Rakendusuuringu "Harkkidase kooreüraski põlvkondade arv ja talvitumine" projekti taotlus

rakendusuuringu_projekti_taotlus_harkkidane_29_dec_ait.pdf

PROJEKTI TAOTLUS

1. PROJEKTI NIMETUS: Harkkidase kooreüraski põlvkondade arv ja talvitumine

2. PROJEKTI TELLIJA: RIIGIMETSA MAJANDAMISE KESKUS

3. PROJEKTI KESTUS Algus: 01.01.2026 Lõpp: 31.12.2028

4. PROJEKTI TÄITJA (organisatsioon): Eesti Maaülikool

Telefon: 731 3224

Aadress: Fr. R. Kreutzwaldi 1A, Tartu

Registrikood: 74001086

Panga rekvisiidid: EE571010102000084008 SEB Pank

5. PROJEKTI JUHT: Kristjan Ait

(Ees- ja perekonnanimi)

Nooremteadur, doktorant, MSc

(Amet, teaduskraad)

6. PROJEKTI TÄITJAD (põhitäitjad ja abitööjõud)

Ees- ja perekonnanimi Teaduskraad Ametikoht

Kristjan Ait MSc Nooremteadur

Heino Õunap PhD Külalisteadur

Floortje Vodde PhD Vanemteadur

Kristiina Palm-Hellenurm PhD Teadur

Argo Orumaa PhD Teadur

7. PROJEKTI MAKSUMUS (ilma käibemaksuta) 214 725,44 eurot

Täpsem eelarve jaotus on toodud Lisas 1.

8. PROJEKTI PÕHJENDUS, EESMÄRGID, METOODIKA, OODATAVAD TULEMUSED JA RAKENDUSLIK TÄHTSUS

8.1. Projekti põhjendus:

Üraskikahjustused moodustavad ca 17% kogu Euroopa metsakahjustustest, seejuures on üraskikahjustuste osakaal 20 aastaga

kahekordistunud (Patacca et al. 2023). Ka Eestis on Keskkonnaameti metsakaitse-ekspertiiside andmetel peale 2018. a põuast

suve üraskikahjustuste pindala järsult kasvanud, ületades nii 2022. kui ka 2023. a 2000 ha. Tegelik kahjustuste ulatus on oluliselt

kõrgem, kuna küpsetes metsades ning range kaitserežiimiga aladel kahjustusi enamasti ei registreerita. Üraskikahjustuste

avaldumise korral eeldatakse, et kuusikutes on peamiseks kahjustajaks alati kuuse-kooreürask (Ips typographus L.); liik kes on

kogu Euroopa olulisim metsakahjur (Hlásny et al. 2021). Siiski on kooreüraski perekonnas Eestis teisigi liike ning nende

omavaheline eristamine nõuab ekspertteadmisi.

Käesoleval aastal lõppenud rakendusuuringu „Talvise sanitaarraie ja püünispuude kasutamise otstarbekus kuuse-kooreüraski

kahjustuste ohjeldamisel ning hariliku kuuse koore all talvituvate üraskite seisund“ (edaspidi projekt nr T220128MIME) käigus

oleme leidnud, et 29%-l talvel langetatud puudest (s.o 17% kooreproovidest) asustab peremeespuud koos kuuse-kooreüraskiga

ka harkkidane kooreürask (Ips duplicatus [Sahlb.]).

Harkkidane kooreürask ründab peremeespuud harilikku kuuske sageli kuuse-kooreüraskiga samaaegselt, seejuures asustab

esimene tüve kõrgemaid osasid ning viimane tüve kesk- ja alaosa (Maavara et al. 1961). Masspaljunemise korral võib liik aga

rünnata kuuske kogu tüve ulatuses ning ületada ka elujõuliste puude kaitsevõimet (Maavara et al. 1961; Wermelinger et al 2020).

Eestis on ajalooliselt esinenud olukordi, mil harkkidane kooreürask on kuuse-kooreüraskist arvukamaks osutunud ning olnud

üraskikolletes peamiseks kahjustajaks (Zolk 1935, Kohh 1943, Maavara et al. 1961).

Nii kodumaise kui ka rahvusvahelise kirjanduse andmetel esineb harkkidasel kooreüraskil Euroopa hemiboreaalses metsavööndis

üks põlvkond aastas (Zolk 1932, Maavara et al. 1961, Nikitsky et al. 1996, Ehnström & Axelsson 2002, Holuša et al. 2013) ning

liik talvitub peremeespuu koore all (Kohh 1943; Stark 1952). 2024. a tuvastasime Võrumaa uuringualadel liigil kahe põlvkonna

täieliku välja arenemise, seejuures olid noormardikad aktiivsusperioodi lõpuks peremeespuult lahkunud (Ait et al. 2025). See

annab alust arvata, et harkkidase kooreüraski käitumine on kliima soojenemise tagajärjel muutunud, kuid ühe aasta vaatlustest ei

piisa sügavamate järelduste tegemiseks. Kesk-Euroopa andmetel talvitub liik valdavalt metsakõdus (Davídková et al. 2023), kuid

hemiboreaalses metsavööndis ajakohaseid uuringuid napib.

Kahjustuskoldes on oluline peamistel kahjustajatel vahet teha, kuna kuuse-kooreüraski ja harkkidase kooreüraski käitumises on

erinevusi, mis ka tõrjel tähtsaks võivad osutuda:

1) Harkkidane kooreürask asustab harva lamavaid püünispuid (Šotola et al. 2021).

2) Värskelt asustatud puude leidmine on raskendatud, kuna liik asustab meelsamini tüve ülemist osa.

3) Kuuse-kooreüraski meelitamiseks mõeldud feromoonid ei pruugi harkkidast kooreüraskit püüda (Holuša et al. 2012).

Uued teadmised liigi talvitumisest (metsakõdus vs peremeespuul) aitavad paremini mõista talvise sanitaarraie otstarbekust.

Põlvkondade arvu kindlaks tegemine on vajalik selleks, et liigi käitumist ja olulisust metsakahjurina paremini mõista ning

ajakohastada bioloogiat kirjeldavaid juhendmaterjale.

8.2. Projekti eesmärgid (uurimisküsimused, hüpoteesid):

a) selgitada, kas harkkidasel kooreüraskil esineb Eestis regulaarselt kaks põlvkonda või oli 2024. a tegemist erandiga;

b) selgitada, kas harkkidane kooreürask talvitub peremeespuu koore all;

c) leida aktiivsusperioodi pikkuse ning põlvkondade arvu seos aktiivsusperioodi kraadpäevade summaga;

d) põlvkondade arvu ning talvitumiskommete uuringutulemuste baasilt on võimalik kavandada tulemuslikumaid metsakaitselisi

soovitusi.

8.3. Töö metoodika:

Lõppenud projekti nr T220128MIME ja 2025.a paikvaatluste käigus on tuvastatud mitmed metsaeraldised Võru- ja Valgamaalt,

kus esineb harkkidase kooreüraski kahjustus (Tabel 1). Koostöös RMK Kagu regiooniga on kavas leida täiendavaid uuringualasid

Valga- ja Tartumaalt (olemasolevatega kokku 12 eraldist). Alade väljavalik toimub esimesel võimalusel ning eelistatud on

keskealised kuuse-enamusega puistud, milles esineb aktiivne 2025.a üraskikahjustus ning kus tuvastatakse harkkidase kooreüraski

kahjustus. Projekti kestel RMK uuringualadel korralisi raieid ei teosta, kuid üraski käitumise hindamiseks on vajalik puude

langetamine, mis viiakse läbi sanitaarraie korras.

Tabel 1. Eelvaliku alad uuringu läbiviimiseks

Eraldis

Keskmine

vanus

Keskmine

rinnasdiameeter Arenguklass KU% I rindes

RG216-25 56 20 keskealine 95

RG219-13 45 18 keskealine 82

RG225-5 53 18 keskealine 65

RG221-16 55 21 keskealine 100

RG149-6 57 19 keskealine 98

EV084-4 44 19 keskealine 98

SP020-17 41 14 keskealine 78

VL098-29 54 20 valmiv 82

VL105-16 54 23 valmiv 89

Keskmine

väärtus 51 19.1 87.4

a) Põlvkondade arvu ja aktiivsusperioodi pikkuse määramine:

Katse feromoonpüünistega:

Aprilli keskpaigaks paigaldatakse uuritavatele eraldistele kuuse-kooreüraski ja harkkidase kooreüraski püüdmiseks pilupüünised,

mõlemale liigile 12 püünist. Püünised paigaldatakse maapinnast 1.5-2m kõrgusele (Chen et al. 2009; Steyrer & Hoch 2020).

Kuuse-kooreüraski meelitamiseks kasutatakse sünteetilist feromooni Typosan® P306 ning harkkidase kooreüraski meelitamiseks

feromooni Dupliwit; viimast on edukalt kasutatud varasemates uuringutes (Kavčič et al. 2003; Steyrer & Hoch 2020). Feromoone

vahetatakse 5 korda aktiivsusperioodi jooksul; seire viiakse läbi aastatel 2026, 2027 ja 2028. Püüniste sisu kontrollitakse kord

nädalas, mille käigus määratakse püütud üraskite maht ning loendatakse sipelgmardikate (Thanasimus spp.) isendid. Püüniste saak

säilitatakse edasiseks uurimiseks. Seire lõpeb septembris. Tulemuste põhjal on võimalik määrata aktiivsusperioodi kestus ja

lendluse haripunktid ning võrrelda kooreüraskite arvukust.

Täiendavalt määratakse püütud harkkidaste kooreüraskite toon, jagades üraskid värvuse järgi nelja gruppi, sarnaselt projekti

T220128MIME ning Fritscher & Schroeder (2022) metoodikaga. Iga nädala kohta uuritakse kokku 400 isendit; kui neid on

püünistes vähem, siis tulemused standardiseeritakse. Uuritakse 2025 pilootprojekti ning 2026 ja 2027 püüniste saaki. Valmikute

värvus muutub vananedes tumedamaks, mis võimaldab järeldada suvel koorunud I põlvkonna noormardikate lendluse aega, et

eristada seda võimalikest sõsarhauetest.

Paikvaatlused kahjustuskolletes:

Lisaks feromoonpüünistele on vajalik paikvaatluste teostamine üraski poolt asustatud puudel. Selleks uuritakse juhuslikke puid

kahjustuskolletes juuni lõpus ja juuli alguses, et tuvastada noormardikate olemasolu ning markeeritakse uued rünnatud puud, kui

noormardikad on peremeespuudelt lahkunud. Hiljem uuritakse markeeritud puid aktiivsusperioodi lõpul uuesti, et tuvastada II

põlvkonna olemasolu. Kuna harkkidane kooreürask eelistab tüve kõrgemaid osasid, ei pruugi jalalseisvate puude koore alt isendite

leidmine alati võimalikuks osutuda. Seetõttu on kavas kõigil uuringualadel üksikutel peenema diameetriga kuuskedel koor enne

aktiivsusperioodi algust läbi lõigata, et peremeespuid nõrgestada, ning paigaldada üraskite meelitamiseks tüvele sünteetiline

feromoon. Kokku on kavas paigaldada feromoon 15-le kuusele aprilli keskpaigas ning 15-le kuusele juuni lõpus. Kui kahjustused

ilmnevad ainult puude kõrgemates osades, on vajalik uuritavad puud langetada. Kõik I ja II põlvkonna noormardikatega leitud

puud registreeritakse. Paikvaatlused on kavas 2026-2028 aktiivsusperioodil.

b) Talvitumispaiga määramine:

Talvitumisedukuse ja talvitumispaiga määramiseks on kavas harkkidase kooreüraski poolt suve keskpaigas rünnatud puud üraski

aktiivsusperioodi lõpus langetada (alates oktoobrist). Raied viiakse läbi aastatel 2026 ja 2027 ning mõlemal aastal langetatakse

vähemalt 25 puud, kui neid sellisel hulgal leidub. 10x10 cm mõõdus kooreproovid võetakse 2 m vahedega kogu tüve ulatuses;

seejuures määratakse proovi võtmise kohalt puu diameeter sarnaselt projekti T220128MIME metoodikaga. Üraski asustustiheduse

ja paljunemisedukuse määramiseks pinnaühiku kohta loendatakse sisenemis- ja väljumisavad, emakäigud ja koore all olevad

isendid (Hedgren & Schroeder 2004). Sisenemisavade ja emakäikude arv näitab koorde sisenenud vanamardikate hulka,

väljumisavade ja koore all olevate elujõuliste noormardikate arv näitab üraski II põlvkonna valmikuks arenenud isendite hulka.

Lisaks iseloomustab väljumisavade arv pinnasesse talvituma läinud üraskite hulka. Leitud mardikad viiakse vajadusel

siseruumidesse, kus temperatuuri tõustes on võimalik eristada elusaid mardikaid surnutest. Täiendavalt määratakse koore all

leiduvad üraski looduslikud vaenlased. Kui mõnel aastal soovitud koguses puid ei leidu, on võimalik täiendavaid puid langetada

veel 2028. a aktiivsusperioodi lõpul.

c) Aktiivsusperioodi pikkus ja lendluse algus; seos õhutemperatuuriga:

Harkkidase kooreüraski aktiivsusperioodi sobivuse hindamiseks kasutatakse kraadpäevade analüüsi, valides erinevate

rahvusvaheliste kuuse-kooreüraski arengut selgitavate mudelite eeskujul madalaimaks temperatuurilävendiks 5°C (Annila 1969)

või 8,3°C (Baier et al. 2007). 6.3°C on kasutatud harkkidase kooreüraski arengut selgitava madalaima temperatuurilävendina

(Davídková & Doležal 2019). Aktiivsusperioodina käsitletakse ajavahemikku aprill-september, mille jooksul madalaimast

temperatuurilävendist kõrgemad ööpäevased keskmised õhutemperatuurid liidetakse. Võimalik on kasutada nii KNMI Climate

Explorer1 võrgustiku andmeid kui ka Keskkonnaagentuuri lähimate ilmajaamade andmeid. Saadud vastused võimaldavad teha

üldiseid järeldusi, milliste aktiivsusperioodi kraadpäevade summa korral on kahe põlvkonna esinemine ka tulevikus tõenäoline.

Kraadpäevade summa võimaliku kasvu hindamine toimub lineaarse regressioonianalüüsi abil, kasutades varasemate aastate

meteoroloogilisi andmeid. Kevadise lendluse temperatuurisumma arvestuse algusajaks saab määrata esimese päeva, mil

maksimaalne õhutemperatuur ulatub vähemalt 16,5 °C-ni ning vastava ala püünise saak (koos varasemate nädalate

püügiandmetega) on vähemalt 100 isendit (Fritscher & Schroeder 2022). Algandmetena kasutatakse 2025-2028. a

feromoonpüüniste seireinfot.

8.4. Oodatavad tulemused ja rakenduslik tähtsus:

a) Ajakohastatud teadmised harkkidase kooreüraski põlvkondade arvu, aktiivsusperioodi pikkuse ja talvitumiskäitumise kohta

võimaldavad kavandada tõhusamaid sanitaarraieid.

b) Uued teadmised kahe põlvkonna saavutamiseks vajalike kraadpäevade summa lävenditest ja nende muutuse prognoosist

võimaldavad koostada esmaseid riskistsenaariume tulevikuks.

c) Projekti tulemusel valmib üks eestikeelne populaarteaduslik ülevaade ning rahvusvahelise teadusartikli käsikiri; tulemuste

avaldamine toetab teaduspõhist metsakaitset.

d) Uuring toetab EMÜ metsaökoloogia töörühma üraski-uuringute jätkumist ning metsaentomoloogia pädevuse järjepidevust

Eestis.

Kasutatud kirjandus: Ait, K., Õunap, H., Vodde, F. and Metslaid, M., 2025. Bivoltinism in the northern bark beetle Ips duplicatus (Sahlberg, 1836) (Coleoptera: Curculionidae, Scolytinae) observed in Estonia. EPPO Bulletin, 578, p.122469.

Annila, E., 1969. Influence of temperature upon the development and voltinism of Ips typographus L. (Coleoptera: Scolytidae). Annales Zoologici Fennici, 6, pp.161–208.

Baier, P., Pennerstorfer, J. and Schopf, A., 2007. PHENIPS – A comprehensive phenology model of Ips typographus (L.) (Col., Scolytinae) as a tool for hazard rating of bark beetle infestation. Forest Ecology and Management, 249(3), pp.171–186.

Chen, G., Zhang, Q.H., Wang, Y., Liu, G.T., Zhou, X., Niu, J. and Schlyter, F., 2010. Catching Ips duplicatus (Sahlberg) (Coleoptera: Scolytidae) with pheromone-baited traps: optimal trap type, colour, height and distance to infestation. Pest Management Science, 66(2), pp.213–219.

Davídková, M. and Doležal, P., 2019. Temperature-dependent development of the double-spined spruce bark beetle Ips duplicatus (Sahlberg, 1836) (Coleoptera: Curculionidae). Agricultural and Forest Entomology, 21(4), pp.388–395.

Davídková, M., Kleinová, L. and Doležal, P., 2023. Overwintering migration of the double-spined spruce bark beetle Ips duplicatus (Sahlberg, 1836) (Coleoptera: Curculionidae). Forests, 14(1), p.131.

1 https://climexp.knmi.nl/start.cgi

Duduman, M.L., Olenici, N. and Isaia, G., 2013. Research carried out in Romania on the northern bark beetle (Ips duplicatus, Coleoptera: Curculionidae, Scolytinae). In: Proceedings of the Biennial International Symposium Forest and Sustainable Development, Brașov, Romania, 19–

20 October 2012, pp.9–14.

Ehnström, B. and Axelsson, R., 2002. Insektsgnag i bark och ved. Uppsala: ArtDatabanken SLU.

Fritscher, D. and Schroeder, M., 2022. Thermal sum requirements for development and flight initiation of new-generation spruce bark beetles based on seasonal change in cuticular colour of trapped beetles. Agricultural and Forest Entomology, 24(3), pp.405–421.

Hedgren, P.O. and Schroeder, L.M., 2004. Reproductive success of the spruce bark beetle Ips typographus (L.) and occurrence of associated species: a comparison between standing beetle-killed trees and cut trees. Forest Ecology and Management, 203(1–3), pp.241–250.

Hlásny, T., König, L., Krokene, P., Lindner, M., Montagné-Huck, C., Müller, J., Qin, H., Raffa, K.F., Schelhaas, M.J., Svoboda, M. and Viiri, H.,

2021. Bark beetle outbreaks in Europe: state of knowledge and ways forward for management. Current Forestry Reports, 7(3), pp.138–165.

Holuša, J., Lukášová, K. and Lubojacký, J., 2012. Comparison of seasonal flight activity of Ips typographus and Ips duplicatus. Scientia

Agriculturae Bohemica, 43(3), pp.109–115.

Holuša, J., Grodzki, W., Lukášová, K. and Lubojacký, J., 2013. Pheromone trapping of the double-spined bark beetle Ips duplicatus (Coleoptera:

Curculionidae, Scolytinae): seasonal variation in abundance. Folia Forestalia Polonica, Series A, 55(1), pp.3–9.

Kavčič, A., Devetak, Z., Piškur, B., Groznik, E. and de Groot, M., 2023. First record of the northern spruce bark beetle Ips duplicatus (Sahlberg,

1836) in Slovenia. BioInvasions Records, 12(3), pp.699–710.

Kohh, E., 1943. Lisandeid kooreüraskite kahjustuste ja tõrje üle Eesti kuusemetsades. Doktoridissertatsioon. Tartu, 278 lk.

Maavara, V., Merihein, A., Parmas, H. and Parmasto, E., 1961. Metsakaitse. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 733 lk.

Nikitsky, N.B., Osipov, I.N., Chemeris, M.V., Semenov, V.B. and Gusakov, A.A., 1996. Beetles — xylobionts, micetobionts and scarab beetles

of Prioksko-Terrasny Nature Biosphere Reserve (with review of fauna of these groups of the Moscow region). Sbornik Trudov Zoologicheskogo Muzeya MGU, 36, pp.2–196.

Patacca, M., Lindner, M., Lucas-Borja, M.E., Cordonnier, T., Fidej, G., Gardiner, B., Hauf, Y., Jasinevičius, G., Labonne, S., Linkevičius, E. and Mahnken, M., 2023. Significant increase in natural disturbance impacts on European forests since 1950. Global Change Biology, 29(5), pp.1359–

1376.

Stark, V., 1952. Korojedy. Fauna SSSR. Coleoptera 31 (Scolytidae). Moskva: AN SSSR, 462 lk.

Steyrer, G. and Hoch, G., 2020. Occurrence and distribution of the northern bark beetle Ips duplicatus (Sahlberg, 1836) in Austria. Mitteilungen der Deutschen Gesellschaft für Allgemeine und Angewandte Entomologie, 22, pp.289–293.

Šotola, V., Holuša, J., Kuželka, K. and Kula, E., 2021. Felled and lure trap trees with uncut branches are only weakly attractive to the double- spined bark beetle Ips duplicatus. Forests, 12(7), p.941.

Wermelinger, B., Mathis, D.S., Knížek, M. and Forster, B., 2020. Tracking the spread of the northern bark beetle Ips duplicatus (Sahlb.) in Europe and first records from Switzerland and Liechtenstein. Alpine Entomology, 4, pp.179–184.

Zolk, K., 1932. Kodumaa ürasklased (Ipidae) ühes lühikese ülevaatega nende bionoomiast ja levimisest Eestis. Eesti Metsanduse Aastaraamat, VI, pp.127–176.

Zolk, K., 1935. Märkmeid kodumaa üraskite ökoloogia kohta I. Eesti Metsanduse Aastaraamat, VII, pp.258–294.

LISA 1. Projekti eelarve, kulud ilma käibemaksuta.

Kulud vastavalt

raamatupidamisele

Kokku

Kulude jagunemine aastate kaupa 2026 2027 2028

Töötasud 120 600 35 400 42 600 42 600

Sotsiaalmaks 39 798 11 682 14 058 14 058

Töötuskindlustusmaks 964,7 283,1 340,8 340,8

Ostetud teenused

Lähetuskulud

Materjalid, tarvikud 9775,94 3628,10 3043,48 3104,36

Masinad, seadmed

Muud kulud (transport) 22 114,26 7500 7500 7114,26

Üldkululõiv 21 472,54 6499,24 7504,70 7468,60

Kokku 214 725,44 64 992,44 75 046,98 74 686,02

toovotuleping_teadus_emu_2026_harkkidaneurask_ait.asice

Digiallkirjad

Allkirjade kehtivust ei ole kontrollitud.

KALLE OLLI PNOEE-36702122713 2025-12-30 08:13:44