Tartu Ringkonnakohtu arvamus kohtute seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise eelnõu kohta

1

Justiits- ja Digiministeerium

Suur-Ameerika 1

10122, Tallinn

[email protected]

Tartu Ringkonnakohtu arvamus kohtute seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise eelnõu kohta

Tartu Ringkonnakohus tänab võimaluse eest avaldada arvamust kohtukorralduse muudatusi

puudutava eelnõu kohta.

1. Ringkonnakohus nõustub eelnõus esitatud järgmiste muudatustega:

1.1 kohtumajade asukohtade määramine seadusega.

1.2 kohtuniku osalise töökoormusega töötamise taotlemise ja kohtuniku teenistusvanuse

ülemmäära tõstmise lihtsustamine.

1.3 kohtunike distsiplinaarvastutuse kehtivuse aja pikendamine.

1.4 kohtuniku ametikitsenduste leevendamine.

2. Ringkonnakohus ei ole vastu ka alama astme kohtunikele tagasiside andmise korralduse

loomisele, kuid leiab, et tegemist on lisatööga, mis vaieldamatult suurendab nii kolleegiumi

esimehe kui ka tagasiside andmisega vahetult tegelevate kohtunike töökoormust. Eelnõu

seletuskirjas puudub samas sellekohane kohtu koormuse mõjuanalüüs, rääkimata selgitusest

koormust tasandavate meetmete või kõrgema astme kohtutele lisaressursside andmise kohta.

Mitteformaalse vestluse vormis alama astme kohtunikele tagasiside andmine ei ole Tartu

Ringkonnakohtule ka täna võõras ning seadus saaks anda sellise vestluse pidamiseks ka

õigusliku aluse. Samas näeb eelnõusse lisatav KS § 60 lg 1 p 41 ette, et kohtuniku

isikutoimikusse lisatakse tagasisidevestluse kokkuvõte koos kohtuniku arvamusega tagasiside

kohta. Selline tagasiside andmise korraldus näeb juba eos ette võimalike vaidluste tekkimist

tagasisidevestluse kokkuvõttesse lisatavate võimalike tähelepanekute, soovituste, selgituste

vms üle ning tagasisidekokkuvõte iseenesest võib muutuda võimaliku kriitika ja rünnakute

objektiks. Eelnõust ega selle seletuskirjast ei selgu ka see, kas või milline õiguslik tähendus on

tagasisidekokkuvõttel kohtuniku edasises karjääris.

3. Ringkonnakohus ei toeta kohtunike ülemarvu kindlaks määramist kohtute seaduses

järgmistel põhjendustel:

3.1 Muudatust pole asjakohaselt põhjendatud

Kui praegu määratakse kohtunike arv ministri poolt, siis eelnõuga soovitakse maa-, haldus- ja

ringkonnakohtute kohtunike arv määrata seaduses (ringkonnakohtu puhul kuni 46

Teie 15.01.2026 nr 8-1/343-1

Meie 27.01.2025 nr 10-3/26/11-3

2

kohtunikukohta, vt eelnõu § 1 p 35).

Sellise muudatuse tegemiseks pole piisav ega asjakohane seletuskirjas esitatu, mille järgi on

kohtunike koguarv vajalik reguleerida seaduses seetõttu, et „kohtunike koguarv on

kohtusüsteemi seisukohalt strateegiline ressurss, mis mõjutab otseselt õigusemõistmise

kättesaadavust ja kvaliteeti“ (nt seletuskirja lk 26, 33, 35) või et vajalik on „välistada kohtunike

arvu muutmine haldusotsustega“ (seletuskirja lk 2). Need argumendid ei ole veenvad.

Kohtunikukohtade suurendamine või vähendamine vastavalt vajadusele on üksikküsimuse

lahendamine. Järelikult on põhjendatud selle küsimuse lahendamine just üksikkotsusega, mitte

piirarvu määramine seadusega.

3.2 Vajalik on paindlikkus kohtunike arvu määramisel, et õigeaegselt reageerida muutustele

kohtute koormuses

Täielikult arvestamata on jäetud asjaolu, et seadusega, eriti konstitutsioonilise seadusega paika

pandud kohtunike arvu muutmine on vajadusel oluliselt keerulisem ja aeganõudvam kui

kohtunike arvu muutmine ministri määrusega. Sellisel juhul tuleks muuta Riigikogus seadust,

mitte ministri määrust ja see on hoopis keerulisem protsess, tulemus võib sõltuda mitte niivõrd

õigusemõistmise vajadusest, kuivõrd poliitilisest hetkeseisust jne. Vajadus kohtunike arvu

muutmiseks võib aga kindlasti tekkida, kuna tegelikult pole millegagi tagatud see, et

hetkeseisuga olemasolevad kohtunikukohad (millest eelnõus seletuskirja järgi lähtutakse)

vastavad kohtunikukohtade vajadusele ühiskonnas ka mõne aasta pärast. Eelnõust ei nähtu

vähimatki mõjuanalüüsi selle kohta, kas hetkeseisuga olemasolevate kohtunike arv on

adekvaatne ka pikemas perspektiivis. Arvestades üldteadaolevat õiguskorra mahu pidevat

kasvu ja sellega tõenäoliselt kaasnevat kohtuvaidluste arvu kasvu, ei ole välistatud, et tulevikus

on vajadus rohkemate kohtunikohtade järele. Rõhutada tuleb ka seda, et kavandatava

regulatsiooniga kaasneb ka vastupidine oht – kui mingil põhjusel kohtunike koormus väheneb

(nt tehismõistuse tugevama kaasamise tõttu vaidluste ennetamisele ja lahendamisele), ei ole

võimalik paindlikult ja kiirelt kohtunikohti vähendada, et riigi eelarvekulusid kokku hoida.

Piirarvu kehtestamine ei arvesta ka võimalusega, et sõltuvalt kohtute töökoormusest võib olla

vajalik kohtunikukohtade viimine ühest kohtuastmest teise. Näiteks praegu on Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi ülekoormuse leevendamise ühe vahendina välja pakutud

kohtunike arvu suurendamine Tallinna Halduskohtus vabaneva kohtunikukoha arvel. Koha

üleviimise teostumisel võib ringkonnakohtunike arv ületada seaduses ettenähtud piirarvu.

Seaduses ettenähtud kohtunike piirarv võib ületatud saada ka kohtuniku töötamisel väljaspool

kohut (KS § 584) ja sealt kohtusse tagasipöördumisel. Olukord, kus selle tulemusena töötab

kohtusüsteemis reaalselt rohkem kohtunikke kui on seaduses ettenähtud ülempiir hägustab

kohtunike täidetud kohtade arvust tegeliku ülevaate saamist.

3.3 Kohtunike ülemarvu kehtestamine seaduses ei taga samal arvul kohtunikukohtade

finantseerimist riigieelarvest ning ringkonnakohtutele seatud ülempiir ei arvesta praegust

olukorda

Leiame, et puudub igasugune garantii, et seaduses määratud arvu piires kohtuniku kohtade

täitmist reaalselt riigieelarvest finantseeritakse isegi siis, kui kohtute nõukogu peab

põhjendatuks kohtunikukohad täita. Ülempiiri sätestamine ei ole ka tegelik tagatis

kohtusüsteemi kohasele ja jätkusuutlikule toimimisele. Pigem väljendab see seadusandja soovi

hoida kohtunike arv kohtusüsteemis kindlates raamides sõltumata kohtuasjade arvust,

menetlustähtaegadest vms. Ringkonnakohtutele seatud ülempiir – kuni 46 kohtunikku – ei

3

arvesta sellega, et kehtiva justiitsministri 27.10.2005. a määruse nr 47 § 3 järgi on küll Tallinna

Ringkonnakohtus 30 kohtunikku ja Tartu Ringkonnakohtus 16 kohtunikku, kuid § 35 järgi võib

kuni 2030. aasta lõpuni Tartu Ringkonnakohtus olla 17 kohtunikku ning Tartu

Ringkonnakohtus töötabki hetkel faktiliselt 17 kohtunikku.

4. Ringkonnakohus ei toeta eestseisuse loomist ringkonnakohtus.

4.1. Eestseisus ei suurenda kollegiaalset juhtimist, vaid mõjub vastupidiselt, kuna võtab ära

eestseisusesse mittekuuluvatelt kohtunikelt võimaluse kaasarääkimiseks.

Eelnõu seletuskirjas nähakse eestseisust kui kollegiaalset juhtimisorganit ning selgitatakse, et

eestseisuse pädevusse antakse seni kohtu esimehe ainupädevuses olnud otsused, nagu kohtu

kodukorra, struktuuri ja koosseisu ning tööjaotusplaani kinnitamine (seletuskirja lk 4).

Ringkonnakohtu puhul lisandub eestseisusele veel kolleegiumis kohtunike arvu määramise

ülesanne (eelnõu § 1 p 40).

Arvamus, justkui suureneks tänu eestseisusele ringkonnakohtus kollegiaalne juhtimine, on

väär. Tegelikult kahaneb eestseisuse loomisega hoopis oluliselt kohtu üldkogu roll, kuhu

kuuluvad kõik ringkonnakohtu kohtunikud ja seega väheneb suure osa kohtunike vahetu

kaasarääkimise õigus oma kohtu jaoks olulistes küsimustes. Näiteks annab üldkogu kehtiva

kohtute seaduse järgi kohtu esimehele arvamuse kohtunike jagunemise osas kolleegiumide

vahel (§ 241 lg 2). Kui selle küsimuse otsustaks eestseisus, kaotaks enamik ringkonnakohtu

kohtunikke (need, kes pole eestseisuses, kuid oleksid üldkogus) selles osas sõnaõiguse. Ehkki

kehtiva seaduse järgi annab üldkogu esimehele üksnes arvamuse, on üldjuhul vähemalt Tartu

Ringkonnakohtu juhtimise tava olnud selline, et esimees arvestab selles küsimuses üldkogu

arvamust1. Seega ei saa väita, et üldkogu arvamus selles küsimuses oleks näilik.

Veel antakse eestseisuse pädevusse tööjaotusplaani kinnitamine, kodukorra kehtestamine ning

ajutiste menetlusgruppide moodustamise (eelnõu § 1 p 49). Seni on tööjaotusplaani kinnitamine

üldkogu ainupädevuses ning kodukorra kehtestamine peab kohtu esimehe poolt toimuma

kooskõlastatult kohtu üldkoguga (kehtiva kohtute seaduse § 36 p 1 ja § 42 lg 1). Ka neis

küsimustes võetakse seeläbi enamikult kohtunikelt ära võimalus üldkogul oma arvamust

väljendada.

4.2. Eestseisus võib otsustada küsimusi kohtunike enamuse tahte vastaselt

Võttes üldkogult ära tema praegused ülesanded ning andes need eestseisusele, võib kujuneda

ka lausa ebamõistlik olukord, kus vähemus kohtunikke (eestseisuse liikmed) otsustavad

lahendada küsimuse vastupidiselt enamuse soovile. Eeldus, et eestseisus esindab kõigi

kohtunike huve, praktikas kindlasti paika ei pea, sest isegi kui kõigile kohtunikele antakse

võimalus eestseisusele eelnevalt oma seisukohti esitada, ei pruugi eestseisuse liige neid teistele

edasi anda. Samuti võib ta lähtuda otsuse tegemisel ikkagi vaid enda arvamusest. Igal juhul ei

ole selline seisukohtade „edasivahendamine“ samaväärne sellega, kui kohtunik saaks ise oma

seisukoha üldkogus esitada.

4.3. Eestseisus ei puugi õigesti kajastada kolleegiumide proportsioone

Kavandataval kujul ringkonnakohtu eestseisuse moodustamine (ringkonnakohtu esimees,

1 Näiteks Tartu Ringkonnakohtu 06.09.2021. a erakorralise elektroonilise üldkogu otsusega otsustati täita

halduskolleegiumis vabanenud kohtuniku koht tsiviilkolleegiumis ja teha ministrile ettepanek kuulutada koha täitmiseks välja

avalik konkurss.

4

kolleegiumide esimehed ning kohtu üldkogu poolt valitud kolm liiget, vt eelnõu § 1 p 49) ei

pruugi peegeldada adekvaatselt ringkonnakohtu kolleegiumide proportsioone kohtus. Nii võib

mõni kolleegium olla teistest oluliselt väiksem või suurem, aga eestseisuse liikmete valik seda

ei kajasta. Tulemusena võib mõne kolleegiumi huvid jääda eestseisuses kaitseta. Üldkogul

sellist moonutust ei teki.

4.4. Eestseisuse vajalikkust ei ole seletuskirjas põhjendatud

Seaduseelnõu seletuskirjast ei nähtu veenvaid põhjendusi eestseisuse loomise vajalikkuse

kohta. Eelnevalt on p-s 2.1. välja toodud, et esitatud põhjendused (kollegiaalse juhtimise

suurendamine) ei ole asjakohased. Samuti pole välja toodud seda, miks leidsid eelnõu

koostajad, et praegu on kollegiaalsus kohtute juhtimises ebapiisav. Tartu Ringkonnakohus ei

näe, et senine regulatsioon kõnealuste küsimuste otsustamisel, kus otsustajateks on üldkogu või

üldkogu seisukohta arvestav kohtu esimees, oleks mingil põhjusel väär või ebamõistlik.

4.5. Kollegiaalsust juhtimises saab tõsta muul moel

Kui pidada vajalikuks kollegiaalse otsustamise suurendamist kohtute juhtimisel, siis võiks

seadusandja kaaluda hoopis selgemalt selle ettenägemist, et küsimustes, kus arvamuse peab

kujundama üldkogu, kuid otsuse vormistab kohtu esimees, on üldkogu otsustus esimehele

siduv. Siinkohal väärib märkimist, et kui üldkogu on mõnes suures kohtus otsustusorganina

liialt kohmakas, tasub kaaluda üldkogu käitumisreeglite täpsemat reguleerimist, mis selle

probleemi lahendaks. Samas isegi kui eelnõus pakutud süsteem võib olla mõnes osas sobiv

suurele kohtule (Harju Maakohus), ei ole see sobiv ega vajalik juhtimise tõhustamise meede

väiksemates kohtutes.

5. Ringkonnakohus ei toeta kolleegiumi esimeeste nimetamist kohtute nõukogu poolt

5.1 Muudatuse vajalikkus on jäetud täiesti põhjendamata

Eelnõu p 41 näeb ette, et kolleegiumide esimehed nimetatakse kohtute nõukogu poolt

ringkonnakohtu esimehe ettepanekul. Kehtiva kohtute seaduse § 242 lg 1 järgi valivad

kolleegiumi esimehe kolleegiumi liikmed. Eelnõu seletuskirjast ei leia selle muudatuse

põhjendamiseks sisuliselt midagi (vt seletuskirja lk 36). Seega jääb sellise muudatuse

vajalikkus täielikult arusaamatuks ning seda ei saa toetada. Tartu Ringkonnakohus ei näe

vajadust senise korra, kus kolleegiumi esimehe valivad kolleegiumi liikmed endi seast, ja mis

on ringkonnakohtu hinnangul hästi toiminud, muutmiseks.

5.2. Kehtiv lahendus on põhjendatud ja mõistlik

Senine lahendus, kus kolleegiumi esimehe valivad kolleegiumi kohtunikud, on igati mõistlik,

kuna kolleegiumi liikmed teavad lähedaste kolleegidena üksteist oluliselt paremini kui

kavandatava kohtute nõukoja võimalikud liikmed või nõukojale ettepanekut tegev

ringkonnakohtu esimees (kui viimane pole just samast kolleegiumist või muul põhjusel

kolleegiumi esimehekandidaati hästi teadev). Vastavalt oskavad just kolleegiumi liikmed valida

nende jaoks sobivaima esimehe. Kui lähtuda eeldusest, et kolleegiumide esimehed peavad

kohtu esimehe ainuvõimu kohtu juhtkonnas (eelnõu järgi eestseisuses) tasakaalustama, siis ei

peaks kohtu esimees kolleegiumide esimeeste nimetamises ega vabastamises osalema, ka mitte

ettepanekute tegemise vormis. Selles valguses ei ole asjakohane ka eelnõu seletuskirjas viide

riskile, et kohtu juhtimist hakkaksid takistama isikutevahelise (mõeldud on ilmselt kohtu ja

5

kolleegiumide esimehi) koostöö tõrked. Samuti oleks kolleegiumide esimeeste valimine

kolleegiumide enda poolt paremini kooskõlas tänapäevase demokraatliku juhtimise

põhimõtetega (mida eelnõu seletuskirjas on korduvalt välja toodud).

5.3. Kolleegiumi esimehe valik kohtu esimehe poolt ei ole kooskõlas kolleegiumi esimehe

institutsiooni olemusega

Arvestades kolleegiumi esimehele pandud ülesandeid (kohtute seaduse § 242) võib eeldada, et

kolleegiumi liikmete toetus ja usaldus kolleegiumi esimehele on äärmiselt oluline, et viimane

saaks talle pandud ülesandeid edukalt täita. Eelnõuga kavandatav esimehe määramise viis -

ringkonnakohtu esimehe ettepanekul nimetab kohtute nõukogu - võib kaasa tuua hoopis

vastupidise efekti, kus kolleegiumi esimeheks satub ringkonnakohtu esimehe poolt soositud ja

talle lojaalne isik, kellel tegelikult kolleegiumi toetust ei ole. Vastavalt ei pruugi see isik olla

võimeline tõhusalt täita kolleegiumi esimehele pandud ülesandeid. Tähelepanuta ei saa jätta ka

seda, et sellisel juhul võivad kolleegiumis tekkida märkimisväärseid sisepingeid.

Kolleegiumisiseste pingete tekkimist tuleks vältida, mitte nende tekkimise võimalikkust

seadusega suurendada.

6. Ringkonnakohus ei toeta eelnõus ettenähtud kohtute nõukogu koosseisu.

6.1 Kohtute nõukogu koosseis ei järgi rahvusvahelisi standardeid ega pruugi suuta oma

ülesandeid efektiivselt täita

Kohtute nõukogus saab eelnõu järgi olema 11 liiget: Riigikohtu esimees, kaks

ringkonnakohtunikku, kolm esimese astme kohtunikku, Riigikogu liige, Advokatuuri juhatuse

nimetatud vandeadvokaat, õiguskantsler või tema nimetatud esindaja, Justiits- ja

Digiministeeriumi kantsler või tema nimetatud esindaja ning valdkonna eest vastutav minister

või tema nimetatud esindaja. Leiame, et arvestades kohtute nõukogu senise kohtute haldamise

nõukojaga võrreldes kardinaalselt muutunud ülesandeid ja pädevusi, on tegemist aktiivse

juhtimisorganiga, mille töö saab olema oluliselt vastutusrikkam ja mahukam kui praeguse

kohtute haldamise nõukoja töö, mis eeldab ka tihedamaid kokkusaamisi. Meil on tõsine kahtlus,

et eelnõus ettenähtud koosseis sellist rolli kanda suudab (vt ka märkust p 7.1 lõikes 2). Kohtute

nõukogu koosseisuga seotud probleemidest on pikalt kirjutanud kolleeg M. Ernits oma

põhiseaduslikkuse eksperthinnangus „Kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu (kohtute haldamise tõhustamine), 632 SE“ (vt hinnangu lk

13 jj) ning ka Eesti Kohtunike Ühing 03.12.2025. a arvamuses justiits- ja digiministrile (vrt

arvamuse p 3.3 koos sealsete viidetega). Rahvusvaheliste standardite järgi ei tohi kohtute

nõukogu liige olla tegevpoliitik, kuuluda parlamenti, olla tegev täitevvõimu või haldusvõimu

asutustes. Kindlasti ei tohiks nõukokku kuuluda minister. Kui osad liikmed isegi nimetab

parlament, ei tohiks need liikmed ise parlamenti kuuluda.

6.2 Täiskogu poolt valitud I ja II astme kohtunikud on nõukogus vähemuses

Jätkuvalt on probleemiks ka see, et kohtute nõukogus ei ole kohtunike endi valitud kohtunikest

liikmed enamuses. Üheteistkümnest liikmest on kohtunike poolt valitavaid I ja II astme

kohtunikke ainult viis (Riigikohtu esimees on nõukogus ametikohajärgselt).

6

7. Kohtuhaldusteenistuse moodustamine Tartu Ringkonnakohtu struktuuriüksusena ja

kohtute eelarve läbirääkimiste korraldus vajavad laiemat arutelu ja läbimõtlemist.

7.1. Esimese ja teise astme kohtute eelarvete kujunemine

Eelnõuga sätestatakse esimese ja teise astme kohtute muutumine põhiseaduslikeks

institutsioonideks riigieelarve seaduse vaates. SE § 43¹ lg 1 kohaselt on riigieelarve osaks

esimese ja teise astme kohtute grupieelarve, mis koosneb kaheksa kohtuasutuse ning

kohtuhaldusteenistuse eelarvetest. Riigikogule esitatava kohtute grupi eelarve projekti kinnitab

kohtute nõukogu. Pärast riigieelarve vastu võtmist liigendab kohtute nõukogu riigieelarves

märgitud kohtute grupi vahendid esimese ja teise astme kohtute ning kohtuhaldusteenistuse

vahel (§ 43¹ lg 5). Kuid eelnõust ei selgu, kas kohtute nõukogu ka kinnitab kohtuasutuste ning

kohtuhaldusteenistuse eelarved, millise aktiga on tegemist, kes selle allkirjastab ning kas selle

peale saab ka kaevata2. SE § 41² lg 6 p-s 2 nimetatud kohtuhaldusteenistuse direktori ülesanne

“annab kohtuhaldusteenistuse töö korraldamiseks teenistusalaseid akte” piirdub

kohtuhaldusteenistusega ja ei laiene kohtuasutustele. Kohtuasutuste eelarveid ei saa kinnitada

ka kohtute esimehed, sest esimehe pädevuses on kooskõlastada kohtuhaldusteenistuse direktori

koostatud kohtu eelarve eelnõu ( SE § 12 lg 3 p 2, § 20 lg 1, § 24 lg 1 ).

Samuti ei selgu eelnõust, kes vastutab kohtuasutuste kinnitatud eelarvete täitmise eest. SE § 41¹ lg 1 p 5 sätestab, et kohtute nõukogu korraldab kohtuasutuste eelarvevahendite kasutamist ja

nende üle arvestuse pidamist. Kas eelarvevahendite korraldamise kohustusest saab tuletada ka

kohtute nõukogu vastutuse kohtuasutuste eelarvevahendite kasutamise eest? Nii kohtute

eelarvevahendite kasutamise korraldamine kui selle jälgimine eeldab kohtute nõukogu

liikmetelt märkimisväärset finantskompetentsi ning järjepidevat vajadust süveneda kohtute

eelarvetesse.

Lisaks tuleb märkida, et eelnõu seletuskirja lehekülgedel nr 54-55 esitatud tabel 4 “ Kohtute

gruppi koonduvate kulude eelarve 2025. aasta näitel (eurodes)” kajastab I ja II astme kohtute

senist eelarvet, kuid selles puuduvad eelarvevahendid kohtuhaldusülesannete üle võtmiseks

justiits- ja digiministeeriumilt. Eelnõu seletuskiri ei selgita justiits- ja digiministeeriumi

eelarvest kohtute baaseelarvesse üle antavate eelarvevahendite liiki ja mahtu, mistõttu ei ole

kohtutel võimalik hinnata eelarve piisavust uue kohtukorralduse tingimustes.

7.2 Eelarveläbirääkimiste korraldus

Vildakas on ka läbirääkimiste üldine korraldus. Eelnõu näeb ette, et kohtute eelarve koostatakse

kõigi kohtute jaoks ühiselt. Eelarve projekti koostab Kohtuhaldusteenistuse direktor koostöös

Justiits- ja Digiministeeriumiga ning kohtute esimeestega. Eelarvele lisatakse eelarveaasta

oodatavad tulemused kohtuasjade keskmise menetluskiiruse ja jõudluse kohta. Nii eelarve

lõplik suurus kui ka oodatavad tulemused kohtuasjade keskmise menetluskiiruse ja jõudluse

kohta määratakse eelarveläbirääkimistel Riigikogus.

Samas ei osale eelarveläbirääkimistel ükski esimese või teise kohtuastme esimees. Esimese ja

teise astme kohtuid ning kohtuhaldusteenistust esindab kohtute haldus- ja arendusnõukogu

esimees, s.t Riigikohtu esimees. Eelarve ja kohtute vastusoorituse kujunemise kirjeldatud viisil

seab kahtluse alla kohtu esimehe ülesande tagada korrakohane õigusemõistmine kohtus, kuna

2 Vrdl Vabariigi Valitsuse seaduses on täidesaatvale võimule ette nähtud väga detailne üld- ja üksikaktide

andmise regulatsioon.

7

kohtu võimaluste ja suutlikkusega ei pea arvestama kohtutele kohtuasjade keskmise

menetluskiiruse ja jõudluse kohta kohustuste võtmisel ega ka selleks vajalike eelarvevahendite

määramisel. Kohtute (ja seeläbi ka menetlusosaliste) huvide kaitsmine nende küsimustes

kavatsetakse usaldada Riigikohtu esimehele, kes ise ei osale õigusemõistmises esimese ega

teise astme kohtutes ega saa vastutada ka esimese ja teise astme kohtutele võetud eesmärkide

täitmise eest. Olukorda ei paranda see, et läbirääkimisel osaleb sõnaõigusega valdkonna eest

vastutav minister. Kohtuhalduse kavandatavate muudatuste elluviimise järel ministril puudub

vastutus kohtute tegevuse eest õigusemõistmisel. Riigikohtu esimehe ja ministri vaade esimese

ja teise astme kohtute tegevusele on paratamatult väline vaade ega saa seetõttu arvestada kõiki

seoseid kavandatava eelarve ja sellega eeldatavalt saavutatava tulemuse vahel. Riigikohtu

esimehe arvamus kohtute arengusuundade ja selleks vajalike eelarvevahendite kohta on

kahtlemata kaalukas, kuid ei saa olla sama detailne kui igapäevaselt kohtus õigusemõistmise

korraldamisega tegeleval kohtujuhil. Seega ei taga eelnõus pakutud korraldus kohtute tegelike

võimaluste ja vajaduste arvestamist eelarve määramisel.

Teiseks paneb kohtute eelarve määramise kavandatav korraldus Riigikohtu esimehe keerulisse

positsiooni. Nimelt esindab Riigikohtu esimees eelarve läbirääkimistel Riigikohtus sarnaselt

esimese ja teise astme kohtutele ka Riigikohut. Nii organisatsiooni kui ka eelarve osas on

Riigikohus esimese ja teise astme kohtutest selgelt eraldiseisev. Eelarvevahendite piiratuse tõttu

ei saa pidada ebatõenäoliseks olukorda, kus Riigikohtu ning esimese ja teise astme kohtute

eelarve taotlused või kokkulepitavad tegevuseesmärgid võivad olla teineteist välistavad või

vähemalt konkureerivad. See tähendab, et riigil võib olla võimalik tagada ülesannete täitmiseks

piisav eelarve kas Riigikohtule või esimese ja teise astme kohtutele, kuid mitte samaaegselt

mõlemale. Ebaõiglane on nõuda, et Riigikohtu esimees konkurentsiolukorras esindaks nii

Riigikohut kui ka esimese ja teise astme kohtuid. Sellist huvide konflikti tuleks vältida.

Riigikohtu ning esimese ja teise astme kohtute huvide samaaegne esindamine võib osutuda

võimatuks ülesandeks. Samas eeldaks ka praegusega sarnase korralduse jätkumine, s.o et

minister esindab eelarve läbirääkimistel esimese ja teise astme kohtuid, et ministril on vastutus

ka eelarve täitmise ja kohtute sisulise tegevuse tulemuse kujunemise eest. See jällegi oleks

vastuolus eelnõuga kohtuhalduse valdkonnas kavandatud teiste muudatustega.

7.3 Kohtute tulemuspõhine rahastamine

Eelnõu viib kohtute seadusesse põhimõtte (§ 431 lg 3), mille kohaselt lisatakse

eelarveläbirääkimistel kohtute grupi eelarvele konkreetse eelarveaasta oodatavad tulemused

lähtudes kohtute arengukavast. Eelnõu seletuskirjas (lk 54) täpsustatakse, et eelarve eelnõuga

esitatakse lisaks kohtute arengukavale ka tulevase eelarveaasta oodatavad tulemusnäitajad

(seostatuna kohtute töökoormuse mõõtmise metoodika ja kohtute rahastusega), vajaduse korral

eelarvega seotud ettepanekud kohtute seaduse muutmiseks (kohtunike arv, kohtumajad). Seega

on eelnõu tekst ja eelnõu seletuskirja tekst mõneti erinevad.

Kohtute arengukava on tegevuskava, milles määratakse kindlaks esimese ja teise astme kohtute

arengueesmärgid, jõudlus kohtumenetluse liikide kaupa, nende saavutamiseks kavandatavad

tegevused ning vajalike ressursside ja rahastamise põhimõtted (§ 421). Seega lähtub kohtute

arengukava eelkõige pikaajalisest visioonist selle kohta, milliste menetluslike eesmärkide poole

võiks püüelda, mitte kohtute käsutuses olevatest reaalsetest ressurssidest ega ole seetõttu

objektiivne eelarveläbirääkimiste alus. Visioon ning kohtute reaalsed võimalused võivad

üksteisest oluliselt erineda. Seetõttu on vägagi kaheldav, et kohtud saaksid

eelarveläbirääkimistel tugineda oodatavatele tulemustele (kohtute arengukava), mis on vastu

võetud pikaajalise perspektiiviga ega arvesta olemasolevat olukorda (vt ka märkust p-s 10 kohtu

8

arengukava kohta).

8. Vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise asjade lahendamine

8.1. Regulatsioon ei tohiks olla kohtute seaduses

Regulatsioon, mis näeb ette kohtute seaduse täiendamise §-ga 455 (eelnõu § 1 p 78) pealkirjaga

„Vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise asjade lahendamine“ ei kuulu olemuslikult

kohtute seaduse reguleerimisalasse. Tegemist on puhtalt halduskohtumenetluse

regulatsiooniesemesse kuuluva normistikuga. Selline valdkonnapõhiste

menetlusregulatsioonide killustamine ning väljajätmine selle õigest asukohast

(halduskohtumenetluse seadustikust) raskendab õiguse kohaldamist selle rakendajale ning

veelgi enam sellest arusaamist menetlusosalistele.

8.2. Regulatsioon on asjatult pikk, ebaselge ning ebamõistlik

Kavandatava kohtute seaduse § 455 lg 1 defineerib kõigepealt, misasi on vangistuse, aresti ja

eelvangistuse täideviimise asi. Sellise definitsiooni vajalikkus on kaheldav, ka mõiste on

jätkuvalt väga pikk ning seda kasutatakse hiljem vaid sama paragrahvi kolmes lõikes.

Normitehniliselt oleks paragrahvi sisu võimalik kokku võtta märksa lühemalt ja lihtsamalt.

Kavandatava kohtute seaduse § 453 lg 2 näeb ette vangistusasjade lahendamist kohtus, mille

kohtunike koormus on väikseim ning lg 3 sätestab, et kohtunik menetleb vangistusasju asja

alluvusjärgse halduskohtu kohtunikuna. Võimalik on aru saada, et selle regulatsiooniga

püütakse luua olukord, kus kohtualluvus näiliselt justkui ei muutu, kui väiksema koormusega

kohtule suunatakse lahendamiseks vangistusasju. Samas jätab see ebaselgeks hulga küsimusi.

Kas nt sellist asja lahendav kohtunik peaks asja lahendamisel kasutama menetlusdokumentides

teise kohtu (selle kohtu, kust asi ümber suunati) rekvisiite? Kas selles menetluses osalev

kohtupersonal (juristid, sekretärid, referendid) oleks kohtuniku teenistusjärgsest kohtust või

selle konkreetse asja alluvusjärgsest kohtust? Kuidas toimub sellises asjas apellatsiooni- ja

määruskaebemenetlus, kas kohtuniku tegeliku teenistuskoha järgi või konkreetse asja alluvuse

järgi? Regulatsioon hägustab arusaamist kohtute tegelikust töökoormusest, kuna kohtunikud ja

ametnikud panustavad osa tööaega teise kohtu kohtuasjade lahendamisse. Lisaks võib selline

korraldus rikkuda esimese ja teise kohtuastme omavahelise tasakaalu, kui esimeses

kohtuastmes lahendavad osa asju teise ringkonnakohtu tööpiirkonda jäävad kohtud, kuid

edasikaebamine toimub endiselt algse kohtualluvuse järgsesse ringkonnakohtusse.

Kokkuvõttes tuleks sellise ebamõistliku ning keerulise regulatsiooni asemel näha ette lihtsalt

see, et vangistusasjades esitatakse kaebus kaebaja viibimiskoha järgi (kehtiva

halduskohtumenetluse seadustiku § 8 lg 5), kuid kaebust menetletakse halduskohtus, mille

kohtunike töökoormus on kohtute infosüsteemi järgi kõige väiksem. Seletuskirjas kardetud

põhiseaduse § 24 riivet ei esineks ka siis.

9. Kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise asjades vastustajaks kohtute nõukogu

sätestamine

9.1. Lahendus võib tekitada praktilisi probleeme

Eelnõuga muudetakse halduskohtumenetluse seadustikku ja riigivastutuse seadust selliselt, et

9

Justiits- ja Digiministeeriumi asemel muutub kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise

asjades vastustajaks kohtute nõukogu (eelnõu § 3 ja § 10).

Samas ei nähtu eelnõu § 1 p-st 67, mis sätestab kohtute nõukogu pädevuse (kohtute seadusesse

kavandatav §-i 411), et kohtute nõukogu ülesandeks oleks kohtulahendiga tekitatud kahju

hüvitamise asjades vastustajaks olemine. Isegi kui leida, et see on seadusest tuleneva muu

ülesande täitmine (kavandatava kohtute seaduse § 411 p 14), siis jääb ebaselgeks, kuidas kohtute

nõukogu, kelle olemust võib mõista mitte alalise, vaid vastavalt vajadusele koguneva organina

ja kelle liikmed on reeglina hõivatud muu põhitööga, peaks reaalse vajaduse korral

halduskohtumenetluses vastustajana osalema? Nt kes koostab kohtumenetluses osalemiseks

vajalikud menetlusdokumendid ning kes osaleb istungil, kui seda peaks peetama? Eelnõu ei näe

ette kohtute nõukogu esindamise korda. On kaheldav, kas selles küsimuses saab esindamise

ülesande panna mõnele nõukogu liikmele või nõukogusse mittekuuluvale isikule. Kohtute

nõukogu koosseis ega töövorm ei ole sobilik seaduses sätestatud tähtaja piires kahjunõuete

kohta seisukoha kujundamiseks ja/või vastuse andmiseks.

9.2. Jääb ebaselgeks, kas eelarves on hüvitisteks vahendeid

Samuti sätestab eelnõu § 1 p 65 (kavandatava kohtute seaduse § 401 p 10), et nõukogu

tegevuseks vajalik raha nähakse ette kohtuhaldusteenistuse eelarves. On ebaselge, kas see

eelarve kataks vajadusel ka võimalikud hüvitised, kui kohtulahendiga tekitatud kahju

hüvitamise vaidluses peaks kaebus rahuldamisele kuuluma?

10. Kohtu arengukava regulatsioonist kohtute seaduses tuleks loobuda

10.1. Arengukava sätestamise vajadust pole põhjendatud

Eelnõuga võetakse seaduse tasandil kasutusele kohtute arengukava mõiste (§ 1 p 70,

kavandatav kohtute seaduse § 421), mida seni kohtute seaduses ei olnud. Seaduseelnõu

seletuskirjas ei ole selgitatud, miks peeti vajalikuks arengukava kehtestamine seaduses

sätestada, selles piirdutakse vaid arengukava olemuse lahti kirjutamisega (vt nt seletuskirja lk

52). Seletuskirjast nähtuvalt on samas kohtute arengukava eraldi dokumendina juba praegu

Eestis olemas (vt seletuskirja lk 7) ning puudub põhjendus, miks on vaja seda küsimust veel

täiendavalt üle reguleerida. Võimalik pole hinnata, millist positiivset efekti peaks

kohtusüsteemile andma arengukava reguleerimine seaduses.

10.2. Arengukava sätestamine seaduses ei ole vajalik ja põhjustab täiendavat halduskoormust

ning bürokraatiat

Kavandataval kujul luuakse arengukava näol järjekordne riigi bürokraatiat ning

halduskoormust suurendav dokument, mille õiguslik tähendus ja siduvus ning konkurents

õigustloovate aktidega jääb praeguse regulatsiooni põhjal ebaselgeks. Reeglina on arengukava

strateegilise planeerimise alusena poliitikakujundamise vahendiks, millega seatakse eesmärgid,

mida hiljem seadustesse kirjutada. Kohtud poliitikat ei kujunda. Lisaks halduskoormuse

kasvule võib see tuua kaasa ohu kuritarvitusteks ning uuteks vaidlusteks, kuna niivõrd avaralt

sõnastatud olemus võimaldab arengukavasse sisse kirjutada erinevate kohtute jaoks

problemaatilisi eesmärke ning lahendusi, mida hiljem seadusteks vormida. Lihtsustatult öeldes

saab see olema järjekordne dokument, mille koostamist peavad kohtud hoolikalt jälgima ning

mis kokkuvõttes tähendab lihtsalt asjatut ressursikulu kõigi osapoolte jaoks.

10

11. Ringkonnakohus ei toeta kohtumenetluse kestuse sätestamist kohtute seaduses

Eelnõus nähakse ette, et kohtute seadust täiendatakse §-ga 21, mille järgi kohtuasja menetlus ei

kesta ühes kohtuastmes üldjuhul üle üheksa kuu arvates asja saabumisest kohtusse, kusjuures

nimetatud tähtaja hulka ei arvata aega, mil menetlus oli peatatud või menetlusosalised

tagaotsitavad. Leiame, et tegemist on deklaratiivse sättega, mis ei taga mingilgi viisil

kohtumenetluse läbiviimist üheksa kuuga. Vastava sätte lisamisest kohtute seadusesse tuleks

loobuda.

12. Ringkonnakohus ei toeta nn kohtuniku tagasipöördumise sätte muutmist

Eelnõuga muudetakse kohtute seaduse § 584 lõiget 6 ning nähakse ette, et kohtuniku töötamisel

väljaspool kohut võib kohtuniku tagasipöördumise järel kohtute seaduse § 11 lõikes 1, § 19

lõikes 2, § 23 lõikes 1 nimetatud kohtunike üldarv olla suurem kuni maa-, haldus- või

ringkonnakohtus kohtunikukoha vabanemiseni ning seaduse § 25 lõikes 3 nimetatud kohtunike

arv olla suurem kuni Riigikohtus kohtunikukoha vabanemiseni. Kehtiva kohtute seaduse järgi

võib kohtunike üldarv olla suurem kuni vastavas osakonnas või kolleegiumis kohtunikukoha

vabanemiseni. Seeläbi ei tekita kohtuniku tagasipöördumine kolleegiumi, kust ta ajutiselt

lahkus, probleeme teiste kolleegiumide töökorraldusele. Uus regulatsioon tähendab aga seda,

et kohtusiseselt tuleb leida lahendus, kuidas tagada kolleegiumites optimaalne töökoormus, kus

nt pensioneerumise tõttu lahkub kohtunik kriminaal- või tsiviilkolleegiumist, kuid naasnud

halduskolleegiumi liikme tõttu ei ole võimalik pensioneerumise tõttu kohtuniku kaotanud

kolleegiumit endisele tasemele suurendada. Praktikas võib see olla äärmiselt keeruline ning

kaasa tuua vajaduse leida kohtunik teisest kolleegiumist, kes oleks nõus täielikult ümber

spetsialiseeruma ning asuma pensioneerunud kohtuniku asemele. See on aga totaalses vastuolus

eelnõus muidu rõhutatud spetsialiseerumise põhimõttega – sellisel juhul tuleb niisugusel

kohtunikul loobuda võimalik et aastatepikkusest spetsialiseerumisest ühele õigusharule ning

asuda omandama täiesti teises õigusharus õigusemõistmiseks vajalikke teadmisi. On selge, et

selline lahendus oleks väga aeganõudev ja ebapraktiline ning tähendaks ohtu, et teises

õigusharus tööle asuva kohtuniku lahendid võivad olla kas ebakvaliteetsed või siis kujunevad

tema menetlustähtajad vähemalt algul väga pikaks uute teadmiste omandamise vajaduse tõttu.

Sellist olukorda tuleb kindlasti vältida.

13. Eelnõu jõustumistähtajad on ebarealistlikud ega anna kohtutele piisavalt aega eelnõus

ettenähtud kohtureformi käivitavate ettevalmistavate tegevuste teostamiseks.

Lugupidamisega

Tiina Pappel

Tartu Ringkonnakohtu esimees