Konsulaarseaduse, isikut tõendavate dokumentide seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamine

Pikk 61 / 15065 Tallinn / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Välisministeerium Teie: 09.01.2026 nr VÄM/26-0025/-2K

Meie: 29.01.2026 nr 1-7/8-4

Konsulaarseaduse, isikut tõendavate

dokumentide seaduse ja riigilõivuseaduse

muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamine

Austatud minister

Siseministeerium kooskõlastab konsulaarseaduse, isikut tõendavate dokumentide seaduse ja

riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu) järgmiste märkustega.

1) Eelnõu § 1 punktiga 7 muudetakse konsulaarseaduse (edaspidi KonS) § 121 lõiget 1.

Muudatusega jäetakse tekstist välja sõnad „elektrooniline andmekogu“ ja muudetakse sõnade

"käesoleva seaduse tähenduses“ asukohta järgnevalt:

„(1) Automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteemi andmekogu (edaspidi ABIS) on

elektrooniline andmekogu, mille eesmärk käesoleva seaduse tähenduses on töödelda

konsulaarteenuse osutamisel võetud biomeetrilisi andmeid isiku tuvastamiseks ja isikusamasuse

kontrollimiseks käesoleva seaduse tähenduses.“

Soovime juhtida teie tähelepanu, et sõnade "käesoleva seaduse tähenduses" ümbertõstmisega

muutub sätte sisu. ABIS asutamise regulatsioon on kehtestatud erinevates seadustes ja ABIS

asutamise eesmärk on seotud konkreetse eriseaduse regulatsiooniga. Sõnad "käesoleva seaduse

tähenduses" on seotud ABIS asutamise regulatsiooniga ja ABIS asutamise eesmärk KonS

tähenduses on töödelda konsulaarteenuse osutamisel võetud biomeetrilisi andmeid. ABIS

asutamise sätted on veel näiteks politsei ja piirivalveseaduses, mille § 257 lõike 1 kohaselt on

ABIS eesmärk käesoleva seaduse tähenduses sündmuskohti teenindava või ekspertiisi- ja

uuringuobjektidega kokku puutuva politseiametniku daktüloskopeerimisel saadud

biomeetriliste andmete töötlemine ekspertiisi- ja uuringuobjektile politseiametniku jäetud

jälgede välistamiseks. Isikut tõendavate dokumentide seaduse (edaspidi ITDS) § 154 lõike 1

kohaselt on ABIS eesmärk käesoleva seaduse tähenduses töödelda käesoleva seaduse § 15

lõikes 4 sätestatud dokumentide ning diplomaatilise passi väljaandmise menetlustes võetud

biomeetrilisi andmeid isiku tuvastamiseks ja isikusamasuse kontrollimiseks.

Eelnõuga muudetava sõnastuse kohaselt aga toimub edaspidi isiku tuvastamine ja isikusamasuse

kontrollimine käesoleva seaduse tähenduses. Isiku tuvastamise ja isikusamasuse kontrollimise

definitsioonid on sätestatud ITDS §-s 155. KonS-is ei ole reguleeritud ITDS-ist erinevaid

2 (6)

definitsioone, vaid § 121 lõikes 4 on öeldud, et ABIS-esse kantud andmete töötlemisele

kohaldatakse ITDS §-s 155 sätestatut. Sellest tulenevalt palume sõnu "käesoleva seaduse

tähenduses" mitte ümber tõsta.

2) Eelnõu § 1 punktiga 23 planeeritakse KonS-i täiendada §-ga 311, kus lõikes 1 on öeldud:

„Konsulaarametnik võib notariaalselt kinnitada avaldusi, välja arvatud pärimismenetluse

algatamise avaldusi, ja volikirju erandkorras juhul, kui seda taotleb kirjalikult Eesti kodanik,

kes viibib välisriigi kinnipidamisasutuses või kelle tervislik seisund ei võimalda välisriigist

lahkuda või pöörduda teenuse saamiseks asukohariigi notari poole. Selline notariaalselt

kinnitatud avaldus ja volikiri on võrdne Eesti notari tõestatud avalduse või volikirjaga.“

Me saame aru, et tõestamisseaduse § 1 lõike 3 kohaselt on notariaalne kinnitamine ja tõestamine

erinevad. Kas konsulaarseaduse § 311 lõike 1 teine lause tähendab seda, et konsulaarametniku

notariaalselt kinnitatud avaldus on võrdne Eesti notari tõestatud avaldusega? Kas

konsulaarametnik ei tõesta enam notariaalselt tulevikus üldse? Küsime seetõttu, et

perekonnaseisutoimingute seaduse § 47 kohaselt võib abielu lahutada ühe abikaasa

kohalolekuta, kui ta mõjuval põhjusel ei saa perekonnaseisuasutusse ilmuda ja esitatakse tema

notariaalselt tõestatud või konsulaarametniku tõestatud nõusolek abielu lahutamiseks tema

kohalolekuta. Kui konsulaarametnik ei tõesta enam, siis tuleb muuta ka

perekonnaseisutoimingute seaduse §- 47. Meie poolt oleks ka see sobiv, kui seda toimingut

enam saatkonnas teha ei saa. Palume siin teha koostööd rahvastiku toimingute osakonna

perekonnaseisutoimingute talitusega, et vajadusel perekonnaseisutoimingute seaduse

muutmine ka eelnõus ette näha.

Eelnõus tehtavad muudatused seoses erikutsega konsulaarametniku kutse kaotamise ja

Välisministeeriumi kooskõlastusel notariaalsete tõestamistoimingute osutamise lõpetamisega,

tingib ka rahvastikuregistri seaduse (edaspidi RRS) § 40 lõike 3 punkti 4 muutmise, sest seal on

öeldud nii: „Moodustatud isikukoodi annavad isiku andmete esmakordsel rahvastikuregistrisse

kandmisel järgmised andmeandjad: 4) maakonnakeskuse kohaliku omavalitsuse üksus või

konsulaarametniku allkirjaga kinnitatud taotluse alusel volitatud töötleja isikukoodi riigi

andmekogusse kandmiseks seaduse või andmekogu põhimääruse alusel;“

Teeme ettepaneku sõnastada RRS-i § 40 lõike 3 punkt 4 järgmiselt:

„4) maakonnakeskuse kohaliku omavalitsuse üksus või Eesti välisesinduse konsulaarametniku

või välisriigi notari poolt notariaalselt kinnitatud taotluse alusel volitatud töötleja isikukoodi

riigi andmekogusse kandmiseks seaduse või andmekogu põhimääruse alusel;“.

Kas Välisministeeriumi hinnangul on vaja lisada RRS-i ka säte, kus öeldakse, et isikukoodi

taotluse notariaalne kinnitus peab olema legaliseeritud või kinnitatud legaliseerimist asendava

apostilliga või see ei anna praktikas midagi juurde? Kuna legaliseerimine ega apostill ei tõenda

taotluse sisu osas midagi, siis kas praktika pinnalt saab öelda, et välisriigi notari notariaalse

kinnituse apostillimine või legaliseerimine on vajalik? Kui teie hinnangul annaks notariaalse

kinnituse apostillimine või legaliseerimine ka tegelikku kasu, siis saaks täiendada RRS-i.

Kas Välisministeeriumi hinnangul on vaja RRS-i sättesse täiendust, et välisriigi notar peab

olema Eesti poolt tunnustatud? Või sellega ei teki teie hinnangul probleeme. Kui oleks siiski

vaja kirjutada sättesse sisse välisriigi notarite erisus, siis millisele sättele me saaks viidata, kas

on olemas kuskil see loetelu, mida me saaks kasutada? Leidsime Riigi Teatajast, et volikirjade

osas on olemas määrus, aga see on vaid volikirjade kohta.

3 (6)

Palume RRS-i muudatusi planeerides teha koostööd rahvastiku toimingute osakonna

rahvastikuregistri halduse talitusega.

Lisaks tuleb muuta ka RRS-i rakendusakti. Muudatus tuleb teha siseministri 3. jaanuari 2019.

aasta määruses nr 1 „Isikukoodide moodustamise ja andmise kord“.

Kehtiva määruse § 9 lõike 3 kohaselt võib isik taotleda isikukoodi saamise taotluse edastamist

konsulaarseaduse § 44 lõike 1 alusel. Kuna konsulaarseaduse § 44 lõikesse 1 lisatakse ka

"põhjendatud juhul", siis teeme ettepaneku see ka määruse § 9 lõikesse 3 lisada täiendades

määruse § 9 lõiget 3 pärast sõna „taotleda“ sõnadega „põhjendatud juhul“.

Lisaks soovime üle küsida. Kas see konsulaarseaduse muutmise eelnõu toob kaasa muudatusi

ka nime muutmise menetlusse? Kui jah, siis peab ka nimeseaduse alusel kehtestatud

rakendusakti selles vaates üle vaatama ja vajadusel muutma, kui Välisministeeriumi soov on,

et nimemuutmise avaldusi ei saaks enam saatkonna kaudu esitada.

3) Eelnõu § 1 punktiga 32 ja § 2 punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks KonS-i § 471 ja ITDS §

114 lõiked 51–53, millega lõpetatakse elamisloakaardi taotluste vastu võtmine elamisluba või

elamisõigust omavalt välisriigi kodanikult, kelle elukoht on rahvastikuregistri andmetel

registreeritud välisriigis.

Praegu saab elamisluba või elamisõigust omav välisriigi kodanik, kelle elukoht on

rahvastikuregistri andmetel registreeritud välisriigis, Eesti välisesinduses taotleda

elamisloakaarti ning see ka väljastatakse talle Eesti välisesinduses. Eelnõu seletuskirja (lk 14)

toodud selgituste kohaselt on muudatuse eesmärgiks lõpetada nimetatud isikute elamisloakaardi

taotluste vastu võtmine Eesti välisesinduses, kuna teenuse osutamine välisesinduses ei ole

põhjendatud, sest välismaalasel on võimalik kasutada muid lahendusi.

Palume Välisministeeriumil nimetatud muudatustest (eelnõu § 1 p 32 ja § 2 p 1) loobuda, kuna

korduva elamisloakaardi taotluse vastuvõtmine ja elamisloakaardi väljastamine välisriigi

kodanikule, kellel on kehtiv Eesti elamisluba või elamisõigus, aga kes viibib ajutiselt väljaspool

Eestit, on vajalik, sest aitab vältida täiendavat halduskoormust. Selgitame, et elamisloa või

elamisõigusega välismaalastel on lubatud ajutiselt Eestist eemal viibida. Seega näiteks

olukordades, kus välismaalasel ajutiselt välisriigis viibides elamisloakaardi kehtivus lõppeb,

dokument kaob või see varastatakse, võib välismaalasel tekkida põhjendatud vajadus

elamisloakaardi taotluse esitamiseks ja hiljem ka vastava dokumendi kätte saamiseks Eesti

välisesinduses. Ajutiselt välisriigis viibiv välismaalane, kes omab Eesti kehtivat elamisluba või

elamisõigust, peaks saama Eestisse ja Schengeni alale sisenemiseks tõendada oma elamisloa või

elamisõiguse olemasolu elamisloakaardiga, mis on vastava staatuse olemasolu tõendav

dokument. Nimetatud välismaalastele Eesti välisesinduses korduva elamisloakaardi taotlemise

ja selle väljastamise võimaluse säilitamine aitab vältida koormuse tõusu näiteks

viisamenetlusele, samuti ei too kaasa segadust piirikontrollis. Leiame ka, et muudatus toob

kaasa negatiivsed mõjud, kuna inimesed satuvad kavandatava muudatusega ebasoodsamasse

olukorda, sest peavad korduva elamisloakaardi saamiseks tegema lisatoiminguid (nt kui

elamisloakaardi taotlus esitatakse posti teel, kuid sõrmejälgede andmiseks tuleb ikkagi pöörduda

välisesindusse).

Ühtlasi palume lähtuvalt käesolevast ettepanekust üle vaadata ja proportsionaalselt muuta RLS-

i elamisloakaardi väljaandmise taotluse läbivaatamise ja väljastamise riigilõivud.

4 (6)

4) Eelnõu § 1 punktiga 25 lõpetatakse kodakondsusest vabastamise taotluste vastuvõtmine.

Seletuskirja leheküljel 12 on viidatud kodakondsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõule. Palume täpsustada eelnõu pealkirja, milleks on „Kodakondsuse seaduse,

Euroopa Liidu kodaniku seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadus“. Eelnõu § 3 punktiga 2

muudetakse riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) § 270 lõiget 2. Vastav muudatus tehakse ka

kodakondsuse seaduse, Euroopa Liidu kodaniku seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse

eelnõuga. Seetõttu palume käesolevast eelnõust § 3 punktiga 2 tehtav muudatus välja jätta.

5) Eelnõu § 3 punktidega 3, 5–9 ja 11 muudetakse vastavalt RLS §-i 272 lõikeid 1, 7, 8, 10,

11, 13 ja 20 ning kehtestatakse kõrgem riigilõivumäär Eesti passi, isikutunnistuse ja

elamisloakaardi toimingutele, kui teenust taotleb välisesinduses või aukonsuli juures isik, kelle

registreeritud elukoht rahvastikuregistris ei ole välisriigis (registreeritud elukoht on Eestis või

puudub registrist). Seletuskirja kohaselt kehtestatakse sellele sihtrühmale kõrgem riigilõiv, sest

välisesinduste ülesanne on pakkuda konsulaarteenuseid eelkõige alaliselt välisriigis elavatele

Eesti kodanikele ning ajutiselt välisriigis peatuvate Eesti kodanike puhul tuleb teenuse

osutamiseks rakendada täiendavat ressurssi (näiteks saata esindusse täiendavat personali), mis

suurendab teenuse osutamise kulu, mida ei saa täpselt prognoosida.

Välisesinduses isikut tõendava dokumendi taotluse esitamine ja kättesaamine on juba kehtiva

RLS-i kohaselt läbivalt 30 eurot kallim, kui PPA teeninduses taotlemisel, arvestades

välisesinduse tööjõukulu kallidust.

Seletuskirja kohaselt (lk 21) kehtestatakse kahekordne riigilõiv RLS-i § 4 lõike 2 alusel, mis

võimaldab kulupõhimõttest kõrvale kalduda kaaluka avaliku huvi korral. Kaalukaks avalikuks

huviks loetakse seletuskirja kohaselt vajadust tagada, et välisesinduste kompetentsi otseselt

mittekuuluvad ülesanded ei takistaks Eesti huvide esindamist ja kaitsmist välisriikides.

Eelnõu § 3 punktidega 5, 7 ja 9 muudetakse ka puudega isikute, laste ja vanurite (edaspidi

soodustatud isikud) isikutunnistuse ja passi taotlemise riigilõive (RLS § 272 lõikeid 7, 10 ja 13).

Seletuskirjas on toodud, et muudatuste eesmärk on rakendada kõigi taotluste korral

riigilõivumäärale ühtset põhimõtet.

Poliitikakujundajate sihipärane eesmärk on seni olnud hoida kohustusliku riikliku dokumendi

(ID kaart, elamisloakaart) riigilõiv alla selle omahinna, et tagada dokumendi kättesaadavus ja

Eesti e-riigi avaliku ning erasektori e-teenuste ligipääsetavus, kuna ID kaart ja elamisloakaart

sisaldab digitaalse autentimise ja e-allkirja andmise võimekust. Soodustatud isikute puhul on

riigilõivu tõstmisest hoidutud sotsiaalpoliitilistel eesmärkidel ja teadlikult sätestatud erisus

teistele isikut tõendavatele dokumentidele kohalduvast ühtsest riigilõivumäära kehtestamise

põhimõttest. Seetõttu on soodustatud isikute ID kaardi riigilõiv 20 eurot, sõltumata, kas ta

taotleb seda PPA teeninduses või välisesinduses ning sõltumata tema elukohast.

Eelnõuga tõstetakse aga antud sihtrühma ID kaardi riigilõiv välisesinduses taotlemisel ja

kättesaamisel, juhul kui taotleja elab ajutiselt välismaal, 40 eurolt 170 euroni, mis on rohkem

kui kahekordne (tegelikult rohkem kui neljakordne) hinnatõus.

RLS § 4 lõige 2 sätestab, et toimingu eesmärgist, sellest saadavast hüvest ja kaalukast avalikust

huvist, eelkõige sotsiaal- ja majanduspoliitilistest kaalutlustest lähtuvalt võib riigilõivumäära

kehtestada kulupõhimõttest erinevalt. Seletuskirjast ei nähtu, kas eelnõu koostamisel analüüsiti,

5 (6)

kas kaalukas avalik huvi ja saadav hüve kaalub antud sihtrühma puhul üle sotsiaalpoliitilise

kaalutluse. ID kaart on näiteks puudega isikule, kellel võib olla piiratud liikumisvõimalus,

oluline igapäevane vahend, mille abil suhelda nii riigi, kui erasektori teenusepakkujatega e-

teenuste kaudu. Riigilõivu niivõrd olulisel määral tõstmisel võib see võimalus jääda isikutele,

kes näiteks tervislikel põhjustel, peavad viibima teatud osa aastast välisriigis, kättesaamatuks.

Isikut tõendavate dokumentide riigilõive tõsteti 1. jaanuaril 2025 (eelnõu 417 SE). Antud eelnõu

seletuskirja (lk 17 alapealkiri „Maksejõulisuse põhimõttest lähtuvad riigilõivumäärad“) kohaselt

ei lähtu kulupõhimõttest soodustingimustel lõivustatud toimingud ehk olemasolevad

sooduskategooriad säilivad (lapsed, pensionärid, puudega isikud ning reisidokumendi puhul

rahvusvahelise kaitse saajad). Nendele isikutele on isikut tõendavate dokumentide taotlemine

edaspidi 50 % soodsam, millest on täiendavalt arvestatud maha 5 eurot. Soodustuse suurusel ei

ole seni olnud kindlat lähtekohta, tegemist on riigi poolt pakutud soodustusega nõrgematele

gruppidele, kelle dokumentide väljastamise kulust kataks riik poole. Sama eelnõu seletuskirja

kohaselt (lk 16 „Ekvivalendipõhimõttest lähtuvad riigilõivumäärad“) ei lähtu kulupõhimõttest

isikutunnistuse taotluse läbivaatamise eest tasutav riigilõiv, mis kehtestatakse soodsam kui on

toimingu omahind. Erisuse eesmärk on tagada, et Eesti kodanike isikut tõendav dokument oleks

kättesaadav. Isikutunnistust kui Eesti kodaniku kohustuslikku isikut tõendavat dokumenti jääb

riik jätkuvalt mõnevõrra kompenseerima (lk 33, sotsiaalne mõju).

Eeltoodust tulenevalt ja arvestades täiendavalt, et ID kaart on kohustuslik just Eestis elavale

Eesti kodanikule (ITDS § 5 lõige 1), teeb Siseministeerium ettepaneku kaaluda kohustusliku

dokumendi ja soodustatud isikute riigilõivudele erisuse kohaldamist lähtuvalt senisest

põhimõttest ja mitte kohaldada ID kaardi taotlemisel kõrgemat riigilõivu Eestis registreeritud

elukohaga isikute puhul, vaid jätta RLS-i:

- § 272 lõikes 1 olevaks välisesinduse riigilõivuks 75 eurot,

- § 272 lõikes 7 olevaks välisesinduse riigilõivuks 50 eurot ja

- § 272 lõikes 20 olevaks soodustatud isikute väljastamise riigilõivuks 35 eurot sõltumata

dokumendi liigist proportsionaalsuse põhimõtte tagamiseks, et väljastamise riigilõiv ei

oleks dokumendi riigilõivust kallim.

Antud ettepaneku kohaselt tõuseks soodustatud isikute sihtrühma ID kaardi riigilõiv 40 eurolt

85 eurole (eelnõu kohaselt 170 eurole) välisesinduses taotlemisel ja kättesaamisel, juhul kui

taotleja elab ajutiselt välismaal.

Eelnõuga ei muudeta ega tunnistata kehtetuks RLS-i elamisloakaardi väljaandmise taotluse

läbivaatamise ja väljastamise eest tasutavaid riigilõive (nt RLS § 272 lg 2). Seega, palume

käesoleva kirja punktis 3 toodud ettepanekust lähtuvalt üle vaadata ja proportsionaalselt muuta

ka RLS-i elamisloakaarti puudutavad sätted.

Riigilõivude muutmine ja RLS-i täiendava riigilõivu erisuse lisamine (kui toimingut taotletakse

välisesinduses ja taotleja elukoht ei ole rahvastikuregistri andmetel välisriigis) toob kaasa PPA

andmekogude arendusvajaduse. Eelnõu kohaselt jõustuvad muudatused 01.01.2027. PPA-l on

käesoleva aasta arendusvajadused planeeritud ja nimetatud tööd ei ole arendusplaanis.

6 (6)

Seetõttu teeme ettepaneku sätestada RLS-i muudatuste jõustumistähtajaks 2. juuni 2027, et

vajalikud arendustööd oleks võimalik teha 2027. aastal. Arendustöödeks vajalikud kulud

kaetakse Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuse eelarvest.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro

siseminister

Annika Nõmmik Aydin

Elen Kraavik

Eva Lillemäe

Siiri Leskov