Paragrahv 3 lõiget 4 on täiendatud mõttega, et kõrgkoolid toetuvad õppekava ülesehitusel mitte
üksnes kõrgkooli sisemistele kvaliteedistandarditega, vaid õppekavad on kooskõlas ja nende
koostamine lähtub ka muudest sisemiselt kehtestatud nõuetest, nt õppekava statuut, head tavad
jms.
Määruse § 3 lõiked 7-9 on uued. Õppekava konstruktiivse sidususe ja ülesehituse terviklikkuse
põhimõtte rõhutamine on kõrgharidusstandardis oluline, kuna see aitab ühelt poolt toetada
õppija aktiivset õppimist. Teisalt kõrgharidusstandardis õppekava sidususe ja terviklikkuse
aspekti rõhutamine annab kõrgkoolidele suuna kõrgkooli tasandil ühtse protseduuri välja
töötamiseks, mis aitaks tagada parema sidususe õppeainete ja õpiväljundite vahel.
Õppekava sidusus tähendab, et õppekava osadest moodustub tervik, seejuures peetakse silmas
nii vertikaalset kui horisontaalset sidusust. Esimesel juhul õppeainete õpiväljundid
moodustavad üldistatult moodulite õpiväljundid ja moodulid omakorda annavad infot, kas kogu
õppekava väljundid on nende kaudu kaetud. Horisontaalse lähenemise korral on sidusus
õppeainete tasandil, hinnatakse, õpitakse ning õpetatakse seda, mis on õpiväljundites
eesmärgiks seatud.
Selleks, et õppekava konstruktiivse sidususe ja terviklikkuse põhimõtted saaksid maksimaalselt
rakenduda, on oluline disainida õppekava, õpiväljundid, õppeprotsess ja hindamine viisil, mis
pakub õppijatele piisavat väljakutset, toetab nende motivatsiooni ja õppimisse kaasatust.
Õppekavas kasutatavad õppe- ja hindamismeetodid toetavad õppekava sidususe tagamist.
Õppemeetodid on vahendiks, mille abil õppejõud loob õpikeskkonna, milles üliõpilane saab
erinevaid kogemusi ning õpib aktiivselt. Hindamismeetodid on teadmiste ja oskuste
omandatuse tõendamise viisid (näiteks eksam, essee, õpimapp, projekt, esitlus, juhtumi
analüüs, kirjalik test, akadeemiline vestlus).
Õppetöö kavandamine, samuti õppemeetodi valik lähtub põhimõttest, et meelde jääb ja seosed
tekivad teadmiste vahel, mida on mõistetud, seostatud eelnevaga. Õpitu praktiline rakendamine
on oluline, mistõttu on vajalik õppekava ülesehitamisel pidada silmas praktilise
probleemilahenduse osade olemasolu õppekavas (praktilised ülesanded, vajadusel praktika).
Kaasaegset õppeprotsessi ja õppe sisu järgivad õppekavad peavad erialateadmiste ja -oskuste
kõrval senisest enam pöörama tähelepanu üldoskuste arendamisele. Seetõttu on oluline
kasutada õppemeetodeid, kus erialateadmiste ja -oskuste kõrval oleks õppe loomulik osa
praktiliste osksute ja üldoskuste arendamisel. Kiiresti muutuv ühiskond ja pidevalt arenev
tööturg nõuavad selliste oskuste ja teadmistega inimesi, kes on võimelised juba kord omandatud
uutesse olukordadesse ümber kandma, aga ka pidevalt juurde õppima ja oskusi arendama.
Määruse §-s 3 rõhutatakse läbivalt info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste vahendite
kasutamist õppetöös, õppuritelele digikeskkonna võimalust ning nende digipädevuste
arendamise vajadust.
Õppekavade uuendamine
Määruse jõustumisel tuleb kõrgkoolidel hakata uuendama oma õppekavasid, et need oleksid
kooskõlas uute nõuetega. Kuna tegemist on suuremahulise tööga, kus kõrgkoolid peaksid
sisuliselt kõik oma õppekavad ükshaaval ülevaatama ja vastavusse viima, siis jäetakse selleks
piisav aeg. Soov oleks, et kõrgkoolid sisuliselt vaataksid läbi kõik õppekavad, mis on avatud
vastuvõtuks ning vajadusel teeksid muudatused mitte üksnes lähtuvalt määruse muudatustest,