Grandman Law Firm Advokaadibüroo_vastus

Vandeadvokaaat Ilya Zuev

Grandman Law Firm Advokaadibüroo

[email protected]

Teie 29.12.2025 nr

Meie 05.01.2026 nr 14-9/252696/2600061

Lugupeetud vandeadvokaat Ilya Zuev

Palusite õiguskantsleril selgitada, mis asjaoludel on kohtul õigus piirata lapse ja vanema suhtlemist, jätta

suhtluskord kehtestamata ja rakendada meedet, mille tagajärg on lapse ja vanema lahutamine.

Lapsega suhtlusõiguse sätestab perekonnaseaduse (PKS) § 143. Selle järgi on lapsel õigus isiklikult

suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Kui

vanematel ei õnnestu leppida kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises, määrab suhtlemise korra

vanema nõudel kohus. Kohus võib PKS §-s 143 meetmeid rakendada ka omal algatusel.

Suhtluskorda määrates peab kohus tegema esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, seejuures

arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi (PKS § 123 lg 1). Sellest tulenevalt

peab kohus arvestama vanema(te) hooldusõigust, vanema(te) õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse

õigust ja huvi vanema(te)ga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse

võttes lapse huvidest juhinduva lahendi (vt Riigikohtu 28.05.2025 määrus nr 2-22-14922, p 21).

Suhtluskord määratakse kindlaks hagita menetluses. Hagita menetluses tuleb kohtul välja selgitada

asjaolud ja koguda selleks vajalikud tõendid (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 3, § 550 lg

1 p 2). Hagita asjas kohus ei ole seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega

hinnanguga asjaoludele (TsMS § 477 lg 5). Nii ei määra ühegi menetlusosalise arvamus menetluse

tulemust. Kohus hindab tõendeid kogumis ja teeb eeskätt lapse huvidest lähtuva lahendi. Vanema ja

lapse suhtlemise korra kujundamine on kohtu kaalutlusotsus (vt Riigikohtu määrus nr 2-22-14922, p

22).

Põhiseaduse § 146 järgi mõistab õigust üksnes kohus. Kui menetlusosalise arvates kohus ei järginud

materiaal- või menetlusõigust (nt ei arvestanud lapse huvidega, ei hinnanud korrektselt tõendeid), on

võimalus kohtulahend vaidlustada kõrgema astme kohtus edasikaebe korras.

Seadused ei luba õiguskantsleril sekkuda sisulisesse õigusemõistmisesse ega võtta seisukohta, kuidas

kohtuasja tuleb sisuliselt lahendada ja hinnata kohtulahendi sisulist õigsust (õiguskantsleri seaduse § 25

lg 2, vt ka aastaülevaadet). Loodetavasti on selgitustest abi.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Kristel Lekko

õigusteenistuse juhataja-õiguskantsleri nõunik

õiguskantsleri volitusel Evelyn Bach 693 8436, [email protected]