1

EELNÕU 06.01.2026

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi

seaduse muutmise seadus Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses tehakse järgmised

muudatused: 1) paragrahvi 21 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Keskkonnamõju käesoleva seaduse tähenduses on kavandatava tegevusega või strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju keskkonnale,

sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale.“; 2) paragrahvist 22 jäetakse välja sõnad „ja heaolu“;

3) paragrahvi 23 lõike 1 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister

määrusega.“;

5) paragrahvi 23 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks; 6) paragrahv 24 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Käesoleva seaduse § 11 lõikes 22, § 111 lõikes 5, § 17 lõikes 3, § 18 lõigetes 2, 7 ja 8, § 21 lõikes 5, § 22 lõigetes 1 ja 5, § 261 lõikes 4, § 281 lõikes 6, § 361 lõigetes 2, 4 ja 5, § 37 lõikes

6, § 39 lõigetes 2 ja 4 ning § 42 lõigetes 3, 5 ja 7 nimetatud tähtaegu võib pikendada põhjendatud juhul, nagu dokumentide suur maht või kavandatava tegevuse või strateegilise planeerimisdokumendi keerukus, määrates menetlustoiminguks uue tähtaja.“;

7) paragrahvi 31 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „, heaolule“;

8) paragrahvi 32 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „tegemine“ tekstiosaga „, sealhulgas asjakohasel juhul keskkonnamõju hindamise ulatuse määramine,“;

9) paragrahvi 32 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) asjakohasel juhul keskkonnamõju hindamise programmi koostamine;“; 10) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) vähemalt kümne tuulikuga või vähemalt 45-megavatise koguvõimsusega tuuleelektrijaama rajamine;“;

11) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 17 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „17) Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve süvendamine alates pinnase mahust 10 000

kuupmeetrit või muu veekogu, välja arvatud meri, süvendamine alates pinnase mahust 500 kuupmeetrit;“;

12) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 171 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „171) Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve tahkete ainete paigutamine alates ainete mahust

10 000 kuupmeetrit, vooluveekogusse tahkete ainete paigutamine alates ainete mahust 2000

2

kuupmeetrit või muusse veekogusse, välja arvatud meri, tahkete ainete paigutamine alates ainete mahust 500 kuupmeetrit;“;

13) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 24 tunnistatakse kehtetuks;

14) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 311 tunnistatakse kehtetuks;

15) paragrahvi 61 lõike 1 sissejuhatavas tekstiosas asendatakse sõnad „järgmise teabe“

tekstiosaga „eelhinnangu kavandi, mis sisaldab järgmist teavet“;

16) paragrahvi 61 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „esitatud“ tekstiosaga „eelhinnangu kavandis ja tegevusloa taotluses toodud teabe“;

17) paragrahvi 61 lõiget 5 täiendatakse pärast arvu „21“ tekstiosaga „ning käesoleva paragrahvi lõikes 1“;

18) paragrahvi 7 punktis 2 asendatakse sõnad „või hoonestusluba“ tekstiosaga „, hoonestusluba või meretuulepargi hoonestusluba“;

19) paragrahvi 11 lõige 22 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(22) Enne käesoleva seaduse § 6 lõikes 2 nimetatud valdkondade tegevuse ja lõikes 21 viidatud tegevuse keskkonnamõju hindamise vajalikkuse üle otsustamist peab otsustaja küsima seisukohta asjaomastelt asutustelt, esitades neile seisukoha võtmiseks eelhinnangu ning

keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsuse eelnõu. Asjaomane asutus esitab seisukoha otsustaja määratud tähtajaks.“;

20) seadust täiendatakse §-ga 111 järgmises sõnastuses: „§ 111. Keskkonnamõju hindamise algatamisel keskkonnamõju hindamise ulatuse

määramine

(1) Kui kavandatava tegevusega kaasneva olulise keskkonnamõju olemus ja ulatus on varasema samalaadse tegevuse keskkonnamõju hindamise või keskkonnamõju strateegilise hindamise kaudu teada, määratakse keskkonnamõju hindamise algatamise otsuses ka keskkonnamõju

hindamise ulatus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata, kui kavandatava tegevusega võib kaasneda käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud oluline piiriülene keskkonnamõju.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul sisaldab keskkonnamõju hindamise algatamise otsus teavet kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju ja

selle hindamiseks vajalike uuringute ning eksperdirühma koosseisu kohta valdkondade kaupa. (4) Otsustaja küsib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud keskkonnamõju hindamise

algatamise otsuse eelnõu kohta seisukohta asjaomastelt asutustelt ja arendajalt.

(5) Asjaomane asutus ja arendaja esitavad käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud seisukoha otsustaja määratud tähtajaks.

(6) Kui arendaja ei ole kahe aasta jooksul käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse tegemisest arvates esitanud keskkonnamõju hindamise aruannet

avalikuks väljapanekuks, peab arendaja enne keskkonnamõju hindamise aruande

3

avalikustamiseks esitamist kooskõlastama otsustajaga otsuses määratud keskkonnamõju hindamise ulatuse ja vajaduse korral selle ajakohastama.“;

21) paragrahvi 12 lõiget 3 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses: „6) teavet keskkonnamõju hindamise programmi koostamata jätmise kohta, kui kohaldatakse

käesoleva seaduse § 111.“; 22) paragrahvi 13 lõike 1 sissejuhatav tekstiosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui keskkonnamõju hindamise algatamise otsus ei sisalda käesoleva seaduse § 111 kohast keskkonnamõju hindamise ulatust, koostab juhtekspert või eksperdirühm juhteksperdi

juhtimisel (edaspidi eksperdirühm) koos arendajaga keskkonnamõju hindamise programmi, milles esitatakse:“;

23) paragrahvi 13 lõike 1 punktidest 2 ja 7jäetakse välja sõnad „ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste“;

24) paragrahvi 13 lõike 1 punktis 4 asendatakse sõnad „strateegiliste planeerimisdokumentidega“ sõnadega „kehtivate planeeringutega“;

25) paragrahvi 13 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) teave kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju, eeldatavate mõjuallikate, mõjuala suuruse ning mõjutatavate keskkonnaelementide kohta;“;

26) paragrahvi 13 lõike 1 punkt 9 tunnistatakse kehtetuks;

27) paragrahvi 13 lõike 1 punkti 10 täiendatakse pärast sõna „koopia“ tekstiosaga „või veebilehe aadress, kus taotlus on kättesaadav“;

28) paragrahvi 15 lõike 1 punktist 4 ja § 34 lõike 4 punktist 5jäetakse välja sõnad „on läbinud juhtimisalase koolituse vähemalt 60 tunni mahus ja“;

29) paragrahvi 15 lõike 2 punktist 5jäetakse välja sõnad „juhtimisalase koolituse läbimise ja“;

30) paragrahvi 15 lõike 3 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „, alalise elukoha aadress“;

31) paragrahvi 15 lõike 3 punktist 2 jäetakse välja sõnad „aadress ning“; 32) paragrahvi 15 lõike 3 punktis 3 asendatakse arv „6“ arvuga „5“;

33) paragrahvi 15 lõike 9 punktist 4jäetakse välja tekstiosa „, sealhulgas juhul, kui

keskkonnamõju hindamise järelhindamise tulemused erinevad oluliselt keskkonnamõju hindamise aruandes antud hinnangust“;

34) paragrahvi 16 lõike 1 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

35) paragrahvi 16 lõige 12 tunnistatakse kehtetuks; 36) paragrahvi 16 lõike 2 sissejuhatav tekstiosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Otsustaja teavitab keskkonnamõju hindamise programmi avalikust väljapanekust 14 päeva jooksul programmi saamisest arvates vähemalt:“;

37) paragrahvi 16 lõike 2 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

4

38) paragrahvi 16 lõiget 2 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses: „5) oma sotsiaalmeedia kontol, kui see on olemas.“;

39) paragrahvi 16 lõigetest 3 ja 5 ning § 17 pealkirjast ja lõikest 2jäetakse välja sõnad „ja

avaliku arutelu“ vastavas käändes;

40) paragrahvi 16 lõike 4 punkt 5 tunnistatakse kehtetuks;

41) paragrahvi 16 lõige 51 tunnistatakse kehtetuks;

42) paragrahvi 17 lõige 11 tunnistatakse kehtetuks;

43) paragrahvi 17 lõikest 2 jäetakse välja sõnad „juhteksperdi juhtimisel“;

44) paragrahvi 17 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Arendaja saadab 21 päeva jooksul avaliku väljapaneku lõppemisest arvates elektrooniliselt või liht- või tähtkirjaga keskkonnamõju hindamise programmi kohta esitatud ettepanekute või

vastuväidete arvesse võtmise selgituse või arvestamata jätmise põhjenduse ning küsimuste vastused neile isikutele, otsustajale ja asjaomastele asutustele, kes on avaliku väljapaneku ajal

esitanud oma ettepaneku, vastuväite või küsimuse kirjalikult.“; 45) paragrahvi 18 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Arendaja esitab pärast keskkonnamõju hindamise programmi avalikku väljapanekut programmi, sealhulgas selle kohta esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning

käesoleva seaduse § 17 lõikes 3 nimetatud kirjad tabeli kujul, otsustajale nõuetele vastavuse kontrollimiseks.“;

46) paragrahvi 20 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „programmist“ tekstiosaga „või keskkonnamõju hindamise algatamise otsuses määratud keskkonnamõju hindamise ulatusest“;

47) paragrahvi 20 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(11) Keskkonnamõju hindamise aruande koostamise käigus täiendavate asjaolude ilmnemise

korral võib aruandes põhjendatud juhul kõrvale kalduda käesoleva seaduse § 18 lõike 3 kohaselt nõuetele vastavaks tunnistatud keskkonnamõju hindamise programmist või § 111

lõikes 1 nimetatud otsusega määratud keskkonnamõju hindamise ulatusest. Sellekohased põhjendused tuleb esitada keskkonnamõju hindamise aruandes ning juhul, kui otsustaja või asjaomane asutus, kes annab aruandele oma seisukoha, ei nõustu programmist või § 111 lõikes 1

nimetatud otsusega määratud keskkonnamõju hindamise ulatusest kõrvalekaldumisega, tuleb aruannet programmi või keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse kohaselt täiendada.“;

48) paragrahvi 21 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

49) paragrahvi 21 täiendatakse lõigetega 31–33 järgmises sõnastuses: „(31) Arendaja korraldab koostöös otsustajaga keskkonnamõju hindamise aruande avaliku

arutelu vähemalt kümme päeva pärast avaliku väljapaneku algust ja hiljemalt kümme päeva enne avaliku väljapaneku lõppu.

(32) Keskkonnamõju hindamise aruande avalikustamise teade peab sisaldama ka aruande avaliku arutelu aega ja kohta.

5

(33) Igaühel on õigus keskkonnamõju hindamise aruande avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu ajal tutvuda aruande ning muude asjakohaste dokumentidega, esitada aruande kohta ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi ning saada neile vastuseid.“;

50) paragrahvi 21 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

51) paragrahvi 21 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses: „(41) Juhtekspert või eksperdirühm teeb koos arendajaga keskkonnamõju hindamise aruande

avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu ajal aruande kohta tehtud ettepanekute ja vastuväidete alusel aruandes vajalikud parandused ja täiendused, selgitab ettepanekute ja vastuväidete

arvestamist või põhjendab arvestamata jätmist ning vastab esitatud küsimustele.“; 52) paragrahvi 21 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud

otsustaja seisukoha saamisest“ tekstiosaga „avaliku väljapaneku lõppemisest“;

53) paragrahvi 22 lõike 5 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „programmile“ sõnadega „või asjakohasel juhul keskkonnamõju hindamise algatamise otsuses sätestatud keskkonnamõju hindamise ulatusele“;

54) paragrahvi 22 lõige 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(10) Otsustaja võib nõuda keskkonnamõju hindamise aruande täiendamist lisateabega, mida ei ole nõutud käesoleva seaduse § 111 lõikes 1 nimetatud keskkonnamõju hindamise algatamise otsusega või § 18 lõike 3 kohaselt nõuetele vastavaks tunnistatud keskkonnamõju hindamise

programmis üksnes juhul, kui pärast algatamise otsuse tegemist või programmi nõuetele vastavaks tunnistamist on ilmnenud uued ja olulise tähtsusega asjaolud, mis ei olnud teada

algatamise otsuse tegemise või programmi koostamise ajal, kuid mille arvestamata jätmine viib keskkonnamõju hindamisel ebaõige tulemuseni, mistõttu võib kavandatava tegevuse elluviimisega eeldatavalt kaasneda oluline ebasoodne keskkonnamõju.“;

55) paragrahv 25 tunnistatakse kehtetuks;

56) paragrahvi 281 lõikest 4 ja § 361 lõike 1 esimesest lausest jäetakse välja sõna „kõikidelt“;

57) paragrahvi 30 lõige 71 tunnistatakse kehtetuks;

58) paragrahvi 33 lõikest 6 jäetakse välja sõna „kõigilt“; 59) paragrahvi 40 lõike 4 punktist 6 jäetakse välja sõnad „ning sotsiaalsetele vajadustele“.

Lauri Hussar Riigikogu esimees

Tallinn, 2026

Algatab Vabariigi Valitsus 2026

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt) allkirjastaja nimi

Suur-Ameerika 1 / Tallinn 10122 / 626 2802/ [email protected] / www.kliimaministeerium.ee/

Registrikood 70001231

Justiits- ja Digiministeerium

12.01.2026 nr 1-4/26/103

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamiseks esitamine

Esitame kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu. Palume kooskõlastust või tagasisidet 15 tööpäeva jooksul.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt) Andres Sutt

energeetika- ja keskkonnaminister

Lisad: 1. Seaduse eelnõu 2. Seaduse eelnõu seletuskiri

3. Seletuskirja lisa

Sama: Kaitseministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, Siseministeerium,

Sotsiaalministeerium, Eesti Linnade ja Valdade Liit Arvamuse avaldamiseks: Maa- ja Ruumiamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet,

Terviseamet, Põllumajandus- ja Toiduamet, Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Põllumajandus-

Kaubanduskoda, Eesti Planeerijate Ühing, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioon, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liit, Eesti Vee-ettevõtete Liit, Eesti Sadamate Liit, Eesti Vesiviljelejate Liit, Eesti

Avamere Vesiviljelejate Ühistu, Eesti Taastuvenergia Koda, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon, Elektrilevi OÜ, Elering AS, OÜ Severitas, Nomine Consult OÜ, Eco Consult OÜ, ABIRONE OÜ,

OÜ GeoKes, Mäebüroo Nord OÜ, OÜ J.Viru Markšeideribüroo

Rainer Persidski, 626 2973

[email protected]

1

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi

seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõukohase seadusega on kavandatud muuta ja täpsustada keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seadust (KeHJS), et keskkonnamõju hindamise (KMH) menetlus oleks tõhusam ja kiirem ning väheneks halduskoormus, säilitades samal ajal keskkonna kaitstuse kõrge taseme. Eelnõu keskmes on tegevuslubade KMH menetlus, kuid mõned KMHd

puudutavad muudatused aitavad kiirendada ka strateegiliste planeerimisdokumentide keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) menetlust. Muudatused keskenduvad eelkõige

olukordadele, kus kohustusliku KMH algatamine ei ole põhjendatud, ning KMH menetluse nõuetele, kus esineb dubleerivaid ja/või vähese lisandväärtusega menetlustoiminguid ja -etappe ning sisunõudeid.

Kavandatavad muudatused on kokkuvõtvalt järgmised: 1. Muudetakse olulise

keskkonnamõjuga tegevusi, mille kavandamisel on KMH kohustuslik, ja nende künniseid. Mitme tegevuse puhul (nt metsamaa raadamine, mere süvendamine ja merre kaadamine) asendatakse KMH kohustus eelhinnangu kohustusega. KMH tuleb algatada ainult juhul, kui see

on olulise keskkonnamõju tõttu vajalik. Künniste muutmine põhineb võrdlusriikide analüüsil ja tegevuste tegelikul mõjul.

2. Täpsustatakse KMH/KSH alusmõistet „keskkonnamõju“, rõhutamaks, et KMH/KSH käigus inimese tervisele, kultuuripärandile ja varale hinnatav mõju peab olema keskkonna kaudu toimiv, mitte otsene. Samuti jäetakse mõistest välja viide „heaolule“, kuna heaolu puhul on

tegemist häiringute hindamisega, mitte olulise keskkonnamõju hindamisega. KeHJS keskendub olulise keskkonnamõju hindamisele.

3. Määratakse selgelt asjaomaste asutuste kaasamine KMH/KSH menetlustesse, asendades üldise loetelu ministri määrusega kehtestatava täpsustatud loeteluga, et vältida mittevajalikke seisukohtade küsimisi ja menetluste viivitusi.

4. Täpsustatakse KMH eelhinnangu andmise põhimõtteid, sealhulgas eelhinnangu kavandina esitatava teabe sisu ja ulatust. Eelhinnangu kavand koondab arendaja esitatava miinimumteabe

ühtsele kujule, et otsustaja saaks hinnata, kas tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju ning kas KMH algatamine on vajalik. 5. Sätestatakse võimalus jätta KMH programm koostamata, kui varasemate samalaadsete

tegevuste KMH/KSH põhjal on juba teada kavandatava tegevuse mõju olemus, uuringute tulemused ning eksperdid. Sellisel juhul saab otsustaja määrata KMH ulatuse KMH algatamise

otsuses. Muudatus lühendab KMH menetlusaega hinnanguliselt kuni 5 kuu võrra. 6. Muudetakse KMH programmi ja aruande menetlus- ning sisunõudeid. Muudatused ühtlustavad toiminguid ning kaotavad dubleerivad tegevused.

7. Kaotatakse keskkonnamõju hindamise järelhindamise nõue, kuna seda ei ole rakendatud ning järelhindamise eesmärgid on täidetud tegevusloa põhjal tehtava seire kaudu.

8. Muudetakse KeHJSi rakendusakte, sh eelhinnangu ja aruande sisunõudeid ning eelhinnangu andmise kohustusega tegevusvaldkondade loetelu, et need oleksid kooskõlas kavandatud muudatustega.

Eelnõukohane seadus ei suurenda arendajate halduskoormust, tegevusloa andjate ehk otsustajate töökoormust ega avalikkuse (sh vabaühenduste) koormust, vaid vähendab tervikuna

üldist menetluskoormust ning lihtsustab KMH menetlust. Halduskoormus ja töökoormus väheneb eelkõige KMH programmiga seotud muudatuste tulemusena (programmi sisunõuete vähendamine; avaliku arutelu korraldamise nõudest

loobumine; põhjendatud juhul programmi koostamata jätmine) ning võimalike kohustuslike

2

KMHde arvu vähenemisest (osade tegevuste KMH kohustuslikkus asendatakse eelhinnangu andmisega). Arendajate halduskoormust võib vähesel määral suurendada uus nõue, et eelhinnangu andmise kohustusega tegevuse korral tuleb otsustajale esitada eelhinnangu kavand,

kuid seda kompenseerib asjaolu, et see kiirendab eelhinnangu andmise toimingut (sh võimaldab arendajal kohe esitada asjakohase info). See on ka otsustaja töökoormust vähendav lahendus.

Eelhinnangu kavandi muudatuse elluviimiseks vajalikud IT-arendused (eelhinnangu kavandi esitamise funktsioon KOTKASes ja ehitisregistris) tehakse olemasolevate arendusressursside

arvelt ning see ei too kaasa sihtrühmale uusi kohustusi. Teatud tegevuste KMH kohustuslikkuse asendamine eelhinnangu andmise nõudega võib mõneti suurendada otsustajate töökoormust,

samas vabaneb ressurss praeguste kohustuslike KMHde arvelt. Lisaks, asjaomaste asutuste kaasamise nõuete selgemaks muutmise tulemusena väheneb ka nende töökoormus (st KMH materjalidele seisukoha küsimine toimub vaid olukorras, kus esineb sisuline puutumus).

Eespool kirjeldatud põhjustel ei ole vaja kohaldada halduskoormuse tasakaalureeglit, kuna muudatused ei suurenda koormust, vaid vähendavad tervikuna üldist menetluskoormust ja

lihtsustavad KMH menetlust. Kokkuvõttes kiirendavad kavandatud muudatused arendajatel tegevuste elluviimist. Samas ei

vähene keskkonna kaitstuse tase, kuna kõik sisulised hindamiskohustused jäävad kehtima.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kliimaministeeriumi keskkonnakorralduse ja kiirguse

osakonna keskkonnamõju hindamise valdkonna juht Rainer Persidski ([email protected], 626 2973), KMH digipöörde projektijuht Eleri

Kautlenbach ([email protected], 626 9105) ning nõunikud Ülle Luiks ([email protected], 623 1220) ja Lilli Tamm ([email protected], 626 9133). Eelnõu koostamisel osales ka Keskkonnaameti

keskkonnakorralduse büroo peaspetsialist (taastuvenergeetika) Irma Pakkonen ([email protected]).

Eelnõu õigusekspertiisi on teinud Kliimaministeeriumi õigusosakonna nõunik Triin Nymann ([email protected], 626 2927). Keeletoimetaja oli Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse keeletoimetaja

Aili Sandre ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud ühegi teise Riigikogu menetluses oleva eelnõuga.

Eelnõu loomiseks ei koostatud väljatöötamiskavatsust (VTK), kuna eelnõu ettevalmistamisel

on juba läbitud põhjalik KMH teenusedisaini protsess, mille käigus selgitati välja KMH menetluse kitsaskohad ning võimalikud lahendusvariandid, kaasates ka KMH osalised (vt peatükk 3.1). Teenusedisaini tulemused täidavad VTK eesmärgid, kirjeldades probleeme,

nende põhjuseid ja muutmise vajadust. Seetõttu ei anna VTK koostamine sisulist lisaväärtust ja selle koostamine ei ole praegusel juhul kooskõlas haldusmenetluse otstarbekuse põhimõttega.

Kavandatud muudatused on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega: eelnõu ei puuduta otseselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide

keskkonnamõju hindamise kohta1 (KMH direktiiv) ülevõtmist, aga on sellega kooskõlas.

1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:02011L0092-20140515.

3

Eelnõukohase seadusega muudetakse: • keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse redaktsiooni RT I,

08.07.2025, 55 (jõustunud 01.09.2025).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

Eesmärk on muuta KMH menetlus tõhusamaks ja kiiremaks, jättes ära sisult dubleerivad ja vähese lisaväärtusega menetlustoimingud/-etapid ja sisunõuded ning kaotades nende tegevuste

KMH nõude, mille puhul KMH kohustuslikkus ei ole põhjendatud. Seeläbi vähendatakse otsustajate töökoormust ning arendajate halduskoormust, tegemata järeleandmisi keskkonna kaitstuses.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

3.1. Ülevaade keskkonnamõju hindamise teenusedisainist ja selle jätkutegevustest

KMH teenusedisain2 tehti Kliimaministeeriumi tellimusel ajavahemikus september 2024 – juuli

2025. Projekti eesmärk oli uuendada KMH teenust nii, et see oleks kiirem, andmepõhisem, läbipaistvam ja kasutajale mugav.

Projekti (töövõtja) meeskonda kuulusid Nortal AS, Lemma OÜ, OÜ Hendrikson & Ko ning Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ. Töö oluliseks osaks oli KMH peamiste osaliste esindajatega

fookusrühmade arutelude korraldamine.Fookusrühmades (kokku 19 kohtumist) osalesid: arendajad; KMH (juht)eksperdid; otsustajad (Keskkonnaamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Amet, kohaliku omavalitsuse esindajad); asjaomased asutused (Keskkonnaamet, Transpordiamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kohaliku omavalitsuse esindajad); avalikkuse ja keskkonnaorganisatsioonide esindajad. Lisaks intervjueerit i

keskkonnaotsuste infosüsteemi (KOTKAS), keskkonnaseire infosüsteemi (KESE), e- ehitisregistri ja Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) tooteomanikke.

Alustuseks selgitati KMH teenusedisaini käigus välja praegune olukord (AS-IS). Tuvastati, et praegune KMH menetlus on liialt aeglane, käsitöömahukas ja ebaühtlane. Suur osa

tööprotsessist toimub endiselt e-kirjade ja dokumendiregistrite kaudu, mis tekitab viivitusi, dubleerimist ja halduskoormust. Menetluse käigus koostatavad eelhinnangud, programmid ja

aruanded on sageli mahukad, keerulised ning erineva struktuuriga, mistõttu on neid raske võrrelda ja analüüsida. Dokumentide kvaliteet ja vormistus sõltuvad koostajate isiklikus t praktikast, mis raskendab nii otsustajate tööd kui ka avalikkuse arusaamist hindamise

tulemustest. Keskkonnaandmete kättesaadavus on puudulik – vajalik info on hajutatud eri registritesse või puudub sootuks, mis sunnib eksperte tegema palju käsitööd ja mis võib

hindamisel põhjustada ebatäpsusi. Ka järelhindamise süsteem peaaegu puudub: seireandmeid ei koguta ühtselt ega kasutata KMHde kvaliteedi parandamiseks. Lisaks on menetlusprotsessis toiminguid ja etappe, mis on sisu poolest formaalsed ega lisa väärtust, samas aga pikendavad

menetluse kestust.

Seejärel töötati KMH teenusedisaini käigus välja KMH teenuse tulevikulahendus (TO-BE), mille keskmes on terviklik digitaalne lähenemine kogu menetlusele. Uus mudel põhineb KMH infosüsteemil (KMHIS) – ühtsel digitaalsel menetluskanalil, mis ühendab kõik osalised ja

koondab menetlusega seotud tegevused ühte keskkonda. Dokumente koostatakse ühtse vormi põhjal, mis võimaldab koostada eelhinnangu, programmi ja aruande standarditud struktuuris

2 KMH teenusdisaini materjalid on leitavad Kliimaministeeriumi kodulehel.

4

ning toetab automaatset eeltäitmist ja kontrolli. KMHIS tugineb andmepõhisusele ja automaatkontrollidele, mis jälgivad tähtaegu, hindavad sisuväljade ja vorminõuete täidetust – seeläbi vähendatakse vigade ja tagasilükete riski. Tähtsal kohal on ka andmete kättesaadavus ja

liidestused erinevate keskkonnaandmete registrite, seireandmete ja ruumiandmebaasidega, mis võimaldavad andmeid taaskasutada ja võrrelda varasemate hindamistega. Uus teenus loob

eeldused tehisintellekti ja automatiseerimise rakendamiseks, näiteks dokumentide koostamise, sisu analüüsi ja kvaliteedikontrolli toetamiseks. Samuti rõhutab see selget rollijaotust arendajate, otsustajate ja ekspertide vahel ning pakub neile juhiseid, koolitusi ja

näidismaterjale, et tagada ühtne arusaam ja kvaliteetne menetluskultuur. Kõik KMH menetlusega seotud dokumendid talletatakse keskse KMH andmebaasi kaudu, mis võimaldab

varasemate juhtumite kiiret võrdlemist ja toetab järelhindamise süsteemi kujunemist. Uue KMH teenusemudeli rakendamine eeldab nii õigusloomealaseid muudatusi kui ka

mitteregulatiivseid toetustegevusi, mis aitavad tagada sujuva ülemineku digiajastule sobivale KMH teenusele. Õiguslikes muudatustes keskendutakse esmalt menetluslikele ja sisulistele

muudatustele, mille eesmärk on muuta hindamisprotsess kiiremaks ja sisulisemaks. Kavandatakse võimalus jätta ära vähese praktilise väärtusega toimingud. Samuti nähakse ette, et KMH programmi koostamine ei ole alati kohustuslik, vaid seda saaks otsustaja kaalutlusel

vältida juhtudel, kus olulised keskkonnamõjud ja hindamismeetodid on juba piisavalt teada. Lisaks täpsustatakse eelhinnangu, programmi ja aruande sisunõudeid: nt eelhinnangutes

rõhutatakse asjakohasuse põhimõtet ja programmides vähendatakse kohustuslike teemade arvu. Eelnõukohases seaduses kavandatud muudatusettepanekud lähtuvad nimetatud põhimõtetest.

Kui menetluslik ja sisuline raamistik on uuendatud ning ärianalüüsid (2025–2026) jms eeltööd valminud, luuakse õiguslik alus KMH infosüsteemi (KMHIS) kui ametliku menetluskanali

rakendamiseks (eelduslikult 2027. a). Selle käigus määratakse kindlaks andmepäringute, liidestuste ja automaatkontrollide põhimõtted, mis võimaldavad üleminekut andmepõhisele ja automatiseeritud menetlusele.

Õigusloomele lisaks viiakse ellu mitteregulatiivsed tegevused, mis toetavad uute lahenduste

kasutuselevõttu ja ühtlustavad praktikat. Nende hulka kuulub KMH infoteenuse ja otsustuspuu loomine arendajate ja ametnike teadlikkuse suurendamiseks, otsustajate ja ekspertide menetluspraktika ühtlustamine ning koolituste ja juhendmaterjalide koostamine. Need aitavad

osalistel mõista uusi tööpõhimõtteid ja rollijaotust (eelduslikult 2027–2029).

3.2. Eelnõu koostamisel aluseks võetud analüüsid

2025. aasta oktoobris valmis Kliimaministeeriumi tellimusel analüüs3 KeHJSi ning Vabariigi

Valitsuse 29.08.2005 määruses nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ (edaspidi ka kui

tegevusvaldkondade määrus) nimetatud taastuvenergeetikaga seotud tegevuste ja nende künniste hindamiseks (edaspidi künniste analüüs; töö tegi Maves OÜ). Töö eesmärk oli taastuvenergeetikaprojekte silmas pidades analüüsida, milliseid KeHJSis nimetatud KMH

kohustustega tegevuste ning tegevusvaldkondade määruses nimetatud eelhinnangu kohustusega tegevuste künniseid oleks asjakohane muuta.

Projekti käigus töötati läbi asjakohased KMH/KSH aruanded ja eelhinnangud ning analüüsiti teemakohast teaduskirjandust ja võrdlusriikide (Soome, Läti, Poola, Suurbritannia, Taani)

õigusakte. Samuti tehti intervjuud kohalike omavalitsustega (Tartu Linnavalitsus, Saaremaa Vallavalitsus, Tallinna Linnavalitsus), Kliimaministeeriumi, Keskkonnaameti ning

3 Analüüs on leitav Kliimaministeeriumi kodulehel.

5

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametiga. Lisaks korraldati fookusrühma kohtumine MTÜga Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing.

Analüüsi jätkuna on koostamisel künniste analüüsi 2. töö (edaspidi künniste 2. analüüs; töö tegija Maves OÜ), mis käsitleb teisi enamlevinud KeHJSis ja tegevusvaldkondade määruses

nimetatud enamrakendatavaid sätteid. 2025. aasta novembris valmis künniste 2. analüüsi vahearuanne, milles käsitletakse KeHJSis nimetatud ehk KMH kohustusega tegevusi ning analüüsitakse, milliseid KMH künniseid oleks asjakohane muuta.

Eelnõus esitatud KeHJSi § 6 lõikes 1 loetletud tegevuste künniste muudatusettepanekud

lähtuvad eespool nimetatud analüüsides tehtud ettepanekutest. Samuti on vaja ajakohastada neid KMH eelhinnangu kohustusega tegevusi, mis on seotud KeHJSi § 6 lõikega 1 ning loetletud tegevusvaldkondade määruses.

Lisaks on eelnõuga kavandatud muuta § 6 lõikes 1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga

tegevusi, mille puhul ei tule KMH kohustuslikkus KMH direktiivist. KMH teenusedisaini käigus koostatud õigusanalüüsis4 võrreldi KMH direktiivis ning KeHJSis ja selle alusel kehtestatud tegevusvaldkondade määruses sätestatut. Võrdlusanalüüsist järeldus, et direktiivi

I lisa ja KeHJSi vastava loetelu vahel on sisulisi erinevusi, muu hulgas sisaldab KeHJS mere, Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve süvendamisega, samuti kaadamisega, prügila

püstitamise ja sulgemisega ning metsamaa raadamisega seotut. Samuti on tegevusvaldkondade määruse paljud sätted oluliselt täpsemad ning eelhinnangu kohustus sätestatud laiemalt kui direktiivis.

3.3. Eelnõu sisu

Eelnõukohase seadusega muudetakse keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seadust.

Punktiga 1 täpsustatakse §-s 21 sätestatud terminit „keskkonnamõju“: mõju inimese tervisele

avalduva mõju puhul lisatakse täpsustus „sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju“. Kehtivas sättes ei ole keskkonnamõju piisavalt selgelt määratletud, mistõttu on töös keeruline piiritleda, milliseid mõjusid tuleb KMH/KSH tegemisel hinnata ja kuidas eristada olulisi

keskkonnamõjusid muudest sotsiaalsetest või majanduslikest mõjudest. See on tekitanud menetlustes vaidlusi, korduvaid täiendamisvajadusi ja seeläbi menetluste venimist. Muudatus

on vajalik õigusselguse huvides, et ühtlustada hinnatavate mõjude käsitlust ja vältida olukordi, kus ebamäärase termini tõttu muutub hindamisprotsess põhjendamatult ajamahukaks.

Muudatusettepanekus on juhindutud keskkonnaseadustiku üldosa seaduses (KeÜS) kasutatavast terminist „keskkonnahäiring“5. Samuti on juhindutud „Keskkonnamõju hindamise

käsiraamatust“ (Põder, T., 2018), kus on muu hulgas selgitatud, et „sotsiaalsed ja tervisemõjud realiseeruvad füüsikalistes, keemilistes ja bioloogilistes keskkonnakomponentides avalduvate mõjude kaudu, s.t peamiselt kaudsete mõjudena“. See tähendab, et mõju inimese tervisele või

varale on keskkonnamuutuse tagajärg, mitte iseseisev nähtus. Samasugust loogikat on väljendatud ka „Keskkonnamõju strateegilise hindamise käsiraamatus“ (Peterson, K. jt, 2017),

kus rõhutatakse, et „keskkonnamõju hindamine, sealhulgas keskkonnamõju strateegiline hindamine, on üks olulisematest töövahenditest, millega prognoosida ja ennetada

4 https://kliimaministeerium.ee/keskkonnamoju-hindamise-reform#viidi-labi-oigusanal. 5 Keskkonnahäiring on inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne ebasoodne mõju keskkonnale, sealhulgas

keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, heaolule või varale või kultuuripärandile. Keskkonnahäiring on

ka selline ebasoodne mõju keskkonnale, mis ei ületa arvulist normi või mis on arvulise normiga reguleerimata.

6

inimtegevusega kaasnevat ebasoodsat mõju looduskeskkonnale ja selle kaudu inimese tervisele ja heaolule, kultuuripärandile või varale“.

Kõnealuse täienduse eesmärk on rõhutada, et KeHJSi tähenduses hõlmab „keskkonnamõju“ mõiste olukordi, kus kavandatava tegevuse tagajärjel toimub muutus keskkonnas ning selle

muutuse kaudu avaldub mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale. Keskkonnamõju mõiste annab raamistiku ja suunise KMH/KSH ulatuse määramiseks. Selle kaudu määratakse, milliseid kavandatava tegevuse tagajärgi ja millises ulatuses tuleb hindamise käigus käsitleda.

KMH/KSH tähelepanu kese on olulisel keskkonnamõjul ning selle vältimisel ja leevendamisel. Kui kavandatava tegevuse elluviimisel kaasneb oluline muutus/mõju looduskeskkonnas, mille

kaudu avaldub oluline mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale, siis käsitletakse seda olulist mõju ka KMH/KSH raames. Näiteks võib oluline keskkonnamõju inimese tervisele või varale avalduda kaudselt keskkonna kaudu, kui:

• maavara kaevandamisel põhjavee taseme alanemise tõttu kaev kuivab või joogivee kvaliteet halveneb ning seeläbi avaldub oluline mõju inimese tervisele;

• maavara kaevandamisel või ehitustegevuses kasutatavate lõhketöödega või vaiamisega kaasnev vibratsioon tekitab pragusid hoone vundamendis ja seeläbi avaldub oluline mõju

inimese varale. Kui kavandatava tegevuse elluviimisega ei kaasne olulist mõju looduskeskkonnale, siis

järelikult ei saa keskkonnamuutuse kaudu kaasneda ka olulist mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale. Seega sellises olukorras ei ole KMH/KSH raames vaja hinnata

mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale. Näiteks kuuluvad siia:

• sotsiaalsetest teguritest tingitud tervisemõjud, sh stress, ärevus või suurenenud riskitaju olukorras, kus arenduse suhtes tuntakse põhimõttelist vastumeelsust või kardetakse terviseriski ilma keskkonnaseisundi olulise muutuseta (nt oluline mõju pole tuvastatud või see on leevendatud);

• visuaalne mõju6, mis puudutab üksikisiku vaatevälja või esteetilist tajutust, nt olukord, kus uus hoone varjab senise vaate või tekitab subjektiivset visuaalset ebamugavust;

• ebamugavus liikluskoormuse suurenemise või parkimissurve tõttu, kui müratasemed ja heitkogused jäävad normväärtuste piiridesse (sellised mõjud on eelkõige

sotsiaalmajanduslikud, mitte keskkonna kaudu avalduvad tervisemõjud või mõju varale);

• kinnisvara väärtuse või kasutusvõimaluste muutus, mida ei põhjusta keskkonnaseisundi muutuses, näiteks olukord, kus arenduse lähedus tekitab rahulolematust, hirmu kinnisvara väärtuse languse ees või ebamugavustunde, kuid müra-, vibratsiooni-, õhu- või muud mõjud jäävad piirnormide piiresse.

Kirjeldatud mõjud võivad küll mõjutada inimeste mugavustunnet, kuid ei ole oluline

keskkonnamõju KeHJSi mõttes, sest neid ei põhjusta keskkonnakomponendi olulised muutused. Sellist lähenemist toetab ka Euroopa Kohtu lahend (Euroopa Kohtu otsus C-420/11), mille kohaselt KMH direktiiv ei nõua selliste mõjude hindamist, mis on puhtalt majanduslikku

või sotsiaalset laadi, nagu kinnisvara väärtuse muutus, riskitaju, stress või muud subjektiivsed tajumõjud, kui need ei teki kavandatava tegevusega kaasneva olulise keskkonnamõju tagajärjel

toimunud keskkonnaseisundi muutusest. Samas jäetakse muudatusettepanekuga termini „keskkonnamõju“ määratlusest välja viide

inimese heaolule. KeÜSis on heaolu seotud keskkonnahäiringuga, millena mõeldakse ka sellist

6 Visuaalseid ja maastikulisi mõjusid hinnatakse KMH/KSH raames juhul, kui kavandatav tegevus mõjutab

maastikku kui keskkonnakomponenti ulatuslikult, sh selle esteetilist kvaliteeti, identiteeti või kultuuriväärtust (nt

tuulepargid, suuremahulised tööstusrajatised, kõrgepingeliinid või muud objektid, millel on oluline maastikuline

ja ruumiline ulatus). Sellisel juhul võib visuaalne mõju kujutada endast olulist keskkonnamõju KeHJSi tähenduses.

7

ebasoodsat mõju, mis ei ületa arvulist normi või mis on arvulise normiga reguleerimata. Sellisel juhul ei ole heaolu kontekstis tegemist olulise keskkonnamõjuga KeHJSi tähenduses, vaid häiringuga, mis võib mõjutada inimese heaolu, kuid see ei ületa keskkonnataluvust, ei põhjusta

keskkonnas pöördumatuid muutusi ega sea ohtu inimese tervist, kultuuripärandit või vara (st ei ole KeHJSi käsitlusalas olev oluline keskkonnamõju). Heaolu käsitlemine kuulub sotsiaalsete

mõjude laiema hindamise valdkonda, mitte KeHJSi reguleerimisalasse. Lisaks, heaolu käsitlemist ei nõua ka KMH ega KSH direktiivid. Muudatus aitab selgemalt eristada KeHJSi ja KeÜSi mõistesüsteeme. Muudatusettepaneku tõttu on vaja asjakohaselt korrigeerida

keskkonnaministri 16.08.2017 määrust nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ (määruse kavand on esitatud lisas, kavand 1) ning keskkonnaministri 01.09.2017 määrust nr 34

„Keskkonnamõju hindamise aruande sisule esitatavad täpsustatud nõuded“ (määruse kavand on esitatud lisas, kavand 2).

Punktiga 2 muudetakse §-s 22 sätestatud terminit „oluline keskkonnamõju“. Kuna eelnõuga loobutakse viitest inimese heaolule, on seetõttu vaja korrigeerida ka terminit „oluline

keskkonnamõju“. Muudatusettepaneku selgitus on esitatud eelmise punkti juures. Punktidega 3–5 muudetakse § 23, kus on defineeritud termin „asjaomased asutused“. Kuna

asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu on kavas kehtestada keskkonnavaldkonna eest vastutava ministri (eelnõu koostamise ajal energeetika- ja keskkonnaministri) määrusega (st määratakse

kindlaks alused, mille korral tuleb konkreetne asutus asjaomase asutusena KMH/KSH menetlusse kaasata), siis ei ole kehtiva § 23 lõike 1 võimalike asjaomaste asutuste üldine loetelu enam asjakohane ning sellest loobutakse (punkt 3). Samal põhjusel tunnistatakse kehtetuks

§ 23 lõige 2, kus on täpsustatud Kliimaministeeriumi ja Keskkonnaameti kuulumine asjaomaste asutuste hulka (punkt 5). Vt ka järgmise muudatusettepaneku selgitust.

Punktiga 4 lisatakse § 23 lõige 11, millega antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitus kehtestada määrusega asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu. Tegemist on KMH

teenusedisaini käigus välja toodud probleemkohaga ning muudatuse eesmärk on muuta asjaomaste asutustega konsulteerimine tõhusamaks ja tulemuslikumaks (seda nii otsustajale kui

ka asjaomasele asutusele). Kehtiva asjaomaste asutuste üldise loetelu asemel valdkonna eest vastutava ministri määrusega kehtestatava täpsustatud loetelu kasutuselevõtt määrab selgelt olukorrad (KMH/KSH menetlused), millisel juhul tuleb konkreetne asutus kaasata

konkreetsesse menetlusse asjaomase asutusena, kellelt küsitakse KMH/KSH materjalide (eelhinnang, programm, aruanne) kohta seisukohta. Praegu on pigem tavapärane, et otsustaja

saadab materjalid n-ö igaks juhuks seisukoha esitamiseks asutusele, kellel tegelikult puudub puutumus või huvi konkreetses menetluses osaleda – see toob asutustele kaasa lisatöö ning võib ka pikendada menetluse kestust. Näiteks võib asutus vastata alles tähtaja viimastel päevadel

ning märkida, et tegevus ei kuulu tema pädevusse, või paluda lisaselgitusi, mis ei ole sisuliselt vajalikud, kuid mis on talle olulised oma puutumuse tuvastamiseks – seeläbi kogu menetluse

kestus aga pikeneb. Mõnel juhul ei pruugi asutus aga üldsegi vastata, mistõttu peab otsustaja ootama tähtaegade möödumist ning menetlus venib ilma sisulise vajaduseta. Kavandatud muudatuse eesmärk ongi muuta asutustega konsulteerimise selgeks ning vältida kirjeldatud

kitsaskohti. Muudatuse kavandamisel võeti eeskuju planeerimisseadusest, mille § 4 lõike 4 alusel on Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud planeeringute koostamisel koostöö

tegemise kord ja planeeringute kooskõlastamise alused 7. Määruse kavand on esitatud lisas (kavand 3).

Punktiga 6 täpsustatakse § 24 nende sätete loetelu, milles nimetatud menetlustähtaegu võib põhjendatud juhul pikendada. Paragrahvist jäetakse välja viited § 17 lõikele 11ning § 21 lõikele

7 https://www.riigiteataja.ee/akt/129122024039 .

8

4 (need tunnistatakse kehtetuks). Paragrahvi täiendatakse viidetega § 11 lõikele 22 ning § 111

lõikele 5 (vt selgitusi vastavate muudatusettepanekute juures).

Punktiga 7 jäetakse § 31 lõikest 2 välja sõna „heaolule“. Kuna eelnõuga loobutakse termini „keskkonnamõju“ määratluses viitest inimese heaolule, on vaja korrigeerida ka kõnealust sätet.

Muudatusettepaneku selgitus on esitatud punkti 1 juures. Punktiga 8 täiendatakse § 32 punkti 1 selliselt, et KMH menetluses on KMH algatamise või

algatamata jätmise otsuse tegemise etapi osa asjakohasel juhul ka KMH ulatuse määramine. Muudatuse vajalikkust on selgitatud KMH programmi koostamata jätmise erandi juures (vt

punkt 20).

Punktiga 9 muudetakse § 32 punkti 2 selliselt, et KMH menetlus koosneb asjakohasel juhul

KMH programmi koostamise etapist. Samas jäetakse punkti sõnastusest välja tekstiosa „sealhulgas keskkonnamõju hindamise ulatuse määramine“. Muudatuse vajalikkuse põhjendus

on sama nagu eelmise punkti puhul (st KMH ulatus võidakse määrata juba algatamise otsusega, mitte ainult programmiga).

Punktiga 10 muudetakse§ 6 lõike 1 punkti 5. Muudatuse kohaselt on tuuleparkide puhul KMH algatamine kohustuslik, kui tuulikuid on vähemalt 10 või nende koguvõimsus vähemalt 45

MW, seda sõltumata tuulepargi asukohast (tuuleparki kavandatakse kas merel või maismaal). Kehtiva sätte kohaselt on KMH kohustuslik tuuleelektrijaama püstitamisel veekogusse. Maismaa tuulepargid kuuluvad eelhinnangu andmise kohustusega tegevuste hulka (eelhinnang

tuleb anda, kui rohkem kui viie tuulikuga tuuleelektrijaama koguvõimsus on üle 7,5 megavati). Kõnealune muudatusettepanek lähtub Maves OÜ koostatud künniste analüüsist, milles arvestati

lisaks riigisisestele KMH eelhinnangutele ja aruannetele ka võrdlusriikide (sh Soome ja Läti) vastavaid künniseid ning asjakohast teaduskirjandust.

Meretuuleparkide võimalikud mõjud on seotud elupaikade muutumise ja linnustiku häirimisega, ehitusfaasis ka müra ja vibratsiooni tekitamise ning setete ja vee kvaliteedi

mõjutamisega. Künniste analüüsis järeldatu põhjal ei kaasne meretuuleparkidega tõenäoliselt olulist keskkonnamõju või on oluline keskkonnamõju leevendatav, pidades muu hulgas silmas, et avamere elupaigad on enamasti ulatuslikud ning meretuuleparkide rajamine ei too kaasa

nende täielikku hävimist. Olulise keskkonnamõju esinemist nt väärtuslikele põhjaelupaikadele on paljudel juhtudel võimalik olemasolevatele andmetele tuginedes ennustada. Seega tuleks

KMH eelhinnangu andmisel hinnata mereelupaikade ulatust, iseloomu ja andmete täpsust ning seda, kas meretuulepargi rajamisega võib kaasneda oluline mõju (kui tegevuse maht jääb alla KMH künnise).

Maismaatuuleparkide rajamine võib maastikku, sh ökosüsteeme mõjutada, mistõttu võib

keskkonnamõju hindamine vajalik olla. Väärtuslikele elupaikadele olulise mõju vältimiseks

tuleks künniste analüüsis tehtud ettepaneku kohaselt ka väiksemate tuuleparkide (sh kuni viis tuulikut, erinevalt praegusest nõudest) rajamisel teha eelhinnang. Seetõttu muudetakse ka

tegevusvaldkondade määrust (määruse kavand on esitatud lisas, kavand 4) ning kavas on sätestada, et eelhinnang tuleb anda viie või enama tuulikuga tuulepargi rajamisel (sõltumata

tuuliku võimsusest või kõrgusest) või vähemalt ühe tuuliku püstitamisel, kui selle kõrgus on vähemalt 30 meetrit. See annab võimaluse rajada eelhinnanguta väiksemas mahus tuulikuid (kuni neli), mis jäävad madalamaks kui 30 meetrit.

Maismaatuuleparkide puhul on asjakohane märkida, et Riigikogu menetluses oleva

taastuvenergia direktiivi muudatuste ülevõtmise eelnõuga (atmosfääriõhu kaitse seaduse ja

9

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu8 697SE) sätestatakse taastuvenergia eelisarendusalade mõiste ja erisus tavapärasest KMH menetlusest. Taastuvenergeetika eelisarendusalad on alad, mille detail- või eriplaneeringu käigus tehtud KSHs on jõutud järeldusele, et tuulepargi

rajamisega ei kaasne ebasoodsaid mõjusid. Eelisarendusaladele kavandatava tuulepargi loamenetluses KMHd üldjuhul ei algatata, seda saab teha ainult erandjuhtudel, kui võib esineda

ettenägematu mõju või erakorraline asjaolu, mida varem planeeringu KSH käigus ette ei olnud näha või mis ei olnud teada. Samuti ei ole vaja anda eelisarendusaladele kavandatavate tuuleparkide loamenetluses KMH eelhinnangut.

Seega ei puuduta kõnealune tuuleparkide künnise muudatus planeeringutega kavandatavaid

maismaatuuleparke, mis määratakse eelisarendusalaks, sest nende puhul edaspidi üldjuhul KMH ja KMH eelhinnangu vajadust ei teki. Siiski ei saa välistada tuuleparkide puhul KMH eelhinnangu andmise või KMH algatamise vajadust ning säte on vajalik juhuks, kui tuuleparki

kavandatakse väljaspool eelisarendusalasid, sh merel (eelisarendusala mõiste ei laiene merele).

Künniste analüüsi põhjal võiks kõikide tuuleparkide korral (sõltumata asukohast) kaaluda KMH eelhinnangu andmise nõude määramist, kuid probleemiks võib osutuda asjaolu, et suure tõenäosusega jõuaksid kõik eelhinnangud (mis on omakorda töömahukad materjalid) KMH

algatamiseni, kuna on vaja põhjalikumalt uurida näiteks kavandatava tegevuse alal olevate loodusdirektiivi ja merestrateegia elupaikade seisundit. Seega, arvestades ka teiste riikide

õiguspraktikat ja tuginedes asjakohasele teaduskirjandusele, on künniste analüüsis esitatud soovitus kehtestada Soomega sarnane KMH kohustuslikkuse künnis: tuulikute arv vähemalt 10 või koguvõimsus vähemalt 45 MW ning see künnis kehtib nii maismaale kui ka merele

kavandatavatele tuuleparkidele. Väiksema tegevusmahuga tuulikutele rakendub eelhinnangu nõue.

Punktidega 11 ja 12 muudetakse vastavalt § 6 lõike 1 punkte 17 ning 171. Punkti 17 muudatuse kohaselt ei ole mere süvendamine (alates 10 000 kuupmeetrist) enam olulise keskkonnamõjuga

tegevus ja KMH algatamine ei ole kohustuslik. Teiste selles punktis nimetatud veekogude puhul säilib KMH kohustus. Punkti 171 muudatuse kohaselt ei ole merre kaadamine ja tahkete ainete

paigutamine (alates 10 000 kuupmeetrist) enam olulise keskkonnamõjuga tegevused ning KMHd algatada ei ole vaja.

Mõlemad nimetatud muudatusettepanekud põhinevad künniste analüüsil, milles on tehtud ettepanek asendada mere süvendamisel ja merre kaadamisel KMH kohustus KMH eelhinnangu

kohustusega. Analüüsi käigus käsitletud KMHdest on selgunud, et meres tehtavate töödega kaasneb erisuguseid mõjusid, kuid need on leevendatavad (nt tööde vältimine kalade kudemis- ja lindude pesitsusperioodil; süvendustöödel setete analüüsimine reostusainete suhtes).

Künniste analüüsi kohaselt sõltub mõju konkreetsetest asjaoludest (sh rannikuelupaiga suurus, aga ka muud kaitstavad elupaigad), näiteks mida rohkem avamere suunas, seda väiksemaks

muutub sama mahuga tegevuse mõju elupaikadele (kui tegevus jääb väljapoole kaitstavaid alasid ja elupaiku). Mõju ulatus sõltub eelkõige süvendamise mahust, tegevuse asukoha keskkonnaseisundist ja kasutatavast tehnoloogiast.

Lisaks sõltub tegevuse mõju meres sellest, kas see toimub juba varem süvendatud ja sadama

kasutuses oleval alal, kaitsealal või Natura 2000 võrgustiku alal, samuti kas tegemist on kalade kudemis- või toitumisalaga. Kui kaadamine on kavandatud sellisele kaadamisalale, mille sobivust on varem hinnatud ja kaadamise maksimaalsed võimalikud mahud määratud, siis ei

põhjusta see tõenäoliselt olulisi muid mõjusid merekeskkonnale. Meres tehtavate töödega

8 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/3ce1abd6-78b0-49cf-bcaf-e1f7257485a9/atmosfaariohu-

kaitse-seaduse-ja-teiste-seaduste-muutmise-seadus-taastuvenergia-direktiivi-muudatuste-ulevotmine/.

10

kaasnevate mõjude puhul on leevendavad meetmed teada ning leevendusmeetmeid saab määrata ilma KMHta. Seetõttu on analüüsi järgi põhjendatud kaotada KMH kohustus ja asendada see KMH eelhinnangu kohustusega, et iga kord hinnata võimaliku eeldatavalt olulise

keskkonnamõju avaldumist.

Tegevusvaldkondade määruses on sätestatud veekogudes kavandatavate tegevuste KMH eelhinnangu künnised, mis nii mere süvendamise kui ka merre kaadamise korral on 500 kuupmeetrit. Keskkonnaameti ettepanekul on kavas määruses muuta § 11 punkti 72 selliselt, et

KMH eelhinnangu andmise künnist süvendamise puhul tõstetakse seniselt 500 kuupmeetrilt 1500 kuupmeetrile. Ettepanekut toetab ka künniste analüüs ja seda nii süvendamise kui ka

kaadamise korral (st mõlema tegevuse puhul tõsta künnis kuni 1500 kuupmeetrini). Muudatus on osaliselt seotud 01.09.2025 jõustunud veeseaduse (edaspidi VeeS) muudatusega, millega lisati väheolulise mõjuga tegevuste loetellu mere süvendamine sadama akvatooriumis mahuga

100 kuni 1499 kuupmeetrit. Kaadamise puhul määruse künnist ei muudeta, sest künnist muudeti VeeSis ainult süvendamise puhul ning VeeSis ja tegevusvaldkondade määruses

sätestatud kaadamise künnised peaksid olema selguse huvides omavahel kooskõlas. Punktiga 13 tunnistatakse kehtetuks § 6 lõike 1 punkt 24. Kehtiva KeHJSi kohaselt on

vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemine olulise keskkonnamõjuga tegevus, kuid tuginedes Maves OÜ koostatud künniste 2. analüüsi vahearuandele asendatakse KMH kohustus

eelhinnangu kohustusega. Seetõttu muudetakse ka tegevusvaldkondade määrust ning keskkonnaministri 29.09.2004 määrust nr 38 „Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded“ (edaspidi prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise määrus) (määruse kavand on

esitatud lisas, kavand 5).

Künniste 2. analüüsis on selgitatud, et seni on prügilate sulgemise KMHsid tehtud eelkõige tehniliste lahenduste sobivuse kontrollimiseks (nt kas põhjavee projekteeritud kaitsemeetmed on piisavad), ent kohustusliku KMH tegemine ainult tehniliste lahenduste sobivuse

väljaselgitamiseks ei ole põhjendatud. Lisaks on prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise määrusega seatud konkreetsed keskkonnanõuded, millest prügila sulgemisel tuleb lähtuda.

Siiski, arvestades tegevuse võimalikku mõju veele ja (vähemal määral ka) välisõhule (gaaside heide), on asjakohane vähemalt 1,5 hektari suuruse prügila sulgemisel anda eelhinnang, et selgitada välja, kas tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju.

Punktiga 14 tunnistatakse kehtetuks § 6 lõike 1 punkt 311. Kehtiva KeHJSi kohaselt on olulise

keskkonnamõjuga tegevus üle 100 hektari suuruse pindalaga metsamaa raadamine, kuid künniste analüüsi ettepanekul asendatakse KMH kohustus KMH eelhinnangu kohustusega. Senised KMHd käsitlevad küll metsamaa raadamist, aga see ei ole olnud ainus olulise

keskkonnamõjuga tegevus ja KMH algatamise põhjus, vaid raadamist on hinnatud kui näiteks mõne suurarendusega kaasnevat tegevust.

Künniste analüüsi kohaselt toimuvad metsamaa raadamisega ökosüsteemis paratamatult suured muutused ning peamised raadamisega kaasneva keskkonnamõju põhjustajad on kuivendamine,

puude raiumine, pinnase ettevalmistus ning maakasutuse muutmisega seotud tegevused. Need tegevused mõjutavad metsaökosüsteeme, kuid ökoloogiline tundlikkus sõltub ka metsa

väärtusest ja uuest maakasutusest. Kui mets asendub täielikult tehiskeskkonnaga, näiteks elamurajooni või tööstuspargiga, on ebasoodsad mõjud loodusele enamasti suuremad kui näiteks tuulepargi rajamisel. Seega mõju olulisus ja leevendusmeetmed sõltuvad suuresti

tegevuse iseloomust ja ulatusest ning konkreetsest asukohast ja elupaigast (sh elupaiga suurus) ja selle kohta olevast informatsioonist (uuritus). Seetõttu ei pruugi iga raadamine olla olulise

keskkonnamõjuga ning vajada KMHd ja põhjalikke uuringuid, vaid on põhjendatud kaotada raadamise KMH kohustus ja asendada see KMH eelhinnangu kohustusega. Analüüsi käigus

11

uuritud võrdlusriikide KMH algatamise või eelhinnangu künnised on erinevad (Soome puhul KMH kohustuslikkus 200 hektarit, Läti puhul eelhinnangu kohustuslikkus 50 hektarit). Mõju võimalikkust arvestades on analüüsis tehtud ettepanek muuta künnist ning tuua see eelhinnangu

puhul mõnevõrra allapoole, kasutades Lätiga sarnast KMH eelhinnangu künnist ja määrata selleks 50 hektarit. Kui väiksemal alal raadamise puhul ei saa välistada ebasoodsat mõju Natura

võrgustiku alale, tehakse Natura eelhindamine ning vajaduse korral algatatakse KMH/KSH (mille koosseisus tehakse ka Natura asjakohane hindamine).

Punktiga 15 muudetakse § 61 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa selliselt, et arendaja peab § 61 lõikes 1 nimetatud teabe esitama eelhinnangu kavandina. Otsustaja saab oma eelhinnangu

andmisel (koostamisel) võtta aluseks arendaja esitatud kavandi, kontrollides esitatud teabe piisavust ja asjakohasust ning vajaduse korral seda täpsustades. Muudatuse puhul on tegemist lahendusega, mida kasutatakse ka praegu (eelkõige planeeringute, ehituslubade ja

hoonestuslubade puhul). Samas tuleb rõhutada, et otsuse kavandatava tegevuse KMH algatamise või algatamata jätmise kohta teeb otsustaja.

Kehtiva korra kohaselt peab arendaja otsustajale eelhinnangu andmiseks esitama kavandatud tegevuse kohta miinimumteabe (st tegevuse ja eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju

kirjelduse). KMH teenusedisaini käigus järeldati, et eelhinnangu andmise etapp on otsustajate jaoks üks kõige aja- ja töömahukamaid etappe kogu KMH menetluses. Praegu on arendaja

esitatav teave kavandatava tegevuse võimalike oluliste mõjude kohta (kui see pole esitatud eelhinnangu kavandina) sageli ebaühtlase struktuuri või ebapiisava detailsusega. Seetõttu tuleb otsustajal teavet korduvalt täpsustada ja täiendada, mis pikendab eelhinnangu menetluse

kestust. Selleks, et kiirendada ning lihtsustada kogu eelhinnangu andmise etappi (seda nii otsustajale kui ka arendajale), peab arendaja edaspidi esitama nõutava teabe eelhinnangu

kavandina. Arendaja peab eelhinnangu kavandi koostamisel lähtuma § 61 lõike 5 alusel kehtestatud määruses (keskkonnaministri 16.08.2017 määrus nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“) sätestatud nõuetest. Tegemist on eelhinnangu andmise sisuliste nõuetega;

nõudeid vormistamise kohta ei ole antud (selleks ei ole vormi), kuid kavandi koostamisel on soovitav järgida eelhinnangu määruse struktuuri. Muudatusettepaneku tõttu on vaja nimetatud

määrust muuta ning samuti kaasneb IT-arendusvajadus (keskkonnaotsuste infosüsteem KOTKAS, ehitisregister). KMH teenusdisaini käigus käsitletud KMH infosüsteemi arendamisel (eeldatavalt 2-3 aasta pärast) lihtsustub eelhinnangu andmine nii arendajale kui ka

otsustajale, kuna see muutub süsteemis suures osas automaatseks, kasutades arendaja esitatud ja eri registrites olevat teavet.

Samuti kavandatakse määrust täpsustada selliselt, et eelhinnangu andmisel lähtutakse kavandatava tegevuse, selle asukoha ja mõjutatava keskkonna kirjelduses asjakohasest teabest.

Täpsustus põhineb KMH teenusedisaini käigus tehtud ettepanekul, et eelhinnangu andmisel ei peaks käsitlema kõiki määruses nimetatud teemasid (keskkonnaelemente ja aspekte), vaid

ainult asjakohaseid (nt keskkonnaelemendid, millele võib oluline keskkonnamõju avalduda) – ka see aitab eelhinnangu toimingut tõhustada. Samas tuleks selguse huvides eelhinnangus ja ka eelhinnangu kavandis lühidalt välja tuua teemad, mis ei ole konkreetsel juhul asjakohased.

Eelnõuga ei ole sätestatud tingimusi või piiranguid selle kohta, kes võib koostada eelhinnangu

kavandi. Arendaja võib eelhinnangu kavandi koostada ise, näiteks teeb seda ettevõttes töötav keskkonnaspetsialist. Kui arendajal puudub nii piisav ettevalmistus eelhinnangu koostamiseks kui ka juurdepääs eelhinnangu andmiseks vajalikele andmestikele (nt I ja II kaitsekategooria

kaitstavad liigid), on soovitav tal kaasata keskkonnakonsultant, kellel on asjakohased teadmised ning ligipääs andmeallikatele. See tagab, et arendaja on kavandatava tegevusega eeldatavalt

kaasnevad keskkonnamõjusid põhjalikult analüüsinud ning otsustajale esitatav eelhinnangu

12

kavand on piisava kvaliteedi ja detailsusega ning võimaldab otsustajal teha kiiremini otsuse KMH algatamise vajalikkuse kohta.

Arendaja esitatud eelhinnang ei ole lõplik ehk otsustajal säilib kohustus esitatud teabe piisavust ja asjakohasust kontrollida. Otsustaja võib võtta arendaja eelhinnangu kavandi aluseks oma

eelhinnangu koostamisel, sealhulgas kasutada kavandis esitatud teavet tervikuna (nn üks-ühele) või talle vajalikus ulatuses (eelhinnangut täiendades või korrigeerides). KMH algatamise või algatamata jätmise otsuse tegemine jääb ka pärast muudatust täielikult otsustaja pädevusse.

Kirjeldatud lähenemine ei ole uus, näiteks detailplaneeringute KSH eelhinnangute,

hoonestuslubade ja teeprojektide KMH eelhinnangute puhul on konsultandi kasutamine olnud tavapärane praktika. Arendaja esitab otsustajale konsultandi koostatud eelhinnangu, mis vastab eelhinnangu määruse sisu nõuetele.

Tähelepanu tuleb juhtida ka asjaolule, et eelhinnangu kavandi nõue ei tohiks saada takistuseks

tegevusloa taotluse menetlusse võtmisel, st kui kavandis esineb mitteolulisi puudusi, ei tohiks see olla põhjus loataotluse tagasilükkamiseks ja menetluse algatamata jätmiseks. Otsustaja saab vajadusel paluda arendajal eelhinnangu kavandit täpsustada või küsida lisainfot, aga

puudujäägid kavandis ei tähenda automaatselt seda, et loataotlus ei vasta nõuetele. Kui eelhinnangu kavandis esinevad aga olulised puudused, peab otsustaja siiski kaaluma, kas

sellisel juhul saab taotluse menetlusse võtta. Arendajal tuleb arvestada ka sellega, et kui loataotlust muudetakse, siis võib olla vajalik ka kavandit muutma.

Punktiga 16 täiendatakse § 61 lõiget 3. Kuna eelnõuga kavandatud lähenemise järgi peab arendaja edaspidi otsustajale eelhinnangu andmiseks esitama vajaliku teabe eelhinnangu

kavandina, tuleb § 61 lõiget 3 täpsustada, et otsustaja peab andma eelhinnangu muu hulgas arendaja esitatud eelhinnangu kavandis esitatud teabe alusel. Samuti peab otsustaja eelhinnangu andmisel lähtuma arendaja esitatud tegevusloa taotluses olevast ja muust asjakohasest teabest.

Otsustaja peab arendaja esitatud tegevusloa taotlust ja eelhinnangu kavandit omavahel võrdlema, st kas need sisaldavad sama teavet. Eelhinnangu andmisel saab otsustaja vajadusel

kasutada loataotluses olevat infot, kui seda ei ole toodud eelhinnangu kavandis. Samuti peab otsustaja vajadusel küsima arendajalt lisateavet lõpliku eelhinnangu koostamiseks (nt täpsustamaks infot kavandatava tegevuse kohta).

Punktiga 17 täiendatakse § 61 lõiget 5. Kuna kavandatud lähenemise järgi peab arendaja

edaspidi otsustajale eelhinnangu andmiseks esitama vajaliku teabe eelhinnangu kavandina, tuleb § 61 lõiget 5 täpsustada selliselt, et volitusnormi alusel täpsustatavad nõuded kehtivad ka § 61 lõikes 1 nimetatud eelhinnangule.

Punktiga 18 täiendatakse § 7 punkti 2 selliselt, et tegevuslubade loetellu lisatakse

meretuulepargi hoonestusluba. 21. juunil 2024 jõustus ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus (taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamine), millega võeti kasutusele meretuulepargi hoonestusloa termin. Ehitusseadustiku (EhS) § 1131 lõike 12 järgi on

meretuulepargi hoonestusluba tähtajaline õigus koormata sisemere, territoriaalmere või majandusvööndi piiritletud ala selle põhjaga püsivalt ühendatud, ent kaldaga püsivalt

ühendamata ehitisega, ja see annab õiguse ehitada meretuuleparki, mis vastab hoonestusloa andmise aluseks olevale ehitusprojektile, ning vee erikasutuseks meretuulepargi ehitamisel. Sama paragrahvi lõike 13 järgi ei anta meretuulepargi hoonestusloa andmisel ehitusluba ega vee

erikasutuse keskkonnaluba meretuulepargi ehitamiseks. Meretuulepargid kuuluvad KeHJSi § 6 lõikes 1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga tegevuste hulka ning eelnõus lisatakse tegevusele

ka künnis (vt punkt 10). Muudatusettepanekuga viiakse KeHJS kooskõlla EhSi täiendusega.

13

Punktiga 19 muudetakse § 11 lõiget 22. Kehtiva korra kohaselt peab otsustaja eelhinnangu korral küsima seisukohta kõigilt asjaomastelt asutustelt. Muudatusega loobutakse normis täiendist „kõigilt“. Tegemist ei ole praeguse lähenemise muutmisega, vaid selguse huvides

tehtava täpsustusega. KeHJSi §-s 23 on loetletud potentsiaalsed asjaomased asutused ning seisukohta tuleb küsida kõigilt asutustelt, kes konkreetses KMH menetluses kvalifitseeruvad

sellisteks asutusteks. Praktikas esineb aga olukordi, kus täiendi „kõigilt“ tõttu tõlgendatakse normi laiaulatuslikult, st et KMH menetlusse kaasatakse ka asutused, keda konkreetsesse menetlusse kaasama ei peaks. See suurendab asutuste töökoormust ning kokkuvõttes võib see

pikendada ka KMH menetluse kestust. Seetõttu tehakse muudatus, mis on seotud ka § 23 muudatusettepanekuga kehtestada asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu valdkonna eest

vastutava ministri määrusega. Muudatusega lisatakse normi ka täiendus, et asjaomane asutus peab esitama oma seisukoha

KMH vajalikkuse kohta otsustaja määratud tähtajaks. KeHJSi § 11 lõike 2 järgi peab otsustaja tegema otsuse KMH algatamise või algatamata jätmise kohta § 6 lõikes 2 nimetatud

valdkondade tegevuse ja lõikes 21 viidatud tegevuse korral õigusaktis sätestatud tegevusloa taotluse menetlemise aja jooksul, kuid hiljemalt 90. päeval pärast § 61 lõikes 1 loetletud teabe saamist. Praktikas esineb olukordi, kus asjaomane asutus esitab otsustajale oma seisukoha

hilinenult (kuigi kehtiv § 24 ei sisalda menetlustähtaja pikendamise võimalust). Selleks, et otsustajal oleks võimalik õigeaegselt teha KMH algatamise või algatamata jätmise otsus

(arvestades ka asjaomase asutuse seisukohta, nagu nõuab § 11 lõige 23), lisatakse § 11 lõikesse 22 täiendus, et asjaomane asutus peab esitama oma seisukoha otsustaja määratud tähtajaks. Tähtaja määramisel peab otsustaja lähtuma tegevusloa taotluse menetlemiseks ette

nähtud ajast, samas tuleb arvestada, et ka asjaomasele asutusele peab jääma piisav aeg otsustaja saadetud materjali läbitöötamiseks ja seisukoha kujundamiseks. Põhjendatud juhul võib

asjaomane asutus otsustaja määratud seisukoha esitamise tähtaega pikendada (vt ka punkti 6). Punktiga 20 täiendatakse seadust §-ga 111, millega lisatakse seadusesse KMH programmi

koostamata jätmise võimalus. Muudatuse eesmärk on vähendada KMH menetluse ajamahtu ja halduskoormust juhtudel, kus programmi koostamine ei loo sisulist lisaväärtust, kuna

kavandatava tegevuse võimalik oluline keskkonnamõju on varasemate samalaadsete KMHde või KSHde kaudu teada. KMH teenusedisaini käigus selgus, et programmi etapp on menetluse üks ajamahukamaid, samas praktikas enamlevinud ja korduvate projektide puhul (nt liiva- ja

kruusakarjäärid, suurfarmid, väikeenergia rajatised jmt) võib see aga olla vähe lisaväärtust loov etapp. Otsustajate ja ekspertide hinnangul on sellistel juhtudel vajalik teave hindamise ulatuse

määramiseks sageli olemas juba eelhinnangu etapis või varasematest KMH/KSH menetlustest. Muudatuse tulemusena lüheneb KMH menetlusaeg kuni 5 kuu võrra, mis tavapäraselt kulub programmi koostamisele, avalikustamisele ja nõuetele vastavaks tunnistamisele.

Paragrahvi 111 lõike 1 kohaselt juhul, kui kavandatava tegevusega kaasneva olulise

keskkonnamõju olemus ja ulatus on varasema samalaadse9 tegevuse KMH või KSH kaudu teada, määratakse KMH algatamise otsuses ka keskkonnamõju hindamise ulatus. Sealjuures tuleb arvestada, et samalaadsed KMHd/KSHd peavad olema lõpetatud, st KMH/KSH aruanded

nõuetele vastavaks tunnistatud. Erisuse kohaldamisel peab KMH algatamise otsus sisaldama

9 Samalaadne tegevus ei eelda, et uus kavandatav tegevus oleks varasema KMH või KSH objektiga üks -ühele

identne (nt täpne tootmismaht, kasutatav tehnoloogia või täpne asukoht ei pea kattuma). Samalaadsuse

tuvastamisel tuleb hinnata, kas varasemates KMH või KSH aruannetes esitatud hinnangud võimaldavad

usaldusväärselt määrata kavandatava tegevusega kaasneda võiva olulise keskkonnamõju olemuse ja ulatuse.

Seejuures tuleb arvestada eelkõige tegevusliigi sarnasust, mõjude laadi ning piirkondlikku kontek sti. Samalaadsus

võib esineda ka juhtudel, kus tehnoloogia või detailne teostus ei ole täpselt samasugune, kuid erinevused ei mõjuta

oluliselt oodatava keskkonnamõju olemust ja ulatust. Samalaadsuse hindamine peab jääma sisuliseks

kaalutlusotsuseks, arvestades konkreetse asukoha ja tegevuse eripärasid.

14

teavet kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju ja selle hindamiseks vajalike uuringute ning eksperdirühma koosseisu kohta valdkondade kaupa (§ 111 lõige 3). See tähendab, et otsuses tuleb eraldi nimetada mõjud, mida tuleb KMH käigus hinnata

(ning ka vajalikud uuringud ja ekspertiisivaldkonnad). Tegemist ei pruugi aga olla lõpliku ja ammendava loeteluga: otsustaja määrab esialgse raamistiku, mille KMH juhtekspert

(eksperdirühm) vaatab üle ja vajaduse korral täpsustab edasise hindamise käigus. Kui juhteksperdi hinnangul on vaja rohkem uuringuid10 või lisada valdkondlikke eksperte selleks, et tagada kaasneva olulise keskkonnamõju usaldusväärne analüüs ning olulise keskkonnamõju

vältimine või leevendamine, tuleb need uuringud teha ja eksperdid kaasata. Samuti võib lisauuringute vajadus selguda KMH aruande avalikustamise käigus ning sellisel juhul tuleb

põhjendatud juhul uuringud ka teha. KMH teenusedisainis hinnati aga avalikustamisel lisauuringute vajaduse selgumise võimalust väikeseks, kuna senise kogemuse kohaselt täiendatakse programme avalikkuse sisendi alusel pigem harva.

Erisuse kohaldamisel tuleb eraldi tähelepanu juhtida Natura hindamisele. Kui on tegemist

kavandatava tegevusega, mille puhul KMH ei ole kohustuslik, vaid tuleb anda eelhinnang, siis jätkub praegune lähenemine: põhjendatud juhul teeb otsustaja Natura eelhindamise eelhinnangu andmise käigus (võttes muu hulgas aluseks arendaja esitatud teabe). Kohustusliku KMH korral

teeb kehtiva korra kohaselt Natura eelhindamine üldjuhul aga KMH programmi koostamise käigus KMH juhtekspert/eksperdirühm. Seega kõnealuse erisuse kohaldamisel peab

kohustusliku KMHga tegevuse korral otsustaja tegema Natura eelhindamise juba KMH algatamise otsusega (ehk sarnaselt praegusele KMH eelhindamisele). Kui jätta Natura eelhindamine alles KMH aruande koostamise etappi, siis see võib osutuda liiga hiliseks (nt kui

enne aruande koostamist/järelduste tegemiseks on vaja kõigepealt teha uuringuid). Kuigi seeläbi suureneb mõnevõrra otsustaja töökoormus, siis annab märkimisväärse ajavõidu KMH

programmi koostamata jätmine. Otsustaja peab KMH algatamise otsuse eelnõu kohta küsima seisukohta asjaomastelt asutustelt

ja arendajalt (§ 111 lõige 4), kes peavad esitama seisukoha otsustaja määratud tähtajaks (§ 111 lõige 5). Põhjendatud juhul võib otsustaja määratud seisukoha esitamise tähtaega pikendada (vt

ka punkti 6). Tavapärase KMH programmi menetluse korral küsitakse asjaomaste asutuste seisukohta programmi avalikustamise ajal.

Sarnaselt kehtiva § 18 lõikega 8 on ka § 111 lõikes 6 arendajale ette nähtud tähtaeg: kui arendaja ei ole kahe aasta jooksul alates § 111 lõike 1 kohase KMH algatamise otsuse tegemist esitanud

KMH aruannet avalikuks väljapanekuks, peab arendaja enne aruande avalikustamiseks esitamist otsustajaga kooskõlastama otsuses määratud KMH ulatuse ja vajaduse korral selle ajakohastama. Sätte eesmärk on tagada, et KMH algatamise otsuses määratud KMH ulatus ning

selle põhjal koostatav KMH aruanne oleksid ajakohased: sellekohased küsimused võivad tekkida eelkõige juhul, kui nimetatud etappide vahele jääb pikk ajavahemik.

Kokkuvõttes on erisuse kohaldamiseks otsustaja ülesanne otsustada, kas olemasolev info on piisav: kui on kahtlus, et kõik olulised mõjud ei ole teada, tuleb KMH programm koostada

tavapärases korras. Erisust ei saa kohaldada ka juhul, kui kavandatava tegevusega võib kaasneda KeHJSi §-s 30 sätestatud oluline piiriülene keskkonnamõju (§ 111 lõige 2) – piiriülese

KMH korral tuleb menetluses osalevale mõjutatud riigile saata KMH programm (§ 30 lõige 5). Punktiga 21 täiendatakse § 12 lõiget 3 punktiga 6: kavandatava tegevuse KMH algatamise või

algatamata jätmise teade peab sisaldama ka teavet KMH programmi koostamata jätmise kohta, kui kohaldatakse KeHJSisse lisatavat § 111. Kõnealune nõue kohaldub vaid KMH algatamise

10 Uuringu all peetakse silmas nii väliuuringuid kui ka olemasoleva info põhjal tehtavaid analüüse jms.

15

korral ning sedagi § 111 erisuse rakendamisel. Siiski on oluline ja vajalik, et kõikidele osalistele (sh avalikkusele) oleks juba varakult ehk KMH algatamisel antud teada, et konkreetses menetluses programmi ei koostata: muu hulgas aitab see vältida potentsiaalseid arusaamatusi

edasistes menetlusetappides (arvestades asjaoluga, et võrreldes kehtiva KMH menetluse ülesehitusega on tegemist olulise erinevusega). Täpsemad selgitused § 111 kohta on esitatud

eelmise punkti juures. Punktiga 22 muudetakse § 13 lõike 1 sissejuhatavat lauset. Kavandatu kohaselt võidakse

keskkonnamõju hindamise ulatus määrata KMH algatamisel ning sel juhul jäetakse KMH programm koostamata (vt punkt 20). Seetõttu on vaja asjakohaselt täiendada § 13 lõike 1

sissejuhatavat lauset, et normis oleks arvestatud eespool kirjeldatud erisusega (st olukord, kui KMH programm tuleb koostada).

Punktidega 23–27 täpsustatakse § 13 lõikes 1 KMH programmi nõudeid. Punktiga 23 jäetakse § 13 lõike 1 punktidest 2 ja 7 välja sõnad „ja selle reaalsete alternatiivsete

võimaluste“, sama muudatus tehakse § 13 lõike 1 punktis 5 (punkt 25). KMH teenusedisaini käigus järeldati, et KMH programmis, millega otsustatakse eesootava KMH sisu ja ulatus, ei peaks kohustuslikus korras nõudma kavandatava tegevuse reaalsete alternatiivsete võimaluste

esitamist: tegemist on KMH menetluse ja sisulise hindamise algetapiga, kus ei pruugi olla põhjendatud ega võimalik sellist infot esitada. Vastupidi, nõude täitmiseks võidakse

programmis esitada hoopis nn kunstlikud alternatiivid, kus kavandatavat tegevust on vaid vähesel määral muudetud. Kokkuvõttes võib see aga nii asjaomastele asutustele kui ka avalikkusele tekitada väära arusaama (nt olukorras, kui KMH aruandes hinnatakse

programmiga võrreldes teistsuguseid alternatiivseid võimalusi). Kavandatava tegevuse reaalsed alternatiivsed võimalused selguvad üldjuhul alles KMH programmi koostamise järel (st edasise

sisulise hindamise käigus). Teave reaalsete alternatiivsete võimaluste, nende elluviimisega eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju ning omavahelise võrdlemise tulemuste kohta tuleb esitada KMH lõpptulemuses ehk KMH aruandes. KMH programmis tuleb aga esitada

kavandatava tegevuse lühikirjeldus.

Punktiga 24 muudetakse ka § 13 lõike 1 punkti 4: kui kehtiva korra kohaselt esitatakse KMH programmis kavandatava tegevuse seos strateegiliste planeerimisdokumentidega, siis muudatuse kohaselt tuleb esitada seos kehtivate planeeringutega. Tegemist on KMH

teenusedisaini käigus tehtud ettepanekuga muuta KMH programm sisutihedamaks: praegu täidetakse see nõue sageli selliselt, et programmis esitatakse suhteliselt mahukas ülevaade (sh

ka väljavõtted) kavandatava tegevuse seostest strateegiliste planeerimisdokumentidega (nt nii riiklikul tasandil arengukavad kui ka kohaliku tasandi dokumendid). Kuigi selliste seoste väljatoomine võib olla asjakohane üldise konteksti andmiseks (sh avalikkuse jaoks) ning

võimalike strateegilisel tasandil määratud nõuete tähenduses, siis kokkuvõttes ei ole kõikvõimalike strateegiliste planeerimisdokumentide mahukatel ülevaadetel siiski erilist

lisaväärtust. Seetõttu nõuet täpsustatakse: edaspidi tuleb programmis esitada kavandatava tegevuse seos kehtivate planeeringutega (sh detail-, üld- või eriplaneering). KMH käigus tuleb arvestada kehtivate planeeringutega, sest need võivad seada piiranguid kavandatavale

tegevusele või nõudeid KMH sisule. Analoogne lähenemine on kasutusel § 261 lõikes 6, mis käsitleb kavandatava tegevuse perspektiivitust kooskõla puudumise tõttu selle asukohaga

seotud kitsenduste või kehtiva planeeringuga. Punktiga 26 tunnistatakse kehtetuks § 13 lõike 1 punkt 9. Kuna asjaomaste asutuste täpsustatud

loetelu on kavas kehtestada valdkonna eest vastutava ministri määrusega (st alused, mille korral kaasatakse konkreetne asutus asjaomase asutusena KMH menetlusse), siis ei ole enam vaja

KMH programmis dubleerivalt välja tuua asjaomaste asutuste loetelu koos menetlusse kaasamise põhjendusega (vt ka punktide 3–5 selgitused).

16

Punktiga 27 täiendatakse § 13 lõike 1 punkti 10 selliselt, et tegevusloa taotluse või KeHJSi § 261 lõikes 1 nimetatud KMH algatamise taotluse koopia asemel võib KMH programmis

esitada veebilehe aadressi, kus taotlus on kättesaadav. Nõue muudetakse paindlikumaks, kuna üldjuhul toimubki tänapäeval haldusmenetlustes asjaajamine elektrooniliselt (st spetsiaalsetes

digitaalsetes menetluskeskkondades). Lisaks võivad taotlused olla mahukad materjalid. Punktiga 28 muudetakse § 15 lõike 1 punkti 4 ning § 34 lõike 4 punkti 5. Kehtiva korra kohaselt

peab KMH juhteksperdi litsentsi taotleja olema läbinud juhtimiskoolituse vähemalt 60 tunni mahus ja tal peab olema vähemalt kahe projekti juhtimise kogemus. Juhtimiskoolituse läbimise

nõue kaotatakse, kuna litsentsi taotlemise praktika põhjal on Kliimaministeeriumil kui KMH litsentsi andjal olnud raske kontrollida nõude täitmist.

KeHJSi varasema, 2015. a redaktsiooni seletuskirja kohaselt peab juhtimiskoolitus sisaldama õpet ressursside ja protsesside juhtimisest. Kuna juhtimiskoolituseks võib kvalifitseeruda väga

erineva sisu ja vormiga koolitused, sest ei ole täpsustatud, milliseid teemasid peab koolitus käsitlema, on ka taotlejal ja taotluse kontrollimisel keeruline selle nõude täitmist hinnata. Seni esitatud taotluste puhul on olnud juhtumeid, kus taotluses näidatud koolitused ei ole seotud

otseselt juhtimisalase õppega ning ei ole selge, kas nendel koolitustel käsitleti (projekti)juhtimise teemasid. Praegu on lubatud esitada juhtimiskoolitusena mõni juba varem

kõrgkoolis läbitud õppeaine, aga tihti ei ole ka need otseselt juhtimise õppega seotud. Seega kehtiv juhtimiskoolituse nõue on pigem formaalne. Seni ei ole selle nõude erineva sisustamise pärast taotlejaid ka tagasi lükatud. Kui esialgu taotlusel näidatud koolitus on tekitanud küsimusi

nõudele vastamise kohta, siis on taotleja näidanud mõnda muud koolitust, et vastata sellele nõudele. Muudatusettepaneku tõttu on vaja asjakohaselt korrigeerida keskkonnaministri

31.05.2005 määrust nr 46 „Keskkonnamõju hindamise litsentsi ja selle taotluse vormid“. Litsentsi taotlejale vajalikke juhtimisalaseid teadmisi ja kogemust on pigem otstarbekam

omandada töökogemuse kaudu. Kuna KMH protsess ongi sisu poolest projekti juhtimine (sh eksperdirühma töö koordineerimine, hindamistulemuste analüüsimine ja nende esitamine

avalikkusele), peavad juhteksperdil olema selleks vajalikud teadmised ja oskused. Projekti juhtimise kogemuse all peetakse silmas kogemuste omandamist selliste projektide kaudu, mis on sisaldanud protsessi, ressursi ja isikute juhtimist. Taotlejal tuleb KMH taotluses kirjeldada

ja põhjendada, millistes projektides on sellised kogemused omandatud. Seetõttu on projektijuhtimise kogemus piisav eeldus litsentsi taotlemiseks ning jääb kehtima senine nõue,

et litsentsi taotlejal peab olema vähemalt kahe projekti juhtimise kogemus (projektina ei pea olema läbitud ainult KMH või KSH menetlused, vaid võib olla ka mõni muu keskkonna vm valdkonna projekt).

Eespool kirjeldatud põhjusel muudetakse analoogselt ka samasugust KSH juhteksperdi nõuet

(§ 34 lõike 4 punkt 5). Kehtiva korra kohaselt peab KSH juhtekspert olema läbinud juhtimiskoolituse vähemalt 60 tunni mahus ja tal peab olema vähemalt kahe projekti juhtimise kogemus. Juhtimiskoolituse nõue kaotatakse.

Punktiga 29 korrigeeritakse § 15 lõike 2 punkti 5. Muudatust on selgitatud eelmises punktis:

kuna litsentsi taotlemisel ei nõuta enam juhtimiskoolituse läbimist, ei pea taotleja ka esitama sellekohast kinnitust, kuid peab esitama kinnituse projekti juhtimise kogemuse kohta.

Punktidega 30–32 täpsustatakse litsentsi taotluses esitatavaid andmeid. Punktiga 30 jäetakse § 15 lõike 3 punktist 1 välja alalise elukoha aadressi esitamise nõue ning punktiga 31 § 15

lõike 3 punktist 2 töökoha aadressi esitamise nõue, kuna see teave ei ole litsentsi taotlemisel oluline ega vajalik. Taotluses piisab taotleja nime, isikukoodi ja kontaktandmete (telefon, e-

17

posti aadress) ning töökoha väljatoomisest. Punktiga 32 täpsustatakse § 15 lõike 3 punktis 3 toodud viidet: kehtivas sõnastuses viidatakse § 15 lõike 1 punktidele 1–6, kuid korrektne on viidata punktidele 1–5 (§ 15 lõike 1 punkt 6 puudutab KMH-alast testi, mitte kvalifikatsiooni).

Punktiga 33 jäetakse § 15 lõike 9 punktist 4 välja tekstiosa „sealhulgas juhul, kui

keskkonnamõju hindamise järelhindamise tulemused erinevad oluliselt keskkonnamõju hindamise aruandes antud hinnangust“. Kuna seaduseelnõuga on kavas tunnistada kehtetuks § 25 (keskkonnamõju hindamise järelhindamine), siis tuleb asjakohaselt korrigeerida ka § 15

lõike 9 punkti 4. Vt ka selgitust punkti 55 juures.

Punktidega 34–41 muudetakse §-s 16 sätestatud KMH programmi avalikustamise ja asjaomastelt asutustelt seisukoha küsimise korda. Muudatusettepanekud on seotud eelkõige sellega, et seaduseelnõuga on kavas loobuda kohustusest korraldada KMH programmi avalik

arutelu.

Punktiga 34 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõike 1 teine lause ehk edaspidi ei ole enam kohustust korraldada KMH programmi avalikku arutelu. Otsustajal ja arendajal jääb siiski õigus erandjuhul korraldada arutelu vabatahtlikult11, kui see on konkreetse menetluse puhul

põhjendatud (nt keerukate oluliste mõjude või olulise uuendusliku tegevuse korral).

KMH teenusedisaini käigus selgus, et KMH programmi avalikud arutelud ei täidaoma eesmärki. Programmi arutelu peaks keskenduma oluliste mõjude tuvastamisele, hindamise metoodikale ja uuringute vajadusele, kuid praktikas ootab avalikkus sageli juba selles etapis

lõplikke selgitusi arenduse sisu ja kaasnevate mõjude kohta, st infot, mida on võimalik anda alles KMH aruande etapis (nt tehtud uuringute põhjal). Kuna selliseid lõplikke vastuseid ei

pruugi olla võimalik programmi etapis veel anda, tekib arutelul osalejatel sageli pettumus ja tunne, et nende tagasisidet ei arvestata või et arutelu on pelgalt formaalsus. Üldistatult võidakse KMH programmi avaliku arutelu tajuda sellisena, et arendaja või otsustaja esindajad räägivad

„üldist juttu“ ega anna konkreetseid vastuseid küsimustele. Selline kogemus vähendab aga avalikkuse usaldust ja motivatsiooni osaleda hiljem KMH aruande avalikus arutelus, kus

leiavad käsitlemist kavandatava tegevuse lahendused ja tegelikud olulised mõjud. Korduvalt on esinenud ka olukordi, kus programmi avalikul arutelul osalemise vastu on väga

väike huvi (nt on esinenud juhtumeid, kus arutelul osalevadki vaid arendaja ja otsustaja esindajad) – see ei ole aga kooskõlas üldise menetlusefektiivsuse põhimõttega, samuti nõuab

arutelu korraldamine arendajalt ja otsustajalt ressursse. Seetõttu on KMH teenusedisaini käigus tehtud arutelu kaotamise ettepanek, mis aitab ka kiirendada KMH menetlust. Samas tuleb rõhutada, et kõigil (sh avalikkusel) on õigus KMH programmi avaliku väljapaneku ajal tutvuda

programmiga, esitada selle kohta ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi ning saada neile vastuseid. Avaliku arutelu korraldamise kohustus KMH aruande etapis ei muutu.

Punktiga 35 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõige 12. Kehtiva sätte kohaselt peab otsustaja enne KMH programmi avalikustamist kümne päeva jooksul selle saamisest arvates kontrollima

programmi vastavust KeHJSi §-s 13 esitatud nõuetele. Tegemist on aga mittevajaliku menetlustoiminguga, mis pikendab KMH menetluse kestust. Enne avalikustamist

kontrollimisest loobumine ei kahanda KMH programmide kvaliteeti, sest olemuslikult oligi tegemist n-ö tehnilise kontrolliga, kas programmis on kõik nõutavad elemendid. Lisaks võib

11 Seaduses sätestatud nõuded kujutavad endast miinimumpiiri, mille ulatuses tuleb avalikkust kaasata. Samas ei

välista see otsustaja või arendaja õigust ja võimalust rakendada ulatuslikumaid kaasamisviise või korraldada

rohkem arutelusid, kui see on konkreetse menetluse puhul otstarbekas.

18

välja tuua, et kehtiva korra kohaselt peab ka otsustaja esitama KMH programmi kohta seisukoha avaliku väljapaneku jooksul (§ 16 lõige 41) – selles etapis esitatakse sisulised tähelepanekud.

Punktidega 36–38 muudetakse § 16 lõiget 2. Kuna seaduseelnõuga loobutakse KMH programmi avaliku arutelu korraldamise ning otsustaja avalikustamiseelsest kontrolli nõuetest,

tuleb asjakohaselt korrigeerida lõike sissejuhatavat lauset (punkt 36). Punktiga 37 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõike 2 punkt 3 (nõue teavitada KMH programmi

avalikustamisest kavandatava tegevuse asukoha vähemalt ühes üldkasutatavas hoones või kohas, nt raamatukogu, kauplus, kool, bussipeatus). Kuna tänapäeval toimub infovahetus

eelkõige veebikeskkonnas, siis võib senist teavitusviisi pidada suhteliselt aegunuks ning ebaefektiivseks. Inimesed otsivad keskkonna- ja arendusinfot valdavalt digikanalitest ning füüsilisel teavitusel võib olla väike nähtavus – näiteks selle kättesaadavus võib sõltuda

juhuslikust kokkupuutest konkreetse asukohaga. Samal ajal on sellise teavitamise korraldamine otsustajale oluliselt koormavam kui digiteavitus, kuna nõuab sobiva koha leidmist, vajaduse

korral kooskõlastamist, infot kandvate materjalide füüsilist paigaldamist ning tuleb ka tagada, et teavitus oleks olemas kogu avalikustamise perioodil. Digiteavitus on kiiresti uuendatav, laiemalt nähtav ja võimaldab teabele ühtset ligipääsu kogu riigis. Seetõttu on põhjendatud

loobuda aegunud teavitamisviisist ja toetada nüüdisaegseid avalikkusele paremini ligipääsetavaid teavituskanaleid.

Seetõttu lisatakse punktiga 38 § 16 lõikesse 2 punkt 5, mille kohaselt peab otsustaja teavitama KMH programmi avalikust väljapanekust ka oma sotsiaalmeedia kontol (kui see on olemas).

Teavitamiskohustus otsustaja veebilehel või muul veebilehel sisaldub juba kehtivas seaduses (§ 16 lõike 2 punkt 4). Samuti jääb kehtima teavitamise kohustus ajalehes, et tagada info

kättesaadavus neile, kes internetti ei kasuta. Tuleb rõhutada, et tegemist on teavitamise lisavõimalusega, st KMH programmi kohta ettepanekute, vastuväidete ja küsimuste esitamise viisi määrab otsustaja (KeHJSi § 16 lõike 4 punkt 4).

Punktiga 39 kaotatakse § 16 lõigetes 3 ja 5 ning § 17 pealkirjas ja lõikes 2 viited KMH

programmi avalikule arutelule. Paragrahv 16 käsitleb KMH programmi avalikustamist ja asjaomastelt asutustelt seisukoha küsimist, § 17 programmi avalikustamise tulemuste arvestamist.

Punktiga 40 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõike 4 punkt 5 (KMH programmi avalikustamise

teade ei pea enam sisaldama teavet programmi avaliku arutelu aja ja koha kohta). Punktiga 41 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõige 51. Kehtiva sätte kohaselt peab KMH

programmi avalikul arutelul tutvustama muu hulgas programmi kohta otsustaja ning asjaomaste asutuste esitatud ja avaliku väljapaneku käigus laekunud seisukohti ning selgitama tehtud

ettepanekute ja vastuväidete arvestamist või arvestamata jätmist. Seaduseelnõuga loobutakse aga KMH programmi avaliku arutelu korraldamise nõudest ja seetõttu pole see säte enam asjakohane.

Punktiga 42 tunnistatakse kehtetuks § 17 lõige 11. Kehtiva lõike 11 kohaselt peab otsustaja

pärast KMH programmi avalikku arutelu vaatama läbi avalikustamise käigus esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning asjaomaste asutuste seisukohad ning andma arendajale oma seisukoha programmi asjakohasuse ja piisavuse kohta (arvestades

avalikustamise tulemusi ja asjaomaste asutuste seisukohti). KMH teenusedisaini käigus selgus, et selline otsustaja seisukoht on enamasti vormiline, piirdudes avaliku arutelu ja asutuste

arvamuste edastamisega arendajale, mõjutamata sealjuures menetluse sisu või otsustuse kvaliteeti. Toiming pikendab aga menetlusaega keskmiselt 2–4 nädala võrra ja suurendab

19

halduskoormust (ilma sisulise lisaväärtuseta). Muudatus aitab lühendada KMH menetluse kestust, vältida dubleerivaid menetlustoiminguid ning suunata otsustaja ressursid etappidesse, kus tema sisuline roll on otsustamise kvaliteedi seisukohalt kõige olulisem.

Punktiga 43 jäetakse § 17 lõikest 2 välja sõnad „juhteksperdi juhtimisel“. Tegemist on selguse

huvides tehtava tehnilise täpsustusega. Sätte kehtiva sõnastuse järgi peavad juhtekspert või eksperdirühm juhteksperdi juhtimisel koos arendajaga tegema avalikustamise järel KMH programmis vajalikud parandused ja täiendused. Kuna KeHJSis kasutatakse läbivalt väljendi

„eksperdirühm juhteksperdi juhtimisel“ kohta lühendatult terminit „eksperdirühm“ (vt § 13 lõige 1), siis tuleb ka § 17 lõikes 2 kasutada sama terminit.

Punktiga 44 muudetakse § 17 lõiget 3 selliselt, et arendaja peab 21 päeva jooksul avaliku väljapaneku lõppemisest arvates (mitte enam otsustaja seisukoha saamisest arvates) saatma

vastused KMH programmi avaliku väljapaneku ajal programmi kohta esitatud ettepanekutele, vastuväidetele ja küsimustele. Samuti täpsustatakse, et arendaja peab saatma vastused vaid neile

isikutele, otsustajale ja asjaomastele asutustele, kes on esitanud oma ettepaneku, vastuväite või küsimuse kirjalikult (kehtiv kord nõuab vastuse saatmist ka neile osalistele, kelle avalikul arutelul suuliselt esitatud ettepanek, vastuväide või küsimus jäi arutelul vastuseta).

Punktiga 45 muudetakse § 18 lõiget 1. Kuna seaduseelnõuga kaotatakse KMH programmi

avaliku arutelu korraldamise kohustus, siis täpsustatakse sättes, et KMH programm tuleb otsustajale nõuetele vastavuse kontrollimiseks esitada pärast programmi avalikku väljapanekut (mitte enam pärast programmi avalikku arutelu).

Kui kehtiva korra kohaselt peab arendaja esitama otsustajale KMH programmi koos selle kohta

esitatud ettepanekute, vastuväidete ja küsimustega ning § 17 lõikes 3 nimetatud kirjade koopiate ja avaliku arutelu protokolliga, siis selle muudatusettepanekuga see nõue kaotatakse. Kirjade koopiate asemel peab arendaja esitama programmis tabeli kujul laekunud ettepanekud,

vastuväited ja küsimused ning arendaja saadetud vastuskirjad. Muudatuse eesmärk on muuta praegune lähenemine oluliselt paindlikumaks ning vähendada nii arendaja halduskoormust kui

ka otsustaja töökoormust (sealhulgas nt isikuandmete kaitse vajaduse tõttu). Sättes ei määrata tabeli vormi ega täpsusastet, st kas kõik kirjades esitatud ettepanekud tuleb tabelis ükshaaval loetleda või võib need esitada lühendatud/kontsentreeritud kujul. Oluline on see, et tabel peab

andma piisavalt põhjaliku ülevaate kirjades tehtud ettepanekutest ning arendaja vastustest (sh tuleb lisada kirjade kuupäevad; isikute nimesid ei märgita, samas asutused ja organisatsioonid

esitatakse nimeliselt). Sealjuures tuleb arvestada, et kuna KMH programmi avalikul väljapanekul saadetakse ettepanekud otsustajale, siis on otsustajal kirjad juba olemas – seetõttu peaks suurem rõhuasetus olema arendaja vastustel (§ 18 lõike 2 punkti 3 järgi peab otsustaja

kontrollima KMH programmi kohta esitatud ettepanekute ja vastuväidete arvestamist või arvestamata jätmist). Kirjeldatud tabeli lisamine kehtib edaspidi ka KMH aruande puhul.

Kokkuvõttes on ülevaatliku tabeli lisamise puhul tegemist lähenemisega, mida kasutatakse aktiivselt ka praegu (lisaks kirjade koopiate lisamisele). Samuti ei pea KMH programmile enam lisama avaliku arutelu protokolli (KMH programmi avaliku arutelu korraldamise kohustus

kaob).

Muudatus on kooskõlas KMH teenusedisaini käigus tehtud järeldustega, mille kohaselt ei loo arvukate kirjade koopiate ja protokollide lisamine menetlusele sisulist väärtust. Teenusedisaini fookusrühmades toodi esile, et sellised lisad on mahukad, struktureerimata ja raskesti

kasutatavad ning otsustajal on esitatud kirjad ettepanekutega juba olemas, kuna avaliku väljapaneku ajal edastab avalikkus ja asjaomased asutused oma seisukohad otsustajale, mitte

arendajale. Senine praktika, kus kõik esitatud kirjad, nende vastuskirjad ja arutelu protokollid lisatakse KMH programmi ning hiljem ka KMH aruande lisadena, suurendab oluliselt nii

20

arendaja haldus- kui ka otsustaja töökoormust, kuid ei paranda menetluse kvaliteeti. Teenusedisainis toodi esile, et otsustajatele on eelkõige vaja selget ja struktureeritud ülevaadet esitatud ettepanekutest ja arendaja vastustest, mitte originaaldokumentide pakett. Seetõttu

toetab tabeli kujul kokkuvõtte esitamine nii menetluse tõhusust kui ühtsemat praktikat ning sobib paremini ka tulevikus plaanitava digitaalse menetluskeskkonna põhimõtetega.

Punktiga 46 täiendatakse § 20 lõiget 1. Arvestades, et seaduseelnõuga lisatakse § 111 erisus KMH programmi koostamata jätmise võimaluse kohta, täiendatakse § 20 lõiget 1 selliselt, et

KMH aruanne võidakse koostada ka KMH algatamise otsuses määratud KMH ulatusest lähtudes. Vt ka § 111 muudatusettepaneku selgitust.

Punktiga 47 muudetakse § 20 lõiget 11. Kuivõrd seaduseelnõu kohaselt võidakse keskkonnamõju hindamise ulatus määrata ka KMH algatamisel ning KMH programm jäetakse

koostamata (vt punkt 20), on vaja asjakohaselt täiendada § 20 lõiget 11, et normis oleks arvestatud eespool kirjeldatud erisusega (st KMH aruande koostamisel kõrvale kaldumine

KMH algatamise otsusega määratud keskkonnamõju hindamise ulatusest). Punktidega 48–52 muudetakse § 21 eelkõige §-des 16 ja 17 tehtavate muudatuste tõttu (KMH

aruande kohta asjaomaste asutuste seisukohtade küsimine, aruande avalikustamine ja avalikustamise tulemuste arvestamine toimub §-de 16 ja 17 kohaselt, arvestades §-s 21

sätestatud erisusi). Punktidega 48 ja 50 tunnistatakse kehtetuks § 21 lõiked 2 ning 4: KMH menetluse

kiirendamise eesmärgil loobutakse otsustaja KMH aruande kontrollist enne avalikustamist ning avalikustamise järel seisukoha esitamise nõudest (analoogsed muudatused tehakse KMH

programmi juures). Punktiga 49 täiendatakse § 21 lõigetega 31–33. Kui seaduseelnõuga loobutakse KMH

programmi avaliku arutelu korraldamise nõudest, siis KMH aruande puhul jääb see alles. Kehtiva korra järgi korraldatakse KMH aruande avalik arutelu avaliku väljapaneku järel, kuid

muudatusettepaneku kohaselt peab see toimuma vähemalt kümme päeva pärast avaliku väljapaneku algust ja hiljemalt kümme päeva enne avaliku väljapaneku lõppu (§ 21 lõige 31). Sellega antakse nii avalikkusele kui asjaomastele asutustele paremad osalemisvõimalused :

praktikas on korduvalt juhitud tähelepanu, et osalistel võib olla soov esitada (täiendavalt) märkuseid või ettepanekuid KMH aruande kohta pärast avalikku arutelu.

Muudatusettepanekuga sellised võimalused ka tagatakse. Samas tuleb arvestada, et osalistele jääb enne avalikku arutelu toimumist lühem aeg KMH aruandega tutvumiseks. Avalik väljapanek peab kestma vähemalt 30 päeva.

Kuna seaduseelnõuga loobutakse KMH programmi avaliku arutelu korraldamise nõudest, siis

ei pea programmi avalikustamise teade enam sisaldama teavet programmi avaliku arutelu aja ja koha kohta. KMH aruande puhul on see aga jätkuvalt asjakohane ehk aruande avalikustamise teade peab sisaldama ka nimetatud teavet (§ 21 lõige 32).

Paragrahvi 21 lõikes 33 esitatakse põhimõte, et igaühel on õigus KMH aruande avaliku

väljapaneku ja avaliku arutelu ajal tutvuda aruande ning muude asjakohaste dokumentidega, esitada aruande kohta ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi ning saada neile vastuseid. KMH programmi puhul on sama põhimõte esitatud § 16 lõikes 5, kuid kavandatu tõttu ei viidata selles

enam avalikule arutelule.

Analoogsel põhjusel (st vajaduse korral viidata avalikule arutelule) lisatakse punktiga 51 § 21 lõige 41 (juhtekspert või eksperdirühm juhteksperdi juhtimisel teeb koos arendajaga KMH

21

aruande avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu ajal aruande kohta tehtud ettepanekute ja vastuväidete alusel aruandes vajalikud parandused ja täiendused, selgitab ettepanekute ja vastuväidete arvestamist või põhjendab arvestamata jätmist ning vastab esitatud küsimustele).

Punktiga 52 täpsustatakse § 21 lõiget 5: kuna eelnõukohase seadusega tunnistatakse kehtetuks

§ 21 lõige 4, siis lõikes täpsustatakse, et arendaja peab 30 päeva jooksul avaliku väljapaneku lõppemisest arvates (mitte enam otsustaja seisukoha saamisest arvates) saatma isikutele, otsustajale ja asjaomastele asutustele kirjadega KMH aruande kohta esitatud ettepanekute või

vastuväidete arvesse võtmise selgitused või arvestamata jätmise põhjendused ning vastused küsimustele.

Punktiga 53 täiendatakse § 22 lõike 5 punkti 1. Arvestades, § 111 lisatakse erisus KMH programmi koostamata jätmise võimaluse kohta, täiendatakse § 22 lõike 5 punkti 1 selliselt, et

asjakohasel juhul peab otsustaja kontrollima KMH aruande vastavust KMH algatamise otsuses sätestatud keskkonnamõju hindamise ulatusele. Vt ka § 111 muudatusettepaneku selgitust.

Punktiga 54 täiendatakse § 20 lõiget 10 selliselt, et põhjendatud juhul võib otsustaja nõuda KMH aruande täiendamist lisateabega, mida ei ole nõutud KMH algatamise otsusega.

Muudatusettepaneku põhjendus on sama nagu eelmises punktis.

Punktiga 55 tunnistatakse kehtetuks § 25. KMH teenusedisaini käigus järeldati, et kehtiv järelhindamise kord ei ole rakendunud ja selle eesmärgid on saavutatavad seirekeskse ja andmepõhise lähenemise kaudu. Järelhindamine kui eraldi menetlus ei ole teostatav ega

kuluefektiivne. See oleks justkui uus KMH, mis eeldaks korduvaid väliuuringuid ja ekspertiise, kuid ei annaks samavõrra lisaväärtust. Keskkond ja mõjude allikad muutuvad ajas ning

erinevused prognoositud ja tegelike mõjude vahel ei võimalda üheselt hinnata KMH kvaliteeti ega otsustada, kas muudatused tulenevad hindamisest või välistest teguritest. Jõuti järeldusele, et järelhindamise eesmärgid – oluliste mõjude tuvastamine, leevendusmeetmete tõhususe

hindamine ja teadmusbaasi täiendamine – on paremini saavutatavad tegevusloapõhise seire ja andmete analüüsi kaudu. Nimelt KMH järelhindamise eesmärgid on juba kaetud tegevuslubade

ja nende järelevalve süsteemide kaudu. Tegevuslubade väljastamisel määratakse arendajale vajaduse korral seirekohustus, mille täitmist jälgitakse ning kogutud andmeid kasutatakse keskkonna seisundi hindamiseks ja otsuste tegemiseks. Enamgi veel: KMH järelhindamise

menetlus on tegevuslubade ja nende järelevalve menetlust dubleeriv. Seega pole otstarbekas KMH järelhindamise korda täiendada ja sellega uut menetlust luua, vaid vaja on täiustada

olemasolevat seire ja tegevuslubadepõhist süsteemi (nt andmevahetus, automaatsed analüüsid, eksperthinnangute tugi). Seetõttu soovitati KMH järelhindamise asemel välja töötada ühtsed seireandmete kogumise ja analüüsi põhimõtted, mille abil saab jälgida, kas keskkonnamõju

prognoosid vastavad tegelikkusele ning kas rakendatud meetmed on olnud piisavad. Selleks on töös eraldi tegevussuund: 2025-2026 tehakse seireandmete ja uuringute parema kättesaadavuse

ning (taas)kasutamise äri- ja detailanalüüs, mis on edasiste digiarenduste aluseks. Lisaks, rahvusvahelise mõju hindamise assotsiatsiooni (International Association for Impact Assessment, IAIA) ja ÜRO Keskkonnaprogrammi (United Nations Environment Programme,

UNEP) juhistepõhjal kasutatakse seirepõhist ja integreeritud lähenemist laialdaselt, samas kui terviklikku KMH järelhindamist rakendatakse vaid üksikute riikide suurprojektide puhul.

Oluline on rõhutada, et muudatus ei vähenda KMH järelhindamise eesmärkide täitmist, vaid muudab nende saavutamise viisi. Eesmärk – hinnata, kas prognoositud olulised mõjud ja

leevendusmeetmed vastavad tegelikkusele ning milliseid järeldusi saab teha tulevaste projektide tarbeks – säilib, kuid seda tehakse süsteemselt seireandmete analüüsi kaudu, mitte

eraldi mahuka menetlusena. Selline lähenemine tagab pideva teadmuspõhise tagasiside KMH süsteemi toimimise kohta, vähendab halduskoormust ja suurendab menetluse efektiivsust.

22

Punktiga 56 jäetakse § 281 lõikest 4 ning § 361 lõike 1 esimesest lausest välja sõna „kõikidelt“. Muudatuse selgitus on sama mis § 11 lõike 22 muudatusettepaneku juures (vt punkt 19).

Punktiga 57 tunnistatakse kehtetuks § 30 lõige 71. Kehtiva sätte kohaselt saadetakse piiriüleses

KMH menetluses osalevale mõjutatavale riigile arvamuse avaldamiseks tegevusloa andmise või andmata jätmise otsus ning tegevusloa eelnõu (kui Kliimaministeerium ja mõjutatav riik niimoodi kokku lepivad). Selleks peab otsustaja saatma nimetatud eelnõu

Kliimaministeeriumile, kes edastab selle mõjutatavale riigile. Mõjutatavale riigile tuleb anda arvamuse avaldamiseks aega vähemalt 30 päeva ning otsustaja peab otsuse tegemisel arvestama

mõjutatava riigi arvamusega. Seaduseelnõuga tunnistatakse säte kehtetuks, sest piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioon (Espoo konventsioon) ega KMH direktiiv ei nõua, et lisaks KMH materjalidele tuleb mõjutatud riigile saata arvamuse andmiseks ka tegevusloa

eelnõu. Espoo konventsiooni kohaselt tuleb mõjutatud riigile saata kavandatava tegevuse lõppotsus (tegevusluba).

Punktiga 58 jäetakse § 33 lõikest 6 välja sõna „kõigilt“. Muudatuse selgitus on sama mis § 11 lõike 22 muudatusettepaneku juures (vt punkt 19).

Punktiga 59 jäetakse § 40 lõike 4 punktist 6 välja sõnad „ning sotsiaalsetele vajadustele“.

Muudatusettepaneku eesmärk on luua õigusselgus, ühtlustada hindamispraktikat ning tagada, et KSH keskendub oma eesmärgile: oluliste keskkonnamõjude väljaselgitamisele, vältimisele ja leevendamisele. Kehtivas sättes ei ole termin „sotsiaalsed vajadused“ selgelt määratletud,

mistõttu on praktikas keeruline piiritleda, milliseid mõjusid peab strateegilise planeerimisdokumendi hindamisel arvesse võtma ning kuidas eristada olulisi

keskkonnamõjusid laiematest sotsiaalsetest mõjudest. Ebaselgus on põhjustanud menetlustes erinevaid tõlgendusi, täiendamisnõudeid ja protsessi venimist.

KSH direktiivi kohaselt tuleb hinnata strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasnevat olulist keskkonnamõju, sealhulgas mõju inimese tervisele, kuid direktiiv ei nõua

„sotsiaalsete vajaduste“ kui eraldiseisva mõju liigi hindamist. Sotsiaalsed, majanduslikud, kogukondlikud jms aspektid kuuluvad liikmesriikide planeerimissüsteemide, sotsiaalpoliitika jms reguleerimisalasse, mitte KSH hindamisalasse. Samuti ei kasuta KeÜS keskkonnamõju ega

keskkonnahäiringu määratlemisel terminit „sotsiaalsed vajadused“ (KeÜS eristab keskkonna kaudu avalduvaid mõjusid). Seetõttu ei ole põhjendatud kasutada seda ka KeHJSis ning nõuda

hindamist, mis ei ole kooskõlas KeÜSi ega KSH direktiiviga. Muudatusettepanek on seotud eelnõuga kavandatava termini „keskkonnamõju“ täpsustamisega,

sellest jäetakse välja viide inimese heaolule. Mõlema muudatuse eesmärk on vältida olukorda, kus KMH või KSH menetluses tuleb käsitleda laiemalt sotsiaalseid teemasid, mis ei ole seotud

keskkonnaseisundi muutusega ega kuulu KeHJSi reguleerimisalasse. 4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõukohases seaduses ei kasutata uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu vastab Euroopa Liidu õigusele. Kuna eespool loetletud kehtivate õigusaktidega on Euroopa Liidu õigus juba üle võetud, ei ole eelnõukohase seaduse ja Euroopa Liidu õiguse

vastavustabelit koostatud. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

23

6. Seaduse mõjud

Eelnõu keskendub KMH menetluse tõhustamisele ja kiirendamisele ning selle kaudu

halduskoormuse ja bürokraatia vähendamisele. Eelnõukohase seaduse rakendamine ei too kaasa olulisi riske. Seetõttu ei ole seletuskirjale lisatud HÕNTE § 46 nõuetele vastavat

põhjalikku mõjuanalüüsi aruannet. Seaduse rakendamisega ei kaasne ka olulist mõju keskkonnale. Seaduse rakendamisel ei kaasne ka olulist sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele, avaliku sektori tuludele ja kuludele ega

regionaalarengule.

Eelnõuga kavandatud muudatused mõjutavad KMH osalisi valdavalt menetluse tõhustamise kaudu ning tervikvaates kaasneb positiivne mõju: arendajatel väheneb ebavajalik menetlus- ning halduskoormus, otsustajatel (riigiasutused, nt Keskkonnaamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Amet, Transpordiamet, ja kohalikud omavalitsused) väheneb töökoormus (sh muutub tööprotsess selgemaks ja prognoositavamaks), samuti väheneb asjaomaste asutuste

töökoormus. Avalikkuse ja keskkonnaorganisatsioonide osalusvõimalus säilib. Keskkonna kaitstuse tase ei vähene, sest kõik sisulised hindamiskohustused jäävad kehtima.

Järgnevalt on analüüsitud muudatuste mõju. Mõjusid hinnatakse iga muudatuse puhul ainult ulatuses, milles need on konkreetse muudatuse suhtes asjakohased. Eelkõige on keskendutud

järgmistele mõjudele: mõju keskkonnale, arendajatele, ekspertidele ja otsustajatele. Samuti tuuakse välja muudatustega seotud mõju halduskoormusele. Teisi mõjusid käsitletakse vaid juhul, kui need muudatusega reaalselt kaasnevad.

6.1. Mõju avaldav muudatus

KeHJSi alusterminit „keskkonnamõju“ täiendatakse, mõju inimese tervisele, kultuuripärandile ja varale sõnastatakse järgmiselt: sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele,

kultuuripärandile ja varale. Samas jäetakse välja viide inimese heaolule.

Sihtrühm KMH/KSH osalised: otsustajad, eksperdid, arendajad, asjaomased asutused, avalikkus, sh keskkonnaorganisatsioonid.

Kaasnev mõju

• Mõju keskkonnale. Mõistete täpsustamisega muutub selgemaks KMH/KSH ulatus ehk milliseid kavandatava tegevuse olulisi mõjusid, mis on seotud tervise, kultuuripärandi ja varaga, tuleb hindamise käigus arvestada (hinnata). Seega aitab muudatus keskendada mõju

hindamist nendele tervise-, kultuuripärandi- ja vara mõjudele, mis avalduvad kavandatava tegevusega kaasneva keskkonnakomponentide muutuse kaudu. Vähenevad olukorrad, kus

KMH või KSH ulatust laiendatakse mõjudele, mis ei avaldus keskkonna kaudu. Seega tugevdab muudatus sisulist kvaliteeti, suunates mõju hindamise KMH ja KSH direktiivide kohasete mõjude hindamisele.

• Mõju arendajatele ja ekspertidele. Suurendab õiguslikku selgust ja prognoositavust KMH/KSH raames tervise-, kultuuripärandi- ja vara mõjude hindamisel. Vähendab

ebakindlust olukordades, kus varem võidi küsida tervise ja varaga seotud hinnanguid, mis ei olnud otseselt seotud keskkonna kaudu avalduvate mõjudega. Muudatus ei too arendajale

kaasa lisakohustusi ega suurenda halduskoormust.

• Mõju otsustajatele. Ühtlustab hindamispraktikat ning vähendab tõlgendamisvaidluste ja selgituste vajadust. Tekib vähem võimalikke vaidlusi KMH/KSH sisu üle, st mida peaks nende käigus hindama. Muudatus ei muuda otsustajate üldist töökoormust, kuid võib vähendada ebaselgete juhtumite arvu ja sellega seotud menetluste ajakulu.

24

• Arendajate halduskoormus. Halduskoormus ei suurene. Eelduslikult kaasneb halduskoormuse vähenemine, kuna tõlgendusvaidluste ja ebamäärasuse vähenemine

lihtsustab ning kiirendab menetlust.

6.2. Mõju avaldav muudatus

KeHJSist jäetakse välja asjaomaste asutuste üldine loetelu, kuna valdkonna eest vastutava

ministri määrusega on kavas kehtestada täpsustatud loetelu. Luuakse volitusnorm, mille alusel määrus sätestab selged alused, millistel juhtudel tuleb konkreetne asutus KMH või KSH menetlusse asjaomase asutusena kaasata.

Sihtrühm

KMH/KSH osalised: otsustajad, asjaomased asutused, arendajad, eksperdid. Kaasnev mõju

• Mõju keskkonnale. Muudatus ei muuda KMH/KSH sisulise hindamise ulatust. Küll aga parandab menetluse kvaliteeti kaudselt, kuna asjaomaste asutuste kaasamine muutub

täpsemaks ja efektiivsemaks: väheneb oht, et olulise pädevusega asutus jääks kaasamata või et kaasataks asutusi, kellel puudub sisuline seos menetlusega. Selgem kaasamisloogika toetab keskkonnamõju asjakohast hindamist.

• Mõju arendajatele ja ekspertidele.Suurendab prognoositavust, sest muutub rohkem etteaimatavaks, millised asutused tuleb menetlusse kaasata. Vähendab olukordi, kus

menetlus venib seetõttu, et otsustaja kaasab põhjendamatult laiema ringi asutusi. Muudatus ei too arendajatele ega ekspertidele kaasa lisakohustusi.

• Mõju otsustajatele ja asjaomastele asutustele.Ministri määrusega kehtestatav täpsustatud loetelu ühtlustab praktikat ning vähendab tõlgendamisvigu. Otsustajate töökoormus

väheneb, sest nad ei pea igas menetluses eraldi hindama, millised asutused võiksid olla asjaomased – määrus annab selle kohta selged alused. Samuti väheneb risk, et menetlusse kaasatakse asutus, kellel puudub puutumus, mis muidu pikendaks protsessi ja tooks

asutusele mittevajalikku koormust.

• Töökoormus. Väheneb nii otsustajate kui asjaomaste asutuste töökoormus. Muudatus vähendab olukordi, kus asutustelt küsitakse arvamust ka juhtudel, kus neil puudub seos menetluses käsitlevaga.

6.3. Mõju avaldav muudatus

Tuuleelektrijaama rajamisel on KMH algatamine kohustuslik, kui tuulikute arv on vähemalt 10 või koguvõimsus vähemalt 45 MW, sõltumata tuulepargi asukohast.

Sihtrühm 1) tuuleparkide arendajad/tegevuslubade taotlejad;

2) otsustajad, kes on seotud tegevuslubade ja KMHde menetlemisega (sh kohalikud omavalitsused, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA), Keskkonnaamet). 3) KMH/KSHsid koostavad eksperdid.

Kaasnev mõju

Kui seni oli KMH algatamine kohustuslik meretuuleparkide puhul ja maismaatuuleparkide puhul tuli anda KMH eelhinnang, siis muudatuse tulemusena sätestatakse künnis, millest alates tuuleparkide KMH tuleb algatada.

Väiksemate meretuuleparkide kavandamisel (tuulikute arv alla 10 või võimsus alla 45 MW) ei

ole KMH algatamine enam kohustuslik ning KMH vajadus selgitatakse välja eelhinnanguga.

25

Muudatus mõjutab rohkem väiksemate meretuuleparkide arendajaid juhul, kui eelhinnanguga selgub, et KMH ei ole vajalik (sest varem oli KMH kohustuslik). Meretuuleparkide puhul võib mõnevõrra suureneda otsustajate töökoormus, kuna tuleb teha rohkem eelhinnanguid. Samas

on enamik praegu kavandamisel olevaid meretuuleparke suuremad ja võimsamad, st KMH algatamine oleks nende puhul ka uue künnise järgi endiselt kohustuslik.

Maismaatuuleparkide puhul mõjutab muudatus samuti väiksemate tuuleparkide arendajaid : eelhinnanguta saab rajada väiksemas mahus tuulikuid (kuni neli), mis jäävad madalamaks kui

30 meetrit, või püstitada üksiktuuliku (sõltumata kõrgusest). Enamik kavandavaid maismaatuuleparke on suuremad, kuid samas on KMH künniste muudatuse mõju koostamisel

olevate planeeringute tulemusel kavandatavatele tuuleparkidele tõenäoliselt väike, kuna taastuvenergeetika eelisarendusalal projekti loamenetluses KMHd ega ka KMH eelhinnangut üldjuhul ei tehta.

• Mõju keskkonnale. Mõju keskkonnale on neutraalne, sest suured tuulepargid peavad KMH läbima ning väiksema mõjuga projektide puhul selgitatakse KMH vajalikkus eelhinnanguga

(vajaduse korral algatatakse KMH). Keskkonna kaitstuse tase ei vähene.

• Mõju arendajatele. Meretuuleparkide arendajate halduskoormus väheneb, kuna KMH algatamise kohustus tekib ainult juhul, kui projekt ületab künnise. Alla künnise jäävate projektide puhul antakse KMH eelhinnang ning kui eelhinnangu tulemusena jäetakse KMH algatamata, lüheneb tegevusloa menetlus. Enamik kavandatavaid suuri tuuleparke jääb uue

künnise järgi niikuinii KMH kohustuse alla, mistõttu muudatuse mõju on eelkõige väiksemate projektide arendajatele.

• Mõju otsustajatele. Otsustajate töökoormus võib mõnevõrra suureneda meretuuleparkide korral, kuna väiksemate projektide puhul tuleb koostada rohkem eelhinnanguid

(kohustuslik KMH algatatakse põhjendamata). Samas on enamik suuremaid meretuuleparke ka uue künnise järgi endiselt KMH kohustusega. Mõju maismaatuuleparkidele on väike, sest valdavalt kavandatakse suuremaid parke ning

väiksemaid projekte harva.

• Mõju ekspertidele. Ekspertide roll jääb samaks. Suuremad projektid läbivad kohustusliku KMH ning väiksemate projektide puhul piirdutakse eelhinnanguga (kui eelhinnangu tulemusena ei algatata KMHd). Mõju on neutraalne.

• Mõju halduskoormusele. Halduskoormus väheneb eelkõige väiksemate meretuuleparkide projektide puhul, kuna KMH algatamine ei ole enam kohustuslik, vaid otsustatakse eelhinnanguga. Suuremate projektide puhul arendajate halduskoormus ei muutu.

6.4. Mõju avaldav muudatus

Mere süvendamine ning merre kaadamine ja tahkete ainete paigutamine (alates 10 000 kuupmeetrist) ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus ning KMH algatama ei pea. Nende

tegevuste puhul tuleb anda KMH eelhinnang.

Sihtrühm 1) veeloa (keskkonnaluba vee erikasutuseks) taotlejad ja omajad (kes tegelevad mere süvendamise ja merre kaadamisega);

2) Keskkonnaameti töötajad (kes on seotud meres tehtavateks töödeks väljastatavate veelubade menetlusega) ja teised otsustajad, nt TTJA hoonestuslubade menetlejana, kohalikud

omavalitsused (ehituslubade ja planeeringute menetlejana); 3) KMH/KSHsid koostavad eksperdid.

Kaasnev mõju KeHJSi muudatus mõjutab eelkõige keskkonnalubade taotlemist, aga KeHJSi § 6 lõike 1

punktide 17 ja 17¹ alusel algatatakse planeeringute koostamise käigus ka KSH, kui

26

kavandatakse tegevusi, millega kaasneb süvendamine, tahkete ainete paigutamine ja kaadamine mahus üle 10 000 m³ (kui planeeringu koostamisel on maht teada). Nimetatud punktide alusel algatatakse KMH ka ehituslubade või hoonestuslubade menetluse käigus, kui ehitusega kaasneb

süvendamine, tahkete ainete paigutamine ja kaadamine mahus üle 10 000 m³ ning arendaja alustab ehitusloa/hoonestusloa taotlemist. Kui KMH kohustuslikus korras algatamise asemel

tuleb koostada eelhinnang, siis eelhinnangu koostamise kohustus ja KMH algatamise üle otsustamine lasub otsustajal, kelleks on taotletava tegevusloa järgi kas Keskkonnaamet, TTJA või kohalik omavalitsus.

Keskkonnaameti andmetel on seitsme aasta jooksul antud 14 ning muudetud 7 keskkonnaluba,

mille järgi kavandatakse süvendamist ja/või kaadamist mahus üle 10 000 m³. Seitsmel juhul on algatatud KMH keskkonnaloa taotluse menetluses, ülejäänud olukordades on tuginetud varasemale KMH või KSH aruandele (KeHJSi § 11 lõike 6 erisuse järgi). 2025. a ei algatanud

Keskkonnaamet kõne all olevate punktide alusel ühtegi uut KMHd. Lisaks on tegemisel mitu KMHd, mille on algatanud TTJA, ning ka kohalikud omavalitsused on algatanud KMH/KSHsid

kas ehitusloa või detailplaneeringu menetluses. Seega ei ole KeHJSi § 6 lõike 1 punktide 17 ja 17¹ alusel KMH/KSHde algatamiste arv väga suur, mõjutatud sihtrühm on pigem väike.

Siiski, seni on arendajad püüdnud meres kavandatavate tegevuste mahtusid piirata, sh on otsitud selliseid lahendusi, mis väldiksid kohustuslikku KMHd. Keskkonnaameti andmetel on näiteks

kuue aasta jooksul 23% taotlusi olnud sellised, kus süvendamise maht on 7500-9990 m³. Seega, künnise kaotamisega võib kaasneda taotluses märgitud süvendusmahtude suurenemine (ühekordsed projektid võetakse ette suuremas mahus, kavandatakse tegevus pikema aja jooksul,

mistõttu maht suureneb). Vee erikasutusel tasud selles valdkonnas puuduvad, seega on keerulisem ettevõtteid suunata järgima veeseaduse § 176 lõikes 2 sätestatud põhimõtet, et

vajaliku süvendamismahu määramisel peab võimaluse korral arvestama süvendamise vajadust ja mahtu tegevuse registreerimise või veeloa andmise ajal ning tulevikus selliselt, et veekogu oleks võimalikult vähe mõjutatud. Seega võib künnise kaotamisel suureneda taotlustes

märgitud tegevuse maht ja mõjutatud ala pindala.

Muudatusettepanekuga kaasneb seega mõningane leevendus arendajatele – kohustusliku KMH künnis kaob, seega võib eeldada, et tegevusloa saab kätte kiiremini juhul, kui KMH ei ole vajalik (KMH protsess kestab u 1,5-2 aastat). Lisaks ei pea sellest lähtuvalt arenduse vajadusi

piirama. Siiski võib suureneda otsustajate (Keskkonnaamet, TTJA, kohalikud omavalitsused) töökoormus, kuna suureneb keerukamate eelhinnangute koostamise vajadus suuremate

mahtude puhul, et selgitada KMH algatamise vajadus. Väga suurte projektide puhul võib eelhinnangu analüüs olla mahukas, eriti olukorras, kui olemasolevaid andmeid on vähe või need on vananenud. Tekib potentsiaalne vaidluskoht arendajaga. Samas on kavas sätestada, et

arendaja esitab otsustajale eelhinnangu andmiseks eelhinnangu kavandi, mis võib vajaduse korral sisaldada ka põhjalikumaid analüüse. Lisaks on Keskkonnaametil keskkonnaloa andjana

õigus nõuda eksperthinnangut taotletava tegevuse kohta (keskkonnaministri 23.10.2019 määruse nr 56 „Keskkonnaloa taotlusele esitatavad täpsustavad nõuded ja loa andmise kord ning keskkonnaloa taotluse ja loa andmekoosseis“ § 9 punkt 6). Samuti saab vajaduse korral

algatada eelhinnangu alusel KMH, kui tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju. Ühtlasi puudub KMH kohustus, kui tegevusega ei kaasne olulist keskkonnamõju.

Oluline on rõhutada, et kui muudatuse tõttu algatatakse KMHsid vähem ja ainult siis, kui selleks on vajadus, siis hoiab see kokku kõigi osaliste ressursse (mh väheneb otsustajate ja teiste KMH

menetluses osalejate koormus selle kaudu, et KMHsid tuleb vähem menetleda).

• Mõju keskkonnale. Mõju keskkonnale on neutraalne. Kuigi kohustuslik KMH kaob, selgitatakse tegevuste eeldatavalt oluline keskkonnamõju edaspidi KMH eelhinnanguga ning KMH tuleb (eelhinnangu tulemusena) ikka algatada, kui tegevusega võib kaasneda

27

oluline keskkonnamõju. Keskkonnakaitse tase ei vähene, sest otsustajal on vajalikud volitused nõuda analüüse ja algatada KMH alati, kui see on vajalik.

• Mõju arendajatele. Arendajate koormus väheneb, sest KMH nõue kaob ning väiksemate või keskmise mahuga süvendamis- ja kaadamisprojektide korral saab piirduda eelhinnangu andmisega (kui eelhinnangu tulemusena ei algatata KMHd). See võib lühendada

menetlusaega ja vähendada kulusid. Arendajad ei pea enam kavandatava tegevuse mahtu kunstlikult piirama üksnes KMHst hoidumise eesmärgil, mis toetab realistlike

projektimahtude kavandamist.

• Mõju otsustajatele. Otsustajate töökoormus võib suureneda, sest KMH algatamise asemel tuleb rohkematel juhtudel koostada eelhinnanguid, mis võivad olla mahukad, eriti

suuremate projektide puhul või juhul, kui olemasolevad andmed on puudulikud. Samas väheneb kohustuslike KMHde arv, mistõttu tervikmõju jääb tasakaalukaks. Otsustaja

pädevus nõuda rohkem analüüse või algatada vajaduse korral KMH tagab sisulise otsustuskvaliteedi.

• Mõju ekspertidele. Ekspertide roll muutub mõnevõrra seetõttu, et nad koostavad eelhinnanguid, kuid KMHde arv tervikuna võib väheneda. Ekspertidele mõju on neutraalne kuni väheneva koormuse suunas, mis sõltub konkreetsete projektide mahust ja keerukusest.

• Mõju asjaomastele asutustele. Mõju on väike, sest süvendamis- ja kaadamisprojektide arv on väike. KMH kohustuslikust algatamisest loobumine võib vähendada vaidlusi

projektimahtude üle ning vähendada planeeringu- ja loamenetluse mahtu.

• Halduskoormus. Arendajate halduskoormus väheneb üldiselt, kuna kohustuslike KMHde arv väheneb ja hinnang antakse eelhinnangu alusel.

6.5. Mõju avaldav muudatus

Vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemine ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus

ning KMH kohustus asendatakse KMH eelhinnangu kohustusega.

Sihtrühm

1) arendajad/tegevusloa omajad (prügila käitajad); 2) otsustajad, kes on seotud prügilate sulgemise otsuse tegemisega ning KMH menetlemisega

(Keskkonnaamet). Kaasnev mõju

• Mõju keskkonnale. Künniste 2. analüüsi kohaselt puudutab muudatus potentsiaalselt 11 prügilat. Muudatuse mõju ei ole eeldatavalt suur, kuna prügila sulgemise võimalikke

peamisi mõjusid (eelkõige mõju veele ja välisõhule) on võimalik ennetada ning leevendada, täites keskkonnanõudeid, mis on kehtestatud prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise

määrusega. Eelhinnangu kohustus tagab, et iga prügila sulgemise võimalik oluline keskkonnamõju selgitatakse välja juhtumi põhjal – seega ei suurene muudatusega tõenäoliselt keskkonnale avalduv mõju.

• Mõju arendajatele. Arendajate halduskoormus väheneb, kuna kaob KMH nõue. Eelhinnangu andmine (kui selle tulemuseks ei ole KMH algatamine) on kiirem ja vähem

kulukas kui KMH protsess.

• Mõju otsustajatele. Otsustajate koormus muutub vähesel määral. Ehkki kaob KMH kohustus, tuleb otsustajal vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemise korral anda eelhinnang. Arvestades, et Eestis on praegu kokku 11 sulgemata prügilat, mida muudatus

potentsiaalselt puudutab, ning prügilaid suletakse pigem harva, ei ole eelhinnangute arvu märkimisväärne tõus tõenäoline.

6.6. Mõju avaldav muudatus

28

Üle 100 hektari suuruse pindalaga metsamaa raadamine ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus ning KMH kohustus asendatakse KMH eelhinnangu kohustusega (künnis 50 hektarit).

Sihtrühm

1) arendajad/tegevusloa taotlejad; 2) otsustajad, kes on seotud tegevuslubade ja planeeringute ning KMH/KSHde menetlemisega.

Kaasnev mõju Muudatuse mõju ei ole eeldatavasti suur, kuna metsamaa raadamine ei ole tegevus, mis oleks

peamine põhjus KMH/KSH algatamiseks, vaid raadamist on hinnatud üldjuhul mõne suurema arendusega kaasneva tegevusena, mille puhul on olnud vaja algatada KMH/KSH. Näiteks planeeringutes on suuremad (üle 100 hektari) raadamise alad olnud seotud harjutusväljade ja

tuuleparkide arendustega, aga ka karjääride või muude tööstusprojektidega ja Rail Balticu raudtee rajamisega.

Kui siiski on vaja otsustada KMH algatamise üle ainult kavandatava raadamise puhul, siis muudatuse tulemusel keskkonnatundlikkusest sõltumatud raadamised ei tooks kaasa

ebavajalikku halduskoormust KMH algatamisest, kuid samas tundlikes elupaikades ja ulatusliku raadamise korral hinnatakse mõju põhjalikult KMH käigus.

• Mõju keskkonnale. Mõju keskkonnale on neutraalne. Suurema või keskkonnatundliku

raadamise korral on endiselt võimalik algatada KMH, sest otsustaja hindab eelhinnangu

alusel, kas tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju. Raadamist hinnatakse tavaliselt mõne suurema arendusega seotud tegevusena (nt harjutusväljad, suured

tuulepargid ja karjäärid, infrastruktuur), mille puhul tehakse üldjuhul KMH. • Mõju arendajatele. Arendajate halduskoormus väheneb, kuna KMH nõue kaob. Kui

raadamine ei ole seotud mõne ulatusliku või tundliku arendusega, saab tegevuse kohta anda

eelhinnangu, mis on kiirem ja vähem kulukas (kui eelhinnangu tulemusena ei otsustata algatada KMHd). Mõju ulatus on siiski väike, sest enamik suuremaid raadamisi tehakse

projektidega, mille puhul tehakse KMH. • Mõju otsustajatele. Otsustajate koormus muutub vähesel määral, kuna üksikute

raadamisprojektide puhul tuleb teha eelhinnanguid. Samas väheneb kohustuslike KMHde

arv ning enamikul juhtudel on raadamine osa suuremast projektist, mille puhul KMH tehakse muul alusel. Seetõttu üldine mõju otsustajatele on väike.

• Halduskoormus. Halduskoormus väheneb, kuna KMH nõue kaob ning otsus tehakse eelhinnangu kaudu. Eelhinnangu andmine (kui tulemuseks ei ole KMH algatamine) on kiirem ja vähem kulukas kui KMH protsess. Samas on üldmõju minimaalne, sest enamik

üle 100 ha raadamisalasid kaasneb projektidega, mille puhul KMH tehakse muudel alustel.

6.7. Mõju avaldav muudatus

Arendaja esitab § 61 lõikes 1 nimetatud teabe eelhinnangu kavandina. Muudatuse eesmärk on

tagada, et otsustajal oleks eelhinnanguks piisav teave, vältides olukordi, kus tuleb arendajalt korduvalt teavet juurde küsida või otsustajal lisainfot otsida eelhinnangu koostamiseks ja KMH

vajalikkuse üle otsustamiseks. Sihtrühm

KMH osalised: otsustajad, eksperdid, arendajad.

Kaasnev mõju

29

• Mõju keskkonnale. Muudatus ei mõjuta KMH eelhinnangu sisulist kvaliteeti ega KMH vajalikkuse üle otsustamise järeldusi.

• Mõju arendajatele ja ekspertidele. Arendajatel tuleb juba praegu esitada otsustajale eelhinnangu andmiseks asjakohane teave. Edaspidi peab esitatav teave eelhinnangu kavandina olema keskkonnaministri 21.08.2017 määruse nr 31 „Eelhinnangu sisu

täpsustatud nõuded“ nõuete kohane. Samas esitavad paljud arendajad juba praegu nõutava teabe nimetatud määruse nõuete kohaselt. Kuna see pole aga kohustuslik, võib muudatuse

järel arendajate töömaht ja väljaminekud mõnevõrra suureneda, kui neil võib olla vajadus kasutada keskkonnavaldkonna eksperdi abi eelhinnangu kavandi koostamiseks (juhul, kui arendaja ise ei koosta eelhinnangu kavandit). Seega võib ka keskkonnaekspertide

töökoormus mõnevõrra suureneda. Kuna KMH eelhinnangu kavandit ei pea koostama litsentsiga KMH juhteksperdid, vaid seda võivad teha ka teised keskkonnaeksperdid (st pole

sätestatud nõudeid koostajale), siis ei põhjusta muudatus KMH juhtekspertidele olulist töökoormuse kasvu ning seeläbi muude menetluste aeglustumist. Ühe eelhinnangu maksumus, olenevalt selle keerukusest, jääb teenusedisaini käigus saadud info põhjal

vahemikku 1000–5000 eurot, mis võrreldes projekti üldkuludega on pigem tagasihoidlik kulu. Kvaliteetsem ja täpsem sisend vähendab samas olukordi, kus otsustajal tuleb taotlejalt

lisainfot küsida või seda ise otsida. Selle tulemusel kiireneb eelhindamise ja KMH vajalikkuse üle otsustamise aeg, sest otsustaja ei pea tegema korduvaid täiendusi ega tegelema puudulike algandmete tõttu lisatööga. Arvestades, et otsustajate töökoormus on

niigi suur, aitab parem sisend vältida viivitusi ning tagab efektiivsema menetluse, sh võimaluse kiiremini alustada kavandatava tegevusega. Kokkuvõttes muutub protsess

arendaja jaoks kiiremaks.

• Mõju otsustajatele.Otsustaja töökoormus väheneb ja protsess muutub kiiremaks, kuna arendaja poolt koos tegevusloa taotlusega esitatav eelhinnangu kavand peab vastama eelhinnangu määruse nõuetele. Näiteks Keskkonnaameti senises töös on ühe eelhinnangu koostamise ajakulu, olenevalt selle keerukusest ja arendaja esitatud info kvaliteedist, olnud

vahemikus 20–50 tundi (Keskkonnaameti andmetel tegi amet 2024. a 10 KMH algatamise otsust ja 889 KMH algatamata jätmise otsust, millest 725 metsaosakond, teised valdkonnad

kokku 164). Edaspidi väheneb otsustajal vajadus küsida korduvalt lisateavet ning puuduolevat infot ise juurde otsida, kui eelhinnangu kavand on koostatud kvaliteetselt ja otsustaja ei pea seda suuremas mahus täiendama. Otsustajal on võimalik keskenduda

ennekõike KMH vajalikkuse üle otsustamisele.

• Halduskoormus. Halduskoormus suureneb mõnevõrra arendajatel, kes peavad koostama sisendit täpsemalt ja eelhinnangu määruse nõuete kohaselt. Üldine koormus menetluses tervikuna väheneb, kuna korduv info küsimine ja KMH vajalikkuse üle otsustamise

venimine väheneb kvaliteetsema sisendinfo tõttu. 6.8. Mõju avaldav muudatus

Põhjendatud juhul on võimalik jätta ära KMH programmi koostamine, kui otsustaja hinnangul

on kavandatava tegevusega kaasneva olulise keskkonnamõju olemus ja ulatus varasema samalaadse tegevuse KMH või KSH kaudu teada.

Sihtrühm KMH osalised: otsustajad, arendajad, eksperdid, asjaomased asutused.

Kaasnev mõju

• Mõju keskkonnale. Muudatus ei vähenda keskkonna kaitstuse taset, sest KMH programmi ärajätmine on lubatud üksnes põhjendatud juhul, s.o olukorras, kus programmi koostamiseks puudub vajadus, kuna menetluses tavapäraselt kogutav teave on juba olemas.

Samas oluline keskkonnamõju tuleb tuvastada ning teha ka kõik vajalikud uuringud.

30

• Mõju arendajale. Programmi koostamata jätmine vähendab arendaja kulusid, kuna programmi koostamisega seotud mahukas töö ja selle tellimise kulu jääb ära. Samuti

lühendab muudatus oluliselt KMH menetlusaega, hinnanguliselt kuni 5 kuu võrra, võimaldades kavandatava tegevusega kiiremini alustada. Arvestades, et seni on KMH programme sisuliste muudatustega täiendatud pigem harva, sealhulgas uuringute

tulemustega, on hilisema lisauuringute vajaduse ilmnemise ja nende tegemise risk väike. Seetõttu ei suurenda muudatus tõenäosust, et uuringute vajadus kanduks KMH aruande

etappi. Kokkuvõttes on mõju arendajale oluliselt positiivne.

• Mõju ekspertidele. KMH programmi koostamise ärajätmise võimalus vähendab eksperdi töökoormust programmi etapis. Eksperdi roll uuringute vajaduse hindamisel ja

lisauuringute ettepanekute tegemisel ei muutu: juhtekspert vaatab KMH algatamise otsuses esitatud esialgse teabe üle ja täpsustab seda vajaduse korral edasise hindamise käigus.

Asjaolu, et KMH programmi koostama ei pea, ei tähenda, et sisulised küsimused (hindamise vajadus) jäävad läbi töötamata. Kokkuvõttes on mõju ekspertidele neutraalne või koormus vähene, kuna programmi etapp võib ära jääda, kuid vastutus jääb.

• Mõju otsustajale. Otsustaja töökoormus KMH algatamise hetkel suureneb, sest tuleb hinnata programmi koostamise vajadust. Samas väheneb otsustaja töökoormus KMH

eelhinnangu ja programmi etapis, sest arendaja esitab edaspidi KMH eelhinnangu kavandi ning KMH programmiga seotud tööülesandeid ei ole. Seega otsustaja ressursikulu väheneb

kogu protsessi jooksul ning üldine mõju otsustajale on positiivne – algatamise etapis töö suureneb, kuid tervikuna KMH kogukoormus väheneb.

• Mõju asjaomasele asutusele. Kui kohustuslikule KMH-le programmi ei koostata, küsitakse asjaomaste asutuste arvamust KMH algatamise etapis. See tähendab, et nende töökoormus suureneb selles etapis. Samas jääb ära töö, mis muidu kaasneb KMH programmile

seisukoha andmisega. Seega väheneb asjaomaste asutuste kogukoormus.

• Haldus- ja töökoormus. Väheneb arendajate halduskoormus ja otsustajate töökoormus (vt eelnevat loetelu).

6.9. Mõju avaldav muudatus

Täpsustatakse KMH programmi nõudeid: programmis ei pea esitama kavandatava tegevuse

reaalsete alternatiivide kirjeldust; kavandatava tegevuse seoste asemel strateegiliste planeerimisdokumentidega tuleb esitada konkreetsed seosed kehtivate planeeringutega. Lisaks täpsustatakse, et KMH programmis võib esitada veebilehe aadressi, kust saab kätte tegevusloa

taotluse või KMH algatamise taotluse (st ei pea esitama taotluse koopiat).

Sihtrühm KMH osalised: otsustajad, arendajad, eksperdid, asjaomased asutused.

Kaasnev mõju • Mõju keskkonnale. Muudatus ei mõjuta KMH kvaliteeti. Alternatiive hinnatakse ikka KMH

aruande etapis ning keskkonnamõjude analüüs jääb sama põhjalikuks. Kehtivate planeeringutega seoste esitamine muudab programmi sisu asjakohasemaks.

• Mõju arendajatele ja ekspertidele. Arendaja ja ekspertide töömaht väheneb, sest

programmis ei pea esitama eraldi alternatiivide loetelu ega strateegiliste planeerimisdokumentide mahukaid kokkuvõtteid. Samuti ei ole enam vaja lisada tegevusloa

taotluse koopiat, vaid piisab veebilehe viitest. Muudatus muudab programmi koostamise kiiremaks. See võimaldab suunata tähelepanu KMH sisulistele teemadele ja uuringute kavandamisele.

• Mõju otsustajatele ja asjaomastele asutustele. Otsustaja ja asjaomaste asutuste töökoormus väheneb programmi ülevaatamisel, sest programm on sisult selgem ja fokuseeritum.

31

Väheneb vajadus kontrollida mahukaid ja sageli väheolulisi strateegilise tasandi viiteid. Veebilingi kasutamine vähendab dokumentide käsitlemist ja arhiveerimist.

• Mõju avalikkusele ja keskkonnaorganisatsioonidele. KMH programm muutub sisult

selgemaks ja fokuseeritumaks, kuna selles ei nõuta alternatiivide väljatoomist ega strateegiliste planeerimisdokumentide mahukaid ülevaateid. Alternatiive hinnatakse

endiselt KMH aruande etapis, mistõttu ei vähene avalikkuse võimalus anda hinnangut alternatiivide kohta. Taotluse koopia asemel veebilingi esitamine parandab info kättesaadavust ning vähendab tehnilisi tõrkeid mahukate dokumentide käsitlemisel.

Kokkuvõttes mõju avalikkusele on neutraalne või mõnevõrra positiivne, kuna programmi etapis esitatav teave muutub konkreetsemaks ja paremini jälgitavaks.

• Haldus- ja töökoormus. Väheneb arendajate halduskoormus ja otsustajate töökoormus: KMH programmis esitatav teave muutub täpsemaks, dokumentide arv ja maht väheneb ning mittevajalikud lisad (taotluse koopia) kaovad. Seetõttu nõuab programmi koostamine ja

ülevaatamine vähem aega.

6.10. Mõju avaldav muudatus KMH litsentsi taotlemisel kaotatakse juhtimiskoolituse nõue. Samuti kaob see nõue KSH

eksperdi puhul.

Sihtrühm KMH eksperdid, kes taotlevad KMH juhteksperdi litsentsi ning KSH juhteksperdid (litsentsi taotlejate arv on olnud aastati erinev, kuid eeldatavasti jääb see vahemikku 1–3 taotlust aastas).

Kaasnev mõju

Muudatus võimaldab litsentsi taotleda ka neil ekspertidel, kellel on projektijuhtimise kogemus, kuid kes pole läbinud formaalset juhtimiskoolitust. Litsentsi taotlemise muudele nõuetele vastavad pädevad eksperdid ei pea loobuma litsentsi taotlemisest ainult koolituse puudumise

tõttu. Muudatus vähendab bürokraatiat ning halduskoormust taotlejal ja taotluse hindajate tööd. Taotlustes on näidatud juhtimiskoolitustena väga erinevaid koolitusi ning nende puhul oli

keeruline aru saada, kas koolitus oli sisult juhtimisalane ja milliseid teemasid seal käsitleti. Seega ei olnud selge, kas juhtimiskoolituse nõue oli taotlejal täidetud ning see tekitas arusaamatust litsentsi taotluse hindajatel. Säilib projektijuhtimise kogemuse nõue, mille puhul

on lihtsam kontrollida, kas taotleja on taotluses nimetatud töödes osalenud. Lisaks peab olema taotleja osalenud KMH menetlustes.

Negatiivse mõjuna võib tuua välja, et kui taotleja ei ole koolitust läbinud, võib ta olla vähem teadlik projekti- ja protsessijuhtimise põhimõtetest, sh inimeste, ajakava ja riskide juhtimisest.

Samas on olulisem mõista KMH protsessi põhimõtteid ning selle eeldusena peab taotleja olema läbinud KMH koolituse.

• Mõju ekspertidele. Muudatus võimaldab rohkematel pädevatel spetsialistidel litsentsi

taotleda, kui neil on projektijuhtimise kogemus, kuid puudub formaalne juhtimiskoolitus.

Taotlejad ei pea enam tõendama koolitusi, mille sisu ja asjakohasust on olnud keeruline üheselt hinnata. Projektijuhtimise kogemuse nõue säilib, mistõttu on otsustajal lihtsam

hinnata taotleja tegelikku kompetentsi. Mõju ekspertidele on positiivne, kuna väheneb bürokraatia ning litsentsi taotlemise protsess muutub selgemaks ja prognoositavamaks.

• Mõju KMH litsentsi väljastajale ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise

korraldajale, kes kontrollib KSH juhteksperdi nõudeid. Töökoormus väheneb, sest enam ei ole vaja analüüsida koolituste asjakohasust. Projektijuhtimise kogemuse kontrollimine on

lihtsam ja objektiivsem ning vaidluste tõenäosus väheneb. Kokkuvõttes nõuab KMH litsentside menetlemine ning KSH juhteksperdi nõuete kontrollimine vähem aega.

32

• Mõju KMH/KSH menetluse kvaliteedile. Muudatus ei mõjuta KMH ega KSH kvaliteeti, sest juhteksperdile jäävad kehtima kõik erialased pädevusnõuded ja KMH/KSH koolituse läbimise kohustus. Ainsaks riskiks on, et juhtekspert, kes pole läbinud juhtimiskoolitust,

võib olla vähem teadlik projektijuhtimise teoreetilistest põhimõtetest. Seda riski maandab projektijuhtimise kogemuse nõue ning menetluste kaudu omandatav juhtimispädevus.

• Mõju haldus- ja töökoormusele. Väheneb taotleja halduskoormus ja KMH litsentsi väljastaja töökoormus. Taotleja ei pea esitama tõendit juhtimiskoolituse kohta ning litsentsi väljastaja ei pea hindama koolituse sisulist vastavust. Menetlus muutub kiiremaks ja

ühtlasemaks.

6.11. Mõju avaldav muudatus

Muudetakse KMH programmi avalikustamise korda, sh loobutakse kohustusest korraldada

KMH programmi avalik arutelu. Muudetakse ka aruande avaliku arutelu toimumise aega: edaspidi toimub avalik arutelu avaliku väljapaneku ajal. Avalikustamise käigus esitatud

ettepanekud ning vastused neile esitatakse KMH materjalides tabeli kujul. Sihtrühm

KMH osalised: otsustajad, arendajad, eksperdid, asjaomased asutused, avalikkus, sh keskkonnaorganisatsioonid.

Kaasnev mõju • Mõju keskkonnale. Muudatused ei mõjuta KMH kvaliteeti.

• Mõju otsustajatele, arendajatele ja ekspertidele. Otsustajate töökoormus väheneb, sest avaliku arutelu korraldamisega seotud toiminguid (teavitamine, arutelu ettevalmistamine,

arutelu läbiviimine, protokollimine jms) ei tule enam teha. KMH aruande arutelul ei tutvustata enam kirjalikult esitatud seisukohti, mis seni on olnud suuresti formaalne tegevus. Keskendutakse sisulisele arutelule ning kirjalikud seisukohad koondatakse ja neid

käsitletakse pärast avalikustamisperioodi tervikuna. Mõju on koormust vähendav. • Mõju avalikkusele ja keskkonnaorganisatsioonidele.Osalusvõimalus KMH programmi

etapis säilib, kuna programm avalikustatakse (avalik väljapanek) ning seisukohti saab ikka esitada kirjalikult. Kohustusliku avaliku arutelu ärajätmine muudab menetluse vormi, kuid ei piira avalikkuse teavitamist ega võimalust esitada ettepanekuid ja vastuväiteid.

Kohustuslik KMH programmi arutelu on senini olnud pigem formaalne ega ole andnud lisaväärtust, sest selles etapis puuduvad veel analüüsid ja mõjuhinnangud. KMH aruande

avaliku arutelu avaliku väljapaneku käigus võimaldab arutelul osalejatel tutvuda tegelike hinnangute ja uuringutega ning esitada sisulisi ettepanekuid. Uus lähenemine annab avalikkusele ka võimaluse esitada pärast arutelu ka kirjalikke küsimusi ja ettepanekuid, mis

tugevdab avalikkuse rolli KMH lõppjärelduste kujunemisel. Kokkuvõttes paraneb avalikkuse kaasatus ning suureneb võimalus KMH aruande sisu mõjutada.

• Halduskoormus. Halduskoormus väheneb kõikidel osalistel, kuna KMH programmi avalik arutelu kui formaalne protseduur jääb ära. Menetlus muutub lühemaks ja vähem bürokraatlikuks, säilitades samas avalikkuse osaluse võimaluse.

6.12. Mõju avaldav muudatus

Täpsustatakse või loobutakse KMH programmi ja aruandega seotud sisulise lisaväärtuseta menetlustoimingutest: avalikustamisele eelnevast formaalsest KMH programmi/aruande

kontrollist ning arutelujärgsest asjakohasuse ja piisavuse kohta seisukoha andmise nõudest.

Sihtrühm KMH osapooled: otsustajad, arendajad, eksperdid.

33

Kaasnev mõju • Mõju keskkonnale. Muudatus ei mõjuta KMH sisu kvaliteeti ega keskkonna kaitstuse taset,

kuna nii programmi kui ka aruande nõuetele vastavuse kontroll, mis peab tagama sisulise kvaliteedi, jääb kehtima.

• Mõju otsustajatele.Otsustaja töökoormus väheneb, kuna kaovad eelnevad formaalsed kontrollid ja avalikustamise järel antavad eraldi seisukohad, mis ei parandanud hindamise sisu, kuid pikendasid menetlust. Menetlus muutub lihtsamaks ja otsustaja saab keskenduda

sisulistele küsimustele. • Mõju arendajatele ja ekspertidele.Väheneb halduskoormus ja kiireneb menetlus (nii

programmi kui ka aruande etapis vähemalt 35 päeva, kokku 70 päeva), sest sisulise lisaväärtuseta menetlusetappidest loobutakse.

• Haldus- ja töökoormus.Väheneb arendajate halduskoormus ja otsustajate töökoormus, kuna

kaovad sisulist väärtust mitte andvad formaalsed kontrollid ja avalikustamise järel antavad eraldi seisukohad. Menetlus muutub lühemaks ja vähem bürokraatlikuks.

6.13. Mõju avaldav muudatus

Järelhindamise menetluse KeHJSis reguleeritud kujul kaotamine, kuna see pole rakendunud. Järelhindamisega taotletavad eesmärgid (tegevuse tegelike mõjude hindamine, lisameetmete

vajaduse selgitamine) on saavutatavad toimiva tegevusloapõhise seire, aruandluse ja kogutud andmete analüüsiga.

Sihtrühm KMH osalised.

Kaasnev mõju • Mõju keskkonnale. Mõju puudub. Järelhindamise eesmärgid tagatakse tegevusloapõhise

seire kaudu ning eraldi järelhindamise menetluse puudumine ei vähenda keskkonna kaitstuse taset ega tegelike mõjude tuvastamise võimalusi.

• Mõju osalistele. Mõju puudub, kuna järelhindamise menetlust ei ole seni rakendatud ning osalistel pole olnud menetluse selle osaga seotud kohustusi ega kulusid.

• Halduskoormus. Halduskoormus ei muutu. Järelhindamist ei ole tehtud ning eraldi

menetlusetapp ei ole ühelegi osalisele koormust tekitanud.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, eeldatavad kulud

ja tulud

Eelnõukohase seadusega kavandatud muudatused on menetluslikud ning ei too otsest tulu riigieelarvesse ega nõua lisakulusid. Väikese mahuga digiarendusi KOTKASes ja

ehitusregistris, et arendajad saaksid koos tegevusloa taotlusega esitada KMH eelhinnangu kavandi, rahastatakse olemasolevate arenduskulude eelarverealt.

8. Rakendusaktid

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmisega seoses muudetakse järgmisi rakendusakte (määruste kavandid on toodud lisas): 1) Vabariigi Valitsuse 29.08.2005. a määrus nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb

anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“; 2) keskkonnaministri 16.08.2017 määrus nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“;

3) keskkonnaministri 01.09.2017 määrus nr 34 „Keskkonnamõju hindamise aruande sisule esitatavad täpsustatud nõuded“;

34

4) keskkonnaministri 29.04.2004 määrus nr 38 „Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded“; 5) keskkonnaministri 31.05.2005 määrus nr 46 „Keskkonnamõju hindamise litsentsi ja selle

taotluse vormid“ (kavandit ei ole seletuskirjale lisatud, kuna muudatuse iseloom on tehniline); 6) keskkonnaministri 29.06.2017 määrus nr 20 „Keskkonnaotsuste infosüsteemi asutamine ja

andmekogu pidamise põhimäärus“. Keskkonnaministri määrustes tehakse täpsustused eelnõukohases seaduses tehtavate

muudatuste alusel (nt eelhinnangu kavandi esitamise nõue, mõiste „heaolu“ väljajätmine). Uue rakendusaktina on lisatud energeetika- ja keskkonnaministri määruse kavand „Asjaomaste

asutuste täpsustatud loetelu“ (lisas kavand 3). 9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu Justiits- ja Digiministeeriumile, Kaitseministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile,

Rahandusministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, Siseministeeriumile ja Sotsiaalministeeriumile ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule.

Eelnõu saadetakse arvamuse avaldamiseks järgmistele asutustele, ettevõtetele ja ühendustele: Maa- ja Ruumiamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Terviseamet, Põllumajandus-

ja Toiduamet, Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Planeerijate Ühing, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioon, Eesti Keemiatööstuse Liit,

Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liit, Eesti Vee-ettevõtete Liit, Eesti Sadamate Liit, Eesti Vesiviljelejate Liit, Eesti Avamere Vesiviljelejate Ühistu, Eesti

Taastuvenergia Koda, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon, Elektrilevi OÜ, Elering AS, OÜ Severitas, Nomine Consult OÜ, Eco Consult OÜ, ABIRONE OÜ, OÜ GeoKes, Mäebüroo Nord OÜ, OÜ J.Viru Markšeideribüroo.

1

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse eelnõu

seletuskiri

Lisa Rakendusaktide kavandid

KAVAND 1

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS Tallinn 2025 nr

Keskkonnaministri 16. augusti 2017. a määruse nr 31

„Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ muutmine

Keskkonnaministri 16. augusti 2017 määruses nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“

tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvide 2 ja 3 sissejuhatavas lauses asendatakse sõnad „lähtub otsustaja“ sõnadega „lähtutakse järgmisest asjakohasest teabest“;

2) paragrahvi 3 punktist 4 jäetakse välja sõnad „heaolust ning“;

3) paragrahvi 4 sissejuhatavas lauses asendatakse sõnad „hindab otsustaja“ sõnaga „hinnatakse“;

4) paragrahvi 4 punkt 6 sõnastatakse järgmiselt: „6) eeldatav mõju Natura 2000 võrgustiku alale, lähtudes asjakohasel juhul looduskaitseseaduse

§ 693 lõigetest 1–3;“.

2

KAVAND 2

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tallinn 2025 nr

Keskkonnaministri 1. septembri 2017. a määruse nr 34

„Keskkonnamõju hindamise aruande sisule

esitatavad täpsustatud nõuded“ muutmine

Keskkonnaministri 1. septembri 2017. a määruses nr 34 „Keskkonnamõju hindamise aruande sisule esitatavad täpsustatud nõuded“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 täiendatakse pärast sõna „programmi“ sõnadega „või keskkonnamõju

hindamise algatamise otsuses määratud keskkonnamõju hindamise ulatuse“; 2) paragrahvi 5 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „, heaolu“;

3) paragrahvi 6 lõike 2 punktist 5 jäetakse välja tekstiosa „, heaolule,“

4) paragrahvi 6 lõike 2 punkt 9 sõnastatakse järgmiselt:

„9) mõjust Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärkidele ja terviklikkusele, lähtudes asjakohasel juhul looduskaitseseaduse §696 lõigetest 1, 2 ja 21.“;

5) paragrahvi 6 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 6 lõige 6 sõnastatakse järgmiselt: „(6) Kui on oht, et vee seisund võib ajutiselt või püsivalt halveneda või seatakse ohtu kinnitatud veemajanduskavade eesmärkide saavutamine, esitatakse keskkonnamõju hindamise aruandes

veeseaduse §-de 39–42 kohased põhjendused ja kohaldatakse veeseaduse §-s 38 sätestatut.“;

7) paragrahvi 7 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks; 8) paragrahvi 9 lõike 2 punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:

„1) aruande kohta esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning nende arvesse võtmise selgitused või arvestamata jätmise põhjendused tabeli kujul;“;

9) paragrahvi 9 lõike 2 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

10) paragrahvi 9 lõike 2 punkt 3 sõnastatakse järgmiselt: „3) aruande avaliku arutelu protokoll.“;

11) paragrahvi 11 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt: „(1) Asjakohasel juhul lisatakse keskkonnamõju hindamise aruandele keskkonnamõju

hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 18 lõike 3 kohane nõuetele vastavaks tunnistatud keskkonnamõju hindamise programm või veebilehe aadress, kus programm on

kättesaadav.“.

3

KAVAND 3

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tallinn 2025 nr

Asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu

Määrus kehtestatakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § … lõike … alusel.

§ 1. Reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse otsustaja ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja ülesannete täitmiseks keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluses asjaomastelt asutustelt seisukoha küsimise kord ning asjaomaste asutuste seisukoha

andmise alused.

§ 2. Asjaomaste asutuste kaasamise kord (1)Otsustaja ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja küsib asjaomaste

asutuste seisukohta keskkonnamõju hindamise menetluses kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamiseks ning keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluses strateegilise planeerimisdokumendi keskkonnamõju strateegiliseks hindamiseks.

(2) Seisukohta küsitakse nendelt asutustelt, kelle pädevusvaldkonda võib kavandatava tegevuse

või strateegilise planeerimisdokumendiga kaasnev keskkonnamõju puudutada või kellel võib olla põhjendatud huvi eeldatavalt kaasneva keskkonnamõju vastu, lähtudes käesoleva määruse §-s 3 sätestatust.

(3) Põhjendatud juhul võib otsustaja ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise

korraldaja küsida seisukohta ka käesoleva määruse §-s 3 nimetamata asutuselt. Sellisel juhul tuleb otsustajal ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldajal seisukoha küsimist põhjendada.

§ 3. Asjaomased asutused ja nende tegevusvaldkonda kuuluvad küsimused

(1) Otsustaja küsib keskkonnamõju hindamise menetluses seisukohta: 1) Haridus- ja Teadusministeeriumilt, kui ...

2) Kaitseministeeriumilt, kui … 3) Keskkonnaametilt, kui …

4) kohalikult omavalitsuselt, kui … 5) Kliimaministeeriumilt, kui … 6) Kultuuriministeeriumilt, kui …

7) Maa- ja Ruumiametilt, kui … 8) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt, kui …

9) Muinsuskaitseametilt, kui ... 10) Põllumajandus- ja Toiduametilt, kui ... 11) Päästeametilt, kui ...

12) Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuselt, kui ...

4

13) Siseministeeriumilt, kui ... 14) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt, kui ... 15) Transpordiametilt, kui ...

16)Terviseametilt, kui ...

(2) Strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja küsib keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluses seisukohta: 1) Haridus- ja Teadusministeeriumilt, kui ...

2) Kaitseministeeriumilt, kui … 3) Keskkonnaametilt, kui …

4) kohalikult omavalitsuselt, kui … 5) Kliimaministeeriumilt, kui … 6) Kultuuriministeeriumilt, kui …

7) Maa- ja Ruumiametilt, kui … 8) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt, kui …

9) Muinsuskaitseametilt, kui ... 10) Põllumajandus- ja Toiduametilt, kui ... 11) Päästeametilt, kui ...

12) Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuselt, kui ... 13) Siseministeeriumilt, kui ...

14) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt, kui ... 15) Transpordiametilt, kui ... 16) Terviseametilt, kui ...

5

KAVAND 4

VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Tallinn 2025 nr

Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224

„Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda

keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang,

täpsustatud loetelu“ muutmine

Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005. a määruses nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral

tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 punkt 2 sõnastatakse järgmiselt: „2) viie või enama tuulikuga tuulepargi rajamine või vähemalt ühe tuuliku püstitamine, mille

kõrgus on vähemalt 30 meetrit, välja arvatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 6 lõike 1 punktis 5 nimetatud juhul;“;

2) paragrahvi 2 punkt 5 sõnastatakse järgmiselt: „5) 35−110-kilovoldise pingega ja üle 15 kilomeetri pikkusega elektriõhuliini rajamine, välja

arvatud 110-kilovoldise pingega elektriõhuliinid, mille hooldusala (raieala) on 50 meetrit või väiksem ning mis läbivad metsamaad vähem kui 1 kilomeetri ulatuses;“;

3) paragrahvi 2 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses: „7) päikeseelektrijaama rajamine pindalaga alates 50 hektarit.“;

4) paragrahvi 3 punkt 12 sõnastatakse järgmiselt:

„12) allmaakaevandamisega rikutud maa korrastamine;“;

5) paragrahvi 9 punkt 5 sõnastatakse järgmiselt: „5) üle 100 hektari suuruse märgala või loodusliku rohumaa esmakordne metsastamine

maakasutusviisi muutmiseks;“;

6) paragrahvi 9 punkt 10 sõnastatakse järgmiselt: „10) aastas vähemalt 200 tonni juurdekasvuga intensiivkalakasvatuse rajamine.“;

7) paragrahvi 9 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses: „11) üle 50 hektari suuruse pindalaga metsamaa raadamine.“;

8) paragrahvi 10 punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:„1) tavajäätmete jäätmekäitluskoha rajamine, laiendamine või rekonstrueerimine, kui

tavajäätmeid käideldakse siseruumides üle viie tonni ööpäevas või välitingimustes, välja arvatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 6 lõike 1 punktis

23 nimetatud juhul ning välja arvatud jäätmeseaduse § 73 lõike 5 alusel kehtestatud määruse nõuetele vastav jäätmete käitlemine, mille korral ei ole jäätmeloa omamine kohustuslik, ning välja arvatud biogaasijaamad;“;

9) paragrahvi 10 täiendatakse punktidega 5–7 järgmises sõnastuses:

6

„5) ohtlike jäätmete käitluskohtade (välja arvatud romusõidukite käitluskohad) rajamine, laiendamine või rekonstrueerimine, kui ohtlikke jäätmeid käideldakse siseruumides üle 0,5 tonni ööpäevas, välja arvatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi

seaduse § 6 lõike 1 punktis 22 nimetatud juhul; 6) romusõidukite käitlemine, kui käideldakse üle 450 tonni romusõidukeid aastas;

7) vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemine.“; 10) paragrahvi 11 punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:

„1) sadama või sadamaehitise rajamine või laiendamine, välja arvatud olemasolevasse sadamasse ujuvkai, slipi või muu alla 10-ruutmeetrise pindalaga sadamaehitise rajamine ning

välja arvatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 6 lõike 1 punktides 15 ja 16 nimetatud juhtudel;“;

11) paragrahvi 11 punkt 5 tunnistatakse kehtetuks;

12) paragrahvi 11 punkt 6 sõnastatakse järgmiselt: „6) veekogu põhja elektriülekandeliini või -sidekaabli rajamine alates pikkusest 500 meetrit;“;

13) paragrahvi 11 punkt 72 sõnastatakse järgmiselt: „72) mere süvendamine alates mahust 1500 kuupmeetrit või merre kaadamine alates mahust

500 kuupmeetrit;“; 14) paragrahvi 12 punkt 4 sõnastatakse järgmiselt:

„4) kemikaaliseaduse tähenduses B-kategooria suurõnnetuse ohuga ehitise rajamine.“;

15) paragrahvi 15 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „või vineeri tootmine üle 600 kuupmeetri ööpäevas“;

16) paragrahvi 15 punkt 8 sõnastatakse järgmiselt: „8) tegevus, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada

kaitseala, hoiuala, püsielupaika, kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndit ning I ja II kaitsekategooria liigi elupaika, välja arvatud Keskkonnaameti loa alusel tegevused , või välja arvatud juhul, kui on tegemist kaitseala, hoiuala, püsielupaiga või kaitstava looduse

üksikobjektiga kattuva Natura 2000 võrgustiku alaga ning nende kaitse-eesmärgid kattuvad;“.

7

KAVAND 5

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tallinn 2025 nr

Keskkonnaministri 29. aprilli 2004 määruse nr 38

„Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded“ muutmine

Keskkonnaministri 29. aprilli 2004 määruses nr 38 „Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded1“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 33 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt: „(2) Enne sulgemiskava koostamist tehakse prügila käitaja korraldamisel suletava prügila

keskkonnamõju hindamine, kui see on eelhinnangu alusel vajalik. Keskkonnamõju hindamise aruanne esitatakse ametile koos sulgemiskavaga.”;

2) paragrahvi 33 lõige 21 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 35 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kui amet on teinud § 14 lõikes 1 nimetatud otsuse või kui keskkonnamõju hindamise aruande või eelhinnangu alusel on selge, et prügila ohustab keskkonda tavapärasest vähem, või

on tegemist väiksema kui 1,5 hektari suuruse prügilaga, võib amet leevendada selle paragrahvi lõike 1 nõudeid.“;

4) paragrahvi 35 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kui keskkonnamõju on hinnatud või antud eelhinnang ja amet on keskkonnamõju

hindamise aruannet või muid andmeid arvestades veendunud, et sadevete ärajuhtimist ja pinnase ning põhjavee kaitset on võimalik tagada ka muu konstruktsioonilise lahendusega, mis

annab lõikes 1 sätestatuga samaväärse tulemuse, võib amet lubada muuta lõikes 1 sätestatud prügila kattekonstruktsiooni.“.