Kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu
SELETUSKIRI


1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga muudetakse Kaitseväe korralduse seadust ja seoses selle muutmisega elektroonilise side seadust, julgeolekuasutuste seadust, Kaitseliidu seadust, korrakaitseseadust, majandusvööndi seadust, meresõiduohutuse seadust, riigikaitseseadust, riigilõivuseadust, riigipiiri seadust, tervishoiuteenuste korraldamise seadust ning vangistusseadust.

Eelnõu põhiline eesmärk on parandada mereolukorrateadlikkust Eesti merealal, tõhustada Kaitseväe julgeolekuala kaitset, reguleerida välisriigi relvajõudude kaasamist riigipiiri valvamise ülesandesse ja korrakaitseliste ülesannete täitmisse kaasamiseks, anda Kaitseväele edasilükkamatu pädevus mehitamata süsteemi tekitatud vahetu kõrgendatud ohu tõrjumisel, luua Kaitseliidule julgeolekuala regulatsioon ning reguleerida sõjavangide pikaajalise kinnipidamisega seotud küsimusi. Selleks:
1) antakse Kaitseväele õigus kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal korraldada laevaliiklust ning kehtestada piiranguid või kohustada seda tegema Transpordiametit, et tagada meresõiduohutus;
2) luuakse Kaitseväe juurde merelise ohutuse komisjon, mille eesmärk on aidata mereväel täita mereolukorrateadlikkuse loomise ja tagamise ülesannet, tagada piirirežiimi, ennetada merelisi ohte ja neile reageerida ning parandada asutustevahelist teabevahetust;
3) defineeritakse Kaitseväe julgeolekuala kaitse eesmärgil Kaitseväe julgeoleku vahetu läheduse ja Kaitseväe laeva ohutusala mõiste ning sätestatakse nendel aladel piirangute kehtestamise, isikuandmete töötlemise ja erimeetmete kohaldamise täpne loetelu ning täpsustatakse juba olemasolevaid meetmeid;
4) luuakse Kaitseväe julgeolekualaga sarnane regulatsioon Kaitseliidu isikute ja vara kaitseks, ühtlustades riigikaitseobjektidega seotud piirangute käsitlust;
5) lihtsustatakse laevalubade andmist Euroopa Liidu ja Euroopa Majandusühenduse liikmesriigi piirivalvelaevadele ning jäämurdetöid tegevatele laevadele;
6) seatakse merealuse taristu omanikele ja valdajatele kohustus taotleda luba ning teavitada Kaitseväge merealuse taristu hooldamisega seonduvatest tegevustest Eesti merealal;
7) kohustatakse ankrualal või sadama reidil olevate laevade teenindamisega tegelevaid laevu, kellel ei ole praegu kohustust omada AIS-seadet, paigaldama AIS-seadme;
8) reguleeritakse Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registrisse kantud veesõidukite üle järelevalve tegemist;
9) defineeritakse sõjavangi mõiste ja määratakse asutuste pädevused sõjavangide pikaajalisel kinnipidamisel.

Lisaks sätestatakse seaduse tasandil kaitselennunduse järelevalveteenistus kui institutsioon, mis vastutab kaitselennunduse järelevalve tegemise üle, ning samuti sätestatakse riigisiseses õiguses sõjavangide kinnipidamise eest vastutavad asutused ja nende koostöö alused, et tagada kooskõla rahvusvahelise õigusega.


1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kaitseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi valitsemisala ametnikud ning õigusliku analüüsi on teinud Marion Saarna-Kukk (marion.saarna‑[email protected]). Eelnõu väljatöötamisel konsulteeriti Justiits- ja Digiministeeriumi, Kliimaministeeriumi, Siseministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Kaitsepolitseiameti, Politsei- ja Piirivalveameti, vanglateenistuse, Tervisekassa, Transpordiameti, AS‑i Tallinna Sadam, Rahvusvahelise Punase Risti Komitee ning Eesti Punase Risti esindajatega. Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Luisa Keelelahenduste eesti keele vanemtoimetaja Tiina Alekõrs ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu on kooskõlas riigikaitse arengukavaga 2017−2026.

Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse 2023.‒2027. aasta tegevusprogrammiga.

Eelnõu ei ole seotud ühegi menetluses oleva seaduse eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Eelnõus on nii halduskoormust suurendavaid kui ka vähendavaid nõudeid. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. aasta määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lõikest 42 jäetakse halduskoormuse tasakaalustamise reegel rakendamata, sest halduskoormus lisandub riigikaitse või julgeoleku oluliste vajaduste tõttu.

Eelnõu koostades võeti seaduste muutmisel aluseks järgmised redaktsioonid:
• elektroonilise side seadus – RT I, 02.01.2025, 23;
• julgeolekuasutuste seadus – RT I, 14.03.2023, 25;
• Kaitseliidu seadus – RT I, 30.04.2024, 3;
• Kaitseväe korralduse seadus ‒ RT I, 18.04.2025, 2;
• korrakaitseseadus – RT I, 05.07.2025, 12;
• majandusvööndi seadus – RT I, 18.04.2025, 3;
• meresõiduohutuse seadus – RT I, 02.10.2025, 6;
• riigikaitseseadus – RT I, 14.03.2023, 31;
• riigilõivuseadus – RT I, 02.10.2025, 9;
• riigipiiri seadus – RT I, 07.06.2024, 14;
• tervishoiuteenuste korraldamise seadus – RT I, 02.01.2025, 78;
• vangistusseadus – RT I, 26.06.2025, 20.

Eelnõu vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust, sest muudetakse ka Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 104 lõike 2 punktis 17 nimetatud riigikaitseseadust.


2. Seaduse eesmärk

2024. aastal eelnõude infosüsteemi esitatud Kaitseväe korralduse seaduse, riigipiiri seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (mereolukorrateadlikkuse ja merejulgeoleku parandamine) eelnõu (565 SE) jagati kiireloomulise vajaduse tõttu seoses Läänemerel sagenenud merealuste kaablite ja torujuhtmetega seotud intsidentidega kaheks. Seetõttu muudeti eelnõuga 565 SE vaid Kaitseväe korralduse seaduse ja majandusvööndi seadust osas, mis puudutas merejulgeoleku tugevdamist. Need muudatused jõustusid 19. aprill 2025.a. Käesolevas eelnõus käsitletakse mereolukorrateadlikkuse parandamist ja Kaitseväe julgeolekuala kaitse tõhustamist, kuid ühtlasi antakse panus merejulgeoleku parandamisse. Lisaks reguleeritakse eelnõuga välisriigi relvajõudude kaasamist riigipiirivalvesse ja kaitsesse, mis samuti aitab oluliselt parandada mereolukorra teadlikkust ning julgeolekut merel. Täiendavalt reguleeritakse kõnesoleva eelnõuga sõjavangide kinnipidamise küsimusi, mis on seni jäänud riigisiseselt reguleerimata, kuid milles on tulenevalt Ukraina sõja õpituvastustest vaja luua õiguslik selgus.

Seadusemuudatuste üldine eesmärk on parandada mereolukorrateadlikkust Eesti merealal, tõhustada Eesti riigi kaitset, sealhulgas Kaitseväe julgeolekuala kaitset, luua Kaitseliidule julgeolekuala regulatsioon ja kehtestada asutustele sõjavangidega seotud ülesanded.

Eelnõu põhieesmärgid on järgmised:

2.1. Mereolukorra teadlikkuse parandamine

Eelnõu üks eesmärk on parandada mereolukorrateadlikkust Eesti merealal ning tõhustada asutustevahelist koostööd ja teabevahetust. Selleks muudetakse Kaitseväe korralduse seadust (KKS) ning luuakse Kaitseväe juurde merelise ohutuse komisjon.

Komisjoni eesmärk on aidata mereväel täita mereolukorrateadlikkuse loomise ja tagamise ülesannet, tagada piirirežiimi järgimine, ennetada merelisi ohte ja neile reageerida ning parandada asutustevahelist teabevahetust. Komisjon töötab välja eri ohtudele reageerimise toimingud (plaanid), mida aeg-ajalt õppuste või muude tegevuste käigus läbi harjutatakse, et kontrollida nende toimivust. Juhtumid, mille korral peab riik merel tegutsema, on muu hulgas piiririkkumised, terrorism, organiseeritud kuritegevus, ebaseaduslik ränne, salakaubavedu, ebaseaduslik relva- ja kalapüük, merealuse taristu kahjustamine, kaitse alla võetud vrakkidega seotud nõuete rikkumine, laeva, sadama või muu rajatise ohtu seadmine ning majandusvööndis Eesti Vabariigi suveräänsete õiguste või sanktsioonide rikkumine.

Komisjoni kuuluvad kõik Kaitseväe asjakohased üksused, kõik julgeolekuasutused ning vähemalt need riigiasutused, kelle ülesanne on tagada merel avalik kord, julgeolek ja navigatsiooniohutus või kes omavad riikliku järelevalve ülesandeid merel.

2.2. Merealuse taristuga seotud tegevustest teavitamine

Riigipiiri seaduse (RiPS) ja majandusvööndi seaduse (MVS) muudatused on seotud merealuse taristu hooldustegevustest (vaatlus, parandamine jms) ja muudest seotud tegevustest teavitamisega.

Merealuse taristu omanikele ja valdajatele seatakse kohustus taotleda luba ning teavitada Kaitseväge merealuse taristu hooldamisega seonduvatest tegevustest Eesti merealal. See on vajalik, et merel patrullivad Kaitseväe laevad või merd seiravad asutused teaksid, et tegemist on seadusliku tegevusega. Kui tegevusest ei ole teavitatud, võib Kaitsevägi rakendada riikliku järelevalve erimeetmeid, vahetut sundi või kasutada jõudu ebaseadusliku tegevuse tõkestamiseks. Lisaks täidab teavitamiskohustus riigi julgeoleku tagamise eesmärki, sest muu hulgas kontrollitakse töötegijate tausta, kui töid ei tee taristu omanik või valdaja ise.

MSOS-is tehakse parandusi selle kohta, kellele peab laeva kapten, väikelaeva või muu veesõiduki juht teatama, kui ta avastab õhuliini, kaabli, torujuhtme või muu hüdrotehnilise rajatise kahjustuse või kui toimub laevaõnnetus.

2.3. Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite üle järelevalve tegemine

Eelnõu kolmas osa on seotud Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate veesõidukite üle järelevalve tegemisega, et tagada nende mere- või sõidukõlblikkus. Järelevalve tegemise õigus antakse Kaitseväele ning selleks lisatakse vastavad sätted meresõiduohutuse seadusesse (MSOS) ja Kaitseliidu seadusesse (KaLS).

MSOS-iga antakse Kaitseväele õigus kehtestada: Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate laevade ja väikelaevade tehnilise ülevaatuse kord; nende tehnilised nõuded; laevade ja väikelaevade mere- või sõidukõlblikuks tunnistamise kord. Muudatustega tagatakse parem järelevalve Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite üle.

2.4. Mitmekordse laevaloa taotlemise lihtsustamine

Riigipiiri seaduses täpsustatakse, et laeva sisenemiseks sisemerre on vaja Kaitseväe nõusolekut. Samuti lihtsustatakse mitmekordse laevaloa taotlemist Euroopa Liidu ja Euroopa Majandusühenduse liikmesriikide piirivalvelaevadele ning jäämurdetöid tegevatele laevadele. Mitmekordse laevaloa taotlemise lihtsustamine aitab vähendada nii halduskoormust kui ka riigiasutuste töökoormust.

2.5. Automaatse identifitseerimissüsteemi (AIS) seadme paigaldamise kohustus

MSOS-iga pannakse kohustus paigaldada A- või B-klassi automaatse identifitseerimissüsteemi seade1 (edaspidi AIS-seade) ankrualal või sadama reidil olevate laevade teenindamisega tegelevatele laevadele, kellel praegu sellist kohustust ei ole. A-klassi AIS-seadme omamise kohustus on Eesti sadamat külastaval reisilaeval ning 300-se ja suurema kogumahutavusega laeval, mis ei ole reisilaev. Ankrualal ja sadama reidil olevaid laevu teenindavad aga ka väiksema mahutavusega laevad, kellel on vaja selleks tegevuseks luba. AIS-seadme kasutuselevõtt on vajalik, et tõhusamalt kontrollida laevade liikumist, tegevuslubadega laevu ning piirirežiimi ja sanktsiooninõuete täitmist, ilma AIS-seadmeta on see väga keeruline.

Kui ankruala või sadama reid asub kuni üheksa meremiili kaugusel rannikust, võib ankrualal või sadama reidil laevu teenindavale laevale või väikelaevale paigaldada ka B-klassi AIS-seadme; kaugemal asuva ankruala või sadama reidi puhul on kohustuslik A-klassi AIS-seade. Seade tuleb paigaldada kuue kuu jooksul seaduse jõustumisest.

2.6. Kaitselennunduse järelevalveteenistuse määratlemine

KKS-i lisatakse säte kaitselennunduse järelevalveteenistuse kohta. Kaitselennunduse järelevalveteenistus (ingl Military Aviation Authority, MAA) on olemuselt sõjaväepolitseiga sarnane institutsioon. Kaitselennunduse järelevalveteenistuse ülesandeid võib täita Kaitseväe juhataja määratud üksus, mille põhiülesanne on kaitselennunduse üle järelevalve tegemine. Kuna selle üksuse tegevusest on mõjutatud kogu kaitselennundus, sealhulgas evib mõju Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) liikmesriikide õhusõidukite ja isikute üle, siis on oluline, et see üksus on sarnaselt sõjaväepolitseile institutsioonina Kaitseväe struktuuris olemas, mida NATO liikmesriigid ja NATO tunnustavad. Kaitselennunduse järelevalveteenistuse kui institutsiooni sätestamine seaduse tasandil loob õigusselgust ja tagab seeläbi parema järelevalve kaitselennunduse üle.

2.7. Kaitseväe julgeolekuala kaitse tõhustamine

Eelnõuga defineeritakse Kaitseväe julgeolekuala kaitse eesmärgil Kaitseväe julgeolekuala vahetu läheduse ja Kaitseväe laeva ohutusala mõisted.

KKS-i täiendatakse §-dega 542–5413, millega sätestatakse piirangute kehtestamine, isikuandmete töötlemine ja erimeetmete kohaldamine julgeolekuala kaitseks, sealhulgas julgeolekuala vahetus läheduses ja Kaitseväe laeva ohutusalas. Täpsustatakse ka juba olemasolevaid meetmeid, mis on suunatud ohu ennetamisele, väljaselgitamisele ja tõrjumisele. Muudatustega tõhustatakse Kaitseväe julgeolekuala kaitset.

2.8. Kaitseliidu julgeolekuala loomine

Kaitseliidu julgeolekuala sätestamise kaudu ühtlustatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu objektide, vara ja isikute kaitse põhimõtted ning luuakse kolmandatele isikutele selgem ja ühetaoline arusaam riigikaitseobjektidega seotud piirangutest.

2.9. Välisriigi relvajõudude kaasamine korrakaitsesse

Eelnõuga muudetakse RiPS-i, korrakaitseseadust (KorS) ja KKS-i, et kaasata välisriigi relvajõude riigipiiri valvamise ja korrakaitseliste ülesannete täitmisse. Praeguses julgeolekuolukorras on oluline reageerida hübriid- ja muudele ohtudele võimalikult efektiivselt, mistõttu on vajalik täiendada õiguskorda võimalusega kaasata eelnimetatud avalike ülesannete täitmisse vajadusel täiendavaid ressursse. Välisriigi relvajõudude liikmete kaasamise võimaldamine on üks selline oluline lisameede riigikaitse- ja julgeolekuriskide maandamisel. Nende muudatuste eesmärk on tugevdada Eesti julgeolekut.

2.10. Sõjavangide regulatsiooni loomine

Eelnõus riigikaitseseaduse (RiKS) ja vangistusseaduse (VangS) muudatused on seotud sõjavangide pikaajalise kinnipidamise regulatsiooni loomisega. RiKS-is defineeritakse sõjavangi mõiste ning sätestatakse sõjavangide kinnipidamise eest vastutavad asutused ja nende koostöö alused. VangS-is täpsustatakse sõjavangide üle arvestuse pidamise ja teabe esitamise korda, et tagada kooskõla rahvusvahelise õigusega.

2.11 Kaitseväele õigus edasilükkamatu pädevuse raames mehitamata süsteemide tekitatud vahetu kõrgendatud ohu tõrjumisel kohaldada vahetut sundi

Kaitseväele antakse edasilükkamatu pädevus kohaldada riikliku järelevalve meetmeid mehitamata süsteemi tekitatud ohu tõrjumiseks sel juhul ja nii kaua, kui PPA või muu pädev korrakaitseorgan ei saa või ei saa õigel ajal ise meetmeid kohaldada. Selle eesmärk on tagada lünkadeta ning tõhus sisemise ja välise rahu kaitsmise süsteem.


3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu on koostatud eri seaduste muutmise seadusena ning see koosneb 13 paragrahvist: KKS (§ 1), elektroonilise side seadus (ESS) (§ 2), julgeolekuasutuste seadus (§ 3), KaLS (§ 4), korrakaitseseadus (KorS) (§ 5), MVS (§ 6), MSOS (§ 7) RiKS (§ 8), RLS (§ 9), RiPS (§ 10), tervishoiuteenuste korraldamise seadus (TTKS) (§ 11) ja VangS (§ 12) ning seaduse jõustumine (§ 13). Järgnevalt antakse ülevaade eelnõu sisust eelnõu paragrahvide kaupa.

Oluline on märkida, et eelnõus selgitatakse riigikaitse ja julgeoleku aspekte ning järelevalve- ja julgeolekuasutuste töömeetodeid niivõrd, kuivõrd see on võimalik, ilma et seletuskiri muutuks piiratud juurdepääsuga dokumendiks avaliku teabe seaduse tähenduses.

§ 1. Kaitseväe korralduse seaduse muutmine

Eelnõu § 1 punktis 1 tehakse terminoloogiline parandus Kaitseväe ülesandeid puudutavas § 3 lõike 1 punktis 41, et viia see kooskõlla tegeliku praktika ja eesmärgiga. Kehtiva seaduse kohaselt on Kaitseväe ülesanne on muu hulgas lahingumoona kahjutuks tegemine sise- ja territoriaalmeres ning majandusvööndis. Kaitsevägi ei tee kahjutuks mitte ainult lahingumoona, vaid ka laskemoona ja muud (lõhkemata) lõhkematerjali2, mida võib meres leiduda ning mis võib kujutada ohtu veeliiklusele. Vajadus täpsustada on tingitud ka sellest, et relvaseadusega tehakse vahet, mis on lahingumoon ja mis on laskemoon. Laskemoon on padrun, kuul ja muu laske- või lendkeha, mida kasutatakse relvast laskmiseks.3 Laskemoona näiteks merel on torpeedod ja raketid. Lahingumoon on lõhkeainet, pürotehnilist ainet, süüteainet või muud süttimis- või plahvatusvõimelist keemilist ainet sisaldav sõjalise otstarbega vahend ja materjal, mida saab kasutada või kohandada vastase elavjõu ja lahingutehnika kahjustamiseks või hävitamiseks, lahinguvälja valgustamiseks, suitsukatte tegemiseks või signaliseerimiseks.4 Lahingumoona näiteks on miinid ja granaadid, mida ei lasta tulirelvast (miinipildujast või granaadiheitjast), pürotehnilised vahendid, suitsugranaadid, signaalraketid, valgustusraketid ja muu selline. Termin „lõhkematerjal“ on laiema tähendusega kui „lahingumoon“, hõlmates kõik objektid, mis sisaldavad muu hulgas lõhkeainet, sealhulgas laskemoona ja lahingumoona. Sellest tingituna on kohane asendada KKS-i § 3 lõike 1 punktis 41 sõna „lahingumoon“ sõnaga „lõhkematerjal“.

Tegevuse üldine skeem on järgmine. Kui leitakse meres hulpimas või merepõhjast lõhkematerjal (nt II maailmasõja aegne (lõhkemata) miin või lennukilt alla visatud pomm), teavitab isik sellest Häirekeskust (kohustus tuleneb lõhkematerjaliseaduse § 8 lõikest 1)5. Leidja ei tohi üldjuhul seda leitud lõhkematerjali puutuda.6 Kuna Eesti merealal on lõhkematerjali kahjutustamise ülesanne antud Kaitseväele, edastab Häirekeskus teate Kaitseväe sellele üksusele, kelle ülesandeks on Eesti merealal lõhkematerjali kahjutustamine (st mereväele). Kaitsevägi vaatab leitud lõhkematerjali seisukorda, asukohta ja muid tegureid hindamaks, kuidas on võimalik see lõhkematerjal kahjutustada (nt kas seda tuleb ja saab teha samas kohas või tuleb see teise kohta viia, et see näiteks plahvatama panna). Tööde teostus oleneb veel ka ilmast ja muudest asjaoludest. Sellest tulenevalt ka märgitakse, et lõhkematerjal tehakse kahjutuks esimesel võimalusel.

Eelnõu § 1 punktis 2 täiendatakse KKS § 31 lõigetega 21 ja 22, millega antakse Kaitseväele edasilükkamatu pädevus kohaldada riikliku järelevalve meetmeid mehitamata süsteemi tekitatud ohu tõrjumiseks.

Kaitseväele antakse edasilükkamatu pädevus kohaldada riikliku järelevalve meetmeid mehitamata süsteemi tekitatud ohu tõrjumiseks sel juhul ja nii kaua, kui PPA või muu pädev korrakaitseorgan ei saa või ei saa õigel ajal ise meetmeid kohaldada. See tagab lünkadeta ning tõhusa sisemise ja välise rahu kaitsmise süsteemi.

Kuna PPA-l või muul pädeval korrakaitseorganil ei pruugi olla vahendeid reageerimaks mehitamata süsteemidest tulenevale ohule, eriti näiteks õhuruumis, siis võib lähimaks ja kiireimaks jõuks olla sel juhul Kaitsevägi. Piiratud avalike vahendite tingimustes võib erinevate ülesannete täieliku lahutamise asemel reguleerida ressursside ühist kasutamist, jagatud pädevust ja koostööd. Kaitsevägi saab kohaldada edasilükkamatu pädevuse raames riikliku järelevalve meetmeid seni, kuni PPA või muu pädev korrakaitseorgan saab ise vastavaid ülesandeid täitma asuda.

Avaliku korra tagamine Eestis jaguneb üldkorrakaitseorgani ehk PPA ja teiste eripädevustega korrakaitseorganite vahel tulenevalt seadusest. Kaitseväele antav edasilükkamatu pädevus ei muuda PPA ega teiste korrakaitseorganite eri- ega üldpädevust, kuid võimaldab kiiret sekkumist ja abi juhul ja nii kaua, kui PPA või muu pädev korrakaitseorgan ei saa ise või ei saa õigel ajal tegutseda. Kaitseväe edasilükkamatu pädevus võimaldab Kaitseväel kiiresti reageerida ohule või korrarikkumisele ning kohaldada edasilükkamatuid meetmeid kuni PPA või muu pädeva korrakaitseorgani saabumiseni. Edasilükkamatu pädevuse raames võib Kaitsevägi kasutada erivahendeid või relva korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. Erivahendid on:
1) raadioside segaja;
2) laser- või muu seade, millega on võimalik tõkestada mehitamata süsteemi edasist lendamist või liikumist;
3) võrk;
4) mehitamata süsteem, mis on valmistatud või mida kasutatakse mehitamata süsteemi kokkupõrkeks, et tõkestada selle edasist liikumist või lendamist;
5) muu käesoleva lõike punktides 1‒3 sätestatud seadme või vahendiga sarnase toimega seade või vahend.

Kavandatud regulatsiooni kohaselt ei tohi Kaitseväe sekkumine takistada olulisel määral Kaitseväe põhiülesannete täitmist, milleks on eelkõige riigi sõjaline kaitsmine ja osalemine kollektiivses enesekaitses ning valmistumine riigi sõjaliseks kaitseks ja osalemiseks kollektiivses enesekaitses.

Eelnõu § 1 punktis 3 täiendatav paragrahv sisaldab Kaitseväe edasilükkamatut pädevust, see tähendab olukorda, kus Kaitsevägi teeb riiklikku järelevalvet Eesti merealal või väikesaarel ning tegemist on vahetu ohu tõrjumisega isiku tervisele või elule. Taolistele olukordadele reageerimisel võib teatud juhtudel olla vajalik kasutada NATO liitlaste abi, kes sündmuse toimumise ajal on sellele lähemal. Seetõttu täiendatakse paragrahvi uue lõikega, mis võimaldaks kasutada partnerite ressursse, kuid selle eelduseks on ka vastav rahvusvaheline kokkulepe saatva riigiga. Ühtlasi võimaldab uus lõige lubada Kaitseväe üksuse koosseisus osaleda välisriigi relvajõudude liikmel, näiteks kui mereväe laeval juba viibib välisriigi relvajõudude liige, siis võib ta osaleda vastavas Kaitseväe ülesande täitmises.

Eelnõu § 1 punktis 4 täiendatakse seadust §-ga 32, millega kaasatakse välisriigi relvajõud Kaitseväe riikliku järelevalve ülesannete täitmisse. Välisriigi relvajõudude osalemine tegevustes, mis tavapäraselt on Eesti ametiasutuste funktsioon, ei ole praktikas uus asi. Kaitseväe riigipiiri valvamise ja kaitse ülesanne on sätestatud riigipiiriseaduse § 18 lõikes 1, mille kohaselt Kaitsevägi valvab ja kaitseb Eesti õhuruumi ning merepiiri. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib selle ülesande täitmisse kaasata ka Eesti Vabariigiga kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osapooleks oleva riigi relvajõud. Praktikas täidetaksegi juba 2004. aastast Eesti riigi vastava taotluse põhjal osaliselt Eesti riigipiiri ja territoriaalse terviklikkuse tagamise ülesannet Balti õhuturbe missiooni kaudu rotatsioonipõhiselt erinevate NATO liikmesriikide relvajõudude poolt, koordineeritult NATO kui rahvusvahelise organisatsiooniga.

Riigipiiriseadus ei sätesta õhuturbe missiooni läbiviimiseks korrakaitselisi meetmeid ning tulenevalt õhuruumi spetsiifikast ei ole need ilmselt ka vajalikud, kuid merel ja maismaal on olukord teine. Kui 2025. aasta alguses käivitas NATO suurendatud merelise kohaloleku meie regioonis pärast ESTLINK 2 intsidenti, siis uurisid NATO liitlased põhjalikult, kas meie õigusruum võimaldab kaasata välisriigi relvajõudusid järelevalve tegevustesse, ning tõdesid, et sellised võimalused sisuliselt puuduvad. Korrakaitse all tuleb mõista korrakaitseseaduse terminoloogiat kasutades kõige laiemalt riikliku järelevalve teostamist õigusnormidest kinnipidamise tagamiseks.

2023. aastal jõustunud Kaitseväe korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega (Politsei- ja Piirivalveameti laevade üleandmine Kaitseministeeriumi valitsemisalasse) laiendati Kaitseväe vastutust riigipiiri kaitsel ja valvamisel merel ning ühtlasi muutusid Kaitseväe korrakaitselised volitused. 2025. aastal suurendati täiendavalt Kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja majandusvööndi seaduse muutmise seadusega Kaitseväe õigusi reageerida Eesti merealal elutähtsa teenuse toimepidevust tagava taristu, samuti riigikaitseobjekti, sadama või muu rajatise või seadmestiku vastu suunatud ohtudele.

Arvestades Kaitseväe piiratud võimalusi, on selge, et elutähtsa teenuse toimepidevust tagava taristu ja riigipiiri kaitse ülesande täitmine merel saab olla edukas juhul, kui seda viiakse ellu koordineeritult ja koostöös teiste riikidega, kaasates ühtlasi liitlasriikide ressursse.

Eelnõu § 1 punktis 5 täiendatakse KKS-i uue §-ga 33, mis käsitleb asutusteülest merelistele ohtudele reageerimise ja mereolukorrateadlikkuse hoidmise koordineerimiseks loodavat merelise ohutuse komisjoni. Komisjoni eesmärk ja ülesanded on:
1) toetada mereolukorrateadlikkuse loomist ja tagamist;
2) aidata tagada merel piirirežiim;
3) ennetada merelisi ohte ja nendele reageerida;
4) parandada asutustevahelist teabevahetust.

Teisisõnu on asutuste koostöö eesmärk ennetada komisjoni abil mittesõjaliste ohtude realiseerumist Eesti merealal ning tõhustada teabevahetust mereolukorrateadlikkuse jaoks. See toetab sõjalist kaitset hübriidohtudele reageerimisel, kuid komisjonis ei käsitleta riigi sõjalist kaitset ega osalemist kollektiivses enesekaitses, vaid piirdutakse nn tsiviilülesannetega. Selle tulemusena peaks ka ühtlustuma eri asutuste arusaam, mis on ohuolukord – praegu võib see olla eri asutustes erineva tähendusega –, samuti annab see parema võimaluse ühiselt planeerida mereliste ohtude ennetamise ja nendele reageerimise tegevusi.

Peaaegu kõikide tegevuste alus on olukorrateadlikkus. Mereolukorrateadlikkus tähendab tegelikku arusaamist kõigest merekeskkonnas toimuvast, mis võib mõjutada riigi julgeolekut, turvalisust, majandust või keskkonda. Komisjoni tegevus peaks tagama teatud kindluse, riskide ja ohtude maandatuse, hallatuse ja ennetatuse, et tagada Eesti Vabariigi seaduslik toimimine ja huvide kaitsmine ning selle elanike kaitsmine erinevate merelt lähtuvate mittesõjaliste ohtude eest. Selle oluline osa on ennetamine, hoides ohud maal (kus on sageli lihtsam reageerida) või Eesti merealalt eemal. Ennetav tegevus aitab riigi ressursse säästlikumalt rakendada, arvestades asutuste võimeid ja tegevuste keerukust merel. Igal riigiasutusel eraldiseisvalt üldjuhul puudub kogu teave merel toimuva kohta, samuti võib puududa osa vajalikest vahenditest, mis tagavad iseseisva ülesannete täitmise merel.

Komisjon tegutseb Kaitseväe juures, täpsemalt mereväe juures. KKS-i § 3 lõikes 1 loetletud ülesannetest on täielikult või osaliselt Kaitseväe mittesõjalised ülesanded Eesti õhuruumi ja merepiiri valvamine ja kaitse; mereolukorrateadlikkuse loomine ja tagamine; merereostuse avastamise ja likvideerimise korraldamine Eesti merealal; politsei ja piirivalve seaduse § 3 lõike 1 punktis 4 sätestatud otsingu- ja päästetööl osalemine merel ning Eesti merealal veesõidukist või muust ujuvvahendist lähtuva elutähtsa teenuse toimepidevust tagavat taristut, samuti riigikaitseobjekti, sadamat või muud rajatist või seadmestikku ähvardava ohu ennetamine, väljaselgitamine ja tõrjumine või korrarikkumise kõrvaldamine. Peale selle on Kaitseväele riikliku järelevalve ülesanne antud rahvusvahelise sanktsiooni seadusega ning meresõiduohutuse seadusega. Vabariigi Valitsuse 21. juuni 2018. aasta määruse nr 45 „Kaitseväe põhimäärus“ § 19 lõike 2 punktide 4−6 järgi on mereväe ülesanded muu hulgas järgmised: valvata ja kaitsta Eesti merepiiri; tagada ja korraldada olukorrateadlikkust merel ning korraldada merereostuse avastamist ja likvideerimist Eesti merealal. Seetõttu tegutseb merelise ohutuse komisjon mereväe juures.

Komisjoni kuuluvad kõik Kaitseväe asjakohased struktuuriüksused ja julgeolekuasutused ning vähemalt need riigiasutused, kellel on merel ülesanded, mis on seotud avaliku korra, julgeoleku või navigatsiooniohutuse tagamisega või riikliku järelevalvega. Näiteks peaks komisjoni kuuluma õhuvägi, KAPO, Välisluureamet, Transpordiamet, Keskkonnaamet, Maksu- ja Tolliamet, Politsei- ja Piirivalveamet ning Muinsuskaitseamet. Täpne asutuste loetelu pannakse paika komisjoni töökorraga, kuid isegi selles ei ole mõistlik loetelu lõplikult lukku panna, vaid jätta see paindlikuks. Kuna komisjonil võib olla eri tasandi töögruppe, siis saab nendesse kaasata asutusi, kes komisjoni loetelus ei ole (nt Terviseamet).

Komisjoni töökorralduses on plaan jagada see juhtrühma ja komisjoni vahel: komisjon võib jaguneda ebaseaduslikele tegevustele reageerimise järgi töögruppidesse.7 Iga juhtrühmas, komisjonis või töögrupis osalev riigiasutus tegutseb oma pädevuse piires, täites talle seadusega pandud ülesandeid. Juhtrühma töö eesmärk oleks operatsioonilise tasandi riigiasutuse juhtide vahel heaks kiita iga-aastased koostöö prioriteedid. Samas ei osale ega sekku juhtrühm vahetult olukordade lahendamisse ehk komisjoni töösse. Juhtrühmas osalevad ka asjakohased ministeeriumid ja Riigikantselei ning nad on kas nõuandvas või kuulaja rollis ega osale juhtrühma otsustusprotsessis ega merelise ohutuse komisjoni operatsioonilise tasandi ehk komisjoni töös.

Oluline on märkida, et juhtrühm ei ole mõeldud asendama Vabariigi Valitsuse julgeoleku nõukogu (edaspidi JKN), kellele on seadusega pandud väga konkreetsed ülesanded, ega sellega konkureerima. Merelise ohutuse komisjon on praktiline ehk reageeriv tasand ning peab saama reageerida ohule kohe, poliitilise taseme otsustustena võib see aeg-ajalt aega võtta. Juhtrühm on komisjoni ja JKN-i vahendaja, kes muu hulgas edastab teavet toimuva sündmuse kohta. Kasulik on hoida infoväljas ka ministeeriume ja Riigikantseleid, kes seetõttu samuti osalevad juhtrühma töös, kuigi otsustusõigust neil ei ole.

Siit järeldub, et merelise ohutuse komisjoni operatsioonilise tasandi ehk komisjoni ülesanne oleks korraldada olukordade lahendamist praktilisel tasandil. Komisjoni esindajad peaks olema oma valdkonna juhid või eksperdid, kellel on olukorra lahendamiseks õigus suunata enda esindatava riigiasutuse ressursse. Vastasel juhul ei saa komisjon kiirelt tegutseda ega olukordi lahendada. Olukorra (sündmuse) lahendamisel juhib konkreetse sündmuse lahendamise eest vastutav riigiasutus eelhoiatust ja teabevahetust teadmisvajadust omavate osalistega ning üldjuhul juhib ka olukorra lahendamist, kaasates teisi asutusi vajaduse järgi. Konkreetset sündmust asuvad tegelikkuses lahendama selle sündmuse lahendamise eest vastutav asutus ja kaasuvad asutused (kes on loetletud ka tegevusjuhendis).

Kuigi komisjonis on suhteliselt palju asutusi, ei tule kõik need asutused kokku iga kord, kui on vaja mõnele sündmusele reageerida. Sündmustele reageerimiseks luuakse töögrupid ja nende arv ei ole piiratud. Olukorrad, millal töögrupp (MOTR) tegutsema ja reageerima asub, on vähemalt järgmised:
1) merepiiri või piirirežiimi rikkumine;
2) terrorism;
3) organiseeritud kuritegevus;
4) ebaseaduslik ränne või inimkaubandus;
5) salakaubavedu;
6) ebaseaduslik relvavedu, sealhulgas massihävitusrelvade vedu;
7) ebaseaduslik kalapüük;
8) veealuse taristu kahjustamine;
9) majandusvööndis Eesti Vabariigi suveräänsete õiguste rikkumine;
10) veealuse mälestisega seotud nõuete rikkumine;
11) laeva, sadama või muu rajatise või seadmestiku ohtu seadmine.

„Vähemalt“ tähendab, et tegemist ei ole lõpliku loeteluga, sest neid juhtumeid, millal võidakse vajada asutustevahelist koostööd ning millal on kasu omavahelisest teabevahetusest sündmuste toimumise ennetamiseks, on veel.

„Töögrupp asub tegutsema“ tähendab, et tegutsema hakkavad töögrupi kõikide liikmete hulgast ainult need asutused, keda see konkreetne sündmus puudutab. Oluline on reageerimiskiirus, mistõttu ei jääda ootama poliitilisi suuniseid JKN-ilt, ministeeriumilt või muult asutuselt ega ka taristu puhul omanike või valdajate abipalveid (välj arvatud sadama akvatooriumis toimuva korral, kus seaduse järgi on selge vastutaja ja kus asutused ei saa üldjuhul tegutseda ilma omaniku või valdaja abipalveta). Põhimõtteliselt teevad asutused oma igapäevatööd ning poliitiliselt tasemelt küsitakse nõusolek üksnes juhul, kui seda näeb ette seadus. Muul ajal töötavad kõik asutused oma töörütmis ja on (oote)valmis sündmustele reageerima, sealhulgas neid ennetama, kui see on võimalik.

Täiskoosseisus komisjon kohtub teabevahetuse eesmärgil vajaduse järgi, muu hulgas selleks, et leppida kokku aastaplaanid, arutada seaduse rakendamise käigus ilmnenud probleeme jms.

Komisjoni juht on Kaitseväe juhataja või tema volitatud isik (nt mereväe ülem). Komisjon kehtestab oma töökorra ning vastavalt vajadusele merelistele ohtudele reageerimiseks tegevuste kaupa tegevusjuhendid, milles muu hulgas määratakse reageerivad asutused.

Eelnõu § 1 punktiga 6 lisatakse KKS-i 2. peatükki uus § 224, millega luuakse ja defineeritakse kaitselennunduse järelevalveteenistus kui institutsioon (sarnaselt sõjaväepolitseile). Tegemist on Kaitseväe sisemist töökorraldust puudutava sättega, millel puudub otsene mõju8 väljapoole Kaitseväge.

Kaitseväes alustas 1. oktoobril 2020 tööd kaitselennunduse järelevalvega tegelev üksus. Selle ametlik nimetus on kaitselennunduse järelevalveteenistus (edaspidi KLJT). Et selline üksus on Eestis olemas ja et see üksus on vastutav kaitselennunduse järelevalve eest, on kirjas Vabariigi Valitsuse
21. juuni 2018. aasta määruse nr 45 „Kaitseväe põhimäärus“ § 18 lõike 3 punktis 4 koostoimes Kaitseväe juhataja 25. jaanuari 2024. aasta käskkirja nr 154 „Õhuväe põhimäärus“9 6. peatükiga. Samas on seaduse tasandil sätestatud üksnes lennundusseaduse § 601 lõikes 7, et Kaitsevägi teeb kaitselennunduse üle haldusjärelevalvet.

2024. aasta kevadel NATO auditeeris10 KLJT-d ning ühe puudusena toodi välja, et Eestis ei ole seaduse tasemel kaitselennunduse järelevalvega tegelevat üksust kui institutsiooni reguleeritud. Eelnõuga see puudus kõrvaldatakse, luues sarnaselt sõjaväepolitseile kaitselennunduse järelevalveteenistuse kui institutsiooni. Praegu on sama nimi nii institutsioonil kui ka KLJT-l, kuid see ei pea nii olema. Juhul, kui Kaitseväes peaks tehtama otsus anda kaitselennunduse järelevalve tegemise ülesanne muule üksusele kui õhuväe koosseisus olevale KLJT-le või arvata üksus õhuväe koosseisust välja mujale Kaitseväe sees või soovitakse muuta KLJT nime, saab seda teha ilma, et oleks vaja muuta KKS-i. Sellisel juhul on vaja muudatus teha ainult Kaitseväe põhimääruses ja muudes sisemist töökorraldust puudutavates haldusaktides.

Eelnõukohase KKS-i § 224 lõike 1 järgi on kaitselennunduse järelevalveteenistus täidesaatva riigivõimu institutsioon Kaitseministeeriumi valitsemisalas ning selle põhiülesanne on teha järelevalvet kaitselennunduse11 üle. Inglise keeles on järelevalveteenistuse nimetus Military Aviation Authority, lühend MAA12. Kaitseväe põhimäärusega sätestatakse, milline Kaitseväe struktuuriüksus vastutab kaitselennunduse järelevalve eest (lõige 3). Praegu on selleks Kaitseväe põhimääruse järgi õhuvägi ja selle üksus on kaitselennunduse järelevalveteenistus.13

Kaitselennunduse järelevalveteenistus on kaitselennunduse järelevalve tegemisel sõltumatu ning järelevalvele ei kohaldu käsuõigus (lõige 2). Käsuõigusega seonduv (sh mis on käsk) on reguleeritud KKS-i §-des 27−35, mistõttu on kohasem sätestada tavapärasest käsuõigusest erinev regulatsioon samuti seaduse tasemel, mitte määrusega14. Käsuõiguse kohaldamata jätmisega tagatakse järelevalveteenistuse sõltumatus, sest näiteks ei õhuväe ülem ega ka Kaitseväe juhataja saa anda käsku, et KLJT ei tohi teha järelevalvet mõne üksuse või õhusõiduki üle.

Kontrolli selle üle, kui sõltumatu, tõhus ja erapooletu on KLJT oma ülesannete täitmisel, teeb Kaitseministeerium. Kaitseministeerium on ka see, kes lahendab järelevalve käigus tekkinud vaidlused, kui pooled ei jõua kokkuleppele.15 Praegu esitab KLJT Kaitseministeeriumile iga aasta 31. märtsiks järelevalvearuande, milles on eelmise kalendriaasta kohta vähemalt järgmine teave:16
1) kokkuvõte tehtud järelevalvemenetlustest, sealhulgas eelmisel kalendriaastal avastatud rikkumised ja tehtud ettekirjutused;
2) kokkuvõte ettekirjutuste täitmisest üksuste poolt, kellele ettekirjutus tehti;
3) eelmise ja uue ehk jooksva kalendriaasta järelevalve prioriteedid.

Lisaks akrediteerib KLJT-d NATO. Esimene akrediteering saadi 2024. aastal ning järgmine audit on nelja aasta pärast, et uuendada (pikendada) akrediteeringut.

KLJT-l on õigus teha järelevalvet kogu kaitselennunduse üle, see tähendab peale Kaitseväe ka Kaitseliidu, Välisluureameti, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse (RKIK), Kaitseressursside Ameti ja Kaitseministeeriumi üle, kui nende valduses on õhusõidukeid, kaitselennunduse rajatisi vms, samuti kõikide Eestis viibivate ja asuvate välisriikide relvajõudude õhusõidukite ja kaitselennundusega tegelevate isikute üle, kui rahvusvaheliste kokkulepetega ei ole kokku lepitud teisiti.

Kaitselennunduse järelevalveteenistuse (kui institutsiooni) põhiülesanne jaguneb kaheks: järelevalve kui tehniline ülevaatus ja kontroll ning kaitselennunduses osalevate isikute pädevuse (teadmiste ja oskuste) kontrollimine. Samuti on KLJT-l lennundusseaduse järgi õigus anda asjakohaseid lube ja sertifikaate ning tunnustada teiste asutuste ja organisatsioonide välja antud lube ja sertifikaate.

Kaitselennunduse järelevalveteenistus on sarnane institutsioon nagu sõjaväepolitsei. Selle ülesandeid võib täita Kaitseväe juhataja määratud üksus, mille nimetuses ei pruugi üldse olla nimetust „kaitselennunduse järelevalveteenistus“, kuid selle üksuse põhiülesanne on siiski teha järelevalvet kaitselennunduse üle; samuti ei pruugi see olla õhuväe koosseisus (nagu praegu). Kuna selle üksuse tegevusest on mõjutatud kogu kaitselennundus, sealhulgas evib mõju NATO liikmesriikide õhusõidukite ja isikute üle, siis on oluline, et see üksus on sarnaselt sõjaväepolitseile Kaitseväe struktuuris olemas institutsioonina, mida ja mille pädevust NATO liikmesriigid ja NATO tunnustavad.

Eelnõu § 1 punktis 7 täpsustatakse, millal võib Kaitsevägi kohaldada vahetut sundi: Kaitseväe julgeolekualal, selle vahetus läheduses või Kaitseväe laeva ohutusalal ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või Kaitseväe julgeolekualal asuva vara või isikute vastu suunatud ründe lõpetamiseks või KKS-i §-des 543–55 sätestatud meetmete tagamisel. (Vt eelnõu § 1 punkti 15 selgitused.)

Eelnõu § 1 punktis 8 täpsustatakse Kaitseväe pädevuse ulatust seoses Eesti merealal veesõidukist või muust ujuvvahendist lähtuva elutähtsa teenuse toimepidevust tagavat taristut, samuti riigikaitseobjekti, sadamat või muud rajatist või seadmestikku ähvardava ohu ennetamise, väljaselgitamise ja tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisega. Sättesse lisatakse täpsustus, et korrakaitselisi meetmeid võib rakendada ulatuses, mis ei ole reguleeritud RiPS-iga. Täpsustust on vaja, et kõrvaldada kahes seaduses olev kattuvus riikliku järelevalve tegemisel. RiPS-i järgi valvab ja kaitseb Kaitsevägi Eesti riigipiiri merel, mis peamiselt väljendub piirirežiimi tagamises ja majandusvööndis majandusvööndi õigusrežiimi tagamises. Piirirežiimi tagamise üks osa on ka Eesti territoriaalmerest rahumeelse läbisõidu jälgimine ja tuvastamine, kas see vastab kõikidele
UNCLOS-i ja RiPS-iga sätestatud nõuetele. Mitmed tegevused, mis selle hulka kuuluvad, on samad tegevused, mida loetaks veesõidukist või muust ujuvvahendist lähtuvaks ohuks Eesti merealal elutähtsa teenuse toimepidevust tagavale taristule, riigikaitseobjektile, sadamale või muule rajatisele või seadmestikule. Kaitseväe patrull-laevadele ja riikliku järelevalve tegemise õigust omavatele kaitseväelastele peab olema üheselt selge, millise seaduse alusel nad tegutsevad – kas RiPS-i või KKS-i järgi. Kuna RiPS koondab juba kõiki merel piirirežiimi tagamiseks vajalikke õigusi ja nõudeid, on mõistlik KKS-is kui RiPS-i suhtes eriseaduses täpsustada, mis ulatuses KKS-i kohaldatakse riikliku järelevalve tegemiseks merel veesõidukist või muust ujuvvahendist lähtuva ohu ennetamisel, väljaselgitamisel ja tõrjumisel Eesti merealal elutähtsa teenuse toimepidevust tagava taristu, riigikaitseobjekti, sadama või muu rajatise või seadmestiku suhtes. Kaitsevägi (merevägi) koostab selleks muu hulgas asjakohased tegevusjuhendid patrull-laevadele.

Eelnõu § 1 punktis 9 täpsustatakse, et Kaitsevägi kohaldab vahetut sundi KorS-is sätestatud alusel ja korras, ent arvestades KKS-i erisusi. Kaitseväele on käesoleva seaduse alusel kehtestatud erinormid ja seetõttu on oluline täpsustada, et täies ulatuses ei ole võimalik Kaitseväel KorSi kohaldada.

Eelnõu § 1 punktides 10–15 kehtestatakse Kaitseväe julgeolekuala ümber vahetu läheduse ja Kaitseväe laeva ohutusala mõiste. Samuti sätestatakse Kaitseväe julgeoleku eesmärgil piirangute rakendamise ning üld- ja erimeetmete kohaldamise õigus ja kord.

Eelnõu § 1 punktis 10 täpsustatakse 6. peatüki ja § 50 pealkirja ning punktis 11 luuakse § 50 uued lõiked 2–5, millega sätestatakse julgeolekuala vahetu läheduse mõiste ja Kaitseväe laeva ohutusala mõiste ning reguleeritakse ohutusala rakendamist.

Võttes arvesse üha kiiremini arenevat tehnoloogiat, tuleb korrastada ka Kaitseväe julgeolekualadega seonduvat, et tagada julgeolekuala puutumatus. Tänapäevase tehnoloogia abil ei pea inimene enam ise julgeolekualal viibima selleks, et seada ohtu Kaitseväe julgeolekuala. Praegu kehtiv regulatsioon on jäänud ajale jalgu ning üksnes Kaitseväe valduses oleva ala piirides ei ole võimalik tagada julgeolekut. Mehitamata õhu- või maismaasõidukid võimaldavad rünnata territooriumi või koguda selle kohta teavet ilma, et rünnet läbiviiv või teavet koguv inimene julgeolekuasutuse territooriumile siseneks. Selleks, et tõrjuda rünnet õigel ajal või tuvastada julgeolekuala suhtes toimuvat kahtlast tegevust, tuleb reageerida julgeolekualast kaugemal ehk selle vahetus läheduses. Väljaspool julgeolekuala tegutsemine ala kaitseks peab olema võimalikult selgelt seaduses sätestatud. Sellest tulenevalt on vaja seadusesse lisada julgeolekuala vahetu läheduse mõiste. Vahetu lähedus defineeritakse kindlaks määramata kaugusena ja sisustatakse iga ala puhul eraldi. Kaitseväe linnakuid on nii hajaasustusega piirkondades kui ka linnades ning vahetu läheduse ulatus ei ole iga kord sama. Vahetu lähedus sätestatakse Kaitseväe veesõidukite ja õhusõidukite korral mõjualana, nii-öelda mullina, ümber vee- või õhusõiduki, hõlmates veesõiduki puhul ka veealust ala. Veesõidukil reguleeritakse julgeolekuala vahetu lähedus nii, et see kehtib nii merel kui ka siseveekogus, ning seda ala nimetatakse Kaitseväe laeva ohutusalaks (ingl warship safety zone). Oluline on esile tuua Kaitseväe võimalus reageerida veesõiduki kaitseks peale mehitamata õhusõidukite ka mehitamata veesõidukite korral, mis ohustavad sõjalaeva nii vee all kui ka veepinnal liikudes. Sellist mehitamata veesõidukit tuleb tõrjuda enne, kui see laevani jõuab.

Samamoodi tuleb rakendada julgeolekuala kaitseks meetmeid isikute suhtes, kes viibivad merel laevade või julgeolekuala lähistel ning jälgivad, häirivad või ka pildistavad sõjalaevu, Kaitseväe sadamat ning sealseid tegevusi. Näiteks võib tuua Rootsis toimunud juhtumi, kus Eesti kodanikust isik pildistas 21. juunil 2025 Rootsis salajast sõjaväebaasi.17 Rootsi politsei pidas isiku kinni ja tema tegevuse seotust võõrriigi luureteenistustega kontrollitakse. Sarnaseid juhtumeid on toimunud ka Saksamaal.18

Eestis on esinenud intsidente, kus võib kahtlustada sarnast tahtlikku tegevust Kaitseväe suunal. Kuna Kaitseväel puudub praegu õigus isikut Kaitseväe julgeolekuala vahetus läheduses, sealhulgas merel, kinni pidada, on paljud juhtumid jäänud lahendamata, sest isikut ei saanud tuvastada, ning seega on jäänud isiku tegelik eesmärk ja võimalikud seosed vaenuliku võõrriigi luureteenistustega tõendamata.

Lätis on tuvastatud samuti hulgaliselt kahtlasi kriitilise infrastruktuuri pildistamisi ja filmimisi, mida võib seostada Venemaa (ja Valgevene) luuretegevuse intensiivistumisega.19 Ka mujal Euroopas on tuvastatud, et vaenuliku tegevuse sihtriigi elanikke värvatakse sabotaaži ja luuretegevuse eesmärgil ning nende tegevuseks on muu hulgas sihtmärkidest (sh kriitilisest taristust) piltide tegemine.20

Ukraina sõja õpikogemustest ning hübriidkonflikti ilmingutest Euroopas saab järeldada, et merel liiguvad erinevad mehitamata veesõidukid, üldistatuna öeldes mehitamata meresüsteemid (UMS21): mehitamata pealveesõidukid (USV22) ja mehitamata allveesõidukid (UUV23). Seadusemuudatuse tulemusena tekib Kaitseväel õigus veekogul Kaitseväe laeva (sõjalaeva) kui julgeolekuala lähialas tõrjuda mehitamata veesõidukeid. Selleks lisatakse KKS-i uus § 547, mis käsitleb kõikide mehitamata süsteemide, näiteks mehitamata maismaasõidukite ja veesõidukite vastu tõrjemeetmete kohaldamist.

Praegu võib avalikus ruumis Kaitseväe linnaku vahetus läheduses isikut kinni pidada politsei, aga kuna politseil on vaja ressurssi suunata ka paljude muude ülesannete täitmisse, ei pruugi politsei jõuda kohale piisavalt operatiivselt. Samuti ei saa pidada otstarbekaks politsei reageerimise kohustust, kui linnakus on vastava väljaõppe läbinud kaitseväelased, kes saaksid ise linnaku vahetus läheduses isiku koheselt tuvastada.24 Paljud linnakud, näiteks lahingumoonalaod, on ohutuse põhjustel eraldatud ja asuvad hajaasustusega kohtades, kus politseipatrulli reageerimine võtab aega. Isik, kes pildistab või jälgib linnakut, on tõenäoliselt selleks ajaks juba lahkunud ja ei ole enam võimalik kindlaks teha tema isikut ega motiive.

Enamikul juhtudel on Kaitseväel vaja vaid inimest tuvastada, küsides tema isikut tõendavat dokumenti, ja teha küsitledes (eelnõuga lisatav § 543) kindlaks tema tegevuse eesmärk ning veenduda, et ta ei kujuta ohtu julgeolekualale. Suuremat riivet põhjustavaid meetmeid peale küsitlemise ja dokumentide nõudmise hakataks kasutama tõenäoliselt vaid üksikutel kordadel, kuid nende rakendamise võimalus peab Kaitseväel olema. Näiteks võib tuua linnaku vahetus läheduses asuva isiku, kes lennutab mehitamata õhusõidukit lahingumoonalao kohal, kuid kui kaitseväelased linnaku vahetusse lähedusse väljuvad, on ta pakkinud mehitamata õhusõiduki juba auto pakiruumi. Sel juhul oleks vaja kaitseväelastel sõiduk peatada (eelnõu §-ga 546) ja vallasasi läbi vaadata (eelnõu §-ga 5410), et tuvastada pakiruumis mehitamata õhusõiduki olemasolu ja selles olevad pildid või videod Kaitseväe linnakust. Antud tegevus on kiireloomuline, sest isik on Kaitseväe linnaku vahetust lähedusest kiiresti lahkumas ja linnakust kaugemal ei ole võimalik tabada isikut ega tuvastada isiku eesmärke ja Kaitseväele tekitatud kahju. Toimunud intsidentidest on Kaitsevägi järeldanud, et näiteks linnaku julgeolekuprotseduuride jälgimist, pildistamist ja häirimist teostavad isikud võivad seda teha teadmises, et Kaitsevägi ei saa väljaspool ala reageerida ning tuleb oodata politseid. Politsei kohale jõudmine võtab aega ja selle aja jooksul on pildistajatel võimalik lahkuda ilma, et kaitseväelane teda peatada saaks. Toimunud intsidentide kirjeldustest on näha, et tegutsetakse ja seejärel lahkutakse kiiresti. Politsei reageerimine võib viibida ka seoses kiireloomulisemate põhiülesannete täitmisega, näiteks lähisuhtevägivalla kutsele reageerimise tõttu, mille prioriteetsus on olulisem kui Kaitseväe teavitus pildistaja või mehitamata süsteemi käitaja kohta.

2024. aastal on toimunud tuvastamatuks jäänud MÕSide lennud Kaitseväe linnakute kohal.25 Kahtlaseid tegevusi Kaitseväe linnakute suhtes esineb aina sagedamini ning hübriidkonflikti tingimustes võib ette tulla ka muid sarnaseid Kaitseväe suhtes tehtavaid häirivaid tegevusi. Antud kontekstis tuleb ära märkida 22. aprillil 2022 toimunud juhtum, kui küberväejuhatuse seina sodinud Vene sõjaväeluurega seotud inimese ülesanne oli ka visata süütepudel ühe Ukrainas asuva sõjaväehoone ventilatsioonišahti.26 Et vältida Kaitseväe suunal selliste hübriidoperatsioonide täideviimist, tuleb julgeolekuala vahetus läheduses anda Kaitseväele selliste täiendavate erimeetmete kohaldamise õigused, nagu õigus isikut peatada, teda küsitleda ja dokumente nõuda ning vajaduse korral ka sõidukit peatada ja see läbi vaadata. Oluline on märkida, et Kaitsevägi rakendab kirjeldatud erimeetmeid ainult julgeolekuala vahetus läheduses avalikus ruumis vaid äärmise vajaduse korral, kui on teada, et olukord nõuab kiireloomulist reageerimist ja politsei ei saa piisavalt kiiresti kohale jõuda. Enamasti piirdub erimeetmete rakendamine üksnes isiku küsitlemise ja dokumentide nõudmisega. Kui on kahtlus, et isik on toime pannud süüteo Kaitseväe julgeolekuala või sellel asuvate isikute suhtes, tuleb olla valmis reageerima ka riivavamate meetmetega, nagu isiku kinnipidamine ja isiku läbivaatus.

Eelnõu § 1 punktis 11 defineeritakse, mis on Kaitseväe julgeolekuala vahetu lähedus ja Kaitseväe laeva ohutusala. Kaitseväe julgeolekuala vahetu lähedus on maapind, maapõu ja õhuruum ning veekogu ulatuses, milles toimuv tegevus võib tuua kaasa ohu Kaitseväe julgeolekualale. Nagu eespool selgitatud, sätestatakse julgeolekuala vahetu lähedus määratlemata õigusmõistena, kuna igas olukorras ei ole võimalik tuvastada täpselt julgeolekuala kaugust, kus Kaitseväel oleks veel õigus rakendada meetmeid julgeolekuala kaitseks ja mille piirist väljaspool seda õigust enam ei oleks. Määratletakse ainult vahetu läheduse kaugus õhuruumis, kui julgeolekuala kohale on kehtestatud geograafiline ala või ajutine geograafiline ala. Sellisel juhul on julgeolekuala ja selle vahetu läheduse kõrgus õhuruumis piiritletud geograafilise ala või ajutise geograafilise ala ülapiiriga. Julgeolekuala vahetus läheduses meetmete rakendamine otsustatakse iga olukorra puhul eraldi, sõltuvalt situatsiooni eripärast. Linnalises piirkonnas toimub Kaitseväe objektist paarisaja meetri kaugusel oluliselt rohkem tsiviilisikute tegevusi kui näiteks hajaasustusega piirkonnas asuvas linnakus. Seega tuleb Kaitseväel iga kord eraldi hinnata, kas mõni tegevus (nt pildistamine, jälgimine) võib olla ohuks Kaitseväe julgeolekualale ja selle kaitse tagamisele.

Riigikohus on nentinud, et kaalutlusotsustuse ja määratlemata õigusmõistete rakendamise korral peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu. Määratlemata õigusmõiste, nagu julgeolekuala „vahetu lähedus“, sisustamine ei tohi olla meelevaldne, vaid peab olema põhjendatud ja vajaduse korral tõenditega tõendatud.

Määratlemata õigusmõistega on tegemist juhul, kui seadusandja on loobunud detailse regulatsiooni andmisest loetelu või muu juhise näol ja jätnud selle seaduse rakendaja hooleks. Seega, enne normi kehtivusala, näiteks julgeolekuala „vahetu lähedus“ kohaldamist, tuleb Kaitseväel anda õigusaktis sisalduvale määratlemata õigusmõiste sisule piirid ja mõõdetavad tunnused, et seda oleks võimalik seostada konkreetsete eluliste asjaoludega.27

Kaitseväe laeva ohutusala on Kaitseväe laeva ümber ja all olev veekogu pind ning õhuruum, milles toimuv tegevus võib tuua kaasa ohu Kaitseväe laevale. Ohutusala mõõtmed on veesõiduki välisküljest arvates 300 meetrit horisontaalsuunas ja vertikaalsuunas vee alla ning ohutusala ülempiir veesõiduki kõrgeimast punktist on 150 meetrit. Paljude riikide sõjalaevadel on ohutusala ehk nii-öelda mull ümber laeva, kui laev on merel.28 See on oma olemuselt kergema režiimiga kui julgeolekuala, kuid annab võimaluse laeval end paremini kaitsta väljastpoolt pärineva (mittesõjalise) rünnaku vastu. See tähendab, et see ala ei ole täpselt sama rangelt jälgitav kui julgeolekuala ise. Näiteks kui sellesse mõjualasse siseneb mõni veesõiduk, siis reageeritakse vastavalt ohuhinnangule. Kui see ohtu ei kujuta, siis ei reageerita, näiteks ei võeta veesõidukiga ühendust, et seda hoiatada ja paluda tal eemale hoida, kuni hoiatuslaskudeni välja, kui veesõiduk ei reageeri käskudele ja jätkab lähenemist ning selles nähakse ohtu Kaitseväe laevale. Näiteks tiheda liiklusega mereala osades (nt Tallinna laht, Kieli laht) ei ole võimalik nõuda teistelt veesõidukitelt distantsi hoidmist, mistõttu ei tohigi see ohutusala olla sama range kontrollirežiimiga nagu julgeolekuala. Sellest tulenevalt on mõistlik nimetada seda ala teisiti kui julgeolekuala. Samas peaks saama selles alas mehitamata süsteemide suhtes rakendada samu meetmeid, mida julgeolekualaski samadel põhimõtetel.

Kaitseväe laeva ohutusala ei rakendata horisontaalsuunas, kui Kaitseväe veesõiduk on sadama või sadama akvatooriumi alal, sest sadamas või sadama akvatooriumis on laevad tihedalt koos ning sõjalaeval ei ole võimalik hoida ise teiste laevadega ega teistel laevadel sõjalaevaga vajalikku distantsi. Küll aga säilib ohutusala ülapiir õhuruumist tuleva ohu eest kaitsmiseks. Muul juhul rakendatakse ohu korral enesekaitset. Kaitseväe laeva ohutusalal võib Kaitsevägi vahetu ohu tõrjumiseks mehitamata süsteemi vastu riikliku järelevalve meetmeid ja vahetut sundi rakendada eelnõuga lisatava § 547 ja § 49 lõike 1 punktis 3 sätestatu kohaselt.

Kaitseväe laeva ohutusala on laeva ümber nii Eesti merealal kui ka sellest väljaspool, samuti sadamates või sadamate akvatooriumites viibides. Silmas tuleb pidada seda, et meetmed, mida laev saab kohaldada eri merealadel, erinevad. Nii näiteks võib Eesti sise- ja territoriaalmeres ning sadamas või sadama akvatooriumis viibiv laev kohaldada kõiki samu meetmeid, mida on lubatud kohaldada julgeolekualal ja selle vahetus läheduses; samuti kehtib enesekaitseõigus, kuid meetmete kohaldamine on piiratud ja piirdub enesekaitseõigusega Eesti majandusvööndis, avamerel ning välisriigi sise- ja territoriaalmeres ning majandusvööndis, sealhulgas välisriigi sadamas või sadama akvatooriumis viibides.

Eelnõu § 1 punktis 12 sätestatud muudatusega antakse Kaitseväele võimalus jätta erandjuhul ajutine julgeolekuala tähistamata, kui seda nõuab riigikaitseline varjatud iseloomuga ülesanne. Üldjuhul see siiski tähistatakse. Tähistamata jätmine on võimalik vaid siis, kui see seab ohtu Kaitseväe ülesande täitmise ning see on lubatud Kaitseväe juhataja kehestatud tingimuste kohaselt. Riigi sõjalise kaitsmise ülesande täitmine on teatud tingimustel võimalik vaid siis, kui Kaitseväe üksus ei ole avalikult selgelt eristuv ja tähistatud. Samuti peab teave Kaitseväe üksuse asukoha ja julgeolekuala rajamise kohta olema maksimaalselt kaitstud kolmandate isikute eest. Ajutine julgeolekuala jäetakse tähistamata vaid siis, kui selle tähistuse puudumine ei põhjusta ohtu piirkonnas liikuvatele isikutele. Kui Kaitseväe üksus võib oma tegevusega häirida või põhjustada ohtu kolmandatele isikutele, tähistatakse julgeolekuala igal juhul. Tähistamisest loobumise tingimused sätestatakse täpsemalt Kaitseväe korralduse seaduse rakendusaktis „Kaitseväe julgeolekuala tähistamise kord“. Kaitseväe määruse alusel kehtestab juhataja Kaitseväe-sisese dokumendiga täpsed nõuded, mis juhtudel on võimalik jätta julgeolekuala tähistamata ning kes ja mis tingimustel saab seda otsustada.

Kui Kaitseväe julgeolekuala on jäetud tähistamata Kaitseväe juhataja kehtestatud tingimustel, siis tuleb Kaitseväel tagada, et piirkonnas liikujad saavad siiski teavet, et tegemist on piiratud alaga, kuhu ei tohi loata siseneda. Alal peab olema näiteks mehitatud valve, kes informeerib isikut, kui see liigub ajutise julgeolekuala lähistele või selle suunas. Sellel viisil teavitatakse isikut, et tegemist on alaga, kuhu ei või siseneda, ja seega on isikul võimalik eemalduda.

Lisaks kehtestatakse Kaitseväele võimalus jätta asukohajärgne kohalik omavalitsus ajutise julgeolekuala loomisest erandjuhul julgeolekukaalutlustel teavitamata. Teavitamine viiakse läbi juhul, kui Kaitseväe üksuste viibimisest näiteks õppuste piirkonnas on vaja avalikkust teavitada ohutuse tagamiseks ning riigikaitselist ülesannet ei pea varjama. Kui Kaitseväe ülesanne maastikul vajab edukaks täideviimiseks varjatust, tuleb üksuse paiknemise teavet kaitsta ja võimalikult vähe levitada, kuna see võib ohustada põhiülesande täideviimist ja julgeolekut. Kaitseväe teatud ülesannete täitmisel on vaja üksus maastikul maskeerida, et ülesanne jääks varjatuks. Seega tuleb ka üksuse maastikul paiknemise teavet edastada ja levitada võimalikult piiratud moel. Regulatsioonis säilib kohustus teavitada iga kord PPA-d, kes peab omama oma vastutusalas toimuva kohta teavet. Kaitseväe viibimine kohaliku omavalitsuse alal oleval territooriumil on kooskõlastatud kinnistu omanikuga.

Eelnõu § 1 punktis 13 sätestatakse volitusnorm Kaitseväe juhatajale, kes kehtestab täpsed tingimused ja korra, mis alustel võib jätta julgeolekuala tähistamata. Sellega tagatakse, et kaitseväelane, kes seda rakendab, lähtub konkreetsetest juhistest ega saa julgeolekuala tähistamata jätta enda tõlgendusest lähtuvalt.

Eelnõu § 1 punktis 14 täpsustatakse Kaitseväe julgeolekuala kaitse (julgeolekuala ohutuse tagamise või riigi julgeoleku tagamise) eesmärgil isikuandmete töötlemise sätteid. Isikuandmeid on vaja töödelda, et ennetada, selgitada välja ja tõrjuda ohtu Kaitseväe julgeolekualal, selle vahetus läheduses või Kaitseväe laeva ohutusalal asuva vara või seal asuvate inimeste vastu. Nimetatud eesmärgil ja ulatuses võib isikuandmeid töödelda riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku või eraõigusliku juriidilise isiku andmekogust ning teha seda vajadusel varjatult. Lisaks registripõhiste isikuandmete töötlemisele võib isikut varjatult jälgida, kasutada variandmeid ja konspiratsioonivõtteid ning kasutada pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku.

See säte ei ole uus. Kehtiv KKS § 541 sätestab samuti isikuandmete töötlemise sätted, kuid eelnõuga laiendatakse võimalust töödelda isikuandmeid ka julgeolekuala kaitseks julgeolekualal või selle vahetus läheduses ning Kaitseväe laeva ohutusalal. Samuti antakse eelnõuga võimalus julgeolekuala kaitse eesmärgil töödelda isikuandmeid ohu ennetamiseks. Kehtivas seaduses selline võimalus puudub. KKS § 36 lõike 1 punkti 3 kohaselt on kaitseväeluure muu hulgas teabe kogumine ja töötlemine Kaitseväe poolt riigi vastu suunatud luuretegevuse ennetamiseks. Kui Kaitseväe julgeolekuala lähistel on isik, kes võib põhjustada ohtu julgeolekualale, on igati mõistlik mitte oodata, kuni oht reaalselt tekib, vaid püüda seda ennetada, et mitte tegeleda hiljem soovimatute tagajärgedega. Arvestades muutunud julgeolekuolukorda ning tuginedes Ukraina sõja näidetele, on suurenenud Kaitseväe julgeolekuala ja seal viibivate teenistujate suunal toimuvate vaenulike võõrriikide luureteenistuste korraldatud hübriidoperatsioonide tõenäosus. Seega on andmete töötlemise aluste laiendamine põhjendatud ja vajalik. Riigi julgeoleku tagamisega seotud eesmärkides isikuandmete töötlemist reguleerib 28. jaanuaril 1981 koostatud isikuandmete automatiseeritud töötlemisel isiku kaitse konventsioon (konventsioon 108), mille ratifitseerimise seadus jõustus 1. juunil 2002. Konventsiooni 108 artikli 9 lõike 2 punkt a võimaldab teha artiklist 8 (lisatagatised andmesubjektile) erandeid riigi julgeoleku kaitsmise eesmärgil ning selline kitsendus on lubatud osalisriigi riigisisese õigusega ainult juhul, kui kitsendus osutub demokraatlikus ühiskonnas vajalikuks. Isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et isikuandmete kaitse seaduse ja isikuandmete kaitse üldmääruse reguleerimisalast jääb välja julgeolekuasutuste tegevus riigi julgeoleku tagamisel, mis seisneb eelkõige teabehanke raames isikuandmete töötlemises, ning riigikaitse ülesannetega asutuse tegevus riigikaitse tagamisel, mis seisneb eelkõige sõjalise riigikaitse ning elanikkonnakaitse korraldamises ja selle ettevalmistamises, ning Kaitseministeeriumi ja Riigikantselei tegevus riigikaitse, sealhulgas sõjalise kaitse planeerimisel.29 Kaitseministeerium analüüsis ka andmesubjektide õigusi ja vabadusi vähem riivavate meetmete kasutamist, kuid ükski muu kaitsemeede ei oleks siinkohal efektiivne ning seetõttu peame vajalikuks kasutada julgeolekuerandit ja vastuolu konventsiooniga 108 ei tuvasta.

Kaitsevägi ei teosta julgeolekuala lähistel isikute lausalist jälgimist, vaid hindab, kas isik, kes viibib julgeolekuala vahetus läheduses, võib põhjustada ohtu julgeolekualale. Kaitsevägi ei teosta isikustatud kujul jälgimist, vaid julgeolekuala ala vahetus läheduses liikumise tuvastamisel hinnatakse võimalikku ohtu Kaitseväe julgeolekualale, varale ja teenistujatele. Selleks tuvastatakse isiku tegevus julgeolekuala lähistel ja kui selle tulemusena selgub, et isik näiteks korjab marju või jalutab, siis edasist jälgimist ei teostata. Kui aga selgub, et isik pildistab julgeolekuala või teeb muid kahtlasi tegevusi (lennutab MÕSi, jälgib, paigaldab midagi, üritab lõhkuda piirdeaeda vms), siis isiku tegevust jälgitakse ning võidakse minna julgeolekualalt välja ja rakendada täiendavaid meetmeid, nagu isiku küsitlemine ja dokumentide nõudmine, et täpsustada isiku tegevust ja selle põhjusi. Kui isiku tegevuses ei ole Kaitsevägi tuvastanud selget julgeolekuala ohustavat indikatsiooni ja isik soovib julgeolekuala lähedusest lahkuda, siis ei ole Kaitseväel alust tema andmeid edasi töödelda ega erimeetmeid rakendada ja isik ei ole kohustatud ka isikut tõendavat dokumenti esitama. Kaitsevägi lõpetab sel juhul isiku andmete edasise töötlemise ning fotod ja videod, kus isik on peale jäänud, kustutatakse hiljemalt 90 päeva möödudes. Vastupidine olukord on see, kui isiku tegevus on ebaselge, isik ei soostu koostööd tegema ega oma tegevusi selgitama. Sel juhul peab Kaitsevägi vähemalt julgeolekuala vahetus läheduses viibiva kahtlaselt käituva isiku tuvastama, kaasates vajadusel ka politseiametniku.

Eelnõu § 1 punktides 15–19 sätestatakse Kaitseväe julgeolekuala kaitse eesmärgil täpsem erimeetmete kohaldamise ja piirangute kehtestamise õiguslik regulatsioon, lisades seadusesse §‑d 542–5413, muutes § 55 lõigete 1 ja 2 sõnastust, täiendades § 55 lõikega 11 ning tunnistades § 56 kehtetuks.

Selleks, et selgitada olukorda, kus Kaitsevägi peab erimeetmeid rakendama, tuleb lähemalt vaadelda ohu definitsiooni. Oht riigi julgeolekule on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset riigi julgeolekut ähvardavat ohtu põhjustav sündmus. Vahetu oht riigi julgeolekule on olukord, kus riigi julgeolekut ähvardavat ohtu põhjustav sündmus leiab juba aset või on suur tõenäosus, et see kohe algab. Oht julgeolekualale ja julgeolekualal olevale taristule või julgeolekualal asuvale varale ning seal viibivatele isikutele võib lähtuda julgeolekuala vahetus läheduses viibijatest. Kaitseväe julgeolekuala on Kaitseväe valduses olevad alad ja objektid, näiteks linnakud, mis tagavad olulist Eesti riigi iseseisva kaitsevõime elementi – lahingumoonalaod, mobilisatsioonidepood, relvalaod, lahingutehnika ladustamisalad jms, samuti Kaitseväe sõidukid, õhusõidukid ja veesõidukid. Seega, kui ohtu satub julgeolekuala, siis kaasneb ka oht riigi julgeolekule.

Erimeetmeid on vaja rakendada julgeolekuala vahetus läheduses julgeolekuala kaitse tagamiseks. Kaitsevägi peab nimetatud meetmetega reageerima julgeolekuala kaitseks ohu korral juba julgeolekuala piirist kaugemal, sest julgeolekualal võib olla juba hilja reageerida.

Erimeetmeid võivad rakendada vaid vastava väljaõppe läbinud kaitseväelased ja ametnikud. Teenistujad, kes hakkavad nimetatud meetmeid rakendama, läbivad vastava koolituse, kus selgitatakse nõudeid ja tingimusi, mille korral võib meetmeid rakendada ning millistes olukordades ei ole rakendamine proportsionaalne ja õiguspärane. Vastava koolituseta kaitseväelased ja ametnikud ei tohi julgeolekuala vahetus läheduses meetmeid rakendada. Koolituskava kehtestatakse ja koolitused korraldatakse Kaitseväe-siseselt.

Eelnõuga lisatakse § 542 lõikesse 3 sätted julgeolekuala vahetus läheduses piirangute rakendamise otsustamise kohta. Piirangute rakendamise julgeolekuala vahetus läheduses otsustab Kaitseväe juhataja või tema volitatud pädeva struktuuriüksuse ülem. Enne sellise otsuse vastuvõtmist ei ole kaitseväelastel lubatud erimeetmeid kohaldada ega piiranguid rakendada. Kuna eelnõuga lisatavad erimeetmed on isikuvabaduste riive, peab sellise otsuse vastu võtma Kaitseväes kõige kõrgemal tasemel ja sellega andma volituse neid rakendada. Haldusakti, millega piirangud kehtestatakse, võib välja anda Kaitseväe juhataja või struktuuriüksuse ülem. Haldusaktis tuuakse välja piirangu kehtestamise põhjendused ning ka piirangute ulatus ja kestus. Avalikus ruumis julgeolekuala vahetus läheduses liikumise või tegevuse piirangud peavad olema otsuses selgelt põhjendatud ja selgitatud, miks ei saa julgeolekuala kaitse eesmärki muul vähem riivaval viisil täita. Reeglina peaks olema enne selliste piirangute kehtestamist Kaitseväe linnakute või julgeolekuala suhtes toimunud juba sündmused (nt rünnak, sabotaaž või julgeolekuala kaitset tugevalt ohustav muu sündmus), mille tagajärjel on vajalikud täiendavad resoluutsed meetmed julgeolekuala kaitseks. Otsuses tuleb selgelt määratleda ka viis, kuidas julgeolekuala vahetus läheduses kehtestatavad piirangud isikutele teatavaks tehakse. Selleks võib näiteks olla kohapealne julgestusmeeskond, kes teavitab isikuid piirangutest ja võimaldab isikutel piirangualast lahkuda. Samuti võib piiranguid teha teatavaks ajutiselt paigaldatavate siltidega, näiteks juurdepääsuteedele, teavitustega riiklikes kanalites, riigiasutuste kodulehtedel või ka näiteks sotsiaalmeedias. Oluline on järgida põhimõtet, et isikule, kes julgeolekuala vahetusse lähedusse satub, oleks selgelt arusaadav, mis toiminguid on lubatud teha ja mis ei ole lubatud (näiteks pildistada). Piirangute kehtestamisel järgitakse põhimõtet, et isikute liikumist ja tegevust võib piirata ainult nii kaua ja nii suures ulatuses, kui on vältimatult vajalik julgeolekuala kaitse eesmärgi täitmiseks.

Lõikes 6 sätestakse üldised põhimõtted, millest Kaitsevägi peab lähtuma erimeetmete kohaldamisel. Eesmärk on luua õigusselgust erimeetmete kohaldamise osas ning kaitsta ka isikute põhiõigusi volituste kuritarvitamise eest. Selles lõikes antakse ka juhis, millest Kaitsevägi peab julgeolekuala kaitse eesmärgil meetmete kohaldamisel lähtuma. Sisuliselt on lõike punktide puhul tegemist proportsionaalsuse tingimustega.

Kuna põhiline murekoht vahetu läheduse juures on erimeetmete proportsionaalne rakendamine, siis on lõikes 7 piiritletud vahetu julgeolekuala kohaldamise ulatust vastavalt vajadusele ja ka julgeolekuala ümbritsevale keskkonnale. Teisisõnu, Kaitsevägi peaks lähtuma keskkonnast (linn, mets jne) ning vastavalt sellele rakendama erimeetmeid. Kaitseväele peab jääma kaalutlusõigus vahetu läheduse määramise ja ka seal julgeoleku tagamise eest, kuid hoitakse ära volituse meelevaldne tõlgendamine. Selle sättega pakutakse tasakaalu ning seeläbi võetakse arvesse isikute põhiõigusi julgeolekuala kaitse tagamisel julgeolekuala vahetus läheduses isikuandmete töötlemisel.

Kaitseväe linnakutes asuvad NATO sõjalise koostöö raames liitlasüksused, kellel ei ole tavaolukorras õigust Eesti riigi territooriumil vahetut sundi kohaldada. Eestil vastuvõtva riigina on julgeolekualal kohustus tagada liitlaste julgeolek ja nende vara puutumatus. Kaitseväele antakse eelnõuga õigus reageerida ohule julgeolekuala vahetus läheduses ning sellega tagada ka liitlasüksuste julgeolek Kaitseväe linnakutes ja objektidel. Julgeolekuala vahetus läheduses Kaitseväe rakendatavate erimeetmete lisamine toetab NATO dokumentide ACO Directive 080-025; AD07-001 ACO „Security directive“ ja C-M(2002)50 „Protection Measures for NATO Civil and Military Bodies, Deployed NATO Forces, and Installations (Assets) Against Terrorist Threats“ rakendamist liitlasüksuste ja Kaitseväe poolt.30

Kehtiva seaduse järgi ei ole võimalik reageerida julgeolekuala kaitseks enne, kui julgeolekuala puutumatus on rikutud. Samuti ei ole võimalik väljaspool julgeolekuala reageerida julgeolekuala vahetus läheduses liitlaste suhtes võimalikku luuretegevust teostavate, näiteks pildistavate või jälgivate isikute osas. Mitmetes NATO liitlasriikides on tuvastatud Vene eriteenistuste huvi kasvu sinna paigutatud liitlasüksuste vastu. Näiteks on Soome julgeolekuteenistus täheldanud 2025. aasta veebruaris Vene eriteenistuste huvi Soome paigutatud liitlasüksuste vastu ning on tuvastatud MÕS‑ide lende linnakute ja NATO staapide kohal, kuhu on eelpaigutatud NATO liitlasväed.31

Eelnõuga lisatakse § 544, millega luuakse Kaitseväele võimalus tuvastada julgeolekualal või selle vahetus läheduses isiku isikusamasust kehtiva isikut tõendava dokumendi alusel, või kui see ei ole võimalik, siis muul õiguspärasel viisil. Siinkohal võib muuks õiguspäraseks viisiks pidada näiteks isiku küsitlemist, kuni objektiivsetele andmetele tuginedes võib isikusamasust pidada piisavalt tõenäoliseks. Lisaks on alates 2025. aastast võimalik igal isikul enda isikut tõendada Eesti teabevärava mobiilirakenduse vahendatud kontrollpäringuga. Seega saab julgeolekuala vahetusse lähedusse sattunud isiku isikusamasust kontrollida ka riigi mobiilirakenduse kaudu. Kui isikul ei ole ühtegi kehtivat dokumenti ega riigiäppi, siis on tavapärane praktika, et isiku tuvastamist kaitseväelane ise läbi ei vii, vaid kutsutakse appi politseiametnik, kes teeb selle toimingu oma andmebaasidele tuginedes.

Kaitseväe julgeolekuala vahetu läheduse ohustamise iseloomustamiseks võib tuua olukorra, kus Kaitseväe objekti piirdeaia taga viibivad isikud tuvastamata eesmärgil ja toimetavad seal nähtavalt fotoaparaadi või kotiga. Sellisel juhul tuleb Kaitseväel veenduda, et tegemist ei ole näiteks lõhke- või süüteseadeldise paigaldamise või luuretegevuse eesmärgil infokogumise ning pildistamise katsega. Isikuid tuleb kõigepealt küsitleda ja neilt isikut tõendavat dokumenti nõuda, et teha kindlaks, kes nad on ja mis eesmärgil nad julgeolekuala pildistavad. Kui selgub, et isikud ei tee koostööd, väidavad, et neil ei ole kaasas isikut tõendavaid dokumente, ja üritavad lahkuda, tuleb nad kinni pidada. Sõidukiga lahkuda üritavaid isikuid tuleb kinni pidada sõiduki peatamise teel. Isikute kinnipidamisel tuleb kaitseväelaste ohutuse tagamiseks teha turvakontrolli (eelnõuga planeeritav § 548), veendumaks, et isiku valduses ei ole esemeid või aineid, millega ta võib ohustada ennast ja teisi isikuid. Kahtluse korral võib isiku läbi vaadata, kui on alust arvata, et isik kannab endaga kaasas eset või ainet, mille võib võtta seaduse alusel hoiule, hõivata või konfiskeerida. Isiku läbivaatuse käigus ei ole Kaitseväel lubatud läbi vaadata isiku kehaõõnsusi, selline õigus on vaid politseil. Isiku läbivaatuse meede on kehtivas KKS §-s 56 olemas selle kehtestamisest alates, kuid see tunnistatakse käesoleva muudatusega kehtetuks. Isiku läbivaatust võib Kaitsevägi teha vaid kõrgendatud ohu tõrjumiseks pärast isiku kinnipidamist. Isiku läbivaatuse peab tegema üldjuhul isikuga samast soost kaitseväelane. Isiku kinnipidamisel ei või vahetut sundi kohaldada, kui seda ei ole enam vältimatult vaja. Tuleb märkida, et eelnõu kohaselt saab isikut läbi vaadata vaid vahetu kõrgendatud ohu korral ehk siis, kui on juba üsna selge, et riigi julgeolekut ähvardav juhtum võib aset leida. Kõrgendatud oht on oht isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht või karistusseadustiku (KarS) 15. peatükis sätestatud esimese astme kuriteo või 22. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise oht. Nimetatud KarS 15. peatüki kuritegude hulgas on ka riigivastased süüteod, nagu riigireetmine, salakuulamine, Eesti vastu suunatud luuretegevus ja selle toetamine jt. Kaitseväe vastu on neid süütegusid varem ka toime pandud ja mitmed neist juhtumitest sisaldasid luureteabe kogumist Kaitseväe objektide jälgimise või pildistamise teel. Eelnõuga antakse Kaitseväele võimalus antud juhtumite kahtluse korral isikut küsitleda ja temalt dokumente nõuda ning kui on selgunud, et eksisteerib vahetu kõrgendatud oht julgeolekualale, siis võib rakendada äärmisel juhul ka isiku läbivaatust.

Eelnõukohase §-ga 547 antakse Kaitseväele õigus Kaitseväe julgeolekualal, selle vahetus läheduses ja Kaitseväe laeva ohutusalas kohaldada erimeetmeid ning kasutada teatud erivahendeid mehitamata süsteemide tõrjumiseks. Mehitamata süsteeme võidakse kasutada ka kuritegevuse ja terrorismi eesmärgil, samuti hübriidtegevusteks Kaitseväe julgeolekuala vastu. Sellest tulenevalt on vaja Kaitseväe julgeolekuala kaitsmise eesmärgil vahendeid ja seadusega loodud õigusi, et vajadusel tõrjuda ohtu, mida need kätkevad. Sellest tulenevalt luuakse eelnõuga õiguslik alus Kaitseväe julgeolekuala kaitseks kohaldada erimeetmeid ja kasutada erivahendeid.

Mehitamata süsteemi sõitu sekkumiseks ning nende tõrjumiseks on mitmeid meetmeid, mida saab kohaldada. Näiteks võib kohaldada järgmisi meetmeid:
1) sõitu sekkumine (st võetakse mehitamata süsteemi juhtimine üle);
2) raadiosageduste segamine (ingl jamming);
3) GNSS-i32 segamine (katkestatakse mehitama süsteemi navigeerimiseks kasutatav satelliidiühendus);
4) petmine (ingl spoofing; sisuliselt võetakse mehitamata süsteemi juhtimine üle);
5) pimestamine (ingl dazzling; suure intensiivsusega valguskiir või laser suunatakse mehitamata süsteemi kaamerat „pimestama“);
6) laseri kasutamine (mehitamata süsteemile fokuseeritud energiaimpulss tekitab ülikõrge temperatuuri, mille tulemusena objekt süttib või plahvatab);
7) tugevatoimeliste mikrolainete kasutamine (ingl High Power Microwave; mehitamata süsteemile fokuseeritud mikrolaine energia halvab süsteemi elektroonilised süsteemid);
8) võrgu kasutamine (peamiselt mehitamata õhusõidukile visatakse võrk selle püüdmiseks, kuid kasutatav ka mehitamata veesõiduki ja sõiduki puhul);
9) laskemoona kasutamine (mehitamata süsteemi pihta lastakse, mille tulemusena süsteem hävib);
10) kokkupõrkesüsteemi kasutamine (eesmärk on kahe mehitamata süsteemi kokkupõrge, mille tulemusena mõlemad hävivad).

Võidakse kasutada ka meetmete kombinatsioone, see tähendab kohaldada ainult ühte või mitut meedet korraga. Mehitamata süsteemide tõrjumise riskiks on kõrvalseisjate või nende vara ohtu sattumine, samuti objekti kahjustamine, kui näiteks mehitamata sõiduk sõidab otsa objektile, mida kaitsta soovitakse. Seetõttu on oluline hinnata riske iga kord eraldi ning sõitu sekkumise puhul tuleb esmalt rakendada nii-öelda pehmeid meetmeid, nagu veesõiduki või sõiduki operaatoriga ühenduse võtmine, hoiatamine, mehitamata süsteemi sundmaandamine või -peatamine. Alles siis, kui need ei aita, saab kohaldada selliseid meetmeid nagu raadioside segamine, mehitamata süsteemi juhtimise ülevõtmine või hävitamine. Selle põhimõtte järgi on ka üles ehitatud § 547 lõiked – lõikes 1 antakse mehitamata süsteemi sundpeatamise õigus, lõikes 2 antakse füüsilise jõu, tulirelva sõitu sekkumise õigus ning tulirelva kõrval selliste erivahendite kasutamise õigus, mille korral mehitamata süsteem tõenäoliselt hävib.

Vahetu ja olulise ohu tõrjumiseks võib kohaldada järgmisi meetmeid nii kaua, kui neid on eesmärgi saavutamiseks vältimatult vaja:
1) sundida sõitvat mehitamata veesõidukit või sõidukit peatuma;
2) kasutada füüsilist jõudu mehitamata veesõiduki ja sõiduki peatuma sundimiseks;
3) kasutada tulirelva;
4) võtta mehitamata süsteemi juhtimine arvutiseadmega üle.

Füüsilise jõu kasutamise käigus võib kasutada järgmisi erivahendeid:
1) tulirelv;
2) raadioside segaja (ingl jammer);
3) laserseade või muu seade, millega on võimalik tõkestada mehitamata süsteemi edasist liikumist;
4) võrk;
5) mehitamata süsteem, mis on valmistatud või mida kasutatakse mehitamata süsteemiga kokku põrkamiseks, et tõkestada selle edasist liikumist;
6) muu seade või vahend, mis on eespool nimetud seadmete või vahenditega sarnase toimega.33

Füüsilist jõudu, tulirelva ja erivahendeid võib kasutada ning mehitamata süsteemi juhtimise võib arvutiseadmega üle võtta nii kauaks, kui seda on eesmärgi saavutamiseks vältimatult vaja. Seega on oluline, et Kaitsevägi hindab ohuolukorda ja kohaldab üksnes sellist meedet, mis on proportsionaalne antud olukorraga. Selleks peab Kaitsevägi välja töötama protseduurid, hindamismaatriksid ja muu sellise, et tagada ohu suurusega proportsionaalne tõrjemeetodi kohaldamine.

Muu seade laserseadme kõrval võib olla selline seade, mis kiirgab valgust, mikrolaineid, elektromagnetlaineid või muud sellist, millega on võimalik tõkestada mehitamata süsteemi edasist liikumist, pimestades kaamerat, et kaugpiloot või operaator ei näeks, kus ta lendab või sõidab, või segades GPS-i, et kaugpiloot või operaator ei teaks süsteemi asukohta, või segades raadiolaineid.

Kui raadiosidet piiratakse, et sundida mehitamata süsteem peatuma, tuleb arvesse võtta elektroonilise side seaduse § 115 lõike 2 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 12. detsembri 2005. aasta määruses nr 301 „Raadioside piiramise kord“ kehtestatud nõudeid raadioside piiramise loa taotlemiseks. See tähendab, et määrusest võetakse arvesse ainult selle §-d 3–5 ega arvestata §‑des 21 ja 22 seatud piiranguid asukohale, kus võib raadiosidet piirata.

Eelnõuga lisatav turvakontrolli teostamise võimalus (planeeritav KKS § 548) on üldjuhul julgeolekualale sisenejate ja väljujate suhtes tavapärane ja rutiinne meede tagada julgeolekuala turvalisus ja kindlustada, et alale ei satu keelatud ja ohtlikke esemeid ega viida välja Kaitseväele kuuluvat vara. Turvakontrolle teostatakse tavaolukorras pisteliselt. Kaitseväe ohutasemete tõstmisel võidakse tihendada julgeolekualale sisenejate ja julgeolekualalt väljujate turvakontrolle. Turvakontrolli teostatakse eelnõu alusel ka julgeolekuala vahetus läheduses, kuid ainult juhtudel, kui esineb kõrgendatud oht ning see on vaja välja selgitada või vahetu oht, mida on vaja tõrjuda. Turvakontrolli teostatakse ka kinnipeetud isikutele, kui on vaja tagada, et isik ei peida oma riietes midagi (nt nuga), millega ta võiks ohustada ennast või teisi.

Eelnõuga täpsustatakse KKS § 55 ning lisatakse Kaitseväele õigus isikut kinni pidada julgeolekuala vahetus läheduses. Isiku kinnipidamise meede ei ole KKS-is uus, seni on kehtinud õigus isikut kinni pidada vaid julgeolekualal (kehtiv KKS § 55). Lisanduva meetmega võib Kaitsevägi isikut kinni pidada ka julgeolekuala vahetus läheduses vaid siis, kui ta ohustab julgeolekuala, on tunginud julgeolekualale loata või esineb kahtlus, et ta on pannud toime süüteo julgeolekuala või seal viibivate teenistujate vastu. Kehtivat KKS § 55 on vaja muuta, kuna kehtivas KKS-is on sõnastatud säte selliselt, et isiku suhtes peaks teada olema, et ta on pannud julgeolekualal toime süüteo. Kaitsevägi ei saa otsustada, kas isik on toime pannud süüteo või mitte, Kaitsevägi võib tuvastada ainult kahtluse ja selle korral isiku kinni pidada. Isikut võib julgeolekuala vahetus läheduses kinni pidada vaid seaduses nimetatud juhtudel. Juhul, kui neid ei esine, on proportsionaalse meetmena õigus isikut vaid küsitleda ja temalt dokumente nõuda ning ainult seni, kuni ennetatakse julgeolekuala ähvardavat ohtu.

Eelnõuga kehtestatakse seni kehtiva KKS § 56 asemel KKS § 549, millega on Kaitseväel õigus kinnipeetud isikut läbi vaadata. Õigus isikut läbi vaadata ei ole KKS-is uus. Seni kehtiv KKS § 56 sätestab isiku läbivaatuse õiguse, kuid ei sätesta vajalikke toimingut piiravaid ja proportsionaalsust tagavaid sätteid. Lisatava KKS § 549 järgi sätestatakse, millisel juhul ja kuidas tuleb isikut läbi vaadata. Isikut võib läbi vaadata vaid kõrgendatud ohu korral ja ka alles siis, kui isik on eelnevalt KKS § 55 alusel kinni peetud. Suurt riivet põhjustavat isiku läbivaatust saab pidada proportsionaalseks meetmeks vaid juhtudel, kui on suur tõenäosus arvata, et isiku tegevus võib põhjustada kõrgendatud vahetut ohtu julgeolekualale. Kaitseväele antakse õigus vaadata läbi vaid isiku keha, riided ja kehal kantavad esemed, kuid ei anta õigust läbi vaadata isiku kehaõõnsusi, see õigus jääb vaid politseile. Kõiki isiku suhtes rakendatavaid meetmeid tuleb protokollida seadustes ettenähtud viisil ja nende rakendamise kohta võib isik esitada ka vaide Kaitseväe juhatajale või kaebuse kohtule.

Eelnõuga luuakse KKS §-s 5410 Kaitseväele võimalus vallasasja läbi vaadata. Vallasasja läbivaatus on sätestatud ka kehtivas KKS §-s 56, kuid seda on vaja täpsustada ja muuta selgemaks ning tänapäeva nõuetele vastavaks. Vallasasja võib läbi vaadata julgeolekualale sisenevate isikute puhul, kuna tuleb veenduda, et isik ei saabu linnakusse keelatud esemetega ega lahku linnakust esemetega, mida ei ole lubatud välja viia (nt laskemoon, relvad, varastatud esemed, salastatud teave). Vallasasja läbivaatust korraldatakse Kaitseväe julgeolekualade korral üldiselt vaid pisteliselt, et igapäevaselt tagada julgeolekuala turvalisus. Eelnõuga lisatakse võimalus vallasasja läbi vaadata ka julgeolekuala vahetus läheduses, kuid seda tingimusel, et julgeolekuala ähvardab kõrgendatud oht või seda on vaja kõrgendatud vahetu ohu tõrjumiseks. Näiteks võib tuua olukorra, kus isik üritab jätta maha koti või paki julgeolekuala aia äärde ning lahkuda. Sel juhul on Kaitseväel vaja tuvastada, mis eesmärgil kott maha jäeti ja mis võib kotis olla ning ega see ei põhjusta julgeolekualale ohtu. Sel juhul võib olla Kaitseväel vaja isiku kott või julgeolekuala vahetus läheduses asuva auto pakiruum läbi vaadata ning veenduda, et seal ei ole lõhke- või süüteseadeldise paigaldamise materjale.

Vallasasja läbivaatuse vajalikkuse kohta võib tuua näite, kus isikud on Kaitseväe objekti läheduses mehitamata õhusõidukit lennutanud, kuid on jõudnud õhusõiduki ja sellega seotud tehnika pakkida auto pakiruumi ning üritavad linnaku vahetust lähedusest minema sõita. Sel juhul tuleb Kaitseväel kõigepealt hinnata, kas võib olla tegemist ohuga julgeolekualale, ning sõiduk peatada, isikut küsitleda ja nõuda dokumente ning seejärel vajaduse korral vallasasi ehk auto läbi vaadata. MÕS-i lennutamine julgeolekuala kohal võib põhjustada Kaitseväele ohtu. Näiteks ei ole lubatud elektroonilisi sidevahendeid, sealhulgas MÕS-i, kasutada lahingumoonalao piirkonnas, kus see võib tekitada ohtu lahingumoonale. Samuti võib MÕS-i lennutamisega julgeolekualal toime panna riigivastase süüteo, kui kogutakse infot luuretegevuse eesmärgil. Tuleb rõhutada, et isiku kahtlustamiseks mehitamata õhusõiduki lennutamise suhtes peavad olema selged ja kindlad tõendid, sest ilma nendeta ei ole isiku peatamine ja auto läbivaatamine proportsionaalne meede. Kui küsitlemise tulemusena tekib kahtlus, et isik ikkagi võib suure tõenäosusega olla seotud mehitamata õhusõiduki lennutamisega Kaitseväe julgeolekuala kohal ehk süüteoga, on eelnõus toodud muudatuste tulemusel Kaitseväel isikute lahkumise takistamiseks õiguslik alus.

Kaitseväel on igakordne kohustus selgelt välja tuua, mille alusel isiku suhtes meetmeid rakendatakse, ja veenduda, et see on isikule igati arusaadav. Kui on tuvastatud, et isik võis juhtida mehitamata sõidukit julgeolekuala läheduses või ohustada sellega julgeolekuala, tuleb asjaolude selgitamiseks mehitamata sõiduk hoiule võtta (eelnõuga kavandatav KKS § 5411), et see kui vallasasi läbi vaadata (eelnõuga kavandatav KKS § 5410) ja süüteo korral kasutada seda asitõendina. Isiku põhiõigusi riivavamate erimeetmete rakendamisel on Kaitseväel kohustus see kirjalikult fikseerida üldjuhul protokollis või kirjalikult muus Kaitseväes kasutatavas dokumendis.

Selleks, et ennetada ohtu julgeolekualale ja sealsetele Kaitseväe tegevustele, on Kaitseväel võimalik eelnõukohase sätte alusel kehtestada viibimiskeeld (eelnõuga kavandatav KKS § 545). Viibimiskeelu kehtestamist julgeolekuala vahetus läheduses avalikus ruumis on vaja selleks, et tagada Kaitseväe julgeolekuala puutumatus või isikute ohutus. Viibimiskeelu võib kehtestada kuni 12 tunniks. Seda võib pikendada üle 12 tunni üksnes Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülema loal, kes teeb vastava motiveeritud otsuse. Algne viibimiskeelu kehtestaja ei ole sama isik, kes otsustab viibimiskeelu pikendamise. Viibimiskeelu pikendamise otsuse teeb kas Kaitseväe juhataja või kõrgem ülem. Viibimiskeelu kehtestamise ja sellest teavitamise protseduurid kehtestatakse Kaitseväe-siseselt.

Näiteks võib viibimiskeelu kehtestamise vajadus tekkida avaliku tee osale julgeolekuala vahetus läheduses, mis viib lahingumoonalao juurde, kui seal parajasti veetakse lahingumoona. Lao territoorium on julgeolekuala, kuid sinna juurdepääsemiseks kasutatavad teed on avalik ruum, mistõttu võib olla vaja kehtestada seal ajutiselt viibimiskeeld ning autod ja inimesed mujale suunata. Viibimiskeeld on vaja kehtestada nende kõrvaliste isikute ohutuse tagamiseks, kes muidu võiksid sattuda ohualasse. Lahingumoona vedavad veokid võivad moodustada lattu sissepääsu teeotsal järjekorra, mistõttu tuleb Kaitseväel ajutiselt kehtestada teeotsa ja julgeolekuala läheduses viibimiskeeld, et tsiviilsõidukid ei satuks kogemata lahingumoonaveokite vahele. Seda võib teha vaid julgeolekuala vahetus läheduses ja ohutuse tagamiseks. Julgeolekualast kaugemal tuleb endiselt tugineda politsei abile. KKS-i kohaselt on Kaitseväel võimalik kehtestada ka ajutine julgeolekuala, kuid selle kehtestamine on aeganõudev. Viibimiskeelu võib kehtestada paindlikult ja viivitamata ning tehes selle juures viibijatele suuliselt teatavaks.

Viibimiskeelu näitlikustamiseks võib tuua ka olukorra, kus Kaitseväe objekti peapääsla ette kogunenud rahvamass takistab liiklust objektile ja välja. Seni on tuginetud politsei abile, kes tuleb ja kehtestab viibimiskeelu ohutuse tagamiseks. Siiski on politseil vaja jääda viibimiskeeldu jõustama ja seda võib olla vaja teha pikemalt, mis võib hoida kinni olulist politseiressurssi. Eelnõu järgi võib sel juhul viibimiskeelu kehtestada ja selle jõustamise tagada julgeolekuala vahetus läheduses ka Kaitsevägi ise ega pea tuginema igal juhul politsei abile.

Laiemalt on kõik kirjeldatud, täpsustatud ja lisanduvad erimeetmed suunatud julgeolekuala ohutuse tagamisele ning selle kaitsmisele. Antud kontekstis tuleb märkida, et Euroopas on toimunud mitmeid rünnakuid kaitsejõudude taristu, sõidukite ja isikute vastu ning rünnakutes kahtlustatakse agressorriikide eriteenistusi. Näiteks on Saksamaal mitmel korral süüdatud kaitsejõudude veokeid.34 Sarnased rünnakud ei ole välistatud ka Eestis ning seega on julgeolekuala kaitseks julgeolekuala vahetus läheduses rakendatavate erimeetmete hulka vaja arvata ka need meetmed, mille abil oleks Kaitseväel võimalik efektiivselt julgeolekuala kaitsta vahetus läheduses avalikus ruumis. Kaitsevägi võib olla sihtmärgiks ainuüksi selle tõttu, et Eesti toetab poliitiliselt Ukrainat. Sarnastel motiividel on Vene luurega seotud isikud on toime pannud rünnakuid Ukrainasse suunduvate relva- või abisaadetiste vastu.35, 36

Ka Eestis on toime pandud rünnakuid, millel on seosed Vene luureteenistusega ja mis on suunatud Ukraina toetamise kollektiivse tahte õõnestamisele ja destabiliseerimisele.37 Kaitsevägi on korraldanud relva- ja moonasaadetisi Ukrainale ning võib eeldada, et säilib Venemaa huvi sellise abi saatmist takistada. Sihtmärkideks võivad olla Kaitseväe lahingumoonalaod, kus abi võidakse hoiustada, või veokite kolonnid, millega vedusid korraldatakse. Kaitseväe lahingumoonaladude piirkonnas on tuvastatud kahtlasi isikuid ning loata mehitamata õhusõidukite lende. Selleks, et kirjeldatud agressorriigi tegevustest tulenevaid riske tõhusalt maandada, on vaja Kaitseväele anda õigus julgeolekuala vahetus läheduses isikuid tuvastada, neid küsitleda ja vajadusel kinni pidada. Isikuid ei ole võimalik tuvastada ilma, et kaitseväelased väljuksid julgeolekualalt avalikku ruumi ning rakendaksid seal isiku küsitlemise ja dokumentide nõudmise meedet.

Lisaks Kaitseväe territooriumile on Kaitseväe laevad, lennuvahendid ja sõidukid julgeolekuala KKS § 50 järgi. Seega saab nende vahetus läheduses samuti kohaldada eelnõuga lisatavaid erimeetmeid.38 See võimaldaks näiteks peatada ja küsitleda isikuid, kes pildistavad või jälgivad maanteel liikuvaid Kaitseväe sõidukite kolonne. Antud juhul oleks kolonni kahtlase pildistamise korral proportsionaalne meede vaid isikut küsitleda ja dokumenti nõuda. Tuvastatud on hulgaliselt juhtumeid, kus Kaitseväe sõidukite kolonne on jälginud või jälitanud sõidukid teadmata põhjustel. Kuna praegu ei saa Kaitsevägi rakendada meetmeid julgeolekuala kaitseks julgeolekuala vahetus läheduses, siis on sellises olukorras tavaliselt kutsutud politsei, kuna aga kolonn ja pildistaja liiguvad samal ajal sõidukitega edasi, on politseil keeruline efektiivselt reageerida. Seetõttu luuakse eelnõuga Kaitseväele õigus ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks sõiduk peatada, isikut küsitleda ja nõuda dokumenti. Kaitsevägi hindab olukorda iga kord eraldi ning vastavalt proportsionaalsuse ja õiguspärasuse printsiibile astub näiteks sõidukite kolonni pildistanud isikutega vajaduse korral kontakti. Kõiki kaitseväelaste vastu huvi tundvaid isikuid ei peatata ega küsitleta, sest heauskne huvi Kaitseväe tegemiste vastu avalikus ruumis on eeldatav ja iga kord ei ole tuvastatud ohtu, millele reageerida. Kui aga näiteks eraisik sõidab kolonni ette või vahele vaatamata sõjaväepolitsei keelavatele märguannetele, aeglustab või takistab kolonni ning seejärel pildistab ja kordab tegevust mitu korda, on Kaitseväel vaja isikult küsida selgitusi tema tegevusele.

Eelnõuga lisatakse KKS § 5412, millega võimaldatakse Kaitseväel julgeolekualal või selle vahetus läheduses toimuva jälgimiseks kasutada pilti ja heli edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku või liikuvkaamerat, aga vaid siis, kui seda on vaja julgeolekuala ähvardava ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks. Kehtivas KKS-is on selline õigus antud vaid julgeolekualal. Julgeolekuala vahetut lähedust tuleb jälgida selleks, et ennetada julgeolekuala puutumatuse kahjustamist. Kui Kaitsevägi ei suuda tuvastada näiteks julgeolekuala välispiiril oleva piirdeaia läbimise ettevalmistamist ja reageerib alles siis, kui piirdeaed on puruks lõigatud, siis ei ole julgeolekuala puutumatus tagatud ning oht riigi julgeolekule on realiseerunud. Kaitsevägi peab reageerima julgeolekuala kaitseks juba ohu ennetamise faasis ning see eeldab vastavate seadmete kasutamist ja ka julgeolekuala vahetu läheduse jälgimist.

Tuleb märkida, et julgeolekuala kaitse korral on ohu ennetamine ja tõrjumine preventiivse iseloomuga tegevus ja julgeolekuala lähistel liikuvate inimeste lausalist põhjuseta jälgimist ei teostata. Julgeolekualal ja selle vahetuses läheduses paiknevate jälgimisseadmete olemasolust on jälgimisseadmestiku mõjuulatuses viibivaid isikuid reeglina teavitatud, mis annab isikutele võimaluse vabalt valida õigusi vähem riivav liikumissuund. Ohu hindamisel lähtutakse isiku tegevusest igal konkreetsel juhtumil ja kui isik oma tegevusega ei anna indikatsiooni, et ta võib olla ohuks julgeolekualale, siis edasist jälgimist ega isiku suhtes erimeetmeid ei rakendata. Ohutõrje eesmärgiks on õigushüvesid ähvardavate ohtude tõrjumine, julgeolekualale kahju ärahoidmine ja kõrvaldamine. Tegemist on eelkõige prognoosil põhineva, võimalikult efektiivse, vähemriivava ja paindliku reaktsiooniga kahju tõenäosusele.39 Riigi sisemise rahu kaitse ei tähenda riigi jaoks üksnes reaktiivsust, vaid riik on kohustatud olema ka proaktiivne – üks viis proaktiivseks käitumiseks on õigushüvesid ähvardava ohu ennetamine ja seda ka julgeolekuala kaitsel.40 Ohu ennetamine on muu hulgas teabe kogumine, vahetamine ja analüüs, toimingute kavandamine ja elluviimine ning riikliku järelevalve meetmete kohaldamine tulevikus ähvardada võivate ohtude tõrjumiseks, lähtudes igal sammul siiski põhjendatuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest.

KKS §-ga 5412 sätestatakse ka kogutavate andmete andmetöötlust reguleerivad sätted. Lõikes 1 sätestatakse salvestise olemus, milleks on vahend, mille abil tuvastatakse julgeolekuala, selle vahetus läheduses ja laeva ohutusalal tegevus ja asetus, mis võib põhjustada ohtu julgeolekualale. Salvestisega töödeldakse fotot, video- või helisalvestust ning need võivad sisaldada isikuandmeid. Salvestise abil tuvastatakse eelkõige isikute ja objektide põhjustatud ohtu. Üldjuhul ei ole salvestamise eesmärgiks isikuid tuvastada. Valdavalt ei tuvasta alaliste julgeolekualade valveks paigaldatud valvekaamera isikut, kuid kaameraga võidakse töödelda isikuandmeid. Isiku osas tuvastatakse vaid niipalju, et tegemist on inimesega, ja tema tegevuse üldine iseloom. Selle alusel hinnatakse, kas on vajalik minna julgeolekuala vahetusse lähedusse isikut tuvastama või ohule reageerima. Sõidukite puhul tuvastatakse valvekaameraga võimalusel sõiduki number ja asetus ning tegevus, et tuvastada, kas sõidukist võib lähtuda oht julgeolekualale. Sõiduki numbrit võidakse edasiselt töödelda § 36 lõike 1 punktis 6 sätestatud kaitseväeluure eesmärgil.

Liikuvkaamera regulatsioon julgeolekuala ja selle vahetu läheduse kaitseks on uus. Kehtivas regulatsioonis ei ole selle kasutamine reguleeritud ega lubatud. Liikuvkaamerad on näiteks kaitseväelase riiete külge kinnitatud vormikaamerad. Antud juhul kasutatakse vormikaamerat vaid julgeolekualal või julgeolekuala vahetus läheduses reageerimisel. Kui julgeolekuala vahetus läheduses viibiva isikuga on vaja minna vestlema, siis on vormikaamera vajalik kaitseväelase ohutuse tagamiseks ja ka küsitletava isiku õiguste tagamiseks, kui hiljem tekib vaidlus. Kaitseväelane on kohustatud teavitama isikut vormikaamera kasutamisest kohe isikuga kontakti saavutamisel, et isikul oleks võimalik teada, et tema isikuandmeid (juttu, näopilti, muid andmeid) võidakse salvestada. Üldjuhul kasutatakse salvestist julgeolekuala turvalisust tagava teenistuja ohutuse tagamiseks. Kui isikuga on vestlema mindud julgeolekuala vahetusse lähedusse, siis võidakse hiljem salvestist kasutada ka § 36 lõike 1 punktis 6 sätestatud kaitseväeluure teostamisel (KKS § 37 lõike 6 punkt 2). Vormikaamera salvestisi ei säilitata üle 90 päeva, välja arvatud kaitseväeluure otstarbel töötlemine. Vormikaamera kasutamise kohta koostab ja jõustab Kaitsevägi sisemise regulatsiooni, mis reguleerib liikuvkaamerate kasutamise julgeolekuala kaitsel. Regulatsioonis sätestatakse, millal on õigustatud vormikaamera kasutuselevõtt, millal lülitatakse vormikaamera sisse, millal võib selle välja lülitada (isiklikke toiminguid tehes, näiteks riietusruumis või tualetis), kuidas andmeid kaamerast maha laaditakse ja kellel on juurdepääs salvestistele.

Julgeolekualal ja selle vahetus läheduses toimuva jälgimiseks kasutatakse ainult pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku ning liikuv- või vormikaameraga salvestatakse nii pilti kui ka heli. Liikuv- või vormikaamera kasutamine tagab, et vahetus läheduses isikuga tehtud toimingud on õiguspärased; see on kaitseväelase käitumise lisakontrollimehhanism, et keegi ei saaks võimuga liialdada.

Liikuvkaamerate alla kuuluvad ka sõidukitele või droonidele paigaldatud kaamerad, mida kasutatakse julgeolekuala ohutuse tagamiseks vaid julgeolekualal või selle vahetus läheduses. Droon võimaldab julgeolekuala kohal viibides tuvastada ohtu ka julgeolekuala vahetus läheduses. Seega, kui julgeolekuala ise on tähistatud, on võimalik inimesel aru saada, et selle kohal viibiv droon võib olla seotud julgeolekuala kaitsega ja kuulub riigile.

Kõiki nimetatud julgeolekuala kaitseks kasutatavaid salvestisi ei säilitata kauem kui 90 päeva, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Foto, video ja heli salvestamisest teavitatakse julgeolekuala välispiirile paigaldatud teabetahvlil, välja arvatud juhtudel, kui selline teavitamine seaks ohtu julgeolekuala või Kaitseväe ülesande. Teabetahvlid peavad olema kasutusel kõikide püsivate Kaitseväe objektide osas, nagu Kaitseväe linnakud ja objektid, kuna need ei ole varjatud iseloomuga. Alaliste Kaitseväe objektide vahetus läheduses isikute ohu tuvastamise eesmärgil filmimisest võib Kaitsevägi teavitada ka näiteks juurdepääsuteedele paigaldatavate siltidega ning samuti teavitustega riiklikes kanalites, Kaitseväe kodulehel mil.ee, teiste riigiasutuste kodulehtedel või ka näiteks sotsiaalmeedia kanalites või kohaliku omavalitsuse teavituskanalite kaudu. Samuti võidakse julgeolekuala vahetusse lähedusse sattunud isikut salvestamise võimalikkusest teavitada julgeolekuala kaitsemeeskonna poolt vahetult. Selliste teavituste tulemusena on isikul võimalik eemalduda ja vältida oma andmete edasist töötlemist.

KKS § 5412 lõigetes 4 ja 5 on sätestatud erisused salvestise säilitamise kohta. Kuigi julgeolekuala kaitse eesmärgil tehtud salvestised kustutatakse pärast 90 päeva möödumist, võib Kaitseväel teatud juhtudel lisaks julgeoleku tagamisele ja kaitseväeluure teostamisele oma muude põhiülesannete täitmiseks olla vaja salvestisest teha väljavõtteid ning neid kauem säilitada. Väljavõtteid tehakse vaid põhjendatud konkreetsetel juhtudel. Ilma otsese vajaduseta väljavõtteid ei tehta ja neid säilitatakse vaid nii kaua, kui ülesande täitmiseks vaja. Salvestisest on vaja väljavõte teha näiteks objektivalvekaamerate kvaliteedi kontrolliks, näiteks kaamerate asendi parandamise korraldamiseks, julgeolekualal isikute liikumise analüüsiks ja vastavate koolituste läbiviimiseks.

Näiteks võib tuua järgmise olukorra: kui tuvastatakse, et üks julgeolekuala objektivalvekaamera on tehnilise tõrkega, siis tehakse selle kaamera pildist väljavõte, näidates ära, mis osas ei täida kaamera nõudeid. See väljavõte edastatakse kaamerate parandamise või vahetamise eest vastutavale haldurile. Sel juhul võib olla vajalik kaamera väljavõtet säilitada kauem kui 90 päeva, kuna uue kaamera hange võib aega võtta. Sel juhul ei töödelda kaamera salvestise väljavõttes isikuandmeid, kuna neid ei ole vajalik ega õiguspärane töödelda. Kui uus kaamera on paigaldatud, siis kustutatakse vana kaamera väljavõte, kuna seda ei ole enam vaja.

Täiendavalt võib väljavõtteid teha ka näiteks distsiplinaarmenetluste asjaolude kontrolliks või julgeolekualal teatud piirkondades liikumise tiheduse hindamiseks, et ehitada sinna näiteks ohutuse tagamiseks lisataristu. Nendel juhtudel töödeldakse isikuandmeid vaid seaduses ettenähtud juhtudel Kaitseväe ülesande täitmise eesmärgil. Kui selle ülesande täitmiseks ei ole vaja isikuandmeid või isikuid väljavõttel tuvastada, siis eemaldatakse võimalikud salvestises sisalduvad isikuandmed salvestise väljavõtte tegemise käigus. Toome välja, et reeglina ei sisalda need väljavõtted isikuandmeid, kuid kui salvestis sisaldab isikuandmeid, siis nende töötlemine on lubatud vaid seaduses ettenähtud juhtudel.

KKS § 5412 lõikes 7 sätestatakse, et Kaitsevägi võib julgeolekuala kaitse eesmärgil isikuandmete töötlemisel piirata andmesubjekti teatud õigusi. See tagab Kaitseväele võimaluse kaitsta julgeolekuala kaitse ja valvega seotud informatsiooni, näiteks teavet kaamerate piltide vaatevälja, resolutsiooni ja võimekuse kohta. Samuti ei saaks isik nõuda julgeolekuala vahetu läheduse valvekaamera kasutamise lõpetamist. Kaitseväele on jäetud õigus otsustada isikuandmete töötlemisel andmesubjekti õiguste piiramise vajadus vastavalt olukorrale, tuginedes konventsioonile 108.
Kaitseväe õigus piirata andmesubjekti õigusi julgeolekuala kaitse eesmärgil andmete töötlemisel on tulenevalt isikuandmete kaitse üldmäärusest41 vajalik sätestada seaduses. Kaitseväeluure otstarbel andmete töötlemise korral lähtutakse 5. jao artiklist 23, kus on üldmääruse rakendamise kohustuse osas eranditena loetletud riigi julgeolek, riigikaitse jne. Andmesubjekti õiguste piiramine on võimalik riigi julgeoleku ohustamise takistamiseks ja muudel seaduses sätestatud põhjustel.

KKS §-ga 5413 sätestatakse nõuded isikuandmete töötlemisele erimeetmete rakendamise käigus julgeolekuala kaitsel. Kui isikut küsitletakse ja temalt palutakse isikusamasuse tuvastamiseks tema dokumente, tehakse turvakontrolli või viiakse läbi isiku läbivaatust, siis töödeldakse isikuandmeid (isiku nime ja isikukoodi, sünniaega või kohta). Kõikide nende toimingute läbiviimiseks on vaja tuvastada see isik, kelle suhtes meedet rakendatakse. Tuvastamine on vajalik seoses põhiseaduses sätestatud isiku põhiõiguste võimaliku riivega ning tuleneb vajadusest isikut riive ulatusest teavitada. Isikule tutvustatakse tema õigusi pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu, õiguskantsleri või Andmekaitse Inspektsiooni poole, et kontrollida, kas tema põhiõiguste ja -vabaduste tagamise põhimõtet ning hea halduse tava on järgitud. Erimeetmete rakendamise osas koostatakse üldjuhul protokoll, välja arvatud juhul, kui isik siseneb julgeolekualale ja turvakontrolli teostatakse pisteliselt, näiteks kui Kaitseväe objekti julgeolekumeetmeid tugevdatakse ajutiselt. Sel juhul on isik juba tuvastatud läbipääsukaardi alusel või julgeolekuale sisenedes. Kui Kaitsevägi teostab turvakontrolli julgeolekuala vahetus läheduses julgeolekuala kaitse eesmärgi täitmisel, siis tuleb vormistada meetme protokoll, kuna meetmele on allutatud kõrvaline isik, mitte näiteks julgeolekualale siseneja või reservväelane.

Küsitlemise ja dokumentide nõudmise, isikusamasuse tuvastamise ja isiku läbivaatuse korral julgeolekuala vahetus läheduses vormistatakse meetme protokoll või kui meetmeid kohaldatakse julgeolekualal, siis Kaitseväes kinnitatud vormil dokumentatsioon, kuhu läheb kirja isiku nimi ja isikukood või sünniaeg ja koht. Isik võib nõuda igal ajal meetme rakendamise protokolli koostamist. Kõik isiku õigusi rohkem riivavad (välja arvatud näiteks dokumentide küsimine) rakendatavad erimeetmed tuleb Kaitseväel kirjalikult dokumenteerida ja neid dokumente säilitada üldises Kaitseväes kehtivas korras. Iga kord isikult julgeolekuala vahetus läheduses dokumendi küsimise korral ei vormistata protokolli, kuid isiku nime ja isikukoodi töödeldakse Kaitseväes kinnitatud dokumentatsioonivormil.


§ 2. Elektroonilise side seaduse muutmine

Elektroonilise side seaduses muudetakse § 115 lõike 1 punkti 1, mis reguleerib Kaitseväe poolt raadioside piiramist riigi julgeoleku tagamiseks. Kehtiva õiguse kohaselt on Kaitseväel õigus piirata raadiosidet riigi julgeoleku tagamiseks riigikaitselist tähtsust omava tähistatud objekti territooriumil. Eelnõukohase muudatusega jäetakse sättest välja tingimus, et see territoorium või objekt peab olema tähistatud. Muudatust on vaja, et tagada julgeoleku kaalutlustel territooriumi ja objekti kaitse ka juhul, kui tuleb varjata selle objekti või territooriumi seost Kaitseväega. Näiteks ei ole sellist tingimust seatud avaliku korra tagamisel (vt ESS § 115 lõike 1 punkt 4), mistõttu riigikaitse eesmärgil ja julgeoleku tagamiseks oleks muutunud julgeolekuolukorras tingimuse säilitamine ülemäärane.

Julgeolekuala tähistamine on kehtestatud kaitseministri 12. augusti 2019. aasta määruses „Kaitseväe julgeolekuala tähistamise kord“. Korras on sätestatud, et Kaitseväe objektid on üldjuhul selgelt tähistatud, kuid sellest on lubatud ka erandeid. Näiteks korra § 3 lõikes 5 on ette nähtud võimalus Kaitseväe territoorium tähistada erineva tähisega, kui on vaja varjata territooriumi seost Kaitseväega või selle valvamise viisi. Sellisel juhul peab tähisest nähtuma, et territooriumile sisenemine on keelatud, ning tähisel peavad olema esitatud kontaktandmed territooriumi valdajaga ühenduse võtmiseks. Samuti võib korra § 10 lõike 4 alusel jätta Kaitseväe sõiduki tähistamata, kui on vaja varjata sõiduki seost Kaitseväega.

Kaitsevägi piirab raadiosidet võimalikult proportsionaalselt, tagades, et raadioside on häiritud minimaalselt, tagamaks riigikaitselise objekti julgeolek. Kaitsevägi jälgib, et mõjud ei ulatuks ülemääraselt avalikku ruumi, kus need võivad põhjustada ebasoovitavaid tagajärgi. Samuti võivad lähedalviibivad isikud seda märgata ning seega kompromiteerida asukoha seost Kaitseväga. Raadiosidet piiravad vahendid seadistab Kaitsevägi selliselt, et need avaldaksid mõju näiteks vaid riigikaitseobjekti ohustavatele mehitamata süsteemidele ega häiriks sagedusi, mida need reeglina ei kasuta.


§ 3. Julgeolekuasutuste seaduse muutmine

Eelnõu § 3 punkti 1 muudatus on tehniline täpsustus, mis on seotud § 3 punktis 6 tehtava muudatusega.

Eelnõu § 3 punktides 2–5 tehakse muudatused seni isiku turvakontrolli meedet reguleerinud JAS §‑346 (ja seotud §-s 348) ning lisatakse sellesse isiku läbivaatuse volitus. Muudatuse järgi võib julgeolekuasutus (s.t asjakohase väljaõppe läbinud julgeolekuasutuse ametnik) läbi vaadata isiku, sealhulgas riided, riietes oleva või kehal kantava asja, kui:
1) isik siseneb julgeolekuasutuse territooriumile või lahkub sellelt ja on alust arvata, et isik kannab endaga kaasas eset või ainet, millega ta võib ohustada ennast, teisi isikuid või julgeolekuasutuse valdust või kahjustada julgeolekuasutuse ülesannete täitmist;
2) isik viibib julgeolekuasutuse territooriumil või selle vahetus läheduses, kui kontrollimine on vajalik julgeolekuasutuse valdust või teenistujaid ähvardava kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks;
3) see on vältimatult vajalik isikusamasuse tuvastamiseks.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt ei ole võimalik turvakontrolli käigus isiku riietes või kehal kantava potentsiaalselt ohtliku eseme tuvastamise korral kindlaks teha, millega on tegemist, kui isik keeldub eset välja andmast, sest turvakontroll ei hõlma isiku riiete, riietes oleva või kehal kantava asja läbi vaatamist. Lisaks on isiku läbivaatuse õiguse olemasolul võimalik teha kindlaks isikusamasus, kui isik ei esita isikut tõendavat dokumenti ning keeldub ütlemast oma nime. Isiku läbivaatuse käigus on võimalik kontrollida, kas tal on kaasas isikut tõendav dokument.

Sarnaselt 2023. aastal jõustunud JAS-i 4. peatüki muudatustele on uute lõigete ülesehituses ja sõnastuses lähtutud võimalikult palju korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) 3. peatüki loogikast ja sõnastustest, arvestades julgeolekuasutuse volituste eripära ja nende piiratust. Samasisuline säte on KorS §-s 48. Kavandatud JAS § 346 lõike 11 punkt 1 lähtub KorS § 48 lõike 1 punktist 1, kuid erimeetmele allutatavate isikute ringi on sarnaselt JAS § 346 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas ja punktis 1 sätestatud turvakontrollile kitsendatud nii, et hõlmatud on vaid julgeolekuasutuse territooriumile sisenevad või lahkuvad isikud ning selgelt esile toodud julgeolekuasutuse valdust ja ülesannete täitmist ohustavad esemed ja ained. See annab julgeolekuasutusele võimalikult selge õigusliku aluse tuvastada muu hulgas teabe ebaseaduslikuks kogumiseks kasutatavaid seadmeid ning ebaseaduslikult väljaviidavaid teabekandjaid. JAS § 346 lõike 11 punkt 2 vastab sama paragrahvi lõike 1 punktile 2. JAS § 346 lõike 11 punkt 3 on kooskõlas KorS § 48 lõike 1 punktiga 3.

Ühtlasi lisatakse piirav tingimus, mille järgi võib isiku läbivaatuse kohaldamisel läbi vaadata üksnes isiku riided ja riietes oleva või kehal kantava asja. Isiku keha ja kehaõõnsuste läbivaatamine on keelatud. Piirangu sõnastamisel on võetud eeskujuks Siseministeeriumi koostatud seaduseelnõu42, millega sooviti KorS-i täiendusega valla- või linnavalitsuse korrakaitseametnikule ette näha samasisuline piirang. See on vajalik, et riive, mis isiku läbivaatusega kaasneb, oleks võimalikult minimaalne ning protseduur piirduks eelkõige riietuse kui vähem riivava osa läbivaatamisega. Samas on isiku läbivaatus vajalik, et tuvastada keelatud esemed või isiku kontrollimiseks vajalikud dokumendid, kui kontrollitav isik paneb need taskusse ega nõustu neid vabatahtlikult välja andma. Arvestades, et kõnealusel juhul on kehtestatud riive intensiivsusele piirang, ei ole sättes ette nähtud täpsemat isiku läbivaatuse korda, nagu on KorS § 48 lõigetes 2–4. Siiski nähakse eelnõus JAS § 346 lõike 2 muudatusega ette, et üldjuhul teeb nii turvakontrolli kompimise teel kui ka isiku läbivaatust ametnik, kes on isikuga samast soost. Kuna turvakontroll hõlmab ka tegevusi, mille käigus ei puudutata isiku keha, ei ole ka riive märkimisväärne ning toimingu tegija sugu puudutava piirangu kehtestamine ei oleks põhjendatud. Ühtlasi sätestatakse, et kui see on vajalik vahetu ohu tõrjumiseks, võib turvakontrolli teha ja isiku läbi vaadata ka selline ametnik, kes ei ole isikuga samast soost.

Paragrahvi 348 lõike 1 punkti 3 muudatusega antakse sõnaselge volitus võtta hoiule lisaks turvakontrollile ka isiku läbivaatuse käigus tuvastatud vallasasi, mis ei ole seadusega keelatud, kuid mis võib ohustada isikut ennast või teist isikut või kahjustada julgeolekuasutuse ülesannete täitmist.

Ka isiku läbivaatuse suhtes kehtib JAS § 341, mille järgi võib erimeedet kohaldada üksnes sellekohase väljaõppe läbinud ametnik, erimeetme kohaldamisel võib kasutada vahetut sundi KorS §-des 76–78 sätestatud korras ja nii kaua, kui on eesmärgi täitmiseks vältimatu, ning erimeetme kohaldamine on lubatud ainult kuni politsei saabumiseni.

Sarnaselt senistele JAS §-dele 342–348 puudutab muudatus üksnes sellist julgeolekuasutuse ametnikku, kes ei ole politseiametnik. Kaitsepolitseiameti politseiametnik võib oma ülesannete täitmisel kohaldada isiku läbivaatust KorS-is sätestatud alustel ja korras tehtava riikliku järelevalve raames.

Eelnõu § 3 punktis 6 antakse eelnõukohase §-ga 349 julgeolekuasutusele õigus julgeolekuasutuse territooriumil ja selle vahetus läheduses kohaldada erimeetmeid ja kasutada teatud erivahendeid mehitamata süsteemide tõrjumiseks. Mehitamata süsteeme võidakse kasutada ka kuritegevuse ja terrorismi eesmärgil, samuti hübriidtegevusteks julgeolekuasutuse territooriumi vastu. Sellest tulenevalt on vaja julgeolekuasutuse territooriumi kaitsmise eesmärgil vahendeid ja seadusega loodud õigusi, et vajadusel tõrjuda ohtu, mida need kätkevad. Seetõttu luuaksegi eelnõuga õiguslik alus julgeolekuasutuse territooriumi kaitseks kohaldada erimeetmeid ja kasutada erivahendeid.

Mehitamata süsteemi sõitu sekkumiseks ning nende tõrjumiseks on mitmeid meetmeid, mida saab kohaldada. Näiteks võib kohaldada järgmisi meetmeid:
1) sõitu sekkumine (st võetakse mehitamata süsteemi juhtimine üle);
2) raadiosageduste segamine (ingl jamming);
3) GNSS-i[1] segamine (katkestatakse mehitama süsteemi navigeerimiseks kasutatav satelliidiühendus);
4) petmine (ingl spoofing; sisuliselt võetakse mehitamata süsteemi juhtimine üle);
5) pimestamine (ingl dazzling; suure intensiivsusega valguskiir või laser suunatakse mehitamata süsteemi kaamerat „pimestama“);
6) laseri kasutamine (mehitamata süsteemile fokuseeritud energiaimpulss tekitab ülikõrge temperatuuri, mille tulemusena objekt süttib või plahvatab);
7) tugevatoimeliste mikrolainete kasutamine (ingl High Power Microwave; mehitamata süsteemile fokuseeritud mikrolaine energia halvab süsteemi elektroonilised süsteemid);
8) võrgu kasutamine (peamiselt mehitamata õhusõidukile visatakse võrk selle püüdmiseks, kuid kasutatav ka mehitamata veesõiduki ja sõiduki puhul);
9) laskemoona kasutamine (mehitamata süsteemi pihta lastakse, mille tulemusena süsteem hävib);
10) kokkupõrkesüsteemi kasutamine (eesmärk on kahe mehitamata süsteemi kokkupõrge, mille tulemusena mõlemad hävivad).

Võidakse kasutada ka meetmete kombinatsioone, see tähendab kohaldada ainult ühte või mitut meedet korraga. Mehitamata süsteemide tõrjumise riskiks on kõrvalseisjate või nende vara ohtu sattumine, samuti objekti kahjustamine, kui näiteks mehitamata sõiduk sõidab otsa objektile, mida kaitsta soovitakse. Seetõttu on oluline hinnata riske iga kord eraldi ning sõitu sekkumise puhul tuleb esmalt rakendada nii-öelda pehmeid meetmeid, nagu mehitamata süsteemi operaatoriga ühenduse võtmine, hoiatamine, mehitamata süsteemi sundpeatamine. Alles siis, kui need ei aita, saab kohaldada selliseid meetmeid nagu raadioside segamine, mehitamata süsteemi juhtimise ülevõtmine või hävitamine. Selle põhimõtte järgi on ka üles ehitatud § 349 lõiked – lõikes 1 antakse mehitamata süsteemi sundpeatamise õigus, lõikes 2 antakse füüsilise jõu, tulirelva ja sõitu sekkumise õigus ning tulirelva kõrval selliste erivahendite kasutamise õigus, mille korral mehitamata süsteem tõenäoliselt hävib.

Vahetu ja olulise ohu tõrjumiseks võib kohaldada järgmisi meetmeid nii kaua, kui neid on eesmärgi saavutamiseks vältimatult vaja:
1) sundida mehitamata süsteemi peatuma;
2) kasutada füüsilist jõudu mehitamata süsteemi peatumiseks;
3) kasutada tulirelva;
4) võtta mehitamata süsteemi juhtimine arvutiseadmega üle.

Füüsilise jõu kasutamise käigus võib kasutada järgmisi erivahendeid:
1) tulirelv;
2) raadioside segaja (ingl jammer);
3) laserseade või muu seade, millega on võimalik tõkestada mehitamata süsteemi edasist liikumist;
4) võrk;
5) mehitamata süsteem, mis on valmistatud või mida kasutatakse mehitamata süsteemiga kokku põrkamiseks, et tõkestada selle edasist liikumist;
6) muu seade või vahend, mis on eespool nimetud seadmete või vahenditega sarnase toimega.[2]

Muu seade laserseadme kõrval võib olla selline seade, mis kiirgab valgust, mikrolaineid, elektromagnetlaineid või muud sellist, millega on võimalik tõkestada mehitamata süsteemi edasist liikumist, pimestades kaamerat, et kaugpiloot või operaator ei näeks, kus ta sõidab, või segades GPS‑i, et kaugpiloot või operaator ei teaks süsteemi asukohta, või segades raadiolaineid.

§ 4. Kaitseliidu seaduse muutmine

Kaitseliidu seaduses tehakse muudatused, mis on peamiselt seotud Kaitseliidu julgeolekuala loomisega ning sellest tulenevalt Kaitseliidu julgeolekuala ja valvatava objekti eristamisega. Muudatused on ajendatud sellest, et Kaitseliidu roll riigi sõjalises kaitses ning selleks valmistumisel on suurenenud. Seaduse järgi võib Kaitseliitu kaasata Kaitseväe sõjaliste ülesannete täitmisse ning Kaitseliidul on ka iseseisev roll maakaitses. Kaitseliidu ülesanded seoses sõjaliseks kaitseks valmistumisega on samuti suurenenud ning Kaitseliidu enda läbiviidavad õppused vajavad enamasti juleolekuala määramist.

Eelnõu § 4 punktiga 1 asendatakse KaLS § 4 lõikes 22 tekstiosa „lõike 2“ tekstiosaga „lõigete 2 ja 31“, millega täpsustatakse Kaitseliidu kaasamist Kaitseväe ülesannete täitmisse eesmärgiga anda Kaitseliidule ülesannete täitmisel kaasava haldusorgani volitused. KaLS §-s 4 sätestatakse Kaitseliidu ülesanded, mis jagunevad Kaitseliidu põhiülesanneteks ning ülesanneteks, mille täitmisse Kaitseliit vajadusel kaasatakse. KaLS § 4 lõike 2 kohaselt on nendeks ülesanneteks päästesündmuste lahendamine, eriolukorra tööde tegemine, erakorralise seisukorra lahendamine, küberturvalisuse tagamine, politsei- ja piirivalve seaduse § 3 lõike 1 punktides 1, 4–6 ja 8 ning hädaolukorra seaduse § 16 lõikes 3 sätestatud ülesannete täitmine ning riigikaitseobjektivastase ründe, riigipiiri või ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamise ning kuritegude ennetamine ja tõkestamine. Nimetatud ülesannete täitmisel on Kaitseliidul kaasava haldusorgani volitused ulatuses, mille täitmiseks on kaasamine toimunud.

Sama paragrahvi lõikes 31 nähakse ette, et Kaitseliitu võib tema nõusolekul kaasata järgmiste Kaitseväe ülesannete täitmisse: riigi sõjaline kaitsmine ja osalemine kollektiivses enesekaitses, valmistumine riigi sõjaliseks kaitseks ja osalemiseks kollektiivses enesekaitses ning
osalemine rahvusvahelises sõjalises koostöös.

Nende ülesannete täpsema loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega ning kuna seni on tegu vaid toetava funktsiooniga, ei kaasu ülesannete täitmisega haldusorgani volitusi.

Kaitseväe ja Kaitseliidu ressurss on piiratud ning tuleb luua võimalused eeskätt isikkoosseisu efektiivsemaks rakendamiseks. Praegu puudub Kaitseväel võimalus kaasata Kaitseliidu tegevliikmeid väljaspool õppekogunemisi (tegevliige omandab reservis oleva isiku staatuse) või viidatud määruse rakendamist. Kumbki meede ei ole piisav rahuaegsete ülesannete täitmiseks, kus Kaitseliidu tegevliikmed omavad vajalikku väljaõpet ning saaksid tõhusamalt kaasuda Kaitseväe ülesannetesse.

Samas eeldab sisulisemate ülesannete täitmine ka vajalikke volitusi, mistõttu on otstarbekas muuta Kaitseliidu seadust viisil, kus Kaitseliit saab kaasava haldusorgani volitused nii lõikes 2 kui ka lõikes 31 sätestatud ülesannete täitmisel.

Seeläbi loome struktuuri, kus Kaitsevägi saab rahuajal kaasata Kaitseliitu viimase nõusolekul ülesannete täitmisse, mis olemuselt ei ole vaadeldavad õppekogunemise ega lisaõppekogunemisena; paraneb ressursikasutus, kuna praegused määruses nimetatud toetavad tegevused ei taga tegelikke vajadusi. Samuti on võimalik Kaitseliidu võimekust senisest oluliselt paremini kasutada riigi sõjalise kaitse võime ettevalmistamisel ja hoidmisel.

Kaitseliit peab olema kaasatav eeskätt Kaitseväe väekaitse ülesannete täitmisse. Kaitseliidul on juba praegu oluline roll Kaitseväe sõjaliste operatsioonide planeerimise ja teostamise toetamisel, kuid kehtivas õigusruumis on neid tegevusi võimalik teostada vaid lisaõppekogunemise läbiviimise kaudu. Olgugi et lisaõppekogunemise eesmärgiks on harjutada mobilisatsioonivalmidust, ei ole nende ülesannete täitmise puhul tegu mõistliku lahendusega, kuna tegu ei ole mitte ainult väljaõppe, vaid reaalsete rahuaegsete ülesannete täitmisega.

Rahuaegsete tegevuste spektri laiendamise kaudu ühtlustuvad senisest paremini Kaitseväe ja Kaitseliidu väljaõppeprotsessid ja ettevalmistus riigi sõjaliseks kaitseks ning paraneb üldine tegevuse kvaliteet. Väekaitsemeetmete rakendamise kaudu on võimalik efektiivsemalt tagada ka droonivastast tegevust.

Nende eesmärkide saavutamiseks tehakse käesoleva eelnõu raames Kaitseliidu seaduses veel kaks olulist muudatust: täpsustatakse Kaitseliidu valvuri kasutuses olevat relvastust ning luuakse Kaitseliidu julgeolekuala regulatsioon. Olgugi et Kaitseliit on vabatahtlik avalik-õiguslik riigikaitseorganisatsioon, on tema üheks põhiolemuseks riigikaitseorganisatsiooni korraldus, kus valmistatakse ette riigi sõjalise kaitse võimet (KaLS § 4 lõike 1 punkt 2). Eesti kaitsevõime tugineb reservarmeele ja koostööle liitlastega ning Kaitseliidu liikmeskonnast umbes 50% moodustavad reservis olevad isikud, kes asuvad täitma sõjalise riigikaitse ülesannet. Siin on esmatähtis omandada oskused ja rakendada võimekused, mis on koheselt ülekantavad rahuajast kõrgendatud kaitsevalmidusse ning sealt edasi vastavalt kriisi eskalatsioonile. Teise suure plokina on Kaitseliidu roll toetada teisi riigiasutusi kaasamise kaudu. Siin on organisatsioonil juba praegu väga suured volitused (kaasava haldusorgani volitused nende ülesannete ulatuses, mille täitmisse Kaitseliit kaasati).

Eelnõu § 4 punkti 2 kohaselt muudetakse ja sõnastatakse KaLS § 69 lõige 1 järgmiselt: „Kaitseliidu valvatav objekt (edaspidi valvatav objekt) on riigi, Kaitseliidu või muu isiku omandis olev territoorium, hoone või seade või riigikaitseobjet, mille valve on korraldatud riigi julgeoleku, avaliku võimu ülesannete või Kaitseliidu ülesannete tagamise eesmärgil Kaitseliidu valvena. Kaitseliidu valve (edaspidi valve) on valvatava objekti ja selle ümbruse jälgimine ründeohu või ründe avastamiseks, õigusrikkumise ärahoidmiseks või takistamiseks ja ohu kõrvaldamiseks ning meetmete võtmine valvatava objekti või vara puutumatuse tagamiseks.“ Muudatus on seotud Kaitseliidu julgeolekuala kehtestamisega ning võimaldab selgemini eristada Kaitseliidu valvet julgeolekuala kaitsest ja valvest. Võrreldes KaLS § 69 lõike 1 kehtiva tekstiga on terminite „valve“ ja „valvatav objekt“ definitsioonid toodud kahe eraldi lausena, nii et ühte terminit ei pea otsima teise termini määratlusest – see tagab mõisteta selgema määratlemise.

Kaitseliidu valvatav objekt on määratletud kui mistahes riigi, Kaitseliidu või muu isiku omandis olev territoorium, hoone või seade või riigikaitseobjet, mille valve on korraldatud riigi julgeoleku, avaliku võimu ülesannete või Kaitseliidu ülesannete tagamise eesmärgil Kaitseliidu valvena. Kaitseliidu valvatavaks objektiks võib olla mistahes asi, mille valve on otsustatud korraldada Kaitseliidu valve kaudu. Erinevalt politsei valvatavatest objektidest (vt PPVS § 3 lõiked 4 ja 5) võib Kaitseliidu valvatavaks objektiks määrata asja üksnes riigi julgeoleku, avaliku võimu ülesannete või Kaitseliidu ülesannete tagamise eesmärgil. Norm annab haldusorganile avara kaalutlusruumi, kuid ei jäta seda ka täiesti haldusorgani suvaotsuseks. Eelkõige on tegemist riigikaitse ja julgeoleku tagamise või Kaitseväe enda ülesannete täitmisega seotud objektidega, mida ei ole määratud julgeolekualaks. Üks asi võib olla tavaolukorras valvatav objekt ning kriisiolukorra tekkides ka julgeolekuala, sõltuvalt asja kasutuse ja sellega seotud ülesannete muutumisest.

Kaitseliidu valvatavaks objektiks võib olla ka riigikaitseobjekt. RiKS § 83 lõikes 1 sätestatakse: „Riigikaitseobjekt võib olla maa-ala, ehitis või seade, mille ründamise, hõivamise, kahjustamise või hävitamisega kaasneb oht riigi julgeolekule või kõrgendatud oht avalikule korrale ning ohu realiseerimine võib takistada riigi tavapärast toimimist, häirida riigi sõjalise kaitse korraldamist, sisejulgeoleku tagamist või elutähtsa teenuse toimepidevust või põhjustada rahvusliku kultuuripärandi hävimist.“ Reeglina korraldab riigikaitseobjekti valvet riigikaitseobjekti valdaja (RiKS § 86 lõige 1), kuid riigikaitseobjekti suhtes võib seadusega või seaduse alusel rakendada ka politsei, Kaitseväe või Kaitseliidu valvet (RiKS § 86 lõiked 2–4). KaLS § 69 lõigete 2 ja 4–6 kohaselt tuleb valvatava objekti kohta sõlmida valveleping. Seega tuleb riigikaitseobjektid, mille valvesse võib rakendada Kaitseliitu, määrata kindlaks valve kohta sõlmistavas valvelepingus, ning seaduses neid ei loetleta.

Eelnõu § 4 punkti 3 kohaselt täiendatakse KaLS § 69 lõiget 2 lausega enne kehtiva lõike teksti järgmises sõnastuses: „Alaliselt valvatav objekt on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tunnustele vastav territoorium, hoone või seade, mille valve on korraldatud alaliselt.“ KaLS § 69 lõike 2 kehtiva sõnastuse kohaselt kehtestab alaliselt valvatavate objektide loetelu valdkonna eest vastutav minister määrusega. Seaduses ei ole määratletud, mida mõiste „alaliselt valvatav objekt“ tähendab. Kuigi termini „alaliselt valvatav objekt“ on keeleliselt üheselt tajutav, tuleks seaduses selguse huvides see mõiste määratleda. Kuna termin „valvatav objekt“ on sama paragrahvi lõikes 1 määratletud, osutatakse sellele kui klassitunnusele viitega lõikele 1 ning täpsustatakse seda liigitunnusega „mille valve on korraldatud alaliselt“. Nii on üheselt selge, et kui valve on lõpptähtaega määramata püsivalt korraldatud, siis on tegemist alaliselt valvatava objektiga.

Lõike senine tekst muutub lõike teiseks lauseks ja jääb kehtima senisel kujul. Kuna volitusnorm ei muutu, siis ei ole vaja ka rakendusakti muuta. Küll tuleneb muutmise vajadus juleolekuala kehtestamisest (vt allpool).

Eelnõu § 4 punkti 4 kohaselt muudetakse ja sõnastatakse KaLS § 69 lõige 21 järgmiselt: „(21) Ajutiselt valvatav objekt on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tunnustele vastav territoorium, hoone või seade, mille valve on korraldatud ajutiselt. Ajutiselt valvatava objekti valve korraldamiseks sõlmib Kaitseliit selle omaniku või seadusliku valdajaga taasesitatavas vormis sõlmitud kokkuleppe (edaspidi valveleping).“ Kehtivas õiguses on ajutiselt valvatav objekt seotud sõjaväelise väljaõppega seotud territooriumiga, kuid eelnõu kohaselt määratletakse kõik alad, hooned ja seadmed, mis on seotud riigi sõjalise kaitse või selleks valmistumisega, julgeolekualadena. Ajutised valvatavad objektid määratletakse lähtvalt asja kasutamise eesmärgist. Kuigi termini „ajutiselt valvatav objekt“ on keeleliselt üheselt tajutav, tuleks seaduses selguse huvides see mõiste määratleda. Eriti oluline on see põhjusel, et kehtivas õiguses on termin teisiti määratletud. Kuna termin „valvatav objekt“ on samas paragrahvis määratletud, siis osutatakse sellele kui klassitunnusele viitega lõikele 1 ning täpsustatakse seda liigitunnusega „mille valve on korraldatud ajutiselt“. Nii on üheselt selge, et kui valve on korraldatud konkreetse juhtumi ajaks selge lõpptähtajaga, siis on tegemist ajutise valvatava objektiga.

Eelnõu § 4 punkti 5 kohaselt täiendatakse KaLS § 69 lõikega 9 järgmises sõnastuses: „(9) Kaitsevägi võib ametiabi tingimustel ja korras taotleda Kaitseväe ajutise julgeolekuala kaitsel ja valvamisel Kaitseliidu valvet. Kaitseliidu valve kohaldamiseks sõlmivad Kaitsevägi ja Kaitseliit valvelepingu. Kaitseväe juhataja ettepanekul võib riigikaitse valdkonna eest vastutav minister käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel antava määrusega määrata Kaitseväe territooriumi või sõiduki alaliselt valvatavaks objektiks.“ Selle sättega seotakse Kaitseväe ajutisel julgeolekualal Kaitseliidu valve korraldamine valvelepingu sõlmimisega. See regulatsioon asendab senise kohmaka lahenduse, kus kaitseministri 15.05.2013. aasta määruse nr 31 „Kaitseliidu alaliselt valvatavate objektide loetelu“ § 1 punkti 5 kohaselt võis Kaitseliit alaliselt valvatava objektina valvata Kaitseväe ajutist julgeolekuala. Muudatuse tulemusena sõlmivad Kaitsevägi ja Kaitseliit lihtsalt Kaitseväe ajutise julgeolekuala valvamiseks omavahel valvelepingu. Muudatuse tulemusena tuleb kaitseministri 15.05.2013. aasta määruse nr 31 „Kaitseliidu alaliselt valvatavate objektide loetelu“ § 1 punkt 5 kehtetuks tunnistada.

Selgitamist vajab, mida mõeldakse tingimusega „ametiabi tingimustel ja korras“ ning millises ulatuses on kohaldatav ametiabi regulatsioon ja millises osas kohaldub sättest tulenev eriregulatsioon. Peamine põhjus, miks on eelnõus Kaitseväe ajutise julgeolekuala seotud valve ametiabiga, seisneb soovis rõhutada selle kui Kaitseliidu enda pädevuses oleva haldusülesande iseloomu ja eristada seda Kaitseliidu kaasamisest Kaitseväe ülesannete täitmisse. Haldusülesanne, mille täitmist Kaitseliidult taotletakse, on Kaitseliidu valve KaLS § 69 lõike 1 tähenduses. Kaitseliit on pädev valvet teostama, kui tegemist on territooriumi, hoone või seadmega või riigikaitseobjetiga, mille valve on korraldatud Kaitseliidu valvena riigi julgeoleku, avaliku võimu ülesannete või Kaitseliidu ülesannete tagamise eesmärgil. Sellisteks territooriumiteks, hooneteks või seadmeteks on kõik Kaitseväe ajutised julgeolekualad, sest nende valve on vajalik riigi julgeoleku või Kaitseväe täidetava avaliku võimu ülesande (riigi sõjaline kaitse või selleks valmistumine) täitmiseks. KaLS § 69 lõike 9 kohaldamisel ei saa kohaldada HKTS § 19 lõike 1 ametiabi andmise tingimusi, sest KaLS § 69 lõikes 9 nähakse selgelt ette sellel eesmärgil ametiabi andmine. Samas tuleb arvestada HKTS § 19 lõigetes 2 ja 3 nimetatud keeldumise aluseid. Näiteks ei saa ametiabi anda, kui valvuritel puudub vajalik riigisaladusele juurdepääsu luba või välisteabele juurdepääsu sertifikaat (HKTS § 18 lõike 2 punkt 3). Samuti ei saa Kaitseväe ajutise julgeolekuala valvet korraldada nii, et selle tõttu jääksid valveta teised Kaitseliidu valvatavad objektid (HKTS § 18 lõike 3 punkt 2). Kohaldatavad ei ole HKTS §-d 19 ja 20, sest KaLS § 69 lõikes 9 nähakse ette valvelepingu sõlmimine kooskõlas KaLS § 69 lõigetega 4–6.

Eelnõu § 4 punkti 6 kohaselt muudetakse ja sõnastatakse KaLS § 72 lõikeid 1 ja 2 järgmiselt: „(1) Valvuril on õigus tööülesande täitmisel kanda ja kasutada tulirelva, relvasüsteemi, elektrišoki-, külm- ja gaasirelva ning erivahendit ja enesekaitsevahendit,“ ja „(2) Tuli-, elektrišoki-, külm- ja gaasirelva käitlemine toimub käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud korras, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.“ Eelnõu § 4 punktiga 7 täiendatakse KaLS § 72 lõikega 7 järgmises sõnastuses: „(7) Tööülesannete täitmisel valvuri poolt teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse kantud tulirelva kasutamise korral toimub tulirelva kasutus kooskõlas käesoleva seaduse paragrahviga 52.“ Nende muudatustega ajakohastatakse Kaitseliidu valvuri relvastusega seonduvat.

Kehtiva sõnastuse kohaselt on valvuril õigus kanda muude vahendite hulgas tulirelva. Sätte lõige 2 piirab kasutatavate tulirelvade loetelu: püstol, revolver, püss ja automaattulirelv. Piirangud on praeguses julgeolekuolukorras osutunud ebamõistlikuks ning takistavad valvuril täitmast oma ülesandeid piisava efektiivsusega. Senises praktikas on saanud üheks põhivajaduseks üksuse droonivastane kaitse, mille tagamiseks ei piisa olemasolevast relvastusest (k.a automaattulirelv kui käsitulirelv). Seetõttu on vajalik sätet laiendada ning kaotada kehtivad piirangud selliselt, et tulevikus oleks võimalik kasutada ka Kaitseliidu varustuses olevaid relvasüsteeme.

Eelnõu kohaselt on valvuril õigus kanda ja kasutada tulirelva, relvasüsteemi, elektrišoki-, külm- ja gaasirelva ning erivahendit ja enesekaitsevahendit. Relvaseaduse § 833 lõike 11 kohaselt on relvsüsteem sõjarelv või mitu sõjarelva koos relvasüsteemi toimimiseks vajalike osadega, sealhulgas sihtimis- ja tulejuhtimisseadmed ning relvaplatvorm.

Eelnõuga ei piirata kasutatava relvasüsteemi valikut, kuna see sõltub eeskätt täidetava ülesande iseloomust ning süsteemide kasutusotstarbest.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt puudub õigus ja võimalus kasutada muu hulgas droonivastases võitluses toimivaid lahendusi ning droonirünnaku korral võivad julgeolekualal või Kaitseliidu valvataval objektil sattuda reaalsesse ohtu inimelud, salastatud teave ja riigivara. Relvasüsteemi lisamine varustusse koos sellekohase väljaõppega tagab üksuse esmase objektikaitse, mille põhirõhk lasub valvuril või valves osaleval isikul. Suurema õigusselguse tagamiseks lisatakse Kaitseliidu seaduse paragrahvi 72 lõige 7, millega sätestatakse, et valvur võib kasutada teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse kantud tulirelva Kaitseliidu seaduse paragrahvi 52 alusel.

Eelnõu § 4 punktiga 8 täiendatakse KaLS § 74 lõikega 10 järgmises sõnastuses: „(10) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse ka tegevväelase, reservteenistuja, tegevliikme ja Kaitseliidu valvuri, kes teostab Kaitseväe julgeolekuala või Kaitseliidu julgeolekuala valvet, suhtes.“ KaLS § 74 reguleeritakse valvuri tagatisi tööülesannete täitmise tagajärjel osalise või puuduva töövõime või hukkumise korral. Eelnõuga luuakse lisaks Kaitseliidu valvatavale objektile ka Kaitseliidu julgeolekuala mõiste ja reguleeritakse selle valvamist. Osa seniseid Kaitseliidu alalisi valvatavaid objekte muudetakse selle tulemusena alalisteks julgeolekualadeks ning kõik senised Kaitseliidu ajutised valvatavad objektid muutuvad alalisteks või ajutisteks julgeolekualadeks. Samuti kohaldatakse eelnõu kohaselt Kaitseliidu valvet Kaitseväe ajutisel julgeolekualal vastavalt valvelepingule. Kõigil nendel juhtudel säilib ka valvurite poolt Kaitseliidu valve kohaldamine. Seetõttu tuleks valvurile ettenähtud tagatisi laiendada kõigile juhtudele, kus Kaitseliidu valvatava objekti või julgeolekuala valvesse on määratud valvur.

Kaitseliidu julgeolekuala valves osalevad sõltuvalt olukorrast tegevteenistujad (riigi sõjaline kaitse), reservteenistujad (RÕK ja LÕK õppused), tegevliikmed (Kaitseliidu õppused) või valvurid (alalised julgeolekualad, Kaitseväe ajutised julgeolekualad, täiendavad valveülesanded Kaitseliidu õppusel jms). Kõigi nende isikute ülesanded ja seisund julgeolekuala valve ülesannete täitmisel on sarnane Kaitseliidu valvuriga, kes valvab valvatavat objekti. Seetõttu tuleb tagada nendele isikutele ka valvuriga võrdsed tagatised.

Eelnõu § 4 punktiga 9 lisatakse KaLS-i uus peatükk 101, millega luuakse KaLS-i uus õigusmõiste „Kaitseliidu julgeolekuala“ ning sätestatakse Kaitseliidu julgeolekualal rakendatavad meetmed.

Julgeolekuala mõiste kasutuselevõtt KaLS-is on tingitud eeskätt praktilistest kaalutlustest. Kaitseväe julgeolekuala on kehtestatud KKS-is eesmärgiga tagada eeskätt Kaitseväe valduses oleva territooriumi ning objektide kaitse. Julgeolekuala põhieesmärgiks tagada nii Kaitseväele kui võimalikele kolmandatele isikutele turvalisus Kaitseväele pandud ülesannete täitmisel. Kaitsevägi kasutab alalist ja ajutist julgeolekuala KKS §-s 3 toodud ülesannete täitmisel. Nimetatud ülesannetest on esmatähtsad riigi sõjaline kaitsmine ja valmistumine riigi sõjaliseks kaitseks. Nende ja KKS-is nimetatud teiste ülesannete täitmine nõuab kõrgendatud turva- ja julgeolekumeetmeid.

Kaitseliidul on märkimisväärsed riigikaitselised ülesanded: valmistada ette reservüksusi Kaitseväele, viia läbi sõjalisi õppusi ja harjutusi, tagada Kaitseliidu kasutusse antud riigikaitselise vara julgeolek ning säilimine. Kaitsevägi võib kaasata Kaitseliitu enda sõjalise riigikaitse ülesannete täitmisse. Kaitseliidul on ka iseseisvad sõjalise riigikaitse ülesanded, milleks tal on vaja tagada oma tegevusega seotud turvalisus. Seega on põhjendatud Kaitseväe julgeolekuala regulatsiooniga sarnaneva julgeolekuala regulatsiooni loomine ka Kaitseliidule, mis võimaldaks Kaitseliidul oma riigi sõjalise kaitse ja selleks valmistumisega seotud ülesannete täitmiseks kasutusel olevat territooriumit, objekte, isikuid ja teavet efektiivselt kaitsta.

Kui Kaitseliidu valvatava objekti kaitse ja valve eesmärk on tagada riigi julgeolekuga seotud avaliku võimu ülesande täitmine kas teise riigiasutuse või Kaitseliidu enda poolt, siis julgeolekuala on seotud otseselt riigi sõjalise kaitse ja selleks valmistumisega. Julgeolekuala regulatsiooni kaudu tagatakse muu hulgas operatsiooni turvalisus, üksuste turvalisus, taktika turvalisus, seadmete turvalisus ning eelnevaga seotud teabe turvalisus. Julgeolekualaks võib olla riigi sõjaliseks kaitseks kasutatav territoorium või hoone alaliselt, kui üksuse tegutsemise piirkond, aga ka üksik sõiduk, mis sisaldab sõjalise riigikaitsega seotud olulisi seadmeid ja teavet.

Kaitseväe valvatava objekti kaitse ja valve tagatakse ainult töölepingu alusel tegutsevate valvurite ja valves osalevate isikutega. Kuigi ka Kaitseväe julgeolekuala kaitses ja valves võivad valvurid osaleda vastavalt valvelepingutele, on peamiseks julgeolekuala valve ja kaitse tagajaks üksuse, mille tegevuse turvalisust tagatakse, koosseisu kuuluv tegevväelane, reservväelane või tegevliige.

Kaitseliidu julgeolekuala kaitseks kasutatavad meetmed on samad, mis on Kaitseväel julgeolekuala kaitsmisel ja valvamisel. See tagab, et Kaitseväe ja Kaitseliidu ühisel tegutsemisel, sealhulgas juhul, kui on kehtestatud nii Kaitseväe kui ka Kaitseliidu julgeolekualad, oleks pädevus ja avaliku võimu volitused samasugused.

Järgnevalt on toodud võrdlustabel Kaitseliidu julgeolekuala, Kaitseväe julgeolekuala ja Kaitseliidu valvatava objekti kaitse eesmärkidest, pädevusest ja meetmetest.

Kriteerium
Kaitseliidu julgeolekuala
Kaitseväe julgeolekuala
Kaitseliidu valvatav objekt
Näide 1
Kaitseliidu peastaabi hoone ja territoorium, kus toimub sõjaline planeerimine ja on ka turvaala
Kaitseväe peastaabi hoone ja territoorium, kus toimub sõjaline planeerimine ja on ka turvaala
Kaitseliidu maleva hoone ja territoorium, kus ei toimu sõjalist planeerimist, pole turvaala ja ei hoita sõjarelvi
Näide 2
Kaitseliidu maleva hoone ja territoorium, kus hoitakse sõjarelvi ja sellega seotud riigisaladust ja toimub väljaõpe
Kaitseväe üksuse hoone ja territoorium, kus hoitakse sõjarelvi ja sellega seotud riigisaladust ja toimub väljaõpe
Kaitseliidu noorte­organisat­siooni hoone ja territoorium, kus ei hoita sõjarelvi ja ei toimu sõjalist väljaõpet
Näide 3
Kaitseliidu korraldatav õppus (mitte LÕK/RÕK), millel kasutatakse sõjarelvi, töödeldakse riigisaladust ja toimub sõjaline väljaõpe.
Kaitseväe korraldatav õppus (LÕK või RÕK, ajateenistus), millel kasutatakse sõjarelvi, töödeldakse riigisaladust ja toimub sõjaline väljaõpe
Kaitseliidu korraldatav metsa­laager, kus õpitakse ellujäämist, sõjalisi oskusi ja võib olla kaasas käsitulirelvi, kuid ei töödelda riigisaladust
Näide 4
Operatsiooniala, kus Kaitseliit on kaasatud Kaitseväe ülesannete täitmisse ja täidab sõjalist ülesannet
Operatsiooniala, kus Kaitsevägi täidab enda sõjalist ülesannet
Ala, mida avaliku korra kaitsesse kaasatud Kaitseliit kasutab oma tehnika hoidmiseks ja teabe töötlemiseks
Näide 5
Kaitseliidu sideüksuse sõiduk, kus on sõjalise ülesande täitmiseks vajalik tehnika ja töödeldakse riigisaladust
Kaitseväe sõiduk, kus on sõjalise ülesande täitmiseks vajalik tehnika ja töödeldakse riigisaladust (sh tehnika ise)
Kaitseliidu sõiduk, mida ei kasutata sõjalise ülesande täitmiseks
Mõiste
KaLSEN § 89’1: Kaitseliidu julgeolekuala (edaspidi Kaitseliidu julgeolekuala) on Kaitseliidu valduses olev territoorium, ehitis või seade, mida kasutatakse riigi sõjaliseks kaitseks või selleks valmistumiseks
KKS § 50: Kaitseväe julgeolekuala (edaspidi julgeolekuala) on 1) Kaitseväe territoorium; 2) Kaitseväe laevad, lennuvahendid ja sõidukid; 3) territoorium, mille Kaitseväe juhataja või tema poolt volitatud ülem on ajutiselt julgeolekualana määratlenud (edaspidi ajutine julgeolekuala)
KaLS § 69 lõige 1: Kaitseliidu valvatav objekt (edaspidi valvatav objekt) on riigi, Kaitseliidu või muu isiku omandis olev territoorium, hoone või seade, mille valve on korraldatud riigi julgeoleku, avaliku võimu ülesannete või Kaitseliidu ülesannete tagamise eesmärgil Kaitseliidu valvena
Alaline …
KaLSEN § 89’1 lõige 3: alaline Kaitseliidu julgeolekuala on sõjaliseks riigikaitseks, selle toetamiseks või selleks valmistumiseks Kaitseliidu poolt alaliselt kasutatav territoorium, ehitis või seade. Alalise Kaitseliidu julgeolekuala määrab kindlaks Kaitseliidu ülem käskkirjaga
Kaitseväe territoorium ja Kaitseväe laevad, lennuvahendid ja sõidukid. KaLS § 53 lõige 1: Kaitseväe territoorium käesoleva seaduse tähenduses on alaliselt Kaitseväe valduses olev territoorium
KaLS § 69 lõige 2: alaliselt valvatav objekt on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tunnustele vastava territoorium, hoone või seade, mille valve on korraldatud alaliselt. Alaliselt valvatavate objektide loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega
Ajutine …
KaLSEN § 89’1 lõige 4: ajutine Kaitseliidu julgeolekuala on sõjalise riigikaitseks, selle toetamiseks ja selleks valmistumise korraldamiseks Kaitseliidu poolt ajutiselt kasutatav territoorium, hoone või seade. Ajutise Kaitseliidu julgeolekuala määrab kindlaks Kaitseliidu ülem või tema volitatud struktuuriüksuse juht
KKS § 54: Kaitsevägi võib ajutiselt julgeolekualana piiritleda territooriumi, millel tal on seadusest, muust õigusaktist või lepingust tulenev õigus viibida, kui see on seoses tema ülesannete täitmisega Kaitseväe julgeoleku või kolmandate isikute ohutuse tagamiseks vältimatu. (2) Territooriumi võib piiritleda ajutise julgeolekualana üksnes sellises ulatuses ja nii kauaks, kui see on Kaitseväe julgeoleku või kolmandate isikute ohutuse tagamiseks vältimatu
KaLS § 69 (2’1): ajutiselt valvatav objekt on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tunnustele vastava territoorium, hoone või seade, mille valve on korraldatud ajutiselt. Ajutiselt valvatav objekt valve korraldamiseks sõlmib Kaitseliit selle omaniku või seadusliku valdajaga taasesitatavas vormis sõlmitud kokkuleppe (edaspidi valveleping)

Valvaja
KaLSEN § 89’1 lõige 7: Kaitseliidu julgeolekuala kaitset ning valvet teostab sõjalises riigikaitses või selle toetamises osalev tegevväelane, selleks valmistumisel osalev reservväelane või tegevliige ning käesoleva seaduse § 70 lõigetes 1 ja 11 nimetatud isikud
KKS § 49 lõike 1 punkt 3, lõiked 1’1 ja 2; § 54’1 – Kaitsevägi; KKS §-d 55–56 – kaitseväelane
KaLS § 70 lõiked 1 ja 1’1: valvur on isik, kelle tööülesanne on osutada alaliselt valvatava objekti valvet. Valves osalev isik on 1) Kaitseliidus rahuaja ametikohal olev tegevväelane, kelle teenistusülesanne on valves osalemine; 2) Kaitseliidu tegevliige, kelle teenistuskohustus on valves osalemine
Sunni-meetmed
KaLSEN §-d 84’3–84’5 – korrakaitse (sh isikuandmete töötlemise piirangud) ja vahetu sund. Ei ole jõu kasutamine, kuid KKS §-de 44–46 ja 47’1 alusel sõltumata sellest, kas on julgeolekuala
KKS § 49 – vahetu sund, § 54’1 – korrakaitse ja jälitustegevus; §‑d 55–56 – korrakaitse. Ei ole jõu kasutamine, kuid KKS §-de 44–46 ja 47’1 alusel sõltumata sellest, kas on julgeolekuala
KaLS §-d 71–73 – korrakaitse sarnased volitused ja vahetu sund. Ei ole jõu kasutamine, kuid KKS §-de 44–46 ja 47’1 alusel sõltumata sellest, kas on valvatav objekt


Eelnõu § 4 punktis 10 täiendatakse KaLS § 85 lõikega 22 järgmises sõnastuses: „(22) Meresõiduohutuse seaduses ning laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduses ning nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle Kaitseliidus teostab haldusjärelevalvet Kaitsevägi.“ Kõnealune muudatus on seotud käesoleva eelnõu § 7 punktidega 3−5, milles reguleeritakse Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite tehnilist järelevalvet ja ülevaatust ning sõidukõlblikuks tunnistamist. Täpsem selgitus on antud eelnõu § 7 punktide 3−5 selgituse juures.




§ 5. Korrakaitseseaduse muutmine

Eelnõu § 5 punktis 1 sätestatakse korrakaitseseaduses koostöö välisriigi relvajõududega. Kehtivas korrakaitseseaduses reguleeritakse avaliku korra kaitse üldpõhimõtteid, alust ja korraldust, muu hulgas rahvusvahelist koostööd ning viimast eelkõige Euroopa Liidu kontekstis. Seevastu Eesti Vabariigiga kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osapooleks olevate riikide relvajõud on seaduses käsitlemata. Võimaldamaks suuremat riigisisest koostööd kohapeal viibivate relvajõudude liikmetega, on vaja luua alus koostöö formaadiks ning kaasamine avaliku korra tagamise eesmärgil on seejuures üks koostöö eriliike. Ühtlasi tuleb arvestada, et vastavate välisriigi relvajõududega tuleb täpne ulatus ja kaasumise detailid eraldi kokku leppida ka saatva riigiga.

Praeguses julgeolekuolukorras on oluline reageerida hübriid- ja muudele ohtudele võimalikult efektiivselt, mistõttu oleks vajadusel välisriigi relvajõudude liikmete kaasamine oluline lisameede riigikaitse- ja julgeolekuriskide maandamisel. Avalikku korda ähvardavad ohud võivad suureneda ja muutuda riigi julgeolekut ähvardavaks ohuks, mille tõrjumiseks tuleb hakata kasutama sõjalist jõudu, ning sellega kaasneb märkimisväärselt suurem kahju riigile ja selle elanikele. Seetõttu on otstarbekas kasutada kõiki riigi käsutuses olevaid võimalusi selliste ohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks. Olukorra tõsiduse tõttu võib olla vaja avaliku korra kaitsesse lisaks Kaitseväele ja Kaitseliidule kaasata ka Eestis viibivaid NATO liitlasriikide relvajõudude üksuseid, kui ohu iseloom või suurus seda tingib ning välisriigi relvajõudude liikmete kvalifikatsioon seda võimaldab. Pädev korrakaitseorgan, kes kaasamist taotleks, sõltub lahendatavast olukorrast, mistõttu ei ole otstarbekas piiritleda seda vaid politseiga. Kaasamise olukordi avaliku korra tagamiseks korrakaitseseaduse järgi võib ette tulla ka muudel juhtudel, mistõttu tuleb koostöö all mõelda ka muid olukordi (nt andmete vahetus keskkonnareostuse lahendamiseks).

Eesti õiguses ei ole seni välisriigi relvajõudude korrakaitsesse kaasamise võimalust selgelt ette nähtud ning Eestis välisriigi relvajõudude kaasamise võimalused on ebaselged. See takistab riigil kasutamast ohu tõrjumiseks või ennetamiseks kõiki potentsiaalseid ressursse. Välisriigi relvajõudude kaasamisel Eestis avaliku korra kaitsesse tuleks rakendada samasugust õigusraamistikku nagu Kaitseväe kaasamise puhul, et tagada koostegutsemise efektiivsus. Seega tuleb välisriigi relvajõudude kaasamine reguleerida üldregulatsioonina KoRS-is, kuid välisriigi relvajõud kaasatakse üksnes koos Kaitseväega, olles seejuures vastava Kaitseväe üksuse koosseisus ja käsuahelas.

Eelnõu § 5 punktis 2 kaasatakse välisriigi relvajõud avaliku korra kaitsesse. Uue paragrahvi loomisega sätestatakse korrakaitseseaduses alus selleks, et juhul, kui Kaitsevägi on vastavalt kehtivale korrakaitseseaduse redaktsioonile kaasatud avaliku korra kaitsesse, oleks võimalik kaasatud Kaitseväe üksuse koosseisus ning kaasatud Kaitseväe üksuse juhile allutatud välisriigi relvajõud kaasata nimetatud ülesande täitmisse koos Kaitseväega. Teisisõnu tähendab see, et välisriigi relvajõud on võimalik kaasata avaliku korra kaitsesse üksnes koos Kaitseväega, mitte eraldiseisvalt.

Välisriigi relvajõudude kaasamine ei muuda kehtivaid täidesaatva riigivõimu teostamise põhimõtteid. Eestis teostab täidesaatvat riigivõimu Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsus ja valitsusasutused moodustavad riigi haldusorganisatsiooni ning Vabariigi Valitsus teostab riigivõimu ise või valitsusasutuste kaudu. Riigivõimu tuleb teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel ning see on ka üks olulisemaid õigusriigi põhimõtte väljendusi. Riigikohtu üldkogu otsuses nr 3-1-1-86-07 on õiguskantsler väljendanud seisukohta, mille kohaselt põhiseadus keelab riigivõimul delegeerida riigi tuumikülesandeid riigisektorist väljapoole. Riigi tuumikülesannete delegeerimise keeld tuleneb demokraatia aluspõhimõttest, riigi jõumonopolist, põhiõigustest ja ametnikkonna nõudest, millega on seotud kõik kolm riigivõimu – seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Antud regulatsiooniga ei delegeerita avaliku võimu teostamist välisriigi relvajõududele, vaid kaasatakse välisriigi relvajõud Kaitseväe üksuse koosseisus konkreetse korrakaitselise ülesande täitmisse. Seejuures tulevad juhised ja kontroll ülesande täitmise üle jätkuvalt Eesti konkreetselt korrakaitseorganilt. Niisiis ei minda vastuollu tuumikülesande delegeerimise keeluga. Arvestades pikaajalist rahvusvaheliste ja riigisiseste kohtute praktikat, võib praegusel ajal väita, et riigi relvajõudude puhul on tegemist kindlasti riigi organiga ning riigi vastutus oma relvajõudude tegevuse eest on käsitatav rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõttena.

Välisriigi relvajõud on saatva suveräänse riigi esindajad ehk neile laieneb sisuliselt riigi immuniteet. Seetõttu ei saa saatva riigi relvajõude vastuvõtva riigi huvides kohaldada pelgalt territoriaalset jurisdiktsiooni ehk kitsalt Eesti Kaitseväe suhtes kehtivaid õigusakte, vaid vajalik on saatva riigi nõusolek. Kuna saatev riik ei mineta täielikku käsuõigust (ingl full command) oma väeüksuste üle isegi nende allutamisel NATO sõjalisele juhtimisstruktuurile, on saatva riigi nõusolek tema väeüksuse teatud viisil kasutamiseks määrava tähtsusega. Selline nõusolek avaldub NATO operatsioonide puhul valdavalt operatsiooniplaani ja selles sisalduvate ülesannete heakskiitmise kaudu (koos võimalike rahvuslike piirangutega), aga võimalikud on ka kahepoolsed vastavad kokkulepped.

Välisriigi relvajõudude kaasamise selge ning paindlikult ja tõhusalt rakendatav regulatsioon loob riigile võimaluse reageerida avalikku korda või põhiseaduslikku korda ähvardavale ohule nii, et selle ennetamise, väljaselgitamise ja tõrjumise abil välditakse ohu suurenemist või riigi julgeolekut ähvardava ohu teket. Välisriigi relvajõudude tulemuslik kaasamine aitab vähendada tõenäosust, et algselt avaliku korra kaitse valdkonda kuuluv oht suureneb ning areneb ohuks, mis võib kahjustada kogu riiki ja selle elanikkonda. Regulatsiooni rakendamisega on võimalik neutraliseerida paremini ohte enne seda, kui tekib vajadus kuulutada välja erakorraline seisukord või sõjaseisukord, mis kahjustaks riigi julgeolekut rohkem. Välisriigi relvajõudude kaasamine võimaldab kasutada maksimaalselt kõiki Eesti riigi territooriumil olevaid ressursse või kaasata samameelsete riikide relvajõude juhtudel, kui Eesti vastava abipalve esitab. Olukorras, kus Eesti ei suuda kriisiolukorras oma riigiasutuste ressursiga enam täita kõiki vajalikke ülesandeid, on ühine huvi tagada avalik kord, mida sel hetkel saab tagada välisriigi relvajõudude kaasamisega. Selge ning paindlikult ja tõhusalt rakendatav avaliku korra tagamise regulatsioon on ühtlasi osa heidutusest, mis näitab riigi head võimekust erinevatele ohtudele reageerida. Selle abil tugevdab Eesti oma mainet NATO ja Euroopa Liidu tõsiselt võetava liikmena ning hea partnerina julgeolekualases koostöös. Välisriigi relvajõud osalevad antud juhul osaliselt Eesti valitsusasutuste ülesannete täitmisel ning seega tegutsevad Eesti riigi organi koosseisus ja vastutusel.

Eelnõu § 5 punktis 3 antakse välisriigi relvajõudude liikmele luba kasutada oma relva. Kui ülesande täitmisse on kaasatud välisriigi relvajõudude liige, siis on tal KorS § 161 ülesande täitmisel vahetu sunni kohaldamise vajadusel lubatud kasutada oma relva. Ilma käesoleva täienduseta tekiks olukord, kus välisriigi relvajõududele on vaja väljastada Kaitseministeeriumi valitsemisala asutuste sõjaväerelv ning korraldada vastav väljaõpe, mis oleks Kaitseväele lisakohustus ja nõuaks täiendavaid ressursse. Ühtlasi läheks see vastuollu loodava eelnõu eesmärgi ja mõttega, mille kohaselt luuakse võimalused vastavalt ohuolukorrale kaasata Eestis viibivad välisriigi relvajõudude liikmed, kellel on vastav väljaõpe ja kvalifikatsioon ning kes viibivad Eestis koos oma varustusega.


§ 6. Majandusvööndi seaduse muutmine

Eelnõu § 6 punktis 1 tunnistatakse kehtetuks viide mandrilava seadusele, sest sellenimelist kehtivat seadust ei ole, samuti ei ole seda lähiajal plaanis ka kehtestada.

Eelnõu § 6 punktis 2 kehtestatav muudatus on seotud RiPS-i lisatava §-ga 142 (vt eelnõu § 10 punkt 7), mis on seotud merealuse taristu hooldustöödega seonduvate tegevustega. Merealune taristu ei asu ainult Eesti sise- ega territoriaalmeres, vaid ka majandusvööndis.

Nagu eespool öeldud, on majandusvöönd väljaspool territoriaalmerd asuv ja sellega külgnev mereala, kus kehtib õiguslik erikord, millega reguleeritakse rannikuriigi õigusi ja jurisdiktsiooni ning teiste riikide õigusi ja vabadusi majandusvööndis.43 Rannikuriigil on oma majandusvööndis muu hulgas õigus konventsiooni asjakohaste sätete alusel kohaldada jurisdiktsiooni tehissaarte, rajatiste ja seadmestike rajamisele ja kasutamisele.44 Rannikuriigi jurisdiktsiooni kohaldatakse veel ka tolli, makse, tervishoidu, ohutust ja immigratsiooni reguleerivatele õigusaktidele.45

Kehtiv MVS on kehtestatud 1993. aastal ehk enne seda, kui Eesti suhtes hakati kohaldama UNCLOS‑i46. MVS-i on hiljem minimaalselt uuendatud, viimati 2019. aastal, kui muudeti veealuse kultuuripärandi peatükki.

Kuigi esmajoones on kohustus merealust taristut valvata ja kaitsta taristu omanikel ning valdajatel, on praeguses julgeolekuolukorras oluline, et ka riigiasutused seda teha aitavad. Selline tegevus on riigi ainupädevuses,47 ent selleks, et oleks juba ette teada, mida merel jälgida ning millal tuleks reageerida, on vaja ka taristu omanike ja valdajate panust. Seetõttu nähakse ette, et taristu omanik ja valdaja teavitavad Kaitseväge kõikidest kavandatavatest merealuse taristu hooldamisega seotud tegevustest, sealhulgas vaatlustegevustest. Võrreldes RiPS-is sätestatud nõudega taotleda luba sise- ja territoriaalmeres nendeks tegevusteks ei saa majandusvööndis otsest loakohustust kehtestada selle erirežiimi tõttu. Küll on võimalik riigil kehtestada ohutusega seotud reegleid ning kui asutustel on teada, millised tööd on taristu omanik või valdaja tellinud, saab teisi laevu hoiatada või jälgida, et need töötavale laevale liiga lähedale ei läheks, või ka veenduda, et see on õige laev, mis seal tegutseb (seisab). Teavitamise vorm sisaldaks samu andmeid, mis sise- ja territoriaalmeres tegutsemise loa taotlus. Näiteks kui plaanitakse kogu pikkuses merealuse taristu vaatlustegevust, läbib see kogu mereala ning ettevõtjal on lihtsam esitada sarnased andmed kõikide mereala piirkondade kohta, sealhulgas teha üks joonis kogu tööpiirkonna ulatuse kohta. Sellega välditakse ka liigset halduskoormust merealuse taristu omanikule ja valdajale.

Eelnõu § 6 punktis 3 täiendatakse seadust §-ga 142, millega sätestatakse, et laeva suhtes, millel ei ole riikkondsust, võib kohaldada Eesti majandusvööndisse sisenemisel Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni. Säte on kooskõlas UNCLOS artikli 58 lõikega 2 ning artiklitega 91, 92 ja 110. UNCLOS artikli 58 lõikega 2 sätestatakse, et majandusvööndile kohaldatakse UNCLOS artikleid 88–115 ning teisi asjakohaseid rahvusvahelise õiguse norme niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus V osas reguleerituga. UNCLOS-i kommentaarides48 on selgitatud, et artikli 58 lõiget 2 tuleb esmajoones tõlgendada kuritegevuse ja muude ebaseaduslike tegevuste, mis on sätestatud artiklites 99–110, vastu võitlemise alusena, mis laiendab avamerel lubatud tegevused ka majandusvööndisse. Seega ei ole see vahetult seotud artiklis 56 sätestatud rannikuriigi õiguste, jurisdiktsiooni ega kohustustega. Pigem tuleks seda vaadata koostoimes teiste rahvusvaheliste õigusaktidega, nagu meresõitu ohustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamise konventsioon49 (nn SUA konventsioon) ja selle 2005. aasta protokoll50, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku ringluse vastane ÜRO konventsioon51, rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ÜRO konventsioon52 ja selle protokollid jms. Artikli 58 lõiget 2 tuleb vaadata kui riigile pandud miinimumnõuet merel kuritegevuse vastu võitlemisel, kohustused ja õigused on kaudselt tuletatavad.

UNCLOS artikkel 91 paneb riigile kohustuse kehtestada laeva oma riikkondsusse võtmise, oma territooriumil registreerimise ja oma lipu all sõitmise tingimused. Laeval on selle riigi riikkondsus, kelle lipu all tal on õigus sõita. Nimetatud riigi ja laeva vahel peab olema tegelik seos. Artikkel 92 sätestab aga, et laev peab olema merel viibides selle riigi ainujurisdiktsiooni all, kelle lipu all see sõidab, kui muu rahvusvahelise õigusega ei sätestata teisiti. Reisi vältel ei tohi laev lippu vahetada, välja arvatud juhul, kui vahetub omanik või tehakse registrimuudatus. Ühtlasi sätestatakse, et juhul, kui laev sõidab kahe või mitme riigi lipu all ja kasutab neid oma huvidest lähtudes, ei saa ta kuuluda ühegi kõnesoleva riigi riikkondsusesse ning teda võib käsitada riikkondsuseta laevana. Seega, piltlikult öeldes kuulub riikkondsuseta laev merel sõites kõigile ning selle võib enda lipu alla võtta ja oma riigi jurisdiktsiooni kohaldada iga riik. Artiklis 110 sätestatakse, millisel juhul võib rannikuriik parduda laevale. Üheks selliseks juhtumiks on see, kui laeval puudub riikkondsus.53 Sõjalaev võib kontrollida laeva õigust sõita selle lipu all. Sõjalaev võib sel eesmärgil saata kahtlustatavale laevale ohvitseri juhtimisel paadi. Kui kahtlus pärast dokumentide kontrolli säilib, võib laeva pardal jätkata uurimist kõiki asjaolusid arvestades.54 Eri riikide praktika on näidanud, et dokumentide kontrollimine võib võtta aega mitu päeva ning kogu selle aja peetakse laeva kinni. Sealjuures võidakse meresõiduohutuse tagamiseks suunata laev mõnele ankrualale, mis ei pruugi alati olla majandusvööndis, vaid võib olla ka rannikuriigi territoriaal- või sisemeres. Paljudes NATO liikmesriikides on asutud seisukohale, et riikkondsuseta laevade kontrollimiseks ei piisa ainult UNCLOS artiklite 91, 92 ja 110 koostoimest, et laeva kontrollida, vaid vaja on ka rannikuriigi õigusesse asjakohast sätet, milles sätestatakse, et riikkondsuseta laeva suhtes kohaldatakse rannikuriigi õigust, kui teda kinni pidama ja kontrollima asutakse. Seda ka kõnesoleva täiendusega tehakse.

Lisatavas paragrahvis on kasutatud sõnu „võib kohaldada“, jättes nii iga kord Eesti enda otsustada (kaalutlusotsusena), kuidas riikkondsuseta laeva suhtes reageeritakse, muu hulgas kas seda üldse peatatakse kontrollimise eesmärgil või mitte.

Eelnõu § 6 punktis 4 tunnistatakse kehtetuks MVS § 17 kui mittevajalik ja praeguseks sisutühjaks muutunud paragrahv. Paragrahvis 17 sätestatakse, et MVS-i sätetes nimetatud pädevad riigiasutused ja majandusvööndi kaitsmise korra määrab Vabariigi Valitsus. Pädevad riigiasutused on praegu kehtestatud eri seadustega, näiteks veealuse kultuuripärandi kaitse osas on pädev asutus muinsuskaitseseaduse järgi Muinsuskaitseamet, merekeskkonna kaitse üle teeb järelevalvet keskkonnajärelevalve seaduse järgi Keskkonnaamet, merre ehitamist ja selle üle järelevalvet teeb ehitusseadustiku alusel Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, majandusvööndi õigusrežiimi tagab RiPS-i järgi Kaitsevägi. Seadust on täiendatud alates selle vastuvõtmisest 1993. aastal mitmeid kordi, täpsustades majandusvööndis lubatud tegevusi, mis on üks osa majandusvööndi kaitsest, sealhulgas osa sellest moodustab RiPS-is oleva majandusvööndi õigusrežiimi tagamise sisustamine.


§ 7. Meresõiduohutuse seaduse muutmine

Eelnõu § 7 punktiga 1 lisatakse MSOS § 1 uus lõige 21. Paragrahvis 1 käsitletakse MSOS-i reguleerimisala (ja kohaldamisala). Eelnõuga kavandatavas lõikes 21 sätestatakse, et sõjalise riigikaitse ja selleks valmistumisega seotud tegevustele merel kohaldatakse MSOS-i üksnes juhul, kui see on käesolevas seaduses sätestatud. Analoogselt on sätestatud sama paragrahvi lõige 2. Seadused kehtivad olenemata riigis valitsevast olukorrast. Selleks, et vältida olukorda, kus mõnda sõjalise riigikaitse või selleks valmistumisele kohaldatavat meedet55 loetaks tõlgendamise teel olukorraks, kus on vaja taotleda luba, või see on (tsiviil)laevadele või isikutele keelatud tegevus, on vaja MSOS-i reguleerimis- ja kohaldamisalas välistada sellisele tegevusele MSOS-i kohaldumine. See aga ei tähenda, et sõjalise riigikaitse ja selleks valmistumisega seotud tegevustele ükski õigusakt ei kohaldu. Neid tegevusi reguleerivad teised seadused (nt KKS, RiPS, KorS jne), samuti rahvusvaheline õigus (nt rahvusvaheline relvakonfliktiõigus). Lisaks tehakse koostööd teiste asjakohaste riigiasutustega, kes näiteks kaasatakse ülesannete täitmisse või keda tuleb teavitada konkreetsetest tegevustest.

Eelnõu § 7 punktis 2 muudetakse MSOS § 1 lõike 4 sõnastust ning täpsustatakse, millised MSOS‑i normid kehtivad iga sõjalaeva suhtes olenemata tema lipuriigist ning millised MSOS‑i normid kehtivad lisaks Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate veesõidukite suhtes. Eelnõu § 7 punktis 6 muudetakse MSOS § 19 lõike 7 sõnastust nii, et selles olevast volitusnormist jäetakse välja sõjalaevad. Kehtiva sõnastuse järgi laieneb sõjalaevale MSOS § 19 lõige 7 ja 11. peatükk, kui seadusega ei sätestata teisiti. Paragrahvi 19 lõige 7 on volitusnorm, millega on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 27. mai 2022. aasta määrus nr 59 „Enne 2011. aasta 1. jaanuari soetatud politseiasutuse laeva side- ja navigatsioonivahenditega seadistamise ja varustamise nõuded“. 11. peatükiga on reguleeritud veeliikluse ohutus veeteel. Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris56 olevad veesõidukid liigituvad peamiselt sõjalaevadeks, kuid seal võib olla ka abilaevasid ja muid veesõidukeid, kuid neid kõiki kasutatakse siiski sõjalisel otstarbel.

Puudub vajadus kehtestada side- ja navigatsioonivahenditega seadistamise ja varustamise nõudeid sõjalaevale ning neid ei ole ka seetõttu kehtestatud. Valitsuse 27. mai 2022. aasta määruse nr 59 eelnõu koostamise seletuskirjas on selgitatud, miks ei ole määruses nõudeid sõjalaevade kohta: „Määruse volitusnorm võimaldab kehtestada nõuded ka sõjalaevade side- ja navigatsioonivahenditega seadistamise ja varustamise kohta, ent Kaitseministeeriumi hinnangul ei ole antud määruses vajalik sõjalaevadele nõudeid esitada, mistõttu määruses selliseid nõudeid ei käsitleta. See on ka põhjendatud, arvestades, et MSOS on mõeldud reguleerima tsiviiladministratsiooni järelevalve alla kuuluvate veesõidukite ja mereohutuse nõuetega seonduvat ning sõjalaevade nõuded kehtestatakse Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Näiteks MSOS § 3 kohaselt57 laienevad sõjalaevadele üksnes teatud üksikud sätted MSOS-is. Eeltoodust tulenevalt muudetakse MSOS § 19 lõiget 7 esimesel võimalusel, et jätta sealt sõjalaevad välja.“58

Tagamaks, et Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevad veesõidukid (laevad ja väikelaevad) on merekõlblikud või sõidukõlblikud, sätestatakse eraldi nõuded eelnõu § 7 punktidega 3−5. Need uued MSOS-i lisatavad sätted tuleb lisada nende sätete hulka, mis kehtivad sõjalaeva või täpsemini Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate veesõidukite suhtes, ning seda eelnõu § 7 punktiga 2 ka tehakse. Samas viiakse eelnõu § 7 punktiga 6 MSOS § 19 lõikes 7 asuv volitusnorm kooskõlla tegelikkusega ja sellest jäetakse välja sõjalaevad.

Tuleb märkida, et MSOS § 1 lõike 4 uue sõnastuse järgi jagatakse sõjalaevade sätted kaheks: 1) nõuded, mis kehtivad kõikide sõjalaevade suhtes olenemata nende lipuriigi lipust, ning 2) nõuded, mis kehtivad ainult Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate veesõidukite ehk Eesti lipu all sõitvate veesõidukite (sõjalaevade) suhtes. Eesti ei tee lipu- ega rannikuriigina järelevalvet ega kehtesta tehnilisi nõudeid teise lipuriigi sõjalaevale. Samas peab teise lipuriigi sõjalaev Eesti territoriaalmeres täitma neid nõudeid, mis on seotud navigatsiooniohutusega.59

Kõikidele sõjalaevadele olenemata nende lipuriigist kohaldatakse MSOS §-s 45 ja § 49 lõikes 1 sätestatut. Need nimetatud paragrahvid käsitlevad veeteel liiklemist. Sõjalaevad peavad üldjuhul samuti kinni pidama veeteel liiklemisel reeglitest, mis on sätestatud kas rahvusvahelise õigusega (nt UNCLOS, COLREG) või Eesti õigusaktidega. Kogu 11. peatükk ei käsitle veeliikluse reegleid, vaid ka veeteel liiklemise reguleerimiseks vajalikku korralduslikku poolt. Sõjalaevadele ei saa kohaldada neid sätteid, mis puudutavad korralduslikku poolt (nt kes annab välja loa hüdrograafiliste mõõdistustööde tegemiseks või kes vastutab navigatsioonimärgistuse korrasoleku eest), mistõttu viidataksegi konkreetsetele paragrahvidele 11. peatükis, mis käsitlevad veeteel (merealadel ja laevatatavatel siseveekogudel) liiklemist: §-ga 45 sätestatakse peamised veeteel liiklemise nõuded ja §-s 49 pukseerimise nõuded.

Eelnõu § 7 punktidega 3−5 lisatakse MSOS §-desse 12, 13 ja 17 uued lõiked, mis puudutavad Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevaid veesõidukeid, täpsemalt laevu ja väikelaevu. Sätete eesmärk on tagada Kaitseväe ja Kaitseliidu laevade ja väikelaevade merekõlblikkus ja sõidukõlblikkus ning kehtestada nendele veesõidukitele sarnased nõuded. Regulatsiooni ei laiendata kuni 2,5-meetristele veesõidukitele (nt paatidele), ega allveerobotitele jms, mis liigitub veesõidukiks, nende merekõlblikkuse või sõidukõlblikkuse eest vastutab iga üksus ise (samas tuleb nende andmed kanda Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registrisse).

Eelnõu § 7 punktiga 3 lisatakse uus lõige 7 MSOS § 12, eelnõu § 7 punktiga 4 uus lõige 10 MSOS § 13 ja eelnõu § 7 punktiga 5 uus lõige 10 MSOS § 17. Paragrahvis 12 käsitletakse laeva tehnilise järelevalve korraldamist. Tehniliseks järelevalveks loetakse laeva ning selle seadmete ja varustuse vastavuse kontrollimist rahvusvahelistes konventsioonides ja MSOS-is sätestatud nõuetele. Tehniline järelevalve seisneb tehnilises ülevaatuses ja pistelises kontrollimises.60 Paragrahviga 13 reguleeritakse tehnilise ülevaatuse korraldamist ja liigitamist ning §-ga 17 reguleeritakse merekõlblikkuse tunnistuse ja sõidukõlblikkuse tunnistustega seonduvat. Merekõlblikkuse tunnistus ja sõidukõlblikkuse tunnistus on dokumendid, mis tõendavad, et laevale on tehtud nõuetekohane tehniline ülevaatus ning laev on tunnistatud merekõlblikuks või sisevetel sõidukõlblikuks ning et laev vastab ka teistele MSOS-is sätestatud nõuetele.61

Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris oleva laeva ja väikelaeva üle teeb tehnilist järelevalvet Kaitsevägi62. Sarnaselt tsiviillaevadele hõlmab tehniline järelevalve laeva ja väikelaeva ning nende seadmete ja varustuse vastavuse kontrollimist kehtestatud nõuetele. Tehnilist järelevalvet tehakse peamiselt tehnilise ülevaatusena. Nõuded laevale ja väikelaevale kehtestab Kaitseväe juhataja või tema volitatud isik, kes kehtestab ka tehnilise ülevaatuse korra. Kui laev või väikelaev ning selle seadmed ja varustus vastavad kehtestatud nõuetele, antakse sellele laevale või väikelaevale kas merekõlblikkuse või sõidukõlblikkuse tunnistus. Selleks kehtestatakse muu hulgas laeva ja väikelaeva merekõlblikuks ja sõidukõlblikuks tunnistamise kord.

Oluline on märkida, et kui tehniline ülevaatus ning nõuded laevale ja väikelaevale oleks vaja kehtestada ainult Kaitseväe jaoks, võiks need kehtestada ka ilma, et seaduses selline kohustus sätestataks. Kuna aga samad nõuded kehtestatakse Kaitseliidu veesõidukitele ja tehakse nende üle järelevalvet (vt eelnõu § 3), on vaja need kehtestada seadusega. Kaitseliit on avalik-õiguslik juriidiline isik, mis tähendab, et Kaitseväele kehtestatavad nõuded kehtivad Kaitseliidu kohta ainult siis, kui need on kehtestatud seadusega. See tähendab, et nõuded ise ei pea olema seaduses, vaid Kaitseväele peab olema antud volitus kehtestada nõuded, mis kehtivad ka Kaitseliidu kohta. See on põhjus, miks lisatakse eelnõu § 4 punktiga 10 Kaitseliidu seaduse § 85 uus lõige 22, mille kohaselt teeb Kaitsevägi järelevalvet selle üle, kas Kaitseliidus täidetakse nõudeid, mis on sätestatud MSOS-is ning laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduses ning nende alusel antud õigusaktides. Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seadusest tuleneb kohustus esitada laeva ja väikelaeva andmed Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registrisse.

Nagu eespool mainitud, antakse eelnõu § 7 punktidega 4 ja 5 Kaitseväele õigus kehtestada tehnilise ülevaatuse kord, tehnilised nõuded laevadele ja väikelaevadele ning laeva ja väikelaeva merekõlblikuks ja sõidukõlblikuks tunnistamise kord. KKS § 24 punkti 111 kohaselt kehtestab Kaitseväe juhataja Kaitseväe tegevust reguleerivad eeskirjad ja korrad, sealhulgas sisekorra. Enamus akte kehtestatakse käskkirjaga.

Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevad laevad ja väikelaevad on konkreetsed veesõidukid, mille suhtes eelnõukohase seadusega Kaitseväe juhatajale antakse õigus nõuded kehtestada, neid on võimalik eristada individuaalsete tunnuste järgi (praegusel juhul on selleks kuuluvus), tegu ei ole piiritlemata arvu juhtumitega ning ei ole suunatud asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Laevadele ja väikelaevadele kehtestatavad tehnilised nõuded on enamuses piiratud juurdepääsuga kas avaliku teabe seaduse või riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse kohaselt. Sellest tulenevalt on antud ka nõuete ja kordade kehtestamise õigus Kaitseväele, mitte näiteks kaitseministrile üldaktiga (määrus) kehtestamiseks.

Eelnõu § 7 punktiga 7 täiendatakse MSOS § 45 uue lõikega 52. Paragrahviga 45 reguleeritakse veeteel liiklemist, sätestades selleks üldised nõuded, sealhulgas liiklemise piirangud. Sama paragrahvi lõigetega 5 ja 51 antakse Transpordiametile õigus kehtestada ajutisi piiranguid, et tagada veeteel63 veeliikluse ohutus. Põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ähvardava suurenenud ohu korral võib olla samuti vajadus kehtestada ajutisi piiranguid. Aeg-ajalt tuleb need kehtestada väga kiiresti või põhjustel, mida ei saa Transpordiametile avaldada. Seetõttu antakse Kaitseväele õigus korraldada veeliiklust ning kehtestada ajutisi piiranguid põhiseaduslikku korda, riigi julgeolekut või inimeste elu ja tervist ähvardava suurenenud ohu ajal, samuti anda korraldusi Transpordiametile nende kehtestamiseks, et tagada veeteel veeliikluse ohutus. Peale selle saab Kaitsevägi õiguse anda Transpordiametile korraldusi osutada laevaliiklusteenuseid64 ulatuses, et tagada veeliikluse ohutus ning Eesti merepiiri valvamine ja kaitse. Üldine eeldus on, et Transpordiamet ise jätkab oma ülesannete täitmist, mitte Kaitsevägi ei võta ülesannete täitmist üle. Kõik vajalikud menetluslikud üksikasjad (soovide edastamise viisid, kontaktid jms) lepivad Kaitsevägi ja Transpordiamet omavahel kokku pärast eelnõukohase seaduse jõustumist.65 Kaitseväel on olemas asjakohased plaanid. Võimalik on korraldada ka sobivas formaadis õppusi, et seda kõike harjutada.

PS-i kommenteeritud väljaande § 129 selgituse punktides 3 ja 4 on kommenteeritud, et riigi julgeolek on riigi seisund, kus riigi suveräänsust ja tema põhiseaduslike institutsioonide demokraatlikku toimimist ei rikuta PS-iga vastuolus oleval viisil. Riigi julgeolek on tegelik olukord, kus riigi suveräänsus ja põhiseaduslike institutsioonide võime täita enda PS-ist tulenevaid ülesandeid ei ole mõjutatud muul kui PS-is määratud viisil. Mõiste „riigi julgeolek“ erineb mõistest „põhiseaduslik kord“ selle poolest, et on tegelik olukord – rikkumise või selle ohu puudumine. Riigi julgeolekut ohustab mis tahes tegevus, mis on suunatud riigi säilimise ja toimimise vastu, samas kui põhiseaduslikku korda ohustab eelkõige konstitutsiooniliste normide mittetunnustamine või nende süstemaatiline eiramine. Põhiseadusliku korrana mõistetakse riigi suveräänsust (st iseseisvust ja sõltumatust), PS-i aluspõhimõtteid ning põhiseaduslike institutsioonide toimimise olulisi tingimusi. Põhiseaduslik kord on osa avalikust korrast66, mille tagamiseks ja kaitseks on kehtestatud tavapärastele meetmetele (nt riiklik järelevalve, süüteomenetlus) täiendav eriregulatsioon (nt julgeolekuasutuste tegevus, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal kohaldatavad meetmed). Iseseisvusena käsitatakse riigi eksisteerimist eraldiseisva riigina ning keeldu muuta Eestit mõne riigi osaks. Sõltumatus tähendab, et ükski välisriik ei saa anda Eestile kohustuslikke juhiseid ja nende täitmist kontrollida muul juhul, kui Eesti on seda ise vabatahtlikult sõlmitud välislepinguga lubanud.

Eelnõu § 7 punktiga 8 täiendatakse MSOS § 45 uue lõikega 61, sätestades selgelt, et lõhkematerjali või muu sõjalise otstarbega veeliiklust ohustava või segava objekti kõrvaldamist korraldab Eesti merealal Kaitsevägi ning laevatataval siseveekogul Päästeamet. MSOS § 1 lõike 1 järgi kohaldatakse MSOS-i Eesti merealal ja laevatatavatel siseveekogudel, sealhulgas piiriveekogudel. KKS § 3 lõike 1 punkti 41 kohaselt on Kaitseväe ülesanne lahingumoona kahjutuks tegemine sise- ja territoriaalmeres ning majandusvööndis. Päästeseaduse § 5 lõike 1 punkti 2 järgi on Päästeameti ülesanne demineerimistöö tegemine maismaal ja siseveekogudel. Viimaste hulka kuuluvad ka laevatatavad siseveekogud. Sellest tulenevalt on vaja ka MSOS-is sätestada, milline asutus millises veekogus korraldab asjakohaseid töid, mis seotud lõhkematerjaliga.

MSOS § 45 lõige 6 sätestab, et veeliiklust ohustava või segava objekti on kohustatud veeteelt kõrvaldama või kandma sellega seonduvad kulud objekti omanik või paigaldaja. Veeliiklust ohustavate või segavate objektide kõrvaldamist laevateelt, välja arvatud sadama akvatooriumilt ja sissesõiduteelt, korraldab Transpordiamet. Sadama pidaja on kohustatud korraldama veeliiklust ohustavate või segavate objektide kõrvaldamise sadama akvatooriumilt ja sissesõiduteelt. Üldkasutataval veeteel olevatest veeliiklust ohustavatest või segavatest objektidest teavitab veeliiklejaid Transpordiamet ja korraldab võimaluse korral nimetatud objektide kõrvaldamise. Nimetatud lõikes sätestatut on võimalik tõlgendada nii, et vaatamata sellele, et KKS-i ja päästeseadusega on pandud merel demineerimistöö tegemine Kaitseväele ja siseveekogudes Päästeametile, peab ikkagi lõhkematerjali ja muu sõjalise otstarbega veeliiklust ohustava või segava objekti (nt miini) kõrvaldama või korraldama selle kõrvaldamise Transpordiamet. Näiteks võib tekkida olukord, kus merest leitakse triivimas miin ning selle justkui peaks kui takistuse kõrvaldama Transpordiamet. Selleks, et vältida sellise tõlgenduse andmise ning olukorra tekkimise võimaluse, kus Transpordiamet peaks hakkama sõjaseisukorra ajal või pärast seda merre paigutatud miine kahjutustama hakkama, lisatakse säte, et sellega tegeleb ja selle korraldab Kaitsevägi.

Kuna ka praegu tegeleb Kaitsevägi lõhkematerjali kahjutuks tegemisega Eesti merealal, on see tavaliselt korraldatud nii, et Kaitsevägi teavitab nii Transpordiametit kui ka Keskkonnaametit asukohast, kus demineerimistööd tegema hakatakse ning koostöös mõlema asutusega leitakse võimalused, kuidas seda kõige vähem merekeskkonda ja veeliiklust häirides teha saaks.

Eelnõu § 7 punktidega 9 ja 11 on seotud Kaitseväe korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega (Politsei- ja Piirivalveameti laevade üleandmine Kaitseministeeriumi valitsemisalasse) 572 SE, mille koostamisel oli üks lähtepunkte, et laeva kaptenil või muu veesõiduki juhil on või peaks olema üks kontaktpunkt, kelle poole ta saab merel olles pöörduda, kuid hiljem praktika käigus on selgunud, et nii see siiski ei ole. Ühtset kontaktpunkti ei ole ning laeva kaptenid ja muude veesõidukite juhid ei suhtle üksnes ühe kontaktpunktiga (JRCC67 Tallinnaga), vaid olenevalt teemast kas mereväe või JRCC Tallinnaga (vastavalt kas raadiokanal 69 või 16, harva ka digitaalsel kanalil 70). Seega tuleb vastavad parandused teha ka MSOS-is, et isikud teavitaks õiget asutust, ning samas tagada teatud juhtudel paindlik suhtlemisviis. Ühtlasi tuleb märkida, et kui näiteks laeva kapten ei teavita avastatud merereostusest või sellest, et ta selle ise tekitas, Kaitseväele, vaid JRCC Tallinnale, tuleb lugeda teade edastatuks, sest JRCC Tallinn edastab teate õigele asutusele ehk Kaitseväele, kes saab nii teate kätte.68 Kui teadet üldse ei edastata, tuleb see lugeda teavitamiskohustuse rikkumiseks.

Eelnõu § 7 punktis 9 asendatakse kahes eri paragrahvis tekstiosa „politseiasutusele“ tekstiosaga „Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitseväele“ − § 45 lõikes 12 ja § 904 lõikes 1. MSOS § 45 lõikega 12 pannakse laeva kaptenile või väikelaeva või muu veesõiduki juhile kohustus kohe teatada õhuliini, kaabli, torujuhtme või muu hüdrotehnilise rajatise kahjustamisest politseiasutusele ja Transpordiametile ning võimaluse korral rajatise valdajale. Paragrahv 904 on aga vastutuse peatükis ning selles sätestatakse, et kui laeva kapten või väikelaeva või muu veesõiduki juht jätab õhuliini, kaabli, torujuhtme või muu hüdrotehnilise rajatise kahjustamisest teavitamata, on tegu seaduse rikkumisega. Nimetatud juhul peab jääma laeva kaptenile või muu veesõiduki juhile paindlikkus otsustada, kummale raadiokanalile ta sellest teatab, tõenäoliselt pigem Kaitseväe kasutuses olevale raadiokanalile 69. Oluline on, et teave edastatakse, sest siis saab kiiresti reageerida, et objekt korda teha, samuti teatada teistele merel liiklejatele, mis piirkonnas sõites tuleb ettevaatlik olla. Tegemist on sätete väljakujunenud praktikaga kooskõlla viimisega, mitte uue kohustuse loomisega.

Eelnõu § 7 punktid 10 ja 19 on omavahel seotud ankrualal või sadama reidil olevale laevale teenust osutavate laevadega. Ankrualal või sadama reidil olevale laevale teenust pakkuv ja osutav laev või väikelaev (edaspidi reiditeenust osutav laev), peab olema varustatud nõuetele vastava A-klassi AIS- seadmega , kui ankruala või reid asub kaugemal kui üheksa meremiili rannajoonest, ning vähemalt B-klassi AIS-seadmega, kui ankruala või reid asub lähemal kui üheksa meremiili rannajoonest (eelnõu § 7 punkt 10). Eesmärk tõhustada järelevalvet reiditeenust osutavate laevade üle, eelkõige sanktsioonirežiimist kinnipidamise tagamiseks. Sätte asukoht on valitud ökonoomiat silmas pidades. Juhul, kui panna nõue MSOS § 531 lõike 3 ette, oleks vaja muuta ka lõiget 3 selleks, et välistada nende laevade puhul AIS-seadme paigaldamise nõue, mis on loetletud lõike 3 punktis 2 (see punkt tühistaks eespool oleva nõude).

A- ja B-klassi AIS-seadmed erinevad üksteisest võimsuse poolest. B-klassi AIS-seadme tavaline võimsus on 2−5 W ja A-klassi AIS-seadmetel 12,5−25 W, millest oleneb ka nende levi kaugus merel – B-klassi AIS-seadme maksimaalne levi kaugus, et suudaks veel AIS teadet edastada, on kuni üheksa meremiili, A-klassi AIS-seadmetel piirangut ei ole. Enamus Eesti sisemeres ja territoriaalmeres asuvatest ankrualadest ja reididest jäävad kuni üheksa meremiili ulatusse, mistõttu ei ole mõistlik kehtestada kõikidele ühtset nõuet A-klassi AIS-seadme kehtestamiseks, kui reiditeenust osutav laev või väikelaev ei sõida kaugemale kui üheksa meremiili rannajoonest. See on piisav kaugus, et B-klassi AIS-seadet omav laev või väikelaev on veel levis. B-klassi AIS-seadmed on ka odavamad A-klassi AIS-seadmetest.

Juhul, kui laeval või väikelaeval juba ei ole peal nõuetekohast AIS-seadet ning ta osutab reiditeenust juba enne kõnesoleva eelnõukohase seaduse jõustumist ja jätkab seda ka hiljem, antakse üleminekuaeg kuus kuud, mille jooksul ta peab nõuetekohase AIS-seadme (kas A- või B-klassi AIS-seade) laeval või väikelaeval kasutusele võtma. Kuna AIS-seadmed ei ole kuigi kallid69, on kuus kuud piisav aeg, et iga reiditeenust osutava laeva või väikelaeva omanik jõuaks soetada nõuetekohase AIS-seadme ja paigaldada selle laevale või väikelaevale. Eelnõu koostamise ajal on teada seitse laeva ja väikelaeva, kes praegu reiditeenust osutavad ja keda see nõue puudutab.

Eesmärk on paremini jälgida piirirežiimist kinnipidamist ehk teha järelevalvet riigipiiri ja piiripunkti vahelisel alal ning tagada tõhusamalt õiguskord Eesti merealal. Järelevalvet ei tehta üksnes sadamas või sisemeres, vaid ka territoriaalmeres. Kuna osa reidikohti asub navigatsioonihooajal väga tiheda väikelaevaliiklusega piirkonnas, on vaja neid laevu eristada teistest laevadest ja väikelaevadest, kellel ei ole AIS-seadme paigaldamise kohustust, et saada parem ülevaade sellest, milliseid laevu reiditeenust osutavad laevad teenindavad ning kas peetakse kinni kõikidest nõuetest, sealhulgas kehtestatud sanktsioonidest.

Teenuseid osutavad vastava tegevusloaga ettevõtted, kasutades selleks spetsiaalseid laevu, mille kogumahtuvus võib jääda alla 300 ja millel seega ei ole kohustust paigaldada AIS-seadet. Reidil peatuvatele laevadele osutatakse eri teenuseid, nagu:
1) isikute transport laevalt piiripunkti või piiripunktist laevale (meeskonnaliikmete vahetus, eri inspektorite pardale toimetamine, jäälootside transport);
2) laevade varustamine kütuse (punkerdamine), määrdeainete või muu kaubaga, mida on vaja selleks, et jätkata laeva edasist transiiti merel;
3) laevadelt jäätmete vastuvõtmine (pilsivesi ja muud jäätmed, mis tekivad laeva normaalsel käitamisel).

Eelnõu § 7 punktiga 11 uuendatakse § 72 lõike 1 sõnastust. Tegemist on sätete väljakujunenud praktikaga kooskõlla viimisega, mitte uue kohustuse loomisega. Kehtiva sõnastuse järgi on laevaõnnetuse korral Eesti riigilippu kandva laeva kapten või reeder kohustatud teatama õnnetuse asjaoludest viivitamata Transpordiametile ja Ohutusjuurdluse Keskusele. Eesti merealadel ja sisevetel toimunud laevaõnnetusest on kapten, reeder või laevaagent kohustatud teatama viivitamata politseiasutusele ning kui õnnetusega kaasneb reostus või selle oht, siis ka Keskkonnaametile. Politseiasutus teatab laevaõnnetusest viivitamata Kaitseväele, Transpordiametile ja Ohutusjuurdluse Keskusele.

Sõnastuse muutmise eesmärk on teha see lühemaks, sätestada õiged asutused, keda tuleb laevaõnnetusest teavitada, ning jätta välja asutustevaheline suhtlus, mida saab teha kas rakendusakti tasemel või asutustevahelise kokkuleppega. Praegusel juhul on asutustevaheline teavitamine paika pandud Vabariigi Valitsuse 30. juuni 2022. aasta määrusega nr 65 „Otsingu- ja päästetööde tegemise kord Eesti päästepiirkonnas ning reostuse avastamise ja likvideerimise kord Eesti merealal ja piiriveekogudel“ (vt nt § 10 lõige 3, § 18 lõige 2), samuti asutustevahelise kokkuleppega.

Uues sõnastuses vahetavad asukohta lõike esimene ja teine lause. Uue sõnastuse kohaselt on laeva kapten, reeder või laevaagent kohustatud teatama Eesti päästepiirkonnas toimunud laevaõnnetusest viivitamata PPA-le (ehk JRCC Tallinnale). Laevaõnnetuse korral on Eesti riigilippu kandva laeva kapten või reeder kohustatud õnnetuse asjaoludest teatama viivitamata Transpordiametile ja Ohutusjuurdluse Keskusele. Muudatus otsustati teha seetõttu, et inimelude päästmine on alati esikohal ning seejärel saab juba teavitada õnnetuse asjaoludest Transpordiametit ja Ohutusjuurdluse Keskust.

Eelnõu § 7 punktidega 12–18 muudetakse MSOS § 78. Kehtiv MSOS § 78 käsitleb laeva sadamast väljumise keeldu. Nimetatud paragrahvi lõike 1 kohaselt võib Transpordiameti järelevalveametnik keelata Eesti riigilippu kandval laeval ja välisriigi lippu kandval laeval sadamast väljuda, kui laeva kapten keelab laeva kontrollimise, laeval esinevad olulised puudused seoses meresõiduohutuse, töö- ja töötervishoiutingimuste tagamise, tunnistuste ja kindlustuste esitamise ning keskkonnaohutuse jm nõuete täitmisel. Lõike 22 kohaselt on [laeva] kinnipidamine laeva sadamast väljumise keelamine kuni laeva kinnipidamist põhjustanud puuduste kõrvaldamiseni.

Välisriigi lippu kandva laeva kontrollimise kord on kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 14. juuli 2011. aasta määrusega nr 75 „Välisriigi lippu kandva laeva kontrollimise kord ja laevakontrolli akti kantavate andmete loetelu“. Praktikas võib esineda olukordi, kus on põhjendatud viia laevakontroll läbi mitte sadamas, vaid sise- või territoriaalmeres viibiva välisriigi lippu kandva laeva suhtes. Näiteks juhul, kui välisriigi lippu kandev laev on sadama reidil või kui see on mõne pädeva asutuse poolt territoriaalmeres peatatud (nt UNCLOS-is sätestatud kinnipidamise alused merekeskkonna kaitseks) ning reostuse tekkimisest, laeva seisukorrast või laevapere liikmete olukorrast tulenevalt ilmneb vajadus teostada laevakontroll meresõiduohutuse, merekeskkonna või töötervishoiu tingimustega seonduvate asjaolude väljaselgitamiseks, või esineb mõni muu rahvusvahelise õigusega kooskõlas olev alus laeva kontrollimiseks.

Territoriaalmeres kontrollitavatel laevadel esinevate oluliste puuduste korral ei ole praegu kehtiva regulatsiooni kohaselt võimalik Transpordiametil laeva kinni pidada (s.o teha ettekirjutust laeva edasise liikumise keelamiseks). Seetõttu on vaja kehtestada õiguslik alus laeva kinnipidamiseks analoogselt laeva kinnipidamisega sadamas, et puudused laevas saaksid kõrvaldatud ja võimalikud ohud maandatud enne laeva territoriaalmeres edasiliikumist, et tagada laeva jätkuv meresõiduohutus ning laevapere heaolu. See tähendab, et kui laeval esinevad olulised puudused, aga laeva liikumist ei saa kehtiva regulatsiooni tõttu sise- või territoriaalmeres keelata, võib see osutuda ohtlikuks meresõiduohutusele, merekeskkonnale, aga ka laevapere liikmete elule ja tervisele. Sellest tulenevalt tehakse muudatused § 78 lõigetes 1, 21, 22, 3, 5 ja 10, lisades võimaluse keelata laeval ankrualalt või sadama reidilt lahkuda, kui laeval esineb olulisi puudusi. See on kooskõlas ka UNCLOS-i artikliga 21, mis sätestab, et rannikuriik võib kooskõlas konventsiooni ja muude rahvusvahelise õiguse normidega vastu võtta oma territoriaalmerest rahumeelset läbisõitu reguleerivaid õigusakte, mis käsitlevad meresõiduohutust ning keskkonnakaitset, reostuse vältimist, vähendamist ja kontrollimist.

Eelnõu § 7 punktidega 19 ja 20 tehtavad muudatused MSOS-i §-s 791 käsitlevad ühekordse ülesõidu tingimusi remondisadamasse. Antud paragrahvi on vaja muuta tulenevalt eelnevates punktides käsitletud MSOS § 78 puudutavatest muudatustest, võimaldamaks territoriaalmeres laeva liikumise keelu rakendamise asemel lubada laeval liikuda oma territoriaalmere asukohast lähimasse remondisadamasse, sest kõiki laeval esinevaid puudusi ei pruugi olla võimalik territoriaalmerel viibides kõrvaldada.

Eelnõu § 7 punktis 21 on sätestatud rakendussäte, et jätta laevaomanikele kuus kuud aega nõuete täitmiseks.





§ 8. Riigikaitseseaduse muutmine

Eelnõu §-s 8 täiendatakse RiKS-i uue peatükiga 62, millega luuakse sõjavangide kinnipidamist puudutav regulatsioon riigisisesesse õigusesse. Planeeritavate muudatustega riigikaitseseaduses luuakse riigisisene kontseptuaalne vaade sõjavange puudutavale. Edaspidi on kavas rakendusaktiga määratleda täpsemad kinnipidamisega kaasnevad ja selle korrektseks ettevalmistamiseks vajaminevad tegevused (keda Kaitsevägi teavitab sõjavangide veo alustamisest, saatelehtede täitmise nõuetest; kes on vanglateenistuse määratud vastuvõtja ja veo ajal kontaktisik; milline näeb välja sõjavangidega kokkupuutuva personali koolitus jm).

Sõjavangide kinnipidamisel ja kohtlemisel tuleb lähtuda sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949. aasta Genfi (III) konventsioonist (edaspidi ka GC III), mille Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ratifitseeris 24. augustil 199270. Tegemist on konventsiooniga, mida kohaldatakse relvakonflikti ajal. Eelnõuga loodava sõjavangide kinnipidamist puudutava regulatsiooni rakendamise ajal on riigisiseselt eelduslikult välja kuulutatud sõjaseisukord, kuid sõjaseisukorra väljakuulutamine ei ole selle regulatsiooni rakendamise eeldus.

Sõjaseisukorra väljakuulutamise järel asutakse täitma sõjaseisukorra ajaks ette nähtud riigikaitseülesandeid, Kaitseväe ülesanne on riigi sõjaline kaitsmine. Eesti julgeolekupoliitika eesmärk on kindlustada Eesti Vabariigi iseseisvus ja sõltumatus, eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmine, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord, elanikkonna turvalisus ja ühiskonna toimimine. Eesti julgeolekupoliitika lähtub avarast julgeolekukäsitusest, võttes arvesse kõiki riigi julgeolekut mõjutavaid suundumusi ja tegureid. Julgeolekupoliitika elluviimine toimub põhimõttel „ühiskond kui tervik ja riik kui tervik“. Sõjalise kaitsega tagatakse piisavad võimed riigi suveräänsuse kindlustamiseks ning sõjalise rünnaku ennetamiseks, tõkestamiseks ja tõrjumiseks. Kriisideks, ka sõjaks, valmistumisel ja kriiside lahendamisel lähtub Eesti ülesannete jäävuse põhimõttest: kõik asutused ja isikud täidavad oma rolli nii tavaolukorras kui ka kriisi- ja sõjaajal. Kaitseväe sõjaliste eesmärkide saavutamiseks on laia riigikaitse toimimine ja toetus sõjaliste eesmärkide saavutamisele hädavajalik.

Relvakonflikti raames rahvusvahelise humanitaarõiguse normide rakendamise täpne riigisisene rakendamise kord tuleb kõiki asjakohaseid osapooli kaasates välja töötada rahuajal. Vastutavate asutuste selge kindlaksmääramine võimaldab Kaitseväel keskenduda oma sõjaaja põhiülesande täitmisele.

Sõda Ukrainas käivitas ka Eestis riigisiseste õigusaktide ülevaatamise, et tagada kriisivalmidus, kuid sõjavangidega seonduv on riigisisese õigusega seni täpsemalt reguleerimata. Ka töökorralduslikult ei ole seni asutuste vahel välja töötatud lahendust sõjavangide pikaajaliseks ehk kauemaks kui 48‑tunniseks kinnipidamiseks ega määratletud asutuste pädevust.

Sõjavangi mõiste

Loodavas peatükis sätestatakse sõjavangi mõiste eelnõukohase RiKS §-s 877.

Sõjavangina käsitletakse sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949. aasta Genfi (III) konventsiooni artikli 4 punktides A ja B nimetatud isikuid.

Eelnimetatud konventsioonis on sätestatud sõjavangide kohtlemise ja kaitse põhimõtted, mida konventsiooniosaline peab relvakonflikti raames järgima. Genfi (III) konventsiooni artiklis 4 loetletakse nende isikute kategooriad, keda tuleb vangi langemise korral kohelda sõjavangina. Eelkõige on need konfliktiosalise relvajõudude liikmed, samuti nende relvajõudude koosseisu kuuluvate maakaitsevägede või vabatahtlike väeüksuste liikmed ning muude maakaitsevägede ja vabatahtlike väeüksuste liikmed, sealhulgas organiseeritud vastupanuliikumistest osavõtjad, kes tegutsevad oma territooriumil või sellest väljaspool, ka juhul, kui see territoorium on okupeeritud. Sellised maakaitseväed või vabatahtlike väeüksused, sealhulgas organiseeritud vastupanuliikumised, peavad vastama järgmistele nõuetele: a) neid juhib isik, kes vastutab oma alluvate eest; b) nad kannavad kindlaid kaugelt eristatavaid eraldusmärke; c) nad kannavad relvi avalikult; d) nad järgivad sõjapidamise seadusi ja tavasid. Sõjavangi staatuse tuvastab Kaitsevägi, juhindudes asutusesisestest regulatsioonidest ja muudest rahvusvahelistest juhistest (eelkõige NATO standarditest ja rahvusvahelise õiguse nõuetest).

Sõjavangid kuuluvad rahvusvahelise õiguse mõttes eriliselt kaitstud isikute alla, mis tähendab, et sõjavangidele tuleb tagada muu hulgas minimaalsed elamistingimused, kui nad langevad vastaspoole kätte vangi. Järgida tuleb konventsiooni nõudeid ja tagada, et sõjavangide kinnipidamisel toimitakse kooskõlas rahvusvahelise õiguse nõuetega. Selleks tuleb leida sobiv kinnipidamiskoht sõjavangide pikaajaliseks hoidmiseks kuni relvakonflikti lõpuni või muu poliitilise, kinnipidamist lõpetava otsuseni.

Ülesannete jaotuse kindlaksmääramine seaduse tasandil

Loodavas peatükis sätestatakse Kaitseministeeriumi ning Justiits- ja Digiministeeriumi vastutusalad sõjavangide kinnipidamisel. Eelnõukohases RiKS § 878 lõikes 1 sätestatakse, et sõjavangide kinnipidamine toimub Kaitseministeeriumi, Justiits- ja Digiministeeriumi ning nende valitsemisala asutuste koostöös. See tähendab ka Kaitseväe ja vanglateenistuse tulevast koostööd. Käesoleva regulatsiooniga ei looda riiklikku informatsioonibürood ega määrata seda, milline ministeerium või asutus hakkab riikliku informatsioonibüroo kohustusi täitma. Samuti ei ole käesoleva eelnõu kohaldamisalas sõjavangide vahetuse korraldamine. Nimetatud tegevused ja kohustused määratakse hilisemate rahvusvaheliste kokkulepete alusel või muude riigisiseste õigusaktidega.

Eelnõukohases RiKS § 878 lõikes 2 sätestatakse sõjavangide kinnipidamisega seotud Kaitseministeeriumi vastutusala. Relvakonflikti olemusest tulenevalt võtavad sõjavange eelkõige kaitseväelased, mistõttu on ka sõjavangide lühiajaline kinnipidamine ja sellega seotud toimingud Kaitseväe pädevuses. Kinnipidamise õiguspärasuse ja sõjavangi staatuse määramise eest vastutab samuti Kaitsevägi. Samas puudub Kaitseväel võimekus isikute pikaajaliseks kinnipidamiseks. Seadusega määratud põhiülesannete alusel saavad laiapindse riigikaitse põhimõttele tuginedes seda rolli täita Justiits- ja Digiministeeriumi haldusalas olevad vanglad ja vanglateenistus.

Sõjavangide lühiajaline kinnipidamine hõlmab peamiselt tegevusi lahinguväljal, sõjavangi kohta andmete kogumist ja nende andmete registreerimist, kohapealset kategoriseerimist, esmaabi andmist, suhtlust pikaajalise kinnipidamise kohaga, edasist konvoeerimist üldjuhul vangla territooriumil olevasse pikaajalise kinnipidamise kohta jm. Kaitseväe vastutada on, et sõjavangide transport oleks võimalikult ohutu ja toimuks võimalikult kiirelt, võimalusel isiku kinnipidamisest 48 tunni jooksul. Kaitsevägi vastutab ka muus osas sõjavangide transpordi eest, näiteks kui sõjavangi on vaja evakueerida või transportida pikaajalisest kinnipidamiskohast haiglasse.

Eelnõukohase RiKS § 878 lõike 3 alusel vastutab Justiits- ja Digiministeerium sõjavangide pikaajalise kinnipidamise korraldamise eest. Justiits- ja Digiministeerium võimaldab sõjavangide pikaajaliseks kinnipidamiseks kasutada vanglate taristut. Eelkõige on tõenäoline vajadus kasutada Tallinna ja Tartu vanglat. Vanglate taristu kasutamiseks sõjavangide kinnipidamise eesmärgil võib Justiits- ja Digiministeerium kriisiplaanides ette näha tavavangide ümberpaigutamise või vabastamise korra sõjaseisukorra ajal. Justiits- ja Digiministeerium vastutab sõjavangide pikaajalise kinnipidamise korraldamise eest, sealhulgas rakendab vanglateenistust sõjavangide kinnipidamisel, ning vajadusel tagab vanglate ümberehitamise, et need vastaksid GC III nõuetele.

Justiits- ja Digiministeerium korraldab ja tagab nimetatud teenuseid ainult kinnipidamiskohtades.

Järgnevalt tuuakse välja tegevused ja teenused, mida Justiits- ja Digiministeerium kavandatava eelnõuga kinnipidamiskohas tagab ning korraldab:
• pakub ja korraldab sõjavangidele majutuse, tagades sealjuures eraldatuse tavavangidest ja kinnipeetavatest;
• tagab toitlustuse sõjavangidele;
• arvestab sõjavangide erivajadusi;
• registreerib sõjavangid nende üleandmisel kinnipidamiskohta;
• vanglateenistuse personal tagab järelevalve, valve ja ohutu keskkonna sõjavangidele -selline tegevus ja ohustavad asjaolud dokumenteeritakse;
• tagab kinnipidamiskoha vastavuse GC III nõuetele sõjavangi kinnipidamise ajal;
• korraldab suhtlust ja kõnesid ning diplomaatiliste esindajatega kohtumisi. Näiteks on GC III artiklites 79–81 sätestatud sõjavangide õigus kohtuda nende esindajatega. Sinna juurde kuulub ka Rahvusvahelise Punase Risti lubamine vanglasse ja nende külastuse korraldamine ja organiseerimine;
• võimaldab ja korraldab sõjavangile töötamise võimalused ja tingimused;
• pakub usulist teenust – tagab kabelite olemasolu ja nende korrashoiu, vajadusel arvestab usulisi eripärasid;
• tagab poe olemasolu ja ostlemisvõimaluse;
• tagab muud teenused, mis on vältimatult vajalikud sõjavangide igapäevase elukorralduse jaoks.

Sealjuures ei vastuta Justiits- ja Digiministeerium sõjavangidele tervishoiuteenuste osutamise eest. Tervishoiuteenuste osutamist sõjavangidele korraldab eelnõukohase RiKS § 8711 lõike 1 järgi Tervisekassa. Samuti ei kuulu rehabiliteerimisteenused eelnõukohase RiKS § 878 lõike 3 alla, kuigi praegu tavavangidele neid pakutakse. GC III nõuetele vastavuse analüüs on koostamisel ja täpsed vajadused selgitatakse välja asutustevahelise koostöö kokkuleppe raames.

Sõjavangide pikaajaline kinnipidamine toimub kuni aktiivse sõjategevuse lõppemiseni või muu poliitilise ja kinnipidamist lõpetava otsuseni. Vanglate taristu määratakse sõjavangide pikaajalise kinnipidamise eelistatud asukohaks, kuid juhul, kui vanglate taristut ei ole võimalik kasutada, määratakse eelnõukohase RiKS § 878 lõike 4 järgi alternatiivsed kinnipidamiskohad Vabariigi Valitsuse korraldusega.

Sõjavangidega seotud muude võimalike, eelnõuga reguleerimata tegevuste vastutuse määramisel lähtutakse Vabariigi Valitsuse seadusest.

Pikaajalise kinnipidamise koht ja senine Ukraina praktika

Rahvusvahelise õiguse kohaselt tuleb sõjavangidele tagada nõuetele vastavad kinnipidamise tingimused.

Genfi III konventsiooni mitmes artiklis on sätestatud nõuded, millele sõjavangide kinnipidamiskoht ehk sõjavangilaager peab vastama. Need puudutavad muu hulgas ruumide hügieenitingimusi ja tervislikkust, niiskustaset, turvalisust (varjendid), eraldamise võimalusi, liikumisvõimalusi, omavahelise suhtlemise võimalusi, õues viibimise võimalusi jne. Lisaks on üks peamiseid nõudeid, et sõjavangid peavad olema teistest kinnipeetutest eraldatud. Muu hulgas öeldakse GC III artikli 22 esimese lõigu teises lauses, et „[k]aristusasutusse võib [sõjavange] paigutada ainult erandjuhtudel, kui see on vangide endi huvides“.

Eesti vanglate taristu on nüüdisaegne, neis on tagatud nõutud olme- ja turvalisustingimused ning eelnõu ja selle rakendusakti jõustumisel tagatakse vangla personalile vastav koolitus ning määratakse sõjavangide kinnipidamiskoha juhiks konventsiooni nõuetele vastav tegevväelane. Samuti on neis võimalik tagada täielik eraldatus kriminaalkaristust kandvatest vangidest, kui neid selles vanglas sel ajal viibib. Nende tingimuste täitmisel ei ole tegemist karistusasutusega, vaid vangla taristu baasil kohandatud sõjavangilaagriga Genfi III konventsiooni tähenduses. Seda toetavaid näiteid on ka Ukraina praktikas.

Arvestades Eesti riigi piiratud rahalist ja inimressurssi, on sõjavangide pikaajalise kinnipidamise kohtade sisseseadmine vanglate taristu baasil kõige realistlikum viis täita Genfi III konventsioonist tulenevaid kohustusi.71

Ka rahvusvahelise Punase Risti Komitee esindajad on Ukraina praktika põhjal möönnud, et kinnipidamisasutuste kasutamine ei ole keelatud, kui neid kasutades järgitakse rahvusvahelise õiguse nõudeid. Ukrainal on Lvivi regioonis üks alaline sõjavangilaager, mis on üles ehitatud endise kinnipidamisasutuse taristul. Ka ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo on selle kasutamise heaks kiitnud.72

Vanglate taristu kasutamise lubatusele viitab ka ÜRO projektiteenuste büroo73 oma vanglate planeerimise suunistes, mille järgi võib sõjavangide kinnipidamiseks kasutada olemasolevat taristut, kui eraldi laagrite loomine on võimatu või ebapraktiline. Tingimuseks on see, et tava- ja sõjavangid tuleb üksteisest täielikult eraldada ning sõjavange tuleb kohelda kooskõlas konventsiooni nõuetega.
Seejuures on tähtis, et sõjavange ei tohi kohelda samaväärselt tavavangidega, vaid neile tuleb tagada nende sõjaline väärikus ja au. Seetõttu tuleb tagada nende eraldatus ning erikohtlemine. Eraldamine on oluline, sest sõjavange ei hoita kinni karistamise eesmärgil, samuti selleks, et hoida ära tava- ja sõjavangide vahelisi konflikte.

Vangla taristut on sõjavangide pikaajaliseks kinnipidamiseks lubatud kasutada juhul, kui vangla olmetingimused vastavad konventsioonist tulenevatele nõuetele, millele tänapäeva vanglad üldiselt peavad vastama. Sõjavangidel on lubatud vabalt vangla territooriumil liikuda ja nende tubasid või kambreid ei lukustata katkematuks perioodiks. Samuti peavad sõjavangid olema täielikult eraldatud tavavangidest ning vangla ei tohi asuda lahingutsoonis ega ohtlikus piirkonnas.74 Sealjuures tuleneb GC III-st erisus, mille kohaselt peab sõjavangide pikaajalise kinnipidamise koha juht olema ohvitseri auastmes isik, mille saab korraldada vastavalt sõjaajaametikohtade jaotusele.75

Regulatsiooni väljatöötamisel on võetud eeskujuks asutustevaheline pädevuste jaotus Ukrainas. Ukraina jaotas sõjavangide haldamise ülesanded eri institutsioonide vahel. 2022. aasta alguses laiendati Ukraina justiitsministeeriumi ülesandeid ja sõjavangide haldamisega seotu jäi justiitsministeeriumi vastutada.76 Ukraina kaitseministeeriumi roll on aga sealjuures piiratud kahe peamise tegevusega: vastutada ainult sõjavangide esmase kinnipidamise ja nende transpordi eest pikaajalise kinnipidamise asutusse või kohta. Esialgu hoitakse kõiki sõjavange justiitsministeeriumi hallatavates kinnipidamiskeskustes (ingl designated detention facilities), pärast mida viiakse kinnipeetud sõjavangilaagritesse.77 Kinnipeetud sõjavangide transpordi kinnipidamiskeskustesse korraldab Ukraina sõjaväepolitsei.78 Sõjaväepolitsei ülem suhtleb justiitsministeeriumiga vangilaagrite täituvuse ja asukohavaliku küsimustes. Kirjeldatud kogemust rakendame võimaluste piires Eesti eripärasid arvestades.

2025. aasta õppuse Siil raames on harjutatud sõjavangide viimist pikaajalise kinnipidamise kohta ehk vangla hoonesse. Sõjaväepolitsei toimetas sõjavangid Viru ja Tartu vanglasse, kus vanglateenistus tegi esmased menetlustoimingud. Samuti olid tagatud vajalikud kontaktid, et üleandev üksus saaks vanglaga otse suhelda ja tegevust koordineerida.

Vabariigi Valitsuse määrus

Eelnõu sätestab volitusnormi (RiKS § 878 lõige 5) Vabariigi Valitsuse poolt rakendusakti andmiseks, mille alusel kehtestatakse määruses Kaitseministeeriumi ning Justiits- ja Digiministeeriumi tegevuste täpsem korraldus, tingimused ja kord. Volitusnorm on dispositiivne, et tagada Vabariigi Valitsusele paindlikkus sõjavangide kohtlemist reguleerivate sätete kehtestamisel.

Eelnõukohase RiKS § 878 lõikega 6 täpsustatakse, et Vabariigi Valitsuse määruses võib sätestada näiteks pikaajalise kinnipidamise koha valiku, kasutamise tingimuste ja tegevuse korraldamise küsimused. Samuti määratakse, kellel on pädevus otsustada konkreetse vangla kasutamine ja selle kasutamise lõpetamine sõjavangide pikaajaliseks kinnipidamiseks. Kuna sõjavangidega tegelev personal peab tundma asjakohaseid rahvusvahelise õiguse nõudeid (esmajärgus GC III-st tulenevaid sõjavangi kohtlemise reegleid), tuleb Vabariigi Valitsuse määruses ette näha neile väljaõppe andmise kord.

Lisaks täpsustatakse Kaitseväe pädevust sõjavangi staatuse määramisel, nõuded arvestuse pidamisel ja nõuded kinnipidamist korraldavale personalile. Rakendusaktis võib ette näha transporti puudutava infovahetuse korra, transpordiliigi valiku otsustuspädevuse ja muud sellega seotud tingimused.




Sõjavangidele tervishoiuteenuste osutamise korraldamine

Genfi III konventsiooni artikli 30 alusel tuleb tagada sõjavangidele vangilaagris vajalik arstiabi. Igas laagris peab olema korralik haigla, kus sõjavangide eest vajalikul määral hoolitsetakse ja neid kohaselt toitlustatakse.79 Lisaks tuleb sõjavangile vajaduse korral tagada vajalik eraldatus nakkus- ja vaimuhaigetest. Sealjuures tuleb sõjavange hoidval riigil endal tasuda ravikulud ning kulutused sõjavangide tervise hoidmiseks vajalikele seadmetele.

Sõjavangidele tuleb teostada vähemalt kord kuus arstlik läbivaatus, mille raames kontrollitakse ka sõjavangi kehakaalu. Eesmärk on jälgida sõjavangide üldist terviklikku seisundit, toitumust ja puhtust ning avastada nakkushaigusi, eriti tuberkuloosi, malaariat ja suguhaigusi.80

Genfi III konventsioonis täpsustatakse, et igas vangilaagris ei pea olema sellisel tasemel meditsiiniüksust, mis vastaks kirurgiliste erialadega haigla tasemele. Vangilaagris olev meditsiiniüksus peab suutma pakkuda esmaabi väiksemate vigastuste korral ja tavapärast arstiabi ravitavate haiguste puhul. Samuti loetakse piisavaks, kui olemasolevad ruumid, inventar ja personal on mehitatud sellisele tasemele. Kui sõjavangidel on vaja kirurgilist sekkumist või statsionaarset arstiabi, tuleb suunata nad raviasutusse, mis on selleks mõeldud.81 Transpordi vanglahoonest pikaajalisse raviasutusse teostab Kaitsevägi.

Tervishoiuteenuste korraldamine toimub eelnõukohase RiKS § 8711 järgi Sotsiaalministeeriumi ja selle valitsemisala asutuste, täpsemalt Tervisekassa kaudu. Alates 2024. aastast vastutab Tervisekassa VangS §-de 49 ja 52 järgi tervishoiuteenuste osutamise eest vanglas. Kuna esmane valik sõjavangide pikaajaliseks kinnipidamiseks on vanglate taristu, on mõistlik, et ka sõjavangidele tervishoiuteenuste osutamise eest vastutab Tervisekassa. Vangistusseaduses on regulatsioon nii-öelda tavavangidele, mistõttu toimub vanglatesse paigutatud sõjavangidele teenuse osutamine samadel tingimusel. Alternatiivsete asukohtade kasutamine ja sinna sõjavangide paigutamine otsustatakse sõjaseisukorra ajal Vabariigi Valitsuse korraldusega, milles arvestatakse alternatiivse asukoha eripärasid ja riigieelarvelisi võimalusi teenuse osutamiseks. Alternatiivses asukohas vajaliku tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa olemasolu ja tingimused lahendatakse samuti Vabariigi Valistuse korraldusega olukorra tekkimisel.

Sõjavangide üle arvestuse pidamine

Lisaks luuakse uus paragrahv sõjavangide üle arvestuse pidamiseks ja registreerimiseks. GC III artiklitega 122–125 pannakse konventsiooniosalistele kohustus koguda sõjavangide kohta käivat teavet.82 Kohustuse eesmärk on tagada, et kinnipeetavate isikuandmed, terviseseisund, auaste, sünniaeg ja muu isiklik teave oleksid kinnipidamise eest vastutava riigi infosüsteemides kättesaadavad. Lisaks peab riigil olema pidev ülevaade sõjavangide arvust. Selline teave on oluline nii julgeolekukaalutlustel, pikaajalise kinnipidamise korraldamisel ressursside plaanimiseks, sõjavangide kaitseks kui ka koostööks rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Sõjavangide üle arvestuse pidamiseks saab kasutada vangistusseaduse § 51 lõike 3 alusel kehtestatud andmekogu.83 Tegemist on kasutuses oleva, andmekaitsenõuetele vastava registriga, mida saaks kasutada ka sõjavangide üle arvestuse pidamiseks. Registri arendamisel arvestatakse võimalusega luua tulevikus alaregistreid sõjavange puudutava info talletamiseks. Et nimetatud registrit saaks sõjavangide üle arvestuse pidamiseks kasutada, tuleb teha vastavad muudatused VangS-is, täiendades kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu reguleerivaid sätteid. Täpsemad muudatused on sätestatud eelnõu §-s 12.

Distsiplinaarmenetluste puhul kohaldatakse eelnõukohase RiKS § 8710 järgi kaitseväeteenistuse seaduse 10. peatükis sätestatut ning juhindutakse sellest.


§ 9. Riigilõivuseaduse muutmine

MSOS § 78 puudutavate muudatusettepanekutega seonduvalt on vaja muuta riigilõivuseaduse (RLS) §-s 14247 sätestatud laeva kinnipidamisjärgse kontrollimise riigilõivu suurust. Kehtiv riigilõivu regulatsioon ja suurus on loodud sadamas toimuva laevakontrolli tarbeks ega arvesta täiendavate kuludega (nt Transpordiameti järelevalveametnike töö- ja transpordikulu), mis kaasnevad laeva kontrollimisega territoriaalmeres. Kui arvestada, et territoriaalmeres viibiva laeva kontrollimisega kaasnevad transpordikulud Transpordiameti järelevalveametniku laevale ja tagasi kaldale toimetamisega (umbes 350 eurot tunnis) ja kokku võib transport võtta aega kuni 3 tundi (1050 eurot) ning et Transpordiameti järelevalveametniku töötunni tasu suurust arvestatakse RLS § 14247 lõike 1 kohaselt (100 eurot) ning et laeva puudusi ja suurust arvestades võib töötundide arv laeval varieeruda vastavalt igale üksikjuhtumile (nt 10–30 tundi), oleks põhjendatud seada riigilõivu suuruseks 3400 eurot laevakontrolli eest. RLS § 14248, § 14249 ja § 14250 kohaste erinevate merendusalaste ülevaatuste maksimaalne riigilõivu suurus on samuti 3400 eurot. Võrdlusena on Soomes kehtestatud samasisulise toimingu tasu suuruseks 380 eurot tunnis tööajal ja 550 eurot tunnis töövälisel ajal.84 Lätis on vastav tasu 5000 eurot.85


§ 10. Riigipiiri seaduse muutmine

Eelnõu § 10 punktis 1 muudetakse RiPS § 8 lõike 1 punkti 4 sõnastust, viies selle kooskõlla Schengeni piirieeskirjade86 sõnastuse ja terminitega. Kehtiv punkti 4 sõnastus on järgmine: õhusõidukite Eesti õhuruumi sisenemise, õhuruumis liikumise ning õhuruumist väljumise kord. Selline sõnastus viitab, et piirirežiimiga määratakse, kuidas võivad Eesti õhuruumis õhusõidukid liikuda ja kuidas siseneda või väljuda Eesti õhuruumist. See sõnastus kehtib aastast 1994, kui riigipiiri seadus vastu võeti ja jõustus. Eesti ei olnud siis veel muu hulgas Euroopa Liiduga ühinenud, mistõttu ei kehtinud piirivalvamise ja piirirežiimi määramisel EL-i õigusaktid ning Eesti reguleeris seda selle aja vajaduste järgi. Selle hulka kuulus ka see, kuidas eelkõige tsiviilõhusõidukid Eesti õhuruumi ehk Eesti territooriumile siseneda võisid, kus toimus õhusõidukiga saabunud inimeste (reisijad, piloodid, meeskonnaliikmed) piiriületamine ja kuidas inimesed õhusõidukiga Eesti õhuruumist väljuda võisid. Märkusena olgu öeldud, et kaitselennunduse õhusõidukite ja riiklike õhusõidukite Eesti territooriumile sisenemine on reguleeritud teiste õigusaktidega.87 Piirirežiimiga määratakse tegelikult ainult õhusõidukiga Eestisse saabunud reisijate, pilootide ja õhusõiduki meeskonnaliikmete õhupiiri ületamise kord, mitte see, kuidas õhusõidukid Eesti õhuruumis liiguvad. Sisuliselt käsitleb see seda, kuidas peamiselt lennujaamades riigipiiri ületamist ja kontrolli tehakse ning millal ei loeta õhupiiri ületamist rikkumiseks, kui riigipiir ületatakse korras kirjeldatust teistmoodi.

Schengeni piirieeskirjade 6. lisa 2. peatükis käsitletakse õhupiiri ületamist. RiPS §-s 9 sätestatakse nõuded riigipiiri ületamisele ja §-s 12 sätestatakse nõuded konkreetselt õhupiiri ületamisele. RiPS § 8 lõike 1 punkti 4 sõnastuse muutmine on kooskõlas Schengeni piirieeskirjades sätestatuga ning selle tulemusena seotakse RiPS-is paremini ka piirirežiimi käsitlev § 8 ja õhupiiri ületamist käsitlev § 12. Õhuruumi terminit ei ole muudes sätetes vaja muuta, sest see on pigem seotud õhuruumi valvamise ja kaitsmisega, mitte niivõrd piiriületamisega. Õhuruum on selles kontekstis võrdne Eesti territooriumiga. Nagu eespool selgitatud, ei ole eelnõuga muudetav säte vahetult seotud õhuruumi valvamise ja kaitsmisega.

Eelnõu § 10 punktidega 2 ja 3 täiendatakse RiPS § 114 lõikeid 1 ja 11, lisades nendesse uue riikliku järelevalve erimeetme, mida võib kohaldada piirirežiimi tagamisega, sealhulgas riigipiiri valvamisega, ning piirikontrolliga seotud riikliku järelevalve teostamisel KorS-is sätestatud alusel ja korras. Selleks on KorS §-s 44 sätestatud erimeede – viibimiskeeld.

Praegu on lubatud mõlema nimetatud lõike kohaselt rakendada meetmeid, mis on sätestatud KorS §‑des 30 (küsitlemine ja dokumentide nõudmine), 31 (kutse saatmine ja sundtoomine), 32 (isikusamasuse tuvastamine), 33 (isikusamasuse tuvastamine erilise tuvastusmeetmega), 45 (sõiduki peatamine), 46 (isiku kinnipidamine), 47 (turvakontroll), 48 (isiku läbivaatus), 49 (vallasasja läbivaatus), 50 (valdusesse sisenemine), 51 (valduse läbivaatus), 52 (vallasasja hoiulevõtmine) ning 53 (hoiulevõetud vallasasja müümine või hävitamine).

Viibimiskeelu meetme kehtestamise vajadus on seotud riigipiiri valvamisega ning aitab vajaduse korral tagada patrull- ja vaatlustegevust maismaal, merel ja piiriveekogudel eesmärgiga ennetada, selgitada välja ja tõkestada selleks mitte ettenähtud kohas ja ajal toimuv piiriületus ning piiriülene kuritegevus, sealhulgas isikute ja kauba ebaseaduslik toimetamine ühendusevälisest riigist Eestisse ja Eestist ühendusevälisesse riiki territoriaal- ja sisemerel ning piiriveekogudel, ja riigis viibimise õiguslike aluste kontrollimine. Nagu lähiajalugu näitab, kasutatakse näiteks ebaseaduslikku rännet üha enam ühe vahendina riikide vastu ning seetõttu peab ka riigipiiri valvamisel ja kaitsmisel olema PPA-l ja Kaitseväel võimalik rakendada meetmeid, mis tagavad eduka riigipiiri valvamise ja kaitsmise. Näitena toodud juhul aitab sündmust lahendada muu hulgas viibimiskeelu kohaldamine teatud alale (nt piirivööndis), et ebaseaduslikku piiriületust tõkestada ja piirivahejuhtumeid lahendada. Viibimiskeelu kehtestamise alused tulenevad KorS-i § 44 lõikest 1. Juhul, kui viibimiskeeldu tuleb kohaldada üle 12 tunni, teeb sellise otsuse prefekt, kui otsus puudutab maismaapiiri ja piiriveekogusid, ning Kaitseväe juhataja88 või tema volitatud isik, kui otsus puudutab merepiiri.

Eelnõu § 10 punktiga 4 tunnistatakse kehtetuks RiPS § 14 lõike 1 punkt 6. Paragrahviga 14 reguleeritakse sisenemist sisemerre, sadamasse ja piiriveekogusse. Selle lõike 1 punktis 6 sätestatakse, et välisriigi tsiviillaev võib sisemeres läbida, sinna siseneda või sealt väljuda punkerdamiseks. Sama paragrahvi lõikes 11 sätestatakse, et lõikes 1 nimetamata juhtudel võib välisriigi tsiviillaev sisemeres läbida, sinna siseneda või sealt väljuda Kaitseväe nõusolekul. See tähendab, et kehtiva sõnastuse järgi ei pea laev küsima nõusolekut sisemeres punkerdamiseks. Punkerdamine on tegevus, mis halbade asjade kokkulangemise, hooletuse või tahtluse89 tõttu võib põhjustada suure merereostuse. Merekeskkonna kaitse eesmärgil ei tohiks punkerdamine ega laevalt laevale ümberlaadimine90 olla tegevused, mida võib lubada laevadel ilma sellekohase kontrollita teha. Sisemere osa on rannale lähedal, mistõttu on suur oht, et tekkinud reostus jõuab kiiresti randa. Praegu on punkerdamine ja laevalt laevale ümberlaadimine reguleeritud Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2020. aasta määrusega nr 51 „Merel, Narva jõel ja Peipsi järvel ohtlike ning kahjulike ainete käitlemise kord ja nimistu ohtlikest ainetest, mida ei ole lubatud sisemerel transiidina vedada“, aga sellest ei piisa, sest määrusega on küll kehtestatud sisemeres käitlemise91 nõuded, kuid puudub kontrollimehhanism selle üle, millal seda tehakse ja kus. Näiteks Soomes on see reguleeritud, sealhulgas määratud punkerdamiseks lubatud asukohad. Seetõttu võetakse punkerdamine välja nende tegevuste hulgast, milleks välisriigi tsiviillaev ei pea saama Kaitseväelt nõusolekut, et sisemerd läbida, sinna siseneda või sealt väljuda, samuti täpsustatakse vajaduse korral nimetatud määrust.

Eelnõu § 10 punktis 5 muudetakse RiPS § 14 lõiget 11, asendades selles sõnad „kooskõlastatult Kaitseväega“ sõnadega „Kaitseväe nõusolekul“. Praegune sõnastus ei ole selge, sest kooskõlastamisest saadakse erinevalt aru. Mõeldud on siiski nõusoleku saamist, mitte lihtsalt teavitamist. Näiteks tekib küsimus, mida teha juhul, kui kooskõlastust ei saa – kas see on võrdne sellega, et nõusolekut ei ole, või võib laev ikkagi jätkata sisenemist sisemerre, sest ta on oma plaanist teavitanud. Seetõttu on oluline, et kõik osalised tõlgendaks sätet ühtemoodi – nõusoleku puudumisel ei ole sisemere läbimine, sinna sisenemine või sealt väljumine lubatud.

Eelnõu § 10 punktis 6 täiendatakse RiPS § 141 uue lõikega 12, mille tulemusena lihtsustub laevaloa taotlemine Eestiga koostööd tegevate EL-i liikmesriikidele ja Euroopa Majanduspiirkonna (edaspidi EMP) riikidele kuuluvate laevade (nt Norra piirivalvelaevad) jaoks, samuti juhul, kui jäämurdetööd tellitakse välisriigist (nt Soomest, Norrast). Nimelt võimaldatakse EL-i liikmesriigi ja EMP riigi laevale, mis täidab ranniku- ja piirivalvefunktsiooni või teeb jäämurdetöid, anda mitmekordne laevaluba (nn aastane laevaluba)92. Kehtiva korra järgi ei ole Välisministeeriumil võimalik väljastada mitmekordset luba ja seetõttu peavad nimetatud laevad iga kord taotlema uue laevaloa. Kui eelnõukohane säte jõustub, võib liikmesriik või EMP riik taotleda nendele laevadele nn aastase laevaloa, mis vähendab muu hulgas Välisministeeriumi ametniku, EL-i liikmesriigi ja EMP riigi vastava ametniku töökoormust, samuti nende asutuste töökoormust, kes loataotlusi kooskõlastavad (nt PPA, Kaitsevägi).

RiPS § 141 lõikes 1 sätestatud laevalube väljastatakse ka muudele laevadele, kuid nende puhul jäetakse kehtima kohustus taotleda iga kord, kui nad Eesti sisemerre sisenevad, uus laevaluba. Kuna laeva lastiks võivad olla tuumaseade või -relv või radioaktiivsed jäätmed, on oht ja risk üsna suured, mistõttu tuleb ette teada, et selline laev soovib Eesti sisemerre ja tõenäoliselt ka sadamasse tulla, valmistumaks võimalikeks õnnetusteks. Praktika on näidanud, et muid riigilaevu soovib sisemerre tulla harva, mistõttu puudub ka vajadus väljastada nendele nn aastaseid lubasid.

Eelnõu § 10 punktis 7 täiendatakse RiPS-i uue §-ga 142, millega pannakse isikutele kohustus taotleda luba või saada nõusolek sise- ja territoriaalmeres toimuvateks veealusteks ja -pealseteks tegevusteks, mille tulemusena kogutakse või võidakse koguda andmeid merepõhja kohta, ning kui see kavandatav tegevus ei ole juba kas RiPS-i või muu seadusega (nt muinsuskaitseseadusega93, ehitusseadustikuga94, sadamaseadusega) reguleeritud ja sellel ei ole otsest seost rahumeelse läbisõiduga. Nõusoleku puudumisel ei ole nimetatud tegevused lubatud. Sellega on seotud omakorda eelnõu § 4, millega pannakse sarnane kohustus taristu omanikele ja valdajatele. See on kooskõlas ka UNCLOS-i artikli 79 lõikega 4.95

Kohustuse võib jagada kaheks: 1) taristu ja rajatiste hooldamisega seotud tegevused ning 2) muud tegevused, mille tulemusena kogutakse või võidakse koguda andmeid merepõhja kohta ning mida ei ole juba RiPS-i või muude seadustega reguleeritud (lõige 1). Sellised muud tegevused võivad olla näiteks otsing, mis ei ole seotud inimelu päästmise ega vrakkide otsimisega (nt hobina); lõhkeainete asukoha kaardistamine ja otsimine; riigiasutuse korraldatav õppus, kus välisriigile kuuluvad laevad (nt piirivalvelaevad) ei sisene sisemerre, vaid jäävad ainult territoriaalmerre; merepõhja uuringud, mis ei ole teadusuuringud, jms.

Nagu eespool juba kirjeldatud, on mereolukorrateadlikkus kõige alus, et tagada meresõiduohutus, turvalisus ja merejulgeolek. See tagab, et nii Transpordiameti laevaliiklusteenindus (VTS)96 kui ka Kaitsevägi teab, miks laev seisab just selle koha peal või liigub tavapärasest aeglasemalt, samuti seda, kui laev teeb või laevalt tehakse merealuse taristu hooldustöid või vaadeldakse allveeroboti või tuukri abil taristu seisukorda või tehakse muid tegevusi. Kui ei teata, miks laev seisab või liigub väga aeglaselt, võib see peale julgeolekuriskide mõjutada ka navigatsiooniohutust (meresõiduohutust). Navigatsiooniohutuse tagamiseks saab vajadusel teisi laevu hoiatada. Samuti on kasulik see, et Kaitsevägi saab optimeerida patrull-laevade liikumise marsruute, kui on teada, kes ja mida kuskil teeb. Lisaks annab see täiendava tööriista seadusega Kaitseväele antud ülesandega Eesti merealal veesõidukist või muust ujuvvahendist lähtuva elutähtsa teenuse toimepidevust tagavat taristut, samuti riigikaitseobjekti, sadamat või muud rajatist või seadmestikku ähvardava ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks.

Rannikuriigil on õigus (kooskõlas UNCLOS-i ja muu rahvusvahelise õigusega97) kehtestada oma territoriaalmerest rahumeelset läbisõitu reguleerivaid õigusakte, mis käsitlevad a) meresõidu ohutust ja laevaliiklust; b) navigatsioonivahendite ja -rajatiste ning muude vahendite ja rajatiste kaitset; c) kaablite ja torujuhtmete kaitset; d) mere elusloodusvarade kaitset; e) rannikuriigi kalapüüki reguleerivate õigusaktide rikkumise vältimist; f) rannikuriigi keskkonna kaitsmist ning selle reostamise vältimist, vähendamist ja kontrollimist; g) teaduslikke mereuuringuid ja hüdrograafilisi vaatlusi; h) rannikuriigi tolli-, maksu-, immigratsiooni- või sanitaarvaldkonna õigusaktide rikkumise vältimist.98 Selleks, et rannikuriik saaks tõhusalt kontrollida kõigi loetelus olevate nõuete täitmist ja seda, ega neid ei rikuta, on kehtestatud kontrollivahendid, nagu loa taotlemine sise- ja territoriaalmeres toimuvateks tegevusteks või vähemalt nende tegevuste jaoks nõusoleku küsimine. Esimesel juhul tuleb esitada põhjalikumad andmed ja siis tehakse ka esmane taustakontroll julgeoleku tagamiseks. Loa taotlemise ja nõusoleku saamise menetlemisel kontrollitakse eelkõige nimetatud loetelu punktides a−d, g ja h olevate nõuete täitmist.

Taristu ja rajatiste hooldamisega seotud tegevusteks loa taotlemise ja andmise korra ning loa taotlemise vormi kehtestab riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister (ehk kaitseminister) määrusega (lõige 3). Hooldustöödega seonduva alla arvatakse ka vaatlustegevus, mitte ainult reaalne toru või kaabli parandamine. Vaatlustegevus on näiteks allveeroboti või tuukri abil vee all oleva kaabli või toru ülevaatus. Kuna veepealne ja -alune taristu ning muud rajatised on sageli määratud riigi kriitiliseks taristuks, mis tagab elanikkonna kerksuse, on oluline saada rohkem teavet, kes teeb hooldustöid ja kas tegemist on usaldusväärse isikuga, sest enamasti ei tee taristu omanikud või valdajad neid töid ise, vaid need tellitakse. Ka praegu esitavad ettevõtjad andmed Kaitseväele ja nende alusel annab Kaitsevägi nõusoleku. Tegelikult on sisuliselt tegu loa küsimisega. Kuna Kaitsevägi soovib laeva ja isikute tausta kontrollida, kuid see võtab aega, kehtestatakse taotluse vorm ning taotlemise kord ja loa andmise kord, vältimaks olukorda, kus andmed esitatakse näiteks tund aega enne tööde algust. Kuna taotlus kas rahuldatakse või mitte ja muid haldusmenetluses olevaid õigusi, nagu loa peatamine või väljaantud loa kehtetuks tunnistamine, ei kasutata, siis seadusega taotluse esitamise või loa andmisega seonduvat rohkem ei sätestata. Praegune praktika näitab, et üldjuhul on hooldustööd kavandatud tegevus ja isegi kui on avastatud katkestus või anomaalia, ei minda töid tegema kohe, vaid nende ettevalmistamine võtab natuke aega, mille jooksul jõutakse ka esitada andmed Kaitseväele (sh on Kaitseväge juba eelnevalt teavitatud). Selleks, et töid sujuvamalt ja kiiresti korraldada, võib taotluse esitada ka suuliselt, kui hooldus- ja parandustöid tegev ettevõtja ja laev on kohe saadaval ning saab kohe merele minna töid tegema. Taotlus tuleb kirjalikult esitada tagantjärele esimesel võimalusel. Määruse koostamise käigus arutatakse nii Kaitseväe kui ka merealuse taristu omanikega, kuidas lahendada kiirelt tegutsemist vajav olukord optimaalselt (taotluse esitamisest siiski loobumata).

Taotleja on taristu või rajatise omanik või valdaja. Taotluses esitab ettevõtja järgmised andmed: 1) enda kontaktandmed; 2) tööde tegija (kontakt)andmed; 3) tööde toimumise aeg; 4) kasutatava laeva lipuriik ja tüüp, samuti laeva nimi, kutsung ja registreerimisnumber; 5) laeva kapteni nimi ja laevapere liikmete arv; 6) lähtesadam enne Eesti territoriaal- või sisemerre sisenemist ning Eesti sihtsadam ja eeldatav sihtsadamas viibimise aeg; 7) Eesti territoriaal- või sisemerre sisenemise kuupäev, eeldatav kellaaeg (GMT)99 ja koordinaadid; 8) Eesti territoriaal- ja sisemeres sõitmise ja tööde tegemise skeem; 9) tööde eesmärk ja kasutatavad seadmed. Tööde käigus tehtud salvestiste (pildid, video) koopiad tuleb esitada mereväele.

Loa taotlemisest peaks olema vabastatud riigiasutused, kes täidavad neile seadusega (laias tähenduses) pandud ülesandeid merel, kuid nad peaks oma tegevusest siiski teavitama (lõige 2), et tagada mereolukorrateadlikkus. Tegevused, millest teavitada tuleb, on seotud merelise taristu, mõõte- ja uurimissüsteemide ning navigatsioonimärgistuse paigalduse ja hooldustöödega ning meremõõdistustega. Näiteks võib olla vaja täita navigatsiooniohutusega seotud ülesannet olukorras, kus laev on jätnud ankru vette ja selle asukoha tähistanud või teada andnud; siis Riigilaevastik kontrollib üle, kas ankur on vee all selle koha peal, mis laev ütles, ja tähistab selle asukoha poiga.

Eelnõu § 10 punktis 8 muudetakse RiPS § 18 lõiget 2. RiPS § 18 lõikes 1 sätestatakse riigipiiri valvamise ja kaitsmise ülesanne politseile ja Kaitseväele. Kehtiva RiPS § 18 lõike 2 kohaselt võib lõikes 1 nimetatud ülesande täitmisele kaasata Eesti Vabariigiga kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osapooleks oleva riigi relvajõud.
Alates 2004. aastast on Eesti riik kaasanud (Balti riikide kaitseministrite ühine taotlus NATO-le) õhuruumi puutumatuse tagamiseks ning kontrollimiseks NATO koordineerimisel erinevate NATO riikide hävitajad. Samuti on eri perioodidel kaitseministri taotlusel rotatsiooni korras Eesti õhuruumi kaitset tagatud ka erinevate NATO liitlaste maapealsete õhukaitsevahenditega.

Alates 2023. aastast on suurenenud Kaitseväe korrakaitseliste ülesannete osakaal ning Kaitseväele on lisandunud muu hulgas riigipiiri valvamise ülesanne merel. Kuna riigipiiri valvamise ülesanne merel hõlmab ka selgeid seadusest tulenevaid volitusi rakendada riikliku järelevalve teostamiseks korrakaitselisi erimeetmeid, mida õhuruumi valvamisel vaja ei ole, on vajalik täiendav selgus, et riigipiiri kaitse ja valvamise tegevusi paremini eristada.

Arvestades viimaste aastate julgeolekuintsidentide arvu Eesti merealadel või selle vahetus läheduses ja Eesti merealade suurust, on oluline valmistada Eesti õigusruum ette selliselt, et Eesti julgeoleku tagamisel oleks võimalik rakendada vajadusel maksimaalselt seda toetust, mida me NATO liitlastelt taotleme ning mida meile ollakse valmis pakkuma.

Olukorras, kus lisaks õhuruumi valvamise ülesandele on praktiline vajadus kaasata välisriigi relvajõud ka Kaitseväe mereliste ülesannete täitmisse, on oluline eristada õigusaktis selgemalt, kas tegemist on välisriigi relvajõudude kaasamisega korrakaitselise iseloomuga riigipiiri valvamise ülesandesse või sõjalise iseloomuga riigipiiri kaitsmise ülesandesse, ning anda kaitseministrile selged volitused otsustada välisriigi relvajõudude kaasamine ja kehtestada selleks ka vastav kord. RiPS § 18 lõike 2 muutmisega eristatakse riigipiiri valvamist ja kaitset selgepiirilisemalt ning sätestatakse täpsemad viited välisriigi relvajõudude kaasamise korrale eriseaduses.

Eelnõuga täpsustatakse kehtivat õigust ja seni eksisteerinud kaasamise võimalust, nähes ette ülesanded, mille täitmisse võib liitlasi kaasata, ning korra, kuidas ja mis ulatuses seda teha.


§ 11. Tervishoiuteenuste korraldamise seadus

Tervisehoiuteenuste korraldamise seaduse § 52 lõiget 31 muudetakse ja selle lõikega hõlmatakse ka sõjavangidele tervishoiuteenuse osutamine. Muudetud kujul tagab norm sama korraldamise, rahastamise ja teenuste süsteemi nagu teistel vangidel. Oluline on see, et teenuseid rahastatakse riigieelarvest. Koostoimes uue riigikaitseseaduse normiga tuleneb see, et sõjavangid saavad teenuseid nii palju, kui raha riigieelarvest eraldatakse. Sõjavangide raviks on vaja leida raha riigieelarvest. Teenuse korraldamise lihtsustamiseks ja võimalikult võrdseks kohtlemiseks on oluline, et vangidele ja sõjavangidele osutatakse samu teenuseid ning võimaldatakse samu ravimeid.


§ 12. Vangistusseaduse muutmine

VangS-i muudatus on seotud eelnõu §-s 6 tehtavate muudatustega. Eesmärk on võimaldada pidada arvestust eelnõukohase RiKS §-s 878 nimetatud sõjavangide kinnipidamise üle. Kuigi relvakonflikti ajal võib olla vajalik pidada sõjavangide üle arvestust ka paberkandjal, on mõistlik ette näha regulatsioon, kuidas pidada arvestust elektrooniliselt.

Sõjavangide üle arvestuse pidamiseks kasutatakse eelnõu järgi VangS § 51 lõike 3 alusel kehtestatud andmekogu. Tegemist on kasutuses oleva, andmekaitse nõuetele vastava registriga, mida saaks kasutada ka sõjavangide üle arvestuse pidamiseks. Registri arendamisel arvestatakse võimalusega luua tulevikus alamregistreid sõjavange puudutava info talletamiseks.

Teabe esmane sisestaja on Kaitsevägi sõjavangi esmasel kinnipidamisel. Registrisse kantakse andmed sõjavangi isiku kohta. Sõjavang peab küsitlemisel vangistuse alguses avaldama üksnes oma perekonnanime, eesnimed ja auastme, sünnikuupäeva, samuti väe-, rügemendi-, isiku- või seerianumbri või selle puudumisel muu samaväärse informatsiooni.100 GC III alusel on sõjavangil lubatud jätta enda valdusse ka isiklikud esemed ja vara101, seega tuleb nende kohta käiv informatsioon ka registrisse kanda.

Lisaks on võimalik kanda registrisse kinnipidamise kohta käivad andmed, näiteks kinnipidamise aeg ja koht. Andmed säilitatakse eelkõige selleks, et riigiasutustel oleks parem jälgitavus sõjavangide hetkeseisust. Seda olukorras, kus on tarvilik sõjavange eraldada näiteks meditsiinilistel põhjustel või auastmepõhiselt, nii nagu Genfi III konventsioonis eeldatakse.

Nimetatud registri kasutamiseks sõjavangide arvestuse pidamisel on vaja teha vastavad muudatused VangS-is, täiendades kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu pidamise eesmärki kinnipeetud sõjavangide arvestuse pidamiseks ning sõjavangide kinnipidamise kohta teabe andmiseks. Sõjavangide andmed kantakse sõjavangide andmestikku (eelnõu § 12 punkt 2).

VangS § 51 lõikes 2 laiendatakse sõjavangide andmestiku kaasvastutavaid töötlejaid (eelnõu § 12 punktid 2 ja 3). Sõjavangide kinnipidamise arvestuse andmetöötluse kaasvastutavad töötlejad on Justiits- ja Digiministeerium, Kaitseministeerium ja Kaitsevägi.102

VangS § 52 täiendatakse lõikega 81 (eelnõu § 12 punkt 4). Lõikes 81 sätestatakse, kellele ja milliseid andmeid sõjavangide andmestikust väljastatakse. Esiteks väljastakse andmeid seadusega kindlaks määratud ülesannete täitmiseks ning selleks vajalikus mahus vangiregistri põhimääruses nimetatud isikutele ja asutustele. Teiseks väljastakse andmeid VangS §-s 52 nimetatud tervishoiuteenuse osutajale, kellel on juurdepääs, et täita käesolevas seaduses ja selle alusel sätestatud ülesandeid. Kui tervishoiuteenuseid osutatakse mujal kui vanglas, kohaldatakse lõike 81 punkti 1.

Kolmandaks on võimalik väljastada andmeid teise riiki edastamiseks olukorras, kus see on vajalik seaduse, välislepingu või muu Eesti jaoks siduva rahvusvahelise kohustuse täitmiseks. Sellisel juhul peab andmete kasutamine olema selgelt seadusega kindlaksmääratud ülesannete täitmiseks ning kooskõlas andmete töötlemise ja andmekogusse kandmise eesmärgiga. Samuti saab väljastada sõjavangile tema enda kohta käivaid andmeid, kui sõjavang on selleks kirjaliku taotluse esitanud.

Eelnõu § 12 punktis 5 sätestatakse sõjavangide andmestikku kantavad andmed. Need on koos selgitustega järgmised:
1) üldandmed – nimi, isikukood, sünnikuupäev;
2) auastme andmed – sõjavangi auaste;
3) andmed kinnipidamise asjaolude, sealhulgas kinnipidamise aja ja koha kohta – mis ajahetkel ja kelle poolt kinnipidamine toimus;
4) kinnipidamise korraldamiseks vajalikud terviseandmed – sõjavangi meditsiinilise terviseseisundi hetkeseis, mis on vajalik näiteks tervisest tulenevate piirangute ja tervishoiuteenuste osutamiseks;
5) andmed asjade, sõjaliste dokumentide ja raha hoiulevõtmise ja tagastamise ning talle vanglateenistuse või Kaitseväe poolt antud asjade kohta103 – andmeid kogutakse kõikide sõjavangi esemete ja asjade kohta, kuid ära võetakse ainult Genfi III konventsioonis nimetatud asjad ja esemed;
6) andmed sõjavangi paiknemise ning liikumise kohta – näiteks kui sõjavangid viiakse ühest vanglast teise või kinnipidamiskohast alternatiivsesse kinnipidamiskohta;
7) andmed sõjavangi järelevalve kohta – andmed sõjavangi suhtes rakendatud järelevalve- ja julgeolekuabinõude kohta;
8) andmed sõjavangile määratud distsiplinaarkaristuse ja selle täideviimise kohta – distsiplinaarmenetluste puhul juhindutakse ja kohaldatakse RiKS § 8710 järgi kaitseväeteenistuse seaduse 10. peatükis sätestatut;
9) andmed sõjavangi suhete, kontaktide, sealhulgas elektroonilise suhtluse, kirjavahetuse, interneti kasutamise ja telefonikõnede ning nende kontrollimise või piiramise kohta – vanglateenistusel peab olema vajadusel võimalik sõjavangi tegevust kontrollida, eelkõige nimetatud andmete kogumise teel. Selliseid andmeid on võimalik koguda ulatuses, milles need ei ole vastuolus Genfi III konventsiooni sõnumisaladuse kaitse nõuetega;
10) andmed sõjavangi töötamise kohta – mis tööd ja mis ajal sõjavang teeb või tegi;
11) digitaalsed dokumendid, mis koostatakse ja edastatakse riigikaitseseaduses või muus seaduses või nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud ülesannete täitmise käigus;
12) andmed usulise kuuluvuse kohta, kui sõjavang on seda avaldanud;
13) teave sõjavangi ja kinnipidamiskohta ohustavate sündmuste kohta või nende toimumise ohule viitav teave – näiteks võimalikud kaklused sõjavangide vahel kinnipidamiskohas.

Eelnõu § 12 punktis 6 sätestakse, millise dokumendi alusel kantakse andmed sõjavangide andmestikku. VangS § 53 täiendatakse lõikega 21, mille kohaselt kantakse sõjavangide andmestikku andmed kinnipidamise alusdokumentidest, teistest andmekogudest saadud teabe, isikutelt ja asutustelt saadud teabe või vanglateenistuse tegevuse käigus saadud teabe alusel. Näiteks võib selline teave tuleneda rahvusvaheliste organisatsioonide muudest registritest, organisatsioonilisest infovahetusest või NATO liikmesriikide vahelisest suhtlusest.

Eelnõu § 12 punktis 7 sätestatakse vangisregistrisse kantud andmete säilitamise ja arhiveerimise tähtaeg. Sõjavangide andmed kantakse üle arhiivi kolm kuud pärast kinnipidamise lõppemist ja neid säilitatakse 50 aastat.

Pikem tähtaeg on seotud muu hulgas isiku eeldatava elueaga. Samuti tuleb tagada võimalus tuvastada kadunuks jäänud isikuid hilisemates menetlustes. Relvakonflikti kestust ei ole võimalik ette näha, mistõttu ei saa prognoosida ka aega, mil tekib vajadus kadunud isikute otsimise või tuvastamise järele. Informatsioonibüroo peab vastama kõigile talle saadetud järelepärimistele sõjavangide kohta, sealhulgas vangistuses surnud sõjavangide kohta.104 Kadunud isikute otsimine eeldab rahvusvahelist koostööd rahvusvaheliste organisatsioonide ning teiste riikidega ja seetõttu peab riigil olema võimekus tuvastada isikuid ka aastakümneid pärast relvakonflikti lõppu. Lisaks on riigil vaja olla valmis potentsiaalseteks rahvusvahelisteks vaidlusteks, mille puhul tuleb tõendada, et riik on järginud Genfi III konventsioonist tulenevaid kohustusi. Pikaajaline andmete säilitamine võimaldab tagada vajaliku tõenduspõhise läbipaistvuse ja vastavuse rahvusvahelisele humanitaarõigusele.

Eelnõu §-s 13 on sätestatud seaduse jõustumine.


4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga võetakse kasutusele Eesti õiguses varem kasutamata termin „sõjavang“, mille sisustamisel lähtutakse rahvusvahelisest õigusest. Sõjavangina käsitletakse sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsiooni artikli 4 punktides A ja B nimetatud isikuid. Eelnimetatud punktides sätestatud isikud on:
• konfliktiosalise relvajõudude liikmed, samuti nende relvajõudude koosseisu kuuluvate maakaitsevägede või vabatahtlike väeüksuste liikmed;
• muude maakaitsevägede ja vabatahtlike väeüksuste liikmed, sealhulgas organiseeritud vastupanuliikumistest osavõtjad, kes tegutsevad oma territooriumil või sellest väljaspool, ka juhul, kui see territoorium on okupeeritud. Sellised maakaitseväed või vabatahtlike väeüksused, sealhulgas organiseeritud vastupanuliikumised, peavad vastama järgmistele nõuetele:
• neid juhib isik, kes vastutab oma alluvate eest;
• nad kannavad kindlaid kaugelt eristatavaid eraldusmärke;
• nad kannavad relvi avalikult;
• nad järgivad sõjapidamise seadusi ja tavasid;
• regulaarväe liikmed, kes on truudust vandunud valitsusele või võimule, keda neid vangis hoidev pool ei tunnusta;
• relvajõudusid saatvad isikud, kes ei ole relvajõudude liikmed, nagu sõjalennukite meeskondade tsiviilliikmed, sõjakorrespondendid, varustajad, töö- või teenindusbrigaadide liikmed, kes vastutavad relvajõudude olme eest, eeldusel et neid on selleks volitanud relvajõud, keda nad saadavad;
• konfliktiosalise kaubalaevastiku meeskondade liikmed, sealhulgas kaptenid, lootsid ja jungad, ning tsiviillennukite meeskonnad, juhul kui neil ei ole õigust veelgi paremale kohtlemisele vastavalt muudele rahvusvahelise õiguse normidele;
• okupeerimata territooriumide elanikud, kes on vaenlase lähenemisel omal algatusel relvastunud, et osutada sissetungijale vastupanu, ning kes ei ole jõudnud formeeruda regulaarväe üksusteks, eeldusel et nad kannavad relvi avalikult ning austavad sõjapidamise seadusi ja tavasid;
• isikud, kes kuuluvad või on kuulunud okupeeritud riigi relvajõududesse, kui okupeeriv riik peab niisuguse kuuluvuse tõttu vajalikuks nad interneerida, kuigi ta on nad algselt vabastanud ajal, mil sõjategevus toimus väljaspool okupeeritavat territooriumi, eriti kui sellised isikud on teinud ebaõnnestunud katse taasliituda relvajõududega, millesse nad kuuluvad ja mis osalevad lahingutegevuses, või kui nad ei täida neile esitatud kutset interneerimise kohta;
• isikud, kes kuuluvad ühte artiklis 4 loetletud kategooriasse ja kes on vastu võetud neutraalse või mittesõdiva riigi territooriumile ja kelle need riigid peavad vastavalt rahvusvahelisele õigusele interneerima, mis sealjuures ei takista neil riikidel kohelda nimetatud isikuid soodsamalt. Erandiks on Genfi (III) konventsiooni artiklites 8, 10, 15, 30 lõikes 5, 58–67, 92 ja 126 sisalduvad juhendid ning kui konfliktiosaliste ja asjaomaseomase neutraalse või mittesõdiva riigi vahel on diplomaatilised suhted, sealhulgas artiklid kaitsvate riikide kohta. Kui sellised diplomaatilised suhted on olemas, lubatakse konfliktiosalistel, kellest need isikud sõltuvad, nende suhtes täita käesolevas konventsioonis ette nähtud kaitsva riigi ülesandeid, takistamata sealjuures nende konfliktiosaliste ülesannete täitmist vastavalt diplomaatilist ja konsulaartööd reguleerivatele tavadele ja lepingutele.105

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega.


6. Seaduse mõjud

6.1. Merelise ohutuse komisjoni loomine

Selleks, et merelt tulenevale ohule kiiremini reageerida, luuakse Kaitseväe juurde merelise ohutuse komisjon, et parandada mereolukorrateadlikkust (teabevahetus ja selle liikumise kiirus) ning asutuste koostööd. Komisjoni eesmärk on parandada asutustevahelist teabevahetust ning eri ohtudele reageerimiseks töötatakse välja toimingud (plaanid), mida aeg-ajalt õppuste või muu sellisena läbi harjutatakse, et kontrollida, kas need toimivad. Juhtumid, millal riik peab merel tegutsema, on muu hulgas järgmised: piiririkkumised, terrorism, organiseeritud kuritegevus, ebaseaduslik ränne, salakaubavedu, ebaseaduslik relvavedu, ebaseaduslik kalapüük, veealuse taristu kahjustamine, kaitse alla võetud vrakkidega seotud nõuete rikkumine, laeva, sadama või muu rajatise või seadmestiku ohtu seadmine, samuti majandusvööndis Eesti Vabariigi suveräänsete õiguste rikkumine või sanktsioonide rikkumine.

6.1.1. Sihtrühm

Sihtrühma moodustavad kõik need asutused, kes osalevad merelise ohutuse komisjonis: Kaitseväe asjakohased struktuuriüksused ning julgeoleku- ja riigiasutused, kellel on merelised ülesanded, mis on seotud avaliku korra, julgeoleku või navigatsiooniohutuse tagamisega merel või riikliku järelevalve teostamisega.

6.1.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest muudatustel on üldiselt positiivne mõju ohuolukordadeks valmisolekule, kuna muu hulgas ei pea Kaitsevägi viivitama sündmusele reageerimisega hindamaks, kas ta võib reageerida, samuti kiirendab see reageerimist, sest tal on parem olukorrateadlikkus. Parema mereolukorrateadlikkuse loomise ja tagamisega on tagatud sellise keskse koordineerija olemasolu, kes suudab ülesannet täita nii tavaolukorras kui ka eri tüüpi ohtude või sündmuste korral. Kaitseväel tekib olukorrast laiahaardelisem arusaam, mis võimaldab teha kvaliteetsemaid otsuseid ning loob eeldused ressursside säästlikumaks kasutamiseks ka operatsioonide planeerimisel või elluviimisel (sisaldades muu hulgas asjakohase väljaõppe kavandamist).

Kuigi iga merelise ohutuse komisjoni kuuluv asutus täidab oma ülesandeid enda pädevuse piires, tagab parem asutuste teabevahetus ning läbimõeldud ja harjutatud sündmustele reageerimine lühema reageerimisaja, kiirendades paljudel juhtudel ka võimaliku süüdlase tuvastamist ja leidmist.

Mõju välissuhetele on kaudne, kuid positiivne, sest merelise ohutuse komisjon on pigem riigisisese asutuste koostöö koordineerimise vahend. Iga asutus teeb oma pädevuse piires teiste riikide asjakohaste asutustega koostööd ning merelise ohutuse komisjon vahetult välisriikide asutustega koostööd ei tee.

6.1.3. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Mõju riigiasutuste korraldusele on positiivne. Alguses võib mõju asutuste töökorraldusele olla suurem (väiksest suureni), sest kui komisjon tööle hakkab, on vaja kokku leppida töökord ning koos asjakohaste asutustega (st asutustega, kes teatud sündmustele reageerivad) tuleb kokku leppida teabevahetuseks vajaliku teabe sisu ja sagedus, samuti koostöö tegemise vorm ja toimingud (tegevusjuhenditena), kui asutused ei ole juba varem koostöökokkuleppeid sõlminud. Hiljem see mõju väheneb, kui töörühma formaat on paigas, koostöö toimib ja tekkimas on rutiin. Kuna iga asutus tegutseb oma pädevuse piires, siis eelnõukohased muudatused asutuste tööülesannete korraldust otseselt ei mõjuta, sest ülesandeid asutuste vahel ümber ei jagata, samuti ei eeldata, et selline vajadus tekiks asutuse sees. Komisjoni eesmärk on tagada parem ja koordineeritum teabevahetus, samuti teadlikum ja koordineeritum koostöö asutuste vahel (st teades üksteise võimeid ja tegevusi paremini), mis peaks parandama olukorrateadlikkust kõikides asutustes ning muutma koostöö sujuvamaks.

6.1.4. Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju majandusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.

6.2. Merealuse taristu ja rajatiste hooldamisega seotud tegevustest ning muudest sise- ja territoriaalmeres tehtavatest tegevustest teavitamine või nendega seotud loa taotlemine

Eelnõuga pannakse kohustus taotleda territoriaalmeres merealuse taristu hooldamisega seotud tegevuste (vaatlus, parandamine jne) jaoks luba ning kohustus teavitada majandusvööndis tehtavatest tegevustest. Muudest tegevustest, mis pole juba seadustega reguleeritud, tuleb Kaitseväge teavitada ja saada nende nõusolek. Seda on vaja selleks, et merel patrullivad Kaitseväe laevad või muul viisil merel toimuvat jälgivad asutused teaks, et tegemist on seadusliku tegevusega. Vastasel korral võib Kaitsevägi kasutada jõudu, et ebaseaduslik tegevus tõkestada. Samuti täidab hooldustöödega seotud tegevustest teavitamine riigi julgeoleku tagamise eesmärki, sest muu hulgas kontrollitakse töötegijate tausta, kui töid ei tee taristu omanik või valdaja ise. Riigiasutused, kes tegutsevad merel, peavad oma tegevusest teavitama.

6.2.1. Sihtrühm

Peamise sihtrühma moodustavad merealuse taristu ja rajatiste omanikud ning valdajad106, samuti need isikud, kes soovivad tegutseda merel peamiselt vee all muul põhjusel, mis ei ole veel seadusega reguleeritud.

Teise sihtrühma moodustab Kaitsevägi, kes loob mereolukorrateadlikkust ja tagab merel piirirežiimi.

Kolmanda sihtrühma moodustab kogu Eesti elanikkond, kes tarbib teenuseid, mida tarnitakse merealuse taristu kaudu.

6.2.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju välissuhetele puudub või on kaudne. Muudatusel võib olla kaudne, kuigi juhusliku loomuga positiivne mõju rahvusvahelistele suhetele, kui vältida ebasoovitava mõjuna tekkida võivat tarbetut ülereageerimist, kuid samas on tagatud julgeolek.

Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest parem mereolukorrateadlikkus loob parema merejulgeoleku ja see omakorda parema eelduse, et merealune taristu jääb puutumatuks, mis omakorda mõjutab kogu Eesti elanikkonda, kui merealuse taristu kaudu tarnitavad teenused toimivad. Seejuures tuleb märkida, et teatavasti ei saa mõistlike kuludega tagada merealuse taristu puhul täielikku kaitset, mis tähendab, et jääb teatud tõenäosus, et merealust taristut kogemata või pahatahtlikult kahjustatakse. Seda on aga võimalik minimeerida, kui mereolukorrateadlikkuse raames on teada, kes, millal ja kus merealust taristut hooldab, et mitte reageerida juhtudel, kus seda vaja ei ole. Terve ja toimiv merealune taristu on üks majandusjulgeoleku alustalasid.

6.2.3. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Mõju riigiasutuste korraldusele on väike. Mõjutatud on peamiselt Kaitsevägi, kellele tuleb taotlus esitada ja kes seda menetleb ning keda tuleb teavitada muudest tegevustest. Kuna taotlust menetlevate isikute arv võrreldes kogu Kaitseväe koosseisuga on väike, on ka mõju väike. Samuti ei ole võimalik taotluste arv suur, mistõttu ei ole ka töökoormus suur. RiPS seab juba praegu paljudel juhtudel kohustuse saada nõusolek Kaitseväelt paljudeks tegevusteks (keskmiselt 90−95 korda kuus, olenedes natuke ka aastaajast), mistõttu need lisanduvad teavitamised ning loa taotlemine taristu ja rajatiste korral ei kasvata töökoormust kuigi palju. See tähendab, et puudub vajadus lisanduvate teavitamiste ja nõusoleku küsimiste tõttu uute töökohtade järele. Kaitsevägi teeb seda tööd nagunii iga päev ja seega on niisugune teenus tagatud ööpäev läbi.

6.2.4. Mõju majandusele

Eelnõus sätestatu mõjutab majandust pigem kaudselt, sest terved ja toimivad merealune taristu ja rajatised tagavad kogu elanikkonna ja ka ettevõtjate jaoks andmeside liikumise, elektrivõrgu töö ning gaasiga varustatuse. Loa taotlemine ja teavitamine hooldustöödest ei mõjuta taristu omanikke ega valdajaid107 kuigi palju, sest seda tehakse teatud ulatuses ka praegu ning see on pikemas plaanis nende endi huvides, sest nii suudetakse koostöös tagada parem mereolukorrateadlikkus ja sealt edasi kiirem reageerimine kahtlasele tegevusele taristu läheduses.

6.2.5. Eelnõus sätestatu ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju elu- ja looduskeskkonnale ega regionaalarengule, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.

6.3. Tehniline järelevalve Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate veesõidukite üle

Eelnõu kohaselt teeb Kaitsevägi Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate veesõidukite üle järelevalvet. Eesmärk on tagada, et registris olevad veesõidukid on merekõlblikud või sõidukõlblikud. Selleks lisatakse asjakohane säte nii MSOS-i kui ka KaLS-i. Samuti antakse MSOS‑iga Kaitseväele õigus kehtestada 1) Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris oleva laeva ja väikelaeva tehnilise ülevaatuse kord, 2) tehnilised nõuded nendele laevadele ja väikelaevadele ning 3) laeva ja väikelaeva merekõlblikuks või sõidukõlblikuks tunnistamise kord.

6.3.1. Sihtrühm

Sihtrühma, keda eelnõus sätestatu mõjutab, moodustavad Kaitsevägi ja Kaitseliit. Täpsemalt need üksused, kes kasutavad veesõidukeid ja kelle üle Kaitsevägi järelevalvet teeb, samuti Kaitseväes järelevalvet tegev üksus.

6.3.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju välissuhetele puudub.

Mõju riigi julgeolekule on positiivne, kuid kaudne, sest ainult merekõlblike ja sõidukõlblike laevadega ja väikelaevadega on võimalik täita ülesandeid merel ja siseveekogudel. Samas ei ole probleeme veesõidukite merekõlblikkuse ja sõidukõlblikkusega. Muudatuse peamine eesmärk on ühtlustada nõuded Kaitseväes ja Kaitseliidus, kuid Kaitsevägi saab kehtestada nõudeid Kaitseliidu tegevusele ja vahenditele ainult siis, kui see õigus on antud talle seadusega.

6.3.3. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Eelnõus sätestatu ei mõjuta muude riigiasutuste korraldust peale Kaitseväe, samuti mõjutab Kaitseliitu108. Kaitseväel ja Kaitseliidul on hulk109 veesõidukeid, mis on registreeritud Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris. Ka praegu tehakse neile tehnilist ülevaatust, kuid seda ei tehta ühtsete nõuete alusel. Kuna ka praegu toimub teatud ulatuses kontrollimine, siis pärast eelnõukohase seaduse jõustumist ei suurene Kaitseväe töökoormus märgatavalt. Alguses on vaja üle vaadata ja kehtestada kõik vajalikud nõuded ning korrad, kuid pärast nende valmimist jääb üksnes rutiinne kontroll kooskõlas kehtestatud korraga.

6.3.4. Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju majandusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.

6.4. AIS-seadme paigaldamise kohustus

Eelnõuga pannakse ankrualal või sadama reidil olevate laevade teenindamisega tegelevatele veesõidukitele, kellel ei ole praegu kohustust AIS-seadet paigaldada, A-klassi või vähemalt B-klassi AIS-seadme paigaldamise kohustus. A-klassi AIS-seadme omamise kohustus on Eesti sadamat külastaval reisilaeval ning 300-se ja suurema kogumahutavusega laeval, mis ei ole reisilaev. Ankrualal või sadama reidil olevaid laevu teenindavad aga ka väiksema mahutavusega laevad, kellel on vaja selleks tegevusluba. Selleks, et tõhusamalt kontrollida laevade liikumist ja tegevusloaga veesõidukeid, muu hulgas piirirežiimi ja sanktsioonide nõuetest kinnipidamist, on vaja teada, kuidas ja kus need veesõidukid liiguvad. Ilma AIS-seadmeta on seda väga keeruline teha. A-klassi või vähemalt B-klassi AIS-seade tuleb ankrualal või sadama reidil olevaid laevu teenindavatel laevadel ja väikelaevadel paigaldada kuue kuu jooksul alates eelnõukohase seaduse jõustumisest.

6.4.1. Sihtrühm

Sihtrühma moodustavad nende veesõidukite, millele peab eelnõukohase seaduse jõustumise järel paigaldama nõuetekohase A-klassi või vähemalt B-klassi AIS-seadme, omanikud110. Eelnõu koostamise ajal on selliseid veesõidukeid seitse, kellele on antud luba teenust osutada, kuid kellel puudub A-klassi või B-klassi AIS-seade. Kokku on lubatud ankrualal või sadama reidil olevatele laevadele teenust osutada 51 veesõidukil (sh lootsilaevad).111



6.4.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju välissuhetele puudub.

Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest see parandab mereolukorrateadlikkust ja järelevalve kvaliteeti ning tagab, et laevad ei osutaks teenust nendele laevadele, kellele seda ei tohi osutada, näiteks sanktsiooni all olevatele laevadele.

6.4.3. Mõju majandusele

Mõju majandusele on kaudne. Sihtrühm, kes peab paigaldama A-klassi või B-klassi AIS-seadme, on võrreldes kõikide laevadega, kellel on õigus ankrualal, sadamates ja sadama reidil olevatele laevadele teenust osutada, väike. AIS-seadmed ei maksa palju112 võrreldes laeva enda maksumuse või muude seadmete maksumusega, seetõttu ei ole tegemist ebaproportsionaalse nõudega. Üleminekuajana määratud tähtaeg ei ole samuti ebamõistlik, vaid piisav selleks, et laeva omanik jõuaks soetada asjakohase AIS-seadme. Nendel laevadel, kes plaanivad alustada teenuse osutamist pärast eelnõukohase seaduse jõustumist, peab olema A-klassi või B-klassi AIS-seade juba tegevuse algusest alates.

6.4.4. Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele, riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.


6.4.5. Kokkuvõte mõjust eraõiguslike isikute halduskoormusele

Eelnõuga plaanitavatel muudatustel on väike mõju Kaitseliidu nende üksuste tegevusele, kes kasutavad veesõidukeid. Kaitsevägi teeb tehnilist järelevalvet nende veesõidukite üle, mida Kaitseliit varem ise kontrollis. Samas peab Kaitseliit hakkama täitma Kaitseväe kehtestatud nõudeid, kuid see ei ole suure mõjuga, sest koostöö Kaitseväega käib ka praegu.

Merealuse taristu ja rajatiste omanike ning valdajate halduskoormus oluliselt ei kasva, sest nad esitavad hooldustöödega seotud andmeid ja teavitavad nendest ka praegu. Eelnõuga pigem täpsustatakse, millal tuleb esitada taotlus ja millal teavitada. Nendel isikutel, kes soovivad merel peamiselt vee all tegutseda muul põhjusel, mis ei ole juba seadusega reguleeritud ja mis ei ole vahetult seotud rahumeelse läbisõiduga, tekib väike halduskoormus, sest nad peavad teavitama Kaitseväge kavandatavast tegevusest. Osa neist teeb seda juba praegu, kuigi kohustust ei ole, kuid osa mitte. Viimastele tekib väike halduskoormus teavitamiskohustuse tõttu. Otsene halduskoormus vastavuskulu näol tekib ka neile seitsmele veesõiduki omanikule, kes peavad oma laevale asjakohase AIS-seadme paigaldama. Tegemist on ühekordse kohustusega, mis tuleb täita kuue kuu jooksul alates eelnõukohase seaduse jõustumisest.






6.5. Kaitseväe julgeolekuala kaitse tõhustamine

6.5.1. Sihtrühm

Peamine sihtrühm on Kaitsevägi ja selle teenistujad. Kaitseväe teenistujad võib jagada tinglikult kaheks. Esimesse rühma kuuluvad kõik Kaitseväe teenistujad, keda võib puudutada julgeolekuala vastu suunatud ründe oht. Teise rühma kuuluvad teenistujad, kelle teenistusülesanne on julgeolekuala valve ja kaitse.

Teisese sihtrühma moodustavad isikud, kes viibivad julgeolekuala vahetus läheduses või soovivad siseneda julgeolekualale ning kelle tegevus võib seejuures ohustada julgeolekuala ja selle puutumatust (s.t territooriumi koos hoonetega, sellel asuvat vara ja sellel viibivaid isikuid) või kaitseväelasi.

Kolmanda taseme sihtrühma moodustavad kõik riigi elanikud, kelle turvalisus ja heaolu sõltub otseselt riigi julgeolekust.

6.5.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju sihtrühm 1: Kaitsevägi ja selle teenistujad.
Mõju sihtrühm 2: isikud, kes viibivad Kaitseväe julgeolekuala vahetus läheduses või soovivad siseneda selle territooriumile ning kelle tegevus ohustab või võib ohustada julgeolekuala.
Mõju sihtrühm 3: riigi elanikud.

Sihtrühmi käsitletakse koos, sest mõju kirjeldus on olulisel määral kattuv.
Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest eelnõuga plaanitud muudatuste tulemusel paraneb riigi reageerimisvõime julgeolekuala kaitseks julgeolekuala vahetus läheduses. Planeeritud muudatused võimaldavad senisest paremini kindlustada, et Kaitsevägi saab nende vastu suunatud ohule adekvaatselt ja proportsionaalselt reageerida. Seega on senisest veelgi paremini tagatud Kaitseväe ja nende teenistujate kaitse, seeläbi ka avaliku võimu organite ja riigi häireteta toimimine ning selle kaudu omakorda elanike turvalisus ja heaolu. Kaitseväele ja nende teenistujatele loovad planeeritud muudatused suurema kindluse, et Kaitseväe julgeolekuala ähvardav oht ei realiseeru või suudetakse sellele adekvaatselt ja proportsionaalselt reageerida. Seega väheneb ka Kaitseväe vara ja teavet ning nende teenistujate elu või tervist ähvardava ohu realiseerumise risk. Seega mõjutavad muudatused riigi julgeolekut positiivselt.

Mõju avaldumise sagedus on väike, sest julgeolekuala vastu suunatud ohu tase ja realiseerumise tõenäosus on igapäevaselt suhteliselt madal.

Mõju sihtrühma 1 suurus on keskmine, sest Kaitsevägi ja selle teenistujad moodustavad kõigist riigiasutustest ja nende teenistujatest olulise osa. Mõju sihtrühm 2 on suuruselt väike, sest asjaomased isikud moodustavad äärmiselt väikese osa avalikus ruumis viibivatest või ka Kaitseväe julgeolekualale sisenevatest isikutest. Mõju sihtrühm 3 on mahult suur, sest kaudselt on mõjutatud kogu elanikkond. Mõju ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, sest muudatustega ei kaasne automaatselt ühtegi muudatust isikute suhtes, kellest ei lähtu (potentsiaalset) ohtu Kaitseväele ega julgeolekualale. Muudatused tehakse eesmärgiga suurendada Kaitseväe võimet kaitsta julgeolekuala selle vahetus läheduses, arvestades samas vajadust kehtestada piirid, mis välistaksid ohule ülereageerimise ja seeläbi ohuolukorra eskaleerimise.

Kuna julgeolekualal asuvad kaitseväelased, mitte teiste asutuste teenistujad, saab ka Kaitsevägi julgeolekuala ohustavale sündmusele julgeolekuala vahetus läheduses esimesena reageerida, kuid kui tal seda õigust ei oleks, võib tekkida olukord, kus Kaitsevägi peab ootama reageerimisega, kuni oht on realiseerunud ja julgeolekuala puutumatus on rikutud, sest tal puudub selleks õigus, ning tulemuseks oleks oht riigi iseseisvale kaitsevõimele ja seda tagavale taristule. See tähendab, et muudatustel on üldiselt positiivne mõju riigikaitsele ja ohuolukordadeks valmisolekule, sest Kaitsevägi ei pea viivitama sündmusele reageerimisega seetõttu, et uurida, kas ta võib reageerida, vaid saab seda teha kohe, kui vajalikud toimingud on tehtud.

ESS-i seotud muudatuste täpsema sihtrühma moodustavad kaitseväelased, kes piiravad riigikaitselist tähtsust omava objekti piirkonnas raadiosidet ja tähistavad objekti, paigaldavad raadioside piiramise piirkonda nõuetekohaseid tähiseid ning jälgivad, et neid oleks piisavalt ja need oleks õigetes kohtades. Muudatus võimaldab Kaitseväel rakendada raadioside piiramist julgeoleku tagamiseks kiiremini ja paindlikumalt, sest ei pea selle tegevusega ootama, kuni objektile on tähised paigaldatud. Seega mõjutab muudatus riigi julgeolekut positiivselt.

Mõju välissuhetele puudub.

6.5.3. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Mõju riigiasutuste korraldusele on väike, sest eelnõukohase seadusega ei jagata asutuste vahel ülesandeid ümber.

Eelnõus sätestatu ei mõjuta muude riigiasutuste korraldust peale Kaitseväe. Suurim mõju on Kaitseväe tegevusele, sest ta saab õiguse ohtudele reageerida julgeolekuala vahetus läheduses.
Mõju sagedus on pidev, sest Kaitsevägi on valmis reageerima igal ajal, kuid rakendada tuleb lisanduvaid volitusi tõenäoliselt harva.

Planeeritud muudatused loovad julgeolekuala valve ja kaitse ülesannet täitvatele teenistujatele võimaluse reageerida julgeolekuala vastu suunatud ohule julgeolekuala vahetus läheduses õigel ajal, adekvaatselt ja proportsionaalselt. Kaitsevägi vajab spetsiaalset väljaõpet julgeolekuala vahetus läheduses ohtudele reageerimiseks. Julgeolekuala valve ja kaitse ülesannet täitvad kaitseväelased peavad läbima lisakoolituse, et omandada uuendatud volituste rakendamiseks vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud.

Mõju sihtrühm on keskmine, sest asjaomaseid ülesandeid igapäevaselt täitvad kaitseväelased moodustavad Kaitseväe teenistujatest suhteliselt väikese osa, kuid paljud kaitseväelased võivad mingil hetkel kokku puutuda julgeolekuala kaitse ja valve ülesandega (nt õppuste ajal) ning peaksid olema pädevad reageerima julgeolekuala vahetuses läheduses olevale ohule ja seal meetmeid proportsionaalselt kohaldama. Mõju ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, sest muudatustega ei kaasne neile peale lisakoolituse muid lisakohustusi ning muudatused tehakse eesmärgiga suurendada võimet julgeolekuala kaitseks reageerida.

6.5.4. Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju majandusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.

6.5.5. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju sihtrühm 1: Kaitsevägi ja selle teenistujad.
Mõju sihtrühm 2: isikud, kes viibivad piirkonnas, kus Kaitsevägi rakendab riigikaitselist tähtsust omava objekti kaitseks raadioside piiramist.
Mõju sihtrühm 3: riigi elanikud.

Sihtrühmi käsitletakse koos, sest mõju kirjeldus on olulisel määral kattuv.
Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest eelnõuga plaanitud muudatuste tulemusel on võimalik piirata raadiosidet operatiivselt ja vältida ala aeganõudvat tähistamist. Samuti on Kaitseväe varjatud tegevuste julgeolek rohkem tagatud, sest raadiosidet piiratakse nii, et see ei pruugi olla avalikus ruumis kaugele märgatav ega põhjustada julgeolekuohtu ega liigset tähelepanu. Kaitsevägi saab oma varjamist nõudvaid tegevusi paremini teostada ning suunatud ohule adekvaatselt ja proportsionaalselt reageerida. Seega on senisest veelgi paremini tagatud Kaitseväe ja nende teenistujate kaitse, seeläbi ka avaliku võimu organite ja riigi häireteta toimimine ning selle kaudu omakorda elanike turvalisus ja heaolu.

Mõju avaldumise sagedus on praegu väike, sest riigikaitselist tähtsust omaval objektil raadioside piiramise vajadus ja näiteks MÕS-idest põhjustatud ohu tase ja realiseerumise tõenäosus on igapäevaselt suhteliselt madal, kuid see võib hüppeliselt suureneda vastavalt valitsevale julgeolekuolukorrale.

Mõju sihtrühma 1 suurus on keskmine, sest riigikaitselist tähtsust omavad objektid, kus Kaitsevägi ja selle teenistujad tegutsevad, moodustavad kõigist riigiasutustest ja -ametnikest olulise osa. Mõju sihtrühm 2 on suuruselt väike, sest asjaomased isikud moodustavad äärmiselt väikese osa avalikus ruumis riigikaitselist tähtsust omavate objektide lähedal viibivatest isikutest. Mõju sihtrühm 3 on mahult suur, sest kaudselt on mõjutatud kogu elanikkond.

Mõju ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike kuni keskmine, sest raadioside piiramine tähistamata territooriumil julgeolekukaalutlustel riigikaitselist tähtsust omavatel objektidel võib kaasa tuua ebasoovitavaid mõjusid raadiosidele piirkonnas, mobiililevile, mõnedele raadiosidet kasutavate meditsiiniseadmete funktsioonidele ning ka näiteks ehitustööriistadele, mis rakendavad töötamisel raadiosidet. Olenevalt kasutatavast raadioside piiramise seadmest ei pruugi mõju iga kord avalduda. Samuti piiratakse raadiosidet vajalikus piirkonnas nii, et mõjud oleks avalikus ruumis minimaalselt märgatavad, sest vastupidine võib kaasa tuua ebasoovitava tähelepanu ning kompromiteerida Kaitseväe tegevust.

Muudatustel on üldiselt positiivne mõju riigikaitsele ja ohuolukordadeks valmisolekule, sest Kaitsevägi saab erilist kaitset vajavaid objekte kaitsta raadioside piiramise teel ilma, et need oleks avalikus ruumis kaugele märgatavad ja põhjustaks seega lisaohtu.

Mõju välissuhetele puudub.

6.5.6. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Mõju riigiasutuste korraldusele on väike, sest eelnõukohase seadusega ei jagata asutuste vahel ülesandeid ümber. Pigem toob muudatus riigiasutusele vähest rahalist kokkuhoidu, kuna julgeolekukaalutlustel võib jätta raadioside piiramise piirkonnas objekti ümber tähised paigaldamata.

Eelnõus sätestatu ei mõjuta muude riigiasutuste korraldust peale Kaitseväe. Suurim mõju on Kaitseväe tegevusele, sest ta saab õiguse piirata raadiosidet tähistamata riigikaitsega seotud objektidel ning sellega paindlikumalt reageerida näiteks MÕS-idest põhjustatud ohtudele.

Mõju sagedus on pidev, sest Kaitsevägi on valmis raadiosidet piirama vajaduse korral igal ajal, kuid tähistamata objektidel on see suhteliselt harv. Eelkõige piiratakse raadiosidet endiselt tähistatud riigikaitseobjektide kaitseks.

Mõju sihtrühm on keskmine, sest raadioside piiramise ülesandeid igapäevaselt täitvad kaitseväelased moodustavad Kaitseväe teenistujatest suhteliselt väikese osa.

6.5.7. Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju majandusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.

6.6. Kaitseliidule kaasamisel Kaitseväe ülesannete täitmisesse kaasava haldusorgani volituste andmine

6.6.1. Sihtrühm

Peamine sihtrühm on Kaitseliit, Kaitseliidu liikmed ja selle teenistujad, keda võib Kaitseväe ülesannetesse kaasata.

Teise sihtrühma moodustab Kaitsevägi, kellel tekib senisest märksa ulatuslikum võimalus kasutada Kaitseliidu võimeid, et täita rahuaegseid ülesandeid, mis vajavad olemasolevast suuremat ressurssi.

6.6.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju sihtrühm 1: Kaitseliit ja selle liikmed ning teenistujad.
Mõju sihtrühm 2: Kaitsevägi.

Sihtrühmi käsitletakse koos, sest mõju kirjeldus on olulisel määral kattuv.
Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest eelnõuga plaanitud muudatuste tulemusel paraneb riigi reageerimisvõime esmase enesekaitsevõime ettevalmistamisel. Planeeritud muudatused võimaldavad senisest paremini kindlustada, et Kaitsevägi ja Kaitseliit täidavad senisest efektiivsemalt neile õigusaktidega pandud riigikaitselisi ülesandeid. See omakorda võimaldab kasutada olemasolevat ressurssi mitte üksnes Kaitseväe ja Kaitseliidu ülesannete täitmisel, vaid tervikuna, arvestades mõlema riigikaitselist staatust.

Mõju avaldumise sagedus on keskmine, kuna Kaitsevägi ei vaja toetust igapäevaselt. Samas luuakse paindlik ja kiire reageerimisvõimekus.
Kaitseliit saab lisaülesanded, mis vajavad täiendavat ressursiplaneerimist ja reageerimisvõimekust. Olgugi et Kaitseliit on avalik-õiguslik organisatsioon, on sihtrühm nende ülesannete osas võrreldav Kaitseväega, mistõttu rakenduvad ülesannete täitmisel ka kaasava halduorgani volitused.

Mõju sihtrühma 1 suurus on keskmine. Kaitseliit on ühiskonnas nähtav ja hõlmab paljusid ühiskonnaliikmeid.

Mõju sihtrühm 2 on suuruselt samuti keskmine, kuna Kaitseväe mõju ja nähtavus ühiskonnas on oluline.

Mõju välissuhetele puudub.

6.6.3. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Mõju riigiasutuste korraldusele on väike, sest eelnõukohase seadusega ei jagata asutuste vahel ülesandeid ümber.

Eelnõus sätestatu ei mõjuta muude riigiasutuste korraldust. Suurim mõju on Kaitseliidu kui avalik-õigusliku organisatsiooni tegevusele, sest ta saab õiguse kaasuda riigikaitseülesannete täitmisse senisest suuremas mahus.

Mõju sagedus on pidev, sest Kaitseliit on valmis reageerima igal ajal, kuid rakendada tuleb lisanduvaid volitusi tõenäoliselt keskmise sagedusega.

Planeeritud muudatused loovad võimaluse reageerida julgeolekuolukorrale tõhusamalt, õigel ajal, adekvaatselt ja proportsionaalselt.

Mõju sihtrühm on keskmine, sest asjaomaseid ülesandeid igapäevaselt täitvad kaitseväelased ja tegevliikmed moodustavad liikmeskonnast suhteliselt väikese osa, kuid paljud kaitseväelased ja tegevliikmed võivad mingil hetkel kokku puutuda kaasamisega seotud ülesannete täitmisega ning peaksid olema pädevad reageerima ja meetmeid proportsionaalselt kohaldama. Mõju ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike.

6.6.4. Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju majandusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.


6.7. Kaitseliidu valvuri kasutuses oleva relvastuse täiendamine relvasüsteemiga

6.7.1. Sihtrühm

Peamine sihtrühm on Kaitseliit, Kaitseliidu valvurid ja isikud, keda saab valvetegevusse kaasata.

Teise sihtrühma moodustab Kaitsevägi, kellel tekib senisest märksa ulatuslikum võimalus kasutada Kaitseliidu valveteenistuse võimeid, et täita rahuaegseid ülesandeid, mis vajavad olemasolevast suuremat ressurssi.

6.7.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju sihtrühm 1: Kaitseliit ja selle liikmed ning teenistujad.
Mõju sihtrühm 2: Kaitsevägi.

Sihtrühmi käsitletakse koos, sest mõju kirjeldus on olulisel määral kattuv.
Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest eelnõuga plaanitud muudatuste tulemusel paraneb riigi reageerimisvõime esmase enesekaitsevõime ettevalmistamisel. Planeeritud muudatused võimaldavad senisest paremini kindlustada, et Kaitsevägi ja Kaitseliit täidavad senisest efektiivsemalt neile õigusaktidega pandud riigikaitselisi ülesandeid. See omakorda võimaldab kasutada olemasolevat ressurssi mitte üksnes Kaitseväe ja Kaitseliidu ülesannete täitmisel, vaid tervikuna, arvestades mõlema riigikaitselist staatust. Samuti paraneb oluliselt nii Kaitseväe kui ka Kaitseliidu julgeolekuala kaitse, kuna relvasüsteem on suuremahulise droonikaitse vajaduse olukorras tõhusaim kasutatav relv.

Mõju avaldumise sagedus on väike, kuna Kaitsevägi ega Kaitseliit ei vaja relvsüsteemi kasutamist igapäevaselt. Samas luuakse paindlik ja kiire reageerimisvõimekus.
Kaitseliit saab lisaülesanded, mis vajavad täiendavat ressursiplaneerimist ja reageerimisvõimekust. Olgugi et Kaitseliit on avalik-õiguslik organisatsioon, on sihtrühmal nende ülesannete täitmisel vahetu sunni kohaldamise õigus.

Mõju sihtrühma 1 suurus on keskmine. Kaitseliit on ühiskonnas nähtav ja hõlmab paljusid ühiskonnaliikmeid.

Mõju sihtrühm 2 on suuruselt samuti keskmine, kuna Kaitseväe mõju ja nähtavus ühiskonnas on oluline.

Mõju välissuhetele puudub.

6.7.3. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Mõju riigiasutuste korraldusele on väike, sest eelnõukohase seadusega ei jagata asutuste vahel ülesandeid ümber.

Eelnõus sätestatu ei mõjuta muude riigiasutuste korraldust. Suurim mõju on Kaitseliidu kui avalik-õigusliku organisatsiooni tegevusele, sest ta saab õiguse kaasuda riigikaitseülesannete täitmisse senisest suuremas mahus.

Mõju sagedus on pidev, sest Kaitseliit on valmis reageerima igal ajal, kuid rakendada tuleb lisanduvaid volitusi tõenäoliselt keskmise sagedusega.

Planeeritud muudatused loovad võimaluse reageerida julgeolekuolukorrale tõhusamalt, õigel ajal, adekvaatselt ja proportsionaalselt.

Mõju sihtrühm on keskmine, sest asjaomaseid ülesandeid igapäevaselt täitvad valvurid moodustavad liikmeskonnast suhteliselt väikese osa, kuid paljud kaitseväelased ja tegevliikmed võivad mingil hetkel kokku puutuda olukorraga, kus julgeolekuala ähvardab droonirünnaku näol reaalne oht ning valvurid peavad olema pädevad reageerima ja meetmeid proportsionaalselt kohaldama. Mõju ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike.

6.7.4. Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju majandusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.






6.8. Kaitseliidu julgeolekuala kehtestamine ja piiravate meetmete rakendamine

6.8.1. Sihtrühm

Peamine sihtrühm on Kaitseliit, Kaitseliidu liikmed ja selle teenistujad. Kaitseliidu liikmed ja teenistujad võib jagada tinglikult kaheks. Esimesse rühma kuuluvad kõik Kaitseliidu teenistujad ja liikmed, keda võib puudutada julgeolekuala vastu suunatud ründe oht. Teise rühma kuuluvad teenistujad, kelle teenistusülesanne on julgeolekuala valve ja kaitse.

Teise sihtrühma moodustavad isikud, kes viibivad julgeolekuala vahetus läheduses või soovivad siseneda julgeolekualale ning kelle tegevus võib seejuures ohustada julgeolekuala ja selle puutumatust (territooriumi koos hoonetega, sellel asuvat vara ja sellel viibivaid isikuid) või kaitseväelasi.

Kolmanda taseme sihtrühma moodustavad kõik riigi elanikud, kelle turvalisus ja heaolu sõltub otseselt riigi julgeolekust.

6.8.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju sihtrühm 1: Kaitseliit ja selle liikmed ning teenistujad.
Mõju sihtrühm 2: isikud, kes viibivad Kaitseliidu julgeolekuala vahetus läheduses või soovivad siseneda selle territooriumile ning kelle tegevus ohustab või võib ohustada julgeolekuala.
Mõju sihtrühm 3: riigi elanikud.

Sihtrühmi käsitletakse koos, sest mõju kirjeldus on olulisel määral kattuv.
Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest eelnõuga plaanitud muudatuste tulemusel paraneb riigi reageerimisvõime julgeolekuala kaitseks julgeolekuala vahetus läheduses. Planeeritud muudatused võimaldavad senisest paremini kindlustada, et Kaitseliit saab nende vastu suunatud ohule adekvaatselt ja proportsionaalselt reageerida. Seega on senisest veelgi paremini tagatud Kaitseliidu ja liikmete ning teenistujate kaitse, seeläbi ka riigi häireteta toimimine ning selle kaudu omakorda elanike turvalisus ja heaolu. Kaitseliidu liikmetele ja teenistujatele loovad planeeritud muudatused suurema kindluse, et Kaitseliidu julgeolekuala ähvardav oht ei realiseeru või suudetakse sellele adekvaatselt ja proportsionaalselt reageerida. Seega väheneb ka Kaitseliidu vara ja teavet ning liikmete ja teenistujate elu või tervist ähvardava ohu realiseerumise risk. Järelikult mõjutavad muudatused riigi julgeolekut positiivselt.

Mõju avaldumise sagedus on väike, sest julgeolekuala vastu suunatud ohu tase ja realiseerumise tõenäosus on igapäevaselt suhteliselt madal.

Mõju sihtrühma 1 suurus on keskmine, sest Kaitseliit, selle liikmed ja teenistujad moodustavad kõigist riigiasutustest ja nende teenistujatest olulise osa. Olgugi et Kaitseliit on avalik-õiguslik organisatsioon, on sihtrühm oma ülesannete poolest võrreldav teiste riigiasutusega.

Mõju sihtrühm 2 on suuruselt väike, sest asjaomased isikud moodustavad äärmiselt väikese osa avalikus ruumis viibivatest või ka Kaitseliidu julgeolekualale sisenevatest isikutest.

Mõju sihtrühm 3 on mahult suur, sest kaudselt on mõjutatud kogu elanikkond. Mõju ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, sest muudatustega ei kaasne automaatselt ühtegi muudatust isikute suhtes, kellest ei lähtu (potentsiaalset) ohtu Kaitseliidule ega julgeolekualale. Muudatused tehakse eesmärgiga suurendada Kaitseliidu võimet kaitsta julgeolekuala, arvestades samas vajadust kehtestada piirid, mis välistaksid ohule ülereageerimise ning seeläbi ohuolukorra eskaleerimise.

Kuna julgeolekualal asuvad Kaitseliidu liikmed, kaitseväelased ja Kaitseliiduga töösuhtes olevad töötajad, mitte teiste asutuste teenistujad, saab Kaitseliit sarnaselt Kaitseväele julgeolekuala ohustavale sündmusele esimesena reageerida. Selle õiguseta võib tekkida olukord, kus Kaitseliit peab ootama reageerimisega, kuni oht on realiseerunud ja julgeolekuala puutumatus on rikutud, sest tal puudub selleks õigus, ning tulemuseks oleks oht riigi iseseisvale kaitsevõimele ja seda tagavale taristule. See tähendab, et muudatustel on üldiselt positiivne mõju riigikaitsele ja ohuolukordadeks valmisolekule, sest Kaitseliit ei pea viivitama sündmusele reageerimisega seetõttu, et uurida, kas ta võib reageerida, vaid saab seda teha kohe, kui vajalikud toimingud on tehtud.

Mõju välissuhetele puudub.

6.8.3. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Mõju riigiasutuste korraldusele on väike, sest eelnõukohase seadusega ei jagata asutuste vahel ülesandeid ümber.

Eelnõus sätestatu ei mõjuta muude riigiasutuste korraldust. Suurim mõju on Kaitseliidu kui avalik-õigusliku organisatsiooni tegevusele, sest ta saab õiguse reageerida ohtudele senisest tõhusamalt.

Mõju sagedus on pidev, sest Kaitseliit on valmis reageerima igal ajal, kuid rakendada tuleb lisanduvaid volitusi tõenäoliselt harva.

Planeeritud muudatused loovad julgeolekuala valve ja kaitse ülesannet täitvatele teenistujatele võimaluse reageerida julgeolekuala vastu suunatud ohule õigel ajal, adekvaatselt ja proportsionaalselt. Julgeolekuala valve ja kaitse ülesannet täitvad kaitseväelased ning Kaitseliidu tegevliikmed peavad läbima lisakoolituse, et omandada uuendatud volituste rakendamiseks vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud.

Mõju sihtrühm on keskmine, sest asjaomaseid ülesandeid igapäevaselt täitvad kaitseväelased ja tegevliikmed moodustavad liikmeskonnast suhteliselt väikese osa, kuid paljud kaitseväelased ja tegevliikmed võivad mingil hetkel kokku puutuda julgeolekuala kaitse ja valve ülesandega (nt õppuste ajal) ning peaksid olema pädevad reageerima ja meetmeid proportsionaalselt kohaldama. Mõju ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, sest muudatustega ei kaasne neile peale lisakoolituse muid lisakohustusi ning muudatused tehakse eesmärgiga suurendada võimet julgeolekuala kaitseks reageerida.

6.8.4. Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju majandusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.






6.9. Sõjavangide kohtlemise regulatsiooni kehtestamine

6.9.1. Sihtrühm

Peamine sihtrühm on Kaitseministeerium ja selle valitsemisala asutused, Justiits- ja Digiministeerium ning Vanglateenistus, samuti Tervisekassa.

Teise sihtrühma moodustavad isikud, kes relvakonflikti raames saavad sõjavangi staatuse ja keda peetakse kinni.

6.9.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Muudatusel on positiivne mõju Eesti riigikaitsele, sealhulgas sõjalise kaitse sihipärasele teostamisele. Määratletakse sõjavangide haldamise pädevused ja täpsemad tegevused, et Eesti täidaks rahvusvahelisi kohustusi Genfi III konventsiooni raames ning sellega kooskõlas.

Lahendusel on oluline mõju riigikaitse korraldusele, sest see toob kaasa tööjaotuse ja selgete vastutusvaldkondade määramise asutuste vahel. Sõjavangide pikaajalise kinnipidamise kohtadena vanglate territooriumide kasutamine kasutab riigi ressursse optimaalselt. Sellega välditakse Kaitseväe täiendavat halduskoormust ja võimaldatakse Kaitseväe isikkoosseisu täiemahuline keskendumine sõjapidamisele. Justiits- ja Digiministeeriumi valitsemisala on oma pädevusest tulenevalt väheste ümberkorraldustega võimeline sõjalise kriisi ajal tegelema sõjavangide kui kinnipeetud isikute erikategooriaga, järgides rahvusvahelise humanitaarõiguse nõudeid. See tähendab riigi tõhusamat ressursikasutust sõjaajal ning on kooskõlas laiapindse riigikaitse põhimõttega, mis näeb ette tsiviilsektori laialdasemat kaasamist riigi julgeolekusse ja kaitsetegevusse.

Vanglate territooriumide kasutamine võimaldab tõhusamalt tagada ka riigi sisejulgeolekut sõjaolukorras, tagada parema kontrolli vangilangenud vastaste üle ning tagada nende kinnipidamiskohtade nõuetekohase ohutuse.

Mõju avaldub vaid relvakonflikti ajal.

6.9.3. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

6.9.4. Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta rahuajal neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

6.9.5. Mõju riigiasutuste korraldusele avaldub vaid relvakonflikti ajal, mil see on väga intensiivne.

Eelnõus sätestatu ei mõjuta esmaselt muude riigiasutuste korraldust peale Kaitseväe, Vanglateenistuse ja Tervisekassa. Mõju ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk avaldub samuti vaid relvakonflikti ajal.

Sõjaväepolitsei on senini arvestanud ja harjutanud sõjavangidega ümberkäimist ja esmaste kinnipidamistoimingute teostamist, mistõttu õigusmuudatus ei avalda negatiivset mõju Kaitseväe ülesannete täitmisele ega kaitseväekohustuse täitmisele. Samas on sellel märkimisväärne positiivne mõju, kuna sõjavangide pikaajalise kinnipidamise ülesande osas selgete vastutusalade määratlemine riigisiseses õiguses võimaldab Kaitseväel keskenduda relvakonflikti ajal oma põhiülesandele – riigi kaitsmisele.

Regulatsioon vähendab koormust kaitseväekohustust täitvale personalile, tagades, et nende ressursid ja tähelepanu on suunatud otseselt riigi julgeoleku ja sõjalise kaitse tagamisele, mitte sõjavangide pikaajalisele haldamisele. Samuti tagab selge rollijaotus tõhusama sõjavangide pikaajalise kinnipidamissüsteemi, vähendades riski koordineerimata ülesannete täitmiseks. Selline lahendus tugevdab kahe ministeeriumi koostööd laiapindse riigikaitse põhimõtte alusel. Samuti välistab regulatsiooni vastuvõtmine riski, et sõjavangide kinnipidamise korraldust tuleb kiirkorras lahendada relvakonflikti puhkedes.

Sõjavangide kinnipidamine võib eelduslikult mõjutada eelkõige Tartu ja Tallinna vanglat. Olenevalt olukorrast võib sõjavange hoida kõigis vanglates või ühes neist. Kuigi hinnanguliselt on Tallinna vanglas ligi 1300 kohta ja Tartu vanglas 993 kohta113, mõjutavad sõjaseisukorras vabade vanglakohtade arvu mitmed tegurid. Vabade kohtade arvu mõjutab näiteks kinnipeetavate arv vanglas, kinnipeetavate vangistuse kandmise alus ning see, kui kiirelt suudetakse kinnipeetavad evakueerida ja seeläbi vanglakohti vabastada. Kui vanglaid kinnipidamiskohana kasutada ei saa, peab vanglateenistus sõjavangid paigutama Vabariigi Valitsuse korraldusega määratud alternatiivsesse asukohta. Vanglasüsteemi kasutamine võimaldab rakendada olemasolevat taristut ja kogemusi ning see on kulutõhusam lahendus.

Rahuajal avaldub muudatuse mõju eelkõige ettevalmistava tegevusena vanglasüsteemi valmiduse parandamisel. Justiits- ja Digiministeeriumi valitsemisalas on oluline koolitada personali Genfi III konventsiooni nõuete teemal, mille osas saab tuge pakkuda Kaitsevägi. Kuna sõjavangide kohtlemine erineb tavakinnipeetavate kohtlemisest, peab vanglapersonal saama vajaliku väljaõppe. Tuleb välja töötada konkreetsed juhised sõjavangide käsitlemiseks. Samuti vajab tähelepanu vanglaasutuste valmisolek: tuleb hinnata, millised ruumid sobivad sõjavangide isoleeritud majutamiseks ja milliseid lisatingimusi on sõjavangide kinnipidamise jaoks vaja. Kuna sõjavangid ei tohi kokku puutuda kinnipeetavatega, on oluline nende eraldatus vangla territooriumil. Vajaduse korral tuleb arendada võimekus andmete turvaliseks edastamiseks. Tegemist on ettevalmistava faasiga, mis tähendab ajaliselt hajutatud planeerimis- ja arendustöid.

Kui sõjavangid saabuvad, tekib vanglateenistusele juurde lisaülesanne. Vanglateenistus saab seni, kuni see on võimalik, kasutada vanglate taristut ka sõjavangide kinnipidamiseks. Mis puudutab Tartu vangla väljarentimist Rootsi kinnipeetavate jaoks, siis on juba rendilepingu sõlmimisel arvestatud, et lepingus oleks klausel, mille alusel on võimalik sõjaolukorras Rootsi kinnipeetavad evakueerida Rootsi. Samuti on selles lepingus märgitud, et oluline on arvestada vanglateenistuse võimega panustada siseturvalisusesse, laiapindsesse riigikaitsesse ning tegeleda sõja korral näiteks sõjavangide kinnipidamisega.114

Olukorras, kus vanglad peavad majutama nii tavalisi kinnipeetavaid kui ka sõjavange, suureneb ka turvarisk. Seetõttu võib osutuda vajalikuks ajutiste struktuuride, näiteks valvealade või tööprotseduuride ümberkujundamine. Vanglateenistus peab olema valmis sõjavangide registreerimiseks, majutamiseks ja nende eraldamiseks teistest kinnipeetavatest. Samuti tuleb sõjavangidele tagada piisav elamispind, toitlustus, meditsiiniabi ja suhtlemisõigused kooskõlas Genfi konventsiooniga. Reaalne mõju vanglatele sõltub sellest, kui palju sõjavange riigis on.

Mõju avaldub Sotsiaalministeeriumi valitsemisalale, täpsemalt Tervisekassale, olukorras, kui on vaja sõjavangidele osutada ja korraldada tervishoiuteenuseid. Koormuse kasv avaldub sõjaseisukorra ajal vastavalt sõjavangide arvule. Genfi III konventsiooni järgi tuleb tagada esmane ravi sõjavangidele vanglas.

6.9.6. Mõju elu- ja looduskeskkonnale, sotsiaalsetele ja demograafilistele tingimustele ning kohalikule majandusele on vähene.


7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ning tulud

Kohalikule omavalitsusele ei kaasne eelnõukohase regulatsiooniga ühtegi kulu ega saada ka tulu. Samuti ei panda talle seadusega uusi ülesandeid ega muudeta olemasolevaid, mistõttu ei kaasne kohalikule omavalitsusele eelnõukohase seadusega mingeid tegevusi.

Riigiasutustest tekib õigusi ja seega eri tegevusi Kaitseväele, näiteks hakkab Kaitseväe juures tegutsema merelise ohutuse komisjon. See tähendab Kaitseväe (peamiselt mereväe) jaoks uusi tööülesandeid ja oskusi, mille täitmiseks on vaja üle vaadata või kehtestada uued tegevusjuhendid. See on ühekordne ülesanne ja ei vaja lisatööjõudu ega kordade kehtestamise järel ümberkorraldusi Kaitseväes.

Merelise ohutuse komisjoni loomisega kaasnevad Kaitseväele väike töökoormus ja uued ülesanded, mis seisnevad peamiselt komisjoni töö koordineerimises ning tegevusjuhendite väljatöötamises. Muu suhtes täidab Kaitsevägi oma tavapäraseid ülesandeid. Ka kõik töörühmas osalevad asutused täidavad oma tavapäraseid ülesandeid ning uusi ülesandeid, mida nad ka ilma komisjonita ei teeks, komisjonis osalemisega ei teki (nt osaletakse ühisõppustel, kohtutakse eri tööasjade arutamiseks jne).

Kaitsevägi peab muu hulgas üle vaatama ja välja töötama uued väljaõppekavad, mis võivad lisanduda merel mis tahes merelisele ohule reageerimise õiguse saamise tõttu, ning plaanima asjakohase väljaõppe. Üks selline ülesanne on pardumine teisele veesõidukile. Väljaõppe korraldamine vajab raha, kuid seda on võimalik korraldada Kaitseväe eelarve piires.

Seoses julgeolekuala vahetus läheduses reageerimise õiguse lisandumisega tekib riigiasutustest õigusi ja seega eri tegevusi Kaitseväele, kes saab muu hulgas juurde õiguse reageerida julgeolekuala vahetus läheduses ohtudele julgeolekuala kaitse eesmärgil.

Kaitseväe julgeolekuala kaitse ja julgeolekuala vahetus läheduses reageerimisega seotud muudatuste rakendamisega ei kaasne vajadust teha muudatusi Kaitseväe koosseisus ega struktuuris. Ka praegu on Kaitseväe koosseisus teenistujad, kelle ülesanne on tagada julgeolekuala ning sealse taristu, vara, teenistujate ja teabe valve ning kaitse.

Kaitsevägi peab muu hulgas üle vaatama ja välja töötama uued väljaõppekavad, mis võivad lisanduda julgeolekuala vahetus läheduses ohule reageerimise õiguse saamise tõttu, ning plaanima asjakohase väljaõppe. Lisakoolitusega kindlustatakse, et volitusi rakendavad kaitseväelased on teadlikult nende tingimustest ja piiridest. Väljaõppe korraldamine vajab raha, kuid seda on võimalik korraldada Kaitseväe eelarve piires. Väljaõppeks kuluvat summat ei ole võimalik öelda.

Justiits- ja Digiministeeriumi töökoormus suureneb sõjavangide pikaajalise kinnipidajana. Sealjuures kasvab personali töökoormus sõjaseisukorra ajal, kuna lisaks tavapärastele ülesannetele kinnipeetavate kinnipidamisel peab personal hakkama tegelema ka täiesti uue isikute rühmaga – sõjavangidega.

Riigi erinevate tegevuste rahastamine ja riigieelarve muutmine erikorra ajal on sätestatud riigieelarveseaduses (RES) ja RiKS-is.

Sõjavangide kinnipidamine loodava regulatsiooni mõttes saab toimuda üksnes relvakonflikti raames. Relvakonflikti puhkedes kuulutatakse kõigi eelduste kohaselt riigisiseselt välja sõjaseisukord. Sõjaseisukorra ajal on võimalik sõjaseisukorraga seonduvate ülesannete täitmiseks vajalikke tegevusi riigieelarvest rahastada paindlikumalt kui rahuajal. Kui riik on sõjaseisukorras, on riigi prioriteet tagada selliste ülesannete jätkusuutlik täitmine (nt rahaliste vahenditega), mis on seotud sõjaliste ülesannetega. Vabariigi Valitsusel on pädevus teha ettepanek lisavahendite eraldamiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse või sõjaseisukorrast tulenevate ülesannete täitmiseks. Sellisel juhul on võimalik riigieelarvet muuta, leida rahalised vahendid ja jagada need vastavalt ülesannete prioriteetsusele.

Oluline on, et RiKS ja RES sätestavad erandid riigieelarve muutmisele, kui ülesanne seondub kõrgendatud kaitsevalmiduse (KKV) või sõjaseisukorraga. Samuti on võimalik KKV ja sõjaseisukorra ajal juba enne Riigikogu poolt RES-i muutmise otsustamist hakata esitatud eelnõu rakendama. Siinkohal vt RiKS § 14 lõike 1 punkt 3; RES § 43 lõige 1; § 44 lõige 1; § 45 lõige 1, lõike 2 punkt 3 ja lõige 3. Lisaks on sõjaseisukorra või muu erakorralise olukorra või olulise mõjuga kriisi lahendamiseks või ennetamiseks võimalik kasutada finantsreservi ehk stabiliseerimisreservi (RES § 71).

Seega olukorras, kus sõjavange puudutavat regulatsiooni tuleb hakata rakendama, on võimalik eri reeglite järgi riigieelarvet muuta ning võtta kasutusele ka stabiliseerimisreserv, et vastava ülesandega asutused saaksid täita ülesandeid, mis on seotud sõjaseisukorraga, sealhulgas sõjavangide pikaajalise kinnipidamisega.

Tulud

Eelnõukohase seaduse jõustamisega ei kaasne riigieelarve tulu. Eelnõuga ei kehtestata kohustust tasuda riigilõivu taristu ja rajatiste hooldustöödega seotud tegevuste jaoks taotluse menetlemiseks.

Kulud

Riigile ei too eelnõukohase seaduse rakendamine lähiajal ettenähtavaid lisakulutusi, välja arvatud sõjavangide regulatsiooni rakendamisega seotud kulud. Kõik muud vajalikud kulutused jäävad riigieelarve, sealhulgas Kaitseväe, Kaitseliidu ja teiste asutuste eelarve piiresse. Kaitseväe jaoks vajaliku väljaõppe kulud kavandatakse Kaitseväe eelarve planeerimisel. Väljaõppeks kuluvat summat ei ole võimalik öelda.

Kaitseväele võib kaasneda kulu Vabariigi Valitsuse 1. augusti 2019. aasta määruse nr 69 „Kaitseväe täpsemad ülesanded, mille täitmisse võib Kaitseliitu kaasata, ning kaasamise tingimused ja kord“ rakendamisel. Samas on tegu Kaitseväe igapäevaülesannete toetamisega, mistõttu kaetakse kulud olemasolevast Kaitseväe eelarvest.

Võimalik kulu kaasneb julgeolekuala valve ja kaitse ülesannet täitvate Kaitseväe teenistujate lisakoolitusega, mille käigus omandavad nad lisateadmised ja -oskused ning hoiakud, mida on vaja lisandunud volituste proportsionaalseks rakendamiseks. Neid koolitusi saab ühendada regulaarsete füüsilise jõu, vahetu sunni ja relva kasutamise oskuste täiendamise ja kontrollimise koolitustega ning katta Kaitseväe eelarves sellisteks koolitusteks ette nähtud vahenditest.

Sõjaseisukorras võib potentsiaalne mõju kuludes olla vanglateenistusele suurem. Reaalne mõju vanglateenistuse eelarvele sõltub kahest asjaolust: millist eelnevat ettevalmistuse taset eeldatakse (investeeringud jt) ning kui palju sõjavange riigis viibib ja kui pikalt neid kinni peetakse. Praegu puudub vanglateenistusel raha sõjavangide kinnipidamise ülesande ettevalmistamiseks ja täitmiseks väljaspool igapäevaseid tegevuskulusid. Eelnõu jõustumisel tuleb määratleda vanglateenistuse vajalik valmisoleku aste ning eraldada selleks vastavad vahendid. Ühtlasi kaasnevad eelnõuga Justiits- ja Digiministeeriumile kulud seoses VangS § 51 lõikes 1 nimetatud registri arendustöödega, et luua registrisse lahendus sõjavangide üle arvestuse pidamiseks.

TTKS §-s 52 on sätestatud tervishoiu rahastamine riigieelarvest ning loetletud kulud, mis kaetakse ministeeriumite või nende allasutuste eelarvest. Eelnõuga nähakse ette, et Sotsiaalministeeriumi kaudu rahastatakse riigieelarvest tulevikus ka sõjavangidele tervishoiuteenuste osutamise korraldamist ning rahastamine toimub Terviseameti kaudu. Kulu tekib ainult sõjaseisukorras ning sõltub sõjavangide arvust ja nendele pakutavatest raviteenustest.

8. Rakendusaktid

Seoses eelnõu rakendamisega on vaja teha järgmised muudatused ning kehtestada järgmised aktid:

1. KKS § 32 lõige 2: KKS § 32 lõikes 1 nimetatud Kaitseväe ülesande täitmisse kaasamise otsustab riigikaitse valdkonna eest vastutav minister. Eelnõu on väljatöötamisel, kavandit ei ole lisatud.

2. RiPS § 142 lõige 3: taristu ja rajatiste hooldamisega seotud tegevusteks loa taotlemise ja andmise korra ning loa taotlemise vormi kehtestab riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister määrusega. Määruse eelnõu kavand lisatud.

3. RiKS § 878 lõige 5: sõjavangide lühiajalise ja pikaajalise kinnipidamise kord ning Kaitseministeeriumi ja Justiits- ja Digiministeeriumi koostöö selle korraldamisel kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega. Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu kavand seletuskirjale lisatud.

4. Kaitseväele uue ülesande (tehnilise järelevalve tegemine) lisandumisega on vaja muuta Vabariigi Valitsuse 21. juuni 2018. aasta määrust nr 45 „Kaitseväe põhimäärus“. Põhimääruse § 19 lõikesse 2 on vaja lisada mereväele uus ülesanne, mis on seotud tehnilise järelevalve tegemisega. Selleks lisatakse punkt 7 tekstiga „7) korraldada meresõiduohutust Kaitseministeeriumi valitsemisalas“. Eelnõu kavand seletuskirjale lisatud.

5. Seoses eelnõu § 7 punktiga 4 on vaja asjakohane muudatus teha Vabariigi Valitsuse 19. mai 2004. aasta määruse nr 194 „Laevade ja väikelaevade sisemerre, sadamatesse ning piiriveekogude Eestile kuuluvatesse vetesse sisenemise ja neist väljumise kord“ § 3 lõikes 1, jättes erandite loetelust välja punkerdamise. Eelnõu kavand seletuskirjale lisatud.

6. Mitmekordse loa andmise võimaluse loomise tõttu teatud ülesandeid täitvatele riigilaevadele (eelnõu § 7 punkt 6) on vaja asjakohane muudatus teha ka Vabariigi Valitsuse 10. juuli 2001. aasta määruse nr 237 „Välisriigi laevale laevaloa taotlemise ja andmise kord“ § 3 lõikes 2, lisades sellesse mitmekordse loa saajate hulka eelnõukohases seaduses nimetatud riigilaevad. Eelnõu kavand seletuskirjale lisatud.

7. Vabariigi Valitsuse 1. augusti 2019. aasta määruse nr 69 „Kaitseväe täpsemad ülesanded, mille täitmisse võib Kaitseliitu kaasata, ning kaasamise tingimused ja kord“ muudatus on vajalik eelnõu § 4 punkti 1 rakendamiseks. Määruses muudetakse § 1 lõike 2 punkti 4, nähes ette, et Kaitseliiduga töösuhtes olevad isikud saavad Kaitseväe palvel kaasuda üksnes mittesõjaliste ülesannete täitmisse.
Määruse § 2 muudatusega täpsustatakse seniseid kaasatavaid ülesandeid. Muudatusega lisatakse järgmised ülesanded: juhtimis-, lahingu- ja teenindustoetus maakaitseüksustele; Kaitseväe julgeolekualal väekaitse tagamine; sõjaliste operatsioonide planeerimise ja toetamise teostamine.
Määruse muutmisega täpsustatakse § 6 kulude hüvitamise tingimusi, lisades teksti uue lõike, mille alusel hüvitatakse tegevliikme ja tegevväelase kaasamise kulu valdkonna eest vastutava ministri määrusega reservväelasele õppekogunemisel osalemise aja eest makstava toetuse määras. Kui käesoleva määruse paragrahvi 1 lõike 2 punktides 1–3 nimetatud isikul puudub sõjaväeline auaste, lähtutakse vastutava ministri määrusega õppekogunemisel sõduri ametikohal olevale reservväelasele makstava toetuse määrast.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 2026. aasta 1. juunil.

Käesoleva seaduse § 7 punkt 10 jõustub 2026. aasta 1. juulil. Üleminekuaeg kuus kuud (vt § 5 punkt 12) on antud nende veesõidukite omanikele, kelle veesõidukitega osutatakse ankrualal või sadama reidil seisvatele ja ootavatele laevadele teenust. Vt täpsemalt eelnõu § 5 punkt 12. Muudel juhtudel puudub vajadus üleminekuaja andmiseks, sest enamik sätteid puudutab õiguse andmist, mitte nõuetele vastamise kohustust, või viiakse seaduses olev säte kooskõlla tegelikkusega. Eelnõukohase seaduse sätteid on võimalik täita jooksvalt nii, et riigi julgeolek ja -kaitse on tagatud.

Käesoleva seaduse §-s 8 kehtestatud riigikaitseseaduse § 878 lõiked 5 ja 6 jõustuvad 2027. aasta 1. jaanuaril.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi kaudu Justiits- ja Digiministeeriumile, Kliimaministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Siseministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile ning Välisministeeriumile ja arvamuse andmiseks Eesti Laevaomanike Liidule ning merealuse taristu omanikele, Kaitseliidule, Kaitsepolitseile, Kaitseväele, Logistika ja Sadamate Liidule, Politsei- ja Piirivalveametile, Riigikantseleile, Tallinna Vanglale, Tartu Vanglale, Viru Vanglale, Tervisekassale, Transpordiametile ning Välisluureametile.




Lisad
Lisa 1 Rakendusaktide kavandid
Lisa 2 Kooskõlastustabel

EELNÕU


Kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

§ 1. Kaitseväe korralduse seaduse muutmine

Kaitseväe korralduse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3 lõike 1 punktis 41 asendatakse sõna „lahingumoona“ sõnaga „lõhkematerjali“;

2) paragrahvi 31 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:

„(21) Kui Politsei- ja Piirivalveamet või muu pädev korrakaitseorgan ei saa või ei saa õigel ajal tõrjuda mehitamata süsteemi tekitatud vahetut kõrgendatud ohtu ning see ei takista olulisel määral Kaitseväe ülesannete täitmist, võib Kaitsevägi vahetu sunni kohaldamisel kasutada ohu tõrjumiseks lõikes 22 nimetatud erivahendit või relva korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.

(22) Käesoleva paragrahvi lõikes 21 nimetatud juhul on Kaitseväel õigus kasutada:
1) raadioside segajat;
2) laser- või muud seadet, millega on võimalik tõkestada mehitamata süsteemi edasist lendamist või liikumist;
3) võrku;
4) mehitamata süsteemi, mis on valmistatud või mida kasutatakse mehitamata süsteemi kokkupõrkeks, et tõkestada selle edasist liikumist või lendamist;
5) muud käesoleva lõike punktides 1‒3 sätestatud seadme või vahendiga sarnase toimega seadet või vahendit.“;

3) paragrahvi 31 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Käesolevas paragrahvis sätestatud ülesannete täitmisele võib kaasata Eesti Vabariigiga sõlmitud kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osapooleks oleva riigi relvajõude. Välisriigi relvajõud võivad osaleda Kaitseväe üksuse koosseisus Kaitseväe ülesannete täitmises.“;

4) seadust täiendatakse §-ga 32 järgmises sõnastuses:

„§ 32. Välisriigi relvajõudude kaasamine Kaitseväe riikliku järelevalve ülesannete täitmisse

(1) Kokkuleppel Eesti Vabariigiga kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osapooleks oleva riigiga või rahvusvahelise organisatsiooniga võib kaasata välisriigi relvajõud käesoleva seaduse paragrahvi 3 lõike 1 punktides 41, 44, 46–410 ja riigipiiri seaduse § 94 lõigetes 2 ja 21 nimetatud Kaitseväe ülesande täitmisse. Välisriigi relvajõud võivad osaleda Kaitseväe üksuse koosseisus Kaitseväe ülesannete täitmises.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud Kaitseväe ülesande täitmisse kaasamise otsustab riigikaitse valdkonna eest vastutav minister.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud Kaitseväe ülesande täitmises osalemise tingimused ja korra kehtestab riigikaitse valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud Kaitseväe ülesande täitmisel Kaitseväe koosseisus võib Eesti Vabariigiga kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osapooleks oleva riigi relvajõudude liige kohaldada Kaitseväe korraldusel korrakaitseseaduse §-des 30–33 ja 45–53 nimetatud riikliku järelevalve erimeetmeid ning riigipiiri seaduse paragrahvi 114 lõigetes 3 ja 5 sätestatud erimeetmeid.

(5) Kaitseväe üksuse koosseisus oleva ja vajalikku väljaõpet omava, Eesti Vabariigiga kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osapooleks oleva riigi relvajõudude liige võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud Kaitseväe ülesande täitmisel riikliku järelevalve teostamisel kohaldada vahetut sundi ning kasutada erivahendit või relva korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.“;

5) seadust täiendatakse §-ga 33 järgmises sõnastuses:

„33. Merelise ohutuse komisjon

(1) Kaitseväe juurde moodustatud asutusteülese merelise ohutuse komisjoni (edaspidi komisjon) eesmärk ja ülesanded on:
1) toetada mereolukorrateadlikkuse loomist ja tagamist;
2) aidata tagada merel piirirežiim;
3) ennetada merelisi ohte ja nendele reageerida;
4) parandada asutustevahelist teabevahetust.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud komisjoni kuuluvad vähemalt Kaitseväe asjakohased struktuuriüksused ja julgeolekuasutused ning riigiasutused, kellel on merel ülesanded, mis on seotud avaliku korra, julgeoleku või navigatsiooniohutuse tagamise või riikliku järelevalvega.

(3) Oma ülesannete täitmiseks on komisjonil õigus moodustada juhtrühm ja töörühmad, mis tegelevad konkreetsele merelisele ohule reageerimisega.

(4) Komisjon kehtestab oma töökorra ning vastavalt vajadusele merelistele ohtudele reageerimiseks tegevuste kaupa tegevusjuhendid, milles muu hulgas määratakse reageerivad asutused.“;

6) seaduse 2. peatükki täiendatakse §-ga 224 järgmises sõnastuses:

„§ 224. Kaitselennunduse järelevalveteenistus

(1) Kaitselennunduse järelevalveteenistus (ingl Military Aviation Authority, MAA) on täidesaatva riigivõimu institutsioon Kaitseministeeriumi valitsemisalas ning selle põhiülesanne on teha järelevalvet kaitselennunduse üle ja täita talle seaduses või muus õigusaktis pandud ülesandeid.

(2) Kaitselennunduse järelevalveteenistus on kaitselennunduse järelevalve teostamisel sõltumatu ning järelevalvele ei kohaldu käsuõigus.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud põhiülesande täitmise eest vastutav struktuuriüksus sätestatakse Kaitseväe põhimääruses.“;

7) paragrahvi 49 lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) Kaitseväe julgeolekualal, selle vahetus läheduses või Kaitseväe laeva ohutusalal ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või Kaitseväe julgeolekualal asuva vara või isikute vastu suunatud ründe lõpetamiseks või käesoleva seaduse §-des 543–55 sätestatud meetmete tagamisel;“;

8) paragrahvi 49 lõiget 11 täiendatakse pärast sõnu „alusel ja korras“ tekstiosaga „ulatuses, mis ei ole reguleeritud riigipiiri seadusega,“;

9) paragrahvi 49 lõiget 2 täiendatakse pärast sõnu „alusel ja korras“ tekstiosaga „, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi“;

10) 6. peatüki ja paragrahvi 50 pealkirja täiendatakse pärast sõna „julgeolekuala“ tekstiosaga „, selle vahetu lähedus ja Kaitseväe laeva ohutusala“;

11) paragrahvi 50 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõigetega 2–5 järgmises sõnastuses:

„(2) Julgeolekuala vahetu lähedus on maapind, maapõu, õhuruum ja veekogu ulatuses, milles toimuv tegevus võib tuua kaasa ohu julgeolekualale.

(3) Kui julgeolekuala või julgeolekuala vahetu läheduse kohal on kehtestatud lennundusseaduse alusel geograafiline ala või ajutine geograafiline ala, loetakse julgeolekuala või julgeolekuala vahetu läheduse kohal õhuruum piiritletuks selle geograafilise ala või ajutise geograafilise ala piiridega.

(4) Kaitseväe laeva ohutusala on Kaitseväe laeva ümber ja all olev veekogu pind ning õhuruum, milles toimuv tegevus võib tuua kaasa ohu Kaitseväe laevale ning mille mõõtmed veesõiduki välisküljest arvates on 300 meetrit horisontaalsuunas ja vertikaalsuunas vee alla ning ohutusala ülempiir veesõiduki kõrgeimast punktist 150 meetrit.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ohutusala horisontaalsuunas ei rakendata, kui veesõiduk on sadama või sadama akvatooriumi alal.“;

12) paragrahvi 54 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Ajutine julgeolekuala tähistatakse. Ajutise julgeolekuala võib jätta tähistamata Kaitseväe juhataja kehtestatud tingimustel ja korras, kui see takistab Kaitseväe ülesannete täitmist. Kaitsevägi teavitab ajutise julgeolekuala loomisest ja võimaluse korral kestusest viivitamata Politsei- ja Piirivalveametit ning võimaluse korral julgeolekuala asukohajärgset kohalikku omavalitsust.“;

13) paragrahvi 54 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Ajutise julgeolekuala tähistamata jätmise täpsemad tingimused ja korra kehtestab Kaitseväe juhataja.“;

14) paragrahvi 541 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kaitsevägi võib julgeolekualal, selle vahetus läheduses või Kaitseväe laeva ohutusalal ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks või julgeolekualal asuva vara või isiku vastu suunatud ründe lõpetamiseks ning käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktis 6 nimetatud ülesande täitmisel töödelda isikuandmeid riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku või eraõigusliku juriidilise isiku andmekogust, sealhulgas varjatult.

(2) Ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks ja julgeolekualal asuva vara või inimeste vastu suunatud ründe lõpetamiseks võib Kaitsevägi käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktis 6 nimetatud ülesande täitmisel lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule:
1) kasutada variandmeid ja konspiratsioonivõtteid;
2) jälgida isikut varjatult;
3) kasutada pilti ja heli edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku ning liikuvkaamerat.“;

15) seadust täiendatakse §-dega 542–5413 järgmises sõnastuses:

„§ 542. Erimeetme kohaldamine ja piirangute kehtestamine julgeolekuala kaitse eesmärgil selle vahetus läheduses või Kaitseväe laeva ohutusalas

(1) Õigus kohaldada oma ülesannete täitmisel käesoleva seaduse §-des 543–5411, § 5412 lõikes 1 ja §-s 55 sätestatud erimeedet on kaitseväelasel ja ametnikul, kui ta on läbinud sellekohase väljaõppe.

(2) Käesoleva seaduse §-des 543–5411, § 5412 lõikes 1 ja §-s 55 sätestatud erimeetme kohaldamine on lubatud kuni Politsei- ja Piirivalveameti saabumiseni, välja arvatud juhul, kui riikliku järelevalve teostajaks ja süüteo kohtuväliseks menetlejaks on Kaitsevägi.

(3) Kaitseväe juhataja või tema poolt volitatud pädeva struktuuriüksuse ülem võib julgeolekuala kaitse eesmärgil lisaks käesolevas seaduses sätestatud erimeetmete kohaldamisele kehtestada julgeolekuala vahetus läheduses piiranguid isikute liikumisele, sõidukiga peatumisele, pildistamisele või filmimisele koos erimeetme või piirangu ajalise ja ruumilise ulatusega.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud eesmärgil kehtestatavad piirangud tehakse isikule võimaluse korral teatavaks julgeolekualale või selle vahetusse lähedusse sisenemisel või muul viisil või avaldatakse asjakohaste riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse kodulehel.

(5) Kaitseväe laeva ohutusalas kohaldatakse käesolevas paragrahvis, §-s 5411 ja § 5412 lõikes 1 sätestatut ajal, mil Kaitseväe laev viibib Eesti sise- ja territoriaalmeres ning sadamas või sadama akvatooriumis.

(6) Erimeetmete kohaldamisel lähtub Kaitsevägi järgmistest põhimõtetest:
1) erimeedet kohaldatakse vaid siis, kui see on vajalik julgeolekuala kaitseks;
2) mitmest sobivast ja vajalikust erimeetmest kohaldatakse vaid seda, mis isikut kõige vähem kahjustab;
3) kohaldatakse ainult sellist erimeedet, mis on proportsionaalne võrreldes julgeolekuala kaitse eesmärgiga;
4) erimeedet kohaldatakse vaid nii kaua, kui see on vajalik julgeolekuala kaitse ülesande täitmiseks.

(7) Julgeolekuala vahetus läheduses erimeetmete kohaldamisel lähtub Kaitsevägi lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatule ka keskkonnast, mis julgeolekuala ümbritseb, ning ei rakenda erimeetmeid kaugemal, kui need on vajalikud julgeolekuala kaitse eesmärgi täitmiseks.

§ 543. Küsitlemine ja dokumentide nõudmine

(1) Kaitsevägi võib peatada julgeolekualal või selle vahetus läheduses viibiva isiku, teda küsitleda ja nõuda temalt isikut tõendava dokumendi esitamist, kui on alust arvata, et isikul on julgeolekuala või teenistujaid ähvardava ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või nende vastu suunatud ründe lõpetamiseks vajalikke andmeid.

(2) Küsitlemise ja dokumentide nõudmise protokollimisele kohaldatakse korrakaitseseaduse § 30 lõigetes 2 ja 4 sätestatut.

§ 544. Isikusamasuse tuvastamine

Kaitsevägi võib tuvastada julgeolekualal või selle vahetus läheduses viibiva isiku samasuse kehtiva isikut tõendava dokumendi alusel või kui see ei ole võimalik, siis muul õiguspärasel viisil, ja kontrollida dokumendile kantud või isiku antud andmete õigsust andmekogust, kui see on vajalik isikust lähtuva julgeolekuala või teenistujaid ähvardava ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või nende vastu suunatud ründe lõpetamiseks.

§ 545. Viibimiskeeld julgeolekuala vahetus läheduses

(1) Kaitsevägi võib lisaks käesoleva seaduse §-s 52 sätestatule julgeolekuala vahetus läheduses ajutiselt keelata isiku viibimise, kohustada teda lahkuma või julgeolekualale teatud kaugusele lähenemisest hoiduma, kui see on vajalik julgeolekuala, sellel asuva vara ja sellel viibivate isikute ohutuse tagamiseks.

(2) Kaitsevägi on kohustatud viibimiskeelu kohaldamise koha võimaluse korral arusaadavalt tähistama.

(3) Kaitsevägi võib lõikes 1 sätestatud eesmärgil julgeolekuala vahetus läheduses keelata isikute läbipääsu kindlaksmääratud ajal kindlaksmääratud kohast või juurdepääsu sellele kohale. Võimaluse korral tuleb säilitada isiku juurdepääs tema elu- või tööruumile.

(4) Kaitseväe juhataja volitatud pädev struktuuriüksuse ülem võib viibimiskeeldu kohaldada kuni 12 tundi.

(5) Üle 12 tunni võib viibimiskeeldu kohaldada üksnes Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülema loal.

(6) Viibimiskeeldu rikkuva isiku suhtes on õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.

§ 546. Sõiduki, maastikusõiduki või veesõiduki peatamine

(1) Kaitsevägi võib anda ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks, kui see on vajalik julgeolekuala kaitse eesmärgil, Kaitseväe julgeolekualal või selle vahetus läheduses oleva sõiduki või maastikusõiduki juhile käega, sauaga, helkurkettaga või alarmsõiduki valgusseadme või valjuhääldi abil liiklusseaduses kehtestatud korras märguande sõiduki või maastikusõiduki peatamiseks.

(2) Kui isik ei täida julgeolekualal või selle vahetus läheduses sõiduki või maastikusõiduki peatamise märguannet, võib sõiduki või maastikusõiduki sundpeatada, korraldades teesulu või kasutades sundpeatamise vahendit või relva või muud erivahendit käesoleva seaduse 5. peatükis sätestatud korras.

(3) Kaitsevägi võib anda ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks, kui see on vajalik julgeolekuala kaitse tagamiseks, julgeolekualal või selle vahetus läheduses oleva veesõiduki peatamiseks märguande peatamissignaalina, kasutades rahvusvahelise signaalkoodi lippe, prožektoreid, pürotehnilisi vahendeid, raadiot, valjuhääldit või ruuporit, või muul arusaadaval viisil, kui see on vajalik ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks.

§ 547. Erimeetme kohaldamine mehitamata süsteemi vastu julgeolekuala kaitse eesmärgil

(1) Kaitsevägi võib vahetu ja olulise ohu tõrjumiseks sundida Kaitseväe julgeolekualal, selle vahetus läheduses või Kaitseväe laeva ohutusalal mehitamata süsteeme peatuma.

(2) Kaitseväel on lubatud julgeolekuala kaitse eesmärgil mehitamata süsteemist tingitud vahetu ja olulise ohu tõrjumisel kasutada füüsilist jõudu, tulirelva ja järgmisi erivahendeid:
1) raadioside segajat;
2) laser- või muud seadet, millega on võimalik tõkestada mehitamata süsteemi edasist liikumist;
3) võrku;
4) mehitamata süsteemi, mis on valmistatud või mida kasutatakse mehitamata süsteemi kokkupõrkeks, et tõkestada selle edasist liikumist;
5) muud käesoleva lõike punktides 1‒3 sätestatud seadme või vahendiga sarnase toimega seadet või vahendit.

(3) Kaitsevägi võib mehitamata süsteemi peatuma sundimisel kasutada füüsilist jõudu, tulirelva ja lõikes 2 nimetatud erivahendit nii kaua, kui seda on eesmärgi saavutamiseks vältimatult vaja.

(4) Raadioside piiramisel mehitamata süsteemi peatuma sundimiseks tuleb arvesse võtta elektroonilise side seaduse § 115 lõike 2 alusel kehtestatud raadioside piiramise korda.

§ 548. Turvakontroll

(1) Kaitsevägi võib kontrollida isikut või tema riietust vaatlemise ja kompimise teel või tehnilise vahendi või sellekohase väljaõppe saanud teenistuskoera abil, et olla kindel, et isiku valduses ei ole asju või aineid, millega ta võib ohustada ennast, teisi isikuid või julgeolekuala või kahjustada Kaitseväe ülesannete täitmist, kui isik:
1) siseneb julgeolekualale või lahkub sellelt;
2) viibib julgeolekualal või selle vahetus läheduses, kui kontrollimine on vajalik julgeolekuala või teenistujaid ähvardava kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks;
3) peetakse kinni käesoleva seaduse § 55 alusel.

(2) Turvakontrollile kohaldatakse korrakaitseseaduse § 47 lõikes 2 sätestatut.

§ 549. Isiku läbivaatus

(1) Kaitsevägi võib läbi vaadata kinnipeetud isiku, sealhulgas isiku keha, riided, riietes oleva või kehal kantava asja, kui:
1) see on vajalik julgeolekuala või teenistujaid ähvardava kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks ning isik viibib julgeolekualal või selle vahetus läheduses;
2) on alust arvata, et isik kannab endaga kaasas asja või ainet, mille võib võtta seaduse alusel hoiule, hõivata või konfiskeerida.

(2) Isiku läbivaatuse teeb Kaitseväe teenistuja, kes on isikuga samast soost. Kui see on vajalik vahetu ohu tõrjumiseks, võib isiku läbi vaadata Kaitseväe teenistuja, kes ei ole isikuga samast soost.

(3) Isiku läbivaatusel on õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.

§ 5410. Vallasasja läbivaatus

(1) Kaitsevägi võib valdaja nõusolekuta kontrollida meeleliselt või tehnilise vahendi või teenistuskoera abil vallasasja, sealhulgas avada uksi ja kõrvaldada muid takistusi, kui:
1) seda kannab kaasas isik, kes siseneb julgeolekualale või lahkub sellelt;
2) seda kannab kaasas isik, kelle suhtes võib käesoleva seaduse § 548 alusel teostada turvakontrolli;
3) see on vajalik julgeolekuala või teenistujaid ähvardava kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks ning isik viibib julgeolekualal või selle vahetus läheduses.

(2) Vallasasja läbivaatusele kohaldatakse korrakaitseseaduse § 49 lõigetes 2–4, 51 ja 6 sätestatut.

§ 5411. Vallasasja hoiulevõtmine

(1) Kaitsevägi võib võtta vallasasja hoiule:
1) julgeolekuala või teenistujaid ähvardava vahetu ohu tõrjumiseks või nende vastu suunatud ründe lõpetamiseks;
2) kui asja või ainet valdab isik, kes on käesoleva seaduse § 55 alusel kinni peetud, ning on oht, et isik kasutab asja või ainet enda või teise isiku tapmiseks või vigastamiseks või võõra asja kahjustamiseks või põgenemiseks;
3) kui käesoleva seaduse § 548 alusel teostatud turvakontrolli käigus on tuvastatud asi või aine, mis ei ole seadusega keelatud, kuid võib ohustada isikut ennast või teist isikut või kahjustada Kaitseväe ülesannete täitmist;
4) kui vallasasja on lubatud käesoleva seaduse § 5410 alusel läbi vaadata ning hoiulevõtmine on vajalik, et võtta vallasasja kohta proovi, samuti teostada vallasasja mõõtmisi või teha ekspertiisi.

(2) Vallasasja hoiulevõtmisele kohaldatakse korrakaitseseaduse § 52 lõigetes 3 ja 4 sätestatut.

(3) Kui isik antakse üle Politsei- ja Piirivalveametile või muule pädevale korrakaitseorganile, antakse üldjuhul koos kinnipeetud isikuga üle ka isiku või tema asja läbivaatusel hoiule võetud asi või aine. Isiku vabastamisel tagastatakse talle asi või aine viivitamata, välja arvatud juhul, kui asja või aine omamiseks on vajalik luba, mis isikul puudub.

§ 5412. Isikuandmete töötlemine pilti ja heli edastava või salvestava jälgimisseadmestiku ning liikuvkaamera kasutamisega

(1) Kaitsevägi võib julgeolekualal ja selle vahetus läheduses toimuva jälgimiseks kasutada pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku ning pilti ja heli salvestavat liikuvkaamerat teabe salvestamiseks (edaspidi koos salvestis), kui see on vajalik julgeolekuala või teenistujaid ähvardava ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või nende vastu suunatud ründe lõpetamiseks.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud salvestis on vahend, mille abil tuvastatakse julgeolekualal, selle vahetus läheduses või Kaitseväe laeva ohutusalal isiku, objekti, sõiduki, maastikusõiduki, lennuvahendi või veesõiduki tegevust või asetust, mis võib põhjustada ohtu julgeolekualale ja millega töödeldakse foto-, video- või helisalvestist, mis võib sisaldada isikuandmeid.

(3) Salvestist säilitatakse kuni 90 päeva alates salvestise tegemisest, välja arvatud juhul, kui seaduses on sätestatud teisiti.

(4) Kaitsevägi võib julgeolekuala kaitse eesmärgil tehtud salvestisest teha väljavõtteid ja neid edasi töödelda käesolevas seaduses või muus seaduses sätestatud ülesande täitmiseks või täitmise tagamiseks.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud salvestise väljavõtte edasisel töötlemisel säilitatakse salvestist nii kaua, kui see on käesolevas või muus seaduses sätestatud ülesande täitmiseks või täitmise tagamiseks vajalik.

(6) Kaitsevägi teavitab jälgimisseadmestiku kasutamisest julgeolekuala välispiirile paigaldatud teabetahvlil, kui teavitamine ei sea ohtu julgeolekuala kaitse eesmärki või Kaitseväe ülesande täitmist.

(7) Kaitsevägi võib julgeolekuala kaitse eesmärgil isikuandmete töötlemisel piirata andmesubjekti õigusi, sealhulgas õigust:
1) saada teada tema isikuandmete töötlemise tehnilistest ja korralduslikest kaitsemeetmetest;
2) tutvuda kogutud ja töödeldavate isikuandmetega;
3) nõuda tema isikuandmete töötlemise piiramist;
4) nõuda tema isikuandmete ülekandmist;
5) esitada vastuväiteid tema isikuandmete töötlemise kohta;
6) saada teada isikuandmetega seotud rikkumisest.

§ 5413. Isikuandmete töötlemine erimeetmete rakendamise käigus

(1) Käesoleva seaduse §-des 543, 544 ja 549 erimeetmete rakendamisel töödeldakse isikuandmeid erimeetme rakendamise protokollis või Kaitseväes kehtivas isikuandmete töötlemise dokumentatsioonis julgeolekuala kaitse eesmärgi täitmisel, et ennetada, välja selgitada, tõrjuda julgeolekuala või teenistujaid ähvardavat ohtu või lõpetada nende vastu suunatud rünne.

(2) Erimeetme rakendamise protokollis või Kaitseväes kehtivas isikuandmete töötlemise dokumentatsioonis töödeldakse julgeolekualal või selle vahetus läheduses viibiva isiku nime ja isikukoodi või sünniaega ja kohta.

(3) Meetme protokolli andmeid või Kaitseväes kehtivat isikuandmete töötlemise dokumentatsiooni säilitatakse vastavalt dokumentide säilitamise üldisele korrale Kaitseväes.

(4) Käesoleva seaduse §-des 543, 544 ja 549 erimeetme rakendamisel töödeldakse isikuandmeid erimeetme rakendamise protokollis isiku suhtes erimeetme rakendamisel vaid julgeolekuala vahetus läheduses. Muul juhul §-s 549 erimeetme rakendamisel isikuandmete töötlemisel dokumenteeritakse erimeetme rakendamine muul Kaitseväes kehtival viisil, välja arvatud juhul, kui isik nõuab erimeetme rakendamise protokolli vormistamist või protokolli vormistamine on muul seaduses sätestatud põhjusel vajalik.“;

16) paragrahvi 55 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kaitsevägi võib kinni pidada julgeolekualal või selle vahetus läheduses või Kaitseväe laeva ohutusalas viibiva isiku – sulgedes ta ruumi või sõidukisse või piirates muul viisil olulisel määral tema füüsilist vabadust –, kelle kohta on põhjendatult alust arvata, et ta:
1) tungib või on tunginud julgeolekualale või viibib seal asjakohase loa või muu seadusliku aluseta;
2) on toime pannud süüteo julgeolekualal;
3) ohustab julgeolekuala, teenistujaid või julgeolekualal viibivaid teisi isikuid või ennast.“;

17) paragrahvi 55 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kinnipeetud isikut teavitatakse kinnipidamise põhjusest.“;

18) paragrahvi 55 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud alusel kinni peetud isik, keda ei ole põhjust kahtlustada süüteo toimepanemises, tuleb viivitamata juhatada julgeolekualalt välja ja vabastada.“;

19) paragrahv 56 tunnistatakse kehtetuks.

§ 2. Elektroonilise side seaduse muutmine

Elektroonilise side seaduse § 115 lõike 1 punktist 1 jäetakse välja sõna „tähistatud“.

§ 3. Julgeolekuasutuste seadus

Julgeolekuasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 341 lõigetes 1–3 asendatakse tekstiosa „348“ tekstiosaga „349“;

2) paragrahvi 346 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 346. Turvakontroll ja isiku läbivaatus“;

3) paragrahvi 346 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Julgeolekuasutus võib läbi vaadata isiku, sealhulgas riided, riietes oleva või kehal kantava asja, kui:
1) isik siseneb julgeolekuasutuse territooriumile või lahkub sellelt ja on alust arvata, et isik kannab endaga kaasas asja või ainet, millega ta võib ohustada ennast, teisi isikuid või julgeolekuasutuse valdust või kahjustada julgeolekuasutuse ülesannete täitmist;
2) isik viibib julgeolekuasutuse territooriumil või selle vahetus läheduses, kui kontrollimine on vajalik julgeolekuasutuse valdust või teenistujaid ähvardava kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks;
3) see on vältimatult vajalik isikusamasuse tuvastamiseks.

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud meetme kohaldamisel võib läbi vaadata üksnes isiku riided ja riietes oleva või kehal kantava asja. Isiku keha ja kehaõõnsuste läbivaatamine on keelatud.“;

4) paragrahvi 346 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Turvakontrolli kompimise teel ja isiku läbivaatust teeb ametnik, kes on isikuga samast soost. Kui see on vajalik vahetu ohu tõrjumiseks, võib turvakontrolli teha ja isiku läbi vaadata ametnik, kes ei ole isikuga samast soost.“;

5) paragrahvi 348 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „turvakontrolli“ sõnadega „või isiku läbivaatuse“;

6) seaduse 4. peatükki täiendatakse §-ga 349 järgmises sõnastuses:

„§ 349. Erimeetme kohaldamine mehitamata süsteemi vastu julgeolekuasutuse territooriumi kaitse eesmärgil

(1) Julgeolekuasutus võib vahetu ja olulise ohu tõrjumiseks sundida julgeolekuasutuse territooriumil või selle vahetus läheduses mehitamata süsteeme peatuma.

(2) Julgeolekuasutusel on lubatud oma territooriumi kaitse eesmärgil mehitamata süsteemist tingitud vahetu ja olulise ohu tõrjumisel kasutada järgmisi erivahendeid:
1) raadioside segajat;
2) laser- või muud seadet, millega on võimalik tõkestada mehitamata süsteemi edasist liikumist;
3) võrku;
4) mehitamata süsteemi, mis on valmistatud või mida kasutatakse mehitamata süsteemi kokkupõrkeks, et tõkestada selle edasist liikumist;
5) muud käesoleva lõike punktides 1‒3 sätestatud seadme või vahendiga sarnase toimega seadet või vahendit.“.

§ 4. Kaitseliidu seaduse muutmine

Kaitseliidu seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 4 lõikes 22 asendatakse tekstiosa „lõike 2“ tekstiosaga „lõigete 2 ja 31“;

2) paragrahvi 69 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kaitseliidu valvatav objekt (edaspidi valvatav objekt) on riigi, Kaitseliidu või muu isiku omandis olev territoorium, hoone või seade või riigikaitseobjekt, mille valve on korraldatud riigi julgeoleku, avaliku võimu ülesannete või Kaitseliidu ülesannete tagamise eesmärgil Kaitseliidu valvena. Kaitseliidu valve (edaspidi valve) on valvatava objekti ja selle ümbruse jälgimine ründeohu või ründe avastamiseks, õigusrikkumise ärahoidmiseks või takistamiseks ja ohu kõrvaldamiseks ning meetmete võtmine valvatava objekti või vara puutumatuse tagamiseks.“;

3) paragrahvi 69 lõiget 2 täiendatakse enne kehtiva lõike teksti lausega järgmises sõnastuses: „Alaliselt valvatav objekt on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tunnustele vastav territoorium, hoone või seade, mille valve on korraldatud alaliselt.“;

4) paragrahvi 69 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(21) Ajutiselt valvatav objekt on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tunnustele vastav territoorium, hoone või seade, mille valve on korraldatud ajutiselt. Ajutiselt valvatava objekti valve korraldamiseks sõlmib Kaitseliit selle omaniku või seadusliku valdajaga taasesitatavas vormis sõlmitud kokkuleppe (edaspidi valveleping).“;

5) paragrahvi 69 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:

„(9) Kaitsevägi võib ametiabi tingimustel ja korras taotleda Kaitseväe ajutise julgeolekuala kaitsel ja valvamisel Kaitseliidu valvet. Kaitseliidu valve kohaldamiseks sõlmivad Kaitsevägi ja Kaitseliit valvelepingu. Kaitseväe juhataja ettepanekul võib riigikaitse valdkonna eest vastutav minister käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel antava määrusega määrata Kaitseväe territooriumi või sõiduki alaliselt valvatavaks objektiks.“

6) paragrahvi 72 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Valvuril on õigus tööülesande täitmisel kanda ja kasutada tulirelva, relvasüsteemi, elektrišoki-, külm- ja gaasirelva ning erivahendit ja enesekaitsevahendit.

(2) Tuli-, elektrišoki-, külm- ja gaasirelva käitlemine toimub käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud korras, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.“;

7) paragrahvi 72 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Tööülesannete täitmisel valvuri poolt teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse kantud tulirelva kasutamise korral toimub tulirelva kasutus kooskõlas käesoleva seaduse paragrahviga 52.“;

8) paragrahvi 74 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse ka tegevväelase, reservteenistuja, tegevliikme ja Kaitseliidu valvuri, kes teostab Kaitseväe julgeolekuala või Kaitseliidu julgeolekuala valvet, suhtes.“;

9) seadust täiendatakse 101. peatükiga järgmises sõnastuses:

„101. peatükk
Kaitseliidu julgeolekuala

§ 841. Kaitseliidu julgeolekuala

(1) Kaitseliidu julgeolekuala (edaspidi Kaitseliidu julgeolekuala) on Kaitseliidu valduses olev territoorium, ehitis või seade, mida kasutatakse riigi sõjaliseks kaitseks või selleks valmistumiseks.

(2) Kaitseliidu julgeolekuala on alaline või ajutine julgeolekuala.

(3)  Alaline Kaitseliidu julgeolekuala on sõjaliseks riigikaitseks, selle toetamiseks või selleks valmistumise korraldamiseks Kaitseliidu poolt alaliselt kasutatav territoorium, ehitis või seade. Alalise Kaitseliidu julgeolekuala määrab kindlaks Kaitseliidu ülem käskkirjaga.

(4) Kaitseliidu ajutine julgeolekuala on sõjaliseks riigikaitseks, selle toetamiseks või selleks valmistumise korraldamiseks Kaitseliidu poolt ajutiselt kasutatav territoorium, hoone või seade. Kaitseliidu ajutise julgeolekuala määrab kindlaks Kaitseliidu ülem või tema volitatud struktuuriüksuse juht.

(5) Kaitseliit teavitab ajutise julgeolekuala määramisest ja võimaluse korral kestusest viivitamata Politsei- ja Piirivalveametit, Kaitseväge ning, kui see ei ole vastuolus Kaitseliidu julgeolekuala määramise eesmärgiga, asukohajärgset kohaliku omavalitsuse üksust.

(6) Kaitseliidu julgeolekuala määramise täpsemad tingimused ja korra kehtestab Kaitseliidu ülem käskkirjaga.

(7) Kaitseliidu julgeolekuala kaitset ning valvet teostab sõjalises riigikaitses või selle toetamises osalev tegevväelane, selleks valmistumisel osalev reservväelane või tegevliige ning käesoleva seaduse § 70 lõigetes 1 ja 11 nimetatud isikud.

(8) Kaitseliidu julgeolekuala kaitset ning valvet teostab isik, kes on läbi teinud käesoleva seaduse § 70 lõikes 3 nimetatud väljaõppe.

(9) Kaitseliidu julgeolekualal teostavad kaitset ja valvet käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud isikud, kes võivad tööülesande, teenistusülesande või teenistuskohustuse täitmisel kanda relvi, erivahendeid ja enesekaitsevahendeid ning kohaldada meetmeid ja vahetut sundi käesoleva seaduse § 71 lõigetes 3–9 ning käesoleva seaduse §‑des 72 ja 73 sätestatud ulatuses ja korras.

§ 842. Kaitseliidu julgeolekuala tähistamine

(1) Kaitseliidu julgeolekuala peab olema tähistatud kõrvalisele isikule arusaadaval viisil. Kaitseliidu julgeolekuala võib jätta tähistamata, kui see on vastuolus Kaitseliidu julgeolekuala määramise eesmärgiga.

(2) Kaitseliidu julgeolekuala tähistamise täpsemad tingimused ja korra kehtestab riigikaitse valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 843. Kaitseliidu julgeolekualal viibimine

Kaitseliidu julgeolekualal viibimisel peab täitma Kaitseliidus kehtivat korda ja käesoleva seaduse § 841 lõikes 7 nimetatud isiku korraldusi.

§ 844. Isiku kinnipidamine ning isiku ja tema asjade läbivaatus

Isiku kinnipidamisel ning isiku ja tema asjade läbivaatusel kohaldatakse käesoleva seaduse § 71 lõikeid 3–9 ning § 73.

§ 845. Erimeetme kohaldamine mehitamata süsteemi vastu Kaitseliidu julgeolekuala kaitse eesmärgil

(1) Kaitseliit võib vahetu ja olulise ohu tõrjumiseks sundida Kaitseliidu julgeolekualal või valvataval objektil mehitamata süsteeme peatuma.

(2) Kaitseliidul on lubatud Kaitseliidu julgeolekuala kaitse eesmärgil mehitamata süsteemist tingitud vahetu ja olulise ohu tõrjumisel kasutada tulirelva ja järgmisi erivahendeid:
1) laser- või muud seadet, millega on võimalik tõkestada mehitamata süsteemi edasist liikumist;
2) võrku;
3) mehitamata süsteemi, mis on valmistatud või mida kasutatakse mehitamata süsteemi kokkupõrkeks, et tõkestada selle edasist liikumist;
4) muud käesoleva lõike punktides 1‒3 sätestatud seadme või vahendiga sarnase toimega seadet või vahendit.

(3) Kaitseliit võib mehitamata süsteemi peatamisel kasutada füüsilist jõudu, tulirelva ja lõikes 2 nimetatud erivahendit nii kaua, kui seda on eesmärgi saavutamiseks vältimatult vaja.

§ 846. Isikuandmete töötlemine pilti ja heli edastava või salvestava jälgimisseadmestiku ning liikuvkaamera kasutamisega

(1) Kaitseliit võib Kaitseliidu julgeolekualal ja selle välispiirilt nähtavas vahetus läheduses toimuva jälgimiseks kasutada pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku või pilti ja heli salvestavat liikuvkaamerat teabe salvestamiseks (edaspidi salvestis), kui see on vajalik Kaitseliidu julgeolekuala või sellel viibivate isikute, vara ning salastatud teavet ähvardava ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või nende vastu suunatud ründe lõpetamiseks.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud salvestis on vahend, mille abil tuvastatakse Kaitseliidu julgeolekualal ja selle välispiirilt nähtavas vahetus läheduses isiku, objekti, mehitamata süsteemi, sõiduki, maastikusõiduki, lennuvahendi või veesõiduki tegevust või asetust, mis võib põhjustada ohtu julgeolekualale ja millega töödeldakse foto-, video- või helisalvestist, mis võib sisaldada isikuandmeid.

(3) Salvestist säilitatakse kuni 90 päeva alates salvestise tegemisest, välja arvatud juhul, kui seaduses on sätestatud teisiti.

(4) Kaitseliit teavitab jälgimisseadmestiku kasutamisest Kaitseliidu julgeolekuala välispiirile paigaldatud teabetahvlil, kui teavitamine ei sea ohtu julgeolekuala kaitse eesmärki või Kaitseliidu ülesande täitmist.

(5) Kaitseliit võib julgeolekuala kaitse eesmärgil isikuandmete töötlemisel piirata andmesubjekti õigusi, sealhulgas õigust:
1) saada teada tema isikuandmete töötlemise tehnilistest ja korralduslikest kaitsemeetmetest;
2) tutvuda kogutud ja töödeldavate isikuandmetega;
3) nõuda tema isikuandmete töötlemise piiramist;
4) nõuda tema isikuandmete ülekandmist;
5) esitada vastuväiteid tema isikuandmete töötlemise kohta;
6) saada teada isikuandmetega seotud rikkumisest.“;

10) paragrahvi 85 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:

„(22) Meresõiduohutuse seaduses ning laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduses ning nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle Kaitseliidus teostab haldusjärelevalvet Kaitsevägi.“.

§ 5. Korrakaitseseaduse muutmine

1) seadust täiendatakse §-ga 31 järgmises sõnastuses:

„§ 31. Koostöö välisriigi relvajõududega

(1) Korrakaitseorgan võib teha koostööd Eesti Vabariigiga kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osapooleks oleva riigi relvajõududega (edaspidi välisriigi relvajõud) avaliku korra tagamisel seaduses, välislepingus või muus rahvusvahelises kokkuleppes sätestatud tingimustel ja korras.

(2) Välisriigi relvajõudude pädevus ja avaliku korra kaitse volitused Eesti Vabariigi territooriumil avaliku korra tagamisel määratakse kindlaks seadusega, kui välislepingus ei ole sätestatud teisiti.

(3) Välisriigi relvajõud võib kaasata avaliku korra tagamise eesmärgil käesoleva seaduse §‑s 163 sätestatud tingimustel ja korras.“;

2) seadust täiendatakse §-ga 163 järgmises sõnastuses:

„§ 163. Välisriigi relvajõudude kaasamine avaliku korra kaitsesse

(1) Välisriigi relvajõude võib avaliku korra tagamise eesmärgil kaasata käesoleva seaduse § 161 lõikes 1 nimetatud ülesannete täitmisesse.

(2) Välisriigi relvajõud käesoleva seaduse tähenduses on Eesti Vabariigiga kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osapooleks oleva riigi relvajõud, kui Eesti Vabariigi ja selle välisriigi vahel on lepitud kokku relvajõudude kasutamises avaliku korra tagamiseks.

(3) Välisriigi relvajõud kaasatakse avaliku korra kaitsesse Kaitseväe üksuse koosseisus, kui välislepingus ei ole sätestatud teisiti. Avaliku korra kaitsesse kaasatud välisriigi relvajõudude üksuste paiknemise Kaitseväe koosseisus määrab Kaitsevägi.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul kohaldatakse välisriigi relvajõudude kaasamisele korrakaitseseaduse § 161 lõigetes 2–6 ning § 162 lõigetes 1, 2, 41, 42 ja 5–6 nimetatud Kaitseväe kohta sätestatut.

(5) Vabariigi Valitsus võib määrusega kehtestada välisriigi relvajõudude kaasamise täpsemad tingimused ja korra.“;

3) paragrahvi 162 lõiget 5 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Välisriigi relvajõudude liikmel on lubatud kasutada oma relva.“.

§ 6. Majandusvööndi seaduse muutmine

Majandusvööndi seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 11 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Isik, kelle omanduses, valduses või kasutuses on tehissaared, rajatised ja seadmestikud, peab teavitama Kaitseväge kõikidest kavandatavatest veealustest vaatlustegevustest ja hooldustöödest. Esitatav teave peab sisaldama riigipiiri seaduse § 142 lõike 3 alusel kehtestatud määruses sätestatud andmeid.“;

3) seadust täiendatakse §-ga 142 järgmises sõnastuses:

„§ 142. Riikkondsuseta laeva suhtes Eesti majandusvööndisse sisenemisel Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni kohaldamine

Riikkondsuseta laeva suhtes võib kohaldada Eesti majandusvööndisse sisenemisel Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni.“;

4) paragrahv 17 tunnistatakse kehtetuks.

§ 7. Meresõiduohutuse seaduse muutmine

Meresõiduohutuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Sõjalise riigikaitse ja selleks valmistumisega seotud tegevustele merel kohaldatakse käesolevat seadust üksnes juhul, kui see on käesolevas seaduses sätestatud.“;

2) paragrahvi 1 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Sõjalaevale kohaldatakse käesoleva seaduse § 45 ja § 49 lõiget 1, kui seaduse või välislepinguga ei ole sätestatud teisiti. Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevale veesõidukile kohaldatakse käesoleva seaduse § 12 lõiget 7, § 13 lõiget 10, § 17 lõiget 10, § 45 ja § 49 lõiget 1, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.“;

3) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris oleva laeva ja väikelaeva üle tehnilist järelevalvet teostab Kaitsevägi.“;

4) paragrahvi 13 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris oleva laeva ja väikelaeva tehnilise ülevaatuse korra ning tehnilised nõuded laevadele ja väikelaevadele kehtestab Kaitsevägi.“;

5) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris oleva laeva ja väikelaeva merekõlblikuks ja sõidukõlblikuks tunnistamise korra kehtestab Kaitsevägi.“;

6) paragrahvi 19 lõikes 7 asendatakse sõnad „Sõjalaeva ja enne“ sõnaga „Enne“;

7) paragrahvi 45 täiendatakse lõikega 52 järgmises sõnastuses:

„(52) Kaitsevägi võib põhiseaduslikku korda, riigi julgeolekut või inimeste elu ja tervist ähvardava suurenenud ohu ajal riigi sõjalise kaitsmise või selleks valmistumise korral kehtestada veeteel liiklemise piiranguid või anda Transpordiametile korraldusi nende kehtestamiseks, samuti anda Transpordiametile korraldusi osutada laevaliiklusteenuseid ulatuses, mis tagab veeliikluse ohutuse ning Eesti merepiiri valvamise ja kaitse.“;

8) paragrahvi 45 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:
„(61) Lõhkematerjali või muu sõjalise otstarbega veeliiklust ohustava või segava objekti kõrvaldamist korraldab Eesti merealal Kaitsevägi ning laevatataval siseveekogul, mis ei ole piiriveekogu, Päästeamet.“;

9) paragrahvi 45 lõikes 12 ja § 904 lõikes 1 asendatakse sõna „politseiasutusele“ tekstiosaga „Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitseväele“;

10) paragrahvi 531 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Ankrualal või sadama reidil olevale laevale teenust osutav laev või väikelaev (edaspidi reiditeenust osutav laev) peab olema varustatud käesoleva seadusega kehtestatud nõuetele vastava sisselülitatud:
1) A-klassi AIS-seadmega, kui ankruala või sadama reid asub kaugemal kui üheksa meremiili rannajoonest;
2) vähemalt B-klassi AIS-seadmega, kui ankruala või sadama reid asub kuni üheksa meremiili kaugusel rannajoonest.“;

11) paragrahvi 72 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Eesti päästepiirkonnas toimunud laevaõnnetusest on laeva kapten, reeder või laevaagent kohustatud teatama viivitamata Politsei- ja Piirivalveametile. Laevaõnnetuse korral on Eesti riigilippu kandva laeva kapten või reeder kohustatud õnnetuse asjaoludest viivitamata teatama Transpordiametile ja Ohutusjuurdluse Keskusele.“;

12) paragrahvi 78 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 78. Laeva kinnipidamine“;

13) paragrahvi 78 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa täiendatakse pärast sõna „väljuda“ tekstiosaga „ning välisriigi lippu kandval laeval sise- ja territoriaalmeres liikuda“;

14) paragrahvi 78 lõike 21 kolmandat lauset täiendatakse pärast sõna „äärde“ tekstiosaga „või liikumine sise- ja territoriaalmeres“;

15) paragrahvi 78 lõiget 22 täiendatakse pärast sõna „väljumise“ tekstiosaga „või sise- ja territoriaalmeres liikumise“;

16) paragrahvi 78 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „väljuda“ tekstiosaga „või sise- ja territoriaalmeres liikuda“;

17) paragrahvi 78 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud keelu rakendamisel on Transpordiamet kohustatud sellest viivitamata teatama Politsei- ja Piirivalveametile, Kaitseväele, lootsiteenuse osutajale ning sadamast väljumise keelu puhul ka sadamakaptenile.“;

18) paragrahvi 78 lõikest 10 jäetakse välja tekstiosa „ ja laeval lubatakse sadamast lahkuda“;

19) paragrahvi 791 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „kontrollimine,“ tekstiosaga „või kui puudused ilmnesid sise- või territoriaalmeres tehtud kontrolli tulemusel,“;

20) paragrahvi 791 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „sadamast“ tekstiosaga „või oma asukohast sise- või territoriaalmeres,“;

21) paragrahvi 95 täiendatakse lõikega 27 järgmises sõnastuses:

„(27) Reiditeenust osutav laev, mis tegutses enne käesoleva seaduse § 531 lõike 4 jõustumist ja tegutseb pärast edasi, peab olema varustatud nõuetele vastava A- või B-klassi AIS-seadmega hiljemalt kuus kuud alates käesoleva seaduse § 531 lõike 4 jõustumisest arvates.“.

§ 8. Riigikaitseseaduse muutmine

Riigikaitseseadust täiendatakse 62. peatükiga järgmises sõnastuses:

„62. peatükk
Sõjavangide kohtlemine

§ 877. Sõjavang

Sõjavangina käsitletakse käesoleva seaduse tähenduses sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsiooni artikli 4 punktides a ja b nimetatud isikuid.

§ 878. Sõjavangide kinnipidamine

(1) Sõjavangide kinnipidamine toimub Kaitseministeeriumi, Justiits- ja Digiministeeriumi ning nende valitsemisala asutuste koostöös.

(2) Kaitseministeerium korraldab sõjavangide transpordi ja lühiajalise kinnipidamise ning vastutab sellega seotud tegevuste eest.

(3) Justiits- ja Digiministeerium võimaldab kasutada vangla taristut sõjavangide kinnipidamiseks ning korraldab pikaajalist kinnipidamist.

(4) Sõjavangide pikaajaliseks kinnipidamiseks kasutatakse vanglaid. Kui vanglaid ei ole võimalik kasutada, määratakse sõjavangide pikaajaline kinnipidamiskoht Vabariigi Valitsuse korraldusega.

(5) Sõjavangide kinnipidamise ning asutustevahelise koostöö tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud määruses sätestatakse:
1) asutuste täpsemad ülesanded sõjavangide lühiajalisel ja pikaajalisel kinnipidamisel;
2) sõjavangide kinnipidamiseks kasutatavad kohad, sealhulgas alternatiivsete kinnipidamiskohtade määramise kord;
3) toimingud, mida tehakse enne ja pärast sõjavangide pikaajalisse kinnipidamiskohta viimist;
4) sõjavangide transpordi korraldamine;
5) nõuded sõjavangide kinnipidamist korraldavale personalile;
6) nõuded sõjavangide arvestuse pidamisele;
7) muud sõjavangide kinnipidamise korraldamiseks vajalikud tingimused ja nõuded.

§ 879. Sõjavangide arvestus ja andmete registreerimine

(1) Kinnipeetud sõjavangide üle peetakse arvestust kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu sõjavangide andmestikus.

(2) Sõjavangide üle arvestuse pidamisele ja sõjavangidega seotud andmete töötlemisele kohaldatakse vangistusseaduse § 51 lõike 1 punktis 8, lõikes 2 ja lõike 3 punktis 1, § 52 lõigetes 7, 8 ja 81, § 53 lõigetes 12 ja 21 ning § 54 sätestatut.

§ 8710. Distsiplinaarmenetlus

Sõjavangide distsiplinaarmenetlusele kohaldatakse kaitseväeteenistuse seaduse 10. peatüki sätteid ulatuses, milles need ei ole vastuolus sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949. aasta Genfi (III) konventsiooniga.

§ 8711. Sõjavangide tervishoiuteenused

(1) Sõjavangidele, keda peetakse kinni vanglas, korraldab tervishoiuteenuste osutamise Tervisekassa riigieelarveliste võimaluste piires vangistusseaduse §-de 49 ja 52 alusel.

(2) Sõjavangidele, keda peetakse kinni käesoleva seaduse § 878 lõike 4 alusel mujal kui vanglas, määratakse nendele osutatava tervishoiuteenuse tingimused ja kord Vabariigi Valitsuse korraldusega.“.

§ 9. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduse paragrahvi 14247 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Sise- või territoriaalmeres asuva laeva kinnipidamise järel läbi viidava laevakontrolli eest tasutakse riigilõivu kuni 3400 eurot.“.

§ 10. Riigipiiri seaduse muutmine

Riigipiiri seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 8 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) õhusõidukiga õhupiiri ületamise kord;“;

2) paragrahvi 114 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „33,“ tekstiosaga „44,“;

3) paragrahvi 114 lõikes 11 asendatakse tekstiosa „§-des 30–33 ja 45–53“ tekstiosaga „§-des 30, 31, 32, 33, 44, 45, 46, 47, 48, 49, 50, 51, 52 ja 53“;

4) paragrahvi 14 lõike 1 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks;

5) paragrahvi 14 lõikes 11 asendatakse sõnad „kooskõlastatult Kaitseväega“ sõnadega „Kaitseväe nõusolekul“;

6) paragrahvi 141 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud laevaluba võib olla mitmekordne, kui tegemist on Euroopa Liidu liikmesriigi või Euroopa Majanduspiirkonna riigi ranniku- ja piirivalve ülesannet täitva või jäämurdetöid tegeva laevaga.“;

7) seadust täiendatakse §-ga 142 järgmises sõnastuses:

„§ 142. Eesti sise- ja territoriaalmeres taristu ja rajatiste hooldamine ning muud tegevused

(1) Eesti sise- ja territoriaalmeres taristu ja rajatiste hooldamisega seotud tegevused ning muud tegevused, mille tulemusena kogutakse või võidakse koguda andmeid merepõhja kohta, välja arvatud tegevused, mis on nimetatud käesoleva seaduse §-des 14 ja 141 või reguleeritud teiste seadustega, on lubatud Kaitseväe nõusolekul.

(2) Riigiasutustele, kes täidavad seaduses sätestatud ülesandeid merel, ei kohaldu käesoleva paragrahvi lõige 1 ning nad teavitavad Kaitseväge iga kuu esimeseks kuupäevaks selle kuu tegevustest, mis on seotud merelise taristu, mõõte- ja uurimissüsteemide ning navigatsioonimärgistuse paigalduse ja hooldustööde ning meremõõdistustega.

(3) Taristu ja rajatiste hooldamisega seotud tegevusteks loa taotlemise ja andmise korra, loa taotlemise vormi ning esitatavate andmete loetelu kehtestab riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuste puhul on Kaitseväel õigus küsida pildi, video või helina salvestatud andmete koopiat.“;

8) paragrahvi 18 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud riigipiiri valvamise ülesande täitmisse võib kaasata Eesti Vabariigiga kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osapooleks oleva riigi relvajõud Kaitseväe korralduse seaduse §-s 32 sätestatud tingimustel ja korras.“.

§ 11. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine

Tervisehoiuteenuste korraldamise seaduse § 52 lõige 31 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(31) Vanglas ja arestimajas kinni peetavatele isikutele, samuti sõjavangidele tervishoiuteenuste osutamist, sealhulgas vanglas kohapeal osutatavat hambaravi, ravimeid, meditsiiniseadmeid ja muid tervishoiuteenuste osutamisega seotud kulusid rahastatakse riigieelarvest Tervisekassa kaudu vangistusseaduse § 52 lõike 11 alusel ning Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelus sätestatud alustel, tingimustel ja korras.“.

§ 12. Vangistusseaduse muutmine

Vangistusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 51 lõiget 1 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses:

„8) võimaldada pidada arvestust riigikaitseseaduse §-s 877 nimetatud sõjavangide kinnipidamise üle.“;

2) paragrahvi 51 lõikes 2 asendatakse teine lause „Vangiregistri volitatud töötlejad sätestatakse vangiregistri põhimääruses.“ lausega „Sõjavangide kinnipidamise arvestuse andmetöötluse (edaspidi sõjavangide andmestik) kaasvastutavad töötlejad on Justiits- ja Digiministeerium, Kaitseministeerium ja Kaitsevägi.“;

3) paragrahvi 51 lõike 3 punktis 1 täiendatakse pärast sõna „ töötleja“ sõnadega „, sõjavangide andmestiku kaasvastutavate töötlejate“;

4) paragrahvi 52 täiendatakse lõikega 81 järgmises sõnastuses:

„(81) Sõjavangide andmestikust väljastatakse andmeid:
1) seadusega kindlaks määratud ülesannete täitmiseks ning selleks vajalikus mahus vangiregistri põhimääruses nimetatud isikutele ja asutustele;
2) käesoleva seaduse §-s 52 nimetatud tervishoiuteenuse osutajale, kellel on juurdepääs, et täita käesolevas seaduses ja selle alusel sätestatud ülesandeid;
3) teise riiki andmete edastamiseks seaduse, välislepingu või muu Eesti jaoks siduva rahvusvahelise kohustuse täitmiseks üksnes juhul, kui neid kasutatakse seadusega kindlaks määratud ülesannete täitmiseks, ning kooskõlas andmete töötlemise ja andmekogusse kandmise eesmärgiga;
4) sõjavangile tema kohta andmekogusse kantud andmeid sõjavangi kirjaliku taotluse alusel.“;

5) paragrahvi 53 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) Sõjavangide andmestikku kantakse järgmised andmed:
1) üldandmed;
2) auastme andmed;
3) andmed kinnipidamise asjaolude, sealhulgas kinnipidamise aja ja koha kohta;
4) kinnipidamise korraldamiseks vajalikud terviseandmed;
5) andmed asjade, sõjaliste dokumentide ja raha hoiulevõtmise ja tagastamise ning talle vanglateenistuse või Kaitseväe poolt antud asjade kohta;
6) andmed sõjavangi paiknemise ning liikumise kohta;
7) andmed sõjavangi järelevalve kohta;
8) andmed sõjavangile määratud distsiplinaarkaristuse ja selle täideviimise kohta;
9) andmed sõjavangi suhete, kontaktide, sealhulgas elektroonilise suhtluse, kirjavahetuse, interneti kasutamise ja telefonikõnede ning nende kontrollimise või piiramise kohta;
10) andmed sõjavangi töötamise kohta;
11) digitaalsed dokumendid, mis koostatakse ja edastatakse riigikaitseseaduses või muus seaduses või nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud ülesannete täitmise käigus;
12) andmed usulise kuuluvuse kohta, kui sõjavang on seda avaldanud;
13) teave sõjavangi või kinnipidamiskohta ohustavate sündmuste kohta või nende toimumise ohule viitav teave.“;

6) paragrahvi 53 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Sõjavangide andmestikku kantakse andmed kinnipidamise alusdokumentidest, teistest andmekogudest saadud teabe, isikutelt ja asutustelt saadud teabe või vanglateenistuse tegevuse käigus saadud teabe alusel.“;

7) paragrahvi 54 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Sõjavangi andmeid töödeldakse sõjavangide andmestikus kinnipidamise ajal. Pärast kinnipidamise lõppemist andmed arhiveeritakse ja säilitatakse 50 aastat.“.

§ 13. Seaduse jõustumine

(1) Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 1. juunil.

(2) Käesoleva seaduse § 7 punkt 10 jõustub 2026. aasta 1. juulil.

(3) Käesoleva seaduse §-s 8 kehtestatud riigikaitseseaduse § 878 lõiked 5 ja 6 jõustuvad 2027. aasta 1. jaanuaril.




Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, „….“ „.............................“ 2025. a


Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2025. a

Vabariigi Valitsuse nimel
(allkirjastatud digitaalselt)



Kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu
SELETUSKIRI


1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga muudetakse Kaitseväe korralduse seadust ja seoses selle muutmisega elektroonilise side seadust, julgeolekuasutuste seadust, Kaitseliidu seadust, korrakaitseseadust, majandusvööndi seadust, meresõiduohutuse seadust, riigikaitseseadust, riigilõivuseadust, riigipiiri seadust, tervishoiuteenuste korraldamise seadust ning vangistusseadust.

Eelnõu põhiline eesmärk on parandada mereolukorrateadlikkust Eesti merealal, tõhustada Kaitseväe julgeolekuala kaitset, reguleerida välisriigi relvajõudude kaasamist riigipiiri valvamise ülesandesse ja korrakaitseliste ülesannete täitmisse kaasamiseks, anda Kaitseväele edasilükkamatu pädevus mehitamata süsteemi tekitatud vahetu kõrgendatud ohu tõrjumisel, luua Kaitseliidule julgeolekuala regulatsioon ning reguleerida sõjavangide pikaajalise kinnipidamisega seotud küsimusi. Selleks:
1) antakse Kaitseväele õigus kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal korraldada laevaliiklust ning kehtestada piiranguid või kohustada seda tegema Transpordiametit, et tagada meresõiduohutus;
2) luuakse Kaitseväe juurde merelise ohutuse komisjon, mille eesmärk on aidata mereväel täita mereolukorrateadlikkuse loomise ja tagamise ülesannet, tagada piirirežiimi, ennetada merelisi ohte ja neile reageerida ning parandada asutustevahelist teabevahetust;
3) defineeritakse Kaitseväe julgeolekuala kaitse eesmärgil Kaitseväe julgeoleku vahetu läheduse ja Kaitseväe laeva ohutusala mõiste ning sätestatakse nendel aladel piirangute kehtestamise, isikuandmete töötlemise ja erimeetmete kohaldamise täpne loetelu ning täpsustatakse juba olemasolevaid meetmeid;
4) luuakse Kaitseväe julgeolekualaga sarnane regulatsioon Kaitseliidu isikute ja vara kaitseks, ühtlustades riigikaitseobjektidega seotud piirangute käsitlust;
5) lihtsustatakse laevalubade andmist Euroopa Liidu ja Euroopa Majandusühenduse liikmesriigi piirivalvelaevadele ning jäämurdetöid tegevatele laevadele;
6) seatakse merealuse taristu omanikele ja valdajatele kohustus taotleda luba ning teavitada Kaitseväge merealuse taristu hooldamisega seonduvatest tegevustest Eesti merealal;
7) kohustatakse ankrualal või sadama reidil olevate laevade teenindamisega tegelevaid laevu, kellel ei ole praegu kohustust omada AIS-seadet, paigaldama AIS-seadme;
8) reguleeritakse Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registrisse kantud veesõidukite üle järelevalve tegemist;
9) defineeritakse sõjavangi mõiste ja määratakse asutuste pädevused sõjavangide pikaajalisel kinnipidamisel.

Lisaks sätestatakse seaduse tasandil kaitselennunduse järelevalveteenistus kui institutsioon, mis vastutab kaitselennunduse järelevalve tegemise üle, ning samuti sätestatakse riigisiseses õiguses sõjavangide kinnipidamise eest vastutavad asutused ja nende koostöö alused, et tagada kooskõla rahvusvahelise õigusega.


1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kaitseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi valitsemisala ametnikud ning õigusliku analüüsi on teinud Marion Saarna-Kukk (marion.saarna‑[email protected]). Eelnõu väljatöötamisel konsulteeriti Justiits- ja Digiministeeriumi, Kliimaministeeriumi, Siseministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Kaitsepolitseiameti, Politsei- ja Piirivalveameti, vanglateenistuse, Tervisekassa, Transpordiameti, AS‑i Tallinna Sadam, Rahvusvahelise Punase Risti Komitee ning Eesti Punase Risti esindajatega. Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Luisa Keelelahenduste eesti keele vanemtoimetaja Tiina Alekõrs ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu on kooskõlas riigikaitse arengukavaga 2017−2026.

Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse 2023.‒2027. aasta tegevusprogrammiga.

Eelnõu ei ole seotud ühegi menetluses oleva seaduse eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Eelnõus on nii halduskoormust suurendavaid kui ka vähendavaid nõudeid. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. aasta määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lõikest 42 jäetakse halduskoormuse tasakaalustamise reegel rakendamata, sest halduskoormus lisandub riigikaitse või julgeoleku oluliste vajaduste tõttu.

Eelnõu koostades võeti seaduste muutmisel aluseks järgmised redaktsioonid:
• elektroonilise side seadus – RT I, 02.01.2025, 23;
• julgeolekuasutuste seadus – RT I, 14.03.2023, 25;
• Kaitseliidu seadus – RT I, 30.04.2024, 3;
• Kaitseväe korralduse seadus ‒ RT I, 18.04.2025, 2;
• korrakaitseseadus – RT I, 05.07.2025, 12;
• majandusvööndi seadus – RT I, 18.04.2025, 3;
• meresõiduohutuse seadus – RT I, 02.10.2025, 6;
• riigikaitseseadus – RT I, 14.03.2023, 31;
• riigilõivuseadus – RT I, 02.10.2025, 9;
• riigipiiri seadus – RT I, 07.06.2024, 14;
• tervishoiuteenuste korraldamise seadus – RT I, 02.01.2025, 78;
• vangistusseadus – RT I, 26.06.2025, 20.

Eelnõu vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust, sest muudetakse ka Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 104 lõike 2 punktis 17 nimetatud riigikaitseseadust.


2. Seaduse eesmärk

2024. aastal eelnõude infosüsteemi esitatud Kaitseväe korralduse seaduse, riigipiiri seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (mereolukorrateadlikkuse ja merejulgeoleku parandamine) eelnõu (565 SE) jagati kiireloomulise vajaduse tõttu seoses Läänemerel sagenenud merealuste kaablite ja torujuhtmetega seotud intsidentidega kaheks. Seetõttu muudeti eelnõuga 565 SE vaid Kaitseväe korralduse seaduse ja majandusvööndi seadust osas, mis puudutas merejulgeoleku tugevdamist. Need muudatused jõustusid 19. aprill 2025.a. Käesolevas eelnõus käsitletakse mereolukorrateadlikkuse parandamist ja Kaitseväe julgeolekuala kaitse tõhustamist, kuid ühtlasi antakse panus merejulgeoleku parandamisse. Lisaks reguleeritakse eelnõuga välisriigi relvajõudude kaasamist riigipiirivalvesse ja kaitsesse, mis samuti aitab oluliselt parandada mereolukorra teadlikkust ning julgeolekut merel. Täiendavalt reguleeritakse kõnesoleva eelnõuga sõjavangide kinnipidamise küsimusi, mis on seni jäänud riigisiseselt reguleerimata, kuid milles on tulenevalt Ukraina sõja õpituvastustest vaja luua õiguslik selgus.

Seadusemuudatuste üldine eesmärk on parandada mereolukorrateadlikkust Eesti merealal, tõhustada Eesti riigi kaitset, sealhulgas Kaitseväe julgeolekuala kaitset, luua Kaitseliidule julgeolekuala regulatsioon ja kehtestada asutustele sõjavangidega seotud ülesanded.

Eelnõu põhieesmärgid on järgmised:

2.1. Mereolukorra teadlikkuse parandamine

Eelnõu üks eesmärk on parandada mereolukorrateadlikkust Eesti merealal ning tõhustada asutustevahelist koostööd ja teabevahetust. Selleks muudetakse Kaitseväe korralduse seadust (KKS) ning luuakse Kaitseväe juurde merelise ohutuse komisjon.

Komisjoni eesmärk on aidata mereväel täita mereolukorrateadlikkuse loomise ja tagamise ülesannet, tagada piirirežiimi järgimine, ennetada merelisi ohte ja neile reageerida ning parandada asutustevahelist teabevahetust. Komisjon töötab välja eri ohtudele reageerimise toimingud (plaanid), mida aeg-ajalt õppuste või muude tegevuste käigus läbi harjutatakse, et kontrollida nende toimivust. Juhtumid, mille korral peab riik merel tegutsema, on muu hulgas piiririkkumised, terrorism, organiseeritud kuritegevus, ebaseaduslik ränne, salakaubavedu, ebaseaduslik relva- ja kalapüük, merealuse taristu kahjustamine, kaitse alla võetud vrakkidega seotud nõuete rikkumine, laeva, sadama või muu rajatise ohtu seadmine ning majandusvööndis Eesti Vabariigi suveräänsete õiguste või sanktsioonide rikkumine.

Komisjoni kuuluvad kõik Kaitseväe asjakohased üksused, kõik julgeolekuasutused ning vähemalt need riigiasutused, kelle ülesanne on tagada merel avalik kord, julgeolek ja navigatsiooniohutus või kes omavad riikliku järelevalve ülesandeid merel.

2.2. Merealuse taristuga seotud tegevustest teavitamine

Riigipiiri seaduse (RiPS) ja majandusvööndi seaduse (MVS) muudatused on seotud merealuse taristu hooldustegevustest (vaatlus, parandamine jms) ja muudest seotud tegevustest teavitamisega.

Merealuse taristu omanikele ja valdajatele seatakse kohustus taotleda luba ning teavitada Kaitseväge merealuse taristu hooldamisega seonduvatest tegevustest Eesti merealal. See on vajalik, et merel patrullivad Kaitseväe laevad või merd seiravad asutused teaksid, et tegemist on seadusliku tegevusega. Kui tegevusest ei ole teavitatud, võib Kaitsevägi rakendada riikliku järelevalve erimeetmeid, vahetut sundi või kasutada jõudu ebaseadusliku tegevuse tõkestamiseks. Lisaks täidab teavitamiskohustus riigi julgeoleku tagamise eesmärki, sest muu hulgas kontrollitakse töötegijate tausta, kui töid ei tee taristu omanik või valdaja ise.

MSOS-is tehakse parandusi selle kohta, kellele peab laeva kapten, väikelaeva või muu veesõiduki juht teatama, kui ta avastab õhuliini, kaabli, torujuhtme või muu hüdrotehnilise rajatise kahjustuse või kui toimub laevaõnnetus.

2.3. Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite üle järelevalve tegemine

Eelnõu kolmas osa on seotud Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate veesõidukite üle järelevalve tegemisega, et tagada nende mere- või sõidukõlblikkus. Järelevalve tegemise õigus antakse Kaitseväele ning selleks lisatakse vastavad sätted meresõiduohutuse seadusesse (MSOS) ja Kaitseliidu seadusesse (KaLS).

MSOS-iga antakse Kaitseväele õigus kehtestada: Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate laevade ja väikelaevade tehnilise ülevaatuse kord; nende tehnilised nõuded; laevade ja väikelaevade mere- või sõidukõlblikuks tunnistamise kord. Muudatustega tagatakse parem järelevalve Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite üle.

2.4. Mitmekordse laevaloa taotlemise lihtsustamine

Riigipiiri seaduses täpsustatakse, et laeva sisenemiseks sisemerre on vaja Kaitseväe nõusolekut. Samuti lihtsustatakse mitmekordse laevaloa taotlemist Euroopa Liidu ja Euroopa Majandusühenduse liikmesriikide piirivalvelaevadele ning jäämurdetöid tegevatele laevadele. Mitmekordse laevaloa taotlemise lihtsustamine aitab vähendada nii halduskoormust kui ka riigiasutuste töökoormust.

2.5. Automaatse identifitseerimissüsteemi (AIS) seadme paigaldamise kohustus

MSOS-iga pannakse kohustus paigaldada A- või B-klassi automaatse identifitseerimissüsteemi seade1 (edaspidi AIS-seade) ankrualal või sadama reidil olevate laevade teenindamisega tegelevatele laevadele, kellel praegu sellist kohustust ei ole. A-klassi AIS-seadme omamise kohustus on Eesti sadamat külastaval reisilaeval ning 300-se ja suurema kogumahutavusega laeval, mis ei ole reisilaev. Ankrualal ja sadama reidil olevaid laevu teenindavad aga ka väiksema mahutavusega laevad, kellel on vaja selleks tegevuseks luba. AIS-seadme kasutuselevõtt on vajalik, et tõhusamalt kontrollida laevade liikumist, tegevuslubadega laevu ning piirirežiimi ja sanktsiooninõuete täitmist, ilma AIS-seadmeta on see väga keeruline.

Kui ankruala või sadama reid asub kuni üheksa meremiili kaugusel rannikust, võib ankrualal või sadama reidil laevu teenindavale laevale või väikelaevale paigaldada ka B-klassi AIS-seadme; kaugemal asuva ankruala või sadama reidi puhul on kohustuslik A-klassi AIS-seade. Seade tuleb paigaldada kuue kuu jooksul seaduse jõustumisest.

2.6. Kaitselennunduse järelevalveteenistuse määratlemine

KKS-i lisatakse säte kaitselennunduse järelevalveteenistuse kohta. Kaitselennunduse järelevalveteenistus (ingl Military Aviation Authority, MAA) on olemuselt sõjaväepolitseiga sarnane institutsioon. Kaitselennunduse järelevalveteenistuse ülesandeid võib täita Kaitseväe juhataja määratud üksus, mille põhiülesanne on kaitselennunduse üle järelevalve tegemine. Kuna selle üksuse tegevusest on mõjutatud kogu kaitselennundus, sealhulgas evib mõju Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) liikmesriikide õhusõidukite ja isikute üle, siis on oluline, et see üksus on sarnaselt sõjaväepolitseile institutsioonina Kaitseväe struktuuris olemas, mida NATO liikmesriigid ja NATO tunnustavad. Kaitselennunduse järelevalveteenistuse kui institutsiooni sätestamine seaduse tasandil loob õigusselgust ja tagab seeläbi parema järelevalve kaitselennunduse üle.

2.7. Kaitseväe julgeolekuala kaitse tõhustamine

Eelnõuga defineeritakse Kaitseväe julgeolekuala kaitse eesmärgil Kaitseväe julgeolekuala vahetu läheduse ja Kaitseväe laeva ohutusala mõisted.

KKS-i täiendatakse §-dega 542–5413, millega sätestatakse piirangute kehtestamine, isikuandmete töötlemine ja erimeetmete kohaldamine julgeolekuala kaitseks, sealhulgas julgeolekuala vahetus läheduses ja Kaitseväe laeva ohutusalas. Täpsustatakse ka juba olemasolevaid meetmeid, mis on suunatud ohu ennetamisele, väljaselgitamisele ja tõrjumisele. Muudatustega tõhustatakse Kaitseväe julgeolekuala kaitset.

2.8. Kaitseliidu julgeolekuala loomine

Kaitseliidu julgeolekuala sätestamise kaudu ühtlustatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu objektide, vara ja isikute kaitse põhimõtted ning luuakse kolmandatele isikutele selgem ja ühetaoline arusaam riigikaitseobjektidega seotud piirangutest.

2.9. Välisriigi relvajõudude kaasamine korrakaitsesse

Eelnõuga muudetakse RiPS-i, korrakaitseseadust (KorS) ja KKS-i, et kaasata välisriigi relvajõude riigipiiri valvamise ja korrakaitseliste ülesannete täitmisse. Praeguses julgeolekuolukorras on oluline reageerida hübriid- ja muudele ohtudele võimalikult efektiivselt, mistõttu on vajalik täiendada õiguskorda võimalusega kaasata eelnimetatud avalike ülesannete täitmisse vajadusel täiendavaid ressursse. Välisriigi relvajõudude liikmete kaasamise võimaldamine on üks selline oluline lisameede riigikaitse- ja julgeolekuriskide maandamisel. Nende muudatuste eesmärk on tugevdada Eesti julgeolekut.

2.10. Sõjavangide regulatsiooni loomine

Eelnõus riigikaitseseaduse (RiKS) ja vangistusseaduse (VangS) muudatused on seotud sõjavangide pikaajalise kinnipidamise regulatsiooni loomisega. RiKS-is defineeritakse sõjavangi mõiste ning sätestatakse sõjavangide kinnipidamise eest vastutavad asutused ja nende koostöö alused. VangS-is täpsustatakse sõjavangide üle arvestuse pidamise ja teabe esitamise korda, et tagada kooskõla rahvusvahelise õigusega.

2.11 Kaitseväele õigus edasilükkamatu pädevuse raames mehitamata süsteemide tekitatud vahetu kõrgendatud ohu tõrjumisel kohaldada vahetut sundi

Kaitseväele antakse edasilükkamatu pädevus kohaldada riikliku järelevalve meetmeid mehitamata süsteemi tekitatud ohu tõrjumiseks sel juhul ja nii kaua, kui PPA või muu pädev korrakaitseorgan ei saa või ei saa õigel ajal ise meetmeid kohaldada. Selle eesmärk on tagada lünkadeta ning tõhus sisemise ja välise rahu kaitsmise süsteem.


3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu on koostatud eri seaduste muutmise seadusena ning see koosneb 13 paragrahvist: KKS (§ 1), elektroonilise side seadus (ESS) (§ 2), julgeolekuasutuste seadus (§ 3), KaLS (§ 4), korrakaitseseadus (KorS) (§ 5), MVS (§ 6), MSOS (§ 7) RiKS (§ 8), RLS (§ 9), RiPS (§ 10), tervishoiuteenuste korraldamise seadus (TTKS) (§ 11) ja VangS (§ 12) ning seaduse jõustumine (§ 13). Järgnevalt antakse ülevaade eelnõu sisust eelnõu paragrahvide kaupa.

Oluline on märkida, et eelnõus selgitatakse riigikaitse ja julgeoleku aspekte ning järelevalve- ja julgeolekuasutuste töömeetodeid niivõrd, kuivõrd see on võimalik, ilma et seletuskiri muutuks piiratud juurdepääsuga dokumendiks avaliku teabe seaduse tähenduses.

§ 1. Kaitseväe korralduse seaduse muutmine

Eelnõu § 1 punktis 1 tehakse terminoloogiline parandus Kaitseväe ülesandeid puudutavas § 3 lõike 1 punktis 41, et viia see kooskõlla tegeliku praktika ja eesmärgiga. Kehtiva seaduse kohaselt on Kaitseväe ülesanne on muu hulgas lahingumoona kahjutuks tegemine sise- ja territoriaalmeres ning majandusvööndis. Kaitsevägi ei tee kahjutuks mitte ainult lahingumoona, vaid ka laskemoona ja muud (lõhkemata) lõhkematerjali2, mida võib meres leiduda ning mis võib kujutada ohtu veeliiklusele. Vajadus täpsustada on tingitud ka sellest, et relvaseadusega tehakse vahet, mis on lahingumoon ja mis on laskemoon. Laskemoon on padrun, kuul ja muu laske- või lendkeha, mida kasutatakse relvast laskmiseks.3 Laskemoona näiteks merel on torpeedod ja raketid. Lahingumoon on lõhkeainet, pürotehnilist ainet, süüteainet või muud süttimis- või plahvatusvõimelist keemilist ainet sisaldav sõjalise otstarbega vahend ja materjal, mida saab kasutada või kohandada vastase elavjõu ja lahingutehnika kahjustamiseks või hävitamiseks, lahinguvälja valgustamiseks, suitsukatte tegemiseks või signaliseerimiseks.4 Lahingumoona näiteks on miinid ja granaadid, mida ei lasta tulirelvast (miinipildujast või granaadiheitjast), pürotehnilised vahendid, suitsugranaadid, signaalraketid, valgustusraketid ja muu selline. Termin „lõhkematerjal“ on laiema tähendusega kui „lahingumoon“, hõlmates kõik objektid, mis sisaldavad muu hulgas lõhkeainet, sealhulgas laskemoona ja lahingumoona. Sellest tingituna on kohane asendada KKS-i § 3 lõike 1 punktis 41 sõna „lahingumoon“ sõnaga „lõhkematerjal“.

Tegevuse üldine skeem on järgmine. Kui leitakse meres hulpimas või merepõhjast lõhkematerjal (nt II maailmasõja aegne (lõhkemata) miin või lennukilt alla visatud pomm), teavitab isik sellest Häirekeskust (kohustus tuleneb lõhkematerjaliseaduse § 8 lõikest 1)5. Leidja ei tohi üldjuhul seda leitud lõhkematerjali puutuda.6 Kuna Eesti merealal on lõhkematerjali kahjutustamise ülesanne antud Kaitseväele, edastab Häirekeskus teate Kaitseväe sellele üksusele, kelle ülesandeks on Eesti merealal lõhkematerjali kahjutustamine (st mereväele). Kaitsevägi vaatab leitud lõhkematerjali seisukorda, asukohta ja muid tegureid hindamaks, kuidas on võimalik see lõhkematerjal kahjutustada (nt kas seda tuleb ja saab teha samas kohas või tuleb see teise kohta viia, et see näiteks plahvatama panna). Tööde teostus oleneb veel ka ilmast ja muudest asjaoludest. Sellest tulenevalt ka märgitakse, et lõhkematerjal tehakse kahjutuks esimesel võimalusel.

Eelnõu § 1 punktis 2 täiendatakse KKS § 31 lõigetega 21 ja 22, millega antakse Kaitseväele edasilükkamatu pädevus kohaldada riikliku järelevalve meetmeid mehitamata süsteemi tekitatud ohu tõrjumiseks.

Kaitseväele antakse edasilükkamatu pädevus kohaldada riikliku järelevalve meetmeid mehitamata süsteemi tekitatud ohu tõrjumiseks sel juhul ja nii kaua, kui PPA või muu pädev korrakaitseorgan ei saa või ei saa õigel ajal ise meetmeid kohaldada. See tagab lünkadeta ning tõhusa sisemise ja välise rahu kaitsmise süsteemi.

Kuna PPA-l või muul pädeval korrakaitseorganil ei pruugi olla vahendeid reageerimaks mehitamata süsteemidest tulenevale ohule, eriti näiteks õhuruumis, siis võib lähimaks ja kiireimaks jõuks olla sel juhul Kaitsevägi. Piiratud avalike vahendite tingimustes võib erinevate ülesannete täieliku lahutamise asemel reguleerida ressursside ühist kasutamist, jagatud pädevust ja koostööd. Kaitsevägi saab kohaldada edasilükkamatu pädevuse raames riikliku järelevalve meetmeid seni, kuni PPA või muu pädev korrakaitseorgan saab ise vastavaid ülesandeid täitma asuda.

Avaliku korra tagamine Eestis jaguneb üldkorrakaitseorgani ehk PPA ja teiste eripädevustega korrakaitseorganite vahel tulenevalt seadusest. Kaitseväele antav edasilükkamatu pädevus ei muuda PPA ega teiste korrakaitseorganite eri- ega üldpädevust, kuid võimaldab kiiret sekkumist ja abi juhul ja nii kaua, kui PPA või muu pädev korrakaitseorgan ei saa ise või ei saa õigel ajal tegutseda. Kaitseväe edasilükkamatu pädevus võimaldab Kaitseväel kiiresti reageerida ohule või korrarikkumisele ning kohaldada edasilükkamatuid meetmeid kuni PPA või muu pädeva korrakaitseorgani saabumiseni. Edasilükkamatu pädevuse raames võib Kaitsevägi kasutada erivahendeid või relva korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. Erivahendid on:
1) raadioside segaja;
2) laser- või muu seade, millega on võimalik tõkestada mehitamata süsteemi edasist lendamist või liikumist;
3) võrk;
4) mehitamata süsteem, mis on valmistatud või mida kasutatakse mehitamata süsteemi kokkupõrkeks, et tõkestada selle edasist liikumist või lendamist;
5) muu käesoleva lõike punktides 1‒3 sätestatud seadme või vahendiga sarnase toimega seade või vahend.

Kavandatud regulatsiooni kohaselt ei tohi Kaitseväe sekkumine takistada olulisel määral Kaitseväe põhiülesannete täitmist, milleks on eelkõige riigi sõjaline kaitsmine ja osalemine kollektiivses enesekaitses ning valmistumine riigi sõjaliseks kaitseks ja osalemiseks kollektiivses enesekaitses.

Eelnõu § 1 punktis 3 täiendatav paragrahv sisaldab Kaitseväe edasilükkamatut pädevust, see tähendab olukorda, kus Kaitsevägi teeb riiklikku järelevalvet Eesti merealal või väikesaarel ning tegemist on vahetu ohu tõrjumisega isiku tervisele või elule. Taolistele olukordadele reageerimisel võib teatud juhtudel olla vajalik kasutada NATO liitlaste abi, kes sündmuse toimumise ajal on sellele lähemal. Seetõttu täiendatakse paragrahvi uue lõikega, mis võimaldaks kasutada partnerite ressursse, kuid selle eelduseks on ka vastav rahvusvaheline kokkulepe saatva riigiga. Ühtlasi võimaldab uus lõige lubada Kaitseväe üksuse koosseisus osaleda välisriigi relvajõudude liikmel, näiteks kui mereväe laeval juba viibib välisriigi relvajõudude liige, siis võib ta osaleda vastavas Kaitseväe ülesande täitmises.

Eelnõu § 1 punktis 4 täiendatakse seadust §-ga 32, millega kaasatakse välisriigi relvajõud Kaitseväe riikliku järelevalve ülesannete täitmisse. Välisriigi relvajõudude osalemine tegevustes, mis tavapäraselt on Eesti ametiasutuste funktsioon, ei ole praktikas uus asi. Kaitseväe riigipiiri valvamise ja kaitse ülesanne on sätestatud riigipiiriseaduse § 18 lõikes 1, mille kohaselt Kaitsevägi valvab ja kaitseb Eesti õhuruumi ning merepiiri. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib selle ülesande täitmisse kaasata ka Eesti Vabariigiga kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osapooleks oleva riigi relvajõud. Praktikas täidetaksegi juba 2004. aastast Eesti riigi vastava taotluse põhjal osaliselt Eesti riigipiiri ja territoriaalse terviklikkuse tagamise ülesannet Balti õhuturbe missiooni kaudu rotatsioonipõhiselt erinevate NATO liikmesriikide relvajõudude poolt, koordineeritult NATO kui rahvusvahelise organisatsiooniga.

Riigipiiriseadus ei sätesta õhuturbe missiooni läbiviimiseks korrakaitselisi meetmeid ning tulenevalt õhuruumi spetsiifikast ei ole need ilmselt ka vajalikud, kuid merel ja maismaal on olukord teine. Kui 2025. aasta alguses käivitas NATO suurendatud merelise kohaloleku meie regioonis pärast ESTLINK 2 intsidenti, siis uurisid NATO liitlased põhjalikult, kas meie õigusruum võimaldab kaasata välisriigi relvajõudusid järelevalve tegevustesse, ning tõdesid, et sellised võimalused sisuliselt puuduvad. Korrakaitse all tuleb mõista korrakaitseseaduse terminoloogiat kasutades kõige laiemalt riikliku järelevalve teostamist õigusnormidest kinnipidamise tagamiseks.

2023. aastal jõustunud Kaitseväe korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega (Politsei- ja Piirivalveameti laevade üleandmine Kaitseministeeriumi valitsemisalasse) laiendati Kaitseväe vastutust riigipiiri kaitsel ja valvamisel merel ning ühtlasi muutusid Kaitseväe korrakaitselised volitused. 2025. aastal suurendati täiendavalt Kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja majandusvööndi seaduse muutmise seadusega Kaitseväe õigusi reageerida Eesti merealal elutähtsa teenuse toimepidevust tagava taristu, samuti riigikaitseobjekti, sadama või muu rajatise või seadmestiku vastu suunatud ohtudele.

Arvestades Kaitseväe piiratud võimalusi, on selge, et elutähtsa teenuse toimepidevust tagava taristu ja riigipiiri kaitse ülesande täitmine merel saab olla edukas juhul, kui seda viiakse ellu koordineeritult ja koostöös teiste riikidega, kaasates ühtlasi liitlasriikide ressursse.

Eelnõu § 1 punktis 5 täiendatakse KKS-i uue §-ga 33, mis käsitleb asutusteülest merelistele ohtudele reageerimise ja mereolukorrateadlikkuse hoidmise koordineerimiseks loodavat merelise ohutuse komisjoni. Komisjoni eesmärk ja ülesanded on:
1) toetada mereolukorrateadlikkuse loomist ja tagamist;
2) aidata tagada merel piirirežiim;
3) ennetada merelisi ohte ja nendele reageerida;
4) parandada asutustevahelist teabevahetust.

Teisisõnu on asutuste koostöö eesmärk ennetada komisjoni abil mittesõjaliste ohtude realiseerumist Eesti merealal ning tõhustada teabevahetust mereolukorrateadlikkuse jaoks. See toetab sõjalist kaitset hübriidohtudele reageerimisel, kuid komisjonis ei käsitleta riigi sõjalist kaitset ega osalemist kollektiivses enesekaitses, vaid piirdutakse nn tsiviilülesannetega. Selle tulemusena peaks ka ühtlustuma eri asutuste arusaam, mis on ohuolukord – praegu võib see olla eri asutustes erineva tähendusega –, samuti annab see parema võimaluse ühiselt planeerida mereliste ohtude ennetamise ja nendele reageerimise tegevusi.

Peaaegu kõikide tegevuste alus on olukorrateadlikkus. Mereolukorrateadlikkus tähendab tegelikku arusaamist kõigest merekeskkonnas toimuvast, mis võib mõjutada riigi julgeolekut, turvalisust, majandust või keskkonda. Komisjoni tegevus peaks tagama teatud kindluse, riskide ja ohtude maandatuse, hallatuse ja ennetatuse, et tagada Eesti Vabariigi seaduslik toimimine ja huvide kaitsmine ning selle elanike kaitsmine erinevate merelt lähtuvate mittesõjaliste ohtude eest. Selle oluline osa on ennetamine, hoides ohud maal (kus on sageli lihtsam reageerida) või Eesti merealalt eemal. Ennetav tegevus aitab riigi ressursse säästlikumalt rakendada, arvestades asutuste võimeid ja tegevuste keerukust merel. Igal riigiasutusel eraldiseisvalt üldjuhul puudub kogu teave merel toimuva kohta, samuti võib puududa osa vajalikest vahenditest, mis tagavad iseseisva ülesannete täitmise merel.

Komisjon tegutseb Kaitseväe juures, täpsemalt mereväe juures. KKS-i § 3 lõikes 1 loetletud ülesannetest on täielikult või osaliselt Kaitseväe mittesõjalised ülesanded Eesti õhuruumi ja merepiiri valvamine ja kaitse; mereolukorrateadlikkuse loomine ja tagamine; merereostuse avastamise ja likvideerimise korraldamine Eesti merealal; politsei ja piirivalve seaduse § 3 lõike 1 punktis 4 sätestatud otsingu- ja päästetööl osalemine merel ning Eesti merealal veesõidukist või muust ujuvvahendist lähtuva elutähtsa teenuse toimepidevust tagavat taristut, samuti riigikaitseobjekti, sadamat või muud rajatist või seadmestikku ähvardava ohu ennetamine, väljaselgitamine ja tõrjumine või korrarikkumise kõrvaldamine. Peale selle on Kaitseväele riikliku järelevalve ülesanne antud rahvusvahelise sanktsiooni seadusega ning meresõiduohutuse seadusega. Vabariigi Valitsuse 21. juuni 2018. aasta määruse nr 45 „Kaitseväe põhimäärus“ § 19 lõike 2 punktide 4−6 järgi on mereväe ülesanded muu hulgas järgmised: valvata ja kaitsta Eesti merepiiri; tagada ja korraldada olukorrateadlikkust merel ning korraldada merereostuse avastamist ja likvideerimist Eesti merealal. Seetõttu tegutseb merelise ohutuse komisjon mereväe juures.

Komisjoni kuuluvad kõik Kaitseväe asjakohased struktuuriüksused ja julgeolekuasutused ning vähemalt need riigiasutused, kellel on merel ülesanded, mis on seotud avaliku korra, julgeoleku või navigatsiooniohutuse tagamisega või riikliku järelevalvega. Näiteks peaks komisjoni kuuluma õhuvägi, KAPO, Välisluureamet, Transpordiamet, Keskkonnaamet, Maksu- ja Tolliamet, Politsei- ja Piirivalveamet ning Muinsuskaitseamet. Täpne asutuste loetelu pannakse paika komisjoni töökorraga, kuid isegi selles ei ole mõistlik loetelu lõplikult lukku panna, vaid jätta see paindlikuks. Kuna komisjonil võib olla eri tasandi töögruppe, siis saab nendesse kaasata asutusi, kes komisjoni loetelus ei ole (nt Terviseamet).

Komisjoni töökorralduses on plaan jagada see juhtrühma ja komisjoni vahel: komisjon võib jaguneda ebaseaduslikele tegevustele reageerimise järgi töögruppidesse.7 Iga juhtrühmas, komisjonis või töögrupis osalev riigiasutus tegutseb oma pädevuse piires, täites talle seadusega pandud ülesandeid. Juhtrühma töö eesmärk oleks operatsioonilise tasandi riigiasutuse juhtide vahel heaks kiita iga-aastased koostöö prioriteedid. Samas ei osale ega sekku juhtrühm vahetult olukordade lahendamisse ehk komisjoni töösse. Juhtrühmas osalevad ka asjakohased ministeeriumid ja Riigikantselei ning nad on kas nõuandvas või kuulaja rollis ega osale juhtrühma otsustusprotsessis ega merelise ohutuse komisjoni operatsioonilise tasandi ehk komisjoni töös.

Oluline on märkida, et juhtrühm ei ole mõeldud asendama Vabariigi Valitsuse julgeoleku nõukogu (edaspidi JKN), kellele on seadusega pandud väga konkreetsed ülesanded, ega sellega konkureerima. Merelise ohutuse komisjon on praktiline ehk reageeriv tasand ning peab saama reageerida ohule kohe, poliitilise taseme otsustustena võib see aeg-ajalt aega võtta. Juhtrühm on komisjoni ja JKN-i vahendaja, kes muu hulgas edastab teavet toimuva sündmuse kohta. Kasulik on hoida infoväljas ka ministeeriume ja Riigikantseleid, kes seetõttu samuti osalevad juhtrühma töös, kuigi otsustusõigust neil ei ole.

Siit järeldub, et merelise ohutuse komisjoni operatsioonilise tasandi ehk komisjoni ülesanne oleks korraldada olukordade lahendamist praktilisel tasandil. Komisjoni esindajad peaks olema oma valdkonna juhid või eksperdid, kellel on olukorra lahendamiseks õigus suunata enda esindatava riigiasutuse ressursse. Vastasel juhul ei saa komisjon kiirelt tegutseda ega olukordi lahendada. Olukorra (sündmuse) lahendamisel juhib konkreetse sündmuse lahendamise eest vastutav riigiasutus eelhoiatust ja teabevahetust teadmisvajadust omavate osalistega ning üldjuhul juhib ka olukorra lahendamist, kaasates teisi asutusi vajaduse järgi. Konkreetset sündmust asuvad tegelikkuses lahendama selle sündmuse lahendamise eest vastutav asutus ja kaasuvad asutused (kes on loetletud ka tegevusjuhendis).

Kuigi komisjonis on suhteliselt palju asutusi, ei tule kõik need asutused kokku iga kord, kui on vaja mõnele sündmusele reageerida. Sündmustele reageerimiseks luuakse töögrupid ja nende arv ei ole piiratud. Olukorrad, millal töögrupp (MOTR) tegutsema ja reageerima asub, on vähemalt järgmised:
1) merepiiri või piirirežiimi rikkumine;
2) terrorism;
3) organiseeritud kuritegevus;
4) ebaseaduslik ränne või inimkaubandus;
5) salakaubavedu;
6) ebaseaduslik relvavedu, sealhulgas massihävitusrelvade vedu;
7) ebaseaduslik kalapüük;
8) veealuse taristu kahjustamine;
9) majandusvööndis Eesti Vabariigi suveräänsete õiguste rikkumine;
10) veealuse mälestisega seotud nõuete rikkumine;
11) laeva, sadama või muu rajatise või seadmestiku ohtu seadmine.

„Vähemalt“ tähendab, et tegemist ei ole lõpliku loeteluga, sest neid juhtumeid, millal võidakse vajada asutustevahelist koostööd ning millal on kasu omavahelisest teabevahetusest sündmuste toimumise ennetamiseks, on veel.

„Töögrupp asub tegutsema“ tähendab, et tegutsema hakkavad töögrupi kõikide liikmete hulgast ainult need asutused, keda see konkreetne sündmus puudutab. Oluline on reageerimiskiirus, mistõttu ei jääda ootama poliitilisi suuniseid JKN-ilt, ministeeriumilt või muult asutuselt ega ka taristu puhul omanike või valdajate abipalveid (välj arvatud sadama akvatooriumis toimuva korral, kus seaduse järgi on selge vastutaja ja kus asutused ei saa üldjuhul tegutseda ilma omaniku või valdaja abipalveta). Põhimõtteliselt teevad asutused oma igapäevatööd ning poliitiliselt tasemelt küsitakse nõusolek üksnes juhul, kui seda näeb ette seadus. Muul ajal töötavad kõik asutused oma töörütmis ja on (oote)valmis sündmustele reageerima, sealhulgas neid ennetama, kui see on võimalik.

Täiskoosseisus komisjon kohtub teabevahetuse eesmärgil vajaduse järgi, muu hulgas selleks, et leppida kokku aastaplaanid, arutada seaduse rakendamise käigus ilmnenud probleeme jms.

Komisjoni juht on Kaitseväe juhataja või tema volitatud isik (nt mereväe ülem). Komisjon kehtestab oma töökorra ning vastavalt vajadusele merelistele ohtudele reageerimiseks tegevuste kaupa tegevusjuhendid, milles muu hulgas määratakse reageerivad asutused.

Eelnõu § 1 punktiga 6 lisatakse KKS-i 2. peatükki uus § 224, millega luuakse ja defineeritakse kaitselennunduse järelevalveteenistus kui institutsioon (sarnaselt sõjaväepolitseile). Tegemist on Kaitseväe sisemist töökorraldust puudutava sättega, millel puudub otsene mõju8 väljapoole Kaitseväge.

Kaitseväes alustas 1. oktoobril 2020 tööd kaitselennunduse järelevalvega tegelev üksus. Selle ametlik nimetus on kaitselennunduse järelevalveteenistus (edaspidi KLJT). Et selline üksus on Eestis olemas ja et see üksus on vastutav kaitselennunduse järelevalve eest, on kirjas Vabariigi Valitsuse
21. juuni 2018. aasta määruse nr 45 „Kaitseväe põhimäärus“ § 18 lõike 3 punktis 4 koostoimes Kaitseväe juhataja 25. jaanuari 2024. aasta käskkirja nr 154 „Õhuväe põhimäärus“9 6. peatükiga. Samas on seaduse tasandil sätestatud üksnes lennundusseaduse § 601 lõikes 7, et Kaitsevägi teeb kaitselennunduse üle haldusjärelevalvet.

2024. aasta kevadel NATO auditeeris10 KLJT-d ning ühe puudusena toodi välja, et Eestis ei ole seaduse tasemel kaitselennunduse järelevalvega tegelevat üksust kui institutsiooni reguleeritud. Eelnõuga see puudus kõrvaldatakse, luues sarnaselt sõjaväepolitseile kaitselennunduse järelevalveteenistuse kui institutsiooni. Praegu on sama nimi nii institutsioonil kui ka KLJT-l, kuid see ei pea nii olema. Juhul, kui Kaitseväes peaks tehtama otsus anda kaitselennunduse järelevalve tegemise ülesanne muule üksusele kui õhuväe koosseisus olevale KLJT-le või arvata üksus õhuväe koosseisust välja mujale Kaitseväe sees või soovitakse muuta KLJT nime, saab seda teha ilma, et oleks vaja muuta KKS-i. Sellisel juhul on vaja muudatus teha ainult Kaitseväe põhimääruses ja muudes sisemist töökorraldust puudutavates haldusaktides.

Eelnõukohase KKS-i § 224 lõike 1 järgi on kaitselennunduse järelevalveteenistus täidesaatva riigivõimu institutsioon Kaitseministeeriumi valitsemisalas ning selle põhiülesanne on teha järelevalvet kaitselennunduse11 üle. Inglise keeles on järelevalveteenistuse nimetus Military Aviation Authority, lühend MAA12. Kaitseväe põhimäärusega sätestatakse, milline Kaitseväe struktuuriüksus vastutab kaitselennunduse järelevalve eest (lõige 3). Praegu on selleks Kaitseväe põhimääruse järgi õhuvägi ja selle üksus on kaitselennunduse järelevalveteenistus.13

Kaitselennunduse järelevalveteenistus on kaitselennunduse järelevalve tegemisel sõltumatu ning järelevalvele ei kohaldu käsuõigus (lõige 2). Käsuõigusega seonduv (sh mis on käsk) on reguleeritud KKS-i §-des 27−35, mistõttu on kohasem sätestada tavapärasest käsuõigusest erinev regulatsioon samuti seaduse tasemel, mitte määrusega14. Käsuõiguse kohaldamata jätmisega tagatakse järelevalveteenistuse sõltumatus, sest näiteks ei õhuväe ülem ega ka Kaitseväe juhataja saa anda käsku, et KLJT ei tohi teha järelevalvet mõne üksuse või õhusõiduki üle.

Kontrolli selle üle, kui sõltumatu, tõhus ja erapooletu on KLJT oma ülesannete täitmisel, teeb Kaitseministeerium. Kaitseministeerium on ka see, kes lahendab järelevalve käigus tekkinud vaidlused, kui pooled ei jõua kokkuleppele.15 Praegu esitab KLJT Kaitseministeeriumile iga aasta 31. märtsiks järelevalvearuande, milles on eelmise kalendriaasta kohta vähemalt järgmine teave:16
1) kokkuvõte tehtud järelevalvemenetlustest, sealhulgas eelmisel kalendriaastal avastatud rikkumised ja tehtud ettekirjutused;
2) kokkuvõte ettekirjutuste täitmisest üksuste poolt, kellele ettekirjutus tehti;
3) eelmise ja uue ehk jooksva kalendriaasta järelevalve prioriteedid.

Lisaks akrediteerib KLJT-d NATO. Esimene akrediteering saadi 2024. aastal ning järgmine audit on nelja aasta pärast, et uuendada (pikendada) akrediteeringut.

KLJT-l on õigus teha järelevalvet kogu kaitselennunduse üle, see tähendab peale Kaitseväe ka Kaitseliidu, Välisluureameti, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse (RKIK), Kaitseressursside Ameti ja Kaitseministeeriumi üle, kui nende valduses on õhusõidukeid, kaitselennunduse rajatisi vms, samuti kõikide Eestis viibivate ja asuvate välisriikide relvajõudude õhusõidukite ja kaitselennundusega tegelevate isikute üle, kui rahvusvaheliste kokkulepetega ei ole kokku lepitud teisiti.

Kaitselennunduse järelevalveteenistuse (kui institutsiooni) põhiülesanne jaguneb kaheks: järelevalve kui tehniline ülevaatus ja kontroll ning kaitselennunduses osalevate isikute pädevuse (teadmiste ja oskuste) kontrollimine. Samuti on KLJT-l lennundusseaduse järgi õigus anda asjakohaseid lube ja sertifikaate ning tunnustada teiste asutuste ja organisatsioonide välja antud lube ja sertifikaate.

Kaitselennunduse järelevalveteenistus on sarnane institutsioon nagu sõjaväepolitsei. Selle ülesandeid võib täita Kaitseväe juhataja määratud üksus, mille nimetuses ei pruugi üldse olla nimetust „kaitselennunduse järelevalveteenistus“, kuid selle üksuse põhiülesanne on siiski teha järelevalvet kaitselennunduse üle; samuti ei pruugi see olla õhuväe koosseisus (nagu praegu). Kuna selle üksuse tegevusest on mõjutatud kogu kaitselennundus, sealhulgas evib mõju NATO liikmesriikide õhusõidukite ja isikute üle, siis on oluline, et see üksus on sarnaselt sõjaväepolitseile Kaitseväe struktuuris olemas institutsioonina, mida ja mille pädevust NATO liikmesriigid ja NATO tunnustavad.

Eelnõu § 1 punktis 7 täpsustatakse, millal võib Kaitsevägi kohaldada vahetut sundi: Kaitseväe julgeolekualal, selle vahetus läheduses või Kaitseväe laeva ohutusalal ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või Kaitseväe julgeolekualal asuva vara või isikute vastu suunatud ründe lõpetamiseks või KKS-i §-des 543–55 sätestatud meetmete tagamisel. (Vt eelnõu § 1 punkti 15 selgitused.)

Eelnõu § 1 punktis 8 täpsustatakse Kaitseväe pädevuse ulatust seoses Eesti merealal veesõidukist või muust ujuvvahendist lähtuva elutähtsa teenuse toimepidevust tagavat taristut, samuti riigikaitseobjekti, sadamat või muud rajatist või seadmestikku ähvardava ohu ennetamise, väljaselgitamise ja tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisega. Sättesse lisatakse täpsustus, et korrakaitselisi meetmeid võib rakendada ulatuses, mis ei ole reguleeritud RiPS-iga. Täpsustust on vaja, et kõrvaldada kahes seaduses olev kattuvus riikliku järelevalve tegemisel. RiPS-i järgi valvab ja kaitseb Kaitsevägi Eesti riigipiiri merel, mis peamiselt väljendub piirirežiimi tagamises ja majandusvööndis majandusvööndi õigusrežiimi tagamises. Piirirežiimi tagamise üks osa on ka Eesti territoriaalmerest rahumeelse läbisõidu jälgimine ja tuvastamine, kas see vastab kõikidele
UNCLOS-i ja RiPS-iga sätestatud nõuetele. Mitmed tegevused, mis selle hulka kuuluvad, on samad tegevused, mida loetaks veesõidukist või muust ujuvvahendist lähtuvaks ohuks Eesti merealal elutähtsa teenuse toimepidevust tagavale taristule, riigikaitseobjektile, sadamale või muule rajatisele või seadmestikule. Kaitseväe patrull-laevadele ja riikliku järelevalve tegemise õigust omavatele kaitseväelastele peab olema üheselt selge, millise seaduse alusel nad tegutsevad – kas RiPS-i või KKS-i järgi. Kuna RiPS koondab juba kõiki merel piirirežiimi tagamiseks vajalikke õigusi ja nõudeid, on mõistlik KKS-is kui RiPS-i suhtes eriseaduses täpsustada, mis ulatuses KKS-i kohaldatakse riikliku järelevalve tegemiseks merel veesõidukist või muust ujuvvahendist lähtuva ohu ennetamisel, väljaselgitamisel ja tõrjumisel Eesti merealal elutähtsa teenuse toimepidevust tagava taristu, riigikaitseobjekti, sadama või muu rajatise või seadmestiku suhtes. Kaitsevägi (merevägi) koostab selleks muu hulgas asjakohased tegevusjuhendid patrull-laevadele.

Eelnõu § 1 punktis 9 täpsustatakse, et Kaitsevägi kohaldab vahetut sundi KorS-is sätestatud alusel ja korras, ent arvestades KKS-i erisusi. Kaitseväele on käesoleva seaduse alusel kehtestatud erinormid ja seetõttu on oluline täpsustada, et täies ulatuses ei ole võimalik Kaitseväel KorSi kohaldada.

Eelnõu § 1 punktides 10–15 kehtestatakse Kaitseväe julgeolekuala ümber vahetu läheduse ja Kaitseväe laeva ohutusala mõiste. Samuti sätestatakse Kaitseväe julgeoleku eesmärgil piirangute rakendamise ning üld- ja erimeetmete kohaldamise õigus ja kord.

Eelnõu § 1 punktis 10 täpsustatakse 6. peatüki ja § 50 pealkirja ning punktis 11 luuakse § 50 uued lõiked 2–5, millega sätestatakse julgeolekuala vahetu läheduse mõiste ja Kaitseväe laeva ohutusala mõiste ning reguleeritakse ohutusala rakendamist.

Võttes arvesse üha kiiremini arenevat tehnoloogiat, tuleb korrastada ka Kaitseväe julgeolekualadega seonduvat, et tagada julgeolekuala puutumatus. Tänapäevase tehnoloogia abil ei pea inimene enam ise julgeolekualal viibima selleks, et seada ohtu Kaitseväe julgeolekuala. Praegu kehtiv regulatsioon on jäänud ajale jalgu ning üksnes Kaitseväe valduses oleva ala piirides ei ole võimalik tagada julgeolekut. Mehitamata õhu- või maismaasõidukid võimaldavad rünnata territooriumi või koguda selle kohta teavet ilma, et rünnet läbiviiv või teavet koguv inimene julgeolekuasutuse territooriumile siseneks. Selleks, et tõrjuda rünnet õigel ajal või tuvastada julgeolekuala suhtes toimuvat kahtlast tegevust, tuleb reageerida julgeolekualast kaugemal ehk selle vahetus läheduses. Väljaspool julgeolekuala tegutsemine ala kaitseks peab olema võimalikult selgelt seaduses sätestatud. Sellest tulenevalt on vaja seadusesse lisada julgeolekuala vahetu läheduse mõiste. Vahetu lähedus defineeritakse kindlaks määramata kaugusena ja sisustatakse iga ala puhul eraldi. Kaitseväe linnakuid on nii hajaasustusega piirkondades kui ka linnades ning vahetu läheduse ulatus ei ole iga kord sama. Vahetu lähedus sätestatakse Kaitseväe veesõidukite ja õhusõidukite korral mõjualana, nii-öelda mullina, ümber vee- või õhusõiduki, hõlmates veesõiduki puhul ka veealust ala. Veesõidukil reguleeritakse julgeolekuala vahetu lähedus nii, et see kehtib nii merel kui ka siseveekogus, ning seda ala nimetatakse Kaitseväe laeva ohutusalaks (ingl warship safety zone). Oluline on esile tuua Kaitseväe võimalus reageerida veesõiduki kaitseks peale mehitamata õhusõidukite ka mehitamata veesõidukite korral, mis ohustavad sõjalaeva nii vee all kui ka veepinnal liikudes. Sellist mehitamata veesõidukit tuleb tõrjuda enne, kui see laevani jõuab.

Samamoodi tuleb rakendada julgeolekuala kaitseks meetmeid isikute suhtes, kes viibivad merel laevade või julgeolekuala lähistel ning jälgivad, häirivad või ka pildistavad sõjalaevu, Kaitseväe sadamat ning sealseid tegevusi. Näiteks võib tuua Rootsis toimunud juhtumi, kus Eesti kodanikust isik pildistas 21. juunil 2025 Rootsis salajast sõjaväebaasi.17 Rootsi politsei pidas isiku kinni ja tema tegevuse seotust võõrriigi luureteenistustega kontrollitakse. Sarnaseid juhtumeid on toimunud ka Saksamaal.18

Eestis on esinenud intsidente, kus võib kahtlustada sarnast tahtlikku tegevust Kaitseväe suunal. Kuna Kaitseväel puudub praegu õigus isikut Kaitseväe julgeolekuala vahetus läheduses, sealhulgas merel, kinni pidada, on paljud juhtumid jäänud lahendamata, sest isikut ei saanud tuvastada, ning seega on jäänud isiku tegelik eesmärk ja võimalikud seosed vaenuliku võõrriigi luureteenistustega tõendamata.

Lätis on tuvastatud samuti hulgaliselt kahtlasi kriitilise infrastruktuuri pildistamisi ja filmimisi, mida võib seostada Venemaa (ja Valgevene) luuretegevuse intensiivistumisega.19 Ka mujal Euroopas on tuvastatud, et vaenuliku tegevuse sihtriigi elanikke värvatakse sabotaaži ja luuretegevuse eesmärgil ning nende tegevuseks on muu hulgas sihtmärkidest (sh kriitilisest taristust) piltide tegemine.20

Ukraina sõja õpikogemustest ning hübriidkonflikti ilmingutest Euroopas saab järeldada, et merel liiguvad erinevad mehitamata veesõidukid, üldistatuna öeldes mehitamata meresüsteemid (UMS21): mehitamata pealveesõidukid (USV22) ja mehitamata allveesõidukid (UUV23). Seadusemuudatuse tulemusena tekib Kaitseväel õigus veekogul Kaitseväe laeva (sõjalaeva) kui julgeolekuala lähialas tõrjuda mehitamata veesõidukeid. Selleks lisatakse KKS-i uus § 547, mis käsitleb kõikide mehitamata süsteemide, näiteks mehitamata maismaasõidukite ja veesõidukite vastu tõrjemeetmete kohaldamist.

Praegu võib avalikus ruumis Kaitseväe linnaku vahetus läheduses isikut kinni pidada politsei, aga kuna politseil on vaja ressurssi suunata ka paljude muude ülesannete täitmisse, ei pruugi politsei jõuda kohale piisavalt operatiivselt. Samuti ei saa pidada otstarbekaks politsei reageerimise kohustust, kui linnakus on vastava väljaõppe läbinud kaitseväelased, kes saaksid ise linnaku vahetus läheduses isiku koheselt tuvastada.24 Paljud linnakud, näiteks lahingumoonalaod, on ohutuse põhjustel eraldatud ja asuvad hajaasustusega kohtades, kus politseipatrulli reageerimine võtab aega. Isik, kes pildistab või jälgib linnakut, on tõenäoliselt selleks ajaks juba lahkunud ja ei ole enam võimalik kindlaks teha tema isikut ega motiive.

Enamikul juhtudel on Kaitseväel vaja vaid inimest tuvastada, küsides tema isikut tõendavat dokumenti, ja teha küsitledes (eelnõuga lisatav § 543) kindlaks tema tegevuse eesmärk ning veenduda, et ta ei kujuta ohtu julgeolekualale. Suuremat riivet põhjustavaid meetmeid peale küsitlemise ja dokumentide nõudmise hakataks kasutama tõenäoliselt vaid üksikutel kordadel, kuid nende rakendamise võimalus peab Kaitseväel olema. Näiteks võib tuua linnaku vahetus läheduses asuva isiku, kes lennutab mehitamata õhusõidukit lahingumoonalao kohal, kuid kui kaitseväelased linnaku vahetusse lähedusse väljuvad, on ta pakkinud mehitamata õhusõiduki juba auto pakiruumi. Sel juhul oleks vaja kaitseväelastel sõiduk peatada (eelnõu §-ga 546) ja vallasasi läbi vaadata (eelnõu §-ga 5410), et tuvastada pakiruumis mehitamata õhusõiduki olemasolu ja selles olevad pildid või videod Kaitseväe linnakust. Antud tegevus on kiireloomuline, sest isik on Kaitseväe linnaku vahetust lähedusest kiiresti lahkumas ja linnakust kaugemal ei ole võimalik tabada isikut ega tuvastada isiku eesmärke ja Kaitseväele tekitatud kahju. Toimunud intsidentidest on Kaitsevägi järeldanud, et näiteks linnaku julgeolekuprotseduuride jälgimist, pildistamist ja häirimist teostavad isikud võivad seda teha teadmises, et Kaitsevägi ei saa väljaspool ala reageerida ning tuleb oodata politseid. Politsei kohale jõudmine võtab aega ja selle aja jooksul on pildistajatel võimalik lahkuda ilma, et kaitseväelane teda peatada saaks. Toimunud intsidentide kirjeldustest on näha, et tegutsetakse ja seejärel lahkutakse kiiresti. Politsei reageerimine võib viibida ka seoses kiireloomulisemate põhiülesannete täitmisega, näiteks lähisuhtevägivalla kutsele reageerimise tõttu, mille prioriteetsus on olulisem kui Kaitseväe teavitus pildistaja või mehitamata süsteemi käitaja kohta.

2024. aastal on toimunud tuvastamatuks jäänud MÕSide lennud Kaitseväe linnakute kohal.25 Kahtlaseid tegevusi Kaitseväe linnakute suhtes esineb aina sagedamini ning hübriidkonflikti tingimustes võib ette tulla ka muid sarnaseid Kaitseväe suhtes tehtavaid häirivaid tegevusi. Antud kontekstis tuleb ära märkida 22. aprillil 2022 toimunud juhtum, kui küberväejuhatuse seina sodinud Vene sõjaväeluurega seotud inimese ülesanne oli ka visata süütepudel ühe Ukrainas asuva sõjaväehoone ventilatsioonišahti.26 Et vältida Kaitseväe suunal selliste hübriidoperatsioonide täideviimist, tuleb julgeolekuala vahetus läheduses anda Kaitseväele selliste täiendavate erimeetmete kohaldamise õigused, nagu õigus isikut peatada, teda küsitleda ja dokumente nõuda ning vajaduse korral ka sõidukit peatada ja see läbi vaadata. Oluline on märkida, et Kaitsevägi rakendab kirjeldatud erimeetmeid ainult julgeolekuala vahetus läheduses avalikus ruumis vaid äärmise vajaduse korral, kui on teada, et olukord nõuab kiireloomulist reageerimist ja politsei ei saa piisavalt kiiresti kohale jõuda. Enamasti piirdub erimeetmete rakendamine üksnes isiku küsitlemise ja dokumentide nõudmisega. Kui on kahtlus, et isik on toime pannud süüteo Kaitseväe julgeolekuala või sellel asuvate isikute suhtes, tuleb olla valmis reageerima ka riivavamate meetmetega, nagu isiku kinnipidamine ja isiku läbivaatus.

Eelnõu § 1 punktis 11 defineeritakse, mis on Kaitseväe julgeolekuala vahetu lähedus ja Kaitseväe laeva ohutusala. Kaitseväe julgeolekuala vahetu lähedus on maapind, maapõu ja õhuruum ning veekogu ulatuses, milles toimuv tegevus võib tuua kaasa ohu Kaitseväe julgeolekualale. Nagu eespool selgitatud, sätestatakse julgeolekuala vahetu lähedus määratlemata õigusmõistena, kuna igas olukorras ei ole võimalik tuvastada täpselt julgeolekuala kaugust, kus Kaitseväel oleks veel õigus rakendada meetmeid julgeolekuala kaitseks ja mille piirist väljaspool seda õigust enam ei oleks. Määratletakse ainult vahetu läheduse kaugus õhuruumis, kui julgeolekuala kohale on kehtestatud geograafiline ala või ajutine geograafiline ala. Sellisel juhul on julgeolekuala ja selle vahetu läheduse kõrgus õhuruumis piiritletud geograafilise ala või ajutise geograafilise ala ülapiiriga. Julgeolekuala vahetus läheduses meetmete rakendamine otsustatakse iga olukorra puhul eraldi, sõltuvalt situatsiooni eripärast. Linnalises piirkonnas toimub Kaitseväe objektist paarisaja meetri kaugusel oluliselt rohkem tsiviilisikute tegevusi kui näiteks hajaasustusega piirkonnas asuvas linnakus. Seega tuleb Kaitseväel iga kord eraldi hinnata, kas mõni tegevus (nt pildistamine, jälgimine) võib olla ohuks Kaitseväe julgeolekualale ja selle kaitse tagamisele.

Riigikohus on nentinud, et kaalutlusotsustuse ja määratlemata õigusmõistete rakendamise korral peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu. Määratlemata õigusmõiste, nagu julgeolekuala „vahetu lähedus“, sisustamine ei tohi olla meelevaldne, vaid peab olema põhjendatud ja vajaduse korral tõenditega tõendatud.

Määratlemata õigusmõistega on tegemist juhul, kui seadusandja on loobunud detailse regulatsiooni andmisest loetelu või muu juhise näol ja jätnud selle seaduse rakendaja hooleks. Seega, enne normi kehtivusala, näiteks julgeolekuala „vahetu lähedus“ kohaldamist, tuleb Kaitseväel anda õigusaktis sisalduvale määratlemata õigusmõiste sisule piirid ja mõõdetavad tunnused, et seda oleks võimalik seostada konkreetsete eluliste asjaoludega.27

Kaitseväe laeva ohutusala on Kaitseväe laeva ümber ja all olev veekogu pind ning õhuruum, milles toimuv tegevus võib tuua kaasa ohu Kaitseväe laevale. Ohutusala mõõtmed on veesõiduki välisküljest arvates 300 meetrit horisontaalsuunas ja vertikaalsuunas vee alla ning ohutusala ülempiir veesõiduki kõrgeimast punktist on 150 meetrit. Paljude riikide sõjalaevadel on ohutusala ehk nii-öelda mull ümber laeva, kui laev on merel.28 See on oma olemuselt kergema režiimiga kui julgeolekuala, kuid annab võimaluse laeval end paremini kaitsta väljastpoolt pärineva (mittesõjalise) rünnaku vastu. See tähendab, et see ala ei ole täpselt sama rangelt jälgitav kui julgeolekuala ise. Näiteks kui sellesse mõjualasse siseneb mõni veesõiduk, siis reageeritakse vastavalt ohuhinnangule. Kui see ohtu ei kujuta, siis ei reageerita, näiteks ei võeta veesõidukiga ühendust, et seda hoiatada ja paluda tal eemale hoida, kuni hoiatuslaskudeni välja, kui veesõiduk ei reageeri käskudele ja jätkab lähenemist ning selles nähakse ohtu Kaitseväe laevale. Näiteks tiheda liiklusega mereala osades (nt Tallinna laht, Kieli laht) ei ole võimalik nõuda teistelt veesõidukitelt distantsi hoidmist, mistõttu ei tohigi see ohutusala olla sama range kontrollirežiimiga nagu julgeolekuala. Sellest tulenevalt on mõistlik nimetada seda ala teisiti kui julgeolekuala. Samas peaks saama selles alas mehitamata süsteemide suhtes rakendada samu meetmeid, mida julgeolekualaski samadel põhimõtetel.

Kaitseväe laeva ohutusala ei rakendata horisontaalsuunas, kui Kaitseväe veesõiduk on sadama või sadama akvatooriumi alal, sest sadamas või sadama akvatooriumis on laevad tihedalt koos ning sõjalaeval ei ole võimalik hoida ise teiste laevadega ega teistel laevadel sõjalaevaga vajalikku distantsi. Küll aga säilib ohutusala ülapiir õhuruumist tuleva ohu eest kaitsmiseks. Muul juhul rakendatakse ohu korral enesekaitset. Kaitseväe laeva ohutusalal võib Kaitsevägi vahetu ohu tõrjumiseks mehitamata süsteemi vastu riikliku järelevalve meetmeid ja vahetut sundi rakendada eelnõuga lisatava § 547 ja § 49 lõike 1 punktis 3 sätestatu kohaselt.

Kaitseväe laeva ohutusala on laeva ümber nii Eesti merealal kui ka sellest väljaspool, samuti sadamates või sadamate akvatooriumites viibides. Silmas tuleb pidada seda, et meetmed, mida laev saab kohaldada eri merealadel, erinevad. Nii näiteks võib Eesti sise- ja territoriaalmeres ning sadamas või sadama akvatooriumis viibiv laev kohaldada kõiki samu meetmeid, mida on lubatud kohaldada julgeolekualal ja selle vahetus läheduses; samuti kehtib enesekaitseõigus, kuid meetmete kohaldamine on piiratud ja piirdub enesekaitseõigusega Eesti majandusvööndis, avamerel ning välisriigi sise- ja territoriaalmeres ning majandusvööndis, sealhulgas välisriigi sadamas või sadama akvatooriumis viibides.

Eelnõu § 1 punktis 12 sätestatud muudatusega antakse Kaitseväele võimalus jätta erandjuhul ajutine julgeolekuala tähistamata, kui seda nõuab riigikaitseline varjatud iseloomuga ülesanne. Üldjuhul see siiski tähistatakse. Tähistamata jätmine on võimalik vaid siis, kui see seab ohtu Kaitseväe ülesande täitmise ning see on lubatud Kaitseväe juhataja kehestatud tingimuste kohaselt. Riigi sõjalise kaitsmise ülesande täitmine on teatud tingimustel võimalik vaid siis, kui Kaitseväe üksus ei ole avalikult selgelt eristuv ja tähistatud. Samuti peab teave Kaitseväe üksuse asukoha ja julgeolekuala rajamise kohta olema maksimaalselt kaitstud kolmandate isikute eest. Ajutine julgeolekuala jäetakse tähistamata vaid siis, kui selle tähistuse puudumine ei põhjusta ohtu piirkonnas liikuvatele isikutele. Kui Kaitseväe üksus võib oma tegevusega häirida või põhjustada ohtu kolmandatele isikutele, tähistatakse julgeolekuala igal juhul. Tähistamisest loobumise tingimused sätestatakse täpsemalt Kaitseväe korralduse seaduse rakendusaktis „Kaitseväe julgeolekuala tähistamise kord“. Kaitseväe määruse alusel kehtestab juhataja Kaitseväe-sisese dokumendiga täpsed nõuded, mis juhtudel on võimalik jätta julgeolekuala tähistamata ning kes ja mis tingimustel saab seda otsustada.

Kui Kaitseväe julgeolekuala on jäetud tähistamata Kaitseväe juhataja kehtestatud tingimustel, siis tuleb Kaitseväel tagada, et piirkonnas liikujad saavad siiski teavet, et tegemist on piiratud alaga, kuhu ei tohi loata siseneda. Alal peab olema näiteks mehitatud valve, kes informeerib isikut, kui see liigub ajutise julgeolekuala lähistele või selle suunas. Sellel viisil teavitatakse isikut, et tegemist on alaga, kuhu ei või siseneda, ja seega on isikul võimalik eemalduda.

Lisaks kehtestatakse Kaitseväele võimalus jätta asukohajärgne kohalik omavalitsus ajutise julgeolekuala loomisest erandjuhul julgeolekukaalutlustel teavitamata. Teavitamine viiakse läbi juhul, kui Kaitseväe üksuste viibimisest näiteks õppuste piirkonnas on vaja avalikkust teavitada ohutuse tagamiseks ning riigikaitselist ülesannet ei pea varjama. Kui Kaitseväe ülesanne maastikul vajab edukaks täideviimiseks varjatust, tuleb üksuse paiknemise teavet kaitsta ja võimalikult vähe levitada, kuna see võib ohustada põhiülesande täideviimist ja julgeolekut. Kaitseväe teatud ülesannete täitmisel on vaja üksus maastikul maskeerida, et ülesanne jääks varjatuks. Seega tuleb ka üksuse maastikul paiknemise teavet edastada ja levitada võimalikult piiratud moel. Regulatsioonis säilib kohustus teavitada iga kord PPA-d, kes peab omama oma vastutusalas toimuva kohta teavet. Kaitseväe viibimine kohaliku omavalitsuse alal oleval territooriumil on kooskõlastatud kinnistu omanikuga.

Eelnõu § 1 punktis 13 sätestatakse volitusnorm Kaitseväe juhatajale, kes kehtestab täpsed tingimused ja korra, mis alustel võib jätta julgeolekuala tähistamata. Sellega tagatakse, et kaitseväelane, kes seda rakendab, lähtub konkreetsetest juhistest ega saa julgeolekuala tähistamata jätta enda tõlgendusest lähtuvalt.

Eelnõu § 1 punktis 14 täpsustatakse Kaitseväe julgeolekuala kaitse (julgeolekuala ohutuse tagamise või riigi julgeoleku tagamise) eesmärgil isikuandmete töötlemise sätteid. Isikuandmeid on vaja töödelda, et ennetada, selgitada välja ja tõrjuda ohtu Kaitseväe julgeolekualal, selle vahetus läheduses või Kaitseväe laeva ohutusalal asuva vara või seal asuvate inimeste vastu. Nimetatud eesmärgil ja ulatuses võib isikuandmeid töödelda riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku või eraõigusliku juriidilise isiku andmekogust ning teha seda vajadusel varjatult. Lisaks registripõhiste isikuandmete töötlemisele võib isikut varjatult jälgida, kasutada variandmeid ja konspiratsioonivõtteid ning kasutada pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku.

See säte ei ole uus. Kehtiv KKS § 541 sätestab samuti isikuandmete töötlemise sätted, kuid eelnõuga laiendatakse võimalust töödelda isikuandmeid ka julgeolekuala kaitseks julgeolekualal või selle vahetus läheduses ning Kaitseväe laeva ohutusalal. Samuti antakse eelnõuga võimalus julgeolekuala kaitse eesmärgil töödelda isikuandmeid ohu ennetamiseks. Kehtivas seaduses selline võimalus puudub. KKS § 36 lõike 1 punkti 3 kohaselt on kaitseväeluure muu hulgas teabe kogumine ja töötlemine Kaitseväe poolt riigi vastu suunatud luuretegevuse ennetamiseks. Kui Kaitseväe julgeolekuala lähistel on isik, kes võib põhjustada ohtu julgeolekualale, on igati mõistlik mitte oodata, kuni oht reaalselt tekib, vaid püüda seda ennetada, et mitte tegeleda hiljem soovimatute tagajärgedega. Arvestades muutunud julgeolekuolukorda ning tuginedes Ukraina sõja näidetele, on suurenenud Kaitseväe julgeolekuala ja seal viibivate teenistujate suunal toimuvate vaenulike võõrriikide luureteenistuste korraldatud hübriidoperatsioonide tõenäosus. Seega on andmete töötlemise aluste laiendamine põhjendatud ja vajalik. Riigi julgeoleku tagamisega seotud eesmärkides isikuandmete töötlemist reguleerib 28. jaanuaril 1981 koostatud isikuandmete automatiseeritud töötlemisel isiku kaitse konventsioon (konventsioon 108), mille ratifitseerimise seadus jõustus 1. juunil 2002. Konventsiooni 108 artikli 9 lõike 2 punkt a võimaldab teha artiklist 8 (lisatagatised andmesubjektile) erandeid riigi julgeoleku kaitsmise eesmärgil ning selline kitsendus on lubatud osalisriigi riigisisese õigusega ainult juhul, kui kitsendus osutub demokraatlikus ühiskonnas vajalikuks. Isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et isikuandmete kaitse seaduse ja isikuandmete kaitse üldmääruse reguleerimisalast jääb välja julgeolekuasutuste tegevus riigi julgeoleku tagamisel, mis seisneb eelkõige teabehanke raames isikuandmete töötlemises, ning riigikaitse ülesannetega asutuse tegevus riigikaitse tagamisel, mis seisneb eelkõige sõjalise riigikaitse ning elanikkonnakaitse korraldamises ja selle ettevalmistamises, ning Kaitseministeeriumi ja Riigikantselei tegevus riigikaitse, sealhulgas sõjalise kaitse planeerimisel.29 Kaitseministeerium analüüsis ka andmesubjektide õigusi ja vabadusi vähem riivavate meetmete kasutamist, kuid ükski muu kaitsemeede ei oleks siinkohal efektiivne ning seetõttu peame vajalikuks kasutada julgeolekuerandit ja vastuolu konventsiooniga 108 ei tuvasta.

Kaitsevägi ei teosta julgeolekuala lähistel isikute lausalist jälgimist, vaid hindab, kas isik, kes viibib julgeolekuala vahetus läheduses, võib põhjustada ohtu julgeolekualale. Kaitsevägi ei teosta isikustatud kujul jälgimist, vaid julgeolekuala ala vahetus läheduses liikumise tuvastamisel hinnatakse võimalikku ohtu Kaitseväe julgeolekualale, varale ja teenistujatele. Selleks tuvastatakse isiku tegevus julgeolekuala lähistel ja kui selle tulemusena selgub, et isik näiteks korjab marju või jalutab, siis edasist jälgimist ei teostata. Kui aga selgub, et isik pildistab julgeolekuala või teeb muid kahtlasi tegevusi (lennutab MÕSi, jälgib, paigaldab midagi, üritab lõhkuda piirdeaeda vms), siis isiku tegevust jälgitakse ning võidakse minna julgeolekualalt välja ja rakendada täiendavaid meetmeid, nagu isiku küsitlemine ja dokumentide nõudmine, et täpsustada isiku tegevust ja selle põhjusi. Kui isiku tegevuses ei ole Kaitsevägi tuvastanud selget julgeolekuala ohustavat indikatsiooni ja isik soovib julgeolekuala lähedusest lahkuda, siis ei ole Kaitseväel alust tema andmeid edasi töödelda ega erimeetmeid rakendada ja isik ei ole kohustatud ka isikut tõendavat dokumenti esitama. Kaitsevägi lõpetab sel juhul isiku andmete edasise töötlemise ning fotod ja videod, kus isik on peale jäänud, kustutatakse hiljemalt 90 päeva möödudes. Vastupidine olukord on see, kui isiku tegevus on ebaselge, isik ei soostu koostööd tegema ega oma tegevusi selgitama. Sel juhul peab Kaitsevägi vähemalt julgeolekuala vahetus läheduses viibiva kahtlaselt käituva isiku tuvastama, kaasates vajadusel ka politseiametniku.

Eelnõu § 1 punktides 15–19 sätestatakse Kaitseväe julgeolekuala kaitse eesmärgil täpsem erimeetmete kohaldamise ja piirangute kehtestamise õiguslik regulatsioon, lisades seadusesse §‑d 542–5413, muutes § 55 lõigete 1 ja 2 sõnastust, täiendades § 55 lõikega 11 ning tunnistades § 56 kehtetuks.

Selleks, et selgitada olukorda, kus Kaitsevägi peab erimeetmeid rakendama, tuleb lähemalt vaadelda ohu definitsiooni. Oht riigi julgeolekule on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset riigi julgeolekut ähvardavat ohtu põhjustav sündmus. Vahetu oht riigi julgeolekule on olukord, kus riigi julgeolekut ähvardavat ohtu põhjustav sündmus leiab juba aset või on suur tõenäosus, et see kohe algab. Oht julgeolekualale ja julgeolekualal olevale taristule või julgeolekualal asuvale varale ning seal viibivatele isikutele võib lähtuda julgeolekuala vahetus läheduses viibijatest. Kaitseväe julgeolekuala on Kaitseväe valduses olevad alad ja objektid, näiteks linnakud, mis tagavad olulist Eesti riigi iseseisva kaitsevõime elementi – lahingumoonalaod, mobilisatsioonidepood, relvalaod, lahingutehnika ladustamisalad jms, samuti Kaitseväe sõidukid, õhusõidukid ja veesõidukid. Seega, kui ohtu satub julgeolekuala, siis kaasneb ka oht riigi julgeolekule.

Erimeetmeid on vaja rakendada julgeolekuala vahetus läheduses julgeolekuala kaitse tagamiseks. Kaitsevägi peab nimetatud meetmetega reageerima julgeolekuala kaitseks ohu korral juba julgeolekuala piirist kaugemal, sest julgeolekualal võib olla juba hilja reageerida.

Erimeetmeid võivad rakendada vaid vastava väljaõppe läbinud kaitseväelased ja ametnikud. Teenistujad, kes hakkavad nimetatud meetmeid rakendama, läbivad vastava koolituse, kus selgitatakse nõudeid ja tingimusi, mille korral võib meetmeid rakendada ning millistes olukordades ei ole rakendamine proportsionaalne ja õiguspärane. Vastava koolituseta kaitseväelased ja ametnikud ei tohi julgeolekuala vahetus läheduses meetmeid rakendada. Koolituskava kehtestatakse ja koolitused korraldatakse Kaitseväe-siseselt.

Eelnõuga lisatakse § 542 lõikesse 3 sätted julgeolekuala vahetus läheduses piirangute rakendamise otsustamise kohta. Piirangute rakendamise julgeolekuala vahetus läheduses otsustab Kaitseväe juhataja või tema volitatud pädeva struktuuriüksuse ülem. Enne sellise otsuse vastuvõtmist ei ole kaitseväelastel lubatud erimeetmeid kohaldada ega piiranguid rakendada. Kuna eelnõuga lisatavad erimeetmed on isikuvabaduste riive, peab sellise otsuse vastu võtma Kaitseväes kõige kõrgemal tasemel ja sellega andma volituse neid rakendada. Haldusakti, millega piirangud kehtestatakse, võib välja anda Kaitseväe juhataja või struktuuriüksuse ülem. Haldusaktis tuuakse välja piirangu kehtestamise põhjendused ning ka piirangute ulatus ja kestus. Avalikus ruumis julgeolekuala vahetus läheduses liikumise või tegevuse piirangud peavad olema otsuses selgelt põhjendatud ja selgitatud, miks ei saa julgeolekuala kaitse eesmärki muul vähem riivaval viisil täita. Reeglina peaks olema enne selliste piirangute kehtestamist Kaitseväe linnakute või julgeolekuala suhtes toimunud juba sündmused (nt rünnak, sabotaaž või julgeolekuala kaitset tugevalt ohustav muu sündmus), mille tagajärjel on vajalikud täiendavad resoluutsed meetmed julgeolekuala kaitseks. Otsuses tuleb selgelt määratleda ka viis, kuidas julgeolekuala vahetus läheduses kehtestatavad piirangud isikutele teatavaks tehakse. Selleks võib näiteks olla kohapealne julgestusmeeskond, kes teavitab isikuid piirangutest ja võimaldab isikutel piirangualast lahkuda. Samuti võib piiranguid teha teatavaks ajutiselt paigaldatavate siltidega, näiteks juurdepääsuteedele, teavitustega riiklikes kanalites, riigiasutuste kodulehtedel või ka näiteks sotsiaalmeedias. Oluline on järgida põhimõtet, et isikule, kes julgeolekuala vahetusse lähedusse satub, oleks selgelt arusaadav, mis toiminguid on lubatud teha ja mis ei ole lubatud (näiteks pildistada). Piirangute kehtestamisel järgitakse põhimõtet, et isikute liikumist ja tegevust võib piirata ainult nii kaua ja nii suures ulatuses, kui on vältimatult vajalik julgeolekuala kaitse eesmärgi täitmiseks.

Lõikes 6 sätestakse üldised põhimõtted, millest Kaitsevägi peab lähtuma erimeetmete kohaldamisel. Eesmärk on luua õigusselgust erimeetmete kohaldamise osas ning kaitsta ka isikute põhiõigusi volituste kuritarvitamise eest. Selles lõikes antakse ka juhis, millest Kaitsevägi peab julgeolekuala kaitse eesmärgil meetmete kohaldamisel lähtuma. Sisuliselt on lõike punktide puhul tegemist proportsionaalsuse tingimustega.

Kuna põhiline murekoht vahetu läheduse juures on erimeetmete proportsionaalne rakendamine, siis on lõikes 7 piiritletud vahetu julgeolekuala kohaldamise ulatust vastavalt vajadusele ja ka julgeolekuala ümbritsevale keskkonnale. Teisisõnu, Kaitsevägi peaks lähtuma keskkonnast (linn, mets jne) ning vastavalt sellele rakendama erimeetmeid. Kaitseväele peab jääma kaalutlusõigus vahetu läheduse määramise ja ka seal julgeoleku tagamise eest, kuid hoitakse ära volituse meelevaldne tõlgendamine. Selle sättega pakutakse tasakaalu ning seeläbi võetakse arvesse isikute põhiõigusi julgeolekuala kaitse tagamisel julgeolekuala vahetus läheduses isikuandmete töötlemisel.

Kaitseväe linnakutes asuvad NATO sõjalise koostöö raames liitlasüksused, kellel ei ole tavaolukorras õigust Eesti riigi territooriumil vahetut sundi kohaldada. Eestil vastuvõtva riigina on julgeolekualal kohustus tagada liitlaste julgeolek ja nende vara puutumatus. Kaitseväele antakse eelnõuga õigus reageerida ohule julgeolekuala vahetus läheduses ning sellega tagada ka liitlasüksuste julgeolek Kaitseväe linnakutes ja objektidel. Julgeolekuala vahetus läheduses Kaitseväe rakendatavate erimeetmete lisamine toetab NATO dokumentide ACO Directive 080-025; AD07-001 ACO „Security directive“ ja C-M(2002)50 „Protection Measures for NATO Civil and Military Bodies, Deployed NATO Forces, and Installations (Assets) Against Terrorist Threats“ rakendamist liitlasüksuste ja Kaitseväe poolt.30

Kehtiva seaduse järgi ei ole võimalik reageerida julgeolekuala kaitseks enne, kui julgeolekuala puutumatus on rikutud. Samuti ei ole võimalik väljaspool julgeolekuala reageerida julgeolekuala vahetus läheduses liitlaste suhtes võimalikku luuretegevust teostavate, näiteks pildistavate või jälgivate isikute osas. Mitmetes NATO liitlasriikides on tuvastatud Vene eriteenistuste huvi kasvu sinna paigutatud liitlasüksuste vastu. Näiteks on Soome julgeolekuteenistus täheldanud 2025. aasta veebruaris Vene eriteenistuste huvi Soome paigutatud liitlasüksuste vastu ning on tuvastatud MÕS‑ide lende linnakute ja NATO staapide kohal, kuhu on eelpaigutatud NATO liitlasväed.31

Eelnõuga lisatakse § 544, millega luuakse Kaitseväele võimalus tuvastada julgeolekualal või selle vahetus läheduses isiku isikusamasust kehtiva isikut tõendava dokumendi alusel, või kui see ei ole võimalik, siis muul õiguspärasel viisil. Siinkohal võib muuks õiguspäraseks viisiks pidada näiteks isiku küsitlemist, kuni objektiivsetele andmetele tuginedes võib isikusamasust pidada piisavalt tõenäoliseks. Lisaks on alates 2025. aastast võimalik igal isikul enda isikut tõendada Eesti teabevärava mobiilirakenduse vahendatud kontrollpäringuga. Seega saab julgeolekuala vahetusse lähedusse sattunud isiku isikusamasust kontrollida ka riigi mobiilirakenduse kaudu. Kui isikul ei ole ühtegi kehtivat dokumenti ega riigiäppi, siis on tavapärane praktika, et isiku tuvastamist kaitseväelane ise läbi ei vii, vaid kutsutakse appi politseiametnik, kes teeb selle toimingu oma andmebaasidele tuginedes.

Kaitseväe julgeolekuala vahetu läheduse ohustamise iseloomustamiseks võib tuua olukorra, kus Kaitseväe objekti piirdeaia taga viibivad isikud tuvastamata eesmärgil ja toimetavad seal nähtavalt fotoaparaadi või kotiga. Sellisel juhul tuleb Kaitseväel veenduda, et tegemist ei ole näiteks lõhke- või süüteseadeldise paigaldamise või luuretegevuse eesmärgil infokogumise ning pildistamise katsega. Isikuid tuleb kõigepealt küsitleda ja neilt isikut tõendavat dokumenti nõuda, et teha kindlaks, kes nad on ja mis eesmärgil nad julgeolekuala pildistavad. Kui selgub, et isikud ei tee koostööd, väidavad, et neil ei ole kaasas isikut tõendavaid dokumente, ja üritavad lahkuda, tuleb nad kinni pidada. Sõidukiga lahkuda üritavaid isikuid tuleb kinni pidada sõiduki peatamise teel. Isikute kinnipidamisel tuleb kaitseväelaste ohutuse tagamiseks teha turvakontrolli (eelnõuga planeeritav § 548), veendumaks, et isiku valduses ei ole esemeid või aineid, millega ta võib ohustada ennast ja teisi isikuid. Kahtluse korral võib isiku läbi vaadata, kui on alust arvata, et isik kannab endaga kaasas eset või ainet, mille võib võtta seaduse alusel hoiule, hõivata või konfiskeerida. Isiku läbivaatuse käigus ei ole Kaitseväel lubatud läbi vaadata isiku kehaõõnsusi, selline õigus on vaid politseil. Isiku läbivaatuse meede on kehtivas KKS §-s 56 olemas selle kehtestamisest alates, kuid see tunnistatakse käesoleva muudatusega kehtetuks. Isiku läbivaatust võib Kaitsevägi teha vaid kõrgendatud ohu tõrjumiseks pärast isiku kinnipidamist. Isiku läbivaatuse peab tegema üldjuhul isikuga samast soost kaitseväelane. Isiku kinnipidamisel ei või vahetut sundi kohaldada, kui seda ei ole enam vältimatult vaja. Tuleb märkida, et eelnõu kohaselt saab isikut läbi vaadata vaid vahetu kõrgendatud ohu korral ehk siis, kui on juba üsna selge, et riigi julgeolekut ähvardav juhtum võib aset leida. Kõrgendatud oht on oht isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht või karistusseadustiku (KarS) 15. peatükis sätestatud esimese astme kuriteo või 22. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise oht. Nimetatud KarS 15. peatüki kuritegude hulgas on ka riigivastased süüteod, nagu riigireetmine, salakuulamine, Eesti vastu suunatud luuretegevus ja selle toetamine jt. Kaitseväe vastu on neid süütegusid varem ka toime pandud ja mitmed neist juhtumitest sisaldasid luureteabe kogumist Kaitseväe objektide jälgimise või pildistamise teel. Eelnõuga antakse Kaitseväele võimalus antud juhtumite kahtluse korral isikut küsitleda ja temalt dokumente nõuda ning kui on selgunud, et eksisteerib vahetu kõrgendatud oht julgeolekualale, siis võib rakendada äärmisel juhul ka isiku läbivaatust.

Eelnõukohase §-ga 547 antakse Kaitseväele õigus Kaitseväe julgeolekualal, selle vahetus läheduses ja Kaitseväe laeva ohutusalas kohaldada erimeetmeid ning kasutada teatud erivahendeid mehitamata süsteemide tõrjumiseks. Mehitamata süsteeme võidakse kasutada ka kuritegevuse ja terrorismi eesmärgil, samuti hübriidtegevusteks Kaitseväe julgeolekuala vastu. Sellest tulenevalt on vaja Kaitseväe julgeolekuala kaitsmise eesmärgil vahendeid ja seadusega loodud õigusi, et vajadusel tõrjuda ohtu, mida need kätkevad. Sellest tulenevalt luuakse eelnõuga õiguslik alus Kaitseväe julgeolekuala kaitseks kohaldada erimeetmeid ja kasutada erivahendeid.

Mehitamata süsteemi sõitu sekkumiseks ning nende tõrjumiseks on mitmeid meetmeid, mida saab kohaldada. Näiteks võib kohaldada järgmisi meetmeid:
1) sõitu sekkumine (st võetakse mehitamata süsteemi juhtimine üle);
2) raadiosageduste segamine (ingl jamming);
3) GNSS-i32 segamine (katkestatakse mehitama süsteemi navigeerimiseks kasutatav satelliidiühendus);
4) petmine (ingl spoofing; sisuliselt võetakse mehitamata süsteemi juhtimine üle);
5) pimestamine (ingl dazzling; suure intensiivsusega valguskiir või laser suunatakse mehitamata süsteemi kaamerat „pimestama“);
6) laseri kasutamine (mehitamata süsteemile fokuseeritud energiaimpulss tekitab ülikõrge temperatuuri, mille tulemusena objekt süttib või plahvatab);
7) tugevatoimeliste mikrolainete kasutamine (ingl High Power Microwave; mehitamata süsteemile fokuseeritud mikrolaine energia halvab süsteemi elektroonilised süsteemid);
8) võrgu kasutamine (peamiselt mehitamata õhusõidukile visatakse võrk selle püüdmiseks, kuid kasutatav ka mehitamata veesõiduki ja sõiduki puhul);
9) laskemoona kasutamine (mehitamata süsteemi pihta lastakse, mille tulemusena süsteem hävib);
10) kokkupõrkesüsteemi kasutamine (eesmärk on kahe mehitamata süsteemi kokkupõrge, mille tulemusena mõlemad hävivad).

Võidakse kasutada ka meetmete kombinatsioone, see tähendab kohaldada ainult ühte või mitut meedet korraga. Mehitamata süsteemide tõrjumise riskiks on kõrvalseisjate või nende vara ohtu sattumine, samuti objekti kahjustamine, kui näiteks mehitamata sõiduk sõidab otsa objektile, mida kaitsta soovitakse. Seetõttu on oluline hinnata riske iga kord eraldi ning sõitu sekkumise puhul tuleb esmalt rakendada nii-öelda pehmeid meetmeid, nagu veesõiduki või sõiduki operaatoriga ühenduse võtmine, hoiatamine, mehitamata süsteemi sundmaandamine või -peatamine. Alles siis, kui need ei aita, saab kohaldada selliseid meetmeid nagu raadioside segamine, mehitamata süsteemi juhtimise ülevõtmine või hävitamine. Selle põhimõtte järgi on ka üles ehitatud § 547 lõiked – lõikes 1 antakse mehitamata süsteemi sundpeatamise õigus, lõikes 2 antakse füüsilise jõu, tulirelva sõitu sekkumise õigus ning tulirelva kõrval selliste erivahendite kasutamise õigus, mille korral mehitamata süsteem tõenäoliselt hävib.

Vahetu ja olulise ohu tõrjumiseks võib kohaldada järgmisi meetmeid nii kaua, kui neid on eesmärgi saavutamiseks vältimatult vaja:
1) sundida sõitvat mehitamata veesõidukit või sõidukit peatuma;
2) kasutada füüsilist jõudu mehitamata veesõiduki ja sõiduki peatuma sundimiseks;
3) kasutada tulirelva;
4) võtta mehitamata süsteemi juhtimine arvutiseadmega üle.

Füüsilise jõu kasutamise käigus võib kasutada järgmisi erivahendeid:
1) tulirelv;
2) raadioside segaja (ingl jammer);
3) laserseade või muu seade, millega on võimalik tõkestada mehitamata süsteemi edasist liikumist;
4) võrk;
5) mehitamata süsteem, mis on valmistatud või mida kasutatakse mehitamata süsteemiga kokku põrkamiseks, et tõkestada selle edasist liikumist;
6) muu seade või vahend, mis on eespool nimetud seadmete või vahenditega sarnase toimega.33

Füüsilist jõudu, tulirelva ja erivahendeid võib kasutada ning mehitamata süsteemi juhtimise võib arvutiseadmega üle võtta nii kauaks, kui seda on eesmärgi saavutamiseks vältimatult vaja. Seega on oluline, et Kaitsevägi hindab ohuolukorda ja kohaldab üksnes sellist meedet, mis on proportsionaalne antud olukorraga. Selleks peab Kaitsevägi välja töötama protseduurid, hindamismaatriksid ja muu sellise, et tagada ohu suurusega proportsionaalne tõrjemeetodi kohaldamine.

Muu seade laserseadme kõrval võib olla selline seade, mis kiirgab valgust, mikrolaineid, elektromagnetlaineid või muud sellist, millega on võimalik tõkestada mehitamata süsteemi edasist liikumist, pimestades kaamerat, et kaugpiloot või operaator ei näeks, kus ta lendab või sõidab, või segades GPS-i, et kaugpiloot või operaator ei teaks süsteemi asukohta, või segades raadiolaineid.

Kui raadiosidet piiratakse, et sundida mehitamata süsteem peatuma, tuleb arvesse võtta elektroonilise side seaduse § 115 lõike 2 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 12. detsembri 2005. aasta määruses nr 301 „Raadioside piiramise kord“ kehtestatud nõudeid raadioside piiramise loa taotlemiseks. See tähendab, et määrusest võetakse arvesse ainult selle §-d 3–5 ega arvestata §‑des 21 ja 22 seatud piiranguid asukohale, kus võib raadiosidet piirata.

Eelnõuga lisatav turvakontrolli teostamise võimalus (planeeritav KKS § 548) on üldjuhul julgeolekualale sisenejate ja väljujate suhtes tavapärane ja rutiinne meede tagada julgeolekuala turvalisus ja kindlustada, et alale ei satu keelatud ja ohtlikke esemeid ega viida välja Kaitseväele kuuluvat vara. Turvakontrolle teostatakse tavaolukorras pisteliselt. Kaitseväe ohutasemete tõstmisel võidakse tihendada julgeolekualale sisenejate ja julgeolekualalt väljujate turvakontrolle. Turvakontrolli teostatakse eelnõu alusel ka julgeolekuala vahetus läheduses, kuid ainult juhtudel, kui esineb kõrgendatud oht ning see on vaja välja selgitada või vahetu oht, mida on vaja tõrjuda. Turvakontrolli teostatakse ka kinnipeetud isikutele, kui on vaja tagada, et isik ei peida oma riietes midagi (nt nuga), millega ta võiks ohustada ennast või teisi.

Eelnõuga täpsustatakse KKS § 55 ning lisatakse Kaitseväele õigus isikut kinni pidada julgeolekuala vahetus läheduses. Isiku kinnipidamise meede ei ole KKS-is uus, seni on kehtinud õigus isikut kinni pidada vaid julgeolekualal (kehtiv KKS § 55). Lisanduva meetmega võib Kaitsevägi isikut kinni pidada ka julgeolekuala vahetus läheduses vaid siis, kui ta ohustab julgeolekuala, on tunginud julgeolekualale loata või esineb kahtlus, et ta on pannud toime süüteo julgeolekuala või seal viibivate teenistujate vastu. Kehtivat KKS § 55 on vaja muuta, kuna kehtivas KKS-is on sõnastatud säte selliselt, et isiku suhtes peaks teada olema, et ta on pannud julgeolekualal toime süüteo. Kaitsevägi ei saa otsustada, kas isik on toime pannud süüteo või mitte, Kaitsevägi võib tuvastada ainult kahtluse ja selle korral isiku kinni pidada. Isikut võib julgeolekuala vahetus läheduses kinni pidada vaid seaduses nimetatud juhtudel. Juhul, kui neid ei esine, on proportsionaalse meetmena õigus isikut vaid küsitleda ja temalt dokumente nõuda ning ainult seni, kuni ennetatakse julgeolekuala ähvardavat ohtu.

Eelnõuga kehtestatakse seni kehtiva KKS § 56 asemel KKS § 549, millega on Kaitseväel õigus kinnipeetud isikut läbi vaadata. Õigus isikut läbi vaadata ei ole KKS-is uus. Seni kehtiv KKS § 56 sätestab isiku läbivaatuse õiguse, kuid ei sätesta vajalikke toimingut piiravaid ja proportsionaalsust tagavaid sätteid. Lisatava KKS § 549 järgi sätestatakse, millisel juhul ja kuidas tuleb isikut läbi vaadata. Isikut võib läbi vaadata vaid kõrgendatud ohu korral ja ka alles siis, kui isik on eelnevalt KKS § 55 alusel kinni peetud. Suurt riivet põhjustavat isiku läbivaatust saab pidada proportsionaalseks meetmeks vaid juhtudel, kui on suur tõenäosus arvata, et isiku tegevus võib põhjustada kõrgendatud vahetut ohtu julgeolekualale. Kaitseväele antakse õigus vaadata läbi vaid isiku keha, riided ja kehal kantavad esemed, kuid ei anta õigust läbi vaadata isiku kehaõõnsusi, see õigus jääb vaid politseile. Kõiki isiku suhtes rakendatavaid meetmeid tuleb protokollida seadustes ettenähtud viisil ja nende rakendamise kohta võib isik esitada ka vaide Kaitseväe juhatajale või kaebuse kohtule.

Eelnõuga luuakse KKS §-s 5410 Kaitseväele võimalus vallasasja läbi vaadata. Vallasasja läbivaatus on sätestatud ka kehtivas KKS §-s 56, kuid seda on vaja täpsustada ja muuta selgemaks ning tänapäeva nõuetele vastavaks. Vallasasja võib läbi vaadata julgeolekualale sisenevate isikute puhul, kuna tuleb veenduda, et isik ei saabu linnakusse keelatud esemetega ega lahku linnakust esemetega, mida ei ole lubatud välja viia (nt laskemoon, relvad, varastatud esemed, salastatud teave). Vallasasja läbivaatust korraldatakse Kaitseväe julgeolekualade korral üldiselt vaid pisteliselt, et igapäevaselt tagada julgeolekuala turvalisus. Eelnõuga lisatakse võimalus vallasasja läbi vaadata ka julgeolekuala vahetus läheduses, kuid seda tingimusel, et julgeolekuala ähvardab kõrgendatud oht või seda on vaja kõrgendatud vahetu ohu tõrjumiseks. Näiteks võib tuua olukorra, kus isik üritab jätta maha koti või paki julgeolekuala aia äärde ning lahkuda. Sel juhul on Kaitseväel vaja tuvastada, mis eesmärgil kott maha jäeti ja mis võib kotis olla ning ega see ei põhjusta julgeolekualale ohtu. Sel juhul võib olla Kaitseväel vaja isiku kott või julgeolekuala vahetus läheduses asuva auto pakiruum läbi vaadata ning veenduda, et seal ei ole lõhke- või süüteseadeldise paigaldamise materjale.

Vallasasja läbivaatuse vajalikkuse kohta võib tuua näite, kus isikud on Kaitseväe objekti läheduses mehitamata õhusõidukit lennutanud, kuid on jõudnud õhusõiduki ja sellega seotud tehnika pakkida auto pakiruumi ning üritavad linnaku vahetust lähedusest minema sõita. Sel juhul tuleb Kaitseväel kõigepealt hinnata, kas võib olla tegemist ohuga julgeolekualale, ning sõiduk peatada, isikut küsitleda ja nõuda dokumente ning seejärel vajaduse korral vallasasi ehk auto läbi vaadata. MÕS-i lennutamine julgeolekuala kohal võib põhjustada Kaitseväele ohtu. Näiteks ei ole lubatud elektroonilisi sidevahendeid, sealhulgas MÕS-i, kasutada lahingumoonalao piirkonnas, kus see võib tekitada ohtu lahingumoonale. Samuti võib MÕS-i lennutamisega julgeolekualal toime panna riigivastase süüteo, kui kogutakse infot luuretegevuse eesmärgil. Tuleb rõhutada, et isiku kahtlustamiseks mehitamata õhusõiduki lennutamise suhtes peavad olema selged ja kindlad tõendid, sest ilma nendeta ei ole isiku peatamine ja auto läbivaatamine proportsionaalne meede. Kui küsitlemise tulemusena tekib kahtlus, et isik ikkagi võib suure tõenäosusega olla seotud mehitamata õhusõiduki lennutamisega Kaitseväe julgeolekuala kohal ehk süüteoga, on eelnõus toodud muudatuste tulemusel Kaitseväel isikute lahkumise takistamiseks õiguslik alus.

Kaitseväel on igakordne kohustus selgelt välja tuua, mille alusel isiku suhtes meetmeid rakendatakse, ja veenduda, et see on isikule igati arusaadav. Kui on tuvastatud, et isik võis juhtida mehitamata sõidukit julgeolekuala läheduses või ohustada sellega julgeolekuala, tuleb asjaolude selgitamiseks mehitamata sõiduk hoiule võtta (eelnõuga kavandatav KKS § 5411), et see kui vallasasi läbi vaadata (eelnõuga kavandatav KKS § 5410) ja süüteo korral kasutada seda asitõendina. Isiku põhiõigusi riivavamate erimeetmete rakendamisel on Kaitseväel kohustus see kirjalikult fikseerida üldjuhul protokollis või kirjalikult muus Kaitseväes kasutatavas dokumendis.

Selleks, et ennetada ohtu julgeolekualale ja sealsetele Kaitseväe tegevustele, on Kaitseväel võimalik eelnõukohase sätte alusel kehtestada viibimiskeeld (eelnõuga kavandatav KKS § 545). Viibimiskeelu kehtestamist julgeolekuala vahetus läheduses avalikus ruumis on vaja selleks, et tagada Kaitseväe julgeolekuala puutumatus või isikute ohutus. Viibimiskeelu võib kehtestada kuni 12 tunniks. Seda võib pikendada üle 12 tunni üksnes Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülema loal, kes teeb vastava motiveeritud otsuse. Algne viibimiskeelu kehtestaja ei ole sama isik, kes otsustab viibimiskeelu pikendamise. Viibimiskeelu pikendamise otsuse teeb kas Kaitseväe juhataja või kõrgem ülem. Viibimiskeelu kehtestamise ja sellest teavitamise protseduurid kehtestatakse Kaitseväe-siseselt.

Näiteks võib viibimiskeelu kehtestamise vajadus tekkida avaliku tee osale julgeolekuala vahetus läheduses, mis viib lahingumoonalao juurde, kui seal parajasti veetakse lahingumoona. Lao territoorium on julgeolekuala, kuid sinna juurdepääsemiseks kasutatavad teed on avalik ruum, mistõttu võib olla vaja kehtestada seal ajutiselt viibimiskeeld ning autod ja inimesed mujale suunata. Viibimiskeeld on vaja kehtestada nende kõrvaliste isikute ohutuse tagamiseks, kes muidu võiksid sattuda ohualasse. Lahingumoona vedavad veokid võivad moodustada lattu sissepääsu teeotsal järjekorra, mistõttu tuleb Kaitseväel ajutiselt kehtestada teeotsa ja julgeolekuala läheduses viibimiskeeld, et tsiviilsõidukid ei satuks kogemata lahingumoonaveokite vahele. Seda võib teha vaid julgeolekuala vahetus läheduses ja ohutuse tagamiseks. Julgeolekualast kaugemal tuleb endiselt tugineda politsei abile. KKS-i kohaselt on Kaitseväel võimalik kehtestada ka ajutine julgeolekuala, kuid selle kehtestamine on aeganõudev. Viibimiskeelu võib kehtestada paindlikult ja viivitamata ning tehes selle juures viibijatele suuliselt teatavaks.

Viibimiskeelu näitlikustamiseks võib tuua ka olukorra, kus Kaitseväe objekti peapääsla ette kogunenud rahvamass takistab liiklust objektile ja välja. Seni on tuginetud politsei abile, kes tuleb ja kehtestab viibimiskeelu ohutuse tagamiseks. Siiski on politseil vaja jääda viibimiskeeldu jõustama ja seda võib olla vaja teha pikemalt, mis võib hoida kinni olulist politseiressurssi. Eelnõu järgi võib sel juhul viibimiskeelu kehtestada ja selle jõustamise tagada julgeolekuala vahetus läheduses ka Kaitsevägi ise ega pea tuginema igal juhul politsei abile.

Laiemalt on kõik kirjeldatud, täpsustatud ja lisanduvad erimeetmed suunatud julgeolekuala ohutuse tagamisele ning selle kaitsmisele. Antud kontekstis tuleb märkida, et Euroopas on toimunud mitmeid rünnakuid kaitsejõudude taristu, sõidukite ja isikute vastu ning rünnakutes kahtlustatakse agressorriikide eriteenistusi. Näiteks on Saksamaal mitmel korral süüdatud kaitsejõudude veokeid.34 Sarnased rünnakud ei ole välistatud ka Eestis ning seega on julgeolekuala kaitseks julgeolekuala vahetus läheduses rakendatavate erimeetmete hulka vaja arvata ka need meetmed, mille abil oleks Kaitseväel võimalik efektiivselt julgeolekuala kaitsta vahetus läheduses avalikus ruumis. Kaitsevägi võib olla sihtmärgiks ainuüksi selle tõttu, et Eesti toetab poliitiliselt Ukrainat. Sarnastel motiividel on Vene luurega seotud isikud on toime pannud rünnakuid Ukrainasse suunduvate relva- või abisaadetiste vastu.35, 36

Ka Eestis on toime pandud rünnakuid, millel on seosed Vene luureteenistusega ja mis on suunatud Ukraina toetamise kollektiivse tahte õõnestamisele ja destabiliseerimisele.37 Kaitsevägi on korraldanud relva- ja moonasaadetisi Ukrainale ning võib eeldada, et säilib Venemaa huvi sellise abi saatmist takistada. Sihtmärkideks võivad olla Kaitseväe lahingumoonalaod, kus abi võidakse hoiustada, või veokite kolonnid, millega vedusid korraldatakse. Kaitseväe lahingumoonaladude piirkonnas on tuvastatud kahtlasi isikuid ning loata mehitamata õhusõidukite lende. Selleks, et kirjeldatud agressorriigi tegevustest tulenevaid riske tõhusalt maandada, on vaja Kaitseväele anda õigus julgeolekuala vahetus läheduses isikuid tuvastada, neid küsitleda ja vajadusel kinni pidada. Isikuid ei ole võimalik tuvastada ilma, et kaitseväelased väljuksid julgeolekualalt avalikku ruumi ning rakendaksid seal isiku küsitlemise ja dokumentide nõudmise meedet.

Lisaks Kaitseväe territooriumile on Kaitseväe laevad, lennuvahendid ja sõidukid julgeolekuala KKS § 50 järgi. Seega saab nende vahetus läheduses samuti kohaldada eelnõuga lisatavaid erimeetmeid.38 See võimaldaks näiteks peatada ja küsitleda isikuid, kes pildistavad või jälgivad maanteel liikuvaid Kaitseväe sõidukite kolonne. Antud juhul oleks kolonni kahtlase pildistamise korral proportsionaalne meede vaid isikut küsitleda ja dokumenti nõuda. Tuvastatud on hulgaliselt juhtumeid, kus Kaitseväe sõidukite kolonne on jälginud või jälitanud sõidukid teadmata põhjustel. Kuna praegu ei saa Kaitsevägi rakendada meetmeid julgeolekuala kaitseks julgeolekuala vahetus läheduses, siis on sellises olukorras tavaliselt kutsutud politsei, kuna aga kolonn ja pildistaja liiguvad samal ajal sõidukitega edasi, on politseil keeruline efektiivselt reageerida. Seetõttu luuakse eelnõuga Kaitseväele õigus ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks sõiduk peatada, isikut küsitleda ja nõuda dokumenti. Kaitsevägi hindab olukorda iga kord eraldi ning vastavalt proportsionaalsuse ja õiguspärasuse printsiibile astub näiteks sõidukite kolonni pildistanud isikutega vajaduse korral kontakti. Kõiki kaitseväelaste vastu huvi tundvaid isikuid ei peatata ega küsitleta, sest heauskne huvi Kaitseväe tegemiste vastu avalikus ruumis on eeldatav ja iga kord ei ole tuvastatud ohtu, millele reageerida. Kui aga näiteks eraisik sõidab kolonni ette või vahele vaatamata sõjaväepolitsei keelavatele märguannetele, aeglustab või takistab kolonni ning seejärel pildistab ja kordab tegevust mitu korda, on Kaitseväel vaja isikult küsida selgitusi tema tegevusele.

Eelnõuga lisatakse KKS § 5412, millega võimaldatakse Kaitseväel julgeolekualal või selle vahetus läheduses toimuva jälgimiseks kasutada pilti ja heli edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku või liikuvkaamerat, aga vaid siis, kui seda on vaja julgeolekuala ähvardava ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks. Kehtivas KKS-is on selline õigus antud vaid julgeolekualal. Julgeolekuala vahetut lähedust tuleb jälgida selleks, et ennetada julgeolekuala puutumatuse kahjustamist. Kui Kaitsevägi ei suuda tuvastada näiteks julgeolekuala välispiiril oleva piirdeaia läbimise ettevalmistamist ja reageerib alles siis, kui piirdeaed on puruks lõigatud, siis ei ole julgeolekuala puutumatus tagatud ning oht riigi julgeolekule on realiseerunud. Kaitsevägi peab reageerima julgeolekuala kaitseks juba ohu ennetamise faasis ning see eeldab vastavate seadmete kasutamist ja ka julgeolekuala vahetu läheduse jälgimist.

Tuleb märkida, et julgeolekuala kaitse korral on ohu ennetamine ja tõrjumine preventiivse iseloomuga tegevus ja julgeolekuala lähistel liikuvate inimeste lausalist põhjuseta jälgimist ei teostata. Julgeolekualal ja selle vahetuses läheduses paiknevate jälgimisseadmete olemasolust on jälgimisseadmestiku mõjuulatuses viibivaid isikuid reeglina teavitatud, mis annab isikutele võimaluse vabalt valida õigusi vähem riivav liikumissuund. Ohu hindamisel lähtutakse isiku tegevusest igal konkreetsel juhtumil ja kui isik oma tegevusega ei anna indikatsiooni, et ta võib olla ohuks julgeolekualale, siis edasist jälgimist ega isiku suhtes erimeetmeid ei rakendata. Ohutõrje eesmärgiks on õigushüvesid ähvardavate ohtude tõrjumine, julgeolekualale kahju ärahoidmine ja kõrvaldamine. Tegemist on eelkõige prognoosil põhineva, võimalikult efektiivse, vähemriivava ja paindliku reaktsiooniga kahju tõenäosusele.39 Riigi sisemise rahu kaitse ei tähenda riigi jaoks üksnes reaktiivsust, vaid riik on kohustatud olema ka proaktiivne – üks viis proaktiivseks käitumiseks on õigushüvesid ähvardava ohu ennetamine ja seda ka julgeolekuala kaitsel.40 Ohu ennetamine on muu hulgas teabe kogumine, vahetamine ja analüüs, toimingute kavandamine ja elluviimine ning riikliku järelevalve meetmete kohaldamine tulevikus ähvardada võivate ohtude tõrjumiseks, lähtudes igal sammul siiski põhjendatuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest.

KKS §-ga 5412 sätestatakse ka kogutavate andmete andmetöötlust reguleerivad sätted. Lõikes 1 sätestatakse salvestise olemus, milleks on vahend, mille abil tuvastatakse julgeolekuala, selle vahetus läheduses ja laeva ohutusalal tegevus ja asetus, mis võib põhjustada ohtu julgeolekualale. Salvestisega töödeldakse fotot, video- või helisalvestust ning need võivad sisaldada isikuandmeid. Salvestise abil tuvastatakse eelkõige isikute ja objektide põhjustatud ohtu. Üldjuhul ei ole salvestamise eesmärgiks isikuid tuvastada. Valdavalt ei tuvasta alaliste julgeolekualade valveks paigaldatud valvekaamera isikut, kuid kaameraga võidakse töödelda isikuandmeid. Isiku osas tuvastatakse vaid niipalju, et tegemist on inimesega, ja tema tegevuse üldine iseloom. Selle alusel hinnatakse, kas on vajalik minna julgeolekuala vahetusse lähedusse isikut tuvastama või ohule reageerima. Sõidukite puhul tuvastatakse valvekaameraga võimalusel sõiduki number ja asetus ning tegevus, et tuvastada, kas sõidukist võib lähtuda oht julgeolekualale. Sõiduki numbrit võidakse edasiselt töödelda § 36 lõike 1 punktis 6 sätestatud kaitseväeluure eesmärgil.

Liikuvkaamera regulatsioon julgeolekuala ja selle vahetu läheduse kaitseks on uus. Kehtivas regulatsioonis ei ole selle kasutamine reguleeritud ega lubatud. Liikuvkaamerad on näiteks kaitseväelase riiete külge kinnitatud vormikaamerad. Antud juhul kasutatakse vormikaamerat vaid julgeolekualal või julgeolekuala vahetus läheduses reageerimisel. Kui julgeolekuala vahetus läheduses viibiva isikuga on vaja minna vestlema, siis on vormikaamera vajalik kaitseväelase ohutuse tagamiseks ja ka küsitletava isiku õiguste tagamiseks, kui hiljem tekib vaidlus. Kaitseväelane on kohustatud teavitama isikut vormikaamera kasutamisest kohe isikuga kontakti saavutamisel, et isikul oleks võimalik teada, et tema isikuandmeid (juttu, näopilti, muid andmeid) võidakse salvestada. Üldjuhul kasutatakse salvestist julgeolekuala turvalisust tagava teenistuja ohutuse tagamiseks. Kui isikuga on vestlema mindud julgeolekuala vahetusse lähedusse, siis võidakse hiljem salvestist kasutada ka § 36 lõike 1 punktis 6 sätestatud kaitseväeluure teostamisel (KKS § 37 lõike 6 punkt 2). Vormikaamera salvestisi ei säilitata üle 90 päeva, välja arvatud kaitseväeluure otstarbel töötlemine. Vormikaamera kasutamise kohta koostab ja jõustab Kaitsevägi sisemise regulatsiooni, mis reguleerib liikuvkaamerate kasutamise julgeolekuala kaitsel. Regulatsioonis sätestatakse, millal on õigustatud vormikaamera kasutuselevõtt, millal lülitatakse vormikaamera sisse, millal võib selle välja lülitada (isiklikke toiminguid tehes, näiteks riietusruumis või tualetis), kuidas andmeid kaamerast maha laaditakse ja kellel on juurdepääs salvestistele.

Julgeolekualal ja selle vahetus läheduses toimuva jälgimiseks kasutatakse ainult pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku ning liikuv- või vormikaameraga salvestatakse nii pilti kui ka heli. Liikuv- või vormikaamera kasutamine tagab, et vahetus läheduses isikuga tehtud toimingud on õiguspärased; see on kaitseväelase käitumise lisakontrollimehhanism, et keegi ei saaks võimuga liialdada.

Liikuvkaamerate alla kuuluvad ka sõidukitele või droonidele paigaldatud kaamerad, mida kasutatakse julgeolekuala ohutuse tagamiseks vaid julgeolekualal või selle vahetus läheduses. Droon võimaldab julgeolekuala kohal viibides tuvastada ohtu ka julgeolekuala vahetus läheduses. Seega, kui julgeolekuala ise on tähistatud, on võimalik inimesel aru saada, et selle kohal viibiv droon võib olla seotud julgeolekuala kaitsega ja kuulub riigile.

Kõiki nimetatud julgeolekuala kaitseks kasutatavaid salvestisi ei säilitata kauem kui 90 päeva, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Foto, video ja heli salvestamisest teavitatakse julgeolekuala välispiirile paigaldatud teabetahvlil, välja arvatud juhtudel, kui selline teavitamine seaks ohtu julgeolekuala või Kaitseväe ülesande. Teabetahvlid peavad olema kasutusel kõikide püsivate Kaitseväe objektide osas, nagu Kaitseväe linnakud ja objektid, kuna need ei ole varjatud iseloomuga. Alaliste Kaitseväe objektide vahetus läheduses isikute ohu tuvastamise eesmärgil filmimisest võib Kaitsevägi teavitada ka näiteks juurdepääsuteedele paigaldatavate siltidega ning samuti teavitustega riiklikes kanalites, Kaitseväe kodulehel mil.ee, teiste riigiasutuste kodulehtedel või ka näiteks sotsiaalmeedia kanalites või kohaliku omavalitsuse teavituskanalite kaudu. Samuti võidakse julgeolekuala vahetusse lähedusse sattunud isikut salvestamise võimalikkusest teavitada julgeolekuala kaitsemeeskonna poolt vahetult. Selliste teavituste tulemusena on isikul võimalik eemalduda ja vältida oma andmete edasist töötlemist.

KKS § 5412 lõigetes 4 ja 5 on sätestatud erisused salvestise säilitamise kohta. Kuigi julgeolekuala kaitse eesmärgil tehtud salvestised kustutatakse pärast 90 päeva möödumist, võib Kaitseväel teatud juhtudel lisaks julgeoleku tagamisele ja kaitseväeluure teostamisele oma muude põhiülesannete täitmiseks olla vaja salvestisest teha väljavõtteid ning neid kauem säilitada. Väljavõtteid tehakse vaid põhjendatud konkreetsetel juhtudel. Ilma otsese vajaduseta väljavõtteid ei tehta ja neid säilitatakse vaid nii kaua, kui ülesande täitmiseks vaja. Salvestisest on vaja väljavõte teha näiteks objektivalvekaamerate kvaliteedi kontrolliks, näiteks kaamerate asendi parandamise korraldamiseks, julgeolekualal isikute liikumise analüüsiks ja vastavate koolituste läbiviimiseks.

Näiteks võib tuua järgmise olukorra: kui tuvastatakse, et üks julgeolekuala objektivalvekaamera on tehnilise tõrkega, siis tehakse selle kaamera pildist väljavõte, näidates ära, mis osas ei täida kaamera nõudeid. See väljavõte edastatakse kaamerate parandamise või vahetamise eest vastutavale haldurile. Sel juhul võib olla vajalik kaamera väljavõtet säilitada kauem kui 90 päeva, kuna uue kaamera hange võib aega võtta. Sel juhul ei töödelda kaamera salvestise väljavõttes isikuandmeid, kuna neid ei ole vajalik ega õiguspärane töödelda. Kui uus kaamera on paigaldatud, siis kustutatakse vana kaamera väljavõte, kuna seda ei ole enam vaja.

Täiendavalt võib väljavõtteid teha ka näiteks distsiplinaarmenetluste asjaolude kontrolliks või julgeolekualal teatud piirkondades liikumise tiheduse hindamiseks, et ehitada sinna näiteks ohutuse tagamiseks lisataristu. Nendel juhtudel töödeldakse isikuandmeid vaid seaduses ettenähtud juhtudel Kaitseväe ülesande täitmise eesmärgil. Kui selle ülesande täitmiseks ei ole vaja isikuandmeid või isikuid väljavõttel tuvastada, siis eemaldatakse võimalikud salvestises sisalduvad isikuandmed salvestise väljavõtte tegemise käigus. Toome välja, et reeglina ei sisalda need väljavõtted isikuandmeid, kuid kui salvestis sisaldab isikuandmeid, siis nende töötlemine on lubatud vaid seaduses ettenähtud juhtudel.

KKS § 5412 lõikes 7 sätestatakse, et Kaitsevägi võib julgeolekuala kaitse eesmärgil isikuandmete töötlemisel piirata andmesubjekti teatud õigusi. See tagab Kaitseväele võimaluse kaitsta julgeolekuala kaitse ja valvega seotud informatsiooni, näiteks teavet kaamerate piltide vaatevälja, resolutsiooni ja võimekuse kohta. Samuti ei saaks isik nõuda julgeolekuala vahetu läheduse valvekaamera kasutamise lõpetamist. Kaitseväele on jäetud õigus otsustada isikuandmete töötlemisel andmesubjekti õiguste piiramise vajadus vastavalt olukorrale, tuginedes konventsioonile 108.
Kaitseväe õigus piirata andmesubjekti õigusi julgeolekuala kaitse eesmärgil andmete töötlemisel on tulenevalt isikuandmete kaitse üldmäärusest41 vajalik sätestada seaduses. Kaitseväeluure otstarbel andmete töötlemise korral lähtutakse 5. jao artiklist 23, kus on üldmääruse rakendamise kohustuse osas eranditena loetletud riigi julgeolek, riigikaitse jne. Andmesubjekti õiguste piiramine on võimalik riigi julgeoleku ohustamise takistamiseks ja muudel seaduses sätestatud põhjustel.

KKS §-ga 5413 sätestatakse nõuded isikuandmete töötlemisele erimeetmete rakendamise käigus julgeolekuala kaitsel. Kui isikut küsitletakse ja temalt palutakse isikusamasuse tuvastamiseks tema dokumente, tehakse turvakontrolli või viiakse läbi isiku läbivaatust, siis töödeldakse isikuandmeid (isiku nime ja isikukoodi, sünniaega või kohta). Kõikide nende toimingute läbiviimiseks on vaja tuvastada see isik, kelle suhtes meedet rakendatakse. Tuvastamine on vajalik seoses põhiseaduses sätestatud isiku põhiõiguste võimaliku riivega ning tuleneb vajadusest isikut riive ulatusest teavitada. Isikule tutvustatakse tema õigusi pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu, õiguskantsleri või Andmekaitse Inspektsiooni poole, et kontrollida, kas tema põhiõiguste ja -vabaduste tagamise põhimõtet ning hea halduse tava on järgitud. Erimeetmete rakendamise osas koostatakse üldjuhul protokoll, välja arvatud juhul, kui isik siseneb julgeolekualale ja turvakontrolli teostatakse pisteliselt, näiteks kui Kaitseväe objekti julgeolekumeetmeid tugevdatakse ajutiselt. Sel juhul on isik juba tuvastatud läbipääsukaardi alusel või julgeolekuale sisenedes. Kui Kaitsevägi teostab turvakontrolli julgeolekuala vahetus läheduses julgeolekuala kaitse eesmärgi täitmisel, siis tuleb vormistada meetme protokoll, kuna meetmele on allutatud kõrvaline isik, mitte näiteks julgeolekualale siseneja või reservväelane.

Küsitlemise ja dokumentide nõudmise, isikusamasuse tuvastamise ja isiku läbivaatuse korral julgeolekuala vahetus läheduses vormistatakse meetme protokoll või kui meetmeid kohaldatakse julgeolekualal, siis Kaitseväes kinnitatud vormil dokumentatsioon, kuhu läheb kirja isiku nimi ja isikukood või sünniaeg ja koht. Isik võib nõuda igal ajal meetme rakendamise protokolli koostamist. Kõik isiku õigusi rohkem riivavad (välja arvatud näiteks dokumentide küsimine) rakendatavad erimeetmed tuleb Kaitseväel kirjalikult dokumenteerida ja neid dokumente säilitada üldises Kaitseväes kehtivas korras. Iga kord isikult julgeolekuala vahetus läheduses dokumendi küsimise korral ei vormistata protokolli, kuid isiku nime ja isikukoodi töödeldakse Kaitseväes kinnitatud dokumentatsioonivormil.


§ 2. Elektroonilise side seaduse muutmine

Elektroonilise side seaduses muudetakse § 115 lõike 1 punkti 1, mis reguleerib Kaitseväe poolt raadioside piiramist riigi julgeoleku tagamiseks. Kehtiva õiguse kohaselt on Kaitseväel õigus piirata raadiosidet riigi julgeoleku tagamiseks riigikaitselist tähtsust omava tähistatud objekti territooriumil. Eelnõukohase muudatusega jäetakse sättest välja tingimus, et see territoorium või objekt peab olema tähistatud. Muudatust on vaja, et tagada julgeoleku kaalutlustel territooriumi ja objekti kaitse ka juhul, kui tuleb varjata selle objekti või territooriumi seost Kaitseväega. Näiteks ei ole sellist tingimust seatud avaliku korra tagamisel (vt ESS § 115 lõike 1 punkt 4), mistõttu riigikaitse eesmärgil ja julgeoleku tagamiseks oleks muutunud julgeolekuolukorras tingimuse säilitamine ülemäärane.

Julgeolekuala tähistamine on kehtestatud kaitseministri 12. augusti 2019. aasta määruses „Kaitseväe julgeolekuala tähistamise kord“. Korras on sätestatud, et Kaitseväe objektid on üldjuhul selgelt tähistatud, kuid sellest on lubatud ka erandeid. Näiteks korra § 3 lõikes 5 on ette nähtud võimalus Kaitseväe territoorium tähistada erineva tähisega, kui on vaja varjata territooriumi seost Kaitseväega või selle valvamise viisi. Sellisel juhul peab tähisest nähtuma, et territooriumile sisenemine on keelatud, ning tähisel peavad olema esitatud kontaktandmed territooriumi valdajaga ühenduse võtmiseks. Samuti võib korra § 10 lõike 4 alusel jätta Kaitseväe sõiduki tähistamata, kui on vaja varjata sõiduki seost Kaitseväega.

Kaitsevägi piirab raadiosidet võimalikult proportsionaalselt, tagades, et raadioside on häiritud minimaalselt, tagamaks riigikaitselise objekti julgeolek. Kaitsevägi jälgib, et mõjud ei ulatuks ülemääraselt avalikku ruumi, kus need võivad põhjustada ebasoovitavaid tagajärgi. Samuti võivad lähedalviibivad isikud seda märgata ning seega kompromiteerida asukoha seost Kaitseväga. Raadiosidet piiravad vahendid seadistab Kaitsevägi selliselt, et need avaldaksid mõju näiteks vaid riigikaitseobjekti ohustavatele mehitamata süsteemidele ega häiriks sagedusi, mida need reeglina ei kasuta.


§ 3. Julgeolekuasutuste seaduse muutmine

Eelnõu § 3 punkti 1 muudatus on tehniline täpsustus, mis on seotud § 3 punktis 6 tehtava muudatusega.

Eelnõu § 3 punktides 2–5 tehakse muudatused seni isiku turvakontrolli meedet reguleerinud JAS §‑346 (ja seotud §-s 348) ning lisatakse sellesse isiku läbivaatuse volitus. Muudatuse järgi võib julgeolekuasutus (s.t asjakohase väljaõppe läbinud julgeolekuasutuse ametnik) läbi vaadata isiku, sealhulgas riided, riietes oleva või kehal kantava asja, kui:
1) isik siseneb julgeolekuasutuse territooriumile või lahkub sellelt ja on alust arvata, et isik kannab endaga kaasas eset või ainet, millega ta võib ohustada ennast, teisi isikuid või julgeolekuasutuse valdust või kahjustada julgeolekuasutuse ülesannete täitmist;
2) isik viibib julgeolekuasutuse territooriumil või selle vahetus läheduses, kui kontrollimine on vajalik julgeolekuasutuse valdust või teenistujaid ähvardava kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks;
3) see on vältimatult vajalik isikusamasuse tuvastamiseks.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt ei ole võimalik turvakontrolli käigus isiku riietes või kehal kantava potentsiaalselt ohtliku eseme tuvastamise korral kindlaks teha, millega on tegemist, kui isik keeldub eset välja andmast, sest turvakontroll ei hõlma isiku riiete, riietes oleva või kehal kantava asja läbi vaatamist. Lisaks on isiku läbivaatuse õiguse olemasolul võimalik teha kindlaks isikusamasus, kui isik ei esita isikut tõendavat dokumenti ning keeldub ütlemast oma nime. Isiku läbivaatuse käigus on võimalik kontrollida, kas tal on kaasas isikut tõendav dokument.

Sarnaselt 2023. aastal jõustunud JAS-i 4. peatüki muudatustele on uute lõigete ülesehituses ja sõnastuses lähtutud võimalikult palju korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) 3. peatüki loogikast ja sõnastustest, arvestades julgeolekuasutuse volituste eripära ja nende piiratust. Samasisuline säte on KorS §-s 48. Kavandatud JAS § 346 lõike 11 punkt 1 lähtub KorS § 48 lõike 1 punktist 1, kuid erimeetmele allutatavate isikute ringi on sarnaselt JAS § 346 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas ja punktis 1 sätestatud turvakontrollile kitsendatud nii, et hõlmatud on vaid julgeolekuasutuse territooriumile sisenevad või lahkuvad isikud ning selgelt esile toodud julgeolekuasutuse valdust ja ülesannete täitmist ohustavad esemed ja ained. See annab julgeolekuasutusele võimalikult selge õigusliku aluse tuvastada muu hulgas teabe ebaseaduslikuks kogumiseks kasutatavaid seadmeid ning ebaseaduslikult väljaviidavaid teabekandjaid. JAS § 346 lõike 11 punkt 2 vastab sama paragrahvi lõike 1 punktile 2. JAS § 346 lõike 11 punkt 3 on kooskõlas KorS § 48 lõike 1 punktiga 3.

Ühtlasi lisatakse piirav tingimus, mille järgi võib isiku läbivaatuse kohaldamisel läbi vaadata üksnes isiku riided ja riietes oleva või kehal kantava asja. Isiku keha ja kehaõõnsuste läbivaatamine on keelatud. Piirangu sõnastamisel on võetud eeskujuks Siseministeeriumi koostatud seaduseelnõu42, millega sooviti KorS-i täiendusega valla- või linnavalitsuse korrakaitseametnikule ette näha samasisuline piirang. See on vajalik, et riive, mis isiku läbivaatusega kaasneb, oleks võimalikult minimaalne ning protseduur piirduks eelkõige riietuse kui vähem riivava osa läbivaatamisega. Samas on isiku läbivaatus vajalik, et tuvastada keelatud esemed või isiku kontrollimiseks vajalikud dokumendid, kui kontrollitav isik paneb need taskusse ega nõustu neid vabatahtlikult välja andma. Arvestades, et kõnealusel juhul on kehtestatud riive intensiivsusele piirang, ei ole sättes ette nähtud täpsemat isiku läbivaatuse korda, nagu on KorS § 48 lõigetes 2–4. Siiski nähakse eelnõus JAS § 346 lõike 2 muudatusega ette, et üldjuhul teeb nii turvakontrolli kompimise teel kui ka isiku läbivaatust ametnik, kes on isikuga samast soost. Kuna turvakontroll hõlmab ka tegevusi, mille käigus ei puudutata isiku keha, ei ole ka riive märkimisväärne ning toimingu tegija sugu puudutava piirangu kehtestamine ei oleks põhjendatud. Ühtlasi sätestatakse, et kui see on vajalik vahetu ohu tõrjumiseks, võib turvakontrolli teha ja isiku läbi vaadata ka selline ametnik, kes ei ole isikuga samast soost.

Paragrahvi 348 lõike 1 punkti 3 muudatusega antakse sõnaselge volitus võtta hoiule lisaks turvakontrollile ka isiku läbivaatuse käigus tuvastatud vallasasi, mis ei ole seadusega keelatud, kuid mis võib ohustada isikut ennast või teist isikut või kahjustada julgeolekuasutuse ülesannete täitmist.

Ka isiku läbivaatuse suhtes kehtib JAS § 341, mille järgi võib erimeedet kohaldada üksnes sellekohase väljaõppe läbinud ametnik, erimeetme kohaldamisel võib kasutada vahetut sundi KorS §-des 76–78 sätestatud korras ja nii kaua, kui on eesmärgi täitmiseks vältimatu, ning erimeetme kohaldamine on lubatud ainult kuni politsei saabumiseni.

Sarnaselt senistele JAS §-dele 342–348 puudutab muudatus üksnes sellist julgeolekuasutuse ametnikku, kes ei ole politseiametnik. Kaitsepolitseiameti politseiametnik võib oma ülesannete täitmisel kohaldada isiku läbivaatust KorS-is sätestatud alustel ja korras tehtava riikliku järelevalve raames.

Eelnõu § 3 punktis 6 antakse eelnõukohase §-ga 349 julgeolekuasutusele õigus julgeolekuasutuse territooriumil ja selle vahetus läheduses kohaldada erimeetmeid ja kasutada teatud erivahendeid mehitamata süsteemide tõrjumiseks. Mehitamata süsteeme võidakse kasutada ka kuritegevuse ja terrorismi eesmärgil, samuti hübriidtegevusteks julgeolekuasutuse territooriumi vastu. Sellest tulenevalt on vaja julgeolekuasutuse territooriumi kaitsmise eesmärgil vahendeid ja seadusega loodud õigusi, et vajadusel tõrjuda ohtu, mida need kätkevad. Seetõttu luuaksegi eelnõuga õiguslik alus julgeolekuasutuse territooriumi kaitseks kohaldada erimeetmeid ja kasutada erivahendeid.

Mehitamata süsteemi sõitu sekkumiseks ning nende tõrjumiseks on mitmeid meetmeid, mida saab kohaldada. Näiteks võib kohaldada järgmisi meetmeid:
1) sõitu sekkumine (st võetakse mehitamata süsteemi juhtimine üle);
2) raadiosageduste segamine (ingl jamming);
3) GNSS-i[1] segamine (katkestatakse mehitama süsteemi navigeerimiseks kasutatav satelliidiühendus);
4) petmine (ingl spoofing; sisuliselt võetakse mehitamata süsteemi juhtimine üle);
5) pimestamine (ingl dazzling; suure intensiivsusega valguskiir või laser suunatakse mehitamata süsteemi kaamerat „pimestama“);
6) laseri kasutamine (mehitamata süsteemile fokuseeritud energiaimpulss tekitab ülikõrge temperatuuri, mille tulemusena objekt süttib või plahvatab);
7) tugevatoimeliste mikrolainete kasutamine (ingl High Power Microwave; mehitamata süsteemile fokuseeritud mikrolaine energia halvab süsteemi elektroonilised süsteemid);
8) võrgu kasutamine (peamiselt mehitamata õhusõidukile visatakse võrk selle püüdmiseks, kuid kasutatav ka mehitamata veesõiduki ja sõiduki puhul);
9) laskemoona kasutamine (mehitamata süsteemi pihta lastakse, mille tulemusena süsteem hävib);
10) kokkupõrkesüsteemi kasutamine (eesmärk on kahe mehitamata süsteemi kokkupõrge, mille tulemusena mõlemad hävivad).

Võidakse kasutada ka meetmete kombinatsioone, see tähendab kohaldada ainult ühte või mitut meedet korraga. Mehitamata süsteemide tõrjumise riskiks on kõrvalseisjate või nende vara ohtu sattumine, samuti objekti kahjustamine, kui näiteks mehitamata sõiduk sõidab otsa objektile, mida kaitsta soovitakse. Seetõttu on oluline hinnata riske iga kord eraldi ning sõitu sekkumise puhul tuleb esmalt rakendada nii-öelda pehmeid meetmeid, nagu mehitamata süsteemi operaatoriga ühenduse võtmine, hoiatamine, mehitamata süsteemi sundpeatamine. Alles siis, kui need ei aita, saab kohaldada selliseid meetmeid nagu raadioside segamine, mehitamata süsteemi juhtimise ülevõtmine või hävitamine. Selle põhimõtte järgi on ka üles ehitatud § 349 lõiked – lõikes 1 antakse mehitamata süsteemi sundpeatamise õigus, lõikes 2 antakse füüsilise jõu, tulirelva ja sõitu sekkumise õigus ning tulirelva kõrval selliste erivahendite kasutamise õigus, mille korral mehitamata süsteem tõenäoliselt hävib.

Vahetu ja olulise ohu tõrjumiseks võib kohaldada järgmisi meetmeid nii kaua, kui neid on eesmärgi saavutamiseks vältimatult vaja:
1) sundida mehitamata süsteemi peatuma;
2) kasutada füüsilist jõudu mehitamata süsteemi peatumiseks;
3) kasutada tulirelva;
4) võtta mehitamata süsteemi juhtimine arvutiseadmega üle.

Füüsilise jõu kasutamise käigus võib kasutada järgmisi erivahendeid:
1) tulirelv;
2) raadioside segaja (ingl jammer);
3) laserseade või muu seade, millega on võimalik tõkestada mehitamata süsteemi edasist liikumist;
4) võrk;
5) mehitamata süsteem, mis on valmistatud või mida kasutatakse mehitamata süsteemiga kokku põrkamiseks, et tõkestada selle edasist liikumist;
6) muu seade või vahend, mis on eespool nimetud seadmete või vahenditega sarnase toimega.[2]

Muu seade laserseadme kõrval võib olla selline seade, mis kiirgab valgust, mikrolaineid, elektromagnetlaineid või muud sellist, millega on võimalik tõkestada mehitamata süsteemi edasist liikumist, pimestades kaamerat, et kaugpiloot või operaator ei näeks, kus ta sõidab, või segades GPS‑i, et kaugpiloot või operaator ei teaks süsteemi asukohta, või segades raadiolaineid.

§ 4. Kaitseliidu seaduse muutmine

Kaitseliidu seaduses tehakse muudatused, mis on peamiselt seotud Kaitseliidu julgeolekuala loomisega ning sellest tulenevalt Kaitseliidu julgeolekuala ja valvatava objekti eristamisega. Muudatused on ajendatud sellest, et Kaitseliidu roll riigi sõjalises kaitses ning selleks valmistumisel on suurenenud. Seaduse järgi võib Kaitseliitu kaasata Kaitseväe sõjaliste ülesannete täitmisse ning Kaitseliidul on ka iseseisev roll maakaitses. Kaitseliidu ülesanded seoses sõjaliseks kaitseks valmistumisega on samuti suurenenud ning Kaitseliidu enda läbiviidavad õppused vajavad enamasti juleolekuala määramist.

Eelnõu § 4 punktiga 1 asendatakse KaLS § 4 lõikes 22 tekstiosa „lõike 2“ tekstiosaga „lõigete 2 ja 31“, millega täpsustatakse Kaitseliidu kaasamist Kaitseväe ülesannete täitmisse eesmärgiga anda Kaitseliidule ülesannete täitmisel kaasava haldusorgani volitused. KaLS §-s 4 sätestatakse Kaitseliidu ülesanded, mis jagunevad Kaitseliidu põhiülesanneteks ning ülesanneteks, mille täitmisse Kaitseliit vajadusel kaasatakse. KaLS § 4 lõike 2 kohaselt on nendeks ülesanneteks päästesündmuste lahendamine, eriolukorra tööde tegemine, erakorralise seisukorra lahendamine, küberturvalisuse tagamine, politsei- ja piirivalve seaduse § 3 lõike 1 punktides 1, 4–6 ja 8 ning hädaolukorra seaduse § 16 lõikes 3 sätestatud ülesannete täitmine ning riigikaitseobjektivastase ründe, riigipiiri või ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamise ning kuritegude ennetamine ja tõkestamine. Nimetatud ülesannete täitmisel on Kaitseliidul kaasava haldusorgani volitused ulatuses, mille täitmiseks on kaasamine toimunud.

Sama paragrahvi lõikes 31 nähakse ette, et Kaitseliitu võib tema nõusolekul kaasata järgmiste Kaitseväe ülesannete täitmisse: riigi sõjaline kaitsmine ja osalemine kollektiivses enesekaitses, valmistumine riigi sõjaliseks kaitseks ja osalemiseks kollektiivses enesekaitses ning
osalemine rahvusvahelises sõjalises koostöös.

Nende ülesannete täpsema loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega ning kuna seni on tegu vaid toetava funktsiooniga, ei kaasu ülesannete täitmisega haldusorgani volitusi.

Kaitseväe ja Kaitseliidu ressurss on piiratud ning tuleb luua võimalused eeskätt isikkoosseisu efektiivsemaks rakendamiseks. Praegu puudub Kaitseväel võimalus kaasata Kaitseliidu tegevliikmeid väljaspool õppekogunemisi (tegevliige omandab reservis oleva isiku staatuse) või viidatud määruse rakendamist. Kumbki meede ei ole piisav rahuaegsete ülesannete täitmiseks, kus Kaitseliidu tegevliikmed omavad vajalikku väljaõpet ning saaksid tõhusamalt kaasuda Kaitseväe ülesannetesse.

Samas eeldab sisulisemate ülesannete täitmine ka vajalikke volitusi, mistõttu on otstarbekas muuta Kaitseliidu seadust viisil, kus Kaitseliit saab kaasava haldusorgani volitused nii lõikes 2 kui ka lõikes 31 sätestatud ülesannete täitmisel.

Seeläbi loome struktuuri, kus Kaitsevägi saab rahuajal kaasata Kaitseliitu viimase nõusolekul ülesannete täitmisse, mis olemuselt ei ole vaadeldavad õppekogunemise ega lisaõppekogunemisena; paraneb ressursikasutus, kuna praegused määruses nimetatud toetavad tegevused ei taga tegelikke vajadusi. Samuti on võimalik Kaitseliidu võimekust senisest oluliselt paremini kasutada riigi sõjalise kaitse võime ettevalmistamisel ja hoidmisel.

Kaitseliit peab olema kaasatav eeskätt Kaitseväe väekaitse ülesannete täitmisse. Kaitseliidul on juba praegu oluline roll Kaitseväe sõjaliste operatsioonide planeerimise ja teostamise toetamisel, kuid kehtivas õigusruumis on neid tegevusi võimalik teostada vaid lisaõppekogunemise läbiviimise kaudu. Olgugi et lisaõppekogunemise eesmärgiks on harjutada mobilisatsioonivalmidust, ei ole nende ülesannete täitmise puhul tegu mõistliku lahendusega, kuna tegu ei ole mitte ainult väljaõppe, vaid reaalsete rahuaegsete ülesannete täitmisega.

Rahuaegsete tegevuste spektri laiendamise kaudu ühtlustuvad senisest paremini Kaitseväe ja Kaitseliidu väljaõppeprotsessid ja ettevalmistus riigi sõjaliseks kaitseks ning paraneb üldine tegevuse kvaliteet. Väekaitsemeetmete rakendamise kaudu on võimalik efektiivsemalt tagada ka droonivastast tegevust.

Nende eesmärkide saavutamiseks tehakse käesoleva eelnõu raames Kaitseliidu seaduses veel kaks olulist muudatust: täpsustatakse Kaitseliidu valvuri kasutuses olevat relvastust ning luuakse Kaitseliidu julgeolekuala regulatsioon. Olgugi et Kaitseliit on vabatahtlik avalik-õiguslik riigikaitseorganisatsioon, on tema üheks põhiolemuseks riigikaitseorganisatsiooni korraldus, kus valmistatakse ette riigi sõjalise kaitse võimet (KaLS § 4 lõike 1 punkt 2). Eesti kaitsevõime tugineb reservarmeele ja koostööle liitlastega ning Kaitseliidu liikmeskonnast umbes 50% moodustavad reservis olevad isikud, kes asuvad täitma sõjalise riigikaitse ülesannet. Siin on esmatähtis omandada oskused ja rakendada võimekused, mis on koheselt ülekantavad rahuajast kõrgendatud kaitsevalmidusse ning sealt edasi vastavalt kriisi eskalatsioonile. Teise suure plokina on Kaitseliidu roll toetada teisi riigiasutusi kaasamise kaudu. Siin on organisatsioonil juba praegu väga suured volitused (kaasava haldusorgani volitused nende ülesannete ulatuses, mille täitmisse Kaitseliit kaasati).

Eelnõu § 4 punkti 2 kohaselt muudetakse ja sõnastatakse KaLS § 69 lõige 1 järgmiselt: „Kaitseliidu valvatav objekt (edaspidi valvatav objekt) on riigi, Kaitseliidu või muu isiku omandis olev territoorium, hoone või seade või riigikaitseobjet, mille valve on korraldatud riigi julgeoleku, avaliku võimu ülesannete või Kaitseliidu ülesannete tagamise eesmärgil Kaitseliidu valvena. Kaitseliidu valve (edaspidi valve) on valvatava objekti ja selle ümbruse jälgimine ründeohu või ründe avastamiseks, õigusrikkumise ärahoidmiseks või takistamiseks ja ohu kõrvaldamiseks ning meetmete võtmine valvatava objekti või vara puutumatuse tagamiseks.“ Muudatus on seotud Kaitseliidu julgeolekuala kehtestamisega ning võimaldab selgemini eristada Kaitseliidu valvet julgeolekuala kaitsest ja valvest. Võrreldes KaLS § 69 lõike 1 kehtiva tekstiga on terminite „valve“ ja „valvatav objekt“ definitsioonid toodud kahe eraldi lausena, nii et ühte terminit ei pea otsima teise termini määratlusest – see tagab mõisteta selgema määratlemise.

Kaitseliidu valvatav objekt on määratletud kui mistahes riigi, Kaitseliidu või muu isiku omandis olev territoorium, hoone või seade või riigikaitseobjet, mille valve on korraldatud riigi julgeoleku, avaliku võimu ülesannete või Kaitseliidu ülesannete tagamise eesmärgil Kaitseliidu valvena. Kaitseliidu valvatavaks objektiks võib olla mistahes asi, mille valve on otsustatud korraldada Kaitseliidu valve kaudu. Erinevalt politsei valvatavatest objektidest (vt PPVS § 3 lõiked 4 ja 5) võib Kaitseliidu valvatavaks objektiks määrata asja üksnes riigi julgeoleku, avaliku võimu ülesannete või Kaitseliidu ülesannete tagamise eesmärgil. Norm annab haldusorganile avara kaalutlusruumi, kuid ei jäta seda ka täiesti haldusorgani suvaotsuseks. Eelkõige on tegemist riigikaitse ja julgeoleku tagamise või Kaitseväe enda ülesannete täitmisega seotud objektidega, mida ei ole määratud julgeolekualaks. Üks asi võib olla tavaolukorras valvatav objekt ning kriisiolukorra tekkides ka julgeolekuala, sõltuvalt asja kasutuse ja sellega seotud ülesannete muutumisest.

Kaitseliidu valvatavaks objektiks võib olla ka riigikaitseobjekt. RiKS § 83 lõikes 1 sätestatakse: „Riigikaitseobjekt võib olla maa-ala, ehitis või seade, mille ründamise, hõivamise, kahjustamise või hävitamisega kaasneb oht riigi julgeolekule või kõrgendatud oht avalikule korrale ning ohu realiseerimine võib takistada riigi tavapärast toimimist, häirida riigi sõjalise kaitse korraldamist, sisejulgeoleku tagamist või elutähtsa teenuse toimepidevust või põhjustada rahvusliku kultuuripärandi hävimist.“ Reeglina korraldab riigikaitseobjekti valvet riigikaitseobjekti valdaja (RiKS § 86 lõige 1), kuid riigikaitseobjekti suhtes võib seadusega või seaduse alusel rakendada ka politsei, Kaitseväe või Kaitseliidu valvet (RiKS § 86 lõiked 2–4). KaLS § 69 lõigete 2 ja 4–6 kohaselt tuleb valvatava objekti kohta sõlmida valveleping. Seega tuleb riigikaitseobjektid, mille valvesse võib rakendada Kaitseliitu, määrata kindlaks valve kohta sõlmistavas valvelepingus, ning seaduses neid ei loetleta.

Eelnõu § 4 punkti 3 kohaselt täiendatakse KaLS § 69 lõiget 2 lausega enne kehtiva lõike teksti järgmises sõnastuses: „Alaliselt valvatav objekt on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tunnustele vastav territoorium, hoone või seade, mille valve on korraldatud alaliselt.“ KaLS § 69 lõike 2 kehtiva sõnastuse kohaselt kehtestab alaliselt valvatavate objektide loetelu valdkonna eest vastutav minister määrusega. Seaduses ei ole määratletud, mida mõiste „alaliselt valvatav objekt“ tähendab. Kuigi termini „alaliselt valvatav objekt“ on keeleliselt üheselt tajutav, tuleks seaduses selguse huvides see mõiste määratleda. Kuna termin „valvatav objekt“ on sama paragrahvi lõikes 1 määratletud, osutatakse sellele kui klassitunnusele viitega lõikele 1 ning täpsustatakse seda liigitunnusega „mille valve on korraldatud alaliselt“. Nii on üheselt selge, et kui valve on lõpptähtaega määramata püsivalt korraldatud, siis on tegemist alaliselt valvatava objektiga.

Lõike senine tekst muutub lõike teiseks lauseks ja jääb kehtima senisel kujul. Kuna volitusnorm ei muutu, siis ei ole vaja ka rakendusakti muuta. Küll tuleneb muutmise vajadus juleolekuala kehtestamisest (vt allpool).

Eelnõu § 4 punkti 4 kohaselt muudetakse ja sõnastatakse KaLS § 69 lõige 21 järgmiselt: „(21) Ajutiselt valvatav objekt on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tunnustele vastav territoorium, hoone või seade, mille valve on korraldatud ajutiselt. Ajutiselt valvatava objekti valve korraldamiseks sõlmib Kaitseliit selle omaniku või seadusliku valdajaga taasesitatavas vormis sõlmitud kokkuleppe (edaspidi valveleping).“ Kehtivas õiguses on ajutiselt valvatav objekt seotud sõjaväelise väljaõppega seotud territooriumiga, kuid eelnõu kohaselt määratletakse kõik alad, hooned ja seadmed, mis on seotud riigi sõjalise kaitse või selleks valmistumisega, julgeolekualadena. Ajutised valvatavad objektid määratletakse lähtvalt asja kasutamise eesmärgist. Kuigi termini „ajutiselt valvatav objekt“ on keeleliselt üheselt tajutav, tuleks seaduses selguse huvides see mõiste määratleda. Eriti oluline on see põhjusel, et kehtivas õiguses on termin teisiti määratletud. Kuna termin „valvatav objekt“ on samas paragrahvis määratletud, siis osutatakse sellele kui klassitunnusele viitega lõikele 1 ning täpsustatakse seda liigitunnusega „mille valve on korraldatud ajutiselt“. Nii on üheselt selge, et kui valve on korraldatud konkreetse juhtumi ajaks selge lõpptähtajaga, siis on tegemist ajutise valvatava objektiga.

Eelnõu § 4 punkti 5 kohaselt täiendatakse KaLS § 69 lõikega 9 järgmises sõnastuses: „(9) Kaitsevägi võib ametiabi tingimustel ja korras taotleda Kaitseväe ajutise julgeolekuala kaitsel ja valvamisel Kaitseliidu valvet. Kaitseliidu valve kohaldamiseks sõlmivad Kaitsevägi ja Kaitseliit valvelepingu. Kaitseväe juhataja ettepanekul võib riigikaitse valdkonna eest vastutav minister käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel antava määrusega määrata Kaitseväe territooriumi või sõiduki alaliselt valvatavaks objektiks.“ Selle sättega seotakse Kaitseväe ajutisel julgeolekualal Kaitseliidu valve korraldamine valvelepingu sõlmimisega. See regulatsioon asendab senise kohmaka lahenduse, kus kaitseministri 15.05.2013. aasta määruse nr 31 „Kaitseliidu alaliselt valvatavate objektide loetelu“ § 1 punkti 5 kohaselt võis Kaitseliit alaliselt valvatava objektina valvata Kaitseväe ajutist julgeolekuala. Muudatuse tulemusena sõlmivad Kaitsevägi ja Kaitseliit lihtsalt Kaitseväe ajutise julgeolekuala valvamiseks omavahel valvelepingu. Muudatuse tulemusena tuleb kaitseministri 15.05.2013. aasta määruse nr 31 „Kaitseliidu alaliselt valvatavate objektide loetelu“ § 1 punkt 5 kehtetuks tunnistada.

Selgitamist vajab, mida mõeldakse tingimusega „ametiabi tingimustel ja korras“ ning millises ulatuses on kohaldatav ametiabi regulatsioon ja millises osas kohaldub sättest tulenev eriregulatsioon. Peamine põhjus, miks on eelnõus Kaitseväe ajutise julgeolekuala seotud valve ametiabiga, seisneb soovis rõhutada selle kui Kaitseliidu enda pädevuses oleva haldusülesande iseloomu ja eristada seda Kaitseliidu kaasamisest Kaitseväe ülesannete täitmisse. Haldusülesanne, mille täitmist Kaitseliidult taotletakse, on Kaitseliidu valve KaLS § 69 lõike 1 tähenduses. Kaitseliit on pädev valvet teostama, kui tegemist on territooriumi, hoone või seadmega või riigikaitseobjetiga, mille valve on korraldatud Kaitseliidu valvena riigi julgeoleku, avaliku võimu ülesannete või Kaitseliidu ülesannete tagamise eesmärgil. Sellisteks territooriumiteks, hooneteks või seadmeteks on kõik Kaitseväe ajutised julgeolekualad, sest nende valve on vajalik riigi julgeoleku või Kaitseväe täidetava avaliku võimu ülesande (riigi sõjaline kaitse või selleks valmistumine) täitmiseks. KaLS § 69 lõike 9 kohaldamisel ei saa kohaldada HKTS § 19 lõike 1 ametiabi andmise tingimusi, sest KaLS § 69 lõikes 9 nähakse selgelt ette sellel eesmärgil ametiabi andmine. Samas tuleb arvestada HKTS § 19 lõigetes 2 ja 3 nimetatud keeldumise aluseid. Näiteks ei saa ametiabi anda, kui valvuritel puudub vajalik riigisaladusele juurdepääsu luba või välisteabele juurdepääsu sertifikaat (HKTS § 18 lõike 2 punkt 3). Samuti ei saa Kaitseväe ajutise julgeolekuala valvet korraldada nii, et selle tõttu jääksid valveta teised Kaitseliidu valvatavad objektid (HKTS § 18 lõike 3 punkt 2). Kohaldatavad ei ole HKTS §-d 19 ja 20, sest KaLS § 69 lõikes 9 nähakse ette valvelepingu sõlmimine kooskõlas KaLS § 69 lõigetega 4–6.

Eelnõu § 4 punkti 6 kohaselt muudetakse ja sõnastatakse KaLS § 72 lõikeid 1 ja 2 järgmiselt: „(1) Valvuril on õigus tööülesande täitmisel kanda ja kasutada tulirelva, relvasüsteemi, elektrišoki-, külm- ja gaasirelva ning erivahendit ja enesekaitsevahendit,“ ja „(2) Tuli-, elektrišoki-, külm- ja gaasirelva käitlemine toimub käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud korras, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.“ Eelnõu § 4 punktiga 7 täiendatakse KaLS § 72 lõikega 7 järgmises sõnastuses: „(7) Tööülesannete täitmisel valvuri poolt teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse kantud tulirelva kasutamise korral toimub tulirelva kasutus kooskõlas käesoleva seaduse paragrahviga 52.“ Nende muudatustega ajakohastatakse Kaitseliidu valvuri relvastusega seonduvat.

Kehtiva sõnastuse kohaselt on valvuril õigus kanda muude vahendite hulgas tulirelva. Sätte lõige 2 piirab kasutatavate tulirelvade loetelu: püstol, revolver, püss ja automaattulirelv. Piirangud on praeguses julgeolekuolukorras osutunud ebamõistlikuks ning takistavad valvuril täitmast oma ülesandeid piisava efektiivsusega. Senises praktikas on saanud üheks põhivajaduseks üksuse droonivastane kaitse, mille tagamiseks ei piisa olemasolevast relvastusest (k.a automaattulirelv kui käsitulirelv). Seetõttu on vajalik sätet laiendada ning kaotada kehtivad piirangud selliselt, et tulevikus oleks võimalik kasutada ka Kaitseliidu varustuses olevaid relvasüsteeme.

Eelnõu kohaselt on valvuril õigus kanda ja kasutada tulirelva, relvasüsteemi, elektrišoki-, külm- ja gaasirelva ning erivahendit ja enesekaitsevahendit. Relvaseaduse § 833 lõike 11 kohaselt on relvsüsteem sõjarelv või mitu sõjarelva koos relvasüsteemi toimimiseks vajalike osadega, sealhulgas sihtimis- ja tulejuhtimisseadmed ning relvaplatvorm.

Eelnõuga ei piirata kasutatava relvasüsteemi valikut, kuna see sõltub eeskätt täidetava ülesande iseloomust ning süsteemide kasutusotstarbest.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt puudub õigus ja võimalus kasutada muu hulgas droonivastases võitluses toimivaid lahendusi ning droonirünnaku korral võivad julgeolekualal või Kaitseliidu valvataval objektil sattuda reaalsesse ohtu inimelud, salastatud teave ja riigivara. Relvasüsteemi lisamine varustusse koos sellekohase väljaõppega tagab üksuse esmase objektikaitse, mille põhirõhk lasub valvuril või valves osaleval isikul. Suurema õigusselguse tagamiseks lisatakse Kaitseliidu seaduse paragrahvi 72 lõige 7, millega sätestatakse, et valvur võib kasutada teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse kantud tulirelva Kaitseliidu seaduse paragrahvi 52 alusel.

Eelnõu § 4 punktiga 8 täiendatakse KaLS § 74 lõikega 10 järgmises sõnastuses: „(10) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse ka tegevväelase, reservteenistuja, tegevliikme ja Kaitseliidu valvuri, kes teostab Kaitseväe julgeolekuala või Kaitseliidu julgeolekuala valvet, suhtes.“ KaLS § 74 reguleeritakse valvuri tagatisi tööülesannete täitmise tagajärjel osalise või puuduva töövõime või hukkumise korral. Eelnõuga luuakse lisaks Kaitseliidu valvatavale objektile ka Kaitseliidu julgeolekuala mõiste ja reguleeritakse selle valvamist. Osa seniseid Kaitseliidu alalisi valvatavaid objekte muudetakse selle tulemusena alalisteks julgeolekualadeks ning kõik senised Kaitseliidu ajutised valvatavad objektid muutuvad alalisteks või ajutisteks julgeolekualadeks. Samuti kohaldatakse eelnõu kohaselt Kaitseliidu valvet Kaitseväe ajutisel julgeolekualal vastavalt valvelepingule. Kõigil nendel juhtudel säilib ka valvurite poolt Kaitseliidu valve kohaldamine. Seetõttu tuleks valvurile ettenähtud tagatisi laiendada kõigile juhtudele, kus Kaitseliidu valvatava objekti või julgeolekuala valvesse on määratud valvur.

Kaitseliidu julgeolekuala valves osalevad sõltuvalt olukorrast tegevteenistujad (riigi sõjaline kaitse), reservteenistujad (RÕK ja LÕK õppused), tegevliikmed (Kaitseliidu õppused) või valvurid (alalised julgeolekualad, Kaitseväe ajutised julgeolekualad, täiendavad valveülesanded Kaitseliidu õppusel jms). Kõigi nende isikute ülesanded ja seisund julgeolekuala valve ülesannete täitmisel on sarnane Kaitseliidu valvuriga, kes valvab valvatavat objekti. Seetõttu tuleb tagada nendele isikutele ka valvuriga võrdsed tagatised.

Eelnõu § 4 punktiga 9 lisatakse KaLS-i uus peatükk 101, millega luuakse KaLS-i uus õigusmõiste „Kaitseliidu julgeolekuala“ ning sätestatakse Kaitseliidu julgeolekualal rakendatavad meetmed.

Julgeolekuala mõiste kasutuselevõtt KaLS-is on tingitud eeskätt praktilistest kaalutlustest. Kaitseväe julgeolekuala on kehtestatud KKS-is eesmärgiga tagada eeskätt Kaitseväe valduses oleva territooriumi ning objektide kaitse. Julgeolekuala põhieesmärgiks tagada nii Kaitseväele kui võimalikele kolmandatele isikutele turvalisus Kaitseväele pandud ülesannete täitmisel. Kaitsevägi kasutab alalist ja ajutist julgeolekuala KKS §-s 3 toodud ülesannete täitmisel. Nimetatud ülesannetest on esmatähtsad riigi sõjaline kaitsmine ja valmistumine riigi sõjaliseks kaitseks. Nende ja KKS-is nimetatud teiste ülesannete täitmine nõuab kõrgendatud turva- ja julgeolekumeetmeid.

Kaitseliidul on märkimisväärsed riigikaitselised ülesanded: valmistada ette reservüksusi Kaitseväele, viia läbi sõjalisi õppusi ja harjutusi, tagada Kaitseliidu kasutusse antud riigikaitselise vara julgeolek ning säilimine. Kaitsevägi võib kaasata Kaitseliitu enda sõjalise riigikaitse ülesannete täitmisse. Kaitseliidul on ka iseseisvad sõjalise riigikaitse ülesanded, milleks tal on vaja tagada oma tegevusega seotud turvalisus. Seega on põhjendatud Kaitseväe julgeolekuala regulatsiooniga sarnaneva julgeolekuala regulatsiooni loomine ka Kaitseliidule, mis võimaldaks Kaitseliidul oma riigi sõjalise kaitse ja selleks valmistumisega seotud ülesannete täitmiseks kasutusel olevat territooriumit, objekte, isikuid ja teavet efektiivselt kaitsta.

Kui Kaitseliidu valvatava objekti kaitse ja valve eesmärk on tagada riigi julgeolekuga seotud avaliku võimu ülesande täitmine kas teise riigiasutuse või Kaitseliidu enda poolt, siis julgeolekuala on seotud otseselt riigi sõjalise kaitse ja selleks valmistumisega. Julgeolekuala regulatsiooni kaudu tagatakse muu hulgas operatsiooni turvalisus, üksuste turvalisus, taktika turvalisus, seadmete turvalisus ning eelnevaga seotud teabe turvalisus. Julgeolekualaks võib olla riigi sõjaliseks kaitseks kasutatav territoorium või hoone alaliselt, kui üksuse tegutsemise piirkond, aga ka üksik sõiduk, mis sisaldab sõjalise riigikaitsega seotud olulisi seadmeid ja teavet.

Kaitseväe valvatava objekti kaitse ja valve tagatakse ainult töölepingu alusel tegutsevate valvurite ja valves osalevate isikutega. Kuigi ka Kaitseväe julgeolekuala kaitses ja valves võivad valvurid osaleda vastavalt valvelepingutele, on peamiseks julgeolekuala valve ja kaitse tagajaks üksuse, mille tegevuse turvalisust tagatakse, koosseisu kuuluv tegevväelane, reservväelane või tegevliige.

Kaitseliidu julgeolekuala kaitseks kasutatavad meetmed on samad, mis on Kaitseväel julgeolekuala kaitsmisel ja valvamisel. See tagab, et Kaitseväe ja Kaitseliidu ühisel tegutsemisel, sealhulgas juhul, kui on kehtestatud nii Kaitseväe kui ka Kaitseliidu julgeolekualad, oleks pädevus ja avaliku võimu volitused samasugused.

Järgnevalt on toodud võrdlustabel Kaitseliidu julgeolekuala, Kaitseväe julgeolekuala ja Kaitseliidu valvatava objekti kaitse eesmärkidest, pädevusest ja meetmetest.

Kriteerium
Kaitseliidu julgeolekuala
Kaitseväe julgeolekuala
Kaitseliidu valvatav objekt
Näide 1
Kaitseliidu peastaabi hoone ja territoorium, kus toimub sõjaline planeerimine ja on ka turvaala
Kaitseväe peastaabi hoone ja territoorium, kus toimub sõjaline planeerimine ja on ka turvaala
Kaitseliidu maleva hoone ja territoorium, kus ei toimu sõjalist planeerimist, pole turvaala ja ei hoita sõjarelvi
Näide 2
Kaitseliidu maleva hoone ja territoorium, kus hoitakse sõjarelvi ja sellega seotud riigisaladust ja toimub väljaõpe
Kaitseväe üksuse hoone ja territoorium, kus hoitakse sõjarelvi ja sellega seotud riigisaladust ja toimub väljaõpe
Kaitseliidu noorte­organisat­siooni hoone ja territoorium, kus ei hoita sõjarelvi ja ei toimu sõjalist väljaõpet
Näide 3
Kaitseliidu korraldatav õppus (mitte LÕK/RÕK), millel kasutatakse sõjarelvi, töödeldakse riigisaladust ja toimub sõjaline väljaõpe.
Kaitseväe korraldatav õppus (LÕK või RÕK, ajateenistus), millel kasutatakse sõjarelvi, töödeldakse riigisaladust ja toimub sõjaline väljaõpe
Kaitseliidu korraldatav metsa­laager, kus õpitakse ellujäämist, sõjalisi oskusi ja võib olla kaasas käsitulirelvi, kuid ei töödelda riigisaladust
Näide 4
Operatsiooniala, kus Kaitseliit on kaasatud Kaitseväe ülesannete täitmisse ja täidab sõjalist ülesannet
Operatsiooniala, kus Kaitsevägi täidab enda sõjalist ülesannet
Ala, mida avaliku korra kaitsesse kaasatud Kaitseliit kasutab oma tehnika hoidmiseks ja teabe töötlemiseks
Näide 5
Kaitseliidu sideüksuse sõiduk, kus on sõjalise ülesande täitmiseks vajalik tehnika ja töödeldakse riigisaladust
Kaitseväe sõiduk, kus on sõjalise ülesande täitmiseks vajalik tehnika ja töödeldakse riigisaladust (sh tehnika ise)
Kaitseliidu sõiduk, mida ei kasutata sõjalise ülesande täitmiseks
Mõiste
KaLSEN § 89’1: Kaitseliidu julgeolekuala (edaspidi Kaitseliidu julgeolekuala) on Kaitseliidu valduses olev territoorium, ehitis või seade, mida kasutatakse riigi sõjaliseks kaitseks või selleks valmistumiseks
KKS § 50: Kaitseväe julgeolekuala (edaspidi julgeolekuala) on 1) Kaitseväe territoorium; 2) Kaitseväe laevad, lennuvahendid ja sõidukid; 3) territoorium, mille Kaitseväe juhataja või tema poolt volitatud ülem on ajutiselt julgeolekualana määratlenud (edaspidi ajutine julgeolekuala)
KaLS § 69 lõige 1: Kaitseliidu valvatav objekt (edaspidi valvatav objekt) on riigi, Kaitseliidu või muu isiku omandis olev territoorium, hoone või seade, mille valve on korraldatud riigi julgeoleku, avaliku võimu ülesannete või Kaitseliidu ülesannete tagamise eesmärgil Kaitseliidu valvena
Alaline …
KaLSEN § 89’1 lõige 3: alaline Kaitseliidu julgeolekuala on sõjaliseks riigikaitseks, selle toetamiseks või selleks valmistumiseks Kaitseliidu poolt alaliselt kasutatav territoorium, ehitis või seade. Alalise Kaitseliidu julgeolekuala määrab kindlaks Kaitseliidu ülem käskkirjaga
Kaitseväe territoorium ja Kaitseväe laevad, lennuvahendid ja sõidukid. KaLS § 53 lõige 1: Kaitseväe territoorium käesoleva seaduse tähenduses on alaliselt Kaitseväe valduses olev territoorium
KaLS § 69 lõige 2: alaliselt valvatav objekt on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tunnustele vastava territoorium, hoone või seade, mille valve on korraldatud alaliselt. Alaliselt valvatavate objektide loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega
Ajutine …
KaLSEN § 89’1 lõige 4: ajutine Kaitseliidu julgeolekuala on sõjalise riigikaitseks, selle toetamiseks ja selleks valmistumise korraldamiseks Kaitseliidu poolt ajutiselt kasutatav territoorium, hoone või seade. Ajutise Kaitseliidu julgeolekuala määrab kindlaks Kaitseliidu ülem või tema volitatud struktuuriüksuse juht
KKS § 54: Kaitsevägi võib ajutiselt julgeolekualana piiritleda territooriumi, millel tal on seadusest, muust õigusaktist või lepingust tulenev õigus viibida, kui see on seoses tema ülesannete täitmisega Kaitseväe julgeoleku või kolmandate isikute ohutuse tagamiseks vältimatu. (2) Territooriumi võib piiritleda ajutise julgeolekualana üksnes sellises ulatuses ja nii kauaks, kui see on Kaitseväe julgeoleku või kolmandate isikute ohutuse tagamiseks vältimatu
KaLS § 69 (2’1): ajutiselt valvatav objekt on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tunnustele vastava territoorium, hoone või seade, mille valve on korraldatud ajutiselt. Ajutiselt valvatav objekt valve korraldamiseks sõlmib Kaitseliit selle omaniku või seadusliku valdajaga taasesitatavas vormis sõlmitud kokkuleppe (edaspidi valveleping)

Valvaja
KaLSEN § 89’1 lõige 7: Kaitseliidu julgeolekuala kaitset ning valvet teostab sõjalises riigikaitses või selle toetamises osalev tegevväelane, selleks valmistumisel osalev reservväelane või tegevliige ning käesoleva seaduse § 70 lõigetes 1 ja 11 nimetatud isikud
KKS § 49 lõike 1 punkt 3, lõiked 1’1 ja 2; § 54’1 – Kaitsevägi; KKS §-d 55–56 – kaitseväelane
KaLS § 70 lõiked 1 ja 1’1: valvur on isik, kelle tööülesanne on osutada alaliselt valvatava objekti valvet. Valves osalev isik on 1) Kaitseliidus rahuaja ametikohal olev tegevväelane, kelle teenistusülesanne on valves osalemine; 2) Kaitseliidu tegevliige, kelle teenistuskohustus on valves osalemine
Sunni-meetmed
KaLSEN §-d 84’3–84’5 – korrakaitse (sh isikuandmete töötlemise piirangud) ja vahetu sund. Ei ole jõu kasutamine, kuid KKS §-de 44–46 ja 47’1 alusel sõltumata sellest, kas on julgeolekuala
KKS § 49 – vahetu sund, § 54’1 – korrakaitse ja jälitustegevus; §‑d 55–56 – korrakaitse. Ei ole jõu kasutamine, kuid KKS §-de 44–46 ja 47’1 alusel sõltumata sellest, kas on julgeolekuala
KaLS §-d 71–73 – korrakaitse sarnased volitused ja vahetu sund. Ei ole jõu kasutamine, kuid KKS §-de 44–46 ja 47’1 alusel sõltumata sellest, kas on valvatav objekt


Eelnõu § 4 punktis 10 täiendatakse KaLS § 85 lõikega 22 järgmises sõnastuses: „(22) Meresõiduohutuse seaduses ning laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduses ning nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle Kaitseliidus teostab haldusjärelevalvet Kaitsevägi.“ Kõnealune muudatus on seotud käesoleva eelnõu § 7 punktidega 3−5, milles reguleeritakse Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite tehnilist järelevalvet ja ülevaatust ning sõidukõlblikuks tunnistamist. Täpsem selgitus on antud eelnõu § 7 punktide 3−5 selgituse juures.




§ 5. Korrakaitseseaduse muutmine

Eelnõu § 5 punktis 1 sätestatakse korrakaitseseaduses koostöö välisriigi relvajõududega. Kehtivas korrakaitseseaduses reguleeritakse avaliku korra kaitse üldpõhimõtteid, alust ja korraldust, muu hulgas rahvusvahelist koostööd ning viimast eelkõige Euroopa Liidu kontekstis. Seevastu Eesti Vabariigiga kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osapooleks olevate riikide relvajõud on seaduses käsitlemata. Võimaldamaks suuremat riigisisest koostööd kohapeal viibivate relvajõudude liikmetega, on vaja luua alus koostöö formaadiks ning kaasamine avaliku korra tagamise eesmärgil on seejuures üks koostöö eriliike. Ühtlasi tuleb arvestada, et vastavate välisriigi relvajõududega tuleb täpne ulatus ja kaasumise detailid eraldi kokku leppida ka saatva riigiga.

Praeguses julgeolekuolukorras on oluline reageerida hübriid- ja muudele ohtudele võimalikult efektiivselt, mistõttu oleks vajadusel välisriigi relvajõudude liikmete kaasamine oluline lisameede riigikaitse- ja julgeolekuriskide maandamisel. Avalikku korda ähvardavad ohud võivad suureneda ja muutuda riigi julgeolekut ähvardavaks ohuks, mille tõrjumiseks tuleb hakata kasutama sõjalist jõudu, ning sellega kaasneb märkimisväärselt suurem kahju riigile ja selle elanikele. Seetõttu on otstarbekas kasutada kõiki riigi käsutuses olevaid võimalusi selliste ohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks. Olukorra tõsiduse tõttu võib olla vaja avaliku korra kaitsesse lisaks Kaitseväele ja Kaitseliidule kaasata ka Eestis viibivaid NATO liitlasriikide relvajõudude üksuseid, kui ohu iseloom või suurus seda tingib ning välisriigi relvajõudude liikmete kvalifikatsioon seda võimaldab. Pädev korrakaitseorgan, kes kaasamist taotleks, sõltub lahendatavast olukorrast, mistõttu ei ole otstarbekas piiritleda seda vaid politseiga. Kaasamise olukordi avaliku korra tagamiseks korrakaitseseaduse järgi võib ette tulla ka muudel juhtudel, mistõttu tuleb koostöö all mõelda ka muid olukordi (nt andmete vahetus keskkonnareostuse lahendamiseks).

Eesti õiguses ei ole seni välisriigi relvajõudude korrakaitsesse kaasamise võimalust selgelt ette nähtud ning Eestis välisriigi relvajõudude kaasamise võimalused on ebaselged. See takistab riigil kasutamast ohu tõrjumiseks või ennetamiseks kõiki potentsiaalseid ressursse. Välisriigi relvajõudude kaasamisel Eestis avaliku korra kaitsesse tuleks rakendada samasugust õigusraamistikku nagu Kaitseväe kaasamise puhul, et tagada koostegutsemise efektiivsus. Seega tuleb välisriigi relvajõudude kaasamine reguleerida üldregulatsioonina KoRS-is, kuid välisriigi relvajõud kaasatakse üksnes koos Kaitseväega, olles seejuures vastava Kaitseväe üksuse koosseisus ja käsuahelas.

Eelnõu § 5 punktis 2 kaasatakse välisriigi relvajõud avaliku korra kaitsesse. Uue paragrahvi loomisega sätestatakse korrakaitseseaduses alus selleks, et juhul, kui Kaitsevägi on vastavalt kehtivale korrakaitseseaduse redaktsioonile kaasatud avaliku korra kaitsesse, oleks võimalik kaasatud Kaitseväe üksuse koosseisus ning kaasatud Kaitseväe üksuse juhile allutatud välisriigi relvajõud kaasata nimetatud ülesande täitmisse koos Kaitseväega. Teisisõnu tähendab see, et välisriigi relvajõud on võimalik kaasata avaliku korra kaitsesse üksnes koos Kaitseväega, mitte eraldiseisvalt.

Välisriigi relvajõudude kaasamine ei muuda kehtivaid täidesaatva riigivõimu teostamise põhimõtteid. Eestis teostab täidesaatvat riigivõimu Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsus ja valitsusasutused moodustavad riigi haldusorganisatsiooni ning Vabariigi Valitsus teostab riigivõimu ise või valitsusasutuste kaudu. Riigivõimu tuleb teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel ning see on ka üks olulisemaid õigusriigi põhimõtte väljendusi. Riigikohtu üldkogu otsuses nr 3-1-1-86-07 on õiguskantsler väljendanud seisukohta, mille kohaselt põhiseadus keelab riigivõimul delegeerida riigi tuumikülesandeid riigisektorist väljapoole. Riigi tuumikülesannete delegeerimise keeld tuleneb demokraatia aluspõhimõttest, riigi jõumonopolist, põhiõigustest ja ametnikkonna nõudest, millega on seotud kõik kolm riigivõimu – seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Antud regulatsiooniga ei delegeerita avaliku võimu teostamist välisriigi relvajõududele, vaid kaasatakse välisriigi relvajõud Kaitseväe üksuse koosseisus konkreetse korrakaitselise ülesande täitmisse. Seejuures tulevad juhised ja kontroll ülesande täitmise üle jätkuvalt Eesti konkreetselt korrakaitseorganilt. Niisiis ei minda vastuollu tuumikülesande delegeerimise keeluga. Arvestades pikaajalist rahvusvaheliste ja riigisiseste kohtute praktikat, võib praegusel ajal väita, et riigi relvajõudude puhul on tegemist kindlasti riigi organiga ning riigi vastutus oma relvajõudude tegevuse eest on käsitatav rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõttena.

Välisriigi relvajõud on saatva suveräänse riigi esindajad ehk neile laieneb sisuliselt riigi immuniteet. Seetõttu ei saa saatva riigi relvajõude vastuvõtva riigi huvides kohaldada pelgalt territoriaalset jurisdiktsiooni ehk kitsalt Eesti Kaitseväe suhtes kehtivaid õigusakte, vaid vajalik on saatva riigi nõusolek. Kuna saatev riik ei mineta täielikku käsuõigust (ingl full command) oma väeüksuste üle isegi nende allutamisel NATO sõjalisele juhtimisstruktuurile, on saatva riigi nõusolek tema väeüksuse teatud viisil kasutamiseks määrava tähtsusega. Selline nõusolek avaldub NATO operatsioonide puhul valdavalt operatsiooniplaani ja selles sisalduvate ülesannete heakskiitmise kaudu (koos võimalike rahvuslike piirangutega), aga võimalikud on ka kahepoolsed vastavad kokkulepped.

Välisriigi relvajõudude kaasamise selge ning paindlikult ja tõhusalt rakendatav regulatsioon loob riigile võimaluse reageerida avalikku korda või põhiseaduslikku korda ähvardavale ohule nii, et selle ennetamise, väljaselgitamise ja tõrjumise abil välditakse ohu suurenemist või riigi julgeolekut ähvardava ohu teket. Välisriigi relvajõudude tulemuslik kaasamine aitab vähendada tõenäosust, et algselt avaliku korra kaitse valdkonda kuuluv oht suureneb ning areneb ohuks, mis võib kahjustada kogu riiki ja selle elanikkonda. Regulatsiooni rakendamisega on võimalik neutraliseerida paremini ohte enne seda, kui tekib vajadus kuulutada välja erakorraline seisukord või sõjaseisukord, mis kahjustaks riigi julgeolekut rohkem. Välisriigi relvajõudude kaasamine võimaldab kasutada maksimaalselt kõiki Eesti riigi territooriumil olevaid ressursse või kaasata samameelsete riikide relvajõude juhtudel, kui Eesti vastava abipalve esitab. Olukorras, kus Eesti ei suuda kriisiolukorras oma riigiasutuste ressursiga enam täita kõiki vajalikke ülesandeid, on ühine huvi tagada avalik kord, mida sel hetkel saab tagada välisriigi relvajõudude kaasamisega. Selge ning paindlikult ja tõhusalt rakendatav avaliku korra tagamise regulatsioon on ühtlasi osa heidutusest, mis näitab riigi head võimekust erinevatele ohtudele reageerida. Selle abil tugevdab Eesti oma mainet NATO ja Euroopa Liidu tõsiselt võetava liikmena ning hea partnerina julgeolekualases koostöös. Välisriigi relvajõud osalevad antud juhul osaliselt Eesti valitsusasutuste ülesannete täitmisel ning seega tegutsevad Eesti riigi organi koosseisus ja vastutusel.

Eelnõu § 5 punktis 3 antakse välisriigi relvajõudude liikmele luba kasutada oma relva. Kui ülesande täitmisse on kaasatud välisriigi relvajõudude liige, siis on tal KorS § 161 ülesande täitmisel vahetu sunni kohaldamise vajadusel lubatud kasutada oma relva. Ilma käesoleva täienduseta tekiks olukord, kus välisriigi relvajõududele on vaja väljastada Kaitseministeeriumi valitsemisala asutuste sõjaväerelv ning korraldada vastav väljaõpe, mis oleks Kaitseväele lisakohustus ja nõuaks täiendavaid ressursse. Ühtlasi läheks see vastuollu loodava eelnõu eesmärgi ja mõttega, mille kohaselt luuakse võimalused vastavalt ohuolukorrale kaasata Eestis viibivad välisriigi relvajõudude liikmed, kellel on vastav väljaõpe ja kvalifikatsioon ning kes viibivad Eestis koos oma varustusega.


§ 6. Majandusvööndi seaduse muutmine

Eelnõu § 6 punktis 1 tunnistatakse kehtetuks viide mandrilava seadusele, sest sellenimelist kehtivat seadust ei ole, samuti ei ole seda lähiajal plaanis ka kehtestada.

Eelnõu § 6 punktis 2 kehtestatav muudatus on seotud RiPS-i lisatava §-ga 142 (vt eelnõu § 10 punkt 7), mis on seotud merealuse taristu hooldustöödega seonduvate tegevustega. Merealune taristu ei asu ainult Eesti sise- ega territoriaalmeres, vaid ka majandusvööndis.

Nagu eespool öeldud, on majandusvöönd väljaspool territoriaalmerd asuv ja sellega külgnev mereala, kus kehtib õiguslik erikord, millega reguleeritakse rannikuriigi õigusi ja jurisdiktsiooni ning teiste riikide õigusi ja vabadusi majandusvööndis.43 Rannikuriigil on oma majandusvööndis muu hulgas õigus konventsiooni asjakohaste sätete alusel kohaldada jurisdiktsiooni tehissaarte, rajatiste ja seadmestike rajamisele ja kasutamisele.44 Rannikuriigi jurisdiktsiooni kohaldatakse veel ka tolli, makse, tervishoidu, ohutust ja immigratsiooni reguleerivatele õigusaktidele.45

Kehtiv MVS on kehtestatud 1993. aastal ehk enne seda, kui Eesti suhtes hakati kohaldama UNCLOS‑i46. MVS-i on hiljem minimaalselt uuendatud, viimati 2019. aastal, kui muudeti veealuse kultuuripärandi peatükki.

Kuigi esmajoones on kohustus merealust taristut valvata ja kaitsta taristu omanikel ning valdajatel, on praeguses julgeolekuolukorras oluline, et ka riigiasutused seda teha aitavad. Selline tegevus on riigi ainupädevuses,47 ent selleks, et oleks juba ette teada, mida merel jälgida ning millal tuleks reageerida, on vaja ka taristu omanike ja valdajate panust. Seetõttu nähakse ette, et taristu omanik ja valdaja teavitavad Kaitseväge kõikidest kavandatavatest merealuse taristu hooldamisega seotud tegevustest, sealhulgas vaatlustegevustest. Võrreldes RiPS-is sätestatud nõudega taotleda luba sise- ja territoriaalmeres nendeks tegevusteks ei saa majandusvööndis otsest loakohustust kehtestada selle erirežiimi tõttu. Küll on võimalik riigil kehtestada ohutusega seotud reegleid ning kui asutustel on teada, millised tööd on taristu omanik või valdaja tellinud, saab teisi laevu hoiatada või jälgida, et need töötavale laevale liiga lähedale ei läheks, või ka veenduda, et see on õige laev, mis seal tegutseb (seisab). Teavitamise vorm sisaldaks samu andmeid, mis sise- ja territoriaalmeres tegutsemise loa taotlus. Näiteks kui plaanitakse kogu pikkuses merealuse taristu vaatlustegevust, läbib see kogu mereala ning ettevõtjal on lihtsam esitada sarnased andmed kõikide mereala piirkondade kohta, sealhulgas teha üks joonis kogu tööpiirkonna ulatuse kohta. Sellega välditakse ka liigset halduskoormust merealuse taristu omanikule ja valdajale.

Eelnõu § 6 punktis 3 täiendatakse seadust §-ga 142, millega sätestatakse, et laeva suhtes, millel ei ole riikkondsust, võib kohaldada Eesti majandusvööndisse sisenemisel Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni. Säte on kooskõlas UNCLOS artikli 58 lõikega 2 ning artiklitega 91, 92 ja 110. UNCLOS artikli 58 lõikega 2 sätestatakse, et majandusvööndile kohaldatakse UNCLOS artikleid 88–115 ning teisi asjakohaseid rahvusvahelise õiguse norme niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus V osas reguleerituga. UNCLOS-i kommentaarides48 on selgitatud, et artikli 58 lõiget 2 tuleb esmajoones tõlgendada kuritegevuse ja muude ebaseaduslike tegevuste, mis on sätestatud artiklites 99–110, vastu võitlemise alusena, mis laiendab avamerel lubatud tegevused ka majandusvööndisse. Seega ei ole see vahetult seotud artiklis 56 sätestatud rannikuriigi õiguste, jurisdiktsiooni ega kohustustega. Pigem tuleks seda vaadata koostoimes teiste rahvusvaheliste õigusaktidega, nagu meresõitu ohustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamise konventsioon49 (nn SUA konventsioon) ja selle 2005. aasta protokoll50, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku ringluse vastane ÜRO konventsioon51, rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ÜRO konventsioon52 ja selle protokollid jms. Artikli 58 lõiget 2 tuleb vaadata kui riigile pandud miinimumnõuet merel kuritegevuse vastu võitlemisel, kohustused ja õigused on kaudselt tuletatavad.

UNCLOS artikkel 91 paneb riigile kohustuse kehtestada laeva oma riikkondsusse võtmise, oma territooriumil registreerimise ja oma lipu all sõitmise tingimused. Laeval on selle riigi riikkondsus, kelle lipu all tal on õigus sõita. Nimetatud riigi ja laeva vahel peab olema tegelik seos. Artikkel 92 sätestab aga, et laev peab olema merel viibides selle riigi ainujurisdiktsiooni all, kelle lipu all see sõidab, kui muu rahvusvahelise õigusega ei sätestata teisiti. Reisi vältel ei tohi laev lippu vahetada, välja arvatud juhul, kui vahetub omanik või tehakse registrimuudatus. Ühtlasi sätestatakse, et juhul, kui laev sõidab kahe või mitme riigi lipu all ja kasutab neid oma huvidest lähtudes, ei saa ta kuuluda ühegi kõnesoleva riigi riikkondsusesse ning teda võib käsitada riikkondsuseta laevana. Seega, piltlikult öeldes kuulub riikkondsuseta laev merel sõites kõigile ning selle võib enda lipu alla võtta ja oma riigi jurisdiktsiooni kohaldada iga riik. Artiklis 110 sätestatakse, millisel juhul võib rannikuriik parduda laevale. Üheks selliseks juhtumiks on see, kui laeval puudub riikkondsus.53 Sõjalaev võib kontrollida laeva õigust sõita selle lipu all. Sõjalaev võib sel eesmärgil saata kahtlustatavale laevale ohvitseri juhtimisel paadi. Kui kahtlus pärast dokumentide kontrolli säilib, võib laeva pardal jätkata uurimist kõiki asjaolusid arvestades.54 Eri riikide praktika on näidanud, et dokumentide kontrollimine võib võtta aega mitu päeva ning kogu selle aja peetakse laeva kinni. Sealjuures võidakse meresõiduohutuse tagamiseks suunata laev mõnele ankrualale, mis ei pruugi alati olla majandusvööndis, vaid võib olla ka rannikuriigi territoriaal- või sisemeres. Paljudes NATO liikmesriikides on asutud seisukohale, et riikkondsuseta laevade kontrollimiseks ei piisa ainult UNCLOS artiklite 91, 92 ja 110 koostoimest, et laeva kontrollida, vaid vaja on ka rannikuriigi õigusesse asjakohast sätet, milles sätestatakse, et riikkondsuseta laeva suhtes kohaldatakse rannikuriigi õigust, kui teda kinni pidama ja kontrollima asutakse. Seda ka kõnesoleva täiendusega tehakse.

Lisatavas paragrahvis on kasutatud sõnu „võib kohaldada“, jättes nii iga kord Eesti enda otsustada (kaalutlusotsusena), kuidas riikkondsuseta laeva suhtes reageeritakse, muu hulgas kas seda üldse peatatakse kontrollimise eesmärgil või mitte.

Eelnõu § 6 punktis 4 tunnistatakse kehtetuks MVS § 17 kui mittevajalik ja praeguseks sisutühjaks muutunud paragrahv. Paragrahvis 17 sätestatakse, et MVS-i sätetes nimetatud pädevad riigiasutused ja majandusvööndi kaitsmise korra määrab Vabariigi Valitsus. Pädevad riigiasutused on praegu kehtestatud eri seadustega, näiteks veealuse kultuuripärandi kaitse osas on pädev asutus muinsuskaitseseaduse järgi Muinsuskaitseamet, merekeskkonna kaitse üle teeb järelevalvet keskkonnajärelevalve seaduse järgi Keskkonnaamet, merre ehitamist ja selle üle järelevalvet teeb ehitusseadustiku alusel Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, majandusvööndi õigusrežiimi tagab RiPS-i järgi Kaitsevägi. Seadust on täiendatud alates selle vastuvõtmisest 1993. aastal mitmeid kordi, täpsustades majandusvööndis lubatud tegevusi, mis on üks osa majandusvööndi kaitsest, sealhulgas osa sellest moodustab RiPS-is oleva majandusvööndi õigusrežiimi tagamise sisustamine.


§ 7. Meresõiduohutuse seaduse muutmine

Eelnõu § 7 punktiga 1 lisatakse MSOS § 1 uus lõige 21. Paragrahvis 1 käsitletakse MSOS-i reguleerimisala (ja kohaldamisala). Eelnõuga kavandatavas lõikes 21 sätestatakse, et sõjalise riigikaitse ja selleks valmistumisega seotud tegevustele merel kohaldatakse MSOS-i üksnes juhul, kui see on käesolevas seaduses sätestatud. Analoogselt on sätestatud sama paragrahvi lõige 2. Seadused kehtivad olenemata riigis valitsevast olukorrast. Selleks, et vältida olukorda, kus mõnda sõjalise riigikaitse või selleks valmistumisele kohaldatavat meedet55 loetaks tõlgendamise teel olukorraks, kus on vaja taotleda luba, või see on (tsiviil)laevadele või isikutele keelatud tegevus, on vaja MSOS-i reguleerimis- ja kohaldamisalas välistada sellisele tegevusele MSOS-i kohaldumine. See aga ei tähenda, et sõjalise riigikaitse ja selleks valmistumisega seotud tegevustele ükski õigusakt ei kohaldu. Neid tegevusi reguleerivad teised seadused (nt KKS, RiPS, KorS jne), samuti rahvusvaheline õigus (nt rahvusvaheline relvakonfliktiõigus). Lisaks tehakse koostööd teiste asjakohaste riigiasutustega, kes näiteks kaasatakse ülesannete täitmisse või keda tuleb teavitada konkreetsetest tegevustest.

Eelnõu § 7 punktis 2 muudetakse MSOS § 1 lõike 4 sõnastust ning täpsustatakse, millised MSOS‑i normid kehtivad iga sõjalaeva suhtes olenemata tema lipuriigist ning millised MSOS‑i normid kehtivad lisaks Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate veesõidukite suhtes. Eelnõu § 7 punktis 6 muudetakse MSOS § 19 lõike 7 sõnastust nii, et selles olevast volitusnormist jäetakse välja sõjalaevad. Kehtiva sõnastuse järgi laieneb sõjalaevale MSOS § 19 lõige 7 ja 11. peatükk, kui seadusega ei sätestata teisiti. Paragrahvi 19 lõige 7 on volitusnorm, millega on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 27. mai 2022. aasta määrus nr 59 „Enne 2011. aasta 1. jaanuari soetatud politseiasutuse laeva side- ja navigatsioonivahenditega seadistamise ja varustamise nõuded“. 11. peatükiga on reguleeritud veeliikluse ohutus veeteel. Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris56 olevad veesõidukid liigituvad peamiselt sõjalaevadeks, kuid seal võib olla ka abilaevasid ja muid veesõidukeid, kuid neid kõiki kasutatakse siiski sõjalisel otstarbel.

Puudub vajadus kehtestada side- ja navigatsioonivahenditega seadistamise ja varustamise nõudeid sõjalaevale ning neid ei ole ka seetõttu kehtestatud. Valitsuse 27. mai 2022. aasta määruse nr 59 eelnõu koostamise seletuskirjas on selgitatud, miks ei ole määruses nõudeid sõjalaevade kohta: „Määruse volitusnorm võimaldab kehtestada nõuded ka sõjalaevade side- ja navigatsioonivahenditega seadistamise ja varustamise kohta, ent Kaitseministeeriumi hinnangul ei ole antud määruses vajalik sõjalaevadele nõudeid esitada, mistõttu määruses selliseid nõudeid ei käsitleta. See on ka põhjendatud, arvestades, et MSOS on mõeldud reguleerima tsiviiladministratsiooni järelevalve alla kuuluvate veesõidukite ja mereohutuse nõuetega seonduvat ning sõjalaevade nõuded kehtestatakse Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Näiteks MSOS § 3 kohaselt57 laienevad sõjalaevadele üksnes teatud üksikud sätted MSOS-is. Eeltoodust tulenevalt muudetakse MSOS § 19 lõiget 7 esimesel võimalusel, et jätta sealt sõjalaevad välja.“58

Tagamaks, et Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevad veesõidukid (laevad ja väikelaevad) on merekõlblikud või sõidukõlblikud, sätestatakse eraldi nõuded eelnõu § 7 punktidega 3−5. Need uued MSOS-i lisatavad sätted tuleb lisada nende sätete hulka, mis kehtivad sõjalaeva või täpsemini Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate veesõidukite suhtes, ning seda eelnõu § 7 punktiga 2 ka tehakse. Samas viiakse eelnõu § 7 punktiga 6 MSOS § 19 lõikes 7 asuv volitusnorm kooskõlla tegelikkusega ja sellest jäetakse välja sõjalaevad.

Tuleb märkida, et MSOS § 1 lõike 4 uue sõnastuse järgi jagatakse sõjalaevade sätted kaheks: 1) nõuded, mis kehtivad kõikide sõjalaevade suhtes olenemata nende lipuriigi lipust, ning 2) nõuded, mis kehtivad ainult Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate veesõidukite ehk Eesti lipu all sõitvate veesõidukite (sõjalaevade) suhtes. Eesti ei tee lipu- ega rannikuriigina järelevalvet ega kehtesta tehnilisi nõudeid teise lipuriigi sõjalaevale. Samas peab teise lipuriigi sõjalaev Eesti territoriaalmeres täitma neid nõudeid, mis on seotud navigatsiooniohutusega.59

Kõikidele sõjalaevadele olenemata nende lipuriigist kohaldatakse MSOS §-s 45 ja § 49 lõikes 1 sätestatut. Need nimetatud paragrahvid käsitlevad veeteel liiklemist. Sõjalaevad peavad üldjuhul samuti kinni pidama veeteel liiklemisel reeglitest, mis on sätestatud kas rahvusvahelise õigusega (nt UNCLOS, COLREG) või Eesti õigusaktidega. Kogu 11. peatükk ei käsitle veeliikluse reegleid, vaid ka veeteel liiklemise reguleerimiseks vajalikku korralduslikku poolt. Sõjalaevadele ei saa kohaldada neid sätteid, mis puudutavad korralduslikku poolt (nt kes annab välja loa hüdrograafiliste mõõdistustööde tegemiseks või kes vastutab navigatsioonimärgistuse korrasoleku eest), mistõttu viidataksegi konkreetsetele paragrahvidele 11. peatükis, mis käsitlevad veeteel (merealadel ja laevatatavatel siseveekogudel) liiklemist: §-ga 45 sätestatakse peamised veeteel liiklemise nõuded ja §-s 49 pukseerimise nõuded.

Eelnõu § 7 punktidega 3−5 lisatakse MSOS §-desse 12, 13 ja 17 uued lõiked, mis puudutavad Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevaid veesõidukeid, täpsemalt laevu ja väikelaevu. Sätete eesmärk on tagada Kaitseväe ja Kaitseliidu laevade ja väikelaevade merekõlblikkus ja sõidukõlblikkus ning kehtestada nendele veesõidukitele sarnased nõuded. Regulatsiooni ei laiendata kuni 2,5-meetristele veesõidukitele (nt paatidele), ega allveerobotitele jms, mis liigitub veesõidukiks, nende merekõlblikkuse või sõidukõlblikkuse eest vastutab iga üksus ise (samas tuleb nende andmed kanda Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registrisse).

Eelnõu § 7 punktiga 3 lisatakse uus lõige 7 MSOS § 12, eelnõu § 7 punktiga 4 uus lõige 10 MSOS § 13 ja eelnõu § 7 punktiga 5 uus lõige 10 MSOS § 17. Paragrahvis 12 käsitletakse laeva tehnilise järelevalve korraldamist. Tehniliseks järelevalveks loetakse laeva ning selle seadmete ja varustuse vastavuse kontrollimist rahvusvahelistes konventsioonides ja MSOS-is sätestatud nõuetele. Tehniline järelevalve seisneb tehnilises ülevaatuses ja pistelises kontrollimises.60 Paragrahviga 13 reguleeritakse tehnilise ülevaatuse korraldamist ja liigitamist ning §-ga 17 reguleeritakse merekõlblikkuse tunnistuse ja sõidukõlblikkuse tunnistustega seonduvat. Merekõlblikkuse tunnistus ja sõidukõlblikkuse tunnistus on dokumendid, mis tõendavad, et laevale on tehtud nõuetekohane tehniline ülevaatus ning laev on tunnistatud merekõlblikuks või sisevetel sõidukõlblikuks ning et laev vastab ka teistele MSOS-is sätestatud nõuetele.61

Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris oleva laeva ja väikelaeva üle teeb tehnilist järelevalvet Kaitsevägi62. Sarnaselt tsiviillaevadele hõlmab tehniline järelevalve laeva ja väikelaeva ning nende seadmete ja varustuse vastavuse kontrollimist kehtestatud nõuetele. Tehnilist järelevalvet tehakse peamiselt tehnilise ülevaatusena. Nõuded laevale ja väikelaevale kehtestab Kaitseväe juhataja või tema volitatud isik, kes kehtestab ka tehnilise ülevaatuse korra. Kui laev või väikelaev ning selle seadmed ja varustus vastavad kehtestatud nõuetele, antakse sellele laevale või väikelaevale kas merekõlblikkuse või sõidukõlblikkuse tunnistus. Selleks kehtestatakse muu hulgas laeva ja väikelaeva merekõlblikuks ja sõidukõlblikuks tunnistamise kord.

Oluline on märkida, et kui tehniline ülevaatus ning nõuded laevale ja väikelaevale oleks vaja kehtestada ainult Kaitseväe jaoks, võiks need kehtestada ka ilma, et seaduses selline kohustus sätestataks. Kuna aga samad nõuded kehtestatakse Kaitseliidu veesõidukitele ja tehakse nende üle järelevalvet (vt eelnõu § 3), on vaja need kehtestada seadusega. Kaitseliit on avalik-õiguslik juriidiline isik, mis tähendab, et Kaitseväele kehtestatavad nõuded kehtivad Kaitseliidu kohta ainult siis, kui need on kehtestatud seadusega. See tähendab, et nõuded ise ei pea olema seaduses, vaid Kaitseväele peab olema antud volitus kehtestada nõuded, mis kehtivad ka Kaitseliidu kohta. See on põhjus, miks lisatakse eelnõu § 4 punktiga 10 Kaitseliidu seaduse § 85 uus lõige 22, mille kohaselt teeb Kaitsevägi järelevalvet selle üle, kas Kaitseliidus täidetakse nõudeid, mis on sätestatud MSOS-is ning laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduses ning nende alusel antud õigusaktides. Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seadusest tuleneb kohustus esitada laeva ja väikelaeva andmed Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registrisse.

Nagu eespool mainitud, antakse eelnõu § 7 punktidega 4 ja 5 Kaitseväele õigus kehtestada tehnilise ülevaatuse kord, tehnilised nõuded laevadele ja väikelaevadele ning laeva ja väikelaeva merekõlblikuks ja sõidukõlblikuks tunnistamise kord. KKS § 24 punkti 111 kohaselt kehtestab Kaitseväe juhataja Kaitseväe tegevust reguleerivad eeskirjad ja korrad, sealhulgas sisekorra. Enamus akte kehtestatakse käskkirjaga.

Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevad laevad ja väikelaevad on konkreetsed veesõidukid, mille suhtes eelnõukohase seadusega Kaitseväe juhatajale antakse õigus nõuded kehtestada, neid on võimalik eristada individuaalsete tunnuste järgi (praegusel juhul on selleks kuuluvus), tegu ei ole piiritlemata arvu juhtumitega ning ei ole suunatud asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Laevadele ja väikelaevadele kehtestatavad tehnilised nõuded on enamuses piiratud juurdepääsuga kas avaliku teabe seaduse või riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse kohaselt. Sellest tulenevalt on antud ka nõuete ja kordade kehtestamise õigus Kaitseväele, mitte näiteks kaitseministrile üldaktiga (määrus) kehtestamiseks.

Eelnõu § 7 punktiga 7 täiendatakse MSOS § 45 uue lõikega 52. Paragrahviga 45 reguleeritakse veeteel liiklemist, sätestades selleks üldised nõuded, sealhulgas liiklemise piirangud. Sama paragrahvi lõigetega 5 ja 51 antakse Transpordiametile õigus kehtestada ajutisi piiranguid, et tagada veeteel63 veeliikluse ohutus. Põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ähvardava suurenenud ohu korral võib olla samuti vajadus kehtestada ajutisi piiranguid. Aeg-ajalt tuleb need kehtestada väga kiiresti või põhjustel, mida ei saa Transpordiametile avaldada. Seetõttu antakse Kaitseväele õigus korraldada veeliiklust ning kehtestada ajutisi piiranguid põhiseaduslikku korda, riigi julgeolekut või inimeste elu ja tervist ähvardava suurenenud ohu ajal, samuti anda korraldusi Transpordiametile nende kehtestamiseks, et tagada veeteel veeliikluse ohutus. Peale selle saab Kaitsevägi õiguse anda Transpordiametile korraldusi osutada laevaliiklusteenuseid64 ulatuses, et tagada veeliikluse ohutus ning Eesti merepiiri valvamine ja kaitse. Üldine eeldus on, et Transpordiamet ise jätkab oma ülesannete täitmist, mitte Kaitsevägi ei võta ülesannete täitmist üle. Kõik vajalikud menetluslikud üksikasjad (soovide edastamise viisid, kontaktid jms) lepivad Kaitsevägi ja Transpordiamet omavahel kokku pärast eelnõukohase seaduse jõustumist.65 Kaitseväel on olemas asjakohased plaanid. Võimalik on korraldada ka sobivas formaadis õppusi, et seda kõike harjutada.

PS-i kommenteeritud väljaande § 129 selgituse punktides 3 ja 4 on kommenteeritud, et riigi julgeolek on riigi seisund, kus riigi suveräänsust ja tema põhiseaduslike institutsioonide demokraatlikku toimimist ei rikuta PS-iga vastuolus oleval viisil. Riigi julgeolek on tegelik olukord, kus riigi suveräänsus ja põhiseaduslike institutsioonide võime täita enda PS-ist tulenevaid ülesandeid ei ole mõjutatud muul kui PS-is määratud viisil. Mõiste „riigi julgeolek“ erineb mõistest „põhiseaduslik kord“ selle poolest, et on tegelik olukord – rikkumise või selle ohu puudumine. Riigi julgeolekut ohustab mis tahes tegevus, mis on suunatud riigi säilimise ja toimimise vastu, samas kui põhiseaduslikku korda ohustab eelkõige konstitutsiooniliste normide mittetunnustamine või nende süstemaatiline eiramine. Põhiseadusliku korrana mõistetakse riigi suveräänsust (st iseseisvust ja sõltumatust), PS-i aluspõhimõtteid ning põhiseaduslike institutsioonide toimimise olulisi tingimusi. Põhiseaduslik kord on osa avalikust korrast66, mille tagamiseks ja kaitseks on kehtestatud tavapärastele meetmetele (nt riiklik järelevalve, süüteomenetlus) täiendav eriregulatsioon (nt julgeolekuasutuste tegevus, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal kohaldatavad meetmed). Iseseisvusena käsitatakse riigi eksisteerimist eraldiseisva riigina ning keeldu muuta Eestit mõne riigi osaks. Sõltumatus tähendab, et ükski välisriik ei saa anda Eestile kohustuslikke juhiseid ja nende täitmist kontrollida muul juhul, kui Eesti on seda ise vabatahtlikult sõlmitud välislepinguga lubanud.

Eelnõu § 7 punktiga 8 täiendatakse MSOS § 45 uue lõikega 61, sätestades selgelt, et lõhkematerjali või muu sõjalise otstarbega veeliiklust ohustava või segava objekti kõrvaldamist korraldab Eesti merealal Kaitsevägi ning laevatataval siseveekogul Päästeamet. MSOS § 1 lõike 1 järgi kohaldatakse MSOS-i Eesti merealal ja laevatatavatel siseveekogudel, sealhulgas piiriveekogudel. KKS § 3 lõike 1 punkti 41 kohaselt on Kaitseväe ülesanne lahingumoona kahjutuks tegemine sise- ja territoriaalmeres ning majandusvööndis. Päästeseaduse § 5 lõike 1 punkti 2 järgi on Päästeameti ülesanne demineerimistöö tegemine maismaal ja siseveekogudel. Viimaste hulka kuuluvad ka laevatatavad siseveekogud. Sellest tulenevalt on vaja ka MSOS-is sätestada, milline asutus millises veekogus korraldab asjakohaseid töid, mis seotud lõhkematerjaliga.

MSOS § 45 lõige 6 sätestab, et veeliiklust ohustava või segava objekti on kohustatud veeteelt kõrvaldama või kandma sellega seonduvad kulud objekti omanik või paigaldaja. Veeliiklust ohustavate või segavate objektide kõrvaldamist laevateelt, välja arvatud sadama akvatooriumilt ja sissesõiduteelt, korraldab Transpordiamet. Sadama pidaja on kohustatud korraldama veeliiklust ohustavate või segavate objektide kõrvaldamise sadama akvatooriumilt ja sissesõiduteelt. Üldkasutataval veeteel olevatest veeliiklust ohustavatest või segavatest objektidest teavitab veeliiklejaid Transpordiamet ja korraldab võimaluse korral nimetatud objektide kõrvaldamise. Nimetatud lõikes sätestatut on võimalik tõlgendada nii, et vaatamata sellele, et KKS-i ja päästeseadusega on pandud merel demineerimistöö tegemine Kaitseväele ja siseveekogudes Päästeametile, peab ikkagi lõhkematerjali ja muu sõjalise otstarbega veeliiklust ohustava või segava objekti (nt miini) kõrvaldama või korraldama selle kõrvaldamise Transpordiamet. Näiteks võib tekkida olukord, kus merest leitakse triivimas miin ning selle justkui peaks kui takistuse kõrvaldama Transpordiamet. Selleks, et vältida sellise tõlgenduse andmise ning olukorra tekkimise võimaluse, kus Transpordiamet peaks hakkama sõjaseisukorra ajal või pärast seda merre paigutatud miine kahjutustama hakkama, lisatakse säte, et sellega tegeleb ja selle korraldab Kaitsevägi.

Kuna ka praegu tegeleb Kaitsevägi lõhkematerjali kahjutuks tegemisega Eesti merealal, on see tavaliselt korraldatud nii, et Kaitsevägi teavitab nii Transpordiametit kui ka Keskkonnaametit asukohast, kus demineerimistööd tegema hakatakse ning koostöös mõlema asutusega leitakse võimalused, kuidas seda kõige vähem merekeskkonda ja veeliiklust häirides teha saaks.

Eelnõu § 7 punktidega 9 ja 11 on seotud Kaitseväe korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega (Politsei- ja Piirivalveameti laevade üleandmine Kaitseministeeriumi valitsemisalasse) 572 SE, mille koostamisel oli üks lähtepunkte, et laeva kaptenil või muu veesõiduki juhil on või peaks olema üks kontaktpunkt, kelle poole ta saab merel olles pöörduda, kuid hiljem praktika käigus on selgunud, et nii see siiski ei ole. Ühtset kontaktpunkti ei ole ning laeva kaptenid ja muude veesõidukite juhid ei suhtle üksnes ühe kontaktpunktiga (JRCC67 Tallinnaga), vaid olenevalt teemast kas mereväe või JRCC Tallinnaga (vastavalt kas raadiokanal 69 või 16, harva ka digitaalsel kanalil 70). Seega tuleb vastavad parandused teha ka MSOS-is, et isikud teavitaks õiget asutust, ning samas tagada teatud juhtudel paindlik suhtlemisviis. Ühtlasi tuleb märkida, et kui näiteks laeva kapten ei teavita avastatud merereostusest või sellest, et ta selle ise tekitas, Kaitseväele, vaid JRCC Tallinnale, tuleb lugeda teade edastatuks, sest JRCC Tallinn edastab teate õigele asutusele ehk Kaitseväele, kes saab nii teate kätte.68 Kui teadet üldse ei edastata, tuleb see lugeda teavitamiskohustuse rikkumiseks.

Eelnõu § 7 punktis 9 asendatakse kahes eri paragrahvis tekstiosa „politseiasutusele“ tekstiosaga „Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitseväele“ − § 45 lõikes 12 ja § 904 lõikes 1. MSOS § 45 lõikega 12 pannakse laeva kaptenile või väikelaeva või muu veesõiduki juhile kohustus kohe teatada õhuliini, kaabli, torujuhtme või muu hüdrotehnilise rajatise kahjustamisest politseiasutusele ja Transpordiametile ning võimaluse korral rajatise valdajale. Paragrahv 904 on aga vastutuse peatükis ning selles sätestatakse, et kui laeva kapten või väikelaeva või muu veesõiduki juht jätab õhuliini, kaabli, torujuhtme või muu hüdrotehnilise rajatise kahjustamisest teavitamata, on tegu seaduse rikkumisega. Nimetatud juhul peab jääma laeva kaptenile või muu veesõiduki juhile paindlikkus otsustada, kummale raadiokanalile ta sellest teatab, tõenäoliselt pigem Kaitseväe kasutuses olevale raadiokanalile 69. Oluline on, et teave edastatakse, sest siis saab kiiresti reageerida, et objekt korda teha, samuti teatada teistele merel liiklejatele, mis piirkonnas sõites tuleb ettevaatlik olla. Tegemist on sätete väljakujunenud praktikaga kooskõlla viimisega, mitte uue kohustuse loomisega.

Eelnõu § 7 punktid 10 ja 19 on omavahel seotud ankrualal või sadama reidil olevale laevale teenust osutavate laevadega. Ankrualal või sadama reidil olevale laevale teenust pakkuv ja osutav laev või väikelaev (edaspidi reiditeenust osutav laev), peab olema varustatud nõuetele vastava A-klassi AIS- seadmega , kui ankruala või reid asub kaugemal kui üheksa meremiili rannajoonest, ning vähemalt B-klassi AIS-seadmega, kui ankruala või reid asub lähemal kui üheksa meremiili rannajoonest (eelnõu § 7 punkt 10). Eesmärk tõhustada järelevalvet reiditeenust osutavate laevade üle, eelkõige sanktsioonirežiimist kinnipidamise tagamiseks. Sätte asukoht on valitud ökonoomiat silmas pidades. Juhul, kui panna nõue MSOS § 531 lõike 3 ette, oleks vaja muuta ka lõiget 3 selleks, et välistada nende laevade puhul AIS-seadme paigaldamise nõue, mis on loetletud lõike 3 punktis 2 (see punkt tühistaks eespool oleva nõude).

A- ja B-klassi AIS-seadmed erinevad üksteisest võimsuse poolest. B-klassi AIS-seadme tavaline võimsus on 2−5 W ja A-klassi AIS-seadmetel 12,5−25 W, millest oleneb ka nende levi kaugus merel – B-klassi AIS-seadme maksimaalne levi kaugus, et suudaks veel AIS teadet edastada, on kuni üheksa meremiili, A-klassi AIS-seadmetel piirangut ei ole. Enamus Eesti sisemeres ja territoriaalmeres asuvatest ankrualadest ja reididest jäävad kuni üheksa meremiili ulatusse, mistõttu ei ole mõistlik kehtestada kõikidele ühtset nõuet A-klassi AIS-seadme kehtestamiseks, kui reiditeenust osutav laev või väikelaev ei sõida kaugemale kui üheksa meremiili rannajoonest. See on piisav kaugus, et B-klassi AIS-seadet omav laev või väikelaev on veel levis. B-klassi AIS-seadmed on ka odavamad A-klassi AIS-seadmetest.

Juhul, kui laeval või väikelaeval juba ei ole peal nõuetekohast AIS-seadet ning ta osutab reiditeenust juba enne kõnesoleva eelnõukohase seaduse jõustumist ja jätkab seda ka hiljem, antakse üleminekuaeg kuus kuud, mille jooksul ta peab nõuetekohase AIS-seadme (kas A- või B-klassi AIS-seade) laeval või väikelaeval kasutusele võtma. Kuna AIS-seadmed ei ole kuigi kallid69, on kuus kuud piisav aeg, et iga reiditeenust osutava laeva või väikelaeva omanik jõuaks soetada nõuetekohase AIS-seadme ja paigaldada selle laevale või väikelaevale. Eelnõu koostamise ajal on teada seitse laeva ja väikelaeva, kes praegu reiditeenust osutavad ja keda see nõue puudutab.

Eesmärk on paremini jälgida piirirežiimist kinnipidamist ehk teha järelevalvet riigipiiri ja piiripunkti vahelisel alal ning tagada tõhusamalt õiguskord Eesti merealal. Järelevalvet ei tehta üksnes sadamas või sisemeres, vaid ka territoriaalmeres. Kuna osa reidikohti asub navigatsioonihooajal väga tiheda väikelaevaliiklusega piirkonnas, on vaja neid laevu eristada teistest laevadest ja väikelaevadest, kellel ei ole AIS-seadme paigaldamise kohustust, et saada parem ülevaade sellest, milliseid laevu reiditeenust osutavad laevad teenindavad ning kas peetakse kinni kõikidest nõuetest, sealhulgas kehtestatud sanktsioonidest.

Teenuseid osutavad vastava tegevusloaga ettevõtted, kasutades selleks spetsiaalseid laevu, mille kogumahtuvus võib jääda alla 300 ja millel seega ei ole kohustust paigaldada AIS-seadet. Reidil peatuvatele laevadele osutatakse eri teenuseid, nagu:
1) isikute transport laevalt piiripunkti või piiripunktist laevale (meeskonnaliikmete vahetus, eri inspektorite pardale toimetamine, jäälootside transport);
2) laevade varustamine kütuse (punkerdamine), määrdeainete või muu kaubaga, mida on vaja selleks, et jätkata laeva edasist transiiti merel;
3) laevadelt jäätmete vastuvõtmine (pilsivesi ja muud jäätmed, mis tekivad laeva normaalsel käitamisel).

Eelnõu § 7 punktiga 11 uuendatakse § 72 lõike 1 sõnastust. Tegemist on sätete väljakujunenud praktikaga kooskõlla viimisega, mitte uue kohustuse loomisega. Kehtiva sõnastuse järgi on laevaõnnetuse korral Eesti riigilippu kandva laeva kapten või reeder kohustatud teatama õnnetuse asjaoludest viivitamata Transpordiametile ja Ohutusjuurdluse Keskusele. Eesti merealadel ja sisevetel toimunud laevaõnnetusest on kapten, reeder või laevaagent kohustatud teatama viivitamata politseiasutusele ning kui õnnetusega kaasneb reostus või selle oht, siis ka Keskkonnaametile. Politseiasutus teatab laevaõnnetusest viivitamata Kaitseväele, Transpordiametile ja Ohutusjuurdluse Keskusele.

Sõnastuse muutmise eesmärk on teha see lühemaks, sätestada õiged asutused, keda tuleb laevaõnnetusest teavitada, ning jätta välja asutustevaheline suhtlus, mida saab teha kas rakendusakti tasemel või asutustevahelise kokkuleppega. Praegusel juhul on asutustevaheline teavitamine paika pandud Vabariigi Valitsuse 30. juuni 2022. aasta määrusega nr 65 „Otsingu- ja päästetööde tegemise kord Eesti päästepiirkonnas ning reostuse avastamise ja likvideerimise kord Eesti merealal ja piiriveekogudel“ (vt nt § 10 lõige 3, § 18 lõige 2), samuti asutustevahelise kokkuleppega.

Uues sõnastuses vahetavad asukohta lõike esimene ja teine lause. Uue sõnastuse kohaselt on laeva kapten, reeder või laevaagent kohustatud teatama Eesti päästepiirkonnas toimunud laevaõnnetusest viivitamata PPA-le (ehk JRCC Tallinnale). Laevaõnnetuse korral on Eesti riigilippu kandva laeva kapten või reeder kohustatud õnnetuse asjaoludest teatama viivitamata Transpordiametile ja Ohutusjuurdluse Keskusele. Muudatus otsustati teha seetõttu, et inimelude päästmine on alati esikohal ning seejärel saab juba teavitada õnnetuse asjaoludest Transpordiametit ja Ohutusjuurdluse Keskust.

Eelnõu § 7 punktidega 12–18 muudetakse MSOS § 78. Kehtiv MSOS § 78 käsitleb laeva sadamast väljumise keeldu. Nimetatud paragrahvi lõike 1 kohaselt võib Transpordiameti järelevalveametnik keelata Eesti riigilippu kandval laeval ja välisriigi lippu kandval laeval sadamast väljuda, kui laeva kapten keelab laeva kontrollimise, laeval esinevad olulised puudused seoses meresõiduohutuse, töö- ja töötervishoiutingimuste tagamise, tunnistuste ja kindlustuste esitamise ning keskkonnaohutuse jm nõuete täitmisel. Lõike 22 kohaselt on [laeva] kinnipidamine laeva sadamast väljumise keelamine kuni laeva kinnipidamist põhjustanud puuduste kõrvaldamiseni.

Välisriigi lippu kandva laeva kontrollimise kord on kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 14. juuli 2011. aasta määrusega nr 75 „Välisriigi lippu kandva laeva kontrollimise kord ja laevakontrolli akti kantavate andmete loetelu“. Praktikas võib esineda olukordi, kus on põhjendatud viia laevakontroll läbi mitte sadamas, vaid sise- või territoriaalmeres viibiva välisriigi lippu kandva laeva suhtes. Näiteks juhul, kui välisriigi lippu kandev laev on sadama reidil või kui see on mõne pädeva asutuse poolt territoriaalmeres peatatud (nt UNCLOS-is sätestatud kinnipidamise alused merekeskkonna kaitseks) ning reostuse tekkimisest, laeva seisukorrast või laevapere liikmete olukorrast tulenevalt ilmneb vajadus teostada laevakontroll meresõiduohutuse, merekeskkonna või töötervishoiu tingimustega seonduvate asjaolude väljaselgitamiseks, või esineb mõni muu rahvusvahelise õigusega kooskõlas olev alus laeva kontrollimiseks.

Territoriaalmeres kontrollitavatel laevadel esinevate oluliste puuduste korral ei ole praegu kehtiva regulatsiooni kohaselt võimalik Transpordiametil laeva kinni pidada (s.o teha ettekirjutust laeva edasise liikumise keelamiseks). Seetõttu on vaja kehtestada õiguslik alus laeva kinnipidamiseks analoogselt laeva kinnipidamisega sadamas, et puudused laevas saaksid kõrvaldatud ja võimalikud ohud maandatud enne laeva territoriaalmeres edasiliikumist, et tagada laeva jätkuv meresõiduohutus ning laevapere heaolu. See tähendab, et kui laeval esinevad olulised puudused, aga laeva liikumist ei saa kehtiva regulatsiooni tõttu sise- või territoriaalmeres keelata, võib see osutuda ohtlikuks meresõiduohutusele, merekeskkonnale, aga ka laevapere liikmete elule ja tervisele. Sellest tulenevalt tehakse muudatused § 78 lõigetes 1, 21, 22, 3, 5 ja 10, lisades võimaluse keelata laeval ankrualalt või sadama reidilt lahkuda, kui laeval esineb olulisi puudusi. See on kooskõlas ka UNCLOS-i artikliga 21, mis sätestab, et rannikuriik võib kooskõlas konventsiooni ja muude rahvusvahelise õiguse normidega vastu võtta oma territoriaalmerest rahumeelset läbisõitu reguleerivaid õigusakte, mis käsitlevad meresõiduohutust ning keskkonnakaitset, reostuse vältimist, vähendamist ja kontrollimist.

Eelnõu § 7 punktidega 19 ja 20 tehtavad muudatused MSOS-i §-s 791 käsitlevad ühekordse ülesõidu tingimusi remondisadamasse. Antud paragrahvi on vaja muuta tulenevalt eelnevates punktides käsitletud MSOS § 78 puudutavatest muudatustest, võimaldamaks territoriaalmeres laeva liikumise keelu rakendamise asemel lubada laeval liikuda oma territoriaalmere asukohast lähimasse remondisadamasse, sest kõiki laeval esinevaid puudusi ei pruugi olla võimalik territoriaalmerel viibides kõrvaldada.

Eelnõu § 7 punktis 21 on sätestatud rakendussäte, et jätta laevaomanikele kuus kuud aega nõuete täitmiseks.





§ 8. Riigikaitseseaduse muutmine

Eelnõu §-s 8 täiendatakse RiKS-i uue peatükiga 62, millega luuakse sõjavangide kinnipidamist puudutav regulatsioon riigisisesesse õigusesse. Planeeritavate muudatustega riigikaitseseaduses luuakse riigisisene kontseptuaalne vaade sõjavange puudutavale. Edaspidi on kavas rakendusaktiga määratleda täpsemad kinnipidamisega kaasnevad ja selle korrektseks ettevalmistamiseks vajaminevad tegevused (keda Kaitsevägi teavitab sõjavangide veo alustamisest, saatelehtede täitmise nõuetest; kes on vanglateenistuse määratud vastuvõtja ja veo ajal kontaktisik; milline näeb välja sõjavangidega kokkupuutuva personali koolitus jm).

Sõjavangide kinnipidamisel ja kohtlemisel tuleb lähtuda sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949. aasta Genfi (III) konventsioonist (edaspidi ka GC III), mille Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ratifitseeris 24. augustil 199270. Tegemist on konventsiooniga, mida kohaldatakse relvakonflikti ajal. Eelnõuga loodava sõjavangide kinnipidamist puudutava regulatsiooni rakendamise ajal on riigisiseselt eelduslikult välja kuulutatud sõjaseisukord, kuid sõjaseisukorra väljakuulutamine ei ole selle regulatsiooni rakendamise eeldus.

Sõjaseisukorra väljakuulutamise järel asutakse täitma sõjaseisukorra ajaks ette nähtud riigikaitseülesandeid, Kaitseväe ülesanne on riigi sõjaline kaitsmine. Eesti julgeolekupoliitika eesmärk on kindlustada Eesti Vabariigi iseseisvus ja sõltumatus, eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmine, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord, elanikkonna turvalisus ja ühiskonna toimimine. Eesti julgeolekupoliitika lähtub avarast julgeolekukäsitusest, võttes arvesse kõiki riigi julgeolekut mõjutavaid suundumusi ja tegureid. Julgeolekupoliitika elluviimine toimub põhimõttel „ühiskond kui tervik ja riik kui tervik“. Sõjalise kaitsega tagatakse piisavad võimed riigi suveräänsuse kindlustamiseks ning sõjalise rünnaku ennetamiseks, tõkestamiseks ja tõrjumiseks. Kriisideks, ka sõjaks, valmistumisel ja kriiside lahendamisel lähtub Eesti ülesannete jäävuse põhimõttest: kõik asutused ja isikud täidavad oma rolli nii tavaolukorras kui ka kriisi- ja sõjaajal. Kaitseväe sõjaliste eesmärkide saavutamiseks on laia riigikaitse toimimine ja toetus sõjaliste eesmärkide saavutamisele hädavajalik.

Relvakonflikti raames rahvusvahelise humanitaarõiguse normide rakendamise täpne riigisisene rakendamise kord tuleb kõiki asjakohaseid osapooli kaasates välja töötada rahuajal. Vastutavate asutuste selge kindlaksmääramine võimaldab Kaitseväel keskenduda oma sõjaaja põhiülesande täitmisele.

Sõda Ukrainas käivitas ka Eestis riigisiseste õigusaktide ülevaatamise, et tagada kriisivalmidus, kuid sõjavangidega seonduv on riigisisese õigusega seni täpsemalt reguleerimata. Ka töökorralduslikult ei ole seni asutuste vahel välja töötatud lahendust sõjavangide pikaajaliseks ehk kauemaks kui 48‑tunniseks kinnipidamiseks ega määratletud asutuste pädevust.

Sõjavangi mõiste

Loodavas peatükis sätestatakse sõjavangi mõiste eelnõukohase RiKS §-s 877.

Sõjavangina käsitletakse sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949. aasta Genfi (III) konventsiooni artikli 4 punktides A ja B nimetatud isikuid.

Eelnimetatud konventsioonis on sätestatud sõjavangide kohtlemise ja kaitse põhimõtted, mida konventsiooniosaline peab relvakonflikti raames järgima. Genfi (III) konventsiooni artiklis 4 loetletakse nende isikute kategooriad, keda tuleb vangi langemise korral kohelda sõjavangina. Eelkõige on need konfliktiosalise relvajõudude liikmed, samuti nende relvajõudude koosseisu kuuluvate maakaitsevägede või vabatahtlike väeüksuste liikmed ning muude maakaitsevägede ja vabatahtlike väeüksuste liikmed, sealhulgas organiseeritud vastupanuliikumistest osavõtjad, kes tegutsevad oma territooriumil või sellest väljaspool, ka juhul, kui see territoorium on okupeeritud. Sellised maakaitseväed või vabatahtlike väeüksused, sealhulgas organiseeritud vastupanuliikumised, peavad vastama järgmistele nõuetele: a) neid juhib isik, kes vastutab oma alluvate eest; b) nad kannavad kindlaid kaugelt eristatavaid eraldusmärke; c) nad kannavad relvi avalikult; d) nad järgivad sõjapidamise seadusi ja tavasid. Sõjavangi staatuse tuvastab Kaitsevägi, juhindudes asutusesisestest regulatsioonidest ja muudest rahvusvahelistest juhistest (eelkõige NATO standarditest ja rahvusvahelise õiguse nõuetest).

Sõjavangid kuuluvad rahvusvahelise õiguse mõttes eriliselt kaitstud isikute alla, mis tähendab, et sõjavangidele tuleb tagada muu hulgas minimaalsed elamistingimused, kui nad langevad vastaspoole kätte vangi. Järgida tuleb konventsiooni nõudeid ja tagada, et sõjavangide kinnipidamisel toimitakse kooskõlas rahvusvahelise õiguse nõuetega. Selleks tuleb leida sobiv kinnipidamiskoht sõjavangide pikaajaliseks hoidmiseks kuni relvakonflikti lõpuni või muu poliitilise, kinnipidamist lõpetava otsuseni.

Ülesannete jaotuse kindlaksmääramine seaduse tasandil

Loodavas peatükis sätestatakse Kaitseministeeriumi ning Justiits- ja Digiministeeriumi vastutusalad sõjavangide kinnipidamisel. Eelnõukohases RiKS § 878 lõikes 1 sätestatakse, et sõjavangide kinnipidamine toimub Kaitseministeeriumi, Justiits- ja Digiministeeriumi ning nende valitsemisala asutuste koostöös. See tähendab ka Kaitseväe ja vanglateenistuse tulevast koostööd. Käesoleva regulatsiooniga ei looda riiklikku informatsioonibürood ega määrata seda, milline ministeerium või asutus hakkab riikliku informatsioonibüroo kohustusi täitma. Samuti ei ole käesoleva eelnõu kohaldamisalas sõjavangide vahetuse korraldamine. Nimetatud tegevused ja kohustused määratakse hilisemate rahvusvaheliste kokkulepete alusel või muude riigisiseste õigusaktidega.

Eelnõukohases RiKS § 878 lõikes 2 sätestatakse sõjavangide kinnipidamisega seotud Kaitseministeeriumi vastutusala. Relvakonflikti olemusest tulenevalt võtavad sõjavange eelkõige kaitseväelased, mistõttu on ka sõjavangide lühiajaline kinnipidamine ja sellega seotud toimingud Kaitseväe pädevuses. Kinnipidamise õiguspärasuse ja sõjavangi staatuse määramise eest vastutab samuti Kaitsevägi. Samas puudub Kaitseväel võimekus isikute pikaajaliseks kinnipidamiseks. Seadusega määratud põhiülesannete alusel saavad laiapindse riigikaitse põhimõttele tuginedes seda rolli täita Justiits- ja Digiministeeriumi haldusalas olevad vanglad ja vanglateenistus.

Sõjavangide lühiajaline kinnipidamine hõlmab peamiselt tegevusi lahinguväljal, sõjavangi kohta andmete kogumist ja nende andmete registreerimist, kohapealset kategoriseerimist, esmaabi andmist, suhtlust pikaajalise kinnipidamise kohaga, edasist konvoeerimist üldjuhul vangla territooriumil olevasse pikaajalise kinnipidamise kohta jm. Kaitseväe vastutada on, et sõjavangide transport oleks võimalikult ohutu ja toimuks võimalikult kiirelt, võimalusel isiku kinnipidamisest 48 tunni jooksul. Kaitsevägi vastutab ka muus osas sõjavangide transpordi eest, näiteks kui sõjavangi on vaja evakueerida või transportida pikaajalisest kinnipidamiskohast haiglasse.

Eelnõukohase RiKS § 878 lõike 3 alusel vastutab Justiits- ja Digiministeerium sõjavangide pikaajalise kinnipidamise korraldamise eest. Justiits- ja Digiministeerium võimaldab sõjavangide pikaajaliseks kinnipidamiseks kasutada vanglate taristut. Eelkõige on tõenäoline vajadus kasutada Tallinna ja Tartu vanglat. Vanglate taristu kasutamiseks sõjavangide kinnipidamise eesmärgil võib Justiits- ja Digiministeerium kriisiplaanides ette näha tavavangide ümberpaigutamise või vabastamise korra sõjaseisukorra ajal. Justiits- ja Digiministeerium vastutab sõjavangide pikaajalise kinnipidamise korraldamise eest, sealhulgas rakendab vanglateenistust sõjavangide kinnipidamisel, ning vajadusel tagab vanglate ümberehitamise, et need vastaksid GC III nõuetele.

Justiits- ja Digiministeerium korraldab ja tagab nimetatud teenuseid ainult kinnipidamiskohtades.

Järgnevalt tuuakse välja tegevused ja teenused, mida Justiits- ja Digiministeerium kavandatava eelnõuga kinnipidamiskohas tagab ning korraldab:
• pakub ja korraldab sõjavangidele majutuse, tagades sealjuures eraldatuse tavavangidest ja kinnipeetavatest;
• tagab toitlustuse sõjavangidele;
• arvestab sõjavangide erivajadusi;
• registreerib sõjavangid nende üleandmisel kinnipidamiskohta;
• vanglateenistuse personal tagab järelevalve, valve ja ohutu keskkonna sõjavangidele -selline tegevus ja ohustavad asjaolud dokumenteeritakse;
• tagab kinnipidamiskoha vastavuse GC III nõuetele sõjavangi kinnipidamise ajal;
• korraldab suhtlust ja kõnesid ning diplomaatiliste esindajatega kohtumisi. Näiteks on GC III artiklites 79–81 sätestatud sõjavangide õigus kohtuda nende esindajatega. Sinna juurde kuulub ka Rahvusvahelise Punase Risti lubamine vanglasse ja nende külastuse korraldamine ja organiseerimine;
• võimaldab ja korraldab sõjavangile töötamise võimalused ja tingimused;
• pakub usulist teenust – tagab kabelite olemasolu ja nende korrashoiu, vajadusel arvestab usulisi eripärasid;
• tagab poe olemasolu ja ostlemisvõimaluse;
• tagab muud teenused, mis on vältimatult vajalikud sõjavangide igapäevase elukorralduse jaoks.

Sealjuures ei vastuta Justiits- ja Digiministeerium sõjavangidele tervishoiuteenuste osutamise eest. Tervishoiuteenuste osutamist sõjavangidele korraldab eelnõukohase RiKS § 8711 lõike 1 järgi Tervisekassa. Samuti ei kuulu rehabiliteerimisteenused eelnõukohase RiKS § 878 lõike 3 alla, kuigi praegu tavavangidele neid pakutakse. GC III nõuetele vastavuse analüüs on koostamisel ja täpsed vajadused selgitatakse välja asutustevahelise koostöö kokkuleppe raames.

Sõjavangide pikaajaline kinnipidamine toimub kuni aktiivse sõjategevuse lõppemiseni või muu poliitilise ja kinnipidamist lõpetava otsuseni. Vanglate taristu määratakse sõjavangide pikaajalise kinnipidamise eelistatud asukohaks, kuid juhul, kui vanglate taristut ei ole võimalik kasutada, määratakse eelnõukohase RiKS § 878 lõike 4 järgi alternatiivsed kinnipidamiskohad Vabariigi Valitsuse korraldusega.

Sõjavangidega seotud muude võimalike, eelnõuga reguleerimata tegevuste vastutuse määramisel lähtutakse Vabariigi Valitsuse seadusest.

Pikaajalise kinnipidamise koht ja senine Ukraina praktika

Rahvusvahelise õiguse kohaselt tuleb sõjavangidele tagada nõuetele vastavad kinnipidamise tingimused.

Genfi III konventsiooni mitmes artiklis on sätestatud nõuded, millele sõjavangide kinnipidamiskoht ehk sõjavangilaager peab vastama. Need puudutavad muu hulgas ruumide hügieenitingimusi ja tervislikkust, niiskustaset, turvalisust (varjendid), eraldamise võimalusi, liikumisvõimalusi, omavahelise suhtlemise võimalusi, õues viibimise võimalusi jne. Lisaks on üks peamiseid nõudeid, et sõjavangid peavad olema teistest kinnipeetutest eraldatud. Muu hulgas öeldakse GC III artikli 22 esimese lõigu teises lauses, et „[k]aristusasutusse võib [sõjavange] paigutada ainult erandjuhtudel, kui see on vangide endi huvides“.

Eesti vanglate taristu on nüüdisaegne, neis on tagatud nõutud olme- ja turvalisustingimused ning eelnõu ja selle rakendusakti jõustumisel tagatakse vangla personalile vastav koolitus ning määratakse sõjavangide kinnipidamiskoha juhiks konventsiooni nõuetele vastav tegevväelane. Samuti on neis võimalik tagada täielik eraldatus kriminaalkaristust kandvatest vangidest, kui neid selles vanglas sel ajal viibib. Nende tingimuste täitmisel ei ole tegemist karistusasutusega, vaid vangla taristu baasil kohandatud sõjavangilaagriga Genfi III konventsiooni tähenduses. Seda toetavaid näiteid on ka Ukraina praktikas.

Arvestades Eesti riigi piiratud rahalist ja inimressurssi, on sõjavangide pikaajalise kinnipidamise kohtade sisseseadmine vanglate taristu baasil kõige realistlikum viis täita Genfi III konventsioonist tulenevaid kohustusi.71

Ka rahvusvahelise Punase Risti Komitee esindajad on Ukraina praktika põhjal möönnud, et kinnipidamisasutuste kasutamine ei ole keelatud, kui neid kasutades järgitakse rahvusvahelise õiguse nõudeid. Ukrainal on Lvivi regioonis üks alaline sõjavangilaager, mis on üles ehitatud endise kinnipidamisasutuse taristul. Ka ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo on selle kasutamise heaks kiitnud.72

Vanglate taristu kasutamise lubatusele viitab ka ÜRO projektiteenuste büroo73 oma vanglate planeerimise suunistes, mille järgi võib sõjavangide kinnipidamiseks kasutada olemasolevat taristut, kui eraldi laagrite loomine on võimatu või ebapraktiline. Tingimuseks on see, et tava- ja sõjavangid tuleb üksteisest täielikult eraldada ning sõjavange tuleb kohelda kooskõlas konventsiooni nõuetega.
Seejuures on tähtis, et sõjavange ei tohi kohelda samaväärselt tavavangidega, vaid neile tuleb tagada nende sõjaline väärikus ja au. Seetõttu tuleb tagada nende eraldatus ning erikohtlemine. Eraldamine on oluline, sest sõjavange ei hoita kinni karistamise eesmärgil, samuti selleks, et hoida ära tava- ja sõjavangide vahelisi konflikte.

Vangla taristut on sõjavangide pikaajaliseks kinnipidamiseks lubatud kasutada juhul, kui vangla olmetingimused vastavad konventsioonist tulenevatele nõuetele, millele tänapäeva vanglad üldiselt peavad vastama. Sõjavangidel on lubatud vabalt vangla territooriumil liikuda ja nende tubasid või kambreid ei lukustata katkematuks perioodiks. Samuti peavad sõjavangid olema täielikult eraldatud tavavangidest ning vangla ei tohi asuda lahingutsoonis ega ohtlikus piirkonnas.74 Sealjuures tuleneb GC III-st erisus, mille kohaselt peab sõjavangide pikaajalise kinnipidamise koha juht olema ohvitseri auastmes isik, mille saab korraldada vastavalt sõjaajaametikohtade jaotusele.75

Regulatsiooni väljatöötamisel on võetud eeskujuks asutustevaheline pädevuste jaotus Ukrainas. Ukraina jaotas sõjavangide haldamise ülesanded eri institutsioonide vahel. 2022. aasta alguses laiendati Ukraina justiitsministeeriumi ülesandeid ja sõjavangide haldamisega seotu jäi justiitsministeeriumi vastutada.76 Ukraina kaitseministeeriumi roll on aga sealjuures piiratud kahe peamise tegevusega: vastutada ainult sõjavangide esmase kinnipidamise ja nende transpordi eest pikaajalise kinnipidamise asutusse või kohta. Esialgu hoitakse kõiki sõjavange justiitsministeeriumi hallatavates kinnipidamiskeskustes (ingl designated detention facilities), pärast mida viiakse kinnipeetud sõjavangilaagritesse.77 Kinnipeetud sõjavangide transpordi kinnipidamiskeskustesse korraldab Ukraina sõjaväepolitsei.78 Sõjaväepolitsei ülem suhtleb justiitsministeeriumiga vangilaagrite täituvuse ja asukohavaliku küsimustes. Kirjeldatud kogemust rakendame võimaluste piires Eesti eripärasid arvestades.

2025. aasta õppuse Siil raames on harjutatud sõjavangide viimist pikaajalise kinnipidamise kohta ehk vangla hoonesse. Sõjaväepolitsei toimetas sõjavangid Viru ja Tartu vanglasse, kus vanglateenistus tegi esmased menetlustoimingud. Samuti olid tagatud vajalikud kontaktid, et üleandev üksus saaks vanglaga otse suhelda ja tegevust koordineerida.

Vabariigi Valitsuse määrus

Eelnõu sätestab volitusnormi (RiKS § 878 lõige 5) Vabariigi Valitsuse poolt rakendusakti andmiseks, mille alusel kehtestatakse määruses Kaitseministeeriumi ning Justiits- ja Digiministeeriumi tegevuste täpsem korraldus, tingimused ja kord. Volitusnorm on dispositiivne, et tagada Vabariigi Valitsusele paindlikkus sõjavangide kohtlemist reguleerivate sätete kehtestamisel.

Eelnõukohase RiKS § 878 lõikega 6 täpsustatakse, et Vabariigi Valitsuse määruses võib sätestada näiteks pikaajalise kinnipidamise koha valiku, kasutamise tingimuste ja tegevuse korraldamise küsimused. Samuti määratakse, kellel on pädevus otsustada konkreetse vangla kasutamine ja selle kasutamise lõpetamine sõjavangide pikaajaliseks kinnipidamiseks. Kuna sõjavangidega tegelev personal peab tundma asjakohaseid rahvusvahelise õiguse nõudeid (esmajärgus GC III-st tulenevaid sõjavangi kohtlemise reegleid), tuleb Vabariigi Valitsuse määruses ette näha neile väljaõppe andmise kord.

Lisaks täpsustatakse Kaitseväe pädevust sõjavangi staatuse määramisel, nõuded arvestuse pidamisel ja nõuded kinnipidamist korraldavale personalile. Rakendusaktis võib ette näha transporti puudutava infovahetuse korra, transpordiliigi valiku otsustuspädevuse ja muud sellega seotud tingimused.




Sõjavangidele tervishoiuteenuste osutamise korraldamine

Genfi III konventsiooni artikli 30 alusel tuleb tagada sõjavangidele vangilaagris vajalik arstiabi. Igas laagris peab olema korralik haigla, kus sõjavangide eest vajalikul määral hoolitsetakse ja neid kohaselt toitlustatakse.79 Lisaks tuleb sõjavangile vajaduse korral tagada vajalik eraldatus nakkus- ja vaimuhaigetest. Sealjuures tuleb sõjavange hoidval riigil endal tasuda ravikulud ning kulutused sõjavangide tervise hoidmiseks vajalikele seadmetele.

Sõjavangidele tuleb teostada vähemalt kord kuus arstlik läbivaatus, mille raames kontrollitakse ka sõjavangi kehakaalu. Eesmärk on jälgida sõjavangide üldist terviklikku seisundit, toitumust ja puhtust ning avastada nakkushaigusi, eriti tuberkuloosi, malaariat ja suguhaigusi.80

Genfi III konventsioonis täpsustatakse, et igas vangilaagris ei pea olema sellisel tasemel meditsiiniüksust, mis vastaks kirurgiliste erialadega haigla tasemele. Vangilaagris olev meditsiiniüksus peab suutma pakkuda esmaabi väiksemate vigastuste korral ja tavapärast arstiabi ravitavate haiguste puhul. Samuti loetakse piisavaks, kui olemasolevad ruumid, inventar ja personal on mehitatud sellisele tasemele. Kui sõjavangidel on vaja kirurgilist sekkumist või statsionaarset arstiabi, tuleb suunata nad raviasutusse, mis on selleks mõeldud.81 Transpordi vanglahoonest pikaajalisse raviasutusse teostab Kaitsevägi.

Tervishoiuteenuste korraldamine toimub eelnõukohase RiKS § 8711 järgi Sotsiaalministeeriumi ja selle valitsemisala asutuste, täpsemalt Tervisekassa kaudu. Alates 2024. aastast vastutab Tervisekassa VangS §-de 49 ja 52 järgi tervishoiuteenuste osutamise eest vanglas. Kuna esmane valik sõjavangide pikaajaliseks kinnipidamiseks on vanglate taristu, on mõistlik, et ka sõjavangidele tervishoiuteenuste osutamise eest vastutab Tervisekassa. Vangistusseaduses on regulatsioon nii-öelda tavavangidele, mistõttu toimub vanglatesse paigutatud sõjavangidele teenuse osutamine samadel tingimusel. Alternatiivsete asukohtade kasutamine ja sinna sõjavangide paigutamine otsustatakse sõjaseisukorra ajal Vabariigi Valitsuse korraldusega, milles arvestatakse alternatiivse asukoha eripärasid ja riigieelarvelisi võimalusi teenuse osutamiseks. Alternatiivses asukohas vajaliku tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa olemasolu ja tingimused lahendatakse samuti Vabariigi Valistuse korraldusega olukorra tekkimisel.

Sõjavangide üle arvestuse pidamine

Lisaks luuakse uus paragrahv sõjavangide üle arvestuse pidamiseks ja registreerimiseks. GC III artiklitega 122–125 pannakse konventsiooniosalistele kohustus koguda sõjavangide kohta käivat teavet.82 Kohustuse eesmärk on tagada, et kinnipeetavate isikuandmed, terviseseisund, auaste, sünniaeg ja muu isiklik teave oleksid kinnipidamise eest vastutava riigi infosüsteemides kättesaadavad. Lisaks peab riigil olema pidev ülevaade sõjavangide arvust. Selline teave on oluline nii julgeolekukaalutlustel, pikaajalise kinnipidamise korraldamisel ressursside plaanimiseks, sõjavangide kaitseks kui ka koostööks rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Sõjavangide üle arvestuse pidamiseks saab kasutada vangistusseaduse § 51 lõike 3 alusel kehtestatud andmekogu.83 Tegemist on kasutuses oleva, andmekaitsenõuetele vastava registriga, mida saaks kasutada ka sõjavangide üle arvestuse pidamiseks. Registri arendamisel arvestatakse võimalusega luua tulevikus alaregistreid sõjavange puudutava info talletamiseks. Et nimetatud registrit saaks sõjavangide üle arvestuse pidamiseks kasutada, tuleb teha vastavad muudatused VangS-is, täiendades kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu reguleerivaid sätteid. Täpsemad muudatused on sätestatud eelnõu §-s 12.

Distsiplinaarmenetluste puhul kohaldatakse eelnõukohase RiKS § 8710 järgi kaitseväeteenistuse seaduse 10. peatükis sätestatut ning juhindutakse sellest.


§ 9. Riigilõivuseaduse muutmine

MSOS § 78 puudutavate muudatusettepanekutega seonduvalt on vaja muuta riigilõivuseaduse (RLS) §-s 14247 sätestatud laeva kinnipidamisjärgse kontrollimise riigilõivu suurust. Kehtiv riigilõivu regulatsioon ja suurus on loodud sadamas toimuva laevakontrolli tarbeks ega arvesta täiendavate kuludega (nt Transpordiameti järelevalveametnike töö- ja transpordikulu), mis kaasnevad laeva kontrollimisega territoriaalmeres. Kui arvestada, et territoriaalmeres viibiva laeva kontrollimisega kaasnevad transpordikulud Transpordiameti järelevalveametniku laevale ja tagasi kaldale toimetamisega (umbes 350 eurot tunnis) ja kokku võib transport võtta aega kuni 3 tundi (1050 eurot) ning et Transpordiameti järelevalveametniku töötunni tasu suurust arvestatakse RLS § 14247 lõike 1 kohaselt (100 eurot) ning et laeva puudusi ja suurust arvestades võib töötundide arv laeval varieeruda vastavalt igale üksikjuhtumile (nt 10–30 tundi), oleks põhjendatud seada riigilõivu suuruseks 3400 eurot laevakontrolli eest. RLS § 14248, § 14249 ja § 14250 kohaste erinevate merendusalaste ülevaatuste maksimaalne riigilõivu suurus on samuti 3400 eurot. Võrdlusena on Soomes kehtestatud samasisulise toimingu tasu suuruseks 380 eurot tunnis tööajal ja 550 eurot tunnis töövälisel ajal.84 Lätis on vastav tasu 5000 eurot.85


§ 10. Riigipiiri seaduse muutmine

Eelnõu § 10 punktis 1 muudetakse RiPS § 8 lõike 1 punkti 4 sõnastust, viies selle kooskõlla Schengeni piirieeskirjade86 sõnastuse ja terminitega. Kehtiv punkti 4 sõnastus on järgmine: õhusõidukite Eesti õhuruumi sisenemise, õhuruumis liikumise ning õhuruumist väljumise kord. Selline sõnastus viitab, et piirirežiimiga määratakse, kuidas võivad Eesti õhuruumis õhusõidukid liikuda ja kuidas siseneda või väljuda Eesti õhuruumist. See sõnastus kehtib aastast 1994, kui riigipiiri seadus vastu võeti ja jõustus. Eesti ei olnud siis veel muu hulgas Euroopa Liiduga ühinenud, mistõttu ei kehtinud piirivalvamise ja piirirežiimi määramisel EL-i õigusaktid ning Eesti reguleeris seda selle aja vajaduste järgi. Selle hulka kuulus ka see, kuidas eelkõige tsiviilõhusõidukid Eesti õhuruumi ehk Eesti territooriumile siseneda võisid, kus toimus õhusõidukiga saabunud inimeste (reisijad, piloodid, meeskonnaliikmed) piiriületamine ja kuidas inimesed õhusõidukiga Eesti õhuruumist väljuda võisid. Märkusena olgu öeldud, et kaitselennunduse õhusõidukite ja riiklike õhusõidukite Eesti territooriumile sisenemine on reguleeritud teiste õigusaktidega.87 Piirirežiimiga määratakse tegelikult ainult õhusõidukiga Eestisse saabunud reisijate, pilootide ja õhusõiduki meeskonnaliikmete õhupiiri ületamise kord, mitte see, kuidas õhusõidukid Eesti õhuruumis liiguvad. Sisuliselt käsitleb see seda, kuidas peamiselt lennujaamades riigipiiri ületamist ja kontrolli tehakse ning millal ei loeta õhupiiri ületamist rikkumiseks, kui riigipiir ületatakse korras kirjeldatust teistmoodi.

Schengeni piirieeskirjade 6. lisa 2. peatükis käsitletakse õhupiiri ületamist. RiPS §-s 9 sätestatakse nõuded riigipiiri ületamisele ja §-s 12 sätestatakse nõuded konkreetselt õhupiiri ületamisele. RiPS § 8 lõike 1 punkti 4 sõnastuse muutmine on kooskõlas Schengeni piirieeskirjades sätestatuga ning selle tulemusena seotakse RiPS-is paremini ka piirirežiimi käsitlev § 8 ja õhupiiri ületamist käsitlev § 12. Õhuruumi terminit ei ole muudes sätetes vaja muuta, sest see on pigem seotud õhuruumi valvamise ja kaitsmisega, mitte niivõrd piiriületamisega. Õhuruum on selles kontekstis võrdne Eesti territooriumiga. Nagu eespool selgitatud, ei ole eelnõuga muudetav säte vahetult seotud õhuruumi valvamise ja kaitsmisega.

Eelnõu § 10 punktidega 2 ja 3 täiendatakse RiPS § 114 lõikeid 1 ja 11, lisades nendesse uue riikliku järelevalve erimeetme, mida võib kohaldada piirirežiimi tagamisega, sealhulgas riigipiiri valvamisega, ning piirikontrolliga seotud riikliku järelevalve teostamisel KorS-is sätestatud alusel ja korras. Selleks on KorS §-s 44 sätestatud erimeede – viibimiskeeld.

Praegu on lubatud mõlema nimetatud lõike kohaselt rakendada meetmeid, mis on sätestatud KorS §‑des 30 (küsitlemine ja dokumentide nõudmine), 31 (kutse saatmine ja sundtoomine), 32 (isikusamasuse tuvastamine), 33 (isikusamasuse tuvastamine erilise tuvastusmeetmega), 45 (sõiduki peatamine), 46 (isiku kinnipidamine), 47 (turvakontroll), 48 (isiku läbivaatus), 49 (vallasasja läbivaatus), 50 (valdusesse sisenemine), 51 (valduse läbivaatus), 52 (vallasasja hoiulevõtmine) ning 53 (hoiulevõetud vallasasja müümine või hävitamine).

Viibimiskeelu meetme kehtestamise vajadus on seotud riigipiiri valvamisega ning aitab vajaduse korral tagada patrull- ja vaatlustegevust maismaal, merel ja piiriveekogudel eesmärgiga ennetada, selgitada välja ja tõkestada selleks mitte ettenähtud kohas ja ajal toimuv piiriületus ning piiriülene kuritegevus, sealhulgas isikute ja kauba ebaseaduslik toimetamine ühendusevälisest riigist Eestisse ja Eestist ühendusevälisesse riiki territoriaal- ja sisemerel ning piiriveekogudel, ja riigis viibimise õiguslike aluste kontrollimine. Nagu lähiajalugu näitab, kasutatakse näiteks ebaseaduslikku rännet üha enam ühe vahendina riikide vastu ning seetõttu peab ka riigipiiri valvamisel ja kaitsmisel olema PPA-l ja Kaitseväel võimalik rakendada meetmeid, mis tagavad eduka riigipiiri valvamise ja kaitsmise. Näitena toodud juhul aitab sündmust lahendada muu hulgas viibimiskeelu kohaldamine teatud alale (nt piirivööndis), et ebaseaduslikku piiriületust tõkestada ja piirivahejuhtumeid lahendada. Viibimiskeelu kehtestamise alused tulenevad KorS-i § 44 lõikest 1. Juhul, kui viibimiskeeldu tuleb kohaldada üle 12 tunni, teeb sellise otsuse prefekt, kui otsus puudutab maismaapiiri ja piiriveekogusid, ning Kaitseväe juhataja88 või tema volitatud isik, kui otsus puudutab merepiiri.

Eelnõu § 10 punktiga 4 tunnistatakse kehtetuks RiPS § 14 lõike 1 punkt 6. Paragrahviga 14 reguleeritakse sisenemist sisemerre, sadamasse ja piiriveekogusse. Selle lõike 1 punktis 6 sätestatakse, et välisriigi tsiviillaev võib sisemeres läbida, sinna siseneda või sealt väljuda punkerdamiseks. Sama paragrahvi lõikes 11 sätestatakse, et lõikes 1 nimetamata juhtudel võib välisriigi tsiviillaev sisemeres läbida, sinna siseneda või sealt väljuda Kaitseväe nõusolekul. See tähendab, et kehtiva sõnastuse järgi ei pea laev küsima nõusolekut sisemeres punkerdamiseks. Punkerdamine on tegevus, mis halbade asjade kokkulangemise, hooletuse või tahtluse89 tõttu võib põhjustada suure merereostuse. Merekeskkonna kaitse eesmärgil ei tohiks punkerdamine ega laevalt laevale ümberlaadimine90 olla tegevused, mida võib lubada laevadel ilma sellekohase kontrollita teha. Sisemere osa on rannale lähedal, mistõttu on suur oht, et tekkinud reostus jõuab kiiresti randa. Praegu on punkerdamine ja laevalt laevale ümberlaadimine reguleeritud Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2020. aasta määrusega nr 51 „Merel, Narva jõel ja Peipsi järvel ohtlike ning kahjulike ainete käitlemise kord ja nimistu ohtlikest ainetest, mida ei ole lubatud sisemerel transiidina vedada“, aga sellest ei piisa, sest määrusega on küll kehtestatud sisemeres käitlemise91 nõuded, kuid puudub kontrollimehhanism selle üle, millal seda tehakse ja kus. Näiteks Soomes on see reguleeritud, sealhulgas määratud punkerdamiseks lubatud asukohad. Seetõttu võetakse punkerdamine välja nende tegevuste hulgast, milleks välisriigi tsiviillaev ei pea saama Kaitseväelt nõusolekut, et sisemerd läbida, sinna siseneda või sealt väljuda, samuti täpsustatakse vajaduse korral nimetatud määrust.

Eelnõu § 10 punktis 5 muudetakse RiPS § 14 lõiget 11, asendades selles sõnad „kooskõlastatult Kaitseväega“ sõnadega „Kaitseväe nõusolekul“. Praegune sõnastus ei ole selge, sest kooskõlastamisest saadakse erinevalt aru. Mõeldud on siiski nõusoleku saamist, mitte lihtsalt teavitamist. Näiteks tekib küsimus, mida teha juhul, kui kooskõlastust ei saa – kas see on võrdne sellega, et nõusolekut ei ole, või võib laev ikkagi jätkata sisenemist sisemerre, sest ta on oma plaanist teavitanud. Seetõttu on oluline, et kõik osalised tõlgendaks sätet ühtemoodi – nõusoleku puudumisel ei ole sisemere läbimine, sinna sisenemine või sealt väljumine lubatud.

Eelnõu § 10 punktis 6 täiendatakse RiPS § 141 uue lõikega 12, mille tulemusena lihtsustub laevaloa taotlemine Eestiga koostööd tegevate EL-i liikmesriikidele ja Euroopa Majanduspiirkonna (edaspidi EMP) riikidele kuuluvate laevade (nt Norra piirivalvelaevad) jaoks, samuti juhul, kui jäämurdetööd tellitakse välisriigist (nt Soomest, Norrast). Nimelt võimaldatakse EL-i liikmesriigi ja EMP riigi laevale, mis täidab ranniku- ja piirivalvefunktsiooni või teeb jäämurdetöid, anda mitmekordne laevaluba (nn aastane laevaluba)92. Kehtiva korra järgi ei ole Välisministeeriumil võimalik väljastada mitmekordset luba ja seetõttu peavad nimetatud laevad iga kord taotlema uue laevaloa. Kui eelnõukohane säte jõustub, võib liikmesriik või EMP riik taotleda nendele laevadele nn aastase laevaloa, mis vähendab muu hulgas Välisministeeriumi ametniku, EL-i liikmesriigi ja EMP riigi vastava ametniku töökoormust, samuti nende asutuste töökoormust, kes loataotlusi kooskõlastavad (nt PPA, Kaitsevägi).

RiPS § 141 lõikes 1 sätestatud laevalube väljastatakse ka muudele laevadele, kuid nende puhul jäetakse kehtima kohustus taotleda iga kord, kui nad Eesti sisemerre sisenevad, uus laevaluba. Kuna laeva lastiks võivad olla tuumaseade või -relv või radioaktiivsed jäätmed, on oht ja risk üsna suured, mistõttu tuleb ette teada, et selline laev soovib Eesti sisemerre ja tõenäoliselt ka sadamasse tulla, valmistumaks võimalikeks õnnetusteks. Praktika on näidanud, et muid riigilaevu soovib sisemerre tulla harva, mistõttu puudub ka vajadus väljastada nendele nn aastaseid lubasid.

Eelnõu § 10 punktis 7 täiendatakse RiPS-i uue §-ga 142, millega pannakse isikutele kohustus taotleda luba või saada nõusolek sise- ja territoriaalmeres toimuvateks veealusteks ja -pealseteks tegevusteks, mille tulemusena kogutakse või võidakse koguda andmeid merepõhja kohta, ning kui see kavandatav tegevus ei ole juba kas RiPS-i või muu seadusega (nt muinsuskaitseseadusega93, ehitusseadustikuga94, sadamaseadusega) reguleeritud ja sellel ei ole otsest seost rahumeelse läbisõiduga. Nõusoleku puudumisel ei ole nimetatud tegevused lubatud. Sellega on seotud omakorda eelnõu § 4, millega pannakse sarnane kohustus taristu omanikele ja valdajatele. See on kooskõlas ka UNCLOS-i artikli 79 lõikega 4.95

Kohustuse võib jagada kaheks: 1) taristu ja rajatiste hooldamisega seotud tegevused ning 2) muud tegevused, mille tulemusena kogutakse või võidakse koguda andmeid merepõhja kohta ning mida ei ole juba RiPS-i või muude seadustega reguleeritud (lõige 1). Sellised muud tegevused võivad olla näiteks otsing, mis ei ole seotud inimelu päästmise ega vrakkide otsimisega (nt hobina); lõhkeainete asukoha kaardistamine ja otsimine; riigiasutuse korraldatav õppus, kus välisriigile kuuluvad laevad (nt piirivalvelaevad) ei sisene sisemerre, vaid jäävad ainult territoriaalmerre; merepõhja uuringud, mis ei ole teadusuuringud, jms.

Nagu eespool juba kirjeldatud, on mereolukorrateadlikkus kõige alus, et tagada meresõiduohutus, turvalisus ja merejulgeolek. See tagab, et nii Transpordiameti laevaliiklusteenindus (VTS)96 kui ka Kaitsevägi teab, miks laev seisab just selle koha peal või liigub tavapärasest aeglasemalt, samuti seda, kui laev teeb või laevalt tehakse merealuse taristu hooldustöid või vaadeldakse allveeroboti või tuukri abil taristu seisukorda või tehakse muid tegevusi. Kui ei teata, miks laev seisab või liigub väga aeglaselt, võib see peale julgeolekuriskide mõjutada ka navigatsiooniohutust (meresõiduohutust). Navigatsiooniohutuse tagamiseks saab vajadusel teisi laevu hoiatada. Samuti on kasulik see, et Kaitsevägi saab optimeerida patrull-laevade liikumise marsruute, kui on teada, kes ja mida kuskil teeb. Lisaks annab see täiendava tööriista seadusega Kaitseväele antud ülesandega Eesti merealal veesõidukist või muust ujuvvahendist lähtuva elutähtsa teenuse toimepidevust tagavat taristut, samuti riigikaitseobjekti, sadamat või muud rajatist või seadmestikku ähvardava ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks.

Rannikuriigil on õigus (kooskõlas UNCLOS-i ja muu rahvusvahelise õigusega97) kehtestada oma territoriaalmerest rahumeelset läbisõitu reguleerivaid õigusakte, mis käsitlevad a) meresõidu ohutust ja laevaliiklust; b) navigatsioonivahendite ja -rajatiste ning muude vahendite ja rajatiste kaitset; c) kaablite ja torujuhtmete kaitset; d) mere elusloodusvarade kaitset; e) rannikuriigi kalapüüki reguleerivate õigusaktide rikkumise vältimist; f) rannikuriigi keskkonna kaitsmist ning selle reostamise vältimist, vähendamist ja kontrollimist; g) teaduslikke mereuuringuid ja hüdrograafilisi vaatlusi; h) rannikuriigi tolli-, maksu-, immigratsiooni- või sanitaarvaldkonna õigusaktide rikkumise vältimist.98 Selleks, et rannikuriik saaks tõhusalt kontrollida kõigi loetelus olevate nõuete täitmist ja seda, ega neid ei rikuta, on kehtestatud kontrollivahendid, nagu loa taotlemine sise- ja territoriaalmeres toimuvateks tegevusteks või vähemalt nende tegevuste jaoks nõusoleku küsimine. Esimesel juhul tuleb esitada põhjalikumad andmed ja siis tehakse ka esmane taustakontroll julgeoleku tagamiseks. Loa taotlemise ja nõusoleku saamise menetlemisel kontrollitakse eelkõige nimetatud loetelu punktides a−d, g ja h olevate nõuete täitmist.

Taristu ja rajatiste hooldamisega seotud tegevusteks loa taotlemise ja andmise korra ning loa taotlemise vormi kehtestab riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister (ehk kaitseminister) määrusega (lõige 3). Hooldustöödega seonduva alla arvatakse ka vaatlustegevus, mitte ainult reaalne toru või kaabli parandamine. Vaatlustegevus on näiteks allveeroboti või tuukri abil vee all oleva kaabli või toru ülevaatus. Kuna veepealne ja -alune taristu ning muud rajatised on sageli määratud riigi kriitiliseks taristuks, mis tagab elanikkonna kerksuse, on oluline saada rohkem teavet, kes teeb hooldustöid ja kas tegemist on usaldusväärse isikuga, sest enamasti ei tee taristu omanikud või valdajad neid töid ise, vaid need tellitakse. Ka praegu esitavad ettevõtjad andmed Kaitseväele ja nende alusel annab Kaitsevägi nõusoleku. Tegelikult on sisuliselt tegu loa küsimisega. Kuna Kaitsevägi soovib laeva ja isikute tausta kontrollida, kuid see võtab aega, kehtestatakse taotluse vorm ning taotlemise kord ja loa andmise kord, vältimaks olukorda, kus andmed esitatakse näiteks tund aega enne tööde algust. Kuna taotlus kas rahuldatakse või mitte ja muid haldusmenetluses olevaid õigusi, nagu loa peatamine või väljaantud loa kehtetuks tunnistamine, ei kasutata, siis seadusega taotluse esitamise või loa andmisega seonduvat rohkem ei sätestata. Praegune praktika näitab, et üldjuhul on hooldustööd kavandatud tegevus ja isegi kui on avastatud katkestus või anomaalia, ei minda töid tegema kohe, vaid nende ettevalmistamine võtab natuke aega, mille jooksul jõutakse ka esitada andmed Kaitseväele (sh on Kaitseväge juba eelnevalt teavitatud). Selleks, et töid sujuvamalt ja kiiresti korraldada, võib taotluse esitada ka suuliselt, kui hooldus- ja parandustöid tegev ettevõtja ja laev on kohe saadaval ning saab kohe merele minna töid tegema. Taotlus tuleb kirjalikult esitada tagantjärele esimesel võimalusel. Määruse koostamise käigus arutatakse nii Kaitseväe kui ka merealuse taristu omanikega, kuidas lahendada kiirelt tegutsemist vajav olukord optimaalselt (taotluse esitamisest siiski loobumata).

Taotleja on taristu või rajatise omanik või valdaja. Taotluses esitab ettevõtja järgmised andmed: 1) enda kontaktandmed; 2) tööde tegija (kontakt)andmed; 3) tööde toimumise aeg; 4) kasutatava laeva lipuriik ja tüüp, samuti laeva nimi, kutsung ja registreerimisnumber; 5) laeva kapteni nimi ja laevapere liikmete arv; 6) lähtesadam enne Eesti territoriaal- või sisemerre sisenemist ning Eesti sihtsadam ja eeldatav sihtsadamas viibimise aeg; 7) Eesti territoriaal- või sisemerre sisenemise kuupäev, eeldatav kellaaeg (GMT)99 ja koordinaadid; 8) Eesti territoriaal- ja sisemeres sõitmise ja tööde tegemise skeem; 9) tööde eesmärk ja kasutatavad seadmed. Tööde käigus tehtud salvestiste (pildid, video) koopiad tuleb esitada mereväele.

Loa taotlemisest peaks olema vabastatud riigiasutused, kes täidavad neile seadusega (laias tähenduses) pandud ülesandeid merel, kuid nad peaks oma tegevusest siiski teavitama (lõige 2), et tagada mereolukorrateadlikkus. Tegevused, millest teavitada tuleb, on seotud merelise taristu, mõõte- ja uurimissüsteemide ning navigatsioonimärgistuse paigalduse ja hooldustöödega ning meremõõdistustega. Näiteks võib olla vaja täita navigatsiooniohutusega seotud ülesannet olukorras, kus laev on jätnud ankru vette ja selle asukoha tähistanud või teada andnud; siis Riigilaevastik kontrollib üle, kas ankur on vee all selle koha peal, mis laev ütles, ja tähistab selle asukoha poiga.

Eelnõu § 10 punktis 8 muudetakse RiPS § 18 lõiget 2. RiPS § 18 lõikes 1 sätestatakse riigipiiri valvamise ja kaitsmise ülesanne politseile ja Kaitseväele. Kehtiva RiPS § 18 lõike 2 kohaselt võib lõikes 1 nimetatud ülesande täitmisele kaasata Eesti Vabariigiga kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osapooleks oleva riigi relvajõud.
Alates 2004. aastast on Eesti riik kaasanud (Balti riikide kaitseministrite ühine taotlus NATO-le) õhuruumi puutumatuse tagamiseks ning kontrollimiseks NATO koordineerimisel erinevate NATO riikide hävitajad. Samuti on eri perioodidel kaitseministri taotlusel rotatsiooni korras Eesti õhuruumi kaitset tagatud ka erinevate NATO liitlaste maapealsete õhukaitsevahenditega.

Alates 2023. aastast on suurenenud Kaitseväe korrakaitseliste ülesannete osakaal ning Kaitseväele on lisandunud muu hulgas riigipiiri valvamise ülesanne merel. Kuna riigipiiri valvamise ülesanne merel hõlmab ka selgeid seadusest tulenevaid volitusi rakendada riikliku järelevalve teostamiseks korrakaitselisi erimeetmeid, mida õhuruumi valvamisel vaja ei ole, on vajalik täiendav selgus, et riigipiiri kaitse ja valvamise tegevusi paremini eristada.

Arvestades viimaste aastate julgeolekuintsidentide arvu Eesti merealadel või selle vahetus läheduses ja Eesti merealade suurust, on oluline valmistada Eesti õigusruum ette selliselt, et Eesti julgeoleku tagamisel oleks võimalik rakendada vajadusel maksimaalselt seda toetust, mida me NATO liitlastelt taotleme ning mida meile ollakse valmis pakkuma.

Olukorras, kus lisaks õhuruumi valvamise ülesandele on praktiline vajadus kaasata välisriigi relvajõud ka Kaitseväe mereliste ülesannete täitmisse, on oluline eristada õigusaktis selgemalt, kas tegemist on välisriigi relvajõudude kaasamisega korrakaitselise iseloomuga riigipiiri valvamise ülesandesse või sõjalise iseloomuga riigipiiri kaitsmise ülesandesse, ning anda kaitseministrile selged volitused otsustada välisriigi relvajõudude kaasamine ja kehtestada selleks ka vastav kord. RiPS § 18 lõike 2 muutmisega eristatakse riigipiiri valvamist ja kaitset selgepiirilisemalt ning sätestatakse täpsemad viited välisriigi relvajõudude kaasamise korrale eriseaduses.

Eelnõuga täpsustatakse kehtivat õigust ja seni eksisteerinud kaasamise võimalust, nähes ette ülesanded, mille täitmisse võib liitlasi kaasata, ning korra, kuidas ja mis ulatuses seda teha.


§ 11. Tervishoiuteenuste korraldamise seadus

Tervisehoiuteenuste korraldamise seaduse § 52 lõiget 31 muudetakse ja selle lõikega hõlmatakse ka sõjavangidele tervishoiuteenuse osutamine. Muudetud kujul tagab norm sama korraldamise, rahastamise ja teenuste süsteemi nagu teistel vangidel. Oluline on see, et teenuseid rahastatakse riigieelarvest. Koostoimes uue riigikaitseseaduse normiga tuleneb see, et sõjavangid saavad teenuseid nii palju, kui raha riigieelarvest eraldatakse. Sõjavangide raviks on vaja leida raha riigieelarvest. Teenuse korraldamise lihtsustamiseks ja võimalikult võrdseks kohtlemiseks on oluline, et vangidele ja sõjavangidele osutatakse samu teenuseid ning võimaldatakse samu ravimeid.


§ 12. Vangistusseaduse muutmine

VangS-i muudatus on seotud eelnõu §-s 6 tehtavate muudatustega. Eesmärk on võimaldada pidada arvestust eelnõukohase RiKS §-s 878 nimetatud sõjavangide kinnipidamise üle. Kuigi relvakonflikti ajal võib olla vajalik pidada sõjavangide üle arvestust ka paberkandjal, on mõistlik ette näha regulatsioon, kuidas pidada arvestust elektrooniliselt.

Sõjavangide üle arvestuse pidamiseks kasutatakse eelnõu järgi VangS § 51 lõike 3 alusel kehtestatud andmekogu. Tegemist on kasutuses oleva, andmekaitse nõuetele vastava registriga, mida saaks kasutada ka sõjavangide üle arvestuse pidamiseks. Registri arendamisel arvestatakse võimalusega luua tulevikus alamregistreid sõjavange puudutava info talletamiseks.

Teabe esmane sisestaja on Kaitsevägi sõjavangi esmasel kinnipidamisel. Registrisse kantakse andmed sõjavangi isiku kohta. Sõjavang peab küsitlemisel vangistuse alguses avaldama üksnes oma perekonnanime, eesnimed ja auastme, sünnikuupäeva, samuti väe-, rügemendi-, isiku- või seerianumbri või selle puudumisel muu samaväärse informatsiooni.100 GC III alusel on sõjavangil lubatud jätta enda valdusse ka isiklikud esemed ja vara101, seega tuleb nende kohta käiv informatsioon ka registrisse kanda.

Lisaks on võimalik kanda registrisse kinnipidamise kohta käivad andmed, näiteks kinnipidamise aeg ja koht. Andmed säilitatakse eelkõige selleks, et riigiasutustel oleks parem jälgitavus sõjavangide hetkeseisust. Seda olukorras, kus on tarvilik sõjavange eraldada näiteks meditsiinilistel põhjustel või auastmepõhiselt, nii nagu Genfi III konventsioonis eeldatakse.

Nimetatud registri kasutamiseks sõjavangide arvestuse pidamisel on vaja teha vastavad muudatused VangS-is, täiendades kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu pidamise eesmärki kinnipeetud sõjavangide arvestuse pidamiseks ning sõjavangide kinnipidamise kohta teabe andmiseks. Sõjavangide andmed kantakse sõjavangide andmestikku (eelnõu § 12 punkt 2).

VangS § 51 lõikes 2 laiendatakse sõjavangide andmestiku kaasvastutavaid töötlejaid (eelnõu § 12 punktid 2 ja 3). Sõjavangide kinnipidamise arvestuse andmetöötluse kaasvastutavad töötlejad on Justiits- ja Digiministeerium, Kaitseministeerium ja Kaitsevägi.102

VangS § 52 täiendatakse lõikega 81 (eelnõu § 12 punkt 4). Lõikes 81 sätestatakse, kellele ja milliseid andmeid sõjavangide andmestikust väljastatakse. Esiteks väljastakse andmeid seadusega kindlaks määratud ülesannete täitmiseks ning selleks vajalikus mahus vangiregistri põhimääruses nimetatud isikutele ja asutustele. Teiseks väljastakse andmeid VangS §-s 52 nimetatud tervishoiuteenuse osutajale, kellel on juurdepääs, et täita käesolevas seaduses ja selle alusel sätestatud ülesandeid. Kui tervishoiuteenuseid osutatakse mujal kui vanglas, kohaldatakse lõike 81 punkti 1.

Kolmandaks on võimalik väljastada andmeid teise riiki edastamiseks olukorras, kus see on vajalik seaduse, välislepingu või muu Eesti jaoks siduva rahvusvahelise kohustuse täitmiseks. Sellisel juhul peab andmete kasutamine olema selgelt seadusega kindlaksmääratud ülesannete täitmiseks ning kooskõlas andmete töötlemise ja andmekogusse kandmise eesmärgiga. Samuti saab väljastada sõjavangile tema enda kohta käivaid andmeid, kui sõjavang on selleks kirjaliku taotluse esitanud.

Eelnõu § 12 punktis 5 sätestatakse sõjavangide andmestikku kantavad andmed. Need on koos selgitustega järgmised:
1) üldandmed – nimi, isikukood, sünnikuupäev;
2) auastme andmed – sõjavangi auaste;
3) andmed kinnipidamise asjaolude, sealhulgas kinnipidamise aja ja koha kohta – mis ajahetkel ja kelle poolt kinnipidamine toimus;
4) kinnipidamise korraldamiseks vajalikud terviseandmed – sõjavangi meditsiinilise terviseseisundi hetkeseis, mis on vajalik näiteks tervisest tulenevate piirangute ja tervishoiuteenuste osutamiseks;
5) andmed asjade, sõjaliste dokumentide ja raha hoiulevõtmise ja tagastamise ning talle vanglateenistuse või Kaitseväe poolt antud asjade kohta103 – andmeid kogutakse kõikide sõjavangi esemete ja asjade kohta, kuid ära võetakse ainult Genfi III konventsioonis nimetatud asjad ja esemed;
6) andmed sõjavangi paiknemise ning liikumise kohta – näiteks kui sõjavangid viiakse ühest vanglast teise või kinnipidamiskohast alternatiivsesse kinnipidamiskohta;
7) andmed sõjavangi järelevalve kohta – andmed sõjavangi suhtes rakendatud järelevalve- ja julgeolekuabinõude kohta;
8) andmed sõjavangile määratud distsiplinaarkaristuse ja selle täideviimise kohta – distsiplinaarmenetluste puhul juhindutakse ja kohaldatakse RiKS § 8710 järgi kaitseväeteenistuse seaduse 10. peatükis sätestatut;
9) andmed sõjavangi suhete, kontaktide, sealhulgas elektroonilise suhtluse, kirjavahetuse, interneti kasutamise ja telefonikõnede ning nende kontrollimise või piiramise kohta – vanglateenistusel peab olema vajadusel võimalik sõjavangi tegevust kontrollida, eelkõige nimetatud andmete kogumise teel. Selliseid andmeid on võimalik koguda ulatuses, milles need ei ole vastuolus Genfi III konventsiooni sõnumisaladuse kaitse nõuetega;
10) andmed sõjavangi töötamise kohta – mis tööd ja mis ajal sõjavang teeb või tegi;
11) digitaalsed dokumendid, mis koostatakse ja edastatakse riigikaitseseaduses või muus seaduses või nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud ülesannete täitmise käigus;
12) andmed usulise kuuluvuse kohta, kui sõjavang on seda avaldanud;
13) teave sõjavangi ja kinnipidamiskohta ohustavate sündmuste kohta või nende toimumise ohule viitav teave – näiteks võimalikud kaklused sõjavangide vahel kinnipidamiskohas.

Eelnõu § 12 punktis 6 sätestakse, millise dokumendi alusel kantakse andmed sõjavangide andmestikku. VangS § 53 täiendatakse lõikega 21, mille kohaselt kantakse sõjavangide andmestikku andmed kinnipidamise alusdokumentidest, teistest andmekogudest saadud teabe, isikutelt ja asutustelt saadud teabe või vanglateenistuse tegevuse käigus saadud teabe alusel. Näiteks võib selline teave tuleneda rahvusvaheliste organisatsioonide muudest registritest, organisatsioonilisest infovahetusest või NATO liikmesriikide vahelisest suhtlusest.

Eelnõu § 12 punktis 7 sätestatakse vangisregistrisse kantud andmete säilitamise ja arhiveerimise tähtaeg. Sõjavangide andmed kantakse üle arhiivi kolm kuud pärast kinnipidamise lõppemist ja neid säilitatakse 50 aastat.

Pikem tähtaeg on seotud muu hulgas isiku eeldatava elueaga. Samuti tuleb tagada võimalus tuvastada kadunuks jäänud isikuid hilisemates menetlustes. Relvakonflikti kestust ei ole võimalik ette näha, mistõttu ei saa prognoosida ka aega, mil tekib vajadus kadunud isikute otsimise või tuvastamise järele. Informatsioonibüroo peab vastama kõigile talle saadetud järelepärimistele sõjavangide kohta, sealhulgas vangistuses surnud sõjavangide kohta.104 Kadunud isikute otsimine eeldab rahvusvahelist koostööd rahvusvaheliste organisatsioonide ning teiste riikidega ja seetõttu peab riigil olema võimekus tuvastada isikuid ka aastakümneid pärast relvakonflikti lõppu. Lisaks on riigil vaja olla valmis potentsiaalseteks rahvusvahelisteks vaidlusteks, mille puhul tuleb tõendada, et riik on järginud Genfi III konventsioonist tulenevaid kohustusi. Pikaajaline andmete säilitamine võimaldab tagada vajaliku tõenduspõhise läbipaistvuse ja vastavuse rahvusvahelisele humanitaarõigusele.

Eelnõu §-s 13 on sätestatud seaduse jõustumine.


4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga võetakse kasutusele Eesti õiguses varem kasutamata termin „sõjavang“, mille sisustamisel lähtutakse rahvusvahelisest õigusest. Sõjavangina käsitletakse sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsiooni artikli 4 punktides A ja B nimetatud isikuid. Eelnimetatud punktides sätestatud isikud on:
• konfliktiosalise relvajõudude liikmed, samuti nende relvajõudude koosseisu kuuluvate maakaitsevägede või vabatahtlike väeüksuste liikmed;
• muude maakaitsevägede ja vabatahtlike väeüksuste liikmed, sealhulgas organiseeritud vastupanuliikumistest osavõtjad, kes tegutsevad oma territooriumil või sellest väljaspool, ka juhul, kui see territoorium on okupeeritud. Sellised maakaitseväed või vabatahtlike väeüksused, sealhulgas organiseeritud vastupanuliikumised, peavad vastama järgmistele nõuetele:
• neid juhib isik, kes vastutab oma alluvate eest;
• nad kannavad kindlaid kaugelt eristatavaid eraldusmärke;
• nad kannavad relvi avalikult;
• nad järgivad sõjapidamise seadusi ja tavasid;
• regulaarväe liikmed, kes on truudust vandunud valitsusele või võimule, keda neid vangis hoidev pool ei tunnusta;
• relvajõudusid saatvad isikud, kes ei ole relvajõudude liikmed, nagu sõjalennukite meeskondade tsiviilliikmed, sõjakorrespondendid, varustajad, töö- või teenindusbrigaadide liikmed, kes vastutavad relvajõudude olme eest, eeldusel et neid on selleks volitanud relvajõud, keda nad saadavad;
• konfliktiosalise kaubalaevastiku meeskondade liikmed, sealhulgas kaptenid, lootsid ja jungad, ning tsiviillennukite meeskonnad, juhul kui neil ei ole õigust veelgi paremale kohtlemisele vastavalt muudele rahvusvahelise õiguse normidele;
• okupeerimata territooriumide elanikud, kes on vaenlase lähenemisel omal algatusel relvastunud, et osutada sissetungijale vastupanu, ning kes ei ole jõudnud formeeruda regulaarväe üksusteks, eeldusel et nad kannavad relvi avalikult ning austavad sõjapidamise seadusi ja tavasid;
• isikud, kes kuuluvad või on kuulunud okupeeritud riigi relvajõududesse, kui okupeeriv riik peab niisuguse kuuluvuse tõttu vajalikuks nad interneerida, kuigi ta on nad algselt vabastanud ajal, mil sõjategevus toimus väljaspool okupeeritavat territooriumi, eriti kui sellised isikud on teinud ebaõnnestunud katse taasliituda relvajõududega, millesse nad kuuluvad ja mis osalevad lahingutegevuses, või kui nad ei täida neile esitatud kutset interneerimise kohta;
• isikud, kes kuuluvad ühte artiklis 4 loetletud kategooriasse ja kes on vastu võetud neutraalse või mittesõdiva riigi territooriumile ja kelle need riigid peavad vastavalt rahvusvahelisele õigusele interneerima, mis sealjuures ei takista neil riikidel kohelda nimetatud isikuid soodsamalt. Erandiks on Genfi (III) konventsiooni artiklites 8, 10, 15, 30 lõikes 5, 58–67, 92 ja 126 sisalduvad juhendid ning kui konfliktiosaliste ja asjaomaseomase neutraalse või mittesõdiva riigi vahel on diplomaatilised suhted, sealhulgas artiklid kaitsvate riikide kohta. Kui sellised diplomaatilised suhted on olemas, lubatakse konfliktiosalistel, kellest need isikud sõltuvad, nende suhtes täita käesolevas konventsioonis ette nähtud kaitsva riigi ülesandeid, takistamata sealjuures nende konfliktiosaliste ülesannete täitmist vastavalt diplomaatilist ja konsulaartööd reguleerivatele tavadele ja lepingutele.105

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega.


6. Seaduse mõjud

6.1. Merelise ohutuse komisjoni loomine

Selleks, et merelt tulenevale ohule kiiremini reageerida, luuakse Kaitseväe juurde merelise ohutuse komisjon, et parandada mereolukorrateadlikkust (teabevahetus ja selle liikumise kiirus) ning asutuste koostööd. Komisjoni eesmärk on parandada asutustevahelist teabevahetust ning eri ohtudele reageerimiseks töötatakse välja toimingud (plaanid), mida aeg-ajalt õppuste või muu sellisena läbi harjutatakse, et kontrollida, kas need toimivad. Juhtumid, millal riik peab merel tegutsema, on muu hulgas järgmised: piiririkkumised, terrorism, organiseeritud kuritegevus, ebaseaduslik ränne, salakaubavedu, ebaseaduslik relvavedu, ebaseaduslik kalapüük, veealuse taristu kahjustamine, kaitse alla võetud vrakkidega seotud nõuete rikkumine, laeva, sadama või muu rajatise või seadmestiku ohtu seadmine, samuti majandusvööndis Eesti Vabariigi suveräänsete õiguste rikkumine või sanktsioonide rikkumine.

6.1.1. Sihtrühm

Sihtrühma moodustavad kõik need asutused, kes osalevad merelise ohutuse komisjonis: Kaitseväe asjakohased struktuuriüksused ning julgeoleku- ja riigiasutused, kellel on merelised ülesanded, mis on seotud avaliku korra, julgeoleku või navigatsiooniohutuse tagamisega merel või riikliku järelevalve teostamisega.

6.1.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest muudatustel on üldiselt positiivne mõju ohuolukordadeks valmisolekule, kuna muu hulgas ei pea Kaitsevägi viivitama sündmusele reageerimisega hindamaks, kas ta võib reageerida, samuti kiirendab see reageerimist, sest tal on parem olukorrateadlikkus. Parema mereolukorrateadlikkuse loomise ja tagamisega on tagatud sellise keskse koordineerija olemasolu, kes suudab ülesannet täita nii tavaolukorras kui ka eri tüüpi ohtude või sündmuste korral. Kaitseväel tekib olukorrast laiahaardelisem arusaam, mis võimaldab teha kvaliteetsemaid otsuseid ning loob eeldused ressursside säästlikumaks kasutamiseks ka operatsioonide planeerimisel või elluviimisel (sisaldades muu hulgas asjakohase väljaõppe kavandamist).

Kuigi iga merelise ohutuse komisjoni kuuluv asutus täidab oma ülesandeid enda pädevuse piires, tagab parem asutuste teabevahetus ning läbimõeldud ja harjutatud sündmustele reageerimine lühema reageerimisaja, kiirendades paljudel juhtudel ka võimaliku süüdlase tuvastamist ja leidmist.

Mõju välissuhetele on kaudne, kuid positiivne, sest merelise ohutuse komisjon on pigem riigisisese asutuste koostöö koordineerimise vahend. Iga asutus teeb oma pädevuse piires teiste riikide asjakohaste asutustega koostööd ning merelise ohutuse komisjon vahetult välisriikide asutustega koostööd ei tee.

6.1.3. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Mõju riigiasutuste korraldusele on positiivne. Alguses võib mõju asutuste töökorraldusele olla suurem (väiksest suureni), sest kui komisjon tööle hakkab, on vaja kokku leppida töökord ning koos asjakohaste asutustega (st asutustega, kes teatud sündmustele reageerivad) tuleb kokku leppida teabevahetuseks vajaliku teabe sisu ja sagedus, samuti koostöö tegemise vorm ja toimingud (tegevusjuhenditena), kui asutused ei ole juba varem koostöökokkuleppeid sõlminud. Hiljem see mõju väheneb, kui töörühma formaat on paigas, koostöö toimib ja tekkimas on rutiin. Kuna iga asutus tegutseb oma pädevuse piires, siis eelnõukohased muudatused asutuste tööülesannete korraldust otseselt ei mõjuta, sest ülesandeid asutuste vahel ümber ei jagata, samuti ei eeldata, et selline vajadus tekiks asutuse sees. Komisjoni eesmärk on tagada parem ja koordineeritum teabevahetus, samuti teadlikum ja koordineeritum koostöö asutuste vahel (st teades üksteise võimeid ja tegevusi paremini), mis peaks parandama olukorrateadlikkust kõikides asutustes ning muutma koostöö sujuvamaks.

6.1.4. Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju majandusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.

6.2. Merealuse taristu ja rajatiste hooldamisega seotud tegevustest ning muudest sise- ja territoriaalmeres tehtavatest tegevustest teavitamine või nendega seotud loa taotlemine

Eelnõuga pannakse kohustus taotleda territoriaalmeres merealuse taristu hooldamisega seotud tegevuste (vaatlus, parandamine jne) jaoks luba ning kohustus teavitada majandusvööndis tehtavatest tegevustest. Muudest tegevustest, mis pole juba seadustega reguleeritud, tuleb Kaitseväge teavitada ja saada nende nõusolek. Seda on vaja selleks, et merel patrullivad Kaitseväe laevad või muul viisil merel toimuvat jälgivad asutused teaks, et tegemist on seadusliku tegevusega. Vastasel korral võib Kaitsevägi kasutada jõudu, et ebaseaduslik tegevus tõkestada. Samuti täidab hooldustöödega seotud tegevustest teavitamine riigi julgeoleku tagamise eesmärki, sest muu hulgas kontrollitakse töötegijate tausta, kui töid ei tee taristu omanik või valdaja ise. Riigiasutused, kes tegutsevad merel, peavad oma tegevusest teavitama.

6.2.1. Sihtrühm

Peamise sihtrühma moodustavad merealuse taristu ja rajatiste omanikud ning valdajad106, samuti need isikud, kes soovivad tegutseda merel peamiselt vee all muul põhjusel, mis ei ole veel seadusega reguleeritud.

Teise sihtrühma moodustab Kaitsevägi, kes loob mereolukorrateadlikkust ja tagab merel piirirežiimi.

Kolmanda sihtrühma moodustab kogu Eesti elanikkond, kes tarbib teenuseid, mida tarnitakse merealuse taristu kaudu.

6.2.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju välissuhetele puudub või on kaudne. Muudatusel võib olla kaudne, kuigi juhusliku loomuga positiivne mõju rahvusvahelistele suhetele, kui vältida ebasoovitava mõjuna tekkida võivat tarbetut ülereageerimist, kuid samas on tagatud julgeolek.

Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest parem mereolukorrateadlikkus loob parema merejulgeoleku ja see omakorda parema eelduse, et merealune taristu jääb puutumatuks, mis omakorda mõjutab kogu Eesti elanikkonda, kui merealuse taristu kaudu tarnitavad teenused toimivad. Seejuures tuleb märkida, et teatavasti ei saa mõistlike kuludega tagada merealuse taristu puhul täielikku kaitset, mis tähendab, et jääb teatud tõenäosus, et merealust taristut kogemata või pahatahtlikult kahjustatakse. Seda on aga võimalik minimeerida, kui mereolukorrateadlikkuse raames on teada, kes, millal ja kus merealust taristut hooldab, et mitte reageerida juhtudel, kus seda vaja ei ole. Terve ja toimiv merealune taristu on üks majandusjulgeoleku alustalasid.

6.2.3. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Mõju riigiasutuste korraldusele on väike. Mõjutatud on peamiselt Kaitsevägi, kellele tuleb taotlus esitada ja kes seda menetleb ning keda tuleb teavitada muudest tegevustest. Kuna taotlust menetlevate isikute arv võrreldes kogu Kaitseväe koosseisuga on väike, on ka mõju väike. Samuti ei ole võimalik taotluste arv suur, mistõttu ei ole ka töökoormus suur. RiPS seab juba praegu paljudel juhtudel kohustuse saada nõusolek Kaitseväelt paljudeks tegevusteks (keskmiselt 90−95 korda kuus, olenedes natuke ka aastaajast), mistõttu need lisanduvad teavitamised ning loa taotlemine taristu ja rajatiste korral ei kasvata töökoormust kuigi palju. See tähendab, et puudub vajadus lisanduvate teavitamiste ja nõusoleku küsimiste tõttu uute töökohtade järele. Kaitsevägi teeb seda tööd nagunii iga päev ja seega on niisugune teenus tagatud ööpäev läbi.

6.2.4. Mõju majandusele

Eelnõus sätestatu mõjutab majandust pigem kaudselt, sest terved ja toimivad merealune taristu ja rajatised tagavad kogu elanikkonna ja ka ettevõtjate jaoks andmeside liikumise, elektrivõrgu töö ning gaasiga varustatuse. Loa taotlemine ja teavitamine hooldustöödest ei mõjuta taristu omanikke ega valdajaid107 kuigi palju, sest seda tehakse teatud ulatuses ka praegu ning see on pikemas plaanis nende endi huvides, sest nii suudetakse koostöös tagada parem mereolukorrateadlikkus ja sealt edasi kiirem reageerimine kahtlasele tegevusele taristu läheduses.

6.2.5. Eelnõus sätestatu ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju elu- ja looduskeskkonnale ega regionaalarengule, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.

6.3. Tehniline järelevalve Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate veesõidukite üle

Eelnõu kohaselt teeb Kaitsevägi Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate veesõidukite üle järelevalvet. Eesmärk on tagada, et registris olevad veesõidukid on merekõlblikud või sõidukõlblikud. Selleks lisatakse asjakohane säte nii MSOS-i kui ka KaLS-i. Samuti antakse MSOS‑iga Kaitseväele õigus kehtestada 1) Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris oleva laeva ja väikelaeva tehnilise ülevaatuse kord, 2) tehnilised nõuded nendele laevadele ja väikelaevadele ning 3) laeva ja väikelaeva merekõlblikuks või sõidukõlblikuks tunnistamise kord.

6.3.1. Sihtrühm

Sihtrühma, keda eelnõus sätestatu mõjutab, moodustavad Kaitsevägi ja Kaitseliit. Täpsemalt need üksused, kes kasutavad veesõidukeid ja kelle üle Kaitsevägi järelevalvet teeb, samuti Kaitseväes järelevalvet tegev üksus.

6.3.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju välissuhetele puudub.

Mõju riigi julgeolekule on positiivne, kuid kaudne, sest ainult merekõlblike ja sõidukõlblike laevadega ja väikelaevadega on võimalik täita ülesandeid merel ja siseveekogudel. Samas ei ole probleeme veesõidukite merekõlblikkuse ja sõidukõlblikkusega. Muudatuse peamine eesmärk on ühtlustada nõuded Kaitseväes ja Kaitseliidus, kuid Kaitsevägi saab kehtestada nõudeid Kaitseliidu tegevusele ja vahenditele ainult siis, kui see õigus on antud talle seadusega.

6.3.3. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Eelnõus sätestatu ei mõjuta muude riigiasutuste korraldust peale Kaitseväe, samuti mõjutab Kaitseliitu108. Kaitseväel ja Kaitseliidul on hulk109 veesõidukeid, mis on registreeritud Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris. Ka praegu tehakse neile tehnilist ülevaatust, kuid seda ei tehta ühtsete nõuete alusel. Kuna ka praegu toimub teatud ulatuses kontrollimine, siis pärast eelnõukohase seaduse jõustumist ei suurene Kaitseväe töökoormus märgatavalt. Alguses on vaja üle vaadata ja kehtestada kõik vajalikud nõuded ning korrad, kuid pärast nende valmimist jääb üksnes rutiinne kontroll kooskõlas kehtestatud korraga.

6.3.4. Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju majandusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.

6.4. AIS-seadme paigaldamise kohustus

Eelnõuga pannakse ankrualal või sadama reidil olevate laevade teenindamisega tegelevatele veesõidukitele, kellel ei ole praegu kohustust AIS-seadet paigaldada, A-klassi või vähemalt B-klassi AIS-seadme paigaldamise kohustus. A-klassi AIS-seadme omamise kohustus on Eesti sadamat külastaval reisilaeval ning 300-se ja suurema kogumahutavusega laeval, mis ei ole reisilaev. Ankrualal või sadama reidil olevaid laevu teenindavad aga ka väiksema mahutavusega laevad, kellel on vaja selleks tegevusluba. Selleks, et tõhusamalt kontrollida laevade liikumist ja tegevusloaga veesõidukeid, muu hulgas piirirežiimi ja sanktsioonide nõuetest kinnipidamist, on vaja teada, kuidas ja kus need veesõidukid liiguvad. Ilma AIS-seadmeta on seda väga keeruline teha. A-klassi või vähemalt B-klassi AIS-seade tuleb ankrualal või sadama reidil olevaid laevu teenindavatel laevadel ja väikelaevadel paigaldada kuue kuu jooksul alates eelnõukohase seaduse jõustumisest.

6.4.1. Sihtrühm

Sihtrühma moodustavad nende veesõidukite, millele peab eelnõukohase seaduse jõustumise järel paigaldama nõuetekohase A-klassi või vähemalt B-klassi AIS-seadme, omanikud110. Eelnõu koostamise ajal on selliseid veesõidukeid seitse, kellele on antud luba teenust osutada, kuid kellel puudub A-klassi või B-klassi AIS-seade. Kokku on lubatud ankrualal või sadama reidil olevatele laevadele teenust osutada 51 veesõidukil (sh lootsilaevad).111



6.4.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju välissuhetele puudub.

Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest see parandab mereolukorrateadlikkust ja järelevalve kvaliteeti ning tagab, et laevad ei osutaks teenust nendele laevadele, kellele seda ei tohi osutada, näiteks sanktsiooni all olevatele laevadele.

6.4.3. Mõju majandusele

Mõju majandusele on kaudne. Sihtrühm, kes peab paigaldama A-klassi või B-klassi AIS-seadme, on võrreldes kõikide laevadega, kellel on õigus ankrualal, sadamates ja sadama reidil olevatele laevadele teenust osutada, väike. AIS-seadmed ei maksa palju112 võrreldes laeva enda maksumuse või muude seadmete maksumusega, seetõttu ei ole tegemist ebaproportsionaalse nõudega. Üleminekuajana määratud tähtaeg ei ole samuti ebamõistlik, vaid piisav selleks, et laeva omanik jõuaks soetada asjakohase AIS-seadme. Nendel laevadel, kes plaanivad alustada teenuse osutamist pärast eelnõukohase seaduse jõustumist, peab olema A-klassi või B-klassi AIS-seade juba tegevuse algusest alates.

6.4.4. Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele, riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.


6.4.5. Kokkuvõte mõjust eraõiguslike isikute halduskoormusele

Eelnõuga plaanitavatel muudatustel on väike mõju Kaitseliidu nende üksuste tegevusele, kes kasutavad veesõidukeid. Kaitsevägi teeb tehnilist järelevalvet nende veesõidukite üle, mida Kaitseliit varem ise kontrollis. Samas peab Kaitseliit hakkama täitma Kaitseväe kehtestatud nõudeid, kuid see ei ole suure mõjuga, sest koostöö Kaitseväega käib ka praegu.

Merealuse taristu ja rajatiste omanike ning valdajate halduskoormus oluliselt ei kasva, sest nad esitavad hooldustöödega seotud andmeid ja teavitavad nendest ka praegu. Eelnõuga pigem täpsustatakse, millal tuleb esitada taotlus ja millal teavitada. Nendel isikutel, kes soovivad merel peamiselt vee all tegutseda muul põhjusel, mis ei ole juba seadusega reguleeritud ja mis ei ole vahetult seotud rahumeelse läbisõiduga, tekib väike halduskoormus, sest nad peavad teavitama Kaitseväge kavandatavast tegevusest. Osa neist teeb seda juba praegu, kuigi kohustust ei ole, kuid osa mitte. Viimastele tekib väike halduskoormus teavitamiskohustuse tõttu. Otsene halduskoormus vastavuskulu näol tekib ka neile seitsmele veesõiduki omanikule, kes peavad oma laevale asjakohase AIS-seadme paigaldama. Tegemist on ühekordse kohustusega, mis tuleb täita kuue kuu jooksul alates eelnõukohase seaduse jõustumisest.






6.5. Kaitseväe julgeolekuala kaitse tõhustamine

6.5.1. Sihtrühm

Peamine sihtrühm on Kaitsevägi ja selle teenistujad. Kaitseväe teenistujad võib jagada tinglikult kaheks. Esimesse rühma kuuluvad kõik Kaitseväe teenistujad, keda võib puudutada julgeolekuala vastu suunatud ründe oht. Teise rühma kuuluvad teenistujad, kelle teenistusülesanne on julgeolekuala valve ja kaitse.

Teisese sihtrühma moodustavad isikud, kes viibivad julgeolekuala vahetus läheduses või soovivad siseneda julgeolekualale ning kelle tegevus võib seejuures ohustada julgeolekuala ja selle puutumatust (s.t territooriumi koos hoonetega, sellel asuvat vara ja sellel viibivaid isikuid) või kaitseväelasi.

Kolmanda taseme sihtrühma moodustavad kõik riigi elanikud, kelle turvalisus ja heaolu sõltub otseselt riigi julgeolekust.

6.5.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju sihtrühm 1: Kaitsevägi ja selle teenistujad.
Mõju sihtrühm 2: isikud, kes viibivad Kaitseväe julgeolekuala vahetus läheduses või soovivad siseneda selle territooriumile ning kelle tegevus ohustab või võib ohustada julgeolekuala.
Mõju sihtrühm 3: riigi elanikud.

Sihtrühmi käsitletakse koos, sest mõju kirjeldus on olulisel määral kattuv.
Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest eelnõuga plaanitud muudatuste tulemusel paraneb riigi reageerimisvõime julgeolekuala kaitseks julgeolekuala vahetus läheduses. Planeeritud muudatused võimaldavad senisest paremini kindlustada, et Kaitsevägi saab nende vastu suunatud ohule adekvaatselt ja proportsionaalselt reageerida. Seega on senisest veelgi paremini tagatud Kaitseväe ja nende teenistujate kaitse, seeläbi ka avaliku võimu organite ja riigi häireteta toimimine ning selle kaudu omakorda elanike turvalisus ja heaolu. Kaitseväele ja nende teenistujatele loovad planeeritud muudatused suurema kindluse, et Kaitseväe julgeolekuala ähvardav oht ei realiseeru või suudetakse sellele adekvaatselt ja proportsionaalselt reageerida. Seega väheneb ka Kaitseväe vara ja teavet ning nende teenistujate elu või tervist ähvardava ohu realiseerumise risk. Seega mõjutavad muudatused riigi julgeolekut positiivselt.

Mõju avaldumise sagedus on väike, sest julgeolekuala vastu suunatud ohu tase ja realiseerumise tõenäosus on igapäevaselt suhteliselt madal.

Mõju sihtrühma 1 suurus on keskmine, sest Kaitsevägi ja selle teenistujad moodustavad kõigist riigiasutustest ja nende teenistujatest olulise osa. Mõju sihtrühm 2 on suuruselt väike, sest asjaomased isikud moodustavad äärmiselt väikese osa avalikus ruumis viibivatest või ka Kaitseväe julgeolekualale sisenevatest isikutest. Mõju sihtrühm 3 on mahult suur, sest kaudselt on mõjutatud kogu elanikkond. Mõju ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, sest muudatustega ei kaasne automaatselt ühtegi muudatust isikute suhtes, kellest ei lähtu (potentsiaalset) ohtu Kaitseväele ega julgeolekualale. Muudatused tehakse eesmärgiga suurendada Kaitseväe võimet kaitsta julgeolekuala selle vahetus läheduses, arvestades samas vajadust kehtestada piirid, mis välistaksid ohule ülereageerimise ja seeläbi ohuolukorra eskaleerimise.

Kuna julgeolekualal asuvad kaitseväelased, mitte teiste asutuste teenistujad, saab ka Kaitsevägi julgeolekuala ohustavale sündmusele julgeolekuala vahetus läheduses esimesena reageerida, kuid kui tal seda õigust ei oleks, võib tekkida olukord, kus Kaitsevägi peab ootama reageerimisega, kuni oht on realiseerunud ja julgeolekuala puutumatus on rikutud, sest tal puudub selleks õigus, ning tulemuseks oleks oht riigi iseseisvale kaitsevõimele ja seda tagavale taristule. See tähendab, et muudatustel on üldiselt positiivne mõju riigikaitsele ja ohuolukordadeks valmisolekule, sest Kaitsevägi ei pea viivitama sündmusele reageerimisega seetõttu, et uurida, kas ta võib reageerida, vaid saab seda teha kohe, kui vajalikud toimingud on tehtud.

ESS-i seotud muudatuste täpsema sihtrühma moodustavad kaitseväelased, kes piiravad riigikaitselist tähtsust omava objekti piirkonnas raadiosidet ja tähistavad objekti, paigaldavad raadioside piiramise piirkonda nõuetekohaseid tähiseid ning jälgivad, et neid oleks piisavalt ja need oleks õigetes kohtades. Muudatus võimaldab Kaitseväel rakendada raadioside piiramist julgeoleku tagamiseks kiiremini ja paindlikumalt, sest ei pea selle tegevusega ootama, kuni objektile on tähised paigaldatud. Seega mõjutab muudatus riigi julgeolekut positiivselt.

Mõju välissuhetele puudub.

6.5.3. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Mõju riigiasutuste korraldusele on väike, sest eelnõukohase seadusega ei jagata asutuste vahel ülesandeid ümber.

Eelnõus sätestatu ei mõjuta muude riigiasutuste korraldust peale Kaitseväe. Suurim mõju on Kaitseväe tegevusele, sest ta saab õiguse ohtudele reageerida julgeolekuala vahetus läheduses.
Mõju sagedus on pidev, sest Kaitsevägi on valmis reageerima igal ajal, kuid rakendada tuleb lisanduvaid volitusi tõenäoliselt harva.

Planeeritud muudatused loovad julgeolekuala valve ja kaitse ülesannet täitvatele teenistujatele võimaluse reageerida julgeolekuala vastu suunatud ohule julgeolekuala vahetus läheduses õigel ajal, adekvaatselt ja proportsionaalselt. Kaitsevägi vajab spetsiaalset väljaõpet julgeolekuala vahetus läheduses ohtudele reageerimiseks. Julgeolekuala valve ja kaitse ülesannet täitvad kaitseväelased peavad läbima lisakoolituse, et omandada uuendatud volituste rakendamiseks vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud.

Mõju sihtrühm on keskmine, sest asjaomaseid ülesandeid igapäevaselt täitvad kaitseväelased moodustavad Kaitseväe teenistujatest suhteliselt väikese osa, kuid paljud kaitseväelased võivad mingil hetkel kokku puutuda julgeolekuala kaitse ja valve ülesandega (nt õppuste ajal) ning peaksid olema pädevad reageerima julgeolekuala vahetuses läheduses olevale ohule ja seal meetmeid proportsionaalselt kohaldama. Mõju ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, sest muudatustega ei kaasne neile peale lisakoolituse muid lisakohustusi ning muudatused tehakse eesmärgiga suurendada võimet julgeolekuala kaitseks reageerida.

6.5.4. Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju majandusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.

6.5.5. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju sihtrühm 1: Kaitsevägi ja selle teenistujad.
Mõju sihtrühm 2: isikud, kes viibivad piirkonnas, kus Kaitsevägi rakendab riigikaitselist tähtsust omava objekti kaitseks raadioside piiramist.
Mõju sihtrühm 3: riigi elanikud.

Sihtrühmi käsitletakse koos, sest mõju kirjeldus on olulisel määral kattuv.
Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest eelnõuga plaanitud muudatuste tulemusel on võimalik piirata raadiosidet operatiivselt ja vältida ala aeganõudvat tähistamist. Samuti on Kaitseväe varjatud tegevuste julgeolek rohkem tagatud, sest raadiosidet piiratakse nii, et see ei pruugi olla avalikus ruumis kaugele märgatav ega põhjustada julgeolekuohtu ega liigset tähelepanu. Kaitsevägi saab oma varjamist nõudvaid tegevusi paremini teostada ning suunatud ohule adekvaatselt ja proportsionaalselt reageerida. Seega on senisest veelgi paremini tagatud Kaitseväe ja nende teenistujate kaitse, seeläbi ka avaliku võimu organite ja riigi häireteta toimimine ning selle kaudu omakorda elanike turvalisus ja heaolu.

Mõju avaldumise sagedus on praegu väike, sest riigikaitselist tähtsust omaval objektil raadioside piiramise vajadus ja näiteks MÕS-idest põhjustatud ohu tase ja realiseerumise tõenäosus on igapäevaselt suhteliselt madal, kuid see võib hüppeliselt suureneda vastavalt valitsevale julgeolekuolukorrale.

Mõju sihtrühma 1 suurus on keskmine, sest riigikaitselist tähtsust omavad objektid, kus Kaitsevägi ja selle teenistujad tegutsevad, moodustavad kõigist riigiasutustest ja -ametnikest olulise osa. Mõju sihtrühm 2 on suuruselt väike, sest asjaomased isikud moodustavad äärmiselt väikese osa avalikus ruumis riigikaitselist tähtsust omavate objektide lähedal viibivatest isikutest. Mõju sihtrühm 3 on mahult suur, sest kaudselt on mõjutatud kogu elanikkond.

Mõju ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike kuni keskmine, sest raadioside piiramine tähistamata territooriumil julgeolekukaalutlustel riigikaitselist tähtsust omavatel objektidel võib kaasa tuua ebasoovitavaid mõjusid raadiosidele piirkonnas, mobiililevile, mõnedele raadiosidet kasutavate meditsiiniseadmete funktsioonidele ning ka näiteks ehitustööriistadele, mis rakendavad töötamisel raadiosidet. Olenevalt kasutatavast raadioside piiramise seadmest ei pruugi mõju iga kord avalduda. Samuti piiratakse raadiosidet vajalikus piirkonnas nii, et mõjud oleks avalikus ruumis minimaalselt märgatavad, sest vastupidine võib kaasa tuua ebasoovitava tähelepanu ning kompromiteerida Kaitseväe tegevust.

Muudatustel on üldiselt positiivne mõju riigikaitsele ja ohuolukordadeks valmisolekule, sest Kaitsevägi saab erilist kaitset vajavaid objekte kaitsta raadioside piiramise teel ilma, et need oleks avalikus ruumis kaugele märgatavad ja põhjustaks seega lisaohtu.

Mõju välissuhetele puudub.

6.5.6. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Mõju riigiasutuste korraldusele on väike, sest eelnõukohase seadusega ei jagata asutuste vahel ülesandeid ümber. Pigem toob muudatus riigiasutusele vähest rahalist kokkuhoidu, kuna julgeolekukaalutlustel võib jätta raadioside piiramise piirkonnas objekti ümber tähised paigaldamata.

Eelnõus sätestatu ei mõjuta muude riigiasutuste korraldust peale Kaitseväe. Suurim mõju on Kaitseväe tegevusele, sest ta saab õiguse piirata raadiosidet tähistamata riigikaitsega seotud objektidel ning sellega paindlikumalt reageerida näiteks MÕS-idest põhjustatud ohtudele.

Mõju sagedus on pidev, sest Kaitsevägi on valmis raadiosidet piirama vajaduse korral igal ajal, kuid tähistamata objektidel on see suhteliselt harv. Eelkõige piiratakse raadiosidet endiselt tähistatud riigikaitseobjektide kaitseks.

Mõju sihtrühm on keskmine, sest raadioside piiramise ülesandeid igapäevaselt täitvad kaitseväelased moodustavad Kaitseväe teenistujatest suhteliselt väikese osa.

6.5.7. Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju majandusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.

6.6. Kaitseliidule kaasamisel Kaitseväe ülesannete täitmisesse kaasava haldusorgani volituste andmine

6.6.1. Sihtrühm

Peamine sihtrühm on Kaitseliit, Kaitseliidu liikmed ja selle teenistujad, keda võib Kaitseväe ülesannetesse kaasata.

Teise sihtrühma moodustab Kaitsevägi, kellel tekib senisest märksa ulatuslikum võimalus kasutada Kaitseliidu võimeid, et täita rahuaegseid ülesandeid, mis vajavad olemasolevast suuremat ressurssi.

6.6.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju sihtrühm 1: Kaitseliit ja selle liikmed ning teenistujad.
Mõju sihtrühm 2: Kaitsevägi.

Sihtrühmi käsitletakse koos, sest mõju kirjeldus on olulisel määral kattuv.
Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest eelnõuga plaanitud muudatuste tulemusel paraneb riigi reageerimisvõime esmase enesekaitsevõime ettevalmistamisel. Planeeritud muudatused võimaldavad senisest paremini kindlustada, et Kaitsevägi ja Kaitseliit täidavad senisest efektiivsemalt neile õigusaktidega pandud riigikaitselisi ülesandeid. See omakorda võimaldab kasutada olemasolevat ressurssi mitte üksnes Kaitseväe ja Kaitseliidu ülesannete täitmisel, vaid tervikuna, arvestades mõlema riigikaitselist staatust.

Mõju avaldumise sagedus on keskmine, kuna Kaitsevägi ei vaja toetust igapäevaselt. Samas luuakse paindlik ja kiire reageerimisvõimekus.
Kaitseliit saab lisaülesanded, mis vajavad täiendavat ressursiplaneerimist ja reageerimisvõimekust. Olgugi et Kaitseliit on avalik-õiguslik organisatsioon, on sihtrühm nende ülesannete osas võrreldav Kaitseväega, mistõttu rakenduvad ülesannete täitmisel ka kaasava halduorgani volitused.

Mõju sihtrühma 1 suurus on keskmine. Kaitseliit on ühiskonnas nähtav ja hõlmab paljusid ühiskonnaliikmeid.

Mõju sihtrühm 2 on suuruselt samuti keskmine, kuna Kaitseväe mõju ja nähtavus ühiskonnas on oluline.

Mõju välissuhetele puudub.

6.6.3. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Mõju riigiasutuste korraldusele on väike, sest eelnõukohase seadusega ei jagata asutuste vahel ülesandeid ümber.

Eelnõus sätestatu ei mõjuta muude riigiasutuste korraldust. Suurim mõju on Kaitseliidu kui avalik-õigusliku organisatsiooni tegevusele, sest ta saab õiguse kaasuda riigikaitseülesannete täitmisse senisest suuremas mahus.

Mõju sagedus on pidev, sest Kaitseliit on valmis reageerima igal ajal, kuid rakendada tuleb lisanduvaid volitusi tõenäoliselt keskmise sagedusega.

Planeeritud muudatused loovad võimaluse reageerida julgeolekuolukorrale tõhusamalt, õigel ajal, adekvaatselt ja proportsionaalselt.

Mõju sihtrühm on keskmine, sest asjaomaseid ülesandeid igapäevaselt täitvad kaitseväelased ja tegevliikmed moodustavad liikmeskonnast suhteliselt väikese osa, kuid paljud kaitseväelased ja tegevliikmed võivad mingil hetkel kokku puutuda kaasamisega seotud ülesannete täitmisega ning peaksid olema pädevad reageerima ja meetmeid proportsionaalselt kohaldama. Mõju ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike.

6.6.4. Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju majandusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.


6.7. Kaitseliidu valvuri kasutuses oleva relvastuse täiendamine relvasüsteemiga

6.7.1. Sihtrühm

Peamine sihtrühm on Kaitseliit, Kaitseliidu valvurid ja isikud, keda saab valvetegevusse kaasata.

Teise sihtrühma moodustab Kaitsevägi, kellel tekib senisest märksa ulatuslikum võimalus kasutada Kaitseliidu valveteenistuse võimeid, et täita rahuaegseid ülesandeid, mis vajavad olemasolevast suuremat ressurssi.

6.7.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju sihtrühm 1: Kaitseliit ja selle liikmed ning teenistujad.
Mõju sihtrühm 2: Kaitsevägi.

Sihtrühmi käsitletakse koos, sest mõju kirjeldus on olulisel määral kattuv.
Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest eelnõuga plaanitud muudatuste tulemusel paraneb riigi reageerimisvõime esmase enesekaitsevõime ettevalmistamisel. Planeeritud muudatused võimaldavad senisest paremini kindlustada, et Kaitsevägi ja Kaitseliit täidavad senisest efektiivsemalt neile õigusaktidega pandud riigikaitselisi ülesandeid. See omakorda võimaldab kasutada olemasolevat ressurssi mitte üksnes Kaitseväe ja Kaitseliidu ülesannete täitmisel, vaid tervikuna, arvestades mõlema riigikaitselist staatust. Samuti paraneb oluliselt nii Kaitseväe kui ka Kaitseliidu julgeolekuala kaitse, kuna relvasüsteem on suuremahulise droonikaitse vajaduse olukorras tõhusaim kasutatav relv.

Mõju avaldumise sagedus on väike, kuna Kaitsevägi ega Kaitseliit ei vaja relvsüsteemi kasutamist igapäevaselt. Samas luuakse paindlik ja kiire reageerimisvõimekus.
Kaitseliit saab lisaülesanded, mis vajavad täiendavat ressursiplaneerimist ja reageerimisvõimekust. Olgugi et Kaitseliit on avalik-õiguslik organisatsioon, on sihtrühmal nende ülesannete täitmisel vahetu sunni kohaldamise õigus.

Mõju sihtrühma 1 suurus on keskmine. Kaitseliit on ühiskonnas nähtav ja hõlmab paljusid ühiskonnaliikmeid.

Mõju sihtrühm 2 on suuruselt samuti keskmine, kuna Kaitseväe mõju ja nähtavus ühiskonnas on oluline.

Mõju välissuhetele puudub.

6.7.3. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Mõju riigiasutuste korraldusele on väike, sest eelnõukohase seadusega ei jagata asutuste vahel ülesandeid ümber.

Eelnõus sätestatu ei mõjuta muude riigiasutuste korraldust. Suurim mõju on Kaitseliidu kui avalik-õigusliku organisatsiooni tegevusele, sest ta saab õiguse kaasuda riigikaitseülesannete täitmisse senisest suuremas mahus.

Mõju sagedus on pidev, sest Kaitseliit on valmis reageerima igal ajal, kuid rakendada tuleb lisanduvaid volitusi tõenäoliselt keskmise sagedusega.

Planeeritud muudatused loovad võimaluse reageerida julgeolekuolukorrale tõhusamalt, õigel ajal, adekvaatselt ja proportsionaalselt.

Mõju sihtrühm on keskmine, sest asjaomaseid ülesandeid igapäevaselt täitvad valvurid moodustavad liikmeskonnast suhteliselt väikese osa, kuid paljud kaitseväelased ja tegevliikmed võivad mingil hetkel kokku puutuda olukorraga, kus julgeolekuala ähvardab droonirünnaku näol reaalne oht ning valvurid peavad olema pädevad reageerima ja meetmeid proportsionaalselt kohaldama. Mõju ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike.

6.7.4. Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju majandusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.






6.8. Kaitseliidu julgeolekuala kehtestamine ja piiravate meetmete rakendamine

6.8.1. Sihtrühm

Peamine sihtrühm on Kaitseliit, Kaitseliidu liikmed ja selle teenistujad. Kaitseliidu liikmed ja teenistujad võib jagada tinglikult kaheks. Esimesse rühma kuuluvad kõik Kaitseliidu teenistujad ja liikmed, keda võib puudutada julgeolekuala vastu suunatud ründe oht. Teise rühma kuuluvad teenistujad, kelle teenistusülesanne on julgeolekuala valve ja kaitse.

Teise sihtrühma moodustavad isikud, kes viibivad julgeolekuala vahetus läheduses või soovivad siseneda julgeolekualale ning kelle tegevus võib seejuures ohustada julgeolekuala ja selle puutumatust (territooriumi koos hoonetega, sellel asuvat vara ja sellel viibivaid isikuid) või kaitseväelasi.

Kolmanda taseme sihtrühma moodustavad kõik riigi elanikud, kelle turvalisus ja heaolu sõltub otseselt riigi julgeolekust.

6.8.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju sihtrühm 1: Kaitseliit ja selle liikmed ning teenistujad.
Mõju sihtrühm 2: isikud, kes viibivad Kaitseliidu julgeolekuala vahetus läheduses või soovivad siseneda selle territooriumile ning kelle tegevus ohustab või võib ohustada julgeolekuala.
Mõju sihtrühm 3: riigi elanikud.

Sihtrühmi käsitletakse koos, sest mõju kirjeldus on olulisel määral kattuv.
Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest eelnõuga plaanitud muudatuste tulemusel paraneb riigi reageerimisvõime julgeolekuala kaitseks julgeolekuala vahetus läheduses. Planeeritud muudatused võimaldavad senisest paremini kindlustada, et Kaitseliit saab nende vastu suunatud ohule adekvaatselt ja proportsionaalselt reageerida. Seega on senisest veelgi paremini tagatud Kaitseliidu ja liikmete ning teenistujate kaitse, seeläbi ka riigi häireteta toimimine ning selle kaudu omakorda elanike turvalisus ja heaolu. Kaitseliidu liikmetele ja teenistujatele loovad planeeritud muudatused suurema kindluse, et Kaitseliidu julgeolekuala ähvardav oht ei realiseeru või suudetakse sellele adekvaatselt ja proportsionaalselt reageerida. Seega väheneb ka Kaitseliidu vara ja teavet ning liikmete ja teenistujate elu või tervist ähvardava ohu realiseerumise risk. Järelikult mõjutavad muudatused riigi julgeolekut positiivselt.

Mõju avaldumise sagedus on väike, sest julgeolekuala vastu suunatud ohu tase ja realiseerumise tõenäosus on igapäevaselt suhteliselt madal.

Mõju sihtrühma 1 suurus on keskmine, sest Kaitseliit, selle liikmed ja teenistujad moodustavad kõigist riigiasutustest ja nende teenistujatest olulise osa. Olgugi et Kaitseliit on avalik-õiguslik organisatsioon, on sihtrühm oma ülesannete poolest võrreldav teiste riigiasutusega.

Mõju sihtrühm 2 on suuruselt väike, sest asjaomased isikud moodustavad äärmiselt väikese osa avalikus ruumis viibivatest või ka Kaitseliidu julgeolekualale sisenevatest isikutest.

Mõju sihtrühm 3 on mahult suur, sest kaudselt on mõjutatud kogu elanikkond. Mõju ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, sest muudatustega ei kaasne automaatselt ühtegi muudatust isikute suhtes, kellest ei lähtu (potentsiaalset) ohtu Kaitseliidule ega julgeolekualale. Muudatused tehakse eesmärgiga suurendada Kaitseliidu võimet kaitsta julgeolekuala, arvestades samas vajadust kehtestada piirid, mis välistaksid ohule ülereageerimise ning seeläbi ohuolukorra eskaleerimise.

Kuna julgeolekualal asuvad Kaitseliidu liikmed, kaitseväelased ja Kaitseliiduga töösuhtes olevad töötajad, mitte teiste asutuste teenistujad, saab Kaitseliit sarnaselt Kaitseväele julgeolekuala ohustavale sündmusele esimesena reageerida. Selle õiguseta võib tekkida olukord, kus Kaitseliit peab ootama reageerimisega, kuni oht on realiseerunud ja julgeolekuala puutumatus on rikutud, sest tal puudub selleks õigus, ning tulemuseks oleks oht riigi iseseisvale kaitsevõimele ja seda tagavale taristule. See tähendab, et muudatustel on üldiselt positiivne mõju riigikaitsele ja ohuolukordadeks valmisolekule, sest Kaitseliit ei pea viivitama sündmusele reageerimisega seetõttu, et uurida, kas ta võib reageerida, vaid saab seda teha kohe, kui vajalikud toimingud on tehtud.

Mõju välissuhetele puudub.

6.8.3. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Mõju riigiasutuste korraldusele on väike, sest eelnõukohase seadusega ei jagata asutuste vahel ülesandeid ümber.

Eelnõus sätestatu ei mõjuta muude riigiasutuste korraldust. Suurim mõju on Kaitseliidu kui avalik-õigusliku organisatsiooni tegevusele, sest ta saab õiguse reageerida ohtudele senisest tõhusamalt.

Mõju sagedus on pidev, sest Kaitseliit on valmis reageerima igal ajal, kuid rakendada tuleb lisanduvaid volitusi tõenäoliselt harva.

Planeeritud muudatused loovad julgeolekuala valve ja kaitse ülesannet täitvatele teenistujatele võimaluse reageerida julgeolekuala vastu suunatud ohule õigel ajal, adekvaatselt ja proportsionaalselt. Julgeolekuala valve ja kaitse ülesannet täitvad kaitseväelased ning Kaitseliidu tegevliikmed peavad läbima lisakoolituse, et omandada uuendatud volituste rakendamiseks vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud.

Mõju sihtrühm on keskmine, sest asjaomaseid ülesandeid igapäevaselt täitvad kaitseväelased ja tegevliikmed moodustavad liikmeskonnast suhteliselt väikese osa, kuid paljud kaitseväelased ja tegevliikmed võivad mingil hetkel kokku puutuda julgeolekuala kaitse ja valve ülesandega (nt õppuste ajal) ning peaksid olema pädevad reageerima ja meetmeid proportsionaalselt kohaldama. Mõju ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, sest muudatustega ei kaasne neile peale lisakoolituse muid lisakohustusi ning muudatused tehakse eesmärgiga suurendada võimet julgeolekuala kaitseks reageerida.

6.8.4. Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju majandusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.






6.9. Sõjavangide kohtlemise regulatsiooni kehtestamine

6.9.1. Sihtrühm

Peamine sihtrühm on Kaitseministeerium ja selle valitsemisala asutused, Justiits- ja Digiministeerium ning Vanglateenistus, samuti Tervisekassa.

Teise sihtrühma moodustavad isikud, kes relvakonflikti raames saavad sõjavangi staatuse ja keda peetakse kinni.

6.9.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Muudatusel on positiivne mõju Eesti riigikaitsele, sealhulgas sõjalise kaitse sihipärasele teostamisele. Määratletakse sõjavangide haldamise pädevused ja täpsemad tegevused, et Eesti täidaks rahvusvahelisi kohustusi Genfi III konventsiooni raames ning sellega kooskõlas.

Lahendusel on oluline mõju riigikaitse korraldusele, sest see toob kaasa tööjaotuse ja selgete vastutusvaldkondade määramise asutuste vahel. Sõjavangide pikaajalise kinnipidamise kohtadena vanglate territooriumide kasutamine kasutab riigi ressursse optimaalselt. Sellega välditakse Kaitseväe täiendavat halduskoormust ja võimaldatakse Kaitseväe isikkoosseisu täiemahuline keskendumine sõjapidamisele. Justiits- ja Digiministeeriumi valitsemisala on oma pädevusest tulenevalt väheste ümberkorraldustega võimeline sõjalise kriisi ajal tegelema sõjavangide kui kinnipeetud isikute erikategooriaga, järgides rahvusvahelise humanitaarõiguse nõudeid. See tähendab riigi tõhusamat ressursikasutust sõjaajal ning on kooskõlas laiapindse riigikaitse põhimõttega, mis näeb ette tsiviilsektori laialdasemat kaasamist riigi julgeolekusse ja kaitsetegevusse.

Vanglate territooriumide kasutamine võimaldab tõhusamalt tagada ka riigi sisejulgeolekut sõjaolukorras, tagada parema kontrolli vangilangenud vastaste üle ning tagada nende kinnipidamiskohtade nõuetekohase ohutuse.

Mõju avaldub vaid relvakonflikti ajal.

6.9.3. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

6.9.4. Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta rahuajal neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

6.9.5. Mõju riigiasutuste korraldusele avaldub vaid relvakonflikti ajal, mil see on väga intensiivne.

Eelnõus sätestatu ei mõjuta esmaselt muude riigiasutuste korraldust peale Kaitseväe, Vanglateenistuse ja Tervisekassa. Mõju ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk avaldub samuti vaid relvakonflikti ajal.

Sõjaväepolitsei on senini arvestanud ja harjutanud sõjavangidega ümberkäimist ja esmaste kinnipidamistoimingute teostamist, mistõttu õigusmuudatus ei avalda negatiivset mõju Kaitseväe ülesannete täitmisele ega kaitseväekohustuse täitmisele. Samas on sellel märkimisväärne positiivne mõju, kuna sõjavangide pikaajalise kinnipidamise ülesande osas selgete vastutusalade määratlemine riigisiseses õiguses võimaldab Kaitseväel keskenduda relvakonflikti ajal oma põhiülesandele – riigi kaitsmisele.

Regulatsioon vähendab koormust kaitseväekohustust täitvale personalile, tagades, et nende ressursid ja tähelepanu on suunatud otseselt riigi julgeoleku ja sõjalise kaitse tagamisele, mitte sõjavangide pikaajalisele haldamisele. Samuti tagab selge rollijaotus tõhusama sõjavangide pikaajalise kinnipidamissüsteemi, vähendades riski koordineerimata ülesannete täitmiseks. Selline lahendus tugevdab kahe ministeeriumi koostööd laiapindse riigikaitse põhimõtte alusel. Samuti välistab regulatsiooni vastuvõtmine riski, et sõjavangide kinnipidamise korraldust tuleb kiirkorras lahendada relvakonflikti puhkedes.

Sõjavangide kinnipidamine võib eelduslikult mõjutada eelkõige Tartu ja Tallinna vanglat. Olenevalt olukorrast võib sõjavange hoida kõigis vanglates või ühes neist. Kuigi hinnanguliselt on Tallinna vanglas ligi 1300 kohta ja Tartu vanglas 993 kohta113, mõjutavad sõjaseisukorras vabade vanglakohtade arvu mitmed tegurid. Vabade kohtade arvu mõjutab näiteks kinnipeetavate arv vanglas, kinnipeetavate vangistuse kandmise alus ning see, kui kiirelt suudetakse kinnipeetavad evakueerida ja seeläbi vanglakohti vabastada. Kui vanglaid kinnipidamiskohana kasutada ei saa, peab vanglateenistus sõjavangid paigutama Vabariigi Valitsuse korraldusega määratud alternatiivsesse asukohta. Vanglasüsteemi kasutamine võimaldab rakendada olemasolevat taristut ja kogemusi ning see on kulutõhusam lahendus.

Rahuajal avaldub muudatuse mõju eelkõige ettevalmistava tegevusena vanglasüsteemi valmiduse parandamisel. Justiits- ja Digiministeeriumi valitsemisalas on oluline koolitada personali Genfi III konventsiooni nõuete teemal, mille osas saab tuge pakkuda Kaitsevägi. Kuna sõjavangide kohtlemine erineb tavakinnipeetavate kohtlemisest, peab vanglapersonal saama vajaliku väljaõppe. Tuleb välja töötada konkreetsed juhised sõjavangide käsitlemiseks. Samuti vajab tähelepanu vanglaasutuste valmisolek: tuleb hinnata, millised ruumid sobivad sõjavangide isoleeritud majutamiseks ja milliseid lisatingimusi on sõjavangide kinnipidamise jaoks vaja. Kuna sõjavangid ei tohi kokku puutuda kinnipeetavatega, on oluline nende eraldatus vangla territooriumil. Vajaduse korral tuleb arendada võimekus andmete turvaliseks edastamiseks. Tegemist on ettevalmistava faasiga, mis tähendab ajaliselt hajutatud planeerimis- ja arendustöid.

Kui sõjavangid saabuvad, tekib vanglateenistusele juurde lisaülesanne. Vanglateenistus saab seni, kuni see on võimalik, kasutada vanglate taristut ka sõjavangide kinnipidamiseks. Mis puudutab Tartu vangla väljarentimist Rootsi kinnipeetavate jaoks, siis on juba rendilepingu sõlmimisel arvestatud, et lepingus oleks klausel, mille alusel on võimalik sõjaolukorras Rootsi kinnipeetavad evakueerida Rootsi. Samuti on selles lepingus märgitud, et oluline on arvestada vanglateenistuse võimega panustada siseturvalisusesse, laiapindsesse riigikaitsesse ning tegeleda sõja korral näiteks sõjavangide kinnipidamisega.114

Olukorras, kus vanglad peavad majutama nii tavalisi kinnipeetavaid kui ka sõjavange, suureneb ka turvarisk. Seetõttu võib osutuda vajalikuks ajutiste struktuuride, näiteks valvealade või tööprotseduuride ümberkujundamine. Vanglateenistus peab olema valmis sõjavangide registreerimiseks, majutamiseks ja nende eraldamiseks teistest kinnipeetavatest. Samuti tuleb sõjavangidele tagada piisav elamispind, toitlustus, meditsiiniabi ja suhtlemisõigused kooskõlas Genfi konventsiooniga. Reaalne mõju vanglatele sõltub sellest, kui palju sõjavange riigis on.

Mõju avaldub Sotsiaalministeeriumi valitsemisalale, täpsemalt Tervisekassale, olukorras, kui on vaja sõjavangidele osutada ja korraldada tervishoiuteenuseid. Koormuse kasv avaldub sõjaseisukorra ajal vastavalt sõjavangide arvule. Genfi III konventsiooni järgi tuleb tagada esmane ravi sõjavangidele vanglas.

6.9.6. Mõju elu- ja looduskeskkonnale, sotsiaalsetele ja demograafilistele tingimustele ning kohalikule majandusele on vähene.


7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ning tulud

Kohalikule omavalitsusele ei kaasne eelnõukohase regulatsiooniga ühtegi kulu ega saada ka tulu. Samuti ei panda talle seadusega uusi ülesandeid ega muudeta olemasolevaid, mistõttu ei kaasne kohalikule omavalitsusele eelnõukohase seadusega mingeid tegevusi.

Riigiasutustest tekib õigusi ja seega eri tegevusi Kaitseväele, näiteks hakkab Kaitseväe juures tegutsema merelise ohutuse komisjon. See tähendab Kaitseväe (peamiselt mereväe) jaoks uusi tööülesandeid ja oskusi, mille täitmiseks on vaja üle vaadata või kehtestada uued tegevusjuhendid. See on ühekordne ülesanne ja ei vaja lisatööjõudu ega kordade kehtestamise järel ümberkorraldusi Kaitseväes.

Merelise ohutuse komisjoni loomisega kaasnevad Kaitseväele väike töökoormus ja uued ülesanded, mis seisnevad peamiselt komisjoni töö koordineerimises ning tegevusjuhendite väljatöötamises. Muu suhtes täidab Kaitsevägi oma tavapäraseid ülesandeid. Ka kõik töörühmas osalevad asutused täidavad oma tavapäraseid ülesandeid ning uusi ülesandeid, mida nad ka ilma komisjonita ei teeks, komisjonis osalemisega ei teki (nt osaletakse ühisõppustel, kohtutakse eri tööasjade arutamiseks jne).

Kaitsevägi peab muu hulgas üle vaatama ja välja töötama uued väljaõppekavad, mis võivad lisanduda merel mis tahes merelisele ohule reageerimise õiguse saamise tõttu, ning plaanima asjakohase väljaõppe. Üks selline ülesanne on pardumine teisele veesõidukile. Väljaõppe korraldamine vajab raha, kuid seda on võimalik korraldada Kaitseväe eelarve piires.

Seoses julgeolekuala vahetus läheduses reageerimise õiguse lisandumisega tekib riigiasutustest õigusi ja seega eri tegevusi Kaitseväele, kes saab muu hulgas juurde õiguse reageerida julgeolekuala vahetus läheduses ohtudele julgeolekuala kaitse eesmärgil.

Kaitseväe julgeolekuala kaitse ja julgeolekuala vahetus läheduses reageerimisega seotud muudatuste rakendamisega ei kaasne vajadust teha muudatusi Kaitseväe koosseisus ega struktuuris. Ka praegu on Kaitseväe koosseisus teenistujad, kelle ülesanne on tagada julgeolekuala ning sealse taristu, vara, teenistujate ja teabe valve ning kaitse.

Kaitsevägi peab muu hulgas üle vaatama ja välja töötama uued väljaõppekavad, mis võivad lisanduda julgeolekuala vahetus läheduses ohule reageerimise õiguse saamise tõttu, ning plaanima asjakohase väljaõppe. Lisakoolitusega kindlustatakse, et volitusi rakendavad kaitseväelased on teadlikult nende tingimustest ja piiridest. Väljaõppe korraldamine vajab raha, kuid seda on võimalik korraldada Kaitseväe eelarve piires. Väljaõppeks kuluvat summat ei ole võimalik öelda.

Justiits- ja Digiministeeriumi töökoormus suureneb sõjavangide pikaajalise kinnipidajana. Sealjuures kasvab personali töökoormus sõjaseisukorra ajal, kuna lisaks tavapärastele ülesannetele kinnipeetavate kinnipidamisel peab personal hakkama tegelema ka täiesti uue isikute rühmaga – sõjavangidega.

Riigi erinevate tegevuste rahastamine ja riigieelarve muutmine erikorra ajal on sätestatud riigieelarveseaduses (RES) ja RiKS-is.

Sõjavangide kinnipidamine loodava regulatsiooni mõttes saab toimuda üksnes relvakonflikti raames. Relvakonflikti puhkedes kuulutatakse kõigi eelduste kohaselt riigisiseselt välja sõjaseisukord. Sõjaseisukorra ajal on võimalik sõjaseisukorraga seonduvate ülesannete täitmiseks vajalikke tegevusi riigieelarvest rahastada paindlikumalt kui rahuajal. Kui riik on sõjaseisukorras, on riigi prioriteet tagada selliste ülesannete jätkusuutlik täitmine (nt rahaliste vahenditega), mis on seotud sõjaliste ülesannetega. Vabariigi Valitsusel on pädevus teha ettepanek lisavahendite eraldamiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse või sõjaseisukorrast tulenevate ülesannete täitmiseks. Sellisel juhul on võimalik riigieelarvet muuta, leida rahalised vahendid ja jagada need vastavalt ülesannete prioriteetsusele.

Oluline on, et RiKS ja RES sätestavad erandid riigieelarve muutmisele, kui ülesanne seondub kõrgendatud kaitsevalmiduse (KKV) või sõjaseisukorraga. Samuti on võimalik KKV ja sõjaseisukorra ajal juba enne Riigikogu poolt RES-i muutmise otsustamist hakata esitatud eelnõu rakendama. Siinkohal vt RiKS § 14 lõike 1 punkt 3; RES § 43 lõige 1; § 44 lõige 1; § 45 lõige 1, lõike 2 punkt 3 ja lõige 3. Lisaks on sõjaseisukorra või muu erakorralise olukorra või olulise mõjuga kriisi lahendamiseks või ennetamiseks võimalik kasutada finantsreservi ehk stabiliseerimisreservi (RES § 71).

Seega olukorras, kus sõjavange puudutavat regulatsiooni tuleb hakata rakendama, on võimalik eri reeglite järgi riigieelarvet muuta ning võtta kasutusele ka stabiliseerimisreserv, et vastava ülesandega asutused saaksid täita ülesandeid, mis on seotud sõjaseisukorraga, sealhulgas sõjavangide pikaajalise kinnipidamisega.

Tulud

Eelnõukohase seaduse jõustamisega ei kaasne riigieelarve tulu. Eelnõuga ei kehtestata kohustust tasuda riigilõivu taristu ja rajatiste hooldustöödega seotud tegevuste jaoks taotluse menetlemiseks.

Kulud

Riigile ei too eelnõukohase seaduse rakendamine lähiajal ettenähtavaid lisakulutusi, välja arvatud sõjavangide regulatsiooni rakendamisega seotud kulud. Kõik muud vajalikud kulutused jäävad riigieelarve, sealhulgas Kaitseväe, Kaitseliidu ja teiste asutuste eelarve piiresse. Kaitseväe jaoks vajaliku väljaõppe kulud kavandatakse Kaitseväe eelarve planeerimisel. Väljaõppeks kuluvat summat ei ole võimalik öelda.

Kaitseväele võib kaasneda kulu Vabariigi Valitsuse 1. augusti 2019. aasta määruse nr 69 „Kaitseväe täpsemad ülesanded, mille täitmisse võib Kaitseliitu kaasata, ning kaasamise tingimused ja kord“ rakendamisel. Samas on tegu Kaitseväe igapäevaülesannete toetamisega, mistõttu kaetakse kulud olemasolevast Kaitseväe eelarvest.

Võimalik kulu kaasneb julgeolekuala valve ja kaitse ülesannet täitvate Kaitseväe teenistujate lisakoolitusega, mille käigus omandavad nad lisateadmised ja -oskused ning hoiakud, mida on vaja lisandunud volituste proportsionaalseks rakendamiseks. Neid koolitusi saab ühendada regulaarsete füüsilise jõu, vahetu sunni ja relva kasutamise oskuste täiendamise ja kontrollimise koolitustega ning katta Kaitseväe eelarves sellisteks koolitusteks ette nähtud vahenditest.

Sõjaseisukorras võib potentsiaalne mõju kuludes olla vanglateenistusele suurem. Reaalne mõju vanglateenistuse eelarvele sõltub kahest asjaolust: millist eelnevat ettevalmistuse taset eeldatakse (investeeringud jt) ning kui palju sõjavange riigis viibib ja kui pikalt neid kinni peetakse. Praegu puudub vanglateenistusel raha sõjavangide kinnipidamise ülesande ettevalmistamiseks ja täitmiseks väljaspool igapäevaseid tegevuskulusid. Eelnõu jõustumisel tuleb määratleda vanglateenistuse vajalik valmisoleku aste ning eraldada selleks vastavad vahendid. Ühtlasi kaasnevad eelnõuga Justiits- ja Digiministeeriumile kulud seoses VangS § 51 lõikes 1 nimetatud registri arendustöödega, et luua registrisse lahendus sõjavangide üle arvestuse pidamiseks.

TTKS §-s 52 on sätestatud tervishoiu rahastamine riigieelarvest ning loetletud kulud, mis kaetakse ministeeriumite või nende allasutuste eelarvest. Eelnõuga nähakse ette, et Sotsiaalministeeriumi kaudu rahastatakse riigieelarvest tulevikus ka sõjavangidele tervishoiuteenuste osutamise korraldamist ning rahastamine toimub Terviseameti kaudu. Kulu tekib ainult sõjaseisukorras ning sõltub sõjavangide arvust ja nendele pakutavatest raviteenustest.

8. Rakendusaktid

Seoses eelnõu rakendamisega on vaja teha järgmised muudatused ning kehtestada järgmised aktid:

1. KKS § 32 lõige 2: KKS § 32 lõikes 1 nimetatud Kaitseväe ülesande täitmisse kaasamise otsustab riigikaitse valdkonna eest vastutav minister. Eelnõu on väljatöötamisel, kavandit ei ole lisatud.

2. RiPS § 142 lõige 3: taristu ja rajatiste hooldamisega seotud tegevusteks loa taotlemise ja andmise korra ning loa taotlemise vormi kehtestab riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister määrusega. Määruse eelnõu kavand lisatud.

3. RiKS § 878 lõige 5: sõjavangide lühiajalise ja pikaajalise kinnipidamise kord ning Kaitseministeeriumi ja Justiits- ja Digiministeeriumi koostöö selle korraldamisel kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega. Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu kavand seletuskirjale lisatud.

4. Kaitseväele uue ülesande (tehnilise järelevalve tegemine) lisandumisega on vaja muuta Vabariigi Valitsuse 21. juuni 2018. aasta määrust nr 45 „Kaitseväe põhimäärus“. Põhimääruse § 19 lõikesse 2 on vaja lisada mereväele uus ülesanne, mis on seotud tehnilise järelevalve tegemisega. Selleks lisatakse punkt 7 tekstiga „7) korraldada meresõiduohutust Kaitseministeeriumi valitsemisalas“. Eelnõu kavand seletuskirjale lisatud.

5. Seoses eelnõu § 7 punktiga 4 on vaja asjakohane muudatus teha Vabariigi Valitsuse 19. mai 2004. aasta määruse nr 194 „Laevade ja väikelaevade sisemerre, sadamatesse ning piiriveekogude Eestile kuuluvatesse vetesse sisenemise ja neist väljumise kord“ § 3 lõikes 1, jättes erandite loetelust välja punkerdamise. Eelnõu kavand seletuskirjale lisatud.

6. Mitmekordse loa andmise võimaluse loomise tõttu teatud ülesandeid täitvatele riigilaevadele (eelnõu § 7 punkt 6) on vaja asjakohane muudatus teha ka Vabariigi Valitsuse 10. juuli 2001. aasta määruse nr 237 „Välisriigi laevale laevaloa taotlemise ja andmise kord“ § 3 lõikes 2, lisades sellesse mitmekordse loa saajate hulka eelnõukohases seaduses nimetatud riigilaevad. Eelnõu kavand seletuskirjale lisatud.

7. Vabariigi Valitsuse 1. augusti 2019. aasta määruse nr 69 „Kaitseväe täpsemad ülesanded, mille täitmisse võib Kaitseliitu kaasata, ning kaasamise tingimused ja kord“ muudatus on vajalik eelnõu § 4 punkti 1 rakendamiseks. Määruses muudetakse § 1 lõike 2 punkti 4, nähes ette, et Kaitseliiduga töösuhtes olevad isikud saavad Kaitseväe palvel kaasuda üksnes mittesõjaliste ülesannete täitmisse.
Määruse § 2 muudatusega täpsustatakse seniseid kaasatavaid ülesandeid. Muudatusega lisatakse järgmised ülesanded: juhtimis-, lahingu- ja teenindustoetus maakaitseüksustele; Kaitseväe julgeolekualal väekaitse tagamine; sõjaliste operatsioonide planeerimise ja toetamise teostamine.
Määruse muutmisega täpsustatakse § 6 kulude hüvitamise tingimusi, lisades teksti uue lõike, mille alusel hüvitatakse tegevliikme ja tegevväelase kaasamise kulu valdkonna eest vastutava ministri määrusega reservväelasele õppekogunemisel osalemise aja eest makstava toetuse määras. Kui käesoleva määruse paragrahvi 1 lõike 2 punktides 1–3 nimetatud isikul puudub sõjaväeline auaste, lähtutakse vastutava ministri määrusega õppekogunemisel sõduri ametikohal olevale reservväelasele makstava toetuse määrast.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 2026. aasta 1. juunil.

Käesoleva seaduse § 7 punkt 10 jõustub 2026. aasta 1. juulil. Üleminekuaeg kuus kuud (vt § 5 punkt 12) on antud nende veesõidukite omanikele, kelle veesõidukitega osutatakse ankrualal või sadama reidil seisvatele ja ootavatele laevadele teenust. Vt täpsemalt eelnõu § 5 punkt 12. Muudel juhtudel puudub vajadus üleminekuaja andmiseks, sest enamik sätteid puudutab õiguse andmist, mitte nõuetele vastamise kohustust, või viiakse seaduses olev säte kooskõlla tegelikkusega. Eelnõukohase seaduse sätteid on võimalik täita jooksvalt nii, et riigi julgeolek ja -kaitse on tagatud.

Käesoleva seaduse §-s 8 kehtestatud riigikaitseseaduse § 878 lõiked 5 ja 6 jõustuvad 2027. aasta 1. jaanuaril.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi kaudu Justiits- ja Digiministeeriumile, Kliimaministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Siseministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile ning Välisministeeriumile ja arvamuse andmiseks Eesti Laevaomanike Liidule ning merealuse taristu omanikele, Kaitseliidule, Kaitsepolitseile, Kaitseväele, Logistika ja Sadamate Liidule, Politsei- ja Piirivalveametile, Riigikantseleile, Tallinna Vanglale, Tartu Vanglale, Viru Vanglale, Tervisekassale, Transpordiametile ning Välisluureametile.




Lisad
Lisa 1 Rakendusaktide kavandid
Lisa 2 Kooskõlastustabel

EELNÕU


Kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

§ 1. Kaitseväe korralduse seaduse muutmine

Kaitseväe korralduse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3 lõike 1 punktis 41 asendatakse sõna „lahingumoona“ sõnaga „lõhkematerjali“;

2) paragrahvi 31 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:

„(21) Kui Politsei- ja Piirivalveamet või muu pädev korrakaitseorgan ei saa või ei saa õigel ajal tõrjuda mehitamata süsteemi tekitatud vahetut kõrgendatud ohtu ning see ei takista olulisel määral Kaitseväe ülesannete täitmist, võib Kaitsevägi vahetu sunni kohaldamisel kasutada ohu tõrjumiseks lõikes 22 nimetatud erivahendit või relva korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.

(22) Käesoleva paragrahvi lõikes 21 nimetatud juhul on Kaitseväel õigus kasutada:
1) raadioside segajat;
2) laser- või muud seadet, millega on võimalik tõkestada mehitamata süsteemi edasist lendamist või liikumist;
3) võrku;
4) mehitamata süsteemi, mis on valmistatud või mida kasutatakse mehitamata süsteemi kokkupõrkeks, et tõkestada selle edasist liikumist või lendamist;
5) muud käesoleva lõike punktides 1‒3 sätestatud seadme või vahendiga sarnase toimega seadet või vahendit.“;

3) paragrahvi 31 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Käesolevas paragrahvis sätestatud ülesannete täitmisele võib kaasata Eesti Vabariigiga sõlmitud kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osapooleks oleva riigi relvajõude. Välisriigi relvajõud võivad osaleda Kaitseväe üksuse koosseisus Kaitseväe ülesannete täitmises.“;

4) seadust täiendatakse §-ga 32 järgmises sõnastuses:

„§ 32. Välisriigi relvajõudude kaasamine Kaitseväe riikliku järelevalve ülesannete täitmisse

(1) Kokkuleppel Eesti Vabariigiga kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osapooleks oleva riigiga või rahvusvahelise organisatsiooniga võib kaasata välisriigi relvajõud käesoleva seaduse paragrahvi 3 lõike 1 punktides 41, 44, 46–410 ja riigipiiri seaduse § 94 lõigetes 2 ja 21 nimetatud Kaitseväe ülesande täitmisse. Välisriigi relvajõud võivad osaleda Kaitseväe üksuse koosseisus Kaitseväe ülesannete täitmises.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud Kaitseväe ülesande täitmisse kaasamise otsustab riigikaitse valdkonna eest vastutav minister.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud Kaitseväe ülesande täitmises osalemise tingimused ja korra kehtestab riigikaitse valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud Kaitseväe ülesande täitmisel Kaitseväe koosseisus võib Eesti Vabariigiga kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osapooleks oleva riigi relvajõudude liige kohaldada Kaitseväe korraldusel korrakaitseseaduse §-des 30–33 ja 45–53 nimetatud riikliku järelevalve erimeetmeid ning riigipiiri seaduse paragrahvi 114 lõigetes 3 ja 5 sätestatud erimeetmeid.

(5) Kaitseväe üksuse koosseisus oleva ja vajalikku väljaõpet omava, Eesti Vabariigiga kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osapooleks oleva riigi relvajõudude liige võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud Kaitseväe ülesande täitmisel riikliku järelevalve teostamisel kohaldada vahetut sundi ning kasutada erivahendit või relva korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.“;

5) seadust täiendatakse §-ga 33 järgmises sõnastuses:

„33. Merelise ohutuse komisjon

(1) Kaitseväe juurde moodustatud asutusteülese merelise ohutuse komisjoni (edaspidi komisjon) eesmärk ja ülesanded on:
1) toetada mereolukorrateadlikkuse loomist ja tagamist;
2) aidata tagada merel piirirežiim;
3) ennetada merelisi ohte ja nendele reageerida;
4) parandada asutustevahelist teabevahetust.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud komisjoni kuuluvad vähemalt Kaitseväe asjakohased struktuuriüksused ja julgeolekuasutused ning riigiasutused, kellel on merel ülesanded, mis on seotud avaliku korra, julgeoleku või navigatsiooniohutuse tagamise või riikliku järelevalvega.

(3) Oma ülesannete täitmiseks on komisjonil õigus moodustada juhtrühm ja töörühmad, mis tegelevad konkreetsele merelisele ohule reageerimisega.

(4) Komisjon kehtestab oma töökorra ning vastavalt vajadusele merelistele ohtudele reageerimiseks tegevuste kaupa tegevusjuhendid, milles muu hulgas määratakse reageerivad asutused.“;

6) seaduse 2. peatükki täiendatakse §-ga 224 järgmises sõnastuses:

„§ 224. Kaitselennunduse järelevalveteenistus

(1) Kaitselennunduse järelevalveteenistus (ingl Military Aviation Authority, MAA) on täidesaatva riigivõimu institutsioon Kaitseministeeriumi valitsemisalas ning selle põhiülesanne on teha järelevalvet kaitselennunduse üle ja täita talle seaduses või muus õigusaktis pandud ülesandeid.

(2) Kaitselennunduse järelevalveteenistus on kaitselennunduse järelevalve teostamisel sõltumatu ning järelevalvele ei kohaldu käsuõigus.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud põhiülesande täitmise eest vastutav struktuuriüksus sätestatakse Kaitseväe põhimääruses.“;

7) paragrahvi 49 lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) Kaitseväe julgeolekualal, selle vahetus läheduses või Kaitseväe laeva ohutusalal ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või Kaitseväe julgeolekualal asuva vara või isikute vastu suunatud ründe lõpetamiseks või käesoleva seaduse §-des 543–55 sätestatud meetmete tagamisel;“;

8) paragrahvi 49 lõiget 11 täiendatakse pärast sõnu „alusel ja korras“ tekstiosaga „ulatuses, mis ei ole reguleeritud riigipiiri seadusega,“;

9) paragrahvi 49 lõiget 2 täiendatakse pärast sõnu „alusel ja korras“ tekstiosaga „, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi“;

10) 6. peatüki ja paragrahvi 50 pealkirja täiendatakse pärast sõna „julgeolekuala“ tekstiosaga „, selle vahetu lähedus ja Kaitseväe laeva ohutusala“;

11) paragrahvi 50 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõigetega 2–5 järgmises sõnastuses:

„(2) Julgeolekuala vahetu lähedus on maapind, maapõu, õhuruum ja veekogu ulatuses, milles toimuv tegevus võib tuua kaasa ohu julgeolekualale.

(3) Kui julgeolekuala või julgeolekuala vahetu läheduse kohal on kehtestatud lennundusseaduse alusel geograafiline ala või ajutine geograafiline ala, loetakse julgeolekuala või julgeolekuala vahetu läheduse kohal õhuruum piiritletuks selle geograafilise ala või ajutise geograafilise ala piiridega.

(4) Kaitseväe laeva ohutusala on Kaitseväe laeva ümber ja all olev veekogu pind ning õhuruum, milles toimuv tegevus võib tuua kaasa ohu Kaitseväe laevale ning mille mõõtmed veesõiduki välisküljest arvates on 300 meetrit horisontaalsuunas ja vertikaalsuunas vee alla ning ohutusala ülempiir veesõiduki kõrgeimast punktist 150 meetrit.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ohutusala horisontaalsuunas ei rakendata, kui veesõiduk on sadama või sadama akvatooriumi alal.“;

12) paragrahvi 54 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Ajutine julgeolekuala tähistatakse. Ajutise julgeolekuala võib jätta tähistamata Kaitseväe juhataja kehtestatud tingimustel ja korras, kui see takistab Kaitseväe ülesannete täitmist. Kaitsevägi teavitab ajutise julgeolekuala loomisest ja võimaluse korral kestusest viivitamata Politsei- ja Piirivalveametit ning võimaluse korral julgeolekuala asukohajärgset kohalikku omavalitsust.“;

13) paragrahvi 54 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Ajutise julgeolekuala tähistamata jätmise täpsemad tingimused ja korra kehtestab Kaitseväe juhataja.“;

14) paragrahvi 541 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kaitsevägi võib julgeolekualal, selle vahetus läheduses või Kaitseväe laeva ohutusalal ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks või julgeolekualal asuva vara või isiku vastu suunatud ründe lõpetamiseks ning käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktis 6 nimetatud ülesande täitmisel töödelda isikuandmeid riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku või eraõigusliku juriidilise isiku andmekogust, sealhulgas varjatult.

(2) Ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks ja julgeolekualal asuva vara või inimeste vastu suunatud ründe lõpetamiseks võib Kaitsevägi käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktis 6 nimetatud ülesande täitmisel lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule:
1) kasutada variandmeid ja konspiratsioonivõtteid;
2) jälgida isikut varjatult;
3) kasutada pilti ja heli edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku ning liikuvkaamerat.“;

15) seadust täiendatakse §-dega 542–5413 järgmises sõnastuses:

„§ 542. Erimeetme kohaldamine ja piirangute kehtestamine julgeolekuala kaitse eesmärgil selle vahetus läheduses või Kaitseväe laeva ohutusalas

(1) Õigus kohaldada oma ülesannete täitmisel käesoleva seaduse §-des 543–5411, § 5412 lõikes 1 ja §-s 55 sätestatud erimeedet on kaitseväelasel ja ametnikul, kui ta on läbinud sellekohase väljaõppe.

(2) Käesoleva seaduse §-des 543–5411, § 5412 lõikes 1 ja §-s 55 sätestatud erimeetme kohaldamine on lubatud kuni Politsei- ja Piirivalveameti saabumiseni, välja arvatud juhul, kui riikliku järelevalve teostajaks ja süüteo kohtuväliseks menetlejaks on Kaitsevägi.

(3) Kaitseväe juhataja või tema poolt volitatud pädeva struktuuriüksuse ülem võib julgeolekuala kaitse eesmärgil lisaks käesolevas seaduses sätestatud erimeetmete kohaldamisele kehtestada julgeolekuala vahetus läheduses piiranguid isikute liikumisele, sõidukiga peatumisele, pildistamisele või filmimisele koos erimeetme või piirangu ajalise ja ruumilise ulatusega.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud eesmärgil kehtestatavad piirangud tehakse isikule võimaluse korral teatavaks julgeolekualale või selle vahetusse lähedusse sisenemisel või muul viisil või avaldatakse asjakohaste riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse kodulehel.

(5) Kaitseväe laeva ohutusalas kohaldatakse käesolevas paragrahvis, §-s 5411 ja § 5412 lõikes 1 sätestatut ajal, mil Kaitseväe laev viibib Eesti sise- ja territoriaalmeres ning sadamas või sadama akvatooriumis.

(6) Erimeetmete kohaldamisel lähtub Kaitsevägi järgmistest põhimõtetest:
1) erimeedet kohaldatakse vaid siis, kui see on vajalik julgeolekuala kaitseks;
2) mitmest sobivast ja vajalikust erimeetmest kohaldatakse vaid seda, mis isikut kõige vähem kahjustab;
3) kohaldatakse ainult sellist erimeedet, mis on proportsionaalne võrreldes julgeolekuala kaitse eesmärgiga;
4) erimeedet kohaldatakse vaid nii kaua, kui see on vajalik julgeolekuala kaitse ülesande täitmiseks.

(7) Julgeolekuala vahetus läheduses erimeetmete kohaldamisel lähtub Kaitsevägi lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatule ka keskkonnast, mis julgeolekuala ümbritseb, ning ei rakenda erimeetmeid kaugemal, kui need on vajalikud julgeolekuala kaitse eesmärgi täitmiseks.

§ 543. Küsitlemine ja dokumentide nõudmine

(1) Kaitsevägi võib peatada julgeolekualal või selle vahetus läheduses viibiva isiku, teda küsitleda ja nõuda temalt isikut tõendava dokumendi esitamist, kui on alust arvata, et isikul on julgeolekuala või teenistujaid ähvardava ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või nende vastu suunatud ründe lõpetamiseks vajalikke andmeid.

(2) Küsitlemise ja dokumentide nõudmise protokollimisele kohaldatakse korrakaitseseaduse § 30 lõigetes 2 ja 4 sätestatut.

§ 544. Isikusamasuse tuvastamine

Kaitsevägi võib tuvastada julgeolekualal või selle vahetus läheduses viibiva isiku samasuse kehtiva isikut tõendava dokumendi alusel või kui see ei ole võimalik, siis muul õiguspärasel viisil, ja kontrollida dokumendile kantud või isiku antud andmete õigsust andmekogust, kui see on vajalik isikust lähtuva julgeolekuala või teenistujaid ähvardava ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või nende vastu suunatud ründe lõpetamiseks.

§ 545. Viibimiskeeld julgeolekuala vahetus läheduses

(1) Kaitsevägi võib lisaks käesoleva seaduse §-s 52 sätestatule julgeolekuala vahetus läheduses ajutiselt keelata isiku viibimise, kohustada teda lahkuma või julgeolekualale teatud kaugusele lähenemisest hoiduma, kui see on vajalik julgeolekuala, sellel asuva vara ja sellel viibivate isikute ohutuse tagamiseks.

(2) Kaitsevägi on kohustatud viibimiskeelu kohaldamise koha võimaluse korral arusaadavalt tähistama.

(3) Kaitsevägi võib lõikes 1 sätestatud eesmärgil julgeolekuala vahetus läheduses keelata isikute läbipääsu kindlaksmääratud ajal kindlaksmääratud kohast või juurdepääsu sellele kohale. Võimaluse korral tuleb säilitada isiku juurdepääs tema elu- või tööruumile.

(4) Kaitseväe juhataja volitatud pädev struktuuriüksuse ülem võib viibimiskeeldu kohaldada kuni 12 tundi.

(5) Üle 12 tunni võib viibimiskeeldu kohaldada üksnes Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülema loal.

(6) Viibimiskeeldu rikkuva isiku suhtes on õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.

§ 546. Sõiduki, maastikusõiduki või veesõiduki peatamine

(1) Kaitsevägi võib anda ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks, kui see on vajalik julgeolekuala kaitse eesmärgil, Kaitseväe julgeolekualal või selle vahetus läheduses oleva sõiduki või maastikusõiduki juhile käega, sauaga, helkurkettaga või alarmsõiduki valgusseadme või valjuhääldi abil liiklusseaduses kehtestatud korras märguande sõiduki või maastikusõiduki peatamiseks.

(2) Kui isik ei täida julgeolekualal või selle vahetus läheduses sõiduki või maastikusõiduki peatamise märguannet, võib sõiduki või maastikusõiduki sundpeatada, korraldades teesulu või kasutades sundpeatamise vahendit või relva või muud erivahendit käesoleva seaduse 5. peatükis sätestatud korras.

(3) Kaitsevägi võib anda ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks, kui see on vajalik julgeolekuala kaitse tagamiseks, julgeolekualal või selle vahetus läheduses oleva veesõiduki peatamiseks märguande peatamissignaalina, kasutades rahvusvahelise signaalkoodi lippe, prožektoreid, pürotehnilisi vahendeid, raadiot, valjuhääldit või ruuporit, või muul arusaadaval viisil, kui see on vajalik ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks.

§ 547. Erimeetme kohaldamine mehitamata süsteemi vastu julgeolekuala kaitse eesmärgil

(1) Kaitsevägi võib vahetu ja olulise ohu tõrjumiseks sundida Kaitseväe julgeolekualal, selle vahetus läheduses või Kaitseväe laeva ohutusalal mehitamata süsteeme peatuma.

(2) Kaitseväel on lubatud julgeolekuala kaitse eesmärgil mehitamata süsteemist tingitud vahetu ja olulise ohu tõrjumisel kasutada füüsilist jõudu, tulirelva ja järgmisi erivahendeid:
1) raadioside segajat;
2) laser- või muud seadet, millega on võimalik tõkestada mehitamata süsteemi edasist liikumist;
3) võrku;
4) mehitamata süsteemi, mis on valmistatud või mida kasutatakse mehitamata süsteemi kokkupõrkeks, et tõkestada selle edasist liikumist;
5) muud käesoleva lõike punktides 1‒3 sätestatud seadme või vahendiga sarnase toimega seadet või vahendit.

(3) Kaitsevägi võib mehitamata süsteemi peatuma sundimisel kasutada füüsilist jõudu, tulirelva ja lõikes 2 nimetatud erivahendit nii kaua, kui seda on eesmärgi saavutamiseks vältimatult vaja.

(4) Raadioside piiramisel mehitamata süsteemi peatuma sundimiseks tuleb arvesse võtta elektroonilise side seaduse § 115 lõike 2 alusel kehtestatud raadioside piiramise korda.

§ 548. Turvakontroll

(1) Kaitsevägi võib kontrollida isikut või tema riietust vaatlemise ja kompimise teel või tehnilise vahendi või sellekohase väljaõppe saanud teenistuskoera abil, et olla kindel, et isiku valduses ei ole asju või aineid, millega ta võib ohustada ennast, teisi isikuid või julgeolekuala või kahjustada Kaitseväe ülesannete täitmist, kui isik:
1) siseneb julgeolekualale või lahkub sellelt;
2) viibib julgeolekualal või selle vahetus läheduses, kui kontrollimine on vajalik julgeolekuala või teenistujaid ähvardava kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks;
3) peetakse kinni käesoleva seaduse § 55 alusel.

(2) Turvakontrollile kohaldatakse korrakaitseseaduse § 47 lõikes 2 sätestatut.

§ 549. Isiku läbivaatus

(1) Kaitsevägi võib läbi vaadata kinnipeetud isiku, sealhulgas isiku keha, riided, riietes oleva või kehal kantava asja, kui:
1) see on vajalik julgeolekuala või teenistujaid ähvardava kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks ning isik viibib julgeolekualal või selle vahetus läheduses;
2) on alust arvata, et isik kannab endaga kaasas asja või ainet, mille võib võtta seaduse alusel hoiule, hõivata või konfiskeerida.

(2) Isiku läbivaatuse teeb Kaitseväe teenistuja, kes on isikuga samast soost. Kui see on vajalik vahetu ohu tõrjumiseks, võib isiku läbi vaadata Kaitseväe teenistuja, kes ei ole isikuga samast soost.

(3) Isiku läbivaatusel on õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.

§ 5410. Vallasasja läbivaatus

(1) Kaitsevägi võib valdaja nõusolekuta kontrollida meeleliselt või tehnilise vahendi või teenistuskoera abil vallasasja, sealhulgas avada uksi ja kõrvaldada muid takistusi, kui:
1) seda kannab kaasas isik, kes siseneb julgeolekualale või lahkub sellelt;
2) seda kannab kaasas isik, kelle suhtes võib käesoleva seaduse § 548 alusel teostada turvakontrolli;
3) see on vajalik julgeolekuala või teenistujaid ähvardava kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks ning isik viibib julgeolekualal või selle vahetus läheduses.

(2) Vallasasja läbivaatusele kohaldatakse korrakaitseseaduse § 49 lõigetes 2–4, 51 ja 6 sätestatut.

§ 5411. Vallasasja hoiulevõtmine

(1) Kaitsevägi võib võtta vallasasja hoiule:
1) julgeolekuala või teenistujaid ähvardava vahetu ohu tõrjumiseks või nende vastu suunatud ründe lõpetamiseks;
2) kui asja või ainet valdab isik, kes on käesoleva seaduse § 55 alusel kinni peetud, ning on oht, et isik kasutab asja või ainet enda või teise isiku tapmiseks või vigastamiseks või võõra asja kahjustamiseks või põgenemiseks;
3) kui käesoleva seaduse § 548 alusel teostatud turvakontrolli käigus on tuvastatud asi või aine, mis ei ole seadusega keelatud, kuid võib ohustada isikut ennast või teist isikut või kahjustada Kaitseväe ülesannete täitmist;
4) kui vallasasja on lubatud käesoleva seaduse § 5410 alusel läbi vaadata ning hoiulevõtmine on vajalik, et võtta vallasasja kohta proovi, samuti teostada vallasasja mõõtmisi või teha ekspertiisi.

(2) Vallasasja hoiulevõtmisele kohaldatakse korrakaitseseaduse § 52 lõigetes 3 ja 4 sätestatut.

(3) Kui isik antakse üle Politsei- ja Piirivalveametile või muule pädevale korrakaitseorganile, antakse üldjuhul koos kinnipeetud isikuga üle ka isiku või tema asja läbivaatusel hoiule võetud asi või aine. Isiku vabastamisel tagastatakse talle asi või aine viivitamata, välja arvatud juhul, kui asja või aine omamiseks on vajalik luba, mis isikul puudub.

§ 5412. Isikuandmete töötlemine pilti ja heli edastava või salvestava jälgimisseadmestiku ning liikuvkaamera kasutamisega

(1) Kaitsevägi võib julgeolekualal ja selle vahetus läheduses toimuva jälgimiseks kasutada pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku ning pilti ja heli salvestavat liikuvkaamerat teabe salvestamiseks (edaspidi koos salvestis), kui see on vajalik julgeolekuala või teenistujaid ähvardava ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või nende vastu suunatud ründe lõpetamiseks.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud salvestis on vahend, mille abil tuvastatakse julgeolekualal, selle vahetus läheduses või Kaitseväe laeva ohutusalal isiku, objekti, sõiduki, maastikusõiduki, lennuvahendi või veesõiduki tegevust või asetust, mis võib põhjustada ohtu julgeolekualale ja millega töödeldakse foto-, video- või helisalvestist, mis võib sisaldada isikuandmeid.

(3) Salvestist säilitatakse kuni 90 päeva alates salvestise tegemisest, välja arvatud juhul, kui seaduses on sätestatud teisiti.

(4) Kaitsevägi võib julgeolekuala kaitse eesmärgil tehtud salvestisest teha väljavõtteid ja neid edasi töödelda käesolevas seaduses või muus seaduses sätestatud ülesande täitmiseks või täitmise tagamiseks.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud salvestise väljavõtte edasisel töötlemisel säilitatakse salvestist nii kaua, kui see on käesolevas või muus seaduses sätestatud ülesande täitmiseks või täitmise tagamiseks vajalik.

(6) Kaitsevägi teavitab jälgimisseadmestiku kasutamisest julgeolekuala välispiirile paigaldatud teabetahvlil, kui teavitamine ei sea ohtu julgeolekuala kaitse eesmärki või Kaitseväe ülesande täitmist.

(7) Kaitsevägi võib julgeolekuala kaitse eesmärgil isikuandmete töötlemisel piirata andmesubjekti õigusi, sealhulgas õigust:
1) saada teada tema isikuandmete töötlemise tehnilistest ja korralduslikest kaitsemeetmetest;
2) tutvuda kogutud ja töödeldavate isikuandmetega;
3) nõuda tema isikuandmete töötlemise piiramist;
4) nõuda tema isikuandmete ülekandmist;
5) esitada vastuväiteid tema isikuandmete töötlemise kohta;
6) saada teada isikuandmetega seotud rikkumisest.

§ 5413. Isikuandmete töötlemine erimeetmete rakendamise käigus

(1) Käesoleva seaduse §-des 543, 544 ja 549 erimeetmete rakendamisel töödeldakse isikuandmeid erimeetme rakendamise protokollis või Kaitseväes kehtivas isikuandmete töötlemise dokumentatsioonis julgeolekuala kaitse eesmärgi täitmisel, et ennetada, välja selgitada, tõrjuda julgeolekuala või teenistujaid ähvardavat ohtu või lõpetada nende vastu suunatud rünne.

(2) Erimeetme rakendamise protokollis või Kaitseväes kehtivas isikuandmete töötlemise dokumentatsioonis töödeldakse julgeolekualal või selle vahetus läheduses viibiva isiku nime ja isikukoodi või sünniaega ja kohta.

(3) Meetme protokolli andmeid või Kaitseväes kehtivat isikuandmete töötlemise dokumentatsiooni säilitatakse vastavalt dokumentide säilitamise üldisele korrale Kaitseväes.

(4) Käesoleva seaduse §-des 543, 544 ja 549 erimeetme rakendamisel töödeldakse isikuandmeid erimeetme rakendamise protokollis isiku suhtes erimeetme rakendamisel vaid julgeolekuala vahetus läheduses. Muul juhul §-s 549 erimeetme rakendamisel isikuandmete töötlemisel dokumenteeritakse erimeetme rakendamine muul Kaitseväes kehtival viisil, välja arvatud juhul, kui isik nõuab erimeetme rakendamise protokolli vormistamist või protokolli vormistamine on muul seaduses sätestatud põhjusel vajalik.“;

16) paragrahvi 55 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kaitsevägi võib kinni pidada julgeolekualal või selle vahetus läheduses või Kaitseväe laeva ohutusalas viibiva isiku – sulgedes ta ruumi või sõidukisse või piirates muul viisil olulisel määral tema füüsilist vabadust –, kelle kohta on põhjendatult alust arvata, et ta:
1) tungib või on tunginud julgeolekualale või viibib seal asjakohase loa või muu seadusliku aluseta;
2) on toime pannud süüteo julgeolekualal;
3) ohustab julgeolekuala, teenistujaid või julgeolekualal viibivaid teisi isikuid või ennast.“;

17) paragrahvi 55 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kinnipeetud isikut teavitatakse kinnipidamise põhjusest.“;

18) paragrahvi 55 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud alusel kinni peetud isik, keda ei ole põhjust kahtlustada süüteo toimepanemises, tuleb viivitamata juhatada julgeolekualalt välja ja vabastada.“;

19) paragrahv 56 tunnistatakse kehtetuks.

§ 2. Elektroonilise side seaduse muutmine

Elektroonilise side seaduse § 115 lõike 1 punktist 1 jäetakse välja sõna „tähistatud“.

§ 3. Julgeolekuasutuste seadus

Julgeolekuasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 341 lõigetes 1–3 asendatakse tekstiosa „348“ tekstiosaga „349“;

2) paragrahvi 346 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 346. Turvakontroll ja isiku läbivaatus“;

3) paragrahvi 346 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Julgeolekuasutus võib läbi vaadata isiku, sealhulgas riided, riietes oleva või kehal kantava asja, kui:
1) isik siseneb julgeolekuasutuse territooriumile või lahkub sellelt ja on alust arvata, et isik kannab endaga kaasas asja või ainet, millega ta võib ohustada ennast, teisi isikuid või julgeolekuasutuse valdust või kahjustada julgeolekuasutuse ülesannete täitmist;
2) isik viibib julgeolekuasutuse territooriumil või selle vahetus läheduses, kui kontrollimine on vajalik julgeolekuasutuse valdust või teenistujaid ähvardava kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks;
3) see on vältimatult vajalik isikusamasuse tuvastamiseks.

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud meetme kohaldamisel võib läbi vaadata üksnes isiku riided ja riietes oleva või kehal kantava asja. Isiku keha ja kehaõõnsuste läbivaatamine on keelatud.“;

4) paragrahvi 346 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Turvakontrolli kompimise teel ja isiku läbivaatust teeb ametnik, kes on isikuga samast soost. Kui see on vajalik vahetu ohu tõrjumiseks, võib turvakontrolli teha ja isiku läbi vaadata ametnik, kes ei ole isikuga samast soost.“;

5) paragrahvi 348 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „turvakontrolli“ sõnadega „või isiku läbivaatuse“;

6) seaduse 4. peatükki täiendatakse §-ga 349 järgmises sõnastuses:

„§ 349. Erimeetme kohaldamine mehitamata süsteemi vastu julgeolekuasutuse territooriumi kaitse eesmärgil

(1) Julgeolekuasutus võib vahetu ja olulise ohu tõrjumiseks sundida julgeolekuasutuse territooriumil või selle vahetus läheduses mehitamata süsteeme peatuma.

(2) Julgeolekuasutusel on lubatud oma territooriumi kaitse eesmärgil mehitamata süsteemist tingitud vahetu ja olulise ohu tõrjumisel kasutada järgmisi erivahendeid:
1) raadioside segajat;
2) laser- või muud seadet, millega on võimalik tõkestada mehitamata süsteemi edasist liikumist;
3) võrku;
4) mehitamata süsteemi, mis on valmistatud või mida kasutatakse mehitamata süsteemi kokkupõrkeks, et tõkestada selle edasist liikumist;
5) muud käesoleva lõike punktides 1‒3 sätestatud seadme või vahendiga sarnase toimega seadet või vahendit.“.

§ 4. Kaitseliidu seaduse muutmine

Kaitseliidu seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 4 lõikes 22 asendatakse tekstiosa „lõike 2“ tekstiosaga „lõigete 2 ja 31“;

2) paragrahvi 69 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kaitseliidu valvatav objekt (edaspidi valvatav objekt) on riigi, Kaitseliidu või muu isiku omandis olev territoorium, hoone või seade või riigikaitseobjekt, mille valve on korraldatud riigi julgeoleku, avaliku võimu ülesannete või Kaitseliidu ülesannete tagamise eesmärgil Kaitseliidu valvena. Kaitseliidu valve (edaspidi valve) on valvatava objekti ja selle ümbruse jälgimine ründeohu või ründe avastamiseks, õigusrikkumise ärahoidmiseks või takistamiseks ja ohu kõrvaldamiseks ning meetmete võtmine valvatava objekti või vara puutumatuse tagamiseks.“;

3) paragrahvi 69 lõiget 2 täiendatakse enne kehtiva lõike teksti lausega järgmises sõnastuses: „Alaliselt valvatav objekt on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tunnustele vastav territoorium, hoone või seade, mille valve on korraldatud alaliselt.“;

4) paragrahvi 69 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(21) Ajutiselt valvatav objekt on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tunnustele vastav territoorium, hoone või seade, mille valve on korraldatud ajutiselt. Ajutiselt valvatava objekti valve korraldamiseks sõlmib Kaitseliit selle omaniku või seadusliku valdajaga taasesitatavas vormis sõlmitud kokkuleppe (edaspidi valveleping).“;

5) paragrahvi 69 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:

„(9) Kaitsevägi võib ametiabi tingimustel ja korras taotleda Kaitseväe ajutise julgeolekuala kaitsel ja valvamisel Kaitseliidu valvet. Kaitseliidu valve kohaldamiseks sõlmivad Kaitsevägi ja Kaitseliit valvelepingu. Kaitseväe juhataja ettepanekul võib riigikaitse valdkonna eest vastutav minister käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel antava määrusega määrata Kaitseväe territooriumi või sõiduki alaliselt valvatavaks objektiks.“

6) paragrahvi 72 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Valvuril on õigus tööülesande täitmisel kanda ja kasutada tulirelva, relvasüsteemi, elektrišoki-, külm- ja gaasirelva ning erivahendit ja enesekaitsevahendit.

(2) Tuli-, elektrišoki-, külm- ja gaasirelva käitlemine toimub käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud korras, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.“;

7) paragrahvi 72 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Tööülesannete täitmisel valvuri poolt teenistus- ja tsiviilrelvade registrisse kantud tulirelva kasutamise korral toimub tulirelva kasutus kooskõlas käesoleva seaduse paragrahviga 52.“;

8) paragrahvi 74 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse ka tegevväelase, reservteenistuja, tegevliikme ja Kaitseliidu valvuri, kes teostab Kaitseväe julgeolekuala või Kaitseliidu julgeolekuala valvet, suhtes.“;

9) seadust täiendatakse 101. peatükiga järgmises sõnastuses:

„101. peatükk
Kaitseliidu julgeolekuala

§ 841. Kaitseliidu julgeolekuala

(1) Kaitseliidu julgeolekuala (edaspidi Kaitseliidu julgeolekuala) on Kaitseliidu valduses olev territoorium, ehitis või seade, mida kasutatakse riigi sõjaliseks kaitseks või selleks valmistumiseks.

(2) Kaitseliidu julgeolekuala on alaline või ajutine julgeolekuala.

(3)  Alaline Kaitseliidu julgeolekuala on sõjaliseks riigikaitseks, selle toetamiseks või selleks valmistumise korraldamiseks Kaitseliidu poolt alaliselt kasutatav territoorium, ehitis või seade. Alalise Kaitseliidu julgeolekuala määrab kindlaks Kaitseliidu ülem käskkirjaga.

(4) Kaitseliidu ajutine julgeolekuala on sõjaliseks riigikaitseks, selle toetamiseks või selleks valmistumise korraldamiseks Kaitseliidu poolt ajutiselt kasutatav territoorium, hoone või seade. Kaitseliidu ajutise julgeolekuala määrab kindlaks Kaitseliidu ülem või tema volitatud struktuuriüksuse juht.

(5) Kaitseliit teavitab ajutise julgeolekuala määramisest ja võimaluse korral kestusest viivitamata Politsei- ja Piirivalveametit, Kaitseväge ning, kui see ei ole vastuolus Kaitseliidu julgeolekuala määramise eesmärgiga, asukohajärgset kohaliku omavalitsuse üksust.

(6) Kaitseliidu julgeolekuala määramise täpsemad tingimused ja korra kehtestab Kaitseliidu ülem käskkirjaga.

(7) Kaitseliidu julgeolekuala kaitset ning valvet teostab sõjalises riigikaitses või selle toetamises osalev tegevväelane, selleks valmistumisel osalev reservväelane või tegevliige ning käesoleva seaduse § 70 lõigetes 1 ja 11 nimetatud isikud.

(8) Kaitseliidu julgeolekuala kaitset ning valvet teostab isik, kes on läbi teinud käesoleva seaduse § 70 lõikes 3 nimetatud väljaõppe.

(9) Kaitseliidu julgeolekualal teostavad kaitset ja valvet käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud isikud, kes võivad tööülesande, teenistusülesande või teenistuskohustuse täitmisel kanda relvi, erivahendeid ja enesekaitsevahendeid ning kohaldada meetmeid ja vahetut sundi käesoleva seaduse § 71 lõigetes 3–9 ning käesoleva seaduse §‑des 72 ja 73 sätestatud ulatuses ja korras.

§ 842. Kaitseliidu julgeolekuala tähistamine

(1) Kaitseliidu julgeolekuala peab olema tähistatud kõrvalisele isikule arusaadaval viisil. Kaitseliidu julgeolekuala võib jätta tähistamata, kui see on vastuolus Kaitseliidu julgeolekuala määramise eesmärgiga.

(2) Kaitseliidu julgeolekuala tähistamise täpsemad tingimused ja korra kehtestab riigikaitse valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 843. Kaitseliidu julgeolekualal viibimine

Kaitseliidu julgeolekualal viibimisel peab täitma Kaitseliidus kehtivat korda ja käesoleva seaduse § 841 lõikes 7 nimetatud isiku korraldusi.

§ 844. Isiku kinnipidamine ning isiku ja tema asjade läbivaatus

Isiku kinnipidamisel ning isiku ja tema asjade läbivaatusel kohaldatakse käesoleva seaduse § 71 lõikeid 3–9 ning § 73.

§ 845. Erimeetme kohaldamine mehitamata süsteemi vastu Kaitseliidu julgeolekuala kaitse eesmärgil

(1) Kaitseliit võib vahetu ja olulise ohu tõrjumiseks sundida Kaitseliidu julgeolekualal või valvataval objektil mehitamata süsteeme peatuma.

(2) Kaitseliidul on lubatud Kaitseliidu julgeolekuala kaitse eesmärgil mehitamata süsteemist tingitud vahetu ja olulise ohu tõrjumisel kasutada tulirelva ja järgmisi erivahendeid:
1) laser- või muud seadet, millega on võimalik tõkestada mehitamata süsteemi edasist liikumist;
2) võrku;
3) mehitamata süsteemi, mis on valmistatud või mida kasutatakse mehitamata süsteemi kokkupõrkeks, et tõkestada selle edasist liikumist;
4) muud käesoleva lõike punktides 1‒3 sätestatud seadme või vahendiga sarnase toimega seadet või vahendit.

(3) Kaitseliit võib mehitamata süsteemi peatamisel kasutada füüsilist jõudu, tulirelva ja lõikes 2 nimetatud erivahendit nii kaua, kui seda on eesmärgi saavutamiseks vältimatult vaja.

§ 846. Isikuandmete töötlemine pilti ja heli edastava või salvestava jälgimisseadmestiku ning liikuvkaamera kasutamisega

(1) Kaitseliit võib Kaitseliidu julgeolekualal ja selle välispiirilt nähtavas vahetus läheduses toimuva jälgimiseks kasutada pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku või pilti ja heli salvestavat liikuvkaamerat teabe salvestamiseks (edaspidi salvestis), kui see on vajalik Kaitseliidu julgeolekuala või sellel viibivate isikute, vara ning salastatud teavet ähvardava ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või nende vastu suunatud ründe lõpetamiseks.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud salvestis on vahend, mille abil tuvastatakse Kaitseliidu julgeolekualal ja selle välispiirilt nähtavas vahetus läheduses isiku, objekti, mehitamata süsteemi, sõiduki, maastikusõiduki, lennuvahendi või veesõiduki tegevust või asetust, mis võib põhjustada ohtu julgeolekualale ja millega töödeldakse foto-, video- või helisalvestist, mis võib sisaldada isikuandmeid.

(3) Salvestist säilitatakse kuni 90 päeva alates salvestise tegemisest, välja arvatud juhul, kui seaduses on sätestatud teisiti.

(4) Kaitseliit teavitab jälgimisseadmestiku kasutamisest Kaitseliidu julgeolekuala välispiirile paigaldatud teabetahvlil, kui teavitamine ei sea ohtu julgeolekuala kaitse eesmärki või Kaitseliidu ülesande täitmist.

(5) Kaitseliit võib julgeolekuala kaitse eesmärgil isikuandmete töötlemisel piirata andmesubjekti õigusi, sealhulgas õigust:
1) saada teada tema isikuandmete töötlemise tehnilistest ja korralduslikest kaitsemeetmetest;
2) tutvuda kogutud ja töödeldavate isikuandmetega;
3) nõuda tema isikuandmete töötlemise piiramist;
4) nõuda tema isikuandmete ülekandmist;
5) esitada vastuväiteid tema isikuandmete töötlemise kohta;
6) saada teada isikuandmetega seotud rikkumisest.“;

10) paragrahvi 85 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:

„(22) Meresõiduohutuse seaduses ning laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduses ning nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle Kaitseliidus teostab haldusjärelevalvet Kaitsevägi.“.

§ 5. Korrakaitseseaduse muutmine

1) seadust täiendatakse §-ga 31 järgmises sõnastuses:

„§ 31. Koostöö välisriigi relvajõududega

(1) Korrakaitseorgan võib teha koostööd Eesti Vabariigiga kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osapooleks oleva riigi relvajõududega (edaspidi välisriigi relvajõud) avaliku korra tagamisel seaduses, välislepingus või muus rahvusvahelises kokkuleppes sätestatud tingimustel ja korras.

(2) Välisriigi relvajõudude pädevus ja avaliku korra kaitse volitused Eesti Vabariigi territooriumil avaliku korra tagamisel määratakse kindlaks seadusega, kui välislepingus ei ole sätestatud teisiti.

(3) Välisriigi relvajõud võib kaasata avaliku korra tagamise eesmärgil käesoleva seaduse §‑s 163 sätestatud tingimustel ja korras.“;

2) seadust täiendatakse §-ga 163 järgmises sõnastuses:

„§ 163. Välisriigi relvajõudude kaasamine avaliku korra kaitsesse

(1) Välisriigi relvajõude võib avaliku korra tagamise eesmärgil kaasata käesoleva seaduse § 161 lõikes 1 nimetatud ülesannete täitmisesse.

(2) Välisriigi relvajõud käesoleva seaduse tähenduses on Eesti Vabariigiga kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osapooleks oleva riigi relvajõud, kui Eesti Vabariigi ja selle välisriigi vahel on lepitud kokku relvajõudude kasutamises avaliku korra tagamiseks.

(3) Välisriigi relvajõud kaasatakse avaliku korra kaitsesse Kaitseväe üksuse koosseisus, kui välislepingus ei ole sätestatud teisiti. Avaliku korra kaitsesse kaasatud välisriigi relvajõudude üksuste paiknemise Kaitseväe koosseisus määrab Kaitsevägi.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul kohaldatakse välisriigi relvajõudude kaasamisele korrakaitseseaduse § 161 lõigetes 2–6 ning § 162 lõigetes 1, 2, 41, 42 ja 5–6 nimetatud Kaitseväe kohta sätestatut.

(5) Vabariigi Valitsus võib määrusega kehtestada välisriigi relvajõudude kaasamise täpsemad tingimused ja korra.“;

3) paragrahvi 162 lõiget 5 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Välisriigi relvajõudude liikmel on lubatud kasutada oma relva.“.

§ 6. Majandusvööndi seaduse muutmine

Majandusvööndi seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 11 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Isik, kelle omanduses, valduses või kasutuses on tehissaared, rajatised ja seadmestikud, peab teavitama Kaitseväge kõikidest kavandatavatest veealustest vaatlustegevustest ja hooldustöödest. Esitatav teave peab sisaldama riigipiiri seaduse § 142 lõike 3 alusel kehtestatud määruses sätestatud andmeid.“;

3) seadust täiendatakse §-ga 142 järgmises sõnastuses:

„§ 142. Riikkondsuseta laeva suhtes Eesti majandusvööndisse sisenemisel Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni kohaldamine

Riikkondsuseta laeva suhtes võib kohaldada Eesti majandusvööndisse sisenemisel Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni.“;

4) paragrahv 17 tunnistatakse kehtetuks.

§ 7. Meresõiduohutuse seaduse muutmine

Meresõiduohutuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Sõjalise riigikaitse ja selleks valmistumisega seotud tegevustele merel kohaldatakse käesolevat seadust üksnes juhul, kui see on käesolevas seaduses sätestatud.“;

2) paragrahvi 1 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Sõjalaevale kohaldatakse käesoleva seaduse § 45 ja § 49 lõiget 1, kui seaduse või välislepinguga ei ole sätestatud teisiti. Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevale veesõidukile kohaldatakse käesoleva seaduse § 12 lõiget 7, § 13 lõiget 10, § 17 lõiget 10, § 45 ja § 49 lõiget 1, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.“;

3) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris oleva laeva ja väikelaeva üle tehnilist järelevalvet teostab Kaitsevägi.“;

4) paragrahvi 13 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris oleva laeva ja väikelaeva tehnilise ülevaatuse korra ning tehnilised nõuded laevadele ja väikelaevadele kehtestab Kaitsevägi.“;

5) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris oleva laeva ja väikelaeva merekõlblikuks ja sõidukõlblikuks tunnistamise korra kehtestab Kaitsevägi.“;

6) paragrahvi 19 lõikes 7 asendatakse sõnad „Sõjalaeva ja enne“ sõnaga „Enne“;

7) paragrahvi 45 täiendatakse lõikega 52 järgmises sõnastuses:

„(52) Kaitsevägi võib põhiseaduslikku korda, riigi julgeolekut või inimeste elu ja tervist ähvardava suurenenud ohu ajal riigi sõjalise kaitsmise või selleks valmistumise korral kehtestada veeteel liiklemise piiranguid või anda Transpordiametile korraldusi nende kehtestamiseks, samuti anda Transpordiametile korraldusi osutada laevaliiklusteenuseid ulatuses, mis tagab veeliikluse ohutuse ning Eesti merepiiri valvamise ja kaitse.“;

8) paragrahvi 45 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:
„(61) Lõhkematerjali või muu sõjalise otstarbega veeliiklust ohustava või segava objekti kõrvaldamist korraldab Eesti merealal Kaitsevägi ning laevatataval siseveekogul, mis ei ole piiriveekogu, Päästeamet.“;

9) paragrahvi 45 lõikes 12 ja § 904 lõikes 1 asendatakse sõna „politseiasutusele“ tekstiosaga „Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitseväele“;

10) paragrahvi 531 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Ankrualal või sadama reidil olevale laevale teenust osutav laev või väikelaev (edaspidi reiditeenust osutav laev) peab olema varustatud käesoleva seadusega kehtestatud nõuetele vastava sisselülitatud:
1) A-klassi AIS-seadmega, kui ankruala või sadama reid asub kaugemal kui üheksa meremiili rannajoonest;
2) vähemalt B-klassi AIS-seadmega, kui ankruala või sadama reid asub kuni üheksa meremiili kaugusel rannajoonest.“;

11) paragrahvi 72 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Eesti päästepiirkonnas toimunud laevaõnnetusest on laeva kapten, reeder või laevaagent kohustatud teatama viivitamata Politsei- ja Piirivalveametile. Laevaõnnetuse korral on Eesti riigilippu kandva laeva kapten või reeder kohustatud õnnetuse asjaoludest viivitamata teatama Transpordiametile ja Ohutusjuurdluse Keskusele.“;

12) paragrahvi 78 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 78. Laeva kinnipidamine“;

13) paragrahvi 78 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa täiendatakse pärast sõna „väljuda“ tekstiosaga „ning välisriigi lippu kandval laeval sise- ja territoriaalmeres liikuda“;

14) paragrahvi 78 lõike 21 kolmandat lauset täiendatakse pärast sõna „äärde“ tekstiosaga „või liikumine sise- ja territoriaalmeres“;

15) paragrahvi 78 lõiget 22 täiendatakse pärast sõna „väljumise“ tekstiosaga „või sise- ja territoriaalmeres liikumise“;

16) paragrahvi 78 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „väljuda“ tekstiosaga „või sise- ja territoriaalmeres liikuda“;

17) paragrahvi 78 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud keelu rakendamisel on Transpordiamet kohustatud sellest viivitamata teatama Politsei- ja Piirivalveametile, Kaitseväele, lootsiteenuse osutajale ning sadamast väljumise keelu puhul ka sadamakaptenile.“;

18) paragrahvi 78 lõikest 10 jäetakse välja tekstiosa „ ja laeval lubatakse sadamast lahkuda“;

19) paragrahvi 791 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „kontrollimine,“ tekstiosaga „või kui puudused ilmnesid sise- või territoriaalmeres tehtud kontrolli tulemusel,“;

20) paragrahvi 791 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „sadamast“ tekstiosaga „või oma asukohast sise- või territoriaalmeres,“;

21) paragrahvi 95 täiendatakse lõikega 27 järgmises sõnastuses:

„(27) Reiditeenust osutav laev, mis tegutses enne käesoleva seaduse § 531 lõike 4 jõustumist ja tegutseb pärast edasi, peab olema varustatud nõuetele vastava A- või B-klassi AIS-seadmega hiljemalt kuus kuud alates käesoleva seaduse § 531 lõike 4 jõustumisest arvates.“.

§ 8. Riigikaitseseaduse muutmine

Riigikaitseseadust täiendatakse 62. peatükiga järgmises sõnastuses:

„62. peatükk
Sõjavangide kohtlemine

§ 877. Sõjavang

Sõjavangina käsitletakse käesoleva seaduse tähenduses sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsiooni artikli 4 punktides a ja b nimetatud isikuid.

§ 878. Sõjavangide kinnipidamine

(1) Sõjavangide kinnipidamine toimub Kaitseministeeriumi, Justiits- ja Digiministeeriumi ning nende valitsemisala asutuste koostöös.

(2) Kaitseministeerium korraldab sõjavangide transpordi ja lühiajalise kinnipidamise ning vastutab sellega seotud tegevuste eest.

(3) Justiits- ja Digiministeerium võimaldab kasutada vangla taristut sõjavangide kinnipidamiseks ning korraldab pikaajalist kinnipidamist.

(4) Sõjavangide pikaajaliseks kinnipidamiseks kasutatakse vanglaid. Kui vanglaid ei ole võimalik kasutada, määratakse sõjavangide pikaajaline kinnipidamiskoht Vabariigi Valitsuse korraldusega.

(5) Sõjavangide kinnipidamise ning asutustevahelise koostöö tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud määruses sätestatakse:
1) asutuste täpsemad ülesanded sõjavangide lühiajalisel ja pikaajalisel kinnipidamisel;
2) sõjavangide kinnipidamiseks kasutatavad kohad, sealhulgas alternatiivsete kinnipidamiskohtade määramise kord;
3) toimingud, mida tehakse enne ja pärast sõjavangide pikaajalisse kinnipidamiskohta viimist;
4) sõjavangide transpordi korraldamine;
5) nõuded sõjavangide kinnipidamist korraldavale personalile;
6) nõuded sõjavangide arvestuse pidamisele;
7) muud sõjavangide kinnipidamise korraldamiseks vajalikud tingimused ja nõuded.

§ 879. Sõjavangide arvestus ja andmete registreerimine

(1) Kinnipeetud sõjavangide üle peetakse arvestust kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu sõjavangide andmestikus.

(2) Sõjavangide üle arvestuse pidamisele ja sõjavangidega seotud andmete töötlemisele kohaldatakse vangistusseaduse § 51 lõike 1 punktis 8, lõikes 2 ja lõike 3 punktis 1, § 52 lõigetes 7, 8 ja 81, § 53 lõigetes 12 ja 21 ning § 54 sätestatut.

§ 8710. Distsiplinaarmenetlus

Sõjavangide distsiplinaarmenetlusele kohaldatakse kaitseväeteenistuse seaduse 10. peatüki sätteid ulatuses, milles need ei ole vastuolus sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949. aasta Genfi (III) konventsiooniga.

§ 8711. Sõjavangide tervishoiuteenused

(1) Sõjavangidele, keda peetakse kinni vanglas, korraldab tervishoiuteenuste osutamise Tervisekassa riigieelarveliste võimaluste piires vangistusseaduse §-de 49 ja 52 alusel.

(2) Sõjavangidele, keda peetakse kinni käesoleva seaduse § 878 lõike 4 alusel mujal kui vanglas, määratakse nendele osutatava tervishoiuteenuse tingimused ja kord Vabariigi Valitsuse korraldusega.“.

§ 9. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduse paragrahvi 14247 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Sise- või territoriaalmeres asuva laeva kinnipidamise järel läbi viidava laevakontrolli eest tasutakse riigilõivu kuni 3400 eurot.“.

§ 10. Riigipiiri seaduse muutmine

Riigipiiri seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 8 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) õhusõidukiga õhupiiri ületamise kord;“;

2) paragrahvi 114 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „33,“ tekstiosaga „44,“;

3) paragrahvi 114 lõikes 11 asendatakse tekstiosa „§-des 30–33 ja 45–53“ tekstiosaga „§-des 30, 31, 32, 33, 44, 45, 46, 47, 48, 49, 50, 51, 52 ja 53“;

4) paragrahvi 14 lõike 1 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks;

5) paragrahvi 14 lõikes 11 asendatakse sõnad „kooskõlastatult Kaitseväega“ sõnadega „Kaitseväe nõusolekul“;

6) paragrahvi 141 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud laevaluba võib olla mitmekordne, kui tegemist on Euroopa Liidu liikmesriigi või Euroopa Majanduspiirkonna riigi ranniku- ja piirivalve ülesannet täitva või jäämurdetöid tegeva laevaga.“;

7) seadust täiendatakse §-ga 142 järgmises sõnastuses:

„§ 142. Eesti sise- ja territoriaalmeres taristu ja rajatiste hooldamine ning muud tegevused

(1) Eesti sise- ja territoriaalmeres taristu ja rajatiste hooldamisega seotud tegevused ning muud tegevused, mille tulemusena kogutakse või võidakse koguda andmeid merepõhja kohta, välja arvatud tegevused, mis on nimetatud käesoleva seaduse §-des 14 ja 141 või reguleeritud teiste seadustega, on lubatud Kaitseväe nõusolekul.

(2) Riigiasutustele, kes täidavad seaduses sätestatud ülesandeid merel, ei kohaldu käesoleva paragrahvi lõige 1 ning nad teavitavad Kaitseväge iga kuu esimeseks kuupäevaks selle kuu tegevustest, mis on seotud merelise taristu, mõõte- ja uurimissüsteemide ning navigatsioonimärgistuse paigalduse ja hooldustööde ning meremõõdistustega.

(3) Taristu ja rajatiste hooldamisega seotud tegevusteks loa taotlemise ja andmise korra, loa taotlemise vormi ning esitatavate andmete loetelu kehtestab riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuste puhul on Kaitseväel õigus küsida pildi, video või helina salvestatud andmete koopiat.“;

8) paragrahvi 18 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud riigipiiri valvamise ülesande täitmisse võib kaasata Eesti Vabariigiga kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osapooleks oleva riigi relvajõud Kaitseväe korralduse seaduse §-s 32 sätestatud tingimustel ja korras.“.

§ 11. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine

Tervisehoiuteenuste korraldamise seaduse § 52 lõige 31 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(31) Vanglas ja arestimajas kinni peetavatele isikutele, samuti sõjavangidele tervishoiuteenuste osutamist, sealhulgas vanglas kohapeal osutatavat hambaravi, ravimeid, meditsiiniseadmeid ja muid tervishoiuteenuste osutamisega seotud kulusid rahastatakse riigieelarvest Tervisekassa kaudu vangistusseaduse § 52 lõike 11 alusel ning Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelus sätestatud alustel, tingimustel ja korras.“.

§ 12. Vangistusseaduse muutmine

Vangistusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 51 lõiget 1 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses:

„8) võimaldada pidada arvestust riigikaitseseaduse §-s 877 nimetatud sõjavangide kinnipidamise üle.“;

2) paragrahvi 51 lõikes 2 asendatakse teine lause „Vangiregistri volitatud töötlejad sätestatakse vangiregistri põhimääruses.“ lausega „Sõjavangide kinnipidamise arvestuse andmetöötluse (edaspidi sõjavangide andmestik) kaasvastutavad töötlejad on Justiits- ja Digiministeerium, Kaitseministeerium ja Kaitsevägi.“;

3) paragrahvi 51 lõike 3 punktis 1 täiendatakse pärast sõna „ töötleja“ sõnadega „, sõjavangide andmestiku kaasvastutavate töötlejate“;

4) paragrahvi 52 täiendatakse lõikega 81 järgmises sõnastuses:

„(81) Sõjavangide andmestikust väljastatakse andmeid:
1) seadusega kindlaks määratud ülesannete täitmiseks ning selleks vajalikus mahus vangiregistri põhimääruses nimetatud isikutele ja asutustele;
2) käesoleva seaduse §-s 52 nimetatud tervishoiuteenuse osutajale, kellel on juurdepääs, et täita käesolevas seaduses ja selle alusel sätestatud ülesandeid;
3) teise riiki andmete edastamiseks seaduse, välislepingu või muu Eesti jaoks siduva rahvusvahelise kohustuse täitmiseks üksnes juhul, kui neid kasutatakse seadusega kindlaks määratud ülesannete täitmiseks, ning kooskõlas andmete töötlemise ja andmekogusse kandmise eesmärgiga;
4) sõjavangile tema kohta andmekogusse kantud andmeid sõjavangi kirjaliku taotluse alusel.“;

5) paragrahvi 53 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) Sõjavangide andmestikku kantakse järgmised andmed:
1) üldandmed;
2) auastme andmed;
3) andmed kinnipidamise asjaolude, sealhulgas kinnipidamise aja ja koha kohta;
4) kinnipidamise korraldamiseks vajalikud terviseandmed;
5) andmed asjade, sõjaliste dokumentide ja raha hoiulevõtmise ja tagastamise ning talle vanglateenistuse või Kaitseväe poolt antud asjade kohta;
6) andmed sõjavangi paiknemise ning liikumise kohta;
7) andmed sõjavangi järelevalve kohta;
8) andmed sõjavangile määratud distsiplinaarkaristuse ja selle täideviimise kohta;
9) andmed sõjavangi suhete, kontaktide, sealhulgas elektroonilise suhtluse, kirjavahetuse, interneti kasutamise ja telefonikõnede ning nende kontrollimise või piiramise kohta;
10) andmed sõjavangi töötamise kohta;
11) digitaalsed dokumendid, mis koostatakse ja edastatakse riigikaitseseaduses või muus seaduses või nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud ülesannete täitmise käigus;
12) andmed usulise kuuluvuse kohta, kui sõjavang on seda avaldanud;
13) teave sõjavangi või kinnipidamiskohta ohustavate sündmuste kohta või nende toimumise ohule viitav teave.“;

6) paragrahvi 53 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Sõjavangide andmestikku kantakse andmed kinnipidamise alusdokumentidest, teistest andmekogudest saadud teabe, isikutelt ja asutustelt saadud teabe või vanglateenistuse tegevuse käigus saadud teabe alusel.“;

7) paragrahvi 54 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Sõjavangi andmeid töödeldakse sõjavangide andmestikus kinnipidamise ajal. Pärast kinnipidamise lõppemist andmed arhiveeritakse ja säilitatakse 50 aastat.“.

§ 13. Seaduse jõustumine

(1) Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 1. juunil.

(2) Käesoleva seaduse § 7 punkt 10 jõustub 2026. aasta 1. juulil.

(3) Käesoleva seaduse §-s 8 kehtestatud riigikaitseseaduse § 878 lõiked 5 ja 6 jõustuvad 2027. aasta 1. jaanuaril.




Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, „….“ „.............................“ 2025. a


Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2025. a

Vabariigi Valitsuse nimel
(allkirjastatud digitaalselt)