Kriminaalmenetluse seadustik

1

EELNÕU

Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus

(ametiprivileegid)

§ 1. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) seadustikku täiendatakse §-dega 641–643 järgmises sõnastuses:

㤠641. Ametiprivileeg

(1) Ametiprivileeg on õigus keelduda kriminaalmenetluses teabe avaldamisest oma ameti või

kutsetegevuse tõttu. Ametiprivileeg on:

1) Eestis registreeritud usuorganisatsiooni vaimulikul temale hingelise hoolekandega seoses

usaldatu kohta ja kohtunikul nõupidamissaladuse või vaikimiskohustusega hõlmatud teabe

kohta;

2) advokaadil, sealhulgas advokatuuri assotsieerunud liikmel ja välisriigi advokaadil,

õigusteenuse saamiseks tema poole pöördumise ja õigusteenuse osutamise käigus temale

teatavaks saanud ning õigusteenuse osutamiseks tema koostatud teabe ja osutatud õigusabi

sisu kohta;

3) ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul või temaga püsivas eraelulises

lähedases suhtes oleval isikul teabe kohta, mis võimaldab tuvastada ajakirjanduslikul

eesmärgil konfidentsiaalselt teavet andnud isikut;

4) tervishoiuteenuse osutajal, tervishoiutöötajal ja tervishoiuteenuse osutamisel osaleval isikul

temale seoses tervishoiuteenuse osutamisega usaldatud teabe või tervishoiuteenuse osutamise

käigus teatavaks saanud tervisesse puutuvate asjaolude kohta;

5) käesoleva seadustiku § 2032 lõikes 2 nimetatud vahendajal temale käesoleva seadustiku

kohase vahendusmenetluse käigus menetlusosaliste poolt usaldatud teabe kohta;

6) notaril ja patendivolinikul temale seoses ametitegevusega teatavaks saanud asjaolude

kohta;

7) pankrotihalduril ja riikliku järelevalve teostajal temale pankroti- või riikliku järelevalve

menetluse käigus menetlusele allutatud isiku poolt karistuse ähvardusel antud teabe kohta, kui

vastavas eriseaduses ei ole sätestatud teisiti;

8) kaitsjal süüteoasjas õigusteenuse osutamise käigus temale teatavaks saanud ning

õigusteenuse osutamiseks tema koostatud teabe ja osutatud õigusabi sisu kohta.

2

(2) Ametiprivileeg laieneb ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ametiprivileegiga

isikute ameti- või kutsetegevuses vahetult osalevale vajalikule abipersonalile, kellel on

seadusest või lepingust tulenev teabe saladuses hoidmise kohustus.

(3) Teave ei ole ametiprivileegiga hõlmatud, kui selle avaldamisega on nõustunud isik, kelle

kaitseks on ametiprivileegiga isikule saladuse hoidmise kohustus kehtestatud, või kui

ametiprivileegiga isik on selle teabe saladuses hoidmise kohustusest vabastatud muus

menetluses.

(4) Teabe kriminaalmenetluses avaldamise nõusolekut ei saa tagasi võtta.

(5) Ametist lahkumine ei tühista ametiprivileegi teabe suhtes, mille isik sai ametis olles.

(6) Kriminaalmenetluses on isikul õigus keelduda avaldamast õigusteenuse saamise eesmärgil

advokaadi või kaitsjaga vahetatud teabe ja saadud õigusabi sisu.

§ 642. Ametiprivileegiga hõlmatud teavet sisaldava tõendi kogumine

(1) Kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti, võib ametiprivileegiga hõlmatud teavet

sisaldavat tõendit koguda kohtu või eeluurimiskohtuniku loal. Luba antakse, kui:

1) isik, kelle kaitseks on saladuse hoidmise kohustus kehtestatud, on oma käitumisega

loobunud saladuse hoidmisest;

2) teave ei ole enam saladuses menetleja tegevusest sõltumatutel põhjustel;

3) taotletakse käesoleva seadustiku § 641 lõike 1 punktis 1 nimetatud kohtuniku

ametiprivileegiga, sama lõike punktides 4–7 sätestatud ametiprivileegiga või sama paragrahvi

lõikes 2 sätestatud ametiprivileegiga hõlmatud teavet sisaldava sellise tõendi kogumist, mis

on vältimatult vajalik kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks, kui tõendi kogumisega ei

riivata põhjendamatult isikuõigusi, või

4) taotletakse käesoleva seadustiku § 641 lõike 1 punktis 3 nimetatud ametiprivileegiga

hõlmatud teavet sisaldava sellise tõendi kogumist, mis on vältimatult vajalik

kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks kriminaalasjas, mille esemeks on esimese astme

kuritegu, kui tõendi kogumiseks on ülekaalukas avalik huvi.

(2) Luba ametiprivileegiga hõlmatud teavet sisaldava tõendi kogumiseks võib sisalduda

menetlustoimingu tegemise loas või määruses.

(3) Kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti, on isikul, kes kokkuleppel ametiprivileegiga isikuga

või vastavalt seadusele valdab teavet, mis võib olla hõlmatud ametiprivileegiga, õigus

keelduda sellist teavet menetlejale avaldamast, kui ametiprivileegiga hõlmatud teavet

sisaldava tõendi kogumine ei ole käesoleva seadustiku kohaselt lubatud.

(4) Kohtuniku ametiprivileegiga hõlmatud teavet sisaldava tõendi kogumiseks loa andmise

otsustab Riigikohtu üldkogu.

§ 643. Vastuväited menetlustoimingu käigus ametiprivileegi rikkumise kohta

(1) Kui ametiprivileegiga isik või muu menetlustoimingule allutatud käesoleva seadustiku § 642

lõikes 3 nimetatud teabevaldaja leiab, et tema suhtes menetlustoimingu tegemisel kogub

3

menetleja ametiprivileegiga hõlmatud teavet sisaldavat tõendit ilma loata või loa piire ületades,

võib ta esitada menetlejale vastuväite, mis protokollitakse. Vastuväide tuleb esitada viivitamata.

(2) Kui menetleja vastuväitega nõustub, jätab ta vaidlusaluse tõendi kogumata ja tagastab

vaidlusaluse teabekandja selle sisuga tutvumata.

(3) Kui menetleja vastuväitega ei nõustu ja menetlustoimingu edasilükkamine ohustaks tõendi

säilimist, võib menetleja vaidlusaluseid andmeid sisaldava teabekandja selle sisuga tutvumata

vastuväite esitaja juuresolekul turvaliselt pakendada läbipaistmatusse pakendisse, mis välistab

teabekandja sisuga tutvumise ja võimaldab tagantjärele tuvastada pakendi avamist (edaspidi

pitseerida). Pitseeritud teabekandjat säilitatakse pitseeritult menetleja juures ja esitatakse

eeluurimiskohtuniku nõudmisel talle tutvumiseks.

(4) Kui menetleja vaidlusaluse teabekandja ära võtab, on asjaomasel ametiprivileegiga isikul

õigus menetlustoimingu lõppemisest teada saamisest arvates 48 tunni jooksul esitada

eeluurimiskohtunikule taotlus teabekandja tagastamiseks. Kui isik taotlust õigeaegselt ei esita,

loetakse ta vastuväitest loobunuks.

(5) Eeluurimiskohtunik lahendab taotluse kümne päeva jooksul taotluse saamisest arvates,

kuulates vajaduse korral ära prokuratuuri ja taotleja seisukohad ning tutvudes vaidlusaluse

teabekandja ja kriminaaltoimikuga. Taotluse lahendamise määruses võib eeluurimiskohtunik

teha äravõetud teabekandjal olevate andmete töötlemise kohta korraldusi, mis on vajalikud

ametiprivileegi ülemäärase riive vältimiseks.

(6) Eeluurimiskohtuniku tehtud käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud taotluse lahendamise

määrus on vaidlustatav määruskaebuse korras.“;

2) paragrahv 72 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 72. Ütluste andmisest keeldumine ametiprivileegi alusel

(1) Tunnistajale võib esitada küsimusi teabe kohta, mis on hõlmatud ametiprivileegiga, kuid

tunnistajal on õigus selle kohta ütluste andmisest keelduda.

(2) Tunnistajal ei ole õigust keelduda ütluste andmisest ametiprivileegiga hõlmatud sellise teabe

kohta, mille kohta ta on juba ütlusi andnud või mille suhtes on tõendi kogumine lubatud

käesoleva seadustiku § 642 kohaselt. Nimetatud paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata käesoleva

seadustiku § 641 lõike 1 punktides 2 ja 8 nimetatud isikute ülekuulamisele ametiprivileegiga

hõlmatud teabe kohta.

(3) Eriteadmistega isikul või tõlgil, kes kaasati menetlustoimingusse käesoleva seadustiku § 912

lõike 9 või 12 kohaselt, on õigus keelduda ütluste andmisest ametiprivileegiga hõlmatud teabe

kohta, mis sai talle teatavaks menetlustoimingus osalemise käigus.

(4) Kui tunnistaja keeldub ütluste andmisest, peab ta keeldumist menetlejale põhjendama. Kui

prokuratuur kohtueelses menetluses leiab, et ütluste andmisest keeldumine on alusetu, võib ta

esitada eeluurimiskohtunikule taotluse tuvastada tunnistajal ametiprivileegi puudumine.

Eeluurimiskohtunik lahendab taotluse kümne päeva jooksul alates selle saamisest, kuulates ära

tunnistaja ja prokuratuuri seisukohad ning tutvudes vajaduse korral kriminaaltoimikuga.“;

4

3) paragrahvi 83 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui vaatluse eesmärk ei ole saavutatav advokaadi või kaitsja ametiprivileegiga hõlmatud

teavet sisaldava teabekandjaga tutvumata, juhindutakse vaatluse toimetamisel käesoleva

seadustiku §-s 912 sätestatud korrast.“;

4) paragrahvi 88 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui advokaadi või kaitsja läbivaatuse eesmärk ei ole saavutatav ametiprivileegiga

hõlmatud teavet sisaldava teabekandjaga tutvumata, juhindutakse läbivaatuse toimetamisel

käesoleva seadustiku §-s 912 sätestatud korrast. Kuni kohtumääruse tegemiseni tuleb

advokaadilt või kaitsjalt ära võetavad teabekandjad, mis võivad sisaldada ametiprivileegiga

hõlmatud teavet, tema juuresolekul pitseerida käesoleva seadustiku § 643 lõikes 3 sätestatud

korras.“;

5) paragrahvi 91 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „notari- või advokaadibüroos või

ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku juures“ sõnadega „ametiprivileegiga

isiku tööruumides“;

6) paragrahvi 91 lõike 4 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „põhjendus“ tekstiosaga „, sealhulgas

põhjendus ametiprivileegi riive õigustamiseks käesoleva seadustiku § 642 kohaselt“;

7) paragrahvi 91 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Ametiprivileegiga isiku tööruumi läbiotsimise juurde tuleb kutsuda ametiprivileegiga isik,

kelle juures läbi otsitakse. Kui tema läbiotsimise juures ei viibi, kutsutakse läbiotsimise juurde

asjaomase ettevõtja, avalik-õigusliku kutseorganisatsioonivõi ametiasutuse esindaja, kellel on

läbiotsimise käigus õigus esitada käesoleva seadustiku § 643 lõikes 1 nimetatud vastuväiteid

ning teavitada läbiotsimisest pärast selle lõppu ametiprivileegiga isikut ja asjaomast ettevõtjat,

avalik-õiguslikku kutseorganisatsiooni või ametiasutust.“;

8) seadustikku täiendatakse §-dega 912 ja 913 järgmises sõnastuses:

„§ 912. Advokaadi või kaitsja valduse läbiotsimise erisused

(1) Advokaadibüroo, kaitsja tööruumi, advokaadi või kaitsja ametiprivileegiga hõlmatud teabe

hoiustamiseks kasutatava muu ruumi, Eesti Advokatuuri ruumi, advokaadi või kaitsja eluruumi

või tema kasutatava sõiduki (edaspidi advokaadi või kaitsja valdus) läbiotsimiseks on nõutav

eeluurimiskohtuniku eelnev luba ja läbiotsimise juures peab viibima Eesti Advokatuuri

määratud advokaat (edaspidi advokatuuri esindaja). Advokatuuri esindajaks ei saa olla

advokaat, kes on või on olnud samas kriminaalasjas muu kriminaalmenetluse subjekt või kellel

on huvide konflikt. Läbiotsimise juures on õigus viibida ka advokaadil või kaitsjal, kelle valdust

läbi otsitakse, ja läbi otsitava advokaadibüroo pidajal.

(2) Advokaadi või kaitsja valduse läbiotsimise kohta antavas kohtumääruses märgitakse lisaks

käesoleva seadustiku § 91 lõikes 4 sätestatule:

5

1) kas ja millises ulatuses on otsinguid lubatud toimetada ametiprivileegiga hõlmatud andmete

hulgas;

2) milliseid abinõusid tuleb läbiotsimise käigus rakendada, et vältida ametiprivileegiga

hõlmatud teabe õigustamatut ilmsikstulekut;

3) läbiotsimise juurde tõlgi või eriteadmistega isiku kaasamine;

4) kas ja millises ulatuses on lubatud läbiotsimisel ametiprivileegiga hõlmatud teavet

sisaldavaid teabekandjaid ära võtta ja neis talletatud andmeid kopeerida ning kuidas toimida

ära võetud teabekandja või kopeeritud andmetega, mis ei seondu menetletava kriminaalasjaga.

(3) Advokaadi või kaitsja valdust ei või läbi otsida ametiprivileegiga hõlmatud teavet sisaldava

tõendi kogumiseks, välja arvatud juhul, kui:

1) advokaati, kaitsjat või advokatuuri töötajat või nende juures tegutsevat käesoleva seadustiku

§ 641 lõikes 2 sätestatud isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises;

2) on alust arvata, et otsitavad ametiprivileegiga hõlmatud andmed on seotud menetletava

kuriteoga;

3) tõendusteavet ei ole võimalik õigeaegselt ja kriminaalmenetluse huve oluliselt ohustamata

saada muude toimingutega.

(4) Advokatuuri esindaja on kohustatud:

1) hoolsalt ja põhjendamatu viivituseta teostama otsinguid ning eraldama menetletava

kriminaalasjaga seotud andmed ametiprivileegiga hõlmatud andmete hulgast vastavalt

läbiotsimismäärusele ja arvestades menetleja juhiseid;

2) jälgima, et advokaadi või kaitsja ametiprivileegiga hõlmatud teave oleks kaitstud

õigustamatu ilmsikstuleku eest;

3) hoidma saladuses talle kriminaalmenetluse käigus seoses advokatuuri esindamisega

teatavaks saanud teavet;

4) tegema vajaduse korral ettepaneku eriteadmistega isiku või tõlgi kaasamiseks otsingu

teostamisele või andmete eraldamisele;

5) teavitama advokatuuri ja menetlejat viivitamata, kui tal ilmneb huvide konflikt.

(5) Advokatuuri esindajal on õigus:

1) tutvuda mõistliku aja jooksul enne läbiotsimist läbiotsimismäärusega ja prokuratuuri loal

vajalikus ulatuses kriminaalasja materjalidega;

2) esitada taotlusi, kaebusi ja vastuväiteid, mis protokollitakse;

3) kasutada tehnikavahendeid käesoleva seadustiku § 47 lõike 1 punktis 5 sätestatud alustel.

(6) Läbiotsimiskohast kaasa võetav teabekandja, millel võib olla ametiprivileegiga hõlmatud

teavet, mis ei seondu menetletava kriminaalasjaga, pitseeritakse läbiotsimiskohas advokatuuri

esindaja juuresolekul. Pitseri võib advokatuuri esindaja juuresolekul avada käesoleva

paragrahvi kohaseks andmete eraldamiseks. Menetleja võib pitseri ilma advokatuuri esindaja

juuresolekuta avada üksnes toiminguks, mille käigus teabekandjal olevaid andmeid ei saa

muuta ega nendega tutvuda.

6

(7) Advokaadi või kaitsja ametiprivileegiga hõlmatud andmete hulgas teostab kooskõlas

läbiotsimismäärusega menetleja juhendamisel otsinguid advokatuuri esindaja, kes eraldab

läbiotsimismääruses ära võtta lubatud andmed muudest ametiprivileegiga hõlmatud andmetest,

jälgides, et ametiprivileegiga hõlmatud teave ei tuleks õigustamatult ilmsiks. Ametiprivileegiga

hõlmatud andmeid, mille äravõtmine ei ole lubatud, hoitakse pitseeritud teabekandjal

kriminaaltoimiku juures ning hävitatakse advokatuuri esindaja juuresolekul pärast

kriminaalasja lõpplahendi jõustumist, kui läbiotsimismääruses või kriminaalasja lõpplahendis

ei ole määratud, et teabekandja tagastatakse isikule, kellelt see ära võeti.

(8)Kui andmete eraldamine ei toimu läbiotsimiskohas, kutsutakse andmete eraldamise juurde

isikud, kellel on käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt õigus viibida läbiotsimise juures.

(9) Menetleja võib advokatuuri esindaja nõusolekul kaasata otsingute teostamisse või andmete

eraldamisse tõlgi või muu eriteadmistega isiku, kui see on vältimatult vajalik. Sellisel juhul

tuleb võtta meetmeid, et kaasatud isiku kokkupuude ametiprivileegiga hõlmatud teabega oleks

võimalikult väike. Kaasatud isikule selgitatakse, et tal ei ole lubatud avaldada ametiprivileegiga

hõlmatud teavet, mis talle andmete eraldamise või otsingute käigus teatavaks sai.

(10) Kui menetleja leiab, et advokatuuri esindaja on eriteadmisi vajaval juhul jätnud nõusoleku

eriteadmistega isiku kaasamiseks põhjendamatult andmata, võib prokuratuur esitada

eeluurimiskohtunikule taotluse eriteadmistega isiku kaasamiseks. Prokuratuuri taotlus

lahendatakse viie päeva jooksul selle saamisest arvates.

(11) Kui menetleja leiab, et advokatuuri esindaja ei teosta otsinguid erapooletult või piisava

hoolikusega, võib eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel määrata otsingute tegemiseks

mõistliku tähtaja või kohustada advokatuuri määrama uue esindaja, kuulates enne ära prokuröri

ja advokatuuri esindaja. Prokuratuuri taotlus lahendatakse viie päeva jooksul selle saamisest

arvates.

(12) Kahtluse korral, et advokatuuri esindaja on jätnud läbiotsimismääruses nimetatud andmed

muudest ametiprivileegiga hõlmatud andmetest eraldamata, võib prokuratuur taotleda

eeluurimiskohtunikult vaidlusaluste andmete kontrollimist, pitseerides vaidlusaluseid andmeid

sisaldava teabekandja advokatuuri esindaja juuresolekul ja tehes vajalikud korraldused, et

eeluurimiskohtunik saaks teabekandjaga tutvuda. Kui eeluurimiskohtunik leiab, et kahtlus on

põhjendatud, teostab ta vaidlusaluse teabe hulgast kriminaalasjaga seotud andmete eraldamise

vastavalt läbiotsimismääruse tingimustele, kaasates uurimisasutuse, advokatuuri esindaja ja

vajaduse korral tõlgi või muu eriteadmistega isiku käesoleva paragrahvi lõike 9 kohaselt.

(13) Kui advokatuuri esindaja ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustele,

teatab prokuratuur sellest advokatuurile ja advokatuur määrab viivitamata uue esindaja.

Vaidlused advokatuuri ja prokuratuuri vahel uue advokatuuri esindaja määramise üle lahendab

eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel viie päeva jooksul taotluse saamisest arvates.

§ 913. Advokaadi või kaitsja ametiprivileegiga hõlmatud teabe nõudmine

(1) Isikult, kes kokkuleppel advokaadi, kaitsja või Eesti Advokatuuriga hoiab teavet, mis võib

olla hõlmatud advokaadi või kaitsja ametiprivileegiga, võib sellist teavet nõuda üksnes juhul,

kui advokaati, kaitsjat või advokatuuri töötajat või nende juures tegutsevat käesoleva

seadustiku § 641 lõikes 2 sätestatud isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises ja on alust

arvata, et nõutav teave on seotud menetletava kuriteoga.

7

(2) Teavet võib nõuda prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse

alusel ja teave edastatakse otse kohtumääruse teinud kohtule.

(3) Määruses märgitakse:

1) milline teave välja nõutakse;

2) millist tõendusteavet ja millises ulatuses on lubatud otsida advokaadi või kaitsja

ametiprivileegiga hõlmatud teabe hulgast;

3) milliseid meetmeid tuleb rakendada, et vältida ametiprivileegiga hõlmatud teabe

õigustamatut ilmsikstulekut, ja kuidas toimida andmetega, mis ei seondu menetletava

kriminaalasjaga.

(4) Kohus või eeluurimiskohtunik pitseerib teabekandja, millel on määruse alusel saadud

andmed, ja edastab selle menetlejale, kes kaasab advokatuuri esindaja ning korraldab

kriminaalasjaga seotud andmete eraldamise käesoleva seadustiku § 912 lõigete 3–13

kohaselt.“;

9) paragrahvi 107 lõiget 3 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Ekspertiisi tegemisel eksperdi kasutatud eriliiki isikuandmeid tohib ekspertiisiaktis kajastada

üksnes eksperdiarvamuse põhjendamisel vältimatult vajalikus ulatuses.“;

10) paragrahvi 1262 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Käesolevas seadustikus nimetatud jälitustoimingu tegemisel ametiprivileegiga hõlmatud

teabe saamiseks tuleb järgida ka käesoleva seadustiku § 642 lõigetes 1–3 sätestatud tingimusi.

Advokaadi või kaitsja suhtes ei ole lubatud jälitustoimingu tegemine käesoleva paragrahvi lõike

3 punktides 2–4 sätestatud alusel üksnes põhjendusel, et advokaat või kaitsja suhtleb samades

punktides nimetatud isikuga, vahendab talle teavet või osutab talle kaasabi.“;

11) paragrahvi 1267 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

12) paragrahvi 12610 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kui jälitustoimingu käigus koguti teavet, mis on hõlmatud advokaadi või kaitsja

ametiprivileegiga, ehkki jälitustoimingu aluseks oleva loa kohaselt ei olnud sellise teabe

kogumine ette nähtud, eristab jälitustoimingu teinud või jälitustoimingut taotlenud asutuse

ametnik ametiprivileegiga hõlmatud teabe ja võtab vajalikud meetmed, vältimaks selle

õigustamatut muudele isikutele teatavaks saamist. Sellist teavet jälitustoimingu protokollile ega

jälitustoimingu kokkuvõttele ei lisata ja neis ei kajastata. Käesolevas lõikes sätestatut ei

kohaldata käesoleva seadustiku § 12612 lõikes 31 sätestatud juhul.“;

13) paragrahvi 12612 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kui muu isiku suhtes seaduslikult läbi viidud jälitustoimingust nähtub tõendusteave, mis

puudutab ametiprivileegiga isiku toime pandud või toime pandavat võimalikku kuritegu, võib

8

jälitustoiminguga saadud teavet kasutada tõendina ka ametiprivileegiga isiku suhtes

toimetatavas kriminaalmenetluses.“;

14) paragrahvi 12612 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Käesoleva seadustiku § 12610 lõikes 4 nimetatud teabe kustutamise ja sellist teavet

sisaldavate teabetalletuste hävitamise juurde kutsutakse jälitustoimingust puudutatud advokaat

või Eesti Advokatuuri esindaja.“;

15) paragrahvi 175 lõiget 1 täiendatakse punktiga 91 järgmises sõnastuses:

„91) Eesti Advokatuurile käesoleva seadustiku § 1781 kohaselt makstavad summad;“;

16) seadustikku täiendatakse §-ga 1781 järgmises sõnastuses:

„§ 1781. Eesti Advokatuuri kulude hüvitamine advokatuuri esindaja töö eest

(1) Eesti Advokatuurile hüvitatakse kulud käesoleva seadustiku § 912 või 913 alusel advokatuuri

esindaja tehtud töö eest summas, mis ei või ületada sama aja eest kaitsjale riigi õigusabi

tasumäära järgi makstavat tasu.

(2) Eesti Advokatuuri taotluse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude hüvitamiseks

lahendab menetleja oma määrusega. Taotluses märgitakse, kes oli advokatuuri esindaja, millisel

toimingul, millal ja kui kaua ta osales ning kui palju Eesti Advokatuur talle selle eest maksis.“;

17) paragrahvi 217 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Advokaadi kinnipidamisel selgitatakse talle tema õigust lasta oma kinnipidamisest

viivitamata teavitada Eesti Advokatuuri juhatust ja kohtuda Eesti Advokatuuri esindajaga teiste

isikute juuresolekuta. Teavitamise ja kohtumise võib prokuratuuri loal ajutiselt edasi lükata,

kuni see on vältimatult vajalik, et ära hoida kriminaalmenetluse olulist kahjustamist.“;

§ 2. Pankrotiseaduse muutmine

Pankrotiseaduse § 85 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks.

§ 3. Patendivoliniku seaduse muutmine

Patendivoliniku seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 6 lõike 2 teist lauset täiendatakse pärast sõna „nõuda“ tekstiosaga „, välja arvatud

süüteomenetluses kohtumääruse alusel“;

2) paragrahvi 6 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „teabekandjad“ tekstiosaga „, välja arvatud

süüteomenetluses kohtumääruse alusel“.

9

§ 4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 257 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Isik võib keelduda ütluste andmisest advokaadilt saadud õigusabi sisu ja õigusabi saamise

eesmärgil advokaadiga vahetatud teabe sisu kohta.“.

§ 5. Väärteomenetluse seadustiku muutmine

Väärteomenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) seadustikku täiendatakse §-ga 321 järgmises sõnastuses:

„§ 321. Advokaadi ja kaitsja ametiprivileegi tagamine väärteomenetluses

Advokaadi või kaitsja ametiprivileegiga hõlmatud teavet sisaldava tõendi kogumise eesmärgil

on lubatud menetlustoiminguid teha üksnes neis väärteoasjades, mille esemeks on andmekaitse-

, rahapesu-, keskkonna-, konkurentsi-, maksu-, tolli-, korruptsiooni- või riigisaladuse kaitse

alane väärtegu.“;

2) paragrahv 331 tunnistatakse kehtetuks.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, … ……………2025

___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus … ……………2025

(allkirjastatud digitaalselt)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Ministeeriumid Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus (ametiprivileegid) Esitame kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (ametiprivileegid) eelnõu kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks. Eelnõu esitatakse EIS kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse avaldamiseks kohtutele, Eesti Advokatuurile, Riigiprokuratuurile, Õiguskantsleri kantseleile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile, Eesti Arstide Liidule, Notarite Kojale, Pangaliidule, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, Audiitorkogule, Patendivolinike Kojale, Meediaettevõtete Liidule, Politsei- ja Piirivalveametile, Sõjaväepolitseile, Kaitsepolitseiametile, Maksu- ja Tolliametile, Päästeametile, Keskkonnaametile, Tööinspektsioonile, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Transpordiametile, Andmekaitse Inspektsioonile, Finantsinspektsioonile, Rahapesu Andmebüroole, Ravimiametile, Terviseametile, Põllumajandus- ja Toiduametile, Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA), Riigi Infosüsteemi Ametile Konkurentsiametile, Keeleametile, Muinsuskaitseametile, Eesti Ajakirjanike Liidule ja Eesti Kirikute Nõukogule. Kooskõlastuskirju ja arvamusi ootame 31. jaanuariks 2026.a. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: 1. Eelnõu; 2. Seletuskiri. Lisaadressaadid: Riigikohus Viru Maakohus Harju Maakohus Pärnu Maakohus

Meie 31.12.2025 nr 8-1/10385-1

2

Tartu Maakohus Tartu Ringkonnakohus Tallinna Ringkonnakohus Tallinna Halduskohus Tartu Halduskohus Eesti Advokatuur Riigiprokuratuur Õiguskantsleri Kantselei Tartu Ülikooli õigusteaduskond Eesti Kohtuekspertiisi Instituut Eesti Arstide Liit Notarite Koda Eesti Pangaliit Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda Audiitorkogu Patendivolinike Koda Eesti Meediaettevõtete Liit (EML) Politsei- ja Piirivalveamet Sõjaväepolitsei Kaitsepolitseiamet Maksu- ja Tolliamet Päästeamet Keskkonnaamet Tööinspektsioon Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet Transpordiamet Andmekaitse Inspektsioon Finantsinspektsioon Rahapesu Andmebüroo Ravimiamet Terviseamet Põllumajandus- ja Toiduamet Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet Riigi Infosüsteemi Amet Konkurentsiamet Keeleamet Muinsuskaitseamet Eesti Ajakirjanike Liit Eesti Kirikute Nõukogu Andreas Kangur [email protected]

1

Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise

seaduse (ametiprivileegid) eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga täiendatakse kriminaalmenetluse seadustikku (KrMS) ja teisi seadusi, et tagada

advokaatide ja teiste eristaatuses elukutsete esindajate ameti- ja kutsesaladuse tõhusam kaitse

ja selgem regulatsioon süüteomenetluses. Muudatustega nähakse seaduses ette senisest

täpsemad reeglid ametitegevusega seonduva konfidentsiaalse info tõendina kogumiseks ja

kasutamiseks, sh advokaadi valduste läbiotsimiseks. Samuti täpsustatakse

menetlustoimingutega saadud ja ameti- või kutsesaladust sisaldava materjali käitlemise korda.

Eelnõuga lahendatakse mh Euroopa Inimõiguste Kohtu etteheide, et advokaatide ja klientide

vahelise kommunikatsiooni konfidentsiaalsus ei ole Eestis piisavalt tagatud. Samuti tehakse

eelnõuga muudatused, mis on vajalikud Euroopa Nõukogu advokaadikutse kaitse

konventsiooni nõuete täitmiseks, millele Eesti kirjutas alla 13. mail 2025.

1.2 Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on lõplikul kujul koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi karistusõiguse

ja menetluse talituse juhataja Andreas Kangur ([email protected]). Eelnõu koostamisse

on panuse andnud Justiits- ja Digiministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik

Martin Ziehr ([email protected]), kriminaalkoostöö ja õigusloome talituse juhataja Laura

Vaik ([email protected]) ja vabakutsete talituse nõunik Julia Zaitseva

([email protected]). Lisaks on kaasabi osutanud Eesti Advokatuuri esindajad

advokaadid Indrek Sirk, Dmitri Školjar ja Jaanus Tehver, Eesti Advokatuuri jurist Merit

Aavekukk-Tamm, riigiprokurör Taavi Pern ning kohtunik Tambet Grauberg. Eelnõu

keeletoimetaja oli Mari Koik.

1.3. Märkused

 Eelnõu ei ole seotud teiste menetluses olevate eelnõudega.

 Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega ega Vabariigi Valitsuse

tegevusprogrammiga.

 Tulenevalt põhiseaduse § 104 punktist 14 on eelnõu vastuvõtmiseks vajalik Riigikogu

koosseisu häälteenamus.

 Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi:

- kriminaalmenetluse seadustik (RT I, 09.10.2025, 7)

- väärteomenetluse seadustik (RT I, 05.07.2025, 19)

- tsiviilkohtumenetluse seadustik (RT I, 03.04.2025, 2)

- pankrotiseadus (RT I, 11.11.2025, 12)

- patendivoliniku seadus (RT I, 14.03.2025, 8)

- advokatuuriseadus (RT I, 14.03.2025, 4)

2. Seaduse eesmärk

2.1 Ametiprivileegidest üldiselt

Eestis on mitmeid reguleeritud elukutseid, mille pidajalt eeldatakse ameti tõttu teatavaks saanud

asjaolude saladuses hoidmist (nt advokaadid, audiitorid, notarid, lepitajad, arstid,

2

patendivolinikud, kirikuõpetajad, pankurid, pankrotihaldurid, kohtutäiturid), kuivõrd nende töö

efektiivseks tegemiseks peab olema tagatud usalduslik suhe ameti pidaja ja kliendi vahel ning

ameti- või kutsetegevuse käigus saab neile teatavaks palju inimeste delikaatset eraelulist teavet.

Kohustus ameti tõttu teatavaks saanud andmeid konfidentsiaalsena pidada tuleneb nende

ametite pidajaile otse asjakohastest seadustest ning kutseala esindusorganisatsioonide

sisereeglitest (nt eetikakoodeksid). Samas ka nende nn reguleeritud elukutsete pidajad ühel või

teisel viisil satuvad ühiskondlikesse suhetesse, mis ulatuvad kriminaalmenetluse huvisfääri.

Tavaliselt on põhjuseks kliendid ja nende võimalik seadusevastane tegevus, kuid tuleb ette

sedagi, et reguleeritud elukutse pidaja ise paneb toime tegusid, mis vastavad süüteokoosseisule.

Neil juhtumeil tekib küsimus, kas ja millises ulatuses on ametisaladusena määratletud teave

kättesaadav kriminaalmenetlusele. Selgesti on uurimise huvides võimalikult väheste

piirangutega juurdepääs kõikidele andmetele; reguleeritud ametite pidajad ja nende kliendid

soovivad aga vältida konfidentsiaalsete andmete avaldamist süüteomenetluse käigus – ning

seda sugugi mitte üksnes siis, kui tegu on inkrimineeriva teabega. Andmed, mida reguleeritud

ameti pidajale usaldatakse, on lihtsalt sageli väga delikaatsed ja ehk isegi intiimsed ning nende

ilmsikstulek võiks põhjustada majanduslikku kahju ja inimsuhete rikkumist või avada

võimaluse häbistamiseks, tagakiusamiseks või kuriteo ohvriks langemiseks. Ametisaladused

polegi enamasti seatud kaitsma ameti pidajat ennast, vaid isikut, kes on ameti pidajale teavet

usaldanud (st reeglina klient).

Kui süüteomenetluses tegeletakse õiguserikkumisega, mille toimepanijate väljaselgitamine ja

karistamine on õiguskorra jaoks eksistentsiaalne küsimus, peab üksikisiku privaatsuse ootus

või juriidilise isiku ärihuvi taganema õiguskorra kaitse avaliku huvi ees. Seetõttu on kehtestatud

kõikidele, kellel on süütegude väljaselgitamiseks vajalikku (sh piinlikku või delikaatset) teavet,

üldine kohustus seda uurimisasutusele või kohtule avaldada. Samas jälle ei ole sugugi kõikide

süütegude menetlemisel konfidentsiaalsete suhete läbivalgustamine vältimatult vajalik ning

reguleeritud ameti pidaja ja tema kliendi vahelise teabevahetuse konfidentsiaalsus ja sellest

tulenev usalduslik suhe võib ühiskondlikult olla märksa olulisem kui süüteo toimepanija

tuvastamine. Ka erinevad konfidentsiaalsed suhted on oma olemuselt erineva kaaluga. Seetõttu

on maailmas tavaline, et mingite suhete osapooltele on antud süüteomenetluses ametist tulenev

eelisõigus (privileeg) uurimisasutusele mitte avaldada teavet, mida isik valdab oma

ametitegevuse tõttu. Pea universaalselt on õigus süüteomenetluses kliendi usaldatud andmeid

mitte avaldada (ametiprivileeg) advokaatidel ja vaimulikel. Ametiprivileegiga ametite loend on

reeglina pikem, kuid erineb jurisdiktsiooniti märkimisväärselt. Samuti on erinevaid lahendusi

selles, mis ja millistel tingimustel täpselt ametiprivileegi alla kuulub.

Erinevalt muudest elualadest, on advokaadiamet vahetult seotud õigusmenetlustega ning

protsessiosaliste võimalus saada kvalifitseeritud õigusabi on kohtumenetluse toimimise jaoks

võtmetähtsusega. Seda eriti süüteomenetluses, kus riiki esindab kõrgelt kvalifitseeritud jurist –

prokurör. Advokaadi ametiprivileeg on õiglase kriminaalmenetluse seisukohast keskse

tähendusega: efektiivse kaitse saamiseks peab kahtlustatav või süüdistatav oma kaitsjaga saama

olla avameelne. Selline avameelsus oleks aga mõeldamatu, kui uurimisasutused võiksid

advokaadilt nõuda kliendi poolt usaldatu avaldamist või saaksid menetlustoimingutega ära

võtta andmekandjad, mis sisaldavad kliendi ja advokaadi usalduslikku suhtlust. Tänapäeval on

advokaadi ja tema kliendi vahelise suhtluse konfidentsiaalsus üldtuntud õiguspõhimõte, mida

tunnustatakse riikide õiguses, Euroopa Inimõiguste Kohtu1 ja Euroopa Kohtu praktikas ning

advokaatide ühenduste käitumiskoodeksites üle kogu maailma2. Advokaadi ametiprivileeg pole

1 Vt nt EIKo Michaud v. France (No. 12323/11) p 123 või EIKo Saber v. Norway (No. 459/18), p 51. 2 Vt nt USA: ABA Model Rules of Professional Conduct Rule 1.6, Saksamaa: Berufsordnung der Rechtsanwälte

§ 2, Iirimaa: Code of Conduct for the Bar of Ireland Rule 3.7, Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 5.

3

muidugi absoluutne, kuid vajab advokaadi erilist seisundit arvestades ka erilist kaitset.

Advokaadi ametiprivileegi ebapiisavat kaitstust kriminaalmenetluses on Eestile ette heitnud

Euroopa Inimõiguste Kohus3 ning menetlusõigusliku regulatsiooni puudulikkusele on

tähelepanu juhtinud ka Eesti kohtud4 ning autorid.5

2. 2 Kehtiv regulatsioon ja selle probleemid

Kriminaalmenetluse seadustikus reguleerib ametiprivileegiga seonduvat § 72, mille kohaselt on

seaduses nimetatud ametite pidajatel ja nende erialasel abipersonalil õigus kriminaalmenetluses

ütluste andmisest keelduda, kui neid ei ole saladuse hoidmise kohustusest vabastanud isik, kelle

huvides saladuse hoidmise kohustus on kehtestatud. Seadus nimetab ütluste andmisest

keeldumise õigusega isikutena Eestis registreeritud usuorganisatsiooni vaimulikku, kaitsjat,

notarit, tervishoiutöötajat ja farmatseuti, ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevat

isikut ning kõiki muid isikuid, kellele on seadusega pandud ameti- või kutsesaladuse hoidmise

kohustus. KrMS § 1267 sätestab lisaks keelu kasutada tõendina §-s 72 nimetatud isiku poolt

edastatavat või temale ametitegevusega seonduvalt edastatavat teavet, mis on saadud salajasel

pealtkuulamisel või -vaatamisel, välja arvatud juhul, kui esineb mõni samas paragrahvis

nimetatud erandlik olukord. KrMS § 91 näeb ette, et advokaadi või notari büroos toimetatava

läbiotsimise juures peab viibima advokaat või notar, kelle juures läbi otsitakse, või teine

advokaat või notar; samuti on nii advokaadi kui notaribüroos läbiotsimiseks alati nõutav kohtu

luba.

Kehtivas regulatsioonis on aga mitmeid probleeme, mida käesoleva eelnõuga lahendataksegi:

1. Puudub igasugune regulatsioon ameti- või kutsesaladust sisaldavate teabekandjate

kohta. Nii on tekkinud olukord, kus menetluses kaitstakse küll ametipidaja personaalset

head nime ja isiklikku emotsionaalset heaolu seeläbi, et ta saab ütluste andmisest

keelduda, ent ametisaladust avalikuks saamise eest tegelikult ei kaitsta, kuna selle saab

kätte andmekandjate kujul. See olukord paneb ametisaladuse hoidmise kohustusega

isikud olukorda, kus neil ei ole võimalik oma seadusest tulenevat kohustust täita või nad

peavad hoiduma olulise teabe dokumenteerimisest, et klientide usaldust kaitsta.

2. Puudub piisavalt täpne regulatsioon advokaadibüroode läbiotsimise kohta. See seab

ohtu advokaadi kõikide klientide konfidentsiaalsed andmed, mida võidakse läbiotsimise

käigus ära võtta. Praktikas on küll advokaadibüroode läbiotsimise juurde kutsutud Eesti

Advokatuuri esindaja, kes advokaadi kutsesaladusega kaetud teabe hulgas otsinguid

teostab, kuid kuna see ei tulene seadusest, puudub menetlejal ka formaalne kohustus

seda praktikat järgida ja jätkata. Taoline õigusvaakum kujutab endast ohtu õiglasele

kohtumenetlusele Eestis. Advokaadibüroode ja advokaatide andmekandjate

läbiotsimise puudulikule regulatsioonile Eestis on tähelepanu juhtinud ka Euroopa

Inimõiguste Kohus.

3. Puudub selge regulatsioon selle kohta, kuidas tuleks tagada ametiprivileegi

maksmapanemine olukorras, kus nt uurimisasutus seda ei austa. Samuti puudub

seaduses selge regulatsioon selle kohta, kuidas toimida muude menetlustoimingute

käigus juhuslikult kohtueelse uurimise asutuse kätte sattunud andmetega, mis kujutavad

endast kellegi (sh advokaatide) ametisaladust.

4. KrMS § 72 lg 1 p 4 delegeerib ametiprivileegi andmise menetlusõigusest välja. See ei

ole põhjendatud ning vaatab mööda ka põhiseaduse §-s 104 sätestatud reeglist, et

kohtumenetluse seadused tuleb vastu võtta Riigikogu koosseisu häälteenamusega.

3 EIKo Särgava v. Estonia (No. 698/19). 4 Vt nt RKKKm 1-24-7248. 5 Heili Sepp. Advokaadibüroo läbiotsimine: probleemid Eestis ja võimalikud lahendused. Juridica 7/2020, lk

580-596.

4

Kohustus pidada ametitegevuse käigus teada saadut konfidentsiaalsena ei saa üks-ühele

korreleeruda õigusega kriminaalmenetluses ütlusi mitte anda, kuivõrd seab aprioorselt

eraelu puutumatuse ja ärihuvid tähtsamaks kriminaalmenetluse läbiviimisest. Kehtiv

menetlusõigus võimaldab kasutada mitmeid meetmeid selleks, et vältida

kriminaalmenetluse jaoks oluliste eraeluliste andmete lekkimist menetlusest väljapoole,

sh saab vajalikus osas kohtuistungi kinniseks kuulutada. Seetõttu peab ametiprivileegi

ulatus ja maksmapaneku kord sisalduma menetlusseaduses.

5. Riigikohus on leidnud, et kehtiva KrMS §§ 32 ja 215 koosmõjus VÕS §-ga 768 ei anna

õiguslikku alust ilma patsiendi nõusolekuta kriminaalmenetluses välja nõuda patsiendi

terviseandmeid.6 See lahend on tekitanud erinevaid probleeme, seda eriti juhul, kui

patsient mingil põhjusel nõusolekut objektiivselt anda ei saa, kuid pole ka kedagi, kes

saaks nõusoleku andmist otsustada tema asemel. Näiteks kaheldava teovõimega inimese

nõusolek oma terviseandmetele juurdepääsuks ei pruugi olla õiguslikult kehtiv, ent

eestkostjat inimesel ei ole ja seetõttu ei saa kohtueksperdid tutvuda inimese

terviseandmetega, mis oleks vajalikud tema süüvõime hindamiseks. Samuti on tekkinud

probleeme kuriteo tõttu surma saanud inimese terviseandmetele juurdepääsemisega, kui

pärimismenetlus ei ole lõpule viidud.

6. Ehkki mõnedes eriseadustes sätestatakse, et konfidentsiaalsete andmete saamiseks on

uurimisasutusel vajalik kohtu luba, puudub kriminaalmenetluse seadustikus

menetluskord selle loa taotlemiseks ja taotluse lahendamiseks.

7. Euroopa Nõukogu advokaadikutse kaitse konventsioon näeb ette kinni peetud

advokaadi õiguse kohtuda advokatuuri esindajaga ja kohustuse advokatuuri teavitada

advokaadi kahtlustatavana kinni pidamisest. Kehtiv kriminaalmenetluse seadustik

asjakohast regulatsiooni ei sisalda.

2.3 Lahendused

Seaduseelnõuga täpsustatakse kriminaalmenetluses ametiprivileegide ulatust ning luuakse

menetluses mehhanismid, mis tagaksid, et teave oleks kaitstud põhjendamatu avaldamise eest.

Eelnõu loob võimaluse kaasuspõhiselt tasakaalustada omavahel kriminaalmenetluse huvid,

inimeste õiguse privaatsusele ja vajaduse tagada usalduslik suhe reguleeritud ameti pidajate ja

klientide vahel. Sellel eesmärgil täpsustatakse seaduses võimalused ametisaladusega kaetud

teabe saamiseks ja kasutamiseks kriminaalmenetluses.

Eelnõu loetleb need isikud, kellel on kriminaalmenetluses ametiprivileeg (advokaat, kaitsja,

notar, patendivolinik, vaimulik, ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlev isik,

tervishoiuteenuse osutaja ja tervishoiutöötaja, pankrotihaldur, riikliku järelevalve teostaja) ning

sätestab, millistele andmetele ametiprivileeg kohaldub. Muudel ameti- või kutsesaladust

hoidma kohustatud isikutel kriminaalmenetluses ametiprivileegi ei ole. See ei mõjuta nende

isikute kohustust ameti- ja kutsesaladust hoida muudes eluvaldkondades.

Eelnõu sätestab, et ametiprivileeg on ka ametiprivileegiga isikute erialases tegevuses vajalikul

abipersonalil ning ametiprivileegi tühistab selle isiku nõusolek, kelle kaitseks on saladuse

hoidmise kohustus seatud. Eelnõu kohaselt tohib ametiprivileegiga hõlmatud andmeid

sisaldavaid tõendeid koguda üldjuhul vaid eeluurimiskohtuniku või kohtu loal ning eelnõus

sätestatakse selle loa andmise tingimused ja kord.

Advokaatide ja kaitsjate valduse läbiotsimiseks ja vaatluseks ning nende suhtes läbivaatuse

teostamiseks kehtestatakse erikord, mille kohaselt teabe hulgast, mis võib olla

6 RKKKo 1-20-5071.

5

ametiprivileegiga hõlmatud, selekteerib kriminaalasjas lubatava tõendusteabe välja advokatuuri

esindaja. Selliselt tagatakse, et advokaadi või kaitsja ning tema kliendi vaheline

konfidentsiaalne suhtlus ei saa uurimisasutusele teatavaks, kui selleks põhjust pole.

Väärteomenetluses kitsendatakse nende väärteoasjade ringi, mille menetluses advokaadi või

kaitsja ametiprivileegi riivega tõendite kogumine on lubatav.

Nii kriminaalmenetluse kui tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatakse selgelt, et isikul on

õigus mitte avaldada tema ja advokaadi vahelise õigusteenuse osutamise eesmärgil toimunud

suhtluse, sh talle osutatud õigusabi sisu.

Mitteregulatiivsed meetmed, sh ressursside senisest suurem suunamine menetlusse,

seadusemuudatusele alternatiiviks ei ole: probleemid, mida lahendatakse, on seotud justnimelt

kehtiva menetlusseaduse lünkadega ning Eestile on mh rahvusvaheliselt ette heidetud just

puudulikku regulatsiooni.

Eelnõule eelnes väljatöötamiskavatsus (Justiitsministeeriumi 01.02.2024 nr 8-3/1212-1),

millele andsid tagasisidet Eesti Advokatuur, Riigiprokuratuur, EKEI, Notarite Koda, Eesti

Arstide Liit ja Audiitorkogu. Väljatöötamiskavatsusele antud tagasisidet on eelnõu

väljatöötamisel ka suures osas arvestatud, kõik tagasisidet andnud pidasid eelnõu vajalikuks ja

ametiprivileegide reguleerimist väga oluliseks. Eelnõu teksti väljatöötamisel osalesid

Riigiprokuratuuri, kohtute, Eesti Advokatuuri, Siseministeeriumi ja Kaitsepolitseiameti

esindajad.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

§ 1. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

1) Seadustiku täiendamine paragrahvidega 641 – 643

Lisatavad sätted loovad õigusliku raamistiku ametiprivileegide jaoks. Sätestatakse, kellel on

kriminaalmenetluses õigus kutsetegevuse või ameti tõttu saadud teavet menetlejale mitte

avaldada (ametiprivileeg) ning kuidas seda maksma pannakse. Kehtiv seadus ametiprivileegi

mõistet ei tunne ega sisalda ka menetluslikku korda ametiprivileegi kasutamiseks või

ametiprivileegist vabastamiseks.

Paragrahv 641 toob kriminaalmenetluse seadustikku ametiprivileegi mõiste. Ametiprivileeg on

lõike 1 sissejuhatava lauseosa kohaselt õigus oma ameti või kutsetegevuse tõttu keelduda

kriminaalmenetluses teabe avaldamisest. Ametiprivileegi mõiste on erinev kutse- või

ametisaladuse mõistest. Kutsesaladus tähendab sellist teavet, mida mingi kutse pidaja peab

saladuses hoidma. Ametisaladus tähendab sellist professionaalses tegevuses omandatud teavet,

mida mingis ametis olev isik peab hoidma saladuses. Saladuse hoidmise kohustus tuleneb

kutseala esindajale või ameti pidajale selle ameti või kutseala normistikust – asjakohasest

eriseadusest ja kutse-eetika nõuetest. Ametiprivileeg tähendab ametiprivileegiga isiku õigust

kutse- või ametisaladust ka kriminaalmenetluses menetleja eest salajas hoida, st õigust keelduda

sellise teabe kohta muidu kohustuslikele menetleja poolt esitatud päringutele vastamisest,

ütluste andmisest või andmete esitamisest. Kuna üldiselt on menetleja nõuded KrMS § 215

kohaselt täitmiseks kõikidele kohustuslikud ning ka ütluste andmisest võib isik keelduda üksnes

6

juhul, kui seadusest talle selline õigus tuleneb, on lisatavatest sätetest lähtuv keeldumise õigus

isikule tema kutsealast või ametist tulenev eelisõigus, st privileeg. Privileegi mõistet

kasutatakse samas tähenduses kohtupraktikas ka varasemast – Riigikohus näiteks räägib oma

lahendites enese mittesüüstamise privileegist.7

Seda, kelle huvides on privileeg kehtestatud, nimetatakse privileegi hoidjaks – ta on isik, kes

„hoiab privileegiga hõlmatud saladuse võtit“. Just privileegi hoidjal on voli ka kehtiva KrMS §

72 lg 3 kohaselt ametiprivileegiga tunnistajalt ametiprivileeg ära võtta – andes nõusoleku

konfidentsiaalse teabe avaldamiseks, ei ole ametiprivileegi jaoks enam vajadust. Ametist

lahkumine ameti pidamise vältel omandatud teabe suhtes kehtivat ametiprivileegi ei kustuta.

Privileeg kohaldub igasuguses vormis teabele, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Seda

seetõttu, et kaitsmisvääriline on just usalduslik suhtlus teabe sisu, mitte andmekandja vormi

osas. Ei ole vahet, kas tundlik teave pääseb levima kirjalikus vormis, pildi või video kujul või

seda räägitakse edasi suuliselt. Seetõttu loobutakse eelnõus kehtiva seaduse §-s 72 sisalduvast

„ülekuulamiskeelu“ paradigmast ja vaadeldakse teavet ja selle konfidentsiaalsuse tagamist

laiemalt.

Samas ei ole ratsionaalne kriminaalmenetluses piirata sellise teabe kasutamist, mis on juba

konfidentsiaalsetest kanalitest väljapoole lekkinud – seetõttu isikud, kellel ametiprivileegi ei

ole, peavad uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu nõudmisel avaldama neil oleva teabe isegi

juhul, kui keegi muu võiks selle teabe avaldamisest keelduda ametiprivileegile viidates. Teabe

kvalifitseerumine eriliigilisteks isikuandmeteks ei ole samuti oluline – süütegude uurimine ja

nende toimepanijate karistamine on avalik huvi, mis üldjuhul kaalub üles õiguse eraelu

puutumatusele. Isikuandmete põhjendamatult ulatusliku töötlemise ja vajalikust laiemas mahus

avaldamise vastu on kriminaalmenetluses ette nähtud muud kaitsemeetmed, nt uurimisasutuse

kohustus ülekuulamisel piirduda vaid tõendamiseseme asjaoludesse puutuva teabega,

prokuratuuri võimalus ja kohustus kontrollida kriminaaltoimiku materjalide avalikustamist

ning kohtu võimalus seaduses sätestatud juhtudel kohtuistung vajalikus osas kinniseks

kuulutada.

Lõige 1 sätestab, kellel ja millise teabe osas on kriminaalmenetluses ametiprivileeg.

Punkt 1 sätestab vaimuliku ja kohtuniku ametiprivileegi.

Vaimulikuseisusega kaasnev ametiprivileeg on lääne õiguskordades üldlevinud ja tema juured

ulatuvad aega, mil ristiusk suunas otseselt Õhtumaa riike ja õiguskordade arengut. Vaimuliku

pihisaladus on näiteks sätestatud roomakatoliku kiriku kanoonilise õiguse koodeksis8.

Võrreldes kehtiva KrMS § 72 lg 1 p 1 sõnastusega seisneb esimese punkti muudatus selles, et

norm sätestab vaimuliku ametiprivileegi konkreetselt temale hingelise hoolekandega seoses

usaldatu kohta. Muudatuse järel on sätte sõnastus sama, mis TsMS § 256 lõikes 1. Senisest

7 Alates RKKKo 3-1-1-39-05, p 13, on Riigikohus seda mõistet kasutanud järjepidevalt ning sama terminit

kasutab ka nt Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne (https://pohiseadus.ee/sisu/3493#c36). Google’i otsing

näitab, et enese mittesüüstamise privileeg on iseenda vastu ütluste andmisest keeldumise õiguse tähenduses

tänaseks eesti õiguskeeles laialt levinud. 8 Vt katoliku kiriku kanoonilise õiguse koodeksi punkt 983.1, mille kohaselt on pihi vastuvõtjal absoluutselt

keelatud mistahes viisil või põhjusel pihisaladust reeta. Vt ka EELK kirikuseadustik § 14 lg 2: „Pihi vastuvõtja

peab hoidma pihisaladust“.

7

KrMS § 72 lg 1 p 1 sõnastusest võis jääda mulje, et vaimulikul on ütluste andmisest keeldumise

õigus kõikvõimalike selliste asjaolude kohta, millest ta oma ametitegevusega seoses võis

teadlikuks saada (näiteks näeb mõnd riitust toimetades kuritegu pealt). Seaduse mõte on siiski

pihisaladuse, st hingehoidliku kommunikatsiooni konfidentsiaalsuse kaitse, mida näeb ette ka

KiKoS § 22. Erinevalt enamikust teistest privileegidest on vaimuliku ametiprivileeg selline,

mille hoidjateks on nii pihtija kui vaimulik ise. Pihtija võib küll vaimulikule räägitu kohta ütlusi

anda ja lubada ka vaimulikul pihisaladust avaldada, kuid vaimuliku ametiprivileeg ei kaitse

üksnes pihtijat, vaid ka vaimuliku usuvabadust9. Seetõttu on vaimuliku ametiprivileegist

vabastamiseks vajalik nii pihil käinu nõusolek kui vaimuliku enda nõusolek ametiprivileegiga

hõlmatud teavet kriminaalmenetluses avaldada.

Kohtuniku ametiprivileeg hõlmab esmalt teavet, mis on kohtunikule teatavaks saanud kinnisel

kohtuistungil ja mille osas tal on KS § 71 kohaselt vaikimiskohustus. Vaikimiskohustusest

vabastamiseks on KS § 71 lg 2 kohaselt vajalik Riigikohtu üldkogu nõusolek. Teiseks hõlmab

kohtuniku ametiprivileeg kohtukoosseisu nõupidamissaladust – teavet kohtulahendi tegemisel

toimunud arutluste kohta. Kehtiva seaduse alusel tuleneb kohtuniku ametiprivileeg KrMS § 72

lg 1 punktist 4, mis näeb üldiselt ette õiguse ütluste andmisest keeldumiseks kõikidele isikutele,

kellel on ameti- või kutsesaladuse hoidmise kohustus. Kohtunikule on saladuse hoidmise

kohustus kehtestatud kohtusüsteemi kui terviku huvidest lähtuvalt. Seetõttu ei saa ka kohtunik

ise ametiprivileegist loobuda, vaid ametiprivileegist saab kohtuniku vabastada Riigikohtu

üldkogu. Kohtu tegevuse dokumenteerimine on seaduses sätestatud, nagu ka see, kes ja kuidas

nendele dokumentidele (eelkõige tomikud ja kohtuistungi protokollid) juurde pääseb. Seetõttu

aktualiseerub kohtuniku ametiprivileeg pigem kohtuniku ülekuulamise kontekstis, mitte

dokumentide või andmete väljanõudmise temaatikas.

Punkt 2 sätestab advokaadi ametiprivileegi.

Advokaadi ametiprivileeg on advokaadil – Eesti Advokatuuri liikmel. Isikutel, kes samuti

osutavad õigusteenuseid, kuid advokatuuri liikmed ei ole, võib ametiprivileeg tuleneda nt nende

protsessuaalsest staatusest kaitsjana (eelnõukohane § 641 lg 1 p 8). Lisaks laiendatakse

advokaadi ametiprivileegi advokatuuri assotsieerunud liikmetele ja välisriigi advokaatidele

AdvS mõttes, kuna ka nendele kehtivad Eestis tegutsedes advokaadi kutse-eetika nõuded ja

kohustused. Lisaks advokaatidele on advokaadi ametiprivileeg ka advokaadi erialasel

abipersonalil – näiteks advokaadi sekretäril, assistendil, praktikandil või advokaadibüroo

juristil, kes advokaati tema töös abistavad ja puutuvad seetõttu paratamatult kokku ka klientide

konfidentsiaalsete andmetega.

Advokaadi ametiprivileegiga on hõlmatud:

a) Advokaadi poole õigusteenuse saamiseks pöördumise fakt, sh küsimus sellest, kas

konkreetne isik on advokaadi kliendiks või sellest, kes konkreetse advokaadi

kliendid on;

9 Katoliku kiriku kanoonilise õiguse koodeksi punkt 1381.1 näeb pihisaladust rikkunud vaimulikule ette kirikust

välja heitmise (excommunicatio) karistusena, mis rakendub automaatselt rikkumise toimepanemisel (latae

sententiae). EELK kirikuseadustik analoogilist automaatset karistust ei tunne, kuid võimaldab kirikliku väärteo,

sh pihisaladuse rikkumise eest vaimuliku armulauaosadusest välja arvata.

8

b) Õigusteenuse osutamise käigus advokaadile kliendi poolt avaldatud igasuguses

vormis teave;

c) Õigusteenuse osutamisega seoses advokaadile muust allikast teatavaks saanud

informatsioon (sh nt teave, mida advokaat on saanud potentsiaalseid tunnistajaid

küsitledes või ise sündmuskohta üle vaadates);

d) Õigusteenuse osutamise eesmärgil advokaadi poolt koostatud teave (nn attorney

work product) – näiteks advokaadi märkmed, mustandid, sisekasutuseks mõeldud

memod ja korraldused advokaadibüroo töötajatele;

e) Osutatud õigusabi sisu, sh kliendile suuliselt antud soovitused ja nõuanded, tema

jaoks koostatud memorandumid, dokumentide kavandid jmt.

Advokaadi ametiprivileeg kaitseb advokaadi ja tema klientide vahelist usaldussuhet, mis on

eelduseks sellele, et klient saab advokaadile usaldada kogu teavet, mis on vajalik kvaliteetse

õigusteenuse osutamiseks, sh sellist informatsiooni, mis on kliendile endale kahjulik ja mida ta

menetlejale ei avaldaks (ega reeglina ka ole kohustatud avaldama, arvestades enese

mittesüüstamise privileegi). Ehkki küsimus sellest, kas konkreetne isik on advokaadi kliendiks

või mitte, võib praktikas tekkida (näiteks juhul, kui advokaat ilmub menetleja juurde ja väidab

end konkreetset isikut esindavat), on advokaadi kui õigusala professionaali esindusõigust

kohane eeldada ning kahtluse korral saab kinnituse saamiseks pöörduda väidetava kliendi enda

poole.

Advokaadi ametiprivileeg ei ole piiratud selle teabega, mis seostub konkreetselt menetletava

kriminaalasjaga – ametiprivileegiga on kaetud advokaadi kutsetegevus seoses kõikide

klientidega. See hõlmab igasugust õigusteenuse osutamise käigus teatavaks saanud

informatsiooni või advokaadi poolt loodud teavet, olenemata õigusvaldkonnast või sellest, kas

suhtlus on seotud aktiivse või plaanitsetava kohtuvaidlusega, läbirääkimistega või näiteks

hoopis nõuküsimisega hüpoteetilise kaasuse kohta.

Advokaadi ametiprivileeg hõlmab vaid õigusteenuse osutamise käigus toimunud suhtlust ja sel

eesmärgil kogutud või koostatud teavet ega kata advokaadi tegevust, mis ei kvalifitseeru

õigusteenuse osutamiseks. Õigusteenuse osutamiseks ei kvalifitseeru advokaadi enda

osalemine süütegude toimepanemisel kliendi mahitusel, näiteks kliendi volitusel altkäemaksu

vahendamine või kliendi ülesandel kelmuse toimepanekuks lepingu koostamine. Samuti ei ole

ametiprivileegiga hõlmatud advokaadi enda äritegevus, mis ei kujuta endast kliendile

õigusteenuse osutamist. Näiteks advokaadibüroo majandamisega seotud teave või advokaadi

enda isiklikud tehingud koduses majapidamises ei ole samuti ametiprivileegiga hõlmatud.

Ametiprivileegi kehtivus ei sõltu sellest, kas advokaadi ja kliendi vahel on jätkuvalt

õigusteenuse osutamise leping või kas leping isegi sõlmiti – ametiprivileegi kaitsealasse mahub

ka see teave, mis advokaadile konfidentsiaalselt avaldati õigusteenuse osutamise võimaluse

hindamise etapis selleks, et advokaat saaks veenduda, et tal ei esine huvide konflikti ja et ta on

piisavalt pädev konkreetses õigusküsimuses. Kuivõrd ka see kommunikatsioon toimus

õigusteenuse osutamise käigus ja puudutab advokaadi poole pöördumise fakti, on teave

privileegiga hõlmatud isegi juhul, kui hiljem õigusteenuse osutamise lepingu sõlmimiseni ei

jõutudki. Samuti ei ole advokaadi ametiprivileegi kehtivuse seisukohast oluline see, kas

advokaadi teenuste eest maksti või osutas advokaat õigusteenust pro bono.

Advokaadi ametiprivileegi hoidjaks kliendi saladusi sisaldava teabe osas on klient, mitte

advokaat ise, kuna ametiprivileeg on advokaadile antud kliendi saladuste kaitseks. See

9

tähendab, et kliendi nõusolek privileegiga hõlmatud teabe avaldamiseks võtab advokaadilt

õiguse teabe avaldamisest keelduda.

Kehtivas KrMS sõnastuses advokaadi ametiprivileegi otsesõnu sätestatud ei ole, advokaadi

õigus kutsetegevuse käigus teatavaks saanud teabe kohta ütluste andmisest keelduda tuleneb

KrMS § 72 lg 1 p-st 4 koosmõjus AdvS §-ga 45, mis paneb advokaadile kutsesaladuse

hoidmise kohustuse. Muus vormis teabe avaldamisest keeldumiseks kehtiv seadus alust ei

sätesta. Advokaadi ametiprivileeg on tunnustatud kõikides Lääne õiguskordades10 ning EL

õiguses11. Samuti sätestatakse see Euroopa Nõukogu advokaadikutse kaitse konventsiooni

artikli 6 lõikes 3.12

Punkt 3 sätestab ajakirjaniku ametiprivileegi.

Ametiprivileeg kaitseb ajakirjanike konfidentsiaalseid allikaid ning privileegi hoidjaks on

ajakirjanikule konfidentsiaalselt teavet andnud isik. Ajakirjanikuprivileeg laieneb kõikidele

ajakirjanduslikul eesmärgil andmeid töötlevatele isikutele. Riigikohus on kohtuasjas 3-1-1-100-

13 selgitanud, et mitte iga ajakirjandusega kokku puutuv isik pole ajakirjanduslikul eesmärgil

informatsiooni töötlev isik KrMS tähenduses, kellele laieneks ajakirjanikuprivileeg.

Privilegeeritud isikuks KrMS § 72 lg 1 p 31 tähenduses on Riigikohtu käsitluses vaid selline

isik, kes massiteabevahendites avaldatavat teavet kogub, töötleb, analüüsib või edastab. Selline

definitsioon haakub siiski vaid osaliselt Euroopa meediavabaduse määrusega ((EL)2024/1083),

mille artikli 2 (1) kohaselt meediateenuseks loetakse teenust „ELi toimimise lepingu

artiklites 56 ja 57 määratletud tähenduses, kui teenuse või selle eristatava osa peamine eesmärk

on pakkuda meediateenuse osutaja toimetusvastutusel mis tahes viisil üldsusele teavituslikke,

meelelahutuslikke või hariduslikke saateid või ajakirjandusväljaandeid.“ Sama artikli p 2

kohaselt on meediateenuse osutajaks füüsiline või juriidiline isik, kelle ametialane tegevus

seisneb meediateenuse osutamises ning kellel on toimetusvastutus meediateenuse sisu valikul

ja kes määrab selle esitamise viisi. Toimetusvastutus on omakorda sama artikli punktis 8

sätestatu kohaselt tegelik kontroll nii saadete või ajakirjandusväljaannete valiku kui ka nende

ülesehituse üle meediateenuse osutamise eesmärgil, olenemata riigisisese õiguse kohasest

vastutusest osutatava teenuse eest. Määrusega sätestatakse mh ka liikmesriikidele kohustus

mitte võtta meetmeid, millega kohustatakse meediateenuse osutajaid või nende toimetuse

töötajaid avalikustama ajakirjandusallikate või konfidentsiaalse teabevahetusega seotud või

nende tuvastamist võimaldatavat teavet.

Sama määrusega laiendatakse nn ajakirjanikuprivileegi ka meediateenuse osutajaga ametialases

või püsivas eraelulises lähedases suhtes olevatele isikutele.13 Seega saab öelda, et

ajakirjanikuprivileeg on

10 Ülevaate advokaadi ametiprivileegist üle maailma saab internetiandmebaasist Lex Mundi Global Attorney-

Client Privilege Guide (https://www.lexmundi.com/guides/attorney-client-privilege-guide/ - 28DEC2025). 11 Direktiiv 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega

seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise

ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega, Art 4. 12 Council Of Europe Convention For The Protection Of The Profession Of Lawyer. CETS No. 226.

(https://search.coe.int/cm?i=0900001680b4c020 – 28DEC2025). 13 Määruse ülevõtmisest on tingitud ka kehtiva seaduse sõnastusele lisatud “püsivas eraelulises lähedases suhtes”

olevad isikud.

10

a) Meediateenuse osutajal ja tema toimetuse töötajal, st ajakirjanikel, reporteritel,

fotograafidel, operaatoritel, toimetajatel jt üldsusele suunatud teabe kogujatel,

analüüsijatel, töötlejatel ja avaldajatel;

b) Eelnevatega ametialaselt seotud isikutel, st tehnilisel ja abipersonalil, nt sekretärid,

videomonteerijad jne;

c) Punktis a nimetatud isikuga püsivas eraelulises lähedases suhtes olevatel isikutel, nt

elukaaslased, pereliikmed, lähedased sõbrad. Viimane kategooria lähtub asjaolust,

et ajakirjaniku elukutse on tihtipeale vabakutselise loomuga – töö ja eraelu on

lahutamatult läbi põimunud ning konfidentsiaalsete allikate kaitseks ei piisa vaid

ajakirjanikule ega isegi tema ametialasele abipersonalile antavast privileegist, vaid

privileegi tuleb laiendada ka isikutele, kes lähedase eraelulise suhte tõttu võivad

saada teadlikuks konfidentsiaalsetest ajakirjandusallikatest.

Privileegi esemelisse kaitsealasse kuulub teave, mis võimaldab tuvastada konfidentsiaalset

teavet andnud isikut. Privileegi eesmärgiks on kaitsta vaba ajakirjandust – üldsusele olulist

teavet omavad inimesed kardavad seda ajakirjandusele avaldada, kui nende identiteet saab

teatavaks õiguskaitseasutustele ning hiljem kriminaalmenetluse käigus tõenäoliselt ka teistele

menetlusosalistele, sh kahtlustatavale, kelle õigusvastaste tegude kohta ajakirjandusele infot

anti. Identiteedi paljastamine võib ajakirjandusele infot andnud inimestele tuua kaasa

kättemaksuaktsioone, kuid ka avalikku häbistamist ning põhjendamatut delikaatsete eraeluliste

detailide avalikustamist. Seetõttu, julgustamaks inimesi olulistest asjadest ajakirjandusele

rääkima ja seega ka avalikku diskussiooni edendama, on konfidentsiaalse ajakirjandusallika

avaldamine ka kriminaalmenetluse käigus ette nähtud vaid erakordsetel juhtumitel.

Privileeg on seatud konfidentsiaalse allika kaitseks. Seetõttu on privileegi hoidjaks

konfidentsiaalselt ajakirjandusele teavet andnud isik ise.

Kehtivas KrMS-s reguleerib ajakirjanikuprivileegi KrMS § 72 lg 1 p 31, millega võrreldes

eelnõu laiendab privilegeeritud isikute ringi lähtuvalt Euroopa meediavabaduse määruse

nõuetest.

Ajakirjanikuprivileegi näeb ette Euroopa meediavabaduse määruse artikkel 4 (2), aga samuti

viitab ajakirjaniku konfidentsiaalsete allikate kaitse vajadusele Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktika EIKonventsiooni artikli 10 rakendamisel14. Privileeg on tunnustatud paljudes Lääne

õiguskordades ka väljaspool Euroopa Liitu, näiteks Kanadas15.

Punkt 4 sätestab tervishoiutöötaja ametiprivileegi (meedikuprivileegi).

Ametiprivileeg kaitseb tervishoiuteenuse saajat (patsienti), eesmärgiga tagada usalduslik suhe

tervishoiutöötaja ja patsiendi vahel. Selleks, et arst saaks patsiendile parima võimaliku ravi

määrata, on arstil vajalik teada nii patsiendi vaevusi kui haiguse või vigastuse tekkimise

mehhanismi. Tervisesse puutuv tekitab inimestele tihti suurt piinlikkustunnet ja mõni diagnoos

võib tuua kaasa kogukonna halvakspanu ja tagakiusamise. Samuti võib ravi seisukohast olla

asjakohane muu patsiendi eraelusse puutuv delikaatne teave – näiteks psühhiaatri või kliinilise

psühholoogi poole pöördumisel on patsiendi eraelusse puutuva suures mahus käsitlemine

14 EIKo Goodwin v. United Kingdom, No. 17488/90. 15 Globe and Mail v. Canada (AG), 2010 SCC 41.

11

vältimatu. Kogu sellise teabe laiemalt teatavaks saamise võimalus võib tähendada, et patsient

küll meditsiiniliselt relevantseid, ent piinlikke seiku ei maini isegi arstile ning selle all kannatab

ravi kvaliteet. Samuti võib perspektiiv, et kõik arsti juures räägitu ja arsti poolt uuringute käigus

teada saadu jõuab otseteed ka kriminaalmenetlusse, hoida inimesi üleüldse arsti juurde

pöördumast isegi raskete haiguste või vigastustega. Arsti ja patsiendi vahelise usaldussuhte

tähtsust rõhutatakse nn Hippokratese vandes16, Eesti arstieetika koodeksis17 ning

tervishoiuteenuse osutamise käigus avaldatu konfidentsiaalsena pidamist nõuab ka VÕS § 768

lg 1.

Meedikuprivileeg on

a) Tervishoiutöötajal. Tervishoiutöötajaks on TTKS § 3 lg 1 kohaselt arst, hambaarst, õde

ja ämmaemand. Lisaks loeb TTKS § 3 lg 4 tervishoiutöötajateks ka üldapteegis ja

haiglaapteegis apteegiteenust osutava proviisori ja farmatseudi, kui nad on

registreeritud tervishoiukorralduse infosüsteemis, ning tervishoiutöötajaga

võrdsustatakse TTKS § 3 lg 6 järgi ka ravi osutavad ja tervishoiukorralduse

infosüsteemis registreeritud füsioterapeut, kliiniine psühholoog ja logopeed;

b) Tervishoiuteenuse osutajal. TTKS § 4 kohaselt on tervishoiuteenuse osutajaks

tervishoiutöötaja või tervishoiuteenust osutav juriidiline isik. See tähendab, et

privileegile tuginevalt saab teabe andmisest keelduda ka siis, kui nt päring on tehtud

haiglale või perearstikeskusele, mitte konkreetsele arstile või ämmaemandale. See on

oluline eeskätt puhkudel, mil nõutakse välja ravidokumente, mis kuuluvad haiglat

pidavale juriidilisele isikule;

c) Tervishoiuteenuse osutamisel osaleval isikul. Tervishoiuteenuse osutamisel osalejad

määratleb TTKS § 43 ja sellesse kategooriasse kuuluvad näiteks arst-residendid ja

üldarstid, kiirabitehnikud, praktikandid ja retseptiravimit väljastavad apteekrid. Loetelu

täpsustab tervise- ja tööministri 15.03.2019 määrus nr 27 „Tervishoiuteenuse osutamisel

osalevad isikud ja tervise infosüsteemile juurdepääsu ulatus“.

Lisaks eelpool nimetatutele laieneb meedikuprivileeg eelnõukohase § 641 lõike 2 kohaselt ka

erialasele abipersonalile – näiteks laborantidele, hooldajatele ja vastuvõtusekretäridele, kellel

küll ei pruugi olla juurdepääsu tervise infosüsteemile, kuid kes samuti patsientide ja nende

isikuandmetega kokku puutuvad ja kelle kohusetundlik suhtumine konfidentsiaalsusnõudesse

on osaks VÕS § 768 lõikes 1 sätestatud kohustusest.

Privileeg katab esmalt teavet, mis on ametiprivileegiga isikule seoses tervishoiuteenuse

osutamisega usaldatud. „Usaldatud“ tähendab konfidentsiaalset edastamist, kus patsiendil oli

mõistlik konfidentsiaalsuse ootus – olgu selleks siis neljasilmavestlus arsti kabinetis, õe

küsimustele vastamine kiirabiautos või tervise infosüsteemi vahendusel perearstikeskusse

saadetud pöördumine. Teave, mida patsient annab, ei pea tingimata olema vahetult tervisesse

puutuv – tihti on kvaliteetseks diagnoosimiseks ja raviks vajalik saada laiem ülevaade patsiendi

eluolust ning kohe ei pruugi ka arstile selge olla, mis patsiendi räägitavast võiks olla ravi

seisukohast relevantne. Ka patsiendile endale ei ole sageli selge, mis teave arstile vajalik on,

mistõttu ametiprivileegi ulatuse piiritlemine kitsalt „tervisesse puutuvaga“ tooks kaasa

usaldusliku suhtluse tõrkeid – nii arst kui patsient peaksid pidevalt mõtlema, mis jääb

16 https://arstideliit.ee/hippokratese-vanne (28DEC2025). 17 Eesti arstieetika koodeks, I p 3 (https://www.arstideliit.ee/wp-

content/uploads/2011/10/Eesti_arstieetika_koodeks.pdf - 28DEC2025).

12

konfidentsiaalseks ning mis mitte ning igaks juhuks võib palju olulist jääda rääkimata. Pealegi

on näiteks kliinilise psühholoogi või psühhiaatri jaoks just see „muu“ diagnoosimisel

võtmetähtsusega ning kui somaatiliste haiguste puhul saaks veel rääkida tervisesse puutuva ja

mittepuutuva piiritlemisest, siis vaimse tervise puhul see vahetegu ei ole lihtsalt võimalik.

Privileegiga ei ole aga kaetud teave, mida patsient tervishoiutöötajale edastab muul põhjusel

kui tervishoiuteenuse osutamisega seoses – näiteks räägib arstile kui sõbrale või naabrile ilma

soovita arstilt tervishoiuteenust saada.

Teiseks katab meedikuprivileeg tervisesse puutuvat muud teavet, mille tervishoiutöötaja saab

tervishoiuteenuse osutamise käigus. Seesuguseks teabeks on eelkõige informatsioon, mille

tervishoiutöötaja saab patsienti uurides ja ravides, sh laborianalüüside ja uuringute vastused,

aga ka näiteks ravi kulgu puudutav teave, sh meediku enda tegevus ravi osutamisel. Privileeg

ei kata teavet, mis küll meedikule saab teatavaks tervishoiuteenust osutades, kuid mida patsient

ei ole talle seoses tervishoiuteenuse osutamisega usaldanud ja mis ei puutu patsiendi tervisesse

– näiteks kiirabimeediku poolt sündmuskohal nähtu.

Meedikuprivileeg on seatud patsiendi kaitseks ja seetõttu on privileegi hoidjaks patsient, kelle

nõusolek teabe avaldamiseks privileegi tühistab.

Kehtivas õiguses reguleerib meedikuprivileegi KrMS § 72 lg 1 p 3, millega võrreldes eelnõu

ametiprivileegi ulatust laiendab, viies selle kooskõlla VÕS § 768 lg 1 sõnastusega. Nimelt

paneb VÕS tervishoiuteenuse osutajatele kohustuse hoida saladuses neile tervishoiuteenuse

osutamisel või tööülesannete täitmisel teatavaks saanud andmeid patsiendi isiku ja tema tervise

seisundi kohta ja sellega võrreldes on kehtiva seaduse sõnastus mõnevõrra kitsam, tekitades

kollisiooni ühelt poolt seadusega pandud saladuse hoidmise kohustuse ja teiselt poolt

menetlusseadusest tuleneva ametiprivileegi mahu vahel. Võrreldes kehtiva sõnastusega on

punktist eemaldatud ka viide farmatseudile, kuna TTKS § 3 lg 4 kohaselt on ravimiseaduse

tähenduses üldapteegis või haiglaapteegis apteegiteenust osutavad proviisor ja farmatseut

samuti kaetud mõistega „tervishoiutöötajad“, kui nad on vastavalt ravimiseaduse § 55 lõikele 1

registreeritud tervishoiukorralduse infosüsteemis. Kehtivas seaduse sõnastuses otsesõnu

mainitud isiku päritolu, kunstlik viljastamine ja perekond on kaetud eelnõukohase määratlusega

ning nende eraldi esiletoomine tekitaks tarbetut segadust.

Riigikohus on oma otsuses 1-20-5071 rõhutanud meedikuprivileegi olulisust, sh selle kuulumist

ka tervishoiuteenust osutavale juriidilisele isikule ja ulatumist ka ravidokumentidele.18

Meedikuprivileeg on rahvusvaheliselt üldiselt tunnustatud enamikus lääneriikides, ehkki tema

täpses ulatuses ja privileegi murdmise tingimustes esineb variatsioone.

Punkt 5 sätestab vahendaja ametiprivileegi.

Vahendaja ametiprivileeg on KrMS § 2032 lõikes 2 nimetatud vahendajal. Vahendaja

ametiprivileegi eesmärgiks on tagada tõhus vahendusmenetlus seeläbi, et julgustatakse

kahtlustatava ja kannatanu usalduslikku suhtlust vahendajaga nii individuaalse kohtumise kui

ühise vahenduskohtumise käigus. Vahendusmenetlus on üks taastava õiguse meetmetest

kriminaalmenetluse seadustikus ja edukaks vahendusmenetluseks, mis ka päriselt toob kaasa

õigusrahu taastamise, on muu hulgas vajalik poolte avameelne suhtlus vahendajaga, sh peab

18 RKKKo 1-20-5071. pp 20-31.

13

kahtlustatav võtma vastutuse tehtu eest, st sisuliselt tunnistama oma süüd. Hoolimata

kahtlustatava valmisolekust vastutus võtta, võib vahendusprotsess siiski ebaõnnestuda näiteks

seetõttu, et kannatanu esitab vahenduskokkuleppe sõlmimise eeldusena nõudmisi, mis ei ole

kahtlustatava jaoks aktsepteeritavad. Vahendusmenetluse ebaõnnestumise korral menetletakse

kriminaalasja edasi ja muu hulgas võib asi jõuda kohtusse üldmenetluses, kus vahendaja näol

on nüüd olemas inimene, kellele kahtlustatav on süüd tunnistanud ja kes võiks seega olla

asjakohast teavet valdavaks tunnistajaks. Kui vahendusmenetluse tulemusena tekitatakse

potentsiaalselt juurde süütõendeid, asja lahendamine ilma karistuse kohaldamiseta pole aga

sugugi kindel, on kahtlustataval tugev stiimul vahendusmenetlusega mitte nõustuda, et säilitada

võimalust oma huve kohtus kaitsta. Seetõttu on vahendusmenetluse soodustamiseks vajalik

vahendaja ametiprivileeg, mis annab vahendajale õiguse vahendusmenetluse käigus saadud

teavet kriminaalmenetluses mitte avaldada.

Vahendajateks kriminaalmenetluses on tavaliselt ohvriabitöötajad, kellel on vastav väljaõpe,

kuid seaduses vahendaja isikule piiranguid sätestatud ei ole ning vajadusel saab prokuratuur või

kohus määrata vahendajaks ka muu kvalifitseeritud isiku. Vahendaja konfidentsiaalsuskohustus

on sätestatud KrMS § 2032 lõikes 6.

Vahendaja ametiprivileeg katab teabe, mida vahendajale vahendusmenetluse käigus usaldasid

menetlusosalised, st eelkõige kannatanu ja kahtlustatav või süüdistatav, aga mõnel juhul võib

olla ka näiteks tsiviilkostja, kolmas isik või nende esindajad. Usaldatu tähendab seda, et

informatsioon anti vahendajale, eeldades selle konfidentsiaalsust. Vahendusmenetluse käigus

usaldatu ei hõlma kriminaaltoimikust KrMS § 2032 lg 6 alusel teatavaks saanud teavet,

vahendaja enda tähelepanekuid ega vahenduskokkuleppe sisu – need on nn menetluslikud

asjaolud, mille osas saab vahendajat vajadusel üle kuulata (nt toimikus olnud dokumendi

hävimise korral või juhul, kui tekib arusaamatus vahenduskokkuleppe tingimuste sisu osas).

Kui vahendajale räägitakse seda, mis vahendajale ka kriminaaltoimiku materjalidest teada on,

ei muuda teabe vahendajale suuline edastamine teavet ennast konfidentsiaalseks. Küll on

privileegiga hõlmatud see, et konkreetne inimene seda teavet vahendajale edastas (nt

kahtlustatav usalduslikus vestluses tunnistas, et kannatanu ütlused sündmuste käigu kohta

vastavad tõele).

Privileeg on seatud vahendusmenetluse osaliste tundliku teabe kaitseks ja ametiprivileegist

vabastab vahendaja see menetlusosaline, kes vahendajale teavet usaldas.

Kehtivas seaduses tuleneb vahendaja ametiprivileeg KrMS § 72 lg 1 punktist 4 koosmõjus sama

seaduse § 2032 lõikega 6 ning on mõneti laiem kui eelnõukohane ametiprivileeg. KrMS § 2032

lõiget 6 ei muudeta, kuivõrd vahendaja kohustus kriminaalmenetlusest väljapoole

konfidentsiaalsust hoida jääb endiseks, menetluse sees aga hakkab ametiprivileegi reguleerima

selgitatav uus säte.

Kriminaalmenetluses tegutsevate vahendajate ja lepitajate ametiprivileeg on tunnustatud ka

paljudes teistes lääneriikides, nt Saksamaal, Prantsusmaal, Kanadas või Ameerika

Ühendriikides.

Punkt 6 sätestab notari ja patendivoliniku ametiprivileegi.

14

Eesti nn ladina notariaadisüsteem tähendab seda, et notar on rohkem kui vaid dokumentide ja

allkirjade ehtsust tõestav pitsatiga varustatud tunnistaja, vaid notar on avalik-õigusliku ameti

kandja, sõltumatu ametiisik, kellele riik on delegeerinud õigussuhete turvalisuse tagamise ja

õigusvaidluste ennetamise ülesande. Notarid annavad ka õigusnõu mh pärimisküsimustes ning

menetlevad pärimisasju, lahendades enamiku pärandi üleminekuga seotud küsimustest. Notaril

on ka pädevus TõS § 37 kohaselt vannutada ja tõestada vande all kirjalikku tunnistust, mis võib

osutuda kriminaalasjas oluliseks tõendiks. Arvestades notari keskset ja paiguti möödapääsmatut

rolli tsiviilkäibes, on oluline tagada usalduslik suhe notari ja tema teenuseid kasutavate inimeste

vahel, et tagada tsiviilkäibe ausus.

NotS § 3 kohaselt on notaril kohustus saladuses hoida talle seoses ametitegevusega teatavaks

saanud andmeid. Vastavalt NotS § 2 lõikele 2 jaguneb notari ametitegevus ametitoiminguteks

ja ametiteenuste osutamiseks ning NotS § 3 lg 1 järgi kehtib saladuse hoidmise kohustus lisaks

ametitoimingutele ka ametiteenustele, kui seadus ei sätesta teisiti. Notari ametitoimingud on

näiteks tõestamistoimingud, pärimismenetluse läbiviimine, abielu sõlmimise ja lahutamise

kinnitamine (ametitoimingute loend sisaldub NotS §-s 29). Notari ametiteenused on näiteks

õigusnõustamine väljaspool tõestamistoimingut, lepitamine, tegutsemine vahekohtunikuna,

vannutamine, enampakkumise tulemuste tõestamine või raha hoiule võtmine (NotS § 29).

Notari ametiprivileegi maht on määratletud samamoodi – privileegiga on kaetud kogu teave,

mis sai notarile teatavaks seoses tema ametitegevusega. See hõlmab nii tehinguosaliste poolt

notarile tehtud avaldusi kui ametitoimingute tegemise fakti ennast, aga samuti ametitoimingute

või ametiteenuste osutamise asjaolusid. Notari ametiprivileegiga on kaetud need dokumendid,

mida ei ole esitatud avalikele registritele. Dokumendid, mis on küll notari koostatud, kuid juba

esitatud nt kohtule või mõnele ametiasutusele, privileegi alla ei kuulu. Küll aga on jätkuvalt

privileegiga hõlmatud teave, mis notaril on näiteks selle dokumendi koostamise protsessi kohta,

nagu ka konkreetset dokumenti või õigussuhet puudutav kommunikatsioon kliendiga.

Notari ametiprivileeg laieneb lisaks notaritele ka notari asendajatele ning notari erialasele

abipersonalile, sh notari juures tegutsevad juristid, sekretärid ja praktikandid, läbi eelnõukohase

§ 641 lõike 2.

Notari ametiprivileegi hoidjaks on isik, kelle ülesandel notar ametitoimingu tegi või kellele

teenust osutas. Kui näiteks samas tehingus oli mitu osalist, on notari ametiprivileegist

vabastamiseks vaja nende kõikide nõusolekut, sest ühelgi lepinguosalisel ei ole pädevust

käsutada teise lepinguosalise informatsioonilise enesemääramise õigust.

Kehtivas õiguses näeb notari ametiprivileegi samasuguses mahus ette KrMS § 72 lg 1 p 2.

Patendivolinik osutab õigusteenust tööstusomandi valdkonnas (PatVS § 2 lg 1) ja on nõustaja

selles, kuidas kaitsta ja jõustada tööstusomandi õigusi (patent, kasulik mudel, kaubamärk,

tööstusdisainilahendus, geograafiline tähis jms), samuti aitab tööstusomandiga seotud

lepingulistes küsimustes. Patendivolinik on esindajaks tööstusomandi registreerimisel

Patendiametis. Patendivolinik teeb kõiki toiminguid oma kliendi nimel ja kliendilt saadud

volituste ning juhiste alusel. Patendivolinikul on esindusõigus Eesti kohtutes. Patendivolinikul

on PatVS § 7 kohaselt ka kohustus saladuses hoida õigusteenust osutades temale teatavaks

saanud ärisaladust. Sisuliselt on patendivoliniku töö sarnane advokaadi ja notari tööga, mistõttu

ka asjakohane ametiprivileeg on patendivolinikule kriminaalmenetluses antud. Samas ei ole

patendivoliniku amet kriminaalmenetlusega nii tihedalt seotud, et patendivolinike

ametiprivileeg vajaks advokaatidega sarnast kaitset.

15

Patendivoliniku ametiprivileeg hõlmab kogu teavet, mille patendivolinik on oma ametitegevuse

käigus saanud ning privileeg on seatud patendivoliniku kliendi ja tema andmete kaitseks.

Eelkõige on kaitstavaks teabeks ärisaladus, sh uutesse leiutistesse, tööstusdisaini näidistesse

jmt puutuv, mis praktikas on kriminaalmenetluses oluliseks tõendusteabeks harva.

Patendivoliniku ametiprivileegi kehtiv kriminaalmenetluse seadustik otsesõnu ei sätesta, kuid

kuna patendivolinikel on ametisaladuse hoidmise kohustus, tuleneb nende ametiprivileeg

kehtiva KrMS § 72 lõike 1 punktist 4. Küll on mõneti kurioosselt PatVS § 6 lõigetes 2 ja 3 ilma

erandite ja reservatsioonideta välistatud igasugune patendivoliniku ja tema juures töötavate

isikute ülekuulamine neile teatavaks saanud asjaolude kohta või patendivoliniku poolt

õigusteenuse osutamise käigus saadud teabekandjate äravõtmine. Nimetatud sätete sõnastust

muudetakse eelnõukohase seadusega, tegemaks selge viide kriminaalmenetluse seadustikus ette

nähtud regulatsioonile.

Punkt 7 sätestab ametiprivileegi pankrotihaldurile ja riikliku järelevalve teostajale.

Mõlema ametiprivileegi tingib asjaolu, et nii pankrotimenetluses kui riikliku järelevalve

menetluses on menetlusele allutatud isikul kohustus teha pankrotihalduri või

järelevalveametnikuga igakülgset koostööd, sh avaldada teavet, mis võib isikut ennast süüstada.

Koostööst keeldumine toob aga kaasa karistusõiguslikud või menetluslikud sanktsioonid. Nii

sätestab PankrS § 85 lg 1: „Võlgnik peab kohtule, ajutisele haldurile, haldurile,

pankrotitoimkonnale ja maksejõuetuse teenistusele andma teavet, mida nad vajavad seoses

pankrotimenetlusega nii enne kui ka pärast pankroti väljakuulutamist, eelkõige oma vara,

sealhulgas kohustuste ning majandus- või kutsetegevuse kohta. Võlgnik on kohustatud esitama

haldurile pankroti väljakuulutamise päeva seisuga bilansi koos vara, sealhulgas kohustuste

nimekirjaga.“ Sama seaduse paragrahv 89 sätestab, et kohus võib võlgnikule, kes teabe andmise

kohustust ei täida, määrata kuni kolm kuud aresti.

Enese mittesüüstamise privileegi rikkumisega oleks tegemist siis, kui inimest sunnitakse

karistuse ähvardusel välja andma teavet, mis võib teda süüteo toimepanekus süüstada ning seda

teavet saab siis ka hiljem tema vastu süüteomenetluses kasutada. Sellele enese mittesüüstamise

privileegi rikkumisele on PankrS kontekstis tähelepanu juhtinud Riigikohus, kes kirjutas

järgmist: „[E]nese mittesüüstamise privileeg ei luba kasutada kriminaalmenetluses süüdistatava

vastu tõendeid, mis on saadud temalt teises menetluses karistuse ähvardusel (RKKK

22.10.2007, 3-1-1-57-07, p-d 14-17 ja RKPJK 03.03.2011, 3-4-1-15-10, p 27). Ehkki

Riigikohus ütles osutatud seisukoha välja kontekstis, mis puudutas maksumenetluses

kaasaaitamiskohustuse täitmiseks antud tõendusteabe kasutamist maksukuriteo menetlemisel,

on selle tähendus laiem. Tegemist on põhimõttega, mis kehtib üldjuhul alati, kui

kriminaalmenetluses soovitakse süüdistatava vastu kasutada tõendit, mille ta oli sunnitud

mõnes teises menetluses karistusähvardusel ise välja andma.“19

Kehtiv PankrS § 85 lg 4 sätestabki: võlgniku või võlgniku lähikondse poolt pankrotimenetluses

teabe andmise kohustuse täitmiseks antud teavet võib võlgniku või võlgniku lähikondse suhtes

läbiviidavas süüteomenetluses kasutada tõendina ainult teavet andnud isiku kirjalikus vormis

antud nõusolekul. Õigussüstemaatiliselt asub viimatinimetatud säte aga vales kohas – kuna

sisuliselt on tegemist süüteomenetluses tõendamist puudutava sättega, peab see asuma

19 RKKKo 1-22-3234, p 22.

16

süüteomenetlust reguleerivas õigusaktis. Seetõttu PankrS § 85 lg 4 ka tühistatakse ning

regulatsioon on edaspidi KrMS § 641 lõike 1 punktis 7.

Sama probleem, nagu Riigikohuski märkis, võib tõusetuda erinevate menetluste kontekstis, kus

menetlusele allutatud isikul on menetlust läbi viiva võimuesindajaga koostöö tegemise

kohustus, mida tagatakse karistuse ähvardusega. Selliseks on näiteks Riigikohtugi poolt

mainitud maksumenetlus, aga ka muud riikliku järelevalve menetlused, millega koostöö

tegemise kohustus tuleneb korrakaitseseadusest (eeskätt KorS §-s 15 sätestatud

talumiskohustus ja §-s 30 sätestatud järelevalveasutuste õigus küsitleda ja dokumente nõuda).

Sestap tuleb asjakohane ametiprivileeg sätestada ka järelevalve teostajatele, et nendega

seaduses nõutud koostööd teinud isikute poolt neile antud teave oleks süüteomenetluses selgelt

kaitstud, nagu nõuab põhiseaduslik enese mittesüüstamise privileeg. Ametiprivileegi

eesmärgiks on tagada pankroti- ja riikliku järelevalve menetluse tõhus läbiviimine, mis oleks

väga keeruline ja kulukas, kui võlgnik või järelevalvemenetlusele allutatud isik menetluses

koostööd ei teeks. Teades näiteks, et kõik maksuhaldurile või pankrotihaldurile üle antud

dokumendid ja teave jõuab otseteed politsei kätte, kus neid kasutatakse kriminaalmenetluses

süüdistuste esitamiseks, oleks järelevalvele allutatud isikutel väga tugev stiimul neid

potentsiaalselt süüstavad dokumendid hävitada ja sellega pankroti- või järelevalvemenetlust

tõsiselt torpedeerida isegi juhul, kui nii järelevalveasutuse kui pankrotihalduriga oleks isik

olnud nõus koostööd tegema. Seejuures, kuna tegu on ennast süüstava materjali

kõrvaldamisega, ei ole võimalik isikuid ka selle hävitamise eest vastutusele võtta, kuna selle

välistab PS § 22.

Eelnõukohase § 641 lõike 2 kohaselt laieneb pankrotihalduri ametiprivileeg ka tema ameti- või

kutsetegevuses vahetult osalevale vajalikule abipersonalile, kellel on seadusest või lepingust

tulenev teabe salajas hoidmise kohustus - näiteks sekretärid ja juristid. Järelevalve teostaja näol

on reeglina tegemist riigiasutuse või kohaliku omavalitsusega, mis tähendab, et privileeg

laieneb selle asutuse kõikidele ametnikele ja töötajatele.

Privileegiga on hõlmatud teave, mida menetlusele allutatud isikud on pankrotihaldurile või

järelevalve teostajale andnud ja mille andmine süüteomenetluses oleks hõlmatud enese

mittesüüstamise privileegiga. Eelkõige on selliseks menetlusele allutatud isiku erinevas vormis

selgitused, aga ka isiku enda poolt menetlejale toodud muud tõendid, nt kaasaaitamiskohustuse

raames üle antud dokumendid.

Privileegiga ei ole hõlmatud teave, mille pankrotihaldur või järelevalve teostaja on saanud oma

toimingutega, millele menetlusele allutatu karistuse ähvardusel omapoolse koostööga kaasa ei

pidanud aitama. Näiteks järelevalve käigus seaduslikult teostatud vaatluse, läbivaatuse,

kontrolltehingu, kolmanda isiku käest andmete päringu või muu taolise toimingu käigus

sedastatu, mis eksisteerib sõltumatult menetlusele allutatud isiku tahtest, enese mittesüüstamise

privileegi alla ei kuulu20 ja seetõttu ei ole hõlmatud ka „järelevalveprivileegiga“. Privileegiga

ei ole hõlmatud sellisel menetlustoimingul sedastatu isegi siis, kui menetlusele allutatud isik

näiteks ukse lõhkumise vältimiseks selle ise lukust lahti teeb – järelevalvemenetluse käigus

oleks saanud vaatluse läbi viia ja selle tulemused oleks olnud samad ka tema kaasabita ning

kaasabi puudumine järelevalvemenetluse läbiviimist võimatuks ega sedastatu sisu kuidagi

teistsuguseks ei muutnud. Samuti ei ole privileegiga hõlmatud see teave, mille

järelevalvemenetluse sihtmärgiks olev subjekt andis menetluse toimetajale üle vabatahtlikult,

20 EIKo Saunders v. the United Kingdom, (1996) 23 EHRR 313.

17

st täiesti omal initsiatiivil ilma, et keegi oleks andmeid nõudnud või et nende esitamata jätmise

eest järelevalvemenetluses või pankrotimenetluses oleks mingite kahjulike tagajärgedega

ähvardatud.

Privileegi hoidjaks on isik, kes andmeid andis. Seetõttu, kui küll andmed olid järelevalve

teostajale või pankrotihaldurile antud karistuse ähvardusel, võib privileeg neid ikkagi mitte

hõlmata, kui menetlusele allutatud isik andmeid andes oli teadlik oma süüteomenetluse

õigustest ja vabal tahtel kinnitas, et tal ei ole midagi selle vastu, kui need süüteomenetluses

kasutust leiavad. Seesugune andmete andja teadlik nõusolek enese mittesüüstamise privileegist

loobumiseks peab olema usaldusväärselt tõendatav ja selle võib anda ka enne süüteomenetluse

algust. Privileegi tühistab selline nõusolek lähtuvalt eelnõukohase § 641 lõikest 3.

Punkt 8 sätestab kaitsja ametiprivileegi.

Ehkki punkt 2 juba sisaldab advokaadi ametiprivileegi, on Eesti süüteomenetluses võimalik

menetleja loal kaitsjana tegutseda ka sellistel haridusnõuetele vastavatel isikutel, kes ei ole

advokatuuri liikmed. Olukorras, kus mitteadvokaadist kaitsjat menetluses lubatakse, on kaitsja

efektiivsuse eeltingimuseks see, et tagatakse ka kaitsja ja tema kaitsealuse vahelise suhtluse

konfidentsiaalsus. Vastasel korral ei saaks juttu olla efektiivsest kaitsest, mille tagamine on

õiglase menetluse keskseks komponendiks ja riigi kohustuseks.

Kaitsja ei ole klassikalises mõttes amet ega elukutse nagu arst, notar või advokaat, vaid on

hoopiski menetlusseisund. Kaitsja ametiprivileegile saab tugineda isik, kes temalt nõutava

teabe saamise ajal oli kriminaalmenetluses kaitsjaks – ta oli menetleja poolt menetlusse

kaitsjana lubatud, olgu siis määrusega või konkludentselt (näiteks menetleja lubab ta kinni

peetud kahtlustatava juurde õigusnõu andma). Ametiprivileeg ei laiene neile isikutele, kellega

kahtlustatav võib olla kriminaalasjasse puutuvat arutanud, kuid kes menetluses tema kaitsjaks

ei ole ega kuulu ka advokatuuri. Seda seetõttu, et vastasel korral saaks kahtlustatav kergesti

tunnistajad menetlusest välistada, väites, et pidas nendega nõu hindamaks, kas neist mõni võiks

menetluses tema kaitsjaks olla. Samamoodi saaksid kahtlustatavaga seotud tunnistajad end ise

tunnistajate hulgast välistada, väites, et on kahtlustatava kaitsjad (olnud). Samas ei tähenda,

nagu muudegi ametiprivileegide puhul, kaitsja menetlusseisundi lõppemine seda, et mingis

muus kriminaalasjas saaks nüüd isikult takistamatult teavet nõuda selle kohta, mida ta kaitsjana

tegutsedes teada sai. See perspektiiv, et kriminaalmenetluse lõppemisega lõpeb otsa ka

konfidentsiaalsus kaitsja ja kahtlustatava vahel, tähendaks üheselt seda, et kahtlustatav ei saaks

oma kaitsjat usaldada, kuna kogu nende omavaheline teabevahetus jõuaks kohe uurimisasutuste

kätte, kui näiteks kaitsja taandataks või konkreetne kriminaalmenetlus mingil põhjusel

lõpetataks. Ehkki rahvapäraselt nimetatakse kaitsjateks ka esindajaid tsiviilasjades ja

haldusasjades, on ametiprivileeg üksnes kaitsjatel õiguslikus tähenduses, st süüteoasjas

kahtlustatavat, süüdistatavat või menetlusalust isikut esindanud juristil.

Kaitsja ametiprivileeg hõlmab teavet, mille kaitsja on saanud seoses õigusteenuse osutamisega

süüteoasjas. Analoogiliselt advokaatidega, kuulub siia alla nii konfidentsiaalselt kliendilt

saadud teave kui kaitsja enda poolt süüteoasjas õigusteenuse osutamise raames teada saadu.

Samuti on kaitsja ametiprivileegiga hõlmatud kaitsja poolt koostatud teave, nt kaitsja märkmed

või dokumendiprojektid, ning kaitsja poolt osutatud õigusabi sisu – soovitused ja nõuanded

kliendile. Teisisõnu – ei saa kaitsjalt nõuda, et ta menetlejale avaldaks, millist nõu ta kliendile

18

andis. Ka kaitsja ametiprivileeg hõlmab üksnes õigusteenuse osutamise käigus teatavaks saanud

teavet ega anna isikule õigust keelduda teabe andmisest selle kohta, mis ei seondu tema poolt

kaitsjana õigusteenuse osutamisega.

Kaitsja ametiprivileegi hoidjaks on klient – just kliendi andmete ja usaldusliku kliendisuhtluse

kaitseks on ametiprivileeg kehtestatud ning kliendi nõusolek andmete avaldamiseks vabastab

kaitsja privileegist.

Kui isikult nõutakse teavet või ta allutatakse menetlustoimingule mingis kriminaalasjas, kus ta

ei ole kaitsja, või näiteks pärast tema kaitsjana tegutsemise lõppemist, näeb § 641 lg 5 ette, et

ametiprivileeg kaitsjana saadud teabe osas on jätkuvalt kehtiv. Sellisel juhul, kui

ametiprivileegiga hõlmatud teavet sisaldava tõendi kogumiseks kohtu luba puudub, tuleb

kaitsjal ametiprivileegiga hõlmatud teabe kaitseks ametiprivileegist menetlejale kohe teada

anda ning käivitub protseduur, mille näeb ette eelnõukohane § 643.

Kehtivas õiguses on kaitsja ametiprivileeg sätestatud KrMS § 72 lg 1 p-s 2. Välismaistes

õiguskordades eraldi kaitsja ametiprivileegi üldiselt ei tunta: kaitsjaks süüteoasjades saavad

üldreeglina olla vaid advokaadid.

Lõige 2 sätestab erialase abipersonali ametiprivileegi.

Iseenesest on kaasajal tavaline, et reguleeritud ametite pidajad kasutavad oma ameti- või

kutsetegevuses erialaspetsialiste ja abitööjõudu. Ameti- või kutsetegevuses vahetult osaleva

vajaliku abipersonali all tuleb silmas pidada isikuid, kes vältimatult saavad oma töö käigus

teada ameti- või kutsesaladusega kaetud andmeid ja kelle abi kasutada muul viisil ei ole mõistlik

ega võimalik. Näiteks on arsti või õe erialaseks abipersonaliks hooldajad, kes patsientidega

kokku puutuvad, seega teavad nii patsiendi nime kui seda, milline on patsiendi tervislik seisund.

Advokaadi erialaseks abipersonaliks on näiteks sekretär või jurist, kes on kursis advokaadi

klientide identiteedi ning õiguslike probleemidega, aga samuti käimasoleva kohtuasja raames

advokaadile kliendi poolt usaldatuga – muul viisil ei saaks jurist või tõlk advokaadile tema töös

abiks olla. Seesuguste vajalike abilistega tuleb sõlmida lepingud, millest on selgelt näha nende

kohustus ameti- või kutsesaladusena määratletava teabe salajas hoidmiseks. Samuti peab

teenusepakkuja, kellele näiteks teenuse osutamiseks edastatakse ametiprivileegiga hõlmatud

teavet, olema ametiprivileegist teadlik, et ta saaks kasutada oma õigust sellise teabe nõudmisele

või kogumisele vastuväiteid esitada. Praktikas on sellised konfidentsiaalsuskokkulepped

reguleeritud ametite pidajate käibes tavapärased.

Ameti- või kutsetegevuses vahetult osalevaid vajalikku abipersonali tuleb eristada muudest

teenusepakkujatest ja tugitöötajatest, kes võivad küll privileegiga ameti pidaja tellimusel teha

erinevaid töid ja talle osutada teenuseid, kuid ei pea selleks tingimata kokku puutuma ameti-

või kutsesaladuseks oleva teabega. Ameti- või kutsesaladuse pidamise kohustusega isikul endal

on kohustus vältida saladusena määratletud teabe levikut ning korraldada oma töö selliselt, et

näiteks koristajad, aknapesijad, kullerid või remondimehed ei pääseks konfidentsiaalseid

dokumente lugema või klientidega tehtavaid intervjuusid pealt kuulama. Selliste episoodiliste

ja ametitegevusega otseselt mitte seotud teenusepakkujate vahetu osalemine ameti- või

kutsetegevuses ei ole vajalik ning neile ametiprivileegid ei laiene.

19

Lõige 3 sätestab ametiprivileegi tühistamise privileegi hoidja poolt või teises menetluses.

Ametiprivileeg kaitseb privileegi hoidjat – reeglina klienti – isikut, kelle delikaatsed andmed

ning kellele konfidentsiaalselt antud nõuanded võiksid avalikuks tulles seda isikut kahjustada

sedavõrd, et ta ilma ametiprivileegi kaitseta võiks üldsegi professionaalse abi kasutamisest

loobuda. Kui aga klient ise saladuse hoidmist vajalikuks ei pea, ei tee õigus seda temale ka

kohustuslikuks, mistõttu puudub loogiline põhjendus, miks kliendi nõusolekul ei võiks teavet

avaldada ka isik, kel muidu on ametiprivileeg. Kliendi nõusolek tühistab ametiprivileegi.

Samasugune reegel on sätestatud kehtiva KrMS § 72 lõikes 3.

Nõusoleku vorm ei ole kriminaalmenetluse seisukohalt tähtis, kuid nõusoleku sisu ja

vabatahtlikkus peab olema hiljem üheselt tuvastatav ja eriseadused võivad reguleeritud ametite

pidajatele kehtestada kliendi nõusoleku dokumenteerimiseks erinõudeid. Nende nõuete

järgimata jätmine ei mõjuta nõusoleku kehtivust kriminaalmenetluse jaoks, kuid võib tuua

kaasa ametipidaja distsiplinaarvastutuse. Kõige tavapärasem on nõusoleku fikseerimine eraldi

dokumendina, kus on nõusoleku piirid konkreetselt formuleeritud. Nõusolek võib olla antud ka

suuliselt kohtuistungil ja kantud kohtuistungi protokolli või siis näiteks kohtuistungil antud

konkludentselt seeläbi, et ametiprivileegiga tunnistajalt privileegiga hõlmatud teabe kohta

esitatud küsimusele istungil menetlusosalisena viibiv privileegi hoidja vastuväiteid ei esita.

Nõusolek käib teabe, mitte üksnes ühe menetlustoimingu või tõendiallika kohta: andes

nõusoleku teabe kohta tõendeid koguda, on teabe konfidentsiaalsusest loobutud ning sama

teabe kohta võib koguda erinevaid tõendeid erinevate menetlustoimingutega – näiteks kui

patsient on nõus oma terviseandmete kasutamisega kriminaalmenetluses, võib lisaks haigusloo

haiglast väljanõudmisele üle kuulata ka inimest ravinud arsti ja teda abistanud õe. Vastupidine

tõlgendus tekitaks olukorra, kus andmesubjektiks olev isik saab hakata menetlusse söötma

kallutatud informatsiooni oma valitud allikatest ilma, et menetlejal oleks võimalus selle

usaldusväärsust kontrollida. Iseäranis oluline on seetõttu nõusoleku mahu selge piiritlemine, et

vältida hilisemaid vaidlusi: viimases terviseandmeid puudutavas näites võib olla asjakohane

piiritleda nõusolek näiteks konkreetsel ajal haiglas viibimise kohta käivate andmetega.

Nõusoleku tõendite kogumiseks saab anda ka volitatud esindaja, kuid sellisel juhul tuleb

jälgida, et volitus ja selle maht oleks menetluses tõendatav.

Lisaks ametiprivileegi hoidja nõusolekule võib ametiprivileeg olla tühistatud ka muus

menetluses. Nii näeb näiteks AdvS § 45 lg 5 advokaadile ette võimaluse esimese astme kuriteo

ärahoidmiseks taotleda halduskohtult enda vabastamist kutsesaladuse hoidmise kohustusest.

Kui kohus selle taotluse rahuldab, ei ole teave enam kliendi ja advokaadi vahelise

konfidentsiaalsuskohustusega kaetud ning seetõttu on teave ka kriminaalmenetlusliku

ametiprivileegi kaitsealast väljas.

Lõige 4 välistab eelmises lõikes sätestatud privileegi hoidja nõusoleku tagasivõtmise.

Selle sätte eesmärgiks on vältida vaidlusi, mis võivad tekkida kriminaalmenetluse ja üldiste

isikuandmete kaitse reeglite näilise kollideerumise pinnalt. Nimelt võib privileegi hoidja

soovida menetluslikust olukorrast sõltuvalt nõuda, et kord küll menetluses seaduslikult

avaldatud teabe kasutamine hiljem siiski lõpetataks. IKÜM artiklid 17, 18 ja 21 näevad

andmesubjektile ette võimaluse nõuda oma isikuandmete kustutamist, töötlemise piiramist ja

20

lõpetamist, kuid need kriminaalmenetlusele ei rakendu, nagu sätestab IKS § 4 lg 2 p 4.

Kriminaalmenetluse seadustik võimalust tõendeid „tagasi kutsuda“ ette ei näe ja menetluse

iseloomu arvestades oleks see ka absurdne. Ehkki küsimus on seega ka andmekaitseõiguses

juba lahendatud, on sellegipoolest otstarbekas vaidluste välistamiseks kriminaalmenetluse

seadustikku lisada asjakohane säte.

Lõige 5 sätestab ametiprivileegi ajalise kehtivuse.

Ametiprivileegi olemasolu hinnatakse selle aja seisuga, mil isik privileegiga hõlmatud

informatsiooni sai – ka pärast privileegiga ametist lahkumist jääb tal ametiprivileeg püsima,

hilisem privileegiga ametisse asumine aga varem saadud informatsiooni suhtes privileegi ei

tekita. See regulatsioon kaitseb nii ametiprivileegiga isikut kui tema klienti. Seda seetõttu, et

reeglina on ametiprivileeg sätestatud ameti pidajaga tolle ameti tõttu usalduslikus suhtes oleva

isiku huvides – arsti puhul on selleks patsient, advokaadi ja notari puhul klient jne. Kliendi

kontrolli all ei ole ametipidaja jätkuv ametisse jäämine, mistõttu oleks ametiprivileegist tulenev

kaitse ebapiisav, kui kehtiks üksnes neil puhkudel, kui usaldusalune ka kriminaalmenetluse ajal

jätkuvalt ametis on. Samuti võiks ametiprivileegi kehtivuse sidumine parasjagu ametis

olemisega tekitada menetlejale ebaterve stiimuli põhjustada ametiprivileegiga isiku ametist

lahkumine, et seejärel oleks võimalik temalt nõuda muidu privileegiga kaitstud andmeid.

Lõige 6 näeb ette advokaadi ja kaitsja ametiprivileegide nö peegelprivileegi: kaitsjalt või

advokaadilt saadud õigusabi sisu ja õigusteenuse osutamise käigus toimunud teabevahetuse

avaldamist ei saa nõuda ka kliendilt.

See on vajalik, tagamaks advokaadi ja kliendi vahelise suhtluse konfidentsiaalsust ning

efektiivset kaitseõigust kriminaalasjas. Ehkki kahtlustataval ja süüdistataval on õigus

kriminaalmenetluses üldse ütluste andmisest keelduda, laieneb lõikes 7 sätestatud privileeg

kõikidele isikutele, sh tunnistajatele, kes võivad samuti õigusabi kasutada. Privileeg hõlmab

vaid seda teavet, mida inimene vahetas enda advokaadi või kaitsjaga – sellele viitab väljend

„õigusteenuse saamise eesmärgil“. Kolmandat isikut esindava advokaadi või kaitsjaga

toimunud suhtlus privileegiga hõlmatud ei ole. Seda seetõttu, et kaitstavaks suhteks on just

advokaadi konfidentsiaalsussuhe oma kliendiga, mitte advokaadi tegevus üldiselt. Muudatus on

kooskõlas ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/48/EL21 artikliga 4, mille kohaselt

liikmesriigid austavad kahtlustatava või süüdistatava isiku ja tema kaitsja vahelise suhtluse

konfidentsiaalsust, kui kahtlustatav või süüdistatav isik kasutab käesolevas direktiivis

sätestatud õigust kaitsjale. Selline suhtlus hõlmab kohtumisi, kirjavahetust, telefonivestlusi ja

siseriikliku õigusega lubatud mis tahes muid suhtlusvorme.

21 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/48/EL, 22.10.2013, mis käsitleb õigust kaitsjale

kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse

võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega.

21

Paragrahv 642 sätestab ametiprivileegiga hõlmatud teavet sisaldava tõendi kogumise üldised

reeglid. Lisaks tuleb jälgida konkreetse menetlustoimingu kohta käivat eriregulatsiooni.

Lõige 1 sätestab üldise reegli ametiprivileegiga hõlmatud teabe kohta tõendite kogumiseks.

Ametiprivileegist möödumine on võimalik vaid seda lubava kohtumääruse alusel. Siin lõikes

sisalduv regulatsioon on vajalik, et anda kohtule võimalus kaaluda ühelt poolt

kriminaalmenetluse vajadusi ja teiselt poolt privileegi hoidja privaatsusõiguse riivet, kuivõrd

kriminaalasjad on erinevad ning sellest lähtuvalt on ka erineva intensiivsusega see avalik huvi

faktide tuvastamise vastu, mis õigustaks privaatsusõiguse riivet. Kohtule esitatav taotlus käib

konkreetse menetlustoimingu kohta, mitte ei tühista privileegi teabe osas üleüldse – kohus peab

iga taotluse puhul hindama, kas ametiprivileegist möödumine konkreetse menetlustoimingu

käigus on põhjendatud või mitte, sh silmas pidada, et menetlustoiminguga ei riivataks

privaatsusõigust suuremal määral (nt kogutaks andmeid asjassepuutumatute inimeste kohta),

kui see, mis legitiimse eesmärgi saavutamiseks vajalik. Selle lõike sõnastus osutab ka, et isegi

juhul, kui mõne ameti pidajate kohta käivas eriseaduses on teistsugune regulatsioon, tuleb

kriminaalmenetluses ametiprivileegiga hõlmatud teavet sisaldavate tõendite kogumisel

juhinduda just kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioonist. Sama loogika tuleneb ka

normide hierarhia reeglitest, kus kohtumenetluse seadused on PS § 104 p-s 14 nimetatud nn

konstitutsioonilised seadused.

Lõikes 1 sätestatu ei ole täiel määral kohaldatav advokaadi, kaitsja ja ajakirjaniku

ametiprivileegi suhtes – nende kohta kehtestatakse eriregulatsioon.

Punktide 1 ja 2 lähtekohaks on, et kriminaalmenetlus ei saa silmi sulgeda selle ees, mis teistele

üldiselt näha on.

Välistades kriminaalmenetlusest teabe, mis enam faktiliselt saladuseks ei ole, loodaks

skisofreeniline paralleelreaalsus, mis mõjuks protsessile delegitimeerivalt. Kui isik, kelle

huvides saladuse hoidmise kohustus on kehtestatud, ise saladuse hoidmisest ei hooli, puudub

põhjus ka menetlusest seda teavet välistada. Nii ei ole põhjust teabekandjat privileegiga kaitsta,

kui selles sisalduv teave on kolmandatele isikutele kättesaadavaks tehtud, nt klient saadab

advokaadile edastatud dokumente või advokaadile saadetud kirja edasi ka oma sõpradele või

ajakirjandusele või jätab lihtsalt Internetis turvameetmeteta kättesaadavaks, või arutatakse

muidu privileegiga hõlmatud teemasid näiteks supermarketi kassajärjekorras, kus seda võivad

kõrvalised inimesed pealt kuulda. Teabe avaldamisega privileegi hoidja poolt ega avalikuks

saamisega poleks aga tegu sellisel juhul, kui teavet on avaldatud sellisele isikule, kellele

avaldatu on samuti kriminaalmenetluses privileegiga kaitstud – näiteks advokaadile avaldatu ei

lähe privileegi alt välja üksnes seetõttu, et klient on sama teavet rääkinud ka teda ravinud arstile,

kellel on samuti ametiprivileeg ja kohustus kuuldut saladuses pidada.

Teave ei ole enam saladuses siis, kui see on teada muudele isikutele kui ametiprivileegiga isik

(ja tema abipersonal) ja tema klient. Kui privileegi hoidja on küll olnud hoolikas, ent teave on

siiski lekkinud, on fakti küsimus, kas seda saab samas pidada ka saladuses mitte olevaks teabeks

ja seetõttu privileegi kustunuks lugeda. Nähtavasti oleks nt kliendi suhtes ebaõiglane see, kui

tema poolt usalduslikus vestluses advokaadile usaldatu kaotaks kaitse üksnes seetõttu, et

advokaadibüroo praktikant on kliendikohtumisel kuuldut edasi rääkinud oma emale, aga

saladus sealt kaugemale lekkinud ei ole. Teisalt ei ole õigustust menetluses teha nägu, nagu

22

informatsioon oleks endiselt saladuses, kui teave on juba ajakirjanduses või sotsiaalmeedias

avaldatud (olgu siis kliendi enda poolt või muudest menetlejaga mitte seotud allikatest

ajakirjandusse jõudnuna) või riigile muus menetluses esitatud. Ehkki siin võib samuti tekkida

olukord, et kliendi saladused leiavad kohtumenetluses kasutust mitte kliendi enda süü tõttu, ei

ole siin saladuseks mitte olevat teavet põhjust menetlusest eemal hoida, kuna sellega kellegi

privaatsust enam kaitsta ei ole võimalik ning puudub ka põhjus teabe avalikuks tulemisega

seoses midagi ette heita menetlejale.

Ehkki privaatsusõiguse kaitse võib endiselt olla isiku soov ka pärast seda, kui teave on

avalikuks tulnud isiku tahtmata, ei ole põhjendatud taolise teabe kohta tõendite kogumise

keelamine või kogutud tõendite lubamatuks kuulutamine. Tõendi lubamatuks kuulutamist saab

kasutada instrumendina menetleja distsiplineerimisel, vältimaks menetleja poolt sihilikke

menetlusõiguse rikkumisi. Tõendite lubamatuks tunnistamise eesmärgiks ei ole menetluse

kallutamine süüdistatavale soodsa väärlahendi suunas läbi süüstavate tõendite kunstliku

elimineerimise. Kui teabe avalikuks saamine ei ole põhjustatud menetleja poolsest

menetlusõigust rikkuvast tegevusest, puudub põhjus ka teavet kriminaalmenetlusest eemal

pidada. Ei ole ratsionaalselt põhjendatav olukord, kus teave on iseenesest juba kõrvalistele

isikutele teatavaks saanud ega ole seega enam saladuses, kuid süüteomenetluses tuleb siiski

miskipärast teha nägu, nagu seda teavet ei oleks.

Punktides 1 ja 2 kirjeldatu näol on küll tegemist olukordadega, mille esinemisel seadus näeb

ette, et kohus tõendi kogumiseks loa annab, on siin kohtu loa nõudmine siiski vajalik, kuivõrd

mõlemad olukorrad nõuavad autoriteetset hinnangut ja asjaolude tuvastamist: ühel juhul peab

kohus andma hinnangu privileegi hoidja tegevusele ning otsustama, kas too on oma käitumisega

saladuse hoidmisest loobunud; teisel juhul tuleb kohtul hinnata, kas on piisavalt põhjendatud

järeldus, et muidu privileegi alla minev teave on salajasuse minetanud menetleja tegevusest

sõltumatutel asjaoludel.

Punkt 3 annab võimaluse kohtul kaaluda ühelt poolt avalikku menetlushuvi ja teiselt poolt

isikute põhiõiguste riivet, mida ametiprivileegiga hõlmatud teavet sisaldava tõendi kogumine

endaga kaasa tooks.

Kaalumise võimalus on ette nähtud vaid eelnõukohase § 641 lõike 1 punktides 4 – 7 sätestatud

ametiprivileegide puhul (meedikud, vahendaja, notar, patendivolinik, pankrotihaldur, riikliku

järelevalve teostaja). Ajakirjanduslikul eesmärgil andmeid töötlevate isikute privileegi

(eelnõukohase KrMS § 641 lg 1 p 3) ning advokaatide (p 2) ja kaitsja (p 8) ametiprivileegide

kohta luuakse eelnõuga eriregulatsioon. Vaimulike (eelnõukohase KrMS § 641 lg 1 p 1)

ametiprivileegi puhul ei ole traditsiooniliselt kaalumise võimalust ette nähtud (ei ole ka kehtivas

seadustikus ega tsiviilkohtumenetluses) ning selles osas regulatsioon ei muutu.

Vaimulikuprivileegi eripära seisneb mh selles, et ta pole kehtestatud üksnes selle isiku kaitseks,

kes vaimuliku juures hingehoidlikul vestlusel käis, vaid ka vaimuliku enda usuvabaduse

kaitseks: pihisaladuse hoidmine ei tulene vaimuliku jaoks mitte üksnes KiKoS § 22 nõuetest,

vaid on ka religioosse sisuga. Seetõttu, aktsepteerides usuvabadust olulise põhiseadusliku

väärtusena, ei ole ka ette nähtud võimalust vaimuliku vabastamiseks ametiprivileegist.

Kaaludes, kas lubada ametiprivileegiga hõlmatud teavet sisaldavat tõendit koguda

eelnõukohase KrMS § 642 lg 1 punkti 3 alusel, tuleb kohtul hinnata kahte kriteeriumi:

23

a) Andmed, mille kohta tõendeid koguda soovitakse, on vältimatult vajalikud

kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks - see tähendab eelkõige, et teave on

asjassepuutuv ja oluline ning seda ei ole võimalik ilma ametiprivileegi riivamata

saada. Kohtul tuleb hinnata ka seda, millises mahus on ametiprivileegiga hõlmatud

andmete saamine menetluse jaoks vajalik ja luba anda üksnes selles mahus. Näiteks

oleks ametiprivileegist möödumine ilmselt õigustatud, kui kriminaalasi puudutaks

ametiprivileegiga isiku enda võimalikku kuritegu, mille kohta on põhjendatud

kahtlus, kuid ilma ametiprivileegiga hõlmatud andmeid sisaldavaid tõendeid

kogumata ei ole võimalik asja lõpuni uurida. Kohtu loa nõue peab välistama mh

„õngitsemise“ uurimisasutuste poolt – tegevuse, kus ilma artikuleeritava legitiimse

põhjenduseta nõutakse välja ulatuslikult selliseid materjale, mille suhtes on teabe

valdajal ametisaladuse hoidmise kohustus (nt paljude inimeste terviseandmed). ;

b) Isikuõiguste riive proportsionaalsus. Ametiprivileegist möödaminekut õigustab

avalik menetlushuvi, st vajadus tagada riigi ja õiguskorra funktsioneerimine ja

üldine turvalisus. See huvi on seda intensiivsem, mida raskem on kuritegu. Kohtul

tuleb iga taotluse puhul hinnata, kas isiku õiguse eraelu puutumatusele ja seotud

osapoolte ootuse konfidentsiaalse usaldusliku suhtluse tagamisele saab konkreetsel

juhul allutada avalikule huvile. Avalik huvi ei ole avalikkuse huvi (ajakirjanduslik

või isegi uurijalik uudishimu), vaid on eelkõige küsimus sellest, mis on konkreetses

kriminaalmenetluses ühiskonna ja õiguskorra jaoks tervikuna kaalul.

Kuivõrd riive maht ja intensiivsus võib erinevatel juhtumitel olla väga erinev (mh sõltuvalt

sellest, millist ametiprivileegi ja millise menetlustoiminguga riivatakse), ei ole siin kohane ka

konkreetselt piiritleda loa andmist mingi kuriteo astme või liigiga.

Punktis 3 sätestatud ametiprivileegiga hõlmatud andmeid sisaldavate tõendite kogumiseks loa

andmise kord lahendab ära ka probleemid seoses terviseandmetele juurdepääsuga, mis tekkisid

pärast Riigikohtu lahendit asjas nr 1-20-5071. Ehkki valdavalt saab menetleja terviseandmetele

ligi patsiendi nõusoleku alusel, on praktikas olukordi, kus patsient mingil põhjusel seda

nõusolekut anda ei saa – näiteks on ta koomas või selgelt arusaamisvõimetu nt dementsuse tõttu

või hoopis surnud ja pärijad ei ole veel tuvastatud. Samuti lahendatakse probleem seoses

sellega, et näiteks notariaadiseaduses on küll ette nähtud ametisaladuse avaldamiseks kohtu loa

nõue (NotS § 3 lg 2), ent kriminaalmenetluse seadustik siiani ei kehtestanud ühtegi alust sellise

loa taotlemiseks ja andmiseks.

Punkt 4 sätestab, millistel tingimustel võib kohus anda loa mööduda ajakirjanikuprivileegist.

Erinevalt punktis 3 sätestatud juhisest, jääb ajakirjanikuprivileegist möödumiseks kehtima

sama standard, mis sisaldub kehtiva KrMS § 72 lg 1 p-s 31. Selle kohaselt saab ajakirjanduslikul

eesmärgil informatsiooni töötleva isiku konfidentsiaalse allika kohta tõendeid koguda vaid

juhul, kui täidetud on kolm tingimust:

a) Kriminaalasja esemeks on esimese astme kuritegu;

b) Ametiprivileegiga hõlmatud teave on vältimatult vajalik kriminaalmenetluse eesmärgi

saavutamiseks;

c) Tõendi kogumiseks on ülekaalukas avalik huvi

24

Võrreldes punktis 3 sätestatud alustega on siin kaks erisust: esmalt kuriteo raskus ning seejärel

ülekaalukas avalik huvi tõendi kogumiseks. Teisisõnu, ajakirjaniku ametiprivileegist

möödumiseks ei piisa üksnes tavalisest proportsionaalsuse kaalumisest, vaid kohus peab

leidma, et avalik huvi on ajakirjandusallika konfidentsiaalsusest palju olulisem. Huvide

kaalumisel tuleks kohtul muu hulgas arvestada nii seda, kuidas mõjuks konfidentsiaalse allika

identiteedi ilmsikstulek ajakirjandusvabadusele ja inimeste üldisele valmisolekule

ajakirjanduse poolt pöörduda, kui ka võimalikku kahju ja ohte konkreetsele konfidentsiaalselt

ajakirjandusele teavet andnud inimesele. Kohus peaks loa andma üksnes juhul, kui oht

konkreetsele allikale on väike või konkreetsete meetmetega adekvaatselt maandatud.

Lõike 2 eesmärk on vältida liigsete dokumentide tootmist.

Olukorras, kus tõendi kogumiseks ette võetav menetlustoiming niikuinii vajab kohtu või

eeluurimiskohtuniku eelnevat luba (nt läbiotsimine või mõni jälitustoiming), tuleb selle loa

saamise taotluses põhjendada lisaks menetlustoimingu enda kohta käivas regulatsioonis nõutule

ka ametiprivileegist möödumise lubatavust. Vältimaks irdtõlgendust, et kuivõrd tegemist on

justkui kahe erineva taotlusega (taotlus menetlustoiminguks loa saamiseks ja siis

ametiprivileegist möödumiseks), peaks koostama ka kaks eraldi kohtumäärust, on seaduses

selgesõnaliselt kirjas, et mõlemad küsimused, mis niikuinii tuleb koos lahendada, saab ka

vormistada samas menetlusdokumendis.

Lõige 3 sätestab ametiprivileegi tagamiseks õiguse andmete avaldamisest keelduda

teabevaldajale, kes ise ei ole ametiprivileegiga isikuks.

Tänapäeval on tavaline, et serveri- ja elektronposti teenus, nagu ka arhiivi- ja raamatupidamise

teenused ostetakse sisse, st näiteks notaril ei ole oma internetiserverit ja lepitaja ei korralda

isiklikult oma raamatupidamist. Samuti on vältimatu, et teenusepakkujatele saab teatavaks ka

selline informatsioon, mille puhul on seaduses ette nähtud konfidentsiaalsuskohustus ning

eelnõu kohaselt kas ametiprivileeg või ametiprivileegi taotlemise võimalus. Lisaks on pea

kõikide reguleeritud kutsealade ja ametitega seotud ka erinevad registrid ja andmebaasid, kus

samuti kajastub teave, mis on ametiprivileegiga või vähemasti konfidentsiaalsuskohustusega

kaetud. Siinkohal on üheks tuntuimaks näiteks ilmselt tervise infosüsteem. Lõige 3 on vajalik

selleks, et tagada teabe konfidentsiaalsus juhul, kui see ei ole vahetult ametiprivileegiga isiku

valduses – olgu siis valdusest välja läinud teenuse osutamise eesmärgil või seetõttu, et seadus

näeb ette konfidentsiaalsete andmete sisestamise mingisse andmebaasi. Kui lõige 4 jätta

kehtestamata, tekiks ameti- ja kutsesaladuse kaitsesse suur ja sügav auk: uurimisasutus saaks

ametiprivileegist ilma igasuguste takistusteta mööduda lihtsalt seeläbi, et nõuab soovitavad

andmed välja mõnelt teenusepakkujalt või pärib need välja mõnest registrist.

Õigus keelduda tähendab, et teabepäringule tuleb teabevaldajal muidugi vastata – säte ei

võimalda lihtsalt uurimisasutuste päringuid ignoreerida, vaid keeldumise korral tuleb

keeldumisest päringu saatnud uurimisasutusele teada anda. Silmas tuleb seejuures pidada, et

sugugi mitte kõik ameti- ja kutsesaladused ei anna kriminaalmenetluses ametiprivileegi: näiteks

krediidiasutuste seaduses sätestatud pangasaladus iseenesest kriminaalmenetluses

ametiprivileegi ei tekita. Küll aga võib krediidiasutusel tekkida õigus keelduda ilma sellekohase

25

kohtumääruseta väljastamast näiteks tema kliendiks oleva advokaadibüroo ametiprivileegiga

hõlmatud teavet.

Lõige 3 annab teabevaldajale õiguse andmete avaldamisest keelduda, kuid keeldumise

kohustust ei pane: see kohustus tuleneb eeskätt teenusepakkuja ja ametiprivileegiga isiku

vahelisest lepingust ja ei ole kriminaalmenetluse õiguse reguleerimisalas. Erinevate riigi

andmebaaside ja registrite pidajate kohustus konfidentsiaalsust pidada tuleneb asjakohastest

õigusnormidest.

Soovides teabevaldaja keeldumisest hoolimata andmeid saada, tuleb läbida ametiprivileegist

möödumise protseduur, st taotleda luba privileegi hoidjalt või eeluurimiskohtuniku luba. Kui

on teada, et andmed võivad olla hõlmatud ametiprivileegiga, on otstarbekas luba taotleda veel

enne kui andmeid pärima minna.

Lõige 4 on erisäte kohtuniku ametiprivileegiga hõlmatud andmeid sisaldava tõendi kogumiseks

ja järgib KS § 71 lõikes 2 sätestatut.

Seda sätet tuleb silmas pidada kõikidel juhtudel, kui kohtuniku ametiprivileegist soovitakse

mööduda, sh kohtuniku ülekuulamisel.

Paragrahv 643 sätestab menetlustoimingu käigus ametiprivileegiga seotud vastuväidete

esitamise ja lahendamise korra. Advokaatide ja kaitsjate ametiprivileegide osas tuleb silmas

pidada ka asjakohast eriregulatsiooni, mis eelnõukohase seadusega kehtestatakse.

Eelnõukohane § 643 reguleerib kahte olukorda: esmalt seda, kus menetlustoimingut soovitakse

teha ilma, et kohus oleks ametiprivileegist möödumist üldse lubanud, teiseks aga olukorda, kus

ametiprivileegiga hõlmatud teavet sisaldava tõendi kogumiseks on antud kohtu luba, ent

menetlustoimingu käigus on tekkinud kahtlus, et uurimisasutuse ametnikud ületavad kohtu loa

piire. Regulatsiooni eesmärgiks on tagada ametiprivileegiga hõlmatud teabe puutumatus, kui

ametiprivileegist möödumine ei ole põhjendatud, tekitamata samas võimalust ametiprivileegi

üle peetava vaidlusega menetlust seisata või menetlustoimingut üldse vältida.

Lõige 1 sätestab menetlustoimingule allutatud isiku tegevuse olukorras, kui tema suhtes

menetlustoimingu tegemise käigus kogutakse ametiprivileegiga hõlmatud teavet ilma kohtu või

privileegi hoidja loata, või tal on tekkinud kahtlus, et ametiprivileegiga teabe saamiseks tehtava

menetlustoimingu käigus ületatakse kohtu loa piire.

Lõige 1 võib aktualiseeruda ka juhul, kui menetleja ei ole teadlik, et viib menetlustoimingut

läbi ametiprivileegiga isiku suhtes – näiteks on läbi otsitavaks kohaks patendivoliniku elamu

seoses tema poolt võimaliku narkokuriteo või rahavõltsimisega. Sellises olukorras ei pruugi

menetlejatel olla põhjust kahtlustatava professionaalse tegevuse vastu huvi tunda ega ka

läbiotsimisel eeldada, et võiksid ametiprivileegiga hõlmatud teabe otsa sattuda.

Sellisel juhtumil tuleb menetlustoimingule allutatud isikul viivitamata esitada menetlejale

vastuväide, mis protokollitakse. Vastuväide võib põhineda näiteks sellel, et uurijad võtavad

kaasa teabekandjaid, mille kaasavõtmist kohtu loas ei ole heaks kiidetud, kasutavad

menetlustoimingu käigus meetodeid, mis toovad kaasa kohtu loas määratust intensiivsema

26

tungimise ametiprivileegiga hõlmatud andmetesse, või ka näiteks sellel, et toimingu käigus

üldse ametiprivileegiga hõlmatud andmetesse sekkutakse olukorras, kus kohtu luba

ametiprivileegist möödumist ette ei näinudki. Paragrahvi 643 regulatsioon laieneb ka nendele

isikutele, kes hoiavad konfidentsiaalset ja potentsiaalselt ametiprivileegiga hõlmatud teavet,

ehkki ise ametiprivileegiga isikuks ega privileegi hoidjaks ei ole. Ka nemad, kui nende juures

menetlustoimingut läbi viiakse, saavad esitada vastuväite seoses kohtu loa piiride ületamisega,

sh juhul, kui kohtu luba tõendi kogumiseks ametiprivileegiga hõlmatud teabe kohta üldse

puudub, ent peaks olema. See muidugi eeldab, et teabevaldaja ise on teadlik, et ta valdab

konfidentsiaalset teavet – ja selle teadmise eest peaks eelkõige hea seisma ametiprivileegiga

isik, kellel on seadusest tulenev teabe konfidentsiaalsena pidamise kohustus. Just tema peab

konfidentsiaalset teavet lepingupartnerile või ka registripidajale usaldades veenduma, et

lepingutingimustes on lepingupartnerile pandud kohustus teabe konfidentsiaalsust tagada ning

infosüsteemi õiguslik regulatsioon võtab arvesse andmete tundlikku iseloomu.

Vastuväite esitamise eesmärgiks on vältida ametiprivileegiga hõlmatud andmete õigustamatut

ilmsikstulekut. Seetõttu tuleb vastuväide esitada kohe menetlustoimingu käigus, kui on aru

saada, et kohtu loa piire ületatakse. Vastuväide tuleb kanda menetlustoimingu protokolli ning

protokolli koostamisel tuleb olla piisavalt täpne, et oleks selgelt aru saada, mille kohta

vastuväide käis.

Lõige 2 näeb ette menetleja tegevuse, kui menetlustoimingu käigus esitatakse vastuväide seoses

kohtu loa piiride ületamisega ja menetleja vastuväitega nõustub.

Sellisel juhul tuleb ametiprivileegiga hõlmatud andmeid sisaldav tõend kogumata jätta ja

vaidlusalune andmekandja ilma selle sisuga tutvumata tagastada. Vaidlusalune teabekandja

tähendab siin seda teabekandjat, mille kohta esitati vastuväide. Teisisõnu – kui protokollis on

juba kirjeldatud sellise tõendi sisu, mis nüüd otsustati tagastada, tuleks kirjeldus ka protokollist

kustutada, kuna vastasel juhul ju tegelikult vaidlusalust teavet kogumata ei jäetaks. Olukorras,

kus menetlustoiming seisneb andmekandjate kopeerimises, tähendab see tagastamine samas ka

koopiate kustutamist – tagastamise eesmärgiks on saavutada olukord, mis oleks olnud siis, kui

ametiprivileegi poleks rikutud ja kohtu loast oleks kinni peetud.

Vastuväide ja sellega nõustumine ei tähenda, et menetlustoimingu peaks pooleli jätma, kui

menetlustoiminguga oli plaanis koguda ka muid tõendeid. Nagu vastuväide tuleb protokollida,

tuleb protokollida ka see, mil moel vastuväitele reageeriti.

Lõige 3 näeb ette tegevuse puhuks, kui menetleja esitatud vastuväitega ei nõustu, kuid

menetlustoimingu katkestamine või edasilükkamine seaks tõendi säilimise ohtu.

Sellist ohtu vaikimisi alati jaatada ei ole põhjust. Kui puudub alus arvata, et ametiprivileegiga

isik teeb kahtlustatavaga koostööd või on ise kahtlustatavaks või et mingil tehnilisel põhjusel

andmed ilma sekkumata suure tõenäosusega hävivad, on ametiprivileegiga hõlmatud teabe

säilitamise huvi ka ametiprivileegiga isikul endal. Liiatigi võib teabe säilitamine olla ka

kohustuseks, mille täitmata jätmine võiks tuua kaasa ametist eemaldamise.

Kui aga asjaolud näitavad, et ametiprivileegiga hõlmatud tõenduslikult olulise teabe säilimine

menetlustoimingu edasilükkamisega ohtu satuks, tuleb teave konserveerida – koguda

27

võimalikult selliselt, et tema säilimine oleks tagatud, kuid kuni õigusvaidluse lahendamiseni

menetlusasutus teabega tutvuda ei saaks. Sellel eesmärgil tuleb vaidlusaluseid andmeid sisaldav

teabekandja vastuväite esitaja juuresolekul pitseerida (st turvaliselt pakendada

läbipaistmatusse pakendisse, mis välistab teabekandja sisuga tutvumise ja võimaldab

tagantjärele tuvastada pakendi avamist) ja menetleja võib selle pitseeritult turvaliseks

säilitamiseks kaasa võtta. Seda, et pitseerimine nõuetele vastab, peab suutma vajadusel

tõendada menetleja. Praktikas võib see tähendada näiteks dokumentide, arvutite ja telefonide

või näiteks läbiotsimise käigus serverist kopeeritud elektronkirjavahetusega andmekandja

pakkimist sellisesse pakendisse, mis välistab mitte üksnes visuaalse vaatluse, vaid ka

juurdepääsu pistikutele, pistikupesadele ja kontaktivabadele andmeülekandevõimalustele (nt

traadita internetiühendused, Bluetooth). Seda, mis ära võeti ja kuidas pitseeriti, kajastatakse

menetlustoimingu protokollis. Menetleja pitsatit avada ei tohi ja peab pitseeritud teabekandjad

esitama eeluurimiskohtunikule tolle nõudmisel tutvumiseks. Eeluurimiskohtunik peaks

omakorda teabekandjaid saades veenduma, et pitsat on terve.

Lõige 4 sätestab, kuidas toimub menetlustoimingu käigus ametiprivileegi rikkumise kohta

esitatud vastuväite edasine menetlemine.

Kui menetleja vastuväitega nõustub ja vaidlusaluse teabekandja tagastab, läheb

menetlustoiming edasi või lõpetatakse. Kui aga vastuväitest hoolimata menetleja peab

vajalikuks vaidlusaluse teabekandja ära võtta, et tagada tõendusteabe säilimine, on asjaomasel

ametiprivileegiga isikul menetlustoimingu lõppemisest teada saamisest arvates 48 tundi aega

esitada eeluurimiskohtunikule taotlus andmekandja tagasisaamiseks. Siin on oluline, et taotluse

saab esitada just ametiprivileegiga isik, kellel on vastutus teabe konfidentsiaalsena hoidmise

eest ning ka teadmine sellest, kes on konkreetsete andmete osas privileegi hoidja. Eelduslikult

on teabevaldaja, kes ise ei ole ametiprivileegiga isik, kohustatud ametiprivileegiga isikule

andmete konfidentsiaalsust ohustavast menetlustoimingust teada andma, kuid menetluse tõhusa

jätkumise huvides on ka see, et menetleja ise teavitab ametiprivileegiga isikut, kelle

ametiprivileegist on menetluse käigus tõendeid kogudes kavas mööda minna.

Selleks, et ametiprivileegiga isikul oleks reaalne võimalus enda ja oma klientide õigusi kaitsta,

hakkab taotluse esitamise tähtaeg kulgema mitte menetlustoimingu käigus vastuväite esitamise

hetkest, vaid sellest hetkest, mil ametiprivileegiga isik sai teada, et menetlustoiming aset leidis

ja lõppes (ja sellega seoses lõppesid ka võimalikud suhtlemise ja liikumise piirangud, mis

toiminguga kaasnesid). Kui menetlustoiming tehti ametiprivileegiga isiku enda juuresolekuta,

on seetõttu menetluse tõhusaks kulgemiseks oluline, et menetleja ka ise ametiprivileegiga isikut

menetlustoimingu tegemisest teavitaks ja teavitamise aeg saaks fikseeritud: sellest hetkest läheb

käima 48-tunnine tähtaeg eeluurimiskohtunikule taotluse esitamiseks. Taotluse esitamisega

viivitamist käsitatakse vastuväitest loobumisena olenemata sellest, kas ametiprivileegiga isikul

endal oli õiguslik alus andmeid avaldada. Seda seetõttu, et suhe privileegi hoidja ja

ametiprivileegiga isiku vahel on sageli samuti konfidentsiaalne ning selle sisesuhte

kontrollimine kriminaalmenetluses ei ole seetõttu ilma privileegi murdmata võimalik.

Lõige 5 sätestab teabekandja tagastamise taotluse läbivaatamise korra.

28

Eeluurimiskohtunik peab taotluse lahendama 10 päeva jooksul taotluse saamisest.

Menetluskord on eeluurimiskohtuniku enda äranägemisel, kuid lähtuda tuleb ausa

kohtupidamise üldistest põhimõtetest, st ära kuulata mõlemad pooled ning kohus võib vajadusel

tutvuda nii ära võetud andmekandja (ja sellel oleva teabe) kui kriminaaltoimiku materjalidega,

et otsustada, kas teave on privileegiga hõlmatud ning kui on, siis kas privileegi murdmiseks on

alust. Kui kohus leiab, et teave on privileegiga hõlmatud ning privileegi murdmiseks alust ei

ole, teeb kohus määruse, millega kohustab uurimisasutust alusetult ära võetud teabekandjad

tagastama ja võimalikud koopiad hävitama, st taastama olukorra, mis oleks siis, kui

teabekandjat poleks ära võetud.

Kui ametiprivileegi murdmine on õigustatud, teeb kohus määruse, millega jätab taotluse

rahuldamata ja teeb korraldused, mis on vajalikud äravõetud teabekandjal olevate andmete

töötlemise käigus ametiprivileegi ülemäärase riive vältimiseks. Näiteks võib

eeluurimiskohtunik määrata, et teabekandjal olevate andmete hulgast otsitakse tõendusteavet

kindlate märksõnade järgi või kindlatest kataloogidest. Eeluurimiskohtunik võib ka määrata, et

taotlus rahuldatakse osaliselt, st osa ära võetud teabekandjaid tuleb tagastada, kuid teistelt võib

menetleja kriminaalasjaga seotud teavet otsida.

Lõige 6 sätestab, et teabekandja tagastamise taotluse lahendamisel tehtud määrus on

vaidlustatav määruskaebuse korras. Määrus on vaidlustatav läbi kolme kohtuastme, tagamaks

põhiõiguste kaitse ja ühtse kohtupraktika kujunemine.

2) paragrahvi 72 muutmine

Paragrahvi 72 sõnastust ja funktsiooni muudetakse lähtuvalt sellest, et ametiprivileegide

üldregulatsioon sisaldub eelnõu kohaselt lisatavates §-des 641 kuni 643. Nii on § 72 uueks

funktsiooniks kitsalt ütluste andmisest keeldumise õigus ametiprivileegi tõttu.

Lõige 1 sätestab ametiprivileegi sisu ülekuulamise kontekstis.

Ehkki säte on sõnastatud kitsalt tunnistaja ülekuulamise kohta, laieneb tunnistaja kohta käiv

regulatsioon ka muude isikute ülekuulamisele ning seda nii kohtueelses kui kohtumenetluses.

Ametiprivileegi sisuks on tunnistaja õigus eelnõukohase § 641 kohaselt ametiprivileegiga

hõlmatud teabe kohta ütlusi mitte anda. Küsimusi võib sellise teabe kohta küsida ka siis, kui

ametiprivileeg on menetlejale või küsitlejale teada – seda seetõttu, et ametiprivileeg on õigus

ütluste andmisest keelduda ja sellega täita lepingust või seadusest tulenevat kohustust, mitte

ametiprivileegiga isiku absoluutne kriminaalmenetluslik kohustus. Enamasti on privileegi

hoidjal vaba voli ametiprivileegiga isik ametiprivileegist vabastada ning menetlejal ei pruugi

olla teada, millises ulatuses on ametiprivileegiga isik volitatud ütlusi andma.

Lõige 2 sätestab, millistel juhtumitel ei ole tunnistajal õigust ametiprivileegile tuginevalt ütluste

andmisest keelduda.

Üldjuhul on selliseid juhtumeid neli:

29

a) Privileegi hoidja on oma nõusolekuga teabe avaldamiseks ametiprivileegi kustutanud

(eelnõukohase § 641 lg 3);

b) Tunnistaja on juba ise teabe kohta ütlusi andud, st ametiprivileeg, kui see ka kunagi oli,

on juba murtud ametiprivileegiga isiku enda poolt. Seejuures ei ole oluline, kas

ametiprivileegiga isik avaldas privileegiga hõlmatud teavet privileegi hoidja nõusolekul

või mitte, kuna kui teave on juba kriminaalmenetluses avaldatud, ei ole enam põhjust

seda menetlusest eemal pidada;

c) Teave on saanud avalikuks privileegi hoidja käitumise tulemusel, st privileegi hoidja on

konkludentselt loobunud privileegiga hõlmatud teabe salajas hoidmisest (eelnõukohase

§ 642 lg 2 p 1);

d) Teave on menetleja tegevusest sõltumatul põhjusel avalikuks saanud (eelnõukohase §

642 lg 2 p 2).

e) Kohus on otsustanud, et ametiprivileegist möödumine on asjaolusid arvestades lubatav

eelnõukohase § 642 lg 2 punktide 3 või 4 alusel.

Eraldi näeb lõige 2 ette, et advokaadi ja kaitsja ametiprivileegi puhul ei ole eelnõukohase § 642

lõikes 2 märgitud tingimused rakendatavad. Seda seetõttu, et advokaat või kaitsja on

kriminaalmenetluses ise menetluspooleks või poole esindajaks ning neile on lisaks muudele

kohustustele kehtestatud ka kohustus olla lojaalne oma kliendile. Sundides advokaati või

kaitsjat ülekuulamisel ütlusi andma, sunnitaks advokaati või kaitsjat lojaalsuskohustust

rikkuma ning lisaks on ülekuulamisel alati suur oht, et avaldatakse ka sellist teavet, mille osas

ametiprivileeg ei olnud veel kustunud.

Lõige 3 eesmärgiks on vältida advokaadi või kaitsja valduse läbiotsimise või vaatluse käigus

ilmsiks tulnud ja tõendite hulgast välja arvatud ametiprivileegiga hõlmatud teabe ilmsiks

tulekut läbi menetlustoimingute juurde kutsutud abipersonali ülekuulamise.

Kuna vaatluse ja läbiotsimise käigus ära võetavatele andmekandjatele salvestatud teabe hulgast

tõendina lubatava teabe selekteerimise juures võib olla vaja kasutada ka nt tõlki, IT-spetsialisti

või muud asjatundjat ning neile on pandud kohustus menetlustoimingu käigus teatavaks saanud

ametiprivileegiga hõlmatud teavet mitte avaldada, kehtestatakse neile ka sellise teabe osas õigus

ülekuulamisel ütluste andmisest keelduda.

Lõige 4 näeb ette ülekuulamisel ametiprivileegi maksmapaneku ja ametiprivileegi olemasolu

kontrollimise korra.

Soovides ülekuulamisel ametiprivileegile tuginedes ütluste andmisest keelduda, peab

ülekuulatav keeldumisest menetlejale teada andma ning põhjendama ütluste andmisest

keeldumise alust. See põhjendus peab olema piisav selleks, et menetlejal oleks selge, millisele

ametiprivileegile ülekuulatav viitab ning millised asjaolud näitavad, et tal see ametiprivileeg

on. See nõue kehtib ühtviisi kõikidele ametiprivileegidele tuginedes. Seejuures ei saa nõuda, et

põhjenduses esitataks ka sellist teavet, mis iseenesest on ametiprivileegiga hõlmatud. Kui

tunnistaja keeldub küsimusele vastamast, ei pea ülekuulamist katkestama, kuid ülekuulatavat

ei saa ka sundida vastama küsimustele, mille suhtes ta väidab, et tal on ametiprivileeg. Soovides

siiski tuvastada, et ametiprivileeg küsimusele vastamisest keeldumise õigust ei anna, saab

prokuratuur esitada eeluurimiskohtunikule taotluse teha kindlaks tunnistajal ametiprivileegi

puudumine. Menetluse kord eeluurimiskohtuniku juures on eeluurimiskohtuniku äranägemisel,

kuid kohustuslikult tuleb ära kuulata nii prokuratuuri kui tunnistaja seisukohad ning vajadusel

võib eeluurimiskohtunik tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega.

30

Lõikes 4 kirjeldatud menetluskord on ette nähtud juhtumiks, kui ülekuulamise käigus tekib

vaidlus selle üle, kas ülekuulatav võib ametiprivileegile tuginedes ütluste andmisest keelduda.

Prokuratuur võib taotleda eeluurimiskohtunikult ka juba enne ülekuulamist luba

ametiprivileegist möödumiseks eelnõukohase § 642 lõikes 2 toodud alusel, kui ülekuulatavaks

ei ole advokaat ega kaitsja.

Kui kohus leiab, et ülekuulataval ametiprivileegi ei ole või ülekuulatava saab § 642 lg 2 alusel

ametiprivileegist vabastada, teeb kohus selle kohta määruse, millega tuvastab ametiprivileegi

puudumise või annab loa isiku ülekuulamiseks. Määrusega kohus ei pea kohustama tunnistajat

ütlusi andma, kuna seadusliku aluseta ütluste andmisest keeldumine on niikuinii keelatud ja

karistatav.

3) Paragrahvi 83 täiendamine

Vaatluse regulatsiooni täiendatakse advokaadi ja kaitsja ametiprivileegiga hõlmatud teavet

puudutava erisättega, mis ametiprivileegi alla kuuluva materjaliga tutvumise vajaduse korral

allutab vaatluse toimetamise advokaadi valduse läbiotsimist sätestavale regulatsioonile.

See säte on eeskätt oluline advokaadi või kaitsja isikust ja tema valdusest eraldi asuvate

vallasasjade ja andmekandjate kaitseks, mille sisuga tutvumiseks kehtiva seaduse kohaselt

läbiotsimisluba vaja ei ole. Kui nt advokaadi kohver või telefon on advokaadi enda „küljes“ –

näiteks kohver on käes ja telefon taskus, kohaldatakse KrMS § 88 isiku läbivaatuse sätteid, mis

eelnõu kohaselt samuti hakkab viitama advokaadi valduse läbiotsimise sätetele. Muudele

ametiprivileegiga isikutele kuuluvate asjade vaatluseks võib samuti olla vajalik kohtu luba

vastavalt KrMS § 641 ja 642.

Vaatluse eesmärk käesoleva sätte mõistes „ei ole saavutatav advokaadi või kaitsja

ametiprivileegiga hõlmatud teavet sisaldava teabekandjaga tutvumata“, kui menetlejal ei ole

vaatlust võimalik teostada ametiprivileegiga hõlmatud teavet sisaldava andmekandjaga

tutvumata – olenemata sellest, kas vaatluse eesmärgiks on just ametiprivileegiga hõlmatud

teavet sisaldava tõendi kogumine. Näiteks võib advokaadi telefonis olla salvestatud erinevaid

dokumente, sealhulgas selliseid, mille advokaat on klientidelt saanud seoses kutsetegevusega.

Isegi kui viimased uurimisele huvi ei paku, on paratamatu, et kriminaalasja seisukohast oluliste

dokumentide selekteerimiseks tuleb läbi vaadata kogu telefoni sisu. Ametiprivileegi eesmärgiks

on, et konfidentsiaalne teave kriminaalmenetluses menetlejale teatavaks ei saaks, kuivõrd isegi

juhul, kui teavet ei saa otse tõendina kohtule esitada, on menetlejal siiski võimalus teada saadust

edasistes tegevustes lähtuda ning see nulliks teabe konfidentsiaalsena pidamise eesmärgi. Seega

tuleb eriprotseduuri rakendada igal juhul, kui vaatluse objekt ametiprivileegiga hõlmatud

andmeid sisaldab.

Eriprotseduuri järgimine tähendab, et vaatluse toimetamiseks on vajalik kohtu luba, vaatluse

juures peab viibima advokatuuri esindaja ning ametiprivileegiga hõlmatud materjali hulgast

sõelub advokatuuri esindaja välja kohtumääruses kirjeldatud andmed, mis antakse menetlejale

kriminaalasjas kasutamiseks.

Kui vaatlust hakatakse toimetama ilma, et oleks olemas advokaadi ametiprivileegist

möödumiseks vajalik kohtumäärus, rakendub eelnõukohases §-s 643 sätestatud vastuväidete

31

esitamise protseduur, arvestades eelnõukohase § 912 erisusi. See tähendab muu hulgas, et

vastuväite esitamisel tuleb ära võetavad andmekandjad pitseerida nende sisuga tutvumata.

4) paragrahvi 88 täiendamine

Lisatav KrMS § 88 lg 11 reguleerib olukorda, kus advokaadi läbivaatusel on vaja ära võtta

ametiprivileegiga hõlmatud teavet sisaldavaid andmekandjaid või või toob tema läbivaatuse

toimetamine vältimatult kaasa ametiprivileegiga hõlmatud teabega tutvumise. Sel juhul

lähtutakse mutatis mutandis KrMS § 912 sätestatust. KrMS § 912 korra järgimine tähendab, et

läbivaatuse toimetamiseks on igal juhul vajalik kohtu luba, toimingu juures peab viibima

advokatuuri esindaja ning potentsiaalselt ametiprivileegiga hõlmatud materjali hulgast eraldab

advokatuuri esindaja kohtumääruses kirjeldatud andmed, mis antakse menetlejale

kriminaalasjas kasutamiseks.

KrMS § 912 korrast ei pea aga juhinduma olukorras, kus läbivaatusel ei soovita ära võtta

ametiprivileegiga hõlmatud teavet ega ole ka vajalik sellega tutvuda. Näitena võib tuua

olukorra, kus KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos kahtlustatav advokaat peetakse

kinni ning enne tema kinnipidamiskambrisse paigutamist tehakse tema isiku läbivaatus. Kui

advokaadil on taskus telefon (või käes portfell), mis iseenesest küll sisaldab ka

ametiprivileegiga hõlmatud materjali, kuid menetleja ei tutvu sellega, vaid paneb telefoni või

portfelli pelgalt hoiule, ei kohaldata läbivaatusele erireegleid, st ei ole ka nõutav kohtu luba

läbivaatuse toimetamiseks.

Tundlike teabekandjate pitseerimine nende advokaadilt äravõtmise puhul on aga vajalik

olenemata sellest, kas ametiprivileegiga hõlmatud andmetega tutvumiseks taotletakse kohtu

luba või nende andmetega menetleja ei kavatsegi tutvuda (viimases näites kirjeldatud olukord).

Muude ametiprivileegiga isikute läbivaatuseks võib samuti olla vajalik kohtu luba vastavalt

KrMS § 642.

5) KrMS § 91 lg 3 muutmine

Muudatusega eemaldatakse KrMS § 91 lõikest 3 viited advokaadi- ja notaribüroole ning

ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevale isikule. Selle asemel tuleneb

eelnõukohasest §-st 642, et kõikide ametiprivileegiga isikute juures on ametiprivileegiga

hõlmatud materjali leidmise eesmärgil läbiotsimiseks vajalik eelnev kohtu luba. Selline

muudatus lähtub tõdemusest, et ametiprivileeg ei saa tõhusalt ameti- ja kutsesaladuste kaitset

tagada, kui ametiprivileeg on ületatav läbiotsimise korraldamisega ilma täiendava kohtuliku

kontrollita. Advokaadi ja kaitsja valduste läbiotsimise kohta ametiprivileegiga hõlmatud teabe

äravõtmise eesmärgil sätestab § 912 eriregulatsiooni. Tööruum tähendab ruumi, kus

ametiprivileegiga isik täidab oma neid ülesandeid, millest temale ametiprivileeg tuleneb. See

tähendab, et tööruum võib kokku langeda eluruumiga ning samal isikul võib tööruume olla ka

mitu. Seda, kas tegemist on tööruumiga või mitte, peab menetleja enne läbiotsimist püüdma

tuvastada. Kui asutakse läbiotsimist toimetama kohas, mis on ametiprivileegiga isiku

tööruumiks, ilma nõutava kohtu loata, võib ametiprivileegiga isik esitada vastuväite vastavalt

eelnõukohasele §-le 643.

32

6) KrMS § 91 lg 4 p 2 muutmine

Lisatud tekstiosa täpsustab nõudeid läbiotsimismäärusele, millega kohus annab loa

ametiprivileegiga isiku valdust läbi otsida, rõhutades, et määruses peab sisalduma ka

ametiprivileegist möödumise lubatavuse põhjendus. Alused ametiprivileegist möödumiseks

sätestab eelnõukohane § 642 (advokaadi ja kaitsja puhul on alused §-s 912) ning

läbiotsimismääruses tuleb selgelt näidata, kuidas need alused on täidetud.

7) KrMS § 91 lg 8 muutmine

KrMS § 91 lg 8 sõnastusest jäetakse välja viited advokaatidele ja notaritele, kuivõrd

advokaadibüroode läbiotsimist reguleeritakse eraldi paragrahvis ja muude ametiprivileegiga

isikute juures läbiotsimise toimetamise puhul notarite jaoks erisuste tekitamine ei ole

põhjendatud.

Selle asemel on uus reegel, et igasuguse ametiprivileegiga isiku tööruumis toimetatava

läbiotsimise juures peab viibima see ametiprivileegiga isik, kelle juures läbi otsitakse, või

asjaomase ettevõtja, avalik-õigusliku kutseorganisatsiooni või ametiasutuse esindaja. Selle

isiku juuresviibimine on vajalik, et tagada läbiotsimise läbipaistvus ja ametiprivileegi kaitse mh

olukorras, kus muidu ei ole menetlejale selge, millised andmed võiksid olla privileegiga

hõlmatud. Samas on oluline, et ametiprivileegiga kaitstud teave ei satuks kõrvaliste isikute

kätte, kellel sellele muidu juurdepääsu ei tohiks olla.

Asjaomaseks on see ettevõtja või ametiasutus, kus ametiprivileegiga isik oma ameti- või

kutsetegevusega tegeleb – olgu selleks siis kohtutäituri büroo, patendibüroo, konkreetne

perearstikeskus, mittetulundusühing või järelevalvepädevusega riigiasutus. Avalik-õigusliku

kutseorganisatsiooni esindaja kaasamine tuleb kõne alla eelkõige juhul, kui ametiprivileegiga

isik tegutseb üksinda. Avalik-õiguslikud kutseorganisatsioonid on loodud seadusega ning neil

on lisaks oma liikmete esindamise funktsioonile (nn ametiühingu-pädevus) oma liikmete üle ka

regulatiivne võim – tavaliselt läbi kutse või staatuse andmise ja distsiplinaarkaristuste

määramise või aukohtumenetluse pädevuse. Näiteks on taoliseks kutseomavalitsuseks Notarite

Koda.

Muude ametiprivileegiga isikute juures toimetatavate läbiotsimiste kord erineb oluliselt

advokaadibüroode läbiotsimise korrast, mille läbiotsimisel kujutaksid ka juhuslikud lubatava

läbiotsimise piiride ületamised endast üksiti ka rünnakut (mitte ainult konkreetse kahtlustatava)

kaitseõigusele ja õiglasele õigusemõistmisele. Seetõttu ei toimu muude ametiprivileegiga

isikute tööruumide läbiotsimisel ka alati andmete eraldamist. Põhjendatud juhul võib aga

andmete eraldamise määrata eeluurimiskohtunik eelnõukohase § 643 järgi esitatud vastuväite

lahendamisel või juba läbiotsimismääruse tegemisel.

Läbiotsimise korraldamisel ametiprivileegiga hõlmatud teabe saamiseks mujal kui tööruumis

tuleneb kohtu loa nõue §-s 641 sätestatust. Kui ametiprivileegiga hõlmatud teavet läbiotsimisel

ei otsita ja läbiotsimist ei toimetata tööruumis, kohaldatakse läbiotsimise kohta KrMS § 91

üldreegleid hoolimata sellest, et isik, kelle juures läbiotsimist teostatakse, on kohustatud

ametisaladust hoidma.

33

8) Seadustiku täiendamine paragrahvidega 912 ja 913

Paragrahv 912 sätestab erisused advokaadi ja kaitsja valduse läbiotsimise puhuks.

Lõige 1 määratleb kohad, mille läbiotsimisel rakendatakse eriregulatsiooni lisaks kohtu loa

nõudele, mis tuleneb eelnõukohase § 91 lõikest 3 (ametiprivileegiga isiku tööruumides

läbiotsimine nõuab selle sätte kohaselt alati kohtu luba) ja eelnõukohase § 642 lõikest 1

(ametiprivileegiga hõlmatud teavet sisaldava tõendi kogumine nõuab alati kohtu luba).

Nendeks kohtadeks on Eesti Advokatuuri ruumid, advokaadi või kaitsja eluruum, advokaadi

või kaitsja kasutuses olev sõiduk, advokaadi või kaitsja tööruum ja muu advokaadi või kaitsja

ametiprivileegiga hõlmatud teabe hoiustamiseks kasutatav ruum. „Advokaadi või kaitsja

valdus“ on autonoomne mõiste ning ei pruugi kokku langeda asjaõigusliku valdusemõistega,

kuivõrd eesmärgiks pole kaitsta advokaadi või kaitsja varalisi õigusi, vaid advokaadi või kaitsja

ja kliendi suhte konfidentsiaalsust. Kehtivas õiguses on erikord ette nähtud vaid

advokaadibüroo läbiotsimiseks ja mitteadvokaadist kaitsjat üldse ei puudutata, ent see ei ole

piisavaks garantiiks olukorras, kus konfidentsiaalne teave võib olla nt advokaadi nutiseadmes,

sülearvutis või advokaadibüroo meiliserveris, mis ei asu advokaadibüroos või kaitsja

tööruumides.

Advokatuuri ruumide hõlmamine advokaadi valduse mõistesse on vajalik seetõttu, et

advokatuuri ruumides tegutseb näiteks advokatuuri aukohus. Aukohtule on iga advokatuuri

liige kohustatud andma seletuse ning esitama aukohtu poolt nõutud materjalid. Kutsesaladuse

rikkumiseks ei peeta teabe avaldamist juhatusele ja aukohtule (AdvS § 45 lg 4) ning kohustus

kutsesaladust hoida kehtib ka advokaadibüroo töötaja ja advokatuuri töötaja kohta (AdvS § 45

lg 1). Muu ruum, mida kasutatakse advokaadi või kaitsja ametiprivileegiga hõlmatud teabe

hoiustamiseks, võib olla näiteks arhiiviladu või raamatupidamisbüroo, kus hoiustatakse

ametiprivileegiga hõlmatud andmeid.

Kommenteeritav lõige 1 sätestab, et kõikide eelnimetatud kohtade läbiotsimiseks on alati

vajalik kohtu luba ning läbiotsimise juures peab viibima Eesti Advokatuuri esindaja. Lisaks on

läbiotsimise juures õigus viibida ka sellel advokaadil või kaitsjal, kelle valdust läbi otsitakse;

samuti läbi otsitava advokaadibüroo pidajal. Need nõuded on vajalikud selleks, et oleks tagatud

ja kontrollitav ametiprivileegi austamine ja kohtumääruse piiridest kinnipidamine läbiotsimise

käigus.

Advokatuuri esindaja määrab advokatuuri juhatus advokatuuri liikmete seast menetleja palvel.

Seadus ei nõua, et tegu oleks tingimata vandeadvokaadi või juhatuse liikmega. Advokatuuri

esindaja ülesanne on valvata ametiprivileegi järgimise üle – veenduda, et menetleja ilma

õigusliku aluseta ei tutvuks ametiprivileegiga hõlmatud teavet sisaldavate teabekandjatega ega

võtaks neid ära. Advokatuuri esindaja advokaadina on ka kursis sellega, mismoodi

advokaadibüroo töötab ning millisel kujul ametiprivileegiga hõlmatud teave võib esineda.

Nõue, et advokaadibüroo läbiotsimise juures peab viibima vähemasti advokaat, kelle büroos

läbi otsitakse, või advokatuuri esindaja, on ka kehtivas läbiotsimise regulatsioonis, kuid kehtiv

seadus ei täpsusta, mis on advokatuuri esindaja ülesanne. Sõltuvalt läbiotsimise iseloomust võib

advokatuuri esindajaid olla ka mitu – näiteks suurema büroo läbiotsimise juures, kus läbiotsijad

tegutsevad korraga mitmes kohas, on oluline, et advokatuuri esindaja saaks reaalselt jälgida

läbiotsimise käiku. Kui läbiotsimisel on vaja ka ametiprivileegiga hõlmatud teabe hulgast

34

tõendusteavet välja sõeluda, peab sedagi tegema just advokatuuri esindaja, et vältida

õigustamatut ametiprivileegi riivet.

Advokatuuri esindajaks ei saa olla advokaat, kellel on huvide konflikt või samas kriminaalasjas

rollikonflikt. Näiteks ei saa advokatuuri esindajaks olla teine läbiotsitava büroo advokaat,

(kaas)kahtlustatava kaitsja, samas asjas tunnistaja, kaaskahtlustatav, kannatanu, tsiviilkostja või

kolmas isik. Silmas võib olla vajalik pidada ka kriminaalasjast väljaspool seisvaid faktoreid:

advokatuuri esindajaks ei peaks sattuma advokaat, kellel läbi otsitava advokaadiga on pooleli

isiklikud või kriminaalasjaga tihedalt seotud vaidlused, milles advokatuuri esindaja rolli

täitmine ja seeläbi tundlikule teabele juurdepääsu saamine annaks õigustamatu eelise. Huvide

konflikti vältimise kohustus on advokaadi kutse-eetika oluline põhimõte ning advokatuuri

juhatus võtab seda advokatuuri esindaja määramisel arvesse. Kriminaalasjas võib olla olukordi,

kus advokatuuri esindaja määramise palves ei saa kriminaalasja uurimise huvides avaldada ei

seda, kelle juurde läbi otsima minnakse ega ka seda, millised isikud kriminaalasjaga veel üht

või teist pidi seotud on. Sellises olukorras võib advokatuuri juhatus eneselegi teadmata

advokatuuri esindajaks nimetada advokaadi, kes seaduse nõuetele ei vasta. Taolise olukorra

lahendamiseks saab prokuratuur paluda lõike 13 kohaselt advokatuuril määrata uue esindaja.

Reeglina peaks advokatuuri juhatus uue esindaja määrama isegi juhul, kui prokuratuuri taotlus

ei sisalda spetsiifilisi selgitusi, miks esialgu määratud esindaja ei ole sobilik – „võib osutuda

muuks menetlussubjektiks samas kriminaalasjas“ või „prokuratuuri hinnangul esineb huvide

konflikt“ peaks olema piisav põhjendus.

Eelnõukohase § 91 lg 8 kohaselt tuleb läbiotsimise juurde kutsuda ka advokaat või kaitsja, kelle

valdusi läbi otsitakse. Lisaks temale on läbiotsimise juures õigus viibida ka läbiotsitava

advokaadibüroo pidajal. Nende juuresolek aitab tagada läbiotsimise kui menetlustoimingu

läbipaistvust ning võimaldab vältida ametiprivileegi (sh kriminaalasjaga mitte seotud

ametiprivileegi) põhjendamatut riivet. Ehkki büroopidajal ja advokaadil, kelle valdusi läbi

otsitakse, on õigus läbiotsimise juures viibida, ei ole nende puudumine läbiotsimise teostamisel

takistuseks. Küll on aga möödapääsmatult vajalik advokatuuri esindaja kohalolek. Advokatuuri

esindaja kohaolek täidab ka eelnõukohase § 91 lõike 8 nõude, et läbiotsitava koha valdaja

juuresolekuta läbiotsimise teostamisel peab juures viibima asjaomase ettevõtte,

kutseomavalitsuse või ametiasutuse esindaja.

Lõige 2 sätestab täiendavad nõuded advokaadi valduse läbiotsimiseks antud kohtumäärusele.

Läbiotsimismääruse nõuded tulenevad KrMS §-st 145 ja konkreetsemalt KrMS § 91 lõikest 4.

Määruse sisu lisanõuded puudutavad konkreetselt ametiprivileegi kaitset läbiotsimise käigus.

Lisaks sellele, et kohtumäärus peab sisaldama põhjendusi konkreetses kohas läbiotsimise

vajalikkuse, proportsionaalsuse ja perspektiivikuse kohta, peab, kui läbiotsimise käigus

riivatakse ametiprivileegi, eraldi põhjendama ka seda, miks konkreetsel juhul on põhjendatud

ametiprivileegi riive ja kuidas on täidetud lõikes 3 sätestatud tingimused. Näiteks juhul, kui

läbiotsimise põhjustas kahtlustus, et advokaadi abikaasa kaupleb narkootikumidega ning

advokaadi kodu otsitaksegi läbi just narkootilise aine või sellega kauplemisele viitavate muude

esemete leidmiseks, siis ei pruugi üldse olla põhjendatud advokaadi ametiprivileegi riive. Kui

advokaadi ametiprivileegi riivet läbiotsimise käigus ei lubata, tuleks ka see läbiotsmismääruses

selgelt märkida.

Kohtumäärusest peab võimalikult selgelt nähtuma, mida otsitakse. Sõltuvalt konkreetse

kriminaalasja eripärast ei pruugi alati olla võimalik täpselt määruses loetleda objekte (nt

35

nimetada konkreetseid dokumente kuupäeva ja sisu poolest), mida läbiotsimisel leida

loodetakse. Sellises olukorras tuleb läbiotsimismääruses võimalikult konkretiseerida otsitavate

objektide ring, et läbiotsimismäärust lugedes oleks võimalikult lihtne eristada määrusega

hõlmatud objekte nendest, mille otsimiseks ja äravõtmiseks luba antud ei ole. Määruse selge

sõnastamine aitab vältida hilisemaid vaidlusi, mida eeluurimiskohtunik peab hakkama

lahendama lõikes 12 sätestatud korras ise andmeid sõeludes. EIK on oma praktikas rõhutanud,

et EIÕK art 8 riive demokraatlikus ühiskonnas vajalikuna ja proportsionaalsena hoidmise nimel

tuleb läbiotsimise ja teabekandjate ära võtmisel eristada tegelikult otsitavat teavet selle

andmekandjast, mille ära võtmine ning sisule ligipääsemine võib kaasa tuua asjassepuutumatute

isikute õiguste riive.22 EIK-i hinnangul oli EIÕK art. 8 rikkumisega tegemist isegi juhul, kui

ühelt advokaadilt teostati elektronkirjade võtmine selleks, et tõendada teise advokaadi süüd.23

Läbiotsimismäärus peab väljendama läbiotsimise tegelikku eesmärki ning läbiotsimismäärus

peab olema fokusseeritud.24

Samuti tuleb läbiotsimismääruses täpsustada konkreetsed meetmed, vältimaks juhuslikku

ametiprivileegiga hõlmatud, kuid kriminaalasjaga mitte seotud teabe menetlejale teatavaks

saamist. Selliseks meetmeks võib olla näiteks elektrooniliste dokumentide otsimine

konkreetsete märksõnade abil või see, et paberdokumentide hulgast teeb esialgse valiku

advokatuuri esindaja mingite konkreetsete tunnuste alusel (nt kõik dokumendid, mis on kas

ilma kuupäevata või kindla kuupäevavahemikuga ja allkirjastatud konkreetse isiku poolt või

puudutavad näiteks mingit kindlat ehitusobjekti. Sõltuvalt tehnilistest võimalustest võib

kohtumääruses ka kindlaks määrata näiteks protseduuri paberdokumentide digiteerimiseks ja

siis digiteeritud dokumentidest konkreetse tarkvararakenduse abil otsingute teostamiseks.

Kohtumääruses tuleb märkida ka see, kas läbiotsimiskohast on lubatud mingit ametiprivileegiga

hõlmatud teavet ära võtta. „Ära võtmine“ ei tähenda siin seda, et läbiotsitav sellest teabest ilma

jääb, vaid seda, et teave võetakse kriminaalasja juurde, olgu siis originaalkujul või koopiana.

Igal juhul tuleb ka advokaadi juures toimetatava läbiotsimise juures vältida olukorda, kus

läbiotsimisega tekitatakse advokaadile põhjendamatult kahju – näiteks viiakse füüsiliselt

minema kõik dokumendid ja andmekandjad ja sellega tehakse advokaadi kutsetegevus sisuliselt

võimatuks.

Osana andmete eraldamise ja ametiprivileegiga hõlmatud andmete kaitse meetmetest tuleb

määruses märkida ka see, kuidas toimida sellise teabega, mis läbiotsimise käigus küll

kontrollimiseks võeti, kuid hiljem siiski osutus, et menetletava kriminaalasjaga seotud ei ole.

Siin võib kohus näiteks määrata, et sellised teabekandjad hävitatakse advokatuuri esindaja

juuresolekul või tagastatakse isikule, kelle juures läbi otsiti vms.

Kui juba läbiotsimismääruse taotlemise ajal on selge, et osa dokumente võib olla võõrkeeles

või peidus kuskil keerulises infosüsteemis, kust nende leidmiseks on vajalikud IT-alased

eriteadmised, saab kohus läbiotsimismääruses ka tõlgi või IT-spetsialisti (või muu vajaliku

erialateadmistega isiku) kaasamise märkida. Läbiotsimismääruses tõlgi või muu spetsialisti

kaasamise märkimata jätmine ei tähenda, et neid hiljem vajaduse tõusetudes ei oleks võimalik

kaasata. Selleks näevad protseduuri ette lõiked 9 ja 10.

22 EIKo 07.06.2007 Smirnov v. Russia (No. 71362/01), p-d 48 ja 58. 23 EIKo 03.12.2019 Kırdök and others v. Turkey (No. 14704/12). 24 EIKo 09.12.2004 Van Rossen v. Belgium (No. 41872/98), p 33.

36

Lõige 3 näeb ette kolm kumulatiivset tingimust, mille täidetuse korral on läbiotsimise käigus

advokaadi ja kaitsja ametiprivileegi riived lubatavad. Kui mõni neist tingimustest ei ole

täidetud, ei saa kohus advokaadi või kaitsja ametiprivileegiga hõlmatud teavet sisaldavate

tõendite kogumist lubada. Ametiprivileegiga hõlmatud teabe saamise eesmärgil toimetatavat

läbiotsimist tuleb eristada juhtumist, kus ametiprivileegiga teavet ennast läbiotsimisel ei otsita,

kuid vajalik võib olla läbiotsimist toimetada kohas, kus asub muu hulgas ka ametiprivileegiga

hõlmatud teave. Näiteks otsitakse advokaadibüroost narkootilist ainet, mille sinna võib olla

peitnud narkootikumidega äritsev advokaat või advokaadi sekretär – aine võib aga olla peidetud

kappi, kus säilitatakse klientide dokumente. Viimati kirjeldatud juhtumil lõige 3 relevantne ei

ole, sest läbiotsimise eesmärgiks ei ole ametiprivileegiga hõlmatud teabe leidmine – see

materjal on üksnes keskkonnaks, kus läbiotsimist toimetatakse.

Esiteks, ametiprivileegiga teabe äravõtmine on õigustatud siis, kui ametiprivileegiga isik ise on

oma tegevusega selleks põhjust andnud – näiteks on kahtlus, et advokaat pani oma kliendi

ülesandel või koos oma kliendiga toime kuriteo. Ametiprivileeg ei kaitse ametiprivileegiga

isiku kuritegevust, kuivõrd kuritegude toimepanek, olgu siis üksinda või ühiselt oma kliendiga,

ei kuulu advokaadi kutsetegevuse ega kaitsja menetlusseisundi juurde ning seetõttu ei pälvi ka

seaduse erilist kaitset teave, mis kuriteo toimepanekut kinnitab. Advokatuuri, Advokaadi või

kaitsja juures tegutsev § 641 lõikes 2 sätestatud isik hõlmab tähendab kõiki selliseid inimesi,

kes advokaadi, kaitsja või advokatuuri juures advokaadi kutsetegevuses vahetult osalevad,

olenemata nende vahelise lepingu liigist (tööleping, töövõtt, käsund vms).

Teiseks eeltingimuseks on, et otsitav ametiprivileegiga hõlmatud teave on seotud menetletava

kuriteoga. See tähendab, et läbiotsimiseks luba andes ning läbiotsimist teostades tuleb hinnata

otsitava teabe seost kuriteoga, millega seoses menetlust ametiprivileegiga isiku suhtes

toimetatakse ning ametiprivileegi riivamine ei ole lubatud pelgalt seetõttu, et materjal

menetlejale huvitav tundub või mõne muu isiku või kuriteo kohta asjakohast teavet sisaldab.

Teistsugune tõlgendus muudaks advokaadi ja kaitsja ametiprivileegi sisutuks – advokaadi ja

kaitsja ülesandeks kriminaalmenetluses ongi saada teavet oma klientide kuritegude kohta, et

kliendile õigusabi osutada.

Kolmandaks eeltingimuseks on, et ametiprivileegi riive on ultima ratio – nagu ka

jälitustoimingud, on advokaadi või kaitsja valduse läbiotsimine ametiprivileegiga hõlmatud

teabe saamise eesmärgil lubatud üksnes juhul, kui muude toimingutega ei oleks teavet võimalik

õigeaegselt saada kriminaalmenetluse huve oluliselt ohustamata. See ei tähenda, et eelnevalt

peaks tingimata proovima teavet muude toimingutega koguda – kui asjaosalistele on

uurimisasutuse huvi mingi informatsiooni või mingite materjalide vastu teada, võivad nood

tõendid aegsasti hävitada ning abi poleks ka hilisemast läbiotsimisest. Küll aga tuleb kohtule

põhjendada, miks just ametiprivileegi riivega läbiotsimine on tõendite kogumiseks vajalik ning

muud menetlustoimingud kas on juba osutunud viljatuks või väga suure tõenäosusega oleksid

mitte ainult viljatud, vaid ka muudaksid hilisemad intensiivsema riivega toimingud

perspektiivituteks.25

25 Riigikohus on ultima ratio põhimõttel tõendite kogumist selgitanud nt oma lahendis 3-1-1-3-15.

37

Lõige 4 sätestab advokatuuri esindaja kohustused advokaadi ja kaitsja valduse läbiotsimisel.

Punkt 1 - Kõige olulisem nende kohustuste seas on kohustus hoolsalt ja põhjendamatute

viivitusteta toimetada otsinguid ametiprivileegiga hõlmatud materjalide hulgas. Advokatuuri

esindaja on läbiotsimisel n-ö filter – olles ise samuti ametiprivileegi kaitse all, saab tema

läbiotsimise käigus avastatud kogu teavet tajuda ning selle teabe hulgast omakorda välja

sõeluda selle teabe, mille äravõtmine on läbiotsimismääruse kohaselt lubatud. Selle teabe annab

ta edasi uurijale, muu teabe aga eraldab ning see uurijani ei jõua. Selliselt hoitakse

uurimisasutuse ametnike kätte sattumast ametiprivileegiga hõlmatud teavet, mis konkreetsesse

kriminaalasja ei puutu (kuid mis seda enam võiks menetlejale huvi pakkuda nn juhuleiuna).

Advokatuuri esindaja on mõnes mõttes justkui uurija käepikendus – läbiotsimisel teeb otsuseid,

kust, milliste vahenditega ja millises järjekorras otsida, uurija. Selleks, et advokatuuri esindaja

saaks informatsiooni sõelumise ülesannet eesmärgipäraselt täita, peab läbiotsimismääruses

olema võimalikult selgelt määratletud nii see, mida otsitakse, kui ka see, millised meetodid

otsingute tegemiseks on lubatud või kindlasti ära keelatud. Uurija võib küll advokatuuri

esindajale juhiseid anda otsingute toimetamisel, kuid ka tema peab jääma kohtumääruse

piiridesse ning advokatuuri esindajal ei ole kohustust järgida selliseid uurija juhiseid, mis

kohtumäärusega vastuollu lähevad.

Punkt 2 - otsingute teostamisel on advokatuuri esindaja teiseks kohustuseks jälgida, et

ametiprivileegiga kaitstud teave õigustamatult ilmsiks ei tuleks. See tähendab, et kui uurija

näiteks tähelepanematusest või teadmatusest läbiotsimise käigus asub otsinguid teostama seal,

kus asub ametiprivileegiga hõlmatud teave, tuleb advokatuuri esindajal uurijale märkus teha.

Advokatuuri esindajal kui advokaaditöö eripäradega tuttaval inimesel on eeldatavasti ka parem

arusaamine sellest, kus või millises vormis võib ametiprivileegiga hõlmatud teave esineda ning

läbiotsimise käiku jälgides saab ta uurijale õigeaegselt märku anda võimalikest ametiprivileegi

riivetest. Advokatuuri esindaja peab olema erapooletu spetsialist, kelle ülesanne on läbi otsitava

advokaadi või kaitsja klientide saladuste kaitse eest seista – ta ei ole läbiotsitava kaitsjaks ega

esindajaks, nagu ta pole ka uurimisasutuse töötaja.

Punkt 3 - advokatuuri esindaja peab hoidma saladuses temale seoses advokatuuri esindamisega

kriminaalmenetluses teatavaks saanud teavet. See kohustus peegeldab KrMS §­s 214 sätestatut,

mille kohaselt kriminaalasja kohtueelse menetluse andmete avaldamise üle otsustab

prokuratuur kui kohtueelse menetluse juht. See saladuse hoidmise kohustus tähendab muu

hulgas, et advokatuuri esindaja ei tohi avaldada ei seda, kellel juures ja kelle osalusel läbi otsiti

ega seda, mis oli kirjas läbiotsimismääruses. Kohustus saladust hoida käib ka teabe kohta, mis

advokatuuri esindajale edastati enne läbiotsimist selleks, et esindaja saaks läbiotsimiseks

valmistuda (nt kalendrisse aja leida ja õigel ajal õigesse kohta tulla).

Punkt 4 - advokatuuri esindaja neljandaks kohustuseks on kohustus tunnetada adekvaatselt

oma oskuste ja teadmiste piire ning vajadusel teha ettepanek kaasata läbiotsimise juurde tõlk

või muu eriteadmistega isik. Kui advokatuuri esindaja näiteks ei valda keelt, milles on

koostatud dokumendid, mille hulgast ta peab kriminaalasjas tähtsust omavat teavet otsima,

tuleb advokatuuri esindajal endal sellest menetlejale teada anda (sest menetleja ise ei pruugi

isegi teada, mis keeles teabe hulgast tuleb otsinguid teostada). Samuti võib olla olukord, kus

näiteks ära võetud kõvakettal on osa faile krüpteeritud ning advokatuuri esindajal puuduvad

oskused ja teadmised krüpteeringu murdmiseks. Neis olukordades ei saa advokatuuri esindaja

38

sisuliselt materjalide asjakohasust hinnata ning esindajal on kohustus teha ettepanek vajalik

spetsialist kaasata. Tõlgi või muu erialaspetsialisti peab leidma menetleja.

Punkt 5 - advokatuuri esindaja viiendaks kohustuseks on menetleja teavitamine temal

ilmnenud huvide konfliktist. Kuivõrd advokaatide kliendid ja nende mured ei ole avalik teave

ega ole tõenäoliselt teada ka advokatuuri juhatusele, on võimalik, et huvide konflikt, mis peaks

välistama advokaadi osaluse menetlustoimingul advokatuuri esindajana on teada vaid

advokaadile endale. Saades teadlikuks huvide konfliktist, mis takistab tal advokatuuri esindaja

ülesandeid täita, tuleb advokatuuri esindajal sellest viivitamatult teada anda nii advokatuurile

kui menetlejale. Seejuures on selge, et menetlejale ei saa advokatuuri esindaja kutsesaladuse

hoidmise kohustuse tõttu ülearu detailselt selgitada, millest huvide konflikt tuleneb. Oluline on,

et huvide konflikti tuvastamise korral saaks võimalikult viivituseta määratud uus advokatuuri

esindaja.

Lõige 5 sätestab advokatuuri esindaja õigused läbiotsimise juures.

Punkt 1 - esiteks on advokatuuri esindajal õigus mõistliku aja jooksul enne läbiotsimist tutvuda

läbiotsimismäärusega ja vajalikus ulatuses muude kriminaalasja materjalidega prokuratuuri

loal. Mõistlik aeg sõltub erinevatest teguritest, mh läbiotsimismääruse mahust. Advokatuuri

esindajal peab olema piisavalt aega selleks, et läbiotsimismäärus läbi töötada ning aru saada,

mida ja kuidas läbiotsimisel otsima hakatakse.

Punkt 2 - advokatuuri esindajal on õigus läbiotsimise käigus esitada taotlusi, kaebusi ning

vastuväiteid, mis protokollitakse. Kõik läbiotsimise käigus esitatud taotlused, kaebused ja

vastuväited läbiotsijate tegevuse peale tuleb esitada võimalikult kohe, et neile oleks võimalik

reageerida ja ametiprivileegi õigustamatut riivet vältida – just see on advokatuuri esindaja üheks

peamiseks kohustuseks läbiotsimise juures. Kui advokatuuri esindaja hinnangul läbiotsimist

teostades väljutakse läbiotsimismääruse piiridest, on advokatuuri esindajal õigus eelnõukohase

KrMS § 643 lõikes 1 nimetatud vastuväiteid esitada. Kõik vastuväited tuleb protokolli kanda,

et hilisemalt oleks võimalik lahendada vaidlusi läbiotsimise käigu üle. Protokolli kandmisel

tuleb märkused ja vastuväited fikseerida võimalikult täpselt, sh talletada hetk, millal märkus

või vastuväide esitati ning see, mille kohta vastuväide täpselt käis. Läbiotsimise protokolli

koostab menetleja.

Punkt 3 - kuna läbiotsimise käigus otsinguid ametiprivileegiga hõlmatud materjali hulgast

teostab advokatuuri esindaja, siis võib temalgi olla vajalik kasutada erinevaid tehnikavahendeid

– ja nende kasutamise kohta kohaldatakse KrMS § 47 lg 1 p 5 sätteid.

Lõige 6 sätestab tegevuse läbiotsimiskohast kaasa võetavate teabekandjatega.

Kui läbiotsimiskohas ei ole võimalik või otstarbekas leitud teabekandjaid töödelda (näiteks on

vajalik eritehnika või on materjal sedavõrd mahukas, et selle läbiotsimiskohas töötlemine

tähendaks riigi poolt advokaadibüroos ühe kabineti hõivamist mitmeks nädalaks või kuuks),

võetakse need kaasa. Selleks, et vältida ametiprivileegiga teabe õigustamatut ilmsiks tulekut,

andmete muutmist või kustutamist, tuleb andmekandjad läbiotsimiskohas advokatuuri esindaja

juuresolekul pitseerida. Pitseerimine tähendab pakendamist eelnõukohase § 642 lõikes 3

kirjeldatud viisil. Pitseerimine tuleb talletada läbiotsimisprotokollis, et oleks tõendatav

39

andmekandja käitlusahel ja välistatud ametiprivileegiga teabe alusetu ilmsikstulek. Pitseri võib

avada advokatuuri esindaja juuresolekul toimuvaks andmete eraldamiseks, mis on sätestatud

lõigetes 7 – 9. Samuti võib pitseri avada advokatuuri esindaja juuresolekuta sellisteks

toiminguteks andmekandjaga, mille käigus ei ole võimalik andmete muutmine ega see, et

ametiprivileegiga hõlmatud teave menetleja ametnikele teatavaks saaks. Sellisteks

toiminguteks võivad olla näiteks andmekandjast tõendusliku peegelkoopia valmistamine vms

operatsioonid, mille käigus kasutatav tarkvara teabega sisuliselt tutvuda ei võimalda (see

tähendab, et pole oluline, kas tegelikult keegi andmeid vaatas või muutis, vaid tõendada tuleb

seda, et teostatud operatsiooni käigus ei olnud objektiivselt võimalik andmeid muuta ega

nendega tutvuda). Näiteks koopia valmistamise puhul peab sellises olukorras olema tõendatav

ka see, et koopia sisuga samuti keegi ei saanud tutvuda. Teabega tutvumise võimatuse

tõendamise koormus lasub seejuures menetlejal, kuivõrd nii teabekandja kui konkreetne

andmetöötlusprotsess on täielikult menetleja kontrolli all.

Lõige 7 reguleerib ametiprivileegiga hõlmatud teabe hulgast kriminaalasjas tähtsust omava

teabe välja sõelumist.

EIK-i kohtupraktika rõhutab vajadust asjassepuutumatu teabe kohtueelse menetleja kätte

sattumist vältida, eriti kui teave paikneb valimatult äravõetavates arvutisüsteemides.26 Samuti

on EIK leidnud, et kui advokaadibüroo läbiotsimisel riivatakse või võidakse riivata

asjassepuutumatu teabe konfidentsiaalsust, siis see võib mõjutada kohast õigusemõistmist

määral, et tungib EIÕK art 6 kaitsealasse.27

Läbiotsimismääruses märgitud teavet otsib ametiprivileegiga hõlmatud teabe hulgast

advokatuuri esindaja. Just tema peab eraldama kõikidest läbiotsimisel leitud andmetest need

andmed, mille võib läbiotsimismäärusest lähtuvalt menetlejale edastada. Sisuliselt tähendab

see, et kõik läbiotsimisel ära võetud teabekandjad, millel võib olla ametiprivileegiga hõlmatud

teavet, vaatab läbi advokatuuri esindaja, kes edastab menetlejale vaid selle osa teabest (need

failid, need e-kirjad, need sõnumid), mille osas läbiotsimismääruses kirjeldatud tunnuste järgi

võib ametiprivileegist mööda minna. Otsingute teostamise konkreetse viisi võib

kohtumäärusega ette kirjutada, kuid sõltuvalt olemasolevast eelinfost ei pruugi

otsingumetoodika täpne ettekirjutus olla mõistlik. Ei prokuratuur ega kohus ei pruugi

läbiotsimismääruse tegemisel teada täpselt, mida ja kust leitakse ning millisel kujul või millistes

seadmetes on asjakohane teave.

Otsingute teostamisel ja teabe filtreerimisel lähtub advokatuuri esindaja läbiotsimismääruses

kirjutatust. Läbiotsimismääruse piirides on aga menetlejal (st uurimisasutuse ametnikul, kes

läbiotsimist teostab) võimalik advokatuuri esindajat tehniliselt ja taktikaliselt juhendada näiteks

selles osas, milliseid katalooge avada või milliste programmide abil milliste tunnuste alusel

andmemassiive uurida. Kuni need juhised jäävad läbiotsimismääruse piiresse, tuleb

advokatuuri esindajal neist juhinduda, jälgides samas, et ametiprivileegiga teave

läbiotsimismääruses näidatust suuremas ulatuses õigustamatult ilmsiks ei tule. Läbiotsimise

käigus ära võetuks ja tõendikõlbulikuks saab lugeda seda teavet, mille on advokatuuri esindaja

muudest andmetest eraldanud ja menetlejale üle andnud.

26 Vt nt EIKo Niemietz v. Germany (No. 13710/88), p. 37; EIKo M. v. the Netherlands (No. 2156/10), p-d 85-88. 27 Vt nt EIKo Robathin v. Austria (No. 30457/06), p-d 35 ja 37.

40

Materjal, mis on küll ametiprivileegiga hõlmatud, kuid mida läbiotsimismäärusest lähtuvalt

menetlejale edastada ei saa, tuleb pitseerida ja pitseerituna kriminaaltoimiku juures hoida kuni

kohus otsustab, mis nendega teha. Praktikas võib see tähendada, et läbiotsimiskohast võetakse

pitseeritult kaasa arvutid, mis omanikele pärast kõvaketastest peegelkoopiate valmistamist

tagasi antakse. Advokatuuri esindaja aga sõelub peegelkoopiatelt välja kriminaalasjas tähtsust

omava materjali, mis kopeeritakse eraldi teabekandjale. Peegelkoopiad pitseeritakse ja hoitakse

pitseerituna kriminaaltoimiku juures.

Advokaadi või kaitsja ametiprivileegiga hõlmatud andmeid sisaldavate andmekandjatega

toimimiseks nähakse ette kaks võimalust: need võib tagastada isikule, kellelt need ära võeti või

siis hävitada kriminaalasja lõpplahendi jõustumisel. See kujutab endast eriregulatsiooni üldise

asitõendite regulatsiooni suhtes ja on tingitud vajadusest tagada ametiprivileegi kaitse ka

kriminaalasjas lõpplahendi jõustumise järel. Teisisõnu – menetleja ei saa kriminaalasjas

menetlust lõpetades näiteks määrata, et andmed arhiveeritakse koos toimikuga või näiteks

antakse õppeotstarbel kellelegi üle.

Lõige 8 sätestab erikorra puhuks, mil kriminaalasja seisukohast tähtsust omavate andmete

eraldamine muust ametiprivileegiga hõlmatud teabest ei toimu läbiotsimiskohas, vaid viiakse

läbi hiljem nt uurimisasutuses. Kuna sellisel puhul on sisuliselt tegemist sellesama läbiotsimise

jätkuga, tuleb ka andmete eraldmise juurde kutsuda need samad isikud, kellel on õigus

läbiotsimise juures viibida – advokaat või kaitsja, kelle juures läbi otsitakse, ning

advokaadibüroo pidaja.

Andmete eraldamist teostab advokatuuri esindaja ning juurde kutsutud saavad kasutada neid

samu õigusi, mida nad saaksid kasutada läbiotsimise ajal – nad saavad teha läbiotsimise käigu

ja tulemuste kohta märkuseid ning esitada vastuväiteid, mis protokollitakse. Lõike 8 järgi

andmete eraldamise juurde kutsutud isikute ilmumata jäämine andmete eraldamist ei takista.

Lõige 9 reguleerib menetleja initsiatiivil läbiotsimise käigus otsingute teostamise ja andmete

eraldamise juurde tõlgi ja muu eriteadmistega isiku kaasamist. Otsingute teostamise all

peetakse silmas tegevust teabe leidmiseks (sh läbiotsmiskohas teabekandjate otsimisel) ning

andmete eraldamine tähendab tegevust ametiprivileegiga hõlmatud teabe hulgas

läbiotsimismääruse kohaselt ära võtta lubatud andmete eraldamiseks muudest andmetest.

Mõlemas läbiotsimise etapis võib olla vajalik kasutada tõlgi abi või kaasata tehnikuid või muud

abipersonali (nt spetsialist, kes seifi lahti muugib või parooliga kaitstud arvutisse ligipääsu

tekitab).

Ehkki ka advokatuuri esindajal on kohustus tõlgi või eriteadmistega isiku kaasamiseks

ettepanek teha, võib advokatuuri esindaja olla menetlejaga eri meelt selles, kas eriteadmistega

isiku või tõlgi kaasamine on konkreetsel juhul vajalik. Näiteks võib menetleja kahelda

advokatuuri esindaja keeleoskuses või jääda eri meelt selles osas, kas advokaadibüroo seinast

tuleks eriseadmete abil peidikut otsida. Kui menetlejal on veendumus, et tõlgi või

eriteadmistega isiku kaasamine on möödapääsmatult vajalik, saab menetleja need abilised

kaasata advokatuuri esindaja nõusolekul. Kui advokatuuri esindaja nõus ei ole, lahendab

vaidluse eeluurimiskohtunik lõikes 10 sätestatud korras.

41

Nii tõlgi kui eriteadmistega isiku kaasamisel tuleb võtta meetmed, et need inimesed ei

põhjustaks ametiprivileegiga hõlmatud teabe lekkimist, sh ei ole neil lubatud läbiotsimise

käigus teada saadut avaldada menetlejale. Sellekohane teavitus tuleb protokollis fikseerida ja

talletada kaasatud isiku kinnitus, et ta on oma saladusehoidmise kohustusest teadlik. Ehkki

praktikas võib olla vajalik eriteadmistega isikutena kaasata uurimisasutustele lähedal seisvaid

isikuid (nt EKEI eksperdid või PPA arvutispetsialistid), peavad ka nemad hoiduma

ametiprivileegiga hõlmatud teabe vajalikust suuremas ulatuses avaldamisest. Meetmed, mida

võtta selleks, et vältida vajalikust suuremas mahus ametiprivileegiga hõlmatud teabe

spetsialistidele ja tõlkidele teatavaks saamist, sõltuvad suuresti konkreetsetest asjaoludest ja

kasutatavate tehnikavahendite eripärast.

Lõige 10 sätestab prokuratuuri ja advokatuuri esindaja vahel eriteadmistega isiku või tõlgi

kaasamise vajaduse üle tekkinud vaidluse lahendamise korra.

Kui vajaduse tõlgi või eriteadmistega isiku järele tõstatab advokatuuri esindaja, on menetleja

otsustada, kas ta peab abipersonali kaasamist vajalikuks. Menetlustoimingu efektiivsuse

huvides tõenäoliselt advokatuuri esindaja ettepanek rahuldatakse. Kui menetleja ise leiab, et

abipersonali kaasamine on vajalik, saab ta sellekohase ettepaneku omakorda teha advokatuuri

esindajale. Kui Advokatuuri esindaja nüüd siiski abipersonali kaasamist ei toeta või näiteks

pole nõus konkreetse inimese läbiotsimise juurde kaasamisega, on prokuratuuril võimalus

esitada taotlus tõlgi või muu erialaspetsialisti kaasamiseks eeluurimiskohtunikule. Selle

taotluse peab eeluurimiskohtunik lahendama 10 päeva jooksul taotluse saamisest.

Taotluse lahendamisel lähtub eeluurimiskohtunik eelkõige taotluses sisalduvast teabest –

millisel eesmärgil on erialaspetsialisti või tõlgi kaasamine vajalik ning mis näitab, et ilma

abipersonali kaasamata ei oleks läbiotsimine või andmete eraldamine efektiivne.

Lõige 11 sätestab õiguskaitsevahendi puhuks, kui menetleja hinnangul advokatuuri esindaja ei

tegutse erapooletult või piisava hoolikusega.

Advokatuuri esindaja on küllaltki ebaharilikus positsioonis, kus erinevalt oma tavalisest rollist

kahtlustatava kaitsjana tuleb tal sisuliselt asuda uurija silmade ja käepikenduse rolli ning seda

oma ametikaaslase suhtes. Ehkki rollide vaheldumine on advokaaditöö igapäevane osa, võib

selline rollivahetus osutuda mõnele advokaadile ületamatuks – ning isegi kui tegelikult

advokaat advokatuuri esindajana tegutseb igati hoolikalt ja erapooletult, võib siiski jääda mulje,

et ta oma tööd piisava hoolikuse ja erapooletusega ei tee. Alust sellisteks kahtlusteks võib anda

mh see, kui küllaltki vähese materjali läbisõelumiseks kulub ebamõistlikult palju aega, või see,

kui advokatuuri esindaja läbiotsimismäärust tõlgendab ebamõistlikult kitsendavalt ja näiteks

läbiotsimisel keeldub otsinguid teostamast. Prokuratuuril on sellistel puhkudel võimalus esitada

taotlus eeluurimiskohtunikule, et eeluurimiskohtunik määraks otsingute teostamiseks mõistliku

pikkusega tähtaja või kohustaks advokatuuri määrama uue esindaja.

Taotluse lahendab eeluurimiskohtunik oma määrusega ning peab taotluse lahendamisel ära

kuulama nii prokuratuuri kui advokatuuri esindaja. Seda, millises vormis ärakuulamine aset

leiab, seadus ette ei kirjuta ning see on eeluurimiskohtuniku enda otsustada. Oluline on, et nii

42

prokuratuur kui advokatuuri esindaja saaksid oma seisukohad kohtule esitada enne taotluse

lahendamist. Määrus ei ole määruskaebe korras vaidlustatav.

Lõige 12 reguleerib sellist olukorda, kus menetlejal on tekkinud kahtlus, et advokatuuri esindaja

on jätnud läbiotsimise määruses nimetatud andmed muude ametiprivileegiga andmete hulgast

eraldamata.

Sellise kahtluse tekkimise korral tuleb see teabekandja, millel menetleja usub, et on

kriminaalasjaga seotud ja eraldamata jäänud andmed, pitseerida ning prokuratuur saab esitada

eeluurimiskohtunikule taotluse kontrollida andmete eraldamise tulemusi. Prokuratuur teeb

vajalikud korraldused, et eeluurimiskohtunik saaks vaidlusaluse teabekandjaga tutvuda.

Eeluurimiskohtunik otsustab sellist taotlust saades esmalt, kas prokuratuuri kahtlus on

põhjendatud. Kahtluse põhjendatusele võib osutada juba eraldatud teave, millest nähtub, et

asjakohast ja lubatavat teavet peaks veel olema, aga sellele võib viidata ka muu kriminaalasjas

kogutud tõendusteave. Kahtluse põhjendatust peaks eeluurimiskohtunikule demonstreerima

prokuratuur. Kui eeluurimiskohtunik leiab, et kahtlus on põhjendatud, teostab ta vaidlusaluselt

teabekandjalt läbiotsimismäärusele vastava tõendusteabe eraldamise ise, lähtudes advokatuuri

esindaja poolt teabe sõelumist reguleerivatest sätetest.

Vajalike korralduste tegemine tähendab siin seda, et sõltuvalt vaidlusaluse teabekandja

olemusest võib olla otstarbekas see eeluurimiskohtunikule kohtumajja toimetada – samas aga

ei tähenda see tingimata seda, et näiteks kärutäis advokaadibüroost läbiotsimisel kaasa võetud

kaustu tuleks tingimata füüsiliselt kohtumajja vedada või et üksnes eriaparatuuriga loetav

kõvaketas tuleks anda eeluurimiskohtunikule kohtu vahenditega lahti muukimiseks. Vastavalt

võimalustele võivad „vajalikud korraldused“ tähendada ka seda, et vaidlusaluselt teabekandjalt

andmete eraldamise ülesannet täidab kohtunik näiteks politseimajas, kus asuvad kaustad ja

vajalik eritehnika krüpteeritud kõvakettale ligipääsemiseks. Seejuures tuleb abipersonali (st

tõlgid, tehnikud vms asjatundjad) kaasamise puhul jätkuvalt lähtuda samadest reeglitest, mis on

sätestatud läbiotsimise jaoks advokatuuri esindaja poolt: abipersonali tohib kaasata vaid

hädavajalikus ulatuses ning selliselt, et võimalikult välditaks advokaadi või kaitsja

ametiprivileegiga hõlmatud teabe abipersonalile teatavaks saamist.

Andmete eraldamise juurde eeluurimiskohtuniku poolt kaasatakse nii advokatuuri esindaja kui

uurimisasutuse ametnik – uurijal on ilmselt kõige selgem arusaamine sellest, milline teave on

uurimise jaoks oluline, kuidas seda võidakse varjata või kust seda otsida; advokatuuri esindajal

on aga jätkuvalt ülesanne andmete eraldamise juures juhtida tähelepanu ametiprivileegiga

hõlmatud teabe kaitse küsimustele. Samuti peavad eeluurimiskohtuniku poolt andmete

eraldamise juures saama viibida need isikud, kellel on õigus läbiotsimise juures viibida. On

ilmselt otstarbekas, kui võimalusel tegeleb andmete eraldamisega seesama eeluurimiskohtunik,

kes tegi läbiotsimismääruse – sellisel juhul ei teki vaidlusi läbiotsimismääruse sisu ja

tõlgendamise üle ning kohtunik on konkreetse kriminaalasja asjaoludega juba tuttav.

Lõige 13 annab võimaluse prokuratuuril nõuda uue advokatuuri esindaja määramist juhul, kui

advokatuur on määranud esindajaks advokaadi, kellel aga on huvide konflikt või kes on selles

43

kriminaalasjas mõni muu kriminaalmenetluse subjekt (sh nt tunnistaja, kaitsja või kannatanu

esindaja).

Üldjuhul ei peaks selliseid vaidlusi advokatuuri ja prokuratuuri vahel tekkima – prokuratuur ei

saa dikteerida advokatuurile seda, kes on advokatuuri esindaja, nagu ka advokatuur ei saa

prokuratuurile peale suruda esindajana isikut, kes ei saaks asjas tegutseda erapooletult ja

professionaalselt, kuna on ise üht või teist moodi asjast isiklikult huvitatud. Kummatigi ei saa

prokuratuur alati advokatuurilt uue esindaja määramist paludes täpselt põhjendada, miks

esialgu määratud esindaja ei sobi: läbiotsimine kaotaks oma efektiivsuse, kui läbiotsitav enne

läbiotsimist teada saaks, et tema juurde läbi otsima on plaanis tulla. Seesuguses piiratud

suhtluse olukorras võib aga näiteks advokatuuril tekkida kahtlus, et prokuratuur palub esindajat

vahetada lähtuvalt mugavusest, mitte lähtuvalt seaduses ette nähtud alustest. Seetõttu on vajalik

ette näha mehhanism võimalike erimeelsuste lahendamiseks.

Eeluurimiskohtunik lahendab taotluse uue esindaja määramiseks määrusega 10 päeva jooksul

taotluse saamisest. Eeluurimiskohtunikule saab prokuratuur ka avaldada konkreetset

advokatuuri esindajat diskvalifitseerivad asjaolud. Oma määruses ei tohi eeluurimiskohtunik

avaldada asjaolusid, mis võiksid hilisema menetlustoimingu läbiviimist ohtu seada, nt avaldada,

kelle juures läbiotsimiseks advokatuuri esindaja palutakse määrata või milline on konkreetse

advokaadi menetlusseisund kriminaalasjas. Eeluurimiskohtuniku määrus, millega taotlus

lahendatakse, ei ole määruskaebuse korras vaidlustatav.

Paragrahv 913 on erisäte puhuks, kui menetleja nõuab advokaadi või kaitsja ametiprivileegiga

hõlmatud teavet, mis ei ole advokaadi või kaitsja enda valduses, vaid asub kolmanda isiku

valduses, kes hoiab seda teavet kokkuleppel advokaadi või kaitsjaga.

Selliseks kolmandaks isikuks võib olla nt raamatupidamisfirma, meiliserveri haldaja või

arhiivilao pidaja, aga ka krediidiasutus, kelle vahendusel toimuvad advokaadi ja kliendi

vahelised arveldused. Kutsesaladuse kaitsmine ja advokaadi või kaitsja ametiprivileeg kaotaks

oma mõtte, kui see kohalduks üksnes advokaadi valduses, kuid seadus võimaldaks siiski

tavalise päringuga taolisi andmeid välja küsida nt advokaadile andmesäilitusteenuse pakkujalt

või tavalise päringuga kätte saada advokaadi pangakonto väljavõtte koos klientide andmetega.

Eelnõukohane § 913 on erisätteks eelnõukohasele §-le 642, mille lõige 3 üldiselt reguleerib

kolmanda isiku valdusesse usaldatud ametiprivileegiga hõlmatud teabe kaitset.

Lõige 1 sätestab, millistel tingimustel on lubatud nõuda välja teavet, mis võib olla hõlmatud

advokaadi või kaitsja ametiprivileegiga.

Peamine erisus advokaadi ja kaitsja ametiprivileegiga hõlmatud teabe ning muude

ametiprivileegidega kaetud teabe kaitse korra vahel (eelnõukohase § 642 lõike 3 järgi) on see,

et advokaadi ja kaitsja ametiprivileegi riive on lubatud üksnes juhul, kui advokaati, kaitsjat või

nende kutsetegevuses vahetult osalevat abipersonali eelnõukohase KrMS § 641 lg 2 mõttes

kahtlustatakse kuriteo toimepanekus ning on alust arvata, et nõutav teave on seotud menetletava

kuriteoga. „Alus arvata, et nõutav teave on seotud menetletava kuriteoga“ tähendab omakorda,

et teave on piisavalt täpselt piiritletud ja peab olema seotud kuriteoga, mida juba menetletakse,

st teavet ei ole lubatud välja nõuda „hea õnne peale õngitsemiseks“.

Eelnõukohane paragrahv on suunatud menetlejale – teabevaldaja, kes saab nõude välja anda

teavet, mis võib olla ametiprivileegiga hõlmatud, kuid mille välja nõudmiseks kohus pole

44

määrust teinud, peaks andmete välja andmisest keelduma eelnõukohase § 642 lõikele 3

tuginevalt.

Lõige 2 sätestab teabe välja nõudmise korra.

Kaitsja ja advokaadi ametiprivileegiga hõlmatud teabe nõudmise eelduseks on kohtu või

eeluurimiskohtuniku määrus, millega teave valdajalt välja nõutakse. Erinevalt muude

ametiprivileegidega hõlmatud teabe väljanõudmisest, tuleb kaitsja ja advokaadi

ametiprivileegiga hõlmatud teave edastada otse kohtule, kes tegi teabe nõudmiseks määruse.

See on vajalik selleks, et tagada ametiprivileegiga hõlmatud teabe hulgast kriminaalasjaga

seotud teabe eraldamine ning asjasse puutumatu (kuid samas siiski konfidentsiaalse) teabe

kindel hoidmine uurimisasutuse kätte sattumast.

Lõige 3 sätestab teabe nõudmise määruse sisunõuded.

Analoogiliselt läbiotsimise määrusele tuleb ka teabe nõudmise määruses märkida, millise

tõendusteabe otsimiseks on määrus antud. Kuna teabevaldaja ei pruugi teabe hõlmatusest

ametiprivileegiga teadlik olla, tuleb nõutud teavet kirjeldada selliselt, et teabevaldaja saaks aru,

millise teabe üleandmist nõutakse, ning tal oleks võimalik kirjelduse järgi üle antav teave

komplekteerida. Näiteks võib määruses märkida, et teabevaldajat kohustatakse kohtule üle

andma kõik e-kirjad, mis on advokaat A elektronpostkasti saabunud mingis kindlas

ajavahemikus või mingilt kindlalt aadressilt, või näiteks kõik arved, mille advokaat on mingis

ajavahemikus esitanud, sh klientidele.

Lisaks tuleb teabe nõudmise määruses täpsustada ka juhised, millest lähtuvalt

kriminaalmenetluses asjakohaseid andmeid muudest ametiprivileegiga hõlmatud andmetest

eraldama hakatakse. Määruses tuleb märkida, millist tõendusteavet üle antud andmete hulgast

otsida tohib, millises ulatuses tohib määruses nimetatud teavet otsida ametiprivileegiga

hõlmatud andmete hulgast ning millised meetmed tuleb tarvitusele võtta, et vältida

ametiprivileegiga hõlmatud teabe õigustamatut ilmsiks tulekut. Kohtumääruses tuleb kirjeldada

ka võimalikke andmete eraldamise tehnikaid, kui konkreetsete tehnikate määruses fikseerimine

on võimalik ja mõistlik. Näiteks võib määruses kindlaks määrata, milliste märksõnade järgi

tuleks teha arvutifailide hulgas täistekstiotsing või määrata, millist tarkvararakendust andmete

eraldamisel kasutatakse. Määrus võib sisaldada ka juhiseid teabevaldajale, kellele määrus on

adresseeritud, tehes korraldusi näiteks kohtule edastamiseks andmekandja pakendamise või

kasutatava andmeedastuskanali kohta (nt kohustades kasutama mingit kindlat

failijagamiskeskkonda).

Lõige 4 sätestab välja nõutud teabega edasise toimimise korra.

Saades nõutud teabe, kohus pitseerib teabekandja. Pitseerimine tähendab pakendamist

eelnõukohase § 642 lõikes 3 kirjeldatud viisil. Kui teave edastati kohtule elektrooniliselt, tuleb

kohtul saadud teave salvestada teabekandjale, mille saab nõuetekohaselt pitseerida ja

pitseeritult menetlejale edastada. Põhimõtteliselt ei ole välistatud ka elektrooniliselt edastatud

teabe „digitaalne pitseerimine“, kui on olemas usaldusväärne elektrooniline

andmevahetuskanal, kus oleks teabekandja pitseerimisega võrdväärselt võimalik kindlustada

teabe puutumatus ja sellega tutvumise jälgitavus.

Menetleja korraldab kohtult saadud andmete eraldamise eelnõukohase § 912 reeglite kohaselt,

st kaasab andmete eraldamiseks advokatuuri esindaja ja ametiprivileegiga isiku enda.

45

Menetlejale edastamiseks eraldatakse need andmed, mis pole üldse ametiprivileegiga hõlmatud,

ning need ametiprivileegiga hõlmatud andmed, mis kohtumäärusest nähtuvate kriteeriumide

järgi puudutavad menetletavat kriminaalasja. Muude andmetega aga toimitakse vastavalt

kohtumääruses sisalduvatele juhistele. Siingi võib kohus määrata, et menetletava

kriminaalasjaga mitte seotud andmed tuleb advokatuuri esindaja juuresolekul kustutada või

andmekandja tagastada teabevaldajale.

9) Paragrahvi 107 lõike 3 täiendamine

KrMS § 107 lg 3 täiendamine on vajalik selleks, et vältida eriliiki isikuandmete põhjendamatut

avaldamist kriminaalmenetluse käigus.

Eriliiki isikuandmed (varem tuntud ka delikaatsete isikuandmetena) on näiteks andmed isiku

poliitiliste vaadete, usuliste veendumuste, tervise ja seksuaalelu kohta.28 Praktikas on ette

tulnud olukordi, kus nt kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktidesse on ümber kirjutatud kogu

kahtlustatava terviselugu, sh sellised andmed, millel kahtlustatava vaimsele tervisele antava

hinnanguga ekspertiisiaktist tuvastatavat seost ei ole. Seetõttu on põhjendamatult avaldatud

isikuandmeid ja riivatud inimeste õigust privaatsusele. Kohtuekspertidele antakse enamasti

juurdepääs ka kriminaaltoimikule, millest lähtuvad andmed, sh samuti eriliigilised isikuandmed

ei pruugi olla kohtus lubatavaks tõendiks. Ekspertiisiaktis sellise teabe esitamine põhjustab

olukorra, kus ekspertiisiaktiga koos saab kohtule teatavaks informatsioon, mida tegelikult

kohtule esitada ei saaks. Kui taoline teave ei ole ka vältimatult vajalik eksperdiarvamuse

põhjendamisel, on selle teabe ekspertiisiaktis esitamine lubamatu.

10) Paragrahvi 1262 täiendamine lõikega 41

Paragrahvi täiendatakse lõikega 41, mis piirab ametiprivileegiga hõlmatud teabe hankimist

jälitustoimingutega.

Lisatav lõige 41 sätestab üldreegli, mille kohaselt on jälitustoimingute tegemine

ametiprivileegiga hõlmatud teabe saamiseks lubatud üksnes siis, kui lisaks jälitustoimingu

kohta kehtivale KrMS regulatsioonile on järgitud täiendavalt ka KrMS § 641 toodud tingimusi

– eelkõige, et tuleb eraldi üldisest ultima ratio hindamisest kaaluda, kas ka ametiprivileegi

riivamine on õigustatud. Ametiprivileegiga hõlmatud teabe kohta jälitustoiminguga tõendi

kogumiseks peab eelnõukohase § 642 sätteid silmas pidades igal juhul andma loa kohus.

Kehtiva seaduse kohaselt ametiprivileegiga isikute suhtes ametiprivileegiga hõlmatud teabe

kogumiseks jälitustoimingute tegemisel piiranguid ei ole, välja arvatud KrMS § 1267 (teabe

salajane pealtkuulamine ja pealtvaatamine) lõikes 2 sätestatu. See tähendab, et pole mingit

piirangut näiteks asjade, sh ametprivileegiga hõlmatud dokumentide varjatud läbivaatusel,

ametiprivileegiga isiku varjatud jälgimisel või ametiprivileegiga isiku suhtes politseiagendi

kasutamisel – ja kõikide nimetatud toimingutega on kerge ametiprivileegiga hõlmatud teavet

hankida. Eelnõuga laiendatakse keeldu jälitustoiminguid teha ametiprivileegiga hõlmatud teabe

saamiseks kõikidele jälitustoimingutele, kuivõrd ei ole millegagi põhjendatud, miks põhiõigusi

28 IKÜM Art. 9 lg 1 (https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32016R0679#d1e2039-1-1)

46

enam riivavate jälitustoimingute tegemine peaks menetleja jaoks olema avalike

menetlustoimingute tegemisest laiemalt lubatav.

Kui läbiotsimise või ametiprivileegiga hõlmatud teabe päringu jaoks on vajalik kohtu luba, siis

saata näiteks arsti, advokaadi või ajakirjaniku juurde politseiagent, kes varjatult nt telefoni ja

arvuti läbi vaatab (eeldusel, et ei ole valdaja tahte vastane sisenemine), ilma eelnõukohaste

muudatusteta kohtu luba ei nõuaks, ehkki ametiprivileegi riive on sama.

Täiendavalt piiratakse võimalust teha advokaadi ja kaitsja suhtes jälitustoiminguid KrMS §

1262 lg 4 alustel. KrMS § 1262 lg 4 alusel võib kahtlustatavaks või tagaotsitavaks mitte oleva

isiku suhtes jälitustoimingu tegemise loa anda juhul, kui on põhjendatult alust arvata, et

potentsiaalne subjekt kahtlustatava või tagaotsitava isikuga suhtleb, vahendab talle teavet,

osutab talle kaasabi või võimaldab tal kasutada oma sidevahendit. Loa andmise võimaldamine

seetõttu, et advokaat oma kaitsealusega suhtleb, talle abi osutab või teavet vahendab, muudaks

advokaadi kutsesaladuse hoidmise sisuliselt võimatuks ja ametiprivileegi ainetuks. Näiteks

oleks võimalik kuulata pealt kahtlustatava vestlust advokaadiga, kelle poole kahtlustatav

pöördub seoses kuriteo toimepanemisega, ning seeläbi advokaadi ametiprivileegi toime nullida.

On selge, et just kliendilt saadav teave võimaliku kuriteo kohta ongi seesugune informatsioon,

mida klient oma kaitsjaga peab õigusabi eesmärgil avameelselt saama vahetada ja seetõttu

kuulub see advokaadi või kaitsja ametiprivileegi kaitsealasse.

Kui advokaat või kaitsja on asunud ise kuriteole kaasa aitama, saab tema suhtes

jälitustoiminguid teha KrMS § 1262 lg 3 p 1 alusel ning kui advokaat võimaldab jälitataval

isikul oma sidevahendeid kasutada (seeläbi sisuliselt aidates kaasa kahtlustatava

konspiratsioonivõtetele), on võimalik advokaadi või kaitsja suhtes jälitustoiminguid teha KrMS

§ 1262 lg 4 alusel ka ametiprivileegiga hõlmatud teabe saamiseks, kuid jätkuvalt kehtivad

eelnõukohase § 642 lisanõuded.

11) paragrahvi 1267 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks

KrMS § 1267 lg 2 tunnistatakse kehtetuks, kuna selle sisu on edaspidi kaetud KrMS § 1262

juurde eelnõu kohaselt lisatava lõikega 41 ja KrMS §-le 12612 lisatava lõikega 31. Kehtivas

seaduses näeb KrMS § 1267 lg 2 ette eriregulatsiooni, võrreldes üldise jälitustoimingute

regulatsiooniga salajase pealtkuulamise ja pealtvaatamise puhuks, kuid eelnõukohase

seadusega laiendatakse sama regulatsioon kõikide jälitustoimingute lubatavusele.

12) paragrahvi 12610 täiendamine

Lisatav lõige reguleerib olukorda, kus iseenesest seadusliku jälitustoimingu käigus kogutakse

advokaadi või kaitsja ametiprivileegiga hõlmatud teavet, ehkki see ei olnud jälitustoimingu

eesmärgiks ega ka ette nähtud jälitustoimingu tegemiseks antud loas.

Näiteks võib kahtlustatava telefoni seadusliku pealtkuulamise käigus jääda salvestisele ka

kahtlustatava telefonikõne kaitsjaga, mille sisuks on kahtlustatavale antav õigusabi.

Konfidentsiaalne suhtlus kaitsjaga pole üksnes ausa menetluse alustala, vaid advokaadi ja tema

klientide konfidentsiaalse suhtlemise võimaluse tagamine on ka osa Eesti rahvusvahelistest

kohustustest, mille unarusse jätmist on Eestile aeg-ajalt ette heidetud. Viimati juhtis nn jälituse

47

privilegeeritud juhuleiu probleemile tähelepanu Riigikohus oma lahendis kriminaalasjas nr 1-

24-7248.

Vältimaks advokaadi ja kaitsja ametiprivileegiga hõlmatud andmete põhjendamatut

ilmsikstulekut, tuleb sellised andmed esimesel võimalusel muudest jälitustoiminguga kogutud

andmetest eristada ning vastavalt tehniliste lahenduste võimalustele võtta tarvitusele meetmed,

et need andmed ei saaks teatavaks muudele isikutele. Näiteks saab jälitustoiminguga saadud

telefonikõnede salvestistest teha edasises menetluses kasutamiseks väljavõtted, mis isiku ja

tema kaitsja vestlusi ei sisalda – viimased aga salvestada krüpteeritud faili, mida teised

uurimisasutuse ametnikud avada ei saa. Samal eesmärgil sätestatakse ka, et kaitsja ja advokaadi

ametiprivileegiga hõlmatud juhuslikult kogutud teavet ei tohi kajastada jälitustoimingu

kokkuvõttes ega kriminaaltoimikusse pandavas jälitustoimingu protokollis.

Ametiprivileegile vaatamata, kui seadusliku jälitustoimingu käigus ilmneb teave, mis puudutab

ametiprivileegiga isiku enda toime pandavat või toime pandud kuritegu, on kogutud teave

tõendina lubatav, sealhulgas ka ametiprivileegiga isiku enda kriminaalasjas.

13-14) paragrahvi 12612 täiendamine

Lisatav lõige 31 sätestab selgelt, et kui mõne muu isiku suhtes seaduslikult läbiviidavast

jälitustoimingust nähtub ametiprivileegiga isiku toime pandud või toime pandavat võimalikku

kuritegu puudutav tõendusteave, võib sellist teavet kasutada tõendina ametiprivileegiga isiku

suhtes toimetatavas kriminaalmenetluses.

Tegemist on sisuliselt juhuleiu olukorraga, mida tuleb eristada ametiprivileegiga isiku enese

jälitamisest. Näiteks sellisest olukorrast oleks see, kui kohus on andnud loa kuulata pealt

narkoäris kahtlustatava isiku telefoni, üheks jälitatava vestluspartneriks on aga advokaat,

kellega arutatakse, kuidas ähvardada käimasolevas kohtuprotsessis tunnistajaid ning milliseid

dokumente oleks otstarbekam võltsida. Eeldusel, et kahtlustatava suhtes pealtkuulamise

teostamine oli seaduslik, on pealt kuulatud vestlus tunnistajate ähvardamise ja dokumentide

võltsimise kohta lubatavaks tõendiks nii esialgse kahtlustatava kui vestluspartneriks olnud

advokaadi vastu ja seda muu hulgas ka seetõttu, et seesugune vestlus, ehkki võib-olla alguses

õigusteenuse eesmärgil, alates kuritegeliku plaani pidamisest ametiprivileegi alla ei kuulu.

Seejuures tuleb silmas pidada, et juhuleid oleks kasutatav ka ametiprivileegiga isiku kasuks

(näiteks nähtub vestlusest küll advokaadi ja tema kliendi ühine kuriteo toimepanek, kuid selge

on ka see, et advokaat oli kõigest kaasaaitaja).

Lisatava lõike 10 eesmärk on advokaadi ja kaitsja ametiprivileegiga hõlmatud ja juhuslikult

jälitustoiminguga kogutud teabe hävitamise muutmine kontrollitavamaks ja läbipaistvamaks,

nagu seda pidas vajalikuks Riigikohus.29

Seda, millal teave hävitatakse, reguleerib kehtiv õigus ja annab ka võimaluse ametiprivileegiga

hõlmatud teabe hävitada. Samas ei ole selgesõnaliselt ette nähtud, et jälitustoimingust

puudutatud advokaadil või advokatuuri esindajal peaks olema võimalus vahetult veenduda, et

teave tõepoolest hävitatakse või kustutatakse. Selle tagamiseks tuleb edaspidi ametiprivileegiga

hõlmatud juhusliku jälitusteabe hävitamisele kaasata kas puudutatud advokaat ise või

29 RKKKm 1-24-7248 p 47.

48

advokatuuri esindaja. Eelistada tuleks puudutatud advokaadi enda kaasamist, nagu märkis ka

Riigikohus.

15) Paragrahvi 175 täiendamine

Seadusele lisatava lõikega täiendatakse menetluskulude loendit ja arvatakse menetluskulude

hulka ka advokatuuri esindajale seoses ametiprivileegiga hõlmatud materjali hulgast tõendiks

lubatava materjali eraldamisega makstav tasu.

16) Seadustikule paragrahvi 1781 lisamine

Seadusesse lisatav paragrahv sätestab selle, kuidas hüvitatakse advokatuuri esindaja tasu tema

töö eest seoses ametiprivileegiga hõlmatud teabe hulgast kriminaalasjas olulise teabe

eraldamisega. Advokatuuri esindajale maksab advokatuur ja selle tasu suurust seadus ei

reguleeri. Advokatuurile hüvitatakse advokatuuri esindaja tasu riigi õigusabi

kaitsjatasumäärade alusel.

Lõige 1 sätestab advokatuurile advokatuuri esindaja töötasu hüvitatava ulatuse ülemise piirina

riigi õigusabi tasumäära.

Teisisõnu – advokatuur võib oma esindajale maksta küll kõrgemat tasu, ent riik hüvitab selle

tasu menetluskuluna mitte suuremas summas kui sama aja eest oleks saanud riigi õigusabi

korras õigusteenust osutanud kaitsja. Kaitsjatasu määrad ning tasu arvestamise korra sätestab

justiitsministri 26.07.2016 määrus nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude

hüvitamise kord“. Selle määruse § 6 kohaselt on 02.06.2025 seisuga määratud kaitsja poole

tunni tasu baasmäär kriminaalasja menetluses 36 eurot, kriminaalasja eripärast lähtuvalt võib

sama määruse alusel mõningatel juhtudel makstavat tasu suurendada. Kui kaitsjatasu

suurendamine oleks kohane, annab see aluse ka advokatuuri esindaja tasu suuremas määras

hüvitada.

Lõige 2 reguleerib tasu hüvitamise korda.

Advokatuuri esindaja tasu hüvitamise taotlemiseks tuleb Eesti Advokatuuril esitada menetlejale

(kohtueelses menetluses uurimisasutus või prokuratuur, kohtumenetluses kohus) taotlus

advokatuuri esindaja töötasuks kulutatud summade hüvitamiseks ning taotluse lahendab

menetleja oma määrusega. Taotluse sisu peab võimaldama hinnata tehtud kulutuste

põhjendatust – sellest peab nähtuma, millistel toimingutel osalemise eest ja kellele advokatuur

tasu maksis ning millises summas. Seadus ei nõua taotluse esitamist kindla infosüsteemi kaudu

või konkreetses vormis.

17) Paragrahvi 217 täiendamine

Paragrahvile 217 lisatav lõige tuleneb Euroopa Nõukogu advokaadikutse kaitse konventsiooni

artikli 9 nõuetest.

Nimelt näeb konventsiooni artikkel 9 (1)(b) ette, et advokaadil on kinnipidamise korral õigus

teavitada põhjendamatu viivituseta oma kutseühenduse esindajat vabaduse võtmisest, selle

õiguslikust alusest ja oma kinnipidamiskohast; artikkel 9(3)(a) aga nõuab, et konventsiooniga

49

liitunud riigid tagaksid advokaatide kutseorganisatsioonile võimaluse saada oma esindajate

kaudu tõhus juurdepääs advokaatidele, kellelt on võetud vabadus, kui need advokaadid seda

soovivad. Konventsiooni artikkel 9 (1)(d) nõuab aga, et kinnipeetud advokaate teavitataks

nende õigustest konventsiooni järgi.

Advokatuuri teavitamine advokaadi kinnipidamisest on oluline mitmel põhjusel. Esmalt peab

advokatuur hea seisma selle eest, et kinni peetud advokaadi praksis nö ripakile ei jääks –

kliendid ja menetlejad saaksid teabe, et advokaat oma kutsetööd teha ei saa. Iseäranis tähtis on

see juhul, kui kinnipeetud advokaat pidas bürood üksinda. Teisalt on konventsiooni eesmärgiks

ka ära hoida täitevvõimu kuritarvitusi advokaatide kallal seoses advokaatide kutsetööga.

Mitmel pool maailmas on riigivõimule ebamugavaid inimesi esindavaid advokaate taga

kiusatud just kriminaalmenetluslike vahenditega – neilt meelevaldselt vabadus võetud ja neid

teadmata asukohas kellelegi teatamata kinni hoitud ilma, et advokaatidel oleks konkreetsele

seadusesättele võimalik viidata, millest nende rikutud õigus tuleneb. Advokaadikutse

konventsiooni allkirjastades on Eesti Vabariik selgelt kinnitanud, et seisab inimeste põhiõiguste

eest, sh kohustub kaitsma nende inimeste õigusi, kelle kutsetegevus on toimiva lääneliku

õiguskorra nurgakiviks.

§ 2. Pankrotiseaduse muutmine

Pankrotiseaduse § 85 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks. Pankrotiseaduse § 85 lõige 4 on

sisuliselt pankrotihalduri ametiprivileegi kehtestav säte. Kuna ametiprivileegid

kriminaalmenetluse jaoks sätestatakse kriminaalmenetluse seadustikus, tuleb ametiprivileege

sätestav dubleeriv säte pankrotiseaduses tühistada.

§ 3. Patendivoliniku seaduse muutmine

Kehtiv patendivoliniku seadus annab patendivolinikele absoluutse õiguse kõikvõimalikes

menetlustes keelduda ütluste ja selgituste andmisest, nagu ka patendivolinikule õigusteenuse

osutamise käigus üle antud teabekandjate välja andmisest. Seesugune absoluutne

ametiprivileeg ei ole proportsionaalne. Olukorras, kus patendivoliniku ülesandeks on osutada

õigusteenust tööstusomandi kaitse küsimustes, st isegi mitte kriminaalmenetluses, vaid

intellektuaalomandi ja äri sfääris, ei saa patendivolinikel olla tugevamat kaitset kui näiteks

advokaatidel või notaritel. PatVS § 6 lõigetele 2 ja 3 lisatavad tekstiosad viitavad selgelt

patendivoliniku kriminaalmenetlusliku ametiprivileegi allikale, milleks on kriminaalmenetluse

seadustik. Eelnõukohaste muudatuste järel tulenevad kriminaalmenetluse seadustikust ka

alused, millal võib patendivoliniku ametiprivileegist kriminaalmenetluses äärmisel vajadusel

mööduda.

§ 4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine

Tsiviilkohtumenetluse seadustikus on sarnaselt kehtiva kriminaalmenetluse seadustikuga

puudu klausel, mis välistaks tunnistajatelt ja pooltelt kohtus teabe nõudmise selle poole või

tunnistaja ja tema advokaadi vahel õigusteenuse osutamise eesmärgil toimunud teabevahetuse

kohta. Teisisõnu võib praegu poolelt nõuda, et pool avaldaks tema ja advokaadi vahel toimunud

konsultatsiooni sisu ning talle antud õigusabi sisu (ehkki kumbagi advokaadi käest küsida ei

saaks). Seesugune olukord muudab advokaadi ja kliendi vahelise suhtluse konfidentsiaalsuse

50

tsiviilkohtumenetluses illusoorseks: ehkki advokaadil on ametiprivileeg, ei ole seaduses otsest

keeldu sama suhtluse teise poole kohustamiseks ütlusi andma või dokumente esitama.

Olukorras, kus ka advokaadi ametiprivileegi hoidjaks on just klient (seda sätestab TsMS § 256

lg 2), tähendab vaba voli klienti üle kuulata üksiti seda, et advokaadi ametiprivileeg kliendi

konfidentsiaalseid andmeid ei kaitse. Isik võib küll keelduda ütluste andmisest, tuginedes enese

mittesüüstamise privileegile (TsMS § 257 lg 2), ent see tsiviilkohtumenetluse kontekstis

enamasti ei aktualiseeru.

Eelnõu kohaselt lisatav säte annab õiguse keelduda ütluste andmisest justnimelt kliendi ja tema

advokaadi omavahelise suhtluse sisu ja advokaadilt saadud õigusnõu kohta, laienemata muude

sündmuste kohta muudest allikatest saadud teabele. Näiteks kui tunnistaja nägi pealt avariid,

tuleb tal muude keeldumise aluste puudumisel ütlusi anda nähtu kohta isegi juhul, kui ta enne

kohtuistungit on jõudnud avariist ka advokaadile rääkida. Küll aga on tal õigus keelduda ütluste

andmisest selle kohta, mis täpselt leidis aset suhtluses advokaadiga, sh millist teavet klient

avarii kohta advokaadile edastas.

§ 5. Väärteomenetluse seadustiku muutmine

1) Seadustiku täiendamine paragrahviga 321

Eelnõu kohaselt lisatav säte piirab kriminaalmenetluslike vahenditega tõendite kogumise

võimalusi väärteomenetluses.

Üldiselt toimub tõendamine ja tõendite kogumine väärteomenetluses kriminaalmenetluse

seadustikus sätestatud korras, kui väärteomenetluse seadustik ei näe ette erisusi.

Ametiprivileegidesse puutuv KrMS-s kohaldub ka väärteomenetluses. Kuna aga väärtegude

näol on enamasti tegemist vähem oluliste süütegudega, on väärteomenetluses ka lubatavate

menetlustoimingute ring piiratud. VTMS § 32 keelab väärteomenetluses jälitustoimingutega

tõendite kogumise, § 33 ei luba kasutada anonüümse tunnistaja ütlusi ning VTMS § 37 keelab

kriminaalmenetluslike tõkendite kasutamise. Kehtiv õigus avalike menetlustoimingute, nt

vaatlus, läbiotsimine või läbivaatus, kasutamist väärteomenetluses ei piira.

Samas on advokaadi ja kaitsja ametprivileegi puhul tegemist sedavõrd olulise õiglase menetluse

garantiiga, et selle riived pole kõikides väärteoasjades kindlasti õigustatud. Seetõttu

sätestataksegi, et edaspidi on kaitsja ja advokaadi ametiprivileegi riivega menetlustoimingute

tegemine lubatud vaid seaduses nimetatud väärteoasjade menetluses. Valdkonnad, kus

advokaadi või kaitsja ametiprivileegi on lubatud riivata, on oma laadilt sellised, et nende puhul

on teistest enam võimalik see, et advokaat või kaitsja on muutunud oma tegevusega

õigusnõustajast kaasaaitajaks või kaastäideviijaks. Samuti on neis valdkondades tihti tegemist

väärtegudega, millega tekitatav kahju või oht ühiskonna turvalisusele on kõrge hoolimata teo

liigitumisest väärteoks ning seda kõrgemat etteheidetavust ja ohtlikkust peegeldab ka kõrge

karistuse ülemmäär, mis mõnelgi juhul eriti juriidiliste isikute puhul on võrreldav kuriteo eest

kohaldatava rahalise karistuse ülemmääraga.

Eelnõu kohaselt on advokaadi ja kaitsja ametiprivileegi riivamisega vaatluseks, läbiotsmiseks,

läbivaatuseks või andmete pärimiseks vajalik kohtu luba ja taotluse loa saamiseks saab

väärteomenetluses esitada kohtuväline menetleja otse.

2) paragrahv 331 tunnistatakse kehtetuks

51

Muudatus on tingitud vajadusest ka väärteomenetluses paremini tagada kaitseõigust, sh enese

mittesüüstamise privileegi.

VTMS § 331 sätestab väärteomenetluses tunnistaja esindaja keelu. Samas on

kriminaalmenetluses tunnistajal õigusspetsialistist esindaja lubatud. Mõlemas menetluses on

tunnistajal muidu samad õigused ja kohustused ning puudub ratsionaalne ja legitiimne põhjus,

miks tunnistajal esindaja kasutamist ei peaks võimaldama. Kuna tunnistajale esindajakulusid

niikuinii ei hüvitata (tegu on lisakuludega KrMS § 177 p 6 tähenduses), ei ole sellisel piirangul

ka riigieelarvevahendeid säästvat toimet. Keeld süüteomenetluses tunnistajana osaledes

lepingulise esindaja abi kasutada võib aga olla vastuolus riigi kohustusega tagada

süüteomenetluses osalevatele inimestele efektiivne kaitseõigus: õigusteadmisteta inimesed ei

pruugi aru saada, millal neile esitatud küsimus võiks anda põhjust vastamisest keelduda enese

ja lähedaste mittesüüstamise privileegile tuginedes. Väärteomenetluses võib tunnistaja

staatuses olla ka faktiliselt kannatanu (isik, kellele väärteoga tekitati kahju) ning väga sageli

menetlevad kohtuvälised menetlejad väärteoasju viisil, et võimalik tulevane menetlusalune isik

kuulatakse esmalt üle tunnistajana (eriti levinud liiklusõnnetuse asjades, KarS § 218 ja muudes

sellistes väärteoasjades, milles menetlusalune isik tuleb välja selgitada mitme võimaliku isiku

seast). Enamus eelviidatud väärteoasju on isikupõhised, st väärteomenetluse alustamisel saab

olla vaid üks võimalik menetlusalune isik ning selle ainsa võimaliku menetlusaluse isiku

tunnistajana ülekuulamine rikub tema õigust kaitsele. Tunnistaja esindaja instituut tagab

võimalikule tulevasele menetlusalusele isikule tõhusama kaitse.

VTMS § 331 kehtetuks tunnistamisega laieneb KrMS §-s 671 sätestatud õigus esindajat kasutada

ka väärteomenetlusele.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus võetakse kasutusele järgmised uued terminid:

Ametiprivileeg on eelnõukohase KrMS § 641 lg 1 kohaselt seaduses nimetatud isikule tema

ametist või kutsest tulenev õigus kriminaalmenetluses mitte avaldada seaduses nimetatud

andmeid, mis on temale seoses ameti- või kutsetegevusega teatavaks saanud. Seni taolist õigust

tähistavat terminit Eesti õiguses ei olnud. Uue termini kasutuselevõtt on vajalik muu hulgas ka

selleks, et eristada kohustust üldises käibes „kutsesaladust“ ja „ametisaladust“ hoida ning õigust

mingit teavet ka süüteomenetluses menetlejale mitte avaldada. Sugugi mitte kõik ameti- ja

kutsesaladused ei pruugi olla automaatselt aluseks süüteomenetluses ütluste andmisest ja teabe

avaldamisest keeldumiseks, mistõttu tuleb süüteomenetluses ametiprivileegiga hõlmatud

andmeid eristada kogu ameti- või kutsesaladuseks olevast teabest. Privileeg kui eesõigus

üldisest teabe andmise kohustusest kõrvale jääda on sõnana kasutuses olnud juba pikemat aega.

Näiteks räägitakse enese mittesüüstamise privileegist nii Riigikohtu praktikas, Põhiseaduse

kommentaarides kui ka erialakirjanduses. Ametiprivileegi mõistega seondub seletuskirjas

kasutatud mõiste privileegi hoidja, mida eelnõus kasutusele ei võeta ja mis jääb pigem teooriaks

seaduse taga. See on isik, kelle huvide ja andmete kaitseks on privileegi aluseks olev ameti- või

kutsesaladus kehtestatud ja kes oma tahteavaldusega võib privileegi tühistada. Selliselt ta

„hoiab saladuse võtit“.

Pitseerimine on eelnõukohase KrMS § 643 lg 3 kohaselt teabekandja turvaliselt pakendamine

läbipaistmatusse pakendisse, mis välistab teabekandja sisuga tutvumise ja võimaldab

tagantjärele tuvastada pakendi avamist.

52

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega.

6. Seaduse mõjud

Ametiprivileegidega seotud muudatuste sihtrühmadeks on

 Ameti- ja kutsesaladust hoidma kohustatud isikud

 Süüteoasjade menetlejad (uurimisasutused, kohtuvälise menetleja pädevusega asutused,

kohtud)

 Süüteomenetlusega kokku puutuvad kodanikud

6.1 Mõju ameti- ja kutsesaladust hoidma kohustatud isikutele

2025. aasta detsembrikuu seisuga on kutse- või ametisaladuse hoidmise kohustus Eestis

seadusega kehtestatud järgmistele isikutele:

a. Eestis registreeritud usuorganisatsioonide vaimulikud

b. Tervishoiutöötajad

c. Advokaadid

d. Mitteadvokaadist kaitsjad kriminaal- ja väärteoasjades

e. KrMS-s sätestatud vahendust pakkuvad ohvriabitöötajad

f. Pankrotihaldurid

g. Notarid

h. Patendivolinikud

i. Kohtunikud (KS §§ 71-72)

j. ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevad isikud, kellele peaks

laienema allikakaitse

k. avalikus teenistuses olev ametnik (ATS § 55)

l. kohtutäiturid

m. usaldusisik (FIMS § 53 lg 7) ja saneerimisnõustaja (SanS § 16 lg 5)

n. vandetõlgid

o. audiitorid

p. krediidiasutuse aktsionärid, liikmed, juhid, töötajad ja muud isikud, kellel on

juurdepääs pangasaladusele (KAS § 88)

q. finantsinspektsiooni töötaja (FIS § 34)

r. tasulise ekspertiisi tegijad (KES § 12 lg 6) ja kohtueksperdid (KES § 34)

s. väärtpaberikonto haldur (EVKS § 14 lg 5)

t. väärtpaberite registri pidaja nõukogu ja juhatuse liikmed ning töötajad (EVKS §

29 lg 5)

u. postiteenuse osutaja, tema töötaja ja postiteenuse osutajat juhtima õigustatud

isik (PostiS § 33)

v. turvateenistuja (TurvaTS § 17 p 2)

w. töötajate usaldusisik (TUIS § 11)

Eelnõu kohaselt on ametiprivileeg, st õigus kriminaalmenetluses keelduda ameti- ja

kutsetegevusega seotud andmete avaldamisest ja ütluste andmisest kriminaalmenetluses

punktides a kuni j nimetatutel ning piiratud juhtudel ka punktis k nimetatutel. Kõikidele

nimetatud gruppidele tähendab eelnõukohane muudatus selguse loomist saladuse hoidmise

õiguse ja kohustuse osas süüteomenetluses. Neile kõigile toob seadusemuudatus kaasa senisest

tugevama ametiprivileegi kaitse – sõnaselgelt on ametiprivileegiga hõlmatud ka teabekandjad,

53

mille osas seni kehtinud kriminaalmenetluslik regulatsioon mingit selget kaitset ette ei näinud.

Ehkki pankrotihaldurite ja patendivolinike kutsesaladuse hoidmise kohustust käsitlevad sätted

vastavates eriseadustes olid sõnastatud absoluutsete saladuse hoidmise õigustena ilma, et

kriminaalmenetluse jaoks oleks klauslit ette nähtud, tähendas selline regulatsioon normide

hierarhiast tulenevalt siiski vähemalt ebaselgust. Samuti on eelnõukohase seadusega sätestatud

selged mehhanismid ja alused, kuidas ametiprivileegist on võimalik mööduda, ning

sätestatakse, et ametiprivileegist möödumiseks on igal juhul vajalik kohtu luba. See annab

ametiprivileegiga isiku jaoks suurema kindlustunde, et ta saab oma klientide saladusi kaitsta

süüteomenetluses juhusliku avalikuks tuleku eest ka siis, kui need on mingis vormis talletatud.

Ameti- või kutsesaladuse hoidmise kohustust eelnõukohane seadusemuudatus ei mõjuta –

kriminaalmenetluse välises käibes on ameti- või kutsesaladuse hoidmise kohustus sätestatud

asjakohases eriseaduses ning seda kohustust kelleltki ei võeta. Neil ameti- või kutsesaladust

hoidma kohustatud isikutel, kellel kriminaalmenetluses ametiprivileegi ei ole (loetelus punktid

l kuni w), on edaspidi kohustus kriminaalasjas vajadusel ütlusi anda. Teabe andmisest

keeldumise õigust polnud neile ka kehtiva kriminaalmenetluse seadustikuga otsesõnu antud.

Enamikul neist on ka asjakohases eriseaduses niikuinii klausel, mis kohustab neid

kriminaalmenetluses uurimisasutusele ja kohtule teavet andma. Seetõttu nende jaoks sisuliselt

midagi ei muutu.

Kõige enam puudutab ametiprivileegide regulatsiooni muudatus advokaate, kelle kutsesaladuse

kaitse ebapiisavale regulatsioonile on korduvalt tähelepanu juhitud nii ajakirjanduses kui

kohtupraktikas ja kelle ametiprivileegi kaitse on eelnõus põhjalikult reguleeritud, muu hulgas

lähtuvalt asjakohasest Riigikohtu ja EIKohtu praktikast. Advokaatide ja kaitsjate ametiprivileeg

tagatakse seaduse tasandil senisest kõrgemal tasemel ja nähakse ette kindlad protseduurid

selleks, et vältida menetlustoimingute käigus advokaadi ja kaitsja kutsesaladuseks olevate

andmete puutumatuse põhjendamatuid riiveid.

Advokatuuri kodulehe andmetel oli 31.12.2024 seisuga Eesti Advokatuuri liikmeid, sh

assotsieerunud liikmeid kokku 1154. Praktikas tuleb advokaadi valduse läbiotsimist ette väga

harva (prokuratuuri andmetel keskmiselt kord aastas).

Teine oluline grupp, keda muudatused teistest enam puudutavad, on tervishoiuteenuse osutajad

ja tervishoiutöötajad. Just terviseandmed on sageli keskse tähendusega erinevate

vägivallakuritegude menetlemises ning kehaline väärkohtlemine oli 2024. aastal üks kolmest

kõige sagedamini toime pandavast kuriteost Eestis.30 Eelnõu kohaselt saab edaspidi kohtu loaga

teatud juhtudel välja nõuda ka terviseandmeid, mille väljastamiseks patsient nõusolekut ei ole

andnud. See ei kujuta endast märkimisväärset lisakoormust tervishoiutöötajatele ega

terviseteenuse osutajatele, kuna ei nõua neilt mingite täiendavate dokumentide koostamist.

Pigem on selge menetluskord soovitud, kuna lahendab ära mõningad seni üleval olnud

vaidluskohad (nt vaidlused surnud, koomas või vaimse häirega inimese terviseandmete saamise

üle).

Kolmas grupp, kellel olevaid andmeid süüteomenetluses sageli kasutatakse, on riikliku

järelevalve teostajad. Ka siin muudetakse õiguslik regulatsioon eelnõuga oluliselt selgemaks.

Seni on järelevalve käigus kaasaaitamiskohustuse raames karistuse ähvardusel saadud teave

olnud süüteomenetluses lubamatu tõend lähtuvalt Riigikohtu praktikast, kuid seaduses seda

selgelt kirjas ei ole olnud.

30 2024.aastal registreeriti kokku 28345 kuritegu, neist 7009 vägivallakuritegu, mis annab kokku 25 %

registreeritud kuritegude koguarvust. Kuritegevuse ülevaade 2024.

(https://www.justdigi.ee/kuritegevus2024/index.html).

54

Kui terviseandmed välja arvata, on ametiprivileegiga hõlmatud teabe kasutamine

süüteomenetluses pigem harv ja jääb selliseks ka seadusemuudatuse järel. Seetõttu on

seadusemuudatuse mõju ameti- ja kutsesaladuse hoidmiseks kohustatud isikutele kokkuvõttes

väheoluline.

6.2 Mõju süütegude menetlejatele

Eelnõukohane regulatsioon loob selgust ka süütegude menetlejate jaoks. Kohtueelse uurimise

asutusi, mille tööd eelnõu puudutab, on kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt seitse: PPA,

Kaitsepolitseiamet, Keskkonnaamet, Maksu- ja Tolliamet, Sõjaväepolitsei, Vanglad ja Justiits-

ja Digiministeeriumi vanglate osakond. Kohtueelset menetlust kriminaalasjades juhib

prokuratuur. Lisaks on Eestis enamikul riikliku järelevalve teostamise pädevusega asutustel ka

väärtegude kohtuvälise menetlemise pädevus. Väärtegude menetlemisel rakendub

kriminaalmenetluse seadustiku ametiprivileegide regulatsioon väärteomenetluse seadustikus

sätestatud erisustega. Väärtegude kohtuväliseid menetlejaid on Eestis ilma kohalike

omavalitsusteta ja ministeriumiteta 2231, kohalikke omavalitsusi on 7932.

Süütegude menetlejatele toob eelnõu juurde võimalusi tõendite kogumiseks: kehtiva õiguse

kohaselt ei ole terviseandmeid ilma patsiendi nõusolekuta ühelgi juhul võimalik

süüteomenetluses saada, kuid eelnõu sätestab reeglid, et kohtu loal terviseandmete saamine

oleks siiski võimalik. See annab võimaluse tõhustada süütegude menetlemist.

Teisalt on pikka aega olnud segadus selles osas, kas ametiprivileegiga isikutelt on võimalik

ametiprivileegile vaatamata nõuda välja nende valduses olevaid dokumente ja andmeid, mille

need isikud on saanud oma ameti- või kutsetegevuse käigus. Kohati on nähtavasti võetud omaks

ametiprivileegi kitsendav tõlgendus, mis dokumentide väljanõudmist või menetlustoiminguga

äravõtmist ametiprivileegi riivena ei käsitanud. Selles osas toob eelnõu selguse ja kohustab

menetlejat saama andmete väljanõudmiseks või äravõtmiseks kohtu eelnev luba. Ehkki kohtu

loa saamiseks on kohaselt kõrge standard, on tõsise vajaduse korral luba andmete nõudmiseks

või menetlustoiminguga ära võtmiseks siiski võimalik saada.

Võimalus kohtult ametiprivileegiga hõlmatud andmeid sisaldavate tõendite kogumiseks luba

küsida toob kaasa mõningase lisakoormuse kohtutele, kes nende lubade saamiseks esitatud

taotlusi peavad hakkama läbi vaatama. Kuna menetlustoimingu, sh läbiotsimise teostamiseks

loa saamiseks esitatud taotlusi saab lahendada ka pealdise vormis antava määrusega, ei ole

täiendava kirjatöö koormus kohtutele märkimisväärne. Küll aga tuleb prokuratuuril ja

kohtuvälisel menetlejal lubade taotlused ette valmistada sellise põhjalikkusega, et need

sisaldaksid kõiki olulisi andmeid, mida seadus menetlustoimingu loa kohta nõuab.

Eeluurimiskohtunikule koormavaks võib osutuda advokaadibüroo läbiotsimise käigus tekkinud

vaidluse lahendamine, kuid kuna advokaadi valduse läbiotsimist tuleb ette väga harva, ei ole

31 Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsevägi, Vangla (Vanglateenistus), Kaitsepolitseiamet, Maksu- ja Tolliamet,

Päästeamet, Keskkonnaamet, Tööinspektsioon, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Transpordiamet,

Andmekaitse Inspektsioon, Finantsinspektsioon, Rahapesu andmebüroo, Ravimiamet, Terviseamet,

Põllumajandus- ja Toiduamet, Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA), Riigi Infosüsteemi

Amet (RIA), Justiits- ja Digiministeerium, Konkurentsiamet, Keeleamet, Muinsuskaitseamet. 32 Eesti Linnade ja Valdade Liidu andmetel 2025.aasta lõpu seisuga (https://www.elvl.ee/kohalikud-

omavalitsused/mis-kohalikud-omavalitsused-0).

55

mõju kohtusüsteemile tervikuna suur ja vaidlusi aitab ennetada põhjaliku ja sisuka

läbiotsimismääruse koostamine.

6.3 Mõju süüteomenetlusega kokku puutuvatele inimestele

Inimeste jaoks, kes on oma andmed usaldanud mõnele ametiprivileegiga isikule, toob

eelnõukohane regulatsioon selge teadmise, millistel tingimustel need andmed võivad

süüteomenetlusse jõuda. EIK on märkinud, et siseriiklik õigus peab olema piisavalt selge, et

anda kodanikele arusaadavalt teavet, millistel asjaoludel ja millistel tingimustel on

ametiasutustel volitused nende valdusi läbi otsida ja dokumente või esemeid arestida.33

Teatud olukordades võib eelnõukohane regulatsioon laiendada aluseid andmete kasutamiseks

– näiteks on mingites olukordades võimalik, et kohus annab loa terviseandmete kasutamiseks

ka juhul, kui andmesubjekt ise terviseandmeid menetluses avaldama nõus ei ole. See saab aga

toimuda vaid seaduses ette nähtud juhtudel, kui kohtu hinnangul on tõendi kogumine

vältimatult vajalik kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks ning tõendi kogumisega ei

riivata põhjendamatult isikuõigusi.

Kohtumenetluse osalistele annab eelnõu selge aluse keelduda teabe andmisest enda ja oma

advokaadi vahelise õigusabi saamise eesmärgil toimunud suhtluse sh saadud õigusabi sisu

kohta.

6.4 Mõju riigi välissuhtlusele

Alates sellest, kui Euroopa Inimõiguste Kohus leidis kohtuasjas Särgava v. Estonia, et Eesti

menetlusõigus on advokaadi ametiprivileegi kaitseks ebapiisava detailsusega, on Kohus

regulaarselt nõudnud Eestilt teavet selle kohta, mida on probleemi parandamiseks ette võetud.

Eelnõuga osutatud probleem lahendatakse.

2025.aastal kirjutas Eesti esindaja alla Euroopa Nõukogu advokaadikutse kaitse

konventsioonile, millest tulevad Eestile mitmed kohustused, sh kohustus tagada advokaadi

kutsesaladuse kaitse ja sätestada seadustes advokatuuri roll advokaatide kaitsel tagakiusamise

vastu. Eelnõuga sätestatakse konventsioonis nõutud garantiid advokaatidele.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Seaduse rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikele omavalitsustele otseseid kulutusi.

8. Rakendusaktid Eelnõuga ei kaasne rakendusaktide muutmise, kehtestamise või kehtetuks tunnistamise

vajadust.

9. Seaduse jõustumine

33 EIKo 05.07.2012 asjas Golovan v. Ukraine (No. 41716/06) märkis Kohus, et seadus peab andma kaitset

ametiasutuste meelevaldse sekkumise eest. Selles kontekstis on olulised konkreetsed menetluslikud tagatised. See,

millised tagatised on nõutavad, sõltub teatud määral sekkumise olemusest ja ulatusest (p 57).

Vt ka EIKo Lindstrand Partners Advokatbyrå AB v. Sweden (No. 18700/09), p 88 või Sallinen and others v.

Finland (No. 50882/99), p 82.

56

Seadus jõustub üldises korras.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning

arvamuse avaldamiseks kohtutele, Eesti Advokatuurile, Riigiprokuratuurile, Õiguskantsleri

kantseleile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile, Eesti

Arstide Liidule, Notarite Kojale, Pangaliidule, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale,

Audiitorkogule, Patendivolinike Kojale, Meediaettevõtete Liidule, Politsei- ja

Piirivalveametile, Sõjaväepolitseile, Kaitsepolitseiametile, Maksu- ja Tolliametile,

Päästeametile, Keskkonnaametile, Tööinspektsioonile, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Ametile, Transpordiametile, Andmekaitse Inspektsioonile, Finantsinspektsioonile, Rahapesu

Andmebüroole, Ravimiametile, Terviseametile, Põllumajandus- ja Toiduametile,

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile, Riigi Infosüsteemi Ametile

Konkurentsiametile, Keeleametile, Muinsuskaitseametile, Eesti Ajakirjanike Liidule ja Eesti

Kirikute Nõukogule.