| Dokumendiregister | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium |
| Viit | 6-1/150-1 |
| Registreeritud | 15.01.2026 |
| Sünkroonitud | 16.01.2026 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 6 Rahvusvahelise koostöö korraldamine |
| Sari | 6-1 EL otsustusprotsessidega seotud dokumendid (eelnõud, seisukohad, töögruppide materjalid, kirjavahetus) |
| Toimik | 6-1/2026 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Välisministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Välisministeerium |
| Vastutaja | Silver Tammik (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Strateegia ja teenuste juhtimise valdkond, EL ja rahvusvahelise koostöö osakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Tere
Edastan kokkuvõtte EL õiguse büroo valitud olulisematest Euroopa Liidu Kohtu lahenditest detsembris 2025. Nagu kõik eelnevad, paneme ka selle kokkuvõtte üles Välisministeeriumi kodulehele.
Kokkuvõttes on kajastatud järgmised kohtulahendid:
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest.
EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud).
Tervitades
Merili Kriisa
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
o C-492/23 Russmedia Digital ja Inform Media Press (eelotsus – andmekaitse)
o C-34/24 Stichting Right to Consumer Justice ja Stichting App Stores Claims
(eelotsus – kohtualluvus)
o C-580/23 ja C-795/23 Mio jt (eelotsus – tarbekunstiteose autoriõiguse kaitse)
o C-485/24 Locatrans (eelotsus – töölepingule kohaldatav õigus)
o C-448/23 komisjon vs. Poola (liikmesriigi kohustuste rikkumine – liidu õiguse
esimuse põhimõte)
o C-417/23 Slagelse Almennyttige Boligselskab, Afdeling Schackenborgvænge
(eelotsus – isikute võrdne kohtlemine)
o C-136/24 P Hamoudi vs. Frontex (kohtuotsus – õigus tõhusale kohtulikule
kontrollile)
o C-366/24 Amazon EU (eelotsus – kultuurilise mitmekesisuse kaitseks või
edendamiseks miinimumhinnad raamatute kojukandele)
o C-422/24 Storstockholms Lokaltrafik (eelotsus – isikuandmed, mis on saadud
ühistranspordis töötavate piletikontrolöride kantava kehakaamera abil)
o C-325/24 Bissilli (eelotsus – Euroopa uurimismäärus teises liikmesriigis asuva
süüdistatava ülekuulamiseks)
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
———————————————————————————————— C-492/23: Russmedia Digital ja Inform Media Press
(eelotsus – andmekaitse) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 2. detsembril 2025
Rumeenia äriühingule Russmedia Digital kuulub veebisait, mis on veebiturg, kus saab tasuta või tasu
eest avaldada reklaamkuulutusi eelkõige kaupade müügi või teenuste osutamise kohta Rumeenias.
Anonüümne isik avaldas veebisaidil eksitava ja kahjustava kuulutuse, milles esitati põhikohtuasja
hagejat seksuaalteenuseid pakkuva isikuna. Kuulutus sisaldas mh hageja fotosid, mida kasutati ilma
tema nõusolekuta, ja tema telefoninumbrit. Sama kuulutuse võtsid seejärel täpselt samal kujul üle
teised reklaamsisuga veebisaidid. Põhikohtuasja hageja palus Russmedial kuulutuse veebisaidilt
eemaldada, mida ka tehti, kuid see on endiselt kättesaadav teistel veebisaitidel, mis kuulutuse üle
võtsid. Rumeenia kohtul tekkis seetõttu küsimus, kas selline veebituru haldaja nagu Russmedia on
rikkunud isikuandmete kaitse üldmäärusest 2016/679 (edaspidi IKÜM) tulenevaid kohustusi ja kas
direktiiv 2000/31, mis käsitleb vahendajatest teenuseosutajate vastutust, on siinkohal kohaldatav.
Euroopa Kohus meenutas kõigepealt, et isikuandmetele on IKÜMiga antud lai määratlus, seda enam
kui on tegemist tundlike isikuandmetega, aga samuti on mõiste „vastutav töötleja“ määratletud laialt,
seega võib iga füüsilist või juriidilist isikut, kes omaenda eesmärkidel mõjutab selliste andmete
töötlemist ja osaleb seetõttu töötlemise eesmärkide ja vahendite kindlaksmääramisel, pidada selle
töötlemise eest vastutavaks. Neid isikuid võib olla ka mitu, mistõttu saab neid käsitleda
kaasvastutavate töötlejatena ja sealjuures võib nende vastutuse tase olla erinev. Kohtu hinnangul pole
selles kahtlust, et kuulutuse üleslaadija on vastutav töötleja, aga ka Russmedia on vastutav töötleja,
sest ta avaldab oma veebiturul kuulutusi omaenda ärilistel eesmärkidel. Siinjuures annavad selle
veebituru üldised kasutustingimused Russmediale suure vabaduse veebiturul avaldatud teabe
kasutamiseks. Seetõttu Russmedia töötleb neid andmeid ja võib neid kasutada omaenda reklaami- ja
ärieesmärkidel. Seejuures oma veebilehe haldustegevusega osaleb ta asjaomaste isikuandmete
avaldamise oluliste vahendite kindlaksmääramises ja mõjutab seega otsustavalt andmete
ülemaailmset levikut. Järelikult on veebituru haldaja oma veebiturul avaldatud kuulutuses
sisalduvate isikuandmete vastutav töötleja IKÜMi tähenduses.
Seejärel märkis Euroopa Kohus, et isikuandmete avaldamine veebiturul kätkeb endas
märkimisväärset ohtu andmesubjekti õigustele ja vabadustele, kuna need andmed tehakse
põhimõtteliselt kättesaadavaks kõigile internetikasutajatele. Lisaks saab neid andmeid pärast
veebiturul avaldamist kopeerida ja taasesitada teistel veebisaitidel, mistõttu võib andmesubjektil
osutuda keeruliseks, kui mitte võimatuks neid internetist tegelikult kustutada. Sellise avaldamisega
seotud ohud on seda tõsisemad, kui tegemist on tundlike andmetega. On väga tõenäoline, et tundlikke
andmeid sisaldava kuulutuse avaldamisega neid õigusi rikutakse, kui kuulutuse esitanud kasutaja ei
ole ise andmesubjekt ja kui veebiturg võimaldab selliseid kuulutusi anonüümselt lisada. Seega on
haldaja vastutava töötlejana kohustatud juba alates teenuse kavandamisest rakendama
asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid selliste kuulutuste tuvastamiseks enne
avaldamist.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
Kui andmesubjekt lisab oma tundlikke andmeid sisaldava kuulutuse veebiturule, võib see olla
sõnaselge nõusolek IKÜMi tähenduses, kui kuulutuse lisab aga kolmas isik, selline nõusolek puudub,
välja arvatud juhul, kui viimane suudab tõendada, et andmesubjekt on andnud sõnaselge nõusoleku
kuulutuse avaldamiseks veebiturul. Järelikult peab veebituru haldaja selleks, et ta saaks tagada ja
tõendada, et IKÜMi sätestatud nõuded on täidetud, enne kuulutuse avaldamist kontrollima, kas
kuulutuse esitanud kasutaja, kes valmistub kuulutust lisama, on isik, kelle tundlikud andmed selles
kuulutuses sisalduvad, mis eeldab asjaomase kasutaja tuvastamist. Veebituru haldaja peab selleks,
et ta saaks olla kindel ja tõendada, et kuulutustes sisalduvaid tundlikke andmeid töödeldakse
kooskõlas IKÜMi nõuetega, nägema ette asjakohased tehnilised ja korralduslikud meetmed, mis
võimaldavad tal enne kuulutuste avaldamist mitte ainult tuvastada kuulutuse esitanud kasutaja
isik, vaid ka kontrollida tema isikusamasust. Samuti on veebituru haldaja kohustatud rakendama
asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke turvameetmeid, et takistada veebiturul avaldatud ja
tundlikke andmeid sisaldavate kuulutuste kopeerimist ja teistel veebisaitidel ebaseaduslikult
avaldamist.
Lõpuks analüüsis kohus direktiivis 2000/31 sisalduva erandi kohaldamist (vahendusteenuse osutaja
vastutus) ja leidis, et see ei saa mõjutada IKÜMiga kehtestatud korda, mida kohaldatakse nii veebituru
haldaja kui ka kõikide teiste IKÜMi kohaldamisalasse kuuluvate majandustegevuses osalejate suhtes.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-34/24: Stichting Right to Consumer Justice ja Stichting
App Stores Claims (eelotsus – kohtualluvus) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 2. detsembril 2025
Kaks Madalmaade sihtasutust esitasid esindushagid Iiri õiguse alusel asutatud äriühingu Apple
Distribution Internationali (Apple’i toodete turustaja EL-is) vastu. Sihtasutused, kes esindasid paljude
Apple’i kasutajate kollektiivseid huve, leidsid hagis, et Apple on rikkunud ELTL artiklit 102 (turgu
valitseva seisundi kuritarvitamine), sest on kehtestanud App Store NL-i müügiplatvormil ülemäära
suure komisjonitasu, mis moodustab 30% nende rakenduste ostmisel makstavast hinnast. Apple esitas
vastuväite, et hagide lahendamine ei allu Madalmaade kohtule, sest väidetav kahju tekitanud juhtum
ei toimunud Madalmaades.
Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkt 2 sätestab valikulise
kohtualluvuse, mille kohaselt lepinguvälise kahju puhul võib hagi esitada selle paiga kohtusse, kus
kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda. Madalamaade kohus soovis sisuliselt teada,
kuidas tuleb põhikohtuasjas tõlgendada Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikli 7 punkti 2, et
teha kindlaks riigisisene kohtualluvus kahju tekkimise paiga alusel.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et kui turg, mida asjaomane konkurentsivastane tegevus kahjustab,
asub liikmesriigis, mille territooriumil väidetav kahju saabus, tuleb kohtu rahvusvahelise
kohtualluvuse kindlaksmääramisel asuda seisukohale, et selle kahju tekkimise paik on selles
liikmesriigis. Kuna põhikohtuasjas oli App Store NL spetsiaalselt loodud Madalmaade turu jaoks ja
selles kasutati hollandi keelt, et pakkuda rakendusi müügiks kasutajatele, kellel on Madalmaadega
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
seotud Apple ID, hõlmas virtuaalne ruum, kus rakenduste ostud tehti, kogu Madalmaade
territooriumi. Selles virtuaalses ruumis tehtud ostude käigus tekkinud kahju võib seega avalduda
sellel territooriumil, sõltumata kohast, kus asjaomased kasutajad ostu tegemise hetkel asusid. Seega
jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et hagi allub rahvusvahelise kohtualluvuse järgi
Madalmaade kohtutele.
Euroopa Kohus lisas, et põhikohtuasjas on igal Madalamaade kohtul, kes on sisuliselt pädev
lahendama selliseid kollektiivseid esindushagisid, ka riigisisene kohtualluvus kahju tekkimise
paiga alusel. Nimelt ei saa riigisiseselt kohtult sellises olukorras nõuda, et ta teeks kohtualluvuse
kindlaksmääramisel iga väidetava kannatanu puhul individuaalselt kindlaks võimaliku kahju
tekkimise täpse paiga, kuna need kannatanud ei ole individualiseeritud kohtualluvuse kontrollimise
ajal, ega ka seda, et ta tuvastaks ühe või osa nendest kannatanutest. Seejuures võib vajadusel
kohaldada riigisiseseid õigusnorme, mis võimaldavad koondada ühte kohtusse läbivaatamiseks mitu
sama esemega hagi, mis on algul esitatud eri kohtutele.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-580/23 ja C-795/23: Mio jt (eelotsus – tarbekunstiteose
autoriõiguse kaitse) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 4. detsembril 2025
Esimeses põhikohtuasjas valmistas Rootsi äriühing Asplund mööbliesemeid. Asplundi tootevalikusse
kuulusid muu hulgas söögilauad. Rootsi äriühing Mio tegeles mööbli jaekaubandusega. Mio
tootevalikusse kuulusid samuti söögilauad. Asplund esitas Mio vastu autoriõiguse rikkumise hagi,
sest Asplundi väitel olid Mio söögilauad tema laudadega väga sarnased. Rootsi kohus küsis Euroopa
Kohtult, kas tarbekunstiteose algupärasuse hindamisel tuleb arvesse võtta loomeprotsessi ja autori
kavatsustega seotud asjaolusid või üksnes asjaomases objektis kui sellises tajutavaid
elemente. Samuti soovis Rootsi kohus teada, kas autoriõiguste rikkumise tuvastamiseks tuleb
kindlaks teha, kas loomingulised elemendid on objektis äratuntavalt üle võetud või piisab selles osas
samast visuaalsest üldmuljest.
Teises põhikohtuasjas tootis Šveitsi äriühing USM moodulmööblisüsteemi. Saksamaa äriühing
Konektra müüs veebisaidil kõiki USM-i moodulmööbli kokkupanekuks vajalikke detaile. USM esitas
Konektra vastu hagi, sest USM-i väitel ei paku Konektra enam üksnes USM-i tarvikuid, vaid toodab
ja turustab omaenda mööblisüsteemi, mis on USM-i omaga identne. Saksamaa kohus küsis Euroopa
Kohtult, kas liidu õiguses on disainilahenduste kaitse ja autoriõiguse kaitse vahel reegli ja erandi
suhe, nii et tarbekunstiteose algupärasuse hindamisel tuleb kohaldada rangemaid nõudeid kui muud
liiki teoste puhul. Samuti soovis Saksamaa kohus teada, millist rolli mängivad tarbekunstiteose
algupärasuse hindamisel täiendavad asjaolud, nagu olemasolevate kujude kasutamine, autori saadud
inspiratsioon juba esinevatest objektitest, sarnase sõltumatu loomingu võimalikkus või objekti
omaksvõtt erialaringkondade poolt.
Euroopa Kohus selgitas liidetud kohtuasjades, et ühelt poolt disainilahenduste kaitse ja teiselt poolt
autoriõiguse kaitse taotlevad eri eesmärke ja nende suhtes kohaldatakse eri eeskirju. Disainilahenduse
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
kaitse on mõeldud kohaldamiseks vaid piiratud aja jooksul, et objektide tootmiseks vajalikud
investeeringud ära tasuksid, ilma et see siiski ülemäära takistaks konkurentsi. Autoriõigusega seotud
kaitse kestus on seevastu oluliselt pikem ja ette nähtud objektitele, mis väärivad teoseks liigitamist.
Kuigi disainilahenduste kaitse ja autoriõiguse kaitse ei ole teineteist välistavad ja neid võib anda
kumulatiivselt samale objektile, on kumuleerimine piiratud teatud juhtudega. Siiski ei ole
disainilahenduste kaitse ja autoriõiguse kaitse vahel sellist normi ja erandi suhet, millest
tulenevalt peaks tarbekunstiteoste algupärasuse hindamisel kohaldama rangemaid nõudeid kui
muud liiki teoste puhul.
Tarbekunsti algupärasuse hindamise osas selgitas Euroopa Kohus, et teose autori vabad ja
loomingulised valikud ning autori isikupära peavad olema nähtavad objektis, mille kaitset taotletakse.
Järelikult võib selle objekti algupärasuse küsimust lahendav kohus võtta arvesse loomingulist
protsessi ja autori kavatsusi tingimusel, et need asjaolud on väljendatud nimetatud objektis kui
sellises. Muid asjaolusid nagu autori kavatsused loomeprotsessi jooksul, tema inspiratsiooniallikad ja
juba olemasolevate kujude kasutamine, sarnase sõltumatu loomingu võimalikkus või sama objekti
omaksvõtt erialaringkondade poolt võib vajaduse korral arvesse võtta, kuid igal juhul ei ole need
vajalikud ega määravad objekti algupärasuse kindlakstegemiseks. Euroopa Kohus lisas, et
autoriõiguse rikkumise tuvastamiseks tuleb kindlaks teha, kas kaitstud teose loomingulised
elemendid on väidetavalt õigusi rikkuvasse objekti üle võetud äratuntavalt. Vastandatud
objektitest jääv sama visuaalne üldmulje ja teose algupärasuse tase ei ole aga rikkumise tuvastamisel
asjakohased.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-485/24: Locatrans (eelotsus – töölepingule kohaldatav
õigus) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 11. detsembril 2025
Luksemburgis asuv transpordiettevõtja Locatrans võttis 2002. aastal ESi tööle autojuhina.
Töölepingus oli sätestatud, et kohaldatav õigus on Luksemburgi õigus ning riigid, kus ES peamiselt
vedusid teostab, on Saksamaa, Beneluxi riigid, Itaalia, Hispaania, Portugal ja Austria. 2014. aastal
teatas Locatrans ESile, et kuna ES teeb olulise osa oma tööst Prantsusmaal, siis on ta kohustatud
kindlustama ESi Prantsuse sotsiaalkindlustussüsteemis. Samal aastal teatas Locatrans ESile oma
otsusest vähendada tema iganädalast tööaega 35 tunnini. Kuna ES oli selle muudatuse vastu, siis
teatas Locatrans talle, et ta ei kuulu enam Locatransi töötajate koosseisu. ES esitas oma töölepingu
lõpetamise vaidlustamiseks ja mitmesuguste hüvitiste väljamõistmiseks hagi Prantsusmaa
töövaidluskomisjoni ja seejärel kohtusse.
Prantsusmaa kohus ei ole kindel, kas ESi töölepingu lõpetamisele on kohaldatav Luksemburgi õigus
või Prantsusmaa õigus. Seetõttu esitas Prantsusmaa kohus Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, milles
soovis sisuliselt teada, kas olukorras, kus töötaja peab pärast teatud aja jooksul kindlaksmääratud
kohas töötamist töötama teises kohas, millest saab töötaja uus tavapärane töö tegemise koht, tuleb
viimati nimetatud kohta arvesse võtta kohalduva õiguse kindlaksmääramisel.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
Euroopa Kohus meenutas, et 1980. aasta Rooma lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse
konventsiooni kohaselt tuleb töölepingu suhtes kohaldada selle riigi õigust, kus töötaja oma põhitööd
teeb, või kui sellist paika ei ole, siis selle riigi õigust, kus asub tegevuskoht, mille kaudu töötaja on
tööle võetud. Konventsioon täpsustab seejuures, et kui asjaoludest tervikuna ilmneb, et leping on
tugevamalt seotud mõne teise riigiga, tuleb töölepingu suhtes siiski kohaldada selle teise riigi õigust.
Euroopa Kohus rõhutas, et kuna konventsiooni eesmärk on tagada töötajate piisav kaitse, siis
tuleb töölepingule kohaldada selle riigi õigust, millega lepingul on kõige tugevam side. Seetõttu
peab liikmesriigi kohus põhikohtuasjas kindlaks tegema, kas tööleping on tugevamalt seotud
Prantsusmaaga või Luksemburgiga. Selle hindamisel tuleb aga arvesse võtta kõiki töösuhet
iseloomustavaid tegureid, näiteks ESi viimane tavapärane töö tegemise koht ja Prantsuse
sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustamise kohustus.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-448/23: komisjon vs. Poola (liikmesriigi kohustuste
rikkumine – liidu õiguse esimuse põhimõte) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 18. detsembril 2025
Poola konstitutsioonikohus tegi 2021. aastal kaks kohtuotsust, mille kohaselt on Euroopa Kohtu
praktika, mis käsitleb ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tulenevat kohustust tagada tõhus kohtulik
kaitse, Poola põhiseadusega vastuolus. Euroopa Komisjon esitas seepeale Euroopa Kohtusse hagi,
milles palus tuvastada, et Poola on rikkunud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, liidu õiguse
autonoomia, esimuse, tõhususe ja ühetaolise kohaldamise põhimõtteid ning Euroopa Kohtu otsuste
siduvuse põhimõtet. Samuti palus komisjon tuvastada, et Poola konstitutsioonikohus ei ole sõltumatu
ja erapooletu ning seaduse alusel moodustatud kohus.
Euroopa Kohus tuletas kõigepealt meelde, et kui tuvastatakse ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu
rikkumine, siis tuleneb liidu õiguse esimuse põhimõttest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab
jätma kohaldamata riigisisesed sätted, mis on ELL artikli 19 lõikega 1 vastuolus, olgu need siis
seadusandlikud või põhiseadusest tulenevad. Kui liikmesriigi konstitutsioonikohus leiab, et liidu
õiguse säte eirab kohustust austada selle liikmesriigi rahvuslikku identiteeti, tuleb sellel
konstitutsioonikohtul menetlus peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus selle sätte
kehtivuse hindamiseks, kuna ainult Euroopa Kohtul on pädevus tuvastada liidu õigusakti kehtetus.
Liikmesriigi konstitutsioonikohus ei saa omaenda tõlgenduse põhjal järeldada, et Euroopa
Kohus on teinud kohtuotsuse, mis väljub tema pädevuse piirest, ja seetõttu keelduda Euroopa
Kohtu tehtud eelotsust järgimast. Käesolevas juhul aga tunnistas Poola konstitutsioonikohus
põhiseadusega vastuolus olevaks Euroopa Kohtu praktika, mis võimaldab liikmesriigi kohtutel
kontrollida kohtunike ametitesse nimetamise seaduslikkust. Seega jõudis Euroopa Kohus järeldusele,
et Poola on rikkunud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, liidu õiguse autonoomia, esimuse, tõhususe
ja ühetaolise kohaldamise põhimõtteid ning Euroopa Kohtu otsuste siduvuse põhimõtet.
Euroopa Kohus selgitas seejärel, et seaduse alusel moodustatud kohtu nõuet on rikutud eelkõige juhul,
kui õigusnormide eiramine tekitab tegeliku riski, et täitevvõim võib ohustada kohtunike ametisse
nimetamise usaldusväärsust ja tekitada õigussubjektides põhjendatud kahtluse asjasse puutuva
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
kohtuniku sõltumatuse ja erapooletuse suhtes. Käesoleval juhul eirati Poola konstitutsioonikohtu
kolme kohtuniku ja kohtu esimehe ametisse nimetamisel neid menetlusi reguleerivaid õigusnorme.
Sellega seati nende kohtunike neutraalsus kahtluse alla. Seetõttu jõudis Euroopa Kohus
järeldusele, et Poola konstitutsioonikohus ei vasta sõltumatu ja erapooletu ning seaduse alusel
moodustatud kohtu nõuetele.
Kohtuotsus inglise keeles on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-417/23: Slagelse Almennyttige Boligselskab, Afdeling
Schackenborgvænge (eelotsus – isikute võrdne kohtlemine)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 18. detsembril 2025
Taani õiguses nähti ette kohustus võtta vastu arengukavad peredele mõeldud munitsipaaleluasemete
osakaalu vähendamiseks elamupiirkondades, mida iseloomustab muu hulgas asjaolu, et viimase viie
aasta jooksul on „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajate ja nende järeltulijate“ osakaal ületanud
50%. Selliseid piirkondi nimetati ümberkujundatavateks piirkondadeks. Arengukavade rakendamise
tulemusel lõpetati ümberkujundatavates piirkondades paljude seniste üürnikega üürilepingud. Taani
kohus soovis teada, kas õigusnormid, mille eesmärk on selline munitsipaaleluasemete osakaalu
vähendamine elamupiirkondades, kujutavad endast otsest või kaudset diskrimineerimist etnilise
päritolu alusel.
Euroopa Kohus meenutas, et erinevat kohtlemist tuleb pidada otseseks diskrimineerimiseks etnilise
päritolu alusel, kui ühte inimest koheldakse etnilise päritolu tõttu halvemini, kui koheldakse teist
inimest samalaadses olukorras. Põhikohtuasjas põhines erinev kohtlemine peamiselt „mujalt kui
lääneriikidest pärit sisserändajate ja nende järeltulijate“ kriteeriumil. Seejuures olid
ümberkujundatavate piirkondade elanikud suuremas ohus, et nende üürileping öeldakse
ennetähtaegselt üles, kui teiste elamupiirkondade elanikud, kus „mujalt kui lääneriikidest pärit
sisserändajate ja nende järeltulijate“ osakaal ei ole ületanud 50%. Seega jõudis Euroopa Kohus
järeldusele, et kõnealused õigusnormid kujutavad endast otsest diskrimineerimist, kui ilmneb,
et nende vastuvõtmine põhineb ümberkujundatavate piirkondade enamike elanike etnilisel
päritolul ja kõiki sealseid elanikke koheldakse halvemini kui elanikke, kes elavad teistes
samalaadsetes elamupiirkondades, mis ei ole ümberkujundatavad piirkonnad.
Isegi kui Taani õigusnormid ei kujuta endast otsest diskrimineerimist, võivad need endast kujutada
kaudset diskrimineerimist. Euroopa Kohus tuletas meelde, et kaudseks diskrimineerimiseks peetakse
seda, kui neutraalne kriteerium seab isikud etnilise päritolu alusel ebasoodsamasse olukorda, välja
arvatud juhul, kui see kriteerium on objektiivselt põhjendatud seadusliku eesmärgiga ja selle eesmärgi
saavutamise vahendid on sobilikud, vajalikud ja proportsionaalsed. Eesmärki saavutada kolmandate
riikide kodanike sotsiaalne ühtekuuluvus ja integratsioon võis Euroopa Kohtu hinnangul pidada üldist
huvi teenivaks eesmärgiks. Kuna aga põhikohtuasjas hõlmas kriteerium „mujalt kui lääneriikidest
pärit sisserändajad ja nende järeltulijad“ ka isikuid, kellel oli mõne liikmesriigi, sealhulgas Taani
kodakondsus, ei saa kõnealuseid õigusnorme selle eesmärgiga põhjendada. Lisaks tuleb
proportsionaalsuse hindamisel arvesse võtta asjaolu, et mõni neist isikutest on koos perekonnaga juba
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
aastaid seaduslikult elanud eluasemel, mille nad nüüd kaotavad. Seega jõudis Euroopa Kohus
järeldusele, et kõnealused õigusnormid kujutavad endast kaudset diskrimineerimist, kui ilmneb
esiteks, et need seavad teatud etnilistesse rühmadesse kuuluvad isikud ebasoodsamasse
olukorda, ja teiseks, et need riigisisesed õigusnormid ei järgi proportsionaalsuse põhimõtet.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-136/24 P: Hamoudi vs. Frontex (kohtuotsus – õigus
tõhusale kohtulikule kontrollile) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 18. detsembril 2025
Süüria kodanik Alaa Hamoudi väitis, et ta saabus 2020. aastal Türgist paadiga Kreeka territooriumile
ja langes siis Kreeka ametiasutuste poolse kollektiivse väljasaatmise ohvriks. Ta väitis, et ajal, mil ta
oli pärast väljasaatmist merel, lendas sellest kohast kahel korral üle eravaatluslennuk, millel
väidetavalt oli kaamera ja mis oli Frontexi teenistuses, kuid Frontex jättis sellest
tagasisaatmisoperatsioonist teatamata. Ta esitas Üldkohtule hagi, milles palus mõista Frontexilt välja
mittevaraline kahju, mis talle tekkis Frontexi ebaseadusliku tegevuse tõttu. Oma hagi tõenduseks
esitas ta oma ütlused, ajaleheartikli, mis kirjeldas sel ajal samas piirkonnas toimunud tagasisaatmist,
ning neli fotot, mis on kuvatõmmised selles artiklis näidatud videotest ja millel on tema väitel
kujutatud teda. Lisaks palus ta Üldkohtul nõuda Frontexilt välja selle valduses olevaid dokumente sel
ajal toimunud operatsioonide kohta ja korraldada kohtuistung tema ärakuulamiseks.
Üldkohus jättis hagi rahuldamata, kuna leidis, et hageja ei ole kahju tegelikku tekkimist piisavalt
tõendanud. Lisaks ei nõudnud ta Frontexilt välja dokumente ega korraldanud kohtuistungit. Hamoudi
esitas Üldkohtu määruse tühistamiseks apellatsioonkaebuse Euroopa Kohtule. Ta väitis, et
kohaldades tõendamiskoormisele nõudeid, mida on tagasisaatmise ohvril raske või isegi võimatu
täita, rikkus Üldkohus ELi põhiõiguste hartaga tagatud põhiõiguseid, sealhulgas õigust tõhusale
õiguskaitsevahendile. Tema väitel vabastavad need nõuded Frontexi igasugusest õiguslikust
kohustusest esitada vaid talle kättesaadavat teavet ja sellest esitamata jätmisest tulenevatest
õiguslikest tagajärgedest.
Euroopa Kohtu sõnul peavad nii Üldkohus esimeses astmes kui ka Euroopa Kohus
apellatsiooniastmes kahju hüvitamist puudutavaid vaidlusi lahendades tagama isikute tõhusa
kohtuliku kaitse. Seega ei saa Üldkohus kohaldada tõendamist käsitlevaid reegleid viisil, mis
õõnestaks isikutele ELi õigusega tagatud kohtuliku kaitse tõhusust. Nende reeglite kohaldamine
ei või kaasa tuua seda, et poolele pannakse tõendamiskohustus, mis on ülemäärane või mida on
võimatu täita, ega seda, et rikutakse poolte tasakaalu põhimõtet, mille kohaselt tuleb mõlemale
poolele anda mõistlik võimalus oma seisukoha ja tõendite esitamiseks tingimustes, mis ei aseta
üht poolt vastaspoolega võrreldes oluliselt ebasoodsamasse olukorda. Kui ilmneb, et reeglid
panevad ühele poolele tõendamiskohustuse, mida on ülemäära raske või võimatu täita, tuleb neid
reegleid kohandada.
Lisaks märkis Euroopa Kohus, et kuigi Üldkohus otsustab, millal on vaja kasutada talle kohtuasjade
ettevalmistamiseks antud volitusi, sh kuulata pooli ära või nõuda välja infot või dokumente, siis peab
Üldkohus neid volitusi kasutama kooskõlas hartast tulenevate nõuetega. Seega peab Üldkohus
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
erandjuhtudel, kui tõenduskoormise ja tõendite kogumise reeglite kohaldamine ei võimalda
tagada hageja tõhusat õiguskaitset, kasutama neid volitusi talle kohtuasjas kättesaadava teabe
täiendamiseks. Järelikult ei või Üldkohus taotlejate nõudeid rahuldamata jätta pelgalt seetõttu,
et tõendid on ebapiisavad, kui kohtul on võimalik väidete tõesuse kontrollimiseks teha
menetlustoiminguid, näiteks nõuda välja dokumente. Samas, et saada Üldkohtult abi tõendite
hankimisel, peab seda taotlev pool siiski esitama vähemalt minimaalse teabe, mis näitab selle
abi kasulikkust menetluse eesmärkide saavutamiseks.
Konkreetse kohtuasja asjaolude kohta ütles Euroopa Kohus, et tagasisaatmist iseloomustab
tagasisaadetavate suur haavatavus ja et nendel isikutel on väga keeruline või koguni võimatu koguda
tagasisaatmise kohta tõendeid, eriti kui ametiasutused on konfiskeerinud isikute telefonid. Samas
võib lepinguvälise vastutuse hagi olla ainus õiguskaitsevahend, mis tagab liidu kohtus piisaval määral
kohtuliku kaitse Frontexi vastu. Seega ei saa tagasisaadetavatelt nõuda veenvate tõendite
esitamist selle kohta, et tagasisaatmine toimus ja et nad olid selle toimumise ajal kohal.
Järelikult, kui isik väidab, et ta on tagasi saadetud, piisab sellest, kui ta esitab esmapilgul
usutavad tõendid selle kohta, et see operatsioon, milles Frontex osales, toimus ja et ta oli selle
toimumise ajal kohal. Praegusel juhul oli apellant Euroopa Kohtu hinnangul esitanud selliseid
esmapilgul usutavaid tõendeid.
Sellisel juhul oli Euroopa Kohtu sõnul Üldkohtul kohustus teha täiendavaid menetlustoiminguid
ja uurida tema menetluses olevat kohtuasja, et hinnata kogu tema käsutuses oleva teabe põhjal
vastavate asjaolude tõelevastavust. Samuti arvestades Frotexi käsutuses olevat teavet oleks Üldkohus
pidanud Frontexilt välja nõudma kogu vajaliku teabe väidetava juhtumi asjaolude kohta. Kuna
Üldkohus seda teinud ei olnud, siis saatis Euroopa Kohus kohtuasja tagasi Üldkohtusse.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-366/24: Amazon EU (eelotsus – kultuurilise
mitmekesisuse kaitseks või edendamiseks miinimumhinnad raamatute kojukandele)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 18. detsembril 2025
Prantsusmaal võeti 2023. aastal vastu määrus, millega kehtestati selliste raamatute kättetoimetamise
teenusele miinimumhinnad, millele ei tulda järele raamatute jaemüügikauplusesse. Luksemburgi
õiguse alusel asutatud äriühing Amazon EU esitas Prantsuse kohtule kaebuse selle määruse
tühistamiseks, kuna leidis, et määrus eirab direktiivi 2000/31 (elektroonilise kaubanduse kohta),
direktiivi 2006/123 (teenuste kohta siseturul) ja kaupade vaba liikumist. Amazon EU põhjendas oma
kaebust sellega, et suur osa raamatutest, mida ta Prantsusmaal müüb, tarnitakse teises liikmesriigis
asuvatest ladudest. Prantsuse kohtul tekkis küsimus, kas kõnealune meede, mis on võetud kultuurilise
mitmekesisuse kaitsmiseks või edendamiseks, kuulub direktiivi 2006/123 kohaldamisalasse, kas seda
tuleb hinnata kaupade vaba liikumise või teenuse osutamise vabaduse seisukohast ning kas seda tuleb
käsitada kauba müügitingimusena.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
10
Euroopa Kohus selgitas kõigepealt, et kuivõrd direktiivis 2006/123 ja direktiivis 2000/31 on
sätestatud, et need ei mõjuta riigi tasandil kultuurilise või keelelise mitmekesisuse kaitseks või
edendamiseks kooskõlas liidu õigusega võetud meetmeid, siis tähendab see, et selline liikmesriigi
meede, millega kehtestatakse kultuurilise mitmekesisuse kaitseks või edendamiseks
miinimumhinnad selliste raamatute kättetoimetamisele, millele ostja ei tule järele raamatute
jaemüügikauplusesse, ei kuulu nende direktiivide kohaldamisalasse. See aga ei vabasta
kohustusest kontrollida, kas meede on kooskõlas liidu õigusega, eelkõige ELTL artikliga 34
(koguseliste impordipiirangute ja samaväärse toimega meetmete keeld) ja artikliga 56 (teenuste
osutamise vabaduse piirangute keeld).
Mis puudutab küsimust, kas meedet tuleb hinnata kaupade vaba liikumise või teenuse osutamise
vabaduse seisukohast, siis tuletas Euroopa Kohus meelde, et kui liikmesriigi meede mõjutab nii üht
kui teist põhivabadust, tuleb seda üldjuhul hinnata ainult ühe põhivabaduse seisukohast, kui
konkreetsete asjaolude põhjal on üks neist vabadustest teise suhtes teisese tähtsusega ja neid on
võimalik käsitleda koos. Kõnealune meede ei reguleeri aga ei jaemüüjate ja kättetoimetamise teenuse
osutajate vahelisi lepinguid ega hindu või tingimusi, mida need teenuseosutajad peavad järgima. Küll
aga mõjutab see lõppkokkuvõttes koguhinda, mida ostja raamatu enda valdusesse saamise eest
maksab. Seega tuleb Euroopa Kohtu sõnul seda meedet analüüsida üksnes kaupade vaba liikumise
seisukohast.
Prantsuse kohus soovis ka teada, kas kõnealune meede kujutab endast „müügitingimust“ Euroopa
Kohtu praktika tähenduses, mille kohaselt teatud müügitingimusi piiravate või keelavate sätete
kohaldamine teistest liikmesriikidest pärit toodetele ei takista liikmesriikidevahelist kaubandust, kui
neid sätteid kohaldatakse kõigile riigi territooriumil tegutsevatele ettevõtjatele ning kui need
mõjutavad kodumaiste ja teistest liikmesriikidest pärit toodete turustamist ühtemoodi. Euroopa
Kohus selgitas esiteks, et kohtupraktikast tuleneb, et mõiste „müügitingimused“ hõlmab üksnes
riigisiseseid õigusnorme, mis reguleerivad seda, kuidas tohib kaupu turustada, samas kui
normid selle kohta, kuidas tohib kaupu vedada, ei kuulu selle mõiste alla. Teiseks selgitas
Euroopa Kohus, et raamatute kättetoimetamise miinimumtasud mõjutavad eriti kaugmüüki ja seega
võivad need tasud mõjutada rohkem teiste liikmesriikide ettevõtjaid, kellel on vähem võimalusi
kui esimese liikmesriigi ettevõtjatel neis kauplustes kaugmüügi teel tellitud raamatuid üle anda.
Seega asus Euroopa Kohus seisukohale, et kõnealune raamatute kättetoimetamise miinimumtasu
kehtestamise meede ei ole hõlmatud mõistega „müügitingimus“.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-422/24: Storstockholms Lokaltrafik (eelotsus –
isikuandmed, mis on saadud ühistranspordis töötavate piletikontrolöride kantava kehakaamera abil)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 18. detsembril 2025
Rootsis ühistransporditeenuseid pakkuv äriühing varustas oma piletikontrolörid kehakaameratega,
mida kasutati piletita ja trahvitavate reisijate filmimiseks. Kaamerate eesmärk on ennetada ja
tõendada piletikontrolöride ähvardamist ja nende vastast vägivalda ning tagada trahvitavate reisijate
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
11
isikusamasuse kindlakstegemine. Rootsi andmekaitseamet määras äriühingule trahvi, kuna leidis, et
äriühing on kehakaameraid kasutades rikkunud määruse 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus)
mitut sätet. Äriühing vaidlustas trahvi kohtus. Kohtul tekkis küsimus, kas ühistranspordis
piletikontrolöride kantavate kehakaameratega saadud isikuandmetele tuleb kohaldada nõudeid, mis
kehtivad andmesubjektilt kogutud isikuandmete suhtes (määruse artikkel 13), või nõudeid, mis
kehtivad selliste isikuandmete suhtes, mida ei ole saadud andmesubjektilt (artikkel 14).
Euroopa Kohus tuletas meelde, et on juba täpsustanud, et isikuandmete „saamine“ artikli 14
tähenduses hõlmab andmeid, mis on „kogutud“ muult isikult kui andmesubjekt, ja andmeid,
mida vastutav töötleja ise on oma ülesannete täitmise käigus tekitanud nende andmete põhjal.
Lisaks leidis kohus, et artikli 13 tähenduses andmesubjektilt „kogutud“ andmete mõiste ei nõua
konkreetset tegevust mitte andmesubjektilt, vaid üksnes vastutavalt töötlejalt, nii et
andmesubjekti tegevuse intensiivsus ei oma mingit tähtsust selle sätte kohaldamisala eristamisel
artikli 14 kohaldamisalast. Seega on Euroopa Kohtu sõnul artiklite 13 ja 14 kohaldamisala
piiritlemisel ainuke asjakohane kriteerium kogutud isikuandmete allikas. Sellest tulenevalt
järeldas Euroopa Kohus, et isikutelt ühistranspordis piletikontrolöri kehakaameratega
kogutavate isikuandmete puhul on kohaldatav määruse artikkel 13 (andmesubjektilt kogutud
isikuandmed) ja mitte artikkel 14.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-325/24: Bissilli (eelotsus – Euroopa uurimismäärus
teises liikmesriigis asuva süüdistatava ülekuulamiseks) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 18. detsembril 2025
HG suhtes toimub Itaalias kriminaalmenetlus ja kohus määras tema ülekuulamise. Kuna HG viibib
Belgias vahi all, koostas Itaalia kohus Euroopa uurimismääruse, et Belgia ametiasutused kuulaksid
HG süüdistatuna üle videokonverentsi teel. Belgia prokuratuur teatas, et ei täida seda uurimismäärust,
täpsustades, et Belgia õigus ei luba süüdistatavat video teel tema suhtes toimuvas menetluses üle
kuulata, kuna süüdistatav peab asja arutavasse kohtusse ilmuma isiklikult.
Itaalia kohtul tekkis küsimus, kas direktiivi 2014/41 (Euroopa uurimismääruse kohta
kriminaalasjades) kohaselt võib liikmesriigi õigusasutus koostada Euroopa uurimismääruse selleks,
et teises liikmesriigis vahi all viibiv isik toodaks süüdistatavana ülekuulamiseks ajutiselt tema
territooriumile, või selleks, et teise liikmesriigi asutused kuulaksid selle isiku süüdistatavana üle
video teel, kui nende toimingute eesmärk on ühteaegu nii koguda tõendeid kui ka võimaldada sellel
isikul osaleda kohtulikul arutamisel.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et Euroopa uurimismääruse koostamise eesmärk peab olema
tõendite kogumine. Seega sellist toimingut, millel on üksnes muu eesmärk kui tõendite kogumine,
ei saa taotleda Euroopa uurimismäärusega. Samas võib liikmesriigi õigusasutus Euroopa Kohtu sõnul
koostada Euroopa uurimismääruse siis, kui toimingu eesmärk on koguda tõendeid, ja seda sõltumata
asjaolust, et sellega kaasneb ka nimetatud isiku osalemine kohtulikul arutamisel.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
12
Veel otsustas Euroopa Kohus, et direktiivist tuleneb, et täitev liikmesriik ei või
kriminaalmenetluses videokonverentsi teel ülekuulamise taotluse täitmisest keelduda üksnes
põhjusel, et seda toimingut ei saa sarnases riigisiseses menetluses teha. Samuti otsustas Euroopa
Kohus, et kuigi liikmesriikidel ei ole iseenesest keelatud kehtestada üldjuhiseid, et hõlbustada
riigisisese õiguse aluspõhimõtete rakendamist pädevate asutuste poolt, siis on direktiiviga vastuolus
see, kui liikmesriigi ametiasutus keeldub täitmast Euroopa uurimismäärust süüdistatava
ülekuulamiseks video teel ainuüksi liikmesriigi kehtestatud üldjuhiste alusel, ilma et ta
analüüsiks juhtumit kõiki selle olulisi asjaolusid arvesse võttes.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
—————————————————————————————————————————————————————————
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja
kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis
(viited lisatud).
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
o C-492/23 Russmedia Digital ja Inform Media Press (eelotsus – andmekaitse)
o C-34/24 Stichting Right to Consumer Justice ja Stichting App Stores Claims
(eelotsus – kohtualluvus)
o C-580/23 ja C-795/23 Mio jt (eelotsus – tarbekunstiteose autoriõiguse kaitse)
o C-485/24 Locatrans (eelotsus – töölepingule kohaldatav õigus)
o C-448/23 komisjon vs. Poola (liikmesriigi kohustuste rikkumine – liidu õiguse
esimuse põhimõte)
o C-417/23 Slagelse Almennyttige Boligselskab, Afdeling Schackenborgvænge
(eelotsus – isikute võrdne kohtlemine)
o C-136/24 P Hamoudi vs. Frontex (kohtuotsus – õigus tõhusale kohtulikule
kontrollile)
o C-366/24 Amazon EU (eelotsus – kultuurilise mitmekesisuse kaitseks või
edendamiseks miinimumhinnad raamatute kojukandele)
o C-422/24 Storstockholms Lokaltrafik (eelotsus – isikuandmed, mis on saadud
ühistranspordis töötavate piletikontrolöride kantava kehakaamera abil)
o C-325/24 Bissilli (eelotsus – Euroopa uurimismäärus teises liikmesriigis asuva
süüdistatava ülekuulamiseks)
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
———————————————————————————————— C-492/23: Russmedia Digital ja Inform Media Press
(eelotsus – andmekaitse) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 2. detsembril 2025
Rumeenia äriühingule Russmedia Digital kuulub veebisait, mis on veebiturg, kus saab tasuta või tasu
eest avaldada reklaamkuulutusi eelkõige kaupade müügi või teenuste osutamise kohta Rumeenias.
Anonüümne isik avaldas veebisaidil eksitava ja kahjustava kuulutuse, milles esitati põhikohtuasja
hagejat seksuaalteenuseid pakkuva isikuna. Kuulutus sisaldas mh hageja fotosid, mida kasutati ilma
tema nõusolekuta, ja tema telefoninumbrit. Sama kuulutuse võtsid seejärel täpselt samal kujul üle
teised reklaamsisuga veebisaidid. Põhikohtuasja hageja palus Russmedial kuulutuse veebisaidilt
eemaldada, mida ka tehti, kuid see on endiselt kättesaadav teistel veebisaitidel, mis kuulutuse üle
võtsid. Rumeenia kohtul tekkis seetõttu küsimus, kas selline veebituru haldaja nagu Russmedia on
rikkunud isikuandmete kaitse üldmäärusest 2016/679 (edaspidi IKÜM) tulenevaid kohustusi ja kas
direktiiv 2000/31, mis käsitleb vahendajatest teenuseosutajate vastutust, on siinkohal kohaldatav.
Euroopa Kohus meenutas kõigepealt, et isikuandmetele on IKÜMiga antud lai määratlus, seda enam
kui on tegemist tundlike isikuandmetega, aga samuti on mõiste „vastutav töötleja“ määratletud laialt,
seega võib iga füüsilist või juriidilist isikut, kes omaenda eesmärkidel mõjutab selliste andmete
töötlemist ja osaleb seetõttu töötlemise eesmärkide ja vahendite kindlaksmääramisel, pidada selle
töötlemise eest vastutavaks. Neid isikuid võib olla ka mitu, mistõttu saab neid käsitleda
kaasvastutavate töötlejatena ja sealjuures võib nende vastutuse tase olla erinev. Kohtu hinnangul pole
selles kahtlust, et kuulutuse üleslaadija on vastutav töötleja, aga ka Russmedia on vastutav töötleja,
sest ta avaldab oma veebiturul kuulutusi omaenda ärilistel eesmärkidel. Siinjuures annavad selle
veebituru üldised kasutustingimused Russmediale suure vabaduse veebiturul avaldatud teabe
kasutamiseks. Seetõttu Russmedia töötleb neid andmeid ja võib neid kasutada omaenda reklaami- ja
ärieesmärkidel. Seejuures oma veebilehe haldustegevusega osaleb ta asjaomaste isikuandmete
avaldamise oluliste vahendite kindlaksmääramises ja mõjutab seega otsustavalt andmete
ülemaailmset levikut. Järelikult on veebituru haldaja oma veebiturul avaldatud kuulutuses
sisalduvate isikuandmete vastutav töötleja IKÜMi tähenduses.
Seejärel märkis Euroopa Kohus, et isikuandmete avaldamine veebiturul kätkeb endas
märkimisväärset ohtu andmesubjekti õigustele ja vabadustele, kuna need andmed tehakse
põhimõtteliselt kättesaadavaks kõigile internetikasutajatele. Lisaks saab neid andmeid pärast
veebiturul avaldamist kopeerida ja taasesitada teistel veebisaitidel, mistõttu võib andmesubjektil
osutuda keeruliseks, kui mitte võimatuks neid internetist tegelikult kustutada. Sellise avaldamisega
seotud ohud on seda tõsisemad, kui tegemist on tundlike andmetega. On väga tõenäoline, et tundlikke
andmeid sisaldava kuulutuse avaldamisega neid õigusi rikutakse, kui kuulutuse esitanud kasutaja ei
ole ise andmesubjekt ja kui veebiturg võimaldab selliseid kuulutusi anonüümselt lisada. Seega on
haldaja vastutava töötlejana kohustatud juba alates teenuse kavandamisest rakendama
asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid selliste kuulutuste tuvastamiseks enne
avaldamist.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
Kui andmesubjekt lisab oma tundlikke andmeid sisaldava kuulutuse veebiturule, võib see olla
sõnaselge nõusolek IKÜMi tähenduses, kui kuulutuse lisab aga kolmas isik, selline nõusolek puudub,
välja arvatud juhul, kui viimane suudab tõendada, et andmesubjekt on andnud sõnaselge nõusoleku
kuulutuse avaldamiseks veebiturul. Järelikult peab veebituru haldaja selleks, et ta saaks tagada ja
tõendada, et IKÜMi sätestatud nõuded on täidetud, enne kuulutuse avaldamist kontrollima, kas
kuulutuse esitanud kasutaja, kes valmistub kuulutust lisama, on isik, kelle tundlikud andmed selles
kuulutuses sisalduvad, mis eeldab asjaomase kasutaja tuvastamist. Veebituru haldaja peab selleks,
et ta saaks olla kindel ja tõendada, et kuulutustes sisalduvaid tundlikke andmeid töödeldakse
kooskõlas IKÜMi nõuetega, nägema ette asjakohased tehnilised ja korralduslikud meetmed, mis
võimaldavad tal enne kuulutuste avaldamist mitte ainult tuvastada kuulutuse esitanud kasutaja
isik, vaid ka kontrollida tema isikusamasust. Samuti on veebituru haldaja kohustatud rakendama
asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke turvameetmeid, et takistada veebiturul avaldatud ja
tundlikke andmeid sisaldavate kuulutuste kopeerimist ja teistel veebisaitidel ebaseaduslikult
avaldamist.
Lõpuks analüüsis kohus direktiivis 2000/31 sisalduva erandi kohaldamist (vahendusteenuse osutaja
vastutus) ja leidis, et see ei saa mõjutada IKÜMiga kehtestatud korda, mida kohaldatakse nii veebituru
haldaja kui ka kõikide teiste IKÜMi kohaldamisalasse kuuluvate majandustegevuses osalejate suhtes.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-34/24: Stichting Right to Consumer Justice ja Stichting
App Stores Claims (eelotsus – kohtualluvus) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 2. detsembril 2025
Kaks Madalmaade sihtasutust esitasid esindushagid Iiri õiguse alusel asutatud äriühingu Apple
Distribution Internationali (Apple’i toodete turustaja EL-is) vastu. Sihtasutused, kes esindasid paljude
Apple’i kasutajate kollektiivseid huve, leidsid hagis, et Apple on rikkunud ELTL artiklit 102 (turgu
valitseva seisundi kuritarvitamine), sest on kehtestanud App Store NL-i müügiplatvormil ülemäära
suure komisjonitasu, mis moodustab 30% nende rakenduste ostmisel makstavast hinnast. Apple esitas
vastuväite, et hagide lahendamine ei allu Madalmaade kohtule, sest väidetav kahju tekitanud juhtum
ei toimunud Madalmaades.
Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkt 2 sätestab valikulise
kohtualluvuse, mille kohaselt lepinguvälise kahju puhul võib hagi esitada selle paiga kohtusse, kus
kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda. Madalamaade kohus soovis sisuliselt teada,
kuidas tuleb põhikohtuasjas tõlgendada Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikli 7 punkti 2, et
teha kindlaks riigisisene kohtualluvus kahju tekkimise paiga alusel.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et kui turg, mida asjaomane konkurentsivastane tegevus kahjustab,
asub liikmesriigis, mille territooriumil väidetav kahju saabus, tuleb kohtu rahvusvahelise
kohtualluvuse kindlaksmääramisel asuda seisukohale, et selle kahju tekkimise paik on selles
liikmesriigis. Kuna põhikohtuasjas oli App Store NL spetsiaalselt loodud Madalmaade turu jaoks ja
selles kasutati hollandi keelt, et pakkuda rakendusi müügiks kasutajatele, kellel on Madalmaadega
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
seotud Apple ID, hõlmas virtuaalne ruum, kus rakenduste ostud tehti, kogu Madalmaade
territooriumi. Selles virtuaalses ruumis tehtud ostude käigus tekkinud kahju võib seega avalduda
sellel territooriumil, sõltumata kohast, kus asjaomased kasutajad ostu tegemise hetkel asusid. Seega
jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et hagi allub rahvusvahelise kohtualluvuse järgi
Madalmaade kohtutele.
Euroopa Kohus lisas, et põhikohtuasjas on igal Madalamaade kohtul, kes on sisuliselt pädev
lahendama selliseid kollektiivseid esindushagisid, ka riigisisene kohtualluvus kahju tekkimise
paiga alusel. Nimelt ei saa riigisiseselt kohtult sellises olukorras nõuda, et ta teeks kohtualluvuse
kindlaksmääramisel iga väidetava kannatanu puhul individuaalselt kindlaks võimaliku kahju
tekkimise täpse paiga, kuna need kannatanud ei ole individualiseeritud kohtualluvuse kontrollimise
ajal, ega ka seda, et ta tuvastaks ühe või osa nendest kannatanutest. Seejuures võib vajadusel
kohaldada riigisiseseid õigusnorme, mis võimaldavad koondada ühte kohtusse läbivaatamiseks mitu
sama esemega hagi, mis on algul esitatud eri kohtutele.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-580/23 ja C-795/23: Mio jt (eelotsus – tarbekunstiteose
autoriõiguse kaitse) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 4. detsembril 2025
Esimeses põhikohtuasjas valmistas Rootsi äriühing Asplund mööbliesemeid. Asplundi tootevalikusse
kuulusid muu hulgas söögilauad. Rootsi äriühing Mio tegeles mööbli jaekaubandusega. Mio
tootevalikusse kuulusid samuti söögilauad. Asplund esitas Mio vastu autoriõiguse rikkumise hagi,
sest Asplundi väitel olid Mio söögilauad tema laudadega väga sarnased. Rootsi kohus küsis Euroopa
Kohtult, kas tarbekunstiteose algupärasuse hindamisel tuleb arvesse võtta loomeprotsessi ja autori
kavatsustega seotud asjaolusid või üksnes asjaomases objektis kui sellises tajutavaid
elemente. Samuti soovis Rootsi kohus teada, kas autoriõiguste rikkumise tuvastamiseks tuleb
kindlaks teha, kas loomingulised elemendid on objektis äratuntavalt üle võetud või piisab selles osas
samast visuaalsest üldmuljest.
Teises põhikohtuasjas tootis Šveitsi äriühing USM moodulmööblisüsteemi. Saksamaa äriühing
Konektra müüs veebisaidil kõiki USM-i moodulmööbli kokkupanekuks vajalikke detaile. USM esitas
Konektra vastu hagi, sest USM-i väitel ei paku Konektra enam üksnes USM-i tarvikuid, vaid toodab
ja turustab omaenda mööblisüsteemi, mis on USM-i omaga identne. Saksamaa kohus küsis Euroopa
Kohtult, kas liidu õiguses on disainilahenduste kaitse ja autoriõiguse kaitse vahel reegli ja erandi
suhe, nii et tarbekunstiteose algupärasuse hindamisel tuleb kohaldada rangemaid nõudeid kui muud
liiki teoste puhul. Samuti soovis Saksamaa kohus teada, millist rolli mängivad tarbekunstiteose
algupärasuse hindamisel täiendavad asjaolud, nagu olemasolevate kujude kasutamine, autori saadud
inspiratsioon juba esinevatest objektitest, sarnase sõltumatu loomingu võimalikkus või objekti
omaksvõtt erialaringkondade poolt.
Euroopa Kohus selgitas liidetud kohtuasjades, et ühelt poolt disainilahenduste kaitse ja teiselt poolt
autoriõiguse kaitse taotlevad eri eesmärke ja nende suhtes kohaldatakse eri eeskirju. Disainilahenduse
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
kaitse on mõeldud kohaldamiseks vaid piiratud aja jooksul, et objektide tootmiseks vajalikud
investeeringud ära tasuksid, ilma et see siiski ülemäära takistaks konkurentsi. Autoriõigusega seotud
kaitse kestus on seevastu oluliselt pikem ja ette nähtud objektitele, mis väärivad teoseks liigitamist.
Kuigi disainilahenduste kaitse ja autoriõiguse kaitse ei ole teineteist välistavad ja neid võib anda
kumulatiivselt samale objektile, on kumuleerimine piiratud teatud juhtudega. Siiski ei ole
disainilahenduste kaitse ja autoriõiguse kaitse vahel sellist normi ja erandi suhet, millest
tulenevalt peaks tarbekunstiteoste algupärasuse hindamisel kohaldama rangemaid nõudeid kui
muud liiki teoste puhul.
Tarbekunsti algupärasuse hindamise osas selgitas Euroopa Kohus, et teose autori vabad ja
loomingulised valikud ning autori isikupära peavad olema nähtavad objektis, mille kaitset taotletakse.
Järelikult võib selle objekti algupärasuse küsimust lahendav kohus võtta arvesse loomingulist
protsessi ja autori kavatsusi tingimusel, et need asjaolud on väljendatud nimetatud objektis kui
sellises. Muid asjaolusid nagu autori kavatsused loomeprotsessi jooksul, tema inspiratsiooniallikad ja
juba olemasolevate kujude kasutamine, sarnase sõltumatu loomingu võimalikkus või sama objekti
omaksvõtt erialaringkondade poolt võib vajaduse korral arvesse võtta, kuid igal juhul ei ole need
vajalikud ega määravad objekti algupärasuse kindlakstegemiseks. Euroopa Kohus lisas, et
autoriõiguse rikkumise tuvastamiseks tuleb kindlaks teha, kas kaitstud teose loomingulised
elemendid on väidetavalt õigusi rikkuvasse objekti üle võetud äratuntavalt. Vastandatud
objektitest jääv sama visuaalne üldmulje ja teose algupärasuse tase ei ole aga rikkumise tuvastamisel
asjakohased.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-485/24: Locatrans (eelotsus – töölepingule kohaldatav
õigus) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 11. detsembril 2025
Luksemburgis asuv transpordiettevõtja Locatrans võttis 2002. aastal ESi tööle autojuhina.
Töölepingus oli sätestatud, et kohaldatav õigus on Luksemburgi õigus ning riigid, kus ES peamiselt
vedusid teostab, on Saksamaa, Beneluxi riigid, Itaalia, Hispaania, Portugal ja Austria. 2014. aastal
teatas Locatrans ESile, et kuna ES teeb olulise osa oma tööst Prantsusmaal, siis on ta kohustatud
kindlustama ESi Prantsuse sotsiaalkindlustussüsteemis. Samal aastal teatas Locatrans ESile oma
otsusest vähendada tema iganädalast tööaega 35 tunnini. Kuna ES oli selle muudatuse vastu, siis
teatas Locatrans talle, et ta ei kuulu enam Locatransi töötajate koosseisu. ES esitas oma töölepingu
lõpetamise vaidlustamiseks ja mitmesuguste hüvitiste väljamõistmiseks hagi Prantsusmaa
töövaidluskomisjoni ja seejärel kohtusse.
Prantsusmaa kohus ei ole kindel, kas ESi töölepingu lõpetamisele on kohaldatav Luksemburgi õigus
või Prantsusmaa õigus. Seetõttu esitas Prantsusmaa kohus Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, milles
soovis sisuliselt teada, kas olukorras, kus töötaja peab pärast teatud aja jooksul kindlaksmääratud
kohas töötamist töötama teises kohas, millest saab töötaja uus tavapärane töö tegemise koht, tuleb
viimati nimetatud kohta arvesse võtta kohalduva õiguse kindlaksmääramisel.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
Euroopa Kohus meenutas, et 1980. aasta Rooma lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse
konventsiooni kohaselt tuleb töölepingu suhtes kohaldada selle riigi õigust, kus töötaja oma põhitööd
teeb, või kui sellist paika ei ole, siis selle riigi õigust, kus asub tegevuskoht, mille kaudu töötaja on
tööle võetud. Konventsioon täpsustab seejuures, et kui asjaoludest tervikuna ilmneb, et leping on
tugevamalt seotud mõne teise riigiga, tuleb töölepingu suhtes siiski kohaldada selle teise riigi õigust.
Euroopa Kohus rõhutas, et kuna konventsiooni eesmärk on tagada töötajate piisav kaitse, siis
tuleb töölepingule kohaldada selle riigi õigust, millega lepingul on kõige tugevam side. Seetõttu
peab liikmesriigi kohus põhikohtuasjas kindlaks tegema, kas tööleping on tugevamalt seotud
Prantsusmaaga või Luksemburgiga. Selle hindamisel tuleb aga arvesse võtta kõiki töösuhet
iseloomustavaid tegureid, näiteks ESi viimane tavapärane töö tegemise koht ja Prantsuse
sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustamise kohustus.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-448/23: komisjon vs. Poola (liikmesriigi kohustuste
rikkumine – liidu õiguse esimuse põhimõte) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 18. detsembril 2025
Poola konstitutsioonikohus tegi 2021. aastal kaks kohtuotsust, mille kohaselt on Euroopa Kohtu
praktika, mis käsitleb ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tulenevat kohustust tagada tõhus kohtulik
kaitse, Poola põhiseadusega vastuolus. Euroopa Komisjon esitas seepeale Euroopa Kohtusse hagi,
milles palus tuvastada, et Poola on rikkunud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, liidu õiguse
autonoomia, esimuse, tõhususe ja ühetaolise kohaldamise põhimõtteid ning Euroopa Kohtu otsuste
siduvuse põhimõtet. Samuti palus komisjon tuvastada, et Poola konstitutsioonikohus ei ole sõltumatu
ja erapooletu ning seaduse alusel moodustatud kohus.
Euroopa Kohus tuletas kõigepealt meelde, et kui tuvastatakse ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu
rikkumine, siis tuleneb liidu õiguse esimuse põhimõttest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab
jätma kohaldamata riigisisesed sätted, mis on ELL artikli 19 lõikega 1 vastuolus, olgu need siis
seadusandlikud või põhiseadusest tulenevad. Kui liikmesriigi konstitutsioonikohus leiab, et liidu
õiguse säte eirab kohustust austada selle liikmesriigi rahvuslikku identiteeti, tuleb sellel
konstitutsioonikohtul menetlus peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus selle sätte
kehtivuse hindamiseks, kuna ainult Euroopa Kohtul on pädevus tuvastada liidu õigusakti kehtetus.
Liikmesriigi konstitutsioonikohus ei saa omaenda tõlgenduse põhjal järeldada, et Euroopa
Kohus on teinud kohtuotsuse, mis väljub tema pädevuse piirest, ja seetõttu keelduda Euroopa
Kohtu tehtud eelotsust järgimast. Käesolevas juhul aga tunnistas Poola konstitutsioonikohus
põhiseadusega vastuolus olevaks Euroopa Kohtu praktika, mis võimaldab liikmesriigi kohtutel
kontrollida kohtunike ametitesse nimetamise seaduslikkust. Seega jõudis Euroopa Kohus järeldusele,
et Poola on rikkunud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, liidu õiguse autonoomia, esimuse, tõhususe
ja ühetaolise kohaldamise põhimõtteid ning Euroopa Kohtu otsuste siduvuse põhimõtet.
Euroopa Kohus selgitas seejärel, et seaduse alusel moodustatud kohtu nõuet on rikutud eelkõige juhul,
kui õigusnormide eiramine tekitab tegeliku riski, et täitevvõim võib ohustada kohtunike ametisse
nimetamise usaldusväärsust ja tekitada õigussubjektides põhjendatud kahtluse asjasse puutuva
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
kohtuniku sõltumatuse ja erapooletuse suhtes. Käesoleval juhul eirati Poola konstitutsioonikohtu
kolme kohtuniku ja kohtu esimehe ametisse nimetamisel neid menetlusi reguleerivaid õigusnorme.
Sellega seati nende kohtunike neutraalsus kahtluse alla. Seetõttu jõudis Euroopa Kohus
järeldusele, et Poola konstitutsioonikohus ei vasta sõltumatu ja erapooletu ning seaduse alusel
moodustatud kohtu nõuetele.
Kohtuotsus inglise keeles on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-417/23: Slagelse Almennyttige Boligselskab, Afdeling
Schackenborgvænge (eelotsus – isikute võrdne kohtlemine)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 18. detsembril 2025
Taani õiguses nähti ette kohustus võtta vastu arengukavad peredele mõeldud munitsipaaleluasemete
osakaalu vähendamiseks elamupiirkondades, mida iseloomustab muu hulgas asjaolu, et viimase viie
aasta jooksul on „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajate ja nende järeltulijate“ osakaal ületanud
50%. Selliseid piirkondi nimetati ümberkujundatavateks piirkondadeks. Arengukavade rakendamise
tulemusel lõpetati ümberkujundatavates piirkondades paljude seniste üürnikega üürilepingud. Taani
kohus soovis teada, kas õigusnormid, mille eesmärk on selline munitsipaaleluasemete osakaalu
vähendamine elamupiirkondades, kujutavad endast otsest või kaudset diskrimineerimist etnilise
päritolu alusel.
Euroopa Kohus meenutas, et erinevat kohtlemist tuleb pidada otseseks diskrimineerimiseks etnilise
päritolu alusel, kui ühte inimest koheldakse etnilise päritolu tõttu halvemini, kui koheldakse teist
inimest samalaadses olukorras. Põhikohtuasjas põhines erinev kohtlemine peamiselt „mujalt kui
lääneriikidest pärit sisserändajate ja nende järeltulijate“ kriteeriumil. Seejuures olid
ümberkujundatavate piirkondade elanikud suuremas ohus, et nende üürileping öeldakse
ennetähtaegselt üles, kui teiste elamupiirkondade elanikud, kus „mujalt kui lääneriikidest pärit
sisserändajate ja nende järeltulijate“ osakaal ei ole ületanud 50%. Seega jõudis Euroopa Kohus
järeldusele, et kõnealused õigusnormid kujutavad endast otsest diskrimineerimist, kui ilmneb,
et nende vastuvõtmine põhineb ümberkujundatavate piirkondade enamike elanike etnilisel
päritolul ja kõiki sealseid elanikke koheldakse halvemini kui elanikke, kes elavad teistes
samalaadsetes elamupiirkondades, mis ei ole ümberkujundatavad piirkonnad.
Isegi kui Taani õigusnormid ei kujuta endast otsest diskrimineerimist, võivad need endast kujutada
kaudset diskrimineerimist. Euroopa Kohus tuletas meelde, et kaudseks diskrimineerimiseks peetakse
seda, kui neutraalne kriteerium seab isikud etnilise päritolu alusel ebasoodsamasse olukorda, välja
arvatud juhul, kui see kriteerium on objektiivselt põhjendatud seadusliku eesmärgiga ja selle eesmärgi
saavutamise vahendid on sobilikud, vajalikud ja proportsionaalsed. Eesmärki saavutada kolmandate
riikide kodanike sotsiaalne ühtekuuluvus ja integratsioon võis Euroopa Kohtu hinnangul pidada üldist
huvi teenivaks eesmärgiks. Kuna aga põhikohtuasjas hõlmas kriteerium „mujalt kui lääneriikidest
pärit sisserändajad ja nende järeltulijad“ ka isikuid, kellel oli mõne liikmesriigi, sealhulgas Taani
kodakondsus, ei saa kõnealuseid õigusnorme selle eesmärgiga põhjendada. Lisaks tuleb
proportsionaalsuse hindamisel arvesse võtta asjaolu, et mõni neist isikutest on koos perekonnaga juba
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
aastaid seaduslikult elanud eluasemel, mille nad nüüd kaotavad. Seega jõudis Euroopa Kohus
järeldusele, et kõnealused õigusnormid kujutavad endast kaudset diskrimineerimist, kui ilmneb
esiteks, et need seavad teatud etnilistesse rühmadesse kuuluvad isikud ebasoodsamasse
olukorda, ja teiseks, et need riigisisesed õigusnormid ei järgi proportsionaalsuse põhimõtet.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-136/24 P: Hamoudi vs. Frontex (kohtuotsus – õigus
tõhusale kohtulikule kontrollile) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 18. detsembril 2025
Süüria kodanik Alaa Hamoudi väitis, et ta saabus 2020. aastal Türgist paadiga Kreeka territooriumile
ja langes siis Kreeka ametiasutuste poolse kollektiivse väljasaatmise ohvriks. Ta väitis, et ajal, mil ta
oli pärast väljasaatmist merel, lendas sellest kohast kahel korral üle eravaatluslennuk, millel
väidetavalt oli kaamera ja mis oli Frontexi teenistuses, kuid Frontex jättis sellest
tagasisaatmisoperatsioonist teatamata. Ta esitas Üldkohtule hagi, milles palus mõista Frontexilt välja
mittevaraline kahju, mis talle tekkis Frontexi ebaseadusliku tegevuse tõttu. Oma hagi tõenduseks
esitas ta oma ütlused, ajaleheartikli, mis kirjeldas sel ajal samas piirkonnas toimunud tagasisaatmist,
ning neli fotot, mis on kuvatõmmised selles artiklis näidatud videotest ja millel on tema väitel
kujutatud teda. Lisaks palus ta Üldkohtul nõuda Frontexilt välja selle valduses olevaid dokumente sel
ajal toimunud operatsioonide kohta ja korraldada kohtuistung tema ärakuulamiseks.
Üldkohus jättis hagi rahuldamata, kuna leidis, et hageja ei ole kahju tegelikku tekkimist piisavalt
tõendanud. Lisaks ei nõudnud ta Frontexilt välja dokumente ega korraldanud kohtuistungit. Hamoudi
esitas Üldkohtu määruse tühistamiseks apellatsioonkaebuse Euroopa Kohtule. Ta väitis, et
kohaldades tõendamiskoormisele nõudeid, mida on tagasisaatmise ohvril raske või isegi võimatu
täita, rikkus Üldkohus ELi põhiõiguste hartaga tagatud põhiõiguseid, sealhulgas õigust tõhusale
õiguskaitsevahendile. Tema väitel vabastavad need nõuded Frontexi igasugusest õiguslikust
kohustusest esitada vaid talle kättesaadavat teavet ja sellest esitamata jätmisest tulenevatest
õiguslikest tagajärgedest.
Euroopa Kohtu sõnul peavad nii Üldkohus esimeses astmes kui ka Euroopa Kohus
apellatsiooniastmes kahju hüvitamist puudutavaid vaidlusi lahendades tagama isikute tõhusa
kohtuliku kaitse. Seega ei saa Üldkohus kohaldada tõendamist käsitlevaid reegleid viisil, mis
õõnestaks isikutele ELi õigusega tagatud kohtuliku kaitse tõhusust. Nende reeglite kohaldamine
ei või kaasa tuua seda, et poolele pannakse tõendamiskohustus, mis on ülemäärane või mida on
võimatu täita, ega seda, et rikutakse poolte tasakaalu põhimõtet, mille kohaselt tuleb mõlemale
poolele anda mõistlik võimalus oma seisukoha ja tõendite esitamiseks tingimustes, mis ei aseta
üht poolt vastaspoolega võrreldes oluliselt ebasoodsamasse olukorda. Kui ilmneb, et reeglid
panevad ühele poolele tõendamiskohustuse, mida on ülemäära raske või võimatu täita, tuleb neid
reegleid kohandada.
Lisaks märkis Euroopa Kohus, et kuigi Üldkohus otsustab, millal on vaja kasutada talle kohtuasjade
ettevalmistamiseks antud volitusi, sh kuulata pooli ära või nõuda välja infot või dokumente, siis peab
Üldkohus neid volitusi kasutama kooskõlas hartast tulenevate nõuetega. Seega peab Üldkohus
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
erandjuhtudel, kui tõenduskoormise ja tõendite kogumise reeglite kohaldamine ei võimalda
tagada hageja tõhusat õiguskaitset, kasutama neid volitusi talle kohtuasjas kättesaadava teabe
täiendamiseks. Järelikult ei või Üldkohus taotlejate nõudeid rahuldamata jätta pelgalt seetõttu,
et tõendid on ebapiisavad, kui kohtul on võimalik väidete tõesuse kontrollimiseks teha
menetlustoiminguid, näiteks nõuda välja dokumente. Samas, et saada Üldkohtult abi tõendite
hankimisel, peab seda taotlev pool siiski esitama vähemalt minimaalse teabe, mis näitab selle
abi kasulikkust menetluse eesmärkide saavutamiseks.
Konkreetse kohtuasja asjaolude kohta ütles Euroopa Kohus, et tagasisaatmist iseloomustab
tagasisaadetavate suur haavatavus ja et nendel isikutel on väga keeruline või koguni võimatu koguda
tagasisaatmise kohta tõendeid, eriti kui ametiasutused on konfiskeerinud isikute telefonid. Samas
võib lepinguvälise vastutuse hagi olla ainus õiguskaitsevahend, mis tagab liidu kohtus piisaval määral
kohtuliku kaitse Frontexi vastu. Seega ei saa tagasisaadetavatelt nõuda veenvate tõendite
esitamist selle kohta, et tagasisaatmine toimus ja et nad olid selle toimumise ajal kohal.
Järelikult, kui isik väidab, et ta on tagasi saadetud, piisab sellest, kui ta esitab esmapilgul
usutavad tõendid selle kohta, et see operatsioon, milles Frontex osales, toimus ja et ta oli selle
toimumise ajal kohal. Praegusel juhul oli apellant Euroopa Kohtu hinnangul esitanud selliseid
esmapilgul usutavaid tõendeid.
Sellisel juhul oli Euroopa Kohtu sõnul Üldkohtul kohustus teha täiendavaid menetlustoiminguid
ja uurida tema menetluses olevat kohtuasja, et hinnata kogu tema käsutuses oleva teabe põhjal
vastavate asjaolude tõelevastavust. Samuti arvestades Frotexi käsutuses olevat teavet oleks Üldkohus
pidanud Frontexilt välja nõudma kogu vajaliku teabe väidetava juhtumi asjaolude kohta. Kuna
Üldkohus seda teinud ei olnud, siis saatis Euroopa Kohus kohtuasja tagasi Üldkohtusse.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-366/24: Amazon EU (eelotsus – kultuurilise
mitmekesisuse kaitseks või edendamiseks miinimumhinnad raamatute kojukandele)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 18. detsembril 2025
Prantsusmaal võeti 2023. aastal vastu määrus, millega kehtestati selliste raamatute kättetoimetamise
teenusele miinimumhinnad, millele ei tulda järele raamatute jaemüügikauplusesse. Luksemburgi
õiguse alusel asutatud äriühing Amazon EU esitas Prantsuse kohtule kaebuse selle määruse
tühistamiseks, kuna leidis, et määrus eirab direktiivi 2000/31 (elektroonilise kaubanduse kohta),
direktiivi 2006/123 (teenuste kohta siseturul) ja kaupade vaba liikumist. Amazon EU põhjendas oma
kaebust sellega, et suur osa raamatutest, mida ta Prantsusmaal müüb, tarnitakse teises liikmesriigis
asuvatest ladudest. Prantsuse kohtul tekkis küsimus, kas kõnealune meede, mis on võetud kultuurilise
mitmekesisuse kaitsmiseks või edendamiseks, kuulub direktiivi 2006/123 kohaldamisalasse, kas seda
tuleb hinnata kaupade vaba liikumise või teenuse osutamise vabaduse seisukohast ning kas seda tuleb
käsitada kauba müügitingimusena.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
10
Euroopa Kohus selgitas kõigepealt, et kuivõrd direktiivis 2006/123 ja direktiivis 2000/31 on
sätestatud, et need ei mõjuta riigi tasandil kultuurilise või keelelise mitmekesisuse kaitseks või
edendamiseks kooskõlas liidu õigusega võetud meetmeid, siis tähendab see, et selline liikmesriigi
meede, millega kehtestatakse kultuurilise mitmekesisuse kaitseks või edendamiseks
miinimumhinnad selliste raamatute kättetoimetamisele, millele ostja ei tule järele raamatute
jaemüügikauplusesse, ei kuulu nende direktiivide kohaldamisalasse. See aga ei vabasta
kohustusest kontrollida, kas meede on kooskõlas liidu õigusega, eelkõige ELTL artikliga 34
(koguseliste impordipiirangute ja samaväärse toimega meetmete keeld) ja artikliga 56 (teenuste
osutamise vabaduse piirangute keeld).
Mis puudutab küsimust, kas meedet tuleb hinnata kaupade vaba liikumise või teenuse osutamise
vabaduse seisukohast, siis tuletas Euroopa Kohus meelde, et kui liikmesriigi meede mõjutab nii üht
kui teist põhivabadust, tuleb seda üldjuhul hinnata ainult ühe põhivabaduse seisukohast, kui
konkreetsete asjaolude põhjal on üks neist vabadustest teise suhtes teisese tähtsusega ja neid on
võimalik käsitleda koos. Kõnealune meede ei reguleeri aga ei jaemüüjate ja kättetoimetamise teenuse
osutajate vahelisi lepinguid ega hindu või tingimusi, mida need teenuseosutajad peavad järgima. Küll
aga mõjutab see lõppkokkuvõttes koguhinda, mida ostja raamatu enda valdusesse saamise eest
maksab. Seega tuleb Euroopa Kohtu sõnul seda meedet analüüsida üksnes kaupade vaba liikumise
seisukohast.
Prantsuse kohus soovis ka teada, kas kõnealune meede kujutab endast „müügitingimust“ Euroopa
Kohtu praktika tähenduses, mille kohaselt teatud müügitingimusi piiravate või keelavate sätete
kohaldamine teistest liikmesriikidest pärit toodetele ei takista liikmesriikidevahelist kaubandust, kui
neid sätteid kohaldatakse kõigile riigi territooriumil tegutsevatele ettevõtjatele ning kui need
mõjutavad kodumaiste ja teistest liikmesriikidest pärit toodete turustamist ühtemoodi. Euroopa
Kohus selgitas esiteks, et kohtupraktikast tuleneb, et mõiste „müügitingimused“ hõlmab üksnes
riigisiseseid õigusnorme, mis reguleerivad seda, kuidas tohib kaupu turustada, samas kui
normid selle kohta, kuidas tohib kaupu vedada, ei kuulu selle mõiste alla. Teiseks selgitas
Euroopa Kohus, et raamatute kättetoimetamise miinimumtasud mõjutavad eriti kaugmüüki ja seega
võivad need tasud mõjutada rohkem teiste liikmesriikide ettevõtjaid, kellel on vähem võimalusi
kui esimese liikmesriigi ettevõtjatel neis kauplustes kaugmüügi teel tellitud raamatuid üle anda.
Seega asus Euroopa Kohus seisukohale, et kõnealune raamatute kättetoimetamise miinimumtasu
kehtestamise meede ei ole hõlmatud mõistega „müügitingimus“.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-422/24: Storstockholms Lokaltrafik (eelotsus –
isikuandmed, mis on saadud ühistranspordis töötavate piletikontrolöride kantava kehakaamera abil)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 18. detsembril 2025
Rootsis ühistransporditeenuseid pakkuv äriühing varustas oma piletikontrolörid kehakaameratega,
mida kasutati piletita ja trahvitavate reisijate filmimiseks. Kaamerate eesmärk on ennetada ja
tõendada piletikontrolöride ähvardamist ja nende vastast vägivalda ning tagada trahvitavate reisijate
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
11
isikusamasuse kindlakstegemine. Rootsi andmekaitseamet määras äriühingule trahvi, kuna leidis, et
äriühing on kehakaameraid kasutades rikkunud määruse 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus)
mitut sätet. Äriühing vaidlustas trahvi kohtus. Kohtul tekkis küsimus, kas ühistranspordis
piletikontrolöride kantavate kehakaameratega saadud isikuandmetele tuleb kohaldada nõudeid, mis
kehtivad andmesubjektilt kogutud isikuandmete suhtes (määruse artikkel 13), või nõudeid, mis
kehtivad selliste isikuandmete suhtes, mida ei ole saadud andmesubjektilt (artikkel 14).
Euroopa Kohus tuletas meelde, et on juba täpsustanud, et isikuandmete „saamine“ artikli 14
tähenduses hõlmab andmeid, mis on „kogutud“ muult isikult kui andmesubjekt, ja andmeid,
mida vastutav töötleja ise on oma ülesannete täitmise käigus tekitanud nende andmete põhjal.
Lisaks leidis kohus, et artikli 13 tähenduses andmesubjektilt „kogutud“ andmete mõiste ei nõua
konkreetset tegevust mitte andmesubjektilt, vaid üksnes vastutavalt töötlejalt, nii et
andmesubjekti tegevuse intensiivsus ei oma mingit tähtsust selle sätte kohaldamisala eristamisel
artikli 14 kohaldamisalast. Seega on Euroopa Kohtu sõnul artiklite 13 ja 14 kohaldamisala
piiritlemisel ainuke asjakohane kriteerium kogutud isikuandmete allikas. Sellest tulenevalt
järeldas Euroopa Kohus, et isikutelt ühistranspordis piletikontrolöri kehakaameratega
kogutavate isikuandmete puhul on kohaldatav määruse artikkel 13 (andmesubjektilt kogutud
isikuandmed) ja mitte artikkel 14.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-325/24: Bissilli (eelotsus – Euroopa uurimismäärus
teises liikmesriigis asuva süüdistatava ülekuulamiseks) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 18. detsembril 2025
HG suhtes toimub Itaalias kriminaalmenetlus ja kohus määras tema ülekuulamise. Kuna HG viibib
Belgias vahi all, koostas Itaalia kohus Euroopa uurimismääruse, et Belgia ametiasutused kuulaksid
HG süüdistatuna üle videokonverentsi teel. Belgia prokuratuur teatas, et ei täida seda uurimismäärust,
täpsustades, et Belgia õigus ei luba süüdistatavat video teel tema suhtes toimuvas menetluses üle
kuulata, kuna süüdistatav peab asja arutavasse kohtusse ilmuma isiklikult.
Itaalia kohtul tekkis küsimus, kas direktiivi 2014/41 (Euroopa uurimismääruse kohta
kriminaalasjades) kohaselt võib liikmesriigi õigusasutus koostada Euroopa uurimismääruse selleks,
et teises liikmesriigis vahi all viibiv isik toodaks süüdistatavana ülekuulamiseks ajutiselt tema
territooriumile, või selleks, et teise liikmesriigi asutused kuulaksid selle isiku süüdistatavana üle
video teel, kui nende toimingute eesmärk on ühteaegu nii koguda tõendeid kui ka võimaldada sellel
isikul osaleda kohtulikul arutamisel.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et Euroopa uurimismääruse koostamise eesmärk peab olema
tõendite kogumine. Seega sellist toimingut, millel on üksnes muu eesmärk kui tõendite kogumine,
ei saa taotleda Euroopa uurimismäärusega. Samas võib liikmesriigi õigusasutus Euroopa Kohtu sõnul
koostada Euroopa uurimismääruse siis, kui toimingu eesmärk on koguda tõendeid, ja seda sõltumata
asjaolust, et sellega kaasneb ka nimetatud isiku osalemine kohtulikul arutamisel.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
12
Veel otsustas Euroopa Kohus, et direktiivist tuleneb, et täitev liikmesriik ei või
kriminaalmenetluses videokonverentsi teel ülekuulamise taotluse täitmisest keelduda üksnes
põhjusel, et seda toimingut ei saa sarnases riigisiseses menetluses teha. Samuti otsustas Euroopa
Kohus, et kuigi liikmesriikidel ei ole iseenesest keelatud kehtestada üldjuhiseid, et hõlbustada
riigisisese õiguse aluspõhimõtete rakendamist pädevate asutuste poolt, siis on direktiiviga vastuolus
see, kui liikmesriigi ametiasutus keeldub täitmast Euroopa uurimismäärust süüdistatava
ülekuulamiseks video teel ainuüksi liikmesriigi kehtestatud üldjuhiste alusel, ilma et ta
analüüsiks juhtumit kõiki selle olulisi asjaolusid arvesse võttes.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
—————————————————————————————————————————————————————————
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja
kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis
(viited lisatud).