| Dokumendiregister | Harju Maakohus |
| Viit | 6-3/26-63-1 |
| Registreeritud | 12.01.2026 |
| Sünkroonitud | 13.01.2026 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 6 Õigusemõistmise üldküsimused ja õigusteabe analüüsimine (alates 2025) |
| Sari | 6-3 Arvamused õigusaktide eelnõude kohta |
| Toimik | 6-3/2026 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Justiits- ja Digiministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Justiits- ja Digiministeerium |
| Vastutaja | Ülle Rüütalu (Pärnu Maakohus, Kohtudirektori juhtimisvaldkond, Infoteenistus) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898
Ministeeriumid Karistusseadustiku muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse (narkootikumidega seotud süüteod) esituskiri Saadame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, maa- ja ringkonnakohtutele, Eesti Advokatuurile, Riigiprokuratuurile karistusseadustiku muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsuse: narkootikumide käitlemisega seotud kuriteokoosseisude diferentseerimine. Väljatöötamiskavatsus esitatakse teadmiseks Riigikogule. Palume Teie kooskõlastust või arvamust 30 päeva jooksul arvates avaldamisest eelnõude infosüsteemis. Eelnõu ja seletuskirjaga on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis (EIS). Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: Karistusseadustiku muutmise seaduse väljatöötamiskavatsus Lisaadressaadid: Riigikohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Õiguskantsleri Kantselei Riigiprokuratuur Eesti Advokatuur Tartu Ülikooli õigusteaduskond Riigikogu Viru Maakohus Harju Maakohus Pärnu Maakohus Tartu Maakohus Johanna Maria Kosk 56 623 759; [email protected]
Meie 07.01.2026 nr 8-1/120-1
1
07.01.2026
Karistusseadustiku muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsus: narkootikumide käitlemisega
seotud kuriteokoosseisude diferentseerimine.
1. Probleemi kirjeldus ja selle tekke põhjus
Eestis on viimastel aastatel kasvanud enamlevinud narkootiliste ainete – kanepi, amfetamiini ja kokaiini
– tarvitamine ja retseptiravimite väärkasutus. Lisaks on kasvanud narkootikumide kangus. Noorte seas
on suurenenud korduvtarvitajate osakaal.1 Justiitsministeeriumi tellimusel analüüsiti 2023.–2024. aastal
neli korda aastas narkootikumide tarvitamisele viitavate ainejääkide sisaldust 13 suurema Eesti linna
reovees. Andmed näitasid, et kolme narkootilist ainet (kanep, amfetamiin, kokaiin) leidus alati kõikide
linnade reovees: hinnanguliselt tarbiti kogu Eestis ühes päevas suurusjärgus 45 000 doosi2 kanepit, 3500
doosi kokaiini ja 5000 doosi amfetamiini3. Ainete tarvitamise kasvu kinnitavad inimeste enesehinnangul
põhinevad ainete tarbimise uuringud. Eesti täiskasvanud rahvastiku uimastite tarvitamise uuringu
tulemused (2024) näitasid, et vähemalt korra elus on mõnda narkootilist ainet tarvitanud 31% Eesti 16–
64-aastastest elanikest (vs. 2018 25%)4. Samasugust trendi kinnitavad ka narkootiliste ainete leviku
uurimiseks läbi viidud reoveeuuringud, mille järgi tarvitab narkootikume iganädalaselt ligikaudu 30
000–40 000 inimest. Selle kõige negatiivsem otsene tagajärg on narkosurmad: 2022–2024 hukkus Eestis
narkootikumide üledoosi tõttu keskmiselt ligikadu 100 inimest aastas ehk kokku 293 inimest, mis on
ligikaudu kolm korda enam, kui eelnevatel aastatel ja võrreldavalt sama palju kui 15 aastat tagasi, kui
Eestisse jõudis uue ainena sünteetiline opioid, fentanüül, mis samuti põhjustas üledoosisurmade arvu
järsu kasvu5.
Praegused karistusmäärad on narkoainete enda tarbeks käitlejatele ja teistele müüjatele-vahendajatele
mõnel juhul üsna sarnased. Uimastipoliitika kujundamisel on aga leitud, et ainete tarvitajate karmilt
karistamine ei aita nende käitumist muuta või sõltuvust vähendada. Seepärast on mõistlik karistusi
eristada nii, et karmimad tagajärjed kaasnevad neile, kelle eesmärk on teiste tervise arvelt rikastuda ning
enda tarbeks tarvitajate ette nähtud karistused oleksid neist leebemad.
Narkootikumide käitlemisega seotud registreeritud kuritegude üldarv on viimastel aastatel püsinud
stabiilsena ja on olnud ligikaudu 1000 kuritegu aastas, mis moodustab 4% kõigist registreeritud
kuritegudest6. 2024. aastal pandi toime 974 narkootikumide käitlemisega kuritegu, millest omakorda
95% moodustas narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise kuriteod.7
Samas kõikidest kinnipeetavatest moodustab narkootikumidega seotud kuritegude eest karistatud isikute
osakaal 25%, olles sellega reaalset vangistust kandvate isikute puhul suurima osakaaluga kuriteoliik8.
1 Tervise Arengu Instituut. Narkootikumide tarvitamise olukord Eestis 2023, lk 7. 2 „Doos“ tähendab kogust, millest piisab EKEI eksperthinnangu kohaselt narkojoobe tekitamiseks „keskmisele“
inimesele. Sõltlaste puhul võib see kogus olla märksa suurem ning ööpäevas võidakse tarvitada ka mitu doosi
sama ja/või erinevat ainet, mistõttu toodud andmed ei näita tegelikku narkootikume tarvitanute arvu. 3 Justiits- ja Digiministeeriumi narkootikumide reovee seireandmed.
https://public.tableau.com/app/profile/kriminaalpoliitika/viz/Narkoreoveeseire/Tarbitudannused 4 Narkootikumide tarvitamise olukord Eestis 2024. Tallinn: Tervise Arengu Instituut. 2025 5 Narkootiliste ainete kasutamisest otseselt tingitud surmad soo ja vanuserühma järgi. Tervise Arengu Instituut.
SD41: Narkootiliste ainete kasutamisest otseselt tingitud surmad soo ja vanuserühma järgi. PxWeb 6 Justiits- ja Digiministeerium, Kuritegevuse ülevaade 2023 https://www.justdigi.ee/kuritegevus2023/ 7 Justiits- ja Digiministeerium Kuritegevuse ülevaade 2024 8 Justiits- ja Digiministeerium, Kuritegevuse ülevaade 2023. Vangistuse ptk.
https://www.justdigi.ee/kuritegevus2023/
2
Justiitsministeeriumi analüüsist9 selgus, et reaalse vangistusega karistatutel isikutel on narkootikumide
tarvitamine olnud peamisi uue kuriteo riski tõstvaid tegureid. 79% ohtlike narkootiliste ainete
tarvitajatest kuulati kahe aasta jooksul pärast vanglast vabanemist üle uues kuriteos kahtlustatavana,
samas kui mittetarvitajate puhul oli neid 45% vabanenutest. Eesti vanglates viibivatest kinnipeetavatest
oli 2024. aasta lõpu seisuga ligikaudu 40% uimastite tarvitamise häirega. Seetõttu saab öelda, et keelatud
aineid tarvitavad inimesed, kes selle harjumuse rahuldamiseks panevad toime õigusrikkumisi, mille
karistuseks mõistetakse reaalne vangistus, panevad väga suure tõenäosusega vabanedes toime uusi
õigusrikkumisi kuna vajadus uimasteid tarvitada, ei ole karistuse kandmisega kadunud.
Uimastitarvitajate arvu kasvuga koosmõjus iseloomustab Eesti uimastiturgu asjaolu, et oleme muutumas
uute ja sealhulgas sageli väga kangete sünteetiliste uimastite nö esmaseks turuks, mistõttu seni mitte
teadaolevaid uusi aineid jõudis näiteks 2025. aastal turule aastas paarkümmend10. Selliste ainete turule
jõudmine kätkeb endas topeltohtu, kuna ainete teadaolevale kahjulikkusele lisanduvad ka teadmatus
ainete koostisest ja sellega kaasnevad ainete manustamisega seotud riskid.
Karistuspoliitiline laiem õiguslik raamistik Euroopa Liidu (EL) liikmesriikidele narkootiliste ja
psühhotroopsete ainetega seotud süütegude reguleerimiseks tuleneb nõukogu raamotsusest
2004/757/JSK11, millega on kehtestatud miinimumsätted kuritegude tunnuste ja karistuste kohta
ebaseadusliku uimastikaubanduse valdkonnas. Nende kohaselt peavad olema karistatavad kõik
narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemisega seotud tegevused, mis on suunatud aine edasisele
levitamisele. Liikmesriikide pädevuses on määratleda, kuidas on reguleeritud isikliku tarbimisega
seotud aine käitlemise vormid. Raamotsuse järgi peab olema keelatud kõikide narkootiliste ainete
nimekirja kuuluvate ainete käitlemine.
Nõukogu raamotsuse järgi on liikmesriikidele kohustuslikud miinimumsanktsioonimäärad narkootiliste
ja psühhotroopsete ainete käitlemise eest järgmised:
- Igasugune uimastite käitlemine aine väikeses koguses, kui selle eesmärk on suunatud aine
edasisele levikule: maksimaalne karistusmäär peaks olema vähemalt 1–3 aastat.
- Igasugune uimastite käitlemine aine suures koguses, kui selle eesmärk on suunatud aine
edasisele levikule ja mis tekitavad väga suurt kahju tervisele või mis on oluliselt kahjustanud
paljude isikute tervist: maksimaalne karistusmäär peaks olema vähemalt 5–10 aastat.
- Kuritegeliku ühenduse kooseseisu toime pandud narkokuritegude puhul peaks
miinimumkaristusmäär olema vähemalt 10 aastat vabadusekaotust.
Eestis on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslik käitlemine kriminaalkorras karistatav
karistusseadustiku (KarS) 12. peatüki esimese jao (§-d 183–190) alusel ning väärteokorras karistatav
narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) kolmanda peatüki § 151
alusel.
Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete väikese ja suure koguse vahelise piiri sätestab NPALS-i § 31,
mille kohaselt suur on narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab
narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele.
- Väikese koguse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemise eest edasiandmise eesmärgil
näeb KarS § 183 lg 1 ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.
- Suure koguse käitlemise eest (sõltumata käitlemise eesmärgist) näeb KarS § 184 lg 1 ette ühe-
kuni kümneaastase vangistuse.
9 Andri Ahven, Ave Roots, Mari-Liis Sööt. Retsidiivsus Eestis 2017, lk 22. 10Uued ajutise käitlemispiiranguga psühhoaktiivsed ained https://www.politsei.ee/et/juhend/ennetusalased-
materjalid/uued-ajutise-kaitlemispiiranguga-psuhhoaktiivsed-ained 11 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/ALL/?uri=celex%3A32004F0757
3
- Grupi poolt suure koguse narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise eest (sõltumata
käitlemise eesmärgist) näeb KarS § 184 lg 2 p 1 ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse.
- Varem ükskõik millise narkootikumidega seotud kuriteo toime pannud isiku poolt
suure koguse narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise eest (sõltumata käitlemise
eesmärgist) näeb KarS § 184 lg 2 p 2 ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse.
- Narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise eest suure varalise kasu eesmärgil näeb KarS
§ 184 lg 21 ette kuue- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse.
Aine käitlemise eest edasiandmise eesmärgita on Eestis võimalik mõista märksa pikem vangistus kui
lähiriikides: esmakordse rikkumise korral Eestis kuni 10 aastat, Lätis kuni 3 aastat, Leedus kuni 2 aastat,
Soomes kuni 2 aastat, Rootsis kuni 3 aastat, Norras kuni 2 aastat, Taanis kuni 2 aastat.
Aine vahendamise, müügi jms edasiandmise eesmärgil käitlemise eest on Eestis esmakordse rikkumise
korral võimalik karistus samuti kuni 10 aastat, mis ei erine lähiriikide karistusmääradest sarnastel
juhtudel. Eesti on siinse piirkonna riikide seas ainus, kus samaliigilise kuriteo korduv toimepanek on
automaatselt karistust raskendav asjaolu.
Senised muudatused narkootikumidega seotud kuritegude regulatsioonide muutmistel ja
karistusõiguslikud võimalused reageerimisele on piiratult suunatud ainult neile süüdlastele, kellel juba
on väljakujunenud ja diagnoositav sõltuvushäire ehk uimastite tarvitamise raskeim vorm. Kuna
narkootikumide tarvitamisest tingitud sõltuvushäirete osas esineb Eestis tugev aladiagnoosimine ning
paljud inimesed pole eluliselt huvitatud uimasti tarvitamise sõltuvusdiagnoosi määramisest, siis senised
karistuspoliitilised muudatused puudutavad väikest osa võimalikust sihtrühmast, kellel on kuriteo
toimepanemise hetkeks uimastite tarvitamisest tingitud haigusseisund diagnoositud.
Suure ulatusega narkosüütegude puhul on Riigikohus osundanud12, et suure varalise kasu (40 000 eurot)
alusel rangema karistusnormi loomine (KarS § 184 lg 21) ei pruukinud kaitstava õigushüve (rahvatervise
kaitse) seisukohalt olla kõige eesmärgipärasem. Riigikohus märgib, et ainult käideldud puhta aine
koguse järgi on võimalik hinnata, kui suurele hulgale inimestele oleks käideldud narkootilisest ainest
narkojoobe tekitamiseks piisanud ja kui ulatuslikult süüdlane sellise teoga rahvatervist ohustas; ainete
müügist saadav varaline kasu ei ole süü suuruse hindamisel objektiivsem viis.
Kokkuvõtlikult saab esinevad probleemid kirjeldada järgnevalt:
- uimastite tarvitamine Eestis kasvab ja seadused küll võimaldavad tegeleda keelatud ainete
pakkumise vähendamisega, kuid ei toeta piisavalt hästi nõudluse vähendamist ehk
tervisekahjude vähenemist;
- olemasolev regulatsioon ei erista piisavalt keelatud aine vaid enda tarbeks käitlejaid neist, kes
teevad seda aine levitamise ja ainelise kasu teenimise eesmärkidel;
- uute ja kangemate uimastite tarvitamine on kasvanud, mistõttu panevad ka aineid vaid enda
tarbeks valdavad isikud toime enamasti I astme kuriteo sanktsioonimääraga 1–10 aastat ja
korduva teo korral vangistusega 3–15 aastat;
- suur osa kriminaalkorras karistatud uimastikäitlejatest on ka ise ainete tarvitajad ja nende puhul
toovad liialt ranged ettenähtud karistused vältimatult kaasa olukorra, kus suhteliselt suur osakaal
kinnipeetavatest on pikaajalised uimastitarvitajad. Kui Eestis on ligikaudu neljandik
kinnipeetutest karistatud uimastitega seotud kuriteo eest, siis Euroopa riikides on see keskmiselt
19%13;
12 Riigikohtu lahend 1-18-2232, p 75–79. https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=1-18-2232/179 13 https://wp.unil.ch/space/files/2023/06/230626_Key-Findings-SPACE-I_Prisons-and-Prisoners-in-Europe- 2022.pdf lk 15
4
- reaalse vangistusega karistatute puhul on varasem uimastite tarvitamine peamisi vabanemise
järel uute kuritegude toimepanemist ennustavaid tegureid. Seega jäävad uimastitarvitajatest
süüdlased väga suure tõenäosusega pikemalt ja korduvalt karistussüsteemi vaatevälja.
Eestis on viimastel aastatel kasvanud narkootiliste ainete tarvitamine, turule jõuavad üha kangemad ja
ohtlikumad uimastid ning järjest suurem osa tarvitajatest on noored ja korduvkasutajad. Probleemil on
mitu põhjust: ainete kättesaadavus, nõudluse vähendamisele suunatud tervishoiu- ja sotsiaalmeetmete
piiratud mõju ning karistussüsteem, mis keskendub peamiselt pakkumise tõkestamisele ega tee piisavalt
vahet isiklikuks tarbeks valdavate ja narkootikume levitavate isikute vahel. Selle tulemusel satuvad
sõltuvushäirega inimesed sageli vanglasse, kus nende sõltuvus ei vähene ning see omakorda suurendab
riski, et nad pöörduvad pärast vabanemist tagasi narkootikumide tarvitamise ja sellega seotud korduvate
kuritegude juurde.
Kõigil VTK-s välja pakutavatel regulatiivsetel muudatustel on vähemalt kaudne mõju eelpool
kirjeldatud uimastitega seotud probleemide lahendamisel. VTK eesmärk on koos huvirühmadega leida
lahendusi karistussüsteemi muutmiseks ning hinnata, kas ja millised narkootikumidega seotud
kuriteokoosseisude diferentseerimise võimalused oleksid senisest tõhusamad ja perspektiivsed, et
vähendada narkootikumide nõudlust ja pakkumist.
2. Eesmärgid ja saavutatava olukorra kirjeldus
2021. aastal kinnitas Vabariigi Valitsuse uimastiennetuse komisjon narkopoliitika valge raamatu,
millega nähakse ette uimastipoliitika eesmärgid kuni aastani 203014. Karistuspoliitika kujundamise
peamise eesmärgina sõnastati, et karistuspoliitika peab tulevikus toetama narkootikumide tarvitamisega
seotud tervisekahjude vähenemist. Selleks tuleks karistuspoliitikas leida senisest parema tasakaalu
ainete tarvitajate, sealhulgas sõltlastest õigusrikkujate ning narkootiliste ainetega kriminaalse tulu
teenimise eesmärgil kauplejate, tarnijate ja vahendajate karistamisel.
Pakutavate muudatuste üldisem eesmärk on narkootikumide tarvitamise ja sellega kaasnevate kahjude
vähenemine. Kavandatavad muudatused on suunatud narkootikumide tarvitamisest põhjustatud kahjude
vähendamisele ning karistusõiguse paremale keskendumisele narkootiliste ainete levitajatele ja
narkokuritegevusele. Eesmärk on luua regulatsioon, mis eristab selgemalt ainete tarvitamisega seotud
rikkumisi nendest tegudest, mis on suunatud narkootiliste ainete levitamisele ja kriminaalse tulu
teenimisele. Selleks pakutakse käesolevas eelnõu väljatöötamiskavatsuses välja võimalused, kuidas
narkootikumide käitlemist käsitlevas karistuspoliitikas leida senisest parem tasakaal ainete tarvitajate
(sealhulgas sõltlaste) ning narkootiliste ainetega kriminaalse tulu teenimise eesmärgil kauplejate,
tarnijate ja vahendajate karistamisel.
Teisalt tuleb käesolevate muudatusettepanekute puhul võta arvesse, et pakutavad muudatused ei tooks
kaasa illegaalsete ainete tarvitamise kasvu ühiskonnas. Muudatuste kaalumisel on arvesse võetud teiste
riikide kogemusi, kes on oma narkootikumidega seotud karistuspoliitikat korrigeerinud võrreldes Eesti
praeguse regulatsiooniga leebemaks.
Karistusmäärade muutmise mõju ainete tarbimistasemele on reas Euroopa riikides uuritud kanepi
näitel15. Kindlasuunalist seost pole ilmnenud ning seega ei saa väita, et karistusmäärade vähendamine
tooks kaasa keelatud ainete levitamise ja seeläbi tarvitamise kasvu ehk suurendaks kahju rahvatervisele.
Samamoodi ei saa käesolevas lõigus viidatud uuringu tulemustele tuginedes väita, et karistusmäärade
suurendamine tooks ainete tarvitamise vähenemise16.
14 Eesti narkopoliitika aastani 2030. Siseministeerium, 2021. https://www.siseministeerium.ee/uimastiennetus 15 https://www.emcdda.europa.eu/publications/adhoc/cannabis-legislation-europe_en 16 Nt olenevalt riigist karistusmäärade vähendamisega tarbimistase tõusis, jäi samaks või langes. Analoogiliselt
olid trendid eri riikides erisuunalised ka karistusmäärade tõstmisel.
5
Vabariigi Valitsuse koalitsioonileppe punkt17 näeb eesmärgina ette vähendada narkokuritegevust,
toetades perekondi laste ja noorte abistamisel sõltuvustest vabanemisel; samuti julgustada peresid riigi
poole pöörduma lastele abi küsimiseks karistust kartmata ning suunata narkokuritegusid toime pannud
noored karistuse asemel teenustele. Selle eesmärgi täitmiseks tuleb Justiits- ja Digiministeeriumil
esitada narkootikumidega seotud kuritegude (ainete käitlemise koosseisude karistusseadustiku §-de
183–184 diferentseerimine) ja teiste puutuvate seaduste väljatöötamiskavatsus.
Nagu eelpool kirjeldatud, tuleneb üldine seadusandlik raamistik EL liikmesriikidele narkootiliste ja
psühhotroopsete ainetega seotud süütegude reguleerimiseks tuleneb nõukogu raamotsusest, millega
kehtestati miinimumid kuritegude tunnuste ja karistuste kohta ebaseadusliku uimastikaubanduse
valdkonnas.
Raamotsuse kohaselt ei ole liikmesriikidel rahvusvaheliste lepingute järgi õigust legaliseerida mõne
narkootilise aine käitlemist aine levitamise eesmärgil. Küll on liikmesriikidel õigus siseriikliku õigusega
määratleda, millisel viisil on erinevad keelatud ained ja nende käitlemine karistusõigusega seonduvalt
diferentseeritud, seetõttu ei ole nõuet, et uimastite hoidmine või ostmine ilma ainete levitamise
eesmärgita oleks määratletud kuriteona, sealhulgas olenemata aine hulgast.
Muudatuste tulemusena muutuks seadusandlus ja seeläbi reageerimine uimastitega seotud kuritegudele
enam seotuks uimastite käitlemisega seotud õigusrikkumiste ohtlikkusega. Seadusega kaitstava
õigushüve ehk rahvatervise seisukohalt on uimastitega seotud kuriteod seda ohtlikumad, mida
ohtlikumat ainet, mida suuremas koguses ja mida enamatele inimestele levitatakse. Seega peaks
saavutatav olukord ehk uimasteid puudutavad karistusõiguse koosseisud kaitsma eelpool mainitud
õigushüve senisest paremini.
Kavandatavate muudatuste tulemust saab hinnata retsidiivsusandmete hindamise kaudu. Justiits- ja
Digiministeerium hindab iga süüteoliigi sh narkokuritegude puhul kahe aastast retsidiivsust erinevate
karistusalternatiivide puhul eraldi (nt reaalne vangistus, kriminaalhoolduse käitumiskontroll.,
kriminaalmenetluse tingimuslik lõpetamine, jms). Eelkõige peaks kavandatav muudatus mõjutama neid
süüdlasi, kelle puhul on narkokuritegude toimepanek seotud nende enda tarbimisharjumuse
rahuldamisega ja annab tuleviks paindlikumad viisid neile sobiva karistusalternatiivi valikul. Teiste
riikide analoogsete muudatuste mõju kogemust arvestades, ei ole kavandatavatel muudatustel laiemat
mõju narkootiliste ainete tarbimisele ühiskonnas. Seetõttu saab muudatuse mõõdetavaid eesmärke
olemasoleva teabe pinnalt käsitleda küllaltki kitsalt õigusrikkujate kontekstis.
3. Võimalikud lahendused
Senised regulatiivsed lahendused narkootikumidega seotud karistuste muutmisel on olnud suunatud
sellele, et diagnoositud sõltuvushäirega süüdlastele pakkuda reaalse vangistuse või muu karistuse
asemel alternatiive, pannes karistuse kohaldamata jätmisel süüdlasele tema enda nõusolekul kohustusi,
mis vähendaksid uue samaliigiliste süütegude toimepanemist.
2014. aastal lisati karistusseadustikku § 692 ja loodi võimalus vangistuse asendamiseks raviga, juhul kui
isikule mõistetakse kuuekuuline kuni kaheaastane vangistus teo eest, mille ta on toime pannud ravitava
või kontrollitava psüühikahäire tõttu. Sätte kohaselt võib vangistuse asendada narkomaanide
sõltuvusraviga isikul, kes on kuriteo toime pannud narkomaania tõttu. Ligikaudu kümne aasta jooksul
on seda alternatiivkaristust kasutatud paaril korral aastas ehk kokku ligikaudu 50 juhul. Kuna tegemist
on väikese sihtrühmaga, siis ei saa teha põhjalike järeldusi meetme mõju kohta retsidiivsusele. Peamine
põhjus selle väheseks kohaldamiseks on asjaolu, et suures koguses narkootilise aine käitlemise eest
mõistetav sanktsiooni alammäär on üks aasta ehk seda saab kohaldada vaid nendele süüdlastele, keda
karistatakse karistusnormi miinimummäära lähedase karistusega. Lisaks saab seda meedet kohaldada
kitsalt ainult nendele süüdlastele, kellel on diagnoositud uimastite tarvitamisest tingitud sõltuvushäire.
17 Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi ja seire juhtlaud, valdkond: perepoliitika.
https://www.valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise-alused/tegevusprogramm-0
6
2019. aastal muudeti kriminaalmenetluse seadustiku § 203 ja lisati võimalus, et I astme narkosüüteo
korral saab kriminaalmenetluse tingimuslikult lõpetada karistuse ebaotstarbekuse põhjusel.
Eeltingimiseks seati, et süüdlast võib sõltuvushäire ravimise või selle häire kontrolli all hoidmisega
mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.
Mõlema eelpool kirjeldatud muudatuse kõige kriitilisem aspekt on, et neid saab kohaldada piiratult
ainult neile süüdlastele, kellel juba on väljakujunenud ja diagnoositav sõltuvushäire ehk uimastite
tarvitamise raskeim vorm. Samas on teada, et sõltushäire osas on Eestis tugev aladiagnoosimine ning
paljud inimesed pole eluliselt huvitatud uimasti tarvitamise sõltuvusdiagnoosi määramisest. Lisaks
kitsendab selline piirang nende meetmete kasutamist süüdlastel, kes küll tarvitavad uimasteid, kuid
kellel sõltuvushäiret polnud välja kujunenud.
Seega saab öelda, et senised regulatiivsed lahendused ei ole olnud piisavad selleks, et uimastite
tarvitamisega seotud õigusrikkumistele uusi rikkumisi enam ennetaval viisil reageerida. Seda kinnitab
olemasolevate võimaluste vähene kasutamine, tulenevalt seatud kitsendustest. Lisaks pole vähenenud
narkootikumidega seotud kuritegude toimepanemine ja nende eest süüdi mõistetute arv, niisuguste
kuritegudega seotud vangide osakaal kõikidest vangidest ega ka uimastite tarvitamine üldiselt.
Narkootikumide käitlemisega seotud kuriteokoosseisude diferentseerimisel saab lähtuda seaduse
praegusest sõnastusest (käitlemise erinevad viisid) või tuua sisse täiesti uued alused. Võimalikud
diferentseerimise alused on järgmised.
- Aine suure koguse korral lähtumine käitlemise eesmärgist. Sel juhul oleks eraldi koosseisud
olenevalt sellest, kas käitlemine on suunatud aine edasisele levitamisele või vaid enda
tarbimiseks. Muudatus järgiks loogikat, kuidas on praegu eristatud KarS § 183 kuriteod ja
NPALS § 151 väärteod.
- Aine kogusest lähtuv diferentseerimine, muutes NPALS §-s 31 sätestatud suure koguse alampiiri
(aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele). Lisaks saaks
tuua sisse täiendava narkootilise või psühhotroopse aine koguse määratluse, nt aine, taime või
seene „väga suur kogus“.
- Aine käitlemise kuritegude diferentseerimine lähtuvalt süüdlase ja teo ohtlikkusest. Praegu
loetakse raskendavateks asjaoludeks varasem karistatus samaliigilise teo eest, teo toime
panemine grupis ning suure varalise kasu saamise eesmärk.
- Süütegude klassifitseerimine lähtuvalt ainerühmast või konkreetsest aine(st) liigist; selleks on
fikseeritud nimekiri või nimetatakse konkreetne aine, nt kanep. Välisriikide praktika jaguneb
ses osas üldjoontes kolmeks: 1) riigid, kus karistus sõltub aine liigist ja on fikseeritud nimekiri
või konkreetne aine ning näidatud on aine liigi eristamise alus, milleks on aine(te) riskitase
kaitstava õigushüve suhtes; 2) riigid, kus süüteo puhul tuleb/võib arvestada kahjulikkust või
riskiastet (aineid ei nimetata, sisustatakse kohtupraktikas): 3) riigid, sh Eesti, kus aine liiki või
ainerühma karistuse määramisel ei arvestata18.
Järgnevalt tuuakse regulatiivsete võimaluste täpsem kirjeldus.
Suure koguse aine käitlemise (KarS § 184) diferentseerimine lähtuvalt aine käitlemise
eesmärgist
Narkootikumidega seotud ja nende käitlemist puudutavate süütegude puhul on kaitstavaks õigushüveks
rahvatervis19. Rahvatervise kaitse seisukohalt kujutavad aine käitlemise erinevad vormid20 endast
18 Ahven, A., Tüllinen, K., Tamm, R. (2024). Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku käitlemise
kuriteokoosseisudes karistuste diferentseerimise võimalikkusest. Kriminaalpoliitika analüüs.
Justiitsministeerium, kriminaalpoliitika osakond. https://www.justdigi.ee/uuringud#kriminaalpoliitika, lk 10. 19 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, 2021. 20 Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 2 lg 3 määratleb käitlemise vormid,
milleks on: narkootiliste või psühhotroopsete ainete või lähteainete omamine, valdamine, vahendamine,
7
erineva potentsiaaliga ohtu rahvatervisele. Seega tuleks eelkõige kaaluda suure koguse aine käitlemise
puhul analoogilist diferentseerimist, nagu see praegu on väikese koguse puhul, kus aine valdamine ja
omandamine ilma edasiandmise eesmärgita, kui vähemohtlik rikkumine, oleks leebema karistusmääraga
(II astme kuritegu), võrreldes aine ükskõik mis vormis levitamisele suunatud käitlemisega (I astme
kuritegu). Kuna praegu ei sõltu suure koguse käitlemise korral sanktsioonimäär sellest, kas isik käitleb
aineid enda tarbeks või edasilevitamise eesmärgil, siis senise regulatsiooni paremast rakendamisest ei
piisa.
Aine suure koguse alampiiri tõstmine
Aine suure koguse alampiiri oleks otstarbekas tõsta nii, et see kajastaks paremini koguseid, mida ainete
regulaarselt tarvitajad igapäevaselt ainult enda tarbeks valdavad. Keskmiselt vastab niisugune kogus
puhta aine hulgale, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kolmekümnele inimesele. Sarnane
lähenemine on kooskõlas mitmete EL riikide praktikaga, kus väiksemate koguste käitlemine on
väärteona reguleeritud. Euroopa Liidu Uimastiameti (EUDA, varasem EMCDDA) analüüsid näitavad,
et madalad koguse piirid (nagu Eesti praegune 10 doosi) viivad tarbetu kriminaliseerimiseni, eriti noorte
ja episoodiliste tarvitajate seas. Eesti reoveeanalüüsid (2023–2024) kinnitavad, et kanepi ja amfetamiini
tarbimine on laialdane, mistõttu kõrgem piir võimaldaks keskenduda ohtlikumatele juhtumitele.
Ainekoguste määratlemisel väiksena või suurena on riikidel iseseisev otsustuspädevus. On riike, kus
aluseks on võetud tavapärane nö usutav kogus, mille puhul võib eeldada, et inimene võib omada seda
enda tarbeks. Teistes liikmesriikides, sh Eestis on koguseline piirmäär kehtestatud selle järgi, milline
kogus ainet tekitaks narkojoobe keskmisele inimesele. Niisugust lähenemist (lähtumine keskmisest
inimesest, mitte nt pikaajalisest või regulaarsest narkootikumide tarvitajast) on korduvalt rõhutanud ka
Riigikohus oma lahendites.
Enamlevinud ainete kogused, millest piisab joobe tekitamiseks kümnele inimesele on Eestis
ekspertarvamusena määratletud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt.
Aine suure koguse alampiiri tõstmine oleks ainuke diferentseerimise viis, kus kaasneks seni kuriteona
kvalifitseeritud tegude menetlemine tulevikus väärteona. Juhul kui aine suure koguse alampiir oleks
tänase kümne doosi asemel 30 doosi, muutuks ligikaudu 20–25% praegu KarS § 184 kuriteona
menetletavatest juhtumitest väärtegudeks NPALS § 151 järgi või nn väikese koguse kuritegudeks KarS
§ 183 järgi. Suure koguse alampiiri tõstmine tähendaks ka juba mõistetud kuriteokaristuste
ümberkvalifitseerimist väärteokaristusteks.
Aine väga suure koguse määratlemine
Karistust raskendava asjaoluna suure varalise kasu saamise eesmärgi (KarS § 184 lg 21) asemel tuleks
kaaluda võimalust määratleda NPALS-is aine „väga suur kogus“, mis koos käitlemise ohtlikemate
vormidega oleks tavakoosseisust eraldi ja karmimalt karistatav.
Narkootilise aine käitlemisest loodetava varalise kasu suurus on kaudne indikaator, mis võib osutada
aine kogusele ja ohtlikkusele. Soovitud ja saadud varaline kasu pole otsene näitaja, mis iseloomustaks
teo vahetut ohtlikkust rahvatervisele, vaid selleks on käideldud aine võimalik joovet tekitava mõju ulatus
(inimeste arv, kellele see aine tekitaks narkojoobe). Lisaks on narkootiliste ainete tänavamüügi hind
võrreldes raha väärtusega aastatega pigem langenud. Rahvatervise kaitse seisukohalt oleks esmatähtis
arvestada aine ohtlikkust ning millises koguses ja kellele seda levitatakse, mitte niivõrd aine käitlemisest
saadavat suurt varalist kasu.
tarbimine, kasvatamine, korjamine, valmistamine, tootmine, töötlemine, pakkimine, säilitamine, hoidmine,
laadimine, vedu, sisse- ja väljavedu, tolliprotseduuri transiit rakendamine (edaspidi transiit), tasu eest või tasuta
tarnimine kolmandale isikule.
8
Ülalkirjeldatud olukorra võimaliku negatiivse mõju leevendamiseks ning et rahvatervise kaitse eesmärk
ei saaks kahjustatud oleks samal ajal otstarbekas lisaks sätestada ainekoguse uus määratlus „väga suur
kogus“. Näiteks kui see tähendaks aine kogust, millest piisab joobe tekitamiseks enam kui 5000
inimesele, siis oleks sellega kaetud kuni 5% kõige ohtlikumatest narkootikumide käitlemise
kuritegudest. Nende kuritegude puhul oli seni koosseisu raskendav asjaolu suure varalise kasu saamise
eesmärk, mille alternatiivina oleks otstarbekas raskendava asjaoluna kasutada teo ohtlikkust paremini
kirjeldavat „aine väga suurt“ kogust
Diferentseerimine lähtuvalt aine ohtlikkusest.
Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja ainerühmadega seotud süütegude regulatsiooni järgi
jagunevad Euroopa riigid kolme rühma: riigid, kus karistuse määramisel aine liiki ei arvesta; riigid, kus
arvestatakse aine kahjulikkust või riskiastet, kuid seadustes konkreetseid aineid ei nimetata ja
kahjulikkust või ohtlikkust ei ole määratletud; riigid, kus süüteod on klassifitseeritud lähtuvalt aine
rühmast või konkreetsest aine(st) liigist, st on fikseeritud nimekiri või konkreetne aine, nt kanep. Eesti
kuulub praegu nende riikide hulka, kus karistus aine liiki ei arvesta, kuid Riigikohus on mitmes oma
lahendis aine ohtlikkust siiski arvesse võtnud, viidates nt kokaiinile kui keskmisest ohtlikumale ja
tugevamale, ning kanepile kui keskmisest nõrgemale ehk pehmemale narkootilisele ainele21.
Seega on võimalik käitlemise koosseisudes teha ainetest või ainerühmadest lähtuv diferentseerimine ja
määratleda täpsemalt nö vähemohtlikud ja enamohtlikud ained või ainerühmad ning näha nende
käitlemise korral ette eraldi sanktsioonimäärad.
Diferentseerimine lähtuvalt aine käitlemise teo korduvusest
Narkootilisi või psühhotroopseid aineid kergemas vormis ja ilma levitamise eesmärgita käitleva (aine
valdamine, omandamine) isiku eelnev karistatus iseenesest ei suurenda ohtu rahvatervisele. Seetõttu
tasub kaaluda aine käitlemise koosseisudes eelneva karistatuse kui karistust automaatselt raskendava
asjaolu otstarbekust. Eelnev karistatus peaks jääma automaatselt raskendavaks asjaoluks vaid
rahvatervisele selgelt ohtlikemate aine edasi levitamisele suunatud käitlemisvormide puhul; samuti
alaealise vastu suunatud narkokuritegude puhul.
Loobumine kriminaalmenetluse tingimusliku lõpetamise eeltingimusena süüdlasel
sõltuvusdiagnoosi olemasolust
KrMS § 203 lõike 11 kohaselt tohib praegu kriminaalmenetluse tingimuslikult lõpetada ainult siis, kui
isikul on juba eelnevalt diagnoositud sõltuvushäire. Seega seoti karistusõiguslik lähenemine asjaoluga,
kas inimesel oli varasemalt ainete tarvitamisest tekkinud sõltuvus ja kas see sõltuvus oli faktiliselt
diagnoositud. Seesugune piirang ei võimalda rakendada karistusalternatiivi isikutel, kes küll tarvitavad
aineid regulaarselt, kuid sõltuvus pole veel välja kujunenud või on diagnoosimata, aga kelle puhul oleks
sätte kohaldamine korduvkuritegevuse ennetamise seisukohalt otstarbekas. Kuna Eestis on narkootilisi
ja psühhotroopseid aineid tarvitavate isikute hulgas sõltuvushäire esinemine aladiagnoositud, tuleks
kaaluda selle piirangu tühistamist.
Karistusseadustiku muutmise eelnõu väljatöötamise kavatsuses esitatud regulatiivsed võimalused valiti
peamiselt Justiitsministeeriumis 2024. aastal koostatud analüüsis „Narkootiliste ja psühhotroopsete
ainete ebaseadusliku käitlemise kuriteokoosseisudes karistuste diferentseerimise võimalikkusest“
toodud ettepanekutest lähtuvalt. Neile tuginedes oleks optimaalne diferentseerida aine käitlemise
koosesise kombineeritud variandis ja teha järgnevad muudatused:
1. Viia sisse suure koguse aine käitlemise (KarS § 184) diferentseerimine lähtuvalt aine käitlemise
eesmärgist, kus kõik aine edasisele levitamisele suunatud käitlemisvormid oleks I astme
21 RKKK 1-18-2232/179 p 72, KarS kommenteeritud väljaanne, 12. ptk., 3.4.3.
9
kuriteod ja aine tarvitamisele suunatud käitlemise vormid oleks erinevalt praegusest II astme
kuriteod.
2. Loobuda suure varalise kasu saamise eesmärgist kui süütegu automaatselt raskendavast
asjaolust ja selle alternatiivina sätestada NPALS §-s 31 aine suure koguse kõrval aine „väga suur
kogus“ ja seda kogusena, millest on võimalik narkojoobe tekitamine vähemalt 5000 inimesele.
3. Muuta NPALS §-s 31 aine suure koguse alampiiri, nii et suureks loetakse kogus, millest piisab
narkojoobe tekitamiseks vähemalt kolmekümnele inimesele (senise kümne asemel).
4. Varasem karistatus samaliigilises kuriteos jätta automaatselt karistust raskendava asjaoluna
alles ainult aine levitamisele suunatud käitlemisvormide puhul.
Kuigi ei ole vaidlust selles osas, et erinevad narkootilised ja psühhotroopsed ained on erineva ohtlikkuse
ja sõltuvuspotentsiaaliga, ei ole diferentseerimine lähtuvalt aine ohtlikkusest otstarbekas. Näiteks kanepi
kui ühekordsel tarvitamisel tervisele suhteliselt vähemohtliku uimasti ohtlikkus rahvatervisele tuleneb
selle aine laialdasest levikust, mistõttu ei ole põhjendatud karistusõiguse kaudu luua kanepi levikule nö
soodsamad tingimused, võrreldes teiste narkootiliste ainetega.
Järgnevalt näidatakse, milline võiks olla karistusseadustiku §-de 183–184 ja NPALS § 31 sõnastus koos
võimalike sanktsioonimääradega, kui eelpool toodud neli diferentseerimise alust oleks kasutusel.
Praegune Uus
KarS § 183. Narkootilise ja psühhotroopse aine
väikeses koguses ebaseaduslik käitlemine
(1) Narkootilise või psühhotroopse aine
väikeses koguses ebaseadusliku edasiandmise
või vahendamise, selle ebaseadusliku
valmistamise, omandamise või valdamise eest
edasiandmise eesmärgil, samuti ebaseaduslikult
selle väikeses koguses üle riigipiiri toimetamise
eest süstemaatiliselt –
karistatakse rahalise karistuse või kuni
kolmeaastase vangistusega.
(2) Sama teo eest, kui see on toime pandud:
1) grupi poolt;
2) isiku poolt, kes on varem toime pannud
käesolevas jaos sätestatud kuriteo või
narkootilise või psühhotroopse aine varguse,
röövimise, ebaseadusliku sisse- või väljaveo,
üleandmise või käitlemise kinnipidamiskohas, –
karistatakse rahalise karistuse või kuni
viieaastase vangistusega.
KarS § 183. Narkootilise ja psühhotroopse aine
väikeses koguses ebaseaduslik käitlemine
(1) Narkootilise või psühhotroopse aine
väikeses koguses ebaseadusliku edasiandmise
või vahendamise, selle ebaseadusliku
valmistamise, omandamise või valdamise eest
edasiandmise eesmärgil, samuti ebaseaduslikult
selle väikeses koguses üle riigipiiri toimetamise
eest süstemaatiliselt –
karistatakse rahalise karistuse või kuni
kolmeaastase vangistusega.
(2) Sama teo eest, kui see on toime pandud:
1) grupi poolt;
2) isiku poolt, kes on varem toime pannud
käesoleva jao § 183 lõikes 2 või § 184 lõigetes
11ja 21 või käesolevas jaos §-des 185–187
sätestatud kuriteo või narkootilise või
psühhotroopse aine varguse, röövimise,
ebaseadusliku sisse- või väljaveo, üleandmise
või käitlemise kinnipidamiskohas, –
karistatakse rahalise karistuse või kuni
viieaastase vangistusega.
KarS § 184. Narkootilise ja psühhotroopse aine
suures koguses ebaseaduslik käitlemine
(1) Narkootilise või psühhotroopse aine suures
koguses ebaseadusliku käitlemise eest –
karistatakse ühe- kuni kümneaastase
vangistusega.
KarS § 184. Narkootilise ja psühhotroopse aine
suures koguses ebaseaduslik käitlemine
(1) Narkootilise või psühhotroopse aine
suures koguses ebaseadusliku omandamise,
valdamise või valmistamise eest –
karistatakse rahalise karistuse või kuni
viieaastase vangistusega.
(11) Narkootilise või psühhotroopse aine
suures koguses ebaseadusliku edasiandmise
või vahendamise; selle ebaseadusliku
valmistamise, omandamise või valdamise eest
edasiandmise eesmärgil, samuti
10
(2) Sama teo eest, kui see on toime pandud:
1) grupi poolt;
2) isiku poolt, kes on varem toime pannud
käesolevas jaos sätestatud kuriteo või
narkootilise või psühhotroopse aine varguse,
röövimise, ebaseadusliku sisse- või väljaveo,
üleandmise või käitlemise kinnipidamiskohas, –
karistatakse kolme- kuni viieteistaastase
vangistusega.
(21) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2
sätestatud teo
eest, kui see on toime pandud suure varalise
kasu saamise eesmärgil, –
karistatakse kuue- kuni kahekümneaastase või
eluaegse vangistusega.
ebaseaduslikult selle suures koguses üle
riigipiiri toimetamise eest edasiandmise
eesmärgil – karistatakse ühe- kuni
kümneaastase vangistusega.
(2) Sama teo eest, kui see on toime pandud:
1) grupi poolt;
2) isiku poolt, kes on varem toime pannud
käesoleva seadustiku § 183 lõikes 2 § 184
lõigetes 11ja 2 või §-des 185–187 sätestatud
kuriteo või narkootilise või psühhotroopse
aine varguse, röövimise, ebaseadusliku sisse-
või väljaveo, üleandmise või käitlemise
kinnipidamiskohas, –
karistatakse kolme- kuni kümneaastase
vangistusega.
(21) Kehtetu
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 ja 2
sätestatud teo eest, kui see on toime pandud
väga suures koguses aine ebaseadusliku
käitlemise eesmärgil, –
karistatakse kuue- kuni kahekümneaastase
või eluaegse vangistusega.
NPALS § 31. Narkootiliste ja psühhotroopsete
ainete nimekirjad
(3) Suur on narkootilise või psühhotroopse aine,
taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe
tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele.
NPALS § 31. Narkootiliste ja psühhotroopsete
ainete
nimekirjad
(3) Suur on narkootilise või psühhotroopse aine,
taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe
tekitamiseks vähemalt kolmekümnele
inimesele.
(4) Väga suur on narkootilise või
psühhotroopse aine,
taime või seene kogus, millest piisab
narkojoobe tekitamiseks vähemalt viiele
tuhandele inimesele.
4. Uuringud ja kaasatud osapooled
Väljatöötamiskavatsuses kirjeldatud problemaatika kohta on Justiitsministeerium 2024. aastal
koostanud analüüsi „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku käitlemise
kuriteokoosseisudes karistuste diferentseerimise võimalikkusest“22. Nimetatud uuringule tuginedes on
koostatud ka ülaltoodud muudatusettepanekud. 2016. aastal viis Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike
rakendusuuringute keskus RAKE Justiitsministeeriumi tellimusel läbi analüüsi „Uimastisõltlastest
süüdimõistetute ravi ja rehabilitatsioon“23.
22 Vt viide 17 23 Tamm, G., Talu, A., Markina, A., Villenthal, A., Espenberg, S., Tourunen, J. & Varblane, U. (2016).
Narkosõltlastest õigusrikkujate sõltuvusravi ja rehabilitatsioon Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli
sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus. EV Justiitsministeerium.
https://skytte.ut.ee/sites/default/files/2022-08/narkosoltlastest_oigusrikkujad_l6pparuanne.pdf
11
Mõlemas analüüsis toodi välja, et narkootikumidega seotud kuritegusid panevad suures osas toime
ainete tarvitajad, kelle puhul karistusseadustikus sätestatud põhikaristuste (rahaline karistus või
vangistus) kasutamine ei aita kaasa uute kuritegude tõenäosuse vähenemisele. Samas näidati, et
karistuste olemasolevaid alternatiive kasutatakse seadusest tulenevate kitsenduste tõttu vähe24.
Lisaks märgiti, et Eesti erineb narkootikumidega seotud süütegude karistuskoosseisude ülesehituselt
teistest riikidest eelkõige selle poolest, et aine käitlemise eesmärk diferentseerib teo ohtlikkuse ainult
väikese koguse korral. Seetõttu on väikese koguse ebaseaduslikul käitlemisel tegemist kas väärteoga
(NPALS § 151) või kuriteoga (KarS § 183). Sarnaselt erisusega väikese koguse käitlemisvormide vahel
saaks ka aine suures koguses käitlemise koosseisu diferentseerida lähtuvalt aine käitlemise eesmärgist.
Käesoleva väljatöötamiskavatsuse aluseks oleva 2024. aasta analüüsi tulemusi ja praeguseks välja
pakutud lahendusi on seni tutvustatud narkokuritegude menetlemisele spetsialiseerunud prokuröridele.
5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
Mõju rahvatervisele ja ainete tarbimisele ühiskonnas
Rahvusvahelised andmed kinnitavad, et karistuspoliitika rangus ei vähenda ega heiduta narkootikumide
tarbimist ehk karistuste leebumine vähemohtlike tegude puhul ei oma negatiivset mõju ainete
tarbimisele ega suurenda ainete tarbimisest saadavat kahju25. Pigem vastupidi, karistusmäärade
leevendamine võimaldab vähemohtlike käitlemisvormide korral kasutada süüdlaste mõjutamiseks uusi
õigusrikkumisi ennetavaid ning sobivamaid karistusalternatiive.
Euroopa Liidu Uimastiamet on oma aruannetes välja toonud, et narkootikumide tarvitajaid müüjatest
eristav karistuspoliitika loob parema aluse tõhusaks sekkumiseks ja aitab efektiivsemalt kaitsta
rahvatervist.26
Seega saab eeldada, et teatav karistusõiguslik leebumine ei pane seni illegaalsete uimastite tarvitamisest
hoidunud inimesi neid tarvitama; samamoodi ei ole senised suhteliselt karmid karistused heidutanud
aineid juba tarvitavaid inimesi sel määral, et tarvitamisest loobuda.
Mõju õiguskorra kaitsele ja narkootikumidega seotud kuritegude menetlemisele
Narkootikumidega seotud registreeritud kuritegude arv on viimastel aastatel püsinud stabiilsena,
suurusjärgus 1000 kuritegu aastas, mis 2024. aastal moodustas 4% kõigist registreeritud kuritegudest.
Ligikaudu 90% narkootikumide käitlemisega seotud kuritegudest kvalifitseerub aine suures koguses
käitlemiseks (KarS § 184).
Aine käitlemise eesmärki arvestades on praegu KarS § 184 järgi kvalifitseeritud kuritegudest ligikaudu
1/4 (narkokuritegusid menetlevate prokuröride hinnangul) toime pandud aine omandamiseks ja
valdamiseks ilma levitamise eesmärgita. Käitlemise eesmärgist lähtuvalt oleks sellisel juhul otstarbekas
muuta niisugune suure koguse aine vähemohtlik käitlemise vorm II astme kuriteoks. Sel juhul jääksid
kõik suure koguse käitlemise vormid kuriteoks ja ümberkvalifitseerimist väärteoks ei toimuks.
24 Samas, lk 122. 25 USA näide: 1980ndatel ja 1990ndatel karmistatud karistused ei vähendanud uimastitarbimist ega narkokuriteo
eest karistatute retsidiivsust. Federal Drug Sentencing Laws Bring High Cost, Low Return | The Pew Charitable
Trusts 26 EMCDDA. Alternatives to punishment for drug-using offenders, 2015.
https://www.euda.europa.eu/publications/emcdda-papers/alternatives-to-punishment_en
12
Praktikas ei tooks ümberkvalifitseerimise kaasa märkimisväärset mõistetud karistusest tingimisi
vabastamist, kuna käitlemise leebem vorm jääks ka tulevikus kuriteoks ning seni mõistetud reaalsed
karistused on mõistetud pigem karistuse alammäära lähedale.
Käitlemisvormide põhjal erinevate koosseisude loomine võib tulevikus kaasa tuua olukorra, kus isikud,
kes küll panevad toime käitlemise raskeima vormi (nt annavad ainet edasi) jäävad tõendamatuse tõttu
selle eest karistamata ja saavad karistada ainult kergema vormi (aine valdamise) eest. Praegu on KarS
§ 184 lõike 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest mõistetud vanglakaristuste keskmine ligikaudu üks aasta
ja 10 kuud, mis on väiksem kui II astme kuriteo karistusvahemiku (vangistus kuni 5 aastat) keskmine –
seega edaspidi saaks aine suure koguse valdamise eest karistada küll kergema kvalifikatsiooni järgi,
kuid mõistetav karistus praegusest arvestatavalt ei erineks.
Ülalkirjeldatud olukorra võimaliku negatiivse mõju leevendamiseks ning et rahvatervise kaitse eesmärk
ei saaks kahjustatud oleks samal ajal otstarbeks lisaks sätestada ainekoguse uus määratlus „väga suur
kogus“. Näiteks kui see tähendaks aine kogust, millest piisab joobe tekitamiseks vähemalt 5000
inimesele, siis oleks sellega kaetud kuni 5% kõige ohtlikumatest narkootikumide käitlemise
kuritegudest, kus keelatud aineid käideldakse muuhulgas suure varalise kasu saamise eesmärgil.
Korduvuse kui karistust automaatselt raskendava asjaolu kaotamisel ja selle rakendamisel ainult
rahvatervisele ohtlikemate käitlemisvormide puhul oleks sellest mõjutatud ligikaudu 15–30%
narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemise kuritegudes kahtlustatavatest ehk ligikaudu 150-200
isikut aastas.
Muudatuste mõju üksikisikutele puudutaks kõiki inimesi, kes puutuvad kokku uimastite ükskõik mil
viisil käitlemisega sh tarbimisega. Muudatuste mõjul väheneks narkootikumide käitlemisega seotud
kuritegude eest kohtulikult karistatud inimeste hulk kuna senisest paindlikum seadusandlus uimastite
tarvitajate osas võimaldab neile määrata sobivamaid alternatiivkaristusi või karistuse alternatiive.
Seetõttu peaks vähenema mõjutatud isikute nõudlus uimastite järele. Hinnates erinevate riikide
kogemuste põhjal narkosüütegudes karistuspoliitiliste valikute mõju rahvatervise kaitsele, võib
kokkuvõtlikult välja tuua järgmist:
1. Range karistuspoliitika ei vähenda ega heiduta narkootikumide tarbimist; karistuste leebumine
vähemohtlike tegude puhul ei oma negatiivset mõju ainete tarbimisele ega suurenda ainete
tarbimisest saadavat kahju. Pigem vastupidi, karistusmäärade leevendamine võimaldab
vähemohtlike vormide korral kasutada süüdlaste mõjutamiseks uusi õigusrikkumisi ennetavaid
ning sobivamaid karistusalternatiive.
2. Narkootikumidega seotud kuriteokoosseisude diferentseerimisel on otstarbekas teha seda
kombineeritult, kuid eelkõige arvesse võttes teo ohtlikkust ehk aine käitlemise eesmärki,
käideldavate ainete ohtlikkust ja kogust (kui mitmele inimesele aine narkojoobe tekitaks) ning
kombineerida neid asjaolusid diferentseerimise teiste alternatiividega. Kuriteokooseisude
kujundamisel võtta vähem tegureid, mis pole seotud konkreetse teo enda ohtlikkusega (nt
süüdlase eelnev karistatus).
Mõju riigieelarve tuludele ja kuludele ning mõju ettevõtjatele, kodanikele või vabaühendustele ja
nende halduskoormusele.
Kavandatavatel muudatustel puudub mõju riigieelarvele. Lisaks eeltoodule puudub mõju
halduskoormusele, st puudub vajadus arvesse võtta halduskoormuse tasakaalustamise reeglist
tulenevaid nõudeid. Eelkõige saab nendes valdkondades võimaliku mõju puudumist selgitada asjaoluga,
et kavandatavate muudatustega ei muudeta ühtegi senist narkootikumidega seotud süütegu lubatavaks
ja osade seni kuritegudena menetletud süütegude menetlemine edaspidi väärteona ei ole mõju
riigieelarvele, halduskoormusele ja ka ettevõtjatele ning vabaühendustele.
13
6. Edasine väljatöötamine
Kaasamine toimub esmalt VTK avaliku kooskõlastusena 2026. aastal. VTK saadetakse
kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks järgmistele asutustele: ministeeriumid, Riigikogu,
Riigikohus, maa- ja ringkonnakohtud, Eesti Advokatuur, Riigiprokuratuur, Tartu Ülikooli
õigusteaduskond.
Justiits- ja Digiministeerium palub väljatöötamiskavatsuse tagasisidena eelkõige tuua koos
tõenduspõhiste põhjendustega välja vastused küsimustele, kas üldse ja milliseid narkootikumidega
seotud seniste kuriteokoosseisude diferentseerimise võimalusi nähakse perspektiivsena. Lisaks ootab
Justiits- ja Digiministeerium VTK-ga seonduvalt tagasisidet kõigi karistusseadustikus
narkootikumidega seotud süütegusid puudutavate võimalike probleemkohtade kohta.
Eeldatav eelnõu avaliku konsultatsiooni ja kooskõlastamise
aeg
2026, I poolaasta
Õigusakti eeldatav jõustumise aeg 2027, I poolaasta
Vastutavate ametnike nimed ja kontaktandmed Krister Tüllinen,
56 623 759
|
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898
Ministeeriumid Karistusseadustiku muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse (narkootikumidega seotud süüteod) esituskiri Saadame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, maa- ja ringkonnakohtutele, Eesti Advokatuurile, Riigiprokuratuurile karistusseadustiku muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsuse: narkootikumide käitlemisega seotud kuriteokoosseisude diferentseerimine. Väljatöötamiskavatsus esitatakse teadmiseks Riigikogule. Palume Teie kooskõlastust või arvamust 30 päeva jooksul arvates avaldamisest eelnõude infosüsteemis. Eelnõu ja seletuskirjaga on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis (EIS). Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: Karistusseadustiku muutmise seaduse väljatöötamiskavatsus Lisaadressaadid: Riigikohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Õiguskantsleri Kantselei Riigiprokuratuur Eesti Advokatuur Tartu Ülikooli õigusteaduskond Riigikogu Viru Maakohus Harju Maakohus Pärnu Maakohus Tartu Maakohus Johanna Maria Kosk 56 623 759; [email protected]
Meie 07.01.2026 nr 8-1/120-1
1
07.01.2026
Karistusseadustiku muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsus: narkootikumide käitlemisega
seotud kuriteokoosseisude diferentseerimine.
1. Probleemi kirjeldus ja selle tekke põhjus
Eestis on viimastel aastatel kasvanud enamlevinud narkootiliste ainete – kanepi, amfetamiini ja kokaiini
– tarvitamine ja retseptiravimite väärkasutus. Lisaks on kasvanud narkootikumide kangus. Noorte seas
on suurenenud korduvtarvitajate osakaal.1 Justiitsministeeriumi tellimusel analüüsiti 2023.–2024. aastal
neli korda aastas narkootikumide tarvitamisele viitavate ainejääkide sisaldust 13 suurema Eesti linna
reovees. Andmed näitasid, et kolme narkootilist ainet (kanep, amfetamiin, kokaiin) leidus alati kõikide
linnade reovees: hinnanguliselt tarbiti kogu Eestis ühes päevas suurusjärgus 45 000 doosi2 kanepit, 3500
doosi kokaiini ja 5000 doosi amfetamiini3. Ainete tarvitamise kasvu kinnitavad inimeste enesehinnangul
põhinevad ainete tarbimise uuringud. Eesti täiskasvanud rahvastiku uimastite tarvitamise uuringu
tulemused (2024) näitasid, et vähemalt korra elus on mõnda narkootilist ainet tarvitanud 31% Eesti 16–
64-aastastest elanikest (vs. 2018 25%)4. Samasugust trendi kinnitavad ka narkootiliste ainete leviku
uurimiseks läbi viidud reoveeuuringud, mille järgi tarvitab narkootikume iganädalaselt ligikaudu 30
000–40 000 inimest. Selle kõige negatiivsem otsene tagajärg on narkosurmad: 2022–2024 hukkus Eestis
narkootikumide üledoosi tõttu keskmiselt ligikadu 100 inimest aastas ehk kokku 293 inimest, mis on
ligikaudu kolm korda enam, kui eelnevatel aastatel ja võrreldavalt sama palju kui 15 aastat tagasi, kui
Eestisse jõudis uue ainena sünteetiline opioid, fentanüül, mis samuti põhjustas üledoosisurmade arvu
järsu kasvu5.
Praegused karistusmäärad on narkoainete enda tarbeks käitlejatele ja teistele müüjatele-vahendajatele
mõnel juhul üsna sarnased. Uimastipoliitika kujundamisel on aga leitud, et ainete tarvitajate karmilt
karistamine ei aita nende käitumist muuta või sõltuvust vähendada. Seepärast on mõistlik karistusi
eristada nii, et karmimad tagajärjed kaasnevad neile, kelle eesmärk on teiste tervise arvelt rikastuda ning
enda tarbeks tarvitajate ette nähtud karistused oleksid neist leebemad.
Narkootikumide käitlemisega seotud registreeritud kuritegude üldarv on viimastel aastatel püsinud
stabiilsena ja on olnud ligikaudu 1000 kuritegu aastas, mis moodustab 4% kõigist registreeritud
kuritegudest6. 2024. aastal pandi toime 974 narkootikumide käitlemisega kuritegu, millest omakorda
95% moodustas narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise kuriteod.7
Samas kõikidest kinnipeetavatest moodustab narkootikumidega seotud kuritegude eest karistatud isikute
osakaal 25%, olles sellega reaalset vangistust kandvate isikute puhul suurima osakaaluga kuriteoliik8.
1 Tervise Arengu Instituut. Narkootikumide tarvitamise olukord Eestis 2023, lk 7. 2 „Doos“ tähendab kogust, millest piisab EKEI eksperthinnangu kohaselt narkojoobe tekitamiseks „keskmisele“
inimesele. Sõltlaste puhul võib see kogus olla märksa suurem ning ööpäevas võidakse tarvitada ka mitu doosi
sama ja/või erinevat ainet, mistõttu toodud andmed ei näita tegelikku narkootikume tarvitanute arvu. 3 Justiits- ja Digiministeeriumi narkootikumide reovee seireandmed.
https://public.tableau.com/app/profile/kriminaalpoliitika/viz/Narkoreoveeseire/Tarbitudannused 4 Narkootikumide tarvitamise olukord Eestis 2024. Tallinn: Tervise Arengu Instituut. 2025 5 Narkootiliste ainete kasutamisest otseselt tingitud surmad soo ja vanuserühma järgi. Tervise Arengu Instituut.
SD41: Narkootiliste ainete kasutamisest otseselt tingitud surmad soo ja vanuserühma järgi. PxWeb 6 Justiits- ja Digiministeerium, Kuritegevuse ülevaade 2023 https://www.justdigi.ee/kuritegevus2023/ 7 Justiits- ja Digiministeerium Kuritegevuse ülevaade 2024 8 Justiits- ja Digiministeerium, Kuritegevuse ülevaade 2023. Vangistuse ptk.
https://www.justdigi.ee/kuritegevus2023/
2
Justiitsministeeriumi analüüsist9 selgus, et reaalse vangistusega karistatutel isikutel on narkootikumide
tarvitamine olnud peamisi uue kuriteo riski tõstvaid tegureid. 79% ohtlike narkootiliste ainete
tarvitajatest kuulati kahe aasta jooksul pärast vanglast vabanemist üle uues kuriteos kahtlustatavana,
samas kui mittetarvitajate puhul oli neid 45% vabanenutest. Eesti vanglates viibivatest kinnipeetavatest
oli 2024. aasta lõpu seisuga ligikaudu 40% uimastite tarvitamise häirega. Seetõttu saab öelda, et keelatud
aineid tarvitavad inimesed, kes selle harjumuse rahuldamiseks panevad toime õigusrikkumisi, mille
karistuseks mõistetakse reaalne vangistus, panevad väga suure tõenäosusega vabanedes toime uusi
õigusrikkumisi kuna vajadus uimasteid tarvitada, ei ole karistuse kandmisega kadunud.
Uimastitarvitajate arvu kasvuga koosmõjus iseloomustab Eesti uimastiturgu asjaolu, et oleme muutumas
uute ja sealhulgas sageli väga kangete sünteetiliste uimastite nö esmaseks turuks, mistõttu seni mitte
teadaolevaid uusi aineid jõudis näiteks 2025. aastal turule aastas paarkümmend10. Selliste ainete turule
jõudmine kätkeb endas topeltohtu, kuna ainete teadaolevale kahjulikkusele lisanduvad ka teadmatus
ainete koostisest ja sellega kaasnevad ainete manustamisega seotud riskid.
Karistuspoliitiline laiem õiguslik raamistik Euroopa Liidu (EL) liikmesriikidele narkootiliste ja
psühhotroopsete ainetega seotud süütegude reguleerimiseks tuleneb nõukogu raamotsusest
2004/757/JSK11, millega on kehtestatud miinimumsätted kuritegude tunnuste ja karistuste kohta
ebaseadusliku uimastikaubanduse valdkonnas. Nende kohaselt peavad olema karistatavad kõik
narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemisega seotud tegevused, mis on suunatud aine edasisele
levitamisele. Liikmesriikide pädevuses on määratleda, kuidas on reguleeritud isikliku tarbimisega
seotud aine käitlemise vormid. Raamotsuse järgi peab olema keelatud kõikide narkootiliste ainete
nimekirja kuuluvate ainete käitlemine.
Nõukogu raamotsuse järgi on liikmesriikidele kohustuslikud miinimumsanktsioonimäärad narkootiliste
ja psühhotroopsete ainete käitlemise eest järgmised:
- Igasugune uimastite käitlemine aine väikeses koguses, kui selle eesmärk on suunatud aine
edasisele levikule: maksimaalne karistusmäär peaks olema vähemalt 1–3 aastat.
- Igasugune uimastite käitlemine aine suures koguses, kui selle eesmärk on suunatud aine
edasisele levikule ja mis tekitavad väga suurt kahju tervisele või mis on oluliselt kahjustanud
paljude isikute tervist: maksimaalne karistusmäär peaks olema vähemalt 5–10 aastat.
- Kuritegeliku ühenduse kooseseisu toime pandud narkokuritegude puhul peaks
miinimumkaristusmäär olema vähemalt 10 aastat vabadusekaotust.
Eestis on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslik käitlemine kriminaalkorras karistatav
karistusseadustiku (KarS) 12. peatüki esimese jao (§-d 183–190) alusel ning väärteokorras karistatav
narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) kolmanda peatüki § 151
alusel.
Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete väikese ja suure koguse vahelise piiri sätestab NPALS-i § 31,
mille kohaselt suur on narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab
narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele.
- Väikese koguse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemise eest edasiandmise eesmärgil
näeb KarS § 183 lg 1 ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.
- Suure koguse käitlemise eest (sõltumata käitlemise eesmärgist) näeb KarS § 184 lg 1 ette ühe-
kuni kümneaastase vangistuse.
9 Andri Ahven, Ave Roots, Mari-Liis Sööt. Retsidiivsus Eestis 2017, lk 22. 10Uued ajutise käitlemispiiranguga psühhoaktiivsed ained https://www.politsei.ee/et/juhend/ennetusalased-
materjalid/uued-ajutise-kaitlemispiiranguga-psuhhoaktiivsed-ained 11 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/ALL/?uri=celex%3A32004F0757
3
- Grupi poolt suure koguse narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise eest (sõltumata
käitlemise eesmärgist) näeb KarS § 184 lg 2 p 1 ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse.
- Varem ükskõik millise narkootikumidega seotud kuriteo toime pannud isiku poolt
suure koguse narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise eest (sõltumata käitlemise
eesmärgist) näeb KarS § 184 lg 2 p 2 ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse.
- Narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise eest suure varalise kasu eesmärgil näeb KarS
§ 184 lg 21 ette kuue- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse.
Aine käitlemise eest edasiandmise eesmärgita on Eestis võimalik mõista märksa pikem vangistus kui
lähiriikides: esmakordse rikkumise korral Eestis kuni 10 aastat, Lätis kuni 3 aastat, Leedus kuni 2 aastat,
Soomes kuni 2 aastat, Rootsis kuni 3 aastat, Norras kuni 2 aastat, Taanis kuni 2 aastat.
Aine vahendamise, müügi jms edasiandmise eesmärgil käitlemise eest on Eestis esmakordse rikkumise
korral võimalik karistus samuti kuni 10 aastat, mis ei erine lähiriikide karistusmääradest sarnastel
juhtudel. Eesti on siinse piirkonna riikide seas ainus, kus samaliigilise kuriteo korduv toimepanek on
automaatselt karistust raskendav asjaolu.
Senised muudatused narkootikumidega seotud kuritegude regulatsioonide muutmistel ja
karistusõiguslikud võimalused reageerimisele on piiratult suunatud ainult neile süüdlastele, kellel juba
on väljakujunenud ja diagnoositav sõltuvushäire ehk uimastite tarvitamise raskeim vorm. Kuna
narkootikumide tarvitamisest tingitud sõltuvushäirete osas esineb Eestis tugev aladiagnoosimine ning
paljud inimesed pole eluliselt huvitatud uimasti tarvitamise sõltuvusdiagnoosi määramisest, siis senised
karistuspoliitilised muudatused puudutavad väikest osa võimalikust sihtrühmast, kellel on kuriteo
toimepanemise hetkeks uimastite tarvitamisest tingitud haigusseisund diagnoositud.
Suure ulatusega narkosüütegude puhul on Riigikohus osundanud12, et suure varalise kasu (40 000 eurot)
alusel rangema karistusnormi loomine (KarS § 184 lg 21) ei pruukinud kaitstava õigushüve (rahvatervise
kaitse) seisukohalt olla kõige eesmärgipärasem. Riigikohus märgib, et ainult käideldud puhta aine
koguse järgi on võimalik hinnata, kui suurele hulgale inimestele oleks käideldud narkootilisest ainest
narkojoobe tekitamiseks piisanud ja kui ulatuslikult süüdlane sellise teoga rahvatervist ohustas; ainete
müügist saadav varaline kasu ei ole süü suuruse hindamisel objektiivsem viis.
Kokkuvõtlikult saab esinevad probleemid kirjeldada järgnevalt:
- uimastite tarvitamine Eestis kasvab ja seadused küll võimaldavad tegeleda keelatud ainete
pakkumise vähendamisega, kuid ei toeta piisavalt hästi nõudluse vähendamist ehk
tervisekahjude vähenemist;
- olemasolev regulatsioon ei erista piisavalt keelatud aine vaid enda tarbeks käitlejaid neist, kes
teevad seda aine levitamise ja ainelise kasu teenimise eesmärkidel;
- uute ja kangemate uimastite tarvitamine on kasvanud, mistõttu panevad ka aineid vaid enda
tarbeks valdavad isikud toime enamasti I astme kuriteo sanktsioonimääraga 1–10 aastat ja
korduva teo korral vangistusega 3–15 aastat;
- suur osa kriminaalkorras karistatud uimastikäitlejatest on ka ise ainete tarvitajad ja nende puhul
toovad liialt ranged ettenähtud karistused vältimatult kaasa olukorra, kus suhteliselt suur osakaal
kinnipeetavatest on pikaajalised uimastitarvitajad. Kui Eestis on ligikaudu neljandik
kinnipeetutest karistatud uimastitega seotud kuriteo eest, siis Euroopa riikides on see keskmiselt
19%13;
12 Riigikohtu lahend 1-18-2232, p 75–79. https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=1-18-2232/179 13 https://wp.unil.ch/space/files/2023/06/230626_Key-Findings-SPACE-I_Prisons-and-Prisoners-in-Europe- 2022.pdf lk 15
4
- reaalse vangistusega karistatute puhul on varasem uimastite tarvitamine peamisi vabanemise
järel uute kuritegude toimepanemist ennustavaid tegureid. Seega jäävad uimastitarvitajatest
süüdlased väga suure tõenäosusega pikemalt ja korduvalt karistussüsteemi vaatevälja.
Eestis on viimastel aastatel kasvanud narkootiliste ainete tarvitamine, turule jõuavad üha kangemad ja
ohtlikumad uimastid ning järjest suurem osa tarvitajatest on noored ja korduvkasutajad. Probleemil on
mitu põhjust: ainete kättesaadavus, nõudluse vähendamisele suunatud tervishoiu- ja sotsiaalmeetmete
piiratud mõju ning karistussüsteem, mis keskendub peamiselt pakkumise tõkestamisele ega tee piisavalt
vahet isiklikuks tarbeks valdavate ja narkootikume levitavate isikute vahel. Selle tulemusel satuvad
sõltuvushäirega inimesed sageli vanglasse, kus nende sõltuvus ei vähene ning see omakorda suurendab
riski, et nad pöörduvad pärast vabanemist tagasi narkootikumide tarvitamise ja sellega seotud korduvate
kuritegude juurde.
Kõigil VTK-s välja pakutavatel regulatiivsetel muudatustel on vähemalt kaudne mõju eelpool
kirjeldatud uimastitega seotud probleemide lahendamisel. VTK eesmärk on koos huvirühmadega leida
lahendusi karistussüsteemi muutmiseks ning hinnata, kas ja millised narkootikumidega seotud
kuriteokoosseisude diferentseerimise võimalused oleksid senisest tõhusamad ja perspektiivsed, et
vähendada narkootikumide nõudlust ja pakkumist.
2. Eesmärgid ja saavutatava olukorra kirjeldus
2021. aastal kinnitas Vabariigi Valitsuse uimastiennetuse komisjon narkopoliitika valge raamatu,
millega nähakse ette uimastipoliitika eesmärgid kuni aastani 203014. Karistuspoliitika kujundamise
peamise eesmärgina sõnastati, et karistuspoliitika peab tulevikus toetama narkootikumide tarvitamisega
seotud tervisekahjude vähenemist. Selleks tuleks karistuspoliitikas leida senisest parema tasakaalu
ainete tarvitajate, sealhulgas sõltlastest õigusrikkujate ning narkootiliste ainetega kriminaalse tulu
teenimise eesmärgil kauplejate, tarnijate ja vahendajate karistamisel.
Pakutavate muudatuste üldisem eesmärk on narkootikumide tarvitamise ja sellega kaasnevate kahjude
vähenemine. Kavandatavad muudatused on suunatud narkootikumide tarvitamisest põhjustatud kahjude
vähendamisele ning karistusõiguse paremale keskendumisele narkootiliste ainete levitajatele ja
narkokuritegevusele. Eesmärk on luua regulatsioon, mis eristab selgemalt ainete tarvitamisega seotud
rikkumisi nendest tegudest, mis on suunatud narkootiliste ainete levitamisele ja kriminaalse tulu
teenimisele. Selleks pakutakse käesolevas eelnõu väljatöötamiskavatsuses välja võimalused, kuidas
narkootikumide käitlemist käsitlevas karistuspoliitikas leida senisest parem tasakaal ainete tarvitajate
(sealhulgas sõltlaste) ning narkootiliste ainetega kriminaalse tulu teenimise eesmärgil kauplejate,
tarnijate ja vahendajate karistamisel.
Teisalt tuleb käesolevate muudatusettepanekute puhul võta arvesse, et pakutavad muudatused ei tooks
kaasa illegaalsete ainete tarvitamise kasvu ühiskonnas. Muudatuste kaalumisel on arvesse võetud teiste
riikide kogemusi, kes on oma narkootikumidega seotud karistuspoliitikat korrigeerinud võrreldes Eesti
praeguse regulatsiooniga leebemaks.
Karistusmäärade muutmise mõju ainete tarbimistasemele on reas Euroopa riikides uuritud kanepi
näitel15. Kindlasuunalist seost pole ilmnenud ning seega ei saa väita, et karistusmäärade vähendamine
tooks kaasa keelatud ainete levitamise ja seeläbi tarvitamise kasvu ehk suurendaks kahju rahvatervisele.
Samamoodi ei saa käesolevas lõigus viidatud uuringu tulemustele tuginedes väita, et karistusmäärade
suurendamine tooks ainete tarvitamise vähenemise16.
14 Eesti narkopoliitika aastani 2030. Siseministeerium, 2021. https://www.siseministeerium.ee/uimastiennetus 15 https://www.emcdda.europa.eu/publications/adhoc/cannabis-legislation-europe_en 16 Nt olenevalt riigist karistusmäärade vähendamisega tarbimistase tõusis, jäi samaks või langes. Analoogiliselt
olid trendid eri riikides erisuunalised ka karistusmäärade tõstmisel.
5
Vabariigi Valitsuse koalitsioonileppe punkt17 näeb eesmärgina ette vähendada narkokuritegevust,
toetades perekondi laste ja noorte abistamisel sõltuvustest vabanemisel; samuti julgustada peresid riigi
poole pöörduma lastele abi küsimiseks karistust kartmata ning suunata narkokuritegusid toime pannud
noored karistuse asemel teenustele. Selle eesmärgi täitmiseks tuleb Justiits- ja Digiministeeriumil
esitada narkootikumidega seotud kuritegude (ainete käitlemise koosseisude karistusseadustiku §-de
183–184 diferentseerimine) ja teiste puutuvate seaduste väljatöötamiskavatsus.
Nagu eelpool kirjeldatud, tuleneb üldine seadusandlik raamistik EL liikmesriikidele narkootiliste ja
psühhotroopsete ainetega seotud süütegude reguleerimiseks tuleneb nõukogu raamotsusest, millega
kehtestati miinimumid kuritegude tunnuste ja karistuste kohta ebaseadusliku uimastikaubanduse
valdkonnas.
Raamotsuse kohaselt ei ole liikmesriikidel rahvusvaheliste lepingute järgi õigust legaliseerida mõne
narkootilise aine käitlemist aine levitamise eesmärgil. Küll on liikmesriikidel õigus siseriikliku õigusega
määratleda, millisel viisil on erinevad keelatud ained ja nende käitlemine karistusõigusega seonduvalt
diferentseeritud, seetõttu ei ole nõuet, et uimastite hoidmine või ostmine ilma ainete levitamise
eesmärgita oleks määratletud kuriteona, sealhulgas olenemata aine hulgast.
Muudatuste tulemusena muutuks seadusandlus ja seeläbi reageerimine uimastitega seotud kuritegudele
enam seotuks uimastite käitlemisega seotud õigusrikkumiste ohtlikkusega. Seadusega kaitstava
õigushüve ehk rahvatervise seisukohalt on uimastitega seotud kuriteod seda ohtlikumad, mida
ohtlikumat ainet, mida suuremas koguses ja mida enamatele inimestele levitatakse. Seega peaks
saavutatav olukord ehk uimasteid puudutavad karistusõiguse koosseisud kaitsma eelpool mainitud
õigushüve senisest paremini.
Kavandatavate muudatuste tulemust saab hinnata retsidiivsusandmete hindamise kaudu. Justiits- ja
Digiministeerium hindab iga süüteoliigi sh narkokuritegude puhul kahe aastast retsidiivsust erinevate
karistusalternatiivide puhul eraldi (nt reaalne vangistus, kriminaalhoolduse käitumiskontroll.,
kriminaalmenetluse tingimuslik lõpetamine, jms). Eelkõige peaks kavandatav muudatus mõjutama neid
süüdlasi, kelle puhul on narkokuritegude toimepanek seotud nende enda tarbimisharjumuse
rahuldamisega ja annab tuleviks paindlikumad viisid neile sobiva karistusalternatiivi valikul. Teiste
riikide analoogsete muudatuste mõju kogemust arvestades, ei ole kavandatavatel muudatustel laiemat
mõju narkootiliste ainete tarbimisele ühiskonnas. Seetõttu saab muudatuse mõõdetavaid eesmärke
olemasoleva teabe pinnalt käsitleda küllaltki kitsalt õigusrikkujate kontekstis.
3. Võimalikud lahendused
Senised regulatiivsed lahendused narkootikumidega seotud karistuste muutmisel on olnud suunatud
sellele, et diagnoositud sõltuvushäirega süüdlastele pakkuda reaalse vangistuse või muu karistuse
asemel alternatiive, pannes karistuse kohaldamata jätmisel süüdlasele tema enda nõusolekul kohustusi,
mis vähendaksid uue samaliigiliste süütegude toimepanemist.
2014. aastal lisati karistusseadustikku § 692 ja loodi võimalus vangistuse asendamiseks raviga, juhul kui
isikule mõistetakse kuuekuuline kuni kaheaastane vangistus teo eest, mille ta on toime pannud ravitava
või kontrollitava psüühikahäire tõttu. Sätte kohaselt võib vangistuse asendada narkomaanide
sõltuvusraviga isikul, kes on kuriteo toime pannud narkomaania tõttu. Ligikaudu kümne aasta jooksul
on seda alternatiivkaristust kasutatud paaril korral aastas ehk kokku ligikaudu 50 juhul. Kuna tegemist
on väikese sihtrühmaga, siis ei saa teha põhjalike järeldusi meetme mõju kohta retsidiivsusele. Peamine
põhjus selle väheseks kohaldamiseks on asjaolu, et suures koguses narkootilise aine käitlemise eest
mõistetav sanktsiooni alammäär on üks aasta ehk seda saab kohaldada vaid nendele süüdlastele, keda
karistatakse karistusnormi miinimummäära lähedase karistusega. Lisaks saab seda meedet kohaldada
kitsalt ainult nendele süüdlastele, kellel on diagnoositud uimastite tarvitamisest tingitud sõltuvushäire.
17 Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi ja seire juhtlaud, valdkond: perepoliitika.
https://www.valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise-alused/tegevusprogramm-0
6
2019. aastal muudeti kriminaalmenetluse seadustiku § 203 ja lisati võimalus, et I astme narkosüüteo
korral saab kriminaalmenetluse tingimuslikult lõpetada karistuse ebaotstarbekuse põhjusel.
Eeltingimiseks seati, et süüdlast võib sõltuvushäire ravimise või selle häire kontrolli all hoidmisega
mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.
Mõlema eelpool kirjeldatud muudatuse kõige kriitilisem aspekt on, et neid saab kohaldada piiratult
ainult neile süüdlastele, kellel juba on väljakujunenud ja diagnoositav sõltuvushäire ehk uimastite
tarvitamise raskeim vorm. Samas on teada, et sõltushäire osas on Eestis tugev aladiagnoosimine ning
paljud inimesed pole eluliselt huvitatud uimasti tarvitamise sõltuvusdiagnoosi määramisest. Lisaks
kitsendab selline piirang nende meetmete kasutamist süüdlastel, kes küll tarvitavad uimasteid, kuid
kellel sõltuvushäiret polnud välja kujunenud.
Seega saab öelda, et senised regulatiivsed lahendused ei ole olnud piisavad selleks, et uimastite
tarvitamisega seotud õigusrikkumistele uusi rikkumisi enam ennetaval viisil reageerida. Seda kinnitab
olemasolevate võimaluste vähene kasutamine, tulenevalt seatud kitsendustest. Lisaks pole vähenenud
narkootikumidega seotud kuritegude toimepanemine ja nende eest süüdi mõistetute arv, niisuguste
kuritegudega seotud vangide osakaal kõikidest vangidest ega ka uimastite tarvitamine üldiselt.
Narkootikumide käitlemisega seotud kuriteokoosseisude diferentseerimisel saab lähtuda seaduse
praegusest sõnastusest (käitlemise erinevad viisid) või tuua sisse täiesti uued alused. Võimalikud
diferentseerimise alused on järgmised.
- Aine suure koguse korral lähtumine käitlemise eesmärgist. Sel juhul oleks eraldi koosseisud
olenevalt sellest, kas käitlemine on suunatud aine edasisele levitamisele või vaid enda
tarbimiseks. Muudatus järgiks loogikat, kuidas on praegu eristatud KarS § 183 kuriteod ja
NPALS § 151 väärteod.
- Aine kogusest lähtuv diferentseerimine, muutes NPALS §-s 31 sätestatud suure koguse alampiiri
(aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele). Lisaks saaks
tuua sisse täiendava narkootilise või psühhotroopse aine koguse määratluse, nt aine, taime või
seene „väga suur kogus“.
- Aine käitlemise kuritegude diferentseerimine lähtuvalt süüdlase ja teo ohtlikkusest. Praegu
loetakse raskendavateks asjaoludeks varasem karistatus samaliigilise teo eest, teo toime
panemine grupis ning suure varalise kasu saamise eesmärk.
- Süütegude klassifitseerimine lähtuvalt ainerühmast või konkreetsest aine(st) liigist; selleks on
fikseeritud nimekiri või nimetatakse konkreetne aine, nt kanep. Välisriikide praktika jaguneb
ses osas üldjoontes kolmeks: 1) riigid, kus karistus sõltub aine liigist ja on fikseeritud nimekiri
või konkreetne aine ning näidatud on aine liigi eristamise alus, milleks on aine(te) riskitase
kaitstava õigushüve suhtes; 2) riigid, kus süüteo puhul tuleb/võib arvestada kahjulikkust või
riskiastet (aineid ei nimetata, sisustatakse kohtupraktikas): 3) riigid, sh Eesti, kus aine liiki või
ainerühma karistuse määramisel ei arvestata18.
Järgnevalt tuuakse regulatiivsete võimaluste täpsem kirjeldus.
Suure koguse aine käitlemise (KarS § 184) diferentseerimine lähtuvalt aine käitlemise
eesmärgist
Narkootikumidega seotud ja nende käitlemist puudutavate süütegude puhul on kaitstavaks õigushüveks
rahvatervis19. Rahvatervise kaitse seisukohalt kujutavad aine käitlemise erinevad vormid20 endast
18 Ahven, A., Tüllinen, K., Tamm, R. (2024). Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku käitlemise
kuriteokoosseisudes karistuste diferentseerimise võimalikkusest. Kriminaalpoliitika analüüs.
Justiitsministeerium, kriminaalpoliitika osakond. https://www.justdigi.ee/uuringud#kriminaalpoliitika, lk 10. 19 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, 2021. 20 Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 2 lg 3 määratleb käitlemise vormid,
milleks on: narkootiliste või psühhotroopsete ainete või lähteainete omamine, valdamine, vahendamine,
7
erineva potentsiaaliga ohtu rahvatervisele. Seega tuleks eelkõige kaaluda suure koguse aine käitlemise
puhul analoogilist diferentseerimist, nagu see praegu on väikese koguse puhul, kus aine valdamine ja
omandamine ilma edasiandmise eesmärgita, kui vähemohtlik rikkumine, oleks leebema karistusmääraga
(II astme kuritegu), võrreldes aine ükskõik mis vormis levitamisele suunatud käitlemisega (I astme
kuritegu). Kuna praegu ei sõltu suure koguse käitlemise korral sanktsioonimäär sellest, kas isik käitleb
aineid enda tarbeks või edasilevitamise eesmärgil, siis senise regulatsiooni paremast rakendamisest ei
piisa.
Aine suure koguse alampiiri tõstmine
Aine suure koguse alampiiri oleks otstarbekas tõsta nii, et see kajastaks paremini koguseid, mida ainete
regulaarselt tarvitajad igapäevaselt ainult enda tarbeks valdavad. Keskmiselt vastab niisugune kogus
puhta aine hulgale, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kolmekümnele inimesele. Sarnane
lähenemine on kooskõlas mitmete EL riikide praktikaga, kus väiksemate koguste käitlemine on
väärteona reguleeritud. Euroopa Liidu Uimastiameti (EUDA, varasem EMCDDA) analüüsid näitavad,
et madalad koguse piirid (nagu Eesti praegune 10 doosi) viivad tarbetu kriminaliseerimiseni, eriti noorte
ja episoodiliste tarvitajate seas. Eesti reoveeanalüüsid (2023–2024) kinnitavad, et kanepi ja amfetamiini
tarbimine on laialdane, mistõttu kõrgem piir võimaldaks keskenduda ohtlikumatele juhtumitele.
Ainekoguste määratlemisel väiksena või suurena on riikidel iseseisev otsustuspädevus. On riike, kus
aluseks on võetud tavapärane nö usutav kogus, mille puhul võib eeldada, et inimene võib omada seda
enda tarbeks. Teistes liikmesriikides, sh Eestis on koguseline piirmäär kehtestatud selle järgi, milline
kogus ainet tekitaks narkojoobe keskmisele inimesele. Niisugust lähenemist (lähtumine keskmisest
inimesest, mitte nt pikaajalisest või regulaarsest narkootikumide tarvitajast) on korduvalt rõhutanud ka
Riigikohus oma lahendites.
Enamlevinud ainete kogused, millest piisab joobe tekitamiseks kümnele inimesele on Eestis
ekspertarvamusena määratletud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt.
Aine suure koguse alampiiri tõstmine oleks ainuke diferentseerimise viis, kus kaasneks seni kuriteona
kvalifitseeritud tegude menetlemine tulevikus väärteona. Juhul kui aine suure koguse alampiir oleks
tänase kümne doosi asemel 30 doosi, muutuks ligikaudu 20–25% praegu KarS § 184 kuriteona
menetletavatest juhtumitest väärtegudeks NPALS § 151 järgi või nn väikese koguse kuritegudeks KarS
§ 183 järgi. Suure koguse alampiiri tõstmine tähendaks ka juba mõistetud kuriteokaristuste
ümberkvalifitseerimist väärteokaristusteks.
Aine väga suure koguse määratlemine
Karistust raskendava asjaoluna suure varalise kasu saamise eesmärgi (KarS § 184 lg 21) asemel tuleks
kaaluda võimalust määratleda NPALS-is aine „väga suur kogus“, mis koos käitlemise ohtlikemate
vormidega oleks tavakoosseisust eraldi ja karmimalt karistatav.
Narkootilise aine käitlemisest loodetava varalise kasu suurus on kaudne indikaator, mis võib osutada
aine kogusele ja ohtlikkusele. Soovitud ja saadud varaline kasu pole otsene näitaja, mis iseloomustaks
teo vahetut ohtlikkust rahvatervisele, vaid selleks on käideldud aine võimalik joovet tekitava mõju ulatus
(inimeste arv, kellele see aine tekitaks narkojoobe). Lisaks on narkootiliste ainete tänavamüügi hind
võrreldes raha väärtusega aastatega pigem langenud. Rahvatervise kaitse seisukohalt oleks esmatähtis
arvestada aine ohtlikkust ning millises koguses ja kellele seda levitatakse, mitte niivõrd aine käitlemisest
saadavat suurt varalist kasu.
tarbimine, kasvatamine, korjamine, valmistamine, tootmine, töötlemine, pakkimine, säilitamine, hoidmine,
laadimine, vedu, sisse- ja väljavedu, tolliprotseduuri transiit rakendamine (edaspidi transiit), tasu eest või tasuta
tarnimine kolmandale isikule.
8
Ülalkirjeldatud olukorra võimaliku negatiivse mõju leevendamiseks ning et rahvatervise kaitse eesmärk
ei saaks kahjustatud oleks samal ajal otstarbekas lisaks sätestada ainekoguse uus määratlus „väga suur
kogus“. Näiteks kui see tähendaks aine kogust, millest piisab joobe tekitamiseks enam kui 5000
inimesele, siis oleks sellega kaetud kuni 5% kõige ohtlikumatest narkootikumide käitlemise
kuritegudest. Nende kuritegude puhul oli seni koosseisu raskendav asjaolu suure varalise kasu saamise
eesmärk, mille alternatiivina oleks otstarbekas raskendava asjaoluna kasutada teo ohtlikkust paremini
kirjeldavat „aine väga suurt“ kogust
Diferentseerimine lähtuvalt aine ohtlikkusest.
Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja ainerühmadega seotud süütegude regulatsiooni järgi
jagunevad Euroopa riigid kolme rühma: riigid, kus karistuse määramisel aine liiki ei arvesta; riigid, kus
arvestatakse aine kahjulikkust või riskiastet, kuid seadustes konkreetseid aineid ei nimetata ja
kahjulikkust või ohtlikkust ei ole määratletud; riigid, kus süüteod on klassifitseeritud lähtuvalt aine
rühmast või konkreetsest aine(st) liigist, st on fikseeritud nimekiri või konkreetne aine, nt kanep. Eesti
kuulub praegu nende riikide hulka, kus karistus aine liiki ei arvesta, kuid Riigikohus on mitmes oma
lahendis aine ohtlikkust siiski arvesse võtnud, viidates nt kokaiinile kui keskmisest ohtlikumale ja
tugevamale, ning kanepile kui keskmisest nõrgemale ehk pehmemale narkootilisele ainele21.
Seega on võimalik käitlemise koosseisudes teha ainetest või ainerühmadest lähtuv diferentseerimine ja
määratleda täpsemalt nö vähemohtlikud ja enamohtlikud ained või ainerühmad ning näha nende
käitlemise korral ette eraldi sanktsioonimäärad.
Diferentseerimine lähtuvalt aine käitlemise teo korduvusest
Narkootilisi või psühhotroopseid aineid kergemas vormis ja ilma levitamise eesmärgita käitleva (aine
valdamine, omandamine) isiku eelnev karistatus iseenesest ei suurenda ohtu rahvatervisele. Seetõttu
tasub kaaluda aine käitlemise koosseisudes eelneva karistatuse kui karistust automaatselt raskendava
asjaolu otstarbekust. Eelnev karistatus peaks jääma automaatselt raskendavaks asjaoluks vaid
rahvatervisele selgelt ohtlikemate aine edasi levitamisele suunatud käitlemisvormide puhul; samuti
alaealise vastu suunatud narkokuritegude puhul.
Loobumine kriminaalmenetluse tingimusliku lõpetamise eeltingimusena süüdlasel
sõltuvusdiagnoosi olemasolust
KrMS § 203 lõike 11 kohaselt tohib praegu kriminaalmenetluse tingimuslikult lõpetada ainult siis, kui
isikul on juba eelnevalt diagnoositud sõltuvushäire. Seega seoti karistusõiguslik lähenemine asjaoluga,
kas inimesel oli varasemalt ainete tarvitamisest tekkinud sõltuvus ja kas see sõltuvus oli faktiliselt
diagnoositud. Seesugune piirang ei võimalda rakendada karistusalternatiivi isikutel, kes küll tarvitavad
aineid regulaarselt, kuid sõltuvus pole veel välja kujunenud või on diagnoosimata, aga kelle puhul oleks
sätte kohaldamine korduvkuritegevuse ennetamise seisukohalt otstarbekas. Kuna Eestis on narkootilisi
ja psühhotroopseid aineid tarvitavate isikute hulgas sõltuvushäire esinemine aladiagnoositud, tuleks
kaaluda selle piirangu tühistamist.
Karistusseadustiku muutmise eelnõu väljatöötamise kavatsuses esitatud regulatiivsed võimalused valiti
peamiselt Justiitsministeeriumis 2024. aastal koostatud analüüsis „Narkootiliste ja psühhotroopsete
ainete ebaseadusliku käitlemise kuriteokoosseisudes karistuste diferentseerimise võimalikkusest“
toodud ettepanekutest lähtuvalt. Neile tuginedes oleks optimaalne diferentseerida aine käitlemise
koosesise kombineeritud variandis ja teha järgnevad muudatused:
1. Viia sisse suure koguse aine käitlemise (KarS § 184) diferentseerimine lähtuvalt aine käitlemise
eesmärgist, kus kõik aine edasisele levitamisele suunatud käitlemisvormid oleks I astme
21 RKKK 1-18-2232/179 p 72, KarS kommenteeritud väljaanne, 12. ptk., 3.4.3.
9
kuriteod ja aine tarvitamisele suunatud käitlemise vormid oleks erinevalt praegusest II astme
kuriteod.
2. Loobuda suure varalise kasu saamise eesmärgist kui süütegu automaatselt raskendavast
asjaolust ja selle alternatiivina sätestada NPALS §-s 31 aine suure koguse kõrval aine „väga suur
kogus“ ja seda kogusena, millest on võimalik narkojoobe tekitamine vähemalt 5000 inimesele.
3. Muuta NPALS §-s 31 aine suure koguse alampiiri, nii et suureks loetakse kogus, millest piisab
narkojoobe tekitamiseks vähemalt kolmekümnele inimesele (senise kümne asemel).
4. Varasem karistatus samaliigilises kuriteos jätta automaatselt karistust raskendava asjaoluna
alles ainult aine levitamisele suunatud käitlemisvormide puhul.
Kuigi ei ole vaidlust selles osas, et erinevad narkootilised ja psühhotroopsed ained on erineva ohtlikkuse
ja sõltuvuspotentsiaaliga, ei ole diferentseerimine lähtuvalt aine ohtlikkusest otstarbekas. Näiteks kanepi
kui ühekordsel tarvitamisel tervisele suhteliselt vähemohtliku uimasti ohtlikkus rahvatervisele tuleneb
selle aine laialdasest levikust, mistõttu ei ole põhjendatud karistusõiguse kaudu luua kanepi levikule nö
soodsamad tingimused, võrreldes teiste narkootiliste ainetega.
Järgnevalt näidatakse, milline võiks olla karistusseadustiku §-de 183–184 ja NPALS § 31 sõnastus koos
võimalike sanktsioonimääradega, kui eelpool toodud neli diferentseerimise alust oleks kasutusel.
Praegune Uus
KarS § 183. Narkootilise ja psühhotroopse aine
väikeses koguses ebaseaduslik käitlemine
(1) Narkootilise või psühhotroopse aine
väikeses koguses ebaseadusliku edasiandmise
või vahendamise, selle ebaseadusliku
valmistamise, omandamise või valdamise eest
edasiandmise eesmärgil, samuti ebaseaduslikult
selle väikeses koguses üle riigipiiri toimetamise
eest süstemaatiliselt –
karistatakse rahalise karistuse või kuni
kolmeaastase vangistusega.
(2) Sama teo eest, kui see on toime pandud:
1) grupi poolt;
2) isiku poolt, kes on varem toime pannud
käesolevas jaos sätestatud kuriteo või
narkootilise või psühhotroopse aine varguse,
röövimise, ebaseadusliku sisse- või väljaveo,
üleandmise või käitlemise kinnipidamiskohas, –
karistatakse rahalise karistuse või kuni
viieaastase vangistusega.
KarS § 183. Narkootilise ja psühhotroopse aine
väikeses koguses ebaseaduslik käitlemine
(1) Narkootilise või psühhotroopse aine
väikeses koguses ebaseadusliku edasiandmise
või vahendamise, selle ebaseadusliku
valmistamise, omandamise või valdamise eest
edasiandmise eesmärgil, samuti ebaseaduslikult
selle väikeses koguses üle riigipiiri toimetamise
eest süstemaatiliselt –
karistatakse rahalise karistuse või kuni
kolmeaastase vangistusega.
(2) Sama teo eest, kui see on toime pandud:
1) grupi poolt;
2) isiku poolt, kes on varem toime pannud
käesoleva jao § 183 lõikes 2 või § 184 lõigetes
11ja 21 või käesolevas jaos §-des 185–187
sätestatud kuriteo või narkootilise või
psühhotroopse aine varguse, röövimise,
ebaseadusliku sisse- või väljaveo, üleandmise
või käitlemise kinnipidamiskohas, –
karistatakse rahalise karistuse või kuni
viieaastase vangistusega.
KarS § 184. Narkootilise ja psühhotroopse aine
suures koguses ebaseaduslik käitlemine
(1) Narkootilise või psühhotroopse aine suures
koguses ebaseadusliku käitlemise eest –
karistatakse ühe- kuni kümneaastase
vangistusega.
KarS § 184. Narkootilise ja psühhotroopse aine
suures koguses ebaseaduslik käitlemine
(1) Narkootilise või psühhotroopse aine
suures koguses ebaseadusliku omandamise,
valdamise või valmistamise eest –
karistatakse rahalise karistuse või kuni
viieaastase vangistusega.
(11) Narkootilise või psühhotroopse aine
suures koguses ebaseadusliku edasiandmise
või vahendamise; selle ebaseadusliku
valmistamise, omandamise või valdamise eest
edasiandmise eesmärgil, samuti
10
(2) Sama teo eest, kui see on toime pandud:
1) grupi poolt;
2) isiku poolt, kes on varem toime pannud
käesolevas jaos sätestatud kuriteo või
narkootilise või psühhotroopse aine varguse,
röövimise, ebaseadusliku sisse- või väljaveo,
üleandmise või käitlemise kinnipidamiskohas, –
karistatakse kolme- kuni viieteistaastase
vangistusega.
(21) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2
sätestatud teo
eest, kui see on toime pandud suure varalise
kasu saamise eesmärgil, –
karistatakse kuue- kuni kahekümneaastase või
eluaegse vangistusega.
ebaseaduslikult selle suures koguses üle
riigipiiri toimetamise eest edasiandmise
eesmärgil – karistatakse ühe- kuni
kümneaastase vangistusega.
(2) Sama teo eest, kui see on toime pandud:
1) grupi poolt;
2) isiku poolt, kes on varem toime pannud
käesoleva seadustiku § 183 lõikes 2 § 184
lõigetes 11ja 2 või §-des 185–187 sätestatud
kuriteo või narkootilise või psühhotroopse
aine varguse, röövimise, ebaseadusliku sisse-
või väljaveo, üleandmise või käitlemise
kinnipidamiskohas, –
karistatakse kolme- kuni kümneaastase
vangistusega.
(21) Kehtetu
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 ja 2
sätestatud teo eest, kui see on toime pandud
väga suures koguses aine ebaseadusliku
käitlemise eesmärgil, –
karistatakse kuue- kuni kahekümneaastase
või eluaegse vangistusega.
NPALS § 31. Narkootiliste ja psühhotroopsete
ainete nimekirjad
(3) Suur on narkootilise või psühhotroopse aine,
taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe
tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele.
NPALS § 31. Narkootiliste ja psühhotroopsete
ainete
nimekirjad
(3) Suur on narkootilise või psühhotroopse aine,
taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe
tekitamiseks vähemalt kolmekümnele
inimesele.
(4) Väga suur on narkootilise või
psühhotroopse aine,
taime või seene kogus, millest piisab
narkojoobe tekitamiseks vähemalt viiele
tuhandele inimesele.
4. Uuringud ja kaasatud osapooled
Väljatöötamiskavatsuses kirjeldatud problemaatika kohta on Justiitsministeerium 2024. aastal
koostanud analüüsi „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku käitlemise
kuriteokoosseisudes karistuste diferentseerimise võimalikkusest“22. Nimetatud uuringule tuginedes on
koostatud ka ülaltoodud muudatusettepanekud. 2016. aastal viis Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike
rakendusuuringute keskus RAKE Justiitsministeeriumi tellimusel läbi analüüsi „Uimastisõltlastest
süüdimõistetute ravi ja rehabilitatsioon“23.
22 Vt viide 17 23 Tamm, G., Talu, A., Markina, A., Villenthal, A., Espenberg, S., Tourunen, J. & Varblane, U. (2016).
Narkosõltlastest õigusrikkujate sõltuvusravi ja rehabilitatsioon Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli
sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus. EV Justiitsministeerium.
https://skytte.ut.ee/sites/default/files/2022-08/narkosoltlastest_oigusrikkujad_l6pparuanne.pdf
11
Mõlemas analüüsis toodi välja, et narkootikumidega seotud kuritegusid panevad suures osas toime
ainete tarvitajad, kelle puhul karistusseadustikus sätestatud põhikaristuste (rahaline karistus või
vangistus) kasutamine ei aita kaasa uute kuritegude tõenäosuse vähenemisele. Samas näidati, et
karistuste olemasolevaid alternatiive kasutatakse seadusest tulenevate kitsenduste tõttu vähe24.
Lisaks märgiti, et Eesti erineb narkootikumidega seotud süütegude karistuskoosseisude ülesehituselt
teistest riikidest eelkõige selle poolest, et aine käitlemise eesmärk diferentseerib teo ohtlikkuse ainult
väikese koguse korral. Seetõttu on väikese koguse ebaseaduslikul käitlemisel tegemist kas väärteoga
(NPALS § 151) või kuriteoga (KarS § 183). Sarnaselt erisusega väikese koguse käitlemisvormide vahel
saaks ka aine suures koguses käitlemise koosseisu diferentseerida lähtuvalt aine käitlemise eesmärgist.
Käesoleva väljatöötamiskavatsuse aluseks oleva 2024. aasta analüüsi tulemusi ja praeguseks välja
pakutud lahendusi on seni tutvustatud narkokuritegude menetlemisele spetsialiseerunud prokuröridele.
5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta
Mõju rahvatervisele ja ainete tarbimisele ühiskonnas
Rahvusvahelised andmed kinnitavad, et karistuspoliitika rangus ei vähenda ega heiduta narkootikumide
tarbimist ehk karistuste leebumine vähemohtlike tegude puhul ei oma negatiivset mõju ainete
tarbimisele ega suurenda ainete tarbimisest saadavat kahju25. Pigem vastupidi, karistusmäärade
leevendamine võimaldab vähemohtlike käitlemisvormide korral kasutada süüdlaste mõjutamiseks uusi
õigusrikkumisi ennetavaid ning sobivamaid karistusalternatiive.
Euroopa Liidu Uimastiamet on oma aruannetes välja toonud, et narkootikumide tarvitajaid müüjatest
eristav karistuspoliitika loob parema aluse tõhusaks sekkumiseks ja aitab efektiivsemalt kaitsta
rahvatervist.26
Seega saab eeldada, et teatav karistusõiguslik leebumine ei pane seni illegaalsete uimastite tarvitamisest
hoidunud inimesi neid tarvitama; samamoodi ei ole senised suhteliselt karmid karistused heidutanud
aineid juba tarvitavaid inimesi sel määral, et tarvitamisest loobuda.
Mõju õiguskorra kaitsele ja narkootikumidega seotud kuritegude menetlemisele
Narkootikumidega seotud registreeritud kuritegude arv on viimastel aastatel püsinud stabiilsena,
suurusjärgus 1000 kuritegu aastas, mis 2024. aastal moodustas 4% kõigist registreeritud kuritegudest.
Ligikaudu 90% narkootikumide käitlemisega seotud kuritegudest kvalifitseerub aine suures koguses
käitlemiseks (KarS § 184).
Aine käitlemise eesmärki arvestades on praegu KarS § 184 järgi kvalifitseeritud kuritegudest ligikaudu
1/4 (narkokuritegusid menetlevate prokuröride hinnangul) toime pandud aine omandamiseks ja
valdamiseks ilma levitamise eesmärgita. Käitlemise eesmärgist lähtuvalt oleks sellisel juhul otstarbekas
muuta niisugune suure koguse aine vähemohtlik käitlemise vorm II astme kuriteoks. Sel juhul jääksid
kõik suure koguse käitlemise vormid kuriteoks ja ümberkvalifitseerimist väärteoks ei toimuks.
24 Samas, lk 122. 25 USA näide: 1980ndatel ja 1990ndatel karmistatud karistused ei vähendanud uimastitarbimist ega narkokuriteo
eest karistatute retsidiivsust. Federal Drug Sentencing Laws Bring High Cost, Low Return | The Pew Charitable
Trusts 26 EMCDDA. Alternatives to punishment for drug-using offenders, 2015.
https://www.euda.europa.eu/publications/emcdda-papers/alternatives-to-punishment_en
12
Praktikas ei tooks ümberkvalifitseerimise kaasa märkimisväärset mõistetud karistusest tingimisi
vabastamist, kuna käitlemise leebem vorm jääks ka tulevikus kuriteoks ning seni mõistetud reaalsed
karistused on mõistetud pigem karistuse alammäära lähedale.
Käitlemisvormide põhjal erinevate koosseisude loomine võib tulevikus kaasa tuua olukorra, kus isikud,
kes küll panevad toime käitlemise raskeima vormi (nt annavad ainet edasi) jäävad tõendamatuse tõttu
selle eest karistamata ja saavad karistada ainult kergema vormi (aine valdamise) eest. Praegu on KarS
§ 184 lõike 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest mõistetud vanglakaristuste keskmine ligikaudu üks aasta
ja 10 kuud, mis on väiksem kui II astme kuriteo karistusvahemiku (vangistus kuni 5 aastat) keskmine –
seega edaspidi saaks aine suure koguse valdamise eest karistada küll kergema kvalifikatsiooni järgi,
kuid mõistetav karistus praegusest arvestatavalt ei erineks.
Ülalkirjeldatud olukorra võimaliku negatiivse mõju leevendamiseks ning et rahvatervise kaitse eesmärk
ei saaks kahjustatud oleks samal ajal otstarbeks lisaks sätestada ainekoguse uus määratlus „väga suur
kogus“. Näiteks kui see tähendaks aine kogust, millest piisab joobe tekitamiseks vähemalt 5000
inimesele, siis oleks sellega kaetud kuni 5% kõige ohtlikumatest narkootikumide käitlemise
kuritegudest, kus keelatud aineid käideldakse muuhulgas suure varalise kasu saamise eesmärgil.
Korduvuse kui karistust automaatselt raskendava asjaolu kaotamisel ja selle rakendamisel ainult
rahvatervisele ohtlikemate käitlemisvormide puhul oleks sellest mõjutatud ligikaudu 15–30%
narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemise kuritegudes kahtlustatavatest ehk ligikaudu 150-200
isikut aastas.
Muudatuste mõju üksikisikutele puudutaks kõiki inimesi, kes puutuvad kokku uimastite ükskõik mil
viisil käitlemisega sh tarbimisega. Muudatuste mõjul väheneks narkootikumide käitlemisega seotud
kuritegude eest kohtulikult karistatud inimeste hulk kuna senisest paindlikum seadusandlus uimastite
tarvitajate osas võimaldab neile määrata sobivamaid alternatiivkaristusi või karistuse alternatiive.
Seetõttu peaks vähenema mõjutatud isikute nõudlus uimastite järele. Hinnates erinevate riikide
kogemuste põhjal narkosüütegudes karistuspoliitiliste valikute mõju rahvatervise kaitsele, võib
kokkuvõtlikult välja tuua järgmist:
1. Range karistuspoliitika ei vähenda ega heiduta narkootikumide tarbimist; karistuste leebumine
vähemohtlike tegude puhul ei oma negatiivset mõju ainete tarbimisele ega suurenda ainete
tarbimisest saadavat kahju. Pigem vastupidi, karistusmäärade leevendamine võimaldab
vähemohtlike vormide korral kasutada süüdlaste mõjutamiseks uusi õigusrikkumisi ennetavaid
ning sobivamaid karistusalternatiive.
2. Narkootikumidega seotud kuriteokoosseisude diferentseerimisel on otstarbekas teha seda
kombineeritult, kuid eelkõige arvesse võttes teo ohtlikkust ehk aine käitlemise eesmärki,
käideldavate ainete ohtlikkust ja kogust (kui mitmele inimesele aine narkojoobe tekitaks) ning
kombineerida neid asjaolusid diferentseerimise teiste alternatiividega. Kuriteokooseisude
kujundamisel võtta vähem tegureid, mis pole seotud konkreetse teo enda ohtlikkusega (nt
süüdlase eelnev karistatus).
Mõju riigieelarve tuludele ja kuludele ning mõju ettevõtjatele, kodanikele või vabaühendustele ja
nende halduskoormusele.
Kavandatavatel muudatustel puudub mõju riigieelarvele. Lisaks eeltoodule puudub mõju
halduskoormusele, st puudub vajadus arvesse võtta halduskoormuse tasakaalustamise reeglist
tulenevaid nõudeid. Eelkõige saab nendes valdkondades võimaliku mõju puudumist selgitada asjaoluga,
et kavandatavate muudatustega ei muudeta ühtegi senist narkootikumidega seotud süütegu lubatavaks
ja osade seni kuritegudena menetletud süütegude menetlemine edaspidi väärteona ei ole mõju
riigieelarvele, halduskoormusele ja ka ettevõtjatele ning vabaühendustele.
13
6. Edasine väljatöötamine
Kaasamine toimub esmalt VTK avaliku kooskõlastusena 2026. aastal. VTK saadetakse
kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks järgmistele asutustele: ministeeriumid, Riigikogu,
Riigikohus, maa- ja ringkonnakohtud, Eesti Advokatuur, Riigiprokuratuur, Tartu Ülikooli
õigusteaduskond.
Justiits- ja Digiministeerium palub väljatöötamiskavatsuse tagasisidena eelkõige tuua koos
tõenduspõhiste põhjendustega välja vastused küsimustele, kas üldse ja milliseid narkootikumidega
seotud seniste kuriteokoosseisude diferentseerimise võimalusi nähakse perspektiivsena. Lisaks ootab
Justiits- ja Digiministeerium VTK-ga seonduvalt tagasisidet kõigi karistusseadustikus
narkootikumidega seotud süütegusid puudutavate võimalike probleemkohtade kohta.
Eeldatav eelnõu avaliku konsultatsiooni ja kooskõlastamise
aeg
2026, I poolaasta
Õigusakti eeldatav jõustumise aeg 2027, I poolaasta
Vastutavate ametnike nimed ja kontaktandmed Krister Tüllinen,
56 623 759