Kiri

Kriisiplaani juhendi veebinari küsimused vastustega 14.01.2026

1. Klientide evakuatsioon, kui on vaja ohuolukorras kliendid ja töötajad evakueerida teise kohta. (sel juhul kuhu, millise transpordiga, kes korraldab transpordi, kui klient keeldub või tema lähedane ei anna luba klindi evakueerimiseks?)

Kriisireguleerimisülesandeid täidetakse lähimuse põhimõtte kohaselt võimalikult madalal vajalikul tasandil (vt kriisi juhtimistasandid slaid nr 8).

2. Kas ulatuslik evakuatsioon ja sõjaolukord tuleks kumbki asutuse kriisiplaanis eraldi olukordadena kirjeldada? Või piisab ka, kui asutuse kriisiplaanis kirjeldada, et nendes olukordades lähtuda riiklikest juhitest?

Ulatusliku evakuatsiooni keskne eesmärk on inimeste ajutine või püsiv ümberpaigutamine ohutusse piirkonda. Sageli on tegemist ajutise liikumisega teisele pinnale, mitte lõpliku lahkumisega, mistõttu tuleb kriisiplaanis ette näha ka tagasipöördumine algsesse asukohta pärast ohu möödumist.

Lisaks hõlmab evakuatsioon nii asutuse enda klientide ja personali liikumist kui ka võimalikku valmisolekut võtta ajutiselt vastu evakueerituid teisest samalaadsest asutusest, tagades teenuse järjepidevuse.

Sõjaolukorras ei pruugi evakuatsioon olla alati esmane või kohene tegevus – lisandub varjumise vajadus, pikaajaline ebakindlus ning suurenenud riskid tarneahelatele ja personalile.

Evakuatsiooni puhul tuleb kriisiplaanis läbi mõelda:
• otsustusahel evakueerimise alustamiseks ja lõpetamiseks;
• klientide ja personali ajutine paigutamine teisele pinnale;
• tegevused ja vastutus tagasipöördumise korraldamisel (ruumide ohutuse hindamine, teenuse taastamine, kommunikatsioon);
• klientide ja personali liikumine, saatmine ja dokumentatsioon;
• koostöö vastuvõtvate asutustega ning vajadusel teise asutuse klientide ajutine vastuvõtmine.

Sõjaolukorras on olulised:
• hoolealuste turvalisuse tagamine;
• varjumise korraldus ja tingimused;
• asutuse töö jätkamine piiratud ressurssidega;
• teenuse prioriteedid ja minimaalne toimimine;
• personali asendatavus ja turvalisus

3. Kuidas ühe perevanemaga perekodu, mis tegutseb perevanema kodus, saaks kaasatud teiste asenduskodude riiklikesse kriisikavadesse? Sama küsimus käib tegelikult hooldusperede kohta.

Arvestades, et igasuguste kriiside lahendamise põhimõte on, et nendega tegeletakse võimalikult madalal vajalikul tasemel, on vastutus kriisideks valmisumisel kõikidel osapooltel, ka asendushooldusteenuse osutajal. Kuivõrd erinevad kriisid esitavad eriilmelisi väljakutseid, on oluline aegsasti hinnata oma valmisolekut reageerida nii kriitilistele intsidentidele kui ka ulatuslikele kriisidele.

On igati kohane, et ka asendushoolduse toimepidevuse ja kriisivalmiduse läbimõtlemisel teeb teenuseosutaja koostööd kohalike omavalitustega - nii nendega kelle haldusterritooriumil asutakse kui ka nendega, kelle lapsed elavad konkreetsel teenusel. Leian, et esmane vastutus kontakteeruda, kas oma haldusterritooriumil asuvate teenuseosutajatega või teenuseosutajatega teistes piirkondades, kuhu on KOV eeskostel olev laps elama suunatud, on kohalikel omavalitsustel, kuid selle teemalist suhtlust võib alustada ka teenuseosutaja.
Oluline on: KOV teadlikkus teenusel elavate laste vajadustest; nende eestkostel olevale lapsele teenust pakkuva asutuse valmisolekuastmest erinevatele kriisidele reageerida ja vajalike kokkulepete saavutamine laste turvalisuse ja heaolu tagamiseks kõikides olukordades.

Kindlasti on kohalikel omavalitsustel äärmiselt oluline omada ka KOV kriisiplaani (täna vastavat seadusest tulenevat kohustust ei ole) ja KOV kriisiplaanid peavad hõlmama ka lastega seotud valdkondi, sh lastele osutatavaid sotisaalteenuseid (nt asendushooldusteenus). Ühtlasi peavad KOV kriisplaanid keskenduma nii hallatavate asutuste kui ka haldusterritooriumil asuvate mittehallatavate teenustele, sest vältimatut sotsiaalabi peab KOV osutama kriisiolukorras kõikidele haldusterritooriumil asuvetele isikutele. Seega üksteise kaasamine ja mõlemapoolne suhtlus on vajalik.

Ühe perevanemaga perekodu (teenuse osutamise koht oma kodu) on reeglina osa tegevusloa alusel asendushooldusteenust pakkuvast organisatsioonist. Siis on eelkõige organisatsiooni juhi vastutus mõelda läbi enda asutuse riskid ja maandused erinevate kriiside puhul ning suhelda laste eestkostjatega leppides kokku lapse/laste heaolu ja turvalisuse tagamiseks vajalikes aspektides (nt ravimite tagamine pikemaks ajaks või ka käitumine julgeolekukriisi olukorras).

Juhul, kui teenuseosutaja ei kuulu ühegi organisatsiooni alla, siis lasub kriisivalmisoleku läbimõtlemine teenusosutajal. Sh tuleks suhelda ise oma haldusterritooriumi järgse kohaliku omavalitsusega uurides, kuidas omavalitsuses on kriisiolukordadele reageerimine läbi mõeldud ning samuti suhelda lapse elukohajärgse omavalitsusega vajalike kokkulepete saavutamiseks peres elava lapse/laste turvalisuse ja heaolu tagamiseks kõikides olukordades.


4. Kuidas teha analüüsi, millised on need töötajad, kes jääksid suurema kriisi puhul meil asutusse tööle (töötaja profiil)?
Kriisiplaani juhendis ja vormis on olemas abimaterjal personali kaardistamiseks ja kriisimeeskonna moodustamiseks. Oluline on teada ka personali takistusi, mida tööandja saaks leevendada. Vt Kriisiplaani juhendis lk 12.

5. Kuidas hinnata ja edastada rahastajatele vajadus kohapeal olevate generaatorite kohta?
Kui riskid on hinnatud ning on selgunud peamised võimelüngad, siis on põhjendatud esitada omanikule (rahastajale) selge ootus võimelünkade minimaliseerimiseks (vaata kriisiplaani juhend lk 10).

6. Kas ja mis mööndused on kriiside ajal lubatud nt ruumide kasutamise võimekusele - nt turvakodul on ruutmeetritega kirja pandud, kui palju võib olla teenusel kliente ruutmeetrite kohta, kas seda arvestame ka kriisiajal teenuse katmise võimekuse aluseks?"
Leevendused tulevad TsiRkS-i jõustumisel, seoses Sotsiaalhoolekande seaduse muutmisega. Seaduse eelnõus § 249.
7. Kuidas rakendatakse hoolekandes kriisiplaani?
Kõige parem viis kriisiplaani testimiseks on õppused. Igal asutusel on võimalik korraldada lauaõppust, väliõppust, kompleksõppust. Õppuste osas kindlasti saavad teid aidata KOV kriisispetsialistid, kellel on vastav koolitus ka olemas.

8. Kas korraldatakse õppusi vabatahtlikele, kes oskavad kriisis toetada psüühikahäirega inimesi nende elupaikades?
See on oluliste ressursside ja kontaktide kaardistamise osa, milliste kogemustega jne on vabatahtlikud, Vabatahtlikke kaasamine oma õppusele on iga asutuse enda otsus.
9. Kuidas kriisis hoida oma meeskonda koos, millised on metoodikat, võimalused?
Kindlasti peavad meeskonnas olema jaotatud kriisirollid ning ülesanded, mis annab kindlust ka kriisi ajal paremini hakkama saada. Neid tuleb harjutada ja katsetada ning koolitustel täiendada.
Tervise Arengu Instituudi poolt on koostatud abimaterjal HkA-dele: (Meedia) Kriisijuhised hoolekandeasutustele .

10. Kas kriisiplaan peaks olema kõigil sellist teenust osutavatel asutustel ja see peaks olema teada kohalikul omavalitsusel?
Jah, väga oluline on koostöö ja kokkulepped kohaliku omavalitsuse ja elutähtsa teenuse osutajatega.

11. Kas perevanema kodus tegutsevad perekodud on samuti arvatud riiklike kriisimeetmete ja -plaanide (sh evakuatsiooniplaan) osaliseks või mitte? Kas on olemas riiklik plaan asendushooldusel olevate laste ja noorte evakueerimiseks kriisiolukorras, et ennetada nende laste “evakueerimist” vaenupoole poolt?

Alustama peab iseenda toimepidevuse tagamisest (kriise on erinevaid, mitte ainult julgeolekukriis) ja asendushoolduse teenuseosutajad peavad olema osa KOV kriisiplaanist (sh hoolduspered). Asendushoolduse teenuseosutaja võib oma lapse eeskosteasutusega või haldusterritooriumile vastava omavalitsusega sellekohast vestlus ka ise algatada uurides, kas KOV on oma kriisiplaani koostamas ja kuidas selles on hõlmatud asendushooldus.

12. Tore oleks, kui on ka nö näidisena mõne hea praktiku toimiv kriisiplaan, mida saab võtta alusdokumendiks. Lisaks, missugused kriisid peavad nö must be kaardistatuna igal asutusel ja mis veel võiks olla lisaks näiteks evakueerumise kriisile.
Kindlasti need, mis tulevad välja teil enda asutuses riskide hindamise käigus. Ohud ja riskid millega olete tihemini kokku puutunud näiteks piirkondlike eripärade tõttu (üleujutused, ligipääsetavuse katkemine, elutähtsad teenused)
13. Lisaks aitab teenuseosutajaid ilmselt ka see, missugused kriisivarud olemas peavad olema - mingi nimekiri näiteks ravimite osas, toidu osas jms. Kes meid varustab kriisis, kui tarvis on evakueeruda näiteks sõjaseisukorras kütusega ja kas üldse?
Kriisiplaanis peaks olema kaardistatud kõik olulised kontaktid ka tarneahelate kohta (lepingupartnerid, kriisitanklad, kriisipoed). Asutusel endal peaks olema vähemalt 7 päeva varu (toit, ravimid, veealternatiiv, hooldusvahendid jms).

14. Millised on ettepanekud hooldekodudele: kuidas märgistada evakuatsiooni korral inimesi.

„Older People in Emergencies: Considerations for Action and Policy Development“ (WHO, 2008) . WHO nõuanded ei anna otsest konkreetset evakuatsiooni märgistus-süsteemi, kuid toetavad põhimõtteid ja tegevusi, mida on oluline arvesse võtta hooldekodude kriisiplaanides, kuid rõhutab, et märgistamise eesmärk ei ole inimesi „sildistada“, vaid tagada ohutus, järjepidevus ja jälgitavus olukorras:

• Koordineerida tervishoiuteenuseid ja hooldekodusid, et tagada jälgitavus ning turvalisus ka olukorras, mis nõuab liikumist või teenuse asukoha muutmist.
• Plaanida infosüsteemide ja kommunikatsiooni toimimist ka hädaolukorras, et märgistamine ja andmete edastamine töötaks ka rasketes tingimustes.

Sellest lähtuvalt soovitame:
a) Veekindel käe- või jalapael või kaelakaart (püsib inimesel ka liikumise ja abistamise ajal; ei kao riiete vahetamisel; on lihtsasti loetav).
b) Minimaalne info märgisel (inimese nimi; isikukood; asutuse nimi; erivajaduse lühimärge (nt liikumisabi, dementsus, medikatsioon); värvikoodi nt punane – vajab pidevat kõrvalabi, kollane – osaline abi; saab hakkama kõrvalise abita).

15. Kus on vallas joogivett võimalik võtta kriisi ajal?

See on ressursside kaardistamine, ETO-de ja KOV-iga suhtlemine ja kokkulepete tegemine, kriisiplaanis kirjeldamine.

16. Milline riiklik ametiasutus viib läbi kriisiõppuseid? Plaanist üksi ei piisa. Peab need tegevused läbi mängima, siis tulevad välja kriisiplaani puudused. Ainsad õppused on praegu tuleohu korral tegutsemine ja evakuatsioon.

Iga asutus saab ise õppuseid läbi viia ja proovida kriisiplaani toimimist, KOV kriisispetsialist saab anda nõu kuidas õppuseid korraldada. Kui kutsutakse õppustel osaleme, siis palun alati kaasuge.




17. Elutähtsate teenuste pikaajaline katkestus (elekter, vesi, internet, kütus jms), kuidas siis toimetada?

Selle kohta annab nõu ja infot KOV kriisispetsialist.


18. Soovin tõstatada ühe olulise küsimuse, mis on minu jaoks praegu suurim mõttekoht ja millele ei ole ma leidnud täpset vastust: Kuidas tagada laste turvalisus sõjaolukorras, kui teenuse pakkumine muutub praktikas võimatuks?

Soovitan alustada läbirääkimist ennetavalt juba lapse eestkosteasutusega, sest olukorras, kui teenust osutada enam ei suuda, on lapse elu korraldamine kohaliku omavalitsuse ülesanne. Seda igasuguses kriisis. Tähtis on läbi rääkida, kas teatavat liiki toe korral oleks teenusosutaja valmis ka sõjaolukorras teenuse osutamist jätkata (nt asenduspersonal, turvalisemad füüsilised tingimused, ümberasumine vms).


19. Minu kui asutuse juhatajana on mure, et sellises olukorras võib juhtuda, et kasvatajad ei saaks või ei julgeks tööle tulla. Küsiksin selgust, kes vastutab laste eest kriisiolukorras – kas kohalik omavalitsus, asutuse juhataja (samuti vastutan oma alaealise lapse eest) või keegi teine? Palun teie seisukohta ja soovitusi, kuidas sellises olukorras õigesti toimida ja laste turvalisus tagada"

Laste esmase igapäevase heaolu ja turvalisuse ning teenuse toimepidevuse kriisides peab tagama teenuseosutaja, kuid asendushooldusel elavate laste elu korralduse eest koondina vastutab lapse eeskosteasutus (KOV). Oluline on taaskord kaardistada oma asutuse valmisolek (sh töötajate valmisolek) teenust osutada ka kriisiolukorras, kaardistada võimalikud asendustöötajad, olla planeerimisel koostöös kohaliku omavalitsusega, sest on KOV kohustus tagada vanemlikust hoolest ilma jäänud laste hoolekanne (sh huvituda sellest, et asendushooldusteenus püsiks ning mida kriisiks valmistused saab teenuse toimepidevuse tagamiseks planeerida).


20. Millistele tegevustele, olukordadele, alternatiivsetele tegutsemisvariantidele vms ei ole kriisiplaanides piisavalt tähelepanu pööratud?

Kriisiplaanide peamised puudujäägid ei seisne niivõrd reageerimisvalmiduses, vaid alternatiivsete tegutsemisviiside, pikaajaliste kriisistsenaariumide ja kriisijärgse taastumise läbimõtlemises:
• Välja võiks tuua esmalt kõige olulisema: kus asub lähim kriisipood, -tankla-, apteek, kust saada infot järgnevate kohta, kui see ei tööta. Ja alles siis alternatiivsed varustuskohad nagu nt allikad, koos moodustavad terviku.
• Kriisiplaanid ei arvesta alati, et ligipääs infosüsteemidele võib olla piiratud (paberandmete või offline-lahenduste puudumine; kliendi põhiinfo kättesaadavus evakuatsiooni või varjumise korral; andmekaitse tagamine kriisiolukorras).
• Eeldatakse, et tavapärased sidekanalid toimivad. Alternatiivsed lahendused on sageli puudulikud (tegutsemine mobiilside või interneti katkestuse korral; varukanalid personali ja koostööpartneritega suhtlemiseks; lihtsas ja arusaadavas keeles info edastamine klientidele).
• Kriisiplaanid lõpevad sageli kriisi lahendamisega, kuid ei kirjelda piisavalt kriisist väljumist (millal ja kelle otsusel alustatakse tagasipöördumist tavapärasesse töökorraldusse; ruumide ja teenuse ohutuse hindamine enne tegevuse taastamist).
• Kriisiplaanid eeldavad sageli, et personal on kättesaadav, kuid ei arvesta piisavalt, et kriisi ajal võivad töötajad ise olla mõjutatud (olukorrad, kus töötajad ei saa tööle tulla - liikumispiirangud, pereliikmete eest hoolitsemine); võtmeisikute asendamine ja otsustusõiguse delegeerimine; personali kiire väljaõpe alternatiivseteks rollideks).
• Psühhosotsiaalne tugi kriisi ajal ja järel.


21. Sõjaolukorras kuidas tegutseda. Kus on varjumiskohad meie maja elanikele. Kes vastutab. jne?
Avalikud varjumiskohtade info on siin: https://www.rescue.ee/et/juhend/avalikud-varjumiskohad
Varjumine oma maja keldris, akendeta ruumis või lähimas kohas kui viibid õues. Oma maja varjumiskohad peab sisse seadma asutus ise, nõu ja abi saab küsida KOV-ilt ja Päästeametilt.
22. Oleme oma asutuses kriisiplaani teinud aga selleks, et olla täielikult toimetulev on vaja suuremaid investeeringuid. Kas on selleks ka rahastust tulemas?
Sotsiaalkindlustusamet toetab nõustamise ja koostöö võimestamise kaudu, rahastusmeetmetega mitte. Kriisivalmiduse tõstmise saab asutuse eelarvesse muude kulude seas planeerida. Kui meile jõuab info, et rahastusmeetmeid asutakse rakendama, anname sellest kindlasti teada.
23. Kes Eestis kriisiõppuseid läbi viib? Kuna nt tuleohutuse õppuseid korraldab vaid vastava kutsetunnistuse tasemega koolitaja?
Kriisiõppuseid võib läbi viia näiteks ka asutus ise. Kaasata saab kohalikku omavalitsust, Päästeametit, meid Sotsiaalkindlustusametis ja kindlasti ka teisi asjakohaseid partnereid. Idee ja ettepaneku õppus teha võib laua tuua igaüks - järgmine samm ongi partnerite leidmine, ajakava jms paika panemine ja planeerimine, aga kõik algab huvitatud osapoole initsiatiivist.

24. Kuidas me teame, mis piirkonnas on asenduspinda vaja, kas samas piirkonnas või hoopis teise piirkonda?
Võimalik asenduspind oleneb väga palju HKA enda asukohast ja sellest, millised on ja kus asuvad lähimad teised sarnase profiiliga asutused. Hea lahenduse leiab tõenäoliselt kohaliku omavalitsusega suheldes, vajadusel meiega arutledes ja ennekõike mõeldes selles vaates, milline asenduspind oleks võimeline mahutama samas suurusjärgus teenusesaajaid ja teenuse osutamise jätkamise heal kvaliteedil tagama. 
25. Seega täna erasektori investeeringud kriisivalmidusse on eraomaniku otsus või siis inimese edna taskust võetav teenusetasu (KOV teadupärast peab tasuma vaid otsesed hooldusega seotud kulud) 
Näide era HKA-d kriisiplaanide koostamisest, kus HKA-sed on kriisiplaani koostamise protsessi kaasanud ka kohaliku KOV ja ETO-de esindajad, et siis koos läbi arutada nii abivajaduses kui ka -võimalused, sh ka võimalikud asenduspinnad ja olen väga nõus, et kriisinvesteeringud peavad olema üks osa ettevõtte investeeringute kavast, sest need aitavad ju vähendada ka üldisi äririske
 
26. Üks läbiv murekoht Eestis suurte kriiside nagu sõja korral on asenduspinnad. Sellised, mis mahutaksid paljusid inimesi korraga ja oleks võimalik neid hooldada peab asenduspind ka arvestama töötajatega. Selliseid pindasid on suhteliselt vähe ja on sageli juba broneeritud ETO-de poolt sh PäA kerksuskeskuste näol. Kuidas hoolekandeasutused saavad teada, mis pinnad on juba nö broneeritud teiste asutuste poolt. KOV?
Jah, kindlasti - suheldes KOViga, vajadusel kaasates Päästeameti või muid osapooli, et asenduspindade kasutamisele tekiks üldvaade ja kõik osapooled teaksid, millisel pinnal keegi viibida saab. Meie kõigi ühine eesmärk on, et suurema kriisi puhul oleks liikumine süsteemne ja planeeritud.
 
27. Huvipärast küsin, vb SKA oskab kiirelt vastata - palju küsitlusele vastanud hoolekandeasutustest olid KOVi omandis ja paljud eraomandis? Pildi selguses mõttes küsin?
KOVi hallatavaid tegevuskohti oli 157, ülejäänud on era või riigi AS.