Arvamus

Lp minister Liisa-Ly Pakosta

Lp Alex Luik

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

[email protected]

PÖÖRDUMINE

16. jaanuar 2026

21. oktoobril 2025 toimus Justiits- ja Digiministeeriumis (edaspidi nimetatud Eelnõu algataja) ümarlaud

autoriõiguse seaduse muutmise teemal, mille käigus palus ministeerium osalenutel esitada oma

kirjalikud seisukohad hiljemalt 11. novembriks 2025 ning andis selge suunise, et arutelu ja huvirühmade

seisukohtade arvestamine ning kaasamine on jätkuv protsess.

11. novembril 2025 esitasid Eesti Arhitektide Liit, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kirjanike Liit, Eesti

Heliloojate Liit, Eesti Sisearhitektide Liit ja Eesti Maastikuarhitektide Liit oma põhjendatud

ettepanekud ja vastuväited seoses autori isiklike õiguste kataloogis kavandatavate muudatustega.

22. detsembril 2025 edastas Eelnõu algataja ministeeriumidele ja asjaomastele organisatsioonidele

kooskõlastamiseks autoriõiguse seaduse muutmise seaduse (isiklikud õigused) eelnõu. Paraku ei sisalda

ei eelnõu ega selle seletuskiri ühtegi sisulist analüüsi ega hinnangut autorite poolt 21. oktoobril ja 11.

novembril 2025 esitatud seisukohtadele. Samuti ei ole põhjendatud, miks neid seisukohti ei ole

arvestatud, kuigi tegemist on just nimelt nende isikute esindajatega, kelle põhiõigusi ja õiguslikku

positsiooni eelnõu kõige otsesemalt mõjutab ning kelle sisuline kaasamine on sellises olukorras

põhiseaduslikult ja haldusõiguslikult nõutav. Eriti problemaatiline on seejuures eelnõu seletuskirjas

esitatud väide, et muudatusettepanek on „üldiselt leidnud toetust, kuigi see on varem saanud ka

negatiivset vastukaja“. Selline sõnastus jätab eksitava mulje tasakaalustatud toetuse ja kriitika

olemasolust, varjates samas asjaolu, et eelnõu suhtes on olnud järjepidev ja põhimõtteline vastuseis just

loovisikute: autorite (arhitektid, kirjanikud, kunstnikud, audiovisuaalautorid, heliloojad, sisearhitektid

ja maastikuarhitektid) poolt. Tegemist ei ole kõrvalise kriitikaga, vaid nende seisukohaga, kelle õigusi

kavandatav muudatus kõige vahetumalt puudutab (vähendab isiklikke õigusi) ning kelle õiguste

kaitsmine on põhiseaduse kohaselt riigi kohustus.

Käesolevaga esitavad Eesti Arhitektide Liit, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kirjanike Liit, Eesti

Heliloojate Liit, Eesti Sisearhitektide Liit, Eesti Maastikuarhitektide Liit, Eesti Teatriliit, Eesti

Näitlejate Liit, Eesti Kinoliit, Eesti Disainerite Liit ja Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing

(edaspidi koos nimetatud kui “autorid”, kelle alla kuuluvad pöördumises ka esitajad) oma kategoorilise

vastuseisu autoriõiguse seaduse muutmise seaduse (isiklikud õigused) eelnõule. Eelnõu on

koostatud viisil, mis ei vasta Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja §-s 1 lg 4 viidatud reglemendile

ja “Kaasamise hea tava” (https://riigikantselei.ee/kaasamise-hea-tava) nõuetele ega õigusriigi

põhimõtetele, sest autorite seisukohad on jäänud sisuliselt arvestamata, hoolimata sellest, et

ministeerium on ise tunnistanud, et just autorid ja esitajad on selle regulatsiooni peamised adressaadid.

Selline eelnõu menetlus ei ole pelgalt menetluslikult puudulik, vaid puudutab otseselt põhiseaduslikke

tagatisi. Põhiseaduse § 39 kohaselt on autoril võõrandamatu õigus oma loomingule ning riik on

kohustatud seda õigust kaitsma. Põhiseaduse § 11 järgi võib põhiõigusi piirata ainult põhiseadusega

kooskõlas ning sellised piirangud ei tohi moonutada nende olemust. Põhiseaduse § 13 tagab igaühele

õiguse riigi ja seaduse kaitsele ning keelab riigivõimu omavoli.

Käesolevas olukorras on riik jätnud arvestamata autoriõiguse seaduse keskse eesmärgi ja autoriõiguse

kui põhiõiguse olemuse, eiranud loovisikute selgelt väljendatud seisukohti ning asunud looma

õiguslikku ebaselgust seal, kus seni on valitsenud õiguskindlus ja õigusselgus. Seda tehakse üksnes ühe

huvirühma (IT sektori) vajadustest lähtudes, kes ei ole selle põhiõiguse kandja, seades ohtu autori

isiklike õiguste kui autoriõiguse tuuma säilimise.

Sellisel kujul ei ole eelnõu menetlemine ega vastuvõtmine lubatav. Autorid leiavad, et menetlus tuleb

katkestada ning eelnõu arutamiseks tuleb korraldada uus sisuline ümarlaud, kus autorite ja loomeliitude

seisukohti tegelikult kuulatakse ja kaalutakse kooskõlas põhiseaduse ning kaasamise hea tavaga.

Praegune eelnõu on vastuolus nii autoriõiguse seaduse eesmärgi kui ka põhiseaduse põhimõtetega.

Justiits- ja Digiministeerium on ka ise eelnõu seletuskirja alguses selgesõnaliselt välja toonud, mis on

tegelikult põhjus, miks on vaja autori isiklike õiguste kataloogi muuta ning tuua sisse erisus: “Väärib

tähelepanu, et kuigi EL-i õigus isiklikke õigusi iseenesest otseselt ei ühtlusta, on EL-i õigusel üks

konkreetne mõju Eesti isiklike õiguste kataloogi spetsiifikat arvestades. Arvutiprogrammide direktiivi

11 art 4 lg 1 p b näeb ette, et arvutiprogrammi autori ainuõiguste hulgas on arvutiprogrammi

„kohandamine, korrastamine või muul moel muutmine“. Seega EL-i õigus ühtlustab teose muutmise

õigust arvutiprogrammide puhul. Liikmesriigid peavad muutmise õiguse lisama ainuõiguste hulka ning

ühes sellega võtma üle direktiivis sisalduvad ainuõiguste piirangud. EL-i acquis eesmärkidest ei saa

tuletada, et arvutiprogrammide muutmise õigus peab kindlasti isiklike õiguste kataloogis olema, see

võib olla ka varaliste õiguste loetelus. Eestis on teose muutmise õigus loetletud isiklike õiguste

kataloogis ja see õigus on nii arvutiprogrammide autoritel kui ka kõikide muude teoste autoritel.” (vt

eelnõu seletuskiri lk 4). Siit nähtub üheselt, et tegelikult puudub vajadus muuta kogu isiklike õiguste

kataloogi, ning igasugune üldine ümberkujundamine oleks EL-i õigusest tuleneva eesmärgiga võrreldes

ilmselgelt ebaproportsionaalne, vaid piisab sellest, kui teha autoriõiguse seadusesse

arvutiprogrammidele erisus.

Autorid juhivad tähelepanu sellele, et praegune Eesti autoriõiguse seadus on enim sarnane Prantsusmaa

droit d’auteur’i õigusega, kus nagu ka Eesti autoriõiguse seaduses, on peamiseks eesmärgiks kaitsta

autorit ja tema õigusi teose loomisel ning säilimisel. Justiits- ja Digiministeerium on eelnõu seletuskirja

leheküljel 5 punktis 6 toonud välja Prantsusmaa lahenduse arvutiprogrammide muutmise õiguse osas:

“kui lepinguga ei ole tarkvara autori jaoks sätestatud soodsamat tingimust, ei tohi tarkvara autor: 1)

vastu vaielda tarkvara muutmisele artikli L122-6 punktis 2 nimetatud õiguste omandaja poolt, kui see

ei kahjusta tema au ega mainet; 2) kasutada oma tagasivõtmise õigust.” Täiendavalt on Justiits- ja

Digiministeerium toonud välja eelnõu seletuskirja leheküljel 7, et: “Prantsusmaal on üldreeglist ette

nähtud erandid arvutiprogrammi autorite ja agent’ide suhtes, kes ei või olla vastu teose muutmisele

õiguste omandaja poolt, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.” Autorite hinnangul, võttes arvesse Eesti

autoriõiguse seaduse sarnasust just Prantsusmaa autoriõiguse seadusega ning senist autoriõiguse

seaduse toimimist ja eesmärki, tuleks lähtuda justnimelt Prantsusmaa näitest, mis ühendab

tehnoloogiasektori praktilised vajadused autori isiklike õiguste süsteemse säilitamisega, ning luua Eesti

autoriõiguse seadusesse sarnane erisus arvutiprogrammidele, jättes muutmata isiklike õiguste kataloogi,

mis puudutab teiste teoste autoreid (kirjandus, kunst, arhitektuur, helilooming, audiovisuaalne

looming).

Autorid rõhutavad, et eelnõu seletuskirjas toodud analüüs, justkui varaline õigus teose töötlemiseks

(AutÕS § 13 lg 1 p 5), õigus teha tuletatud teoseid (AutÕS § 4 lg 3 p 21) ja autori ning esitaja isiklik

õigus teose puutumatusele (AutÕS § 12 lg 1 p 3 ja § 66 p 3) oleksid kattuvad, sisult samad ning

tekitaksid käibes ebaselgust, ei vasta tõele. Kahetsusväärselt on eelnõu seletuskirjas toodud analüüs

töötlemisõiguse ja muutmisõiguse osas absoluutselt ebapädev ning sellest nähtub asjaolu, et

seaduseelnõu koostaja ei ole mõistnud autoriõiguse sisu, teose loomise protsessi ega teose olemust ja

eksisteerimist kultuuris.

Eelnõu seletuskirja leheküljel 10 on toodud järgmine arutluskäik: “Seega teose puutumatuse õigus katab

ka selliseid muudatusi, mis mõjutavad küll teose välisilmet, kuid mille käigus ei tehta vabu ja

loomingulisi valikuid selliselt, et tekiks tuletatud teos. Teose muutmise õiguse kohaldamisala on selle

võrra laiem töötlemise õigusest. Töötlemise õigus hõlmab seevastu ka olukordi, kus tehakse esialgse

teose põhjal arranžeering, adaptsioon või muu töötlus, aga algset teost ei muudeta. Näiteks luuletuse

viisistamine võib olla luuletuse töötlemine, ent kui selle käigus ei muudeta esialgset luuletust, ei ole see

algse teose muutmine.”

Sama lehekülje viites 53 on kirjutatud: “Nt sättes olevas näitlikus loetelus on ka „kommentaaride,

selgituste lisamine“. Kui lisada nt veebis avaldatud artikli alla kommentaar, siis ei pruugi see iseenesest

mõjutada algse teose konkreetset väljendusvormi, sama kehtib nt kunstigaleriis teosele selgitava teksti

lisamise korral. Teisest küljest, nt raamatu illustreerimine ehk illustratsioonide lisamine raamatusse

teksti vahele tõenäoliselt mõjutab teose konkreetset väljendusvormi.”

Kahetsusväärselt ei mõista eelnõu koostaja, et autorist võõrandamatu isiklik õigus teose puutumatusele

(õigus teha teoses muudatusi ja lisada sellele lisasid) kaitseb teose loomise protsessi ning hiljem seda,

kuidas teos kultuuriruumis eksisteerib, tagades kultuurile ja kunstile väärtuse, mida peab riik

põhiseaduslikult hoidma ja säilitama. Autoriõiguse seaduse § 4 lg 4 kohaselt tekib autoril õigus ka teose

loomise vaheetappide resultaatidele. Teose loomine on pikk ja loominguline protsess, mis võib kesta

aastaid, mille käigus loob autor erinevaid vaheetappide resultaate, mis kõik on sisuliselt ja kunstiliselt

olulised, et saaks tekkida tervikteos. Kui teose tellija või selle eest maksja saab sekkuda läbi varalise

õiguse teose loomise protsessi ning hakata määrama, milline tervikteos luuakse ning millised peavad

olema autori loomingulised otsused, siis ei saa enam rääkida autorist ja teosest – kunstist ja kultuurist –

, vaid autorilt üle võetud loomeprotsessist ja lihtsast käibe-eseme loomisest. See aga ei ole autoriõiguse

ega ka kunsti eesmärk ning taoline lähenemine seab otseselt ohtu vaba ja kultuuriliselt tähendusliku

teose loomise ja säilimise.

Teose tehnilist laadi töötlemine, ilma algse kunstilise vormi muutmiseta (nn tuletatud teose tegemine ja

töötlemisõigus), ei ole sama, mis teose muutmine ja sellele lisade lisamine, sekkudes teose kunstilisse

vormi, loomisprotsessi ja teose kultuurilis-kunstilise väärtuse säilimisse. Tuletatud teos on algsest

teosest eraldiseisev teos, mis ei muuda algset teost ega lisa sellele lisasid: raamatust filmi tegemine,

luuletusest muusika tegemine – algne teos säilib, tekib eraldiseisev teos. Teose töötlemine on tehnilist

laadi töötlemine, kus ei muudeta teose kunstilist vormi ega sekkuta autori loomisprotsessi. Teose

muutmine ja lisade lisamine on aga justnimelt see õigus, mis eeldab autori poolt loomingulisi ja

intellektuaalseid otsuseid ning panuseid, mis ongi teose loomise ja eksisteerimise suurim alustala. Kui

autor kaotab kontrolli ja ainuõiguse oma teose loomise ja säilimise üle, siis tekib olukord, kus teos ei

ole puutumatu ning autor ei saa luua tervikteost. Ühtlasi kaotab seeläbi autoriõiguse seadus oma

eesmärgi, sest ei tagata enam kultuuri järjepidevust ja kultuurisaavutuste kaitset ega looda soodsaid

tingimusi teoste ja muude kultuurisaavutuste loomiseks. Eelnõu koostaja huvi lähtub ainult

soovmõtlemisest, et teos on käibe-ese, mitte põhiseaduslikult kaitstud loomingulise eneseteostuse

tulemus, mida on vaja võimalikult lihtsalt kasutada ning see, kes on teose tellinud – selle eest tasunud

–, peab saama teost oma suva järgi väga lihtsalt ja kasumlikult toota ja kasutada. See läheb aga vastuollu

autoriõiguse seaduse ja põhiseadusega ning seab ohtu Eesti kultuuri jätkusuutlikkuse ja säilimise.

Mis puudutab seda, et autor saab anda kirjalikult taasesitatavas vormis nõusoleku teose isiklike õiguste

teostamiseks, siis sellele ei ole autorid olnud vastu ning toetavad kirjalikult taasesitatavas vormis

nõusoleku andmise sisseviimise võimalust autoriõiguse seadusesse. Siinjuures on oluline rõhutada, et

seda võimalust on toetanud ka seaduseelnõu koostaja ise, viidates, et autori isiklikud õigused ei ole küll

litsentseeritavad, ent nende teostamiseks saab autor anda nõusoleku. Autorid teevad seda käibes juba

ka praegu.

Siinjuures märgivad autorid taaskord, et kui isiklik õigus teose puutumatusele viia varalise õiguse alla,

tekib olukord, kus autorid peavad end ja teost hakkama väga aktiivselt lepingutega kaitsma. See ei saa

aga olla seadusandja eesmärk, sest autorid on lepingulistes suhetes nõrgem pool, kellel puuduvad

ressursid lepingulisteks läbirääkimisteks, ning see omakorda tekitab olukorra, kus autoril kaob võimalus

luua tervikteos ja tagada selle puutumatus, et seeläbi säilitada ja hoida Eesti kultuuri.

Isiklike õiguste kataloogi praegusel kujul säilimine ning nõusoleku andmise võimaluse selgem

sisseviimine autoriõiguse seadusesse on piisav, et tootmissektor saaks teoseid kasutada ning sõlmida

selleks vajalikke lepinguid.

Kokkuvõttes leiavad autorid, et praegune eelnõu ei ole kooskõlas autorite õiguste ja huvidega ning läheb

vastuollu autoriõiguse seaduse eesmärgi ja põhiseadusega. Eelnõus tuleb jätta nii autorite isiklike

õiguste kataloog (AutÕS § 12) kui ka esitajate isiklike õiguste kataloog (AutÕS § 66) muutmata ning

sarnaselt Prantsusmaale viia sisse sektoripõhine erisus arvutiprogrammidele. Autorid toetavad, et

isiklikud õigused ei ole litsentseeritavad, ent nende teostamiseks saab anda autor kirjalikus

taasesitatavas vormis nõusoleku. Palume Justiits- ja Digiministeeriumil praegusel kujul eelnõuga mitte

jätkata, arvestada autorite poolt tehtud märkusi ja ettepanekuid ning järgida “Kaasamise head tava”.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Aet Ader, Eesti Arhitektide Liit

Maarin Ektermann, Eesti Kunstnike Liit

Maarja Kangro, Eesti Kirjanike Liit

Märt-Matis Lill, Eesti Heliloojate Liit

Tarmo Piirmets, Eesti Sisearhitektide Liit

Maarja Gustavson, Eesti Maastikuarhitektide Liit

Gert Raudsep, Eesti Teatriliit

Marika Streimann, Eesti Kinoliit

Ilona Gurjanova, Eesti Disainerite Liit

Merike Kurisoo, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite

Ühing

Reimo Sagor, Eesti Näitlejate Liit

Lp minister Liisa-Ly Pakosta

Lp Alex Luik

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

[email protected]

PÖÖRDUMINE

16. jaanuar 2026

21. oktoobril 2025 toimus Justiits- ja Digiministeeriumis (edaspidi nimetatud Eelnõu algataja) ümarlaud

autoriõiguse seaduse muutmise teemal, mille käigus palus ministeerium osalenutel esitada oma

kirjalikud seisukohad hiljemalt 11. novembriks 2025 ning andis selge suunise, et arutelu ja huvirühmade

seisukohtade arvestamine ning kaasamine on jätkuv protsess.

11. novembril 2025 esitasid Eesti Arhitektide Liit, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kirjanike Liit, Eesti

Heliloojate Liit, Eesti Sisearhitektide Liit ja Eesti Maastikuarhitektide Liit oma põhjendatud

ettepanekud ja vastuväited seoses autori isiklike õiguste kataloogis kavandatavate muudatustega.

22. detsembril 2025 edastas Eelnõu algataja ministeeriumidele ja asjaomastele organisatsioonidele

kooskõlastamiseks autoriõiguse seaduse muutmise seaduse (isiklikud õigused) eelnõu. Paraku ei sisalda

ei eelnõu ega selle seletuskiri ühtegi sisulist analüüsi ega hinnangut autorite poolt 21. oktoobril ja 11.

novembril 2025 esitatud seisukohtadele. Samuti ei ole põhjendatud, miks neid seisukohti ei ole

arvestatud, kuigi tegemist on just nimelt nende isikute esindajatega, kelle põhiõigusi ja õiguslikku

positsiooni eelnõu kõige otsesemalt mõjutab ning kelle sisuline kaasamine on sellises olukorras

põhiseaduslikult ja haldusõiguslikult nõutav. Eriti problemaatiline on seejuures eelnõu seletuskirjas

esitatud väide, et muudatusettepanek on „üldiselt leidnud toetust, kuigi see on varem saanud ka

negatiivset vastukaja“. Selline sõnastus jätab eksitava mulje tasakaalustatud toetuse ja kriitika

olemasolust, varjates samas asjaolu, et eelnõu suhtes on olnud järjepidev ja põhimõtteline vastuseis just

loovisikute: autorite (arhitektid, kirjanikud, kunstnikud, audiovisuaalautorid, heliloojad, sisearhitektid

ja maastikuarhitektid) poolt. Tegemist ei ole kõrvalise kriitikaga, vaid nende seisukohaga, kelle õigusi

kavandatav muudatus kõige vahetumalt puudutab (vähendab isiklikke õigusi) ning kelle õiguste

kaitsmine on põhiseaduse kohaselt riigi kohustus.

Käesolevaga esitavad Eesti Arhitektide Liit, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kirjanike Liit, Eesti

Heliloojate Liit, Eesti Sisearhitektide Liit, Eesti Maastikuarhitektide Liit, Eesti Teatriliit, Eesti

Näitlejate Liit, Eesti Kinoliit, Eesti Disainerite Liit ja Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing

(edaspidi koos nimetatud kui “autorid”, kelle alla kuuluvad pöördumises ka esitajad) oma kategoorilise

vastuseisu autoriõiguse seaduse muutmise seaduse (isiklikud õigused) eelnõule. Eelnõu on

koostatud viisil, mis ei vasta Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja §-s 1 lg 4 viidatud reglemendile

ja “Kaasamise hea tava” (https://riigikantselei.ee/kaasamise-hea-tava) nõuetele ega õigusriigi

põhimõtetele, sest autorite seisukohad on jäänud sisuliselt arvestamata, hoolimata sellest, et

ministeerium on ise tunnistanud, et just autorid ja esitajad on selle regulatsiooni peamised adressaadid.

Selline eelnõu menetlus ei ole pelgalt menetluslikult puudulik, vaid puudutab otseselt põhiseaduslikke

tagatisi. Põhiseaduse § 39 kohaselt on autoril võõrandamatu õigus oma loomingule ning riik on

kohustatud seda õigust kaitsma. Põhiseaduse § 11 järgi võib põhiõigusi piirata ainult põhiseadusega

kooskõlas ning sellised piirangud ei tohi moonutada nende olemust. Põhiseaduse § 13 tagab igaühele

õiguse riigi ja seaduse kaitsele ning keelab riigivõimu omavoli.

Käesolevas olukorras on riik jätnud arvestamata autoriõiguse seaduse keskse eesmärgi ja autoriõiguse

kui põhiõiguse olemuse, eiranud loovisikute selgelt väljendatud seisukohti ning asunud looma

õiguslikku ebaselgust seal, kus seni on valitsenud õiguskindlus ja õigusselgus. Seda tehakse üksnes ühe

huvirühma (IT sektori) vajadustest lähtudes, kes ei ole selle põhiõiguse kandja, seades ohtu autori

isiklike õiguste kui autoriõiguse tuuma säilimise.

Sellisel kujul ei ole eelnõu menetlemine ega vastuvõtmine lubatav. Autorid leiavad, et menetlus tuleb

katkestada ning eelnõu arutamiseks tuleb korraldada uus sisuline ümarlaud, kus autorite ja loomeliitude

seisukohti tegelikult kuulatakse ja kaalutakse kooskõlas põhiseaduse ning kaasamise hea tavaga.

Praegune eelnõu on vastuolus nii autoriõiguse seaduse eesmärgi kui ka põhiseaduse põhimõtetega.

Justiits- ja Digiministeerium on ka ise eelnõu seletuskirja alguses selgesõnaliselt välja toonud, mis on

tegelikult põhjus, miks on vaja autori isiklike õiguste kataloogi muuta ning tuua sisse erisus: “Väärib

tähelepanu, et kuigi EL-i õigus isiklikke õigusi iseenesest otseselt ei ühtlusta, on EL-i õigusel üks

konkreetne mõju Eesti isiklike õiguste kataloogi spetsiifikat arvestades. Arvutiprogrammide direktiivi

11 art 4 lg 1 p b näeb ette, et arvutiprogrammi autori ainuõiguste hulgas on arvutiprogrammi

„kohandamine, korrastamine või muul moel muutmine“. Seega EL-i õigus ühtlustab teose muutmise

õigust arvutiprogrammide puhul. Liikmesriigid peavad muutmise õiguse lisama ainuõiguste hulka ning

ühes sellega võtma üle direktiivis sisalduvad ainuõiguste piirangud. EL-i acquis eesmärkidest ei saa

tuletada, et arvutiprogrammide muutmise õigus peab kindlasti isiklike õiguste kataloogis olema, see

võib olla ka varaliste õiguste loetelus. Eestis on teose muutmise õigus loetletud isiklike õiguste

kataloogis ja see õigus on nii arvutiprogrammide autoritel kui ka kõikide muude teoste autoritel.” (vt

eelnõu seletuskiri lk 4). Siit nähtub üheselt, et tegelikult puudub vajadus muuta kogu isiklike õiguste

kataloogi, ning igasugune üldine ümberkujundamine oleks EL-i õigusest tuleneva eesmärgiga võrreldes

ilmselgelt ebaproportsionaalne, vaid piisab sellest, kui teha autoriõiguse seadusesse

arvutiprogrammidele erisus.

Autorid juhivad tähelepanu sellele, et praegune Eesti autoriõiguse seadus on enim sarnane Prantsusmaa

droit d’auteur’i õigusega, kus nagu ka Eesti autoriõiguse seaduses, on peamiseks eesmärgiks kaitsta

autorit ja tema õigusi teose loomisel ning säilimisel. Justiits- ja Digiministeerium on eelnõu seletuskirja

leheküljel 5 punktis 6 toonud välja Prantsusmaa lahenduse arvutiprogrammide muutmise õiguse osas:

“kui lepinguga ei ole tarkvara autori jaoks sätestatud soodsamat tingimust, ei tohi tarkvara autor: 1)

vastu vaielda tarkvara muutmisele artikli L122-6 punktis 2 nimetatud õiguste omandaja poolt, kui see

ei kahjusta tema au ega mainet; 2) kasutada oma tagasivõtmise õigust.” Täiendavalt on Justiits- ja

Digiministeerium toonud välja eelnõu seletuskirja leheküljel 7, et: “Prantsusmaal on üldreeglist ette

nähtud erandid arvutiprogrammi autorite ja agent’ide suhtes, kes ei või olla vastu teose muutmisele

õiguste omandaja poolt, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.” Autorite hinnangul, võttes arvesse Eesti

autoriõiguse seaduse sarnasust just Prantsusmaa autoriõiguse seadusega ning senist autoriõiguse

seaduse toimimist ja eesmärki, tuleks lähtuda justnimelt Prantsusmaa näitest, mis ühendab

tehnoloogiasektori praktilised vajadused autori isiklike õiguste süsteemse säilitamisega, ning luua Eesti

autoriõiguse seadusesse sarnane erisus arvutiprogrammidele, jättes muutmata isiklike õiguste kataloogi,

mis puudutab teiste teoste autoreid (kirjandus, kunst, arhitektuur, helilooming, audiovisuaalne

looming).

Autorid rõhutavad, et eelnõu seletuskirjas toodud analüüs, justkui varaline õigus teose töötlemiseks

(AutÕS § 13 lg 1 p 5), õigus teha tuletatud teoseid (AutÕS § 4 lg 3 p 21) ja autori ning esitaja isiklik

õigus teose puutumatusele (AutÕS § 12 lg 1 p 3 ja § 66 p 3) oleksid kattuvad, sisult samad ning

tekitaksid käibes ebaselgust, ei vasta tõele. Kahetsusväärselt on eelnõu seletuskirjas toodud analüüs

töötlemisõiguse ja muutmisõiguse osas absoluutselt ebapädev ning sellest nähtub asjaolu, et

seaduseelnõu koostaja ei ole mõistnud autoriõiguse sisu, teose loomise protsessi ega teose olemust ja

eksisteerimist kultuuris.

Eelnõu seletuskirja leheküljel 10 on toodud järgmine arutluskäik: “Seega teose puutumatuse õigus katab

ka selliseid muudatusi, mis mõjutavad küll teose välisilmet, kuid mille käigus ei tehta vabu ja

loomingulisi valikuid selliselt, et tekiks tuletatud teos. Teose muutmise õiguse kohaldamisala on selle

võrra laiem töötlemise õigusest. Töötlemise õigus hõlmab seevastu ka olukordi, kus tehakse esialgse

teose põhjal arranžeering, adaptsioon või muu töötlus, aga algset teost ei muudeta. Näiteks luuletuse

viisistamine võib olla luuletuse töötlemine, ent kui selle käigus ei muudeta esialgset luuletust, ei ole see

algse teose muutmine.”

Sama lehekülje viites 53 on kirjutatud: “Nt sättes olevas näitlikus loetelus on ka „kommentaaride,

selgituste lisamine“. Kui lisada nt veebis avaldatud artikli alla kommentaar, siis ei pruugi see iseenesest

mõjutada algse teose konkreetset väljendusvormi, sama kehtib nt kunstigaleriis teosele selgitava teksti

lisamise korral. Teisest küljest, nt raamatu illustreerimine ehk illustratsioonide lisamine raamatusse

teksti vahele tõenäoliselt mõjutab teose konkreetset väljendusvormi.”

Kahetsusväärselt ei mõista eelnõu koostaja, et autorist võõrandamatu isiklik õigus teose puutumatusele

(õigus teha teoses muudatusi ja lisada sellele lisasid) kaitseb teose loomise protsessi ning hiljem seda,

kuidas teos kultuuriruumis eksisteerib, tagades kultuurile ja kunstile väärtuse, mida peab riik

põhiseaduslikult hoidma ja säilitama. Autoriõiguse seaduse § 4 lg 4 kohaselt tekib autoril õigus ka teose

loomise vaheetappide resultaatidele. Teose loomine on pikk ja loominguline protsess, mis võib kesta

aastaid, mille käigus loob autor erinevaid vaheetappide resultaate, mis kõik on sisuliselt ja kunstiliselt

olulised, et saaks tekkida tervikteos. Kui teose tellija või selle eest maksja saab sekkuda läbi varalise

õiguse teose loomise protsessi ning hakata määrama, milline tervikteos luuakse ning millised peavad

olema autori loomingulised otsused, siis ei saa enam rääkida autorist ja teosest – kunstist ja kultuurist –

, vaid autorilt üle võetud loomeprotsessist ja lihtsast käibe-eseme loomisest. See aga ei ole autoriõiguse

ega ka kunsti eesmärk ning taoline lähenemine seab otseselt ohtu vaba ja kultuuriliselt tähendusliku

teose loomise ja säilimise.

Teose tehnilist laadi töötlemine, ilma algse kunstilise vormi muutmiseta (nn tuletatud teose tegemine ja

töötlemisõigus), ei ole sama, mis teose muutmine ja sellele lisade lisamine, sekkudes teose kunstilisse

vormi, loomisprotsessi ja teose kultuurilis-kunstilise väärtuse säilimisse. Tuletatud teos on algsest

teosest eraldiseisev teos, mis ei muuda algset teost ega lisa sellele lisasid: raamatust filmi tegemine,

luuletusest muusika tegemine – algne teos säilib, tekib eraldiseisev teos. Teose töötlemine on tehnilist

laadi töötlemine, kus ei muudeta teose kunstilist vormi ega sekkuta autori loomisprotsessi. Teose

muutmine ja lisade lisamine on aga justnimelt see õigus, mis eeldab autori poolt loomingulisi ja

intellektuaalseid otsuseid ning panuseid, mis ongi teose loomise ja eksisteerimise suurim alustala. Kui

autor kaotab kontrolli ja ainuõiguse oma teose loomise ja säilimise üle, siis tekib olukord, kus teos ei

ole puutumatu ning autor ei saa luua tervikteost. Ühtlasi kaotab seeläbi autoriõiguse seadus oma

eesmärgi, sest ei tagata enam kultuuri järjepidevust ja kultuurisaavutuste kaitset ega looda soodsaid

tingimusi teoste ja muude kultuurisaavutuste loomiseks. Eelnõu koostaja huvi lähtub ainult

soovmõtlemisest, et teos on käibe-ese, mitte põhiseaduslikult kaitstud loomingulise eneseteostuse

tulemus, mida on vaja võimalikult lihtsalt kasutada ning see, kes on teose tellinud – selle eest tasunud

–, peab saama teost oma suva järgi väga lihtsalt ja kasumlikult toota ja kasutada. See läheb aga vastuollu

autoriõiguse seaduse ja põhiseadusega ning seab ohtu Eesti kultuuri jätkusuutlikkuse ja säilimise.

Mis puudutab seda, et autor saab anda kirjalikult taasesitatavas vormis nõusoleku teose isiklike õiguste

teostamiseks, siis sellele ei ole autorid olnud vastu ning toetavad kirjalikult taasesitatavas vormis

nõusoleku andmise sisseviimise võimalust autoriõiguse seadusesse. Siinjuures on oluline rõhutada, et

seda võimalust on toetanud ka seaduseelnõu koostaja ise, viidates, et autori isiklikud õigused ei ole küll

litsentseeritavad, ent nende teostamiseks saab autor anda nõusoleku. Autorid teevad seda käibes juba

ka praegu.

Siinjuures märgivad autorid taaskord, et kui isiklik õigus teose puutumatusele viia varalise õiguse alla,

tekib olukord, kus autorid peavad end ja teost hakkama väga aktiivselt lepingutega kaitsma. See ei saa

aga olla seadusandja eesmärk, sest autorid on lepingulistes suhetes nõrgem pool, kellel puuduvad

ressursid lepingulisteks läbirääkimisteks, ning see omakorda tekitab olukorra, kus autoril kaob võimalus

luua tervikteos ja tagada selle puutumatus, et seeläbi säilitada ja hoida Eesti kultuuri.

Isiklike õiguste kataloogi praegusel kujul säilimine ning nõusoleku andmise võimaluse selgem

sisseviimine autoriõiguse seadusesse on piisav, et tootmissektor saaks teoseid kasutada ning sõlmida

selleks vajalikke lepinguid.

Kokkuvõttes leiavad autorid, et praegune eelnõu ei ole kooskõlas autorite õiguste ja huvidega ning läheb

vastuollu autoriõiguse seaduse eesmärgi ja põhiseadusega. Eelnõus tuleb jätta nii autorite isiklike

õiguste kataloog (AutÕS § 12) kui ka esitajate isiklike õiguste kataloog (AutÕS § 66) muutmata ning

sarnaselt Prantsusmaale viia sisse sektoripõhine erisus arvutiprogrammidele. Autorid toetavad, et

isiklikud õigused ei ole litsentseeritavad, ent nende teostamiseks saab anda autor kirjalikus

taasesitatavas vormis nõusoleku. Palume Justiits- ja Digiministeeriumil praegusel kujul eelnõuga mitte

jätkata, arvestada autorite poolt tehtud märkusi ja ettepanekuid ning järgida “Kaasamise head tava”.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Aet Ader, Eesti Arhitektide Liit

Maarin Ektermann, Eesti Kunstnike Liit

Maarja Kangro, Eesti Kirjanike Liit

Märt-Matis Lill, Eesti Heliloojate Liit

Tarmo Piirmets, Eesti Sisearhitektide Liit

Maarja Gustavson, Eesti Maastikuarhitektide Liit

Gert Raudsep, Eesti Teatriliit

Marika Streimann, Eesti Kinoliit

Ilona Gurjanova, Eesti Disainerite Liit

Merike Kurisoo, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite

Ühing

Reimo Sagor, Eesti Näitlejate Liit