Ettepanekute edastamine

[email protected] 02.02.2026-5
[email protected]
Eesti Metsa – ja Puidutööstuse Liidu ettepanekud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimis-süsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõule
Austatud ministrid,
Esitame alltoodus Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu (edaspidi EMPL) ettepanekud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõule (edaspidi Eelnõu). Kliimaministeeriumi pressiteate kohaselt oli Eelnõule tagasiside andmise tähtajaks 02. veebruar 2026.
1. Teeme ettepaneku viia Eelnõu kooskõlla vastava EL direktiiviga1 ning hinnata igal üksikjuhul eraldi, kas seadust on vaja kohaldada projektidele ja projektide osadele, mille eesmärk on looduskaitse, kuid mis mõjutab oluliselt keskkonda/kutsub esile olulisi muutusi keskkonnas
Ettepanek sõnastuse täiendamiseks:
Muuta § 3 lg 1 punkti 2 sõnastust järgmiselt: „2) kavandatakse tegevust, mille korral ei ole objektiivse teabe põhjal välistatud, et sellega võib kaasneda eraldi või koos muude tegevustega eeldatavalt oluline ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärgile.“
Täpsemalt: jätta välja tekstiosad „ebasoodne“ ning „ja mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik“.
EL direktiiv nimetab projektideks igasuguseid sekkumisi looduskeskkonda ja maastikku. Sellised on näiteks ka kaitsekorralduskavad, liigikaitse tegevuskavad, elupaigatüüpide hooldus-, taastamis- ja majandamiskavad, igasugused muud, sh strateegilised looduskaitse tegevuskavad, arengukavad, seirekavad, invasiivsete liikide tõrjeprogrammid jms. Eriti konkreetse ja olulise mõjuga on elupaikade taastamise projektid: soode, puisniitude, veekogude, metsakoosluste jne taastamised. Need võivad sageli olla tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga riiklikud projektid, mille kohta direktiivi tuleb kohaldada. Seega ei piisa üldisest klauslist, millega ei nõuta keskkonnamõju hindamist pelgalt viidates üldistavale ala seotusele kaitsekorraldusega, vaid iga konkreetse projekti korral tuleb teha sisuline ja dokumenteeritud otsus, et kriteerium on täidetud.
Näitena. Kaitsekorralduskava või elupaiga ja liigi kaitse tegevuskava on looduskaitseliste tööde rakenduslik tegevusplaan. Neid kavasid koostab ja kinnitab Keskkonnaamet. Seisuga 01.06.2022 oli kehtivaid kaitsekorralduskavasid 351, mis on koostatud 608 kaitstavale alale. Liigi kaitse tegevuskavad on olemas 78 liigil ning elupaiga tegevuskavad on koostatud pärandniitudele. Uuendamisel on soode tegevuskava ja koostamisel on tegevuskavad ka metsaelupaigatüüpidele.2 Juhime tähelepanu, et kõiki neid saab nimetada suure keskkonnamõjuga projektideks, mida koostab Keskkonnaamet ja kinnitab Keskkonnaamet (reguleeritud keskkonnaministri  02.11.2022 määrusega nr 503, §2 lg 1 ja § 5 lg 1). See loob institutsionaalse suletud ringi, kus Keskkonnaamet on tellija, koostaja ja lõplik kinnitaja – puudub sõltumatu kontroll, kes hindaks, kas kavandatav tegevus (nt veetaseme tõstmine) on keskkonnamõju vaates parim lahendus ning veelgi enam, kuidas mõjutab see muid valdkondi – alates kohalikust taristust ja naabrite kinnistutest kuni suuremate kliimaeesmärkideni. Menetlus ei ole võrreldav käesoleva seaduse menetlusega, kus erinevalt lihtsalt info avaldamisest veebilehel, tuleb korraldada avalikud arutelud, kirjalikud teavitamised, vastuväidetele vastamised. Veelgi enam, kui näiteks määruse § 3 lg 3 p 1 alusel määrab Keskkonnaamet „hädavajalikuks tegevuseks“ veerežiimi muutmise või 100 ha metsa raadamise, siis puudub igasugune mehhanism, mis hindaks selle ebasoodsat mõju muus vaates: antud juhtudel kohalikule taristule või süsiniku sidumisele. Miinimumina vajavad need projektid sarnast sõltumatut keskkonnamõju hindamist, kus vastavalt EL direktiivile tuleb vähemalt hinnata mõju ka kliimale ning (keskkonnamuutuste kaudu) avalduvat mõju elanikkonnale, inimese tervisele, materiaalsele varale. Tegelikkuses tuleb muidugi lahendada laiem mõjuhindamise küsimus.
Märgade metsaelupaikade ja soode taastamise näol on juba olemas negatiivsed näited, kus tegevuste mõjudele on sõltumatu hinnang koostamata ja kohalike inimeste arvamust ei ole arvestatud. Samas avaldub oluline mõju ka Natura alale – seejuures negatiivne mõju näiteks vanadele loodusmetsadele (elupaigatüübi muutumine). Leiame, et inimtegevuse tagajärjel olulist ja püsivat keskkonnamuutust esile kutsuvate projektide korral tuleb läbi viia samamoodi põhjalik ja sõltumatu keskkonnamõju hindamine ning leida parim alternatiiv. Käesolev ettepanek aitab panustada justiits ja digiministri pakutud lahendusse vastuses õiguskantslerile4 – kuidas õiguslikult täpsustada looduskaitseliste taastamistööde kavandamise menetlust.
Oluline järelm: kuna viidatud määrus ei nõua riskianalüüsi ega sea ligilähedaseltki sarnaseid kohustusi suuremahuliste taastamistööde planeerimisel, sh väljaspoole kaitseala piire, ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus teeb automaatse erandi, on loodud õiguslik vaakum, kus riiklike looduskaitseprojektide korral jäävad olulised mõjud hindamata, puudub sõltumatu hinnang ja vastutaja.

2. Metsamaa raadamisele mõjuhindamise kohustus tuleb jätta alles. Keskkonnamõju hindamise nõue tuleb sisse viia raadamisele, mis toimub suuremal pindalal kui 5 hektarit.
Ettepanek sõnastuseks:
Eelnõu paragrahv 6 lõike 1 punktis 311 asendatakse sõna „100“ sõnaga „5“.
Selgitus:
Muudatuse § 1 punktiga 14 soovitatakse tunnistada §-i 6 lõike 1 punkt 311 kehtetuks ehk kaotada ära nõue koostada keskkonnamõju hindamine üle 100 ha metsamaa raadamisel. Vastupidiselt Eelnõus pakutule, tuleb keskkonnamõju hindamise nõue kehtestada alale, kus raadatakse enam kui 5 hektarit. Raadamine on vaieldamatult püsiva ja pöördumatu mõjuga tegevus nii elurikkusele kui süsinikusidumisele, sest metsamaa maakasutuse muutus on püsiv ning metsaökosüsteem kaob. 5 hektarist suurema lageraie tegemine on samas keelatud – kuigi see on ajutise ja pöörduva iseloomuga tegevus – metsauuenduse tulemusel taastub aja jooksul metsaökosüsteem, säilivad mullastruktuur, seemnepank ja suur osa ökoloogilistest funktsioonidest. Seega on täiesti põhjendamatu jätta oluliselt püsivama ja ulatuslikuma mõjuga tegevusi lubada ilma keskkonnamõju hindamata ja alternatiivid kaalumata, sh arvestades kumulatiivset mõju. Sarnane kohustus tuleb panna ka keskkonnakaitselistele raadamistele.








3. Keskkonnamõju hindamise litsentsi saajate ringi tuleb laiendada

Ettepanek sõnastuseks:
Muuta Eelnõu paragrahvi 15 lõike 1 punkte 1 ja 2 ning sõnastada need järgmiselt:
„1) on omandanud magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni loodusteaduste, keskkonnakaitse või metsanduse õppesuuna õppekava järgi;
2) omab vähemalt kolmeaastast töökogemust loodusteaduste, keskkonnakaitse või metsandusega seotud tegevusalal;“.
Selgitus:
Seaduse kohaselt antakse keskkonnamõju hindamise litsents füüsilisele isikule, kes on omandanud magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni loodusteaduste või keskkonnakaitse õppesuuna õppekava järgi ning omab loodusteaduste või keskkonnakaitsega seotud tegevusalal vähemalt kolmeaastast töökogemust. Eesti on metsarikas riik ja maismaast poole moodustab metsamaa. Seega on väga oluline võimaldada litsentsi andmist ka metsanduse õppesuuna lõpetanud isikule, kel on laialdased teadmised nii keskkonna, metsaökosüsteemide kui ka metsamajandamise võtete kohta.
Austusega
/allkirjastatud digitaalselt/
Jaan Lindmäe
Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu
Õigusloome teemajuht

[email protected] 02.02.2026-5
[email protected]
Eesti Metsa – ja Puidutööstuse Liidu ettepanekud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimis-süsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõule
Austatud ministrid,
Esitame alltoodus Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu (edaspidi EMPL) ettepanekud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõule (edaspidi Eelnõu). Kliimaministeeriumi pressiteate kohaselt oli Eelnõule tagasiside andmise tähtajaks 02. veebruar 2026.
1. Teeme ettepaneku viia Eelnõu kooskõlla vastava EL direktiiviga1 ning hinnata igal üksikjuhul eraldi, kas seadust on vaja kohaldada projektidele ja projektide osadele, mille eesmärk on looduskaitse, kuid mis mõjutab oluliselt keskkonda/kutsub esile olulisi muutusi keskkonnas
Ettepanek sõnastuse täiendamiseks:
Muuta § 3 lg 1 punkti 2 sõnastust järgmiselt: „2) kavandatakse tegevust, mille korral ei ole objektiivse teabe põhjal välistatud, et sellega võib kaasneda eraldi või koos muude tegevustega eeldatavalt oluline ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärgile.“
Täpsemalt: jätta välja tekstiosad „ebasoodne“ ning „ja mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik“.
EL direktiiv nimetab projektideks igasuguseid sekkumisi looduskeskkonda ja maastikku. Sellised on näiteks ka kaitsekorralduskavad, liigikaitse tegevuskavad, elupaigatüüpide hooldus-, taastamis- ja majandamiskavad, igasugused muud, sh strateegilised looduskaitse tegevuskavad, arengukavad, seirekavad, invasiivsete liikide tõrjeprogrammid jms. Eriti konkreetse ja olulise mõjuga on elupaikade taastamise projektid: soode, puisniitude, veekogude, metsakoosluste jne taastamised. Need võivad sageli olla tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga riiklikud projektid, mille kohta direktiivi tuleb kohaldada. Seega ei piisa üldisest klauslist, millega ei nõuta keskkonnamõju hindamist pelgalt viidates üldistavale ala seotusele kaitsekorraldusega, vaid iga konkreetse projekti korral tuleb teha sisuline ja dokumenteeritud otsus, et kriteerium on täidetud.
Näitena. Kaitsekorralduskava või elupaiga ja liigi kaitse tegevuskava on looduskaitseliste tööde rakenduslik tegevusplaan. Neid kavasid koostab ja kinnitab Keskkonnaamet. Seisuga 01.06.2022 oli kehtivaid kaitsekorralduskavasid 351, mis on koostatud 608 kaitstavale alale. Liigi kaitse tegevuskavad on olemas 78 liigil ning elupaiga tegevuskavad on koostatud pärandniitudele. Uuendamisel on soode tegevuskava ja koostamisel on tegevuskavad ka metsaelupaigatüüpidele.2 Juhime tähelepanu, et kõiki neid saab nimetada suure keskkonnamõjuga projektideks, mida koostab Keskkonnaamet ja kinnitab Keskkonnaamet (reguleeritud keskkonnaministri  02.11.2022 määrusega nr 503, §2 lg 1 ja § 5 lg 1). See loob institutsionaalse suletud ringi, kus Keskkonnaamet on tellija, koostaja ja lõplik kinnitaja – puudub sõltumatu kontroll, kes hindaks, kas kavandatav tegevus (nt veetaseme tõstmine) on keskkonnamõju vaates parim lahendus ning veelgi enam, kuidas mõjutab see muid valdkondi – alates kohalikust taristust ja naabrite kinnistutest kuni suuremate kliimaeesmärkideni. Menetlus ei ole võrreldav käesoleva seaduse menetlusega, kus erinevalt lihtsalt info avaldamisest veebilehel, tuleb korraldada avalikud arutelud, kirjalikud teavitamised, vastuväidetele vastamised. Veelgi enam, kui näiteks määruse § 3 lg 3 p 1 alusel määrab Keskkonnaamet „hädavajalikuks tegevuseks“ veerežiimi muutmise või 100 ha metsa raadamise, siis puudub igasugune mehhanism, mis hindaks selle ebasoodsat mõju muus vaates: antud juhtudel kohalikule taristule või süsiniku sidumisele. Miinimumina vajavad need projektid sarnast sõltumatut keskkonnamõju hindamist, kus vastavalt EL direktiivile tuleb vähemalt hinnata mõju ka kliimale ning (keskkonnamuutuste kaudu) avalduvat mõju elanikkonnale, inimese tervisele, materiaalsele varale. Tegelikkuses tuleb muidugi lahendada laiem mõjuhindamise küsimus.
Märgade metsaelupaikade ja soode taastamise näol on juba olemas negatiivsed näited, kus tegevuste mõjudele on sõltumatu hinnang koostamata ja kohalike inimeste arvamust ei ole arvestatud. Samas avaldub oluline mõju ka Natura alale – seejuures negatiivne mõju näiteks vanadele loodusmetsadele (elupaigatüübi muutumine). Leiame, et inimtegevuse tagajärjel olulist ja püsivat keskkonnamuutust esile kutsuvate projektide korral tuleb läbi viia samamoodi põhjalik ja sõltumatu keskkonnamõju hindamine ning leida parim alternatiiv. Käesolev ettepanek aitab panustada justiits ja digiministri pakutud lahendusse vastuses õiguskantslerile4 – kuidas õiguslikult täpsustada looduskaitseliste taastamistööde kavandamise menetlust.
Oluline järelm: kuna viidatud määrus ei nõua riskianalüüsi ega sea ligilähedaseltki sarnaseid kohustusi suuremahuliste taastamistööde planeerimisel, sh väljaspoole kaitseala piire, ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus teeb automaatse erandi, on loodud õiguslik vaakum, kus riiklike looduskaitseprojektide korral jäävad olulised mõjud hindamata, puudub sõltumatu hinnang ja vastutaja.

2. Metsamaa raadamisele mõjuhindamise kohustus tuleb jätta alles. Keskkonnamõju hindamise nõue tuleb sisse viia raadamisele, mis toimub suuremal pindalal kui 5 hektarit.
Ettepanek sõnastuseks:
Eelnõu paragrahv 6 lõike 1 punktis 311 asendatakse sõna „100“ sõnaga „5“.
Selgitus:
Muudatuse § 1 punktiga 14 soovitatakse tunnistada §-i 6 lõike 1 punkt 311 kehtetuks ehk kaotada ära nõue koostada keskkonnamõju hindamine üle 100 ha metsamaa raadamisel. Vastupidiselt Eelnõus pakutule, tuleb keskkonnamõju hindamise nõue kehtestada alale, kus raadatakse enam kui 5 hektarit. Raadamine on vaieldamatult püsiva ja pöördumatu mõjuga tegevus nii elurikkusele kui süsinikusidumisele, sest metsamaa maakasutuse muutus on püsiv ning metsaökosüsteem kaob. 5 hektarist suurema lageraie tegemine on samas keelatud – kuigi see on ajutise ja pöörduva iseloomuga tegevus – metsauuenduse tulemusel taastub aja jooksul metsaökosüsteem, säilivad mullastruktuur, seemnepank ja suur osa ökoloogilistest funktsioonidest. Seega on täiesti põhjendamatu jätta oluliselt püsivama ja ulatuslikuma mõjuga tegevusi lubada ilma keskkonnamõju hindamata ja alternatiivid kaalumata, sh arvestades kumulatiivset mõju. Sarnane kohustus tuleb panna ka keskkonnakaitselistele raadamistele.








3. Keskkonnamõju hindamise litsentsi saajate ringi tuleb laiendada

Ettepanek sõnastuseks:
Muuta Eelnõu paragrahvi 15 lõike 1 punkte 1 ja 2 ning sõnastada need järgmiselt:
„1) on omandanud magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni loodusteaduste, keskkonnakaitse või metsanduse õppesuuna õppekava järgi;
2) omab vähemalt kolmeaastast töökogemust loodusteaduste, keskkonnakaitse või metsandusega seotud tegevusalal;“.
Selgitus:
Seaduse kohaselt antakse keskkonnamõju hindamise litsents füüsilisele isikule, kes on omandanud magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni loodusteaduste või keskkonnakaitse õppesuuna õppekava järgi ning omab loodusteaduste või keskkonnakaitsega seotud tegevusalal vähemalt kolmeaastast töökogemust. Eesti on metsarikas riik ja maismaast poole moodustab metsamaa. Seega on väga oluline võimaldada litsentsi andmist ka metsanduse õppesuuna lõpetanud isikule, kel on laialdased teadmised nii keskkonna, metsaökosüsteemide kui ka metsamajandamise võtete kohta.
Austusega
/allkirjastatud digitaalselt/
Jaan Lindmäe
Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu
Õigusloome teemajuht