Looduskaitseseaduse ja metsaseaduse muutmise seadus

Dokumendiregister	Justiits- ja Digiministeerium
Viit	8-2/466
Registreeritud	20.01.2026
Sünkroonitud	21.01.2026
Liik	Sissetulev kiri
Funktsioon	8 Eelnõude menetlemine
Sari	8-2 Arvamused teiste ministeeriumide eelnõudele (arvamused, memod, kirjavahetus)
Toimik	8-2/2026
Juurdepääsupiirang	Avalik
Adressaat	Kliimaministeerium
Saabumis/saatmisviis	Kliimaministeerium
Vastutaja	Margit Juhkam (Justiits- ja Digiministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Õiguspoliitika valdkond, Õiguspoliitika osakond, Õigusloome korralduse talitus)
Originaal	Ava uues aknas
	Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist

Failid

Kooskõlastatavad dokumendid.txt

Looduskaitseseaduse, keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja metsaseaduse muutmise seadus.asice

Eelnõu.docx

Looduskaitseseaduse, keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja metsaseaduse muutmise seadus.pdf

Rakendusaktid.docx

Seletuskiri.docx

Tagasisidetabel.pdf

Eelnõu.docx

EELNÕU
13.01.2026

Looduskaitseseaduse, keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja metsaseaduse muutmise seadus

§ 1. Looduskaitseseaduse muutmine

Looduskaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:
„(3) Käesoleva seaduse §-s 1 sätestatud eesmärkide saavutamiseks ja käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tegevuste kaudu tagatakse maismaal 30 protsendi ja merel 30 protsendi ulatuses tõhus kaitse.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kaitset tagavate loodusobjektide loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“;

2) paragrahvi 7 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „
„(1) Loodusobjekti käesoleva seaduse alusel kaitse alla võtmise eeldus on selle ohustatus, haruldus või tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või tähtsus ökosüsteemide sidususe tagamisel või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus.“;

3) paragrahvi 81 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hüvitusala määramisel peab arendaja saavutama kirjaliku kokkuleppe kinnisasja omanikuga.“;

4) paragrahvi 9 lõige 101 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(101) Kohaliku kaitse alla võetava loodusobjekti kaitse alla võtmise ja kaitse-eeskirja muutmise otsuse eelnõu kooskõlastatakse Kliimaministeeriumiga.“;

5) paragrahvi 13 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Käesoleva seaduse § 2 lõikes 3 sätestatud eesmärgi saavutamisel lähtub Keskkonnaamet valdkonna eest vastutavale ministrile alade kaitse alt välja arvamiseks ja kaitse-eeskirjade muutmiseks ettepaneku tegemisel sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 seatud põhimõtetest, liikide ja elupaikade seisundi seirest, asjakohaste uuringute ja inventuuride tulemustest ning arvestades käesoleva seaduse § 1 lõikes 1 sätestatud eesmärki.“;

6) paragrahvi 14 lõiget 1 täiendatakse punktiga 12 järgmises sõnastuses:
„12) hooldada maaparandussüsteemi ehitisi või teha maaparandushoiutöid, mille käigus eemaldatakse setet mehhaniseeritult või muudetakse veerežiimi.“;

7) seadust täiendatakse §-ga 141 järgmises sõnastuses:
„§ 141. Riiklik seire, uuring ja inventuur

(1) Kinnisasja omanikul või valdajal ei ole õigust keelata käesoleva seaduse alusel riigi kavandatud või tellitud uuringu või inventuuri (edaspidi ka töö) tegijal, kes esitab töötõendi või tellitud töö lepingu ja andmed, millises haldusmenetluses keskkonnateavet kogutakse, kinnisasjal viibida või sealt läbi liikuda töö läbiviimiseks.

(2) Kinnisasja omanikul on õigus viibida kinnisasjal tehtava uuringu või inventuuri juures töö tegija pakutud ajal ja juhiseid järgides, välja arvatud juhul, kui sellega kaasneks elupaiga või liigi kasvukoha kahjustamine või liigi häirimine.

(3) Teave kavandatud uuringu või inventuuri kohta avaldatakse selle asutuse kodulehel, kes töö on kavandanud või tellinud ning saadetakse elektrooniliselt kinnisasja füüsilisest isikust omaniku Eesti teabeväravas eesti.ee aktiveeritud või rahvastikuregistrisse kantud ametlikule e-posti aadressile ja juriidilisele isikule äriregistrisse kantud e-posti aadressile.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teates mägitakse uuringu või inventuuri:
1) eesmärk;
2) piirkond;
3) toimumise periood.

(5) Kui riigi kavandatud või tellitud uuring või inventuur tehakse maakatastri kõlvikukaardile kantud õuemaal, teatab töö kavandanud või tellinud asutus kinnisasja omanikule täpse töö toimumise aja, töö tegija ning tähtaja, mis aja jooksul kinnisasja omanik saab anda teada enda või kinnisasja valdaja soovist viibida uuringu või inventuuri tegemisel ning lisab teatele käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud teabe. Kinnisasja omanik või valdaja peab võimaldama juurdepääsu õuealale toimingu tegemise ajaks.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul saadab töö kavandanud või tellinud asutus teate elektrooniliselt füüsilisest isikust kinnisasja omanikule, kellel on Eesti teabeväravas eesti.ee aktiveeritud ametlikule e-posti aadressile registreeritud või rahvastikuregistrisse kantud e-posti aadress vastavale e‑posti aadressile ning juriidilisele isikule äriregistrisse kantud e-posti aadressile. Muul juhul saadetakse teade lihtkirjaga isiku rahvastikuregistrisse või juriidilise isiku äriregistrisse kantud aadressile.

(7) Õuemaal uuringu või inventuuri läbiviimiseks ja sellest kinnisasja omaniku teavitamiseks on vaja töödelda järgmisi isikuandmeid:
1) isiku nimi,
2) isikukood,
3) e-posti aadress,
4) elukohajärgne aadress,
5) kinnistu andmed.

(8) Töö kavandanud või tellinud asutusel on õigus saada kinnistusraamatu ja rahvastikuregistri vastutavalt töötlejalt käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 6 nimetatud ülesande täitmiseks käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud isikuandmeid ning neid sellel eesmärgil töödelda.

(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud isikuandmeid säilitatakse uuringu või inventuuri tegemise lõpuni, välja arvatud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 395 lõikes 82 sätestatud juhul.“;

8) paragrahvi 15 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kaitseala sihtkaitse- ja piiranguvööndis, hoiualal või kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstaval loodusobjektil olevad või kaitstava looduse üksikobjekti juurde viivad teed ja rajad on päikesetõusust päikeseloojanguni avalikuks kasutamiseks ning kinnisasja valdaja peab tagama nimetatud ajal inimeste juurdepääsu kaitstavale loodusobjektile.“;

9) paragrahvi 15 lõike 3 punt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) teadustöötajal, kes tegeleb kaitstava loodusobjektiga seotud teadustööga ja esitab valdaja nõudel teadusasutuse väljastatud sellekohase õiendi, mis sisaldab infot teadustöö tegija, uurimisala ja perioodi ning teadustöö eesmärgi kohta.“;

10) seadust täiendatakse §-ga 181 järgmises sõnastuses:
„§ 181. Loodusväärtuse kaitseks isikliku kasutusõiguse seadmine

(1) Väljaspool kaitseala, hoiuala, püsielupaika või kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvööndit asuva Eesti looduse infosüsteemi kantud loodusväärtuse kaitseks võib kinnisasja omanikuga sõlmida notariaalse lepingu (edaspidi leping), mille alusel koormatakse kinnisasi isikliku kasutusõigusega riigi kasuks.

(2) Riigi isiklik kasutusõigus käesoleva paragrahvi tähenduses on riigi õigus kasutada kinnisasja loodusväärtuse kaitseks ja keelata või piirata kinnisasjal majandustegevust kaitse-eesmärgi kohaselt.

(3) Kinnisasja omanik tagab loodusväärtuse säilimiseks lepingus ette nähtud kohustuste täitmise.

(4) Loodusväärtuse kaitseks riigi kasuks isikliku kasutusõiguse seadmisel ja lepingu sõlmimisel on riigi volitatud esindaja keskkonnainvesteeringutega tegelev riigi sihtasutus.

(5) Loodusväärtusega kinnisasja omandiõiguse üleminekul lähevad omandajale üle kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused. Loodusväärtusega omandi üleminekul ei ole omandajal õigust lõpetada lepingut ennetähtaegselt ühe aasta jooksul omandamisest arvates.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 seatud keelu, piirangu või loodusväärtuse hooldamise eest makstakse hüvitist (edaspidi loodusväärtuse kasutusõiguse tasu) kinnisasja omanikule riigi kasuks isikliku kasutusõigusega koormamise perioodil iga-aastaste võrdsete maksetena.

(7) Loodusväärtuste loetelu, selle kasutusõiguse tasu arvutamise alused ja metoodika ning käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lepingu sisu ja sõlmimise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(8) Loodusväärtuse kasutusõiguse tasu arvutamisel kasutatakse käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel kehtestatud metoodikat.

(9) Lepingu sõlmimisega ning kinnisasja isikliku kasutusõigusega koormamisega kaasnevad riigilõivud ja notari tasu maksab käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud asutus.“;

11) paragrahvi 20 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Kaitstaval loodusobjektil asuva kinnisasja riigi poolt omandamise ja sellele kasutusvalduse seadmise ja ettepanekute menetlemise korra ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, samuti kinnisasja väärtuse määramise korra ja alused ning kasutusvalduse seadmise lepingus kokkulepitavad tingimused, kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“;

12) seadust täiendatakse §-ga 203 järgmises sõnastuses:
„§ 203. Riiklikult kaitstaval loodusobjektil asuvale kinnisasjale kasutusvalduse seadmine

(1) Käesoleva seaduse § 20 lõigetes 1‒13 sätestatud tingimustel võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga seada metsaga kinnisasjale või selle osale kasutusvalduse 99 aastaks.

(2) Kasutusvalduse seadmise ettepaneku tegemise õigus on kinnisasja omanikul, kaitstava loodusobjekti valitsejal või valdkonna eest vastutaval ministril. Kasutusvalduse seadmise algatamise ning omandamise otsustab Keskkonnaameti peadirektor. Kasutusvalduse seadmisega seotud kulud kannab riik ja seda finantseeritakse riigieelarvest igaks eelarveaastaks määratud summa piires või riigitulundusasutuse eelarvest.

(3) Kasutusvalduse seadmisel on tasu suuruse aluseks kinnisasjal kasvava metsa väärtus, lähtudes käesoleva seaduse § 20 lõike 3 alusel kehtestatud kinnisasja väärtuse määramise korrast. Tasu makstakse välja ühekordselt kasutusvalduse seadmisel.

(4) Kui kinnisasja omanik rikub kasutusvalduse tingimusi, ning kasutusvalduse ennetähtaegsel lõpetamisel on riigil õigus nõuda kinnisasja omanikult terves ulatuses tagasi makstud tasu ning lisaks leppetrahvi, mis moodustab 10 protsenti hüvitisest.

(5) Juhul, kui kinnisasja koormavad hüpoteegid, tuleb kasutusvaldus seada kinnistusraamatus hüpoteekidest kõrgemale järjekohale.

(5) Kasutusvalduse seadmisele käesoleva paragrahvi alusel kohaldatakse käesoleva seaduse § 20 lõigetes 4‒7 sätestatut.“;

13) paragrahvi 22 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) kaitse-eeskirjast, kaitsekorralduskavast ja liigi tegevuskavast tuleneva tegevuse korraldamine;“;

14) paragrahvi 24 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „pruunkaru talvitumispaika või“;

15) paragrahvi 24 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „pruunkaru talvitumispaiga või“;

16) paragrahvi 25 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „loodusobjekti“ tekstiosaga „ning ranna ja kalda“;

17) paragrahvi 30 lõiget 2 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:
„7) Eesti looduse infosüsteemi kantud poollooduslike koosluste hävitamist või kahjustamist põhjustav tegevus, nagu mullaharimine, puittaimestiku istutamine, väetamine, taimekaitsevahendite kasutamine.“;

18) paragrahvi 31 lõiget 2 täiendatakse punktiga 13 järgmises sõnastuses:
„13) Eesti looduse infosüsteemi kantud poollooduslike koosluste hävitamist või kahjustamist põhjustav tegevus, nagu mullaharimine, puittaimestiku istutamine, väetamine, taimekaitsevahendite kasutamine, välja arvatud kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekul tehtav tegevus.“;

19) paragrahvi 31 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(6) Kui piiranguvööndis olemasolevate maaparandussüsteemide rekonstrueerimis- ja hoiutööd võivad kahjustada kaitse-eesmärgi saavutamist, võib kaitse-eeskirjaga seada nendeks tingimusi või need tegevused keelata, kui tingimus või keeld ei takista maaparandussüsteemi nõuetekohast toimimist väljaspool kaitstavat loodusobjekti.“;

20) paragrahvi 33 lõike 1 punkt 7 tunnistatakse kehtetuks;

21) seaduse 7. peatükki täiendatakse §-ga 451 järgmises sõnastuses:
„§ 451. Haljastuse inventeerimine

(1) Ehitustegevusest huvitatud isikute võrdse kohtlemise tagamiseks võib kohalik omavalitsus kehtestada haljastuse inventeerimise korra, milles määratakse vähemalt:
1) millistel juhtudel on kinnisasja omanik kohustatud enne kavandatavat ehitustegevust inventeerima kinnisasjal olevat haljastust;
2) haljastuse hindamise metoodika;
3) inventuuri tegijate kvalifikatsioon;
4) inventeerimise tulemuste vormistamise nõuded.

(2) Käesoleva paragrahvi tähenduses on haljastus looduslik või inimtekkeline taimkate, mis koosneb puit- ja rohttaimestikust.“;

22) paragrahvi 511 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Talvituspaiga avastanud isik on kohustatud informeerima sellest kolme ööpäeva jooksul Keskkonnaametit, kes nii kiiresti kui võimalik teavitab kirjalikult ja võimalusel ka suuliselt kinnisasja omanikku ning peatab pruunkaru talvituspaigas metsateatisega lubatud tegevused ja jahipiirkonna kasutusõiguse loaga määratud tegevused kuni talvitusperioodi lõpuni.“;

23) paragrahvi 63 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Leidja võib surnuna leitud I või II kaitsekategooria loomaliigi isendi enda valdusesse jätta, kui Keskkonnaamet ei ole leidjat kirjalikult teavitanud teisiti.“;

24) paragrahvi 63 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

25) paragrahvi 63 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt
„(4) Kui Keskkonnaamet soovib surnuna leitud I või II kaitsekategooria loomaliigi isendit enda valdusesse või kui leidja ei soovi isendit oma valdusesse jätta, antakse isend üle Keskkonnaametile, kes korraldab isendi kasutamise teadus- või õppeotstarbel või isendi hävitamise.“;

26) paragrahvi 71 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 71. Kaitstava loodusobjekti kaitse nõuete rikkumine

(1) Kaitstava loodusobjekti kasutamise või kaitse nõuete rikkumise eest, välja arvatud §‑des 71¹‒719, 73, 74¹, 74² ja 74⁵‒7426 loetletud rikkumised, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 eurot.“;

27) seadust täiendatakse §-dega 71¹‒719 järgmises sõnastuses:
„§ 711. Kaitstaval loodusobjektil majandustegevuse ja loodusvarade kasutamise keelu rikkumine

(1) Kaitstaval loodusobjektil majandustegevuse või loodusvarade kasutamise keelu rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.

§ 712. Kaitstaval loodusobjektil ehitamise nõuete rikkumine

(1) Kaitstaval loodusobjektil ebaseadusliku ehitamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.

§ 713. Kaitstaval loodusobjektil viibimise keelu rikkumine

(1) Kaitstaval loodusobjektil viibimise keelu rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 75 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 30 000 eurot.

§ 714. Kaitstaval loodusobjektil sõidukiga sõitmise nõuete rikkumine

(1) Kaitstaval loodusobjektil sõidukiga, sealhulgas maastikusõidukiga, või ujuvvahendiga sõitmise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 eurot.

§ 715. Kaitstaval loodusobjektil telkimise ja lõkke tegemise keelu rikkumine

(1) Kaitstaval loodusobjektil telkimise või lõkke tegemise eest selleks keelatud kohas –
karistatakse rahatrahviga kuni 75 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 eurot.

§ 716. Kaitstaval loodusobjektil rahvaürituse korraldamise nõuete rikkumine

(1) Kaitstaval loodusobjektil rahvaürituse korraldamise kohta kehtestatud piirangute rikkumise
eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 eurot.

§ 717. Kaitstaval loodusobjektil puittaimestiku istutamise ja raie nõuete rikkumine

(1) Kaitstaval loodusobjektil puittaimestiku istutamise või raie nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 150 000 eurot.

§ 718. Kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjekti kasutamise ja kaitse nõuete rikkumine

(1) Kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjekti kasutamise või kaitse nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 eurot.

§ 719. Kaitstaval loodusobjektil poollooduslike koosluste kaitse nõuete rikkumine

(1) Kaitstaval loodusobjektil poollooduslike koosluste kaitse nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.“;

28) paragrahvi 73 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Tiheasustusalal kasvava puu või selle osa ebaseadusliku raie eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 10 000 eurot.“;

29) paragrahv 74 tunnistatakse kehtetuks;

30) paragrahv 741 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Võõrliikide kasutamise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 eurot.“;

31) paragrahv 742 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 742. Kaaviaripakendi märgistamise nõuete rikkumine

(1) Kaaviaripakendi märgistamise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 10 000 eurot.“;

32) paragrahvid 743 ja 744 tunnistatakse kehtetuks;

33) paragrahvi 745 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1007/2009 artiklis 3 ning komisjoni rakendusmääruses (EL) 2015/1850 sätestatud hülgetoodete turule laskmise või impordi nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 15 000 eurot.“;

34) paragrahvi 746 lõikes 2 asendatakse arv „32 000“ arvuga „100 000“;

35) seadust täiendatakse §-dega 747‒7426 järgmises sõnastuses:
„§ 747. Ranna ja kalda piiranguvööndis metsa kasutamise ja kaitse nõuete rikkumine

(1) Ranna või kalda piiranguvööndis metsa kasutamise või kaitse nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 150 000 eurot.

§ 748. Ranna ja kalda piiranguvööndis maavara kaevandamise keelu rikkumine

(1) Ranna või kalda piiranguvööndis maavara kaevandamise keelu rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 eurot.

§ 749. Ranna ja kalda piiranguvööndis mootor- ja maastikusõidukiga sõitmise nõuete rikkumine

(1) Ranna või kalda piiranguvööndis mootor- või maastikusõidukiga sõitmise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 eurot.

§ 7410. Ranna ja kalda ehituskeeluvööndis ehitamise nõuete rikkumine

(1) Ranna või kalda ehituskeeluvööndis ebaseadusliku ehitamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.

§ 7411. Kaitsealuse loomaliigi isendi tahtliku surmamise keelu rikkumine

(1) Kaitsealuse loomaliigi isendi tahtliku surmamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

§ 7412. Kaitsealuse loomaliigi isendi püüdmise ja tahtliku häirimise keelu rikkumine

(1) Kaitsealuse loomaliigi isendi püüdmise või tahtliku häirimise keelu rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 eurot.

§ 7413. I kaitsekategooria taimede ja seente kaitse nõuete rikkumine

(1) I kaitsekategooria taimede või seente kahjustamise, sealhulgas korjamise või hävitamise keelu rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 150 000 eurot.

§ 7414. II kaitsekategooria taimede ja seente kaitse nõuete rikkumine

(1) II kaitsekategooria taimede või seente kahjustamise, sealhulgas korjamise või hävitamise keelu rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

§ 7415. III kaitsekategooria taimede, seente ja selgrootute loomade kaitse nõuete rikkumine

(1) III kaitsekategooria taimede, seente või selgrootute loomade hävitamise või loodusest korjamise ulatuse nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 eurot.

§ 7416. Looduslikult esinevate lindude tahtliku häirimise keelu rikkumine

(1) Looduslikult esinevate lindude tahtliku häirimise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 30 000 eurot.

§ 7417. Looduslikult esinevate lindude, nende pesade ja munade tahtliku kahjustamise keelu rikkumine

(1) Looduslikult esinevate lindude või nende pesade või munade tahtliku kahjustamise või pesade kõrvaldamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 30 000 eurot.

§ 7418. Looduslikult esinevate lindude, nende pesade ja munade tahtliku hävitamise keelu rikkumine

(1) Looduslikult esinevate lindude või nende pesade või munade tahtliku hävitamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 eurot.

§ 7419. Nahkhiirte ja lindude rõngastamise nõuete rikkumine

(1) Nahkhiirte ja lindude rõngastamise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 75 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 10 000 eurot.

§ 7420. Looduslikult esinevate mittekaitsealuste loomaliikide kaitse nõuete rikkumise või võõrsilt sisse toodud või tehistingimustes peetud looduslikult esinevate liikide isendite loodusesse laskmise nõuete rikkumise eest

(1) Looduslikult esinevate mittekaitsealuste loomaliikide kaitse nõuete rikkumise või võõrsilt sisse toodud või tehistingimustes peetud looduslikult esinevate liikide isendite loodusesse laskmise nõuete rikkumise est –
karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 10 000 eurot.

§ 7421. Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ IV lisa punktis a loetletud loomaliikide isendite paljunemis- ja puhkekohtade hävitamise ja kahjustamise keelu rikkumine

(1) Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ IV lisa punktis a loetletud loomaliikide isendite selgelt märgatavate paljunemis- või puhkekohtade hävitamise või kahjustamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 eurot.

§ 7422. I kaitsekategooria liigi isendiga tehingu tegemise keelu rikkumine

(1) I kaitsekategooria liigi isendiga tehingu tegemise keelu rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 eurot.

§ 7423. II kaitsekategooria liigi isendiga tehingu tegemise keelu rikkumine

(1) II kaitsekategooria liigi isendiga tehingu tegemise keelu rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 30 000 eurot.

§ 7424. III kaitsekategooria liigi isendiga tehingu tegemise keelu rikkumine

(1) III kaitsekategooria liigi isendiga tehingu tegemise keelu rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 10 000 eurot.

§ 7425. Looduslikult esinevate linnuliikide isenditega tehingu tegemise keelu rikkumine

(1) Looduslikult esinevate linnuliikide elus või surnud isendite või nende selgelt äratuntavate kehaosade või nendest valmistatud toodete müügi, müügiks transportimise, müügi eesmärgil pidamise ja müügiks pakkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 8 000 eurot.

§ 7426. Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega riikidevahelise kauplemise nõuete rikkumine

(1) Nõukogu määruse (EÜ) nr 338/97 lisades A–D loetletud looma- ja taimeliikide kaitse nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.“;

36) paragrahvi 75 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „71, 73, 74 ja 742‒744 ja 746“ tekstiosaga
„71–717, 719, 742, 746–748 ja 7411–7426“;

37) paragrahvi 75 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „71, 73 ja 74“ tekstiosaga „718 ja 73“;

38) paragrahvi 75 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „741 ja 745“ tekstiosaga „741, 745 ja 7426“;

39) paragrahvi 75 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:
„(5) Käesoleva seaduse §-des 749 ja 7410 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Keskkonnaamet või valla- või linnavalitsus.“;

40) paragrahvi 751 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „71 ja 741‒746“ tekstiosaga „71–712, 741, 742, 745, 746 ja 7411–7426“;

41) paragrahvi 76 tekstis asendatakse tekstiosa „71, 73 ja 74“ tekstiosaga „718, 73, 749 ja 7410“;

42) paragrahvist 77 moodustatakse seaduse 111. peatükk ja selle pealkiri sõnastatakse järgmiselt:
„11¹. peatükk
LOODUSOBJEKTILE TEKITATUD KAHJU“;

43) paragrahvi 77 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Loodusobjekti hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse laskmisega keskkonnale tekitatud kahju ulatuse ja kahju hüvitamise arvestamise alused, hüvitamise korra ja hüvitise määrad kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“;

44) paragrahvi 77 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:
„(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruse kehtestamisel tuleb aluseks võtta § 771 toodud piirsummad ja arvestada kaitstava loodusobjekti ohustatuse taset.

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 kehtestatud määruses võib:
1) kaitstava loodusobjekti hävitamise või kahjustamise mitme keelu rikkumise korral hüvitise määrad liita;
2) kaitsealuse liigi paljunemise ja pesitsusega seotud rikkumiste korral määrata need kuni kolmekordses ulatuses.“;

45) paragrahvi 77 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Loodusobjektile õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitab kahju tekitanud isik riigile käesolevas peatükis sätestatud ulatuses ja korras.“;

46) paragrahvi 77 lõike 3 punktid 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) kaitstava loodusobjekti, ranna või kalda piiranguvööndis raiutakse või raadatakse puittaimestikku keelatud ajal või sellises kohas, kus kasutatav raieliik või raadamine on keelatud, või rikkudes kehtestatud raietingimusi;
2) kaitstava loodusobjekti piires või ranna või kalda piiranguvööndis kahjustatakse ebaseaduslikult pinnast;“;

47) paragrahvi 77 lõiget 3 täiendatakse punktidega 8 ja 9 järgmises sõnastuses:
„8) loodusesse lastakse võõrliigi isend või ei takistatud selle leviku laienemist või arvukuse suurenemist looduses;
9) kaitstaval loodusobjektil hävitatakse või kahjustatakse poollooduslikku kooslust.“;

48) paragrahvi 77 lõiked 4‒101 tunnistatakse kehtetuks;

49) seaduse 111. peatükki täiendatakse §-ga 771 järgmises sõnastuses:
„§ 77¹. Loodusobjektile tekitatud kahju hüvitamise määrad

(1) I kategooria kaitsealuse liigi isendi:
1) ebaseadusliku hävitamise, elujõuetuseni vigastamise või ebaseadusliku loodusest eemaldamise korral arvestatakse keskkonnakahju 384–7000 eurot isendi kohta või 26–70 eurot isendi massi iga grammi kohta;
2) kahjustamise korral arvestatakse keskkonnakahju 64–3500 eurot isendi kohta või 10–30 eurot isendi massi iga grammi kohta.

(2) II kategooria kaitsealuse liigi isendi:
1) ebaseadusliku hävitamise, elujõuetuseni vigastamise või ebaseadusliku loodusest eemaldamise korral arvestatakse keskkonnakahju 256–3500 eurot isendi või 13–35 eurot isendi massi iga grammi kohta;
2) kahjustamise korral arvestatakse keskkonnakahju 24–1500 eurot isendi või 5–15 eurot isendi massi iga grammi kohta.

(3) III kategooria kaitsealuse liigi isendi:
1) ebaseadusliku hävitamise, elujõuetuseni vigastamise või ebaseadusliku loodusest eemaldamise korral arvestatakse keskkonnakahju 128–1500 eurot isendi või 5–15 eurot isendi massi iga grammi kohta;
2) kahjustamise korral arvestatakse keskkonnakahju 24–700 eurot isendi või 3–7 eurot isendi massi iga grammi kohta.

(4) Liigi püsielupaiga, kaitseala ja hoiuala:
1) hävitamise korral arvestatakse keskkonnakahju 8000–15 000 eurot ühe hektari kohta;
2) kahjustamise korral arvestatakse keskkonnakahju 4000–7000 eurot ühe hektari kohta.

(5) Kaitstava looduse üksikobjekti:
1) hävitamise korral arvestatakse keskkonnakahju 1280–7000 eurot;
2) kahjustamise korral arvestatakse keskkonnakahju 768–3500 eurot.

(6) Kaitstaval loodusobjektil oleva ja Eesti looduse infosüsteemi kantud elupaiga:
1) hävitamise korral arvestatakse keskkonnakahju 8000–15 000 eurot ühe hektari kohta;
2) kahjustamise korral arvestatakse keskkonnakahju 4000–7000 eurot ühe hektari kohta.

(7) Kui nõukogu määruse (EÜ) nr 338/97 lisades A–D nimetatud liigi isendiga tehingu või toimingu tegemiseks rikutakse nimetatud määrusega ja selle alusel kehtestatud reegleid või kui selline isend eemaldatakse loodusest ebaseaduslikult, arvestatakse keskkonnakahju 52–150 000 eurot liigi ohustatuse astme ja isendi turuväärtuse põhjal.

(8) Liigi isendiga tehtud ebaseadusliku toimingu, tema hävitamise, elujõuetuseni vigastamise, loodusest eemaldamise, tahtliku häirimise, tema pesa või munade tahtliku hävitamise, pesa kõrvaldamise või isendiga või tema selgelt äratuntava kehaosaga või sellest valmistatud toote või muu kaubaga tehtava tehingu eest arvestatakse keskkonnakahju 128–7000 eurot isendi kohta.

(9) Võõrliigi loodusesse laskmisega ja selle leviku laienemise või arvukuse suurenemisega keskkonnale tekitatud kahju arvestatakse 50–6400 eurot võõrliigi isendi või ruutmeetri kohta.

(10) Kaitse all mitteoleva linnu- ja imetajaliigi isendi, välja arvatud jahiuluki:
1) ebaseadusliku hävitamise, elujõuetuseni vigastamise või ebaseadusliku loodusest eemaldamise korral arvestatakse keskkonnakahju 50 - 1000 eurot isendi kohta;
2) kahjustamise korral arvestatakse keskkonnakahju 10 - 500 eurot isendi kohta.

(11) Kivistise leiukoha:
1) hävitamise korral arvestatakse keskkonnakahju 350-10 000 eurot leiukoha kohta;
2) kahjustamise korral arvestatakse keskkonnakahju 150 - 3500 eurot leiukoha kohta.

(12) Ranna või kalda piiranguvööndi:
1) hävitamise korral arvestatakse keskkonnakahju 4000 - 7500 eurot ühe hektari kohta;
2) kahjustamise korral arvestatakse keskkonnakahju 2000–3500 eurot ühe hektari kohta.“;

50) paragrahvi 91 lõige 15 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(15) Sellise kinnisasja, mis on omandatud pärast selle kaitse alla võtmist ja mille võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta ja mille omandamiseks on avaldus esitatud kuni 14. aprill 2013. aasta, omandamiseks tehtud avaldus kantakse käesoleva sätte jõustumisel samasse järjekorda kinnisasja omandamiseks tehtud avaldustega, mis on omandatud enne kaitse alla võtmist või mis vastavad käesoleva seaduse § 20 lõike 11 punktides 1–4 toodud eranditele ja menetletakse järjekorra alusel ühes järjekorras.“;

51) paragrahvi 91 täiendatakse lõigetega 26 ja 27 järgmises sõnastuses:
„(26) Enne käesoleva lõike jõustumist kaitse alla võetud alal on käesoleva seaduse § 30 lõike 2 punktis 7 ja § 31 lõike 2 punktis 13 nimetatud tegevus lubatud valitseja nõusolekul, kui kaitsekord ei sätesta teisiti.

(27) Kliimaministeerium analüüsib hiljemalt 2031. aasta 1. jaanuariks looduse kaitsmiseks maismaal 30 protsendi ja merel 30 protsendi ulatuses tõhusa kaitse seadmise eesmärgi tulemuslikkust. Kui maismaa või mere tõhusaks kaitseks seatud osakaal on käesoleva seaduse § 2 lõikes 3 sätestatud osakaalust kuni üks protsent väiksem või suurem, esitab Kliimaministeerium vajadusel ettepanekud regulatsiooni muutmiseks.“.

§ 2. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse muutmine

Keskkonnaseadustiku üldosa seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 395 lõiked 81 ja 82 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(81) Eesti looduse infosüsteemis töödeldakse järgmiseid isikuandmeid:
1) infosüsteemi andmed esitanud isiku nimi, isikukoodi ja kontaktandmed;
2) isiku, kelle kinnisasjal tehakse riigi kavandatavat või tellitud uuringut või inventuuri, nimi, isikukood, kontaktandmed ja talle kuuluvate kinnistute andmed (kinnistu nimi, number ja katastritunnus) ning andmeid isikule uuringu või inventuuri tegemisega seoses saadetud teavituste kohta.

(82) Eesti looduse infosüsteemi andmed esitanud registreeritud kasutajate nime ja isikukoodi säilitatakse tähtajatult ning kontaktandmed kustutatakse kasutajaõiguste peatamise korral või üks aasta pärast viimast andmete andmekogusse esitamist. Käesoleva paragrahvi lõike 81 punktis 2 nimetatud andmeid säilitatakse 25 aastat andmete andmekogusse kandmisest.“;

2) paragrahvi 395 täiendatakse lõikega 83 järgmises sõnastuses:
„(83) Käesoleva paragrahvi lõike 81 punktis 2 nimetatud andmeid töödeldakse looduskaitseseaduse § 141 lõigetes 5 ja 6 sätestatud eesmärgil ning teavitamise nõuetekohasuse tagamiseks.“.

§ 3. Metsaseaduse muutmine

Metsaseaduse § 63 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „§-s 20“ tekstiosaga „§-des 20 ja 203“.

§ 4. Seaduse jõustumine
Käesoleva seaduse § 1 punktid 10, 11 ja 12 jõustuvad 2027. aasta 1. jaanuaril.

Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, ………………….2026. a

Algatab Vabariigi Valitsus

Vabariigi Valitsuse nimel

Rakendusaktid.docx

KAVAND 1

VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Looduskaitseseaduse eesmärkide saavutamiseks
vajaliku kaitse tagavate alade loetelu

Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 2 lõike 4 alusel.

§ 1. Maismaa kaitse

30 protsendi maismaa tõhus kaitse tagatakse järgmiste aladega:
1) looduskaitseseaduse § 10 lõike 1 alusel kaitse alla võetud kaitsealad ja hoiualad;
2) looduskaitseseaduse § 10 lõike 2 alusel kaitse alla võetud ja § 50 lõike 2 alusel kindlaks määratud püsielupaigad;
3) looduskaitseseaduse § 10 lõike 6 alusel kaitse alla võetud looduse üksikobjektid;
4) looduskaitseseaduse § 10 lõike 7 alusel kaitse alla võetud kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid;
5) looduskaitseseaduse §-de 37 kohane ranna piiranguvöönd ja § 38 kohane ranna ja kalda ehituskeeluvöönd, arvestades looduskaitseseaduse §-s 35 sätestatut, väljaspool tiheasustusala;
6) looduskaitseseaduse § 51 lõike 2 alusel kehtestatud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaik;
7) metsaseaduse § 23 lõikes 1 nimetatud vääriselupaigad avalik-õigusliku isiku omandis olevas metsas ja riigimetsas ning vääriselupaigad, mille kaitseks on sõlmitud metsaseaduse § 23 lõike 4 kohane leping;
8) nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) I lisas nimetatud metsaelupaigatüübid riigimaal;
9) I ja II kaitsekategooria taimede, samblike ja seente kasvukohad;
10) looduskaitseseaduse § 181 alusel sõlmitud lepinguga kaitstavad alad.

§ 2. Mere kaitse

30 protsendi Eesti territoriaalmere ja majandusvööndi tõhus kaitse tagatakse järgmiste aladega:
1) looduskaitseseaduse § 10 lõike 1 alusel kaitse alla võetud kaitsealad ja hoiualad;
2) looduskaitseseaduse § 10 lõike 2 alusel kaitse alla võetud ja § 50 lõike 2 alusel kindlaks määratud püsielupaigad.

KAVAND 2

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Loodusväärtuste loetelu, loodusväärtuste kaitseks lepingu sõlmimine ja kasutusõiguse tasu arvutamise täpsustatud alused

Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse §181 lõike 7 alusel.

§ 1. Reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse loodusväärtuste loetelu, mille kaitseks eramaal väljaspool kaitstavat loodusobjekti on õigus lepingut sõlmida, loodusväärtuse kaitseks lepingu sõlmimise kord, lepingu sisu, kitsendustega põhjustatud kahju ja hooldamise kulu hüvitise (edaspidi loodusväärtuse kasutusõiguse tasu) arvutamise alused.
§ 2. Loodusväärtuste loend
Leping sõlmitakse järgmiste loodusväärtuste kaitseks:
1) loodusmetsa kriteeriumitele vastav mets;
2) II kategooria liikide elupaigad.
§ 3. Loodusväärtuse kaitseks lepingu sõlmimine ja lepingu sisu
(1) Loodusväärtuse kaitseks notariaalse lepingu (edaspidi leping) sõlmimise ja selle alusel kinnisasja koormamise isikliku kasutusõigusega riigi kasuks korraldab riik Keskkonnainvesteeringute Keskus (edaspidi KIK) kaudu.

(2) Lepingu sõlmimisele eelneva menetluse viib läbi ning lepingu objekti säilimist kontrollib Keskkonnaamet. Kinnisasja omanik kohustub tagama Keskkonnaametile ja KIK esindajale juurdepääsu lepingu objektile selle kontrollimiseks.

(3) Lepingu sõlmimisele eelneva menetluse käigus Keskkonnaamet:
1) kontrollib loodusväärtuse olemasolu;
2) määrab geograafilise positsiooneerimise süsteemi abil loodusväärtuse piirid ja digitaliseerib need säästva metsanduse seire infosüsteemis;
3) vajaduse korral edastab loodusväärtuse piiride muudatusettepaneku Eesti looduse infosüsteemi;
4) vormistab määruse lisa 1 kohase kontrollakti;
5) koostab ja esitab KIKile määruse lisa 2 kohase akti lepingu sõlmimiseks vajalike algandmetega.

(4) Lepingu sõlmimisega ning kinnisasja isikliku kasutusõigusega koormamisega kaasnevad riigilõivud ja notari tasu maksab KIK.

(5) Leping peab sisaldama vähemalt järgmisi andmeid ja lisasid:
1) poolte nimed, isikukoodid ja elukohad või ärinimed, registrikoodid ning asukohad;
2) kinnistusraamatu registriosa number, katastriüksuse nimi, katastriüksuse tunnus ja asukoha andmed;
3) loodusväärtuse iseloomustavate näitajate loetelu, pindala ja asukoha kirjeldus;
4) poolte õigused ja kohustused loodusväärtuse kaitse korraldamisel, sealhulgas kaitse korraldamiseks vajalikud toimingud;
5) lepingu alusel makstava loodusväärtuse kasutusõiguse tasu määr ja maksegraafik;
6) lepingu lisana katastriüksuse tunnusega seotud loodusväärtuse asukoha kaart.

(6) Lepinguga keelatakse loodusmetsast lamapuidu eemaldamine, metsa kuivendamine, metsateede ehitamine, metsa uuendamine, telkimine, lõkke tegemine ja metsa raiumine, välja arvatud erakorralised raied Keskkonnaameti nõusolekul.

(7) Lepingu rikkumisel tasub lepingut rikkunud pool leppetrahvi, mis moodustab 10% lepingu kogusummast. Lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral tagastab lepingut rikkunud või lepingut lõpetada sooviv täitja lepinguga saadud tasu ja tasub leppetrahvi, mis moodustab 20% lepingu kogusummast.

(8) Loodusväärtuse omandiõiguse üleminekust informeerib võõrandaja KIKi vähemalt kaks nädalat enne tehingut. Loodusväärtuse omandi üleminekul ei ole omandajal õigus lõpetada lepingut ennetähtaegselt ühe aasta jooksul omandamisest arvates.

(9) KIK teatab Keskkonnaagentuurile sõlmitud lepingu numbri, sõlmimise aja, täitja või täitja esindaja nime, makstava kasutusõiguse tasu suuruse ja lepingu lõpetamise päeva kirjalikult ühe nädala jooksul selle sõlmimisest või muutmisest arvates.

(10) KIK esitab ühe nädala jooksul pärast lepingu sõlmimist lepingu teksti koos lisadega digitaalsel kujul Keskkonnaagentuurile.

(11) KIK teavitab Keskkonnaametit lepingu sõlmimisest ja ennetähtaegsest lõpetamisest kahe nädala jooksul.

(12) Lepingu objekti säilimist kontrollib Keskkonnaamet üks kord aastas ja vormistab selle kohta lisa 1 kohase akti, mida ta säilitab enda juures. Lepingu objekti hindamisel ilmnenud puudustest teavitab Keskkonnaamet viivitamata KIKi.

§ 4. Loodusväärtuse kasutusõiguse tasu arvutamise alused

KAVAND 3
VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Vabariigi Valitsuse 8. juuli 2004. a määruse nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti
sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute
menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala
kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks,
ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ muutmine

Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 20 lõike 3 alusel.

Vabariigi Valitsuse 8. juuli 2004.a määruses nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ tehakse järgmised muudatused:
1) määruse pealkiri sõnastatakse järgmiselt:
„Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja sellele kasutusvalduse seadmise ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused ning kasutusvalduse seadmise lepingus kokkulepitavad tingimused“;

2)

KAVAND 4
VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Vabariigi Valitsuse 8. aprilli 2005. a määruse nr 69
„Kaitstava loodusobjekti või kaitsmata loomaliigi
isendi hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi
isendi loodusesse laskmisega tekitatud keskkonnakahju
hüvitamise kord ja hüvitise määrad“ muutmine

Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 77 lõike 1 alusel.

Vabariigi Valitsuse 8. aprilli 2005. a määruses nr 69 „Kaitstava loodusobjekti või kaitsmata loomaliigi isendi hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse laskmisega tekitatud keskkonnakahju hüvitamise kord ja hüvitise määrad“ tehakse järgmised muudatused:

1) määruse pealkiri sõnastatakse järgmiselt:
„Loodusobjekti hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse laskmisega keskkonnale tekitatud kahju ulatuse ja hüvitamise arvestamise alused, hüvitamise kord ja hüvitise määrad“;

2) paragrahvi 1 tekst sõnastatakse järgmiselt:
„Määrusega kehtestatakse loodusobjekti hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse laskmisega keskkonnale tekitatud kahju ulatuse ja hüvitamise arvestamise alused, hüvitamise kord ja hüvitise määrad.“;

3) paragrahvi 15 lõiked 1‒3 sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Hüvitise määr I kaitsekategooria selgroogse loomaliigi isendi kahjustamise eest on 3500 eurot isendi kohta.

(2) Hüvitise määr I kaitsekategooria loomaliigi isendi hävitamise eest:
1) kahepaikseliigi isendi korral on 1900 eurot isendi kohta;
2) linnuliigi või imetajaliigi isendi korral on 7000 eurot isendi kohta.

(3) Hüvitise määr I kaitsekategooria selgrootu loomaliigi isendi hävitamise või kahjustamise korral on 960 eurot isendi kohta.“.

KAVAND 5

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTRI
MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Keskkonnaministri 8. juuni 2022. a
määruse nr 26 „Eesti looduse infosüsteemi
põhimäärus“ muutmine

Määrus kehtestatakse keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 395 lõike 9 alusel.
Keskkonnaministri 8. juuni 2022. a määruses nr 26 „Eesti looduse infosüsteemi põhimäärus“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Andmekogusse kantud isikuandmeid säilitatakse ja arhiveeritakse vastavalt keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 395 lõikes 82 sätestatud tähtajale.“;

2) paragrahvi 19 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Eraisikutest andmete esitajate ja isikute, kelle kinnisasjal tehakse riigi kavandatavat või tellitud seiret, uuringut või inventuuri andmed ei ole avalikud.“.

Seletuskiri.docx

Looduskaitseseaduse, keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Looduskaitseseadus (edaspidi ka LKS) võeti vastu 21. aprillil 2004. aastal ning selle eesmärk on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega, samuti loodusvarade säästlikule kasutamisele kaasaaitamisega. Käesoleva eelnõu eesmärk on halduskoormuse vähendamine, taime- ja loomaliikide kaitse tõhustamine ja loodusliku mitmekesisuse suurendamine ning karistuste proportsionaalsuse ja preventiivsuse tagamine.

Eelnõukohase seadusega on kavas teha järgmised muudatused:
• sätestatakse raamistik, mis on vajalik looduskaitseseaduse ja Euroopa Liidu looduse kaitse eesmärkide tagamiseks, milleks on 30% Eesti maismaa ja 30% mereala tõhus kaitse;
• muudetakse ja korrastatakse vastutussätteid, eelkõige suurendatakse juriidiliste isikute karistusmäärasid ja täpsustatakse väärteokoosseise. Vastutussätete ajakohastamisega muudetakse need proportsionaalseks rikkumise iseloomu ja füüsilisele isikule ette nähtud karistusmääraga. Samuti korrastatakse loodusobjektile tekitatud kahju hüvitamise sätteid;
• sätestatakse selgemalt sihtkaitsevööndis ja piiranguvööndis poollooduslike koosluste hävitamist või kahjustamist põhjustava tegevuse keeld;
• täiendatakse kaitse alla võtmise eelduste loetelu ökosüsteemide sidususe aspektiga, mis aitab tagada ohustatud taime- ja loomaliikide levimis- ja sigimisvõimalused ökosüsteemide vahel ning aitab vältida loodusalade asurkondade geneetilist vaesestumist;
• piiranguvööndisse lisatakse võimalus kaitse-eeskirjaga reguleerida ka maaparandussüsteemide rekonstrueerimis- ja hoiutöid ning täpsustatakse kaitstavatel aladel asuvaid maaparandussüsteeme käsitlevaid sätteid;
• lisatakse kohalikule omavalitsusele (edaspidi KOV) võimalus kehtestada loodusväärtuse väljaselgitamiseks haljastuse inventeerimise kord ja kohustus enne kavandatavat ehitustegevust haljastus nõuetekohaselt inventeerida;
• lisatakse kohustus KOV loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitsekorra muutmise otsuse eelnõu kooskõlastada Kliimaministeeriumiga (edaspidi KLIM);
• lisatakse maade omandamise kõrvale võimalus seada riiklikult kaitstaval loodusobjektil asuvale kinnisasjale kasutusvaldus;
• lisatakse hüvitusalade määramisel kinnisasja omaniku nõusoleku nõue;
• lisatakse riiklikust või riigi tellitud inventuurist või uuringust maaomaniku teavitamise kord;
• bürokraatia vähendamise eesmärgil lihtsustatakse pruunkaru talvituspaiga ja surnuna leitud kaitsealusest loomast teavitamise ning teadustöötaja õiendi väljastamise korda.

Hea õigusloome ja normitehnika (HÕNTE)1 eeskirja § 41 lõike 3 kohaselt tuleb eelnõu sissejuhatavas osas kirjeldada mõju halduskoormusele ning halduskoormuse kasvamisel näidata ka ülevaade meetmetest, millega olemasolevat halduskoormust vähendatakse. Samuti sätestab eeskirja § 1 punkt 4¹, et juhul kui eelnõuga kavandatavate nõuete tõttu suureneb ettevõtjate, inimeste või vabaühenduste halduskoormus, tuleb ette näha ka halduskoormust vähendavad muudatused. Käesoleva eelnõu puhul tuleb rõhutada, et mitmed eelnõus sisalduvad muudatused ei kuulu halduskoormuse mõiste alla ning seetõttu ei kohaldu neile halduskoormuse tasakaalustamise ja vähendamise kohustus. Sellisteks mittehalduskoormuslikeks säteteks on eelkõige trahvid, mis on avalik-õiguslikud rahalised kohustused. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja kohaselt võib halduskoormuse tasakaalustamise nõudest loobuda juhul, kui tegemist on avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamisega, eelnõuga on kavandatud juriidilise isiku karistusmäärade suurendamine ja vastutussätete korrastamine, mis kuulub erandi alla.

LKSi täiendamine uue regulatsiooniga, mis võimaldab riigil loodusobjekti kaitseks sõlmida kinnisasja omanikuga lepingu isikliku kasutusõiguse seadmiseks, eeldab isiku poolset tahteavaldust, mis toob kaasa halduskoormuse, kuid on vabatahtlik. Ka riigi kasuks kasutusvalduse seadmise võimalus alternatiivina riigi poolt kinnisasja omandamisele täiendavat halduskoormust ei too, kuna see on isiku otsustada, kas soovib kinnisasja, mille sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud, riigile võõrandada või sõlmida kasutusvalduse seadmine riigi kasuks. Lepingute sõlmimine antakse ülesandeks asutustele, mis juba sarnaseid ülesandeid täidavad. Ülejäänud muudatuste mõjul ei muutu või väheneb kokkuvõttes avaliku sektori töökoormus ning isikute ja ettevõtete halduskoormus.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Seaduseelnõu ja seletuskirja on koostanud Kliimaministeeriumi elurikkuse kaitse osakonna nõunikud Kadri Alasi (626 2882, [email protected]), Marika Erikson (626 2880, [email protected]), Eleri Pulk (626 2872, [email protected]) ja Kadri Möller (626 2876 [email protected]) ning peaspetsialist Kris Heinsoo (627 2319, [email protected]). Vastutussätete muutmise peatükk on koostatud koostöös Keskkonnaametiga.
Keeletoimetuse on teinud enne eelnõude infosüsteemi teistele ministeeriumidele kooskõlastamiseks esitamist Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse toimetaja Aili Sandre (aili.sandre@ justdigi.ee). Samuti on arvestatud Justiits- ja Digiministeeriumi esitatud keeleliste märkustega. Eelnõu õigusekspertiisi on teinud Kliimaministeeriumi õigusosakonna nõunik Džein Aunre (626 0738, [email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu on seotud Riigikogu menetluses oleva looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seadus eelnõuga (612 SE). Eelnõuga täiendatakse § 81, mis lisatakse eelnõu 612 SE järgi.

Eelnõu on seotud ELi õiguse rakendamisega. Sisulisest küljest on eelnõul puutumus nõukogu direktiiviga 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (loodusdirektiiv). Samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 2024/1991, mis käsitleb looduse taastamist ja millega muudetakse määrust (EL) 2022/869 (taastamismäärus).

Vastutussätete muutmine on seotud karistusõiguse revisjoni eelnõuga 554 SE2. Karistusõiguse revisjonist, mille tulemusena võeti vastu ja jõustus 01.01.2015 karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus, jäid välja keskkonna valdkonda jäävate seaduste, sh looduskaitseseaduse muudatused, mida toonane Keskkonnaministeerium oli asunud kodifitseerima. LKSi vastutussätete ajakohastamisel on lähtutud karistusõiguse revisjoni põhimõtetest, mis on kajastatud karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas.

Vastutussätetel on vormiline puutumus järgmiste ELi õigusaktidega, mille järgi rikkumised eraldatakse eri väärteokoosseisudesse:
1) Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta;
2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/147/EÜ, loodusliku linnustiku kaitse kohta
3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1007/2009 hülgetoodetega kauplemise kohta;
4) Nõukogu määrus (EÜ) nr 338/97 looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel.

Eelnõukohase seadusega muudetakse looduskaitseseaduse redaktsiooni RT I, 12.07.2025, 18, keskkonnaseadustiku üldosa seaduse redaktsiooni RT I, 07.01.2026, 20 ja metsaseaduse redaktsiooni RT I, 19.12.2024, 6.

Seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

Seaduseelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega, kuna planeeritavate sätetega ei piirata ebaproportsionaalselt kodanike põhiõigusi ega kehtestata põhiseadusega vastuolus olevaid kohustusi.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõukohase seaduse eesmärk on ajakohastada looduse kaitseks kehtestatud korda, et tõhustada taime- ja loomaliikide kaitset, suurendada looduslikku mitmekesisust ja karistuste proportsionaalsust ja preventiivsust.

Eelnõu mõningate punktide kohta on koostatud väljatöötamiskavatsus (EISi toimik
nr 16-1029). Väljatöötamiskavatsus (VTK) käsitles vastutussätete korrastamist (karistusmäärade ajakohastamist ja väärteokoosseisude täpsustamist). Kooskõlastusprotsessis ei esitatud nimetatud muudatuste kohta vastuväiteid. Tehti ettepanekuid seletuskirja täiendamiseks ja täpsustamiseks, mida eelnõu koostamisel ka arvestati. Samas VTK-s sisaldunud ostueesõiguse kaotamist ja loomakahjude sätteid käsitleti eraldi eelnõu 301 SE menetluses.
Ülejäänud punktide osas VTK-d koostatud ei ole, kuna need on kas kiireloomulised ja/või rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist mõju (HÕNTE §1 lg 2 punktid 1 ja 5).

Täpsemad eesmärgid iga punkti kohta eraldi on välja toodud seletuskirja peatükis 3.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb neljast paragrahvist.

3.1 Eelnõu paragrahviga 1 muudetakse looduskaitseseadust.

Punktidega 1, 5 ja 51 täiendatakse § 2 lõikega 3 ja § 13 lõikega 3 ning lisatakse rakendussäte. Punkti 1 täiendusega sätestatakse eesmärk kaitsta Eesti maa-alast 30% ja merealast 30%. 30% Eesti loodusväärtuste tõhus kaitse on oluline ökoloogiline siht, mis aitab tagada looduse suuremat vastupidavust ka muutuvates kliimatingimustes ning hea elukeskkonna säilimist tulevastele inimpõlvedele.
30% kaitse eesmärk on tagada Eesti looduse tuumikalade ning kõigi Eesti loodusele omastele ökosüsteemide, liikide ja nende elupaikade kestev kaitse. Selleks tuleb hallata kõiki kaitsealasid tulemuslikult, tagada neile uusimatele teadmistele tuginev püsiv kaitse ja hea ökoloogiline seisund ning määrata selleks kindlaks selged kaitse-eesmärgid ja meetmed ning seirata neid asjakohaselt.

Muudatus on seotud Euroopa Liidu elurikkuse strateegiaga aastani 2030, mille peamine eesmärk on kaitsta õiguslikult vähemalt 30% maismaast ja 30% merealasid. ELi eesmärgi alusel lisati 2021. a uuendatud Helcomi Läänemere tegevuskavasse (Baltic Sea Action Plan, BSAP 2021: https://helcom.fi/wp-content/uploads/2021/10/Baltic-Sea-Action-Plan-2021-update.pdf ) mereökosüsteemide seisundi parandamiseks nende pindalalise kaitse meede B1: võtta 2030. aastaks kaitse alla vähemalt 30% Läänemerest. Sellest rahvusvahelisest suunisest lähtudes on ka Eesti merestrateegia 2024. a uuendatud sihtides (kinnitatud kliimaministri 18.07.2024 käskkirjaga nr 1-2/24/304: https://adr.envir.ee/et/document.html?id=b2f30e25-b5ee-4ece-8eee-938787974fbd) üks eesmärke (vt siht BALEE-T40-2024) merekaitsealade sidusa võrgustiku loomine ja merekaitsealade laiendamine nende omavahelise sidususe tagamiseks. Sihi saavutamiseks kasutatakse indikaatoreid (T40.4 ja T40.5) kooskõlas regionaalselt kokku lepitud BSAPiga: a) merekaitsealade (merelise osa) osakaal on 30% merealast, b) range kaitse all oleva osa osakaal on 10%. Seega on strateegilise eesmärgina ka kliimaminister merekaitsealade 30% määra juba Eesti merestrateegiaga kinnitanud.
Samuti on 30% kaitse eesmärk lõimida loodusvõrgustikku ökoloogilised koridorid ning kaitsta rangelt vähemalt kolmandikku kaitsealadest, sealhulgas kõiki veel alles olevaid loodus- ja põlismetsi.

Tõhusa kaitse all mõeldakse kaitsealade sh KOV tasandi kaitsealade, hoiualade, püsielupaikade ja kaitstavate looduse üksikobjektide kaitse alla võtmist, ranna ja kalda kaitset (v.a tiheasustusalad ja kalda piiranguvöönd), lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade kaitset, vääriselupaikade kaitset riigi maal ja eramaal lepinguga kaetud vääriselupaikade kaitset, loodusdirektiivi I lisa elupaikade ning loodus- ja põlismetsade kaitset riigi maal ning I ja II kategooria liikide kaitset looduskaitseseaduse § 55 lõike 7 kohase isendikaitse sätete alusel. Tõhus kaitse peab tagama nende loodusväärtuste kaitse, mis on antud ala kaitse-eesmärgiks.
Ranna ja kalda jaoks on kavas koostada kaitsekorralduskava, mis saab aluseks nende vööndite kaitsekorra ülevaatamisel ja vajadusel selle muutmisel, et oleks tagatud sealsete liikide ja elupaikade soodne seisund.

30% hulka arvestatud riikliku kaitsega ja ka KOV tasandil kaitse alla võetud alad moodustavad loodusvõrgustiku tuumikalad, mis koos neile lisanduva rohevõrgustiku elementidega ja maastike mitmekesisuse tagamisega tagavad laiema liikide leviku ja ökosüsteemide sidususe.
Praegu on kaitstavate loodusobjektidena (kaitsealad, hoiualad, püsielupaigad ja üksikobjektid (koos piiranguvööndiga)) riikliku kaitse all 20,8% (940 000 ha) maismaast. Sellele lisanduvad ranna ja kalda kaitsevööndid – (v.a tiheasustusalad) ranna ja kalda ehituskeeluvöönd (edaspidi EKV) ja ranna piiranguvöönd (135 000 ha), vääriselupaigad (edaspidi VEP) (16 000 ha), I ja II kategooria taime-, seene- ja samblike kasvukohad (6000 ha), lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigad (1400 ha), Natura elupaigatüübid riigimaal väljaspool kaitstavaid ja kavandatavaid kaitstavaid alasid (45 000 ha) ning kavandatavad kaitstavad alad (75 000 ha). KOV kaitstavad loodusobjektid (3400 ha)3.Kavandatavad kaitstavad alad on alad, mille kaitse alla võtmine on erinevates menetlusetappides töös, sh mille kaitse alla võtmine on algatatud, esitatud on kaitse alla võtmise ettepanek, eelnõu on avalikustamisel või kinnitamise menetluses. Kõik alad on kantud Eesti looduse infosüsteemi (EELIS-esse) projekteeritavate/kavandatavate alade kihile.
Seega mõeldakse 30% puhul laiemat kaitset, mis praegu on kokku ligikaudu 1 228 000 ha ehk 27% maismaast. See number täpsustub peale ranna ja kalda kaitsevööndite kohta täpsete kaartide valmimist. Kaitset tagavate loodusobjektide loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega, kuna sellel võib olla valdkonnaülene mõju.

Tulevikus lisandub veel elurikkuse strateegia eesmärkide täitmiseks loodus- ja põlismetsade sh lepinguline looduskaitse ning väärtuslike soo- ja niiduelupaikade kaitse tagamiseks nende kaitse alla võtmine riigimaal. See protsess on veel pooleli ja täpset tähtaega selle saavutamiseks ei ole määratud.

Mereala tõhus kaitse tagatakse üksnes riiklike kaitstavate aladega (kaitsealad, hoiualad ja püsielupaigad). Ja mereala arvestatakse koos majandusvööndiga, mis on 3,6 miljonit ha. Praegu on sellest riiklikult kaitstud üle miljoni ha ehk 27,6%.

Kuna riikliku looduskaitse eesmärk on tagada pikaajaliselt Eesti loodus- ja kultuurmaastike mitmekesisus, Eestile iseloomulikud looduslikud ja poollooduslikud ökosüsteemid ning hoida eluruumi meiega kodumaad jagavale 40 000 liigile, siis nende eesmärkide saavutamiseks on vaja mõningaid alasid tõhusalt kaitsta ja seda saab tagada eelkõige riiklike kaitsealade või seadusega kehtestatud piirangutega. Seega moodustavad just riikliku kaitsega alad 30%. KOV tasandi kaitsealade 30% hulka arvamise eeldus on eelnev kaalutlus, kas ja kuidas KOVid panustavad 30% tõhusasse kaitsesse. Selleks on seadust täiendatud ka sättega, mis kohustab KOVidel kooskõlastada kaitseala moodustamised Kliimaministeeriumiga, misjärel saab need alad lugeda 30% hulka. Teiste mitteriiklike ja/või ajutiste piirangute korral ei ole riigil võimalik nende loomist ja kaitse korraldust suunata ning kaitse tõhusust ja väärtuste säilimist pikas vaates tagada. Seetõttu ei saa neid lugeda kõnealuse 30% hulka.

Kui mainitud siht on saavutatud, kuid looduskaitsevajakutest lähtudes on asjakohane loodusväärtusi veel kaitse alla võtta, siis saab Keskkonnaamet seire- ja teadusandmetele tuginedes kaaluda looduskaitse seisukohast vähem väärtuslike või looduskaitseväärtuse kaotanud alade riikliku kaitse alt väljaarvamist (LKS § 13 lisatav lõige 3) ja vajaduse korral nende soovitamist vabatahtlikesse looduskaitsealgatustesse. Erand on siinkohal Natura võrgustiku alad, kust väljaarvamise võimalused seab loodusdirektiiv ja kus liikmesriigi kaalutlus on viidud peaaegu nullini.

30% kaitse eesmärkide tulemuslikkust ja tõhusust hindab korrapäraselt Keskkonnaamet, kes vajaduse korral liikide ja elupaikade eksperte kaasates teeb olemasolevatele andmetele ja kogunenud teadmistele tuginedes ettepanekud uute kaitsevajakute tekkimise korral väiksema kaitsevajadusega alade kaitse alt väljaarvamiseks või kaitse tulemuslikumaks korraldamiseks.

Seadusesse (§ 91) lisatakse ka järelhindamise säte, mille kohaselt Kliimaministeerium analüüsib hiljemalt 2031. aasta 1. jaanuariks looduse kaitsmiseks maismaal 30 protsendi ja merel 30 protsendi ulatuses tõhusa kaitse seadmise eesmärgi tulemuslikkust. Kui maismaa või mere tõhusaks kaitseks seatud osakaal on LKS § 2 lõikes 3 sätestatud osakaalust kuni üks protsent väiksem või suurem, esitab Kliimaministeerium vajadusel ettepanekud regulatsiooni muutmiseks.

Ühiskonna praegune ootus on nii stabiilne majanduskeskkond kui ka Eesti loodusruumi säilimine. Kindel kord püsiva riiklikult suunatud kaitse kohta annab selguse kõigile.

Punktiga 2 täiendatakse § 7 lõiget 1. Lõikesse lisatakse kaitse alla võtmise eelduste loetellu „tähtsus ökosüsteemide sidususe tagamisel“. Ökosüsteemide sidusus tähendab elupaikade, liikide populatsioonide ja nendevaheliste ökoloogiliste protsesside toimivat ühendatust. Selline täiendus annab parema võimaluse loodusobjekti kaitse alla võtmisel arvestada ka elupaikade sidususega ja seega tagada ohustatud taime- ja loomaliikide levimis- ja sigimisvõimalused ökosüsteemide vahel ning aitab vältida loodusalade asurkondade geneetilist vaesestumist, mis muuhulgas aitab kohaneda keskkonnamuutustega. Loodusobjektide kaitse alla võtmisel nende sidusust toetavat rolli arvestamine aitab ennetada elupaikade killustumist ning toetada elurikkuse ja ökosüsteemiteenuste säilimist pikaajaliselt.
Kaitse alla võtmise eelduste täpsustamine iseenesest ei too automaatselt kaasa piiranguid. Ala kaitse alla võtmisel kaalutakse, kas ja mis ulatuses on ökoloogilist sidusust tagavate alade kaasamine hädavajalik konkreetse liigi või elupaiga soodsa seisundi saavutamiseks.

Punktiga 3 lisatakse seadusesse nõue, et hüvitusala määramisel peab arendaja saavutama kirjaliku kokkuleppe kinnisasja omaniku või -haldajaga. Suurte infrastruktuuri objektide (Rail Baltic) või kaitseväe polügoonide (Nursipalu, Soodla) planeerimisel on välja pakutud 4500–10 000 hektari suurused hüvitusalad riigimetsast, mis tuleb täiendavalt kaitse alla võtta, mistõttu väheneb Riigimetsa Majandamise Keskuse majandatava metsa pindala. Kui hüvitusala on vaja määrata riigile vajalikul põhjusel, siis üldjuhul määratakse hüvitusala riigimaale. Kui eraomanik on nõus ja saavutatakse kokkulepe, siis on võimalik kinnisasja omaniku nõusolekul määrata ka riigile vajalikul põhjusel hüvitusala eramaale. Hüvitamine on vajalik arendusega kavandatud tegevusest tulenevalt kaitstava loodusobjektile tekitatava kahju kompenseerimiseks, kuid hüvitusala kaitse alla võtmine toimub pärast kinnisasja riigile omandamist. Juhul kui arendaja ja maaomanik on eraisikud, toimub hüvitamine nende omavahelisel kokkuleppel. Kui kokkulepet kinnisasja omaniku või haldajaga või eraisikute vahel ei saavutata, tuleb leida uued hüvitusalad, mille osas kokkulepe saavutatakse. Kokkulepe tuleb saavutada nii hüvitusalade ulatuse kui ka seal kehtestatavate piirangute osas. LKSi kavandatud hüvitus- ja leevendusalade paragrahv ( § 81) sisaldub Riigikogu menetluses olevas eelnõus 612 SE.

Punktiga 4 täiendatakse eelnõu sättega, mis kohustab KOV kooskõlastama loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise või kaitsekorra muutmise Kliimaministeeriumiga. Säte ei puuduta kaitse alla võtmise otsuse kehtetuks tunnistamist. Normi laiendatakse nii, et igasugune, mitte üksnes maardlaga kattuv kohaliku kaitse alla võetava loodusobjekti kaitse alla võtmise/muutmise otsuse eelnõu tuleb KLIM-ga kooskõlastada. Sealjuures see kooskõlastus tuleb saada enne otsust ja see on KOV-le siduv. Kliimaministeerium vastutab 30% Eesti maismaa kaitse toimimise eest, selle ulatuses peab olema tagatud liikide ja elupaikade tõhus kaitse. Kooskõlastuse käigus saab KLIM kaaluda, kas alale jäävad loodusvarad, mille kasutamise vajadus kaalub üle KOV kaitstava loodusobjekti moodustamise ja millises ulatuses mõjutab KOV loodusobjekti kaitse alla võtmine kogu Eesti kaitstuse taset ja kvaliteeti ning panustab 30% kaitsesse. Samuti on sellisel juhul riigil olemas ajakohane KOV kaitsealade info ja võimalus tagada ka asjakohaste piiride edastamine Keskkonnaagentuurile ja sisestamine EELISe vastavale kihile.

Punktidega 6 ja 20 täpsustatakse maaparandussüsteemide regulatsiooni. § 14 lõiget 1 täiendatakse punktiga, millega lisatakse teatud maaparandussüsteemide hoiutööd nende tegevuste hulka, mida ei või kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis teha kaitstava loodusobjekti valitseja ehk Keskkonnaameti nõusolekuta. Teise punktiga tunnistatakse kehtetuks § 33 lõike 1 punkt 7 ehk maaparandussüsteemide korral asendatakse hoiualadel teatise kohustus valitseja nõusolekuga, mis annab võimaluse nii suure mõjuga tegevuse lubamist kui ka tingimuste seadmist. Muudatus on seotud Natura hindamise käigus tekkinud probleemidega maaparanduse mõju hindamisel. Praeguses olukorras on keeruline hinnata mõju tegevuse korral, mis ei vaja luba, teatise esitamist, nõusoleku küsimist ega muud teavitamist. Muudatusega lisatakse nõue, et suurema mõjuga tegevusteks, milleks on sette eemaldamine mehhaniseeritult on vaja valitseja nõusolekut. Maaparandussüsteemi ehitiste hooldustöödega seotud hoiutöödena peetakse silmas eelkõige teekraavide ja truupide setetest puhastamist. Veerežiimi reguleerimisena mõeldakse polderehitistega veetasemete reguleerimist. Maaparandussüsteemi hoiutööde kooskõlastamise kohustus ei tähenda automaatselt vastuolu maaomaniku kohustuste ja looduskaitseliste piirangute vahel. Kaitseala valitseja arvestab maaparandussüsteemide toimimise vajadusega ja valitseja poolt seatud tingimused ei tähenda, et maaomanik ei saaks tingimata hoiutöid teha.

Punktiga 7 täiendatakse seadust §-ga 141, millega antakse õigus viibida võõral maal LKS alusel riigi kavandatud või tellitud uuringu või inventuuri tegemiseks. Tegemist on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 5 tuleneva riigi ülesande täitmisega kasutada säästlikult rahvuslikku rikkust4 ning ühtlasi §-st 53 ja § 32 lõike 2 viimasest lausest tuleneva igaühe talumiskohustusega5. Selleks, et oleks võimalik elu- ja looduskeskkonda säästa on vajalik välja selgitada loodusväärtuste seisund. Uuring on mingi probleemi lahendamist taotlev eesmärgistatud, ajaliselt piiratud tegevus. Inventuur on liikide ja/või elupaikade perioodiline kontrollimine.
Uue paragrahviga reguleeritakse ka uuringust ja inventuurist teavitamist ning selle töö juures viibimise võimalust. Teavitus saadetakse ja juuresviibimist võimaldatakse omanikule, kes siis vajadusel kaasab ka valdaja. Kinnisasja omanikul ega valdajal ei ole õigust takistada riigi kavandatud või tellitud uuringu või inventuuri läbiviimist.

Töö tegija on kohustatud kinnisaja valdaja nõudel esitama töötõendi, lepingu või andmed, millise haldusmenetluse käigus teavet kogutakse. Riigi keskkonnalased otsused toetuvad ajahetke parimale keskkonnateabele, mida tihti kogutakse riiklike ülesannete ja muude seadusest tulevate kohustuste käigus. Andmed kogutakse vastavatesse andmebaasidesse (Eesti looduse infosüsteem). Inimeste teadlikkuse kasvuga on tekkinud küsimus, millised on maaomanike ja keskkonnateabe kogujate õigused ja kohustused, mida tuleb järgida, kui keskkonnateavet kogutakse võõral maal. Eriti oluline on see olukorras, kus need andmed võivad kaasa tuua lisakitsendusi maaomanikule. Looduskaitseseaduses on reguleeritud seda vaid kaitstavatel loodusobjektidel, samas neid andmeid kogutakse ka väljaspool kaitstavaid alasi. Õigusselguse loomiseks lisatakse seadusesse uus paragrahv, mille kohaselt laienevad kaitstavatel loodusobjektidel kehtivad uuringute ja inventuuridega kaasnevad õigused ja kohustused ka väljapoole kaitstavaid alasi. Maaomanikel pole õigus keelata oma maal viibimist ja vajalike tehniliste vahendite kasutamist keskkonnateabe kogumisel, samas peab see teabekoguja tõendama töövõtulepingu või töötõendiga, et täidab riiklikku tellimust või LKSis sätestatud kohustust. Maaomanikul on võimalik uuringu või inventuuri tegemisel osaleda, kui ta selleks soovi avaldab, töö tegija pakutud ajal ja juhiseid järgides, välja arvatud, kui tegemist on näiteks häirimistundliku liigiga või osalemine võib kahjustada liigi kasvukohta või elupaika. Kuna inventuuri tegemiseks sobiv aeg on väga piiratud ja osade liikide puhul sageli varajastel või hilistel tundidel, siis ei ole alati võimalik arvestada omaniku soovidega uuringu või inventuuri toimumise aja kohta. Samuti on oluline, et omanik järgiks inventeerija juhiseid inventuuri ajal, et andmete kogumine õnnestuks ning selle tulemused oleksid objektiivsed. Õuemaal tuleb arvestada lisaks kinnisasja omaniku õigusega privaatsusele ja sellisel juhul tuleb maaomanikku põhjalikumalt teavitada ja samuti anda õigus soovi korral viibida inventuuri juures. Muul juhul tuleb maaomanikke töödest teavitada elektroonilisel teel ja töö kavandaja või tellija kodulehe vahendusel. Peamiselt on keskkonnateavet koguvaks asutuseks riigis Keskkonnaamet või Keskkonnaagentuur, kuid inventuure ja uuringuid tehakse ka keskkonnamõjude, sealhulgas Natura hindamise käigus ning info selle kohta antakse asutuse kodulehel, kes viib läbi keskkonnamõju hindamist sisaldavat haldusmenetlust. Eraldiseisvat Natura hindamist saab kehtiva LKS kohaselt läbi viia, kui kavandatava tegevuse või strateegilise planeerimisdokumendi ainus eesmärk on riigi julgeoleku tagamine. Riigikogu menetluses oleva looduskaitseseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Natura hindamine) eelnõuga (610 SE) on kavandatud kohaldada eraldiseisvat Natura hindamist kõikidele tegevustele, mis on loa, registreeringu, nõusoleku vmt dokumendi alusel kohustuslikud. Haldusmenetluse korral on eeldus, et puudutatud kinnisasja omanikud kaasatakse menetlusse. Alates 2025. aasta suvest saadab Keskkonnaamet maaomanikele elektroonse teate kavandatava uuringu või inventuuri kohta ja suunab täpsema info saamiseks kodulehele. Tagamaks, et teavituste esitamine on võimalik mõistliku halduskoormusega, on ette nähtud, et eelduslikult tuleb võõral maal viibimiseks teavitused toimetada kätte elektrooniliselt, kasutades riigile teadaolevaid e-posti aadresse. Kui füüsilise isiku puhul ei ole e-posti aadress riigile teada (st see ei ole registreeritud Eesti teabeväravas või kantud rahvastikuregistrisse) saadetakse see isiku rahvastikuregistrisse kantud aadressile. Tulenevalt EL isikuandmete kaitse üldmäärusest (GDPR)6 on ka täpsustatud, et inventuuri või uuringu tegijal on õigus selle ülesande täitmiseks saada vastavate registrite pidajatelt isikuandmeid (kontaktandmeid sh postiaadressi) ning neid töödelda.

Looduse kaitsmine on riigi põhiseadusest tulenev ülesanne (PS § 5), mis hõlmab endas ka loodusväärtuste välja selgitamist ja teabe kogumist (inventuur, uuring). PS § 53 järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Seetõttu on vaja nii riigil kui isikul ajakohast teavet loodusväärtuste esinemise kohta ja teabe kogumine toimub maaomandist sõltumata. PS §-s 32 sätestatud omandiõiguse teostamine (omandi vaba kasutamine) ei ole absoluutne õigus ning demokraatlikus ühiskonnas, kus tuleb tagada ka teiste ühiskonnaliikmete õiguste ja üldiste huvide kaitse (nt PS § 19 lg 2, § 32 lg 2 viimane lause), on omandiõigus alati teatud määral piiratud või kitsendatud avalikust huvist või teiste isikute õigustest lähtuvalt. Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus ning PS seab kohustuse säästa keskkonda (§-d 5 ja 53). Omandi vaba kasutamine võib olla kitsendatud looduskaitse eesmärgil (vt PS §-d 5 ja 53 ning LKS §-d 1 ja 2), kui piirangud on sätestatud seaduses ja on proportsionaalsed. Looduskaitse eesmärgil eramaal teabe kogumine (inventuur, uuring) on PS-ga kooskõlas, arvestades PS §‑des 5 ja 53 sätestatut. Õiguskantsler7 on siiski juhtinud tähelepanu, et omaniku teavitamine inventeerija tegevusest kinnistul vastaks hea halduse tavale. Omanike teavitamisel on vajalik töödelda isikuandmeid sh isiku elukoha andmeid. Riive omandiõiguse ja eraelu puutumatusele on suurem, kui inventuuri või uuringut on vaja teha õuemaal, siis on isiku teavitamine eriti oluline.
Proportsionaalsuse hindamisel tuleb kontrollida meetme sobivust, meetme vajalikkust (kas on muid vähemkoormavaid meetmeid) ja mõõdukust (kas meede ei ole võrreldes eesmärgiga ebaproportsionaalselt koormav).
Meede on sobiv, kui isikuandmete töötlemine aitab kaasa inventuuri või uuringu läbi viimisest ja kinnisasjal viibimisest maaomaniku teavitamisel. Meede on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui kavandatav meede.
Maaomanikule saadab teate inventuuri või uuringu läbiviimisest asutus, kes töö on kavandanud ning teavitab, kes on töö tegija ja edaspidi suhtleb omanikuga tegelik töö tegija. Mõistlik on maaomanikuga õuemaal täpse töö tegemise aja kokkuleppimine jätta töö tegijale, asutuse vahendaja roll ei oleks eesmärgipärane ja võiks põhjustada töö tegemise viibimist, suurendaks töökoormust ja kulusid riigile. Töö tegijal on igal juhul vaja õuemaale sisenemiseks või juhul, kui omanik on avaldanud soovi töö tegemise juures viibida, suhelda omanikuga või valdajaga.

Meetme mõõdukuse hindamisel tuleb arvestada, et intensiivsema eraelu puutumatuse riive puhul õuemaal viibimiseks, töödeldakse isikuandmeid üksnes ulatuses, mis on vajalik isikule teate kätte toimetamiseks, seejuures eelistatult e-kirjaga. 01.10.2025 seisuga jääb üleni või osaliselt õuemaale8 111 I kaitsekategooria ja 1954 II kaitsekategooria liigi elupaika9. Sellest omakorda osaliselt või üleni asub kaitstaval alal 62 I ja 1079 II kaitsekategooria liigi elupaika10. Võrdluseks 2024 aasta alguses asus õuemaal 115 I ja 1842 II kaitsekategooria elupaika. Neist kaitstaval alal 66 I ja 1043 II kaitsekategooria liigi elupaika.

Mõistlik on tagada lihtne ja arusaadav suhtlus kinnisasja omanikule ja, et see ei tekitaks täiendavat ebavajalikku töökoormust keskkonnateabe kogumist täitvale asutusele. Ei esine mingit muud mõistlikku viisi, mis võimaldaks sama tulemust väiksema andmetöötlusega saavutada. Andmetöötluse aeg on piiratud inventuuri või uuringu tegemise ajaga, andmeid võib säilitada kuni inventuuri või uuringu tegemise lõpuni, mil võib veel vajalik olla kinnisasjal viibimine, välja arvatud teate saatmisega seotud andmete säilitamisel. Praktikas on olnud vajalik riigil kohtumenetluses tõendada ka üle 20 aasta taguseid asjaolusid, sh seda, et isikut on asjaoludest teavitatud. Töö tegemine, sealhulgas asjakohasel juhul sellel eesmärgil õuemaal viibimine, on vajalik riigi põhiseadusest tuleneva ülesande täitmiseks. Isiku eelnev teavitamine, millisel eesmärgil isikuandmeid töödeldakse, on vajalik kinnisasja omaniku enda huvides, et ta oleks teadlik tema kinnisasjal toimuvatest töödest ning tal oleks võimalus nende juures viibida, võimaldades tal seega oma õigusi ja privaatsust paremini kaitsta. Isikuandmete maht, mida isiku teavitamisel tema omandil viibimiseks töödeldaks ja nende andmete säilitamise periood, on töötlemise eesmärki arvestades minimaalne. Teate saatmisega seotud andmete säilitamise aeg EELISes 25 aastat on põhjendatud praktikas ilmnenud kohtuvaidluses asjaolude tõendamise vajadusest tulenevalt. Seega on meede proportsionaalne.

Punktiga 8 täiendatakse § 15 lõiget 1, mille kohaselt kehtib see säte edaspidi ka kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavate loodusobjektide korral. Täna on LKSs nõue, et kaitsealal olevad teed ja rajad on päikesetõusust päikeseloojanguni avalikuks kasutamiseks ning kinnisasja valdaja peab tagama inimeste juurdepääsu kaitstavale loodusobjektile. Kuna inimese jaoks ei ole vahet, millisel tasandil on kaitstav loodusobjekt kaitse alla võetud, siis on mõistlik sarnane nõue kehtestada ka KOV objektide korral. KOV tasandil loodusobjekti kaitse alla võtmine toimub kogukonna huvides, sageli on eesmärgiks kohalike elanike jaoks looduses viibimise võimaluse pakkumine. Ka KOV alade korral on oluline tagada avalikkuse juurdepääs, kus ei ole põhjendatud seda seadusest tulenevalt piirata. Arvestada tuleb näiteks KeÜS § 32 lõike 5 põhimõtet, mis võimaldab riigil või kohaliku omavalitsuse üksusel piirata enda omandis oleval maatükil viibimist, kui see on vajalik avalikes huvides või kolmandate isikute, sealhulgas maakasutajate huvide kaitseks.
KOV kaitavate alade korral on tegemist piiranguvööndi režiimiga, kus inimeste viibimist LKS §-st 31 tulenevalt keelata ei saa.

Punktiga 9 muudetakse paragrahvi 15 lõike 3 punti 2 sõnastust ja kaotatakse ära volitusnorm valdkonna eest vastutava ministri määrusele, mis kehtestaks kaitstava loodusobjekti piires oleval kinnisasjal liikumiseks teadustöötajale õiendi väljastamise tingimused ja õiendi vormi.
Ka täna annavad teadusasutuses selliseid õiendeid pigem vabas vormis ja see ei ole praktikas suuri probleeme tekitanud. Pigem võib väga kindla vormi kehtestamine vähendada pandlikkust erinevate olukordade õiendis kajastamisel ja hilisemal lahendamisel. Muudatusega ei kaasne ohtu, et ülikoolide väljastatavad õiendid muutuksid liiga üldisteks või väheinformatiivseks. Ülikoolide jaoks on oluline selliste lubade, õiendite legitiimsus teadustöö publitseerimisel. Need load peavad olema sellised, mis võimaldavad teadutöö publitseerimisel viitamist.
Juba eelmise seadusemuudatusega lihtsustati kaitstaval loodusobjektil liikumist riigi tellitud teadustööde tegemisel. Kuna kaitstava loodusobjekti valitseja (KeA) tellitud uuringud ja inventuurid ning riikliku seire korraldaja (Keskkonnaagentuur) tellitud või ise tehtavad riiklikud seired on vajalikud loodusobjektide kaitse tulemuslikuks korraldamiseks, on kõnealustel kinnisasjadel viibimine põhjendatud ning halduskoormuse vähendamiseks ei ole otstarbekas selleks eraldi õiendit väljastada. Töö vajalikkust ja tööga hõlmatud piirkonda tõendab tellitud töö leping koos lisadega ja Keskkonnaagentuuri tehtaval seirel töötõend ja seire metoodika avalikult kättesaadav kirjeldus KESEs.
Kõnealuse muudatusega rakendatakse sama põhimõtet ka teadustöö raames tehtavate uuringute korral. Ei ole mõistlik ega vajalik seadusega anda volitusnorm ministrile määrusega täiendava regulatsiooni ja üksnes teadusasutusele mõeldud spetsiaalse õiendi vormi kehtestamiseks.
Sealjuures säilib kehtivas seaduses olev põhimõte, et §15 lõikes 3 toodud regulatsioon on suunatud valdajale. Kui omanik ei ole ise valdaja, siis ta ei pruugi teadutöö tegemise ajal kohal olla.

Punktiga 10 lisatakse seadusesse § 181, millega antakse võimalus sõlmida eramaa omanikuga leping loodusväärtuse kaitseks väljaspool kaitstavat looduobjekti. See on täiendav meede loodushoiutoetusele. Loodushoiutoetus on suunatud vajaliku töö/tegevuse tegemiseks, aga lepinguline looduskaitse on pigem loodusväärtuse seisundi säilitamiseks ehk tegvuste mittetegemiseks (kasutusõiguse seadmine riigi kasuks). Analoogia on metsaseadusega antud võimalusega sõlmida leping vääriselupaiga kaitseks, millest on selle võimaluse loomisel ja regulatsioonide väljatöötamisel eeskuju võetud.
Väärtus, mille kaitseks leping sõlmitakse, peab olema kantud Eesti looduse infosüsteemi ja selle kaitse on toetav meede seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks ja loodusväärtuste seisundi parandamiseks ning soodsa seisundi saavutamiseks. Seaduse muudatusega antakse õigus sõlmida eramaa omanikuga notariaalne leping, mille alusel koormatakse kinnisasi isikliku kasutusõigusega riigi kasuks. Lepingus tuuakse ära tingimused, mida väärtuse säilitamiseks on vaja ja sellega võivad kaasneda keelud või piirangud majandustegevusele. Lepingut saab sõlmida juhul, kui mõlema poole huvide arvestamine on tagatud. Lepingute ette valmistamisel kaasatakse Keskkonnaamet, aga lepingu sõlmimisel on riigi volitatud esindaja keskkonnainvesteeringutega tegelev riigi sihtasutus. Tänase seisuga on selleks Keskkonnainvensteeringute Keskus. Hüvitis piirangute eest makstakse kinnisasja omanikule riigi kasuks isikliku kasutusõigusega koormamise perioodil iga-aastaste võrdsete maksetena. Loodusväärtuste loetelu, kasutusõiguse tasu arvutamise alused ja metoodika, lepingu sisu ja sõlmimise kord reguleeritakse ministri määrusega.

Punktidega 11 ja 12 täiendatakse § 20 ja lisatakse uus paragrahv § 203 , mille eesmärgiks on mitmekesistada looduskaitselisi kompensatsioone, et võimaldada isikutel, kelle metsamaast kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist kaitstava loodusobjekti kaitsekord oluliselt piirab, võõrandada riigile metsa kasutamise õigus nii, et maa jääb senise omaniku omandisse. Kavandatava meetmega ei saa riik kinnisasja omanikuks. Tegemist on alternatiivse meetmega kinnisasja täieliku võõrandamise kõrval. Riik maksab ühekordse kompensatsioonina maaomanikule kinni metsa väärtuse ja selleks sobiv õiguslik instrument on kasutusvalduse seadmine, sest siis saab täpselt paika panna kasutusvalduse ulatuse. Info kasutusvalduse kohta kantakse ka kinnistusraamatusse.
Kuigi kasutusvalduse puhul saab iga kord erinevalt paika panna selle ulatuse, siis selleks, et isikud oleks ühetaoliselt ja võrdselt koheldud, siis kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega kasutusvalduse seadmise lepingus kokkulepitavad tingimused. Ehkki looduskaitseliste piirangute korral on metsa majandamine olulises osas piiratud, ei ole metsaraie siiski täielikult välistatud – nt võib kaitse-eeskirjaga lubada maaparandussüsteemi hoiutöid (millisel juhul võib osutuda ka vajalikuks tee-, kraavi- või trassiraie). Samuti on piiratud ulatuses raie võimalik piiranguvööndis. Lisaks võib vili seisneda ka õigusviljas, nt tasud erinevatest süsiniku ja elurikkuse programmides osalemise eest. Teatud raied võivad olla vajalikud ka loodushoiutööde raames. Kasutusvalduse pooled saavad sõlmida kasutusvalduse sisuks olevaid õigusi täpsustavaid kokkuleppeid.

Kasutusvaldusest tulenevad õigused ja kohustused määratakse kindlaks kasutusvalduse aluseks
oleva lepinguga. Kasutusvalduse lepingus tuleb kindlasti lahendada tasu ja selle maksmise kord, kinnisasja omaniku õigused, kinnistu korrashoiukohustus, maksude ja koormatiste kandmine ja lõpetamise alused, lõpetamise tagajärjed, leppetrahv ja ala looduskaitselise eesmärgiga seonduvad kohustused.

Eelnõuga luuakse oluliste looduskaitsepiirangute korral pikaajalise meetme rakendamise võimalus – 99 aastaks kasutusvalduse seadmine, makstes isikule kogu metsa väärtuse, kasutades olemasolevat metoodikat, mis on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 09.03.2023 määrusega nr 22 „Kinnisasja erakorralise hindamise kord“. Tulevikus saab kaaluda ka lühemajalise meetme rakendamist, mis eeldab aga uue metoodika väljatöötamist, milleväljatöötamine võib osutuda keeruliseks ja aeganõudvaks.

Kasutusvalduse seadmisel on otsustuspädevus Keskkonnaametil. Riigikogu menetluses oleva eelnõuga 612 on plaanis muuta LKS § 20 lõiget 2, et kinnisasja omandamise algatamise ja omandamise otsustab Keskkonnaameti peadirektor. Seega on nii kasutusvalduse seadmisel, kui ka kinnisasja omandamisel mõlemal tulevikus otsustuspädevus KeA peadirektoril.

Lisaks on eelnõuga sätestatud, et kui kinnisasja koormavad hüpoteegid, tuleb kasutusvaldus seada kinnistusraamatus hüpoteekidest kõrgemale järjekohale. Kinnisasja täitementluses müügi korral kehtib põhimõte, mille järgi püsima jäävad sissenõudja nõude või selle tagatiseks oleva õiguse järjekohast eespool ja samal järjekohal olevad kinnistusraamatust nähtuvad õigused, kuid järjekohas tagapool olevad õigused lõppevad (täitemenetluse seadustikus (TMS) § 158 lõiked 1 ja 3). Sama põhimõte kehtib ka pankrotimenetluse korral (pankrotiseaduse § 138 lg 2). See tähendab, et juhul, kui kinnisasi on koormatud hüpoteegiga, mis on kasutusvaldusest eespool, siis hüpoteegi realiseerimisel täitemenetluses kasutusvaldus kustub ning riik jääb metsa kasutusõigusest ilma. Kuigi sel juhul on riigil õigus nõuda kasutusvalduse eest hüvitist, ei pruugi see õigus täite- ja või pankrotimenetluse korral olla reaalselt elluviidav. Järelikult on kasutusvaldus vältimatult vajalik seada nii, et see oleks kinnisasja koormavatest hüpoteekidest kõrgemal järjekohal. Selleks on vaja kasutusvalduse seadmisel kõrgemal järjekohal olevad hüpoteegid kas kustutada või muuta nende järjekorda. Mõlemal juhul on vajalik hüpoteegipidaja nõusolek.
Enne kasutusvalduse eelnõusse lisamist telliti põhjalik õigusanalüüs, et selgitada välja, milline on õige õiguslik instrument ja millised on kaasnevad mõjud seotud asutustele. Õigusanalüüs on leitav Keskkonnaportaalist11.

Punktiga 13 lisatakse § 22 punkti 3 liigi tegevuskavad. Nimetatud paragrahvis on loetelu tegevustest, mis on kaitsva loodusobjekti valitsemine. Täna kehtivas seaduses on punktis 3 nimetatud üheks selliseks tegevuseks kaitse-eeskirjast ja kaitsekorralduskavast tuleneva tegevuse korraldamine. Liigi tegevuskavad on oma olemuselt sarnased kaitsekorralduskavadele ja need on samamoodi aluseks kaitstava loodusobjekti valitsemisel.

Punktidega 14, 15 ja 22 kaob Keskkonnaameti kohustus edastada pruunkaru talvitumispaiga maaomanikule kaitsekohustusteatis. See asendatakse teavitamiskohustusega (paragrahvi 511 lõige 2). Kaitsekohustuse teatise kaotamisel on siiski vaja kinnisasja omaniku/valdaja teavitamine, kuna piirangute rikkumisele on ette nähtud vastutus. Kuigi KeA peatab pruunkaru talvituspaigas metsateatisega lubatud tegevused ning jahipiirkonna kasutusõiguse loaga määratud tegevused kuni talvitusperioodi lõpuni, siis on kinnisasja omaniku/valitseja teavitamiseks vaja töödelda isikuandmeid (näiteks on omanikul võimalik MSi § 41 lõike 14 kohaselt teha raiet teatist esitamata) ja seega on vaja seadusesse lisada omaniku teavitamise kohustus (LKS § 511 lõike 2 muudatus).

Punktiga 16 lisatakse võimalus ka ranna ja kalda kaitse korraldamiseks koostada kaitsekorralduskava. Ranna ja kalda kaitsekorralduskava on aluseks nende vööndite kaitsereeglite ülevaatamisel ja muutmisel, mis on vajalik sealse looduskoosluse, liikide ja elupaikade soodsa seisundi tagamiseks.
Tegevuskava kehtestamine ei too automaatselt kaasa piiranguid. Tegevuskavaga antakse ülevaade olemasolevast olukorrast ja mõjuteguritest ning seatakse eesmärgid ja kirjeldatakse võimalikke meetmeid nende saavutamiseks. Kava peaks olema praktiliselt rakendatav tööriist, mis aitab tasakaalustada kaitset ja kasutust ning vähendab juhuslikke ja konfliktseid otsuseid nendel aladel. Kava võimaldab arvestada kumulatiivseid mõjusid, mitte ainult üksikuid arendusi või tegevusi ja seega vältida olukorda, kus otsuseid tehakse killustatult (üksikute ehituslubade või erandite kaupa). Kava annab selgemad suunised, kus ja millistel tingimustel on tegevused lubatud, piiratud või välistatud, aitab ennetada konflikte looduskaitse, avaliku kasutuse ja erahuvi vahel ja loob sellega selge raamistiku nii omavalitsustele, maaomanikele kui ka arendajatele.
Ranna ja kalda kaitse kava koostamine on võimalus, mitte kohustus ja selle koostamisele eelneb kaasnevate mõjude sh KeA ja KOV töökoormuse analüüs.

Punktidega 17 ja 18 korrastatakse ja täpsustatakse poollooduslike koosluste kaitseks kehtestatud korda.
Kehtiva seaduse alusel on võimalik poollooduslike koosluse kaitset tagada § 14 lõike 1 punktis 1 sätestatu kohaselt. Sellega reguleeritakse katastriüksuse kõlviku piiri ja sihtotstarbe muutmist. Eesti topograafia andmekogu (ETAK) 2019. aasta veebruari väljavõtte alusel jäävad kaitstavate alade poollooduslikud kooslused kõlvikulise jaotuse alusel rohumaade, metsade, põõsastike, muude lagedate alade, madalsoode, põldude, veekogude hulka. ETAK kõlvikuline jaotus näitab, et kõlviku piiri ja sihtotstarbe muutmisega ei suudeta poollooduslikke kooslusi kaitsta. Seetõttu täiendatakse looduskaitseseaduse § 30 sihtkaitsevööndi ja § 31 piiranguvööndi sätteid, kuhu lisatakse punkt, millega tagatakse poollooduslike koosluste ehk pärandniitude kaitse. Seadusesse tuuakse avatud (lõpetamata) loetelu tegevustest, mis võivad poollooduslikku kooslust hävitada ja kahjustada, näiteks mullaharimine, puittaimede istutamine, põllukultuuride kasvatamine, kultuurrohumaa rajamine, väetamine jms. Pärandniitudel on keelatud igasugune mullaharimine, sh randaalimise võte, mis oluliselt mõjutab olemasolevat rohukamarat. Eesmärk on säilitada pärandniitudele omast looduslikku taimestikku ning sellega seotud teiste liigirühmade elustikku, mis on kujunenud pika aja jooksul, ilma et kamarat oleks eri abivahenditega oluliselt mehaaniliselt mõjutatud. Pärandniitude pika aja jooksul kujunenud ja liigirohke iseloomuliku ökosüsteemi hävitab mullaharimine pea pöördumatult. Metsloomade ülessongitud rohukamarat või mutimullahunnikuid on lubatud tasandada, see ei ole mullaharimine. Pärandniite kahjustavad tegevused on ka puittaimestiku istutamine, väetamine, taimekaitsevahendite kasutamine. Sealjuures puittaimena käsitatakse puituvate ja korgistuvate vartega taimi: puud, põõsad, liaanid, puhmad.

Punktiga 19 täiendatakse § 31 lõikega 6, lisades võimaluse reguleerida kaitse-eeskirjaga piiranguvööndis maaparandussüsteemide hoiutöid ja rekonstrueerimist.
Sättega ei keelata automaatselt maaparandussüsteemi hoiutööd, vaid antakse võimalus seda vajaduse korral kaitse-eeskirjaga teha. Muudatus võimaldaks piirata või reguleerida ning vajaduse korral ka keelata olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutööd ja rekonstrueerimine. Samas on sättesse lisatud lisatingimus, et nimetatud piirangud ei tohi takistada maaparandussüsteemi nõuetekohast toimimist väljaspool kaitstavat loodusobjekti.

Maaparandussüsteemide hoiutööd ja rekonstrueerimine on tegevused, mis on LKSi järgi sihtkaitsevööndites eelduslikult keelatud, ent milleks võib kaitse-eeskirjaga ette näha leevendusi. Piiranguvööndites kehtiv LKS seda tegevust praegu ei piira. Selline olukord ei ole aga vastavuses piiranguvööndis hoitavate väärtuste kaitse vajadusega. Maaparandus ja selle hoid mõjutab otseselt kõiki naabruses asuvaid vee-, soo- ja soostunud elupaiku, samuti neist elupaikadest sõltuvaid liike. Natura alade puhul takistab sellise korra puudumine otseselt rahvusvahelise kohustuse täitmist, sest ei võimalda vältida loodusdirektiivi paljude elupaigatüüpide ja liikide hävitamist või kahjustamist. Piiranguvööndites maaparanduse reguleerimise võimaluse loomine on vajalik kaitstavate alade soodsa seisundi tagamiseks, aga samas aitab ka põhjendamatult rangete piirangute seadmisest hoiduda. Näiteks ei ole soo- või soostuvaid kooslusi, kus kunagi on rajatud kraave, praegu võimalik piiranguvööndi kaitsekorraga kaitsta, sest see ei võimalda soodsa veerežiimi hoidmist, ja ala pidi võtma range kaitse alla. Tihti on juba kahjustatud sookooslustes peamine eesmärk hoida väljakujunenud olukorda. Soostumisprotsesse tagasi pöörata on väga keeruline ja vahel ka võimatu. Kuna nii rekonstrueerimise, kui ka hoiutöödega kaasneb paratamatult oht, et süsteemi kuivendusmõjud suurenevad, siis looduskaitselisi eesmärke ei ole võimalik saavutada, kui puudub võimalus kahjulikke mõjusid vältida või vähendada.

Eelnõu kohaselt võib keelata üksnes tegevusi, mis võivad kahjustada kaitse-eesmärgi saavutamist. Säte annab võimaluse reguleerida kaitse-eeskirjaga maaparandussüsteemi rekonstrueerimistöid, nagu kraavide osaline sulgemine, maaparandussüsteemi osaline ümberehitamine, keskkonnakaitseliste rajatiste rajamine ja voolusängi kuju muutmine. Samuti on oluline võimalus reguleerida ka hoiutöid, kuna nendega võivad kaasneda olulised riskid. Sette eemaldamine võib kaasa tuua pinnase hõljumina suublasse kandumise, mis omakorda võib halvendada vee kvaliteeti ja looduslikku tasakaalu. Valgustingimused ja metsa liigendatus võivad muutuda kraavitrasside puhastamise ja raiumise tagajärjel. Niiskustingimused võivad muutuda ja tööde käigus võib tekkida müra, suureneda võib tuleoht. Kiirenev pinnavee äravool võib vähendada põhjavette valguva vee mahtu. Suurte kraavikallete korral võib kaasneda kraavikallaste ja -põhja erosioon ning masinate kasutamisega kaasneb lekete ja reostuse oht.
Selliste riskide esinemise tõenäosus sõltub suuresti konkreetsest asukohast ning tööde iseloomust. Kaitse-eeskirja koostamisel tuleb analüüsida hoiutööde vajadust ja eesmärki, hinnata piirangu mõju, tasakaalustada erinevad huvid, arvestada eesvooludega, minimeerida maaomanikele avalduvad negatiivsed mõjud ning vajaduse korral anda kaitseala valitsejale kaalutlusõigus otsustamaks, kas ja millistel tingimustel maaparandussüsteemide hoiutöid teha võib. Huvide tasakaalustamiseks kaasab KeA kaitse-eeskirja avalikustamise ajal menetlusse Maa- ja Ruumiameti (enne 01.01.2025, alates millest anti Põllumajandus- ja Toiduametist maaparanduse valdkonna ülesanded Maa- ja Ruumiametile, kaasas KeA selles osas kaitse-eeskirjade menetlusse Põllumajandus- ja Toiduameti). Kaitse-eeskirjaga sätestatav kaitsekord on riiklik meede avaliku huvi ‒ looduskaitse tagamiseks ja ühtlasi enamikul juhtudel Natura 2000 võrgustiku alal ka rahvusvahelise kohustuse täitmiseks (avalikes huvides antav õigusakt). Seega peavad haldusorganid riigi esindajatena koostööd tegema, et eesmärk saavutada. Et haldusorganite koostöö laabuks, kontrollib Kliimaministeerium, kas KeA on avalikustamisel Maa- ja Ruumiameti kaasanud. Kui seda tehtud ei ole, kaasatakse amet enne eelnõu eelnõude infosüsteemi (EISi) esitamist.

Kõnealuse sätte rakendamisel ehk kaitse-eeskirjade koostamisel tuleb vaadata, et kehtestatav kord ei läheks vastuollu § 14 muudatusega, millega lisatakse teatud maaparandussüsteemide hoiutööd nende tegevuste hulka, mida ei või kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis teha kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta. Kuna muudatuse jõustumisel saab seada maaparanduse hooldamisel tingimusi või need keelata juba kaitse-eeskirjaga, vähendab KeA töökoormust ja kinnisasja omaniku halduskoormust §-s 14 sätestatud valitseja nõusoleku küsimine.

Punktiga 21 lisatakse seadusesse volitusnorm, mis annab KOVile õiguse ja pädevuse kehtestada haljastuse inventeerimise kord, milles sätestatakse haljastuse hindamise metoodika, inventuuri tegijate kvalifikatsiooni ja inventeerimise tulemuste vormistamise nõuded ning kinnistuomaniku kohustus enne kavandatavat ehitustegevust nõuetekohaselt haljastus inventeerida.

KOVil on kohustus planeerida elurikkust säilitavat ja suurendavat haljastust ja tagada ohutu ning keskkonnasäästlik ehitustegevus. Kohustused tulenevad rahvusvahelistest kokkulepetest, looduskaitseseaduse § 48 lõikest 4, planeerimisseaduse § 126 lõike 1 punktidest 8 ja 14, ehitusseadustiku §-dest 8 ja 9 jms õigusaktidest, kuid seadusandja ei ole andnud kohaliku omavalitsuse üksusele nende kohustuste täitmiseks sõnaselget volitust.

Euroopa Liit on seadnud ELi elurikkuse strateegias aastani 2030 eesmärgiks looduse kaitsmise ja taastamise. Strateegia punktis 2.2.8 „Linnaruumi ja linnalähedaste piirkondade haljastamine“ kirjeldatakse linnahaljastuse kasulikkust linnaelanikele ja tõdetakse, et linnastumisega kaasneb linnahaljastuse vähenemine. Seetõttu soovitatakse strateegias lõimida ökosüsteemide ja haljastusega tegelemine linna planeerimisse ja projekteerimisse. KOVid tegelevad oma territooriumil vajalike haljastuse hooldustööde organiseerimise ja planeerimise või ehitustegevuse suunamisega ning mõjutavad sel teel elurikkust, linnaliste alade mikrokliimat, kliimamuutustega kohanemisvõimet ja vastupanuvõimet kliimariskidele. Teadlike otsuste tegemiseks peab KOVil olema informatsioon olemasoleva haljastuse kohta.

Haljastuse inventeerimise tulemusena on võimalik suunata ehitiste ja rajatiste asukohta, et säilitada juba olemasolevat loodust ning vajaduse korral näha ette projekteerimisel erilahendusi, mis aitaksid säilitada haljastuse kasvutingimusi, samuti kindlaks määrata ehitustegevuses haljastuse säilimiseks vajalikke kaitsemeetmeid. Säte annab KOVidele võimaluse kehtestada kord eespool nimetatud kohustuste ja tegevuste elluviimiseks.

Haljastuse inventeerimise laiem eesmärk on aidata kaasa ehitustegevuse ja looduse säilitamise tasakaalu tagamisele. Selge volitusnorm, mille alusel kord kehtestada, võimaldab paremini tagada ehitustegevusest huvitatud isikute võrdse kohtlemise, sest annab aluse ühtse ja läbipaistva õigusraamistiku loomiseks KOV territooriumil. Korras sätestatav ühtne reeglistik on kõigile ehitustegevusest huvitatud isikutele eelnevalt teada ja neil on võimalik sellega arvestada.

Planeerimisseadus loetleb üheks detailplaneeringu ülesandeks haljastuse ja heakorrastuse põhimõtete määramise ning ehitusseadustiku kohaselt võib asjakohasel juhul projekteerimistingimustega määrata haljastuse põhimõtted, kuid seadus ei sätesta, kuidas KOV põhimõtete määramiseks vajaliku teabe saab. Planeerimisseaduse § 11 lõike 2 kohaselt on planeerimisalase tegevuse korraldajal õigus saada planeeringu koostamiseks tasuta teavet. Selleks, et mainitud menetlustes saaks KOV üldse haljastuse põhimõtted määrata, on vajalik, et KOVil oleks olemas teave olemasoleva haljastuse kohta ehitustegevusega hõlmataval alal, samuti selle seisundi kohta. Seda teavet on võimalik saada haljastuse inventeerimise tulemusel. Haljastuse inventeerimine on vajalik, kui ehitustegevusega hõlmatava ala kohta ei ole haljastuse andmeid senini kogutud või varem kogutud andmed on ajakohasuse kaotanud.

Punktidega 23‒25 täpsustatakse surnuna leitud kaitsealusest loomast teavitamise korda. Kaotatakse kohustus, et KeA peab iga kord reageerima, kui tuleb teade surnuna leitud kaitsealusest loomast ja väljastama loa, kui leidja võib selle isendi enda valdusse jätta. KeA peab edaspidi reageerima üksnes siis, kui soovib seda looma endale jätta (kasutada teadus- ja/või õppeotstarbel). Praktikas on neid juhtumeid väga vähe.

Punktidega 26‒41 muudetakse LKSi 11. peatüki „Vastutus“ sätteid.
Justiits- ja Digiministeerium on juhtinud varasema looduskaitseseaduse muutmise menetluses tähelepanu sellele, et analüüsida tuleks LKSi vastutussätete otstarbekust, st kas on võimalik väärteovastutuse asemel kohaldada haldussundi, ning samuti tuleks täpsustada väärteokoosseise. Justiits- ja Digiministeerium on palunud LKSi vastutussätete ajakohastamisel lähtuda karistusõiguse revisjoni põhimõtetest, mis on kajastatud karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas (eelnõu 554 SE). Nimetatud seletuskirjas on märgitud, et väärteovastutust tuleb kohaldada üksnes siis, kui haldussund ei anna tulemust. Kui aga karistusnorm on põhjendatud, peab see olema piisavalt määratletud, et isik saaks aru, millist tegu ette heidetakse. Justiits- ja Digiministeerium on juhtinud tähelepanu ka sellele, et LKSi §-des 742, 743 ja 744 on kehtestatud kvalitatiivselt erinevaid süüteokoosseise ning LKSis sätestatud juriidilise isiku karistusmäär on liiga leebe võrreldes KarSi juriidilise isiku maksimaalse karistusmääraga.

Eelnõukohase seadusega ajakohastatakse seaduse vastutussätteid, eeskätt juriidilise isiku karistusmäära, et tagada õiglane karistus ja vastutussätete õigusselgus. Samuti on kaalutud, millisel juhul on võimalik väärteovastutuse asemel kohaldada haldussundi. Karistusliikidest on alles jäetud üksnes rahatrahvi kohaldamise võimalus, kuna keskkonnaasjades pole kunagi ühtegi aresti määratud, siis on see karistusliik liigne. Keskkonnaamet on vaid ühel korral aresti kohaldamist taotlenud rikkumise puhul, kus rikkujad muutusid vägivaldseks, aga kohus leidis, et keskmisest kõrgem rahatrahv on piisav.

LKSis on juriidilise isiku karistusmäär püsinud muutumatuna 2004. aastast (v.a § 741 lg 2 ja § 745 lg 2) ja on kuni 3200 eurot. See on selgelt liiga leebe karistus rikkumiste eest, mis võivad meie loodust väga negatiivselt mõjutada. Sanktsioonide kehtestamisel on oluline arvesse võtta ka majanduslikku tulu, mida seaduse nõuete eiramine võib ettevõtjale anda. Praegu kehtivad juriidiliste isikute karistuste piirmäärad ei ole põhjendatud ka seetõttu, et paigast on nihutatud füüsilistele ja juriidilistele isikutele määratavate maksimaalsete karistuste proportsioonid. Füüsilisele ja juriidilisele isikule ettenähtud maksimaalne karistusmäär peaks omavahel korreleeruma, kuivõrd maksimaalse karistusmäära sätestamisel nii füüsilise kui ka juriidilise isiku puhul peab arvestama nii kaitstavat õigushüvet (kaitsealuse loodusobjekti säilimine) kui ka eri- ning üldpreventiivseid mõjusid. Kui füüsilisele isikule on LKSi rikkumise eest enamasti võimalik määrata maksimumkaristus, mis on karistusseadustiku § 47 lõike 1 kohaselt 300 trahviühikut, siis juriidiliste isikute kehtiv karistusmäär on maksimaalselt vähem kui üks sajandik karistusseadustikuga sätestatud maksimaalsest karistusmäärast, mis praegu on
400 000 eurot. Samas tuleb trahvimäärade väga järsul tõstmisel arvestada, et üldsus ei pruugi mõista selle vajalikkust, kuna see ei ole tasakaalus sissetulekute tõusuga ning võib tunduda riigipoolse ülereguleerimisena.
Ka paljudes teistes keskkonnavaldkondades on trahvimäärasid oluliselt tõstetud (sulgudes karistussätete arv, millele trahvisumma kohaldub).
Veeseadus
Juriidiliste isikute trahvimäärad 100 000 kuni 400 000:
100 000 (5), 200 000 (5), 300 000 (2), 350 000 (4), 400 000 (3),
füüsiliste isikute määrad – enamik 300 trahviühikut (9), 100 (5), 200 (5).
Maapõueseadus
Juriidiliste isikute trahvimäärad 32 000 kuni 400 000:
32 000 (4), 400 000 (9),
füüsilised isikud – 300 trahviühikut (12), 100 (1).
Jäätmeseadus
Juriidiliste isikute trahvimäärad 20 000 kuni 400 000:
20 000 (1), 32 000 (1), 100 000 (2), 200 000 (6), 300 000 (1), 400 000 (5),
füüsilised isikud - 100 (1), 200 (3), 300 (12).
Atmosfääriõhu kaitse seadus
Juriidiliste isikute trahvimäärad 10 000 kuni 10 000 000:
10 000 (1), 32 000 (1), 50 000 (3), 100 000 (1), 200 000 (14), 400 000 (7),
füüsilised i sikud - 300 (25), 200 (2).

Praegu kehtivad LKSi maksimaalsed karistusmäärad ei täida karistuse eesmärke, milleks eelkõige on üldpreventiivselt anda üldsusele märku, et riik ei aktsepteeri taolist käitumist. Samuti on eesmärk mõjutada eripreventiivselt teo toimepanijat edaspidi vältima sarnaste süütegude toimepanemist ja tagada, et rikkumine ei tasu end majanduslikult ära. Keskkonnaamet saab oma kogemuste põhjal väita, et mõnel juhul on ettevõtjad võimaliku karistusega juba ette arvestanud, kuivõrd see tasub majanduslikult ära.

LKSi muutmise käigus on analüüsitud kehtivaid vastutussätteid, et leida võimalusi karistuse asendamiseks haldussunniga. Vaadates LKSis kaitseala kohta sätestatut, on näha, et seadusega sätestatud keeldude ja piirangute (v.a § 742 lg-d 3 ja 4) eesmärk on ennetada ja ära hoida kaitstavate hüvede kahjustamist. Tegemist on selles suhtes liiklusseadusele sarnase seadusega, et kui isik mõnda piirangut rikub, on tagajärg saabunud ning haldussunniga protsessi tagasi pöörata ei ole võimalik. Samas on kohati võimalik rakendada väärteovastutust paralleelselt haldussunniga, kui rikkumisega tekkinud kahjulik tagajärg on vaja likvideerida (likvideerida ebaseaduslik ehitis piiranguvööndist, eemaldada piiranguvööndisse sõitnud sõiduk vms). Kuna kaitse alla võetud loodusobjektid on ühel või teisel viisil õrnemad või tundlikumad kui meid tavapäraselt ümbritsev looduskeskkond, on kaitsealade kasutamine suurema avaliku tähelepanu all, mistõttu on ka avalik ootus, et nõuete rikkumise eest määratakse õiglane karistus.

Maksimummäära tõstmine ei tähenda, et pärast määra tõstmist hakatakse maksimummäära rohkem või kergekäelisemalt määrama. Selleks, et vältida riigi või kohtute omavoli, on karistamise kohta kehtestatud väga selged reeglid, millest nii kohus kui ka kohtuväline menetleja on kohustatud kinni pidama. Väärteo eest karistuse määramisel kehtivad samad reeglid, mis kuritegude puhul ning karistuse määramise juhised ja loogika võimaldavad maksimummäära kohaldada vaid juhul, kui esinevad raskendavad asjaolud, puuduvad kergendavad asjaolud ja tegemist on nn saririkkujaga. Karistuse määramisel tuleb kaalumist alustada sanktsioonimäära keskmisest. Sellele on kohustuslik lisada või sellest võtta maha karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud (loetletud KarSi §-des 57 ja 58) ning seejärel hinnata süüd suurendavate ja vähendavate asjaolude esinemist, milleks on varasema karistatuse olemasolu või puudumine, rikkumise ulatus, rikkumise kestus, rikkumisega tekitatud kahju, rikkumisega saadud (konkurentsi) eelis, isiku käitumine pärast rikkumist, isiku käitumine süüteomenetluse ajal. Samuti menetleja hinnang, kui suur on tõenäosus, et isik võiks tulevikus analoogseid rikkumisi toime panna, ja milline karistus täidaks ka üldpreventiivselt teisi valdkonnas tegutsevaid isikuid hoiatavat eesmärki.
Kuna karistuse määramine käib kindlate reeglite järgi, siis maksimaalset võimalikku karistusmäära saab rakendada üksnes juhul, kui esinevad ainult karistust raskendavad asjaolud või süüd suurendavad asjaolud ja varasemad karistused ei ole mõjutanud isikut õiguskuulekalt käituma. Seega peavad karistusmäärad olema sellised, et ka maksimaalset määra rakendamata on võimalik määrata karistus, mis välistaks rikkumise majandusliku tulususe.

Eesti on tihedalt seotud ELi õigusega. Nii direktiivides, kui ka otsekohalduvates määrustes on rõhutatud, et liikmesriik on kohustatud rakendama tõhusaid ja mõjusaid karistusi ning sageli on soovitatud või ka kohustatud karistusega ettevõtjalt ära võtma rikkumise tulemusel saadud tulu. Näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/111512 (nn raadamismäärus) art 25 lõike 2 kohaselt peavad karistused olema mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Punkti a kohaselt peab kõnealuste karistuste suurus olema proportsionaalne tekitatud keskkonnakahju ning asjaomaste saaduste või toodete väärtusega ja kõnealuste trahvide suurus arvutatakse nii, et oleks tulemuslikult tagatud, et vastutavad isikud jäävad toime pandud rikkumistega saadud majanduslikust kasust ilma, ning suurendades korduvate rikkumiste korral trahve järk-järgult. Juriidilise isiku puhul kehtestatakse sellise trahvi maksimumsummaks vähemalt 4% ettevõtja või kaupleja aastasest kogukäibest liidus trahviotsusele eelnenud majandusaastal, mis arvutatakse sarnaselt ettevõtjate aastakäibe arvutamisega, nagu on sätestatud nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 artikli 5 lõikes 1, ning trahvisummat suurendatakse vajaduse korral nii, et see ületaks saadud võimalikku majanduslikku kasu.
Samuti tuleb silmas pidada, et järgmisel aastal täiendatakse KarS-i seoses EL keskkonnakuritegude direktiiviga 2024/1203. Näiteks lisatakse sinna kaitsealuste liikide olulise kogusega kauplemisega seonduvad kuriteod (artikkel 3 lg 2 punktid n ja o, mille eest peab olema juriidilise isiku karistuse ülemmäär vähemalt 24 000 000 eurot või 3% juriidilise isiku ülemaailmsest kogukäibest (direktiivi 2024/1203 artikkel 7 lg 3 b)).

Praktikas on maksimummäära määratud üksikutel kordadel. Karistus mõistetakse KarSi § 56 ning Riigikohtu praktika väga kindlate reeglite järgi. KeA lähtub viidatud alustest, väärteomenetluste kvaliteeti kontrollitakse, korraldatakse koolitusi ja välistatud on ametnike suva karistuse määramisel.

Maksimaalse karistusmäära tõstmine võimaldab kohaldada teo raskusele ja iseloomule vastavat karistust. Kergete rikkumiste korral jäävad karistused endiselt sümboolsetesse summadesse. Samas tulu saamise eesmärgil toime pandud teo eest on võimalik rakendada karistust, mis on kooskõlas põhimõttega, et rikkumine ei tohi end ära tasuda. Kedagi ei karistata, kui ta ei ole toime pannud rikkumist. Kui isik on rikkumise toime pannud teadmatusest (ettevaatamatus hooletuse vormis), on tema süü väike ja seda arvestatakse karistuse määramisel.
Samuti on välistatud võimalus, et riik võiks määrata põhjendamatult suuri rahatrahve, kuna kohtumenetluses kontrollitakse muu hulgas karistuse määramise vastavust karistusseadustikule ja levinud kohtupraktikale.

KeA arvestab rikkumiste menetlemisel tahtluse aspektiga. Eelnõus on arvestatud sellega, et need koosseisud, mis on orienteeritud tahtlusele, on ka selliselt sätestatud. KarSi § 15 lõike 3 kohaselt on väärteona karistatavad nii ettevaatamatud kui ka tahtlikud teod. Kui seadus ei täpsusta, siis üldjuhul peab lähtuma sellest, et tegu on pandud toime vähemalt hooletusest (Riigikohtu lahend 3-1-1-48-05 p 6). Aga kui seadus täpsustab, et väärteokoosseis eeldab tahtlust, siis tuleb väärteomenetluse käigus tuvastada, et tegu on toime pandud tahtlikult, st vähemalt kaudse tahtlusega KarSi § 16 lõike 4 tähenduses. Näiteks §-des 7411, 7412, 7416, 7417 ja 7418 sätestatud väärtegude lühikirjeldustes on rõhutatud, et väärteokoosseis eeldab tahtlust. Tahtlus on defineeritud KarSi §‑s 16, Euroopa Liidu õiguse üle võtvate sätete rikkumise korral saab tahtluse korral lähtuda Euroopa Kohtu praktikast.
Igal juhul kehtib üldreegel, et karistuse kohaldamisel tuleb hinnata KarSi § 56 lõike 1 alusel süü sisu – karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude ning süüd mõjutavate muude asjaolude kaudu.

Samuti on eelnõud ette valmistades analüüsitud kehtivate väärteokoosseisude vastavust määratluse nõuetele. Mitu väärteokoosseisu on liiga üldsõnalised, mistõttu isikud ei pruugi aru saada, mida konkreetselt neile ette heidetakse. Näiteks LKSi § 71 näeb ette vastutuse kaitstava loodusobjekti kaitse nõuete rikkumise eest. Looduskaitseseaduse kohaselt jagunevad kaitstavad loodusobjektid kuueks eri iseloomuga objektiks, mis omakorda jagunevad tüübi või liigi järgi (LKSi § 4). Seetõttu kirjutati enamik LKSi § 71 vastutusalas olevaid rikkumisi iseseisvate väärteokoosseisudena lahti. Kui kehtivas LKSis oli kokku üheksa väärteokoosseisu, siis eelnõus on neid 35.

Järgnevalt on gruppidesse jagatud ja lahti kirjutatud eelnõukohased vastutusnormid ning nende aluseks olevad sätted LKSis ja selgitatud senist praktikat.

Kõige rohkem, 911 korda on trahve (nii juriidilistele kui ka füüsilistele isikutele) määratud üldise sätte, LKSi § 71 „Kaitstava loodusobjekti kaitsenõuete rikkumine“ alusel, kusjuures keskmine trahvisumma oli 432 eurot. Ajavahemikul 01.01.2020 kuni 31.07.2021 on LKSi § 71 alusel menetletud pisut alla 300 väärteoasja ja füüsiliste isikute karistused jäävad 10–270 trahviühiku vahele, juriidiliste isikute karistused on vahemikus 120 kuni 1600 eurot. Eelnõuga lisatavates paragrahvides (§-d 71¹‒719) on eraldi välja toodud üheksa rikkumist – majandustegevuse või loodusvarade kasutamise keelu rikkumine (§ 71¹), ehituskeelu nõuete rikkumine (§ 71²), telkimise või lõkketegemise nõuete rikkumine (§ 71⁵), rahvaürituse korraldamise nõuete rikkumine (§ 71⁶), viibimiskeelu rikkumine (§ 71³), sõidukiga sõitmise (§ 71⁴), puittaimestiku istutamise või raie nõuete rikkumine (§ 71⁷) ja kaitstaval loodusobjektil poollooduslike koosluste kaitse nõuete rikkumine (§ 719). Need tegevused on reguleeritud LKSi §-de 14, 30 ja 31 järgi ja viibimiskeeld ka §-des 15 ja 29. LKSi § 29 lõige 2 keelab reservaadis igasuguse inimtegevuse, sh viibimise, hõlmates seega vastutussätteid
§-des 711, 713, 714, 715 ning 716. Keelu rikkumise korral määratakse trahv toimepandud rikkumise järgi, näiteks kas inimene liikus reservaadis jalgsi või sõitis mootorsõidukiga. Sõltuvalt inimese tegevusest on rikkumise raskusaste ning kaitseväärtuse häiring erinev.

Alles on jäetud ka üldine vastutussäte kaitstavate loodusobjektide kaitse nõuete rikkumiste eest. Sellisteks rikkumisteks on LKSi § 31 lõike 2 punktides 1, 2, 4, 7, 9 ja 12 nimetatud keelatud tegevused: uue maaparandussüsteemi rajamine; veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine; puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine; biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine; jahipidamine ja kalapüük; roo varumine külmumata pinnasel. Selliseks rikkumiseks on ka LKSi § 32 lõike 2 kohane keelatud tegevus – hoiualal nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati, ning seal kaitstavate liikide oluline häirimine. Samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. Sellisteks rikkumisteks on ka eelnõukohase seadusega lisatavad keelatud tegevused, milleks on piiranguvööndis olemasoleva maaparandussüsteemi hoiu- või rekonstrueerimistöödele kaitse-eeskirjaga seatud tingimuste või keeldude rikkumine, kui sellega ei kaasne puittaimestiku istutamise või raie nõuete rikkumist, mis on eraldi vastutuskoosseis.

§ 71. Kaitstava loodusobjekti kaitse nõuete rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 14 (kaitstavate alade üldised kitsendused) lõike 1 punktides 1, 2, 9 ja 10, § 31 (piiranguvööndi kaitsekord) lõike 2 punktides 1, 2, 4, 7, 9 ja 12, § 31 lõikes 6 (lisatakse eelnõuga), § 32 (Hoiuala kaitsekord) lõikes 2 ning § 33 lõikes 1.

§ 711. Kaitstaval loodusobjektil majandustegevuse ja loodusvarade kasutamise keelu rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 29 (loodusreservaadi kaitsekord) lõikes 2, § 30 (sihtkaitsevööndi kaitsekord) lõike 2 punktides 1 ja 2 ning § 31 (piiranguvööndi kaitsekord) lõike 2 punktis 3.

§ 712. Kaitstaval loodusobjektil ehitamise nõuete rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 30 lõike 2 punktis 3 ja § 31 lõike 2 punktis 8, mis käsitlevad sihtkaitsevööndis ja piiranguvööndis ehitiste püstitamist ja väliskonstruktsioonide muutmist.

§ 713. Kaitstaval loodusobjektil viibimise keelu rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 29 lõikes 2 ja § 30 lõike 2 punktis 4, mis käsitlevad loodusreservaadis ja sihtkaitsevööndi kaitsealuste liikide elupaigas, kasvukohas ja rändlindude koondumispaigas viibimist.

§ 714. Kaitstaval loodusobjektil sõidukiga sõitmise nõuete rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 29 lõikes 2, § 30 lõike 2 punktis 5 ja § 31 lõike 2 punktis 10.

§ 715. Kaitstaval loodusobjektil telkimise ja lõkke tegemise nõuete rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 29 lõikes 2, § 30 lõike 2 punktis 6 ja § 31 lõike 2 punktis 11.

§ 716. Kaitstaval loodusobjektil rahvaürituse korraldamise nõuete rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 29 lõikes 2, § 30 lõike 2 punktis 6 ja § 31 lõike 2 punktis 11.

§ 717. Kaitstaval loodusobjektil puittaimestiku istutamise ja raie nõuete rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on on § 29 lõikes 2, § 30 lõike 2 punktis 7 (lisatakse eelnõuga, mis keelab poollooduslike koosluste hävitamist või kahjustamist põhjustava tegevuse sh puittaimestiku istutamise), § 31 lõike 2 punktides 4, 5, 6 ja 13 (viimane lisatakse eelnõuga, mis keelab poollooduslike koosluste hävitamist või kahjustamist põhjustava tegevuse sh puittaimestiku istutamise) ning § 32 lõikes 3.

§ 719. Kaitstaval loodusobjektil poollooduslike koosluste kaitse nõuete rikkumine –
vastutusnorm rikkumiste kohta, mis on sätestatud § 17 lõigetes 1 ja 2, § 30 lõike 2 punktis 7 (lisatakse eelnõuga, mis keelab poollooduslike koosluste hävitamist või kahjustamist põhjustava tegevuse), § 31 lõike 2 punktis 13 (lisatakse eelnõuga, mis keelab poollooduslike koosluste hävitamist või kahjustamist põhjustava tegevuse) ja § 33 lõike 1 punktis 5.

Eeltoodud trahvimäärade (§71 -§719) määramisel on arvestatud rikkumise tagajärge. Näiteks kaitstaval loodusobjektil sõiduki, maastikusõiduki või ujuvvahendiga liikumise nõuete rikkumise korral on arvestatud, et kuna kaitsevööndid on erineva rangusega piirangutega ja kooslused, mida kaitstakse, võivad olla äärmiselt tundlikud (rabas või liivasel rannal samblikukihi taastumine võib võtta aastakümneid), siis nimetatud rikkumise tagajärg võib olla raske.
Kaitstaval loodusobjektil puittaimestiku istutamise või raie nõuete rikkumise eest karistuse määramisel peab arvestama, et kaitstavatel metsadel on lisaks majanduslikule väärtusele ka looduskaitseline väärtus, mistõttu ainult majanduslikku tulu ei saa karistamisel aluseks võtta. Seetõttu peaks selle sätte maksimaalne karistusmäär olema sama suur või suurem kui metsaseaduse ebaseadusliku raie eest. Koosseis sisaldab lisaks raiekeelule ka muude nõuete, nagu istutamise keeld, külmumata maaga raie keeld jms rikkumisi. Selle koosseisu alla käib ka näiteks konnakotka toitumisala hävitamine metsa istutamise tõttu (Otepää looduspargis olnud hiljutine juhtum). Samuti on hea näide praegu kohtus olev menetlus, kus ettevõtja istutas Võrtsjärve poldri hoiualal 80 ha suurusele alale 128 000 kuuse- ja kaseistikut, et muuta ala metsaks, millega ta võis tekitada kahju Natura 2000 alana kaitstavale rohunepi, rukkiräägu, suurkoovitaja, hänilase jt kaitsealuste lindude elupaikadele.
Juriidiliste isikute trahvimäära määramisel on arvestatud ka seda, et kui üksikisik rikub kaitsealal liikumise reegleid kogemata, siis juriidilise isiku puhul on tavaliselt tegemist vastavas valdkonnas (matkade, reiside korraldamine) tegutseva ettevõtjaga, kelle puhul eeldatakse eeltöö tegemist. Lisaks on ettevõtja korraldatud ürituse korral oht või kahjulik mõju loodusobjektile tavaliselt oluliselt suurem kui üksikisiku tegevusel. Samas võib olulist kahju tekitada ka füüsiline isik, kes korraldab rahvarohke erakohtumise, aga praktikas ei ole siiani seda ette tulnud. Kui kirjeldatud olukord saabuks, siis seda, kas seda käsitletakse rahvaüritusena või mitte, selguks ütluste ja muude tõendite põhjal. Näiteks internetis loodud registreerimisega üritus, kus suurem hulk osalejaid teineteist ei tunne ja on osalustasu, siis on sellel pigem korraldatud rahvaürituse tunnuseid. Kui aga eraisikud lähevad suurema sõpruskonnaga matkama, ja kuigi leppides enne kokku kohtumise aja ja koha, siis seda korraldatud rahvaürituseks ei nimetata. Praktikas rakendatakse rahvaürituse korraldamise eest trahvi ikkagi kommertstegevuse puhul.
Viibimise ja rahvaürituste keelud on erinevad, aga võivad kaasa tuua kaks väärtegu korraga.
Näiteks kui on korraldatud rahvaüritus liikumiskeeluga alal, siis keelatud teo on toime pannud kõik kohalviibinud isikud (rikkudes viibimise keeldu). Lisaks on korraldaja pannud toime kaks väärtegu (korraldamine + viibimine) või kui korraldaja on juriidiline isik, siis karistatakse juriidilist isikut (korraldamise eest) + kohal viibinud matkajuhti ka viibimisekeelu eest.
Karistuse määramisel arvestatakse, et juhul, kui kahju on võimalik heastada, eelistatakse alati heastamist ning karistus on väike või seda ei kohaldata üldse. Karistamine on põhjendatud juhul, kui ettevõtjat on varem juba hoiatatud ja tema tähelepanu loodust kahjustavale tegevusele juhitud.

Üks suurima määraga karistus on kaitstaval loodusobjektil majandustegevuse või loodusvarade kasutamise keelu rikkumise ja ebaseadusliku ehitamise eest. Kuna loodusreservaadid ja sihtkaitsevööndid on erilist kaitset vajavad alad, kus majandustegevus on keelatud või väga piiratud tingimustel lubatud, peavad karistused olema juba ette hoiatavad ja mõjusad. Selliseid rikkumisi juhtub küll üliharva, kuid kui juhtub, siis tavaliselt kaitstav kooslus hävib. Enamasti on tegemist vanade ja väärtuslike puistute raiega, mille taastumine võtab aega vähemalt 100 aastat.
Ehitamise puhul puudub enamasti võimalus hinnata tagantjärele kahju konkreetsete liikide isenditele või ka keskkonnavastutuse mõttes kahju elupaigale, seega on rahatrahv ainus hoitav meede. Seega peaks võimalik sanktsioonimäär ületama hoone maksumust. Eelnõus sätestatud karistus peaks välistama ka võimaluse, et ettevõtja teadlikult jätkab rikkumisega seni, kuni riik asub asendustäitmist korraldama.

Teine suurima trahvide arvuga rikkumine, 390 korda, on olnud LKSi §-s 74 sätestatud ranna ja kalda kasutamise ja kaitse nõuete rikkumine, kusjuures keskmine trahvisumma oli 417 eurot (maksimaalne 2400 ja minimaalne 8 (nii väike määr on seotud kroonilt eurole ülemineku ümardamisega). Normitehnika reeglite järgi on üldise sisuga LKSi § 74 tunnistatud kehtetuks ja eelnõus on eristatud viis sagedasemat rikkumist uutes vastutussätetes – ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamise (§ 7410), sõidukiga sõitmise (§ 749) ning metsa kasutamise ja kaitse nõuete rikkumise (§ 74⁷) ja maavara kaevandamise keelu rikkumine (§ 748).

§ 747. Ranna ja kalda piiranguvööndis metsa kasutamise ja kaitse nõuete rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 37 lõikes 2, mis reguleerib lageraiet ja sätestab, et valik- ja turberaie tegemisel tuleb arvestada käesoleva seaduse lisas toodud tingimustega.

§ 748. Ranna ja kalda piiranguvööndis maavara kaevandamise keelu rikkumine ‒
vastutusnorm nõuetel kohta, mis on sätestatud LKSi § 37 lõike 3 punktis 5.

§ 749. Ranna ja kalda piiranguvööndis mootor- ja maastikusõidukiga sõitmise nõuete rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 37 lõike 3 punktis 6.

§ 7410. Ranna ja kalda ehituskeeluvööndis ehitamise nõuete rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi §-s 38.

Ranna ja kalda piiranguvööndid on tavapärasest tundlikumad alad ja mis tahes rikkumised võivad kaasa tuua väga tõsiseid ning pöördumatuid tagajärgi, mistõttu on nende keeldude rikkumise eest karistusmäärad suhteliselt suuremad. Ranna ja kalda piiranguvööndis metsa kasutamise ja kaitse nõuete rikkumise eest trahvimäärade määramisel on arvestatud, et rannal ja kaldal kasvavatel metsadel on lisaks majanduslikule väärtusele ka looduskaitseline väärtus, mistõttu ainult majanduslikku tulu ei saa karistamisel aluseks võtta. Rannal või kaldal kasvava metsa eesmärk on hoida ära erosiooni, maalihkeid, majandamise ja muid mõjusid veekogudele jne. Seetõttu peaks selle sätte maksimaalne karistus olema sama suur või suurem kui maksimaalne karistus metsaseaduse ebaseadusliku raie eest.
Ranna ja kalda ehituskeeluvööndis ehitamise nõuete rikkumise korral on arvestatud, et ehitise all olevad kooslused hävivad ja kumulatiivne mõju on pikaajaline. Ehituskeeluvööndid rannal ja kaldal muutuvad tulevikus eriti oluliseks, kuna need plaanitakse arvata riiklikult kaitstavate alade hulka, mis on vajalikud kaitstavate alade pindalalise (30%) eesmärgi täitmiseks. Praktikas on kõige suurem probleem just juriidiliste isikutega (arendajad), kes looduskaunis kohas nn miljonivaatega arenduste nimel eiravad kehtestatud nõudeid. Olukorras, kus mõnel juhul ei pruugi ehitist saada likvideerida, peab karistus olema mõjuv ja hoiatav. Ilma loata ehitamine ranna- või kaldaalale on suhteliselt levinud ja üha suurenev probleem. Kuna alati ei ole võimalik ehitise likvideerimine, peab võimalik karistus juba preventiivselt mõjuma selliselt, et ära hoida tuleviku rikkumisi.

Kui kehtivas seaduses on eraldi vastutussättena üksnes linnuliikide kaitse nõuete rikkumine (viimase viie aasta jooksul määrati trahve 13 korral, keskmine trahvisumma 173 eurot), siis eelnõu järgi on lisaks looduslikult esinevate linnuliikide kaitse nõuete rikkumisele (§-d 7416‒7418 ja § 7425) eraldi vastutusnorm looduslikult esinevate mittekaitsealuste loomaliikide kaitse nõuete rikkumine (§ 7420), mis on reguleeritud LKSi §-des 51, 511, 52, 58 ja 63. Normitehnika reeglite alusel on kehtetuks tunnistatud LKSi § 74³, mis sisaldas vastutussätteid looduslikult esinevate lindude kaitse nõuete rikkumise eest. Samas normis oli vastutussätted ka lindude ja nahkhiirte rõngastamise nõuete rikkumise eest, mis eelnõus on eraldi koosseisuna
§-s 7419.
§ 7416‒7418. Looduslikult esinevate linnuliikide kaitse nõuete rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 55 lõikes 6¹ , mis keelab pesade ja munade tahtliku hävitamise ja kahjustamise või pesade kõrvaldamise ja lindude tahtliku häirimise, eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal.

§ 7419. Nahkhiirte ja lindude rõngastamise nõuete rikkumine ‒
vastutusnorm nahkhiirte ja lindude rõngastamise nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi §-s 583 (lisatakse eelnõuga 612 SE).

§ 7420. Looduslikult esinevate mittekaitsealuste loomaliikide kaitse nõuete rikkumine või võõrsilt sisse toodud või tehistingimustes peetud looduslikult esinevate liikide isendite loodusesse laskmise nõuete rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi §-des 51 (kalade koelmuala kaitse), 511 (pruunkaru talvituspaiga kaitse), 52 (kaitsealuste liikide rändeteede kaitse) ja 58 (kodumaiste liikide asustamise, loodusest eemaldamise ja tehiskeskkonnas hoidmise regulatsioon).

§ 7425. Looduslikult esinevate linnuliikide isenditega tehingu tegemise keelu rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 56 lõike 2¹ punktis 1, mis keelab tehingud looduslikult esinevate linnuliikide elus või surnud isenditega ja nende selgelt äratuntavate kehaosade või nendest valmistatud toodetega.

Eelpool toodud looduslikult esinevate linnuliikide kaitse nõuete rikkumise vastutussätted on jagatud kolmeks. Eristatud on häirimine, kahjustamine ja hävitamine. Häirimine on leebe lindude ellu sekkumine, see ei pruugi kaasa tuua pesitsuse katkemist ega lindude (munade) hukkumist, seega piisab suhteliselt leebest karistusmäärast. Kahjustamine tähendab, et negatiivne tagajärg on saabunud, st pesitus on katkenud ja linnud peavad otsima uusi pesitsuskohti või jätavad pesitsuse vahele.
Hävitamine tähendab, et raie käigus hukkuvad pesades olevad munad või hävitatakse pesad koos poegadega. Sellist tahtlikult hävitamist ehk linnupoegade tapmist peaks olema võimalus karistada suurema määraga. Kui näiteks laane- või salumetsas lindude pesitsemise kõrgperioodil raiutakse lagedaks 7 ha, siis sellise raie tulemusel hävib vähemalt 40 pesa poegadega. Kui võtta iga pesa suuruseks keskmiselt 5 poega (värvulistel rohkem, suurematel lindudel vähem), siis tapetakse sellise raiega umbes 200 linnupoega.
Ka Euroopa Kohus on oma hiljutiste otsustega (C-473/19, C-474/19,C-784/23) leidnud, et pesitsusrahu kaitse kohustus laieneb kõigile looduslikele linnuliikidele, ohustatusest sõltumata ja et looduslikult esinevate lindude kaitsel käsitletakse tahtlust laiemalt ning tahtlikuks häirimiseks või tapmiseks peetakse ka seda, kui teo tegija möönab häirimise või tapmise võimaluse olemasolu.
Linnudirektiivi kohaselt on pesitsevad linnud erilise kaitse all. Linnades on probleemiks korteriühistud, kes jätavad õigel ajal piisava hoolsuse kohustuse täitmata, mistõttu tehakse katusetöid või soojustustöid lindude (räästapääsukesed, piiritajad, kajakad jt) pesitsusajal. Selle asemel, et tööd katkestada, hävitatakse teadlikult ja tahtlikult pesad, sageli koos neis olevate munadega. Direktiivi kohaselt peavad karistused olema mõjuvad, hoiatavad ja tõhusad. Kuna tegevus eeldab teadlikku ja tahtlikku pesade või munade hävitamist ja tegevus toimub tavaliselt tiheasustusalal kõigi pilgu all, peab karistus vastama süü suurusele. Lisaks korteriühistutele, kes töid organiseerivad, peab karistus olema hoiatav ja mõjus ka ehitusettevõtjatele, kelle igapäevaseks tegevuseks on katuste ja fassaadide renoveerimine.

Normitehnilistel põhjustel on eelnõus kehtetuks tunnistatud ka LKSi § 744, milles sisalduvad direktiivi 92/43/EMÜ (loodusdirektiivi) IV lisas nimetatud looma- ja taimeliikide kaitse nõuete rikkumised. Nimetatud rikkumised on kaetud vastutuskoosseisudega §-des 7411‒7415 ja 7421‒7424. Direktiivi 92/43/EMÜ IV lisas nimetatud looma- ja taimeliigid on riigisiseselt võetud kaitse alla kas I, II või III kaitsekategoorias. Seega on nende kaitse reguleeritud riigisiseses kehtivas õiguses kaitsekategooria liikide kohta sätestatud nõuete ja piirangutega. Et vältida dubleerivat vastutussätet, on kattuvad direktiivi 92/43/EMÜ IV lisa liikide kaitse normidele ja riigisiseselt kaitse alla võetud liikide kaitse normidele vastavad koosseisud vastutussätetes ühendatud.

§ 7411. Kaitsealuse loomaliigi isendi tahtliku surmamise keelu rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 55 lõikes 1 ja § 58 lõikes 4.

§ 7412. Kaitsealuse loomaliigi isendi püüdmise ja tahtliku häirimise keelu rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 55 lõikes 6 ja § 58 lõikes 4.

§ 7413. I kaitsekategooria taimede ja seente kaitse nõuete rikkumine ‒
§ 7414. II kaitsekategooria taimede ja seente kaitse nõuete rikkumine ‒
vastutusnormid nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 55 lõikes 7 (I ja II kaitsekategooria taimede ja seente kahjustamise, sealhulgas korjamise ja hävitamise keeld) ja § 58 lõikes 4 (kaitsealuse liig loodusest eemaldamise (sh pidamise ja kasvatamise) keeld.

§ 7415. III kaitsekategooria taimede, seente ja selgrootute loomade kaitse nõuete rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 55 lõikes 8 (III kaitsekategooria taimede, seente ja selgrootute loomade hävitamine ja loodusest korjamine) ja § 58 lõikes 4 (kaitsealuse liig loodusest eemaldamine).

§ 7421. Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ IV lisa punktis a loetletud loomaliigi isendi paljunemis- ja puhkekohtade hävitamise ja kahjustamise keelu rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi §-s 51², mis sätestab, et keelatud on hävitada ja kahjustada nende loomaliikide isendite selgelt märgatavaid paljunemis- või puhkekohti, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ nimetab IV lisa punktis a.

§ 7422. I kaitsekategooria liigi isendiga tehingu tegemise keelu rikkumine ‒
§ 7423. II kaitsekategooria liigi isendiga tehingu tegemise keelu rikkumine ‒
§ 7424. III kaitsekategooria liigi isendiga tehingu tegemise keelu rikkumine ‒
Vastutusnormid nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 56 lõikes 2 (keelab tehingud I, II ja III kaitsekategooria liigi isendiga, välja arvatud nende tehistingimustes kasvatatud järglastega) ja lõike 2¹ punktis 2 (reguleerib tehinguid loomaliigi, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ nimetab IV lisa punktis a, või taimeliigi, mida see direktiiv nimetab IV lisa punktis b, elus või surnud isenditega ja nende selgelt äratuntavate osade või nendest valmistatud toodetega).
Kaitsealuse loomaliigi isendi tahtliku surmamise keelu rikkumise eest trahvimäära kehtestamisel arvestatakse, et see koosseis hõlmab ka I kaitsekategooria liikide surmamist. Näiteks on KeA töös selline juhtum, kus kotkas asus pesitsema majandusmetsas ja metsaomanik (juriidiline isik), avastades pesa, langetas pesapuu, et vältida pesapuu ümber moodustatavat sihtkaitsevööndit. Kirjeldatud juhul ei suudetud tuvastada, kas pesas olid ka munad või pojad. Sellised rikkumised pannakse ühelt poolt toime eesmärgiga ära hoida majanduslikku kahju, teisalt toob selline rikkumine juhul, kui koos pesa hävitamisega tapetakse ka poeg või pojad, kaasa suure negatiivse mõju I kaitsekategooria liigi populatsioonile. Seetõttu peab maksimaalne karistus olema suuruses, mis paneks ettevõtja olukorda, kus isendi tapmine ei oleks tulusam.

Eelnõukohase seadusega muudetakse LKSi § 74² vastutussätte pealkirja, kuna varem vastutussättes mitme seaduse nõude rikkumise eest ettenähtud koosseisude asemele jääb alles ainult üks – kaaviaripakendi märgistamise nõuete rikkumine.

§ 742. Kaaviaripakendi märgistamise nõuete rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi §-s 59¹ lõike 4 alusel kehtestatud keskkonnaministri 27.07.2009 määruses nr 38 - Kaaviari pakendite märgistamise kord ja kaaviari käitleja esitatava aruande vorm).

Üldsättest (§ 71) on eraldatud ka nende looma- ja taimeliikide isendite kaitsenõuete rikkumine, mis on loetletud nõukogu määruses (EÜ) nr 338/97 looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel, ehk ohustatud liikide konventsiooniga kaitstud isendite kaitsenõuete rikkumine (eelnõu järgi § 7426).

§ 7426. Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega riikidevahelise kauplemise nõuete rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi §-s 59, mis seda kauplemist Eestis reguleerib.

Eraldi on eelnõus ette nähtud ka vastutussäte kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjekti kasutamise ja kaitse nõuete rikkumise eest (§ 71⁸). KOV kaitstaval alal on sisult piiranguvööndi kaitsekord ja seega on see võrdne § 71 juriidilise isiku trahvimääraga, sest praegu rakenduks KOV kaitstaval alal just § 71 kehtestatud määr.
Seadusesse jääb alles ka vastutussäte tiheasustusalal puude ebaseadusliku raie eest (§73). Nimetatud sätete kohane menetluspädevus antakse valla- või linnavalitsusele.

§ 71⁸. Kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjekti kasutamise ja kaitse nõuete rikkumine ‒
LKSi § 44 järgi kohaldub kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstaval loodusobjektil LKSi § 31 kohane kaitsekord. Vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi §-s 31 (piiranguvööndi kaitsekord).

§ 73. Tiheasustusala puude ebaseaduslik raie ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi §-s 45 (eelnõuga 612 SE täpsustatakse LKSi § 45 sõnastust, et oleks selge, et nõue hõlmab ka puuosi).

Kehtivas LKSis ei ole juriidilisele isikule kehtestatud karistusmäärad kooskõlas aja jooksul toimunud muudatustega majanduses ja elatustasemes, mistõttu kaaluti süüteokoosseisude juures, milline oleks teo raskuse ja keskkonnamõjuga vastavuses olev karistus. Ühtlasi hinnati eri süüteokoosseisude korral uuesti füüsilisele isikule kohaldatavaid maksimaalseid karistusmäärasid, ajakohastati menetluspädevust ja keskkonnakahju hüvitamist käsitlevaid sätteid.

Muudatust tehes võeti arvesse ka rikkumise korral selle võimaliku keskkonnaohu olulisust, ohu realiseerumise tõenäosust ning kaitstava loodusobjekti võimalikku pöördumatut hävimist või kahjustumist ning asjaolu, et nimetatud tegu võib olla laiaulatuslike keskkonnaalaste ning loodusobjekti kaitse eesmärkide täitmist mõjutavate tagajärgedega. Seega ei ole tihti üksnes haldussunni rakendamine tõhus eri- ja üldpreventiivsete eesmärkide täitmiseks ning vaja on määrata väärteovastutus.

Samuti arvestati juriidilise isiku puhul sellega, et rikkumine ei oleks majanduslikult tulusam kui maksimaalne võimalik karistus. Mitme koosseisu korral on teoalternatiivide juures alust eeldada olulise majandusliku tulu saamist, mida peab arvestama juriidilise isiku puhul teo maksimaalse karistusmäära määramisel.

Võrreldes varem EISis kooskõlastusel olnud eelnõuga on trahvimäärasid eelnõus oluliselt muudetud ning need on 10 000 kuni 200 000 eurot. 200 000 eurot on kaitstaval loodusobjektil majandustegevuse, loodusvarade kasutamise ja ehitamise keelu rikkumise eest. 10 000 eurot on näiteks lindude pesade ja munade tahtliku kahjustamise eest, tiheasustusalal kasvava puu või selle osa ebaseadusliku raie eest.

Karistussätete karmistamise juures on oluline pöörata tähelepanu ka selgitus- ja ennetustööle. Keskkonnateemaline teavitustöö on Kliimaministeeriumi ja Keskkonnaameti ülesanne, millega aktiivselt iga päev ka tegeletakse, sh järelevalve käigus. Esmakordsete väiksemate rikkumiste korral piirdutakse tavaliselt selgitamise ja hoiatamisega ega karistata. Selgitustöö kohta on hea näide KeA algatusel ja koostöös RMKga valminud Hiiumaa ja Saaremaa praamidel näidatud videoklipid, milles selgitatakse looduses puhkamist. Samuti osaleb KeA iga-aastasel meremessil, kus selgitatakse huvilistele kaitsealadel paatidega liikumise tingimusi ning muid looduskaitsega seotud küsimusi.

KeA menetluspädevust käsitlevast LKSi § 75 lõikest 2 on välja jäetud viide §-dele 71⁸ ja 73. Nende sätete puhul soovitakse menetluspädevus anda üksnes valla- või linnavalitsusele. Kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjekti kaitse eeskirjad ja üksikpuude raie eeskirjad kehtestab iga kohalik omavalitsus eraldi ning kohaliku omavalitsuse kehtestatud õigusaktide täitmise üle järelevalve tegemise kohustus on kohalikul omavalitsusel.

Kehtivas seaduses olevad vastutusnormid võõrliikide kasutamise, hülgetoodetega tehtavate tehingute ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 511/2014 nõuete rikkumise eest jäävad kehtima, aga ajakohastatakse trahvimäärasid ja määruse viiteid.

§ 741. Võõrliikide kasutamise nõuete rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi §-s 57 (võõrliikide ohjamise regulatsioon).
Paragrahvi 57 lõike 8 kohaselt kehtestatavat ministri määrust võõrliigi lindude loodusesse laskmisega seotud teabe vahetamise ja Euroopa Komisjoniga konsulteerimise korra kohta ei ole veel kehtestatud, kuna Euroopa Komisjon ei ole täpsustanud, kuidas teabevahetus ja konsulteerimine toimuma peab, samas on volitusnorm vaja kehtestada linnudirektiivi ülevõtmiseks.

§ 745. Hülgetoodetega tehtavate tehingute nõuete rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 56 lõikes 6. Hülgetoodetega tehtavate tehingute nõuded on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1007/2009 (hülgetoodetega kauplemise kohta) artiklis 3 ning komisjoni määruse (EL) nr 737/2010, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1007/2009 (hülgetoodetega kauplemise kohta) üksikasjalikud rakenduseeskirjad, artiklis 2.

§ 746. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 511/2014 nõuete rikkumine ‒
vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKS § 681 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 511/2014 (geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja nende kasutamisest saadava tulu õiglase ja erapooletu jaotamise Nagoya protokollist tulenevate kasutajate jaoks ette nähtud vastavusmeetmete kohta liidus) artiklites 4 ja 7 (Kasutajate kohustused ja Kasutajapoolse nõuete täitmise jälgimine määruses).

Kokkuvõtteks, kõiki aspekte ei saa eraldi reguleerida ja see pole ka vajalik. Seaduse rakendamisel lähtutakse mõistlikkusest ja järelevalve käigus selgitatakse välja asjaolud. Väärteomenetluses ei erine tõendamiskoormus ning karistuse põhistamise koormus oluliselt kriminaalmenetluses rakendatavast. See, kuidas kujuneb trahv ja kellele see määratakse sõltubki asjaoludest, mida menetleja hindab kogumis.

Punktidega 42–49 eraldatakse vastutuse peatükist LKSi § 77, mis reguleerib loodusobjektile tekitatud kahju hüvitamist ja mis viiakse omaette peatükki 11¹. „Loodusobjektile tekitatud kahju“. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 24 lõike 5 nõuete järgi jagatakse § 77 sisu järgi kaheks paragrahviks, et vältida ühte pikka paragrahvi. Eelnõukohasesse § 77 jäävad kehtiva seaduse lõiked 1‒3 ja 11 ning § 77¹ jäävad kehtiva LKSi § 77 lõiked 4–10¹ (kahjumäärad).
Täpsustatakse ka § 77 lõikes 1 sätestatud volitusnormi ulatust, et hüvitise määrad kehtestatakse muu hulgas ka seaduse §-s 771 sätestatud piirsummasid aluseks võttes ning kaitstava loodusobjekti ohustatuse taset arvestades.
Kuna raamid kahju ulatuse ja kahju hüvitamise arvestamise aluste kohta peavad olema seaduses, siis on need eelnõusse lisatud (eelnõuga kavandatud § 77 lõige 12).
Samuti muudetakse volitusnormi sõnastust, muutes selle laiemaks/üldisemaks, mis kataks ära kõikide loodusobjektidega sh näiteks ranna ja kaldaga seotud keskkonnakahju. Volitusnorm kehtib üksnes keskkonnakahju kohta, mis määratud LKS alusel ja ei sisalda välistusi. Ka kehtivas sõnastuses sisalduv välistust (jahiulukite osas) ei olnud täielik.
Sõnastuse olulise muudatusega seoses on oluline märkida, et volitusnorm jääb oma asukohta, mistõttu jääb Vabariigi Valitsuse 08.04.2005. a määrus nr 69 „Kaitstava loodusobjekti või kaitsmata loomaliigi isendi hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse laskmisega tekitatud keskkonnakahju hüvitamise kord ja hüvitise määrad“ kehtima kuni muutmiseni või uue kehtestamiseni.

Paragrahvi 77 on lisatud lõige 2¹, mis sõnaselgelt sätestab, et keskkonnale kahju tekitanud isiku kohustus on tekitatud kahju hüvitada. Samuti lisatakse lõikesse 3 punktid 8 ja 9, millega soovitakse looduskaitseseaduse mõtet selgemini välja tuua ning (loodusobjektile tekitatud) kahjude loetellu lisatakse poollooduslike koosluste kahjustamine ja hävitamine ning võõrliigi loodusesse laskmine. Võõrliigi loodusesse laskmiseks loetakse nii aktiivset tegevust, nagu võõrliiki looma lahti laskmist, võõrliiki taime istutamist või külvamist, kui ka tegevusetust, mille tõttu ei ole takistatud võõrliigi levikut loodusesse (näiteks külmumata pinnasel metsa- või põllutöömasinatega sõitmisel läbi karuputke koloonia levitatakse seemneid, aiajäätmete loodusesse viimine). LKSi § 57 lõike 1 kohaselt on keelatud võõrliiki elusate isendite loodusesse laskmine, v.a metsaseaduse alusel metsapuudena kasvatada lubatud võõrpuuliikide istutamine ja külvamine. Kehtiva LKSi § 77 lõike 1 volitusnorm ja lõike 10¹ säte (kahju määr) käsitlevad kahju tekkimist võõrliigi laskmisega loodusesse, seetõttu parandatakse eelnõukohase muudatusega ilmselge eksimus ja täiendatakse ka sama sätte lõikes 3 kahju tekkimise alust.
Nagu ka teiste väärteomenetluste puhul on järelevalve võõrliigi juhtumite puhul lähtunud printsiibist, et tõendamiskoormis lasub menetlejal. Menetleja peab koguma kõik vajalikud tõendid: teo toimepanemise asjaolud, teo koosseisupärasuse, süülisuse, karistamise aluste olemasolu. Samuti on menetleja kohustus kõrvaldada ka kahtlused. Kui süü ei ole veenvalt tõendatud, tuleb väärteomenetlus lõpetada. Tõendid hinnatakse kogumis ja objektiivselt, järgides uurimisprintsiipi (VTMS § 31 lg 1). KeA kogub ütlused, avalikult internetis oleva teabe põhjal (näiteks on võõrliigist vähke veekogusse lastes tehtud sellekohane video ja see Facebooki avalikult üles riputatud. Või otsitakse taga kodunt metsa jooksnud pesukaru). Võrdleb avalikult kasutada olevaid kaardimaterjale. Näiteks MARU kodulehel olevaid kaarte, millelt on näha taimkatte levik, kasutatakse siis, kui tekib vaidlus, kas võõrriigist taime tõrjumisega on tegeletud või mitte. Kogu selle uurimise käigus selgubki, kas tegemist on süülise käitumisega või mitte. Samuti selguvad ka muud asjaolud, kas tegemist on teadmatuse, ettevaatamatusega vmt.
Ka haldusmenetluses kogutakse kõik konkreetse juhtumi lahendamiseks vajalikud asjaolud. Kui võõrliigist taimede levikut ei ole piiratud, siis enne ettekirjutuse tegemist või sunnimeetmete kasutamist selgitatakse välja, kas isik on üldse rakendanud mingisuguseid tõrjemeetmeid ja kui on, siis milliseid. Juhul, kui rakendatud on ebatõhusaid meetmeid, annab KeA omalt poolt info tõhusate tõrjemeetmete kohta, lepitakse kokku järgneva kontrolli läbiviimise aeg ning siis hinnatakse maaomaniku tegevuse tulemit. Ettekirjutuse tegemiseks on vajadus vaid siis, kui isik järjekindlalt eirab talle antud juhtnööre.

Lähtudes eespool selgitatud vastutusmäärade korrastamise ja tõstmise põhjendustest, on üle vaadatud ka keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise määrad. Lisatud on kaitstaval loodusobjektil oleva ja asjakohasesse registrisse kantud elupaiga, kaitse all mitteoleva linnu- ja imetajaliigi isendi, kivistise leiukoha ja ranna ning kalda piiranguvööndi hävitamise ja kahjustamise määrad. Määrasid tõstetakse proportsionaalselt kahjustatava loodusväärtuse väärtusega ehk ohustatusega. Suurendatakse kaitsealust liiki isendite ebaseadusliku hävitamise, elujõuetuseni vigastamise või ebaseadusliku püsielupaigast eemaldamise korral ning ka kahjustamise korral arvestatavaid keskkonnakahju maksimummäärasid. Samuti suurendatakse proportsionaalselt miinimummäärasid. KeA ettepanekule tuginedes tõstetakse miinimummäärad neljakordseks.
Kaitsealustele liikidele kehtestatakse määrad nii isendi kohta kui mõnel juhul ka isendi massi iga grammi kohta, kuna näiteks toodete (karulaugupesto, kaitsealuse orhidee ekstrakti sisaldav kosmeetika jms) korral ei ole võimalik kindlaks teha, mitu isendit on selle toote valmistamiseks kasutatud.
I kategooria kaitsealuse liigi ebaseadusliku hävitamise määra oluline tõstmine on muu hulgas vajalik, et rakendusaktis, Vabariigi Valitsuse 08.04.2005 määruses nr 69 „Kaitstava loodusobjekti või kaitsmata loomaliigi isendi hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse laskmisega tekitatud keskkonnakahju hüvitamise kord ja hüvitise määrad“ (edaspidi kahjumäärus), oleks teatud I kategooria liikide isendite, näiteks kotkaste ebaseadusliku ja kuritahtliku hävitamise korral keskkonnakahju määraks summa, mille alusel tekiks karistusseadustiku järgi nn oluline kahju. KeAl oleks alus sellise teo kahtluse korral algatada kriminaalmenetlus. Kriminaalmenetluse käigus tehtud uurimine võimaldab suurema tõenäosusega jõuda lahenduseni. Viimase viie aasta jooksul on I kategooria liikide isendite eest keskkonnakahju määratud kokku 37 800 euro ulatuses.
Keskkonnakahju määrade suurendamine mõjub ka preventiivse heidutusmeetmena.

Lisaks eespool mainitud proportsionaalsuse põhimõttele on § 77¹ lõike 3 punktis 2 sätestatud III kategooria kaitsealuse liigi kahjustamise korral arvestatava keskkonnakahju piirmäära tõstmise põhjuseks ka looduskaitseseaduse ja kalapüügiseaduse kooskõlla viimine. Praegu ületab kalapüügiseaduse (edaspidi KPS) alusel püüda lubatud kalaliigi isendi ebaseadusliku püügi korral (nt elektripüük) arvestatav kahju mitu korda (vt KPSi § 73 lg 6 – viie- ja kümnekordne määr) LKSi alusel kaitsealuse kalaliigi isendi korral arvestatavat kahjumäära. LKSi § 77 lõike 1 alusel vastuvõetud kahjumäärus ei erista kahjumäärade korral tegevusi, mille tagajärjel kahju tekkis. Seega tuleb LKSi ja KPSi alusel määratavad kahjumäärad ühtlustada. Selleks on kõige mõistlikum võimaldada teatud tegevuste korral määrata kolmekordne kahjumäär. Et kolmekordne kahjumäär vastaks LKSi piirmäärale, tuleb teha kõnealune muudatus seaduses.

Keskkonnakahju määramisel arvestab KeA ka tahtlusega. Kahjunõue esitatakse ebaseadusliku surmamise või hävitamise korral. See tähendab, et näiteks liikluses hukkunud linnu ega ka karu, ilvese ega hundi kohta keskkonnakahjunõuet ei ole võimalik esitada, kuna tegemist on õnnetusjuhtumiga, mitte kaitsealuse isendi vastu suunatud ebaseadusliku teoga.

LKSi alusel keskkonnakahju määramisel ei ole vastuolu keskkonnavastutuse seadusega (edaspidi KeVS). KeVS reguleerib keskkonnale tekitatud kahju heastamist ehk tegemist on endise olukorra taastamisega, kus keskkonnale kahju põhjustanud isik peab kahju reaalselt heastama (nt likvideerima reostuse, lisaks asustama kalapopulatsiooni taastamiseks kalamaimud, looma tingimused lindude pesitsemiseks jne). LKSi § 77 sätestab keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise, mis on rahaline hüvitamine ega ole otseselt seotud tegeliku olukorra taastamisega. Tegemist on erinevate reeglitega. Kui tegemist on kaitsealust liiki looma hukkamisega, lähtub KeA kahju arvutamisel LKSi alusel kehtestatud kahjumääradest. Kui tegemist on kaitsealuse liigi kahjustamise või kaitseala või kaitsealuse üksikobjekti kahjustamisega, siis selgitatakse välja, kas teoga on keskkonda kahjustatud ja milles kahjustamine seisnes. Seega on tagatud, et rakendatakse olukorras kohasemat hüvitamismeedet ning on välistatud, et samal ajal rakenduksid nii KeVSi alusel heastamine kui ka LKSi alusel kahju väljamõistmine. Kui kahju on võimalik KeVSi alusel heastada, rakendub alati heastamine ja rahalist nõuet kahju hüvitamiseks ei esitata. Kui kahju heastatakse KeVSi rakendussätte § 40 alusel, ei tule kahju LKSi § 77 alusel rahas tasuda.
KeVSi alusel kahju tuvastamine kaitstava liigi ja elupaiga ning elupaigatüübi puhul on väga keeruline ning kohati võimatu just algandmete puudumise tõttu. Seega on väga oluline, et on ette nähtud ka konkreetsed rahalised piirmäärad ning tekitatud keskkonnakahju on võimalik eri seaduste alusel välja nõuda rahas.
Keskkonnakahju on võimalik tuvastada mitme seaduse tähenduses ning LKSi-järgne kahju ei ole seotud KeVSis defineeritud kahjuga. Võib olla olukord, kus KeVSi tähenduses kahju tekitatud ei ole, küll aga on kahju tekkinud LKSi või mõne teise eriseaduse tähenduses. Iga seadus määratleb kahju eri viisil. Keskkonnakahju termin on kasutusel paljudes seadustes – metsaseaduses, kalapüügiseaduses jne – ning see ei tähenda, et tegemist peab olema ka keskkonnakahjuga KeVSi tähenduses.
Praktikas tuvastatakse liigi ja elupaiga korral KeVSi tähenduses enamasti keskkonnakahju oht, mitte kahju. Kui näiteks metsateatise alusel on nõue jätta liigi kaitseks kasvukohta teatud tihumeetrid metsa ning seda tingimust rikutakse, siis kohe ei ole võimalik tuvastada keskkonnakahju. Kahju tekib võib-olla alles seitsme aasta pärast, kui liik kaob valgustingimuste muutuse tõttu. Seega tuvastatakse praktikas enamasti keskkonnakahju oht, mille järel tuleb kohe rakendada meetmeid, et keskkonnakahju ei tekiks.
KeVSi alusel liigi või elupaiga kahjustamise juhtumeid on mõned üksikud aastas ja nendestki osal ei tuvastata lõpuks kahju ohtu ega nõuta hüvitusmeetmeid.

Punktiga 50 muudetakse maade omandamise rakendussätet nii, et maade omandamise nn teise järjekorra avaldused, mis on esitatud kuni 14.04.2013 ja kus kinnisasja omandamisel sisaldas tehing teavet kaitstava loodusobjekti kohta, kantakse samasse järjekorda teiste kinnisasja omandamiseks tehtud avaldustega ja lahendatakse järjekorra alusel. Selliseid avaldusi on 35, mis kehtiva LKS § 91 lõike 15 alusel ootavad nn teises järjekorras lahendamist pärast avalduste lahendamist, mille esitaja on omandanud kinnisasja enne selle kaitse alla võtmist või kohalduvad talle LKS § 20 lõikes 11 sätestatud erandid. Avaldused on oote järjekorras olnud üle kümne aasta ja ei ole näha, et nende lahendamisega saaks alustada ilma seadust muutmata. Riigile kinnisasja, mille sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud, võõrandamiseks saab kinnisasja omanik esitada avalduse endale sobival ajal ja avalduste esitamine toimub pidevalt. Seaduse muudatusega kaotatakse nn teine järjekord ja lahendatakse ootele jäetud avaldused.

Punktiga 51 lisatakse seadusesse rakendussätted.
Poolloodusliku koosluse kahjustamise ja hävitamise vältimiseks kehtestatakse normid, mis sätestavad LKSi tähenduses keelu, mida saab leevendada kaitse-eeskirjas. Kaitse-eeskirjade muutmine on aja- ja ressursimahukas, mistõttu antakse LKSi §-s 91 rakendussäte, et enne LKSi § 30 lõike 2 punkti 7 ja § 31 lõike 2 punkti 13 jõustumist moodustatud kaitstavatel aladel on nimetatud tegevus lubatud loodusobjekti valitseja nõusolekul. Lähtudes Riigikohtu 28.11.2019 lahendist nr 3-17-740, ei ole igasugune negatiivne tegevus poollooduslikel kooslustel tingimata selline, mida tuleb vältida. Tuleb vältida olulist mõju ala terviklikkusele, võtta arvesse ala eesmärgid ja nende täitmist mõjutavad antropogeensed ja looduslikud tegurid. Seega ilma rakendussätteta looksime olukorra, kus kuni kaitse-eeskirjade muutmiseni puuduks KeAl võimalus kaaluda tegevuse lubamist olukorras, kus sellel puudub oluline mõju ala terviklikkusele. Selline keeld tooks asjaolude kokkulangemisel kaasa ebaproportsionaalsed piirangud maaomanikele, olles seega vastuolus nii Euroopa Liidu asutamislepingu artikli 5 lõikega 4 kui ka põhiseaduse § 11 teise lausega.

Teise rakendussättega antakse Kliimaministeeriumile volitus 5 aasta pärast analüüsida 30% tõhusa kaitse regulatsiooni toimimist ja vajadusel teha ettepanekud selle muutmiseks. Rakendussäte annab selleks protsessiks ka paindlikkuse - +/- 1%, ehk analüüsi lähtealuseks ei ole täpselt 30%.

3.2 Eelnõu paragrahviga 2 muudetakse keskkonnaseadustiku üldosa seadust.

Maaomaniku teavitamiseks tema maal toimuvast inventuurist või uuringust on vajalik koguda andmeid vastavatesse andmebaasidesse (Eesti looduse infosüsteem). Eesti looduse infosüsteemis on keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 395 lõike 81 kohaselt lubatud töödelda isiku nime, isikukoodi ja kontaktandmeid. Selles loetelus ei ole märgitud isikule kuuluvaid kinnistuid, mille kohta on samuti vajalik andmeid koguda ja töödelda. Seega tuleb täiendada seaduses sätestatud andmekoosseisu.
Kavas on täiendada ka Eesti looduse infosüsteemi põhimäärust ja lisada sinna andmete säilitustähtaeg 25 aastat. Tähtaja pikk aeg tuleneb praktikas andmete kasutuse ajast. Näiteks on kohtuasjades vaja olnud tõendada kaitsekohustuse teatise kättesaamist üle 20 aasta tagauste juhtumite korral.

3.3 Eelnõu paragrahviga 3 muudetakse metsaseadust

Muudatuse jõustumise järel sätestab MS § 63 lõige 1, et Riigimetsa Majandamise Keskus (edaspidi RMK) omandab vara riigimetsa majandamiseks või tulu saamiseks või looduskaitseseaduse §-des 20 ja 203 sätestatud riigi ülesande täitmiseks RMK eelarves selleks määratud vahendite arvelt.
LKSi täiendamisel võimalusega riigile seada kaitstaval loodusobjektil metsamaale kasutusõigus on vaja anda MSis RMKle vastavad õigused. Vara on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti (TsÜS § 66).
MS §63 lõike 2 kohaselt on vara omandamine:
  1) vallas- ja kinnisasjade omandamine tasu eest või tasuta;
  2) teistele isikutele kuuluvate vallas- ja kinnisasjade kasutus- või asjaõiguste omandamine;
  3) teistele isikutele kuuluvate kinnisasjade koormamine piiratud asjaõigustega;
  4) nõudeõiguste omandamine.

Kasutusvaldus on asjaõigus (AÕS § 5 lg 1). Kasutusvaldus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud (kasutusvaldaja), on õigustatud kasutama kinnisasja ja omandama selle vilju (AÕS § 201 lg 1). Kasutusvaldajal on õigus asja vallata ja kasutada ning tal on õigus asja viljale (AÕS § 214 lg 1 ja 3). Kasutusvaldus ei ole üleantav (AÕS § 215). Kuivõrd kasutusvaldus on isikule kuuluv õigus (asjaõigus), mis annab õiguse asja kasutada ja omandada selle vilju (AÕS § 5 lg 1, AÕS § 201 lg 1, AÕS § 214 lg 1 ja 3), ning vara on rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum (TsÜS § 66), on kasutusvaldus oma olemuselt õigus, mis kuulub vara hulka.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõukohase seadusega ei võeta kasutusele uusi termineid.
LKSis kasutatakse „poolloodusliku koosluse“ terminit, kuid samatähenduslik on „pärandniit“, mida samuti kasutatakse erialakirjanduses, teadustöödes ja ka mõnes teises õigusaktis.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Vastutussätetel on puutumus järgmiste ELi õigusaktidega, mille järgi rikkumised eraldatakse eri väärteokoosseisudesse:
1) nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta;
2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/147/EÜ, loodusliku linnustiku kaitse kohta
3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1007/2009 hülgetoodetega kauplemise kohta;
4) nõukogu määrus (EÜ) nr 338/97 looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel.

6. Seaduse mõju

Seadusel puudub oluline sotsiaalne, sh demograafiline mõju, mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele ning regionaalarengule.
Paljude punktide korral on tegemist muudatustega, millega suuremas osas täpsustatakse kehtivat seadust ega muudeta väljakujunenud halduspraktikat, siis nendel uut mõju ei ole.

Kavandatavad muudatused ja nende mõju:

Mõju avaldav muudatus: sätestada raamid, mis on vajalikud looduskaitseseaduse ja Euroopa Liidu looduse kaitse eesmärkide tagamiseks (eelnõu § 1 punktid 1 ja 5).
Looduskaitseseaduse muudatuse ettepanekuga, sh 30% kaitse eesmärgi sätestamisega, ei võeta automaatselt alasid kaitse alla. Tegu on eesmärgiga, mille poole liikuda kaitstavate alade moodustamisega. Seega ei ole sättel ka otsest mõju. Kirjeldame kaudseid ja/või tulevikus realiseeruda võivaid mõjusid.

Muudatusel on positiivne mõju loodus- ja elukeskkonnale, aidates looduskeskkonna säilitamisega kaasa inimeste põhivajaduste ja elukvaliteedi tagamisele. See aitab paremini tagada meie ökosüsteemide ja seal leiduvate liikide kaitse.
Sätte kehtestamine aitab kaasa rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, seega on mõju välissuhetele positiivne. Looduse mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamise ja suurendamise vajaduse sätestavad nii strateegia „Euroopa 2020“ kui ka tegevuskava „Ressursitõhus Euroopa“. Elurikkuse vähenemise peatamiseks ja taastamiseks kinnitatud „Euroopa Liidu elurikkuse strateegia aastani 2030“ (EU Biodiversity Strategy for 2030) seab liikmesriigile konkreetsed ja mõõdetavad eesmärgid elurikkuse (liikide ja elupaikade seisundi) parandamiseks aastaks 2030. Säte toetab otseselt nende eesmärkide saavutamist. Mere 30% kaitset toetab lisaks Eesti merestrateegia ja Helcomi Läänemere tegevuskava.

Elurikkuse hoidmine on majanduslikult selgelt põhjendatud. On tõendatud, et hästi säilinud ja toimivad ökosüsteemid toovad märkimisväärset majanduslikku kasu, mis ületab elupaikade muutmise käigus saadud kasu. Hinnangute järgi on üldine tulude ja kulude suhe vähemalt 100:1 (https://www.science.org/doi/10.1126/science.1073947).
Elurikkuse säilitamine toob nii otsest kui kaudset majanduslikku kasu paljudele majandussektoritele. Paljud sektorid ja ettevõtjad sõltuvad geneetilisest mitmekesisusest, liikidest ja ökosüsteemist, mis on nende tegevuse olulisteks eeldusteks (näiteks põllumajandus) või koguni tootmissisenditeks (näiteks ravimitööstus). Suur osa sisemajanduse kogutoodangust sõltub loodusest ja selle hüvedest ning eriti sõltuvad sellest kolm suurimat majandussektorit – ehitus, põllumajandus (sh metsandus) ning toiduainetööstus. Oluline koht on loodusel ka turismis (loodusmatkad, linnuvaatlused, taimeretked, loodusfotograafia jmt), mis avaldab positiivset mõju eeskätt kohalikule tööhõivele ja ettevõtlusele (majutus, toitlustus, transport jne) ning toetab regionaalarengut ja asustuse säilimist maapiirkondades.

Muudatusel on positiivne mõju ka sotsiaalvaldkonnale, sh rahva tervisele, kuna riikliku kaitsega aladel säilivad looduslikud alad, kus saab jätkuvalt virgestustegevusi teha. Teadusuuringud näitavad looduse otsest positiivset mõju inimeste tervisele – nii haigusi ennetavalt kui ka leevendavalt ja ravivalt. Positiivne mõju majanduses avaldub seega kokkuhoitud tervisekulude kaudu, kuid ka inimeste kvaliteetsema ja suurema tööpanuse kaudu. Teiselt poolt näitavad viimase aja uuringud ka otsest seost looduskoosluste hävimise ja üleilmsete haigusepideemiate puhkemise vahel.

Muudatusel võib olla mõju eelarvele (nii KOVi kui ka riigieelarvele) riikliku kaitse alla võetavatel aladel kehtima hakkavate maamaksuvabastuste, seal makstavate metsatoetuste ja võimaliku kinnisasjade riigile omandamise tõttu. Nende kulude täpsem suurus sõltub kaitse alla võetaval maal, sh metsamaal, kehtima hakkavatest piirangutest ja see selgub kaitse alla võtmise menetluses, mille käigus otsustatakse kaitse alla võetava ala täpsed piirid, tsoneering ja kaitsekord. Kaitse alla võtmise menetlusse on kaasatud kõik puudutatud maaomanikud ja kohalikud omavalitsused.

Maamaksu saab arvutada, lähtudes näiteks eeldusest, et lisaks hakkab 30% maismaa kaitse täitumisel maamaksusoodustus kehtima veel umbes 2,5% (sh projekteeritavad alad). Praegu ei ole teada, millise kaitsekorra need eesmärgi täitmiseks kaitse alla võetavad alad saavad. Kui umbes pool nendest aladest läheb range kaitse alla, kus hakkab kehtima 100% soodustus, ja pool leebema kaitsekorraga vööndisse, kus kehtib 50% soodustus, ja võttes arvesse, et maatulundusmaal on maksimaalne maksumäär 0,5%, maksustamishind metsamaal on 0,13 €/m2 ja looduslikul rohumaal 0,2 €/m2, oleks maksimaalne KOVide tulubaasi saamata jääv tulu kokku ~750 000 eurot aastas. Kui arvesse võtta ka maamaksu tõusule kehtestatud kasvupiirang, siis tegelik laekumata maamaks oleks tõenäoliselt väiksem.
KOVidele kompenseeritakse looduskaitseliste piirangute tõttu maamaksust saamata jäänud tulu Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi hallatava tasandusfondi kaudu.
Kuna uute alade kaitse alla võtmisel keskendutakse valdavalt riigimaadele, siis ei teki olulist mõju kompensatsioonimeetmeteks tehtavate kulude kujul. Aga arvestada tuleb võimalusega, et 30% eesmärgi täitmisega võib kaasneda vajadus suunata rohkem vahendeid tasandusfondi kui praegu.

Saamata jäänud tulu saab arvutada, lähtudes sellest, et praegu on väljaspool 30% kaitset 2,5% maismaast ehk umbes 135 000 ha. Nendel aladel, kus mets läheb range kaitse alla ehk igasugune majandustegevus on välistatud, on otsene aastane saamata jääv tulu 167 eurot hektari kohta aastas (RMK hinnangu ja ülalviidatud Eesti Maaülikooli uuringu järgi). Ja Statistikaameti andmetel (EM001: ettevõtete majandusnäitajad, näitaja, tegevusala, tööga hõivatud isikute arv ning vaatlusperiood) on metsamajandamise ja puidutööstuse agregeeritud lisandväärtus 110 €/tm (2022. aasta seis, metsamajandamise haru puhul on arvestatud Eestist raiutud puidu hulka ja puidutööstuse puhul Eesti puidu ja imporditud puidu hulka). Sealjuures Keskkonnaagentuuri 2022. a andmete alusel on metsa keskmine tagavara 216 tm/ha.
Aga tegelik saamata jääv tulu ja loomata jääv lisandväärtus sõltuvad sellest, milline kaitse alla võetava ala kaitsekord kehtestatakse. Ja samavõrd sõltub see ka metsa tegelikust seisundist, sh küpsusastmest, aga ka sellest, millised piirangud kehtiksid selle maa majandusmetsana majandamisel.

Arvestades, et Eestil on ELi liikmena kohustus vähendada kasvuhoonegaaside heidet ja suurendada süsiniku sidumist, on tegemist olulise protsessiga. Kaitstavate alade valimis olevate loodusalade – metsade, soode ning pärandniitude – biomassi on seotud kümneid miljoneid tonne süsinikku, mille rahaline väärtus CO2 ekvivalentides on omakorda sadu miljoneid eurosid.
Just elurikkus võimaldab süsiniku sidumise ja pikaaegse (sadadesse aastatesse ulatuva) looduslikes ökosüsteemides talletamise, temperatuuriregulatsiooni ja üleujutusriskide vähendamise kaudu kliimamuutuste kahjulikke mõjusid inimkonnale leevendada ja nendega kohaneda. See on tõhusaim ja odavaim viis kliimamuutuste mõju leevendamiseks. Elurikkuse hävinemine ei ole mitte ainult keskkonnaküsimus, vaid ka arengualane, majanduslik, sotsiaalne ja eetiline küsimus.
Seega tuleb arvestada ka kaitsealade laiendamise laiemat mõju – ökosüsteemi pakutavat kasu ühiskonnale. Ökosüsteemi hüvedega arvestamist on oluliseks pidanud ka Riigikohus, kes toonitas, et riiklike looduskaitse eesmärkide täitmiseks tuleb loodusressursside kasutusse lubamisel majanduslike argumentide kõrval arvestada ka ökosüsteemi (Riigikohus https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/?asjaNr=3-20-1657/78).

Võttes aluseks maismaaökosüsteemide kaardistamise ja hinnastamise metoodika, on Keskkonnaagentuuri arvutuste kohaselt ökosüsteemi hüvede hind metsas 116 481 €/ha, niidul 90 445 €/ha ja soodes 210 293 €/ha. Seajuures ökosüsteemi tegelik väärtus on suurem, sest ökosüsteemide keskmiste hindade leidmiseks on kasutatud ELME2 („Eesti maismaaökosüsteemide hüvede (ökosüsteemiteenuste) sotsiaalmajandusliku väärtuse üleriigiline hindamine ja kaardistamine“) projekti üksnes kahe suurima rahalise väärtusega ökosüsteemi hüve – globaalse kliima reguleerimine ja veevoogude reguleerimine – summat. Kusjuures globaalse kliima reguleerimise indikaatorid on mullas oleva orgaanilise süsiniku ning puitsesse biomassi seotud süsiniku kogus. Süsiniku hinnastamiseks on kasutatud viimase kümne aasta keskmist CO2 ETSi (Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteem) hinda
30,7 €/t.
Tulevikus 30% täitumise järel on vaja kaitse alla võtmisega paralleelselt hakata tegelema ka olemasolevate objektide kaitse alt välja arvamisega, mis tähendab sisu poolest samasugust ja sama mahukat menetlust, kui on kaitse alla võtmine. Kuna ka praegu hindab KeA kaitsealade kaitse tulemuslikkust ja tõhusust ning tegeleb paralleelselt ka kaitsealuste objektide kaitse alt välja arvamisega, siis lähiajal KeA koormus ei muutu.

Muudatuse sihtrühm on väga lai – kõik looduskaitse ja loodusest sõltuva majandusega seotud inimesed ja organisatsioonid. Täpsemad mõjutatud sihtrühmad ja nende suurus sõltub kaitse alla võetavate alade suurusest, piiridest, tsoneeringust, kehtima hakkavatest piirangutest jms looduskaitsega kaasnevatest asjaoludest.

Mõju avaldav muudatus: Võimalus sõlmida eramaa omanikuga leping loodusväärtuse kaitseks väljaspool kaitstavat looduobjekti (eelnõu § 1 punkt 10).
Muudatusel on positiivne mõju elurikkusele, kuna loob raamistiku, mis võimaldab säilitada väärtusi vabatahtlikult ja koostöös maaomanikuga. Suurendab võimalust hoida olulisi liike ja elupaiku ka kohtades, mida ei loetleta ametlike kaitsealade hulka, aga mis on looduse säilimise seisukohast olulised

Sihtrühm I: maaomanikud. Positiivne mõju metsamaa omanikele, kes soovivad panustada looduskaitsesse ja enda maal asuvaid loodusväärtusi paremini hoida ja kaitsta. Sihtrühma suurus sõltub huvitatud maaomanike arvust.

Sihtrühm II: Keskkonnaamet ja keskkonnainvesteeringutega tegelev riigi sihtasutus (KIK). Töökoormus võib tõusta seoses lepingute ettevalmistamise ja sõlmimisega. Kuna hetkel ei ole ette nähtud vahendeid selliste lepingute sõlmimiseks, siis töökoormuse muutust ei saa täpsemalt hinnata.

Mõju avaldav muudatus: kaitse alla võtmise eelduste loetellu lisatakse „tähtsus ökosüsteemide sidususe tagamisel“ (eelnõu § 1 punkt 2). Sellisel täiendusel on positiivne mõju looduskeskkonnale, kuna see annab parema võimaluse tagada ohustatud taime- ja loomaliikide levimis- ja sigimisvõimalused ökosüsteemide vahel ning aitab vältida loodusalade asurkondade geneetilist vaesestumist.
Kaudselt puudutab see muudatus näiteks kaitse alla võtmisel ekspertiisi tegijaid, aga otsest sihtrühma muudatusel ei ole.

Mõju avaldav muudatus: uued kohustused arendajale hüvitusalade määramisel (eelnõu § 1 punkt 3).
Seadusemuudatusega suureneb mõju suurte infrastruktuuri või muude avalikkuse jaoks esmatähtsate projektide (nt riigikaitse) arendajatele, kes peavad hüvitusalade määramisel saavutama kokkuleppe maaomaniku või -haldajaga. Näiteks Nursipalu harjutusväljaku laiendamise tõttu määrati hüvitusalad 6336 ha ulatuses RMK hallata olevas majandusmetsas. RMK 2024. aasta sügisel tehtud arvutuste alusel on selle ala metsamaterjali likviidne hetkeväärtus kokku 81,2 miljonit eurot ja aastane metsamajanduse brutokasum 1,18 miljonit eurot. Metsamajanduse brutokasum on puidu müügitulu, millest on maha arvatud metsamaterjali varumise ja transpordiga seotud otsekulud ning metsauuendamise ja -kasvatusega seotud otsekulud. See teeb ühe hektari majandatava metsa hüvitusalana kaitse alla võtmise kompenseerimise vajaduseks keskmiselt 186 eurot hektari kohta aastas.

Sihtrühm: infrastruktuuri või muude avalikkuse jaoks esmatähtsate projektide arendajad, maaomanikud ja -haldajad (sh RMK). Mõjutatav sihtrühm sõltub otseselt projekti, arenduse mastaapsusest. Kuna eelduslikult väga suuri projekte on vähe, on ka sihtrühma suurus tõenäoliselt väike.

Mõju avaldav muudatus: lisatakse kohustus KOVile loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse eelnõu kooskõlastada Kliimaministeeriumiga (eelnõu § 1 punkt 4).
Muudatusel on positiivne mõju, parandab koordineerimist. Kaitsealade moodustamine on tihedalt seotud riiklike elurikkuse kaitse eesmärkide ja rahvusvaheliste kohustustega (nt ELi loodusdirektiivid, strateegiad). Kliimaministeeriumi kooskõlastus tagab, et KOVide algatused toetavad riigi prioriteete.
Kuna KOV kaitsealad lähevad 30% arvestusse, on oluline arvestada mõju looduskaitsele ja elurikkusele laiemalt. Riigi tasandil saab seda protsessi paremini suunata, tuginedes laiematele teadusandmetele ja loodusväärtuste võrgustikele, millised piirkonnad on prioriteetsed kaitsmiseks ja olulised 30% eesmärgi täitmisel.
Mõningane negatiivne mõju on juhul, kui KOV tahab üksnes kohaliku väärtuse kaitseks kaitseala moodustada, siis võib kooskõlastamisega kaasnev bürokraatia ja sellest tulenev viivitus olla ebamõistlik. Ka tõuseb sellega seoses mõningal määral KOV-de töökoormus.
Samuti vähendab muudatus kohaliku tasandi rolli ja autonoomiat, KOVide iseseisvat otsustusõigust. KOVide algatusõigus võib de facto nõrgeneda, kui riik hakkab tugevalt suunama või isegi takistama mõningaid kaitsealgatusi.

Praktikas sõltub mõju kooskõlastusmenetluse rakendamisest. Kui see on selge, kiire ja toetav, on see kasulik tööriist. Kui menetlus muutub takistuseks või poliitiliselt kallutatud, võib see pidurdada kohaliku initsiatiivi.
Kokkuvõttes on mõju väike, kuna KOV kaitsealasid on suhteliselt vähe (täna 24). Muudatus on positiivne samm koordineeritud ja teaduspõhise looduskaitse suunas, kui see on hästi rakendatud.

Sihtrühm: KOVid, kes kavatsevad moodustada kohaliku tasandi kaitseala. Ka praegu on KOVidel kohustus kooskõlastada kaitseala moodustamine Kliimaministeeriumiga, kui see kattub maardlaga. Seega on KOVidel kogemus olemas, mis vähendab muudatuse negatiivset mõju.

Mõju avaldav muudatus: poollooduslike koosluste sätete täpsustamine (eelnõu § 1 punktid 17 ja 18).
Poollooduslike koosluste sätete täpsustamisel on oluline positiivne mõju keskkonnale. Sihtkaitsevööndi ja piiranguvööndi sätete täiendamine poollooduslike koosluste kaitsenõuetega ei too kaasa olulist mõju, kuna täpsustatakse olemasolevat korda. Mõju looduskeskkonnale on positiivne, kuna väheneb võimalus, et kaitstavatel aladel poollooduslikke kooslusi siiski kahjustatakse.

Sihtrühmad: Sätete muudatused loovad nii maaomanikele kui ka kaitseala valitsejale selgema ja ettearvatavama õigusruumi, mida kohaldada poollooduslike koosluste kaitse valdkonnas. Täpsustatud õigusnormid vähendavad tõlgendamiserinevuste võimalust, tugevdavad õiguskindlust ning annavad kõigile asjaosalistele parema aluse oma õiguste, kohustuste ja piirangute mõistmiseks ning rakendamiseks. See aitab vähendada halduspraktikas tekkivaid ebakindlusi, lihtsustada õigusnormide rakendamist ning toetada poollooduslike koosluste kaitse eesmärkide edukat elluviimist.

Mõju avaldav muudatus: maaparandussüsteemide hoiutööde lisamine nende tegevuste hulka, mida ei või kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ega kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis teha kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta ja võimalus piiranguvööndis kaitse-eeskirjaga reguleerida maaparandussüsteemide rekonstrueerimis- ja hoiutöid (eelnõu § 1 punktid 6, 19 ja 20).
Muudatusel on oluline positiivne mõju keskkonnale, kuna aitab paremini kaitsta ka piiranguvööndi liike ja elupaiku, kelle jaoks veerežiim on oluline, ning vähendada maaparandustöödega kaasnevaid riske. Samuti on muudatusel positiivne mõju rahvusvahelisele suhtlusele, kuna aitab lahendada Natura hindamise käigus tekkinud maaparanduse mõju hindamisega seotud probleeme (vt seletuskirja peatükk „Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs“).
Kaitsealade piiranguvööndisse jääb u 19 000 hektarit sookooslusi ja märgasid metsasid on piiranguvööndites ligi 70 000 hektarit. Kuigi kõik nendest aladest ei ole kuivendusest mõjutatud, on see ligikaudne pindala, mida muudatus võib positiivselt mõjutada.

Kaasnev mõju: maaparandus, sh maaparandushoid, mõjutab ümberkaudseid elupaiku ja seega sealseid maaomanikke. Samas kaalutakse ja arutatakse võimalikke piiranguid juba kaitse-eeskirja koostamise käigus, kus huvitatud maaomanikud saavad kaasa rääkida ja on võimalik leida negatiivset mõju vähendav kompromiss. Piiranguvööndis kaitse-eeskirjaga maaparandussüsteemi hoiu- ja rekonstrueerimistöödele tingimuste seadmise ja keelamise võimaluse sätestamine on proportsionaalne, kuna võimaldab veerežiimist sõltuvate liikide ja elupaikade tsoneerimist võrreldes sihtkaitsevööndiga, mis oluliselt piirab kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist, vähem sihtotstarbelist kasutamist piiravasse piiranguvööndisse. Kaitse-eeskirjaga piiranguvööndis maaparandussüsteemide hoiu- või rekonstrueerimistöödele tingimuste seadmisel või nende keelamisel kaasatakse Maa- ja Ruumiamet kaitse-eeskirja menetlusse ja hinnatakse piirangute seadmisega kaasnevaid mõjusid.

Sihtrühm I: Keskkonnaameti ametnikud (looduskasutuse osakonna töötajad). Ühelt poolt kasvab töökoormus, kuna LKSi § 14 lõikesse 1 lisatakse valitseja nõusoleku kohustus maaparandussüsteemide rekonstrueerimisel ja sette eemaldamisel ning hooldustöödel poldri ehitamisel. Samas väheneb § 31 täiendusega KeA töökoormus ja kinnisasja omaniku halduskoormus, kuna muudatuse jõustumise järel saab seada maaparanduse hooldamisel tingimusi või need keelata juba kaitse-eeskirjaga ja §-s 14 sätestatud valitseja nõusoleku küsimine ei ole enam asjakohane. Kui konkreetsed tingimused on kaitse-eeskirjas kirjas, siis neid tegevusi kaitsealal ka ei planeerita ning väheneb töökoormus ja bürokraatia, mis tuleb keskkonnamõju hindamise protsessi läbimisest.

Sihtrühm II: maaomanikud. Koosluste taastamise töid on kavas teha eelkõige riigimaadel, eramaadele minnakse erandjuhtudel ja üksnes juhul, kui selleks on saadud maaomaniku nõusolek. Seega on mõju maaomanikele minimaalne.

Mõju avaldav muudatus: väljaspool kaitstavat ala inventuurist või uuringust teavitamine ja võõral maal viibimine (eelnõu § 1 punkt 7).
Muudatusel positiivne mõju. Suureneb eraomandi puutumatuse austamine. Omanikul on võimalik oma õigusi ja privaatsust paremini kaitsta. Samuti kasvab usaldus erineva looduskaitselise tegevuse vastu. Läbipaistvam suhtlus aitab vähendada umbusku riigi või uuringute tegijate vastu.
Parem teavitamine aitab ennetada konflikte. Kui maaomanik on teadlik tegevusest ja selle toimumise ajast, väheneb tõenäosus, et inventuur või uuring tuleb katkestada maaomaniku vastuseisu tõttu. Vähenevad võimalused hilisemate vaidluste või kaebuste tekkeks.
Negatiivsed või piiravad mõjud on seotud asjaoluga, et inventuuri või uuringu tegemise ajagraafik võib pikeneda. Kokkuleppe saavutamine õuemaal võib viivitada ja teatud juhul isegi takistada tegevust, eriti kui omanik on kättesaamatu või keeldub koostööst ja konkreetse inventuuri või uuringu tegemine ei ole teisel ajal ega kohas võimalik. Teatud tööde puhul võib sobiv ajavahemik olla lühike (nt liigispetsiifilised aknad), mistõttu võib uuring sootuks ära jääda ja seega piirata või takistada oluliste keskkonnaandmete kogumist. Õuemaal inventuuri tegemine on siiski erandlik ja neid juhtumeid ei ole palju.
Negatiivne mõju on ka töökoormusele. Teavitamise ja kokkuleppimise protsess tähendab lisatööd ning potentsiaalselt ka lisakulusid nii riigiasutustele kui ka uuringufirmadele.
Kokkuvõttes tugevdab see muudatus maaomaniku õigusi ja usalduslikku suhtlust, kuid võib keerulisemaks muuta riiklikult oluliste uuringute ja inventuuride tegemise, kui puudub koostöötahe.

Sihtrühm I: inventuuri või uuringut tegev või telliv asutus või uuringufirma. Peamiselt kogub keskkonnateavet Keskkonnaamet. Uuringuid ja inventuure viiakse läbi ka näiteks Natura hindamise käigus ning seetõttu on asutuste ring laiem. Samas on Natura hindamise kohustusega haldusmenetlused avalikud ning kinnisasja omanikud niikuinii kaasatud. Ja kuigi juba täna saadab Keskkonnaamet maaomanikele teate kavandatavast uuringut või inventuurist, siis seadusesse lisatava konkreetse ja põhjalikuma teavituskohustusega kaasneb nimetatud asutuste töökoormust. Kui kavandatud uuringu või inventuuri kohta saadetakse isikutele üldisem teade e-posti teel, siis õuemaa puhul on suhtlust omanikuga rohkem. Samas on õuemaal keskkonnateabe kogumine pigem erandlik ja selleks vajadus väike, mistõttu teate saatmine ning omanikuga suhtlemine ei kujuta endast seetõttu olulist töökoormust. 01.10.2025 seisuga jääb üleni või osaliselt õuemaale 111 I ja 1954 II kaitsekategooria liigi elupaika. Sellest omakorda osaliselt või üleni asub kaitstaval alal 62 I ja 1079 II kaitsekategooria liigi elupaika. Võrdluseks 2024 aasta alguses asus õuemaal 115 I ja 1842 II kaitsekategooria elupaika. Neist kaitstaval alal 66 I ja 1043 II kaitsekategooria liigi elupaika.

Sihtrühm II: maaomanikud. (2025 aastal saadeti 4127 teavitust) Positiivne mõju, kuna maaomanikud on paremini informeeritud enda maal toimuvatest tegevustes ja vajadusel on võimalus neil ka osaleda. Kui uuringu/inventuuri käigus leitakse kaitset vajavaid objekte (nt kaitsealused liigid või elupaigad), on maaomanikul parem arusaam, kuidas otsused kujunevad, ning võimalus võimaliku edasise menetluse käigus varakult oma seisukohti esitada. Varajane teavitamine ja koostöö parandab maaomanike ja riigi/teadlaste vahelist suhet. Õiguskindlus suureneb, sest omanik on paremini informeeritud ja hilisemaid vaidlusi võib olla vähem. Samuti väheneb risk, et looduskaitselised otsused tunduvad omanikele pealesurutud.

Mõju avaldav muudatus: täiendatakse § 15 lõiget 1, et ka kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavate loodusobjektide juurde viivad teed ja rajad on päikesetõusust päikeseloojanguni avalikuks kasutamiseks (eelnõu § 1 punkt 8). Mõju on positiivne, suureneb avaliku juurdepääsu õigus kaitstavatele loodusobjektidele ja tagatud on ühtne lähenemine, kuna inimese jaoks ei ole vahet, millisel tasandil on loodusobjekt kaitse alla võetud. Nii nagu riiklikel kaitsealadel on ka KOV tasandil kaitstava loodusobjekti puhul üheks eesmärgiks pakkuda avalikkusele võimalusi virgestustegevusteks ja looduses viibimiseks.

Mõju avaldav muudatus: kaotatakse ära volitusnorm valdkonna eest vastutava ministri määrusele, mis kehtestaks kaitstava loodusobjekti piires oleval kinnisasjal liikumiseks teadustöötajale õiendi väljastamise tingimused ja õiendi vormi (eelnõu §1 punkt 9).
Muudatusel ei ole olulist sisulist mõju, kuna juba täna annavad teadusasutused selliseid õiendeid pigem vabas vormis.
Muudatusel on positiivne mõju ülereguleerimise vähendamisele. Ei ole mõistlik seadusega anda volitusnorm määrusega täiendava regulatsiooni ja üksnes teadusasutusele mõeldud spetsiaalse õiendi vormi kehtestamiseks.

Mõju avaldav muudatus: riigile kinnisasja võõrandamise alternatiivina võimalus isikutel võõrandada riigile metsa kasutamise õigus nii, et maa jääb senise omaniku omandisse (eelnõu §1 punktid 11 ja 12).

Sihtrühm I: Esialgu suurenevad uue meetme rakendamise sissetöötamisega kulud ja töökoormus Keskkonnaametis ja Riigimetsa Majandamise Keskuses. Aga kuna tegemist on sama eelarvega, mis on ette nähtud maade riigile omandmaiseks, siis pikas vaates ei saa KeA töökoormus olla oluliselt suurem, kui see on juba täna. Samuti võib esialgu, enne süsteemi korralikku sissetöötamist suureneda vaidluste arv.

Sihtrühm II: Positiivne mõju looduskaitseliste piirangutega maaomanikele, kes soovivad küll saada kompensatsiooni piirangute talumise eest, aga jääda maaomanikuks. Neile tekitatakse alternatiiv maade võõrandamise kõrvale.

Mõju avaldav muudatus: liigi tegevuskavade lisamine aluseks kaitseala valitsejale tegevuse korraldamisel (eelnõu § 1 punkt 13). Sisulist mõju ei ole, kuna juba täna lähtub Keskkonnaamet tegevuste korraldamisel muuhulgas ka liigi tegevuskavadest.

Mõju avaldav muudatus: tühistatakse kohustus edastada pruunkaru talvitumispaiga maaomanikule kaitsekohustusteatis (eelnõu § 1 punktid 14, 15 ja 22). Muudatusel on positiivne mõju KeA töökoormusele, kuna kaitsekohustusteatiste väljastamine on pikem ja keerulisem protsess, kui on teavitus. Teavitus edastatakse KeA arendatud spetsiaalse teavitussüsteemi kaudu. Samas on see mõju väike, kuna aastas väljastatakse kümmekond kaitsekohustusteatist.
Samuti puudub negatiivne mõju looduskeskkonnale, kuna teavitussüsteemiga saab samaväärselt tagada pruunkaru talvituspaikade kaitse.

Mõju avaldav muudatus: seadusesse lisatakse võimalus koostada kaitsekorralduskava ka ranna ja kalda kaitse korraldamiseks (eelnõu § 1 punktiga 16). Mõju ei kaasne, kuna tegevuskava kehtestamine ei too automaatselt kaasa piiranguid. Tegevuskavaga antakse ülevaade olemasolevast olukorrast ja ohuteguritest ning seatakse eesmärgid ja kirjeldatakse võimalikke meetmeid nende saavutamiseks. Teoreetiline mõju on Keskkonnaameti töökoormusele, kes on kaitsekorralduskavade ettevalmistaja ja kinnitaja. Aga kava koostamise võimalus iseenesest seda mõju kaasa ei too.

Mõju avaldav muudatus: kohaliku omavalitsuse tasandi looduskaitsesätete täpsustamine (eelnõu § 1 punk 21).
Muudatusel on positiivne mõju keskkonnale. Kaitset vajavate liikide ja koosluste tuvastamine enne arenduse elluviimist tagab nende säilimise. Parem ülevaade ala loodusväärtustest tõstab ala ökoloogilist väärtust ja sellel võib olla positiivne mõju näiteks loodusturismi puhul. Haljastuse inventeerimise korra kehtestamine ei ole kohustuslik ja iga KOV võib vajadusel selle kehtestada enda vajadusi/võimekust arvestades või jätta see üldse kehtestamata. Mõjud avalduvad üksnes nendes omavalitsustes, kes haljastuse inventeerimise korra kehtestavad.

Sihtrühm I: maaomanikud. Sihtrühma suurust ei ole võimalik hinnata, kuna mõju maaomanikele avaldub üksnes juhul, kui KOV haljastuse inventeerimise kohustuse ette näeb. Haljastuse inventeerimise nõudega seoses võivad maaomanikule kaasneda kulud (palgates botaaniku või keskkonnaeksperdi). Haljastuse inventeerimisega võib kaasneda piirang edasisele maakasutusele (kui inventuuris avastatakse kaitsealuseid liike või elupaiku).
Samas annab inventeerimine maaomanikule parema ülevaate kinnistu loodusväärtustest ja võib suurendada huvi nende säilitamise vastu.

Sihtrühm II: KOVi ametnikud.
Volitusel, mis annab KOVile õiguse ja pädevuse kehtestada haljastuse inventeerimise kord, ning kinnistuomaniku kohustus enne kavandatavat ehitustegevust nõuetekohaselt haljastus inventeerida, on positiivne mõju keskkonnale, kuna see annab kohalikule omavalitsusele parema võimaluse planeerida elurikkust säilitavat ja suurendavat, kaitsealuseid liike kaitsvat haljastust ning tagada ohutut ja keskkonnasäästlikku ehitustegevust. Praegu tulevad sellised kohustused rahvusvahelistest kokkulepetest ja seadustest, kuid seadusandja ei ole andnud kohaliku omavalitsuse üksusele nende kohustuste täitmiseks sõnaselget volitust. Sättel on positiivne mõju ka KOVi töökorraldusele, kuna annab selged ja ühesed suunised. Mõningane negatiivne mõju võib olla KOV-ide töökoormusele, aga seda tasandab asjaolu, et KOV ilmselt hindab eelnevalt oma võimekust uut korda rakendada.

Mõju avaldav muudatus: kaotatakse kohustus, et KeA peab iga kord reageerima, kui tuleb teade surnuna leitud kaitsealusest loomast, ja väljastama loa, kui leidja soovib selle endale jätta (eelnõu punkt 23-25). Muudatusel on positiivne mõju KeA töökoormusele, kuna KeA ei pea iga kord väljastama luba, kui tuleb teade surnuna leitud kaitsealusest loomast. KeA peab reageerima üksnes siis, kui soovib seda looma endale jätta. Selliseid juhtumeid on väga vähe.

Mõju avaldav muudatus: vastutussätetes trahvimäärade, väärteokoosseisude ja menetluspädevuse muutmine (eelnõu § 1 punktid 26–41).
Ajakohastatud vastutussätted (eriti juriidilise isiku karistusmäärade tõstmine) tagavad õiglasema karistuse ning vastutuse õigusselguse.

Juriidiliste isikute karistusmäärade suurendamine koos väärteokoosseisude täpsustamisega muudab karistused proportsionaalseks karistusseadustikus sätestatuga ja viib need rohkem kooskõlla rikkumise iseloomuga. Olulist negatiivset mõju ei tohiks see kaasa tuua, kuna uued määrad on kooskõlas muutustega, mis on toimunud majanduses ja elatustasemes, ning on seega ootuspärased. Samuti ei ole põhjust eeldada, et pärast maksimummäärade tõstmist hakatakse neid rohkem määrama.
Maksimaalse võimaliku karistusmäära tõstmine avaldab kindlasti preventiivset mõju, eelkõige sellistele rikkumistele, mis praegu tegevuse kavandamisel n-ö arvestatakse eelarvesse. Sellisteks rikkumisteks on kaitsealal ehitamine, maastiku ümberkujundamine, vaadete avamine raietega. Kirjeldatud tegevuste puhul ei ole sageli võimalik (v.a raied) keskkonnale tekitatud kahju arvutada, kuigi kahju maastiku ilmele võib olla korvamatu. Seega sätestatakse piisavalt tõhus karistus, mille rakendamise korral rikkumine end ära ei tasuks. Keskkonnaameti hinnangul võiks ärahoitavate rikkumiste arv olla 10–15% ringis, mis arvestades, et rikkumiste arv Eestis ei ole väga suur, on hea tulemus.
Tiheasustusalal puude ebaseadusliku raie menetlemise jätmine üksnes kohaliku valla- või linnavalitsuse pädevusse ei too neile kaasa lisatööd, kuna nad tegelevad juba praegu sellega.

Väärteokoosseisude täpsustamine on positiivse mõjuga, kuna suurendab õigusselgust ja võimaldab inimesel paremini aru saada, mille eest talle täpsemalt karistus on määratud.

Sihtrühm: seaduse nõuete rikkujad. Menetluste statistikale tuginedes on see arv keskmiselt paarsada isikut aastas.

Mõju avaldav muudatus: muudetakse loodusobjektile tekitatud kahju määramise regulatsiooni (eelnõu § 1 punkt 42-49) Olulist mõju ei kaasne, kuna muudatused on seotud olemasoleva regulatsiooni täpsustamise ja õigusselguse suurendamisega ning uued määrad on kooskõlas muutustega, mis on toimund majanduses ning elatustasemes, ja on seega ootuspärased. Samuti vähendab seadusemuudatuse mõju asjaolu, et seadusega kehtestatakse üksnes piirmäärad. Konkreetsed määrad kehtestatakse määrusega, mille ette valmistamisel hinnatakse mõju eraldi.

Sihtrühm I: Keskkonnaameti ametnikud. Mõju ei ole, kuna keskkonnakahju menetlemine ei sõltu määrade suurusest. Positiivne mõju on keskkonnakahju määrade täpsustamisel, kuna sellega seoses muutub nende määramise menetlus selgemaks ja lihtsamaks.

Sihtrühm II: maaomanikud ja ettevõtjad. Mõju on keeruline hinnata, kuna see avaldub üksnes juhul, kui maaomanik või ettevõtja tekitab oma tegevusega kahju loodusobjektile, mille juhtumise tõenäosust ja ulatust ei ole võimalik prognoosida.

Mõju avaldav muudatus: Maade omandamise nn teise nimekirja kaotamisel (eelnõu § 1 punkt 50) on positiivne mõju maaomanikele, kuna nende avaldus lahendatakse lõpuks, peale aastaid ootamist.

Sihtrühm I: maaomanikud. Mõju on positiivne, kuna tekib võrdsem kohtlemine maaomanike vahel – kaob eristamine „esimese“ ja „teise“ nimekirja maaomanike vahel ning kõik riigile müügihuvilised maaomanikud on edaspidi ühes, läbipaistvas järjekorras. Maaomanikel on parem arusaam oma koha ja ajaraami kohta omandamise järjekorras.

Sihtrühm II: maade omandamisega tegelevad ametnikud Keskkonnaametis ja Kliimaministeeriumis, pärast 612SE ja eelnõukohase seadusega kavandatud muudatuste jõustumist tegelevad maade omandamisega ametnikud Keskkonnaametis. Mõju töökoormusele ei ole, kuna omandamine jätkub samade vahendite raames.

7. Haldus- ja töökoormuse muutus

Planeeritud muudatuste mõjul ei suurene või väheneb kokkuvõttes avaliku sektori töökoormus. Suurim töökoormuse tõus on seotud uuringust ja inventuurist teavitamise kohustuse lisandumisega. Aga see tasandub muudatustega, mis vähendavad töökoormust. KeA töökoormus väheneb seoses surnuna leitud loomast ja pruunkaru talvituspaigast teavitamise regulatsiooni muudatustega. Samuti vähendab töökoormust vastutussätete korrastamine, mis suurendab õigusselgust ja seega muudab järelevalve selgemaks ning tõhusamaks. Nimetatud muudatustega ja teadustöötaja õiendi vormi kaotamisega seoses väheneb ka isikute ja ettevõtete halduskoormus.
Alguses küll suureneb töökoormus metsa kasutusvalduse meetme rakendamise sisse töötamisega, aga kuna selle meetme eelarve on sama, mis on ette nähtud maade riigile omandmaiseks, siis pikas vaates ei ole töökoormus suurem, kui see on juba täna.
Ka maaparandussüsteemide hooldustöödega seotud §14 muudatusega kaasneva töökoormuse tõusu tasandavad vastavad muudatused §-s 31.
Seega muudatuste jõustumise järel kokkuvõttes töökoormus ei suurene ning tulude ja kulude suhe on sama või pigem positiivne.

Täpsem mõju Keskkonnaameti töökoormusele sõltub konkreetse muudatuste sisust ja ulatusest. Muudatused, mis viivad haldusmenetluste lihtsustamiseni, bürokraatia vähendamiseni või teatud ülesannete automatiseerimiseni, aitavad vähendada ametnike töökoormust ja võimaldavad optimeerida töökorraldust. Keskkonnaameti töökoormust analüüsitakse ja hinnatakse pidevalt ning selle põhjal tehakse vajalikke ümberkorraldusi töökorralduses ning vajaduse korral korrigeeritakse ka ametnike arvu.

8. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, eeldatavad tulud ja kulud

Trahvimäärade ja keskkonnakahju määrade tõstmisega võib kaasneda rahaline tulu. Selle suurust prognoosida on raske, kuna loodetavasti on määrade tõstmisel ka preventiivne mõju ehk rikkumised hoopis vähenevad.
Uue võimalusena on eelnõus loodusmetsade kaitseks võimalik eraomanikul sõlmida riigiga leping ja see võib kaasa tuua kulu riigile. Täpset summat ei ole võimalik välja tuua, kuna ei ole teada, kas ja mis mahus eraomanikud selliseid lepinguid sõlmida soovivad. Eeldatav kulu riigile on samas suurusjärgus, kui metsaseaduse alusel sõlmitavate VEP lepingute korral ehk umbes 300 000 eurot aastas. Võimalikud rahastusallikad on hetkel täpsustamisel.

Samuti ei ole täna võimalik hinnata 30% kaitsemäära kehtestamisega kaasnevaid kulusid. Muudatusel võib olla mõju eelarvele (nii KOVi kui ka riigieelarvele) riikliku kaitse alla võetavatel aladel kehtima hakkavate maamaksuvabastuste, seal makstavate metsatoetuste ja võimaliku kinnisasjade riigile omandamise tõttu. Nende kulude täpsem suurus aga sõltub kaitse alla võetaval maal, sh metsamaal, kehtima hakkavatest piirangutest ja see selgub kaitse alla võtmise menetluses, mille käigus otsustatakse kaitse alla võetava ala täpsed piirid, tsoneering ja kaitsekord.

9. Rakendusaktid

Seadusemuudatustega kaasneb järgmiste rakendusaktide kehtestamine:
1) Vabariigi valitsuse määrus „Looduskaitseseaduse eesmärkide saavutamiseks vajaliku kaitse tagavate alade loetelu“;
2) Energeetika ja keskkonnaministri määrus „Loodusväärtuste loetelu, loodusväärtuste kaitseks lepingu sõlmimine ja kasutusõiguse tasu arvutamise täpsustatud alused“.

Seadusemuudatustega kaasneb järgmiste rakendusaktide muutmine:
1) Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrus nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“;
2) Vabariigi Valitsuse 08.04.2005. a määrus nr 69 „Kaitstava loodusobjekti või kaitsmata loomaliigi isendi hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse laskmisega tekitatud keskkonnakahju hüvitamise kord ja hüvitise määrad“;
3) Keskkonnaministri 08.06.2022 määrus nr 26 „Eesti looduse infosüsteemi põhimäärus“.

Täiendatud on LKSi § 77 lõike 1 volitusnormi sõnastust, et lisaks loodusobjektile tekitatud kahju hüvitamise korrale ja määradele saaks valitsus kehtestada ka keskkonnale tekitatud kahju ulatuse ning kahju hüvitamise arvestamise alused. Muudatus on vajalik, et oleksid selged põhimõtted, millal keskkonnale on kahju tekitatud ja kuidas keskkonnale tekitatud kahju määra arvestada. LKSi § 77 lõikes 3 on sätestatud alused, millisel juhul tekitatakse loodusobjektile kahju, samuti on samas paragrahvis kehtestatud loodusobjektile tekitatud kahju hüvitamise alam- ja ülemmäärad (eelnõus on loodusobjektile tekitatud kahju hüvitamise alam- ja ülemmäärad kavandatud §-s 77¹). Volitusnormi alusel antavas määruses täpsustatakse loodusobjekti tüübiti seaduses nimetatud kahju tekitamise alused (vajaduse korral ka kahju tekitamise viisid) ja see, millises ulatuses kahjustatud loodusobjekt loetakse hävinenuks. Määratakse põhimõtted, mille alusel kindlaks teha kahjustatud isendite arvu või mõõtmeid (nt puutüve mõõtmine keskkonnakahju arvutamiseks). Samuti määratakse kahju kindlakstegemise erandid, kui kahjustatakse või hävitatakse näiteks linnumune, kaitsealuse loomaliigi pesa või loom tiinus-, imetamis- või pesitsusajal. Muudatus on kooskõlas põhiseaduse § 113 põhimõtetega: LKSis on sätestatud või sätestatakse tekitatud kahju hüvitamiseks kohustuslikud elemendid, nagu isik, kes on kohustatud kahju hüvitama (muudatus § 77 lg-s 2¹, õigusvastaselt kahju tekitanud isik), tegevused, mille eest võib kahju hüvitamist nõuda (LKSi § 77 lg 3), kahju hüvitamise määrad (LKSi § 77 lg-d 4‒10¹, eelnõus § 77¹), see, kes võib kahju hüvitamist nõuda (LKSi § 77 lg 2, KeA) ja nõude esitamise kord (LKSi § 77 lg 2, hagi esitamine kohtule), kahju tekitamise eest väljamõistetud hüvitise saaja (LKSi § 77 lg 2, riik), kahju tekitamise eest väljamõistetud hüvitise maksmise kord ja tähtpäev (LKSi § 77 lg 2, kohtu otsuse alusel).

LKSi § 77 lõike 1 kohane volitusnorm jääb oma asukohta, mistõttu jääb Vabariigi Valitsuse 08.04.2005. a määrus nr 69 „Kaitstava loodusobjekti või kaitsmata loomaliigi isendi hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse laskmisega tekitatud keskkonnakahju hüvitamise kord ja hüvitise määrad“ kehtima kuni muutmiseni või uue kehtestamiseni.

Seoses muudatusega, millega lisatakse maade omandamise kõrvale võimalus seada kaitstavat loodusobjekti sisaldavale kinnisasjale kasutusvaldus tuleb vastavalt täiendada ka Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 aasta määrust nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“.

Seoses § 15 lõike 3 punkti 2 muudatusega kaob ära volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile kehtestada tingimused teadustöötaja õiendi väljastamiseks, siis muutub kehtetuks selle volitusnormi alusel kehtestatud Keskkonnaministri 28.05.2004 aasta määrus nr 60 „Kaitstava loodusobjekti piires oleval kinnisasjal liikumiseks teadustöötajale õiendi väljastamise tingimused ja õiendi vorm“ (RT I, 13.06.2025, 5).

Rakendusaktide kavandid on lisatud seletuskirja lisasse.

10. Seaduse jõustumine

Seaduse § 1 punktid 10, 11 ja 12 (§-d 181 ja 203) jõustuvad 2027. aasta 1. jaanuaril, kuna nende sätetega seotud lepingute vormid vajavad väljatöötamist. Teiste punktidega kavandatud muudatused täpsustavad enamjaolt kehtivaid nõudeid, seega ei ole vaja muudatuste jõustumiseks pikemat kohanemisaega ning need jõustuvad üldises korras. Eelnõus on kavandatud ka muudatused, mis toovad kaasa vajaduse muuta rakendusakte. Rakendusaktide eelnõusid on kavas menetleda samal ajal seaduse eelnõu menetlusega.

11. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

20.04.2020 esitati eelnõu, mis sisaldas mitmeid eelnõus olevaid sätteid esimest korda eelnõude infosüsteemi (EIS toimik nr 20-0469 ) kaudu kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, toonasele Maaeluministeeriumile, Haridus- ja Teadusministeeriumile. Samuti saadeti sellekohane info Eesti Linnade ja Valdade Liidule ning järgmistele huvirühmadele: Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Eesti Erametsaliit, Eesti Jahimeeste Selts, Eesti Turismifirmade Liit, Eesti Orhideekaitse Klubi, Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit, Eesti Mesinike Liit, Eesti Laevaomanike Liit, Eesti Sadamate Liit.

Valitsuse vahetuse tõttu esitati eelnõu (koos seletuskirja ja selle lisaks oleva tabeliga, kus olid kajastatud eelmise kooskõlastuse märkused) 02.07.2021 uuesti EISi kaudu kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Haridus- ja Teadusministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Maaeluministeeriumile.

Eelnõu ja seletuskiri esitati 01.11.2022 enne Vabariigi Valitsusele esitamist veel kord kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Maaeluministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ja Kaitseministeeriumile.

Kolmandat korda esitati eelnõu 12.08.2024 EISi kaudu (toimik nr 24-0810) kooskõlastamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Haridus- ja Teadusministeeriumile, Justiitsministeeriumile ja Kaitseministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks järgmistele huvirühmadele: Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Eesti Erametsaliit, Eesti Jahimeeste Selts, Eesti Orhideekaitse Klubi, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, Notarite Koda, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Looduskaitse Selts, Eesti Loodusturismi Ühing, Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eesti Loodushoiu Keskus.

Eelnõu esitati EISi kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile 19.12.2024 (toimik
nr 24-0810/09). Kuna pärast teiste ministeeriumidega kooskõlastamist oli eelnõu muudetud ja täiendatud, esitati see kooskõlastamiseks ka Kaitseministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, Rahandusministeeriumile ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. Samuti saadeti arvamuse avaldamiseks huvirühmadele.

Seejärel jagati eelnõu kahte paketti.
I pakett esitati 20.03.2025 Vabariigi Valitsusele ja on praegu Riigikogu menetluses (612 SE).

Käsitletav eelnõu on LKSi muudatuse II pakett, mis esitati EISi kaudu (toimiku number 25‑1175) kooskõlastamiseks teistele ministeeriumitele ning arvamuse avaldamiseks järgmistele huvirühmadele:
Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Eesti Erametsaliit, Eesti Jahimeeste Selts, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Looduskaitse Selts, Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool, Eesti Kinnisvarafirmade Liit.
Kommentaarid ja ettepanekud esitasid Kaitseministeerium, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, Rahandusministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium ning Justiits- ja Digiministeerium. Haridus- ja Teadusministeerium ning Justiits- ja Digiministeerium jätsid eelnõu kooskõlastamata.
Kokku laekus 28 asutuselt/isikult ligi 300 kommentaari ja ettepanekut. Laekunud ettepanekud ja nendega arvestamise või arvestamata jätmise info ning sellekohased selgitused on lisatud seletuskirja lisas olevasse märkustega arvestamise tabelisse.

Eelnõu esitatakse Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lõike 5 kohaselt kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile.

Tagasisidetabel.pdf

Looduskaitseseaduse, keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa 2

Märkustega arvestamise tabel

Arvamuse

esitaja

Ettepanek Otsus Selgitus

Kaitsemini steerium

Lisada eelnõusse selgesõnaline säte, mille kohaselt riigikaitseliste projektide tõttu moodustatavad hüvitus- ja leevendusalad ei kuulu 30 protsendi kaitstava pindala hulka, vaid lisanduvad sellele. Kui 30 protsenti maismaast või merest on juba kaitse all ning riigikaitseliste objektide rajamise tõttu tekib vajadus uute hüvitus- või leevendusalade moodustamiseks, tuleks sel juhul eelnevalt vähendada olemasolevate kaitsealade pindala sama ulatuses. Selline nõue muudaks menetluse ajamahukaks ja võiks viivitada julgeolekukriitiliste projektide elluviimist

Arvestamata Hetkel on otsus, et hüvitusalad hakkavad kuuluma 30% arvestusse, kuna need on õiguslikult määratletud alad, kus maakasutus on piiratud ning millel on selge elurikkuse säilitamise eesmärk. Oluliste sh julgeolekukriitiliste projektide elluviimise viivituse vältimiseks on kavas sätestada/rakendada 30% reeglit paindlikult ehk hoida ja vajadusel kasutada seal sisalduvat puhvrit.

Teeme ettepaneku looduskaitseseaduse § 41 lõike 2 alusel kehtestatava määruse § 3 lõigete 3 ja 5 sõnastus muuta, ning asendada tekstiosa „riigikaitsemaa sihtotstarbega maal“ tekstiosaga „Kaitseministeeriumi või Kaitseliidu omandis oleval maal“.

Kaitseministeerium teeb ettepaneku sõnastada looduskaitseseaduse § 55 lõige 7 järgmiselt: „(7) I ja II kaitsekategooria taimede ja seente kahjustamine, sealhulgas korjamine ja hävitamine, on keelatud. Tahtlikuks kahjustamiseks ei ole käesoleva seaduse §-s 49 nimetatud tegevuskava meetmete elluviimine ning tahtlikuks kahjustamiseks võib mitte lugeda ka tegevust Keskkonnaameti nõusolekul: 1) II kaitsekategooria taime ja seene väheesinduslikes populatsioonides või 2) Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljal“.

Arvestatud Muudatus esitatud KliM täiendava ettepanekuna Riigikogu menetluses olevasse eelnõusse 612: https://adr.envir.ee/et/document.html?id=f96038ac-a1ce-4cc3-a212- 6341f414fd76

Majandus-

Kommuni

katsioonim

inisteeriu

Juhime tähelepanu, et Euroopa Liidu elurikkuse strateegiaga aastani 2030, mille peamine eesmärk kaitsta õiguslikult vähemalt 30% maismaast ja 30% merealasid, on liikmesriikidele soovituslik, mitte kohustuslik. Sellest tulenevalt on oluline 30/70 % määramisel arvestada, et 30% sisse lähevad kõik piirangutega alad, sh üvitisalad, rohevõrgustikualad jms piirangud, mis kitsendavad metsade majandamist. Vastasel juhul tekib taas segadus mjandamiskitsendustest, mis pärsib ettevõtete investeerimiskindlust

Arvestamata Seaduses sätestatakse 30% kaitse põhimõte. Kõik piirangutega sh planeeringutega määratud rohevõrgustiku alad ei kuulu 30% hulka. 30% hulka kuuluvate alade piirangud peavad olema piisavad ehk tagama liikide ja elupaikade tõhusa kaitse. Seadusega antakse volitus Vabariigi Valitsusele määrausega nimetada need alad, mis hakkavad kuuluma 30% arvestusse. Määrust menetletakse ja kooskõlastatakse huvigruppidega eraldiseisvalt. Mõlemasse (LKS ja MS) eelnõusse on lisatud ka järelhindamise rakendussäte. LKS vastava sätte kohaselt Kliimaministeerium analüüsib hiljemalt 2031. aasta 1. jaanuariks looduse kaitsmiseks maismaal 30 protsendi ja merel 30 protsendi ulatuses tõhusa kaitse seadmise eesmärgi tulemuslikkust. Kui maismaa või mere tõhusaks kaitseks seatud osakaal on kuni üks protsent väiksem või suurem, esitab Kliimaministeerium vajadusel ettepanekud regulatsiooni muutmiseks. Sarnane säte on ka MS eelnõus 70% majandusmetsa regulatsiooni ülevaatamise kohta.

Teeme ettepaneku sõnastada § 14 lõike 1 punkt 13 alljärgnevalt: „13) hooldada ehitisi või teha maaparandushoiutöid, mille käigus eemaldatakse setet mehhaniseeritult või muudetakse veerežiimi, välja arvatud olukorrad, millega võib kaasneda oht inimese elule, tervisele ja varale.“

Arvestamata Ettepanekut ei ole piisavalt põhjendatud ja toodud näiteid, mis juhtumid need on, kus ohu vältimiseks inimese tervisele ja elule ei peaks valitsejaga mehhaniseeritud maaparandushoiutöid või veerežiimimuutmist kooskõlastama. Toodud põhjendusena oht loodusväärtuste kahjustamiseks ei ole asjakohane, valitseja kooskõlastamisel saabki seada vajadusel tingimusi, et neid kahjustusi ei tekitataks.

Ekslikult on seletuskirjast puudu osa, mis selgitaks eelnõu muudatuste sisu ka §-de 74/13 -§ 74/16 osas. Palume selles osas seletuskirja täiendada.

Arvestatud Seletuskirja lk 21-23 on selgitused vastutussätete sh §-de 7413 -§ 7416 osas

Alates 01.01.2025 anti Põllumajandus- ja Toiduametist maaparanduse valdkonna ülesanded Maaja Ruumiametile, millest tulenevalt palume seletuskirjas viited Põllumajandus- ja Toiduametile asendada Maa- ja Ruumiametiga.

Arvestatud osaliselt

Seletuskirjas viited muudetud

Eelnõu § 57 täiendatakse lõikega 31 mis sätestab kohustuse teatud võõrliikide tõrjet teha maaomanikul või maa valdajal. Sellise kohustuse täitmine riigimaadel vajab tõrjetegevuste rahastamist.

Ühtlasi teeme ettepaneku, et kui tulevikus sätestatakse võõrliikide tõrjeks lisaks teistsugust tõrjemeetodit kui niitmine, mida saab siduda tänase korrapärase hooldusega, siis oleks otstarbekas, kui kõigi riigimaade puhul - Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Kliimaministeeriumi (Riigimetsa Majandamise Keskus ja Transpordiamet) ja Kaitseministeeriumi valitsemisel maadel, korraldaks nende tõrjetegevused Keskkonnaamet, kui pädev asutus, mitte iga valitseja ja volitatud asutus eraldi ei selekteeriks tõrjevajadused, taotleks riigieelarvest selleks rahalised vahendid, teeks hankeid ja nende teostamise järelevalvet.

Arvestatud Ettepanek teadmiseks võetud ja sellega arvstatakse võõrliikide tõrje korraldamisel

Regionaal-

ja Põllumaja

ndusminist

eeirum

Mõeldamatu on, et kohalik omavalitsus ei saa kaitseala kaitse alla võtmist puudutavat otsust kehtetuks tunnistada Kliimaministeeriumi kooskõlastuseta või pelgalt põhjusel, et sellisel juhul langeks kaitstavate alade tase alla 30 protsendi. Kui riik soovib kohalike omavalitsuste kaitsealadega arvestada 30 protsendi täitmisel, siis ei tohi sellega kaasneda volikogu otsustuspädevuse piiramist ning tuleb leida alternatiivsed lahendused riigi ja kohalike omavalitsuste vahel teabe vahetamiseks.

Arvestatud Eelnõud täpsustatud, et säte ei puuduta kaitse alla võtmise otsuse kehtetuks tunnistamist. KOV peab Kliimaministeeriumiga kooskõlastama üksnes loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise või kaitsekorra muutmise.

Seletuskirjas leheküljel 10 on toodud välja võimalus kaitseala valitsejal teha niite/heksli maha jätmisel järgnev erisus: „Seetõttu lubatakse niide ka teatud kohtades ja tingimustel maha jätta.” See võimalus on välja toodud ainult seletuskirjas. Millisel moel on selline erisus rakendatav ja kus on see reguleeritud? Lisaks tekivad mitmed muudatuse rakendamisega seotud küsimused. Kas luba niite/heksli mahajätmiseks tuleb iga aasta taotleda? Kas Keskkonnaameti teenistujad kontrollivad sellistel pärandniitudel niite/heksli kokku kogumist? Kuidas saab niidet/hekslit kokku koguda, kui tegemist on niitmisest erineva hooldusvõttega? Kas niite/heksli mahajätmise mõjusid hinnatakse? Samuti on seletuskirjas välja toodud erisus ja sellega seonduv kaalutlusõigus: „Mistõttu tuleb kaaluda, kumb tegevus on alal esinevatest liikidest lähtudes mõistlikum.“ Kes hindab, millal saab ja millal mitte niidet/hekslit maha jätta? Ei ole piisavalt hinnatud

Selgitatud Niite mahajätmist reguleeriv säte eelnõust eemaldatud. Kaaluda uue rahastusperioodi 2028+ ettevalmistamisel pindalapõhiste toetuste loomisel arvesse võtta looduskaitse nõudeid sh arvestada pärandniidu tegevuskavaga, mille juures on ka elupaigatüübipõhised hooldamisjuhised.

muudatuse mõju sellist hooldusviisi kasutavatele pärandniitude majandajatele.

Teeme ettepaneku eelnõu § 1 punkt 7 viia kooskõlla eelnõu seletuskirjas antud selgitusega. Palume seletuskirjas täpsustada, et vaid teatud maaparandussüsteemi hoiutööd, mille käigus eemaldatakse setet mehhaniseeritult, vajavad Keskkonnaameti nõusolekut, ja mitte kõik maaparandushoiutööd ning samuti, et veerežiimi muutmise all mõeldakse polderehitistega veetasemete reguleerimist.

Arvestatud Seletuskirjas selgitatud, et muudatusega lisatakse nõue, et suurema mõjuga tegevusteks, milleks on sette eemaldamine mehhaniseeritult on vaja valitseja nõusolekut. Ehitiste hooldustöödega seotud hoiutöödena peetakse silmas eelkõige teekraavide ja truupide setetest puhastamist. Veerežiimi reguleerimisena mõeldakse polderehitistega veetasemete reguleerimist.

Eelnõu § 1 punktiga 24 sätestatakse maaomanikule või -valdajale kohustus hävitada teatud võõrliigid. Peame ka sellise kohustuse panemist kinnisasja omanikule või valdajale liialt koormavaks

Palume eelnõu seletuskirja täiendada ja edaspidi arvestada, et täiendavate alade kaitse alla võtmise korral on vajalik Kliimaministeeriumil leida riigieelarves täiendavaid vahendeid tasandusfondi suunamiseks. Ja ekslik on väide, et riigi kulusid kompensatsioonimeede ei mõjuta.

Arvestatud Seletuskirja lisatud selgitus, et arvestada tuleb võimalusega, et 30% eesmärgi täitmisega võib kaasneda vajadus suunata rohkem vahendeid tasandusfondi kui praegu.

Mõjusid on hinnatud kas üksnes lähtudes mõjust looduskaitsele ja/või see ei ole asjakohane. Mõju ei ole hinnatud, kuidas mõjutab maaomanikku asjaolu, et ta peab hoiutöödeks võtma alati kaitseala valitseja nõusoleku või on hoiutööd üldse keelatud.

Selgitatud Mõjud kajastatakse konkreetse kaitseala kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirjas kui hoiutööde keeld või kooskõlastamise kohustus eeskirjaga seatakse.

Teeme ettepaneku parandada eelnõu seletuskirjas terminid. Kaitsealuste maade puhul on asjakohane rääkida maamaksuvabastusest, mitte -soodustusest.

Arvestamata Seletuskirjas on kasutatud terminit maamaksu soodustus, kuna piiranguvööndi maa ei ole maamaksust täiesti vabastatud.

Palume sõnastada hetkel kehtiva looduskaitseseaduse § 22 punkt 3 järgmiselt: „3) kaitseeeskirjast, kaitsekorralduskavast ja liigi tegevuskavast tuleneva tegevuse korraldamine;

Arvestatud Eelnõud täiendatud, § 22 punkti 3 lisatud lisaks kaitsekorralduskavadele ka liigi tegevuskavad, mis on aluseks kaitstava loodusobjekti valitsemisel.

Samuti palume sõnastada hetkel kehtiva looduskaitseseaduse § 55 lõike 3 punkt 4 järgmiselt: „4) kui see on vajalik oluliste põllumajanduskultuuride või põllumajandusloomade, kalakasvatuse, kalanduse, veealade või muu olulise vara kahjustamise vältimiseks;“ ning hetkel kehtiva looduskaitseseaduse § 58 lõike 8 punkt 3 järgmiselt: „3) põllukultuuride, põllumajandusloomade, kalanduse, veealade ja kalakasvatuste kahjustamise või muu olulise varalise kahju vältimiseks;“

Arvestatud Vastav muudatus on juba Riigikogu menetluses olevas eelnõus 612SE

Haridus-

ja Teadusmin

isteerium

Võõrliikide tõrjumise kohustuse panemise põhiseaduspärasust tuleb analüüsida.

Peame vajalikuks loodusmetsa tunnuste, kriteeriumite ja kaitse korraldamise puhul tuua sisse erisus ka õppe- ja teadustööks kasutatavale maale.

Kui määratakse hüvitusala riigimaalt, tuleb eelnevalt kokkulepe saavutada riigivara valitsejaga

Selgitatud Nõue on juba eelnõusse lisatud. Kokkulepe tuleb saavutada kinnisasja omanikuga.

Rahandus

ministeeri um

Eelnõu § 1 punktiga 12 lisatakse looduskaitseseadusesse (edaspidi LKS) § 18¹, mille lõikes 4 on nimetatud riigi volitatud esindajaks Keskkonnainvesteeringute Keskus. Esiteks teeme ettepaneku jätta konkreetne asutus nimetamata ja nimetada pigem üldiselt – näiteks keskkonnainvesteeringutega tegelev riigi sihtasutus. Kui teda seaduses nimetada, tuleks seda teha täisnimega - Sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Arvestatud Eelnõu sõnastus muudetud.

Eelnõu § 1 punktiga 14 lisatava LKS § 20³ lõike 2 teise lause kohaselt otsustab kasutusvalduse seadmise algatamise ning omandamise Keskkonnaameti peadirektor, sama lõike kolmanda lause kohaselt kannab kasutusvaldusega seotud kulud riik ja seda finantseeritakse riigieelarvest või riigitulundusasutuse eelarvest. Eelnõu §-ga 3 muudetavast metsaseaduse §-st 63 lõikest 1 nähtub, et edaspidi omandab LKS §-s 20³ sätestatud riigi ülesande täitmiseks vara Riigimetsa Majandamise Keskus. Palume vaadata eelnõu üle ja seda täpsustada, et oleks üheselt arusaadav, kes mis alusel tegutseb

Selgitatud Otsustusõigus antakse oluliste looduskaitsepiirangutega maade omandamisel (eelnõus 612) ja kasutusvalduse seadmisel Keskkonnaametile. Finantseeritakse seda aga jah kas riigieelarvest või riigitulundusasutuse - Riigimetsa Majandamise Keskuse eelarvest, mistõttu on põhjendatud metsaseaduse § 63 täiendamine.

Lisaks, riigivaraseaduse (edaspidi RVS) kohaselt korraldab ja otsustab riigivara omandamist ja võõrandamist riigivara valitseja (ministeerium) ning üldjuhul määrab ta ka riigivaraga seotud volitatud asutuse õiguste ulatuse. RVS § 4 lõikes 3 on toodud erandid, mil seaduse alusel võib riigivara valitseja ülesandeid täita ka keegi teine, seetõttu peaks vajadusel ühetaolise kohaldamise mõttes antud juhul muutma RVS § 4 lõiget 3.

Selgitatud Seoses LKS eelnõuga 612 oluliste looduskaitsepiirangutega maade omandamise üle otsustamise andmisega Keskkonnaametile on juba kavandatud riigivaraseaduse § 4 lõike 3 muutmine järgmiselt: Seaduses või Vabariigi Valitsuse määruses sätestatud juhtudel täidab riigivara valitseja ülesandeid riigitulundusasutus, maareformi seaduses ja selle alusel antud määrustes sätestatud juhtudel Maa- ja Ruumiamet ning looduskaitseseaduses ja selle alusel antud määrustes sätestatud juhtudel Keskkonnaamet.

Palume täiendada seletuskirja kulude osa, et oleks välja toodud, kas eelnõuga kaasnevad riigile kulud ja kui kaasnevad siis kuidas on kavas need kulud katta.

Arvestatud Need kulude osas, mida täna on võimalik hinnata, on seletuskirja täpsustatud.

Justiits- ja

Digiminist

eerium

Sisukokkuvõttesse tuleb lisada lahenduste mõju inimeste, ettevõtjate ja vabaühenduste halduskoormusele ning selle kasvu korral ülevaade, mille võrra olemasolevat halduskoormust vähendatakse (HÕNTE § 41 lg 2 p 3). Kuna tegelik halduskoormus suure tõenäosusega kasvab eelkõige maaomanikele selgesõnalise kohustuse seadmisega teha oma maal teatud invasiivsete võõrliikide osas tõrjet, siis tuleb loetleda ka need halduskoormust vähendavad meetmed, mida käesolev eelnõu ette näeb, millega saab nn halduskoormuse tasakaalustamise reegli lugeda täidetuks

Arvestatud Kuna suurimat halduskoormust kaasa toov muudatus (võõrliikide tõrjekohustus) on eelnõust välja jäetud, siis kodanike ja ettevõtjate halduskoormus oluliselt ei muutu või väheneb (nt kooskõlastuste ja teatiste esitamise lihtsustumisega). Seletuskirja selles osas täpsustatud.

Eelnõu § 1 p 8 (LKS § 141) – eelnõu ega seletuskiri ei ava seire, uuringu ja inventuuri eesmärki ja olemust, samuti seda, mille poolest need üksteisest erinevad või mida konkreetselt uuritakse, seiratakse või inventeeritakse. Kuna eelnõuga tekib neil juhtudel kinnisasja omanikule talumiskohustus, siis peab tal olema ka võimalik eelnevalt teada, kas tema kinnistul riigile huvipakkuvaid loodusobjekte leidub ja kas ta seega peab olema valmis talumiskohustust täitma. Soovime näha, kas eelnõu koostajad on seda asjaolu analüüsinud, ilmselt tuleb täiendada lisaks eelnõule ka seletuskirja.

Arvestatud Seletuskirja täiendatud uuringu ja inventuuri eesmärgi ja olemuse osas. KeA teavitab kinnistu omanikke nende maal asuvatest loodusväärtustest. Samuti nendega kaasnevatest piirangutest. Seire on eelnõust välja jäetud kuna see erineb uuringust ja inventuurist ning selle osas muudatused analüüsitakse ja kavandatakse edaspidi.

Meie hinnangul ei ole põhjendatud, et muul juhul piisab teavitamisest kodulehe vahendusel – tegemist on olulise põhiõiguse riivega (talumiskohustus) ning seetõttu tuleks kõiki maaomanikke ühetaoliselt teavitada olenemata sellest, kas vajalikku tööd tehakse õuemaal või mujal. Palume eelnõus ette näha ühetaoline teavitamine

Arvestatud Eelnõud täiendatud, et KeA saadab automatiseeritud teavituse ka väljaspool õuemaad toimuvast uuringust ja inventuurist.

Eelnõu § 1 p 8 (LKS § 141 lg 7 ja lg 8) Lõikes 8 loetletud andmed saadakse rahvastikuregistrist, eelnõust peab selguma, milliseid andmeid on õigus saada kinnistusraamatust. Palume eelnõu selles osas täiendada. Samuti palume seletuskirjas selgitada, miks töödeldakse isiku elukoha andmeid, kui vajalik on töödelda andmeid, kellele kinnistu kuulub.

Arvestatud Seletuskirjas täiendatud uuringust ja inventuurist teavitamise ja sellega seotud isikuandmete töötlemise selgitusi (lk 7-10).

Andmed kogutakse vastavatesse andmebaasidesse (Eesti looduse infosüsteem, Keskkonnaseire infosüsteem). Eesti looduse infosüsteemis on keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 395 lg 81 kohaselt lubatud töödelda isiku nime, isikukoodi ja kontaktandmeid ja selles loetelus ei ole märgitud isikule kuuluvaid kinnistuid. Kui neid andmeid seal siiski töödeldakse, tuleb täiendada seaduses sätestatud andmekoosseisu.

Arvestatud Eelnõud täiendatud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse muudatusega, millega täiendatakse vastavat andmekoosseisu

Keskkonnaseire infosüsteem on asutatud keskkonnaseire seaduse (KeSS) §-ga 13. Juhime tähelepanu, et seaduses peab olema sätestatud, milliseid isikuandmeid andmekogus töödeldakse, palun seadust selles osas täiendada. Samuti peab seaduses olema toodud volitusnormi ulatus ehk milliseid küsimusi on seadusandja lubanud määruse tasandil reguleerida. Andmekogu ei asutata määrusega, vaid seadusega ning seega palume eelnõu täiendada ka KeSS § 13 lg 6 muutmisega ja sõnastada lg 6 arvestades konkreetse põhimääruse sisu

Arvestatud Eelnõud täpsustatud, seiret puudutav osa on sättest eemaldatud. Teemaga tegeletakse edasi peale KAUR-i tellitud vastavasisulise analüüsi valmimist. Seega ei ole ka KeSS muudatus täna endam asjakohane.

Kavandatava § 141 lõikes 8 nähakse ette alus isikuandmete töötlemiseks, kui isikule tuleb teatada õuemaal toimuvast seirest, uuringust ja inventuurist. Samas on lõike 1 kohaselt kinnisasja omanikul ka muudel juhtudel õigus uuringu jms juures olla. Kuidas sel juhul isikut teavitatakse, kui andmete töötlemise alus on ette nähtud kitsalt õuemaal toimuvast teavitamiseks. Leiame, et eelnõu tuleb täiendada, et oleks alus andmete töötlemiseks (kinnisasja omaniku teavitamiseks) ka siis, kui töö tegemine ei toimu vaid kitsalt õuemaal.

Arvestatud Teavitamise regulatsioon ja sellega seotud isikuandmete töötlemist laiendatud ka väljaspool õuemaad toimuva uuringu ja inventuuri kohta.

Eelnõu § 1 p 8 (LKS § 141 lg 10) HMS § 39 lg 1 sätestab: "Haldusorgan kaasab eksperdi või tunnistaja haldusmenetlusse tema nõusolekul, kui seadus ei näe ette tema menetluses osalemise kohustust.". Seega seire/uuringu tellija ei saa olla automaatselt ekspert HMS § 39 tähenduses, kuna tekib küsimus kaasamisest haldusmenetlusse ja tasustamisest (HMS § 39 lg 4). Lisaks ei saa kedagi lugeda eksperdiks, sest eksperdiks saab olla spetsiifiliste eriteadmistega isik. Kui eesmärk on tagada kvaliteet ja põhjendatus (seletuskirja lk 9), tuleb seda sättes selgesõnaliselt väljendada. Arusaamatuks jääb samas, kuidas inventuur oma tavapärases tähenduses saab olla põhjendatud – tegemist on millegi allesoleku, arveloleku vms kontrollimine. Palume eelnõu parandada

Arvestatud Lõige on eelnõust välja jäetud, kuna see teema ei ole seotud sätte regulatsiooni põhieesmärgi ‒ uuringu või inventuuri tegemisest teavitamisega. Teemaga tegeletakse edasi peale KAUR-i tellitud vastvasisulise analüüsi valmimist.

Eelnõu § 1 p 12 (LKS § 181) seletuskirjas tuleb täiendavad selgitada, milline on loodava § 181 seos LKS §-ga 18. Samuti tuleb üle vaadata terminite kasutamine – kas defineerida mõiste „loodusväärtus“ või kasutada kehtivas seaduses kasutatavat terminoloogiat. Palume üle vaadata ka institutsioonide pädevuse küsimus ning selgitada, millised on KiK ja KeA rollid.

Selgitatud Loodusväärtus on juba praegu juba LKS kasutatud termin (§ 8 lg 1 punkt 3, § 9 lg 71) ja ei ole mitmeti mõistetav. Täpsemalt, millise loodusväärtuse kaitseks lepingut saab sõlmida sätestatakse rakendusaktis. Seletuskirja lisatud mõistete ja institutsioonide pädevuse selgitused ning loodushoiutoetuse ja lepingulise looduskaitse erisuse selgitus. Loodushoiutoetus on suunatud vajaliku töö/tegevuse tegemiseks, lepinguline looduskaitse loodusväärtuse seisundi säilitamiseks ehk tegevuste mittetegemiseks, kasutusõiguse seadmine riigi kasuks.

Eelnõu § 1 p 14 (LKS § 203 lg 2) – kavandatav § 203 lg 2 annab otsustuspädevuse Keskkonnaameti peadirektorile, samas kui LKS § 20 lg 2 sätestab: "Kinnisasja omandamise ettepaneku tegemise õigus on kinnisasja omanikul, kaitstava loodusobjekti valitsejal või valdkonna eest vastutaval ministril. Kinnisasja omandamise algatamise ning omandamise otsustab valdkonna eest vastutav minister." See loob paralleelse pädevussüsteemi, mis on segadust tekitav. Palume seletuskirjas selgitada, miks kasutusvalduse seadmise otsustamine KeA peadirektori poolt (§ 203 lg 2) erineb kinnisasja omandamise otsustamisest valdkonna eest vastutava ministri poolt (LKS § 20 lg 2).

Selgitatud Riigikogu menetluses oleva eelnõuga 612 on plaanis muuta paragrahvi 20 lõiget 2 järgmiselt: „Kinnisasja omandamise algatamise ja omandamise otsustab Keskkonnaameti peadirektor.“.

Eelnõu § 1 p 14 (LKS § 203 lg 4) – eelnõuga sätestatakse, et juhul, kui kinnisasja koormavad hüpoteegid, tuleb kasutusvaldus seada kinnistusraamatus hüpoteekidest kõrgemale järjekohale. Selleks, et saaksime normi osas hinnangu anda, tuleb seletuskirja täiendada ja selgitada, miks peab kasutusvalduse seadma hüpoteegist kõrgemale järjekohale ning kas selleks on ka vaja hüpoteegipidaja nõusolekut.

Selgitatud Kinnisasja täitemenetluses müügi korral kehtib põhimõte, mille järgi püsima jäävad sissenõudja nõude või selle tagatiseks oleva õiguse järjekohast eespool ja samal järjekohal olevad kinnistusraamatust nähtuvad õigused, kuid järjekohas tagapool olevad õigused lõpevad (täitemenetluse seadustikus (TMS) § 158 lõiked 1 ja 3. Sama põhimõte kehtib ka pankrotimenetluse korral (pankrotiseaduse § 138 lg 2). See tähendab, et juhul, kui kinnisasi on koormatud hüpoteegiga, mis on kasutusvaldusest eespool, siis hüpoteegi realiseerimisel täitemenetluses kasutusvaldus kustub ning riik jääb metsa kasutusõigusest ilma. Kuigi sel juhul on riigil õigus nõuda kasutusvalduse eest hüvitist, ei pruugi see õigus täite- ja või pankrotimenetluse korral olla reaalselt ellu viidav. Järelikult on kasutusvaldus vältimatult vajalik seada nii, et see oleks kinnisasja koormavatest hüpoteekidest kõrgemal järjekohal. Selleks on vaja kasutusvalduse seadmisel kõrgemal järjekohal olevad hüpoteegid kas kustutada või mutta nende järjekorda. Mõlemal juhul on vajalik hüpoteegipidaja nõusolek.

Eelnõu § 1 p 22 (LKS § 451) tuleb tagada, et inventeerimise kohustus on proportsionaalne ja ei too kaasa ülemäärast koormust kinnistuomanikele. Üle tuleb vaadata eelnõu kooskõla PlanS ja EhS nõuetega, eriti projekteerimistingimuste osas (EhS § 26, § 27). Samuti tuleb täpsustada, millistes olukordades ja millises ulatuses saab kohalik omavalitsus inventeerimise korda kehtestada, arvestades, et looduskaitse on riiklik ülesanne (LKS § 70² lg 1). Eelnõu sõnastuses on puudu menetluslikud tagatised, mis tähendab, et säte peaks sisaldama viiteid menetluslikele tagatistele, näiteks õigusele vaidlustada inventeerimise tulemused või nõuded. Palume eelnõu täpsustada.

Arvestatud Eelnõud ja seletuskirja korrigeeritud.

Eelnõu § 1 p 24 (LKS § 57 lg 31) Juhime tähelepanu, et põhiseaduse §-st 3 tuleneva olulisuse põhimõtte kohaselt peab kõik olulise otsustama seadusandja (parlament). Avalik- õigusliku kohustuse puhul peaks parlament seega otsustama vähemalt kohustuse olemuse, selle kohustatud subjektid, kohustuse ulatuse jm olulised aspektid. Väide, et juba kehtivast seadusest sai kohustuse tuletada, ei ole piisav, sest kohustus peab olema sõnastatud selgesti ja mõistetavalt. Palume eelnõu täiendada ja näha eelnõus ette tekkiva avalik-õigusliku kohustuse olulised aspektid.

Lisaks jääb arusaamatuks ka hävitamiskohustuse sisu. Kehtiv LKS sätestab, et keelatud on lasta loodusesse võõrliikide elusaid isendeid ja istutada või külvata loodusesse võõrtaimeliike. Ilmselt on sõnaga “loodusesse” peetud silmas laiemat ala kui näiteks inimese koduõu või -aed. Seega jääb arusaamatuks, kellele täpselt kohustus laieneks, kas hävitada tuleb vaid enda istutatud, külvatud taimed või kõik seda liiki taimed jne.

Soovime tähelepanu juhtida ka seletuskirjas olevale väitele: „Kuna võõrliikide kasvatamise keeld kehtis juba varem, ei saa öelda, et tegu oleks uue kohustuse või kuluga.“ See väide on väär - see, et on keeld võõrliike kasvatada, ei tähenda, et varem oli kinnisasja omanikul kohustus neid hävitada.

Millise normi alusel jätkab KeA kinnisasja omanike toetamist karuputke võõrliikide tõrjel? Selline toetamine peab ka eelnõust nähtuma. Veelgi enam – määrus, mis kehtestab võõrliikide loetelu, loetleb lisaks karuputkele ka teisi taimi ja ka loomaliike. Tõstatame küsimuse, kas kinnisasja omanik peab hakkama hävitama kõiki võõrliike või ainult karuputket, mida toetab KeA? Kas KeA on valmis toetama ka võõrliigi alla kuuluvate loomade tõrjumist?

Seletuskirjas puuduvad näited, kui palju maksab nt signaalvähi või kährikkoera hävitamine, palume seletuskirja täiendada. Kui nt võõrliigi alla kuuluvate loomade hävitamist normiga sätestada ei soovita, siis vajab eelnõu selles osas muutmist

Vastutuse normidega seotud märkused Eelnõu § 1 p-d 26–41 Leiame, et sama teo eest ettenähtud füüsilise ja juriidilise isiku karistused olema üldjuhul samas proportsioonis KarS üldosas ettenähtud sanktsiooniraamiga. See tähendab, et kui füüsilist isikut saab karistada kuni sanktsiooni maksimumiga (300 trahviühikuga), peaks sama teo eest olema võimalik karistada ka juriidilist isikut sanktsiooni maksimumiga (400 000 eurot).

Selgitatud Tegemist on poliitilise tasandi otsusega, et trahvimäärasid on võrreldes esialgse eelnõuga, kus oli kavas karistusseadustiku kohase maksimaalse võimaliku trahvimäära kehtestamine, oluliselt langetatud. Seletuskirja täpsustatud konkreetsete koosseisude kohaldamise osas.

Eelnõu § 1 p 27 – kavandatud §-des 711, 712, 714 ja 719 nimetatud rikkumiste eest ette nähtud karistuse ülemmäärad on osaliselt vastuolus nende koosseisude raskuse kohta seletuskirjas märgituga Palume eelnõu ja seletuskiri kooskõlla viia

Arvestatud Seletuskirja täpsustatud konkreetsete koosseisude kohaldamise osas ja viidud vastavusse eelnõuga.

Eelnõu § 1 p 35 – LKS §-des 7416-18 ja LKS §-des 7422-24 ettenähtud rikkumiste karistused ei pruugi olla kooskõlas ühiskondliku õiglustunde tagamise eesmärgiga.

Eelnõu § 1 p 27 – LKS § 716 kohaldamisala vajaks meie hinnangul seletuskirjas täpsustamist. Seletuskirja (lk 18) kohaselt on LKS § 716 vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKS § 29 lõikes 2 (loodusreservaadis viibimise keeld), § 30 lõike 2 punktis 6 ja § 31 lõike 2 punktis 11 (rahvaürituste korraldamise keelud). Samas ei avata seletuskirjas, kas rahvaürituse korraldamise kohta kehtestatud piirangute all mõeldakse nt: üldist keelupiirangut kaitsealal viibida/rahvaüritust korraldada olukorras, kus selle tegemist ei õigusta ka seaduses ettenähtud erandid – nt LKS § 29 lg 2; Mukri looduskaitseala kaitse-eeskirja § 10 lg 2 p 1, või kaitseala valitseja poolt kehtestatud lisapiiranguid/tingimusi olukorras, kus keegi soovib kaitsealal korraldada rahvaüritust ja asjakohasel juhul selle kaitseala valitsejaga kooskõlastab

Arvestatud Seletuskirja täpsustatud LKS § 716 kohaldamisala osas ja selgitatud järelevalve praktikat kaitsealal viibimise ja rahvaürituse korraldamisega seotud rikkumiste osas.

Täiendavalt juhime tähelepanu, et seletuskirjas (lk-l 19) on kaitsealal liikumist ja (rahva)ürituste korraldamist võrreldud üksikisiku ja selles valdkonnas tegutseva ettevõtja perspektiivist. Õiguse rakendamise aspektist tuleks läbi kaaluda ka sellised juhud, kus „väljasõidu ja pikniku rohelisse“ nt looduskaitsealal korraldab 30-liikmeline suguvõsa ühiselt ilma konkreetse „organisaatorita“. Lisaks: kui sellisel juhul rikutakse LKS § 716 (nt teadmatusest või hoolimatusest), võivad tõusetuda küsimused konkreetse teo täideviijatest/osavõtjatest ning vastutuse ja karistuse proportsionaalsusest, sealhulgas nt: kas vastutatakse? kas astutatakse kaastäideviijatena või mitte; kas igale matkalisele karistuse kohaldamine kuni 300 trahviühiku ulatuses on proportsionaalne (nt juhul, kui

Arvestatud Seletuskirja täiendatud selgitusega, et kõiki aspekte ei saa eraldi reguleerida ja see pole ka vajalik. Seaduse rakendamisel lähtutakse mõistlikkusest ja järelevalve käigus selgitatakse välja asjaolud. Trahvi määramisel arvestatakse kõiki neid asjaolusid sh teadmatuse ja tahtluse aspekti, grupiviisilisust, kaasnevat mõju jms ning vajadusel võib trahvi ka määramata jätta. Väärteomenetluses ei erine tõendamiskoormus ning karistuse põhistamise koormus oluliselt kriminaalmenetluses rakendatavast. See, kuidas kujuneb trahv ja kellele see määratakse sõltubki asjaoludest, mida menetleja hindab kogumis.

matkalised liikusid „hanereas“ ning jalutamisega kahjustatud looduskeskkond seega reeglina väiksem, kui nt „kobaras“ või „ahelikus“ liikumisel)?

Palume arvestada ka eelnõu ja seletuskirja failides esitatud normitehniliste märkustega ja märkustega eelnõu seletuskirja kohta.

Arvestatud Märkustega arvestatud.

Loodushoi

u Fond

Ettepanek Looduskaitseseaduse eelnõu muutmiseks eralooduskaitse põhimõtteid järgivaks Teeme ettepaneku muuta Looduskaitseseadust uute paragrahvidega. 2.1. Ettepanek: muuta seaduse eelnõu § 181

§ 181 . Eralooduskaitseala ja võimaldada sellega vabatahtlikkuse alusel sõlmida kaitse lepinguid nii kaitstavatel (ka Natura aladel) kui väljaspool. Eralooduskaitsealal sõlmitava lepinguga asendataks jäik kaitsekord (haldusakt) paindliku halduslepinguga.

Arvestamata Riiklikult võetud kohustusi, sealhulgas direktiivi nõuetest ja seadusest tulenevate eesmärkide saavutamist, ei ole võimalik tagada vabatahtlikkuse alusel. Seadusesse lisatav lepingulise looduskaitse võimalus saab olla toetav meede, mis aitab kaasa ohustatud liikide ja elupaikade soodsa seisundi saavutamisele. Kaitstavatele aladele on kehtestatud haldusaktiga kaitsekorrad, mis on ekspertide poolt välja töötatud sellised, et need tagaks ala eesmärgiks olevate väärtuste säilimise, nii palju kui võimalik, on nendes paindlikkusega juba arvestatud.

Lisada Looduskaitseseaduse § 7 (Loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldus) uus lõige (3): (3) Eraomandis oleval kinnisasjal on loodusobjekti käesoleva paragrahvi lõike 1 ja lõike 2 alusel kaitse alla võtmise eelduseks, et kaitse alla võtmise menetluse algataja on teinud kinnisasja omanikule ettepaneku sõlmida § 181 kohane eralooduskaitseala leping ning kinnisasja omanik on sellest keeldunud.

Arvestamata Riiklike kohustuste täitmist ei saa tagada vabatahtlikkuse alusel. Seaduse muudatusega antaksegi võimalus uue (või ka juba registrisse kantud) loodusväärtuse, kui seadusest tulenevad kohustused on täidetud, toetava meetmena lepingu alusel nende väärtuste soodsa seisundi saavutamisse panustamist. Direktiivist 92/43/EMÜ tulenevate ja LKSiga riigile sätestatud kaitse meetmete võtmise kohustuste korral (vt nt LKS § 48) peavad need meetmed olema siduvad ja kehtima kolmandate isikute suhtes. Looduse kaitsmine on riigi põhiseadusest tulenev ülesanne ning ühtlasi igaühe kohustus. PS § 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. Ka Euroopa Kohtu praktikas on selgitatud, et erikaitseala kaitsemeetmete kehtestamisel tuleb tagada esiteks see, et ala kaitseks määratud meetmed oleksid üldkehtivad ning et kaitse alla võtmise otsustamine oleks piisavas ulatuses avalikkusele kättesaadavaks tehtud (vt otus C-415/01, otsus C-47/23, p-d 114 ja 115). Lepinguline looduskaitse saab olla nendele meetmetele täiendav, kuid mitte asendav meede.

Eesti

Maaülikoo

Palume selgitada, millistel kaalutlustel arvatakse eramaad looduskaitse tõhusa kaitse arvestusest välja ning millistel kaalutlustel ei arvestata teisi olulisi piiranguid, mis loodusressursside kasutust oluliselt piiravad. Teeme ettepaneku arvata 30% sisse ka kõik muud lepingulised ja planeeringutega määratud piirangutega alad.

Selgitatud Need eramaad, mis kuuluvad riiklike ja KOV tasandi kaitsealade hulka, arvatakse ka 30% arvestusse. Kõik piirangutega sh planeeringutega määratud alad ei kuulu 30% hulka. 30% hulka kuuluvate alade piirangud peavad olema piisavad ehk tagama liikide ja elupaikade tõhusa kaitse. Seadusega antakse volitus Vabariigi Valitsusele määrausega nimetada need alad, mis hakkavad kuuluma 30% arvestusse. Määrust menetletakse ja kooskõlastatakse huvigruppidega eraldiseisvalt.

Seletuskirjas toodud väide, et lisandumas on „kavandatavaid kaitstavaid alasid 75 000 ha“. Ka see on ebapiisavalt põhjendatud ja tekitab küsimusi, millistele kriteeriumitele need alad praegu vastavad, mille alusel või millisel põhjusel need alad kaitse alla võetakse, millisele analüüsile pindala tugineb. Kas kavandatud alad on seotud „loodusmetsade“ range kaitse alla võtmisega?

Selgitatud Need on alad, mille kaitse alla võtmine on erinevates menetlusetappides töös, sh mille kaitse alla võtmine on algatatud, esitatud on kaitse alla võtmise ettepanek, eelnõu on avalikustamisel. Kõik alad on kantud EELIS-esse projekteeritavate/kavandatavate alade kihile. Alad ei ole seotud "loodusmetsade" kaitse alla võtmisega.

Teeme ettepaneku, §41 kehtestamine praegusel kujul eelnõust välja jätta kuni on loodud selge teaduslik metoodika, rahvusvahelistele mõistetele vastavad definitsioonid, kvantitatiivsed indikaatorid sh pindala kriteeriumid ning töötada mõiste ja kriteeriumid välja koostöös teadlaste ja sidusrühmadega.

Teeme ettepaneku § 7 lõike 1 muutmine tühistada (kaitse alla võtmise eeldus - „tähtsus ökosüsteemide sidususe tagamisel“)

Arvestamata Eelduse kriteeriumite täpsustamine iseenesest ei tekita omandiõiguse riivet. Kaitse alla ei hakata võtma "suvalisi" alasid, vaid üksneid neid, mis on hädavajalikuid konkreetse liigi või elupaiga soodsa seisundi saavutamiseks. Kaasnevaid mõjusid sh omandiõiguse riivet analüüsitakse konkreetse loodusobjekti kaitse alla võtmisel. Seletuskirja täiendatud, mida täpsemalt tähendab „ökosüsteemide sidusus“.

Soovitame lisada eelnõusse järgmise täpsustuse: „Maaparandussüsteemi regulaarseid hoiutöid reguleeritakse maaparandusseaduse ja selle rakendusaktide alusel ning nende teostamiseks ei ole vaja Keskkonnaameti nõusolekut, välja arvatud juhul, kui tööde iseloom ületab Maaparandusseaduse § 44 lg 5 tähenduses määratletud tavapärase hoiutöö ulatuse ja võib tõenäoliselt põhjustada olulist mõju kaitstavale loodusobjektile.“

Arvestamata Ei toeta, kuna pole selge, mis on nn tavapäratu hoiutöö, kes seda hindab ja mille alusel toimub eristamine; samuti on Keskkonnaametil kogemusi, et formaalselt hoiutööde nime all on tehtud sisuliselt rekonstrueerimist ning ka tavapäraste hoiutöödega on tekitatud olulist negatiivset mõju kaitstavatele objektile, seda ka teadmatusest, et piirkonnas on looduskaitselisi väärtusi, millega peaks hoiutöödel arvestama.

Punkt 19) § 31 täiendamine lõikega (6). Hoiutööd tulenevad maaparandussüsteemide korrashoiukohustusest ning ei ole seni kaitseeesmärke kahjustanud, mistõttu nende kooskõlastamine ei ole põhjendatud. Samuti ei ole selge, millise pädevuse alusel hindaks Keskkonnaamet, kas seatavad piirangud takistavad maaparandussüsteemide nõuetekohast toimimist. Ilma mõjuhinnanguteta ei ole uute piirangute kehtestamine põhjendatud.

Selgitatud Väide, et hoiutöödega ei ole kaitsealuseid loodusobjekte kahjustatud, ei ole korrektne. Praktikas on just reaalselt aset leidnud kahjustused tinginud vajaduse LKSi täiendusi lisada. Keskkonnaamet ei sea kaitsealustel objektidel uusi piiranguid, vaid peab tagama kaitselause loodusobjekti kaitse-eemsärgiks seatud väärtuste soodsa seisundi. Selleks annab aluse LKS § 14 lg 3: Kaitstava loodusobjekti valitseja võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuste ja muude tegevuste, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajavad kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, kooskõlastamisel kirjalikult seada tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Tingimused võivad olla nt ajalised tegevuspiirangud kraavitrasside raieks või sette eemaldamiseks, välja võetud sette paigutamiseks, kraavitrassidel liikumiseks mootrosõidukitega, meetmed hõlujumi ja sette allvoolu kandumise vältimiseks. Need ei takista süsteemide toimimist.

§ 141 kujul, millisena see on eelnõusse lisatud lubab sekkuda eraomandisse ilma omaniku nõusolekuta, lubab inventuuri ka õuealal, mis on erakordselt tugev riive, ei taga pädevuspõhist seiret, võib viia ekslike või üksikvaatlustel põhinevate järeldusteni, loob mehhanismi, millega riik saab erametsasid hiljem piirangute alla seada. Seetõttu leiame, et § 141 tuleb, kas eelnõust eemaldada või oluliselt ümber töötada, lisades omanikukaitse, pädevusnõuded ning proportsionaalsuse garantiid.

Selgitatud Täna on looduskaitsetööde sh seire ja uuringu tegemine reguleeritud kaitstavatel aladel. Mõistlik on see reguleeerida ka väljaspool, et anda selgus nii maaomanikule kui inventuuri/uuringu tegijale. Ka praegu tehakse uuringugi ja inventuure eramaal ning puudusena on välja toodud, et sellisest tegevusest omanikku ei pea teavitama. LKSi § 14¹ lisamise eesmärgiks on reguleerida uuringust või inventuurist kinnisasja omaniku teavitamist. Looduse kaitsmine on riigi põhiseadusest tulenev ülesanne ning ühtlasi igaühe kohustus. Tegemist on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 5 tuleneva riigi ülesande täitmisega kasutada säästlikult rahvuslikku rikkust ning ühtlasi §-st 53 ja § 32 lõike 2 viimasest lausest tuleneva igaühe talumiskohustusega . Selleks, et oleks võimalik elu- ja looduskeskkonda säästa on vajalik välja selgitada loodusväärtuste seisund. Nende loodusväärtuste kaitse planeerimisse kaasatakse ka maaomanikud ja kindlasti arvestatakse õuemaal paiknevate väärtuste korral maaomaniku privaatsuse aspektiga. Piirangud ei tulene uuringust või inventuurist, piirangute seadmiseks on eraldi haldusmenetlus, kus muuhulgas kaalutakse ka piirangute proportsionaalsust.

Punkt 12) §181 lisamine, rakendusakt 4. Mitmed teadusuuringud on leidnud, et riigi kehtestatud looduskaitsepiirangud tekitavad sageli vastuseisu eraomanduses olevate metsade omanike seas, võivad eskaleeruda üleriigilisteks konfliktideks ja on halduslikult sageli koormavamad kui vabatahtlikud looduskaitsemeetmed, mis austavad rohkem eraomanduses olevate metsade omanike õigusi ja on paindlikumad. Uuringud vabatahtlike looduskaitsemeetmete edukuse kohta osutavad vajadusele rakendada samaaegselt mitmekülgseid looduskaitsemeetmeid, et saavutada üha laienevad looduskaitse-eesmärgid, kinnitavad, et vabatahtlikud meetmed on olnud edukad koos kohustuslike meetmetega ja tunnistavad, et turupõhiste meetmete lisandumine loob täiendavaid võimalusi bioloogilise mitmekesisuse kaitse eesmärkide saavutamiseks. Kuna loodusväärtuste loetelu, kasutusõiguse tasu arvutamise alused ja metoodika, lepingu sisu ja sõlmimise kord reguleeritakse tulevikus ministri määrusega, siis puudub sisuline võimalus hinnata esitatud kujul eramaaomanikuga sõlmitava lepingulise suhte toimivust. Siiski on selge, et kasutamata jääb kirjeldatud kujul võimalus eraomaniku enda poolt leitud loodusväärtuste kaitse ilma riikliku sekkumiseta, mis saaks olla täiendav võimalus täita looduskaitselisi eesmärke ning maandada eraomandi kasutamise piiramisega kaasnevaid pingeid.

Selgitatud Riiklikult võetud kohustusi, sealhulgas direktiivi nõuetest ja seadusest tulenevate eesmärkide saavutamist, ei ole võimalik tagada vabatahtlikkuse alusel. Seadusesse lisatav lepingulise looduskaitse võimalus on toetav meede, mis aitab kaasa ohustatud liikide ja elupaikade soodsa seisundi saavutamisele. Eraomanikul on jätkuvalt võimalus leitud loodusväärtuse kaitseks oma algatusel. Selleks annab hea võimaluse ekspertide poolt koostatud nt liikide ja elupaikade tegevuskavad, kus kirjeldatakse milliseid tingimusi need väärtused vajavad ja kuidas seal toimetamine nende säilimist tagavad.

Et tagada seaduse eesmärkide saavutamine ilma maaomanikke ebaproportsionaalselt koormamata, teeme ettepaneku: 1) Sõnastada võõrliikide tõrje kohustus kujul, mis eeldab riigi osalust, mitte üksnes omaniku

kohustust. 2) Luua mehhanism, mille alusel riik hüvitab võõrliikide tõrjega seotud kulud või finantseerib tõrjet täielikult, kui liigi levik ei ole otseselt omaniku tegevusega seotud. 3) Tagada, et kahjuhüvitise määrad rakenduvad üksnes tahtluse või raske hooletuse korral, mitte olukorras, kus omanik ei suuda liigi levikut kontrollida. 4) Koostada riiklik võõrliikide tõrje programm, mis tagab tõrje terviklikkuse ja efektiivsuse, mitte killustatud ja juhusliku sekkumise.

istutamine ja külvamine on keelatud, välja arvatud metsaseaduse alusel metsapuudena kasvatada lubatud võõrpuuliikide istutamine ja külvamine. LKS § 57 lõige 5 keelab looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide isendite tehistingimustes kasvatamise ja tehingud nende liikide elusate isenditega, välja arvatud teaduslikult põhjendatud juhtudel Keskkonnaameti loa alusel. Võõrtaimeliikide loodusesse laskmine, istutamine ja külvamine on keelatud LKSi kehtestamisest saadik alates 10.05.2004 ja kasvatamine tehistingimustes on keelatud nende võõrliikide lisamisest keskkonnaministri 07.10.2004 määrusesse nr 126 "Looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri". Lisaks LKSile reguleerib võõrliikidega seonduvat otsekohalduv Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus nr 1143/2014, looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta. Määruse 1143/2014 artikli 4 lõike 1 alusel on kehtestatud komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2016/1141 liidu jaoks probleemsete looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri. Määrus nr 1143/2014 artikkel 7 lõike 1 punktide b, g ja h kohaselt liidu jaoks probleemseid looduslikku tasakaalu ohustavaid võõrliike ei tohi lubada paljuneda, pidada või kasvatada, sealhulgas suletud tingimustes või keskkonda viia. Seega on keeldude kaudu hõlmatud ka isiku tegevus, sh tegevusetus, mille tulemusel võõrtaimeliik tema kinnisasjal kasvab.

Punkti 2 alusel kehtestatava määruse §3 punkti 5 sõnastus muuta ja sõnastada järgnevalt: (5) Keskkonnaagentuur kannab andmed Eesti looduse infosüsteemi kahe nädala jooksul andmete saamisest. Eramaal, avalik-õiguslikul maal või riigikaitsemaa sihtotstarbega maal asuva uue loodusmetsa andmed kantakse Eesti looduse infosüsteemi üksnes maaomaniku või riigivara valitseja kirjalikul nõusolekul.

Teeme ettepaneku täpsustada punkt 4 sõnastust ja sõnastada see järgnevalt: „(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitusala määramisel peab arendaja saavutama kirjaliku kokkuleppe maaomaniku või -haldajaga.

Arvestatud Nõustume ettepanekuga, eelnõusse on vastav täiendus lisatud.

Rakendusmääruse „Loodusmetsa tunnused, kriteeriumid ja kaitse korraldamine“ kavand on sisuliselt ebapiisav, õiguslikult puudulik, EL juhistega vastuolus, ebavõrdne maaomanike kohtlemisel, teadus- ja õppetööd kahjustav, läbipaistmatu ja metoodikata. EMÜ ettepanek on määrus eelnõust eemaldada või koostada see täielikult ümber pärast teaduspõhist ja rahvusvaheliselt kooskõlalist metoodikat.

SK - "eelnõukohase seadusega ei võeta kasutusele uusi termineid". Loodusmetsa mõiste sisustamine ning selle määramise kriteeriumite ja indikaatorite nimetamine on uus ning ei põhine teaduslikel uurimustel ja on teadlastega koos sisustamata.

SK - "Seadusel puudub oluline sotsiaalne, sh demograafiline mõju, mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele ning regionaalarengule". Siinses punktis on näha, et sihtrühmi ja mõjusid pole analüüsitud, sest välja on toodud vaid positiivsed mõjud, millel puudub sisuline analüüs. Tegelikult pole LKS soovitud muudatuste kohta tehtud sotsiaalmajanduslikku mõjuanalüüsi.

Arvestatud Mõjude osa seletuskirjas täiendatud.

Eesti

Jahimeeste Selts

Meie ettepanek on olemasolevate karistuste maksimummäärasid tõsta vastavalt hinnatõusu koefitendile ja muudele indeksitele. Näiteks 3-5 kordne tõus oleks veel kuidagi mõistetav. Vastasel juhul võivad need karistused olla maa MTÜ-dele ja maaettevõtlusele ebamõistlikult suured.

Arvestamata Rikkumistele maksimum karistusmäärade seadmisel tuleb arvestada kooskõla ühiskondliku õiglustunde tagamise eesmärgiga, rikkumise tagajärgede raskuse ja karistuse preventatiivse mõjuga. Rikkumise eest ettenähtud karistused peavad peegeldama adekvaatselt rikkumise raskust ja võimaldama määrata igal juhtumil tõhusa karistuse nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule. Ühe ja sama teo eest ettenähtud füüsilise ja juriidilise isiku karistused peavad olema üldjuhul samas proportsioonis KarS üldosas ettenähtud sanktsiooniraamiga. Trahvi määramisel arvestatakse kõiki asjaolusid sh teadmatuse ja tahtluse aspekti.

Eesti

Põllumaja

ndus-

Kaubandu

skoda

30% „tõhusa kaitse“ määr ei tohi muutuda jäigaks piiriks, vaid seda peab käsitlema ülempiirina, mitte kohustusena. Tõhusa kaitse sisustamiseks tuleb objektide loetelu sätestada seaduses, mitte Vabariigi Valitsuse määruses.

Arvestamata Riigikohus on selgitanud (vt RKPJKo 15.06.2021, 5-21-3, p 41), et looduse kaitsmine on riigi põhiseadusest tulenev ülesanne ning ühtlasi igaühe kohustus. PS § 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. PS § 53 järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. Looduskeskkond on pidevas muutumises ja seetõttu võivad muutuda ka looduse kaitsmiseks vajalikud meetmed või nende rakendamise ulatus. Looduse kaitsmisele seadusega ülempiiri seadmine ei oleks kooskõlas põhiseaduse mõttega ja looduskaitseseaduse eesmärgiga (vt §-d 1-3). LKSis 30 % "tõhusa kaitse" määr koosmõjus selle tulemuslikkuse järelhindamise kohustusega annavad piisava paindlikuse vajadusel õiguskorras muudatuste tegemiseks. VV-l on pädevus kaitse alla võtmiseks, kaitse korra muutmiseks või kaitse alt välja arvamiseks (LKS § 10 lg 1). Looduskaitselised piirangud tulevad kas seadusest või selle alusel kehtestatud õigusaktidest. LKS võimaldab ka seaduses kehtestatud piiranguid leevendada ja seda saabki VV hinnata, kas leevendatud piirangud tagavad tõhusa kaitse või mitte. VV saab hinnata muutuvat õiguskorda ja KliM ettepanekul vajadusel alade loetelus muudatusi teha.

EPKK ei pea põhjendatuks loodusmetsa mõiste kehtestamist eelnõus väljapakutud kujul

Sätestada seadusega maaomaniku personaalne teavitamise kohustus sõltumata maa sihtotstarbest või kõlvikust.

Arvestatud Täiendame eelnõud, et KeA saadab automatiseeritud teavituse kõikidele maaomanikele sõltumata maa sihtotstarbest või kõlvikust.

Põllumajandustootjate jaoks on oluline, et poollooduslike koosluste hooldamise nõuded ja toetussüsteemid oleksid selgelt kooskõlastatud ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) meetmetega. Tuleb tagada, et toetuste tingimused ja halduskoormus ei muutuks ebamõistlikult keerukaks.

Selgitatud Nõustume. Looduskaitseseaduse muudatustega me ei kujunda põllumajandusmeetmeid. Looduskaitseseaduses täiendatakse poollooduslike kooslustega seonduvaid sätteid, et tagada poollooduslike koosluste säilimine.

Seaduses peab selgelt sätestama, et maaparanduse piirangud ei takistaks maaparandussüsteemide nõuetekohast toimimist ka väljaspool kaitstavaid alasid.

Arvestatud § 31 lõikega 6 antakse võimalus piiranguvööndis kaitse-eeskirjaga reguleerida maaparandussüsteemide hoiutöid ja rekonstrueerimist. Sättesse on lisatud ka tingimus, et nimetatud piirangud ei tohi takistada maaparandussüsteemi nõuetekohast toimimist väljaspool kaitstavat loodusobjekti.

Maaparanduse mõju looduskaitselistele väärtustele tuleb hinnata juhtumipõhiselt ning kaitse-eeskirja koostamisel tagada sisuline koostöö Maa- ja Ruumiameti ning Põllumajandus- ja Toiduametiga

Arvestatud Oleme sellega nõus ja praktikas ka järgitakse. Kõik projektid ja kavandatud tegevused vaadatakse läbi kohapõhistest kaalutlustest lähtuvalt. Kaitse-eeskirjade puhul kaasatakse EISi vahendusel MKMi, sealtkaudu ka maaparanduse eest vastutavat nüüdset MaRu maaparanduse osakonda (endine PTA).

Ei pea õiguspäraseks ega põhjendatuks panna maaomanikele seaduslikku kohustust võõrliikide hävitamiseks olukorras, kus nende levik ei ole omaniku tegevuse tagajärg.

isenditega, välja arvatud teaduslikult põhjendatud juhtudel Keskkonnaameti loa alusel. Võõrtaimeliikide loodusesse laskmine, istutamine ja külvamine on keelatud LKSi kehtestamisest saadik alates 10.05.2004 ja kasvatamine tehistingimustes on keelatud nende võõrliikide lisamisest keskkonnaministri 07.10.2004 määrusesse nr 126 "Looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri". Lisaks LKSile reguleerib võõrliikidega seonduvat otsekohalduv Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus nr 1143/2014, looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta. Määruse 1143/2014 artikli 4 lõike 1 alusel on kehtestatud komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2016/1141 liidu jaoks probleemsete looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri. Määrus nr 1143/2014 artikkel 7 lõike 1 punktide b, g ja h kohaselt liidu jaoks probleemseid looduslikku tasakaalu ohustavaid võõrliike ei tohi lubada paljuneda, pidada või kasvatada, sealhulgas suletud tingimustes või keskkonda viia. Seega on keeldudega hõlmatud ka isiku tegevus, sh tegevusetus, mille tulemusel võõrtaimeliik tema kinnisasjal kasvab.

Ei nõustu trahvimäärade mitmekordse suurendamisega, kuna see ei ole proportsioonis maaomanike ja eriti maapiirkondade elanike sissetulekutega ning peegeldab riigi looduskaitsepoliitika ebajärjekindlust.

Selgitatud Trahvimäärasid tõstetakse eelkõige just juriidilistel isikutel ehk viiakse need vastavusse rikkumise iseloomu ja füüsilisele isikule ette nähtud karistusmääraga. Likvideeritakse seni LKSis kehtiv ebaproportsionaalsus. Eelnõukohased karistusmäärad on kooskõlas kehtivate karistusmääradega KarSi §-s 47. Trahvimäärasid on võrreldes esialgse eelnõuga, kus oli kavas karistusseadustiku kohase maksimaalse võimaliku trahvimäära kehtestamine, oluliselt langetatud. Trahvimäärade ja keskkonnakahju määrade muutmine tugineb KeA asjakohastele andmetele, analüüsidele ja põhjendustele. Trahvi määramisel arvestatakse kõiki asjaolusid sh teadmatuse ja tahtluse aspekti. Seletuskirjas on selgitatud tahtluse mõistet ja selle arvestamist järelevalves . Oleme nõus ja tegelema sellega igapäevaselt, et tagada, et looduses liikudes oleksid reeglid ja kaitsepiirangud selgelt märgistatud ja mõistetavad, et maaomanikud ja kodanikud saaksid neid arvestada, ega tahtmatult rikkuda.

Toetame ka kasutusvalduse seadmise võimalus riiklikult kaitstavale loodusobjektile, kuid siin on samuti vaja rohkem paindlikkust. Lepingute kestus tuleks määratleda põhimõttel „kuni 99 aastat“, mis jätaks osapooltele võimaluse arvestada looduse, majandustegevuse ja riiklike prioriteetide muutumisega ajas.

Selgitatud Käesoleva eelnõuga on kavandatud just pikaajalise meetme loomine, makstes isikule kogu metsa väärtuse, kasutades olemasolevat metoodikat, mis on kehtestatud VV 09.03.2023 määrusega nr 22 "Kinnisasja erakorralise hindamise kord". Kasutusvaldus on alternatiivne hüvitusmeede kinnisasja riigi poolt omandamisele, kasutusvalduse lõpetamine on võimalik ka enne 99 aasta möödumist mõlema osapoole nõusolekul. Lühemaajalise meetme rakendamine eeldab uue metoodika väljatöötamist, mis võib osutuda väga keeruliseks ja aeganõudvaks.

Ettepanek, et enne eelnõu edasist menetlemist viiakse läbi põhjalik sotsiaalmajanduslik mõjuanalüüs ning täiendatakse seletuskirja vastavalt selle tulemustele

Arvestatud Seletuskirja mõjude osa täiendatud.

Ettepanek täiendada looduskaitseseaduse §-i 58 lõikega (27) järgmises sõnastuses: „Jahiuluki loodusesse laskmisel ei kohalda käesoleva seaduse §-is 49 sätestatud tingimused. Tingimused vabastamiseks kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“

Arvestamata Ei toeta. Tehiskeskkonnas olevate liikide loodusesse laskmist tuleks võimalusel üldse vältida. Esiteks pole need isendid pärast pikka "vangistust" võimelised enam looduses hakkama saama. Kui aga tegemist on ulukite taasaastustamisega, siis ilmselgelt peab selline tegevus toimuma tegevuskava alusel. Kuna regulatsioon hetkel on piisav, ei näe ka põhust, miks peaks minister veel eraldi määrusega seda protsessi reguleerima.

Eesti

Kaubandu

Tööstusko

Teeme ettepaneku eelnõu § 1 p 24 sellisel kujul eelnõust välja jätta ning palume maaomanikele mitte seada kohustust võõrliikide tõrjeks. Juhul kui kohustus jääb maaomaniku kanda, tuleb selle kohustuse osas viia läbi ka täielik mõjuanalüüs, et selgitada välja mõjude ulatus.

Selgitatud Tõrjekohustust reguleeriv säte on eelnõust välja jäetud. Jätkame tänase praktikaga ja olemasolevat regulatsiooni hetkel ei muuda. KeA jätkab karuputke tõrjega ja laiemalt võõrliikide tõrje valdkonnas maaomanike teavituse ning nõustamisega. Selgitame, et juba kehtiva õiguse kohaselt on võõrliigi kasvatamise keelu kaudu omanikul kohustus oma kinnistul looduse tasakaalu ohustavat võõrtaimeliiki oma kinnisasjal hävitada. LKS § 57 lõige 1 sätestab, et võõrliikide elusate isendite loodusesse laskmine ning võõrtaimeliikide loodusesse istutamine ja külvamine on keelatud, välja arvatud metsaseaduse alusel metsapuudena kasvatada lubatud võõrpuuliikide istutamine ja külvamine. LKS § 57 lõige 5 keelab looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide isendite tehistingimustes kasvatamise ja tehingud nende liikide elusate isenditega, välja arvatud teaduslikult põhjendatud juhtudel Keskkonnaameti loa alusel. Võõrtaimeliikide loodusesse laskmine, istutamine ja külvamine on keelatud LKSi kehtestamisest saadik alates 10.05.2004 ja kasvatamine tehistingimustes on keelatud nende võõrliikide lisamisest keskkonnaministri 07.10.2004 määrusesse nr 126 "Looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri". Lisaks LKSile reguleerib võõrliikidega seonduvat otsekohalduv Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus nr 1143/2014, looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta. Määruse 1143/2014 artikli 4 lõike 1 alusel on kehtestatud komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2016/1141 liidu jaoks probleemsete looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri. Määrus nr 1143/2014 artikkel 7 lõike 1 punktide b, g ja h kohaselt liidu jaoks probleemseid looduslikku tasakaalu ohustavaid võõrliike ei tohi lubada paljuneda, pidada või kasvatada, sealhulgas suletud tingimustes või keskkonda viia. Seega on keeldudega hõlmatud ka isiku tegevus, sh tegevusetus, mille tulemusel võõrtaimeliik tema kinnisasjal kasvab.

Palume rakendusakti kavandis täpsustada loodusmetsa kriteeriumid ja tingimused, et oleks võimalik mõista ja hinnata, keda ning millises ulatuses hakkavad muudatused puudutama. Samuti palume täiendada eelnõu mõjuanalüüsi osas, kuidas loodusmetsade defineerimine mõjutab erinevaid Eesti ettevõtlusvaldkondi

Teeme ettepaneku eemaldada eelnõu § 1 p-st 3 viide esteetilisele väärtusele. Samuti palume muuta sättes „tähtsus ökosüsteemide sidususe tagamisel“ sõnastusega „tõendatud tähtsus ökosüsteemide sidususe tagamisel“, mis välistab igasuguse subjektiivse kaitse alla võtmise.

Arvestamata Esteetiline väärtust ei ole kunagi üksinda loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduseks, see on lisandväärtus maastikukaitsealade korral. Konkreetse ala kaitse alla võtmisel analüüsitakse ja tõendatakse, et need ökoloogilist sidusust tagavad alad on hädavajalikuid konkreetse liigi või elupaiga soodsa seisundi saavutamiseks. Kaitse alla võtmise otsuses eeldusele tuginemine peab olema tõendatud (HMS § 6 uurimispõhimõte).

Teeme ettepaneku, et eelnõu § 1 p-7 sõnastust võiks muuta nii, et Keskkonnaameti loal oleks niite jätmine lubatud.

Teeme ettepaneku muuta eelnõu § 1 p-s 8 sätestatud looduskaitseseadust § 141 lg-t 3 nii, et riikliku inventuuri, seire ja uuringu kavandamisest teavitamine oleks maaomaniku suhtes automatiseeritud, vältimaks maaomanikule tekkivat suurt halduskoormust.

Arvestatud Täiendame eelnõud, et KeA saadab automatiseeritud teavituse kõikidele maaomanikele sõltumata maa sihtotstarbest või kõlvikust.

Lahemaa

Maaomani

ke Liit

Kes on erapooletult analüüsinud looduskaitseseaduse ja metsaseaduse muutmise seaduse eelnõusid põhiseadusele vastavuse osas? Palume see analüüs meile esitada.

Selgitatud Seletuskirjas on vastavate sätete juures muuhulgas käsitletud ka vastavust põhiseadusele.

punkt 8 - § 141

(3). Teave kavandatud seire kohta tuleb saata maaomanikele, mitte, et inimesed peaksid hakkama teavet ise otsima mingi asutuse kodulehe pealt või riigihankest (sellele on ka viidanud õiguskantsler).

Arvestatud Täiendame eelnõud, et KeA saadab automatiseeritud teavituse kõikidele maaomanikele sõltumata maa sihtotstarbest või kõlvikust.

Punktid 17 ja 18 - § 30 (2) punktist 7 ja § 31 (2) punktist 13 tuleb välja jätta sõnad „mullaharimine, puittaimestiku istutamine“, sest tegemist on põhiseadusvastase sõnastusega. Igal inimesel peab olema õigus kasutada oma maad põlluharimiseks ja puittaimede kasvatamiseks.

Arvestamata Kui kaitstava ala kaitse-eesmärgiks on seatud poollooduslik kooslus või liik, mille elupaigaks on poollooduslik kooslus, siis nende koosluste hävitamist või kahjustamist põhjustav tegevusi tuleb vältida. Antud juhul ei ole tegemist uue regulatsiooniga, vaid õigusselguse huvides toome sättes välja näiteid, mida mõeldakse poolloodusliku koosluste hävitamiseks või kahjustamiseks. Omandiõigus ei ole piiramatu õigus. Põhiseaduse § 32 lõike 2 kolmas lause näeb omanikule ette talumiskohustuse, keelates kasutada omandit üldiste huvide vastaselt. Looduse kaitsmine on avalikes huvides.

Eesti

Metsa- ja

Puidutööst

use Liit

Ettepanek 1: sõnastada LKS § 2 lõige 3 järgmiselt: „(3) Käesoleva seaduse § 1 ja käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tagatakse maismaal 30 protsendi ja merel 30 protsendi ulatuses tõhus kaitse. Rangelt kaitstavate alade osakaal ei ületa 10% maismaast, sh eraldi arvestatuna metsamaast, ega merest.“

Arvestamata Piirmäära kehtestamine loodskaitses ülempiirina on vastuolus PS-ga ja rahvusvaheliste kohustustega. Looduse kaitsmine on riigi põhiseadusest tulenev ülesanne, mille tagamiseks peab riik valima kõige tõhusamad meetmed. Looduskeskkond on pidevas muutumises ja seetõttu võivad muutuda ka looduse kaitsmiseks vajalikud meetmed või nende rakendamise ulatus. Kaitsekorra ranguse vajadus sõltub loodusväärtusest ja seega ei ole võimalik 30% seas sellele eraldi piiri ette seada.

Ettepanek 2: sõnastada Eelnõu seletuskirja lk 1, lõigu 1 esimene lause järgmiselt: „Tõhusa kaitse all mõeldakse kaitsealade, hoiualade, püsielupaikade ja kaitstavate looduse üksikobjektide kaitse alla võtmist, ranna- ja kalda kaitset (va tiheasustusalad), lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade kaitset, vääriselupaikade kaitset riigi- ja eramaal, loodusdirektiivi I lisa elupaikade ning loodus- ja põlismetsade kaitset riigi- ja eramaal, I ja II kategooria liikide kaitset looduskaitseseaduse § 55 lõike 7 kohase isendikaitse sätete alusel ning hüvitus- ja leevendusalade kaitset. Ka oluliste majanduspiirangutega rohevõrgustiku alad tuleb lugeda tõhusalt kaitstud aladeks.

Jätta eelnõu § 1 p 5) ja rakendusakt 2 (Energeetika- ja Keskkonnaministri määrus „Loodusmetsa tunnused, kriteeriumid ja kaitse korraldamine“) kavand eelnõust välja . Loodusmetsade kaitse regulatsiooni kehtestamist tuleks kaaluda uuesti alles siis, kui loodusmetsade määramise kriteeriumid on teaduslikult põhjendatud, muudatuste mõjud sotsiaal- majanduslikult hinnatud ning huvigrupid on saanud võimaluse oma arvamust avaldada.

Jätta välja §7 lõikest 1 sõnaühend „ajaloolis- kultuuriline või esteetiline väärtus.“

Arvestamata Esteetiline ja ajaloolis-kultuuriline väärtus ei ole kunagi üksinda loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduseks, see on lisandväärtus maastikukaitsealade korral. Samuti ei võeta seaduses olevate kaitse alla võtmise eelduste alusel automaatselt alasid kaitse alla. Konkreetse ala kaitse alla võtmisel analüüsitakse ja tõendatakse nende alade vastavus eeldustele ehk kaitse põhjendatus, eriti analüüsitakse seda, kes alad on hädavajalikuid konkreetse liigi või elupaiga soodsa seisundi saavutamiseks.

Täiendada seletuskirja selgitades, millise paragrahviga on § 81 näol tegemist ning miks seda kehtivast LKS-ist ei nähtu.

Selgitatud Seletuskirjas on selle kohta selgitus juba olemas: Eelnõu on seotud Riigikogu menetluses oleva looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seadus eelnõuga (612 SE). Eelnõuga täiendatakse § 81, mis lisatakse eelnõu 612 SE järgi.

Sõnastada Eelnõu § 1 p 8) kavandatava § 141 lg 10 järgmiselt: „(10) Inventuuri, seire või uuringu aruanne on haldusmenetluse seaduse § 39 tähenduses eksperdi arvamus, mis peab miinimumnõudena olema jälgitav, põhjendatud ja erapooletu.“

Selgitatud Lõige on eelnõust välja jäetud, kuna see teema ei ole seotud sätte regulatsiooni põhieesmärgi ‒ uuringu või inventuuri tegemisest teavitamisega. Teemaga tegeletakse edasi peale KAUR-i tellitud vastavasisulise analüüsi valmimist.

Jätta eelnõu punktid 78)–87) ja 100) praegusel kujul eelnõust välja ning määrata juriidilise isiku trahvimäärad ja keskkonnakahju miinimum- ja maksimummäärad, tuginedes asjakohastele andmetele, analüüsidele ja põhjendustele.

Arvestamata Selgitame, et vastutuse peatükis on ajakohastatud juriidilise isiku trahvimäärasid, füüsilise isiku määrasid eelnõuga ei suurendata. Rikkumistele karistusmäärade seadmisel tuleb arvestada kooskõla ühiskondliku õiglustunde tagamise eesmärgiga, rikkumise tagajärgede raskuse ja karistuse preventiivse mõjuga. Rikkumise eest ettenähtud karistused peavad peegeldama adekvaatselt rikkumise raskust ja võimaldama määrata igal juhtumil tõhusa karistuse nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule. Ühe ja sama teo eest ettenähtud füüsilise ja juriidilise isiku karistused peavad olema üldjuhul samas proportsioonis KarS üldosas ettenähtud sanktsiooniraamiga. Juriidilise isiku trahvimäärasid on võrreldes esialgse eelnõuga, kus tõesti oli kavas karistusseadustiku kohase maksimaalse võimaliku trahvimäära kehtestamine, oluliselt langetatud. Trahvimäärade muutmine tugineb KeA asjakohastele andmetele, analüüsidele ja põhjendustele. Trahvi määramisel arvestatakse kõiki asjaolusid sh teadmatuse ja tahtluse aspekti.

Muuta § 55 lõiget 61 ja täiendada seda punktiga 3 järgmiselt: § 55. Isendi surmamine, kahjustamine ja häirimine (61) Keelatud on looduslikult esinevate lindude: 3) Looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtlikuks hävitamiseks ja kahjustamiseks või pesade kõrvaldamiseks ei loeta tavapärast metsamajandamist, põllumajandust, transporti ja turismindust.

Arvestamata See säte võtab Eesti õigusesse üle EL linnudirektiivi, mis ei võimalda teha toodud erandeid. Laiemalt vaadatakse linnukaitse sätted üle ja tehakse vajadusel täiendused peale pesitsusrahu teemalise Riigikohtu lahendi saabumist.

Eesti

Keskkonn

amõju

Hindajate

Ühingu

Kuna ökosüsteemide sidususe tagamine on üks kaitse alla võtmise eeldustest, siis mõiste vajab seletuskirjas kindlasti laiemat defineerimist

Arvestatud Seletuskirjas selgitust täiendanud, et ökosüsteemide sidusus tähendab elupaikade, liikide populatsioonide ja nendevaheliste ökoloogiliste protsesside toimivat ühendatust.

Sellist paragrahvi (§ 81) looduskaitseseaduses ei ole, sh puudub paragrahvi § 81 lõikes 1 nimetatud hüvitusala käsitlus. Looduskaitseseaduses ja selle muutmise eelnõus on sätestamata/reguleerimata hüvitusala määramise vajadus, protsess ja põhimõtted. Muuhulgas jääb selgusetuks, kas konkreetsete aladel valikul tuleb saavutada kokkulepe või ka nt hüvitatava ala ulatuse määramisel tuleb saavutada kokkulepe. Võiks olla ka reguleeritud, mis juhtub siis, kui eksperdid ja maaomanik/-haldaja kokkulepet ei saavuta (kas siis kuni selleni jõudmiseni ei saa kavandatud tegevust ellu viia?).

Selgitatud Seletuskirjas on selle kohta selgitus, et eelnõu on seotud Riigikogu menetluses oleva looduskaitseseaduse muutmise seadus eelnõuga (612 SE) ja et eelnõuga täiendatakse § 81, mis lisatakse eelnõu 612 SE järgi. Kokkulepe tuleb saavutada nii hüvitusalade ulatuse kui ka seal kehtestatavate piirangute osas. Kui kokkulepet ei saavutata, siis ei saa tegevusi ellu viia. Seletuskirja on selles osas täiendatud.

paragrahvi 9 lõige 101 muudatus (KOV alade kaitse alla võtmine) Jääb selgusetuks, kuidas riiklike eesmärkide täitmist kohaliku omavalitsuse tasandil Kliimaministeerium täpselt hindab. Kohaliku tasandi kaitse alla võetavate alade eesmärgid ja skoop on hoopis teised, kui riiklikel kaitsealadel.

Selgitatud KOV alade skoop erineb riiklikult kaitstavate loodusobjektide omast ja seetõttu on loodusvarade kasutuse, sh looduse kaitsmise, seisukohast oluline riigi huvide arvestamine KOV kaitstava loodusobjekti kaitse alla võtmisel. Kehtiva sätte kohaselt on riigi huvidest käsitletud KliM valdkondadest üksnes maavarad, kuid riigi huvi loodusvarade kasutamisel, sh kaitsmisel, on laiem.

Kas Kliimaministeeriumi eesmärk on hoida kaitstavate alade pindala suures plaanis konstantsena (st 30% maismaast ja merest kaitse all ja mitte seda ületada)? Palume selles osas seletuskirja täiendada.

Selgitatud Eesmärk on hoida kaitstava ala pind 30% (+/- 1%) piires. Seletuskirja selles osas täiendatud. Sealjuures näiteks oluliste sh julgeolekukriitiliste projektide elluviimise viivituse vältimiseks on kavas sätestada/rakendada 30% reeglit paindlikult ehk hoida ja vajadusel kasutada seal sisalduvat puhvrit. Arvestades järelhindamise kohustust (eelnõusse lisatud pärast kooskõlastusringi) saab vajadusel KliM teha ettepanekud regulatsiooni muutmiseks. Lisatakse rakendussäte, mille kohaselt Kliimaministeerium analüüsib hiljemalt 2031. aasta 1. jaanuariks looduse kaitsmiseks maismaal 30 protsendi ja merel 30 protsendi ulatuses tõhusa kaitse seadmise eesmärgi tulemuslikkust. Kui maismaa või mere tõhusaks kaitseks seatud osakaal on kuni üks protsent väiksem või suurem, esitab Kliimaministeerium vajadusel ettepanekud regulatsiooni muutmiseks.

Ilmselt vajab muutmist ka looduskaitseseaduse § 18 lg 5, mille kohaselt on toetuse maksmise aluseks leping töövõtja ja loodusobjekti valitseja vahel. Eeldame, et kui poollooduslik kooslus on väljaspool kaitseala, siis nö loodusobjekti valitsejat ju pole, sest loodusobjekti valitseja on eelduslikult seotud ainult kaitse all olevate aladega.

Selgitatud Loodushoiu toetuse regulatsiooni laiendav säte on eelnõus välja jäetud. Täna on piiratud vahendite tõttu mõistlik keskenduda siiski üksnes kaitstavatele aladele.

Loodusväärtuse kaitseks lepingu sõlmimise regulatsiooniga tekib dubleeriv süsteem looduskaitseseaduse ja metsaseaduse (mis sätestab vääriselupaiga ja selle kaitse) vahel. Enamik vääriselupaiku vastab tõenäoliselt looduskaitseseaduse muudatusega ette nähtud loodusmetsade tunnustele või sisaldavad loodusväärtusi, mille kaitseks saaks lepingut sõlmida. Teeme ettepaneku see süsteem vääriselupaikade süsteemiga ühildada, mitte tekitada uut andmekihti ja -baasi uue loodusväärtuse näol.

Arvestamata Dubleerivat süsteemi ei teki, kuna väärtused, mille kaitseks lepingud sõlmitakse, on erinevad ja väärtustest lähtuvalt võib ka kaitsekord olla erinev.

Lisaks jääb arusaamatuks, mis kihil need kirjeldatud loodusväärtused (väljaspool kaitstavat loodusobjekti asuva Eesti looduse infosüsteemi kantud loodusväärtused) EELIS-es asuvad? Kas ainult § 41 mõistes defineeritud loodusmetsad või hõlmavad need ka mingeid muid loodusväärtusi. Palume täpsustada.

Selgitatud Loodusväärtuste loetelu, mille kaitseks lepinguid saab sõlmida, kinnitatakse ministri määrusega, mis menetletakse sh kaasatakse huvirühmasid eraldiseisvalt. Esialgu on plaanis loetellu lisada II kategooria liikide elupaigad ja Natura elupaigatüübid.

Teeme ettepaneku täiendada seaduse eelnõu seletuskirja infoga, millised ootused on seaduse loojal ranna ja kalda kaitsekorralduskava koostamisele,

Arvestatud Ranna ja kalda kaitsekorralduskava koostamise eesmärkide ja põhimõtete osa seletuskirjas vastavalt täiendatud.

Palume üle vaadata ja täpsustada, mida eesmärgiks seatud 30% hõlmab. Kas ka loodusmetsad? Kuna II kategooria taime-, seene- ja samblike kasvukohtade kaitse tagatakse 50% teadaolevate kasvu- ja leiukohtade kaitse alla võtmisega, mistõttu kõikide kasvu- ja leiukohtade esinemist ei ole korrektne arvestusse hõlmata.

Selgitatud 30% hulka arvatakse kõik II kat taime-, seene- ja samblike kasvukohad, mitte ainult need, mis on kaitse alla võetud (LKS kohaselt vähemalt 50%), kuna ka kõikides teistes kasvukohtades rakendub LKS kohane isendikaitse. Loodusmetsade regulatsioon sh kuulumine 30% arvestusse otsustatakse peale kriteeriumite ja kaitse korrlalduse kehtestamist.

Palume seletuskirjas või seaduse eelnõus täpsustada, kuidas on mõeldud korraldada rangelt vähemalt kolmandiku kaitsealade, sh kõiki veel alles olevate loodus- ja põlismetsade kaitse.

Selgitatud Hetkel on loodusmetsade säte eelnõsu välja võetud, aga peale kriteeriumite põhimõttelist kokkuleppimist on kavas LKS lisada uus regulatsioon väärtuslike loodusmetsade kaitseks sh loodusmetsa definitsioon ja volitus valdkonna eest vastutavale ministrile kehtestada loodusmetsa kriteeriumid ning kaitse korraldamise täpsem kord.

Palume täiendada rakendusakti 2. Loodusmetsa tunnused, kriteeriumid ja kaitse korraldamine

Eraisik

M.P.

Kuivõrd riik ei ole suutnud asjakohaselt korraldada kaitset juba olemasolevatel kaitstavatel loodusobjektidel, on põhjendamatu riikliku kaitse alla võtta täiendavaid alasid.

Selgitatud Riik tegeleb pidevalt ka olemasolevate alade kaitse tõhustamisega. Täiendavaid alasi võteakse kaitse alla eelkõige riigimaadel. Samaaegselt kaalutakse ka väärtuse kaotanud alade kaitse alt välja arvamist.

LKS-i tänane kehtiv redaktsioon paragrahvi 81 ei sisalda, mistõttu ei ole võimalik seda ka täiendada. See muudatussäte tuleb üle vaadata ja täiendada. Täiendamisel tuleb saata norm uuesti kooskõlastamisele.

Ehitusseadustiku § 3 lg 1 kohaselt ehitis on hoone või rajatis. Eelnõu sõnastuse kohaselt on iga kaitsealal asuva ehitise hooldamiseks vajalik kaitseala valitseja nõusolek. Eelnõu seletuskirjast võib lugeda, et ehitiste hooldustöödega seotud hoiutöödena peetakse silmas eelkõige teekraavide ja truupide setetest puhastamist. Hetkel sätestatud sõnastus on eksitav ja vajab kindlasti täpsustamist, et silmas peetakse siiski maaparandusega ja teedega seotud rajatisi.

Arvestatud Seaduse muudatuse sõnastust on täpsustatud ja sõnastatud järgmiselt "hooldada maaparandussüsteemi ehitisi või teha maaparandushoiutöid, mille käigus eemaldatakse setet mehhaniseeritult või muudetakse veerežiimi".

Kõik maaomanikud, sõltumata seire, uuringu või inventuuri tegemise asukohast peavad saama isiklikult Keskkonnaameti või Keskkonnaagentuuri käest info seire, uuringu või inventuuri tegemise kohta ning töö läbiviija kontaktandmed, et soovi korral saada LKS § 141 lg 2 ettenähtud õiguse kasutamiseks töö läbiviijalt täpsemat info tööde teostamise kohta

Arvestatud Eelnõud täiendatud, et KeA saadab automatiseeritud teavituse kõikidele maaomanikele sõltumata maa sihtotstarbest või kõlvikust.

LKS § 15 muutmisel on põhjendatud sõna „tagama“ asendada sõnaga „võimaldama“. Säte tuleb jätta laiendamata kohaliku omavalitsuse looduobjektidele.

Arvestamata Ei pea põhjendatuks kehtivat sõnastust (tagama) muuta. Ka KOV kaitstav loodusobjekt võetakse kaitse alla avalikes huvides, et võimaldada (kohalikel) inimestel virgestustegevusi ja looduses viibimist. Kaitse alla võtmisel kaasatakse puudutatud isikud menetlusse.

Puudub igasugune vajadus asuda kaitsekorralduskavasid koostama väljaspool kaitsealasid paiknevate veekogude ranna ja kalda kaitse korraldamiseks. Täielikult on jäetud hindamata, mis on uue mahuka dokumendi koostamise praktika algatamisega seotud majanduskulud, nii riigile aga ka puudutatud isikutele. Hetkel näib, et käib ettevalmistus ametnikele ja erinevatele keskkonnauuringutega tegelevatele ettevõtetele täiendavat tööpõllu loomiseks

Selgitatud Ranna ja kalda kaitse kava koostamine on võimalus, mitte kohustus ja selle koostamisele eelneb kaasnevate mõjude sh KeA ja KOV töökoormuse analüüs.

Kuidas informeeritakse maaomanikku, et osa tema kaitstaval loodusobjektil asuvast kinnistust loetakse poollooduslikuks koosluseks? Arvestades kavandatavaid rangeid sanktsioone peab olema omanik ülitäpselt informeeritud tema maal paiknevatest kitsendustest. Kas ja kuidas hüvitatakse omanikule maakasutuse muutusest tulenevad kahjud, kui poollooduslikuks koosluseks loetaval maal on põlluharimine ajutiselt lõppenud ja soovitakse taas jätkata põlluharimist, kuid Keskkonnaamet seda enam ei luba? Mis ajahetkest loetakse poolloodulik kooslus lõppenuks? Kas ja millal hakatakse muutma ja täpsustama ka kaitse-eeskirju?

Selgitatud KeA teavitab maaomanikke kahel korral. Esmalt siis, kui tema maale inventuur planeeritakse. Tellitavaid inventuure saab avalikult vaadata ka MARU kaardirakenduses „loodusväärtuste inventuurid“ (X-GIS 2.0 [inventuurid]). Kui inventuuri tulemusena loodusväärtuste andmeid on vaja muuta (lisatakse uued leiud, elupaikade piire muudetakse, andmete arhiveerimine), siis ka sellest teavitatakse pärast muudatuste tegemist. Mõlemal juhul saadetakse kirjad rahvastikuregistris olevale e-meili aadressile. Poollooduslike koosluste hooldamine on osa põllumajandustegevusest - loomade karjatamine heinavarumine. Poollooduslike koosluste hooldamist toetab riik läbi ühise põllumajanduspoliitika meetmete - sh põhisissetulekutoetus ja pärandniidu hooldamistoetus. Lisaks kompenseerib riik poollooduslike koosluste taastamise.

Võõrliikide tõrje väljaspool elamumaad ja õueala peab jääma riigi vastutusalaks. Kui riigil on huvi võõrliike - mille kasvamine ei sõltu omanikust - tõrjuda, peab ta seda tegema oma kuludega. Võõrliikide tõrjet puudutav ainus omaniku kohustus saab olla, mitte takistada võõrliigi tõrjet.

lubatud võõrpuuliikide istutamine ja külvamine. LKS § 57 lõige 5 keelab looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide isendite tehistingimustes kasvatamise ja tehingud nende liikide elusate isenditega, välja arvatud teaduslikult põhjendatud juhtudel Keskkonnaameti loa alusel. Võõrtaimeliikide loodusesse laskmine, istutamine ja külvamine on keelatud LKSi kehtestamisest saadik alates 10.05.2004 ja kasvatamine tehistingimustes on keelatud nende võõrliikide lisamisest keskkonnaministri 07.10.2004 määrusesse nr 126 "Looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri". Lisaks LKSile reguleerib võõrliikidega seonduvat otsekohalduv Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus nr 1143/2014, looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta. Määruse 1143/2014 artikli 4 lõike 1 alusel on kehtestatud komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2016/1141 liidu jaoks probleemsete looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri. Määrus nr 1143/2014 artikkel 7 lõike 1 punktide b, g ja h kohaselt liidu jaoks probleemseid looduslikku tasakaalu ohustavaid võõrliike ei tohi lubada paljuneda, pidada või kasvatada, sealhulgas suletud tingimustes või keskkonda viia. Seega on keeldudega hõlmatud ka isiku tegevus, sh tegevusetus, mille tulemusel võõrtaimeliik tema kinnisasjal kasvab.

Trahvimäärade tõus võrreldes kehtivate määradega on nii kõrge, et vajab ilmselgelt suuremat vastutussätete põhjendamist. Tahtluse defineerimine läbi KarS §-i 16 on ebaõige. KarS § 1 lg 1 ütleb, et karistusseadustiku üldosa sätteid kohaldatakse sama seadustiku eriosas ja muudes seadustes sätestatud süütegude eest karistamiseks. KarS § 16 sätestatud tahtluse definitsiooni kohaldada ei saa.

Osaliselt arvestatud

Juriidilise isiku trahvimäärade tõstmise osa seletuskirjas täiendatud. Sealjuures juriidilise isiku trahvimäärasid on võrreldes esialgse eelnõuga, kus oli kavas karistusseadustiku kohase maksimaalse võimaliku trahvimäära kehtestamine, oluliselt langetatud. Füüsilise isiku trahvimäärasid ei muudeta. Ei pea vajalikuks tahtluse mõistet eraldi sisustada. LKS raames lähtutakse KarS defineeritud tahtluse mõistest, EL õiguse osas Euroopa Kohtu praktikast.

Lindude häirimist käsitlev LKS 55 lg 61 lõike 2 on ise vigane ja sätestab viite isegi normile, mis enam ei kehti. Esmalt tuleks parandada ja selgitada norm, mille rikkumisega võib kaasneda väärteomenetlus ja trahv

Arvestatud Eksliku viite sättest välja jätmine on kavandatud juba Riigikogu menetluses olevas LKS eelnõus SE612.

Äärmiselt ranged trahvid on ette nähtud kaitstaval loodusobjektil puittaimestiku istutamise nõuete rikkumise eest. Puittaimestiku istutamine ei ole kaitstaval loodusobjektil keelatud. Tuleb igal juhul täpsustada, mis on ja mis õigusaktist tulenevad kaitstaval loodusobjektil puittaimestiku istutamise nõuded

Selgitatud Trahvi määramisel arvestatakse eelkõige rikkumise õiguslikku alust, samuti kõiki teisi asjaolusid sh rikkumise iseloomu ja ulatust, samuti teadmatuse ja tahtluse aspekti. See, kuidas kujuneb trahv ja kellele see määratakse sõltubki asjaoludest, mida menetleja hindab kogumis.

Foreko

Ettepanek 1: sõnastada LKS § 2 lg 3 järgmiselt: „(3) Käesoleva seaduse §-s 1 ja käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tagatakse maismaal 30 protsendi ja merel 30 protsendi ulatuses tõhus kaitse. Seejuures ei ületa rangelt kaitstavate alade osakaal 10% maismaast, sh eraldi arvestatuna metsamaast, ega merest.“

Arvestamata Piirmäära kehtestamine looduskaitses ülempiirina on vastuolus PS-ga ja rahvusvaheliste kohustustega. Looduse kaitsmine on riigi põhiseadusest tulenev ülesanne, mille tagamiseks peab riik valima kõige tõhusamad meetmed. Looduskeskkond on pidevas muutumises ja seetõttu võivad muutuda ka looduse kaitsmiseks vajalikud meetmed või nende rakendamise ulatus. Kaitsekorra ranguse vajadus sõltub loodusväärtusest ja seega ei ole võimalik 30% seas sellele eraldi piiri ette seada.

Ettepanek 2: sõnastada seletuskirja lk 1 lõigu 1 esimene lause järgmiselt: „Tõhusa kaitse all mõeldakse kaitsealade, hoiualade, püsielupaikade ja kaitstavate looduse üksikobjektide kaitse alla võtmist, ranna- ja kalda kaitset (sh veekaitse- ehituskeelu ja piiranguvöönd, va tiheasustusalad), lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade kaitset, vääriselupaikade kaitset riigi- ja eramaal, loodusdirektiivi I lisa elupaikade ning loodus- ja põlismetsade kaitset riigi- ja eramaal, I ja II kategooria liikide kaitset looduskaitseseaduse § 55 lõike 7 kohase isendikaitse sätete alusel, hüvitus- ja leevendusalade kaitset, eramaal asuvate loodusväärtuste lepingulist kaitset, karstialade kaitset, oluliste muinsuskaitseliste piirangutega alade kaitset ning oluliste majanduspiirangutega rohevõrgustiku alade kaitset.“

Arvestamata Seaduses sätestatakse 30% kaitse põhimõte. Kõik piirangutega sh planeeringutega määratud rohevõrgustiku alad, karstialad jms ei kuulu 30% hulka. 30% hulka kuuluvate alade piirangud peavad olema piisavad ehk tagama liikide ja elupaikade tõhusa kaitse. Seadusega antakse volitus Vabariigi Valitsusele määrusega nimetada need alad, mis hakkavad kuuluma 30% arvestusse. Määrust menetletakse ja kooskõlastatakse huvigruppidega eraldiseisvalt.

Ettepanek: Jätta eelnõu § 1 p 5) ja rakendusakt 2 (Energeetika- ja Keskkonnaministri määrus „Loodusmetsa tunnused, kriteeriumid ja kaitse korraldamine“) kavand eelnõust välja .

Ettepanek: Täiendada seletuskirja selgitada, millise paragrahviga on § 81 näol tegemist ning miks seda kehtivast LKS-ist ei nähtu.

Ettepanek 1: Enne eelnõu § 1 punkti 7) kehtestamist lahendada MaaParS § 47 lg-s 11 ja kavandatava LKS § 14 lg 1 p-st 13 tulenevate kohustuste vaheline konflikt maaomaniku jaoks.

Selgitatud MPS hoiutööde kooskõlastamise kohustus ei tähenda automaatselt vastuolu maaomaniku kohustuste ja looduskaitseliste piirangute vahel. Kaitseala valitseja arvestab maaparandussüsteemide toimimise vajadusega ja valitseja poolt seatud tingimused ei tähenda, et maaomanik ei saaks hoiutöid teha. Valitseja kooskõlastuse raames saab välistada vastuolu.

Ettepanek 2: 1) jätta LKS § 14 lg 1 p 13 eelnõust välja või 2) alternatiivselt sõnastada eelnõu LKS § 14 lg 1 p 13 järgmiselt: „13) teha selliseid maaparandussüsteemi uuendustöid, mille käigus eemaldatakse setet mehhaniseeritult või muudetakse veerežiimi.“

Arvestamata Ei toeta kumbagi ettepanekut, kuna kooskõlastamise nõue lisati just seepärast LKSi, et ka hooldustööde (väiksema sette eemaldamise mahuga kui uuendamise puhul) on praktikas kahjustatud kaitsealuseid loodusväärtusi, hoiutööde nime all on tehtud sisuliselt rekonstrueerimist, mis vajab juba praegu kaitseala valitseja kooskõlastust ja ehitusluba. Et vältida kõigi hoiutööde kooskõlastamise vajadust, sätestatakse kooskõlastamise vajadus vaid mehhaniseeritud tegevuste puhul või juhul, kui muudetakse veerežiimi.

Ettepanek: Sõnastada eelnõu § 1 p 8) kavandatava § 141 lg 10 järgmiselt: „(10) Inventuuri, seire või uuringu aruanne on haldusmenetluse seaduse § 39 tähenduses eksperdi arvamus ja peab miinimumnõudena olema jälgitav, põhjendatud ja erapooletu.“

Ettepanek: sõnastada kavandatava § 181 lõikeid 1, 3, 5 ja 6 järgmiselt: „(1) Eramaal asuva loodusväärtuse kaitseks võib kinnisasja omanikuga sõlmida notariaalse lepingu (edaspidi leping), mille alusel koormatakse kinnisasi isikliku kasutusõigusega riigi kasuks. Lepingu saab sõlmida väljaspool kaitstavat loodusobjekti asuva Eesti looduse infosüsteemi kantud loodusväärtuse kaitseks.“ „(3) Kinnisasja omanik tagab loodusväärtuse säilimiseks lepingus ettenähtud kohustuste täitmise.“ „(5) Loodusväärtusega kinnisasja omandiõiguse üleminekul lähevad omandajale üle kõik lepingust kinnisasja omanikule tulenevad õigused ja kohustused. Omandajal ei ole ühe aasta jooksul alates omandi üleminekust õigust lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks.“ „(6) Lepinguga seatud kitsendustega põhjustatud kahju ja hooldamise kulu hüvitis (edaspidi loodusväärtuse kasutusõiguse tasu) makstakse kinnisasja omanikule riigi kasuks isikliku kasutusõigusega koormamise perioodil iga-aastaste võrdsete maksetena, mis on indekseeritud /nt tarbijahinna hindeksiga vms/.“

Arvestatud osaliselt

Lõigete 1, 3, 5 muudatused on keelelised, osaliselt arvestatud. Lõike 6 ettepanek arvestamata, kuna tasu arvutamise alused kehtestatakse ministri määrusega, selle raames saame arvestada sh indekseerimise ettepanekut.

Ettepanek: sõnastada kavandatava § 203 lõige 3 järgmiselt: „(3) Kasutusvalduse seadmisel on tasu suuruse aluseks kinnisasjal kasvava metsa väärtus, lähtudes käesoleva seaduse § 20 lõike 3 alusel sätestatud metoodikast. Tasu makstakse välja ühekordselt kasutusvalduse seadmisel. Juhul, kui kinnisasja omanik rikub kasutusvalduse tingimusi või lõpetab kasutusvalduse ennetähtaegselt, on riigil õigus nõuda kinnisasja omanikult talle makstud tasu terves ulatuses tagastamist ning lisaks leppetrahvi maksimaalselt määras, mis vastab 10 protsendile tasust.“

Selgitatud Vastavalt asjaõigusseaduse § 212 lõikele 1 võib kasutusvalduse lõpetada kasutusvaldaja ja omaniku kokkuleppel. Seega kinnisasja omanik ei saa ühepoolselt lõpetada kasutusvaldust, vaid ainult riigiga kokkuleppel. Leppetrahvi suurus, mis on kindel protsent tasust, tagab võrdse kohtlemise.

Ettepanek: 1) jätta § 1 p 19 eelnõust välja või 2) alternatiivselt sõnastada LKS § 31 kavandatav lõige 6 järgmiselt: „(6) Kui piiranguvööndis olemasolevate maaparandussüsteemide rekonstrueerimis- või uuendustööd võivad kahjustada kaitse-eesmärgi saavutamist, võib kaitse-eeskirjaga seada nendeks tingimusi või need tegevused keelata, kui nimetatud piirangud ei takista maaparandussüsteemi nõuetekohast toimimist väljaspool kaitstavat loodusobjekti.”

Arvestamata Hoiutööde kooskõlastamise kohustus ei tähenda automaatselt vastuolu maaomaniku kohustuste ja looduskaitseliste piirangute vahel. Kaitseala valitseja arvestab maaparandussüsteemide toimimise vajadusega ja valitseja poolt seatud tingimused ei tähenda, et maaomanik ei saaks hoiutöid teha. Reguleerimise vajaduse otsus tehakse iga ala puhul kaitse-eeskirja koostamise käigus. Teatud juhtudel võib ka hooldamisega kaasneda mõju ala eesmärgiks olevatele väärtustele.

Ettepanek: Jätta eelnõu punktid 26) - 35) ja 48) praegusel kujul eelnõust välja ning määrata juriidilise isiku trahvimäärad ja keskkonnakahju miinimum- ja maksimummäärad tuginedes asjakohastele andmetele, analüüsidele ja põhjendustele.

Arvestamata Vastutussätete muutmisega, sh karistusmäärade tõstmisega viiakse need proportsionaalseks rikkumise iseloomu ja füüsilisele isikule ette nähtud karistusmääraga. Likvideeritakse seni LKSis kehtiv ebaproportsionaalsus füüsiliste ja juriidiliste isikute karistusmäärade vahel, millele on korduvalt juhtinud tähelepanu ka JDM. Eelnõukohased karistusmäärad on kooskõlas kehtivate karistusmääradega KarSi §-s 47. Trahvimäärasid on võrreldes esialgse eelnõuga, kus oli kavas karistusseadustiku kohase maksimaalse võimaliku trahvimäära kehtestamine, oluliselt langetatud. Trahvimäärade ja keskkonnakahju määrade muutmine tugineb KeA asjakohastele andmetele, analüüsidele ja põhjendustele. Trahvi määramisel arvestatakse kõiki asjaolusid sh teadmatuse ja tahtluse aspekti.

Ettepanek: Lisada seletuskirja selgitused I kaitsekategooria selgroogse loomaliigi isendi kahjustamise eest ette nähtud hüvitise määra tõstmise põhjendatuse ja vajalikkuse kohta või tõsta hüvitisemäära 3500 euro asemel 1000 euroni isendi kohta. Nii oleks see proportsioonis I kaitsekategooria loomaliigi isendi hävitamise eest ettenähtud hüvitise tõstmise määraga (s.o 5 korda).

Arvestatud I kaitsekategooria liigi isendi kahjustamise eest ette nähtud hüvitise piirmäärade tõstmise põhjendatus ja vajalikkus on toodud seletuskirjas lk 28-29. Täpsed määrad kehtestatakse vastava VV määrusega, mille ettevalmistamisel analüüsitakse, tutvustatakse ja kooskõlastatakse määrade kehtestamist eraldiseisvalt.

Rakendusakti kavand: Energeetika- ja Keskkonnaministri määrus „Loodusväärtuste loetelu, loodusväärtuste kaitseks… Ettepanek 1: Lisada § 2 loodusväärtuste loetelusse III kategooria liikide elupaigad. Ettepanek 2: 1) jätta rakendusakti kavandi § 3 lg-st 8 välja lause „Loodusväärtuse omandi üleminekul ei ole omandajal õigus lõpetada lepingut ennetähtaegselt ühe aasta jooksul omandamisest arvates.“ või 2) alternatiivselt jätta vastav säte välja eelnõu § 181 lg-st 5 ning sõnastada rakendusakti kavandi § 3 lg 8 teine lause järgmiselt: „Omandajal ei ole ühe aasta jooksul alates omandi üleminekust õigust lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks.“

Selgitatud Määrus on ettevalmistamisel ja ettepanekute põhjendatust analüüsitakse eelnõu koostamise käigus. Määrust menetletakse ja kooskõlastatakse huvigruppidega eraldiseisvalt.

Luua kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kaitstaval loodusobjektil asuva kinnisasja vahetamise regulatsioon.

Arvestamata KliM ei toeta ettepanekut. Kinnisasja vahetamise regulatsiooni taastamist ei kavandata eelnõuga.

Sätestada põhimõte, et eraomandis olevatele kinnisasjadele looduskaitseliste piirangute seadmine hüvitatakse maaomanikule õiglaselt ja koheselt ning kehtestada piirangute hüvitamise regulatsioon.

Arvestamata Riik on hinnanud, millised kaitstavate alade regulatsioonid on maaomanikule ebaproportsionaalselt piiravad ning näinud looduskaitseseaduses ette maa omandamise riigile ja maamaksusoodustused. Lisaks on riik vabatahtlikuna kehtestatud piirangutega maadele metsatoetuste süsteem.

Sätestada põhimõte, mis sätestab lubatavad tegevused püsielupaikades. Silmas on peetud neid püsielupaikasid, mis tekivad automaatselt kaitsealuse liigi avastamisel, näiteks merikotka pesapuu ja seda ümbritseva ala 200 meetri raadiuses. Nendes elupaikades tuleb lubada kõik metsamajandamise tegevused va uuendusraie väljaspool elupaigas viibimise ajalist piirangut.

Arvestamata Üldine põhimõte on, et piiranguna loetletakse üles tegevused, mis on keelatud. Tegevused, mis pole keelatud, on lubatud. Lubatud tegevuste loetelu eraldi välja tuua ei ole seetõttu asjakohane. Automaatringi püsielupaikades on sihtkaitsevööndi kaitsekord, kus on majandustegevus keelatud. Seetõttu ei saa seal lubada ettepanekukohast metsamajandamist.

Eesti

Omanike

Keskliit

Punkt 8. §141. Riiklik seire, uuring ja inventuur Lõige 1 Lisas lõppu lause. Juhul kui kinnisasi on tähistatud või piiratud, esitatakse töötõend või tellitud töö leping ja andmed, millises haldusmenetluses keskkonnateavet kogutakse kinnisasja omanikule enne kinnistul tööde läbi viibimist või kinnistu läbimist. Lõige 3 sõnastada järgnevalt: „(3) Teave kavandatud riikliku seire, uuringu või inventuuri kohta avaldatakse selle asutuse kodulehel, kes töö on kavandanud või tellinud ja selles informeeritakse maaomanikku 15 päeva jooksul.“ Lõige 5 jätta ära lõik „Kui riigi kavandatud või tellitud seire, uuring või inventuur tehakse õuemaal, teatab“ ja sõnastada lõige: „(5) Asjaomane asutus või töö tegija teatab kinnisasja omanikule täpse toimumise aja ning tähtaja, mis aja jooksul kinnisasja omanik saab anda teada soovist viibida seire, inventuuri või uuringu tegemisel ning lisab teatele käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud teabe või viite sellele. Kinnisasja valdaja peab võimaldama juurdepääsu õuealale toimingu tegemise ajaks. Kinnisasja valdajal on õigus küsida selgitusi ja teha ettepanekuid ja esitada vastuväiteid seire, uuringu või inventuuri kohta.“ Lõige 6 jätta ära viide lõikele 5 ja sõnasta järgnevalt: „(6) Käesoleva paragrahvis sätestatud juhul saadab asutus, kes töö on kavandanud või tellinud, või töö tegija teate elektrooniliselt füüsilisest isikust kinnisasja omanikule, kellel on Eesti teabeväravas registreeritud või rahvastikuregistrisse kantud e-posti aadress

Osaliselt arvestatud

Paragrahvi 141 sätete sõnastusi on muudetud ja täiendatud. KeA saadab automatiseeritud teavituse kõikidele maaomanikele sõltumata maa sihtotstarbest või kõlvikus tüübist.

vastavale e-posti aadressile ning juriidilisele isikule äriregistrisse kantud e-posti aadressile. Muul juhul saadetakse teade lihtkirjaga isiku rahvastikuregistrisse kantud aadressile.“ Lõige 8 jätta ära õuemaal ja sõnastada lõige: „Inventuuri, uuringu või seire läbiviimiseks ja sellest kinnisasja omaniku teavitamiseks on vaja töödelda järgmisi isikuandmeid: …„ Lõige 10 lisada lause: „Kinnisasja omaniku poolt esitatud vaide korral vaiet läbi vaatav haldusorgan lähtub haldusmenetluse seadusest“.

Punkt 17 Lisada lause lõppu „pinnase kahjustamine poollooduslike koosluste hooldus- või taastamistöödel.“

Selgitatud Antud ettepanek on reguleeritud looduskaitseseaduse koosluste üleselt - § 77 lg 3 p 2, loodusobjektile tekitatakse kahju, kui kaitstava loodusobjekti piires kahjustatakse ebaseaduslikult pinnast.

Punktid 24, 30, 43, 46, 48 käsitlevad võõrliikidega seonduvat sh tuuakse ära väga karmid karistused. Kahetsusväärselt käsitletakse riiki, mis on kõige suuremat maaomanik, võrdselt väikemaaomanikuga, kusjuures sanktsioone riigi osas rakendada ei ole võimalik. Tihti on võõrliikide (näiteks karuputke liigid, verev lemmmalts) leviku põhjuseks just riigimaadel kasvavad taimed. Teeme ettepaneku, et eelnõu käsitleks riigi rolli selles küsimuses oluliselt põhjalikumalt ja näitaks ära, kuidas ja kelle suhtes rakendatakse sanktsioone, kui riik võõrliikide ohjamisega toime ei tule.

Selgitatud Tõrjekohustust reguleeriv säte on eelnõust välja jäetud. Jätkame tänase praktikaga ja olemasolevat regulatsiooni hetkel ei muuda. KeA jätkab karuputke tõrjega ja laiemalt võõrliikide tõrje valdkonnas maaomanike teavituse ning nõustamisega. Trahvi määramisel arvestatakse kõiki asjaolusid sh rikkumise iseloomu ja ulatust, samuti teadmatuse ja tahtluse aspekti ning vajadusel võib trahvi ka määramata jätta. See, kuidas kujuneb trahv ja kellele see määratakse sõltubki asjaoludest, mida menetleja hindab kogumis. Selgitame, et juba kehtiva õiguse kohaselt on võõrliigi kasvatamise keelu kaudu omanikul kohustus oma kinnistul looduse tasakaalu ohustavat võõrtaimeliiki oma kinnisasjal hävitada. LKS § 57 lõige 1 sätestab, et võõrliikide elusate isendite loodusesse laskmine ning võõrtaimeliikide loodusesse istutamine ja külvamine on keelatud, välja arvatud metsaseaduse alusel metsapuudena kasvatada lubatud võõrpuuliikide istutamine ja külvamine. LKS § 57 lõige 5 keelab looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide isendite tehistingimustes kasvatamise ja tehingud nende liikide elusate isenditega, välja arvatud teaduslikult põhjendatud juhtudel Keskkonnaameti loa alusel. Võõrtaimeliikide loodusesse laskmine, istutamine ja külvamine on keelatud LKSi kehtestamisest saadik alates 10.05.2004 ja kasvatamine tehistingimustes on keelatud nende võõrliikide lisamisest keskkonnaministri 07.10.2004 määrusesse nr 126 "Looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri". Lisaks LKSile reguleerib võõrliikidega seonduvat otsekohalduv Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus nr 1143/2014, looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta. Määruse 1143/2014 artikli 4 lõike 1 alusel on kehtestatud komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2016/1141 liidu jaoks probleemsete looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri. Määrus nr 1143/2014 artikkel 7 lõike 1 punktide b, g ja h kohaselt liidu

jaoks probleemseid looduslikku tasakaalu ohustavaid võõrliike ei tohi lubada paljuneda, pidada või kasvatada, sealhulgas suletud tingimustes või keskkonda viia. Seega on keeldudega hõlmatud ka isiku tegevus, sh tegevusetus, mille tulemusel võõrtaimeliik tema kinnisasjal kasvab.

Eelnõu jätkuvalt ei käsitle tänase looduskaitse ühte kõige suuremat probleemi, piirangute kohest ja õiglast hüvitamist. Teeme ettepaneku paragrahv 20 sõnastada ümber niimoodi, et kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamisel rakendatakse kinnisasja avalikes huvides omandamise seadust ja hüvitamise aeg (sh maa võõrandamine, kui maaomanik seda soovib) ei tohi olla pikem kui 28 kuud (aeg, mis on ette nähtud haldusakti andmise menetluse peatamiseks kuni loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse tegemiseni).

Arvestamata Maade omandamine KAHOSe alusel ja LKS alusel on erinevad. KAHOSe alusel omandamisel muutub maakasutus, riigil on neid maid vaja. Looduskaitsepiirangutega maad aga ei pea kuuluma riigile, mida on kinnitanud ka Riigikohus ehk nende võõrandamine on vabatahtlik. LKS alusel maade riigile omandamine toimub järjekorra alusel ja selleks ettenähtud eelarve piires, seega ei saa kindlat tähtaega seadussse panna. Küll aga saab tuua välja, et avalduse esitamisest kuni riigile omandamiseni kulub praegu keskmiselt 1,5-2 aastat.

ELVL

Võõrliikide tõrje kohustus on ressurssidega katmata riiklik sundülesanne

keelatud, välja arvatud metsaseaduse alusel metsapuudena kasvatada lubatud võõrpuuliikide istutamine ja külvamine. LKS § 57 lõige 5 keelab looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide isendite tehistingimustes kasvatamise ja tehingud nende liikide elusate isenditega, välja arvatud teaduslikult põhjendatud juhtudel Keskkonnaameti loa alusel. Võõrtaimeliikide loodusesse laskmine, istutamine ja külvamine on keelatud LKSi kehtestamisest saadik alates 10.05.2004 ja kasvatamine tehistingimustes on keelatud nende võõrliikide lisamisest keskkonnaministri 07.10.2004 määrusesse nr 126 "Looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri". Lisaks LKSile reguleerib võõrliikidega seonduvat otsekohalduv Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus nr 1143/2014, looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta. Määruse 1143/2014 artikli 4 lõike 1 alusel on kehtestatud komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2016/1141 liidu jaoks probleemsete looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri. Määrus nr 1143/2014 artikkel 7 lõike 1 punktide b, g ja h kohaselt liidu jaoks probleemseid looduslikku tasakaalu ohustavaid võõrliike ei tohi lubada paljuneda, pidada või kasvatada, sealhulgas suletud tingimustes või keskkonda viia. Seega on keeldudega hõlmatud ka isiku tegevus, sh tegevusetus, mille tulemusel võõrtaimeliik tema kinnisasjal kasvab.

KOV autonoomia piiramine kohaliku kaitse korraldamisel

Selgitatud KOV alade skoop erineb riiklikult kaitstavate loodusobjektide omast ja seetõttu on loodusvarade kasutuse, sh looduse kaitsmise, seisukohast oluline riigi huvide arvestamine KOV kaitstava loodusobjekti kaitse alla võtmisel. Kehtiva sätte kohaselt on riigi huvidest käsitletud KliM valdkondest üksnes maavarad, kuid riigi huvi loodusvarade kasutamisel, sh kaitsmisel, on laiem.

Õiguslik ebaselgus "30% tõhusa kaitse" mõistega Selgitatud Tõhusa kaitse mõiste on defineeritud läbi 30% hulka arvatavate alade

määratluse.

Koostoime metsaseaduse muudatustega Vajalik on koordineeritud käsitlus, et vältida vastuolusid, dubleerimist ja KOV planeerimispädevuse piiramist. Soovitame läbi viia ühine mõjude hindamine enne mõlema eelnõu vastuvõtmist.

Selgitatud Looduskaitseseadus sätestab 30% kaitse põhimõtte kogu Eesti masimaast (ja ka merest) ja metsaseadus 70% majandusmetsa osakaalu metsamaast (mitte kogu maismaast). Seega saavad need eesmärgid koos toimida. Võimalike (teoreetiliste) vastuolude välistamiseks jägitakse pidevat mõlema protsendi muutumist ja vajadusel korrigeeritakse kaitsealade või majandusmetsa pindala ette nähtud puhvri arvelt.

Halduskoormuse ja menetlusprotsesside mõju. Mitmed sätted (nt haljastuse inventeerimise kord, kooskõlastusprotsessid) toovad kaasa märkimisväärse ressursikulu ja menetluste venimise. Eelnõu seletuskiri ei käsitle seda mõju piisavalt.

Arvestatud Seletuskirja mõjude osa täiendatud. Näiteks haljastuse inventeerimise korra kehtestamine ei ole kohustuslik ja iga KOV võib vajadusel selle kehtestada enda vajadusi/võimekust arvestades või jätta see üldse kehtestamata.

Rakendusaktide läbipaistvus. VV määruse eelnõud (nt loodusobjektide loetelu ja eelisjärjestuse kriteeriumid) peavad olema avalikud enne seaduse vastuvõtmist, et KOV-id saaksid hinnata mõju ja esitada ettepanekuid.

Selgitatud Rakendusaktide ettevalmistamisel analüüsitakse, tutvustatakse ja kooskõlastatakse neid eraldiseisvalt ja KOV-d saavad ka selles protsessis kaasa rääkida.

Keskkonnakahju hüvitusmäärade proportsionaalsus. Praegused määrad on ebaproportsionaalsed ja liiga madalad, mis jätab keskkonna kahjustamise majanduslikult kasumlikuks. Vajalik on määrade korrigeerimine ja laiendamine ka teistele looduskaitseliselt olulistele kooslustele.

Arvestatud Eelnõud täiendatud kõikide elupaikade/koosluste hävitamise/kahjustamisegs kaasnevate keskkonnakahju piirmääradega. Samuti on korrigeeritud teiste loodusobjektidega seotud piirmäärasid. Täpsemad loodusobjektile tekitatud kahju hüvitamise määrad kehtestatakse VV määrusega, mille ettevalmistamisel analüüsitakse, tutvustatakse ja kooskõlastatakse keskkonna kahjustamise määrade muutmisi eraldiseisvalt.

Linnalindude regulatsiooni täpsustamine. Eelnõu ei lahenda linnalindude pesitsusega seotud probleeme (kajakad, vareste pesad). Vajalik on selge regulatsioon, mis võimaldab praktikas lahendada konfliktid tiheasustusaladel.

Selgitatud See võimalus on seaduses olemas (LKS § 55, § 58 lg 8 ) ja eraldi regulatsioon ei ole vajalik. Lausaline pesade hävitamine ei ole linnudirektiivist tulenevalt ilma erandlubadega võimalik, selleks on eraldi regulatsioon LKSis linnudirektiivi art 9 tulenevalt.

Viimsi

vald

LKS muutmise eelnõu tõhusa kaitse mõiste ja ulatus vajavad täpsustamist Euroopa Liidu elurikkuse strateegia aastani 2030 sätestab, et kaitse all peaks olema vähemalt 30% maismaast ja merealast. Teeme ettepaneku muuta vastava täpsustusega antud sätet.

Selgitatud Tõhusa kaitse mõiste on sisustatud läbi 30% hulka arvatavate alade määratluse. 30% hulka kuuluvate alade piirangud peavad olema piisavad ehk tagama liikide ja elupaikade tõhusa kaitse. Eelnõu eesmärk on sätestada raamistik Eesti maismaa ja mereala kaitsmiseks. 30% on seatud sihiks ja ühtlasi ka laeks selle eesmärgi täitmisel.

Olukorras, kus 30% tõhusa kaitse tagamise kaalutlustel hakatakse piirama nii riigi kui KOV tasandil loodusobjektide kaitse alla võtmist, peab olema üheselt selge, milliste indikaatorite või kasvõi põhimõtete alusel tehakse edaspidi otsuseid selle kohta, millised loodusväärtused väärivad täiendavat kaitset ning millised olemasolevad kaitsealused loodusobjektid tuleks kaitse alt välja arvata.

Selgitatud Eelnõusse lisatakse säte (§ 13 lg 3), mille kohaselt lähtub 30% eesmärgi saavutamisel Keskkonnaamet alade kaitse alt välja arvamiseks ja kaitse-eeskirjade muutmiseks ettepaneku tegemisel LKS § 2 seatud põhimõtetest, liikide ja elupaikade seisundi seirest, ja asjakohaste uuringute ja inventuuride tulemustest ning arvestades LKS § 1 lg 1 sätestatud eesmärki.

Loodusobjekti KOV kaitse alla võtmise otsuse eelnõu Kliimaministeeriumiga kooskõlastamise kohustus ei ole asjakohane

Selgitatud KOV alade skoop erineb riiklikult kaitstavate loodusobjektide omast ja seetõttu on loodusvarade kasutuse, sh looduse kaitsmise, seisukohast oluline riigi huvide arvestamine KOV kaitstava loodusobjekti kaitse alla võtmisel. Kehtiva sätte kohaselt on riigi huvidest käsitletud KliM valdkondest üksnes maavarad, kuid riigi huvi loodusvarade kasutamisel, sh kaitsmisel, on laiem.

Võõrliikide tõrje kohustuse olemus ja maht on ebaproportsionaalsed ning toovad kaasa määramatu hooldus- ja halduskulu

Puudub selgus, kas kaitsealasid puudutavad sätted kehtivad ka kohaliku omavalitsuse (KOV) tasandil loodud kaitsealade kohta

Selgitatud KOV tasandil kaitsealasid puudutavad sätted kehtivad "kaitstaval loodusobjektil" või eraldi välja toodud "kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstaval loodusobjektil". §14 lg 1 muudatus ei puuduta, §15 lg muudatus puudutab KOV tasandi kaitstavaid alasid.

Palume lisada kaitsekorralduskavade koostamist ja kinnitamist täpsustavad sätted LKS muutmise eelnõusse.

Selgitatud Kaitsekorralduskavadega seotud sätted on seaduse muudatuse eelnõus 612.

Tänaseks endiselt lahendamata olukord, kus elamumaa sihtotstarve tagab väljaspool tiheasustusala piiramatud võimalused metsaraieks mh rohevõrgustikus. Palume antud küsimus ära reguleerida kas MS-is või LKS-is.

Arvestamata Elamumaal on inimesel õigustatud ootus saada ehitada ja selleks vajadusel metsa maha võtta. Seetõttu on põhjendatum käsitleda elamumaa raiete küsimust sihtotstarbe muutmise ja/või planeerimisotsuste kaudu, tagades õigusselguse ning proportsionaalse tasakaalu omaniku õiguste ja avalike huvide vahel.

Tornator

Teeme ettepaneku, et 30% kaitse alla kuuluvad kõik alad, millel on olulised majandamispiirangud, kaasa arvatud KOV kaitsealad ja I ,II ja III kategooria liikide leiukohad/elupaigad väljaspool kaitstavaid loodusobjekte, kui majandustegevus on neid oluliselt piiratud või lausa keelatud.

Arvestamata 30% hulka kuuluvate alade piirangud peavad olema piisavad ehk tagama liikide ja elupaikade tõhusa kaitse. Seadusega antakse volitus Vabariigi Valitsusele määrusega nimetada need alad, mis hakkavad kuuluma 30% arvestusse. Määrust menetletakse ja kooskõlastatakse huvigruppidega eraldiseisvalt.

Puudused loodusmetsade regulatsioonis Arvestatud Kuna loodusmetsade määramise kriteeriumid on täpsustamisel, siis

hetkel on loodusmetsade kaitse regulatsioon sh volitusnorm loodusmetsa tunnuste, kriteeriumite ja kaitse korraldamise määruse kehtestamiseks eelnõust välja jäetud.

Teeme ettepaneku punkti muutmise käigus eemaldada ajaloolis kultuuriiline ja esteetiline väärtus.

Arvestamata Ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtust ei ole kunagi üksinda loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduseks, need on lisandväärtused teiste kõrval.

Teeme ettepaneku muuta sõnastus kujule „ tõendatud tähtsus ökosüsteemide sidususe tagamisel“, mis välistab igasuguse subjektiivse kaitse alla võtmise.

Arvestamata Konkreetse ala kaitse alla võtmisel analüüsitakse ja tõendatakse, et need ökoloogilist sidusust tagavad alad on hädavajalikuid konkreetse liigi või elupaiga soodsa seisundi saavutamiseks.

Eelnõu punkt 4 käsitleb paragrahv 8 prim täiendamist. Kahjuks ei ole kehtivas seaduses sellist paragrahvi mida eelnõuga täiendatakse. Tegemist on küll Riigikogu menetluses oleva seaduseelnõuga 612 SE, kuid see on alles esimesel lugemisel ning ei ole seaduseks vormistatud.

Selgitatud Seletuskirjas on selle kohta selgitus, et eelnõu on seotud Riigikogu menetluses oleva looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seadus eelnõuga (612 SE). Eelnõuga täiendatakse § 81, mis lisatakse eelnõu 612 SE järgi. Selle eelnõu numeratsioon korrastatakse vajadusel peale 612 vastuvõtmist.

Teeme ettepaneku, et Keskkonnaameti loal oleks niite jätmine lubatud

Eelnõuga kavandatud paragrahvi 14 prim lõikes 2 on toodud, et maaomanikul on õigus viibida teostatava inventuuri juures aga seatakse sellele kitsendus, et välja arvatud juhul, kui sellega kaasneks elupaiga või liigi kasvukoha kahjustamine või liigi häirimine. Teeme ettepaneku eemaldada välistus, kuna maaomanik peab eelnõu kohaselt järgima juhiseid ja ühe lisaisiku viibimine inventuuri juures ei saa olla kuidagi oluliselt kasvukohta kahjustav ega liiki häiriv

Arvestamata Välistuse eemaldamist ei planeerita, kuna säte on sõnastatud tingimuslikult. Juhul kui maaomaniku juuresolek ei kahjusta elupaika, kasvukohta ega häiri liiki, on tal eelnõu kohaselt õigus inventuuri juures viibida. Välistus on vajalik üksnes erandlike olukordade katmiseks, et tagada inventuuri eesmärgi ja kaitstavate loodusväärtuste säilimine ning vältida võimalikke kahjulikke mõjusid.

Ka looduskaitseliste inventuuride kavandamine peab läbima automatiseeritud protsessi, kus omanikus, kellel on eesti.ee konto seadistatud saavad automaatselt teavituse kavandatud inventuuride kohta. Samuti peab maaomanikul olema võimalik saada detailselt tema kinnistu kohta käivaid inventeerimisandmeid, ei piisa mitme kinnistu kirjeldusest vaid inventuur ja inventeerimisandmed peavad olema koordinaatidega seotud iga kinnistu kohta.

Arvestatud Täiendame eelnõud, et KeA saadab automatiseeritud teavituse ka väljaspool õuemaad toimuvast uuringust ja inventuurist. Inventeerimisandmed ongi seotud koordinaatidega ja maaomanikul on võimalik saada enda kinnistu kohta käivat infot.

Sisustamata on tahtluse mõiste. Arvestamata Ei pea vajalikuks seda mõistet eraldi sisustada. LKS raames lähtutakse

KarS defineeritud tahtluse mõistest.

Teeme ettepaneku mitte seada maaomanikule kohustust võõrliikide tõrjeks ja teostada tõrjet riigi poolt, et oleks tagatud efektiivne kogu kasvukoha ulatuses tõrje. Juhul kui kohustus jääb maaomaniku kanda tuleb ka mõju ulatus selgeks teha ning eelnõu seletuskirja lisada, sest praegune mõju käsitlev osa ei hinda maaomaniku poolse tõrjekohustusega liiki

tehistingimustes kasvatamise ja tehingud nende liikide elusate isenditega, välja arvatud teaduslikult põhjendatud juhtudel Keskkonnaameti loa alusel. Võõrtaimeliikide loodusesse laskmine, istutamine ja külvamine on keelatud LKSi kehtestamisest saadik alates 10.05.2004 ja kasvatamine tehistingimustes on keelatud nende võõrliikide lisamisest keskkonnaministri 07.10.2004 määrusesse nr 126 "Looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri". Lisaks LKSile reguleerib võõrliikidega seonduvat otsekohalduv Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus nr 1143/2014, looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta. Määruse 1143/2014 artikli 4 lõike 1 alusel on kehtestatud komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2016/1141 liidu jaoks probleemsete looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri. Määrus nr 1143/2014 artikkel 7 lõike 1 punktide b, g ja h kohaselt liidu jaoks probleemseid looduslikku tasakaalu ohustavaid võõrliike ei tohi lubada paljuneda, pidada või kasvatada, sealhulgas suletud tingimustes või keskkonda viia. Seega on keeldudega hõlmatud ka isiku tegevus, sh tegevusetus, mille tulemusel võõrtaimeliik tema kinnisasjal kasvab.

MTÜ

Hoiame

Loodust

MTÜ Hoiame Loodust soovib, et seadus oleks täpsemalt lahti kirjutatud ja oleks sõnastatud „(3) Käesoleva seaduse §-s 1 ja käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tagatakse maismaal vähemalt 30 protsendi ja merel 30 protsendi ulatuses õiguslik kaitse.

Arvestamata Eelnõu eesmärk on sätestada raamistik Eesti maismaa ja mereala kaitsmiseks. 30% on seatud sihiks ja ühtlasi ka laeks selle eesmärgi täitmisel.

Kliimaministeerium on välja jätnud seadusest (Põlismetsade mõiste täielikult, kuigi see on kirjas ELi elurikkuse strateegia aastani 2030, raadamise määruses ja taastamise määrasuses) - 1) „põlismets“ – looduslikke puuliike hõlmav looduslikult uuenenud mets, kus ei ole selgelt nähtavaid märke inimtegevusest ja kus ökoloogilised protsessid ei ole olulisel määral häiritud; Teeme ettepaneku, et lisada eelnõusse mõisted ja kirjeldused, mis tulenevad EL õigusaktidest - “Looduslikult uuenev mets ehk loodusmets” ja “põlismets”. - „looduslikult uuenev mets ehk loodusmets“ – mets, mis koosneb peamiselt loodusliku uuenemise teel kasvanud puudest; see hõlmab järgmist: • a) metsad, mille puhul ei ole võimalik eristada, kas need on istutatud või looduslikult uuenenud; • b) metsad, mis koosnevad nii looduslikult uuenenud looduslikest puuliikidest kui ka istutatud või külvatud puudest ning kus looduslikult uuenenud puud küpsusvanuses eeldatavasti moodustavad suurema osa kasvava metsa tagavarast; • c) algselt looduslikult uuenemise teel kasvanud puudest tekkinud madalmets; • d) sissetoodud liikide looduslikult uuenenud puud

Selgitatud Hetkel on loodusmetsade säte eelnõust välja võetud, aga peale kriteeriumite põhimõttelist kokkuleppimist on kavas LKS lisada uus regulatsioon väärtuslike loodusmetsade kaitseks sh loodusmetsa definitsioon ja volitus valdkonna eest vastutavale ministrile kehtestada loodusmetsa kriteeriumid ning kaitse korraldamise täpsem kord. EL elurikkuste strateegia eesmärk on loodus- ja põlismetsade range kaitse. Põlismetsad on metsad, mida inimtegevus ei ole mõjutanud või seda mõju pole märgata. Kuna sellised metsi väljaspool kaitstavaid alasid eeldatavasti säilinud ei ole ja sellised metsad esinevadki valdavalt ainult rangelt kaitstud aladel, siis nende metsade kaitse eesmärgid on juba tagatud. Siiski juhul, kui mõni selline, inimmõjust praktiliselt puutumatu mets peaks esinema väljaspool rangelt kaitstud alasid, siis loodusmetsade kriteeriumid tagavad, et ka selline mets saab kaardistatud ja vajaliku kaitse.

Juhime tähelepanu, et paragrahvi 81 ei ole olemas kehtivas Looduskaitse seaduses, et kas tegemist on kliimaministeeriumi arvates mingi naljaga? Sooviks väga teada, mida on kirjas 1-6 lõikus paragrahvi 8/1 osas.

Teeme ettepaneku seadust muudatust, mitte läbi viia. (paragrahvi 9 lõike 101 muudetakse)

Arvestamata KOV alade skoop erineb riiklikult kaitstavate loodusobjektide omast ja seetõttu on loodusvarade kasutuse, sh looduse kaitsmise, seisukohast oluline riigi huvide arvestamine KOV kaitstava loodusobjekti kaitse alla võtmisel. Kehtiva sätte kohaselt on riigi huvidest käsitletud KliM valdkondadest üksnes maavarad, kuid riigi huvi loodusvarade kasutamisel, sh kaitsmisel, on laiem.

meil täiesti olemas Keskkonnaseire seadus, mis peaks reguleerima siis keskkonnaseiret lähtuvalt (PS) §-st 5 ja §-st 53 ja § 32 lõike 2 alusel.

Arvestatud Eelnõu uuringutest ja inventuurist teavitamise regulatsioon korrigeeritud, muuhulgas on välja jäetud seirest teavitamine ja sellega seoses ka KeSS muutmine.

Seadusest ei saa välja võtta antud sõnu, sest riik peab tagama karude talvitumispaikadele kohese kaitse.

Arvestamata Riik jätkab talvituspaigast teavitamisega, muutub lihtsalt teavitamise viis. Kaitsekohustusteatiste väljastamine on asendatud teatise esitamisega, mis on kiirem ja paindlikum protsess. Teavitussüsteemiga saab samaväärselt tagada pruunkaru talvituspaikade kaitse.

Seaduspunkt tuleb tühistada (paragrahvi 31 täiendamine lõikega 6)

Arvestamata Muudatus on oluline, kuna praegu on hoiutööd ja rekonstrueerimine lubatud ja tegevust kooskõlastama ei pea. Kui vööndis on sellised väärtused, mida antud tegevus võib mõjutada, sätestatakse tingimused alapõhiselt kaitse-eeskirjaga.

Ei nõustu, et paragrahvi 33 lõike 1 punkt 7 maaparandussüsteemi rajamine ja rekonstrueerimine tühistatakse

Arvestamata Teatise nõue pole vajalik, kuna vastavalt LKSi §-le 14 vajavad ka hoiualal projekteerimistingimused ja ehitusluba alati KeA kooskõlastust, aga MPS rajamine ja rekonstrueerimine on ehitusloakohustuslikud tegevused. Selle muudatusega eemaldatakse lihtsalt kasutu bürokraatia nõue ehk korduvus.

MTÜ Hoiame Loodust teeb kliimaministeeriumile ettepaneku (korduv), et § 91. Seaduse rakendamine seadusest eemaldatakse või kuulutatakse kehtetuks lõige „(24) Käesoleva seaduse §-e 69/1–69/9 kohaldatakse vaid juhul, kui kavandatava tegevuse või strateegilise planeerimisdokumendi ainus eesmärk on riigi julgeoleku tagamine.

Selgitatud Kavandatav muudatus on ette nähtud Riigikogu menetluses oleva eelnõuga 610 SE Looduskaitseseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (Natura hindamine).

Eraisik

A.S.

Loobuda kavandatavast muudatusest s.o. LKS §-i 4¹ kavandamisest kuna looduskaitse eesmärgiks ei saa olla valimatud vahendid, mis ei ole kooskõlas PS §- des 5 ja 53; KeÜS §-is 14 ja SäAS § 3 lõikes 1 sätestatud igaühe kohustusega säästa elu- ja looduskeskkonda;

Arvestatud Kuna loodusmetsade määramise kriteeriumid on täpsustamisel, siis hetkel on loodusmetsade kaitse regulatsioon sh volitusnorm loodusmetsa tunnuste, kriteeriumite ja kaitse korraldamise määruse kehtestamiseks eelnõust välja jäetud. Täiendavalt selgitame, et planeeritud muudatusega ei kavandatud ebaproportsionaalselt eraomanike omandiõigusele piirangu seadmist, vaid plaaniti anda võimalus kehtestada nende täpsemad tunnused ja kriteeriumid. Paragrahviga 181 lisatakse seadusesse võimalus sõlmida eramaa omanikuga leping loodusväärtuse sh loodusmetsade kaitseks. Lepingu sõlmimine on eraomanikele vabatahtlik ja omandiõigusele piirangu seadmise eest makstakse kokkulepitud tasu.

loodusmetsade kaitse on tagatav oluliselt leebema piiranguga, mis tuleneb MS § 42 lõikest 3, samuti on kaitse võimalik korraldada PlanS § 75 lg 1 punkti 14 alusel

Arvestatud Kuna loodusmetsade määramise kriteeriumid on täpsustamisel, siis hetkel on loodusmetsade kaitse regulatsioon sh volitusnorm loodusmetsa tunnuste, kriteeriumite ja kaitse korraldamise määruse kehtestamiseks eelnõust välja jäetud. Täiendavalt selgitame, et viide metsaseaduse § 42 lõikele 3 on siin asjakohatu, kuna see käsitleb planeeringuga linna rohealaks määratud alal kasvava metsa kaitset. Loodusmetsad asuvad eelkõige väljaspool linnu ja teisi tiheasustusalasid. Viidatud planeerimisseaduse sätte kasutamisel peaks loodusmetsa kaitsega kaasneva kinnisasja sihtotstarbelist kasutust oluliselt piirava piirangu hüvitama kohalik omavalitsus. Kuna aga vajadus nende väärtuslike metsade kaitset tagada on riigi tasandil, siis LKSis kavandatud regulatsiooniga lahendatakse see nii, et kokkulepe maaomanikuga ja piirangute hüvitamine toimub samuti riigi tasandil.

sätestada LKS §-i 20 regulatsioon, mis sätestab õiglase ja kohese hüvitise looduskaitseliste piirangute talumise eest analoogselt AÕSRS § 15 prim 4 ja prim 5 regulatsiooniga;

Selgitatud Vastatud Kliimaministeeirumi kirjaga 14.11.2025 nr 1-4/25/4674-5

täiendada LKS § 38 lõiget 3 teise ja kolmanda lausega sõnastades need: „Ehituskeeld ei kohaldu vaba ehitustegevuse tulemusel püstitavatele ehitistele. Omanik on kohustatud enne ehitamist veenduma, et ehitamisega ei kahjustata kaitsealuste liikide elupaiku ning ranna ja kalda kaitse- eesmärke.

Selgitatud LKS üldreegli kohaselt on ranna ja kalda ehituskeeluvööndis igasugune uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Ehituskeeld on kehtestatud eelkõige avaliku huvi – loodusväärtuste, veekeskkonna ning üldise kasutuse kaitseks. Ehitiste, mis ehitusseadustiku alusel ei vaja ei ehitusteatise esitamist ega ehitusloa taotlemist, püstitamise lubamine võib praktikas tekitada tõlgendus- ja järelevalveraskusi, eriti olukorras, kus ehitustegevuse mõju kaitstavatele liikidele või ökosüsteemidele ei ole võimalik ilma ekspertteadmist kaasamata hinnata ja see on jäetud maaomaniku vastutusele. Seejuures ei pruugi ka hilisem ehitise likvideerimine täita ehituskeeluvööndi eesmärki, kuna loodusväärtused võivad olla juba kahjustatud, halvimal juhul hävitatud.

MTÜ Eesti

Metsa Abiks

Kaitsta tuleb vähemalt 30% maismaast ning kaitsealadel ei saa olla ülempiiri, kuna oleme elurikkuse kriisis ja suur liikide väljasuremine on toimumas

Arvestamata Eelnõu eesmärk on sätestada raamistik Eesti maismaa ja mereala kaitsmiseks. 30% on seatud sihiks ja ühtlasi ka laeks selle eesmärgi täitmisel

Loodus- ja põlismetsad tuleb kaitse alla võtta ka eramaadel

Kõik registreeritud Natura elupaigatüübid tuleb kaitse alla võtta. Paluksime ministeeriumi selgitusi, millised elupaigad kuuluvad 45 000 hektari hulka, mida plaanitakse kaitsta

Selgitatud Sellist nõuet, et kõik Natura elupaigatüüpide leiukohad tuleb kaitse alla võtta, direktiivist ei tulene. 45000 ha hulgas on väljspool kaitstavaid alasid ja kavandatavaid kaitstavaid alasid olevad Natura elupaigad riigimaal.

Kaitsealade kaitse-eesmärgid vajavad ajakohastamist

Selgitatud Kaitsealade kaitse-eesmärkide ajakohastamine on pidev protsess. Hetkel on minister käskkirjaga algatanud 150 kaitstava ala kaitse- eesmärkide muutmise, mis jõuavad kinnitamiseni eeldatavasti järgmise aasta alguses.

Ranna- ja kaldakaitsevööndid ei saa maismaa arvestuses olla arvel kaitsealadena ning metsaseaduse mõistes majandatavate metsadena.

Selgitatud 30% arvestusse läheb kalda piiranguvööndi see osa, mis kattub ehituskeeluvööndiga, kus on lisaks metsaraie regulatsioonile keelatud ehitamine. Kalda piiranguvööndi metsades ei seata rangeid piiranguid raiele (reguleeritakse üksnes lageraie langi suurust) seega kuulub ta 70% majandusmetsa hulka.

Kavandatav kaitsealade ülempiir tooks kaasa enneolematu bürokraatliku koormuse. On vajalik analüüs selle kohta, milline oleks sellise bürokraatliku korralduse maksumus maksumaksjale

Selgitatud Kaitse tulemuslikkuse hindamine on pidev protsess, mida tehakse jooksvalt juba täna, seega ei tekita see peale 30% täitumist olulist bürokraatia kasvu.

Vabatahtlik looduskaitse tuleb arvata n-ö puhveralade hulka. Maismaast, sh metsadest tuleb kaitse alla arvata ja hoida VÄHEMALT 30% ning Eesti Metsa Abiks on täielikult vastu sellele, et kaitsealadele laienemist piiratakse. Vabatahtlik looduskaitse on oma olemuselt küllaltki labiilne (lepinguid ei sõlmita hetkel vääriselupaikade ja eeldatavalt ka n- ö erakaitsealade puhul igavesest ajast igaveseks), seega tuleb need alad hoida n-ö puhverprotsendi sees (meie näeme vähemalt 2-3%), majandusmetsa arvelt.

Arvestamata Lepingutega alad kuuluvad 30% hulka seni kui lepingud kehtivad, analoogselt VEP-i lepingutega.

Kohalikul omavalitsusel peab jääma autonoomia ning võimalus kohalikku loodust kaitsta, ilma et see tooks kaasa teise loodusobjekti kaitse alt väljaarvamise

Selgitatud KOV-le jääb võimalus loodust kaitsta. KOV alade skoop erineb riiklikult kaitstavate loodusobjektide omast ja seetõttu on loodusvarade kasutuse, sh looduse kaitsmise, seisukohast oluline riigi huvide arvestamine KOV kaitstava loodusobjekti kaitse alla võtmisel. Kehtiva sätte kohaselt on riigi huvidest käsitletud KliM valdkondadest üksnes maavarad, kuid riigi huvi loodusvarade kasutamisel, sh kaitsmisel, on laiem.

Kuigi soov mitmekesistada looduskaitselisi kompensatsioone on üllas, tuleb sellise muudatuse juures välistada neile (era- ja juriidilistele) omanikele makstav täielik kompensatsioon, kes olid looduskaitselistest piirangutest kinnistu (ehk siis need kehtisid juba eelnevalt) soetamisel kursis. Eestis on maaomanikke teadlikult manipuleeritud, et nad müüksid piirangutega maid kergekäeliselt. Spekuleerivad ettevõtted, kes loodavad just seaduste ja praktikate muutumisele, on neid maid aktiivselt kokku ostnud

Selgitatud Kriteeriumid, millisel juhul riik on valmis rakendama kasutusvalduse seadmist, on eelnõu kohaselt samasugused nagu riigile omandamise puhul. Ehk üldreegli kohaselt riik ei sea kasutusvaldust kinnisasjale, mille isik on ostnud, teades et see on kaitse all (info sisaldub võõrandamistehingus).

Elupaigatüübi vana loodusmets (läänetaiga) osas on andmetes suur anomaalia, mis vajab selgust. Hinnanguliselt 40% metsaelupaigatüübist “vana loodusmets”, mis on SMI alusel tuvastatud, on Eestis inventeerimata ja seega kaitseta

Eelnõust on puudu lindude pesitsusrahu kuupäevaline sätestamine. Eesti Ornitoloogiaühingu hinnangul 7 väheneb Eesti metsalinnustiku arvukus iga-aastaselt 43 000 - 59 000 paari võrra ning peamiseks põhjuseks on elupaikade kadu. See trend on hetkel muutumatu ning käesolev seaduseelnõu peab looma eeldused olukorra paranemiseks.

Selgitatud Ootame ära Riigikohtu lahendi ja analüüsime vajadust muuta LKSi. Enne seda me praktikat ei muuda.

Eelnõust on puudu uuendusraiekeelud looduskaitsealade. Keskkonnaamet on algatanud Natura 2000 võrgustiku alade metsaelupaigatüüpide ja -liikide administratiivsete kaitsemeetmete rakendamise kava, avaldatud on eelnõu ja selle KSH programm. Täna on praktikas uuendusraieteatiste väljastamine Natura 2000 aladel peatatud, kuid selle kavaga soovitakse taas seadustada uuendusraieid Natura 2000 kaitsealade piiranguvööndites.

Arvestamata Valitsuskabineti otsus on, et seadusega lausalise uuendusraie keelu kehtestamine ei ole põhjendatud, see otsus tuleb teha vastavalt ala väärtustele iga kaitstava ala puhul eraldi, kas seadusest tulenevat uuendusraie keeldu kaitse-eeskirjaga leevendada või mitte.

Eelnõule ei ole koostatud sisulisi mõjuhinnanguid. Ilma nende analüüsideta ei ole võimalik hinnata, kuidas kavandatud muudatused mõjutavad maaomanikke, looduskaitset ega majandustegevust.

Arvestatud Mõjude osa seletuskirjas täiendatud.

Eelnõust ei selgu, milliste konkreetsete meetmetega kavatsetakse rohevõrgustikku kaitsta. Selged põhimõtted ja teostatavad lahendused on vajalikud, et tagada rohevõrgustiku toimivus ja sidusus.

Selgitatud Rohevõrgustike regulatsioon on täna planeeritud lisada KeÜSi.

Eesti

Keskkonn

aühendust

e Koda

Sätestada looduskaitseseaduses eesmärkide saavutamiseks tõhusa riikliku kaitse tagamine vähemalt 30% ulatuses maismaal ja vähemalt 30% ulatuses merel hiljemalt 2030. aastaks.

Arvestamata Eelnõu eesmärk on sätestada raamistik Eesti maismaa ja mereala kaitsmiseks. 30% on seatud sihiks ja ühtlasi ka laeks selle eesmärgi täitmisel. Seadusesse ei ole kavas seada konkreetset tähtaega selle eesmärgi saavutamiseks, juba täna oleme sellele väga lähedal. Lisaks on vaja jätta ka puhver võimalike hüvitusalade lisandumise jaoks.

Määratleda seaduse tasandil, et vähemalt 30% tõhusalt kaitstud maismaa hulka loetakse üksnes riiklike kaitsealade, püsielupaikade, üksikobjektide ja hoiualadena kaitse alla võetud alad. Kaitsealade ja püsielupaikade piiranguvööndid saab seejuures lugeda tõhusalt kaitstud aladeks üksnes juhul, kui alade kaitse-eesmärgiks olevate liikide, koosluste ja elupaikade soodsat seisundit ohustavad tegevused (nt uuendusraie, lausaline kuivendus) on keelatud ja regulatsioon võimaldab taastamistegevusi. Tõhusalt kaitstavate alade hulka võib edaspidi täiendavalt lugeda vääriselupaigad kui loodus- ja põlismetsad tingimusel, et need nimetatakse LKSis kaitstavaks loodusobjektiks, kus kehtib sihtkaitsevööndi kaitsekord.

Arvestamata Seadusega antakse volitus Vabariigi Valitsusele määrusega nimetada need alad, mis hakkavad kuuluma 30% arvestusse. Määrust menetletakse ja kooskõlastatakse huvigruppidega eraldiseisvalt. VV-l on pädevus kaitse alla võtmiseks, kaitse korra muutmiseks või kaitse alt välja arvamiseks (LKS § 10 lg 1). Looduskaitselised piirangud tulevad kas seadusest või selle alusel kehtestatud õigusaktidest. LKS võimaldab ka seaduses kehtestatud piiranguid leevendada ja seda saabki VV hinnata, kas leevendatud piirangud tagavad tõhusa kaitse või mitte. VV saab hinnata muutuvat õiguskorda ja KliM ettepanekul vajadusel alade loetelus ja ka kaitsekorras muudatusi teha.

Tõhusalt kaitstava ala arvestusse ei tohi hõlmata negatiivse keskkonnamõju hüvitamise alasid (nn hüvitusalasid), sest see välistab edaspidi keskkonnamõju vältimise põhimõtte rakendamist ja Natura aladel kehtiva hüvituskohustuse täitmist, nii ka avalikes huvides vajalike arenduste teostamist

Arvestamata Hetkel on otsus, et hüvitusalad hakkavad kuuluma 30% arvestusse, kuna need on õiguslikult määratletud alad, kus maakasutus on piiratud ning millel on selge elurikkuse säilitamise eesmärk. Oluliste projektide elluviimise viivituse vältimiseks on kavas sätestada/rakendada 30% reeglit paindlikult ehk hoida ja vajadusel kasutada seal sisalduvat puhvrit.

Täiendada LKS seletuskirja võrdlusanalüüsiga tabeli kujul, milles esitatakse kaitsealuse maismaa ja kaitsealuse mereala hulka arvatavate alade vastavus IUCN kaitsekorralduslikele kategooriatele ja neile esitatud tingimustele, arvestades aladel kehtivat ja kehtima hakkavat kaitsekorda.

Arvestamata 30% hulka arvatavate alade kaitse-eesmärgid ja kehtiv või kavandatav kaitsekord on oma sisult ja detailsuselt erisugune (mh kaitsealade erineva mahuga piirangud, ranna- ja kaldakaitse olemus, hoiualade kaitse loogika) ning ei võimalda kõigil juhtudel üheselt ja metoodiliselt korrektselt määratleda vastet konkreetsele IUCN kategooriale.

Arvestada loodus- ja põlismetsade määratlemise kriteeriumitena vääriselupaikade ja loodusdirektiivi I lisa metsaelupaikade inventeerimise juhiseid. Kaaluda LKS täiendamist, et lisada vääriselupaigad ja loodusdirektiivi I lisa elupaigatüübid kvalifitseeruvad alad kaitstavate loodusobjektide hulka, kus kehtib sihtkaitsevööndi kaitsekord.

Selgitatud Kuna loodusmetsade määramise kriteeriumid on täpsustamisel, siis hetkel on loodusmetsade kaitse regulatsioon sh volitusnorm loodusmetsa tunnuste, kriteeriumite ja kaitse korraldamise määruse kehtestamiseks eelnõust välja jäetud Vääriselupaikade ja loodusdirektiivi I lisa elupaigatüüpide automaatse kaitsestaatuse ja kaitse-režiimi kehtestamine ei ole käesolev eelnõu skoobis.

Ettepanek: loobuda § 141 lisamisest, sest seda reguleerib juba LKS § 15.

Arvestamata LKS §15 reguleerib looduskaitsetööde sh inventuuri ja uuringu tegemist kaitstavatel aladel. Lisatava sättega reguleeritakse kinnisasja omaniku teavitamine inventuuri või uuringu tegemisest.

Ettepanek: jätta eramaade looduskaitse regulatsioon paketist välja ja viia eramaade looduskaitse reguleerimise teemal ellu laiapõhjalisem ühiskondlik arutelu

Arvestamata Seadusesse viidav võimalus, sõlmida leping väärtuslike elupaikade ja liikide kaitseks eramaal väljaspool kaitstavaid alasid, toetab loodusväärtuste soodsa seisundi saavutamist ja avardab võimalusi eramaa omanikele sellesse panustada. Täpsemad tingimused, loodusväärtuste loetelu, kasutusõiguse tasu arvutamise alused ja metoodika, lepingu sisu ja sõlmimise kord pannakse paika ministri määrusega, mis läheb eraldi kooskõlastamisele.

Ettepanek: loobuda LKS § 9 lg 10.1 sõnastuse muutmisest või sätestada KOV-dele kohustus teavitada Kliimaministeeriumi kohaliku tasandi loodusobjekti kaitse alla võtmisest.

Arvestamata Muudatuse eesmärk ei ole olla pelgalt teavitatud. KOV alade skoop erineb riiklikult kaitstavate loodusobjektide omast ja seetõttu on loodusvarade kasutuse, sh looduse kaitsmise, seisukohast oluline riigi huvide arvestamine KOV kaitstava loodusobjekti kaitse alla võtmisel. Kehtiva sätte kohaselt on riigi huvidest käsitletud KliM valdkondadest üksnes maavarad, kuid riigi huvi loodusvarade kasutamisel, sh kaitsmisel, on laiem.

On vajalik täiendada hoopis LKS § 14 lg 1 toodud kaitseala valitseja nõusolekut vajavate tegevuste loetelu ja lisada sinna maaparandussüsteemide rekonstrueerimis- ja hoiutööd. Sellisel kujul tekib kõikjal kaitsealadel kohene võimalus kuivendustöid reguleerida ja vältida kaitse-eesmärki kahjustavat kuivendamist. Ettepanek: loobuda looduse taastumist piiravast nõudest “kui nimetatud piirangud ei takista maaparandussüsteemi nõuetekohast toimimist väljaspool kaitstavat loodusobjekti” ja täiendada LKS § 14 lõikes 1 toodud kaitseala valitseja nõusolekut vajavate tegevuste loetelu ja lisada sinna maaparandussüsteemide rekonstrueerimis- ja hoiutööd.

Arvestamata Kõik ehitusluba vajavad tegevused (nt. rekonstrueerimine) vajavad niigi KeA kooskõlastust; hoiutöödest on aga eelnõu kohaselt vaja kooskõlastada neid tegevusi, mis on suurema mõjuga ehk mehhaniseeritud tegevused ja need, mis muudavad veerežiimi. Maaparandussüsteemi niitmist, käsitsi voolutakistuste eemaldamist ja võsaraiet ei pea KeAga kooskõlastama, see ei ole olulise mõjuga ja oleks liigne halduskoormus.

Praeguses eelnõus on kirjas, et hüvitusala määramisel peab arendaja saavutama kokkuleppe maaomaniku või -haldajaga ja juhul kui arendaja ja maaomanik on eraisikud, toimub hüvitamine nende omavahelisel kokkuleppel. Selline lähenemine on lubamatu, sest hüvitamine ja leevendamine peab toimuma loodusväärtustest lähtuvalt ning kaasata tuleb neid tundvad eksperdid. Arusaamatu muudatus, mis võimaldab riigimaade haldajal hakata takistama riiklikke arendusi, sealhulgas riigikaitselisi. Eraomandi hüvitusalaks määramine eeldab tänagi omanikuga kokkulepet. Jääda praegu kehtiva süsteemi juurde, kus hüvitusalade määramine on keskkonnamõju hindaja töö ja kaasatud on pädevad eksperdid ning mitte anda hüvitamise sisustamist ainult Keskkonnaametile.

Selgitatud Põhjendus, miks hüvitusmeetmeid määrab Keskkonnaamet eksperdi asemel, on toodud Riigikogu menetluses oleva eelnõuga 610 SE Looduskaitseseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Natura hindamine) seletuskirjas: "Vastavalt Euroopa Komisjoni loodusdirektiivi artikli 6 juhendmaterjalile on hüvitusmeetmete määramine pädevate asutuste ülesanne. Keskkonnaamet vastutab lisaks muudele ülesannetele ka Natura 2000 alade kaitse-eesmärkide saavutamise ja Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe tagamise eest." Kui arendaja ei saavuta hüvitusalade osas kokkulepet maaomaniku või -haldajaga, siis peab arendaja leidma alternatiivsed hüvitusalad, kus kokkulepe on võimalik sõlmida. Kui kokkulepet ei saavutata, siis ei saa tegevusi ellu viia. Seletuskirja on selles osas täiendatud.

Lisada eelnõusse täiendus, et 30% kaitsealuste maade hulka ei kuulu hüvitusalad. Saate seda vajadusel kitsendada ainult riigikaitselise huvi ja suure avaliku huvi tõttu rajatud taristuobjektide mõjude hüvitamiseks.

Ettepanek: I ja II kaitsekategooria lindude elupaigad ei kuulu 30% kaitsealuste maade hulka (30% kaitse hulka kuuluvad ainult lindude püsielupaigad)

Arvestamata Lindude väljaspool kaitstavaid alasid asuvad elupaigad ei kuulu 30% hulka. Seletuskirjas on öeldud, et sinna kuuluvad I ja II kategooria taime-, seene- ja samblike kasvukohad.

Ettepanek: jätta eelnõust välja § 141 lg 2 Arvestamata Kui uuringu või inventuuri tellija on riik, siis teavitab kinnisasja

omanikku sellest KeA (mitte ekspert, töö tegija) ja annab võimaluse töö juures viibida, aga üksnes töö tegijaga kokkuleppel. Selle kokkuleppe raames saabki töö tegija kaaluda, kas sellega kaasneks elupaiga või liigi kasvukoha kahjustamine või liigi häirimine.

Keskkonn

aõiguse

Keskus

Plaanitav muudatus on nii ulatuslikus vastuolus õigusselguse põhimõttega, et muudatuse tagajärjed ja sisu ei ole arusaadavad ega rakendatavad: 1) ei ole selge, mis on „tõhus kaitse“ 2) mis alad või mis kriteeriumidele vastavad alad 30% hulka arvatakse ja kuidas (mis mehhanismi või metoodikaga) tuvastatakse 30% saavutamine, 3) millised tagajärjed on 30% määra ületamisel, kui see tuvastatakse olemasolevate kaitse all olevate alade põhjal või ületataks see uute alade kaitse alla võtmisel.

Selgitatud Tõhusa kaitse mõiste on sisustatud läbi 30% hulka arvatavate alade määratluse. 30% hulka kuuluvate alade piirangud peavad olema piisavad ehk tagama liikide ja elupaikade tõhusa kaitse. Seadusega antakse volitus Vabariigi Valitsusele määrusega nimetada need alad, mis hakkavad kuuluma 30% arvestusse. 30% saavutamist jälgib Keskkonnaamet. Eelnõuga sätestatakse, millest lähtub eesmärgi saavutamisel Keskkonnaamet valdkonna eest vastutavale ministrile alade kaitse alt välja arvamiseks ja kaitse-eeskirjade muutmiseks ettepaneku tegemisel. Eelnõusse on lisatud ka järelhindamise rakendussäte. LKS vastava sätte kohaselt Kliimaministeerium analüüsib hiljemalt 2031. aasta 1. jaanuariks looduse kaitsmiseks maismaal 30 protsendi ja merel 30 protsendi ulatuses tõhusa kaitse seadmise eesmärgi tulemuslikkust. Kui maismaa või mere tõhusaks kaitseks seatud osakaal on kuni üks protsent väiksem või suurem, esitab Kliimaministeerium vajadusel ettepanekud regulatsiooni muutmiseks

Eelnõudes valitud lahendus, kus antakse valitsusele üldvolitus kehtestada nii olulised metsa majandamise mahtusid kui kaitsealade loomist puudutavad õigusnormid määrusega, on õiguslikult ülimalt probleemne.

Selgitatud VV-l on pädevus kaitse alla võtmiseks, kaitse korra muutmiseks või kaitse alt välja arvamiseks (LKS § 10 lg 1). Looduskaitselised piirangud tulevad kas seadusest või selle alusel kehtestatud õigusaktidest. LKS võimaldab ka seaduses kehtestatud piiranguid leevendada ja seda saabki VV hinnata, kas leevendatud piirangud tagavad tõhusa kaitse või mitte. VV saab hinnata muutuvat õiguskorda ja KliM ettepanekul vajadusel alade loetelus muudatusi teha. LKS § 20 lõikes 3 sätestatud volitusnormis on VV-le antud ka pädevus kehtestada kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, kui ei esine selged juhtumid, mil kinnistu sihtotstarbele vastav kasutamine on kaitsekorrast tulenevalt täiesti välistatud.

Eelnõuga tuuakse looduskaitseseadusesse loodusmetsa mõiste ja reguleeritakse selliste metsade kaitse korraldust. Regulatsioon läheb sellisena vastuollu EL Elurikkuse strateegia eesmärkidega, kuna põlismetsade kaitset ei käsitleta üldse, loodusmetsade mõiste on volitusnormis sätestatud puudulikult ning loodusmetsade kaitse saab olema tagatud vaid riigimaadel

Selgitatud Hetkel on loodusmetsade säte eelnõus välja võetud, aga peale kriteeriumite põhimõttelist kokkuleppimist on kavas LKS lisada uus regulatsioon väärtuslike loodusmetsade kaitseks sh loodusmetsa definitsioon ja volitus valdkonna eest vastutavale ministrile kehtestada loodusmetsa kriteeriumid ning kaitse korraldamise täpsem kord. EL elurikkuste strateegia eesmärk on loodus- ja põlismetsade range kaitse. Põlismetsad on metsad, mida inimtegevus ei ole mõjutanud või seda mõju pole märgata. Kuna sellised metsi väljaspool kaitstavaid alasid eeldatavasti säilinud ei ole ja sellised metsad esinevadki valdavalt ainult rangelt kaitstud aladel, siis nende metsade kaitse eesmärgid on juba tagatud. Siiski juhul, kui mõni selline, inimmõjust praktiliselt puutumatu mets peaks esinema väljaspool rangelt kaitstud alasid, siis loodusmetsade kriteeriumid tagavad, et ka selline mets saab kaardistatud ja vajaliku kaitse. Eramaadel asuvaid loodusmetsi on kavas kaitsta ka lepingulise looduskaitse raames.

Eelnõuga sätestatakse täpsustus, mille kohaselt kaitstavate alade kahjustamisega kaasneva hüvitusala määramisel peab arendaja saavutama kokkuleppe maaomaniku või - haldajaga. Kokkuleppe puhul tekib küsimus selle kooskõlast Loodusdirektiiviga, kuna eelnõu seletuskirja kohaselt toimub juhul kui arendaja ja maaomanik on eraisikud, hüvitamine nende omavahelisel kokkuleppel.

Selgitatud Hüvitusalad tuleb määrata nii ehk naa vastavalt kehtivale seadusele (Natura hindamine, EnKS). Kui kokkulepet ei saavutata, tuleb leida hüvitamiseks alad mujalt. Kui hüvitusalasid ei ole võimalik leida ning samuti pole võimalik tekkivat kahju hüvitada muude hüvitusmeetmete abil, siis ei saa ka tegevust ellu viia.

Muudatus tähendab, et kohaliku kaitse põhjendatuse üle ei otsustaks ühelgi juhul enam KOV, vaid lõpliku otsuse langetaks Kliimaministeerium. Samas ei nähtu normi sõnastusest, millistel tingimustel on Kliimaministeerium õigustatud jätma kooskõlastuse andmata. Seetõttu on plaanitav õigusnorm ilmses vastuolus õigusselguse põhimõttega

Selgitatud Eelnõud on täpsustatud, et üksnes kaitse alla võtmise ja kaitsekorra muutmise otsuse eelnõu tuleb kooskõlastada Kliimaministeeriumiga. KOV alade skoop erineb riiklikult kaitstavate loodusobjektide omast ja seetõttu on loodusvarade kasutuse, sh looduse kaitsmise, seisukohast oluline riigi huvide arvestamine KOV kaitstava loodusobjekti kaitse alla võtmisel. Kehtiva sätte kohaselt on riigi huvidest käsitletud KliM valdkondadest üksnes maavarad, kuid riigi huvi loodusvarade kasutamisel, sh kaitsmisel, on laiem.

Isiklik kasutusõigus ja kasutusvaldus. Need väga suured muudatused on kavandatud ilma selge mõjuanalüüsita ja põhjenduste või selgitusteta. ei ole hinnatud lahenduste kooskõla senise Riigikohtu praktikaga, mis seab omanikele teatud määral talumiskohustuse, aga ka lahenduse proportsionaalsust – kas esitatud lahendused on soovitud eesmärgi saavutamiseks kõige kohasemad. Arvestades riigile tekkivaid lisakohustusi ja lisakulu, eeldaksid muudatused oluliselt põhjalikumat läbimõtlemist.

Selgitatud Enne kasutusvalduse eelnõusse lisamist telliti põhjalik õigusanalüüs, et selgitada välja, milline on õige õiguslik instrument ja millised on kaasnevad mõjud seotud asutustele. Tegemist on alternatiivse meetmega maa riigile omandamise kõrval. Õigusanalüüs on leitav Keskkonnaportaalist (link lisatud ka seletuskirja): https://keskkonnaportaal.ee/sites/default/files/Metsa%20kasutus%C3% B5iguse%20anal%C3%BC%C3%BCsi%20raport%20(l%C3%B5plik). pdf

Millise hetkel LKS-s ette nähtud kaitserežiimiga on plaanis tagada rannale ja kaldale tegelik ja tõhus kaitse, jääb ebaselgeks.

Selgitatud Randade ja kallaste kaitse on jätkuvalt riigi huvi ja ülesanne. Üldreegli kohaselt on keelatud seal uute hoonete ja rajatiste ehitamine ning reguleeritud metsaraie ning teised võimaliku kahjulikku mõjuga tegevused. Eelnõuga lisatakse võimalus ka ranna ja kalda kaitse korraldamiseks koostada kaitsekorralduskava. Ranna ja kalda kaitsekorralduskava on aluseks nende vööndite kaitse reeglite ülevaatamisel ja muutmisel, mis on vajalik sealsete liikide ja elupaikade soodsa seisundi tagamiseks.

on tähelepanuväärne, et majandusmetsade hulka ei kuulu MS eelnõu kohaselt veekaitsemetsad (ranna piiranguvöönd ja korduv üleujutusala), st kalda piiranguvööndi metsad on sisuliselt majandusmetsadeks, kuid 30% arvestusse need seletuskirja kohaselt lähevad. Tegu on ilmse vastuoluga.

Tallina LV

Sätte sõnastusest ning seletuskirjas esitatud selgitustest võib eeldada, et 30% puhul on tegemist maksimummääraga. 30% sätte peaks seadusest kas välja jätma või muutma selle sätte sõnastust nii, et oleks üheselt arusaadav, et tegemist ei ole maksimummääraga, Samuti on lahti selgitamata, kuidas kavatsetakse 30% piiri mitte ületada olukorras, kus kaitse alla on vaja võtta ka oluliste infrastruktuuriobjektide rajamisel hävivate loodusväärtuste kompenseerimiseks välja valitud hüvitusalad.

Arvestamata Muudatusega on kavas sätestada raam kaitsta riiklikult Eesti maismaast 30 %, mis annab oodatud kindluse, et loodus on hoitud ja maaomanikel on ettenähtavus edasise osas. Eelnõud täiendatakse ka rakendussättega, mille kohaselt Kliimaministeerium analüüsib hiljemalt 2031. aasta 1. jaanuariks looduse kaitsmiseks maismaal 30 protsendi ja merel 30 protsendi ulatuses tõhusa kaitse seadmise eesmärgi tulemuslikkust. Kui maismaa või mere tõhusaks kaitseks seatud osakaal on kuni üks protsent väiksem või suurem, esitab Kliimaministeerium vajadusel ettepanekud regulatsiooni muutmiseks. Hüvitusalad hakkavad kuuluma 30% arvestusse. Oluliste sh julgeolekukriitiliste ja infrastruktuuri projektide elluviimise viivituse vältimiseks on kavas sätestada/rakendada 30% reeglit paindlikult ehk hoida ja vajadusel kasutada seal sisalduvat puhvrit.

Sättest ja seletuskirjast ei selgu üheselt mõistetavalt, kas 30% hulka arvestatakse üksnes riiklikult kaitstavad objektid või ka KOV tasandi kaitse alla võetud objektid. Ettepanek on selle määra sisse arvestatada vaid riiklikul tasandil kaitstavaid objekte ning kohalikul tasandil kaitse alla võetud objekte ei loeta 30% alla

Selgitatud 30% hulka arvatakse nii riikliku kaitsega alad (sh ranna-kalda kaitsevööndid), kui ka KOV kaitsealad. Seletuskirjas on seda selgitatud lk 4 ja 5

30 % nimekirja ja eelisjärjestuse kriteeriumeid teadmata ei saa hinnata ka kui suur mõju on sättel KOVile, eriti võttes arvesse teisi muudatuses välja toodud sätteid ning potentsiaalseid tõlgendus võimalusi. Sättele ettepanekute tegemiseks oleks vaja näha määruse eelnõud.

Selgitatud Rakendusaktide ettevalmistamisel analüüsitakse, tutvustatakse ja kooskõlastatakse neid eraldiseisvalt ja KOV-d sh Tallinna linn saavad ka selles protsessis kaasa rääkida.

Palume lisada vastavad selgitused ja kaalutlused, miks on mõlemaid nimekirju (LKS 30% ja MS 70%) vaja ning kuidas need omavahel vastavuses on. Selliste sarnaste, kuid mitte-kattuvate nimekirjade kehtestamisega ei looda õigusselgust ega vähendata halduskoormust, vaid vastupidi. Ühtlasi vajab selgitust, kuidas kavandatakse lahendada võimalikud vastuolud nimekirjade rakendamisel.

Selgitatud 30% kaitse ja 70% majandusmetsa seost on selgitatud erinevates pressiteadetes, artiklites, KLIM kodulehel jne. 30% eesmärgi ja 70% eesmärgi osas täna ei ole vastuolu, need käsitlevad erinevaid kategooriaid. LKS sätestab 30% kaitse põhimõtte kogu Eesti maisimaast (ja ka merest) ja metsaseadus 70% majandusmetsa osakaalu metsamaast (mitte kogu maismaast). Seega saavad need eesmärgid koos toimida ja vastuolude välistamiseks jälgitakse pidevat mõlema protsendi muutumist ja vajadusel korrigeeritakse kaitsealade või majandusmetsa pindala ette nähtud puhvri arvelt. Mõlemasse eelnõusse on lisatud ka järelhindamise rakendussäte. LKS vastava sätte kohaselt Kliimaministeerium analüüsib hiljemalt 2031. aasta 1. jaanuariks looduse kaitsmiseks maismaal 30 protsendi ja merel 30 protsendi ulatuses tõhusa kaitse seadmise eesmärgi tulemuslikkust. Kui maismaa või mere tõhusaks kaitseks seatud osakaal on kuni üks protsent väiksem või suurem, esitab Kliimaministeerium vajadusel ettepanekud regulatsiooni muutmiseks. Sarnane säte on ka MS eelnõus 70% majandusmetsa regulatsiooni ülevaatamise kohta.

Seletuskirja peaks täiendama piisavalt põhjalike selgitustega, kuidas mõjutab käesolevat seadusemuudatust Riigikogu menetluses olev eelnõu 612 SE, eriti § 81

Arvestatud Seletuskirja on vastav selgitus lisatud.

KOVi õigust, võtta kaalutlusotsuse alusel kaitse alla kohalikul tasandil kaitsmist väärivaid objekte, ei saa piirata asjaolu, et KOVi kaitstav objekt ei pruugi aidata kaasa riikliku eesmärgi saavutamisele. Seda eriti olukorras, kus seadusandja soovib sätestada maksimummäära ja kui tulevikus eesmärk saavutatakse, võib riik seda ületavas osas otsustada, et objekte tuleb kaitse alt hakata välja arvama.

Selgitatud Riik ei saa otsustada KOV objektide kaitse alt välja arvamise üle. KOV alade skoop erineb riiklikult kaitstavate loodusobjektide omast ja seetõttu on loodusvarade kasutuse, sh looduse kaitsmise, seisukohast oluline riigi huvide arvestamine KOV kaitstava loodusobjekti kaitse alla võtmisel. Kehtiva sätte kohaselt on riigi huvidest käsitletud KliM valdkondadest üksnes maavarad, kuid riigi huvi loodusvarade kasutamisel, sh kaitsmisel, on laiem. KOV objektide kaitse alla võtmise otsuste kooskõlastamist Kliimaministeeriumi poolt on seletuskirjas selgitatud.

Täpsustamist vajab eelnõu punkt 6, millega täiendatakse paragrahvi 13. See võimaldab tõlgendust, et Keskkonnaamet ei pea siinkohal lähtuma § 2 lõikes 4 viidatud kaitset tagavate loodusobjektide loetelust ja eelisjärjestuse kriteeriumitest, mille kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Palume täpsustada. Lisaks palume sõnaselgelt täpsustada, et see puudutab üksnes riiklikult kaitstavaid objekte. Välistamaks võimalust, et sätet tõlgendatakse laiemalt ning seetõttu piirataks KOV kaalutlusruumi kohalikul tasandil kaitstavate objektide osas.

Selgitatud Kaitse alt väljaarvamisel saab arvestada kas eeldused on endiselt olemas või enam ei ole, kaitstavate loodusobjektide kaitse alt välja arvamine ei saa sõltuda teistest 30% hulka kuuluvatest aladest ja seega ei oleks viide § 2 lõikele 4 asjakohane. Sealjuures eelisjärjestuse kriteeriumid on nimetatud volitusnormist välja jäetud.

Palume seaduse sõnastust eelnõu punktis 7 täpsustada, et seadust lugedes oleks üheselt arusaadav, milliseid ehitisi on siin mõeldud. „13) hooldada ehitisi või teha maaparandushoiutöid, mille käigus eemaldatakse setet mehhaniseeritult või muudetakse veerežiimi.“

Palume täpsustada, kuidas mõjutab § 203 kohalikke omavalitsusi, kelle valitsemise all olevad kinnistud on ühtlasi riiklikult kaitstava loodusobjektina kaitse all. Lisaks juhime tähelepanu, et analoogne olukord on relevantne ka kohalike kaitsealade puhul, kus erakinnistu paikneb kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse all oleval alal. Selleks et vältida järjekordset lünka looduskaitseseaduses, kus riikliku kaitse all olevatel loodusobjektidel paiknevate erakinnistute omanikud on eelisseisus võrreldes kohaliku tasandi kaitse all olevate alade kinnistute omanikud, tuleb sätestada kinnisasjale kasutusvalduse seadmine ka kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavale loodusobjektile.

Selgitatud LKS täiendamine §-ga 20-3 ei mõjuta kohalikke omavalitsusi. Riik omandab eraomandis olevaid oluliste looduskaitsepiirangutega maid. Ja kasutusvalduse seadmise võimaluse loomine KOV tasandil kaitstaval loodusobjektil asuvale kinnisasjale vajab edasist analüüsi.

Jääb selgusetuks, miks selliste ranna ja kalda kaitsekorralduskavade koostamine vajalik on. Sellise dokumendi koostamine toob kaasa oluliselt suurema halduskoormuse nii Keskkonnaametile kui kohalikele omavalitsustele.

Selgitatud Ranna ja kalda kaitse kava koostamine on võimalus, mitte kohustus ja selle koostamisele eelneb kaasnevate mõjude sh KeA ja KOV töökoormuse analüüs.

§ 14 lõike 1 täiendava punktiga 13 keelatakse ehitiste hooldus ja maaparandushoiutööde tegemine. Seega muutub paragrahvi 33 lõike 1 punkti 7 kehtetuks tunnistamisega lubatuks uute maaparandussüsteemide rajamine hoiualadele, kusjuures nende rajamiseks ei pea isegi mitte hoiuala teatist esitama. Kui maaparandussüsteemide rajamine muutub edaspidi hoiualadel vabalt lubatuks, nii et ei pea isegi teatist esitama, siis siin on suur risk, et loodusväärtused kahjustuvad.

paragrahvi 57 täiendamist lõikega 3/1 ei saa toetada kuni on lahendamata võõrliikide käitlusega seotud puudused ning kuniks on oht, et täiendus toob kaasa võõrliikide ladestamise metsa alla. Kui pargitatarde tõrje seadusesse sisse jätta, siis tuleb leida ühtne metoodika, kuidas seda tõrjuda (praegu on palju selgusetust ka KeA soovitustes) ning tagada, et invasiivseid võõrtaimeliike võetaks vastu jäätmejaamades ja ilma tasuta.

Arvestatud Tõrjekohustust reguleeriv säte on eelnõust välja jäetud. Jätkame tänase praktikaga ja olemasolevat regulatsiooni hetkel ei muuda. KeA jätkab karuputke tõrjega ja laiemalt võõrliikide tõrje valdkonnas maaomanike teavituse ning nõustamisega. Selgitame, et juba kehtiva õiguse kohaselt on võõrliigi kasvatamise keelu kaudu omanikul kohustus oma kinnistul looduse tasakaalu ohustavat võõrtaimeliiki oma kinnisasjal hävitada. LKS § 57 lõige 1 sätestab, et võõrliikide elusate isendite loodusesse laskmine ning võõrtaimeliikide loodusesse istutamine ja külvamine on keelatud, välja arvatud metsaseaduse alusel metsapuudena kasvatada lubatud võõrpuuliikide istutamine ja külvamine. LKS § 57 lõige 5 keelab looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide isendite tehistingimustes kasvatamise ja tehingud nende liikide elusate isenditega, välja arvatud teaduslikult põhjendatud juhtudel Keskkonnaameti loa alusel. Võõrtaimeliikide loodusesse laskmine, istutamine ja külvamine on keelatud LKSi kehtestamisest saadik alates 10.05.2004 ja kasvatamine tehistingimustes on keelatud nende võõrliikide lisamisest keskkonnaministri 07.10.2004 määrusesse nr 126

"Looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri". Lisaks LKSile reguleerib võõrliikidega seonduvat otsekohalduv Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus nr 1143/2014, looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta. Määruse 1143/2014 artikli 4 lõike 1 alusel on kehtestatud komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2016/1141 liidu jaoks probleemsete looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri. Määrus nr 1143/2014 artikkel 7 lõike 1 punktide b, g ja h kohaselt liidu jaoks probleemseid looduslikku tasakaalu ohustavaid võõrliike ei tohi lubada paljuneda, pidada või kasvatada, sealhulgas suletud tingimustes või keskkonda viia. Seega on keeldudega hõlmatud ka isiku tegevus, sh tegevusetus, mille tulemusel võõrtaimeliik tema kinnisasjal kasvab.

Miks on eraldi sätestatud § 718. Kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjekti kasutamise ja kaitse nõuete rikkumine, kuigi eelnevad §-d 71, 711-7 ja 719 käsitlevad kõiki kaitstavaid loodusobjekte? Vastavalt LKSi §-le 4 kuuluvad kaitstavate loodusobjektide hulka ka kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid. Palume selgitada või korrigeerida.

Selgitatud Eelnõu üks eesmärke oli korrastada vastutussätted sh jagada need võimalikult täpseteks väärteonormideks, et inimene saaks täpselt aru, mille eest talle trahv määratakse. Seetõttu on eelnõus eraldi ette nähtud ka vastutussäte kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjekti kasutamise ja kaitse nõuete rikkumise eest.

Palume LKSis lahendada linnalindudega seotud olukorrad sh katustel pesitsevate kajakate ning puudel pesitsevate hall- ja künnivarestega

Selgitatud See regulatsioon on seaduses olemas (LKS § 55, § 58 lg 8 ) ja eraldi regulatsiooni ei ole vajalik teha. Lausaline pesade hävitamine ei ole linnudirektiivist tulenevalt ilma erandlubadega paraku võimalik, selleks on eraldi regulatsioon LKSis linnudirektiivi art 9 tulenevalt.

Poolloodusliku koosluse puhul on keskkonnakahju miinimummäär ebaproportsionaalselt suur, näiteks võrreldes liigi püsielupaiga hävitamise/kahjustamise korral arvestatud keskkonnakahjuga (vastavalt 8000/4000 vs 512/128 eurot ühe hektari kohta). Juhime tähelepanu, et ka käesolevate seadusemuudatustega on keskkonnakahju määrad LKSis piisavalt madalad, nii et keskkonna kahjustamine on jätkuvalt majanduslikult kasumlik.

Arvestatud Elnõus PEP ia PLK hävitamise/kahjustamise määrad ühtlustatud.

Teeme ettepaneku määrata keskkonnakahju miinimummäärad ka teistele looduskaitseliselt olulistele kooslustele. Keskkonnakahju määrasid ei ole arvestatud teiste looduskaitseliselt oluliste koosluste (jõed, allikad, sood, rannikuelupaigad jmt) kahjustamisel.

Arvestatud Eelnõud täiendatud kõikide elupaikade hävitamise/kahjustamisega kaasnevate keskkonnakahju piirmääradega. Täpsemad loodusobjektile tekitatud kahju hüvitamise määrad kehtestatakse VV määrusega.

Teeme ettepaneku paragrahvi 77 lõike 3 punkti 1 rikkumisel ette näha loodusobjektile tekitatud kahju hüvitusmäärad §-s 771.

Arvestatud Eelnõu §771 täiendatud kaitstava loodusobjeti ja ranna- ja kalda kaitsenõuete rikkumise eest ette nähtud keskkonnakahjumäärade piirmääradega. Loodusobjektile tekitatud kahju hüvitamise täpsemad määrad kehtestatakse VV määrusega. Tänase määruse kohaselt arvestatakse puittaimestiku raie või raadamise käigus keskkonnale tekitatud kahju «Metsaseaduse» § 67 alusel.

Seletuskirja lk 27 ptk 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele. Juhime tähelepanu, et meie hinnangul on olemas puutumus ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/147/EÜ, 30. november 2009 , loodusliku linnustiku kaitse kohta

Arvestatud Seletuskirja viide lisatud

Eesti

Kinnisvara

firmade

Liidu

Täiendada eelnõu seletuskirja ja tuua välja, kas Eestile tuleneb mõnest Euroopa Liidu õigusaktist või rahvusvahelisest lepingust kohustus tagada 30% maismaa ja mereala kaitse tagamise kohustus. Kui sellist kohustust ei tulene, lisada analüüs, kas selline regulatsioon on mõistlik ja proportsionaalne;

Arvestatud Seos Euroopa Liidu õigusega on seletuskirjas toodud. Konventsioon ise ei sätesta protsendilist nõuet, vaid sätestab üldise kohustuse luua ja hoida kaitsealasid ja muid alalisi looduskaitse-meetmeid (nt artikkel 8). 30% eesmärk tuleneb konventsiooni alusel hiljem vastu võetud Kunming–Montreali globaalsest bioloogilise mitmekesisuse raamistikust (Kunming-Montreal Global Biodiversity Framework, KMGBF), mille võttis vastu konventsiooni osaliste konverents (COP15) detsembris 2022. KMGBF eesmärk 3 sätestab, et hiljemalt 2030. aastaks peab olema vähemalt 30% maismaast ja siseveekogudest ning 30% merest tõhusalt kaitstud kaitsealade või teiste alaliste pindalapõhiste kaitsemeetmete abil.

täiendada eelnõud rakendussättega, millega määratakse kindlaks, milliseks tähtajaks tuleb saavutada 30%-line tõhus kaitse;

Osaliselt arvestatud

Seadusega ei ole kavas seada ajalist eesmärki selle eesmärgi täitmiseks, aga lisatakse rakendussäte, mille kohaselt Kliimaministeerium analüüsib hiljemalt 2031. aasta 1. jaanuariks looduse kaitsmiseks maismaal 30 protsendi ja merel 30 protsendi ulatuses tõhusa kaitse seadmise eesmärgi tulemuslikkust. Kui maismaa või mere tõhusaks kaitseks seatud osakaal on kuni üks protsent väiksem või suurem, esitab Kliimaministeerium vajadusel ettepanekud regulatsiooni muutmiseks.

lisada ka kavandatava LKS § 2 lg 4 alusel kehtestatava rakendusakti eelnõu

Arvestatud Rakendusuakti kavand lisatakse eelnõu juurde järgmises menetlusetapis. Rakendusakti võimalik sisu oli toodud seletuskirjas. Seega oli vajalik info ka sellisel kujul esitatud/kättesaadav. Rakendusakti menetletakse eraldiseisvalt, mille raames toimub ka täiendav analüüsimine, huvigruppidele tutvustamine ja kooskõlastamine.

Loodusmetsade kaitse regulatsioon ei ole põhiseadusega kooskõlas. Sätestada LKS eelnõu § 4¹ tekstis, et eramaal toimub loodusmetsade kaitse omanikuga sõlmitava lepingu alusel.

Tüüpilisuse ja ökosüsteemide sidususe tagamise kriteeriumid eramaal ei ole põhjendatud. Sätestada LKS § 7 lg-s 1, et tüüpilisus või tähtsus ökosüsteemide sidususe tagamisel ei ole eramaal loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldusteks.

Arvestamata Eelduse kriteeriumite seadmisel ei ole põhjendatud teha erisust maaomandi alusel. Kriteeriumite täpsustamine iseenesest ei too automaatselt kaasa piiranguid. Ala kaitse alla võtmisel kaalutakse, kas ja mis ulatuses on see hädavajalik konkreetse liigi või elupaiga soodsa seisundi saavutamiseks. Kaasnevaid mõjusid sh maaomanadist tulenevat omandiõiguse riivet analüüsitakse konkreetse loodusobjekti kaitse alla võtmisel.

Võõrliikide hävitamise kohustus on vastuolus põhiseadusega. Mitte kehtestada LKS § 57 lg-t 3¹ sellises sõnastuses

ohjamise kohta. Määruse 1143/2014 artikli 4 lõike 1 alusel on kehtestatud komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2016/1141 liidu jaoks probleemsete looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri. Määrus nr 1143/2014 artikkel 7 lõike 1 punktide b, g ja h kohaselt liidu jaoks probleemseid looduslikku tasakaalu ohustavaid võõrliike ei tohi lubada paljuneda, pidada või kasvatada, sealhulgas suletud tingimustes või keskkonda viia. Seega on keeldudega hõlmatud ka isiku tegevus, sh tegevusetus, mille tulemusel võõrtaimeliik tema kinnisasjal kasvab.

Eesti

Erametsali it

Tõhus kaitse (30%) maismaal peab olema ülempiir, mis on selgelt ja kõikehõlmavalt määratletud seaduse tasandil. Eesti Erametsaliidu seisukoht on, et LKSi eesmärkide täitmiseks on piisav ka kuni 20% kaitse tagamine.

Arvestamata Piirmäära kehtestamine ülempiirina on vastuolus PS-ga ja rahvusvaheliste kohustustega. Looduse kaitsmine on riigi põhiseadusest tulenev ülesanne. PS § 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi. Looduskeskkond on pidevas muutumises ja seetõttu võivad muutuda ka looduse kaitsmiseks vajalikud meetmed või nende rakendamise ulatus. Kaitse alla võtmise maksimaalse % määra seadmine on vastuolus ka LKS eesmärgiga (vt § 1-3) kuna võib osutuda takistuseks eesmärgi saavutamisel. Eesti on ühinenud mitme rahvusvahelise looduskaitselise konventsiooniga nt maastikukonventsioon, Ramsari konventsioon, Berni konventsioon, bioloogilise mitmekesisuse konventsioon jne, mille kohustuste täitmist võib samuti piirang mõjutada/takistada. Loodusdirektiivi art 5 kohaselt võib komisjon erandjuhul ka ise teha liikmesriigile ettepaneku esmatähtsa liigi või elupaigatüübi jaoks erikaitseala määramiseks.

Loodusmetsade defineerimine peab olema seaduse tasandil ja tegelik vajadus selge, sh ei vasta eelnõu hea õigusloome normitehnika eeskirjale

Punktiga 4 soovitakse täiendada §81 lõikega 7, mis võib olla isegi sisuliselt hea mõte, kuid kahjuks ei ole võimalik leida LKS-st vastava numeratsiooniga paragrahvi. Ilmselt soovitakse eelnõuga muuta seaduse punkte, mis on alles riigikogu menetluses olevas eelnõus, see jätab mulje nagu Riigikogul on ainult formaalne roll Kliimaministeeriumi ametnike ideede elluviimiseks. Kas sellisel viisil seaduse muudatuste tegemine on hea haldusega kooskõlas?

Teeme ettepaneku, et seadusega sätestatakse maaomaniku personaalne teavitamise kohustus sõltumata maa sihtotstarbest või kõlvikust. Teavitamine kodulehel ei ole kindlasti piisav.

Arvestatud Eelnõud täiendatud, et KeA saadab automatiseeritud teavituse kõikidele maaomanikele sõltumata maa sihtotstarbest või kõlvikust.

Loodusväärtuste kaitseks vabatahtliku lepingu sõlmimine on suur samm edasi, kuid vajab õnnestumiseks paindlikkust, et võimaldada lepingute sõlmimiseni jõuda vastavalt tegelikule olukorrale looduses, arvestades mõlema lepingu poole huve. Samuti tekitab küsitavusi sama paragrahvi lõige 3, millega omanikule seatakse kohustus tagada loodusväärtuse säilimine. Seletuskirjas ei ole selgitatud antud lõike sisu ega mõtet. Kui riik omandab kasutusõiguse, siis ei saa loodusväärtuse säilimise tagamine olla (ainult) omaniku vastutus, vaid ka lepingu teise osapoole vastutus. Riigipoolne looduskaitse on peamiselt suunatud konserveerimisele ja keeldudele, täna aga ei ole sellele tõestust, et see ka tegelikult efektiivselt toimib.

Selgitatud Lepingut saabki sõlmida juhul, kui mõlema poole huvide arvestamine on tagatud. Lepingu eelduseks on loodusväärtuste esinemine. Lepingud valmistab ette Keskkonnaamet. Maa kasutusõigus riigi kasuks pannakse paika lepinguga, milles tuuakse ära tingimused, mida väärtuse säilitamiseks on vaja, sellega võivad kaasneda keelud või piirangud majandustegevusele ja maaomanikul tuleb tagada nende tingimuste täitmine.

Põhimõtteliselt toetame alternatiivset lähenemist, kus eramaaomanik ei pea oma omandist loobuma. Kuid ka siin on vaja säilitada rohkem paindlikkust ning teeme ettepaneku, et lõikes 1 sätestaks lepingu pikkuseks „kuni 99 aastat“. Kuigi mõistame, et metsa elukaar on pikk, peaks siiski võtma arvesse ka lepingu pooltele hoomatava ajaskaala, samuti annab see paindlikkust riigile endale ajas muutuvate prioriteetidega arvestamiseks.

Maaomanikele ei saa seada kohustust võõrliikide hävitamiseks Mitte mingil juhul ei nõustu sellise kohustuse seadmisega, mille aluseks pole maaomaniku poolne rikkumine ning on seega ebaõiglane ning ebaproportsionaalne.

Määrus nr 1143/2014 artikkel 7 lõike 1 punktide b, g ja h kohaselt liidu jaoks probleemseid looduslikku tasakaalu ohustavaid võõrliike ei tohi lubada paljuneda, pidada või kasvatada, sealhulgas suletud tingimustes või keskkonda viia. Seega on keeldudega hõlmatud ka isiku tegevus, sh tegevusetus, mille tulemusel võõrtaimeliik tema kinnisasjal kasvab.

Trahvimäärade mitmekordse suurendamisega ei nõustu – need ei ole kuidagi tasakaalus sissetulekutega (sh maapiirkonnas) ning näitavad riigi looduskaitsepoliitika kahepalgelisust

Selgitatud Vastutussätete muutmisega, sh karistusmäärade tõstmisega viiakse need proportsionaalseks rikkumise iseloomu ja füüsilisele isikule ette nähtud karistusmääraga. Likvideeritakse seni LKSis kehtiv ebaproportsionaalsus füüsiliste ja juriidiliste isikute karistusmäärade vahel, millele on korduvalt juhtinud tähelepanu ka JDM. Eelnõukohased karistusmäärad on kooskõlas kehtivate karistusmääradega KarSi §-s 47. Juriidilise isiku trahvimäärasid on võrreldes esialgse eelnõuga, kus oli kavas karistusseadustiku kohase maksimaalse võimaliku trahvimäära kehtestamine, oluliselt langetatud. Trahvimäärade ja keskkonnakahju määrade muutmine tugineb KeA asjakohastele andmetele, analüüsidele ja põhjendustele. Trahvimäärade muutmine on poliitilise tasandi otsus.

Teeme ettepanku täiendavalt analüüsida eelnõus toodud muudatuste mõju ning analüüside tulemusel täiendada seletuskirja.

Arvestatud Seletuskirja mõjude peatükki täiendatud.

Teeme ettepaneku muuta paragrahvi 37 lõiget 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: § 37. Ranna ja kalda piiranguvöönd (2) Ranna ja kalda piiranguvööndis asuvate metsade kaitse eesmärk on vee ja pinnase kaitsmine ja puhketingimuste säilitamine. Ranna piiranguvööndis on keelatud lageraie. PÕHJENDUS: Kuna Kliimaministeerium soovib kalda piiranguvööndi metsad arvestada 70% majandusmetsade hulka (millele tohib piiranguid seada vaid Metsaseadus) tuleb Looduskaitseseadusest eemaldada kõik metsamajanduslikud piirangud kalda piiranguvööndis kasvavale metsale. Kui siiski soovitakse kalda piiranguvööndisse jätta kehtima Looduskaitseseaduse piirangud, tuleb need jätta 70% majandusmetsadest välja.

Selgitatud Majandusmetsade hulgast on välja jäetud alad, kus majandustegevust oluliselt piiratakse. Kalda piiranguvööndi metsades ei seata rangeid piiranguid raiele (reguleeritakse üksnes lageraie langi suurust) seega peame põhjendatuks, et need kuuluvad 70% majandusmetsa hulka. Samuti ei ole põhjendatud eemaldada looduskaitseseadusest kõik metsamajanduslikud piirangud kalda piiranguvööndis. Need metsad täidavad olulisi ökosüsteemiteenuseid: kaitsevad veekogusid eutrofeerumise ja settereostuse eest, vähendavad üleujutuste ja erosiooni riski ning on olulised elupaigad paljudele haruldastele ja häiringutundlikele liikidele. Raieregulatsiooni leevendamine suurendaks veekogude seisundi halvenemise ohtu, kiirendaks elurikkuse kadu ning kahjustaks pöördumatult maastiku sidusust ja avalikku hüve, samas kui majanduslik kasu oleks lühiajaline ja piiratud.

Teeme ettepaneku tunnistada kehtetuks § 53 Teabe avalikustamine PÕHJENDUS: Tänases Eesti ühiskonnas ei ole otstarbekas selliseid andmeid salastada. Metsaportaalis on võimalik aru saada eraldiste kuju alusel, kus asuvad nt kotkapesad. Pigem tuleks leida võimalusi inimeste teadlikkuse tõstmiseks ning teavitada paremini ning rohkem liikumispiirangutest, et ei viibitaks elupaikades.

Arvestamata Ei pea põhjendatuks kõikide ohustatud liikide elupaikade avalikustamist. Andmete kuvamise ja kättesaadavuse korrastamisega tegeletakse pidevalt. Samuti inimeste teadlikkuse tõstmisega.

Teeme ettepaneku muuta § 55 lõiget 61 ja täiendada seda punktiga 3 järgmiselt: § 55. Isendi surmamine, kahjustamine ja häirimine (61) Keelatud on looduslikult esinevate lindude: 3) Looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtlikuks hävitamiseks ja kahjustamiseks või pesade kõrvaldamiseks ei loeta tavapärast metsamajandamist, põllumajandust, transporti ja turismindust. PÕHJENDUS: Juba aastaid on tekitanud segadust, mis on tahtlikkus. See vajab õigusselgust, et erinevad osapooled ei saaks tõlgendada ja koormate ametkondi ja kohut. Ka Õiguskantsler, on korduvalt rõhutanud, et õigusaktid peavad olema konkreetsed ja selgelt sõnastatud.

Arvestamata See säte võtab Eesti õigusesse üle EL linnudirektiivi, mis ei võimalda teha toodud erandeid. Ja laiemalt vaadatakse linnukaitse sätted üle ja tehakse vajadusel täiendusel peale pesitsusrahu teemalise Riigikohtu lahendi saabumist.

Looduskaitseseaduse ja metsaseaduse muutmise seadus

Dokumendi eemaldamise taotlus

Failid

Digiallkirjad