Töövaidluse lahendamise seaduse väljatöötamiskavatsus

EESTI ADVOKATUUR ESTONIAN BAR ASSOCIATION

Kentmanni 4 Tel 662 0665 Arvelduskonto

10116 TALLINN E-post: [email protected] EE167700771009219435

Reg kood 74000027 AS LHV Pank

Erkki Keldo

Majandus- ja tööstusminister Teie 31.12.2025 nr 2-1/4368-1

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Meie 02.02.2026 nr 1-8/26/3-1

[email protected]

[email protected]

Töövaidluse lahendamise seaduse väljatöötamiskavatsus

Lugupeetud Erkki Keldo

Täname, et olete advokatuurile saatnud arvamuse avaldamiseks töövaidluse lahendamise

seaduse väljatöötamiskavatsuse. Esitame teile selles osas advokatuuri tööõiguse komisjoni ja

menetlusõiguse komisjoni seisukohad.

I Tööõiguse komisjoni seisukohad

1. Töövaidluskomisjoni (TVK) juhatajate hindamise, värbamise, sisseelamise ja

TVK töö kvaliteedi tagamisest

Komisjoni hinnangul on mõistlik, et töövaidluskomisjoni (TVK) juhatajatel on n-ö sisseelamise

periood ja sellel ajal ka mentor, kes neid vajadusel juhendab. See, et TVK juhatajatele kohaldub

esmalt n-ö 3-aastane katseaeg, mis päädib TVK juhatajate hindamisega, on samuti mõistlik.

Küll aga tuleks läbi mõelda, kes TVK juhatajaid hindab.

Ühe variandina võiks tulla kõne alla TVK juhatajate sobivuse hindamine sarnaselt kohtunikega

(vt KS § 73 lg 2, sh tagasiside kogumine teistelt osapooltelt). Kindlasti peaks olema sätestatud

väga konkreetsed kvaliteedikriteeriumid, mille mittetäitmisel oleks automaatselt (st ilma

täiendava hindamiseta) võimalik TVK juhataja ametist vabastada. Sel juhul peaks TVK juhataja

ametist vabastamine jääma valdkonna eest vastutavale ministrile (nii, nagu see on praegu).

Juhul, kui hindamist mitte ära kaotada, võiks kaaluda, kas hindamine võiks toimuda näiteks iga

5 aasta tagant (praeguse iga 3 aasta asemel).

Igal juhul (st sõltumata sellest, kas TVK juhatajaid hinnatakse üksnes sisseelamisperioodi lõpus

või ka hiljem) peaks kindlasti säilima TVK juhatajate täiendkoolituse kohustus.

Koolituskohustus peaks olema iga-aastaselt, mitte ainult TVK juhataja ametisse asumise

alguses. Samas tekib selle juures küsimus, kes otsustab, millistele koolitustele TVK juhatajad

lähevad? Ühe variandina võiks kõne alla tulla, et TVK juhatajad võiksid osaleda samadel

koolitustel, kus osalevad advokaadid ja/või kohtunikud. Komisjoni hinnangul edendaks see ka

osapoolte (TVK, advokaatuur, kohtud) vahelist koostööd ja lihtsustaks omavahelist mõistmist

– kõik osapooled oleksid n-ö samas ruumis. Lisaks ei ole selge, et isegi kui täienduskoolituse

protseduur paika pannakse, siis kes hakkab seda kontrollima?

2

Komisjon märgib veel, et TVK juhataja tegevuse ja/või tema otsuste peale esitatud kaebuste

hulk ei pruugi näidata TVK juhataja pädevust ega töö kvaliteeti, vaid see võib muutuda hoopis

üleskutseks hakata esitama kaebusi. Juhul, kui TVK juhataja pädevust ja töö kvaliteeti

soovitakse siduda tema tegevuse ja/või tema otsuste peale esitatud kaebustega, siis pigem võiks

arvestada, mitu protsenti niisugustest kaebustest rahuldatakse. Samuti juhib komisjon

tähelepanu, et sisuliselt lahendataks kavandatud seadusemuudatustega ainult 8 inimese (TVK-

des töötab kokku 8 TVK juhatajat) võimalikke probleeme.

2. Kutsehaiguste, tööõnnetuste ning tööst põhjustatud haigustega kaasneva kahju

hüvitamise nõudmise võimalus TVK-s

Komisjoni hinnangul ei peaks ühtegi nendest vaidlustest andma TVK pädevusse sellisel kujul,

nagu on väljatöötamiskavatsuses praegu kajastatud. Kutsehaigusi, tööõnnetusi ja tööst

põhjustatud haigusi puudutavad vaidlused on väga mahukad ja keerulised. Komisjon ei ole

kindel, kas TVK-l on olemas vajalik pädevus selliste vaidluste lahendamiseks. Kuna taolised

vaidlused nõuavad tihti näiteks ka arstlikke ekspertiise, ei ole komisjoni hinnangul võimalik

selliste vaidluste lahendamine TVK-s 45 kalendripäevase tähtaja jooksul (TvLS § 38 lg 1).

Ainuüksi meditsiinilise ekspertiisi läbiviimine võtab mitmeid kuid.

Juhul, kui selliseid vaidlusi lahendada aga kiirustades, suureneks kahtlemata kohtusse

pöördumiste arv (TVK otsuste vaidlustamine) ning see suurendaks kohtute töökoormust veelgi.

Juhul, kui pooled pöörduvad selliste vaidlustega TVK-st edasi kohtusse, ei ole menetlus

kindlasti ka lühem ega odavam (mis on TVK menetluse üldine eesmärk). Seega on ekslik VTK-

s toodud väide, et praegune õiguskord pigem loob soodsa võimaluse õiguse realiseerimisest

loobumiseks, tuues kaasa ebamõistlikult pika menetlusaja ja kõrged kulud. Kui tööandjad

saavad nt kutsehaiguse vaidluses TVK-s negatiivse otsuse, on selle vaidlustamise tõenäosus

enam kui 90% arvestades kutsehaiguse vaidlustes väljamõistetavate summade suurust ja

hüvitise maksmise aja pikkust. Seega antud vaidluse alustamisel TVK-s muutuks vaidlus

vastupidiselt veel pikemaks ja veelgi kulukamaks. Arvestades, et TVK menetluses kannab

kumbki pool oma kulud ise (TvLS § 16 lg 1) soovib komisjon veel välja tuua, et juhul kui

kutsehaigustega seotud vaidluses määrab ekspertiisi TVK juhataja oma algatusel (mitte seda ei

taotle kumbki pool), siis ei ole põhjendatud jätta neid kulusid poolte kanda (vrd TsMS § 148 lg

1).

Komisjon leiab kokkuvõttes, et kutsehaiguste, tööõnnetuste ning tööst põhjustatud haigustega

kaasneva kahju hüvitamise nõuete menetlemise andmine TVK pädevusse on õiguspoliitiline

otsus, ent vaidluste mahtu ja keerukust arvestades peaksid need jääma kohtute pädevusse.

Juhuks, kui nimetatud nõuded otsustatakse siiski anda TVK pädevusse, siis peaks seda tüüpi

vaidluste lahendamisele kindlasti kohalduma oluliselt pikem tähtaeg kui tavapärane 45

kalendripäeva, kuivõrd nii lühikese aja jooksul ei ole taolisi vaidlusi võimalik põhjalikult

lahendada. Samuti võiks sellisel juhul kaaluda juba ka teiste vaidluste (nt konkurentsipiirangu

kokkuleppe täitmise küsimused, mida TVK on seni lahendanud üksnes piiratud ulatuses)

lahendamise andmist TVK pädevusse täies ulatuses.

3

II Menetlusõiguse komisjoni seisukohad

Kutsehaiguste, tööõnnetuste ning tööst põhjustatud haigustega kaasneva kahju

hüvitamise nõuete allutamisest TVK-le

Tööõnnetusest, tööst põhjustatud haigestumisest ja kutsehaigusest tingitud kahju hüvitamise

asjade lahendamisel on tavapäraselt vajadus meditsiinialaste eriteadmiste järele. Seetõttu on

tavapärane, et sellistes asjades tuleb määrata ekspertiis või isegi mitu ekspertiisi. Ekspertiisid

on vajalikud nii tervisekahjustuse tõsiduse kui ka tööõnnetuse/kutsehaiguse/tööst tingitud

haiguse ja kahju vahelise põhjusliku seose tuvastamiseks.

TVK-l ei ole kehtiva TvLS järgi võimalik määrata ekspertiise. Sarnaselt TsMS hagimenetluse

sätetega on ka TvLS-is sätestatud tõendite numerus clausus. TvLS § 44 lg 2 kohaselt võib

töövaidluskomisjonis tõendiks olla tunnistaja ütlus, dokumentaalne tõend, asitõend ja vaatlus.

Ekspertiis TVK-s tõendiks ei ole. VTK lk 10 on viidatud sellele, et kutsehaiguste keerukama

olemuse tõttu võib tekkida vajadus TVK-l pöörduda eriteadmistega isiku poole või tellida

ekspertiis sarnaselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku 32. peatükis sätestatud korrale. See

märkus on esitatud ekspertiisi kuludega seonduvalt.

Komisjon ei pea võimalikuks toetada TVK-le vaidluste lahendamisel ekspertiisi määramise

õiguse andmist, kuna see ei oleks kooskõlas TVK kui täitevvõimu organi olemusega. Siin võib

välja tuua järgmised probleemid:

• Kohtu määramisel on ekspertiisi tegemine eksperdile kohustuslik (TsMS § 295). TVK ei

saa teha ekspertiisi tegemist eksperdile kohustuslikuks, TVK-l puudub sunnimehhanism ja

nii peaks see mittekohtuliku organi puhul ka jääma.

• TVK ei saa eksperte vannutada ega kriminaalvastutuse eest hoiatada, niisamuti nagu ta ei

vannuta ega hoiata tunnistajaid. Tunnistajavande puudumise kompenseerib see, et kohtus

vaadatakse sama vaidlus uuesti läbi ja seega kuulatakse uuesti üle asjakohased tunnistajad.

Samas oleks ilmselgelt ebaotstarbekas uue ekspertiisi määramine kohtumenetluses

eesmärgiga kõrvaldada puudujäägid, mille tõttu TVK menetluses määratud ekspertiis ei ole

kohtus lubatav tõend. Tulemus oleks VTK eesmärgiga vastupidine – suureneks poolte

ajaline ja rahaline kulu.

• Kohtumenetluses saab ekspert esitada tema tasu kindlaksmääramisele või tasu määramata

jätmisele määruskaebuse, samuti saavad tasu määramise vaidlustada pooled ja Eesti

Vabariik (TsMS § 159 lg 2). Määruskaebuse menetlemine järgib kohtusüsteemi ülesehitust.

TVK-s sellist kaebemehhanismi ei ole. TVK puhul puudub järgmine aste, mis saaks

kontrollida TVK menetluslike määruste õigsust. Oleks ebaotstarbekas viia tervisekahjude

üle otsustamine TVK-sse ja anda TVK-le pädevus määrata ekspertiise, kuid suunata TVK

menetluslike küsimuste peale edasikaebamine kohtusse. See suurendaks muu hulgas

kohtute töökoormust, mis on praegu juba kriitiline.

• Erinevalt kohtust (TsMS § 148 lg 1) puudub TVK-l võimalus teha poolele kohustuslikuks

kulude ettetasumist deposiitkontole. Kui TVK-le taoline õigus antaks, kaasneks sellega

samasugune probleem adekvaatse edasikaebemehhanismi puudumise näol, nagu tõime ülal

esile eksperditasu määramise või määramata jätmise vaidlustamise kohta.

Lisaks ei saa alahinnata seda, et tervisekahju hüvitamise nõuete üle otsustamisel esineb vajadus

kohaldada õigusnorme, mille tundmist töövaidluskomisjoni juhatajalt ega liikmetelt ei nõuta.

Tervise kahjustamisest lähtuva vaidluse lahendajal tuleb kohaldada erinevaid õigusakte ja

4

lahendada keerulisi õiguslikke küsimusi väljaspool tööõigust, nt küsimusi tagajärje

ettenähtavusest, põhjuslikust seosest, kannatanu enda käitumise võimalikust mõjust ja selle

tähendusest hüvitiskohustuse tekkimisele ning ulatusele, kahjunõude tekkimise üldiste eelduste

täidetusest, mittevaralise kahju hindamisest jne. Tervisekahju hüvitamist taotlev isik võib muu

hulgas valida nõude esitamiseks lepinguvälise aluse (VÕS § 1044 lg 3) ja sel juhul on vajalik

nõude kontrollimine ka deliktiõiguse alusel. Vastavalt TvLS § 7 lg 2 p-le 2 nõutakse

töövaidluskomisjoni juhatajalt tööõiguse ja töövaidluse menetluse tundmist, kuid ei nõuta

põhjalikke teadmisi kogu võlaõigusest, sh deliktiõigusest. Seega ei võimalda

töövaidluskomisjoni juhatajate praegune ettevalmistus ja kogemused tööõnnetusest,

kutsehaigusest või tööga seotud haigestumisest tingitud vaidlusi õigesti ja õiglaselt lahendada.

On põhjendatud säilitada kutsehaiguste, tööõnnetuste ning tööst põhjustatud haigustega

kaasneva kahju hüvitamise vaidluste praegune lahendamise kord, s.t vaidlused kuuluvad

lahendamisele kohtus. Ekslik on VTK-s toodud põhjendus, nagu võiks kohtuvaidluses juhtuda,

et töötaja nõue aegub liiga pika menetluse tõttu ja nõuet ei õnnestunud realiseerida töötajast

mitte tulenevatel põhjustel (VTK lk 5-6). Tsiviilasja aegumine peatub hagi esitamisega (TsÜS

§ 160 lg 1). Seega pikk menetlusaeg, nii nagu igasugustes vaidlustes, võib pooli väsitada, kuid

sellega ei kaasne hagejale (tööõnnetuse ja kutsehaiguse asjadest töötajale või tema pärijale)

nõude kaotamist. Menetlusaja probleem tuleb lahendada kohtusüsteemi siseselt ja vajadusel

kohtutele antava ressursi suurendamise teel.

Lõpetuseks juhime tähelepanu Riigikohtu poolt esile toodud PS § 146 riivele, mis kaasneb

vaidluste lahendamisega TVK-s1. Selles valguses ei ole põhjendatud laiendada TVK pädevust

vaidluse liikide osas ega luua TVK-le menetluslikke pädevusi, mille üle puudub asjakohane

edasikaebe- ja kontrollimehhanism tulenevalt TVK paiknemisest väljaspool kohtusüsteemi.

Lugupidamisega

allkirjastatud digitaalselt

Imbi Jürgen

Esimees

Merit Aavekukk-Tamm 6979 253

[email protected]

1 Riigikohtu 18.11.2025 seisukoht TvLS jt seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta, kättesaadav:

https://adr.rik.ee/riigikohus/dokument/18152257; Riigikohtu 28.01.2026 seisukoht TvLS VTK osas, kättesaadav:

https://adr.rik.ee/riigikohus/dokument/18345754