Arvamus eelnõule

Sotsiaalministeerium Meie: 09.01.2026 nr 3

[email protected]

Eesti Puuetega Inimeste Koja arvamus Lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku

muutmise seadusele

Oleme tutvunud Sotsiaalministeeriumi poolt ettevalmistatud lastekaitseseaduse ja täitemenetluse

seadustiku muutmise eelnõuga, mille eesmärk on parandada lapse abivajaduse hindamise kvaliteeti.

Mõistame ja toetame eelnõu üldist eesmärki tagada põhjalikum ja kvaliteetsem hindamisprotsess

abivajavate laste jaoks. Kuigi laste heaolu spetsialistil on kohustus selgitada välja lapse ja pere esmane

abivajadus 10 tööpäeva jooksul, siis leiame, et eelnõus kavandatud 3-kuulise tähtaja rakendamisel

võivad juhtumimenetluses tekkida praktilised riskid.

Praegusel kujul sätestab eelnõu, et juhtumikorralduse algatamisel tuleb lapse abivajadust hinnata

esimesel võimalusel (kehtivas seaduses viivitamatult), kuid hiljemalt kolme kuu möödumisel

abivajavast lapsest teada saamisest. Kuigi me mõistame, et sellise kuni 3-kuulise tähtaja eesmärk on

anda piisavalt aega põhjaliku ja kvaliteetse hindamise läbiviimiseks, näeme siin ohtu, et seda tähtaega

võidakse käsitleda vaikimisi lubatud ooteajana. On ülioluline, et kolme kuud käsitletaks vaid kui

maksimaalset aega erandlikel juhtudel, mitte kui tavapärast ooteperioodi iga juhtumi

lahendamisel.

Praktikas sõltub hindamisprotsessi kiirus ja tulemuslikkus suuresti kohalike omavalitsuste

lastekaitsetöötajate pädevusest ja ajalisest ressursist. Kui kohalikul omavalitsusel napib teadlikkust,

kvalifitseeritud töötajaid või piisavaid ressursse, võib lapse abivajaduse hindamine venida ning seeläbi

viibida ka lapsele vajaliku abi planeerimine ja osutamine. Nende tegurite tõttu on oht, et pikem lubatud

tähtaeg muudab praktikas abi viibimist justkui normiks, kuigi paljudel juhtudel võiks hindamise läbi viia

oluliselt kiiremini.

Et maandada eelnõu rakendamisega seotud riske ja tagada, et lapsed ning pered saaksid abi õigeaegselt,

teeb EPIKoda järgmised ettepanekud seades esikohale hindamise tähtaja lühendamise:

Toompuiestee 10 / 10137 Tallinn / 6616629

[email protected] / www.epikoda.ee

1. Lühendada abivajaduse hindamise tähtaega: Lühendada eelnõus pakutud 3-kuuline lõpptähtaeg 1-

2 kuule. Lisaks sätestada eelnõu seletuskirjas, et hindamise läbiviimine ning lõpliku hinnangu

(otsuse) andmine peab toimuma esimesel võimalusel, soovitatavalt ühe kuu jooksul alates

juhtumikorralduse algatamisest. Samuti tuua see välja Lapse heaolu hindamise käsiraamatus1 ning

muudes materjalides, töödokumentides, mida laste heaolu spetsialistid töös kasutavad. Ametlik

tähtaeg või konkreetne soovituslik tähtaeg (nt 1 kuu) rõhutab reageerimise kiiruse olulisust ning peab

motiveerima omavalitsusi menetlust kiirendama kõikjal, kus see on võimalik.

2. Tähtaega käsitleda ülemise piirina, mitte normina: Lisaks eelnevale sõnastada eelnõus selgemalt, et

ka 1-2-kuulist tähtaega tuleb käsitleda erandliku lõpptähtajana, vaid kõige keerukamate juhtumite

puhul, näiteks olukorras, kus abi pakkumine nõuab mahukat võrgustikutööd mitmete osapoolte

vahel. Igal võimalusel tuleb hindamine ja esmase abi planeerimine teostada oluliselt kiiremini.

Selline rõhuasetus aitaks vältida olukorda, kus 1-2 kuud võetakse omavalitsustes automaatselt standardse

ooteajana.

Kuigi eelnõu seletuskirjast nähtub selgelt, et kuni kolmekuuline tähtaeg on mõeldud põhjaliku hindamise

ja juhtumiplaani koostamise lõpptähtajana, mitte ajana, mille jooksul laps võib jääda ilma tegelikust abist,

on praktikas siiski reaalne oht – eriti laste heaolu spetsialistide piiratud tööjõuressurssi arvestades –, et

kui seaduse tekstist kaob nõue tegutseda „viivitamata“ ning asemele tuleb „esimesel võimalusel“ koos

kolme kuu lõpptähtajaga, hakkavad omavalitsused käsitlema seda perioodi vaikimisi lubatud ooteajana.

Puudega lapse puhul võib selline viivitus tähendada, et laps jääb mitmeks kuuks ilma talle vajalikust

toetusest ja teenustest, kuigi tema abivajadus on sageli tuvastatav juba esmasel hindamisel. See võib

põhjustada kahju lapsele ja perele tervikuna ning suurendada pikas perspektiivis nii lapse, tema pere kui

ka avaliku sektori kulusid abi pakkumisel. Kahjuks on Eesti Puuetega Inimeste Kojani jõudnud ka

2025.aastal ja juba ka 2026. aastal erinevate Eesti omavalitsuste piirkondadest teateid ja juhtumeid, mil

ametnikud ei ole ka juba neile teadaolevate suure abi- ja toetusvajadusega laste ja nende perede

vajadustele mitmete kuude jooksul reageerinud, rääkimata proaktiivsest lähenemisest.

Seetõttu peame vältimatuks, et seaduse rakendamisel ja juhendmaterjalides oleks selgesõnaliselt

rõhutatud: vajalikud tugimeetmed ja teenused tuleb erivajadusega ja puudega lapsele ning tema

perele määrata ja rakendada kohe, kui abivajadus on ilmnenud, sõltumata sellest, kas põhjalik

hindamine on lõplikult lõpetatud või mitte. Põhjalik hindamine peab täpsustama ja kohandama

abi, mitte lükkama selle alustamist edasi.

1 https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/lapse-heaolu-hindamise-kasiraamat/lapse-heaolu-kolmnurk

Toompuiestee 10 / 10137 Tallinn / 6616629

[email protected] / www.epikoda.ee

Eelnõust: (10) Kohaliku omavalitsuse üksus lõpetab abivajava lapse juhtumikorralduse, kui: 2) lapse

elukohavahetuse tulemusena muutub lapsele abi osutav kohaliku omavalitsuse üksus; 3) laps saab

täisealiseks.

Kuigi seletuskiri rõhutab, et juhtumikorraldust ei tohi lõpetada enne, kui uus KOV on asunud lapse

abivajadusega tegelema, on see kohustus sõnastatud ebapiisavalt. Praegune regulatsioon põhineb suurel

määral KOV-ide koostöövalmidusel, kuid ei taga õiguslikult lapse teenuste järjepidevust.

Eriti suure abi- ja toetusvajadusega laste puhul on see äärmiselt riskantne, sest elukoha vahetus (nt

kolimine, pere lagunemine, kriis vm põhjus) võib tähendada teenuste katkemist, lapse ja pere „kadumist“

kahe omavalitsuse vahele ning lapse ja pere jäämist ilma toeta.

Seaduses tuleb sätestada selge ja siduv kohustus juhtumi üleandmiseks KOV-ide vahel ning nõue,

et seni juhtumit korraldanud KOV võib juhtumikorralduse lõpetada üksnes pärast seda, kui lapse

uue elukoha järgne KOV on kirjalikult kinnitanud juhtumi ülevõtmise. Seadus peab tagama, et

lapsele osutatav abi ja teenused ei katke elukoha muutuse tõttu ning vastutus lapse abivajadusega

tegelemise eest ei tohi ühelgi hetkel „kaduda“ kahe omavalitsuse vahele. Lapse elukoha muutus ei

tohi olla õiguslik alus abi katkemiseks.

Lisaks kui juhtumikorraldus lõpetatakse ilma kohustuseta tagada juhtumi sujuv üleminek

täiskasvanute teenuste süsteemi, tekib reaalne oht, et noor ja tema pere jäävad pikaks ajaks ilma

igasuguse koordineeritud toeta. Sageli ei kao abi- ja toetusvajadus täisealiseks saamisel, vaid hoopis

suureneb haridussüsteemist väljumisel ja täiskasvanute teenuste järjekordade tõttu , näiteks

erihoolekandeteenuste kohtade puuduse tõttu.

Seaduses tuleb sätestada kohustus jätkata juhtumikorraldust või tagada selle sujuv üleandmine

täiskasvanute teenuste korraldamise süsteemi juhul, kui noorel on jätkuv abi- või toetusvajadus.

Täisealiseks saamine ei tohi olla iseenesest aluseks abi ja vastutuse katkemisele. See annab

kohalikule omavalitsusele ja riigile suurema vastutuse tagada terviklik abi elukaareüleselt. Seaduse

täiendamine vastava kohustusega aitab tagada kohaliku omavalitsuse ja riigi suurema vastutuse

tajumist tervikliku ja katkematu abi korraldamisel kogu inimese elukaare jooksul.

EPIKoda on seisukohal, et need ettepanekud aitavad ühitada põhjalikkuse ja kiiruse põhimõtteid

hindamisprotsessis ja tagavad sujuva ülemineku laste teenustelt täisealiste teenustele või abi

jätkumise elukoha vahetusel. Lapse abivajaduse hindamine peab olema kvaliteetne, ent see ei tohi

toimuda lapse huvide arvelt – iga asjatu viivitus võib tähendada lapsele vajalikust abist ilmajäämist

või perele ebamõistlikult suure lisakoormuse tekkimist. Loodame, et meie ettepanekuid ja

Toompuiestee 10 / 10137 Tallinn / 6616629

[email protected] / www.epikoda.ee

seisukohti arvestatakse eelnõu edasisel menetlemisel. EPIKoda on valmis aruteludes osalema, et leida

ühiselt parimad lahendused abivajavate laste heaolu tagamiseks.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Maarja Krais-Leosk

Tegevjuht

Kristi Kähär; Toetuste ja teenuste nõunik +372 5401 0462; [email protected]

Sotsiaalministeerium Meie: 09.01.2026 nr 3

[email protected]

Eesti Puuetega Inimeste Koja arvamus Lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku

muutmise seadusele

Oleme tutvunud Sotsiaalministeeriumi poolt ettevalmistatud lastekaitseseaduse ja täitemenetluse

seadustiku muutmise eelnõuga, mille eesmärk on parandada lapse abivajaduse hindamise kvaliteeti.

Mõistame ja toetame eelnõu üldist eesmärki tagada põhjalikum ja kvaliteetsem hindamisprotsess

abivajavate laste jaoks. Kuigi laste heaolu spetsialistil on kohustus selgitada välja lapse ja pere esmane

abivajadus 10 tööpäeva jooksul, siis leiame, et eelnõus kavandatud 3-kuulise tähtaja rakendamisel

võivad juhtumimenetluses tekkida praktilised riskid.

Praegusel kujul sätestab eelnõu, et juhtumikorralduse algatamisel tuleb lapse abivajadust hinnata

esimesel võimalusel (kehtivas seaduses viivitamatult), kuid hiljemalt kolme kuu möödumisel

abivajavast lapsest teada saamisest. Kuigi me mõistame, et sellise kuni 3-kuulise tähtaja eesmärk on

anda piisavalt aega põhjaliku ja kvaliteetse hindamise läbiviimiseks, näeme siin ohtu, et seda tähtaega

võidakse käsitleda vaikimisi lubatud ooteajana. On ülioluline, et kolme kuud käsitletaks vaid kui

maksimaalset aega erandlikel juhtudel, mitte kui tavapärast ooteperioodi iga juhtumi

lahendamisel.

Praktikas sõltub hindamisprotsessi kiirus ja tulemuslikkus suuresti kohalike omavalitsuste

lastekaitsetöötajate pädevusest ja ajalisest ressursist. Kui kohalikul omavalitsusel napib teadlikkust,

kvalifitseeritud töötajaid või piisavaid ressursse, võib lapse abivajaduse hindamine venida ning seeläbi

viibida ka lapsele vajaliku abi planeerimine ja osutamine. Nende tegurite tõttu on oht, et pikem lubatud

tähtaeg muudab praktikas abi viibimist justkui normiks, kuigi paljudel juhtudel võiks hindamise läbi viia

oluliselt kiiremini.

Et maandada eelnõu rakendamisega seotud riske ja tagada, et lapsed ning pered saaksid abi õigeaegselt,

teeb EPIKoda järgmised ettepanekud seades esikohale hindamise tähtaja lühendamise:

Toompuiestee 10 / 10137 Tallinn / 6616629

[email protected] / www.epikoda.ee

1. Lühendada abivajaduse hindamise tähtaega: Lühendada eelnõus pakutud 3-kuuline lõpptähtaeg 1-

2 kuule. Lisaks sätestada eelnõu seletuskirjas, et hindamise läbiviimine ning lõpliku hinnangu

(otsuse) andmine peab toimuma esimesel võimalusel, soovitatavalt ühe kuu jooksul alates

juhtumikorralduse algatamisest. Samuti tuua see välja Lapse heaolu hindamise käsiraamatus1 ning

muudes materjalides, töödokumentides, mida laste heaolu spetsialistid töös kasutavad. Ametlik

tähtaeg või konkreetne soovituslik tähtaeg (nt 1 kuu) rõhutab reageerimise kiiruse olulisust ning peab

motiveerima omavalitsusi menetlust kiirendama kõikjal, kus see on võimalik.

2. Tähtaega käsitleda ülemise piirina, mitte normina: Lisaks eelnevale sõnastada eelnõus selgemalt, et

ka 1-2-kuulist tähtaega tuleb käsitleda erandliku lõpptähtajana, vaid kõige keerukamate juhtumite

puhul, näiteks olukorras, kus abi pakkumine nõuab mahukat võrgustikutööd mitmete osapoolte

vahel. Igal võimalusel tuleb hindamine ja esmase abi planeerimine teostada oluliselt kiiremini.

Selline rõhuasetus aitaks vältida olukorda, kus 1-2 kuud võetakse omavalitsustes automaatselt standardse

ooteajana.

Kuigi eelnõu seletuskirjast nähtub selgelt, et kuni kolmekuuline tähtaeg on mõeldud põhjaliku hindamise

ja juhtumiplaani koostamise lõpptähtajana, mitte ajana, mille jooksul laps võib jääda ilma tegelikust abist,

on praktikas siiski reaalne oht – eriti laste heaolu spetsialistide piiratud tööjõuressurssi arvestades –, et

kui seaduse tekstist kaob nõue tegutseda „viivitamata“ ning asemele tuleb „esimesel võimalusel“ koos

kolme kuu lõpptähtajaga, hakkavad omavalitsused käsitlema seda perioodi vaikimisi lubatud ooteajana.

Puudega lapse puhul võib selline viivitus tähendada, et laps jääb mitmeks kuuks ilma talle vajalikust

toetusest ja teenustest, kuigi tema abivajadus on sageli tuvastatav juba esmasel hindamisel. See võib

põhjustada kahju lapsele ja perele tervikuna ning suurendada pikas perspektiivis nii lapse, tema pere kui

ka avaliku sektori kulusid abi pakkumisel. Kahjuks on Eesti Puuetega Inimeste Kojani jõudnud ka

2025.aastal ja juba ka 2026. aastal erinevate Eesti omavalitsuste piirkondadest teateid ja juhtumeid, mil

ametnikud ei ole ka juba neile teadaolevate suure abi- ja toetusvajadusega laste ja nende perede

vajadustele mitmete kuude jooksul reageerinud, rääkimata proaktiivsest lähenemisest.

Seetõttu peame vältimatuks, et seaduse rakendamisel ja juhendmaterjalides oleks selgesõnaliselt

rõhutatud: vajalikud tugimeetmed ja teenused tuleb erivajadusega ja puudega lapsele ning tema

perele määrata ja rakendada kohe, kui abivajadus on ilmnenud, sõltumata sellest, kas põhjalik

hindamine on lõplikult lõpetatud või mitte. Põhjalik hindamine peab täpsustama ja kohandama

abi, mitte lükkama selle alustamist edasi.

1 https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/lapse-heaolu-hindamise-kasiraamat/lapse-heaolu-kolmnurk

Toompuiestee 10 / 10137 Tallinn / 6616629

[email protected] / www.epikoda.ee

Eelnõust: (10) Kohaliku omavalitsuse üksus lõpetab abivajava lapse juhtumikorralduse, kui: 2) lapse

elukohavahetuse tulemusena muutub lapsele abi osutav kohaliku omavalitsuse üksus; 3) laps saab

täisealiseks.

Kuigi seletuskiri rõhutab, et juhtumikorraldust ei tohi lõpetada enne, kui uus KOV on asunud lapse

abivajadusega tegelema, on see kohustus sõnastatud ebapiisavalt. Praegune regulatsioon põhineb suurel

määral KOV-ide koostöövalmidusel, kuid ei taga õiguslikult lapse teenuste järjepidevust.

Eriti suure abi- ja toetusvajadusega laste puhul on see äärmiselt riskantne, sest elukoha vahetus (nt

kolimine, pere lagunemine, kriis vm põhjus) võib tähendada teenuste katkemist, lapse ja pere „kadumist“

kahe omavalitsuse vahele ning lapse ja pere jäämist ilma toeta.

Seaduses tuleb sätestada selge ja siduv kohustus juhtumi üleandmiseks KOV-ide vahel ning nõue,

et seni juhtumit korraldanud KOV võib juhtumikorralduse lõpetada üksnes pärast seda, kui lapse

uue elukoha järgne KOV on kirjalikult kinnitanud juhtumi ülevõtmise. Seadus peab tagama, et

lapsele osutatav abi ja teenused ei katke elukoha muutuse tõttu ning vastutus lapse abivajadusega

tegelemise eest ei tohi ühelgi hetkel „kaduda“ kahe omavalitsuse vahele. Lapse elukoha muutus ei

tohi olla õiguslik alus abi katkemiseks.

Lisaks kui juhtumikorraldus lõpetatakse ilma kohustuseta tagada juhtumi sujuv üleminek

täiskasvanute teenuste süsteemi, tekib reaalne oht, et noor ja tema pere jäävad pikaks ajaks ilma

igasuguse koordineeritud toeta. Sageli ei kao abi- ja toetusvajadus täisealiseks saamisel, vaid hoopis

suureneb haridussüsteemist väljumisel ja täiskasvanute teenuste järjekordade tõttu , näiteks

erihoolekandeteenuste kohtade puuduse tõttu.

Seaduses tuleb sätestada kohustus jätkata juhtumikorraldust või tagada selle sujuv üleandmine

täiskasvanute teenuste korraldamise süsteemi juhul, kui noorel on jätkuv abi- või toetusvajadus.

Täisealiseks saamine ei tohi olla iseenesest aluseks abi ja vastutuse katkemisele. See annab

kohalikule omavalitsusele ja riigile suurema vastutuse tagada terviklik abi elukaareüleselt. Seaduse

täiendamine vastava kohustusega aitab tagada kohaliku omavalitsuse ja riigi suurema vastutuse

tajumist tervikliku ja katkematu abi korraldamisel kogu inimese elukaare jooksul.

EPIKoda on seisukohal, et need ettepanekud aitavad ühitada põhjalikkuse ja kiiruse põhimõtteid

hindamisprotsessis ja tagavad sujuva ülemineku laste teenustelt täisealiste teenustele või abi

jätkumise elukoha vahetusel. Lapse abivajaduse hindamine peab olema kvaliteetne, ent see ei tohi

toimuda lapse huvide arvelt – iga asjatu viivitus võib tähendada lapsele vajalikust abist ilmajäämist

või perele ebamõistlikult suure lisakoormuse tekkimist. Loodame, et meie ettepanekuid ja

Toompuiestee 10 / 10137 Tallinn / 6616629

[email protected] / www.epikoda.ee

seisukohti arvestatakse eelnõu edasisel menetlemisel. EPIKoda on valmis aruteludes osalema, et leida

ühiselt parimad lahendused abivajavate laste heaolu tagamiseks.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Maarja Krais-Leosk

Tegevjuht

Kristi Kähär; Toetuste ja teenuste nõunik +372 5401 0462; [email protected]