Krediidiasutuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamine

EELNÕU
2. detsember 2025

Krediidiasutuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (Basel III regulatsioon)

§ 1. Krediidiasutuste seaduse muutmine

Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõikest 1 jäetakse välja sõnad „ja esindustele“;

2) paragrahvi 2 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Käesolevat seadust kohaldatakse ka välisriikide krediidiasutuste tütarettevõtjatele, filiaalidele ja esindustele Eestis, kui Eesti välislepingutest ei tulene teisiti.“;

3) paragrahvi 2 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:
„(21) Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi krediidiasutusele, sealhulgas selle Eesti filiaalile Eestis kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 3, § 12 lõikes 4, §-des 206 ja 213–216, § 87 lõikes 55, §-s 91, § 92 lõikes 5 ning 9. ja 12. peatükis sätestatut.

(22) Kolmanda riigi krediidiasutuse Eesti filiaalile Eestis kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 3, 206, 21, 212 ja 213, § 87 lõikes 55, §-s 91, § 92 lõikes 5, 81., 9. ja 12. peatükis, §-des 14118 ja 14119 ning Finantsinspektsiooni seaduse § 471 lõikes 6 ja § 475 lõigetes 12 ja 13, 3–4, 5–7 ning 8 ja 9 sätestatut, kui filiaal osutab järgmisi teenuseid:
1) käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktides 2 ja 6 nimetatud teenust, mida kui seda osutab kolmandas riigis asutatud ettevõtja, kes kvalifitseeruks krediidiasutuseks või vastaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337), artikli 4 lõike 1 punkti 1 alapunktis b sätestatud tingimustele, kui ta oleks asutatud Euroopa Liidus;
2) käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktis 1 nimetatud teenust, kui sedamida osutab kolmandas riigis asutatud ettevõtja.“;

4) paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Väärtpaberituru seaduse § 43 lõikes 1 nimetatud investeerimisteenuste osutamisel, sealhulgas mis tahes kõrvalteenuse osutamisel, nagu hoiuste kaasaminse või krediidi või laenu andmisne korral, kui selle eesmärk on osutada teenuseid väärtpaberituru seaduse alusel, ei kohaldata kolmanda riigi krediidiasutuse suhtes käesoleva paragrahvi lõikes 22 sätestatut.“;

5) paragrahvi 31 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337),“;

6) paragrahvi 31 täiendatakse lõigetega 3–5 järgmises sõnastuses:
„(3) Kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal on filiaal, mille on asutanud:
1) ettevõtja, kelle peakontor asub kolmandas riigis ja kes osutab käesoleva seaduse § 2 lõikes 22 nimetatud teenuseid;
2) krediidiasutus, mille peakontor asub kolmandas riigis.

(4) Kolmanda riigi peaettevõtja on ettevõtja, kelle peakontor asub kolmandas riigis ja kes on Eestis asutanud kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali, ning kui see on kohaldatav, selle ettevõtja vahepealsed või kõrgema tasandi emaettevõtjad.

(5) Välisriik käesoleva seaduse tähenduses on nii Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriik kui ka kolmas riik.“;

7) paragrahv 11 tunnistatakse kehtetuks;

8) paragrahvi 133 lõikes 1 asendatakse sõnad „õigus nõuda“ sõnadega „õigus jätta taotlus läbi vaatamata või nõuda“;

9) paragrahvi 134 lõike 1 teises lauses asendatakse tekstiosa sõnad „allkonsolideeritud alusel“ tekstiosaga „allkonsolideeritud alusel või kui ta on määratud vastutavaks selle eest, et tagada usaldatavusnõuete järgimine konsolideerimisgrupi poolt konsolideeritud alusel (edaspidi käesolevas peatükis määratud ettevõtja) vastavalt käesoleva seaduse § 137 lõike 1 punktile 3“;

10) paragrahvi 134 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:
„(11) Finantsinspektsioon jälgib pidevalt, kuid vähemalt kord aastas krediidiasutuse emaettevõtja tegevuse toimimist ja vastavust käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule ning kontrollib, kas krediidiasutus, käesoleva seaduse § 13 alusel tegevusluba taotlev ettevõtja või määratud ettevõtja on korrektselt nimetanud ettevõtja, kes vastab tingimustele, mille kohaselt saab nimetatud ettevõtjat käsitada Eestis või mujal Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtjana või segafinantsvaldusettevõtjana.

(12) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud emaettevõtja või määratud ettevõtja asub teises Euroopa Liidu liikmesriigis, teeb Finantsinspektsioon kõik endast oleneva, et teha läbivaatamiseks koostööd toselle liikmesriigi pädeva finantsjärelevalve asutusega.“;

11) paragrahvi 134 lõike 2 punkti 2 täiendatakse pärast tekstiosa sõna „teave“ tekstiosaga „ning vastavus käesoleva seaduse § 48 lõigetes 2–24, 3–5 ning § 481 lõigetes 6 ja 7 sätestatud tingimustele“;

12) paragrahvi 135 lõikes 1 asendatakse tekstiosa sõnad „nimetatud hindamisega“ tekstiosaga „nimetatud hindamisega või §-s 137 sätestatud heakskiitmise nõudest vabastamisega“;

13) paragrahvi 135 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul peatab Finantsinspektsioon käesoleva seaduse § 301 lõikes 2 või § 373 lõikes 2 sätestatud tähtaja kulgemise vähemalt 20 tööpäevaks või kuni asjakohane menetlus on lõpule viidud.“;

14) paragrahvi 136 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „heakskiidu andmise või sellest keeldumise“ tekstiosaga „heakskiidu andmise, sellest keeldumise või heakskiitmise nõudest vabastamise“;

15) paragrahvi 136 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses:
„(6) Finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja ühinemise ja jagunemise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse 6. peatüki 1. jaos sätestatut. Kui ühinemise või jagunemise tulemusel asutatakse finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, peab ta taotlema Finantsinspektsioonilt heakskiitmist ning tema asutamisele ei kohaldata käesoleva seaduse § 68 lõikes 1 või § 702 lõikes 1 sätestatud ühinemis- või jagunemisloa taotlemise kohustust ega § 69 lõikes 3 või § 703 lõikes 3 sätestatud tähtaega.

(7) Finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja oluliste varade ja kohustuste ülekandmise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse 6. peatüki 2. jaos sätestatut. Kui oluliste varade ja kohustuste ülekandmises osaleb emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, rakendatakse tema suhtes käesoleva seaduse § 706 lõike 2 kohaldamise korral protsendimäärasid konsolideeritud näitajate alusel.“;

16) paragrahvi 137 lõike 1 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja võib taotleda heakskiitmise nõudest vabastamist, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:“;

17) paragrahvi 137 lõike 1 punktis 3 asendatakse tekstiosasõnad „tütarettevõtjast krediidiasutus“ tekstiosaga „tütarettevõtjast krediidiasutus, finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, kellele on antud käesoleva seaduse § 134 kohaneselt heakskiit,“;

18) paragrahvi 137 täiendatakse lõigetega 4–10 järgmises sõnastuses:
„(4) Ilma, et see piiraks käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 3 kohaldamist, võib Finantsinspektsioon konsolideeritud järelevalvet teostava asutusena lubada heakskiitmise nõudest vabastatud finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja konsolideerimata jätmist konkreetse juhtumi põhjal, kui on täidetud järgmised tingimused:
1) konsolideerimata jätmine ei mõjuta tütarettevõtjast krediidiasutuse või grupi üle teostatava järelevalve tulemuslikkust;
2) finantsvaldusettevõtjal või segafinantsvaldusettevõtjal ei ole peale omakapitali positsioonide tütarettevõtjast krediidiasutuses, vahendajast emaettevõtjana tegutsevas finantsvaldusettevõtjas või segafinantsvaldusettevõtjas, kellel on kontroll tütarettevõtjast krediidiasutuse üle, muid omakapitali positsioone;
3) finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei kasuta ülemäärast finantsvõimendust ja ta omab vaid selliseid positsioone, mis on seotud tema osalusega tütarettevõtjast krediidiasutuses või vahendajast emaettevõtjana tegutsevas finantsvaldusettevõtjas või segafinantsvaldusettevõtjas, kellel on kontroll tütarettevõtjast krediidiasutuse üle.

(5) Kui Finantsinspektsioon ei ole finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja üle konsolideeritud järelevalvet teostav asutus, peab Finantsinspektsioon tegema konsolideeritud järelevalvet teostava asutusega koostööd, et jõuda ühisotsusele järgmistes menetlustes:
1) käesoleva seaduse §-s 136 sätestatud heakskiitmise otsuse andtegemine;
2) käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 sätestatud heakskiitmise nõudest vabastamine;
3) käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud konsolideerimise ulatusest väljajätmine;
4) käesoleva paragrahvi lõikes 2 ja käesoleva seaduse § 1045 lõikes 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine.

(6) Kui Finantsinspektsioon on konsolideeritud järelevalvet teostav asutus, koostab ta hinnangu käesoleva seaduse § 136 lõigetes 1–3 ja 5 ning käesoleva paragrahvi lõigetes 1–4 nimetatud asjaolude kohta ja edastab selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele, kus finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja on asutatud.

(7) Finantsinspektsioon teeb kõik endast oleneva, et jõuda konsolideeritud järelevalvet teostava asutusega ühisotsusenile konsolideeritud järelevalvet teostava asutusega käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud juhul kahe kuu jooksul arvates konsolideeritud järelevalve asutuse hinnangu saamisest.

(8) Ühisotsusele saavutajõudmise korral rakendab Finantsinspektsioon seda Eestis asutatud finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja suhtes.

(9) Kui Finantsinspektsioon ei jõua teise lepinguriigi järelevalveasutusega käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud menetluste käigus ühisotsusenile, edastab ta küsimuse Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele otsustamiseks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 12–47), artiklile 19 ning lükkab otsuse tegemise edasi seniks, kuni on saanud otsuse Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuselt. Finantsinspektsioon teeb oma otsuse kooskõlas saadud otsusega. Finantsinspektsioon ei pöördu Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse poole käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud ajavahemiku jooksul ega pärast ühisotsusele jõudmist.

(10) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud ühisotsus tehakse segafinantsvaldusettevõtja suhtes ning Finantsinspektsioon või konsolideeritud järelevalvet teostav asutus ei ole Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/87/EÜ, milles käsitletakse finantskonglomeraati kuuluvate krediidiasutuste, kindlustusseltside ja investeerimisühingute täiendavat järelevalvet ning millega muudetakse nõukogu direktiive 73/239/EMÜ, 79/267/EMÜ, 92/49/EMÜ, 92/96/EMÜ, 93/6/EMÜ ja 93/22/EMÜ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 98/78/EÜ ja 2000/12/EÜ (ELT L 35, 11.02.2003, lk 1–27), artikli 10 kohaselt segafinantsvaldusettevõtja koordinaator, teeb Finantsinspektsioon kõik endast oleneva, et taotleda koordinaatorilt nõusolekut koos konsolideeritud järelevalve asutusega. Finantsinspektsioon teavitab Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr (EL) 1094/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/79/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 48–83), alusel asutatud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust nõusoleku andmisega seotud erimeelsustest. Finantsinspektsioon kohaldab segafinantsvaldusettevõtja suhtes Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse või Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse otsust.“;

19) paragrahvi 138 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 138. Investeerimisühingu poolt krediidiasutuse tegevusloa taotlemine ja taotlemise erisused“;

20) paragrahvi 138 lõike 1 punktis 2 asendatakse tekstiosa sõna „investeerimisühingute“ tekstiosaga „Euroopa Liidus asutatud investeerimisühingute, sealhulgas kõikide nende kolmandas riigis asutatud tütarettevõtjate ja filiaalide“;

21) paragrahvi 138 täiendatakse lõigetega 5–9 järgmises sõnastuses:
„(5) Finantsinspektsioon võib vabastada investeerimisühingu käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevusloa taotlemise kohustusest, kui investeerimisühing on esitanud asjakohase taotluse. Finantsinspektsioon teavitab Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust tegevusloa taotlemise kohustusest vabastamise taotluse saamisest, ootab ära Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse arvamuse ja teeb seejärel enda otsuse.

(6) Finantsinspektsioon võtab oma otsuset tehesgemise korral arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL artikli 95a kohast teavet, Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse arvamust ja järgmisi asjaolusid:
1) kui investeerimisühing kuulub konsolideerimisgruppi, selle konsolideerimisgrupi organisatsiooni struktuuri, raamatupidamise peamist korraldust ja varade jaotust konsolideerimisgrupi üksuste vahel;
2) Euroopa Liidu liikmesriigis, kus investeerimisühing on asutatud, ja kogu Euroopa Liidus teostahtavate tegevuste laadi, ulatust ja keerukust;
3) Euroopa Liidu liikmesriigis, kus investeerimisühing on asutatud, ja kogu Euroopa Liidus teoshtavate tegevuste olulisust ja süsteemset riski.

(7) Kui Finantsinspektsiooni otsus erineb Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse arvamusest, põhjendab ta otsuses arvamusest kõrvalekaldumist.

(8) Finantsinspektsioon teavitab oma otsusest investeerimisühingut ja Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust.

(9) Finantsinspektsioon vaatab käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud otsuse üle iga kolme aasta tagant.“;

22) paragrahvi 15 lõike 2 punktis 2, § 48 lõikes 2 ja § 68 lõike 1 punktis 86 asendatakse sõna „reputatsioon“ sõnaga „maine“ vastavas käändes;

23) paragrahvi 17 lõiget 1 täiendatakse punktiga 18 järgmises sõnastuses:
„18) finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 39 lõikes 1 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 225, 30.07.2014, lk 1–90), artikli 18 lõike 1 punktides a–c nimetatud tingimused on täidetud.“;

24) paragrahvi 20 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„5) andmed tütarettevõtjast krediidiasutuse või filiaali juhataja kohta vastavalt käesoleva seaduse § 481 lõigetes 6 ja 7 sätestatule;“;

25) paragrahvi 201 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„4) andmed filiaali juhatajate kohta vastavalt käesoleva seaduse § 481 lõigetes 6 ja 7 sätestatule.“;

26) paragrahvi 206 lõikest 2 ja lõike 3 esimesest lausest ning § 216 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „, 22“;

27) paragrahvi 206 täiendatakse lõigetega 31–35 järgmises sõnastuses:
„(31) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut ei kohaldata olukorras, kus välisriigi krediidiasutus pakub toodet või teenust Euroopa Liidus asutatud või asuvale kliendile või vastaspoolele. 

(32) Euroopa Liidus asutatud või asuv klient või vastaspool käesoleva paragrahvi lõike 31 tähenduses on:
1) jaeklient, võrdne vastaspool või kutseline investor väärtpaberituru seaduse § 6 lõike 2 ja § 46 tähenduses, kes on asutatud või asub Euroopa Liidus, kui selline klient või vastaspool pöördub välisriigi ettevõtja poole omal algatusel käesoleva seaduse § 2 lõikes 22 nimetatud mis tahes teenuse või tegevuse saamiseks;
2) krediidiasutus;
3) välisriigis asutatud krediidiasutusega samasse konsolideerimisgruppi kuuluv ettevõtja.

(33) Käesoleva paragrahvi lõike 32 punktis 1 nimetatud omal algatuselna pöördumisega ei käsitata olukordaole tegemist, kuis välisriigi krediidiasutus pakub tooteid või teenuseid jaekliendile, võrdsele vastaspoolele või kutselisele investorile kolmanda isiku kaudu, kes tegutseb enda nimel või kes on välisriigi krediidiasutusega tihedalt seotud, või mis tahes muu sellise välisriigi krediidiasutuse nimel tegutseva isiku kaudu. Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatu ei piira käesoleva paragrahvi lõike 32 punkti 3 kohaldamist.

(34) Käesoleva paragrahvi lõike 32 punktis 1 ja lõikes 33 nimetatud kliendi või vastaspoole pöördumine välisriigi krediidiasutuse poole ei anna välisriigi ettevõtjale õigust pakkuda selliseid tooteid või teenuseid, mille vastu klient või vastaspool ei ole huvi väljendanud. Nende toodete ja teenuste pakkumise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 21 lõikes 2 sätestatut, välja arvatud juhul, kui selliste toodete või teenuste pakkumine on vajalik või tihedalt seotud kliendi või vastaspoole algselt soovitud toote või teenuse osutamisegapakkumisega, sealhulgas juhul, kui toodet või teenust osutatakse pakutakse ajaliselt hiljem.

(35) Finantsinspektsioon võib järelevalve teostamiseks nõuda välisriigi krediidiasutuselt ja Eestis asutatud filiaalilt teavet tema Eestis asutatud või asuvate klientide või vastaspoolte kohta, kui klientidele või vastaspooltele osutab teenuseid välisriigi krediidiasutusega samasse konsolideerimisgruppi kuuluv ettevõtja, kes on asutatud välisriigis.“;

28) paragrahvi 21 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 21. Kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali asutamine Eestis“;

29) paragrahvi 21 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks;

30) paragrahvi 21 lõike 2 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali asutamiseks Eestis on selline krediidiasutus kohustatud taotlema Finantsinspektsioonilt luba, esitades taotluse, millele lisatakse järgmised andmed ja dokumendid:“;

31) paragrahvi 21 lõiget 2 täiendatakse punktidega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:
„11) käesoleva seaduse § 2 lõikes 22 nimetatud tegevuste kirjeldus;
12) filiaali juhtimise kord;“;

32 paragrahvi 21 lõike 2 punktis 3 asendatakse tekstiosa „§ 48 lõikele 7“ tekstiosaga „§ 481 lõigetele 6 ja 7“;

33) paragrahvi 21 lõikest 3 jäetakse välja sõnad „tütarettevõtjast krediidiasutuse asutamiseks või“;

34) paragrahvi 21 lõikes 4 ning lõike 5 punktides 1, 2, 4 ja 5 asendatakse sõna „välisriigi“ sõnadega „kolmanda riigi“;

35) paragrahvi 21 lõike 5 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali organisatsiooni struktuur ei vasta kavandatava tegevuse sisule;“;

36) paragrahvi 21 lõiget 5 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:
„6) kolmanda riigi krediidiasutuse peaettevõtja või selle konsolideerimisgrupp ei täida tema suhtes kolmanda riigi õiguse alusel kohaldatavaid usaldatavusnõudeid või esineb põhjendatud kahtlus, et ta ei hakka neid täitma või rikub neid nõudeid järgmise 12 kuu jooksul.“;

37) paragrahvi 21 täiendatakse lõigetega 51–53 järgmises sõnastuses:
„(51) Kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal teavitab Finantsinspektsiooni viivitamata käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 6 nimetatud asjaolu esinemisest.

(52) Finantsinspektsioon annab kolmanda riigi krediidiasutuse filiaalile loa, kui on täidetud käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud ning kõik järgmised tingimused:
1) filiaal vastab käesoleva seaduse §-des 952 ja 953 sätestatud nõuetele;
2) tegevuseks, mille jaoks kolmanda riigi peaettevõtja taotleb luba, on hõlmatud tegevusloaga, mille peaettevõtja on saanud kolmandas riigis, kus ta on asutatud ja kus teostatakse tema üle järelevalvet;
3) kolmanda riigi peaettevõtja üle järelevalvet teostavat järelevalveasutust on teavitatud filiaali asutamisest ja talle on kättesaadavaks tehtud käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1–12 nimetatud tingimuste täitmist tõendavad dokumendid;
4) filiaalile antakse luba tegutseda üksnes Eestis ja tal on otseselt keelatud osutada neid teenuseid piiriüleselt teises Euroopa Liidu liikmesriigis, välja arvatud grupisisene rahastamine koos sama kolmanda riigi peaettevõtja teiste kolmandate riikide krediidiasutuste filiaalidega, või tehingud, mis on sõlmitud kooskõlas käesoleva seaduse § 206 lõigetega 32 ja 33;
5) Finantsinspektsioonil on võimalik saada ligipääs kolmanda riigi peaettevõtja üle järelevalvet teostava järelevalveasutuse käsutuses olevale kogu vajalikule teabele peakontori kohta, et teostada järelevalvet ja tulemuslikult koordineerida seda järelevalvetegevust nimetatud järelevalveasutusega eelkõige peakontorit, selle konsolideerimisgruppi või kolmanda riigi finantssüsteemi mõjutava kriisi või finantsprobleemi korral;
6) puudub põhjendatud kahtlus, et filiaali kasutatakse rahapesu või terrorismi rahastamiseks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse §-de 4 ja 5 tähenduses.

(53) Finantsinspektsioon konsulteerib Rahapesu Andmebürooga käesoleva paragrahvi lõike 52 punktis 6 nimetatud tingimuse hindamiseks Rahapesu Andmebürooga. Finantsinspektsioon ootab ära enne kolmanda riigi krediidiasutuse filiaalile loa andmist ära Rahapesu Andmebüroo kirjaliku kinnituse sellise tingimuse täitmise kohta.“;

38) paragrahvi 21 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:
„(71) Koostöökokkuleppe puudumise korral kolmanda riigi asjaomase pädeva asutusega teeb Finantsinspektsioon kõik endast oleneva, et enne, kui kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal alustab tegevust, sõlmida see kokkulepe nimetatud pädeva asutusega, võttes aluseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 33 lõikes 5 nimetatud Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse näidishalduskokkuleppe. Finantsinspektsioon teavitab viivitamata Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust sõlmitud koostöökokkuleppest.“;

39) paragrahvi 21 lõiked 8–10 tunnistatakse kehtetuks;

40) paragrahvi 212 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Finantsinspektsioon võib tunnistada filiaali asutamise loa kehtetuks, kui:
1) ilmnevad käesoleva seaduse §-s 17 või § 21 lõikes 5 sätestatud asjaolud;
2) esineb põhjendatud kahtlus, et filiaali, selle peaettevõtja või konsolideerimisgrupi tõttu toimub või on toimunud rahapesu või terrorismi rahastamise katse või esineb selline risk rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse §-de 4 ja 5 tähenduses;
3) filiaal ei vasta käesoleva seaduse 81. peatükis sätestatud tingimustele.“;

41) paragrahvi 214 lõike 1 punktis 3 asendatakse tekstiosa „§ 48 lõikes 7“ tekstiosaga „§ 481 lõigetes 6 ja 7“;

42) paragrahv 22 tunnistatakse kehtetuks;

43) paragrahvi 30 lõikes 21 asendatakse tekstiosa sõna „kahe“ tekstiosaga „viivitamata, kuid mitte hiljem kui kümne“;

44) paragrahvi 301 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalvefunktsiooni täitja konsulteerib käesoleva seaduse § 291 punktis 5 sätestatud nõude vastavuse hindamisel rahapesu kontrolli funktsiooni täitjaga. Finantsinspektsiooni rahapesu kontrolli funktsiooni täitja esitab oma arvamuse arvates 30 tööpäeva jooksul asjakohase taotluse saamisest arvates.“;

45) paragrahvi 31 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatust“ tekstiosaga „käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatust ning rahapesu kontrolli funktsiooni täitjalt käesoleva seaduse § 301 lõike 41 alusel saadud arvamusest“;

46) paragrahvi 31 lõike 3 punktis 1 asendatakse tekstiosa „käesoleva seaduse §-s 291 sätestatud nõuetele“ tekstiosaga „käesolevas seaduses sätestatud nõuetele, sealhulgas, kui omandaja asub rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 3 punktis 18 nimetatud suure riskiga kolmandas riigis või sellises kolmandas riigis, mille suhtes kohaldatakse liidu piiravaid meetmeid, ning kui see mõjutab kavandava omandaja suutlikkust rakendada rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise korra nõuete täitmiseks nõutavaid tavasid ja protsesse“;

47) seadust täiendatakse 31. peatükiga järgmises sõnastuses:
„31. peatükk
KREDIIDIASUTUSE, FINANTSVALDUSETTEVÕTJA JA SEGAFINANTSVALDUSETTEVÕTJA POOLT OSALUSE OMANDAMINE JA VÕÕRANDAMINE

§ 371. Krediidiasutuse, finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja poolt osaluse omandamisest teavitamine ja esitatavad andmed
(1) Krediidiasutus ning käesoleva seaduse § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja (edaspidi käesolevas peatükis koos kavandav omandaja), kes soovib omandada osaluse otseselt või kaudselt või suurendada osalust nii, et see ületab 15 protsenti kavandava omandaja aktsepteeritud kapitalist (edaspidi käesolevas peatükis kavandatav omandamine), teavitabvad eelnevalt oma kavatsusest Finantsinspektsiooni.
(2) Kui kavandav omandaja on krediidiasutus, kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud künnist nii individuaalselt kui ka konsolideerimisgrupi konsolideeritud näitajate alusel.
(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud künnist ületatakse üksnes individuaalselt, teavitab kavandav omandaja selle lepinguriigi finantsjärelevalveasutust, kus omandaja on asutatud.
(4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud künnist ületatakse nii individuaalselt kui ka konsolideerimisgrupi konsolideeritud näitajate alusel, teavitab kavandav omandaja ka konsolideeritud finantsjärelevalvet teostavat asutust, kes hindab kavandatavat omandamist.
(5) Kui kavandav omandaja on käesoleva seaduse § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud künnist konsolideeritud näitajate alusel ja kavandav omandaja teavitab konsolideeritud finantsjärelevalvet teostavat asutust eelnevalt oma kavatsusest.
(6) Kavandav omandaja teatab Finantsinspektsioonile selle äriühingu nime, milles osalus omandatakse või seda suurendatakse (edaspidi käesolevas peatükis omandatav üksus), samuti osaluse suuruse omandatavas üksuses, ning esitab järgmised andmed ja dokumendid (edaspidi käesolevas peatükis teade, andmed ja dokumendid koos taotlus):
1) omandatava üksuse kirjeldus, mis sisaldab väljavõtet aktsiaraamatust, andmeid kavandava omandaja omandatavate ja talle kuuluvate aktsiate või osade tüübi ja häälte arvu kohta ning vajaduse korral muud teavet;
2) kirjeldus omandatava üksuse tegevuse kohta ettevõtluses ning temaga seotud isikute majanduslike ja mittemajanduslike huvide kirjeldus;
3) olemasolu korral omandatava üksuse kolme viimase majandusaasta aruanded;
4) konsolideerimisgruppi kuuluva omandatava üksuse puhul konsolideerimisgrupi struktuuri kirjeldus koos andmetega sinna kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ning konsolideerimisgrupi kolme viimase majandusaasta aruanded ja vandeaudiitori aruanded;
5) andmed ja dokumendid nende rahaliste ja mitterahaliste vahendite päritolu kohta, mille eest kavatsetakse osalus omandada või seda suurendada;
6) kavandatava omandamisega seotud asjaolud;
7) pärast kavandatavat omandamist omatava osaluse suurus ja selle omamisega seotud asjaolud;
8) teave kavandatava omandamisega seotud kohustuste ja osaluse omamisest tulenevate kohustuste kohta ning nende mõju kohta kavandava omandaja finantsvõimekusele ja talle seaduses sätestatud nõuete täitmisele;
9) teave selle kohta, kas osaluse omandamine toimub sama konsolideerimisgrupi üksuste vahel vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 113 lõikele 6 või samasse krediidiasutuste kaitseskeemi kuuluvate üksuste vahel vastavalt sama määruse artikli 113 lõikele 7.
(7) Käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 3 nimetatud juhul esitatakse auditeeritud vahearuanne majandusaasta esimese poolaasta kohta, kui viimase majandusaasta lõppemisest on möödunud rohkem kui üheksa kuud. Aruannetele tuleb lisada vandeaudiitori aruanne, kui selle koostamine on õigusaktiga ette nähtud.

§ 372. Kavandavale omandajale esitatavad nõuded
Kavandav omandaja peab vastama järgmistele nõuetele:
1) peab olema tagatud on tema kindel ja usaldusväärne juhtimine;
2) ta peab järgimab järjepidevalt käesolevas seaduses, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 575/2013 ja asjakohasel juhul teistes liidu õigusaktides sätestatud usaldatavusnõudeid ning onlema suuteline jätkamta nende järgimist;
3) tema suhtes ei ole põhjendatud kahtlust, et osaluse omandamine, omamine või suurendamine või kontroll omandatava üksuse üle on seotud rahapesu või terrorismi rahastamise või selle katsega või suurendab selliseid riske.

§ 373. Menetlus ja menetlustähtajad
(1) Finantsinspektsioon teavitab kavandavat omandajat kirjalikult viivitamata, kuid mitte hiljemalt kui kümnendalme tööpäeval pärast teate või käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud lisaandmete ja -dokumentide kättesaamist ning menetlustähtaja võimalikku lõppkuupäeva.
(2) Finantsinspektsioon hindab kavandava omandaja vastavust käesoleva seaduse §-s 372 esitatud nõuetele ja otsustab osaluse omandamise keelamise või lubamise 60 tööpäeva jooksul arvates käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teate esitamisest.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud hindamine ei ole vajalik, kui osalust omandatakse sama konsolideerimisgrupi üksuste vahel vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 113 lõikele 6 või samasse krediidiasutuste kaitseskeemi kuuluvate üksuste vahel vastavalt sama määruse artikli 113 lõikele 7.
(4) Finantsinspektsioon võib jätta teate läbi vaatamata, kui teade või sellele lisatud dokumendid on oluliste puudustega.
(5) Kui kavandatav omandamine puudutab olulise osaluse omandamist krediidiasutuses vastavalt käesoleva seaduse 3. peatüki 2. jaos sätestatule, kohaldatakse ka kavandava omandaja suhtes nimetatud jaos sätestatud teavitamisnõuet ja hindamist. Sellisel juhul lõpeb tähtaeg, mille jooksul peab Finantsinspektsioon tegema nii käesolevas paragrahvis sätestatud hindamise kui ka käesoleva seaduse §-s 301 sätestatud hindamise alles siis, kui lõpeb kahest asjakohasest hindamistähtajast hilisem.
(6) Finantsinspektsioon võib 50 tööpäeva jooksul menetlustähtaja algusest arvates nõuda lisaandmeid ja -dokumente kirjalikult arvates menetlustähtaja algusest käesoleva seaduse § 371 lõikes 6 nimetatud dokumentide täpsustamiseks ja kontrollimiseks kirjalikke lisaandmeid ja -dokumente.
(7) Finantsinspektsiooni käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud lisaandmete ja ‑dokumentide esmakordse nõudmise ning kavandavalt omandajalt nõutud lisaandmete ja ‑dokumentide saamise vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg peatub. Peatumine ei kesta kauem kui 20 tööpäeva.
(8) Finantsinspektsioon võib käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud menetlustähtaja peatamist pikendada kuni 30 tööpäevani, kui:
1) kavandava omandaja omandatav üksus asub kolmandas riigis või selle suhtes kohaldatakse kolmanda riigi õigust;
2) käesolevas paragrahvis sätestatud hindamise käigus on vajalik teha koostööd teise lepinguriigi pädeva asutusega rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise vallasteemal.
(9) Kui finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja esitab teatega samal ajal heakskiitmise taotluse vastavalt käesoleva seaduse §-le 134, teeb Finantsinspektsioon asjakohasel juhul koostööd konsolideeritud finantsjärelevalvet teostava asutusega ja selle lepinguriigi pädeva asutusega, kus finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja on asutatud. Sel juhul peatub menetlustähtaeg kuni heakskiitmise menetluse lõppemiseni.
(10) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalvefunktsiooni täitja konsulteerib käesoleva seaduse § 372 punktis 3 sätestatud nõude vastavuse hindamisel rahapesu kontrolli funktsiooni täitjaga. Viimane esitab oma arvamuse 30 tööpäeva jooksul arvates asjakohase taotluse saamisest.
(11) Kui osalust soovib samal ajal omandada rohkem kui üks isik, peab Finantsinspektsioon kohtlema kavandavaid omandajaid võrdsete asjaolude korral võrdselt.

§ 374. Osaluse omandamise tingimused, keelamise alused ja otsus omandamise kohta
(1) Kavandav omandaja võib käesoleva seaduse § 371 lõikes 1 sätestatud osaluse omandada või seda suurendada, kui Finantsinspektsioon on andnud selleks loa asjakohase otsuse alusel.
(2) Finantsinspektsioon võib osaluse omandamise või suurendamise keelata, kui:
1) kavandav omandaja ei vasta käesoleva seaduse §-s 372 sätestatud nõuetele;
2) kavandav omandaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks esitanud Finantsinspektsioonile käesoleva seadusega ette nähtud või Finantsinspektsiooni käesoleva seaduse alusel nõutud andmeid või dokumente;
3) kavandatav omandamine võib avaldada mõju süsteemsele riskile.
(3) Finantsinspektsioon võib määrata tähtaja, mille jooksul peab kavandatava omandamise lõpule viima.
(4) Finantsinspektsioon arvestab otsuse tegemise korral käesoleva seaduse § 373 lõike 9 ja § 376 kohaselt saadud arvamusi.
(5) Finantsinspektsioon ei või kavandatava omandamise üle otsustamise korral võtta arvesse mõju, mida kavandatav omandamine võib põhjustada avaldada teistele finantsturu osalistele.
(6) Finantsinspektsioon toimetab kavandavale omandajale otsuse osaluse omandamise lubamise või selle keelamise kohta kätte kahe tööpäeva jooksul pärast otsuse vastu võtmist.

§ 375. Osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed
Osaluse omandamise või suurendamise tehingu tagajärjel ei omanda kavandav omandaja aktsiate või osadega kaasnevat hääleõigust ning nendega esindatud hääli ei arvata üldkoosoleku kvoorumisse, kui:
1) tehingust ei ole teavitatud Finantsinspektsiooni käesoleva seaduse §-s 371 sätestatud korras teavitatud;
2) tehing on tehtud enne, kui osaluse omandamine oli käesoleva seaduse alusel lubatud;
3) tehing on vastuolus Finantsinspektsiooni ettekirjutusega.

§ 376. Koostöö teiste pädevate asutustega
(1) Finantsinspektsioon teeb kavandava omandaja pooltse osaluse omandamise või suurendamise hindamise korral koostööd vastava lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, kui omandatav üksus on:
1) selline krediidiasutus, kindlustusandja, investeerimisühing või fondivalitseja, kes on saanud tegevusloa teises lepinguriigis või kes tegutseb kavandava omandaja sektorist erinevas sektoris;
2) sellise krediidiasutuse, kindlustusandja, investeerimisühingu või fondivalitseja emaettevõtja, kes on saanud tegevusloa teises lepinguriigis või kes tegutseb kavandava omandaja sektorist erinevas sektoris, või
3) isik, kellel on kontroll sellise krediidiasutuse, kindlustusandja, investeerimisühingu või fondivalitseja üle, kes on saanud tegevusloa teises lepinguriigis või kavandatava omandamise sektorist erinevas sektoris.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud koostöö käigus konsulteerib Finantsinspektsioon teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega. Finantsinspektsioon edastab teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele viivitamata kõik andmed, mis on olulised kavandatava omandamise hindamiseks.
(3) Kui kavandav omandaja on krediidiasutus ja käesoleva seaduse § 371 lõikes 1 sätestatud künnist ületatakse ainult individuaalselt, teavitab Finantsinspektsioon konsolideeritud finantsjärelevalvet teostavat asutust kavandatavast omandamisest kümne tööpäeva jooksul pärast kavandavalt omandajalt teate kättesaamist, kui ta kuulub konsolideerimisgruppi ja Finantsinspektsioon ei ole konsolideeritud finantsjärelevalvet teostav asutus. Lisaks edastab Finantsinspektsioon konsolideeritud finantsjärelevalvet teostavale asutusele oma hinnangu.
(4) Kui Finantsinspektsioon on konsolideeritud järelevalvet teostav finantsjärelevalve asutus ja kavandav omandaja on käesoleva seaduse § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja, kes on asutatud teises lepinguriigis, teavitab Finantsinspektsioon kavandatavast omandamisest selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutust, kus kavandav omandaja on asutatud, kümne tööpäeva jooksul pärast kavandavalt omandajalt teate saamist. Sellisel juhul edastab Finantsinspektsioon teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele ka oma hinnangu kavandava omandamise kohta.
(5) Kui kavandav omandaja on krediidiasutus ja käesoleva seaduse § 371 lõikes 1 sätestatud künnist ületatakse nii individuaalselt kui ka konsolideerimisgrupi konsolideeritud näitajate alusel, püüavad kavandatavat omandamist hindav finantsjärelevalve asutus ja konsolideeritud järelevalvet teostav finantsjärelevalve asutus oma hindamised kooskõlastada, pidades eelkõige silmas konsulteerimist käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud asjaomaste asutustega.
(6) Kui kavandatavat omandamist peab hindama käesoleva seaduse § 371 lõikes 4 nimetatud konsolideeritud järelevalvet teostav asutus, kes ei ole selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, ja kus kavandav omandaja on asutatud, teevad mõlemad asutused koostööd ja konsulteerivad teineteisega täies ulatuses. Konsolideeritud järelevalvet teostav finantsjärelevalve asutus koostab hinnangu kavandatava omandamise kohta ning edastab selle sellise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele, kus kavandav omandaja on asutatud. Nimetatud asutused teevad ühise põhjendatud otsuse kahe kuu jooksul arvates hinnangu saamisest. Konsolideeritud järelevalvet teostav finantsjärelevalve asutus edastab kavandavale omandajale ühisotsuse.
(7) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 65 nimetatud ühisotsust ei ole tehtud kahe kuu jooksul arvates hinnangu kättesaamisest, jätab konsolideeritud järelevalvet teostav finantsjärelevalve asutus või selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, kus kavandav omandaja on asutatud, otsuse tegemata ning edastab asja Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 19. Nimetatud asutused teevad ühisotsuse kooskõlas Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse otsusega.

§ 377. Võõrandamisest teavitamine
Krediidiasutus ning käesoleva seaduse § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja teavitabvad eelnevalt Finantsinspektsiooni kirjalikult ette oma kavatsusest võõrandada otseselt või kaudselt käesoleva seaduse § 371 lõikes 1 nimetatud osalus, esitades võõrandatava osaluse suuruse.“;

48) paragrahvi 48 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Juhtidena käsitatakse krediidiasutuse ning käesoleva seaduse § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja nõukogu ja juhatuse liikmeid.“;

49) paragrahvi 48 lõike 2 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Krediidiasutus ning käesoleva seaduse § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja peavadb tagama, et tema juhtidel on krediidiasutuse, finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja juhtimiseks vajalikud teadmised, oskused, kogemused, haridus, kutsesobivus ja laitmatu ärialane maine.“;

50) paragrahvi 48 lõiked 21 ja 22 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„(21) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtide valimise või määramise tulemusel peab olema nõukogu ja juhatuse liikmete koosseis olema piisavalt mitmekesine, vastama krediidiasutuses ning käesoleva seaduse § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtjas ja segafinantsvaldusettevõtjas kehtestatud juhtorgani koosseisu mitmekesisuse põhimõtetele ning oleedendama soolist tasakaalu edendav. Juhtide valimisel või määramisel korral tuleb tagada, et juhtorgan oleks töövõimeline ning selles oleksid esindatud eri pädevuse ja ametitaustaga isikud. Juhtidel peavad olema piisavad teadmised, oskused ja kogemused, et mõista krediidiasutuste tegevust, sealhulgas peamisi riske, millele krediidiasutus on avatud, ning oma tehtavate otsuste mõju lühi-, kesk- ja pikaajalises perspektiivis, muu hulgas võttes arvesse keskkonna-, sotsiaalseid ja juhtimistegureid.

(22) Juhtidel peab olema vajalikus mahuspiisavalt aega täita ametiülesandeid konkreetsel ametikohal ning ta peab oma teadmiste, oskuste ja kogemuste poolest sobituma juhtorgani koosseisu.“;

51) paragrahvi 48 täiendatakse lõigetega 23–25 järgmises sõnastuses:
„(23) Krediidiasutuse ning käesoleva seaduse § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja juhid peavad tegutsema ausalt ja usaldusväärselt ning olema oma otsuste tegemisel vabad.

(24) Krediidiasutus ning käesoleva seaduse § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja kontrollibvad, tagabvad ja vastutabvad, et tema juhid vastavad igal ajal käesoleva seaduse alusel juhtidele kehtestatud nõuetele, tehes asutusesisese sobivushindamise ning dokumenteerides sellekohase protsessi.

(25) Kui krediidiasutus või käesoleva seaduse § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja saab teadlikuks asjaoludest, mille tõttu tema juht või juhikandidaat ei vasta kehtestatud nõuetele, siis:
1) ei tohi juhikandidaati ametisse nimetada;
2) nimetatud juht kutsutakse tagasi viivitamata tagasiult või
3) asjakohasel juhul kohaldatakse meetmeid, et juht sobiks ametisse või juhikandidaat saaks ametisse sobivaks.“;

52) paragrahvi 48 lõige 31 tunnistatakse kehtetuks;

53) paragrahvi 48 lõige 41 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(41) Krediidiasutus ning käesoleva seaduse § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja peabvad kehtestama korra ning tagama piisavad vahendid ametisse nimetatud juhtide juhendamiseks ja nende kutseteadmiste täiendamiseks konkreetses valdkonnas, samuti keskendama need ametikohale esitatavatele nõuetele, sealhulgas keskkonna-, sotsiaalsed ja juhtimisriskid ja -mõjud ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 52c määratletud IKT‑risk.“;

54) paragrahvi 48 täiendatakse lõigetega 52–57 järgmises sõnastuses:
„(52) Krediidiasutus ning käesoleva seaduse § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja hindabvad juhtide nõuetelevastavust enne nende valimist ja juhul, kui ilmnevad juhi sobivust mõjutada võivad uued faktid või muud asjaolud. Samuti teevad nimetatud krediidiasutus ning käesoleva seaduse § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtjad juhtide sobivushindamist regulaarselt.

(53) Juhul kui enamik juhtorgani liikmetest tuleb asendada uute juhtorgani liikmete ametissenimetamisega samal ajal ja juhtorganist lahkuvad liikmed peaksid tegema uute liikmete sobivushindamise, teeb krediidiasutus asutusesisese sobivushindamise pärast seda, kui uute ametisse valitud või määratud juhtide volituste tähtpäev on saabunud.

(54) Krediidiasutus ning käesoleva seaduse § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja on kohustatud hoidma juhi sobivuse kohta käiva teabe ajakohasena.

(55) Võtmeisik on isik, kellel on märkimisväärne mõju krediidiasutuse ning käesoleva seaduse § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja juhtimisele, aga kes ei ole juhtorgani liige. Võtmeisik on eelkõige finantsjuht ja vastavuskontrolli, riskikontrolli või siseauditi üksuse juht.

(56) Võtmeisiku suhtes kohaldatakse lisaks käesolevas seaduses töötaja kohta sätestatule käesoleva paragrahvi lõikeid 2, 23–25, 3, 41, 52 ja 53.

(57) Krediidiasutus ning käesoleva seaduse § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja kohaldavadb meetmeid, et tagada võtmeisiku ülesannete nõuetekohane täitmine.“;

55) paragrahvi 48 lõiked 6–7 tunnistatakse kehtetuks;

56) seadust täiendatakse §-dega 481 ja 482 järgmises sõnastuses:
„§ 481. Juhtidest ja võtmeisikutest teavitamine
(1) Krediidiasutus teavitab Finantsinspektsiooni juhi või võtmeisiku valimise, määramise või ametiaja pikendamise kavatsusest vähemalt kümme päeva enne selle küsimuse otsustamist ning esitab käesoleva paragrahvi lõikes 4 loetletud andmed ja dokumendid. Eeltoodud tähtaega ei kohaldata, kui dokumentide eelnev esitamine ei ole mõjuval põhjusel võimalik. Tähtaega ei kohaldata, kui dokumentide eelnev esitamine ei ole mõjuval põhjusel võimalik.
(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1619, millega muudetakse direktiivi 2013/36/EL seoses järelevalvevolituste, sanktsioonide, kolmandate riikide filiaalide ning keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskidega (ELT L, 2024/1619, 19.06.2024), artikli 91 lõike 1d punktides a–f sätestatud isik (edaspidi käesolevas peatükis oluline krediidiasutus) teavitab Finantsinspektsiooni krediidiasutuse juhi valimise või määramise kavatsusest, esitades käesoleva paragrahvi lõikes 4 loetletud andmed ja dokumendid hiljemalt 30 päeva enne juhi ametisse asumise kuupäeva.
(3) Juhi või võtmeisiku sobivust mõjutada võivate uute faktide või muude asjaolude ilmnemise korral teavitab krediidiasutus sellest Finantsinspektsiooni viivitamata.
(4) Juhi või võtmeisiku valimiseks või määramiseks esitatakse Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja dokumendid:
1) isiku kirjalik nõusolek ametikohale valimiseks või määramiseks ja täidetud sobivusküsimustik;
2) isiku elulookirjeldus ja üldandmed, juhatuse liikme puhul tema vastutusvaldkonna kirjeldus, ülevaade isiku hariduse, teadmiste, oskuste ja kogemuste ning ettevõtluses osalemise kohta;
3) andmed isiku ametiaja ja -koha kohta;
4) krediidiasutuse tehtud sobivushindamise dokumendid, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul;
5) andmed äriühingute kohta, milles isiku osalus on suurem kui 20 protsenti;
6) andmed võimalike huvide konfliktide ja isiku omenda ametiülesannete täitmisele pühendatava aja kohta;
7) isiku kinnitus, et talema puhul puuduvad käesolevas seaduses sätestatud asjaolud, mis välistavad õiguse olla krediidiasutuse juht;
8) välisriigi kodaniku puhul tema päritolu- või elukohariigi karistusregistri väljavõte või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, mis ei või olla vanem kui kolm kuud;
9) juhi ametisse nimetamise kuupäev ja tegelik ametisse asumise kuupäev. 
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 loetletud andmed esitatakse Finantsinspektsiooni kinnitatud vormil ja mahus.
(6) Kui krediidiasutuse tehtava sobivushindamise käigus selguvad uued asjaolud, mille tõttu ei vasta juht kehtestatud nõuetele, teavitab ta sellest Finantsinspektsiooni viivitamata. 
(7) Krediidiasutus teavitab Finantsinspektsiooni juhi või võtmeisiku tagasiastumisest või tema tagasikutsumise algatamisest enne volituste tähtaja lõppemist vähemalt kümme päeva enne selle küsimuse otsustamist. Tähtaega ei kohaldata, kui eelnev teavitamine ei ole mõjuval põhjusel võimalik.
(8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3–7 krediidiasutuse kohta sätestatut kohaldatakse ka käesoleva seaduse § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja suhtes.

§ 482. Finantsinspektsiooni sobivushindamise menetlus
(1) Finantsinspektsioonil on õigus igal ajal, sealhulgas krediidiasutusega seotud riskide suurenemise või juhi või võtmeisiku kohta uute asjaolude ilmnemise korral teha krediidiasutuse juhi ja võtmeisiku sobivushindamine.
(2) Finantsinspektsioon võib määrata sobivushindamise tegemise tähtaja olulise krediidiasutuse juhi või võtmeisiku valimise või määramise korral.
(3) Kui käesoleva seaduse § 481 lõikes 4 loetletud andmed või dokumendid on puudustegalikud, võib Finantsinspektsioon nõuda, et juht või võtmeisik ei asuks ametisse enne kõikide asjakohaste andmete ja dokumentide esitamist.
(4) Finantsinspektsioon võib nõuda lisaandmeid, -dokumente ja -selgitusi käesoleva seaduse § 481 lõikes 4 loetletud andmete täpsustamiseks ja kontrollimiseks lisaandmeid, -dokumente ja -selgitusi.
(5) Finantsinspektsioonil on käesoleva seaduse § 481 lõikes 4 loetletud andmete kontrollimiseks õigus saada isikuandmeid ja muud teavet karistusregistrist janing muudest allikatest.
(6) Finantsinspektsioon võib nõuda krediidiasutuselt asjakohaste meetmete rakendamist, et tagada juhi või võtmeisiku sobivus ja nõuetelevastavus valitavasse või määratavasse ametisse.
(7) Finantsinspektsioon ei pea tegema sobivushindamist, kui juhi või võtmeisiku ametiaega pikendatakse, välja arvatud juhul, kui neid nimetatud isikut puudutav teave on muutunud ja see võib mõjutada isiku ametisse sobivust määratavasse ametisse.
(8) Käesolevas paragrahvis krediidiasutuse kohta sätestatut kohaldatakse ka käesoleva seaduse § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja suhtes.“;

57) paragrahvi 49 lõike 11 teise lause sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„ei või olla olulise krediidiasutuse juht olla enamal kui:“;

58) paragrahvi 49 lõike 12 punktis 2 asendatakse tekstiosasõna „krediidiasutustes“ tekstiosaga „krediidiasutustes või äriühingus, kumilles kaitseskeemi kuuluvatel krediidiasutustel on oluline osalus“;

59) paragrahvi 49 lõikes 14 asendatakse tekstiosa „§ 48 lõigetes 6 ja 7“ tekstiosaga „§-s 481“;

60) paragrahvi 50 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 50. Krediidiasutuse juhi või võtmeisiku valimata või määramata jätmine ning ja tagasikutsumine“;

61) paragrahvi 50 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad „võtmeisiku tagasikutsumist“ sõnadega „võtmeisiku valimata või määramata jätmist või tagasikutsumist“;

62) paragrahvi 50 lõike 1 punktis 1 asendatakse sõnad „Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt ei vasta isik“ sõnadega „isik ei vasta“;

63) paragrahvi 50 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:
„4) Finantsinspektsioonile ei ole esitatud seadusega ette nähtud või Finantsinspektsiooni poolt käesoleva seaduse alusel nõutud andmeid või dokumente isiku sobivushindamise tegemiseks või need on oluliste puudustega.“;

64) paragrahvi 50 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Käesolevas paragrahvis krediidiasutuse kohta sätestatut kohaldatakse ka käesoleva seaduse § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja suhtes.“;

65) paragrahvi 52 lõike 4 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„7) krediidiasutuse sisekontrollifunktsioone juhtivate isikute ametisse nimetamine ja sealametist vabastamine ning siseauditi üksuse juhi ettepanekul üksuse töötajate ametisse nimetamine ja sealt ametist vabastamine;“;

66) paragrahvi 52 lõike 4 punkt 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„10) auditikomitee, krediidikomitee, riskikomitee, nomineerimiskomitee ja töötasukomitee pädevuse, õiguste janing tegevuste põhimõtete kinnitamine;“;

67) paragrahvi 55 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) kehtestama ja vähemalt iga kahe aasta järel üle vaatama krediidiasutuse riskide võtmise, juhtimise, jälgimise ja maandamise põhimõtted ja protseduurid, mis hõlmavad nii olemasolevaid kui ka potentsiaalseid riske, sealhulgas makromajanduskeskkonnast tulenevaid majandustsükli faasiga seotud riske ning keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimistegurite praegusest ning lühikeseajalisest, keskmisest pikkusega ja pikaajalisest mõjust tingitud riske vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktile 52d;“;

68) paragrahvi 55 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:
„(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 145 määratletud väikese ja mittekeeruka krediidiasutuse (edaspidi väike ja mittekeerukas krediidiasutus) juhatus võib käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud riskide võtmise, juhtimise, jälgimise ja maandamise põhimõtted ja protseduurid läbi vaadata harvem, kui on sätestatud sama paragrahvi sama lõike samas punktis.“;

69) paragrahvi 571 lõike 12 teises lauses asendatakse sõna „Kontrollifunktsiooni“ sõnaga „Sisekontrollifunktsiooni“;

70) paragrahvi 571 lõike 3 punktis 1 asendatakse sõna „kontrolliüksuse“ sõnaga „sisekontrolliüksuse“;

71) paragrahvi 572 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) juhi või töötaja isiklikke töötulemusi, arvestades nii rahalisi kui ka muid sise-eeskirjadest ja protseduurireeglitest tulenevaid kriteeriume, sealhulgas keskkonna-, sotsiaalseid ja juhtimisriske, jätkusuutlikke ja riskiga korrigeeritud töötulemusi ning tööülesandeid, mida on täidetud lisaks lepingus sätestatud ülesannetele;“;

72) paragrahvi 572 lõike 10 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) krediidiasutusele, mis ei ole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktile 146 suur krediidiasutus ning mille varade väärtus on keskmiselt ja individuaalsel alusel jooksvale majandusaastale vahetult eelnenud nelja aasta jooksul viis miljardit eurot või vähem;“;

73) paragrahvid 574 ja 58 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
㤠574. Komiteede moodustamine krediidiasutuses ja nende koosseis
(1) Krediidiasutuses moodustatakse järgmised komiteed:
1) auditikomitee;
2) krediidikomitee.
(2) Kui see on proportsionaalne krediidiasutuse tegevuse laadi, ulatuse ja keerukuse astmega või kui krediidiasutus on süsteemselt oluline, tuleb krediidiasutuses lisaks moodustada järgmised komiteed:
1) riskikomitee;
2) nomineerimiskomitee;
3) töötasukomitee.
(3) Auditikomitee, riskikomitee, nomineerimiskomitee ja töötasukomitee moodustatakse nõukogu liikmetest, sealhulgas sõltumatutest nõukogu liikmetest, juhul kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(4) Auditikomitee liikmeteks võivad nõukogu liikmete asemel olla ka muud nõukogu määratud isikud, välja arvatud krediidiasutuse juhatuse liikmed ja krediidiasutuse töötajad.
(5) Krediidikomitee moodustatakse krediidiasutuse juhatuse liikmetest või krediidiasutuse töötajatest. Krediidiasutuse juhatuse esimees ei tohi olla krediidikomitee esimees ega juhtida selle komitee istungit esimehe äraoleku korral. Vähemalt pooled ühistupanga krediidikomitee liikmed peavad olema ühistupanga liikmed või ühistupanga liikmete esindajad.
(6) Riskikomitee liikmetel peavad olema vajalikud teadmised, oskused ja kogemused, et mõista ning pidevalt jälgida krediidiasutuse riskijuhtimise põhimõtteid ja riskitaluvust.
(7) Krediidiasutuses, mis on väike ja mittekeerukas ning milles on välditud huvide konfliktide tekkimist, võib ühendada omavahel riskikomitee ja auditikomitee ning nomineerimiskomitee ja töötasukomitee. Sellisel juhul peavad komitee liikmetel olema mõlema komitee ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised, oskused ja kogemused. Krediidiasutus peab komiteede ühendamist Finantsinspektsioonile jaoks eraldi põhjendama.
(8) Käesolevas paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud komiteede moodustamise täpsemad alused määratakse kindlaks krediidiasutuse sise-eeskirjades ja protseduurireeglites.
(9) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei välista krediidiasutuses muude komiteede moodustamist.

§ 58. Komiteede ülesanded
(1) Auditikomitee ülesanne on kontrollida krediidiasutuse juhatuse tegevust.
(2) Krediidikomitee ülesanne on otsustada, kas anda krediidiasutuse nõukogu kehtestatud piirmäärast suuremaid laene ja neid pikendada. Krediidikomitee vaatab enne laenude andmise ja pikendamise otsustamist läbi kõik laenu taotlemiseks esitatud dokumendid ja muu teabe ning võtab selle alusel seisukoha laenu taotleja maksevõime ja usaldusväärsuse ning tema pakutavate tagatiste olemasolu ja piisavuse kohta. Krediidikomitee ei ole kohustatud põhjendama laenu andmisest keeldumist.
(3) Riskikomitee ülesanne on:
1) nõustada nõukogu ja juhatust krediidiasutuse riskijuhtimise põhimõtete ja riskitaluvuse alal;
2) jälgida, et juhatus rakendaks riskijuhtimise põhimõtteid nõukogu juhiste alusel;
3) kontrollida krediidiasutuse klientidele kehtestatud tasudes krediidiasutuse ärimudeli ja riskijuhtimise põhimõtete arvestamist ning puuduste korral esitada nõukogule paranduskava;
4) kontrollida, kas tasustamise põhimõtete puhul võetakse arvesse konkreetsete motivaatorite pakkumises eri riske, sealhulgas neid, mis tulenevad keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimistegurite, kapitali, likviidsuse ja tulude laekumise tõenäosuse ja ajastuse mõjust.
(4) Nomineerimiskomitee ülesanne on:
1) esitada nõukogule krediidiasutuse juhatuse liikme kandidaadid ning nende ametiülesannete kirjeldus ja ametiaja pikkus, muu hulgas tagades, et kandidaatide teadmiste, oskuste ja kogemuste vahel oleks tasakaal ning arvesse oleksid võetud krediidiasutuses kehtestatud juhtorganite koosseisu mitmekesisuse põhimõtted;
2) määrata sihttase, kui palju peaks juhatuses olema vähem esindatud soost isikuid, ja valmistada ette poliitika selle kohta, kuidas suurendada selliste isikute arvu, et jõuda seatud sihttasemeni, ning avalikustada teave käesolevas punktis nimetatud sihttaseme, poliitika ja selle rakendamise kohta vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 435 lõike 2 punktile c;
3) hinnata juhatuse koosseisu, struktuuri ja tegevust vähemalt üks kord aastas ning vajaduse korral teha muudatusettepanekuid;
4) hinnata juhatuse liikmete ja juhatuse kollektiivse organina tegutsemiseks vajalikku hariduset, ning selleks vajalikke kogemustei ja kutsesobivust vähemalt üks kord aastas ning teavitada nõukogu tulemustest;
5) töötada välja krediidiasutuses kehtivated juhtorganite koosseisu mitmekesisuse põhimõtted ja juhatuse valimise kord ning hinnata regulaarselt nende rakendamist regulaarselt ja teha vajaduse korral muudatusettepanekuid.
(5) Nomineerimiskomitee peab oma ülesannete täitmiseks pidevalt jälgima ja võimaluste piires tagama, et juhatuse otsustusprotsess oleks kooskõlas kogu krediidiasutuse huvidega ega oleks liigselt mõjutatud ühe isiku või väikese grupi isikute huvidest. Nomineerimiskomiteel on oma ülesannete täitmisel õigus kasutada välist hindajat ülesannete täitmiseks.
(6) Töötasukomitee ülesanne on hinnata tasustamise põhimõtete rakendamist krediidiasutuses ning tasustamisega seotud otsuste mõju riskijuhtimise, omavahendite ja likviidsuse kohta sätestatud nõuete täitmisele. Töötasukomitee juhindub oma tegevuses krediidiasutuse aktsionäride või liikmete ja klientide pikaajalistest huvidest ning avalikust huvist. Eelnimetatu käigus töötasukomitee:
1) teostab järelevalvet juhtide ja töötajate, sealhulgas sisekontrollifunktsioone täitvate juhtide tasustamise üle;
2) hindab tasustamise põhimõtete rakendamist vähemalt üks kord aastas ja teeb vajaduse korral ettepaneku nende ajakohastamiseks;
3) valmistab ette krediidiasutuse nõukogule ette tasustamisteemalisted otsuste kavandiprojektid.“;

74) paragrahvid 581 ja 582 tunnistatakse kehtetuks;

75) paragrahvi 59 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Krediidiasutuses ja krediidiasutuse konsolideerimisgruppi kuuluvas äriühingus peab pidevalt toimima sisekontrolli süsteem, mis on proportsionaalne nende tegevuse laadi, ulatuse ja keerukuse astmega ning mis tagab ühingu juhtimise heade tavade järgimise.
(2) Krediidiasutuse sisekontrolli süsteem peab hõlmama kõiki krediidiasutuse juhtimis- ja tegevustasandeid, et tagada asutuse tegevuse tõhusus, finantsaruandluse usaldatavus ning vastavus seadustele ja muudele õigusaktidele, samuti krediidiasutuse juhtimisorganite kinnitatud dokumentidele ja headele pangandustavadele, ning otsuste vastuvõtmine usaldusväärse ja asjakohase teabe alusel.
(3) Sisekontrolli süsteem koosneb siseauditi-, riski- ja vastavuskontrollifunktsioonist. Sisekontrollifunktsioonid peavad olema organisatsiooniliselt sõltumatud ja lahutatud riskide võtmisega seotud tegevustest.
(4) Sisekontrollifunktsioonide täitjad peavad:
1) tagama kõigi oluliste riskide nõuetekohase tuvastamise, mõõtmise ja neist teavitamise;
2) andma tervikülevaate kõigi riskide kohta, millele krediidiasutus on avatud.
(5) Siseauditifunktsiooni ei või kombineerida krediidiasutuse ühegi muu äriliini ega kontrollifunktsiooniga.
(6) Vastavuskontrollifunktsiooni võib kombineerida mõne muu kontrolli tegeva üksuse funktsiooniga, kui see on proportsionaalne krediidiasutuse tegevuse laadi, ulatuse ja keerukuse astmega ega mõjuta vastavuskontrolli tegija sõltumatust ja suutlikkust täita oma ülesandeid.
(7) Ühistupangas täidab käesolevas seaduses sätestatud siseauditi ülesandeid revisjonikomisjon ning komisjoni ja tema liikmete suhtes kohaldatakse kõiki käesolevas seaduses siseauditi üksusele ja selle liikmetele ette nähtud õigusi ja kohustusi.“;

76) seadust täiendatakse §-ga 591 järgmises sõnastuses:
„§ 591. Sisekontrollifunktsioonide ülesanded
(1) Siseauditifunktsiooni täitja peab:
1) jälgima kogu krediidiasutuse tegevust ja andma sõltumatu ülevaate krediidiasutuse riskistrateegia tõhusa rakendamise kohta;
2) tagama, et kehtestatakse siseauditi kava, hindamaks krediidiasutuse protsesside ja süsteemide, sealhulgas kogu sisekontrolli süsteemi ja toimingute asjakohasust ning tulemuslikkust;
3) kontrollima ja hindama krediidiasutuse juhtide ja töötajate tasustamise põhimõtete vastavust käesolevas seaduses sätestatud nõuetele vähemalt üks kord aastas, välja arvatud juhul, kui krediidiasutuses on moodustatud töötasukomitee;
4) analüüsima krediidiasutuse ning selle juhtide ja töötajate tegevuses avastatud puudusi, ülesannete täitmata jätmise ja volituste ületamise juhtumeid ning tegema ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks ja vigade vältimise abinõude kohta;
5) hindama krediidiasutuse kohustuste täitmise korral esinevate puuduste kõrvaldamiseks võetud meetmete sobivust ja tulemuslikkust;
6) esitama krediidiasutuse nõukogule ja juhatusele regulaarseid ülevaateid oma tegevuse kohta.
(2) Riskikontrollifunktsiooni täitja peab:
1) olema aktiivselt kaasatud krediidiasutuse riskijuhtimise põhimõtete või strateegia kindlaksmääramisse ja kõigi oluliste riskijuhtimise otsuste vastuvõtmisse;
2) kontrollima eelnimetatud põhimõtete või strateegia tulemuslikku rakendamist;
3) omama terviklikku arusaama krediidiasutuse kõikide riskide kohta;
4) esitama krediidiasutuse nõukogule regulaarselt aruandeid regulaarselt ja vajaduse korral teavitama nõukogu kohe riskidest, millel võib olla oluline mõju krediidiasutuse tegevusele.
(3) Vastavuskontrollifunktsiooni täitja peab:
1) kontrollima regulaarselt krediidiasutuse ning selle juhtide ja töötajate tegevuse vastavust õigusaktidele, Finantsinspektsiooni ettekirjutustele, juhtorganite otsustele, sise-eeskirjadele, krediidiasutuse sõlmitud lepingutele ja heale tavale ning hindama krediidiasutuses kehtestatud sise-eeskirjade ja otsuste vastavust õigusaktidele (edaspidi vastavusrisk);
2) tagama, et vastavusriski võetakse arvesse krediidiasutuse riskistrateegias ja asjakohaselt ka kõigis olulistes riskijuhtimist käsitlevates otsustes;
3) tagama, et krediidiasutuse juhte ja töötajaid nõustatakse käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmisega seotud küsimustes, mis hõlmab muu hulgas vastavusriskiteemalisi koolitusi ja sõltumatu arvamuse andmist uute toodete kohta või oluliste muudatuste heakskiitmist olemasolevates toodetes, protsessides ja süsteemides oluliste muudatuste heakskiitmist;
4) esitama juhatusele ja nõukogule regulaarselt ülevaateid, sealhulgas ülevaateid õigusaktide muudatustest tulenevate riskide kohta regulaarselt.
(4) Siseauditifunktsiooni täitja või muu samaväärne sõltumatu osapool asjaosaline peab kontrollima ja hindama vähemalt kord aastas operatsiooniriski juhtimise korralduse toimimise ning operatsiooniriski standardmeetodi kasutamise korral äriliinide kindlaksmääramise protsessi vastavust käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele vähemalt üks kord aastas.“;

77) paragrahvi 60 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„§ 60. Nõuded sisekontrollifunktsiooni täitvale isikule

(1) Krediidiasutuse sisekontrollifunktsiooni juhtivaks isikuks võib olla oma ülesannete täitmise korral sõltumatu isik, kellel on lisaks käesolevas seaduses võtmeisiku kohta sätestatule kõrgharidus ning selle funktsiooni juhtimiseks vajalikud teadmised ja kogemused. Sisekontrollifunktsiooni juhtiva isikuna käsitatakse isikut, kes vastutab krediidiasutuse sisekontrollifunktsiooni igapäevase toimimise juhtimise eest ja asetseb selles valdkonnas krediidiasutuse hierarhias kõige kõrgemal. Krediidiasutuse siseauditifunktsiooni juhtivale isikule kohaldatakse audiitortegevuse seaduses atesteeritud siseaudiitorile sätestatud nõudeid ja tegevuse õiguslikke aluseid.“;

78) paragrahvi 60 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:
„(11) Krediidiasutuse sisekontrollifunktsioone juhtivate isikute vastutusalad peavad olema selgelt kindlaks määratletud siseauditi ning vastavus- ja riskikontrollifunktsiooni alusel.

(12) Erandkorras ja kui see on proportsionaalne krediidiasutuse tegevuse laadi, ulatuse ja keerukuse astmega ning tingimusel, et see on Finantsinspektsiooniga varem kooskõlastatud, ei pea määrama riski- ja vastavuskontrollifunktsiooni jaoks täitmist juhtima eraldi isikut. Eelnimetatud juhul võib mõni teine krediidiasutuse võtmeisik, kes täidab asutuses muid ülesandeid, välja arvatud siseauditifunktsiooni juhtiv isik, vastutada vastavus- või riskikontrollifunktsiooni täitmise eest, tingimusel et puudub huvide konflikt ja see isik:
1) täidab vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud sobivuskriteeriumidele ja eri asjaomaste valdkondade teadmiste nõudeteleed ning tal on nendes valdkondades vajalikud oskused ja kogemused;
2) tal on piisavalt aega, et täita mõlemat sisekontrollifunktsiooni nõuetekohaselt.“;

79) paragrahvi 60 lõiked 2 ja 3 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Krediidiasutuse sisekontrollifunktsiooni täitev isik peab olema teovõimeline füüsiline isik, kellel on laitmatu maine ning sisekontrolli tööks vajalik haridus, teadmised ja kutsesobivus.

(3) Sisekontrollifunktsiooni juhtivad isikud ning siseauditi üksuse töötajad nimetatakse ametisse ja vabastatakse ametissealt krediidiasutuse nõukogu otsuse alusel.“;

80) paragrahvi 60 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Sisekontrollifunktsiooni täitvatel isikutel peab olema võimalus kontakteeruda otse krediidiasutuse nõukogu liikmetega. Seetõttu peavad sisekontrollifunktsiooni täitvad isikud olema oma ülesannete täitmisel sõltumatud krediidiasutuse põhiäritegevusest ja selle tegevuse eest vastutavatest krediidiasutuse juhatuse liikmetest ning peavad olema eelkõige võimelised krediidiasutuse nõukogu vajaduse korral teavitama ja hoiatama tuvastatud kitsaskohtadest või riskidest, mis mõjutavad või võivad mõjutada krediidiasutust.“;

81) paragrahvi 60 lõiked 4 ja 5 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Sisekontrollifunktsiooni täitvate isikute arv peab olema küllaldane selle funktsiooni kohaste ülesannete täitmiseks küllaldane.

(5) Sisekontrollifunktsiooni täitvad isikud on kohustatud hoidma saladuses neile oma tegevuse tõttu teatavaks saanud teavet. See nõue ei kehti sellise teabe suhtes, mida edastatakse Finantsinspektsioonile, krediidiasutuse juhatusele ja nõukogule seaduses, krediidiasutuse põhikirjas või sisekontrolli üksuste põhimääruses sätestatud korras.“;

82) paragrahvi 61 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„§ 61. Sisekontrollifunktsioone täitvate isikute õigused

(1) Krediidiasutuse juhid peavad tagama, et sisekontrollifunktsioone täitvatel isikutel on oma ülesannete täitmiseks vajalikud õigused, vahendid ja tingimused oma ülesannete täitmiseks.“;

83) paragrahvi 61 lõikes 2 asendatakse sõnad „Siseauditi üksuse töötajatel“ sõnadega „Sisekontrollifunktsioone täitvatel isikutel“;

84) paragrahvi 61 lõikes 3 asendatakse sõnad „Siseauditi üksusel“ sõnadega „Sisekontrollifunktsioone täitvatel isikutel“;

85) paragrahv 62 tunnistatakse kehtetuks;

86) paragrahvi 63 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna „muuhulgas“ sõnadega „muu hulgas“;

87) paragrahvi 63 lõiget 2 täiendatakse punktiga 32 järgmises sõnastuses:
„32) ülevaate nõukogu ja juhatuse kõigi liikmete ning võtmeisikute töökohustuste kohta, sealhulgas üksikasjalikud andmed aruandluse ja vastutuse korra kohta, samuti käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 4 sätestatud juhtimise korraldusse kuuluvad isikud ja nende töökohustused.“;

88) paragrahvi 63 lõike 2 punktis 4 asendatakse tekstiosa „alluvussuhted,“ tekstiosaga „selge organisatsioonilise ülesehituse, läbipaistvad ja järjepidevad vastutusalad ning alluvussuhted, samuti“;

89) paragrahvi 63 lõiget 2 täiendatakse punktidega 42 ja 43 järgmises sõnastuses:
„42) riskide, sealhulgas keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide tuvastamise, juhtimise, jälgimise ja raporteerimise korra rakendamiseks lühikeses, keskmisepikas ja pikas perspektiivis, mis käsitleb neid riske ning millele krediidiasutus on avatud või võib olla avatud;
43) tegevuspõhimõtted õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmata jätmise õigusriskide ja nendega seotud muude riskide tuvastamiseks, maandamiseks või vältimiseks;“;

90) paragrahvi 63 lõike 2 punkti 5 täiendatakse pärast sõna „korra“ tekstiosaga „, mis peab sisaldama muu hulgas krediidiasutuse usaldusväärset juhtimiskorda ja raamatupidamise sise-eeskirja“;

91) paragrahvi 63 lõike 2 punkt 51 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„51) krediidiasutuse juhtide ja töötajate tasustamise põhimõtted, mis on kooskõlas usaldusväärse ja tõhusa riskijuhtimisega ning sisaldavad sealhulgas tulemustasude maksmise aluseid, samuti meetmeid tasustamisega seotud huvide konfliktide maandamiseks ja vältimiseks ning protseduuri, mille abil kontrollitakse nende põhimõtete järgimist, arvestades muu hulgas krediidiasutuse riskiisu keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide asjus;“;

92) paragrahvi 63 lõiget 2 täiendatakse punktidega 52 ja 53 järgmises sõnastuses:
„52) juhtide ja võtmeisikute sobivuse hindamise korra;
53) võrgu- ja infosüsteemide taristu korra, mis luuakse ja mida juhitakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2022/2554, mis käsitleb finantssektori digitaalset tegevuskerksust ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 1060/2009, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 600/2014, (EL) nr 909/2014 ja (EL) 2016/1011 (ELT L 333, 27.12.2022, lk 1–79);“;

93) paragrahvi 63 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:
„(21) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 51 nimetatud põhimõtted peavad olema sooneutraalsed.

(22) Krediidiasutus hindab regulaarselt sise-eeskirjade toimivust ja vastavust tegelikkusele regulaarselt ning vajaduse korral korrigeerib neid eeskirju.“;

94) paragrahvi 631 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Krediidiasutus peab keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide katmise korral võtma arvesse lühi-, kesk- ja pikaajalist perspektiivi.“;

95) seaduse 6. peatüki pealkirja täiendatakse pärast sõna „JAGUNEMINE“ sõnadega „NING OLULISTE VARADE JA KOHUSTUSTE ÜLEKANDMINE“;

96) paragrahvidest 64–704 moodustatakse 6. peatüki 1. jagu ja selle peakiri sõnastatakse järgmiselt:
„1. jagu
Ühinemine ja jagunemine“;

97) paragrahvi 64 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Krediidiasutuse ühinemine ja jagunemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, arvestades käesolevas peatükis ja konkurentsiseaduses sätestatud erisusi.“;

98) paragrahvi 64 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

99) paragrahvi 65 pealkirja täiendatakse pärast sõna „viisid“ sõnadega „ja tingimused“;

100) paragrahvi 65 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:
„(11) Krediidiasutuse ühinemine on üks järgmistest olukordadest:
1) ühendatav ühing annab üle kõik oma varad ja kohustused või osa neist üle ühendavale ühingule ning nende väärpaberituru seaduse § 2 lõikes 5 nimetatud omakapitaliväärtpaberi (edaspidi omakapitaliväärtpaber) omanikud saavad vastu ühendatava ühingu omakapitali väärtpaberid ja asjakohasel juhul rahalise juurdemakse;
2) ühendatav ühing annab üle kõik oma varad ja kohustused või osa neist üle ühendavale ühingule ilma, et ühendav ühing emiteeriks uusi omakapitaliväärtpabereid tingimusel, et ühele isikule kuuluvad otseselt või kaudselt kõik ühinevate ühingute omakapitaliväärtpaberid või omakapitaliväärtpaberi omanikele kuuluvad ühinevate ühingute omakapitaliväärtpaberid samas proportsioonis;
3) ühendatav ühing annab üle kõik oma varad ja kohustused või osa neist üle tema pooltoma asutatud ühingule (edaspidi käesolevas peatükis asutatav ühing) ning omakapitaliväärtpaberi omanikud saavad vastu asutatava ühingu omakapitaliväärtpabereid ja asjakohasel juhul rahalise juurdemakse;
4) ühendatav ühing annab üle kõik oma varad ja kohustused või osa neist üle ühingule, mis valitseb kõiki ühendatava ühingu kapitali esindavaid omakapitaliväärtpabereid.

(12) Käesoleva paragrahvi lõike 11 punktides 1 ja 3 nimetatud juurdemakse suurusele kohaldatakse äriseadustiku § 392 lõikes 2 sätestatut.“;

101) paragrahvi 65 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Käesoleva paragrahvi lõike 11 punktis 3 nimetatud asutatav ühing peab taotlema tegevusloa käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatud korras või teise lepinguriigi õiguse alusel. Asutatavale ühingule ei kohaldata tegevusloa taotlemise korral käesoleva seaduse § 68 lõikes 1 sätestatud ühinemisloa taotlemise kohustust ega § 69 lõikes 3 sätestatud tähtaega.“;

102) paragrahvi 65 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:
„(21) Kui ühinemises osalevad samasse konsolideerimisgruppi kuuluvad ühingud, sealhulgas selliste krediidiasutuste konsolideerimisgruppi kuuluvad ühingud, mis on keskasutusega püsivalt seotud ja mille üle teostatakse järelevalvet konsolideerimisgrupina, teavitavad nad Finantsinspektsiooni viivitamatult pärast ühinemisotsuse sõlmimist. Finantsinspektsioon otsustab käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud teate ja ühinevate ühingute konsolideerimisgruppi kuulumise põhjal, kas käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud ühingud peavad ühinemiseks taotlema ühinemisluba vastavalt käesoleva seaduse § 68 lõikele 1.

(22) Otsuse käesoleva paragrahvi lõike 21 teises lauses nimetatud ühinemisloa taotlemise nõudmise kohta teeb Finantsinspektsioon ühe kuu jooksul arvates käesoleva paragrahvi lõikes 21 nimetatud teate saamisest.“;

103) paragrahvi 65 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „krediidiasutusega jätkatakse“ tekstiosaga „krediidiasutusega jätkatakse vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 11 punktidele 1 või 2“;

104) paragrahvi 65 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

105) paragrahvi 66 lõike 2 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Ühinevad ühingud peavad viivitamata pärast ühinemislepingu sõlmimist teavitama sellest Finantsinspektsiooni ja esitama ühinemisega seotud toimingute kohta ühinemiskava.“;

106) paragrahvi 67 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „, ning annab oma arvamuse käesoleva seaduse § 93 lõikes 2 nimetatud valdkondade kohta ja selle kohta, kas ühendava või asutatava krediidiasutuse usaldatavusnormatiivide tase vastab käesoleva seaduse nõuetele.“;

107) paragrahvi 68 pealkirja täiendatakse pärast sõna „taotlemine“ sõnadega „ja menetlus“;

108) paragrahvi 68 lõiget 1 täiendatakse punktidega 10 ja 11 järgmises sõnastuses:
„10) Konkurentsiameti otsuse koondumiseks loa andmise kohta koondumiseks, kui kohustus seda taotleda tuleneb konkurentsiseadusest, või ühendava krediidiasutuse kinnituse, et ta on taotlenud Konkurentsiametilt luba koondumiseks luba ning on selle saanud konkurentsiseaduse § 27 lõike 5 alusel;
11) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti otsuse välisinvesteeringu loa andmise kohta, kui kohustus seda taotleda tuleneb välisinvesteeringu usaldusväärsuse hindamise seadusest, või ühendava krediidiasutuse kinnituse, et ta on taotlenud Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt luba välisinvesteeringu lõpuleviimiseks ning on selle saanud sama seaduse § 11 lõike 1 kohaselt.“;

109) paragrahvi 68 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Finantsinspektsioon võib nõuda lisadokumente ja -teavet kirjalikult, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest:
1) käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud dokumente on vaja täpsustada ja kontrollida;
2) esitatud dokumentide ja teabe põhjal ei ole võimalik veenduda, et ei esine käesoleva seaduse § 69 lõikes 1 nimetatud ühinemisloa andmisest keeldumise aluseid;
3) esineb vajadus kontrollida muid ühinemisega seotud asjaolusid ning lisadokumente ja ‑teavet.“;

110) paragrahvi 68 täiendatakse lõigetega 21–24 järgmises sõnastuses:
„(21) Finantsinspektsioon teavitab krediidiasutust kirjalikult käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse ning lõikes 2 nimetatud dokumentide ja teabe kättesaamisest viivitamata, kuid mitte hiljemalt kui kümnendal tööpäeval jooksul.

(22) Kui ühinemises osalevad ainult samasse konsolideerimisgruppi kuuluvad krediidiasutused, võib Finantsinspektsioon nõuda lisadokumente ja -teavet 50 tööpäeva jooksul arvates ühinemisloa taotluse saamisest. Nimetatud lisadokumentide ja ‑teabe esmakordse nõudmise ning krediidiasutuselt nõutud lisadokumentide ja -teabe saamise vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg peatub. Peatumine ei või kesta kauem kui 20 tööpäeva.

(23) Finantsinspektsioon võib käesoleva paragrahvi lõikes 22 nimetatud menetlusaja peatumist pikendada kuni 30 tööpäevani, kui:
1) vähemalt üks samasse konsolideerimisgruppi kuuluvatest krediidiasutustest asub kolmandas riigis või tema suhtes kohaldatakse kolmanda riigi õigust;
2) käesoleva seaduse § 69 lõike 1 punktis 6 sätestatu hindamiseks peab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalvefunktsiooni täitja vahetama teavet rahapesu kontrolli funktsiooni täitjaga.

(24) Lisadokumentide ja ‑teabe nõudmise korral menetlustähtaeg ei peatu.“;

111) paragrahvi 68 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „, tuleb esitada ka eelnimetatud paragrahvis ettenähtud dokumendid“ tekstiosaga „, kohaldatakse osaluse omandamise suhtes käesoleva seaduse §-des 30–33 sätestatut“;

112) paragrahvi 68 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „ühingus“ tekstiosaga „või määrata audiitori erinevalt äriseadustiku § 394 lõikes 2 sätestatust ning nõuda temalt aruande esitamist ühinemislepingu ja -aruande kontrollimise kohta“;

113) paragrahvi 69 lõike 1 punktid 1–7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) ühinemises osalevatel ühingutel puudub ei ole piisavalt finantsvahendeid, arvestades asutatava ühingu äritegevuse iseloomu;
2) ühinemine ei vasta käesoleva seaduse nõuetele, muu hulgas ei ole ühendatava ühingu maine sobiv krediidiasutuses osaluse omamiseks krediidiasutuses või selle juhtimiseks;
3) käesoleva seaduse § 68 lõigetes 1 ja 2 loetletud dokumendid või teave on esitatud puudulikult;
4) esineb põhjendatud kahtlus, et asutatav ühing ei suuda püsivalt järgida käesolevas seaduses ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 575/2013 ningja kui see on kohaldatav, kindlustustegevuse seaduses ning makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses sätestatud usaldatavusnõudeid;
5) ühinemiskava ei ole ühingu usaldusväärsuse seisukohast teostatav ega mõistlik;
6) esineb põhjendatud kahtlus, et seoses ühinemisega toimub või on toimunud rahapesu rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse §-de 4 või 5 tähenduses, selle katse või on suurenenud rahapesu või terrorismi rahastamisega seotud riskid või muud riskid;
7) ühinemine võib põhjustada süsteemset riski.“;

114) paragrahvi 69 täiendatakse lõigetega 11–13 järgmises sõnastuses:
„(11) Finantsinspektsioon kontrollib käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 nimetatud ühinemiskava järgimist kuni ühinemise lõpuleviimiseni.

(12) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalvefunktsiooni täitja konsulteerib käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 sätestatud ühinemise hindamise korral rahapesu kontrolli funktsiooni täitjaga. Viimane esitab oma arvamuse 30 tööpäeva jooksul arvates asjakohase taotluse saamisest.

(13) Finantsinspektsioon ei või ühinemisloa andmise või sellest keeldumise üle otsustamisel võtta arvesse mõju, mida ühinemine võib põhjustada avaldada teistele finantsturu osalistele.“;

115) paragrahvi 69 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Finantsinspektsioon võib ühinemisloa andmisel kehtestada kohustuslikke kõrvaltingimusi, sealhulgas piirata ühinemisloa kehtivusaega.“;

116) paragrahvi 69 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Kui ühinemises osalevad ainult samasse konsolideerimisgruppi kuuluvad krediidiasutused, ei kohalda Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätetatut ning selle asemel:
1) teeb ta otsuse ühinemisloa andmise või sellest keeldumise kohta 60 tööpäeva jooksul arvates kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest;
2) annab ta taotlejale teada otsuse tegemise lõppkuupäevast;
3) teeb ta otsuse taotlejale teatavaks kirjalikult kahe tööpäeva jooksul.“;

117) seadust täiendatakse §-ga 691 järgmises sõnastuses:
„§ 691. Koostöö teiste pädevate asutustega
(1) Finantsinspektsioon kooskõlastab käesoleva seaduse § 69 lõikes 1 sätestatud ühinemisloa andmise taotluse kohase keeldumisotsuse asjaomase lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, kui lisaks krediidiasutusele osaleb ühinemises mõni järgmistest ettevõtjatest:
1) selline krediidiasutus, kindlustusandja, investeerimisühing või varahaldusettevõtja, kes on saanud tegevusloa teises lepinguriigis või muus sektoris kui see, milles ühinemine toimub;
2) sellise krediidiasutuse, kindlustusandja, investeerimisühingu või varahaldusettevõtja emaettevõtja, kes on saanud tegevusloa teises lepinguriigis või muus sektoris kui see, milles ühinemine toimub;
3) selline juriidiline isik, kellel on kontroll krediidiasutuse, kindlustusandja, investeerimisühingu või varahaldusettevõtja üle, ja kes on saanud tegevusloa teises lepinguriigis või muus sektoris kui see, milles ühinemine toimub.
(2) Finantsinspektsioon edastab viivitamata käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud järelevalveasutusele vajaliku või olulise teabe asjakohase järelevalveasutuse taotluse alusel või omal algatusel. Edastatud teave peab olema asjakohane ja täielik. Finantsinspektsioon teeb kõik endast oleneva, et kooskõlastada käesoleva seaduse § 68 lõikes 1 nimetatud ühinemisloa andmisest keeldumise otsus eelnimetatud järelevalveasutusega ja tagada otsuse sidusus.“;

118) paragrahvi 701 pealkiri ning lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
㤠701. Krediidiasutuse jagunemise alused ja tingimused

(1) Jagunev krediidiasutus peab viivitamata pärast jagunemislepingu sõlmimist teavitama sellest Finantsinspektsiooni ning esitama jagunemisega seotud dokumendid ja andmed. Nimetatud dokumendid ja andmed peavad sisaldama jagunemise ajagraafikut, jagunemise käigus planeeritavaid protsesse ja tegevusi ning krediidiasutuse jagunemisjärgset struktuuri.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda krediidiasutuselt jagunemisküsimuse otsustamist ja taotluse esitamist jagunemisloa saamiseks, kui esinevad järgmised asjaolud:
1) esineb küllaldaselt andmeid krediidiasutuse finantsseisundist tulenevate makseraskuste kohta või esineb suur risk, et krediidiasutus ei suuda rahuldada kas või ühe kliendi õigustatud nõuet;
2) on tõenäoline, et pärast jagunemist vastab usaldatavusnormatiive täitma kohustatud krediidiasutuse usaldatavusnormatiivide tase seaduses sätestatud nõuetele.“;

119) paragrahvi 701 täiendatakse lõigetega 21–26 järgmises sõnastuses:
„(21) Krediidiasutuse jagunemine on üks järgmistest olukordadest:
1) jagunev krediidiasutus annab üle kõik oma varad ja kohustused üle rohkem kui ühele omandavale ühingule ning sellise krediidiasutuse omakapitaliväärtpaberi omanikud saavad vastu omakapitaliväärtpabereid ja asjakohasel juhul rahalise juurdemakse;
2) jagunev krediidiasutus annab üle kõik oma varad ja kohustused üle rohkem kui ühele asutatud ühingule (edaspidi käesolevas peatükis asutatav ühing) ning jaguneva krediidiasutuse omakapitaliväärtpaberi omanikud saavad vastu omakapitaliväärtpabereid asutatud ühingutes ja asjakohasel juhul rahalise juurdemakse;
3) jaguneva krediidiasutuse varade ja kohustuste üleandmine on kombinatsioon käesoleva lõike punktides 1 ja 2 kirjeldatust;
4) jagunev krediidiasutus annab üle osa oma varadest ja kohustustest üle rohkem kui ühele omandavale ühingule ning jaguneva krediidiasutuse omakapitaliväärtpaberi omanikud saavad vastu omakapitaliväärtpabereid jagunevas krediidiasutuses ja asjakohasel juhul rahalise juurdemakse;
5) jagunev krediidiasutus annab üle osa oma varadest ja kohustustest vähemalt ühele omandavale ühingule ning saab vastu väärtpabereid.

(22) Käesoleva paragrahvi lõike 21 punktides 1, 2 ja 5 nimetatud omandav ühing peab olema krediidiasutus, kellele on antud tegevusluba käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatud korra või teise lepinguriigi õiguse alusel.

(23) Käesoleva paragrahvi lõike 21 punktides 1, 2 ja 4 nimetatud juurdemakse suurusele kohaldatakse äriseadustiku § 435 lõikes 2 sätestatut.

(24) Käesoleva paragrahvi lõike 21 punktis 2 nimetatud asutatav ühing peab taotlema tegevusluba käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatud korras või teise lepinguriigi õiguse alusel. Asutatavale krediidiasutusele ei kohaldata tegevusloa taotlemise korral käesoleva seaduse § 702 lõikes 1 sätestatud jagunemisloa taotlemise kohustust ega § 703 lõikes 3 sätestatud tähtaega.

(25) Käesoleva paragrahvi lõike 21 punktides 1 ja 2 nimetatud jagunemisel tunnistatakse jaguneva krediidiasutuse tegevusluba kehtetuks.

(26) Kui jaguneva krediidiasutuse aktsionärid omandavad olulise osaluse omandavas krediidiasutuses käesoleva seaduse §-s 30 ette nähtud määrades, kohaldatakse osaluse omandamisele käesoleva seaduse §-des 30–33 sätestatut.“;

120) paragrahvi 701 lõikest 4 jäetakse välja tekstiosa „, ning annab oma arvamuse käesoleva seaduse § 93 lõikes 2 nimetatud valdkondade kohta ja selle kohta, kas omandava või asutatava krediidiasutuse usaldatavusnormatiivide tase vastab käesoleva seaduse nõuetele.“;

121) paragrahvi 702 pealkirja täiendatakse pärast sõna „taotlemine“ sõnadega „ja menetlus“;

122) paragrahvi 702 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Finantsinspektsioon võib nõuda lisadokumente ja ‑teavet kirjalikult, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest:
1) käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud dokumente on vaja täpsustada ja kontrollida;
2) esitatud dokumentide ja teabe põhjal ei ole võimalik veenduda, et ei esine käesoleva seaduse § 703 lõikes 2 nimetatud jagunemisloa andmisest keeldumise aluseid;
3) esineb vajadus kontrollida muid jagunemisega seotud asjaolusid, lisadokumente ja ‑teavet.“;

123) paragrahvi 702 täiendatakse lõigetega 21–24 järgmises sõnastuses:
„(21) Finantsinspektsioon teavitab krediidiasutust kirjalikult käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse ning lõikes 2 nimetatud dokumentide ja teabe kättesaamisest viivitamata, kuid mitte hiljemalt kui kümnendal tööpäeval jooksul.

(22) Kui jagunemises osalevad ainult samasse konsolideerimisgruppi kuuluvad krediidiasutused, võib Finantsinspektsioon nõuda lisadokumente ja ‑teavet 50 tööpäeva jooksul arvates jagunemisloa taotluse saamisest. Nimetatud lisadokumentide ja ‑teabe esmakordse nõudmise ning krediidiasutuselt nõutud lisadokumentide ja -teabe saamise vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg peatub. Peatumine ei või kesta kauem kui 20 tööpäeva.

(23) Finantsinspektsioon võib käesoleva paragrahvi lõikes 22 nimetatud menetlusaja peatumist pikendada kuni 30 tööpäevani, kui:
1) vähemalt üks samasse konsolideerimisgruppi kuuluvatest krediidiasutustest asub kolmandas riigis või tema suhtes kohaldatakse kolmanda riigi õigust;
2) käesoleva seaduse § 703 lõike 2 punktis 6 sätestatu hindamiseks peab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalvefunktsiooni täitja vahetama teavet rahapesu kontrolli funktsiooni täitjaga.

(24) Lisadokumentide ja ‑teabe nõudmise korral menetlustähtaeg ei peatu.“;

124) paragrahvi 702 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Finantsinspektsioon võib teostada jagunemistoimingute kohapealset kontrolli, sealhulgas omandatavas ühingus, või määrata audiitori erinevalt äriseadustiku § 437 lõikes 2 sätestatust ning nõuda temalt aruande esitamist jagunemislepingu ja -aruande kontrollimise kohta.“;

125) paragrahvi 703 lõike 2 punktid 1–6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) jagunemises osalevatel ühingutel puudub ei ole piisavalt finantsvahendeid, arvestades asutatava ühingu äritegevuse iseloomu;
2) jagunemine ei vasta käesoleva seaduse nõuetele, muu hulgas ei ole omandava ühingu maine sobiv krediidiasutuses osaluse omamiseks krediidiasutuses või selle juhtimiseks;
3) käesoleva seaduse § 702 lõigetes 1 ja 2 nimetatud dokumendid või andmed on esitatud puudulikult;
4) esineb põhjendatud kahtlus, et asutatav ühing ei suuda püsivalt järgida käesolevas seaduses ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 575/2013 janing kui see on kohaldatav, kindlustustegevuse seaduses ning makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses sätestatud usaldatavusnõudeid;
5) jagunemiskava ei ole ühingu usaldusväärsuse seisukohast teostatav ega mõistlik;
6) esineb põhjendatud kahtlus, et seoses jagunemisega toimub või on toimunud rahapesu rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse §-de 4 või 5 tähenduses, selle katse või on suurenenud rahapesu või terrorismi rahastamisega seotud riskid või muud riskid;“;

126) paragrahvi 703 lõiget 2 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:
„7) jagunemine võib põhjustada süsteemset riski.“;

127) paragrahvi 703 täiendatakse lõigetega 21–24 järgmises sõnastuses:
„(21) Finantsinspektsioon kontrollib käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 5 nimetatud jagunemiskava järgimist kuni jagunemise lõpuleviimiseni.

(22) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalvefunktsiooni täitja konsulteerib käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 sätestatud jagunemise hindamise korral rahapesu kontrolli funktsiooni täitjaga. Finantsinspektsiooni rahapesu kontrolli funktsiooni täitja esitab oma arvamuse 30 tööpäeva jooksul arvates asjakohase taotluse saamisest.

(23) Finantsinspektsioon ei või jagunemisloa andmise või sellest keeldumise üle otsustamisel võtta arvesse mõju, mida jagunemine võib põhjustavaldada teistele finantsturu osalistele.

(24) Finantsinspektsioon võib kehtestada jagunemisluba andes kohustuslikke kõrvaltingimusi jagunemisloa andmisel, sealhulgas piirata jagunemisloa kehtivusaega.“;

128) paragrahvi 703 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Kui jagunemises osalevad ainult samasse konsolideerimisgruppi kuuluvad krediidiasutused, ei kohalda Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut ning selle asemel:
1) teeb ta otsuse jagunemisloa andmise või sellest keeldumise kohta 60 tööpäeva jooksul arvates kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest;
2) annab ta taotlejale teada otsuse tegemise lõppkuupäevast;
3) teeb ta otsuse taotlejale teatavaks kirjalikult kahe tööpäeva jooksul.“;

129) seadust täiendatakse §-ga 705 järgmises sõnastuses:
„§ 705. Koostöö teiste pädevate asutustega
(1) Finantsinspektsioon kooskõlastab käesoleva seaduse § 703 lõikes 2 sätestatud jagunemisloa andmise taotluse kohase keeldumisotsuse asjaomase lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, kui lisaks krediidiasutusele osaleb jagunemises mõni järgmistest ettevõtjatest:
1) selline krediidiasutus, kindlustusandja, edasikindlustusandja, investeerimisühing või varahaldusettevõtja, kes on saanud tegevusloa teises lepinguriigis või muus sektoris kui see, milles jagunemine toimub;
2) sellise krediidiasutuse, kindlustusandja, edasikindlustusandja, investeerimisühingu või varahaldusettevõtja emaettevõtja, kes on saanud tegevusloa teises lepinguriigis või muus sektoris kui see, milles jagunemine toimub;
3) selline juriidiline isik, kellel on kontroll krediidiasutuse, kindlustusandja, edasikindlustusandja, investeerimisühingu või varahaldusettevõtja üle ja, kes on saanud tegevusloa teises lepinguriigis või muus sektoris kui see, milles jagunemine toimub.
(2) Finantsinspektsioon edastab viivitamata käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud järelevalveasutusele vajaliku või olulise teabe asjakohase järelevalveasutuse taotluse alusel või omal algatusel. Edastatud teave peab olema asjakohane ja täielik. Finantsinspektsioon teeb kõik endast oleneva, et kooskõlastada käesoleva seaduse § 703 lõikes 2 sätestatud jagunemisloa andmisest keeldumise otsus eelnimetatud järelevalveasutusega ja tagada otsuse sidusus.“;

130) seaduse 6. peatükki täiendatakse 2. jaoga järgmises sõnastuses:
„2. jagu
Oluliste varade ja kohustuste ülekandmine

§ 706. Oluliste varade ja kohustuste ülekandmise alused ning teavitamine
(1) Krediidiasutused ning sellised krediidiasutused, kes kuuluvad samasse konsolideerimisgruppi ja on tehingu ainukesed osalised tehingus, teavitavad Finantsinspektsiooni oluliste varade ja kohustuste ülekandmisest (edaspidi ülekandmine) kirjalikult enne müümist või muu tehingu sõlmimist. Kõik ülekandmises osalevad pooled täidavad teavitamiskohustust individuaalselt.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamisel käsitatakse ülekandmist olulisena sellise krediidiasutuse puhul, kelle koguvarast või -kohustustest moodustab tehing vähemalt kümme protsenti. Kui ülekandmine toimub sama konsolideerimisgrupi krediidiasutuste vahel, loetakse ülekandmine krediidiasutuse puhul oluliseks, kui see moodustab vähemalt 15 protsenti selle koguvarast või -kohustustest.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud protsendimäärade arvutamisel ei võeta arvesse:
1) viivisvara;
2) pandikirjaseaduse § 2 lõikes 6 määratletud tagatiste kogumi jaoks üle kantud vara; 
3) ülekantavat väärtpaberistatavat vara;
4) finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse 2. peatüki 2. jaos ja 4.–6. peatükis sätestatud kriisilahenduse vahendite, õiguste ja korra kasutamise käigus ülekantud vara ega kohustusi. 
(4) Finantsinspektsioon annab teavitab krediidiasutustele viivitamata teada lõike 1 kohase teate kättesaamisest kirjalikult viivitamata, kuid igal juhulhiljemalt kümnendal tööpäeval jooksul arvates teate kättesaamisest arvates.“;

131) paragrahvi 71 lõiget 3 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Krediidiasutuse tütarettevõtja, kes ei ole käsitatav krediidiasutuse, investeerimisühingu, finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtjana, peab täitma oma tegevusvaldkonna põhiseid tegevusnõudeid individuaalsel alusel.“;

132) paragrahvi 71 täiendatakse lõigetega 61–65 järgmises sõnastuses:
„(61) Finantsinspektsioon julgustab arendama oma ulatuselt, tegevuse laadilt ja keerukuselt olulisi krediidiasutusi arendama sisemist krediidiriski hindamise suutlikkust ning suurendama sisereitingute meetodi kasutamist omavahendite nõuete arvutamiseks seoses krediidiriskiga, kui nende riskipositsioonid on olulised absoluutarvestuses ning neil on samal ajal suur hulk olulisi vastaspooli ilma, et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 I jaotise 3. peatüki 1. jaos sätestatud kriteeriumite täitmist.

(62) Finantsinspektsioon julgustab arendama krediidiasutusi, võttes arvesse nende suurust ja sisemist korraldust ning tegevuse laadi, ulatust ja keerukust, tururiski sisehindamise suutlikkust ning suurendama sisemudelite kasutamist, et arvutada omavahendite nõuded kauplemisportfellide positsioonide jaoks, koos sisemudelitega, mille abil arvutatakse omavahendite nõuded makseviivituse riski tõttu, kui nende makseviivituste riskide positsioonid on olulised absoluutarvestuses ja neil on suur hulk olulisi eri emitentide kaubeldavates võla- või omakapitaliinstrumentides võetud positsioone. Eeltoodu ei või piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 III osa IV jaotise 1b. peatükis sätestatud kriteeriumite täitmist.

(63) Krediidiasutus peab teavitama Finantsinspektsiooni ja Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust oma arvutuste tulemustest riskipositsioonide või muude positsioonide kohta, mis sisalduvad Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse näidisportfellides, kui:
1) krediidiasutus on saanud õiguse kasutada sisemeetodeid riskiga kaalutud varade või omavahendite nõuete arvutamiseks;
2) krediidiasutus kasutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 III osa IV jaotise 1a. peatükis sätestatud alternatiivset standardmeetodit tingimusel, et tema tururiskile avatud bilansilise ja bilansivälise tegevuse maht on sama määruse artikli 325a lõike 1 punkti b kohaselt 500 miljonit eurot või rohkem.

(64) Krediidiasutus, kes on saanud õiguse kasutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 III osa II jaotise 3. peatüki kohaseid sisemeetodeid, ning krediidiasutus, kes kasutab sama määruse sama osa sama jaotise 2. peatüki kohast standardmeetodit, peabvad teavitama Finantsinspektsiooni ja Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust eelnimetatud meetodite põhjal tehtud arvutuste tulemustest eeldatava krediidikahju summa väljaselgitamise korral või näidisportfellides sisalduvate positsioonide kohta.

(65) Krediidiasutus esitab käesoleva paragrahvi lõigetes 63 ja 64 nimetatud arvutuste tulemused kasutatud meetodite selgitusega ja Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse nõutava kvalitatiivse teabega, mis selgitab nende arvutuste mõju omavahendite nõuetele. Eelnimetatu esitatakse Finantsinspektsioonile ja Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele vähemalt kord aastas vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL artikli 78 lõike 8 alusel välja töötatud vormile.“;

133) paragrahvi 71 täiendatakse lõigetega 9–12 järgmises sõnastuses:
„(9) Finantsinspektsioon jälgib riskiga kaalutud varade või omavahendite nõuete suurusvahemikke käesoleva paragrahvi lõigete 63 ja 64 kohaselt krediidiasutuse esitatud teabe alusel selliste näidisportfellide riskipositsioonide või tehingute puhul, mis tulenevad selle krediidiasutuse kasutatud meetoditest. Finantsinspektsioon hindab nende meetodite kvaliteeti vähemalt samasuguse sagelidusega, nagu on ette nähtudkui seda peab tegema Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele, pöörates eelkõige tähelepanu järgmisetele meetoditele:
1) meetodid, mille puhul ilmnevad olulised erinevused omavahendite nõuetes sama riskipositsiooni korral;
2) meetodid, mille puhul on omavahendite nõuete hindamises eriti suured või eriti väikesed erinevused ning mille puhul alahinnatakse omavahendite nõudeid oluliselt ja süsteemselt.

(10) Juhul kui mõni krediidiasutus erineb märkimisväärselt enamikust temaga võrdsetest krediidiasutustest, võttes arvesse eelnimetatut, või juhul, kui sellised meetodid ei ole piisavalt ühitatud, mis viib tulemuste suure lahknevuseni, uurib Finantsinspektsioon selle põhjuseid ja rakendab parandusmeetmeid, kui on võimalik üheselt kindlaks teha, et krediidiasutuse meetod tingib omavahendite nõuete alahindamise, mida ei saa seostada riskipositsioonide või positsioonidega seotud riskide erinevusega.

(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 10 sätestatud meetmete rakendamise korral peab Finantsinspektsioon võtma aluseks sisemudelite meetodite üldised eesmärgid ja tagama, et meetmete tõttu ei:
1) põhjustata standardiseerimist ega eelistata teatud meetodeid;
2) looda valesid stiimuleid või
3) põhjustata karjakäitumistmassikäitumist.

(12) Sisemeetodina käsitatakse käesoleva seaduse tähenduses on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 143 lõikes 1 nimetatud sisereitingute meetodit, artiklis 221 nimetatud sisemudelil põhinevat meetodit, artiklis 283 nimetatud sisemudelite meetodit, artiklis 325az nimetatud alternatiivsnet sisemudeli meetodit ja artikli 265 lõikes 2 nimetatud sisehinnangu meetodit.“;

134) paragrahvi 82 lõike 32 punktis 2 asendatakse tekstiosa sõnad „toote puhul“ tekstiosaga „toote, samuti krüptovara puhul“;

135) paragrahvi 82 lõike 32 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„5) operatsiooniriski, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 52b määratletud mudeliriski, tegevuse edasiandmisest tingitud riskide, otseste ja kaudsete krüptovarade riskipositsioonide ja krüptovarateenuse osutajatega seotud riskipositsioonide ning väikese esinemistõenäosusega suure võimaliku kahjuga juhtumite juhtimiseks ja kontrollimiseks;“;

136) paragrahvi 82 täiendatakse lõigetega 311 ja 312 järgmises sõnastuses:
„(311) Krediidiasutus peab hindama krüptovara riskipositsiooni, mida ta kavatseb võtta, ning olemasolevate protsesside ja menetluste piisavust nii vastaspoole kui ka konkreetse tururiski juhtimiseks ning teavitama Finantsinspektsiooni sellistest hindamistest. Juhul kui krüptovaral ei ole tuvastatavat emitenti, peab krediidiasutus kontsentratsiooniriski arvestamise korral võtma aluseks käsitluse sarnaste omadustega krüptovara riskipositsioonide kohtakäsitluse.

(312) Finantsinspektsioon vaatab üle sisemudeli kasutamise heakskiidutmise tingimused ja kehtestab asjakohased meetmed mudeli parandamiseks, kui tururiski sisemudelit kasutava krediidiasutuse testimise tulemused või kasumi ja kahjumi päritolu testi tulemused näitavad, et sisemudel ei ole enam piisavalt täpne.“;

137) paragrahvi 82 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(6) Krüptovarana käsitatakse käesolevas seaduses Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/1114 artikli 3 lõike 1 punktis 5 määratletud sellist krüptovara, mis ei ole keskpanga digiraha.“;

138) paragrahvi 824 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Krediidiasutus järgib Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2022/2554, mis käsitleb finantssektori digitaalset tegevuskerksust ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 1060/2009, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 600/2014, (EL) nr 909/2014 ja (EL) 2016/1011 (ELT L 333, 27.12.2022, lk 1–79), sätestatud nõudeid, sealhulgas kasutab ja haldab võrgu- ja infosüsteeme määruses sätestatu kohaselt.“;

139) seadust täiendatakse §-dega 825 ja 826 järgmises sõnastuses:
㤠825. Keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide maandamine
(1) Krediidiasutus peab oma juhtimiskorralduse osana, muu hulgas lähtudes käesoleva seaduse § 55 lõike 2 punktis 2 sätestatust, kehtestama usaldusväärsed strateegiad, põhimõtted, protsessid ja süsteemid keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide tuvastamiseks, mõõtmiseks, juhtimiseks ja jälgimiseks lühikeses, keskmisepikas ja pikas perspektiivis.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud strateegiad, põhimõtted, protsessid ja süsteemid peavad olema proportsionaalsed krediidiasutuse keskkonna-, sotsiaalseid ja juhtimisriske sisaldava ärimudeli ulatuse, laadi ja keerukusega ning hõlmama lühikest, keskmistpikka ja vähemalt kümneaastast perspektiivi.
(3) Krediidiasutus peab testima kindlas ajavahemikus oma vastupanuvõimet keskkonna-, sotsiaalsetest ja juhtimisriskidest tingitud pikaajalistele kahjulikele mõjudele, arvestades lähteolukorda ja võimalikku negatiivset olukorda ning alustades kliimaga seotud teguritest. Krediidiasutus peab testima mitut eri stsenaariumit, mis on seotud keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskidega ning milles avalduvad samal ajal keskkonna- ja sotsiaalsed muutused, samuti asjakohase avaliku poliitika võimalik mõju pikaajalisele ettevõtluskeskkonnale. Eelnimetatud testimisprotsessis tuleb kasutada usaldusväärseid stsenaariume, mis põhinevad omakorda rahvusvaheliste organisatsioonide välja töötatud stsenaariumidel.
(4) Kui see on krediidiasutuse suhtes kohaldatav, peab raamatupidamise seaduse §-des 24 ja 31 nimetatud kestlikkusaruandes või muus sarnases avalikustamisele kuuluvas dokumendis esitatavad meetodid, eesmärkide aluseks olevad eeldused, kohustused ja strateegilised otsused olema kooskõlas Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse juhendiga, mis on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL artikli 87a lõike 5 punkti a alusel, ning seal osutatud kriteeriumite, meetodite ja eesmärkidega, samuti käesoleva seaduse § s 826 nimetatud kavas sisalduvate eelduste ja kohustustega.

§ 826. Kava koostamine keskkonna-, sotsiaalsetest ja juhtimisteguritest tulenevate riskide juhtimiseks
(1) Krediidiasutuse juhatus peab koostama konkreetse kava, mis hõlmab sisaldab mõõdetavaid eesmärke ja protsesse selliste finantsriskide jälgimiseks ja käsitlemiseks, mis tulenevad keskkonna-, sotsiaalsetest ja juhtimisteguritest lühikeses, keskmisepikas ja pikas perspektiivis, ning jälgima selle rakendamist.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kava peab samuti sisaldama ka nende riskide jälgimist ja käsitlemist, mis tulenevad kohandamisprotsessist ja üleminekusuundumustest keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisteguritega seotud asjaomastest Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide regulatiivsetest eesmärkidest ja õigusaktidest, eelkõige kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärkidest. Krediidiasutus peab arvesse võtma ka asjaomaseid kolmandate riikide seatud selliseid regulatiivseid eesmärke, kui see on asjakohane. Kliimaneutraalsusena käsitatakse käesolevas seaduses üldeesmärki saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/1119, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 401/2009 ja (EL) 2018/1999 (Euroopa kliimamäärus) (ELT L 243, 09.07.2021, lk 1–17), artikli 2 lõikes 1 sätestatu alusel.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kavas sisalduvate keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskidega tegelemise kvantifitseeritavate eesmärkide ja protsesside puhul võetakse arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2021/1119 nimetatud Euroopa teadusnõukogu koostatud viimaseid aruandeid ja välja töötatud meetmeid, eelkõige Euroopa Liidu kliimaeesmärkide saavutamise valdkonnasteemal.
(4) Kui krediidiasutus koostab ja avalikustab raamatupidamise seaduse §-de 24 ja 31 kohase kestlikkusaruande, peab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kava olema selle aruandega kooskõlas. Kavas sisalduvad krediidiasutuse ärimudeli ja strateegiaga seotud meetmed ning tegevused peavad samuti olema kooskõlas kestlikkusaruandes esitatuga.
(5) Krediidiasutus peab tagama, et tema keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskidega seotud juhtimis- ja riskijuhtimisprotsessid viiakse kooskõlla käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kavas seatud eesmärkidega.
(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–4 sätestatut ei kohaldata väikese ja mittekeerulise krediidiasutuse suhtes.“;

140) paragrahvi 83 lõike 21 ja § 854 sissejuhatavas lauseosas asendatakse tekstiosa „tütarettevõtjatele, filiaalidele ja esindustele“ tekstiosaga „tütarettevõtjatele ja filiaalidele“;

141) paragrahvi 854 punktis 1 asendatakse sõna „hüpoteegiga“ sõnadega „elamu- ja ärikinnisvarale seatud hüpoteegiga“;

142) paragrahvi 854 senine tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses:
„(2) Finantsinspektsioon edastab Eesti Pangale asjakohase olemasoleva teabe, sealhulgas subjektipõhised hinnangud ja nende olemasolu korral meetmed, mis on vajalikud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuete kehtestamiseks ja regulaarseks hindamiseks.“;

143) paragrahvi 8644 lõiget 33 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatut ei kohaldata juhul, kui süsteemse riski puhvri ja muu süsteemselt olulise krediidiasutuse või globaalse süsteemselt olulise krediidiasutuse puhvri määra kehtestamise tulemusel varem kehtestatud määr väheneb või jääb samaks.“;

144) paragrahvi 8644 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Kui väljamaksete piirangute kohaldamine ei too asjaomase süsteemse riski seisukohast kaasa krediidiasutuse esimese taseme põhiomavahendite piisavat suurenemist, võib Finantsinspektsioon rakendada käesoleva seaduse § 1045 lõikes 1 nimetatud lisameedet.“;

145) paragrahvi 8647 lõike 21 sissejuhatavas lauseosas ja lõike 8 punktis 3 ning § 8649 lõike 8 punktis 6 asendatakse sõna „ettevõtja“ sõnaga „krediidiasutus“ vastavas käändes;

146) paragrahvi 8647 lõike 21 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 225, 30.07.2014, lk 1–90),“;

147) paragrahvi 8647 lõiget 4 täiendatakse 2.–4. lausega järgmises sõnastuses:
„Punktisumma alampiiri ja kategooriate määramisel võetakse arvesse käesoleva paragrahvi lõigetes 2–22 sätestatud metoodika alusel saadud punktisummat. Kategooriatevaheliste punktisummade määramine peab olema selge ja järgima süsteemse olulisuse pideva lineaarse suurenemise põhimõtet, mille tulemusel suureneb lineaarselt iga kategooria vaheline täiendavate esimese taseme põhiomavahendite nõue. Lineaarse suurenemise põhimõtet ei kohaldata viienda kategooria ja mis tahes tulevikus lisatava kõrgema kategooria suhtes.“;

148) paragrahvi 8647 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:
„(51) Süsteemsne olulisusena käsitatakse käesoleva paragrahvi lõigete 4 ja 5 tähenduses on globaalse süsteemselt olulise krediidiasutuse raskuste eeldatavat mõju ülemaailmsele finantsturule.“;

149) paragrahvi 8648 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Eesti Pank hindab muu süsteemselt olulise krediidiasutuse puhvri nõude sobivust vähemalt kord aastas.“;

150) paragrahvi 8648 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:
„(61) Kui süsteemselt olulise krediidiasutuse suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõikes 3 sätestatud minimaalset väljundmäära, võetakse seda arvesse käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud hindamisel.“;

151) paragrahvi 8649 lõike 1 teises lauses asendatakse tekstiosa „riske või süsteemseid riske,“ tekstiosaga „riske või süsteemseid riske, sealhulgas kliimamuutustest tulenevaid riske,“;

152) paragrahvi 8649 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Eesti Pank määrab kindlaks riskipositsioonid, nende alamrühmad ja krediidiasutused, kelle suhtes neid kohaldatakse.“;

153) paragrahvi 8649 lõike 7 punktis 2 asendatakse tekstiosa „või muu süsteemselt olulise krediidiasutuse puhvriga hõlmatud riskide käsitlemiseks“ tekstiosaga „, muu süsteemselt olulise krediidiasutuse puhvri või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõikes 3 sätestatud minimaalse väljundmäära kohaldamisega hõlmatud riskide käsitlemiseks“;

154) paragrahvi 8649 lõiget 7 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:
„4) kui krediidiasutuse koguriskipositsiooni suhtes kohaldatakse süsteemse riski puhvri nõuet ning sellise krediidiasutuse suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõikes 3 sätestatud minimaalset väljundmäära, võtab Eesti Pank seda arvesse käesoleva lõike punktis 3 nimetatud hindamisel.“;

155) paragrahvi 8649 täiendatakse lõikega 81 järgmises sõnastuses:
„(81) Eesti Pank lähtub teavitamise korral ainult käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust, kui süsteemse riski puhvri määra kehtestamise otsuse tulemusel varem kehtestatud puhvri määr või määrad vähenevad või jäävad samaks.“;

156) paragrahvi 8649 lõike 10 esimeses lauses asendatakse sõnad „Euroopa Komisjoni arvamust“ sõnadega „Euroopa Komisjoni ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu arvamust“;

157) paragrahvi 8649 täiendatakse lõigetega 101 ja 102 järgmises sõnastuses:
„(101) Kui Eesti Pank ei jõua teise lepinguriigi asjaomaste asutustega kokkuleppele süsteemse riski puhvri määra või määrade kehtestamises ning nii Euroopa Komisjon kui ka Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu on esitanud negatiivse arvamuse, võib Eesti Pank edastada küsimuse Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele arvamuse saamiseks kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 19. Sellisel juhul ei tee Eesti Pank otsust enne otsuse saamist Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuselt otsuse saamist.

(102) Käesoleva paragrahvi lõike 10 esimeses lauses nimetatud taseme kohaldamisel ei arvestata kombineeritud süsteemse riski puhvri määra hulka teises Euroopa Liidu lepinguriigis kehtestatud süsteemse riski puhvri määra tunnustamist.“;

158) paragrahvi 8649 lõiget 11 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Nimetatud määra kohaldamisel ei arvestata kombineeritud süsteemse riski puhvri määra hulka teises Euroopa Liidu lepinguriigis kehtestatud süsteemse riski puhvri määra tunnustamist.“;

159) paragrahvi 8650 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamisel sellise krediidiasutuse suhtes, kes ei täida finantsvõimenduse määra puhvri nõuet, hõlmab esimese taseme kapitali mõjutav väljamakse kõiki käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud väljamakseid.“;

160) paragrahvi 8650 lõike 5 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) omavahendite summa, sealhulgas esimese taseme põhiomavahendite summa ja täiendavate esimese taseme omavahendite summa;“;

161) paragrahvi 8650 täiendatakse lõikega 57 järgmises sõnastuses:
„(57) Juhul kui krediidiasutus täidab kombineeritud puhvri nõuet, ei tohi ta siiski teha esimese taseme põhiomavahendeid mõjutavaid väljamakseid, kui selle tagajärjel väheneksid tema esimese taseme põhiomavahendid määral, mille tulemusel ei oleks kombineeritud puhvri nõue enam täidetud.“;

162) paragrahvi 8651 lõike 1 esimeses lauses asendatakse sõnad „pärast kombineeritud puhvri nõude“ sõnadega „pärast kombineeritud puhvri nõude või finantsvõimenduse määra puhvri nõude“;

163) paragrahvi 8651 lõike 2 punktis 3 asendatakse tekstiosa „kombineeritud puhvri nõude“ tekstiosaga „kombineeritud puhvri nõude või kui see on kohaldatav, finantsvõimenduse määra puhvri nõude“;

164) paragrahvi 8651 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „kapitalinõude“ tekstiosaga „puhvri nõude või kui see on kohaldatav, finantsvõimenduse määra puhvri nõude“;

165) paragrahvi 8651 lõike 4 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Kui Finantsinspektsiooni hinnangul ei taga kapitali säilitamise plaan kombineeritud puhvri nõude või finantsvõimenduse määra puhvri nõude täitmist, kohaldatakse krediidiasutuse suhtes vähemalt ühte järgmistest meetmetest:“;

166) paragrahvi 91 lõike 13 esimesest lausest jäetakse välja tekstiosa „, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 12–47),“;

167) paragrahvi 92 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(21) Finantsinspektsioon võib teabe avalikustamiseks:
1) nõuda krediidiasutuselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 VIII osas sätestatud teabe avaldamist tihedamini, kui on sätestatud sama määruse artiklites 433–433c;
2) määrata krediidiasutustele tähtaja sellise teabe esitamiseks, mis avaldatakse Euroopa Pangandusjärelevalve Ametisutuse kesksel veebilehel;
3) nõuda krediidiasutuselt lisaks käesoleva lõike punktis 2 nimetatud veebilehel teabe avaldamist lisaks käesoleva lõike punktis 2 nimetatud veebilehele spetsiifilistes veebiväljaannetes ja kanalites.“;

168) paragrahvi 92 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:
„(22) Käesoleva paragrahvi lõike 21 punktis 2 nimetatud tähtaja määramist ei kohaldata väikeste ja mittekeerukate krediidiasutuste suhtes.“;

169) seadust täiendatakse 81. peatükiga järgmises sõnastuses:
„81. peatükk
KOLMANDA RIIGI KREDIIDIASUTUSE FILIAAL

§ 951. Kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali liigitamis- ja kvalifitseerimistingimused
(1) Finantsinspektsioon liigitab kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali esimesse klassi, kui ta vastab vähemalt ühele järgmistest tingimustest:
1) käesoleva seaduse § 953 lõigete 8–13 alusel esitatud aruannete kohaselt on filiaali varade suurus või filiaalilt pärinevate varade koguväärtus vähemalt viis miljardit eurot;
2) filiaal osutab käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktis 1 nimetatud teenuseid ja selliste teenuste osutamiseks vajalike vahendite summa moodustab vähemalt viis protsenti filiaali kohustuste kogusummast või ületab 50 miljonit eurot;
3) filiaal ei kvalifitseeru käesoleva paragrahvi lõigete 4 ja 5 tähenduses kolmanda riigi krediidiasutuse kvalifitseeruvaks filiaaliks käesoleva paragrahvi lõigete 4 ja 5 tähenduses.
(2) Kui kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal ei vasta ühelegi käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimusele, liigitab Finantsinspektsioon filiaali teise klassi. Nimetatut kohaldatakse ka olukorras, kus kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal on liigitatud esimesse klassi, kuid ilmnevad uued asjaolud, mille kohaselt tuleb liigitada filiaal liigitada kohe teise klassi.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolude ilmnemisel liigitatakse varem teise klassi liigitatud kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal esimesse klassi, kuid mitte varem kuienne nelja kuu möödumistdes arvates hetkest, mil filiaal hakkas vastama lõikes 1 nimetatud tingimustele.
(4) Kolmanda riigi krediidiasutuse fFiliaali käsitatakse kolmanda riigi krediidiasutuse kvalifitseeruva filiaaliks kvalifitseeruvana, kui ta vastab kõikidele järgmistele tingimustele:
1) kolmanda riigi peaettevõtja on asutatud riigis, kus kohaldatakse usaldatavusnõudeid ja järelevalvet kooskõlas kolmanda riigi krediidiasutuse finantsjärelevalve raamistikuga, mis on vähemalt samaväärne Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2013/36/EL ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EL) määrusega nr 575/2013;
2) kolmanda riigi peaettevõtja järelevalveasutusele kohaldatakse konfidentsiaalsusnõudeid, mis on vähemalt samaväärsed Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL VII jaotise 1. peatüki II jaos sätestatuga;
3) kolmanda riigi peaettevõtja on asutatud riigis, mis ei ole kantud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2015/849/EL, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT L 141 5.6.2015, lk 73), artiklis 9 nimetatud selliste suure riskiga kolmandate riikide loetellu, kelle rahapesu ja terrorismi rahastamise vastases korras esineb strateegilisi puudusi.
(5) Finantsinspektsioon hindab käesoleva seaduse § 21 kohase loa taotluse saamisel, millisesse klassi tuleks kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal liigitada. Kui loa taotluse esitanud kolmanda riigi krediidiasutuse päritoluriiki ei ole kantud Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse avalikku registrisse kolmandate riikide ja kolmandate riikide ametiasutuste kohta, pöördub Finantsinspektsioon Euroopa Komisjoni poole ning palub tal hinnata kolmanda riigi krediidiasutuse suhtes kehtivaid õigusakte ja konfidentsiaalsusnõudeid, kui käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 3 sätestatud tingimus on täidetud. Finantsinspektsioon liigitab kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali kuni Euroopa Komisjoni otsuse saamiseni esimesse klassi.

§ 952. Tagatiskapitali ja likviidsuse miinimumnõuded 
(1) Esimesse klassi kuuluv kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal peab tagama, et tal on igal ajal olemas minimaalne tagatiskapital, mis moodustab vähemalt 2,5 protsenti filiaali keskmistest kohustustest viimase kolme majandusaasta aruande alusel. Sellise fFiliaali tagatiskapital, kellele on luba antud hiljuti, tagatiskapital peab olema võrdne nende kohustustega, mis tal olid loa saamise ajal ja mille kohta ta on esitanud käesoleva seaduse § 953 lõigete 8–13 kohased aruanded, kuid mitte vähem kui kümme miljonit eurot.
(2) Teise klassi kuuluv kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal peab tagama, et tal on igal ajal olemas minimaalne tagatiskapital, mis moodustab vähemalt 0,5 protsenti filiaali keskmistest kohustustest viimase kolme majandusaasta aruande alusel. FSellise filiaali tagatiskapital, kellele on luba antud hiljuti, tagatiskapital peab olema võrdne nende kohustustega, mis tal olid loa saamise ajal ja mille kohta ta on esitanud käesoleva seaduse § 953 lõigete 8–13 kohased aruanded, kuid mitte vähem kui viis miljonit eurot.
(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tagatiskapitali nõue tuleb täita mõne järgmise varaga:
1) raha või rahasarnasne instrumentdiga Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 60 tähenduses;
2) Euroopa Liidu liikmesriikide valitsuste või keskpankade emiteeritud võlakirjadega;
3) muude instrumendidtidega, mida kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal saab kasutada riskide või kahjude katmiseks piiramatult kohe nende esinemisel.
(4) Kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal peab tagama, et tal on igal ajal olemas koormamata ja likviidneset vara, mis on piisav tema likviidsete vahendite väljavoolu katmiseks vähemalt 30 päeva jooksul. Esimesse klassi kuuluva kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal peab täitma Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 VI osa I jaotises ning komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2015/61, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 575/2013 seoses krediidiasutuste suhtes kohaldatava likviidsuskatte nõudega (ELT L 011, 17.01.2015, lk 1–36), sätestatud likviidsuse tagamise nõuet.
(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 ning lõike 4 esimeses lauses sätestatu ei piira käesolevas seaduses sätestatud muude kapitalinõuete kohaldamist.
(6) Kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal peab hoiustama käesoleva paragrahvi lõigetele 1 või 2 vastava tagatiskapitali instrumente ning käesoleva paragrahvi lõikele 4 vastavaid likviidseid varasid asjaomases klassis oma liigituse põhjal, kui need on jäänud arvelduskontole pärast seda, kui neid on kasutatud likviidsete vahendite väljavoolu katmiseks käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt. Kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal peab avama arvelduskonto Eesti Pangas või Eesti krediidiasutuses, mis ei ole osa kolmanda riigi krediidiasutuse peaettevõtja konsolideerimisgrupist.
(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud tagatiskapitali instrumente ning likviidseid varasid kasutatakse finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 88 kohaldamisel kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali kriisilahenduses ja likvideerimisel.
(8) Finantsinspektsioon võib jätta kolmanda riigi krediidiasutuse kvalifitseeruva filiaaliks kvalifitseeruva filiaali suhtes käesolevas paragrahvis sätestatud likviidsusnõuded kohaldamata.

§ 953. Kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali juhtimine, raamatupidamine ja aruandlus 
(1) Kolmanda riigi krediidiasutus peab määrama oma filiaalile vähemalt kaks juhatajat. Juhatajate suhtes esitatavatele nõuetele ja juhatajate määramisel kohaldatakse käesoleva seaduse § 48 lõigetes 2, 22 ning §-des 481 ja 50 sätestatut.
(2) Kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal on kohustatud järgima käesoleva seaduse § 55 lõikes 21, §-des 571–574, § 58 lõike 3 punktis 4, § 591 lõikes 1 ja §-s 922 sätestatut.
(3) Finantsinspektsioon võib nõuda esimesse klassi kuuluva kolmanda riigi krediidiasutuse filiaalilt kohaliku juhtkomitee loomist ning teise klassi kuuluvalt kolmanda riigi krediidiasutuse filiaalilt käesoleva seaduse § 60 lõigetele 11, 12 ja 3 vastavate sisekontrollifunktsiooni juhtide määramist. Finantsinspektsioon võtab sisekontrollifunktsioonide juhtide määramise nõudmisel arvesse kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali suurust, sisekorraldust, tegevuse laadi, ulatust ja keerukust.
(4) Kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal on kohustatud: 
1) töötama välja korra, mille kaudu ta jagab teavet kolmanda riigi peaettevõtja juhtorganile;
2) töötama välja asjakohased riskijuhtimise info-, turva- ja kontrollisüsteemid;
3) töötama välja filiaali tegevuste edasiandmise korra ja kontrollima selle rakendamist;
4) tagama vastaspoole krediidiriski tuvastamise- ja juhtimise süsteemide olemasolu, kui filiaali varadega seotud olulisi riske antakse edasi vastaspoolele ning tegemist on sellise filiaaliga, mis tegeleb vastastikuste või konsolideerimisgrupisiseste tehingutega;
5) töötama välja raamatupidamise sise-eeskirjad filiaali varade ja kohustuste kohta ning neid iseseisvalt haldama;
6) töötama välja käesoleva lõike punktis 5 nimetatud raamatupidamise sise-eeskirjade täitmise ja haldamise juhised ning tagama nende korrapärase läbivaatamise ja ajakohastamise;
7) tagama, et filiaali info-, turva- ja kontrollisüsteemide ning raamatupidamiskorraldus võimaldab Finantsinspektsioonil igal ajal kontrollida õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmist;
8) esitama Finantsinspektsioonile sõltumatu ja põhjendatud arvamuse filiaali juhtimise korralduse ja raamatupidamise sise-eeskirjade täitmise kohta koos arvamuse koostaja tähelepanekute ja märkustega.
(5) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 1 nimetatud kord peab sisaldama teavet filiaali kõigi oluliste riskide, riskijuhtimise korra ja nende muutuste kohta.
(6) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 5 nimetatud raamatupidamise sise-eeskirjad peavad sisaldama kogu vajalikku ja asjakohast teavet kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali riskide ja nende juhtimise kohta.
(7) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 5 nimetatud raamatupidamise sise-eeskirjad peavad vastama järgmistele nõuetele:
1) kolmanda riigi peaettevõtja juhtimisorgan on need läbi vaadanud ja kinnitanud;
2) need sisaldavad selgeid juhiseid raamatupidamiskorralduse täitmiseks ja selgitusi selle kohta, kuidas need on kooskõlas kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali äristrateegiaga.
(8) Kui kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali kriitilisi funktsioone täidab tema kolmanda riigi peaettevõtja, täidetakse neid funktsioone peaettevõtja raamatupidamise sise-eeskirjade või konsolideerimisgrupisiseste kokkulepete alusel. Kriitiliste või oluliste funktsioonide ülevõtmisel peab peaettevõtja järgima käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 7 sätestatut.
(9) Kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal esitab Finantsinspektsioonile järgmise teabe:
1) nimekiri filiaali varadest ja kohustustest, mille üle peetakse arvestust käesoleva paragrahvi lõike 4 punktide 5, 6 ja 8 ning lõike 6 kohaselt;
2) filiaali tegevuse vastavus käesolevast seadusest tulenevatele nõuetele;
3) kui see on kohaldatav, nimekiri hoiuste tagamise skeemidest, millega filiaal on liitunud ning mille nõudeõigus on hoiustajatel filiaali vastu käesoleva seaduse § 21 lõigete 31 ja 5 kohaselt;
4) käesoleva seaduse § 91 alusel esitatud täiendavate aruannete täitmise kirjeldus.
(10) Kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal peab järgima käesoleva paragrahvi lõike 9 punktis 1 nimetatud kohustuse täitmisel järgima Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1606/2002 rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaldamise kohta (EÜT L 243, 11.09.2002, lk 1–4), raamatupidamise seaduses ja rahvusvahelistes raamatupidamisstandardites sätestatut ning esitama varade ja kohustuste kohta järgmise teabe: 
1) suurimad bilansilised varad ja kohustused liigitatuna sektorite ja vastaspoolte liikide kaupa, sealhulgas finantssektoriga seotud riskipositsioonid;
2) olulised riskipositsioonid ja kontsentreerunud rahastusallikad vastaspoolte liikide kaupa;
3) olulised tehingud kolmanda riigi peaettevõtja ja tema konsolideerimisgruppi kuuluvate äriühingute vahel.
(11) Kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal esitab Finantsinspektsioonile järgmise teabe oma kolmanda riigi peaettevõtja kohta järgmise teabe:
1) peaettevõtja konsolideerimisgruppi kuuluvate teiste filiaalide ja tütarettevõtjate Euroopa Liidus asuvate varade ja kohustuste koondteave;
2) peaettevõtja vastavus tema suhtes kohaldatud usaldatavusnõuetele kohta individuaalselt ja konsolideerituna;
3) peaettevõtja suhtes teostatud järelevalvemenetlus või kontroll ning asjakohane otsus;
4) peaettevõtja finantsseisundi taastamise kavad ja konkreetsed meetmed, mida võidakse võtta kavade rakendamise korral kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali suhtes, ning nende hilisemad ajakohastamised ja muudatused;
5) peaettevõtja äristrateegia, mis on seotud kolmandate riikide krediidiasutuste filiaalidega, ja selle hilisemad muudatused;
6) teenused, mida peaettevõtja osutab käesoleva seaduse § 206 lõigete 32 ja 33 kohaselt Euroopa Liidus asutatud või asuvale kliendile.
(12) Finantsinspektsioon võib nõuda lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 10 ja 11 sätestatule kolmanda riigi krediidiasutuse filiaalilt täiendavate aruannete esitamist, kui tema hinnangul on vaja lisateavet, et järgmistel juhtudel:
1) saada põhjalikum ülevaade kolmanda riigi krediidiasutuse või tema peaettevõtja äritegevuse, muu tegevuse või rahalise usaldusväärsuse kohta; 
2) kontrollida kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali ja tema peaettevõtja tegevuse vastavust seadusele ning tagada selle rakendamine.
(13) Finantsinspektsioon tagab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 9 ja 10 nimetatud teabe nõudmise korral võetakse arvesse kolmanda riigi filiaali liigitust esimesse või teise klassi. Esimesse klassi kuuluv kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal esitab Finantsinspektsioonile käesoleva paragrahvi lõigetes 9 ja 10 nimetatud teabe vähemalt kaks korda aastas ning teise klassi kuuluv kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal vähemalt üks kord aastas. Kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal esitab Finantsinspektsioonile käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 8 nimetatud arvamuse vähemalt kord aastas.
(14) Finantsinspektsioon võib loobuda kolmanda riigi krediidiasutuse filiaaliks kvalifitseeruvalt filiaalilt käesoleva paragrahvi lõikes 10 nimetatud teabe nõudmisest, kui tal on võimalik saada see teave kolmanda riigi krediidiasutuse järelevalveasutuselt.

§ 954. Finantsinspektsiooni õigus nõuda kolmanda riigi peaettevõtjalt tütarettevõtja asutamist
(1) Finantsinspektsioon võib nõuda kolmanda riigi peaettevõtjalt käesoleva seaduse §-de 4 ja 12–133, § 138, § 14 lõigete 1 ja 3, §-de 15, 17, 206–207 ja 35 ning § 56 lõigete 1 ja 2 kohaselt käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud krediidiasutuse tegevusloa taotlemist vähemalt järgmistel juhtudel:
1) kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal on varem tegelenud või tegeleb käesoleva seaduse § 2 lõikes 22 nimetatud teenuste osutamisega teistes Euroopa Liidu lepinguriikides asuvatele klientidele või vastaspooltele ilma, et see piiraks käesoleva seaduse § 21 lõike 52 punkti 4 kohaldamist;
2) kolmanda riigi krediidiasutuse filiaalil on süsteemselt olulise krediidiasutuse tunnused käesoleva seaduse § 8647 lõike 2 kohaselt või ta on hinnatud süsteemselt oluliseks käesoleva seaduse § 955 kohaselt ja ta põhjustab Eestis või liikmesriigis, kus ta on asutatud, märkimisväärseid riske finantsstabiilsusele;
3) kõigi Euroopa Liidus asuvate ja samasse kolmanda riigi konsolideerimisgruppi kuuluvate kolmanda riigi krediidiasutuse filiaalide varade kogusumma on vähemalt 40 miljardit eurot või filiaali varade kogusumma Eestis on vähemalt kümme miljardit eurot.
(2) Finantsinspektsioon võtab arvesse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud tingimuste täidetuse hindamisel kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali asjakohaseid süsteemse olulisuse näitajaid, eelkõige järgmisi näitajaid:
1) suurus;
2) struktuur, korraldus ja ärimudeli keerukus;
3) seotus Euroopa Liidu ja Eesti finantssüsteemiga;
4) tegevuse, teenuste, tehingute või finantstaristu asendatavus;
5) turuosa Euroopa Liidus ja Eestis, võttes arvesse filiaali kõiki varasid, osutatavaid teenuseid ja tehinguid;
6) tehingute või äritegevuse peatamise või lõpetamise tõenäoline mõju Eesti finantssüsteemi likviidsusele või Euroopa Liidu ja Eesti makse-, kliiringu- ja arveldussüsteemile;
7) roll ja tähtsus kolmanda riigi konsolideerimisgrupi tegevusele, teenustele ja tehingutele Euroopa Liidus ja Eestis;
8) roll ja tähtsus kolmanda riigi konsolideerimisgrupi kriisilahenduse või likvideerimise menetluses, tuginedes Finantsinspektsiooni finantskriisi lahendamise funktsiooni täitjalt saadud teabele;
9) filiaali kaudu toimuva kolmanda riigi konsolideerimisgrupi äritegevuse maht võrreldes sama konsolideerimisgrupi sellise äritegevusega, mis toimub Euroopa Liidus ja liikmesriikides, kus kolmanda riigi krediidiasutuse filiaalid on asutatud, tegevusloa saanud tütarettevõtja kaudu.
(3) Finantsinspektsioon võib rakendada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuet juhul, kui:
1) Finantsinspektsioon on rakendanud käesoleva seaduse §-des 955 või 104 sätestatud meetmeid, kui see on olnud asjakohane; 
2) Finantsinspektsioon suudab muudel kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alustel põhjendada, miks ei ole käesoleva lõike punktis 1 nimetatud meetmed piisavad järelevalvega seotud oluliste probleemide lahendamiseks.
(4) Finantsinspektsioon konsulteerib enne käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õiguse kasutamist Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusega ja nende lepinguriikide finantsjärelevalve asutustega, kus kolmanda riigi konsolideerimisgrupp on asutanud kolmanda riigi krediidiasutuse tütarettevõtjad või filiaalid.
(5) Kolmanda riigi krediidiasutuse asutatud Eesti tütarettevõtja suhtes kohaldatakse käesolevas seaduses krediidiasutustele sätestatut, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 955. Süsteemse olulisuse hindamine ja süsteemselt olulise kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali nõuded
(1) Finantsinspektsioon hindab, kas selline kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal, mis kuulub tema järelevalve alla, on süsteemselt oluline ja võib põhjustada märkimisväärseid riske Euroopa Liidu või Eesti finantsstabiilsusele, kui filiaal kuulub sellise kolmanda riigi konsolideerimisgruppi, mille kõigi Euroopa Liidus asuvate kolmanda riigi krediidiasutuste filiaalide varade kogusumma on Euroopa Liidus vähemalt 40 miljardit eurot.
(2) Finantsinspektsioon teeb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hindamise, kui kõigi samasse kolmanda riigi konsolideerimisgruppi kuuluvate Euroopa Liidus asuvate kolmanda riigi krediidiasutuste filiaalide varade kogusumma Euroopa Liidus on käesoleva seaduse § 953 lõigete 9–14 põhjal esitatud aruannete kohaselt vähemalt 40 miljardit eurot, kas:
1) viimase kolme majandusaasta aruande keskmisena;
2) viimase viie majandusaasta aruande vähemalt kolme aasta absoluutarvudena.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 osutatud varade suuruse piirmäär ei hõlma kolmanda riigi krediidiasutuste filiaalide varasid, mis on omandatud Euroopa Keskpankade Süsteemi kuuluvate keskpankadega sõlmitud tehingute kaudu.
(4) Finantsinspektsioon võtab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hindamisel arvesse käesoleva seaduse § 8647 lõikes 2 ja § 954 lõikes 2 sätestatud süsteemse olulisuse näitajaid.
(5) Finantsinspektsioon konsulteerib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hindamisel Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusega ja nende lepinguriikide finantsjärelevalve asutustega, kus kolmanda riigi konsolideerimisgrupp on asutanud teisi kolmanda riigi krediidiasutuse tütarettevõtjaid või filiaale, et hinnata finantsstabiilsuse riske, mida asjaomane kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal kujutab endastvõib teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele põhjustada.
(6) Finantsinspektsioon esitab oma põhjendatud hinnangu kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali Euroopa Liidu või Eesti süsteemse olulisuse kohta Euroopa Pangandusjärelevalve Ametisutusele ja nende lepinguriikide finantsjärelevalve asutustele, kus asjaomane kolmanda riigi konsolideerimisgrupp on asutanud teisi kolmanda riigi krediidiasutuse tütarettevõtjaid või filiaale.
(7) Finantsinspektsioon teeb kõik endast oleneva, et jõuda kokkuleppele hinnangu suhtes koostöös Euroopa Pangandusjärelevalve Ametisutusega, ja kui see on kohaldatav, käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud nõuete suhtes hiljemalt kolme kuu jooksul arvates päevast, mil käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud finantsjärelevalve asutused on esitanud oma vastuväited. Pärast kolme kuu möödumist teeb Finantsinspektsioon otsuse filiaali süsteemse olulisuse ja käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud nõuete kohta.
(8) Kui Finantsinspektsioon on tuvastanud finantsstabiilsuse riskid, võib ta kehtestada kolmanda riigi krediidiasutuse filiaalile nõuded, sealhulgas:
1) nõuda filiaali varade või tegevuse ümberkorraldamist selliselt, et ta ei liigituks enam süsteemselt oluliseks vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1 või ei põhjustaks enam põhjendamatut riski Euroopa Liidu või Eesti finantsstabiilsusele;
2) kehtestada täiendavad usaldatavusnõuded.
(9) Kui Finantsinspektsioon hindab, et kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal on süsteemselt oluline, kuid ei rakenda käesoleva seaduse §-s 954 või käesoleva paragrahvi lõike 8 punktis 1 sätestatud nõuet, esitab ta Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele ja nende lepinguriikide finantsjärelevalve asutustele, kus asjaomane kolmanda riigi konsolideerimisgrupp on asutanud teisi kolmanda riigi krediidiasutuse tütarettevõtjaid või filiaale, põhjendatud teate selle kohta, miks ta on otsustanud jätta sellised õigused kasutamata.“;

170) paragrahvi 96 lõike 5 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „juhtimise korraldus“ sõnadega „, sealhulgas juhtidele esitatavad nõuded“;

171) paragrahvi 96 lõiget 52 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses:
„Finantsinspektsioon teavitab Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust metoodika kasutamisest.“;

172) paragrahvi 96 lõike 7 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „sealhulgas“ sõnadega „juhtidele esitatavate nõuete,“;

173) paragrahvi 96 lõikes 9 asendatakse tekstiosasõnad „paiknemist ja krediidiasutuse ärimudelit“ tekstiosaga „paiknemist, krediidiasutuse ärimudelit ja krediidiasutuse käesoleva seaduse § 826 kohase keskkonna-, sotsiaalsetest ja juhtimisteguritest tulenevate riskide juhtimise kava ulatust, kvantifitseerivaid eesmärke ja protsesse“;

174) paragrahvi 96 täiendatakse lõigetega 14–21 järgmises sõnastuses:
„(14) Kui Finantsinspektsioon teostab järelevalvet krediidiasutuse üle, mille suhtes omab kontrolli teises lepinguriigis asutatud emaettevõtja, ja tal on vaja teavet käesolevas seaduses ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 575/2013 sätestatud meetodite rakendamise kohta, mida valdab konsolideeritud järelevalvet teostav asutus, peab Finantsinspektsioon võimaluse korral esmalt pöörduma teabe saamiseks asjaomase konsolideeritud järelevalvet teostava asutuse poole.

(15) Finantsinspektsioon peab hindama ja jälgima krediidiasutuste praktikate arengut, mis puudutab nende asutuste keskkonna-, sotsiaalseid ja juhtimisstrateegiaid ning strateegiatele vastavat riskijuhtimist, sealhulgas käesoleva seaduse § 826 alusel koostatavaid kavu. Eelnimetatud hindamise käigus võetakse arvesse krediidiasutuste kestlikkusega seotud teenuste või toodete pakkumisi, kestlikule majandusele ülemineku rahastamise põhimõtteid ja sellega seotud laenude väljastamise põhimõtteid ning keskkonna-, sotsiaalsete- ja juhtimistegurite kohaseid eesmärke ja piiranguid. Finantsinspektsioon hindab nimetatud kavade usaldusväärsust järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi osana. Vajaduse korral teeb Finantsinspektsioon eelnimetatud hindamise käigus koostööd kliimamuutuste- ja keskkonnajärelevalve eest vastutavate ametiasutuste või avalik-õiguslike asutustega.

(16) Finantsinspektsioon peab järelevalve käigus hindama krediidiasutuste keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskidega seotud juhtimis- ja riskijuhtimisprotsesse ning asjakohaseid riskipositsioone. Nende protsesside ja riskipositsioonide piisavuse hindamise korral peab arvestama krediidiasutuse ärimudelit.

(17) Krediidiasutuse keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskidega seotud riskipositsioone hinnatakse, lähtudes ka krediidiasutuse käesoleva seaduse § 826 alusel koostatud kavast. Finantsinspektsioon kontrollib, kuidas on krediidiasutus viinud keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskidega seotud juhtimis- ja riskijuhtimisprotsessid kooskõlla eelnimetatud kavas seatud eesmärkidega.

(18) Finantsinspektsioon peab järelevalve käigus andma hinnangu ka krediidiasutuse käesoleva seaduse § 826 alusel koostatud kava ja edusammude kohta, mida on tehtud kliimaneutraalsuse saavutamisega seotud kohandamisprotsessist tulenevate keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskidega tegelemisel ning teiste asjaomaste, keskkonna-, sotsiaalseid ja juhtimistegureid puudutavate Euroopa Liidu regulatiivsete eesmärkide saavutamise korral.

(19) Finantsinspektsioon peab järelevalve käigus hindama krediidiasutuste krüptovara riskipositsioone ning krüptovarateenuste osutamist puudutavaid juhtimis- ja riskijuhtimisprotsesse, sealhulgas arvestades krediidiasutuse riskide tuvastamise protseduure ja protsesse ning käesoleva seaduse § 82 lõike 311 alusel tehtud hindamiste tulemuste adekvaatsust.

(20) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud taotluse läbivaatamise ja hindamise käigus rakendab Finantsinspektsioon proportsionaalsuse põhimõtet kooskõlas Finantsinspektsiooni seaduse § 53 lõike 3 punkti 3 kohaselt avaldatud üldkriteeriumitega ning hindab, kas järgmised tingimused on täidetud:
1) krediidiasutus ei ole Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 kohaselt globaalne süsteemselt oluline krediidiasutus, kolmanda riigi globaalne süsteemselt oluline krediidiasutus ega globaalse süsteemselt olulise krediidiasutuse üksus;
2) krediidiasutus ei ole käesoleva seaduse § 8648 lõigete 1 ja 2 kohaselt muu süsteemselt oluline krediidiasutus;
3) krediidiasutus kuulub gruppi, kus emaettevõtjal on raamatupidamise seaduse § 27 lõike 1 kohaselt valitsev mõju tema ja enamiku temaga samasse gruppi kuuluvate krediidiasutuste üle.

(21) Käesoleva paragrahvi lõike 20 punktis 3 nimetatud krediidiasutused peavad vastama kõigile järgmistele tingimustele:
1) nad või enamik neist liigituvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 27 lõike 1 punkti a kohaselt ühistupankadeks või muudeks sarnasteks ühinguteks ning nendele on seadusega kehtestatud väljamaksete ülempiir või maksimumtaseme piir;
2) nende koguvarade maht ei ületa 30 miljardit eurot individuaalsel või allkonsolideeritud alusel.“;

175) paragrahvi 97 lõike 1 punktis 4 asendatakse tekstiosa „krediidiasutusi, filiaale ja esindusi“ tekstiosaga sõnadega „krediidiasutusi ja filiaale“;

176) paragrahvi 97 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:
„(22) Finantsinspektsioon teostab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud konsolideeritud järelevalvet juhul, kui käesoleva seaduse § 137 lõikes 3 ei ole sätestatud teisiti.“;

177) paragrahvi 97 täiendatakse lõigetega 51 ja 52 järgmises sõnastuses:
„(51) Finantsinspektsioon võib loobuda kokkuleppel teiste lepinguriikide finantsjärelevalve asutustega loobuda järelevalve teostamisest käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1, 21, 5 ja 6 nimetatud juhtudel, kui see on tulemusliku konsolideeritud järelevalve seisukohast asjakohane, võttes arvesse asjaomast krediidiasutust ja selle tegevuse olulisust Eestis. Sellisel juhul annab Finantsinspektsioon need ülesanded üle mõne teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele. Finantsinspektsioon teavitab käesoleva lõike alusel tehtud otsusest Euroopa Komisjoni ja Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust.

(52) Enne käesoleva paragrahvi lõikes 51 nimetatud järelevalveülesannete üleandmist annab Finantsinspektsioon emaettevõtjana tegutsevale krediidiasutusele, finantsvaldusettevõtjale või segafinantsvaldusettevõtjale või asjakohasel juhul suurima bilansimahuga krediidiasutusele võimaluse esitada kavandatavate järelevalveülesannete üleandmise otsuse kohta oma seisukoht.“;

178) paragrahvi 972 pealkirjast jäetakse välja sõnad „esinduse ning“;

179) paragrahvi 972 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Finantsinspektsioon kehtestab käesoleva paragrahvi lõikes 1 ja käesoleva seaduse § 96 lõikes 5 nimetatud andmete ja dokumentide läbivaatamise ja hindamise sageduse ja ulatuse, võttes arvesse kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali liigituste esimesse või teise klassi ning tema tegevuse laadi, mahtu ja keerukust.“;

180) paragrahvi 972 lõike 2 esimesest lausest jäetakse välja sõnad „või esindus“;

181) paragrahvi 972 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Finantsinspektsioon võtab kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali üle järelevalve teostamisel arvesse käesoleva seaduse 81. peatükis ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL VII jaotises sätestatut.“;

182) paragrahvi 972 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:
„(10) Finantsinspektsioon teavitab viivitamata Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust ja Rahapesu Andmebürood, kui tal tekib kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali juhtimiskorra, ärimudeli või tegevuse läbivaatamise käigus põhjendatud kahtlus, et filiaalis on toimunud rahapesu või terrorismi rahastamine või selle katse või on suurenenud rahapesu või terrorismi rahastamisega seotud riskid rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse §-de 4 ja 5 tähenduses. Finantsinspektsioon konsulteerib käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud asjaolude kohta hinnangu koostamisel Rahapesu Andmebürooga ning esitab selle viivitamata Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele. Finantsinspektsioon võib kohaldada vajaduse korral kohaldada kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali suhtes käesolevas seaduses sätestatud meetmeid, sealhulgas tunnistada filiaali loa kehtetuks käesoleva seaduse § 17 lõike 1 punkti 12 ja § 212 lõike 3 punkti 2 kohaselt.“;

183) paragrahvi 100 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Krediidiasutus ja teda stressitesti tarvis nõustav või konsulteeriv ükskõik milline kolmas isik peavad hoiduma stressitesti tulemusi kahjustavatest tegevustest, näiteks võrdlusaluste kasutamisest, omavahelisest teabevahetusest, ühise käitumise kokkuleppetest või stressitesti sisendite optimeerimisest. Finantsinspektsioon võib kasutada kõiki seaduses ette nähtud meetmeid, et selline tegevus avastada.“;

184) paragrahvi 104 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) keelata teatud tehingute või toimingute tegemine või piirata nende mahtu, sealhulgas hoiuste vastuvõtmine ja äritegevus, või nõuda sellise tegevuse lõpetamist, mis kujutab endast ülemäärast riski krediidiasutuse stabiilsuse seisukohast;“;

185) paragrahvi 104 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:
„11) nõuda välisriigi krediidiasutuse filiaalilt äritegevuse või tegevuse ulatuse piiramist ja vastaspoolte arvu vähendamist;“;

186) paragrahvi 104 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) keelata osaliselt või täielikult krediidiasutuse kasumist väljamaksete tegemine või nõuda, et krediidiasutus kasutaks puhaskasumit omavahendite tugevdamiseks;“;

187) paragrahvi 104 lõike 1 punktis 8 asendatakse sõnad „ning tasustamise põhimõtete“ sõnadega „ning sooneutraalsete tasustamise põhimõtete“;

188) paragrahvi 104 lõike 1 punktid 9 ja 10 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„9) nõuda krediidiasutuse ning käesoleva seaduse § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja nõukogult juhatuse liikme tagasikutsumist või tema valimata või määramata jätmist või tema volituste ajutist peatamist;

10) nõuda krediidiasutuse ning käesoleva seaduse § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja üldkoosolekult nõukogu liikme tagasikutsumist või tema valimata või määramata jätmist;“;

189) paragrahvi 104 lõiget 1 täiendatakse punktiga 101 järgmises sõnastuses:
„101) nõuda krediidiasutuse ning käesoleva seaduse § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja võtmeisiku tagasikutsumist või tema valimata või määramata jätmist;“;

190) paragrahvi 104 lõike 1 punkt 161 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„161) nõuda krediidiasutuse tegevuse ja süsteemidega seotud riskide, sealhulgas tegevuse edasiandmisest tulenevate riskide vähendamist või teatud tegevuse või toote pakkumise lõpetamist;“;

191) paragrahvi 104 lõiget 1 täiendatakse punktiga 162 järgmises sõnastuses:
„162) nõuda äristrateegia, ühingujuhtimise ja riskijuhtimise kohandamist seoses riskide vähendamisega, mis tulenevad keskkonna-, sotsiaalsetest ja juhtimisteguritest lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis, sealhulgas teguritest, mis tulenevad kohandamisprotsessist ja suundumustest Euroopa Liidu, teiste lepinguriikide või kolmandate riikide õiguslike eesmärkide kontekstis, muu hulgas nõuda käesoleva seaduse § 826 alusel koostatud kavas sisalduvate meetmete ja tegevuste rakendamist;“;

192) paragrahvi 104 lõike 1 punkt 18 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„18) nõuda stressitesti või muu sarnase tundlikkusanalüüsi tegemist, muu hulgas selleks, et hinnata krüptovara riskipositsioonidest ja krüptovarateenuste osutamisest tulenevaid riske;“;

193) paragrahvi 104 lõiget 1 täiendatakse punktidega 22–24 järgmises sõnastuses:
„22) nõuda välisriigi krediidiasutuse filiaalilt käesolevas seaduses sätestatud miinimumnõudest suuremat tagatiskapitali või täiendavate kapitalinõuete täitmiseks vajaliku tagatiskapitali olemasolu;
23) nõuda välisriigi krediidiasutuse filiaalilt käesolevas seaduses sätestatud aruandluskohustuste täitmist;
24) esitada välisriigi krediidiasutusele muid nõudmisi tema Eestis asutatud filiaali tegevust reguleerivate õigusaktide täitmiseks.“;

194) paragrahvi 104 lõikes 4 asendatakse sõnad „määrata täiendav likviidsusnõue“ sõnadega tekstiosaga „määrata täiendav likviidsusnõue, sealhulgas õigus piirata varade ja kohustuste lõpptähtaegade erinevust“;

195) paragrahvi 1041 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud juhtudel võib määrata sunniraha korduvalt kuni kuue kuu jooksul arvates Finantsinspektsiooni ettekirjutuse või haldusakti tegemise kuupäevast.“;

196) paragrahvi 1042 lõike 2 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Finantsinspektsioon kohaldab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud täiendavate omavahendite nõuet, kui ta on käesoleva seaduse § 96 ja § 100 lõike 4 kohase järelevalve, sealhulgas läbivaatuse ja hindamise käigus tuvastanud vähemalt ühe järgmistest asjaoludest:“;

197) paragrahvi 1042 täiendatakse lõigetega 14–17 järgmises sõnastuses:
„(14) Kui krediidiasutuse suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõikes 3 sätestatud minimaalset väljundimäära, peab Finantsinspektsioon tagama, et selline täiendavate omavahendite taseme summasuurus, mis määrati krediidiasutuse suhtes käesoleva seaduse § 104 lõike 1 punkti 51 ja käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel, et käsitleda muid riske kui ülemäärase finantsvõimenduse risk, ei suurene minimaalse väljundimäära kohaldamisel.

(15) Finantsinspektsioon peab viivitamata, kuid hiljemalt järgmise läbivaatamise käigus üle vaatama käesoleva seaduse § 104 lõike 1 punkti 51 ja käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel määratud täiendavate omavahendite nõude ning eemaldama jätma sellest välja selliseid riske hõlmavad kohustused, mis on kaetud minimaalse väljundimäära kohaldamisega. Sellisel juhul ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõikes 14 sätestatut.

(16) Finantsinspektsioon käsitab krediidiasutust minimaalse väljundimäära kohaldamisalasse kuuluva krediidiasutusena käesoleva seaduse §-de 8644 ja 8647–8649 ning käesoleva paragrahvi kohaldamisel minimaalse väljundimäära kohaldamisalasse kuuluva krediidiasutusena, kui tema koguriskipositsioon, mis on arvutatud kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EL) määruse nr 575/2013 artikli 92 lõike 3 esimese alalõikegalõiguga, ületab alammäärata koguriskipositsiooni summa, mis on arvutatud kooskõlas sama määruse artikli 92 lõikega 4.

(17) Kui krediidiasutust käsitatakse minimaalse väljundimäära kohaldamisalasse kuuluva krediidiasutusena, ei määra Finantsinspektsioon sellise krediidiasutuse suhtes täiendavate omavahendite nõuet, kui nõudega seotud riskid on kaetud minimaalse väljundimäära kohaldamisega.“;

198) paragrahvi 1043 lõiget 3 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Vajaduse korral vaatab Finantsinspektsioon üle suunise, mille ta on andnud krediidiasutusele, kelle suhtes kohaldatakse minimaalset väljundimäära, ja ajakohastab seda.“;

199) paragrahvi 113 lõike 3 punktis 1 asendatakse tekstiosa „asukohta, igasse filiaali ja esindusse“ tekstiosaga sõnadega „asukohta ja igasse filiaali“;

200) paragrahvis 1347 asendatakse tekstiosa sõnad „kontsentreerumise piirmäära või“ tekstiosaga „kontsentreerumise piirmäära, finantsvõimenduse määra arvutamise või“;

201) seadust täiendatakse §-dega 13428–13431 järgmises sõnastuses:
„§ 13428. Ühinemis- ja jagunemisnõuete rikkumine
(1) Käesoleva seaduse § 66 lõike 2 esimeses lauses või § 701 lõikes 1 sätestatud ühinemisest või jagunemisest teavitamise kohustuse rikkumise või ilma eelneva loata tehingu läbiviimise tegemise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni kolm protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.

§ 13429. Stabiilse netorahastamise kordaja ja likviidsuskattekordaja arvutamise nõude ning likviidsuskatte ja stabiilse netorahastamise nõude täitmise rikkumine
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 VI osa I ja IV jaotises ning Euroopa Kkomisjoni delegeeritud määruses (EL) 2015/61, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 575/2013 seoses krediidiasutuste suhtes kohaldatava likviidsuskatte nõudega (ELT L 011 17.01.2015, lk 1–36), sätestatud likviidsuskattekordaja ja stabiilse netorahastamise kordaja arvutamise nõude ning määruse (EL) nr 575/2013 artiklites 412, 413 ja 428b sätestatud likviidsuskatte ja stabiilse netorahastamise nõude täitmata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 13430. Andmete kogumise ja haldamise nõuete rikkumine
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 III osa III jaotise 2. peatükis sätestatud andmete kogumise ja haldamise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni kolm protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.

§ 13431. Osaluse omandamise või võõrandamise korra rikkumine
(1) Käesoleva seaduse §-s 371 sätestatud osaluse omandamisest teavitamise kohustuse rikkumise või käesoleva seaduse § 374 lõikes 2 sätestatu vastaselt osaluse omandamise või käesoleva seaduse §-s 377 sätestatud osaluse võõrandamisest teavitamise kohustuse rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni kümme protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“;

202) paragrahvi 1401 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Käesolevas peatükis sätestatud juriidilise isiku käibena käsitatakse eelmise majandusaastast netokäivet eelmisel majandusaastal, mis koosneb järgmistest näitajatest:
1) intressikulu ja -tulu;
2) väärtpaberitega seotud kulu ja nende pealt makstav tulu;
3) komisjoni- või teenustasudest saadav tulu ja nendega seotud kulu;
4) kauplemiseks hoitavatest finantsvaradest ja -kohustustest tulenev netokasum või -kahjum;
5) õiglases väärtuses muutustega kasumiaruandes kajastatud finantsvarade ja -kohustuste netokasum või -kahjum;
6) tuletisinstrumentide netokasum või -kahjum riskimaandamise arvestuses;
7) vahetuskursi erinevused netokasumilt või -kahjumilt puhul;
8) muud tegevuskulud ja -tulud.“;

203) paragrahvi 1401 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:
„(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud näitajad määratakse kindlaks kooskõlas komisjoni rakendusmääruse (EL) 2021/451, milles sätestatakse rakenduslikud tehnilised standardid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 kohaldamiseks seoses krediidiasutuste ja investeerimisühingute järelevalvelise aruandlusega ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) nr 680/2014 (ELT L 97, 19.03.2021, lk 1–1955), III ja IV lisaga. Kui juriidilise isiku suhtes ei kohaldata käesoleva lõike esimeses lauses eelnimetatud määrust, määratakse tema aastane kogukäive viimase majandusaasta aruande järgi.

(12) Kui käesoleva paragrahvi lõike 11 teises lauses nimetatud juriidiline isik kuulub konsolideerimisgruppi, määratakse tema aastane netokäive viimase konsolideeritud majandusaasta aruande järgi, mille on heaks kiitnud kõrgeima taseme emaettevõtja juhtorgan.“;

204) seadust täiendatakse §-dega 14119–14121 järgmises sõnastuses:
„§ 14119. Käesoleva seaduse § 206 lõike 3 kohaldamine
Käesoleva seaduse § 206 lõike 3 kohaldamine ei piira enneselliste 2026. aasta 11. juulit sõlmitud lepingute täitmist ja kehtivate lepingute alusel enne nimetatud kuupäeva omandatud klientide õigusi, mis sõlmiti enne 2026. aasta 11. juulit.

§ 14120. Enne 2027. aasta 10. jaanuari antud kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali tegevusloa kehtivus
Finantsinspektsioon võib jätta kehtima sellise kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali tegevusloa, mis on filiaalile antud enne 2027. aasta 10. jaanuari, kui filiaal vastab käesoleva seaduse § 2 lõigetes 22 ja 41, § 31 lõigetes 3 ja 4, §-des 17, 21 ja 212 ning 81. peatükis sätestatule.

§ 14121. Kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali suhtes esitatavate kehtestatud nõuete kohaldamine
Finantsinspektsioon kohaldab käesoleva seaduse § 2 lõigetes 22 ja 41, § 31 lõigetes 3 ja 4, §‑des 17, 206, 21 ja 212, 81. peatükis, § 972 lõigetes 11, 31 ja 10 ning § 104 lõike 1 punktides 11 ja 22–24 sätestatut kolmandate riikide krediidiasutuste suhtes alates 2027. aasta 11. jaanuarist.“.


§ 2. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine

Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 5 lõike 2 teises lauses asendatakse tekstiosa sõnad „kestust ja korduvust“ tekstiosaga „kestust ja korduvust, vastutuse suurust“;

2) paragrahvi 7 lõike 2 punktis 6 asendatakse tekstiosa sõnad „muutmise ja lõpetamise“ tekstiosaga „muutmise, lõpetamise ning ooteaja kohaldamise tingimused“;

3) paragrahvi 19 lõiget 2 täiendatakse 2. ja 3. lausega järgmises sõnastuses:
„Üldjuhul nimetatakse juhatuse liige avaliku konkursi kaudu. Suunatud pakkumise tegemine juhatuse liikme nimetamiseks on lubatud, kui avaliku konkursi korraldamine ei ole asjakohane.“;

4) paragrahvi 20 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „ning §-s 34“ tekstiosaga „ning §-des 321 ja 34“;

5) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(6) Juhatuse esimeheks ei või nimetada isikut, kes on vähem kui kuus kuud enne ametisse astumist olnud finantsjärelevalve subjekti juhatuse või finantssektori huve esindava organisatsiooni juht.“;

6) paragrahvi 21 lõikes 1 asendatakse sõna „kolm“ sõnaga „neli“;

7) paragrahvi 21 lõikes 2 asendatakse sõna „neli“ sõnaga „viis“;

8) paragrahvi 21 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Nõukogu võib pikendada käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tähtaegu oma otsusega juhatuse liikme nõusolekul, võttes arvesse samades lõigetes sätestatud volituste maksimaalset pikkustkestust. Käesolevas paragrahvis sätestatud juhatuse esimehe ja juhatuse liikme ametiaja pikkus ei või ületada 14 aastat.“;

9) paragrahvi 22 lõiget 4 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Kui juhatuse liige kutsutakse tagasi enne tema volituste tähtaja lõppu käesoleva paragrahvi lõigetes 1 või 3 nimetatud põhjustel, võib tagasikutsumise täpsemad põhjused avalikustada, kui tagasi kutsutud juhatuse liige on andnud sellekohase nõusoleku.“;

10) paragrahvi 23 lõike 2 punkti 6 täiendatakse pärast sõna „üles“ sõnadega „ning otsustab ooteaja kehtestamise tingimused“;

11) paragrahvi 29 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Juhatuse liige on kohustatud riigile hüvitama tahtlikult oma kohustuste rikkumise tõttu tekitatud kahju.“;

12) paragrahvi 32 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Töötaja peab töökohustusi täites vältima huvide konflikti.
(2) Huvide konflikt on olukord, kus töötaja tööalast tegevust mõjutab otseselt või võib mõjutada tema või tema lähedaste isikute huvi. Lähedane isik on eelkõige töötaja abikaasa või elukaaslane, lapsed, vanemad, õed ja vennad, aga ka muud isikud, kes ei ole töötaja sugulane või partner, kuid on töötaja jaoks piisavalt oluline isik.
(3) Töötaja ei tohi kasutada talle teatavaks saanud konfidentsiaalset järelevalvelist teavet enda, oma lähedaste ja muude kolmandate isikute huvides investeerimisotsuste tegemisel.
(4) Töötajal on keelatud teha tehinguid finantsjärelevalve subjekti, tema ema- või tütarettevõtja ning sidususettevõtja väärtpaberite ja muude finantsinstrumentidega, samuti finantsjärelevalve subjekti poolt emiteeritud krüptovaraga (edaspidi finantsinstrument). Keeld ei kehti investeerimise kohta investeerimisfondidesse või kolmandate isikute valitsetavatesse instrumentidesse tingimusel, et nende instrumentide omanikud ei saa sekkuda portfelli valitsemisse ning nende investeeringud on hajutatud.
(5) Kui Inspektsiooni tööle võtmist taotlev isik või töötaja omab selliseid finantsinstrumente, mis võivad põhjustada huvide konflikti, peab ta need võõrandama mõistliku aja jooksul. Inspektsioonil on õigus nõuda Inspektsiooni tööle võtmist taotlevalt isikult või töötajalt finantsinstrumentide võõrandamist.
(6) Inspektsioonil on õigus seada töötajale nii töölepingu kui ka sise-eeskirjaga täpsemaid reegleid huvide konflikti vältimise teemalkohta.“;

13) seadust täiendatakse §-ga 321 järgmises sõnastuses:
„§ 321. Töötamise piirangud
(1) Töötaja ei tohi olla seotud ühegi organisatsiooniga, mis esindab finantssektori huve Inspektsiooni ees, ega olla finantsjärelevalve subjekti olulist osalust omav aktsionär või osanik või muul viisil selle juhtimisel märkimisväärset mõju omav isik, juhtimisorgani liige, prokurist, muul alusel esindusõigust omav isik, audiitor, siseauditi või -kontrolli osakonna juhataja, revisjonikomisjoni esimees, välisriigi äriühingu Eesti filiaali juhataja ega esindaja.
(2) Töötajal ei või olla ja ta ei tohi sõlmida ühegi finantsjärelevalve subjekti, tema ema- või tütarettevõtja ning sidususettevõtja ega käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutega töölepinguid ega muid lepinguid, mille sisuks on osutada neile teenuseid. Piiranguga on hõlmatud ka need isikud, kes veel ei ole finantsjärelevalve subjektid, kuid kes saavad selleks kõigi eelduste kohaselt kuue kuu jooksul.
(3) Töötaja peab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud piirangutest kinni pidama kuus kuud pärast Inspektsiooniga töösuhte lõppemist Inspektsiooniga (edaspidi ooteaeg). Inspektsioon võib lühendada töötaja ooteaega kuni kolme kuuni, võttes lühendamise korral arvesse:
1) töötaja seniseid ametikohti ja tööülesandeid Inspektsioonis;
2) töötaja tulevast ametikohta ja tööülesandeid ning uue tööandja tegevusala, sealhulgas tema seotust finantsjärelevalve subjektidega, kelle üle Inspektsioon teostab järelevalvet;
3) muid asjaolusid.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud piirangut ei kohaldata töötaja suhtes, kui:
1) tema tööülesanded Inspektsioonis ei hõlmanud järelevalvemenetluste läbiviimist või nendest osa võtmist ning töötajal puudus ligipääs sellistele menetlustele;
2) töötaja tulevane ametikoht ja tööülesanded ning uue tööandja tegevusala ei hõlma finantsteenuste osutamist ega vahendamist;
3) töötaja tulevane tööandja on avaliku sektori asutus.
(5) Juhatuse liikme ooteaeg ei või olla lühem kui 12 kuud. Juhatuse liikme taotlusel, kui see on asjaolusid arvestades põhjendatud, võib nõukogu juhatuse liikme ooteaega lühendada, kuid see ei või olla lühem kui kolm kuud. Nõukogu juhindub juhatuse liikme ooteaja lühendamisel käesoleva paragrahvi lõike 3 teises lauses sätestatust. Kui juhatuse liige asub pärast oma ametiaja lõppu tööle või lepingulisse suhtesse finantsjärelevalve subjekti või, tema selliseselle emaettevõtja, tütarettevõtja või sidususettevõtja konkurendi juurde, mille üle on juhatuse liige teostanud järelevalvet või mille suhtes on ta võtnud vastu otsuseid, konkurendi juures, ei või ooteaeg olla lühem kui kuus kuud.
(6) Ooteaeg algab pärast töö- või ametisuhte lõppemist, mil töötajal või juhatuse liikmel ei ole võimalik otseselt osaleda finantsjärelevalve subjekti, selle emaettevõtja, tütarettevõtja või sidususettevõtja järelevalves. Inspektsioon tagab, et töötajal või juhatuse liikmel ei ole ligipääsu konfidentsiaalsele teabele pärast töö- või ametisuhte lõppu.
(7) Ooteaja eest on Inspektsiooni töötajal või juhatuse liikmel õigus saada hüvitist. Selle suurus ühe ooteajal viibitud kuu kohta vastab töötaja või juhatuse liikme kuni viimasele lepingulisele kuu- või töötasu maksimaalsele suurusele. Hüvitist makstakse töötajale või juhatuse liikmele pärast töö- või ametisuhte lõppemist. Ooteaja rikkumise korral on Inspektsioonil õigus nõuda tagasi nii tasutud ooteaja hüvitis kui ka tekkinud kahju. Inspektsioon võib töötaja või juhatuse liikmega kokku leppida leppetrahvis ooteaja rikkumise eest.
(8) Inspektsioon kehtestab sise-eeskirjadega täpsemad ooteaja kohaldamise tingimused.
(9) Inspektsiooni tööle võtmist taotlev isik on kohustatud esitama juhatusele enne töölepingu sõlmimist valdkonna eest vastutava ministri kehtestatud vormis tema üldandmed, isikut tõendava dokumendi numbri ja endised nimed, tema ja tema abikaasa, registreeritud elukaaslase või faktilise abikaasa ning lapse ja vanemate üldandmete ja varaliste kohustuste kohta käiva teabe finantsjärelevalve subjektide ees, samuti andmed eelnimetatud isikutele kuuluvate väärtpaberite kohta. Töötaja on kohustatud need andmed üle kontrollima vähemalt kord aastas ning teavitama neis toimuehtnud muudatustest kohta viivitamata.“;

14) paragrahvi 46 lõike 3 sissejuhatavast lauseosast jäetakse välja sõnad „Euroopa Komisjoni ja“;

15) paragrahvi 46 lõikes 8 asendatakse sõna „teavitab“ sõnadega „teavitab viivitamata“;

16) paragrahvi 462 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:
„(12) Inspektsioon esitab Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele tema järelevalve alla kuuluva kolmanda riigi konsolideerimisgrupi kohta järgmise teabe:
1) kolmanda riigi konsolideerimisgruppi ja Inspektsiooni järelevalve alla kuuluvate isikute nimed ja varade koguväärtus;
2) krediidiasutuste seaduse, väärtpaberituru seaduse või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 600/2014 finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 173, 12.06.2014, lk 84–148) alusel tegevusloa saanud kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali nimi, varade koguväärtus ja tegevusloas märgitud tegevusalad;
3) krediidiasutuste seaduse § 207 lõikele 1 vastava Euroopa Liidus vahelülina tegutseva ettevõtja nimi ja täpsustus selle kohta, millisel kujul ta Euroopa Liidus tegutseb, ning selle kolmanda riigi konsolideerimisgrupi nimi, kuhu ta kuulub.“;

17) paragrahvi 47 täiendatakse lõigetega 18–110 järgmises sõnastuses:
„(18) Inspektsioon edastab koostöö käigus enda omal algatusel või asjakohase taotluse alusel teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele sellise teabe, mis on oluline või asjakohane järelevalvefunktsioonide täitmiseks käesoleva seaduse, krediidiasutuste seaduse, väärtpaberituru seaduse ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 alusel. Teave on oluline, kui see võib oluliselt mõjutada krediidiasutuse või investeerimisühingu majandusliku toimekindluse hindamist teises lepinguriigis.

(19) Inspektsioon teeb käesoleva seaduse, krediidiasutuste seaduse, väärtpaberituru seaduse ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 kohaldamiseks koostööd Euroopa Pangandusjärelevalve Ametiga kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010.
(110) Kui Inspektsioon teostab konsolideeritud järelevalvet Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutseva krediidiasutuse, Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtja või Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja kontrolli all oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu üle, edastab ta kogu asjakohase teabe sellisele pädevale asutusele, kes teostab järelevalvet kõnealuse emaettevõtja tütarettevõtja üle. Inspektsioon võtab teabe asjakohasuse hindamisel arvesse tütarettevõtja olulisust Eesti finantssüsteemile.“;
18) paragrahvi 47 täiendatakse lõikega 93 järgmises sõnastuses:
„(93) Kui Inspektsioon teostab konsolideeritud järelevalvet ning tal on vaja teavet, mida valdab teise riigi pädev asutus, kes on selle teabe juba edastanud kolmandale pädevale asutusele, peab Inspektsioon võimaluse korral teabe saamiseks pöörduma selle teabe saamiseks esmalt asjaomase kolmanda pädeva asutuse poole, et vältida topeltaruandlust.“;

19) paragrahvi 47 täiendatakse lõikega 121 järgmises sõnastuses:
„(121) Käesoleva paragrahvi lõike 11 punktis 2 nimetatud koostöökokkuleppega võib kokku leppida lisaülesannete andmises Inspektsioonile, kui ta teostab konsolideeritud järelevalvet, janing täpsustada otsuste tegemise korda ning ja koostöö tegemist teiste pädevate asutustega.“;

20) paragrahvi 471 lõige 46 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(46) Inspektsioon teeb kolmanda riigi krediidiasutuse Eesti filiaali üle järelevalve teostamisel koostööd selle kolmanda riigi konsolideerimisgruppi kuuluva tütarettevõtjast krediidiasutuse järelevalveasutusega, et tagada kogu Euroopa Liidus toimiv järelevalve kolmanda riigi konsolideerimisgrupi tegevuse üle ja kolmanda riigi konsolideerimisgrupile kohaldatavate Euroopa Liidu õigusaktide nõuete täitmine ning hoida ära kahjulik mõju Euroopa Liidu finantsstabiilsusele. Inspektsioon teeb kõik endast oleneva, et sõlmida asjaomase järelevalvet teostava asutusega koostöökokkulepe.“;

21) paragrahvi 473 lõiget 3 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Riskihinnang koostatakse kooskõlas krediidiasutuste seaduse §-des 631, 82, 96, 1042 ja 1043 sätestatuga.“;

22) paragrahvi 473 lõiked 7 ja 8 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„(7) Kui ühisotsuseni ei jõuta käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tähtaja jooksul, on Inspektsioonil juhul, kui ta teostab konsolideeritud järelevalvet, pärast asjasse puutuva lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse poolt tütarettevõtjatele antud riskihinnangute lisaanalüüsimist konsolideeritud andmete alusel õigus otsustada krediidiasutuste seaduse § 96 lõikes 5, § 104 lõikes 4 või § 1042 lõikes 1 sätestatud ettekirjutuse tegemise vajadus ning § 1043 lõike 1 teises lauses nimetatud suunise andmine Eestis tegevusloa saanud krediidiasutusele konsolideeritud või allkonsolideeritud alusel. Käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud otsuste tegemisel võtab Inspektsioon arvesse asjasse puutuva teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse seisukohti ning ja reservatsioone, kui need on esitatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tähtaja jooksul.

(8) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tähtaja jooksul teavitanud Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust sellest, et käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud ühisotsuseni ei jõutud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 19, ootab Inspektsioon ära Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse otsuse ning teeb seejärel oma otsuse, mis on kooskõlas Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse otsusega. Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse poole ei pöörduta pärast käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tähtaja lõppu ega pärast ühisotsusele jõudmist.“;

23) paragrahvi 473 lõiget 10 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Inspektsioon teeb kõik endast oleneva, et leppida kokku asjasse puutuva teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega kokku käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud erandlike asjaolude kohta tehtud otsuste ja suuniste ajakohastamine.“;

24) paragrahvi 475 täiendatakse lõigetega 8–10 järgmises sõnastuses:
„(8) Kui Inspektsioon teostab järelevalvet kolmanda riigi krediidiasutuse tütarettevõtja või filiaali üle, peab ta moodustama kolleegiumi käesoleva seaduse § 471 lõike 46 kohaldamiseks kolleegiumi, mis vastab käesoleva paragrahvi lõigetes 12 ja 13, 3–4 ja 5–7 sätestatud tingimustele.

(9) Kolleegiumi moodustamise korral võetakse arvesse järgmist:
1) kui kolleegium on moodustatud järelevalve teostamiseks kolmanda riigi konsolideerimisgrupi tütarettevõtja krediidiasutuse üle, peab järelevalve hõlmama ka samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate esimesse klassi liigitatud kolmanda riigi krediidiasutuse filiaale;
2) kui kolmanda riigi konsolideerimisgrupp on asutanud kolmanda riigi krediidiasutuse filiaale rohkem kui ühes Euroopa Liidu lepinguriigis, aga mitte ühtegi sellist kolmanda riigi krediidiasutusest tütarettevõtjat, kes alluks käesolevas paragrahvis sätestatud kolleegiumi järelevalvele, moodustatakse kolleegium järelevalve teostamiseks samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate esimesse klassi liigitatud kolmanda riigi krediidiasutuse filiaalide üle;
3) kui kolmanda riigi konsolideerimisgrupp on asutanud esimesse klassi liigitatud kolmanda riigi krediidiasutuse filiaale rohkem kui ühes Euroopa Liidu lepinguriigis ja vähemalt ühe sellise kolmanda riigi krediidiasutuse tütarettevõtja, kes ei alluks käesolevas paragrahvis sätestatud kolleegiumi järelevalvele, moodustatakse kolleegium järelevalve teostamiseks samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate kolmanda riigi filiaalide ja tütarettevõtjate üle.

(10) Lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 12 ja 13, 3–4 ja 5–7 sätestatule, peab kolleegium:
1) koostama aruande kolmanda riigi konsolideerimisgrupi struktuuri ja tegevuse kohta Euroopa Liidus ning ajakohastama seda kord aastas;
2) jagama teavet krediidiasutuste seaduse § 96 lõigetes 1, 5 ja 10, § 972 lõigetes 1, 3 ja 31 ning käesoleva seaduse § 53 lõike 3 punktis 3 sätestatud järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise tulemuste kohta;
3) tegema kõik endast oleneva, et kooskõlastada krediidiasutuste seaduse § 104 lõike 1 punktides 11, 5, 161, 19 ja 20 ning 22–24 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine;
4) tegema ja koordineerima koostööd asjaomaste kolmanda riigi järelevalveasutustega, kui see on asjakohane.“;

25) paragrahvi 479 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:
„(11) Inspektsioon teeb koostööd Rahapesu Andmebürooga ning vahetab temaga rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud asjakohast teavet järelevalve teostamisel kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali üle.

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud koostöö ja teabevahetus ei või kahjustada kummagi ametiasutuse ühtegi menetlust, mida viiakse läbi käesoleva seaduse, krediidiasutuste seaduse, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse, haldusmenetluse seaduse, investeerimisfondide seaduse ja karistusseadustiku kohaselt.“;

26) paragrahvi 479 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Inspektsioonil on õigus esitada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1620, millega asutatakse Rahapesu ja Terrorismi Rahastamise Tõkestamise Amet ning muudetakse määruseid (EL) nr 1093/2010, (EL) nr 1094/2010 ja (EL) nr 1095/2010 (ELT L, 31.05.2024, lk 1–90) alusel asutatud Rahapesu ja Terrorismi Rahastamise Tõkestamise Ametile põhjendatud taotlus sama määruse artiklis 11 nimetatud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise keskandmebaasile juurdepääsu ja selles kogutud teabe saamiseks, kui see teave on vajalik finantsjärelevalve teostamise jaoks.“;

27) seadust täiendatakse §-ga 4712 järgmises sõnastuses:
„§ 4712. Euroopa Liidu institutsioonide kulude hüvitamises osalemine seoses järelevalve ja liikmesusega
Finantsinspektsioonil on õigus Euroopa Keskpangale, Euroopa Pangandusjärelevalvele, Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvele, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvele ning Rahapesu ja Terrorismi Rahastamise Tõkestamise Ametile hüvitada kulud, mis on seotud finantsjärelevalve või nende asutuste ees võetud kohustuste täitmisega, ning tasuda liikmelisusega kaasnevad maksed.“;

28) paragrahvi 53 lõike 1 teist lauset täiendatakse pärast tekstiosasõna „kohta“ tekstiosaga „, võttes arvesse käesoleva seaduse § 22 lõike 4 teises lauses sätestatud piirangut“;

29) paragrahvi 53 lõike 4 sissejuhatavat lauseosa täiendatakse pärast sõna „avalikustab“ sõnadega „finantssektori läbipaistvuse eesmärgil“;

30) paragrahvi 53 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud avalikustamisel võib füüsilisest isikust järelevalve subjekti ja kutselise investori kohta avalikustada järgmised üldandmed:
1) ees- ja perekonnanimi;
2) isikukood või selle puudumisel sünniaeg;
3) aadress, telefoninumber ja e-posti aadress.“;

31) paragrahvi 54 lõiget 4 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses:
„14) Maksu- ja Tolliametile krediidiasutuse või tema filiaali üle riikliku järelevalve teostamiseks ning isikute kontrollimiseks maksukorralduse seaduses sätestatud ulatuses.“;

32) paragrahvi 54 täiendatakse lõikega 48 järgmises sõnastuses:
„(48) Inspektsioon võib edastada Maksu- ja Tolliametile krediidiasutuse ja tema filiaali üle riikliku järelevalve teostamiseks ning isikute kontrollimiseks maksukorralduse seaduses sätestatud ulatuses teise lepinguriigi pädevalt järelevalveasutuselt saadud konfidentsiaalset teavet ainult asjaomase teise lepinguriigi pädeva järelevalveasutuse selgesõnalisel nõusolekul.“;

33) paragrahvi 542 lõikes 3 asendatakse arv „2“ arvuga „1“;

34) paragrahvi 64 täiendatakse lõigetega 10 ja 11 järgmises sõnastuses:
„(10) Käesoleva seaduse § 21 lõike 5 teises lauses nimetatud ametiaja piirangu nõuet kohaldatakse ametilepingute suhtes, mis sõlmitakse juhatuse liikmetega alates 2026. aasta 11. jaanuarist.

(11) Inspektsiooni juhatuse ja nõukogu liikmed peavad viima oma tegevuse viima kooskõlla käesoleva seaduse 2026. aasta 11. jaanuaril jõustunud redaktsiooni §-des 32 ja 321 sätestatud nõuetega 2026. aasta 11. jaanuariks.“.


§ 3. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine

Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 174 lõiget 6 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Erinevalt käesoleva lõike esimeses lauses sätestatust võib Finantsinspektsioon lubada kriisilahendussubjektil, kes on globaalne süsteemselt oluline ettevõtja või kelle suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 181 lõiget 1 või 3, täita kohustuste kogusummast väiksema osa kuialla kaheksa protsentdi suuruse osa.“;

2) paragrahvi 55 täiendatakse lõikega 111 järgmises sõnastuses:
„(111) Kui kriisilahendusmeetmete või -õiguste rakendamise tulemusel krediidiasutus ühineb või jaguneb, ei kohaldata tema suhtes krediidiasutuste seaduse 6. peatüki 1. jaos sätestatut, välja arvatud juhul, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.“;

3) paragrahvi 68 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „6. peatükis“ tekstiosaga „6. peatüki 1. jaos“.


§ 4. Investeerimisfondide seaduse muutmine

Investeerimisfondide seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 153 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:
„(5) Vaatamata äriseadustiku § 394 lõikes 2 sätestatule, võib Finantsinspektsioon määrata vandeaudiitori ning nõuda temalt aruande esitamist ühinemislepingu ja -aruande kontrollimise kohta.“;

2) paragrahvi 236 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Vaatamata äriseadustiku § 394 lõikes 2 sätestatule, võib Finantsinspektsioon määrata vandeaudiitori ning nõuda temalt aruande esitamist ühinemislepingu ja -aruande kontrollimise kohta.“;

3) paragrahvi 383 lõiget 1 täiendatakse punktidega 8 ja 9 järgmises sõnastuses:
„8) Konkurentsiameti otsus koondumiseks loa andmise kohta koondumiseks, kui kohustus seda taotleda tuleneb konkurentsiseadusest, või ühendava fondivalitseja kinnitus, et ta on taotlenud Konkurentsiametilt koondumiseks luba koondumiseks ning on selle saanud konkurentsiseaduse § 27 lõike 5 alusel;
9) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti otsus välisinvesteeringu loa andmise kohta, kui kohustus seda taotleda tuleneb välisinvesteeringu usaldusväärsuse hindamise seadusest, või ühendava fondivalitseja kinnitus, et ta on taotlenud Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt luba välisinvesteeringu lõpuleviimiseks ning on selle saanud sama seaduse § 11 lõike 1 kohaselt.“;

4) paragrahvi 383 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Vaatamata äriseadustiku § 394 lõikes 2 sätestatule, võib Finantsinspektsioon määrata vandeaudiitori ning nõuda temalt aruande esitamist ühinemislepingu ja -aruande kontrollimise kohta.“;

5) paragrahvi 501 lõikes 1 asendatakse tekstiosasõnad „300 trahviühikut“ tekstiosasõnadega „5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas“;

6) paragrahvi 501 lõikes 2 asendatakse tekstiosasõnad „400 000 eurot“ tekstiosasõnadega „5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni kümme protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest“.


§ 5. Kindlustustegevuse seaduse muutmine

Kindlustustegevuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 142 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:
„(8) Vaatamata äriseadustiku § 394 lõikes 2 sätestatule, võib Finantsinspektsioon määrata audiitori ning nõuda temalt aruande esitamist ühinemislepingu ja -aruande kontrollimise kohta.“;

2) paragrahvi 143 lõiget 1 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses:
„8) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti otsus välisinvesteeringu loa andmise kohta, kui kohustus seda taotleda tuleneb välisinvesteeringu usaldusväärsuse hindamise seadusest, või ühendava kindlustusandja kinnitus, et ta on taotlenud Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt luba välisinvesteeringu lõpuleviimiseks ning on selle saanud sama seaduse § 11 lõike 1 kohaselt.“;

3) seadust täiendatakse §-ga 2552 järgmises sõnastuses:
„§ 2552. Ühinemisnõuete rikkumine
(1) Käesoleva seaduse § 143 lõikes 1 sätestatud ühinemisest teavitamise kohustuse rikkumise või ilma eelneva loata tehingu läbiviitegemise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni kolm protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“.


§ 6. Konkurentsiseaduse muutmine

Konkurentsiseaduse § 25 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks.


§ 7. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 62 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:
„(5) Vaatamata äriseadustiku § 394 lõikes 2 sätestatule, võib Finantsinspektsioon määrata audiitori ning nõuda temalt aruande esitamist ühinemislepingu ja -aruande kontrollimise kohta.“;

2) paragrahvi 63 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:
„(5) Vaatamata äriseadustiku § 437 lõikes 2 sätestatule, võib Finantsinspektsioon määrata audiitori ning nõuda temalt aruande esitamist jagunemislepingu ja -aruande kontrollimise kohta.“.


§ 8. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine

Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 55 lõiget 1 täiendatakse punktidega 8 ja 9 järgmises sõnastuses:
„8) Konkurentsiameti otsus koondumiseks loa andmise kohta koondumiseks, kui kohustus seda taotleda tuleneb konkurentsiseadusest, või ühendava makseasutuse või ühendava e-raha asutuse kinnitus, et ta on taotlenud Konkurentsiametilt luba koondumiseks lubaks ning on selle saanud konkurentsiseaduse § 27 lõike 5 alusel;
9) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti otsus välisinvesteeringu loa andmise kohta, kui kohustus seda taotleda tuleneb välisinvesteeringu usaldusväärsuse hindamise seadusest, või ühendava makseasutuse või ühendava e-raha asutuse kinnitus, et ta on taotlenud Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt luba välisinvesteeringu lõpuleviimiseks luba ning on selle saanud sama seaduse § 11 lõike 1 kohaselt.“;

2) paragrahvi 55 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Vaatamata äriseadustiku § 394 lõikes 2 sätestatule, võib Finantsinspektsioon määrata audiitori ning nõuda temalt aruande esitamist ühinemislepingu ja -aruande kontrollimise kohta.“;

3) seadust täiendatakse §-ga 1081 järgmises sõnastuses:
„§ 1081. Ühinemisnõuete rikkumine
(1) Käesoleva seaduse § 55 lõikes 1 sätestatud ühinemisest teavitamise kohustuse rikkumise või ilma eelneva loata tehingu läbiviimise tegemise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni kolm protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“.


§ 9. Väärtpaberituru seaduse muutmine

Väärtpaberituru seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 40 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:
„(9) Kolmanda riigi konsolideerimisgrupi investeerimisühingu tegevuse suhtes kohaldatakse krediidiasutuste seaduse §-s 207 sätestatut.“;

2) paragrahvi 79 pealkiri ning lõiked 1 ja 11 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„§ 79. Investeerimisühingu, investeerimisvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja juhtide ja võtmeisikute valimisele, pädevusele ja tegevusele esitatavad nõuded

(1) Investeerimisühing peab tagama, et tema juhatuse või nõukogu liikmel (edaspidi käesolevas peatükis juht) ning võtmeisikul on investeerimisühingu juhtimiseks ja ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised, oskused ja kogemused, vajalik haridus, kutsesobivus ja laitmatu ärialane maine ning kes sobitub oma teadmiste, kogemuste ja oskuste poolest juhtide koosseisu.“;

(11) Võtmeisik on isik, kellel on märkimisväärne mõju investeerimisühingu juhtimisele, aga kes ei ole juhtorgani liige. Võtmeisik on eelkõige finantsjuht ning vastavuskontrolli, riskikontrolli või siseauditi üksuse juht. Lisaks käesolevas seaduses töötaja kohta sätestatule kohaldatakse võtmeisikule käesoleva paragrahvi lõikeid 1 ja 2.“;

3) paragrahvi 79 lõike 3 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Kõikidel juhtidel peavad olema piisavad teadmised, oskused ja kogemused, et mõista investeerimisühingu tegevust, sealhulgas peamisi riske, millele investeerimisühing on avatud, ning oma tehtavate otsuste mõju lühi-keses, keskpikas- ja pikasajalises perspektiivis, muu hulgas võttes arvesse keskkonna-, sotsiaalseid ja juhtimistegureid.“;

4) paragrahvi 79 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Investeerimisühingu juhid ja võtmeisikud peavad tegutsema ausalt ja usaldusväärselt ning olema oma otsuste tegemisel vabad.“;

5) paragrahvi 79 täiendatakse lõigetega 71 ja 72 järgmises sõnastuses:
„(71) Lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 5–7 sätestatule kuuluvad investeerimisühingu nõukogu pädevusse ja kohustuste hulka muu hulgas:
1) investeerimisühingu sisekontrolli üksuse juhi ametisse nimetamine ja sealt ametist vabastamine ning siseauditi üksuse juhi ettepanekul asjakohaste üksuste töötajate ametisse nimetamine ja sealametist vabastamine;
2) riskikomitee, nomineerimiskomitee ja töötasukomitee pädevuse, õiguste ja tegevuste kohta käivate põhimõtete kinnitamine;
3) käesoleva seaduse § 792 lõikes 1 sätestatud investeerimisühingu juhatuse liikmete ja töötajate tasustamise põhimõtete kinnitamine ning nende rakendamise järelevalve, välja arvatud juhul, kui investeerimisühingus on moodustatud töötasukomitee;
4) kohaldatavuse korral finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse alusel koostatud finantsseisundi taastamise kava kinnitamine;
5) muude põhikirjaga nõukogu pädevusse antud küsimuste otsustamine.

(72) Lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 5–7 sätestatule on investeerimisühingu juhatus muu hulgas kohustatud:
1) kehtestama ja regulaarselt üle vaatama investeerimisühingu riskide võtmise, juhtimise, jälgimise ja maandamise põhimõtted ja protseduurid, mis hõlmavad nii olemasolevaid kui ka potentsiaalseid riske, sealhulgas makromajanduskeskkonnast tulenevaid majandustsükli faasiga seotud riske;
2) pidevalt kindlaks määrama tegema ja hindama kõiki investeerimisühingu tegevusega kaasnevaid riske ning tagama nende suuruse jälgimise ja kontrollimise;
3) kujundama investeerimisühingu organisatsiooni struktuuri põhikirjas sätestatud põhimõtete alusel ja kinnitama selle struktuuri;
4) töötama välja investeerimisühingu tegevuse kontrollimise süsteemid, muu hulgas sisekontrolli süsteemi, ja neid rakendama, samuti tagama nende järgimise, pidevalt hindama selliste süsteemide piisavust ning vajaduse korral neid täiustama;
5) tagama, et kõik investeerimisühingu töötajad oleksid teadlikud nende oma töökohustustega seotud õigusaktide sätetest ja investeerimisühingu juhtimisorganite kinnitatud dokumentides sätestatud põhimõtetest ning tagama kontrolli selle üle, et investeerimisühingu ning selle juhtide ja töötajate tegevus oleks kooskõlas õigusaktidega ja investeerimisühingu juhtimisorganite kinnitatud dokumentidega;
6) teavitama nõukogu kõigist avastatud õigusaktide ja investeerimisühingu juhtimisorganite kehtestatud sise-eeskirjade ja muude reeglite rikkumistest tema kehtestatud ulatuses ja korras;
7) tagama selliste süsteemide olemasolu ja töötamise, mis tagaksid investeerimisühingu töötajatele nende tööülesannete täitmiseks vajaliku teabe õigeaegse edastamise;
8) tagama investeerimisühingu kasutatavate infotehnoloogiliste ja klientide vara hoidmiseks kasutatavate süsteemide turvalisuse ning nende regulaarse kontrollimise;
9) jälgima, et investeerimisühingu kõigi tegevuste puhul oleks tagatud piisav funktsioonide lahusus, ja vältima huvide konflikti tekkimist;
10) korraldama, et investeerimisühing avalikustaks õigusaktide kohaselt nõutava teabe;
11) kohaldatavuse korral heaks kiitma ja esitama inspektsioonile finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse alusel koostatud finantsseisundi taastamise kava ning võtma teadmiseks asjakohase teabe regulaarselt teadmiseks võtma.“;

6) paragrahvi 79 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Investeerimisühingu juhid peavad omama ja pühendama piisavalt aega oma ülesannete täitmiseks investeerimisühingu juhtimisel, muu hulgas tuleb pühendada piisavalt aega ja vahendeid, et tagada käesoleva paragrahvi lõike 72 punktis 1 nimetatud ülesannete nõuetekohane täitmine. Investeerimisühing peab eraldama piisavalt ressurssi ametisse nimetatud juhtide juhendamiseks ja nende kutsealaste teadmiste täiendamiseks vastavalt ametikohale esitatavatele nõuetele, sealhulgas võttes arvesse keskkonna-, sotsiaalseid ja juhtimisriske ja -mõjusid ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 52c määratletud IKT-riske.“;

7) paragrahvi 79 täiendatakse lõigetega 91–96 järgmises sõnastuses:
„(91) Investeerimisühing kontrollib, tagab ja vastutab selle eest, et tema juhid ja võtmeisikud vastavad igal ajal käesoleva seadusega juhtidele ja võtmeisikutele kehtestatud nõuetele, tehes ühingusisese sobivushindamise ning dokumenteerides vajaliku protsessi.

(92) Investeerimisühing hindab juhtide ja võtmeisikute nõuetelevastavust enne nende valimist ning juhul, kui ilmnevad juhi või võtmeisiku sobivust mõjutada võivad uued faktid või muud asjaolud. Samuti teeb investeerimisühing regulaarselt sobivushindamist regulaarselt.

(93) Juhul kui enamik juhtorgani liikmetest tuleb asendada uute juhtorgani liikmetega samal ajal ja juhtorganist lahkuvad liikmed peaksid tegema uute liikmete sobivushindamise, teeb investeerimisühing asutusesisese sobivushindamise pärast seda, kui uute ametisse valitud või määratud juhtide volituste tähtpäev on saabunud.

(94) Investeerimisühing on kohustatud hoidma juhi ja võtmeisiku sobivuse kohta käiva teabe ajakohase.

(95) Kui investeerimisühing saab teadlikuks asjaoludest, mille tõttu tema juht või võtmeisik ei vasta kehtestatud nõuetele, siis:
1) ei tohi seda isikut ametisse nimetada;
2) nimetatud juht või võtmeisik kutsutakse tagasi viivitamatault või
3) asjakohasel juhul kohaldatakse meetmeid, et juht või võtmeisik sobiks ametisse või saab ametisse sobivaks.

(96) Investeerimisühing kohaldab meetmeid, et tagada võtmeisiku ülesannete nõuetekohane täitmine, sealhulgas asendab võtmeisikut, kui ta ei vasta enam sobivusnõuetele.“;
8) paragrahvi 791 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Investeerimisühingu juhid ja töötajad on kohustatud seadma investeerimisühingu ja selle klientide majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest majanduslikest huvidest.“;

9) paragrahvi 791 lõike 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Investeerimisühingu juhtidele ja töötajatele ning seoses laenude andmisega investeerimisühinguga seotud isikutele kohaldatakse krediidiasutuste seaduse § 49 lõigetes 11–2 ja §-s 84 sätestatut.“;

10) paragrahvi 792 lõike 2 punktis 3 ja lõikes 8 asendatakse sõna „kontrollifunktsiooni“ sõnaga „sisekontrollifunktsiooni“;

11) paragrahvi 792 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

12) paragrahvi 794 lõike 3 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) teostab järelevalvet juhatuse liikmete ja töötajate, sealhulgas sisekontrollifunktsioonide juhtide tasustamise üle;“;

13) seadust täiendatakse §-ga 795 järgmises sõnastuses:
„§ 795. Nomineerimiskomitee ja selle ülesanded
(1) Kui see on proportsionaalne investeerimisühingu tegevuse laadi, ulatuse ja keerukuse astmega, tuleb investeerimisühingus moodustada nomineerimiskomitee, mis koosneb investeerimisühingu nõukogu liikmetest.
(2) Nomineerimiskomitee ülesanne on:
1) esitada nõukogule investeerimisühingu juhatuse liikme kandidaadid ning nende ametiülesannete kirjeldus ja ametiperioodi pikkus, muu hulgas tagades, et eelnimetatud kandidaatide teadmiste, oskuste ja kogemuste vahel oleks tasakaal ning arvesse oleksid võetud investeerimisühingus kehtestatud juhtorganite koosseisu mitmekesisuse põhimõtted;
2) määrata sihttase, kui palju peaks olema juhatuses olema vähem esindatud soost isikuid, ja valmistada ette poliitika selle kohta, kuidas suurendada selliste isikute arvu, et jõuda seatud sihttasemeni, ning avalikustada teave käesolevas punktis nimetatud sihttaseme, poliitika ja selle rakendamise kohta vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 435 lõike 2 punktile c;
3) hinnata juhatuse koosseisu, struktuuri ja tegevust vähemalt üks kord aastas ning vajaduse korral teha muudatusettepanekuid;
4) hinnata juhatuse liikmete ja juhatuse kollektiivse organina tegutsemiseks vajalikku haridust ja kutsesobivust ning vajalikke kogemusi vähemalt üks kord aastas ning teavitada nõukogu tulemustest;
5) välja töötada investeerimisühingus kehtivate juhtorganite koosseisu mitmekesisuse põhimõtted ja juhatuse valimise kord ning hinnata neid regulaarselt ja vajaduse korral teha muudatusettepanekuid.
(3) Nomineerimiskomitee peab oma ülesannete täitmiseks pidevalt jälgima ja võimaluste piires tagama, et juhatuse otsustusprotsess ei oleks liigselt mõjutatud ühe isiku ega väikese grupi isikute huvidest, mis ei ole kooskõlas kogu investeerimisühingu huvidega.
(4) Nomineerimiskomiteel on oma ülesannete täitmise korral õigus kasutada välist hindajat.“;

14) paragrahv 80 tunnistatakse kehtetuks;

15) seadust täiendatakse §-dega 801 ja 802 järgmises sõnastuses:
㤠801. Juhtidest teavitamine
(1) Investeerimisühing teavitab inspektsiooni juhi valimise, määramise või ametiaja pikendamise kavatsusest vähemalt kümme päeva enne selle küsimuse otsustamist ning esitab käesoleva paragrahvi lõikes 6 loetletud andmed ja dokumendid. Tähtaega ei kohaldata, kui dokumentide eelnev esitamine ei ole mõjuval põhjusel võimalik.
(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1619, millega muudetakse direktiivi 2013/36/EL seoses järelevalvevolituste, sanktsioonide, kolmandate riikide filiaalide ning keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskidega (ELT L, 2024/1619, 19.06.2024), artikli 91 lõike 1d punktides a–f sätestatud isik (edaspidi käesolevas peatükis oluline investeerimisühing) teavitab inspektsiooni investeerimisühingu juhi valimise või määramise kavatsusest, esitades käesoleva paragrahvi lõikes 6 loetletud andmed ja dokumendid hiljemalt 30 päeva enne juhi ametisse asumise kuupäeva.
(3) Juhi sobivust mõjutada võivate uute faktide või muude asjaolude ilmnemise korral teavitab investeerimisühing sellest inspektsiooni viivitamata.
(4) Juhi valimiseks või määramiseks esitatakse inspektsioonile järgmised andmed ja dokumendid:
1) isiku kirjalik nõusolek ametikohale valimiseks või määramiseks ja täidetud sobivusküsimustik;
2) isiku elulookirjeldus ja üldandmed, juhatuse liikme puhul tema vastutusvaldkonna kirjeldus, ülevaade isiku hariduse, teadmiste, oskuste ja kogemuste ning ettevõtluses osalemise kohta;
3) andmed isiku ametiaja ja -koha kohta;
4) investeerimisühingu tehtud sobivushindamise dokumendid, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul;
5) andmed äriühingute kohta, milles isiku osalus on suurem kui 20 protsenti;
6) andmed võimalike huvide konfliktide ja isiku enda ametiülesannete täitmisele pühendatava aja kohta;
7) isiku kinnitus, et tal puuduvad käesolevas seaduses sätestatud asjaolud, mis välistavad õiguse olla investeerimisühingu juht;
8) välisriigi kodaniku puhul tema päritolu- või elukohariigi karistusregistri väljavõte või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, mis ei või olla vanem kui kolm kuud;
9) juhi ametisse nimetamise kuupäev ja tegelik ametisse asumise kuupäev. 
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 loetletud andmed esitatakse inspektsiooni kinnitatud vormil ja mahus.
(6) Kui investeerimisühingu tehtava sobivushindamise käigus selguvad uued asjaolud, mille tõttu juht ei vasta kehtestatud nõuetele, teavitab ta sellest inspektsiooni viivitamata. 
(7) Investeerimisühing teavitab inspektsiooni juhi tagasiastumisest või tema tagasikutsumise algatamisest enne volituste tähtaja lõppemist vähemalt kümme päeva enne selle küsimuse otsustamist.

§ 802. Inspektsiooni sobivushindamise menetlus
(1) Inspektsioonil on õigus teha investeerimisühingu juhi sobivushindamine igal ajal, sealhulgas investeerimisühinguga seotud riskide suurenemise või juhi kohta uute asjaolude ilmnemise korral.
(2) Inspektsioon võib määrata sobivushindamise tegemise tähtaja olulise investeerimisühingu juhi valimise või määramise korral.
(3) Kui käesoleva seaduse § 801 lõikes 4 loetletud andmed ja dokumendid on puudustegalikud, võib inspektsioon nõuda, et juht ei asuks ametisse enne kõikide asjakohaste andmete ja dokumentide esitamist.
(4) Inspektsioon võib nõuda lisadokumente ja -teavet ning selgitusi käesoleva seaduse § 801 lõikes 4 loetletud andmete täpsustamiseks ja kontrollimiseks.
(5) Inspektsioonil on käesoleva seaduse § 801 lõikes 4 loetletud andmete kontrollimiseks õigus saada isikuandmeid ja muud teavet karistusregistrist ja muudest allikatest.
(6) Inspektsioon võib nõuda investeerimisühingult asjakohaste meetmete kohaldamist, et tagada juhi sobivus ja nõuetelevastavus valitavasse või määratavasse ametisse.
(7) Inspektsioon ei pea sobivushindamist tegema, kui juhi ametiaega pikendatakse, välja arvatud juhul, kui isikut puudutav teave on muutunud ja see võib mõjutada tema sobivust.“;

16) paragrahvi 81 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„§ 81. Investeerimisühingu juhi valimata või määramata jätmine ningja tagasikutsumine

(1) Inspektsiooni ettekirjutusega võib nõuda investeerimisühingult nõuda juhi tagasikutsumist, kui:
1) isik ei vasta investeerimisühingu juhile kehtestatud nõuetele;
2) isik on esitanud enda valimise või määramise asjus eksitavaid või selliseid andmeid või dokumente, mis ei vasta tegelikkusele;
3) investeerimisühingu juhi tegevus on näidanud, et ta ei ole suuteline juhtima investeerimisühingut usaldusväärselt ega kindlalt juhtima;
4) inspektsioonile ei ole esitatud isiku sobivushindamise tegemiseks seadusega ette nähtud või inspektsiooni poolt käesoleva seaduse alusel nõutud andmeid või dokumente.“;

17) seadust täiendatakse §-ga 812 järgmises sõnastuses:
„§ 812. Nõuded riskide juhtimisele ja kontrollile ning riskikomitee moodustamine
(1) Investeerimisühing ja temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvad äriühingud ei või oma tegevuses võtta riske, mis võivad seada ohtu investeerimisühingu või konsolideerimisgrupi maksevõimelisuse.
(2) Investeerimisühingul ja temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvatel äriühingutel peavad olema piisavad ning nende tegevuse laadi, ulatuse ja keerukuse astmega proportsionaalsed riskide tuvastamise, mõõtmise ja juhtimise ühtsed strateegiad, protseduurid ja süsteemid, mida vaadatakse läbi regulaarselt läbi ja ajakohastatakse ning mis on määratud asjaomastes sise-eeskirjades ja mis kehtivad nii investeerimisühingus kui ka temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvates äriühingutes.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud protseduurid, strateegiad ja süsteemid ning asjaomased sise-eeskirjad peavad tagama piisavad võimalused investeerimisühingu ja tema segavaldusettevõtjast emaettevõtja ning investeerimisühingu ja tema segavaldusettevõtjast emaettevõtja teiste tütarettevõtjate vaheliste tehingute kindakstegemiseks ja kontrollimiseks. Investeerimisühing on kohustatud viivitamata teavitama inspektsiooni igast märkimisväärsest tehingust oma segavaldusettevõtjast emaettevõtjaga või sellise emaettevõtja tütarettevõtjaga viivitamata.
(4) Investeerimisühing peab looma aruandlusahelad, mis tagavad nõukogu teavitamise kõigist olulistest riskidest ning riskijuhtimise põhimõtetest ja nendega seotud muudatustest.
(5) Investeerimisühing, mille bilansilise ja bilansivälise vara väärtus oli asjaomasele majandusaastale vahetult eelnenud nelja-aastasel ajavahemikul keskmiselt suurem kui 100 miljonit eurot, peab moodustama nõukogu liikmetest koosneva riskikomitee.
(6) Riskikomitee pädevusse kuulub:
1) nõukogu ja juhatuse nõustamine investeerimisühingu olemasoleva ja tulevase üldise riskivalmiduse ja -strateegia alal;
2) järelevalve juhatuse poolt riskistrateegia rakendamise üle vastavalt nõukogu juhistele.
(7) Investeerimisühingu riskistrateegiate ja põhimõtete eest vastutab nõukogu.
(8) Riskikomitee liikmetel peavad olema asjakohased teadmised, ja oskused ning ja asjatundlikkus, et täielikult mõista, juhtida ja jälgida investeerimisühingu riskistrateegiat ja riskivalmidust ning täita käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud ülesandeid.
(9) Investeerimisühingu nõukogule ja riskikomiteele peab olema tagatud juurdepääs investeerimisühingu potentsiaalseid riske puudutavale teabele.“;

18) paragrahvi 82 lõiget 3 täiendatakse punktidega 21–23 järgmises sõnastuses:
„21) sisekontrolli süsteemi toimimise kord, mis peab sisaldama muu hulgas investeerimisühingu usaldusväärset juhtimiskorda ja raamatupidamise sise-eeskirja;
22) tegevuspõhimõtted õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmata jätmise tõttu tekkivate õigusriskide ja nendega seotud muude riskide tuvastamiseks ja maandamiseks või vältimiseks;
23) ülevaade kõigi juhatuse kõigi liikmete ja võtmeisikute individuaalsete töökohustuste kohta, sealhulgas aruandluse ja vastutuse korra üksikasjalikud andmed, samuti käesoleva paragrahvi punktis 3 sätestatud juhtimise korraldusse kaasatud isikud ja nende töökohustused.“;

19) paragrahvi 82 lõike 3 punktis 3 asendatakse sõna „alluvussuhted“ sõnadega „selge organisatsiooniline struktuur ning läbipaistvad ja järjepidevad vastutusalad ning alluvussuhted“;

20) paragrahvi 82 lõiget 3 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses:
„31) juhtide ja võtmeisikute sobivushindamise kord;“;

21) paragrahvi 83 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Investeerimisühingus peab pidevalt toimima sisekontrolli süsteem, mis on proportsionaalne tema tegevuse laadi, ulatuse ja keerukuse astmega ning mis tagab ühingu juhtimise heade tavade järgimise.
(2) Investeerimisühingu sisekontrolli süsteem peab hõlmama kõiki investeerimisühingu juhtimis- ja tegevustasandeid, et tagada ühingu tegevuse tõhusus, finantsaruandluse usaldatavus ning vastavus seadustele ja muudele õigusaktidele, samuti investeerimisühingu juhtimisorganite kinnitatud dokumentidele, sealhulgas tagada otsuste vastuvõtmine usaldusväärse ja asjakohase teabe alusel.
(3) Sisekontrolli süsteem koosneb vastavuskontrollifunktsioonist ning vajaduse korral siseauditi- ja riskikontrolli funktsioonist (edaspidi sisekontrollifunktsioonid). Sisekontrollifunktsioonid peavad olema organisatsiooniliselt sõltumatud ja lahutatud riskide võtmisega seotud tegevustest.
(4) Sisekontrollifunktsioonide täitjad peavad:
1) tagama kõigi oluliste riskide nõuetekohase tuvastamise, ja mõõtmise ning neistja teavitamise;
2) andma tervikliku ülevaate kõigi riskide kohta, millele investeerimisühing on avatud.
(5) Siseauditifunktsiooni ei või kombineerida investeerimisühingu ühegi muu äriliini ega kontrollifunktsiooniga.
(6) Vastavuskontrollifunktsiooni võib kombineerida mõne muu kontrolli tegeva üksuse funktsiooniga, kui see on proportsionaalne investeerimisühingu tegevuse laadi, ulatuse ja keerukuse astmega ega mõjuta vastavuskontrolli tegija sõltumatust ja suutlikkust täita oma ülesandeid.
(7) Täpsemad siseauditi, riski- ja vastavuskontrolli nõuded on sätestatud komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2017/565 artiklites 22–24.“;

22) paragrahv 833 tunnistatakse kehtetuks;

23) paragrahv 1151 tunnistatakse kehtetuks;

24) paragrahvi 117 lõiget 2 täiendatakse punktidega 7 ja 8 järgmises sõnastuses:
„7) Konkurentsiameti otsus koondumiseks loa andmise kohta koondumiseks, kui kohustus selle taotlemiseks tuleneb konkurentsiseadusest, või ühendava investeerimisühingu kinnitus, et ta on taotlenud Konkurentsiametilt koondumiseks luba koondumiseks ning on selle saanud konkurentsiseaduse § 27 lõike 5 alusel;
8) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti otsus välisinvesteeringu loa andmise kohta, kui kohustus selle taotlemiseks tuleneb välisinvesteeringu usaldusväärsuse hindamise seadusest, või ühendava investeerimisühingu kinnitus, et ta on taotlenud Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt luba välisinvesteeringu lõpuleviimiseks ning on selle saanud sama seaduse § 11 lõike 1 kohaselt.“;

25) paragrahvi 117 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:
„(4) Kui ühendatava investeerimisühingu aktsionärid omandavad olulise osaluse ühendavas investeerimisühingus, kohaldatakse osaluse omandamisele käesoleva seaduse §-des 73–78 sätestatut.

(5) Inspektsioon võib teha kohapealset kontrolli ühinemisloa taotluses esitatud asjaolude kontrollimiseks nii ühendatavas kui ka ühendavas ühingus või määrata erinevalt äriseadustiku § 394 lõikes 2 sätestatule audiitori ning nõuda temalt aruande esitamist ühinemislepingu ja ‑aruande kontrollimise kohta.“;

26) paragrahvi 2301 lõike 2 sissejuhatavat lauseosa täiendatakse pärast sõna „järelevalvet” sõnadega „individuaalsel alusel“;

27) paragrahvi 2301 lõike 2 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „emaettevõtja“ sõnadega „ja ükski tema tütarettevõtjatest ei ole krediidiasutus“;

28) paragrahvi 2301 täiendatakse lõigetega 25 ja 26 järgmises sõnastuses:
„(25) Inspektsioon teostab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud konsolideeritud järelevalvet juhul, kui krediidiasutuste seaduse § 137 lõikes 3 ei ole sätestatud teisiti.

(26) Inspektsioon kogub andmeid järelevalve teostamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 435 lõike 2 punkti c alusel, edastab kogutud andmeid Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele ja kasutab neid selleks, et hinnata mitmekesisuse põhimõtete rakendamist.“;

29) paragrahvi 2301 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:
„(10) Inspektsioon arvestab järelevalve teostamisel investeerimisühingu tegevuse iseloomu, keerukust, ulatust ja olulisust ning sellele vastavate riskide hajutamise ja maandamise mehhanismide mõju, riskide geograafilist paiknemist ja investeerimisühingu ärimudelit.“;

30) paragrahvi 235 punktis 22 asendatakse sõna „juhi“ sõnadega „juhi või võtmeisiku“;

31) seadust täiendatakse §-ga 23793 järgmises sõnastuses:
„§ 23793. Ühinemisnõuete rikkumine
(1) Käesoleva seaduse § 116 lõikes 2 sätestatud ühinemisest teavitamise kohustuse rikkumise või ilma eelneva loata tehingu tegeläbiviimise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni kolm protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“.


§ 10. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 11. jaanuaril.



Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, …
Algatab Vabariigi Valitsus a nr

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

November 2025

Krediidiasutuste seaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu seletuskiri (Basel III regulatsioon)

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Krediidiasutuste seaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu (edaspidi eelnõu) peamised muudatused on:
1) nähakse ette nõuded, kuidas krediidiasutused peavad oma tegevuses arvestama keskkonna-, sotsiaalseid ja juhtimisriske (ehk ESG riske);
2) nähakse ette üldised krüptovaradesse investeerimise põhimõtted;
3) sätestada täpsemad nõuded krediidiasutuste ja investeerimisühingute juhtide (nõukogu ja juhatuse liikmete) ja võtmeisikute (näiteks finantsjuhtide) valimisele ja ametisse määramisele;
4) ühtlustatakse erinevate krediidiasutuse ja investeerimisühingu komiteede moodustamise nõudeid ning vähendatakse tingimusi krediidiasutuse sisekontrollile;
5) nähakse ette täpsemad reeglid krediidiasutuste ja valdusettevõtjate ühinemisele ja jagunemisele;
6) sätestatakse nõuded krediidiasutuste ja valdusettevõtjate oluliste varade ja kohustuste ülekandmisele, nii pangandusgrupi sees kui grupi väliselt, ning osaluse omandamisele;
7) sätestatakse alused kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali asutamisele Eestis;
8) nähakse ette nõuded Finantsinspektsiooni juhtidele ja töötajatele, mis muu hulgas puudutavad juhtide valimist, juhtide ja töötajate ametiaja piiranguid ning nõudeid konkureerimisele ja isiklikele investeeringutele.

Muudatuste fookuses on krediidiasutused, valdusettevõtjad ja investeerimisühingud. Eelnõu põhineb krediidiasutuste kapitalinõuete direktiivi muutmisdirektiivil (edaspidi CRD VI1). Seda täiendab omakorda krediidiasutuste kapitalinõuete määruse muutmismäärus (edaspidi CRR III2). Mõlemad eelnimetatud õigusaktid on osa Euroopa Liidus Basel III standardite ülevõtmise paketist, mille ettepanekud avaldas Euroopa Komisjon 2021. aasta sügisel. Baseli standarditega reguleeritakse rahvusvahelisel tasandil pankade tegevuse ja järelevalvega seotud miinimumnõudeid, eesmärgiga harmoneerida pangandusreegleid ning maandada riske. Lisaks tehakse eelnõus muudatusi, mis tulenevad Euroopa Komisjoni tähelepanekutest lähtuvalt CRD V3 ülevõtmisest Eesti õigusesse 2021. aastal.

Eelnõu omab nii koormavat kui ka leevendavat mõju eelkõige Finantsinspektsioonile ja krediidiasutustele. Leevendavate meetmetena kehtestatakse kindel hierarhia Finantsinspektsiooni, Konkurentsiameti ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (edaspidi TTJA) lubade vahel ning vähendatakse krediidiasutuse kohustuslike komiteede arvu.

Muudatuste tulemusel peavad krediidiasutused vaatama üle komiteed ja nende juhtimise korra, samuti nendesse kuuluvate liikmete koosseisu. Samuti peavad krediidiasutused edaspidi võtma juhtimis- ja riskiprotsessides arvesse ESG riske ning hindama krüptovarade riskipositsioone, kui krediidiasutus plaanib neid omandada. Olulisel kohal on ka juhtide ja võtmeisikute vastavuskontrolli nõuded. Eeltoodud nõuete täitmist peab kontrollima Finantsinspektsioon. Organisatsioonisiseselt peab järelevalveasutus viima end kurssi uute nõuete, mis kehtestatakse nende juhtide ja töötajate ametipiirangute suhtes, ning vajadusel muutma juba sõlmitud töölepinguid, et leppida kokku täpsemates ooteaja ja leppetrahvi kohaldamise tingimustes.

Lisaks täiendatakse krediidiasutuste seadust sätetega, millega kaasnevad otsesed mõjud ainult juhul, kui neid otsustatakse rakendada, näiteks krediidiasutuse ühinemine või jagunemine, oluliste varade ja kohustuste ülekandmine, kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali asutamine, oluliste varade võõrandamine, osaluse omandamine. Seejuures peab aga Finantsinspektsioon tagama valmiduse taolistele tehingutele ja otsustele reageerida ning alustada vastavaid menetlusi.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu on koostanud Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonnajuhataja asetäitja Thomas Auväärt ([email protected], 611 3633; keskkonna-, sotsiaalsed ja juhtimisriskid, krüptovarad ning krediidiasutuse komiteed) ja sama osakonna nõunikud Anastasia Nõmmik ([email protected], 5854 5096; Finantsinspektsiooni juhtide ja töötajate piirangud, ühinemine ja jagunemine, kolmandate riikide krediidiasutuste filiaalid, oluliste varade ja kohustuste ülekandmine, audiitori aruande kohustuslikkus ühinemisel ja jagunemisel, parandused seadustes tulenevalt Euroopa Komisjoni ettepanekutest), Mirjam Rannula ([email protected], 5646 7227; olulise osaluse üleandmine, nõuded krediidiasutuse juhtidele) ning Kadri Martin ([email protected], 58851368; CRR liikmesriigi valikud, makrotasandi usaldatavusnormatiivid).

Eelnõu koostamisel tehti koostööd Eesti Panga ja Finantsinspektsiooni esindajatega.

Eelnõu on keeleliselt toimetanud Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna keeletoimetaja Heleri Piip ([email protected], 5303 2849). Eelnõu juriidilist kvaliteeti ja seletuskirja kontrollis Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna nõunik Marge Kaskpeit ([email protected], 5885 1423).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga. Eelnõus esitatud muudatustel puudub otsene seos Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga, sest eelnõu aluseks on Euroopa Liidu õigusaktides (direktiivis ja määruses) sätestatud nõuded (vt seletuskirja 5. peatükk). Direktiivi väljatöötamiseks esitati Eesti seisukohad Vabariigi Valitsusele 16. veebruaril 2022. aastal4 ning kinnitati Riigikogus sama aasta 7. märtsil.5 Direktiivi läbirääkimistel Euroopa Liidu tasandil ning seisukohtade koostamisel võeti arvesse Eesti Panga, Finantsinspektsiooni, turuosaliste ja erialaliitude ettepanekuid.

Kuivõrd hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (edaspidi HÕNTE) § 1 lõike 2 punkti 2 kohaselt ei ole väljatöötamiskavatsus nõutav, kui eelnõu käsitleb Euroopa Liidu õiguse rakendamist ja kui eelnõu aluseks oleva Euroopa Liidu õigusakti eelnõu menetlemisel on sisuliselt lähtutud HÕNTE § 1 lõikes 1 sätestatud nõuetest, siis ei ole antud eelnõu osas tehtud väljatöötamiskavatsust.

Eesti õigusaktid, mida eelnõuga muudetakse, on järgmised:
• krediidiasutuste seadus (edaspidi ka KAS) redaktsioonis RT I, 08.07.2025, 30;
• Finantsinspektsiooni seadus (edaspidi ka FIS) redaktsioonis RT I, 08.07.2025, 28;
• finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadus (edaspidi ka FELS) redaktsioonis RT I, 11.10.2024, 5;
• investeerimisfondide seadus (edaspidi ka IFS) redaktsioonis RT I, 03.12.2024, 20;
• kindlustustegevuse seadus (edaspidi ka KindlTS) redaktsioonis RT I, 03.12.2024, 10;
• konkurentsiseadus (edaspidi ka KonkS) redaktsioonis RT I, 05.07.2025, 20;
• makseasutuste ja e-raha asutuste seadus (edaspidi ka MERAS) redaktsioonis RT I, 08.07.2025, 34;
• rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus (edaspidi ka RahaPTS) redaktsioonis RT I, 14.03.2025, 23;
• väärtpaberituru seadus (edaspidi ka VPTS) redaktsioonis RT I, 10.06.2025, 3.

Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik lihthäälteenamus.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Basel III pakett

2.1.1. Üldine taust

1974. aastal asutas kümme tolle aja juhtriiki (n-ö G-10 riigid) Baseli Pangandusjärelevalve Komitee, et leppida kokku ühtsetes pangandusreeglites ning aidata kaasa nende reeglite rakendamisele rahvusvahelisel tasandil ning pangandusjärelevalve toimimisele. Komitee kiitis 1988. aastal heaks Basel I paketi, mille G-10 riigid võtsid üle oma siseriiklikusse õigusesse 1992. aastal. Esimese paketiga klassifitseeriti pankade varad viite kategooriasse sõltuvalt nende krediidiriskist ning pankasid, mis toimetasid piiriüleselt, kohustati hoidma tagatisena minimaalselt 8 protsenti riskiga kaalutud varasid.

Basel I edasiarenduseks on 2004. aastal avaldatud Basel II pakett, millega võeti kasutusele n-ö kolme samba kontseptsioon:
• I sammas: miinimumkapitalinõuded (erinevate riskinäitajate muutmine tundlikumaks erinevatele turu ja pangasisestele olukordadele ning sise- ja standardiseeritud mudelite kasutuselevõtt miinimumkapitalinõuete arvutamiseks);
• II sammas: järelevalvevolitused (järelevalveasutused said õiguse jälgida, kas pangad on hinnanud oma kapitali adekvaatsust korrektselt ning kas neil on piisavalt kapitali riskide tagamiseks);
• III sammas: turudistsipliin (pankasid kohustati andma teavet nende riskipositsioonide, kapitali adekvaatsuse jms nõuete kohta, et suurendada läbipaistvust ning jagada täpsemat informatsiooni investoritele).6

Kahele Baseli paketile vaatamata tõestas 2008. aastal alguse saanud ülemaailmne majanduskriis, et nõuded, mis puudutasid näiteks finantsvõimenduse määra ja likviidsuspuhvreid, ei olnud piisavad vältimaks pankade maksejõuetust ning taolised puudujäägid mõjutavad otseselt Euroopa Liidu majanduse jätkusuutlikkust ja vastupidavust kriisidele. Majandusraskuste tuules avaldati Basel III pakett juba 2010. aastal, millele on tehtud mitmeid täiendusi. 2016. aastal avalikustas Euroopa Komisjon ettepanekud (n-ö Euroopa Liidu panganduspakett) muutmaks pangandusregulatsiooni ajendatuna möödunud kümnendi majanduskriisist. Ettepanekud kiideti heaks 2019. aastal ning nende koostamisel võeti aluseks nii Baseli Pangandusjärelevalve Komitee paketid (Basel I, II ja III) kui ka Finantsstabiilsusnõukogu standardid. Eelnimetatud paketid ja standardid ei ole iseseisva õigusjõuga õigusaktid, vaid rahvusvaheliste nõuete kogum, mistõttu eeldab nende rakendamine ülevõtmist seadustesse. Seetõttu võttis Euroopa Liit need aluseks panganduspaketi koostamisel ning rakendamiseks kohustati liikmesriike direktiivis sisalduvaid norme üle võtma oma siseriiklikusse õigusesse. Panganduspaketi esimeses osas kokkulepitud muudatusi kajastati õigusaktides CRD V, SRMR II7 ja CRR II8 ning liikmesriigid pidid direktiivist tulenevad muudatused enda õigusesse üle võtma 2020. aasta 28. detsembriks. Eesti õigusesse võeti CRD V üle krediidiasutuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusena9 2021. aasta 12. mail ja muudatused hakkasid kehtima sama aasta 2. juunil.

Käesolev eelnõu väljendab panganduspaketi teises osas kokkulepitud muudatusi, mida kajastavad CRR III ja CRD VI ning mille kohta kasutatakse kokkuvõtvat terminit Basel III, sest 2024. aastal heaks kiidetud muudatused on n-ö osa Basel III paketi lõppmängust või viimasest faasist. Paketi koostamisel palus Euroopa Komisjon esitada liikmesriikidel omapoolsed seisukohad, et ühildada rahvusvahelisi reegleid nii siseturu kui ka liikmesriikide eripärade ja vajadustega. Eesti esitas oma seisukohad Euroopa Komisjoni ettepanekute kohta 2022. aasta veebruaris.10 CRD VI muudatused peavad liikmesriigid võtma oma õigusesse üle hiljemalt 2026. aasta 11. jaanuariks. CRR III muudatused hakkasid kehtima kahes jaos 2024. aasta 9. juulist ja 2025. aasta 1. jaanuarist.

2.1.2. Eelnõuga kaasnevad peamised muudatused

(i) CRR III muudatused

CRR III kui otsekohalduv määrus ei vaja Eesti õigusesse eraldi ülevõtmist. Samas avaldab pangandusmäärus pangandussektorile olulist mõju, sest see:
1) piirab omavahendite nõuete arvutamist sisemudeli meetodi alusel, korrigeerides seejuures standardmeetodite parameetreid lähtuvalt riskitundlikkusest;
2) sätestab panga sisemudelite alusel arvutatavate omavahendite nõuete alampiiriks ehk minimaalseks väljundmääraks 72,5 protsenti omavahendite nõudest, mida kohaldataks standardmeetodi kasutamise korral;
3) võtab kasutusele uue operatsiooniriski raamistiku, et käsitleda paremini pangasiseste protsesside, inimtegevuse ja süsteemide ebaadekvaatsest toimimisest või mittetoimimisest või väliste sündmuste kahju saamise riski.

Hoolimata sellest, et CRR-d ei tule Eesti õigusesse üle võtta, tuleb eelnõu koostajate hinnangul KAS-is siiski täpsustada Eesti Panga ja Finantsinspektsiooni vahelist infovahetust lähtuvalt CRR III artiklitest 124 ja 164, mis puudutavad kinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud riskipositsioonide ja tagatiste hindamist. Kuigi artikli 124 sõnastust on muudetud tervikuna detailsemaks, ei sätesta määrus, kas riskipositsioonide kohaldamise ja hindamise eest vastutab mikro- või makrofinantsjärelevalve asutus. Vastava asutuse määramise kohustus on jäetud liikmesriikidele. Eestis teostab makrofinantsjärelevalvet Eesti Pank ning mikrofinantsjärelevalve eest vastutavaks asutuseks on Finantsinspektsioon. Status quo säilitamise eesmärgil on kõige mõistlikum jätta artiklite 124 ja 164 eest vastutavaks asutuseks Eesti Pank, kuid nende sätete tõhus rakendamine eeldab ligipääsu laenulepingutega seotud andmetele ning pädevusi pankade poolt aktsepteeritava kinnisvara tagatiste hindamise ja arvestamise metoodika kohta, mille kohta kogub teavet ja haldab Finantsinspektsioon. Seega põrkuvad omavahel makrofinantsjärelevalve teostamise meetmed ja mikrofinantsjärelevalve käigus kogutud ja kättesaadavaks tehtud teave.

CRR artiklid 124 ja 164 kohustavad määratud asutust:
• rakendama riskipositsioone ühetaoliselt kõikidele, mitte üksikutele pankadele;
• teavitama kümme tööpäeva enne riskipositsioonide kehtestamise otsuse tegemist meetme rakendamise kavatsusest Euroopa Keskpanka (edaspidi ka EKP), kaaluma EKP võimalikku negatiivset tagasisidet kavatsusele ning otsustama, kas ta jätkab riskipositsioonide rakendamise menetlusega;
• teavitama Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust (edaspidi ka EBA) ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu (edaspidi ka ESRB) riskikaaludest ja kriteeriumitest.

Pädevaks asutuseks määramise küsimuses pidas Rahandusministeerium kolmepoolseid läbirääkimisi Eesti Panga ja Finantsinspektsiooniga. Järgnevalt on välja toodud kaalutlused, mida Rahandusministeerium on analüüsinud lähtuvalt mõlema asutuse rollist, pädevustest ning suhestumisest artiklitega 124 ja 164.

Tabel 1. Rahandusministeeriumi kaalutlused CRR III artiklite 124 ja 164 alusel pädeva asutuse määramisel.

Asutus
Eesti Pank
Finantsinspektsioon
Soodustavad tingimused
• omab finantsstabiilsusest laia vaadet;
• makrofinantsjärelevalve meetmete rakendamise kogemus;
• Euroopa Liidu tasandil meetmete kooskõlastamise ja protseduuride järgimise kogemus;
• Eesti seadusandluses ja institutsionaalsetes põhimõtetes ei kaasne olulisi muudatusi.
• omab ligipääsu laenulepingutega seotud andmetele;
• pädevus pankade poolse või pankade poolt aktsepteeritava kinnisvara tagatise hindamise ja metoodika üle;
• EKP Ühtse järelevalvemehhanismi koostöökogemus.
Väljakutsed
• puudub ligipääs ja pädevus laenulepingutega seotud andmetele ning kinnisvara tagatise hindamise ja arvestamise metoodikale;
• rakendamiseks tuleb sätestada Eesti Panga ja Finantsinspektsiooni vaheline koordineerimise ja teabevahetuse reeglid
• ei oma makrofinantsjärelevalve vaadet ja riskipilti kogu kinnisvaraturust;
• huvide konflikti tekkimise oht, kui Finantsinspektsioon kehtestab turuüleselt riskikaalud ja kriteeriumid ning kontrollib nende täitmist;
• rakendamiseks tuleb sätestada Eesti Panga ja Finantsinspektsiooni vaheline koordineerimise ja teabevahetuse reeglid;
• Eesti seadusandluses ja institutsionaalsetes põhimõtetes kaasnevad olulised muudatused.

Läbirääkimiste käigus jõudsid Rahandusministeerium, Eesti Pank ja Finantsinspektsioon kokkuleppele, et senise õigusraamistiku muutmine vaid seetõttu, et kaks asutust peavad omavahel hakkama rohkem informatsiooni vahetama, ei ole proportsioonis artiklites 124 ja 164 sätestatuga. Kuivõrd Eesti Pank juba teostab makrofinantsjärelevalvet ning omab kõige paremat ülevaadet Eesti kinnisvaraturust, lepiti kokku, et riskipositsioonide kehtestamise pädevus jääb Eesti Pangale ning Finantsinspektsioon peab omapoolse teabega toetama keskpanga tööd. CRR III muudatuste ülevõtmiseks muudetakse KAS §-i 854.

Minimaalse väljundmääraga (ingl. k. output floor) piiratakse kapitali ülemäärase vähendamise riski, mis võib tuleneda krediidiasutuse sisemudelit kasutamisest omavahendite nõuete arvutamisel. Juhul, kui krediidiasutus kasutab standardmeetodi asemel sisemudelit, kehtestatakse tema sisemudeli alusel arvutatavate omavahendite nõuete alampiiriks 72,5 protsenti. Sel viisil minimeerib minimaalne väljundmäär omavahendite nõuete põhjendamatud varieerumist ning ühtlustab piire, mille toimes võivad sisemudeleid rakendavad krediidiasutused toimetada (vt sisemudeli ja standardmeetodi võrdlust KAS § 71 lõigete 61 ja 62 lisamise selgituste juures). Piiriüleste pangagruppide puhul kohaldatakse minimaalset väljundmäära nii emapanga (konsolideerimisgrupi tasandil) kui ka iga tütarettevõtja tasandil.

Joonis 1. Riskiga kaalutud vaade standardmeetodi ja sisemudeli võrdlus11



CRR artikkel 465 annab liikmesriikidele võimaluse lubada minimaalse väljundmäära kohaldamise üleminekuperioodil madalamate riskikaalude määramist elamukinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud riskipositsioonidele. Selle valiku eesmärk on anda rohkem aega riikidele, kus riskikaalud on väikesed, et need riigid jõuaksid minimaalse väljundmäära nõudega kohaneda. Eesti Panga ja Finantsinspektsiooniga ning piirkonna riikidega konsulteerimise tulemusel, otsustasid eelnõu ettevalmistajad Eestis liikmesriigi valikut mitte kasutada. Selle valiku rakendamine võimaldanuks eluasemelaenude riskikaalu (elamukinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud riskipositsiooni) ajutiselt väga madalale tuua, mis ei ole aga riskidega kooskõlas ja ei suudaks majanduse rahastamisele omada positiivset mõju oma ajutise iseloomu tõttu. Kuivõrd siinses piirkonnas on riskikaalud pangandussektoris juba praegu konservatiivsel tasemel, siis ei ole ajutine riskikaalude madalamale seadmine põhjendatud.

Minimaalse väljundimääraga seotud muudatused kajastuvad KAS §-de 8648, 8649 ja 1042 muudatustes.

(ii) CRD VI muudatused

Esimene muudatus, mis kaasneb CRD VI-ga, on järelevalveasutuste juhtide ametiajale maksimumaja sätestamine, milleks on artikli 4a kohaselt 14 aastat. Piirangu eesmärk on tagada järelevalveasutuste iseseisvus ja objektiivsus. Ametiaja kogupikkust hakatakse arvestama ametilepingute suhtes, mis on sõlmitud alates 2026. aasta 11. jaanuarist (CRD VI ülevõtmise tähtaeg liikmesriikidele) ning juba ametis oldud aega selle perioodi sisse ei arvestata. Lisaks seab direktiiv täiendavalt piiranguid juhtide ja töötajate edasiliikumisele finantsturu osaliste ja finantsjärelevalve subjektide juurde peale töö- või ametiaja lõppemist järelevalveasutuse juures, et vältida huvide konflikti ja nn pöördukse (ingl. k. revolving doors) efekti. Juhtide ja töötajate edasiliikumist erasektorisse ei keelata ära, kuid finantsjärelevalve asutusele antakse õigus rakendada töö- või ametisuhte lõpetanud isiku suhtes ooteaega, mis on võrreldav töölepinguseaduse (edaspidi ka TLS) §-s 23 kirjeldatud konkurentsipiiranguga. Sõltuvalt isiku varasemast ametipositsioonist järelevalveasutuses (töötaja või juhatuse liige) on ooteaeg vähemalt kuue või 12 kuu pikkune ning selle aja jooksul ei või isik alustada töötamist finantsjärelevalve subjekti või finantsturuosalise juures. Ooteaega on võimalik teatud tingimustel lühendada ning ooteajal viibimise eest peab töötajale ja juhatuse liikmele maksma hüvitist. Ooteaega ei kohaldata selliste töötajate suhtes, kes ei puutunud Finantsinspektsioonis töötades kokku järelevalvemenetlustega või kes liiguvad edasi tööle teise valdkonda või avalikku sektorisse. Lisaks eelnevale keelab direktiiv finantsjärelevalveasutuse töötajatel ja juhatuse liikmetel omada aktsiaid, osakuid jms finantsinstrumente, kui need on välja andnud finantsjärelevalve subjekt või temaga seotud ettevõtja, ning nendega kaubelda.

Artikli 4a ülevõtmiseks muudetakse FIS-i ning Rahandusministri 8. oktoobri 2021. a määrust nr 86 ,,Finantsinspektsiooni seaduse alusel varaliste kohustuste ja väärtpaberite omamise kohta andmete esitamise vormi kehtestamine“12.

Teine teema, millele märkimisväärne osa direktiivist keskendub, on kolmanda riigi krediidiasutuste filiaalid ning nende asutamise tingimused liikmesriikides. 2023. aastal tegutses Euroopa Liidu liikmesriikides kokku 105 kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali.13 Nendest 16 filiaali varade maht jäi vahemikku 10–30 miljardit eurot, mis kujutab märkimisväärset riski nii liidu kui ka liimesriikide finantsstabiilsusele, sest puuduvad harmoniseerivad reeglid taoliste filiaalide tegevuse reguleerimiseks ning nende tegevus allub vaid vastavate liikmesriikide siseriiklikule õigusele. CRD VI-ga harmoniseeritakse kolmandate riikide krediidiasutuste filiaalide suhtes kohaldatavaid turule sisenemise ja asutamise nõudeid.

CRD VI artikli 48a lõige 4 jätab liikmesriikidele valikukoha oma kehtivate siseriiklike normide rakendamiseks taoliste filiaalide suhtes, mis on vähemalt Eesti kontekstis rangemad, kui direktiiv sätestab. Kolmandate riikide krediidiasutuse filiaali käsitlevad sätted on artiklid 21c ja 48–48l. Rahandusministeerium on valikukoha rakendamise osas konsulteerinud Finantsinspektsiooniga ja otsustanud, et kolmandate riikide krediidiasutustele ei kohaldata samu nõudeid, mida n-ö tavapankadele. Seetõttu täiendatakse KAS-i 81. peatükiga, mis reguleerib spetsiifiliselt filiaali asutamise tingimusi. Eelnõu koostajad leiavad, et leebemate nõuete kohaldamine kolmandate riikide krediidiasutustele aitab vähendada turule sisenemise takistusi, sest ainuüksi tavalise krediidiasutuse tegevusloa taotlemiseks kulub Eestis ligi üks aasta. Taotlusprotsessi käigus viib Finantsinspektsioon läbi põhjaliku krediidiasutuse ärimudeli ja tegevuste analüüsi, hindab varade ja kapitali adekvaatsust ning juhatajate ja töötajate sobivust. Olukorras, kus kolmandas riigis on krediidiasutusele juba tegevusluba antud ning selline krediidiasutus soovib siin oma filiaali asutada, peaksid tegevuse alustamisele eelnevad formaalsused olema proportsionaalsed filiaali olemusega, sest filiaal ei ole iseseisev juriidiline isik (äriseadustiku (edaspidi ka ÄS) § 384 lõige 2) nagu on krediidiasutus, vaid tema asutanud ettevõtja haruosakond teises riigis. Kuigi filiaal võib pakkuda samu tooteid või teenuseid, mida pank, on ei ole filiaal oma tegevuses iseseisev, sest tal puudub kontrollorgan (nõukogu) ning tema äritegevus on liidetud peakontori ja emaettevõtja äritegevusega. Kuivõrd tegu on Eesti pangandusõiguses uue regulatsiooniga, ei saa eelnõu koostamise hetkeks täpselt hinnata, kui kaua võiks kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali tegevusloa taotlemine aega võtta.

Uute turuosaliste tulemine Eesti pangandusturule toob kaasa konkurentsi suurenemise, mis omakorda omab positiivset mõju tarbijatele, majandusele ning ka konkurentidele. Tarbijate perspektiivist suureneb turul pakutavate teenuste maht ja odavnevad nende hinnad. Samuti võib laenude kättesaadavus paraneda ning klientide hoidmiseks püüavad krediidiasutused pakkuda tarbijatele paremaid tingimusi või hüvesid. Riigi seisukohalt on filiaali asutamisega seotud suurimaks kasuteguriks suurem maksutulu. Kuigi filiaalide maksustamisele kohaldatakse nende asutaja ettevõtja riigi maksunorme, arvatakse tulumaksuseaduse § 53 lõigete 1 ja 4 kohaselt filiaali kasumist, mille filiaal viib välja peakontorisse või emaettevõtjasse, maha tulumaks. Finantsinspektsiooni andmetel on Eestis asutanud oma filiaali viis Euroopa Liidus liikmesriigi krediidiasutust.14 Kolmanda riigi krediidiasutuse filiaale ega esindusi seni Eestis asutatud ei ole. Maksu- ja Tolliameti 2024. aasta IV kvartali statistika kohaselt maksid eelnimetatud filiaalid riiklikke makse vahemikes 42 919 kuni 5 379 989 eurot.15 Krediidiasutuste filiaalide poolt maksustatav tulu on kordades väiksem kui Eesti krediidiasutustel, kuid tuues siia paralleeli Rahandusministeeriumi 2025. aasta eelarvega, saaks eelnimetatud filiaalidelt maksudena laekunud summadest katta ära näiteks Audiitorkogu järelevalvenõukogu toetuse (42 750 eurot) või rahatarga riigi programmi tööjõukulud (4 955 624 eurot).16 Eelnõu koostajad ei prognoosi, et peale filiaale käsitleva regulatsiooni vastuvõtmist tõuseks kolmandate riikide krediidiasutuste filiaalide asutamine hüppeliselt, kuid selleks hetkeks, kui mõni krediidiasutus soovib vastavat filiaali siin asutada, peab õigusraam olema valmis ja toetav, sest nagu eelpool illustreeritud, saab filiaalide poolt teenitud kasumi arvelt maksudeks makstud summast katta nii mõnegi riigieelarve kulu. Lisaks suurendab filiaalide asutamine konkurentsi Eesti pangandusturul, tõstab turu atraktiivsust ning parandab tarbijatele pakutavate finantstoodete ja -teenuste mahtu ning tingimusi.

Peamised erisused tavaliste krediidiasutuste ja filiaalide vahel, on pädevate asutuste kohustus liigitada ja kvalifitseerida filiaali sõltuvalt tema riskantsusest, aruanded, mida filiaal peab esitama oma kolmanda riigi peakontori kohta ning Finantsinspektsiooni õigus nõuda kolmanda riigi krediidiasutuselt tütarettevõtja asutamist, kui Eestis asutatud filiaali varade mahud või tegevus on suurenenud sellisel määral, et direktiivi alusel lubatud leebemate nõuete kohaldamine ei ole proportsioonis enam filiaali olulisusega. Kuigi seadusega on võetud üle direktiivis sätestatud miinimumnõuded, on näiteks aruandlust, raamatupidamist, tagatiskapitali, likviidsust ja süsteemset olulisust puudutavates teemades jäetud Finantsinspektsioonile õigus sätestada täiendavaid nõudeid või vastavaid nõudeid vähendada, kui see on vajalik filiaali äritegevuse kohta parema ülevaate saamiseks või esinevad asjaolud, mis tõstatavad vajaduse sekkuda rangemalt filiaali juhtimisega seonduvasse, et vältida selle maksejõuetust. Järgneva tabeliga illustreeritakse krediidiasutuste ja kolmandate riikide krediidiasutuste filiaalide suhtes sätestatud nõuete ühisusi ja erisusi.

Tabel 2. Krediidiasutuste ja kolmandate riikide krediidiasutuste filiaalide suhtes kohaldatavate sätete võrdlus.

Kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal
Nõue
Eesti krediidiasutus (n-ö tavapank)
JAH (§ 21)
Tegevusluba
JAH (§ 13)
Tagatiskapital, sõltuvalt filiaali liigitusest 2,5% või 0,5% keskmistest kohustustest, kuid min. vastavalt 10 või 5 miljonit eurot (§ 952 lõiked 1 ja 2)
Kapital
Aktsiakapital, minimaalselt 5 miljonit eurot (§ 35 lõige 1)
Sõltuvalt filiaali liigitusest kohustus järgida CRR-is sätestatut või omama 30 päeva jagu koormamata ja likviidset vara väljavoolu katmiseks.
Likviidsus
Kohustus tagada likviidsus igal ajal (§ 80 lõige 1) ja järgida CRR-is sätestatut
JAH (§ 953)
Aruandlus
JAH (§-d 91, 92, 922, 923, 93)
JAH (§ 953)
Raamatupidamine
JAH (§-d 63, 71, 91)
Min. kaks juhatajat ja sõltuvalt Finantsinspektsiooni otsusest kohalik juhtkomitee (§ 953 lõiked 1 ja 3)
Juhtimine
Juhatus (min. kolm liiget) ja nõukogu (min. viis liiget)(§ 48 lõige 1, § 52 lõige 1 ja § 56 lõige 1
JAH (§ 953 lõiked 1 ja 2)
Tingimused juhtide sobivusele
JAH (§ 48)
JAH (§ 951 lõiked 1–3)
Liigitamine klassi
EI
JAH (§ 951 lõige 4)
Kvalifitseerimine
EI
JAH (§ 954)
Tütarettevõtja asutamine
EI
JAH (§ 955)
Süsteemne olulisus
JAH (§-d 8647 ja 8648)

Olulisel kohal direktiivis on krediidiasutuste ühinemise ja jagunemise, oluliste varade ja kohustuste ülekandmise ning oluliste varade võõrandamise teemade harmoniseerimine. Seni on liikmesriikidel olnud nendes teemades teatav reguleerimisvabadus tingimusel, et kooskõla üldiste Euroopa Liidu ühinguõigust reguleerivate õigusaktidega on tagatud. CRD VI-ga võetakse samm harmoniseerimise suunas, sest erinevad tavad ja nõuded liikmesriigiti komplitseerivad vastavate tegevuste läbiviimist.

Direktiiv reguleerib osaluse omandamist olukorras, kus omandajaks on finantsinstitutsioon ning artikli 21a lõike 1 kohaldamisalasse kuuluv finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja17. KAS-i tähenduses on tegemist krediidiasutusega ning § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtjaga. Nimetatud ettevõtjatel on kohustus teavitada Finantsinspektsiooni osaluse omandamisest ning inspektsioon viib läbi sobivushindamise. Kehtiv KAS reguleerib küll osaluse omandamist krediidiasutuses, ent puuduvad sätted, mis normeeriksid olukorda, kus krediidiasutus, või KAS § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ise omandab osaluse. Direktiivi üle võtmiseks selles osas täiendatakse KAS-i peatükiga 31.

Selleks, et krediidiasutus saaks ühineda või jaguneda, peab ühinemine ja jagunemine vastama teatud kriteeriumitele. Kui krediidiasutuse tegevus ei vasta vähemalt ühele esitatud kriteeriumile vastavast alaliigist, ei ole direktiivi mõistes tegemist ühinemise või jagunemisega ning ei kuulu pädeva asutuse poolt heakskiitmisele. Ühinev või jagunev krediidiasutus peab teavitama oma tegevusest pädevat asutust ning esitama vastava kavandi. Seejärel hindab pädev asutus, kas ühinemine või jagunemine on kooskõlas hindamiskriteeriumitega, kas esineb muid vastuolusid või riske. Juhul, kui kõik tingimused on täidetud, annab pädev asutus oma heakskiidu. Heakskiitmist ei pea taotlema ühingud, kes kuuluvad samasse krediidiasutuse konsolideerimisgruppi. CRD VI seab liikmesriikidele kohustuse sätestada sanktsiooninorm ühinemisest või jagunemisest mitte teavitamise puhul ning annab vabaduse ise määrata, milliseid dokumente ja informatsiooni võib pädev asutus nõuda ühinevalt või jagunevalt ühingult.

Kõrvutades direktiivi ühinemiste ja jagunemiste artikleid 27h–27l KAS-i 6. peatükis sätestatud ühinemise ja jagunemise sätetega, selgub tugev kontrast CRD VI leebete nõuete ning KAS-i loakohustuse vahel. Nimelt seab Eesti õigus eelduseks, et krediidiasutuse ühinemiseks ja jagunemiseks tuleb saada Finantsinspektsioonilt vastav luba, mitte heakskiit, ning ühinemiseks või jagunemiseks peavad olema täidetud kindlad tingimused. Samuti ei näe KAS ette erisusi samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate üksustele erinevaid menetlusreegleid, kui ühinemine või jagunemine toimub grupisiseselt. Direktiivis ja KAS-is sätestatud ühinemis- ja jagunemisreeglite erisust väljendab järgnev tabel.

Tabel 3. Ühinemiste ja jagunemiste nõuded krediidiasutuste seaduses ja CRD VI-s*

Nõue/piirang/kriteerium
CRD VI
KAS
Teavitamiskohustus
+
+
Loa taotlemise kohustus
–
+
Eeltingimused ühinemisele/jagunemisele
+
–
Eeltingimused ühinemises/jagunemises osalevatele pooltele
–
+
Audiitori määramine pädeva asutuse poolt ja audiitori aruande koostamise kohustus
–
+
Ühinemise/jagunemise hindamine pädeva asutuse poolt
+
+
Pädeva asutuse õigus keelduda ühinemise/jagunemise heaskiitmisest/ loa andmisest
+
+
Erisused grupisisestele ühinemistele/jagunemistele
+
–
Pädeva asutuse õigus kohustada jagunevat krediidiasutust taotlema jagunemisluba
–
+
Pädeva asutuse õigus sätestada kõrvaltingimusi ühinemise/jagunemise läbiviimisele
+
+
Pädeva asutuse kohustus teha koostööd rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise eest vastutava asutusega
+
–
Avalikkuse teavitamise kohustus
–
+

*Sinisega märgitud lahtrid ilmestavad ühinemise ja jagunemise sätete erisusi Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktide vahel.

Eelnõu koostajate hinnangul on ebamõistlik muuta kehtivat ühinemiste ja jagunemiste süsteemi direktiivile sarnaselt lihtsaks ja primitiivseks, sest juba haldusmenetluse põhimõtteid arvestades on vastuoluline lubada Finantsinspektsioonil anda ühinevale krediidiasutusele või investeerimisühingule õiguslikult mittesiduv ja pigem soovitusliku iseloomuga heakskiit, mida artikli 27i lõige 9 lubab teha ka vaikimisi. Asjaolu, et CRD VI näeb ette kergemad nõuded võrreldes KAS-iga, ei õigusta eelnõu koostajate hinnangul juba kehtiva ja toimiva süsteemi ulatuslikku muutmist, sest olemuslikult ei ole regulatsioonide vahelised erisused piisavalt suured, et muuta kehtivate seaduste loogikat. Veel enam, põhjusel, et direktiivis sätestatu on miinimum, on liikmesriikidel õigus sätestada siseriiklikult rangemad nõuded niikaua, kui CRD VI-s sätestatud miinimum on täidetud ning rangemad nõuded on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Seetõttu täiendatakse KAS-i 6. peatükki ning muudetakse KonkS-i, FELS-i ja RahaPTS-i.

Oluliste varade ja kohustuste ülekandmist reguleerib CRD VI-s artikkel 27f. Oma olemuselt sarnaneb ülekandmine kõige enam ühinemisele ja jagunemisele, sest üldistatult seisneb mõlema tehingu põhimõte selles, et varad ja kohustused liiguvad ühest ühingust teise. Erinevalt ühinemisest ja jagunemisest ei eelda artikkel 27f, et finantsjärelevalve asutus sekkuks otseselt ja aktiivselt ülekandmisesse, vajalik on vaid eelnev teavitus. Varade ja kohustuste ülekandmist kvalifitseeritakse oluliseks, kui tehing moodustab krediidiasutuse või valdusettevõtja koguvaradest või -kohustustest vähemalt kümme protsenti või 15 protsenti, kui ülekandmises osalevad samasse konsolideerimisgruppi kuuluvad krediidiasutused või valdusettevõtjad. Tulenevalt oma tegevuse sarnasusest ühinemistele ja jagunemistele, täiendatakse KAS-i 6. peatükki sellekohase jao ja paragrahviga.

ÜRO ja Euroopa Komisjoni poolt juhitavad kliimaneutraalsuse ja kestliku majandusele ülemineku algatused (eelkõige Pariisi kokkulepe ja Euroopa roheline kokkulepe) ei jäta puutumata ka finantssektorit, sest keskkonna halvenemise ja elurikkuse kadumisest tulenevad probleemid mõjutavad majandust tervikuna ja seeläbi ka finantsturgude stabiilsust. Keskkonnaalaste mõjude hindamine ei ole lineaarne ja stoiline protsess, samuti ei ole võimalik ühel ajahetkel siduvalt ette näha kõiki riskikohti ning nende tekkimise situatsioone. Kuivõrd krediidiasutused on kahjude hajutamiseks seadnud riskipositsioone erinevates sektorites, avaldavad näiteks põllumajanduses või kaevanduses aset leidvad kliimamuutustest tulenevad mõjud (üleujutused, maastikupõlengud, erosioon vms) otsesest efekti krediidiasutuste riskide juhtimisele ja seeläbi ka kasumile ning liikmesriikide finantsstabiilsusele. Võimalike kliimamõjutuste paremaks juhtimiseks ja prognoosimiseks kohustab CRD VI krediidiasutusi hindama keskkonna-, sotsiaalseid ja juhtimisalaseid riske (edaspidi ka ESG) nii lühikeses, keskmises kui ka pikas perspektiivis. Selleks peavad krediidiasutused vaatama üle oma sisemised protsessid, riskijuhtimise-, juhtimise- ja tasustamispõhimõtted, seadma keskkonnaalaseid eesmärke ning tagama nende täitmise.

Olulise teemana käsitleb CRD VI ka krediidiasutuste, investeerimisühingute ning artikli 21a lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvate valdusettevõtjate juhtidele ja võtmeisikutele esitatavaid nõudeid. Kehtivad KAS ja VPTS reguleerivad teemat juba arvestatavas ulatuses, ent direktiiv toob endaga kaasa teatud muudatuste tegemise vajaduse. Direktiiviga sätestatakse lähenemine, mida iseloomustavad kolm kriteeriumi:
1) juhtide ja võtmeisikute nõuetele vastavuse peab tagama ning sobivushindamise läbi viima krediidiasutus, valdusettevõtja või investeerimisühing ise,
2) krediidiasutus, valdusettevõtja või investeerimisühing peab Finantsinspektsiooni teavitama juhi või võtmeisiku valimisest ning
3) Finantsinspektsioon viib läbi enda sobivushindamise menetluse.

Lisaks eelnimetatud mahukamatele teemadele, teeb CRD VI minimaalsemaid korrektuure sätetes, mis käsitlevaid järgnevaid teemasid:
1) finatsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja heakskiitmise kohustusest vabastamine;
2) minimaalse kapitali taseme vastavus;
3) krüptovaraga seotud riskipositsioonide juhtimine;
4) puhvrid ja makronõuded.

2.2. Pangandusregulatsiooni parandused

2.2.1. Üldine taust

2016. aasta novembris avaldas Euroopa Komisjon omapoolsed ettepanekud panganduspaketi muutmiseks. Paketi juured ulatusid 2008. aastasse, mil ülemaailmse majanduskriisi tulemusena alustas Euroopa Liit finants- ja pangandussüsteemi puudutavate regulatsioonide reformimist, et tugevdada Euroopa vastupidavust uutele kriisidele ning tagada nende jätkusuutlikkus. Kuigi alates 2009. aastast on vastu võetud mitukümmend finantssektori keskset õigusakti, leiti, et adresseerimata on jäänud veel rida teemasid.

Spetsiifiliselt pangandusdirektiivi vaatest keskendus pakett järgmistele teemadele:
1) pankade juhtimise ja juhtide tasustamise nõuded;
2) finantsvaldusettevõtjate ja segafinantsvaldusettevõtjate heakskiitmine;
3) sisemise kapitali adekvaatsuse tagamise nõuded;
4) pankade omavahendite ja kõlblike kohustuste nõuded;
5) lepinguliste kohustuste peatamise muutmine;
6) makrofinantsjärelevalvele.

Krediidiasutuse juhtidega seotud nõuete ja tingimuste ülevaatamise tulemusena kohustati direktiiviga krediidiasutusi rakendama sooneutraalset tasustamispoliitikat ja vähendati tasustamisega seotud aruandlust, kui juhi aastatasud ei ületa 50 000 eurot või tegemist on väikese ja mittekeeruka krediidiasutusega. Samuti hõlmati tasustamisnõuetega seotud subjektide ringi lisaks juhatuse liikmetele ka nõukogu.

Liikmesriigis või mujal Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsev finantsvaldusettevõtjal (ingl. k. ,,financial holding company“) ja segafinantsvaldusettevõtjal (ingl. k. ,,mixed financial holding company“) on kohustus taotleda liikmesriigi pädevalt asutuselt heakskiitmist, kui selle liikmesriigi, milles ta tegutseb, pädev asutus, teostab tema üle konsolideeritud järelevalvet. Finantsvaldusettevõtja on finantseerimisasutus, kelle tütarettevõtjatest vähemalt üks on krediidiasutus ja ülejäänud tütarettevõtjad või enamik neist on kas krediidi- või finantseerimisasutused või abiettevõtjad. Seega ei ole finantsvaldusettevõtja ise krediidiasutus, aga mõni tema tütarettevõtjatest võib olla krediidiasutus. Segafinantsvaldusettevõtjana mõistetakse emaettevõtjat, kes ise ei ole krediidiasutus, kindlustusandja ega investeerimisühing, kuid kelle tütarettevõtjatest vähemalt üks on Eestis või Euroopa liidus asutatud krediidiasutus, kindlustusandja või investeerimisühing ning kes koos oma tütarettevõtjate ja teiste ettevõtjatega moodustab finantskonglomeraadi ehk grupi või allgrupi, mis koosneb ettevõtjatest, mis tegutsevad paralleelselt pangandus-, investeerimis- ja kindlustussektoris.

Järelevalveks konsolideeritud alusel peetakse usaldatavusnormatiivide arvestamist ema- ja tütarettevõtja suhtes selliselt, nagu nad oleks üks üksus. Sellele vastandub järelevalve teostamine allkonsolideeritud alusel, kus usaldatavusnormatiive arvestatakse emaettevõtjana tegutseva krediidiasutuse, finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja (välja arvatud üksuste alagrupi) konsolideeritud olukorra alusel või sellise emaettevõtjana tegutseva krediidiasutuse, finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja konsolideeritud olukorra alusel, kes ei ole kõrgeima tasandi emaettevõtjana tegutsev krediidiasutus, finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja. Finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja kohta kasutatakse ühist nimetajat valdusettevõtja (ingl.k. ,,holding company“). Eelnõu koostajatele teadaolevalt on Eesti pangandussektoris kaks finantsvaldusettevõtjat (Luminor Holding AS ja LHV Group AS).

Joonis 2. Järelevalve konsolideeritud ja allkonsolideeritud alusel (lihtsustatult)



Valdusettevõtja heakskiitmine on sisuliselt haldusaktiga nõusoleku andmine taolise ettevõtja tegutsemiseks liikmesriigiks, kui pädev asutus teostab sellise ettevõtja üle konsolideeritud järelevalvet. Pädeva asutuse heakskiit on võrreldav tegevusloaga, sest selle saamiseks peab finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja esitama vastava taotluse ning pädev asutus seda hindama. Kehtiv seadus18 näeb ette viis tingimust, mis kõik peavad olema täidetud selleks, et ettevõtja suhtes ei kohaldataks heakskiitmise nõuet.19 Kui vastavad tingimused on täidetud, siis ei teosta pädev asutus tema suhtes järelevalvet.

Krediidiasutuse maksejõuetuse ennetamiseks täpsustati direktiiviga pädevate asutuste õigust peatada lepinguliste kohustuste täitmine ehk maksete tegemine olukorras, kus pank on maksejõuetu või tõenäoliselt muutub maksejõuetuks ning peatamine aitab ära hoida krediidiasutuse maksejõuetust, et vältida tema finantsolukorra süvenevat halvenemist.

Eesti seadustes kajastasid vastavaid teemasid muudatused KAS-is, FELS-is, FIS-is, VPTS-is, IFS-is, Riigikontrolli seaduses ja Tagatisfondi seaduses.

2024. aasta kevadel pöördus Euroopa Komisjon Rahandusministeeriumi poole, olles tuvastanud mõned puudujäägid CRD V ülevõtmises. Direktiivi ülevõtmise kontroll algatati vahetult enne Basel III paketi vastuvõtmist, et liikmesriigid saaksid ühe siseriikliku menetluse või eelnõuga viia siseriikliku õiguse kooskõlla Euroopa Liidu õigusega. Pärast diskusiooni Komisjoniga ning analüüsi leidsid eelnõu koostajad, et nii mõneski kohas on vaja kehtivat regulatsiooni parandada. Kuivõrd CRD VI-ga kaasnevad muudatused on niikuinii vaja Eesti õigusesse vaja üle võtta, leiti, et kõige otstarbekam on kaks tegevust ühendada ühte eelnõusse, et vähendada halduskoormust ja menetluste mahtu. Eelnõuga muudetakse kehtivat õigust ning viiakse sisse vastavad parandused.

2.2.2. Eelnõuga kaasnevad peamised muudatused

Puudujäägid, mida komisjon kontrolli käigus tuvastas, varieerusid ristviidete parandamisest kuni ülevõtmata lõigeteni. Artiklid, millele enim tähelepanu pöörati, olid 21a (finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja heakskiitmine, vt seletuskirja punkti 2.2.1.), 21b (kolmanda riigi konsolideerimisgrupi krediidiasutuse tegevuse aluseid), 111, 113 ja 117 (konsolideeritud järelevavle ja ühisotsustusmenetlus kapitali adekvaatsuse ja likviidsuse tagamisel) ning 133 (kapitalipuhvrite nõuded).

Valdusettevõtjate heakskiitmise puhul täiendatakse KAS §-i 137 lõigetega 9 ja 10, mis mõlemad reguleerivad Finantsinspektsiooni koostöökohustust. Esimesel juhul peab Finantsinspektsioon ära ootama EBA otsuse ja tegema sellest lähtuvalt enda otsuse, kui ta ei jõua teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega kokkuleppele valdusettevõtja heakskiitmises ja sellega seonduvates meetmetes. Teisel juhul peab Finantsinspektsioon tegema endast kõik oleneva, et saada segafinantsvaldusettevõtja koordinaatorilt nõusolek vastava valdusettevõtja suhtes rakendatavate meetmete kohaldamises ning vajadusel andma asja EBA-le otsustamiseks.

Konsolideeritud järelevalvet käsitlevad sätted on enamjaolt võetud üle FIS 5. peatükiga ning selle §-dega 47–475. Komisjoni hinnangul esines konsolideeritud järelevalve sätete 111–118 ülevõtmisel puudusi, millest tulenevalt teostasid eelnõu koostajad sätete ülevõtmise kontrolli. Selle käigus tuvastati, et johtuvalt artiklist 111 tuleb VPTS § 2301 lõikes 2 täiendada investeerimisühingu konsolideeritud järelevalve aluseid ning artiklitest 114, 115 ja 117 teabevahetuse ja koostöö sätteid KAS §-s 97 ja FIS §-s 47. Artikli 113 ülevõtmises tuvastatud puudused sisaldusid FIS §-s 473, mis reguleerib ühisotsustusmenetlust kapitali adekvaatuse ja likviidsuse tagamisel. Täpsemalt puudusid lõikest 3 ristviited KAS-i sätetele, mille alusel tuleb riskihinnang koostada, lõike 7 esimesest lausest täpsustus selle kohta, et suuniste andmine peab toimuma konsolideeritud või allkonsolideeritud alusel (vt seletuskirja punkti 2.2.1.) ning teisest lausest sätestus selle kohta, mis ajaperioodil võib Finantsinspektsioon võtta oma otsuse tegemisel arvesse teiste asjassepuutuvate asutuste seisukohti ja reservatsioone. Lõikes 8 lisatakse viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 1093/201020 artiklile 19 ning lõike 10 täiendusega pannakse Finantsinspektsioonile kohustus teha kõik endast olenev, et jõuda teise järelevalveasutusega kokkuleppele krediidiasutusele antud suuniste ajakohastamises.

Kapitalipuhvritega seotud muudatused väljenduvad eelkõige KAS §-des 8644 ja 8649. Eelnõuga täpsustatakse Eesti Panga volitusi puhvrite kehtestamisel ning ühisotsustusmenetluses. Ülejäänud sätted, millele komisjon tähelepanu pööras ning millest tulenevalt tehti KAS-is, FIS-is ja VPTS-is muudatusi, olid artiklid 21b, 97, 104, 104a, 109, 119, 131, 141 ja 141b.



2.3. Audiitori aruanne krediidiasutuse ühinemisel või jagunemisel, vastutus ühinemis- või jagunemisnõuete rikkumise eest ning krediidiasutusesisesed komiteed

2.3.1. Üldine taust

(i) Audiitori aruande ja vastutuse sätted

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2017/1132 ehk äriühinguõiguse direktiivi21 artiklite 96 ja 144 lõike 1 kohaselt peab iga ühineva või jaguneva äriühingu kohta koostama osanikele või aktsionäridele sõltumatu eksperdi aruanne, milles hinnatakse, kas rahaline hüvitis ja osade või aktsiate asendussuhe on õiglane. Direktiivi artikli 94 lõige 4 ja artikli 144 lõige 1 lubavad aruande jätta koostamata, kui selles on kokku leppinud kõik ühineva või jaguneva äriühingu osanikud või aktsionärid. Eesti õiguses reguleerib sõltumatu eksperdi kaasamist ÄS §-d 394 ja 437, kus umbisikuline sõltumatu ekspert on asendatud audiitoriga ning aruande koostamine on kohustuslik siis, kui see on sätestatud seaduses. KAS-i, KindlTS-i, IFS-i, VPTS-i ja MERAS-e koostamisel on varasemalt mindud seda teed, et ÄS-is sätestatud üldpõhimõtetele on valdkonnapõhistes finantsseadustes sätestatud teatud erisused, näiteks millised andmed tuleb esitada Finantsinspektsioonile vastava loa taotluse menetlemiseks ning kui kiiresti peab pädev asutus loa andmise või andmisest keeldumise otsustama. Samas leidub finantsseadustest sarnaselt ÄS-ile sätestuse, et ühinemis- või jagunemislepingut peab kontrollima audiitor, kuid aruandes sisalduv teave võib sõltuvalt seaduses sätestatust erineda. Näiteks KindlTS kohustab audiitorit esitama arvamus selle kohta, kas ühendava või asutatava kindlustusandja tehnilised eraldised ja kattevara vastavad õigusaktides sätestatud nõuetele, seevastu IFS kohaselt peab aruanne sisaldama arvamust usaldatavusnõuete täitmise kohta.

CRD VI ülevõtmise käigus tegi Finantsinspektsioon ettepaneku jätta seadustest välja audiitori kaasamise nõue, kuivõrd aruandest ei selgu järelevalveasutuse jaoks tavaliselt midagi uut ning audiitori kaasamine pikendab loa menetlust. Samas pidas Finantsinspektsioon vajalikuks jätta seadusesse võimalus menetlusse audiitor ikkagi kaasata, kui see on järelevalveasutuse meelest vajalik. Seega peaks Finantsinspektsioonil olema võimalik määrata audiitor vaatamata sellele, et ühineva või jaguneva krediidiasutuse kõik osanikud või aktsionärid on hääletanud aruande mitte koostamise poolt.

(ii) Krediidiasutuse komiteed

Hetkel on krediidiasutusele ja investeerimisühingule ettenähtud viis komiteed ja nende ülesanded on n-ö pillutatud laiali erinevatesse KAS-i ja VPTS-i paragrahvidesse, mistõttu on kohati keeruline aru saada, kas vastava komitee moodustamine on kohustuslik või mitte. Kuigi CRD VI puudutab komiteede temaatikat vaid pinnapealselt, leiavad eelnõu koostajad, et eelnõuga on vajalik vaadata üle ka komiteede regulatsioon, et tagada õigusselgus ning lihtsustada komiteede suhtes esitatavaid nõudeid. Samuti vaadatakse üle nõuded komitee moodustamisele ja selle protseduuridele (eelkõige krediidikomitee osas).






2.3.2. Eelnõuga kaasnevad peamised muudatused

(i) Audiitori aruande ja vastutuse sätted

Eelnõu esimeses versioonis arvestati mõlema ettepanekuga kaotada seadustest audiitori aruande kohustuslikkuse nõue ühinemis- või jagunemislepingu kontrollimisel ning anda Finantsinspektsioonile õigus nõuda audiitori aruande esitamist isegi juhul, kui aktsionärid või osanikud on hääletanud aruande koostamise vastu. Muudatustele esitas märkused Audiitorkogu, kes leidis, et audiitori väljajätmine protsessist võib kahjustada väikeaktsionäre. Samas toetasid audiitorid Finantsinspektsiooni teist ideed ning leidsid, et tegemist on nende meelest sobiliku turvameetmena avalike huvide kaitseks. Eelnõu teises versioonis jäeti aruande kohustuslikkust reguleerivad muudatused välja, kuid vaadati üle vastutuse sätted ühinemis- või jagunemisnõuete rikkumise eest CRD VI eeskujul. Selgus, et asjakohased sätted on puudu IFS-ist, KindlTS-ist, MERAS-est ja VPTS-ist. Seega harmoniseeritakse eelnõuga kõikides valdkonnapõhistes seadustes v.a KAVS-is22 vastutust ühinemis- või jagunemisnõuete rikkumise eest.

(ii) Krediidiasutuse komiteed

Järgmise tabeliga illustreeritakse muudatusi komiteede moodustamises ning ülesannetes.

Tabel 4. Krediidiasutuse komiteede muudatused võrreldes kehtivas seaduses ja eelnõu sätestatuga

Komitee nimetus
Komitee moodustamise kohustuslikkus kehtiva seaduse järgi
Peamised ülesanded (lihtsustatud kujul)
Muutused võrreldes kehtiva seadusega
Auditikomitee
Jah
Juhatuse tegevuse kontrollimine
Selle komitee ülesanded ei muutu.
Krediidikomitee
Jah
Suurte laenude andmise üle otsustamine
Võrreldes kehtiva tühistatakse mitmed nõudeid selle komitee toimimise suhte (näiteks mismoodi peab komitees hääletama jm).
Riskikomitee
Juhul kui see on proportsionaalne arvestades krediidiasutuse suurust
Tagada, et ei võetakse üleliigseid riske
Komitee ülesanded jäävad võrreldes kehtiva seadusega suures osas samaks. Küll aga lisatakse, et tasustamise põhimõtetes tuleb nn boonuste pakkumisel arvestada ka ESG riske.
Nomineerimiskomitee
Juhul kui see on proportsionaalne arvestades krediidiasutuse suurust
Juhatuse kandidaatide väljapakkumine, sealhulgas soolise tasakaalu rakendamine
Komitee ülesanded jäävad võrreldes kehtiva seadusega suures osas samaks. Küll aga lisatakse, et krediidiasutuse juhikanditaatide puhul tuleb arvestada ka mitmekesisuse põhimõttega.
Töötasukomitee
Jah, v.a. juhul kui see on moodustatud emaettevõtte tasandil.
Tasustamise järelevalve ja vastavate põhimõtete kontroll
Võrreldes kehtiva seadusega nähakse ette, et see komitee tuleb moodustada juhul kui see on proportsionaalne arvestades krediidiasutuse suurust. Komitee ülesanded jäävad võrreldes kehtiva seadusega samaks.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

3.1. Eelnõu ülesehitus

Eelnõu koosneb üheksast paragrahvist. Eelnõus on esikohal KAS-i muudatused põhjusel, et eelnõu põhituum seisneb Eesti õiguse kooskõlla viimises CRD VI-s sätestatuga ning paranduste tegemine johtuvalt CRD V-st. Seetõttu on KAS-i muudatused paigutatud eelnõus esikohale ning alles seejärel on reastatud teised muudetavad seadused pealkirjade tähestikulises järjekorras.

Basel III paketi ülevõtmist kajastavad muudatused KAS-is, KonkS-is, VPTS-is, FIS-is ja FELS-is. CRD V ülevõtmise parandusi kajastavad muudatused KAS-is, VPTS-is ja FIS-is. Ühinemis- ja jagunemisnõuete rikkumise eest vastutusele võtmiseks lisatakse MERAS-esse, IFS-i, VPTS-i ja KindlTS-i vastutuse sätted.

3.2. Eelnõu § 1 – muudatused krediidiasutuste seaduses

Paragrahv 2. Kehtiv § 2 sätestab seaduse kohaldamisala.

Lõike 1 muutmine. Lõike 1 kohaselt kohaldatakse KAS-i kõigile Eestis asutamisel olevatele, asutatud ja tegutsevatele krediidiasutustele, nende Eestis asuvatele ema- ja tütarettevõtjatele, sealhulgas finantsvaldusettevõtjatele, segavaldusettevõtjatele ja segafinantsvaldusettevõtjatele, samuti krediidiasutuste filiaalidele ja esindustele. Tulenevalt § 22 kehtetuks tunnistamisest muudetakse lõike 1 sõnastust ja jäetakse sellest välja krediidiasutuste esindust puudutav tekstiosa (vt § 22 kehtetuks tunnistamise selgitusi).

Lõike 2 muutmine. Seni kehtinud sõnastuses sätestas lõige 2, et seadust kohaldatakse lisaks lõikes 1 nimetatud isikutele ka Eesti krediidiasutuste tütarettevõtjatele, filiaalidele ja esindustele välisriigis, kui nende registreerimiskohaks oleva riigi seadus ei näe ette teisiti, samuti välisriikide krediidiasutuste tütarettevõtjatele, filiaalidele ning esindustele Eestis, kui Eesti välislepingutest ei tulene teisiti.

Lõiget muudetakse selliselt, et sellest jäetakse välja tekstiosa, mis käsitleb Eesti krediidiasutuste tütarettevõtjaid, filiaale ja esindusi. Muutmise põhjuseks on CRD VI täiendamine kolmandate riikide krediidiasutuste filiaale käsitlevate artiklitega 21c ja 48–48r. Liikmesriikidele on jäetud artikli 48a lõikega 4 valikukoht, kas kohaldada kolmandate riikide krediidiasutuste filiaalidele samu nõudeid, mida kohaldatakse n-ö tavapankadele, või võtta üle direktiivis sätestatud erisused, mis on võrreldes riigisisese õigusega leebemad. Eesti on otsustanud jätta artikli 48a lõikes 4 sätestatud valikukoha rakendamata ehk võtab üle direktiivis sätestatud erisused, et avada kolmandate riikide krediidiasutustele võimalus asutada siin oma filiaal. Eelnõu koostajate hinnangul takistab samade nõuete kehtestamine filiaalidele, mida juba kohaldatakse Eesti pankadele, turule sisenemist ning seeläbi hoiab konkurentsi tarbijate jaoks madalana ning erinevate finantstoodete ja -teenuste hinnad kõrgemad. Eelnõu koostajatele teadaolevalt on Eesti üks vähestest Balti ja Skandinaavia riikidest, kes on otsustanud teha filiaalide suhtes vastava erandi. Seetõttu võib Eesti olla võrreldes naaberriikidega atraktiivsem kolmandate riikide krediidiasutustele, kes soovivad siin regioonis oma filiaali asutada. Filiaali asutamisest võiksid olla huvitatud Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide krediidiasutused. Tulenevalt lõike 2 muutmisest täiendatakse paragrahvi 2 lõigetega 21, 22 ja 41, mis sätestavad KAS-i kohaldamise tingimused kolmandate riikide krediidiasutustele ja Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi krediidiasutustele, mille kohta kasutatakse seaduses ka ühist nimetajat ,,välisriigi krediidiasutus”.

Paragrahvi täiendatakse lõigetega 21, 22 ja 41. Lõikega 21 esitatakse loetelu KAS-i sätetest, mida kohaldatakse Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi krediidiasutusele, sealhulgas tema filiaalile Eestis. Vastavateks säteteks on § 3, § 12 lõige 4, §-d 206 ja 213–216, § 87 lõige 55, § 91, § 92 lõige 5 ning peatükid 9 ja 12.

Lõikega 22 võetakse üle CRD VI artikli 47 lõige 1 ning sätestatakse loetelu KAS-i sätetest, mida kohaldatakse kolmanda riigi krediidiasutuse Eesti filiaalile. Vastavateks säteteks on KAS-i §-d 3, 206, 21, 212–213, § 87 lõige 55, § 91, § 92 lõige 5, peatükid 81, 9 ja 12, §-d 14118 ja 14119 ning FIS-i § 471 lõige 6 ja § 475 lõiked 12–13, 3–4, 5–7 ja 8–9. Sätete kohaldamiseks on kaks eeltingimust, mis on seotud teenustega, mida filiaal osutab. Esimese tingimuse kohaselt peab filiaal osutama KAS § 6 lõike 1 punktides 2 ja 6 nimetatud teenuseid, mida osutab kolmandas riigis asutatud ettevõtja, kes kvalifitseeruks krediidiasutuseks või vastaks CRR-i artikli 4 lõike 1 punkti 1 alapunktis b nimetatud tingimustele, kui ta oleks asutatud Euroopa Liidus. Teise tingimuse kohaselt peab filiaal osutama KAS § 6 lõike 1 punktis 1 nimetatud teenust, mida samuti osutab kolmandas riigis asutatud ettevõtja.

Lõikes 22 sätestatut ei kohaldata lõike 41 kohaselt kolmanda riigi krediidiasutuse suhtes, kes osutab VPTS § 43 lõikes 1 nimetatud investeerimisteenuseid, sealhulgas mis tahes kõrvalteenust nagu hoiuste kaasamine või krediidi või laenu andmine, kui selle eesmärk on osutada teenuseid VPTS-i alusel. Lõikega 41 võetakse üle CRD VI artikli 21c lõige 4 ja artikli 47 lõige 2.

Paragrahv 31. Kehtiv § 31 sätestab seaduses kasutatavate terminid ja nende mõistmissuunised.

Lõike 1 muutmine. Lõike 1 kohaselt kasutatakse KAS-is määratlemata termineid kasutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337), tähenduses. Põhjusel, et paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 22 ning selle punkt 2 viitab samuti CRR-ile, tuleb määruse täispikk nimi viia üle eespool asuvasse sättesse, milleks § 2 lõike 22 punkt 2 ka on. Seetõttu jäetakse § 31 lõike 1 sõnastuses välja CRR-i täispikk nimi ning jäetakse alles viide määruse väljaandjatele ja numbrile.

Paragrahvi täiendatakse lõigetega 3–5. Uute lõigetega defineeritakse kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali ja peaettevõtja ning välisriigi mõisted. Lõikega 3 võetakse üle CRD VI artikli 47 lõike 3 punkt 1 ning defineeritakse kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal, mille peab olema asutanud ettevõtja, kelle peakontor asub kolmandas riigis ning kes osutab KAS § 2 lõikes 22 nimetatud teenuseid (punkt 1) või krediidiasutus, mille peakontor asub kolmandas riigis (punkt 2).

Kolmanda riigi peaettevõtja on lõike 4 ja artikli 47 lõike 3 punkti 2 kohaselt ettevõtja, kelle peakontor asub kolmandas riigis ja kes on asutatud Eestis kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali, ja kui see on kohaldatav, selle ettevõtja vahepealsed või kõrgema tasandi emaettevõtjad.

Lõike 5 lisamine ei tulene CRD VI-st, kuid eelnõu koostajad leiavad, et välisriigi mõiste defineerimine on vajalik seaduse paremaks mõistmiseks, sest seni kehtinud sõnastuses vastavat definitsiooni ei olnud esitatud. Seega pidi mõistet defineerima läbi erinevate sätete, mis aga raskendab seaduse selget mõistmist. Tulenevalt kolmandate riikide krediidiasutuste filiaale reguleerivate sätete lisamisest KAS-i ning §-s 2 kohaldamisala täpsustamisest, lisatakse paragrahvi lõige 5 ja sätestatakse, et mõiste ,,välisriik” hõlmab nii Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriike kui ka kolmandaid riike.

Paragrahvi 11 kehtetuks tunnistamine.

Seni kehtinud § 11 sätestas krediidiasutuse esinduse mõiste ning esinduses äritegevuse teostamise keelu. Krediidiasutuse esinduseks peeti krediidiasutuse asukohast eraldiasetsevat struktuuriüksust, mille tegevuse eesmärgiks oli krediidiasutuse esindamine ja tema huvide kaitsmine teataval territooriumil. Esindus § 11 mõistes ei olnud filiaali tegevuskoht või pangakontor, vaid mingid ruumid, kus töötasid isikud, kes tegid krediidiasutusele lobitegevust või osalesid krediidiasutusi ühendavate liitude või ühingute töös. Tulenevalt § 22 kehtetuks tunnistamisest (vt § 22 kehtetuks tunnistamise selgitusi), tunnistatakse kehtetuks ka § 11, kuivõrd esinduse kui eraldiasetseva struktuuriüksuse funktsiooni praktikas ei teostata ning äritegevuse teostamiseks läbi tütarettevõtja või filiaali peab välisriigi krediidiasutusel olema selleks vastav Finantsinspektsiooni luba.

Paragrahv 133. Kehtiv § 133 reguleerib tegevusloa taotluse läbivaatamist.

Lõike 1 täiendamine. Lõike 1 kohaselt võib Finantsinspektsioon nõuda taotlejalt puuduste kõrvaldamist, kui taotleja ei ole tegevusloa taotlemisel esitanud kõiki §-s 131 nimetatud andmeid ja dokumente või need ei ole täielikult või nõuetekohaselt vormistatud. Finantsinspektsioon on teinud ettepaneku täiendada lõiget 1 õigusega jätta esitatud taotlus läbi vaatamata, kui sellega seoses esineb puudusi. Vastav õigus on antud Finantsinspektsioonile teiste seaduste (näiteks KAVS § 14 lõige 1, VPTS § 55 lõige 41 ja KindlTS § 19 lõige 1) alusel, kuid jäänud harmoniseerimata KAS-is. Eelnõu koostajate hinnangul on järelevalveasutuse märkus asjakohane ja mõistlik, võttes arvesse Finantsinspektsiooni ressursse ning kohustust juba taotluse esitamisel tagada, et esitatud andmed ja dokumendid on korrektsed ning nendes ei esine olulisi puudusi. Eeltoodust tulenevalt muudetakse lõike 1 sõnastust ning lubatakse Finantsinspektsioonil jätta taotlus läbi vaatamata. Samuti täpsustatakse viidet § 131 lõikele 1.

Paragrahv 134. Kehtiv § 134 reguleerib finantsvaldusettevõtjana või segafinantsvaldusettevõtjana tegutsemise heakskiitmist.

Paragrahvidega 134–137 on võetud üle CRD artikkel 21a, mis reguleerib valdusettevõtja heakskiitmist (vt seletuskirja punkti 2.2.1. selgitusi). Seni kehtinud direktiivi ja KAS-i sõnastus nägid ette erandi, mille kohaselt on pädeval asutusel õigus jätta finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja heakskiitmise kohaldamisalast kõrvale, kui olid täidetud kõik artikli 21a lõike 4 esimeses alalõikes või KAS § 137 lõikes 1 sätestatud tingimused. CRD VI-ga lisatakse artiklisse 21a lõige 4a, mis näeb lisaks kohaldamisalast kõrvale jätmisele ette teise erandi heakskiitmise kohustusele. Selleks uueks erandiks on heakskiitmise nõudest vabastamine, mille saamiseks peab valdusettevõtja esitama pädevale asutusele vastava taotluse. Juhul, kui valdusettevõtjale vastav vabastus antakse, kohtleb pädev asutus teda sarnaselt heakskiitmise kohaldamisalast välja jäänud ettevõtjana ehk tema suhtes kohaldatakse üldisi CRR-ist tulenevaid nõudeid, kuid pädev asutus ei tee tema tegevuse üle järelevalvet.

Eelnõuga võetakse §-s 134 kasutusele määratud ettevõtja mõiste ning reguleeritakse kohapealse läbivaatuse teostamist krediidiasutuse emaettevõtjas, §-s 135 reguleeritakse heakskiitmise menetlust tulenevalt artikli 27a lisamisest direktiivi, §-s 136 tehakse sõnastuslikke muudatusi tulenevalt uue heakskiitmise erandi lisamisest ning §-s 137 reguleeritakse heakskiitmise nõude kohustusest vabastamist ja vastava taotluse menetlemist. Alljärgneva joonisega illustreeritakse eelmainitud muudatusi.

Joonis 3. Valdusettevõtja heakskiitmise regulatsiooni muudatused (allajoonitult)



Lõike 1 teise lause täiendamine. Lõike 1 esimese lausega sätestatakse Eestis või mujal Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsevale finantsvaldusettevõtjale või segafinantsvaldusettevõtjale kohustus taotleda Finantsinspektsioonilt tegutsemiseks heakskiitmist või heakskiitmise nõude kohaldamata jätmist, kui Finantsinspektsioon teostab tema üle konsolideeritud järelevalvet. Teise lause kohaselt peab muu valdusettevõtja taotlema heakskiitmist, kui ta on kohustatud järgima KAS-is ja CRR-is kehtestatud nõudeid allkonsolideeritud alusel. Lõikega 1 on võetud üle artikli 21a lõige 1.

CRD VI muudab artikli 21a lõiget 1 selliselt, et selle kehtiv sõnastus loetakse esimeseks alalõikeks ning lõiget täiendatakse kolme uue alalõiguga (vt § 134 lõigete 11 ja 12 lisamise ning FIS § 53 lõike 4 alusel kehtestatud määruse muutmise selgitusi). Lisaks lisatakse esimesse alalõikesse tingimus, et alternatiivselt KAS-is ja CRR-is sätestatud nõuete järgimisele allkonsolideeritud alusel peab muu valdusettevõtja taotlema heakskiitmist, kui ta on määratud vastutavaks selle eest, et tagada usaldatavusnõuete järgimine konsolideerimisgrupi poolt konsolideeritud alusel vastavalt § 137 lõike 1 punktile 3 (vt eelviidatud sätte muutmise selgitusi). Taolist valdusettevõtjat käsitletakse KAS 2. peatüki tähenduses määratud ettevõtjana.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 11 ja 12. Uued lõiked reguleerivad Eestis või mujal Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutseva krediidiasutuse tegevuse läbivaatamise teostamist ning nendega võetakse üle CRD VI artikli 21a lõike 1 teine ja kolmas alalõige. Lõike 11 kohaselt peab Finantsinspektsioon jälgima pidevalt, kuid vähemalt kord aastas krediidiasutuse emaettevõtja tegevuste toimimist ja vastavust sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele ning kontrollima, kas krediidiasutus, KAS § 13 alusel tegevusluba taotlev ettevõtja või määratud ettevõtja on korrektselt nimetanud ettevõtja, kes vastab tingimustele, mille kohaselt saab teda käsitada Eestis või mujal Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutseva finantsvaldusettevõtjana või segafinantsvaldusettevõtjana. Kui lõikes 11 nimetatud emaettevõtja või määratud ettevõtja asub teises Euroopa Liidu liikmesriigis, peab Finantsinspektsioon lõike 12 kohaselt tegema kõik endast oleneva, et teha läbivaatamise teostamiseks koostööd tolle liikmesriigi pädeva finantsjärelevalve asutusega.

Lõike 2 punkti 2 täiendamine. Lõikega 2 on sätestatud loetelu andmetest ja dokumentidest, mida valdusettevõtja peab esitama Finantsinspektsioonile, kui ta taotleb lõikes 1 sätestatud heakskiitmist. Punkti 2 kohaselt peab valdusettevõtja esitama oma juhatuse ja nõukogu liikmete kohta KAS § 131 lõike 1 punktis 10 nimetatud teabe, milleks on nende nimed, isikukood, elukoht, hariduse kirjeldus, vastutusvaldkonna kirjeldus, usaldusväärsust tõendavad andmed ja dokumendid. Lõike 2 punktiga 2 on võetud üle CRD artikli 21a lõike 2 esimese alalõike punkt b, kuid CRD VI-ga muudetakse vastavat sätet ning lisatakse tingimus, et valdusettevõtja peab esitama teabe, et kinnitada juhatuse ja nõukogu liikmete vastavust artikli 91 lõikega 1, mis on üle võetud KAS §-ga 48 ning mille lõiked 2–24 ja 3–5 sätestavad nõuded krediidiasutuse juhtidele, teadmistele, oskustele jms tingimustele. Artikli 21a lõike 2 esimese alalõike punkti b muutmisest tulenevalt täiendatakse lõike 2 punkti ka viitega § 481 lõigetele 6 ja 7 ning selle relevantsetele sätetele ning kohustatakse valdusettevõtjat esitama Finantsinspektsioonile teavet selle kohta, et tema juhid vastavad seaduses sätestatud nõuetele.

Paragrahv 135. Kehtiv § 135 sätestab tingimused heakskiitmise taotluse läbivaatamisele.

Lõike 1 täiendamine. Lõikega 1 on sätestatud Finantsinspektsioonile kohustus koordineerida oma tegevust teiste pädevate asutustega, kui Finantsinspektsioon ei teosta valdusettevõtja üle konsolideeritud järelevalvet ning valdusettevõtja heakskiitmine toimub olulise osaluse omandamise lubatavuse hindamisega samaaegselt. Lõikega on võetud üle CRD artikli 21a lõike 2 teise alalõike esimene lause, kuid CRD VI-ga muudetakse vastavat alalõiget. Muudatuse tagajärjel peab pädev asutus koordineerima oma tegevust teiste asutustega lisaks olulise osaluse omandamise lubatavuse hindamisele ka olukorras, kus valdusettevõtja taotleb heakskiitmise nõudest vabastamist (vt § 137 muutmise selgitusi). Direktiiviga kooskõla tagamiseks ning järelevalveasutuse kohustuste täpsustamiseks muudetakse paragrahvi lõiget 1 ning lisatakse sinna teine olukord, mille esinemisel peab Finantsinspektsioon tegema teiste asutustega koostööd.

Lõike 2 muutmine. Lõike 2 kohaselt peab Finantsinspektsioon peatama lõikes 1 sätestatud juhul KAS § 301 lõikes 2 sätestatud tähtaja kulgemise vähemalt 20 tööpäevaks või kuni asjakohane menetlus on lõpule viidud. Paragrahvi 301 lõikes 2 sätestatud tähtaja pikkuseks on 50 tööpäeva, mille jooksul võib järelevalveasutus nõuda andmeid ja dokumente, mis seonduvad olulise osaluse omandamise või suurendamise loa taotlemisega. Lõikega 2 on võetud üle CRD artikli 21a lõike 2 teise alalõike teine lause. Tulenevalt CRD VI muudatusest, millega lisatakse artikkel 27a, mis reguleerib krediidiasutuse ja valdusettevõtjate osaluse omandamise ja võõrandamise menetlust ja tähtaegu, täiendatakse artikli 21a lõike 2 teise alalõike teist lauset viitega artikli 27a lõikele 6, millele vastab KAS § 373 lõige 2 (vt 31. peatüki ja § 373 lõike 2 lisamise selgitusi). Seetõttu lisatakse lõikesse 2 viide § 373 lõikele 2 ja kohustatakse Finantsinspektsiooni peatama sättes viidatud tähtaeg (60 tööpäeva) kuni 20 päevaks, kui paralleelselt valdusettevõtja heakskiitmisega peab järelevalveasutus otsustama ka sellise ettevõtja olulise osaluse omandamise või suurendamise või heakskiitmise kohustusest vabastamise.

­­­­­­­­­­­­Paragrahv 136. Kehtiv § 136 reguleerib finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja tegevuse heakskiitmise otsuse tegemist.

Lõike 4 muutmine. Lõike 4 kohaselt teeb Finantsinspektsioon valdusettevõtjale heakskiidu andmise või sellest keeldumise kohta nelja kuu jooksul kõigi vajalike nõuetekohaste dokumentide ja andmete saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast heakskiitmise taotluse saamist. Lõikega 4 on võetud üle CRD artikli 21a lõike 10 esimene alalõige, mida muudetakse CRD VI-ga ning kohustatakse järelevalveasutust samu tähtaegu järgima ka valdusettevõtja vabastamisel heakskiitmise kohustusest (vt § 137 muutmise selgitusi). Direktiivile sarnane muudatus tehakse ka lõikes 4.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 6 ja 7. Uute lõigete lisamine on seotud KAS 6. peatüki muutmisega tulenevalt CRD VI artiklitest 27f–27k (vt 6. peatüki muutmise selgitusi). Nimelt kohaldab direktiiv ühinemise, jagunemise ning oluliste varade ja kohustuste ülekandmise artikleid võrdselt krediidiasutustele, finantsvaldusettevõtjatele ja segafinantsvaldusettevõtjatele, kuid KAS-i 6. peatükk reguleerib samu tegevusi krediidiasutuste keskselt. Tegemist on KAS-i ülesehtituse loogikaga, mille kohaselt on seaduse põhisubjektideks krediidiasutused ning kui mõni säte kohaldub ka investeerimisühingutele või valdusettevõtjatele, siis ei hõlmata teda otseselt vastava sätte subjektide ringi, kuid tehakse viide tema suhtes kohalduvale sättele.

Lõikega 6 sätestatakse 6. peatüki 1. jaos sätestatud ühinemise ja jagunemise sätete kohaldamine valdusettevõtjatele. Samasisuline on ka lõike 7 esimene lause, mis viitab oluliste varade ja kohustuste ülekandmise puhul 6. peatüki 2. jaole. Lõike teise lausega võetakse üle CRD VI artikli 27f lõike 2 teine alalõige ja sätestatakse, et § 706 lõike 2 kohaldamisel rakendatakse sama paragrahvi lõikes 1 osutatud emaettevõtjana tegutseva valdusettevõtja suhtes protsendimäärasid vastavalt konsolideeritud näitajatele. Eelmainitud protsendimäärade suurusest sõltub see, kas varade ja kohustuste ülekandmise maht on piisavalt suur, et sellest Finantsinspektsiooni teavitada.
­­­
Paragrahv 137. Kehtiv § 137 sätestab finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja heakskiitmise nõude erisused.

Lõike 1 sissejuhatava lauseosa muutmine. Lõike 1 sissejuhatava lauseosa kohaselt ei kohaldata valdusettevõtja tegutsemisele §-s 134 sätestatud heakskiitmise kohustust, kui on täidetud kõik lauseosale järgnevas loetelus nimetatud tingimused. Tulenevalt valdusettevõtja heakskiitmise regulatsiooni (vt § 134 muutmise selgitusi) ning artikli 21a lõike 4 esimese alalõike sissejuhatava lauseosa muutmisest, sõnastatakse § 137 lõike 1 sissejuhatav lauseosa ümber valdusettevõtja diskretsiooni põhiseks ning sätestatakse, et valdusettevõtja võib taotleda heakskiitmise nõudest vabastamist, kui on täidetud kõik lauseosale järgnevad tingimused.

Lõike 1 punkti 3 täiendamine. Valdusettevõtja heakskiitmise nõudest vabastamise üheks eelduseks on lõike 1 punkti 3 kohaselt asjaolu, et tütarettevõtja on määratud vastutavaks selle eest, et on tagatud usaldatavusnõuete järgimine konsolideerimisgrupi poolt konsolideeritud alusel, ja talle on antud kõik vajalikud vahendid ja õiguslikud volitused vastavate ülesannete tulemuslikuks täitmiseks. CRD VI artikli 21a lõike 4 esimese alalõike punkti c muudatusega lisatakse tütarettevõtjast krediidiasutuse kõrvale ka finantsvaldusettevõtjad ja segafinantsvaldusettevõtjad, kellele on antud heakskiit. Samasisuline muudatus tehakse ka lõike 1 punktis 3.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 4–10. Lõikega 4 sätestatakse tingimused, mis kõik peavad olema täidetud selleks, et Finantsinspektsioon võiks konsolideeritud järelevalvet tegeva asutusena lubada heakskiitmise nõudest vabastatud valdusettevõtja konsolideerimata jätmise. Nendeks tingimusteks on asjaolu, et konsolideerimata jätmine ei mõjuta tütarettevõtjast krediidiasutuse või grupi üle teostatava järelevalve tulemuslikkust (punkt 1), valdusettevõtjal ei ole peale omakapitali positsioonide tütarettevõtjast krediidiasutuses, vahendajast emaettevõtjana tegutsevas valdusettevõtjas, kes omab kontrolli tütarettevõtjast krediidiasutuse üle, muid omakapitali positisioone (punkt 2) ning valdusettevõtja ei kasuta ülemäärast finantsvõimendust ja ta omab vaid selliseid positsioone, mis on seotud tema osalusega tütarettevõtjast krediidiasutuses või vahendajast emaettevõtjana tegutsevas valdusettevõtjas, kes omab kontrolli tütarettevõtjast krediidiasutuse üle (punkt 3). Konsolideerimata jätmist peab Finantsinspektsioon hindama konkreetse juhtumi põhjal (ingl. k. case-by-case). Lõikega 4 võetakse üle artikli 21a lõige 4a.

Lõiked 5–8 reguleerivad Finantsinspektsiooni koostöö kohustusi sõltuvalt sellest, kas ta on valdusettevõtja üle konsolideeritud järelevalvet tegev asutus ning ühisotsustusmenetluse läbiviimist. Lõigetega 9 ja 10 sätestavad Finantsinspektsiooni kohustusi olukorras, kus ta ei jõua teise pädeva asutusega ühisotsusele ning kui ühistotsustusmenetlus tehakse segafinantsvaldusettevõtja suhtes.

Juhul, kui Finantsinspektsioon ei ole valdusettevõtja üle konsolideeritud järelevalvet tegev asutus, peab ta tegema koostööd asutusega, kes teeb asjaomase valdusettevõtja üle konsolideeritud järelevalvet (lõige 5). Koostöö tegemine on vajalik selleks, et jõuda ühisotsusele heakskiitmise otsuse andmises (punkt 1), heakskiitmise nõudest vabastamises (punkt 2), konsolideerimise ulatusest väljajätmises (punkt 3) ning järelevalvemeetmete kohaldamises (punkt 4). Samas, kui Finantsinspektsioon on valdusettevõtja üle konsolideeritud järelevalvet teostav asutus, koostab ta hinnangu § 136 lõigetes 1–3 ja 5 ning § 137 lõigetes 1–4 nimetatud asjaolude kohta ja edastab ta selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele, kus valdusettevõtja on asutatud (lõige 6). Ühistotsusele lõikes 5 nimetatud asjaolude kohta tuleb jõuda kahe kuu jooksul alates konsolideeritud järelevalve asutuse hinnangu saamisest (lõige 7) ning ühistotsuse saavutamisel peab Finantsinspektsioon seda lõike 8 kohaselt rakendama Eestis asutatud valdusettevõtja suhtes.

Lõigetega 5–7 võetakse üle CRD VI artikli 21a lõike 8 esimene alalõige ning lõikega 8 sama artikli lõike 8 teine alalõige.

Kui Finantsinspektsioon ei jõua teise lepinguriigi järelevalveasutusega lõikes 5 nimetatud asjaolude suhtes ühisotsuseni, peab ta lõike 9 kohaselt edastama küsimuse EBA-le ning lükkama EBA-lt otsuse saamiseni oma otsuse tegemise edasi ning teeb seejärel oma otsuse kooskõlas EBA otsusega. Lisaks ei või järelevalveasutus pöörduda EBA poole, kui lõikes 7 nimetatud kahekuuline ühisotsuse aeg kestab või kui mõlemad asutused on jõudnud ühistotsusele.

Olukorras, kus ühisotsuse tegemine käsitleb segafinantsvaldusettevõtjat ning Finantsinspektsioon ei ole sellise ettevõtja koordinaator Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/87/EL23 artikli 10 kohaselt, peab Finantsinspektsioon lõike 10 kohaselt tegema kõik endast oleneva, et taotleda koos konsolideeritud järelevalvet tegeva asutusega koordinaatorilt nõusolekut ühisotsusele. Kui koordinaator vastavat nõusolekut ei anna, teavitab Finantsinspektsioon EBA või Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust ning kohaldab segafinantsvaldusettevõtjale ühte eelnimetatud asutuste otsust.

Lõikega 9 võetakse üle CRD V artikli 21a lõike 8 kolmas alalõige ning lõikega 10 sama artikli lõike 9 teine alalõige.

Paragrahv 138. Kehtiv § 138 reguleerib krediidiasutuse tegevusloa taotlemist investeerimisühingu poolt.

Pealkirja täiendamine. Paragrahvi pealkirja täiendatakse pärast sõna ,,taotlemine” sõnadega ,,ja taotlemise erisused”, et kajastada selgemini paragrahvis reguleeritud tegevusloa taotlemise kohustust ning võimalikke erisusi selle kohustuse suhtes.

Lõike 1 punkti 2 täiendamine. Lõige 1 kohaselt peab investeerimisühing esitama tegevusloa taotluse, kui on täidetud vähemalt üks lõikele järgnevas loetelus nimetatud tingimustest. Esimese tingimuse kohaselt peab investeerimisühingu koguvara keskmine maht ühes kuus 12 järjestikuse kuu jooksul olema 30 miljardit või rohkem (punkt 1). Teise tingimuse kohaselt peab vastav koguvara keskmine maht ühes kuus 12 järjestikuse kuu jooksul olema alla 30 miljardi euro ning investeerimisühing kuuluma konsolideerimisgruppi, mille puhul kõigi selliste sinna kuuluvate investeerimisühingute, kes tegelevad väärtpaberitega kauplemisega oma arvel või väärtpaberi garanteerimise, pakkumise, emiteerimise või müümise garanteerimisega ning kellest iga üksiku investeerimisühingu vara koguväärtus on alla 30 miljardi euro, konsolideeritud vara koguväärtus on 30 miljardit eurot või rohkem. Lõikega 1 on võetud üle CRD artikli 8a lõige 1.

CRD VI-ga täiendatakse artikli 8a lõike 1 punkti b ning täpsustatakse, et punktis 2 nimetatud koguvara mahu arvutamisel võetakse arvesse Euroopa Liidus asutatud investeerimisühingute, sealhulgas kõigi nende kolmandas riigi asutatud tütarettevõtjate ja filiaalid, konsolideeritud varade koguväärtust. Täiendi ,,Euroopa Liidus asutatud” lisamisega kitsendatakse nende investeerimisühingute ringi, kes kvalifitseeruvad tegevusloa taotlemise kohustuse alla, ning hõlmatakse täienditega ,,kolmandas riigis asutatud tütarettevõtjad” ja ,,filiaalid” koguvara väärtuse hulka kõik selliste investeerimisühingutest sõltuvad isikud.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 5–9. CRD VI lisab artiklisse 8a lõike 3a, mille sisuks on EBA ja pädeva asutuse vaheline koostöö investeerimisühingu tegevusloa kohustusest vabastamisel. Sisult sarnaneb tegevusloa kohustusest vabastamine valdusettevõtjate heakskiitmise kohustusest vabastamisega (vt KAS §-de 134–137 muutmise selgitusi), kuid erisus peitub vastaspooles, kellega koostööd tehakse: valdusettevõtjate puhul on see teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutus ja kui see on kohaldatav, segafinantsvaldusettevõtja koordinaator, investeerimisühingute puhul on see EBA. Veel enam, juhul kui pädevad asutused ei saa segafinantsvaldusettevõtja koordinaatorilt heakskiitu kohaldatavate meetmete kohta, siis on otsustusõigus EBA-l, kuid investeerimisühingu tegevusloa kohustuse vabastamisel jääb lõppsõna pädevale asutusele, kelleks KAS-i kontekstis on Finantsinspektsioon.

Lõikega 5 antakse Finantsinspektsioonile õigus vabastada investeerimisühing tegevusloa taotlemise kohustusest, kui investeerimisühing on esitanud vastava taotluse. Järelevalveasutus peab teavitama EBA taotluse saamisest, ootama ära EBA arvamuse ja tegema seejärel enda otsuse. Lõikega 5 võetakse üle artikli 8a lõike 3a esimese alalõike esimene pool, teise alalõike esimene lause ja kolmanda lause esimene pool. Seejärel, kui Finantsinspektsioon on saanud EBA-lt arvamuse, peab ta lõike 6 kohaselt tegema otsuse, milles võtab arvesse EBA arvamust, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL artikli 95a kohast teavet ning lõikele 6 järgnevas loetelus nimetatud tingimusi. Lõikega 6 võetakse üle artikli 8a lõike 3a esimese alalõike teine pool ja teise alalõike kolmanda lause teine pool. Kui Finantsinspektsiooni otsus erineb EBA arvamusest, peab järelevalveasutus lõike 7 kohaselt oma otsuses arvamusest kõrvalekaldumist põhjendama. Lisaks on Finantsinspektsioon kohustatud lõigete 8 ja 9 kohaselt teavitama EBA ja investeerimisühingut oma otsusest ning vaatama otsuse üle iga kolme aasta tagant. Lõigetega 7–9 võetakse üle artikli 8a lõike 3a alalõiked kolm kuni viis.

Paragrahv 15. Kehtiv § 15 sätestab tegevusloa andmisest keeldumise alused.

Lõike 2 punkti 2 muutmine. Lõike 2 punkti 2 kohaselt tuleb krediidiasutuse tegevusloa taotleja vahendite piisavusel ja kogemuse hindamisel võtta arvesse tema juhtimisega seotud isikute haridust, töökogemust, ärisidemeid, usaldusväärsust ja reputatsiooni. Eelnõuga asendatakse sõna ,,reputatsioon” sõnaga ,,maine” tulenevalt CRD VI ja teiste kehtivate finantsvaldkonda reguleerivate seaduste sõnastuste ühildamisest. Samasisulised muudatused tehakse ka § 48 lõikes 2 ning § 68 lõike 1 punktis 86.

Paragrahv 17. Kehtiv § 17 sätestab tegevusloa ja tunnuskoodi kehtetuks tunnistamise tingimused.

Lõike 1 täiendamine punktiga 18. Uue punktiga sätestatakse täiendav tingimus, millal võib Finantsinspektsioon tunnistada krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks. Lisatav tingimus sätestab, et loa võib kehtetuks tunnistada, kui esinevad FELS § 39 lõikes 1 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 225, 30.07.2014, lk 1–90) artikli 18 lõike 1 punktides a–c nimetatud tingimustele. Sisuliselt näevad mõlemad õigusaktid ette kolm tingimust, mille esinemisel peab finantskriisi lahendamise eest pädev organ või asutus rakendama meetodeid olukorra halvenemise vältimiseks. Nendeks tingimusteks on ettevõtja maksejõuetus või tõenäoline maksejõuetus, arusaamine, et ükski meede või õigus ei hoia ära ettevõtja maksejõuetust, ning meetme või õiguse kasutamise vajalikkus avaliku huvi seisukohast. Punktiga 18 võetakse üle CRD VI artikli 18 punkt g.

Paragrahv 20. Kehtiv § 20 sätestab tingimused krediidiasutuse tütarettevõtjast krediidiasutuse, filiaali ja esinduse asutamisele välisriigis

Lõike 1 punkti 5 muutmine. Lõikega 1 on sätestatud loetelu andmetest, mille krediidiasutus peab esitama Finantsinspektsioonile, kui ta soovib asutada tütarettevõtjast krediidiasutuse või filiaali välisriigis või omandada osalust mõne välisriigi krediidiasutuses, mille tagajärjel välisriigi krediidiasutus muutub Eesti krediidiasutuse tütarettevõtjaks. Erinevalt HÕNTE § 25 lõike 1 teises lauses sätestatust, mille kohaselt peab iga punkti alustama väikese tähega ja lõpetama semikooloniga ehk vormistama ühe lausena, sisaldab punkt 5 kolme lauset, mis on eraldatud punktidega. Punktiga 5 kohustatakse krediidiasutust esitama andmed tütarettevõtjast krediidiasutuse juhtide või filiaali juhataja kohta (esimene lause), tagama, et nende andmete esitamisel järgitakse KAS § 48 lõikes 7 sätestatut (teine lause), ja sätestatakse, et filiaali juhataja peab vastama seaduses juhatuse esimehele esitatud nõuetele (kolmas lause).

Finantsinspektsioon on teinud ettepaneku parandada punktis 5 viide § 481 lõigetele 6 ja 7, sest eelnõuga tunnistatakse varem viidatud sätted kehtetuks (vt § 48 lõigete 6 ja 7 kehtetuks tunnistamise selgitusi). Kuivõrd sätet on viite parandamise eesmärgil vaja muuta, muudetakse ka punkt 5 ühetasandiliseks ja sätestatakse, et krediidiasutus peab esitama andmed tütarettevõtjast krediidiasutuse või filiaali juhataja kohta vastavalt § 481 lõigetele 6 ja 7. Seni kehtinud teine ja kolmas lause jäetakse uues sõnastuses punktist 5 välja, sest andmete esitamise vorm on kaetud § 481 lõikega 7 ning järeldus, et filiaali juhataja suhtes kehtivad samad nõuded, mis krediidiasutuse juhatuse esimehele, on tuletatav § 20 lõike 4 punktist 3, mille kohaselt võib Finantsinspektsioon keelduda loa andmisest, kui filiaali juhataja ei vasta §-s 48 sätestatud nõuetele (§ 48 reguleerib krediidiasutuse juhtidele ja töötajatele esitatavaid nõudeid).

Paragrahv 201. Kehtiv § 201 sätestab erisused krediidiasutuse filiaali asutamisele Euroopa Liidu lepinguriigis.

Lõike 1 punkti 4 muutmine. Lõikega 1 on sätestatud loetelu andmetest ja dokumentidest, mida krediidiasutus, kes soovib asutada oma filiaali teises lepinguriigis, peab Finantsinspektsioonile esitama. Punkti 4 koosneb kahest lausest, mis ei ole kooskõlas normitehnika eeskirjadega. Esimese lause kohaselt peab krediidiasutus esitama järelevalveasutusele andmed filiaali juhatajate kohta. Teise lause kohaselt tuleb andmed esitada vastavalt § 48 lõikele 7. Eelnõuga lisatakse KAS-i § 481 (vt viidatud sätte lisamise selgitusi), mis sätestab juhtidest ja võtmeisikutest teavitamise tingimused. Seetõttu muudetakse punktis 4 viidet ning sõnastatakse see ümber üheks lauseks, et tagada kooskõla normitehnika nõuetega.

Paragrahv 206. Kehtiv § 206 sätestab välisriigi krediidiasutuse tegevuse alused Eestis.

Lõike 2 muutmine. Lõikega 2 loetletakse sätteid, mida kohaldatakse sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku suhtes, kui too on asutatud teises lepinguriigis ning ta vastab CRD-s krediidiasutusele kehtestatud nõuetele. Tulenevalt § 22 kehtetuks tunnistamisest muudetakse lõike 2 sõnastust ning jäetakse sealt välja viide §-le 22 (vt § 22 kehtetuks tunnistamise selgitusi).

Lõike 3 esimese lause muutmine. Lõikega 3 loetletakse sätteid, mida kohaldatakse sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku suhtes, kui too ei vasta lõikes 2 sätestatud nõuetele. Tulenevalt § 22 kehtetuks tunnistamisest muudetakse lõike 3 sõnastust ning jäetakse sealt välja viide §-le 22 (vt § 22 kehtetuks tunnistamise selgitusi).

Paragrahvi täiendamine lõigetega 31–35. CRD VI-ga lisatakse direktiivi artikkel 21c, mis reguleerib kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali asutamise nõuet ja tingimusi. Filiaali asutamise nõue, mis on sätestatud artikli lõikes 1, sisaldub juba §-i 206 lõikes 3 ja hõlmab endas nii kolmandate riikide kui ka Euroopa Majanduspiirkonna krediidiasutusi, ei vaja eraldi ülevõtmist. Küll aga tuleb paragrahvi täiendada lõigetega 31–35 ja sätestada erisused filiaali asutamise loa taotlemisele.

Lõike 31 kohaselt ei pea välisriigi krediidiasutus taotlema filiaali asutamisel Finantsinspektsioonilt filiaali asutamise luba, kui välisriigi krediidiasutus pakub toodet või teenust Euroopa Liidus asutatud või asuvale kliendile või vastaspoolele. Taoliseks kliendiks või vastaspooleks võib lõike 32 kohaselt olla selline jaeklient, võrdne vastaspool või kutseline investor VPTS § 6 lõike 2 ja § 46 tähenduses, kes on asutatud või asub Euroopa Liidus, kui selline klient või vastaspool pöördub omal algatusel KAS § 2 lõikes 22 nimetatud mis tahes teenuse või tegevuse saamiseks välisriigi ettevõtja poole (punkt 1), krediidiasutus (punkt 2) või välisriigis asutatud krediidiasutusega samasse konsolideerimisgruppi kuuluv ettevõtja (punkt 3). Lõigetega 31 ja 32 võetakse üle artikli 21c lõike 2 esimene alalõige.

Lõigetega 33 ja 34 täpsustatakse, et kliendi või vastaspoole initsiatiivi tuleb tõlgendada suhteliselt kitsalt ja ühekülgselt, et vältida erandi ärakasutamise võimalust, eesmärgiga vältida loa taotlemise kohustusest kinnipidamist. Lõike 33 esimene lause täpsustab, et lõike 32 punktis 1 nimetatud kliendi või vastaspoole algatusena ei käsitata olukorda, kus välisriigi krediidiasutus pakub tooteid või teenuseid jaekliendile, võrdsele vastaspoolele või kutselisele investorile läbi kolmanda isiku, kes teguseb enda nimel või kes on välisriigi krediidiasutusega tihedalt seotud või mis tahes muu sellise välisriigi krediidiasutuse nimel tegutseva isiku kaudu. Seega on üks erandi kohaldamise tingimuseks, et klient või vastaspool on omal algatusel pöördunud välisriigi krediidiasutuse poole ilma, et viimane oleks eelnevalt oma tooteid või teenuseid otse või vahendatult personaalselt sellele kliendile või vastaspoolele suunanud või turundanud, eesmärgiga astuda lepingulisse suhtesse. Kliendi või vastaspoole initsiatiiv peab väljendama tema tehinguotsust, mis on puutumata välisriigi krediidiasutuse otsestest mõjutustest. Sama lõike teise lause kohaselt ei piira esimeses lauses sätestatu lõike 32 punkti 3 kohaldamist. Isegi, kui klient või vastaspool pöördub omal algatusel välisriigi krediidiasutuse poole, ei anna see lõike 34 kohaselt taolisele krediidiasutusele õigust pakkuda selliseid tooteid või teenuseid, mille vastu ei ole klient või vastaspool huvi väljendanud. Selliste toodete ja teenuste pakkumisele kohaldatakse KAS § 21 lõikes 2 sätestatut, välja arvatud juhul, kui toodete või teenuste pakkumine on tihedalt seotud kliendile või vastaspoolele teenuse osutamisega või kui toodet või teenust osutatakse ajaliselt hiljem. Lõikega 33 võetakse üle artikli 21c lõike 2 teine alalõige ning lõikega 34 sama artikli lõige 3.

Lõikega 35 sätestatakse Finantsinspektsiooni õigus nõuda järelevalve teostamiseks välisriigi krediidiasutuselt ja tema Eestis asutatud filiaalilt teavet tema Eestis asutatud või asuvate klientide või vastaspoolte kohta, kui klientidele või vastaspooltele osutab teenuseid välisriigi krediidiasutusega samasse konsolideerimisgruppi kuuluv ettevõtja, kes on asutatud välisriigis. Lõikega 35 võetaks üle artikli 21c lõike 2 kolmas alalõige.

Paragrahv 21. Kehtiv § 21 sätestab välisriigi krediidiasutuse tütarettevõtjast krediidiasutuse või filiaali asutamise tingimused Eestis.

Paragrahvi pealkirja muudetakse selliselt, et edaspidi reguleerib see spetsiifiliselt kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali asutamist Eestis. Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikide krediidiasiasutuste filiaalidele, kes olid varem hõlmatud §-iga 21 läbi välisriigi mõiste, kohaldatakse §-i 21 muutmise tõttu edaspidi §-s 214 sätestatut, sest lepinguriigi mõiste hõlmab nii Euroopa Liidu liimesriike kui ka Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriike.

Lõige 1 tunnistatakse kehtetuks. Lõige 1 sätestas, et välisriigi krediidiasutuse tütarettevõtjast krediidiasutuse asutamisel Eestis tuleb taotleda Finantsinspektsioonilt KAS §-s 13 nimetatud luba. Säte tunnistatakse kehtetuks põhjusel, et sama kohustuse sätestab § 13 lõige 1, mis kohustab tegevusluba taotlema äriühinguid. KAS § 3 lõike 1 kohaselt võib krediidiasutus tegutseda ainult aktsiaseltsi või tulundusühistu ehk äriühingu vormis.24 Seega, isegi kui välisriigi krediidiasutus asutab Eestis oma tütarettevõtjast krediidiasutuse, peab ka too tegutsema § 3 lõikes 1 nimetatud vormis. Eelnõu koostajate hinnangul ei ole vajalik hoida seaduses kahte sätet, mis sisuliselt ütlevad samal asja. Veel enam, kuna § 21 lõige 2 juba kohustab välisriigi krediidiasutust taotlema Eestis filiaali asutamiseks luba, on seadusega kaetud ka filiaali loakohustus.

Lõike 2 sissejuhatava lauseosa muutmine. Lõike 2 sissejuhatava lauseosaga sätestatakse välisriigi krediidiasutusele kohustus taotleda filiaali asutamiseks Eestis Finantsinspektsioonilt luba. Tulenevalt §-i 21 muutmisest kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali keskseks (vt § 21 pealkirja muutmise selgitusi), asendatakse lõikes 2 välisriigile viitavad sõnad kolmandale riigile viitavate sõnadega.

Lõike 2 täiendamine punktidega 11 ja 12. CRD VI artikli 48c lõike 3 kohustab liikmesriike tagama, et kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali loa taotlemisel esitataks andmeid nii filiaali juhtimise, äritegevuse, ülesehituse kui ka artikli 47 lõikes 1 nimetatud tegevuste kohta. Kuivõrd lõige 2 niikuinii reguleerib andmeid ja dokumente, mida filiaali asutamise loa taotlemisel esitama peab, on see sobivaim koht artikli 48c lõike 3 ülevõtmiseks. Eelnõu koostajate hinnangul katab lõike 2 punkt 1 juba osaliselt direktiivis sätestatud andmete loetelu (tegevuskava, kavandatava tegevuse üksikasjalik kirjeldus, organisatsiooni struktuuri kirjeldus, suhtes asutatava krediidiasutusega). Samas ei leidu lõike 2 loetelust sätteid selle kohta, mis kohustaks filiaali asutamisel esitama andmeid filiaali juhtimise korra ning artikli 47 lõikes 1 (võetud üle § 2 lõikega 22) nimetatud tegevuste kohta. Seetõttu täiendatakse lõiget 2 punktidega 11 ja 12 ning sätestatakse vastavate andmete ja dokumentide esitamise kohustus.

Lõike 2 punkti 3 muutmine. Punkti 3 sätestab, et filiaali asutamisel peab esitama Finantsinspektsioonile andmed filiaali juhataja kohta KAS § 48 lõike 7 kohaselt. Tulenevalt § 48 lõike 7 kehtetuks tunnistamisest ning seaduse täiendamisest §-ga 481 (vt § 48 lõike 7 kehtetuks tunnistamise ning § 481 lisamise selgitusi), asendatakse punktis 3 viide § 48 lõikele 7 viitega § 481 lõigetele 6 ja 7.

Lõike 3 muutmine. Lõige 3 kohustab tütarettevõtjast krediidiasutuse või filiaali asutamiseks Eestis esitama krediidiasutuse päritoluriigi finantsjärelevalve asutuse nõusolek ja kinnitus. Kuivõrd § 21 muudetakse kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali keskseks (vt § 21 pealkirja muutmise selgitusi), jäetakse lõikest 3 välja tekstiosa tütarettevõtjast krediidiasutuse kohta.

Lõike 4 ja lõike 5 punktide 1, 2, 4 ja 5 muutmine. Lõikega 4 sätestatakse välisriigi krediidiasutusele kohustus esitada §-s 21 nimetatud võõrkeelsed andmed ja dokumendid koos eestikeelse tõlkega. Lõikega 5 reguleeritakse täiendavaid aluseid lisaks § 15 lõikele 1, mille põhjal võib Finantsinspektsioon keelduda loa andmisest. Vastavateks alusteks on välisriigi krediidiasutuse finantsseisundi (punkt 1) või organisatsiooni struktuur (punkt 2) mittevastavus, õiguslike aluste, võimaluste ja valmisolekute puudumine koostöö tegemiseks Finantsinspektsiooniga (punkt 4) ning hoiuste tagamise ja kaitsmisega seotud nõuete täitmata jätmine (punkt 5). Tulenevalt § 21 ümberkorraldamisest ning muutmisest kolmandate riikide krediidiasutuste filiaalide põhiseks, asendatakse lõikes 4 ning lõike 5 punktides 1, 2, 4 ja 5 sõna ,,välisriigi” sõnadega ,,kolmanda riigi”.

Lõike 5 punkti 2 muutmine. Lõike 5 punkti 2 kohaselt võib Finantsinspektsioon keelduda välisriigi krediidiasutusele filiaali asutamise loa andmisest, kui tema Eesti tütarettevõtjast krediidiasutuse või filiaali organisatsiooni struktuur ei vasta kavandatava tegevuse sisule. Tulenevalt § 21 muutmisest kolmandate riikide krediidiasutuste filiaalide põhiseks, jäetakse punktist 2 välja tütarettevõtja element ning sätestatakse, et Finantsinspektsioon võib keelduda loa andmisest, kui kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali organisatsiooni struktuur ei vasta kavandatava tegevuse sisule.

Lõike 5 täiendamine punktiga 6. Uue punktiga lisatakse Finantsinspektsioonile alus keelduda filiaali asutamise loa andmisest, kui kolmanda riigi krediidiasutuse peaettevõtja või selle konsolideerimisgrupp ei täida tema suhtes kolmanda riigi õiguse alusel kohaldatavaid usaldatavusnõudeid või esineb põhjendatud kahtlus, et ta ei hakka neid täitma või rikub neid nõudeid järgmise 12 kuu jooksul. Punktiga 6 võetakse üle CRD VI artikli 48d lõike 1 esimese alalõike punkt b. Filiaal ei ole iseseisev juriidiline isik, vaid oma emaettevõtjast, selle vahepealsetest ja kõrgema tasandi emaettevõtjatest sõltuv struktuuriüksus. Filiaalil ei ole eraldiseisvat käivet ehk kõik kulud ja tulud väljenduvad tema emaettevõtja bilansis. Olukorras, kus näiteks filiaali peaettevõtja ei täida näiteks likviidsusnõuet, mida kohaldatakse tema suhtes sama kolmanda riigi õiguse alusel, kus ta on asutatud, on küsitav, kas peaettevõtjal ja seeläbi ka filiaalil on piisavalt likviidseid vahendeid, et anda talle luba tarbijatelt hoiuste kaasamiseks, sest likviidsete varade puudumine võib peaettevõtja jaoks tähendada maksejõuetust ning läbi filiaali peaettevõtjaga sõlminud tarbijate jaoks oma hoiuste kaotamist. Uus punkt võimaldab Finantsinspektsioonil laiemalt vaadelda filiaali suhet temast kõrgemalasuva ettevõtjaga, kellest ta on otseselt sõltuv, ning hinnata erinevatest aspektidest, kas taolise ettevõtja tegevuse toomine Eesti turule võib endast kujutada riski.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 51–53. Lõikega 51 sätestatakse, et kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal peab viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni KAS lõike 5 punktis 6 nimetatud asjaolude esinemisest. Seega on filiaalil kohustus informeerida Finantsinspektsiooni asjaolust, mille esinemisel loa taotlemise ajal oleks järelevalveasutusel olnud õigus keelduda loa andmisest. Uute asjaolude esinemine ei too automaatselt kaasa loa kehtetuks tunnistamist ning Finantsinspektsioon peab hindama, mis määras ta soovib lõikega 5 antud diskretsiooni teostada. Lõikega 51 võetakse üle CRD VI artikli 48d lõike 1 teine alalõige.

Uued lõiked 52 ja 53 reguleerivad kolmanda riigi krediidiasutuse filiaalile loa andmist ning Finantsinspektsiooni koostööd Rahapesu Andmebürooga.

Lõike 52 kohaselt annab Finantsinspektsioon filiaalile loa, kui on täidetud sama paragrahvi lõigetes 2 ja 3 ning lõikele 52 järgnevas loetelus kõik nimetatud tingimused. Nendeks tingimusteks on KAS §-des 952–953 sätestatud nõuete täitmine (punkt 1), tegevuse, mille jaoks kolmanda riigi peaettevõtja filiaali luba taotleb, hõlmatus selle peaettevõtja tegevusloaga (punkt 2), kolmanda riigi peaettevõtja üle järelevalvet teostava järelevalveasutuse informeeritud filiaali asutamisest ning vajalike dokumentide kättesaadavaks tegemine (punkt 3), loa piiritletus Eestiga ning keeld osutada loaga lubatud teenuseid teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, välja arvatud KAS § 206 lõigetes 32 ja 33 sätestatud erandid (punkt 4), Finantsinspektsiooni ligipääsetavus peaettevõtja üle järelevalvet teostava järelevalveasutuse käsutuses olevale vajalikule teabele ning asutustevaheline koostöö (punkt 5) ning põhjendatud kahtluse puudumine, et filiaali kasutatakse rahapesu või terrorismi rahastamiseks RahaPTS §-de 4 ja 5 tähenduses (punkt 6). Lõikega 52 võetakse üle artikli 48c lõige 4.

Lõike 52 punktis 6 põhjendatud kahtluse puudumise väljaselgitamiseks peab Finantsinspektsioon lõike 53 kohaselt konsulteerima Rahapesu Andmebürooga ning ootama enne loa andmist ära Rahapesu Andmebüroo kirjaliku kinnituse. Lõige 53 väljendab artikli 48c lõikes 5 sätestatut.

Paragrahvi täiendamine lõikega 71. Uue lõikega sätestatakse, et koostöökokkuleppe puudumisel asjaomase kolmanda riigi asjaomase pädeva asutusega teeb Finantsinspektsioon kõik endast oleneva, et enne, kui kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal alustab oma tegevust, sõlmida see kokkulepe nimetatud asutusega, võttes aluseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 33 lõikes 5 nimetatud Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse näidishalduskokkuleppe. Finantsinspektsioon on kohustatud teavitama viivitamata Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust sõlmitud koostöökokkuleppest. Lõikega 71 võetakse üle CRD VI artikli 48c lõige 2.

Lõiked 8–10 tunnistatakse kehtetuks. Lõiked 8–10 reguleerivad kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali aruandluskohustust. Tulenevalt filiaaliga seotud aruandlusnõuete koondumisest KAS §-i 953, tunnistatakse § 21 lõiked 8–10 kehtetuks, sest CRD VI-ga lisatavad filiaali aruandluskohustus läheb lõigetes 8–10 sätestatust kaugemale ja detailsemaks. Eelnõu koostajate hinnangul ei ole mõistlik lõikeid 8–10 täiendada ajendatuna direktiivi uutest sätetest, sest uus peatükk 81 kontsentreerib enamus kolmandate riikide krediidiasutuste filiaale reguleerivad sätted ühte peatükki, mis parandab seaduse mõistmist ning selles orienteerumist.

Paragrahv 212. Kehtiv § 212 sätestab filiaali asutamise loa taotluse menetlemise ja kehtetuks tunnistamise tingimused.

Lõike 3 muutmine. Lõikega 3 on sätestatud Finantsinspektsiooni õigus tunnistada filiaali asutamise luba kehtetuks, kui ilmnevad KAS §-s 17 või § 21 lõikes 5 sätestatud asjaolud. Lõike sõnastust muudetakse selleks, et lisada järelevalveasutusele täiendavad alused loa kehtetuks tunnistamisest tulenevalt CRD VI kolmandate riikide krediidiasutuste filiaale reguleerivate artiklite lisamisest. Selleks loetakse lõike esimene pool sissejuhatavaks lauseosaks ning viited §-le 17 ja § 21 lõikele 5 punktiks 1. Seejärel täiendatakse loetelu punktidega 2 ja 3. Punkti 2 kohaselt võib loa tunnistada kehtetuks, kui esineb põhjendatud kahtlus, et filiaali peaettevõtja või konsolideerimisgrupiga seoses toimub või on toimunud rahapesu või terrorismi rahastamise katse või esineb selline risk rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse §-de 4 ja 5 tähenduses. Punkt 3 lubab loa tunnistada kehtetuks, kui filiaal ei vasta KAS 81. peatükis sätestatud tingimustele. Punktiga 2 võetakse üle artikli 48d lõike 2 punkti d teine pool.

Paragrahv 214. Kehtiv § 214 sätestab erisused lepinguriigi krediidiasutuse filiaali asutamisele Eestis.

Lõike 1 punkti 3 muutmine. Vt analoogselt § 21 lõike 2 punkti 3 muutmise selgitusi.

Paragrahv 216. Kehtiv § 216 sätestab tingimused lepinguriigi krediidiasutuse konsolideerimisgruppi kuuluva finantseerimisasutuse filiaali asutamisele ja piiriüleste teenuse osutamisele Eestis.

Lõike 1 muutmine. Lõikega 1 loetletakse sätted, mis kohaldatakse lepinguriigi finantseerimisasutuse, kes on krediidiasutuse tütarettevõtja või kelles kaks või enam krediidiasutust omavad koos valitsevat mõju ning kelle põhikirjas on lubatud teatud KAS-iga lubatud tehingute ja toimingute tegemine, filiaali asutamisele ja piiriüleste teenuste osutamisele Eestis. Tulenevalt § 22 muutmisest muudetakse lõike 1 sõnastust ja jäetakse sealt välja viide §-le 22 (vt § 22 kehtetuks tunnistamise selgitusi).

Paragrahvi 22 kehtetuks tunnistamine.

Paragrahv 22 reguleeris välisriigi krediidiasutuse esinduse avamist Eestis. Sätte põhimõte oli, et kui välisriigi krediidiasutus soovib avada Eestis oma esindust, pidi ta Finantsinspektsioonile esitama andmeid ja dokumente ning järelevalveasutus oli kohustatud pidama nimekirja taoliste esinduste kohta. Paragrahv 22 on üks algupäraseid KAS-i sätteid 1999. aastatest, mis on nüüdseks jäänud ajale jalgu, sest esinduse avamiseks peab välisriigi krediidiasutus asutama Eestis filiaali. Filiaali asutamine eeldab KAS 2. peatüki kohaselt vastava loa saamist Finantsinspektsioonilt, mitte teavitamiskohustuse täitmist. Seega esineb §-i 22 ja teiste 2. peatüki sätete vahel vastuolu. Veel enam, § 22 lõike 1 punkti 1 kohaselt peab välisriigi krediidiasutus esitama Finantsinspektsioonile tema päritoluriigi finantsjärelevalve asutuse kinnituse selle kohta, et krediidiasutusel on kehtiv tegevusluba. Seega ei sea § 22 esinduse avamise eeltingimuseks Eestis antud filiaali tegevusloa olemasolu, mis võib tekitada ebavõrdse kohtlemise n-ö kodupankade ja välisriigi krediidiasutuste vahel. Eeltoodust tulenevalt tunnistatakse §-d 11 ja 22 kehtetuks ning muudetakse § 2 lõiget 1, § 83 lõiget 21, § 854 sissejuhatavat lauseosa, § 97 lõike 1 punkti 4, § 972 pealkirja ja lõiget 2 ning § 113 lõike 3 punkti 1.

Paragrahv 30. Kehtiv § 30 reguleerib osaluse omandamisest teavitamist ja esitatavaid andmeid.

Lõike 21 muutmine. Lõike 21 muudatusega täpsustatakse aega, mille jooksul peab Finantsinspektsioon teavitama omandajat dokumentide kättesaamisest. Kehtiva sõnastuse kohaselt peab järelevalveasutus omandajat teavitama kahe tööpäeva jooksul asjaomase teate või lisaandmete ja -dokumentide kättesaamisest. Muudatuse kohaselt peab Finantsinspektsioon teavituse tegema viivitamatult, ent mitte hiljem kui kümne tööpäeva jooksul. Muudatus on ajendatud CRD VI artikli 22 lõike 2 esimesest alalõikest, mille kohaselt annavad pädevad asutused lõike 1 kohase teate ja lõike 3 kohase lisateabe kättesaamisest kirjalikult teada kohe ja igal juhul kümne tööpäeva jooksul pärast teate või lisateabe kättesaamist.

Paragrahv 301. Kehtiv § 301 reguleerib osaluse omandamise menetlust ja tähtaegu.

Paragrahvi täiendamine lõikega 41. Uue lõikega kohustatakse Finantsinspektsioon finantsjärelevalve funktsiooni täitjat konsulteerima § 291 punktis 5 sätestatud nõude hindamisel rahapesu kontrolli funktsiooni täitjaga. Finantsinspektsiooni rahapesu kontrolli funktsiooni täitja peab oma arvamuse esitama 30 tööpäeva jooksul. Viidatud punkt 5 sätestab nõude, et krediidiasutuses olulist osalust omandada sooviva isiku suhtes ei tohi olla põhjendatud kahtlust, et osaluse omandamine, omamine või suurendamine või kontroll panga üle on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega või selle katsega või suurendab selliseid riske.

Muudatus on ajendatud CRD VI artikli 23 lõike 1 punkti e teisest alalõikest, mille kohaselt konsulteerivad pädevad asutused kontrolli käigus sama artikli esimese lõike punktis e sätestatud kriteeriumi hindamisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/84925 (edaspidi ka AML direktiiv) kohaselt krediidiasutuste järelevalve eest vastutavate asutustega. Eestis on kõnesolevast direktiivist tulenev pädevus jaotatud mitme asutuse vahel, Vastavalt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi RahaPTS) § 64 lõikele 2 teeb Finantsinspektsioon järelevalvet RahaPTS-i ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle nende krediidiasutuste ning finantseerimisasutuste poolt, kelle üle ta teeb järelevalvet Finantsinspektsiooni seaduse alusel ja kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktidega. Seega on Finantsinspektsioon CRD VI artikli 23 lõike 1 punkti e 2. alalõikes viidatud krediidiasutuste järelevalve eest vastutav asutus. Eelnõu sättega nähakse seega ette konsulteerimiskohustus Finantsinspektsiooni erinevate üksuste vahel ning nähakse ette, ka tähtaeg arvamuse andmiseks (30 tööpäeva). .
Paragrahv 31. Kehtiv § 31 reguleerib osaluse omandamise tingimusi, keeldumise aluseid ja omandamise otsust.

Lõike 2 täiendamine. Lõike täienduse eesmärk on selguse tagamine. Kehtiv norm sätestab, et olulise osaluse võib omandada, seda suurendada või panga kontrollitavaks äriühinguks muuta, kui Finantsinspektsioon ei keela oma ettekirjutusega olulise osaluse omandamist, selle suurendamist või panga kontrollitavaks äriühinguks muutmist, lähtudes KAS §-s 301 ja § 31 lõikes 3 sätestatust.

Muudatusega täpsustatakse, et KAS §-st 301 lähtudes tuleb arvesse võtta ka Finantsinspektsiooni rahapesu kontrolli funktsiooni täitjalt KAS § 301 lõike 41 alusel saadud arvamust. Nõue tuleneb CRD VI artikli 23 lõike 2 teisest alalõikest, mille kohaselt võtab pädev asutus sama lõike kohaldamisel ja seoses sama artikli lõike 1 punktis e sätestatud kriteeriumiga kavandatava omandamise hindamisel nõuetekohaselt arvesse kooskõlas AML-i direktiiviga krediidiasutuste järelevalve eest vastutavatelt asutustelt saadud negatiivset arvamust, mille pädevad asutused on saanud 30 tööpäeva jooksul alates esialgse taotluse esitamisest, ning see võib olla mõistlik alus vastuväidete esitamiseks. Nagu eelnevalt selgitatud, on Finantsinspektsioon CRD VI artikli 23 lõike 1 punkti e 2. alalõikes viidatud AML direktiivi alusel krediidiasutuste järelevalve eest vastutav asutus (vt selgitusi § 301 lõike 41 kohta).

Lõike 3 punkti 1 täiendamine. Punkti 1 täiendusega taotletakse suuremat selgust normi rakendamisel. Seni kehtinud sõnastuses näeb punkt 1 Finantsinspektsioonile ette võimaluse ettekirjutusega keelata olulise osaluse omandamise ja suurendamise ning panga kontrollitavaks äriühinguks muutmise muu hulgas juhul, kui omandaja ei vasta KAS §-s 291 sätestatud nõuetele. Muudatusega täiendatakse normi selgitusega, et KAS §-s 291 sätestatud nõude all peetakse silmas ka olukorda, kui omandaja asub RahaPTS § 3 punktis 18 nimetatud suure riskiga kolmandas riigis, või kolmandas riigis, mille suhtes kohaldatakse Euroopa Liidu piiravaid meetmeid, ja kui see mõjutab kavandava omandaja suutlikkust rakendada rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise korra nõuete täitmiseks nõutavaid tavasid ja protsesse.

Muudatus on tingitud CRD VI artikli 23 lõike 1 punkti 3 kolmandast alalõikest, mille kohaselt võib pädev asutus esitada kavandatava omandamise suhtes vastuväite, kui kavandav omandaja asub kolmandas riigis, mis on kantud selliste suure riskiga kolmandate riikide loetellu, kelle rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise korras esineb strateegilisi puudusi vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849 artiklile 9, või kolmandas riigis, mille suhtes kohaldatakse liidu piiravaid meetmeid, ning kui pädev asutus leiab, et see mõjutab kavandava omandaja suutlikkust rakendada rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise korra nõuete täitmiseks nõutavaid tavasid ja protsesse.

Seaduse täiendamine 31. peatükiga. Uus peatükk reguleerib osaluse omandamist ja võõrandamist olukorras, kus omandajaks on krediidiasutus või KAS § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja.

Uue peatüki eesmärk on luua selged reeglid olukorraks, kus krediidiasutus või KAS § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja omandab tähtsust omava künnisega osaluse mõnes ettevõtjas ning tagada seeläbi selgus ja õiguskindlus Finantsinspektsiooni läbi viidava hindamise menetluse ja selle tulemuste suhtes.

Paragrahviga 371 sätestatakse reeglid osaluse omandamisest teavitamisele, sealhulgas esitatavatele andmetele.

Lõike 1 kohaselt peab krediidiasutus ning KAS § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja (edaspidi ka kavandav omandaja), kes soovib otseselt või kaudselt osaluse omandada või suurendada osalust nii, et see ületab 15 protsenti kavandava omandaja aktsepteeritud kapitalist (edaspidi ka kavandatav omandamine) teavitama eelnevalt oma kavatsusest Finantsinspektsiooni.

Sätte aluseks on CRD VI artikli 27a lõiked 1 ja 2. Lõike 1 kohaselt nõuavad liikmesriigid artikli 21a lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvatelt finantsinstitutsioonidelt ning finantsvaldusettevõtjatelt ja segafinantsvaldusettevõtjatelt, et nad teavitaksid eelnevalt kirjalikult oma pädevat asutust, kui nad kavatsevad otseselt või kaudselt omandada olulise osaluse. Teade peab sisaldama kavandatava omandamise suurust ja artikli 27b lõikes 5 sätestatud asjakohast teavet. Lõikes 2 sätestatakse sellise osaluse suurus: osalust käsitatakse olulisena, kui see moodustab vähemalt 15 protsenti kavandava omandaja aktsepteeritud kapitalist.

Peatükis 31 kasutatakse mõiste ,,oluline osalus” asemel terminit ,,kavandatav omandamine”, et tagada eristatavus KAS-i 3. peatükist.

Lõige 2 sätestab reeglid künnise kohaldamisele: kui kavandav omandaja on krediidiasutus, kohaldatakse künnist 15 protsenti kavandava omandaja aktsepteeritud kapitalist nii individuaalselt kui ka konsolideerimisgrupi konsolideeritud näitajate alusel. Muudatus on seotud CRD VI artikli 27a lõikega 3, mis sätestab, et kui kavandav omandaja on finantsinstitutsioon, kohaldatakse lõike 1 kohaldamisel lõikes 2 osutatud künnist nii individuaalselt kui ka konsolideerimisgrupi konsolideeritud olukorra alusel.

Lõike 3 kohaselt peab kavandav omandaja teavitama selle lepinguriigi finantsjärelevalveasutust, kus omandaja on asutatud, kui künnist ületatakse ainult individuaalselt. Kui künnist ületatakse nii individuaalselt kui ka konsolideerimisgrupi konsolideeritud näitajate alusel, peab kavandav omandaja teavitama ka konsolideeritud finantsjärelevalvet tegevat asutust (lõige 4).

Lõiked 3 ja 4 on seotud CRD VI artikli 27a lõikega 3, mis sätestab, et kui künnist ületatakse ainult individuaalselt, teavitab kavandav omandaja selle liikmesriigi pädevat asutust, kus omandaja on asutatud. Kõnealune pädev asutus hindab kavandatavat omandamist. Kui künnist ületatakse nii individuaalselt kui ka konsolideerimisgrupi konsolideeritud olukorra alusel, teavitab kavandav omandaja ka konsolideeritud järelevalvet tegevat asutust. Kõnealune konsolideeritud järelevalvet tegev asutus hindab kavandatavat omandamist.

Lõikega 5 sätestatakse reegel olukorraks, kus kavandav omandaja on KAS § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja. Sel juhul kohaldatakse 15 protsenti kavandava omandaja aktsepteeritud kapitalist künnist konsolideeritud olukorra alusel ning kavandav omandaja peab eelnevalt teavitama konsolideeritud finantsjärelevalvet tegevat asutust. Muudatus on ajendatud direktiivi artikli 27a lõikest 4.

Lõikes 6 loetletakse kavandavast omandamisest teavitamisel esitatavate andmete ja dokumentide loetelu. CRD VI artikkel 27b lõige 5 kohustab liikmesriiki avaldama hindamiseks vajaliku teabe loetelu. Loetelu kehtestamisel on arvesse võetud Finantsinspektsiooni vajadusi osaluse hindamisel ning eesmärk on tagada, et inspektsioonil on olemas igakülgne info õige otsuse tegemiseks. Nõutav teave peab olema proportsionaalne ja kohandatud vastavalt omandamise laadile. Olukorra võrreldavuse tõttu on eeskujuks võetud nimekiri, mis tuleb esitada juhul, kui omandatakse oluline osalus krediidiasutuses (KAS § 30 lõige 3).

Andmed ja dokumendid, mis esitada tuleb, on järgmised:
1) omandatava üksuse kirjeldus, mis sisaldab väljavõtet aktsiaraamatust, andmeid kavandava omandaja poolt omandatavate ja talle kuuluvate aktsiate või osade tüübi ja häälte arvu kohta ning vajaduse korral muud informatsiooni;
2) kirjeldus omandatava üksuse tegevuse kohta ettevõtluses ning temaga seotud isikute majanduslike ja mittemajanduslike huvide kirjeldus;
3) olemasolu korral omandatava üksuse kolme viimase majandusaasta aruanded. Kui viimase majandusaasta lõppemisest on möödunud rohkem kui üheksa kuud, esitatakse auditeeritud vahearuanne majandusaasta esimese poolaasta kohta. Aruannetele tuleb lisada vandeaudiitori aruanne, kui selle koostamine on õigusaktiga ette nähtud;
4) konsolideerimisgruppi kuuluva omandatava üksuse puhul konsolideerimisgrupi struktuuri kirjeldus koos andmetega sinna kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ja konsolideerimisgrupi kolme viimase majandusaasta aruanded ning vandeaudiitori aruanded;
5) andmed ja dokumendid nende rahaliste ja mitterahaliste vahendite päritolu kohta, mille eest kavatsetakse osalus omandada või seda suurendada;
6) kavandava osaluse omandamisega seotud asjaolud ;
7) pärast kavandava osaluse omandamist omatava osaluse suurus ja selle omamisega seotud asjaolud;
8) teave kavandatava omandamisega seotud kohustuste ja osaluse omamisest tulenevate kohustuste kohta, ning nende mõju kohta kavandatava omandaja finantsvõimekusele ning kavandatavale omandajale seaduses sätestatud nõuete täitmisele;
9) teave, kas osaluse omandamine toimub sama konsolideerimisgrupi üksuste vahel vastavalt CRR-i artikli 113 lõikele 6 või samasse krediidiasutuste kaitseskeemi kuuluvate üksuste vahel vastavalt sama artikli 113 lõikele 7.

Lõikega 7 täpsustatakse sama paragrahvi lõike 6 punkti 3 ning sätestatakse, et sel juhul auditeeritud vahearuanne majandusaasta esimese poolaasta kohta, kui viimase majandusaasta lõppemisest on möödunud rohkem kui üheksa kuud. Aruannetele tuleb lisada vandeaudiitori aruanne, kui selle koostamine on õigusaktiga ette nähtud.

Tuleb siiski märkida, et EBA on kohustatud töötama välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et määrata kindlaks loetelu miinimumteabest, mille kavandav omandaja peab esitama pädevale asutusele kavandavast omandamisest teavitamisel (direktiivi artikli 27b lõike 7 punkti a).

Paragrahviga 372 kehtestatakse nõuded kavandavale omandajale. Nõuete kehtestamise eesmärk on panna paika kriteeriumid, mille põhjal Finantsinspektsioon saaks hinnata kavandava omandaja kindla ja usaldusväärse juhtimise väljavaadet.

Kavandav omandaja peab paragrahvi 372 kohaselt vastama järgmistele nõuetele:
1) kavandavas omandajas peab olema tagatud kindel ja usaldusväärne juhtimine;
2) kavandav omandaja peab järjepidevalt järgima KAS-is ja CRR-is ning asjakohasel juhul teistes Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud usaldatavusnormatiive ning olema suuteline nende järgimist jätkata;
3) kavandava omandaja suhtes ei ole põhjendatud kahtlust, et osaluse omandamine, omamine või suurendamine või kontroll omandatava üksuse üle on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega või selle katsega või suurendab selliseid riske.

Eelnimetatud nõuded tulenevad CRD VI artikli 27b lõike 1 punktidest a ja b.

Paragrahviga 373 sätestatakse osaluse omandamise ja võõrandamise menetlusreeglid ja -tähtajad.

Lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioon kohustatud teavitama kavandavat omandajat kirjalikult viivitamata, kuid mitte hiljem kui kümme tööpäeva pärast teate ning lisaandmete ja -dokumentide kättesaamisest, samuti peab järelevalveasutus teada andma menetlustähtaja võimalikust lõppkuupäevast. Lõikega 1 võetakse üle CRD VI artikli 27a lõiked 5 ja 8.

Lõikest 2 tulenevalt hindab Finantsinspektsioon kavandava omandaja vastavust tema kohta esitatud nõuetele ning otsustab osaluse omandamise keelamise või lubamise 60 tööpäeva jooksul. Tähtaeg hakkab kulgema hindamiseks vajalike andmete ja dokumentide saamist kinnitava teate (lõige 1) esitamisest arvates. Hindamise selguse ja prognoositavuse tagamiseks nähakse ette maksimaalne ajavahemik, mille jooksul Finantsinspektsioon peab asjakohase menetluse läbi viima. Lõikega 2 võetakse üle artikli 27a lõike 6 esimene alalõige.

Lõikega 3 nähakse ette erisus hindamisest läbi viimise kohustusest. Nimelt ei ole hindamine vajalik, kui osaluse omandamine toimub sama konsolideerimisgrupi üksuste vahel vastavalt CRR-i artikli 113 lõikele 6 või samasse krediidiasutuste kaitseskeemi kuuluvate üksuste vahel vastavalt sama artikli lõikele 7. Lõikega 3 võetakse üle CRD VI artikli 27a lõige 7.

Kui teade või sellele lisatud dokumendid on oluliste puudustega, on Finantsinspektsioonil õigus jätta teade läbi vaatamata (lõige 4). Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lõike 1 kohaselt on haldusorgan kohustatud talle esitatud taotluse vastu võtma, sõltumata selle puudustest, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Tegemist on teatud mõttes erandiga HMS-ist, ent samas ei ole oluliste puudustega taotluse esitamise automaatne järelm taotluse läbi vaatamata jätmine, vaid Finantsinspektsioonile on jäetud kaalutlusruum. Taotluse läbi vaatamata jätmist sel juhul, peab inspektsioon tulenevalt põhjendamiskohustusest ka selgitama.

Juhul, kui kavandatav omandamine puudutab olulise osaluse omandamist krediidiasutuses vastavalt KAS 3. peatüki 2. jaole, kohaldatakse ka kavandatava omandaja suhtes lõike 5 kohaselt nimetatud jaos sätestatud teavitamisnõuet ja hindamist. Sellisel juhul lõpeb tähtaeg, mille jooksul Finantsinspektsioon peab tegema nii §-des 301 ja 373 sätestatud hindamise alles siis, kui lõpeb kahest asjakohasest hindamistähtajast hilisem. Lõikega 5 väljendatakse direktiivi artikli 27a lõike 6 teises alalõikes sätestatut.

Vajadusel võib Finantsinspektsioon 50 tööpäeva jooksul menetlustähtaja algusest arvates kirjalikult nõuda dokumentide täpsustamiseks ja kontrollimiseks lisaandmeid ja -dokumente. (lõige 6). Kuni nimetatud lisaandmete ja -dokumentide saamiseni menetlustähtaeg peatub, ent peatumine ei saa kesta kauem kui 20 tööpäeva (lõige 7). Erandjuhtudel võib Finantsinspektsioon menetlustähtaja peatamist pikendada kuni 30 tööpäevani. seda juhul, kui kavandava omandaja omandatav üksus asub kolmandas riigis või selle suhtes kohaldatakse kolmanda riigi õigust (punkt 1) või §-s 373 sätestatud hindamise käigus on vajalik rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise alane koostöö teise Euroopa Liidu lepinguriigi pädeva asutusega (lõige 8). Lõigetega 6 ja 7 võetakse üle CRD VI artikli 27a lõiked 9 ja 10 ning lõikega 8 sama artikli lõike 11 punktid a ja b.

Lõikega 9 nähakse ette regulatsioon olukorraks, kui valdusettevõtja esitab teatega samal ajal heakskiitmise taotluse vastavalt KAS §-le 134. Sel juhul koordineerib Finantsinspektsioon tegevust konsolideeritud finantsjärelevalvet tegeva asutusega, kui see on asjakohane, ja selle lepinguriigi pädeva asutusega, kus finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja on asutatud. Kirjeldatud olukorras peatub menetlustähtaeg kuni heakskiitmise menetluse lõppemiseni. Sätte eesmärk on luua selgust olukorras, kus paralleelselt toimub kaks erineva tähtajaga menetlust. Lõikega 9 väljendatakse direktiivi artikli 27a lõikes 12 sätestatut.

Lõike 10 kohaselt konsulteerib Finantsinspektsiooni finantsjärelevalve funktsiooni täitja käesoleva seaduse § 372 punktis 3 sätestatud nõudele vastavuse hindamisel rahapesu kontrolli funktsiooni täitjaga. Finantsinspektsiooni rahapesu kontrolli funktsiooni täitja peab oma arvamuse esitama 30 tööpäeva jooksul.

Lõikega 11 sätestatakse kavandatavate omandajate võrdse kohtlemise nõude: kui osalust soovib üheaegselt omandada rohkem kui üks isik, peab Finantsinspektsioon kavandavaid omandajaid kohtlema võrdsete asjaolude korral võrdselt.

Lõikega 10 võetakse üle CRD VI artikli 27b lõige 2 ja lõike 3 teine alalõige ning lõikega 11 sama artikli lõige 6.

Paragrahviga 374 reguleeritakse osaluse omandamise tingimusi, keelamise aluseid ja otsust omandamise kohta.

Lõike 1 kohaselt võib kavandav omandaja kavandatava osaluse omandada või seda suurendada, kui Finantsinspektsioon on andnud loa nimetatud osaluse omandamiseks või suurendamiseks.

Lõikega 2 nähakse ette tingimused, mille esinemisel võib Finantsinspektsiooni osaluse omandamise või suurendamise keelata. Sellisteks tingimusteks on kavandava omandaja mittevastavust §-s 372 sätestatud nõuetele (punkt 1), dokumentide või andmete tähtajaks esitamata jätmine (punkt 2) ning oht, et kavandatav omandamine võib avaldada mõju süsteemsele riskile (punkt 3).

Omandamise otsuse tegemisel arvestab Finantsinspektsioon § 373 lõike 10 kohaselt rahapesu kontrolli funktsiooni täitvalt üksuselt saadud arvamust ja §-i 375 kohaselt teiste pädevate asutuste seisukohti (lõige 4). Finantsinspektsioon ei või kavandatava omandamise üle otsustamisel võtta arvesse mõju, mida ühinemine võib põhjustada teistele finantsturu osalistele (lõige 5). Lisaks on järelevalveasutusel õigus määrata otsusega tähtaeg, mille jooksul peab kavandatava omandamise lõpule viima (lõige 3).

Lõikest 6 tulenevalt on Finantsinspektsioon kohustatud esitama kavandavale omandajale otsuse osaluse omandamise lubamise või selle keelamise kohta kahe tööpäeva jooksul pärast vastava otsuse vastuvõtmist.

Paragrahv 375 sätestab osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed.

Sättega nähakse ette, et kavandav omandaja ei omanda osaluse omandamise või suurendamise tehingu tagajärjel aktsiate või osadega kaasnevat hääleõigust ning aktsiate või osadega esindatud hääli ei arvata üldkoosoleku kvoorumisse, kui tehingust ei ole Finantsinspektsiooni §-s 371 sätestatud korras teavitatud (punkt 1), tehing on tehtud enne, kui olulise osaluse omandamine oli KAS-i alusel lubatud (punkt 2) või kui tehing on vastuolus Finantsinspektsiooni ettekirjutusega (punkt 3). Paragrahviga võetakse üle CRD VI artikkel 27e.

Paragrahviga 376 reguleeritakse koostööd teiste pädevate asutustega.

Lõikega 1 kohustatakse Finantsinspektsiooni tegema kavandava omandaja poolt osaluse omandamise või suurendamise hindamisel koostööd vastava lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, kui omandatav üksus on:
1) krediidiasutus, kindlustusandja, investeerimisühing või fondivalitseja, mis on tegevusloa saanud teises lepinguriigis või tegutseb kavandava omandaja sektorist erinevas sektoris;
2) sellise krediidiasutuse, kindlustusandja, investeerimisühingu või fondivalitseja emaettevõtja, mis on tegevusloa saanud teises lepinguriigis või tegutseb kavandava omandaja sektorist erinevas sektoris või
3) isik, kellel on kontroll krediidiasutuse, kindlustusandja, investeerimisühingu või fondivalitseja üle, mis on tegevusloa saanud teises lepinguriigis või kavandatava omandamise sektorist erinevas sektoris.

Lõikega 1 võetakse üle CRD VI artikli 27c lõige 1.

Selle koostöö raames konsulteerib Finantsinspektsioon teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega ning edastab viivitamata teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele kõik andmed, mis on olulised kavandatava omandamise kohta (lõige 2).

Kui kavandav omandaja on krediidiasutus ja künnist ületatakse ainult individuaalselt, teavitab Finantsinspektsioon kavandatavast omandamisest konsolideeritud finantsjärelevalvet tegevat asutust kümne tööpäeva jooksul pärast kavandavalt omandajalt teate kättesaamist. Seda juhul, kui kavandav omandaja kuulub konsolideerimisgruppi ja Finantsinspektsioon ei ole konsolideeritud finantsjärelevalvet tegev asutus. Seejuures edastab Finantsinspektsioon konsolideeritud finantsjärelevalvet tegevale asutusele ka oma hinnangu (lõige 3).

Lõigetega 2 ja 3 võetakse üle direktiivi artikli 27c lõike 4 esimene alalõige ja lõike 2 esimene alalõige.

Kui Finantsinspektsioon on konsolideeritud järelevalvet tegev finantsjärelevalve asutus ja kavandav omandaja on KAS § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja, kes on asutatud teises lepinguriigis, teavitab Finantsinspektsioon kavandatavast omandamisest selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutust, kus kavandav omandaja on asutatud, kümne tööpäeva jooksul pärast kavandavalt omandajalt teate saamist. Sellisel juhul edastab Finantsinspektsioon ka oma hinnangu kavandava omandamise kohta teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele (lõige 4). Lõikega 4 võetakse üle CRD VI artikli 27c lõike 2 teine alalõige.

Lõike 5 kohaselt, kui kavandav omandaja on krediidiasutus ja § 371 lõikes 1 sätestatud künnist ületatakse nii individuaalselt kui ka konsolideerimisgrupi konsolideeritud olukorra alusel, püüavad kavandatavat omandamist hindav finantsjärelevalve asutus ja konsolideeritud järelevalvet tegev finantsjärelevalve asutus oma hindamised kooskõlastada, eelkõige pidades silmas konsulteerimist sama paragrahvi lõikes 1 osutatud asjaomaste asutustega. Lõikes 5 sätestatu väljendab direktiivi artikli 27c lõike 2 kolmandat alalõiget.

Kui kavandatavat omandamist peab hindama § 371 lõikes 4 nimetatud konsolideeritud järelevalvet tegev asutus ja konsolideeritud järelevalvet tegev asutus ei ole selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, kus kavandav omandaja on asutatud, teevad mõlemad asutused koostööd ja konsulteerivad teineteisega täies ulatuses. Konsolideeritud järelevalvet tegev finantsjärelevalve asutus koostab kavandatava omandamise kohta hinnangu ja edastab hinnangu selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele, kus kavandav omandaja on asutatud. Nimetatud asutused teevad kahe kuu jooksul arvates hinnangu saamisest ühise põhjendatud otsuse. Konsolideeritud järelevalvet tegev finantsjärelevalve asutus edastab ühise otsuse kavandavale omandajale (lõige 6).

Kui sellist ühist otsust ei ole tehtud kahe kuu jooksul hinnangu kättesaamisest arvates, jätab konsolideeritud järelevalvet tegev finantsjärelevalve asutus või selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, kus kavandav omandaja on asutatud, otsuse tegemata ja edastab asja kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 19 EBA-le (lõige 7).

Lõigetega 6 ja 7 võetakse üle CRD VI artikli 27c lõige 3.

Paragrahviga 377 kehtestatakse võõrandamisest teavitamise nõue.

Krediidiasutus ning KAS § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja on kohustatud teavitama Finantsinspektsiooni eelnevalt kirjalikult oma kavatsusest võõrandada otseselt või kaudselt § 371 lõikes 1 nimetatud osalus, tuues välja võõrandatava osaluse suuruse. Paragrahv tugineb CRD VI artiklil 27d.

Paragrahv 48. Kehtiv § 48 sätestab krediidiasutuse juhtidele ja töötajatele esitatavad üldnõuded.

Lõike 1 muutmine. Muudatusega täpsustatakse, et juhtideks loetakse nii krediidiasutuse kui ka KAS § 134 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja nõukogu ja juhatuse liikmeid. Võrreldes kehtiva sõnastusega hõlmatakse juhi mõistega lisaks krediidiasutuse nõukogu ja juhatuse liikmele ka KAS § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja nõukogu ja juhatuse liikmed.

Lõike 2 esimese lause muutmine. Seni kehtinud sõnastuses sätestati lõike 2 esimese lausega nõue, et krediidiasutuse või tema emaettevõtjast valdusettevõtja juhtideks võib valida või määrata vaid isikuid, kellel on krediidiasutuse või valdusettevõtja juhtimiseks vajalikud teadmised, oskused, kogemused, haridus, kutsealane sobivus ja laitmatu ärialane reputatsioon. Lause muudetakse, et täpsustada nii krediidiasutuse kui ka KAS § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja kohustust tagada, et tema juhid vastavad KAS-is sätestatud nõuetele. Seega lisatakse võrreldes seni kehtinud sõnastuses lõike 2 esimesse lausesse viide heakskiitmise sättele ning rõhutatakse, et juhtide nõuetele vastavuse tagamise kohustus on krediidiasutustel ja heakskiidu saanud valdusettevõtjatel. Lisaks lõike esimese lause muudatusele, asendatakse sõna ,,reputatsioon” sõnaga ,,maine” (vt analoogselt § 15 lõike 2 punkti 2 muutmise selgitusi).

Lõigete 21 ja 22 muutmine. Seni kehtinud sõnastuses sätestas lõige 21 kohustuse tagada, et juhtide valimise või määramise tulemusena peab nõukogu ja juhatuse liikmete koosseis olema piisavalt mitmekesine, vastama krediidiasutuse kehtestatud juhtorgani koosseisu mitmekesisuse põhimõtetele ning tagama, et juhtorgan oleks töövõimeline ja seal oleksid esindatud eelkõige erinevate pädevuste ja ametialase taustaga isikud. Juhtidel peavad olema kollektiivselt piisavad teadmised, oskused ja kogemused, arvestades krediidiasutuse ärimudelit ning strateegiat, et mõista krediidiasutuse tegevust, sealhulgas peamisi riske.

Lõikes 21 tehakse järgnevad muudatused. Esiteks lisatakse valdusettevõtjate puhul viide KAS §-le 134, teiseks sätestatakse soolise tasakaalu edendamise vajadus ning kolmandaks laiendatakse piisavate teadmiste ja oskuste nõuet selliselt, et lisaks krediidiasutuse tegevusele ja peamistele riskidele peavad juhid olema kollektiivselt suutelised arvestama keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisteguritega. Lõikega 21 väljendatakse CRD VI artikli 91 lõigetes 2b ja 8 sätestatut.

Kehtiv lõige 22 sätestab, et valitaval juhil peab olema vajalikus mahus aega oma tööülesannete täitmiseks vastaval ametikohal ning ta peab sobituma oma teadmiste, oskuste ja kogemuste poolest juhtorgani koosseisu. Lõike 22 muudatusega asendatakse sõnas ,,valitaval juhil” sõnaga ,,juhil”. Sõna “valitav” viitab et piisava aja nõue oleks justkui kohaldatav vaid juhi valimisprotsessis. Muudatusega tagatakse, et see oluline nõue kehtib nii ametisse määratud juhile ning on kohaldatav kogu juhi ametisoleku perioodi. Kuna juht määratakse ametisse, siis ühtlustatakse sõnakasutust ja ,,tööülesanne” asendatakse sõnaga ,,ametiülesanne”.

Paragrahvi täiendatakse lõigetega 23–25. Lõikega 23 kohustatakse krediidiasutuse ning KAS § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja juhte tegutsema ausalt ja usaldusväärselt ning olema oma otsuste tegemisel vabad. Lõikega võetakse üle CRD VI artikli 91 lõike 1 esimeses lauses ja lõikes 2a sätestatud nõuded.

Lõikega 24 pannakse krediidiasutusele ning KAS § 136 alusel heakskiidu saanud valdusettevõtjale kohustus kontrollida, tagada ja vastutada selle eest, et tema juhid vastavad igal ajahetkel KAS-is juhtidele kehtestatud nõuetele, rakendades selleks asjakohase asutusesisese sobivushindamise ja dokumenteerides vastava protsessi. Sättega võetakse üle CRD VI artikli 91 lõige 1 a alalõige 1.

Kui krediidiasutus või heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja saab teadlikuks asjaoludest, mille tõttu juht ei vasta kehtestatud nõuetele, ei tohi seda isikut vastavale positsioonile nimetada. Kui aga juht on ametisse nimetatud, siis kutsutakse ta viivitamatult juhtorganist tagasi või asjakohasel juhul kohaldatakse muid sobivaid meetmeid (lõige 25). Lõikega võetakse üle CRD VI artikli 91 lõige 1b.

Lõike 31 kehtetuks tunnistamine. Seni kehtinud lõige 31 sätestas krediidiasutuse võtmeisikute mõiste ning tema suhtes kohaldatavad nõuded. Tulenevalt muudatustest §-s 48 ning võtmeisikute suhtes kehtestavate nõuete lisamisest, viiakse lõige 31 üle uude lõikesse 53.

Lõike 41 muutmine. Lõike 41 kohaselt peab krediidiasutus kehtestama korra ametisse nimetatud juhtide juhendamiseks ja nende kutsealaste teadmiste täiendamiseks vastavalt ametikohale esitatavatele nõuetele. Muudatusega pannakse krediidiasutusele ja heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtjale ja segafinantsvaldusettevõtjale kohustus tagada piisavad vahendid ametisse nimetatud juhtide juhendamiseks ja nende kutsealaste teadmiste täiendamiseks vastavalt ametikohale esitatavatele nõuetele. Rõhutatakse kutsealaste teadmiste täiendamise vajadust fokusseerituna sektorile olulistele valdkondadele ning CRR artikli 4 lõike 1 punktis 52c määratletud IKT-riski. Muudatusega tagatakse vastavus CRD VI artikli 91 lõige 7.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 52–57. Lõike 52 kohaselt hindab krediidiasutus ning valdusettevõtja, kellele on antud heakskiit vastavalt KAS §-le 136, juhtide nõuetele vastavust enne nende valimist ning juhi sobivust olukorras, kus ilmnevad uued faktid või asjaolud. Sobivushindamist tuleb viia läbi regulaarselt. Lõikega 52 võetakse üle CRD VI artikli 91 lõike 6 alalõige 2.

Lõikes 53 sätestatakse, et kui enamik juhtorgani liikmetest tuleb asendada uute juhtorgani liikmetega samal ajal ja juhtorganist lahkuvad liikmed peaksid läbi viima uute liikmete sobivushindamise. Sellisel juhul viib krediidiasutus asutusesisese sobivushindamise läbi pärast seda, kui uute ametisse valitud või määratud juhtide volituste tähtpäev on saabunud.

CRD VI artikli 91 lõike 1a alalõike 2 kohaselt on antud juhul tegemist sättega, mille kohaldamise osas on liikmesriigile jäetud kaalutlusõigus. Eesti on otsustanud sätte üle võtta, et tagada paindlikkus.

Lõikega 54 kehtestatakse krediidiasutusele ning heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtjale ja segafinantsvaldusettevõtjale kohustus hoida juhi sobivuse kohta käiv teave ajakohane. Lõikega 53 võetakse üle CRD VI artikli 91 lõige 1c.

Lõike 55 kohaselt on võtmeisik isik, kellel on märkimisväärne mõju krediidiasutuse ning KAS § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja juhtimisele, aga kes ei ole juhtorgani liige. Direktiiv ei määratle võtmesiku positsiooni ammendava loeteluna. Nii on ka eelnõus võetud lähenemine, millega tuuakse näitlik loetelu positsioonidest, mis kvalifitseeruvad võtmeisikuteks. Võtmeisikuks on eelkõige finantsjuht ning vastavuskontrolli, riskikontrolli või siseauditi üksuse juht. Võtmeisikute näitliku loetelu kehtestamisel on lähtutud kehtiva seaduse § 48 lõikes 31 toodud võtmeisiku määratlusest. Lõikega võetakse üle CRD VI artikli 3 punkt 9a.

Võtmeisikule kohaldatakse lisaks KAS-is töötaja kohta sätestatule ka § 48 lõikeid 2, 23–25, 3, 41, 52 ja 53 (lõige 56) ning krediidiasutusel on lõike 57 kohustus tagada võtmeisiku ülesannete nõuetekohane täitmine.

Lõigete 6–7 kehtetuks tunnistamine. Need sätted reguleerivad Finantsinspektsiooni teavitamist, mis edaspidi sisalduvad täiendatud kujul uutes §-des 481 ja 482. Lõikes 7 reguleeritakse juhiks kandideeriva isiku kirjaliku nõusoleku nõuet. See sisaldub edaspidi § 481 lõikes 6 punktis 1.

Seaduse täiendamine §-dega 481 ja 482. Uute paragrahvidega kehtestatakse reeglid Finantsinspektsiooni teavitamisele ning järelevalveasutuse poolt läbiviidavale sobivusmenetlusele.

Paragrahv 481 reguleerib juhtidest ja võtmeisikutest teavitamist.

Lõike 1 kohaselt teavitab krediidiasutus juhi või võtmeisiku valimise, määramise või ametiaja pikendamise kavatsusest Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva enne selle küsimuse otsustamist ja esitab lõikes 4 nimetatud andmed ja dokumendid. Tähtaja määramisel on arvesse võetud Finantsinspektsiooni vajadust teatud juhtudel sekkuda ja kohaldada meetmeid. Seda tähtaega ei kohaldata, kui dokumentide eelnev esitamine ei ole mõjuval põhjusel võimalik.

Lõike 2 alusel teavitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1619 artikli 91 lõike 1d punktides a–f sätestatud isik (KAS-i 5. peatüki tähenduses oluline krediidiasutus) krediidiasutuse juhi valimise või määramise kavatsusest Finantsinspektsiooni, esitades kolmkümmend päeva enne juhi ametisse asumise tähtpäeva lõikes 4 nimetatud andmed ja dokumendid. Tegemist on erandiga lõikest 1. Lõikes 2 kirjeldatud juhul – kui tegemist on olulise krediidiasutusega – on juhi määramisest või valimisest teavitamiseks ette nähtud pikem periood. Lõikega võetakse üle CRD VI artikli 91 lõige 1d.

Lõige 3 kohustab krediidiasutust viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni juhi või võtmeisiku sobivust mõjutada võivate uute faktide või muude asjaolude ilmnemisest. Sättega võetakse üle CRD artikli 91 lõige 1f.

Lõikega 4 sätestatakse loetelu andmetest ja dokumentidest, mis tuleb esitada Finantsinspektsioonile juhi või võtmeisiku valimiseks või määramiseks. Esitada tuleb järgnev teave:
1) isiku kirjalik nõusolek enda valimiseks või määramiseks ametikohale ja täidetud sobivusküsimustik;
2) isiku elulookirjeldus ja üldandmed, juhatuse liikme puhul tema vastutusvaldkonna kirjeldus, ülevaade isiku hariduse, teadmiste, oskuste ja kogemuse ja ettevõtluses osalemise kohta;
3) andmed isiku ametiaja ja -koha kohta;
4) krediidiasutuse läbi viidud sobivushindamise dokumendid;
5) andmed äriühingute kohta, milles isiku osalus on suurem kui 20 protsenti;
6) andmed võimalike huvide konfliktide ja isiku poolt ametiülesannete täitmisele pühendatava aja kohta;
7) isiku kinnitus, et tal puuduvad KAS-is sätestatud asjaolud, mis välistavad õiguse olla krediidiasutuse juht;
8) välisriigi kodaniku puhul tema päritolu- või elukohariigi karistusregistri väljavõte või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, mis ei või olla vanem kui kolm kuud;
9) juhi ametisse nimetamise kuupäev ja tema tegelik ametisse asumise kuupäev. 

Ametiaeg tähendab perioodi, mille jooksul isik oma ametikohal tegutseb. See võib olla tähtajaline, näiteks kolm või viis aastat, või ka tähtajatu, sõltuvalt ametikoha iseloomust ja õiguslikust alusest.

Huvide konflikt on määratlemata õigusmõiste, mida tuleb sisustada lähtuvalt konkreetsetest elulistest asjaoludest. Huvide konflikti määratlemiseks on vajalik teada isiku osalusi teistes isikutes ja muudes varakogumites Eestis või teistes riikides (vt ka sama lõike punkti 5). Avaldama peaks võimalikud huvide konflikti tekitavad asjaolud ja meetmed nende leevendamiseks või vältimiseks Ametiülesannete täitmisele pühendatavat aega hinnatakse samuti igakordselt, võttes arvesse nii konkreetset ametikohta puudutavat kui ka muid isiku kohustusi. Muu hulgas võetakse arvesse isiku töökohustuste mahtu, ulatust, keerukust, vastutust jms olulised kriteeriumid. Samuti arvestatakse isikul lasuvaid muid kohustusi, nt panustamist erinevate organite või organisatsioonide töösse, osalusi erinevates isikutes või varakogumites.

Kui välisriigi kodanik peab esitama enda päritolu- või elukohariigi karistusregistri väljavõte või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokumendi, siis Eesti kodaniku puhul teeb päringu isiku karistatuse puudumise kohta karistusregistrisse Finantsinspektsioon.

Ametisse nimetamise tähtpäev tähistab konkreetset kalendripäeva, mil isik ametisse asub ja tema ametiaeg ametlikult algab.

Loetelu tugineb CRD VI artikli 91 lõike 1e punktidele a-f. Selle kehtestamisel on arvestatud Finantsinspektsiooni vajadusega saada sobivusmenetluse läbiviimiseks igakülgset teavet ja dokumente.

Direktiivi artikli 91 lõike 10 alalõige 1 sätestab, et artiklite 91 ja 91a kohaldamisel töötab EBA oluliste krediidiasutuste loetletud üksuste jaoks välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et täpsustada pädevate asutuste jaoks sobivushindamiseks esitatava sobivusküsimustiku, elulookirjelduste ja asutusesisese sobivushindamise miinimumsisu. EBA peab vastava eelnõu komisjonile esitama hiljemalt 2026. aasta 10. juuliks (artikli 91 lõike 1 alalõige 3).

Lõikega 5 sätestatakse, et nimetatud andmed esitatakse Finantsinspektsiooni kinnitatud vormis ja mahus. Sättega tagatakse CRD VI artikli 91 lõike 1e alalõike 2 ülevõtmine.

Lõike 6 kohaselt, kui krediidiasutuse läbi viidava sobivushindamise käigus selguvad uued asjaolud, mille tõttu juht ei vasta kehtestatud nõuetele, teavitab krediidiasutus sellest viivitamatult Finantsinspektsiooni, et inspektsioonil oleks võimalik vajadusel sekkuda ja meetmeid kohaldada. Lõikega võetakse üle CRD artikli 91 lõike 1h alalõige 2.

Lõike 7 kohaselt teavitab krediidiasutus Finantsinspektsiooni juhi või võtmeisiku tagasiastumisest või tema tagasikutsumise algatamisest enne volituste tähtaja lõppemist vähemalt kümme päeva enne nimetatud küsimuse otsustamist. Seda tähtaega ei kohaldata, kui eelnev teavitamine ei ole mõjuval põhjusel võimalik. Norm sisaldus kehtiva KAS § 48 lõikes 61, mis tunnistatakse eelnõuga kehtetuks ja sätestatakse uuesti selleks sobilikumas sättes, mis reguleerib Finantsinspektsiooni teavitamist.

Lõikega 8 sätestatakse, et § 481 lõigetes 1 ja 3–7 krediidiasutuse kohta sätestatut kohaldatakse ka KAS § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtjale ja segafinantsvaldusettevõtjale. Sellega tagatakse CRD VI teavitamisega seotud sätete kohaldatavust heakskiidu saanud valdusettevõtjatele.

Paragrahviga 482 reguleeritakse Finantsinspektsiooni läbi viidava sobivushindamise menetlust.

Lõikega 1 antakse Finantsinspektsioonile õigus igal ajal, sealhulgas krediidiasutusega seotud riskide suurenemisel või juhtide ja võtmeisikute kohta uute asjaolude ilmnemisel läbi viia krediidiasutuse juhi ning võtmeisiku sobivushindamine.

Sättega võetakse üle CRD VI artikli 91 lõige 1f, mille kohaselt peab liikmesriik tagama, et pädevad asutused hindavad, kas juhtorgani liikmed vastavad alati sama artikli lõigetes 2–6 sätestatud kriteeriumidele ja nõuetele.

Lõike 2 kohaselt võib Finantsinspektsioon määrata sobivushindamise läbiviimise tähtaja oluliste krediidiasutuse juhtide ja võtmeisikute valimisel või määramisel. HMS § 33 lõikele 5 tuginedes võib Finantsinspektsioon seda tähtaega omal algatusel ka pikendada. Lõikega 2 tagatakse CRD VI artikli 91 lõike 1j ülevõtmine.

Kui krediidiasutuse või heakskiidetud valdusettevõtja esitatud andmed või dokumendid on puudustega, võib Finantsinspektsioon nõuda, et juht või võtmeisik ei asuks ametisse enne kõikide asjakohaste andmete ja dokumentide esitamist (lõige 3). Sellega võetakse üle CRD VI artikli 91 lõike 1e alalõige 3, mille kohaselt võib pädev asutus nõuda, et tulevane liige ei asuks ametisse enne nõutava teabe esitamist, kui tal ei ole sama lõike esimeses lõigus loetletud dokumentide põhjal sobivushindamise läbiviimiseks piisavalt teavet, välja arvatud juhul, kui kõnealune pädev asutus on veendunud, et sellist teavet ei ole võimalik esitada.

Lõikes 4 sätestatakse Finantsinspektsiooni õigus nõuda andmete täpsustamiseks ja kontrollimiseks täiendavaid andmeid ja dokumente ning seletusi, et oleks tagatud piisava info olemasolu igakülgseks hindamiseks. Ka selle sättega võetakse üle CRD VI artikli 91 lõike 1e alalõige 3.

Lõikes 5 antakse Finantsinspektsioonile volitused kontrollida kogutud andmete, sealhulgas isikuandmed, õigsust erinevatest allikatest, sh karistusregister.

KAS § 48 lõige 2 sätestab juhile ja koosmõjus § 48 lõikega 55 võtmeisikule laitmatu maine nõude. Sama säte kehtestab, et isiku maine ei ole laitmatu, kui Finantsinspektsioon on tuvastanud asjaolud, mis seavad kahtluse alla selle olemasolu või kinnitavad selle puudumist. Finantsinspektsioon arvestab isiku maine hindamisel muu hulgas seda, isiku või tema juhitud või kontrollitava äriühingu varasem tegevus või tegevusetus on kaasa toonud pankroti- või saneerimismenetluse alustamise või isik on olnud süüteo eest süüdi mõistetud, süüteoasjas süüdistatav või kahtlustatav või muul moel seotud süüteoasjaga või isik on toime pannud õigusvastase, pettusliku või usaldust kuritarvitava teo või rahapesu või terrorismi rahastamise teo või olnud seotud sellise teoga või selle uurimis- või järelevalvemenetlusega.

Sobivushindamise menetlus on kaasusepõhine ning hindamise iseloom ja intensiivsus sõltub hinnatavast isikust endast ja temaga seotud asjaoludest.

Laitmatu maine hindamisel tugineb Finantsinspektsioon Euroopa Liidu vastavate institutsioonide (EBA ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutus) ja enda vastavatele juhenditele „Suunised juhtorgani liikmete ja võtmeisikute sobivuse hindamise kohta“26 ning selle alusel koostatud Finantsinspektsiooni sobivusmenetluse läbiviimise juhend27. Finantsinspektsiooni sobivusmenetluse juhendi järgi on laitmatu ärialane maine määratlemata õigusmõiste ning seda hindab Finantsinspektsioon iga kord konkreetsete asjaolude põhjal finantsturu ja avalikkuse kaitsmise eesmärgil (FIS § 3)28.

Laitmatu maine koosneb erinevatest elementidest ning selle hindamisel võtab Finantsinspektsioon arvesse isiku varasemat käitumist – toime pandud või tegemata jäetud tegusid, meedias kajastatut, karistatust, osalust erinevates kohtumenetlustes ja nendega seotust, suhtlust riigiasutustega, osalust ettevõtluses, ühiskondlikku positsiooni, ühiskonna hinnangut vastava isiku suhtes jms. Näiteks võib laitmatut mainet tõendada kohtulahend, mis kinnitab, et ehkki isik oli kohtukaasusega seotud, siis tema tegelikku sisulist seotust asjaga ei tuvastatud või on kohus isiku osas muid tähelepanekuid või järeldusi teinud. Samuti võib selline dokument olla seotud pankrotikaasusega, mis tõendab, et isiku tegevuses pole tuvastatud negatiivseid asjaolusid vms.29 Kitsamas tähenduses puudutab maine mingit kitsamat valdkonda, näiteks teatud konkreetsel erialal tegutsemist või mingis konkreetses erialasfääris omatavat mainet, mis saab olla kujunenud läbi varasema töökogemuse või muude tegevuste, mis on olnud vastava konkreetse erialaga mingilgi määral seotud.30

Kehtivate karistuste osas saab Finantsinspektsioon teha päringu karistusregistrisse. Muude asjaolude kohta küsib Finantsinspektsioon teavet teistelt asutustelt, eraõiguslikelt juriidilistelt isikutelt, rahvusvahelistelt organisatsioonidelt (näiteks EBA), varakogumi valitsejalt või tuginedes avalikult kättesaadavale teabele (meedia, sotsiaalmeediaplatvorm jms).

Kui isik, kelle mainet Finantsinspektsioon hindab, on olnud teises Euroopa Liidu liikmesriigis finantssektori ettevõtja juht ja teise riigi finantsjärelevalve on hinnangu andnud, siis Finantsinspektsioon saab koostöö raames seda hinnangut küsida.

Lõike 6 kohaselt Finantsinspektsioon võib nõuda krediidiasutuselt asjakohaste meetmete rakendamist, et tagada juhi või võtmeisiku sobivus ja nõuetele vastavus valitavasse või määratavasse ametisse. Kohaste meetmete valimine on inspektsiooni kaalutlusotsus, mille kohaldamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõtet. Sättega võetakse üle CRD VI art 91 lõike 1h 1. alalõike punkt c.

Lõikes 7 sätestatakse erand sobivushindamise kohustusest – inspektsioon ei pea sobivushindamist läbi viima, kui isiku volitusi pikendatakse. Sobivushindamise tegemine on inspektsiooni kaalutlusotsus, mis sõltub konkreetsetest asjaoludest. Samas säilib Finantsinspektsioonil õigus vajaduse korral sobivushindamine siiski läbi viia. Kui aga isiku kohta on volituste pikendamise ajaks ilmnenud uut teavet võrreldes ametisse nimetamise hetkega ning see teave võib mõjutada isiku sobivust ametisse, on inspektsioon kohustatud sobivushindamise läbi viima. Lõikega 7 võetakse üle CRD VI art 91 lõike 1h alalõige 4.

Lõikega 8 sätestatakse, et paragrahvis krediidiasutuse kohta sätestatut kohaldatakse ka KAS § 134 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtjale ja segafinantsvaldusettevõtjale.

Paragrahv 49. Kehtiv § 49 sätestab konkurentsikeelu tingimused ning kohustuse deklareerida oma majanduslikud huvid.

Lõike 11 teise lause muutmine. Lõike esimese lause kohaselt võib krediidiasutuse juht olla muu äriühingu, sealhulgas sidusettevõtja nõukogu või juhatuse liige, kui see on kooskõlas juhi kohustuste ja pädevusega, krediidiasutuse tegevuse laadi, ulatuse ja keerukuse astmega ning ei too kaasa huvide konflikti. Lõike teise lause kohaselt, kui krediidiasutus on järelevalve alla kuuluv oluline üksus Euroopa Keskpanga määruse nr 468/2014, millega kehtestatakse raamistik Euroopa Keskpanga ja riiklike pädevate asutuste vaheliseks ning riiklike määratud asutustega tehtavaks koostööks ühtse järelevalvemehhanismi raames (ühtse järelevalvemehhanismi raammäärus) (ELT L 141, 14.05.2014, lk 1–50), artikli 2 punkti 16 tähenduses, ei või juht olla enamal kui ühel juhatuse liikme ametikohal ja kahel nõukogu liikme ametikohal (punkt 1) või neljal nõukogu liikme ametikohal (punkt 2).

Lõike teist lauset muudetakse ja sätestatakse lihtsalt, et KAS § 481 lõikes 2 nimetatud olulise krediidiasutuse juht ei või olla enamal kui punktides 1 ja 2 nimetatud ametikohtadel. Muudatusega võetakse üle CRD VI artikli 91 lõike 3 esimese alalõike teine lause.

Lõike 12 punkti 2 täiendamine. Lõikega 12 sätestatakse loetelu ametikohtadest, mis loetakse lõike 11 nimetatud piirangu tõttu üheks ametikohaks, ning punkti 2 kohaselt on üheks selliseks ametikohaks juhi ametikoht CRR-i artikli 113 lõikes 7 nimetatud tingimustele vastavasse kaitseskeemi kuuluvates krediidiasutustes. Tulenevalt CRD VI artikli 91 lõike 4 punkti b alapunktist i, täiendatakse lõike 12 punkti 2 sõnastust ning laiendatakse ametikoha piirangud ka äriühingutele, kus kaitseskeemi kuuluvatel krediidiasutustel on oluline osalus.

Lõike 14 muudatusega jäetakse välja viited KAS § 48 lõigetele 6 ja 7 ning viidatakse §-le 481 tervikuna.

Paragrahv 50. Kehtiv § 50 reguleerib krediidiasutuse juhi tagasikutsumist.

Paragrahvi 50 muudatuste eesmärgiks on esiteks viia pealkiri vastavusse normi tegeliku sisuga. Nimelt reguleeritakse selles paragrahvis lisaks juhi tagasikutsumisele ka võtmeisiku tagasikutsumise volitust, ent sätte pealkiri seda ei kajasta. Samuti laiendatakse Finantsinspektsiooni volitusi lisaks tagasikutsumisele ka valimata või määramata jätmisele Selleks muudetakse nii paragrahvi pealkirja kui ka lõike 1 sissejuhatavat lauseosa.

Lõike 1 punkti 1 muutmine. Kehtiva punkti 1 sõnastuse kohaselt võib Finantsinspektsioon nõuda krediidiasutuse juhi või võtmeisiku tagasikutsumist, kui too ei vasta järelevalveasutuse arvates kehtestatud nõuetele. Sätte sõnastust muudetakse selliselt, et sellest jäetakse välja rõhuasetus Finantsinspektsiooni arvamusele. Puudub vajadus inspektsiooni arvamust selgesõnaliselt välja tuua. Finantsinspektsioon viib läbi haldusmenetlust, mille tulemusena tehakse ettekirjutus, mis peab sisaldama inspektsiooni põhjendusi. Seega väljendub Finantsinspektsiooni arvamus kui selline tagasikutsumise, valimata või määramata jätmise ettekirjutuses.

Lõike 1 täiendamine punktiga 4. Uue punkti kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus nõuda krediidiasutuse juhi või võtmeisiku valimata või määrata jätmist või tagasikutsumist ka juhul, kui Finantsinspektsioonile ei ole esitatud isiku sobivushindamise läbiviimiseks seadusega ettenähtud või Finantsinspektsiooni poolt KAS-i alusel nõutud andmeid või dokumente või on need oluliste puudustega. Uue punktiga võetakse üle CRD VI artikli 91 lõike 1e teine alalõige.

Paragrahvi täiendamine lõikega 11. Uue lõikega tagatakse, et §-s 50 krediidiasutuse kohta sätestatut kohaldatakse ka KAS § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtjale ja segafinantsvaldusettevõtjale.

Paragrahv 52. Kehtiv § 52 reguleerib krediidiasutuse nõukogu tegevust, sealhulgas tema pädevust ja kohustusi.

Lõike 4 punkt 7 muutmine. Kehtivas sõnastuses sätestab punkt 7, et nõukogu kohustuseks on ka krediidiasutuse siseauditi üksuse juhi ametisse nimetamine ja vabastamine ning siseauditi üksuse juhi ettepanekul siseauditi üksuse töötajate ametisse nimetamine ja vabastamine. Sarnaselt lõike 4 punkti 5 muudatusega, asendatakse siin siseauditi üksus laiemalt sisekontrolli üksustega. Siiski võrreldes eelmise versiooniga on täpsustatud, et nõukogu ei pea ametisse määrama sisekontrolli funktsioone täitvaid kõiki töötajaid, vaid määrab selles osas ametisse või vabastab ametist üksnes siseauditi üksuse juhi ettepanekul vastavad töötajad.

Lõige 4 punkt 10 muutmine. Kehtivas sõnastuses sätestab punkt 10, et nõukogu kohustuseks on krediidikomitee tegevuse üldpõhimõtete ja pädevuse kinnitamine. Läbi erinevate KAS-i normide tõlgendamise kaudu võib jõuda seisukohale, et sarnane kohustus on nõukogul juba täna ka muude komiteede puhul. Seega muudetakse punkti 10 nii, et sisuliselt asendatakse krediidikomitee kõigi komiteedega. Ehk nõukogu peab kinnitama kõigi nelja seadusega nõutava komitee pädevused, õigused ja tegevuste põhimõtted.

Paragrahv 55. Kehtiv § 55 sätestab nõuded krediidiasutuse juhatusele.

Lõike 2 punkti 2 muutmine. Lõige 2 reguleerib juhatuse ülesandeid. Kehtiv punkt 2 näeb ette, et juhatus peab kehtestama krediidiasutuse riskide võtmise, juhtimise, jälgimise ning maandamise põhimõtted ja protseduurid. Need põhimõtted ja protseduurid peavad hõlmama nii olemasolevaid kui ka potentsiaalseid riske, sealhulgas makromajanduskeskkonnast tulenevaid riske. Samuti näeb kehtiv punkt 2 ette, et neid põhimõtted ja protseduurid tuleb regulaarselt üle vaadata. Eelnõuga muudetakse ja täpsustatakse selles sättes kahte aspekti. Esiteks, vastav regulaarne ülevaatamine peab toimuma iga kahe aasta järel. Teiseks, riskide puhul tuleb arvestada ka majandustsükli faasiga seotud riske ning keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimistegurite praegusest ja lühikesest, keskmisest ja pikaajalisest mõjust tingitud riske. Muudatus põhineb CRD VI artikli 76 lõike 1 esimesel alalõikel.

Paragrahvi täiendamine lõikega 5. Uue lõike lisamine on seotud muudatusega sama paragrahvi 2 lõike 2 punktis 2. Kui üldjuhul tuleb vastavad riskide võtmise, juhtimise, jälgimise ning maandamise põhimõtted ja protseduurid üle vaadata krediidiasutuse juhatusel iga kahe aasta järel, siis antud juhul tehakse erand väikese ja mittekeeruka krediidiasutuse suhtes. Taolise krediidiasutuse juhatus võib seda teha mõnevõrra harvemini. Antud erand põhineb CRD VI artikli 76 lõike teisel alalõikel. Väike ja mittekeerukas krediidiasutus on defineeritud CRR artikli 4 lõike 1 punktis 145.

Paragrahv 571. Kehtiv § 571 reguleerib krediidiasutuse juhtide ja töötajate tasustamist.

Lõike 12 ja lõike 3 punkti 1 muutmine. Muudatused on pigem täpsustava iseloomuga. Sõnad „Kontrollifunktsioon“ ja „kontrolliüksus“ asendatakse sõnadega, mis väljendavad täpsemalt teostatavate funktsioonide iseloomu. CRD VI määratleb uue mõistena sisekontrollifunktsiooni (artikli 3 lõike 1 uus punkt 9b), see tingib ka vajaduse muuta sätteid, mis kasutasid seni sõna „kontrollifunktsioon“.

Paragrahv 572. Kehtiv § 572 reguleerib tulemustasu maksmist krediidiasutuses.

Lõike 2 punkti 3 muutmine. Lõikega 2 sätestatakse tingimused, mida tuleb võtta arvesse tulemustasu määramisel ja väljamaksmisel krediidiasutuse juhile ja töötajale. Punkti 3 kohaselt tuleb arvestada isiku personaalseid töötulemusi, arvestades nii rahalisi kui ka muid sise-eeskirjadest ja protseduurireeglitest tulenevaid kriteeriume, jätkusuutlikke ja riskiga korrigeeritud töötulemusi ning tööülesandeid, mida on täidetud lisaks lepingust tulenevatele ülesannetele. CRD VI artikli 94 lõike 1 punktiga a laiendatakse punktis 3 nimetatud tingimust ning lisatakse kohustus arvestada ESG riske – sätet täiendatakse lauseosaga „sealhulgas keskkonna-, sotsiaalseid ja juhtimisriskid“.

Lõike 10 punkti 1 muutmine. Lõike 10 punkti 1 kohaselt ei kohaldata § 572 lõigetes 4 ja 5 ning § 573 lõigetes 3 ja 4 sätestatud nõudeid, kui krediidiasutusele, mis ei ole CRR artikli 4 lõike 1 punkti 146 kohaselt süsteemselt oluline krediidiasutus ning mille varade väärtus on keskmiselt ja individuaalsel alusel jooksvale majandusaastale eelnenud nelja aasta jooksul väiksem kui viis miljardit eurot. Tulenevalt CRD VI artikli 94 lõike 3 punkti a muudatusest, asendatakse punktis 1 sõnad ,,süsteemselt oluline krediidiasutus” sõnadega ,,suur krediidiasutus”. Samuti täpsustatakse varade väärtuse künnist – kehtiva „väiksem kui viis miljardit eurot“ asemel sätestatakse, et varade väärtus peab olema keskmiselt ja individuaalsel alusel jooksvale majandusaastale vahetult eelnenud nelja aasta jooksul viis miljardit eurot või vähem.

Paragrahv 574. Kehtiv § 574 sätestab nõuded töötasukomiteele.

Hetkel on krediidiasutusele ettenähtud komiteed ja nende ülesanded n-ö pillutatud laiali erinevatesse KAS-i paragrahvidesse ja kohati on keeruline aru saada, kas vastava komitee moodustamine on kohustuslik või mitte. Paragrahvi muutmise tulemusena luuakse terviklik lähenemine ning nähakse ette, millised komiteed tuleb krediidiasutusel moodustada kohustuslikus korras ja milliste komiteede puhul ei ole see teatud tingimuste täitmise korral nõutud. Samuti sätestatakse nende komiteedes olevate isikute koosseisu nõuded.

Lõikega 1 nähakse ette, et kohustuslikus korras tuleb moodustada auditikomitee ja krediidikomitee. See on sisuliselt ette nähtud ka kehtivates KAS §-des 58 ja 62.

Lõikega 2 nähakse ette, milliste komiteede moodustamisel tuleb lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest. Lihtsustatult: nn väiksemate krediidiasutuste puhul ei pea tingimata moodustama riskikomiteed, nomineerimiskomiteed ja töötasukomiteed. Krediidiasutus peab suutma seda aga piisavalt ise põhistada.

Lõike 3 kohaselt nähakse ette, et komiteed tuleb üldjuhul moodustada krediidiasutuse nõukogu liikmetest. Komiteede liikmete koosseisu täpsustab omakorda veel EBA suunise31punktid 49 ja 54. Punkt 49 kohaselt ei tohiks erinevate komiteede koosseis ülemäära palju kattuda. Punkti 54 kohaselt tuleks suuremate krediidiasutuste (G-SII32 ja O-SII33) puhul riskikomitee moodustada enamuses sõltumatutest liikmetest, sealhulgas esimees. Hoolimata krediidiasutuse suurusest ei tohiks riskikomitee esimees olla mõni selline isik, kes on juba mõne teise komitee juht.

Lõikega 4 tehakse omakorda erand lõikest 4 ning sätestatakse, et auditikomitees võib olla nõukogu liikmete asemel ka muid isikuid, välja arvatud krediidiasutuse enda juhatuse liikmed ja töötajad.

Lõikega 5 tehakse samuti erand lõikest 4 ja sätestatakse, et krediidikomitee liikmed võivad olla nii krediidiasutuse juhatuse liikmed kui ka töötajad. Samas näeb kehtiv KAS § 58 lõige 1 ette, et krediidiasutuse juhatuse esimees ei saa olla krediidikomitee juht. See on sätestatud võimalike huvide konfliktide vältimiseks. See nõue/põhimõte jääb kehtima ka eelnõuga. Lisaks sätestatakse lõike 5 teise lausega, et vähemalt pooled ühistupanga krediidikomitee liikmed peavad olema ühistupanga liikmed või ühistupanga liikmete esindajad. See sama nõue on ka kehtivas KAS § 58 lõikes 1.

Lõikega 6 täpsustakse, et riskikomitee liikmete koosseis peab olema piisavalt pädev, et mõista ja jälgida krediidiasutuse riskijuhtimise põhimõtteid ja riskitaluvust. Sama norm on sätestatud juba kehtiva KAS § 62 lõikes 5 ning põhineb omakorda CRD artikli 76 lõikel 3.

Lõikega 7 tehakse omakorda täiendav erand, mille kohaselt võib auditikomiteed ja riskikomiteed nö kombineerida ehk need ühendada. Seda on võimalik teha üksnes väikese ja mittekeeruka krediidiasutuse puhul. Sel juhul on aga oluline, et selle nn ühendkomiteede liikmed suudaksid mõlema komiteede ülesandeid täita ja neil on selleks vastavad teadmised, oskused ja kogemused. Antud võimalus põhineb omakorda CRD artikli 76 lõikel 3.

Lõige 8 sätestab, et kõikide komiteede tegevuse täpsem kord määratakse kindlaks krediidiasutuse sise-eeskirjades ja protseduurireeglites. Analoogiline säte on ka kehtivas KAS § 62 lõikes 2.

Lõikega 9 nähakse ette, et krediidiasutus on vaba moodustamaks ka muid komiteesid, mida käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud.

Paragrahv 58. Kehtiv § 58 sätestab nõuded krediidikomiteele.

Lähtuvalt muudatustest §-s 574 (vt eelviidatud paragrahvi muudatuste selgitusi) muudetakse §-i 58 selliselt, et see hõlmab endas kõikide erinevate komiteede ülesanded. Seetõttu muudetakse ka paragrahvi pealkirja.

Lõikega 1 sätestatakse, et auditikomitee ülesandeks on kontrollida krediidiasutuse juhatuse tegevust. See on samamoodi sätestatud ka kehtiva KAS § 62 lõikes 1.

Lõikega 2 sätestatakse, et krediidikomitee ülesandeks on sisuliselt otsustada nn suurte laenude andmise üle. Sarnane regulatsioon on ka kehtiva KAS §-s 58.

Lõikega 3 sätestatakse riskikomitee ülesanded. Direktiivi kohaselt on oluline, et krediidiasutuse juhid kinnitavad ja teostavad järelevalvet riskistrateegia rakendamise üle. Seega lisaks riskijuhtimise protsessile, kinnitab nõukogu panga strateegia raames ka riskijuhtimise strateegia ning selles on nõustav roll riskikomiteel. Riskikomitee kohustuseks on pidevalt jälgida panga riskistrateegiat, riskiprofiili ja riskitaluvust ning abistada nõukogu järelevalve teostamisel riskistrateegia rakendamise üle. Komitee loomine ei vähenda aga juhtorgani vastutust riskijuhtimise nõuete rakendamise eest.

Täiendavalt on riskikomitee ülesandeks kontrollida, kas klientidele pakutavate varade ja kohustuste hinnas võetakse täielikult arvesse krediidiasutuse ärimudelit ja riskistrateegiat. Juhul kui riskid ei kajastu asjakohaselt hindades kooskõlas ärimudeli ja riskistrateegiaga, esitab riskikomitee juhtorganile paranduskava. Lisaks tuleb tagada panga nõukogule ja olemasolul riskikomiteele ligipääs piisavale teabele krediidiasutuse riskiolukorra ning, kui see on vajalik ja asjakohane, teabele riskikontrolli funktsiooni kohta ja vajadusel ettevõttevälise nõustajaga konsulteerimise võimalus. Nõukogu ja riskikomitee määravad kindlaks saadava teabe laadi, hulga, vormi ja selle esitamise sageduse. Täiendavalt, selleks et aidata luua usaldusväärseid tasustamise põhimõtteid ja -tavasid, kontrollib riskikomitee töötasukomitee ülesandeid hindamaks, kas tasustamise põhimõtetega pakutavates stiimulites võetakse arvesse riski, kapitali, likviidsust ning tulude tõenäosust ja ajastust.

Võrreldes kehtiva seadusega siin suuri sisulisi muudatusi ei ole. Peamiseks muutuseks on eelkõige see, et vastavate motivaatorite pakkumises tuleb nüüd arvestada ka ESG riske ja riskikomitee ülesanne on kontrollida, kas seda ikka tehakse. Antud muudatus põhineb CRD IV artikli 76 lõike 4 teise alalõike teisel lausel.

Lõiketega 4 ja 5 sätestatakse nomineerimiskomitee ülesanded. Selle komitee eesmärgiks on osaleda juhatuse kandidaatide välja valimisel ning vastavate poliitikate kujundamisel, tagades selle, et kandidaadid vastavad üldistele juhtidele esitatud nõuetele ning nende valik on piisavalt mitmekesine, esindades sealhulgas isikuid erineva taustaga ja võimalusel erinevast soost. Nomineerimiskomiteel tuleb juhtkonna mitmekesisuse tagamiseks välja töötada põhimõtted, millest lähtuvalt vähendatakse soolist tasakaalustamatust juhtorganites ning määratleda proportsioon, et tagada vähemesindatud soo osalemine krediidiasutuse juhtimisel. Need nõuded on suuresti aga samal kujul ette nähtud kehtiva KAS §-s 62.

Lõikega 6 nähakse ette töötasukomitee ülesanded. Sisuliselt jäävad töötasukomitee ülesanded võrreldes kehtiva KAS §-s 574 sätestatuga samaks. Üldiselt on töötasukomitee organiks, mis suunab ja rakendab oma järelevalvelise tegevusega krediidiasutuses kehtivaid tasustamise põhimõtteid, mistõttu tuleb töötasukomiteel oma otsustes lähtuda eelkõige panga pikaajalistest huvidest ja riskiprofiilist.

Paragrahvide 581 ja 582 kehtetuks tunnistamine.

Kehtiv 581 sätestab hetkel riskikontrolli funktsiooni ja kehtiv § 582 vastavuskontrolli funktsiooni. Need funktsioonid paragrahvide kehtetuks tunnistamise näol ei kao, kuid viiakse mõnevõrra muudetud sõnastuses üle paragrahvi 59 ja järgmistesse paragrahvidesse. Seda eelkõige põhjusel, et vastavaid funktsioone reguleerivate normide sõnastus oleks ühtlasem ja loogilisemalt üles ehitatud (vt täpsemalt järgmiste paragrahvide muutmise ja lisamise selgitusi).

Paragrahv 59. Kehtiv § 59 sätestab nõuded sisekontrolli süsteemile.

Üldtunnustatud teooria kohaselt, saab sisekontrolli jagada kolmeks kaitseliiniks. Panganduses tähendabki kaitseliin riskijuhtimise ja sisekontrolli ülesehituse tasandeid. Seda kirjeldatakse sageli kui kolme kaitseliini mudelit, mis on kirjeldatud järgmisel joonisel. Nii käesoleva paragrahvi kui ka järgmiste paragrahvide konstrueerimisel on suures osas ka sellest lähtutud.

Joonis 4. Kolm kaitseliini panganduses.



Lõikega 1 nähakse ette üldistatud kujul, et igal krediidiasutusel peab olema sisekontrolli süsteem ja lihtsustatult tuleb alati seejuures arvestada ka krediidiasutuse suurust. Põhimõtteliselt on lõike 1 sõnastus sama, mis on kehtivas § 59 lõikes 1, kuid lõike lõpust on välja jäetud osa, mille kohaselt peab sisekontroll tagama riskide kontrolli ja siseauditi funktsiooni täitmise. Nende elementide rõhutamine ei ole siin vajalik, kuna sisuliselt avatakse neid juba täpsemalt järgmistes normides.

Lõige 2 on ainuke lõige antud paragrahvis, mis võrreldes kehtiva paragrahvi sõnastusega ei muuta. Lühidalt sätestab lõige 2 , et krediidiasutuse sisekontrolli süsteem peab hõlmama kõiki krediidiasutuse tasandeid ja selle süsteemi eesmärgiks on see, et oleks tagatud, et krediidiasutuse tegevus vastaks kõigile vastavatele õigusnormidele, juhistele ja tavadele.

Lõige 3 sätestab osad, millest sisekontrolli süsteem koosneb. Üldjuhul peab sisekontroll koosnema kolmest funktsioonist: a) siseaudit; b) riskikontroll; c) vastavuskontroll. Selline määratlus põhineb otseselt CRD VI artikli 3 lõike 1 punktil 9b (ingl. k. internal control functions” means risk management, compliance and internal audit functions). Lõike 3 teise lausega sätestatakse peamine sõltumatuse reegel – ehk kõik need funktsioonid peavad olema organisatsiooniliselt sõltumatud ja lahutatud riskide võtmisega seotud tegevustest.

Lõige 4 nähakse ette lõikes 3 nimetatud funktsioonide täitjate peamised kohustused. Lihtsustatult peavad nad tuvastama kõik riskid ja teavitama tuvastatud riskidest juhtkonda. Lõige 4 põhineb CRD VI artiklil 76 lõike 5 punktidel a ja b.

Lõikega 5 nähakse ette printsiip, mille kohaselt ei saa siseauditi funktsiooni kombineerida teiste krediidiasutuste funktsioonide ega äriliinidega. Eesmärk on tagada, et siseaudit oleks piisavalt sõltumatu ja ei tekiks ühelgi juhul huvide konflikti. Säte põhineb CRD VI artikli 76 lõike 6 neljandal alalõikel.

Lõikega 6 sätestatakse erinevalt eelmisest lõikest, et vastavuskontrolli võib komineerida mõne muu kontrolli teostava üksusega, näiteks riskikontrolliga. Seda aga üksnes juhul kui see on proportsionaalne. Sama reegel on sätestatud juba kehtiva KAS § 582 lõikes 7.

Lõige 7 näeb hetkel ette, et ühistupangas täidab kehtiva paragrahvi 59 lõigetes 4 ja 5 sätestatud ülesandeid revisjonikomisjon ja tal on kehtivas §-s 61 sätestatud õigused. Kuna eeltoodud sätete sisu muutub, siis muudetud sõnastuses ei viidata enam konkreetsetele sätetele vaid nähakse ette üleüldisemalt, et põhimõtteliselt kõik mis on ettenähtud siseauditi funktsiooni üksusele ja tema liikmetele kohaldub ka revisjonikomisjonile ja tema liikmetele, sealhulgas nii õigused kui kohustused.

Seaduse täiendamine §-ga 591. Uus paragrahv reguleerib kolme funktsiooni – siseauditi, riskikontrolli ja vastavuskontrolli funktsiooni ülesandeid. Sisuliselt eksisteerivad need nõuded sarnasel kujul juba kehtivas seaduses, kuid on n-ö pillatud erinevatesse paragrahvidesse. Uude §-i 591 koondatakse kõik kontrolliga seonduv ühte kohta ja selle raames ühtlustatakse ka sõnastust.

Lõige 1 sätestab siseauditi funktsiooni täitja ülesanded. Hetkel on siseauditi üksuse ülesanded mõnevõrra üldisemal kujul sätestatud §-s 59. Nüüd muudetakse lõikega siseauditi funktsiooni ülesandeks täpsemaks. Oluline on märkida, et varasemates CRD versioonides ei ole siseauditit eraldi reguleerinud (on käsitletud sisekontrolli üldisemas võtmes). Nüüd täpsustavad CRD VI artikli 76 lõiked 5 ja 6 siseauditi rolli ja ülesandeid.

Sisuliselt on siseauditil viis ülesannet:
1) jälgida krediidiasutuse tegevust ja anda ülevaade kui efektiivselt riskistrateegiat rakendatakse (põhineb otseselt CRD VI artikli 76 lõike 5 punktil d);
2) hinnata, kas krediidiasutuse sisemised nõuded on piisavad arvestades krediidiasutuse reaalset äritegevust ning samuti seda kas kõikidest õigusaktide normidest kui ka muudest reeglitest/juhenditest peetakse kinni;
3) kontrollida, kuidas peetakse töö tasustamise põhimõtetest kinni – seda ülesannet ei ole aga juhul kui krediidiasutuses on moodustatud töötasukomitee;
4) analüüsida puudusi, mida on avastatud juhtide/töötajate töös ja teha selles osas parandusettepanekuid;
5) hindama seda, mida on nn puuduste kõrvaldamiseks ette võetud ja kas need sammud on olnud ka tulemuslikud;
6) anda nõukogule/juhatusele regulaarseid ülevaateid oma tegevusest.

Lõikega 2 sätestatakse riskikontrolli funktsiooni täitja ülesanded. Siin on põhimõtteliselt neli ülesannet ja kohustust:
1) vastav isik peab olema kaasatud riskijuhtimisse (alus tuleneb CRD VI artikli 76 lõike 5 punktist c);
2) tuleb hallata või omada kontrolli vastavate põhimõtete/strateegia rakendamise üle
3) peab aru saama kõikidest riskidest;
4) esitama aruandeid.

Lõikega 3 nähakse ette vastavuskontrolli funktsiooni täitja ülesanded. Esiteks tuleb kontrollida krediidiasutuse tegevust ning selle kooskõla õigusaktidega, Finantsinspektsiooni ettekirjutuste, juhtorgani otsuste, sise-eeskirjade jms pehme õigusega (punkt 1). Teiseks kontrollib vastavuskontrolli funktsiooni täitja, kas vastavusriski ikkagi võetakse arvesse laiemalt kõikide riskide juhtimisel (punkt 2, põhineb otseselt CRD VI artikli 76 lõike 5 punktil e). Kolmandaks on vastavuskontrolli funktsiooni täitja kohustatud tagama, et krediidiasutuse juhid ja töötajad saavad aru, mis on vastavusrisk ning kuidas see mõjutab nende tööülesandeid (punkt 3). Viimase ehk punkt 4 kohaselt peab funktsiooni täitja esitama juhatusele ja nõukogule regulaarselt ülevaateid, sealhulgas õigusaktide muudatustest tulenevate riskide kohta.

Lõikega 4 sätestatakse juba kehtiva § 59 lõikes 42 ettenähtud kohustus, et siseauditi funktsiooni täitja või muu samaväärne sõltumatu osapool peab kontrollima ja hindama vähemalt üks kord aastas operatsiooniriski juhtimise korralduse toimimise ning operatsiooniriski standardmeetodi kasutamise korral regulaarselt äriliinide kaardistamise protsessi vastavust KAS-le ja selle alusel antud õigusaktide nõuetele.

Paragrahv 60. Kehtiv § 60 sätestab nõuded siseauditi üksuse töötajatele ja revisjonikomisjoni liikmetele.

Paragrahvi pealkirja muutmine. Kehtiv paragrahvi sõnastus piirdub siseauditi töötajate ja revisjonikomisjoni liikmetega. Kuna paragrahvi sisu laieneb ja siseauditi asemel käsitatakse laiemalt sisekontrolli funktsiooni (mis sisaldab lisaks siseauditile ka riskikontrolli ja vastavuskontrolli funktsiooni), siis laiendatakse vastavalt ka paragrahvi pealkirja. Samuti nähakse muudatustega ette nõuded nende funktsioonide juhtidele, mistõttu ei saa ka paragrahvi pealkirjas piirduda enam töötajatega, vaid räägitakse üldisemalt vastavaid funktsioone täitvatest isikutest. Kolmandaks, kuna edaspidi ei saa ühistupankadele sisekontrolli osas eriregulatsiooni olema, siis kaotatakse eraldi nõuded revisjonikomisjonile (seda asendabki tavapärane sisekontroll).

Lõike 1 muutmine. Lõike 1 esimene lause näeb hetkel ette nõuded siseauditi üksuse juhile ja revisjonikomisjoni esimehele. Sisuliselt muutub lõike esimeses lauses see, et siseaudit asendatakse laiemalt sisekontrolliga ja revisjonikomisjon kaotatakse (eeltoodud põhjustel). Teisisõnu: hetkel kehtivaid nõudeid siseauditi üksuse juhile laienetakse ka teiste funktsioonide juhtidele. Lõikesse lisatakse uus teine lause, mille kohaselt sisekontrolli funktsiooni juhtiva isikuna käsitatakse isikut, kes vastutab krediidiasutuse sisekontrolli funktsiooni igapäevase toimimise juhtimise eest. Samuti peab ta asetsema selles valdkonnas krediidiasutuse hierarhias kõige kõrgemal. Lõike 1 senine teine lause muutub kolmandaks lauseks ning seal tehakse üksnes sõnastuslik muudatus, kus siseauditi üksus asendatakse siseauditi funktsiooniga. Seal säilib aga nõue, kus siseauditi funktsiooni juhtivale isikule kohaldatakse audiitortegevuse seaduses atesteeritud siseaudiitorile sätestatud nõudeid ja tegevuse õiguslikke aluseid. Vastav nõue on aga kavas edaspidi kaotada nii krediidiasutuste kui ka kõigi finantsjärelevalve subjektide puhul (vastav eelnõu on kooskõlastusringil34).

Lõigete 11 ja 12 lisamine. Lõikega 11 nähakse esiteks ette, et kõigi kolme funktsioonide juhtide puhul tuleb selgelt määratleda nende vastutusala – et oleks üheselt arusaadav, mille eest iga funktsiooni juht vastutab. Lõikega 12 nähakse ette erand – kahe funktsiooni tarvis (vastavus- ja riskikontrolli funktsiooni) ei ole vaja eraldi juhti määrata. Seda võib juhtide mõnel muul krediidiasutuse olulisel ametikohal olev isik (võtmeisik – näiteks finantsjuht). Sel juhul on aga oluline tagada, et ei teki huvide konflikti ja isik on piisavalt sobiv (omab vastavaid teadmisi) selle koha täitmiseks ning tal on ka piisavalt aega. Vastavad muudatused põhinevad direktiivi artikli 76 lõike 3 kolmanda lõike teisel lausel. Nagu aga § 59 uus lõige 5 sätestab, siis ei saa see isik olla siseauditi funktsiooni juhtiv isik.

Lõike 2 muutmine. Kehtivas lõikes 2 on sätestatud, et krediidiasutuse siseauditi üksuse töötaja ja revisjonikomisjoni liige peab olema teovõimeline füüsiline isik, kellel on laitmatu ärialane reputatsioon, sisekontrolli tööks vajalik haridus, teadmised ning kutsealane sobivus. Esiteks asendatakse lõikes 2 eeltoodust lähtuvalt siseauditi üksuse töötaja sisekontrolli funktsiooni täitva isikuga. Ehk vastavaid nõudeid laiendatakse ka vastavus- ja riskikontrolli funktsioone täitvatele isikutele. Teiseks asendatakse ärialane reputatsioon laiemalt laitmatu mainega. See lähenemine on ettenähtud ka krediidiasutuste juhtide puhul. Kolmandaks, kuna muudetavas KAS § 59 lõikes 6 nähakse laiendatult ette, et kõik ühistupanga revisjonikomisjonile ja tema liikmetele kohaldatakse kõike siseauditi ja tema liikmete suhtes sätestatud, siis antud juhul kohaldub käesolev lõige ka revisjonikomisjoni liikmetele (s.t. antud juhul ei ole vaja seda enam eraldi välja tuua).

Lõike 3 muutmine. Kehtivas lõikes 3 on sätestatud, et siseauditi üksuse töötajad nimetatakse ametisse ja vabastatakse ametist krediidiasutuse nõukogu otsuse alusel ning revisjonikomisjoni liikmed valib ja kutsub tagasi üldkoosolek. Antud lõikes muutub sisuliselt see, et siseaudit asendatakse laiemalt sisekontrolliga, mis tähendab, et ka vastavus- ja riskikontrolli funktsiooni juhtivad isikud määratakse ametisse ja vabastatakse ametist nõukogu poolt. Samuti jääb see nõue kehtima ka siseauditi üksuse töötajate suhtes. Tulenevalt § 59 lõike 6 muudatusest jäetakse revisjonikomisjoni liikmete eraldi käsitlemine antud lõikest välja. Lõikega 3 võetakse üle CRD VI artikli 76 lõike 5 viies alalõige.

Paragrahvi täiendamine lõikega 31. Uue lõikega nähakse ette, et sisekontrolli funktsiooni täitvad isikud peavad esiteks olema oma ülesannete täitmisel sõltumatud krediidiasutuse põhiäritegevuse funktsioonidest ja nende funktsioonide eest vastutavatest krediidiasutuse juhatuse liikmetest. Ehk vastavad isikud ei saa näiteks tegeleda laenude väljastamisega, mis on üks krediidiasutuse põhitegevusi. Teiseks, nad peavad olema eelkõige võimelised vajadusel teavitama ja hoiatama krediidiasutuse nõukogu tuvastatud kitsaskohtadest või riskidest, mis mõjutavad või võivad mõjutada krediidiasutust. Sisuliselt on seega sisekontrolli funktsiooni täitvate isikute näol tegemist n-ö nõukogu tööriistaga. Antud säte põhineb CRD VI artiklil 76 lõike 5 sissejuhataval osal ja sama artikli lõike 6 teisel alalõikel.

Lõike 4 muutmine. Lõige 4 sätestab, et siseauditi üksuse töötajate või revisjonikomisjoni liikmete arv peab olema temale pandud ülesannete täitmiseks küllaldane. Muudatusega asendatakse siseauditi üksuse töötajad ja revisjonikomisjoni liikmed laiemalt sisekontrolli funktsiooni täitvate isikutega. Võrreldes kehtiva lõikega põhimõttelist muudatust ei kaasne –krediidiasutuses peab olema piisavalt selliseid isikuid sõltuvalt ülesannetest.

Lõike 5 muutmine. Lõike 5 esimene lause näeb ette, et siseauditi üksuse töötajad ja revisjonikomisjoni liikmed on kohustatud hoidma saladuses neile seoses nende tegevusega teatavaks saanud informatsiooni. See nõue jääb sisuliselt kehtiva seadusega samaks, kuid eelnõuga laiendatakse lõike esimeses lauses nõuet kõikidele sisekontrolli üksustele – ka vastavus- ja riskikontrolli üksustele.

Lõike teise lause kohaselt on ette nähtud, et eeltööd nõue ei kehti informatsiooni suhtes, mida edastatakse Finantsinspektsioonile, krediidiasutuse juhatusele ja nõukogule seaduses, krediidiasutuse põhikirjas või siseauditi üksuse põhimääruses sätestatud korras. Ka see põhimõte jääb kehtima, kuid lõike teises lauses asendatakse siseauditi üksuse põhimäärus laiemalt sisekontrolli üksuste põhimäärusega.

Paragrahv 61. Kehtiv § 61 sätestab siseauditi üksuse õigused.

Paragrahvi pealkirja muudetakse ning siseaudit asendatakse laiemalt sisekontrolliga vastavalt eespool käsitletule (vt eelkõige §-i 59 muutmise selgitusi). See tähendab, et § 61 hakkab lisaks siseauditi üksuse töötajatele reguleerima ka vastavuskontrolli ja riskikontrolli funktsioone täitvate isikute õiguseid.

Lõike 1 muutmine. Muudatusega nähakse üheselt ette, et sisekontrolli funktsioone täitvad isikud peavad omama vajalikke õiguseid ja materiaalseid ressursse (vahendeid ja töötingimusi) oma ülesannete täitmiseks ning vastavate tingimuste tagamise kohustus on krediidiasutuse juhatusel. Säte põhineb CRD VI artikli 76 lõike 5 sissejuhataval lauseosal.

Lõike 2 muutmine. Kehtiv norm näeb ette, et siseauditi üksuse töötajatel on õigus tutvuda krediidiasutuse kõikide dokumentidega, jälgida piiranguteta krediidiasutuse tööd igas lõigus ning osaleda juhatuse ja erinevate komiteede koosolekutel. Lõikes 2 asendatakse siseaudit sisekontrolliga, muid muudatusi ei kaasne.

Lõike 3 muutmine. Kehtiv norm näeb ette, et siseauditi üksusel on õigus nõuda krediidiasutuse töötajatelt nende tegevuses ilmnenud puuduste ja eksimuste kohta kirjalikke seletusi ning ilmnenud puuduste kõrvaldamist. Lõikes 3 asendatakse siseaudit laiemalt sisekontrolliga.

­­­­Paragrahvi 62 kehtetuks tunnistamine.

Kehtiv paragrahv reguleerib auditikomitee, riskikomitee ja nomineerimiskomitee tegevust. Kuna eelnõuga reguleeritakse kõigi komiteede tegevus kompaktsemalt ja ühtlustatud kujul §-des 574 ja 58, siis tunnistatakse käesolev paragrahv tervikuna kehtetuks.

Paragrahv 63. Kehtiv § 63 sätestab nõuded krediidiasutuse sise-eeskirjadele ja protseduurireeglitele.

Lõike 2 sissejuhatava osa muutmine. Tegemist on keelelise parandusega. Kehtivas lõikes 2 on sätestatud sõna "muuhulgas", mille asemel peaks olema aga ,,muu hulgas". ,,Muuhulgas" tähendab Eesti õigekeelsussõnaraamatu järgi pigem muuseas, muide. 

Lõike 2 täiendamine punktiga 32. Lõikega 2 on sätestatud teemad, mida krediidiasutus peab sise-eeskirjade ja protseduurireeglitega kindlaks määrama. Tulenevalt artikli 88 täiendamisest lõikega 3 CRD VI-s, lisatakse lõikesse 2 punkt 32, mille kohaselt peab krediidiasutus tagama sellise ülevaate olemasolu, mis kajastab nõukogu ja juhatuse kõigi liikmete ning võtmeisikute töökohustusi, sealhulgas ükskikasjalikke andmeid aruandluse ja vastutuse korra kohta, samuti sama lõike punktis 4 sätestatud juhtimise korraldusse kuuluvate isikute ning nende töökohustuste kohta.

Lõike 2 punkti 4 muutmine. Lõike 2 punktiga 4 nähakse hetkel ette, et krediidiasutus peab oma sise-eeskirjade ja protseduurireeglitega kindlaks määrama alluvussuhted, aruandluse esitamise protseduuri ja õiguste delegeerimise. Samuti tuleb sätestada funktsioonide lahusus krediidiasutuse nimel kohustuste võtmisel, väljamaksete tegemisel, tehingute kajastamisel raamatupidamises ja aruandluses ning tehingute riskide hindamisel. Muudatustega lisatakse punkti 4 täiend, mille kohaselt peab sise-eeskirjade ja protseduurireeglitega kindlaks määrama ka selge organisatsioonilise struktuuri ning läbipaistvad ja järjepidevad vastutusalad. Muudatus põhineb CRD VI artiklil 74 lõike 1 punktil a.

Lõike 2 täiendamine punktidega 42 ja 43. Antud täiendiga nähakse ette kaks uut punkti, mille võrra tuleb krediidiasutuse sise-eeskirju ja protseduurireegleid täiendada. Punkti 42 kohaselt peavad krediidiasutuse sise-eeskirjad ja protseduurireeglid sisaldama riskide tuvastamise, juhtimise, jälgimise ja raporteerimise korda, mis käsitleb neid riske ning millele krediidiasutus on avatud või võib olla avatud. See puudutab ka ESG riske lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis. Punktiga 42 võetakse üle CRD VI artikli 74 lõike 1 punkt b. Punkti 43 kohaselt peavad sise-eeskirjad ja protseduurireeglid sisaldama tegevuspõhimõtteid õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmata järgmise õigusriskide ning nendega seonduvate muude riskide tuvastamiseks ja nende maandamiseks või vältimiseks.

Lõike 2 punkti 5 muutmine. Kehtiva punktiga 5 on ette nähtud, et krediidiasutus peab sise-eeskirjade ja protseduurireeglitega määrama kindlaks sisekontrolli süsteemi toimimise korra. Eelnõuga täiendatakse punkti 5 ja lisatakse, et see kord peab sisaldama ka krediidiasutuse usaldusväärset juhtimiskorda ja raamatupidamise sise-eeskirja. Täiendamine põhineb CRD VI artikli 74 lõike 1 punktil c.

Lõike 2 punkti 51 muutmine. Kehtiva punktiga 51 on sätestatud, et krediidiasutuse sise-eeskirjadega tuleb kindlaks määrata juhtide ja töötajate tasustamise põhimõtted, sealhulgas tulemustasude maksmise alused ning meetmed tasustamisega seotud huvide konfliktide maandamiseks ja vältimiseks, ning nende põhimõtete järgimise kontrollimise protseduuri. Antud muudatusega lisatakse sellesse punkti sisuliselt kaks nüanssi – need põhimõtted peavad a) olema ka kooskõlas usaldusväärse ja tõhusa riskijuhtimisega ja b) arvestama ka krediidiasutuse riskiisu seoses ESG riskidega. Vastavad täiendused põhinevad CRD VI artikli 74 lõike 1 punktil e.

Lõike 2 täiendamine punktidega 52 ja 53. Antud täiendiga nähakse ette samuti kaks uut punkti, mille võrra tuleb krediidiasutuse sise-eeskirju ja protseduurireegleid täiendada. Punkti 52 kohaselt peab sise-eeskirjades sisalduma ka krediidiasutuse juhtide ja võtmeisikute sobivuse hindamise kord. Vastav alus tuleneb direktiivi artiklitest 91 ja 91a. Punkti 53 kohaselt peab sise-eeskirjades olema ette nähtud võrgu- ja infosüsteemide taristu kord, mis tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2022/255435 (edaspidi ka DORA määrus). Punkt 52 põhineb CRD VI artikli 91 muutmisel ja artikli 91a lisamisel, ning punktiga 53 võetakse üle CRD VI artikli 74 lõike 1 punkt d.

Paragrahvi täiendamine lõikega 21. Uue lõike kohaselt peavad krediidiasutuse juhtide ja töötajate tasustamise põhimõtted (vastavalt § 63 lõike 2 punktile 51) olema sooneutraalsed. See nõue tuleneb CRD VI artikli 74 lõike 1 teisest alalõikest. Kehtiva KAS-i normid määratlevad juba, et krediidiasutuse juhtorganite koosseis peab olema piisavalt mitmekesine (näiteks KAS § 48 lõige 21). Sooneutraalset tasustamise põhimõtet ei ole veel otseselt ette nähtud.

Paragrahvi täiendamine lõikega 22. Uue lõikega kehtestatakse krediidiasutusele kohustus hinnata regulaarselt sise-eeskirjade toimivust ja vastavust tegelikkusele ning vajaduse korral eeskirju korrigeerida. Kehtiv KAS sellist kohustust otsesõnu ette ei näe, samas on tegemist vajaliku nõudega, et tagada sise-eeskirjade relevantsus ja ajakohasus. Ühtlasi toetab nõude kehtestamine CRD VI artikli 88 lõike 3 esimese alalõike ülevõtmist (,,finantsinstitutsioonid ... säilitavad ja ajakohastavad neid avaldusi”).

Paragrahv 631. Kehtiv § 631 sätestab nõuded sisemise kapitali ja likviidsuse piisavuse hindamise protsessile.

Lõike 1 täiendamine teise lausega. Lõige 1 näeb ette, et krediidiasutus peab kehtestama usaldusväärsed, tõhusad ja kõikehõlmavad strateegiad ning neile vastavad protseduurid, et säilitada adekvaatne omavahendite ja likviidsuspuhvrite tase, struktuur ja jaotus struktuuriüksuste ja tegevuste vahel, lähtudes krediidiasutuse võetud riskidest või potentsiaalsetest riskidest. Nüüd lisatakse lõikesse teine lause, mille kohaselt peab krediidiasutus võtma ESG riskide katmisel arvesse lühi-, kesk- ja pikaajalist perspektiivi. Lõike 1 teise lausega võetakse üle CRD VI artikli 73 lõike 1 teine lause.

6. peatüki muutmine. Seni kehtinud 6. peatükk reguleeris üksikasjalikult krediidiasutuste ühinemist ja jagunemist, mille aluspõhimõtted tulenevad äriühinguõiguse direktiivist. CRD VI tulemusel täiendatakse pangandusdirektiivi artikliga 27f, mis reguleerib oluliste varade ja kohustuste ülekandmist. Eelnõu koostajate hinnangul on kõige mõistlikum paigutada artikkel 27f krediidiasutuste seaduse ülesehitust arvestades just 6. peatükki, sest nii ühinemine ja jagunemine ning ülekandmine on oma olemuslikult ettevõtjate vahelised tehingud, milles liigutatakse vara või õigusi ühest ühingust teise. Peamine erinevus mõlema tegevuse vahel seisneb nende reguleerimise astmes, sest varade ülekandmiseks ei pea krediidiasutus CRD VI kohaselt taotlema eelnevalt pädevalt asutuselt luba, piisab lihtsalt teavitusest, kuid krediidiasutuse ühinemise eelduseks on pädeva asutuse heakskiit. Siinkohal tuleb mängu ka siseriikliku õiguse erisus võrreldes CRD VI-ga, sest direktiiv sätestab ühinemistele ja jagunemistele miinimumnõuded, kuid kehtiv KAS kohustab seaduse subjekte taotlema Finantsinspektsioonilt vastavat luba. Liikmesriikidele on direktiiviga jäetud õigus sätestada siseriiklikult karmimad nõuded niikaua, kui CRD VI-s sätestatud miinimum on täidetud ning ei esine vastuolu Euroopa Liidu õigusega.

Artikli 27f ülevõtmiseks muudetakse esmalt 6. peatüki pealkirja ning sätestatakse, et peatükk reguleerib krediidiasutuste ühinemist ja jagunemist ning oluliste varade ja kohustuste ülekandmist. Seejärel jaotatakse peatükk kahte jakku. 1. jagu sisaldab endas paragrahve 64–705, mis reguleerivad krediidiasutuse ühinemis ja jagunemist. 2. jagu on oluliste varade ja kohustuste ülekandmise keskne ning sisaldab §-i 706, millega võetakse üle artikkel 27f.

CRD VI ühinemiste ja jagunemiste peatükk ei erista otseselt mõlemat tegevust, vaid kasutab terminit kavandatav tehing (ingl. k. proposed operation). Seetõttu on näiteks artikkel 27k, mis reguleerib pädeva asutuse koostööd teiste asutustega, kohaldatav nii ühinemisele kui ka jagunemisele. KAS-i seisukohalt on mõlemad tegevused aga rangelt eristatud, sest direktiivis sätestatu harmoniseerib minimaalselt krediidiasutuste ühinemist ja jagunemist. Ainukesed kohad, kus CRD VI selles teemas teatud erisused loob, on artikli 27h lõigetes 1 ja 2, kus seatakse tingimused ühinemiste ja jagunemistele, ning artikli 27i lõikes 2, mis sätestab heakskiitmise erisuse ühinevatele krediidiasutustele, kes kuuluvad samasse konsolideerimisgruppi. Kuivõrd direktiivis sätestatud ühinemiste ja jagunemise ning oluliste varade ja kohustuste ülekandmise subjektideks on nii krediidiasutused kui ka finantsvaldusettevõtjad ja segafinantsvaldusettevõtjad, täiendatakse KAS §-i 136 lõigetega 6 ja 7 ja sätestatakse, et valdusettevõtjate ühinemisele, jagunemisele ning ülekandmisele kohaldatakse 6. peatüki vastavas jaos sätestatut.

Paragrahv 64. Kehtiv § 64 sätestab krediidiasutuste ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamise erisused.

Lõike 2 muutmine. Lõige 2 sätestab, et krediidiasutuse jagunemine toimub äriseadustikus (edaspidi ka ÄS) sätestatud korras, võttes arvesse samas peatükis sätestatud erisusi. Samasisuline on ka lõige 3, kuid selle erandiga, et lõige 3 keskendub krediidiasutuse ühinemisele. CRD VI artikkel 27h reguleerib ühinemiste ja jagunemiste kohaldamisala ning selle esimene alalõige sätestab, et III jaotise 5. peatüki kohaldamine ei piira Euroopa Liidu Nõukogu määruse (EL) nr 139/200436 ehk ühinemismääruse ja ühinguõiguse direktiivi kohaldamist. Eesti õiguses on ühinemismäärus võetud üle KonkS-iga ning ühinguõiguse direktiiv ÄS-iga. Kuivõrd nii lõiked 2 ja 3 viitavad juba ÄS-ile ning neid täiendatakse viitega KonkS-ile, leiavad eelnõu koostajad, et põhimõtteliselt samasisuliste sätete dubleerimine ei ole mõttekas. Seetõttu koondatakse ühinemised ja jagunemised lõikesse 2 ning lõige 3 tunnistatakse kehtetuks. Lõikega 2 sätestatakse, et ühinemine ja jagunemine toimub ÄS-is sätestatud korras, võttes arvesse 6. peatükis ja KonkS-is sätestatud erisusi. Lõikega 2 võetakse üle CRD VI artikli 27h esimene alalõige.

Lõike 3 kehtetuks tunnistamine. Vt KAS § 64 lõike 2 muutmise selgitust.

Paragrahv 65. Kehtiv § 65 sätestab krediidiasutuste ühinemise viisid.

Paragrahvi pealkirja täiendatakse selliselt, et lisaks ühinemise viisidele reguleerib see ka ühinemise tingimusi. Pealkirja muutmine tuleneb lõigete 11–13 lisamisest (vt § 65 lõike 5 lisamise selgitusi).

Paragrahvi täiendatakse lõigetega 11 ja 12, mis võtavad üle CRD VI artikli 27h lõike 1. Lõikega 11 sätestatakse neli olukorda, millest vähemalt üks peab olema täidetud, et see liigituks ühinemiseks. Kui krediidiasutuse tegevus ei vasta ühele neist olukordadest, ei ole tegu ühinemisega ning Finantsinspektsioon ei anna ühinemisluba. Esimese olukorra kohaselt annab ühendatav ühing kõik oma varad ja kohustused või osa neist üle ühendavale ühingule ning nende omakapitaliväärtpaberi omanikud saavad vastu ühendatava ühingu omakapitali väärtpaberid ning asjakohasel juhul rahalise juurdemakse (punkt 1). Teise olukorra kohaselt annab ühendav ühing kõik oma varad ja kohustused või osa neist üle ühendavale ühingule ilma, et ühendav ühing emiteeriks uusi omakapitaliväärtpabereid tingimusel, et ühele isikule kuuluvad otseselt või kaudselt kõik ühinevate ühingute omakapitaliväärtpaberid või omakapitaliväärtpaberi omanikele kuuluvad ühinevate ühingute omakapitaliväärtpaberid samas proportsioonis (punkt 2). Punktile 1 sarnaneb punkt 3, kuid selle erisusega, et ühendav ühing annab kõik omad varad ja kohustused või osa neist üle tema poolt asutatud uuele ehk asutatavale ühingule. Punktis 4 sätestatud olukorra järgi annab ühendatav ühing kõik oma varad ja kohustused või osa neist üle ühingule, mis valitseb kõiki ühendatava ühingu kapitali esindavaid omakapitaliväärtpabereid. Omakapitaliväärtpaberi mõiste on esitatud VPTS § 2 lõikes 5.

Lõikega 12 täpsustatakse, et lõike 11 punktides 1 ja 3 nimetatud juurdemakse suurusele kohaldatakse ÄS § 392 lõikes 2 sätestatut, mis piiritleb juurdemakse summat ühendatava ühingu osanikele või aktsionäridele kuni 1/10 neile asendatud osade või aktsiate nimiväärtuste või arvestuslike väärtuste summast.

Täiendavalt selgitavad eelnõu koostajad, et kuigi artikli 27h lõike 1 loetelu kohaselt võib ühinemises osaleda rohkem kui üks ühendatav ühing, seab direktiivis sätestatule piirangu § 65 lõike 1 teine lause, mille kohaselt võib ühendatavaks ühinguks olla vaid lepinguriigi krediidiasutus (punkt 1) või finantseerimisasutus või abiettevõtja (punkt 2).

Lõike 2 muutmine. Lõike 2 esimene lause sätestas varasemalt, et krediidiasutus võib ühineda uue krediidiasutuse asutamise teel. Lõike teine lause kohustas ühinemise tulemusena asutatavat krediidiasutust taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusluba KAS 2. peatükis või teise lepinguriigi õiguse alusel. Tulenevalt lõigete 11 ja 12 lisamisest samasse paragrahvi, muudetakse lõiget 2, sest selle esimeses lauses sätestatu ei oma enam relevantsust, kui lisaks uue ühingu asutamisele võib ühinemine toimuda veel kolmel teisel moel. Samuti vajab lõike teise lause sõnastus, mis väljendab CRD VI artikli 27i lõiget 3, viidet lõike 11 punktile 3, et luua seos asutatava ühingu tegevusloa taotlemise kohustusega. Lisaks eelnevale, tuleb sättega välistada uue ühingu asutamisel kohustus taotleda KAS § 68 lõikes 1 nimetatud ühinemisluba ning § 69 lõikes 3 sätestatud tähtaja rakendamine, sest ühinemise tulemusel asutatav ühing on uus ja iseseisev krediidiasutus, mille tegevuse alustamine eeldab tegevusloa olemasolu ning seetõttu on tegevusloa taotlemise protsess pikem kui ühinemisloa andmise tähtaeg.

Paragrahvi täiendatakse lõigetega 21 ja 22. CRD VI sätestab tingimuse, et enne ühinemise või jagunemise läbiviimist, peab ühing teavitama pädevat asutust ühinemis- või jagunemiskavandi vastuvõtmisest ning küsima heakskiitu kavandatavale tehingule. Tegemist on tunduvalt leebema regulatsiooniga võrreldes kehtiva KAS-iga, mis näeb ette, et krediidiasutus peab ühinemiseks või jagunemiseks taotlema Finantsinspektsioonilt vastavat luba. CRD VI-s sätestatust on liikmesriikidel õigus minna kaugemale ja proportsionaalselt rangemaks tingimusel, et täidetud on direktiivis sätestatud miinimumnõuded ning rangem regulatsioon on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.

Kuigi KAS ei teinud varasemas redaktsioonis menetluslikke erisusi ühinemisloa subjektide suhtes, sätestab CRD VI artikli 27i lõige 2 erandi, mille kohaselt sõltub samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate ühingute loa taotlemise kohustus pädeva asutuse diskretsioonist. Täpsemalt, kui ühingud kuuluvad samasse konsolideerimisgruppi, sealhulgas selliste krediidiasutuste konsolideerimisgruppi, mis on keskasutusega püsivalt seotud ja mille üle teostatakse järelevalvet konsolideerimisgrupina, peavad taolised ühingud ühinemisel teavitama Finantsinspektsiooni enda ühinemise otsusest. Artikli 27i lõige 2 on üle võetud lõikesse 21, kuid eelnõu koostajate hinnangul on oluline jätta seadusega Finantsinspektsioonile õigus nõuda sisetehingus osalevate ühingute ühinemise korral ühinemisloa taotluse esitamist. Samuti peaksid ühinemises osalevad pooled teavitama järelevalveasutust oma ühinemisotsusest viivitamata, sest sellise ühinemise korral on Finantsinspektsiooni lõike 22 kohaselt vaid üks kuu aega otsustada, kas ta nõuab ühinevatelt ühingutelt ühinemisloa taotlemist või mitte. Kui Finantsinspektsioon otsustab loa taotlemise kohustuse kasuks, peab ta rakendama samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate ühingute suhtes teatud menetluslikke erisusi (vt § 68 lõigete 22–24 ja 4 selgitusi). Erinevalt direktiivi sõnastusest, mis ei sea kindlat ajalimiiti, mille jooksul peab pädev otsustus vastava otsuse samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate ühinevate ühingute suhtes langetama, leiavad eelnõu koostajad, et Finantsinspektsiooni otsustusaja piiritlemine ühe kuuga on mõistlik periood hindamaks loa taotlemise vajadust ning tagab läbipaistvuse ja õiguskindluse seaduse subjekti suhtes.

Lõike 3 täiendamine. Kehtiv lõige 3 täpsustab, et kui ühinemine toimub selliselt, et ühendatav ühing ühineb juba eksisteeriva ühendava ühinguga, siis jätkatakse tegevust ühendava krediidiasutuse tegevusloa alusel. Tulenevalt lõike 11 lisamisest §-i 65, täiendatakse lõiget 3 viidetega lõike 11 punktidele 1 ja 2, mis kvalifitseerivad, kuidas peab krediidiasutuse ühinemine toimuma.

Lõike 4 kehtetuks tunnistamine. Seni kehtinud lõige 4 sätestas, et asutatava või ühendava krediidiasutuse usaldatavusnormatiivide tase peab vastama KAS-is sätestatud nõuetele. Tulenevalt 6. peatüki muudatustest tunnistatakse lõige 4 kehtetuks, sest ühinemise tulemusel asutatav ühing peab taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusluba. Seega ei ole uue krediidiasutuse asutamisel võimalik ühinemises osalevate krediidiasutuste suhtes kehtestatud usaldatavusnõudeid uuele juriidilisele isikule edasi kanda (vt § 65 lõike 2 muutmise selgitusi).

Paragrahv 66. Kehtiv § 66 sätestab tingimused ühinemislepingule ja ühinemisaruandele.

Lõike 2 esimese lause muutmine. Kehtiv lõike 2 esimene lause sätestab, et ühinevate ettevõtjate juhatused peavad kolme päeva jooksul pärast ühinemislepingu sõlmimist teatama sellest Finantsinspektsioonile ja esitama ühinemisega seotud toimingute kohta ühinemiskava. Lõike 2 esimene lause võtab juba üle CRD VI artikli 27i lõike 1 esimese alalõike, mis samuti kohustab ühinevate ühingute juhatusi teavitama pädevat asutust ühinemiskavandi vastuvõtmisest, kuid jätab teavitamisaja lahtiseks ning seab tingimusteks, et teavitus peab olema tehtud peale kavandi vastuvõtmist, aga enne ühinemise läbiviimist. Sarnase tingimuse sätestab ka artikli 27i lõige 7, mille kohaselt ei või ühinemist läbi viia enne, kui pädev asutus on esitanud oma heakskiitva arvamuse. Nagu 6. peatüki muutmise selgituste juures märgiti, on KAS võrreldes direktiiviga rangem ning kohustab krediidiasutusi taotlema ühinemiseks luba, mitte heakskiitu. Seega on kehtivate ühinemise sätetega juba kehtestatud reegel, et enne loa saamist Finantsinspektsioonilt ei ole krediidiasutuse ühinemine lubatud. Eelnõu koostajate hinnangul ei ole seetõttu vaja otseselt vaja üle võtta ka artikli 27i lõiget 7, sest loamenetluse põhimõte väga üldistatult ongi saada positiivne otsus enne mingisuguse teo või tehingu tegemist. Lisaks jätab direktiiv ühinemisest teavitamise aja laialt tõlgendatavaks. Eelnõu koostajate hinnangul on mõistlik muuta kolmepäevane teavitusaeg viivitamatuks, et Finantsinspektsioon saaks hakata koheselt tegema ettevalmistusi ühinemisloa menetlemiseks. Teatamisaja lühendamine ei ole eelnõu koostajate hinnangul ebaproportsionaalne, sest teavitus ise ei pea sisaldama ühinemisloa taotlust, vaid andma pädevale asutusele signaali, et finantsturul soovitakse teha muutust, mis nõuab mahuka menetluse läbiviimist. Samuti muudetakse teavituse tegijat võrreldes kehtiva sõnastusega umbisikulisemaks ja asendatakse ,,ühinevate ühingute juhatused” sõnadega ,,ühinevad ühingud”.

Paragrahv 67. Kehtiv § 67 reguleerib audiitori määramist ja audiitori aruandele esitatavaid nõudeid.

Lõike 2 muutmine. Lõike 2 kohaselt peab audiitor koostama ühinemislepingu ja -aruande kontrollimise kohta aruande, näidates ära, milliseid hindamismeetodeid on kasutatud aktsiate või osamaksude asendussuhte määramisel, ning annab oma arvamuse käesoleva seaduse § 93 lõikes 2 nimetatud valdkondade kohta ja selle kohta, kas ühendava või asutatava krediidiasutuse usaldatavusnormatiivide tase vastab käesoleva seaduse nõuetele. Finantsinspektsioon on teinud ettepaneku jätta lõike sõnastustest välja osa, mis käsitleb arvamuse andmist. Järelevalveasutus on toonud põhjenduseks, et praktikas tekitab nimetatud osa palju probleeme ning mitmeti mõistmist. Selle asemel võiks audiitor lähtuda hindamisel ÄS §-s 396 sätestatust, mis on võrreldes lõike 2 sõnastusega detailsem. Eeltoodust tulenevalt jäetakse hindamist puudutav tekstiosa lõikest 2 välja. Sarnane muudatus tehakse ka § 701 lõikes 4.

Paragrahv 68. Kehtiv § 68 reguleerib ühinemisloa taotlemist.

Paragrahvi pealkirja muutmine. Pealkirja muutmise vajadus on tingitud lõigete 21–24 lisamisest, mis teevad erandi tavapärasele ühinemisloa andmise või andmisest keeldumise menetlusele, kui ühinemist soovitakse läbi viia samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate ühingute vahel. Seetõttu reguleerib § 68 edaspidi ühinemisloa taotlemist ja menetlemist.

Lõike 1 punkti 86 muutmine. Vt analoogselt § 15 lõike 2 punkti 2 muutmise selgitusi.

Lõike 1 täiendamine punktidega 10 ja 11. Uute punktidega sätestatakse ühendavale krediidiasutusele kohustus esitada koos muude ühinemisloa menetlemiseks vajalike andmete ja dokumentidega ka Konkurentsiameti ning TTJA otsused. Ettepaneku vastavate sätete lisamise kohta on esitanud Finantsinspektsioon, kelle sõnul ei ole hetkel selge erinevate asutuste otsuste omavaheline suhestumine nii ühinemiste kui ka jagunemiste olukordades. Menetluslikult võib taoline reguleerimatus viia ressursside raiskamise olukorrani, kuna Finantsinspektsioon on kuid menetlenud ühinemisloa taotlust ning loa lõpuks andnud, kuid alles seejärel läheb krediidiasutus taotlema luba Konkurentsiametilt või TTJA-lt, kes ei pruugi luba anda. Lisaks ressursside asjatule kulutamisele kahjustab menetluste omavaheline reguleerimatus õiguskindlust luba taotlevas isikus.

Eelnõu koostajate hinnangul on erinevate asutuste pädevusi ja volitusi arvestades mõistlik seada Finantsinspektsioonilt saadava loa eelduste hulka teiste asutuste positiivsete otsuste olemasolu, sest vaid Finantsinspektsioonil on õigused analüüsida ühinemise või jagunemise vastavust finantsvaldkonda reguleerivatele õigusaktidele ning selle tegevuse mõju. Konkurentsiameti ja TTJA õigused selles osas lahknevad, sest Konkurentsiamet hindab konkurentsi kahjustamist ning TTJA välisinvesteeringute usaldusväärsust. Lisaks on Finantsinspektsioonil loa andmise hindamisel keelatud võtta arvesse mõju, mida loa andmine või andmisest keeldumine võib põhjustada teistele finantsturu osalistele (vt § 69 lõike 13 lisamise selgitusi). Eeltoodust tulenevalt täiendatakse lõiget 1 uute punktidega, mille sõnastamisel on võetud eeskuju KindlTS § 143 lõike 1 punktist 7. Punkti 10 kohaselt peab krediidiasutus esitama Finantsinspektsioonile Konkurentsiameti otsuse koondumiseks loa andmise kohta, kui kohustus selle taotlemiseks tuleneb KonkS-ist, või kinnituse, et ta on taotlenud vastavat luba ning on saanud selle KonkS § 27 lõike 5 alusel. Punkti 11 kohaselt peab krediidiasutus esitama TTJA otsuse välisinvesteeringu loa andmise kohta, kui kohustus selle taotlemiseks tuleneb välisinvesteeringu usaldusväärsuse hindamise seadusest (edaspidi ka VUHS), või kinnituse, et ta on taotlenud TTJA-lt luba välisinvesteeringu lõpuleviimiseks ning on selle saanud VUHS § 11 lõike 1 kohaselt. Samasisulised täiendused tehakse eelnõuga ka MERAS-es, KindlTS-is, KAVS-is ja IFS-is.

Lõike 2 muutmine. Kehtiva lõike 2 esimene lause sätestab, et Finantsinspektsioon võib nõuda KAS § 68 lõikes 1 nimetatud dokumentide täpsustamiseks ja kontrollimiseks täiendavaid dokumente ja informatsiooni. Lõike teine lause annab järelevalveasutusele õiguse nõuda veel täiendavaid dokumente ja informatsiooni, et veenduda sama seaduse § 69 lõikes 1 nimetatud ühinemisloa andmisest keeldumise aluste mitte esinemist või muid asjaolusid. Sarnase õiguse pädevale asutusele sätestab ka CRD VI artikli 27i lõike 5 esimene alalõige, kuid erisustega, et lisateabe nõudmine peab toimuma kirjalikult. Haldusmenetluse seadustiku (edaspidi ka HMS) § 5 lõikega 1 on haldusorganitele jäetud õigus otsustada iseseisvalt menetlustoimingu vorm ja muud üksikasjad kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti. Kuigi näiteks ühinemisluba ehk haldusakt peab HMS § 55 lõike 2 esimese lause kohaselt olema kirjalikult vormistatud, ei reguleeri seadustik seda, kuidas Finantsinspektsiooni töötaja, kes töötab läbi ühinemisloa taotlemiseks esitatud andmeid ja dokumente, võib pöörduda taotleja poole andmete täpsustamiseks või lisadokumentide küsimiseks. Sama kirjalikkuse vorminõuet ei sätesta ka KAS ja FIS, mistõttu lisatakse lõikesse 2 kirjalikkuse nõue. Samuti muudetakse lõike 2 struktuuri, viies tingimused, mille esinemisel on Finantsinspektsioonil õigus nõuda lisadokumentide ja -teabe esitamist, sissejuhatavale lauseosale järgnevasse loetelusse. Eelnõu koostajate hinnangut tagab lõike uus struktuur sätte parema loetavuse ning finantsjärelevalve asutuse õiguste selgema piiritluse.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 21–24. Lõikega 21 kohustatakse Finantsinspektsiooni teavitama ühinemisloa taotlejat kirjalikult taotluse ning lisateabe kättesaamisest viivitamata, kuid mitte hiljem kui kümne tööpäeva jooksul alates vastavate dokumentide ja teabe kättesaamisest. Seni kehtinud sõnastuses puudus järelevalveasutusel kohustus kinnitada dokumentide kättesaamist. Uue lõikega tagatakse parem teabevahetus Finantsinspektsiooni ja ühinevate ühingute vahel, sest ergutab ühelt poolt järelevalveasutust tegutsema kiirelt ja efektiivselt ning teiselt poolt aitab vältida ühinevate ühingute sattumist infosulgu. Lõikega 21 võetakse üle CRD VI artikli 27i lõike 4 esimene alalõige.

Lõigetega 22–24 sätestatakse ühinemisloa taotluse menetluse erisused nende ühinevate ühingute suhtes, kes kuuluvad samasse konsolideerimisgruppi. Nendest sätetest on kesksel kohal lõige 22, mille kohaselt võib Finantsinspektsioon nõuda lisadokumente ja -teavet 50 tööpäeva jooksul alates ühinemisloa taotluse saamisest ning peatada ühinemisloa andmise või andmisest keeldumise menetlusaja kuni 20 tööpäevaks lisadokumentide ja -teabe nõudmiseks ja saamiseks. Lõikega 22 võetakse üle CRD VI artikli 27i lõike 5 teine alalõige ning kolmanda alalõike esimesed kaks lauset.

20 päeva pikkust peatamist võib pikendada lõike 23 kohaselt kuni 30 tööpäevani, kui vähemalt üks samasse konsolideerimisgruppi kuuluvatest krediidiasutustest asub kolmandas riigis või tema suhtes kohaldatakse kolmanda riigi õigust (punkt 1, võtab üle artikli 27i lõike 6 punkti a) või ühinemisluba menetlev finantsjärelevalve funktsiooni täitja peab vahetama teavet rahapesu funktsiooni täitjaga, et veenduda rahapesu või terrorismi rahastamise elemendi puudumises (punkt 2, võtab üle artikli 27i lõike 6 punkti b).

Viimaks täpsustab lõige 24, et juhul, kui Finantsinspektsioon on ammendanud lõigetes 22 ja 23 nimetatud menetlustähtaegade peatamised, ning näeb vajadust nõuda veel täiendavaid andmeid ja dokumente, siis ei või menetlustähtaega enam peatada. Lõikega 24 väljendatakse artikli 27i lõike 5 kolmanda alalõigu kolmandas lauses sätestatut.

Lõike 3 muutmine. Lõikega 3 on sätestatud, et kui ühendatava krediidiasutuse aktsionärid omandavad olulise osaluse ühendavas krediidiasutuses KAS §-s 30 ettenähtud määrades, tuleb esitada ka eelnimetatud paragrahvis ettenähtud dokumendid. Lõike sõnastust muudetakse selliselt, et ühinemise käigus aset leidva olulise osaluse omandamise suhtes kohaldatakse KAS §-des 30–33 sätestatut. Muutmine on tingitud § 65 lõike 11 lisamisest, mille punktis 2 nimetatud ühinemise olukord võib tuua kaasa olulise osaluse menetluse paralleelselt ühinemisloa taotluse menetlusega. Sellisel juhul tuleb ühinemisloa menetlemisel võtta arvesse ka §-s 301 sätestatud olulise osaluse menetlustähtaegu.

Lõike 4 täiendamine. Lõike 4 kohaselt võib Finantsinspektsioon teostada ühinemisloa taotluses esitatud asjaolude kontrollimiseks kohapealset kontrolli nii ühendatavas kui ka ühendavas ühingus. Lõikesse lisatakse täiend, mille kohaselt võib järelevalveasutus lisaks kohapealse kontrolli teostamisele määrata erinevalt ÄS § 394 lõikes 2 sätestatule audiitori ning temalt ühinemislepingu ja -aruande kontrollimise kohta aruande esitamist. Täiendi lisamise eesmärk on anda Finantsinspektsioonile õigus rakendada diskretsiooni ning jätta kõrvale aktsionäride soov, kui järelevalveasutuse hinnangul on audiitori kaasamine vajalik või esineb kahtlusi, et audiitori aruande koostamata jätmisega soovitakse olulisi asjaolusid eirata või varjata.

Paragrahv 69. Kehtiv § 69 reguleerib ühinemisloa andmist.

Lõike 1 loetelu muutmine. Lõige 1 sätestas seni kehtinud sõnastuses seitse alust, mille esinemisel oli Finantsinspektsioonil õigus keelduda ühinemisloa andmisest. Alused varieerusid efektiivsest konkurentsist pangandusturul kuni ühendatava ühingu usaldatavusnormatiiviide täitmise halvenemiseni. CRD VI artikli 27j lõike 1 esimese alalõikega sätestatakse kriteeriumid, mille järgi peab pädev asutus hindama ühinemisloa teavitust ning heakskiidu andmist. Artikli 27j ülejäänud sätted täpsustavad lõike 1 esimese alalõike kriteeriumeid ning heakskiidu andmise tingimusi. Eelnõu koostajate hinnangul on artikli 27j lõike 1 esimese alalõike puhul sisuliselt tegu ühinemisloa andmisest keeldumise alustena ümberpööratult, sest § 69 lõige 1 on sõnastatud viisil ,,Finantsinspektsioon võib keelduda ühinemisloa andmisest, kui…“; kuid direktiiv sätestab: ,,…the competent authority shall,…, assess the proposed operation in accordance with he following criteria:…“. Seega ei vaja seaduse 6. peatükk täiendamist mõne uue paragrahvi või lõikega, piisab vaid lõike 1 muutmisest ning vastavusse viimisest CRD VI-s sätestatud hindamiskriteeriumitega.

Võrreldes direktiivi ja kehtiva KAS-i sõnastust tuleb möönda, et loa andmisest keeldumise alused ei ühti ning neid ole võimalik jätta kehtima ka tõlgenduse teel. Ainuke kaudselt samasisuline tingimus on sätestatud lõike 1 punktis 3, sätestades keeldumise alusena § 68 lõigetes 1 ja 2 nimetatud dokumentide või informatsiooni mitte tähtaegset esitamise või esitamisest keeldumise. Samas näeb direktiivi artikli 27j lõike 3 esimene alalõige ette leebema keeldumise aluse, sätestades, et pädev asutus võib teha negatiivse arvamuse, kui esitatud dokumendid ja informatsioon on esitatud puudulikult. Lõike 1 punktis 2 sisalduva aluse (ühinemine vähendab oluliselt efektiivset konkurentsi pangandusturul) välistab CRD VI rangelt artikli 27j lõikega 4, mille kohaselt on pädeval asutusel keelatud hinnata ühinemise mõju turu vajadustele ja huvidele.

Eeltoodust tulenevalt jäetakse lõike 1 sissejuhatav lauseosa kehtima, kuid muudetakse sellele järgnevat loetelu. Uuteks tingimusteks, mille esinemisel võib Finantsinspektsioon keelduda ühinemisloa andmisest, on ühinemises osalevate ühingute finantsvahendite ebapiisavus lähtuvalt asutatava ühingu äritegevuse iseloomust (punkt 1, võtab üle artikli 27j lõike 1 esimese alalõike punkti b); ühinemine ei vasta KAS-is sätestatud nõuetele, muu hulgas ei ole ühendava ühingu maine sobiv krediidiasutuses osaluse omamiseks või krediidiasutuse juhtimiseks (punkt 2, võtab üle artikli 27j lõike 1 esimese alalõike punkti a); § 68 lõigetes 1 ja 2 nimetatud dokumentide ja informatsiooni esitamine puudulikult (punkt 3, võtab üle artikli 27j lõike 3 esimese alalõike teise poole); esineb põhjendatud kahtlus, et asutatav ühing ei suuda püsivalt järgida KAS-is ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 575/2013, ning kui see on kohaldatav, kindlustustegevuse seaduses ning makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses sätestatud usaldatavusnõudeid (punkt 4, võtab üle artikli 27j lõike 1 esimese alalõike punkti c); ühinemiskava ei ole ühingu usaldusväärsuse seisukohast teostatav ega mõistlik (punkt 5, võtab üle artikli 27j lõike 1 esimese alalõike punkti d); esineb põhjendatud kahtlus, et seoses ühinemisega toimub või on toimunud rahapesu rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduse § 4 tähenduses, selle katse või on suurenenud rahapesu või terrorismi rahastamisega seotud riskid või muud riskid (punkt 6, võtab üle artikli 27j lõike 1 esimese alalõike punkti e) või süsteemse riski põhjustamine ühinemise tulemusena (punkt 7).

Paragrahvi täiendamine lõigetega 11–13. Uued lõiked 11 ja 12 täpsustavad lõikes 1 punktides 5 ja 6 sätestatut. Nimelt peab lõike 11 kohaselt Finantsinspektsioon kontrollima lõike 1 punktis 5 nimetatud ühinemiskava järgimist ühinemise lõpuleviimiseni.

Lõike 12 kohaselt on Finantsinspektsiooni finantsjärelevalve funktsiooni täitjal kohustus konsulteerida lõike 1 punkti 6 hindamisel rahapesu kontrolli funktsiooni täitjaga, kes peab esitama oma arvamuse 30 tööpäeva jooksul alates selle saamisest. Lõikega 11 on üle võetud CRD VI artikli 27j lõike 1 teine alalõige ning lõikega 12 artikli 27j lõige 2 ja lõike 3 teine alalõige.

Lõikega 13 keelatakse Finantsinspektsioonil võtta ühinemisloa andmise või andmisest keeldumise üle otsustamisel arvesse mõju, mida ühinemine võib põhjustada teistele finantsturu osalistele. Nagu § 69 lõike 1 muutmise juures selgitati, annab kehtiv KAS § 69 lõike 1 punkt 3 õiguse Finantsinspektsioonile keelduda loa andmisest, kui ühinemine vähendab oluliselt efektiivset konkurentsi pangandusturul, mis on vastupidine CRD VI artikli 27j lõikes 4 sätestatule. Lõikega 13 võetakse üle artikli 27j lõikes 4 sätestatud piirang.

Lõike 2 muutmine. Lõige 2 sätestas seni kehtinud sõnastuses, et Finantsinspektsioon võib ühinemisloa andmisel kehtestada kohustuslikke kõrvaltingimusi, muu hulgas nõuda omavahendite suurendamist ühinemise tulemusena suurenevate riskide katteks või piirata ühinemisloa kehtivusaega. CRD VI artikli 27i lõike 10 kohaselt on pädeval asutusel õigus sätestada oma heakskiitvas arvamuses ajaperiood, mille jooksul tuleb ühinemine läbi viia. Seega on direktiivis sätestatud ühinemise läbiviimise perioodi lisatingimus lõikega 2 juba täidetud. Eelnõu koostajate hinnangul võib lõike 2 sõnastusest välja jätta selle osa, mis puudutab omavahendite suurendamise nõudmist, ning selle asemel jätta lisatingimuste kehtestamise loetelu lahtisemaks. Seetõttu muudetakse lõike 2 sõnastust ning sätestatakse, et Finantsinspektsioon võib kehtestada ühinemisloa andmisel kohustuslikke kõrvaltingimusi, sealhulgas piirata ühinemisloa kehtivusaega.

Paragrahvi täiendamine lõikega 4. Lõike 3 kohaselt peab Finantsinspektsioon tegema otsuse ühinemisloa andmise või andmisest keeldumise kohta kolme kuu jooksul, kuid hiljemalt kuus kuud pärast loa taotluse esitamist. Vastav otsus tuleb taotlejale teha teatavaks kirjalikult kolme päeva jooksul. Sarnaselt § 68 uutele lõigetele 22–24, mis sätestavad erandid samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate ühinevate ühingute suhtes, kohustavad CRD VI artikli 27i lõike 4 teine ja kolmas alalõige ning lõike 8 esimene lause tegema kohtlema otsuse tegemisel samasse konsolideerimisgruppi kuuluvaid ühinguid teisiti. Nimelt peab sellises olukorras pädev asutus tegema oma otsuse 60 tööpäeva jooksul alates kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide kättesaamisest alates (lõike 4 punkt 1), andma taotlejale teada otsuse tegemise lõppkuupäevast (punkt 2) ning tegema otsuse taotlejale teatavaks kirjalikult kahe tööpäeva jooksul (punkt 3).

Seaduse täiendamine §-ga 691. Uus paragrahv sätestab Finantsinspektsiooni koostöö tingimused teiste finantsjärelevalve asutustega.

Lõikega 1 sätestatakse, et Finantsinspektsioon kooskõlastab KAS § 68 lõikes 1 sätestatud ühinemisloa andmise taotluse kohase keeldumisotsuse asjakohase lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, kui lisaks krediidiasutusele osaleb ühinemises mõni lõikele 1 järgnevas loetelus nimetatud ettevõtjatest. Taolisi ettevõtjaid on kolme liiki. Esiteks krediidiasutus, kindlustusandja, investeerimisühing või varahaldusettevõtja, kes on saanud tegevusloa saanud teises Euroopa Liidu lepinguriigis või muus sektoris kui see, milles ühinemine toimub (punkt 1). Teiseks, punktis 1 nimetatud ettevõtjate emaettevõtja (punkt 2). Kolmandaks, punktis 1 nimetatud ettevõtjate üle kontrolli omav juriidiline isik (punkt 3). Lõikega 1 on võetud üle CRD VI artikli 27k lõige 1.

Johtuvalt lõikes 1 sätestatust, peab Finantsinspektsioon lõike 2 kohaselt edastama lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele ühinemisloa taotlust arvestades kogu vajaliku või olulise teabe kas omal algatusel või teise järelevalveasutuse taotluse alusel. Teabe edastamisel peab järgima, et see oleks asjakohane ja täielik. Finantsinspektsioon peab tegema kõik endast oleneva, et kooskõlastada KAS § 68 lõikes 1 nimetatud ühinemisloa andmise keeldumise otsus ja tagada otsuse sidusus. Lõikega 2 on võetud üle artikli 27k lõige 2.

Paragrahv 701. Kehtiv § 701 sätestab krediidiasutuse jagunemise alused.

Paragrahvi pealkirja muutmine. Pealkirja muudetakse selliselt, et edaspidi reguleerib § 701 jagunemise aluseid ja tingimusi. Muudatus on tingitud paragrahvi lõigete 1 ja 2 muutmisest ning lõigete 21–23 lisamisest.

Lõike 1 muutmine. Kehtiv lõige 1 näeb ette kaks alust, mille esinemisel võib jagunev krediidiasutus esitada Finantsinspektsioonile taotluse jagunemise loa saamiseks. Esimeseks aluseks on küllaldaste andmete olemasolu selle kohta, et krediidiasutuse finantsseisundist tulenevad makseraskused või esineb risk, et krediidiasutus ei suuda rahuldada kas või ühe kliendi õigustatud nõuet (punkt 1). Teiseks aluseks on tõenäosus, et pärast jagunemist vastab usaldatavusnormatiive täitma kohustatud krediidiasutuse usaldatavusnormatiivide tase seaduses sätestatud nõuetele. Seega annab lõige 1 krediidiasutustele ainult kaks alust, mille esinemisel võib krediidiasutus jaguneda. Sama paragrahvi lõige 2 annab Finantsinspektsioonile õiguse nõuda jagunemisloa taotlemist lõikes 1 nimetatud alustel ehk finantsjärelevalve asutus võib sekkuda krediidiasutuse otsustusõigusesse, kui krediidiasutuse majanduslik seis on halvenenud ning makseraskuseid aitab leevendada jagunemine.

Erinevalt lõigetele 1 ja 2, ei sea CRD VI eeltingimusi krediidiasutuse jagunemisele. Direktiivi kohaselt on krediidiasutuse jagunemine lubatud, kui see vastab vaid teatud jagunemise tingimustele (vt § 701 lõike 21 lisamise selgitusi), jagunemises osalevad pooled teavitavad sellest pädevat asutust ning saavad vastava heakskiidu. Eelnõu koostajate hinnangul vajab § 701 ülevaatamist, kaotades ära eeltingimused jagunemiseks, kuid samal ajal jättes Finantsinspektsioonile õigused sekkuda krediidiasutuse struktuuri ja otsustusõigusesse, kui krediidiasutuse majanduslik seisukord on kriitiline. Seetõttu muudetakse lõiget 1 sarnaselt § 66 lõike 2 sõnastusele ja sätestatakse, et jagunev krediidiasutus peab viivitamata pärast jagunemislepingu sõlmimist teatama sellest Finantsinspektsiooni ja esitama jagunemisega seotud dokumendid ja andmed. Lõike 1 muutmise tulemusel kaotatakse ära jagunemise eeltingimus, kuid väljendatakse selgemalt, et krediidiasutuse jagunemiseks on vaja Finantsinspektsioonilt jagunemise luba.

Lisaks täiendatakse lõiget 1 teise lausega ning sätestatakse, et esitatavad dokumendid ja andmed peavad sisaldama jagunemise graafikut, jagunemise raames planeeritavaid protsesse ja tegevusi ning krediidiasutuse jagunemisjärgset struktuuri. Uue lause aluseks on KAS § 66 lõike 2 teine lause, mis loetleb samasuguse loetelu dokumentidest ja andmetest, mida ühinemiskava peab sisaldama. Erinevalt KAS-ist, mis kohustab ühinevaid ettevõtteid esitama ühinemisega seotud toimingute kohta ühinemiskava, ei kasutata § 701 lõike 1 teises lauses sõna ,,jagunemiskava”, sest tegu on ÄS-i mõistes dokumendiga, mis asendab jagunemislepingut. Sõna ,,ühinemiskava” ÄS ei sisalda. Jagunemiskava koostatakse siis, kui jagunemisel annab ühing kogu oma vara üle ning ühing loetakse lõppenuks. Seega on sõnal ,,jagunemiskava” ÄS-i mõistes konkreetne tähendus, mille kasutamine KAS-is võib tekitada terminoloogilist segadust sättes, mis käsitleb jagunemislepingu sõlmimisest teatamist.

Lõikega 1 võetakse üle CRD VI artikli 27i lõike 1 esimene alalõige ja lõige 7.

Lõike 2 muutmine. Johtuvalt lõike 1 muutmisest (vt § 701 lõike 1 muutmise selgitusi), muudetakse ka lõiget 2. Varem kehtinud lõike 1 loetelu kantakse üle lõike 2 loetelusse muutmata kujul. Lõike sissejuhatav lauseosa sõnastatakse ümber Finantsinspektsiooni õigusena nõuda jagunemise küsimuse otsustamist ja jagunemise loa saamiseks taotluse esitamist.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 21–26. Lõikega 21 võetakse üle CRD VI artikli 27h lõige 2 ning sätestatakse viis olukorda, mille esinemisel on tegu jagunemisega. Üldistatuna saab jagunemine toimuda kolmel viisil. Esimeseks viisiks on jaguneva krediidiasutuse kõikide või osade varade ja kohustuste üleandmine omandavale ühingule või jagunemise otstarbeks asutatud ühingule selliselt, et jaguneva krediidiasutuse omakapitali väärtpaberi omanikud saavad vastu omakapitali väärtpabereid jagunevas krediidiasutuses ning asjakohasel juhul rahalise juurdemakse. Taolised jagunemise tingimused on sätestatud punktides 1, 2 ja 4. Punkt 3 lubab jagunemist punktide 1 ja 2 kombineerimise teel ehk jagunev ühing võib anda oma varasid ja kohustusi nii omandavatele ühingutele kui ka asutatud ühingutele. Kolmanda viisi kohaselt annab jagunev krediidiasutus osa oma varadest ja kohustustest üle vähemalt ühele omandavale ühingule ning saab vastu väärtpabereid. Taolist viisi väljendab punkt 5.

Lõige 22 seab lõike 21 punktides 1, 2 ja 5 nimetatud jagunemise olukordade eeltingimuseks tegevusloa olemasolu omandaval ühingul ning lõige 23 täpsustab, et kui krediidiasutuse omakapitali väärtpaberi omanikele tehakse lõike 21 punktide 1, 2 või 4 kohaselt rahaline juurdemakse, siis tuleb järgida ÄS § 435 lõikes 2 sätestatut. Viimati viidatud seab juurdemakse summa piiriks 1/10 neile asendatud osade või aktsiate nimiväärtuste või aktsiate arvestuslike väärtuste summast.

Kui jagunemise käigus asutatakse uus ühing, peab see lõike 24 esimese lause kohaselt taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusluba KAS-i või teise lepinguriigi õiguse alusel. Lõike esimese lausega võetakse üle artikli 27i lõige 3. Lõike teine lause välistab tegevusloa taotlemisel KAS § 702 lõikes 1 sätestatud jagunemisloa taotlemise kohustuslikkuse, sest jagunemise tulemusel asutatav ühing vajab tegevuse alustamiseks tegevusluba, mitte jagunemisluba, ning KAS § 703 lõikes 3 sätestatud tähtaja kohaldamise (vt analoogselt § 65 lõike 11 lisamise ja lõike 2 muutmise selgitusi). Kui jagunemise käigus annab jagunev krediidiasutus kõik oma varad ja kohustused üle, nagu on sätestatud lõike 21 punktides 1 ja 2, tunnistatakse lõike 25 kohaselt tema krediidiasutuse tegevusluba kehtetuks. Jagunemise käigus toimuvale olulise osaluse omandamisele kohaldatakse lõike 26 kohaselt KAS §-des 30–33 sätestatut.

Lõike 4 kehtetuks tunnistamine. Vt analoogselt § 67 lõike 2 muutmise selgitusi.

Paragrahv 702. Kehtiv § 702 reguleerib ühinemisloa taotlemist.

Paragrahvi pealkirja muutmine. Vt analoogselt § 68 pealkirja muutmise selgitusi.

Lõike 2 muutmine. Vt analoogselt § 68 lõike 2 muutmise selgitusi.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 21–24. Vt analoogselt § 68 lõigete 21–24 lisamise selgitusi.

Lõike 3 muutmine. Lõike 3 kohaselt võib Finantsinspektsioon teostada jagunemistoimingute kohapealset kontrolli, sealhulgas omandavas ühingus. Analoogselt § 67 kehtetuks tunnistamise ja § 68 lõike 4 muutmise selgitustega, muudetakse § 702 lõiget 3 (vt viidatud sätete selgitusi) ja sätestatakse Finantsinspektsioonile õigus määrata erinevalt ÄS § 437 lõikes 2 sätestatule audiitor ning nõuda audiitorilt jagunemislepingu ja –aruande kontrollimise kohta koostatud aruande esitamist.

Paragrahv 703. Kehtiv § 703 reguleerib jagunemisloa andmist.

Lõike 2 muutmine ja lõike täiendamine punktiga 7. Analoogselt § 69 lõike 1 ühinemise andmisest keeldumise aluse muutmisega, muudetakse ka § 703 lõiget 2 ning sätestatakse CRD VI artikli 27j lõike 1 esimese alalõike eeskujul uued alused Finantsinspektsioonile jagunemisloa andmisest keeldumiseks (vt KAS § 69 lõike 1 muutmise selgitusi).

Paragrahvi täiendamine lõigetega 21–24. Vt analoogselt KAS § 69 lõigete 11–13 lisamise ja lõike 2 muutmise selgitusi.

Paragrahvi täiendamine lõikega 4. Vt analoogselt KAS § 69 lõike 4 lisamise selgitusi.

Seaduse täiendamine §-dega 705 ja 706.

Paragrahv 705 sätestab Finantsinspektsiooni koostöö tingimused teiste finantsjärelevalve asutustega.

Analoogselt § 691 lisamise selgitustele, lisatakse Finantsinspektsioonile koostöö kohustus teiste pädevate asutustega krediidiasutuse jagunemise puhul (vt KAS § 691 lisamise selgitusi). Erinevalt §-le 691, seisneb jagunemise korral Finantsinspektsiooni koostöö § 703 lõikes 2 sätestatud jagunemisloa andmise taotluse keeldumise otsuse menetlemises.

Paragrahviga 706 sätestatakse tingimused oluliste varade ja kohustuste ülekandmisele ning sellisest tehingust teavitamise kohustus.

Paragrahviga 706 võetakse üle CRD VI artikkel 27f ning nähakse krediidiasutustele ette teavitamiskohustus oluliste varade ja kohustuste ülekandmisel.

Ülekandmiseks lõike 1 kohaselt on müümine või muu tehing, millega antakse üle varade või kohustuste omandiõigus. Seadusega ei sätestata piirangut, kelle suhtes võib krediidiasutus ülekandmist teostada, välja arvatud juhul, kui ülekandmine toimub krediidiasutuste vahel, kes kuuluvad samasse konsolideerimisgruppi, sest siis peavad need krediidiasutused olema ainukesed osalised tehingus. Ülekandmisest peavad kõik tehingus osalevad isikud teavitama Finantsinspektsiooni individuaalselt. Lõikega 1 on üle võetud artikli 27f lõige 1.

Lõike 2 kohaselt on ülekandmine oluline, kui tehing moodustab krediidiasutuse koguvaradest või -kohustustest vähemalt kümme protsenti või 15 protsenti, kui ülekandmises osalevad samasse konsolideerimisgruppi kuuluvad krediidiasutused. Lõikega 2 on üle võetud artikli 27f lõike 2 esimene alalõige.

Lõikes 2 nimetatud protsendimäärade arvestamise erisused on sätestatud lõikes 3, mis väljendab artikli 27f lõike 2 kolmandat alalõiget. Lõike 3 kohaselt jäetakse protsendimäärade arvutamisest välja krediidiasutuse viivisvara (punkt 1), pandikirjaseaduse § 2 lõikes 6 määratletud tagatiste kogumi jaoks ülekantud vara (punkt 2), ülekantavad väärtpaberistavad varad (punkt 3) ning varad ja kohustused, mis on ülekantud kriisilahenduse vahendite, õiguste ja korra kasutamise raames vastavalt FELS 2. peatüki 2. jaole ja 4.–6. peatükkidele.

Lõikega 4 nähakse Finantsinspektsioonile ette kohustus kinnitada kirjalikult lõike 1 alusel saadud teavitus viivitamata, kuid hiljemalt kümne tööpäeva jooksul peale teate kättesaamist. Seega ei pea ülekandmises osalevad pooled taotlema järelevalveasutuselt heakskiitvat otsust, kuid nad peavad enne ülekandmise läbiviimist Finantsinspektsiooni teavitama. Kohustuse rikkumisel on järelevalveasutusel õigus kohaldada teavitamiskohustuse rikkumise sätet § 1348.

Paragrahv 71. Kehtiv § 71 reguleerib krediidiasutuse usaldatavusnormatiivide järgimise kohustust.

Lõike 3 täiendamine teise lausega. Lõikega 3 kohustatakse krediidiasutust ja tema konsolideerimisgruppi kuuluvaid äriühinguid tagama, et nende süsteemid, korraldused, korrad jms sisemised protsessid on kooskõlas usaldatavusnormatiividega sõltuvalt nende konsolideerimise tasandist ning et Finantsinspektsioonil on olemas juurdepääs nende kontrollimiseks. Euroopa Komisjon on tuvastanud, et lõikega 3 on võetud üle ainult CRD V artikli 109 lõike 2 kolm esimest lauset, kuid seadus ei sisalda neljandat lauset, mis välistab seaduses ja CRR-is sätestatud usaldatavusnormatiivide täitmise nõude krediidiasutuse tütarettevõtja suhtes, kes ei ole käsitatav krediidiasutuse, investeerimisühingu, finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtjana, kuid kohustab taolisi tütarettevõtjaid täitma oma tegevusvaldkonna põhiseid tegevusnõudeid individuaalsel alusel. Taolise välistuse alla kuuluvad ettevõtjad, kes abistavad krediidiasutuse tavapärast äritegevust ilma, et nad oleksid selle äritegevuse pooled, näiteks varahaldusettevõtjad.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 61–65. Lõigetega 61 ja 62 nähakse ette teatud kohustused Finantsinspektsioonile. Nimelt peab Finantsinspektsioon julgustama või pehmelt öeldes suunama suuremaid panku sellele, et nad kasutaksid n-ö keerukamaid meetodeid ehk sisemisi meeteid omavahendite nõuete arvutamiseks seoses oma riskidega ja võetud positsioonidega.

Sisemeetodid kapitalinõuete arvutamiseks (ingl. k. internal approaches) on krediidiasutuste poolt kasutatavad omaenda mudelid, mille abil hinnatakse riske ja arvutatakse nende katmiseks vajalikke omavahendeid. Need meetodid on alternatiiv standardmeetoditele, kus riskid arvutatakse põhimõtteliselt regulaatori etteantud kindlate reeglite järgi. Sisemeetodid on küll keerukamad, kuid täpsemad riskide hindamiseks ja kapitalinõuete arvutamiseks. Need on aga lubatud ainult siis, kui krediidiasutus suudab tõendada, et tema mudelid on korrektsed, järjepidevad ja järelevalve poolt kontrollitavad. Järgmises tabelis on illustreeritud kahe meetodi võrdlust.

Tabel 5. Sise- ja standardmudeli võrdlus

Kriteerium
Standardmeetod
(Standardised Approach)
Sisemeetod
(Internal Ratings-Based Approach, IRB)
Andmete allikas
Regulaatori määratud riskikaalud (näiteks Basel, CRR)
Panga enda ajaloolised andmed ja mudelid
Riskihinnang
Üldised klassifikatsioonid (näiteks krediidireitingud, varaklass)
Täpsed hinnangud: PD, LGD, EAD tuletatud sisemistest andmetest
Kapitalinõue
Tüüpiliselt kõrgem ja konservatiivsem
Tüüpiliselt madalam, kui mudel näitab madalamat riski
Mudelivabadus
Pole – kõik pankadel ühesugune
Suur – iga pank võib kasutada oma valideeritud mudeleid
Rakendamise lihtsus
Lihtsam rakendada, vähem regulatiivseid nõudeid
Väga keeruline: nõuab mudeleid, IT-süsteeme ja kinnitusi
Regulatiivne koormus
Madal – vähe valideerimist või seiret
Kõrge – pidev valideerimine, testid ja järelevalve
Paindlikkus äristrateegias
Väike – kõik kliendid hinnatakse sarnaselt
Suur – võimaldab hinnastamist vastavalt riski profiilile
Kapitali juhtimine
Vähem tõhus – ei kajasta tegelikke riske
Tõhusam – võimaldab siduda kapitalinõuded tegeliku riskiga
Kasutusvalmidus
Sobib väiksematele või uutele pankadele
Sobib suurematele, arenenud riskijuhtimisega pankadele

Lõikes 61 nähaksegi seepärast ette, et Finantsinspektsioon peab julgustama põhimõtteliselt suuri krediidiasutusi arendama sisemist krediidiriski hindamise suutlikkust ja suurendama sisereitingute meetodi kasutamist. Ja seda juhul kui nende krediidiasutuste riskipositsioonid on olulised absoluutarvestuses ning kui neil on samal ajal suur hulk olulisi vastaspooli. Antud säte põhineb otseselt CRD artikli 77 lõikel 1. CRD VI seda normi ei muuda, küll ei ole seda normi üheselt Eesti õigusesse siiani üle võetud.

Lõikega 62 nähakse ette analoogiline säte võrreldes eelmisega. Selle kohaselt peab aga Finantsinspektsioon julgustama suuri krediidiasutusi arendama aga tururiski sisehindamise suutlikkust. Selle kohaselt tuleks sisemudeleid kasutada selliste omavahendite nõuete arvutamiseks, mis puudutavad kauplemisportfellide positsioone. Samuti juhul kui omavahendite nõudeid arvutatakse seoses makseviivituse riskiga ja vastavate riskide positsioonid on olulised absoluutarvestuses. Ning lisaks tingimusel, et kui neil krediidiasutustel on suur hulk olulisi eri emitentide kaubeldavates võla- või omakapitaliinstrumentides (sisuliselt võlakirjades või aktsiates) võetud positsioone. Antud säte põhineb CRD VI artikli 77 lõikel 3.

Lõiked 63–65 puudutavad krediidiasutuste poolt EBA näidisportfellide järgi vastavate arvutuste tegemist. Sisemudeli näidisportfell (või ka võrdlusalus, ingl. k. supervisory benchmarking of internal approaches) on lihtsustatult järelevalveorgani poolt koostatud portfellide kogum, mida kasutatakse kapitalinõuete sisemudelite testimiseks ja võrdlemiseks. Vastav näidisportfell sisaldab näiteks erinevate laenutüüpide, tagatiste, krediidireitingute ja geograafilise asukoha kombinatsioone. EBA näidisportfellidega põhimõtteliselt hinnatakse ja valideeritakse pankade sisemudeleid – eriti krediidiriski sisemudelite (IRB ehk Internal Ratings-Based approach) korral.

Näidisportfellid võimaldavad:
1) hinnata sisemudelite tulemuste võrreldavust eri pankade vahel;
2) tuvastada kõrvalekaldeid (mudelirisk);
3) tagada, et vastavad mudelid ei alahinda riski ega kapitalinõudeid.

Lisatava lõike 63 kohaselt peab krediidiasutus teavitama oma arvutuste tulemustest riskipositsioonide või muude positsioonide kohta, mis sisalduvad EBA näidisportfellides. Lõike 63 punkt 1 kohaselt tuleb teavitada juhul kui kasutatakse riskiga kaalutud varade või omavahendite nõuete arvutamiseks sisemeetodeid ja punkt 2 kohaselt juhul kui kasutatakse CRR III osa IV jaotise 1a. peatükis sätestatud alternatiivset standardmeetodit. Teise punkti kohane kohustus rakendub aga tingimusel, et krediidiasutuse tururiskile avatud bilansilise ja bilansivälise tegevuse maht CRR artikli 325a lõike 1 punkti b kohaselt on piisavalt suurus ehk 500 miljonit eurot või rohkem. Antud säte põhineb CRD VI artikli 78 lõike 1 alapunktidel a ja b.

Sarnaselt eelmise lõikega, nähakse lõikega 64 ette vastav teavitamiskohustus. Antud juhul puudutab see aga krediidiasutus, kes on saanud õiguse kasutada CRR III osa II jaotise 3. peatüki kohaseid sisemeetodeid ja krediidiasutusi, kes kasutavad CRR III osa II jaotise 2. peatüki kohast standardmeetodit. Standardmeetodeid kasutavate krediidiasutuste puhul täpsustab CRD VI artikli 78 lõike 1 punkt c, et antud teavitamiskohustus rakendub juhul kui krediidiasutus koostab oma raamatupidamisaruandeid vastavalt rahvusvahelistele raamatupidamisstandarditele (IFRS ehk International Financial Reporting Standards). Seda ei ole vaja aga antud juhul eraldi rõhutada kuna vastavalt KAS § 91 lõikele 11 on kohustatud kõik Eesti krediidiasutused koostama oma raamatupidamisearuanded vastavalt IFRS-ile. Lisaks on oluline märkida, et võrreldes eelmise lõikega tuleb teavitada ka vastavate meetodite kohaste arvutuste tulemustest eeldatava krediidikahju summa väljaselgitamisel.

Lõikega 65 sätestatakse, et mis kujul krediidiasutus sama paragrahvi lõigete 63–64 kohaselt arvutuste tulemused esitab. Samuti määratakse siin teabe esitamise sagedus, mis on vähemalt kord aastas. Ka nähakse ette, et teabe vormi puhul tuleb lähtuda CRD artikli 78 lõike 8 alusel väljatöötatud vormist (EBA vastavad tehnilised standardid). Säte põhineb CRD artikli 78 teisel lõigul.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 9–11. Lõikega 9 nähakse ette kohustused Finantsinspektsioonile. Selle kohaselt peab Finantsinspektsioon jälgima ja hindama krediidiasutuse poolt eelnimetatud lõigete 63–64 kohaselt esitatud teabe sisu, sealhulgas lähtuvalt kasutatavatest meetoditest. Tähelepanu tuleb eelkõige pöörata meetoditele, mille puhul sama riskipositsiooni korral ilmnevad olulised erinevused omavahendite nõuetes ja mille puhul on omavahendite nõuete hindamises eriti suured või eriti väikesed erinevused ning mille puhul alahinnatakse oluliselt ja süstemaatiliselt omavahendite nõudeid. Antud säte tuleneb CRD artikli 78 lõikest 3.

Lõige 10 näeb ette n-ö anomaaliate tuvastamise Finantsinspektsiooni poolt krediidiasutuste poolt erinevate kapitalinõuete meetodite kasutamisel. Nende ilmnemisel peab Finantsinspektsioon rakendama asjakohaseid meetmeid (läbi oma otsuste, ettekirjutuste krediidiasutuste suhtes).

Lõige 11 on seotud eeltoodu lõikega 10. Selle kohaselt peab Finantsinspektsioon meetmete rakendamisel lähtuma kolmest asjaolust: nendega ei põhjustata standardiseerimist ega teatud meetodite eelistamist (punkt 1), ei looda valesid stiimuleid (punkt 2) või ei põhjustata n-ö karjakäitumist (ingl. k. herd behaviour) (punkt 3). Lõiked 10 ja 11 põhinevad CRD artikli 78 lõigetel 4 ja 5.

Lõige 12 näeb ette sisemeetodi definitsiooni või täpsemalt selle kategoriseerimise KASi tähenduses. Sisuliselt viidatakse CRR-i artikli 143 lõikes 1 nimetatud sisereitingute meetodile, artiklis 221 nimetatud sisemudelil põhinevale meetodile, artiklis 283 nimetatud sisemudeli meetodile, artiklis 325az nimetatud alternatiivsele sisemudeli meetodile ja artikli 265 lõikes 2 nimetatud sisemisel hinnangul põhinev meetodile. Antud säte põhineb CRD artikli 3 lõike 1 punktil 59.

Paragrahv 82. Kehtiv § 82 sätestab üldnõuded riskide juhtimisele ja kontrollile.

Lõike 32 punkti 2 täiendamine. Kehtivas punktis 2 on ette nähtud, et krediidiasutusel peavad olema kehtestatud põhimõtted ja protseduurireeglid riskide kontsentreerumise juhtimiseks ja kontrollimiseks, sealhulgas kliendi, keskse vastaspoole omavahel seotud isikute, majandussektori, geograafilise regiooni, tagatise emitendi, tegevuse või toote puhul ning riskide kontsentreerumise puhul krediidiriski maandamise meetodite rakendamise juhtimiseks ja kontrollimiseks. Tulenevalt CRD VI artikli 81 teises lausest täiendatakse lõike 32 punkti 2 ning lisatakse krediidiasutusele kohustus kehtestada põhimõtted ja protseduurireeglid krüptovaraga seotud riskide juhtimiseks ja kontrollimiseks.

Lõike 32 punkti 5 täiendamine. Kehtivas punktis 5 on ette nähtud, et krediidiasutusel peavad olema põhimõtted operatsiooniriski, sealhulgas tegevuse edasiandmisest tulenevate riskide ning väikese esinemistõenäosusega suure potentsiaalse kahjuga juhtumite juhtimiseks ja kontrollimiseks. Tulenevalt CRD VI artikli 85 lõikest 1, täiendatakse punkti 5 selliselt, et edaspidi peab riskide juhtimine ja kontrollimine hõlmama ka selliseid krüptovarade riskipositsioone ja krüptovarateenuse osutajatega seotud riskipositsioone, kellesse krediidiasutus otseselt või kaudselt ise n-ö investeerib või äritegevust teostab.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 311 ja 312. Uue lõikega 311 nähakse esiteks ette, et krediidiasutus peab eelnevalt hindama krüptovara riskipositsiooni kuhu ta kavatseb n-ö investeerida. Samuti peab ta hindama olemasolevate protsesside ja menetluste piisavust nii vastaspoole kui ka vastava tururiski juhtimiseks. Ka peab ta teavitama sellistest hindamistest Finantsinspektsiooni. Need nõuded põhinevad CRD VI artikli 79 punktil e ja artikli 83 lõikel 4. Teiseks, juhul kui krüptovaral ei ole tuvastatavat emitenti, peab krediidiasutus kontsentratsiooniriski arvestamisel lähtuma sarnaste omadustega krüptovara riskipositsioonide käsitlusest. See nõue tuleneb CRD VI artikli 81 teisest lausest. Näiteks kõige tuntumal krüptovaral bitcoinil ei ole otsest emitenti.

Lõikega 312 võetakse üle CRD VI artikli 101 lõige 3 ja sätestatakse, et Finantsinspektsioon vaatab üle sisemudeli kasutamise heakskiidu tingimused ning kehtestab asjakohased meetmed mudeli vastavusse viimiseks, kui tururiski sisemudelit kasutava krediidiasutuse testimise tulemused või kasumi ja kahjumi päritolu testi tulemused näitavad, et sisemudel ei ole enam piisavalt täpne. Seega antakse järelevalveasutusele õigus nõuda krediidiasutuselt mudeli parendamist selle järelkontrolli käigus.

Paragrahvi täiendamine lõikega 6. Uue lõikega sätestatakse, et krüptovarana tuleb mõista Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/111437 artikli 3 lõike 1 punktis 5 määratletud krüptovara, mille kohaselt on krüptovara väärtus või õiguse digitaalne esitus, mida on võimalik üle kanda ja salvestada elektrooniliselt, kasutades hajusraamatu tehnoloogiat või muud sarnast tehnoloogiat. Samuti täpsustatakse lõikega 6, et krüptovara ei ole keskpanga digiraha.

Paragrahvi 824 lõike 1 muutmine. Muudatus on tehnilise iseloomuga. Viide DORA määrusele tuuakse seaduse paragrahvide loetelus ettepoole (§ 63 lõike 2 uus punkt 53). Seetõttu tuleb muuta ka kõnesolevat sätet ja jätta sellest välja täispikk viide määrusele.

Seaduse täiendamine §-dega 825 ja 826.

Paragrahv 825 sätestab ESG ehk keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisriskide maandamise nõuded.

Lõikega 1 sätestatakse, et krediidiasutus peab oma juhtimiskorralduse osana kehtestama usaldusväärsed strateegiad, põhimõtted, protsessid ja süsteemid ESG riskide väljaselgitamiseks, mõõtmiseks, juhtimiseks ja jälgimiseks lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis. Muu hulgas tuleb lähtuda sellest, neid põhimõtteid/protseduure tuleb regulaarselt üle vaadata ja vajadusel uuendada (vt § 55 lõike 2 punkti 2 muutmise selgitusi).

Lõikega 2 nähakse ette, et lõikes 1 nimetatud strateegiad, põhimõtted, protsessid ja süsteemid peavad olema proportsionaalsed krediidiasutuse ESG riske sisaldava ärimudeli ulatuse, laadi ja keerukusega ning hõlmama lühikest, keskmist ja vähemalt kümne aasta perspektiivi.

Lõikega 3 sätestatakse, et krediidiasutus peab kindlas ajavahemikus testima oma vastupanuvõimet ESG riskidest tingitud pikaajalistele kahjulikele mõjudele, arvestades lähteolukorda ja võimalikku negatiivset olukorda ning alustades kliimaga seotud teguritest. Samuti peab krediidiasutus testima mitut erinevat stsenaariumit seoses ESG riskidega, kus avalduvad samaaegselt keskkonna ja sotsiaalsed muutused ning vastava avaliku poliitika võimalik mõju pikaajalisele ettevõtluskeskkonnale. Eelnimetatud testimise protsessis tuleb kasutada usutavaid stsenaariume, mis põhinevad omakorda rahvusvaheliste organisatsioonide väljatöötatud stsenaariumidel.

Lõigetega 1–3 võetakse üle CRD VI artiklil 87a lõiked 1–3.

Lõikega 4 nähakse ette, et raamatupidamisseaduse §-de 24 ja 31 nimetatud kestlikkusaruandes või muus sarnases avalikustamisele kuuluvas dokumentatsioonis esitatavad meetodid, eesmärkide aluseks olevad eeldused, kohustused ja strateegilised otsused peavad olema kooskõlas EBA juhendis osutatud kriteeriumide, meetodite ja eesmärkidega ning samuti §-s 826 nimetatud kavas sisalduvate eelduste ja kohustustega. Vastav EBA juhend kehtestatakse CRD VI artikli 87a lõike 5 punkti a alusel 2026. aasta 10. jaanuariks. Lõikega 4 võetakse üle CRD VI artikli 87a lõike 5 teine pool.

Paragrahviga 826 sätestatakse kava koostamise kohustus ESG teguritest tulenevate riskide juhtimiseks. Paragrahviga 826 võetakse üle CRD VI artikli 76 lõige 2.

Lõikega 1 sätestatakse, et krediidiasutuse juhatus peab koostama konkreetse kava ja jälgima selle rakendamist, mis hõlmab mõõdetavaid eesmärke ja protsesse selliste finantsriskide jälgimiseks ja käsitlemiseks, mis tulenevad lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis keskkonna-, sotsiaalsetest ja juhtimisteguritest.

Lõikega 2 nähakse ette, et vastav kava peab samuti sisaldama nende riskide jälgimist ja käsitlemist, mis tulenevad kohandamisprotsessist ja üleminekusuundumustest ESG teguritega seotud asjaomaste Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide regulatiivsete eesmärkide ja õigusaktide kontekstis, eelkõige kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärgi kontekstis. Samuti peab krediidiasutus arvesse võtma ka kolmandate riikide seatud vastavaid regulatiivseid eesmärke, kui see on asjakohane.

Lõikega 3 määratletakse, et vastavas kavas sisalduvate ESG riskidega tegelemise kvantifitseeritavate eesmärkide ja protsesside puhul võetakse arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2021/111938 (nn Euroopa kliimamäärus) kliimamuutusi käsitleva Euroopa teadusnõukogu poolt ette nähtud viimaseid aruandeid ja meetmeid, eelkõige seoses Euroopa Liidu kliimaeesmärkide saavutamisega.

Lõikega 4 sätestatakse, et kui krediidiasutus koostab ja avalikustab raamatupidamisseaduse §-de 24 ja 31 kohaselt kestlikkusaruande, siis peab vastav kava olema kooskõlas kestlikkusaruandega. Kavas sisalduvad krediidiasutuse ärimudeli ja strateegiaga seotud meetmed ning tegevused peavad samuti olema kooskõlas kestlikusaruandes esitatuga.

Lõikega 5 nähakse ette, et krediidiasutus peab tagama, et tema ESG riskidega seotud juhtimis- ja riskijuhtimisprotsessid viiakse ka kooskõlla ESG kavas seatud eesmärkidega.

Lõikega 6 on otsustatud kasutada ühte valikukohta direktiivis. Nimelt nähakse ette, et eelnimetatud lõikeid 1–4 ei kohaldata väikese ja mittekeerulise krediidiasutus suhtes. See tähendab, et need krediidiasutused ei pea vastavat kava koostama ega sellega seonduvat järgima.

Paragrahv 83. Kehtiv § 83 reguleerib laenude suhtes esitatavaid nõudeid.

Lõike 21 sissejuhatava lauseosa muutmine. Lõikega 21 antakse Eesti Pangale õigus kehtestada makrofinantsjärelevalve eesmärgil kõigile Eestis tegutsevatele krediidiasutustele, nende Eestis asuvatele ema- ja tütarettevõtjatele ning välisriikide krediidiasutuste Eestis tegutsevatele tütarettevõtjatele, filiaalidele ja esindustele lõikele järgnevas loetelus nimetatud nõuded. Tulenevalt § 22 kehtetuks tunnistamisest muudetakse lõike 21 sissejuhatava lauseosa sõnastust ja jäetakse sellest välja krediidiasutuste esindust puudutav tekstiosa (vt § 22 kehtetuks tunnistamise selgitusi).

Paragrahv 854. Kehtiv § 854 reguleerib täiendavate makrotasandi usaldatavusnormatiivide kehtestamist.

Paragrahvi muutmine. Paragrahvis 854 on kehtestatud Eesti Panga õigus kehtestada makrofinantsjärelevalve eesmärgil kõigile Eestis tegutsevatele krediidiasutustele, nende Eestis asuvatele ema- ja tütarettevõtjatele ning välisriikide krediidiasutuste Eestis tegutsevatele tütarettevõtjatele, filiaalidele ja esindustele sissejuhatavale lõikele järgnevas loetelus nimetatud nõuded. Tulenevalt CRR artikli 124 täpsustamisest (vt seletuskirja punkti 2.1.2. alapunkti (i) selgitusi) loetakse § 854 sissejuhatav lauseosa lõikeks 1 ja lisatakse lõige 2. Lõikes 2 määratletakse teave, mida Finantsinspektsioon peab Eesti Pangale nõuete kehtestamiseks ja regulaarseks hindamiseks edastama. Finantsinspektsioon edastab Eesti Pangale sellist teavet, mis on Finantsinspektsioonil olemas, s.t. Eesti Pangale edastatakse järelevalvelist infot, mis tavapärase järelevalve käigus kogutud, analüüsitud, menetluse käigus saadud. Muudatus ei kohusta Finantsinspektsiooni täiendavaid tegevusi ega analüüse tegema ning hinnanguid andma.

Oluliste krediidiasutuste puhul, kelle üle teostab Euroopa Keskpank otsejärelevalvet, on sätte mõistes teabe edastajaks Finantsinspektsiooni asemel Euroopa Keskpank vastavalt KAS § 1 lõikele 2 ja nõukogu määrusele (EL) nr 1024/2013,39 millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga. Kuivõrd Eestis tegutsevate krediidiasutuste filiaalide üle Finantsinspektsioon kapitalijärelevalvet ei tee, siis ka nende filiaalide kohta Finantsinspektsioonil Eesti Pangale teavet praktiliselt edastada ei ole, mistõttu puudub Finantsinspektsioonil kohustus Eesti Pangale filiaalide kohta teavet jagada.

Paragrahv 8644. Kehtiv § 8644 sätestab kapitalipuhvrite üldnõuded.

Lõike 33 täiendamine. Lõikega 33 on sätestatud Eesti Panga õigus kohaldada puhvrimäärasid Euroopa Komisjoni loal, kui KAS § 8649 lõigete 8, 9 või 10 kohaldamiseks arvutatud süsteemse riski puhvri määra ja sama krediidiasutuse suhtes kohaldatava muu süsteemselt olulise krediidiasutuse puhvri määra või globaalse süsteemselt olulise krediidiasutuse puhvri määra summa on suurem kui viis protsenti. Lõiget täiendatakse teise lausega, mis piirab puhvrimäärade kohaldamist juhul, kui varasemalt kehtestatud määr väheneb või jääb samaks. Teise lausega võetakse üle CRD VI artikli 131 lõike 15 teine alalõige.

Paragrahvi täiendamine lõikega 7. CRD V ülevõtmise kontrolli käigus tuvastas Euroopa Komisjon, et krediidiasutuste seadusega on üle võtmata direktiivi artikli 133 lõike 14 teine alalõige. Alalõige sätestab pädevale asutusele õiguse rakendada krediidiasutuse suhtes lisameetmeid, kui väljamaksete piirangute kohaldamine ei too asjaomase süsteemse riski seisukohast kaasa krediidiasutuse esimese taseme põhiomavahendite piisavat suurenemist. Eelnõu koostajad nõustuvad, et vastav säte on seadusest puudu ning selle ülevõtmiseks on vaja § 8644 täiendada lõikega 7. Pädevaks asutuseks uue lõike kontekstis on Finantsinspektsioon, kellele antakse eelnimetatud olukorra esinemisel õigus rakendada sama seaduse § 1045 lõikes 1 sätestatud lisameetmeid.

Paragrahv 8647. Kehtiv § 8647 sätestab tingimused globaalse süsteemselt olulisele krediidiasutusele ja selle puhvrile.

Lõike 21 sissejuhatava lauseosa muutmine. Lõikega 21 sätestatakse alused, mille põhjal võib globaalse süsteemselt olulise ettevõtja määramisel rakendada täiendavat metoodikat. Täiendava metoodikaga saadakse lõike 22 kohaselt täiendav üldine punktisumma, mille põhjal võib Eesti Pank paigutada sama paragrahvi lõike 8 punkti 3 kohaselt taolise ettevõtja kõrgemast kategooriast ümber madalamasse kategooriasse. Globaalse süsteemselt olulise krediidiasutuse kategooriast sõltub tema süsteemne olulisus ning tema suhtes rakendatavate puhvri nõuded. Nii lõike 21 sissejuhatavas lauseosas kui ka lõike 8 punktis 3 on globaalse süsteemselt olulise krediidiasutuse tähistamiseks kasutatud vääralt sõna ,,ettevõtja”, sest KAS-i kontekstis reguleeritakse vaid taoliste krediidiasutuste, mitte ettevõtjate tegevust. Seetõttu asendatakse mõlemas sättes sõna ,,ettevõtja” sõnaga ,,krediidiasutus”. Tegemist on tehnilise muudatusega.

Lõike 21 punkti 2 muutmine. Üks alustest, millega peab Eesti Pank arvestama globaalse süsteemselt olulise ettevõtja määramisel, on punkti 2 kohaselt konsolideerimisgrupi piiriülene tegevus, välja arvatud konsolideerimisgrupi tegevuses osalevates lepinguriigid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 225, 30.07.2014, lk 1–90)40 artikli 4 tähenduses. Kuivõrd eelnõuga viiakse eelnimetatud määruse täispikk nimi § 17 lõike 1 punkti 18 (vt eelnimetatud sätte lisamise selgitusi), jäetakse lõike 21 punktist 2 vastav tekstiosa välja.

Lõike 4 täiendamine. Lõikega 4 reguleeritakse globaalse süsteemselt olulise krediidiasutuse määramist ühte viiest kategooriast. Taoliste krediidiasutusi kategoriseeritakse seetõttu, et selgitada välja, millisel määral peab krediidiasutus täitma globaalse süsteemselt olulise krediidiasutuse puhvri nõuet, sest igale kategooriale vastab protsentides väljendatud puhvri nõue. Puhvri nõuete määramise metoodikat on kirjeldatud lõikes 5. Euroopa Komisjon on märkinud, et kuigi lõige 4 võtab üle CRD V artikli 131 lõike 9 esimese lause ning lõikega 5 on võetud üle sama lõike viies lause, on §-ga 8647 üle võtma vahepealsed laused 2–4. Need laused täpsustavad, kuidas peab määrama kategooriate vahelisi punktisummasid ning kuidas mõtestada süsteemset olulisust. Eelnõu koostajad nõustuvad, et vastavad laused on seadusest puudu ja vajavad ülevõtmist, et tagada kooskõla direktiiviga ning võimaldada terviklikku õigusraamistiku olemasolu olukorraks, kui mõni taoline krediidiasutus soovib hakata Eestis tegutsema. Eeltoodust tulenevalt täiendatakse artikli 131 lõike 9 lausete 2 ja 3 ülevõtmiseks § 8647 lõiget 4 ja sätestatakse, et punktisumma alampiiri ja kategooriate määramisel võetakse arvesse sama paragrahvi lõigetes 2–22 sätestatud metoodika alusel saadud punktisummat. Kategooriate vaheliste punktisummade määramine peab olema selge ning järgima süsteemse olulisuse pideva lineaarse suurenemise põhimõtet, mille tulemusena suureneb lineaarselt iga kategooria vaheline täiendavate esimese taseme põhiomavahendite nõue. Samuti sätestatakse, et lineaarse suurenemise põhimõtet ei kohaldata viienda kategooria ja mis tahes tulevikus lisatava kõrgema kategooria suhtes.

Paragrahvi täiendamine lõikega 51. Koosmõjus § 8647 lõike 4 täiendamisega, lisatakse paragrahvi lõige 51, millega võetakse üle CRD V artikli 131 lõike 9 neljas lause (vt § 8647 lõike 4 täiendamise selgitusi). Uue lõikega sätestatakse, et sama paragrahvi lõigete 4 ja 5 kohaldamisel mõistetakse süsteemset olulisust kui globaalse süsteemselt olulise krediidiasutuse raskuste eeldatavat mõju ülemaailmsele finantsturule.

Lõike 8 punkti 3 muutmine. Vt § 8647 lõike 21 sissejuhatava lauseosa muutmise selgitusi.

Paragrahv 8648. Kehtiv § 8648 sätestab tingimused muu süsteemselt olulisele krediidiasutusele ja selle puhvrile.

Lõike 6 muutmine. Lõike 6 kohaselt vaatab Eesti Pank muu süsteemselt olulise krediidiasutuse puhvri nõude läbi vähemalt kord aastas. Lõike sõnastuses tehakse muudatus ehk läbi vaatamise tingimus asendatakse sobivuse hindamise tingimusega ning laiendatakse keskpanga õigusi puhvri nõude hindamisel. Vastava minimaalse muudatuse põhjuseks on lõike 61 lisamine samasse paragrahvi (vt § 8648 lõike 61 lisamise selgitusi), mille kohaselt peab keskpank võtma muu süsteemselt olulise krediidiasutuse puhvri nõude sobivuse hindamisel arvesse minimaalset väljundmäära.

Paragrahvi täiendamine lõikega 61. Uue lõikega võetakse üle CRD VI artikli 131 lõike 6 punkt c ja sätestatakse kohustus võtta muu süsteemselt olulise krediidiasutuse puhvri nõude sobivuse hindamisel arvesse tema suhtes CRR artikli 92 lõike 3 alusel sätestatud minimaalset väljundimäära (vt seletuskirja punkti 2.1.2. alapunkti (i)).

Paragrahv 8649. Kehtiv § 8649 reguleerib süsteemse riski puhvri kehtestamise tingimusi.

Lõike 1 teise lause täiendamine. Lõikega 1 sätestatakse, kellele ning mis eesmärgil võib kohaldada süsteemse riski puhvri nõuet. Lõike teise lause kohaselt on süsteemse riski puhvri eesmärk on ennetada ja maandada makrotasandi usaldatavusnõuetega seotud riske või süsteemseid riske, millel võivad olla tõsised negatiivsed tagajärjed finantssüsteemile ja Eesti majandusele ning mis ei ole hõlmatud CRR-iga kehtestatud omavahendite nõuete ning KAS-i kohaselt kehtestatud vastutsüklilise kapitalipuhvri, globaalse süsteemselt olulise krediidiasutuse kapitalipuhvri ja muu süsteemselt olulise krediidiasutuse kapitalipuhvri nõuetega. Lõikega 1 on võetud üle CRD artikli 133 lõige 1, kuid tulenevalt selle muutmisest CRD VI-ga, täiendatakse puhvri eesmärke kliimamuutustest tulenevate riskide ennetamise ja maandamise elemendiga. Kliimaneutraalsus ja kestlik majandus on direktiivi üks olulistest fookustest,41 sest nii kliimamuutused kui ka finantssüsteem avaldavad üksteisele vastastikust mõju ning keskkonnaga seotud probleemide lahendamisel peavad osalema avalik ja erasektor mõlemad. Tulenevalt kliimamuutuste elemendi lisamisest artikli 133 lõikesse 1, täiendatakse § 86 lõike 1 teist lauset selliselt, et süsteemse riski puhvri üks eesmärkidest peab olema ka kliimamuutustest tulenevate riskide ennetamine ja maandamine.

Paragrahvi täiendamine lõikega 11. Euroopa Komisjon on tuvastanud, et §-ga 8649 ei ole üle võetud CRD V artikli 133 lõiget 3, mis kohustab liikmesriike määrama siseriiklikult asutuse, kes vastutab riskipositsioonide, nende alamrühmade ja krediidiasutuste, kelle suhtes vastavaid positsioone ja alamrühmasid kohaldatakse, kindlaks tegemise eest. Sama paragrahvi lõikega 2 on antud Eesti Pangale volitused süsteemse riski puhvriga seotud määrade ja korra kehtestamise eest, kuid lõikes 1 nimetatud riskipositsioonide ja nende alamrühmade puhul pole seadusega vastutavat asutust määratud. Seega on makronõuete eest vastutavaks asutuseks määratud Eesti Pank. Eelnõu koostajad nõustuvad, et vastav säte on KAS-is üle võtmata, mistõttu täiendatakse §-i 8649 lõikega 11 ja sätestatakse, et Eesti Pank määrab kindlaks riskipositsioonid, nende alamrühmad ja krediidiasutused, kelle suhtes neid kohaldatakse.

Lõike 7 punkti 2 muutmine. Lõikega 7 on sätestatud tingimused, mida Eesti Pank peab järgima süsteemse riski puhvri nõude kehtestamisel. Punkti 2 kohaselt on üheks selliseks tingimuseks keeld kasutada süsteemse riski puhvrit vastutsüklilise kapitalipuhvri, globaalse süsteemselt olulise krediidiasutuse puhvri või muu süsteemselt olulise krediidiasutuse puhvriga hõlmatud riskide käsitlemiseks. Lõikega 7 on võetud üle CRD artikli 133 lõike 8 punkt c, kuid tulenevalt selle muutmisest CRD VI-ga, lisatakse punkti 2 minimaalse väljundmäära kohaldamisega seotud riskide käsitlemise element. Seega laiendatakse punktis 2 sätestatud riskide nimekirja, mille leevendamiseks või eemaldamiseks ei või keskpank kehtestada süsteemse riski puhvrit.

Lõike 7 täiendamine punktiga 4. Punktiga 4 võetakse üle CRD VI artikli 133 lõike 8 punkt d ja sätestatakse, et süsteemse riski puhvri kehtestamisel, kui krediidiasutuse koguriskipositsiooni suhtes kohaldatakse süsteemse riski puhvri nõuet ning sellise krediidiasutuse suhtes kohaldatakse CRR artikli 92 lõikes 3 sätestatud minimaalset väljundmäära, võtab Eesti Pank seda arvesse lõike 7 punktis 3 nimetatud hindamise korral.

Lõike 8 punkti 6 muutmine. Lõikega 8 sätestatakse loetelu teabest, mida Eesti Pank peab esitama Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule. Punkti 6 kohaselt peab teave sisaldama põhjendust selle kohta, miks Eesti Panga arvates ei dubleeri süsteemse riski puhver muu süsteemselt olulise ettevõtja puhvri toimimist, kui süsteemse riski puhvri määra kohaldatakse kõikide riskipositsioonide suhtes. Eelnõuga asendatakse punktis 6 sõna ,,ettevõtja” sõnaga ,,krediidiasutus”, sest KAS reguleerib süsteemselt oluliste krediidiasutuste, mitte ettevõtjate suhtes kehtestatud nõudeid.

Paragrahvi täiendamine lõikega 81. Euroopa Komisjon on CRD V ülevõtmise kontrolli käigus tuvastanud, et KAS § 8649 ei sisalda artikli 133 lõike 9 viiendat alalõiget, mis täpsustab sama paragrahvi lõiget 8. Eelnimetatud sättes on kirjeldatud Eesti Panga kohustused süsteemse riski puhvri määra või määrade kehtestamisel ning esitatud loetelu teabest, mis peab sisalduma Eesti Panga teates teistele pädevatele asututele ja ESRB-le. Ülevõtmata sättega täpsustatakse, et juhul, kui määratud asutus otsustab, et varem kehtestatud süsteemse riski puhvri määr või määrad jäävad samaks või vähenevad, peab määratud asutus järgima ainult lõikes 8 sätestatud korda. Eelnõu koostajad nõustuvad, et § 8649 ei sisalda artikli 133 lõike 9 viiendat alalõiget ning vajab ülevõtmist, et täpsustada Eesti Panga kohustusi olukorras, kus vastavad määr või määrad ei muutu või vähenevad. Eeltoodust tulenevalt täiendatakse paragrahvi lõikega 81 ja sätestatakse Eesti Pangale kohustus lähtuda määrade säilimisel või vähenemisel ainult lõikes 8 sätestatust.

Lõike 10 esimese lause muutmine. Lõige 10 reguleerib Eesti Panga kohustusi olukorras, kus riskipositsioonile vastava kombineeritud süsteemse riski puhvri määra tulemuseks on pärast määrade (taas)kehtestamist 3–5 protsenti. Lõike esimese lause kohaselt peab Eesti Pank sellises olukorras taotlema arvamust Euroopa Komisjonilt. Esimese lausega on võetud üle CRD V artikli 133 lõike 11 esimene alalõige, mida muudeti CRD VI-ga selliselt, et määratud asutus on kohustatud küsima arvamust nii Euroopa Komisjonilt kui ka ESRB-lt. Tulenevalt CRD VI muudatusest täiendatakse lõike 10 esimest lauset ning kohustatakse Eesti Panka küsima arvamust määrade tulemuse kohta nii Euroopa Komisjonilt kui ka ESRB-lt.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 101 ja 102. Euroopa Komisjon on tuvastanud, et §-st 8649 on puudu CRD V artikli 133 lõike 11 viies alalõige, mis reguleerib määratud asutuse õigust pöörduda arvamuse saamiseks EBA poole. Viiendas alalõikes sätestatu on seotud § 8649 lõike 10 kolmanda lausega, mis kohustab Eesti Panka taotlema sama paragrahvi lõike 8 kohaselt esitatud teavituses soovitust Euroopa Komisjonilt ja ESRB-lt. Komisjon on täheldanud, et viienda alalõike puudumise tõttu seadusest ei selgu seadusest, kuidas peab Eesti Pank toimima, kui saadud soovitus on negatiivne ning Eesti Pank ei jõua teiste lepinguriigi asjaomaste asutustega kokkuleppele süsteemse riski puhvri määra või määrade kehtestamises. Eelnõu koostajad nõustuvad, et § 8649 vajad Komisjoni märkustest tulenevalt täiendamist, et selgemalt tuua välja Eesti Panga õigused ja kohustused määrade kehtestamisel. Seetõttu täiendatakse paragrahvi lõikega 101 ning antakse Eesti Pangale õigus pöörduda olukorras, kus määrade kehtestamises ei jõuta kokkuleppele ning pädevatelt asutustelt on saadud negatiivne soovitus, pöörduda EBA poole arvamuse saamiseks. Arvamuse küsimisel peab Eesti Pank lähtuma Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010 artiklis 19 sätestatust ning enda otsuse tegemise niikaua kui ta on saanud EBA-lt vastava arvamuse.

Lõike 102 lisamisega võetakse üle CRD VI artikli 133 lõike 11 kuues alalõige ja sätestatakse, et sama paragrahvi lõike 10 esimeses lauses nimetatud taseme kohaldamisel ei arvestata kombineeritud süsteemse riski puhvri määra hulka teises Euroopa Liidu lepinguriigis kehtestatud süsteemse riski puhvri määra tunnustamist.

Lõike 11 täiendamine teise lausega. Lõike 11 kohaselt peab Eesti Pank enne süsteemse riski puhvri rakendamist küsima Euroopa Komisjonilt luba, kui sama paragrahvi lõikes 4 nimetatud riskipositsioonide rühmale või riskipositsioonide alamrühmale, mille suhtes kohaldatakse ühte või mitut süsteemse riski puhvri nõuet, süsteemse riski puhvri määra või määrade kehtestamise või taaskehtestamise tulemuseks on mis tahes sellise riskipositsiooni puhul viiest protsendist suurem kombineeritud süsteemse riski puhvri määr. Lõikega 11 on võetud üle CRD artikli 133 lõike 12 esimene alalõige, kuid mitte seda täpsustav neljas alalõige, mille kohaselt ei arvestata süsteemse riski määra kohaldamisel kombineeritud süsteemse riski puhvri määra hulka teises Euroopa Liidu lepinguriigis kehtestatud süsteemse riski puhvri määra tunnustamist. Eesti Panga õiguste täpsustamiseks täiendatakse lõiget 11 teise lausega ning võetakse üle artikli 133 lõike 12 neljas alalõige.

Paragrahv 8650. Kehtiv § 8650 reguleerib kombineeritud kapitalipuhvri ja finantsvõimenduse määra puhvri nõuete täitmata jätmist ning omavahendite jaotamise piiranguid.

Paragrahvi täiendamine lõikega 21. Euroopa Komisjon on tuvastanud, et §-st 8650 puudub CRD V artikli 141b lõikega 10 väljendatud täpsustus selle kohta, et esimese taseme kapitali väljamakse hõlmab teisi väljamakseid, mida on nimetatud artikli 141 lõikes 10 ning millele vastab sama paragrahvi lõige 7. Eelnõu koostajad nõustuvad, et artikli 141b lõige 10 on jäänud KAS-iga üle võtmata. Seetõttu täiendatakse paragrahvi lõikega 21 ja sätestatakse, et sama paragrahvi lõike 1 kohaldamisel krediidiasutuse suhtes, kes ei täida finantsvõimenduse määra puhvri nõuet, hõlmab esimese taseme kapitali mõjutav väljamakse kõiki sama paragrahvi lõikes 7 nimetatud väljamakseid.

Lõike 5 punkti 1 muutmine. Lõikega 5 on võetud üle CRD V artikli 141b lõige 8 ja sätestatud andmed, mida krediidiasutus, kes ei täida kombineeritud kapitalipuhvri nõuet või finantsvõimenduse määra puhvri nõuet, peab esitama Finantsinspektsioonile, kui ka kavatseb teha väljamakse või võtta kohustusi, mille tegemine on tal keelatud, kui ta ei ole eelnevalt esitanud maksimaalset väljamakstavat summat Finantsinspektsioonile. Lõike 5 punkt 1 kohustab taolist krediidiasutust esitama järelevalveasutusele andmed omavahendite summa, sealhulgas esimese taseme põhiomavahendite summa, täiendavate esimese taseme omavahendite summa ja teise taseme omavahendite summa kohta. Punkt 1 väljendab spetsiifiliselt artikli 141b lõikes 8 viidatud artikli 141 lõike 8 punkti a ja selle alapunkte i–iii. Euroopa Komisjon on märkinud, et kuigi säte on enamjaolt võetud üle korrektselt, välistab artikli 141b lõige 8 andmete esitamist teise taseme omavahendite summa kohta, mis aga sisaldub lõike 5 punktis 1 nimetatud kohustuslike andmete loetelus. Eelnõu koostajad nõustuvad, et punkti 1 koostamisel on mindud direktiivi mõttest kaugemale ja hõlmatud andmete loetelusse element, mille esitamise kohustuse artikli 141b lõige 8 välistab. Eeltoodust tulenevalt muudetakse lõike 5 punkti 1 ja jäetakse välja kohustus esitada enne väljamakse tegemist või kohustuste võtmist Finantsinspektsioonile andmeid teise taseme omavahendite summa kohta.

Paragrahvi täiendamine lõikega 57. Paragrahv 8650 sisaldab üldistatult kahte sorti sätteid: 1) neid, mille põhjal võib Finantsinspektsioon lugeda puhvri nõue mitte täidetuks ja 2) neid, mis seavad piiranguid krediidiasutusele, kes vastava puhvri nõuet ei täida. Euroopa Komisjon on CRD V ülevõtmise kontrolli käigus märkinud, et lisaks sätetele, mis käsitlevad krediidiasutust, kes ei täida puhvri nõuet, peaks § 8650 sisaldama ka artikli 141 lõiget 1, mis keelab esimese taseme põhiomavahendeid mõjutavate väljamaksete tegemist ka sellisel krediidiasutusel, kes täidab kombineeritud puhvri nõuet. Seega kohustatakse artikli 141 lõikega 1 krediidiasutusi jälgima, et väljamaksed, mida neil on õigus teha, ei vähendaks esimese taseme põhiomavahendeid selliselt, et väljamaksete tegemine võib krediidiasutuse viia rikkumisse puhvri täitmise nõudega. Komisjoni ettepanekutest lähtuvalt täiendatakse paragrahvi lõikega 57.

Paragrahv 8651. Kehtiv § 8651 sätestab tingimused kapitali säilitamise plaanile.

Lõike 1 esimese lause täiendamine. Lõike 1 esimese lausega on sätestatud krediidiasutustele, kes ei täida kombineeritud kapitalipuhvri nõuet, või kui see on kohaldatav, oma finantsvõimenduse määra puhvri nõuet, kohustus koostada kapitali säilitamise plaan ja esitada see Finantsinspektsioonile hiljemalt viis päeva pärast kombineeritud puhvri nõude täitmata jätmise tuvastamist. Eesti Pank on teinud ettepaneku täiendada lõike esimest lauset ning täpsustada, et viiepäevane teavitamisaeg kehtib nii kombineeritud puhvri nõude kui ka finantsvõimenduse määra puhvri nõude täitmata jätmise tuvastamisele. Kehtivas sõnastuses on jäänud vastav täpsustus tegemata, mis võib viia ekslikult arusaamale, et finantsvõimenduse määra puhvri nõude täitmata jätmise tuvastamisest tuleneva teavituse võib teha Finantsinspektsioonile ka hiljem kui viie päeva jooksul. Sätte ühetaoliseks mõistmiseks täiendatakse lõike 1 esimest lauset.

Finantsvõimenduse määra puhvri nõue on sätestatud CRR-i artikli 92 lõikes 1a ning selle suurus võrdub globaalse süsteemselt olulise krediidiasutuse riskipositsiooni näitajaga korrutatuna 50 protsendiga. Vastavat puhvri nõuet kohaldatakse globaalse süsteemselt olulise krediidiasutuse suhtes, kelle maksejõuetus võib kahjustada teistest temast sõltuvate ettevõtjate, aga ka Euroopa Liidu liikmesriikide stabiilsust ning järjepidevust. Finantsstabiilsusnõukogu on 2024. aasta seisuga tuvastanud 29 krediidiasutust, kes liigituvad globaalse süsteemselt oluliseks.42

Lõike 2 punkti 3 täiendamine. Lõikega 2 on sätestatud loetelu andmetest, meetmetest ja prognoosidest, mida krediidiasutuse poolt esitatav kapitali säilitamise plaan peab sisaldama. Selle lõike 3 kohaselt peab plaanis välja tooma omavahendite suurendamise plaani ja ajakava kombineeritud puhvri nõude täielikuks täitmiseks. CRD VI artikli 142 lõike 2 punkti c muutmise tulemusel täiendatakse punkti 3 sõnastust ning lisatakse sinna tingimus plaani ja ajakava koostamine finantsvõimenduse määra puhvri nõude täielikuks täitmiseks, kui see on kohaldatav.

Lõike 3 täiendamine. Lõike 3 kohaselt peab krediidiasutuse suutma Finantsinspektsioonile kapitali säilitamise plaaniga tõendada, et selle rakendamisel on krediidiasutus võimeline säilitama kombineeritud kapitalinõude täitmiseks vajalikku omavahendite taset või saavutama selle kohase aja jooksul. CRD VI artikli 142 lõike 3 muutmise tulemusel täiendatakse lõiget 3 ning lisatakse sinna tingimus, et plaaniga tuleb tõendada ka finantsvõimenduse määra puhvri nõude täitmist, kui see on asjaomase krediidiasutuse suhtes kohaldatav.

Lõike 4 sissejuhatava lauseosa muutmine. Lõikega 4 on sätestatud Finantsinspektsiooni õigus kohaldata krediidiasutuse suhtes ühte lõikele järgnevas loetelus nimetatud meetmetest, kui järelevalveasutuse hinnangul ei taga kapitali säilitamise plaan kombineeritud puhvri nõude täitmist. Sätte sissejuhatavat lauseosa täiendatakse CRD VI artikli 142 lõike 4 muutmise tulemusena ning lisatakse sinna tingimus, et lisaks kombineeritud puhvri nõude täitmata jätmisele võib lisameetmeid rakendada ka finantsvõimenduse määra puhvri nõude täitmata jätmise korral. Lisaks asendatakse ühe meetme kohaldamise nõue laiema sõnastusega ning sätestatakse, et Finantsinspektsioon võib kohaldada vähemalt ühte nimetatud meetmetest.

Paragrahv 91. Kehtiv § 91 reguleerib aruannetele esitatavaid nõudeid.

Lõike 13 esimese lause muutmine. Lõike 13 kohaselt on Finantsinspektsioonil lisaks sama paragrahvi lõikes 1 sätestatule järelevalve teostamiseks ning ülesannete täitmiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 12–47), alusel õigus nõuda krediidiasutuselt ja sama paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud välisriigi krediidiasutuselt nende tegevuse kohta Eestis täiendavaid perioodilisi ja ühekordseid aruandeid, sealhulgas lühemate perioodide kohta. Kuivõrd eelnõuga täiendatakse §-i 137 lõikega 9, mis viitab samale määrusele, viiakse määruse täispikk nimi ja avaldamisviide üle eespool asuvasse sättesse ning jäetakse lõike 13 esimesest lausest välja.

Paragrahv 92. Kehtiv § 92 reguleerib krediidiasutuse aruannete ja muu teabe avalikustamist.

Lõike 21 muutmine. Lõige 21 annab Finantsinspektsioonile õiguse nõuda krediidiasutuselt CRR-i 8. osas sätestatud teabe avaldamist sagedamini kui kord aastas ja otsustada selle avaldamise tähtajad. Eelnimetatud 8. osa koosneb artiklites 431–455 ning reguleerib teabele ja teabe avalikustamise viisile esitatavaid nõudeid. CRD VI artikli 106 lõike 1 muutmisega arendatakse pädevate asutuste õigusi edasi ning lisaks üldisele teabe nõudmise õigusele (punkt 1) võivad pädevad asutused edaspidi määrata tähtaegu sellise teabe esitamiseks, mis avaldatakse EBA veebilehel (punkt 2), ning nõuda teabe avalikustamist lisaks EBA veebilehel ka muudes spetsiifilistes kanalites (punkt 3). Lõikega 21 võetakse üle artikli 106 lõige 1.

Paragrahvi täiendamine lõikega 22. Tulenevalt lõike 21 muutmisest, täiendatakse paragrahvi lõikega 22, mis täpsustab, et lõike 21 punktis 2 nimetatud tähtaja määramist ei või kohaldata väikeste ja mittekeerukate krediidiasutuste suhtes, kelle suhtes kohaldatakse leebemaid aruandlusnõudeid tulenevalt vajadusest mitte koormata taolisi pankasid üle regulatsioonidega, mis võrreldes nende suurusega koormaksid krediidiasutuse normaalset toimimist. Lõikele 22 vastab CRD VI artikli 106 lõike 1 punkt b.

Seaduse täiendamine 81. peatükiga. Uus peatükk reguleerib kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali asutamist Eestis ning võetakse üle CRD VI artiklid 48a–48q. Eelnõu koostajate hinnangul on kolmanda riigi krediidiasutuse filiaale käsitlevate sätete jaoks luua seaduses uus peatükk, sest ülevõetavad 17 artiklit on liiga mahukad ja keerukad, et neid kunstlikult juba olemasolevate sätete juurde liita ilma, et nende maht ei muutuks ebamõistlikult suureks, säilitades samal ajal sätte terviklikkuse.

Paragrahviga 951 sätestatakse Finantsinspektsioonile kohustus liigitada ja kvalifitseerida kolmanda riigi krediidiasutuse filiaale.

Kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal liigitatakse esimesse või teise klassi ning liigitusest sõltub, milliseid nõudeid ja mis määras filiaali suhtes kohaldatakse. Esimesse klassi liigituvad lõike 1 kohaselt n-ö riskantsemad filiaalid, kes kujutavad endast märkimisväärset riski finantsstabiilsusele, ning kelle varade suurus või varade koguväärtus on vähemalt miljardit eurot (punkt 1), kes kaasavad avalikkuselt hoiuseid või muid tagasimakstavaid vahendeid ning selliste vahendite summa moodustab vähemalt viis protsenti filiaali kohustuste kogusummast või ületab 50 miljonit eurot (punkt 2) ning kes ei ole kvalifitseeruv filiaal (punkt 3). Juhul, kui filiaal ei vasta lõikes 1 nimetatud tingimustele, liigitatakse ta teise klassi, kuid sõltuvalt asjaolude muutmisest võib ka filiaali liigitus muutuda (lõiked 2 ja 3). Paragrahvi 951 lõigetega 1–3 võetakse üle CRD VI artikli 48a lõiked 1–3.

Kvalifitseeruvaks filiaaliks peetakse filiaali, keda ei ole veel liigitatud esimesse või teise klassi, kuid ta vastab lõikes 4 nimetatud tingimustele ning on esitanud Finantsinspektsioonile § 21 alusel loa taotluse. Sellise filiaali suhtes võib finantsjärelevalve asutus jätta kohaldamata § 952 lõike 8 kohaselt likviidsusnõuded või § 953 lõike 14 kohaselt aruandlusnõuded. Lõikega 4 võetakse üle artikli 48b lõige 1.

Pärast taotluse saamist kolmanda riigi krediidiasutuselt, hindab Finantsinspektsioon, millisesse klassi tuleks filiaal liigitada (lõige 5, võtab üle artikli 48b lõike 5). Järelevalveasutus on kohustatud pöörduma Euroopa Komisjoni poole ja paluma kolmanda riigi krediidiasutuse suhtes kehtivaid õigusakte ja konfidentsiaalsusnõudeid, kui sellise krediidiasutuse päritoluriiki ei ole kantud EBA avalikku registrisse kolmandate riikide ja nende ametiasutuste kohta. Seni, kuni Komisjon langetab oma otsuse filiaali liigituse osas, liigitab Finantsinspektsioon filiaali esimesse klassi.

Paragrahviga 952 sätestatakse tagatiskapitali ja likviidsuse miinimumnõuded kolmandate riikide krediidiasutuste filiaalide suhtes.

Juhul, kui filiaal kuulub esimesse klassi, peab ta lõike 1 kohaselt tagama, et tal on igal ajal olemas minimaalne tagatiskapital, mis moodustab vähemalt 2,5 protsenti tema keskmistest kohustustest viimase kolme majandusaasta aruande alusel. Kui filiaal on loa saanud hiljuti, peab tema tagatiskapital olema võrdne nende kohustustega, mis olid filiaalil loa saamise ajal, kuid vähemalt 10 miljonit eurot. Kui filiaal kuulub teise klassi, on samade nõuete määradeks vastavalt 0,5 protsenti ja vähemalt viis miljonit eurot (lõige 2).

Sarnaselt tagatiskapitali nõudele, sõltub ka likviidsusnõue sellest, kuidas on filiaali liigitatud. Lõike 4 esimese lause kohaselt kehtib ükskõik millisesse klassi liigitatud filiaalide suhtes põhimõte, et filiaal peab tagama, et tal oleks igal ajal olemas koormamata ja likviidset vara, mis on piisav tema likviidsete vahendite väljavoolu katmiseks vähemalt 30 päeva jooksul. Kui filiaal kuulub esimesse klassi, siis peab ta lisaks esimeses lauses sätestatule täitma CRR-i I jaotise VI osas ja Euroopa Komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2015/6143 sätestatud likviidsuse tagamise nõuet (lõike 4 teine lause). Samas on Finantsinspektsioonil lõike 5 kohaselt õigus kohaldada ka muid seaduses sätestatud tagatiskapitali ja likviidsusega seotud nõudeid ning jätta lõike 8 kohaselt kvalifitseeruva filiaali suhtes likviidsusnõuded kohaldamata.

Vara liigid, millega peab filiaal täitma tagatiskapitali nõude, on nimetatud lõikes 3 ning tagatiskapitali instrumentide ja likviidsete varade hoiustamise tingimused lõigetes 6 ja 7. Erinevalt Eesti tavapankadest, kes peavad KAS § 87 lõike 1 kohaselt avama konto Eesti Pangas, on kolmandate riikide krediidiasutuste filiaalidele jäetud otsustusõigus, kas konto avatakse Eesti Pangas või krediidiasutuses, mis ei ole osa kolmanda riigi krediidiasutuse peaettevõtja konsolideerimisgrupist, et minimeerida maksejõuetusega seotud riske. Taoline krediidiasutus peab olema asutatud Eestis. Kui filiaali suhtes viiakse läbi kriisilahendust või likvideerimist, võib hoiustatud instrumente ja varasid kasutada FELS § 88 kohaldamisel (lõige 7).

Paragrahv 953 reguleerib kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali juhtimist, raamatupidamist ja aruandlust.

Paragrahvi 953 on koondatud CRD VI artiklites 48g, 48h ja 48k sätestatud kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali raamatupidamise, aruandluse ja juhtimise nõuded. Teemade rohkust väljendab ka paragrahvi pikkus (14 lõiget), kuid eelnõu koostajate hinnangul on selline konsolideerimine vajalik, sest näiteks juhtimist puudutavates sätetes saab juba seaduse siseselt viidata olemasolevatele nõuetele ning raamatupidamisega seotud aruandluse nõuded saab ühildada üleüldiste teabe jagamise ja teavitamise kohustustega. Paragrahvi koostamisel on koondatud samasisulised kohustused (näiteks teabe jagamine Finantsinspektsioonile) loeteludena, et vältida tarbetuid kordusi ning uute paragrahvide lisamist seadusesse.

Paragrahvi 953 lõiked 1–3 reguleerivad filiaali juhatajatele sätestatud nõudeid ja üleüldist juhtimist. Filiaali liigitusest olenemata peavad nii esimesse kui ka teise klassi kuuluvad filiaalid tagama, et filiaalil on vähemalt kaks juhatajat, kes vastavad KAS § 48 lõigetes 2, 22, §-s 481 ning §-s 50 sätestatule (lõige 1) ning filiaali juhtimisel järgitakse KAS § 55 lõikes 21, §-des 571–574, § 58 lõike 3 punktis 4, § 591 lõikes 1 ja §-s 922 sätestatut (lõige 2). Filiaali liigitus mängib lõike 3 kohaselt rolli siis, kui Finantsinspektsiooni hinnangul on filiaali juhtimise korraldust vaja tõhustada või kontrollida. Sellistes olukordades on järelevalveasutusel õigus nõuda esimesse klassi kuuluvalt filiaalilt kohaliku juhtkomitee loomist, mille ülesanded on võrreldavad tavapanga puhul nõukogu omadega, ning teise klassi kuuluvalt filiaalilt sisekontrolli funktsioonide juhtide määramist, kes vastavad KAS § 60 lõigetes 11–12 ja lõikes 3 sätestatule. Diskretsiooni teostamisel teise klassi kuuluva filiaali suhtes peab Finantsinspektsioon võtma arvesse sellise filiaali suurust, sisekorraldust, tegevuse laadi, ulatust ja keerukust. Lõikega 1 võetakse üle CRD VI artikli 48g lõige 1, lõikega 2 artikli 48g lõike 2 esimene lause ja lõike 3 esimese alalõike esimene pool ning lõikega 3 artikli 48g lõike 3 teine alalõige.

Lõikes 4 loetletakse dokumendid, sise-eeskirjad, protseduurid ja süsteemid, mille olemasolu, täitmise ja toimimise eest filiaal vastutab ning lõigetega 5–8 täpsustatakse lõikes 4 nimetatud kohustuste sisu ja tingimusi.

Lõigetega 9–14 sätestatakse teave, mida filiaal peab Finantsinspektsioonile esitama ning sellega seonduvad pädeva asutuse õigused.

Lõikes 9 nimetatud teabe loetelu hõlmab filiaali varasid ja kohustusi (punkt 1), tegevuse vastavust KAS-is sätestatud nõuetele (punkt 2), nimekirja hoiuste tagamisskeemidest, millega filiaal on liitunud (punkt 3) ning KAS §-s 91 nimetatud aruannete täitmist (punkt 4). Lõike 9 punktis 1 nimetatud varade ja kohustuste teabe esitamisel peab filiaal lõike 10 kohaselt järgima nii rahvusvahelisi kui ka siseriiklikke raamatupidamist käsitlevaid õigusakte ja standardeid ning jagama Finantsinspektsioonile teavet varade ja kohustuste kohta nende sektorite ja vastaspoolte põhiselt (punkt 1), tooma välja olulisemad riskipositsioonid ja rahastusallikad vastaspoolte liikide kaupa (punkt 2) ning kirjeldama olulisemaid tehinguid filiaali peaettevõtja ja tema konsolideerimisgruppi kuuluvate äriühingute vahel (punkt 3). Peaettevõtja kohta esitatava teabe loetelu on sätestatud lõikes 11.

Lisaks lõigetes 9–11 sätestatud teabele, andmetele ja dokumentidele, võib Finantsinspektsioon nõuda lõike 12 kohaselt filiaalilt täiendavat teavet, kui see on vajalik põhjalikuma ülevaate saamiseks filiaali ja temaga seotud ettevõtjate muust (äri)tegevusest või rahalise usaldusväärsuse kohta (punkt 1) või järelevalveasutus tahab kontrollida filiaali ja tema peaettevõtja tegevuse vastavust KAS-ile (punkt 2). Finantsinspektsioonil on lõike 13 kohaselt kohustus võtta täiendava teabe nõudmisel arvesse filiaali liigitust, samuti on tal õigus loobuda lõikes 10 nimetatud teabe nõudmisest kolmanda riigi krediidiasutuse kvalifitseerivalt filiaalilt, kui tal on võimalik sama teave saada kolmanda riigi krediidiasutuse järelevalveasutuselt.

Esimesse klassi kuuluv filiaal peab esitama lõigetes 9 ja 10 nimetatud teabe Finantsinspektsioonile vähemalt kaks korda aastas, teise klassi kuuluv filiaal vähemalt kord aastas. Filiaali juhtimise korraldust kajastava sõltumatu raamatupidamise aruande esitamise kohustus on filiaalil olenemata tema liigitusest kohustus esitada kord aastas.

Paragrahv 954 sätestab Finantsinspektsioonile õiguse nõuda kolmanda riigi peaettevõtjalt tütarettevõtja asutamist.

Tütarettevõtja asutamise nõuet võib järelevalveasutus rakendada kolmanda riigi krediidiasutuse suhtes lõike 1 kohaselt siis, kui kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal on tegelenud või tegeleb teistes Euroopa Liidu lepinguriikides asuvate klientide või vastaspooltega (punkt 1), tal on süsteemselt olulise krediidiasutuse tunnused, ta on hinnatud süsteemselt oluliseks või ta põhjustab märkimisväärseid riske finantsstabiilsusele (punkt 2), tema varade kogusumma Eestis on vähemalt 10 miljardit eurot või koos filiaalidega, kellega ta kuulub samasse kolmanda riigi konsolideerimisgruppi, ning kes asuvad Euroopa Liidus, ületab varade kogusumma 40 miljardit eurot (punkt 3). Lõige 1 loetelu ei ole suletud ning Finantsinspektsioonil on õigus muudel alustel nõuda tütarettevõtja asutamist, kuid lõike 1 punktide 2 ja 3 hindamisel peab ta lõike 2 kohaselt võtma arvesse selles nimetatud asjaolusid, alates filiaali suurusest ja turuosast kuni tema kaudu toimuva kolmanda riigi konsolideerimisgrupi äritegevuse mahuga. Sellise tütarettevõtja suhtes, kelle asutamist on järelevalveasutus nõudnud, kohaldatakse lõike 5 kohaselt KAS-i samadel alustel nagu teistele Eesti krediidiasutustele ehk tema suhtes ei kohaldata edaspidi kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali omaseid leebemaid nõudeid vaid teda hakatakse käsitlema kui tavapanka, kui KAS-is ei ole just teisiti sätestatud.

Enne tütarettevõtja asutamise nõude esitamist peab Finantsinspektsioon lõike 3 kohaselt rakendama §-s 955 või §-s 104 sätestatud meetmeid (vastavalt filiaali hindamine süsteemselt oluliseks ning ettekirjutuse tegemine), kui see on olnud asjakohane (punkt 1) või põhjendama muudel kui lõikes 1 nimetatud asjaoludel, miks ei ole eelnevas punktis nimetatud meetmed piisavad järelevalvega seotud probleemide lahendamiseks (punkt 2). Lisaks on Finantsinspektsioonil kohustus konsulteerida enne nõude esitamist EBA ja nende lepinguriikide finantsjärelevalve asutustega, kus kolmanda riigi konsolideerimisgrupp on asutanud vastavad tütarettevõtjad või filiaalid (lõige 4).

Paragrahv 955 sätestab nõuded süsteemse olulisuse hindamisele ja süsteemselt olulise kolmanda riigi krediidiasutuse filiaalile.

Lõike 1 kohaselt peab Finantsinspektsioon hindama, kas filiaal, mille üle ta järelevalvet teostab, on süsteemselt oluline ning kas ta võib põhjustada märkimisväärseid riske Euroopa Liidu või Eesti finantsstabiilsusele. Hindamise eelduseks on asjaolu, et filiaal kuulub sellisesse kolmanda riigi konsolideerimisgruppi, mille kõigi Euroopa Liidus asuvate kolmanda riigi krediidiasutuste filiaalide varade kogusumma Euroopa Liidus on vähemalt 40 miljardit eurot. Lõikega 1 võetakse üle CRD VI artikli 48j lõike 2 esimene lause.

Lõikes 1 nimetatud 40 miljardi suuruse koguvarade summa arvutamist reguleerib lõige 2, mille punkti 1 kohaselt peab Finantsinspektsioon võtma arvutamisel aluseks viimase kolme majanadusaasta aruande keskmise väärtuse või punkti 2 kohaselt viimase viie majandusaasta aruande vähemalt kolme aasta absoluutarvud. Lõikega 3 täpsustatakse, et lõikes 2 nimetatud varade suuruse piirmäär ei hõlma selliseid filiaalide varasid, mis on Euroopa Keskpankade Süsteemi kuuluvate keskpankadega sõlmitud tehingute kaudu. Lõikega 2 võetakse üle CRD VI artikli 48j lõike 1 esimene alalõige ning lõikega 3 artikli 48i lõike 2 teine alalõige ja artikli 48j lõike 2 teine lause.

Paragrahvi lõiked 5–9 reguleerivad Finantsinspektsiooni koostööd EBA ja teiste pädevate finantsjärelevalve asutustega ning Finantsinspektsiooni õigust esitada filiaali suhtes täiendavaid nõudeid. Lõigetega võetakse üle CRD VI artikli 48j lõiked 3 ja 4.

Kui Finantsinspektsioon on asunud hindama filiaali süsteemselt olulisust, peab ta lõike 5 kohaselt konsulteerima EBA ja nende lepinguriikide finantsjärelevalve asutustega, kus kolmanda riigi konsolideerimisgrupp on asutanud teisi kolmanda riigi krediidiasutuse tütarettevõtjaid või filiaale, et hinnata filiaaliga seotud finantsstabiilsuse riske, ning esitama oma hinnangu kohta lõike 6 kohaselt põhjendatud arvamuse. Finantsstabiilsuse riskide tuvastamisel võib Finantsinspektsioon lõike 8 kohaselt kehtestada filiaali suhtes erinevaid nõudeid, sealhulgas nõuda filiaali varade või tegevuse ümberkorraldamist nii, et ta ei liigituks enam süsteemselt oluliseks või ei põhjustaks enam põhjendamatut riski finantsstabiilsusele (punkt 1) või kehtestada filiaali suhtes täiendavaid usaldatavusnõudeid (punkt 2). Lõikes 8 nimetatud meetmete ja lõikes 1 nimetatud hinnangu kohaldamiseks peab Finantsinspektsioon tegema lõike 7 kohaselt koostööd ning saavutama vastava otsuse või hinnangu kolme kuu jooksul. Kui Finantsinspektsioon leiab, et filiaal on süsteemselt oluline, kuid ei nõua temalt tegevusloa taotlemist või varade või tegevuse ümberkorraldamist, peab ta selle kohta esitama EBA-le ja teistele pädevatele asutustele põhjendatud teate (lõige 9).

Paragrahv 96. Kehtiv § 96 sätestab järelevalve alused ja ülesanded.

Lõike 5 esimese lause täiendamine. Lõike 5 kohaselt peab Finantsinspektsioon jälgima ja hindama pidevalt krediidiasutuses rakendatavaid strateegiaid, korraldusi, protseduure jms süsteeme kooskõla siseriikliku ja Euroopa Liidu õigusega. Lõiget 5 täiendatakse selliselt, et Finantsinspektsiooni õigus jälgida ja hinnata pidevalt krediidiasutuse juhtimise korraldust hõlmab ka juhtidele esitatavaid nõudeid. Muudatus põhineb CRD VI artikli 91 lõikel 1.

Lõike 52 täiendamine kolmanda lausega. Juhul, kui Finantsinspektsioon hindab järelevalve käigus krediidiasutuse tegevuse, protseduuride, süsteemide jms õiguspärasust, võib ta lõike 52 kohaselt töötada välja metoodika koos riskipõhiste võrdlusaluste ja kvantitatiivsete indikaatoritega, mis põhineb krediidiasutuste jaotamisel sarnase riskiprofiili alusel. Sellise metoodika kasutamine ei tohi mõjutada §-s 104 nimetatud meetmete kohaldamist. Kuigi lõikega 52 on võetud üle CRD V artikli 97 lõike 4a esimene alalõige, on Euroopa Komisjon märkinud, et lisaks esimesele alalõikele peaks lõige 52 sisaldama ka direktiivi lõike 4a teise alalõike esimeses lauses sätestatut, mille kohaselt peab pädev asutus teavitama EBA, kui ta välja töötatud metoodikat kasutab. Teavituste põhjal jälgib EBA järelevalveasutuste praktikat ning teeb selle põhjal soovitusi järelevalveasutustele. Komisjoni tähelepanekust lähtuvalt täiendatakse lõiget 52 kolmanda lausega ja kohustatakse Finantsinspektsiooni teavitama EBA metoodika kasutamisest.

Lõike 7 esimese lause täiendamine. Lõike 7 kohaselt peab Finantsinspektsiooni järelevalve krediidiasutuste ja valdusettevõtjate üle hõlmama nende juhtimise korraldamist, juhtorganite liikmete pädevust, koossoeisu mitmekesisust ja tasustamispõhimõtete järgimist. Tulenevalt CRD VI artikli 91 lõikest 1, muudetakse lõiget selliselt, et Finantsinspektsiooni järelevalve juhtorganite liikmete suutlikkuse üle oma ülesandeid täita hõlmab ka juhtidele esitatavaid nõudeid.

Lõike 9 täiendamine. Lõige 9 sätestab loetelu krediidiasutusega seotud aspektidest, millega Finantsinspektsioon peab arvestama järelevalve teostamisel. Taolisteks aspektideks on näiteks krediidiasutuse tegevuse iseloom, keerukus, ärimudel jms. Lõikega 9 on võetud üle CRD artikli 98 lõige 1.

CRD VI muutmise tulemusena lisatakse artikli 98 lõikesse 1 punkt k, mille kohaselt peab pädev asutus järelevalve teostamisel võtma arvesse lisaks eelnimetatule ka krediidiasutuse ESG riskide juhtimise kava ning sellega seotud vahe-eesmärkide saavutamist ja ulatust. ESG kava reguleerib seaduses § 826 (vt ka § 826 lisamise selgitust), mille kohaselt peab krediidiasutus koostama konkreetse kava ning jälgima keskkonna-, sotsiaalsetest ja juhtimisteguritest tulenevaid riske ning neid mõõtma. Tulenevalt punkti k lisamisest täiendatakse § 96 lõiget 9 ning kohustatakse Finantsinspektsiooni võtma arvesse lisaks muudele krediidiasutust puudutavatele aspektidele ka krediidiasutuse ESG kava ulatust, kvantifitseerivaid eesmärke ja protsesse.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 14–21. Lõikega 14 võetakse üle CRD V artikli 117 lõige 3 ning sätestatakse, et kui Finantsinspektsioon teostab järelevalvet krediidiasutuse üle, mille suhtes omab kontrolli teises lepinguriigis asutatud emaettevõtja, ning Finantsinspektsioonil on vaja teavet KAS-is ja CRR-is sätestatud meetodite rakendamise kohta, mida valdab konsolideeritud järelevalvet teostav asutus, siis peab Finantsinspektsioon teabe saamiseks võimaluse korral pöörduma esmalt konsolideeritud järelevalvet teostava asutuse ehk n-ö teabe valdaja poole. Lõike lisamine on seotud Euroopa Komisjoni märkustega konsolideeritud järelevalve sätete vastavusega CRD V tekstile.

Lõigetega 15–17 nähakse Finantsinspektsioonile ette kohustus hinnata ja jälgida selliseid arenguid krediidiasutuste praktilises tegevuses, mis puudutab nende nn ESG strateegiaid ning vastavat riskijuhtimist. Muu hulgas peab järelevalveasutus hindama, kuidas krediidiasutus on KAS § 826 alusel koostanud vastava ESG kava. Samuti tuleb hindamisel arvestada krediidiasutuse poolt pakutavaid ja kestlikkusega seotud teenuseid/tooteid ning kestlikule majandusele ülemineku rahastamise põhimõtteid ning laenude väljastamise põhimõtteid seoses ESG-ga. Finantsinspektsioon peab hindama vastava kava usaldusväärsust järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi osana. Lõikega 15 võetakse üle CRD VI artiklil 87a lõike 4 esimene alalõige.

Samuti nähakse ette, et Finantsinspektsioon peab tegema vajaduse korral koostööd teiste vastavate ametiasutustega (ingl. k. authorities or public bodies in charge of climate change and environmental supervision), kelleks Eestis on näiteks Kliimaministeerium, Keskkonnamet ja Keskkonnaagentuur. Eeltoodu põhineb CRD VI artikli 98 lõikel 9.

Lõikega 19 nähakse ette, et Finantsinspektsioon peab järelevalve käigus hindama seda, et mis riskid on üleval seoses krüptovarasse investeerimisega või juhul kui krediidiasutus osutab ise krüptovarateenust. Antud kohustus põhineb CRD VI artikli 98 lõikel 10.

Lõikega 20 sätestatakse tingimused, mille täitmist peab Finantsinspektsioon hindama, kui ta viib läbi sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud läbivaatamist ja hindamist. Esimesed kaks tingimust on välistavad tingimused, mille kohaselt ei liigitu krediidiasutus CRR-i kohaselt (kolmanda riigi) globaalse süsteemselt oluliseks krediidiasutuseks, sellise krediidiasutuse üksuseks (punkt 1) ega muuks süsteemselt oluliseks krediidiasutuseks KAS § 8648 lõigete 1 ja 2 kohaselt (punkt 2). Kolmanda tingimuse kohaselt peab krediidiasutuse emaettevõtja teostama üle valitsevat mõju raamatupidamise seaduse § 27 lõike 1 kohaselt nii tema kui ka enamus teiste temaga samasse gruppi kuuluvate krediidiasutuste üle (punkt 3). Sellisel juhul võib valitsev mõju raamatupidamise seaduse alusel tuleneda kolmest asjaolust: 1) konsolideeriv üksus on emaettevõtja või muu raamatupidamiskohustuslane, kellel on valitsev mõju teise raamatupidamiskohustuslase üle; 2) emaettevõtjal on suurem kui 50 protsendilise osalus konsolideeritava üksuse hääleõiguses; 3) seaduse või lepinguga on sätestatud otsene või kaudne õigus asutajaõiguste teostamiseks või üldkoosoleku otsusega nimetada või tagasi kutsuda enamikku tegevjuhtkonnast või kõrgema juhtorgani liikmetest. Lisaks punktides 1–3 nimetatud tingimuste täitmise kontrollimisele peab järelevalveasutus läbivaatamise ja hindamise teostamisel rakendama proportsionaalsuse põhimõtet kooskõlas FIS § 53 lõike 3 punkti 3 kohaselt Finantsinspektsiooni veebilehel44 avaldatud üldkriteeriumitega.

Emaettevõtja valitseva mõju all olev krediidiasutused lõike 20 punkti 3 tähenduses peavad lõike 21 kohaselt vastama kahele tingimusele. Esiteks, nad liigituvad või enamus neist liigituvad CRR artikli 27 lõike 1 punkti a kohaselt ühistupankadeks või muudeks sarnasteks ühinguteks ning seadusega on neile kehtestatud väljamaksete ülempiir või maksimumtaseme piir (punkt 1). Taolised muud sarnased ühingud on CRR-i mõistes vastastikused seltsid, tulundus- või hoiu-laenuühistud, muud hoiuseid kaasavad asutused ja sellesarnased finantsinstitutsioonid, kelle tegevus põhineb oma liikmete majandusliku olukorra edendamisel. Teiseks ei või nende koguvarade maht individuaalsel või allkonsolideeritud alusel ületada 30 miljardit eurot (punkt 2).

Lõikega 20 võetakse üle CRD VI artikli 97 lõike 4 teise alalõike punktid a–c ning lõikega 21 sama alalõike punkt d.

Paragrahv 97. Kehtiv § 97 reguleerib järelevalve ulatust.

Lõike 1 punkti 4 muutmine. Lõikega 1 esitatakse loetelu subjektidest, kes on hõlmatud Finantsinspektsiooni järelevalvetegevusega. Punkti 4 kohaselt on sellisteks subjektideks välisriigi krediidiasutuste Eestis paiknevad tütarettevõtjast krediidiasutused, filiaalid ja esindused, kui vastava välisriigi finantsjärelevalve asutusega ei ole kokku lepitud teisiti. Tulenevalt § 22 kehtetuks tunnistamisest muudetakse lõike 1 punkti 4 sõnastust ja jäetakse sellest välja krediidiasutuste esindust puudutav tekstiosa (vt § 22 kehtetuks tunnistamise selgitusi).

Paragrahvi täiendamine lõikega 22. Paragrahvi 97 lõige 2 sätestab kuus alust, mille esinemisel teostab Finantsinspektsioon konsolideeritud järelevalvet. Euroopa Komisjon on teinud lõike 2 osas märkuse ja täheldanud, et lõike 2 sissejuhatav lauseosa ei täpsusta KAS § 137 lõikes 3 sätestatut erandit, mille kohaselt ei teosta Finantsinspektsioon konsolideeritud järelevalvet finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja suhtes, kellele ei kohaldata heakskiitmist. Vastav erand tuleneb CRD VI artikli 119 lõikest 1. Kui valdusettevõtja n-ö vabastatakse heakskiitmise kohustusest, järgib Finantsinspektsioon, et ta tegevus oleks kooskõlas KAS-i ja CRR-iga, kuid ei teosta konsolideeritud järelevalvet. Eelnõu koostajate hinnangul on Komisjoni märkus asjakohane, et järelevalveasutus oma pädevusi ei ületaks, kuid sissejuhatava lauseosa muutmise asemel täiendatakse §-i 97 lõikega 22 ning sätestatakse, et Finantsinspektsioon teostab lõikes 2 nimetatud konsolideeritud järelevalvet juhul, kui KAS-i § 137 lõikes 3 ei ole sätestatud teisiti.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 51 ja 52. Uute lõigetega võetakse üle CRD V artikli 111 lõiked 6 ja 7 ning sätestatakse Finantsinspektsiooni õigus anda üle tal lasuvad ülesanded teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele. Lõike 51 kohaselt võib järelevalveülesannete üleandmine toimuda § 97 lõike 2 punktides 1, 21, 5 ja 6 nimetatud juhtudel, kui see on tulemusliku konsolideeritud järelevalve seisukohast asjakohane, võttes arvesse asjaomast krediidiasutust ja selle tegevuse olulisust Eestis. Ülesannete üleandmisest peab Finantsinspektsioon teavitama Euroopa Komisjoni ja EBA. Lõike 52 kohaselt peab Finantsinspektsioon andma emaettevõtjana tegutsevale krediidiasutusele, valdusettevõtjatele või asjakohasel juhul suurima bilansimahuga krediidiasutusele võimaluse esitada oma seisukoht üleandmise kohta. Sätete koostamisel on võetud eeskuju VPTS § 2301 lõigetest 23 ja 24, mis näevad ette samasisulise õiguse investeerimisühingute üle järelevalve teostamisel.

Paragrahv 972. Kehtiv § 972 reguleerib järelevalvet Eestis asutatud välisriigi krediidiasutuse filiaali ja esinduse ning Eestis piiriüleselt teenuseid osutava krediidiasutuse üle.

Paragrahvi pealkirja muutmine. Tulenevalt § 22 kehtetuks tunnistamisest muudetakse § 972 pealkirja sõnastust ja jäetakse sellest välja krediidiasutuste esindust puudutav tekstiosa (vt § 22 kehtetuks tunnistamise selgitusi).

Paragrahvi täiendamine lõikega 11. Uue lõikega sätestatakse Finantsinspektsioonile kohustus kehtestada sama paragrahvi lõikes 1 ja KAS § 96 lõikes 5 nimetatud andmete ja dokumentide läbivaatamise ja hindamise sagedus ja ulatus, võttes arvesse kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali liigitust esimesse või teise klassi, tegevuse laadi, mahtu ja keerukust. Lõikega 11 võetakse üle CRD VI artikli 48n lõike 3 teine lause. Andmed ja dokumendid, mille läbivaatamist ja hindamist uus lõige reguleerib, käsitlevad filiaali strateegiaid, korraldusi, protseduure, likviidsusnõudeid ja olulise tähtsuse kindlaksmääramist.

Lõike 2 esimese lause muutmine. Lõike 2 kohaselt ei või krediidiasutus, kelle filiaal või esindus on asutatud Eestis või kes osutab piiriüleseid teenuseid Eestis ja kelle tegevusloa on lepinguriigi finantsjärelevalve asutus peatanud või kehtetuks tunnistanud, enam Eestis edasi tegutseda ega osutada piiriüleseid teenuseid. Tulenevalt § 22 kehtetuks tunnistamisest muudetakse § 972 lõike 2 esimese lause sõnastust ja jäetakse sellest välja krediidiasutuste esindust puudutav tekstiosa (vt § 22 kehtetuks tunnistamise selgitusi).

Paragrahv täiendamine lõikega 31. Uue lõikega võetakse üle CRD VI artikli 48m lõige 1 ja sätestatakse, et Finantsinspektsioon peab kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali üle järelevalve teostamisel võtma arvesse KAS 81. peatükis ja CRD VII jaotises sätestatut. Viidatud CRD jaotis reguleerib järelevalve teostamist.

Paragrahvi täiendamine lõikega 10. Uue lõikega võetakse üle CRD VI artikli 48n lõige 4 ja sätestatakse Finantsinspektsioonile kohustus teavitada viivitamata EBA ja Rahapesu Andmebürood, kui tal tekib kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali juhtimiskorra, ärimudeli või tegevuse läbivaatamise käigus põhjendatud kahtlus, et filiaalis on toimunud rahapesu või terrorismi rahastamine või selle katse või on suurenenud sellega seotud riskid RahaPTS §-de 4 ja 5 tähenduses. Seejärel peab Finantsinspektsioon konsulteerima Rahapesu Andmebürooga, et koostada hinnang rahapesu või terrorismi rahastamise või selle katse või suurenenud riskide kohta. Nimetatud hinnangu esitab Finantsinspektsioon EBA-le. Vajadusel võib Finantsinspektsioon kohaldada kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali suhtes KAS-is sätestatud meetmeid, sealhulgas tunnistada filiaali luba kehtetuks KAS § 17 lõike 1 punkt 12 (rahapesu toimepanemine või õigusaktiga kehtestatud rahapesu ning terrorismi rahastamise keelu korra rikkumine) ja § 212 lõike 3 punkti 2 kohaselt (esineb põhjendatud kahtlus, et filiaali, selle peaettevõtja või konsolideerimisgrupiga seoses toimub või on toimunud rahapesu või terrorismi rahastamise katse või esineb vastav risk).

Paragrahv 100. Kehtiv § 100 reguleerib järelevalve korraldust.

Paragrahvi täiendamine lõikega 31. Kehtiv KAS § 100 näeb ette järelevalve korralduse ja selle lõige 3 täpsemalt ette selle, et Finantsinspektsioon teeb krediidiasutuses KAS § 96 lõikes 5 sätestatud ülesannete täitmiseks asjakohastel juhtumitel stressiteste vähemalt kord aastas. Muudatusega lisatakse paragrahvi lõige 31, mille eesmärgiks on lihtsustatult rõhutada, et krediidiasutus ise või kolmas osapool (näiteks krediidiasutuse nõustaja) ei või stressitesti tulemusi kahjustada (manipuleerida andmetega vms). Säte põhineb CRD VI artikli 100 lõikel 3.

Paragrahv 104. Kehtiv § 104 sätestab Finantsinspektsiooni õigused ettekirjutuse tegemisel.

Lõike 1 punkti 1 täiendamine. Lõikega 1 on sätestatud loetelu õigustest, mida Finantsinspektsioon võib ettekirjutusega kohaldada krediidiasutuse tegevusele reageerimiseks. Sama lõike punkti 1 kohaselt on järelevalveasutusel õigus keelata teatud tehingute või toimingute tegemine või nende mahu piiramine. CRD VI artikli 104 lõike 1 punkti e muutmise tulemusena antakse pädevatele asutustele õigus piirata krediidiasutuse tegevust, sealhulgas hoiuste vastuvõtmist, operatsioone või võrgustikku, või nõuda sellise tegevuse lõpetamist, mis kujutab endast asjaomase krediidiasutuse usaldusväärsuse seisukohast ülemäärast riski. Punkti e muudatus haakub eelnõu koostajate hinnangul kõige paremini § 104 lõike 1 punktis 1 sätestatuga, mis samuti annab Finantsinspektsioonile õiguse piirata krediidiasutuse tegevust, sealhulgas keelata teatud toimingute tegemist. Järelevalveasutuse õiguste selgemaks mõistmiseks täiendatakse punkti 1 tekstiosaga, mille kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus piirata hoiuste vastuvõtmist ja äritegevust või nõuda sellise tegevuse lõpetamist, mis kujutab endast krediidiasutuse stabiilsuse seisukohast ülemäärast riski.

Lõike 1 täiendamine punktiga 11. Johtuvalt seaduse täiendamisest kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali sätetega peatükis 81 ning Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi filiaali sätete ülevaatamisega, täiendatakse § 104 lõiget 1 punktiga 11, mis annab Finantsinspektsioonile õiguse nõuda välisriigi krediidiasutuse filiaalilt äritegevuse või tegevuse ulatuse piiramist ja vastaspoolte arvu vähendamist. Uue punktiga võetakse ühtlasi üle CRD VI artikli 48o lõike 2 punkt d. Eelnõu koostajate hinnangul oleks ebamõistlik täiendada §-i 104 uue lõikega, mis reguleeriks spetsiifiliselt välisriigi krediidiasutuse filiaali suhtes kohaldatavate nõuetega, sest kohati kattuvad CRD VI-ga lisatud pädevate asutuste õigusi käsitlevad sätted juba olemasolevate § 104 lõike 1 sätetega (näiteks punktid 19 ja 20, millele vastavad direktiivi artikli 48o lõike 2 punktid c ja g) ning taolise ümberkorralduse käigus tuleks luua uued lõiked ka konkreetselt finantsvaldusettevõtjatele ja segafinantsvaldusettevõtjatele, mis lõppkokkuvõttes oleks nii seaduse subjektidele, pädevale asutusele ning seaduse lugejale ebamõistlikult koormavam. Samadel põhjustel lisatakse punktid 22–24 ja täiendatakse punkti 161.

Lõike 1 punkti 2 muutmine. Punkt 2 annab Finantsinspektsioonile õiguse keelata osaliselt või täielikult krediidiasutuse kasumist väljamaksete tegemine. Euroopa Komisjon on tuvastanud CRD V ülevõtmise kontrolli käigus, et kuigi punktis 2 sätestatud pädevate asutuste õigus on asjakohane, ei sisalda see artikli 104 lõike 1 punktis h sätestatud täiendit selle kohta, et lisaks väljamaksete tegemise keelamisele võib pädeva asutus nõuda, et krediidiasutus kasutaks puhaskasumit omavahendite tugevdamiseks. Eelnõu koostajad nõustuvad Komisjoni märkusega, et vastav õigus on lõike 1 loetelust puudu ning vastavat õigust ei ole võimalik kehtiva sõnastuse pealt ka tuletada. Seetõttu täiendatakse lõike 1 punkti 2 ja sätestatakse, et alternatiivselt väljamaksete tegemise keelamisele on Finantsinspektsioonil õigus nõuda puhaskasumi kasutamist omavahendite tugevdamiseks. Omavahendid on lihtsustatult omakapitali instrumendid ning kõlblikud kohustused, mida saab koheselt hakata realiseerima, kui tekib kriisiolukord ning Finantsinspektsioon jõuab otsusele, et vahendite ja kohustuste kasutusele võtt on vajalik kahjumi katmiseks ning ettevõtte rekapitaliseerimiseks. Selleks, et ennetada krediidiasutuse maksejõuetust, peab tal igal ajahetkel olema piisaval määral omakapitali ehk n-ö tagavara, mille arvelt katta võimalikku kahjumit.

Lõike 1 punktide 8–10 muutmine. Punkti 8 kohaselt on järelevalveasutusel õigus nõuda krediidiasutuselt ettekirjutusega sise-eeskirjade ja protseduurireeglite ning tasustamise põhimõtete muutmist, sealhulgas kehtestada täiendavaid edasilükkavaid tingimusi tulemustasude või nende osade väljamaksmisele, piirata või keelata tulemustasude väljamaksmist teatud aktsiate, aktsiaoptsioonide või muude sarnaste õiguste vormist. Punktiga 8 on võetud üle CRD artikli 67 lõike 1 punkt d, kuid CRD VI täiendab seda ning annab pädevatele asutustele õiguse nõuda krediidiasutuselt sooneutraalsete tasustamise põhimõtete olemasolu. Seetõttu täiendatakse punkti 8 ning lisatakse tasustamise põhimõtete juurde sooneutraalsuse element.

Punktidega 9 ja 10 on antud Finantsinspektsioonile õigus nõuda krediidiasutuse nõukogult juhatuse liikme või üldkoosolekult nõukogu liikme tagasikutsumist. Tulenevalt artikli 91 lõike 1h lisamisest CRD VI-ga, kohustatakse liikmesriike tagama, et nende pädevatele asutustele on antud õigused, et keelata selliste juhatuse liikmete ametisse nimetamine ning ametist eemaldamine, kui juhatuse liige ei vasta direktiivis sätestatud nõuetele. Vastavaid pädevusi võivad pädevad asutused artikli 91 lõike 1 kohaselt rakendada nii krediidiasutuste kui ka krediidiasutuse emaettevõtjast finantsvaldusettevõtja ja segafinansvaldusettevõtja suhtes. Seni kehtinud sõnastuses katsid punktid 9 ja 10 ainult olukordi, mis käsitlesid krediidiasutusega seotud isikute tagasikutsumist või valimata või määramata jätmist, kuid kuna CRD VI-ga on laiendatud pädevate asutuste õigusi ka teistele ettevõtjatele, peab nende punktide subjektide ringi laiendama. Seetõttu lisatakse punktidesse 9 ja 10 vastavad täiendid, mille kohaselt võib Finantsinspektsioon edaspidi nõuda nii krediidiasutuse, krediidiasutuse emaettevõtjast finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja nõukogult juhatuse liikme või üldkoosolekult nõukogu liikme tagasikutsumist või valimata jätmist või määramata jätmist.

Lõike täiendamine punktiga 101. Uue punktiga võetakse üle CRD VI artikli 91a lõige 6 ning antakse Finantsinspektsioonile õigus nõuda krediidiasutuse, krediidiasutuse emaettevõtjast finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja võtmeisiku tagasikutsumist või tema valimata või määramata jätmist. Võtmeisik on CRD VI artikli 3 lõike 1 punkti 9a kohaselt isik, kellel on märkimisväärne mõju krediidiasutuse juhtimisele, aga ei ole juhtorgani liige. Seega võib võtmeisik olla sisekontrollifunktsioonide juht või finantsjuht tingimusel, et ta ei ole juhtorgani liige. Seni kehtinud seaduse sõnastuses ei olnud Finantsinspektsioonil õigust sekkuda võtmeisiku määramisse, kuid artikli 91 muutmise ning artikli 91a lisamise tagajärjel peavad liikmesriigid tagama pädevatele asutustele volitused võtmeisikute sobivuse kontrollimiseks ning ametisse nimetamiseks.

Lõike 1 punkti 161 muutmine. Punkti 161 kohaselt võib Finantsinspektsioon nõuda krediidiasutuselt tema tegevuse ja süsteemidega seonduvate, sealhulgas tegevuse edasiandmisest tulenevate riskide vähendamist. Punktiga 161 on võetud üle CRD V artikli 104 lõike 1 punkt f. Tulenevalt peatüki 81 lisamisest ning välisriigi krediidiasutuse filiaalide sätete ülevaatamisest (vt § 104 lõike 1 punkti 11 lisamise selgitusi), täiendatakse punkti 161 selliselt, et lisaks tegevuse ja süsteemidega seotud riskide vähendamisele võib järelevalveasutus nõuda ka teatud tegevuse või toote pakkumise lõpetamist. Täiendiga võetakse üle CRD VI artikli 48o lõike 2 punkt e.

Lõike 1 täiendamine punktiga 162. Uue punkti kohaselt võib Finantsinspektsioon nõuda krediidiasutuselt äristrateegia, ühingujuhtimise ja riskijuhtimise kohandamist seoses riskide vähendamisega, mis tulenevad ESG teguritest lühikeses, keskpikas ning pikas perspektiivis. Samuti võib Finantsinspektsioon nõuda krediidiasutuse ESG kavas sisalduvate meetmete ja tegevuste rakendamist. Käesolev norm tuleneb CRD VI artikli 104 lõike 1 punktist m.

Lõike 1 punkt 18 muutmine. Kehtiv punkt 18 näeb ette, et Finantsinspektsioon võib nõuda stressitesti või muu sarnase tundlikkusanalüüsi tegemist. Muudatusega lisatakse juurde see, et eeltoodut võib nõuda ka sel eesmärgil, et hinnata krüptovara riskipositsioonidest ja krüptovarateenuste osutamisest tulenevaid riske. Käesolev norm tuleneb CRD VI artikli 104 lõike 1 punktist n.

Lõike 1 täiendamine punktidega 22–24. Uute punktidega võetakse üle vastavalt CRD VI artikli 48o lõike 2 punktid a ja f ning sama artikli lõige 1. Punktiga 22 sätestatakse, et Finantsinspektsioon võib nõuda välisriigi krediidiasutuse filiaalilt samas seaduses sätestatud miinimumnõudest suuremat tagatiskapitali või täiendavate kapitalinõuete täitmiseks vajaliku tagatiskapitali olemasolu. Punktiga 23 antakse finantsjärelevalve asutusele õigus nõuda välisriigi krediidiasutuse filiaalilt samas seaduses sätestatud aruandluskohustuse täitmist ning punkti 24 kohaselt võib Finantsinspektsioon esitada välisriigi krediidiasutuse filiaalile muid nõudmisi tema tegevust reguleerivate õigusaktide täitmiseks. Lõike 1 täiendamine uute punktidega on seotud kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali lisamisega KAS-i ning Euroopa Majanduspiirkonna krediidiasutuse filiaalide regulatsiooni ülevaatamisega (vt § 104 lõike 1 punkti 11 lisamise selgitusi).

Lõike 4 täiendamine. Lõike 4 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus määrata ettekirjutusega täiendav likviidsusnõue, võttes arvesse erinevaid krediidiasutuse toimimise ja juhtimisega seotud elemente, näiteks ärimudelit ja riskijuhtimist. Lõikega 4 on võetud üle CRD artikli 105 esimene alalõige. Euroopa Komisjon on CRD V kontrolli käigus tuvastanud, et § 104 ei sisalda artikli 104 lõike 1 punktist k tulenevat täpsustust selle kohta, et pädevatel asutustel on lisaks konkreetsetele likviidsusnõuete kohaldamisele õigus piirata varade ja kohustuste lõpptähtaegade erinevust. Eelnõu koostajad nõustuvad Komisjoni märkusega ja leiavad, et kuigi artikli 104 lõikes 1 sätestatud tingimused on enamjaolt üle võetud § 104 lõikega 1, on punkti k spetsiifilisust arvestades kõige mõistlikum täiendada lõiget 4, mis niikuinii käsitleb likviidsusnõude määramist. Seetõttu täiendatakse lõiget 4 ning antakse Finantsinspektsioonile õigus piirata varade ja kohustuste lõpptähtaegade erinevust.

Paragrahv 1041. Kehtiv § 1041 reguleerib sunniraha rakendamist.

Paragrahvi täiendamine lõikega 4. Uue lõikega võetakse CRD VI artikli 67 lõike 2 punkt b osas, mis puudutab maksimaalset sunniraha rakendamise perioodi. Ülejäänud osas reguleerib punkt b ja selle alapunktid i ja ii sunniraha maksimummäärasid füüsilise ja juriidilise isiku puhul, mis on juba sätestatud sama paragrahvi lõigetes 2 ja 3. Lõike 4 sõnastuse kohaselt võib sunniraha määrata korduvalt kuni kuue kuu jooksul alates Finantsinspektsiooni ettekirjutuse või haldusakti tegemise kuupäevast.

Võrreldes CRD varasemate versioonidega, on CRD VI-ga harmoniseeritud ulatuslikumalt nii haldustrahvide ja sunnirahade ülempiire kui ka ettekirjutuse tegemise aluseid. Euroopa Komisjoni sõnul on halduskaristuste ja -meetmete ülevaatamine põhjustatud kahest asjaolust: järelevalveasutustele on antud liiga kitsad õigused, et reageerida CRD ja CRR rikkumistele ning liikmesriikide ebaühtlane lähenemine karistuste määramisel. Ühtlustamise eesmärk on tõsta järelevalvemenetluste efektiivsust ning tagada õigusrikkumiste kiirem lõpetamine. Järelevalveasutuste õiguste laiendamisel on olulisel kohal proportsionaalsus, sest sunniraha määramine on üks meetoditest, millega anda kohustusi rikkuvale krediidiasutusele märku, et vastav tegevus on seadusevastane ja tuleb koheselt lõpetada. Sunniraha rakendamise maksimumperioodiga soovitakse ennetada õiguste kuritarvitamist järelevalveasutuste poolt, sest isiku karistamine sunnirahaga ei tohiks muuta teda maksejõuetuks või tekitada talle selliseid tõsiseid rahalisi probleeme, mille tulemusel tuleks äritegevus lõpetada.45 Juhul, kui sunniraha määramine ei täida oma eesmärki, on järelevalveasutusel õigus alustada rikkuja suhtes väärteomenetlust (KAS-i 12. peatükk) või äärmisel juhul tunnistada krediidiasutusele antud tegevusluba kehtetuks (KAS-is üldsäte § 17), mis on karistamise perspektiivist ultima ratio meede. Seega, kui maksimaalselt kuue kuu jooksul ei õnnestu järelevalveasutusel rikkumine lõpetada, tuleks liikuda edasi tõsisemate tagajärgedega meetmete juurde.

Paragrahv 1042. Kehtiv § 1042 reguleerib täiendavate omavahendite nõude kehtestamise tingimusi.

Lõike 2 sissejuhatava lauseosa muutmine. Lõikega 2 on sätestatud tingimused, millest vähemalt ühe esinemisel on Finantsinspektsioonil õigus kohaldada sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud täiendavate omavahendite nõuet. Lõikega 2 on võetud üle CRD V artikli 104a lõike 1 esimene alalõige. Euroopa Komisjon on avastanud CRD V ülevõtmise kontrolli käigus, et erinevalt direktiivi sõnastusest, puudub § 1042 lõike 2 sissejuhatavast lauseosast viited artiklitele 97 ja 101, millele vastavad KAS-is § 96 ja § 100 lõige 4. Viidetega on täpsustatud, et pädev asutus võib nõuda krediidiasutuselt täiendavaid omanõudeid tingimusel, et omanõuete vajadus on selgunud pädeva asutuse poolt läbi viidud läbivaatuse ja hindamise käigus, mida ongi reguleeritud artiklitega 97 ja 101. Komisjoni hinnangul ei selgu lõike 2 sissejuhatava lauseosa sõnastusest, et Finantsinspektsiooni õigusele nõuda täiendavaid omavahendeid peab eelnema järelevalve käigus läbi viidud krediidiasutuse läbivaatus ja hindamine, mille käigus kontrollitakse, kas krediidiasutuse juhtimine, strateegiad, protseduurid, süsteemid jms tegevus vastab seadusele. Lähtuvalt Komisjoni märkustest muudetakse lõike 2 sissejuhatavat lauseosa ning sätestatakse, et Finantsinspektsioon kohaldab lõikes 1 nimetatud täiendavate omavahendite nõuet, kui ta on KAS § 96 ja § 100 lõike 4 kohase järelevalve, sealhulgas läbivaatuse ja hindamise käigus tuvastanud, et esineb vähemalt üks sissejuhatavale lauseosale järgnevas loetelus nimetatud asjaoludest.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 14–17. Uute lõigetega võetakse üle CRD VI artikli 104a lõiked 6 ja 8 ning reguleeritakse täiendavate omavahendite nõude kehtestamist krediidiasutusele, kelle suhtes kohaldatakse paralleelselt ka minimaalset väljundmäära (vt seletuskirja punkti 2.1.2. alapunkti (i)). Lõike 14 kohaselt peab Finantsinspektsioon tagama, et selline täiendavate omavahendite taseme summa, mis määrati krediidiasutuse suhtes KAS § 104 lõike 1 punkti 51 ja sama paragrahvi lõike 1 alusel, et käsitleda muid riske kui ülemäärase finantsvõimenduse riski, ei suurene minimaalse väljundmäära kohaldamisel.

Lisaks on järelevalveasutusel kohustus vaadata viivitamata, kuid hiljemalt järgmise läbivaatamise käigus lõikes 14 viidatud sätete alusel määratud täiendavate omavahendite nõue ning eemaldama sellest selliseid riske hõlmavad kohustused, mis on kaetud minimaalse väljundmäära kohaldamisega (lõige 15). Juhul, kui Finantsinspektsioon teostab krediidiasutuse läbivaatuse, ei kohaldata lõikes 14 sätestatut. Seega on järelevalveasutusel kohustus tagada, et minimaalse väljundmäära kehtestamine krediidiasutuse suhtes ei too kaasa täiendavate omavahendite nõude suurendamise ning samaaegselt krediidiasutuse suhtes kohaldavad nõuded ei kataks samu riske.

Lõikega 16 tuuakse seadusesse minimaalse väljundmäära kohaldamisalasse kuuluva krediidiasutuse mõiste ning lõikega 17 piiratakse sellise krediidiasutuse suhtes täiendavate omavahendite nõude määramist. Minimaalse väljundmäära kohaldamisalasse kuuluv krediidiasutuse käsitluse määrab kindlaks Finantsinspektsioon, kui sellise krediidiasutuse koguriskipositsioon, mis on arvutatud CRR-i artikli 92 lõike 3 esimese alalõikega, ületab alammäärata koguriskipositsiooni summa, mis on arvutatud kooskõlas sama määruse artikli 92 lõikega 4. Juhul, kui krediidiasutus on käsitatav minimaalse väljundmäära kohaldamisalasse kuuluvana, ei määra Finantsinspektsioon tema suhtes täiendavate omavahendite nõuet, kui nõudega käsitletavad riskid on kaetud minimaalse väljundmäära kohaldamisega.

Lõigetega 14–16 võetakse üle artikli 104a lõige 6 ning lõikega 17 sama artikli lõige 8.

Paragrahv 1043. Kehtiv § 1043 sätestab nõuded täiendavate omavahendite suunisele.

Lõike 3 täiendamine teise lausega. Uue lausega võetakse üle CRD VI artikli 104b lõige 4a ja sätestatakse Finantsinspektsioonile õigus vaadata üle suunised, mis ta on andnud krediidiasutusele, kelle suhtes kohaldatakse minimaalset väljundmäära, et tagada suuniste asjakohasus. Suuniste ülevaatamine on vajalik võimalike kattuvuste tuvastamiseks ja eemaldamiseks, et krediidiasutus ei peaks suuniste ja minimaalse väljundmäära täitmisel oma tegevusi dubleerima, kui mõlemad kohustused adresseerivad samasisuliste riskide eemaldamist ja leevendamist.

Paragrahv 113. Kehtiv § 113 reguleerib krediidiasutuse juhtimist moratooriumi ajal.

Lõike 3 punkti 1 muutmine. Lõikega 3 sätestatakse kohustused, mida moratooriumihaldur peab kahe päeva jooksul pärast nimetamist täitma. Punkti 1 kohaselt on ta kohustatud paigutama krediidiasutuse asukohta, igasse filiaali ja esindusse teate moratooriumihalduri määramise kohta ning märkima seal isikud, kellele varem antud õigused enam ei kehti. Tulenevalt § 22 kehtetuks tunnistamisest muudetakse § 113 lõike 3 punkti 1 sõnastust ja jäetakse sellest välja krediidiasutuste esindust puudutav tekstiosa (vt § 22 kehtetuks tunnistamise selgitusi).

Paragrahv 1347. Kehtiv § 1347 sätestab vastutuse usaldatavusnõuete rikkumise eest.

Paragrahvi täiendamine. Paragrahvi sätestuse kohaselt karistatakse juriidilist isikut usaldatavusnormatiivide, sealhulgas likviidsete varade hoidmise, suure riskide kontsentreerumise piirmäära või väärtpaberistamise positsiooni krediidiriski nõuete rikkumise eest rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest. Tulenevalt artikli 67 lõike 1 täiendamisest punktiga x täiendatakse paragrahvis sätestatud kohustuste loetelu finantsvõimenduse määra arvutamise kohustuste rikkumisega. Finantsvõimenduse põhimõte seisneb laenatud finantsvahendite kasutamises, et teostada krediidiasutuse tavapäraseid tegevusi ilma, et krediidiasutus peaks kasutama omakapitali.

Seaduse täiendamine §-dega 13428–13431.

Paragrahviga 13428 sätestatakse vastutus ühinemise ja jagunemise nõuete rikkumise eest ning võetakse üle CRD VI artikkel 27l, mis kohustab liikmesriike töötama välja proportsionaalseid meetmeid, et reageerida ühinemisest ja jagunemisest teavitamata jätmisele ning läbiviimisele ilma pädeva asutuse loata. Varasemalt samasisuline säte seadusest puudus. Lõike 1 kohaselt võib Finantsinspektsioon karistada füüsilist isikut teavitamis- või loakohustuse rikkumise eest rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas. Kui rikkumise on toime pannud juriidiline isik, on lõike 2 kohaselt rahatrahvi suurus kuni 5 miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni kolm protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest. Vastavad trahvisummad on eelnõu koostajate hinnangul proportsionaalsed, arvestades teo raskust, ning järgivad juba KAS-is sätestatud vastutuse sätete karistusmäärasid.

Paragrahviga 13429 sätestatakse väärteovastutus juhuks, kui krediidiasutus rikub stabiilse netorahastamise kordaja ja likviidsuskattekordaja arvutamise kohustust ning likviidsuskatte ja stabiilse netorahastamise täitmise nõuet. Seega on krediidiasutusel kaks kohustust: järgida nõudeid (likviidsus- või stabiilse netorahastamise nõuet) ja arvutada nende nõuete täitmiseks vajalik kordaja.

Likviidsuskatte nõue kohustab krediidiasutusi tagama, et neil on olemas piisavalt likviidseid varasid ehk likviidsuspuhver, mille väärtuste summa katab likviidsete vahendite väljavoolu, millelt on maha arvatud likviidsete varade sissevool stressiolukorras, et tagada likviidsuspuhvrite säilitamine sellisel tasemel, et sellega oleks võimalik tulla toime mis tahes stressiolukordades 30 päeva jooksul. Likviidsuskattekordaja väljendabki protsentides suhet likviidsuspuhvri ja likviidsete vahendite netoväljavoolu vahel 30 päeva jooksul. Krediidiasutustel peab vastav kordaja olema alati vähemalt 100 protsenti. Stabiilse netorahastamise nõude kohaselt peab krediidiasutus tagama, et tema pikaajalised varad ja bilansivälised kirjed on nii tava- kui ka stressiolukorras erinevate stabiilse rahastamise instrumentidega asjakohaselt täidetud. Stabiilse netorahastamise kordaja väljendab protsentides suhet kättesaadava stabiilse rahastamise ja nõutava stabiilse rahastamise vahel. Kirjed, mis eeldavad stabiilset rahastamist, on näiteks kuld, tuletisinstrumentidest tulenevad nõuded, mittepikendatavad laenud. Sarnaselt likviidsuskattekordajale, peab ka stabiilse netorahastamise kordaja nõue olema vähemalt 100 protsenti.

Paragrahviga võetakse üle CRD VI artikli 67 lõike 1 punkt j ja punkt ab. Nende nõuete täitmist ja järgimist kontrollitakse CRR VI osa I ja IV jao ning Euroopa Komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2015/61 alusel.

Paragrahv 13430 sätestab väärteovastutuse CRR III osa III jaotise 2. peatükis sätestatud andmete kogumise ja haldamise nõuete rikkumise eest. Eelnimetatud peatükk reguleerib andmeid kahjude kohta, mis võivad mõjutada krediidiasutuse operatsiooniriski arvutamist, nende töötlemist ja edastamist järelevalveasutusele. Füüsilise isiku maksimaalne rahatrahvi määr võib sellises olukorras olla kuni 700 000 eurot ning juriidilise isikul 5 miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastav summa. Paragrahviga võetakse üle CRD VI artikli 67 lõike 1 punkt z.

Paragrahviga 13431 sätestatakse väärteovastutus krediidiasutuse või valdusettevõtja poolt osaluse omandamise ja võõrandamise korra rikkumise eest. Lõike 1 kohaselt võib füüsilist isikut karistada kohustuse rikkumise eest kuni 5 miljoni suuruse või kuni kahekordse väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas. Kui rikkumise on toime pannud juriidiline isik, on lõike 2 kohaselt rahatrahvi suurus kuni 5 miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni kümme protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest. Paragrahviga võetakse üle CRD VI artikkel 27e.

Paragrahv 1401. Kehtiv § 1401 reguleerib juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibe arvestust.

Lõike 1 muutmine. Lõike 1 sõnastuse kohaselt on KAS-i 12. peatükis sätestatud juriidilise isiku käive tema aastane netokäive eelmisel majandusaastal, sealhulgas brutotulu, mis koosneb saadaolevatest intressidest ja samalaadsetest tuludest, tuludest aktsiatelt ja muudelt muutuv- või püsituluga väärtpaberitelt ning saadaolevatest komisjoni- või teenustasudest kooskõlas CRR artikliga 316. Kui juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, on käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud brutotuluks kogutulu eelmise majandusaasta konsolideeritud aastaaruande järgi.

Lõikega 1 on võetud üle CRD artikli 67 lõige 2, kuid kuna CRD VI-ga muudetake sama artiklit, viiakse selle lõike 2 muudetud kujul üle lõikesse 3 ning lisatakse lõige 4. Võrreldes varasemaga, sätestab CRD VI artikli 67 detailsema nimekirja kuludest ja tuludest, mida tuleb arvestada aastase netokäibe arvutamisel. Lisaks täpsustatakse nende kulude ja tulude kindlaksmääramist ning aastase kogukäibe arvutamise erisusi.

Eelnõu koostajate hinnangul ei piisa lõike 1 muutmisest uute tulu- ja kululiikide lisamisest esimesse lausesse, vaid loetavuse huvides tuleks lõige muuta kahetasandiliseks ning lisada paragrahvi uued lõiked (vt § 1401 lõigete 11 ja 12 lisamise selgitusi). Lõike sissejuhatav lause kohaselt on juriidilise isiku käive aastane netokäive eelmisel majandusaastal, mis koosneb lõikele järgnevas loetelus nimetatud näitajatest, milleks on vastavalt intressikulu ja –tulu (punkt 1), väärtpaberitega seotud kulu ja nende pealt makstav tulu (punkt 2), komisjoni- või teenustasudest saadav tulu ja nendega seotud kulu (punkt 3), kauplemiseks hoitavatest finantsvaradest ja -kohustustest tulenev netokasum või -kahjum (punkt 4), õiglases väärtuses muutustega kasumiaruandes kajastatud finantsvarade ja -kohustuste netokasum või -kahjum (punkt 5), tuletisinstrumentide netokasum või -kahjum riskimaandamise arvestuses (punkt 6), vahetuskursi erinevused netoskasumilt või -kahjumilt (punkt 7) ning muud tegevuskulud ja -tulud (punkt 8). Lõike 1 sissejuhatava lauseosaga võetakse üle artikli 67 lõike 3 esimese alalõike sissejuhatava lauseosa esimene pool ning sellele järgnev loetelu.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 11 ja 12. Uute lõigetega võetakse üle CRD VI artikli 67 lõike 3 esimese alalõike sissejuhatava lauseosa teine pool ning teises alalõikes sätestatu. Lõike 11 kohaselt määratakse lõikes 1 nimetatud näitajad kindlaks kooskõlas Euroopa Komisjoni rakendusmääruse (EL) 2021/451 lisadega III ja IV. Kui juriidilise isiku suhtes vastavat määrust ei rakendata, määratakse tema aastane kogukäive kindlaks viimase majandusaasta aruande järgi. Lõikega 12 täpsustatakse, et kui lõike 11 esimeses lauses nimetatud juriidiline isik kuulub konsolideerimisgruppi, määratakse tema aastane netokäive viimase majandusaasta aruande järgi, mille on heaks kiitnud kõrgeima taseme emaettevõtja juhtorgan.

Seaduse täiendamine §-dega 14119–14121. Uued paragrahvid on rakendussätted, mis reguleerivad eelnõuga kaasnevate muudatuste kehtima hakkamist ja kooskõlla viimist.

Paragrahviga 14119 sätestatakse, et § 206 lõike 3 kohaldamine ei piira selliste lepingute täitmist ja kehtivate lepingute alusel omandatud klientide õigusi, mis sõlmiti enne 2026. aasta 11. juulit. Sättega võetakse üle CRD VI artikli 21c lõige 5.

Paragrahviga 14120 reguleeritakse olemasolevate kolmandate riikide krediidiasutuste filiaalidele antud tegevuslubade vastavusse viimist eelnõus sätestatud muudatustega. Kuigi eelnõu koostajatele teadaolevalt ei ole Finantsinspektsiooni poolt ühtegi taolist kehtivat luba väljastatud, ei ole välistatud, et eelnõu kehtima hakkamise ajaks ei ole vähemalt üks selline filiaal alustanud Eestis tegevusloa alusel tegevust n-ö endise regulatsiooni alusel. Paragrahviga sätestatakse, et järelevalveasutusel on õigus jätta kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali tegevusluba, mis on filiaalile antud enne 2027. aasta 10. jaanuarit, kehtima, kui filiaal vastab KAS § 2 lõigetes 22 ja 41, § 31 lõigetes 3 ja 4, §-des 17, 21 ja 212 ning 81. peatükis sätestatule. Rakendussättega võetakse üle artikli 48c lõige 6.

Paragrahviga 14121 lubatakse Finantsinspektsioonil rakendada KAS § 2 lõigetes 22 ja 41, § 31 lõigetes 3 ja 4, §-des 17, 206, 21, 212, 81. peatükis, § 972 lõigetes 11, 31 ja 10 ning § 104 lõike 1 punktides 11 ja 22–24 sätestatut kolmandate riikide krediidiasutuste suhtes alates 2027. aasta 11. jaanuarist. Paragrahvi lisamise põhjuseks on asjaolu, et kuigi CRD VI peavad liikmesriigid võtma üle 2026. aasta 10. jaanuariks ning hakkama seda alates 11. jaanuarist rakendama, rakenduvad kolmandate riikide krediidiasutuste filiaale reguleerivad sätted üks aasta hiljem. Tegemist on üleminekuajaga, mille jooksul peavad olemasolevate lubade alusel tegutsevad filiaalid viima oma tegevuse kooskõlla uute nõuetega ning pädevad asutused hindama, kas filiaalile antud luba võib jääda kehtima või tuleb taotleda uus luba kooskõlas uute nõuetega.

3.3. Muudatused Finantsinspektsiooni seaduses

Paragrahv 5. Kehtiv § 5 reguleerib Finantsinspektsiooni tegevuse põhimõtteid.

Lõike 2 teise lause täiendamine. Lõike esimese lause kohaselt arvestavad Finantsinspektsiooni järelevalvetoimingute sagedus ja rakendatavad meetodid finantsjärelevalve subjekti suurust, tegevuse mõju finantssüsteemile ning tegevuse laadi, ulatust ja keerukust, lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest. Lõike teine lause sätestab, et järelevalveasutus arvestab haldussunni kohaldamisel riskide ja võimaliku rikkumise iseloomu, kestust ja korduvust ning varasemaid õigusrikkumisi, õigusrikkumise eest vastutava isiku majanduslikku võimekust, sealhulgas juriidilise isiku kogukäivet, teenitud kasumi või ära hoitud kahjumi suurust või füüsilise isiku aastasissetulekut, samuti tekkinud või tekkida võinud kahjude suurust ja võimalikku mõju finantssüsteemi stabiilsusele ning järelevalveasutusega tehtava koostöö ulatust. Tulenevalt artikli 70 muutmisest CRD VI-ga, loetakse selle olemasolev tekst lõikeks 1 ning artiklit täiendatakse uute lõigetega. Eelnõu koostajate hinnangul on kõik lõikes 1 nimetatud tingimused kaetud FIS § 5 lõike 2 teise lausega välja arvatud artikli lõike 1 punktis b nimetatud element, mille kohaselt tuleb haldussunni kohaldamisel võtta arvesse vastutava isiku vastutuse suurust (ingl. k. degree of responsibility). Samuti ei ole sellist elementi võimalik lõike kehtivast sõnastusest tuletada. Eelnõu koostajad on arvamusel, et vastutuse suurusega arvestamise tingimust ei ole võimalik lõike 2 teise lause kehtivast sõnastusest võimalik tuletada, mistõttu lisatakse lõike teise lausesse vastav täiend.

Paragrahv 7. Kehtiv § 7 sätestab nõukogu pädevused.

Lõike 2 punkti 6 muutmine. Lõike 2 punkti 6 kohaselt otsustab nõukogu juhatuse esimehe ja liikmetega ametilepingu sõlmimise, muutmise ja lõpetamise. Tulenevalt Eesti Panga ettepanekust, täiendatakse punkti 6 selliselt, et lisaks ametilepingute korraldamisele on nõukogul kohustus kehtestada ooteaja kohaldamise tingimused juhatuse esimehe ja liikmete suhtes. Samasisuline muudatus tehakse ka § 23 lõike 2 punktis 6 ning selle eesmärk on eristada seaduse tasandil ooteaja tingimuste kehtestamise hierarhia: nõukogu kehtestab juhatuse liikmetele ning juhatuse esimees töötajatele.

Paragrahv 19. Kehtiv § 19 sätestab nõuded juhatuse liikmete arvule, nimetamisele ja tagasi kutsumisele.

Lõike 2 täiendamine. Lõike 2 kohaselt on juhatuse liikme nimetamise ja tagasikutsumise õigus nõukogul. Finantsinspektsioon esitas CRD VI artikli 4a ülevõtmise käigus ettepaneku muuta lõiget 2 ning täiendavalt reguleerida, et juhatuse liikme ametisse nimetamine ja peab toimuma avaliku konkursi või suunatud pakkumise kaudu. Täiendavalt soovis järelevalveasutus täpsustada, et suunatud pakkumist on lubatud teha ainult olemasoleva juhatuse liikmele seoses uue ametiajaga. Seni kehtinud seaduses vastav täpsustus puudus, mistõttu täiendati eelnõu esimest versiooni eelnimetatud täiendustega. Lõike 2 muutmisele esitas tagasisidet Eesti Pank, kes ühest küljest ei pidanud põhjendatuks sätestada alternatiiv avaliku konkursi kõrvale, ning teisest küljest pidas liiga piiravaks suunatud pakkumise tegemist ainult olemasolevale juhatuse liikmele. Avaliku konkurssi korraldamine peaks olema reegel, millest võib kõrvale kalduda vaid mõjuval põhjusel. Seetõttu muudetakse eelnõu teises versioonis lõike 2 sõnastust selliselt, et olemasolev lause (,,Juhatuse liikme nimetab ja kutsub tagasi nõukogu.”) jääb kehtima, kuid lõiget täiendatakse kahe uue lausega, mille kohaselt tuleb kandidaadi nimetamiseks üldjuhul korraldada avalik konkurss ning suunatud pakkumist võib teha vaid juhul, kui konkursi korraldamine ei ole asjakohane. Suunatud pakkumise asjakohasust hindab nõukogu.

Ühest küljest annab lõike 2 muudatus nõukogule rohkem paindlikkust juhatuse liikme kandidaadi leidmisel näiteks olukordades, kus avaliku konkursi käigus ei leita Finantsinspektsioonile sobivat juhatuse liiget, kuid olemasolev liige on oma varasema ametiaja jooksul enda kompetentsi ja asjatundlikkust piisavalt tõestanud. Sellisel juhul on mõistlik teha pakkumine olemasolevale juhile, sest formaalsus korraldada avalik konkurss ei tohi üles kaaluda praktilist vajadust leida järelevalveasutusele sobiv ja kompetentne juhatuse liige. Teisest küljelt annab muudatus nõukogule õiguse leida sobiv kandidaat n-ö majaväliselt, kui majaväline kandidaat vastab paremini nõukogu ootustele ja nõuetele kui juba juhatuse liikme ametit pidav isik.

Paragrahv 20. Kehtiv § 20 sätestab nõuded juhatuse liikmele.

Lõike 4 täiendamine. Lõige 4 sätestab, et juhatuse liikme suhtes kohaldatakse FIS §-s 31, § 32 lõigetes 1 ja 2 ning §-s 34 sätestatut. Kõik eelmainitud sätted reguleerivad Finantsinspektsiooni töötajatele esitatavaid nõudeid. Sätete loetelu täiendatakse viitega §-le 321 tulenevalt selle lisamisest seadusesse (vt § 321 lisamise selgitusi).

Paragrahvi täiendamine lõikega 6. Lähtuvalt CRD VI artikli 4a muudatustest esitas Finantsinspektsioon ettepaneku täiendada lõiget 2 punktiga 7 ja sätestada, et juhatuse liikmeks ei või nimetada isiku, kes on olnud finantsjärelevalve subjekti juhatuse või nõukogu liige või finantssektori huve esindava organisatsiooni juht vähem kui aasta enne kandideerimisaja lõppu. Uue tingimuse lisamine on kaudselt seotud üleüldise huvide konflikti reguleerivate sätete ülevaatamise ja karmistamisega, aga ka ooteaja sätestamisega (vt § 321 lisamise selgitusi), mille kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus piirata juhatuse liikme asumist tööle finantsjärelevalve subjekti või temaga seotud ettevõtjate konkurentide juurde vähemalt kuue kuu jooksul pärast ametiaja lõppemist (vt § 321 lõike 5 selgitusi).

Pärast eelnõu esimese versiooni kooskõlastust avaldasid nii Eesti Pank kui ka Finantsinspektsioon soovi lühendada piirangu kestust kuue kuuni, kuivõrd aastane piirang on nende hinnangul liiga piirav, kitsendades oluliselt kandidaatide hulka, kellel oleks piirangu kohaldamisel võimalik Finantsinspektsiooni juhatusse kandideerida. Lisaks soovis Finantsinspektsioon piirangu kohaldamist vaid juhatuse esimehe kandidaadi suhtes. Eesti Pank leidis, et sätte sõnastusest tuleks välja jätta ka finantsjärelevalve subjekti nõukogusse kuulumise piirang ning asendada ,,kandideerimisaja lõpp” ,,ametisse astumise” ajahetkega. Eelnõu koostajad nõustusid, et vastavate piirangute lisamine või väljajätmine on vajalikud, aidates samal ajal säilitada Finantsinspektsiooni nõukogu diskretsiooni otsustada, kas näiteks varem panga nõukogusse kuulunud isik on piisavalt erapooletu, et kandideerida Finantsinspektsiooni juhatuse esimeheks. Samuti muudeti lõike numeratsiooni lõikeks 6.

Lõike 6 lisamise eesmärk on ennetada olukordi, kus erasektorist tulev kandidaat saaks hakata mõjutama järelevalveasutuse otsuse objektiivsust ja iseseisvust lähtuvalt enda varasema tööandja huvidest, kes kuulus Finantsinspektsiooni järelevalve alla või oli sellest puudutatud. Samuti aitab uus punkt minimeerida riske, et Finantsinspektsiooni juhatuse esimees läheb peale ooteaja lõppu tööle finantssubjekti või lobiorganisatsiooni juurde ja kandideerib mõne aja möödudes uuesti järelevalveasutuse juhatuse esimeheks, sest taoline liikumine ilma seaduses sätestatud piiranguteta toob kaasa võimaliku huvide konflikti olukorra. Eeltoodust tulenevalt täiendatakse §-i 20 lõikega 6 ning seatakse piirang juhatuse esimehe kandidaatidele, kes on vahetult enne kandideerimist töötanud finantsjärelevalve subjekti juhatuses või seda esindava huviorganisatsiooni juhina.

Paragrahv 21. Kehtiv § 21 sätestab juhatuse liikmete volituste tähtaja.

Lõike 1 muutmine. Lõige 1 sätestab, et Finantsinspektsiooni juhatuse liikme volituste tähtajaks kolm aastat. Finantsinspektsioon on teinud ettepaneku pikendada johtuvalt 14 aasta piirangu lisamisest (vt KAS § 21 lõike 5 muutmise selgitusi) juhatuse liikmete ja esimehe volituste tähtaegasid. Järelevalveasutuse sõnul pidurdavad kehtivad tähtajad organisatsiooni arengut, sest tulenevalt ameti pikkusest kulub esimene ametiaasta sisseelamisele, vajadusel struktuurimuudatustele ning järelevalve korralduse ümberkorrigeerimisele. Kuigi teisel ametiaastal saavutab juhatus oma täispotentsiaali ja töö efektiivsuse, jääb see kolmeaastase tähtaja tõttu lühikeseks, sest tegeleda tuleb volituste lõppemisest tulenevalt pooleliolevate menetluste ja protsesside lõpetamisega. Lisaks esineb teatud ebavõrdsus Finantsinspektsiooni juhatuse liikmete volituste ja teiste avaliku sektori juhtide volituste tähtaegades, sest üldreeglina on ameti, inspektsiooni vms asutuse juhi ametiaeg viie aasta pikkune.46 Kuigi Finantsinspektsioon on FIS § 4 lõike 1 kohaselt autonoomse pädevusega ja oma eelarvega Eesti Panga juures asuv asutus, tegutseb ta lõike 2 kohaselt riigi nimel. Seega on Finantsinspektsioon haldusorgan, kellele on antud avaliku võimu teostamise õigus.

Järelevalveasutuse juhtide ametiaegade pikendamisel on mitu positiivset külge. Esiteks, juhatuses toimuvad muudatused omavad otsest mõju nii organisatsiooni kui ka terviku stabiilsusele ja järelevalvemenetluste efektiivsusele. Kuigi seadusega on sätestatud, et juhatuse esimehe volituste tähtaeg peab olema alati ühe aasta võrra pikem, kui juhatuse liikmete omad, et kanda juhatuse vahetumisel edasi organisatsiooni juhtimise põhimõtteid, kogemusi, korda ja kultuuri, võib juhatuse liikmeks valida isiku, kes on seni töötanud ainult erasektoris ning ei pruugi seetõttu olla kursis haldusmenetluse läbiviimisega ning haldusorgani juhtimisega. Sellistes olukordades on inimlik, et erasektori taustaga juhatuse liikme sisseelamise periood on pikem, mis avaldab mõju järelevalvemenetluste kiirusele ja organisatsiooni juhtimisele.

Teiseks harmoniseeritakse muudatustega avaliku sektori tippjuhtide ametiaegu, sest juhatuse esimehe volituste tähtaega pikendatakse viiele aastale. Sama kaua on ametis näiteks Rahapesu Andmebüroo juht, kelle hallatav asutus tegeleb samuti finantsjärelevalvega rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise aspektist, aga ka teiste valitsusasutuste hallatavad riigiasutuste (näiteks TTJA, Konkurentsiamet, Andmekaitse Inspektsioon, riigi rakenduskõrgkoolid ja muuseumid) juhid. Siinkohal tuleb selgitada, et kuigi Finantsinspektsioon ei ole valitsusasutuse hallatav riigiasutus, vaid Eesti Panga juures asuv asutus, ning Eesti Pank ei allu Eesti Panga seaduse § 3 lõike 1 teise lause kohaselt Vabariigi Valitsusele ega ühelegi teisele täidesaatvale riigivõimuasutusele, ei ole eelnõu koostajate hinnangul mõistlik harmoniseerida Finantsinspektsiooni juhtide ametiaja pikkust lähtuvalt Eesti Panga presidendi ametiaja pikkusest (seitse aastat), vaid pigem valitsusasutuste hallatavate riigiasutuste ja Eesti Panga asepresidentide ametiaja pikkusest (viis aastat), sest seitsmeaastane ametiaeg raskendab selliste kandidaatide leidmist, kes oleksid nõus nii pikalt olema ametis. Samuti tuleb ametiaegade pikendamisel võtta arvesse Finantsinspektsiooni ja Eesti Panga funktsioone ja ülesandeid, sest riikliku järelevalve tõhus teostamine eeldab Finantsinspektsiooni aktiivust, et reageerida finantsjärelevalvesubjektide rikkumistele, ning sisemist innovatsiooni, mida saab tagada läbi juhtide vahetumise mõistlike ajaperioodide tagant. Veel enam, liiga pikk ametiaeg (ja ka teiseks ametiajaks tagasi valimine) võib tekitada olukorra, et kvaliteetsete juhikandidaatide asemel, kes pelgavad pikemat ametiaega, suureneb selliste kandidaatide hulk, kelle soov leida endale soodne ametikoht näiteks enne pensionile suundumist, omab nende jaoks suuremat prioriteeti kui eesmärk juhtida finantsjärelevalveasutust efektiivselt ja tulemuslikult. Samuti ei ole välistatud, et kandideerimise protsessis sellise isiku tegelik tahe kohe ei avaldu ning taoline isik valitakse juhatuse liikmeks.

Kolmandaks suurendab ametiaegade pikendamine aasta võrra juhatuse liikmete sõltumatust ning tagab finantsjärelevalve asutuse stabiilse toimimise. Sõltuvuse all mõeldakse igasugust välist mõjutust, millega soovitakse kasutada ära juhatuse liikmele antud võimu või suunata tema otsuste tegemist.

Eeltoodust tulenevalt pikendatakse juhatuse liikmete volituste tähtaega kolmelt aastalt neljale aastale ning juhatuse esimene volituste tähtaega neljalt aastalt viiele aastale.

Lõike 2 muutmine. Lõike 2 kohaselt on Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe volituste tähtaeg neli aastat. Juhatuse esimehe volituste tähtaega pikendatakse neljalt aastalt viiele aastale (vt § 21 lõike 1 muutmise selgitusi).

Lõike 5 muutmine. Lõike sõnastuse kohaselt võib Finantsinspektsiooni nõukogu oma otsusega sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tähtaegu (ametiaegu) pikendada vastava juhatuse liikme nõusolekul kokku kuni ühe aasta võrra. Kehtiv FIS ei sätesta maksimumpiiri ametisse nimetatud juhatuse liikme ametiaja kogupikkusele. CRD VI artikli 4a lõike 2 teise alalõike esimese lausega sätestatakse pädevate asutuste juhtide ametiajale 14 aasta piirang, mille täitumisel ei või isik vastaval ametikohal enam jätkata, samuti saada tagasi valituks.

Piirangu kehtestamisel on mitu eesmärki ja põhjust. Esiteks, järelevalveasutuse sõltumatuse ja objektiivsuse tagamine.47 Olukorras, kus juhatuse liikmed ei vahetu kindla intervalli tagant, on asutus avatud stagnatsioonile, innovaatiliste ideede ja konkurentsi vähenemisele. Riiklikult oluline asutus, millest sõltub ühe suure sektori järelevalve, kooskõla kehtiva õigusega ning atraktiivsus (välis)investorile, peab käima kaasas muutuvate olude ja sündmustega, mis mõjutavad asutuse sisekliimat, järelevalve tõhusust ning usaldusväärsust. Teiseks ennetab piirang töökohajuurdumist ning soodustab tippjuhtide rotatsiooni. Juhatuse liikme positsioon ei tohiks asutuses nagu Finantsinspektsioon olla võimalus n-ö sooja koha hoidmiseks seetõttu, et isikul puudub ambitsioon edasi liikumiseks või ta tahab pensionieani töökohta kindlustada. Kolmandaks, juhatuse liikmete vahetumine aitab ennetada korruptsiooni, mõjuvõimuga kauplemist ja julgeolekuriske, sest isiku volituste tähtaeg ja seega tema mõju on piirtatud.

Direktiiv ei sätesta piiranguid nõukogu pädevusele pikendada juhatuse liikmete ametiaegu niikaua, kui peetakse kinni 14 aasta piirangust. Kuivõrd eelnõu koostajate hinnangul on nõukogule vastava õiguse alles jätmine oluline (vt § 19 lõike 2 muutmise selgitusi), muudetakse lõiget 5. Lõike esimese lausega sätestatakse, et nõukogu võib pikendada § 21 lõigetes 1 ja 2 sätestatud volituste tähtaegu oma otsusega juhatuse liikme nõusolekul, võttes arvesse samades lõigetes sätestatud maksimaalset pikkust. Seega, kui juhatuse liige on olnud ametis üks ametiaeg ehk neli aastat ning nõukogu soovib tema volitusi pikendada, võib seda pikendada vaid nelja aasta võrra. Lõike teise lausega tuuakse seadusesse 14 aasta ametiaja piirang.

Ametiaja pikendamine on nõukogu diskretsioon ning eelnõuga ei kehtestata nõukogule ootust, et juhul, kui isik on kaks või kolm ametiaega (olenevalt sellest, kas tegu on juhatuse liikme või esimehega) ametis olnud, siis peaks tal lubama selles ametis olla kuni maksimumperioodi täitumiseni. Seega võib nõukogu pikendada juba kahte ametiaega pidanud juhatuse esimehe volitusi pikendada maksimaalselt nelja aasta võrra, olgu see siis ühe, kahe, kolme või nelja aasta kaupa, võttes arvesse juhatuse esimehe töö tulemuslikkust ja jätkuvat sobivust oma rolli. Sama põhimõte kehtib ka juhatuse liikmete suhtes. Kui nõukogu ei ole rahul isiku senise tööga Finantsinspektsioonis võib peab vajalikuks juhatuse koosseisu värskendamiseks, pole nõukogul kohustust isiku ametiaega pikendada olenemata sellest, kas ta on ametis olnud 4, 8, 12 (juhatuse liige) või 5 või 10 aastat (juhatuse esimees).

14-aastane piirang hakkab kehtima lepingutele, mis sõlmitakse juhatuse liikmetega alates 2026. aasta 11. jaanuarist. Seega, kui isikuga sõlmitakse lepingu juhatuse esimehe või juhatuse liikme ametikohale enne eelnimetatud kuupäeva, siis isiku esimese ametiaja suhtes piirang ei rakendu, kuid iga järgmise volituse pikendamisel või tagasivalimisel juba rakendub. Praktikas näeb see välja näiteks selliselt, et kui juhatuse liikmega sõlmitakse leping 2025. aasta detsembris, siis tema esimene ja n-ö piiranguvaba volitus kestab 2029. aasta detsembrini. Kui nõukogu otsustab isiku volitust pikendada aasta võrra või nimetada ta uuesti neljaks aastaks juhatuse liikmeks, siis sellisele pikendamisele või nimetamisele juba kehtib 14 aasta piirang.

Piirangu rakendamiseks täiendatakse seadust ka vastava rakendussättega (vt § 64 lõike 10 lisamise selgitusi). Nende juhatuse liikmete, kes on ametisse nimetatud enne eelnõu jõustumist seadusena, maksimumametiaeg hakkab samuti jooksma alates 2026. aasta 11. jaanuarist ehk juba ametis oldud aega ei loeta 14 aasta sisse. Samuti täiendatakse §-i 64 uue lõikega 11, mis kohustab Finantsinspektsiooni juhatust ja nõukogu viima oma tegevuse kooskõlla §-des 32 ja 321 sätestatuga redaktsiooni jõustumise ajaks (vt § 64 lõike 11 lisamise selgitusi).

Paragrahv 22. Kehtiv § 22 sätestab alused juhatuse liikme tagasikutsumisele.

Lõike 4 täiendamine. Lõige 4 sätestab, et juhatuse liikme volituste tähtaja lõppemise, tagasikutsumise või surma korral nimetab nõukogu mõistlikult vajaliku aja jooksul juhatuse uue liikme. CRD VI artikli 4a lõike 2 teise alalõike teise lause kohaselt võib pädev asutus avalikustada juhatuse liikme tagasikutsumise täpsemad põhjused, kui tagasikutsutud juhatuse liige on andnud sellekohase nõusoleku. Samasisuline lause lisatakse lõikesse 4, sätestades kohustuse omada tagasikutsutud juhatuse liike nõusolekut tagasikutsumise põhjuste avalikustamiseks, kui tagasikutsumine toimub § 22 lõigetes 1 või 3 nimetatud põhjustel. Lõike 1 kohaselt tuleb isik tagasi kutsuda, kui ta on enne oma volituste tähtaja lõppu esitanud kirjaliku avalduse. Vastav tagasikutsumine tuleb teha kolme kuu jooksul. Lõike 3 kohaselt võib isiku tagasi kutsuda, kui ta on võimetu enda kohustusi täitma üle nelja kuu kestva haiguse või muu mõjuva põhjuse tõttu.

Avalikustamise eesmärk on avalikkusele kajastada finantsjärelevalveasutuses toimunud muudatusi ning olla läbipaistev nii ühiskonna kui ka järelevalve subjektide suhtes, kellel on õigustatud huvi teada, mis põhjusel on asutuse juht oma ametikohalt tagasi kutsutud. Seadusega ei piiritleta nõusoleku andmise tingimusi, sest tagasikutsutud isikul võivad olla väga isiklikud põhjused, miks ta ei pruugi soovida taolise teabe avalikustamist (näiteks probleemid tervisega või isiklikus elus). Taoliste andmete avaldamiseks on vaja isiku nõusolekut ka isikuandmete kaitse üldmääruse48 (edaspidi GDPR) artikli 6 lõike 1 esimese alalõike punkti a kohaselt. Tagasikutsutud juhatuse liikme nõusolekuga tuleb arvestada ka § 53 lõike 1 teise lause kohaldamisel (vt § 53 lõike 1 teise lause muutmise selgitusi). Juhul, kui juhatuse liige kutsutakse tagasi viivitamata § 22 lõikes 2 nimetatud asjaolude esinemisel (tema suhtes on kriminaalasjas jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, ta on rikkunud huvide konfliktist hoidumise kohustust jne), ei pea põhjuste avalikustamiseks küsima isikult nõusolekut.

Paragrahv 23. Kehtiv § 23 sätestab juhatuse esimehe kohustused.

Lõike 2 punkti 6 muutmine. Vt analoogselt § 7 lõike 2 punkti 6 muutmise selgitusi.

Paragrahv 29. Kehtiv § 29 reguleerib juhatuse liikme vastutust.

Lõike 2 muutmine. Juhatuse liige peab lõike 2 kohaselt hüvitama riigile tahtlikult või raske hooletuse tõttu oma kohustuste rikkumisega tekitatud kahju. Raskest hooletusest põhjustatud kahju eest nõutav hüvitis ei tohi ületada juhatuse liikmele makstava tasu kuue kuu määra. Finantsinspektsioon on teinud ettepaneku jätta lõikest 2 välja raske hooletuse element, sest see hoiab järelevalveasutuse juhatust tagasi otsuste tegemisel. Finantsinspektsiooni sõnul võtavad nad aastas vastu üle 200 otsuse, mille igakordsel tegemisel peavad nad hindama vastutust riigi ees tahtlikult ja raskest hooletusest tekitatud kahju eest, samuti vastutust riigivastutuse seaduse alusel FIS § 58 kohaselt. Samuti peavad nad arvestama võimalusega, et iga tehtud otsus võib neile kaasa rahalise vastutuse, mille maksimummääraks on kuue kuu makstav tasu. Järelevalveasutuse hinnangul mõjutab raske hooletuse element nende otsuste vastuvõtmist olulisel määral ning hoiab kohati tagasi otsustusjulgust riskantsemate otsuste tegemisel, sest tagajärjed (kuni kuue kuu tasu suurune rahaline vastutus iga 200 otsuse puhul) on liiga suured.

Eelnõu koostajate hinnangul on § 29 lõige 2 jäänud oma ajale jalgu ning vajab muutmist. FIS võeti vastu 2012. aasta juunikuus ning selle koostamisel tugineti tol ajal kehtinud ning 1996. aastal vastu võetud avaliku teenistuse seadusele (edaspidi ka ATS). Võrreldes FIS §-i 29 ja ATS §-i 74, selgub, et hetkel, mil juhatuse liikme vastutuse säte FIS-is jõustus, ei kasutanud ATS raske hooletuse terminit, vaid eristas süüliselt tekitatud kahju kahjust, mida ametnik ei tekitanud tahtlikult. FIS-i seletuskirjas ei ole põhjendatud, miks tehti otsus lisada seadusesse võimalus võtta järelevalveasutuse juht vastutusele raske hooletuse eest, kuid on märgitud, et vastav otsus on tehtud vaatamata muule tol ajal kehtinud seadustele.

Rangemate vastutusmäärade rakendamine Finantsinspektsiooni juhtide suhtes võib viia ebavõrdse kohtlemiseni, sest nii järelevalveasutuse juhid kui ka töötajad ei ole ametnikud ATS § 7 lõike 1 kohaselt. Kuigi Finantsinspektsioon on haldusorgan HMS § 8 kohaselt, kes teostab järelevalvet FIS § 2 lõikes 1 nimetatud seadustes sätestatu täitmise üle ning seega avalikku võimu, kohaldatakse Finantsinspektsiooni töötajate töösuhtele töölepingu seadust FIS § 30 lõike 1 kohaselt ning juhatuse liikmete ning nõukogu esimehega sõlmitakse ametileping FIS § 21 lõike 4 kohaselt. Seega reguleerivad Finantsinspektsiooni heaks töötavate isikute töösuhteid eraõiguslikud lepingud ning avalikku võimu teostatakse ainult läbi juhatuste otsuste läbi. Tegemist on erineva režiimiga võrreldes avaliku sektoriga, kus avaliku võimu teostamiseks tuleb ametnik ATS § 7 lõike 2 kohaselt nimetada teenistusse käskkirjaga ning kõiki ametisuhtest tulenevaid õigusi, kohustusi, ülesandeid ja erisusi reguleerib seadus, mitte tööleping.

Oma korralduselt sarnaneb Finantsinspektsioon kõige enam Eesti Pangaga, kelle presidendi nimetamine käib nõukogu kaudu ning kelle heaks töötavad töötajad, mitte ametnikud. Erinevalt FIS-ist, ei sätesta Eesti Panga Seadus tema presidendile ega asepresidentidele vastutust riigile tekitatud kahju eest, veel vähem eristab kahju tekitamise astmeid. Kuivõrd mõlemale institutsioonile on antud avaliku võimu ja järelevalve teostamise õigus, võib ebavõrdset kohtlemist tekitada Eesti Panga ja Finantsinspektsiooni juhtide suhtes kohaldatavad erinevad vastutuse põhimõtted.

Eeltoodust tulenevalt leiavad eelnõu koostajad, et Finantsinspektsiooni poolt esitatud ettepanek on asjakohane ja vajalik, et tõhustada järelevalvemenetluste läbiviimist ning kohelda võrreldavatel kohtadel töötavaid isikuid võimalikult sarnaste nõuete järgi.

Paragrahv 32. Kehtiv § 32 reguleerib huvide konflikti vältimist.

Tegemist on sättega, mis võtab terve FIS-i peale kokku keelud ja kohustused, millest Finantsinspektsiooni töötajad ja juhid peavad juhinduma huvide konflikti vältimisel. Seni kehtinud sõnastuses piiras lõige 1 järelevalveasutuse töötaja rolle, positsioone, instantse, lõige 2 keelas töötajatel lõikes 1 nimetatud isikutega lepingute sõlmimist, kui lepingu sisuks oli investeerimis- või konsultatsiooniteenuse osutamine, ning lõikega 3 oli sätestatud volitusnorm huvide deklaratsioonile ja deklaratsiooni täitmise tingimused. Seega hõlmab kehtiv § 32 endas konsolideerituna nii huvide konflikti ennetamise kohustust kui ka töötajate tegevuspiiranguid.

Tulenevalt artikli 4a lisamisest CRD VI-ga, tuleb kehtivas seaduses üle vaadata nii huvide konflikti tingimused kui ka järelevalveasutuse töötajate tegevuspiirangud (vt § 321 lisamise selgitusi). Võrreldes §-ga 32, toob direktiiv sisse järgnevad teemad:
1) keeld kaubelda finantsinstrumentidega (sealhulgas krüptovaraga), kui need on emiteeritud finantsjärelevalve subjekti või temaga seotud ettevõtjate poolt;
2) kohustus võõrandada huvide konflikti põhjustavad finantsinstrumendid;
3) ooteaja rakendamine endiste töötajate ja juhtide edasiliikumisele finantsjärelevalve subjekti ja temaga seotud ettevõtjate juurde.

Eelnõu koostajate hinnangul on artikli 4a ülevõtmiseks vaja muuta § 32 ainult huvide konflikti hoidumise keskseks ning täiendada seadust §-ga 321, milles nähakse ette töötamise piirangute ja ooteajaga seonduv. Seetõttu muudetakse §-i 32 tekst järgnevalt.

Lõikega 2 defineeritakse huvide konflikt kui olukord, kus töötaja tööalast tegevuse otseselt mõjutab või võib mõjutada tema või tema lähedaste isikute huvi, ning lähedaste isikute mõiste. Taolisteks lähedasteks isikuteks on eelkõige töötaja abikaasa või elukaaslane, lapsed, vanemad, õed ja vennad, aga ka muud isikud, kes ei ole töötaja sugulane või partner, kuid töötaja jaoks piisavalt oluline isik. Sellise lahtise loetelu alla käivad isikud on näiteks töötaja kasuvanem, kasuõde või -vend, kasulaps, sõber, mentor, partner, kes ei ole tema faktiline abikaasa või elukaaslane vms isik. Lõikega 1 kohustatakse töötajat hoiduma huvide konfliktist töökohustuste täitmisel ning lõikega 3 keelatakse töötajal kasutada talle teatavaks saadud konfidentsiaalset teavet enda, enda lähedaste ja muude kolmandate isikute huvides investeerimisotsuste tegemisel. Eelnimetatud lõiked ei tulene direktiivist, kuid vajavad seaduses sidustamist, et täpsemini piiritleda, mida käsitletakse huvide konfliktina ning kuidas peab töötaja huvide konflikti vältimiseks käituma.

Lõike 4 kohaselt on Finantsinspektsiooni töötajal keelatud teha tehinguid finantsjärelevalve subjekti, tema ema- või tütarettevõtja ning sidususettevõtja väärtpaberite ning muude finantsinstrumentidega, samuti finantsjärelevalve subjekti poolt emiteeritud krüptovaraga. Seega ei või töötaja osta Finantsinspektsioonis töötamise ajal näiteks BigBank võlakirju, sest eelnimetatud pank allub järelevalveasutuse järelevalve alla ning võib seada ohtu töötaja objektiivsuse oma tööülesannete teostamisel. Kauplemiskeeld ei laiene investeerimisele investeerimisfondidesse või kolmandate isikute valitsevatesse instrumentidesse tingimusel, et nende instrumentide omanikud ei saa sekkuda portfelli valitsemisse ning investeeringud on hajutatud.

Kauplemiskeeluga on seotud lõige 5, mille kohaselt peab Finantsinspektsiooni töölevõtmist taotlev isik või töötaja võõrandama sellised finantsinstrumendid, mis võivad põhjustada huvide konflikti. Vastavad instrumendid tuleb võõrandada vabatahtlikult mõistliku aja jooksul ning kui vabatahtliku võõrandamist ei toimu, on järelevalveasutusel õigus nõuda nende võõrandamist. Seega pannakse Finantsinspektsiooni töötajale ja töölevõtmist taotlevale isikule kohustus tagada, et nende investeerimisportfell on kooskõlas seadusega, sest just neil on kõige parem ülevaade kõikidest osakutest, aktsiatest jms instrumentidest, mida nad omavad ning mis võivad teoreetiliselt mõjutada nende otsusi järelevalve teostamisel. Kuivõrd lõikes 4 sätestatud kauplemiskeeld ja lõikes 5 sätestatud võõrandamiskohustus riivavad Finantsinspektsiooni töötajate põhiõigust vabale eneseteostusele, on riivete vastavust põhiseadusele analüüsitud seletuskirja 6. peatükis.

Lõikega 4 võetakse üle CRD VI artikli 4a lõike 3 esimese alalõike punkti a alapunktid i ja ii ning teine alalõige ning lõikega 5 võetakse üle artikli 4a lõige 8.

Lõikega 6 antakse Finantsinspektsioonile õigus seada töölepingutes ja sise-eeskirjades täpsemad nõuded töötajatele huvide konflikti vältimiseks. Lõike lisamine on seotud artikli 4a lõike 3 esimese alalõike esimese lause ülevõtmisega. Olemuslikult ei ole tegemist uue õiguse andmisega järelevalveasutusele, sest näiteks FIS § 51 lõige 4 lubab Finantsinspektsioonil reguleerida finantskriisi lahendamise üksuse struktuurset eraldatust ja tegevuse sõltumatust sise-eeskirjadega. Eelnõu koostajate hinnangul on vastava õiguse andmine finantsjärelevalve asutusele mõistlik, sest asutuse juhatus suudab kõige paremini analüüsida oma organisatsiooni vajadusi ja ohukohti ning nendest lähtuvalt reguleerida järelevalve huve ja spetsiifikat arvestades huvide konflikti ennetamist.

Seaduse täiendamine §-ga 321. Uue paragrahviga sätestatakse töötamise piirangud Finantsinspektsiooni töötajatele.

Paragrahvi lisamine tuleneb CRD VI artikli 4a ülevõtmisest FIS-i. Uus säte reguleerib üksikasjalikult Finantsinspektsiooni töötajate suhtes kohaldatavaid töötamise piiranguid, mis ulatuvad kuni ettevõtlusvabaduse piiramisest kuni konkurentsipiiranguni pärast töösuhte lõppemist järelevalveasutuses. Paragrahvi lisamine on sõltuvuses §-i 32 muutmisest huvide konflikti vältimise põhiseks (vt § 32 muutmise selgitusi).

Lõigetega 1 ja 2 võetakse üle §-i 32 lõigete 1 ja 2 senine sõnastus ning täiendatakse neid lähtuvalt Finantsinspektsiooni ettepanekutest ja praktilistest vajadustest. Lõikega 1 nähakse ette, et Finantsinspektsiooni töötaja ei või omada finantsjärelevalve subjektis olulist osalust, omada märkimisväärset mõju ning täita subjekti toimimisega seotud olulisi rolle (audiitor, prokurist jms). Finantsinspektsioon on teinud johtuvalt artiklist 4a ettepaneku täiendada lõike 1 sõnastust piiranguga kuuluda lobiorganisatsiooni. Nimelt sätestab artikli 4a lõike 3 esimese alalõike punkti b alapunkt iii pädevatele asutustele õiguse kohaldata töötaja suhtes peale töösuhte lõppemist ooteaega, kui töötaja uus töö seisneb lobi- või nõustamistegevuses selles sektoris, mille suhtes tegi töötaja varem järelevalvealaseid otsuseid. Direktiiv ei sätesta, et töötamise ajal on töötajal keelatud olla seotud lobi- või nõustamisteenust pakkuva organisatsiooniga, kuid kuna direktiivis sätestatu on miinimum, on liikmesriikidel õigus sätestada rangemaid nõudeid tingimustel, et rangem nõue hõlmab endas direktiivis sätestatud miinimumi ning on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.

Eelnõu koostajad nõustuvad, et vastav muudatus on asjakohane, et vältida olukorda, kus oma töökohustuste ajal teostab Finantsinspektsiooni töötaja järelevalvet finantssubjektide üle ning töövälisel ajal püüab oma tööandjat mõjutada tegema soodsaid otsuseid ettevõtjate suhtes, keda esindavasse organisatsiooni ta kuulub ning kelle suhtes ta tõenäoliselt neid samu järelevalvelisi otsuseid teeb.

Lõikega 2 keelatakse töötajal omada ning sõlmida ühegi finantsjärelevalve subjekti ja temaga seotud ettevõtjatega ning lõikes 1 nimetatud isikutega töölepinguid ja muid lepinguid, mille sisuks on neile teenuste osutamine. Siinkohal on Finantsinspektsioon teinud ettepaneku täiendada seni ühelauselist lõiget teise lausega ning täpsustada, et piiranguga on hõlmatud ka need isikud, kes veel ei ole finantsjärelevalve subjektid, kuid kõigi eelduste kohaselt saavad selleks kuue kuu jooksul. Eelnõu koostajad nõustuvad, et teise lause lisamine on mõistlik, sest just järelevalveasutuse töötajatel on kõige parem ülevaade ettevõtjatest, kes on tegemas ettevalmistusi turule sisenemiseks või tegevusloa saamiseks.

Lõiked 3–8 reguleerivad ooteaja kohaldamist Finantsinspektsiooni töötajate ja juhatuse liikmete suhtes. Ooteaja põhimõte seisneb selles, et kui järelevalveasutuses töötanud isik lõpetab oma töö- või ametisuhte, on Finantsinspektsioonil sõltuvalt isiku tööalasest positsioonist (töötaja või juhatuse liige) õigus nõuda temalt n-ö puhverajast kinnipidamist, et maandada huvide konflikti olukorra esinemist. Sellises olukorras võib huvide konflikt seisneda näiteks tööalaste teadmiste ja oskuste (ingl. k. know how) edasikandumises või järelevalvealase siseinformatsiooni ärakasutamises selleks, et varjata teavet või rikkumisi, mille põhjal võib Finantsinspektsioonil tavaolukorras alustada järelevalvemenetlust. Ooteaja mõte on seega anda isiku teadmistele ja oskustele, mis on talle teatavaks tehtud ja omandatud järelevalvet teostades, aeg jahtumiseks, et ta ei saaks neid ära kasutada koheselt uue tööandja juures tolle tegevuste, seisu ning võimalike õigusrikkumiste leevendamiseks või parandamiseks. Sisuliselt on tegemist konkurentsipiiranguga töölepingu seaduse § 23 mõistes. Ooteaega kohaldatakse nii lepingutele, mis on sõlmitud töötajate ja juhatuse liikmetega, enne eelnõu vastuvõtmist seadusega, kui ka lepingutele, mida sõlmitakse tulevikus.

Lõikega 3 sätestatakse Finantsinspektsiooni töötaja ooteaja pikkuseks kuus kuud, mida järelevalveasutus võib lühendada kuni kolme kuuni. Ooteaja lühendamise üle otsustamisel peab Finantsinspektsioon võtma arvesse töötaja seniseid ametikohti ja tööülesandeid Inspektsioonis (punkt 1), töötaja tulevast ametikohta ja tööülesandeid ning uue tööandja tegevusala, sealhulgas tema seotust finantsjärelevalvesubjektidega, kelle üle Inspektsioon järelevalvet teostab (punkt 2) ning muid asjaolusid (punkt 3).

Punktis 1 nimetatud tingimuse puhul peab Finantsinspektsioon hindama töötaja asutusesisest karjääri ning talle usaldatud ülesandeid. Juhul, kui töötaja panus järelevalvemenetlustesse on olnud minimaalne (näiteks assistent, referent, koordinaator), tuleks eelistada lühema ooteaja rakendamist. Seevastu näiteks osakonnajuhtide puhul, kes on juhtinud pankade suhtes läbiviidavaid menetlusi, on põhjendatud pikema ooteaja rakendamine, kui ta suundub peale töösuhte lõppemist Finantsinspektsioonis asjaomasesse krediidiasutusse tööle. Esimeses punktis nimetatud asjaolude hindamine käib käsikäes punktis 2 nimetatud asjaolude hindamisega, sest Finantsinspektsioon peab võrdlema, kuidas muutub töötaja roll uue tööandja juures ning kas selle rolliga kaasnevad ülesanded võimaldavad Finantsinspektsioonist saadud teadmiste ja oskuste otsest ärakasutamist uue tööandja kasuks või järelevalveasutuse menetluste tulemuslikkuse minimeerimist. Lisaks töötaja uuele rollile peab Finantsinspektsioon võtma arvesse sektorit, milles uus tööandja tegutseb, ning kas ta on mingil viisil seotud subjektidega, kelle üle Finantsinspektsioon järelevalvet teostab. Sektori puhul on oluline tuvastada, kas tulevane tööandja pakub lobi- või finantsteenust või konkureerib selliste isikutega, kelle suhtes viis töötaja läbi menetlusi ning kes on Finantsinspektsiooni järelevalve subjektid. Seotuse all peetakse silmas eelkõige uue tööandja emaettevõtjat, tütarettevõtjat ja sidususettevõtjat.

Lõikes 3 sätestatut täpsustab lõige 4, milles sätestatakse olukorrad, kus töötaja suhtes ooteaega ei kohaldata. Taolisteks olukordadeks on töötaja olematu kokkupuude järelevalvemenetlustega ja ligipääsu puudumine menetlusega seotud teabele (punkt 1), töötaja tulevane ametikoht, tööülesanded ning uue tööandja tegevusala ei hõlma finantsteenuste osutamist ega vahendamist (punkt 2) ning töötaja suundumine tööle avalikku sektorisse (punkt 3).

Seega, kui töötaja töökohustused piirdusid administratiivse või toetava tööga (näiteks majahaldur või -hoidja, sekretär, koristaja) ning tal ei olnud võimalik pääseda ligi järelevalvemenetlustega seotud andmetele, siis tema suhtes ooteaega ei kohaldata. Sama kehtib ka olukorras, kus töötaja asub tööle uues tegevusvaldkonnas (näiteks õpetajana, logistikuna, turundajana) või avalikus sektoris. Sellistes olukordades puudub vajadus lasta töötaja teadmistel ja oskustel jahtuda, sest uue tegevusala põhifookuses ei ole finantsteenuste osutamine või vahendamine ning ei esine Finantsinspektsiooni jaoks riski, et senise töö käigus omandatud teavet või oskusi kasutatakse negatiivselt ära finantsjärelevalve subjekti või temaga seotud ettevõtjate huvides.

Lõike 3 esimese lausega võetakse üle artikli 4a lõike 4 esimese alalõike kolmas lause, punktidega 1 ja 2 sama artikli lõike 3 esimese alalõike punkt b ning punktiga 3 lõige 5.

Juhul, kui ooteaega rakendatakse Finantsinspektsiooni juhatuse liikme suhtes, siis ei või ooteaeg lõike 5 kohaselt olla lühem kui 12 kuud. Ooteaja lühendamise otsustab nõukogu ning lühema perioodi pikkus sõltub sellest, kas juhatuse liige asub pärast oma ametiaja lõppu tööle või lepingulisse suhtesse finantsjärelevalve subjekti, selle emaettevõtja, tütarettevõtja või sidususettevõtja, mille üle on juhatuse liige teostanud järelevalvet või võtnud vastu otsuseid, konkurendi juurde. Kui juhatuse liige ei suundu eelnimetatud konkurendi juurde tööle, võib ooteaega lühendada kuni kolme kuuni, ning kui ta suundub, siis ei või ooteaeg olla lühem kui kuus kuud. Lõike 4 esimese lausega võetakse üle artikli 4a lõike 4 esimese alalõike neljas lause ning teise lausega lõike 4 teine alalõige.

Lõikega 6 sätestatakse, mis hetkest algab ooteaeg, ning lõige 7 sätestab kohustuse maksta ooteajal olevale töötajale ja juhatuse liikmele hüvitist. Ooteaeg algab pärast töö- või ametisuhte lõppemist, mil töötajal või juhatuse liikmel ei ole võimalik otseselt osaleda finantsjärelevalve subjekti ja temaga seotud ettevõtjate järelevalves. Seega peab isiku mõju ooteaja alguseks olema takistatud või lõppenud. Finantsinspektsioonil on kohustus tagada, et pärast töö- või ametisuhte lõppu ei ole isikul ligipääsu konfidentsiaalsele teabele. Kui isiku suhtes rakendatakse ooteaega, peab järelevalveasutus maksma töötajale või juhatuse liikmele igakuist hüvitist, mille suurus ühe ooteaja viibitud kuu kohta peab vastama töötaja või juhatuse liikme kuni viimasele maksimaalsele lepingulisele töö- või kuutasule. Hüvitise maksmise kohustus on sõltuvuses ooteaja algusest ehk hüvitist makstakse pärast töö- või ametisuhte lõppemist. Sõnadega ,,kuni” ja ,,maksimaalse” soovivad eelnõu koostajad rõhutada Finantsinspektsiooni diskretsiooni hüvitise määramisel. Üldjuhul makstakse finantssektoris konkurentsipiirangu rakendamisel töötajale hüvitist, mis moodustab tema eelmisest igakuisest palgast 80-90% ning niimoodi keskmiselt kolm kuni kuus kuud, kuid erandkordades ka kuus kuud kuni aasta. Seega jääb järelevalveasutuse enda otsustada, millist hüvitist peavad nad mõistlikuks, võttes arvesse lõikes 3 nimetatud ooteaja kohaldamise tingimusi.

Lõikega 7 nähakse ette õigus nõuda endiselt töötajalt või juhatuse liikmelt tasutud hüvitis, tekkinud kahju ning leppetrahv, kui isik on rikkunud ooteaja tingimusi. Leppetrahvi kohaldamises tuleb aga kokku leppida enne töö- või ametisuhte lepingu sõlmimist ehk seda ei saa kohaldada tagantjärgi. Lõikega 6 on üle võetud artikli 4a lõike 4 esimese alalõike esimene ja teine lause ning lõikega 7 on üle võetud artikli 4a lõige 6.

Lõige 8 annab Finantsinspektsioonile õiguse kehtestada sise-eeskirjadega täpsemad ooteaja kohaldamise tingimused. Diskretsiooni jätmine järelevalveasutusele tuleneb artikli 4a lõike 3 esimesest alalõike sissejuhatavast lauseosast ja lõike 4 teisest alalõikest. Eelnõu koostajate hinnangul on Finantsinspektsioonile antav õigus proportsionaalne ja mõistlik, sest seaduse mõistes ei ole asutusesiseste reeglite kehtestamine sise-eeskirjadega uus nähtus (vt analoogselt § 32 lõike 6 lisamise selgitusi). Samuti jätab diskretsiooninorm Finantsinspektsioonile vabaduse reguleerida, kuidas ta soovib kohaldada ooteaega töötaja või juhatuse liikme suhtes, kes soovib asuda tööle artikli 4a lõike 3 esimese alalõike punktis b nimetatud üksuste juures. Nendeks üksusteks on lõikes 2 nimetatud finantsjärelevalve subjekt ja temaga seotud ettevõtjad, üksused, mis osutavad lõikes 2 nimetatud ettevõtjatele teenuseid ning organisatsioonid, mis esindavad pädeva asutuse ees finantssektori huve valdkondades, mille ees töötaja või juhatuse liige oma töö- või ametisuhte ajal vastutas. Sise-eeskirjade kehtestamisel peab Finantsinspektsioon võtma arvesse §-des 32 ja 321 sätestatut.

Lõikega 9 võetakse üle § 32 lõike 3 senine sõnastus ning artikli 4a lõike 7 esimene alalõige. Sättega kohustatakse Finantsinspektsiooni töölevõtmist taotlevat isikut esitama enne töölepingu sõlmimist juhatusele deklaratsioon oma varaliste kohustuste ja väärtpaberite omamise kohta. Vastav deklaratsioon on kehtestatud rahandusministri 2001. aasta määrusega49. Töötaja peab vähemalt kord aastas deklaratsiooni kontrollima ning teavitama andmetes toimunud muudatustest viivitamatult. Kuivõrd § 32 lõikes 4 nimetatud finantsinstrumentide mõiste alla kuulub edaspidi ka krüptovara, muudetakse ministri määrust ja lisatakse sinna krüptovara kohta käiva teabe deklareerimise kohustus (vt seletuskirja punkti 9 rakendusaktide kohta).

Paragrahv 46. Kehtiv § 46 reguleerib Finantsinspektsiooni koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Lõike 3 sissejuhatava lauseosa muutmine. Sissejuhatava lauseosa kohaselt peab Finantsinspektsioon teavitama Euroopa Komisjoni ja sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud järelevalveasutust lauseosale järgnevas loetelus esinevatest asjaoludest. Eelnõu esimese kooskõlastuse käigus tegi Finantsinspektsioon ettepaneku jätta lauseosast välja viide Euroopa Komisjonile, kuivõrd tegu on iganenud sõnastusega varasematest direktiividest. Eelnõu koostajad kontrollisid, et kehtivas sõnastuses CRD ja CRD VI ei viita Finantsinspektsiooni teavitamiskohustust käsitlevates sätetes samas kontekstis Euroopa Komisjonile, nagu väljendab § 46 lõige 3. Seetõttu muudetakse lõike sõnastust.

Lõike 8 täiendamine. Lõige 8 sätestab Finantsinspektsioonile kohustuse teavitada Euroopa Komisjoni ja asjaomast Euroopa järelevalveasutust ning teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutust kõikidest kokkulepetest, mis on sõlmitud järelevalveülesannete üleandmiseks, sealhulgas sellise üleandmise täpsetest tingimustest. Lõikega 8 on üle võetud CRD V artikli 111 lõige 7. Euroopa Komisjon on tuvastanud, et lõikest puudub tingimus teavituse kiireloomulisuse kohta. Nimelt sätestab direktiiv, et teavitus tuleb teha viivitamatult (ingl. k. without delay), kuid lõikest 8 vastav tingimus puudub. Eelnõu koostajad nõustuvad Komisjoni märkusega, sest nii sätte sõnastusest kui ka tõlgendamisest ei ole võimalik kiireloomulise elementi tuletada. Seetõttu muudetakse lõiget 8 ja kohustatakse Finantsinspektsiooni teavitama asjakohaseid asutusi viivitamata.

Paragrahv 462. Kehtiv § 462 reguleerib Finantsinspektsiooni koostööd Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusega ja taoliste seotud organisatsioonidega.

Paragrahvi täiendamine lõikega 12. Euroopa Komisjon on tuvastanud, et Eesti pangandussektorit käsitlevates õigusaktidest on puudu CRD V artikli 21b lõige 6, mis reguleerib teavet, mida pädev asutus peab esitama EBA-le seoses kolmanda riigi konsolideerimisgrupiga. Eelnõu koostajad nõustuvad, et vastav säte on seadusega üle võtmata, ning leiavad, et kõige mõistlikum on võtta säte üle FIS-i §-ga 462, mis reguleerib erinevaid teavitusi, mida Finantsinspektsioon peab erinevatele asutustele tegema. Seetõttu täiendatakse §-i 462 lõikega 12 ja sätestatakse, et Finantsinspektsioon esitab EBA-le kolmanda riigi konsolideerimisgruppi ja Finantsinspektsiooni järelevalve alla kuuluvate isikute nimed ja varade koguväärtuse (punkt 1), tegevusloa saanud kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali nime, varade koguväärtuse ja tegevusloas märgitud tegevusalad (punkt 2) ning KAS § 207 lõikele 1 vastava Euroopa Liidus vahelülina tegutseva ettevõtja nime ja täpsustuse, mis kujul ta Euroopa Liidus tegutseb, ning selle kolmanda riigi konsolideerimisgrupi nime, millesse ta kuulub (punkt 3).

Paragrahv 47. Kehtiv § 47 reguleerib koostööd välisriikide pädevate asutustega.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 18–110. Euroopa Komisjon juhtis tähelepanu vajadusele kontrollida üle CRD V konsolideeritud järelevalve sätete (artiklid 111– 118) vastavus Eesti seadustega (vt seletuskirjast 2. peatüki alapeatüki 2.2.2. selgitusi). Eelnõu koostajad tuvastasid, et lähtuvalt artikli 117 lõigetest 1 ja 3 tuleb täiendada §-i 47 ning sätestada Finantsinspektsiooni koostöökohustused teabe andmisel teistele pädevatele asutustele.

Lõikega 18 esimese lausega võetakse üle CRD V artikli 117 lõike 1 esimene alaõige ja sätestatakse, et Finantsinspektsioon edastab koostöö raames enda algatusel või asjakohase taotluse alusel teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele sellise teabe, mis on oluline või asjakohane järelevalvefunktsioonide täitmiseks FIS-i, KAS-i, VPTS-i või CRR-i alusel. Lõike teise lausega võetakse üle artikli sama lõike neljas alalõige ja täpsustatakse, et teave on oluline, kui see võib oluliselt mõjutada krediidiasutuse või investeerimisühingu majandusliku toimekindluse hindamist teises lepinguriigis.

Eelmises lõikes nimetatud õigusaktide kohaldamiseks peab Finantsinspektsioon lõike 19 kohaselt tegema koostööd EBA-ga kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010. Lõikega võetakse üle artikli 117 lõike 1 teine alalõige.

Lõikega 110 võetakse üle artikli sama lõike viies alalõige ning sätestatakse, et kui Finantsinspektsioon teostab konsolideeritud järelevalvet Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutseva krediidiasutuse, finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja kontrolli all oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu üle, edastab ta kogu asjakohase teabe sellisele pädevale asutusele, kes teostab järelevalvet kõnealuse emaettevõtja tütarettevõtja üle. Teabe asjakohasuse hindamisel tuleb võtta arvesse tütarettevõtja olulisust Eesti finantssüsteemile.

Paragrahvi täiendamine lõikega 93. Konsolideeritud järelevalve sätete kontrolli käigus tuvastasid eelnõu koostajad, et kuigi artikkel 114 on võetud üle FIS §-i 47, ei sisalda paragrahv artikli 114 lõiget 2. Seetõttu täiendatakse paragrahvi lõikega 93 ja sätestatakse, et kui Finantsinspektsioon teostab konsolideeritud järelevalvet ning tal on vaja teavet, mida valdab teise riigi pädev asutus, kes on teabe juba edastanud kolmandale pädevale asutusele, peab Finantsinspektsioon võimaluse korral pöörduma teabe saamiseks esmalt asjaomase kolmanda pädeva asutuse poole, kellele on samasisuline teave juba teise riigi pädeva asutuse poolt edastatud. Uue lõike eesmärk on vältida topeltaruandlust, mis võib teabe valdajale tekkida, kui ta peab samasisulist teavet erinevatele asutustele sarnases kontekstis edastama.

Paragrahvi täiendamine lõikega 121. Tulenevalt Euroopa Komisjoni märkustest CRD V ülevõtmise osas tuvastasid eelnõu koostajad, et FIS ei sisalda artikli 115 lõike 1 teist alalõiget, mis annab koostööd tegevatele asutustele kokku leppida lisaülesannete andmises konsolideeritud järelevalvet teostavale asutusele ning täpsustada otsuste tegemise korda ning koostöö teostamist teiste pädevate asutustega. Sarnases sõnastuses täiendatakse §-i 47 lõikega 121.

Paragrahv 471. Kehtiv § 471 reguleerib finantsjärelevalve koostöö teostamist.

Lõike 46 muutmine. Lõike kohaselt peab Finantsinspektsioon tegema kolmanda riigi krediidiasutuse Eesti filiaali üle järelevalve teostamisel koostööd selle kolmanda riigi konsolideerimisgruppi kuuluva krediidiasutuse järelevalveasutusega, et tagada kogu Euroopa Liidus toimiv järelevalve kolmanda riigi konsolideerimisgrupi tegevuse üle ja kolmanda riigi konsolideerimisgrupile kohaldatavate Euroopa Liidu õigusaktide nõuete täitmine ning hoida ära kahjulik mõju Euroopa Liidu finantsstabiilsusele. Tulenevalt kolmandate riikide krediidiasutuste filiaalide asutamiste erisuste ülevõtmisega KAS-is (vt KAS 81. peatüki lisamise selgitusi), tuleb FIS-i täiendada selliselt, et järelevalveline koostöö hõlmaks ka kolmandate riikide krediidiasutuste filiaale. Eelnõu koostajate hinnangul ei ole filiaalide spetsiifilist uut sätet vaja seadusesse lisada, kuivõrd lõige 46 juba katab filiaalide üle teostatavat järelevalvet. Küll aga on vaja lõikes teha kolm muudatust: lugeda lõike tekst esimeseks lauseks ning täiendada seda enne sõnu ,,krediidiasutuse järelevalveasutusega” sõnaga ,,tütarettevõtja” ning täiendada lõiget teise lausega, mille kohaselt peab Finantsinspektsioon tegema kõik endast oleneva, et sõlmida asjaomase järelevalvet teostava asutusega koostöökokkulepe. Muudatustega võetakse üle CRD VI artikli 48p lõige 1.

Paragrahv 473. Kehtiv § 473 reguleerib ühisotsustusmenetlust kapitali adekvaatsuse ja likviidsuse tagamisel.

Lõike 3 täiendamine. Lõike 3 kohaselt peab Finantsinspektsioon, kui ta teostab konsolideeritud järelevalvet, esitama pärast lõikes 1 sätestatud menetluse läbiviimist konsolideerimisgrupi ja iga tütarettevõtja kohta riskihinnangut sisaldava aruande ning ettepaneku ühisotsuse kohta asjasse puutuvale teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele. Lõikega 3 on võetud üle CRD V artikli 113 lõike 2 teine alalõige. Euroopa Komisjon on täheldanud, et lõikest 3 on puudu viited sätetele, mille alusel tuleb riskihinnang koostada. Direktiiv viitab siinkohal artiklitele 73, 97, 104a ja 104b, mis on üle võetud KAS-is paragrahvidega 631, 82, 96, 1042 ja 1043. Eelnõu koostajad nõustuvad Komisjoni tähelepanekuga ning täiendavad lõiget 3 teise lausega, millega tehakse viited asjakohastele sätetele riskihinnangu koostamisel.

Lõike 7 muutmine. Lõike 7 esimese lause kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus otsustada ettekirjutuse tegemine või suuniste andmine Eestis tegevusloa saanud krediidiasutusele, kui Finantsinspektsioon ei ole jõudnud ühisotsusele ning ta teostab krediidiasutuse suhtes konsolideeritud järelevalvet. Sama lõike teise lause kohaselt peab Finantsinspektsioon oma otsuse tegemisel võimaluse korral arvestama asjasse puutuva teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse seisukohti ja reservatsioone. Lõike esimese lausega on võetud üle CRD V artikli 113 lõike 3 teise alalõike esimene lause ning teise lausega on võetud üle sama artikli lõike 3 kolmanda alalõike esimene lause.

Euroopa Komisjon on tuvastanud puudused mõlemas lauses. Nimelt on Komisjon täheldanud, et esimesest lausest on puudu täiend, et otsus ettekirjutuse tegemise või suunise andmise kohta peab olema tehtud konsolideeritud või allkonsolideeritud alusel. Lõike teise lause kohta märkis Komisjon, et sõnad ,,võimaluse korral arvestama” ei ühti direktiivi eesmärgiga, sest teise asutuse seisukohtade ja reservatsioonidega arvestamine on Finantsinspektsiooni kohustus (ingl. k. shall take into account), mitte diskretsioon. Samuti puudub teisest lausest täpsustus selle kohta, et vastavaid seisukohti ja reservatsioonid peavad olema esitatud lõikes 4 nimetatud nelja kuu jooksul. Eelnõu koostajad nõustuvad lõike 7 esimese lause kohta tehtud märkusega ning esimesse lausesse lisatakse vastav täiend, sest konsolideerimise alusest sõltub, kas ettekirjutus või suunis puudutab krediidiasutust ja tema emaettevõtjat või krediidiasutust ja tema tütarettevõtjaid (vt konsolideeritud ja allkonsolideeritud alusel järelevalve erisuse selgitusi seletuskirja punktist 2.2.1.) Lisaks täpsustatakse esimeses lauses KAS § 1043 lõike 1 viidet lõike teise lausega.

Eelnõu koostajad nõustuvad ka Komisjoni märkustega lõike 7 teise lause kohta, kuid peavad vajalikuks muuta selle sõnastust laiemalt, et sellest selguks paremini, et mitte ettekirjutuses või juhises endas, vaid nende tegemise otsuses peab Finantsinspektsioon võtma arvesse teisi seisukohti ja reservatsioone, ning et neid võetakse arvesse vaid siis, kui need on esitatud tähtaegselt, sest FIS-iga ei saa sätestada kohustusi teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele. Seega on seisukohtade ja reservatsioonide arvestamisele seatud nende tähtaegse esitamise tingimus.

Lõike 8 muutmine. Lõige 8 sätestab Finantsinspektsioonile kohustuse oodata ära EBA otsus ja seejärel teha enda otsus kooskõlas EBA otsusega olukorras, kus Finantsinspektsioon ei ole jõudnud ühisotsuseni teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega ning too on edastanud asja EBA-le otsustamiseks. Lõikega 8 on võetud üle CRD V artikli 113 lõike 3 esimese alalõike teine lause, kuid Euroopa Komisjon on tuvastanud, et teise lause ülevõtmine sisaldab kahte puudujääki. Esiteks puudub lõikest 8 viide selle kohta, et küsimuse edastamisel EBA-le tuleb lähtuda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010 artiklis 19 sätestatust. Teiseks peab EBA otsus olema tehtud kooskõlas eelviidatud määruse artikli 19 lõike 3 kohaselt. Eelnõu koostajad nõustuvad Komisjoni esimese etteheitega, mistõttu täiendatakse lõiget 8 lähtuvalt esimesest märkusest. Samas ei nõustu eelnõu koostajad Komisjoni teise etteheitega seoses artikli 19 lõikega 3, sest selle järgimise kohustus on pandud EBA-le, mitte pädevatele asutustele, kes ühisotsustusmenetluses osalevad. Seega väljuvad EBA suhtes sätestatud kohustused Eesti seadusloome raamidest ja pädevustest, mistõttu jäetakse Komisjoni teise märkusega arvestamata.

Lisaks eelnevatele märkustele on Komisjon tuvastanud, et §-st 473 on puudu artikli 113 lõike 3 esimese alalõike viies lause ning lõike 3 teise alalõike viies lause, mis keelab edastada küsimuse otsustamist EBA-le, kui pöördumiseks ettenähtud nelja kuuline periood on lõppenud või kui ühisotsustusmenetluses osalevad pädevad asutused on jõudnud ühisotsusele. Eelnõu koostajad nõustuvad Komisjoni märkusega ning leiavad, et sarnaselt FELS-i sõnastusele, kus samasisuline piirang on ette nähtud kriisilahendusega seotud ühisotsustusmenetlustes, on kõige mõistlik võtta viies alalõige üle lõike 8 teise lausena, mitte täiendada paragrahvi uue lõikega. Seega loetakse lõike 8 senine tekst esimeseks lauseks ning lõiget täiendatakse teise lausega, milles nähakse ette EBA poole pöördumise piirang.

Lõike 10 muutmine. Lõike 10 kohaselt peab ühisotsust ning lõigetes 7 ja 8 nimetatud otsuseid ajakohastama vähemalt kord aastas, kuid otsuseid ja suuniseid, mis on tehtud erandlike asjaolude korral, ajakohastatakse siis, kui seda nõuab konsolideerimisgrupi krediidiasutusest tütarettevõtja üle järelevalvet teostav finantsjärelevalve asutus. Lõikega 10 on võetud üle CRD V artikli 113 lõike 4 teine alalõike esimene lause. Komisjon on tuvastanud, et ülevõtmisele kuulub ka sama alalõike teine lause, mis täpsustab, et erandlikel asjaoludel tehtud otsuste ja suuniste ajakohastamise küsimuse peavad omavahel lahendama konsolideeritud järelevalvet tegev asutus ja lepinguriigi finantsjärelevalve asutus kahepoolselt. Eelnõu koostajad nõustuvad Komisjoni märkusega, sest vastavat kohustust ei ole võimalik §-st 473 tuletada. Eeltoodust tulenevalt loetakse lõike 10 tekst esimeseks lauseks ning lõiget täiendatakse teise lausega, mille kohaselt peab Finantsinspektsioon tegema kõik endast oleneva, et leppida asjasse puutuva teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega kokku erandlike asjaolude kohta tehtud otsuste ja suuniste ajakohastamine.

Paragrahv 475. Kehtiv § 475 reguleerib järelevalveasutuste koostööd kolleegiumites.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 8–10. Uute lõigetega reguleeritakse kolleegiumite moodustamist järelevalve teostamisel kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali üle. Lõike 8 kohaselt peab Finantsinspektsioon, kui ta teostab järelevalvet kolmanda riigi krediidiasutuse tütarettevõtja või filiaali üle, FIS § 471 lõike 46 kohaldamiseks moodustama kolleegiumi, mis vastab § 475 lõigetes 12–13, 3–4 ja 5–7 sätestatud kriteeriumitele.

Lõikega 9 sätestatakse tingimused, mida tuleb võtta arvesse kolleegiumi moodustamisel. Esimese tingimuse kohaselt, kui kolleegium on moodustatud järelevalve teostamiseks kolmanda riigi konsolideerimisgrupi tütarettevõtja üle, peab järelevalve hõlmama ka samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate esimesse klassi liigitatud kolmanda riigi krediidiasutuse filiaale (punkt 1). Teise tingimuse kohaselt tuleb kolleegium moodustada järelevalve teostamiseks samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate esimesse klassi kuuluvate kolmanda riigi krediidiasutuste filiaalide üle, kui kolmanda riigi konsolideerimisgrupp on asutanud kolmanda riigi krediidiasutuse filiaale rohkem kui ühes Euroopa Liidu lepinguriigis, aga mitte ühtegi sellist kolmanda riigi krediidiasutusest tütarettevõtjat, kes alluks §-s 475 sätestatud kolleegiumi järelevalve alla (punkt 2). Viimase tingimuse kohaselt peab Finantsinspektsioon moodustama kolleegiumi järelevalve teostamiseks samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate kolmanda riigi filiaalide ja tütarettevõtjate üle, kui kolmanda riigi konsolideerimisgrupp on asutanud esimesse klassi kuuluvaid kolmanda riigi krediidiasutuse filiaale rohkem kui ühes Euroopa Liidu lepinguriigis ning vähemalt ühe kolmanda riigi krediidiasutuse tütarettevõtja, kes ei alluks §-s 475 sätestatud kolleegiumi järelevalve alla (punkt 3). Lõigetega 8 ja 9 võetakse üle CRD VI artikli 48p lõige 2.

Lisaks § 475 lõigetes 12–13, 3–4 ja 5–7 sätestatule, peab kolleegium järgima teisi lõikes 10 sätestatud nõudeid, mis kokkuvõtvalt hõlmab aruande koostamist kolmanda riigi konsolideerimisgrupi struktuuri ja tegevuse kohta Euroopa Liidus (punkt 1), teabe jagamist KAS-is ja FIS-is sätestatud alustel (punkt 2), järelevalvemeetmete kohaldamist (punkt 3) ning koostöö tegemist ja koordineerimist (punkt 4). Lõikega 10 võetakse üle CRD VI artikli 48p lõiked 4 ja 5.

Paragrahv 479. Kehtiv § 479 reguleerib koostööd rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisel.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 11 ja 12. Uute lõigetega reguleeritakse Finantsinspektsiooni ja Rahapesu Andmebüroo vahelist koostööd järelevalve teostamisel kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali üle. Lõikega 11 antakse Finantsinspektsioonile diskretsioon vahetada Rahapesu Andmebürooga rahapesu ja terrorismi tõkestamisega seonduvat teavet kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali üle järelevalve teostamisel. Vastav teabevahetus ja koostöö ei või lõike 12 kohaselt kahjustada kummagi ametiasutuse ühtegi käimasolevat menetlust vastavalt FIS-ile, KAS-ile, RahaPTS-ile, HMS-ile, IFS-ile ega karistusseadustikule. Seega peavad mõlemad asutused üksteist menetluste käigus abistama ning edastama asjakohast informatsiooni, kuid seda tuleb teha viisil, mis ei sekkuks teise asutuse läbiviidavatesse menetlustesse. Uute lõigetega võetakse üle CRD VI artikli 48n lõike 4 teise lause esimene pool ja lõike 5 esimene lause.

Paragrahvi täiendamine lõikega 4. Uue lõike kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus esitada Rahapesu ja Terrorismi Rahastamise Tõkestamise Ametile taotlus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise keskandmebaasile juurdepääsu ja selles kogutud teabe saamiseks, kui see teave on vajalik finantsjärelevalve teostamise jaoks. Tegemist on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1620, millega asutatakse Rahapesu ja Terrorismi Rahastamise Tõkestamise Amet artiklis 11 viidatud keskandmebaasiga. Artikli 11 lõike 1 kohaselt loob Rahapesu ja Terrorismi Rahastamise Tõkestamise Amet artiklis 11 loetletud teavet sisaldava keskandmebaasi ja ajakohastab seda. Andmebaasi loomine on alles töös (määruse art 106), seega realiseerub Finantsinspektsiooni kõnesolev õigus siis, kui viidatud andmebaas ka tegelikult toimib. Lõige 4 põhineb CRD VI artikli 91 lõikel 1i.

Seaduse täiendamine §-ga 4712. Uue paragrahviga sätestatakse arvete tasumine õigus Finantsinspektsiooni poolt Euroopa Liidu institutsioonidele.

Eelnõu esimese kooskõlastusringi käigus esitas Finantsinspektsioon ettepaneku täiendada FIS-i §-ga 4712 ja sätestada järelevalveasutuse õigus tasuda arveid, mis on esitatud Euroopa Keskpanga, EBA, Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve ning Rahapesu ja Terrorismi Rahastamise Tõkestamise Ameti poolt seoses finantsjärelevalve või nimetatud asutuse ees võetud kohustuse täitmisega. Finantsinspektsioon leidis, et sellise sätestuse lisamine FIS-i on vajalik, kuna järelevalveasutus osaleb Eesti esindajana mitmes Euroopa Liidu tasandi institutsionaalses koostöös, mille käigus võib Finantsinspektsioonile tekkida kohustus hüvitada ühiste infosüsteemide arendamise ja toimimisega seotud kulusid, liikmemakse vms tasusid. Sellised kulud loetakse seadusjärgseteks kuludeks ning kaetakse FI eelarvest. Muudatuse eesmärk on tagada selge ja ühemõtteline õiguslik alus nende arvete tasumiseks, mis tulenevad Finantsinspektsiooni kui Euroopa Liidu finantsjärelevalveraamistiku osaleja rollist. Uue paragrahvi lisamine kõrvaldab vajadusel iga kord arvete tasumisel tõlgendada seadust ja Finantsinspektsiooni volitusi, samuti ennetab võimalike vaidluste esinemist.

Paragrahv 53. Kehtiv § 53 nõuded Finantsinspektsiooni tegevuse avalikustamisele.

Lõike 1 teise lause täiendamine. Lõike esimene lause sätestab, et nõukogu otsused avaldatakse Finantsinspektsiooni poolt tema veebilehel. Teise lausega viidatakse sätetele FIS-is, milles nimetatud teavet sisaldavad otsused ei ole avalik teave, välja arvatud teave juhatuse esimehega ametilepingu lõpetamise asjaolude kohta. Tulenevalt § 22 lõike 4 muutmisest (vt § 22 lõike 4 teise lause lisamise selgitusi), täiendatakse lõike 1 teist lauset täiendiga, mille kohaselt peab juhatuse esimehega ametilepingu lõpetamise asjaolude avalikustamisel võtta arvesse § 22 lõike 4 teises lauses nimetatud piirangut.

Lõike 4 sissejuhatava lauseosa muutmine. Lõike 4 sissejuhatava lauseosaga on valdkonna eest vastutavale ministrile antud volitus kehtestada määrus ,,Finantsinspektsiooni veebilehel andmete avalikustamise ulatus ja kord”50, mille põhjal avalikustab Finantsinspektsioon oma veebilehel andmeid finantsjärelevalve subjektide, Eesti finantsturu osaliste, kriisilahendusmeetmete ja -õiguste ning Eestis emiteeritud pandikirjade ja emitentide kohta. Eelnõu esimese kooskõlastuskäigus juhtis Justiits- ja Digiministeerium tähelepanu sellele, et lõike 4 sõnastus ei sisalda avalikustamise eesmärki. Kuivõrd GDPR-i kohaselt peab igasugusel andmetöötlusel olema eesmärk, täiendatakse lõike sissejuhatavat lauseosa ja sätestatakse, et Finantsinspektsioon avaldab oma veebilehel andmed finantssektori läbipaistvuse eesmärgil, mis FIS § 3 lõike 1 kohaselt üks järelevalveasutuse tegevuse eesmärkidest. Läbipaistvus veebilehel avalikustamise kontekstis on anda kõikidele soovijatele võimalus olla teadlik isikutest, kes tegutsevad ühel või teisel viisil Eesti finantsturul ning olla kursis käimasolevatest kriisilahendusmenetlustest või saadaolevatest pandikirjadest. Selline avalikustamine tagab ülevaate Eesti finantsturu osalistest (sealhulgas välisriikide ja investorite vaatest) ning kergelt tuvastada pädeva asutuse olukorras, kus subjektiga esineb probleeme ning on vaja teha päring, kaebus, teade vms toiming.

Paragrahvi täiendamine lõikega 41. Uue lõikega sätestatakse loetelu üldandmetest, mida Finantsinspektsioon võib avaldada oma veebilehel lõikes 4 sätestatud määruse51 korras füüsilistest isikutest järelevalve subjektide ja kutseliste investorite kohta. Sätte lisamise vajadus on tingitud Justiits- ja Digiministeeriumi märkusest eelnõu esimese kooskõlastusringi käigus. Täpsemalt märkis ministeerium, et kuivõrd avalikustatavad andmed hõlmavad ka isikuandmeid, siis tuleb ette näha, milliseid andmeid avalikustatakse ja mis eesmärgil. Eelnõu koostajad on tuvastanud, et füüsilist isikut puudutavate andmete avaldamine on sätestatud määruse § 3 lõike 1 punktis 2 ning § 7 lõikes 2. Nimetatud üldandmeteks on isiku ees- ja perekonnanimi (punkt 1), isikukood või selle puudumisel sünniaeg (punkt 2) ning aadress, telefoni ja e-posti aadress (punkt 3). Seega sätestatakse uue lõikega, et kui Finantsinspektsioonil on vaja avaldada oma veebilehel andmeid füüsilise isiku kohta, peavad need isikuandmed piirduma lõikes 41 sätestatud andmetega ning isiku kohta ei või avaldada tema isikut tõendava dokumendi numbrit, varasemaid nimesid vms andmeid. Lõikes 41 sätestatud piirang ei välista aga selliste andmete avalikustamist, mis on seotud isiku äritegevusega ning mille avalikustamine on vajalik finantssektori läbipaistvuse tagamiseks. Taolisteks andmeteks võivad olla näiteks määruse § 3 lõike 1 punktis 5 nimetatud tegevusloa ulatus või punktis 6 nimetatud tegevusloa lõppemise alus.

Paragrahv 54. Kehtiv § 54 sätestab nõuded kontrollimisandmete salastatusele.

Lõike 4 täiendamine punktiga 14. Paragrahv 54 lõige 2 sätestab, et finantsjärelevalve käigus kogutud teave, dokumendid ning finantsjärelevalve asutuse poolt koostatud ametlikud dokumendid on konfidentsiaalsed. Lõige 4 sätestab nimekirja olukordadest, millal on lõikes 2 nimetatud teabe ja finantsjärelevalve tulemusi kajastavate dokumentide avaldamine lubatud.

CRD VI artiklit 56 täiendatakse neljanda alalõikega, mille esimene lause loob aluse teabe jagamiseks asutusega, mis teostab siseriiklikku maksualast kontrolli. Alalõike teise lause kohaselt kehtib teabe jagamise põhimõte ka olukorras, kus maksualast kontrolli teostav asutus asub teises Euroopa Liidu liikmesriigis tingimusel, et mõlemad asutused on andnud selleks selgesõnalise nõusoleku.

Tulenevalt artikli 56 neljanda alalõike lisamisest täiendatakse § 54 lõiget 4 punktiga 14 ja sätestatakse, et teabe avaldamine on lubatud Maksu- ja Tolliametiga seoses krediidiasutuse või tema filiaali üle riikliku järelevalve teostamiseks ning isikute kontrollimiseks maksukorralduse seaduses sätestatud ulatuses. Neljanda alalõike teises lauses sisalduv teabe jagamise piirangu sätestamiseks täiendatakse §-i 54 uue lõikega (vt § 54 lõike 48 lisamise selgitusi).

Paragrahvi täiendamine lõikega 48. Uue lõikega võetakse üle CRD VI artikli 56 neljanda alalõike teine lause ja sätestatakse, et Finantsinspektsioon võib edastada Maksu- ja Tolliametile krediidiasutuse ja tema filiaale üle riikliku järelevalve teostamiseks ning isikute kontrollimiseks maksukorralduse seaduses sätestatud ulatuses teise lepinguriigi pädevalt järelevalveasutuselt saadud konfidentsiaalset teavet ainult juhul, kui taoline järelevalveasutus on selleks andnud selgesõnalise nõusoleku. Alalõike lisamine direktiivis on ajendatud vajadusest parandada asutustevahelist teabevahetust vaatamata kehtivatele ametisaladuste hoidmise reeglitele.52

Paragrahv 542. Kehtiv § 542 sätestab nõuded isikuandmete töötlemisele järelevalvemenetluses.

Lõike 3 muutmine. Lõige 3 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud järelevalvemenetlustes töödeldud isikuandmeid säilitatakse seaduses või selle alusel antud õigusaktis sätestatud tähtajani või kuni see on vajalik eesmärkide täitmiseks. Eelnõu koostajad tuvastasid, et lõikes 3 on ekslikult viidatud lõikele 2 ning õigem oleks viidata lõikele 1, mis annab Finantsinspektsioonile õiguse töödelda finantsjärelevalve või finantskriisi ennetamise või lahendamise eesmärgil FIS § 2 lõikes 1 nimetatud seadustes ja nende alusel antud õigusaktidest tulenevaid isikuandmeid. Kõnealune lõige 2 sätestab vaid GDPR-i sätted, mida ei kohaldata isikuandmete töötlemisele Finantsinspektsiooni poolt.

Paragrahv 64. Kehtiv § 64 reguleerib seaduse kohaldamist.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 10 ja 11. Lõikega 10 sätestatakse, et Finantsinspektsiooni juhtide 14-aastase maksimaalse ametiaja piirang hakkab kehtima alates 2026. aasta 11. jaanuarist. Säte lisamine on seotud § 21 lõike 5 muutmisega ning CRD VI artikli 4a lõike 2 teise alalõike esimese lausega (vt § 21 lõike 5 muutmise selgitusi).

Lõike 11 kohaselt peab Finantsinspektsiooni juhatuse ja nõukogu liikmed viima oma tegevuse kooskõlla §-des 32 (huvide konflikt) ja 321 (ametipiirangud) sätestatuga 2026. aasta 11. jaanuariks. Eelnõu koostajate hinnangul on rakendussätte lisamine vajalik selleks, et ennetada seaduse mitmeti mõistmist, kuivõrd uute juhatuse liikmetega sõlmitakse ametilepingud enne eelnõu vastuvõtmist seadusena. Kuigi lepingus sätestatu reguleerib eelkõige juhatuse liikme ja nõukogu vahelisi suhteid ja kokkuleppeid, riivab lepinguvabaduse põhimõtet seaduses ja seeläbi ka direktiivis sätestatud nõuded ja piirangud, millega tuleb lepingu sõlmimisel arvestada. Tulenevalt lepingute sõlmimise ja eelnõu vastuvõtmise ajastusest, tuleb seadust täiendada rakendussättega, mis kohustab juhatuse liikmeid ja nõukogu viima oma tegevuse, sealhulgas ametilepingud, kooskõlla seaduse uues redaktsioonis ehk eelnõu sätestatuga. Kooskõla tagamiseks võidakse üle vaadata lepingutes, sealhulgas sise-eeskirjades ja nõukogu reglementides sätestatu ning neid muuta. Samas ei ole välistatud, et ametilepingute sõlmimisel võetakse eelnõus sätestatut arvesse ning eelnõu kehtestamisel ei ole vaja teha täiendavaid toiminguid. Rakendussätte lisamata jätmine võib tekitada olukorra, kus uus juhatus tõlgendab ekslikult §-des 32 ja 321 sätestatu kehtima hakkamise aega, sest ajaliselt sõlmitakse ametilepingud enne eelnõu vastuvõtmist, ning väära tõlgenduse tulemusel ei pea juhatuse liikmed eelviidatud paragrahvides sätestatust oma volituste kehtivuse ajal kinni pidama.

Sisuliselt on tegu ex tunc sättega, mille kasutamine Eesti õiguspraktika kohaselt peab olema erandlik ja põhjendatud. HÕNTE § 14 lõike 4 esimese lause kohaselt võib seadust või selle sätet rakendada tagasiulatuvalt üksnes põhjendatud vajaduse korral, kui see toob kehtiva õiguse normidega võrreldes kaasa isiku õiguste laienemise, vabaduste suurenemise, kohustuste või vastutuse vähenemise või muu sellesarnase tagajärje või kui sellega ei rikuta õiguskindluse põhimõtet. Eelnõu koostajate hinnangul on sätte lisamine õigustatud tulenevalt õiguskindluse põhimõtte mitte-rikkumisest kolmel põhjusel. Esiteks, Finantsinspektsioon kaasati direktiivi väljatöötamisse ja koostamisse, samuti paluti neil esitada omapoolseid ettepanekuid. Teiseks, direktiivi ülevõtmisel on Finantsinspektsioon esitanud omapoolse kavandi artikli 4a ülevõtmiseks ning täpse sõnastuse ja valikukohtade otsustamiseks on eelnõu koostajad korduvalt suhelnud, sealhulgas kohtunud 2025. aasta aprillis ning pakkunud võimalust direktiivi ülevõtmise töökodades esitada ministeeriumi vahendusel küsimusi Euroopa Komisjonile. Kolmandaks, uue juhatusega sõlmitakse lepingud vahetult enne eelnõu vastuvõtmist seadusena. Eeltoodust tulenevalt leiavad eelnõu koostajad, et tagasiulatuva mõjuga lõike 11 lisamine seadusesse on vajalik ja põhjendatud.

3.4. Muudatused finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses

Paragrahv 174. Kehtiv § 174 reguleerib miinimumnõude määramist globaalse süsteemselt olulise kriisilahendussubjekti ja kolmanda riigi globaalse süsteemselt olulise ettevõtja Euroopa Liidus asuva olulise tütarettevõtja jaoks.

Lõike 6 täiendamine. Lõige 6 sätestab Finantsinspektsioonile kohustuse tagada, et kriisilahendussubjekt, kes on globaalne süsteemselt oluline ettevõtja või kelle suhtes kohaldatakse FELS § 181 lõiget 1 või 3, täidab miinimumnõudest osa, mis võrdub kaheksa protsendiga kohustuste kogusummast. Lõiget täiendatakse teise lausega ja sätestatakse, et Finantsinspektsioonil on õigus lubada subjektidel täita kohustuste kogusumma väiksema osaga kui kaheksa protsenti. Uue lause lisamine on ajendatud Riigikogu menetluses olevast eelnõust 633 SE53, millega muu hulgas viiakse FELS vastavusse direktiiviga 2014/59/EL54 ehk kriisilahendusdirektiiviga. Täpsemalt tuvastas Euroopa Komisjon, et FELS ei sisalda direktiivi artikli 45b lõike 4 teist lauset, millega sätestatakse erand kohustuste kogusumma arvutamiseks taolistele oluliste kriisilahendussubjektide suhtes. Eelnõu 633 SE menetluse käigus planeerisid eelnõu koostajad peale eelnõu vastuvõtmist kehtestada FELS § 17 lõike 8 volitusnormi alusel rahandusministri määruse, millega võetaks üle asjakohane direktiivi säte. Paraku selgus peale eelnõu vastuvõtmist Riigikogus, et määruse kehtestamiseks on vaja muuta täiendavalt lõiget 6 ning sätestada selles Finantsinspektsiooni õigus lubada kohustuste kogusumma täitmist väiksemas määras kui lõige 6 sätestab, sest vastasel juhul tekib vastuolu põhiseaduse §-ga 94. Eeltoodust tulenevalt täiendatakse lõiget 6 uue lausega.

Paragrahv 55. Kehtiv § 55 reguleerib kriisilahendusmeetmete ja -õiguste rakendamise üldpõhimõtteid.

Paragrahvi täiendamine lõikega 111. Uue lõikega võetakse üle CRD VI artikli 27h teine alalõige ja sätestatakse, et kui kriisilahendusmeetmete või -õiguste rakendamise tulemusel krediidiasutus ühineb või jaguneb, ei kohaldata tema suhtes krediidiasutuste seaduse 6. peatüki 1. jaos sätestatut, välja arvatud juhul, kui FELS ei sätesta teisiti. Lõike 111 lisamise põhjuseks on asjaolu, et FELS § 68 lõike 2 kohaselt kohaldatakse sildasutuse ühinemisele KAS-i 6. peatükis sätestatut, kuid direktiivi artikli 27h teine alalõige välistab CRD kohaldamise ühinemistele ja jagunemistele, kui see toimub krediidiasutuse kriisilahenduse käigus. Seega tuleb lähtuvalt FELS § 68 lõikest 2 lisada seadusesse erand, mis lubab KAS-i kohaldamist ka kriisilahenduse käigus asutatava sildasutuse ühinemisele ja jagunemisele.

Paragrahv 68. Kehtiv § 68 reguleerib sildasutuse tegevuse lõpetamist.

Lõike 2 muutmine. Lõike 2 kohaselt kohaldatakse sildasutuse ühinemisele KAS 6. peatükis sätestatut. Põhjusel, et 6. peatüki senine ühinemist ja jagunemist käsitlev tekstiosa viiakse sama peatüki 1. jakku, täiendatakse lõike 2 viidet ning sätestatakse, et ühinemisele kohaldatakse KAS 6. peatüki 1. jaos sätestatut (vt KAS 6. peatüki muutmise selgitusi).

3.5 Muudatused investeerimisfondide seaduses

Paragrahvi täiendamine lõikega 5. Vt analoogselt KAS § 68 lõike 4 muutmise selgitusi.

Paragrahv 236. Kehtiv § 236 sätestab nõuded määratud väljamaksetega tööandja pensionifondi ühinemisloa taotlemisele.
Paragrahvi täiendamine lõikega 11. Vt analoogselt KAS § 68 lõike 4 muutmise selgitusi.

Paragrahv 383. Kehtiv § 383 sätestab nõuded fondivalitseja ühinemisloale.

Lõike 1 täiendamine punktidega 8 ja 9. Vt analoogselt KAS § 68 lõike 1 punktide 10 ja 11 lisamise selgitusi.

Paragrahvi täiendamine lõikega 4. Vt analoogselt KAS § 68 lõike 4 muutmise selgitusi.

Paragrahv 501. Kehtiv § 501 sätestab vastutuse fondivalitseja ning fondi jagunemise, ümberkujundamise, ühinemise, lõpetamise, maksejõuetuse ja pankrotiga seotud nõuete rikkumise eest.

Paragrahvi muutmine. CRD VI artikkel 27l kohaselt peavad liikmesriigid sätestama vastutuse krediidiasutuse ühinemis- ja jagunemisnõuete rikkumise eest ning sellest tulenevalt täiendatakse KAS-i §-ga 13428. Direktiivi ülevõtmise käigus on eelnõu koostajad vaadanud üle teised finantsvaldkonda reguleerivad seaduses ning leidnud, et neid tuleks KAS-i eeskujul täiendada asjakohase vastutuse sättega. Erinevalt VPTS-ist, MERAS-est ja KindlTS-ist, mis taolist vastutuse sätet ei sisalda, reguleerib fondide poolset ühinemis- ja jagunemisnõuete rikkumist § 501. Võrreldes aga eelnimetatud seaduste uute vastutuse sätetega ning IFS-i kehtiva vastutuse peatükiga, on § 501 lõigetes 1 ja 2 sätestatud karistusmäärad iganenud ning vajavad ühtlustamist. Seni kehtinud sõnastuses võib füüsilist isikut karistada ühinemis- või jagunemisnõuete, ümberkujundamise jms nõuete rikkumise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut ning juriidilist isikut rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Võrdluseks: § 489, mis sätestab vastutuse fondivalitsejas olulise osaluse omandamise korra rikkumise eest, ning § 499, mis reguleerib usaldatavusnõuete rikkumist – mõlemad sätted lubavad karistada rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot. Eelnõu koostajate hinnangul on trahvimäärade tõstmine §-s 501 vajalik, sest kuni 400 000 euro suurune rahatrahv ei pruugi pangale, mille aastakasum ulatub kümnetesse miljonitesse, mõjuda piisavalt suure sanktsioonina ning seeläbi ennetada kohustuse rikkumisest hoidumist.

3.6. Muudatused kindlustustegevuse seaduses

Paragrahvi 142 muutmine. Kehtiv § 142 reguleerib audiitorettevõtja määramist ja audiitorettevõtja aruannet.

Paragrahvi täiendamine lõikega 8. Vt analoogselt KAS § 68 lõike 4 muutmise selgitusi.

Paragrahv 143. Kehtiv § 143 sätestab nõuded ühinemisloa taotlusele.

Lõike 1 täiendamine punktiga 8. Vt analoogselt KAS § 68 lõike 1 punkti 11 lisamise selgitusi.

Seaduse täiendamine §-ga 2552. Uue paragrahviga sätestatakse vastutus ühinemisnõuete rikkumise eest. Kuivõrd KAS-i ja VPTS-i täiendatakse samasisuliste sätetega (vt analoogselt KAS § 13428 ja VPTS § 23792 lisamise selgitusi), leiavad eelnõu koostajad, et kuigi CRD VI kindlustusandjate ühinemisele, tuleks seaduste harmoniseerimiseks ette näha samasisuline vastutuse säte. Uue paragrahvi lisamine aitab Finantsinspektsioonil tõhusamalt reageerida ühinemisega seotud rikkumistele, sest seni kehtinud sõnastuses KindlTS-is vastav säte puudus. Sättega ei reguleerita kindlustusandjate jagunemist, mis on KindlTS § 139 kohaselt keelatud.

3.7. Muudatused konkurentsiseaduses

Paragrahv 25. Kehtiv § 25 sätestab tingimused koondumisest teatamisele.

Lõike 4 kehtetuks tunnistamine. Lõike 4 kohaselt peavad krediidiasutused, finantseerimisasutused ja kindlustusandjad teatama koondumisest Konkurentsiametile pärast vastava ala riikliku järelevalve asutuselt loa saamist. Taoliseks riiklikuks järelevalveasutuseks on Finantsinspektsioon. Lõikes 4 sätestatu on erinev KindlTS § 143 lõike 1 punktis 7 sätestatule, mille kohaselt peab kindlustusandja enne ühinemisloa taotlemist Finantsinspektsioonilt taotlema luba Konkurentsiametilt. Seega esineb eelnimetatud kahe sätte vahel vastuolu, sest ühel juhul on Konkurentsiameti luba hierarhias kõrgemal Finantsinspektsiooni loast, kuid teisel juhul madalamal.

Normide kollisioonile viitas ka Konkurentsiamet eelnõu esimese kooskõlastusringi käigus, pidades vastuoluliseks KAS § 68 lõike 1 punkti 10 lisamise plaani (vt eelviidatud sätte lisamise selgitusi), mille koostamisel oli aluseks KindlTS § 143 lõike 1 punkt 7. Eelnõu koostajad pöördusid kirjalikult pärast esimese kooskõlastusringi lõppu Konkurentsiameti poole ja palusid vastuseid kolmele küsimusele: 1) kuidas suhestuvad omavahel KonkS § 25 lõige 4 ja KindlTS § 143 lõike 1 punkt 7; 2) kas KonkS § 25 lõige 4 põhineb Euroopa Liidu õigusel; 3) kas vastuolu aitab kõrvaldada KonkS § 25 lõike 4 kehtetuks tunnistamine. Konkurentsiamet selgitas oma vastuses, et normide kollisiooni tekitav säte ei põhine ühelgi Euroopa Liidu õigusaktil ning nad nõustuvad lõike 4 kehtetuks tunnistamisega. Eeltoodust tulenevalt tunnistatakse KonkS § 25 lõige 4 kehtetuks ning edaspidi peavad KAS-i ja VPTS-i alusel soovivad isikud esitama ühinemisloa saamiseks Finantsinspektsioonilt Konkurentsiameti loa koondumise kohta.

3.8. Muudatused krediidiandjate ja -vahendajate seaduses

Paragrahv 62. Kehtiv § 62 reguleerib krediidiandja ja -vahendaja ühinemist.

Paragrahvi täiendamine lõikega 5. Vt analoogselt KAS § 68 lõike 4 muutmise selgitusi.

Paragrahv 63. Kehtiv § 63 reguleerib krediidiandja ja -vahendaja jagunemist.

Paragrahvi täiendamine lõikega 5. Vt analoogselt KAS § 68 lõike 4 muutmise selgitusi.

3.9. Muudatused makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses

Paragrahv 55. Kehtiv § 55 reguleerib ühinemisloa taotlemist.

Lõike 1 täiendamine punktidega 8 ja 9. Vt analoogselt KAS § 68 lõike 1 punktide 10 ja 11 lisamise selgitusi.

Paragrahvi täiendamine lõikega 3. Vt analoogselt KAS § 68 lõike 4 muutmise selgitusi.

Seaduse täiendamine §-ga 1081. Uue paragrahviga sätestatakse vastutus ühinemisnõuete rikkumise eest (vt analoogselt KindlTS § 2552 lisamise selgitusi). Sättega ei reguleerita makseasutuste ja e-raha asutuste jagunemist, kuivõrd selliste isikute jagunemine on MERAS § 52 lõike 2 kohaselt keelatud.

3.10. Muudatused väärtpaberituru seaduses

Paragrahv 40. Kehtiv § 40 reguleerib investeerimisühingu suhtes sätestatud nõudeid.

Paragrahvi täiendamine lõikega 9. Uue lõike kohaselt kohaldatakse kolmanda riigi konsolideerimisgrupi investeerimisühingu tegevuse suhtes KAS §-s 207 sätestatut. Sätte lisamise põhjuseks on Euroopa Komisjoni märkus, mille ei ole VPTS-iga võetud üle CRD artiklit 21b, mis reguleerib paralleelselt nii kolmanda riigi konsolideerimisgrupi krediidiasutuse ja investeerimisühingu tegevuse aluseid. Artikli 21b sätestuse leiab KAS §-st 207, kuid VPTS-is puudub ristviide KAS-ile. Seega esineb seaduses lünk, mida ei ole võimalik ületada VPTS-i tõlgendamise teel. Puuduse eemaldamiseks täiendatakse §-i 40 lõikega 9 ning tehakse viide KAS-i kohaldamise kohta investeerimisühingu tegevuse aluse kohaldamisel.

Paragrahv 79. Kehtiv § 79 sätestab nõuded investeerimisühingu juhtide valimisele, pädevusele ja tegevusele.

Paragrahvi pealkirja muudetakse nii, et see vastaks sätte sisule ning lisaks juhtidele reguleeritakse normis ka võtmeisikutele kohalduvaid nõudeid.

Lõike 1 muutmine. Lõike 1 muudatusel on kaks eesmärki. Esiteks rõhutatakse, et juhtide nõuetele vastavuse tagamise kohustus on investeerimisühingul. Teiseks jäetakse kehtivast sättest välja osa, mis puudutab juhi või võtmeisiku kohustust pühendada piisavalt aega oma tööülesannete täitmiseks. Selline kohustus tuleneb sama paragrahvi lõikest 9, puudub vajadus sätestada seda dubleerivalt ka lõikes 1.

Lõike 11 muutmine. Lõike 11 muudatusega täpsustatakse võtmeisiku määratlust. Võtmeisik on isik, kellel on märkimisväärne mõju investeerimisühingu juhtimisele, aga kes ei ole juhtorgani liige. Võtmeisikuks on eelkõige finantsjuht ning vastavuskontrolli, riskikontrolli või siseauditi üksuse juht.

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL artikli 9 lõikele 1 peab artikli 5 kohaselt tegevusluba andev pädev asutus tagama, et investeerimisühing ja selle juhtorgan vastavad direktiivi 2013/36/EL artiklites 88 ja 91 sätestatud nõuetele. Seega kohalduvad investeerimisühingule krediidiasutuse juhtorganile CRD artiklis 91 sätestatud nõuded. Kuna siseriiklikult on kehtiva õiguse kohaselt peetud investeerimisühingute osas põhjendatuks laiendada juhtorganile kehtivaid nõudeid ka võtmeisikutele, siis ühtlustatakse käesoleva eelnõuga ka võtmeisikute regulatsiooni.

CRD art 3 punkt 9a kohaselt ei ole võtmeisiku positsioon määratletud ammendava loeteluna konkreetsetest positsioonidest krediidiasutuses. Eelnõuga on võetud lähenemine, mis võtab arvesse nii kehtivat õigust (konkreetne loetelu ametikohtadest, mis on käsitatavad võtmeisikute positsioonidena) kui ka direktiivist tulenevat laia määratlust.

Paragrahvi lõike 3 teise lause muutmine. Kehtiva lõike 3 teine lause näeb hetkel ette, et investeerimisühingu juhtidel peavad olema kollektiivselt piisavad teadmised, oskused ja kogemused, et mõista investeerimisühingu tegevust, sealhulgas peamisi riske. Muudatusega täiendatakse sätet, et tagada vastavus CRD VI artikli 91 lõikega 2b. Kui kehtivas lauses on ettenähtud see, et juhid peavad mõistma kollektiivselt investeerimisühingu tegevust ja sellega kaasnevaid riske, siis uue lisandiga nähakse ette, et aru tuleb saada ka oma otsuste mõjust nii lühi- kui pikaajaliselt ning seda seoses ka ESG teguritega.

Paragrahvi täiendamine lõikega 41. Sättega kohustatakse investeerimisühingu juhte tegutsema ausalt ja usaldusväärselt ning olema oma otsuste tegemisel vabad. Lõikega võetakse üle CRD VI artikli 91 lõike 1 esimeses lauses ja lõikes 2a sätestatud nõuded.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 71 ja 72. Paragrahvi lõiked 5–7 näevad ette, millised on investeerimisühingu juhtide (nii nõukogu kui juhatuse liikmete) peamised kohustused oma ühingu juhtimisel. Lisaks tuleb arvestada juhtidel ka § 791 lõikes 3 sätestatuga, kus muu hulgas viidatakse nõukogu ja juhatuste liikmete kohustuste osas KAS §-dele 52 ja 55 (ehk kohaldatakse lisaks krediidiasutuste nõukogu ja juhatuse suhtes kehtivaid kohustusi). See lahend ei ole aga piisavalt õigusselge ja subjektil on üsna keeruline aru saada, milliseid kohustusi tema juhid täitma peavad. Seepärast sätestatakse nüüd uute lõigetega 71 ja 72, et milliseid kohustusi lisaks olemasolevatele lõigetele 5–7 peavad investeerimisühingu nõukogu ja juhatuse liikmed veel täitma. Lõiked 71 ja 72 põhinevad omakorda KAS §-del 52 ja 55, samas ei ole n-ö üks-ühele krediidiasutuste juhtide suhtes ettenähtud kohustusi üle toodud investeerimisühingu juhtidele, arvestatud on investeerimisühingute spetsiifikat ja ka seda, et osaliselt on sarnased nõuded ette nähtud juba üldistes regulatsioonides (eelkõige äriseadustikus). Antud lõigete lisamise näol kustutatakse omakorda ka viide VPTS § 791 lõikes 3 KAS §-dele 52 ja 55.

Sisuliselt kehtivad investeerimisühingu juhtidele vastavad nõuded ja kohustused läbi mitme erineva direktiivi, eelkõige läbi:
1) CRD artikli 76, artikli 86 lõike 2 ning artiklite 88 ja 91;
2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2019/2034/EL55 ehk investeerimisühingute direktiivi artikli 28 ja 29 lõike 1;
3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2014/65/EL56 ehk investeerimisteenuste osutamise direktiivi (nn MiFID) artikli 9.

Lõike 9 muutmine. Kehtiva lõike 9 kohaselt peavad investeerimisühingu juhid omama ja pühendama piisavalt aega oma ülesannete täitmiseks investeerimisühingu juhtimisel. Samuti on ette nähtud, et investeerimisühing peab eraldama piisavalt ressurssi ametisse nimetatud juhtide juhendamiseks ja nende kutsealaste teadmiste täiendamiseks vastavalt ametikohale esitatavatele nõuetele. Sisuliselt jäävad need nõuded suuresti samaks, kuid antud lõike esimeses lauses tehakse viide sama paragrahvi lõike 72 punktile 1, mis täpsustab nõukogu kohustusi seoses riskide juhtimisega. Teiseks täiendatakse antud lõiget nii, et investeerimisühingu juhid peavad vastavate ressursside eraldamisel võtma arvesse ka ESG riske ja mõjusid ning IKT riske. Antud täiendus põhineb CRD VI artikli 91 lõikel 7.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 91–96. Lõikega 91 pannakse investeerimisühingule kohustus kontrollida, tagada ja vastutada selle eest, et tema juhid vastavad igal ajahetkel juhtidele ja võtmeisikutele kehtestatud nõuetele, rakendades selleks asjakohase asutusesisese sobivushindamise ja dokumenteerides vastava protsessi. Sättega võetakse üle CRD VI artikli 91 lõige 1a alalõige 1.

Lõikega 92 pannakse paika investeerimisühingu läbiviidava sobivushindamise sagedus. Nii näeb norm ette, et investeerimisühing hindab juhtide võtmeisikute nõuetele vastavust enne nende valimist ning juhul, kui ilmnevad uued faktid või asjaolud. Sobivushindamist tuleb viia läbi regulaarselt. Lõikega 92 võetakse üle CRD VI artikli 91 lõike 6 alalõige 2.

Lõikega 93 sätestatakse, et juhul, kui enamik juhtorgani liikmetest tuleb asendada uute juhtorgani liikmetega samal ajal ja juhtorganist lahkuvad liikmed peaksid tegema uute liikmete sobivushindamise, teeb investeerimisühing asutusesisese sobivushindamise pärast seda, kui uute ametisse valitud või määratud juhtide volituste tähtpäev on saabunud.   

CRD VI artikli 91 lõike 1a alalõike 2 kohaselt on antud juhul tegemist sättega, mille kohaldamise osas on liikmesriigile jäetud kaalutlusõigus. Eesti on otsustanud sätte üle võtta, et tagada paindlikkus.

Lõikega 94 kehtestatakse investeerimisühingule kohustus hoida juhi ja võtmeisiku sobivuse kohta käiv teave ajakohane. Lõikega võetakse üle CRD VI artikli 91 lõige 1c.

Kui investeerimisühing saab teadlikuks asjaoludest, mille tõttu juht või võtmeisik ei vasta kehtestatud nõuetele, ei tohi seda isikut vastavale positsioonile nimetada. Kui aga juht või võtmeisik on ametisse nimetatud, siis kutsutakse ta viivitamatult tagasi või asjakohasel juhul kohaldatakse muid sobivaid meetmeid (lõige 95). Selliste meetmete üle otsustab Finantsinspektsioon, olles seejuures seotud HMS-ist tuleneva proportsionaalsuse-nõudega. Lõikega võetakse üle CRD VI artikli 91 lõige 1b.

Lõike 96 kohaselt on investeerimisühingul kohustus tagada võtmeisiku ülesannete nõuetekohane täitmine, mis võib tähendada ka võtmeisiku funktsiooni täitva isiku asendamist. Sättega võetakse üle CRD VI art 91a lõike 3 alalõige 2, mille kohaselt võtavad üksused kõik vajalikud meetmed selle tagamiseks, et võtmeisiku funktsioon toimiks nagu vaja, sealhulgas asendavad võtmeisiku, kui see isik ei vasta enam sobivuskriteeriumidele ja -nõuetele.

Paragrahv 791. Kehtiv § 791 sätestab nõuded investeerimisühingu juhtidele ja töötajatele.

Lõike 1 täiendamine teise lausega. Praegune lõige 1 näeb ette, et investeerimisühingu juhid ja töötajad on kohustatud tegutsema nendelt oodatava ettenägelikkuse ning asjatundlikkusega vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele, lähtudes investeerimisühingu ning selle klientide huvidest. Muudatusega lisatakse uus lause, mille kohaselt investeerimisühingu juhid ja töötajad on kohustatud seadma investeerimisühingu ning selle klientide majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest majanduslikest huvidest. See nõue on nähtud ette krediidiasutustele KAS § 48 lõike 5 näol ja kohaldub ka läbi VPTS § 791 lõike 3 viite ka investeerimisühingutele. Muudatusega see viide eelnimetatud sättes kustutakse ja suurema õigusselguse huvides kirjutatakse see kohutus eraldi VPTS-s lahti.

Lõike 3 esimese lause muutmine. Kehtiv § 791 reguleerib investeerimisühingu juhtide ja töötajate suhtes sätestatud nõudeid. Selle paragrahvi lõige 3 viitab omakorda KAS-i vastavatele paragrahvidele, mis omakorda näevad ette erinevad nõuded krediidiasutuste juhtidele ja töötajatele, samuti erinevatele komiteedele ja sisekontrolli funktsioonidele. Ehk neid samu nõudeid kohaldatakse läbi erinevate KAS-i viidetes seeläbi ka investeerimisühingu juhtidele ja töötajatele. Samas osaliselt on vastavad nõuded investeerimisühingu juhtidele ja töötajatele kehtivas VPTS-is ette nähtud (näiteks §-des 79, 832 ja 833) ning seetõttu on praegune lahendus teatud mõttes ebaühtlane (s.t. et osaliselt tuleb nõuete järgmisel lähtuda KAS-s sätestatust). Seepärast antud paragrahvi lõike 3 muutmisega jäetakse välja suurem osa viiteid KAS-le ja vastavad normid avatakse VPTS-is endas. Välja jäetakse viited järgmistele KAS-i sätetele: § 48 lõiked 41–51, §-d 52, 55, 571–574 ja 581, § 59 lõiked 1, 3 ja 43, § 62, § 82 lõiked 1–22, § 922 lõiked 4 ja 5.

Siiski VPTS § 791 lõikes 3 säilivad viited KAS § 49 lõigetele 11–2 ja §-le 84. Eeltoodud KASi sätted näevad ette spetsiifilised nõuded selles osas kas ja mis ametikohtadel võivad juhid veel ametis olla ning laenamise nõuded seotud isikutele. Ehk eeltoodud nõuete puhul tuleb jätkuvalt investeerimisühingul lähtuda KAS-is sätestatust.

Paragrahv 792. Kehtiv § 792 reguleerib investeerimisühingu juhtide ja töötajate tasustamist.

Lõike 2 punktis 3 ja lõikes 8 asendatakse sõna ,,kontrollifunktsioon” sõnaga ,,sisekontrollifunktsioon”. Vt analoogselt § 83 muutmise selgitusi.

Lõike 5 kehtetuks tunnistamine. Kehtiv lõige 5 näeb ette, et investeerimisühingu nõukogu kinnitab investeerimisühingu tasustamise põhimõtted ja vaatab need regulaarselt üle. Samuti on selles lõikes sätestatud, et järelevalvet tasustamispoliitika rakendamise üle teostab investeerimisühingu nõukogu, välja arvatud juhul, kui investeerimisühingus on moodustatud töötasukomitee. Lähtuvalt eeltoodust, kus kõik põhilised nõukogu kohustused n-ö konsolideeritakse ühte paragrahvi, siis saavad need nõuded sisalduma § 79 lõike 71 punktis 3. Seega sisuliselt selle lõike kehtetuks tunnistamisega investeerimisühingu jaoks põhimõttelisi muudatusi ei kaasne.

Paragrahvi 794 lõike 3 punkt 1 muutmine. Tegemist on sõnastusliku muudatustega, kus kontrollfunktsioon asendatakse sisekontrollifunktsiooniga (vt analoogselt § 83 muutmise selgitusi).

Seaduse täiendamine §-ga 795. Uue paragrahviga nähakse ette nomineerimiskomitee moodustamise põhimõtted investeerimisühingus.

Nomineerimiskomitee peamiseks ülesandeks on lihtsustatult investeerimisühingu juhatuse liikme kandidaatide esitamine nõukogule, muu hulgas arvestades ka n-ö mitmekesisuse nõudeid. Ka hetkel kehtib investeerimisühingu puhul nomineerimiskomitee moodustamise nõue, kuid seda läbi viitelise lahendi – VPTS § 791 lõige 3 viitab omakorda KAS §-le 62, mille alusel on nomineerimiskomitee moodustamine krediidiasutuses ette nähtud. Vastavalt aga eespool juba käsitletule tuuakse vastavad normid n-ö KAS-ist üle VPTS-i, muu hulgas võttes arvesse investeerimisühingu eripärasid võrreldes krediidiasutusega. Seepärast kustutakse VPTS § 791 lõikes 3 vastav viide ka KAS-ile.

Paragrahvi 80 kehtetuks tunnistamine.

Kehtiv § 80 reguleerib juhtidest ja audiitorist teavitamist. Juhtidest ja võtmeisikutest teavitamise regulatsioon sisaldub edaspidi §-s 801. Audiitorist teavitamise kohustust investeerimisühingul edaspidi ei ole, sest sellisel teavitamisel puudub lisandväärtus.

Seaduse täiendamine §-dega 801 ja 802. Uute paragrahvidega kehtestatakse reeglid Finantsinspektsiooni teavitamisele ning järelevalveasutuse poolt läbiviidavale sobivusmenetlusele.

Paragrahv 801 reguleerib juhtidest teavitamist.

Lõike 1 kohaselt teavitab investeerimisühing juhi valimise, määramise või ametiaja pikendamise kavatsusest Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva enne selle küsimuse otsustamist ja esitab lõikes 6 nimetatud andmed ja dokumendid. Tähtaja määramisel on arvesse võetud Finantsinspektsiooni vajadust teatud juhtudel sekkuda ja kohaldada meetmeid.

Lõike 2 alusel teavitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1619 artikli 91 lõike 1d punktides a–f sätestatud isik (oluline investeerimisühing) investeerimisühingu juhi valimise või määramise kavatsusest Finantsinspektsiooni, esitades kolmkümmend päeva enne juhi ametisse asumise tähtpäeva lõikes 6 nimetatud andmed ja dokumendid. Lõikega võetakse üle CRD VI artikli 91 lõige 1d.

Lõige 3 kohustab investeerimisühingut viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni juhi sobivust mõjutada võivate uute faktide või muude asjaolude ilmnemisest. Sättega võetakse üle CRD artikli 91 lõige 1f.

Lõikega 4 sätestatakse loetelu andmetest ja dokumentidest, mis tuleb esitada Finantsinspektsioonile juhi valimiseks või määramiseks. Lõike 6 loetelu kohaselt tuleb esitada järgnev teave:
1) isiku kirjalik nõusolek ametikohale valimiseks või määramiseks ja täidetud sobivusküsimustik;
2) isiku elulookirjeldus ja üldandmed, juhatuse liikme puhul tema vastutusvaldkonna kirjeldus, ülevaade isiku , hariduse, teadmiste, oskuste ja kogemuse ja ettevõtluses osalemise kohta;
3) andmed isiku ametiaja ja -koha kohta;
4) investeerimisühingu läbi viidud sobivushindamise dokumendid;
5) andmed äriühingute kohta, milles isiku osalus on suurem kui 20 protsenti;
6) andmed võimalike huvide konfliktide ja isiku poolt ametiülesannete täitmisele pühendatava aja kohta;
7) isiku kinnitus, et tal puuduvad VPTS-is sätestatud asjaolud, mis välistavad õiguse olla investeerimisühingu juht;
8) välisriigi kodaniku puhul tema päritolu- või elukohariigi karistusregistri väljavõte või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, mis ei või olla vanem kui kolm kuud;
9) juhi ametisse nimetamise kuupäev ja tegelik ametisse asumise kuupäev. 

Ametiaeg tähendab perioodi, mille jooksul isik oma ametikohal tegutseb - see võib olla tähtajaline, näiteks kolm või viis aastat, või ka tähtajatu, sõltuvalt ametikoha iseloomust ja õiguslikust alusest.

Huvide konflikt on määratlemata õigusmõiste, mida tuleb sisustada lähtuvalt konkreetsetest elulistest asjaoludest. Huvide konflikti määratlemiseks on vajalik teada isiku osalusi teistes isikutes ja muudes varakogumites Eestis või teistes riikides (vt ka sama lõike punkti 5). Avaldama peaks võimalikud huvide konflikti tekitavad asjaolud ja meetmed nende leevendamiseks või vältimiseks Ametiülesannete täitmisele pühendatavat aega hinnatakse samuti igakordselt, võttes arvesse nii konkreetset ametikohta puudutavat kui ka muid isiku kohustusi. Muu hulgas võetakse arvesse isiku töökohustuste mahtu, ulatust, keerukust, vastutust jms olulised kriteeriumid. Samuti arvestatakse isikul lasuvaid muid kohustusi, nt panustamist erinevate organite või organisatsioonide töösse, osalusi erinevates isikutes või varakogumites.

Kui välisriigi kodanik peab esitama enda päritolu- või elukohariigi karistusregistri väljavõte või pädeva kohtu- või haldusorgani väljastatud samaväärne dokumendi, siis Eesti kodaniku puhul teeb päringu isiku karistatuse puudumise kohta karistusregistrisse Finantsinspektsioon. Õiguslik alus karistusregistrisse päringu tegemiseks tuleneb VPTS § 79 lg 2 punktist 2.

Ametisse nimetamise tähtpäev tähistab konkreetset kalendripäeva, mil isik ametisse asub ja tema ametiaeg ametlikult algab.

Loetelu tugineb CRD VI artikli 91 lõike 1e punktidele a-f. Loetelu kehtestamisel on arvestatud Finantsinspektsiooni vajadusega saada sobivusmenetluse läbiviimiseks igakülgset teavet ja dokumente.

Direktiivi artikli 91 lõike 10 alalõige 1 sätestab, et artiklite 91 ja 91a kohaldamisel töötab EBA oluliste finantsinstitutsioonide jaoks välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et täpsustada pädevate asutuste jaoks sobivushindamiseks esitatava sobivusküsimustiku, elulookirjelduste ja asutusesisese sobivushindamise miinimumsisu. EBA peab vastava eelnõu komisjonile esitama hiljemalt 2026. aasta 10. juuliks (artikli 91 lõike 1 alalõige 3).

Lõikega 5 sätestatakse, et lõikes 4 nimetatud andmed esitatakse Finantsinspektsiooni kinnitatud vormis ja mahus. Sättega tagatakse CRD VI artikli 91 lõike 1e alalõike 2 ülevõtmine.

Lõike 6 kohaselt, kui investeerimisühingu läbi viidava sobivushindamise käigus selguvad uued asjaolud, mille tõttu juht ei vasta kehtestatud nõuetele, teavitab investeerimisühing sellest viivitamatult Finantsinspektsiooni, et inspektsioonil oleks võimalik vajadusel sekkuda ja meetmeid kohaldada. Lõikega võetakse üle CRD artikli 91 lõike 1h alalõige 2.

Lõike 7 kohaselt teavitab investeerimisühing Finantsinspektsiooni juhi või võtmeisiku tagasiastumisest või tema tagasikutsumise algatamisest enne volituste tähtaja lõppemist vähemalt kümme päeva enne nimetatud küsimuse otsustamist.

Paragrahviga 802 reguleeritakse Finantsinspektsiooni läbi viidava sobivushindamise menetlust.

Lõikega 1 antakse Finantsinspektsioonile õigus igal ajal, sealhulgas investeerimisühinguga seotud riskide suurenemisel või juhtide kohta uute asjaolude ilmnemisel läbi viia sobivushindamine.

Sättega võetakse üle CRD VI artikli 91 lõige 1f, mille kohaselt peab liikmesriik tagama, et pädevad asutused hindavad, kas juhtorgani liikmed vastavad alati sama artikli lõigetes 2–6 sätestatud kriteeriumidele ja nõuetele.

Lõike 2 kohaselt võib Finantsinspektsioon määrata sobivushindamise läbiviimise tähtaja oluliste investeerimisühingute juhtide valimisel või määramisel. HMS § 33 lõikele 5 tuginedes võib Finantsinspektsioon seda tähtaega omal algatusel ka pikendada. Lõikega 2 tagatakse CRD VI artikli 91 lõike 1j ülevõtmine.

Kui investeerimisühingu esitatud andmed või dokumendid on puudustega, võib Finantsinspektsioon nõuda, et juht ei asuks ametisse enne kõikide asjakohaste andmete ja dokumentide esitamist (lõige 3). Sellega võetakse üle CRD VI artikli 91 lõike 1e alalõige 3, mille kohaselt võib pädev asutus nõuda, et tulevane liige ei asuks ametisse enne nõutava teabe esitamist, kui tal ei ole sama lõike esimeses lõigus loetletud dokumentide põhjal sobivushindamise läbiviimiseks piisavalt teavet, välja arvatud juhul, kui kõnealune pädev asutus on veendunud, et sellist teavet ei ole võimalik esitada.

Lõikes 4 sätestatakse Finantsinspektsiooni õigus nõuda andmete täpsustamiseks ja kontrollimiseks täiendavaid andmeid ja dokumente ning seletusi, et oleks tagatud piisava info olemasolu igakülgseks hindamiseks. Ka selle sättega võetakse üle CRD VI artikli 91 lõike 1e alalõige 3.

Lõikes 5 antakse Finantsinspektsioonile volitused kontrollida kogutud andmete, sealhulgas isikuandmed, õigsust erinevatest allikatest, sh karistusregister.

VPTS § 79 lõige 1 sätestab laitmatu maine nõude juhile. Sama paragrahvi lõige 3 kehtestab, et isiku maine ei ole laitmatu, kui:
1) isiku tegevus või tegevusetus on kaasa toonud investeerimisühingu või muu finantsjärelevalve alla kuuluva isiku pankroti või tegevusloa kehtetuks tunnistamise finantsjärelevalve asutuse algatusel;
2) isikut on karistatud esimese astme kuriteo eest ja tema vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud;
3) kohus on isiku suhtes kohaldanud tegutsemiskeeldu või ettevõtluskeeldu vastavalt karistusseadustiku §-le 49 või 491, samuti kui isiku suhtes on kohaldatud seaduses või kohtulahendis ettenähtud ärikeeldu või teataval erialal või ametikohal töötamise keeldu või teda on karistatud sellise keelu rikkumise eest ja tema vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud;
4) isik ei ole suuteline korraldama investeerimisühingu tegevust selliselt, et klientide huvid oleksid piisavalt kaitstud;
5) isik on esitanud inspektsioonile valeteavet või jätnud olulise teabe esitamata;
6) isikut on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ning tema vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni.

Sobivushindamise menetlus on kaasusepõhine ning hindamise iseloom ja intensiivsus sõltub hinnatavast isikust endast ja temaga seotud asjaoludest.

Laitmatu maine hindamisel tugineb Finantsinspektsioon Euroopa Liidu vastavate institutsioonide (EBA ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutus) ja enda vastavatele juhenditele „Suunised juhtorgani liikmete ja võtmeisikute sobivuse hindamise kohta“57 ning selle alusel koostatud Finantsinspektsiooni sobivusmenetluse läbiviimise juhend58. Finantsinspektsiooni sobivusmenetluse juhendi järgi on laitmatu ärialane maine määratlemata õigusmõiste ning seda hindab Finantsinspektsioon iga kord konkreetsete asjaolude põhjal finantsturu ja avalikkuse kaitsmise eesmärgil (FIS § 3)59.

Laitmatu maine koosneb erinevatest elementidest ning selle hindamisel võtab Finantsinspektsioon arvesse isiku varasemat käitumist – toime pandud või tegemata jäetud tegusid, meedias kajastatut, karistatust, osalust erinevates kohtumenetlustes ja nendega seotust, suhtlust riigiasutustega, osalust ettevõtluses, ühiskondlikku positsiooni, ühiskonna hinnangut vastava isiku suhtes jms. Näiteks võib laitmatut mainet tõendada kohtulahend, mis kinnitab, et ehkki isik oli kohtukaasusega seotud, siis tema tegelikku sisulist seotust asjaga ei tuvastatud või on kohus isiku osas muid tähelepanekuid või järeldusi teinud. Samuti võib selline dokument olla seotud pankrotikaasusega, mis tõendab, et isiku tegevuses pole tuvastatud negatiivseid asjaolusid vms.60 Kitsamas tähenduses puudutab maine mingit kitsamat valdkonda, näiteks teatud konkreetsel erialal tegutsemist või mingis konkreetses erialasfääris omatavat mainet, mis saab olla kujunenud läbi varasema töökogemuse või muude tegevuste, mis on olnud vastava konkreetse erialaga mingilgi määral seotud.61

Kehtivate karistuste osas saab Finantsinspektsioon teha päringu karistusregistrisse, et kontrollida isiku karistatust. Muude asjaolude kohta küsib Finantsinspektsioon teavet teistelt asutustelt, eraõiguslikelt juriidilistelt isikutelt, rahvusvahelistelt organisatsioonidelt (nt Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus), varakogumi valitsejalt või tuginedes avalikult kättesaadavale teabele (meedia, sotsiaalmeediaplatvorm jms).

Kui isik, kelle mainet Finantsinspektsioon hindab, on olnud teises Euroopa Liidu liikmesriigis finantssektori ettevõtja juht ja teise riigi finantsjärelevalve on hinnangu andnud, siis Finantsinspektsioon saab koostöö raames seda hinnangut teise lepinguriigi järelevalveasutuselt ka küsida.

Lõike 6 kohaselt Finantsinspektsioon võib nõuda krediidiasutuselt asjakohaste meetmete rakendamist, et tagada juhi sobivus ja nõuetele vastavus valitavasse või määratavasse ametisse. Sobilike meetmete valimine on inspektsiooni kaalutlusotsus, mille kohaldamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõtet. Sättega võetakse üle CRD VI art 91 lõike 1h 1. alalõike punkt c.

Lõikes 7 sätestatakse erand sobivushindamise kohustusest – inspektsioon ei pea sobivushindamist läbi viima, kui isiku volitusi pikendatakse. Sobivushindamise tegemine on inspektsiooni kaalutlusotsus, mis sõltub konkreetsetest asjaoludest. Samas säilib Finantsinspektsioonil õigus vajaduse korral sobivushindamine siiski läbi viia.

Kui aga isiku kohta on volituste pikendamise ajaks ilmnenud uut teavet võrreldes ametisse nimetamise hetkega ning see teave võib mõjutada isiku sobivust ametisse, on inspektsioon kohustatud sobivushindamise läbi viima.

Lõikega 7 tagatakse vastavus CRD VI art 91 lõike 1h alalõikele 4.

Paragrahv 81. Kehtiv § 81 reguleerib investeerimisühingu juhi tagasikutsumist.

Paragrahvi pealkirja muudetakse tulenevalt lõike 1 muutmisest

Lõike 1 muutmine. Vt analoogselt KAS § 50 muutmise selgitusi.

Seaduse täiendamine §-ga 812. Uue paragrahviga nähakse ette nõuded investeerimisühingu riskide juhtimisele ja kontrollile ning riskikomitee moodustamisele.

Sisuliselt koondatakse peamised riskijuhtimisega seotud sätted ühte paragrahvi (muu hulgas VPTS § 833 tunnistatakse kehtetuks ja selle sisu kajastatakse samuti §-s 812). Kehtiv VPTS § 791 lõige 3 viitab hetkel selles osas KAS § 82 lõigetele 1 kuni 22. Et riskijuhtimise nõuete kohaldamine oleks investeerimisühingute jaoks õigusselgem ja arusaadavam, siis loobutakse viitamisest KAS-i vastavatele normidele ja põhilised riskijuhtimise nõuded sätestatakse investeerimisühingutele eraldi uue paragrahvi lisamise näol.

Lõiked 1–3 kajastavad üldisi printsiipe ja üldtunnustatud arusaamu riskide juhtimisel.

Lõikega 4 nähakse ette kohustus, mis on juba sätestatud kehtiva VPTS § 833 lõikes 3. Ehk sisuliselt sellega uut kohustust investeerimisühingu jaoks ette ei nähta.

Lõige 5. Kehtiva VPTS § 833 lõige 5 näeb ette, mis peab kuuluma riskikomitee pädevusse. Samasisulised kohustused kajastatakse nüüd käesoleva paragrahvi lõikes 5. Lõiked 7 ja 8 põhinevad samuti kehtiva VPTS § 833 lõigetel 6 ja 7.

Ehk kokkuvõttes nende uute lõigetega investeerimisühingute jaoks põhimõttelisi muudatusi ei kaasne, suureneb aga õigusselgus.

Paragrahv 82. Kehtiv § 82 sätestab nõuded investeerimisühingu sise-eeskirjadele.

Lõike 3 täiendamine punktidega 21–23 . Vt analoogselt KAS § 63 lõike 2 punktide 32, 42 ja 43 lisamise selgitusi.

Lõike 3 punkt 3 muutmine. Kehtiv § 82 näeb investeerimisühingule ette sise-eeskirjade kehtestamise nõude ja selle sisu ning lõike 3 punkt 3 näeb omakorda hetkel ette, et sise-eeskirjadega tuleb muu hulgas panna paika ka töötajate valikukriteeriumid, töö- või ametiülesanded ning samuti alluvussuhted. Eelnõuga muudetakse punkti 3 selliselt, et lisaks alluvussuhetele tuleb laiemalt näha ette ka selge organisatsiooniline struktuur ning läbipaistvad ja järjepidevad vastutusalad.

Lõike 3 täiendamine punktiga 31. Uue punkti alusel nähakse ette, kuidas hinnatakse juhtide (nii nõukogu kui juhatuse liikmete) ja võtmeisikute (näiteks finantsjuhi) sobivust oma ametikohtadele.

Paragrahv 83. Kehtiv § 83 sätestab nõuded investeerimisühingu sisekontrolli süsteemile.

Paragrahv 83 sätestab üsna lakooniliselt, et investeerimisühingus peab toimima piisav sisekontrolli süsteem, mille eesmärk on tagada tema tegevuse vastavus kehtivatele eeskirjadele ja vastuvõetud otsustele investeerimisühingu kõigil juhtimis- ja tegevustasanditel. Lisaks on paragrahvis ette nähtud, et sisekontrolli süsteemi kuulub vähemalt vastavuskontrolli funktsioon ja olemasolul siseauditi üksuse tegevus.

Eelnõuga muudetakse §-i 83 teatud määral, kuid mitte väga põhimõtteliselt. Esiteks nähakse lõikega 1 ette proportsionaalsuse põhimõtte. Ehk sisekontrolli süsteemi moodustamisel tuleb lihtsustatult pidada silmas ka investeerimisühingu suurust.

Lõikega 2 nähakse ette, et investeerimisühingu sisekontrolli süsteem peab lihtsustatult hõlmama kõiki tasandeid.

Lõikes 3 sätestatakse sarnaselt KAS §-le 59 lõikega 3, et sisekontrolli süsteem koosneb kolmest üksusest/funktsioonist – kindlasti vastavuskontrolli funktsioonist, kuid kui see on proportsionaalne siis ka siseauditi üksusest ning riskikontrolli funktsioonist (vastavalt EL määruse 2017/565 artiklitele 23 ja 24). Samuti sätestatakse, et need funktsioonid peavad olema sõltumatud ja ei või olla seotud riskide võtmisega. Sisekontrolli definitsioon põhineb CRD VI artikli 3 lõike 1 punktil 9b.

Lõikega 4 sätestatakse, et sisekontrolli funktsioonide täitjad peavad lihtsustatult tagama, et kõik olulised riskid tuvastatakse ja selle info ka edasi andma juhtidele. See nõue on samamoodi sätestatud ka KAS § 59 lõikes 4 ja põhineb omakorda CRD VI artikli 76 lõike 5 punktidel a ja b.

Lõige 5 näeb ette, et siseauditi üksus peab olema täiesti sõltumatu s.t. seda ei või n-ö kokku panna investeerimisühingu ühegi muu äriliini või kontrollfunktsiooniga. Samamoodi on see sätestatud ka KAS § 59 lõikes 5 ja see nõue põhineb CRD VI artikli 76 lõike 6 neljandal alalõikel.

Lõikes 6 nähakse erinevalt lõikest 5 ette, et vastavuskontrolli funktsiooni võib n-ö kokku panna mõne muu kontrolli teostava üksusega. Sel juhul tuleb lihtsustatult arvestada ka investeerimisühingu suurust ja selline kokkupanemine ei tohi mõjutada vastavuskontrolli teostaja sõltumatust ja suutlikkust täita oma ülesandeid.

Lõike 7 näol on tegemist pigem nö pedagoogilise sättega, kus täpsustakse, et lisanõuded kontrollifunktsioonide osas tulenevad EL määruse 2017/565 artiklitest 22–24.

Paragrahvi 833 kehtetuks tunnistamine.

Kehtiv § 833 sätestab nõuded investeerimisühingu nõukogu ja riskikomitee kohustustele seoses riskide käsitlemisega. Kuna selgema ülevaate ja ühtlustamise huvides viiakse need nõuded VPTS uude §-i 812, siis antud § tunnistatakse tervikuna kehtetuks.

Paragrahvi 1151 kehtetuks tunnistamine.

Seni kehtinud § 1151 sätestas, et kahe või enama investeerimisühingu ühinemisel tekkinud uue investeerimisühingu omavahendid ei tohi väheneda madalamale ühinenud investeerimisühingute omavahendite koondtasemest ühinemise hetkel. Paragrahviga 1151 on võetud üle CRD artikkel 32, mis kaotas kehtivuse 2020. aastal. Kuivõrd eelnõuga sätestatakse täpsemad tingimused, millele peab investeerimisühingu ühinemine vastama, ning ühinemisel asutatav ühing peab taotlema tegevusluba, mitte ühinemisluba, minetab § 1151 oma relevantsuse ja tunnistatakse kehtetuks.

Paragrahv 117. Kehtiv § 117 reguleerib investeerimisühingu ühinemisloa taotlemist.

Lõike 2 täiendamine punktidega 7 ja 8. Vt analoogselt KAS § 68 lõike 1 punktide 10 ja 11 lisamise selgitusi.

Paragrahvi täiendamine lõigetega 4 ja 5. Vt analoogselt KAS § 68 lõigete 21–24 lisamise ning lõigete 3 ja 4 muutmise selgitusi.

Paragrahv 2301. Kehtiv § 2301 reguleerib järelevalve teostamist investeerimisühingu üle.

Lõike 2 sissejuhatava lauseosa muutmine. Lõike 2 sissejuhatava lauseosa kohaselt peab Finantsinspektsioon teostama konsolideeritud järelevalvet või kontrollima investeerimisühingu konsolideerimisgrupi vastavust Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/203362 artiklis 8 sätestatud kapitalitesti nõuetele, kui on täidetud mõni sissejuhatavale lauseosale järgnevatest tingimustest. Tulenevalt CRD V konsolideeritud järelevalve sätete kontrollist tuvastasid eelnõu koostajad, et lõike sissejuhatav lauseosa ei sisalda täpsustust selle kohta, et Finantsinspektsioon peab teostama järelevalvet individuaalsel alusel. Vastav tingimus on sätestatud direktiivi artikli 111 lõikes 2. Eeltoodust tulenevalt täiendatakse sissejuhatava lauseosa sõnastust vastava täpsustusega.

Lõike 2 punkti 1 täiendamine. Punkti 1 kohaselt teostab Finantsinspektsioon konsolideeritud järelevalvet individuaalsel alusel, kui Eesti investeerimisühing on emaettevõtja. Punktiga peaks olema võetud üle CRD V artikli 111 lõike 1 teine alalõige, kuid erinevalt direktiivi sõnastusest ei sisalda punkt 1 tingimust, et investeerimisühingu tütarettevõtja ei või olla krediidiasutus. Kuivõrd VPTS ei sisalda mõnes muus sättes ka vastavat täpsustust, täiendatakse punkti 1 sõnastust ning viiakse sisse vastav tingimus.

Paragrahvi täiendamine lõikega 25. Vt analoogselt KAS § 97 lõike 22 lisamise selgitusi.

Paragrahvi täiendamine lõikega 26 sätestatakse, et inspektsioon kogub andmeid järelevalve teostamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 435 lõike 2 punkti c alusel, edastab kogutud andmeid Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele ja kasutab neid selleks, et hinnata mitmekesisuse põhimõtete rakendamist. Uue lõikega tagatakse CRD VI art 91 lõike 9 ülevõtmine.

Paragrahvi täiendamine lõikega 10. Antud säte põhineb KAS § 96 lõikel 9. Selle lõike lisamisega nähakse ette, et Finantsinspektsioon peab arvestama järelevalve teostamisel lihtsustatult ka investeerimisühingu suurusega ja tema äritegevuse ulatusega.
Seaduse täiendamine §-ga 23793. Uue paragrahviga sätestatakse vastutus investeerimisühingu ühinemisnõuete rikkumise eest. Kuigi VPTS § 114 kohaselt on investeerimisühingu jagunemine, vt vastutuse paragrahvi lisamise kohta analoogselt KAS § 13428 lisamise selgitusi.

3.11. Eelnõu § 10 – seaduse jõustumine

Seadus jõustub 2026. aasta 11. jaanuaril tulenevalt CRD VI artikli 2 lõike 1 esimeses kahes alalõikes sätestatud ülevõtmis- ja rakendustähtajast.

4. Terminoloogia

Eesti õigusesse lisatakse järgmised terminid:

• ,,kavandatav omandamine” ja ,,kavandav omandaja”– kavandatav omandamine (ingl. k. proposed acquisition) on KAS § 371 lõike 1 kohaselt krediidiasutuse või heakskiidu saanud valdusettevõtja ehk kavandava omandaja (ingl.k. proposed acquirer) poolt otseselt või kaudselt osaluse suurendamine selliselt, et see ületab 15 protsenti tema aktsepteeritud kapitalist.
• ,,keskkonna-, sotsiaalne ja juhtimisrisk”– (ingl. k. environmental, social and governance risk (ESG)) on risk, et krediidiasutusele avaldub negatiivne finantsmõju tulenevalt keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimistegurite hetkelisest või tulevasest mõjust krediidiasutuse vastaspooltele või investeeritud varadele. ESG riske tuleb KAS §-de 48, 58, 63, 825, 826 jj sätete kohaselt hinnata lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis, et minimeerida keskkonnamuutustest tulenevaid riske ja kahjusid.
• ,,kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal”– (ingl. k. third country branch) on KAS § 31 lõike 3 kohaselt filiaal, mille on asutanud ettevõtja, kelle peakontor asub kolmandas riigis ning kes teostab KAS § 2 lõikes 22 nimetatud tegevusi, või krediidiasutus, mille peakontor asub kolmandas riigis.
• ,,kolmanda riigi peaettevõtja”– (ingl. k. head undertaking) on KAS § 31 lõike 4 kohaselt ettevõtja, kelle peakontor asub kolmandas riigis ja kes on asutatud Eestis kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali, ja kui see on kohaldatav, selle ettevõtja vahepealsed või kõrgema tasandi emaettevõtjad.
• ,,likviidsuskatte nõue” ja ,,likviidsuskattekordaja”– likviidsuskattekordaja (ingl. k. liquidity coverage ratio) on likviidsuspuhvri ja likviidsete vahendite netoväljavoolu suhe 30 päeva jooksul. Kordajaga täidetakse likviidsuskatte nõuet (ingl. k. liquidity coverage requirement), mille kohaselt peab krediidiasutusel olema alati piisavalt likviidseid varasid, et katta likviidsete vahendite väljavoolu, et tagada likviidsuspuhvrite säilitamine sellisel tasemel, et sellega oleks võimalik tulla toime mis tahes stressiolukordades 30 päeva jooksul. Likviidsuskattekordajat väljendatakse protsentidest ning krediidiasutustel peab see alati olema 100%. Likviidsuskatte nõude ja -kordaja kohustuste täitmist reguleerib KAS § 13428.
• ,,minimaalne väljundmäär”– (ingl. k. output floor) on omavahendite nõuete alampiir selliste krediidiasutuste suhtes, kes kasutavad omavahendite nõuete arvutamiseks standardmeetodi asemel sisemudelit. Minimaalse väljundimääraga piiratakse kapitali ülemäärase vähendamise riski ning minimeeritakse omavahendite nõutete põhjendamatut varieeriumist. Minimaalse väljundimäära kehtestamist ning sellest tulenevalt muude nõuete kehtestamist reguleerivad KAS §-d 8648, 8649 ja 1042.
• ,,minimaalse väljundmäära kohaldamisalasse kuuluv krediidiasutus”– (ingl. k. institution bound by the output floor) on KAS § 1042 lõike 16 kohaselt krediidiasutus, kelle koguriskipositsioon, mis on arvutatud kooskõlas CRR-i artikli 92 lõike 3 esimese alalõikega, ületab alammäärata koguriskipositsiooni summat, mis on arvutatud kooskõlas sama määruse artikli 92 lõikega 4.
• ,,määratud ettevõtja”– (ingl. k. designated entity) on KAS § 134 lõike 1 teise lause kohaselt finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, kes on määratud vastutavaks selle eest, et tagada usaldatavusnõuete järgimine konsolideerimisgrupi poolt konsolideeritud alusel vastavalt KAS § 137 lõike 1 punktile 3. Taolise ettevõtja kohustus on tuvastada korrektselt ettevõtja, kes vastab sellistele kriteeriumidele, mille kohaselt saaks teda käsitada Euroopa Liidu liikmesriigis või Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutseva valdusettevõtjana.
• ,,oluline krediidiasutus”– on KAS § 481 lõike 2 kohaselt ja 5. peatüki tähenduses CRD VI artikli 91 lõike 1d punktides a–f sätestatud isik, kes peab enne juhi valimist või ametisse nimetamist teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt 30 päeva ette. Direktiivi kohaselt liigituvad oluliseks krediidiasutuseks järgmised isikud:
◦ Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsevad krediidiasutused, mis liigituvad suurteks krediidiasutusteks;
◦ Euroopa Liidu liikmesriigis emaettevõtjana tegutsevad krediidiasutused, mis liigituvad suurteks krediidiasutusteks, välja arvatud juhul, kui nad on seotud keskasutusega;
◦ Keskasutused, mis liigituvad suurteks krediidiasutusteks või teevad järelevalvet oma sidususettevõtjate üle, kes on suured krediidiasutused;
◦ Euroopa Liidus tegutsevad eraldiseisvad krediidiasutused, mis liigituvad suurteks krediidiasutusteks;
◦ CRR artiki 4 lõike 1 punktis 147 määratletud suured tütarettevõtjad;
◦ Euroopa Liidu liikmesriigis või Euroopa Liidus emaettevõtjana tegutsevad finantsvaldusettevõtjad ja segafinantsvaldusettevõtjad, kelle konsolideerimisgruppi kuuluvad suured krediidiasutused, välja arvatud need, mis kuuluvad CRD VI artikli 21a lõike 4 kohaldamisalasse.
Krediidiasutust peetakse suureks CRR artikli 4 lõike 1 punkti 146 kohaselt, kui ta on globaalne süsteemselt oluline krediidiasutus, muu süsteemselt oluline krediidiasutus, ta on liikmesriigi poolt määratud üheks kolmest suurimaks krediidiasutuseks varade mahu poolest või tema koguvarade maht individuaalsel tasandil ületab 30 miljardit eurot.
• ,,ooteaeg”– ooteaeg (ingl. k. cooling-off period) on FIS § 321 lõike 3 tähenduses on periood, mille jooksul ei või Finantsinspektsiooni juhatuse liige või töötaja peale töö- või ametisuhte lõppemist järelevalveasutuse juures asuda tööle finantsjärelevalve subjekti, temaga seotud isiku või tema konkurendi juures, kui see toob kaasa huvide konflikti või ameti- või töösuhte jooksul omandatud teadmiste ja oskuste ärakasutamise. Ooteaja kehtestamise täpsemad tingimused ning hüvitamise kord on sätestatud FIS §-s 321.
• ,,väike ja mittekeerukas krediidiasutus”– (ingl. k. small and non-complex institution) on KAS § 55 lõike 5 kohaselt ja CRR artikli 4 lõike 1 punkti 145 tähenduses krediidiasutus, mis peab vastama järgmistele tingimustele:
◦ ta ei kvalifitseeru suureks krediidiasutuseks (vt suure krediidiasutuse mõiste selgitust olulise krediidiasutuse termini selgituse juures);
◦ tema koguvarade maht individuaalsel tasandil ei ületa nelja eelnenud aasta jooksul 5 miljardit;
◦ ta ei pea täitma Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2014/59 lõikes 4 nimetatud finantsseisundi taastamise nõudeid;
◦ tema kauplemisportfelli maht on CRR artikli 94 lõike 1 kohaselt väike;
◦ tema kauplemise eesmärgil hoitavate tuletisinstrumentide positsioonide koguväärtus ei ületa 2% bilansiliste ja bilansiväliste varade koguväärtuse puhul ning 5% CRR artikli 273 lõike 3 kohaselt;
◦ tema konsolideeritud varad või kohustused, mis on seotud tegevusega, mille vastaspooled asuvad Euroopa Majanduspiirkonnas, ületavad 75% krediidiasutuse konsolideeritud koguvaradest ja -kohustustest (arvestamata riskipositsioone);
◦ krediidiasutus ei kasuta usaldatavusnõuete täitmiseks sisemudeleid (kohalduvad teatud erandid);
◦ pädev asutus on liigitanud krediidiasutuse väikeseks ja mittekeerukaks ning krediidiasutus ei ole esitanud sellele vastuväiteid.
• ,,välisriik”– välisriigina mõistetakse KAS § 31 lõike 5 tähenduses kõiki Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriike ja kolmandaid riike.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõuga võetakse üle CRD VI, CRR III artiklid 124 ja 164 ning tehakse KAS-is, VPTS-is ja FIS-is parandusi lähtuvalt CRD V-st. Eelnõu koostamisel on arvestatud järgmiste Euroopa Liidu õigusaktidega:
• Direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012;
• Direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ;
• Määrus (EL) 575/2013, krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta;
• Direktiiv (EL) 2017/1132, äriühinguõiguse teatavate aspektide kohta.

6. Eelnõu vastavus Eesti Vabariigi Põhiseadusele

6.1. Põhiõiguse esemeline kaitseala

Eelnõus sisalduvad muudatused, välja arvatud Finantsinspektsiooni töötajate ja juhtide piirangud, ei riiva muudatuste subjektideks olevate isikute põhiõiguseid ja -vabadusi ebaproportsionaalselt.

CRD VI artikkel 4a kehtestab pädevate asutuste juhtidele maksimaalse ametiaja pikkuse piirangu, kohustab nii pädeva asutuse juhte kui ka töötajaid võõrandama finantsjärelevalve subjektidega seotud finantsinstrumente ning annab õiguse kohaldada töötajate ja juhtide suhtes ooteaega ehk konkurentsipiirangut. Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi ka PS) kontekstis riivavad eelnimetatud piirangud Finantsinspektsiooni juhtide ja töötajate vaba tegevusala, elukutse ja töökoha valikuvabaduse (PS § 29), ettevõtlusvabaduse (PS § 31), omandivabaduse (PS § 32) ja ühinemisvabaduse (PS § 48) kaitseala. Järgnevalt avatakse riivete sisu täpsemalt ning analüüsitakse riivete kooskõla põhiseadusega.

6.1.1. Õigus tegeleda ettevõtlusega ehk ettevõtlusvabadus

PS § 31 kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegelda ettevõtlusega ning kuuluda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Tulenevalt PS § 9 lõikest 2, laieneb ettevõtlusvabadus ka juriidilistele isikutele.63 Ettevõtlusvabadusel on kaks külge: õigus nõuda avalikult võimult sekkumisest hoidumist, teisalt õigus nõuda positiivsete (ettevõtlust edendavate) meetmete võtmist.

Ettevõtluse põhieesmärgiks on tulu teenimine.64 Üks paljudest ettevõtluse väljendusvormidest on investeerimine, mille käigus paigutatakse likviidsed vahendid börsil kaubeldavatesse väärtpaberitesse (aktsiad, osad, võlakirjad jms VPTS § 2 lõike 1 tähenduses), et teenida nende pealt kasumit (väljendub dividendides). Investeerimise viise on erinevaid, alates pensionist kuni virtuaalvääringuteni. Eraisikuna investeerimiseks võib avada investeerimiskonto, asutada juriidilise keha või teha seda läbi tavalise või spetsiifiliselt investeerimiseks avatud panga- või investeerimisplatvormi konto. Praktikas alustavad füüsilised isikud investeerimist väikeste summadega tavaliselt pangakontolt ning portfelli suurenedes asutatakse juriidiline keha, millele väärtpaberid võõrandatakse. Sellise juriidilise keha ja võõrandamise eesmärk on lükata edasi tulumaksukohustust, kuna väljamakstud dividendilt arvutatakse maha tulumaks.65 Investeerides ettevõtte alt, tuleb tulumaksu tasuda alles dividendide väljavõtmisel.66

Eelnõuga (täpsemalt FIS § 32 lõikega 4) piiratakse Finantsinspektsiooni töötajate ja juhatuse liikmete õigust omandada finantsinstrumente, mille on emiteerinud Finantsinspektsiooni finantsjärelevalve subjekt, tema ema-, tütar- või sidususettevõtja, ning kohustatakse nad taolised finantsinstrumendid võõrandama FIS § 32 lõike 5 kohaselt. Piirangute eesmärk on ennetada huvide konflikti ning sellise olukorra tekkimist, kus Finantsinspektsioonis töötav isik, kes puutub kokku finantsjärelevalvega, seaks oma erahuvid kõrgemale oma tööandja huvidest, või kasutaks töö käigus omandatud teavet ära oma investeerimisportfelli seisu parandamiseks. Tegemist on sisuliselt investeerimiskeeluga teatavatesse finantsinstrumentidesse ning selle alus tuleneb CRD VI artikli 4a lõike 3 punktist a. Piiranguga taotletakse järelevalveasutustes töötavate isikute objektiivsust ja iseseisvust finantsjärelevalve läbiviimisel. Investeerimiskeeld omab puudet ka omandivabadusega (vt seletuskirja punkt 6.1.2.).

Eelnõuga (täpsemalt FIS § 321 lõikega 1) keelatakse Finantsinspektsiooni töötajatel ja juhatuse liikmetel kuuluda organisatsioonidesse, mis esindavad Finantsinspektsiooni ees finantssektori huve. Piirangut tuleb tõlgendada väga kitsalt: keelatud on sellistesse ühingutesse kuulumine, milles seistakse finantsturu osaliste (pangad, investeerimisfondid, krediidiandjad, makseasutused jms) ja professionaalsete investorite huvide ja eesmärkide eest. Eestis esindavad eelnimetatud finantsturu osalisi mittetulundusühingud Eesti Pangaliit ja Finance Estonia, kuid nende liikmed on vaid juriidilised eraõiguslikud isikud. Eelnõuga ei keelata jaeinvestoreid ühendavate ühingute moodustamist või nendesse kuulumist (näiteks investor Toomase Investeerimisklubi), sest sellised ühingud koondavad n-ö tavalisi inimesi, et pakkuda neile päevakajalisi seminare, tutvumis- ja sotsialiseerumisüritusi, vestlusõhtuid, finantstarkust jms investeerimisega seotud tegevusi. Samuti ei keelata selliste sotsiaalmeedias tegutsevate gruppidesse kuulumine ja jälgimine, kus jagatakse investeerimisuudiseid, kogemusi ja kontakte (näiteks Naisinvestorite Klubi ja Finantsvabaduse grupp Facebookis).

Finantssektori huve esindavatesse organisatsioonidesse kuulumise piirang riivab paralleelselt nii ettevõtlus- kui ka ühinemisvabadust, sest eelnõu kohaselt ei või Finantsinspektsiooni töötajad ja juhatuse liikmed kuuluda ühingutesse, millesse nad panustavad ühiste huvide ja eesmärkide edendamiseks (ühinemisvabaduse riive) või tulu teenimise eesmärgil (ettevõtlusvabaduse riive). Vahetegu mõlema põhiõiguse riive vahel sõltub sellest, kas isik on taolises organisatsioonis lihtliige (ei saa tulu, aga panustab tegevusega) või juhatuse liige või töötaja (saab tulu ja panustab tegevusega). Näiteks võib Finantsinspektsiooni juhatuse liige või töötaja jälgida Finantsvabaduse grupi postitusi Facebookis või käia Naisinvestorite Klubi poolt korraldatavatel vestlusõhtutel, kuid ei või töötada Eesti Pangaliidu juhatuses.

6.1.2. Omandipõhiõigus

PS § 32 lõike 1 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Lõikega 2 on sätestatud õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning kitsendused peavad olema sätestatud seadusega. Omandipõhiõigusega antakse isikutele vabadus on elu iseseisvalt korraldada ning sellega on kaetud nii kinnis- ja vallasasjad, õigused, nõuded aga ka õigusviljad (näiteks intress) ja raha.

Eelnõu kontekstis kaitseb omandipõhiõigus finantsinstrumente, mida Finantsinspektsiooni töötaja või juhatuse liige omab. FIS § 32 lõike 5 kohaselt võib järelevalveasutus nõuda töölevõtmist taotlevalt isikult ja töötajalt selliste finantsinstrumentide võõrandamist, mis võivad põhjustada huvide konflikti, mõistliku aja jooksul. Omandatud finantsinstrumentide, varade, õiguste jms kohta peavad Finantsinspektsiooni töötajad ja juhatuse liikmed esitama kord aastas huvide deklaratsiooni ning seda uuendama viivitamata, kui varade või õiguste koosseis muutub.

Kohustusega võõrandada teatavad finantsinstrumendid riivatakse selliste Finantsinspektsioonis töötavate isikute omandiõigust, kes omavad selliseid finantsinstrumente, mis võivad põhjustada huvide konflikti. Näiteks võib järelevalveasutus nõuda Coop või BigBank panga aktsiate võõrandamist, sest Finantsinspektsioon teostab järelevalvet nende pankade üle.

6.1.3. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta

PS § 29 lõike 1 kohaselt on Eesti kodanikul õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta, kuid seadusega võib sätestada selle õiguse kasutamise korra ja tingimused. Vastav õigus kaitseb igasugust tegevust, millega inimene teenib endale igapäevast elatist kohaselt. Samuti on isikul endal õigus otsustada, millisel määral ta soovib olla majanduslikult aktiivne, millises valdkonnas ja viisil. Tegevusala, elukutse ja töökoha valikuvabadusega kaitstakse isikut riigi põhjendamatu sekkumise eest ning kohustatakse riiki tegutsema, et tagada sellest vabaduse olemasolu. Riigil on üldjuhul keelatud sekkuda isiku positiivse (milline tegevusala, elukutse või töökoht valida) ja negatiivse (töötu olemine, väiksem koormus jms) valiku tegemisse.

Eelnõuga antakse Finantsinspektsioonile õigus kohaldada ooteaega ehk konkurentsipiirangut oma töötajate suhtes. Selle eelduseks on, et töötaja uueks tööandjaks on Finantsinspektsiooni järelevalve subjekt või temaga seotud ema-, tütar- või sidususettevõtja, taolise ettevõtja juhatuse liige, audiitor, märkimisväärset mõju omav isik, siseauditi või -kontrolli osakonna juhataja, revisjonikomisjoni esimees, välisriigi äriühingu Eesti filiaali juhataja või esindaja. Ooteaja rakendamisel tuleb võtta arvesse töötaja ametikohta ja tööülesandeid nii Finantsinspektsioonis kui ka uue tööandja juures ning muid asjaolusid. Ooteaega ei või kohaldada töötaja suhtes, kui tema tööülesanded Finantsinspektsioonis ei hõlmanud järelevalvemenetluse läbiviimist või nendest osavõtmist ning töötajal puudus ligipääs sellistele menetlustele, tema tulevane ametikoht ja tööülesanded ning uue tööandja tegevusala ei hõlma finantsteenuste osutamist ega vahendamist või töötaja tulevane tööandja on avaliku sektori asutus. Seega on Finantsinspektsiooni diskretsioon ooteaja üle otsustamisel piiratud olukordadega, kus töötaja ametipositsioon oli suunatud finantsjärelevalve asutust toetavatele tegevustele, näiteks majahoidja, sekretär, ta uus ametikoht ei ole seotud finantssektoriga või ta asub tööle avalikku sektorisse.

Ooteaja pikkus on üldjuhul kuus kuud, kuid seda võib lühendada kuni kolme kuuni. Ooteaja rakendamise eest peab töötajale maksma hüvitist. Piirangud laienevad ka Finantsinspektsiooni juhatuse liikmetele, kelle suhtes on kohaldatava ooteaja pikkus üldjuhul 12 kuud, mida võib vähendada kuni kolme kuuni. Eeltoodu ei kehti juhul, kui juhatuse liige suundub tööle finantsjärelevalve subjekti konkurendi juurde, sest sellisel juhul peab ooteaja pikkus olema vähemalt kuus kuud.

Seega riivatakse ooteaja kohaldamisega Finantsinspektsiooni töötajate ja juhatuse liikmete õigust vabalt valida oma järgmine töökoht, kui järelevalveasutuse hinnangul tekib vahetu edasiliikumisega huvide konflikt.

6.1.4. Ühinemisvabadus

PS § 48 lõike 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus koonduda mittetulundusühingutesse ja -liitudesse. Ühinemisvabadus erineb ettevõtlusvabadusest selle poolest, kas ühingu eesmärk on teenida tulu või edendada ühingu eesmärke. Ühinemisvabadusega võimaldatakse nii füüsilistel kui ka juriidilistel isikutel moodustada ühing või sellega liituda. Läbi ühingu kaitsevad selle liikmed neid ühendavaid huvisid ning edendavad huvidega seonduvaid eesmärke.

Piirangut ühinemisvabadusele lähtuvalt finantssektori huve esindavatesse organisatsiooni kuulumisele on selgitatud seletuskirja punktis 6.1.1.

6.2. Riive põhiseaduslik õigustamine

Riivest tulenevad piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust (PS § 11). Põhiõigust riivav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. Selleks, et välja selgitada, kas tegemist on põhiõiguse riivega või põhiõiguse rikkumisega, analüüsitakse, kas põhiõiguse riive on formaalselt ja materiaalselt põhiseaduspärane.

Kõik põhiõigused, mida eelnõuga piiratakse, on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigused, mida saab piirata mistahes eesmärgil tingimusel, et see ei ole vastuolus põhiõigusega. Eelnõus sätestatud piirangute eesmärk on ennetada ja leevendada huvide konflikti tekkimist Finantsinspektsiooni töötajates ja juhatuse liikmetest, kuivõrd nad puutuvad igapäevaselt kokku järelevalvemenetlustega ning omavad spetsiifilisi teadmisi järelevalveasutuse menetluste, otsuste ja plaanide ning finantsjärelevalve subjektide probleemide, puuduste jms kohta.

6.3. Riive formaalne põhiseaduspärasus

Formaalse põhiseaduspärasuse kohaselt peab põhiõigusi piirav õigustloov akt vastama pädevus- menetlus ja vorminõuetele ning määratluse ja seadusreservatsiooni põhimõtetele. Õigusaktid peaksid olema sõnastatud piisavalt selgelt ja arusaadavalt, et isikul oleks võimalik piisava tõenäosusega ette näha, milline õiguslik tagajärg kaasneb teatud tegevuse või tegevusetusega. Põhiõigusi võib riivata, kui selle põhjus tuleneb avalikust huvist, vajadusest kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane.67

6.4. Riive materiaalne põhiseaduspärasus

Riive materiaalse õiguspärasuse eeldused on seaduse legitiimne eesmärk ning PS § 11 teisest lausest tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte järgimine: sobivus, vajalikkus ja mõõdukus.

Riive proportsionaalsuse hindamisel tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Põhiõiguse riive on proportsionaalne, kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Hinnata tuleb selle eesmärgi kaalukust, mille saavutamise vahendiks riive on, see tähendab kaalumise argumendid tulenevad legitiimsest eesmärgist.


6.4.1. Legitiimne eesmärk

Riive proportsionaalsuse hindamisel tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Põhiõiguse riive on proportsionaalne, kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Hinnata tuleb selle eesmärgi kaalukust, mille saavutamise vahendiks riive on, s.t. kaalumise argumendid tulenevad legitiimsest eesmärgist.

6.4.2. Sobivus

Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta riive eesmärgi saavutamist.

Eelnõus sätestatud piirangud on sobivad, sest need ei ole absoluutsed ning eelnõuga sätestatavad keelde või kohustusi võib kohaldada vaid väga konkreetsetes tingimustes. Järgnevalt tuuakse välja iga piirangu kohaldamise eeltingimused:
1) finantssektori huve esindavasse organisatsiooni kuulumise keeld– organisatsioon seisab ja edendab finantsturu osaliste ehk pankade, krediidiandjate, makseasutuste jms ettevõtjate huve;
2) teatavate finantsinstrumentide omandamise keeld– finantsinstrumendid on emiteerinud finantsjärelevalve subjekt, tema ema-, tütar- või sidususettevõtja;
3) teatavate finantsinstrumentide võõrandamise kohustus– finantsinstrumendid on emiteerinud finantsjärelevalve subjekt, tema ema-, tütar- või sidususettevõtja; võõrandamine peab toimuma mõistliku aja jooksul;
4) ooteaja rakendamine– Finantsinspektsiooni töötaja või juhatuse liige suundub pärast töö- või ametisuhte lõppemist järelevalveasutusega tööle finantsjärelevalve subjekti, tema ema-, tütar- või sidususettevõtja juurde (juhatuse liikmete puhul ka subjekti konkurendi juurde).

Eelnõu koostajate hinnangul on piirangud sobilikud, sest kohati keelab juba kehtiv FIS Finantsinspektsiooni töötajatel teatud töökohtadel töötamise või huvide omamist (§ 32 lõige 1), lepingute sõlmimise (lõige 2) või kohustab neid teatud viisil käituma (§-d 31 ja 33). Konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimist reguleerib TLS §-d 23–27. Kõik juba kehtivate piirangute eesmärk, nagu ka eelnõus sätestatud piirangud, taotlevad Finantsinspektsioonis töötavate isikute huvide konflikti olukorra vältimist ning objektiivsuse säilitamist.

6.4.3. Vajalikkus

Abinõu on vajalik üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Põhiõiguse riive vajalikkuse hindamisel tuleb juhul, kui on võimalik valida õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks mitme sobiva meetme vahel, langetada valik kõige vähem koormava meetme kasuks. Eesmärgi olulisus peaks olema riive raskusastmega vastavuses (tasakaalus) ja meetme rakendamisega kaasnev koormus ei tohiks olla seatud eesmärke arvestades ülemäära suur.

Finantsinspektsiooni töötajate ja juhatuse liikmete kõikide eelnõus käsitletud põhiõiguste riive on vajalik nende huvide konflikti ennetamiseks ja maandamiseks. Piirangutega taotletakse, et Finantsinspektsioonis töötavad inimesed oleksid oma otsustes võimalikult objektiivset ning neil ei oleks võimalik lähtuda otsuste tegemisel enda või oma lähedaste isikute isiklikest huvidest.


6.4.4. Mõõdukus

Abinõu on mõõdukas siis, kui sellega taotletav eesmärk kaalub üles põhiõiguse riive. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused. Seetõttu tuleb esmalt kujundada seisukoht riive intensiivsuse osas.

Investeerimiskeeld hõlmab vaid selliseid finantsinstrumente, mille on emiteerinud finantsjärelevalve subjekt või temaga seotud ettevõtja. Juhul, kui Finantsinspektsiooni tööle taotlemist isikul, töötajal või juhatuse liikmel on oma investeerimisportfellis taolisi finantsinstrumente, võib Finantsinspektsioon nõuda nende võõrandamist, kui nende omamine võib põhjustada huvide konflikti. Eelnõu FIS § 32 lõike 5 kohaselt tuleb taolisi instrumente omavale isikule anda mõistlik aeg nende võõrandamiseks. Mõistliku ajaperioodi tingimusega leevendatakse omandi- ja ettevõtlusvabaduse riivet, et isikul oleks võimalik mõelda läbi oma senine ja edasine investeerimisstrateegia, kõige ratsionaalsem hetk võõrandamiseks ning finantsinstrumentide jaotus portfellis. Samas ei ole investeerimiskeeld absoluutne, sest eelnõu FIS § 32 lõike 4 teise lause kohaselt võib Finantsinspektsiooni töötaja ja juhatuse liige jätkuvalt investeerida investeerimisfondidesse või kolmandate isikute poolt valitsevatesse instrumentidesse tingimusel, et nende instrumentide omanikud ei saa sekkuda portfelli valitsemisse ning need investeeringud on hajutatud. Seega, kui investeerimisega tegeleva Finantsinspektsiooni töötaja või juhatuse liikme investeerimisstrateegia on investeerida vähem riskantsematesse instrumentidesse, saab ta võõrandatud instrumentidest saadud raha edasi suunata investeerimisfondidesse. Oluline on ka rõhutada, et investeerimiskeeld hõlmab vaid väga spetsiifilisi finantsinstrumente ehk kui aktsia, osak, võlakiri, krüptovara vms väärtpaber on emiteeritud ettevõtja poolt, kellel pole puutumust Finantsinspektsiooni järelevalvega, siis võib Finantsinspektsiooni töötaja ja juhatuse liige taolistesse väärtpaberitesse investeerimist jätkata.

Ooteaja kontseptsioon on Eesti õiguses sisustatud TLS §-s 23 ning Finantsinspektsiooni sõnul on konkurentsipiirangu kokkulepe sõlmitud juba praegu teatud ametipositsioonidel töötavate isikutega. Seega ei võeta eelnõuga kasutusele uut süsteemi, vaid laiendatakse selle kohaldamisala kõikidele Finantsinspektsiooni töötajatele ja juhatuse liikmetele. Nagu ka investeerimis- ja ühinemiskeeld, ei ole ooteaja rakendamise kohustus absoluutne, sest järgida tuleb FIS § 321 lõikes 4 sätestatud ooteaja kohaldamise välistusi. Järelevalveasutusel on diskretsioon otsustada, kas arvestades isiku varasemat tööstaaži, rolli ja kokkupuudet finantsjärelevalve menetlustega ning edasise tööandja seotust järelevalvemenetlustega, on ooteaja rakendamine vajalik. Seega on ooteaja rakendamise tingimused väga spetsiifilised ning seda ei saa kohaldada kõikide Finantsinspektsiooni töötajate suhtes automaatselt. Juhatuse liikmete suhtes on ooteaja määramine kohustuslik, kuid sõltuvalt nende tulevikuplaanidest saab ooteaega lühendada kuni kolme kuuni.

Finantssektori huve esindava organisatsiooni kuulumise piirangu lisamise seadusesse on sobiv, sest selle eesmärgiks on ennetada ja maandada Finantsinspektsiooni töötaja ja juhatuse liikmel huvide konflikti tekkimist. Juba kehtiva FIS § 31 lõike 1 kohaselt peab järelevalveasutuse töötaja täitma oma tööülesandeid heas usus, järgima häid tavasid, tegutsema avaliku võimu teostamiseks vajaliku hoolsuse ja temalt oodatava ettenägelikkuse ning kompetentsusega. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab töötaja hoiduma tegudest, mis kahjustavad või võivad kahjustada Finantsinspektsiooni eesmärke, ülesandeid ja mainet. Eelnõu koostajate hinnangul on n-ö lobiorganisatsiooni kuulumise keeld, olenemata sellest, kas isikule makstakse selle eest tasu või mitte, kaetud FIS §-ga 31, sest taolisse organisatsiooni kuulumine kujutab endast Finantsinspektsiooni ehk oma tööandja huvidele ja eesmärkidele vastu töötamist. Veel enam, panustamine sellise organisatsiooni tegevustesse seab kahtluse alla töötaja ja või juhatuse liikme erapooletuse ning kahjustab Finantsinspektsiooni kui riiklikku järelevalveasutuse ja haldusorgani mainet, usaldusväärsust ja tõsiseltvõetavust. Samas ei ole ühinemisvabaduse piirang absoluutne, sest nagu selgitati eelpool seletuskirja punktis 6.1.1., võivad Finantsinspektsioonis töötavad isikud jätkuvalt kuuluda ühingutesse, mis ei seisa finantsturu osaliste huvide eest, kuid mis koondavad investeerimisega tegelevaid eraisikuid ning milles jagatakse omavahel kogemusi, teadmisi, kontakte jms asjakohast informatsiooni.

Kokkuvõttes on Finantsinspektsiooni töötajate ja juhatuse liikmete põhiõiguste riive põhiseaduspärane, sest nende eesmärgiks on erapooletuse säilitamine ning huvide konflikti vältimine. Põhiõiguste riive võib põhjustada puudutatud isikutele teatud ebamugavusi ning vajadusi muutunud oludega ümber kohaneda, kuid piirangute kohaldamiseks peavad olema väga spetsiifilised eeltingimused.

7. Seaduse mõjud

Järgnevalt hinnatakse mõjusid, mida eelnõu avaldab seoses muudatustega järgnevates olulistes teemades68:
• Finantsinspektsiooni töötajate ja juhtide ametipiirangud,
• ühinemine ja jagunemine,
• oluliste varade ja kohustuste ülekandmine,
• kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal,
• keskkonna-, sotsiaalsed ja juhtimisriskid;
• osaluse omandamine krediidiasutuse või KAS § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja poolt;
• juhtide ja võtmeisikute sobivushindamine.

7.1. CRD VI muudatused

7.1.1. Finantsinspektsiooni töötajate ja juhtide ametipiirangud

(i) Sihtrühm : Finantsinspektsiooni töötajad ja juhatuse liikmed

Sihtrühm: Finantsinspektsiooni 2024. aasta aastaraamatu seisuga töötab Finantsinspektsioonis 137 töötajat. Järelevalveasutusel on neli juhatuse liiget.

Mõju ulatus: suur. Muudatustega keelatakse Finantsinspektsiooni töötajatel ja juhatuse liikmetel omada finantsinstrumente, kui need on emiteerinud Finantsinspektsiooni finantsjärelevalve subjekt, olla finantssektori huve esindava organisatsiooni liige või osaleda sellise organisatsiooni tegemistes ning teatud juhtudel ka asuda tööle finantsjärelevalve subjekti või temaga seotud isikute juures peale töö- või ametisuhte lõppemist Finantsinspektsioonis. Finantsinspektsioon teostab järelevalvet Eesti krediidi-, investeerimis-, kindlustus- ning makse- ja e-rahateenuse turuosaliste üle. Piirangute eesmärk on ennetada huvide konflikti tekkimise olukorda, kus Finantsinspektsiooni töötaja või juhatuse liige saaks oma töö käigus omandatud teadmisi ja oskusi ära kasutada isiklikeks huvideks või kallutada tema otsuseid, mida ta teeb Finantsinspektsiooni järelevalve subjektide suhtes.

Juba kehtiva FIS § 32 lõike 3 (koosmõjus FIS 20 lõikega 5 juhatuse liikmete puhul) ja selle alusel välja antud rahandusministri määruse69 kohaselt on Finantsinspektsiooni töölevõtmist taotleval isikul kohustus deklareerida andmed oma ja temaga seotud perekonnaliikmete ja elukaaslase varaliste kohustuste ja väärtpaberite kohta. Kui isik on võetud tööle, siis peab ta viivitamatult andmetes toimunud muudatustest enda tööandjat teavitama. Eelnõuga säilib vastav huvide deklareerimise kohustus, kuid Finantsinspektsiooni töötajad ja juhatuse liikmed on kohustatud võõrandama kõik sellised finantsinstrumendid, mille on emiteeritud finantsjärelevalve subjekt, tema ema- või tütarettevõtja ja sidususettevõtja. Lisaks on töötajatel kohustus vaadata vähemalt kord aastas esitatud andmed üle. Võõrandamise kohustusega piiratakse Finantsinspektsiooni töötajate ja juhatuse liikmete ettevõtlus- ja omandivabadust, sest järelevalveasutuses töötamise ajal ei või nad vastavaid finantsinstrumente ühelgi viisil omandada. Vastav keeld ei laiene investeerimisele investeerimisfondidesse ja kolmanda isiku poolt valitsevatesse instrumentidesse tingimusel, et nende instrumentide omanikud ei saa sekkuda portfelli valitsemisse ning investeeringud on hajutatud. Juba olemasolevate instrumentide kohustuslik võõrandamine sunnib investeerimisega tegelevaid töötajaid ja juhatuse liikmeid mõtlema ümber oma investeerimisstrateegiad, dividendiallikad jms asjaolud. Samuti ei ole välistatud, et töötaja või juhatuse liige peab varem omandatud instrumendid müüma maha odavamalt, kui ta on algselt prognoosinud, ning nende tagasiostu hind on selleks ajaks, kui töötaja või juhatuse liige Finantsinspektsioonist lahkub, oluliselt tõusnud.

Järelevalveasutusel on õigus rakendada oma töötajate ja juhatuse liikmete suhtes ooteaega ehk konkurentsipiirangut, kui töötaja või juhatuse liikme uueks tööandjaks on finantsjärelevalve subjekt või temaga seotud isik. Juhatuse liikmete puhul laieneb piirang ka olukorrale, kus tema uueks tööandjaks on finantsjärelevalve subjekti konkurent. Ooteaja eesmärk on vältida selliste Finantsinspektsioonis omandatud oskuste, teadmiste, siseinformatsiooni jms kasutamine uue tööandja kasuks viisil, mis võib mõjutada Finantsinspektsiooni menetluste efektiivsust. Kuigi ooteaja eest peab töötajale või juhatuse liikmele maksma tema tavapärast igakuist lepingulist tasu, takistab ooteaja rakendamine töötaja või juhatuse liikme suubumist uuele töökohale, kus tasu oleks näiteks kõrgem võrreldes hüvitisega. Samuti võib ooteaja kohaldamine jätta töötaja või juhatuse liikme karjäärikulgu märkimisväärselt pika tühimiku või mõjutada tema teadmisi ja oskusi finantssektorist. Finantsinspektsiooni sõnul on neil üldjuhul asutuse siseselt teatud positsioonil töötavate isikutega vastavad konkurentsipiirangu kokkulepped sõlmitud, kuid kuna CRD VI kohaselt tuleks piirangut kohaldata kõikidele töötajatele, kes on seotud finantsjärelevalvega, siis laienevad piirangud eelnõuga suuremale hulgale Finantsinspektsiooni töötajatele ning juhatuse liikmetele. Piirangute kohaldamisalast jäävad välja töötajad, kes ei puutunud töökohustusi täites kokku järelevalvemenetlustega, kelle uus töökoht asub mitte-finantssektoris ning kes asuvad tööle avalikku sektorisse.

Lobiorganisatsioonides osalemise keeluga ennetatakse olukorda, kus töövälisel ajal teeb töötaja oma tööandjale n-ö vastutööd finantssektori huve esindavates organisatsioonides, sest selline talitlemine seab kahtluse alla töötaja huvid ja kallutatuse ning kahjustab Finantsinspektsiooni kui riikliku järelevalveasutuse ja haldusorgani mainet, usaldusväärsust ja erapooletut kuvandit.

Mõju avaldumise sagedus: keskmine. Muudatustega seotud piirangud on mõju avaldamise sageduse perspektiivist kahte liiki: muudatused, mis avaldavad mõju ebaregulaarselt, ning muudatused, millega seotud piirangutest kinnipidamist peavad Finantsinspektsiooni töötajaid ja juhatuse liikmed järgima regulaarselt. Ebaregulaarseteks piiranguteks on huvide deklaratsiooni esitamine ja uuendamine ning ooteaja rakendamine. Regulaarsed piirangud on lobiorganisatsiooni kuulumine ja investeerimine järelevalvesubjekti või temaga seotud isiku poolt emiteeritud väärtpaberitesse. Tulenevalt regulaarsest mõjust sihtrühmale, hinnatakse mõju avaldumise sagedus keskmiseks, sest Finantsinspektsiooni töötajad ja juhatuse liikmed peavad pidevalt kontrollima, et nende isiklik investeerimisportfell ei sisalda aktsiaid, osakuid jms väärtpabereid, mille on emiteeritud subjektid, kelle üle Finantsinspektsioon (ja seeläbi ka töötaja või juhatuse liige) teostab finantsjärelevalvet, või isikud, kes on finantsjärelevalve subjekti ema- või tütarettevõtja ja sidususettevõtja. Samuti peab töötaja või juhatuse liige järgima piirangut mitte panustada selliste organisatsioonide tegevustesse, kus tegeletakse finantssektori huvide esindamisega, et ennetada huvide konflikti tekkimise ohtu.

Ooteaja rakendamisega seotud muudatused on ebaregulaarsed seetõttu, et selle kohaldamine on Finantsinspektsiooni otsus ning mitte iga töötaja suhtes ei pea seda rakendama. Nagu on ka seletuskirjas FIS § 321 lõike 3 lisamise selgitustes märgitud, peaks ooteaga kohaldama olukordades, kus töötaja otseselt panustas finantsjärelevalvesubjekti järelevalvesse, teinud tema suhtes toiminguid, või omab töö käigus saadud teavet, teadmisi ja kogemusi, mille rakendamine vahetult pärast töösuhte lõppemist Finantsinspektsioonis võib kahjustada järelevalveasutuse läbiviidavaid menetlusi või anda põhjendamatu eelise olukorras, kus töötaja uus tööandja on samuti finantsjärelevalve subjekt või temaga seotud isik, võrreldes teiste finantsturuosalistega. Juhatuse liikme ooteaja üldpikkuseks on 12 kuud, kuid seda võib vähendada, kui juhatuse liige on esitanud vastavasisulise ettepaneku ning tema uus tööandja ei ole Finantsinspektsiooni järelevalve subjekt või temaga seotud isik. Samas, kui juhatuse liige soovib peale ametisuhte lõppemist asuda tööle finantsjärelevalve subjekti konkurendi juures, peab kehtestatava ooteaja pikkus olema vähemalt kuus kuud.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: suur. Eelnõuga kitsendatakse Finantsinspektsiooni töötajate ja juhatuse liikmete õigust valida elukutset, tegevusala ja töökohta (ooteaja rakendamine), ettevõtlus- ja omandivabadust (investeerimispiirang, lobiorganisatsiooni kuulumine) ja ühinemisvabadust (lobiorganisatsiooni kuulumine).

Ooteaja rakendamisega töötaja või juhatuse liikme suhtes piiratakse töötamise võimalusi, kus töötajal või juhatuse liikmel oleks pärast töö- või ametisuhte lõppemist Finantsinspektsiooniga võimalik edasi suunduda. Kuigi ooteaja rakendamise eest on töötajal või juhatuse liikmel õigus saada hüvitist, mõjutab see tema edasisi karjäärivalikuid, sest selleks ajaks, kui ooteaeg läbi saab, võib pakutavate töökohtade arv olla turul vähenenud või töötaja või juhatuse liige peab valima töökoha kasuks, mille tingimused, asukoht või palganumber vasta sellistele ootustele, mida ta oleks soovinud saada või mis tal oleks olnud võimalik saada juhul, kui tema suhtes ei oleks ooteaega rakendatud. Samuti tekib töötaja või juhatuse liikme karjääris sõltuvalt tema positsioonist kolme kuni 12-kuuline paus, mis võib mõjutada tema teadmisi ja oskusi ning vähendada tema atraktiivsust uutele tööandjatele. Limiteeritud võimalused uuele töökohale kandideerimisel võivad viia ka olukorrani, kus töötaja või juhatuse liige peab oma karjääri trajektoori ümber mõtestama, omandama uue eriala või läbima koolitusi, et alustada tööd sektoris, mis ei ole keelatud ooteaja tingimuste kohaselt. Ooteaja rakendamine sõltub Finantsinspektsiooni diskretsioonist ning tema senisest rollist järelevalveasutuses ning juhul, kui töötaja töökohustused ei hõlmanud järelevalve tegemist finantsjärelevalve subjektide üle, või kui tal ei olnud selliste menetluste, toimingute ja tegevustega kokkupuudet, siis ooteaega tema suhtes ei rakendata. Juhatuse liikmete suhtes sõltub ooteaja rakendamine pigem tema uuest tööandjast, sest tema tulenevalt tema varasemast positsioonist Finantsinspektsioonis, on elementaarne, et ta on kokku puutunud järelevalvemenetlustega ning omab sellekohast teavet.

Finantsinspektsiooni seisukohast avaldab ooteaja kohaldamine mõju organisatsiooni eelarvele, sest ooteaja kohaldamisel tuleb isikule maksta hüvitist, mis võib moodustada kuni sada protsenti tema viimasest töö- või lepingulisest tasust. Vahemikus 2022–2024 lahkus Finantsinspektsioonist kokku 23 töötajat ehk umbkaudu kaheksa töötajat aastas.70 Järelevalveasutuse töötaja keskmine töötasu 2024. aastal oli 3748 eurot kuus.71Eeldusel, et Finantsinspektsioonist lahkub aasta jooksul kaheksa töötajat ning kõigi nende suhtes on järelevalveasutusel õigus kohaldada ooteaega, võivad hüvitiste kogusummad jääda vahemikku 89 952–179 904 eurot, sõltuvalt ooteaja pikkusest (kolm kuni kuus kuud) ja eeldusest, et töötajale makstav hüvitis vastab tema viimasele lepingulisele kuutasule.

Juhatuse koosseis vahemikus 2022–2024 ei muutnud. Eelnõu koostajatele ei ole teada, kui suur on Finantsinspektsiooni juhatuse liikme lepingulise tasu keskmine suurus. Küll aga on teada, et 2024. aastal moodustas juhatuse (neli liiget) ja nõukogu (kuus liiget) liikmetele makstava tasu suurus kokku 584 999 eurot ehk keskmiselt 4875 eurot ühe isiku kohta. Seejuures võib tasu suurus sõltuda isiku kuulumisest juhatusse või nõukokku ning tema positsioonist nendes juhtimisorganites. Võttes eelnimetatud keskmise tasu suuruse ühe isiku kohta ooteaja arvutamise aluseks, hindavad eelnõu koostajad, et juhatuse liikmete vahetumisel võivad hüvitiste kogusummad jääda minimaalselt vahemikku 58 500–234 000 eurot sõltuvalt ooteaja pikkusest (kolm kuni 12 kuud) ning eeldusest, et juhatuse liikmele makstav hüvitis vastab tema viimasele lepingulisele kuutasule. Siinkohal tuleb aga märkida, et kehtiva FIS-i järgi vahetub juhatuse koosseis iga kolme või nelja aasta tagant ning eelnõus planeeritavate muudatuste järgi iga nelja või viie aasta tagant. Seetõttu ei ole juhatuse liikmetele makstav hüvitis kulu, mis esineb igal aastal. Veel enam, kuivõrd Finantsinspektsiooni tegevust ei rahastata riigieelarvest, vaid järelevalvetasudest järelevalvesubjektide poolt, ei kaasne hüvitiste maksmisega koormust riigile.

Finantssektori huve esindava organisatsiooni panustamise keelu eesmärk on ennetada töötaja ja juhatuse liikme huvide konflikti olukorra tekkimist ning Finantsinspektsiooni eesmärkidele vastu töötamist. Keeluga piiratakse Finantsinspektsiooni töötaja ja juhatuse liikme ettevõtlus- ja ühinemisvabadust, sest töötaja või juhatuse liige ei saa oma teadmisi ja oskusi väljendada organisatsioonis, mille vastu ta võib tunda isiklikku või professionaalset huvi, luua uusi tutvuseid ja suhteid ning panustada finantssektori arengusse. Juhul, kui lobiorganisatsioon on mittetulundusühing, riivab piirang Finantsinspektsiooni töötaja või juhatuse liikme ühinemisvabadust. Samas, kui isik töötab taolises organisatsioonis ning talle makstakse finantssektori huvide eest seismise ning levitamise eest, riivab piirang isiku ettevõtlusvabadust.

Investeerimispiirangud mõjutavad enim neid töötajaid ja juhatuse liikmeid, kes omavad oma investeerimisportfellides selliste krediidiasutuste poolt emiteeritud väärtpabereid, kelle üle Finantsinspektsioon teeb seadusest tulenevalt järelevalvet. Investeerimisportfelli võib töötaja või juhatuse liige omada era- või juriidilise isikuna. Piirangaga kaasneb kohustus taolised finantsinstrumendid võõrandada. Juhul, kui töötaja või juhatuse liige Finantsinspektsiooni poolt seatud mõistliku tähtaja jooksul väärtpabereid ei võõranda, on järelevalveasutusel õigus isikuga töö- või ametisuhe lõpetada.

Finantsinstrumentide võõrandamise kohustus riivab Finantsinspektsiooni töötajate ja juhatuse liikmete ettevõtlus- ja omandivabadust, sest võimalusi, kuhu isik saab investeerida ning seeläbi investeeringute pealt tulu teenida, piiratakse. Veel enam, kuigi järelevalveasutus peab andma töötajale või juhatuse liikmele mõistliku aja väärtpaberite võõrandamiseks, võib olukord finantsturul olla isiku suhtes väärtpaberite võõrandamise hetkel kahjulik. See võib viia olukorrani, et töötaja peab olemasolevad väärtpaberid müüma kahjumiga või jääb ilma kasumist, mida ta lootis väärtpabereid algselt omandades teenida.

Mõju olulisus: oluline. Muudatused mõjutavad potentsiaalselt kõiki Finantsinspektsiooni töötajaid, kuid kindlasti kõiki juhatuse liikmeid, sest nendega piiratakse töötajate ja juhatuse liikmete õigust osaleda finantssektori huve esindavate ehk lobiorganisatsioonide tegevuses, suunduda ükskõik millise järgmise tööandja juurde peale töö- või ametisuhte lõppemist Finantsinspektsioonis ning investeerimist vabalt valitud finantsinstrumentidesse. Suurimat mõju nendest muudatustest avaldavad töötajatele ja juhatuse liikmetele investeerimispiirang ning ooteaja rakendamine. Ooteaja rakendamisel on isikul õigus saada hüvitist, mis vastab tema viimasele lepingulisele kuutasule. Samas võib töötaja või juhatuse liige jääda ooteaja rakendamise tõttu ilma mõnest potentsiaalsest tööpakkumisest, sest uus tööandja ei ole nõus või võimeline ootama, kuni isiku ooteaeg lõpeb, või leppima muutunud tööturu olukorra tõttu töökohaga, mis ei vasta tema ootustele (näiteks halvemad töötingimused, väiksem palganumber vms asjaolud). Lisaks võib esineda ka olukorda, kus töötaja või juhatuse liige, kes soovib ooteaja jooksul jätkata töö tegemist mistahes sektoris, mis ei ole finantssektor ja seega ooteaja tingimustega kaetud, omandama uues sektoris töö leidmiseks vajalikud oskused ja teadmised. Juhul, kui töötaja või juhatuse liige ei soovi ooteaja jooksul mõnes uues sektoris tööle asuda ning otsustab ooteaja lõpuni olla tööturul mitte hõivatud, võib ooteaja rakendamine mõjutada tema teadmisi ja oskusi, mis on vajalikud finantssektoris töötamiseks.

7.1.2. Osaluse omandamine ja võõrandamine

(i) Sihtrühm 1: Eesti krediidiasutused ja heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja

Sihtrühm: CRD VI osaluse omandamises ja võõrandamise regulatsioon kohaldub krediidiasutustele ja finantsvaldusettevõtjatele . Finantsinspektsiooni andmetel on Eestis tegevusloa saanud kaheksa krediidiasutust72 Eelnõu koostajatele teadaolevalt tegutseb Eesti pangandussektoris vähemalt kaks finantsvaldusettevõtjat (Luminor Holding AS ja LHV Group AS).

Mõju ulatus: keskmine. Osaluse omandamise regulatsiooni muudatused avaldavad mõju vaid nendele krediidiasutustele ja valdusettevõtjatele, kes soovivad mõnes ettevõtjas osalust omandada. Suureneb krediidiasutuste, finantsvaldusettevõtjate poolt osaluse omandamise tehingute hindamisprotseduuride läbipaistvus. Osaluse omandamise või suurendamise hindamine toimub selgete hindamiskriteeriumite abil. Kehtiv õigus ei näe ette sellisel juhul konkreetseid kriteeriume omandaja sobivuse hindamiseks ning võimaldab seega märkimisväärselt suurt vabadust omandamiseks. Seega seaduses määratletud hinnangukriteeriumid peaksid suurendama õigusselgust ja õiguskindlust sihtrühma jaoks. Mõju ulatus hinnatakse subjektide suhtes keskmiseks, kuivõrd muudatused tingivad vajaduse nendega tutvuda ja kohaneda. Kuna kehtiv õigus reegleid panga või KAS § 136 alusel heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja poolt osaluse omandamiseks ette ei näe, siis ei ole ka välja kujunenud usaldusväärset statistikat selle kohta, kui tihti või millises ulatuses osalust omandatakse.

Mõju avaldumise sagedus: väike. Muudatused mõjutavad vaid neid subjekte, kes soovivad mõnes ettevõtjas osalust omandada.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: keskmine. Subjektide suhtes, kes ei plaani osalust omandada, ei avalda muudatused mõju. Muudatused võivad avaldada mõju nendele subjektidele, kes teevad ettevalmistusi osaluse omandamiseks 2025. aasta lõpu seisuga, sest sellisel juhul peavad subjektid viima end kurssi eelnõus sätestatuga ning valmistama ette dokumentatsiooni Finantsinspektsioonile esitamiseks.

Mõju olulisus: keskmine. Uus regulatsioon avaldab mõju vaid nende krediidiasutuste ja valdusettevõtjate suhtes, kes hakkavad osalust omandama pärast 2025. aasta III kvartalit. Mõju olulisus on selliste subjektide suhtes hinnatud keskmiseks, sest eelnõuga kaasneb vajadus viia end kurssi muudatustega ja valmistada ette dokumentatsioon Finantsinspektsioonile esitamiseks.

(ii) Sihtrühm 2: Finantsinspektsioon

Sihtrühm: Finantsinspektsiooni 2024. aasta aastaraamatu seisuga töötab Finantsinspektsioonis 137 töötajat.

Mõju ulatus: keskmine. Muudatused toovad Finantsinspektsioonile kaasa vajaduse nendega kohaneda, järelevalveasutus peab hindama oma asutuse siseste korralduste ja protseduuride vastavust eelnõus sätestatuga ning tegema vajadusel korrektuure. Finantsinspektsiooni läbi viidav sobivushindamise menetlus ei ole iseenesest inspektsiooni jaoks täiesti uus menetlus. Lisaks olemasolevatele juhtudele, mil sobivushindamine läbi tuleb viia lisandub uus olukord –krediidiasutuste, finantsvaldusettevõtjate ja investeerimisühingute poolt osaluse omandamine.

Mõju avaldumise sagedus: väike. Mõju Finantsinspektsioonile sõltub turuosaliste otsustest osalust omandada. Eesti turul toimub vastavaid tehinguid vähe. Eelnõu koostajate hinnangul ei too regulatsiooni muutmine kaasa hüppelist kasvu osaluse omandamiseks ning seeläbi ka tõusu Finantsinspektsiooni töökoormusele. Seega hinnatakse vastavate muudatuste mõju avaldumise sagedus väikeseks.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: negatiivse mõju risk Finantsinspektsioonile hinnatakse keskmiseks, sest kuigi ühinemise ja jagunemise sätete kohaldamine sõltub enamjaolt sellest, kas mõni turuosaline otsustab osalust omandada, peab järelevalveasutus tagama valmisoleku efektiivseks menetluseks. Valmisolek eeldab aga sisemiste dokumentide, eeskirjade ja protseduuride olemasolu, milles on muu hulgas võetud arvesse eelnõus sätestatut.

Mõju olulisus: keskmine. Muudatused osaluse omandamise regulatsioonis toovad kaasa järelevalveasutuse vajaduse kohaneda ja tutvuda uute nõuetega ning vajaduse korral vaadata üle sisekorraldused. Samas ei prognoosi eelnõu koostajad Finantsinspektsioonile töökoormuse märkimisväärset tõusu ning uute järelevalvesubjektide taotluste hüppelist kasvu.

7.1.3. Ühinemine ja jagunemine

(i) Sihtrühm 1: Eesti krediidiasutused, finantsvaldusettevõtjad, segafinantsvaldusettevõtjad, finantseerimisasutused, abiettevõtjad ning Euroopa Liidu lepinguriikides asutatud krediidiasutused

Sihtrühm: CRD VI ühinemiste ja jagunemiste regulatsioon kohaldub krediidiasutustele ja valdusettevõtjatele. KAS § 65 lõike 1 kohaselt võib krediidiasutus või valdusettevõtja ühineda teise Euroopa Liidu lepinguriigi krediidiasutuse, finantseerimisasutuse või abiettevõtjaga. Jagunemiste puhul ei piiritle KAS jagunemiseks lubatud isikute ringi.

Mõju ulatus: keskmine. Ühinemiste ja jagunemiste regulatsiooni muudatused puudutavad kaudselt kõiki Eestis tegevusloa saanud krediidiasutusi, heakskiidu saanud valdusettevõtjaid, finantseerimisasutusi, abiettevõtjaid ja teistes Euroopa Liidu lepinguriikides asutatud krediidiasutusi, sest juba kehtiv KAS-i sõnastuse kohaselt peavad krediidiasutus saama ühinemiseks või jagunemiseks Finantsinspektsioonilt vastava loa. Eelnõu avaldab mõju vaid nendele krediidiasutustele, kes otsustavad ühineda või jaguneda või kelle suhtes näeb järelevalveasutus vajadust rakendada KAS §-s 701 sätestatud õigust nõuda krediidiasutuse jagunemist (ehk mitte-vabatahtlik jagunemine).

Võrreldes kehtiva ühinemiste ja jagunemiste regulatsiooniga, tehakse eelnõuga seaduses järgnevad muudatused:
1) piiritletakse ühinemise ja jagunemise viise;
2) antakse Finantsinspektsioonile õigus nõuda audiitori aruande esitamist vaatamata aktsionäride ühisele otsusele aruanne mitte koostada;
3) lisatakse eritingimused ühinemistele ja jagunemistele, mis toimuvad konsolideerimisgrupi siseselt;
4) kohustatakse krediidiasutust esitama koos muude taotluse juurde käivate dokumentide juurde ka Konkurentsiameti ja TTJA luba;
5) muudetakse ühinemis- või jagunemisloa andmise keeldumise aluseid;
6) lisatakse koostöökohustus teiste lepinguriikide pädevate asutustega.

Kuigi eelkirjeldatud eelnõu muudatustega ei muudeta ühinemiste ja jagunemise üldisi põhimõtteid ja loogikat (piiratud isikute ring, loakohustus jms), hinnatakse mõju ulatus kõikide ühinemise ja jagunemise regulatsiooni subjektide suhtes keskmiseks, kuivõrd muudatused tingivad vajaduse nendega tutvuda ja kohaneda. Nende subjektide suhtes, kes veel ei ole ühinemise või jagunemise soovist Finantsinspektsiooni teavitanud, kuid on tegemas organisatsioonisiseseid ettevalmistusi, võib kaasneda kohustus saada TTJA-lt ja Konkurentsiametilt luba koondumiseks või välisinvesteeringute kaasamiseks enne loa taotluse esitamist Finantsinspektsioonile. Muudatuste mõju sõltub eelnõu vastuvõtmise ajast seadusena. Kui krediidiasutus või valdusettevõtja on esitanud ühinemis- või jagunemisloa taotluse Finantsinspektsioonile enne 2026. aasta I kvartalit, menetletakse taotlust seni kehtinud regulatsiooni alusel. Eelduslikult jõustuvad eelnõuga planeeritavad muudatused 2026. a esimese kolme kuu jooksul, mistõttu kohaldatakse taotlustele, mis esitatakse järelevalveasutusele peale nimetatud tähtaega, juba eelnõus sätestatut.

Mõju avaldumise sagedus: väike. Muudatused mõjutavad vaid neid subjekte, kes kaaluvad või otsustavad ühinemist või jagunemist. Eelnõuga ei muudeta ühinemise ja jagunemise regulatsioonile alluvate isikute ringi.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: keskmine. Subjektide suhtes, kes ei plaani taotleda Finantsinspektsioonilt luba ühinemiseks või jagunemiseks, ei avalda muudatused mõju. Muudatused võivad avaldada mõju nendele subjektidele, kes teevad ettevalmistusi ühinemiseks või jagunemiseks, sest sellisel juhul peavad subjektid viima end kurssi eelnõus sätestatuga ning tegema vajaduse korral vastavad muudatused enda loa taotlemise dokumentides.

Mõju olulisus: keskmine. Muudatused ühinemise ja jagunemise regulatsioonis avaldavad mõju vaid nende krediidiasutuste ja valdusettevõtjate suhtes, kes esitavad Finantsinspektsioonile ühinemise või jagunemise loa pärast eelnõu vastuvõtmist seadusena (2026. aasta I kvartalis). Mõju olulisus on selliste subjektide suhtes hinnatud keskmiseks, sest eelnõuga kaasneb vajadus taotleda eelnevalt lubasid Konkurentsiametilt ja TTJA-lt ning viia end kurssi muudatustega. Nende krediidiasutuste suhtes, kes esitasid ühinemis- või jagunemisloa taotluse enne eelnõu vastuvõtmist seadusena, eelnõus sätestatut tagasiulatuvalt ei kohaldata.




(ii) Sihtrühm 2: Finantsinspektsioon

Sihtrühm: Finantsinspektsiooni 2024. aasta aastaraamatu seisuga töötab Finantsinspektsioonis 137 töötajat.

Mõju ulatus: keskmine. Muudatused võivad tuua kaasa vajaduse Finantsinspektsioonil nendega kohaneda, sest kuigi ühinemise ja jagunemise põhimõtted on KAS-is ja VPTS-is juba reguleeritud, peab järelevalveasutus hindama oma asutuse siseste korralduste ja protseduuride vastavust eelnõus sätestatuga ning tegema vajadusel korrektuure. Teemad, mis Finantsinspektsiooni tavapärast tööd enim mõjutavad, on koostöö teiste lepinguriikide pädevate asutustega, konsolideerimisgrupi sisese ühinemise ja jagunemise eritingimused ning loa andmisest keeldumised alused.

Mõju avaldumise sagedus: väike. Mõju Finantsinspektsioonile sõltub turuosaliste otsustest ühineda või jaguneda. Eesti turul toimub vastavaid tehinguid vähe, üldjuhul üks ühinemine või jagunemine kord viie aasta jooksul (näiteks 2024. aastal Coop Pank ja Coop Finants AS ühinemine, 2019. aastal Luminor Eesti, Läti ja Leedu ühinemine). Eelnõu koostajate hinnangul ei too ühinemise ja jagunemise regulatsiooni muutmine kaasa hüppelist kasvu ühinemis- või jagunemisloa taotlemise menetlusest ning seega ka tõusu Finantsinspektsiooni töökoormusele. Seega hinnatakse vastavate muudatuste mõju avaldumise sagedus väikeseks.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: negatiivse mõju risk Finantsinspektsioonile hinnatakse keskmiseks, sest kuigi ühinemise ja jagunemise sätete kohaldamine sõltub enamjaolt sellest, kas mõni turuosaline otsustab vastava loa taotluse esitada, peab järelevalveasutus tagama valmisoleku taolise loa efektiivseks menetlemiseks. Valmisolek eeldab aga sisemiste dokumentide, eeskirjade ja protseduuride olemasolu, milles on muu hulgas võetud arvesse eelnõus sätestatut.

Mõju olulisus: oluline. Muudatused ühinemiste ja jagunemiste regulatsioonis toovad kaasa järelevalveasutuse vajaduse kohaneda ja tutvuda uute nõuetega ning vajaduse korral vaadata üle sisekorraldused. Samas ei prognoosi eelnõu koostajad Finantsinspektsioonile töökoormuse märkimisväärset tõusu ning uute järelevalvesubjektide taotluste hüppelist kasvu.

7.1.4. Oluliste varade ja kohustuste ülekandmine

(i) Sihtrühm 1: Eesti krediidiasutused, finantsvaldusettevõtjad ja segafinantsvaldusettevõtjad

Sihtrühm: Finantsinspektsiooni andmetel on Eestis tegevusloa saanud kaheksa krediidiasutust73. Eelnõu koostajatele teadaolevalt tegutseb Eesti pangandussektoris vähemalt kaks finantsvaldusettevõtjat (Luminor Holding AS ja LHV Group AS).

Mõju ulatus: väike. Eelnõuga lisatakse krediidiandjatele ja valdusettevõtjatele kohustus teavitada Finantsinspektsiooni oluliste varade ja kohustuste ülekandmisest, kui ülekantavate varad või kohustused moodustavad vähemalt kümme protsenti subjekti koguvaradest või -kohustustest. Kui ülekandmine toimub konsolideerimisgrupi siseselt, siis on vastavaks määraks 15 protsenti. Muudatused omavad ülekandmisest kohustatud subjektide ringile väikest mõju, sest sellega ei kaasne loamenetlus või täiendav aruandluskohustus.

Mõju avaldumise sagedus: väike. Muudatused mõjutavad vaid neid isikuid, kes otsustavad oma olulisi varasid või kohustusi müüa või võõrandada muul viisil. Eelnõu koostajatele ei ole teada, kui paljud turuosalistest vastavaid tehinguid igapäevaselt läbi viivad, kuid kuna eelnõuga kaasneb vaid teavitamiskohustus, hinnatakse mõju avaldamise sagedus väikeseks, sest kohustus teavitada Finantsinspektsiooni eelnevalt tehingu tegemist on seadustes sätestatud juba teiste teemadega. Seega avaldub mõju ülekandmises osalevatele subjektidele ühekordselt (enne ülekandmise tegemist) ning teavitamiskohustuse realiseerimine sõltub subjektide tegevusest.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: väike. Oluliste kohustuste ja varade ülekandmise regulatsioon toob selle subjektidele kaasa kohustuse teavitada Finantsinspektsiooni kavandatavast tehingust enne selle läbiviimist. Eelnõuga ei anta järelevalveasutusele volitusi piirata ülekandmise läbiviimist või seada sellele täiendavaid tingimusi. Ülekandmise regulatsiooni eesmärk on hoida Finantsinspektsiooni kursis erinevatest tehingutest, mis võivad mõjutada subjektide turupositsioone ning üleüldist järelevalvet. Kuivõrd ülekandmise regulatsiooni sisseviimine seadustesse mõjutab vaid neid isikuid, kes ülekandmises osalevad, ning seadustega on juba sätestatud vastutus teavitamiskohustuse rikkumise eest (KAS § 1348), hinnatakse ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk krediidiasutuste ja valdusettevõtjate suhtes väikeseks.

Mõju olulisus: väike. Oluliste varade ja kohustuste ülekandmise sätete lisamine KAS-i ei oma ülekandmise regulatsiooni subjektide suhtes erilist mõju, sest sellega kaasneb vaid eelnev teavitamiskohustus, mida subjektid peavad juba praegu teiste teemadega seoses täitma. Muudatustega ei suurendata turuosaliste arvu, samuti ei kaasne nendega loakohustust.

(ii) Sihtrühm 2: Finantsinspektsioon

Sihtrühm: Finantsinspektsiooni 2024. aasta aastaraamatu seisuga töötab Finantsinspektsioonis 137 töötajat.

Mõju ulatus: keskmine. Mõju Finantsinspektsioonile avaldub eelnõu vastuvõtmisena seadusena, sest järelevalveasutus peab viima end kurssi oluliste varade ja kohustuste ülekandmise regulatsiooniga, ning siis, kui mõni subjektidest otsustab vastavas tehingus osaleda. Viimasel juhul on Finantsinspektsioonil kohustus kontrollida, et ülekandmises osalevad isikud on teavitanud tehingust ning kinnitada teavituse kättesaamist.

Mõju avaldumise sagedus: keskmine. Mõju avaldumise sagedus Finantsinspektsioonile sõltub sellest, kas turul viiakse läbi oluliste varade ja kohustuste ülekandmist. Eelnõu koostajatele ei ole teada, kui paljud turuosalistest vastavaid tehinguid igapäevaselt läbi viivad. Samas peab järelevalveasutus tagama igapäevaselt valmisoleku reageerimaks ülekandmise läbiviimise kavatsusele ning vajaduse korral algatama menetluse, kui teavitamiskohustust on rikutud. Seetõttu hinnatakse muudatuste mõju avaldumise sagedus Finantsinspektsioonile keskmiseks.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: väike. Finantsinspektsioon peab viima end kurssi eelnõus sisalduvate oluliste varade ja kohustuste ülekandmise muudatustega. Järelevalveasutuse töökoormust võib ajutiselt suurendada ülekandmise läbiviimise kavatsuse teavituse saamine mõne krediidiasutuse või valdusettevõtja poolt.

Mõju olulisus: oluline. Oluliste varade ja kohustuste ülekandmise regulatsiooni lisamine KAS-i võib kaasa tuua järelevalveasutuse kohanemise ning organisatsioonisiseste ümberkorralduste tegemise vajaduse. Samas ei muutu ülekandmise regulatsiooniga finantsjärelevalve subjektide arv ning eelnõu koostajad ei prognoosi Finantsinspektsioonile töökoormuse märkimisväärset tõusu.

7.1.5. Kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal

(i) Sihtrühm 1: kolmanda riigi krediidiasutused

Sihtrühm: Täpset kolmandate riikide krediidiasutuste arvu ei ole võimalik öelda, sest nii CRD VI kui ka KAS-i tähenduses hõlmab see kõikide riikide krediidiasutusi, kes ei ole Euroopa Liidu lepingu- või liikmesriigid. Taoliste krediidiasutuste arv ulatub kindlasti tuhandetesse, sest ainuüksi Ameerika Ühendriikides on üle 440074 ning Ühendkuningriigis üle 360 panga.75 2024. aasta seisuga on EBA tuvastanud, et kolmanda riigi konsolideerimisgruppe, mis tegutsevad Euroopa majanduspiirkonnas, on 417 ning nende asutatud filiaale on Euroopas 107.76 Need grupid pärinevad 48 erinevast kolmandast riigist.

Mõju ulatus: väike. Kuigi eelnõuga muudetakse kolmanda riigi filiaali asutamise korda, mis olemuslikult väärib mõju ulatuse hindamist vähemalt keskmiseks, ei ole teada, kui mitu kolmanda riigi krediidiasutust on teinud ettevalmistusi vastava filiaali asutamiseks ning loa taotlemiseks või üldse plaanib Eestis filiaali avada. Hetkel taolisi filiaale Eestis asutatud ei ole.

Veel enam, hetkel reguleerib kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali asutamist peamiselt KAS § 21, mis kohaldub paralleelselt nii Euroopa majanduspiirkonna liikmesriikide kui ka kolmandate riikide krediidiasutuste ning nende filiaalide suhtes. Seal sätestatud nõuded on võrreldes tavapankade kohta sätestatuga kordades minimaalsemad ning tervikuna annab kehtiv KAS väga palju diskretsiooni Finantsinspektsioonile, otsustamaks, milliseid andmeid, aruandeid ning dokumente peab filiaal oma igapäevategevuse kohta järelevalveasutusele esitama. Eelnõuga täiendatakse KAS-i 81. peatükiga ning sätestatakse konkreetsed dokumendid, andmed, protseduurid, aruanded jms teabe, mida Finantsinspektsioonil on õigus nõuda. Nagu nähtub ka seletuskirja alapeatüki 2.1.2. punktis (ii) olevast tabelist, muutub filiaalide suhtes võrreldes kehtiva regulatsiooniga klassi liigitamine, kvalifitseerimine ning tütarettevõtja asutamine. Ülejäänud elemendid, nõuded ja tingimused nagu likviidsus, kapital, loakohustus, aruandlus, raamatupidamine, nõuded juhtimisele ja juhtidele on kaetud KAS-iga ning selles osas tehakse muudatusi sõltuvalt vaid filiaalide liigitusest esimesse või teise klassi.

Eeltoodust tulenevalt hinnatakse muudatuste mõju ulatus kolmandate riikide krediidiasutuste filiaalidele väikeseks, sest informatsioon krediidiasutuste kohta, kes soovivad siin oma filiaali avada, puudub, ning muudatused taoliste filiaalide regulatsioonis loovad suuremat õigusselgust, millega ei pea filiaalid, kes ei ole seni kaalunud Eestis filiaali asutamist või teinud sellekohast taustauuringut, eraldi kohanema. Filiaalide suhtes, kes saavad tegevusloa enne eelnõu jõustumist või plaanivad Finantsinspektsioonilt filiaali luba taotleda, võib eelnõu avaldada teatavat mõju. Samas ei hinnata ka nende suhtes mõju ulatust kõrgemaks, sest muudatusi filiaalide regulatsioonis hakatakse kohaldama alles 2027. aasta 10. jaanuarist (vt KAS § 14119 lisamise selgitusi). Seega antakse sellistele kolmandate riikide krediidiasutustele ja filiaalidele piisavalt pikk ja mõistlik kohanemis- ja üleminekuaeg.

Mõju avaldumise sagedus: väike. Mõju kolmandate riikide krediidiasutustele ja filiaalidele avaldub ainult siis, kui vastav krediidiasutus otsustab Eestis taotleda filiaali asutamise luba. Kuivõrd Eestis ei ole ükski kolmanda riigi krediidiasutus saanud filiaali asutamise luba ning teadaolevalt ei ole selliseid loa taotlusi ka menetluses, hinnatakse eelnõuga kaasneva mõju avaldumise sagedus väikeseks.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: väike. Eelnõu võiks avaldada negatiivset mõju juhul, kui filiaali tegevusluba oleks taotlemas või selle saanud mõni kolmanda riigi krediidiasutus, sest sellisel juhul peaks ta viima end kurssi uute loa taotlemise või tegutsemise põhimõtetega ning tegema vajadusel korrektuure. Samas ei ole ühtegi taolist filiaali Eestis asutatud ning eelnõu koostajatele teadaolevalt ka ühtegi taolist taotlust ka menetluses. Seetõttu hinnatakse ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk väikeseks.

Mõju olulisus: väheoluline. CRD VI-st tulenevad muudatused kolmandate riikide krediidiasutuste filiaalide suhtes hinnatakse tervikuna väheoluliseks, sest Eestis taolisi filiaale ei tegutse ning puudub prognoos, kas neid ka lähitulevikus siin asutatakse. Võrreldes kehtiva KAS-i sätestusega, kohustab direktiiv jaotama filiaale klassidesse ning neid kvalifitseerima ning annab pädevale asutusele õiguse nõuda kolmanda riigi krediidiasutuselt tütarettevõtja asutamist. Tegemist on elementidega, mis võiksid mõjutada filiaale oluliselt, kuid kuna sellised filiaalid Eesti turul ei tegutse, ei saa ka need elemendid avaldada nende suhtes suurt mõju.

(ii) Sihtrühm 2: Finantsinspektsioon

Sihtrühm: Finantsinspektsiooni 2024. aasta aastaraamatu seisuga töötab Finantsinspektsioonis 137 töötajat.

Mõju ulatus: keskmine. Muudatused võivad tuua kaasa Finantsinspektsiooni kohanemise nendega, sest kuigi kolmandate riikide krediidiasutuste filiaale käsitlevad üldnõuded on KAS-is juba reguleeritud, peab järelevalveasutus olema valmis filiaali asutamise loa taotluse esitamisel selle korrektsesse klassi liigitama, tegema tema tegevuse üle järelevalvet ning tuvastama ära hetke, millal filiaal on muutunud süsteemselt oluliseks või krediidiasutus peaks asutama Eestis tütarettevõtja. Selleks peab Finantsinspektsioon eelduslikult vaatama üle filiaale käsitlevad korrad, eeskirjad ja nõuded ning aruandluse ja järelevalve teostamise meetodid.

Mõju avaldumise sagedus: väike. Mõju Finantsinspektsioonile avaldub siis, kui mõni kolmanda riigi krediidiasutus soovib Eestis oma filiaali asutada. Hetkel taolisi filiaale Eestis asutatud ei ole ning puudub prognoos selle kohta, kas tulevikus on mõnel kolmanda riigi krediidiasutusel plaanis ka taoline filiaal asutada.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: keskmine. Finantsinspektsioon peab viima end kurssi eelnõus sisalduvate muudatustega, mis käsitlevad kolmandate riikide krediidiasutuste filiaale, ning ajakohastama või töötama välja sise-eeskirjad ja korrad filiaali loa taotlemise menetlemiseks ning edasise tegevuse järelevalve teostamiseks. Lisaks võib Finantsinspektsiooni töökoormust suurendada filiaali asutamise loa taotluse esitamine mõne kolmanda riigi krediidiasutuse poolt, sest lisaks üldnõuete kontrollile (andmed, dokumendid, juhtide sobivus, kapital, likviidsus jne), peab järelevalveasutus tegema koostööd Rahapesu Andmebüroo ning kolmanda riigi krediidiasutuse pädeva finantsjärelevalve asutusega, kui see on võimalik. Eeltoodust tulenevalt hinnatakse Finantsinspektsiooni ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk keskmiseks.

Mõju olulisus: oluline. Muudatused kolmandate riikide krediidiasutuste filiaalide regulatsioonis toovad kaasa järelevalveasutuse kohanemise ja tutvumise uute nõuete ja sätetega ning vajaduse korral sisekorralduste ülevaatamise ja muutmise. Samas ei prognoosi eelnõu koostajad Finantsinspektsioonile töökoormuse märkimisväärset tõusu ning uute järelevalvesubjektide taotluste hüppelist kasvu, sest hetkel Eesti turul taolisi filiaale ei tegutse ning puuduvad märgid selle kohta, et mõni kolmanda riigi krediidiasutus sooviks siin lähitulevikus oma filiaali ka asutada.

(iii) Sihtrühm 3: Eestis tegutsevad krediidiasutused ja Euroopa Liidu liikmesriikide krediidiasutuste filiaalid

Sihtrühm: Finantsinspektsiooni andmetel on Eestis tegevusloa saanud kaheksa krediidiasutust. Ülepiirilist pangandusteenust pakub 469 krediidiasutust ja viis filiaali. 77

Mõju ulatus: väike. Muudatustega avatakse kolmandate riikide krediidiasutustele võimalus asutada Eestis filiaal lihtsamatel tingimustel, kui oleks krediidiasutuse asutamine. Seni ei ole Finantsinspektsiooni juures registreeritud ühtegi kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali ega esindust. Siin tegutsevad viis filiaali on Euroopa Liidu lepinguriikides (Läti, Leedu, Soome , Rootsi) asutatud krediidiasutuste filiaalid. Kuivõrd tegu on teiste Euroopa Liidu lepinguriikide krediidiasutuste filiaalidega, on neile aluslepingutest tulenevalt eelis siseneda teise lepinguriigi finantsturule ning seetõttu oluliselt kergem alustada oma tegevust. Lepinguriikide krediidiasutuste filiaalide asutamist Eestis reguleerib KAS § 214.

Kolmandate riikide krediidiasutuste filiaale käsitlevate muudatuste koostamisel on eelnõu koostajad teadvustanud, et hetkel vastavaid filiaale Eesti turul ei tegutse ning võib minna aastaid, enne kui mõni taoline krediidiasutus siin filiaali asutamise loa Finantsinspektsioonile esitab. Samuti ei prognoosita, et kolmandate riikide krediidiasutuste filiaalidele eriregulatsiooni loomise tõttu tõuseks äkiliselt ja massiivselt taoliste huviliste ja taotluste hulk, võttes arvesse Eesti majanduse seisu alates 2024. aastast, julgeolekuohte ning potentsiaalsete klientide vähesust. Eeltoodust tulenevalt hinnatakse mõju ulatus teistele Eesti pangandusturu osalistele väikeseks.

Mõju avaldumise sagedus: väike. Mõju avaldumise sagedus sõltub sellest, kas mõni kolmanda riigi krediidiasutus otsustab siin asutada oma filiaali. Juba praegu on mõju olematu, sest ühtegi taolist filiaali Eestis asutatud ei ole. Isegi, kui tulevikus asutatakse mõni taoline filiaal, hindavad eelnõu koostajad, et sellise filiaali asutamine ei korralda oluliselt ümber senist Eesti pangandusturgu, samuti ei avalda turuosalistele sellist mõju, mis sunniks neid oma tegevusi ja strateegiaid ümber korraldama. Seetõttu hinnatakse mõju avaldumise sagedus pangandusturu osalistele väikeseks.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: keskmine. Eesti pangandusturu osalisi võib negatiivselt mõjutada see, kui Finantsinspektsiooni loaga hakkab tulevikus turul tegutsema selline kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal(id), kes lihtsustatult öeldes meelitab üle nende kliendid või hõivab suure osa turust. Selliste riskide realiseerimine eeldab, et filiaal pakub võrreldes teiste turuosalistega atraktiivsemaid tooteid ja teenuseid, sealhulgas väljastab laene parematel tingimustel. Samuti on olulised nii taolise filiaali kui ka tema asutanud krediidiasutuse kui organisatsiooni ja selle juhtide maine, kuvand, teenuste ja toodete kättesaadavus, suhtlus klientidega, varasemad probleemid (näiteks rahapesus süüdimõistmine või kahtlustused, kapitaliseeritus ja likviidsus, investeeringud, riskipositsioonid jms), aga kindlasti ka krediidiasutuse päritoluriik. Eelduslikult tunneksid Eesti tarbijad ja ettevõtjad suuremat huvi Ameerika Ühendriikide või Suurbritannia krediidiasutuste poolt asutatud filiaalide vastu, ning väiksemat huvi Uganda või Filipiinide krediidiasutuste vastu. Uute konkurentide potentsiaalile vaatamata hinnatakse ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk Eesti pangandusturu osalistele väikseks, sest seni ei ole Eestis ühtegi kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali asutatud ning puuduvad ka märgid, et mõni taoline krediidiasutus kaaluks vastava filiaali asutamist lähitulevikus.

Mõju olulisus: oluline. Mõju juba Eesti pangandusturul tegutsevatele isikutele sõltub sellest, kas mõni kolmanda riigi krediidiasutus otsustab siin oma filiaali asutada. Eelnõu koostajatele teadaolevalt ei ole ükski selline krediidiasutus seni soovi avaldanud. Isegi, kui Finantsinspektsioonile esitatakse kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali asutamise loa taotlus, tuleb arvestada asjaoludega, et vastavad filiaale puudutavad muudatusi hakatakse kohaldama alles 2027. aasta 11. jaanuaril, loa menetlemisele võib kuluda kuni 12 kuud ning alates loa saamisest peab filiaal oma tegevust alustama samuti 12 kuu jooksul. Seega võivad praegused turuosalised tunda esimesi mõjutusi kõige varem 2028. aastal eeldusel.

Tarbijate perspektiivist avaldaks uute turuosaliste lisandumine positiivset mõju, tuues kaasa näiteks kodulaenude lihtsama taotlemise, paremates laenutingimustes kokkuleppimise või toodete ja teenuste variatsiooni suurenemise ning igapäevapanganduse kulude alandamise. Konkurendi lisandumine pangandusturul võib mõjutada pankade käivet ning klientide hulka, kuid negatiivsete mõjude avaldumine on seni veel pigem ebatõenäoline ning jääb kaugemasse tulevikku.

7.1.6. Keskkonna-, sotsiaalsed ja juhtimisriskid

(i) Sihtrühm 1: Eesti krediidiasutused

Sihtrühm: Finantsinspektsiooni andmetel on Eestis tegevusloa saanud kaheksa krediidiasutust78.

Mõju ulatus: keskmine. Üldiselt kestlikule ja kliimaneutraalsele majandusele üleminek mõjutab nii pangandust kui ka finantssüsteemi laiemalt arvestataval määral. Selleks, et pangad oleksid valmis arvestama võimaliku ESG tegurite negatiivsele mõjuga, peavad nad suutma ESG riske süsteemselt tuvastada, mõõta ja juhtida. Eelkõige kaasneb eelnõuga selline kohustus.

Pankadelt nõutakse, et nad hindaksid oma portfellide kooskõla EL eesmärgiga saada 2050. aastaks kliimaneutraalseks ning eesmärgiga hoida ära keskkonnaseisundi halvenemine ja elurikkuse kadumine. Pankadel on seetõttu kohustus kehtestada konkreetsed kavad, et käsitleda finantsriske, mis tulenevad lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis ESG teguritest, sealhulgas üleminekusuundumustest Euroopa Liidu ja liikmesriikide asjaomaste regulatiivsete eesmärkide kontekstis, nagu on sätestatud näiteks Pariisi kokkuleppes, Euroopa kliimamääruses, paketis „Eesmärk 55“79 ja Kunmingi–Montréali üleilmses elurikkuse raamistikus80. Juhul kui pangandusgrupp on laiema haardega ja tegutseb ka kolmandates riikides, siis tuleb arvestada seda ka kolmandate riikide õiguslike ja regulatiivsete eesmärkide kontekstis. Seetõttu peavad pangad kehtestama usaldusväärse ESG riskide juhtimise sisekorra ning panga juhtorganite heakskiidetud strateegiad, milles arvestatakse ESG tegurite mitte ainult praegust, vaid ka tulevast mõju.

Lisaks peavad pangad lõimima oma poliitikasse ja tegevusse kestliku arengu edendamise rolli. Selle lõimimisprotsessi elluviimiseks tuleb neil oma ärimudeleid ja strateegiaid testida Euroopa Liidu asjakohaste kestliku majanduse saavutamise regulatiivsete eesmärkide suhtes, sealhulgas näiteks kliimamuutusi käsitleva Euroopa teadusnõukogu poolt ette nähtud meetmete suhtes. Samuti peab subjektide riskivalmidus seoses ESG riskidega olema nende tasustamispoliitika üks osa.

Mõju avaldumise sagedus: keskmine. Antud muudatused toovad kaasa pankadele uusi kohustusi. Samas on pangad selles osas mitmeid samme juba astunud. Näiteks 2024. aastal avaldasid Balti riikide pangaliidud ühise ettevõtetele mõeldud ESG-küsimustiku, et muuta lähenemine ühtsemaks ning luua standardid, mis on ESG andmete kogumise ja avalikustamise aluseks.81 Lisaks on mitmed Eesti pangad, kes kuuluvad Põhjamaade panganduskontsernidesse ühinenud sellise liikumisega nagu NZBA ehk Net-Zero Banking Alliance.82 Selle raames on seatud mitmeid eesmärke, et kuidas saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: keskmine. Krediidiasutused peavad ennast kurssi viima eelnõu muudatustega ning tegema organisatsioonisiseseid muudatusi. Samuti kaasneb subjektidele kohustusi hinnata oma ärimudeleid ja strateegiaid erinevate ESG riskide vastu.

Mõju olulisus: keskmine. Kokkuvõttes avaldab ESG riskidega arvestamine pankadele keskmist mõju, sest sellega kaasneb vajadus kohaneda ja vaadata üle sisemised strateegiad, eeskirjad jms dokumendid.

7.1.7. Juhtide ja võtmeisikute sobivushindamine

(i) Sihtrühm 1: Eesti krediidiasutused, heakskiidu saanud finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ja investeerimisühingud

Sihtrühm: CRD VI juhtide ja võtmeisikute regulatsioon kohaldub krediidiasutustele, finantsvaldusettevõtjatele ja investeerimisühingutele. Finantsinspektsiooni andmetel on Eestis tegevusloa saanud kaheksa krediidiasutust83 ja seitse investeerimisühingut84. Eelnõu koostajatele teadaolevalt tegutseb Eesti pangandussektoris vähemalt kaks finantsvaldusettevõtjat (Luminor Holding AS ja LHV Group AS).

Mõju ulatus: keskmine. Sobivushindamise regulatsiooni muudatused avaldavad mõju kõikidele krediidiasutustele, investeerimisühingutele ja valdusettevõtjatele, kes tahavad ametisse nimetada juhi või võtmeisiku. Suureneb krediidiasutuste, finantsvaldusettevõtjate ja investeerimisühingute poolt sobivushindamise läbipaistvus. Kehtiv õigus reguleerib juhtidele ja võtmeisikutele esitatavaid nõudeid, puudulik on vaid sobivushindamise menetlus. Muudatustega täpsustataksegi eelkõige menetlusreegleid. Seega peaksid suurenema õigusselgus ja õiguskindlus sihtrühma jaoks. Mõju ulatust hinnatakse subjektide suhtes keskmiseks, kuivõrd muudatused tingivad vajaduse nendega tutvuda ja kohaneda.

Mõju avaldumise sagedus: keskmine. Muudatused mõjutavad subjekte regulaarselt, kui on vajalik teha juhi või võtmeisiku sobivushindamine. Hindamise intervall sõltub iga subjekti organisatsioonisisestest otsustest, samuti juhtide ja võtmeisikute töö- või ametilepingute pikkusest.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: keskmine. Muudatused võivad avaldada mõju nendele subjektidele, kes teevad ettevalmistusi juhi või võtmeisiku määramiseks 2026. aasta I kvartalis, sest sellisel juhul peavad subjektid viima end kurssi eelnõus sätestatuga ning valmistama ette dokumentatsiooni Finantsinspektsioonile esitamiseks.

Mõju olulisus: keskmine. Uus regulatsioon avaldab mõju vaid nende krediidiasutuste, investeerimisühingute ja valdusettevõtjate suhtes, kes hakkavad sobivusmenetlust tegema pärast 2025. aasta III kvartalit. Mõju olulisus on selliste subjektide suhtes hinnatud keskmiseks, sest eelnõuga kaasneb vajadus viia end kurssi muudatustega ja valmistada ette dokumentatsioon Finantsinspektsioonile esitamiseks.

(ii) Sihtrühm 2: Finantsinspektsioon

Sihtrühm: Finantsinspektsiooni 2024. aasta aastaraamatu seisuga töötab Finantsinspektsioonis 137 töötajat.85

Mõju ulatus: keskmine. Muudatused toovad Finantsinspektsioonile kaasa vajaduse nendega kohaneda, järelevalveasutus peab hindama oma asutuse siseste korralduste ja protseduuride vastavust eelnõus sätestatuga ning tegema vajadusel korrektuure. Finantsinspektsiooni läbi viidav sobivushindamise menetlus ei ole iseenesest inspektsiooni jaoks täiesti uus menetlus.

Mõju avaldumise sagedus: keskmine. Mõju Finantsinspektsioonile sõltub turuosaliste vajadusest nimetada ametisse uus juht või võtmeisik. Eelnõu koostajate hinnangul ei too regulatsiooni muutmine kaasa hüppelist kasvu sobivusmenetluse tegemiseks ning seeläbi ka tõusu Finantsinspektsiooni töökoormusele. Seega hinnatakse vastavate muudatuste mõju avaldumise sagedus keskmiseks.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: negatiivse mõju risk Finantsinspektsioonile hinnatakse keskmiseks, sest järelevalveasutus tagama regulaarse valmisoleku efektiivseks sobivushindamise menetluseks.

Mõju olulisus: keskmine. Muudatused sobivushindamise regulatsioonis toovad kaasa järelevalveasutuse vajaduse kohaneda ja tutvuda uute nõuetega ning vajaduse korral vaadata üle sisekorraldused. Samas ei prognoosi eelnõu koostajad Finantsinspektsioonile töökoormuse märkimisväärset tõusu.




7.4. Kokkuvõte mõjudest

Eelnõu omab suurimat mõju krediidiasutustele, väiksemal määral investeerimisühingutele ja Finantsinspektsioonile. Mõju liik sõltub muudatuse ulatusest ja regulaarsusest, näiteks peavad krediidiasutused ja teatud ulatuses investeerimisühingud pidevalt jälgima, et nende juhid, võtmeisikud ja komiteede juhid vastavad seaduses sätestatud nõuetele. Lisaks peavad krediidiasutused edaspidi võtma juhtimis- ja riskiprotsessides arvesse ESG riske ning hindama krüptovarade riskipositsioone, kui krediidiasutus plaanib neid omandada. Eeltoodu kasvatab krediidiasutuste halduskoormust mõnevõrra.

Samas võib krediidiasutuste halduskoormust vähendada eelnõuga ettenähtud erinevate komiteede loomise ja nende komiteede ülesannetega seotud muudatused. Võrreldes kehtiva seadusega muudetakse kohustust luua erinevaid komiteesid paindlikumaks – näiteks seotakse töötasukomitee moodustamise kohustus krediidiasutuse suuruse ja proportsionaalsusega. Lisaks vähendatakse nõudeid krediidikomitee toimimisele – suuresti jääb krediidiasutuse enda otsustada kuidas ta krediidikomitee tööd korraldab.

Pigem ebaregulaarset mõju avaldavad ühinemine ja jagunemine, oluliste varade ja kohustuste ülekandmine, olulise osaluse võõrandamine jms tegevused, mille tagajärjed sõltuvad sellest, kas krediidiasutus otsustab vastavas protsessi osaleda. Välist mõju võib krediidiasutustele avaldada mõne filiaali asutamine Eestis kolmanda riigi krediidiasutuse poolt, kuid ka sellisel juhul hinnatakse mõju juba turul tegutsevatele väikeseks.

Finantsinspektsiooni töötajatele ja juhatuse liikmetele avaldab suurt mõju investeerimiskeeld finantsinstrumentidesse, mille on emiteerinud finantsjärelevalve subjekt või temaga seotud ettevõtja ning kohustus taolised finantsinstrumendid võõrandada, keeld panustada finantssektori huve esindavasse organisatsiooni ning ooteaja rakendamine peale töösuhte lõppemist järelevalveasutusega. Samuti peab Finantsinspektsioon tagama teadmised, oskused ja suutlikkuse rakendada eelnõus sätestatud muudatusi.

Eelnõu omab kaudselt sotsiaalset mõju. Mõju keskkonnale, regionaalarengule, siseturvalisusele ja välissuhtetele puudub. Keskkonnaalased muudatused keskenduvad pankade kohustusele võtta oma tegevuses arvesse keskkondlikke muudatusi ja riske ning kuigi ESG muudatused seonduvad Pariisi kliimakokkuleppega, et sätestata eelnõuga krediidiasutustele, pankadele ja järelevalveasutustele kohustust võtta täiendavaid meetmeid keskkonnajalajälje vms vähendamiseks.

Sotsiaalne mõju võib avalduda olukordades, kus krediidiasutused vms subjektid ühinevad või jagunevad ning kui Eesti turul alustab tegevust mõni kolmanda riigi krediidiasutuse filiaal. Kõikides eelnimetatud olukordades suurenevad eelduslikult turul pakutavad toodete ja teenuste hulk ning paranevad nende tingimused ja kättesaadavus, sest turuosalised peavad pingutama rohkem oma olemasolevate klientide hoidmiseks, aga ka uute kliendilepingute sõlmimiseks. Sama kehtib eelduslikult ka kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali suhtes, kes suure tõenäosusega soovib hõivata teatud protsenti turuosast ning seeläbi pakub tarbijatele uudsemaid või soodsamaid tooteid või teenuseid oma kliendibaasi kasvatamiseks ning kulude, mis kaasnevad filiaali asutamisega, tasaarveldamiseks. Tarbijaid ja seeläbi ka sotsiaalset olukorda mõjutab positiivset see, kui tarbijad saavad lihtsamalt kodulaenu või suuremat intressi hoiustelt, sama kehtib ka erinevate pensioni- ja säästmistoodete suhtes, sest niiviisi suureneb tarbijate majanduslik kindlustatus ja finantsalane teadlikkus. Eelnevale vaatamata ei ole sotsiaalse mõju ulatust võimalik täpselt hinnata, sest arvestada tuleb ka julgeoleku ja välispoliitilise olukorraga, Euroopa Liidu otsuste, riigisiseste maksutõusude jms teguritega.

Eelnõu omab mõju ka Rahapesu Andmebüroole, sest kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali asutamisel peab rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluste või riskide tõusetumisel konsulteerima Rahapesu Andmebürooga. Rahapesu Andmebüroolt ei nõuta eelnõuga detailsete ja suuremahuliste riskihinnangute vms analüüside koostamist, vaid arvamuse avaldamist HMS § 16 tähenduses. Samas ei prognoosi eelnõu koostajad taoliste kohustuste täitmise mahu märkimisväärset tõusu, mistõttu on Rahapesu Andmebüroole avalduv mõju väheoluline.

Eelnõul on kahepidine mõju eelkõige Finantsinspektsioonile ja krediidiasutustele. Samas tõdevad eelnõu koostajad, et kuivõrd eelnõu on seotud CRD VI ülevõtmisega ning CRD V-st tulenevate sätete täpsustamisega, põhjustab ülevõtmisprotsess paratamatult vajaduse seadustesse uusi sätteid lisada ja olemasolevaid muuta. Seejuures on sätete ülevõtmisesse suhtutud konservatiivselt ja minimaalselt ning piirdutud enamjaolt vaid direktiivis sätestatud miinimumist, v.a kolmandate riikide filiaalide osas (vt seletuskirja 2.1.2. peatükki (ii) alapeatüki selgitusi filiaalide kohta).

Leevendav mõju Finantsinspektsioonile väljendub lubade hierarhia sätestamises Finantsinspektsiooni, TTJA ja Konkurentsiameti vahel. Seni kehtinud regulatsiooni kohaselt pidid krediidiasutused, kindlustusandjad ja finantseerimisasutused saama KonkS § 25 lõike 4 kohaselt vastava loa Finantsinspektsioonilt ning seejärel esitama selle Konkurentsiametile, kellele jäi tehingu läbiviimisel n-ö viimane otsustav sõna. Tegemist oli aga erineva lähenemisega KindlTS § 143 lõike 1 punkti 7 suhtes, mis seadis Finantsinspektsiooni poolt loa andmise eelduseks Konkurentsiameti loa. Eelnõuga tunnistatakse KonkS § 25 lõige 4 kehtetuks ning lisatakse eelnimetatud seadustesse sätted, mille kohaselt peab ühing esitama Finantsinspektsioonilt loa saamiseks Konkurentsiameti ja TTJA load. Sellise hierarhia kehtestamine aitab ära hoida pädevate asutuste ebamõistlikku ressursi kulutamist loa taotluse aluseks olevate asjaolude hindamisel ning likvideerib seadustes esineva erisuse.

Olulisel kohal on ka juhtide ja võtmeisikute vastavuskontrolli nõuded. Eeltoodud nõuete täitmist peab kontrollima Finantsinspektsioon. Organisatsioonisiseselt peab järelevalveasutus viima end kurssi uute nõuete, mis kehtestatakse nende juhtide ja töötajate ametipiirangute suhtes, ning vajadusel muutma juba sõlmitud töölepinguid, et leppida kokku täpsemates ooteaja ja leppetrahvi kohaldamise tingimustes.

Lisaks täiendatakse krediidiasutuste seadust sätetega, millega kaasnevad otsesed mõjud ainult juhul, kui neid otsustatakse rakendada, näiteks krediidiasutuse ühinemine või jagunemine, oluliste varade ja kohustuste ülekandmine, kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali asutamine, oluliste varade võõrandamine. Seejuures peab aga Finantsinspektsioon tagama valmiduse taolistele tehingutele ja otsustele reageerida ning alustada vastavaid menetlusi.

8. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

Eelnõu rakendamise mõju ning tõus riigieelarvele on kaudne ja ebatõenäoline. Finantsinspektsioon on finantsjärelevalve subjektide poolt täielikult rahastatav, mistõttu täiendavat kulu riigieelarve tähenduses eelnõuga ei kaasne.

Eelnõu mõju riigiasutuste v.a Finantsinspektsioonile ja kohaliku omavalitsuse korraldusele on väike või olematu. Rahandusministeeriumi töötajate töökoormuses eelnõu erilist mõju ei avalda. TTJA ja Konkurentsiameti töökoormuse tõus sõltub sellest, kas mõni krediidiasutus soovib ühendava või omandava ühinguna ühineda või jaguneda, sest sellisel juhul peab Konkurentsiamet hindama tehingu mõju turule ning TTJA välisinvesteeringute usaldusväärsust. Samas ei muudeta eelnõuga nende asutuste õiguseid ja kohustusi, kõigest nende poolt antavate lubade hierarhiat.

Suurimat mõju võrreldes krediidiasutustega avaldab eelnõu mõju Finantsinspektsioonile, kes peab tagama suutlikkuse teostada kontrolli eelnõus sätestatud muudatuste osas ning vaatama üle kehtivad töö- ja ametilepingud oma töötajate ning juhtidega ja vajadusel neid muutma tulenevalt ooteaja regulatsioonist. Ülevaatamise kohustus kehtib ka finantsinstrumentide osas, mida järelevalveasutuse töötajad ja juhatuse liikmed peavad kajastama huvide deklaratsioonis. Kui isik omab instrumente, mille omamine võib isikus põhjustada huvide konflikti, on Finantsinspektsioonil õigus nõuda selliste instrumentide võõrandamist. Ooteaja kohaldamine avaldab mõju Finantsinspektsiooni eelarvele ning aastas võivad ooteaja kohaldamisest tulenevad kulud jääda vahemikku 89 952–179 904 eurot (töötajate puhul) ning minimaalselt vahemikku 58 500–234 000 eurot (juhatuse liikmete puhul. Ooteaja kohaldamisega seotud kulusid on täpsemalt analüüsitud seletuskirja alapeatüki 7.1.1. punkti (i) teemablokis ,,Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk”.

Finantsinspektsiooni töötajate koormust võivad kasvatada olukorrad, kus krediidiasutus esitab ühinemisloa taotluse, soovib omandada osalust või kui kolmanda riigi krediidiasutus soovib siin asutada oma filiaali. Samas hindavad eelnõu koostajad, et töökoormuse tõus sellistes olukordades on ajutine ning ei too kaasa vajadust palgata lisatööjõudu, sest eelnõuga ei suurendata järelevalvesubjektide arvu.

9. Rakendusaktid

Tulenevalt HÕNTE § 48 lõike 3 punktist 3 esitatakse tabelis 6 volitusnormidega seotud määruste ülevaade.

Tabel 6. Eelnõuga seotud määrused.

Volitusnorm
Volitusnormi alusel kehtestatav rakendusakt
FIS § 321 lõige 9
Eelnõuga muudetakse rahandusministri määrust ,,Finantsinspektsiooni seaduse alusel varaliste kohustuste ja väärtpaberite omamise kohta andmete esitamise vormi kehtestamine“86 tulenevalt vajadusest lisada finantsinstrumentide loetellu krüptovarad, mille omamist peavad Finantsinspektsiooni töölevõtmist taotlevad isikud ja töötajad oma varadeklaratsioonis kajastama. Samuti muudetakse määruses selle kehtestamise alusnormi ning asendatakse viide FIS § 32 lõikele 3 viitega FIS § 321 lõikele 9.
FIS § 53 lõige 4
Eelnõuga muudetakse rahandusministri määrust ,,Finantsinspektsiooni veebilehel andmete avalikustamise ulatus ja kord”87 ning lisatakse Finantsinspektsioonile kohustus avalikustada teavet valdusettevõtjate kohta, kes on saanud järelevalveasutuselt heakskiidu või heakskiidu taotlemise vabastuse.

Seletuskirjale on lisatud eelnõu tegemise hetkeks teada oleva rakendusakti kavand (seletuskirja lisa nr 2).


10. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 2026. aasta 11. jaanuaril. Jõustumistähtaeg tuleneb CRD VI artikli 2 lõikest 1.

11. Huvirühmade kaasamine ja eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu esitati esimeses kooskõlastusringis eelnõude infosüsteemi kaudu 25-0722 kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Eesti Pangale, Finantsinspektsioonile, Rahapesu Andmebüroole, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Konkurentsiametile, Andmekaitse Inspektsioonile, Audiitorkogule, Advokatuurile, mittetulundusühingutele Eesti Kindlustusseltside Liit, FinanceEstonia ja Eesti Pangaliit ning Eesti investeerimisühingutele Admiral Markets, KAWE KAPITAL, Redgate Capital, Lightyear Europe, Plus500EE, Venturebeam Markets ja Wise Assets Europe.

Eelnõule esitasid omapoolsed ettepanekud ja arvamused Justiits- ja Digiministeerium, Eesti Pank, Finantsinspektsioon, Rahapesu Andmebüroo, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Konkurentsiamet, Andmekaitse Inspektsioon, Audiitorkogu, Advokatuur, mittetulundusühingud FinanceEstonia ja Eesti Pangaliit.

Saabunud ettepanekute ja arvamuste kohta on koostatud märkuste tabel (vt seletuskirja lisa 3).

Eelnõu esitatakse muudetud kujul täiendavale kooskõlastusringile Justiits- ja Digiministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Eesti Pangale, Finantsinspektsioonile, Rahapesu Andmebüroole, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Konkurentsiametile, Andmekaitse Inspektsioonile, Audiitorkogule, Advokatuurile, mittetulundusühingutele Eesti Kindlustusseltside Liit, FinanceEstonia ja Eesti Pangaliit ning Eesti investeerimisühingutele Admiral Markets, KAWE KAPITAL, Redgate Capital, Lightyear Europe, Plus500EE, Venturebeam Markets ja Wise Assets Europe.

Algatab Vabariigi Valitsus [kuupäev]...

(allkirjastatud digitaalselt)