Kodakondsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus

EELNÕU

07.01.2026

Kodakondsuse seaduse, Euroopa Liidu kodaniku seaduse ja

riigilõivuseaduse muutmise seadus

§ 1. Kodakondsuse seaduse muutmine

Kodakondsuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahv 4 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 6 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Püsivalt Eestis elamine käesoleva seaduse tähenduses on välismaalase Eestis viibimine

Eesti elamisloa või elamisõiguse alusel, kui tema peamine elukoht on Eestis.“;

3) paragrahvi 6 lõiget 21 täiendatakse pärast sõna „millest“ sõnaga „viimased“;

4) paragrahvi 8 lõige 4 ja § 9 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

5) paragrahvi 13 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Alaealine, kes on sündinud Eestis või kes asub kohe pärast sündi koos vanema või

vanematega püsivalt Eestisse elama, saab Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras sünni

hetkest arvates, kui lapse sünni hetkeks on:

1) tema üks vanem elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat ja teine vanem elab Eestis

elamisloa alusel ning ükski riik ei pea tema vanemaid kehtivate seaduste alusel oma

kodanikuks;

2) teda üksi kasvatav vanem elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat ja ükski riik ei pea

tema vanemat kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks.“;

6) paragrahvi 13 täiendatakse lõikega 43 järgmises sõnastuses:

„(43) Alla 15-aastane alaealine, kes on sündinud Eestis või kes asub kohe pärast sündi koos

vanema või vanematega püsivalt Eestisse elama ja elab püsivalt Eestis, saab Eesti

kodakondsuse naturalisatsiooni korras, kui seda:

1) taotlevad temale vanemad, kes taotluse esitamise hetkeks on elanud Eestis seaduslikult

vähemalt viis aastat ja keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks;

2) taotleb temale teda üksi kasvatav vanem või lapsendaja, kes taotluse esitamise hetkeks on

elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat ja keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel

oma kodanikuks.“;

7) paragrahvi 20 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

8) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kui õigusnormid või faktilised asjaolud muutuvad kodakondsuse taotluse menetluse ajal,

kohaldatakse kodakondsuse taotluse esitamise ajal kehtinud õigusnorme. Kui kodakondsuse

taotluse esitanud alaealine saab kodakondsuse taotluse menetluse ajal 18-aastaseks, loetakse, et

ta on kodakondsuse saanud alaealisena.“;

9) paragrahvi 24 lõikest 1 jäetakse välja sõnad „või Eesti välisesindusele, kui isik elab püsivalt

välisriigis“;

10) paragrahvi 28 lõike 1 punkt 5 ja lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

11) paragrahvi 29 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „kasuks“ sõnadega „või kui isik on mõne

muu riigi kodakondsuses, kuid ei ole vabastatud Eesti kodakondsusest“;

12) paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata, kui Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise

menetluse käigus selgub, et isik ei ole sünniga omandatud muu riigi kodakondsust vormistanud.

Kui isik vormistab sünniga omandatud muu riigi kodakondsuse hiljem, loetakse ta käesoleva

paragrahvi lõike 1 alusel Eesti kodakondsuse kaotanuks.“;

13) seadust täiendatakse §-ga 366 järgmises sõnastuses:

„§ 366. Enne 2027. aasta 1. jaanuari sündinud alaealisele Eesti kodakondsuse saamine

(1) Alla 15-aastane alaealine, kes on sündinud Eestis või kes asus kohe pärast sündi koos

vanema või vanematega püsivalt Eestisse elama, saab Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni

korras 2027. aasta 1. jaanuarist arvates, kui:

1) vähemalt tema üks vanematest või last üksi kasvatav vanem, keda ükski riik ei pea kehtivate

seaduste alusel oma kodanikuks, on elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat;

2) alla 15-aastane alaealine elab püsivalt Eestis.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alaealine ei saa Eesti kodakondsust käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimuste täitmise korral, kui tema vanemad või last üksi

kasvatav vanem esitab Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutusele taotluse lapse Eesti

kodakondsusest loobumiseks enne 2028. aasta 1. jaanuari.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud määratlus isikutest, keda ükski riik ei pea

kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks, hõlmab ka isikuid, kes olid enne 1991. aasta

20. augustit NSV Liidu kodanikud ja keda ükski muu riik ei ole pidanud kehtivate seaduste

alusel oma kodanikuks.“.

§ 2. Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmine

Euroopa Liidu kodaniku seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 19 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Perekonnaliikmele antakse tähtajaline elamisõigus viieks aastaks.“;

2) paragrahvi 45 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Perekonnaliikmel, kes on perekonnaliikme viibimisõiguse, viisa või tähtajalise

elamisõiguse alusel Eestis elanud vähemalt viis aastat järjest, on õigus alalisele

elamisõigusele.“.

§ 3. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 35 lõikest 2 jäetakse välja sõnad „ning konsulaarametnikul“;

2) paragrahvi 270 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „ja välisesinduses 180 eurot“;

3) paragrahvi 271 lõigetes 2 ja 3 asendatakse arv „115“ arvuga „45“;

4) paragrahvi 271 lõikes 2 asendatakse arv „145“ arvuga „75“.

§ 4. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, ……………… 2026

Algatab Vabariigi Valitsus ……………… 2026

Pikk 61 / 15065 Tallinn / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Justiits- ja Digiministeerium

14.01.2026 nr 1-6/3354-1

Eelnõu esitamine täiendavaks

kooskõlastamiseks

Vastavalt Vabariigi Valitsuse 13. jaanuari 2011. aasta määruse nr 10 „Vabariigi Valitsuse

reglement“ § 6 lõikele 5 esitan Justiits- ja Digiministeeriumile täiendavaks kooskõlastamiseks

kodakondsuse seaduse, Euroopa Liidu kodaniku seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse

eelnõu.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro

siseminister

1

Kodakondsuse seaduse, Euroopa Liidu kodaniku seaduse ja

riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa

Kooskõlastustabel

Esitaja/märkuse sisu Märkuse arvestamine/mittearvestamine

Justiits- ja Digiministeerium

Katariina Kärsten, [email protected],

+372 5388 8918

Alar Teras

Helen Uustalu

Tagasiside edastatud Justiits- ja

Digiministeeriumile e-kirja teel 08.01.2026.

1. Seletuskirjas on märgitud, et seadus jõustub 2027.

aasta 1. jaanuaril, et jõuaks teha PPA infosüsteemides

muudatustega kaasnevad infotehnoloogilised

arendused. Palume seletuskirjas täpsustada, milliseid

PPA infosüsteeme on silmas peetud. Arvestades, et

kodakondsuse andmise menetluses töödeldakse ka

isikuandmeid, siis palume täpsustada, milles

infotehnoloogilised arendused seisnevad, milliste

seadustega on need andmekogud reguleeritud ning kas

nendest muudatustest tulenevalt tuleb muuta ka mõne

andmekogu põhimäärust. Kui jah, siis tuleb

seletuskirjale lisada põhimääruse muutmise kavand.

Palume seletuskirja 7. osas välja tuua ka vajalike

arendustööde hinnanguline maksumus.

Arvestatud

Seletuskirja täiendatud infotehnoloogiste

arendustööde kirjeldusega ja selgitusega

maksumuse kohta. Andmekogu põhimäärus

muutmist ei vaja.

2. Eelnõu § 1 p 7 (KodS § 24 lg 1) – muudatuse

kohaselt ei saa edaspidi esitada kodakondsusest

vabastamise taotlust Eesti välisesindusele.

Seletuskirja kohaselt on muudatus seotud

Välisministeeriumi ette valmistatava

konsulaarseaduse (KonS) muudatusega, milles

plaanitakse oluliselt vähendada välisesindustes

pakutavate konsulaarteenuste valikut. Kuivõrd

eelnõus plaanitud säte on sisult tihedalt seotud

viidatud KonS muudatustega, palume kaaluda sätte

lisamist kõnealusesse KonS muutmise seaduse

eelnõusse. Nii on tagatud, et sisult seotud muudatused

menetletakse ja jõustuvad samal ajal. Sama märkus ka

eelnõu § 3 p 1 ja 2 kohta (RLS § 35 lg 2 ja § 270 lg

2).

Selgitus

Kaalutud on sätete lisamist KonS-i muutmise

eelnõusse, kuid otsustati jätta sätted ümber

tõstmata. KodS reguleerib kodakondsusest

loobumise taotluse menetlust sisuliselt ehk

teenus kui selline on reguleeritud KodS-is.

KonS aga loetleb välisesinduse ülesanded,

milleks on muu hulgas ka selle teenuse

vahendamine. Selle loogika järgi on KodS-is

õiguslik alus teenuse olemasolule, KonS kõigest

täpsustab välisesinduse volitusi teenuse

vahendamiseks. Nii KonS-i kui ka KodS-i

muudatused on kavandatud jõustuma samal ajal

(mõlemad eelnõud 01.01.2027).

3. Palume arvestada käesoleva kirja lisades esitatud

eelnõu ja seletuskirja failis jäljega tehtud

normitehniliste ja keelemärkustega ning märkustega

eelnõu mõju kohta.

Arvestatud

4. Vastavalt Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lõikele

5 palume eelnõu esitada Justiits- ja

Digiministeeriumile täiendavaks kooskõlastamiseks

pärast praegusel kooskõlastamisel saadud arvamuste

läbivaatamist ja vajaduse korral eelnõu parandamist,

et enne eelnõu Vabariigi Valitsusele esitamist

Arvestatud

2

kontrollida selle vastavust hea õigusloome ja

normitehnika eeskirjale.

Rahandusministeerium Virge Aasa, 5885 1493, [email protected]

Marju Saar, 5885 1438, [email protected]

Tagasiside edastatud Rahandusministeeriumile

e-kirja teel 08.01.2026.

Eelnõu seletuskirja 7. osas on välja toodud, et Politsei-

ja Piirivalveametile võivad kaasneda infosüsteemi

arendamisega seotud kulud, mis kaetakse

Siseministeeriumi valitsemisala eelarvest. Vajadusel

tullakse lisataotlusega RES/RE protsessi.

Palume välja tuua tekkivate kulude arvestuse alused,

mis praegu on seletuskirjast puudu.

Arvestatud

Seletuskirja täiendatud infotehnoloogiste

arendustööde kirjeldusega ja selgitusega

maksumuse kohta.

Politsei- ja Piirivalveamet

Marina Kadak, 6123598, [email protected]

Tagasiside edastatud PPA-le e-kirja teel

08.01.2026.

1. PPA on seisukohal, et alaealiste laste regulatsioon

vajab põhjalikumat üle vaatamist ja muutmist, s.o

korrastamist, mitte selle pidevat täiendamist

järjekordsete eranditega. Seetõttu ei toeta PPA uute

täiendaate erisuste loomist. Teeme ettepaneku kogu

alaealiste regulatsiooni üle vaadata ning korrastades

seda viisil, kus laste ebavõrdne kohtlemine viiakse

minimaalsele tasemele või kaotatakse ebavõrdsuse

üldse ära. Praeguse kehtiva regulatsiooni kohaselt

(KodS §-de 13 ja 14 kohaselt) oleme loonud olukorra,

kus oleme erineva taustaga alaealised pannud vägagi

ebavõrdsetesse olukordadesse. Ebavõrdsus seisneb nii

alaealiste laste vanuses (mõne sätte puhul võimaldame

soodsamatel tingimustel kodakondsuse andmist kuni

15. a lastele, teise sätte puhul jällegi kuni 18. aastate

lastele) või vanemate taustas (kord sobib, et vanem on

Eesti püsi elanik, teinekord aga alaline elanik). Lisaks

teatud juhtudel nõuame teise vanema nõusolekut, siis

jällegi ei nõua jne. Seetõttu oleme seisukohal, et kogu

alaealiste regulatsiooni vajab põhjalikumat analüüsi ja

korrastamist ning ühtlustamist minimaliseerimaks

seni kehtivat laste ebavõrdust, mitte suurendada seda

läbi täiendavate erandite loomist.

Mitte arvestatud

Eelnõuga kavandatavad erisused on ette

valmistatud poliitilise tahte tulemusel, seega on

kõnesoleva eelnõuga kavandatavad muudatused

seadusandja tahe.

2. Eelnõuga kavandatakse täiendada KodS § 6 lõikega

2 järgmises sõnastuses:

„Püsivalt Eestis elamine käesoleva seaduse

tähenduses on välismaalase Eestis viibimine Eesti

elamisloa või elamisõiguse alusel, kui tema peamine

elukoht on Eestis“

PPA hinnangul antud definitsioon ei täida oma

eesmärk ning võimaldab taotleda Eesti kodakondsust

isikutel, kellel on kodakondsuse taotluse esitamise

ajaks Eestiga minimaalne seos. Praegu on tingimuseks

seatud, et taotleja „peab olema elanud Eestis“, mis

tähendab seda, et taotluse esitamise hetkel ei ole isikul

kohustus Eestis elada ja hetkel seaduses nimetatud

Arvestatud

Sätte sõnastust täpsustatud järgmiselt:

Välismaalane, kes soovib saada Eesti

kodakondsust, peab olema elanud enne Eesti

kodakondsuse saamise taotluse esitamise päeva

Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel

vähemalt kaheksa aastat, millest viimased viis

aastat püsivalt.

3

ajaline määr on taotleja poolt aastaid tagasi täidetud.

Samuti selliste taotlejate puhul tekib küsimus ja esineb

oht, kus vastavad nõuded on küll aastaid tagasi

täidetud, kuid taotleja viimaste aastate elukohad

näitavad, et nad elavad püsivalt teistes riikides ning

nad ei planeeri oma asukohariigist Eestisse tagasi

tulla.

PPA teeb ettepaneku sõnastada ja täiendada antud

elamise nõuet viisil, kus Eesti kodakondsust saavad

taotleda need isikud, kes taotlemise hetkel elavad

püsivalt Eestis ja kellel on vahetult enne

kodakondsuse taotluse esitamist Eestis elatud püsivalt

5 aastat. Läbi selle saame tagada kindluse, et Eesti

kodakondsus antakse isikutele, kellel on taotlemise

hetkel tegelik ja vahetu seos Eestiga. Alaealiste laste

puhul vastav tingimus on regulatsioonis kehtestatud,

miks siis mitte ühtlustada menetlusi ja ka

täiskasvanutel kehtestada tingimus, kus vahetult enne

taotluse esitamist oleks Eestis püsivalt elatud.

Vastava sätte muutmisvajaduse põhjendusi saab

lugeda ka alt poolt punktis 1. Eesti kodakondsuse

omandamise ja saamise tingimused alt.

3. täiendatakse KodS § 13 lõikega 43 järgmises

sõnastuses:

„Alla 15-aastane alaealine, kes on sündinud Eestis või

kes asub kohe pärast sündi koos vanema või

vanematega püsivalt Eestisse elama ja elab püsivalt

Eestis, saab Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni

korras, kui seda:

1) taotlevad temale vanemad, kes sooviavalduse

esitamise hetkeks on elanud Eestis seaduslikult

vähemalt viis aastat ja keda ükski riik ei pea kehtivate

seaduste alusel oma kodanikuks;

2) taotleb temale teda üksi kasvatav vanem või

lapsendaja, kes sooviavalduse esitamise hetkeks on

elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat ja keda

ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma

kodanikuks.“

Nimetatud sätte eelnõu punktis 5 on kasutatud sõna

„sooviavaldus“, kuid KodS-is läbivalt on kasutusel

termin „taotlus“. Õigusselguse ja ühtlustamise

eesmärgil teeb PPA ettepaneku kasutada antud sättes

termini „sooviavalduse“ asemel terminit „taotlus“.

Arvestatud

Sõnastus ühtlustatud

4. PPA on ka varasematel aastatel viidanud KodS-i,

selle rakendusaktide ning teiste seotud õigusaktide

rakendamise kitsaskohtadele ja nende täiendamise

vajadusetele. Siinkohal tooksime veelkord välja

eelnevad ettepanekud KodS-i ja teiste õigusaktide

muutmiseks, kirjeldades iga muudatuse sisu ja selle

vajadust.

4

4.1 Eesti kodakondsuse omandamise ja saamise

tingimused PPA hinnangul hetkel KodS-i § 6-s sätestatud

tingimused omavad suuresti vaid formaalset tähendust

ning sisulist väärtust need endaga kaasas ei kanna.

Näiteks hetkel KodS-is sätestatud püsivalt Eestis

elamise nõuet tuleb tõlgendada koosmõjus

välismaalaste seaduses (VMS) sätestatuga. VMS § 6

kohaselt on välismaalase püsiv Eestis elamine

välismaalase Eestis viibimine Eesti elamisloa või

elamisõiguse alusel, kui tema peamine elukoht on

Eestis. VMS ega KodS seejuures ei reguleeri kindlat

päevade arvu, mis tõendaks taotleja püsivalt Eestis

elamist (varasemalt oli selleks nõue viibida Eestis

vähemalt 183 päeva aasta jooksul). Hetkel kehtivas

KodS-is puudub püsivalt Eestis elamise definitsioon ja

seega tuleb PPA-l rakendada VMS-is sätestatut, kuid

oleme jätkuvalt seisukohal ja teeme ettepaneku

sätestada KodS-i eraldi definitsioon ja konkreetsed

tingimused püsivalt Eestis elamise nõudele, mis

aitaksid tõhusamalt tuvastada, et taotlejal on tegelik

side Eestiga ja, kas taotleja järgib Eesti

põhiseaduslikku korda ja teisi Eesti seadusi.

Leiame, et Eesti kodakondsuse saamiseks tuleb

sätestada täpsem määratlus püsivalt Eestis elamise

nõudele ja see võiks sisaldada ajalist määratlust

sarnaselt VMS-is sätestatud pikaajalise elaniku

elamisloa andmise regulatsiooniga (VMS § 232 lg 1 p

1), mille kohaselt peab taotleja olema elanud Eestis

nõutud perioodi vahetult enne taotluse esitamist.

Peame oluliseks välja tuua, et alates Venemaa poolt

Ukrainas sõja alustamisest on muuhulgas tõusnud

Eesti kodakondsuse taotlejate hulk selliste välisriigi

kodanike poolt, kellel on kehtiv Eesti pikaajalise

elaniku elamisluba, kuid, kes viimastele aastatel

(aastakümnetel) elavad püsivalt välisriigis ning on

viibinud viimastel aastatel Eestis vaid loetud arv päevi

(s.o lühiajaliselt) ja kelle puhul seetõttu ei ole võimalik

tuvastada lojaalsust Eestile ning valmisolekut Eesti

seadusi ja põhiseaduslikku korda järgida.

Samuti praeguse kehtiva regulatsiooni kohaselt ei ole

kehtestatud legaalsele püsivale sissetulekule vastavat

kindlalt määra. PPA teeb ettepaneku sarnaselt

elamisloa taotlustega siduda ka kodakondsuse

taotlejate legaalne püsiv sissetulek sotsiaalhoolekande

seaduse § 131 lõike 3 alusel kehtestatud

toimetulekupiiriga.

Ka on Eesti kodakondsuse taotlemise üheks

tingimuseks välismaalase eesti keele oskamine

vastavalt KodS §-s 8 sätestatud nõuetele. Kehtivas

Mitte arvestatud

Enne kodakondsuse saamist elab inimene Eestis

elamisloa alusel ja peab vastama VMS-i

tingimustele. Seega ei ole asjakohane nõuda, et

ta etteulatuvalt peab hakkama ühtlasi täitma ka

KodS-i nõudeid. Samuti vt eelmise punkti juures

toodud kommentaari.

Legaalsele püsivale sissetulekule kindla määra

kehtestamise ettepanekust ei selgu, mis põhjusel

on vaja see kehtestada ning millist probleemi see

lahendab.

Eesti keele eksamile kehtivusaja määramise

ning vajaduse korral korduseksamile saatmise

osas selgitame, et ei pea seda vajalikuks, kuna

inimene, kes on kunagi sooritanud B1 taseme

eesti keele eksami, suudab üldjuhul

igapäevaeluks vajalikul tasemel eesti keeles

suhelda. Põhjendamatu on saata korduseksamile

neid isikuid, kes on eesti keeles omandanud

põhi-, kesk- või kõrghariduse, kuid kelle kooli

lõpetamisest on möödas rohkem kui 5 aastat.

Kui inimene on õppinud eesti keeles, ei ole

tõenäoline, et tema keeleoskus kaob. See oleks

põhjendamatu koormus eesti keele

tasemeeksameid korraldavale HARNO-le.

Samuti tuleb arvestada, et PPA ametnikel

puudub pädevus ja oskus hinnata inimeste

keeleoskust tasemete kaupa. Kui PPA ametnik

saadab inimese põhjendamatult keeleeksamile,

siis tekib küsimus, kes kannab sellega isikule

kaasnenud kulud ja võimalikud kahjud, samuti

tõuseb PPA töökoormus selliste vaidluste

lahendamise näol.

5

regulatsioonis ei ole aga sätestatud eksamite tulemuste

kehtivuse aega ning puudub õiguslik alus nõuda

eksamite uuesti sooritamist, kui PPA on tuvastanud või

on kahtlus, et taotleja ei valda eesti keelt nõutud

ulatuses või eksami sooritamisest on möödunud väga

pikk aeg. Oleme korduvalt välja toonud, et järjest

enam esitatakse PPA-le Eesti kodakondsuse taotlusi

isikute poolt, kelle puhul on põhjust kahelda, et nad ei

valda eesti keelt nõutud ehk piisaval tasemel ning, kes

on sooritanud keele tasemeeksami rohkem kui viis

aastat tagasi. PPA teeb ettepanku kehtestada tähtaeg,

mis aja jooksul sooritatud keele tasemeeksami

tulemusi arvestatakse Eesti kodakondsuse taotlemisel.

Kui eksami sooritamisest on möödunud viis ja enam

aastat ja isik soovib taotleda Eesti kodakondsust, tuleb

tal Eesti kodakondsuse taotlemiseks sooritada korduv

keele tasemeeksam. Sama põhimõtet tuleks rakendada

ka isikute osas, kes omandasid eesti keeles põhi-,

kesk- või kõrghariduse. Kui vastava eesti keelse

hariduse omandamisest on möödunud rohkem kui viis

aastat, siis tuleb taotlejal sooritada eesti keele

tasemeeksam.

Teeme ettepaneku kehtestada KodS-i võimalus saata

kodakondsuse taotleja korduveksamile varem, kui

taotluse menetluse käigu ilmneb, et taotleja

keeleoskus ei ole piisav taotlemaks Eesti

kodakondsust. Järjest enam esineb juhtumeid, kus

kodakondsuse taotleja on omandanud aastaid tagasi

eesti keeles hariduse, kuid kodakondsuse taotluse

menetluse käigus ilmneb, et ta ei suuda end üldse eesti

keeles väljendada (s.t rääkida) ega ka kuuldust aru

saada.

Lisaks peame oluliseks välja tuua, et järjest enam

esineb olukordi, kus Eesti kodakondsust taotlevad

isikud, kes ei valda eesti keelt nõutud (B1) tasemel ja

kes ei suuda end eesti keeles ka minimaalselt

väljendada. Toome siinkohal välja Tallinna

Ringkonnakohtu 24.09.2025 otsuse (haldusasi 3-24-

974), mis puudutab küll elamisloa andmisest

keeldumist, kuid kus kohus on välismaalase eesti

keele oskuse kohta leidnud järgmist: PPA on

asjakohaselt tuginenud sellele, et kaebaja ei olnud

vaatamata Eestis pikka aega elamisele ning

teenindussektoris töötamisele suutnud PPA otsuse

tegemise ajaks omandada eesti keelt elementaarsest

A1-tasemest kõrgemal tasemel, ehkki eelmise

elamisloa taotlemisel oli lubanud seda teha. See

kinnitab, et välismaalane ei ole kohanenud Eesti eluga

(integratsiooninõue) määral, mis oleks kooskõlas

avalike huvidega. Avalikes huvides ei ole, et Eestisse

6

jääks VMS § 118 p-s 9 ette nähtud tähtajalise

elamisloa alusel elama välismaalased, kelle

peamiseks suhtluskeeleks Eestis ei ole eesti keel. PPA

hinnangul peaks Eesti kodakondsuse saamisel, mis on

oluliselt kaalukam riigilt saadav hüve kui elamisluba,

olema riik eriti veendunud, et kodakondsuse taotleja

oskab eesti keelt seaduses sätestatud nõuetele

vastavalt ja mitte tõendama oma keeleoskust vaid

formaalselt.

4.2. Eesti kodakondsuse saamine ja taastamine Vastavalt KodS § 21 lg 1 p 2 Eesti kodakondsust ei

anta ega taastata isikule, kes ei järgi Eesti

põhiseaduslikku korda või ei täida Eesti seadusi.

Kehtiv regulatsioon ei kata olukordi, kus menetluse

raames võib ilmneda, et "on alust arvata“, et isik ei ole

valmis järgima Eesti põhiseaduslikku korda või täitma

Eesti seadusi. Seetõttu teeb PPA ettepaneku vaadata

üle keeldumise alused ja täiendada neid viisil, kus

riigil oleks võimalik ennetavalt reageerida ja ära hoida

kodakondsuse andmine isikule, kelle puhul esineb oht,

et ta ei ole nõus järgima Eesti põhiseaduslikku korda

või täitma Eesti seadusi.

Samuti teeme ettepaneku lisaks KodS § 21 lg 1 p 4

juba sätestatud keeldumise alusele, näha ette võimalus

keelduda kodakondsuse andmisest isikutele, keda on

varem kriminaalkorras karistatud ja karistused on

kustunud aga, kes jätkavad uute süütegude (sh

väärtegude) toimepanemist. PPA hinnangul tuleks

keelduda Eesti kodakondsuse andmisest isikutele, kes

jätkuvalt ei suuda käituda õiguskuulekalt ning näha

ette ajaline piirang, millal ja mis tingimustel tekib

õigus saada Eesti kodakondsus pärast erinevate

süütegude toimepanemist.

Mitte arvestatud

Ettepanek ei ole kooskõlas Eesti Vabariigi

põhiseadusega. Eestis kehtib süütuse

presumptsioon. Kedagi ei tohi käsitada kuriteos

süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud

süüdimõistev kohtuotsus. ÜRO 1948. aasta

inimõiguste deklaratsiooni artiklis 11 on

märgitud, et iga inimest, keda süüdistatakse

mingis karistatavas teos, käsitatakse süütuna

seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt

tõendatud avalikus kohtumenetluses, milles on

talle tagatud kõik tema kaitseks vajalikud

tingimused. Seega ei saa me ka kodakondsuse

andmise menetluses inimesi ette süüdistada

tegudes, mida nad ei ole toime pannud ja

seetõttu keelduda neile kodakondsuse

andmisest.

Teise ettepaneku osas leiame, et see on kehtiva

õigusega kaetud. Kui kriminaalkuriteod on

kustunud, kuid isik jätkab süütegude

toimepanemist, siis saab talle samuti keelduda

KodS § 21 lg 1 p 4 alusel. Pärast

kriminaalkuritegude kustumist toimepandud

muud õigusrikkumised on inimest

iseloomustavad asjaolud, mille arvestamisel ja

hindamisel on võimalik keelduda kodakondsuse

andmisest, kuna süüdlase isik ei võimalda seda.

Konkreetse ajalise piirangu seadusega

määratlemine ei pruugi olla kooskõlas

proportsionaalsuse põhimõttega, sest on vaja

hinnata nii süütegude sisu kui korduvust. Ka

muud süüteod on erineva kaaluga ja neid tuleb

erinevalt hinnata. Tuleb eristada isikuid, kes

panevad toime süütegusid süstemaatiliselt (st

pidevalt ja pikema aja jooksul) ja kes juhuslikult

(mõni üksik süütegu pika vahega). Samuti on

vaja hinnata ka süütegude iseloomu (nt kes

sõidab 50km/h alas 90km/h või kes sai karistada

ühistranspordis piletita sõidu eest).

4.3. Lapsele kodakondsuse andmine ekslikult Eesti

kodanikuna määratletud vanema järgi

Mitte arvestatud

7

PPA hinnangul vajab KodS-is reguleerimist olukorrad,

kus lapse sündimise ajal oli lapse isa Eesti kodanik ja

lapse ema Eesti kodanik ei olnud. Laps määratletakse

sünnijärgse Eesti kodanikuna isa kaudu. Hiljem

kohtuotsuse alusel isadus lapse suhtes tühistatakse,

mis tähendab seda, et tegelikult laps ei põlvne Eesti

kodanikust ja PPA hinnangul lapse edaspidine

määratlemine sünnijärgse Eesti kodanikuna ei ole

seadusega kooskõlas. Selliseid juhtumeid esineb

aastas keskmiselt 3-4.

Küsimust saab ka lahendada ka kehtiva õiguse

tõlgendamise teel.

Haldusmenetluse seadusest (HMS), laste

õiguste konventsioonist ja lastekaitseseadusest

tulenevalt tuleb alati esikohale seada lapse huvid

ja lähtuda õiguspärasest ootusest. Üldiselt ei ole

lapse ega avalikkuse huvides see, et lapselt

kodakondsus ära võetakse. Nendele sätetele

tuginedes saab sellistele lastele kodakondsuse

alles jätta järgmiste sätete koosmõjus:

HMS § 64 lg 3: Kaalutlusõiguse teostamisel

tuleb arvestada haldusakti andmise ja haldusakti

kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule,

haldusakti andmise menetluse põhjalikkust,

haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste

olulisust ning nende seost isiku osalemisega

haldusakti andmise menetluses ja isiku muu

tegevusega, haldusakti andmisest möödunud

aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid.

HMS § 66 lg 2 p 2: Haldusakti, mis andmise ajal

oli õiguspärane, võib tunnistada isiku kahjuks

edasiulatuvalt kehtetuks, kui haldusorganil

oleks olnud õigus jätta haldusakt hiljem

muutunud faktiliste asjaolude tõttu või hiljem

muudetud õigusnormi alusel välja andmata ja

avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks

kaalub üles isiku usalduse, et haldusakt jääb

kehtima.

HMS § 67: Usalduse arvestamine

Lõige 1 - isiku kahjuks haldusakti kehtetuks

tunnistamist otsustades arvestab haldusorgan

peale käesoleva seaduse § 64 lõikes 3 sätestatu

ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima,

avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku

huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks.

Lõige 2 - haldusakti ei tohi tunnistada kehtetuks

isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima

jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti

alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara

käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma

elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima

jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti

kehtetuks tunnistamiseks.

Lõige 3 - kui ülekaalukast avalikust huvist

tulenevalt tunnistatakse haldusakt isiku kahjuks

kehtetuks, hüvitatakse isikule varaline kahju,

mis tal haldusakti kehtima jäämise usaldamise

tõttu on tekkinud või kindlasti tekib.

Lõige 4 - isik ei saa haldusakti kehtetuks

tunnistamisel tugineda usaldusele, kui:

8

1) halduskohtule haldusakti kehtetuks

tunnistamiseks kaebuse esitamise tähtaeg ei ole

veel möödunud, samuti haldusakti kehtetuks

tunnistamise kaebuse läbivaatamise ajal;

2) kehtetuks tunnistamise võimalus on ette

nähtud seaduses või selleks on jäetud võimalus

haldusaktis;

3) isik ei ole täitnud haldusaktiga seotud

lisakohustust;

4) isik ei ole kasutanud haldusakti alusel üle

antud raha või asja eesmärgipäraselt;

5) isik oli haldusakti õigusvastasusest teadlik

või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik;

6) haldusakt on antud isiku esitatud ebaõigete

või mittetäielike andmete alusel või pettuse või

ähvardusega või muul viisil haldusorgani

õigusvastase mõjutamise tulemusena.

Lõige 5 - ebaõigete andmete esitamine ei välista

usalduse arvestamist, kui ebaõigete või

mittetäielike andmete esitamise on põhjustanud

haldusorgan ja isik ei olnud ega pidanud olema

haldusakti õigusvastasusest teadlik.

Laste õiguste konventsiooni artikkel 3 lg 1:

Igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes

riiklike või erasotsiaalhoolekandeasutuste,

kohtute, täidesaatvate või seadusandlike

organite poolt tuleb esikohale seada lapse huvid.

Lastekaitseseaduse § 5 p 3: Lapse õiguste ja

heaolu tagamisel tuleb lähtuda järgmistest

konventsioonis sätestatud põhimõtetest: kõigis

lapsi puudutavates ettevõtmistes tuleb esikohale

seada lapse huvid.

4.4. Mitme kodakondsuse omamise erisused

Vastavalt KodS § 3 lg 2 Eesti kodakondsust saada või

taastada sooviva isiku suhtes ei kohaldata senisest

kodakondsusest vabastamise nõuet, kui isik on saanud

Eesti Vabariigilt või muult Euroopa Liidu

liikmesriigilt rahvusvahelise kaitse, olukord tema

päritoluriigis ei ole oluliselt muutunud ning isik ei saa

seetõttu senisest kodakondsusest loobuda.

Tänaseks on ilmnenud kaasusi, kus isikud on saanud

rahvusvahelise kaitse ning Eesti kodakondsuse

taotlemise hetkel kohaldub neile KodS § 3 lõikes 2

sätestatud erand, kuid hiljem isikute olukorrad

muutuvad ja neil tekib võimalus oma päritoluriigi

kodakondsusest loobumiseks. PPA on arvamusel, et

selliste olukordade ilmsiks tulekul erandi kohaldamine

ei ole enam asjakohane ega ka eesmärgipärane ning

sisuliselt tähendab see seda, et meil on teatud

Mitte arvestatud

Seda, kas isik peab loobuma senisest

kodakondsusest või ei, kontrollitakse

kodakondsuse taotluse menetlemise ning Eesti

kodakondsuse andmise otsustamise seisuga. Kui

sellel ajahetkel on isikul kehtiv rahvusvaheline

kaitse ning olukord tema päritoluriigis ei ole

muutunud ja seetõttu ei saa ta loobuda senisest

kodakondsusest, siis ei pea ta seda tegema.

Samas ei ole asjakohane, et inimene peab ka

edaspidi (võib-olla aastakümneid) pidevalt

tõendama, et ta jätkuvalt ei saa eelnimetatud

põhjustel Eesti kodakondsusest loobuda.

Puudub mõistlik põhjus inimesi sellisel viisil

teadmata aja koormata.

9

soodustatud isikute kategooriad, kelle puhul me

aktsepteerime mitmik-kodakondsust ja selle

seadustamist, mis on aga PPA hinnangul vastuolus

kehtiva KodS-iga. Eesti kodanik ei või olla samal ajal

mõne muu riigi kodakondsuses, arvestades KodS §-s

3 sätestatud erisusi.

Samuti teeb PPA ettepaneku sätestada ka sellistele

isikutele kohustuse loobuda senisest kodakondsusest,

kelle osas ilmneb hiljem, pärast Eesti kodakondsuse

saamist, et isikutel on siiski võimalik enda

päritoluriigi kodakondsusest loobuda. Ka on esinenud

juhtumeid, kus isikul ei ole võimalik teatud juhtudel

rahvusvahelise kaitse staatust tühistada, kuna tal ei ole

võimalik pöörduda oma päritoluriiki kohapeale.

Samas päritoluriigi saatkonna kaudu oleks tal

võimalik oma senisest kodakondsusest loobuda.

Ka on praktikas ilmnenud olukordi, kus pärast Eesti

kodakondsuse saamist, on isiku rahvusvahelise kaitse

staatus tühistatud, millest tulenevalt ei kohaldu tema

suhtes KodS § 3 lõikes 2 sätestatud erand ning PPA

teeb ettepaneku kehtestada seaduses ka sellistele

isikute kategooriatele kohustuse loobuda oma

päritoluriigi kodakondsusest.

4.5. Ettepanek Kods § 32 lõike 3 sõnastuse

muutmiseks

PPA teeb ettepaneku muuta KodS § 32 lõike 3

sõnastust viisil, et kui Eesti kodaniku dokumendi

saamiseks on esitatud teadlikult valeandmeid või

võltsitud dokumente, siis jäetakse isik Eesti

kodakondsuse omandanuks lugemata. Praeguse

kehtiva sõnastuse kohaselt „võib jätta omandanuks

lugemata“, mille kohaselt peab PPA tegema selliste

isikute osas kaalutlusotsuse. Arvestades aga asjaoluga,

et Eesti kodaniku dokument on saadud teadlikult

pettuse teel, teeb PPA ettepaneku kehtestada säte

viisil, et see oleks imperatiivne.

Mitte arvestatud

Praktikas võib esineda juhtumeid, kui isik esitab

võltsitud dokumente enda teadmata. Nt on

kellegi vanem lasknud võltsida Eesti

kodakondsusesse kuulumist tõendava

dokumendi ja nüüd tema täisealiseks saanud

laps tuleb sellega tõendama oma Eesti

kodakondsusesse kuulumist, kuid ta ei tea, et see

on võltsitud dokument. Seetõttu on põhjendatud

kaalutlusotsuse tegemine, mitte sätestada

imperatiivne keeld jätta isik Eesti kodanikuks

lugemata.

4.6. Ettepanek KodS § 28 sätte täiendamiseks

Arvestades muutunud julgeoleku olukorda maailmas

teeb PPA ettepaneku KodS § 28 sätete täiendamist osa,

mis võimaldaks Eesti kodakondsuse ära võtmist

isikute osas, kelle puhul on tõendatud isikust tulenev

oht Eesti Vabariigi julgeolekule.

Mitte arvestatud

Eesti kodakondsuse äravõtmisel on isiku jaoks

väga tõsised tagajärjed. Seetõttu on KodS-i § 28

sätestatud ka konkreetsed alused, mille

esinemise korral isikult saab kodakondsuse ära

võtta. Ka praegu on seal sätestatud konkreetsed

kuriteod, milles süüdimõistetutelt saab

kodakondsuse ära võtta.

Ettepanekust ei selgu, milles täpselt seisneb see,

et on tõendatud oht Eesti Vabariigi julgeolekule.

Samuti ei selgu, kes, kuidas ja mille alusel seda

tõendab ning kuidas see tõendamine erineb

kehtivas õiguses sätestatust?

10

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Pagulaste

Ülemvoliniku Amet (UNHCR)

Tagasiside edastatud UNHCR e-kirja teel

08.01.2026.

1. UNHCR soovitab Eestil kaaluda automaatset

kodakondsuse andmist kõigile Eestis sündinud lastele,

kes muidu oleksid kodakondsuseta, olenemata nende

vanema(te) õiguslikust staatusest ja viibimise

kestusest Eestis.

Mitte arvestatud

Kodakondsus on inimese ja riigi vaheline tihe

side, millega kaasnevad vastastikused õigused ja

kohustused. Seetõttu tuleb veenduda, et inimene

soovib siduda ennast ja oma last Eesti riigiga

ning olla Eesti ühiskonna liige, mitte ei viibi siin

ajutiselt, mis tähendab, et enne kodakondsuse

saamist teatud perioodil Eestis elamine on

vajalik, et selles soovis veenduda. Kui vanemad,

kes on teise riigi kodanikud ja kelle laps ei saa

automaatselt vanemate kodakondsust, soovivad

siduda enda ja lapse tuleviku Eesti riigiga, on

neil võimalus taotleda endale koos lapsega Eesti

kodakondsust. Vältida tuleks olukorda, kus

vanema(te)l ja lapsel on erinevad

kodakondsused. Lisaks selgitame, et alates 15.-

ndast eluaastast saab laps ise taotleda omale

Eesti kodakondsuse.

2. UNHCR soovitab laste kodakondsusetuse

vältimiseks Eestil kaaluda KodS-ist nende sätete

kaotamist, mis lubab kodakondsuseta

vanemal/vanematel loobuda lapse automaatselt

omandatud Eesti kodakondsusest, välja arvatud juhul,

kui on eelnevalt selgelt kindlaks tehtud, et lapsel on

juba mõni muu kodakondsus.

Mitte arvestatud.

Kui vanemad ei ole Eesti kodanikud, ei saa ka

lapsele vanemate tahte vastaselt Eesti

kodakondsust peale sundida. Seetõttu on antud

sellistele vanematele võimalus ühe aasta jooksul

pärast lapsele sünniga automaatselt antud Eesti

kodakondsusest loobuda. Kui vanema(te)lt ei

ole hooldusõigust ära võetud, eeldatakse, et ta

tegutseb lapse parimates huvides ning kui

vanem(ad) ei soovi oma lapsele selliselt antud

Eesti kodakondsust, on selleks mõjuvad

põhjused.

3. UNHCR soovitab Eestil vastu võtta vajalikud

seadusandlikud muudatused, et hõlbustada

määratlemata kodakondsusega isikute

naturalisatsiooni ja edendada teadlikkuse tõstmist, et

lahendada kodakondsusetuse probleem.

Mitte arvestatud

Määratlemata kodakondsusega isikutele on

loodud juba kehtiva õigusega kõik võimalused

Eesti kodakondsuse taotlemiseks ning neil ei ole

takistusi selle taotlemisel. Samuti viiakse läbi nii

eesti keele kursusi kui ka kodakondsuse

eksamiks ettevalmistavaid kursusi, millest nad

saavad osa võtta.

1

Kodakondsuse seaduse, Euroopa Liidu kodaniku seaduse ja

riigilõivuseaduse muutmise seaduse

eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu on töötatud välja, et Eestis sündiv kodakondsuseta laps, kes kehtiva regulatsiooni

kohaselt jääks kodakondsuseta, saaks Eesti kodakondsuse, kui vähemalt üks tema

kodakondsuseta vanematest on lapse sündimise ajaks elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis

aastat ja teine kodakondsuseta vanem elab samuti Eestis elamisloa alusel. Nii on iga Eestis

sündival ja vanematega siin elaval lapsel võimalus omandada kodakondsus.

Samuti tagatakse muudatustega, et Eesti kodakondsuse taotlejatel oleks tegelik ja vahetu side

Eesti riigiga. Lisaks aitavad muudatused paremini veenduda, et Eesti kodakondsuse taotlejad

täidavad Eesti Vabariigi seadusi ja järgivad põhiseaduslikku korda. Samuti luuakse Eesti

kodakondsuse äravõtmise ja kaotanuks lugemise sätete õigusselgus.

Selleks on kavandatud teha järgmised olulisemad muudatused:

1) antakse kodakondsus Eestis sündinud ja siin elavale kodakondsuseta lapsele, kui tema

vanemad on kodakondsuseta ja vähemalt üks vanem on elanud Eestis elamisloa alusel

vähemalt viis aastat ning teine vanem elab samuti Eestis elamisloa alusel, kuid on siin

elanud vähem kui viis aastat;

2) täpsustatakse Eesti kodakondsuse taotlemisel püsivalt Eestis elamise nõuet;

3) täpsustatakse Eesti kodakondsuse äravõtmise ja kaotanuks lugemise sätteid;

4) muud tehnilised muudatused, et ajakohastada kodakondsuse seadust ning viia see kooskõlla

praeguste vajaduste ja praktikaga.

Eelnõu rakendamine ei too kaasa halduskoormuse kasvu ettevõtetele ega inimestele. Seega

halduskoormuse tasakaalustamise reeglit ei ole eelnõu puhul vaja rakendada. Lapsed, kelle

vanemad on kodakondsuseta, saavad lisategevuseta Eesti kodakondsuse. Eestis elamise nõude

täpsustamine loob sihtrühmale õigusselguse, mida mõistetakse püsiva Eestis elamisena. Tänu

sellele, et muudetakse Euroopa Liidu kodanike perekonnaliikmete tähtajalise elamisõiguse

kehtivusaja tingimusi, muutub alalise elamisõiguse taotlemine isikute jaoks soodsamaks ja

tähtajalist elamisõigust ei ole lühikeseks ajaks enam vaja pikendada. Eelnõu rakendamisega

kaasneb positiivne mõju riigi julgeolekule, siseturvalisusele, välissuhetele ja majandusele.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Siseministeeriumi nõunik Siiri Leskov

([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja juriidilist kvaliteeti on kontrollinud

Siseministeeriumi õigusnõunik Maret Saanküll ([email protected]).

Eelnõu väljatöötamisse oli kaasatud Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA).

Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Luisa Keelelahenduste eesti keele

vanemtoimetaja Helen Noormägi ([email protected]).

2

1.3. Märkused

Eelnõu on seotud Välisministeeriumi kavandatava konsulaarseaduse muutmise seaduse

eelnõuga1, millega soovitakse lõpetada Eesti kodakondsusest vabastamise taotluste

vastuvõtmine Eesti välisesindustes.

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega, kuid täpsustatakse Euroopa Liidu

kodaniku seadust, millega on ebatäpselt üle võetud direktiiv 2004/38/EÜ2, osas, mis puudutab

Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliikme tähtajalise elamisõiguse kehtivusaega ja alalise

elamisõiguse andmise arvestamist. Samuti muudetakse Euroopa Liidu kodaniku

perekonnaliikme elamisõiguse ja elamisloakaardi eest võetavat riigilõivu, et viia see kooskõlla

eelnimetatud direktiiviga.

Eelnõu väljatöötamine on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2025–20273

koalitsioonileppe punktiga, mille kohaselt Eestis sündivatele lastele halle passe enam ei anta.

Samuti on Eestis sündinud kodakondsuseta lapse õigust kodakondsusele analüüsinud ja

juhtinud tähelepanu vajadusele regulatsiooni muuta õiguskantsler4.

Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi:

1) kodakondsuse seadus (edaspidi KodS) avaldamismärkega RT I, 26.06.2025, 8;

2) riigilõivuseadus (edaspidi RLS) avaldamismärkega RT I, 02.10.2025, 10;

3) Euroopa Liidu kodaniku seadus (edaspidi ELKS) avaldamismärkega RT I, 17.04.2025, 21.

Eelnõu vastuvõtmiseks on vaja Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 104 lõike 2 punkti 1

kohaselt Riigikogu koosseisu häälteenamust, sest muudetakse KodS-i.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Eelnõu eesmärk

Eelnõuga lahendatavad probleemid on, et Eestis sündiv kodakondsuseta laps, kes kehtiva

regulatsiooni kohaselt jääb kodakondsuseta, saab edaspidi Eesti kodakondsuse. Samuti

tagatakse muudatustega, et Eesti kodakondsuse taotlejatel on tegelik ja vahetu side Eesti riigiga,

mis aitab paremini veenduda, et Eesti kodakondsuse taotlejad täidavad Eesti Vabariigi seadusi

ja järgivad põhiseaduslikku korda. Samuti on vajalik luua Eesti kodakondsuse äravõtmise ja

kaotanuks lugemise sätete õigusselgus.

Eeltoodust tulenevalt on eelnõu eesmärk:

1) võimaldada igal Eestis sündival ja vanematega siin elaval lapsel omandada Eesti

kodakondsus. Muudatus puudutab neid Eestis sündivaid kodakondsuseta lapsi, kelle vähemalt

üks kodakondsuseta vanem on lapse sündimise ajaks elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis

aastat ja teine kodakondsuseta vanem elab samuti Eestis elamisloa alusel;

1 Eelnõude infosüsteemi toimiku nr 25-0575. 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu

kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse

määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ,

73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ. – ELT L 158, 30.04.2004,

lk 77–123. 3 Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi ja seire juhtlaud. 4 Õiguskantsleri 14. veebruari 2025. aasta seisukoht.

3

2) tagada, et Eesti kodakondsuse taotlejatel oleks tegelik ja vahetu side Eesti riigiga, ning

veenduda, et nad täidavad Eesti Vabariigi seadusi ja järgivad põhiseaduslikku korda;

3) tagada Eesti kodakondsuse äravõtmise ja kaotanuks lugemise sätete õigusselgus;

4) viia ELKS kooskõlla direktiiviga 2004/38/EÜ osas, mis puudutab Euroopa Liidu (edaspidi

EL) kodaniku perekonnaliikme tähtajalise elamisõiguse kehtivusaega ja alalise elamisõiguse

andmise arvestamist.

2.2. Eelnõu põhiseaduspärasus

PS § 8 lõike 1 kohaselt on igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, õigus Eesti

kodakondsusele sünnilt. Eelnõuga kavandatavad muudatused ei puuduta sünnijärgseid Eesti

kodanikke. Muudatused võimaldavad saada naturalisatsiooni korras kodakondsuse Eestis

sündival kodakondsuseta lapsel, kui vähemalt üks tema kodakondsuseta vanematest on lapse

sündimise ajaks elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat ja teine kodakondsuseta vanem

elab samuti Eestis elamisloa alusel. Kehtiva regulatsiooni kohaselt jääks selline laps

kodakondsuseta. PS § 8 lõike 5 kohaselt sätestab Eesti kodakondsuse saamise, kaotamise ja

taastamise tingimused ning korra kodakondsuse seadus. Seega ei piirata eelnõuga isikute

põhiõigusi, vaid luuakse soodsamad tingimused Eestis sündivale kodakondsuseta lapsele

naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamiseks.

Rahvusvahelise õiguse kohaselt võib iga riik otsustada, kes on selle riigi kodanikud. Riigikohtu

üldkogu on leidnud, et „rahvusvaheline õigus jätab üldjuhul iga riigi otsustada kodakondsuse

saamise täpsed tingimused. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimused

määrab riigi kodakondsuspoliitika, mille kujundamine on Riigikogu pädevuses“.5 Sellest

hoolimata peavad riikide kodakondsuse seadused olema kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja

üldtunnustatud põhimõtetega.

Rahvusvahelises õiguses on kodakondsuse tunnustamiseks teiste riikide poolt vajalik „tõelise

sideme“ (ingl genuine link) olemasolu riigi ja isiku vahel. Kodakondsuse andmine inimestele,

kellel see side puudub, on küsitav ning näiteks õigust isiku diplomaatilisele kaitsele ei taga.

Teine oluline põhimõte on, et riigid ei tohi sekkuda teise riigi suveräänsesse õigusesse kindlaks

määrata oma kodanikkond. Muus osas on rahvusvahelise (tava)õiguse reeglid alles

kujunemisjärgus. Kuigi inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 15 lõikes 1 on sätestatud, et

„igaühel on õigus kodakondsusele“, ning ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise

pakti artikli 25 lõike 3 esimese lause ning lapse õiguste konventsiooni artikli 7 kohaselt on igal

lapsel õigus omandada kodakondsus, ei ole vähemalt valitseva seisukoha järgi kellelgi

inimõigust mingile kindlale kodakondsusele. Kõige enam potentsiaali olla tunnustatud

rahvusvahelise tavaõiguse normina on põhimõttel, mille järgi on lapsel õigus omandada

sünniriigi kodakondsus, kui ta vastasel juhul jääks kodakondsuseta.6

PS-i § 8 kohaselt on igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, õigus Eesti

kodakondsusele sünnilt. Igaühel, kes on alaealisena kaotanud Eesti kodakondsuse, on õigus

selle taastamisele. Kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust. Kelleltki ei

tohi veendumuste pärast võtta Eesti kodakondsust. Eesti kodakondsuse saamise, kaotamise ja

taastamise tingimused ning kord on sätestatud kodakondsuse seaduses.

5 RKÜKo 3-3-1-47-03, p 23; RKÜKo 3-3-1-101-06, p 18; RKHKo 3-3-1-42-08, p 28. 6 K. Albi. PS § 8 kommentaarid, p 8. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, viies, parandatud

ja täiendatud väljaanne. Justiitsministeerium: 2020. https://pohiseadus.ee/public/PSkomm2020.pdf.

4

Naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimused on sätestatud KodS-i §-s 6.

Isik, kes soovib saada Eesti kodakondsuse, peab olema vähemalt 15-aastane ja omama

pikaajalise elaniku elamisluba või alalist elamisõigust, lisaks peab ta olema elanud Eestis

vähemalt kaheksa aastat, millest viis aastat püsivalt. Kehtivas KodS-is ei ole määratletud

püsivalt Eestis elamise nõude sisu. Ka välismaalaste seaduses (edaspidi VMS) on loobutud

Eestis püsiva elamise nõude sisustamisel konkreetsetest tähtaegadest. Välismaalase püsiv

Eestis elamine VMS-i § 6 tähenduses on välismaalase Eestis viibimine Eesti elamisloa või

elamisõiguse alusel, kui tema peamine elukoht on Eestis. Lisaks peab isikul olema

registreeritud elukoht ja legaalne sissetulek, ta peab oskama eesti keelt ning tundma PS-i ja

KodS-i. KodS-i § 21 kohaselt ei anta Eesti kodakondsust või selle taastamisest keeldutakse

isikule, kes ei ole lojaalne Eesti riigile7. Seega on tegemist Euroopas harilike

naturalisatsioonitingimustega. Erandid on ette nähtud kodakondsuse andmisel eriliste teenete

eest, alaealistele, teovõimetutele isikutele, puuetega isikutele ja vähemalt 65-aastastele

inimestele.

Lisaks on KodS-i § 13 lõike 4 kohaselt võimalik saada Eesti kodakondsus naturalisatsiooni

korras sünni hetkest arvates alla 15-aastasel alaealisel, kes on Eestis sündinud või kes asub kohe

pärast sündi koos vanema või vanematega püsivalt Eestisse elama, kui tema vanemad või last

üksi kasvatav vanem, keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks, on lapse

sünni hetkeks elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat. KodS-i § 13 lõike 5 kohaselt ei

omanda laps Eesti kodakondsust juhul, kui tema vanemad esitavad sellekohase taotluse enne

lapse üheaastaseks saamist. Sätete eesmärk on võimaldada igal Eestis sündival lapsel omandada

kodakondsus.

Riigikohus on oma lahendistes korduvalt leidnud, et PS-i kohaselt ei eksisteeri subjektiivset

õigust kodakondsusele naturalisatsiooni teel8. Kuigi Riigikohus on leidnud, et

„naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise

tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum ning sellest johtuvalt kohtutel piiratud

kontrollipädevus9“, on Riigikohus siiski seisukohal, et kodakondsuse andmist reguleerivate

normide kehtestamisel tuleb arvestada ka muude PS-i normidega, sealhulgas

võrdsuspõhiõigusega10. Nii eeldab võrdne kohtlemine naturalisatsiooni korras kodakondsuse

andmisel seda, et inimestele loodaks kodakondsuse saamiseks võrdsed tingimused, mis

arvestaksid näiteks nende keeleõpet takistava halva kuulmisega11. Võrdsed tingimused

kodakondsuse saamiseks ei ole loodud ka nendele lastele, kelle mõlemad vanemad on

kodakondsuseta, kuid vähemalt üks neist on elanud Eestis enne lapse sündi elamisloa alusel alla

viie aasta. Sellisel juhul jääb laps kodakondsuseta.

Eelnõuga selline olukord likvideeritakse ja edaspidi on võimalik Eesti kodakondsus saada ka

nendel Eestis sündivatel kodakondsuseta lastel, kelle vähemalt üks kodakondsuseta vanem on

7 KodS-i § 21 kohaselt ei anta ega taastata Eesti kodakondsust isikule, kes:

1) on Eesti kodakondsuse taotlemisel valeandmete esitamisega varjanud asjaolusid, mis välistavad talle Eesti

kodakondsuse andmise või taastamise;

2) ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda või ei täida Eesti seadusi;

3) on tegutsenud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu;

4) on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus

ei ole kustunud või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest;

5) on töötanud või töötab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses;

6) on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti tema

abikaasale või registreeritud elukaaslasele, kes on saabunud Eestisse seoses sõjaväelase lähetamisega teenistusse,

reservi või erru. 8 RKÜKo 3-3-1-47-03, p 23; RKÜKo 3-3-1-101-06, p 18. 9 RKHKo 20.10.2008, 3-3-1-42-08, p 28. 10 RKHKm 3-3-1-5-97, p 3; RKÜKo 3-3-1-47-03, p 23; RKÜKo 3-3-1-101-06, p 18; RKHKo 3-3-1-42-08, p 28. 11 RKÜKo 3-3-1-47-03.

5

lapse sündimise ajaks elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat ja teine kodakondsuseta

vanem elab samuti Eestis elamisloa alusel.

2.3. Eelnõu väljatöötamise kavatsus

KodS-i muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus12 oli eelnõude infosüsteemis

kooskõlastamisel 02.–23.10.2025. Selle kooskõlastasid Kultuuriministeerium,

Välisministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium märkusteta. Arvamust avaldasid

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Pagulaste Ülemvoliniku Amet (edaspidi UNHCR) ja PPA.

PPA ettepanekuid on eelnõu väljatöötamisel võimaluse piires arvestatud.

UNHCR tegi väljatöötamiskavatsusele ettepanekud kasutada KodS-i § 13 lõikes 4 „seadusliku

elamise“ asemel „alaline elukoht“, muudatus ei hõlma lapsi vanuses 15‒17 ning olukorda, kus

vanematel on kodakondsus, kuid see ei kandu üle lapsele.

Eelnõu ja seletuskirja koostamisel ei ole UNHCR-i ettepanekutega arvestatud, kuna Eestis

elavad määratlemata kodakondsusega isikud ja kodakondsuseta isikud samuti elamisloa alusel,

sealhulgas tähtajalise elamisloa alusel, mida loetakse samuti seaduslikuks Eestis elamiseks. Kui

märkida „seadusliku elamise“ asemel „elavad alaliselt Eestis“, tähendab see pikaajalise elaniku

elamisloa alusel Eestis elamist. Samuti taotlevad Eestis kodakondsust 15-aastased isikud ise,

mis tähendab, et esimese muudatuse sihtrühma ei ole vaja laiendada 15‒17-aastastele

alaealistele. Kui teise riigi kodanikest vanemad, kelle lapsele ei kandu üle tema vanemate

kodakondsus, soovivad enda ja oma lapse tuleviku siduda Eesti riigiga, on neil võimalus

taotleda Eesti kodakondsust endale koos lapsega.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb neljast paragrahvist. Eelnõu §-ga 1 muudetakse KodS-i, §-ga 2 muudetakse

ELKS-i, §-ga 3 muudetakse RLS-i ja eelnõu §-s 4 sätestatakse seaduse jõustumise aeg.

Eelnõu § 1 punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks KodS-i § 4, mille kohaselt antakse Eesti

kodakondsuse saanud või taastanud isikule käesolevas seaduses sätestatud korras

kodakondsustunnistus. Muudatusega viiakse seadus kooskõlla praktikaga. Kuna praegu enam

kodakondsustunnistusi välja ei anta ja andmevahetus toimub elektrooniliselt, ei ole

kodakondsustunnistuse väljaandmist reguleerivat sätet enam vaja. Isiku kodakondsuse andmed

nähtuvad nii rahvastikuregistrist kui ka PPA andmebaasidest.

Eelnõu § 1 punktiga 2 loetakse KodS-i § 6 senine tekst lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse

lõikega 2, milles sätestatakse püsivalt Eestis elamise mõiste. KodS-i § 6 punkti 21 kohaselt peab

välismaalane, kes soovib saada Eesti kodakondsust, olema elanud enne Eesti kodakondsuse

saamise taotluse esitamise päeva Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel vähemalt kaheksa

aastat, millest viis aastat püsivalt. Praegu tuleb KodS-is sätestatud püsivalt Eestis elamise nõuet

tõlgendada koosmõjus VMS-iga, sest enne kodakondsuse saamist on isik välismaalane, kellele

kohaldub VMS. VMS-i § 6 kohaselt on välismaalase püsiv Eestis elamine välismaalase Eestis

viibimine Eesti elamisloa või elamisõiguse alusel, kui tema peamine elukoht on Eestis. VMS-is

ega KodS-is ei ole sätestatud kindlat päevade arvu, mis tõendaks taotleja püsivalt Eestis elamist.

Varem oli selleks nõue viibida Eestis vähemalt 183 päeva aasta jooksul. Kehtivas KodS-is

puudub püsivalt Eestis elamise regulatsioon ja viide, et kodakondsuse taotlejale kohaldub VMS.

Viimastel aastatel on Eesti kodakondsuse taotlejate arv kasvanud selliste välisriigi kodanike

võrra, kellel on kehtiv Eesti pikaajalise elaniku elamisluba, kuid kes tegelikult püsivalt Eestis

12 Eelnõude infosüsteemi toimiku nr 25-1075.

6

ei ela ja viibivad Eestis igal aastal vaid lühikest aega (näiteks ainult paar päeva aasta jooksul)

ning kelle lojaalsust Eestile ja valmisolekut järgida Eesti seadusi ja põhiseaduslikku korda ei

ole võimalik seetõttu kindlaks teha. Muudatus tehakse, et kõrvaldada ebaselgus, kuidas

tõlgendada Eesti kodakondsuse taotlemise korral nõuet, et taotleja peab olema püsivalt Eestis

elanud viis aastat. Sarnaselt VMS-iga sätestatakse KodS-is, et püsivalt Eestis elamine on

välismaalase Eestis viibimine Eesti elamisloa või elamisõiguse alusel, kui tema peamine

elukoht on Eestis. Muudatuse tulemusena sätestatakse KodS-is püsivalt Eestis elamise

definitsioon ja konkreetsed tingimused, mis aitavad edaspidi tõhusamalt tuvastada, et

kodakondsuse taotlejal on tegelik side Eestiga ning ta järgib Eesti põhiseaduslikku korda ja teisi

õigusakte.

Eelnõu § 1 punktiga 3 tehtav muudatus on seotud eelmise punktiga. KodS-i § 6 punkti 21

täiendatakse selliselt, et edaspidi peab välismaalane, kes soovib saada Eesti kodakondsust,

olema elanud enne Eesti kodakondsuse saamise taotluse esitamise päeva Eestis elamisloa või

elamisõiguse alusel vähemalt kaheksa aastat, millest viimased viis aastat püsivalt. Sellega

tagatakse, et Eesti kodakondsuse saavad need isikud, kellel on tegelik side Eestiga praegusel

ajahetkel.

Eelnõu § 1 punktiga 4 tunnistatakse kehtetuks KodS-i § 8 lõige 4 ja § 9 lõige 3. KodS-i § 8

lõike 4 kohaselt antakse eesti keele eksami sooritanud isikule vastav tunnistus. KodS-i § 9

lõike 3 kohaselt antakse PS-i ja KodS-i tundmise eksami sooritanud isikule vastav tunnistus.

Muudatusega viiakse seadus kooskõlla praktikaga. Kuna praegu enam tunnistusi välja ei anta

ja andmevahetus toimub elektrooniliselt, ei ole tunnistuste väljaandmist reguleerivaid sätteid

vaja.

Eelnõu § 1 punktiga 5 muudetakse KodS-i § 13 lõiget 4. KodS-i § 13 lõike 4 kohaselt saab

alla 15-aastane alaealine, kes on Eestis sündinud või kes asub kohe pärast sündi koos vanema

või vanematega püsivalt Eestisse elama, Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras sünni

hetkest arvates, kui tema vanemad või last üksi kasvatav vanem, keda ükski riik ei pea kehtivate

seaduste alusel oma kodanikuks, on lapse sünni hetkeks elanud Eestis seaduslikult vähemalt

viis aastat. Seega ei saa Eesti kodakondsust Eestis sündinud kodakondsuseta laps, kelle

vanemad ei ole ühegi riigi kodanikud, kuid vähemalt üks lapse vanematest on lapse sündimise

ajaks elanud Eestis elamisloa alusel vähem kui viis aastat.

Muudatusega täpsustatakse sätte sõnastust selliselt, et edaspidi saaks automaatselt

naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse Eestis sündinud ja siin elavad lapsed, kes ei

omanda sünniga ühegi riigi kodakondsust, juhul kui vähemalt üks lapse vanem on elanud Eestis

seaduslikult vähemalt viis aastat enne lapse sündi ning teine vanem elab samuti elamisloa alusel

Eestis ning vanemad ei ole ühegi riigi kodanikud. Sellise muudatuse tulemusena saaks edaspidi

kodakondsuse Eestis sündinud laps, kes kehtiva regulatsiooni kohaselt jääks kodakondsuseta

üksnes seetõttu, et üks tema vanematest on Eestis elanud vähem kui viis aastat.

Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse KodS-i § 13 lõikega 43. KodS-i §-s 13 on sätestatud Eesti

kodakondsuse saamine alaealisena. Sätte kohaselt saab edaspidi naturalisatsiooni korras Eesti

kodakondsuse alla 15-aastane alaealine, kes on sündinud Eestis või kes asub kohe pärast sündi

koos vanema või vanematega püsivalt Eestisse elama ja elab püsivalt Eestis, kui seda:

1) taotlevad temale vanemad, kes taotluse esitamise hetkeks on elanud Eestis seaduslikult

vähemalt viis aastat ja keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks;

2) taotleb lapsele teda üksi kasvatav vanem, kes taotluse esitamise hetkeks on elanud Eestis

seaduslikult vähemalt viis aastat ja keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma

kodanikuks.

7

Muudatuse tulemusena on Eestis sündinud kodakondsuseta lapsel võimalik saada Eesti

kodakondsus, kui tema vanem(ad) ei ole ühegi riigi kodanik(ud), aga vanemad või last üksi

kasvatav vanem on elanud Eestis elamisloa alusel enne lapse sündi vähem kui viis aastat. Viie

aasta pikkuse elamise nõude täitmise ja lapsele kodakondsuse taotluse esitamisega on välja

selgitatud ka vanema(te) soov siduda nii enda kui ka oma lapse tulevik Eesti riigiga.

Kehtiva KodS-i kohaselt ei ole sellises olukorras kodakondsuseta lapsel võimalik Eesti

kodakondsust saada ka pärast seda, kui ka tema vanema(te)l on täitunud Eestis elamisloa alusel

viis aastat elamist, sest kehtivas KodS-is on ette nähtud võimalus anda kodakondsuseta lapsele

lihtsustatud korras Eesti kodakondsus ainult kohe pärast tema sündi. Õiguskantsler leidis oma

14. veebruari 2025. aasta märgukirjas nr 7-4/230561/2501061 põhiseaduskomisjonile, et

selline olukord piirab põhjendamatult lapse õigusi. Riik peab tagama, et Eestis sündinud laps,

kes ei omanda sünniga ühegi riigi kodakondsust, ei jääks kodakondsuseta. Pole mõistlikku

põhjust, miks osa lapsi jäetakse kodakondsuseta, kuigi nad on Eestis sündinud, saavad Eesti

elamisloa ja on oma vanemate kaudu Eesti riigiga seotud.

Eelnõu § 1 punktiga 7 tunnistatakse kehtetuks KodS § 20 lõige 3. Muudatus on seotud

punktiga 1, mille kohaselt edaspidi ei anta enam Eesti kodakondsuse saanud isikutele

kodakondsustunnistust.

Eelnõu § 1 punktiga 8 täiendatakse KodS-i § 20 lõikega 4, mille kohaselt kohaldatakse

kodakondsuse taotluse esitamise ajal kehtinud õigusnorme, kui õigusnormid või faktilised

asjaolud muutuvad kodakondsuse taotluse menetluse ajal. Näiteks kui kodakondsuse taotluse

esitanud alaealine saab kodakondsuse taotluse menetluse ajal 18-aastaseks, loetakse, et ta on

Eesti kodakondsuse saanud alaealisena. Muudatus tehakse õigusselguse huvides. Selgemat

regulatsiooni vajab olukord, kui kodakondsuse saamise taotlus on esitatud enne taotleja

18-aastaseks saamist, kuid ta saab menetluse ajal, enne kui talle Eesti kodakondsus antakse, 18-

aastaseks. Kehtivas KodS § 3 lõige 1 sätestab, et isik, kes omandab või saab alaealisena nii

Eesti kui ka mõne muu riigi kodakondsuse, peab pärast 18-aastaseks saamist kolme aasta

jooksul loobuma kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest. Seega kõik need isikud, kes on

alaealisena saanud naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse, võivad olla topeltkodanikud

kuni 21-aastaseks saamiseni. Praktikas on olukordi, kus isik esitab taotluse Eesti kodakondsuse

saamiseks 17-aastasena (st, et ta ei pea Eesti kodakondsust taotledes esitama tõendit, et ta on

vabastatud senisest kodakondsusest või ta vabastatakse sellest seoses Eesti kodakondsuse

saamisega), kuid tema taotluse menetluse ajal saab ta 18-aastaseks (st enne, kui ta Eesti

kodakondsuse saab). Praeguse KodS § 3 lõike 1 sõnastuse kohaselt lubatakse

topeltkodakondsust neile, kes on saanud Eesti kodakondsuse alaealisena, mitte seda taotlenud

alaealisena, aga saanud menetluse ajal 18-aastaseks. Muudatusega laieneb taotlejale KodS-i § 3

lõikes 1 sätestatud luba omada topeltkodakondsust kuni tema 21-aastaseks saamiseni ka juhul,

kui ta saab kodakondsuse taotluse menetluse ajal 18-aastaseks. Selliseid isikuid on aastas umbes

20–30.

Eelnõu § 1 punktiga 9 jäetakse KodS-i § 24 lõikest 1 välja tekstiosa „või Eesti välisesindusele,

kui isik elab püsivalt välisriigis“. KodS-i § 24 lõike 1 kohaselt esitatakse dokumendid Eesti

kodakondsusest vabastamiseks Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutusele või Eesti

välisesindusele, kui isik elab püsivalt välisriigis. Välisministeeriumi kavandatava

konsulaarseaduse muudatusega13 soovitakse lõpetada Eesti kodakondsusest vabastamise

taotluste vastuvõtmine Eesti välisesindustes. Kui teenuse osutamine lõpetatakse, ei saa kehtima

jääda säte, mis seda võimaldab. Edaspidi jääb Eesti kodakondsusest vabastamise taotlusi vastu

võtvaks asutuseks üksnes PPA. Inimesed saavad edaspidi esitada kodakondsuse vabastamise

13 Eelnõude infosüsteemi toimiku nr 25-0575.

8

taotlusi posti või e-posti teel PPA-le. Välisministeerium ei menetle neid taotlusi, vaid edastab

need PPA-le. Kuna taotlusi saab esitada ka muul viisil, puudub vajadus, et välisesindused neid

vastu võtaksid.

Eelnõu § 1 punktiga 10 tunnistatakse kehtetuks KodS-i § 28 lõike 1 punkt 5 ja lõige 4. KodS-

i § 28 lõike 1 punkti 5 kohaselt võetakse Eesti kodakondsus ära Vabariigi Valitsuse

korraldusega isikult, kes on mõne muu riigi kodakondsuses, kuid ei ole vabastatud Eesti

kodakondsusest. KodS-i § 29 lõike 1 kohaselt loetakse isik Vabariigi Valitsuse volitatud

valitsusasutuse poolt Eesti kodakondsuse kaotanuks mõne muu riigi kodakondsuse

vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest loobumisega mõne muu riigi kodakondsuse kasuks.

Mõlemal juhul kohaldatakse sätet isiku suhtes, kes on saanud Eesti kodakondsuse alaealisena,

arvestades KodS-i § 3 lõikes 1 sätestatud erisust. Nimetatud sätted ei ole selgelt eristatavad,

sest nende sihtrühm on sarnane ja otsuse tagajärjed (inimene ei ole enam Eesti kodanik) on

samad ning erinevus seisneb peamiselt otsustuse tasandis. Kuna Eesti kodanik ei või üldjuhul

olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses, ei saa Vabariigi Valitsus ega ka Vabariigi

Valitsuse volitatud valitsusasutus teha teistsugust otsust. Õigusselguse huvides on mõistlik

sätestada, et mõlemal juhul loeb Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutus isiku

kodakondsuse kaotanuks, kuna sellise otsuse tegemine on riigi ressursse säästvam ja

menetluslikult ökonoomsem kui Vabariigi Valitsuse korraldusega kodakondsuse äravõtmine.

KodS-i § 28 lõike 4 kohaselt kohaldatakse isiku suhtes, kes on saanud Eesti kodakondsuse

alaealisena, samuti kõnesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 sätestatut, arvestades KodS-i § 3

lõikes 1 sätestatud erisust. Kuna kõnesolevas sättes viidatakse kehtetuks tunnistatavale sättele,

tuleb kehtetuks tunnistada ka viitav säte.

Eelnõu § 1 punktiga 11 täiendatakse KodS-i § 29 lõiget 1 selliselt, et Vabariigi Valitsuse

volitatud valitsusasutus võib lugeda isiku Eesti kodakondsuse kaotanuks juhul, kui isik on mõne

muu riigi kodakondsuses, kuid ei ole vabastatud Eesti kodakondsusest. Muudatus on seotud

eelnõu § 1 punktiga 8 tehtava muudatusega, millega nähakse ette, et Vabariigi Valitsuse

volitatud valitsusasutus loeb isiku kodakondsuse kaotanuks, kui ta on muu riigi kodakondsuses,

kuna sellise otsuse tegemine on riigi ressursse säästvam ja menetluslikult ökonoomsem kui

Vabariigi Valitsuse korraldusega kodakondsuse äravõtmine.

Eelnõu § 1 punktiga 12 täiendatakse KodS-i § 29 lõikega 3, millega sätestatakse, et kui Eesti

kodakondsuse kaotanuks lugemise menetluse käigus selgub, et isik ei ole sünniga omandatud

muu riigi kodakondsust vormistanud, siis ei loeta teda Eesti kodakondsust kaotanuks. Kui isik

vormistab sünniga omandatud muu riigi kodakondsuse hiljem, loetakse ta hiljem sama

paragrahvi lõike 1 alusel Eesti kodakondsuse kaotanuks. Regulatsioon puudutab neid isikuid,

kes on sünniga omandanud muu riigi kodakondsuse ning alaealisena naturalisatsiooni korras

Eesti kodakondsuse. KodS-i § 3 lõike 1 kohaselt peab alaealine, kes on saanud alaealisena nii

Eesti kui ka mõne muu riigi kodakondsuse, pärast 18-aastaseks saamist kolme aasta jooksul

loobuma kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest. Kui ta seda ei tee, alustab PPA tema

suhtes kodakondsuse kaotanuks lugemise menetlust KodS-i § 29 alusel. Menetluse käigus

antakse isikule teada, et ta peab Eesti kodakondsuse säilitamiseks loobuma muu riigi

kodakondsusest. Kui ta seda mõistliku aja jooksul (vajadusel pikendatakse tähtaega) ei tee, loeb

PPA ta Eesti kodakondsuse kaotanuks. Kodakondsus on õiguslik side, millega kaasnevad riigi

ja inimese vahel vastastikused õigused ja kohustused, mis on seotud kodaniku staatusega.

Kodakondsus kui õiguslik staatus saab sisu alles siis, kui riik on inimest oma kodanikuna

tunnustanud kodakondsuse vormistamise kaudu. Kui Eestis sündinud ja siin elavale inimesele

ei ole vormistatud välisriigi kodakondsust, ei ole välisriik sellest inimesest teadlik. Seega ei ole

sellel inimesel ka tegelikku kodakondsussuhet selle riigiga. Eeltoodust tulenevalt on

9

ebamõistlik nõuda naturalisatsiooni korras alaealisena Eesti kodakondsuse saanud isikult, et ta

vormistaks endale välisriigi kodakondsuse ainuüksi selleks, et sellest loobuda.

Seetõttu sätestatakse, et selliste isikute suhtes, kes on sünniga tõenäoliselt omandanud muu riigi

kodakondsuse ja saanud alaealisena naturalisatsiooni korras ka Eesti kodakondsuse, mitte

kohaldada KodS-i § 29 lõiget 1 juhul, kui menetluse käigus selgub, et isikule ei ole kunagi

vormistatud muu riigi kodakondsust. Kui inimene vormistab hiljem omale muu riigi

kodakondsuse või ta varjab Eesti riigi eest, et talle on vormistatud muu riigi kodakondsus, siis

alustab PPA pärast sellest teada saamist inimese suhtes uuesti Eesti kodakondsuse kaotanuks

lugemise menetluse KodS-i § 29 lõike 1 alusel. Kui isik ei loobu selle menetluse käigus muu

riigi kodakondsusest, loetakse ta Eesti kodakondsuse kaotanuks.

Eelnõu § 1 punktiga 13 täiendatakse KodS-i §-ga 366. Tegemist on rakendussättega, mis on

seotud eelnõu § 1 punkti 5 muudatusega, millega reguleeritakse kodakondsuse saamine

alaealisena. Rakendussättega reguleeritakse enne 2027. aasta 1. jaanuari sündinud alaealise

Eesti kodakondsuse saamine. Praegu on Eestis seitse last, kellele Eesti kodakondsuse

andmiseks on vaja luua vastav rakendussäte, et ka neil oleks võimalik saada Eesti kodakondsus.

Eelnõu § 2 punktiga 1 muudetakse ELKS-i § 19 lõiget 1 ja sätestatakse, et EL-i kodaniku

perekonnaliikmele antakse tähtajaline elamisõigus viieks aastaks. ELKS-iga on Eesti õigusesse

üle võetud direktiiv 2004/38/EÜ. ELKS-i § 13 kohaselt omandab EL-i kodanik tähtajalise

elamisõiguse viieks aastaks, kui ta registreerib elukoha Eestis. Perekonnaliikmele antakse

tähtajaline elamisõigus PPA otsusega kuni viieks aastaks, kuid mitte kauemaks kui EL-i

kodaniku Eestis elamise ajaks (ELKS-i §-d 18 ja 19). Seega loetakse viit aastat Eestis

seaduslikku elamist EL-i kodaniku puhul alates elukoha registreerimisest ja perekonnaliikme

puhul alates elamisloa andmisest. Selle tulemusena tekib olukord, kus EL-i kodaniku

perekonnaliikme tähtajalise elamisõiguse kehtivusaeg on paratamatult lühem kui viis aastat ja

selle kehtivusaeg lõpeb enne, kui tal tekib võimalus taotleda alalist elamisõigust, mistõttu ta

peab pikendama tähtajalist elamisõigust üksnes sellepärast, et alalise elamisõiguse saamiseks

nõutavast ajast jääb veidi aega puudu.

Direktiivi 2004/38/EÜ artikli 11 lõikes 1 on sätestatud, et EL-i kodaniku perekonnaliikme

elamisluba kehtib viis aastat alates selle väljaandmisest või liidu kodaniku kavandatava

elamisperioodi ajal, kui see on lühem kui viis aastat. Kuna Eesti õiguses ei ole ette nähtud sellist

olukorda, et EL-i kodanik saaks tähtajalist elamisõigust taotleda omale lühemaks ajaks kui viis

aastat (küll aga saab ta selle enne viie aasta möödumist lõpetada, registreerides oma elukoha

väljaspool Eestit), siis ei ole ka tema perekonnaliikmele vajadust anda elamisluba lühemaks

ajaks kui viis aastat.

Eelnõu § 2 punktiga 2 muudetakse ELKS-i § 45 lõiget 1 ja sätestatakse, et perekonnaliikmel,

kes on perekonnaliikme viibimisõiguse, viisa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elanud

vähemalt viis aastat järjest, on õigus alalisele elamisõigusele. Siseministeerium küsis SOLVIT

Eesti kaudu ka Euroopa Komisjoni mitteametliku õigusliku hinnangu küsimuses, kas

seadusliku elamise perioodi hulka tuleb lugeda ka direktiivi artikli 6 tingimustele vastavat

liikmesriigis elamise perioodi. Komisjon leidis 8. mail 2025. aastal antud mitteametlikus

seisukohas, et alalise elukoha omandamiseks arvestatav elamisperiood algab ajast, kui EL-i

kodanikud ja nende perekonnaliikmed vastavad direktiivi 2004/38/EÜ tingimustele, eelkõige

selle artiklis 7, artikli 12 lõikes 2 või artikli 13 lõikes 2 sätestatud tingimustele. Samuti on

Euroopa Kohtu liidetud kohtuasjades C-424/10 ja C-425/10 tehtud otsuse punktis 46 märgitud,

et „sellest järeldub, et seadusliku elamise mõistet, mida direktiivi 2004/38 artikli 16 lõikes 1

sisalduv termin „kes on elanud seaduslikult“ tähendab, tuleb mõista kui selles direktiivis ja

eelkõige artikli 7 lõikes 1 sätestatud tingimustele vastavat elamist“. Kohtuasjas C-378/12

10

tehtud otsuse punktis 19 on sedastatud, et „liidu kodaniku pereliikmete – kes ei ole liikmesriigi

kodanikud – kohustus elada vastava ajavahemiku jooksul koos selle liidu kodanikuga

vastuvõtvas liikmesriigis eeldab, et sellega kaasneb nendele isikutele kindlasti ka elamisõigus

direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 2 alusel kui pereliikmetele, kes on liidu kodanikuga

vastuvõtvas liikmesriigis kaasas või ühinevad temaga, mistõttu saab arvesse võtta üksnes neid

pereliikmete elamisperioode, mis vastavad selle direktiivi artikli 7 lõikes 2 ette nähtud

tingimusele“. Seega nähtub nimetatud kohtuotsustest, et elamisperioodi puhul saab arvesse

võtta üksnes neid elamisperioode, mis vastavad direktiivi artikli 7 tingimustele. Direktiivi

analüüsi ja Euroopa Komisjoni 8. mai 2025. aasta mitteametliku seisukoha põhjal tuleb alalise

elamisõiguse taotlemisel nõutava viieaastase Eestis elamise perioodi hulka lugeda nii EL-i

kodaniku perekonnaliikme tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise aeg kui ka sellele

vahetult eelnev Eestis elamisõigust omava EL-i kodaniku perekonnaliikmena Eestis ajutiselt

viibitud aeg.

Eelnõu § 3 punktidega 1 ja 2 muudetakse RLS-i § 35 lõiget 2 ja § 270 lõiget 2. Muudatus on

seotud eelnõu § 1 punktis 7 tehtava muudatusega, mille kohaselt Eesti välisesindused ei võta

edaspidi vastu Eesti kodakondsusest vabastamise taotlusi. Seetõttu on vaja kehtetuks tunnistada

ka RLS-i sätted, millega on kehtestatud Eesti välisesinduses taotluse esitamise riigilõiv ja mis

annavad konsulaarametnikule õiguse isiku majanduslikust olukorrast lähtuvalt või riigiasutuse

või kohaliku omavalitsuse üksuse organi põhjendatud taotluse alusel vabastada isik RLS-i

§-s 270 sätestatud riigilõivu tasumisest või vähendada tasutava riigilõivu määra.

Eelnõu § 3 punktidega 3 ja 4 muudetakse RLS-i § 271 lõikeid 2 ja 3, sest

direktiivi 2004/38/EÜ artikli 25 lõikes 2 on sätestatud, et kõik direktiivi artikli 25 lõikes 1

nimetatud dokumendid antakse välja tasuta või sellise tasu eest, mis ei ületa liikmeriigi

kodanikelt samalaadsete dokumentide väljaandmise eest võetavat tasu.

RLS-i § 271 lõikes 1 on sätestatud, et EL-i kodaniku alalise elamisõiguse registreerimise

taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 45 eurot. Eesti kodaniku isikutunnistuse

väljaandmise taotluse läbivaatamise eest tuleb üldjuhul tasuda riigilõivu 45 eurot (RLS-i § 272

lõike 1 esimene lause).

RLS-i kohaselt tuleb EL-i kodaniku perekonnaliikme tähtajalise elamisõiguse taotluse,

tähtajalise elamisõiguse pikendamise taotluse või alalise elamisõiguse registreerimise taotluse

läbivaatamise eest tasuda riigilõivu 115 eurot (RLS-i § 271 lõiked 2 ja 3).

Euroopa Komisjon vastas 8. mail 2025 SOLVIT-i keskusele peale alalise elamisõiguse

sisustamise küsimuse ka direktiivi 2004/38/EÜ artikli 25 lõike 2 tõlgendamise ja riigilõivu

suurust puudutavate küsimuste kohta. Komisjon märkis, et selles sättes viidatud mõistet „tasu“

tuleb mõista kui kogu kulu, mis seondub elamisloakaardi saamisega. Komisjon leidis, et

elamisloakaardid on direktiivi 2004/38/EÜ tähenduses võrreldavad riiklike isikut tõendavate

dokumentidega (ID-kaartidega), arvestades neid iseloomustavaid omadusi. Kuna Eesti ID-

kaartide väljaandmise eest tuleb tasuda 45 eurot, siis järelikult ei tohi ka elamisloakaartide

väljaandmise eest võtta tasu rohkem kui 45 eurot. Niisiis on Euroopa Komisjon leidnud, et

Eestis kehtestatud riigilõiv on vastuolus Euroopa Liidu õigusega.

Eelnõu §-ga 4 sätestatakse seaduse jõustumine. Seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril, et

jõuaks teha PPA infosüsteemides muudatustega kaasnevad infotehnoloogilised arendused.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

11

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõuga ei võeta üle Euroopa Liidu õigust, kuid täpsustatakse Euroopa Liidu kodaniku

seadust, millega on ebatäpselt üle võetud direktiiv 2004/38/EÜ, osas, mis puudutab Euroopa

Liidu kodaniku perekonnaliikme tähtajalise elamisõiguse kehtivusaega ning alalise

elamisõiguse andmise arvestamist, samuti muudetakse Euroopa Liidu kodaniku

perekonnaliikme elamisõiguse ja elamisloakaardi eest võetavat riigilõivu, et viia see kooskõlla

eelnimetatud direktiiviga.

6. Seaduse mõjud

6.1. Kavandatav muudatus 1 – naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse andmine Eestis

sündinud ja siin elavatele lastele, kes ei omanda sünniga ühegi riigi kodakondsust, juhul kui

vähemalt üks lapse vanem on elanud Eestis elamisloa alusel vähemalt viis aastat enne lapse

sündi ning teine vanem elab samuti elamisloa alusel Eestis ja vanemad ei ole ühegi riigi

kodanikud. Samuti saavad kodakondsuseta vanemad, kes ei olnud lapse sünni hetkeks Eestis

viit aastat seaduslikult elanud, taotleda kodakondsuseta lapsele Eesti kodakondsust, kui neil

täitub viis aastat seaduslikult Eestis elamist.

6.1.1. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: praegu on seitse sellist alla 18-aastast last, kes saaksid muudatuse tulemusena Eesti

kodakondsuse.

Avalduva mõju kirjeldus sihtrühmale

Kui lapse üks vanem on lapse sünni ajaks elanud Eestis vähemalt viis aastat ja teine vanem on

elanud Eestis vähem kui viis aastat, saab laps automaatselt naturalisatsiooni korras Eesti

kodakondsuse. Nii ei jää laps kodakondsuseta. Lapse üks vanem elab püsivalt Eestis ja teine

elab samuti elamisloa alusel Eestis, nende taust on Eesti riigile teada ja neil on riigiga tekkinud

side. Samuti saavad kodakondsuseta vanemad, kes ei olnud lapse sünni hetkeks Eestis viit aastat

seaduslikult elanud, taotleda kodakondsuseta lapsele Eesti kodakondsuse, kui neil täitub viis

aastat seaduslikult Eestis elamist. Tõenäoliselt on nad valmis ka edaspidi Eestis elama.

Muudatusega kaasneva mõju esinemise sagedus on väike, sest selliseid lapsi sünnib Eestis väga

vähe ja neile kodakondsuse andmine on ühekordne toiming. Mõju ulatus on samuti väike, sest

sihtrühma käitumises erilisi muutusi ei toimu ning puudub tarvidus muutustega kohanemiseks

mõeldud tegevuste järele.

Muudatusega kaasnev ebasoovitav mõju on, et Eestis sündinud lapse vanemad on jätkuvalt

kodakondsuseta ja nende puhul on seega suurem tõenäosus, et nad ei ole Eesti ühiskonda

lõimunud (näiteks ei oska eesti keelt), mistõttu kasvab laps keskkonnas, mis ei toeta piisavalt

tema lõimumist Eesti ühiskonda. Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike, sest kui üks

vanem elab juba püsivalt Eestis ning teine elab samuti Eestis või vanematel täitub viis aastat

Eestis elamist, näitab see nende soovi olla Eesti riigiga ka edaspidi seotud. Lisaks on sellisid

isikuid väga vähe.

Muudatus avaldab sihtrühmale positiivset sotsiaalset mõju, sest võimaldab saada Eesti

kodakondsuse ka neil Eestis sündinud lastel, kelle üks vanematest või mõlemad vanemad ei ole

lapse sündimise ajaks Eestis viis aastat püsivalt elanud ja kes jääksid kehtiva regulatsiooni

kohaselt kodakondsuseta.

12

6.2. Kavandatav muudatus 2 – Eesti kodakondsuse taotlemise korral püsivalt Eestis

elamise nõude täpsustamine.

6.2.1. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: Eesti kodakondsust taotles 2022. aastal 1313 isikut, 2023. aastal 1311 isikut ja

2024. aastal 1086 isikut, seega keskmiselt 1236 isikut aastas. PPA hinnangul on iga kuu

keskmiselt viis taotlejat, kelle puhul on kahtlus, et nad ei ela püsivalt Eestis. Seega on sihtrühma

suurus umbes 60 inimest aastas.

Avalduva mõju kirjeldus sihtrühmale

Need inimesed, kes tegelikult Eestis ei ela, vaid viibivad Eestis harva ja lühikest aega, ei saa

Eesti kodakondsust. Muudatusega kaasneva mõju esinemise sagedus on väike, sest Eesti

kodakondsuse taotlemine on ühekordne tegevus. Mõju ulatus on samuti väike, sest sihtrühma

käitumises erilisi muutusi ei toimu ja puudub tarvidus muutustega kohanemiseks mõeldud

tegevuste järele.

Sihtrühmale ei kaasne muudatusega ebasoovitavat mõju. Pigem toob muudatus sihtrühmale

õigusselguse, mida mõistetakse püsiva Eestis elamisena.

Mõju ei ole sihtrühmale oluline.

6.2.2. Mõju riigi julgeolekule ja siseturvalisusele

Sihtrühm: Eesti elanikud. 2025. aasta alguse seisuga elas Eestis 1 369 285 inimest14.

Avalduva mõju kirjeldus sihtrühmale

Eesti kodakondsust saavad taotleda need inimesed, kes elavad tegelikult Eestis ning kellel on

püsiv ja tõeline side Eesti riigiga. Lisaks on kontrollitud, et taotleja järgib Eesti põhiseaduslikku

korda ja teisi Eesti seadusi. Mõju ulatus on väike. Muudatus mõjutab positiivselt Eesti elanike

turvalisust. Mõju avaldumise sagedus on väike, kuna muudatused ei mõjuta Eesti elanike

igapäevast elukorraldust. Samuti on Eesti elanike kokkupuude muudatustega ebaregulaarne ja

juhuslik.

Muudatus ei avalda olulist mõju riigi julgeolekule ega siseturvalisusele. Mõju Eesti elanikele

on väike ja muudatused toovad kaasa pigem positiivse mõju.

6.3. Kavandatav muudatus 3 – Eesti kodakondsuse äravõtmise ja kaotanuks lugemise sätete

täpsustamine selliselt, et edaspidi on selgelt sätestatud, et PPA loeb Eesti kodakondsuse

kaotanuks ka need isikud, kes on alaealisena saanud naturalisatsiooni korras Eesti

kodakondsuse, kuid ei ole 18-aastaseks saades ise vabatahtlikult loobunud ei Eesti ega teise

riigi kodakondsusest. Samuti nähakse ette, et isikut ei loeta Eesti kodakondsust kaotanuks, kui

Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise menetluse käigus selgub, et isik ei ole sünniga

omandatud muu riigi kodakondsust vormistanud.

6.3.1. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutus (ehk PPA) on oma otsusega lugenud

Eesti kodakondsuse kaotanuks KodS-i § 29 alusel 2022. aastal 85 isikul, 2023. aastal 68 isikul

14 Statistikaamet. Rahvaarv.

13

ning 2024. aastal 70 isikul. Eesti kodakondsust KodS-i § 28 lõike 1 punkti 5 alusel ei ole

Vabariigi Valitsus kelleltki ära võtnud.

Tõenäoliselt sünniga muu riigi kodakondsuse omandanud ja alaealisena naturalisatsiooni korras

Eesti kodakondsuse saanud isikuid oli 04.11.2025 seisuga 1318 ning neid lisandub pidevalt,

kuna alaealisena naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud isikud võivad olla

topeltkodanikud kuni 18-aastaseks saamiseni, misjärel peavad nad kolme aasta jooksul

loobuma ühest või teisest kodakondsusest. Kui paljudele neile on vormistatud ka muu riigi

kodakondsus ja kui paljudele ei ole, ei ole praegu teada, kuna see selgub Eesti kodakondsuse

kaotanuks lugemise menetluse käigus.

Avalduva mõju kirjeldus sihtrühmale

Otsustuspädevuse muutmise osas sihtrühmale mõju puudub, kuna sisuliselt sihtrühma kohta

tehtav otsus ei muutu, vaid täpsustatakse üksnes otsustustasandit. Muudatus ei mõjuta otsuse

sisu. Seega on mõju ulatus väike. Mõju avaldumise sagedus on väike, kuna muudatused ei

mõjuta sihtrühma igapäevast elukorraldust, sihtrühma kokkupuude muudatustega on

ebaregulaarne ja juhuslik.

Muudatuse, mis puudutab seda, et isikut ei loeta Eesti kodakondsust kaotanuks, kui Eesti

kodakondsuse kaotanuks lugemise menetluse käigus selgub, et isik ei ole sünniga omandatud

muu riigi kodakondsust vormistanud, mõju on sihtrühmale suur, kuna muutub otsuse sisu. Need

isikud saavad edaspidi säilitada Eesti kodakondsuse ka juhul, kui nad ei esita muu riigi pädeva

asutuse kinnitust, et nad on muu riigi kodakondsusest vabastatud. Seega jäävad need isikud

topeltkodanikeks.

Otsustuspädevuse muutmise osas ei ole mõju sihtrühmale oluline, kuna sisuliselt sihtrühma

kohta tehtav otsus ei muutu, vaid täpsustatakse üksnes otsustustasandit. Muudatuse, mis

puudutab seda, et isikut ei loeta Eesti kodakondsust kaotanuks, kui Eesti kodakondsuse

kaotanuks lugemise menetluse käigus selgub, et isik ei ole sünniga omandatud muu riigi

kodakondsust vormistanud, mõju on sihtrühmale suur.

6.3.2. Mõju riigi julgeolekule ja siseturvalisusele

Sihtrühm: PPA kuus ametnikku, kes tegelevad kodakondsuse kaotanuks lugemise menetluse ja

otsuste tegemisega. Tõenäoliselt sünniga muu riigi kodakondsuse omandanud ja alaealisena

naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud isikuid oli 04.11.2025 seisuga 1318 ning

neid lisandub pidevalt, kuna alaealisena naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud

isikud võivad olla topeltkodanikud kuni 18-aastaseks saamiseni, misjärel peavad nad kolme

aasta jooksul loobuma ühest või teisest kodakondsusest.

Avalduva mõju kirjeldus sihtrühmale

Otsustuspädevuse muutmise osas mõju puudub, kuna ka praegu teeb PPA Eesti kodakondsuse

kaotanuks lugemise otsuseid KodS-i § 29 alusel.

Muudatuse, mis puudutab seda, et isikut ei loeta Eesti kodakondsust kaotanuks, kui Eesti

kodakondsuse kaotanuks lugemise menetluse käigus selgub, et isik ei ole sünniga omandatud

muu riigi kodakondsust vormistanud, mõju on riigi julgeolekule ja siseturvalisusele väike, kuna

riik, kelle kodanikud nad sünnijärgselt on, ei tea nende olemasolust ning seega ei ole neil

tekkinud reaalset õigussuhet selle riigiga.

14

Muudatus ei avalda olulist mõju riigi julgeolekule ega siseturvalisusele.

6.4. Kavandatav muudatus 4 – viia ELKS kooskõlla direktiiviga 2004/38/EÜ osas, mis

puudutab EL-i kodaniku perekonnaliikme tähtajalise elamisõiguse kehtivusaega ja alalise

elamisõiguse andmise arvestamist.

6.4.1. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: tähtajalist elamisõigust taotles 2022. aastal 159 EL-i kodaniku perekonnaliiget,

2023. aastal 118 EL-i kodaniku perekonnaliiget ja 2024. aastal 123 EL-i kodaniku

perekonnaliiget. Seega on sihtrühma suurus umbes 133 inimest aastas.

Alalist elamisõigust taotles 2022. aastal 11 EL-i kodaniku perekonnaliiget, 2023. aastal 24 EL-i

kodaniku perekonnaliiget ja 2024. aastal 23 EL-i kodaniku perekonnaliiget. Seega on sihtrühma

suurus umbes 19 inimest aastas.

Avalduva mõju kirjeldus sihtrühmale

Kaotatakse olukord, kui EL-i kodaniku perekonnaliikme tähtajalise elamisõiguse kehtivusaeg

on lühem kui viis aastat ja tähtajalise elamisõiguse kehtivusaeg lõpeb enne, kui EL-i kodaniku

perekonnaliikmel tekib võimalus taotleda alalist elamisõigust. Seega ei pea ta edaspidi

pikendama tähtajalist elamisõigust üksnes sel põhjusel, et alalise elamisõiguse saamiseks

nõutavast ajast jääb veidi aega puudu.

Ebasoovitava mõju esinemise riski sihtrühmale ei kaasne.

Mõju on sihtrühmale oluline, muutes nii tähtajalise elamisõiguse kui ka alalise elamisõiguse

taotlemise tingimused soodsamaks.

6.4.2. Mõju riigi julgeolekule ja siseturvalisusele

Sihtrühm: Eesti elanikud. 2025. aasta alguse seisuga elas Eestis 1 369 285 inimest.

Avalduva mõju kirjeldus sihtrühmale

Eestis elavaid isikuid muudatus ei puuduta, sest sisuliselt ei muudeta elamisõiguse andmise

tingimusi, vaid üksnes selle kehtivusaega. Mõju avaldumise sagedus on väike, kuna

muudatused ei mõjuta Eesti elanike igapäevast elukorraldust. Samuti on Eesti elanike

kokkupuude muudatustega ebaregulaarne ja juhuslik.

Muudatus ei avalda olulist mõju riigi julgeolekule ega siseturvalisusele. Mõju Eesti elanikele

on väike ja muudatused toovad kaasa pigem positiivse mõju.

6.5. Koondmõju haldus- ja töökoormusele

Koondmõju inimeste halduskoormusele on positiivne, kuid väheoluline. Eestis elamise nõude

täpsustamine loob sihtrühmale õigusselguse, mida mõistetakse püsiva Eestis elamisena.

Lapsed, kelle vanemad on kodakondsuseta, saavad Eesti kodakondsuse, mis kehtiva KodS-i

kohaselt ei ole praegu võimalik. Samas ei kaasne laste kodakondsuse saamisega inimestele

lisategevusi. Tänu sellele, et muudetakse EL-i kodanike perekonnaliikmete tähtajalise

elamisõiguse kehtivusaja tingimusi, muutub alalise elamisõiguse taotlemine isikute jaoks

soodsamaks ja tähtajalist elamisõigust ei ole lühikeseks ajaks enam vaja pikendada.

Ametiasutuste töökoormusele on mõju pigem positiivne, kuid väheoluline. PPA ametnike

töökorraldus ja töökoormus eriti ei muutu. Muudatused võivad töökoormust vähendada näiteks

15

seetõttu, et PPA ei anna enam välja kodakondsustunnistusi. Samuti väheneb töökoormus

seetõttu, et EL-i kodanike perekonnaliikmed ei pea taotlema tähtajalise elamisõiguse

pikendamist üksnes selleks, et taotleda alalist elamisõigust. Samas see, et PPA peab Eesti

kodakondsuse kaotanuks lugemise menetluse käigus välja selgitama, kas isikule on kunagi

vormistatud ka sünniga omandatud muu riigi kodakondsus, tõstab PPA ametnike töökoormust,

kuna selle väljaselgitamine on keeruline ning enamasti ei saa seda dokumentaalselt tõendada,

vaid peab tuginema isiku ütlustele.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused,

eeldatavad kulud ja tulud

Eelnõu rakendamisega tulusid ei kaasne. Eelnõu rakendamine eeldab PPA infosüsteemide

arendusi. Vaja on arendada Eesti kodakondsuse saanud, taastanud või kaotanud isikute

andmekogu ning isikut tõendavate dokumentide andmekogu, mille arendustöödega kaasnevad

kulud kaetakse Siseministeeriumi valitsemisala olemasolevast eelarvest. Tegemist on tehniliste

muudatustega (nt kaotatakse rippmenüüst Eesti kodakondsusest vabastamise taotluse esitamise

kohana välisesindus, lisatakse rippmenüüsse kodakondsuse saamise alusena uus loodav KodS

§ 13 lõige 43, muudetakse EL kodaniku perekonnaliikmele väljastatava elamisloakaardi eest

võetava riigilõivu suurus). Eelnõuga ei kehtestata uusi andmeid, mida koguma hakatakse.

8. Rakendusaktid

Eelnõu rakendamiseks ei ole vaja kehtestada ega muuta rakendusakte.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril, et jõuaks teha PPA infosüsteemides muudatustega

kaasnevad infotehnoloogilised arendused.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik

konsultatsioon

Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi (EIS)15 kaudu kooskõlastamiseks Haridus- ja

Teadusministeeriumile, Justiits- ja Digiministeeriumile, Kultuuriministeeriumile,

Rahandusministeeriumile ja Välisministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks PPA-le,

Kaitsepolitseiametile ja UNHCR-ile.

Eelnõu oli kooskõlastamisel 19.11.-10.12.2025. Haridus- ja Teadusministeerium,

Kultuuriministeerium ning Välisministeerium kooskõlastasid eelnõu märkusteta.

Kaitsepolitseiametil ei olnud eelnõule märkusi ega ettepanekuid.

Eelnõu kohta esitasid arvamusi ja ettepanekuid Justiits- ja Digiministeerium,

Rahandusministeerium, PPA ja UNHCR. Kooskõlastustabel on lisatud seletuskirjale.

15 Eelnõude infosüsteemi toimiku nr 25-1280.