Arvamus

1

Riigikohtu arvamus1 kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse

(kohtukorralduse muudatused) eelnõule

1. Kohtuhalduse muudatused ja nende rakendamine

Üldiselt

Kuigi põhimõtteliselt toetame kohtuhalduse muutmist, ei ole eelnõus esitatud haldusmudelit

puudutavad sätted rakendamiseks valmis. Pakutud haldusmudel on toores ja arusaamatu

pädevusjaotusega mitme eri institutsiooni vahel. See ei taga tegelikku otsustusõigust

kohtusüsteemis oluliste küsimuste üle, ei taga kohtutele reaalset eelarvelist sõltumatust ja piisavat

finantseeritust ning selle rakendamine praktikas on läbi mõtlemata ega ole suure tõenäosusega

eelnõus pakutud tempos võimalik.

Arvestades praeguse Riigikogu koosseisu sisulist efektiivset tööaega vaid kuni jaanipäevani, ei ole

reaalne, et eelnõu saaks oluliselt parem ja selgem, et sellega seotud probleemid saaksid korralikult

lahendatud. Vaidlused kohtuhalduse üle võivad saada takistuseks kogu eelnõu seaduseks saamisel.

Seetõttu pooldame kohtuhalduse muutmise sätete eraldamist eelnõust ja edasiminekut nende

muudatustega, mis võiks kohtusüsteemi, selle korraldust ja juhtimist reaalselt tõhustada.

Kohtuhalduse muutmise võiks kas edasi lükata uue Riigikogu koosseisu selgumiseni või vähemalt

liikuda sellega edasi eraldi eelnõuga, vähendades riski, et selle teema pidurdumine saaks

takistuseks ka muude vajalike muudatuste realiseerimisel. Kohtuhalduse kiirustatud muutmise

tagajärjed võivad olla kurvad.

Kes kohtuid eelnõu järgi haldaks ja milline oleks pädevusjaotus?

KS § 39 muudatuste järgi korraldaks I ja II astme kohtuid kohtute nõukogu (KN), samas täidaks

haldusülesandeid ka kohtud ja nende esimehed ise nagu ka Justiits- ja Digiministeerium (JDM).

Eelnõust nähtub, et tegelikult tegelevad haldusülesannetega ka kohtuhaldusteenistus (KHT) ning

eelarve osas Riigikogu. Kõigi nende rollid kipuvad jääma laialivalguvaks ja ebaselgeks.

Eelnõust nähtub, et tegelikult täitevvõim olulisi haldusega seonduvaid ülesandeid siiski kohtutele

üle ei anna. Nii ei anta üle nt väga olulist kohtute infosüsteemi (KIS) arenduse korraldust ja

tellijafunktsioone, JDM jääb osalema kohtute eelarve kujundamises ja eelarveprotsessis (vt

KS § 431). Milliseks JDM-i roll kohtuhalduses tervikuna kujunema peaks, jääb ebaselgeks.

1 Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti ainult

kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus.

2

Ebaselgeks jääb ka kohtusüsteemi poolt halduse eest vastutamine. Eelnõu järgi on see pandud KN-

i korraldada, jättes märkimisväärselt segaseks KHT ja selle direktori rolli haldamisel, seda koostöös

KN ja kohtu esimeestega. Arvestades seniseid kogemusi saab selline ebaselgus ebapädevat

juhitamatust, korraldamatust ja vastutamatust kohtusüsteemis vaid süvendada. Eelnõu järgi võiks

eeldada, et KN korraldab jooksvat kohtuhaldust, millele viitab mh kavandatava KS § 411 p-i 5

järgne kohustus korraldada kohtuasutuste eelarvevahendite kasutamist ja arvestuse pidamist.

KS § 401 lg 9 alusel KN-i kohtunikest liikmete töökoormuse vähendamine viitab arusaamale, nagu

peaks KN senisest KHN-st erinevalt tihedasti koos käima ja tegelema operatiivjuhtimisega. See ei

oleks aga reaalselt võimalik KN-i esimehest Riigikohtu esimehele, kes peab juhtima ja korraldama

Riigikohtu tegevust, esindama Riigikohut olulises mahus rahvusvahelistes institutsioonides ning

mõistma õigust põhiseaduslikkuse järelevalve asjades, mh viimasel ajal arvukates ja eriti

kiireloomulistes valimisasjades. Samamoodi ei ole reaalne, et KN-i tegevuses saaks

operatiivjuhtimise tasandil osaleda KN-i liikmetena pakutud Riigikogu liige, justiitsminister, JDM-

i kantsler, õiguskantsler ega Eesti Advokatuuri esindaja, kelle töökoormust pole kavas vähendada.

Kui neid esindaks tegelikult muud inimesed, muutuks nende institutsioonide KN-i koosseisu

kaasamine sisuliselt mõttetuks, kuna nad kas ei saaks töös osaleda või tehtaks seda tegelikult

ametnike kaudu. Nii ei ole reaalne, et KN saaks osaleda operatiivjuhtimises, vaid seda peaks

tegema KHT ja selle direktor. KHT pädevust ja struktuuri eelnõus aga praktiliselt ei ole, see oleks

KN-i määrata (KS § 411 lg 9). Nii kujuneks harali juhtimine, kus ühelt poolt tegeleks juhtimisega

kaheksa I ja II astme kohtu esimeest, 11 KN-i liiget ning nende kõrval paralleelselt ka KHT ja

JDM. Selliselt ei ole võimalik kohtusüsteemi tõhusalt juhtida ning vastutus on täielikult hajutatud.

Ainus võimalus tõhusamaks juhtimiseks oleks võrdlemisi suure pädevusega ja juhtimisvolitustega

KHT ja selle direktor, kellel oleks seaduse järgi oluline õigus nii ressursikasutuse kui ka

kohtukorralduse küsimustes, kellele peaks sisuliselt alluma ka kohtu esimehed ning kelle tegevust

kontrolliks KN kui KHT kõrgem organ. Eelnõus on aga juhtimisloogika hoopis tagurpidi, st justkui

kõik juhivad, ent tegelikult ei tee seda ega ka vastuta keegi.

KN-i koosseis

KHN on hääletanud tulevase KN-i liikmelisuse üle. Arusaamatu on, miks eelnõus sellega

arvestatud ei ole. Jääb mõistmatuks miks on KN-i liikmelisuses tehtud selline drastiline muudatus

ning suurendatud täitevvõimu otsest osalust nõukoja töös. JDM-i kantsleri lisamine valdkonna eest

vastutava ministri kõrvale ei tundu olevat kooskõlas eelnõu eesmärgiga anda kohtute haldamine

kohtusüsteemile. Isegi kui sellise muutusega leppida, on kasutatud segast sõnastust, nimetades

ühelt poolt konkreetse ministeeriumi kantsler, aga teiselt poolt üldiselt valdkonna eest vastutav

minister. Eelduslikult oleksid need ju samast ministeeriumist.

Seletuskirjas on küll viidatud Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu (Consultative Council of

European Judges, CCJE) arvamustele, aga ei ole selgitatud, miks on selle soovitustest hälbitud.

Eelkõige seadusandliku ja täidesaavavõimu esindajate kaasamise osas. Lisaks soovitusest, et

enamik liikmeid peaksid olema valitud kohtunikud (arvamus nr 10, p 18; arvamus nr 24, p 30).

3

Praeguse 11 liikme puhul ei täidaks kohtute nõukogu seda soovitust, sest neist vaid viis on valitud

kohtunikud. Samuti ei põhjendata seletuskirjas, miks kaldutakse kõrvale Euroopa kohtunõukogude

võrgustiku (European Network of Councils for the Judiciary, ENCJ) standardist VI kohtuväliste

liikmete kohta. Selle punkt 3.3 näeb samuti ette, et poliitiliste seostega liikmeid tuleks vältida ning

selle punkt 3.4 konkreetselt sätestab valdkonna eest vastutava ministri välistamise.

Riigikogu liikme asemel võiks olla „Riigikogu nimetatud liige“, st see ei pea tingimata olema

Riigikogu liige ega ka asenduma Riigikogu koosseisu vahetudes.

Kaaluda võiks KN-i asendusliikmete vajalikkust, kuna praegu on nii nende pädevus, olemasolu kui

ka asendamine korduvalt tekitanud küsimusi, seda enam edaspidi. Kui keegi liikmetest välja

langeb, saab KN tegutseda edasi kuni uue liikme valimiseni.

KHT seisund ja juhtimine

KHT seisund on võrreldes eelnõu varasema versiooniga läinud veel segasemaks. Kui varem oli

tegu selgelt riigiasutusega, siis nüüd on eelnõus (KS § 412 lg 1) seda defineeritud kui „kohtuid

teenindav õigusemõistmise volitusteta Tartu Ringkonnakohtu struktuuriüksus, mis täidab

käesolevas seaduses sätestatud ning kohtute nõukogu antud ülesandeid“. Nähtuvalt eelnõus olevast

riigieelarve seaduse muutmise regulatsioonist on KHT kohtuasutuse kui põhiseadusliku

institutsiooni hallatav asutus. Sellega on kooskõlas ka eelnõu § 412 lg 1 määratlus, et KHT

teenindab kohtuid. Selline asutus (struktuuriüksus) ei saa olla samaaegselt kohtuid korraldav.

Kohati on aga eelnõus ja veelgi ulatuslikumalt seletuskirjas püütud KHT-le omistada kohtuid

korraldavat pädevust. Kui KHT peab kohtuid haldama, peab ta haldama ka Tartu RKK. Sisuliselt

on tegu arusaamatu tegevusvormiga, mille staatus ja suhe Tartu RKK-ga (mh kes kellele allub siis)

jääb eelnõust täiesti ebaselgeks. Arvestades, et sisuliselt pole KHT-l eelnõu järgi ei pädevust ega

võimu, selge pole selle struktuur ning tagatud pole eelarve, siis ei saa sellise ebaselguse tasandil

eksperimenteerimist pidada õigustatuks.

Eksitav ja paljasõnaline on ka väide seletuskirja lk-l 2, et KHT alla koondatakse senised

ministeeriumi kohtuhaldusülesanded. Kohtuhaldusülesanne on kohtuid korraldav ülesanne, kohtud

peavad seda kõrvalekaldumatult täitma. KN tehniline teenindamine (KS § 40 lg 3, ainus näide

seletuskirjas, milline ülesanne ministeeriumilt KHT-le antakse) ei ole kohtuhaldusülesanne.

Nähtuvalt ka eelnõust ei anta KHT-le üle kohtudirektorite ülesandeid selliselt, millisena need on

kehtivas KS-s. Eelarvega seotud pädevuse vaates ei ole kohtuhaldusülesanne mitte riigieelarvest

vahendite saamiseks eelarvetaotluse ettevalmistamine, vaid õigus kehtestada eelarve, mis on

täitmiseks. Samuti ei ole asjakohane KHT võrdlus Põhjamaade kohtuhaldusasutustega: erinevalt

KHT-st viimased korraldavad kohtuid ning osutavad toetavaid teenuseid, mis on KHT ainus

pädevus, üksnes väga vähesel määral. Esimese ja teise astme kohtute hallatavat asutust, nagu selle

üldpädevust määratleb edaspidi seadus, ei saa KN oma otsusega muuta kohtuhaldusülesandeid

täitvaks asutuseks (eelnõu säte § 41 lg 2 ei ole kooskõlas eelnõu § 8 p-dega 1 ja 2). Muuta tuleks

kas KHT üldpädevust seaduses – ei piisa sellise pädevuse kirjeldamist seletuskirjas – või loobuda

4

eelnõus kavandatud sättest § 41 lg 2. Samuti ei ole kooskõlas KHT üldpädevusega eelnõu säte KS

§ 12 lg 3 p 11.

Ka põhiseaduslikule institutsioonile ja selle hallatavale asutusele (või ka põhiseadusliku

institutsiooni struktuuriüksusele) laieneb avaliku teenistuse regulatsioon. Tulenevalt KHT

üldpädevusest ei ole tegemist ATS mõistes avaliku võimu teostamisega. Seega ei pea (ei saa) KHT

teenistujad olema (olla) ametnikud, mistõttu tuleks vastavalt korrigeerida eelnõus kavandatud KS

sätet § 412 lg 6 p 1.

Eelarvegarantiid ja eelarvemenetlus

Ühelt poolt on positiivne kohtute käsitlemine põhiseadusliku institutsioonina eelarve menetluses.

Teisalt jääb seejuures aga kogu eelarveprotsess märkimisväärselt ebaselgeks, mh JDM-i roll selles.

Kui tahta mingitki ühtset eelarve juhtimist ja vastutust, peaks siin jäme ots olema koostamisel ja

raha jagamisel KHT-l, mitte kohtu esimeestel ning on küsimus, kas kohtud üldse vajavad tehnilises

mõttes eraldi eelarveid. KN peaks tegema kesksed otsused eelarve kinnitamise kohta.

Eelarveläbirääkimisteks ei pea fikseerima Riigikohtu esimehe kohustuslikku KN esindamist (mh

vältimaks võimalikku huvide konflikti Riigikohtu esindamisel eelarveprotsessis), KN võiks ise

esindaja nimetada, sisuliselt võiks see olla KHT direktor.

Suurimad kõhklused seonduvad aga selles, kas kohtusüsteem haldusmudeli muutmise järel ka

tõhusalt rahastatud saab olema. See ongi selle eelnõu kõige tõsisem probleem – tegelikult

garantiisid ei ole. Kui senini on JDM vajadusel tasandanud süsteemi haldaja ja vastutajana kohtu

eelarvet oma suurema eelarve puhvri kaudu ja jooksvad rahamured enamasti saanud lahendatud,

siis eelnõu järgi kohtutele mingit reservraha ei tagata. Tagatud ei ole ka KIS arendusraha ehk

kohtupoolse tellijaks olemise rahaga tagamist edasiste arenduste ja süsteemi korralduse osas, mille

tähtsust ei maksa alahinnata. Eelnõu ei taga, et vähemasti täitmata kohtunikukohtade raha saaks

kohtusüsteem ise kasutada. Garantiiks oleks kohtunikukohtade (miinimum)arv seaduses ja selle

püsiv rahastamine, vaatamata sellele, kas kohtunikukohad on täidetud. Eelnõu näeb aga ette vaid

kohtunike maksimumarvu, mis eelarveliselt on pigem piduriks.

Eelnõus kavandatud KS § 431, mille kohaselt I ja II astme kohtud koostavad KN-i kinnitatud

liigenduse alusel omad eelarved, ei ole kooskõlas § 12 lg 3 p-ga 2, millest nähtuvalt peaks kohtutele

eelarve koostama KHT direktor ja kohtute esimeste pädevuses on üksnes eelnõu kooskõlastamine.

Eelnõu säte § 411 lg 1 p 4 teise osaga, mille kohaselt KN liigendab riigieelarves kohtute grupi

eelarve kohtute ja kohtuhaldusteenistuse vahel (administratiivne liigendus) ei ole kooskõlas eelnõu

§ 431 p 5 regulatsiooniga, mille kohaselt KN peab liigendama vahendid ka majandusliku sisu järgi.

Iseenesest on tegemist dubleerivate sätetega, ilmselt KN-i ülesannete loetelus piisaks vaid

pädevuse äratoomisest, aga detailsem regulatsioon tuua üksnes §-s 431 .

5

Uue haldusmudeli rakendamine

Põhimõtteliselt ebaselge on ka uue kohtuhaldusmudeli rakendamine. Sisuline kava eelnõus on

lünklik ja puudulik, eriti veel eelnõus ette nähtud ajaline surve muudatusteks juba aasta keskel.

Tagatud ei ole KHT tööle hakkamine, sinna inimeste ja eelarve saamine nagu ka see, kus see asutus

füüsiliselt paiknema hakkaks ja mis on selle esmane pädevus. Samas peaks need asjad olema

selged, enne kui valida uus KN ja oodata, et uus süsteem ilma rahata n-ö iseenesest tööle hakkab.

Minimaalselt tuleks ministril seaduse jõustumisel nimetada ise kohe KHT esimene juht, kes saaks

uut haldusmudelit vedama jõuliselt, et selle rakendamiseks mingigi lootus oleks.

2. KS § 21 ehk „asi lahendatakse 9 kuuga“

Deklaratiivseks jääb ja tegelikule elule ei vasta pakutud KS § 21 kohtute menetlusaja kohta.

Püüdlemine 9-kuuse menetlusaja poole on tervitatav, aga seda eesmärki ei ole võimalik saavutada

käsu korras vajalike ressurssideta. Kohtute tänane rahastus ei vasta eelduslikult kohustuste mahule

ja tööhulgale, eriti apellatsiooniastmes. Kääre töö hulga ja rahastuse vahel pole võimalik vähendada

muul viisil kui rahastust suurendades või kohtute ülesandeid vähendades. Rahastust oleks võimalik

suurendada lõivude või maksude arvelt. Ülesandeid on võimalik vähendada menetlust lihtsustades

või (edasi)kaebeõigust piirates.

Kui seadusest tulenev 9-kuuline menetlusaeg peaks saama kohtunikule suuniseks, millist asja

lahendada eelisjärjekorras, on oht, et leiame end olukorrast, kus „kõik asjad tuleb lahendada

eelisjärjekorras.“ Seda seetõttu, et uusi asju tuleb rohkem peale, kui on võimalik tänaste

ressurssidega lahendada mõistliku aja jooksul ning seega paratamatult osad asjad viibivad.

Niivõrd-kuivõrd sätte eesmärk on anda menetlusosalistele informatiivne orientiir, siis palju täpsem

ja informatiivsem oleks vaadata vastava kohtu menetlusstatistikat ja keskmist menetlusaega (need

andmed on avalikud). See on alati kõige uuem ja täpsem teave selle kohta, kui kaua tegelikult asja

menetlemine võtab. Eelpool toodud põhjustel ei saa me seda sätet põhimõtteliselt toetada.

Tähtaja järgimata jätmise tagajärjed jäävad samuti lahtiseks. Lisaks on säte puudulikult sõnastatud.

Selle 9-kuulisest tähtajast tuleks arvata välja ka järgmised ajaperioodid: puuduste kõrvaldamiseks

kuluv aeg; määruskaebustele kuluv aeg; ekspertiisile kuluv aeg; menetlusosaliste taotlused

pikendusteks ja edasilükkamisteks. Ühegi nende asjaolu ilmnemine ei tähenda, et tingimata on

tegemist „keerulise“ kohtuasjaga, mis põhjendaks praeguse sõnastuse puhul kõrvalekaldumist 9-

kuulisest tähtajast. Säte peaks seega sisaldama kõiki kohtust sõltumatuid asjaolusid, mis võivad

viia selleni, et ka ideaalses maailmas pole võimalik asja lahendada 9 kuuga.

3. Kohtunike koguarvu ja kohtumajade asukoha seaduse tasandil kindlaks määramine

Nagu märgitud, ei poolda me kohtunike arvu fikseerimist seaduses vähemasti mitte „KUNI“

põhimõttel (KS § 11 lg 1, § 19 lg 1, § 23 lg 1). Küll võiks fikseerida kohtunike (miinimum)arvu,

mis tagaks vastavas osas ka finantseerimise koos võimalusega kasutada seda raha nt kohtunike

6

ajutisel eemalolekul kohtuametnike motiveerimiseks. Lisaks võib see praegu pakutud piirmäär

lõhki minna asendamiste ja naasmiste korral.

Kohtunike koguarvu ülempiiri fikseerimine tänasele tasandile konstitutsioonilise seadusega võib

samuti tekitada olukorra, kus pole võimalik kiirelt ja paindlikult reageerida olukordadele, kus on

vaja rohkem kohtunikke. Seda enam kui soov üldjuhul kõik menetlused hoida 9 kuu pikkused, sest

tänane jääk näiteks Tallinna Ringkonnakohtus on veninud 2-aastaseks. Selle jäägi vähendamine

ning tulevikus menetlusaja lühendamine paratamatult vajab täiendavat tööjõudu. Ei ole mõistlik

panna seadusesse paika numbrit, mis ei jäta mitte mingit kasvuruumi võrreldes tänasega. Isegi

seletuskiri (lk 7–8) mainib, et kohtunike koguarvu sätestavat määrust on tulnud aja jooksul väga

palju muuta. Seadusega läheb paratamatult samamoodi, kui sinna ei arvestata sisse puhvrit. Samuti

pole veenev seletuskirjas esitatud põhjendus, et seaduse tasandil kohtunike koguarvu sätestamine

annab mingit kindlustunnet või stabiilsust, et see arv ei allu enam haldusotsustele. Esiteks,

eelduslikult oleks seoses KN loomisega see haldusotsus kohtusüsteemi enda teha. Seega ei peaks

kohtusüsteem kartma mingit ebakindlust, eelduslikult kohtusüsteem endale kahjulikke otsuseid ei

tee.

Eelnõuga ettenähtud valikuline regulatsioon kohtunike üldarvu suurendamiseks seoses kohtu

esimehe valimisega teisest kohtust on põhjendamatu, ebavõrdsust tekitav ja mittevajalik. Eelnõuga

nähakse ette, et maakohtu esimeheks teise maakohtu (uus säte § 12 lg 11) ja halduskohtu esimeheks

teise halduskohtu (uus säte § 20 lg 11) kohtuniku nimetamisel võib maakohtunike või

halduskohtunike üldarv olla suurem seadusega ettenähtud ülempiirist. Selline säte aga puudub

ringkonnakohtute jaoks. Kohtutel on alati olnud esimees, samuti ei muutu kohtute arv. Esimehe

väiksem töökoormus kohtunikuna on juba arvesse võetud kohtunike üldarvu määramisel, senine

määruse tasemel regulatsioon tuuakse üle seadusesse. Kohtuesimehe valik „teisest kohtust“

mõjutab üksnes kohtute omavahelist töökoormust – ühes kohtunike ressurss suureneb (koormus

väheneb), teises väheneb (koormus suureneb). Et selline ühes kohtus koormuse vähenemine on

sama suur kui teises suurenemine, ei olegi sel kõikide samaliigiliste kohtute kohtunike üldarvule

mõju. Sellist võimalikku johtute vahelise koormuse muutust lahendab KN, tuginedes eelnõu

sättetele § 11 lg 2, § 19 lg 2, § 22 lg 2. Seega puudub vajadus sätete § 12 lg 11 ja § 20 lg 11 järele.

Samadel põhjustel on mittevajalik eelnõu säte § 12 lg 13. Ka see, kuhu otsustab teisest kohtust

valitud maakohtu esimees pärast kohtunikuna tööle jääda, mõjutab see vaid maakohtute vahelist

ressursijaotuse õiglust. Ainus olukord, mis võiks kohtu esimehe tagasipöördumisega mõjutada

kohtunike üldarvu, on selline, kus ringkonnakohtunikuks pöördub tagasi esimese astme kohtu

esimeheks olnud ringkonnakohtu kohtunik (eelnõus kavandatud säte § 12 lg 3 peaks kehtima

üksnes ringkonnakohtute kohtunike üldarvule).

Sarnaselt eelnevaga ei ole veenev seletuskirja põhjendus stabiilsusest ja garantiist kohtumajade

seaduse tasandil kindlaks määramisel (KS § 9 lg 21, § 18 lg 21). Kui seda ei tehtaks seaduse tasandil,

siis jääks see eelduslikult KN-i ehk kohtusüsteemi enda otsustada. Pole põhjust arvata, et

kohtunikud hakkaks endale kahjulikke otsuseid tegema. Seaduse tasandil linna täpsusega kindlaks

7

määratud kohtumajade puhul ei ole linna sees täpse aadressi üle otsustamine eriti suur

isevalitsemine, mis peaks olema eelnõu eesmärk.

Kohtunike piirarvu kehtestamisel tuleks teha ka KS § 99 lg 1 p 5 ja § 86 lg 1 muudatus, mis

välistaks kohtuniku ametist vabastamise kohtunike arvu vähendamise tõttu. Muidu võiks tekkida

vastuolu PS § 147 lg 1 ls 1 järgse kohtuniku eluaegsuse reegliga.

4. Kohtu eestseisus

Riigikohtus on kohtunike seas erimeelsused puutuvalt eestseisuse loomisesse. Osa kolleege

vastustab eestseisuse vajalikkus väiksemates kohtutes.

Osa kohtunikke (halduskolleegium) leiab, et kuigi praeguse versiooni järgi on kohtu esimehe roll

eestseisuse koosseisu mõjutamisel vähenenud, siis on see jätkuvalt liiga hierarhiline selleks, et see

võiks asendada üldkogu. Praegusel kujul on välistel tegutsejatel, st KN-il, põhjendamatult suur roll

eestseisuse moodustamisel. Selleks, et kohus saaks olla autonoomne, peaks ta olema tegelikult ise

end valitsev, mitte n-ö keskvõimust sõltuv. Samuti on jätkuvalt esimehel määrav roll eestseisuse

koosseisu mõjutamisel, sest saab teha ettepanekuid nõukogule esitatavate kandidaatide osas (KS §

361 lg 2). Kohtu esimees peab saama ainuisikuliselt juhtida kohtuasutust igapäevastes

üksikküsimustes. Kohtuasutust puudutavate olulisemad ja üldisemad otsused, mis

märkimisväärselt mõjutavad kohtuniku sõltumatust (tööjaotusplaan, spetsialiseerumine,

kolleegiumidesse määramine), peab tegema kohtuasutuse sisedemokraatial põhinev organ. Selleks

võiks olla eestseisus, kui kõik selle valitavad liikmed on valinud kohtu üldkogu.

Niivõrd-kuivõrd on eelnõu eesmärk anda kohtu esimehele teatav roll eestseisuse koosseisu

kujundamisel, siis praeguste ametiaegade juures (esimees 7 aastat ja valitud liikmed 4 aastat)

paratamatult tekib olukord, kus mõni tulevane esimees peab leppima „vanast ajast jäänud“

liikmetega.

5. Tööjaotusplaan, asjade üleriigiline jagamine ja sundspetsialiseerimine

Selge üleriigilise kohtualluvuse asemel on eelnõus loodud kentsakas asjade kohtunikele suunamise

mudel. Tõenäoliselt põhineb see põhiseaduse väärtõlgendusel. Isegi kui sellise lähenemisega

leppida, siis jääb praegusel kujul KS 455 alt välja kinnipeetavatele tervishoiuteenusega seotud

kaebused (sel puhul pole tegemist vangla haldusakti ega toiminguga).

KS § 454 ja 455 valguses võiks KN-le anda üldise õiguse näha mingites kohtuasjades sarnastel

põhimõtetel ette üleriigiline jagamine, st kui mingit tüüpi kohtuasjad just mingit kohut

ummistavad.

8

KS § 37 lg 4 valguses võiks mõelda, kas kohtu tööjaotusplaan võiks olla ka pikemaks ajaks kui üks

aasta kohtu eestseisuse otsusel nt. Ebaratsionaalne on pidevalt plaani muutmise menetlusi

korraldada. Küll võiks plaani muutmine paindlikum olla.

Küsitav on KS 37 lg 41 sundspetsialiseerumise loeteluga. Pigem võiks kõik need valdkonnad välja

jätta ja vajadusel delegeerida KN-le spetsialiseerumise ettenägemine.

6. Muud märkused

Arusaamatu on, miks eestseisus saab kehtestada vaid ajutised menetlusgrupid ja mida see üldse

tähendab (KS § 362 lg 1 p 3)

Kentsakas on regulatsioon, mille järgi saab kohtuniku üle viia teise osakonda eestseisus, kuid

valdkonna vahetamise (mis palju põhimõttelisem otsus) saab otsustada kohtu esimees (KS § 91 lg

4).

Kohtu registriosakonna ja kinnistusosakonna võiks ühendada (KS § 15 lg 4, § 16 lg 4). Mõlemas

töötavad sarnase pädevusega kohtunikuabid, keda saaks paindlikult vajadusel ka valdkonnaüleselt

rakendada.

KS § 42 valguses jääb ebaselgeks, miks on vaja eraldi kohtu kodukorda ja kohtu kantselei

kodukorda. Ainuüksi halduse muutmine seda ei põhjenda ning alati jääks ka vaidlusi, kas kuskil

on lubamatuid õigusnorme sees.

KS § 46 lg 1 valguses on küsimus, kas on vaja kohtutelt seadusjärgselt küsida aruandeid

õigusemõistmise korrakohase toimimise kohta. Praeguses praktikas on see pigem taandunud, KN-

le võiks jääda õigus neid nõuda.

Väär on seletuskirja väide, et eelnõu ei suurenda halduskoormust. Ettenähtud lisaülesanded, nt

tagasiside andmine suurendab halduskoormust ilmselgelt. Kohtunikud saavad kõrgemate astmete

kohtutelt niikuinii pidevalt tagasisidet, täiendava bürokraatliku mehhanismi kasutegur on kaheldav.

Eriti arvestades, et ka seletuskiri (lk 17) nendib, et aastal 2011 kokkulepitud metoodika tagasiside

andmiseks ei ole leidnud kasutust. Samuti tunduvad jätkuvalt ebasiirad seletuskirja väited, et

tagasiside vestluse näol pole tegemist distsiplinaarmenetluse sarnase protsessiga (vt nt seletuskiri

lk 63, kus öeldakse, et „Äärmuslikel juhtudel võib see vältida distsiplinaarmenetluse algatamise“).

Kordame ka kohtunike koolitusnõukogu ettepanekut teha kohtute seaduses järgmised muudatused:

• paragrahvist § 38 lg 3 p-st 7 kustutatakse „ja asendusliikmed“;

• paragrahvi 44 lg 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

9

”(1)  Kohtunike koolituse eest vastutab koolitusnõukogu. Koolitusnõukogu liikme volituste pikkus

on kolm aastat. Koolitusnõukokku kuuluvad kolm esimese astme, kolm teise astme ja kolm

Riigikohtu kohtunikku ning prokuratuuri, Eesti Advokatuuri ja Tartu Ülikooli esindaja.

Koolitusnõukogu kinnitab oma kodukorra ja valib esimehe. Koolitusnõukogu teenindab

Riigikohus.“;

• paragrahvi 44 täiendatakse lg-tega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Nõukogu kohtunikest liikmed valib kohtunike täiskogu. Koolitusnõukogu liikmeks valitakse

igast kohtuastmest üks tsiviilvaldkonna, üks süüteovaldkonna ja üks halduskohtunik.

(12) Nõukogu töös võib sõnaõigusega osaleda valdkonna eest vastutava ministri esindaja.“

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected]

www.riigikohus.ee

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Arvamuse avaldamine

Täname võimaluse eest avaldada arvamust kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse (kohtukorralduse muudatused) eelnõule. Käesolevaga

edastame arvamuse.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Reisberg

Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja

Lisa 1: Riigikohtu arvamus kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse (kohtukorralduse muudatused) eelnõule

Teie 15.01.2026 nr 8-1/343-1

Meie 27.01.2026 nr 6-6/26-9

1

Riigikohtu arvamus1 kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse

(kohtukorralduse muudatused) eelnõule

1. Kohtuhalduse muudatused ja nende rakendamine

Üldiselt

Kuigi põhimõtteliselt toetame kohtuhalduse muutmist, ei ole eelnõus esitatud haldusmudelit

puudutavad sätted rakendamiseks valmis. Pakutud haldusmudel on toores ja arusaamatu

pädevusjaotusega mitme eri institutsiooni vahel. See ei taga tegelikku otsustusõigust

kohtusüsteemis oluliste küsimuste üle, ei taga kohtutele reaalset eelarvelist sõltumatust ja piisavat

finantseeritust ning selle rakendamine praktikas on läbi mõtlemata ega ole suure tõenäosusega

eelnõus pakutud tempos võimalik.

Arvestades praeguse Riigikogu koosseisu sisulist efektiivset tööaega vaid kuni jaanipäevani, ei ole

reaalne, et eelnõu saaks oluliselt parem ja selgem, et sellega seotud probleemid saaksid korralikult

lahendatud. Vaidlused kohtuhalduse üle võivad saada takistuseks kogu eelnõu seaduseks saamisel.

Seetõttu pooldame kohtuhalduse muutmise sätete eraldamist eelnõust ja edasiminekut nende

muudatustega, mis võiks kohtusüsteemi, selle korraldust ja juhtimist reaalselt tõhustada.

Kohtuhalduse muutmise võiks kas edasi lükata uue Riigikogu koosseisu selgumiseni või vähemalt

liikuda sellega edasi eraldi eelnõuga, vähendades riski, et selle teema pidurdumine saaks

takistuseks ka muude vajalike muudatuste realiseerimisel. Kohtuhalduse kiirustatud muutmise

tagajärjed võivad olla kurvad.

Kes kohtuid eelnõu järgi haldaks ja milline oleks pädevusjaotus?

KS § 39 muudatuste järgi korraldaks I ja II astme kohtuid kohtute nõukogu (KN), samas täidaks

haldusülesandeid ka kohtud ja nende esimehed ise nagu ka Justiits- ja Digiministeerium (JDM).

Eelnõust nähtub, et tegelikult tegelevad haldusülesannetega ka kohtuhaldusteenistus (KHT) ning

eelarve osas Riigikogu. Kõigi nende rollid kipuvad jääma laialivalguvaks ja ebaselgeks.

Eelnõust nähtub, et tegelikult täitevvõim olulisi haldusega seonduvaid ülesandeid siiski kohtutele

üle ei anna. Nii ei anta üle nt väga olulist kohtute infosüsteemi (KIS) arenduse korraldust ja

tellijafunktsioone, JDM jääb osalema kohtute eelarve kujundamises ja eelarveprotsessis (vt

KS § 431). Milliseks JDM-i roll kohtuhalduses tervikuna kujunema peaks, jääb ebaselgeks.

1 Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti ainult

kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus.

2

Ebaselgeks jääb ka kohtusüsteemi poolt halduse eest vastutamine. Eelnõu järgi on see pandud KN-

i korraldada, jättes märkimisväärselt segaseks KHT ja selle direktori rolli haldamisel, seda koostöös

KN ja kohtu esimeestega. Arvestades seniseid kogemusi saab selline ebaselgus ebapädevat

juhitamatust, korraldamatust ja vastutamatust kohtusüsteemis vaid süvendada. Eelnõu järgi võiks

eeldada, et KN korraldab jooksvat kohtuhaldust, millele viitab mh kavandatava KS § 411 p-i 5

järgne kohustus korraldada kohtuasutuste eelarvevahendite kasutamist ja arvestuse pidamist.

KS § 401 lg 9 alusel KN-i kohtunikest liikmete töökoormuse vähendamine viitab arusaamale, nagu

peaks KN senisest KHN-st erinevalt tihedasti koos käima ja tegelema operatiivjuhtimisega. See ei

oleks aga reaalselt võimalik KN-i esimehest Riigikohtu esimehele, kes peab juhtima ja korraldama

Riigikohtu tegevust, esindama Riigikohut olulises mahus rahvusvahelistes institutsioonides ning

mõistma õigust põhiseaduslikkuse järelevalve asjades, mh viimasel ajal arvukates ja eriti

kiireloomulistes valimisasjades. Samamoodi ei ole reaalne, et KN-i tegevuses saaks

operatiivjuhtimise tasandil osaleda KN-i liikmetena pakutud Riigikogu liige, justiitsminister, JDM-

i kantsler, õiguskantsler ega Eesti Advokatuuri esindaja, kelle töökoormust pole kavas vähendada.

Kui neid esindaks tegelikult muud inimesed, muutuks nende institutsioonide KN-i koosseisu

kaasamine sisuliselt mõttetuks, kuna nad kas ei saaks töös osaleda või tehtaks seda tegelikult

ametnike kaudu. Nii ei ole reaalne, et KN saaks osaleda operatiivjuhtimises, vaid seda peaks

tegema KHT ja selle direktor. KHT pädevust ja struktuuri eelnõus aga praktiliselt ei ole, see oleks

KN-i määrata (KS § 411 lg 9). Nii kujuneks harali juhtimine, kus ühelt poolt tegeleks juhtimisega

kaheksa I ja II astme kohtu esimeest, 11 KN-i liiget ning nende kõrval paralleelselt ka KHT ja

JDM. Selliselt ei ole võimalik kohtusüsteemi tõhusalt juhtida ning vastutus on täielikult hajutatud.

Ainus võimalus tõhusamaks juhtimiseks oleks võrdlemisi suure pädevusega ja juhtimisvolitustega

KHT ja selle direktor, kellel oleks seaduse järgi oluline õigus nii ressursikasutuse kui ka

kohtukorralduse küsimustes, kellele peaks sisuliselt alluma ka kohtu esimehed ning kelle tegevust

kontrolliks KN kui KHT kõrgem organ. Eelnõus on aga juhtimisloogika hoopis tagurpidi, st justkui

kõik juhivad, ent tegelikult ei tee seda ega ka vastuta keegi.

KN-i koosseis

KHN on hääletanud tulevase KN-i liikmelisuse üle. Arusaamatu on, miks eelnõus sellega

arvestatud ei ole. Jääb mõistmatuks miks on KN-i liikmelisuses tehtud selline drastiline muudatus

ning suurendatud täitevvõimu otsest osalust nõukoja töös. JDM-i kantsleri lisamine valdkonna eest

vastutava ministri kõrvale ei tundu olevat kooskõlas eelnõu eesmärgiga anda kohtute haldamine

kohtusüsteemile. Isegi kui sellise muutusega leppida, on kasutatud segast sõnastust, nimetades

ühelt poolt konkreetse ministeeriumi kantsler, aga teiselt poolt üldiselt valdkonna eest vastutav

minister. Eelduslikult oleksid need ju samast ministeeriumist.

Seletuskirjas on küll viidatud Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu (Consultative Council of

European Judges, CCJE) arvamustele, aga ei ole selgitatud, miks on selle soovitustest hälbitud.

Eelkõige seadusandliku ja täidesaavavõimu esindajate kaasamise osas. Lisaks soovitusest, et

enamik liikmeid peaksid olema valitud kohtunikud (arvamus nr 10, p 18; arvamus nr 24, p 30).

3

Praeguse 11 liikme puhul ei täidaks kohtute nõukogu seda soovitust, sest neist vaid viis on valitud

kohtunikud. Samuti ei põhjendata seletuskirjas, miks kaldutakse kõrvale Euroopa kohtunõukogude

võrgustiku (European Network of Councils for the Judiciary, ENCJ) standardist VI kohtuväliste

liikmete kohta. Selle punkt 3.3 näeb samuti ette, et poliitiliste seostega liikmeid tuleks vältida ning

selle punkt 3.4 konkreetselt sätestab valdkonna eest vastutava ministri välistamise.

Riigikogu liikme asemel võiks olla „Riigikogu nimetatud liige“, st see ei pea tingimata olema

Riigikogu liige ega ka asenduma Riigikogu koosseisu vahetudes.

Kaaluda võiks KN-i asendusliikmete vajalikkust, kuna praegu on nii nende pädevus, olemasolu kui

ka asendamine korduvalt tekitanud küsimusi, seda enam edaspidi. Kui keegi liikmetest välja

langeb, saab KN tegutseda edasi kuni uue liikme valimiseni.

KHT seisund ja juhtimine

KHT seisund on võrreldes eelnõu varasema versiooniga läinud veel segasemaks. Kui varem oli

tegu selgelt riigiasutusega, siis nüüd on eelnõus (KS § 412 lg 1) seda defineeritud kui „kohtuid

teenindav õigusemõistmise volitusteta Tartu Ringkonnakohtu struktuuriüksus, mis täidab

käesolevas seaduses sätestatud ning kohtute nõukogu antud ülesandeid“. Nähtuvalt eelnõus olevast

riigieelarve seaduse muutmise regulatsioonist on KHT kohtuasutuse kui põhiseadusliku

institutsiooni hallatav asutus. Sellega on kooskõlas ka eelnõu § 412 lg 1 määratlus, et KHT

teenindab kohtuid. Selline asutus (struktuuriüksus) ei saa olla samaaegselt kohtuid korraldav.

Kohati on aga eelnõus ja veelgi ulatuslikumalt seletuskirjas püütud KHT-le omistada kohtuid

korraldavat pädevust. Kui KHT peab kohtuid haldama, peab ta haldama ka Tartu RKK. Sisuliselt

on tegu arusaamatu tegevusvormiga, mille staatus ja suhe Tartu RKK-ga (mh kes kellele allub siis)

jääb eelnõust täiesti ebaselgeks. Arvestades, et sisuliselt pole KHT-l eelnõu järgi ei pädevust ega

võimu, selge pole selle struktuur ning tagatud pole eelarve, siis ei saa sellise ebaselguse tasandil

eksperimenteerimist pidada õigustatuks.

Eksitav ja paljasõnaline on ka väide seletuskirja lk-l 2, et KHT alla koondatakse senised

ministeeriumi kohtuhaldusülesanded. Kohtuhaldusülesanne on kohtuid korraldav ülesanne, kohtud

peavad seda kõrvalekaldumatult täitma. KN tehniline teenindamine (KS § 40 lg 3, ainus näide

seletuskirjas, milline ülesanne ministeeriumilt KHT-le antakse) ei ole kohtuhaldusülesanne.

Nähtuvalt ka eelnõust ei anta KHT-le üle kohtudirektorite ülesandeid selliselt, millisena need on

kehtivas KS-s. Eelarvega seotud pädevuse vaates ei ole kohtuhaldusülesanne mitte riigieelarvest

vahendite saamiseks eelarvetaotluse ettevalmistamine, vaid õigus kehtestada eelarve, mis on

täitmiseks. Samuti ei ole asjakohane KHT võrdlus Põhjamaade kohtuhaldusasutustega: erinevalt

KHT-st viimased korraldavad kohtuid ning osutavad toetavaid teenuseid, mis on KHT ainus

pädevus, üksnes väga vähesel määral. Esimese ja teise astme kohtute hallatavat asutust, nagu selle

üldpädevust määratleb edaspidi seadus, ei saa KN oma otsusega muuta kohtuhaldusülesandeid

täitvaks asutuseks (eelnõu säte § 41 lg 2 ei ole kooskõlas eelnõu § 8 p-dega 1 ja 2). Muuta tuleks

kas KHT üldpädevust seaduses – ei piisa sellise pädevuse kirjeldamist seletuskirjas – või loobuda

4

eelnõus kavandatud sättest § 41 lg 2. Samuti ei ole kooskõlas KHT üldpädevusega eelnõu säte KS

§ 12 lg 3 p 11.

Ka põhiseaduslikule institutsioonile ja selle hallatavale asutusele (või ka põhiseadusliku

institutsiooni struktuuriüksusele) laieneb avaliku teenistuse regulatsioon. Tulenevalt KHT

üldpädevusest ei ole tegemist ATS mõistes avaliku võimu teostamisega. Seega ei pea (ei saa) KHT

teenistujad olema (olla) ametnikud, mistõttu tuleks vastavalt korrigeerida eelnõus kavandatud KS

sätet § 412 lg 6 p 1.

Eelarvegarantiid ja eelarvemenetlus

Ühelt poolt on positiivne kohtute käsitlemine põhiseadusliku institutsioonina eelarve menetluses.

Teisalt jääb seejuures aga kogu eelarveprotsess märkimisväärselt ebaselgeks, mh JDM-i roll selles.

Kui tahta mingitki ühtset eelarve juhtimist ja vastutust, peaks siin jäme ots olema koostamisel ja

raha jagamisel KHT-l, mitte kohtu esimeestel ning on küsimus, kas kohtud üldse vajavad tehnilises

mõttes eraldi eelarveid. KN peaks tegema kesksed otsused eelarve kinnitamise kohta.

Eelarveläbirääkimisteks ei pea fikseerima Riigikohtu esimehe kohustuslikku KN esindamist (mh

vältimaks võimalikku huvide konflikti Riigikohtu esindamisel eelarveprotsessis), KN võiks ise

esindaja nimetada, sisuliselt võiks see olla KHT direktor.

Suurimad kõhklused seonduvad aga selles, kas kohtusüsteem haldusmudeli muutmise järel ka

tõhusalt rahastatud saab olema. See ongi selle eelnõu kõige tõsisem probleem – tegelikult

garantiisid ei ole. Kui senini on JDM vajadusel tasandanud süsteemi haldaja ja vastutajana kohtu

eelarvet oma suurema eelarve puhvri kaudu ja jooksvad rahamured enamasti saanud lahendatud,

siis eelnõu järgi kohtutele mingit reservraha ei tagata. Tagatud ei ole ka KIS arendusraha ehk

kohtupoolse tellijaks olemise rahaga tagamist edasiste arenduste ja süsteemi korralduse osas, mille

tähtsust ei maksa alahinnata. Eelnõu ei taga, et vähemasti täitmata kohtunikukohtade raha saaks

kohtusüsteem ise kasutada. Garantiiks oleks kohtunikukohtade (miinimum)arv seaduses ja selle

püsiv rahastamine, vaatamata sellele, kas kohtunikukohad on täidetud. Eelnõu näeb aga ette vaid

kohtunike maksimumarvu, mis eelarveliselt on pigem piduriks.

Eelnõus kavandatud KS § 431, mille kohaselt I ja II astme kohtud koostavad KN-i kinnitatud

liigenduse alusel omad eelarved, ei ole kooskõlas § 12 lg 3 p-ga 2, millest nähtuvalt peaks kohtutele

eelarve koostama KHT direktor ja kohtute esimeste pädevuses on üksnes eelnõu kooskõlastamine.

Eelnõu säte § 411 lg 1 p 4 teise osaga, mille kohaselt KN liigendab riigieelarves kohtute grupi

eelarve kohtute ja kohtuhaldusteenistuse vahel (administratiivne liigendus) ei ole kooskõlas eelnõu

§ 431 p 5 regulatsiooniga, mille kohaselt KN peab liigendama vahendid ka majandusliku sisu järgi.

Iseenesest on tegemist dubleerivate sätetega, ilmselt KN-i ülesannete loetelus piisaks vaid

pädevuse äratoomisest, aga detailsem regulatsioon tuua üksnes §-s 431 .

5

Uue haldusmudeli rakendamine

Põhimõtteliselt ebaselge on ka uue kohtuhaldusmudeli rakendamine. Sisuline kava eelnõus on

lünklik ja puudulik, eriti veel eelnõus ette nähtud ajaline surve muudatusteks juba aasta keskel.

Tagatud ei ole KHT tööle hakkamine, sinna inimeste ja eelarve saamine nagu ka see, kus see asutus

füüsiliselt paiknema hakkaks ja mis on selle esmane pädevus. Samas peaks need asjad olema

selged, enne kui valida uus KN ja oodata, et uus süsteem ilma rahata n-ö iseenesest tööle hakkab.

Minimaalselt tuleks ministril seaduse jõustumisel nimetada ise kohe KHT esimene juht, kes saaks

uut haldusmudelit vedama jõuliselt, et selle rakendamiseks mingigi lootus oleks.

2. KS § 21 ehk „asi lahendatakse 9 kuuga“

Deklaratiivseks jääb ja tegelikule elule ei vasta pakutud KS § 21 kohtute menetlusaja kohta.

Püüdlemine 9-kuuse menetlusaja poole on tervitatav, aga seda eesmärki ei ole võimalik saavutada

käsu korras vajalike ressurssideta. Kohtute tänane rahastus ei vasta eelduslikult kohustuste mahule

ja tööhulgale, eriti apellatsiooniastmes. Kääre töö hulga ja rahastuse vahel pole võimalik vähendada

muul viisil kui rahastust suurendades või kohtute ülesandeid vähendades. Rahastust oleks võimalik

suurendada lõivude või maksude arvelt. Ülesandeid on võimalik vähendada menetlust lihtsustades

või (edasi)kaebeõigust piirates.

Kui seadusest tulenev 9-kuuline menetlusaeg peaks saama kohtunikule suuniseks, millist asja

lahendada eelisjärjekorras, on oht, et leiame end olukorrast, kus „kõik asjad tuleb lahendada

eelisjärjekorras.“ Seda seetõttu, et uusi asju tuleb rohkem peale, kui on võimalik tänaste

ressurssidega lahendada mõistliku aja jooksul ning seega paratamatult osad asjad viibivad.

Niivõrd-kuivõrd sätte eesmärk on anda menetlusosalistele informatiivne orientiir, siis palju täpsem

ja informatiivsem oleks vaadata vastava kohtu menetlusstatistikat ja keskmist menetlusaega (need

andmed on avalikud). See on alati kõige uuem ja täpsem teave selle kohta, kui kaua tegelikult asja

menetlemine võtab. Eelpool toodud põhjustel ei saa me seda sätet põhimõtteliselt toetada.

Tähtaja järgimata jätmise tagajärjed jäävad samuti lahtiseks. Lisaks on säte puudulikult sõnastatud.

Selle 9-kuulisest tähtajast tuleks arvata välja ka järgmised ajaperioodid: puuduste kõrvaldamiseks

kuluv aeg; määruskaebustele kuluv aeg; ekspertiisile kuluv aeg; menetlusosaliste taotlused

pikendusteks ja edasilükkamisteks. Ühegi nende asjaolu ilmnemine ei tähenda, et tingimata on

tegemist „keerulise“ kohtuasjaga, mis põhjendaks praeguse sõnastuse puhul kõrvalekaldumist 9-

kuulisest tähtajast. Säte peaks seega sisaldama kõiki kohtust sõltumatuid asjaolusid, mis võivad

viia selleni, et ka ideaalses maailmas pole võimalik asja lahendada 9 kuuga.

3. Kohtunike koguarvu ja kohtumajade asukoha seaduse tasandil kindlaks määramine

Nagu märgitud, ei poolda me kohtunike arvu fikseerimist seaduses vähemasti mitte „KUNI“

põhimõttel (KS § 11 lg 1, § 19 lg 1, § 23 lg 1). Küll võiks fikseerida kohtunike (miinimum)arvu,

mis tagaks vastavas osas ka finantseerimise koos võimalusega kasutada seda raha nt kohtunike

6

ajutisel eemalolekul kohtuametnike motiveerimiseks. Lisaks võib see praegu pakutud piirmäär

lõhki minna asendamiste ja naasmiste korral.

Kohtunike koguarvu ülempiiri fikseerimine tänasele tasandile konstitutsioonilise seadusega võib

samuti tekitada olukorra, kus pole võimalik kiirelt ja paindlikult reageerida olukordadele, kus on

vaja rohkem kohtunikke. Seda enam kui soov üldjuhul kõik menetlused hoida 9 kuu pikkused, sest

tänane jääk näiteks Tallinna Ringkonnakohtus on veninud 2-aastaseks. Selle jäägi vähendamine

ning tulevikus menetlusaja lühendamine paratamatult vajab täiendavat tööjõudu. Ei ole mõistlik

panna seadusesse paika numbrit, mis ei jäta mitte mingit kasvuruumi võrreldes tänasega. Isegi

seletuskiri (lk 7–8) mainib, et kohtunike koguarvu sätestavat määrust on tulnud aja jooksul väga

palju muuta. Seadusega läheb paratamatult samamoodi, kui sinna ei arvestata sisse puhvrit. Samuti

pole veenev seletuskirjas esitatud põhjendus, et seaduse tasandil kohtunike koguarvu sätestamine

annab mingit kindlustunnet või stabiilsust, et see arv ei allu enam haldusotsustele. Esiteks,

eelduslikult oleks seoses KN loomisega see haldusotsus kohtusüsteemi enda teha. Seega ei peaks

kohtusüsteem kartma mingit ebakindlust, eelduslikult kohtusüsteem endale kahjulikke otsuseid ei

tee.

Eelnõuga ettenähtud valikuline regulatsioon kohtunike üldarvu suurendamiseks seoses kohtu

esimehe valimisega teisest kohtust on põhjendamatu, ebavõrdsust tekitav ja mittevajalik. Eelnõuga

nähakse ette, et maakohtu esimeheks teise maakohtu (uus säte § 12 lg 11) ja halduskohtu esimeheks

teise halduskohtu (uus säte § 20 lg 11) kohtuniku nimetamisel võib maakohtunike või

halduskohtunike üldarv olla suurem seadusega ettenähtud ülempiirist. Selline säte aga puudub

ringkonnakohtute jaoks. Kohtutel on alati olnud esimees, samuti ei muutu kohtute arv. Esimehe

väiksem töökoormus kohtunikuna on juba arvesse võetud kohtunike üldarvu määramisel, senine

määruse tasemel regulatsioon tuuakse üle seadusesse. Kohtuesimehe valik „teisest kohtust“

mõjutab üksnes kohtute omavahelist töökoormust – ühes kohtunike ressurss suureneb (koormus

väheneb), teises väheneb (koormus suureneb). Et selline ühes kohtus koormuse vähenemine on

sama suur kui teises suurenemine, ei olegi sel kõikide samaliigiliste kohtute kohtunike üldarvule

mõju. Sellist võimalikku johtute vahelise koormuse muutust lahendab KN, tuginedes eelnõu

sättetele § 11 lg 2, § 19 lg 2, § 22 lg 2. Seega puudub vajadus sätete § 12 lg 11 ja § 20 lg 11 järele.

Samadel põhjustel on mittevajalik eelnõu säte § 12 lg 13. Ka see, kuhu otsustab teisest kohtust

valitud maakohtu esimees pärast kohtunikuna tööle jääda, mõjutab see vaid maakohtute vahelist

ressursijaotuse õiglust. Ainus olukord, mis võiks kohtu esimehe tagasipöördumisega mõjutada

kohtunike üldarvu, on selline, kus ringkonnakohtunikuks pöördub tagasi esimese astme kohtu

esimeheks olnud ringkonnakohtu kohtunik (eelnõus kavandatud säte § 12 lg 3 peaks kehtima

üksnes ringkonnakohtute kohtunike üldarvule).

Sarnaselt eelnevaga ei ole veenev seletuskirja põhjendus stabiilsusest ja garantiist kohtumajade

seaduse tasandil kindlaks määramisel (KS § 9 lg 21, § 18 lg 21). Kui seda ei tehtaks seaduse tasandil,

siis jääks see eelduslikult KN-i ehk kohtusüsteemi enda otsustada. Pole põhjust arvata, et

kohtunikud hakkaks endale kahjulikke otsuseid tegema. Seaduse tasandil linna täpsusega kindlaks

7

määratud kohtumajade puhul ei ole linna sees täpse aadressi üle otsustamine eriti suur

isevalitsemine, mis peaks olema eelnõu eesmärk.

Kohtunike piirarvu kehtestamisel tuleks teha ka KS § 99 lg 1 p 5 ja § 86 lg 1 muudatus, mis

välistaks kohtuniku ametist vabastamise kohtunike arvu vähendamise tõttu. Muidu võiks tekkida

vastuolu PS § 147 lg 1 ls 1 järgse kohtuniku eluaegsuse reegliga.

4. Kohtu eestseisus

Riigikohtus on kohtunike seas erimeelsused puutuvalt eestseisuse loomisesse. Osa kolleege

vastustab eestseisuse vajalikkus väiksemates kohtutes.

Osa kohtunikke (halduskolleegium) leiab, et kuigi praeguse versiooni järgi on kohtu esimehe roll

eestseisuse koosseisu mõjutamisel vähenenud, siis on see jätkuvalt liiga hierarhiline selleks, et see

võiks asendada üldkogu. Praegusel kujul on välistel tegutsejatel, st KN-il, põhjendamatult suur roll

eestseisuse moodustamisel. Selleks, et kohus saaks olla autonoomne, peaks ta olema tegelikult ise

end valitsev, mitte n-ö keskvõimust sõltuv. Samuti on jätkuvalt esimehel määrav roll eestseisuse

koosseisu mõjutamisel, sest saab teha ettepanekuid nõukogule esitatavate kandidaatide osas (KS §

361 lg 2). Kohtu esimees peab saama ainuisikuliselt juhtida kohtuasutust igapäevastes

üksikküsimustes. Kohtuasutust puudutavate olulisemad ja üldisemad otsused, mis

märkimisväärselt mõjutavad kohtuniku sõltumatust (tööjaotusplaan, spetsialiseerumine,

kolleegiumidesse määramine), peab tegema kohtuasutuse sisedemokraatial põhinev organ. Selleks

võiks olla eestseisus, kui kõik selle valitavad liikmed on valinud kohtu üldkogu.

Niivõrd-kuivõrd on eelnõu eesmärk anda kohtu esimehele teatav roll eestseisuse koosseisu

kujundamisel, siis praeguste ametiaegade juures (esimees 7 aastat ja valitud liikmed 4 aastat)

paratamatult tekib olukord, kus mõni tulevane esimees peab leppima „vanast ajast jäänud“

liikmetega.

5. Tööjaotusplaan, asjade üleriigiline jagamine ja sundspetsialiseerimine

Selge üleriigilise kohtualluvuse asemel on eelnõus loodud kentsakas asjade kohtunikele suunamise

mudel. Tõenäoliselt põhineb see põhiseaduse väärtõlgendusel. Isegi kui sellise lähenemisega

leppida, siis jääb praegusel kujul KS 455 alt välja kinnipeetavatele tervishoiuteenusega seotud

kaebused (sel puhul pole tegemist vangla haldusakti ega toiminguga).

KS § 454 ja 455 valguses võiks KN-le anda üldise õiguse näha mingites kohtuasjades sarnastel

põhimõtetel ette üleriigiline jagamine, st kui mingit tüüpi kohtuasjad just mingit kohut

ummistavad.

8

KS § 37 lg 4 valguses võiks mõelda, kas kohtu tööjaotusplaan võiks olla ka pikemaks ajaks kui üks

aasta kohtu eestseisuse otsusel nt. Ebaratsionaalne on pidevalt plaani muutmise menetlusi

korraldada. Küll võiks plaani muutmine paindlikum olla.

Küsitav on KS 37 lg 41 sundspetsialiseerumise loeteluga. Pigem võiks kõik need valdkonnad välja

jätta ja vajadusel delegeerida KN-le spetsialiseerumise ettenägemine.

6. Muud märkused

Arusaamatu on, miks eestseisus saab kehtestada vaid ajutised menetlusgrupid ja mida see üldse

tähendab (KS § 362 lg 1 p 3)

Kentsakas on regulatsioon, mille järgi saab kohtuniku üle viia teise osakonda eestseisus, kuid

valdkonna vahetamise (mis palju põhimõttelisem otsus) saab otsustada kohtu esimees (KS § 91 lg

4).

Kohtu registriosakonna ja kinnistusosakonna võiks ühendada (KS § 15 lg 4, § 16 lg 4). Mõlemas

töötavad sarnase pädevusega kohtunikuabid, keda saaks paindlikult vajadusel ka valdkonnaüleselt

rakendada.

KS § 42 valguses jääb ebaselgeks, miks on vaja eraldi kohtu kodukorda ja kohtu kantselei

kodukorda. Ainuüksi halduse muutmine seda ei põhjenda ning alati jääks ka vaidlusi, kas kuskil

on lubamatuid õigusnorme sees.

KS § 46 lg 1 valguses on küsimus, kas on vaja kohtutelt seadusjärgselt küsida aruandeid

õigusemõistmise korrakohase toimimise kohta. Praeguses praktikas on see pigem taandunud, KN-

le võiks jääda õigus neid nõuda.

Väär on seletuskirja väide, et eelnõu ei suurenda halduskoormust. Ettenähtud lisaülesanded, nt

tagasiside andmine suurendab halduskoormust ilmselgelt. Kohtunikud saavad kõrgemate astmete

kohtutelt niikuinii pidevalt tagasisidet, täiendava bürokraatliku mehhanismi kasutegur on kaheldav.

Eriti arvestades, et ka seletuskiri (lk 17) nendib, et aastal 2011 kokkulepitud metoodika tagasiside

andmiseks ei ole leidnud kasutust. Samuti tunduvad jätkuvalt ebasiirad seletuskirja väited, et

tagasiside vestluse näol pole tegemist distsiplinaarmenetluse sarnase protsessiga (vt nt seletuskiri

lk 63, kus öeldakse, et „Äärmuslikel juhtudel võib see vältida distsiplinaarmenetluse algatamise“).

Kordame ka kohtunike koolitusnõukogu ettepanekut teha kohtute seaduses järgmised muudatused:

• paragrahvist § 38 lg 3 p-st 7 kustutatakse „ja asendusliikmed“;

• paragrahvi 44 lg 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

9

”(1)  Kohtunike koolituse eest vastutab koolitusnõukogu. Koolitusnõukogu liikme volituste pikkus

on kolm aastat. Koolitusnõukokku kuuluvad kolm esimese astme, kolm teise astme ja kolm

Riigikohtu kohtunikku ning prokuratuuri, Eesti Advokatuuri ja Tartu Ülikooli esindaja.

Koolitusnõukogu kinnitab oma kodukorra ja valib esimehe. Koolitusnõukogu teenindab

Riigikohus.“;

• paragrahvi 44 täiendatakse lg-tega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Nõukogu kohtunikest liikmed valib kohtunike täiskogu. Koolitusnõukogu liikmeks valitakse

igast kohtuastmest üks tsiviilvaldkonna, üks süüteovaldkonna ja üks halduskohtunik.

(12) Nõukogu töös võib sõnaõigusega osaleda valdkonna eest vastutava ministri esindaja.“

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected]

www.riigikohus.ee

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Arvamuse avaldamine

Täname võimaluse eest avaldada arvamust kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse (kohtukorralduse muudatused) eelnõule. Käesolevaga

edastame arvamuse.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Reisberg

Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja

Lisa 1: Riigikohtu arvamus kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse (kohtukorralduse muudatused) eelnõule

Teie 15.01.2026 nr 8-1/343-1

Meie 27.01.2026 nr 6-6/26-9