Arvamus

Pikk 61 / 15065 Tallinn / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Kaitseministeerium

Teie: 19.12.2025 nr 3.5.1/25-0588/-2T

Meie: 19.01.2026 nr 5-1/79-3

Siseministeeriumi arvamus kaitsevarustuse ja

tundliku julgeolekuvarustuse hankeid

käsitlevate Euroopa Liidu õigusnormide

lihtsustamise avaliku konsultatsiooni kohta

Tulenevalt Riigikantselei resolutsioonist 4-2/25-02347, edastab Siseministeerium arvamuse

Kaitseministeeriumile seoses kaitsevarustuse ja tundliku julgeolekuvarustuse hankeid

käsitlevate Euroopa Liidu õigusnormide lihtsustamise avaliku konsultatsiooni kohta. Ülevaate

koostasid Siseministeeriumi Euroopa Liidu (edaspidi EL) ja välissuhete osakond,

sisejulgeolekuosakond, õigusosakond ning digi- ja teabehaldusosakond

([email protected]). Arvamuse koostamisel oli arvestatud tagasiside, mis laekus

Kaitsepolitseiametilt ning Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuselt (edaspidi

SMIT); Politsei- ja Piirivalveametil märkusi ei olnud. Valdkonna eest vastutab

Siseministeeriumi kantsleri ülesannetes olev varade asekantsler Krista Aas

([email protected]).

Praegu kehtiv kaitse- ja julgeolekuvaldkonna (edaspidi KJ) direktiiv1 on olemuselt aegunud,

kuna selle väljatöötamise ajal on lähtutud n.ö. rahuaja vajadustest. Julgeolekuolukord Euroopas

on märkimisväärselt muutunud, sh ähvardavad sõjalised ja mittesõjalised ohud. Siseturvalisus

(st politsei, elanikkonnakaitse, piirikaitse) on osa laiapindsest riigikaitsest ning see peab KJ

direktiivist selgelt välja tulema. Samuti peab arvestama, et tänapäeval me räägime julgeoleku,

sh siseturvalisuse tagamise kontekstis hübriidohtudest. Julgeoleku, sh siseturvalisuse

tagamisega seotud IKT vahendid (tooted, sh litsentsid ja teenused) tuleks KJ direktiivis samuti

selgelt kajastada.

Leiame, et KJ direktiivi uuendamise eesmärki ei peaks sihistama ainuüksi lihtsustamisele ja

bürokraatia vähendamisele, vaid tegema seda väga selgelt erinevates kontekstides. Teisisõnu

peame lihtsustamise ja rakendamise tõhususe tagamisel võtma tugevalt sihiks hetkeolustiku ja

seda ka regulatsioonides eristama. See tähendab, et tuleb eristada kahte tüüpi hankeid: hanked

nn tavaolukorras (st valmiduse tagamiseks; ennetus) ja hanked selgelt kõrge riskiga (kriisi-

)olukordades (st kui olukord ise on juba eskaleerumas või eskaleerunud). Tänases

julgeolekuolukorras ei ole võimalik kulutada hangete läbiviimiseks aastaid, vaid tulemus peab

olema saavutatud märkimisväärselt lühema ajaga. Seetõttu tuleks ette näha senisest selgemad

ja julgemad eritingimusi, mis toetaksid nn akuutse ohu tõrjumise hankeid.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/81/EÜ, millega kooskõlastatakse teatavate kaitse- ja

julgeolekuvaldkonnas ostjate poolt sõlmitavate ehitustööde, ning asjade ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise

kord ja muudetakse direktiive 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ (ELT L 216, 20.08.2009, lk 76–136).

2 (5)

Menetluste ja hangete lihtsustamisel tuleb KJ hangete puhul lähtuda eelkõige

julgeolekuvajadustest ning sellest, et meetmed toetaksid reaalset sõjalist ja sisejulgeoleku

tagamise valmidust, mitte pelgalt siseturu tõhusamat toimimist või muid horisontaalseid

eesmärke. Lihtsustamine ei tohi viia olukorrani, kus nõrgeneb operatiivne kontroll või riiklik

otsustusruum.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata sellele, et ei kujuneks de facto kohustust ühishangete

kasutamiseks või ostude konsolideerimiseks olukordades, kus see võib olla vastuolus riiklike

kaitseplaanide või julgeolekuprioriteetidega. Kuigi ühishanked võivad vähendada killustatust,

võivad need samal ajal ka suurendada süsteemset sõltuvust teatud tarnijatest või tarneahelatest,

mistõttu võib ühe rikke korral tekkida ulatuslikke ja raskesti hallatavaid haavatavusi.

Infole ligipääsu laiendamine, sealhulgas uutele turuosalistele, peab olema rangelt kihistatud ja

kontrollitud, et vältida tundliku teabe põhjendamatut avalikustamist. Seejuures tuleb tagada, et

EL-i platvormid ei muutuks vaenulikele riikidele kaudseks luureandmete allikaks ning et

kolmandate riikide kapitali või mõjuvõimu sisenemine EL-i tarneahelatesse, eriti kaitse- ja

julgeolekuvaldkonnas, oleks piisavalt piiratud ja jälgitav. Samuti tuleb arvestada, et menetluste

lihtsustamine ja kiirendamine võivad suurendada korruptsiooniriski. Seetõttu on oluline tagada,

et kasutatavad digitaalsed lahendused vastaksid kõrgetele küberturbe nõuetele ning et hangete

läbipaistvus, digitaliseerimine ja protsesside kiirendamine oleksid pidevas tasakaalus

vastuluure- ja infoturberiskidega.

Hankemenetluse ja lepingu täitmise mistahes etapis peab hankijatel olema võimalik maandada

julgeolekuriske ning ebausaldusväärsed pakkujad ja taotlejad hankemenetlusest kõrvaldada, sh

vajadusel nendega ka sõlmitud leping üles öelda või sellest taganeda. Samuti peab olema

võimalik välistada hangetelt ettevõtjad, sh alltöövõtjatena tegutsevad ettevõtjad, mis on läbi

otseste või kaudsete osalustega seotud ebausaldusväärsete riikidega ja/või nendes riikides

tegutsevate ettevõtetega (vt näiteks välisinvesteeringute usaldusväärsuse hindamise seadus).

Praktikas on esinenud juhtumeid, kus hankes osaleb EL-is registreeritud ettevõte, kes omakorda

on seotud ebausaldusväärse või vaenuliku välisriigiga.

Lisaks pakkujate ja taotlejate usaldusväärsusele on oluline hinnata ja välistada potentsiaalselt

julgeoleku ohtu kujutavate allhankijate kasutamine riigihankelepingute täitmisel. Reeglistik

tervikuna võiks olla oluliselt konkreetsem selles osas, mis puudutab tarneahelat, st

tarneahelasse kuuluvate tarnijate omanikeringi ja taustakontrolle. Eriti tuleb tarneahela

kontrollimisele tähelepanu pöörata IT sektoris. Hankijatele peab olema teada, kes tegelikult töid

teostavad ja nende IT süsteemidele ligipääse omavad ning õigus vajadusel keelduda

konkreetsete alltöövõtjate ja töötajate kasutamisest.

Teatud kahese kasutusega tooted peaksid olema samuti KJ valdkonna direktiivi hõlmatud. Siia

alla kuuluvad mh ka sellised materjalid ja tooted, mida hangitakse n-ö rahuajal ning mida on

võimalik kasutada ka tavatarbimises, kuid mida on võimalik kasutada või lihtsasti võimalik

ümber kohandada ka KJ valdkonna tarbeks (nt droonid vms tehnika). Tehnoloogia vananeb

väga kiiresti ning ei ole mõeldav osta lattu seisma tooteid, mis soetamise hetkel on ka näiteks

sõjalise kasutusega. Lisaks eelnevale võiks KJ valdkonna hankijatel olla teatud juhtudel

võimalus hankida/reserveerida võimekusi (nt võimekus/valmisolek midagi toota, tootma asuda,

olemasolevat toodet ümber kohandada).

KJ valdkonna hangetes peaks olema lubatav eelistada EL-ist pärit tarneid.

Menetlused on kahe- või enama etapilised, mis on ülimalt aeganõudvad – tuleb leida lahendus,

kuidas oleks võimalik KJ hankeid läbi viia võimalikult kiirelt ja tõhusalt, et menetluste

3 (5)

läbiviimisele kuluv aeg oleks tänasega võrreldes lühem, ning et hankijatel oleks võimalik

kiiresti lepingutesse jõuda. See soodustaks muuhulgas ka innovatsiooni. Samas peab

liikmesriikidel igal juhul säilima õigus arvestada enda riiklikke julgeolekuhuve.

Toetamaks liikmesriikides võimete arendamist, võiks kaaluda, kas saab KJ direktiivis määrata

eraldi n.ö. prioriteetsed sõjalised ja mittesõjalised (siseturvalisuse valdkonna) toodete-teenuste

grupid, millele kohalduksid leebemad hanke-eeskirjad või alternatiivselt, saaks kohaldada

erandeid, eesmärgiga kiirendada prioriteetsete võimete/valdkondade arendamist. Võrdluseks

võib tuua esile, et KJ hangetes on lihtsustatud korras tellitavad teenused, mida võib mõnevõrra

lihtsamate reeglite alusel hankida, kuid need on n.ö. üle võetud klassikalisest direktiivist ja ei

ole seega otseselt seotud KJ valdkonna tagamiseks vajalike võimetega.

Leiame, et KJ valdkonnas oleks asjakohane tõsta rahvusvahelisi piirmäärasid. Samuti leiame,

et valdkonna eripärast tulenevalt, sh selleks, et saada enam osa innovatsioonist, on vajalik

suurem paindlikkus KJ valdkonna lepingute muutmisel. Siiski leiame, et sõlmitud

riigihankelepingute muutmisel peaks olema piiratud hankija õigust asendada sõlmitud

riigihankelepingus ettevõtja uue ettevõtjaga, mis on loodud restruktureerimise tõttu eesmärgiga

vältida vana ettevõtja poolt kohustusi riigi ees.

Laekunud tagasisides oli mitmeid kordi välja toodud, et ka KJ valdkonna riigihanked

keskenduvad liigselt tulemusele. Hetkel on eeldus, et lepingu lõppedes peab olema tulem, mida

ette näidata ning mis võib (lisaks aeganõudvate menetluste läbi viimisele) olla üks

innovatsiooni pärssivatest teguritest. Samuti tuleb arvestada, et tipptasemel tehnoloogia

innovatsioon põhineb pigem partnerlusel kui pakkumismenetlustel.

SMIT soovib juhtida tähelepanu oma valdkonna spetsiifikat arvestavatele aspektidele. SMIT

toetab Euroopa Komisjoni algatust ajakohastada ja lihtsustada KJ hangete raamistikku.

Arvestades muutunud julgeolekuolukorda on muudatused hädavajalikud.

Täna ei ole kindlasti kaitseotstarbelisteks hangeteks peamiselt kaitseotstarbeline varustus, nagu

oli direktiivi esialgne peamine mõte, sest julgeolekuostude sisu on oluliselt muutunud. Neid

muudatusi peavad toetama ka regulatsioonid. IKT asutusena toome välja, et kaasaegsed

julgeolekuohud on muuhulgas hübriidründed, rünnakud kriitilisele side- ja IKT taristule,

erinevad digitaalsed riskid ja küberturbe ohud, kuid eeltoodud ohtude kaitset ei ole KJ direktiivi

muutmise kontekstis eesmärgina välja toodud. Samas eeltooduga seotud IKT hanked on sageli

mahukad, äärmiselt tundlikud, seotud otseselt riigi julgeolekuga, ettenägematud ja sõltuvad

kiirest reageerimisest.

Seega tuleks KJ direktiivi muutmisega luua suurem selgus ka julgeolekuotstarbeliste IKT-

lahenduste ja digitaristu ostmiseks. Täna ei ole see üheselt mõistetavalt selge. Kehtiv direktiiv

puudutab küberturvalisust vaid põgusalt. SMIT hinnangul tuleks seega direktiivi muudatustes

rohkem tähelepanu pöörata küberjulgeolekule (sh tundlikud IKT ostud ja teenused) ja luua

ühtlasi selgus mittesõjalise julgeolekuvaldkonna ostude sisus tervikuna. Hetkel on

mittesõjalises valdkonnas direktiivide kohaldamisel palju ebaselgust (sh millised ostud siia alla

kuuluvad). Lisaks on direktiivide (KJ direktiiv/klassikaline direktiiv) regulatsioon riigi oluliste

julgeolekuhuvide vaates kohati dubleeriv, vastuoluline ja segadust tekitav (nt klassikalise

direktiivi kohaselt on julgeolekuotstarbeline ost erand, KJ direktiivi kohaselt aga riigihange).

Lisaks on riigihangete menetluslik pool reguleeritud mitmes eraldi direktiivis (paralleelselt nii

klassikalises- kui KJ direktiivis). Kuna regulatsioonid on kohati erinevad, kuid samas ka

dubleerivad, tekitab see praktikas menetlust läbi viies segadust, õiguslikke küsimusi ja suurt

ajakulu. Seega meie hinnangul võiks kaaluda riigihanke „menetlusliku poole” koondamist ühte

4 (5)

direktiivi. Tekiks riigihangete direktiiv, millele lisanduks siis sektoripõhised lisad (sh KJ

hangete lisa, mis arvestab KJ hangete eripäradega). Mitmetes liikmesriikides on juba täna kõik

direktiivid koondatud ühte seadusesse. Nii väheneks killustatus, tekiks suurem õigusselgus ja

ka menetlusega seotud muudatuste hilisem tegemine oleks lihtsam – samas püsiks

sektoripõhine paindlikkus (seda enam, et tehisaru kiire areng võib märkimisväärselt mõjutada

hanke menetlusliku poole läbiviimist lähiaastatel). Selgem õiguskeskkond vähendaks vaidlusi

ja õiguslikku ebakindlust.

Mõned esialgsed detailsemad ettepanekud:

 „Samaväärsus“ ei peaks tundlikel julgeolekuotstarbelistel hangetel olema kohustuslik,

samuti ei saa julgeolekuotstarbelised tehnilised kirjeldused alati võimaldada avada

riigihanked konkurentsile.

 Lisaks direktiivis toodud mõistetele „tundlik varustus”, „tundlikud ehitustööd” ja

„tundlikud teenused”, peaks direktiivide tasemel reguleeritud olema ka „õiguste“

ostmine (nt tundlikud tarkvaralitsentsid).

 Euroopa Komisjon võiks luua juhised tarnija taustakontrolli, tarneahela riskide

hindamise ja pakkujate usaldusväärsuse kontrolli jaoks. Nt KJ sektori tundlikkust

arvestades on riigihankelepingu sõlminud ettevõtjate usaldusväärsus ülioluline.

Pakkujate usaldusväärsuse kontrolli teostamiseks võiks olla määratud mh kesksed

põhimõtted ja võimalused, mida hankijad saaks riigihangetel kasutada (sertifikaadid,

kinnitusi väljastavad asutused, e-keskkond sarnaselt sanktsioneeritud isikute

kontrolliga). Hankijad ise ei pruugi olla pädevad neid otsuseid ise tegema.

 Direktiivide põhimõtete omavaheline ühtlustamine (nt lihtsustatud korras tellitavad

teenused, koos CPV koodidega on täna KJ direktiivis, mujal kehtetud. Hankepassi aga

KJ hangetel nõuda ei saa jne).

 Liigne halduskoormus ja menetluste aeglus – protsessid võivad olla liiga jäigad ja ei

võimalda reageerida kiiresti kriitilistele vajadustele. Vajalik on menetlusnõuete üldine

lihtsustamine sh kiiremad menetlusmudelid olukordadeks, kus hange puudutab

operatiivselt kriitilist varustust.

 Nagu ka eespool välja toodud, peaks mittesõjalise julgeolekuvaldkonnas direktiivi

kohaldamisala olema selgemalt määratud (sh tundlikud IKT ostud). Eriti keerulises

olukorras on täna mittesõjalises julgeolekuvaldkonnas tegutsevad hankijad

(sisejulgeolek), sest väga raske on vahet teha, millisest direktiivist tuleb lähtuda, kui

tegemist on riigi julgeolekuhuvidega seotud teenuste ostmisega. Valik ei ole ju mõistagi

hankija (valdkonna) põhine, vaid seotud hanke sisuga ja julgeolekuotstarbelised on

paljud sisejulgeolekuvaldkonna ostud. Kui tundlikud IKT ostud KJ direktiivi alla ei

kuulu, tuleks see selgelt välja tuua. Niisugusel juhul lähtuks sisejulgeoleku asutused

oma IKT ostudel klassikalisest direktiivist ja kohaldaks julgemalt riigihanke erandeid.

 Tugevamad ja selgemad nõuded tarneahela läbipaistvusele ja riskide vähendamisele,

sealhulgas eesmärgiga lõpetada sõltuvus julgeolekuriskiga seotud toodetest (nt Hiina

kaamerad jne).

 Euroopa Komisjon võiks välja anda siduvaid juhendeid direktiivi rakendamiseks, et

vähendada erinevaid tõlgendusi sh aitaks tagada rakendamise ühtlustamist

liikmesriikides.

 Tänased riigihangete e-keskkonnad on üles ehitatud tavahangetele ning

julgeolekuhuvide kaitsmine on seal problemaatiline. Kokkuvõttes on uue

õigusraamistiku kujundamisel oluline, et see välistaks dubleerivad nõuded ja

ebavajaliku bürokraatia, looks paindlikud lahendused kiireteks ja spetsiifilisteks

tundlikeks ostudeks, tugevdaks raamistikku, mis võimaldaks kasutada sobivaid

digitaalseid keskkondi, sh e-keskkonda, e-hankeplatvormide kasutust ja elektrooniliste

tõendite ülevõtmist, aitaks käsitleda paremini kiireloomulisi IKT-hankeid, kus

5 (5)

tehnoloogia vananeb kiiremini kui menetlus kulgeb. Suur rõhk peaks jääma sellele, et

uus raamistik oleks rakendatav ja aitaks lihtsate ja selgete vahenditega kaitsta

julgeolekut. Kiirem ja lihtsam hangete protsess parandab riikide kaitsevalmidust

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Krista Aas

varade asekantsler

(kantsleri ülesannetes)

Katarina Budrik 6125144

[email protected]