Kassatsioonkaebus

OÜ Advokaadibüroo Lillo & Partnerid Tallinn: Pärnu mnt 10, Tallinn 10148 Tel: +372 6 444 900, +372 6 449 530 Fax: +372 6 313 909 E-post: [email protected]

Tartu: Turu 2 (Tasku keskus), Tartu 51014 Tel ja Fax +372 7 444 900 E-post: [email protected]

Registrikood: 11643617, IBAN: EE362200221045633635 Swedbank, EE041010220103788015 SEB, www.advokaat.ee

RIIGIKOHUS

www.e-toimik.ee

Tallinnas 07. novembril 2022. a

KASSATSIOONKAEBUS

JA

TAOTLUS

eelotsuse küsimiseks

Haldusasja nr: 3-20-2402

Kassaator:

(kaebaja)

Riigimetsa Majandamise Keskus

registrikood: 70004459

Mõisa, Sagadi küla

45402 Haljala vald, Lääne-Virumaa

Kassaatori lepinguline esindaja:

vandeadvokaat Indrek Lillo

Advokaadibüroo Lillo & Partnerid

Pärnu mnt 10, 10148 Tallinn

e-post: [email protected]

Vastustaja: SA Keskkonnainvesteeringute Keskus

registrikood: 90005946

Narva mnt 7a, 10117 Tallinn

e-post: [email protected]

Vastustaja volitatud esindaja: Jaanika Vilde

e-post: [email protected]

Kaasatud haldusorgan: Rahandusministeerium

registrikood: 70000272

Suur-Ameerika 1, 10122 Tallinn

e-post: [email protected]

Kaasatud haldusorgani volitatud

esindaja:

Heili Jaamu

e-post: [email protected]

Menetlustoiming: Kassatsioonkaebus (HKMS § 211 lg 1)

2

Kaevatav kohtulahend: Tallinna Ringkonnakohtu 07.10.2022. a otsus

Kassatsioonkaebuse taotlus: 1. Riigimetsa Majandamise Keskus palub Riigikohtul

HKMS § 219 lg 3 punktide 1 ja 2 alusel võtta käesolev

kassatsioonkaebus Riigikohtu menetlusse.

2. Riigimetsa Majandamise Keskus palub Riigikohtul

esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus

küsimusega, kas Euroopa Liidu toimimise lepingu

artikkel 288 lõiget 3 saab tõlgendada selliselt, et selle

alusel peab õigust rakendav liikmesriigi siseriiklik

asutus ise hindama rakendatava siseriikliku normi

kooskõla Euroopa Liidu direktiiviga ning vastuolu

tuvastamise korral jätma siseriikliku normi

kohaldamata ja kohaldama Euroopa Liidu direktiivi.

3. Riigimetsa Majandamise Keskus palub Riigikohtul

HKMS § 230 lg 5 punkti 5 alusel:

3.1. tühistada täies ulatuses Tallinna Ringkonnakohtu

07.10.2022. a otsus, millega ringkonnakohus jättis

Riigimetsa Majandamise Keskuse 08.09.2021. a

apellatsioonkaebuse rahuldamata ning rahuldas SA

Keskkonnainvesteeringute Keskuse 22.09.2021. a

vastuapellatsioonkaebuse;

3.2. teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada

Riigimetsa Majandamise Keskuse 07.11.2022. a

kassatsioonkaebus ja kaebus tervikuna.

4. Alternatiivselt palub Riigimetsa Majandamise

Keskus Riigikohtul HKMS § 230 lg 5 punkti 2 alusel

tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 07.10.2022. a

otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

5. Kassatsioonimenetlusega seotud menetluskulud

palub Riigimetsa Majandamise Keskus jätta SA

Keskkonnainvesteeringute Keskuse kanda.

3

Austatud kohus

1. Asja käik

1.1. Käesolevas asjas vaadatakse läbi Riigimetsa Majandamise Keskuse (edaspidi kaebaja)

02.12.2020. a ja 29.01.2021. a kaebuseid SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse (edaspidi

vastustaja) 13.08.2020. a finantskorrektsiooni otsuse nr 1-25/1756 ja 03.11.2020. a vaideotsuse

nr 1-16/48 (haldusasi nr 3-20-2402) ning 04.11.2020. a finantskorrektsiooni otsuse

nr 1-25/2416 ja 31.12.2020. a vaideotsuse nr 1-16/1 (haldusasi nr 3-21-221) tühistamiseks.

1.2. Tallinna Halduskohus 09.08.2021. a otsusega rahuldas kaebaja kaebused põhjusel, et

vastustaja poolt tehtud finantskorrektsiooni otsused olid finantskorrektsiooni määra osas

kaalutlusõiguse teostamata jätmise tõttu õigusvastased. Samas asus kohus kohtuotsuse

põhjendavas osas seisukohale, et kaebaja poolt hanketeadetes ja -dokumentides nimetatud

pakkuja kvalifitseerimise tingimus oli riigihangete seadusega (edaspidi RHS) vastuolus.

1.3. 08.09.2021. a esitas kaebaja halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Kaebaja

vaidlustas halduskohtu otsuse põhjendused osas, milles kohus leidis, et kaebaja poolt

hanketeadetes ja -dokumentides kehtestatud pakkuja kvalifitseerimistingimus oli RHS-iga

vastuolus.

1.4. 22.09.2021. a esitas vastustaja vastuapellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu

09.08.2021. a otsuse tühistamist.

1.5. Tallinna Ringkonnakohus 07.10.2022. a otsusega jättis kaebaja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ning rahuldas vastustaja vastuapellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu

09.08.2021. a otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis kaebaja kaebused rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et kaebaja poolt kehtestatud pakkuja

kvalifitseerimistingimus oli RHS-iga vastuolus. Samas, erinevalt halduskohtust leidis

ringkonnakohus, et vastustaja ei teinud finantskorrektsiooni ulatuse määratlemisel selliseid

kaalumisvigu, mis annaks aluse nende haldusaktide tühistamiseks.

1.6. Kaebaja ringkonnakohtuga ei nõustu ning esitab käesolevaga kassatsioonkaebuse.

2. Kassatsioonkaebuse põhjendused

2.1. Kaebaja vaidlustab Tallinna Ringkonnakohtu 07.10.2022. a otsuse tervikuna. Kaebaja

hinnangul on ringkonnakohus materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ja menetlusnorme

oluliselt rikkunud ning seeläbi ekslikult leidnud, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata ning vastustaja vastuapellatsioonkaebus rahuldada. Esitatud asjaolude ja tõendite

kohaselt tuleks kassatsioonimenetluses teha ringkonnakohtu otsusest erinev otsus.

2.2. Kaebaja käsitleb esmalt ringkonnakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist esmalt

seoses kaebaja poolt RHS-i väidetava rikkumisega (a) ning seejärel seoses finantskorrektsiooni

ulatuse hindamisega (b). Viimasena käsitleb kaebaja ringkonnakohtu poolt menetlusnormide

4

olulist rikkumist (c). Lõpuks esitab kaebaja kohtule taotluse Euroopa Kohtult eelotsuse

küsimiseks (d).

(a)

2.3. Kaebaja leiab, et materiaalõigust ebaõigesti kohaldades on ringkonnakohus ekslikult

leidnud, et kaebaja poolt kehtestatud pakkuja kvalifitseerimistingimus oli RHS-iga vastuolus.

2.4. Käesoleval juhul kehtestas kaebaja vaidlusalustes riigihangetes pakkuja

kvalifitseerimistingimusena, et pakkuja peab olema esitanud majandustegevusteate

Maaparandusalal Tegutsevate Ettevõtjate Registris (MATER, vt ka 02.12.2020. a kaebus, p 1.2

ja 29.01.2021. a kaebus, p-d 1.3-1.5). Sellega seonduvalt on ringkonnakohus heitnud kaebajale ette, et

kaebaja ei selgitanud üheski riigihankes teise liikmesriigi pakkujatele võimalust tõendada, et tal on olemas

hankelepinguga tellitavate tööde tegemiseks vajalik luba või registreering oma asukohariigis (vt ringkonnakohtu

otsus, p 28). Kaebaja hinnangul on ringkonnakohtu sellekohane etteheide põhjendamatu,

kuivõrd see ei tulene seadusest. Kohustust oma majandustegevus MATER-is registreerida

on võimalik täita üksnes seeläbi, et ettevõtja registreerib oma majandustegevuse

MATER-is. Oma sellekohast seisukohta põhjendab kaebaja alljärgnevalt.

2.4.1. Maaparandusalal tegutseda sooviva ettevõtja kohustus registreerida oma

majandustegevus MATER-is tulenes seadusest. Majandustegevuse seadustiku üldosa

seaduse (edaspidi MSÜS) § 14 lg 1 kohaselt on seaduses sätestatud juhtudel ettevõtjal kohustus

esitada enne majandustegevuse alustamist registripidajale teade asjaomasel tegevusalal

majandustegevuse alustamise kohta. Antud säte kehtis samas sõnastuses nii riigihangete 184993

ja 169550 kui ka 193322 hanketeadete avaldamise ajal. Hankelepingute alusel sooritatavat

tegevust reguleeris maaparandusseadus (edaspidi MaaParS). Riigihangete 184993 ja 169550

korraldamise ajal kehtinud MaaParS (st kuni 31.12.2017. a kehtinud redaktsioon) § 27 lg 1

kohaselt kohustus ettevõtja esitama Põllumajandusametile (PMA) majandustegevusteate muu

hulgas: (p 1) maaparanduse uurimistöö ja (p 2) maaparandussüsteemi projekteerimise alal

tegutsemiseks. MaaParS § 35 kohaselt registreeriti majandustegevus MATER-is. Riigihanke

193322 korraldamise ajal kehtinud MaaParS (st 16.05.2018. a vastu võetud redaktsioon) § 35

lg 2 sätestas, et majandustegevusteate peab MATER-isse esitama muu hulgas: (p 1)

maaparanduse uurimistöö ja (p 2) maaparandussüsteemi projekteerimise alal tegutsemiseks (vt

ka 02.12.2020. a kaebuse p 2.2.2 ja 29.01.2021. a kaebuse p 2.2.2). Seega ei olnud need

nõuded kaebaja poolt välja mõeldud, vaid need tulenesid expressis verbis seadusest.

2.4.2. Nagu öeldud, asus ringkonnakohus eelnevaga seoses seisukohale, et kaebaja pidanuks

võimaldama pakkujatel tõendada vajaliku registreeringu olemasolu oma asukohariigi muu

tõendiga. Kohtu sellekohane seisukoht on ekslik, kuivõrd MATER registreeringu olemasolu

ei ole võimalik tõendada mõne muu tõendiga. Oluline on, et MATER-i puhul on tegemist

Eesti riikliku registriga. Vastavale asjaolule on käesoleval juhul viidanud ka ringkonnakohus (vt

ringkonnakohtu otsus, p 28). Kaebajale jääb arusaamatuks, millise muu tõendiga on võimalik

tõendada, et ettevõtja on oma majandustegevuse MATER-is registreerinud. Kohus ei ole

selgitanud, millisel teisel viisil oleksid pakkujad saanud tõendada ja kaebaja kontrollida, et

pakkujad on täitnud neile seadusest tuleneva kohustuse ja oma majandustegevuse MATER-is

5

registreerinud (vt ka 08.09.2021. a apellatsioonkaebus, p 2.16). Arvestada tuleb ka sellega, et

hankelepingute alusel osutati teenust Eestis. Eestis teenuse osutamisel ei oma tähtsust see, kas

ettevõte vastab maaparandusalal tegutsemise nõuetele oma asukohariigis. Eestis

maaparandusalal tegutsemiseks peab ettevõtja arvestama Eestis maaparandusalal tegutsemisele

kehtestatud nõuetega (vt ka 29.01.2021. a kaebus, p 2.4.2 ja 02.06.2021. a kohtukõne

seisukohad, p 3). Seega on seda, et ettevõtja on täitnud talle seadusest tuleneva

kohustuse ja oma majandustegevuse MATER-is registreerinud, võimalik tõendada

üksnes ettevõtjal MATER registreeringu olemasoluga.

2.5. Eelnevaga seonduvalt on ringkonnakohus leidnud, et RHS-ist tulenes RMK-le kui hankijale käesoleval

juhul kaalutlusõigus, st RMK-l ei olnud kohustust näha kvalifitseerimise eeldusena ette kõiki eriseadustest

tulenevaid nõudeid (vt ringkonnakohtu otsus p-d 25-27). RMK ei nõustu ka ringkonnakohtu

sellekohase seisukohaga. Kuivõrd käesoleval juhul tulenes pakkujatele seadusest

kohustus oma majandustegevus MATER-is registreerida, kohustus kaebaja

pakkujatelt nimetatud tingimuse täitmist nõudma. Oma sellekohast seisukohta põhjendab

RMK alljärgnevalt.

2.5.1. Riigihangete 184993 ja 169550 hanketeadete avaldamise ajal kehtinud RHS (st kuni

31.08.2017. a kehtinud redaktsioon, edaspidi RHS 2007) § 41 lg 3 sätestas, et kui hankelepingu

alusel sooritatava tegevuse jaoks on õigusaktides kehtestatud erinõuded, nimetab hankija

hanketeates, milliste erinõuete, registreeringute või tegevuslubade olemasolu on pakkuja

kvalifitseerimiseks nõutavad. Sätte sõnastusest tulenes selgelt, et kui hankelepingu alusel

sooritatava tegevuse jaoks oli õigusaktides kehtestatud erinõuded, kohustus hankija

nõudma pakkujatelt nimetatud erinõuete täitmist (vt ka 29.01.2021. a kaebus, p 2.2.1).

2.5.2. Eelnevaga seoses on ka erialakirjanduses selgitatud, et RHS 2007 jõustumisega muutus

erinõuete regulatsioon rangemaks, kohustades hankijat vastava kvalifikatsiooni kontrollimisel

veenduma pakkuja või taotleja vastavuses Eesti õigusaktidest tulenevatele nõuetele (vt

D. Minumets. Erinõuetele vastamise tingimuste kehtestamine riigihangetes. Juridica 4/2018,

lk 248). Ka Rahandusministeerium (edaspidi kaasatud haldusorgan) on seoses RHS 2007 § 41

lg-ga 3 öelnud, et kui eriseadused näevad müüdava asja, osutatava teenuse või tehtava

ehitustööga seoses ette registreeringuid, tegevuslubasid või muid erinõudeid, tuleb neid ka

omada ning järgida (vt arvutivõrgus Rahandusministeerium. Korduma kippuvad küsimused

(täiendatud 27.07.2017), lk 84). Seejuures seda, et RHS 2007 § 41 lg 3 kohustas hankijat nõudma

pakkujatelt seaduses sätestatud erinõuete täitmist kinnitab ka Euroopa Kohtu praktika.

Oma 20.05.2021. a otsuses nr C-6/20, millele on viidanud ka ringkonnakohus, analüüsis kohus,

kas RHS 2007 § 41 lg 3 on kooskõlas Euroopa Liidu direktiiviga 2004/18/EÜ. Kohus leidis,

et selline liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt peab hankija hanketeates kvalitatiivse

valikukriteeriumina nõudma, et pakkujad esitaksid juba oma pakkumuse esitamise ajal tõendi

selle kohta, et neil on kõnealuse riigihanke esemeks oleva tegevuse suhtes kohaldatavates

õigusaktides ette nähtud registreering või tunnustus, mille on väljastanud hankelepingu

täitmiskoha liikmesriigi pädev asutus, on direktiiviga vastuolus (vt Euroopa Kohtu

20.05.2021. a otsus nr C-6/20, resolutsiooni p 1). Järelikult on ka Euroopa Kohus tuvastanud,

et Eesti siseriiklikus õiguses eksisteeris säte, mis kohustas hankijat nõudma pakkujatelt

siseriiklikes seadustes sätestatud erinõuete täitmist.

6

2.5.3. Riigihanke 193322 hanketeate avaldamise ajal kehtinud RHS (st alates 01.09.2018. a

kehtiv redaktsioon) § 99 lg-ga 1 on eespool nimetatud kohustust veidi lõdvendatud. Viidatud

sätte kohaselt, kui teenuse hankelepingu alusel sooritatava tegevuse jaoks on õigusaktides

kehtestatud erinõuded, võib hankija nimetada hanketeates, millistele erinõuetele vastamine või

registreeringute olemasolu on pakkuja või taotleja kvalifitseerimiseks nõutav. Seega andis

RHS § 99 lg 1 hankijale justkui õiguse kaaluda, kas nõuda pakkujatelt seaduses sätestatud

erinõuete täitmist või mitte. Eelnev ei ole aga oluline, kuivõrd käesoleval juhul välistasid

kaebaja kaalutlusõiguse erinormid. Eespool toodu kohaselt tulenes MSÜS § 14 lg-st ning

MaaParS §-st 35, et maaparandusalal tegutseda sooviv ettevõtja on kohustatud enne tegevuse

alustamist registreerima oma majandustegevuse MATER-is (vt p 2.4.1). Eelnimetatud sätted on

erinormideks RHS 2007 § 41 lg 3 ja RHS § 99 lg 1 suhtes (vt ka 08.09.2021. a

apellatsioonkaebus, p 2.13). Vastavalt spetsiaalsuspõhimõttele (lex specialis derogat legi

generali) tuleb üld- ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi. Nimetatud

põhimõtte sisu on Riigikohus avanud nt kriminaalasjas 3-1-1-28-11, öeldes: „Nn

spetsiaalsuspõhimõte (lex specialis derogat legi generali) kujutab endast õiguslikku tõlgendamismeetodit, mille

kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi (vt ka RKKKM nr 3-1-1-75-08,

p 10.1).“ (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.06.2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-28-11,

p 13.2). Nimetatud põhimõtet kohaldatakse ka riigihankeõiguses (vt ka M. A. Simovart,

N. Parrest. Põhimõttest lex specialis derogat legi generali riigihankeõiguse näitel. Juridica 4/2018,

lk 223-233). Eelnevast tuleneb, et RHS 2007 § 41 lg 3 ja RHS § 99 lg 1 koosmõjus

MSÜS § 14 lg-ga 1 ning MaaParS §-ga 35 kohustasid kaebajat kui hankijat nõudma

pakkujatelt oma majandustegevuse MATER-is registreerimist.

2.6. Isegi kui RHS-ist kaebajale kaalutlusõigust ei tulenenud, siis on ringkonnakohus asunud seisukohale, et

arvestades Euroopa Liidu direktiivi 2004/18/EÜ artiklit 46, mis võeti Eesti õigusesse üle RHS 2007 § 41

lg-ga 3, ei olnud hankijal kohustust nõuda teise liikmesriigi pakkujalt kvalifitseerimise eeldusena Eesti

tegevusloa olemasolu (vt ringkonnakohtu otsus, p 25). Kaebaja ringkonnakohtu sellekohase

seisukohaga ei nõustu. Eespool toodu kohaselt tulenes RHS 2007 § 41 lg 3 sõnastusest hankijale

selge kohustus nõuda pakkujatelt seaduses sätestatud erinõuete täitmist (vt p 2.7). Seega, isegi

kui direktiivi 2004/18/EÜ artikli 46 mõtteks oli anda hankijale kaalutlusõigus otsustamaks

milliste erinõuete täitmist pakkujatelt nõuda, siis RHS 2007 § 41 lg 3 seda ei võimaldanud. Selle

eest aga, et direktiiv 2004/18/EÜ võeti Eesti õigusesse üle ebaõnnestunult, kaebaja ei

vastuta. Oma sellekohast seisukohta põhjendab RMK alljärgnevalt.

2.6.1. Kohtud on käesoleval juhul jätnud tähelepanuta kaebaja väited, et Euroopa Liidu

direktiivid ei ole otsekohalduvad. Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikkel 288

sätestab, et direktiiv on saavutatava tulemuse seisukohtalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele

see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele. Eelnev

tähendab, et selleks, et liikmesriikidele ja nende kodanikele saaks direktiivist õigusi ja kohustusi

tekkida, tuleb direktiiv siseriiklikusse õigusesse üle võtta. Selles osas erineb direktiiv määrusest,

mis on ELTL artikli 288 kohaselt siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Direktiivi otsekohaldamine seevastu on võimalik üksnes väga erandlikel juhtudel (vt ka

08.09.2021. a apellatsioonkaebus, p 2.29). Seda, et direktiiv tuleb siseriiklikusse õigusesse üle

võtta ning selle otsekohaldamine on võimalik üksnes väga erandlikel juhtudel, on rõhutatud ka

Euroopa Kohtu praktikas. Näiteks kohtuasjas nr C-102/79 on Euroopa Kohus öelnud, et

direktiivid tuleb nende kohaldamiseks liikmesriigi poolt läbi asjakohaste meetmete rakendamise

7

siseriiklikkusse õigusesse üle võtta (vt Euroopa Kohtu 6. mai 1980. a otsus nr C-102/79,

Euroopa Ühenduste Komisjon vs Belgia) ,p 12). Üksnes erandlikel juhtudel, eriti kui liikmesriik ei ole

direktiivi üle võtnud või direktiiv on ühildatud valesti, on Euroopa Kohus tunnustanud

puudutatud isikute õigust liikmesriigi vastu direktiivile tugineda (vt Euroopa Kohtu 5. aprilli

1979. a otsus nr C-148/78, Tullio Ratti vs Itaalia). Teedrajavas van Duyn’i otsuses on Euroopa

Kohus öelnud, et direktiivi otsekohaldamine on võimalik üksnes juhul, kui liikmesriik ei ole

direktiivi tähtajaks üle võtnud või on seda teinud valesti, direktiivi säte on oma sisult

tingimusteta ja piisavalt täpne ning direktiivile tuginetakse riigi vastu (vt Euroopa Kohtu 4.

detsembri 1974. a otsus kohtuasjas nr C-41/47, Yvonne Van Duyn vs Home Office) . Seega selleks,

et direktiivist saaks isikule õigusi ja kohustusi tekkida, tuleb direktiiv siseriiklikusse

õigusesse üle võtta.

2.6.2. Direktiivi kohane ülevõtmine on liikmesriigi seadusandja kohustus. Direktiivi

ülevõtmise kohustus tähendab, et liikmesriik peab võtma vajalikke meetmeid, tagamaks, et

vastava tähtaja lõppedes saavutatakse direktiivis ettenähtud tulemus. Vastavat kohustust on

Euroopa Kohus rõhutanud nt 18. detsembri 1977. a kohtuasjas C-129/96 tehtud otsuses

(Inter-Environnement Wallonie ASBL vs Région wallonne, p 44). Eelnevast tuleneb mh asjaolu, et kui

direktiiv on võetud siseriiklikkusse õigusesse üle ebakorrektselt, vastutab selle eest liikmesriik.

See tuleneb otseselt ELTL artiklist 288, mille kohaselt on direktiiv saavutatava tulemuse

seisukohalt siduv üksnes liikmesriigile, kellele see on adresseeritud. Liikmesriigi kodanikud vms

ametiasutused direktiivide ülevõtmisega ei tegele, st kodanikud ja ametiasutused ei saa vastutada

direktiivi ebakorrektse ülevõtmise ja sellega seotud tagajärgede eest. Direktiivi siseriiklikusse

õigusesse ülevõtmise, sh direktiivi ebakorrektse ülevõtmisega seotud tagajärgede eest

saab vastutada üksnes liikmesriik.

2.6.3. Nagu ka ringkonnakohus on öelnud, võeti direktiiv 2004/18/EÜ artikkel 46 Eesti

õigusesse üle RHS 2007 § 41 lg-ga 3. Viidatud direktiivi artikli 46 kohaselt võidi erialase

tegevusega tegelemise sobivuse hindamiseks ettevõtjalt nõuda nt registreeringu tõestamist.

Samas, erinevalt direktiivi mõttest pani RHS 2007 § 41 lg 3 hankijale kohustuse nõuda

pakkujatelt seaduses sätestatud erinõuete täitmist (vt ka p 2.5.1). Seega saab öelda, et

direktiivi ülevõtmine ja RHS 2007 § 41 lg 3 sätte sõnastus oli ebaõnnestunud, kuivõrd

siseriikliku õiguse säte ei jätnud hankijale kaalutlusruumi otsustamaks, kas pakkujalt

eritingimuse täitmist nõuda või mitte. Selle eest, et RHS 2007 § 41 lg 3 sõnastus oli

ebaõnnestunud, vastutab käesoleval juhul seadusandja, mitte kaebaja. Nii vaidlustatud

haldusaktidest kui ka kohtuotsustest nähtuvalt püütakse vastutust direktiiviga vastuolus oleva

siseriikliku sätte kohaldamise eest panna käesoleval juhul kaebajale. Tähelepanuta on jäetud aga

asjaolu, et direktiivi korrektse ülevõtmise eest vastutas käesoleval juhul seadusandja. Kui,

vastuolus direktiiviga 2004/18/EÜ, ei andnud RHS 2007 § 41 lg 3 hankijale kaalutlusõigust,

vastutab selle eest direktiivi ülevõtja ehk seadusandja. Kaebaja peab oma tegevuses lähtuma

siseriiklikest õigusaktidest. Käesoleval juhul tuleneski kaebajale siseriiklikest seadustest

kohustus nõuda pakkujatelt kvalifitseerimise tingimusena MATER-is oma majandustegevuse

registreerimist, st kaebaja pidi nimetatud kohustust täitma.

2.6.4. Kaebaja rõhutab, et eelnevaga seoses soovib kaebaja esitada Euroopa Kohtule

eelotsusetaotluse (vt käesoleva kassatsioonkaebuse osa d).

8

2.7. Vaidlusaluse kvalifitseerimistingimusega seoses on ringkonnakohus veel leidnud, et tegemist oli lihtsalt

formaalsusega ning kaebajal puudus reaalne risk, et hankel edukaks osutunud välisriigi pakkuja ei suuda

hankelepingu ajaks vastavat registreeringut hankida (vt ringkonnakohtu otsus, p 31). Kaebaja hinnangul

on ringkonnakohtu sellekohane etteheide asjakohatu, kuivõrd kaebaja kohustus nõudma

MATER registreeringut kvalifitseerimistingimusena. Oma sellekohast seisukohta

põhjendab kaebaja alljärgnevalt.

2.7.1. Esmalt on ekslik kohtu seisukoht, et MATER registreeringu nõude puhul on tegemist

lihtsalt formaalsusega. Kui kohtu sellekohane seisukoht oleks õige, siis jääb kaebajale

arusaamatuks seaduses sellise nõude kehtestamise mõte. Seisukoht, et MATER

registreeringu mõtteks on eelkõige ettevõtjate üle järelevalve teostamine ei kõla veenvalt.

Näiteks ka majandusaasta aruannete esitamisel peavad ettevõtjad teatama äriregistrile oma

tegevusalad. Puudub mistahes mõistlik põhjendus, miks ettevõtjad peaksid täitma seda

kohustust kaks korda, st esitama ühe ja sama teabe nii äriregistrile kui ka MATER-ile. Eelnev

ei olegi seejuures üldse oluline, kuivõrd isikud vms organisatsioonid ei pea arutlema seaduses

kehtestatud nõuete põhjendatuse üle. Kui kehtiva seadusega on isikule pandud

mingisugune kohustus, siis tuleb seda kohustust täita.

2.7.2. Seoses ringkonnakohtu seisukohaga, et RMK oleks võinud nõuda nimetatud

registreeringu olemasolu ka hankelepingu sõlmimise ajaks, on kohus jätnud tähelepanuta

kaebaja väited, et seadusest tulenevalt kohustus RMK nõudma MATER registreeringut

kvalifitseerimistingimusena. Nii RHS 2007 § 41 lg 3 kui ka RHS § 99 lg 1 sätestasid selgelt,

et registreeringut vajava teenuse hankimisel seatakse selle registreeringu nõue juba hanketeates.

Lisaks tuleneb RHS-ist kaebajale kui hankijale range kohustus pidada kinni hanketeates

ja -dokumentides esitatud tingimustest, st hankija ei saa hiljem tingimusi juurde lisada või neid

ära võtta. Seega, kui kaebaja oleks jätnud vaidlusaluse kvalifitseerimistingimuse hanketeates

kehtestamata, oleks kaebaja minetanud õiguse nõuda pakkujatelt oma majandustegevuse

registreerimist (vt ka 29.01.2021. a kaebus, p 2.5.1).

2.7.3. Ringkonnakohtu hinnangul võinuks kaebaja riske maandada läbi muude kvalifitseerimise tingimuste

või tehnilise kirjelduse nõuete erinõude täitmiseks olevate asjaolude kohta kehtestamisega (vt ringkonnakohtu

otsus, p 33). Kohus on jätnud tähelepanuta, et mitte ükski muu kvalifitseerimise tingimus ei taga

seda, et pakkujal on õiguslikult võimalik hankelepingut täita (vt ka 08.09.2021. a

apellatsioonkaebus, p 2.11). Kui pakkujal on oma asukohariigis olemas vastavad tööde käive ja

referentstööd, siis see näitab pakkuja majanduslikku ja tehnilist suutlikkust hankelepingut täita.

Eelnev ei näita aga seda, et pakkujal oleks Eestis õiguslikult võimalik hankelepingut täita. Ekslik

on ka ringkonnakohtu väide tehnilise kirjelduse kohta, kuivõrd MATER registreeringu

olemasolu ei saa mitte kuidagi käsitleda tehnilise kirjelduse nõudena. Eelnevat seisukohta toetab

ka riigihangete vaidlustuskomisjoni (VAKO) praktika. Näiteks hankeasjas nr 172-12/135710

on VAKO seoses majandustegevuse registriga (MTR) leidnud, et MTR registreeringu nõude

puhul ei ole tegemist kvalifitseerimise tingimusega pakkuja majanduslikule seisundile RHS § 40

või tehnilisele ja kutsealasele pädevusele RHS § 41 lg 1 mõttes, vaid MTR registreerituse nõue

on esitatud RHS § 41 lg 3 alusel (vt VAKO 29.08.2012. a otsus nr 172-12/135710, p 10).

2.8. Lisaks eelnevale on ringkonnakohus nõustunud halduskohtuga, et MATER registreeringu nõue oli

välisriigi pakkujate suhtes diskrimineeriv, kuivõrd välisriigi pakkujad pidid tegema endale selgeks Eesti

9

riigisisese õiguse ja selle kohaldamise praktika, st nad ei saanud teada, et selle registreeringu saamine ei ole

keeruline ega ajamahukas (vt ringkonnakohtu otsus, p 32). RMK hinnangul on ringkonnakohtu

sellekohased etteheited ekslikud ja põhjendamatud. Mistahes mõistlik ja professionaalne

ettevõtja, kes soovib asuda tegutsema teises riigis, teeb endale esmalt selgeks teises

riigis kehtiva asjaomase regulatsiooni. Ei ole eluliselt usutav, et korraliku ettevõtja

hoolsusega tegutsev ettevõtja osaleb teise liikmesriigiga seotud riigihankel või asub mõnes teises

riigis teenust vms osutama ilma, et ta teeks endale esmalt selgeks asjaomase valdkonnaga seotud

õigusliku regulatsiooni. Kaebaja rõhutab veelkord, et MATER registreeringu saamine ei

olnud välispakkujatele (võrreldes Eesti ettevõtjatega) kuidagi keerulisem. Oma

majandustegevuse MATER-is registreerimiseks pidi pakkuja kas läbi e-keskkonna või e-kirja

teel esitama vastava taotluse. Seejuures oli pakkujatel selleks ka piisavalt aega, st kui välisriigi

pakkuja ei olnud eelnevalt MATER registreeringu saamisega tuttav, oli tal piisavalt aega end

nimetatud registreeringu saamisega seonduvate asjaoludega kurssi viia (vt ka 08.09.2021. a

apellatsioonkaebus, p-d 2.23-2.24). Seejuures on ka vastustaja välja toonud, et e-kirja teel võtab

MATER-is oma majandustegevuse registreerimine aega kõigest 1-3 tööpäeva (vt vastustaja

20.01.2021. a vastus, p 16).

2.9. Asjakohatud on kohtute etteheited seoses MSÜS § 14 lg 3 p-st 2 tuleneva ajutise teenuse

osutamise erandiga, kuivõrd kaebaja poolt korraldatud riigihangete alusel osutatavad teenused

ei olnud ajutised. Käesoleval juhul oli iga kaebaja poolt korraldatud riigihanke alusel sõlmitud

raamlepingu kestuseks vähemalt 4 aastat. Samuti viidi iga riigihanke puhul läbi hulgaliselt

minikonkursse, st riigihanke 184993 alusel 14, riigihanke 169550 alusel 244 ja riigihanke 193322

alusel 132 minikonkurssi (vt 02.12.2020. kaebus, lisa 2 ja 29.01.2021. a kaebus, lisad 2.5.8).

Lisaks sõlmiti hankelepingud vastavalt 5, 6 ja 15 pakkujaga, st ühe konkreetse pakkujaga sõlmiti

mitu erinevat hankelepingut (vt nt 29.01.2021. a kaebus, p-d 1.3-1.5). Arvestades raamlepingute

kestust ning sõlmitud hankelepingute arvu tuleb asuda seisukohale, et kaebaja poolt korraldatud

riigihangete alusel toimus pikaajaline teenuse osutamine. Seejuures on ka Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium oma vastuses vastustajale selgitanud, et ajutiseks teenuse

osutamiseks saab pidada ühe konkreetse tellimuse täitmist. Kuivõrd kaebaja poolt korraldatud

riigihangete alusel valituks osutunud pakkujad täitsid hankelepingute alusel mitmeid erinevaid

tellimusi, siis ei ole see käsitletav pakkujate poolt ajutise teenuse osutamisena. Sellest

tulenevalt puudus kaebajal käesoleval juhul kohustus kohaldada pakkujate suhtes

ajutise teenuse osutamise erandit.

2.10. Seega tuleneb eelnevast, et RHS 2007 § 41 lg-t 3 ja RHS § 99 lg-t 1 ning MSÜS § 14

lg-t 1 ja MaaParS § 27 lg-t 1 ja §-i 35 ebaõigesti kohaldades on ringkonnakohus ekslikult

leidnud, et kaebaja poolt kehtestatud pakkuja kvalifitseerimistingimused olid RHS-iga

vastuolus. Just vastupidiselt tulenes nimetatud sätetest RMK-le kui hankijale kohustus

nõuda pakkujatelt oma majandustegevuse MATER-is registreerimist.

(b)

2.11. Lisaks kaebaja poolt kehtestatud pakkuja kvalifitseerimistingimusele vaidlevad pooled

käesoleval juhul ka vastustaja poolt kaebaja suhtes rakendatud finantskorrektsiooni ulatuse üle.

Kaebaja on seisukohal, et isegi kui peaks leitama, et kaebaja poolt kehtestatud pakkuja

10

kvalifitseerimistingimus oli RHS-iga vastuolus, pidanuks vastustaja kohaldama

kaebaja suhtes minimaalset, st 5%-list finantskorrektsiooni määra. Vastustaja on

käesoleval juhul pannud toime diskretsioonivea, st jätnud diskretsiooni kasutamata

ning vastustaja on seda ka tunnistanud. Oma sellekohast seisukohta põhjendab kaebaja

alljärgnevalt.

2.11.1. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 01.09.2014. a määruse nr 143 „Perioodi 2014-2020

finantskorrektsiooni tegemise tingimused ja kord“ (edaspidi ühendmäärus) § 22 lg 11 p-st 5

vähendati hankelepingule eraldatavat toetust 25% kui hankemenetluse korraldamisel on

pakkuja kvalifitseerimiseks, pakkumuse vastavaks tunnistamiseks või pakkumuse hindamiseks

riigihanke alusdokumentides nimetatud kriteerium, mis on vastuolus riigihangete seadusega.

Sama sätte lõike 12 kohaselt võis lõike 11 punktides 3-16 ja 19 nimetatud juhtudel sõltuvalt

rikkumise raskusest kohaldada 5- või 10-protsendilist finantskorrektsiooni määra.

Vaidlusalustest finantskorrektsiooni otsustest nähtuvalt otsustati rakendada kaebajale eraldatud

toetuse osas finantskorrektsiooni üksnes seetõttu, et kaebaja poolt hanketeadetes

ja -dokumentides esitatud kvalifitseerimise tingimus oli väidetavalt välispakkujate suhtes piirav.

Muus osas ei tuvastanud audiitorid ühegi muu eeskirja eiramist ning leidsid, et kaebaja

riigihanked olid läbipaistvad ning hangetes oli olemas teatav konkurentsi tase (vt auditi

lõpparuande lk 7, 02.12.2020. a kaebuse lisa 7 ja 29.01.2021. a kaebuse lisa 12). Eelnevast

olenemata rakendas vastustaja kaebajale eraldatud toetuse osas 10%-list finantskorrektsiooni

määra.

2.11.2. Eelnevaga seoses on ringkonnakohus asunud seisukohale, et finantskorrektsiooni ulatuse määramisel

pidi vastustaja lähtuma määruses nr 143 sätestatust ja Euroopa Komisjoni suunistest. Kuigi 5%-lise määra

kohaldamine ei olnud kohtu hinnangul põhimõtteliselt välistatud, tingis kohtu arvates 10%-lise määra

kohaldamise rikkumise olemus ja selle raskus (vt ringkonnakohtu otsus, p-d 36-54). Kaebaja

ringkonnakohtu sellekohase seisukohaga ei nõustu. Käesoleval juhul puudus vastustajal

mistahes takistus kohaldamaks kaebaja suhtes minimaalset ehk 5%-list

finantskorrektsiooni määra. Esmalt on oluline, et Euroopa Komisjoni suunised ei ole

liikmesriikidele, sh liikmesriikide ametiasutustele siduvad. ELTL artikkel 288 kohaselt võtavad

institutsioonid liidu pädevuse teostamisel vastu mh soovitusi ja arvamusi, mis ei ole siduvad.

Erialakirjanduses on selliseid õigusakte nimetatud nn „pehme õiguse aktideks“, millel on

soovituslik või informeeriv iseloom ja mis seega otseseid juriidilisi kohustusi kaasa ei too. Ühe

pehme õiguse aktina on erialakirjanduses toodud esile ka Euroopa Komisjoni suuniseid

sisaldavad teatised (vt M. Parind. Euroopa Liidu õigus. Eesti vaade. Tallinn: Kirjastus

UKU, 2022, lk 230-231). Eelnevast tuleneb, et Euroopa Komisjoni suunistega võib

otsuste tegemisel arvestada, kuid otsuse tegemisel ei saa tugineda üksnes nimetatud

suunisele. Otsuse tegemisel peab haldusorgan teostama oma diskretsiooni. Arvestada

tuleb ka otsuse tegemise aluseks olevate asjaoludega, milleks käesoleval juhul oli kaebaja

väidetava rikkumise olemus ja selle raskus.

2.11.3. Eelnevaga seoses on halduskohus õigesti leidnud, et eespool nimetatud Euroopa

Komisjoni suunised on suunatud eeskätt Euroopa Komisjoni, mitte liikmesriigi poolt läbi

viidavatele finantskorrektsiooni menetlustele (vt halduskohtu otsus, p 26). Kaebaja nõustub

halduskohtuga, et isegi kui möönda, et nimetatud suunis on kohaldatav ka liikmesriigi poolt

läbi viidavale finantskorrektsiooni menetlusele, ei välista see suunis 5%-lise

11

finantskorrektsiooni määra kohaldamist. Suuniste alapunktis 1.1 „suuniste eesmärk“ on öeldud,

et liikmesriigid vastutavad eelkõige õigusnormide rikkumise uurimise ja nõutavate

finantskorrektsioonide rakendamise eest. Alapunktis 1.4 „kriteeriumid, mida tuleb arvesse võtta

proportsionaalse korrektsioonimäära üle otsustamisel“ on öeldud, et kuigi juhendi 2. jaos

loetletud määrade skaala (5%, 10%, 25% ja 100%) aluselt tehtud finantskorrektsioonid vastavad

proportsionaalsuse põhimõttele, tuleb sellele vaatamata rakendatava finantskorrektsiooni

lõppsumma kindlaksmääramisel arvesse võtta kõiki asjaolusid, mis iseloomustavad tuvastatud

õigusnormide rikkumist nende elementide suhtes, mida on vastava määra kehtestamisel arvesse

võetud (vt ka halduskohtu otsus, p 27). Seega ei välista asjaomane Euroopa Komisjoni

suunis liikmesriigi poolt finantskorrektsiooni ulatuse kindlaksmääramisel oma

kaalutlusõiguse teostamist.

2.11.4. Seega leides, et kaebaja suhtes tuleb kohaldada 10%-list finantskorrektsiooni määra, on

vastustaja pannud toime diskretsioonivea, st jätnud talle seadusest tuleneva

diskretsiooni teostamata. Kaebaja nõustub halduskohtuga, et viidatud Euroopa Komisjoni

suunistest tulenevad finantskorrektsiooni määrad ei olnud siduvad selliselt, et need välistaksid

täielikult liikmesriigi kaalutlusõiguse. Nagu ka eespool toodud, tulenes suunistest selgelt, et

liikmesriikide pädevad asutused pidid proportsionaalse korrektsioonimäära üle otsustamisel

arvestama kõike asjaolusid, mis iseloomustavad asjaomast rikkumist, mitte lähtuma üksnes

suunistes toodud finantskorrektsiooni määradest. Ka ei välistanud vastustaja kaalutlusõigust

käesoleval juhul auditiaruandes toodud soovituslik finantskorrektsiooni määr, kuivõrd

rakendusüksuse (st käesoleval juhul vastustaja) ülesandeks ei ole auditiaruande vormistamine

finantskorrektsiooni otsuseks ilma tagasinõude tingimuste täidetust ja finantskorrektsiooni

määra iseseisvalt hindamata (vt halduskohtu otsus, p-d 26-28). Seega, jättes kaalumata millise

finantskorrektsiooni määra kohaldamine on käesoleval juhul põhjendatud, on vastustaja

pannud toime diskretsioonivea. Seejuures puudub eelneva osas üldsegi vaidlus, kuivõrd

vastustaja on ise tunnistanud, et ta käesoleval juhul oma diskretsiooni ei teostanud.

Vastustaja on öelnud, et lähtud finantskorrektsiooni protsendi põhjenduste osas auditi

lõpparuandest ning Euroopa Komisjoni suunistest (vt vastustaja 22.09.2022. a

vastuapellatsioonkaebus, p-d 1 ja 2), st talle seadusest tulenevat kaalutlusõigust vastustaja ei

teostanud (vt ka halduskohtu otsus, p 28).

2.11.5. Kaebaja juhib veel tähelepanu, et haldusasjas nr 3-19-1239, mis ringkonnakohtu väitel

oli käesoleva vaidlusega väga sarnane (vt ka ringkonnakohtu otsus, p 25), kohaldati just 5%-list

finantskorrektsiooni määra. Nimetatud haldusasjas heideti Sotsiaalministeeriumile ette

hanketingimust, mille kohaselt pidi pakkujatel pakkumuse esitamise kuupäeva seisuga olema

olemas maavanema poolt antud kehtiv tegevusluba lapsehoiuteenuse osutamiseks. SA Innove

(st toetuse maksja) hinnangul oli selline hanketingimus vastuolus RHS v.r § 3 p-ga 3, mille

kohaselt tuli kõiki hankes osaleda soovivaid isikuid võrdselt kohelda. Arvestades, et

hanketingimusi ei vaidlustatud, tegevusloa taotluse menetlusaeg mahtus pakkumise esitamise

aja sisse, hankes oli tagatud teatav konkurents ning asjaolu, et potentsiaalsete isikute hulk, kelle

osalemist hankes piirati, oli tõenäoliselt väike, pidas SA Innove põhjendatuks kohaldada

eraldatud toetuse osas 5%-list finantskorrektsiooni määra. Kui nimetatud haldusasjas oli

võimalik 5%-lise finantskorrektsiooni määra kohaldamine, jääb kaebajale

arusaamatuks, miks ei olnud see võimalik käesoleval juhul. Seda enam, et ka nimetatud

12

haldusasjas olid asjakohased Euroopa Komisjoni 14.05.2019. a suunised ning samuti oli

Sotsiaalministeeriumi väidetav rikkumine võrdlemisi minimaalne (vt ka p 2.11.1).

2.11.6. Isegi, kui peaks leitama, et kaebaja poolt kehtestatud kvalifitseerimistingimus oli RHS-

iga vastuolus, on oluline, et välispakkujate jaoks oli tegemist väga väikese takistusega. Nagu ka

vastustaja on öelnud, võttis MATER-is oma majandustegevuse registreerimine aega kõigest 1-3

päeva. Samuti oli pakkujatel alates hanketeadete avaldamise ajast piisvalt aega vajalike

toimingute tegemiseks. Sellest tulenevalt ei saa kaebaja väidetavat rikkumist pidada niivõrd

oluliseks, et see annaks aluse 10%-lise finantskorrektsiooni määra kohaldamiseks. Väidetava

rikkumise olemust arvestades olnuks proportsionaalne finantskorrektsioon 5%

suurune.

2.12. Seega on ringkonnakohus Vabariigi Valitsuse 01.09.2014. a määruse nr 142 § 22

lg 11 p-i 5 ja lg-t 12 ebaõigesti kohaldades ekslikult leidnud, et vastustaja ei ole

käesoleval juhul oma kaalutlusõigust rikkunud. Just vastupidiselt, tuginedes otsuse

tegemisel üksnes auditi lõpparuandele ja Euroopa Komisjoni suunistele, on vastustaja

pannud toime diskretsioonivea ning seeläbi ekslikult leidnud, et kaebaja suhtes tuli

kohaldada 10%-list finantskorrektsiooni määra.

(c)

2.13. Lisaks materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele on kaebaja seisukohal, et kohtud on

käesoleval juhul ka menetlusnorme oluliselt rikkunud.

2.14. Kohtud on rikkunud neile HKMS § 165 lg 1 p-st 4 tulenevat põhjendamiskohustust ning

on seeläbi ekslikult leidnud, et pakkuja poolt kehtestatud kvalifitseerimistingimused olid

RHS-iga vastuolus. HKMS § 165 lg 1 p 4 sätestab, et otsuse põhjendavas osas märgitakse

põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosalise väidetega. Tulenevalt HKMS § 185 lg-st 1

kohaldub nimetatud säte ka apellatsioonimenetluses tehtavale kohtulahendile. Eelnevast

tuleneb, et kohus peab otsuses võtma seisukoha kõikide menetlusosaliste poolt esitatud väidete

ja vastuväidete osas. Viidatud sättega seoses on erialakirjanduses öeldud: „Kohtuotsuse põhjendava

osa peamine eesmärk on selgitada otsuse resolutsioonis esitatud otsustuste kujunemist ja teha seeläbi otsus

arusaadavaks ning edasikaebemenetluses kontrollitavaks. … Otsuses tuleb kohtul vastata kõigile

menetlusosaliste väidetele. Kohus peab selgitama nii väitega nõustumist kui mittenõustumist.“ (vt K. Merusk,

I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Tallinn: Juura 2013, lk 560).

2.15. Käesoleval juhul ei ole kohtud kõikide kaebaja poolt esitatud väidete osas

seisukohta võtnud. Kohtud on jätnud tähelepanuta kaebaja väited selle kohta, et MATER

registreeringu olemasolu ei ole võimalik tõendada mingisuguse muu tõendiga vms muul viisil

(vt ka p 2.4). Samuti jätsid kohtud käsitlemata kaebaja väited selle kohta, et RHS 2007 § 41 lg 3

ei andnud hankijale kaalutlusõigust, vaid kohustas kaebajat nõudma pakkujatelt eriseadustes

sätestatud erinõuete täitmist (vt ka p 2.5).

2.16. Nii haldus- kui ka ringkonnakohtu poolt on jäetud täiesti kõrvale kaebaja väited, et

Euroopa Liidu direktiivid ei ole otsekohaldatavad (vt ka p 2.6). Kohtute sellekohane rikkumine

13

on sedavõrd olulisem, et küsimus direktiivide otsekohaldatavusest oli käesoleva vaidluse üheks

keskseks küsimuseks. Ka ei ole kohtud võtnud seisukohta selle osas, et nii RHS 2007 § 41 lg 3

kui ka RHS § 99 lg 1 kohustasid kehtestama pakkuja kvalifitseerimistingimused juba

hanketeates (vt ka p 2.7.2). Jättes kaebaja väidete osas seisukoha võtmata, ei saanud

kohtud käesoleval juhul asuda seisukohale, et kaebaja poolt kehtestatud pakkuja

kvalifitseerimistingimused olid RHS-iga vastuolus. Seejuures, ringkonnakohtu poolt oma

põhjendamiskohustuse rikkumise muudab käesoleval juhul olulisemaks asjaolu, et

apellatsioonkaebuses juhtis kaebaja ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et halduskohus ei ole

oma põhjendamiskohustust täitnud (vt 08.09.2021. a apellatsioonkaebus, p-d 2.27-2.31). Selle

asemel, et halduskohtu rikkumine kõrvaldada, rikkus ka ringkonnakohus käesoleval juhul oma

põhjendamiskohustust.

2.17. Kaebaja juhib tähelepanu, et ringkonnakohus on käesoleval juhul rikkunud oma

põhjendamiskohustust ka seeläbi, et on otsuse tegemisel suurel määral juhindunud haldusasjas

nr 3-19-1239 tehtud otsusest. Võrreldes nimetatud ja käesolevas haldusasjas tehtud otsuseid

nähtub, et need otsused on oma sisult ja ülesehituselt suures ulatuses kattuvad.

Käesoleval juhul on ringkonnakohus muutnud üksnes vaidlusega seonduvaid asjaolusid, kuid

muus osas on käesolevas asjas tehtud otsus sisuliselt koopia haldusasjas nr 3-19-1239 tehtud

otsusest. Põhjendamiskohustuse täitmise mõttes ei ole ringkonnakohtu selline tegevus

korrektne, kuivõrd nimetatud vaidluste aluseks olevad asjaolud on omavahel väga erinevad.

Nagu korduvalt öeldud, seisneb käesolev vaidlus selles, kas kaebaja sai nõuda pakkujatelt oma

majandustegevuse MATER-is registreerimist. Seejuures oli tegemist väga lihtsa ja pakkujate

jaoks ülimalt kergelt täidetava nõudega. Samas haldusasjas nr 3-19-1239 oli vaidluse all

kvalifitseerimistingimus, millega nõuti pakkujatelt maavanema poolt väljastatud tegevusloa

olemasolu, mille saamine on kordades keerulisem kui MATER-is oma majandustegevuse

registreerimine. Kuivõrd nimetatud vaidlused ei ole omavahel võrdsustatavad, ei saa võrdsed

olla ka nendes asjades tehtud otsused.

2.18. Seega, jättes kaebaja poolt esitatud väidete osas põhjendamata, miks kohtud

kaebaja väidetega ei nõustu, on kohtud rikkunud neile HKMS § 165 lg 1 p-st 4 tulenevat

põhjendamiskohustust.

2.19. HKMS § 230 lg 5 p-i 5 kohaselt on Riigikohtul kassatsioonkaebuse läbivaatamisel õigus

muuta ringkonnakohtu või halduskohtu otsust või teha uus otsus asja uueks arutamiseks

saatmata, kui asjas ei ole vaja täiendavaid tõendeid koguda või neile apellatsioonis antud

hinnangut muuta. Sama sätte p-i 2 kohaselt võib Riigikohus tühistada ringkonnakohtu otsuse

täies ulatuses või osaliselt ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale või teisele

ringkonnakohtule.

2.20. Käesolevaga palub kaebaja Riigikohtul HKMS § 230 lg 5 p-i 5 alusel tühistada

täies ulatuses Tallinna Ringkonnakohtu 07.10.2022. a otsus ning teha uus otsus, millega

kaebaja kaebused tervikuna rahuldada. Alternatiivselt palub kaebaja Riigikohtul

HKMS § 230 lg 5 p-i 2 alusel saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

14

(d)

2.21. Kaebaja leiab, et käesoleva vaidluse juures on tõusetunud põhimõtteline küsimus

ELTL artikkel 288 lg 3 tõlgendamise osas ning kaebaja palub sellest tulenevalt esitada

Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus.

2.22. ELTL artikkel 288 lõikest 3 tuleneb, et, erinevalt Euroopa Liidu määrustest, ei ole

Euroopa liidu direktiivid ei ole otsekohaldatavad (v.a väga erandlikel juhtudel) ning direktiivi

siseriiklikkusse õigusesse ülevõtmine on liikmesriigi kohustus. Käesoleval juhul on tõusetunud

küsimus sellest, kas õigust rakendav siseriiklik asutus peab ise hindama siseriikliku

normi kooskõla Euroopa Liidu direktiiviga või võib õigust rakendav siseriiklik asutus

eeldada, et siseriiklik õigus on Euroopa Liidu direktiiviga kooskõlas.

2.23. Kaebaja on olnud menetluses seisukohal, et ELTL artikkel 288 lõiget 3 ei saa tõlgendada

selliselt, et selle alusel peab õigust rakendav siseriiklik asutus igal juhul, kui lahendav küsimus

omab puutumust Euroopa Liidu direktiiviga, hindama, kas asjaomane siseriiklik säte on

Euroopa Liidu direktiividega kooskõlas. Kuivõrd direktiivi ülevõtmine on liikmesriigi kohustus,

siis vastutab siseriikliku õiguse ja Euroopa Liidu direktiivi kooskõla eest liikmesriik. Haldus- ja

ringkonnakohus on aga asunud vastupidisele seisukohale, et lahendades küsimust, mis omab

puutumust Euroopa Liidu õigusega, peab õigust rakendav asutus igal juhul hindama, kas

asjaomane siseriiklik säte on Euroopa Liidu õigusega (sh direktiiviga) kooskõlas ning vastuolu

korral jätma siseriikliku sätte kohaldamata.

2.24. Kaebaja hinnangul rikub haldus- ja ringkonnakohtu tõlgendus ELTL artikkel 288 lõikest 3

tulenevat Euroopa Liidu direktiivi sidususe põhimõtet (st direktiiv on saavutatava tulemuse

seisukohalt siduv üksnes liikmesriigile), kuivõrd kohtute tõlgenduse kohaselt on Euroopa Liidu

direktiivid saavutatava tulemuse seisukohalt siduvad ka liikmesriigi kodanikele, ametiasutustele

jms.

2.25. Kaebaja hinnangul on eelotsuse küsimine antud juhul vältimatu, kuivõrd praegusel juhul

on kohtumenetluses tegemist olukorraga, kus vaidlus on jõudnud kohtuni, mille otsuse peale ei

saa siseriiklikult enam edasi kaevata. Samuti ei ole, kaebajale teadaolevalt, antud juhul tegemist

olukorraga, kus küsimuse all oleva õigusnormi puhul oleks tegemist juba selgitatud

õigusnormiga (acté éclairé) või oleks tegemist olukorraga, kus õigusnorm on üheselt mõistetav

(acte clair). Kaebaja hinnangul on tegemist põhimõttelise küsimusega, mille lahendamine

võimaldab tagada Euroopa Liidu õiguse ühetaolist tõlgendamist ning ka õiguse

edasiarendamist.

2.26. Eelnevast tulenevalt tuleb kaebaja hinnangul esitada Euroopa Kohtule küsimus,

kas ELTL artikkel 288 lõiget 3 saab tõlgendada selliselt, et selle alusel peab õigust

rakendav liikmesriigi siseriiklik asutus ise hindama rakendatava siseriikliku normi

kooskõla Euroopa Liidu direktiiviga vastuolu tuvastamise korral jätma siseriikliku

normi kohaldamata ja kohaldama Euroopa Liidu direktiivi.

15

3. Protsessuaalset laadi teated

3.1. HKMS § 212 lg 1 kohaselt tuleb kassatsioonkaebus esitada 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavaks tegemisest arvates. Kaebajale sai ringkonnakohtu otsus teatavaks

07.10.2022. a, seega on käesolev kassatsioonkaebus tähtaegne.

3.2. Tulenevalt HKMS § 104 lg-st 10 on Eesti Vabariik kui menetlusosaline riigilõivu tasumisest

vabastatud. Kaebaja puhul on tegemist riigitulundusasutusega, mistõttu on kaebaja riigilõivu

tasumisest vabastatud.

3.3. Kaebaja esitab käesoleva menetlusdokumendi Riigikohtule oma esindaja vahendusel

elektrooniliselt digitaalselt allkirjastatuna www.e-toimik.ee kaudu.

Lugupidamisega

/digitaalallkiri/

Indrek Lillo

kaebajat esindav vandeadvokaat