30 57

5.1.3. Niitmine (karjatamine) pehme koeratubaka

kasvukohtades

III RMK 10 10 11 31

5.1.4. Võõrliikide kaardistamine II KeA 5,4 5,4

5.1.4. Võõrliikide tõrjumine II KeA 10 10 10 30

50

Tegevus Prioriteet Korraldaja 2023 2024 2025 2026 2027 Kokku

5.1.5. Metsloomade söödaplatsi likvideerimine

Metsanurga püsielupaigas

II RMK X

5.1.6. Kuusekultuuri likvideerimine Metsanurga

püsielupaigas

II RMK X

5.2.1. Taastamistegevuste tulemusseire I KeA 14,2 14,2

5.2.2. Inventuur Logina küla pehme koeratubaka

leiukohas

II KeA 3,4 3,4

5.2.3. Kordusinventuur II KeA 27 27

5.2.4. Riiklik seire II KAUR x x x x x x

5.2.5. Tegevuskava uuendamineIIKeA2828

5.2.6. Pehme koeratubaka kasvukohtade optimaalse

taastamis- ja hooldusrežiimi väljaselgitamine

III huvilised 102 102

KOKKU 1114,6

Tabel 5. Tegevuste maksumused prioriteetide lõikes (sadades eurodes)

Prioriteet 2023 2024 2025 2026 2027 Kokku

I 79 171,6 126 122 121,2 619,8

II 8,8 10 10 10 55 93,8

III - 92 82 175 52 401

Kokku 87,8 273,6 218 307 228,2 1114,6

52

8. Kasutatud põhiallikate loend

Järgnevalt on esitatud kasutatud artiklite, raamatute ja dokumentide loend tähestikulises

järjekorras. Viidatud internetiküljed on välja toodud dokumendi sees lehekülje jaluses.

Andrušaitis G. (editor), 2003. Latvijas Sarkana gramata: retas un apdraudetas augu un

dzıvnieku sugas, volume 3. Vaskularie augi. Institute of Biology, University of Latvia, Riga.

Rašomavičius V. (editor), 2007. Lietuvos Raudonoji Knyga. Red Data Book of Lithuania.

Vilnius.

Efimov P.G., Konechnaya G.Yu., 2018. The Conspectus of the Vascular Flora of Pskov Region.

Moscow: KMK Scientific Press.

Eichwald K., M. Kask, L. Laasimer, E. Parmasto, S. Talts, H. Tuvikene, A. Vaga, E. Varep, L.

Viljasoo, A. Üksip, 1966. Eesti taimede määraja. Abiraamat sõnajalg-, paljasseemne- ja

katteseemnetaimede tundmaõppimiseks. Valgus, Tallinn

Enke N., 2008. Phylogeny and Character Evolution in the Genus Crepis L. (Cichorieae,

Compositae). Dissertation zur Erlangung des akademischen Grades des Doktors der

Naturwissenschaften (Dr. rer. nat.). Berlin.

Kaplan Z., Koutecky P., Danihelka J., Šumberová K., Ducháček M., Štěpánková J., Ekrt L.,

Grulich V., Řepka R., Kubát K., Mráz P., Wild J., Brůna J., 2018. Distributions of vascular

plants in the Czech Republic. Part 6. Preslia. 90. 235–346.

Karpaviciene B., Radusiene J., Viltrakytė J., 2015. Distribution Of Two Invasive Goldenrod

Species Solidago Canadensis and S. Gigantea in Lithuania. Botanica Lithuanica. 21. 125–

132.

Качановский И.М. (предс.), Никифоров М.Е., Парфенов В.И. и др., 2015. Красная книга

Республики Беларусь. Растения: редкие и находящиеся под угрозой исчезновения виды

дикорастущих растений - Минск: «Беларуская энцыклапедыя»

Krall H., T. Kukk, T. Kull, V. Kuusk, M. Leht, T. Oja, S. Pihu, Ü. Reier, H. Zingel, T. Tuulik,

2010. Eesti taimede määraja. Eesti Loodusfoto, Tartu.

Kukk, T., 1999. Eesti taimestik. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn.

Kukk T., 2001. Pehme koeratubaka kaitsekorralduskava 2002–2006. Pärandkoosluste Kaitse

Ühing, Tartu.

Kukk T., 2007. Pehme koeratubaka tegevuskava aastateks 2008-2012. [eelnõu]

Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu.

Kukk T., 2008. Endise Raadi lennuvälja territooriumil paiknevate kaitstavate taimeliikide

inventuur. (aruanne) Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu.

Kukk T., Luuk O., 2009a. Pehme koeratubaka tegevuskava täitmine 2009. (aruanne)

Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu.

53

Kukk T., Luuk O., 2009b. Pehme koeratubaka püsielupaikade piiride, kaitse-eeskirja eelnõu

ja eelnõu seletuskirja koostamine. (aruanne). Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu.

Kukk T., Luuk O., 2010a. Pehme koeratubaka tegevuskava täitmine 2010. (aruanne)

Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu.

Kukk T., Luuk O., 2010b. Tartumaa kaheksa omavalitsuse maa-ala kaitstavate taimeliikide

inventuur. (aruanne) Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu.

Kukk T., Luuk O., 2011. Pehme koeratubaka kaitse tegevuskava täitmine 2011. (aruanne)

Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu.

Kukk T., Kull T., Luuk O., Mesipuu M., Saar P., 2020. Eesti taimede levikuatlas 2020.

Pärandkoosluste Kaitse Ühing ja Eesti Maaülikool. Printon, Tallinn.

Kukk T., 2021. Eesti taimestik ja selle uurijaid. Eesti Loodusuurijate Selts, Pärandkoosluste

Kaitse Ühing, Loodusajakiri. Tartu.

Kuusk V., L. Tabaka, R. Jankevičiene, 2003. Flora of the Baltic countries: compendium of

vascular plants., volume 3. Estonian Academy of Sciences. Institute of Zoology and Botany,

Tartu.

Lilleleht V. (toim), 1998. Eesti punane raamat. Eesti TA Looduskaitse Komisjon, Tartu.

Luuk O., 2012. Eestis ohustatud taimeliigi pehme koeratubaka [Crepis mollis (Jacq.) Asch.]

levik, ökoloogia ja kaitse. Bakalaureusetöö, juhendaja PhD Rein Kalamees.

Mesipuu M., 2020. Aru- ja soostunud niitude hoolduskava. Pärandkoosluste Kaitse Ühing.

Mesipuu M., 2019. Mägi-piimputke (Peucedanum oreoselinum) ja ahtalehise kareputke

(Laserpitium prutenicum) kaitse tegevuskava. Erigeron OÜ.

Norbert B., Lajos S., 2015. Rediscovery of Crepis mollis (Jacq.) Asch. subsp. hieracioides

(Waldst. & Kit.) Domin in Hungary. Kitaibelia. 20. 150-156.

Paal J., 1997. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Tartu Ülikooli Botaanika ja

Ökoloogia Instituut. Tallinn.

Priede A., 2008. Invasive Non-Native Solidago Species in Latvia: Expansion History and

Current Distribution. Proceedings of The Latvian Academy of Sciences. Section B. Natural,

Exact, and Applied Sciences. 62. 78-83.

Priedītis N., 2014. Latvijas augi. Plants of Latvia. Riga.

Ryttäri T., Kukk Ü., Kull T., Jäkäläniemi A., Reitalu M. (eds.) 2003. Monitoring of threatened

vascular plants in Estonia and Finland. Lk 15-17.

54

Saar P., 2018. Pehme koeratubaka elupaikade inventuur 2017-2018. (aruanne) Pärandkoosluste

Kaitse Ühing. Tartu.

Saar P., 2021. Püsiksannika kaitse tegevuskava. Pärandkoosluste kaitse ühing.

Schnittler M., K. Günther, 1999. Central European vascular plants requiring priority

conservation measures – an analysis from national Red Lists and distribution maps.

Biodiversity and Conservation 8(7):891–925.

Sell P., 1976. Flora Europaea. Volume 4, perek Crepis L., lk 344–357. Cambridge University

Press.

Stroh P.A., S.J. Leach, T.A. August, K.J. Walker, D.A. Pearman, F.J. Rumsey, C.A. Harrower,

M.F. Fay, J.P. Martin, T. Pankhurst, C.D. Preston, I. Taylor, 2014. A Vascular Plant Red List

for England. Botanical Society of Britain and Ireland.

Walker K.J, Robinson L., 2011. Yorkshire’s threatened plants: Northern Hawk’s-beard Crepis

mollis. The Naturalist 136: 90-99.

Walker K.J., 2015. Crepis mollis (Jacq.) Asch. Northern Hawk’s-beard. Species Account.

Botanical Society of Britain and Ireland.

Üksip A., 1978. Eesti NSV floora. 6. köide, perekond koeratubakas - Crepis L., lk 548–565.

Valgus, Tallinn.

55

9. Lisad

LISA 1. Pehme koeratubaka (Crepis mollis) riikliku seire koondtabel.

LISA 2. Mapinfo-põhine kaardikiht ’raie’.

LISA 3. Mapinfo-põhine kaardikiht ’k2nnu_ja_juurevõsude_tõrjumine’.

LISA 4. Mapinfo-põhine kaardikiht ’niitmine’.

LISA 5. Mapinfo-põhine kaardikiht ’v66rliikide_kaardistamine_ja_tõrje’.

LISA 6. Mapinfo-põhine kaardikiht ‘Logina_cre_mol_inventuur’: pehme koeratubaka

inventuuriks ettenähtud ala Logina külas (vt 5.2.2).

LISA 7. Selgitav „tegevuste tabel“: alapõhised juhised raietöödeks (vt 5.1.1), kännu- ja

juurevõsude eemaldamiseks (vt 5.1.2), niitmiseks (vt 5.1.3) ning võõrliikide kaardistamiseks ja

tõrjeks (vt 5.1.4).

From: Marju Erit <[email protected]> Sent: 19 July 2022 11:16:57 To: KAUR Üldkontakt; Kadri Alasi; rmk; [email protected]; Eike Tammekänd; Toomas Rebassoo; [email protected]; Iti Jürjendal; Käthlin

Rillo Cc: Taimo Aasma; Ulvi Selgis Subject: pehme koeratubaka kaitse tegevuskava eelnõu kaasamine

Tere, Ootame Teie eepanekuid manuses oleva pehme koeratubaka kaitse tegevuskava eelnõu täiendamiseks. Küsimusi saab jooksvalt esitada Ulvi Selgisele ([email protected], 5864 9024). Palun võimalusel konkreetsed eepanekud lisada kava eelnõusse kommentaaridena ja muudatused teha „jälita muutusi“ funktsiooni kasutades. Eepanekud palun saata Ulvile hiljemalt 19. augusks 2022. Kui kava eelnõu on eepanekute alusel täiendatud, läheb see enne kinnitamist heaks kiitmiseks liikide kaitse ja võõrliikide ohjamise planeerimise komisjonile. Juhime tähelepanu, et looduskaitseseaduse § 53 lõike 1 järgi on I ja II kaitsekategooria liigi isendi täpse asukoha avalikustamine massiteabevahendites keelatud, mistõu palume selle piiranguga arvestada ja pehme koeratubaka kaitse tegevuskava eelnõud veebilehtedel ega mujal massiteabevahendites mie avalikustada, kuna see sisaldab täpset asukoha teavet. Heade soovidega,

Marju Erit juhataja | liigikaitse büroo looduskaitse planeerimise osakond | Keskkonnaamet Narva mnt 7a, 15172 Tallinn + 372 56496373 www.keskkonnaamet.ee | www.kaitsealad.ee Keskkonnaamet Facebookis usaldusväärsus w hoolivus w koostöötahe w tulemuslikkus