Haridus- ja Teadusministeerium_vastus

Munga 18/ 50088 Tartu/ 735 0222/ [email protected]/ www.hm.ee/ Registrikood 70000740

Õiguskantsleri Kantsele Teie: 17.11.2025 nr 6- 5/251150/2508286 Meie: 26.01.2026 nr 9.1-1.1/25/5044-2

Vastus märgukirjale

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest nähtub üheselt, et valla- või linnavalitsus kehtestab

elukohajärgse munitsipaalkooli määramise tingimused ja korra ning määrab igale õppimiskohustuslikule lapsele elukohajärgse kooli. Nimelt on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 7 lõikes 21 sätestatud, et valla- või linnavalitsus kehtestab igale

õppimiskohustuslikule lapsele ning käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 6 nimetatud isikule põhihariduse omandamise võimaluse tagamiseks elukohajärgse munitsipaalkooli

(edaspidi elukohajärgne kool) määramise tingimused ja korra, mille alusel määrab igale õppimiskohustuslikule lapsele elukohajärgse kooli. Õppimiskohustuslikule isikule määratud elukohajärgne kool peab isiku õpilaseks vastu võtma, kui isik seda soovib (vt põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse § 27 lõike 1 esimene lause).

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ei reguleeri üheselt seda, et iga põhikool peaks tingimata olema elukohajärgne kool. Samas on seadusandja otsustanud, et Eesti põhikool on üles ehitatud ühtluskooli ja kaasava hariduse põhimõtete kohaselt. Ühtluskooli põhimõttest tulenevalt õpivad

erinevate võimete ja vajadustega lapsed ühes koolis. Kaasava hariduse põhimõtte järgimine tähendab, et lapsed õpivad üldjuhul elukohajärgses koolis koos, hoolimata sellest, et nende

vajadused on erinevad. Koolil tuleb õpet kohandada ja diferentseerida õpilase vajadusi arvestades. Tuleb nõustuda, et seadusandja on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses otsesõnu näinud ette kaasava hariduse põhimõttele vastanduva võimaluse luua koole tõhustatud ja erituge

vajavatele lastele. Kahe vastassuunalise põhimõtte olemasolu seaduses on kindlasti süvendanud koolipidajates segadust. Kuigi vastuolu on siin ilmne, loob see siiski aluse toevajaduse tunnuse

alusel valiku reguleerimiseks. Muudel juhtudel pole üheselt selge, kuidas peaksid lapsed valitama neisse munitsipaalkoolidesse.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 27 lõikes 3 on sätestatud, et gümnaasiumi vastuvõtmisel võib hinnata isiku teadmisi ja oskusi, kuid vastuvõtutingimused peavad põhinema objektiivsetel

ja eelnevalt avalikustatud kriteeriumidel. Põhikooli puhul analoogne säte puudub, mis tähendab, et põhikooli vastuvõtmisel ei saa kool seada täiendavaid tingimusi, vaid õppimisvõimalus tuleb tagada kõigile soovijatele vabade kohtade olemasolul (arvestades § 27

lõikes 1 sätestatut). See tähendab ühtlasi ka seda, et isegi kui jaatada kooli pidaja õigust jätta mõni üldhariduskool nö mitteelukohajärgseks kooliks, siis puudub sellel sammul mõte, kuna

vabade õppekohtade korral tuleks ikkagi vastu võtta kõik koolis õppida soovivad ja seda taotlevad isikud. Mööname, et praktikas jäetakse sageli elukohajärgne kool kooli pidaja poolt määramata või loetakse kool elukohajärgsena määratuks läbi vanema otsuse valida välja sobiv

kool ning täites konkreetse kooli vastuvõtutingimused. Selline tegevusetus kooli pidaja poolt soosib ühemõtteliselt haridusliku ebavõrdsuse suurenemist. Samas loob ka lubamatult sageli

2 (2)

olukordi, kus õpilase haridusõiguse realiseerimiseks pannakse vanemad otsima

koolikohustuslikus eas lapsele kooli, mis oleks nõus võtma õpilase vastu. Kahjuks oleme ka järelevalvete ja kaebuste lahendamiste käigus näinud olukordi, kus koolidele näiliselt jäetud,

kuid tegelikkuses mitteeksitseeriv õigus valida enda kehtestatud kriteeriumite järgi õpilasi, viib lõputute õppekoha otsinguteni. Eriti taunimisväärne on see olukordades, et konkreetse õpilase hariduslik erivajadus on ilmne ning nõuab koolis toimuva õppekorralduse muutmist. Kuigi need

olukorrad on enamasti lahenenud peale ministeeriumi sekkumist, ei tohiks kooli pidajate praktika selliseid olukordi luua.

Eelnevat arvestades oleme seisukohal, et kõik põhikoolid peaksid seaduse mõtte järgi siiski olema õpilaste elukohajärgseteks koolideks. Kahjuks on selline praktika, kus põhikoolidesse

toimuvad sisseastumiskatsed jne tegevused välja kujunenud oluliselt varasemalt, kui seadusandja vahetas koolide teeninduspiirkonnad ette nägeva regulatsiooni elukohajärgse kooli

regulatsiooni vastu. Seega ei ole kindlasti võimalik olemasolevat praktikat kiiresti muuta. Haridus- ja Teadusministeerium saab omaltpoolt tegeleda teavitustööga kohalike omavalitsuste seas, et seadus ei anna võimalust põhihariduse osas õpilasi läbi koolikatsete valida.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt) Ülle Matsin

osakonnajuhataja

Jürgen Rakaselg 735 0232

[email protected]

Indrek Kilk 735 0144 [email protected]