| Dokumendiregister | Riigimetsa Majandamise Keskus |
| Viit | 3-1.12/3987 |
| Registreeritud | 11.11.2022 |
| Sünkroonitud | 02.01.2026 |
| Liik | Kiri |
| Funktsioon | 3-1.12 |
| Sari | Loodus- ja muinsuskaitse dokumendid |
| Toimik | |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Keskkonnaamet |
| Saabumis/saatmisviis | Keskkonnaamet |
| Vastutaja | Andres Sepp |
| Originaal | Ava uues aknas |
K O R R A L D U S
11. november 2022 nr 1-3/22/554
Pehme koeratubaka kaitse tegevuskava
kinnitamine
Kooskõlas looduskaitseseaduse § 49 lõike 1 punktiga 2 ja lõikega 3, võttes aluseks
keskkonnaministri 03.06.2016 käskkirja nr 1-2/16/544 „Elupaiga tegevuskava ning liigi kaitse ja
ohjamise tegevuskava kinnitaja määramine“ ning keskkonnaministri 30.09.2020 määrusega nr
47 kehtestatud „Keskkonnaameti põhimäärus” § 9 lõike 2 punkti 4:
1. kinnitan „Pehme koeratubaka (Crepis mollis) kaitse tegevuskava“;
2. asjaomastel asutustel arvestada punktiga 1 kinnitatud tegevuskavas nimetatud kaitsealuse
liigi kaitse korraldamisel, sealhulgas kaitsekorralduslike tegevuste planeerimisel ja
teostamisel, kinnitatud tegevuskavaga;
3. liigikaitse büroo juhatajal korraldada tegevuskava avaldamine Keskkonnaameti
koduleheküljel.
(allkirjastatud digitaalselt)
Leelo Kukk
peadirektori asetäitja
Jaotuskava: Marju Erit, Taavi Tattar, Tarvo Roose, Kaili Viilma, Eike Tammekänd, Olav
Etverk, Gunnar Sein, Liivi Reinhold, Raili Lille, Egle Kons
Saata: Keskkonnaministeerium, Riigimetsa Majandamise Keskus, Keskkonnaagentuur
Ulvi Selgis
liigikaitse peaspetsialist
liigikaitse büroo
looduskaitse planeerimise osakond
Pehme koeratubaka (Crepis mollis)
kaitse tegevuskava
KINNITATUD
Keskkonnaameti
11.11.2022
käskkirjaga nr 1-3/22/554
1
Kokkuvõte
Pehme koeratubakas (Crepis mollis) on korvõieliste (Asteraceae) sugukonda kuuluv
mitmeaastane taim, kelle levik piirdub Euroopaga ja kes Eestis kasvab areaali põhjapiiril. II
kaitsekategooriasse kuuluv taim on liikide ohustatuse hindamise järgi (IUCN-i kriteeriumite
alusel) arvatud Eestis väljasuremisohus (EN – endangered) liikide hulka. Tema kasvukohtade
seisund halveneb, arvukus kahaneb ning liik on kitsa piirkondliku levikuga.
Pehme koeratubakas asustab eelkõige parasniiskeid või soostunud, kultuuristamata või vähese
kultuuristamise mõjuga (lammi)niite, kus kasvab iseloomulikult koos hariliku ussitatraga
(Bistorta officinalis). Tänapäeval on sellised kooslused fragmendid kunagisest suuremast
poollooduslike koosluste kompleksist, enamasti võsastunud ja rohkem või vähem
degradeerunud. Liigi leiukohad jäävad eranditult Tartu linna või Tartu valla lähiümbrusse:
kõige põhja- ja kõige lõunapoolsema leiukoha vaheline kaugus on vähem kui 40 km, kõige ida-
ja kõige läänepoolsemat taime lahutab vähem kui 20 km. Leiukohtade kogupindalast 83% jääb
kaitstavatele aladele, kus kasvab enam kui 90% loendatud pehme koeratubaka taimedest.
Kuna kehtiv kaitsekord välistab pehme koeratubaka olulisemate kasvukohtade täisehitamise ja
maaparandusobjektide rajamise, tuleb kriitiliseks ohuteguriks pidada leiukohtade jätkuvat
kulustumist, võsastumist ja metsastumist. Pehme koeratubaka leiukohad on aastakümneid
hooldamata. Kahtlemata on pehmele koeratubakale kui poollooduslike koosluste liigile
sobilikud traditsioonilised, aastasadade jooksul kasutatud maaharimisvõtted. Kuidas saavutada
toonased tingimused tänapäevaseid (looduskaitse) praktikaid kasutades, on kaitsekorralduse
väljakutse ja eesmärk. Olles tiheasustusaladest ja/või põllumajandusmaastikest ümbritsetud,
mõjutab kasvukohti paratamatult ümbritsevate alade maakasutus. Tartu linna piiresse ja kõige
lähemasse ümbrusse jäävates leiukohtades on suure negatiivse mõjuga võõrliikide (ennekõike
kanada kuldvitsa, Solidago canadensis) laialdane levik.
Arvesse võttes, et (1) pehme koeratubakas kasvab Eestis oma areaali piiril, (2) liigil on läbi
aegade olnud üks kitsas leiukohtade piirkond, (3) mille piires on sobivad kasvukohad
valglinnastumise ja põllumaade laienemise tõttu jäänud haruldaseks, on tõenäoline, et pehme
koeratubakas jääb hoolimata edukalt rakendatud kaitsemeetmetest Eestis ka edaspidi
haruldaseks või võrdlemisi haruldaseks.
Lühikeses perspektiivis on eesmärk tagada liigi säilimine vähemalt tänases arvukuses ja
ulatuses. Kaitse tegevuskava (edaspidi ka tegevuskava) näeb ette pehme koeratubaka
generatiivsete taimede arvu püsimist vähemalt 2500 juures, leiukohtade kogupindalal vähemalt
36 ha, pehme koeratubakas asustab kaitstavaid alasid vähemalt tänases mahus – 15 püsielupaika
(edaspidi ka PEP) ja kolm looduskaitseala (edaspidi ka LKA) – ja levib vähemalt kaheksas
taimeatlase ruudus. Pikas perspektiivis peaks liigi arvukus kasvama ning kasvukohad laienema
ja nende seisund paranema. Eesmärk on leevendada ohutegurite mõju, mis muudaks liigi tänase
ohustatuse hinnangu (väljasuremisohus) leebemaks (ohualdis).
Esmatähtis on peatada ohuteguritest tulenev pehme koeratubaka kasvukohtade kvaliteedi
langus. Liigi säilimiseks peab taastama ja seejärel järjepidevalt hooldama võimalikult suurel
pindalal Tartus ja lähemas Tartu ümbruses seni säilinud parasniiskeid või soostunud
poollooduslikke niidukooslusi. Kõige olulisemate tegevuste hulgas näeb tegevuskava ette
kaitstavatel aladel pehme koeratubaka kasvukohtade taastamise (erinevad metsa- ja võsaraied
ning kännu- ja juurevõsude eemaldamine), millele peab järgnema pidev hooldamine (niitmine
ja/või karjatamine) ning taastamistegevuste tulemuslikkuse seire. Oluline on kaitstavatel aladel
2
asuvates kasvukohtades ka võõrliikide kaardistamine ja tõrje. Liigi arvukuse muutustest
annavad infot riiklik seire ning kasvukohtade kordusinventuur. Eelarveperioodi lõppedes
hinnatakse liigi kaitse tulemuslikkust ning pannakse paika tegevuskava järgmise perioodi
tegevused.
Tegevuskava viie aasta kogueelarve on 111 460 eurot, millest I ja II prioriteedi tegevuste
katteks kulub 71 360 eurot.
3
SISUKORD
KOKKUVÕTE ......................................................................................................................... 1
SISSEJUHATUS ...................................................................................................................... 5
1. LIIGI BIOLOOGIA, LEVIK JA ARVUKUS ................................................................... 6
1.1. BIOLOOGIA ...................................................................................................................................................... 6 1.2. LEVIK JA ARVUKUS ............................................................................................................................................. 7 1.3. ÜLEVAADE SEIREST, UURINGUTEST JA INVENTUURIDEST ............................................................................................ 9
1.3.1. Riiklik seire ............................................................................................................................................ 9 1.3.2. Ülevaade uuringutest ja inventuuridest ............................................................................................. 10
2. KAITSESTAATUS JA SENISE KAITSE TÕHUSUSE ANALÜÜS ............................ 11
2.1. KAITSESTAATUS .............................................................................................................................................. 11 2.2. SENISE KAITSE TÕHUSUSE ANALÜÜS .................................................................................................................... 12
2.2.1. Pehme koeratubaka püsielupaigad .................................................................................................... 13 2.2.2. Pehme koeratubaka leiukohad teiste kaitstavate alade koosseisus .................................................. 23 2.2.3. Kaitstavatelt aladelt välja jäävad pehme koeratubaka leiukohad ..................................................... 26
3. OHUTEGURID JA MEETMED ...................................................................................... 30
3.1. KASVUKOHTADE KULUSTUMINE, VÕSASTUMINE, METSASTUMINE ............................................................................. 31 3.2. EBASOBIVAD TAASTAMIS- JA HOOLDAMISVÕTTED .................................................................................................. 32 3.3. METSARAIE .................................................................................................................................................... 33 3.4. VÕÕRLIIKIDE OHTRUSE KASV .............................................................................................................................. 35 3.5. REKREATIIVNE TEGEVUS .................................................................................................................................... 35 3.6. MUUTUSED ÜMBRITSEVATE ALADE MAAKASUTUSES ............................................................................................... 36
4. KAITSE EESMÄRGID ..................................................................................................... 37
4.1. LIIGI VÕIMALIKULT SOODSA SEISUNDI TAGAMISE TINGIMUSED .................................................................................. 37 4.2. KASVUKOHA JA LEIUKOHA MÄÄRATLEMISE JA EELISESSE KANDMISE PÕHIMÕTTED ....................................................... 38 4.3. KAITSTAVA ALA MOODUSTAMISE JA PIIRITLEMISE KRITEERIUMID, SOBIV KAITSEKORD ..................................................... 38 4.4. SEOS TEISTE KAITSEALUSTE JA OHUSTATUD LIIKIDE KAITSEGA .................................................................................... 39
5. SOODSA SEISUNDI SAAVUTAMISEKS VAJALIKUD TEGEVUSED
(MEETMED), NENDE EELISJÄRJESTUS JA TEOSTAMISE AJAKAVA ................. 41
5.1. KASVUKOHTADE TAASTAMINE JA HOOLDAMINE NING NENDE KVALITEEDI TÕSTMINE ..................................................... 41 5.1.1. Metsa- ja võsaraied pehme koeratubaka kasvukohtades .................................................................. 41 5.1.2. Kännu- ja juurevõsude eemaldamine ................................................................................................. 42 5.1.3. Niitmine (karjatamine) pehme koeratubaka kasvukohtades ............................................................. 43 5.1.4. Võõrliikide kaardistamine ja tõrje ...................................................................................................... 44 5.1.5. Metsloomade söödaplatsi likvideerimine Metsanurga püsielupaigas ............................................... 44 5.1.6. Kuusekultuuri likvideerimine Metsanurga püsielupaigas ................................................................... 44
5.2. LIIGIKAITSELISED RAKENDUSUURINGUD, SEIRED, INVENTUURID ............................................................................... 455 5.2.1. Taastamistegevuste tulemusseire .................................................................................................... 455 5.2.2. Inventuur Logina küla pehme koeratubaka leiukohas........................................................................ 45 5.2.3. Kordusinventuur ............................................................................................................................... 466 5.2.4. Riiklik seire .......................................................................................................................................... 46 5.2.5. Tegevuskava uuendamine ................................................................................................................ 477 5.2.6. Pehme koeratubaka kasvukohtade optimaalse taastamis- ja hooldusrežiimi väljaselgitamine ........ 47
6. KAITSE TULEMUSLIKKUSE HINDAMINE .............................................................. 48
4
7. EELARVE ........................................................................................................................... 49
8. KASUTATUD PÕHIALLIKATE LOEND .................................................................... 52
9. LISAD .................................................................................................................................. 55
5
Sissejuhatus
Pehme koeratubakas (Crepis mollis) on Eestis väheneva arvukuse ja kitsa piirkondliku levikuga
haruldane taimeliik, kes võeti kaitse alla aastal 2004, mil ta määrati I kaitsekategooriasse.
Teadmiste paranedes liigi leviku ja arvukuse kohta tõsteti ta aastal 2014 ümber II
kaitsekategooriasse, kuhu kuulub ka täna. Liigi tegevuskava koostamist on peetud vajalikuks,
et anda ülevaade liigi levikust ja bioloogiast, tuua välja peamised ohutegurid ning peatada
alapõhiste tegevuste kaudu kasvukohtade seisundi halvenemine. Tegevuskava on koostatud
tähtajatuna, kuid kaitse tulemuslikkusest lähtuvalt vaadatakse iga viie aasta tagant üle ja
vajadusel täiendatakse.
Tegevuskava eelnõu koostas Keskkonnaameti tellimusel 2021. ja 2022. aastal botaanik Peedu
Saar (MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing). Tegevuskava alapõhise alusmaterjalina on
peamiselt kasutatud pehme koeratubaka leiukohtade inventuure aastatest 2009, 2010, 2011,
2017 ja 2018 (läbiviijad Toomas Kukk, Ott Luuk ja Peedu Saar) ning nende vaatluste hilisemaid
täiendusi Eesti looduse infosüsteemis (edaspidi EELIS) (seisuga oktoober 2021). Tegevuskava
eelnõusse tegid korrektuure Keskkonnaameti spetsialistid.
Tegevuskavas antakse selle koostamisel kogutud teabele (inventuurid, seirearuanded)
tuginevad suunised, tagamaks pehme koeratubaka võimalikult soodne seisund. Tegemist on
pehme koeratubaka kaitsega tegelevatele asutustele suunatud korraldusliku materjaliga, mis ei
piira otseselt haldusväliste isikute õigusi ega pane neile kohustusi. Tegevuskavas esitatud
suuniseid ja pehme koeratubaka kaitse põhimõtteid arvestab asjaomane asutus õigusaktides
sätestatud kaalutlusõiguse teostamisel, kuid tegevuskava koostamise eesmärk ei ole
juhtumipõhiste eelotsuste tegemine.
Tiitellehel pehme koeratubakas. Foto autor: Ott Luuk.
6
1. Liigi bioloogia, levik ja arvukus
1.1. Bioloogia
Pehme koeratubakas (Crepis mollis (Jacq.) Asch.; sünonüümid: Geracium molle (Jacq.) Schur,
Hieracium molle Jacq. jt 1 ) kuulub korvõieliste (Asteraceae) sugukonda, keelõieliste
(Cichorioideae) alamsugukonda. Eestis kasvab koeratubaka perekonnas (Crepis) looduslikult
viis liiki. Kokku on keeruka süstemaatikaga perekonnas ligi 200 liiki (Enke 2008). Liigisiseselt
on pehmel koeratubakal eristatud mitmeid alamliike: subsp. velenovskyi, subsp. succisifolia ja
subsp. hieracioides (Kaplan 2018, Norbert jt 2015). Eestis pehme koeratubaka liigisiseseid
taksoneid eristatud pole (Kukk 1999).
Pehme koeratubakas on püstise lehistunud varre ja juurmise leherosetiga kuni meetri kõrguseks
kasvav mitmeaastane rohttaim. Tema eristamine teistest kollaste keelõitega korvõielistest pole
algajale tingimata lihtne. Sama perekonna liikidest sarnaneb ta kõige enam soo-koeratubakaga
(Crepis paludosa) – tavalise taimega, kes jagab reeglina pehme koeratubakaga kasvukohta.
Kogemuse puudumisel võib liigi ära vahetada taimedega teistest perekondadest, nt
hunditubakas (Hieracium), karutubakas (Pilosella), mõrkjas (Picris) või linnukapsas
(Lapsana). Pehme koeratubaka iseloomulikeks tunnusteks on kännasjas laiuv pööris,
kaherealine üldkatis, lumivalge pappus ja peaaegu terved, pisut varreümbrised varrelehed. Kõik
need tunnused osutuvad karakteerseks vaid võrdluses sarnaste liikidega, teisisõnu isikule, kes
neis liikides juba kuigivõrd orienteerub. Pehme koeratubaka ja sarnaste taksonite välistunnuste
ülevaatliku võrdlustabeli on koostanud Ott Luuk (2012).
Pehme koeratubaka kasvukohti Eestis on aja jooksul kirjeldatud mitmeti: niisketel puisniitudel
(Üksip 1978); niitudel, kraavikallastel ja metsades (Eichwald jt 1966); niisketel lamminiitudel
ja võsastikes (Krall jt 2010); niisketel niitudel (Kukk jt 2020). Erinevused kirjeldustes
peegeldavad ühelt poolt autorite erinevat üldistusastet, teisalt ka taimekooslustes toimunud
muutusi ja maastikupildi üldist teisenemist inimtegevuse toimel: puisniitudest on saanud
metsad, lamminiitudest lammivõsastikud.
Viimase viieteist aasta jooksul täpsustunud leiuandmete järgi (Kukk 2007, Luuk 2012, Saar
2018) kasvab pehme koeratubakas parasniisketel või soostuvatel kultuuristamata (või vähese
kultuuristamise mõjuga) (lammi)niitudel iseloomulikult koos hariliku ussitatraga (Bistorta
officinalis), mistõttu potentsiaalsed kasvukohad on aspekti järgi kergesti äratuntavad (vt 4.4).
Tänapäeval on taolised alad enamasti fragmendid kunagisest suuremast niidukompleksist,
reeglina vähem või rohkem võsastunud/põõsastunud, sageli mätlikud. Harvem leiab liiki
hõredate valgusküllaste metsade servaaladel, sealjuures on enamasti ka need kunagised
niidualad. Üksikuid, arvatavasti ajutisi leiukohti on kaardistatud kraavikallastel ja liinisihtidel.
Paali (1997) kasvukohatüüpide klassifikatsiooni järgi liigituvad tüüpilised kasvukohad
niisketeks pärisaruniitudeks (siin ja järgnevalt sulgudes kasvukohatüübi või tüübirühma kood:
2.1.4.2), lamminiitudeks (2.2.1), soostuvateks niitudeks (2.4.1), harvem madalsoodeks (3.1.1).
Loodusdirektiivi2 (nn Natura) elupaigatüüpide klassifikatsiooni järgi (tärniga on tähistatud
1 Plants of the World Online. Crepis mollis. Kättesaadav seisuga 11.2021:
http://www.plantsoftheworldonline.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:200063-1 2 Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ, 21. mai 1992, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku
kaitse kohta. Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:01992L0043-
20070101&from=EN
7
esmatähtsad elupaigatüübid) levib liik tüüpides 6270* (liigirikkad niidud lubjavaesel mullal),
6450 (lamminiidud) ja 7230 (liigirikkad madalsood ja soostunud niidud).
Pehme koeratubakas õitseb Eesti oludes sõltuvalt aastast juuni keskpaigast juuli keskpaigani.
See on ühtlasi parim aeg taime vaatlemiseks (kõige sobivam aeg seireks, inventuurideks vms).
Kui rohustu pole väga lopsakas, ulatuvad pehme koeratubaka saledad hõredad õisikud üle
ümbritseva rohustu ja kord ühte isendit märganud, leiab järgmised kergemini. Enne ja peale
õitsemist võib kogenud botaanik taime juurmiste lehtede järgi küll ära tunda, aga ohtruse
hindamine on sisuliselt võimatu.
Pehme koeratubakas paljuneb seemnetega, vegetatiivne paljunemine puudub (Walker 2015)3.
Kollakaspruunid seemnised on 3-4 mm pikad ja 5-6 mm pika lumivalge pappuse e
lendkarvadega (Üksip 1978). Ühes korvõisikus valmib 20-30 seemnist (Kukk 2007). Lisaks
õitsvatele taimedele on populatsioonis alati üsna rohkesti vegetatiivseid taimi leherosettidena
(Kukk ja Luuk 2011).
1.2. Levik ja arvukus
Pehme koeratubakas kuulub Euroopa flooraelementi (Kukk 1999), mis tähendab, et väljaspool
Euroopat liigi leiukohad puuduvad. Leviku kese jääb Lääne- ja Kesk-Euroopa mägistesse
piikondadesse Saksamaal, Tšehhis, Austrias ja Slovakkias (Schnittler jt 1999, Kaplan 2018).
Kagu suunas ulatub taim Ukrainasse ja Balkanile, edelas Püreneedesse, loodes
Suurbritanniasse, kirde suunal Peterburi piirkonda4 (Leningradi ja Pihkva oblastitesse; Kaplan
2018, Üksip 1978, Sell 1976). Viimati nimetatud leiukohad Venemaal võivad olla
inimtekkelised (Kukk 2007, Efimov jt 2018), mis jätaks Eesti leiukohad areaali kirdepiirile
(Kuusk jt 2003), ühtlasi on need kõige põhjapoolsemad. Põhjamaades (Norras, Rootsis,
Soomes) liik puudub. Lätis on pehme koeratubakas haruldane, kasvades peamiselt riigi
keskosas. Leedu põhjaosas on taim küllalt sage, teistes piirkondades haruldane (Kuusk jt 2003,
Andrušaitis 2003, Priedītis 2014).
Eestis on pehme koeratubaka levikut kirjeldatud järgmiselt: maa lõunaosas (Tartu ümbruses),
harva (Eichwald jt 1966); väga haruldane, seni leitud ainult Tartu lähedusest (Annemõisa,
Vasula järv, Kaagvere, Rahinge ja Külitse küla), kuid sageli hulgaliselt (Üksip 1978); Tartu
ümbruses, haruldane (Krall jt 2010). Ajaloolise ülevaate pehme koeratubaka levikust 19. ja 20.
sajandil kogutud andmete põhjal on koostanud Toomas Kukk (2001). Ülevaate vanadele
(herbaar)andmetele vastavatest kaasaegsetest leiukohtadest annab Ott Luuk (2012). Eelnevast
tuleb esile tõsta asjaolu, et liigi levik Eestis on alati piirdunud Tartu ümbrusega ja nii on see ka
tänapäeval. Eesti taimede levikuatlase (Kukk jt 2020) kohaselt: “Leiukohad on säilinud enam-
vähem kogu ajaloolise levila piires, kuid enamik neist on väikesed või kiratsevad.”
Jooniselt 1 näeb, et kuigi liigiga asustatud taimeatlase ruutude arv pole kahanenud, on arvukuse
suundumus kasvukohtade seisundi halvenemise tõttu hinnatud kahanevaks. Liiki pole uuemal
ajal leitud vanades leiukohtades, mis seostuvad Prangli (atlase ruudud: 18-40), Rahinge (16-
39) ja Külitse (16-39) küladega ning mitmetest Amme jõega seonduvatest leiukohtadest (15-
3 Walker K.J., 2015. Crepis mollis (Jacq.) Asch. Northern Hawk’s-beard. Species Account. Botanical Society of
Britain and Ireland. Kättesaadav seisuga 12.2021:
https://bsbi.org/wp-content/uploads/dlm_uploads/Crepis_mollis_species_account.pdf 4 Plants of the World Online. Crepis mollis. Kättesaadav seisuga 11.2021:
https://powo.science.kew.org/taxon/urn:lsid:ipni.org:names:200063-1
8
39, 14-41). Seevastu uued leiud ruutudest 17-41 ja 18-41 suurendavad taime levikuulatust
petlikult, kuna tegemist on ühe väikese leiukohaga, mis paikneb kahe ruudu piiril (vt 2.2.3.4).
EELISe andmetel on pehme koeratubaka leiukohtade kogupindala Eestis 36 ha, mis jaguneb 63
registriobjekti e leiukoha vahel (väljavõte seisuga 15.10.2021). Ühtekokku kasvab neis
vähemalt 2590 taime (Saar 2018). Tegelik taimede arv on vegetatiivsete isendite lisandumise
tõttu kindlasti oluliselt suurem. Pehme koeratubaka leiukohtade jaotus maaomandi ja kaitstaval
alal paiknemise alusel on välja toodud vastavalt tabelites 1 ja 2.
Erinevates Eesti taimekogudes (TAA, Eesti Maaülikooli taimekogu; TAM, Eesti
Loodusmuuseumi taimekogu; TU(B), Tartu Ülikooli taimekogu) on hoiul 68 pehme
koeratubaka herbaareksemplari kokku 11-st taimeatlase ruudust (väljavõte andmebaasist
PlutoF seisuga 25.11.2021). Pehme koeratubakaga saab tutvuda Tartu Ülikooli botaanikaaia
avamaakollektsioonis Eesti taimede osakonnas5.
Joonis 1. Pehme koeratubaka levik Eesti taimede levikuatlases (9 x 11 km ruutvõrgustikus;
Kukk jt 2020). Tingmärkide seletus ülevalt alla ja vasakult paremale: asustatud ruutude arv
perioodide kaupa vastavalt 8, 3, 9 ja 1; arvukuse suundumus pigem kahanev (nool alla);
pärismaine liik (P); Euroopa levik (Euroopa); Eestis areaali kirdepiiril (NE); teises
kaitsekategoorias (LK II); ohustatuse hindamise järgi väljasuremisohus (EN) liik.
5 Taimede nimekiri. Tartu Ülikooli botaanikaaias kasvavad kaitsealused samblikud ja taimed. Kättesaadav seisuga
11.2021: https://www.botaanikaaed.ut.ee/et/content/taimede-nimekiri
9
Tabel 1. Pehme koeratubaka leiukohtade jaotus maaomandi alusel (EELIS:
Keskkonnaagentuur, seisuga 01.12.2021). Kokku 63 leiukohta: 0 punktobjekti, 63 pindobjekti.
Maa omandivorm Pindala (ha) Osakaal (%)
Eramaa 13,24 36
Riigimaa 21,93 60
Munitsipaalmaa 1,11 3
Jätkuvalt riigi omandis olev maa 0,12 0
Kokku 36,4
Tabel 2. Pehme koeratubaka leiukohtade jaotus kaitstavatel aladel paiknemise alusel (EELIS:
Keskkonnaagentuur, seisuga 01.12.2021). Kokku 63 leiukohta: 0 punktobjekti, 63 pindobjekti.
Kaitstav ala Pindala (ha) Osakaal (%)
Kaitseala sihtkaitsevöönd ja reservaat
Kaitseala piiranguvöönd6
11,08
0,19
30
0
Hoiuala - -
Püsielupaiga sihtkaitsevöönd7
Püsielupaiga piiranguvöönd
Väljaspool kaitstavat ala
11,12
7,97
6,05
31
22
17
Kokku 36,4
1.3. Ülevaade seirest, uuringutest ja inventuuridest
1.3.1. Riiklik seire
Pehmet koeratubakat on riikliku seire käigus seiratud aastast 1997. Kokku on pehmet
koeratubakat seiratud 13 EELISe objektil. Koondtabeli riikliku seire käigus kogutud
andmestikust leiab lisast (vt LISA 1). Kuni 2003. aastani seirati kaitsealuseid taimeliike
ruuduseire meetodil, mis tähendab, et taimi loendati püsiruutudes (Ryttäri jt 2003). Selliselt
saadi ühes leiukohapunktis täpsed andmed, aga nende üldistusjõud laiema ala kohta oli väike.
Kuna pehmel koeratubakal oli sellal Eestis vaid üks teadaolev leiukoht, kujutas seire endast ühe
hääbuva leiukoha kirjeldust (vt 2.2.1.6). Ühtlasi on see ainus seni kordusseiresse jõudnud
pehme koeratubaka leiukoht.
Edaspidi läbiviidud seisundiseires koguti andmeid mõnevõrra laiema ala kohta ja püüti anda
hinnang kogu populatsiooni seisundile8. Alates 2018. aastast on kaitsealuste taimeliikide seire
metoodika varasemaga võrreldes taas muutunud. Seiret tehakse registriobjektil
Keskkonnaagentuuri poolt etteantud juhupunktis, mille ümber loendatakse isendeid 0,1 ha
suurusel alal, samuti punktini jõudmise teekonnal. Suuremate kui 0,1 ha registriobjektide puhul
ei loendata isendite üldarvu, vaid hinnatakse liigitihedust 0,1 ha kohta. Samuti ei loendata
generatiivseid isendeid, vaid hinnatakse nende arvukust 3-palli skaalas. Seiresamm ei ole
ühtlane, kuid mida vähem on liigil registriobjekte, seda tõenäolisemalt üks ja sama objekt
kordusseiresse satub9. Uue metoodika järgi on seiratud viit pehme koeratubaka leiukohta, kus
on loendatud 0 kuni 17 taime. Kolmel korral on populatsiooni vitaalsus hinnatud
6 Sh pargid/puistud, vana kaitsekorraga alad, KOV alad. 7 Kattumisel piiranguvööndi või hoiualaga on arvestatud rangemat kaitsekorda. 8 Kaitstavate soontaimede liigiseire. Programmi üldandmed. Kättesaadav seisuga 12.2021:
https://kese.envir.ee/kese/viewProgramNew.action?uid=473588 9 Kaitstavate soontaimed liigiseire. Kommenteeritud soontaimede liigiseire ankeet:
„seiretoo_ankeet_kaitstavad_soontaimed_2020.docx“
10
kahjustatud/kiratsevaks, ühel korral halvaks/hävimisohus olevaks ja ühel korral pole sihtliiki
leitud.
Riikliku seire käigus seni kogutud andmestik toetab hinnangu andmist pehme koeratubaka
seisundi kohta Eestis tervikuna napilt. Põhjuseid on mitmeid: aja jooksul muutunud metoodika;
puuduvad kordusseiresse jõudnud leiukohad (v.a üks juba hääbunud leiukoht); liigi leiukohad
ongi võrdlemisi uued, kaardistatud viimase viieteist aasta jooksul ning erinevate teiste
botaaniliste välitööde käigus (vt 1.3.2) juba küllalt põhjalikult kaardistatud.
1.3.2. Ülevaade uuringutest ja inventuuridest
Pehme koeratubaka vanade leiukohtade ülevaatamise vajadus kerkis teravalt esile 2000. aastate
esimesel poolel. Pehme koeratubaka esimene kaitsekorralduskava (Kukk 2001) koostati
teadmises, et liigil on üks kaasaegne mõne isendiga leiukoht (vt 2.2.1.6). Süstemaatilisemalt
hakati vanu leiukohti läbi käima 2009. aastal kinnitamata tegevuskava (Kukk 2007) täitmise
raames. Kolme suve jooksul kaardistati pehme koeratubaka populatsioonid piirkondades,
millele viitasid vanad herbaar- jt andmed. Teadmiste kogunedes liigi kaasaegsete kasvukohtade
kohta otsiti ja leiti liiki ka uutest leiukohtadest. Nende (Kukk ja Luuk 2009a, Kukk ja Luuk
2010a, Kukk ja Luuk 2011) ja teiste samal ajal Tartu ümbruses toimunud kaitsealuste
taimeliikide inventuuride käigus (Kukk 2008, Kukk ja Luuk 2010b) kaardistati populatsioonid,
mis moodustavad ka täna pehme koeratubaka leiukohtade tuumiku. Andmed pehme
koeratubaka levikust ja ökoloogiast võttis toona kokku ja analüüsis Ott Luuk (Luuk 2012).
Aastatel 2017 ja 2018 inventeeriti Keskkonnaameti tellimusel kõiki pehme koeratubaka
EELISe leiukohti tolleks hetkeks kavandatud püsielupaikades ja väljaspool neid (Saar 2018).
Töö tulemusel saadi ülevaade liigi arvukusest ja seisundist, mida kasutati täiendava sisendina
püsielupaikade piiritlemiseks 10 . Töö tulemustes toodi välja kõige esinduslikumad pehme
koeratubaka populatsioonid ning anti kaitsekorralduslikke soovitusi kasvukohtade kaupa.
10 Keskkonnaministri 13.09.2022 määruse nr 40 „Pehme koeratubaka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-
eeskiri” seletuskiri: https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/looduskaitse/oigusaktid-ja-kaitse-eeskirjad
11
2. Kaitsestaatus ja senise kaitse tõhususe analüüs
2.1. Kaitsestaatus
Pehme koeratubakas võeti Eestis riikliku kaitse alla 2004. aastal, mil teada oli vaid üks kiratsev
leiukoht (vt 1.3.2 ja 2.2.1.6), ja määrati I kaitsekategooriasse11. Tulenevalt märkimisväärsest
leiukohtade lisandumisest järgnevatel aastatel (vt 1.3.2) on pehme koeratubakas alates 2014.
aastast II kaitsekategoorias12. Looduskaitseseaduse (edaspidi ka LKS) § 46 lõike 2 kohaselt
arvatakse II kaitsekategooriasse liigid, kes on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või
väheneb ning levik Eestis väheneb ülekasutamise, elupaikade hävimise või rikkumise
tagajärjel; samuti liigid, kes võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda
hävimisohtu.
1979. aastal ilmus Eesti esimene Punane raamat, mille 155 taimeliigi hulka arvati ka pehme
koeratubakas, toona nn valgel lehel13, mis kehtiva punase nimestiku kategooriate valguses
vastab ohualtile (VU) liigile.
Liikide viimase ohustatuse hindamise järgi 2017. aastast kuulub pehme koeratubakas
väljasuremisohus liikide hulka (EN – endangered; hindaja: Ott Luuk)14. Liik on vastavasse
kategooriasse määratud B ehk levila kriteeriumi järgi, täidetud on järgmised tingimused: liigi
leviku ulatus on <5000 km2, liigi asustatav pindala <500 km2, elupaiga kvaliteedi langus on
jätkuv, alamasurkondade langustrend on jätkuv. Väljasuremisohus liigil on definitsiooni järgi
piirkonnas väga suur oht välja surra15. Sisult samasse kategooriasse hinnati liik ka 2008. aastal.
Loodusdirektiivis käsitletavad taime- ja loomaliigid on Euroopa Liidu tähtsusega liigid. Eesti
elustikust kuulub selle direktiivi lisadesse kokku 99 liiki, pehme koeratubakas loodusdirektiivi
liikide hulka ei kuulu16. Samuti ei kuulu liik Berni17 (konventsioon Euroopa floora ja fauna ning
nende elupaikade kaitse kohta) ega CITESi 18 (konventsioon loodusliku loomastiku ja
taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse kohta) konventsioonide lisadesse.
Läti Punases raamatus on pehme koeratubakas välja toodud ohualti ja riiklikku kaitset vajava
liigina (Andrušaitis, 2003). Leedus liik kaitse alla ei kuulu19 (Rašomavičius 2007). Valgevene
Punases raamatus on pehme koeratubakas ohualdiste liikide hulgas (VU, vulnerable;
11 I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu. Vabariigi Valitsuse määrus 20.05.2004 nr 195.
https://www.riigiteataja.ee/akt/760301 (kättesaadav seisuga 11.2021) 12 I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu. Vabariigi Valitsuse määrus 20.05.2005 nr 195.
https://www.riigiteataja.ee/akt/118062014020?leiaKehtiv (kättesaadav seisuga 11.2021) 13 Eesti NSV Punane raamat, 1979. (kättesaadav PDF-failina kava koostajalt). Osa samast infost on avalikult
kättesaadav Punase raamatu nn rahvaväljaandes (Kumari, 1982). 14 Liigi ohustatuse hinnang: Crepis mollis (pehme koeratubakas) sigiv asurkond 2017. EELIS (Eesti looduse
infosüsteem), Keskkonnaagentuur 15 IUCN-i punase nimestiku kategooriad ja kriteeriumid. Kättesaadav:
https://keskkonnaamet.ee/media/1246/download 16 Loodusdirektiivi liikide nimekiri.
https://envir.ee/liigikaitse-kohustused-euroopa-liidu-liikmena (kättesaadav seisuga 11.2021) 17 Convention on the Conservation of European Wildlife and Natural Habitats.
https://rm.coe.int/168097eb56 (kättesaadav seisuga 11.2021) 18 Convention on International Trade in Endangered Species of Wild Fauna and Flora, Appendices I, II and III.
https://cites.org/eng/app/appendices.php (kättesaadav seisuga 11.2021) 19 Leedu Vabariigi kaitstavate liikide nimestik.
https://e-seimas.lrs.lt/portal/legalAct/lt/TAD/TAIS.106368?jfwid=-115mjgm9p1 (kättesaadav seisuga 11.2021)
12
Качановский 2015). Šveitsis kuulub liik ohulähedaste (NT)20, Inglismaal ohualdiste (VU),
Suurbritannias tervikuna väljasuremisohus (EN) liikide hulka (Stroh jt 2014).
2.2. Senise kaitse tõhususe analüüs
Leiukohtade lisandumisega erinevate inventuuride käigus (vt 1.3.2) selgus, et pehme
koeratubaka kaasaegsed leiud jäävad väljapoole seniseid kaitstavaid alasid. Luuk (2012)
nendib, et kõikidest pehme koeratubaka kasvukohtadest on kehtiva kaitsekorraga alal (Anne
LKA-l, vt 2.2.2.1) vaid üks. Nii koostati juba aastal 2009 pehme koeratubaka püsielupaikade
kaitse-eeskirja eelnõu ja pandi paika esialgsed piirid püsielupaikade loomiseks (Kukk ja Luuk
2009b).
2022. aastal moodustati pehme koeratubaka ja tema kasvukohtade kaitseks 15 püsielupaika21
kogupindalaga u 85 hektarit, millest 57 ha on sihtkaitsevööndis ja 28 ha piiranguvööndis.
Samuti jääb pehme koeratubaka leiukohti viimase kümne aasta jooksul loodud Raadi (2015. a)
ja Ropka-Ihaste (2014. a) looduskaitsealadele ning Haava püsiksannika püsielupaika
(moodustatud 2021. a).
Pehmel koeratubakal on EELISe andmetel 63 registriobjekti ehk kasvukohta (kogupindalaga u
36 ha), neist pehme koeratubaka püsielupaikadesse jääb 25 (kogupindalaga 18,5 ha), teiste
kaitstavate alade koosseisus on veel 13 kasvukohta (kogupindalaga 11,6 ha). Kokku on seega
kaitse all u 60% kasvukohtadest (ja 83% nende pindalast). Vaata ka tabel 2.
Püsielupaikade moodustamise otstarbekust hinnates jagatakse kaitse-eeskirja seletuskirjas22
registriobjektid ehk kasvukohad teatud metoodika alusel 36 metapopulatsiooniks
(populatsioonide või leiukohtade kogum, kus osapopulatsioonide või leiukohtade vahel toimub
eeldatavalt geneetilise informatsiooni vahetus). Sellistest metapopulatsioonidest või
kasvukohtade kogumitest on käesolevaga kaitse all 61%. Sealjuures on kaitse all 11
kahteistkümnest kõige esinduslikumast pehme koeratubaka kasvukohast (Saar 2018).
Viimase inventuuri andmetel (Saar 2018) loendati Eestis 2590 pehme koeratubaka taime.
Pehme koeratubaka püsielupaikades kasvab neist 1900 ehk 73%, teiste kaitstavate alade
koosseisus veel 456 ehk 17%. Teisisõnu kasvab hinnanguliselt 90% loendatud taimedest
kaitstavatel aladel.
Eeltoodut silmas pidades võib öelda, et erinevaid kriteeriume aluseks võttes on täidetud LKS §
48 lõikest 2 tulenev nõue tagada II kaitsekategooria liigi vähemalt 50 protsendi teadaolevate ja
EELISe registreeritud leiukohtade kaitse lähtuvalt alade esinduslikkusest. Mistõttu käesolevaga
täiendavaid ettepanekuid leiukohtade kaitse alla võtmiseks ei tehta.
Järgnevalt on esitatud ülevaade pehme koeratubaka kasvukohtadest, mis asuvad pehme
koeratubaka püsielupaikades (vt 2.2.1), teiste kaitsealade koosseisus (vt 2.2.2) või väljaspool
kaitstavaid alasid (vt 2.2.3). Järjestus iga jaotuse sees on tähestikuline. Käsitletud pole EELISe
20 Info Flora. The National Data and Information Center on the Swiss Flora.
https://www.infoflora.ch/en/flora/crepis-mollis.html#status (kättesaadav seisuga 11.2021) 21 Keskkonnaministri 13.09.2022 määrus nr 40 „Pehme koeratubaka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-
eeskiri” (RT I, 14.09.2022, 7). 22 Keskkonnaministri 13.09.2022 määruse nr 40 „Pehme koeratubaka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-
eeskiri” seletuskiri: https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/looduskaitse/oigusaktid-ja-kaitse-eeskirjad
13
andmetel arhiveeritud leiukohti ja selliseid väljaspool kaitstavaid alasid paiknevaid (üksikuid)
leiukohti, kus viimase inventuuri (Saar 2018, vt 1.3.2) andmetel pehmet koeratubakat ei leitud.
Ülevaates on välja toodud taimeatlase ruut (vt joonis 1), leiukoha seisundi parandamiseks
kavaga ettenähtud tegevused (vt 5.), maaomandi tüüp ja paiknemine piirangu- või
sihtkaitsevööndis (vt tabel 1). Ülevaade leiukohtade seisundist, samuti kasvukoha
üldiseloomustus põhineb peatükis 1.3.2 välja toodud uuringute andmetel, mida üksikutel
juhtudel on täiendatud seire andmetega (vt 1.3.1) või kava koostamise käigus kogutud
andmetega. Välja on toodud teised alal kasvavad kaitsealused taimeliigid (ülevaatlikult koos
ladinakeelsete liiginimedega (vt ka 4.4). Ala iseloomustamiseks ajalooliste kaartide järgi on
kasutatud Maa-ameti ajalooliste kaartide rakendust23, mullatüübid on välja toodud mullastiku
kaardirakenduse abil24.
2.2.1. Pehme koeratubaka püsielupaigad
2.2.1.1. Aru pehme koeratubaka püsielupaik
(taimeatlase ruut: 16-41)
Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja
juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3).
Aru püsielupaik (1,6 ha) asub Metsanurga külas Kastre vallas ja on kogu ulatuses eraomandis
oleval maal ja sihtkaitsevööndis.
Püsielupaika jääb üks pehme koeratubaka leiukoht (siin ja edaspidi leiukoha EELISe kood ja
pindala: KLO9334577, 0,11 ha), mis kaardistati 2012. aastal, kui loendati 17 pehme
koeratubaka taime. 2017. aasta loendati 13 pehme koeratubaka taime ja leiukoha seisund
hinnati keskmiseks. Taim kasvab tee ja metsa serva vahel kergesti ligipääsetaval liigirikkal
niiduribal, mis vastab Natura elupaigatüübi 6270* tunnustele. Suurem osa niiduga piirnevast
metsast on viimase paari aasta jooksul maha võetud (vaatlus 11.2021), mis omakorda on
kiirendanud niiduala võsastumist.
Teistest kaitsealustest liikidest kasvavavad püsielupaigas värvi-paskhein (III kat) ja suur
käopõll (III kat).
Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaik
lageala. Ka ortofotol aastast 1965 on ala valdavalt lage, v.a kõige läänepoolsem serv, aastaks
1993 on suurem osa lagedast alast juba kergelt võsastunud, samuti kraaviservad. Ala paikneb
leetjal gleimullal (GI).
23 Maa-ameti ajalooliste kaartide rakendus (kättesaadav seisuga 11.2021):
https://geoportaal.maaamet.ee/est/Kaardirakendused/Ajaloolised-kaardid/Ajalooliste-kaartide-rakenduse-
kirjeldus-p157.html 24 Maa-ameti mullastiku kaardirakendus (kättesaadav seisuga 11.2021):
https://xgis.maaamet.ee/maps/XGis?app_id=MA29&user_id=at&LANG=1&WIDTH=980&HEIGHT=609&zle
vel=9,517709.3974874,6551299.2455411
14
2.2.1.2. Arupää pehme koeratubaka püsielupaik
(taimeatlase ruut: 15-41)
Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja
juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3).
Arupää püsielupaik (7,4 ha) asub Arupää külas Tartu vallas ja on kogu ulatuses eraomandis
oleval maal ja piiranguvööndis.
Püsielupaigas asub kaks pehme koeratubaka leiukohta (KLO9334574, 0,87 ha ja KLO9334573,
0,85 ha), mis kaardistati 2012. aastal. Mõlemad leiukohad on mitukümmend aastat
majandamata ning soodne kasvuala võsastumise ja suurekasvuliste jõudsa kasvuga
rohttaimeliikide (angervaks, sookastik, harilik luga) vohamise tõttu ahenemas. Leiukohtades
loendati 2012. aastal kokku 70 pehme koeratubaka isendit. 2017. aastal inventeeriti ala uuesti
ja leiti, et vahelduva veerežiimiga kohati raiesmikuilmelistelt niidulaikudelt on eemaldatud
võsa, mis on pehme koeratubaka seisundile mõjunud positiivselt. 2017. aastal loendati kahes
leiukohas kokku 255 pehme koeratubaka taime, põhjapoolse leiukoha seisund hinnati heaks,
lõunapoolsel keskmiseks. Kasvukohaks olevad niidulaigud vastavad paiguti loodusdirektiivi
elupaigatüübile liigirikkad niidud lubjavaesel mullal (6270*). Käesoleva kava koostamise
käigus külastati ala veel kord (11.2021). Leiukohti varasemalt ümbritsevast metsast on suurem
osa 2019. aastal maha võetud, sealjuures on pehme koeratubaka leiukohtadel ohtralt 20-40 cm
sügavusi metsa väljaveo roopaid. Leiukohtade kinnikasvamine on hoogustunud. Raiesmikud
on kaetud kuni 4 m kõrge keskmise kuni tiheda võsa ja puude järelkasvuga.
Teistest kaitsealustest taimeliikidest kasvavad Arupää püsielupaigas rohekas käokeel (III kat)
ja kahkjaspunane sõrmkäpp (III kat).
Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaigas nii
metsa kui lageala, lage on olnud just ala kesk- ja lääneosa. Sarnast mustrit saab jälgida ortofotol
aastast 1965, ortofotol aastast 1993 on lagedana säilinud vaid tänased pehme koeratubaka
leiukohad. Ala paikneb leostunud gleimullal (Go).
2.2.1.3. Jahiseltsi pehme koeratubaka püsielupaik
(taimeatlase ruut: 17-40)
Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja
juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3).
Jahiseltsi püsielupaik (3,2 ha) asub Uhti külas Kambja vallas ja on kogu ulatuses riigiomandis
oleval maal ja sihtkaitsevööndis.
Liigi kasvukohaks on lihtsasti ligipääsetav võsastuv raudteeäärne aruniit, kuhu on kaardistatud
kaks pehme koeratubaka väikese pindalaga leiukohta (KLO9322854, 0,02 ha ja KLO9322853,
0,02 ha). Mõlemad avastati 2010. aastal. Itta jäävas leiukohas kasvas viis ja läänepoolses üks
pehme koeratubaka isend. 2017. aastal läänepoolses leiukohas pehmet koeratubakat ei leitud,
kuigi kasvukoht polnud oluliselt muutunud. Idapoolses leiukohas kaardistati 9 isendit ja seisund
hinnati keskmiseks. Inventuuri andmetel on kasvukoht umbes 20 aastat majandamata
raudteeäärne niit, mis laiguti võsastub, rohustu on selgete kultuuristamise mõjudega ja üsna
liigivaene.
15
Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaik
lageala, v.a ala idapoolne serv. Ortofotodel aastatest 1965 ja 1993 on ala lage, v.a vähesed puud
kraaviservadel. Ala paikneb valdavalt õhukesel madalsoomullal (M’’), kraavi servadel on ka
maetud madalsoomulda (TzM).
2.2.1.4. Kaagvere pehme koeratubaka püsielupaik
(taimeatlase ruut: 16-41)
Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja
juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3).
Kaagvere püsielupaik (1 ha) asub Kaagvere külas Kastre vallas ja on kogu ulatuses eraomandis
oleval maal ja sihtkaitsevööndis.
Esmaleid on 2010. aastast, kui loendati seitse pehme koeratubaka isendit. 2017. aastal loendati
leiukohas (KLO9322860, 0,06 ha) 55 pehme koeratubaka taime ja seisund hinnati keskmiseks.
Pehme koeratubaka kasvukohaks on liigirikas angervaksa domineerimisega soostunud niidu
fragment, mis asub laiguna keset võsastuvat raiesmikku ning kasvab peamiselt pajuga jõudsalt
kinni. Niidufragment vastab loodusdirektiivi elupaigatüübi liigirikkad niidud lubjavaesel
mullal (6270*) tunnustele, kaasneva tüübina liigirikkad madalsood (hõlmab ka soostuvaid niite;
7230) tunnustele. Käesoleva kava koostamise käigus külastati ala (11.2021): leiukoha seisund
on väga intensiivse võsastumise tõttu viimastel aastatel kindlasti märgatavalt halvenenud.
Püsielupaigas asuv niidulaik on kasvukohaks mitmele kaitsealusele taimeliigile. Alal kasvavad
ka karvane maarjalepp (II kat), niidu-kuremõõk (II kat), suur käopõll (III kat), ahtalehine
ängelhein (III kat) ja siberi võhumõõk (III kat).
Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaik
lageala. Ortofotol aastatest 1965 on ala lääneosa võsastunud, 1993-ndaks aastaks on protsess
jätkunud: ala lääneosa on metsastunud, ka kraaviservad on tugevalt kinni kasvanud. Ala
paikneb leetjal gleimullal (GI).
2.2.1.5. Kalda tee pehme koeratubaka püsielupaik
(taimeatlase ruut 16-40)
Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja
juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3), võõrliikide kaardistamine ja tõrje
(5.1.4).
Kalda tee püsielupaik (9,7 ha) asub Tartu linnas. Sellest 8,6 ha on riigiomandis ja 1,1 ha
munitsipaalomandis. Püsielupaik on terves ulatuses sihtkaitsevööndis.
Püsielupaika jääb kaks pehme koeratubaka leiukohta, mis kaardistati esimest korda aastal 2007:
registriobjektid KLO9310852 (1,62 ha) ja KLO9310847 (0,32 ha).
Objektilt KLO9310852 loendati 2007. aastal umbes kümme (täpne arv teadmata) ja 2008. aastal
20 pehme koeratubaka taime. Inventuuri käigus aastatel 2017 ja 2018 samalt objektilt pehmet
koeratubakat ei leitud. Tegemist on heterogeense alaga, mis on raagremmelga võsa ja noore
16
haavaga tugevalt kinni kasvanud. Sellegipoolest jääb objekti piiresse kõrgrohustu ilmelisi
liigirikka niidu fragmente, kus taim võib jätkuvalt kasvada sealjuures uurijale märkamatuks
jäädes.
Objektilt KLO9310847 loendati 2007. aastal 30, aastal 2018 alla kümne (täpne arv erinevates
allikates erinev) pehme koeratubaka taime. Leiukoht paikneb lagedama niidumassiivi servas
piki võsastuvat kraaviserva ja selle seisund hinnati halvaks.
Kõige väärtuslikuma osa püsielupaigast moodustab niidumassiiv ala põhja- ja kirdeosas. Kuigi
niit on vähesel määral võsastunud ja seal kasvab invasiivseid liike, hobuoblikat (Rumex
confertus) ja kanada kuldvitsa (Solidago canadensis), on rohurinne jätkuvalt liigirikas, seal
kasvab ka suurem osa püsielupaiga kaitsealustest liikidest, kooslus vastab Natura
elupaigatüübile 6270* (liigirikkad niidud lubjavaesel mullal) ja on kõrge kaitseväärtusega.
Kanada kuldvitsa vohamine on väga jõudsalt kiirenenud just viimasel paaril aastal, oktoobris
aastal 2021 võis selle hõre- kuni tihelausaliseks katvuseks arvestada 20% niidust.
2017. aastal inventeeris Pärandkoosluste Kaitse Ühingu botaanik Meeli Mesipuu kaitsealuse
aasnelgi (Dianthus superbus) kasvukohti, sh eelmises lõigus mainitud niidukompleksil.
Sarnaselt pehme koeratubakaga on ka aasnelk niitude kinnikasvamise ja ehitustegevuse tõttu
ohustatud25. Inventuuri järgi on sealse niidu puhul tegemist kunagise Emajõe üleujutatava
luhaosaga, milleni tänapäeval võib üleujutus jõuda vaid kõrgema veeseisu korral kraave pidi.
Ka selles uuringus leiti, et botaaniliselt on niit väga väärtuslik: lisaks aasnelgi (II kat) keskmise
suurusega populatsioonidele kaaslevad seal emaputk (II kat), värvi-paskhein (III kat), siberi
võhumõõk (III kat), ahtalehine ängelhein (III kat) ja balti sõrmkäpp (III kat) 26 . Lisaks
nimetatutele kasvab seal EELISe andmetel suur käopõll (III kat).
Ülejäänud osa püsielupaigast on vähem või rohkem võsastunud/metsastunud. Rohustu on
degradeerunud, vohavad jäneskastik, angervaks ja suurt kasvu tarnad. Tihedama puistu all on
rohustu hõrenenud. Sellegipoolest leidub ka siin fragmentidena liigirikkamaid laike, mistõttu
sedagi osa tuleks majandada niiduna. Seda enam, et pehme koeratubaka senised leiud on jäänud
nimelt sellesse enam degradeerunud ossa. Kõige halvemas seisundis on osa piki püsielupaiga
lõunapoolset serva. Arvatavasti tulenevalt veerežiimi pidevatest muutustest (ala piiridel on
uued toimivad kraavid, ala piiride taga on aktiivne ehitustegevus) vohab siin kõrgrohustu
(pilliroog, laialehine hundinui), paiguti on kõrgeid mättaid, laiguti kasvab nõgest ja põldohakat,
siin ja seal näeb surnult seisvaid puid.
Püsielupaigal on rekreatiivne väärtus: ala on ennekõike annelinlaste hulgas hinnatud (koertega)
jalutusala, üle ala viib ohtralt käiguradasid.
Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaik
lageala. Ka ortofotol aastast 1965 on ala lage. Ortofotol aastast 1993 on ala kesk- ja idaosa
tänapäevase mustri järgi juba tugevasti võsastunud. Ala põhjaosa paikneb leetjal gleimullal
(GI), lõuna- ja läänepoolne osa erineva sügavusega madalsoomullal (M).
25 Liigi ohustatuse hinnang – Dianthus superbus (aasnelk) sigiv asurkond 2017. EELIS (Eesti looduse
infosüsteem), Keskkonnaagentuur) 26 Mesipuu, M. (2017). Valikuliste kuiva kasvukoha taimede inventuur koos nende elupaikadele
kaitsekorralduslike soovituste andmisega (Liigitegevuskavade rakendamine 2017 II riigihanke 185472 osa nr 3
Lepingulise töö aruanne). Kättesaadav Keskkonnaametist.
17
2.2.1.6. Kobratu pehme koeratubaka püsielupaik
(taimeatlase ruut: 15-40)
Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja
juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3).
Kobratu püsielupaik (8 ha) asub Kobratu külas Tartu vallas. Püsielupaigast on 7,2 ha
sihtkaitsevööndis ja ülejäänud 0,8 ha piiranguvööndis. Sihtkaitsevööndisse jäävast alast on
6,3 ha era- ja 0,9 ha riigiomandis. Piiranguvöönd jääb tervikuna eraomandis olevale maale.
Põhjapoolne leiukoht (KLO9319551, 0,25) kaardistati esmakordselt 2009. aastal, kui
ebasobival aastaajal (suve teisel poolel) loendati 20 pehme koeratubaka taime. 2011. aastal
hinnati sama populatsioon ligi 500-isendiliseks. 2018. aastal loendati leiukohas 140 pehme
koeratubaka taime. Leiukoht asub parasniiske pärisaruniidu liigirikkamas servas. Leiukoht on
heas seisundis, iga-aastaselt niidetav ja vastab loodusdirektiivi elupaigatüübile 6270*
(liigirikkad niidud lubjavaesel mullal). Suurem osa samast niidust on kultuuristatud ega ole
praegu koeratubakale sobiv kasvukoht, küll aga võib järjepideva hooldamise (niitmise)
tulemusena sobivaks kujuneda.
Lõunapoolne leiukoht (KLO9319552, 0,17 ha) on tähelepanuväärne põhjusel, et see oli
aastatuhande vahetusel ainus teadaolev pehme koeratubaka leiukoht (vt 1.3 ja 2.1). Viimati
aastal 2001 loendati seal kolm vegetatiivset taime (Kukk 2001 ja 2007, vt LISA 1). Leiukoha
korduvale külastamisele vaatamata pole edaspidi pehmet koeratubakat leitud. Inventuuris aastal
2018 kirjeldati leiukohta järgmiselt: üksikute suurte puudega (peamiselt kased), võrdlemisi
liigirikas võsastuv kõrgrohustu, kus domineerib angervaks. Niiduna majandamise korral on ala
kujundatav puisniiduilmeliseks ja võib toimida pehmele koeratubakale sobiva kasvukohana.
Teistest kaitsealustest taimeliikidest on püsielupaigas registreeritud kahkjaspunane sõrmkäpp
(III kat).
Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaik
lageala. Püsielupaiga põhjapoolne suurem niiduala ongi sellest ajast alates lageda niiduna
püsinud. Püsielupaiga lõunapoolne sopistus on hakanud vähehaaval võsastuma juba ortofotol
aastast 1965 ning on aastaks 1993 juba võrdlemisi tugevalt kinni kasvanud. Suurem osa
püsielupaigast jääb leostunud gleimullale (Go), väiksemal pindalal on lammi-gleimulda (AG)
ja küllastunud turvastunud mulda (Go1).
2.2.1.7. Lalli pehme koeratubaka püsielupaik
(taimeatlase ruut: 17-40)
Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja
juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3).
Lalli püsielupaik (2,3 ha) asub Lalli külas Kambja vallas ja kogu ulatuses eraomandis oleval
maal. Püsielupaik on arvatud sihtkaitsevööndisse.
Püsielupaigas asuv pehme koeratubaka leiukoht (KLO9330891, 0,22 ha) kaardistati
esmakordselt 2010. aastal, kui loendati seitse pehme koeratubaka taime. Viimati inventeeriti
ala 2018. aastal, kui loendati 37 pehme koeratubaka taime ja leiukoha seisund hinnati
18
keskmiseks. 2019. aastal oli leiukoht seires (vt 1.3.1), seal loendati 17 isendit. Kuivenduse
mõjuga kasvukohta on käsitletud nii lamminiidu (Natura elupaigatüüp 6450) kui madalsoo või
soostunud niiduna (Natura elupaigatüüp 7230). Inventuuri andmetel on leiukoht ise vähe, kuid
selle lähem ümbrus keskmiselt võsastunud. Püsielupaik on raskesti ligipääsetav, kaua
hooldamata, mätlik ja paksu kulukihiga. Rohustu on laiguti liigirikas (lubikas, raudtarn,
hirsstarn), laiguti vohavad ekspansiivsed liigid (angervaks, päideroog, mätastarn).
Teistest kaitsealustest liikidest kasvavad Lalli püsielupaigas kahkjaspunane ja balti sõrmkäpp
(mõlemad III kat). Püsielupaik piirneb kirde suunal I kategooria kaitsealuse taime
püsiksannikas (Swertia perennis) Lalli püsielupaigaga.
Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on tegemist lagealaga,
lamminiiduga Porijõe lammil. Kraavist loodesse jääv osa püsielupaigast on ortofotodel
hilisemast ajast juba ühtlaselt võsastunud/metsastunud, kraavist kagusse jääv osa on seevastu
veel aastal 1993 lage. Püsielupaik jääb enam-vähem võrdses ulatuses sügava lammi-madalsoo
(AM’’’) ja sügava madalsoo mullale (M’’’).
2.2.1.8 Lepistiku pehme koeratubaka püsielupaik
(taimeatlase ruut: 16-41)
Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja
juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3).
Lepistiku püsielupaik (4,9 ha) asub Kaagvere külas Kastre vallas. See koosneb kahest
lahustükist. Loodes asuv lahustükk (2,6 ha) on kogu ulatuses piiranguvööndis, sellest 2 ha jääb
riigi- ja 0,6 ha eramaale. Kagupoolne lahustükk jääb terves ulatuses sihtkaitsevööndisse ja
eramaale (kokku 2,3 ha).
Püsielupaika jääb viis pehme koeratubaka leiukohta. Neist suurim asub eraldi loodepoolsel
lahustükil, neli väiksemat kagupoolsel. Loodepoolsel lahustükil asuv leiukoht (KLO9322858,
1 ha) avastati 2010. aastal, kui ebasobival aastaajal leiti vaid üks pehme koeratubaka taim. 2011.
aastal inventeeriti ala uuesti ja siis loendati 60 taime. 2017. aastal leiti 20 isendit. 2017. aasta
inventuuri kohaselt on kasvukoht halvas seisundis, võsastub kiiresti ja rohustu on
kultuuristamise tõttu vaesunud. Väikeste laikudena on säilinud ka liigirikast ussitatrakooslust
(vt 1.1 ja 4.4). 2019. aastal oli leiukoht seires (vt 1.3.1), seal loendati 15 isendit.
Püsielupaiga kagupoolsele lahustükile jääb neli kergesti ligipääsetavat pehme koeratubaka
leiukohta. Suurimas (KLO9327195, 0,09 ha) tuvastati 2011. aastal 43 pehme koeratubaka
isendit ja kolmes väiksemas (KLO9327197, KLO9327198 ja KLO9327199, kõik < 0,01 ha,
sisuliselt on tegemist minimaalse puhvriga ümber taime leiukohapunkti) kokku 7 taime. 2017.
aasta inventuuri järgi on suurem leiukoht keskmises seisundis varjuline metsalagendik, kus
loendati 20 pehme koeratubaka isendit. Kolm väiksemat leiukohta jäävad kergelt kultuuristatud
kuivapoolsele aruniidulaigule, kus 2017. aastal pehmet koeratubakat ei leitud.
Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaigas
võrdselt metsa ja lageala. Nii ortofotol aastast 1965 kui 1993 on pehme koeratubaka tänased
kasvukohad lagedad niidualad. Püsielupaik jääb enam-vähem võrdses osas kahkjale leetunud
gleimullale (LPG) kui leetjale gleimullale (GI).
19
2.2.1.9. Metsanurga pehme koeratubaka püsielupaik
(taimeatlase ruut: 16-41)
Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja
juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3).
Metsanurga püsielupaik (13,8 ha) koosneb kahest lahustükist. Püsielupaik asub Metsanurga
külas Kastre vallas ja paikneb kogu ulatuses riigiomandis oleval maal. Püsielupaiga
loodepoolne lahustükk (10,8 ha) jääb sihtkaitsevööndisse, kagupoolne piiranguvööndisse (3
ha).
Loodepoolsel lahustükil paikneb üks suur pehme koeratubaka leiukoht (KLO9327200, 3,2 ha),
mille esmaleid oli 2010. aastal, kui suve teisel poolel loendati kümmekond taime. Järgmisel
aastal sobivamal ajal ala külastades hinnati pehme koeratubaka arvukuseks üle 300 generatiivse
taime (Kukk ja Luuk 2011). 2017. aasta inventuuri järgi on leiukoht keskmises kuni heas
seisundis ja seal loendati 420 pehme koeratubaka taime. Tegemist on heterogeense võsastunud
niidualaga, kus on nii liigirikka aru- kui soostuva niidu fragmente (Natura elupaigatüübid
vastavalt 6270* ja 7230). Mosaiikne ala on laiguti kaetud noore metsaga, eriti just soostunud
läänepoolne osa alast on hooldamatuse tõttu mätlik ja tugevalt kinni kasvanud. Leiukoha
idapoolse suurema lageala keskosa on kasvukohana rikutud, kuna seal paikneb jahikantsel
loomade söödaplatsiga, servad on jätkuvalt liigirikkad, kuigi ka seal suureneb jäneskastiku ja
hariliku vaarika osakaal. Loomade söödaplats tuleb sihtkaitsevööndis likvideerida, et oleks
võimalik pehmele koeratubakale sobiliku kasvukoha taastumine.
Kagupoolse lahustüki pehme koeratubaka leiukoht (KLO9340816, 0,55 ha) avastati 2017.
aastal, kui loendati 30 pehme koeratubaka isendit, leiukoha seisund hinnati keskmiseks.
Kasvukohaks on liigirikas servadest võsastuv niit, millel on nii aru- kui soostuva niidu
tunnuseid (Natura elupaigatüübid 6270* ja 7230). Omapärase negatiivse ilminguna kasvab
kaitsealune taim selles leiukohas koos tõrjutava võõrliigi Sosnovski karuputkega (Heracleum
sosnowskyi). Käesoleva kava koostamise käigus ala üle vaadates selgus (11.2021), et leiukoht
ühes piirneva niiduribaga on küll võsast lage, aga kaetud kuni 0,8 meetri kõrguse
kuusekultuuriga, mis tuleb kogu niidualalt likvideerida.
Püsielupaiga loodepoolne lahustükk on kaitsealuste liikide osas väga liigirikas. Seal kasvab
lisaks pehmele koeratubakale emaputk (II kat), siberi võhumõõk (III kat), rohekas ja kahelehine
käokeel (mõlemad III kat), värvi-paskhein (III kat), suur käopõll (III kat), pruunikas pesajuur
(III kat) ning vööthuul- ja kahkjaspunane sõrmkäpp (mõlemad III kat). Kagupoolsel lahustükil
on registreeritud siberi võhumõõk (III kat).
Lisaks eelnimetatud taimeliikidele ulatuvad loodepoolsele lahustükile I kaitsekategooriasse
kuuluva merikotka (Haliaeetus albicilla) kaks ringikujulist püsielupaika (LKS § 52 lõike 2
punkti 2 tähenduses). Merikotka püsielupaigad hõlmavad pehme koeratubaka kasvukohast
umbes 45%.
Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaiga
loodepoolne lahustükk tervenisti lageala, kagupoolsel lahustükil on nii metsa kui lageala.
Üldjoontes sarnast pilti näeb ka ortofotol aastast 1965. Ortofoto aastast 1993 meenutab juba
tänast maastikupilti selle erinevusega, et pehme koeratubaka tänaseks võsastunud leiukohad
olid jätkuvalt lagedad niidualad. Püsielupaiga mullastik on mitmekesine, pehme koeratubaka
20
leiukohtades on järgmisi mullatüüpe: küllastumata turvastunud muld (GI1), kahkjas leetunud
gleimuld (LPG), gleistunud kahkjas leetunud muld (LPg) ja õhuke madalsoomuld (M’’).
2.2.1.10. Metsaselli pehme koeratubaka püsielupaik
(taimeatlase ruut: 16-41)
Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja
juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3).
Metsaselli püsielupaik (4,2 ha) asub Kaagvere külas Kastre vallas. Püsielupaigast 3 ha jääb
eramaale ja 1,2 ha riigimaale. Püsielupaik asub kogu ulatuses sihtkaitsevööndis.
Püsielupaiga pehme koeratubaka leiukoht (KLO9334575, 1,5 ha) avastati 2012. aastal, kui seal
loendati 7 pehme koeratubaka taime. Inventuuril aastal 2017 loendati 120 taime ja leiukoha
seisund hinnati keskmiseks. Pehme koeratubakas kasvab intensiivselt võsastuval ja mätlikul,
aga jätkuvalt liigirikkal aruniidu elementidega Emajõe äärsel lammirohumaal (Natura
elupaigatüüp 6450, kaasneb 6270*).
Püsielupaigas kasvab ka teisi kaitsealuseid taimeliike: niidu-kuremõõk (II kat), karvane
maarjalepp (II kat), rohekas käokeel (III kat), suur käopõll (III kat), siberi võhumõõk (III kat),
värvi-paskhein (III kat) ja ahtalehine ängelhein (III kat).
Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaik
tervikuna lageala. Ortofotol aastast 1965 on püsielupaiga Emajõest kaugem servaala juba
metsaga kaetud, jõepoolne osa on lage. Ortofoto aastast 1993 meenutab tänast maastikupilti,
aga võsa katvus niidualal on väiksem. Püsielupaigas domineerib küllastunud turvastunud muld
(GI1), Emajõe-poolses servas on ka sügavat lammi-madalsoomulda (AM’’’).
2.2.1.11 Möllatsi pehme koeratubaka püsielupaik
(taimeatlase ruut: 15-41)
Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja
juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3).
Möllatsi püsielupaik (3,4 ha) asub Möllatsi külas Tartu vallas. Sellest 2 ha jääb era- ja 1,4 ha
riigimaale. Püsielupaik jääb sihtkaitsevööndisse.
Püsielupaiga pehme koeratubaka leiukoht (KLO9319522, 0,72 ha) avastati 2009. aastal, kui
seal loendati 20 pehme koeratubaka taime. 2017. aastal toimunud inventuuri käigus loendati 14
isendit, leiukoha seisund hinnati keskmiseks. Pehme koeratubaka kasvukohaks on tugeva
rohukasvuga kergelt kultuuristatud (küllalt palju aas-rebasesaba) ja hooldamise lakkamise
mõjul mõneti vaesunud rohustuga (laiguti palju naati ja angervaksa) ning paiguti mätlik
(mätastarn) parasniiske aruniit (Natura elupaigatüüp 6270*).
Möllatsi püsielupaigas jagab pehme koeratubakas kasvukohta kaitsealuse ahtalehine
ängelheinaga (III kat).
Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaigas nii
metsa kui lageala, kusjuures pehme koeratubaka leiukoht jääb lagealale. Ortofotodel aastatest
21
1965 ja 1993 võib näha, et lageala pindala püsielupaigas (ja ka püsielupaiga vahetus ümbruses)
on järk-järgult kahanenud. Pehme koeratubaka leiukohana piiritletud ala ongi kõige suurem
pidevalt avatuna püsinud osa kunagisest suuremast niidukompleksist. Suurem osa
püsielupaigast on kaetud leostunud gleimullaga (Go), oluliselt vähem on õhukest
madalsoomulda (M’’).
2.2.1.12. Nõlvaku pehme koeratubaka püsielupaik
(taimeatlase ruut: 16-40)
Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja
juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3), võõrliikide kaardistamine ja tõrje (vt
5.1.4).
Nõlvaku püsielupaik (4,3 ha) asub Tartu linnas. Püsielupaik jääb 4 ha ulatuses
munitsipaalmaale. Ülejäänud 0,3 ha omandi staatus on selgitamisel: Luunja Vallavalitsuse
soovil on tehtud Maa-ametile ettepanek jätta see riigi omandisse. Nõlvaku püsielupaik on terves
ulatuses sihtkaitsevööndis.
Püsielupaiga läänepoolne pehme koeratubaka leiukoht (KLO9321937, 0,16 ha) avastati aastal
2010, kui seal loendati 18 pehme koeratubaka taime. Inventuuri käigus aastal 2017 loendati 30
isendit, leiukoha seisund hinnati keskmiseks. Pehme koeratubaka kasvukohaks on vaesunud
rohustuga (palju mets-harakputke) liinialuse aruniidu servaala, mis on fragment kunagisest
suuremast liigirikkast niidust. Käesoleva kava koostamise käigus ala külastades (11.2021)
selgus, et liinialune on võsast puhastatud. Alal paljanduvad kuni mõnekümne sentimeetri
kõrgused pajuvõsa köndid. Leiukoha servas kasvab üksikuid kanada kuldvitsa puhmaid, küll
aga on väga ohtralt seda invasiivset liiki kohe püsielupaiga vahetus naabruses.
Idapoolne pehme koeratubaka leiukoht (KLO9321938, 0,2 ha) avastati samuti 2010. aastal, kui
seal loendati 17 pehme koeratubaka taime. Inventuuri käigus aastal 2017 loendati 7 taime,
leiukoha seisund hinnati halvaks. Kasvukohaks olev väike niidulaik on tugevalt kinni kasvanud.
Rohurinne on majandamatuse tõttu vaesunud, kuid leidub liigirikkamaid laike.
Teistest kaitsealustest taimeliikidest kasvab püsielupaigas niidu-kuremõõka (II kat) ja
ahtalehist ängelheina (III kat).
Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaik
lageala. Ortofotol aastast 1965 võib aimata tänast kõlvikulist jaotumist, kus püsielupaiga ida-
ja läänepoolsed servad on lagedad niidualad, mille keskele jääb puistuga ala. Aastaks 1993 on
puistuvabad servaalad ahenenud – protsess, mis on idapoolses leiukohas kestnud tänaseni.
Püsielupaik on enam-vähem võrdses osas kaetud leetja gleimulla (GI) ja õhukese
madalsoomullaga (M’’).
2.2.1.13. Porioja pehme koeratubaka püsielupaik
(taimeatlase ruut: 16-41)
Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: kännu- ja juurevõsude eemaldamine (vt
5.1.2).
22
Porioja püsielupaik (9 ha) asub Kaagvere külas Kastre vallas ja jääb terves ulatuses riigimaale.
Püsielupaik kuulub 7,7 ha ulatuses piiranguvööndisse ja 1,4 ha ulatuses sihtkaitsevööndisse.
Porioja püsielupaigas asuv pehme koeratubaka leiukoht (KLO9334609, 2,7 ha) avastati 2012.
aastal, kui seal loendati 42 pehme koeratubaka taime. 2017. aastal toimunud inventuuril
loendati leiukohas 325 pehme koeratubaka isendit. Pehme koeratubaka kasvukohaks on võsast
raadatud gaasitrassi siht (kaks paralleelset umbes 20 m laiust sihti, mis on metsaribaga
eraldatud). Kasvukoha servades on madalad kraavid. Ala on laiguti kamardumata (masinate
roopad), rohustu on heterogeenne ja paiguti hõre, kohati oksarisune. Pehme koeratubaka
populatsioon on heas seisundis, tugev ja elujõuline, kuid võib sihi kinni kasvades arvatavasti
kiiresti kaduda. Kava koostamise käigus alaga tutvudes (11.2021) selgus, et viimati on ala
võsast puhastatud aastal 2021.
Teistest kaitsealustest taimeliikidest kasvavad Porioja püsielupaigas niidu-kuremõõk (II kat),
värvi-paskhein (III kat), suur käopõll (III kat), siberi võhumõõk (III kat), ahtalehine ängelhein
(III kat) ja balti sõrmkäpp (III kat).
Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaik
lageala. Ka ortofotol aastast 1965 on tegemist valdavalt lageda Emajõe lamminiiduga. Ortofotol
aastast 1993 on püsielupaiga lõunapoolsem osa metsastunud, Emajõe poolsem niiskem ja
märjem põhjaosa võsastub. Ala lõunaosa katab küllastumata turvastunud muld (GI1), Emajõe
poolses põhjaosas on madalsoo ja lammi-madalsoo mullad (M’’ ja AM’’’).
2.2.1.14 Tila pehme koeratubaka püsielupaik
(taimeatlase ruut: 15-40)
Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja
juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3), võõrliikide kaardistamine ja tõrje (vt
5.1.4).
Tila püsielupaik (6 ha; varasemates dokumentides nimetatud Vasula järve püsielupaik) asub
Tila külas Tartu vallas. See jääb 3,3 ha ulatuses era- ja 2,6 ha ulatuses riigimaale. Püsielupaik
asub sihtkaitsevööndis.
Vasula järve lähedusest on kogutud pehme koeratubaka herbaareksemplar Eesti Maaülikooli
herbaariumis juba aastast 1937. Tänastes piirides püsielupaiga lähemast ümbrusest on
kaardistatud mitmeid pehme koeratubaka leiukohti, mis on lubanud taime arvukuse piirkonnas
hinnata u tuhandele (Kukk ja Luuk 2009; vt ka 2.2.3.7).
Tila püsielupaiga pehme koeratubaka leiukoht (KLO9319540, 1,9 ha) avastati 2009. aastal, kui
loendati 300 pehme koeratubaka taime. Viimati inventeeriti ala aastal 2017 ja loendati 350
taime, populatsiooni seisund hinnati heaks. Liigi kasvukohaks on laiguti võsastuv, väheste
suurte laiavõraliste puudega ning vahelduvate niiskustingimustega liigirikas aruniit (Natura
elupaigatüüp 6270*), kus laiguti on soostuva niidu elemente (Natura elupaigatüüp 7230). Alal
on hõre vana kraavitus (sügavus < 0,7 m), mis arvatavasti vähemalt osaliselt jätkuvalt toimib.
Seisuga 11.2021 on hinnanguliselt 25% alast kaetud hõreda pillirooga, kogumikena ala
kuivematel servadel kasvab invasiivset kanada kuldvitsa.
23
Teistest kaitsealustest liikidest kasvavad püsielupaigas ahtalehine ängelhein (III kat), suur
käopõll (III kat) ja värvi-paskhein (III kat).
Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaik
lageala. Ka ortofotol aastast 1965 on ala valdavalt lage, siin ja seal vähese harva puistuga,
samuti on näha kraavitus. Aastaks 1993 on püsielupaiga lõunaosa märkimisväärselt võsastunud,
põhjaosa püsib jätkuvalt võrdlemisi lage. Püsielupaika katab õhuke madalsoomuld (M’),
küllastunud turvastunud muld (Go1) ja leostunud gleimuld (Go).
2.2.1.15. Vesneri pehme koeratubaka püsielupaik
(taimeatlase ruut: 15-41)
Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: metsa- ja võsaraied (vt 5.1.1), kännu- ja
juurevõsude eemaldamine (vt 5.1.2), niitmine (vt 5.1.3).
Vesneri püsielupaik (6,5 ha) asub Vesneri külas Tartu vallas ning jääb kogu ulatuses riigimaale
ja piiranguvööndisse.
Vesneri püsielupaiga pehme koeratubaka leiukoht (KLO9322855, 2,1 ha) avastati 2010. aastal,
kui seal loendati suve teisel poolel 9 taime, 2011. aastal loendati juba ligikaudu 500 isendit.
Viimati aastal 2017 loendati leiukohast 50 pehme koeratubaka taime ja seisund hinnati heaks.
Viimase loenduse madal arvukus tulenes sellest, et taim alles alustas õitsemist ja oli raskesti
märgatav. Tegemist on esindusliku pehme koeratubaka kasvukohaga: väikse või olematu
kultuuristamise mõjuga servadest võsastuv aruniit, mis on väga liigirikas ja vastab Natura
elupaigatüübile 6270*. Ala põhjapoolsel serval on palkidest vana abihoone varemed.
Teistest kaitsealustest liikidest kasvavad Vesneri püsielupaigas balti sõrmkäpp (III kat), suur
käopõll (III kat), laialehine neiuvaip (III kat) ja rohekas käokeel (III kat).
Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on püsielupaik (ka
seda ümbritsev lähem maastik) lageala. Ortofotol aastast 1965 eristub tänane pehme
koeratubaka leiukoht ümbritsevast metsast juba väga selgesti. Ka ortofoto aastast 1993 on väga
sarnane – lage niit metsamaa keskel. Püsielupaika katab paks madalsoomuld (M’’’).
2.2.2. Pehme koeratubaka leiukohad teiste kaitstavate alade koosseisus
2.2.2.1. Pehme koeratubaka leiukoht Anne looduskaitsealal
(taimeatlase ruut: 16-40)
Seisundi parandamiseks kavaga ettenähtud tegevused: võõrliikide kaardistamine ja tõrje (vt
5.1.4).
Pehme koeratubaka kaitseks vajalikke töid Anne looduskaitsealal (KLO100286) käsitleb
nimetatud ala kaitsekorralduskava27. Pehme koeratubakas kaardistati seal esmakordselt aastal
2007, kui loendati 30 (35) 28 taime. Pikka aega oli tegemist ainukese pehme koeratubaka
27 Anne looduskaitseala kaitsekorralduskava (kättesaadav seisuga 12.11.2021):
https://infoleht.keskkonnainfo.ee/GetFile.aspx?fail=-1048899718 28 allikates erinev info.
24
leiukohaga, millel Anne looduskaitseala näol oli kehtiv kaitsekord. Just sellepärast istutati sinna
ümber arendustegevusele jalgu jäänud pehme koeratubaka taimed tänaseks arhiveeritud
leiukohast (KLO9319532) Vasula järve läänekaldal. Viimase inventuuri käigus käigus leiti
Anne looduskaitsealalt 28 pehme koeratubaka taime ja leiukoha (KLO9310869, 0,87 ha)
seisund hinnati keskmiseks. Kasvukohaks on metsahõrendiku või puisniiduilmeline kooslus,
kus rohustu on ebapiisava majandamise tingimustes suuresti vaesunud (ohtralt naati ja
väikeseõiest lemmaltsa). Lisaks vohab leiukoha ümber, aga osaliselt ka leiukohas invasiivne
kanada kuldvits (vaadeldud 11.2021).
Anne looduskaitseala pehme koeratubaka leiukoht kattub järgmiste kaitsealuste taimeliikide
leiukohtadega: harilik kobarpea (I kat), emaputk (II kat), ahtalehine ängelhein (III kat), siberi
võhumõõk (III kat), värvi-paskhein (III kat).
Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on leiukoht lage,
samuti ortofotol aastast 1965. Ortofoto aastast 1993 meenutab tänast maastikupilti – leiukoht
on kaetud metsahõrendikuga. Leiukoht on enam-vähem võrdses osas kaetud leetja gleimulla
(GI) ja õhukese madalsoomullaga (M’’).
2.2.2.2. Pehme koeratubaka leiukoht Haava püsiksannika püsielupaigas
(taimeatlase ruut: 15-40)
Pehme koeratubaka leiukoht (KLO9327194, 0,41 ha) jääb Haava püsiksannika püsielupaiga
(KLO3002331) sihtkaitsevööndisse ja eramaale. Esmakordselt aastal 2011 kaardistati seal üle
kümne taime, viimati 2017 loendati kolm pehme koeratubaka taime. Kasvukohaks on liigirikas
ja kõrge esinduslikkusega allikasoo (Natura elupaigatüüp 7160) Amme jõe ürgoru lammi
nõlval.
Lisaks I kategooria kaitsealusele püsiksannikale jagab pehme koeratubakas kasvukohta
kahkjaspunase sõrmkäpa ja soo-neiuvaibaga (mõlemad III kat).
Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on leiukoht lage.
Ortofotode järgi aastatest 1965 ja 1993 on ümbritsev ala metsastunud, aga soolaik püsib
avatuna. Kuna allikasoo on kuivendusest puutumata, püsib see küllalt hästi avatuna tänaseni.
Leiukohta ei ole hooldustöid kavandatud, sest allikasoo on heas seisundis ja püsinud avatuna
ka inimese sekkumata, Leiukohas on sügav madalsoomuld (M’’’).
2.2.2.3. Pehme koeratubaka leiukohad Raadi looduskaitsealal
(taimeatlase ruut: 16-40)
Pehme koeratubakas on Raadi looduskaitseala (KLO1000640) üks kaitse-eesmärkidest 29 .
Taime nähti seal esmakordselt 2007. aastal, põhjalikum kaardistamistöö viidi läbi 2008. aastal,
kui 6,7 hektaril loendati ligikaudu 80 isendit. Aastal 2018 inventeeriti Raadi pehme koeratubaka
populatsioon uuesti: leiukohti kaardistati 9 (KLO9313110, 1,1 ha, seisund hea; KLO9316019,
0,65 ha, seisund halb; KLO9316014, 4 ha, seisund hea; KLO9319535, 0,02 ha; KLO9319536,
0,02 ha, seisund keskmine; KLO9322850, 0,02 ha, seisund keskmine; KLO9340821, 0,03,
29 Vabariigi Valitsuse määrus 22.10.2015 nr 108 „Raadi looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“:
https://www.riigiteataja.ee/akt/127102015005
25
seisund keskmine; KLO9316016, 0,04 ha; KLO9313109, 1,6 ha, seisund halb) kogupindalaga
7,5 ha, kus ühtekokku loendati 350 pehme koeratubaka taime. Taime kasvukohad moodustavad
osa suuremast poollooduslike koosluste kompleksist, kus degradeerunud alad vahelduvad
liigirikka niidu fragmentidega, mis sõltuvalt niiskustingimustest kuuluvad kas soostunud või
aruniitude hulka (vastavalt kas Natura elupaigatüübid 7230 või 6270*). Kõik leiukohad on
vähem või rohkem võsastunud. Leiukohtade naabruses kasvab ohtralt invasiivset kanada
kuldvitsa.
Raadi looduskaitsealal jagab pehme koeratubakas kasvukohta mitmete teiste kaitsealuste
taimeliikidega: ahtalehine kareputk (I kat), emaputk (II kat), niidu-kuremõõk (II kat), ahtalehine
ängelhein (III kat), värvi-paskhein (III kat), suur käopõll (III kat), kahelehine käokeel (III kat),
soo-neiuvaip (III kat), laialehine neiuvaip (III kat), siberi võhumõõk (III kat), balti sõrmkäpp
(III kat), kahkjaspunane sõrmkäpp (III kat).
Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on Raadi leiukohad
lagedad, ka ortofotol aastast 1965 paistavad vaid vähesed puud/põõsad. Aastaks 1993 on ala
hakanud võsastuma – protsess, mis on jätkunud tänaseni.
Raadi looduskaitseala kaitsekorralduskavas 30 2016-2025 on hooldustöödena ette nähtud
poollooduslike koosluste taastamine, puistute harvendamine, niitmine ning võõrliikide tõrje.
Kuna pehme koeratubaka leiukohtades Raadil on vajalikud hooldustööd juba kavandatud, siis
käesolevas tegevuskavas neid ei korrata.
2.2.2.4. Pehme koeratubaka leiukohad Ropka-Ihaste looduskaitsealal
(taimeatlase ruut: 16-40)
Pehme koeratubakas on Ropka-Ihaste looduskaitseala (KLO1000633) üks kaitse-
eesmärkidest31. Taim kaardistati seal esmakordselt aastal 2006, kui loendati ligi 70 isendit
(Kukk 2007; allikates valdavalt kirjeldatud kui Naadi pehme koeratubaka leiukoht). Inventuuri
käigus aastal 2017 loendati 75 taime (KLO9310301, 2,5 ha) ja leiukoha seisund hinnati
keskmiseks. Pehme koeratubaka kasvukohaks on laiguti tihedalt pajuvõsastunud, laiguti veel
päris lage kergelt degradeerunud rohustuga (kohati ohtralt jäneskastikut, naati, keskmist
ristikut) liigirikas aruniit (Natura elupaigatüüp 6270*). Leiukoha idapoolne serv on niiskem ja
mätlikum.
Teine samal looduskaitsealal asuv omapärane pehme koeratubaka leiukoht (KLO9310305, 0,45
ha) asub Emajõe vasakul kaldal hobuserauakujulise vanajõe sopis liigirikka rohustuga
puisniiduilmelises hõredas kaasikus. Leiukoht avastati 2006. aastal, kui sealt loeti u 10 taime.
Kuigi kasvukoht on jätkuvalt liigile sobiv, siis aastal 2017 pehmet koeratubakat ei leitud.
Ropka-Ihaste looduskaitsealal jagab pehme koeratubakas kasvukohta kaitsealuste
taimeliikidega aasnelk (II kat), emaputk (II kat), suur käopõll (III kat) ja siberi võhumõõk (III
kat).
30 Raadi looduskaitseala kaitsekorralduskava 2016-2025 (kättesaadav seisuga 10.11.2021):
https://infoleht.keskkonnainfo.ee/GetFile.aspx?fail=-183007208 31 Vabariigi Valitsuse määrus 17.10.2014 nr 162 „Ropka-Ihaste looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“:
https://www.riigiteataja.ee/akt/121102014010
26
Eesti Vabariigi topograafilise kaardi (1:50 000) järgi aastatest 1935-1939 on Ropka-Ihaste
pehme koeratubaka leiukohad lagealad. Ortofotodel aastatest 1965 ja 1993 on lõunapoolne
leiukoht lage, põhjapoolne leiukoht vanajõe sopis hõreda puistuga.
2.2.3. Kaitstavatelt aladelt välja jäävad pehme koeratubaka leiukohad
Kaitstavatelt aladelt välja jäävad leiukohad on andmete korrastamise huvides reeglina
nimetatud vastava lähima kaitse alla jääva leiukoha järgi. Erandiks on selgelt eraldiseisvad
leiukohad, mis on nimetatud teisiti. Seal tuleb tagada looduskaitsesedusest tulenevate
isendikaitse sätete täitmine, st keelatud on taimede kahjustamine, sh korjamine ja hävitamine.
Vajadusel tuleb taimed ümber isutada Keskkonnaameti vastava loa alusel, kui see on vajalik
kavandatud majandustegevuste elluviimiseks.
2.2.3.1. Kaagvere püsielupaigast välja jääv pehme koeratubaka leiukoht
(taimeatlase ruut: 16-41)
Kaagvere pehme koeratubaka püsielupaigast (edaspidi nimetatud ka PEP) (vt 2.2.1.4) ligikaudu
700 meetrit edela suunas jääb pehme koeratubaka leiukoht (KLO9322859, 0,19 ha), mis
avastati aastal 2010, kui leiti üks taim. Aasta hiljem sobivamal ajal vaadeldes nähti 40 isendit.
Taimed kasvavad valdavalt piki jõe äärde kulgeva jalgraja serva. 2017. aastal loendati kolm
taime ja leiukoha seisund hinnati halvaks. Kunagisest lagedast Emajõe lamminiidust (ortofoto
aastast 1965) on tänaseks järel fragmendid täielikult võsastunud ja metsastunud alal. 2019.
aastal oli leiukoht seires (vt 1.3.1) ja seal loendati 10 isendit.
Pehme koeratubakas jagab samas kasvukohta kaitsealuste taimeliikidega niidu-kuremõõk (II
kat), siberi võhumõõk (III kat) ja rohekas käokeel (III kat), kahelehine käokeel (III kat), suur
käopõll (III kat).
2.2.3.2. Kalda tee püsielupaigast välja jääv pehme koeratubaka leiukoht
(taimeatlase ruut: 16-40)
Kalda tee pehme koeratubaka PEPi (vt 2.2.1.5) põhjatipust ulatub vähem kui 0,1 ha ulatuses
välja pehme koeratubaka leiukoht KLO9310847. Piirnedes kaubanduskeskusega, ei ole
mõistlik seda püsielupaigaga liita. Väljaulatuvat osa, kus kasvas kaks pehme koeratubaka
taime, võis aastal 2018 kirjeldada kui jäneskastiku domineerimisega degradeerunud aruniidu
fragmenti.
2.2.3.3. Lepistiku püsielupaigast välja jääv pehme koeratubaka leiukoht
(taimeatlase ruut: 16-41)
Lepistiku pehme koeratubaka PEPi (vt 2.2.1.8) lõunapiirist vähem kui 20 m kaugusele jääb
pehme koeratubaka leiukoht (KLO9340817, 0,02 ha), kus aastal 2017 loendati viis taime.
Leiukoht jääb elumaja õueala naabrusesse kultuuristatud aruniidule teeraja serva. Üsna
tõenäoliselt on tegemist juhuslikku laadi kasvukohaga, millele ka läheduse tõttu eluhoonetele
ja õuealale pole mõistlik muid kui isendikaitselisi piiranguid seada.
27
2.2.3.4. Logina küla pehme koeratubaka leiukoht
(taimeatlase ruut: 17-41 ja 18-41)
Kavaga ettenähtud tegevused: inventuur Logina küla pehme koeratubaka leiukohas (vt 5.2.2)
Logina küla leiukoht pole seni EELISesse jõudnud ja kajastub üksnes Tartu Ülikooli poolt
hallatavas andmebaasis PlutoF. Leiukoht avastati 2015. aastal, kui sealt koguti pehme
koeratubaka herbaareksemplar, mida säilitatakse Eesti Maaülikooli herbaariumis 32 . Lisaks
koordinaatidega varustatud herbaareksemplarile on samast kasvukohast andmebaasis üks
punkti tasemel vaatlus.
Tegemist on raudteeäärse liigirikka, osalt soostunud niiduga Laane raudteepeatuse lähedal.
Senistest andmetest ei selgu liigi arvukus ega populatsiooni seisund, küll ütleb
herbaareksemplaril olev info, et liik kasvab hajusalt üle niidu.
2.2.3.5. Möllatsi püsielupaigast välja jäävad pehme koeratubaka leiukohad
(taimeatlase ruut: 15-40)
Möllatsi pehme koeratubaka PEPist (vt 2.2.1.11) kuni 0,5 km lääne suunas jääb neli väikest
halvas seisundis pehme koeratubaka leiukohta (KLO9319524, 0,25 ha; KLO9319525, 0,29 ha;
KLO9340819, 0,04 ha; KLO9340818, 0,04 ha), mis esmakordselt kaardistati aastal 2009.
Viimase inventuuri andmetel aastast 2017 loendati neis kokku 20 pehme koeratubaka taime.
Kõik leiukohad jäävad kunagisele suurele niidukompleksile (ortofoto aastast 1965), mis
tänaseks on valdavas osas kinni kasvanud. Leiukohad jäävad kuni 100 m kaugusele Möllatsi
turbaväljast ning on vana ja uue kraavituse poolt tugevasti mõjutatud.
Ülalnimetatutest vähem kui üks kilomeeter lääne poole jääb väike halvas seisundis pehme
koeratubaka leiukoht (KLO9336954, 0,16 ha) võsastuval gaasitrassi sihil. Leiukoht kaardistati
aastal 2009. Sealt on leitud üksikuid taimi, viimati aastal 2017 kaks isendit.
Üksikuid pehme koeratubaka taimi on leitud ka Möllatsi turbavälja edelaservast. Esmakordselt
2009. aastal kaardistati kaks väikest leiukohta kokku nelja taimega. 2018. aastal ühest
leiukohast taime enam ei leitud, küll aga kaardistati läheduses juurde kaks uut leiukohta, kus
2018. aasta andmetel loendati kokku 18 taime (KLO9319528, 0,08 ha; KLO9340822, 0,05 ha;
KLO9340823, 0,27 ha). Kaks leiukohta piirnevad turbaväljaga vahetult, kolmas paikneb
turbaväljast sajakonna meetri kaugusel võsastuva liigirikka niidu fragmendil. Ortofoto järgi
aastast 1965 paikneb kogu leiukohtade kobar veel niidumaastikus.
2.2.3.6. Pupastvere järve pehme koeratubaka leiukohad
(taimeatlase ruut: 14-39)
Pehme koeratubaka Eesti areaali kõige loodepoolsem ja teistest mõneti eraldiseisev leiukoht
(KLO9319523, 0,32 ha) kaardistati Pupastvere järve kaldal hõredalt taimestunud männiku
servas aastal 2009, kui loendati 15 taime. Samast või peaaegu samast kohast on pehme
koeratubaka herbaareksemplar Eesti Maaülikooli kogus aastast 1967. Ligikaudu 300 m idas,
sama metsamassiivi teises servas hõredast kaasikust leiti 2011. aastal täiendav leiukoht
32 Eesti Maaülikooli herbaareksemplar TAA0116097: https://plutof.ut.ee/#/specimen/view/982831
28
(KLO9327204, 0,1 ha), kus kasvas u 20 taime. Vanadel kaartidel (ortofoto aastast 1965) on
tänaseks metsastunud ala kahe leiukoha vahel lage või hõreda puistuga soostunud niit või
madalsoo. Inventuuri käigus aastal 2017 loendati esimesest kaks ja teisest 15 pehme
koeratubaka taime, leiukohtade seisund hinnati vastavalt halvaks ja keskmiseks. 2019. aastal
oli esimene leiukoht seires (vt 1.3.1), aga pehmet koeratubakat ei nähtud.
2009. aastal tehtud ettepaneku moodustada Pupastvere pehme koeratubaka püsielupaik lükkas
keskkonnaminister 2017. aasta inventuuri andmetele ja ekspertiisile tuginedes tagasi
põhjendusega, et selle moodustamine pole liigi kaitse seisukohast otstarbekas33.
2.2.3.7. Tila püsielupaigast välja jäävad pehme koeratubaka leiukohad
(taimeatlase ruut: 15-40)
Tila PEPi (vt 2.2.1.14) läänepoolse küljega piirnevas metsamassiivis (lageala ortofoto järgi
aastast 1965) on kaks pehme koeratubaka leiukohta: KLO9319521, 2,8 ha; KLO9319541, 0,1
ha. Mõlemad on kuivenduse mõjuga, tugevasti kinni kasvanud ja degradeerunud rohustuga.
Neist suuremas aastal 2017 pehmet koeratubakat ei leitud, väiksemas loendati 35 taime.
Õigupoolest on samast metsamassiivist üksikuid pehme koeratubaka taimi leitud ka mujalt, aga
neist tänaseks EELISes arhiveeritud leiukohtadest aastal 2017 pehmet koeratubakat ei leitud.
Tila PEPist u 1 km loodesse jääb pehme koeratubaka leiukoht (KLO9319545, 0,25 ha), kus
aastal 2017 loendati 8 pehme koeratubaka taime ja leiukoha seisund hinnati keskmiseks.
Tegemist on vähese võsa ja võrdlemisi liigirikka rohustuga puisniiduilmelise hõreda metsaga
Vasula järve idakaldal. Esialgselt kavandatud (Vasula) püsielupaiga moodustamisest loobuti
kaasamise käigus ilmnenud asjaolude tõttu – alale oli varasemalt kinnitatud detailplaneering34.
Lisaks nimetatud leiukohale jääb Vasula järve lähedusse ka teisi väiksemaid pehme
koeratubaka leiukohti. Kõik need on olnud üksikute taimedega juhuslikku laadi kasvukohad,
kust viimase inventuuri käigus aastal 2017 sihtliiki ei leitud. Need kõik, välja arvatud üks
(KLO9319543; 0,02 ha), on tänaseks EELISes arhiveeritud.
2.2.3.8. Ropka-Ihaste looduskaitsealalt välja jäävad pehme koeratubaka leiukohad
(taimeatlase ruut: 16-40)
Omapärane pehme koeratubaka leiukoht (KLO9328012, 0,05 ha) jääb Ropka-Ihaste
looduskaitseala pehme koeratubaka leiukohast (vt 2.2.2.3) ligikaudu 100 meetrit lõunasse.
2017. aasta andmetel kasvab heas seisundis populatsioon (hinnanguliselt vähemalt 100 taime)
eramaja hoovi servas. Kuna leiukoht kaardistati esmakordselt juba aastal 2012, võib oletada, et
kuigi tekkelt juhuslikku laadi (nt pinnase või mullaga toodud), ei ole nähtavasti tegemist väga
ajutise leiukohaga. Asukohast tulenevalt pole selle kaitse alla võtmine sellegipoolest
põhjendatud.
Ülalkirjeldatud leiukohast ligikaudu 500 meetrit edela suunas on veel kaks väikest halvas
seisundis pehme koeratubaka leiukohta (KLO9322851, 0,11 ha; KLO9340820, 0,06 ha),
33 Keskkonnaministri 26. juuli 2021. a käskkiri nr 1-2/21/312 34 Keskkonnaministri 13.09.2022 määruse nr 40 „Pehme koeratubaka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-
eeskiri” seletuskiri: https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/looduskaitse/oigusaktid-ja-kaitse-eeskirjad
29
mõlemast leiti 2017. aastal kaks taime. Pehme koeratubakas kasvab kuivenduskraavi ja
noorepoolse kõdusookaasiku serval.
2.2.3.9. Väikesed eraldiseisvad leiukohad Tartu linnas ja lähistel
(taimeatlase ruut: 16-40 ja 15-40)
Emajõe ja Kalmistu paljandi vahel Tartu linnas on pehme koeratubaka halvas seisundis leiukoht
(KLO9327202, 0,07 ha), kus nii esmaleiu aastal 2011 kui aastal 2017 loendati 6 taime.
Kasvukohaks on tugevasti võsastunud ja rikutud veerežiimiga madalsoine või soostunud niidu
taoline väga raskesti läbitav ala Emajõe lammil.
Tartu lähedusse Maramaa külla jääb keskmises seisundis leiukoht (KLO9322849, 0,11 ha).
Kaardistatud esmakordselt aastal 2010, kui leiti kaks taime, aastal 2018 loendati 9 taime.
Liigirikka rohustuga salumetsa lagendiku ilmeline ala on fragment kunagisest ulatuslikust
hõrendikuga kaetud niidukooslusest (puisniidutaoline ala) Emajõe lammil (ortofoto aastast
1965).
Lohkva ja Veibri küla piiril kaardistati 2017. aastal pehme koeratubaka leiukoht, kus loendati
6 taime. Kasvukohaks on maanteeäärne parasniiske aruniit (KLO9339932, 0,3 ha).
30
3. Ohutegurid ja meetmed
Liikide viimase ohustatuse hindamise järgi aastast 2017 kirjeldatakse pehme koeratubaka
ohutegureid järgmiselt: „Aru- ja soostunud niitude kinni kasvamine majandamise lakkamise
järel; kuivendamine. Kuna kasvukohad asuvad tihedalt asustatud ja kiiresti arenevas Tartu
ümbruses (osalt ka linna piires), siis on mitmetele populatsioonidele otseseks ohuks ehitus- ja
arendustegevus.”35 Ohutegurite mõju ulatus Euroopa tasandil pole teada. Kuna tegemist on
poollooduslike koosluste liigiga, on mitmed alljärgnevalt lahti kirjutatud ohutegurid
eeldatavasti olulise mõjuga suuremas osas Euroopas (vt tabel 3).
Erinevate ohutegurite mõju hinnangud on esitatud tabelis 3 ja lahti kirjutatud alljärgnevates
alapeatükkides. Ohuteguri mõju hindamisel on arvestatud järgmist skaalat:
a) kriitilise tähtsusega ohutegur – võib 20 aasta jooksul viia liigi hävimisele Eestis;
b) suure tähtsusega ohutegur – võib 20 aasta jooksul viia Eesti asurkonna kahanemisele enam
kui 20% ulatuses;
c) keskmise tähtsusega ohutegur – võib 20 aasta jooksul viia asurkonna kahanemisele, vähem
kui 20% ulatuses, märkimisväärsel osal Eesti areaalist;
d) väikese tähtsusega ohutegur – omab vaid lokaalset tähtsust, Eesti asurkonna kahanemine 20
aasta jooksul on väiksem kui 20%.
Tabel 3. Liigi ohutegurid ja nende mõju Eestis ja Euroopas.
Ohutegur** Mõju Eestis
3.1 Kasvukohtade kulustumine, võsastumine,
metsastumine
kriitilise
tähtsusega
3.2 Ebasobivad taastamis- ja hooldamisvõtted keskmise
tähtsusega
3.3 Metsaraie väikese
tähtsusega
3.4 Võõrliikide ohtruse kasv suure
tähtsusega
3.5 Rekreatiivne tegevus väikese
tähtsusega
3.6 Muutused ümbritsevate alade maakasutuses väikese
tähtsusega
35 Liigi ohustatuse hinnang: Crepis mollis (pehme koeratubakas) sigiv asurkond 2017. EELIS (Eesti looduse
infosüsteem), Keskkonnaagentuur
31
3.1. Kasvukohtade kulustumine, võsastumine, metsastumine
Eesti (NSV) esimeses Punases raamatus 36 (1979) tuuakse välja, et pehme koeratubaka
kasvukohad on ohustatud maa kasutuselevõtu tõttu. Tänaseks, kui olulisemad pehme
koeratubaka leiukohad on üht või teist tüüpi kaitstavate aladega hõlmatud (vt 2.2), on liiki
ohustav kõige suurem ohutegur teisipidine: poollooduslike rohumaade traditsioonilise
majandamise lakkamine kõigi sellele järgnevate tagajärgedega: kasvukoha kulustumise,
võsastumise ja lõpuks metsastumisega. Just see ohutegur kui kõige olulisem on viimase
paarikümne aasta jooksul välja toodud pehmet koeratubakat puudutavates kirjutistes (Lilleleht
1998, Kukk 2001, Kukk 2007, Luuk 2012, Saar 2018, Kukk 2021).
Majandamise lakkamisel hakkab mullaviljakus aegamisi tõusma (heina arvelt, mis varem ära
viidi või söödi), kogunev kulukiht takistab osade taimeliikide idandite arengut ning võimust
võtvad põõsad varjutavad rohurinnet. Selle tagajärjel tõuseb varem liigiliselt ühtlases koosluses
nii varjutaluvamate kui viljakamat mulda eelistavate liikide (nn ekspansiivsete liikide) osakaal,
samuti on olukord soodne mättaid moodustavatele liikidele (Mesipuu 2020). Pehme
koeratubaka leiukohtades tähendab see kõige sagedamine angervaksa vohamist, ka soo- ja
jäneskastiku ning suurekasvuliste, sageli mättaid moodustavate tarnade osakaal suureneb.
Kultuuristamise mõjuga kasvukohtades pääsevad enam mõjule kultuurkõrrelised (kerahein,
põldtimut, aas-rebasesaba), kuivendamise mõjuga niiskematel niitudel sinihelmikas ja/või
pilliroog. Võsa moodustavad kõige sagedamini pajud, ka paakspuu. Noorendikuna kasvab
esmajärjekorras peale kask ja lepp.
Kõige sobivama niitmise aja osas jäävad eksperdid sageli eriarvamusele. Üksmeelsem ollakse,
et sobivaim aeg sõltub nii konkreetsest aastast, niidu tüübist kui liigilisest koosseisust (Mesipuu
2020). Nii hilisel (suve teine pool, eelkõige august ja september) kui varasel (juuni teine pool)
niitmisel on eeliseid ja puudusi. Varane ja/või mitmekordne niitmine pärsib enam
ekspansiivsete liikide kasvu, teisalt ei saa valmida pehme koeratubaka (ja paljude teiste
tüüpiliste niidutaimede) seemned. Niitmine suve teisel poolel võimaldab seemnetel küll
valmida, samas kui koosluse kõrgekasvulised liigid muutuvad üha domineerivamaks, mille
tagajärjel liigirikkus kokkuvõttes pigem väheneb.
Tingimustes, kus meil pole katseliselt kindlaks tehtud pehmele koeratubakale kõige sobivam
kasvukoha hooldusviis (vt 3.2), jäävad kasvukohtade hooldamisel märksõnadeks
hooldamisviiside varieerimine ja alapõhisus. Angervaksa või mõne teise domineeriva liigi
mahasurumiseks võib (on soovitatav) taastamise järgselt niita kaks korda aastas. Samas ei tohi
selline niitmisrežiim kesta aastast aastasse. Niitmisest efektiivsemaks peetakse taastamise
järgselt karjatamist, mis surub tõhusamalt maha ka kultuurkõrrelisi ega ole nii tundlik mätaste
suhtes. Mitmekordse niitmisega seostub tänapäeval ka värske heina siloks pressimine, mis ei
tohi samuti muutuda püsivaks hooldusmeetmeks – siloks pressitud (ja enamasti kohapeal
kiletatud) värske hein ei võimalda seemnete järelvalmimist, mis on poolloodusliku niidu
traditsioonilise hooldamisrežiimi oluline osa.
Heas seisundis aladel võib pidevat varast (+/-jaanipäevaaegset, s.o enne pehme koeratubaka
seemnete valmimist) niitmisaega kompenseerida niitmata laikude või siiludega (mitte enam kui
10-30% niiduala kogupindalast; Mesipuu 2020), mille asukohta tuleb siis aastate lõikes muuta.
Pidevat hilist niitmist (august ja september) ei saa pehme koeratubaka kasvukohti silmas
36 Eesti NSV Punane raamat, 1979. (kättesaadav PDF-failina kava koostajalt). Osa samast infost on avalikult
kättesaadav Punase raamatu nn rahvaväljaandes (Kumari 1982).
32
pidades õigustatuks pidada. Arvatavasti jätkub ka sellisel juhul leiukohtade aeglane
degradeerumine.
Niidetud hein tuleb tingimata alalt eemaldada – selles ollakse ühisel arusaamisel nii
konkreetselt pehmet koeratubakat puudutavates kirjutistes (Kukk 2007, Luuk 2012) kui neis,
mis käsitlevad poollooduslike koosluste hooldamist üldisemalt (Mesipuu 2020). Heina maha
jätmine suurendab vähehaaval mullaviljakust ning tekitab kulukihi. Mõlemat pidi pärsitakse
läbi erinevate mehhanismide ala üldist liigirikkust. Samadel põhjustel ei ole aktsepteeritav
heina maha purustamine. Rohurinde liigirikkuse seisukohalt peetakse niitmata jätmist vähem
kahjulikuks kui niitmist heina maha jätmisega või purustamist. Pehme koeratubaka
püsielupaikade kaitse-eeskirja kohaselt tuleb niidetud hein alalt ära viia kümne päeva jooksul
peale niitmist.
Mis puutub erineva tehnika kasutamisse ala hooldamisel, tuleb siingi sarnaselt raietöödega (vt
5.1.1) silmas pidada, et pinnas on pehme koeratubaka kasvukohtades sageli märg ja/või
turbamullane ega kannata raskeid masinaid. Pigem tuleb eeldada, et märjematel aladel ja
taastamisejärgsetel aastatel on suur osakaal käsitsi tööl (s.o töö trimmeriga).
Meetmed:
- aastakümneid hooldamata poollooduslikud kooslused tuleb sihipäraselt kasutusse võtta.
Esmalt eemaldatakse niidualadele kasvanud puittaimestik (vt 5.1.1 ja 5.1.2), peale mida
saab alasid niitma (karjatama) hakata (5.1.3);
- varieerida niitmisaega, soovitavalt osaliselt niita varakult (juuni lõpus) ja osaliselt hilja
(augustis-septembris), osaliselt võib ka niitmata jätta (kuni 30% alast), varieerides
aastate lõikes nimetatud alade asukohti; angervaksa jm vohavate liikide
mahasurumiseks võib ajutiselt niita ka kaks korda aastas; vältida silo tegemist ja
purustamist (hekseldamist); niidetud hein tuleb alalt 10 päeva jooksul eemaldada.
3.2. Ebasobivad taastamis- ja hooldamisvõtted
Pehmele koeratubakale kõige sobivam kasvukoha hooldamisrežiim pole selge. Katseliselt seda
Eestis uuritud pole. Kogu tänane teadmine põhineb leiukohtade vaatlusel. Sageli on leiukohad
keskmiselt kuni tugevalt põõsastunud kõrgrohustuilmelised alad. Arvatavasti võib sellest
järeldada, et poollooduslikud niidukooslused Tartu piirkonnas on kehvas seisus, mitte seda, et
taolised tingimused on liigi jaoks optimaalsed.
Kahtlemata on pehmele koeratubakale kui poollooduslike koosluste liigile sobilikud
traditsioonilised maaharimisvõtted. Praktikad, mida kasutati aastakümneid ja -sadu tagasi,
heinatöö, mida tehti valdavalt käsitsi või loomjõul ja mis varieerus aastast aastasse muu hulgas
niitmise ja/või karjatamise aja osas. Kuidas imiteerida toonaseid tingimusi tänapäevaseid
(looduskaitse) praktikaid kasutades, on ebaselge.
Üsna kindlasti ei sobi liigile ülemäära intensiivsed meetodid. Inglismaal on pehme
koeratubakas kadunud kasvukohtadest, mille hooldamine on intensiivistunud: kus karjatamist
on alustatud varem ja suurema koormusega; kus traditsiooniline heinategu on nihkunud
varasemaks või asendunud siloteoga; kus mullaviljakust on ühel või teisel moel kunstlikult
tõstetud. Ebasobivad hooldamisvõtted on andnud tulemuseks, et taim kasvab ebaregulaarselt
või üldse mitte hooldatud kasvukohtades (Walker, 2011 ja 2015). Samas tuuakse sobivaima
33
hooldusviisina välja madala koormusega karjatamist lammastega. Kuna liigi leiukohad Eestis
ja Inglismaal on erinevad, pole see valdavas osas Eesti leiukohtades soovitatav ega ka võimalik.
Meetmed:
- pehme koeratubaka kasvukohtade taastamisel ja hooldamisel tuleb järgida kavas välja
toodud põhimõtteid (vt 3.1 ja 3.3), eesmärk on luua koosluses tingimused, mis oleksid
võimalikult sarnased traditsioonilise majandamisega saavutatud tingimustele;
- vältida intensiivset karjatamist, väetamist, silo tegemist, purustamist.
3.3. Metsaraie
Pehme koeratubaka püsielupaigad on piiritletud selliselt, et leiukohtade või leiukohaks
potentsiaalselt sobivate vähem või rohkem võsastunud niidulaikude ümber on puhverala.
Puhveraladeks on püsielupaikades valdavalt metsad, mis varem või hiljem saavutavad
raieküpsuse. Kuna ajalooliselt on pehme koeratubakas tänaste leiukohtade läheduses levinud
eeldatavasti oluliselt suuremal pindalal (vanade ortofotode järgi on püsielupaigad valdavalt
lagedad või hõrendikuga kaetud niidualad), siis peab igasugune raie ideaaljuhul olema suunatud
pehmele koeratubakale sobivate kasvukohtade pindala suurendamisele. See aga eeldab, et kord
lagedaks raiutud ala võetakse kasutusele niiduna. Kui viimast ei tehta, tuleb vältida raie
negatiivset mõju piirnevatele pehme koeratubaka kasvukohtadele (pinnase lõhkumine,
võsastumise hoogustumine, muude liikide sissetung).
Metsaraie hoogustab (näiteks läbi juurkonkurentsi muutumise) piirnevate niidualade
võsastumist. Selliselt on järsult hoogustunud pehme koeratubaka leiukohtade võsastumine Aru
(vt 2.2.1.1), Arupää (vt 2.2.1.2) ja Kaagvere (vt 2.2.1.4) püsielupaikades. Raiejärgne lõhutud
pinnas loob kasvukohti teiste hulgas kooslusele mitteomastele ja invasiivsetele liikidele (vt 3.4),
kelle osakaal võib kasvada seda enam, kui raskete metsaveomasinatega liigutakse ka üle
piirneva pehme koeratubaka leiukoha, nagu on juhtunud Arupää (vt 2.2.1.2) püsielupaigas.
Selle ohuteguri mõju tuleb pidada suuremaks piiranguvööndisse tsoneeritud püsielupaikades,
kus kaitse-eeskirja kohaselt on lubatud uuendusraie tingimusel, et raidmeid ei ladustata pehme
koeratubaka kasvukohta ning puidu kokkuvedu rasketehnikaga toimub vaid külmunud
pinnasega või kui pinnas seda võimaldab. Lisaks on piiranguvööndis keelatud puidu kokkuvedu
külmumata pinnaselt ja püsielupaiga valitseja võib lubada puidu kokkuvedu, kui pinnas seda
võimaldab. Ennekõike on see ohuks Arupää (vt 2.2.1.2), Lepistiku (vt 2.2.1.8), Metsanurga (vt
2.2.1.9) ja Vesneri (vt 2.2.1.15) püsielupaikades, kus mitte ainult pehme koeratubaka leiukohta
ümbritsev metsane puhverala, vaid ka pehme koeratubaka kasvukohad jäävad (vähemalt
osaliselt) piiranguvööndisse. Seega tuleb hoolikalt jälgida, et luba rasketehnikaga sõitmiseks
püsielupaigas ja luba puidu kokkuveoks külmumata pinnaselt antakse vaid juhul, kui see ei
kahjusta pinnast ja muul juhul tuleb raie (ja kokkuvedu) teostada käsitsi või kergtehnikaga.
Samuti on selle ohuteguri mõju potentsiaalselt suur kaitstavatelt aladelt välja jäävates
leiukohtades.
Igasuguseid raietöid püsielupaikade sihtkaitsevööndis tehakse kujundusraiena. See on raieviis,
mis võimaldab metsa raiuda seal, kus see on pehme koeratubaka kasvukohtade seisundi
parandamiseks vajalik.
Suurem osa pehme koeratubaka kasvukohti on tänaseks vähem või rohkem kinni kasvanud (vt
3.1) soostunud- või aruniidud (vt 1.1), kus metsamajanduslikus mõttes arvestatav puistu
34
puudub. Pärisaru- ja soostunud niitude hoolduskavas (Mesipuu 2020) tuuakse soovitusliku
puude ja põõsaste summaarse katvusena välja 10-30%. Samas rõhutatakse, et igale niidulaigule
pole mõtet puude-põõsaste olemasolu tingimuseks seada: sageli on väike või kitsa kujuga mõne
hektari suurune niit juba ümbritsetud metsa või võsaga, mis suurel määral hajusate põõsaste
funktsioone täidab.
Raietööde teostamise põhiliseks eelduseks pehme koeratubaka kasvukohtades on soodsad
ilmastikutingimused. Raie tuleb läbi viia käsitsi või kerge (võimalikult väikese erisurvega)
tehnikaga, eelistatult talvel, aga sobivate tingimuste korral ka sügisel. Kevadist raiet ei saa
soovitatavaks pidada ka põhjusel, et see võimendab vesivõsude kasvu. Puidu kokkuveoks peab
kasutama kerget võimalikult väikese erisurvega tehnikat. Eesmärk on mitte kahjustada pehme
koeratubaka kasvukohti, mis on sageli niisketel (soostunud) muldadel ega külmu pehme talve
korral läbi.
Puistu suuremahulisema kujundamisega kaasneb valgustingimuste järsk paranemine, mis toob
kaasa suurekasvuliste rohttaimede ja võsa vohamise. Sellistes tingimustes pehme koeratubakas
konkureerida ei suuda.
Puhveraladena pehme koeratubaka püsielupaika arvatud puistutes väljaspool liigi kasvukohti
võib maaomanik soovi korral kujundusraieid teha, kuna see vähendab transpiratsiooni ja
parandab valgustingimusi piirnevates pehme koeratubaka kasvukohtades. Jälgida tuleb allpool
esitatud nõudeid säilikpuude, raie aja, raidmete osas, soovitatav on kujundada liigile
potentsiaalselt sobivad alad (kinnikasvanud rohumaad) niitudeks ja alustada peale raadamist
ala regulaarse hooldamisega.
Püsielupaikade piiranguvööndi metsades on kaitse-eeskirja järgi lubatud ka uuendusraie (kui
see ei kahjusta piirnevaid pehme koeratubaka kasvukohti) tingimusel, et raidmeid ei ladustata
pehme koeratubaka kasvukohta ning puidu kokkuvedu rasketehnikaga toimub vaid külmunud
pinnasega või kui pinnas seda võimaldab. Lisaks tuleb piiranguvööndis raiete teostamisel
soovitada allpool väljatoodut säilikpuude, raie aja ning raidmete osas.
Meetmed:
- Kujundusraiete tegemisel tuleb arvestada järgmiste põhimõtetega:
1. pehme koeratubaka kasvukohtades tuleb hajus lehtpuu võsa (peamiselt paakspuu ja pajud)
ning puude järelkasv (peamiselt kask, lepp, kuusk) täielikult eemaldada. Gruppidena või
säilitatavate puude ümber ei tohiks selle üldkatvus ületada 10%. Puurindes säilitada
tähelepanuväärsemad puud (vanad või mitmetüvelised isendid) või gruppidena ka nooremaid,
säilitatava puistu üldkatvus kuni 20%. Lähtuda pritsiibist, et mida väiksem ala, seda lagedam
see võiks jääda. Puu- ja põõsagruppide säilitamisel eelistada laia võraga lehtpuid ja põõsaid
arvestusega, et nende asukoht ei takistaks edaspidi ala regulaarset niitmist. Tugevalt
kinnikasvanud kasvukohtades tuleb soosida kunagiste niidualade taastamist raadamise teel;
2. väljaspool pehme koeratubaka kasvukohti toimuvate raiete korral eelistada säilikpuudena
samuti lehtpuid gruppidena või üldkatvusega kuni 10%, raiete käigus ei tohi kahjustada pehme
koeratubaka ega teiste kaitsealuste taimeliikide kasvukohti, mistõttu kokkuvedu teostada
pehme koeratubaka kasvukohta läbimata;
3. raie tuleb läbi viia käsitsi või kerge (võimalikult väikese erisurvega) tehnikaga, eelistatult
talvel külmunud pinnasega, aga sobivate tingimuste (kuiva pinnase) korral ka sügisel. Puidu
kokkuveoks peab kasutama kerget võimalikult väikese erisurvega tehnikat. Raidmed tuleb
püsielupaigast ära viia kümne päeva jooksul pärast raiumist või põletada püsielupaiga piires
Keskkonnaametiga eelnevalt kokkulepitud kohas väljaspool sihtliigi kasvukohti. Jämedamad
35
tüved võib väljaspool kasvukohti jätta looduslikult lagunema. Raiejärgselt peab edaspidi
vajadusel eemaldama alale kasvanud kännu- ja juurevõsud (vt 5.1.2).
- Puistu kujundamise järel tuleb pehme koeratubaka kasvukohti või kasvukohtadeks
kujundatavat ala niita (vt 3.1, 5.1.3).
- Pehme koeratubaka kasvukohtades ja püsielupaiga (ajaloolistel) niidualadel on keelatud
metsa istutamine.
3.4. Võõrliikide ohtruse kasv
Tartu ümbruse mahajäetud põllu- ja jäätmaad, aga ka niidukooslused on sageli massiliselt
kaetud invasiivse kanada kuldvitsaga (Solidago canadensis). Silmapaistvate kollaste õisikutega
Ameerika päritolu taim õitseb alates augustist, moodustab tugevaid puhmaid ja võib kasvada
kuni 1,5(2) m kõrgeks. Kuigi liik on Eestis kantud keelatud võõrliikide loendisse37, mis keelab
taime kasvatada ja müüa, jätkab naturaliseerunud taime leiukohtade arv seni kiiret kasvu (Kukk
jt 2020).
Kanada kuldvitsa üks võsu võib anda kuni 20 000 seemet, liik moodustab püsiva seemnepanga
ja tal on edukas tuullevi, millele lisandub vegetatiivne paljunemine – need omadused on välja
toodud invasiivseid kuldvitsa liike (lisaks kanada kuldvitsale ka Eestis seni võrdlemisi vähe
levinud lähedane sügis-kuldvits, Solidago gigantea) käsitlevates töödes Lätis (Priede 2008) ja
Leedus (Karpaviciene 2015). Mõlemas riigis on ohtlikult kiire levimine saanud alguse
suuremate linnade ümbrusest, kus invasiivsed kuldvitsa liigid kujutavad endast suurt ohtu
kohalikule floorale.
Senistes inventuurides (vt 1.3.2) pole kanada kuldvitsa (või teiste võõrliikide) olulist negatiivset
mõju pehme koeratubaka kasvukohtadele välja toodud. Arvatavasti on probleemist seni ühelt
poolt üle vaadatud, teisalt võib olla, et kuldvitsa levik on just viimastel aastatel kiirenenud.
Mida lähemale Tartule, seda suurem oht – nii selgus leiukohtadega tutvudes käesoleva kava
koostamise käigus. Anne (vt 2.2.2.1) ja Raadi LKA (vt 2.2.2.3) ning Nõlvaku PEPi (vt 2.2.1.12)
pehme koeratubaka leiukohtade kõige lähemas naabruses levib kanada kuldvits massiliselt.
Kõige halvem on seis Kalda tee PEPis (vt 2.2.1.5), kus kõige esinduslikumas niiduosas katab
kanada kuldvits hinnanguliselt 20%, lisaks kasvab seal invasiivset hobuoblikat (Rumex
confertus). Ka Tila PEPis (vt 2.2.1.14) kasvavad kanada kuldvitsa laienevad kogumid.
Meede:
- pehme koeratubaka kasvukohtade iga-aastane niitmine (vt. 5.1.3).
- Kui kasvukohti ülepinnaliselt niitma ei hakata, tuleb võõrliikide levik kaardistada ja
need tõrjuda iseseisva tööna (vt 5.1.4).
3.5. Rekreatiivne tegevus
Rekreatsiooni mõju on seni väike, aga võib kasvada Tartu linna jäävates pehme koeratubaka
kasvukohtades juhul, kui nende seisund paraneb sedavõrd, et need linnaelanike silmis
kutsuvaks muutuvad. Seni võib vähest rekreatiivset mõju tuvastada vaid Kalda tee
püsielupaigas (vt 2.2.1.5), kus on üksikuid jalgradu.
37 Eestis keelatud võõrliikide loend. Kättesaadav seisuga 11.2021:
https://keskkonnaamet.ee/elusloodus-looduskaitse/voorliigid/keelatud-voorliigid-load
36
Meede:
- negatiivsete mõjude ilmnemisel teavitada külastajaid ala väärtustest ja suunata nad
vajadusel ümber.
3.6. Muutused ümbritsevate alade maakasutuses
Pehme koeratubaka kaasaegsed leiukohad jäävad Tartu lähiümbrusesse (vt 1.2), sealjuures
mitmed linna piiresse (vt 2.2.1.5, 2.2.1.12, 2.2.3.9). Sellest tulenevalt on paratamatu, et
kasvukohad koos looduslähedasema lähiümbrusega on fragmendid põllumajandusmaastikus
või tiheasustusalal linnas. Ainuüksi liigi leviku mustrist tulenevalt ei saa pehmet koeratubakat
tänapäeval kaitsta suurepindalalistel looduskaitsealadel, kus võimalik servaefekt on väike.
Pehme koeratubaka PEPide keskmine suurus on 5,6 ha. Väikesed alad on paratamatult
mõjutatud protsessidest väljaspool neid.
Arvestatav mõju on (põllumaade) väetamisel, maaparandusel (ennekõike kuivendamisel) ja
ehitus-/arendustegevusel. Loetletud tegevuste otsene mõju pehme koeratubaka
püsielupaikadele võib olla raskesti tuvastatav, aga see ei tähenda, et mõju puudub.
Samuti vähendavad kõik nimetatud tegevused pehmele koeratubakale kas või ajutiselt sobivate
kasvukohalaikude hulka. Viimase viieteist aasta jooksul on dokumenteeritult leitud pehme
koeratubaka (enamasti) üksikuid taimi väljaspool tänaseid kaitstavaid alasid (vt 2.2.3)
võrdlemisi ebatüüpilistest kasvukohtadest (suurem osa neist leiukohtadest on tänaseks EELISes
arhiveeritud). Sellised sageli ajutised leiukohad võivad toimida koridorina püsivamate ja
suuremate leiukohtade vahel ja on seetõttu suure tähtsusega.
Meetmed:
- võimalikud tulevikus kaitse alla võetavad pehme koeratubaka leiukohad
püsielupaikadena (või mistahes tüüpi kaitstavate aladena) tuleb maastikus piiritleda
vastavalt peatükis 4.3 toodud suunistele. Esmatähtis on, et püsielupaikade piiritlemisel
tuleb lisada piisav puhverala kasvukohtade soodsa seisundi säilimiseks;
- väljaspool kaitstavaid alasid tuleb rakendada looduskaitseseadusest tulenevaid
isendikaitse põhimõtteid (LKS § 48 lõige 4).
37
4. Kaitse eesmärgid
Käesoleva tegevuskava eesmärgiks on pehme koeratubaka arvukuse ja kasvukohtade säilimine
vähemalt 2017-2018 aastal toimunud viimases põhjalikumas inventuuris kirjeldatud tasemel
(Saar 2018). Kaitsemeetmed peavad tagama, et pehme koeratubakas ei langeks IUCN
ohustatuse hindamise skaalal tasemelt EN (endangered, väljasuremisohus) tasemele CR
(critically endangered, kriitilises seisundis).
Lühiajalised kaitse eesmärgid (5 aastat)
Lühiajaline kaitse eesmärk on hoida pehme koeratubaka summaarne õitsvate võsude arv
vähemalt 2500 juures, vähemalt tänasel leiukohtade pindalal (36 hektaril) ja tänases leviku
ulatuses (pehme koeratubakas asustab viitteist püsielupaika, kolme looduskaitseala ning
asustatud on vähemalt kaheksa taimeatlase ruutu) kokku vähemalt 63 leiukohta (EELISe
objekti, vt 1.2).
Pikaajalised kaitse eesmärgid (15 aastat)
Pehmet koeratubakat ja tema kasvukohti Eestis ohustavatest teguritest on käesolevas kavas
välja toodud kuus; neist ühe mõju on hinnatud kriitiliseks, ühe mõju suureks, kolme mõju
väikeseks ja ühe ohuteguri mõju on hinnatud keskmiseks (vt 3.). Kava pikaajalise kaitse
eesmärgina nähakse ette, et ühegi ohuteguri mõju ei ole suurem kui keskmine. Pikaajalise kaitse
eesmärgina nähakse ette liigi langemist väljasuremisohus (EN) liikide hulgast ohualdiste (VU)
liikide hulka. Pikaajalise kaitse eesmärgina nähakse isendite arvu kasvu ja kasvukohtade
seisundi paranemist vähemalt tänases leviku ulatuses ning uute kasvukohtade lisandumist
vähemalt püsielupaikades paiknevate liigile sobivate metsastunud niidukoosluste arvel, kus
tegevuskava näeb ette taastamistööd (vt 5.1.1)
4.1. Liigi võimalikult soodsa seisundi tagamise tingimused
Vastavalt looduskaitseseaduse § 3 lõikele 2 loetakse liigi seisund soodsaks, kui selle asurkonna
arvukus näitab, et liik säilib kaugemas tulevikus oma looduslike kasvukohtade elujõulise
koostisosana, kui liigi looduslik levila ei kahane ning liigi asurkondade pikaajaliseks
säilimiseks on praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi olemas piisavalt suur kasvukoht.
(1) Pehme koeratubakas kasvab Eestis oma areaali piiril, (2) liigil on läbi aegade olnud Eestis
üks kitsas leiukohtade piirkond, (3) mis jääb kasvavasse ja valglinnastuvasse Tartusse ja
suuresti põllumajandusmaastikuga kaetud Tartu lähiümbrusse – neid kolme põhjust arvesse
võttes on tõenäoline, et liik jääb hoolimata edukalt rakendatud kaitsemeetmetest Eestis ka
edaspidi haruldaseks või võrdlemisi haruldaseks. Sellest tulenevalt ei ole realistlik, et liigi
ohustatuse hinnang (IUCN-i hindamiskriteeriume rakendades) ka kõige positiivsemate
arengute korral võiks langeda madalamale kui ohulähedane (NT, near threatened). Liigi
siseriikliku kaitsekategooria muutmine pole ettenähtavas tulevikus loodetavasti vajalik: ka
positiivsete arengute korral sobib taim II kategooria kaitsealuste liikide hulka.
Kaitsemeetmete eesmärk ja väljakutse on pidurdada ohuteguritest tulenevat kasvukohtade
degradeerumist, mis võimaldaks liigil Eestis säilida tänastes kasvukohtades vähemalt täna
teadaolevas arvukuses ja laiendada levikut kaitstavatel aladel asuvates potentsiaalselt sobivates
kasvukohtades. Liigi säilimiseks peab taastama ja seejärel järjepidevalt hooldama võimalikult
suurt pindala Tartus ja lähemas Tartu ümbruses seni säilinud poollooduslikke parasniiskeid või
38
soostunud niidukooslusi, ennekõike just seal, kus on teadaolevad pehme koeratubaka
leiukohad, ja kaitstavatel aladel.
4.2. Kasvukoha ja leiukoha määratlemise ja EELISesse kandmise põhimõtted
Pehme koeratubaka leidmisel tuleb koordinaadipunkti (isendi leiukoha) ümber moodustada
pindobjekt ehk kasvukoht minimaalse raadiusega 10 meetrit. Selliselt arvestatakse
üldkasutatavate GPS-seadmete mõõtmisveaga, mis lagedail aladel on tavaliselt 3–5 m, aga
puistuga aladel võib olla rohkem. Selline kasvukoht tagab minimaalse vajaliku kaitse liigi
isendile (punktobjektina (koordinaadiga) määratud leiukohas). Selliselt on põhjendatud
EELISesse kanda juhuslikud või perspektiivitud pehme koeratubaka leiukohad väljaspool
kaitstavaid alasid. Juhuslikeks või perspektiivituteks võib pidada väheste isenditega leiukohti
ebatüüpilistes või täielikult degradeerunud kasvukohtades. Suurema isendite arvuga
leiukohtades tuleb puhverala veel 10 meetri võrra suurendada, piiritledes kasvukohad 20-
meetrise puhvriga ümber liigi äärmiste isendite ning lisaks kaasata väiksemate niitude korral
kogu liigile sobilik niiduala terviklikult kasvukohta. Suuremate niitude korral piiritleda
kasvukohaks osa niidust, maksimaalselt 50 m kaugusel kasvukohast.
Pehme koeratubaka isendite arvu kasvukohas on inventuurides (vt 1.3.2) mõõdetud
generatiivsete ehk õitsvate võsude loendamise abil. Õitsvaid taimi soovitatakse loendada ka
seires (vt 1.3.1). Võttes arvesse, et pehme koeratubakas uueneb vaid seemnetega ning
vegetatiivsed taimed (leherosettidena) on raskesti märgatavad (vt 1.1), tuleb sama soovitada ka
tulevaste inventuuride ja uuringute tarbeks. Vaatamata ühesele arusaamisele isendite
loendamisest, kõiguvad arvukused leiukohtade kaupa aastate lõikes suuresti. Sisuliste põhjuste
kõrval on oma osa kindlasti mõõtmisveal – ka generatiivsete taimede silmatorkavus sõltub
fenofaasist. Kõik see rõhutab populatsioonile ja kasvukohale antavate teiste hinnangute
olulisust (nt populatsiooni vitaalsus, kasvukoha seisund ja ulatus jne).
Seni kaardistamata pehme koeratubaka uus leiukoht tuleb tõendada (makro)fotode või
herbaareksemplariga, arvestades, et II kaitsekategooria taimeliigi isendi loodusest
eemaldamiseks peab olema vastav luba. Kuivatatud taim koos leiuandmetega peab jõudma
mõne suurema herbaariumi kogusse. Herbaareksemplari kogumine pole vajalik, kui uus
leiukoht moodustab teadaolevate kasvukohtadega kompleksi (nt ühe suurema niiduala
erinevatest osadest) või kui õitsvate taimede arv uues leiukohas on väiksem kui viis, sest nii
väikeses populatsioonis on iga isendi säilimine oluline.
Leiukoha võib EELISest kustutada (arhiveerida), kui kasvukoht on hävinud, näiteks
degradeerunud sel määral, et selle taastamine pole perspektiivne. Muul juhul võib leiukoha
arhiveerida, kui pehmet koeratubakat pole kümne aasta jooksul leiukohas nähtud, kui parimal
vaatlemise ajal on liiki püütud vaadelda vähemalt kolmel erineval aastal. Ebaseadusliku
tegevuse tagajärjel hävinenud leiukohtades sõltub leiukoha arhiveerimine järelevalve
menetluse tulemustest ja otsustatakse juhtumipõhiselt.
4.3. Kaitstava ala moodustamise ja piiritlemise kriteeriumid, sobiv kaitsekord
Uute leiuandmete lisandudes võib tekkida vajadus kaitse alla võtta täiendavaid pehme
koeratubaka leiukohti. Looduskaitseseaduse § 48 lõige 2 kohaselt tuleb kaitse alla võtta
vähemalt 50 % II kategooria kaitsealuse taimeliigi kasvukohtadest. Kõrvutades populatsiooni
39
ja kasvukoha suurust, seisundit ning jätkusuutlikkust juba kaitse all olevate kasvukohtade
vastavate näitajatega, tuleb soovitavalt iga kümne aasta järel vaadata üle kaitstavatel aladel
asuvate pehme koertubaka kasvukohtade nimekiri ja kaaluda uutesse esinduslikesse
kasvukohtadesse püsielupaikade või muude kaitstavate alade laiendamist või moodustamist,
võttes arvesse ka liigi ohustatuse hinnangu ja seisundi aktuaalseid muutusi. Olemasolevate
püsielupaikade kaotamine võib olla põhjendatud, kui pehme koeratubaka leiukoht on täielikult
hääbunud vaatamata kaitsetegevustele (vt 4.2).
Nii tänaste kui võimalike edaspidi loodavate püsielupaikade jm kaitstavate alade eesmärk on
kaitse alla võtta minimaalse vajaliku suurusega ala, mis tagab pehme koeratubaka kasvukoha
pikaajalise säilimise. Püsielupaikade piiritlemise põhimõtted on lahti kirjutatud pehme
koeratubaka püsielupaikade kaitse-eeskirja seletuskirjas38, neist kõige olulisemad on:
- püsielupaikadesse on hõlmatud liigi kasvukohaks olevad niidukooslused kogu ulatuses.
Seda ka juhul, kui pehme koeratubakas kasvab vaid suure niiduala ühes servas, et liigil
oleks võimalik oma leviala kogu niiduala ulatuses laiendada;
- samal põhjusel on pehme koeratubaka kasvutingimuste parandamiseks
püsielupaikadesse vanade ortofotode põhjal hõlmatud ka võimalikult suur osa
kunagisest niidukooslusest;
- piiritlemisel on oluline arvestada pehme koeratubaka kasvukohtade soodsa seisundi
säilimiseks vajalikku puhvrit. See on eelkõige vajalik liigile sobiliku veerežiimi
hoidmiseks, aga muude kõrvalaladest tulenevate mõjude (väetiste, herbitsiidide) jm
inimtegevusega kaasnevate mõjude vähendamiseks. Minimaalne puhver leiukohtade
ümber peab olema vähemalt 40 m. Arv on saadud kunagist maaparanduse praktikat
ümberpööratud kujul kasutades: kahe kraavi vaheline kaugus 80 meetrit võimaldab
kraavidevahelise ala täielikult kuivendada39;
- pehme koeratubaka kasvukohtadesse ulatuvad ja nende vahetus läheduses asuvad
kuivendussüsteemid tuleb arvata püsielupaika, et seada vajadusel nende hooldamisele
piirangud.
Samu põhimõtteid tuleb kasutada pehme koeratubaka kasvukohtade arvamisel kaitsealadesse
(või hoiualadesse). Pehme koeratubaka kasvukohtades tuleb eelistada sihtkaitsevööndi
kaitsekorda. Piiranguvööndi kaitsekord võib olla põhjendatud alal, kus puuduvad
kuivendussüsteemid (piiranguvööndi kaitsekord ei võimalda uusi kraave rajada).
4.4. Seos teiste kaitsealuste ja ohustatud liikide kaitsega
Pehme koeratubaka kasvukohad – liigirikkad kultuuristamata või vähese kultuuristamise
mõjuga aru- ja soostuvad niidud (vt 1.1) – pakuvad kasvukohta suurele hulgale kaitsealustele
taimeliikidele. Esimese kaitsekategooria liike kasvab pehme koeratubaka kasvukohtades kolm:
harilik kobarpea (Ligularia sibirica) Anne LKA-l (vt 2.2.2.1), püsiksannikas (Swertia perennis)
Haava püsiksannika PEP-is (vt 2.2.2.2) ja ahtalehine kareputk (Laserpitium prutenicum) Raadi
LKA-l (vt 2.2.2.3). Nimetatud kolm taimeliiki õitsevad suve teisel poolel, mistõttu
õitsemise/viljumise võimaldamiseks tuleks eelistada hilist niitmist, samas on hilisel niitmisel
tõsiseid puudusi, mistõttu soovitatakse hooldusvõtteid ja -aega varieerida (Mesipuu 2019, Saar
38 Keskkonnaministri 13.09.2022 määruse nr 40 „Pehme koeratubaka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-
eeskiri” seletuskiri: https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/looduskaitse/oigusaktid-ja-kaitse-eeskirjad 39 Põllumajandusministri 17. veebruari 2005. a määrus nr 18 „Maaparandussüsteemi projekteerimisnormidˮ
(kättesaadav seisuga 02.2022): https://www.riigiteataja.ee/akt/128052011005
40
2021). Teistest I kategooria liikidest ulatuvad Metsanurga pehme koeratubaka püsielupaika
merikotka (Haliaeetus albicilla) kahe püsielupaiga sihtkaitsevööndid (vt 2.2.1.9).
II kaitsekategooria liike kasvab pehme koeratubaka kasvukohtades neli: karvane maarjalepp
(Agrimonia pilosa; vt 2.2.1.4 ja 2.2.1.10), aasnelk (Dianthus superbus; vt 2.2.1.5 ja 2.2.2.4),
niidu-kuremõõk (Gladiolus imbricatus; vt 2.2.1.4, 2.2.1.10, 2.2.1.12, 2.2.1.13 ja 2.2.2.3) ja
emaputk (Angelica palustris; vt 2.2.1.5, 2.2.1.9, 2.2.2.1 ja 2.2.2.3). Kolmanda kategooria liike
juba oluliselt rohkem: suur käopõll (Listera ovata), kahelehine käokeel (Platanthera bifolia),
rohekas käokeel (Platanthera chlorantha), kahkjaspunane sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata),
balti sõrmkäpp (Dactylorhiza baltica), vööthuul-sõrmkäpp (Dactylorhiza fuchsii), pruunikas
pesajuur (Neottia nidus-avis), soo-neiuvaip (Epipactis palustris), laialehine neiuvaip (Epipactis
helleborine), ahtalehine ängelhein (Thalictrum lucidum), siberi võhumõõk (Iris sibirica) ja
värvi-paskhein (Serratula tinctoria). II ja III kategooria liikidest tuleb esile tõsta aasnelgi,
niidu-kuremõõga, emaputke ja värvi-paskheina leiukohti – kõik nad on Põhja- või Lääne-Eesti
levikukeskmega taimed, kelle Tartu ümbruse irduvad leiukohad on tähelepanuväärsed ja
vajavad kaitset.
Mittekaitstavatest liikidest tuleb esile tõsta harilikku ussitatart (Bistorta officinalis), kes on
tähelepanuväärne mitmel põhjusel. Ühelt poolt piirdub tema levik Eestis suuresti Tartu ümbruse
niitudega (Kukk jt 2020). Teisalt on tegemist tänuväärse indikaatorliigiga, kelle sageli
silmapaistev aspekt juunis ja juulis aitab tuvastada liigirikkaid nn „Tartu tüüpi“ niite (vt 1.1).
Kuigi erineva ökoloogiaga (õitseaeg jne), eelistab valdav osa loetletud liikidest (sh kõik
looduskaitseliselt olulisemad liigid) avatud kasvukohti ja traditsioonilist poollooduslike
koosluste majandamist.
41
5. Soodsa seisundi saavutamiseks vajalikud tegevused (meetmed), nende
eelisjärjestus ja teostamise ajakava
Pehmet koeratubakat kaitstakse 15-s sihtliigi kaitseks loodud püsielupaigas (vt 2.2.1) ja kolmel
looduskaitsealal (vt 2.2.2). Pehme koeratubaka soodsa seisundi saavutamisel on seetõttu
lähteprintsiibiks liigi kaitse alade kaitse kaudu. Alade kaitse peab tagama nii isendite kui
liigile sobivate kasvukohtade säilimise piisavas ulatuses ja kvaliteedis.
Ligikaudu 17% pehme koeratubaka leiukohtade pindalast ning 40% leiukohtade arvust (25
EELISe objekti 63-st) paikneb väljaspool kaitstavaid alasid (vt tabel 2 ja 2.2). Kõigis neis
leiukohtades rakendub LKS § 48 lõige 4-s sätestatud isendikaitse, millest tulenevalt on pehme
koeratubaka isendite kahjustamine, sealhulgas korjamine ja hävitamine, keelatud.
Kaitsekorralduslikke tegevusi ei nähta ette teiste kaitsealade koosseisu jäävates pehme
koeratubaka leiukohtades (vt 2.2.2) juhul, kui vastav tegevus on sees nt vastavat ala käsitlevas
kaitsekorralduskavas.
Kaitsekorralduslike tegevuste eelisjärjestamisel kasutakse järgmist klassifikatsiooni:
I prioriteet – hädavajalik(ud) tegevus(ed), milleta lähiaja kaitse eesmärkide saavutamine
planeeritavas ajavahemikus on võimatu, see on väärtuste säilimisele ja toimiva(te) kindlalt
teada olevate Eestis kriitilis(t)e ja suure tähtsusega ohuteguri(te) kõrvaldamisele suunatud
tegevus ja kaitsekorralduse tulemuslikkuse hindamine olemasolevate andmete baasil;
II prioriteet – vajalik tegevus, mis on suunatud pikaajaliste kaitse-eesmärkide saavutamisele,
väärtuste säilimisele ja taastamisele, potentsiaalsete ning Eestis keskmise ja väikese tähtsusega
ohutegurite kõrvaldamisele ja kaitsekorralduse tulemuslikkuse hindamisele koos selleks
oluliste uuringute ja inventuuridega;
III prioriteet – soovituslik tegevus ehk tegevus (sh uuring ja inventuur), mis aitab kaudselt
kaasa väärtuste säilimisele ja taastamisele ning ohutegurite kõrvaldamisele.
5.1. Kasvukohtade taastamine ja hooldamine ning nende kvaliteedi tõstmine
5.1.1. Metsa- ja võsaraied pehme koeratubaka kasvukohtades
Prioriteet: I või III
Tegevus leevendab ohutegureid (vt tabel 3): 3.1, 3.2, 3.3
Korraldaja: era- ja munitsipaalmaal Keskkonnaamet, riigimaal RMK
Töö läbiviimise aasta: vastavalt prioriteedile ja maaomaniku nõusolekule kogu
kaitsekorraldusliku perioodi vältel, olemuselt ühekordne.
Inventuuri andmetel aastast 2017-2018 on hooldatav vaid üks pehme koeratubaka kasvukoht
Kobratu PEP-is (vt 2.2.1.6). Samuti jäävad raietöödest kõrvale Porioja PEP (vt 2.2.1.13) ja
osaliselt Nõlvaku PEP (vt 2.2.1.12), kus võsaraie on kava koostamise aastal (2021) juba läbi
viidud. Kõiki teisi pehme koeratubaka kasvukohti ei saa hooldada enne, kui taastamistööde
käigus on eemaldatud võsa ja/või puistu järelkasv, osadel aladel ka juba kõrgem puistu.
42
Kokku näeb kava ette raietöid 41,7 hektaril. I prioriteediga on tegevuskavas välja toodud
raietööd püsielupaikade pehme koeratubaka EELISe kasvukohtades ja mõnel juhul ka nende
vahetus naabruses, kui sinna ulatub sarnane kasvukoht. Kokku näeb kava ette I prioriteediga
raietöid 25,9 hektaril. III prioriteediga raietöid näeb kava ette püsielupaikade neis osades, mis
tänastes tingimustes pehmele koeratubakale kasvukohaks ei sobi, aga on ajaloolise
kaardimaterjali abil hinnatuna viimase 50-100 aasta perspektiivis avatud niidukooslused olnud.
Need tänaseks mõnelgi juhul juba metsailmelised alad eeldavad suuremahulist taastamist.
Kokku näeb kava ette III prioriteediga raietöid 15,8 hektaril. Alapõhised juhised raietöödeks
koos puittaimestiku kirjelduse ja ala piiritlemise põhimõtetega on välja toodud kavaga kaasas
oleval Mapinfo-põhisel kaardikihil ‘raie’ (vt 9. LISA 2).
Kava ei näe raietöid ette pehme koeratubaka neis kasvukohtades, mis jäävad teiste kaitstavate
alade koosseisu (vt 2.2.2) ja leiavad käsitlemist vastavalt Anne, Raadi ja Ropka-Ihaste
looduskaitseala kaitsekorralduskavades või Haava leiukoht püsiksannika kaitse tegevuskavas40
ning Metsanurga püsielupaiga merikotka püsielupaikadega (KLO3000940 ja KLO3001571)
kattuvas osas. Samuti ei näe kava ette raietöid pehme koeratubaka leiukohtades, mis jäävad
kaitstavatelt aladelt välja (vt 2.2.3). Viimastes kasvab pehme koeratubakas reeglina
ebatüüpilistes kasvukohtades või on kasvukoht tugevalt degradeerunud. Mis ei tähenda, nagu
poleks viimaste taastamine/hooldamine soovitatav või vajalik – on ikka (vt põhjendusi 3.6).
Sealjuures tuleb järgida peatükis 3 toodud üldisi juhiseid.
I prioriteediga raietööde maksumuse kalkuleerimisel on arvestatud loodushoiutoetuse
taotlemise määruses toodud rannaniitude, lamminiitude, soostunud niitude, sinihelmikaniitude,
puiskarjamaade ja kadastike taastamise määraga 435 eurot/ha 41 (võsa liituvus 0,8-1,
puittaimede kõrgus üle 1,5 m). Kuna töid tuleb vähemalt osaliselt läbi viia käsitsi ja
maastikuliselt rasketes tingimustes, alad on väikesed ja paiknevad hajutatult, samuti eeldame
osades kasvukohtades puisniiduilmelise koosluse kujundamist, võib tegelik hind kujuneda
suuremaks. Eelarves (vt 7) toodud kogusumma eeldab, et kõik vastava prioriteediga raied on
tehtud. Töö on planeeritud aastatesse 2023-2025.
III prioriteediga raietööde maksumuse kalkuleerimisel on lähtutud summast 1000 eurot/ha
kohta. Tuleb silmas pidada, et III prioriteediga taastatavad alad on sageli tugevalt metsastunud,
mistõttu nende alade pehmele koeratubakale sobivaks kasvukohaks kujundamine tähendab
sisuliselt raadamist. Mõningatel juhtudel on tänaseks küll tegemist raiesmikega, aga ka sellistelt
aladelt on vajalik tiheda noorendiku ja kändude eemaldamine. Eelarves (vt 7) toodud
kogusumma eeldab, et kõik vastava prioriteediga raied on tehtud. Töö on planeeritud aastasse
2024-2026.
5.1.2. Kännu- ja juurevõsude eemaldamine
Prioriteet: I või III
Tegevus leevendab ohutegureid (vt tabel 3): 3.1, 3.2, 3.3
Korraldaja: era- ja munitsipaalmaal Keskkonnaamet, riigimaal RMK
Töö läbiviimise aasta: raietöödele (vt 5.1.1) järgneval aastal, vastavalt vajadusele ka edaspidi
40 Püsiksannika (Swertia perennis) kaitse tegevuskava (kättesaadav seisuga 12.2021):
https://old.envir.ee/sites/default/files/ltk_pysiksannikas_avalik.pdf 41 Loodushoiutoetuse taotlemise, taotluse läbivaatamise ja toetuse maksmise kord, nõuded toetuse maksmiseks,
toetuse määrad ning toetuse tagasinõudmise kord (kättesaadav seisuga 12.2021):
https://www.riigiteataja.ee/akt/112012011012?leiaKehtiv
43
Mitmed lehtpuud, ennekõike pajud (Salix spp.), paakspuu ja haab, annavad raie järgselt juure-
ja kännuvõsusid, mis tuleb eemaldada. Võsude ohtrus ja seega töö pakilisus sõltubki ennekõike
raiutud koosluse liigilisest koosseisust.
Kännu- ja juurevõsude eemaldamise maksumuse kalkuleerimisel on arvestatud
loodushoiutoetuse taotlemise määruses toodud rannaniitude, lamminiitude, soostunud niitude,
sinihelmikaniitude, puiskarjamaade ja kadastike taastamise määraga 340 eurot/ha (võsa liituvus
0,5-0,7, puittaimede kõrgus üle 1,5 m)42. Kännu- ja juurevõsude eemaldamist nähakse eelarves
(vt 7.) ette kõigil aladel raietöödele (vt 5.1.1) järgneval aastal, s.o aastatel 2024-2027. Töö
jaguneb esimese ja kolmanda prioriteedi vahel vastavalt raietööde prioriteedile. Kava näeb
sama töö aastaks 2024 I prioriteediga ette ka elektriliini alusel alal Nõlvaku PEP-is (vt 2.2.1.12)
ja gaasitrassil Porioja PEP-is (vt 2.2.1.13) – aladel, kus raie on aastal 2021 juba toimunud. Tuleb
aga silmas pidada, et kui alasid taastamise järgselt niitma/karjatama ei hakata, tuleb võsaraiet
vastavalt vajadusele järgnevatel aastatel korrata. Kännu- ja juurevõsude eemaldamiseks ette
nähtud alad on välja toodud kavaga kaasas oleval Mapinfo-põhisel kaardikihil
‘k2nnu_ja_juurev6sude_t6rjumine’ (vt 9. LISA 3).
5.1.3. Niitmine (karjatamine) pehme koeratubaka kasvukohtades
Prioriteet: I või III
Tegevus leevendab ohutegureid (vt tabel 3): 3.1, 3.2, 3.4, 3.6
Korraldaja: era- ja munitsipaalmaal Keskkonnaamet, riigimaal RMK
Töö läbiviimise aasta: raietöödele (vt 5.1.1) järgnevatel aastatel kaitsekorraldusliku perioodi
vältel
Seisuga 2018 oli regulaarselt niidetav vaid üks pehme koeratubaka kasvukoht Kobratu PEP-is
(vt 2.2.1.6). Kõiki teisi pehme koeratubaka leiukohti tuleb asuda hooldama peale
taastamistegevusi (vt 5.1.1). Arvestades alade paiknemist ja pigem väikest pindala, on
karjatamisest realistlikum hooldusmeede niitmine. Enamusel pehme koeratubaka
kasvukohtadest tuleb arvestada madalamate või kõrgemate niitmist takistavate mätastega.
Pehme koeratubaka kasvukohtade niitmise maksumuse kalkuleerimisel on arvestatud
poolloodusliku koosluse hooldamise toetusega43. Sõltuvalt konkreetsest alast võivad pehme
koeratubaka kasvukohtades kõne alla tulla viidatud määruse § 3 lõigetes 1 ja 6 välja toodud
toetuse määrad, s.o toetuse määr puisniidu niitmise korral 450 eurot/ha ja toetuse määr muu
niidu niitmise korral 85 eurot/ha. Viimasele lisandub reeglina PRIA poolt makstav ühtne
pindalatoetus. Eelarves (vt 7.) on hektari niitmise kulu arvestatud 300 eurot/ha kohta, mis võib
alade väiksust, ligipääsetavust ja käsitsi töö hulka arvestades olla ikkagi liiga vähe. Töö nähakse
ette kõigis pehme koeratubaka kasvukohtades (v.a Porioja PEP-is (vt 2.2.1.13), kus taimed
kasvavad gaasitrassil ja liigi seisund on ka senise võsaraie hooldusrežiimiga püsinud hea)
raietöödele (5.1.1) järgnevast aastast alates. Töö jaguneb esimese ja kolmanda prioriteedi vahel
vastavalt raietööde (vt 5.1.1) prioriteedile. Niitmiseks ette nähtud alad on välja toodud kavaga
kaasas oleval Mapinfo-põhisel kaardikihil ‘niitmine’ (vt 9. LISA 4).
42 Loodushoiutoetuse taotlemise, taotluse läbivaatamise ja toetuse maksmise kord, nõuded toetuse maksmiseks,
toetuse määrad ning toetuse tagasinõudmise kord (kättesaadav seisuga 12.2021):
https://www.riigiteataja.ee/akt/112012011012?leiaKehtiv 43 Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus (kättesaadav seisuga 12.2021):
https://www.riigiteataja.ee/akt/120052021015?leiaKehtiv
44
5.1.4. Võõrliikide kaardistamine ja tõrje
Prioriteet: II
Tegevus leevendab ohutegureid (vt tabel 3): 3.2, 3.4, 3.6
Korraldaja: Keskkonnaamet, RMK
Töö läbiviimise aasta: kaardistamine 2023, tõrje 2024-2026
Pehme koeratubaka Tartu piiresse ja Tartu lähemasse ümbrusse jäävaid kasvukohti ohustab
võõrliikidest kõige enam kanada kuldvits (vt 3.4). Arvatavasti pole kanada kuldvitsa puhmaste
ükshaaval väljajuurimine võimalik ega vajalik, samuti keemiline tõrje. Eeldatavasti on liik
niitmise suhtes tundlik ja nõrgeneb kuni kaob regulaarselt niidetud aladelt. Kui pehme
koeratubaka kasvukohti ülepinnaliselt niitma ei hakata, tuleb võõrliikide tõrje näha ette
iseseisva tööna.
Invasiivne kanada kuldvits (ja olemasolul ka teised võõrliigid) tuleb esmalt kaardistada ja
seejärel tõrjuda Kalda tee, Nõlvaku ja Tila pehme koeratubaka püsielupaikadest ning Anne
looduskaitsealale jäävatest kasvukohtadest. Invasiivsete liikide tõrjet Raadi looduskaitsealal
käsitletakse vastavas kaitsekorralduskavas, mille kohaselt toimus võõrliikide tõrje (4,5 ha)
perioodil 2017-2021 ja aastateks 2022-2025 ei ole täiendavaid tõrjetöid kavandatud.
Hooldamata kasvukohtades saab kanada kuldvitsa kaardistada sisuliselt aastaringselt, aga kõige
mugavam on seda teha suve teisel poolel, kui taim õitseb (s.o juuli kuni september).
Tõrjumiseks ja taime nõrgestamiseks on soovitatav kasvukohti niita kaks korda aastas.
Kindlasti ei sobi kanada kuldvitsa tõrjumiseks ühekordne sügisene niitmine. Nimetatud
püsielupaikade kontuurid ning Anne LKA-le jääv pehme koeratubaka leiukoht on välja toodud
Mapinfo-põhisel kaardikihil ’v66rliikide_kaardistamine_ja_t6rje’ (vt 9. LISA 5).
Invasiivsete liikide kaardistamiseks on eelarves (vt 7) ette nähtud kaks välitööpäeva (200
eurot/päev) ja üks kameraalse (140 eurot/päev) töö päev. Tõrjumiseks vajaminev töö maht
sõltub kaardistamise tulemustest, eelarves on ette nähtud kolmel aastal kokku 15 välitööpäeva
(200 eurot/päev).
5.1.5. Metsloomade söödaplatsi likvideerimine Metsanurga püsielupaigas
Prioriteet: II
Korraldaja: RMK
Töö läbiviimise aasta: 2023
Metsanurga püsielupaiga loodepoolsel lahustükil on pehme koeratubaka kasvukohta
(KLO9327200) rajatud jahikantsel loomade söödaplatsiga, mis tuleb sihtkaitsevööndis
likvideerida, et oleks võimalik pehmele koeratubakale sobiliku kasvukoha taastumine. Töö
teostamisega seotud kulud kannab RMK.
5.1.6. Kuusekultuuri likvideerimine Metsanurga püsielupaigas
Prioriteet: II
Korraldaja: RMK
Töö läbiviimise aasta: 2024
45
Metsanurga püsielupaiga kagupoolsel lahustükil on pehme koeratubaka kasvukoht
(KLO9340816) kaetud kuni 0,8 meetri kõrguse kuusekultuuriga, mis tuleb kogu niidualalt
likvideerida. Kuusekultuur on rajatud riigimaale. Tööde täpne pindala ja maht ei ole teada,
kuusekultuuri eemaldamise maksumuse kalkuleerib RMK.
5.2. Liigikaitselised rakendusuuringud, seired, inventuurid
5.2.1. Taastamistegevuste tulemusseire
Prioriteet: I
Tegevus leevendab ohutegureid (vt tabel 3): 3.2, 3.4, 3.5, 3.6
Korraldaja: Keskkonnaamet
Töö läbiviimise aasta: kahel järjestikusel aastal pärast taastamistöid
Pehme koeratubaka kasvukohtades pole aastakümneid läbi viidud tegevusi, mis tõstaks sihtliigi
kasvukoha kvaliteeti. Seetõttu puuduvad head teadmised selle kohta, kuidas liik ühele või
teisele tegevusele reageerib.
Tulemusseire käigus fikseeritakse pehme koeratubaka vitaalsus ja arvukus leiukohas,
hinnatakse kasvukoha sobivust pehme koeratubaka seisukohast (valgus- ja ruumikonkurentsi
tingimusi) ja antakse ülevaade alal läbiviidud tegevustest põhjustatud keskkonnatingimuste
muutustest (valgusolud, veerežiim, uuesti peale kasvanud võsa/vesivõsude tihedus vms).
Vajadusel tehakse ettepanekud tegevuse metoodika muutmise või jätkamise otstarbekuse kohta.
Töö mahtu on raske hinnata, kuna see sõltub kaitsekorraldusliku perioodi jooksul pehme
koeratubaka kasvukohtades läbiviidud töö hulgast. Viimane omakorda on raskesti
prognoositav, kuna ligi kolmandik pehme koeratubaka leiukohtadest on eramaadel (vt tabel 1)
ja tuleb arvestada, et igasugusteks töödeks on vaja maaomanike nõusolekut. Eelarves on
arvestatud tulemusseire läbiviimisega kõigil I prioriteedi raietööde aladel ja riigimaal asuvatel
III prioriteedi raietööde aladel. Sellisel juhul kujuneb tulemusseire mahuks 33,2 ha.
Tulemusseireks on arvestatud 5 välitööpäeva maksumusega 200 eurot/tööpäev ja 3
kameraaltööpäeva maksumusega 140 eurot/tööpäev, kokku 1420 eurot.
5.2.2. Inventuur Logina küla pehme koeratubaka leiukohas
Prioriteet: II
Tegevus leevendab ohutegureid (vt tabel 3): 3.2, 3.4
Korraldaja: Keskkonnaamet
Töö läbiviimise aasta: 2023
Liigirikkalt raudteeäärselt niidult Logina külas koguti 2015. a pehme koeratubaka
herbaareksemplar (vt 2.2.3.4). Herbaarlehel oleva info järgi võib taim kasvada hajusalt üle
niidu. Raudteeäärsed niidud on sageli vähese kultuuristamise mõjuga. Sageli on neid
järjepidevalt hooldatud ainuüksi liiklusohutust silmas pidades. Kõik see võib viidata
elujõulisele pehme koeratubaka populatsioonile. Leiu muudab tähelepanuväärseks asjaolu, et
see jääb teistest mõnevõrra eemale, olles kaasaegsetest leiukohtadest selgelt kõige
lõunapoolsem. Inventuuri käigus tuleb anda hinnang pehme koeratubaka populatsiooni
arvukusele ja seisundile, samuti piiritleda liigile sobiv kasvukoht ning anda
kaitsekorralduslikke soovitusi. Sõltuvalt aastast tuleb töö läbi viia vahemikus 20.06-15.07.
46
Inventuuriala on piiritletud niiduilmelise alaga kahel pool piki raudteed, kogupindalaga 5,8 ha.
Leitav MapInfo-põhisel kaardikihil ’Logina_cre_mol_inventuur’, mis kuulub kava lisadesse (vt
9. LISA 6). Inventuuriks on ette nähtud üks välitööpäev (200 eurot/tööpäev) ja üks kameraalse
töö päev (140 eurot/tööpäev).
5.2.3. Kordusinventuur
Prioriteet: II
Tegevus leevendab ohutegureid (vt tabel 3): 3.2, 3.4, 3.5, 3.6
Korraldaja: Keskkonnaamet
Töö läbiviimise aasta: 2027
Tegevuskava viieaastase perioodi lõpus 2027. aasta suvel loendatakse ja kaardistatakse pehme
koeratubakas sihtliigi kõigi PEP-ide piires (u 85 ha, vt 2.2) ning väljaspool püsielupaiku kõigis
sel hetkel teadaolevastes leiukohtades nii kaitstavatel aladel (tänase seisuga u 11 ha, vt tabel 2)
kui väljaspool neid (tänase seisuga u 6 ha, vt tabel 2), hõlmates inventeeritavate alade hulka nii
EELISes kui teistes andmebaasides (nt Loodusvaatluste andmebaas, eElurikkus) kajastuvad
leiukohad. Kasvu- ja leiukohtade piiritlemisel järgitakse pt 4.2 toodud juhiseid.
Inventuuri ei ole vaja kaasata neid pehme koeratubaka leiukohti, kus taastamistegevuste
tulemusseire (vt 5.2.1) või riikliku seire (vt 1.3.1 ja 5.2.4) käigus on kogutud ajakohased
adekvaatsed andmed. Kordusinventuuri tulemuste võrdlemine viimase ülepinnalise leiukohtade
inventuuri (Saar 2018) tulemustega annab olulise sisendi tegevuskava tulemuslikkuse
hindamiseks (vt 6.).
Arvestades, et taastamistegevuste tulemusseire on kavandatud ca 33 hektarile, on kirjeldatud
kordusinventuuri hinnanguline maht 67 ha, milleks on eelarves (vt ptk 7) ette nähtud 10
välitööpäeva (200 eurot/päev). Välitööde ettevalmistamiseks, välitööjärgseks andmetöötluseks
ja aruande kirjutamiseks on kavandatud 5 kameraalse töö päeva (140 eurot/päev).
5.2.4. Riiklik seire
Prioriteet: II
Korraldaja: Keskkonnaagentuur
Töö läbiviimise aasta: vastavalt juhuvalimile kaitsekorraldusliku perioodi vältel
Haruldastel ja väikese arvu leiukohtadega liikidel seiratakse kuni 12 seireala 6-aastase tsükli
jooksul ehk keskmiselt 2 seireala aastas. 44 Kehtiva seiremetoodika järgi seiratakse liiki
registriobjektil Keskkonnaagentuuri poolt etteantud juhupunktis ning seiresamm ei ole ühtlane:
mida vähem on registriobjekte, seda suurema tõenäosusega sama objekt kordusseiresse satub
(vt 1.3.1 ja LISA 1). Alates kehtiva seiremetoodika kasutuselevõtust 2018. aastal on pehmet
koeratubakat seiratud ainult 2019. aastal, mil seire toimus viies leiukohas. Arvestades igal aastal
seiratavate objektide pigem tagasihoidlikku arvu, saab selliselt läbiviidud seire põhjal viie aasta
perspektiivis liigi seisundi muutuste kohta pehme koeratubaka Eesti asurkonnas tervikuna
pigem öelda võrdlemisi vähe. Küll aga on sel arvatavasti hea indikatiivne väärtus pikemas
44 Kaitstavate soontaimede liigiseire metoodika. Kättesaadav Keskkonnaagentuurist
47
ajaaknas (nt 15 aasta perspektiivis). Sellegipoolest saab liigi kaitse tulemuslikkuse hindamisel
(vt ptk 6) ja kavaga ettenähtud taastamistegevuste tulemusseires (vt 5.2.1) kasutada riiklikust
seirest pärit andmeid, et saada ülevaade konkreetse (seiresse valitud) leiukoha seisundist.
Riiklik seire ei kajastu tegevuskava eelarves (vt ptk 7).
5.2.5. Tegevuskava uuendamine
Prioriteet: II
Korraldaja: Keskkonnaamet
Töö läbiviimise aasta: 2027
Pehme koeratubaka tegevuskava perioodi 2023–2027 lõppedes tuleb anda hinnang liigi kaitse
lühiajaliste eesmärkide täitmisele (kaitse tulemuslikkuse hindamine, vt ptk 6) ja kavandada
tegevused järgmiseks perioodiks, aastateks 2028–2032. Ühtlasi tuleb seada uued kaitse
eesmärgid järgmiseks viieks aastaks ning kaasajastada 15 aasta kaitse eesmärgid. Kava tuleb
tervikuna üle vaadata ning teha vajadusel täiendusi ja täpsustusi. Vastavalt pehme koeratubaka
arvukusele, tema leiukohtade seisundile tehakse vajadusel ettepanekud kaitsekorra
muutmiseks, nt täiendavate leiukohtade kaitse alla võtmiseks.
Tegevuskava uuendamiseks näeb eelarve (vt ptk 7) ette 20 kameraalse töö päeva
(140 eurot/päev).
5.2.6. Pehme koeratubaka kasvukohtade optimaalse taastamis- ja hooldusrežiimi
väljaselgitamine
Prioriteet: III
Tegevus leevendab ohutegureid (vt tabel 3): 3.2
Korraldaja: huvilised
Töö läbiviimise aasta: 2026
Kui taastamistegevuste tulemusseire (vt 5.2.1) ei anna vastust küsimusele, kuidas pehme
koeratubaka kasvukohti on liigi seisukohast kõige mõistlikum taastada ja hooldada ning kui
erinevad sisendid (vt 5.2.3 ja 5.2.4) näitavad, et liik jätkab senistes leiukohtades hääbumist,
tuleb sobiv taastamis- ja hooldusrežiim välja selgitada katseliselt.
Erinevaid töötlusi rakendades võib osutuda vajalikuks selgitada välja, kuidas mõjutavad pehme
koeratubaka populatsiooni järgmised tegevused: erineva intensiivsuse ja ulatusega raied,
niitmine vs karjatamine, varane vs hiline vs mitmekordne niitmine. Töö täpsem metoodika
töötada välja lähtuvalt konkreetsest küsimusest. Eeldatavasti annab uuring „kõrvalsaadusena“
vastuseid küsimustele, mis puudutavad liigi bioloogiat, nagu näiteks populatsiooni
vegetatiivsete ja generatiivsete taimede osakaalu või liigi konkurentsivõime kohta erinevates
taimekooslustes.
Eelarves nähakse uuringuks ette 30 välitööpäeva (200 eurot/päev) ja 30 kameraalse töö päeva
(140 eurot/päev).
48
6. Kaitse tulemuslikkuse hindamine
Liigi kaitse tulemuslikkuse hindamine toimub viieaastase eelarveperioodi lõpus 2027. aastal
pehme koeratubaka tegevuskava uuendamise käigus (vt 5.2.5). Tulemuslikkuse hindamise
aluseks on tulemusseire (vt 5.2.1), pehme koeratubaka leiukohtade kordusinventuur (vt 5.2.3)
ja riiklik seire (vt 1.3.1 ja 5.2.4).
Pehme koeratubaka kaitse on olnud tulemuslik, kui (samaaegselt peavad kehtima kõik
alljärgnevad tingimused):
- tulemusseire näitab, et sihipärase kasvukohtade taastamise ja hooldamise tulemusel
taastatud ja hooldatud aladel pehme koeratubaka arvukus suureneb;
- pehme koeratubaka summaarne arvukus (õitsvate võsude arv) on vähemalt 2500 taime;
- pehme koeratubaka kasvukohtade summaarne pindala on vähemalt 36 hektarit ja
kasvukohtade arv püsib vähemalt 63 juures;
- pehme koeratubakas asustab kõiki viitteist sihtliigi kaitseks loodud püsielupaika, liik
levib täiendavalt vähemalt kolmel kaitsealal ja asustab kokku vähemalt kaheksat
taimeatlase ruutu;
- Eesti punase nimestiku järgmise hindamise käigus vastavalt IUCN-i reeglitele ei lange
liik väljasuremisohus (EN) liikide hulgast kriitilises seisundis (CR) liikide hulka.
Kaitsekorralduse võib lugeda tulemuslikuks, kui täidetud on kõik I ja II prioriteedi tegevused,
arvestades, et neid tegevusi, kus on vajalik eramaaomaniku nõusolek, aga seda ei saada, ei ole
võimalik ellu viia.
49
7. Eelarve
Tabel 4. Liigikaitselised tegevused ja nende maksumus (sadades eurodes). Summad sisaldavad kõiki makse, käibemaksukohustuslastel lisandub
käibemaks. Kasutatud lühendid: KeA – Keskkonnaamet, KAUR – Keskkonnaagentuur, RMK – Riigimetsa Majandamise Keskus, x – töö
teostamiseks vajalikud vahendid sisalduvad riigieelarves, X – töö maksumus selgub kaitsekorraldusperioodi jooksul.
Tegevus Prioriteet Korraldaja 2023 2024 2025 2026 2027 Kokku
5.1.1. Metsa- ja võsaraied pehme koeratubaka
kasvukohtades
I KeA 18 18 16 52
5.1.1. Metsa- ja võsaraied pehme koeratubaka
kasvukohtades
I RMK 61 61
5.1.1. Metsa- ja võsaraied pehme koeratubaka
kasvukohtades
III KeA 33 33 33 99
5.1.1. Metsa- ja võsaraied pehme koeratubaka
kasvukohtades
III RMK 59 59
5.1.2. Kännu- ja juurevõsude eemaldamine I KeA 14 14 15 43
5.1.2. Kännu- ja juurevõsude eemaldamine I RMK 55,6 55,6
5.1.2. Kännu- ja juurevõsude eemaldamine III KeA 12 12 11 35
5.1.2. Kännu- ja juurevõsude eemaldamine III RMK 18 18
5.1.3. Niitmine (karjatamine) pehme koeratubaka
kasvukohtades
I KeA 30 42 53 53 178
5.1.3. Niitmine (karjatamine) pehme koeratubaka
kasvukohtades
I RMK 54 54 54 54 216
5.1.3. Niitmine (karjatamine) pehme koeratubaka
kasvukohtades
III KeA 9 18 30 57
5.1.3. Niitmine (karjatamine) pehme koeratubaka
kasvukohtades
III RMK 10 10 11 31
5.1.4. Võõrliikide kaardistamine II KeA 5,4 5,4
5.1.4. Võõrliikide tõrjumine II KeA 10 10 10 30
50
Tegevus Prioriteet Korraldaja 2023 2024 2025 2026 2027 Kokku
5.1.5. Metsloomade söödaplatsi likvideerimine
Metsanurga püsielupaigas
II RMK X
5.1.6. Kuusekultuuri likvideerimine Metsanurga
püsielupaigas
II RMK X
5.2.1. Taastamistegevuste tulemusseire I KeA 14,2 14,2
5.2.2. Inventuur Logina küla pehme koeratubaka
leiukohas
II KeA 3,4 3,4
5.2.3. Kordusinventuur II KeA 27 27
5.2.4. Riiklik seire II KAUR x x x x x x
5.2.5. Tegevuskava uuendamine II KeA 28 28
5.2.6. Pehme koeratubaka kasvukohtade optimaalse
taastamis- ja hooldusrežiimi väljaselgitamine
III huvilised 102 102
KOKKU 1114,6
Tabel 5. Tegevuste maksumused prioriteetide lõikes (sadades eurodes)
Prioriteet 2023 2024 2025 2026 2027 Kokku
I 79 171,6 126 122 121,2 619,8
II 8,8 10 10 10 55 93,8
III - 92 82 175 52 401
Kokku 87,8 273,6 218 307 228,2 1114,6
52
8. Kasutatud põhiallikate loend
Järgnevalt on esitatud kasutatud artiklite, raamatute ja dokumentide loend tähestikulises
järjekorras. Viidatud internetiküljed on välja toodud dokumendi sees lehekülje jaluses.
Andrušaitis G. (editor), 2003. Latvijas Sarkana gramata: retas un apdraudetas augu un
dzıvnieku sugas, volume 3. Vaskularie augi. Institute of Biology, University of Latvia, Riga.
Rašomavičius V. (editor), 2007. Lietuvos Raudonoji Knyga. Red Data Book of Lithuania.
Vilnius.
Efimov P.G., Konechnaya G.Yu., 2018. The Conspectus of the Vascular Flora of Pskov Region.
Moscow: KMK Scientific Press.
Eichwald K., M. Kask, L. Laasimer, E. Parmasto, S. Talts, H. Tuvikene, A. Vaga, E. Varep, L.
Viljasoo, A. Üksip, 1966. Eesti taimede määraja. Abiraamat sõnajalg-, paljasseemne- ja
katteseemnetaimede tundmaõppimiseks. Valgus, Tallinn
Enke N., 2008. Phylogeny and Character Evolution in the Genus Crepis L. (Cichorieae,
Compositae). Dissertation zur Erlangung des akademischen Grades des Doktors der
Naturwissenschaften (Dr. rer. nat.). Berlin.
Kaplan Z., Koutecky P., Danihelka J., Šumberová K., Ducháček M., Štěpánková J., Ekrt L.,
Grulich V., Řepka R., Kubát K., Mráz P., Wild J., Brůna J., 2018. Distributions of vascular
plants in the Czech Republic. Part 6. Preslia. 90. 235–346.
Karpaviciene B., Radusiene J., Viltrakytė J., 2015. Distribution Of Two Invasive Goldenrod
Species Solidago Canadensis and S. Gigantea in Lithuania. Botanica Lithuanica. 21. 125–
132.
Качановский И.М. (предс.), Никифоров М.Е., Парфенов В.И. и др., 2015. Красная книга
Республики Беларусь. Растения: редкие и находящиеся под угрозой исчезновения виды
дикорастущих растений - Минск: «Беларуская энцыклапедыя»
Krall H., T. Kukk, T. Kull, V. Kuusk, M. Leht, T. Oja, S. Pihu, Ü. Reier, H. Zingel, T. Tuulik,
2010. Eesti taimede määraja. Eesti Loodusfoto, Tartu.
Kukk, T., 1999. Eesti taimestik. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn.
Kukk T., 2001. Pehme koeratubaka kaitsekorralduskava 2002–2006. Pärandkoosluste Kaitse
Ühing, Tartu.
Kukk T., 2007. Pehme koeratubaka tegevuskava aastateks 2008-2012. [eelnõu]
Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu.
Kukk T., 2008. Endise Raadi lennuvälja territooriumil paiknevate kaitstavate taimeliikide
inventuur. (aruanne) Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu.
Kukk T., Luuk O., 2009a. Pehme koeratubaka tegevuskava täitmine 2009. (aruanne)
Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu.
53
Kukk T., Luuk O., 2009b. Pehme koeratubaka püsielupaikade piiride, kaitse-eeskirja eelnõu
ja eelnõu seletuskirja koostamine. (aruanne). Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu.
Kukk T., Luuk O., 2010a. Pehme koeratubaka tegevuskava täitmine 2010. (aruanne)
Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu.
Kukk T., Luuk O., 2010b. Tartumaa kaheksa omavalitsuse maa-ala kaitstavate taimeliikide
inventuur. (aruanne) Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu.
Kukk T., Luuk O., 2011. Pehme koeratubaka kaitse tegevuskava täitmine 2011. (aruanne)
Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu.
Kukk T., Kull T., Luuk O., Mesipuu M., Saar P., 2020. Eesti taimede levikuatlas 2020.
Pärandkoosluste Kaitse Ühing ja Eesti Maaülikool. Printon, Tallinn.
Kukk T., 2021. Eesti taimestik ja selle uurijaid. Eesti Loodusuurijate Selts, Pärandkoosluste
Kaitse Ühing, Loodusajakiri. Tartu.
Kuusk V., L. Tabaka, R. Jankevičiene, 2003. Flora of the Baltic countries: compendium of
vascular plants., volume 3. Estonian Academy of Sciences. Institute of Zoology and Botany,
Tartu.
Lilleleht V. (toim), 1998. Eesti punane raamat. Eesti TA Looduskaitse Komisjon, Tartu.
Luuk O., 2012. Eestis ohustatud taimeliigi pehme koeratubaka [Crepis mollis (Jacq.) Asch.]
levik, ökoloogia ja kaitse. Bakalaureusetöö, juhendaja PhD Rein Kalamees.
Mesipuu M., 2020. Aru- ja soostunud niitude hoolduskava. Pärandkoosluste Kaitse Ühing.
Mesipuu M., 2019. Mägi-piimputke (Peucedanum oreoselinum) ja ahtalehise kareputke
(Laserpitium prutenicum) kaitse tegevuskava. Erigeron OÜ.
Norbert B., Lajos S., 2015. Rediscovery of Crepis mollis (Jacq.) Asch. subsp. hieracioides
(Waldst. & Kit.) Domin in Hungary. Kitaibelia. 20. 150-156.
Paal J., 1997. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Tartu Ülikooli Botaanika ja
Ökoloogia Instituut. Tallinn.
Priede A., 2008. Invasive Non-Native Solidago Species in Latvia: Expansion History and
Current Distribution. Proceedings of The Latvian Academy of Sciences. Section B. Natural,
Exact, and Applied Sciences. 62. 78-83.
Priedītis N., 2014. Latvijas augi. Plants of Latvia. Riga.
Ryttäri T., Kukk Ü., Kull T., Jäkäläniemi A., Reitalu M. (eds.) 2003. Monitoring of threatened
vascular plants in Estonia and Finland. Lk 15-17.
54
Saar P., 2018. Pehme koeratubaka elupaikade inventuur 2017-2018. (aruanne) Pärandkoosluste
Kaitse Ühing. Tartu.
Saar P., 2021. Püsiksannika kaitse tegevuskava. Pärandkoosluste kaitse ühing.
Schnittler M., K. Günther, 1999. Central European vascular plants requiring priority
conservation measures – an analysis from national Red Lists and distribution maps.
Biodiversity and Conservation 8(7):891–925.
Sell P., 1976. Flora Europaea. Volume 4, perek Crepis L., lk 344–357. Cambridge University
Press.
Stroh P.A., S.J. Leach, T.A. August, K.J. Walker, D.A. Pearman, F.J. Rumsey, C.A. Harrower,
M.F. Fay, J.P. Martin, T. Pankhurst, C.D. Preston, I. Taylor, 2014. A Vascular Plant Red List
for England. Botanical Society of Britain and Ireland.
Walker K.J, Robinson L., 2011. Yorkshire’s threatened plants: Northern Hawk’s-beard Crepis
mollis. The Naturalist 136: 90-99.
Walker K.J., 2015. Crepis mollis (Jacq.) Asch. Northern Hawk’s-beard. Species Account.
Botanical Society of Britain and Ireland.
Üksip A., 1978. Eesti NSV floora. 6. köide, perekond koeratubakas - Crepis L., lk 548–565.
Valgus, Tallinn.
55
9. Lisad
LISA 1. Pehme koeratubaka (Crepis mollis) riikliku seire koondtabel.
LISA 2. Mapinfo-põhine kaardikiht ’raie’.
LISA 3. Mapinfo-põhine kaardikiht ’k2nnu_ja_juurevõsude_tõrjumine’.
LISA 4. Mapinfo-põhine kaardikiht ’niitmine’.
LISA 5. Mapinfo-põhine kaardikiht ’v66rliikide_kaardistamine_ja_tõrje’.
LISA 6. Mapinfo-põhine kaardikiht ‘Logina_cre_mol_inventuur’: pehme koeratubaka
inventuuriks ettenähtud ala Logina külas (vt 5.2.2).
LISA 7. Selgitav „tegevuste tabel“: alapõhised juhised raietöödeks (vt 5.1.1), kännu- ja
juurevõsude eemaldamiseks (vt 5.1.2), niitmiseks (vt 5.1.3) ning võõrliikide kaardistamiseks ja
tõrjeks (vt 5.1.4).
From: Marju Erit <[email protected]> Sent: 19 July 2022 11:16:57 To: KAUR Üldkontakt; Kadri Alasi; rmk; [email protected]; Eike Tammekänd; Toomas Rebassoo; [email protected]; Iti Jürjendal; Käthlin
Rillo Cc: Taimo Aasma; Ulvi Selgis Subject: pehme koeratubaka kaitse tegevuskava eelnõu kaasamine
Tere, Ootame Teie eepanekuid manuses oleva pehme koeratubaka kaitse tegevuskava eelnõu täiendamiseks. Küsimusi saab jooksvalt esitada Ulvi Selgisele ([email protected], 5864 9024). Palun võimalusel konkreetsed eepanekud lisada kava eelnõusse kommentaaridena ja muudatused teha „jälita muutusi“ funktsiooni kasutades. Eepanekud palun saata Ulvile hiljemalt 19. augusks 2022. Kui kava eelnõu on eepanekute alusel täiendatud, läheb see enne kinnitamist heaks kiitmiseks liikide kaitse ja võõrliikide ohjamise planeerimise komisjonile. Juhime tähelepanu, et looduskaitseseaduse § 53 lõike 1 järgi on I ja II kaitsekategooria liigi isendi täpse asukoha avalikustamine massiteabevahendites keelatud, mistõu palume selle piiranguga arvestada ja pehme koeratubaka kaitse tegevuskava eelnõud veebilehtedel ega mujal massiteabevahendites mie avalikustada, kuna see sisaldab täpset asukoha teavet. Heade soovidega,
Marju Erit juhataja | liigikaitse büroo looduskaitse planeerimise osakond | Keskkonnaamet Narva mnt 7a, 15172 Tallinn + 372 56496373 www.keskkonnaamet.ee | www.kaitsealad.ee Keskkonnaamet Facebookis usaldusväärsus w hoolivus w koostöötahe w tulemuslikkus