Arvamuse edastamine

Sihtasutus Eesti Teadusagentuur Soola 8 Tartu 51004 Tel 730 0324 etag@etag .ee www.etag.ee

Arvamus isikuandmete kaitse seaduse ning teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta

Austatud Liisa-Ly Pakosta

Edastan Eesti Teadusagentuuri märkused ja ettepanekud isikuandmete kaitse seaduse ning

teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu

kohta.

Ettepanekuid ja märkuseid on palju, kuid meie hinnangul on tegemist olulise mõjuga

seadusemuudatusega ning enne selle vastuvõtmist on oluline kõik nüansid põhjalikult läbi mõelda.

Kuna eelnõul on oluline mõju teadusuuringutele, isikuandmete kaitstusele ning ka teaduseetika

komitee tööle, oleme väga huvitatud koostööst ja valmis selgitama oma seisukohti.

I. Kokkuvõte ettepanekutest

Mitmed eelnõu eesmärgid nagu suurem läbipaistvus ning riigi valduses olevate isikuandmete

taaskasutamise lihtsustamine on olulised ja seetõttu toetame eelnõuga § 61 lisamist isikuandmete

kaitse seadusesse. Samas on eelnõu IKS §-s 6 mitmeid uusi kohustusi, mis laienevad eelnõu laia

reguleerimisala tõttu ka uuringutele, mille puhul uued kohustused ei ole vajalikud ega

põhjendatud. Ettepanekute II osas oleme toonud mõned näiteid sellistest uuringutest. Usume, et

täidesaatva riigivõimu uuringute läbiviimist saab hõlbustada ka nii, et sellega ei kaasneks

teadusasutuste ja uurijate halduskoormuse suurenemine.

Teaduseetika seisukohast on kõige olulisem eelnõus plaanitud muudatus, millega täiendavate

kaitsemeetmete rakendamise vajadus määratletakse selle alusel, kas isikuandmeid töödeldakse

isikustatud kujul või pseudonüümitult, erinevalt praegusest korrast, kus täiendavad kohustused

kaasnevad eriliiki isikuandmete töötlemisega. See toob kaasa olukorra, kus madala riskiga

uuringud (nt analüüsitakse poliitikute sotsiaalmeedia postitusi) peavad erinevalt praegu kehtivast

Liisa-Ly Pakosta Teie: 16.12.2025.a nr 8-1/10086-1

Justiitsministeerium Meie: 05.01.2026. a nr 2-7/25/44-2

korrast teavitama nii AKI-t kui ka pöörduma eetikakomiteesse. See-eest andmekogu vastutav

töötleja saab oma andmekogu piires läbi viia uuringuid ilma igasuguste piiranguteta – isegi kui ta

töötleb uuringus isikustatud kujul eriliiki isikuandmeid, ei pea ta sellest AKI-t teavitama (eelnõu IKS

§ 6 lg 9) ega eetikakomiteesse pöörduma. Selline kohustuste ümberjaotumine võrreldes praegu

kehtiva korraga ei ole eelnõus põhjendatud ja ei ole proportsionaalne, kuna uued kohustused ei

vasta töötlemisega kaasnevatele riskidele.

Meie hinnangul aitaks eelnõuga kaasnevat halduskoormuse ebamõistlikku kasvu vähendada

sellega, kui kitsendada seaduseelnõu fookust ja sätestada täiendavad kohustused vaid kõrgema

riskiga uuringutele. Kokkuvõtlikult teeme ettepaneku vaadata plaanitav IKS § 6 kohaldamisala ja

regulatsioon üle järgmistes aspektides:

1) Kas IKS § 6 peaks laienema kõigile nõusolekuta teadusuuringutele või ainult neile, kus

töötlemise aluseks on avalikes huvides oleva ülesande täitmine?

2) Mida toob kaasa „uuringu“ mõiste nii lai sätestamine, et sinna alla lähevad teadusuuringud,

statistika tegemine, tagasisideküsitlused ja erasektori tootearendus?

3) Mida toob teadlastele kaasa kohustus teavitada kõikidest nõusolekuta isikuandmetega

seotud uuringutest?

4) Milline on mõju teaduseetika komiteedele, kui senine eriliiki isikuandmetega seotud

uuringute hindamise kohustus asendub kõikide pseudonüümimata isikuandmetega seotud

uuringute hindamise kohustusega, eriti arvestades uuringu väga laia määratlust?

Järgnevalt toome välja probleemkohad, mis eelnõu jõustumisel tõusetuda võivad ning teeme

ettepanekud, millega tuleks IKS § 6 muutmisel arvestada. Kirja teises osas on välja toodud näited

elulistest olukordadest, mis meie hinnangul vajaksid hinnangut, kas nende langemine IKS § 6

reguleerimisalasse on mõistlik.

1. IKS § 6 reguleerimisala „nõusolekuta“ uuringud on l i iga la i

IKS plaanitava § 6 lõike 1 kohaselt antakse §-s 6 alus isikuandmete andmesubjekti nõusolekuta

töötlemiseks teadus-, ajaloouuringu või statistikatöö eesmärgil. IKÜM artikli 6 lõikes 1 on loetletud

viis isikuandmete töötlemise seaduslikku alust, mis ei põhine andmesubjekti nõusolekul ning mis

seetõttu kõik võiksid langeda IKS § 6 reguleerimisalasse. Meie hinnangul on see liiga lai.

IKÜM artikli 6 lõike 2 kohaselt võivad liikmesriigid kehtestada konkreetsemad regulatsioone

kohandamaks IKÜM sätteid seoses isikuandmete töötlemisega artikli 6 lõike 1 punkti c (kui see on

vastutava töötleja juriidiline kohustus) või punkti e (töötlemine on vajalik avalikes huvides oleva

ülesande täitmiseks või avaliku võimu teostamiseks) alusel. Liikmesriigid võivad määrata

üksikasjalikumalt kindlaks töötlemise konkreetsed nõuded ja teised meetmed, et tagada seaduslik

ja õiglane töötlemine, sealhulgas teiste andmetöötluse eriolukordade jaoks, nagu see on

sätestatud IX peatükis. Mainitud peatükki kuulub ka artikkel 89, mis lubab liikmesriigil ette näha

erandeid teatud andmesubjekti õigustest, kui andmete töötlemine toimub avalikes huvides

arhiveerimise, teadus- ja ajaloouuringu või statistilisel eesmärgil.

Teine IKÜM säte, mis jätab liikmesriigile võimaluse täiendavaid isikuandmete töötlemise tingimusi

sätestada, puudutab eriliiki isikuandmete töötlemist. Nii on artikli 9 lõike 2 punktis j on sätestatud

erand eriliikide töötlemise keelule: „töötlemine on vajalik avalikes huvides toimuva arhiveerimise,

teadus- või ajaloouuringute või statistilisel eesmärgil vastavalt artikli 89 lõikele 1, tuginedes liidu

või liikmesriigi õigusele, ning on proportsionaalne saavutatava eesmärgiga, austab isikuandmete

kaitse õiguse olemust ning tagatud on sobivad ja konkreetsed meetmed andmesubjekti põhiõiguste

ja huvide kaitseks“. Sama artikli lõike 4 kohaselt võivad liikmesriigid kehtestada täiendavaid

tingimusi.

Meie hinnangul võiks IKS lähtuda nendest sätetest, eelnõuga uuringus isikuandmete töötlemisele

seatud piirangud ja tingimused on eelkõige vajalikud selleks, et tasakaalustada IKÜMis

teadusuuringutele ettenähtud erandeid, mitte selleks, et seada täiendavaid tingimusi

õiguspäraselt läbiviidud uuringutele. Nii ei peaks IKS näiteks kehtestama lisatingimusi õigustatud

huvi alusel läbiviidavatele uuringutele ja analüüsidele, kui need järgivad kõiki IKÜM tingimusi.

Kuna seletuskirjast võib välja lugeda, et IKS § 6 regulatsioon on mõeldud täiendama IKÜMi artikli

6, lõike 1 punkti e (isikuandmete töötlemine on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks

või vastutava töötleja avaliku võimu teostamiseks) erandit, teeme õigusselguse huvides

ettepaneku selle ka eelnõus konkreetselt sõnastada. Näiteks:

„(1) Isikuandmeid võib teadus- või ajaloouuringu või statistika eesmärgil töödelda Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 artikli 6 lõikes 1 punktis e nimetatud alusel, kui

järgitakse kõiki käesolevas paragrahvis sätestatud tingimusi.“

Lisaks võiks seadusega täpsustada eelkõige neid aspekte, mida IKÜM ei reguleeri või milles on

jäänud võimalus liikmesriikidel täiendavaid tingimusi sätestada. Üheks selliseks on IKÜM art 9 lg 2

p j sätestatud erand eriliikide töötlemise keelule.

Kokkuvõtteks: lahendus oleks IKS-is täpsustada nõudeid ja tingimusi, mis kaasnevad avalikes

huvides ülesandena määratlevatele teadusuuringutele, jättes reguleerimisalast välja muud

õiguslikud alused (eelkõige õigustatud huvi) ja kitsendaks uuringute ringi, kellele uues kohustused

kohalduksid.

2. IKS § 6 lõigetes 1 ja 2 käsitletud „uuringu“ mõiste on l i iga la i

Seletuskirja kohaselt on termin „uuring“ laia tähendusega ning see hõlmab teadus- ja

ajaloouuringuid ning statistikat. Samuti on seletuskirjas väidetud, et „kehtiv IKS kitsendab

ülemäära asutuste ringi, kellel on lubatud analüüse ja uuringuid teha“. Oluline on siinkohal välja

tuua, et IKS eesmärk ei ole defineerida teadusuuringut (teadus- ja arendustegevuse defineerib

TAIKS) ega anda üldist luba uuringute tegemiseks. IKS peaks eelkõige täpsustama vaid neid

erandeid ja tingimusi, mis üldmäärus teadus- ja ajaloouuringute ning statistika osas selgelt ette

näeb.

IKS § 6 lõikega 2 võrdsustatakse teadusuuringutega hulk avaliku sektori analüüse ja uuringuid ning

laiendatakse neile ka üldmääruses teadusuuringutele tehtavad erandid. Mitte iga analüüs, mida

riigiasutus isikuandmete põhjal teeb, ei ole ega peagi olema käsitletav kui teadusuuring.

Paratamatult tähendab see ka seda, et mitte iga analüüs ei saa toetuda üldmääruses

teadusuuringutele ette nähtud eranditele. Näiteks üldmääruse art 9 lg 1 sätestab eriliiki

isikuandmete keelu, millest erandid on loetletud sama artikli lõikes 2. Üheks erandiks on

teadusuuringud (art 9 lg 2 p j), kui see tagab piisava kaitse andmesubjekti õigustele ning järgib

liikmesriigi õigust. Kui „uuringu“ mõistet liigselt laiendada, loob see suurele hulgale tegevustele

võimaluse eriliikide töötlemise keelust mööda minna. Ei ole selge, kas ja kuivõrd see läheb kokku

üldmääruse mõttega luua erand teadusuuringutele kui olulise avaliku huviga tegevusele.

Sarnaselt on üldmäärus ette näinud võimaluse piirata andmesubjekti õigusi, kui see takistab

teadusuuringute eesmärkide saavutamist (vt EN § 6 lg 11). Ka siin on sama probleem – kui uuringu

mõistet liigselt laiendada, laieneb ühtlasi selliste isikuandmete töötlemise toimingute hulk, kus

andmesubjekti õigusi piiratakse.

Ettepanek on täiendavalt hinnata erinevate õiguslike mõistete kooskõla, kuna uuringu mõiste

laienemisega kaasneb suurem privaatsuse riive. Samuti aitaks see vältida võimalikke probleeme

seaduse rakendamisel. Eelkõige tuleks täiendavalt hinnata, kas ja kuivõrd ühtivad TAIKS teadus- ja

arendustegevuse ning IKS uuringu mõiste. Ka teadus- ja arendustegevuse mõiste ei piira asutuste

ega isikute ringi, kes saavad alus- ja rakendusuuringuid ning eksperimentaalarendust läbi viia. Küll

seab see kõrgema lävendi tegevuse sisule ja tulemustele – rutiinsed analüüsid ei mahu nt teadus-

ja arendustegevuse mõiste alla. Kitsam tõlgendus on kooskõlas üldmääruse eesmärgiga ja tagab

suurema kaitse andmesubjektide privaatsusele.

Asjaolu, et konkreetne uuring (nt turu-uuring) või analüüs (nt teenuse kasutatavuse ülevaade) ei

liigitu teadusuuringuks, ei tähenda, et need uuringud ei ole lubatud. Sel juhul ei saa lihtsalt toetuda

üldmääruses teadusuuringutele ette nähtud eranditele. Neid tegevusi saab endiselt läbi viia

toetudes üldmääruse üldnõuetele – kui selleks on sobiv õiguslik alus ning järgitakse teisi

üldmääruse nõudeid. Kui avalikule asutusele on näiteks õigusaktiga antud ülesanne pakkuda

avalikku teenust, siis peaksid ka selle avaliku teenusega seotud analüüsid olema kaetud sama

ülesandega ning eraldi õiguslikku alust selliste analüüside jaoks ei ole vaja.

3. Teadusuuringud ja statistika võiksid ol la eraldi paragrahvidena reguleeritud

Sarnaselt avalikes huvides arhiveerimisele (IKS § 7), võiks ka statistika eesmärgil isikuandmete

töötlemine olla reguleeritud eraldi paragrahvina. Kuna statistika tulemuseks on alati

koondandmed, mis ei ole käsitletavad isikuandmetena (IKÜM sp 162), on statistika koostamisega

seotud riskid teadusuuringutega võrreldes väiksemad.

Mitmed eelnõus ettenähtud nõuded või kohustused ei tundu mõistlikud statistilisel eesmärgil

toimuva töötlemise suhtes, seda enam, et Statistikaameti tööd reguleerib eraldi seadus ja seega

eelnõu tingimused neid ei puuduta (EN IKS § 6 lg 10). Seega reguleer iks eelnõu kõikide teiste

isikute ja asutuste tegevust kogutavate või olemasolevate andmete põhjal statistika koostamisel.

Ettevõtted ja muud asutused teevad regulaarselt statistilisi ülevaateid oma tegevusest, töödeldes

selleks klientide või teenuste kasutajate andmeid, et seeläbi teha paremaid otsuseid asutuse

tegevuse osas. Kuigi staatilisel eesmärgil isikuandmete töötlemine võib põhineda ka nõusolekul,

on tõenäoline, et statistiliste ülevaadete koostamine ei põhine nõusolekul, vaid mõnel muul alusel,

nt õigustatud huvil või „eesmärgi kooskõla“ hindamisel. Probleemi illustreerimiseks lisasime ka

näite (vt II osa). Ei ole arusaadav, miks asutused peaksid AKI-t teavitama statistika koostamisest

vaid seetõttu, et isikuandmete statistilisel eesmärgil töötlemine ei põhine nõusolekul.

Mõnevõrra erinev on olukorda statistikauuringutega (statistical surveys), kus kogutaksegi uusi

andmeid statistika koostamise eesmärgil, kuid need toimuvad kas: 1) nõusoleku alusel (nt

uuringufirmad, kes respondente küsitlevad); 2) seaduse alusel riikliku statistika raames. Mõlemad

juhud jäävad niikuinii IKS § 6 reguleerimisalast väljapoole.

Kolmanda probleemina ei ole mõistlik statistika eesmärgil toimuvale isikuandmete töötlemisele

ette näha eetikakomitee kooskõlastuse kohustust, kuna statistika koostamine ei sobitu

teadusuuringute hindamiseks mõeldud raamistikku.

Ettepanek toetaks ühtlasi meie teist ettepanekut, mille kohaselt „uuringu“ mõiste on liiga lai.

4. Teavitamiskohustus on l i iga la i ja ei tä ida oma eesmärki

Plaanitud kujul tuleb AKI-t teavitada igal juhul, kui töödeldakse andmesubjekti nõusolekuta

isikuandmeid teadusuuringu eesmärgil, sõltumata sellest kas need on tavalised või eriliiki

isikuandmed, pseudonüümitud (IKS § 6 lg 5) või isikustatud (IKS § 6 lg 6–7) või kasutatakse

andmetöötlussüsteemi (IKS §61 lg 7). Samuti kohaldub kohustus IKS § 6 lõigete 1 ja 2 kohaselt lisaks

teadusasutustes tehtavale teadustööle, ka statistikatööle, KOV analüüsidele ning erasektori

uuringutele – see suurendab teavituste hulka ja tekitab täiendava koormuse kõigile uuringute

tegijatele. Mida laiemalt määratleda „uuringu“ mõiste, seda suuremaks läheb nende

uurimistegevuste hulk, millest AKI-t teavitama peaks. Kui aastas tehakse 200 teavituse ringis,

tuleks välja mõelda ka see, kuidas nende uuringute teavet arusaadavalt avaldada, et inimesed

vajaliku info üles leiaks. Vastasel korral tekib sama efekt liiga pikkade andmekaitse tingimuste

avaldamisega – inimesed loobuvad selle lugemisest ja läbipaistvus sellega ei parane.

Ka ei ole üheselt selge, mida AKI selle teabega peale hakkaks ning millist probleemi selline teavitus

aitaks lahendada. Kui eeldus on, et AKI tuvastab vastavust seadusega, siis ei ole tegemist pelgalt

teavitusega, vaid AKI peaks ka uuringu asjaoludesse süvenema – see oleks pigem uut tüüpi

menetlus, mitte pelgalt teavitus. Teavitamise vajadus on küsitav ka seetõttu, et teavituse sisu (§ 6

lg 5) on niivõrd üldine, et selle põhjal ei ole võimalik kõikide § 6 lg 3 ja 6 nõuete täidetust

kontrollida. Lisaks on seletuskirja peatükis 7 nimetatud, et ainus täiendav tööjõukulu AKI-le on

seoses „AKI veebilehel uuringute kohta teabe avaldamisega“ – sellest võiks eeldada, et AKI esitatud

teabe põhjal uuringuid ei kontrolli. Kui veebilehel uuringute nimekirja avaldamine on ainus

eesmärk, siis leidub teavitamisele ka paremaid alternatiive, mis sarnaselt läbipaistvust aitavad

tagada.

Ettepanek on selliselt sätestatud teavitamise kohustusest loobuda, sest 1) korrektselt

pseudonüümitud andmete töötlemisel on eelduslikult taastuvastamise risk maandatud ja täiendav

kontroll ei ole põhjendatud – pealegi on IKS § 6 lg 3 tingimused tehnilist laadi, mille kontrollimine

eeldaks täpsemaid selgitusi pseudonüümimise meetodi osas, mida oskab selgitada andmekogu

pidaja (ehk andmete väljastaja), mitte uuringu tegija; 2) eetikakomitee poolt hinnatud uuringu

osas hindab eetikakomitee juba niikuinii IKS § 6 lg 6 tingimusi ning teeb väljastatud kooskõlastuse

avalikuks (kõik kooskõlastatud uuringud avaldatakse veebilehel) – ei ole selge, miks peaks veel

täiendavalt sellest AKI-t teavitama, kes sarnaselt avaldaks veebilehel uuringu andmed. See viimane

ülesanne oleks dubleeriv.

Kui riigi eesmärk on isikuandmete taaskasutust soodustada, siis oleks igati mõistlik vältida

ebamõistlikult koormavaid kohustusi, mis vastupidiselt pärsivad andmete taaskasutust.

Alternatiivne lahendus teavitamisele: teavitamiskohustuse eesmärk peaks olema selgem ja

suunatud kõige kriitilisemate probleemide lahendamiseks: 1) parem järelevalve riigi valduses

olevate eriliiki ja tundlike andmete kasutamise osas; 2) suurem läbipaistvus andmesubjektile tema

andmete uuringutes kasutamise osas. Eeldus on, et 2. eesmärk toetab ühtlasi 1. eesmärki, kuna

andmesubjektid saavad teada anda uuringutest, mis tekitavad küsimusi.

Selliselt võiks minimaalsem teavitamiskohustus olla järgnev:

1) kohustus piirduks vaid riiklikest andmekogudest uuringute eesmärgil andmete

väljastamisega (selle asemel, et käsitleda kõiki teadusuuringus nõusolekuta isikuandmete

töötlemise olukordi);

2) teavitamise adressaat peaks olema eelkõige (või täiendavalt ka) andmesubjekt, kelle

isikuandmeid töödeldakse – selleks saaks kasutada andmejälgija funktsiooni, mille

laiendamine on ilmselt niigi plaanis;

3) teavituse peaks saatma andmekogu pidaja (vastutav töötleja), kellel on vajalik teave

isikuandmete pseudonüümimise ja turvalise töötlemise osas – uuringu tegijal ei saa tagada,

et andmed on korrektselt pseudonüümitud (IKS § 6 lg 3) ega seda, et

andmetöötlussüsteem vastab IKS EN §61 seatud tingimustele;

4) teavitamine võiks olla võimalikult suurel määral automatiseeritav ning integreeritud

andmejälgija või andmetöötlustoimingute (sh andmepäringute) logimisega – see oleks

jällegi võimalik vaid andmekogu pidaja poolelt, mitte uuringu läbiviija poolelt.

Kokkuvõtteks: teavitamiskohustuse ulatust aitaks piirata ka see, kui lähtuvalt ettepanektust 1 ja 2

kitsendada IKS § 6 reguleerimisala.

5. Eelnõu ei arvesta teadusuuringutega, kus ei kasutata andmekogude andmeid

Eelnõus on läbivalt kirjeldatud olukordi, kus uuringu jaoks saadakse andmeid andmekogust (EN IKS

§ 6 lg 3, 4, 9, 11, samuti kogu § 61). Samas töödeldakse teadusuuringus nõusolekuta isikuandmeid

ka juhul, kui andmed ei pärine andmekogust. Oleme II osas kirjeldanud mitmeid uuringute tüüpe,

kus toimub „nõusolekuta“ andmetöötlus, kuid kus ei küsita andmeid andmekogudest – kuna

„uuringu“ mõiste on väga lai, tähendab see paratamatult, et uued kohustused tabavad ka neid

uuringuid.

Probleemi aitaks lahendada see, kui IKS § 6 reguleerimisala kitsendada vastavalt 1. ettepanekule.

6. Ei ole selge, kes on „uuringu tegi ja“

Üldmäärus kasutab mõisteid volitatud töötleja ja vastutav töötleja. Kui uuring tellitakse teiselt

asutuselt, on uuringu läbiviimisega seotud mitu asutust – kes sel juhul on uuringu tegija? Kuna

kohustused kaasnevad uuringu tegijale, peaks seadus selle mõiste täpsemalt määratlema. Oluline

on see eelkõige olukordades, kus uuring tellitakse ettevõttelt või teadusasutuselt või kui uuringu

viib läbi konsortsium, kus kõik asutused võivad olla kaas-vastutavad.

Kas üliõpilastöödes, kus töödeldakse avalikustatud isikuandmeid ilma nõusolekuta (nt meedia ja

sotsiaalmeedia sisu), tuleneb teavitamise kohustus üliõpilasele või ülikoolile?

7. Pseudonüümsuse tingimused ei ole selged

Kuigi seletuskirja kohaselt on eesmärgiks luua selgus, millisel juhul on tegemist

pseudonüümimisega, ei loo EN IKS § 6 lg 3 tingimused kuigi palju selgust. Praegusel juhul on lõikes

kirjas, et „Pseudonüümimine … on meede, mille puhul… enne isikuandmete üleandmist uuringu

tegijale need pseudonüümitakse“. Selliselt on pseudonüümimine defineeritud/määratletud

iseenda kaudu – see ei ole kuigivõrd abiks praktikas, kus tuleb otsustada konkreetse andmekogumi

põhiselt, milliste tunnuste alusel peale otseste identifikaatorite võiksid andmesubjektid olla

tuvastatavad. Lisaks määratlevad pseudonüümimist veel lisatingimused (lõike 3 punktid 2-3), mis

suurendab segadust veelgi.

Arusaadav on seletuskirjas välja toodud probleem, et praktikas on pseudonüümimine tekitanud

segadust, kuid lahendus sellele oleks andmekogu pidajate juhendamine või koolitamine.

Pseudonüümimise osas võiks arvesse võtta ka hiljutist Euroopa Kohtu otsust CJEU - C-413/23 P -

EDPS v SRB1 (vt punktid 82–86), mis käsitleb pseudonüümitud isikuandmete vastuvõtja kohustusi

– kohtu hinnangul tuleb hinnata, kas vastuvõtja jaoks on saadud andmed võimaldavad

andmesubjekti tuvastada või mitte. Kohus rõhutab ühtviisi seda, et pseudonüümitud isikuandmed

ei pruugi alati olla vastuvõtja vaatest isikuandmed (punkt 86), kui ka seda, et andmed, mis

iseenesest ei ole isikuandmed, võivad muutuda isikuandmeteks (punkt 84). Selline isikuandmete

õigusliku staatuse muutumine võib tekitada probleeme ka plaanitava IKS 6 osas, kuna mõnel juhul

võib IKS § 6 lg 3 tingimuste kohaselt pseudonüümitud andmeid pidada nende vastuvõtja ehk

uuringu tegija vaatest mitte-isikuandmeteks. Sel juhul on küsitav ka see, millest ja miks peab

uuringu tegija AKI-t teavitama, kui tema töödeldavad andmed ei ole isikuandmed.

8. Kaaluda võiks eelnõu § 6 lg 9 erandi laiendamist kõigile vastutavatele ja volitatud

töötlejatele

Lisaks andmekogude pidajatele leidub isikuandmeid töötlevaid asutusi, kellel ei ole andmekogu

avaliku teabe seaduse tähenduses, kuid kes ometi kasutavad olemasolevaid andmeid uuringute

eesmärgil (nt statistika tegemiseks) – sellisel juhul on vastutaval töötlejal ikkagi kohustus järgida

kõiki EN IKS § 6 nõudeid, sõltumata sellest, et vastutav töötleja juba niigi kontrollib andmeid ja

peab tagama nende turvalise ning õiguspärase töötlemise. Selline erinev kohtlemine andmekogu

pidajate ning muude vastutavate töötlejate vahel ei ole eelnõus põhjendatud, kuna mõlemal juhul

on andmekaitse alased riskid samaväärsed.

Kui teavitamiskohustus jääb eelnõusse alles, tuleks kaaluda erandi loomist olukorras, kus

teadusuuringu läbiviija töötleb iseenda töödeldavaid isikuandmeid, mille suhtes ta on vastutav

töötleja.

Teine pool vastutava töötlejaga seotud probleemist puudutab olukorda, kus vastutava töötleja

andmekogusse kuuluvaid isikuandmeid kasutab uuringu tegemiseks, analüüsiks või statistiliseks

kokkuvõtteks volitatud töötleja. Näiteks on Eesti Teadusagentuur riig i infosüsteemi kuuluva

andmekogu Eesti Teadusinfosüsteem volitatud töötleja. Samal ajal on Eesti Teadusagentuuril

TAIKS §10 lõike 2 punkti 6 kohaselt ülesanne koguda, säilitada ja analüüsida teavet teadus- ja

arendustegevuse kohta ning teha see kättesaadavaks. Kas IKS § 6 lg 9 erandile saab tugineda ka

volitatud töötleja oma seaduses kehtestatud ülesannet täites?

9. Ühe andmekogu piires isikuandmete töötlemine uuringu eesmärgil peaks olema siiski

läbipaistev

Eelnõu IKS § 6 lg 9 annab andmekogu vastutavale töötlejale õiguse ühe andmekogu piires

isikuandmeid uuringute eesmärgil töödelda ilma § 6 nõudeid järgimata – see teeb küll vastutavale

töötlejale elu lihtsamaks ja vähendab halduskoormus, kuid samas väheneb läbipaistvus ühe

andmekogu piires toimuva töötlemise osas. Vastupidiselt nt praegu Riigikogus menetluses olevas

1https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf;jsessionid=719833537E9ABD55533D1C28379298F6?text=& docid=303863&pageIndex=0&doclang=ET&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=13089334

inimgeeniuuringute seaduses nähakse samasugused kohustused ette kõigile uurijatele – ka

geenivaramu enda uuringud peavad saama eetikakomitee kooskõlastuse.

Kuna nii mitmeski riiklikus andmekogud on väga tundlikud andmed, tuleks siiski hinnata, kuidas

toimub järelevalve selliste uuringute üle, mida andmekogu vastutav töötleja ühe andmekogu piires

teostab. Oluline on arvestada ka seda, et üksnes turvalisuse tagamine ei lahenda uuringutega

seotud eetilisi ega põhiõiguslikke küsimusi – kuna andmesubjekti kontroll andmekogus olevate

andmete üle on väga piiratud, püsib risk, et andmekogu vastutav töötleja soovib isikuandmeid

kasutada selleks, et arendada välja uudseid meetodeid, mis ei ole ühiskonnas läbi arutada või

tekitavad eetilisi küsimusi (nt ennustav politseitöö).

Kuna igasugune isikuandmete töötlemine kujutab endast isiku privaatsuse riivet, põhineb selline

lai erand andmekogu vastutavatele töötlejatele suurel ühiskondlikul usaldusel. Kaaluda võiks

täiendavaid läbipaistvust tagavaid lahendusi sellistele töötlustoim ingutele – üks võimalus oleks ka

andmejälgija funktsionaalsuse laiendamine sellistele uuringutele (mis on vist niigi plaanis).

10. Eetikakomiteega seonduv halduskoormus võib kasvada

Eetikakomitee isikuandmete kaitsega seotud halduskoormus võib suureneda, kuna plaanitava

muudatusega hõlmatakse ka mitte-eriliiki isikuandmed eetikakomitee kooskõlastuse kohustusega.

Samas väheneb eetikakomitee koormus nende uuringute võrra, kus on andmed eelnevalt

pseudonüümitud või kus uuringu viib läbi andmekogu vastutav töötleja ühe andmekogu piires (IKS

§ 6 lg 9).

Eetikakomitee kooskõlastus võiks sarnaselt kehtivale korrale jääda vaid nendele uuringutele, kui

töödeldakse eriliiki isikuandmeid. Tavaliste isikuandmete osas on see kohustus selgelt ülemäärane,

eriti kui arvestada, et eetikakomiteel on niikuinii õigus otsustada, et sisuline hindamine ei ole

sellise uuringu puhul vajalik. Ka selliste hinnangute väljastamine on täiendav halduskoormus

eetikakomiteele.

Probleemi aitaks lahendada ka see, kui vastavalt ettepanekutele 1–3 eelnõu § 6 reguleerimisala

kitsendada.

11. Seos andmekogude regulatsiooniga ei ole selge

Eelnõu põhjal on keeruline mõista, kuidas hakkavad omavahel toimima IKS § 6 ja andmekogude

regulatsioon, kuna mitmel andmekogul (nt rahvastikuregister, terviseinfosüsteem) on täiendavalt

reguleeritud see, kuidas andmete väljastamine toimub. Seega on võimal ik, et kogu uuring vajab

eetikakomitee kooskõlastust, isegi kui isikuandmeid töödeldakse andmetöötlussüsteemis, kuna

muuseas kasutatakse ka terviseinfosüsteemi andmeid (TTKS § 594). Sellised erijuhte võib veelgi

olla, mistõttu on keeruline hinnata, kas ja kuivõrd uuringute tegemine lihtsamaks muutub. Selge

ei ole ka see, kas eetikakomitee peaks sellisel juhul hindama „isikuandmete väljastamise vajalikkust

ja põhjendatust“ vaid seaduses nimetatud andmekogu piires (antud näites tervise infosüsteem)

või kogu uuringu piires.

12. Seos nõusolekuteenusega ei ole selge

Nõusolekuteenuse abil on võimalik teha päringuid andmekogudesse selliselt, et isikuandmete

töötlemise aluseks on nõusolek. Kui nõusolekuteenust saaksid kasutada ka uuringud, siis sellistele

uuringutele IKS § 6 nõuded ei rakenduks, isegi kui tegemist on isikustatud kujul eriliiki

isikuandmete töötlemisega. See-eest kui oleks ühtsed nõuded andmekogudest isikuandmete

uuringuteks väljastamisele, rakenduksid need ühtviisi kõigile uuringutele sõltumata õiguslikust

alusest.

Kas ja kuivõrd on eelnõu väljatöötamisel arvestatud võimalusega, et uuringute tegemiseks saaks

tulevikus nõusolekuteenust kasutada?

13. Puuduvad sätted er i l i iki isikuandmete osas

Lisaks panime tähele, et edaspidi ei oleks IKS §-s 6 sätteid, mis kohalduks eriliiki isikuandmete

töötlemisele. Selle asemel on riskid määratletud isikustatud kuju põhiselt, kuna sellisel juhul peab

uuring saama ka eetikakomitee kooskõlastuse. Ühelt poolt on selline muudatus arusaadav, kuna

mõnel juhul võivad n-ö tavalised isikuandmed olla väga tundlikud (nt sotsiaalteenuste,

kuritegevuse jms andmed). Teisalt tundub selline muudatus kummaline, kuna edaspidi piisab

eriliiki isikuandmete uuringus töötlemiseks sellest, et need enne uuringu läbiviijale edastamist

pseudonüümitakse – kas see ei vähenda liigselt eriliikidele kohaldatavat kaitset, eriti arvestades,

et eelnõus on uuringu mõistet laiendatud ka ettevõtete arendustegevusele? Arvestades, et

inimesed ei loovuta oma eriliiki isikuandmeid andmekogudesse vabatahtlikult, kujutaks selline

töötlemine endast väga olulist inimeste privaatsusõiguse riivet, mis peaks olema piiratud vaid

avalikkuse huvi seisukohast vajalike ja põhjendatud uuringutega.

14. Andmetöötlussüsteemis töödeldavate andmete pseudonüümsus

Eelnõust ega seletuskirjast ei tule täpselt välja, kas andmetöötlussüsteemis saab andeid töödelda

ainult pseudonüümitud kujul või on IKS § 61 lõike 2 punktis 3 ette nähtud pseudonüümimise teenus

vaid üks võimalus andetöötlussüsteemi kasutamiseks.

II. Näidiskaasused uuringutest eelnõu valguses

1. Statistika koostamine ja avaldamine

Näide 1

Ülikoolid avaldavad iga-aastaselt sisseastumise statistikat2. Selle aluseks on sisseastujate

isikuandmed, mida töödeldakse ilma nõusolekuta – vastasel korral oleks igal sisseastujal võimalik

nõusolek tagasi võtta, mis teeb statistika eesmärgi saavutamise võimatuks. Töötlemise tulemuseks

on koondandmed, mis ei ole käsitletavad isikuandmetena (IKÜM sp 162).

Näide 2

Kohalikud omavalitsused avaldavad regulaarselt statistilisi ülevaateid3 oma haldusala tegevustest

ja teenustest. Statistika koostamiseks võidakse kasutada näiteks huviringide või muusikakoolide

õpilaste arve aastate lõikes. Selliste koondandmete saamiseks on vajalik isikuandmete töötlemine

ilma nõusolekuta – summeeritakse kõik antud perioodil huviringis või koolis osalenud isikud.

Näide 3

Ministeeriumid või eriala ühendused avaldavad statistilisi ülevaateid teatud tegevusalal

tegutsevatest isikutest (nt lehma-, lamba- ja kitsepidajad loomade arvu kaupa 2018–20224).

2 https://ut.ee/et/sisu/sisseastumise-statistika 3 statistika.tallinn.ee/#shiny-tab-sub-8_6_5_0 4 https://www.pikk.ee/wp-content/uploads/2023/05/touloomakasvatus101.pdf

Sellisteks ülevaadeteks kasutatakse registrites olevaid isikuandeid ilma inimese nõusolekuta.

Toodud näites on töödeldud põllumajandusloomade registri andmeid. Töötlemise tulemuseks on

koondandmed, mis ei ole käsitletavad isikuandmetena.

Selgitus

Eelnõu kohaselt on kõigi kolme näite puhul tegemist isikuandmete töötlemisega ilma

andmesubjekti nõusolekuta statistilisel eesmärgil ning samuti pole tegemist olukordadega, kus

„uuringu eesmärgid“ tuleneksid seadusest (EN § 6 lg 10). Selline töötlemine jääb plaanitava § 6

reguleerimisalasse. Näites 1 ja 3 töödeldakse vastutava töötleja enda valduses olevaid

isikuandmeid, ei ole võimalik järgida EN § 6 lg 3 tingimusi – ei toimu isikuandmete „üleandmist“ ja

seega ei saa lg 3 p 1 tingimust täita. Näites 2 on võimalik, et huvikoolid esitaksid KOV-ile

pseudonüümitud andmed või koostavad ise koondandmed – kuid viimasel juhul oleks ikkagi

tegemist olukorraga, kus kool statistilisel eesmärgil isikuandmeid töötleb.

Isegi kui arvestada p 1 täidetuks, oleks sisuliselt andmete pseudonüümimine enne statistilise

üldistuse tegemist ebavajalik lisasamm, kuna töötlemise tulemuseks on mõlemal juhul

samasugused koondandmed. Isegi kui sisseastujate andmed enne statistilise koondi tegemist

pseudonüümida, kohustab EN § 6 lg 5 sellisest töötlemisest AKI-t teavitama.

Probleem 1: kuivõrd mõistlik ja vajalik on AKI teavitamine statistilisel eesmärgil toimuvast

töötlemisest? Kas on ülevaade, kui palju selliseid teavitusi võiks ühes aastas tulla?

Probleem 2: kui vastutav töötleja töötleb statistilisel eesmärgil enda valduses olevaid

isikuandmeid, mis on õiguspäraselt saadud, kas ja kuivõrd on sel juhul võimalik täita EN IKS § 6 lg

3 p 1 nõuet, kuna ei toimu isikuandmete üleandmist? Kas sellisel juhul peaks EN IKS § 6 lg 7

kohaselt statistilisel eesmärgil andmete töötlemiseks pöörduma eetikakomiteesse?

2. Sotsiaalmeedias postitatava sisu uurimine

Teadlaste rühm uurib inimeste käitumist sotsiaalmeedias ja seda, kuidas eksitavat ja valeinfot

levitatakse (vt BECID projekti tulemusi5). Uuringu eesmärkide saavutamiseks on vaja koguda

sotsiaalmeedia postitusi ja nende tegijate andmeid – seda tehakse ilma nõusolekuta, kuna

nõusoleku küsimine sellist tüüpi uuringuteks ei ole võimalik. Kuigi mõnel juhul võivad postitajad

peituda pseudonüümide taha, ei saa alati kindlalt väita, kas postitaja on päris inimene või mitte.

Eeldada võib, et muuseas kogutakse isikuandmeid ka päris inimeste kohta.

Eelnõu kohaselt on tegemist teadusuuringuga, kus kogutakse ja töödeldakse isikuandmeid ilma

andmesubjekti nõusolekuta. Kuigi suures osas postitajate nimesid ei avaldata, on mõned kaasused

siiski sellised, kus räägitakse kuulsatest inimestest (nt peaministrist), mistõttu võib uuringu raames

ka avaldada isikustatud andmeid. Kuna isikuandmeid töödeldakse isikustatud kujul, vajaks

sotsiaalmeedia uuringud alati eetikakomitee kooskõlastust (EN § 6 lg 7). Lisaks peaksid edaspidi

kõik avalikustatud meedia sisu uurivad teadlased (olgu selleks sotsiaalmeedia, ajalehe artiklid, tele-

või raadiosaated) alati sellistest uuringutest AKI-t teavitama, kuna isikuandmete kogumine

uuringus ei põhine andmesubjekti nõusolekul.

Eelnõu ei tee ka vahet, kas tegemist on kogenud uurijatega või üliõpilastega, kes ülikoolitöö

raames meedia sisu uurivad. Tartu Ülikoolis kaitstakse iga aasta 30-40 ajakirjanduse ja

kommunikatsiooni teemalist lõputööd, millest vähemalt osad meedia sisu eelpool kirjeldatud viisil

5 https://becid.eu/et/results-and-studies/

uurivad. Kuid see on vaid ühe ülikooli üks õppekava – kogu Eesti peale on see arv ilmselt oluliselt

suurem.

Probleem: kuivõrd mõistlik ja vajalik on AKI teavitamine uuringutest, mis koguvad juba niigi

avalikustatud isikuandmeid?

3. Loomeinimeste elu ja loomingu uurimine

Humanitaarteadlased uurivad muude teemade seas ka loomeinimeste elu, loomingud ja nende

vahelisi seoseid. Uurimismaterjal võib asuda muuseumis, arhiivis või erakollektsionääride käes.

Kirjavahetus ja muud dokumendid sisaldavad ka elus inimeste isikuandmeid – neid töödeldakse

sageli ilma andmesubjekti nõusolekuta või siis kunagi saadud n-ö „laia“ nõusoleku alusel, mille järgi

materjal ongi uurimiseks mõeldud. Isegi kui isik on mingi osa materjale uurimiseks loovutanud,

sisalduvad neis ka kolmandate isikute andmed, kellelt ometi ei ole nõusolekut küsitud. Kui

uuritakse ajaloolisi sündmusi, võib isikute ring olla lai ning kõigiga on keeruline kontakti saada.

Näiteks sisaldab Arvo Pärdi Keskuse arhiiv6 hulganisti dokumente, sh ka kirjavahetust. Samas ei ole

see arhiiv kuidagi erakordne, vaid sarnaselt rikkalikku (sh isikuandmeid sisaldavat) uurimismaterjali

on kõigi mäluasutuste kogudes.

Eelnõu kohaselt oleks arhiivimaterjali uurimise näol tegemist (väga suure tõenäosusega)

isikuandmete töötlemisega ilma andmesubjekti nõusolekuta teadusuuringu eesmärgil.

Isikuandmete pseudonüümimine EN IKS § 6 lg 3 kohaselt ei ole praktikas võimalik, kuna andmed

on talletatud originaal dokumentides ning nende eelnev töötlemine enne uurijatele edastamist

oleks väga ajakulukas ettevõtmine. Praktikas saavad uurijad tutvuda originaalmaterjalide või

koopiatega, milles on isikuandmed isikustatud kujul. Eelnõu IKS § 6 lg 7 kohaselt vajaks selline

uurimistöö eetikakomitee kooskõlastust ning AKI teavitamist.

Probleem 1: kuivõrd mõistlik on kohustada teoseid ja dokumente uurivaid teadlasi eetikakomiteed

läbima vaid seetõttu, et dokumentide sisalduvad isikuandmed isikustatud kujul? Isegi kui

eetikakomiteel tekib EN IKS § 6 lg 8 alusel võimalus hindamisest loobuda, toob see siiski kaasa

täiendava koormuse nii uurijale kui ka eetikakomiteele.

Probleem 2: kuivõrd mõistlik ja vajalik on AKI-t teavitada iga kord, kui uuritakse arhiivimaterjale,

dokumente või avalikustatud teoseid, milles võivad sisalduda elusate inimeste isikuandmed? Kas

on ülevaade, kui palju selliseid teavitusi aastas võib tulla?

4. Aval ike dokumentide, sh kohtulahendite uurimine

Sotsiaal- ja õigusteadlased võivad uurida nii ühiskondlikke protsesse kui ka konkreetseid kaasuseid

avalike dokumentide põhjal. Õigusteadlaste läbiviidavad uuringud võivad põhineda näiteks

kohtulahenditel, kuid uurijatel võib olla võimalik kasutada ka eri ametite mitte-avalikke

dokumente. Dokumentides sisalduvaid isikuandmeid töödeldakse ilma inimese nõusolekuta, kuna

vastasel korral ei oleks uuringu eesmärgid saavutatavad. Kohtulahendites võivad sisalduda nii

isikute nimed, initsiaalid (vanemates lahendites) või on jäänud isikute nimed kohtulahendis välja

toomata, kuid on ometi võimalik meediakajastuse järgi tuletada, kelle kohta lahend käib.

Eelnõu kohaselt on tegemist isikuandmete töötlemisega teadusuuringu eesmärgil ilma

andmesubjekti nõusolekuta – seega jääksid sellised uuringud eelnõu IKS § 6 lg 1 kohaselt

paragrahvi reguleerimisalasse. Kui dokumentides on isikud äratuntavad (EN IKS § 6 lg 7), vajaksid

6 https://www.arvopart.ee/arvo-pardi-keskus/keskusest/arhiiv/arhivaalide-loetelu/#category=61

sellised uuringud edaspidi eetikakomitee kooskõlastust. Kui dokumendid enne uurijatele

üleandmist pseudonüümida, ei oleks eetikakomitee kooskõlastus vajalik, kuid see on küllaltki suur

töö asutustele, kes peaksid kõik dokumendid hoolega läbi lugema – pealegi on tekstide

pseudonüümimine keeruline protsess, kuna ei piisa vaid nimede asendamisest koodi või

pseudonüümiga. Sõltumata isikuandmete pseudonüümimise võimalikkusest, kaasneks igal juhul

uurijatele kohustus teavitada AKI-t.

Probleem 1: kuivõrd mõistlik ja vajalik on kohustada uurijaid eetikakomiteesse pöörduma vaid

seetõttu, et avalik teave sisaldab isikustatud andmeid? Kas on teada, kui palju lisatööd toob see

kaasa uurijatele ja eetikakomiteedele?

Probleem 2: kuivõrd mõistlik ja vajalik on AKI-t teavitada iga kord, kui uuritakse avalikke

dokumente, kohtulahendeid või piiratud juurdepääsuga avalikku teavet? Kas on teada, kui palju

selliseid uuringuid või analüüse Eestis aastas läbi viiakse?

5. Isikuandmete kasutamine tehnoloogi l ises arendustegevuses

Tehnoloogia arendus on väga lai kategooria, mille alla mahub väga erinevaid tegevusi. Näiteks

ettevõtted, kes arendavad roboteid või kantavaid nutiseadmeid, mille arendamiseks isikuandmeid

kogutakse – isegi kui arendamises osaleva andmesubjektilt saadakse nõusolek, võidakse koguda

kolmandate isikute andmeid, kellelt ei ole nõusolekut küsitud. Näiteks isesõitvad seadmed

kasutavad orienteerumiseks sageli kaamera kaudu kogutud kujutisi enda ümbritsevast, millele

salvestuvad mööduvate inimeste kujutised – need andmed on omakorda vajalikud selleks, et

arendada paremaid algoritme inimeste äratundmiseks. Näiteks kui mingi nutiseade peaks ära

tundma oma kasutaja hääle järgi, tähendab see siiski, et iga kõneleva isiku häält töödeldakse isiku

tuvastamiseks.

Oluline on seegi, et tehnoloogiliste lahenduste arendus ei lõppe toote või teenuse turule tulekuga,

vaid isikuandmeid kogutakse toodete ja teenuste täiendamise eesmärgil ka teenuste kasutajatelt.

Kuigi küpsiste paigutamine seadmetesse või teenuse kasutamisel täiendav andmete kogumine

põhineb sageli andmesubjekti nõusolekul, on ka mitmeid teenusepakkujaid, kes paigaldavad

analüütilisi küpsiseid õigustatud huvi alusel või koguvad seadmetest andmeid õigustatud huvi

alusel – seega ilma andmesubjekti nõusolekuta.

Eelnõu seletuskirja järgi on „uuring“ sisustatud laialt, mistõttu on keeruline üheselt aru saada, kust

algab ja lõppeb tehnoloogia-arendus. Piir tehnoloogia, tarkvara ja teenuse arendamise vahel ei ole

selge, eriti kui tegemist on infotehnoloogiaga. Segadust süvendab veelgi asjaolu, et seletuskirja

kohaselt peaks „uuringu“ mõiste hõlmama ka tehisaru mudelite treenimist. Isegi kui jätta tehisaru

mudelite treenimine kõrvale, ei ole selge, kui palju sellist tehnoloogilist arendustegevust Eestis iga -

aastaselt toimub, kus isikuandmeid töödeldakse ilma isiku nõusolekuta. Sõltumata sellest, kas

andmed on pseudonüümitud või mitte, tuleb igal juhul sellise „uuringu“ läbiviijal teavitada AKI-t,

kui isikuandmeid kasutatakse.

Probleem 1: „uuringu“ mõiste on väga lai ning ei ole üheselt selge, kellele uue eelnõu kohaselt AKI

teavitamise kohustus kaasneb. Kas on teada, kui palju sellist tehnoloogilist arendustegevust Eestis

aastas toimub, kus töödeldakse isikuandmeid ilma nõusolekuta?

Probleem 2: kuivõrd mõistlik ja vajalik on AKI-t teavitada igast arendustegevuse raames toimuvast

isikuandmete töötlemisest, kui see ei põhine nõusolekul? Kuivõrd mõistlik on sellised

arendustegevused panna samasse kategooriasse teadusuuringutega?

6. Pere Sihtkapital i lastetute naiste uuringu laadsed uuringud

Võrdluseks oleme mõelnud ka skandaale põhjustanud Pere Sihtkapitali uuringule, mis kasutas nii

andmekogude andmeid kui ka kogus isikuandmeid nõusoleku põhiselt. Kuna uuringu valimi

määratlemiseks ja kontaktandmete saamiseks esitati päring rahvastikuregistr isse, siis see oleks

ainus koht, kus IKS § 6 rakendamist saaks hinnata. Antud juhul küsiti kontaktandmeid uuringu

kutse saatmiseks ning andmetele juurdepääsu alusena oli nimetatud õigustatud huvi (RRS § 46

tähenduses). Kui sama disainiga uuringut tulevikus korrata, siis ei ole selge, kas ja kuivõrd selline

uuring peab IKS § 6 nõudeid järgima.

Kui kontaktandmete väljastamine (kuigi uuringu eesmärgil) toimub RRS alusel, kuidas tuleks sel

juhul tõlgendada IKS § 6 lg 10 tähendust – kas RRS oleks sel juhul eriseadus, mis isikuandmete

töötlemise ulatust reguleerib?

Kui sellisele uuringule siiski IKS § 6 kohaldub, kas see tähendab, et edaspidi peab AKI-t teavitama

kõigist uuringutest, mis rahvastiku registrist valimi kontaktandmeid küsivad? Kas see kehtib ka

juhul, kui uuring ise toimub nõusoleku alusel?

Kuna valimi kontaktandmed võimaldavad ühtlasi andmesubjekti tuvastada (emaili aadress üsna

vahetult, telefoni numbril piisab helistamisest), kas see tähendab, et edaspidi vajavad kõik

rahvastiku registrist kontaktandmeid küsivad uuringud eetikakomitee kooskõlastust? Kuna

uuringu eetilised küsimused sõltuvad uuringu sisust, siis mida täpselt peaks eetikakomitee

hindama – kas vaid lõike 6 tingimuste täitmist või üldisemalt uuringu eetilisi aspekte? Lisaks tuleks

mainida, et kuna isiku kontaktandmeid ei ole võimalik edukalt pseudonüümida, siis uuringute

eesmärgil kontaktandmete väljastamine vastab üldjuhul IKS § lõike 6 tingimustele, aga ei kujuta

endast erilist riski.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Anu Noorma

juhatuse esimees

Kati Uusmaa

[email protected]

Sihtasutus Eesti Teadusagentuur Soola 8 Tartu 51004 Tel 730 0324 etag@etag .ee www.etag.ee

Arvamus isikuandmete kaitse seaduse ning teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta

Austatud Liisa-Ly Pakosta

Edastan Eesti Teadusagentuuri märkused ja ettepanekud isikuandmete kaitse seaduse ning

teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu

kohta.

Ettepanekuid ja märkuseid on palju, kuid meie hinnangul on tegemist olulise mõjuga

seadusemuudatusega ning enne selle vastuvõtmist on oluline kõik nüansid põhjalikult läbi mõelda.

Kuna eelnõul on oluline mõju teadusuuringutele, isikuandmete kaitstusele ning ka teaduseetika

komitee tööle, oleme väga huvitatud koostööst ja valmis selgitama oma seisukohti.

I. Kokkuvõte ettepanekutest

Mitmed eelnõu eesmärgid nagu suurem läbipaistvus ning riigi valduses olevate isikuandmete

taaskasutamise lihtsustamine on olulised ja seetõttu toetame eelnõuga § 61 lisamist isikuandmete

kaitse seadusesse. Samas on eelnõu IKS §-s 6 mitmeid uusi kohustusi, mis laienevad eelnõu laia

reguleerimisala tõttu ka uuringutele, mille puhul uued kohustused ei ole vajalikud ega

põhjendatud. Ettepanekute II osas oleme toonud mõned näiteid sellistest uuringutest. Usume, et

täidesaatva riigivõimu uuringute läbiviimist saab hõlbustada ka nii, et sellega ei kaasneks

teadusasutuste ja uurijate halduskoormuse suurenemine.

Teaduseetika seisukohast on kõige olulisem eelnõus plaanitud muudatus, millega täiendavate

kaitsemeetmete rakendamise vajadus määratletakse selle alusel, kas isikuandmeid töödeldakse

isikustatud kujul või pseudonüümitult, erinevalt praegusest korrast, kus täiendavad kohustused

kaasnevad eriliiki isikuandmete töötlemisega. See toob kaasa olukorra, kus madala riskiga

uuringud (nt analüüsitakse poliitikute sotsiaalmeedia postitusi) peavad erinevalt praegu kehtivast

Liisa-Ly Pakosta Teie: 16.12.2025.a nr 8-1/10086-1

Justiitsministeerium Meie: 05.01.2026. a nr 2-7/25/44-2

korrast teavitama nii AKI-t kui ka pöörduma eetikakomiteesse. See-eest andmekogu vastutav

töötleja saab oma andmekogu piires läbi viia uuringuid ilma igasuguste piiranguteta – isegi kui ta

töötleb uuringus isikustatud kujul eriliiki isikuandmeid, ei pea ta sellest AKI-t teavitama (eelnõu IKS

§ 6 lg 9) ega eetikakomiteesse pöörduma. Selline kohustuste ümberjaotumine võrreldes praegu

kehtiva korraga ei ole eelnõus põhjendatud ja ei ole proportsionaalne, kuna uued kohustused ei

vasta töötlemisega kaasnevatele riskidele.

Meie hinnangul aitaks eelnõuga kaasnevat halduskoormuse ebamõistlikku kasvu vähendada

sellega, kui kitsendada seaduseelnõu fookust ja sätestada täiendavad kohustused vaid kõrgema

riskiga uuringutele. Kokkuvõtlikult teeme ettepaneku vaadata plaanitav IKS § 6 kohaldamisala ja

regulatsioon üle järgmistes aspektides:

1) Kas IKS § 6 peaks laienema kõigile nõusolekuta teadusuuringutele või ainult neile, kus

töötlemise aluseks on avalikes huvides oleva ülesande täitmine?

2) Mida toob kaasa „uuringu“ mõiste nii lai sätestamine, et sinna alla lähevad teadusuuringud,

statistika tegemine, tagasisideküsitlused ja erasektori tootearendus?

3) Mida toob teadlastele kaasa kohustus teavitada kõikidest nõusolekuta isikuandmetega

seotud uuringutest?

4) Milline on mõju teaduseetika komiteedele, kui senine eriliiki isikuandmetega seotud

uuringute hindamise kohustus asendub kõikide pseudonüümimata isikuandmetega seotud

uuringute hindamise kohustusega, eriti arvestades uuringu väga laia määratlust?

Järgnevalt toome välja probleemkohad, mis eelnõu jõustumisel tõusetuda võivad ning teeme

ettepanekud, millega tuleks IKS § 6 muutmisel arvestada. Kirja teises osas on välja toodud näited

elulistest olukordadest, mis meie hinnangul vajaksid hinnangut, kas nende langemine IKS § 6

reguleerimisalasse on mõistlik.

1. IKS § 6 reguleerimisala „nõusolekuta“ uuringud on l i iga la i

IKS plaanitava § 6 lõike 1 kohaselt antakse §-s 6 alus isikuandmete andmesubjekti nõusolekuta

töötlemiseks teadus-, ajaloouuringu või statistikatöö eesmärgil. IKÜM artikli 6 lõikes 1 on loetletud

viis isikuandmete töötlemise seaduslikku alust, mis ei põhine andmesubjekti nõusolekul ning mis

seetõttu kõik võiksid langeda IKS § 6 reguleerimisalasse. Meie hinnangul on see liiga lai.

IKÜM artikli 6 lõike 2 kohaselt võivad liikmesriigid kehtestada konkreetsemad regulatsioone

kohandamaks IKÜM sätteid seoses isikuandmete töötlemisega artikli 6 lõike 1 punkti c (kui see on

vastutava töötleja juriidiline kohustus) või punkti e (töötlemine on vajalik avalikes huvides oleva

ülesande täitmiseks või avaliku võimu teostamiseks) alusel. Liikmesriigid võivad määrata

üksikasjalikumalt kindlaks töötlemise konkreetsed nõuded ja teised meetmed, et tagada seaduslik

ja õiglane töötlemine, sealhulgas teiste andmetöötluse eriolukordade jaoks, nagu see on

sätestatud IX peatükis. Mainitud peatükki kuulub ka artikkel 89, mis lubab liikmesriigil ette näha

erandeid teatud andmesubjekti õigustest, kui andmete töötlemine toimub avalikes huvides

arhiveerimise, teadus- ja ajaloouuringu või statistilisel eesmärgil.

Teine IKÜM säte, mis jätab liikmesriigile võimaluse täiendavaid isikuandmete töötlemise tingimusi

sätestada, puudutab eriliiki isikuandmete töötlemist. Nii on artikli 9 lõike 2 punktis j on sätestatud

erand eriliikide töötlemise keelule: „töötlemine on vajalik avalikes huvides toimuva arhiveerimise,

teadus- või ajaloouuringute või statistilisel eesmärgil vastavalt artikli 89 lõikele 1, tuginedes liidu

või liikmesriigi õigusele, ning on proportsionaalne saavutatava eesmärgiga, austab isikuandmete

kaitse õiguse olemust ning tagatud on sobivad ja konkreetsed meetmed andmesubjekti põhiõiguste

ja huvide kaitseks“. Sama artikli lõike 4 kohaselt võivad liikmesriigid kehtestada täiendavaid

tingimusi.

Meie hinnangul võiks IKS lähtuda nendest sätetest, eelnõuga uuringus isikuandmete töötlemisele

seatud piirangud ja tingimused on eelkõige vajalikud selleks, et tasakaalustada IKÜMis

teadusuuringutele ettenähtud erandeid, mitte selleks, et seada täiendavaid tingimusi

õiguspäraselt läbiviidud uuringutele. Nii ei peaks IKS näiteks kehtestama lisatingimusi õigustatud

huvi alusel läbiviidavatele uuringutele ja analüüsidele, kui need järgivad kõiki IKÜM tingimusi.

Kuna seletuskirjast võib välja lugeda, et IKS § 6 regulatsioon on mõeldud täiendama IKÜMi artikli

6, lõike 1 punkti e (isikuandmete töötlemine on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks

või vastutava töötleja avaliku võimu teostamiseks) erandit, teeme õigusselguse huvides

ettepaneku selle ka eelnõus konkreetselt sõnastada. Näiteks:

„(1) Isikuandmeid võib teadus- või ajaloouuringu või statistika eesmärgil töödelda Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 artikli 6 lõikes 1 punktis e nimetatud alusel, kui

järgitakse kõiki käesolevas paragrahvis sätestatud tingimusi.“

Lisaks võiks seadusega täpsustada eelkõige neid aspekte, mida IKÜM ei reguleeri või milles on

jäänud võimalus liikmesriikidel täiendavaid tingimusi sätestada. Üheks selliseks on IKÜM art 9 lg 2

p j sätestatud erand eriliikide töötlemise keelule.

Kokkuvõtteks: lahendus oleks IKS-is täpsustada nõudeid ja tingimusi, mis kaasnevad avalikes

huvides ülesandena määratlevatele teadusuuringutele, jättes reguleerimisalast välja muud

õiguslikud alused (eelkõige õigustatud huvi) ja kitsendaks uuringute ringi, kellele uues kohustused

kohalduksid.

2. IKS § 6 lõigetes 1 ja 2 käsitletud „uuringu“ mõiste on l i iga la i

Seletuskirja kohaselt on termin „uuring“ laia tähendusega ning see hõlmab teadus- ja

ajaloouuringuid ning statistikat. Samuti on seletuskirjas väidetud, et „kehtiv IKS kitsendab

ülemäära asutuste ringi, kellel on lubatud analüüse ja uuringuid teha“. Oluline on siinkohal välja

tuua, et IKS eesmärk ei ole defineerida teadusuuringut (teadus- ja arendustegevuse defineerib

TAIKS) ega anda üldist luba uuringute tegemiseks. IKS peaks eelkõige täpsustama vaid neid

erandeid ja tingimusi, mis üldmäärus teadus- ja ajaloouuringute ning statistika osas selgelt ette

näeb.

IKS § 6 lõikega 2 võrdsustatakse teadusuuringutega hulk avaliku sektori analüüse ja uuringuid ning

laiendatakse neile ka üldmääruses teadusuuringutele tehtavad erandid. Mitte iga analüüs, mida

riigiasutus isikuandmete põhjal teeb, ei ole ega peagi olema käsitletav kui teadusuuring.

Paratamatult tähendab see ka seda, et mitte iga analüüs ei saa toetuda üldmääruses

teadusuuringutele ette nähtud eranditele. Näiteks üldmääruse art 9 lg 1 sätestab eriliiki

isikuandmete keelu, millest erandid on loetletud sama artikli lõikes 2. Üheks erandiks on

teadusuuringud (art 9 lg 2 p j), kui see tagab piisava kaitse andmesubjekti õigustele ning järgib

liikmesriigi õigust. Kui „uuringu“ mõistet liigselt laiendada, loob see suurele hulgale tegevustele

võimaluse eriliikide töötlemise keelust mööda minna. Ei ole selge, kas ja kuivõrd see läheb kokku

üldmääruse mõttega luua erand teadusuuringutele kui olulise avaliku huviga tegevusele.

Sarnaselt on üldmäärus ette näinud võimaluse piirata andmesubjekti õigusi, kui see takistab

teadusuuringute eesmärkide saavutamist (vt EN § 6 lg 11). Ka siin on sama probleem – kui uuringu

mõistet liigselt laiendada, laieneb ühtlasi selliste isikuandmete töötlemise toimingute hulk, kus

andmesubjekti õigusi piiratakse.

Ettepanek on täiendavalt hinnata erinevate õiguslike mõistete kooskõla, kuna uuringu mõiste

laienemisega kaasneb suurem privaatsuse riive. Samuti aitaks see vältida võimalikke probleeme

seaduse rakendamisel. Eelkõige tuleks täiendavalt hinnata, kas ja kuivõrd ühtivad TAIKS teadus- ja

arendustegevuse ning IKS uuringu mõiste. Ka teadus- ja arendustegevuse mõiste ei piira asutuste

ega isikute ringi, kes saavad alus- ja rakendusuuringuid ning eksperimentaalarendust läbi viia. Küll

seab see kõrgema lävendi tegevuse sisule ja tulemustele – rutiinsed analüüsid ei mahu nt teadus-

ja arendustegevuse mõiste alla. Kitsam tõlgendus on kooskõlas üldmääruse eesmärgiga ja tagab

suurema kaitse andmesubjektide privaatsusele.

Asjaolu, et konkreetne uuring (nt turu-uuring) või analüüs (nt teenuse kasutatavuse ülevaade) ei

liigitu teadusuuringuks, ei tähenda, et need uuringud ei ole lubatud. Sel juhul ei saa lihtsalt toetuda

üldmääruses teadusuuringutele ette nähtud eranditele. Neid tegevusi saab endiselt läbi viia

toetudes üldmääruse üldnõuetele – kui selleks on sobiv õiguslik alus ning järgitakse teisi

üldmääruse nõudeid. Kui avalikule asutusele on näiteks õigusaktiga antud ülesanne pakkuda

avalikku teenust, siis peaksid ka selle avaliku teenusega seotud analüüsid olema kaetud sama

ülesandega ning eraldi õiguslikku alust selliste analüüside jaoks ei ole vaja.

3. Teadusuuringud ja statistika võiksid ol la eraldi paragrahvidena reguleeritud

Sarnaselt avalikes huvides arhiveerimisele (IKS § 7), võiks ka statistika eesmärgil isikuandmete

töötlemine olla reguleeritud eraldi paragrahvina. Kuna statistika tulemuseks on alati

koondandmed, mis ei ole käsitletavad isikuandmetena (IKÜM sp 162), on statistika koostamisega

seotud riskid teadusuuringutega võrreldes väiksemad.

Mitmed eelnõus ettenähtud nõuded või kohustused ei tundu mõistlikud statistilisel eesmärgil

toimuva töötlemise suhtes, seda enam, et Statistikaameti tööd reguleerib eraldi seadus ja seega

eelnõu tingimused neid ei puuduta (EN IKS § 6 lg 10). Seega reguleer iks eelnõu kõikide teiste

isikute ja asutuste tegevust kogutavate või olemasolevate andmete põhjal statistika koostamisel.

Ettevõtted ja muud asutused teevad regulaarselt statistilisi ülevaateid oma tegevusest, töödeldes

selleks klientide või teenuste kasutajate andmeid, et seeläbi teha paremaid otsuseid asutuse

tegevuse osas. Kuigi staatilisel eesmärgil isikuandmete töötlemine võib põhineda ka nõusolekul,

on tõenäoline, et statistiliste ülevaadete koostamine ei põhine nõusolekul, vaid mõnel muul alusel,

nt õigustatud huvil või „eesmärgi kooskõla“ hindamisel. Probleemi illustreerimiseks lisasime ka

näite (vt II osa). Ei ole arusaadav, miks asutused peaksid AKI-t teavitama statistika koostamisest

vaid seetõttu, et isikuandmete statistilisel eesmärgil töötlemine ei põhine nõusolekul.

Mõnevõrra erinev on olukorda statistikauuringutega (statistical surveys), kus kogutaksegi uusi

andmeid statistika koostamise eesmärgil, kuid need toimuvad kas: 1) nõusoleku alusel (nt

uuringufirmad, kes respondente küsitlevad); 2) seaduse alusel riikliku statistika raames. Mõlemad

juhud jäävad niikuinii IKS § 6 reguleerimisalast väljapoole.

Kolmanda probleemina ei ole mõistlik statistika eesmärgil toimuvale isikuandmete töötlemisele

ette näha eetikakomitee kooskõlastuse kohustust, kuna statistika koostamine ei sobitu

teadusuuringute hindamiseks mõeldud raamistikku.

Ettepanek toetaks ühtlasi meie teist ettepanekut, mille kohaselt „uuringu“ mõiste on liiga lai.

4. Teavitamiskohustus on l i iga la i ja ei tä ida oma eesmärki

Plaanitud kujul tuleb AKI-t teavitada igal juhul, kui töödeldakse andmesubjekti nõusolekuta

isikuandmeid teadusuuringu eesmärgil, sõltumata sellest kas need on tavalised või eriliiki

isikuandmed, pseudonüümitud (IKS § 6 lg 5) või isikustatud (IKS § 6 lg 6–7) või kasutatakse

andmetöötlussüsteemi (IKS §61 lg 7). Samuti kohaldub kohustus IKS § 6 lõigete 1 ja 2 kohaselt lisaks

teadusasutustes tehtavale teadustööle, ka statistikatööle, KOV analüüsidele ning erasektori

uuringutele – see suurendab teavituste hulka ja tekitab täiendava koormuse kõigile uuringute

tegijatele. Mida laiemalt määratleda „uuringu“ mõiste, seda suuremaks läheb nende

uurimistegevuste hulk, millest AKI-t teavitama peaks. Kui aastas tehakse 200 teavituse ringis,

tuleks välja mõelda ka see, kuidas nende uuringute teavet arusaadavalt avaldada, et inimesed

vajaliku info üles leiaks. Vastasel korral tekib sama efekt liiga pikkade andmekaitse tingimuste

avaldamisega – inimesed loobuvad selle lugemisest ja läbipaistvus sellega ei parane.

Ka ei ole üheselt selge, mida AKI selle teabega peale hakkaks ning millist probleemi selline teavitus

aitaks lahendada. Kui eeldus on, et AKI tuvastab vastavust seadusega, siis ei ole tegemist pelgalt

teavitusega, vaid AKI peaks ka uuringu asjaoludesse süvenema – see oleks pigem uut tüüpi

menetlus, mitte pelgalt teavitus. Teavitamise vajadus on küsitav ka seetõttu, et teavituse sisu (§ 6

lg 5) on niivõrd üldine, et selle põhjal ei ole võimalik kõikide § 6 lg 3 ja 6 nõuete täidetust

kontrollida. Lisaks on seletuskirja peatükis 7 nimetatud, et ainus täiendav tööjõukulu AKI-le on

seoses „AKI veebilehel uuringute kohta teabe avaldamisega“ – sellest võiks eeldada, et AKI esitatud

teabe põhjal uuringuid ei kontrolli. Kui veebilehel uuringute nimekirja avaldamine on ainus

eesmärk, siis leidub teavitamisele ka paremaid alternatiive, mis sarnaselt läbipaistvust aitavad

tagada.

Ettepanek on selliselt sätestatud teavitamise kohustusest loobuda, sest 1) korrektselt

pseudonüümitud andmete töötlemisel on eelduslikult taastuvastamise risk maandatud ja täiendav

kontroll ei ole põhjendatud – pealegi on IKS § 6 lg 3 tingimused tehnilist laadi, mille kontrollimine

eeldaks täpsemaid selgitusi pseudonüümimise meetodi osas, mida oskab selgitada andmekogu

pidaja (ehk andmete väljastaja), mitte uuringu tegija; 2) eetikakomitee poolt hinnatud uuringu

osas hindab eetikakomitee juba niikuinii IKS § 6 lg 6 tingimusi ning teeb väljastatud kooskõlastuse

avalikuks (kõik kooskõlastatud uuringud avaldatakse veebilehel) – ei ole selge, miks peaks veel

täiendavalt sellest AKI-t teavitama, kes sarnaselt avaldaks veebilehel uuringu andmed. See viimane

ülesanne oleks dubleeriv.

Kui riigi eesmärk on isikuandmete taaskasutust soodustada, siis oleks igati mõistlik vältida

ebamõistlikult koormavaid kohustusi, mis vastupidiselt pärsivad andmete taaskasutust.

Alternatiivne lahendus teavitamisele: teavitamiskohustuse eesmärk peaks olema selgem ja

suunatud kõige kriitilisemate probleemide lahendamiseks: 1) parem järelevalve riigi valduses

olevate eriliiki ja tundlike andmete kasutamise osas; 2) suurem läbipaistvus andmesubjektile tema

andmete uuringutes kasutamise osas. Eeldus on, et 2. eesmärk toetab ühtlasi 1. eesmärki, kuna

andmesubjektid saavad teada anda uuringutest, mis tekitavad küsimusi.

Selliselt võiks minimaalsem teavitamiskohustus olla järgnev:

1) kohustus piirduks vaid riiklikest andmekogudest uuringute eesmärgil andmete

väljastamisega (selle asemel, et käsitleda kõiki teadusuuringus nõusolekuta isikuandmete

töötlemise olukordi);

2) teavitamise adressaat peaks olema eelkõige (või täiendavalt ka) andmesubjekt, kelle

isikuandmeid töödeldakse – selleks saaks kasutada andmejälgija funktsiooni, mille

laiendamine on ilmselt niigi plaanis;

3) teavituse peaks saatma andmekogu pidaja (vastutav töötleja), kellel on vajalik teave

isikuandmete pseudonüümimise ja turvalise töötlemise osas – uuringu tegijal ei saa tagada,

et andmed on korrektselt pseudonüümitud (IKS § 6 lg 3) ega seda, et

andmetöötlussüsteem vastab IKS EN §61 seatud tingimustele;

4) teavitamine võiks olla võimalikult suurel määral automatiseeritav ning integreeritud

andmejälgija või andmetöötlustoimingute (sh andmepäringute) logimisega – see oleks

jällegi võimalik vaid andmekogu pidaja poolelt, mitte uuringu läbiviija poolelt.

Kokkuvõtteks: teavitamiskohustuse ulatust aitaks piirata ka see, kui lähtuvalt ettepanektust 1 ja 2

kitsendada IKS § 6 reguleerimisala.

5. Eelnõu ei arvesta teadusuuringutega, kus ei kasutata andmekogude andmeid

Eelnõus on läbivalt kirjeldatud olukordi, kus uuringu jaoks saadakse andmeid andmekogust (EN IKS

§ 6 lg 3, 4, 9, 11, samuti kogu § 61). Samas töödeldakse teadusuuringus nõusolekuta isikuandmeid

ka juhul, kui andmed ei pärine andmekogust. Oleme II osas kirjeldanud mitmeid uuringute tüüpe,

kus toimub „nõusolekuta“ andmetöötlus, kuid kus ei küsita andmeid andmekogudest – kuna

„uuringu“ mõiste on väga lai, tähendab see paratamatult, et uued kohustused tabavad ka neid

uuringuid.

Probleemi aitaks lahendada see, kui IKS § 6 reguleerimisala kitsendada vastavalt 1. ettepanekule.

6. Ei ole selge, kes on „uuringu tegi ja“

Üldmäärus kasutab mõisteid volitatud töötleja ja vastutav töötleja. Kui uuring tellitakse teiselt

asutuselt, on uuringu läbiviimisega seotud mitu asutust – kes sel juhul on uuringu tegija? Kuna

kohustused kaasnevad uuringu tegijale, peaks seadus selle mõiste täpsemalt määratlema. Oluline

on see eelkõige olukordades, kus uuring tellitakse ettevõttelt või teadusasutuselt või kui uuringu

viib läbi konsortsium, kus kõik asutused võivad olla kaas-vastutavad.

Kas üliõpilastöödes, kus töödeldakse avalikustatud isikuandmeid ilma nõusolekuta (nt meedia ja

sotsiaalmeedia sisu), tuleneb teavitamise kohustus üliõpilasele või ülikoolile?

7. Pseudonüümsuse tingimused ei ole selged

Kuigi seletuskirja kohaselt on eesmärgiks luua selgus, millisel juhul on tegemist

pseudonüümimisega, ei loo EN IKS § 6 lg 3 tingimused kuigi palju selgust. Praegusel juhul on lõikes

kirjas, et „Pseudonüümimine … on meede, mille puhul… enne isikuandmete üleandmist uuringu

tegijale need pseudonüümitakse“. Selliselt on pseudonüümimine defineeritud/määratletud

iseenda kaudu – see ei ole kuigivõrd abiks praktikas, kus tuleb otsustada konkreetse andmekogumi

põhiselt, milliste tunnuste alusel peale otseste identifikaatorite võiksid andmesubjektid olla

tuvastatavad. Lisaks määratlevad pseudonüümimist veel lisatingimused (lõike 3 punktid 2-3), mis

suurendab segadust veelgi.

Arusaadav on seletuskirjas välja toodud probleem, et praktikas on pseudonüümimine tekitanud

segadust, kuid lahendus sellele oleks andmekogu pidajate juhendamine või koolitamine.

Pseudonüümimise osas võiks arvesse võtta ka hiljutist Euroopa Kohtu otsust CJEU - C-413/23 P -

EDPS v SRB1 (vt punktid 82–86), mis käsitleb pseudonüümitud isikuandmete vastuvõtja kohustusi

– kohtu hinnangul tuleb hinnata, kas vastuvõtja jaoks on saadud andmed võimaldavad

andmesubjekti tuvastada või mitte. Kohus rõhutab ühtviisi seda, et pseudonüümitud isikuandmed

ei pruugi alati olla vastuvõtja vaatest isikuandmed (punkt 86), kui ka seda, et andmed, mis

iseenesest ei ole isikuandmed, võivad muutuda isikuandmeteks (punkt 84). Selline isikuandmete

õigusliku staatuse muutumine võib tekitada probleeme ka plaanitava IKS 6 osas, kuna mõnel juhul

võib IKS § 6 lg 3 tingimuste kohaselt pseudonüümitud andmeid pidada nende vastuvõtja ehk

uuringu tegija vaatest mitte-isikuandmeteks. Sel juhul on küsitav ka see, millest ja miks peab

uuringu tegija AKI-t teavitama, kui tema töödeldavad andmed ei ole isikuandmed.

8. Kaaluda võiks eelnõu § 6 lg 9 erandi laiendamist kõigile vastutavatele ja volitatud

töötlejatele

Lisaks andmekogude pidajatele leidub isikuandmeid töötlevaid asutusi, kellel ei ole andmekogu

avaliku teabe seaduse tähenduses, kuid kes ometi kasutavad olemasolevaid andmeid uuringute

eesmärgil (nt statistika tegemiseks) – sellisel juhul on vastutaval töötlejal ikkagi kohustus järgida

kõiki EN IKS § 6 nõudeid, sõltumata sellest, et vastutav töötleja juba niigi kontrollib andmeid ja

peab tagama nende turvalise ning õiguspärase töötlemise. Selline erinev kohtlemine andmekogu

pidajate ning muude vastutavate töötlejate vahel ei ole eelnõus põhjendatud, kuna mõlemal juhul

on andmekaitse alased riskid samaväärsed.

Kui teavitamiskohustus jääb eelnõusse alles, tuleks kaaluda erandi loomist olukorras, kus

teadusuuringu läbiviija töötleb iseenda töödeldavaid isikuandmeid, mille suhtes ta on vastutav

töötleja.

Teine pool vastutava töötlejaga seotud probleemist puudutab olukorda, kus vastutava töötleja

andmekogusse kuuluvaid isikuandmeid kasutab uuringu tegemiseks, analüüsiks või statistiliseks

kokkuvõtteks volitatud töötleja. Näiteks on Eesti Teadusagentuur riig i infosüsteemi kuuluva

andmekogu Eesti Teadusinfosüsteem volitatud töötleja. Samal ajal on Eesti Teadusagentuuril

TAIKS §10 lõike 2 punkti 6 kohaselt ülesanne koguda, säilitada ja analüüsida teavet teadus- ja

arendustegevuse kohta ning teha see kättesaadavaks. Kas IKS § 6 lg 9 erandile saab tugineda ka

volitatud töötleja oma seaduses kehtestatud ülesannet täites?

9. Ühe andmekogu piires isikuandmete töötlemine uuringu eesmärgil peaks olema siiski

läbipaistev

Eelnõu IKS § 6 lg 9 annab andmekogu vastutavale töötlejale õiguse ühe andmekogu piires

isikuandmeid uuringute eesmärgil töödelda ilma § 6 nõudeid järgimata – see teeb küll vastutavale

töötlejale elu lihtsamaks ja vähendab halduskoormus, kuid samas väheneb läbipaistvus ühe

andmekogu piires toimuva töötlemise osas. Vastupidiselt nt praegu Riigikogus menetluses olevas

1https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf;jsessionid=719833537E9ABD55533D1C28379298F6?text=& docid=303863&pageIndex=0&doclang=ET&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=13089334

inimgeeniuuringute seaduses nähakse samasugused kohustused ette kõigile uurijatele – ka

geenivaramu enda uuringud peavad saama eetikakomitee kooskõlastuse.

Kuna nii mitmeski riiklikus andmekogud on väga tundlikud andmed, tuleks siiski hinnata, kuidas

toimub järelevalve selliste uuringute üle, mida andmekogu vastutav töötleja ühe andmekogu piires

teostab. Oluline on arvestada ka seda, et üksnes turvalisuse tagamine ei lahenda uuringutega

seotud eetilisi ega põhiõiguslikke küsimusi – kuna andmesubjekti kontroll andmekogus olevate

andmete üle on väga piiratud, püsib risk, et andmekogu vastutav töötleja soovib isikuandmeid

kasutada selleks, et arendada välja uudseid meetodeid, mis ei ole ühiskonnas läbi arutada või

tekitavad eetilisi küsimusi (nt ennustav politseitöö).

Kuna igasugune isikuandmete töötlemine kujutab endast isiku privaatsuse riivet, põhineb selline

lai erand andmekogu vastutavatele töötlejatele suurel ühiskondlikul usaldusel. Kaaluda võiks

täiendavaid läbipaistvust tagavaid lahendusi sellistele töötlustoim ingutele – üks võimalus oleks ka

andmejälgija funktsionaalsuse laiendamine sellistele uuringutele (mis on vist niigi plaanis).

10. Eetikakomiteega seonduv halduskoormus võib kasvada

Eetikakomitee isikuandmete kaitsega seotud halduskoormus võib suureneda, kuna plaanitava

muudatusega hõlmatakse ka mitte-eriliiki isikuandmed eetikakomitee kooskõlastuse kohustusega.

Samas väheneb eetikakomitee koormus nende uuringute võrra, kus on andmed eelnevalt

pseudonüümitud või kus uuringu viib läbi andmekogu vastutav töötleja ühe andmekogu piires (IKS

§ 6 lg 9).

Eetikakomitee kooskõlastus võiks sarnaselt kehtivale korrale jääda vaid nendele uuringutele, kui

töödeldakse eriliiki isikuandmeid. Tavaliste isikuandmete osas on see kohustus selgelt ülemäärane,

eriti kui arvestada, et eetikakomiteel on niikuinii õigus otsustada, et sisuline hindamine ei ole

sellise uuringu puhul vajalik. Ka selliste hinnangute väljastamine on täiendav halduskoormus

eetikakomiteele.

Probleemi aitaks lahendada ka see, kui vastavalt ettepanekutele 1–3 eelnõu § 6 reguleerimisala

kitsendada.

11. Seos andmekogude regulatsiooniga ei ole selge

Eelnõu põhjal on keeruline mõista, kuidas hakkavad omavahel toimima IKS § 6 ja andmekogude

regulatsioon, kuna mitmel andmekogul (nt rahvastikuregister, terviseinfosüsteem) on täiendavalt

reguleeritud see, kuidas andmete väljastamine toimub. Seega on võimal ik, et kogu uuring vajab

eetikakomitee kooskõlastust, isegi kui isikuandmeid töödeldakse andmetöötlussüsteemis, kuna

muuseas kasutatakse ka terviseinfosüsteemi andmeid (TTKS § 594). Sellised erijuhte võib veelgi

olla, mistõttu on keeruline hinnata, kas ja kuivõrd uuringute tegemine lihtsamaks muutub. Selge

ei ole ka see, kas eetikakomitee peaks sellisel juhul hindama „isikuandmete väljastamise vajalikkust

ja põhjendatust“ vaid seaduses nimetatud andmekogu piires (antud näites tervise infosüsteem)

või kogu uuringu piires.

12. Seos nõusolekuteenusega ei ole selge

Nõusolekuteenuse abil on võimalik teha päringuid andmekogudesse selliselt, et isikuandmete

töötlemise aluseks on nõusolek. Kui nõusolekuteenust saaksid kasutada ka uuringud, siis sellistele

uuringutele IKS § 6 nõuded ei rakenduks, isegi kui tegemist on isikustatud kujul eriliiki

isikuandmete töötlemisega. See-eest kui oleks ühtsed nõuded andmekogudest isikuandmete

uuringuteks väljastamisele, rakenduksid need ühtviisi kõigile uuringutele sõltumata õiguslikust

alusest.

Kas ja kuivõrd on eelnõu väljatöötamisel arvestatud võimalusega, et uuringute tegemiseks saaks

tulevikus nõusolekuteenust kasutada?

13. Puuduvad sätted er i l i iki isikuandmete osas

Lisaks panime tähele, et edaspidi ei oleks IKS §-s 6 sätteid, mis kohalduks eriliiki isikuandmete

töötlemisele. Selle asemel on riskid määratletud isikustatud kuju põhiselt, kuna sellisel juhul peab

uuring saama ka eetikakomitee kooskõlastuse. Ühelt poolt on selline muudatus arusaadav, kuna

mõnel juhul võivad n-ö tavalised isikuandmed olla väga tundlikud (nt sotsiaalteenuste,

kuritegevuse jms andmed). Teisalt tundub selline muudatus kummaline, kuna edaspidi piisab

eriliiki isikuandmete uuringus töötlemiseks sellest, et need enne uuringu läbiviijale edastamist

pseudonüümitakse – kas see ei vähenda liigselt eriliikidele kohaldatavat kaitset, eriti arvestades,

et eelnõus on uuringu mõistet laiendatud ka ettevõtete arendustegevusele? Arvestades, et

inimesed ei loovuta oma eriliiki isikuandmeid andmekogudesse vabatahtlikult, kujutaks selline

töötlemine endast väga olulist inimeste privaatsusõiguse riivet, mis peaks olema piiratud vaid

avalikkuse huvi seisukohast vajalike ja põhjendatud uuringutega.

14. Andmetöötlussüsteemis töödeldavate andmete pseudonüümsus

Eelnõust ega seletuskirjast ei tule täpselt välja, kas andmetöötlussüsteemis saab andeid töödelda

ainult pseudonüümitud kujul või on IKS § 61 lõike 2 punktis 3 ette nähtud pseudonüümimise teenus

vaid üks võimalus andetöötlussüsteemi kasutamiseks.

II. Näidiskaasused uuringutest eelnõu valguses

1. Statistika koostamine ja avaldamine

Näide 1

Ülikoolid avaldavad iga-aastaselt sisseastumise statistikat2. Selle aluseks on sisseastujate

isikuandmed, mida töödeldakse ilma nõusolekuta – vastasel korral oleks igal sisseastujal võimalik

nõusolek tagasi võtta, mis teeb statistika eesmärgi saavutamise võimatuks. Töötlemise tulemuseks

on koondandmed, mis ei ole käsitletavad isikuandmetena (IKÜM sp 162).

Näide 2

Kohalikud omavalitsused avaldavad regulaarselt statistilisi ülevaateid3 oma haldusala tegevustest

ja teenustest. Statistika koostamiseks võidakse kasutada näiteks huviringide või muusikakoolide

õpilaste arve aastate lõikes. Selliste koondandmete saamiseks on vajalik isikuandmete töötlemine

ilma nõusolekuta – summeeritakse kõik antud perioodil huviringis või koolis osalenud isikud.

Näide 3

Ministeeriumid või eriala ühendused avaldavad statistilisi ülevaateid teatud tegevusalal

tegutsevatest isikutest (nt lehma-, lamba- ja kitsepidajad loomade arvu kaupa 2018–20224).

2 https://ut.ee/et/sisu/sisseastumise-statistika 3 statistika.tallinn.ee/#shiny-tab-sub-8_6_5_0 4 https://www.pikk.ee/wp-content/uploads/2023/05/touloomakasvatus101.pdf

Sellisteks ülevaadeteks kasutatakse registrites olevaid isikuandeid ilma inimese nõusolekuta.

Toodud näites on töödeldud põllumajandusloomade registri andmeid. Töötlemise tulemuseks on

koondandmed, mis ei ole käsitletavad isikuandmetena.

Selgitus

Eelnõu kohaselt on kõigi kolme näite puhul tegemist isikuandmete töötlemisega ilma

andmesubjekti nõusolekuta statistilisel eesmärgil ning samuti pole tegemist olukordadega, kus

„uuringu eesmärgid“ tuleneksid seadusest (EN § 6 lg 10). Selline töötlemine jääb plaanitava § 6

reguleerimisalasse. Näites 1 ja 3 töödeldakse vastutava töötleja enda valduses olevaid

isikuandmeid, ei ole võimalik järgida EN § 6 lg 3 tingimusi – ei toimu isikuandmete „üleandmist“ ja

seega ei saa lg 3 p 1 tingimust täita. Näites 2 on võimalik, et huvikoolid esitaksid KOV-ile

pseudonüümitud andmed või koostavad ise koondandmed – kuid viimasel juhul oleks ikkagi

tegemist olukorraga, kus kool statistilisel eesmärgil isikuandmeid töötleb.

Isegi kui arvestada p 1 täidetuks, oleks sisuliselt andmete pseudonüümimine enne statistilise

üldistuse tegemist ebavajalik lisasamm, kuna töötlemise tulemuseks on mõlemal juhul

samasugused koondandmed. Isegi kui sisseastujate andmed enne statistilise koondi tegemist

pseudonüümida, kohustab EN § 6 lg 5 sellisest töötlemisest AKI-t teavitama.

Probleem 1: kuivõrd mõistlik ja vajalik on AKI teavitamine statistilisel eesmärgil toimuvast

töötlemisest? Kas on ülevaade, kui palju selliseid teavitusi võiks ühes aastas tulla?

Probleem 2: kui vastutav töötleja töötleb statistilisel eesmärgil enda valduses olevaid

isikuandmeid, mis on õiguspäraselt saadud, kas ja kuivõrd on sel juhul võimalik täita EN IKS § 6 lg

3 p 1 nõuet, kuna ei toimu isikuandmete üleandmist? Kas sellisel juhul peaks EN IKS § 6 lg 7

kohaselt statistilisel eesmärgil andmete töötlemiseks pöörduma eetikakomiteesse?

2. Sotsiaalmeedias postitatava sisu uurimine

Teadlaste rühm uurib inimeste käitumist sotsiaalmeedias ja seda, kuidas eksitavat ja valeinfot

levitatakse (vt BECID projekti tulemusi5). Uuringu eesmärkide saavutamiseks on vaja koguda

sotsiaalmeedia postitusi ja nende tegijate andmeid – seda tehakse ilma nõusolekuta, kuna

nõusoleku küsimine sellist tüüpi uuringuteks ei ole võimalik. Kuigi mõnel juhul võivad postitajad

peituda pseudonüümide taha, ei saa alati kindlalt väita, kas postitaja on päris inimene või mitte.

Eeldada võib, et muuseas kogutakse isikuandmeid ka päris inimeste kohta.

Eelnõu kohaselt on tegemist teadusuuringuga, kus kogutakse ja töödeldakse isikuandmeid ilma

andmesubjekti nõusolekuta. Kuigi suures osas postitajate nimesid ei avaldata, on mõned kaasused

siiski sellised, kus räägitakse kuulsatest inimestest (nt peaministrist), mistõttu võib uuringu raames

ka avaldada isikustatud andmeid. Kuna isikuandmeid töödeldakse isikustatud kujul, vajaks

sotsiaalmeedia uuringud alati eetikakomitee kooskõlastust (EN § 6 lg 7). Lisaks peaksid edaspidi

kõik avalikustatud meedia sisu uurivad teadlased (olgu selleks sotsiaalmeedia, ajalehe artiklid, tele-

või raadiosaated) alati sellistest uuringutest AKI-t teavitama, kuna isikuandmete kogumine

uuringus ei põhine andmesubjekti nõusolekul.

Eelnõu ei tee ka vahet, kas tegemist on kogenud uurijatega või üliõpilastega, kes ülikoolitöö

raames meedia sisu uurivad. Tartu Ülikoolis kaitstakse iga aasta 30-40 ajakirjanduse ja

kommunikatsiooni teemalist lõputööd, millest vähemalt osad meedia sisu eelpool kirjeldatud viisil

5 https://becid.eu/et/results-and-studies/

uurivad. Kuid see on vaid ühe ülikooli üks õppekava – kogu Eesti peale on see arv ilmselt oluliselt

suurem.

Probleem: kuivõrd mõistlik ja vajalik on AKI teavitamine uuringutest, mis koguvad juba niigi

avalikustatud isikuandmeid?

3. Loomeinimeste elu ja loomingu uurimine

Humanitaarteadlased uurivad muude teemade seas ka loomeinimeste elu, loomingud ja nende

vahelisi seoseid. Uurimismaterjal võib asuda muuseumis, arhiivis või erakollektsionääride käes.

Kirjavahetus ja muud dokumendid sisaldavad ka elus inimeste isikuandmeid – neid töödeldakse

sageli ilma andmesubjekti nõusolekuta või siis kunagi saadud n-ö „laia“ nõusoleku alusel, mille järgi

materjal ongi uurimiseks mõeldud. Isegi kui isik on mingi osa materjale uurimiseks loovutanud,

sisalduvad neis ka kolmandate isikute andmed, kellelt ometi ei ole nõusolekut küsitud. Kui

uuritakse ajaloolisi sündmusi, võib isikute ring olla lai ning kõigiga on keeruline kontakti saada.

Näiteks sisaldab Arvo Pärdi Keskuse arhiiv6 hulganisti dokumente, sh ka kirjavahetust. Samas ei ole

see arhiiv kuidagi erakordne, vaid sarnaselt rikkalikku (sh isikuandmeid sisaldavat) uurimismaterjali

on kõigi mäluasutuste kogudes.

Eelnõu kohaselt oleks arhiivimaterjali uurimise näol tegemist (väga suure tõenäosusega)

isikuandmete töötlemisega ilma andmesubjekti nõusolekuta teadusuuringu eesmärgil.

Isikuandmete pseudonüümimine EN IKS § 6 lg 3 kohaselt ei ole praktikas võimalik, kuna andmed

on talletatud originaal dokumentides ning nende eelnev töötlemine enne uurijatele edastamist

oleks väga ajakulukas ettevõtmine. Praktikas saavad uurijad tutvuda originaalmaterjalide või

koopiatega, milles on isikuandmed isikustatud kujul. Eelnõu IKS § 6 lg 7 kohaselt vajaks selline

uurimistöö eetikakomitee kooskõlastust ning AKI teavitamist.

Probleem 1: kuivõrd mõistlik on kohustada teoseid ja dokumente uurivaid teadlasi eetikakomiteed

läbima vaid seetõttu, et dokumentide sisalduvad isikuandmed isikustatud kujul? Isegi kui

eetikakomiteel tekib EN IKS § 6 lg 8 alusel võimalus hindamisest loobuda, toob see siiski kaasa

täiendava koormuse nii uurijale kui ka eetikakomiteele.

Probleem 2: kuivõrd mõistlik ja vajalik on AKI-t teavitada iga kord, kui uuritakse arhiivimaterjale,

dokumente või avalikustatud teoseid, milles võivad sisalduda elusate inimeste isikuandmed? Kas

on ülevaade, kui palju selliseid teavitusi aastas võib tulla?

4. Aval ike dokumentide, sh kohtulahendite uurimine

Sotsiaal- ja õigusteadlased võivad uurida nii ühiskondlikke protsesse kui ka konkreetseid kaasuseid

avalike dokumentide põhjal. Õigusteadlaste läbiviidavad uuringud võivad põhineda näiteks

kohtulahenditel, kuid uurijatel võib olla võimalik kasutada ka eri ametite mitte-avalikke

dokumente. Dokumentides sisalduvaid isikuandmeid töödeldakse ilma inimese nõusolekuta, kuna

vastasel korral ei oleks uuringu eesmärgid saavutatavad. Kohtulahendites võivad sisalduda nii

isikute nimed, initsiaalid (vanemates lahendites) või on jäänud isikute nimed kohtulahendis välja

toomata, kuid on ometi võimalik meediakajastuse järgi tuletada, kelle kohta lahend käib.

Eelnõu kohaselt on tegemist isikuandmete töötlemisega teadusuuringu eesmärgil ilma

andmesubjekti nõusolekuta – seega jääksid sellised uuringud eelnõu IKS § 6 lg 1 kohaselt

paragrahvi reguleerimisalasse. Kui dokumentides on isikud äratuntavad (EN IKS § 6 lg 7), vajaksid

6 https://www.arvopart.ee/arvo-pardi-keskus/keskusest/arhiiv/arhivaalide-loetelu/#category=61

sellised uuringud edaspidi eetikakomitee kooskõlastust. Kui dokumendid enne uurijatele

üleandmist pseudonüümida, ei oleks eetikakomitee kooskõlastus vajalik, kuid see on küllaltki suur

töö asutustele, kes peaksid kõik dokumendid hoolega läbi lugema – pealegi on tekstide

pseudonüümimine keeruline protsess, kuna ei piisa vaid nimede asendamisest koodi või

pseudonüümiga. Sõltumata isikuandmete pseudonüümimise võimalikkusest, kaasneks igal juhul

uurijatele kohustus teavitada AKI-t.

Probleem 1: kuivõrd mõistlik ja vajalik on kohustada uurijaid eetikakomiteesse pöörduma vaid

seetõttu, et avalik teave sisaldab isikustatud andmeid? Kas on teada, kui palju lisatööd toob see

kaasa uurijatele ja eetikakomiteedele?

Probleem 2: kuivõrd mõistlik ja vajalik on AKI-t teavitada iga kord, kui uuritakse avalikke

dokumente, kohtulahendeid või piiratud juurdepääsuga avalikku teavet? Kas on teada, kui palju

selliseid uuringuid või analüüse Eestis aastas läbi viiakse?

5. Isikuandmete kasutamine tehnoloogi l ises arendustegevuses

Tehnoloogia arendus on väga lai kategooria, mille alla mahub väga erinevaid tegevusi. Näiteks

ettevõtted, kes arendavad roboteid või kantavaid nutiseadmeid, mille arendamiseks isikuandmeid

kogutakse – isegi kui arendamises osaleva andmesubjektilt saadakse nõusolek, võidakse koguda

kolmandate isikute andmeid, kellelt ei ole nõusolekut küsitud. Näiteks isesõitvad seadmed

kasutavad orienteerumiseks sageli kaamera kaudu kogutud kujutisi enda ümbritsevast, millele

salvestuvad mööduvate inimeste kujutised – need andmed on omakorda vajalikud selleks, et

arendada paremaid algoritme inimeste äratundmiseks. Näiteks kui mingi nutiseade peaks ära

tundma oma kasutaja hääle järgi, tähendab see siiski, et iga kõneleva isiku häält töödeldakse isiku

tuvastamiseks.

Oluline on seegi, et tehnoloogiliste lahenduste arendus ei lõppe toote või teenuse turule tulekuga,

vaid isikuandmeid kogutakse toodete ja teenuste täiendamise eesmärgil ka teenuste kasutajatelt.

Kuigi küpsiste paigutamine seadmetesse või teenuse kasutamisel täiendav andmete kogumine

põhineb sageli andmesubjekti nõusolekul, on ka mitmeid teenusepakkujaid, kes paigaldavad

analüütilisi küpsiseid õigustatud huvi alusel või koguvad seadmetest andmeid õigustatud huvi

alusel – seega ilma andmesubjekti nõusolekuta.

Eelnõu seletuskirja järgi on „uuring“ sisustatud laialt, mistõttu on keeruline üheselt aru saada, kust

algab ja lõppeb tehnoloogia-arendus. Piir tehnoloogia, tarkvara ja teenuse arendamise vahel ei ole

selge, eriti kui tegemist on infotehnoloogiaga. Segadust süvendab veelgi asjaolu, et seletuskirja

kohaselt peaks „uuringu“ mõiste hõlmama ka tehisaru mudelite treenimist. Isegi kui jätta tehisaru

mudelite treenimine kõrvale, ei ole selge, kui palju sellist tehnoloogilist arendustegevust Eestis iga -

aastaselt toimub, kus isikuandmeid töödeldakse ilma isiku nõusolekuta. Sõltumata sellest, kas

andmed on pseudonüümitud või mitte, tuleb igal juhul sellise „uuringu“ läbiviijal teavitada AKI-t,

kui isikuandmeid kasutatakse.

Probleem 1: „uuringu“ mõiste on väga lai ning ei ole üheselt selge, kellele uue eelnõu kohaselt AKI

teavitamise kohustus kaasneb. Kas on teada, kui palju sellist tehnoloogilist arendustegevust Eestis

aastas toimub, kus töödeldakse isikuandmeid ilma nõusolekuta?

Probleem 2: kuivõrd mõistlik ja vajalik on AKI-t teavitada igast arendustegevuse raames toimuvast

isikuandmete töötlemisest, kui see ei põhine nõusolekul? Kuivõrd mõistlik on sellised

arendustegevused panna samasse kategooriasse teadusuuringutega?

6. Pere Sihtkapital i lastetute naiste uuringu laadsed uuringud

Võrdluseks oleme mõelnud ka skandaale põhjustanud Pere Sihtkapitali uuringule, mis kasutas nii

andmekogude andmeid kui ka kogus isikuandmeid nõusoleku põhiselt. Kuna uuringu valimi

määratlemiseks ja kontaktandmete saamiseks esitati päring rahvastikuregistr isse, siis see oleks

ainus koht, kus IKS § 6 rakendamist saaks hinnata. Antud juhul küsiti kontaktandmeid uuringu

kutse saatmiseks ning andmetele juurdepääsu alusena oli nimetatud õigustatud huvi (RRS § 46

tähenduses). Kui sama disainiga uuringut tulevikus korrata, siis ei ole selge, kas ja kuivõrd selline

uuring peab IKS § 6 nõudeid järgima.

Kui kontaktandmete väljastamine (kuigi uuringu eesmärgil) toimub RRS alusel, kuidas tuleks sel

juhul tõlgendada IKS § 6 lg 10 tähendust – kas RRS oleks sel juhul eriseadus, mis isikuandmete

töötlemise ulatust reguleerib?

Kui sellisele uuringule siiski IKS § 6 kohaldub, kas see tähendab, et edaspidi peab AKI-t teavitama

kõigist uuringutest, mis rahvastiku registrist valimi kontaktandmeid küsivad? Kas see kehtib ka

juhul, kui uuring ise toimub nõusoleku alusel?

Kuna valimi kontaktandmed võimaldavad ühtlasi andmesubjekti tuvastada (emaili aadress üsna

vahetult, telefoni numbril piisab helistamisest), kas see tähendab, et edaspidi vajavad kõik

rahvastiku registrist kontaktandmeid küsivad uuringud eetikakomitee kooskõlastust? Kuna

uuringu eetilised küsimused sõltuvad uuringu sisust, siis mida täpselt peaks eetikakomitee

hindama – kas vaid lõike 6 tingimuste täitmist või üldisemalt uuringu eetilisi aspekte? Lisaks tuleks

mainida, et kuna isiku kontaktandmeid ei ole võimalik edukalt pseudonüümida, siis uuringute

eesmärgil kontaktandmete väljastamine vastab üldjuhul IKS § lõike 6 tingimustele, aga ei kujuta

endast erilist riski.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Anu Noorma

juhatuse esimees

Kati Uusmaa

[email protected]