Ettepanekud advokatuuriseaduse muutmiseks

EESTI ADVOKATUUR ESTONIAN BAR ASSOCIATION

Kentmanni 4 Tel 662 0665 Arvelduskonto

10116 TALLINN E-post: [email protected] EE167700771009219435

Reg kood 74000027 AS LHV Pank

Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja digiminister 05.01.2026 nr 1-8/26/4

Justiits- ja digiministeerium

[email protected]

[email protected]

Ettepanek advokatuuriseaduse muutmiseks

Lugupeetud Liisa-Ly Pakosta

Eesti Advokatuur soovib esitada peagi Riigikogu menetlusse mineva halduskohtumenetluse

seadustiku muutmise seaduse eelnõusse ettepanekud advokatuuriseaduse muutmiseks, mis

aitab vähendada ka halduskohtute töökoormust.

I Ettepanekud advokatuuriseaduse muutmiseks

1) paragrahvi 4 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Huvitatud isik võib advokatuuri organi õigusakti või toimingu peale esitada kaebuse

halduskohtule, kui õigusakt või toiming rikub huvitatud isiku õigusi, arvestades käesoleva

seadusega sätestatud erisusi.“

2) paragrahvi 18 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Advokaat, kelle suhtes on tehtud aukohtu otsus, võib selle peale esitada kaebuse

halduskohtule.“

II Muudatusettepanekute põhjendused

AdvS § 4 lg 5 muudetakse, sidudes edasikaebe õiguse huvitatud isiku enda õiguste rikkumisega,

mitte pelgalt huvitatud isikuks olemise staatusega. Muudatus on otstarbekas selguse loomiseks,

et iga huvitatud isik ei ole õigustatud kaebust esitama avalikes või üldistes huvides, kui

advokatuuri otsus või toiming on küll ajendatud huvitatud isiku pöördumisest, kuid tema enda

õigusi otseselt ei puuduta (nt aukohtu otsus). Muudatus samas ei piira kaebuse esitamist

juhtudel, kui otsus tehakse huvitatud isiku enda suhtes, näiteks keeldutakse võtmast isikut

advokatuuri liikmeks.

Samuti muudetakse AdvS § 18 lg 1 ja sätestatakse, et aukohtu otsust saab vaidlustada

menetlusalune advokaat, kuna aukohtu otsus puudutab tema tegevust ja distsiplinaarvastutust.

Kehtiva sõnastuse kohaselt saab aukohtu otsust vaidlustada huvitatud isik, milline määratlus on

2

liiga lai ja võimaldab halduskohtule kaebuse esitamist ka huvitatud isikul, kes on

aukohtumenetluses pigem teabeallikaks, mitte pooleks. Aukohtule kaebuse esitaja võib küll olla

huvitatud, et asja menetletaks, kuid ta ei ole puudutatud isikuks, kellele oleks vaja tagada

kaebeõigust, kuivõrd aukohtu menetlus kui distsiplinaarmenetlus ja selle tulemusel tehtav otsus

ei mõjuta aukohtule kaebuse esitaja enda õigusi ega huve, vaid üksnes menetlusalust advokaati.

Advokatuuri aukohus on omavalitsuslikel alustel ja advokatuuri autonoomial põhinev

kutseorganisatsiooni sisemine organ, mille peamine eesmärk on advokaadikutse ning

organisatsiooni kui terviku huvides distsiplinaarkorras kutsuda korrale kutse-eetika või seaduse

nõuetega vastuollu minevat advokaati (või kõige tõsisemate rikkumiste korral arvata advokaat

organisatsioonist välja) ning kaudsemalt suunata liikmeid üldpreventiivses korras järgima

kutsetegevuse ja kutse-eetika nõudeid.

Aukohtule advokaadi tegevuse suhtes kaebuse esitanud isikul ehk huvitatud isikul ei ole

subjektiivset õigust nõuda aukohtumenetluse algatamist ega advokaadi karistamist. Ükski

aukohtu määratud distsiplinaarkaristus ei ole suunatud aukohtusse kaebuse esitanud isikule või

tema olukorra parandamisele. Aukohtumenetluse eesmärk ega sisu ei ole kaebaja õiguste kaitse,

st kaebuse esitamine aukohtule ei ole kaebaja õiguskaitsevahend, vaid sisuliselt märgukiri,

mille alusel advokatuur lähtuvalt kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuetest kas alustab või ei alusta

distsiplinaarmenetlust. Kaebaja on aukohtu vaatest info- ja tõendiallikas (enamasti

organisatsiooniväline), mitte menetlusosaline, kelle huvides aukohus midagi menetleb või

otsustab. Seetõttu ei ole põhjendatud anda huvitatud isikule ka õigust vaidlustada aukohtu otsust

halduskohtus. Huvitatud isikul ei ole õigust esitada halduskohtule kaebust ka advokatuuri

huvides ega ka mitte avalikes huvides. Kui aukohtu otsust on vaja vaidlustada avalikes huvides,

siis seda teeb seaduses sätestatud juhtudel Justiits- ja Digiministeerium (AdvS § 4 lg 4, § 18 lg

2).

Piirang, mille järgi aukohtu otsuse vaidlustamise õigus on üksnes advokaadil, kelle suhtes

aukohtu lahend on tehtud, on kooskõlas ka põhiseadusega ning seda toetab ka vastavasisuline

kohtupraktika. Kohtupraktikas, mis käsitleb advokatuuri aukohtu otsuse vaidlustamist

(eelkõige 01.07.2022 RKHKo asjas nr 3-20-1214, p 10, Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016

määrus asjas nr 3-16-1148, p. 8, Tartu Halduskohtu 17.05.2021 määrus asjas nr 3-21-831, p 9-

11, Tallinna Halduskohtu 22.02.2024 otsus asjas nr 3-23-1326, Tallinna Halduskohtu

25.03.2024 otsus nr 3-22-2628, Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2025 määrus asjas nr 3-25-

232, Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2025 määrus asjas nr 3-25-1421 ja 06.02.2025 RKHKm

asjas nr 3-24-146), on kujunenud järgmised üldpõhimõtted:

Huvitatud isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda aukohtumenetluse algatamist ning

aukohtumenetluse tulemus ei kaitse ka advokaadi karistamise korral huvitatud isiku

subjektiivseid õigusi. Sellegipoolest on isikul, kes esitab aukohtule taotluse menetluse

algatamiseks, õigus, et aukohus vaataks selle taotluse läbi, järgides selleks ettenähtud

menetlusreegleid. Kui aukohus on rikkunud menetlusnorme, siis saab see olla aluseks

pöördumiseks halduskohtusse ehk kaebeõiguse tekkimiseks.

Viimati nimetatud seisukohast võiks teha järelduse, et huvitatud isikul on subjektiivne õigus

sellele, et aukohus vaataks tema taotluse läbi kohases menetluses, ning see õigus võib olla

kohtulikult kaitstav. Seejuures võib tõmmata paralleeli Riigikohtu praktikaga

järelevalvemenetluse osas, mille kohaselt puudutatud isik (isik, kelle õigusi võib kolmanda

isiku õigusvastane tegevus rikkuda) võib nõuda, et järelevalveorgan otsustaks

järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise üle kaalutlusvigadeta, kui

3

järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve (vt nt 23.03.2016 RKHKo asjas nr

3-3-1-85-15, p 13; 13.10.2010 RKHKo asjas nr 3-3-1-44-10 , p 15; 23.10.2013 RKHKm asjas

nr 3-3-1-29-13, p 17 ja 22.10.2014 RKHKo nr 3-3-1-42-14 , p 12).

Siiski ei saa advokatuuri aukohtu otsuste vaidlustamise puhul rääkida huvitatud isiku

subjektiivsest õigusest, mis peab igal juhul olema kohtulikult kaitstav ning mille piiramine võib

olla vastuolus PS §-idega 14 ja 15. Seda nimelt esiteks põhjusel, et Riigikohtu praktika

järelevalvemenetluse kohta ei ole ülekantav suhetele aukohtu ja advokaadi vahel. Nimelt ei

toimu aukohtu tegevus kolmandate isikute huvides, vaid aukohus on advokatuuri siseorgan.

Advokatuur on omakorda kutseorganisatsioon, millel on lai autonoomia ehk

enesekorraldusõigus. Seevastu riiklik järelevalve toimub sageli avalike huvide kõrval ka

erahuvides. Näiteks on Riigikohus leidnud, et Konkurentsiameti järelevalve ülesanne on kaitsta

ka turuosaliste õigusi, nt omandi vaba kasutamise õigust, lepinguvabadust (PS § 32 lg 2 esimene

lause) ning ettevõtlusvabadust (PS § 31 esimene lause) (23.10.2013 RKHKm asjas nr 3-3-1-

29-13, p 17).

Riigikohus on osutatud kohtupraktikas järelevalvemenetluse kohta läbivalt viidanud, et isikul

on nõudeõigus sellele, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või

järelevalvemeetme rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta vaid siis, kui järelevalvet sätestav

õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve. Advokatuuri aukohtumenetluse puhul see nii ei ole –

kohtupraktikas on läbivalt leitud, et aukohtumenetlus ei ole ette nähtud huvitatud isiku

subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete

üle (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2014 määrus asjas nr 3-14-51432, p 6). See tähendab,

et aukohtu menetluse tulemusel puudub huvitatud isiku õigustele mis tahes mõju ning seetõttu

ei saa aukohtu tegevust sätestavad õigusnormid kaitsta tema õigushüvesid.

Aukohtumenetluse tulemus ei kaitse huvitatud isiku subjektiivseid õigusi isegi advokaadi

karistamise korral. Kuid just advokaadi karistamine on reeglina aukohtu otsuse vaidlustamise

eesmärgiks huvitatud isiku poolt. Advokaadi karistamise monopol on advokatuuril.

Analoogiliselt on Riigikohus leidnud näiteks, et tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei

ole kellelgi õigus nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist

ja karistamist. Riigikohus põhjendas seda muuhulgas ka sellega, et kannatanu saab oma õigusi

kaitsta ka teistes menetlustes (15.03.2006 RKKKm 3-1-1-18-06, p 7). Aukohtusse kaebajal on

samuti muud võimalused oma õiguste kohtulikuks kaitseks. Kliendisuhte olemasolul on

võimalik kasutada advokaadi vastu kliendilepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid ning

kliendisuhte puudumisel on võimalik esitada lepinguväliseid nõudeid (nt deliktiõigusest või

käsundita asjaajamisest). Seega ei riku aukohtu otsuse vaidlustamise piiramine huvitatud isiku

PS §-ist 15 tulenevat põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

Arvestades AdvS § 18 lg-s 1 kehtestatavat kaebeõiguse piirangut teeme ettepaneku viia § 4

lõikesse 5 sisse täpsustus, et advokatuuri organi õigusakti või toimingu peale võib huvitatud

isik kaebuse halduskohtule esitada, kui õigusakt või toiming rikub huvitatud isiku õigusi

arvestades käesoleva seadusega sätestatud erisusi.

Advokatuuri statistika kohaselt on advokaatide osas aukohtusse kaebuse esitanud isikud

aastatel 2022-2025 esitanud halduskohtule 24 kaebust, milles vaidlustati advokatuuri aukohtu

otsuseid või menetlustoiminguid. Kõikide selliste kaebuste puhul leidis kohus, et kaebajatel

puudub kaebeõigus või oli võimalik õiguste riive väheintensiivne, mistõttu jäeti kaebused läbi

vaatamata ning üheski asjas ei jõutud sisulise kohtuliku kontrollini. Seega on antud vallas

kohtupraktika välja kujunenud ja taoliste perspektiivitute kaebuste formaalne menetlemine

4

koormab tarbetult halduskohut, millest võib eos loobuda kohtu töökoormuse vähendamiseks.

Kaebeõiguse kirjeldatud viisil piiramine omab positiivset mõju halduskohtute töökoormusele

järgnevalt:

• väheneb perspektiivitute kohtuasjade arv, kuna kaebused, mille eesmärk ei ole

subjektiivsete õiguste kaitse, ei jõua enam halduskohtusse;

• suurendatakse menetlusökonoomiat ja kohturessursi tõhusat kasutamist, vältides

advokatuuri autonoomiale kuuluvate küsimuste lahendamist halduskohtus;

• välditakse topeltmenetlust, kuna huvitatud isikul jäävad alles alternatiivsed

õiguskaitsevahendid (nt kliendilepingust tulenevad nõuded või deliktiõiguslikud

nõuded), ilma et oleks vaja kaasata halduskohut advokatuuri siseotsuste kontrolli.

Palume lisada kirjeldatud advokatuuriseaduse muudatus halduskohtumenetluse seadustiku

muutmise seaduse eelnõusse. Vajadusel oleme valmis täiendavateks aruteludeks.

Lugupidamisega

allkirjastatud digitaalselt

Imbi Jürgen

Esimees

Merit Aavekukk-Tamm 6979 253

[email protected]

EESTI ADVOKATUUR ESTONIAN BAR ASSOCIATION

Kentmanni 4 Tel 662 0665 Arvelduskonto

10116 TALLINN E-post: [email protected] EE167700771009219435

Reg kood 74000027 AS LHV Pank

Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja digiminister 05.01.2026 nr 1-8/26/4

Justiits- ja digiministeerium

[email protected]

[email protected]

Ettepanek advokatuuriseaduse muutmiseks

Lugupeetud Liisa-Ly Pakosta

Eesti Advokatuur soovib esitada peagi Riigikogu menetlusse mineva halduskohtumenetluse

seadustiku muutmise seaduse eelnõusse ettepanekud advokatuuriseaduse muutmiseks, mis

aitab vähendada ka halduskohtute töökoormust.

I Ettepanekud advokatuuriseaduse muutmiseks

1) paragrahvi 4 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Huvitatud isik võib advokatuuri organi õigusakti või toimingu peale esitada kaebuse

halduskohtule, kui õigusakt või toiming rikub huvitatud isiku õigusi, arvestades käesoleva

seadusega sätestatud erisusi.“

2) paragrahvi 18 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Advokaat, kelle suhtes on tehtud aukohtu otsus, võib selle peale esitada kaebuse

halduskohtule.“

II Muudatusettepanekute põhjendused

AdvS § 4 lg 5 muudetakse, sidudes edasikaebe õiguse huvitatud isiku enda õiguste rikkumisega,

mitte pelgalt huvitatud isikuks olemise staatusega. Muudatus on otstarbekas selguse loomiseks,

et iga huvitatud isik ei ole õigustatud kaebust esitama avalikes või üldistes huvides, kui

advokatuuri otsus või toiming on küll ajendatud huvitatud isiku pöördumisest, kuid tema enda

õigusi otseselt ei puuduta (nt aukohtu otsus). Muudatus samas ei piira kaebuse esitamist

juhtudel, kui otsus tehakse huvitatud isiku enda suhtes, näiteks keeldutakse võtmast isikut

advokatuuri liikmeks.

Samuti muudetakse AdvS § 18 lg 1 ja sätestatakse, et aukohtu otsust saab vaidlustada

menetlusalune advokaat, kuna aukohtu otsus puudutab tema tegevust ja distsiplinaarvastutust.

Kehtiva sõnastuse kohaselt saab aukohtu otsust vaidlustada huvitatud isik, milline määratlus on

2

liiga lai ja võimaldab halduskohtule kaebuse esitamist ka huvitatud isikul, kes on

aukohtumenetluses pigem teabeallikaks, mitte pooleks. Aukohtule kaebuse esitaja võib küll olla

huvitatud, et asja menetletaks, kuid ta ei ole puudutatud isikuks, kellele oleks vaja tagada

kaebeõigust, kuivõrd aukohtu menetlus kui distsiplinaarmenetlus ja selle tulemusel tehtav otsus

ei mõjuta aukohtule kaebuse esitaja enda õigusi ega huve, vaid üksnes menetlusalust advokaati.

Advokatuuri aukohus on omavalitsuslikel alustel ja advokatuuri autonoomial põhinev

kutseorganisatsiooni sisemine organ, mille peamine eesmärk on advokaadikutse ning

organisatsiooni kui terviku huvides distsiplinaarkorras kutsuda korrale kutse-eetika või seaduse

nõuetega vastuollu minevat advokaati (või kõige tõsisemate rikkumiste korral arvata advokaat

organisatsioonist välja) ning kaudsemalt suunata liikmeid üldpreventiivses korras järgima

kutsetegevuse ja kutse-eetika nõudeid.

Aukohtule advokaadi tegevuse suhtes kaebuse esitanud isikul ehk huvitatud isikul ei ole

subjektiivset õigust nõuda aukohtumenetluse algatamist ega advokaadi karistamist. Ükski

aukohtu määratud distsiplinaarkaristus ei ole suunatud aukohtusse kaebuse esitanud isikule või

tema olukorra parandamisele. Aukohtumenetluse eesmärk ega sisu ei ole kaebaja õiguste kaitse,

st kaebuse esitamine aukohtule ei ole kaebaja õiguskaitsevahend, vaid sisuliselt märgukiri,

mille alusel advokatuur lähtuvalt kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuetest kas alustab või ei alusta

distsiplinaarmenetlust. Kaebaja on aukohtu vaatest info- ja tõendiallikas (enamasti

organisatsiooniväline), mitte menetlusosaline, kelle huvides aukohus midagi menetleb või

otsustab. Seetõttu ei ole põhjendatud anda huvitatud isikule ka õigust vaidlustada aukohtu otsust

halduskohtus. Huvitatud isikul ei ole õigust esitada halduskohtule kaebust ka advokatuuri

huvides ega ka mitte avalikes huvides. Kui aukohtu otsust on vaja vaidlustada avalikes huvides,

siis seda teeb seaduses sätestatud juhtudel Justiits- ja Digiministeerium (AdvS § 4 lg 4, § 18 lg

2).

Piirang, mille järgi aukohtu otsuse vaidlustamise õigus on üksnes advokaadil, kelle suhtes

aukohtu lahend on tehtud, on kooskõlas ka põhiseadusega ning seda toetab ka vastavasisuline

kohtupraktika. Kohtupraktikas, mis käsitleb advokatuuri aukohtu otsuse vaidlustamist

(eelkõige 01.07.2022 RKHKo asjas nr 3-20-1214, p 10, Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016

määrus asjas nr 3-16-1148, p. 8, Tartu Halduskohtu 17.05.2021 määrus asjas nr 3-21-831, p 9-

11, Tallinna Halduskohtu 22.02.2024 otsus asjas nr 3-23-1326, Tallinna Halduskohtu

25.03.2024 otsus nr 3-22-2628, Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2025 määrus asjas nr 3-25-

232, Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2025 määrus asjas nr 3-25-1421 ja 06.02.2025 RKHKm

asjas nr 3-24-146), on kujunenud järgmised üldpõhimõtted:

Huvitatud isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda aukohtumenetluse algatamist ning

aukohtumenetluse tulemus ei kaitse ka advokaadi karistamise korral huvitatud isiku

subjektiivseid õigusi. Sellegipoolest on isikul, kes esitab aukohtule taotluse menetluse

algatamiseks, õigus, et aukohus vaataks selle taotluse läbi, järgides selleks ettenähtud

menetlusreegleid. Kui aukohus on rikkunud menetlusnorme, siis saab see olla aluseks

pöördumiseks halduskohtusse ehk kaebeõiguse tekkimiseks.

Viimati nimetatud seisukohast võiks teha järelduse, et huvitatud isikul on subjektiivne õigus

sellele, et aukohus vaataks tema taotluse läbi kohases menetluses, ning see õigus võib olla

kohtulikult kaitstav. Seejuures võib tõmmata paralleeli Riigikohtu praktikaga

järelevalvemenetluse osas, mille kohaselt puudutatud isik (isik, kelle õigusi võib kolmanda

isiku õigusvastane tegevus rikkuda) võib nõuda, et järelevalveorgan otsustaks

järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise üle kaalutlusvigadeta, kui

3

järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve (vt nt 23.03.2016 RKHKo asjas nr

3-3-1-85-15, p 13; 13.10.2010 RKHKo asjas nr 3-3-1-44-10 , p 15; 23.10.2013 RKHKm asjas

nr 3-3-1-29-13, p 17 ja 22.10.2014 RKHKo nr 3-3-1-42-14 , p 12).

Siiski ei saa advokatuuri aukohtu otsuste vaidlustamise puhul rääkida huvitatud isiku

subjektiivsest õigusest, mis peab igal juhul olema kohtulikult kaitstav ning mille piiramine võib

olla vastuolus PS §-idega 14 ja 15. Seda nimelt esiteks põhjusel, et Riigikohtu praktika

järelevalvemenetluse kohta ei ole ülekantav suhetele aukohtu ja advokaadi vahel. Nimelt ei

toimu aukohtu tegevus kolmandate isikute huvides, vaid aukohus on advokatuuri siseorgan.

Advokatuur on omakorda kutseorganisatsioon, millel on lai autonoomia ehk

enesekorraldusõigus. Seevastu riiklik järelevalve toimub sageli avalike huvide kõrval ka

erahuvides. Näiteks on Riigikohus leidnud, et Konkurentsiameti järelevalve ülesanne on kaitsta

ka turuosaliste õigusi, nt omandi vaba kasutamise õigust, lepinguvabadust (PS § 32 lg 2 esimene

lause) ning ettevõtlusvabadust (PS § 31 esimene lause) (23.10.2013 RKHKm asjas nr 3-3-1-

29-13, p 17).

Riigikohus on osutatud kohtupraktikas järelevalvemenetluse kohta läbivalt viidanud, et isikul

on nõudeõigus sellele, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või

järelevalvemeetme rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta vaid siis, kui järelevalvet sätestav

õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve. Advokatuuri aukohtumenetluse puhul see nii ei ole –

kohtupraktikas on läbivalt leitud, et aukohtumenetlus ei ole ette nähtud huvitatud isiku

subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete

üle (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2014 määrus asjas nr 3-14-51432, p 6). See tähendab,

et aukohtu menetluse tulemusel puudub huvitatud isiku õigustele mis tahes mõju ning seetõttu

ei saa aukohtu tegevust sätestavad õigusnormid kaitsta tema õigushüvesid.

Aukohtumenetluse tulemus ei kaitse huvitatud isiku subjektiivseid õigusi isegi advokaadi

karistamise korral. Kuid just advokaadi karistamine on reeglina aukohtu otsuse vaidlustamise

eesmärgiks huvitatud isiku poolt. Advokaadi karistamise monopol on advokatuuril.

Analoogiliselt on Riigikohus leidnud näiteks, et tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei

ole kellelgi õigus nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist

ja karistamist. Riigikohus põhjendas seda muuhulgas ka sellega, et kannatanu saab oma õigusi

kaitsta ka teistes menetlustes (15.03.2006 RKKKm 3-1-1-18-06, p 7). Aukohtusse kaebajal on

samuti muud võimalused oma õiguste kohtulikuks kaitseks. Kliendisuhte olemasolul on

võimalik kasutada advokaadi vastu kliendilepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid ning

kliendisuhte puudumisel on võimalik esitada lepinguväliseid nõudeid (nt deliktiõigusest või

käsundita asjaajamisest). Seega ei riku aukohtu otsuse vaidlustamise piiramine huvitatud isiku

PS §-ist 15 tulenevat põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

Arvestades AdvS § 18 lg-s 1 kehtestatavat kaebeõiguse piirangut teeme ettepaneku viia § 4

lõikesse 5 sisse täpsustus, et advokatuuri organi õigusakti või toimingu peale võib huvitatud

isik kaebuse halduskohtule esitada, kui õigusakt või toiming rikub huvitatud isiku õigusi

arvestades käesoleva seadusega sätestatud erisusi.

Advokatuuri statistika kohaselt on advokaatide osas aukohtusse kaebuse esitanud isikud

aastatel 2022-2025 esitanud halduskohtule 24 kaebust, milles vaidlustati advokatuuri aukohtu

otsuseid või menetlustoiminguid. Kõikide selliste kaebuste puhul leidis kohus, et kaebajatel

puudub kaebeõigus või oli võimalik õiguste riive väheintensiivne, mistõttu jäeti kaebused läbi

vaatamata ning üheski asjas ei jõutud sisulise kohtuliku kontrollini. Seega on antud vallas

kohtupraktika välja kujunenud ja taoliste perspektiivitute kaebuste formaalne menetlemine

4

koormab tarbetult halduskohut, millest võib eos loobuda kohtu töökoormuse vähendamiseks.

Kaebeõiguse kirjeldatud viisil piiramine omab positiivset mõju halduskohtute töökoormusele

järgnevalt:

• väheneb perspektiivitute kohtuasjade arv, kuna kaebused, mille eesmärk ei ole

subjektiivsete õiguste kaitse, ei jõua enam halduskohtusse;

• suurendatakse menetlusökonoomiat ja kohturessursi tõhusat kasutamist, vältides

advokatuuri autonoomiale kuuluvate küsimuste lahendamist halduskohtus;

• välditakse topeltmenetlust, kuna huvitatud isikul jäävad alles alternatiivsed

õiguskaitsevahendid (nt kliendilepingust tulenevad nõuded või deliktiõiguslikud

nõuded), ilma et oleks vaja kaasata halduskohut advokatuuri siseotsuste kontrolli.

Palume lisada kirjeldatud advokatuuriseaduse muudatus halduskohtumenetluse seadustiku

muutmise seaduse eelnõusse. Vajadusel oleme valmis täiendavateks aruteludeks.

Lugupidamisega

allkirjastatud digitaalselt

Imbi Jürgen

Esimees

Merit Aavekukk-Tamm 6979 253

[email protected]