| Dokumendiregister | Justiits- ja Digiministeerium |
| Viit | 8-1/343-8 |
| Registreeritud | 27.01.2026 |
| Sünkroonitud | 28.01.2026 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 8 Eelnõude menetlemine |
| Sari | 8-1 Justiits- ja Digiministeeriumis väljatöötatud õigusaktide eelnõud koos seletuskirjadega(Arhiiviväärtuslik) |
| Toimik | 8-1/2026 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Tartu Maakohus |
| Saabumis/saatmisviis | Tartu Maakohus |
| Vastutaja | Marilin Reintamm (Justiits- ja Digiministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Justiitshalduspoliitika valdkond, Justiitshalduspoliitika osakond, Kohtute talitus) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Aadress: Kalevi tn 1, Tartu 51010; registrikood: 74001966; telefon: 620 0100; e-post: [email protected]. Lisainfo: www.kohus.ee
Liisa-Ly Pakosta
Justiits- ja Digiministeerium
Teie 15.01.2026 nr 8-1/343-1
Meie 27.01.2026 nr 6-3/26-101-4
Tartu Maakohtu arvamus kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste
seaduste muutmise seaduse (kohtukorralduse muudatused) eelnõu kohta
Tartu Maakohus tänab võimaluse eest eelnõu kohta arvamust avaldada.
Järgnevalt toon ära Tartu Maakohtu kohtunike arvamused eelnõule.
Tervitatav on, et arvamuse andmiseks esitatud eelnõus on loobutud kohtute ühendamise
plaanist, millega tegelemine viimase poole aasta jooksul on kulutanud hulgaliselt töötunde,
mida oleks saanud kasutada sisulise töö tegemiseks, ning tekitas lisatressi ja ärevust.
Samas on eelnõu koostajad suutnud eelnõusse lisada tarbetu ja segadust tekitava § 21. Tegemist
on menetlusõiguse küsimusega, mis tuleb lahendada menetlusseadustikes. Rõhutada tuleb ka
varem korduvalt esile toodut, et asjade läbi vaatamise kiirus ei sõltu tihti kohtunikust.
Peamiseks kiirust mõjutavaks teguriks on ebamõistlik töökoormus, millele ei ole juba pikemat
aega lahendust pakutud ega püütud olukorda leevendada.
Samuti mõjutavad menetluste kestust suures osas menetlusosaliste tegevused: menetlusosalised
on kadunud või mingil põhjusel hõivatud (teised menetlused, haigused jne), menetluses on
suurem arv osalisi, kelle leidmine ja neilt seisukoha saamine võtab aega; menetlusdokumendid
on koostatud nii halvasti, et võib kuluda arvestatav aeg, et kohus saaks oma lauale dokumendi,
mida ka sisuliselt menetleda saab; keerukamate asjade puhul esitatakse taotlusi ekspertiisideks
(eksperte pole Eestis just ülemäära ja kuna osade pädevus on kaheldav (järelevalvet aga keegi
ei teosta), on head eksperdid ülekoormatud), vaatlusteks, tõendite kogumiseks välismaalt jne,
mis kõik võtavad aega ja nende toimingute kestust ei saa kuidagi mõjutada kohtunik. Tuleb
märkida, et üle 40 nädala on kohtutes menetluses siiski väike osa tsiviilasju. Pakutud tähtaja
rakendamise korral on mitmeid ohte, millele eelnõu koostajad ei ole ilmselt mõelnud:
1) kui peab hakkama kiiresti menetlema neid keerukamaid asju, mis kohtutes tavaliselt pikemalt
menetluses on, kannatavad selle all asjad, mis praegu kiiremini menetletud saavad (näiteks
lastega seotud asjad), sest kõikide asjade kiirkorras menetlemiseks ei ole kohtutel lihtsalt inim-
ja ajalist ressurssi - kokkuvõtvalt tõuseb keskmine menetlustähtaeg;
2) hakatakse otsima võimalusi menetluste peatamiseks, et mahtuda üheksa kuu piiri sisse;
3) kui mõni menetlus kestab üle üheksa kuu, siis võivad menetlusosalised esitada täiendavaid
nõudmisi või kaebusi, mille lahendamisele kulub see aeg, mida võiks kasutada kohtuasja
sisuliseks lahendamiseks - jällegi pikeneb üldine keskmine menetlusaeg.
Juhul, kui § 21 on siiski plaanis jõustada, tuleks seadust täiendada ka § 6 osas ja määrata, et
kuigi kohtunik korraldab oma tööaega iseseisvalt, tuleks lisada, et kohtuniku tööaeg on 40 tundi
nädalas. Praegu ei ole kohtuniku tööaeg paraku sätestatud mitte üheski õigusaktis ja on ekslik
arvamus, et töö iseseisva korraldamise all võib kohtunikelt nõuda ka 60 töötundi nädalas.
Eelnõu kaaskirjas tuuakse positiivsena välja, et kohtute nõukogu koosseisu on üks Riigikohtu
liige asendatud Justiits- ja Digiministeeriumi kantsleriga (§ 401 lg 1 p 7). Nimetatud muudatuse
näitamine positiivsena on seletuskirjas sisustamata. Ministeeriumi kaks kohta nõukogus on
ebavajalik olukorras, kus ministeerium enam kohtute haldusküsimustega ei tegele. § 401 lg 1 p
8 kohaselt on nõukogus nagunii juba valdkonna eest vastutav minister või tema esindaja, kelleks
võib olla ka kantsler.
Viimati mainitud kontekstis pole § 431 lg 4 alusel selge, milline roll ja vastutus on justiits- ja
digiministeeriumil ja kuhu ning millise õigusakti alusel liiguvad riigieelarvest välja makstavad
rahad. Seaduseelnõu järgi ei saa justiits- ja digiministrit enam nimetada valduskonna eest
vastutavaks ministriks, kuna tal kaob kohtutega igasugune seos peale nõuandva rolli.
Jätkuvalt on nõukogus vaid viis I ja II astme kohtunikku (+ RK esimees) ja samas 5 muud liiget,
seega ei ole kohtunikud nõukogus piisavalt esindatud. Ettepanek on anda täiendavalt üks
nõukogu kohtu I astme (sh halduskohus) kohtunikele. Praeguse variandi kohaselt on esimese
astme (sh halduskohtu) kohtunikud nõukogus liialt vähe esindatud: I astme 190 kohtuniku kohta
on nõukogus kolm kohta, s.o 1 koht 63,3 kohtuniku kohta. Samas II astmes on 46 kohtunikku
ja kaks kohta, ehk et koht 23 kohtuniku kohta. Arvesse tuleb võtta, et kogu kohtupidamise
põhiraskus (asjade maht) lasub I astme kohtutel, seega on nende kaal kogu õigusmõistmises
suurem, mistõttu tuleks tagada ka I astme suurem esindatus nõukogus. See tagaks paremini ka
nõude, et nõukogus on ülekaalus kohtunikud: sel juhul 6 (+1) vs 4. Nõukogus liikmete valiku
kriteeriumid (§ 401 lg 2) on hea idee, kuid üks täiendav koht võiks siis olla valdkonna vaba,
kuid mitte samast kohtust.
Eelnõuga soovitakse piirata kohtunike enesemääramist ja sõltumatust vähendades kohtute
üldkogu pädevust. Praegu kinnitab tööjaotusplaani kohtu üldkogu. See tähendab, et kõigi
kohtunike soovidega arvestatakse ning asjad saavad jagatud kõige mõistlikumal viisil. Üldkogu
pädevuse vähendamine ei ole millegagi õigustatud ega põhjendatud, kõik toimib. Kui
tööjaotuskava ja spetsialiseerumist hakkavad otsustama vaid eestseisused, võib tekkida
olukord, et kohtunikud ei saa neis küsimustes kaasa rääkida. Liiati on eestseisuses jällegi liialt
vähe kohtunike endi poolt valitud esindajaid - sama palju kui nimetatavaid. See aga vähendab
jällegi kohtunike sõltumatust - on võimalik, et valitud esindajad jäävad vähemusse ega suuda
esindada neid valinud kohtunike soovi.
Ehk et eestseisuse loomise eesmärk ei ole arusaadav (§ 361 ja § 362). Eestseisuse tekitamine
esimehe ja osakonnajuhatajate kõrvale ei muuda juhtimist selgemaks. Kui esimees ja pooled
eestseisuse liikmed valib kohtute nõukogu, ei ole kohtuniku sisemine sõltumatus tagatud. Pole
selge, miks peaks eestseisus tegelema näiteks ajutiste menetlusgruppide moodustamisega. Ei
ole tagatud, et pooled eestseisuse liikmed oleksid süüteo- ja teine pool tsiviilkohtunikud.
Esimees + osakonnajuhatajad + eestseisus tähendaks praeguse eelnõu järgi, et Tartu Maakohtu
juhtimisotsuseid teeb 1/3 kohtunikest. Ülejäänud 2/3 pädevuse vähendamine ei ole millegagi
õigustatud. Kui kõigi juhtide koormust vähendada, vajab Tartu Maakohus juurde vähemalt
kahte kohtunikukohta.
Mööda ei saa vaadata sellestki, et § 12 lg 4 p 4 muudab maakohtu esimehe sõltuvaks kohtute
nõukogust ja võtab võimaluse seista oma kohtu huvide eest.
Keeruline on viie kohtumaja puhul luua tsiviilvaldkonnas kolme osakonda (§ 91 ja § 37 lg 41).
See tähendaks, et suurt osa asju ei menetleta inimesele kõige lähemas kohtumajas.
Sundkorras spetsialiseerumine on üleüldse küsitav. On valdkondi, kus see on mõistlik, samas
ei ole see nii väikses riigis absoluutsena mõistlik ega võimalik. Liigse spetsialiseerumisega on
raskendatud töö võimalikult võrdse jagamine kohtunike vahel nii, et oleks tagatud ka
menetlusosalistele võimalikult lähedane menetlus ilma lisakuludeta. Spetsialiseerumisega
kaasneda võiv vajadus menetleda asja maakohtu tööpiirkonna teises servas (teises majas), toob
kaasa ajalise kulu kohtunikule (ta ei tee sel ajal sisulist tööd, kui sõidab) ja lisaks ka sõidukulud.
Lisaks tuleb märkida, et kohtunikud peaksid oma tööd saama teha võimalikult laiapõhjaliselt,
et mitte kaotada oma kvalifikatsiooni ja õigusteadmisi teistest õigusvaldkondadest. Kui mõni
kohtunik lahendab 10 aastat vaid eestkoste ja perekonnaasju, võib olla äärmiselt keerukas tema
ümber spetsialiseerumine näiteks üldvaldkonna asjadele siis, kui kohtus sees selline vajadus
tekib. Põhjendatud on osaline spetsialiseerumine näiteks kahele valdkonnale või siis
üldvaldkonnale ja sinna juurde mingile kitsamale spetsiaalvaldkonnale. Selliselt on võimalik
tööd paremini jaotada ja tagada kohtumenetluse läbiviimine siiski võimalikult menetlusosaliste
lähedal ja väiksemate kuludega.
Tervitatav on püüe mingilgi moel tagada kohtute koormuse ühtlustamine §-de 454 ja 455 kaudu.
Kindlasti ei ole kohased ja teostatavad rakendussätetes esitatud tähtajad kohtute nõukogu,
kohtuhaldusteenistuse, kohtute eestseisuste moodustamiseks. Sisuliselt peaks kogu reform
olema lõpetatud 2026 lõpuks, samas ei ole eelnõu veel saanud isegi valitsuse heakskiitu ja see
peab läbima ka Riigikogu menetluse. Kohtute Nõukogu liikmeid saavad kohtunikud valida aga
kohtunike täiskogul, mis on toimunud juuni alguses ja kandidaadid tuleb esitada eeldatavalt
maikuus. Et see saaks toimuda, on eelnõu vastu võtmiseks aega 3,5 kuud. 1. juulil 2026 tööd
alustav kohtute nõukogu peaks olema kehtestanud tööjaotusplaani koostamise täpsemad alused
(§ 37 lg 41) hiljemalt 2026 oktoobriks, et eestseisus saaks hakata nende juhiste alusel
tööjaotusplaani koostama. Seejuures peab eestseisus paralleelselt tööjaotusplaani koostamisega
suutma vähem kui kahe kuuga ära otsustama, kuidas kohtunikud alates 1. jaanuarist 2027
osakondadesse jagunevad/spetsialiseeruvad, sest see on omakorda tööjaotusplaani alus. Samas
peab olema kohtute nõukogu ja iga kohtu üldkogu olema valinud 1. oktoobriks 2026 ka need
eestseisuse liikmed.
Samuti peaks kohtute nõukogu määrama kohtuhaldusteenistuse struktuuri ja koosseisu (§ 42 lg
3), mis peab olema otsustatud 1. septembriks 2026 – s.o kahe kuu jooksul ja seda suveajal, kui
on valdav puhkuste periood. Ka kohtuhaldusteenistuse direktor peaks olema nimetatud
1. septembriks. Seejuures on vajalik korraldada avalik konkurss, kus võimalikud kandideerijad
veel tegelikult ei tea täpselt ei oma ja ka teenistuse ülesandeid, struktuuri ja võimalusi.
Kokkuvõttes on kogu reform ajaliselt teostamatu.
Täiesti selgusetu on nii eelnõu kui ka sellele lisatud seletuskirja pinnalt, kuidas täpselt hakkab
edaspidi kohtute rahastamine toimuma. Selline teadmatus toob paratamatult kaasa
õigusemõistmise korrakohase toimimise ebamäärasuse.
Tartu Maakohus teeb ettepaneku jätkata eelnõu number 632 menetlemist, tehes sellesse
vajadusel muudatusi.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Marek Vahing
kohtu esimees
|
Aadress: Kalevi tn 1, Tartu 51010; registrikood: 74001966; telefon: 620 0100; e-post: [email protected]. Lisainfo: www.kohus.ee
Liisa-Ly Pakosta
Justiits- ja Digiministeerium
Teie 15.01.2026 nr 8-1/343-1
Meie 27.01.2026 nr 6-3/26-101-4
Tartu Maakohtu arvamus kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste
seaduste muutmise seaduse (kohtukorralduse muudatused) eelnõu kohta
Tartu Maakohus tänab võimaluse eest eelnõu kohta arvamust avaldada.
Järgnevalt toon ära Tartu Maakohtu kohtunike arvamused eelnõule.
Tervitatav on, et arvamuse andmiseks esitatud eelnõus on loobutud kohtute ühendamise
plaanist, millega tegelemine viimase poole aasta jooksul on kulutanud hulgaliselt töötunde,
mida oleks saanud kasutada sisulise töö tegemiseks, ning tekitas lisatressi ja ärevust.
Samas on eelnõu koostajad suutnud eelnõusse lisada tarbetu ja segadust tekitava § 21. Tegemist
on menetlusõiguse küsimusega, mis tuleb lahendada menetlusseadustikes. Rõhutada tuleb ka
varem korduvalt esile toodut, et asjade läbi vaatamise kiirus ei sõltu tihti kohtunikust.
Peamiseks kiirust mõjutavaks teguriks on ebamõistlik töökoormus, millele ei ole juba pikemat
aega lahendust pakutud ega püütud olukorda leevendada.
Samuti mõjutavad menetluste kestust suures osas menetlusosaliste tegevused: menetlusosalised
on kadunud või mingil põhjusel hõivatud (teised menetlused, haigused jne), menetluses on
suurem arv osalisi, kelle leidmine ja neilt seisukoha saamine võtab aega; menetlusdokumendid
on koostatud nii halvasti, et võib kuluda arvestatav aeg, et kohus saaks oma lauale dokumendi,
mida ka sisuliselt menetleda saab; keerukamate asjade puhul esitatakse taotlusi ekspertiisideks
(eksperte pole Eestis just ülemäära ja kuna osade pädevus on kaheldav (järelevalvet aga keegi
ei teosta), on head eksperdid ülekoormatud), vaatlusteks, tõendite kogumiseks välismaalt jne,
mis kõik võtavad aega ja nende toimingute kestust ei saa kuidagi mõjutada kohtunik. Tuleb
märkida, et üle 40 nädala on kohtutes menetluses siiski väike osa tsiviilasju. Pakutud tähtaja
rakendamise korral on mitmeid ohte, millele eelnõu koostajad ei ole ilmselt mõelnud:
1) kui peab hakkama kiiresti menetlema neid keerukamaid asju, mis kohtutes tavaliselt pikemalt
menetluses on, kannatavad selle all asjad, mis praegu kiiremini menetletud saavad (näiteks
lastega seotud asjad), sest kõikide asjade kiirkorras menetlemiseks ei ole kohtutel lihtsalt inim-
ja ajalist ressurssi - kokkuvõtvalt tõuseb keskmine menetlustähtaeg;
2) hakatakse otsima võimalusi menetluste peatamiseks, et mahtuda üheksa kuu piiri sisse;
3) kui mõni menetlus kestab üle üheksa kuu, siis võivad menetlusosalised esitada täiendavaid
nõudmisi või kaebusi, mille lahendamisele kulub see aeg, mida võiks kasutada kohtuasja
sisuliseks lahendamiseks - jällegi pikeneb üldine keskmine menetlusaeg.
Juhul, kui § 21 on siiski plaanis jõustada, tuleks seadust täiendada ka § 6 osas ja määrata, et
kuigi kohtunik korraldab oma tööaega iseseisvalt, tuleks lisada, et kohtuniku tööaeg on 40 tundi
nädalas. Praegu ei ole kohtuniku tööaeg paraku sätestatud mitte üheski õigusaktis ja on ekslik
arvamus, et töö iseseisva korraldamise all võib kohtunikelt nõuda ka 60 töötundi nädalas.
Eelnõu kaaskirjas tuuakse positiivsena välja, et kohtute nõukogu koosseisu on üks Riigikohtu
liige asendatud Justiits- ja Digiministeeriumi kantsleriga (§ 401 lg 1 p 7). Nimetatud muudatuse
näitamine positiivsena on seletuskirjas sisustamata. Ministeeriumi kaks kohta nõukogus on
ebavajalik olukorras, kus ministeerium enam kohtute haldusküsimustega ei tegele. § 401 lg 1 p
8 kohaselt on nõukogus nagunii juba valdkonna eest vastutav minister või tema esindaja, kelleks
võib olla ka kantsler.
Viimati mainitud kontekstis pole § 431 lg 4 alusel selge, milline roll ja vastutus on justiits- ja
digiministeeriumil ja kuhu ning millise õigusakti alusel liiguvad riigieelarvest välja makstavad
rahad. Seaduseelnõu järgi ei saa justiits- ja digiministrit enam nimetada valduskonna eest
vastutavaks ministriks, kuna tal kaob kohtutega igasugune seos peale nõuandva rolli.
Jätkuvalt on nõukogus vaid viis I ja II astme kohtunikku (+ RK esimees) ja samas 5 muud liiget,
seega ei ole kohtunikud nõukogus piisavalt esindatud. Ettepanek on anda täiendavalt üks
nõukogu kohtu I astme (sh halduskohus) kohtunikele. Praeguse variandi kohaselt on esimese
astme (sh halduskohtu) kohtunikud nõukogus liialt vähe esindatud: I astme 190 kohtuniku kohta
on nõukogus kolm kohta, s.o 1 koht 63,3 kohtuniku kohta. Samas II astmes on 46 kohtunikku
ja kaks kohta, ehk et koht 23 kohtuniku kohta. Arvesse tuleb võtta, et kogu kohtupidamise
põhiraskus (asjade maht) lasub I astme kohtutel, seega on nende kaal kogu õigusmõistmises
suurem, mistõttu tuleks tagada ka I astme suurem esindatus nõukogus. See tagaks paremini ka
nõude, et nõukogus on ülekaalus kohtunikud: sel juhul 6 (+1) vs 4. Nõukogus liikmete valiku
kriteeriumid (§ 401 lg 2) on hea idee, kuid üks täiendav koht võiks siis olla valdkonna vaba,
kuid mitte samast kohtust.
Eelnõuga soovitakse piirata kohtunike enesemääramist ja sõltumatust vähendades kohtute
üldkogu pädevust. Praegu kinnitab tööjaotusplaani kohtu üldkogu. See tähendab, et kõigi
kohtunike soovidega arvestatakse ning asjad saavad jagatud kõige mõistlikumal viisil. Üldkogu
pädevuse vähendamine ei ole millegagi õigustatud ega põhjendatud, kõik toimib. Kui
tööjaotuskava ja spetsialiseerumist hakkavad otsustama vaid eestseisused, võib tekkida
olukord, et kohtunikud ei saa neis küsimustes kaasa rääkida. Liiati on eestseisuses jällegi liialt
vähe kohtunike endi poolt valitud esindajaid - sama palju kui nimetatavaid. See aga vähendab
jällegi kohtunike sõltumatust - on võimalik, et valitud esindajad jäävad vähemusse ega suuda
esindada neid valinud kohtunike soovi.
Ehk et eestseisuse loomise eesmärk ei ole arusaadav (§ 361 ja § 362). Eestseisuse tekitamine
esimehe ja osakonnajuhatajate kõrvale ei muuda juhtimist selgemaks. Kui esimees ja pooled
eestseisuse liikmed valib kohtute nõukogu, ei ole kohtuniku sisemine sõltumatus tagatud. Pole
selge, miks peaks eestseisus tegelema näiteks ajutiste menetlusgruppide moodustamisega. Ei
ole tagatud, et pooled eestseisuse liikmed oleksid süüteo- ja teine pool tsiviilkohtunikud.
Esimees + osakonnajuhatajad + eestseisus tähendaks praeguse eelnõu järgi, et Tartu Maakohtu
juhtimisotsuseid teeb 1/3 kohtunikest. Ülejäänud 2/3 pädevuse vähendamine ei ole millegagi
õigustatud. Kui kõigi juhtide koormust vähendada, vajab Tartu Maakohus juurde vähemalt
kahte kohtunikukohta.
Mööda ei saa vaadata sellestki, et § 12 lg 4 p 4 muudab maakohtu esimehe sõltuvaks kohtute
nõukogust ja võtab võimaluse seista oma kohtu huvide eest.
Keeruline on viie kohtumaja puhul luua tsiviilvaldkonnas kolme osakonda (§ 91 ja § 37 lg 41).
See tähendaks, et suurt osa asju ei menetleta inimesele kõige lähemas kohtumajas.
Sundkorras spetsialiseerumine on üleüldse küsitav. On valdkondi, kus see on mõistlik, samas
ei ole see nii väikses riigis absoluutsena mõistlik ega võimalik. Liigse spetsialiseerumisega on
raskendatud töö võimalikult võrdse jagamine kohtunike vahel nii, et oleks tagatud ka
menetlusosalistele võimalikult lähedane menetlus ilma lisakuludeta. Spetsialiseerumisega
kaasneda võiv vajadus menetleda asja maakohtu tööpiirkonna teises servas (teises majas), toob
kaasa ajalise kulu kohtunikule (ta ei tee sel ajal sisulist tööd, kui sõidab) ja lisaks ka sõidukulud.
Lisaks tuleb märkida, et kohtunikud peaksid oma tööd saama teha võimalikult laiapõhjaliselt,
et mitte kaotada oma kvalifikatsiooni ja õigusteadmisi teistest õigusvaldkondadest. Kui mõni
kohtunik lahendab 10 aastat vaid eestkoste ja perekonnaasju, võib olla äärmiselt keerukas tema
ümber spetsialiseerumine näiteks üldvaldkonna asjadele siis, kui kohtus sees selline vajadus
tekib. Põhjendatud on osaline spetsialiseerumine näiteks kahele valdkonnale või siis
üldvaldkonnale ja sinna juurde mingile kitsamale spetsiaalvaldkonnale. Selliselt on võimalik
tööd paremini jaotada ja tagada kohtumenetluse läbiviimine siiski võimalikult menetlusosaliste
lähedal ja väiksemate kuludega.
Tervitatav on püüe mingilgi moel tagada kohtute koormuse ühtlustamine §-de 454 ja 455 kaudu.
Kindlasti ei ole kohased ja teostatavad rakendussätetes esitatud tähtajad kohtute nõukogu,
kohtuhaldusteenistuse, kohtute eestseisuste moodustamiseks. Sisuliselt peaks kogu reform
olema lõpetatud 2026 lõpuks, samas ei ole eelnõu veel saanud isegi valitsuse heakskiitu ja see
peab läbima ka Riigikogu menetluse. Kohtute Nõukogu liikmeid saavad kohtunikud valida aga
kohtunike täiskogul, mis on toimunud juuni alguses ja kandidaadid tuleb esitada eeldatavalt
maikuus. Et see saaks toimuda, on eelnõu vastu võtmiseks aega 3,5 kuud. 1. juulil 2026 tööd
alustav kohtute nõukogu peaks olema kehtestanud tööjaotusplaani koostamise täpsemad alused
(§ 37 lg 41) hiljemalt 2026 oktoobriks, et eestseisus saaks hakata nende juhiste alusel
tööjaotusplaani koostama. Seejuures peab eestseisus paralleelselt tööjaotusplaani koostamisega
suutma vähem kui kahe kuuga ära otsustama, kuidas kohtunikud alates 1. jaanuarist 2027
osakondadesse jagunevad/spetsialiseeruvad, sest see on omakorda tööjaotusplaani alus. Samas
peab olema kohtute nõukogu ja iga kohtu üldkogu olema valinud 1. oktoobriks 2026 ka need
eestseisuse liikmed.
Samuti peaks kohtute nõukogu määrama kohtuhaldusteenistuse struktuuri ja koosseisu (§ 42 lg
3), mis peab olema otsustatud 1. septembriks 2026 – s.o kahe kuu jooksul ja seda suveajal, kui
on valdav puhkuste periood. Ka kohtuhaldusteenistuse direktor peaks olema nimetatud
1. septembriks. Seejuures on vajalik korraldada avalik konkurss, kus võimalikud kandideerijad
veel tegelikult ei tea täpselt ei oma ja ka teenistuse ülesandeid, struktuuri ja võimalusi.
Kokkuvõttes on kogu reform ajaliselt teostamatu.
Täiesti selgusetu on nii eelnõu kui ka sellele lisatud seletuskirja pinnalt, kuidas täpselt hakkab
edaspidi kohtute rahastamine toimuma. Selline teadmatus toob paratamatult kaasa
õigusemõistmise korrakohase toimimise ebamäärasuse.
Tartu Maakohus teeb ettepaneku jätkata eelnõu number 632 menetlemist, tehes sellesse
vajadusel muudatusi.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Marek Vahing
kohtu esimees
| Nimi | K.p. | Δ | Viit | Tüüp | Org | Osapooled |
|---|