Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Ministeeriumid Karistusseadustiku muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse (narkootikumidega seotud süüteod) esituskiri Saadame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, maa- ja ringkonnakohtutele, Eesti Advokatuurile, Riigiprokuratuurile karistusseadustiku muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsuse: narkootikumide käitlemisega seotud kuriteokoosseisude diferentseerimine. Väljatöötamiskavatsus esitatakse teadmiseks Riigikogule. Palume Teie kooskõlastust või arvamust 30 päeva jooksul arvates avaldamisest eelnõude infosüsteemis. Eelnõu ja seletuskirjaga on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis (EIS). Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: Karistusseadustiku muutmise seaduse väljatöötamiskavatsus Lisaadressaadid: Riigikohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Õiguskantsleri Kantselei Riigiprokuratuur Eesti Advokatuur Tartu Ülikooli õigusteaduskond Riigikogu Viru Maakohus Harju Maakohus Pärnu Maakohus Tartu Maakohus Johanna Maria Kosk 56 623 759; [email protected]

Meie 07.01.2026 nr 8-1/120-1

1

07.01.2026

Karistusseadustiku muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsus: narkootikumide käitlemisega

seotud kuriteokoosseisude diferentseerimine.

1. Probleemi kirjeldus ja selle tekke põhjus

Eestis on viimastel aastatel kasvanud enamlevinud narkootiliste ainete – kanepi, amfetamiini ja kokaiini

– tarvitamine ja retseptiravimite väärkasutus. Lisaks on kasvanud narkootikumide kangus. Noorte seas

on suurenenud korduvtarvitajate osakaal.1 Justiitsministeeriumi tellimusel analüüsiti 2023.–2024. aastal

neli korda aastas narkootikumide tarvitamisele viitavate ainejääkide sisaldust 13 suurema Eesti linna

reovees. Andmed näitasid, et kolme narkootilist ainet (kanep, amfetamiin, kokaiin) leidus alati kõikide

linnade reovees: hinnanguliselt tarbiti kogu Eestis ühes päevas suurusjärgus 45 000 doosi2 kanepit, 3500

doosi kokaiini ja 5000 doosi amfetamiini3. Ainete tarvitamise kasvu kinnitavad inimeste enesehinnangul

põhinevad ainete tarbimise uuringud. Eesti täiskasvanud rahvastiku uimastite tarvitamise uuringu

tulemused (2024) näitasid, et vähemalt korra elus on mõnda narkootilist ainet tarvitanud 31% Eesti 16–

64-aastastest elanikest (vs. 2018 25%)4. Samasugust trendi kinnitavad ka narkootiliste ainete leviku

uurimiseks läbi viidud reoveeuuringud, mille järgi tarvitab narkootikume iganädalaselt ligikaudu 30

000–40 000 inimest. Selle kõige negatiivsem otsene tagajärg on narkosurmad: 2022–2024 hukkus Eestis

narkootikumide üledoosi tõttu keskmiselt ligikadu 100 inimest aastas ehk kokku 293 inimest, mis on

ligikaudu kolm korda enam, kui eelnevatel aastatel ja võrreldavalt sama palju kui 15 aastat tagasi, kui

Eestisse jõudis uue ainena sünteetiline opioid, fentanüül, mis samuti põhjustas üledoosisurmade arvu

järsu kasvu5.

Praegused karistusmäärad on narkoainete enda tarbeks käitlejatele ja teistele müüjatele-vahendajatele

mõnel juhul üsna sarnased. Uimastipoliitika kujundamisel on aga leitud, et ainete tarvitajate karmilt

karistamine ei aita nende käitumist muuta või sõltuvust vähendada. Seepärast on mõistlik karistusi

eristada nii, et karmimad tagajärjed kaasnevad neile, kelle eesmärk on teiste tervise arvelt rikastuda ning

enda tarbeks tarvitajate ette nähtud karistused oleksid neist leebemad.

Narkootikumide käitlemisega seotud registreeritud kuritegude üldarv on viimastel aastatel püsinud

stabiilsena ja on olnud ligikaudu 1000 kuritegu aastas, mis moodustab 4% kõigist registreeritud

kuritegudest6. 2024. aastal pandi toime 974 narkootikumide käitlemisega kuritegu, millest omakorda

95% moodustas narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise kuriteod.7

Samas kõikidest kinnipeetavatest moodustab narkootikumidega seotud kuritegude eest karistatud isikute

osakaal 25%, olles sellega reaalset vangistust kandvate isikute puhul suurima osakaaluga kuriteoliik8.

1 Tervise Arengu Instituut. Narkootikumide tarvitamise olukord Eestis 2023, lk 7. 2 „Doos“ tähendab kogust, millest piisab EKEI eksperthinnangu kohaselt narkojoobe tekitamiseks „keskmisele“

inimesele. Sõltlaste puhul võib see kogus olla märksa suurem ning ööpäevas võidakse tarvitada ka mitu doosi

sama ja/või erinevat ainet, mistõttu toodud andmed ei näita tegelikku narkootikume tarvitanute arvu. 3 Justiits- ja Digiministeeriumi narkootikumide reovee seireandmed.

https://public.tableau.com/app/profile/kriminaalpoliitika/viz/Narkoreoveeseire/Tarbitudannused 4 Narkootikumide tarvitamise olukord Eestis 2024. Tallinn: Tervise Arengu Instituut. 2025 5 Narkootiliste ainete kasutamisest otseselt tingitud surmad soo ja vanuserühma järgi. Tervise Arengu Instituut.

SD41: Narkootiliste ainete kasutamisest otseselt tingitud surmad soo ja vanuserühma järgi. PxWeb 6 Justiits- ja Digiministeerium, Kuritegevuse ülevaade 2023 https://www.justdigi.ee/kuritegevus2023/ 7 Justiits- ja Digiministeerium Kuritegevuse ülevaade 2024 8 Justiits- ja Digiministeerium, Kuritegevuse ülevaade 2023. Vangistuse ptk.

https://www.justdigi.ee/kuritegevus2023/

2

Justiitsministeeriumi analüüsist9 selgus, et reaalse vangistusega karistatutel isikutel on narkootikumide

tarvitamine olnud peamisi uue kuriteo riski tõstvaid tegureid. 79% ohtlike narkootiliste ainete

tarvitajatest kuulati kahe aasta jooksul pärast vanglast vabanemist üle uues kuriteos kahtlustatavana,

samas kui mittetarvitajate puhul oli neid 45% vabanenutest. Eesti vanglates viibivatest kinnipeetavatest

oli 2024. aasta lõpu seisuga ligikaudu 40% uimastite tarvitamise häirega. Seetõttu saab öelda, et keelatud

aineid tarvitavad inimesed, kes selle harjumuse rahuldamiseks panevad toime õigusrikkumisi, mille

karistuseks mõistetakse reaalne vangistus, panevad väga suure tõenäosusega vabanedes toime uusi

õigusrikkumisi kuna vajadus uimasteid tarvitada, ei ole karistuse kandmisega kadunud.

Uimastitarvitajate arvu kasvuga koosmõjus iseloomustab Eesti uimastiturgu asjaolu, et oleme muutumas

uute ja sealhulgas sageli väga kangete sünteetiliste uimastite nö esmaseks turuks, mistõttu seni mitte

teadaolevaid uusi aineid jõudis näiteks 2025. aastal turule aastas paarkümmend10. Selliste ainete turule

jõudmine kätkeb endas topeltohtu, kuna ainete teadaolevale kahjulikkusele lisanduvad ka teadmatus

ainete koostisest ja sellega kaasnevad ainete manustamisega seotud riskid.

Karistuspoliitiline laiem õiguslik raamistik Euroopa Liidu (EL) liikmesriikidele narkootiliste ja

psühhotroopsete ainetega seotud süütegude reguleerimiseks tuleneb nõukogu raamotsusest

2004/757/JSK11, millega on kehtestatud miinimumsätted kuritegude tunnuste ja karistuste kohta

ebaseadusliku uimastikaubanduse valdkonnas. Nende kohaselt peavad olema karistatavad kõik

narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemisega seotud tegevused, mis on suunatud aine edasisele

levitamisele. Liikmesriikide pädevuses on määratleda, kuidas on reguleeritud isikliku tarbimisega

seotud aine käitlemise vormid. Raamotsuse järgi peab olema keelatud kõikide narkootiliste ainete

nimekirja kuuluvate ainete käitlemine.

Nõukogu raamotsuse järgi on liikmesriikidele kohustuslikud miinimumsanktsioonimäärad narkootiliste

ja psühhotroopsete ainete käitlemise eest järgmised:

- Igasugune uimastite käitlemine aine väikeses koguses, kui selle eesmärk on suunatud aine

edasisele levikule: maksimaalne karistusmäär peaks olema vähemalt 1–3 aastat.

- Igasugune uimastite käitlemine aine suures koguses, kui selle eesmärk on suunatud aine

edasisele levikule ja mis tekitavad väga suurt kahju tervisele või mis on oluliselt kahjustanud

paljude isikute tervist: maksimaalne karistusmäär peaks olema vähemalt 5–10 aastat.

- Kuritegeliku ühenduse kooseseisu toime pandud narkokuritegude puhul peaks

miinimumkaristusmäär olema vähemalt 10 aastat vabadusekaotust.

Eestis on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslik käitlemine kriminaalkorras karistatav

karistusseadustiku (KarS) 12. peatüki esimese jao (§-d 183–190) alusel ning väärteokorras karistatav

narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) kolmanda peatüki § 151

alusel.

Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete väikese ja suure koguse vahelise piiri sätestab NPALS-i § 31,

mille kohaselt suur on narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab

narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele.

- Väikese koguse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemise eest edasiandmise eesmärgil

näeb KarS § 183 lg 1 ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

- Suure koguse käitlemise eest (sõltumata käitlemise eesmärgist) näeb KarS § 184 lg 1 ette ühe-

kuni kümneaastase vangistuse.

9 Andri Ahven, Ave Roots, Mari-Liis Sööt. Retsidiivsus Eestis 2017, lk 22. 10Uued ajutise käitlemispiiranguga psühhoaktiivsed ained https://www.politsei.ee/et/juhend/ennetusalased-

materjalid/uued-ajutise-kaitlemispiiranguga-psuhhoaktiivsed-ained 11 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/ALL/?uri=celex%3A32004F0757

3

- Grupi poolt suure koguse narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise eest (sõltumata

käitlemise eesmärgist) näeb KarS § 184 lg 2 p 1 ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse.

- Varem ükskõik millise narkootikumidega seotud kuriteo toime pannud isiku poolt

suure koguse narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise eest (sõltumata käitlemise

eesmärgist) näeb KarS § 184 lg 2 p 2 ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse.

- Narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise eest suure varalise kasu eesmärgil näeb KarS

§ 184 lg 21 ette kuue- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse.

Aine käitlemise eest edasiandmise eesmärgita on Eestis võimalik mõista märksa pikem vangistus kui

lähiriikides: esmakordse rikkumise korral Eestis kuni 10 aastat, Lätis kuni 3 aastat, Leedus kuni 2 aastat,

Soomes kuni 2 aastat, Rootsis kuni 3 aastat, Norras kuni 2 aastat, Taanis kuni 2 aastat.

Aine vahendamise, müügi jms edasiandmise eesmärgil käitlemise eest on Eestis esmakordse rikkumise

korral võimalik karistus samuti kuni 10 aastat, mis ei erine lähiriikide karistusmääradest sarnastel

juhtudel. Eesti on siinse piirkonna riikide seas ainus, kus samaliigilise kuriteo korduv toimepanek on

automaatselt karistust raskendav asjaolu.

Senised muudatused narkootikumidega seotud kuritegude regulatsioonide muutmistel ja

karistusõiguslikud võimalused reageerimisele on piiratult suunatud ainult neile süüdlastele, kellel juba

on väljakujunenud ja diagnoositav sõltuvushäire ehk uimastite tarvitamise raskeim vorm. Kuna

narkootikumide tarvitamisest tingitud sõltuvushäirete osas esineb Eestis tugev aladiagnoosimine ning

paljud inimesed pole eluliselt huvitatud uimasti tarvitamise sõltuvusdiagnoosi määramisest, siis senised

karistuspoliitilised muudatused puudutavad väikest osa võimalikust sihtrühmast, kellel on kuriteo

toimepanemise hetkeks uimastite tarvitamisest tingitud haigusseisund diagnoositud.

Suure ulatusega narkosüütegude puhul on Riigikohus osundanud12, et suure varalise kasu (40 000 eurot)

alusel rangema karistusnormi loomine (KarS § 184 lg 21) ei pruukinud kaitstava õigushüve (rahvatervise

kaitse) seisukohalt olla kõige eesmärgipärasem. Riigikohus märgib, et ainult käideldud puhta aine

koguse järgi on võimalik hinnata, kui suurele hulgale inimestele oleks käideldud narkootilisest ainest

narkojoobe tekitamiseks piisanud ja kui ulatuslikult süüdlane sellise teoga rahvatervist ohustas; ainete

müügist saadav varaline kasu ei ole süü suuruse hindamisel objektiivsem viis.

Kokkuvõtlikult saab esinevad probleemid kirjeldada järgnevalt:

- uimastite tarvitamine Eestis kasvab ja seadused küll võimaldavad tegeleda keelatud ainete

pakkumise vähendamisega, kuid ei toeta piisavalt hästi nõudluse vähendamist ehk

tervisekahjude vähenemist;

- olemasolev regulatsioon ei erista piisavalt keelatud aine vaid enda tarbeks käitlejaid neist, kes

teevad seda aine levitamise ja ainelise kasu teenimise eesmärkidel;

- uute ja kangemate uimastite tarvitamine on kasvanud, mistõttu panevad ka aineid vaid enda

tarbeks valdavad isikud toime enamasti I astme kuriteo sanktsioonimääraga 1–10 aastat ja

korduva teo korral vangistusega 3–15 aastat;

- suur osa kriminaalkorras karistatud uimastikäitlejatest on ka ise ainete tarvitajad ja nende puhul

toovad liialt ranged ettenähtud karistused vältimatult kaasa olukorra, kus suhteliselt suur osakaal

kinnipeetavatest on pikaajalised uimastitarvitajad. Kui Eestis on ligikaudu neljandik

kinnipeetutest karistatud uimastitega seotud kuriteo eest, siis Euroopa riikides on see keskmiselt

19%13;

12 Riigikohtu lahend 1-18-2232, p 75–79. https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=1-18-2232/179 13 https://wp.unil.ch/space/files/2023/06/230626_Key-Findings-SPACE-I_Prisons-and-Prisoners-in-Europe- 2022.pdf lk 15

4

- reaalse vangistusega karistatute puhul on varasem uimastite tarvitamine peamisi vabanemise

järel uute kuritegude toimepanemist ennustavaid tegureid. Seega jäävad uimastitarvitajatest

süüdlased väga suure tõenäosusega pikemalt ja korduvalt karistussüsteemi vaatevälja.

Eestis on viimastel aastatel kasvanud narkootiliste ainete tarvitamine, turule jõuavad üha kangemad ja

ohtlikumad uimastid ning järjest suurem osa tarvitajatest on noored ja korduvkasutajad. Probleemil on

mitu põhjust: ainete kättesaadavus, nõudluse vähendamisele suunatud tervishoiu- ja sotsiaalmeetmete

piiratud mõju ning karistussüsteem, mis keskendub peamiselt pakkumise tõkestamisele ega tee piisavalt

vahet isiklikuks tarbeks valdavate ja narkootikume levitavate isikute vahel. Selle tulemusel satuvad

sõltuvushäirega inimesed sageli vanglasse, kus nende sõltuvus ei vähene ning see omakorda suurendab

riski, et nad pöörduvad pärast vabanemist tagasi narkootikumide tarvitamise ja sellega seotud korduvate

kuritegude juurde.

Kõigil VTK-s välja pakutavatel regulatiivsetel muudatustel on vähemalt kaudne mõju eelpool

kirjeldatud uimastitega seotud probleemide lahendamisel. VTK eesmärk on koos huvirühmadega leida

lahendusi karistussüsteemi muutmiseks ning hinnata, kas ja millised narkootikumidega seotud

kuriteokoosseisude diferentseerimise võimalused oleksid senisest tõhusamad ja perspektiivsed, et

vähendada narkootikumide nõudlust ja pakkumist.

2. Eesmärgid ja saavutatava olukorra kirjeldus

2021. aastal kinnitas Vabariigi Valitsuse uimastiennetuse komisjon narkopoliitika valge raamatu,

millega nähakse ette uimastipoliitika eesmärgid kuni aastani 203014. Karistuspoliitika kujundamise

peamise eesmärgina sõnastati, et karistuspoliitika peab tulevikus toetama narkootikumide tarvitamisega

seotud tervisekahjude vähenemist. Selleks tuleks karistuspoliitikas leida senisest parema tasakaalu

ainete tarvitajate, sealhulgas sõltlastest õigusrikkujate ning narkootiliste ainetega kriminaalse tulu

teenimise eesmärgil kauplejate, tarnijate ja vahendajate karistamisel.

Pakutavate muudatuste üldisem eesmärk on narkootikumide tarvitamise ja sellega kaasnevate kahjude

vähenemine. Kavandatavad muudatused on suunatud narkootikumide tarvitamisest põhjustatud kahjude

vähendamisele ning karistusõiguse paremale keskendumisele narkootiliste ainete levitajatele ja

narkokuritegevusele. Eesmärk on luua regulatsioon, mis eristab selgemalt ainete tarvitamisega seotud

rikkumisi nendest tegudest, mis on suunatud narkootiliste ainete levitamisele ja kriminaalse tulu

teenimisele. Selleks pakutakse käesolevas eelnõu väljatöötamiskavatsuses välja võimalused, kuidas

narkootikumide käitlemist käsitlevas karistuspoliitikas leida senisest parem tasakaal ainete tarvitajate

(sealhulgas sõltlaste) ning narkootiliste ainetega kriminaalse tulu teenimise eesmärgil kauplejate,

tarnijate ja vahendajate karistamisel.

Teisalt tuleb käesolevate muudatusettepanekute puhul võta arvesse, et pakutavad muudatused ei tooks

kaasa illegaalsete ainete tarvitamise kasvu ühiskonnas. Muudatuste kaalumisel on arvesse võetud teiste

riikide kogemusi, kes on oma narkootikumidega seotud karistuspoliitikat korrigeerinud võrreldes Eesti

praeguse regulatsiooniga leebemaks.

Karistusmäärade muutmise mõju ainete tarbimistasemele on reas Euroopa riikides uuritud kanepi

näitel15. Kindlasuunalist seost pole ilmnenud ning seega ei saa väita, et karistusmäärade vähendamine

tooks kaasa keelatud ainete levitamise ja seeläbi tarvitamise kasvu ehk suurendaks kahju rahvatervisele.

Samamoodi ei saa käesolevas lõigus viidatud uuringu tulemustele tuginedes väita, et karistusmäärade

suurendamine tooks ainete tarvitamise vähenemise16.

14 Eesti narkopoliitika aastani 2030. Siseministeerium, 2021. https://www.siseministeerium.ee/uimastiennetus 15 https://www.emcdda.europa.eu/publications/adhoc/cannabis-legislation-europe_en 16 Nt olenevalt riigist karistusmäärade vähendamisega tarbimistase tõusis, jäi samaks või langes. Analoogiliselt

olid trendid eri riikides erisuunalised ka karistusmäärade tõstmisel.

5

Vabariigi Valitsuse koalitsioonileppe punkt17 näeb eesmärgina ette vähendada narkokuritegevust,

toetades perekondi laste ja noorte abistamisel sõltuvustest vabanemisel; samuti julgustada peresid riigi

poole pöörduma lastele abi küsimiseks karistust kartmata ning suunata narkokuritegusid toime pannud

noored karistuse asemel teenustele. Selle eesmärgi täitmiseks tuleb Justiits- ja Digiministeeriumil

esitada narkootikumidega seotud kuritegude (ainete käitlemise koosseisude karistusseadustiku §-de

183–184 diferentseerimine) ja teiste puutuvate seaduste väljatöötamiskavatsus.

Nagu eelpool kirjeldatud, tuleneb üldine seadusandlik raamistik EL liikmesriikidele narkootiliste ja

psühhotroopsete ainetega seotud süütegude reguleerimiseks tuleneb nõukogu raamotsusest, millega

kehtestati miinimumid kuritegude tunnuste ja karistuste kohta ebaseadusliku uimastikaubanduse

valdkonnas.

Raamotsuse kohaselt ei ole liikmesriikidel rahvusvaheliste lepingute järgi õigust legaliseerida mõne

narkootilise aine käitlemist aine levitamise eesmärgil. Küll on liikmesriikidel õigus siseriikliku õigusega

määratleda, millisel viisil on erinevad keelatud ained ja nende käitlemine karistusõigusega seonduvalt

diferentseeritud, seetõttu ei ole nõuet, et uimastite hoidmine või ostmine ilma ainete levitamise

eesmärgita oleks määratletud kuriteona, sealhulgas olenemata aine hulgast.

Muudatuste tulemusena muutuks seadusandlus ja seeläbi reageerimine uimastitega seotud kuritegudele

enam seotuks uimastite käitlemisega seotud õigusrikkumiste ohtlikkusega. Seadusega kaitstava

õigushüve ehk rahvatervise seisukohalt on uimastitega seotud kuriteod seda ohtlikumad, mida

ohtlikumat ainet, mida suuremas koguses ja mida enamatele inimestele levitatakse. Seega peaks

saavutatav olukord ehk uimasteid puudutavad karistusõiguse koosseisud kaitsma eelpool mainitud

õigushüve senisest paremini.

Kavandatavate muudatuste tulemust saab hinnata retsidiivsusandmete hindamise kaudu. Justiits- ja

Digiministeerium hindab iga süüteoliigi sh narkokuritegude puhul kahe aastast retsidiivsust erinevate

karistusalternatiivide puhul eraldi (nt reaalne vangistus, kriminaalhoolduse käitumiskontroll.,

kriminaalmenetluse tingimuslik lõpetamine, jms). Eelkõige peaks kavandatav muudatus mõjutama neid

süüdlasi, kelle puhul on narkokuritegude toimepanek seotud nende enda tarbimisharjumuse

rahuldamisega ja annab tuleviks paindlikumad viisid neile sobiva karistusalternatiivi valikul. Teiste

riikide analoogsete muudatuste mõju kogemust arvestades, ei ole kavandatavatel muudatustel laiemat

mõju narkootiliste ainete tarbimisele ühiskonnas. Seetõttu saab muudatuse mõõdetavaid eesmärke

olemasoleva teabe pinnalt käsitleda küllaltki kitsalt õigusrikkujate kontekstis.

3. Võimalikud lahendused

Senised regulatiivsed lahendused narkootikumidega seotud karistuste muutmisel on olnud suunatud

sellele, et diagnoositud sõltuvushäirega süüdlastele pakkuda reaalse vangistuse või muu karistuse

asemel alternatiive, pannes karistuse kohaldamata jätmisel süüdlasele tema enda nõusolekul kohustusi,

mis vähendaksid uue samaliigiliste süütegude toimepanemist.

2014. aastal lisati karistusseadustikku § 692 ja loodi võimalus vangistuse asendamiseks raviga, juhul kui

isikule mõistetakse kuuekuuline kuni kaheaastane vangistus teo eest, mille ta on toime pannud ravitava

või kontrollitava psüühikahäire tõttu. Sätte kohaselt võib vangistuse asendada narkomaanide

sõltuvusraviga isikul, kes on kuriteo toime pannud narkomaania tõttu. Ligikaudu kümne aasta jooksul

on seda alternatiivkaristust kasutatud paaril korral aastas ehk kokku ligikaudu 50 juhul. Kuna tegemist

on väikese sihtrühmaga, siis ei saa teha põhjalike järeldusi meetme mõju kohta retsidiivsusele. Peamine

põhjus selle väheseks kohaldamiseks on asjaolu, et suures koguses narkootilise aine käitlemise eest

mõistetav sanktsiooni alammäär on üks aasta ehk seda saab kohaldada vaid nendele süüdlastele, keda

karistatakse karistusnormi miinimummäära lähedase karistusega. Lisaks saab seda meedet kohaldada

kitsalt ainult nendele süüdlastele, kellel on diagnoositud uimastite tarvitamisest tingitud sõltuvushäire.

17 Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi ja seire juhtlaud, valdkond: perepoliitika.

https://www.valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise-alused/tegevusprogramm-0

6

2019. aastal muudeti kriminaalmenetluse seadustiku § 203 ja lisati võimalus, et I astme narkosüüteo

korral saab kriminaalmenetluse tingimuslikult lõpetada karistuse ebaotstarbekuse põhjusel.

Eeltingimiseks seati, et süüdlast võib sõltuvushäire ravimise või selle häire kontrolli all hoidmisega

mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Mõlema eelpool kirjeldatud muudatuse kõige kriitilisem aspekt on, et neid saab kohaldada piiratult

ainult neile süüdlastele, kellel juba on väljakujunenud ja diagnoositav sõltuvushäire ehk uimastite

tarvitamise raskeim vorm. Samas on teada, et sõltushäire osas on Eestis tugev aladiagnoosimine ning

paljud inimesed pole eluliselt huvitatud uimasti tarvitamise sõltuvusdiagnoosi määramisest. Lisaks

kitsendab selline piirang nende meetmete kasutamist süüdlastel, kes küll tarvitavad uimasteid, kuid

kellel sõltuvushäiret polnud välja kujunenud.

Seega saab öelda, et senised regulatiivsed lahendused ei ole olnud piisavad selleks, et uimastite

tarvitamisega seotud õigusrikkumistele uusi rikkumisi enam ennetaval viisil reageerida. Seda kinnitab

olemasolevate võimaluste vähene kasutamine, tulenevalt seatud kitsendustest. Lisaks pole vähenenud

narkootikumidega seotud kuritegude toimepanemine ja nende eest süüdi mõistetute arv, niisuguste

kuritegudega seotud vangide osakaal kõikidest vangidest ega ka uimastite tarvitamine üldiselt.

Narkootikumide käitlemisega seotud kuriteokoosseisude diferentseerimisel saab lähtuda seaduse

praegusest sõnastusest (käitlemise erinevad viisid) või tuua sisse täiesti uued alused. Võimalikud

diferentseerimise alused on järgmised.

- Aine suure koguse korral lähtumine käitlemise eesmärgist. Sel juhul oleks eraldi koosseisud

olenevalt sellest, kas käitlemine on suunatud aine edasisele levitamisele või vaid enda

tarbimiseks. Muudatus järgiks loogikat, kuidas on praegu eristatud KarS § 183 kuriteod ja

NPALS § 151 väärteod.

- Aine kogusest lähtuv diferentseerimine, muutes NPALS §-s 31 sätestatud suure koguse alampiiri

(aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele). Lisaks saaks

tuua sisse täiendava narkootilise või psühhotroopse aine koguse määratluse, nt aine, taime või

seene „väga suur kogus“.

- Aine käitlemise kuritegude diferentseerimine lähtuvalt süüdlase ja teo ohtlikkusest. Praegu

loetakse raskendavateks asjaoludeks varasem karistatus samaliigilise teo eest, teo toime

panemine grupis ning suure varalise kasu saamise eesmärk.

- Süütegude klassifitseerimine lähtuvalt ainerühmast või konkreetsest aine(st) liigist; selleks on

fikseeritud nimekiri või nimetatakse konkreetne aine, nt kanep. Välisriikide praktika jaguneb

ses osas üldjoontes kolmeks: 1) riigid, kus karistus sõltub aine liigist ja on fikseeritud nimekiri

või konkreetne aine ning näidatud on aine liigi eristamise alus, milleks on aine(te) riskitase

kaitstava õigushüve suhtes; 2) riigid, kus süüteo puhul tuleb/võib arvestada kahjulikkust või

riskiastet (aineid ei nimetata, sisustatakse kohtupraktikas): 3) riigid, sh Eesti, kus aine liiki või

ainerühma karistuse määramisel ei arvestata18.

Järgnevalt tuuakse regulatiivsete võimaluste täpsem kirjeldus.

 Suure koguse aine käitlemise (KarS § 184) diferentseerimine lähtuvalt aine käitlemise

eesmärgist

Narkootikumidega seotud ja nende käitlemist puudutavate süütegude puhul on kaitstavaks õigushüveks

rahvatervis19.Rahvatervise kaitse seisukohalt kujutavad aine käitlemise erinevad vormid20 endast

18 Ahven, A., Tüllinen, K., Tamm, R. (2024). Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku käitlemise

kuriteokoosseisudes karistuste diferentseerimise võimalikkusest. Kriminaalpoliitika analüüs.

Justiitsministeerium, kriminaalpoliitika osakond. https://www.justdigi.ee/uuringud#kriminaalpoliitika, lk 10. 19 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, 2021. 20 Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 2 lg 3 määratleb käitlemise vormid,

milleks on: narkootiliste või psühhotroopsete ainete või lähteainete omamine, valdamine, vahendamine,

7

erineva potentsiaaliga ohtu rahvatervisele. Seega tuleks eelkõige kaaluda suure koguse aine käitlemise

puhul analoogilist diferentseerimist, nagu see praegu on väikese koguse puhul, kus aine valdamine ja

omandamine ilma edasiandmise eesmärgita, kui vähemohtlik rikkumine, oleks leebema karistusmääraga

(II astme kuritegu), võrreldes aine ükskõik mis vormis levitamisele suunatud käitlemisega (I astme

kuritegu). Kuna praegu ei sõltu suure koguse käitlemise korral sanktsioonimäär sellest, kas isik käitleb

aineid enda tarbeks või edasilevitamise eesmärgil, siis senise regulatsiooni paremast rakendamisest ei

piisa.

 Aine suure koguse alampiiri tõstmine

Aine suure koguse alampiiri oleks otstarbekas tõsta nii, et see kajastaks paremini koguseid, mida ainete

regulaarselt tarvitajad igapäevaselt ainult enda tarbeks valdavad. Keskmiselt vastab niisugune kogus

puhta aine hulgale, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kolmekümnele inimesele. Sarnane

lähenemine on kooskõlas mitmete EL riikide praktikaga, kus väiksemate koguste käitlemine on

väärteona reguleeritud. Euroopa Liidu Uimastiameti (EUDA, varasem EMCDDA) analüüsid näitavad,

et madalad koguse piirid (nagu Eesti praegune 10 doosi) viivad tarbetu kriminaliseerimiseni, eriti noorte

ja episoodiliste tarvitajate seas. Eesti reoveeanalüüsid (2023–2024) kinnitavad, et kanepi ja amfetamiini

tarbimine on laialdane, mistõttu kõrgem piir võimaldaks keskenduda ohtlikumatele juhtumitele.

Ainekoguste määratlemisel väiksena või suurena on riikidel iseseisev otsustuspädevus. On riike, kus

aluseks on võetud tavapärane nö usutav kogus, mille puhul võib eeldada, et inimene võib omada seda

enda tarbeks. Teistes liikmesriikides, sh Eestis on koguseline piirmäär kehtestatud selle järgi, milline

kogus ainet tekitaks narkojoobe keskmisele inimesele. Niisugust lähenemist (lähtumine keskmisest

inimesest, mitte nt pikaajalisest või regulaarsest narkootikumide tarvitajast) on korduvalt rõhutanud ka

Riigikohus oma lahendites.

Enamlevinud ainete kogused, millest piisab joobe tekitamiseks kümnele inimesele on Eestis

ekspertarvamusena määratletud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt.

Aine suure koguse alampiiri tõstmine oleks ainuke diferentseerimise viis, kus kaasneks seni kuriteona

kvalifitseeritud tegude menetlemine tulevikus väärteona. Juhul kui aine suure koguse alampiir oleks

tänase kümne doosi asemel 30 doosi, muutuks ligikaudu 20–25% praegu KarS § 184 kuriteona

menetletavatest juhtumitest väärtegudeks NPALS § 151 järgi või nn väikese koguse kuritegudeks KarS

§ 183 järgi. Suure koguse alampiiri tõstmine tähendaks ka juba mõistetud kuriteokaristuste

ümberkvalifitseerimist väärteokaristusteks.

 Aine väga suure koguse määratlemine

Karistust raskendava asjaoluna suure varalise kasu saamise eesmärgi (KarS § 184 lg 21) asemel tuleks

kaaluda võimalust määratleda NPALS-is aine „väga suur kogus“, mis koos käitlemise ohtlikemate

vormidega oleks tavakoosseisust eraldi ja karmimalt karistatav.

Narkootilise aine käitlemisest loodetava varalise kasu suurus on kaudne indikaator, mis võib osutada

aine kogusele ja ohtlikkusele. Soovitud ja saadud varaline kasu pole otsene näitaja, mis iseloomustaks

teo vahetut ohtlikkust rahvatervisele, vaid selleks on käideldud aine võimalik joovet tekitava mõju ulatus

(inimeste arv, kellele see aine tekitaks narkojoobe). Lisaks on narkootiliste ainete tänavamüügi hind

võrreldes raha väärtusega aastatega pigem langenud. Rahvatervise kaitse seisukohalt oleks esmatähtis

arvestada aine ohtlikkust ning millises koguses ja kellele seda levitatakse, mitte niivõrd aine käitlemisest

saadavat suurt varalist kasu.

tarbimine, kasvatamine, korjamine, valmistamine, tootmine, töötlemine, pakkimine, säilitamine, hoidmine,

laadimine, vedu, sisse- ja väljavedu, tolliprotseduuri transiit rakendamine (edaspidi transiit), tasu eest või tasuta

tarnimine kolmandale isikule.

8

Ülalkirjeldatud olukorra võimaliku negatiivse mõju leevendamiseks ning et rahvatervise kaitse eesmärk

ei saaks kahjustatud oleks samal ajal otstarbekas lisaks sätestada ainekoguse uus määratlus „väga suur

kogus“. Näiteks kui see tähendaks aine kogust, millest piisab joobe tekitamiseks enam kui 5000

inimesele, siis oleks sellega kaetud kuni 5% kõige ohtlikumatest narkootikumide käitlemise

kuritegudest. Nende kuritegude puhul oli seni koosseisu raskendav asjaolu suure varalise kasu saamise

eesmärk, mille alternatiivina oleks otstarbekas raskendava asjaoluna kasutada teo ohtlikkust paremini

kirjeldavat „aine väga suurt“ kogust

 Diferentseerimine lähtuvalt aine ohtlikkusest.

Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja ainerühmadega seotud süütegude regulatsiooni järgi

jagunevad Euroopa riigid kolme rühma: riigid, kus karistuse määramisel aine liiki ei arvesta; riigid, kus

arvestatakse aine kahjulikkust või riskiastet, kuid seadustes konkreetseid aineid ei nimetata ja

kahjulikkust või ohtlikkust ei ole määratletud; riigid, kus süüteod on klassifitseeritud lähtuvalt aine

rühmast või konkreetsest aine(st) liigist, st on fikseeritud nimekiri või konkreetne aine, nt kanep. Eesti

kuulub praegu nende riikide hulka, kus karistus aine liiki ei arvesta, kuid Riigikohus on mitmes oma

lahendis aine ohtlikkust siiski arvesse võtnud, viidates nt kokaiinile kui keskmisest ohtlikumale ja

tugevamale, ning kanepile kui keskmisest nõrgemale ehk pehmemale narkootilisele ainele21.

Seega on võimalik käitlemise koosseisudes teha ainetest või ainerühmadest lähtuv diferentseerimine ja

määratleda täpsemalt nö vähemohtlikud ja enamohtlikud ained või ainerühmad ning näha nende

käitlemise korral ette eraldi sanktsioonimäärad.

 Diferentseerimine lähtuvalt aine käitlemise teo korduvusest

Narkootilisi või psühhotroopseid aineid kergemas vormis ja ilma levitamise eesmärgita käitleva (aine

valdamine, omandamine) isiku eelnev karistatus iseenesest ei suurenda ohtu rahvatervisele. Seetõttu

tasub kaaluda aine käitlemise koosseisudes eelneva karistatuse kui karistust automaatselt raskendava

asjaolu otstarbekust. Eelnev karistatus peaks jääma automaatselt raskendavaks asjaoluks vaid

rahvatervisele selgelt ohtlikemate aine edasi levitamisele suunatud käitlemisvormide puhul; samuti

alaealise vastu suunatud narkokuritegude puhul.

 Loobumine kriminaalmenetluse tingimusliku lõpetamise eeltingimusena süüdlasel

sõltuvusdiagnoosi olemasolust

KrMS § 203 lõike 11 kohaselt tohib praegu kriminaalmenetluse tingimuslikult lõpetada ainult siis, kui

isikul on juba eelnevalt diagnoositud sõltuvushäire. Seega seoti karistusõiguslik lähenemine asjaoluga,

kas inimesel oli varasemalt ainete tarvitamisest tekkinud sõltuvus ja kas see sõltuvus oli faktiliselt

diagnoositud. Seesugune piirang ei võimalda rakendada karistusalternatiivi isikutel, kes küll tarvitavad

aineid regulaarselt, kuid sõltuvus pole veel välja kujunenud või on diagnoosimata, aga kelle puhul oleks

sätte kohaldamine korduvkuritegevuse ennetamise seisukohalt otstarbekas. Kuna Eestis on narkootilisi

ja psühhotroopseid aineid tarvitavate isikute hulgas sõltuvushäire esinemine aladiagnoositud, tuleks

kaaluda selle piirangu tühistamist.

Karistusseadustiku muutmise eelnõu väljatöötamise kavatsuses esitatud regulatiivsed võimalused valiti

peamiselt Justiitsministeeriumis 2024. aastal koostatud analüüsis „Narkootiliste ja psühhotroopsete

ainete ebaseadusliku käitlemise kuriteokoosseisudes karistuste diferentseerimise võimalikkusest“

toodud ettepanekutest lähtuvalt. Neile tuginedes oleks optimaalne diferentseerida aine käitlemise

koosesise kombineeritud variandis ja teha järgnevad muudatused:

1. Viia sisse suure koguse aine käitlemise (KarS § 184) diferentseerimine lähtuvalt aine käitlemise

eesmärgist, kus kõik aine edasisele levitamisele suunatud käitlemisvormid oleks I astme

21 RKKK 1-18-2232/179 p 72, KarS kommenteeritud väljaanne, 12. ptk., 3.4.3.

9

kuriteod ja aine tarvitamisele suunatud käitlemise vormid oleks erinevalt praegusest II astme

kuriteod.

2. Loobuda suure varalise kasu saamise eesmärgist kui süütegu automaatselt raskendavast

asjaolust ja selle alternatiivina sätestada NPALS §-s 31 aine suure koguse kõrval aine „väga suur

kogus“ ja seda kogusena, millest on võimalik narkojoobe tekitamine vähemalt 5000 inimesele.

3. Muuta NPALS §-s 31 aine suure koguse alampiiri, nii et suureks loetakse kogus, millest piisab

narkojoobe tekitamiseks vähemalt kolmekümnele inimesele (senise kümne asemel).

4. Varasem karistatus samaliigilises kuriteos jätta automaatselt karistust raskendava asjaoluna

alles ainult aine levitamisele suunatud käitlemisvormide puhul.

Kuigi ei ole vaidlust selles osas, et erinevad narkootilised ja psühhotroopsed ained on erineva ohtlikkuse

ja sõltuvuspotentsiaaliga, ei ole diferentseerimine lähtuvalt aine ohtlikkusest otstarbekas. Näiteks kanepi

kui ühekordsel tarvitamisel tervisele suhteliselt vähemohtliku uimasti ohtlikkus rahvatervisele tuleneb

selle aine laialdasest levikust, mistõttu ei ole põhjendatud karistusõiguse kaudu luua kanepi levikule nö

soodsamad tingimused, võrreldes teiste narkootiliste ainetega.

Järgnevalt näidatakse, milline võiks olla karistusseadustiku §-de 183–184 ja NPALS § 31 sõnastus koos

võimalike sanktsioonimääradega, kui eelpool toodud neli diferentseerimise alust oleks kasutusel.

Praegune Uus

KarS § 183. Narkootilise ja psühhotroopse aine

väikeses koguses ebaseaduslik käitlemine

(1) Narkootilise või psühhotroopse aine

väikeses koguses ebaseadusliku edasiandmise

või vahendamise, selle ebaseadusliku

valmistamise, omandamise või valdamise eest

edasiandmise eesmärgil, samuti ebaseaduslikult

selle väikeses koguses üle riigipiiri toimetamise

eest süstemaatiliselt –

karistatakse rahalise karistuse või kuni

kolmeaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui see on toime pandud:

1) grupi poolt;

2) isiku poolt, kes on varem toime pannud

käesolevas jaos sätestatud kuriteo või

narkootilise või psühhotroopse aine varguse,

röövimise, ebaseadusliku sisse- või väljaveo,

üleandmise või käitlemise kinnipidamiskohas, –

karistatakse rahalise karistuse või kuni

viieaastase vangistusega.

KarS § 183. Narkootilise ja psühhotroopse aine

väikeses koguses ebaseaduslik käitlemine

(1) Narkootilise või psühhotroopse aine

väikeses koguses ebaseadusliku edasiandmise

või vahendamise, selle ebaseadusliku

valmistamise, omandamise või valdamise eest

edasiandmise eesmärgil, samuti ebaseaduslikult

selle väikeses koguses üle riigipiiri toimetamise

eest süstemaatiliselt –

karistatakse rahalise karistuse või kuni

kolmeaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui see on toime pandud:

1) grupi poolt;

2) isiku poolt, kes on varem toime pannud

käesoleva jao § 183 lõikes 2 või § 184 lõigetes

11ja 21 või käesolevas jaos §-des 185–187

sätestatud kuriteo või narkootilise või

psühhotroopse aine varguse, röövimise,

ebaseadusliku sisse- või väljaveo, üleandmise

või käitlemise kinnipidamiskohas, –

karistatakse rahalise karistuse või kuni

viieaastase vangistusega.

KarS § 184. Narkootilise ja psühhotroopse aine

suures koguses ebaseaduslik käitlemine

(1) Narkootilise või psühhotroopse aine suures

koguses ebaseadusliku käitlemise eest –

karistatakse ühe- kuni kümneaastase

vangistusega.

KarS § 184. Narkootilise ja psühhotroopse aine

suures koguses ebaseaduslik käitlemine

(1) Narkootilise või psühhotroopse aine

suures koguses ebaseadusliku omandamise,

valdamise või valmistamise eest –

karistatakse rahalise karistuse või kuni

viieaastase vangistusega.

(11) Narkootilise või psühhotroopse aine

suures koguses ebaseadusliku edasiandmise

või vahendamise; selle ebaseadusliku

valmistamise, omandamise või valdamise eest

edasiandmise eesmärgil, samuti

10

(2) Sama teo eest, kui see on toime pandud:

1) grupi poolt;

2) isiku poolt, kes on varem toime pannud

käesolevas jaos sätestatud kuriteo või

narkootilise või psühhotroopse aine varguse,

röövimise, ebaseadusliku sisse- või väljaveo,

üleandmise või käitlemise kinnipidamiskohas, –

karistatakse kolme- kuni viieteistaastase

vangistusega.

(21) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2

sätestatud teo

eest, kui see on toime pandud suure varalise

kasu saamise eesmärgil, –

karistatakse kuue- kuni kahekümneaastase või

eluaegse vangistusega.

ebaseaduslikult selle suures koguses üle

riigipiiri toimetamise eest edasiandmise

eesmärgil – karistatakse ühe- kuni

kümneaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui see on toime pandud:

1) grupi poolt;

2) isiku poolt, kes on varem toime pannud

käesoleva seadustiku § 183 lõikes 2 § 184

lõigetes 11ja 2 või §-des 185–187 sätestatud

kuriteo või narkootilise või psühhotroopse

aine varguse, röövimise, ebaseadusliku sisse-

või väljaveo, üleandmise või käitlemise

kinnipidamiskohas, –

karistatakse kolme- kuni kümneaastase

vangistusega.

(21) Kehtetu

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 ja 2

sätestatud teo eest, kui see on toime pandud

väga suures koguses aine ebaseadusliku

käitlemise eesmärgil, –

karistatakse kuue- kuni kahekümneaastase

või eluaegse vangistusega.

NPALS § 31. Narkootiliste ja psühhotroopsete

ainete nimekirjad

(3) Suur on narkootilise või psühhotroopse aine,

taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe

tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele.

NPALS § 31. Narkootiliste ja psühhotroopsete

ainete

nimekirjad

(3) Suur on narkootilise või psühhotroopse aine,

taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe

tekitamiseks vähemalt kolmekümnele

inimesele.

(4) Väga suur on narkootilise või

psühhotroopse aine,

taime või seene kogus, millest piisab

narkojoobe tekitamiseks vähemalt viiele

tuhandele inimesele.

4. Uuringud ja kaasatud osapooled

Väljatöötamiskavatsuses kirjeldatud problemaatika kohta on Justiitsministeerium 2024. aastal

koostanud analüüsi „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku käitlemise

kuriteokoosseisudes karistuste diferentseerimise võimalikkusest“22. Nimetatud uuringule tuginedes on

koostatud ka ülaltoodud muudatusettepanekud. 2016. aastal viis Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike

rakendusuuringute keskus RAKE Justiitsministeeriumi tellimusel läbi analüüsi „Uimastisõltlastest

süüdimõistetute ravi ja rehabilitatsioon“23.

22 Vt viide 17 23 Tamm, G., Talu, A., Markina, A., Villenthal, A., Espenberg, S., Tourunen, J. & Varblane, U. (2016).

Narkosõltlastest õigusrikkujate sõltuvusravi ja rehabilitatsioon Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli

sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus. EV Justiitsministeerium.

https://skytte.ut.ee/sites/default/files/2022-08/narkosoltlastest_oigusrikkujad_l6pparuanne.pdf

11

Mõlemas analüüsis toodi välja, et narkootikumidega seotud kuritegusid panevad suures osas toime

ainete tarvitajad, kelle puhul karistusseadustikus sätestatud põhikaristuste (rahaline karistus või

vangistus) kasutamine ei aita kaasa uute kuritegude tõenäosuse vähenemisele. Samas näidati, et

karistuste olemasolevaid alternatiive kasutatakse seadusest tulenevate kitsenduste tõttu vähe24.

Lisaks märgiti, et Eesti erineb narkootikumidega seotud süütegude karistuskoosseisude ülesehituselt

teistest riikidest eelkõige selle poolest, et aine käitlemise eesmärk diferentseerib teo ohtlikkuse ainult

väikese koguse korral. Seetõttu on väikese koguse ebaseaduslikul käitlemisel tegemist kas väärteoga

(NPALS § 151) või kuriteoga (KarS § 183). Sarnaselt erisusega väikese koguse käitlemisvormide vahel

saaks ka aine suures koguses käitlemise koosseisu diferentseerida lähtuvalt aine käitlemise eesmärgist.

Käesoleva väljatöötamiskavatsuse aluseks oleva 2024. aasta analüüsi tulemusi ja praeguseks välja

pakutud lahendusi on seni tutvustatud narkokuritegude menetlemisele spetsialiseerunud prokuröridele.

5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta

Mõju rahvatervisele ja ainete tarbimisele ühiskonnas

Rahvusvahelised andmed kinnitavad, et karistuspoliitika rangus ei vähenda ega heiduta narkootikumide

tarbimist ehk karistuste leebumine vähemohtlike tegude puhul ei oma negatiivset mõju ainete

tarbimisele ega suurenda ainete tarbimisest saadavat kahju25. Pigem vastupidi, karistusmäärade

leevendamine võimaldab vähemohtlike käitlemisvormide korral kasutada süüdlaste mõjutamiseks uusi

õigusrikkumisi ennetavaid ning sobivamaid karistusalternatiive.

Euroopa Liidu Uimastiamet on oma aruannetes välja toonud, et narkootikumide tarvitajaid müüjatest

eristav karistuspoliitika loob parema aluse tõhusaks sekkumiseks ja aitab efektiivsemalt kaitsta

rahvatervist.26

Seega saab eeldada, et teatav karistusõiguslik leebumine ei pane seni illegaalsete uimastite tarvitamisest

hoidunud inimesi neid tarvitama; samamoodi ei ole senised suhteliselt karmid karistused heidutanud

aineid juba tarvitavaid inimesi sel määral, et tarvitamisest loobuda.

Mõju õiguskorra kaitsele ja narkootikumidega seotud kuritegude menetlemisele

Narkootikumidega seotud registreeritud kuritegude arv on viimastel aastatel püsinud stabiilsena,

suurusjärgus 1000 kuritegu aastas, mis 2024. aastal moodustas 4% kõigist registreeritud kuritegudest.

Ligikaudu 90% narkootikumide käitlemisega seotud kuritegudest kvalifitseerub aine suures koguses

käitlemiseks (KarS § 184).

Aine käitlemise eesmärki arvestades on praegu KarS § 184 järgi kvalifitseeritud kuritegudest ligikaudu

1/4 (narkokuritegusid menetlevate prokuröride hinnangul) toime pandud aine omandamiseks ja

valdamiseks ilma levitamise eesmärgita. Käitlemise eesmärgist lähtuvalt oleks sellisel juhul otstarbekas

muuta niisugune suure koguse aine vähemohtlik käitlemise vorm II astme kuriteoks. Sel juhul jääksid

kõik suure koguse käitlemise vormid kuriteoks ja ümberkvalifitseerimist väärteoks ei toimuks.

24 Samas, lk 122. 25 USA näide: 1980ndatel ja 1990ndatel karmistatud karistused ei vähendanud uimastitarbimist ega narkokuriteo

eest karistatute retsidiivsust. Federal Drug Sentencing Laws Bring High Cost, Low Return | The Pew Charitable

Trusts 26 EMCDDA. Alternatives to punishment for drug-using offenders, 2015.

https://www.euda.europa.eu/publications/emcdda-papers/alternatives-to-punishment_en

12

Praktikas ei tooks ümberkvalifitseerimise kaasa märkimisväärset mõistetud karistusest tingimisi

vabastamist, kuna käitlemise leebem vorm jääks ka tulevikus kuriteoks ning seni mõistetud reaalsed

karistused on mõistetud pigem karistuse alammäära lähedale.

Käitlemisvormide põhjal erinevate koosseisude loomine võib tulevikus kaasa tuua olukorra, kus isikud,

kes küll panevad toime käitlemise raskeima vormi (nt annavad ainet edasi) jäävad tõendamatuse tõttu

selle eest karistamata ja saavad karistada ainult kergema vormi (aine valdamise) eest. Praegu on KarS

§ 184 lõike 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest mõistetud vanglakaristuste keskmine ligikaudu üks aasta

ja 10 kuud, mis on väiksem kui II astme kuriteo karistusvahemiku (vangistus kuni 5 aastat) keskmine –

seega edaspidi saaks aine suure koguse valdamise eest karistada küll kergema kvalifikatsiooni järgi,

kuid mõistetav karistus praegusest arvestatavalt ei erineks.

Ülalkirjeldatud olukorra võimaliku negatiivse mõju leevendamiseks ning et rahvatervise kaitse eesmärk

ei saaks kahjustatud oleks samal ajal otstarbeks lisaks sätestada ainekoguse uus määratlus „väga suur

kogus“. Näiteks kui see tähendaks aine kogust, millest piisab joobe tekitamiseks vähemalt 5000

inimesele, siis oleks sellega kaetud kuni 5% kõige ohtlikumatest narkootikumide käitlemise

kuritegudest, kus keelatud aineid käideldakse muuhulgas suure varalise kasu saamise eesmärgil.

Korduvuse kui karistust automaatselt raskendava asjaolu kaotamisel ja selle rakendamisel ainult

rahvatervisele ohtlikemate käitlemisvormide puhul oleks sellest mõjutatud ligikaudu 15–30%

narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemise kuritegudes kahtlustatavatest ehk ligikaudu 150-200

isikut aastas.

Muudatuste mõju üksikisikutele puudutaks kõiki inimesi, kes puutuvad kokku uimastite ükskõik mil

viisil käitlemisega sh tarbimisega. Muudatuste mõjul väheneks narkootikumide käitlemisega seotud

kuritegude eest kohtulikult karistatud inimeste hulk kuna senisest paindlikum seadusandlus uimastite

tarvitajate osas võimaldab neile määrata sobivamaid alternatiivkaristusi või karistuse alternatiive.

Seetõttu peaks vähenema mõjutatud isikute nõudlus uimastite järele. Hinnates erinevate riikide

kogemuste põhjal narkosüütegudes karistuspoliitiliste valikute mõju rahvatervise kaitsele, võib

kokkuvõtlikult välja tuua järgmist:

1. Range karistuspoliitika ei vähenda ega heiduta narkootikumide tarbimist; karistuste leebumine

vähemohtlike tegude puhul ei oma negatiivset mõju ainete tarbimisele ega suurenda ainete

tarbimisest saadavat kahju. Pigem vastupidi, karistusmäärade leevendamine võimaldab

vähemohtlike vormide korral kasutada süüdlaste mõjutamiseks uusi õigusrikkumisi ennetavaid

ning sobivamaid karistusalternatiive.

2. Narkootikumidega seotud kuriteokoosseisude diferentseerimisel on otstarbekas teha seda

kombineeritult, kuid eelkõige arvesse võttes teo ohtlikkust ehk aine käitlemise eesmärki,

käideldavate ainete ohtlikkust ja kogust (kui mitmele inimesele aine narkojoobe tekitaks) ning

kombineerida neid asjaolusid diferentseerimise teiste alternatiividega. Kuriteokooseisude

kujundamisel võtta vähem tegureid, mis pole seotud konkreetse teo enda ohtlikkusega (nt

süüdlase eelnev karistatus).

Mõju riigieelarve tuludele ja kuludele ning mõju ettevõtjatele, kodanikele või vabaühendustele ja

nende halduskoormusele.

Kavandatavatel muudatustel puudub mõju riigieelarvele. Lisaks eeltoodule puudub mõju

halduskoormusele, st puudub vajadus arvesse võtta halduskoormuse tasakaalustamise reeglist

tulenevaid nõudeid. Eelkõige saab nendes valdkondades võimaliku mõju puudumist selgitada asjaoluga,

et kavandatavate muudatustega ei muudeta ühtegi senist narkootikumidega seotud süütegu lubatavaks

ja osade seni kuritegudena menetletud süütegude menetlemine edaspidi väärteona ei ole mõju

riigieelarvele, halduskoormusele ja ka ettevõtjatele ning vabaühendustele.

13

6. Edasine väljatöötamine

Kaasamine toimub esmalt VTK avaliku kooskõlastusena 2026. aastal. VTK saadetakse

kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks järgmistele asutustele: ministeeriumid, Riigikogu,

Riigikohus, maa- ja ringkonnakohtud, Eesti Advokatuur, Riigiprokuratuur, Tartu Ülikooli

õigusteaduskond.

Justiits- ja Digiministeerium palub väljatöötamiskavatsuse tagasisidena eelkõige tuua koos

tõenduspõhiste põhjendustega välja vastused küsimustele, kas üldse ja milliseid narkootikumidega

seotud seniste kuriteokoosseisude diferentseerimise võimalusi nähakse perspektiivsena. Lisaks ootab

Justiits- ja Digiministeerium VTK-ga seonduvalt tagasisidet kõigi karistusseadustikus

narkootikumidega seotud süütegusid puudutavate võimalike probleemkohtade kohta.

Eeldatav eelnõu avaliku konsultatsiooni ja kooskõlastamise

aeg

2026, I poolaasta

Õigusakti eeldatav jõustumise aeg 2027, I poolaasta

Vastutavate ametnike nimed ja kontaktandmed Krister Tüllinen,

[email protected];

56 623 759