(EIS) algatatud kooskõlastamine

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Ministeeriumid Advokaadikutse kaitse konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu esitamine kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Esitame advokaadikutse kaitse konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks. Eelnõu esitatakse EIS kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse avaldamiseks Eesti Advokatuurile ja Riigiprokuratuurile. Kooskõlastuskirju ja arvamusi ootame 2. märtsiks 2026. a. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad:

1. seaduseelnõu; 2. seaduseelnõu seletuskiri; 3. konventsioon eesti keeles; 4. konventsiooni seletuskiri eesti keeles; 5. konventsioon inglise keeles; 6. konventsiooni seletuskiri inglise keeles.

Lisaadressaadid: Eesti Advokatuur Riigiprokuratuur Julia Zaitseva 5770 4160 [email protected]

Meie 04.02.2026 nr 8-1/882-1

: Veebisait m www.coe.int/c

1522. istung, 11. ja 12. märts 2025 10 õiguslikku küsimust

õigusalase koostöö Euroopa 10.1 Komitee (CDCJ) Euroopa Nõukogu advokaadikutse kaitse konventsioon

Preambul

Euroopa Nõukogu liikmesriigid ja teised konventsioonile allakirjutanud osalisriigid,

arvestades, et Euroopa Nõukogu eesmärk on tugevdada oma liikmete vahelist ühtsust;

meenutades inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (ETS nr , 1950), selle 5

protokolle ning Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud kohtupraktikat;

arvestades kaheksandal ÜRO kuritegevuse ennetamise ja õigusrikkujate kohtlemise alasel

kongressil 27. ( Havanna, Kuuba, august – 7. september vastu võetud advokaatide rolli 1990)

käsitlevaid üldpõhimõtteid;

arvestades ministrite komitee soovitust 1 Rec(2000)2 liikmesriikidele advokaadi kutsealal

tegutsemise vabaduse kohta;

arvestades ÜRO inimõiguste nõukogu 16. juulil 2020. aastal vastu võetud resolutsiooni /9, mis 44

käsitleb kohtunike, vandekohtunike ja kaasistujate sõltumatust ja erapooletust ning advokaatide

sõltumatust;

rõhutades, et advokaatidel ja nende kutseühendustel on oluline roll õigusriigi põhimõ tete

kaitsmisel, õigusemõistmisele juurdepääsu tagamisel ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

edendamisel;

nentides sügavat muret selle pärast, et üha sagedamini satuvad advokaadid rünnakute,

ähvarduste, ahistamise ja hirmutamise sihtmärgiks oma kutse tegevuse tõttu ning nende

õiguspärast kutsetegevust takistatakse või sekkutakse sellesse õigustamatult;

mõistes hukka kõik sellised rünnakud, ähvardused, ahistamise, hirmutamise ja põhjendamatu takistamise ning

sekkumise;

arvestades, et advokaadikutse korraldus võib Euroopa Nõukogu liikmesriikides ja teistes

konventsioonile allakirjutanud riikides olla erinev;

pidades vajalikuks tugevdada rahvusvahelist õigusraamistikku, et tagada advokaatide vaba ja

sõltumatu kutsetegevu s,

on kokku leppinud järgmises.

MINISTRITE

ASETÄITJAD

Ministrite komitee

dokumendid CM(2024)191 -

add1final 12. märts 2025

2 CM(2024)191-add1final

I peatükk – eesmärk, kohaldamisala ja mõistete kasutamine

Artikkel 1 – konventsiooni eesmärk

1. Käesoleva konventsiooni eesmärk on tugevdada advokaadikutse kaitset ning õigust

tegutseda advokaadi kutsealal sõltumatult, kartmata diskrimineerimist, kutsetegevuse

põhjendamatut takistamist või sellesse sekkumist või rünnakuid, ähvardusi, ahistamist ja

hirmutamist.

2. Konventsiooniga luuakse erimehhanism, mis aitab konventsiooniosalistel tagada

konventsiooni sätete tõhusa rakendamise.

Artikkel 2 – kohaldamisala

1. Käesolevat konventsiooni kohaldatakse advokaatide ja nende kutseühenduste

kutsetegevuse suhtes.

2. Konventsiooni artikleid 5–9 kohaldatakse, kui see on asjakohane nende konkreetset

olukorda arvestades, ka nende advokaatide suhtes, kes osutavad teises konventsiooniosalises oma

päritoluriigi kutse alusel õigusteenuseid (õigusnõustamine, õigusabi või esindamine), juhul kui:

a) nad kuuluvad teise konventsiooniosalise poolt konventsiooni artikli 20 lõike 1

alusel esitatud deklaratsiooni kohaldamisalasse või

b) nad tegutsevad selle konventsiooniosalise õiguse, Euroopa Liidu õiguse või

rahvusvaheliste kokkulepete alusel.

3. Konventsiooni artikli 6 (advokaatide kutsealased õigused), artikli 7 (sõnavabadus) ja

artikli 9 (kaitsemeetmed) lõike 4 sätteid kohaldatakse ka järgmiste isikute suhtes:

a) isik, kellele on artiklite 5 ja 8 rikkumise tõttu keeldutud andmast advokaadikutset

või luba tegutseda advokaadina või kellelt on kutse või luba ära võetud või

peatatud;

b) isik, keda rahvusvaheline kohus või rahvusvahelise organisatsiooni loodud organ

on tunnustanud pädevana tegutsema sellise kohtu või organi menetlustes, kui ta

nõustab või tegutseb sellistes menetlustes.

4. Konventsiooni artikli 6 lõike 3 punkte b ja c ning artikli 9 lõiget 4 kohaldatakse ka

advokaatide palgatud või kaasatud isikute suhtes, kes abistavad advokaate, kui nende tegevus on

otseselt seotud nende advokaatide kutsetegevusega.

5. Konventsiooni artikli 9 lõiget 4 kohaldatakse ka isikute suhtes, kes on palgatud või

kaasatud abistama kutseühendusi, kui nende tegevus on seotud kutseühenduse kutsetegevuse

elluviimisega.

Artikkel 3 – mõistete kasutamine

Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:

3 CM(2024)191-add1final

a) advokaat – füüsiline isik, kellel on riigisisese õiguse alusel nõutav kvalifikatsioon

ja õigus advokaadina tegutsemiseks;

b) klient – füüsiline või juriidiline isik, keda advokaat nõustab, abistab või esindab;

c) potentsiaalne klient – füüsiline või juriidiline isik, kes otseselt või kaudselt soovib

advokaadilt nõustamist, abi või esindamist;

d) kutseühendus – esinduskogu, kuhu kõik või osa advokaate kuuluvad või kuhu nad

on kas otseselt või kaudselt registreeritud ja millel on riigisisese õiguse alusel

mõningane vastutus kutse korraldamise või reguleerimise eest;

e) advokaadi kutsetegevus – tegevus, mis on seotud kliendi või potentsiaalse kliendi

nõustamise, abistamise või esindamisega õiguse tõlgendamise või kohaldamise

küsimustes või selle tegevuse ettevalmistamisega, olgu see tegevus seotud

riigisisese, välisriigi või rahvusvahelise õigusega, nii konventsiooniosalistes, kus

nad on registreeritud, kui ka mujal. See hõlmab ka tegevust, mis on seotud

rahvusvahelise kohtu või rahvusvaheliste organisatsioonide organite menetluste ja

tööga;

f) kutseühenduste kutsetegevus – tegevus, mis on hõlmatud konventsiooni artikli 4

lõikega 2;

g) avaliku võimu kandjad on:

i) riiklikud, piirkondlikud ning kohalikud valitsus- ja haldusasutused;

ii) seadusandlikud organid ja kohtuasutused, kuivõrd nad täidavad

haldusfunktsioone vastavalt riigisisesele õigusele;

iii) füüsilised või juriidilised isikud, kuivõrd nad teostavad avalikku võimu;

h) seadusega ettenähtud ja demokraatlikus ühiskonnas vajalik – tuleb mõista

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni tähenduses, nagu seda on

tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohus.

II peatükk – sisulised sätted

Artikkel 4 – kutseühendused

1. Konventsiooniosalised tagavad, et riiklik õiguslik ja regulatiivne keskkond tagab

kutseühenduste sõltumatuse ja omavalitsusliku olemuse. Kõik nende täidesaatvate

organite valimised toimuvad kehtivate normide kohaselt ja ilma välise sekkumiseta.

2. Konventsiooniosalised tagavad, et kutseühendused saavad:

a) edendada ja esindada advokaatide ja advokaadikutse huve;

b) edendada ja kaitsta advokaatide sõltumatust ning nende rolli ühiskonnas;

4 CM(2024)191-add1final

c) välja töötada kutse-eetika nõudeid ja edendada nende järgimist vastavalt

konventsioonile;

d) edendada juurdepääsu advokaadikutsele ning advokaatide täiendusharidust

ja -koolitust;

e) teha koostööd advokaatide, teiste kutseühenduste ning rahvusvaheliste,

valitsustevaheliste või valitsusväliste organisatsioonidega õiguse ja õiguspraktika

valdkonnas, sealhulgas advokaatide rolli edendamisel ja kaitsmisel, ja

f) edendada advokaatide heaolu ning vajaduse korral aidata neid ja nende

pereliikmeid.

3. Konventsiooniosalised tagavad, et kutseühendustega konsulteeritakse õigel ajal ja tõhusal

viisil seoses valitsuse ettepanekutega, mis käsitlevad muudatusi õigusaktides,

menetlusnormides ja haldusreeglites, mis otseselt mõjutavad advokaatide kutsetegevust ja

kutseala reguleerimist.

4. Konventsiooniosalised tagavad, et kutseühendusse kuulumise nõue ei takista advokaatidel

tegutseda teistes organisatsioonides, mis edendavad nende kutsealaseid huve ja tegevust.

Artikkel 5 – õigus tegutseda

1. Konventsiooniosalised tagavad, et advokaadina tegutsemise lubamine, kutse säilitamine

ja uuesti kutse andmine on seadusega reguleeritud ning:

a) põhineb objektiivsetel, asjakohastel ja läbipaistvatel kriteeriumidel, mida

rakendatakse õiglases menetluses, ja

b) need ei ole diskrimineerivad ühelgi alusel, mis on keelatud Euroopa Inimõiguste

Kohtu praktika järgi.

2. Konventsiooniosalised tagavad, et otsused kutse andmise, kutse säilitamise ja uuesti

andmise kohta teeb kutseühendus või muu sõltumatu organ ning need otsused on vaidlustatavad

sõltumatus ja erapooletus kohtus või vaidluste lahendamise organis, mis on loodud seaduse alusel.

Artikkel 6 – advokaatide kutsealased õigused

1. Konventsiooniosalised tagavad, et advokaadid saavad:

a) pakkuda ja osutada õigusnõu, -abi ja -esindust, sealhulgas inimõiguste ja

põhivabaduste kaitsmise eesmärgil;

b) otsustada, kas võtta füüsilisi või juriidilisi isikuid oma klientideks ja lõpetada

advokaadi ja kliendi vahelisi suhteid;

c) kiire ja tõhusa juurdepääsu klientidele ja potentsiaalsetele klientidele, isegi kui

neilt on vabadus võetud;

d) olla tunnustatud isikutena, kellel on õigus oma kliente nõustada, abistada või

esindada;

5 CM(2024)191-add1final

e) tõhusa juurdepääsu kõigile asjakohastele materjalidele, mis on pädevate avaliku

võimu kandjate, kohtute ja vaidluste lahendamise organite valduses või kontrolli

all, kui nad tegutsevad oma klientide nimel, ilma põhjendamatu viivituse ja

piiranguteta;

f) tõhusa juurdepääsu ja suhtlemisvõimaluse kohtu, vaidluste lahendamise organi

või muu sarnase organiga, kus neil on esindamisõigus;

g) esitada avaldusi või taotlusi oma klientide nimel, sealhulgas seoses kohtuniku,

prokuröri või vaidlust lahendava organi liikme taandamisega konkreetses asjas,

ning seoses menetluse käiguga;

h) osaleda tõhusalt kõigis menetlustes, kus nad tegutsevad oma klientide nimel;

i) teavitada avalikkust oma teenustest.

2. Konventsiooniosalised tagavad, et advokaadid ei vastuta tsiviil- ega karistusõiguslikult

oma heas usus ja hoolsuskohustust järgides tehtud suuliste ja kirjalike avalduste eest, mis

on esitatud menetluste käigus oma klientide nimel.

3. Konventsiooniosalised tagavad, et advokaadid:

a) saavad anda klientidele või potentsiaalsetele klientidele õigusnõu privaatselt, kui

nad kohtuvad nendega vahetult;

b) saavad klientidega või potentsiaalsete klientidega suhelda konfidentsiaalselt,

olenemata suhtlemise viisist ja vormist;

c) ei ole kohustatud avaldama ega loovutama teavet või materjale ega andma ütlusi

seoses teabe või materjalidega, mis on kas otseselt või kaudselt saadud klientidelt

või potentsiaalsetelt klientidelt või mis kujutab endast suhtlust klientide või

potentsiaalsete klientidega, või materjali, mis on koostatud seoses sellise suhtluse

või osalemisega menetlustes klientide nimel.

4. Käesoleva artikli lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud õigusi võib piirata üksnes juhul, kui

piirangud on seadusega ette nähtud ja demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Sellised

piirangud võivad muu hulgas olla seotud vajadusega tagada, et õigusnõustamine, -abi ja

esindamine oleksid kõigile kättesaadavad.

5. Konventsiooniosalised tagavad, et advokaadid ei kannataks kahjulike tagajärgede all

seetõttu, et neid seostatakse oma klientide või klientide seisukohtadega. Käesolevat

artiklit kohaldatakse kooskõlas sõnavabaduse kaitsega, nagu see on ette nähtud

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ja riigisiseses õiguses.

Artikkel 7 – sõnavabadus

1. Konventsiooniosalised tagavad advokaatide õiguse teavitada avalikkust oma klientide

asjadega seotud teemadest, arvestades üksnes piiranguid, mis on kehtestatud seadusega ja mis

tulenevad kutsealastest kohustustest, õigusemõistmise nõuetest ja austusest eraelu puutumatuse

vastu ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud.

6 CM(2024)191-add1final

2. Konventsiooniosalised tagavad advokaatide õiguse, nii individuaalselt kui ka

kollektiivselt, ning kutseühenduste õiguse edendada õigusriigi põhimõtteid ja nende järgimist,

osaleda avalikes aruteludes olemasolevate ja kavandatavate õigusaktide sisu, tõlgendamise ja

kohaldamise üle, kohtuotsuste, õigusemõistmise ja sellele ligipääsu, inimõiguste edendamise ja

kaitse üle, samuti teha ettepanekuid reformide tegemiseks nendes küsimustes.

Artikkel 8 – distsiplinaarvastutus

1. Konventsiooniosalised tagavad, et distsiplinaarkorras vastutusele võtmise alused

põhinevad üksnes kutse-eetika nõuetel, mis on seadusega ette nähtud ning kooskõlas

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis tunnustatud õiguste ja vabadustega.

2. Konventsiooniosalised tagavad, et distsiplinaarmenetlused advokaatide suhtes:

a) viiakse läbi:

i) kutseühenduse moodustatud sõltumatus ja erapooletus

järelevalvekomisjonis;

ii) sõltumatu ja erapooletu asutuse juures või

iii) seaduse alusel loodud sõltumatus ja erapooletus kohtus või vaidluste

lahendamise organis;

b) viiakse läbi viivituseta;

c) toimuvad kooskõlas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6

sätestatud õiglase kohtupidamise nõuetega ja õigusega saada nõu, abi või

esindamist valitud advokaadilt ning

d) on advokaadi poolt vaidlustatavad sõltumatus ja erapooletus kohtus või vaidluste

lahendamise organis, mis on loodud seaduse alusel.

3. Konventsiooniosalised tagavad, et advokaatidele määratud distsiplinaarkaristused

järgivad seaduslikkuse, diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

Kutsetegevuse õigusest võib ilma jätta üksnes kutsestandardite kõige raskemate

rikkumiste korral.

Artikkel 9 – kaitsemeetmed

1. Konventsiooniosalised tagavad, et advokaadil on kooskõlas seadusega ette nähtud ja

demokraatlikus ühiskonnas kuritegude ennetamiseks, uurimiseks või menetlemiseks või

teiste isikute õiguste kaitseks vajalike piirangutega järgmised õigused:

a) vabaduse võtmise korral saada viivitamata juurdepääs enda valitud advokaadile;

b) teavitada põhjendamatu viivituseta oma kutseühenduse esindajat vabaduse

võtmisest, selle õiguslikust alusest ja oma kinnipidamiskohast;

7 CM(2024)191-add1final

c) nõuda sõltumatu advokaadi või oma kutseühenduse esindaja kohalolekut

järgmistel juhtudel:

i) advokaadi enda isiku läbivaatusel või tema kutsetegevuses kasutatavate

ruumide, sõidukite või seadmete läbiotsimisel tsiviil-, kriminaal- või

haldusmenetluse raames;

ii) dokumentide, muude andmete või tema kutsetegevuses kasutatavate

mistahes liiki seadmete äravõtmise või kopeerimise korral,

välja arvatud juhul, kui läbiotsimist või äravõtmist tegevad isikud ei vaata läbi

andmeid või dokumente;

d) saada teavet punktides a, b ja c nimetatud õiguste kohta vabaduse võtmise korral

ning enne isiku läbivaatust, valduse läbiotsimist või dokumentide äravõtmist või

kopeerimist.

2. Konventsiooniosalised tagavad, et kutsetegevuse järelevalve raames toimuva kontrolli ja

muude meetmete puhul kehtivad ja järgitakse asjakohaseid kaitsemeetmeid.

3. Konventsiooniosalised tagavad, et kutseühendustel on võimalik, arvestades seadusega

ettenähtud ja demokraatlikus ühiskonnas kuritegude ennetamiseks, uurimiseks või

menetlemiseks või teiste isikute õiguste kaitsmiseks vajalikke piiranguid, kaitsta

konventsioonis sätestatud õigusi, sealhulgas:

a) saada oma esindajate kaudu tõhus juurdepääs advokaatidele, kellelt on võetud

vabadus, kui need advokaadid seda soovivad;

b) olla põhjendamatu viivituseta teavitatud õiguskaitseasutustele teadaolevatest

juhtumitest, kus advokaate on rünnatud või tapetud, kui on alust arvata, et see on

seotud nende kutsetegevusega ning kui selliseid juhtumeid ei ole muul viisil

avalikustatud ning advokaadid ei ole ise suutnud oma kutseühendust teavitada;

c) saada võimalus viibida advokaatide vastu algatatud menetlustes peetavatel

istungitel, kui on alust arvata, et menetlus on seotud nende kutsetegevusega.

4. Konventsiooniosalised:

a) tagavad, et advokaadid ja nende kutseühendused saavad tegeleda oma

kutsetegevusega ja teostada konventsiooni artiklis 7 sätestatud õigusi ilma:

i) mis tahes vormis füüsilise kallaletungi, ähvarduse, ahistamise või

hirmutamise ohvriks langemata või

ii) ebasobiva takistamise või sekkumiseta;

b) hoiduvad käesoleva lõike punktis a nimetatud käitumisest ja

c) viivad läbi tõhusa uurimise käesoleva lõike punktis a nimetatud käitumise korral,

kui on alust arvata, et see võib kujutada endast kuritegu.

8 CM(2024)191-add1final

5. Konventsiooniosalised hoiduvad selliste meetmete võtmisest või praktikate

heakskiitmisest, mis õõnestaksid kutseühenduste sõltumatust ja omavalitsuslikku olemust.

III peatükk – järelevalvemehhanism

Artikkel 10 – advokaadikutse kaitse eksperdirühm

1. Advokaadikutse kaitse eksperdirühm (edaspidi GRAVO) jälgib, kuidas

konventsiooniosalised konventsiooni rakendavad.

2. GRAVO koosneb vähemalt kaheksast ja kuni kaheteistkümnest liikmest. Selle liikmed

valib konventsiooniosaliste komitee (asutatud konventsiooni artikli 11 alusel)

konventsiooniosaliste esitatud kandidaatide seast neljaks aastaks ja liikmete ametiaega

võib pikendada ühe korra ning kandidaadid peavad olema konventsiooniosaliste

kodanikud.

3. Esimese kaheksa liikme valimine toimub ühe aasta jooksul pärast konventsiooni

jõustumist. Nelja lisaliikme valimine toimub pärast 25. ratifitseerimist või ühinemist.

4. GRAVO liikmete valimisel lähtutakse järgmistest põhimõtetest:

a) liikmed valitakse läbipaistva korra alusel kõrge moraalitunde ja professionaalse

kogemusega isikute seast, kes on tõestanud oma erialast pädevust konventsiooniga

reguleeritud valdkondades;

b) GRAVO koosseisu ei tohi kuuluda kaks sama konventsiooniosalise kodanikku;

c) liikmed peavad esindama erinevaid õigussüsteeme;

d) koosseis peab olema tasakaalustatud nii soo kui ka geograafilise päritolu poolest;

e) liikmed tegutsevad enda nimel, olles oma ülesannete täitmisel sõltumatud ja

erapooletud, ning nad peavad olema valmis oma kohustusi tõhusalt täitma.

5. GRAVO liikmete valimiskorra kehtestab Euroopa Nõukogu ministrite komitee pärast

konventsiooniosalistega konsulteerimist ja nendelt ühehäälse nõusoleku saamist. Kord

tuleb kehtestada kuue kuu jooksul pärast konventsiooni jõustumist.

6. GRAVO kehtestab oma töökorra.

7. GRAVO liikmetel ja teistel delegatsioonide liikmetel, kes teevad konventsiooni artiklis 12

sätestatud riigivisiite, on konventsiooni lisas sätestatud eesõigused ja puutumatus.

Artikkel 11 – konventsiooniosaliste komitee

1. Konventsiooniosaliste komitee koosneb konventsiooniosaliste esindajatest.

Konventsiooniosalised püüavad tagada komitee koosseisus soolise tasakaalu.

2. Konventsiooniosaliste komitee kutsub kokku Euroopa Nõukogu peasekretär. Komitee

esimene koosolek toimub ühe aasta jooksul pärast konventsiooni jõustumist. Edaspidi

9 CM(2024)191-add1final

tuleb komitee kokku iga kord, kui seda taotleb üks kolmandik konventsiooniosalistest,

komitee eesistuja või peasekretär.

3. Konventsiooniosaliste komitee kehtestab oma töökorra.

Artikkel 12 – menetlus

1. Hindamismenetlus toimub voorude kaupa. GRAVO määrab kindlaks hindamise ulatuse

ning sobivad hindamisviisid, näiteks küsimustikud, mille konventsiooniosalised võivad

konventsiooni rakendamise hindamisel aluseks võtta.

2. GRAVO saab teavet konventsiooni rakendamise kohta asjaomaselt

konventsiooniosaliselt. Samuti võib GRAVO saada teavet konventsiooni rakendamise kohta

valitsusvälistelt organisatsioonidelt, kodanikuühiskonna esindajatelt, kutseühendustelt ja

riigisisestelt inimõiguste kaitse institutsioonidelt. Lisaks võtab GRAVO arvesse teavet, mis on

kättesaadav muude Euroopa Nõukogu mehhanismide ja struktuuride kaudu ning teiste

regionaalsete ja rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu, küsimustes, mis kuuluvad

konventsiooni kohaldamisalasse.

3. Kui saadud teabest ei piisa ja usaldusväärse teabe saamiseks ei ole muid mõistlikke

võimalusi või konventsiooni artikli 13 lõikes 2 sätestatud juhtudel, võib GRAVO korraldada

riigivisiite koostöös riigisiseste ametiasutustega ja vajaduse korral sõltumatute riigisiseste

ekspertide kaasabil. Visiidid on abistava iseloomuga ning neid tehakse üksnes nendes

valdkondades, kus GRAVO leiab, et olemasolev teave on ebapiisav, ning konventsiooni artikli 13

lõikes 2 sätestatud juhtudel.

4. Visiite korraldab GRAVO delegatsioon. Vajaduse korral võivad delegatsiooni abistada

valdkondade asjatundjad. Visiidi ajal peab delegatsioonil olema võimalus:

i) liikuda vabalt asjaomase riigi territooriumil;

ii) suhelda riigiasutustega;

iii) kohtuda isikutega, kellega nad soovivad privaatselt vestelda;

iv) tutvuda teabe ja dokumentidega, mis on visiidi seisukohalt asjakohased.

5. GRAVO koostab aruande eelnõu, milles analüüsitakse hinnatavate sätete rakendamist

ning esitatakse soovitused ja ettepanekud selle kohta, kuidas asjaomane konventsiooniosaline

võiks tuvastatud probleeme lahendada. Aruande eelnõu saadetakse kommenteerimiseks

hinnatavatele konventsiooniosalistele ning GRAVO arvestab neid kommentaare lõpparuande

koostamisel.

6. Kõiki saadud andmeid ja konventsiooniosalise kommentaare arvesse võttes võtab

GRAVO vastu lõpparuande ja järeldused meetmete kohta, mida konventsiooniosaline on võtnud

konventsiooni rakendamiseks. Aruanne ja järeldused edastatakse asjaomasele

konventsiooniosalisele ja konventsiooniosaliste komiteele. GRAVO aruanne ja järeldused

tehakse avalikkusele kättesaadavaks alates nende vastuvõtmisest koos asjaomase

konventsiooniosalise kommentaaridega.

10 CM(2024)191-add1final

7. Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõigetes 1–6 sätestatud korda, võib

konventsiooniosaliste komitee GRAVO aruande ja järelduste alusel anda asjaomasele

konventsiooniosalisele järgmisi soovitusi:

a) meetmete kohta, mis tuleb võtta GRAVO järelduste rakendamiseks, vajaduse korral

määrates tähtaja teabe esitamiseks nende rakendamise kohta, ja

b) selle konventsiooniosalisega koostöö edendamiseks, et tagada konventsiooni

nõuetekohane rakendamine.

Artikkel 13 – kiirmenetlus

1. Kui GRAVO saab usaldusväärset teavet olukorra kohta, mis nõuab viivitamatut

tegutsemist, et ennetada või piirata konventsiooni tõsiste rikkumiste ulatust või arvu, võib ta

taotleda asjaomaselt konventsiooniosaliselt viivitamatut eriaruande esitamist võetud meetmete

kohta, mille eesmärk on nimetatud rikkumiste vältimine.

2. Võttes arvesse asjaomase konventsiooniosalise esitatud teavet ja muid talle kättesaadavaid

usaldusväärseid andmeid, võib GRAVO määrata ühe või mitu oma liiget läbi viima uurimist ning

esitama kiireloomulise aruande GRAVO-le. Põhjendatud juhtudel ja konventsiooniosalise

nõusolekul võib uurimine hõlmata visiiti selle territooriumile.

3. Pärast käesoleva artikli lõikes 2 nimetatud uurimise tulemuste läbivaatamist edastab

GRAVO need tulemused asjaomasele konventsiooniosalisele ning vajaduse korral ka

konventsiooniosaliste komiteele, Euroopa Nõukogu ministrite komiteele ja parlamentaarsele

assambleele koos võimalike märkuste ja soovitustega. GRAVO aruanne ja järeldused tehakse

avalikuks alates nende vastuvõtmisest koos asjaomase konventsiooniosalise kommentaaridega.

Artikkel 14 – arvamused

GRAVO võib vajaduse korral võtta vastu arvamusi konventsiooni rakendamise kohta.

Artikkel 15 – suhted muude asutustega

Euroopa Nõukogu ministrite komiteed ja parlamentaarset assambleed teavitatakse perioodiliselt

konventsiooni rakendamisest.

IV peatükk – seos muude rahvusvaheliste õigusaktidega

Artikkel 16 – seos muude rahvusvaheliste õigusaktidega

1. Konventsioon ei piira õigusi ega kohustusi, mis tulenevad muudest rahvusvahelistest

õigusaktidest, mille pooleks konventsiooniosalised on või saavad ning mis käsitlevad

konventsiooniga reguleeritud valdkondi ja tagavad suurema kaitse advokaatide õigusele oma

kutsealal vabalt tegutseda.

2. Konventsiooniosalised võivad konventsiooniga reguleeritavates valdkondades sõlmida

kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid, et konventsiooni sätteid täiendada või et hõlbustada

konventsiooni põhimõtete järgimist.

11 CM(2024)191-add1final

V peatükk – lõppsätted

Artikkel 17 – allakirjutamine ja jõustumine

1. Konventsioon on allakirjutamiseks avatud Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, selle

väljatöötamisel osalenud riikidele ning Euroopa Liidule.

2. Konventsioon tuleb ratifitseerida, vastu võtta või heaks kiita. Ratifitseerimis-,

vastuvõtmis- või heakskiitmiskirjad antakse hoiule Euroopa Nõukogu peasekretärile.

3. Konventsioon jõustub kuu esimesel päeval pärast kolme kuu möödumist päevast, mil

kaheksa allakirjutanud riiki, sealhulgas vähemalt kuus Euroopa Nõukogu liikmesriiki, on

vastavalt eelnevas lõikes sätestatule väljendanud oma nõusolekut olla konventsiooniga seotud.

4. Kui konventsioonile alla kirjutanud riik annab hiljem nõusoleku olla konventsiooniga

seotud, jõustub konventsioon tema suhtes selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu

möödumisele tema ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või heakskiitmiskirja hoiuleandmisest.

Artikkel 18 – konventsiooniga ühinemine

1. Konventsiooni jõustumise järgselt võib Euroopa Nõukogu ministrite komitee, pärast

konventsiooniosalistega konsulteerimist ja nende ühehäälset nõusolekut, kutsuda Euroopa

Nõukogu mitteliikmesriigi, kes ei ole osalenud konventsiooni koostamises, liituma

konventsiooniga, tehes otsuse, mis põhineb Euroopa Nõukogu põhikirja artikli 20 punkti d

kohaselt vajaliku häälteenamuse ja ministrite komitees olevate lepinguosalisriikide esindajate

ühehäälse hääletuse toel.

2. Ühineva riigi suhtes jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme

kuu möödumisele ühinemiskirja Euroopa Nõukogu peasekretärile hoiuleandmise päevast.

3. Konventsiooniosaline, kes ei ole Euroopa Nõukogu liige, osaleb GRAVO ja

konventsiooniosaliste komitee tegevuse rahastamises ministrite komitee kehtestatud korra

kohaselt.

Artikkel 19 – territoriaalne kohaldatavus

1. Riik või Euroopa Liit võib alla kirjutades või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või

ühinemiskirja hoiule andes täpsustada territooriumi või territooriumid, mille suhtes

konventsiooni kohaldatakse.

2. Konventsiooniosaline võib Euroopa Nõukogu peasekretärile hiljem teatada, et ta kohaldab

konventsiooni ka teates nimetatud muul territooriumil, kelle välissuhete eest ta vastutab või kelle

nimel on ta volitatud võtma kohustusi. Selle territooriumi suhtes jõustub konventsioon selle kuu

esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele deklaratsiooni laekumisest peasekretärile.

3. Deklaratsiooni, mis on tehtud kahe eelmise lõike alusel territoriaalse kehtivuse suhtes,

võib tühistada peasekretärile adresseeritud kirjaga. Tühistamine jõustub kuu esimesel päeval

pärast kolme kuu möödumist päevast, mil Euroopa Nõukogu peasekretär on vastava teate kätte

saanud.

12 CM(2024)191-add1final

Artikkel 20 – deklaratsioonid

1. Kõik konventsiooni lepingupooled peavad allakirjutamisel või oma ratifitseerimis-,

vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andmisel Euroopa Nõukogu peasekretärile

esitatava deklaratsiooniga märkima, millised kutsenimetused kuuluvad konventsiooni

kohaldamisalasse artikli 3 punktis a sätestatud tähenduses. Seda deklaratsiooni võib igal ajal

samal viisil muuta. Deklaratsioon ega selle muudatused ei tohi kahjustada konventsiooni

eesmärki ega selles sätestatud kaitset.

2. Kõik konventsiooni lepingupooled võivad alla kirjutades või ratifitseerimis-,

heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andes Euroopa Nõukogu peasekretärile esitatava

deklaratsiooniga märkida, et mõiste „avaliku võimu kandjad“ hõlmab üht või mitut järgmistest

üksustest:

i) seadusandlikud organid seoses nende muu tegevusega;

ii) kohtuasutused seoses nende muu tegevusega;

iii) füüsilised või juriidilised isikud, kuivõrd nad täidavad avalikke ülesandeid või

tegutsevad avalike vahenditega vastavalt riigisisesele õigusele.

Seda deklaratsiooni võib igal ajal samal viisil muuta.

Artikkel 21 – reservatsioonid

1. Riik või Euroopa Liit võib alla kirjutades või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või

ühinemiskirja hoiule andes Euroopa Nõukogu peasekretärile adresseeritud deklaratsiooniga

teatada, et ta jätab endale õiguse mitte kohaldada või kohaldada vaid teatud juhtudel või

tingimustel konventsiooni artiklis 6 sätestatut seoses artikli 2 lõike 3 punktiga b. Muid

reservatsioone konventsiooni sätete suhtes ei või teha.

2. Konventsiooniosaline võib reservatsioonist täielikult või osaliselt taganeda Euroopa

Nõukogu peasekretärile adresseeritud deklaratsiooniga. Deklaratsioon jõustub kuupäeval, mil

peasekretär selle kätte saab.

Artikkel 22 – konventsiooni muudatused

1. Kõik konventsiooni muudatusettepanekud, mille on esitanud konventsiooniosaline,

edastatakse Euroopa Nõukogu peasekretärile, kes edastab need Euroopa Nõukogu

liikmesriikidele, konventsiooni väljatöötamises osalenud mitteliikmesriikidele, kõigile

allakirjutanud riikidele, osalisriikidele, Euroopa Liidule ning kõigile riikidele, keda on kutsutud

konventsiooniga ühinema vastavalt artikli 18 lõikele 1.

2. Konventsiooniosalise muudatusettepanek edastatakse konventsiooniosaliste komiteele,

kes esitab selle kohta oma arvamuse ministrite komiteele.

3. Ministrite komitee kaalub muudatusettepanekut ja konventsiooniosaliste komitee esitatud

arvamust ning võib muudatuse vastu võtta pärast konsulteerimist kolmandate riikidega, kes ei ole

konventsiooniosalised.

13 CM(2024)191-add1final

4. Muudatuse tekst, mille on ministrite komitee vastu võtnud lõike 3 alusel, edastatakse

heakskiitmiseks konventsiooniosalistele.

5. Käesoleva artikli lõike 3 kohaselt vastu võetud muudatus jõustub kuu esimesel päeval

pärast ühe kuu möödumist kuupäevast, mil kõik konventsiooniosalised on teavitanud peasekretäri

selle muudatuse vastuvõtmisest.

Artikkel 23 – denonsseerimine

1. Konventsiooniosaline võib konventsiooni igal ajal denonsseerida, saates Euroopa

Nõukogu peasekretärile asjakohase teate.

2. Denonsseerimine jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele

sellest päevast, kui peasekretär on teate kätte saanud.

Artikkel 24 – teated

Euroopa Nõukogu peasekretär teavitab Euroopa Nõukogu liikmesriike, konventsiooni

väljatöötamises osalenud mitteliikmesriike, kõiki allakirjutanud riike, osalisriike, Euroopa Liitu

ning kõiki riike, keda on kutsutud konventsiooniga ühinema artikli 18 kohaselt:

a) allakirjutamisest;

b) ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmisest;

c) igast konventsiooni jõustumise kuupäevast vastavalt artiklitele 17 ja 18;

d) igast muudatusest, mis on vastu võetud vastavalt artiklile 22, ning selle jõustumise

kuupäevast;

e) igast deklaratsioonist, mis on tehtud artikli 20 alusel;

f) igast reservatsioonist ja reservatsiooni tagasivõtmisest, mis on tehtud artikli 21

alusel;

g) igast denonsseerimisest, mis on tehtud artikli 23 alusel;

h) muust konventsiooniga seotud aktist või teatest.

14 CM(2024)191-add1final

Lisa – eesõigused ja puutumatus (artikkel 10)

1. Käesolevat lisa kohaldatakse konventsiooni artiklis 10 nimetatud GRAVO liikmete suhtes

ning ka riigivisiitide delegatsioonide teiste liikmete suhtes. Käesoleva lisa tähenduses hõlmab

mõiste „riigivisiitide delegatsioonide teised liikmed“ konventsiooni artikli 12 lõigetes 3 ja 4

nimetatud sõltumatuid riiklikke eksperte ja spetsialiste, Euroopa Nõukogu töötajaid ning Euroopa

Nõukogu kaasatud tõlke, kes saadavad GRAVO-t riigivisiitidel.

2. GRAVO liikmetel ja riigivisiitide delegatsioonide teistel liikmetel on seoses oma

ülesannete täitmisega, mis puudutavad riigivisiitide ettevalmistamist, läbiviimist ja järeltegevusi,

samuti nendega seotud reisimist, järgmised eesõigused ja puutumatus:

a) isikliku kinnipidamise või vahistamise ja isikliku pagasi konfiskeerimise

puutumatus ning igasugune kohtulik puutumatus seoses oma ametikohustuste

täitmisel suuliselt või kirjalikult väljendatud seisukohtade ja tehtud tegudega;

b) vabastus liikumisvabaduse piirangutest seoses elukohariigist lahkumise ja sinna

naasmisega ning riiki sisenemise ja sealt lahkumisega, kus nad oma ülesandeid

täidavad, samuti vabastus välismaalase registreerimise kohustusest riigis, mida nad

oma ülesannete täitmise käigus külastavad või mille territooriumilt nad läbi

sõidavad.

3. Ülesannete täitmisega seotud reiside ajal on GRAVO liikmetel ja riigivisiitide

delegatsioonide teistel liikmetel tolli- ja valuutakontrolli kontekstis samasugused soodustused

nagu ajutisel ametlikul missioonil viibivate välisriikide esindajatel.

4. GRAVO liikmete ja riigivisiitide delegatsioonide teiste liikmete valduses olevad

konventsiooni rakendamise hindamisega seotud dokumendid on puutumatud. GRAVO ametlikule

kirjavahetusele ega GRAVO liikmete ja riigivisiitide delegatsioonide teiste liikmete ametlikule

kirjavahetusele ei kohaldata läbivaatust ega tsensuuri.

5. Selleks et tagada GRAVO liikmete ja riigivisiitide delegatsioonide teiste liikmete täielik

sõnavabadus ja sõltumatus oma ülesannete täitmisel, säilib nende kohtulik puutumatus seoses

ametikohustuste täitmisel väljendatud seisukohtade ja tehtud tegudega ka pärast seda, kui nad neid

ülesandeid enam ei täida.

6. Käesoleva lisa lõikes 1 nimetatud isikutele antakse eesõigused ja puutumatus selleks, et

tagada nende ülesannete sõltumatu täitmine GRAVO huvides, mitte nende isikliku kasu eesmärgil.

Käesoleva lisa lõikes 1 nimetatud isikute puutumatuse võib Euroopa Nõukogu peasekretär

tühistada juhul, kui tema hinnangul takistab puutumatus õigusemõistmist ja kui sellest loobumine

ei kahjusta GRAVO huve.

Website: www.coe.int/cm

1522nd meeting, 11 and 12 March 2025 10 Legal questions

10.1 European Committee on Legal Co-operation (CDCJ) Council of Europe Convention for the Protection of the Profession of Lawyer

Preamble The member States of the Council of Europe and the other signatories to this Convention, Considering that the aim of the Council of Europe is to achieve greater unity between its members; Recalling the Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms (ETS No. 5, 1950) and its Protocols and the case law of the European Court of Human Rights; Taking into account the Basic Principles on the Role of Lawyers, adopted by the Eighth United Nations Congress on the Prevention of Crime and the Treatment of Offenders (Havana, Cuba, 27 August- 7 September 1990); Taking into account Recommendation Rec(2000)21 of the Committee of Ministers to member States on the freedom of exercise of the profession of lawyer; Taking into account Resolution 44/9 on the independence and impartiality of the judiciary, jurors and assessors, and the independence of lawyers, adopted by the United Nations Human Rights Council on 16 July 2020; Underlining the fundamental role that lawyers and their professional associations play in upholding the rule of law, securing access to justice and ensuring the protection of human rights and fundamental freedoms; Noting with grave concern that lawyers are increasingly being subjected to attacks, threats, harassment and intimidation on account of their professional activities as well as to improper hindrance or interference when performing their legitimate professional activities; Condemning all such attacks, threats, harassment, intimidation and improper hindrance or interference; Considering the different manner in which the profession of lawyer may be organised in member States of the Council of Europe and the other signatories to this Convention; Considering the need to strengthen the international legal framework to ensure the freedom to practise the profession of lawyer, Have agreed as follows:

MINISTERS’ DEPUTIES CM Documents CM(2024)191-add1final 12 March 2025

CM(2024)191-add1final 2

Chapter I – Purpose, scope and use of terms Article 1 – Purpose of the Convention 1. The purpose of this Convention is to strengthen the protection of the profession of lawyer and the right to practise this profession with independence and without discrimination, improper hindrance or interference, or being subjected to attacks, threats, harassment or intimidation. 2. This Convention establishes a specific mechanism in order to ensure an effective implementation of its provisions by the Parties. Article 2 – Scope 1. This Convention applies to the professional activities of lawyers and of their professional associations. 2. The provisions in Articles 5 to 9 of this Convention are, insofar as relevant to their specific situation, applicable to those lawyers providing, under their home title, legal advice, assistance or representation in a Party and who are:

a. included within the scope of a declaration made by another Party under Article 20, paragraph 1, of this Convention; or

b. doing so pursuant to the law of that Party, European Union law or international agreements.

3. The provisions in Articles 6 (professional rights of lawyers), 7 (freedom of expression) and 9 (protective measures), paragraph 4, of this Convention are also applicable to:

a. any person who, in violation of Articles 5 and 8 of this Convention, has either been refused the qualification of lawyer or a licence to practise or has had these revoked or suspended;

b. any person who is recognised by an international court or tribunal, or a body established

by an international organisation, as competent to act in proceedings before it when advising on or acting in such proceedings.

4. The provisions in Articles 6, paragraph 3, sub-paragraphs b and c, and 9, paragraph 4, of this Convention are also applicable to persons employed or engaged by lawyers to assist them insofar as they contribute directly to the carrying out of the professional activities of those lawyers. 5. The provisions in Article 9, paragraph 4, of this Convention are also applicable to persons employed or engaged to assist professional associations insofar as the carrying out by them of the professional activities of those associations is concerned. Article 3 – Use of terms For the purposes of this Convention:

a. “lawyer” shall mean any natural person who is qualified and authorised, according to national law, to practise the profession of lawyer;

b. “client” shall mean any natural or legal person who is advised, assisted or represented by

a lawyer; c. “prospective client” shall mean any natural or legal person who seeks, whether directly or

indirectly, to be advised, assisted or represented by the lawyer concerned; d. “professional association” shall mean a representative body to which some or all lawyers

belong, whether directly or indirectly, or are enrolled and which has some responsibility for organising or regulating their profession under national law;

3 CM(2024)191-add1final

e. “professional activities of lawyers” shall mean any action for the preparation or provision of advice, assistance or representation for a client or prospective client in connection with the interpretation or application of law, whether national, foreign or international, both in the Parties where they are established and wherever else this may be undertaken, including in connection with the proceedings and work of an international court or tribunal or a body established by an international organisation;

f. “professional activities of professional associations” shall mean any action covered by

Article 4, paragraph 2, of this Convention; g. “public authorities” shall mean:

i. government and administration at the national, regional and local levels;

ii. legislative bodies and judicial authorities insofar as they perform administrative functions according to national law;

iii. natural or legal persons insofar as they exercise administrative authority;

h. “prescribed by law” and “necessary in a democratic society” shall be understood within the meaning of the Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms as interpreted by the European Court of Human Rights.

Chapter II – Substantive provisions Article 4 – Professional associations 1. Parties shall ensure that the national legal and regulatory framework guarantees that professional associations are independent, self-governing bodies. Any election of their executive bodies shall take place in accordance with the applicable rules and without external interference. 2. Parties shall ensure that professional associations can:

a. promote and represent the interests of lawyers and of their profession;

b. promote and defend the independence of lawyers and their role in society;

c. elaborate professional standards of conduct and promote their observance, in accordance with this Convention;

d. promote access to the profession and the continuing education and training of lawyers;

e. co-operate with lawyers, other professional associations and international,

intergovernmental or non-governmental organisations on matters of law and the practice of law, including the promotion and protection of the role of lawyers; and

f. promote the welfare of lawyers and assist them and their families where necessary.

3. Parties shall ensure that professional associations are consulted in a timely and effective manner on proposals by government for any change in legislation, procedural and administrative rules directly affecting the professional activities of lawyers and the regulation of the profession. 4. Parties shall ensure that any requirement to belong to a professional association does not preclude lawyers from forming and taking part in other associations to promote their professional interests and activities. Article 5 – Entitlement to practise 1. Parties shall ensure that admission, continued authorisation and readmission to practise as a lawyer are prescribed by law and are:

CM(2024)191-add1final 4

a. based on objective, relevant and transparent criteria that are applied through a fair process; and

b. not subject to discrimination on any ground prohibited by the case law of the European

Court of Human Rights. 2. Parties shall ensure that decisions concerning admission, continued authorisation and readmission to practise as a lawyer are taken by a professional association or other independent body and are subject to challenge before an independent and impartial court or tribunal established by law. Article 6 – Professional rights of lawyers 1. Parties shall ensure that lawyers can:

a. offer and provide legal advice, assistance and representation, including for the purpose of defending human rights and fundamental freedoms;

b. agree or refuse to accept any natural or legal persons as their clients and terminate the

lawyer–client relationship; c. have prompt and effective access to their clients and prospective clients, even when they

are deprived of liberty; d. be recognised as persons who are authorised to advise, assist or represent their clients; e. have effective access to any relevant materials in the possession or control of the

competent public authorities, courts and tribunals when acting on behalf of their clients without undue delay and restrictions;

f. have effective access to, and communication with, a court, tribunal or other similar body

before which they are qualified to appear; g. submit applications or motions on behalf of their clients, including with regard to the

recusal of a judge, prosecutor or member of a body called upon to rule in a particular case and to the conduct of proceedings;

h. effectively participate in all proceedings in which they are acting on behalf of their clients; i. inform the public about their services.

2. Parties shall ensure that lawyers shall not incur civil or criminal liability for oral and written statements made in good faith and diligently in the conduct of all proceedings on behalf of their clients. 3. Parties shall ensure that lawyers:

a. can provide their clients or prospective clients with legal advice in private when meeting

them in person; b. can communicate confidentially with their clients or prospective clients, by whatever means

and in whatever form such communication may take place;

c. are not required to disclose, surrender or give evidence regarding any information or material received, whether directly or indirectly, from clients or prospective clients, as well as any exchanges with them, and any material prepared in connection with either those exchanges or the conduct of legal proceedings on their behalf.

5 CM(2024)191-add1final

4. No restrictions shall be placed on the exercise of the rights established under paragraphs 1, 2 and 3 of this article, other than those prescribed by law and which are necessary in a democratic society. Such restrictions can include, but are not limited to, requirements to ensure the availability of legal advice, assistance and representation to all. 5. Parties shall ensure that lawyers do not suffer adverse consequences as a result of being identified with their clients or their clients’ cause. This article shall be applied without prejudice to freedom of expression as protected by the Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms and domestic law. Article 7 – Freedom of expression 1. Parties shall ensure the right of lawyers to inform the public about matters relating to the cases of their clients, subject only to restrictions prescribed by law and that arise from professional responsibilities, the requirements of the administration of justice and respect for private life, and that are necessary in a democratic society. 2. Parties shall ensure the right of lawyers, individually and collectively, and of professional associations to promote the rule of law and adherence to it, to take part in public discussion on the substance, interpretation and application of existing and proposed legal provisions, judicial decisions, the administration of and access to justice and the promotion and protection of human rights, as well as to make proposals for reforms concerning these matters. Article 8 – Discipline 1. Parties shall ensure that the grounds for disciplinary action against lawyers are based exclusively on professional standards of conduct which are prescribed by law and are themselves consistent with the rights and freedoms in the Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms. 2. Parties shall ensure that disciplinary proceedings against lawyers are:

a. brought before:

i. an independent and impartial disciplinary committee established by a professional

association, ii. an independent and impartial authority, or iii. an independent and impartial court or tribunal established by law;

b. processed expeditiously; c. conducted consistently with the requirements for a fair trial under Article 6 of the

Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms and with the right to be advised, assisted or represented by a lawyer of their choice; and

d. subject to challenge by the lawyer concerned before an independent and impartial court or

tribunal established by law. 3. Parties shall ensure that any disciplinary sanctions imposed on lawyers respect the principles of legality, non-discrimination and proportionality. Any prohibition on the right to practise should only be imposed for the most serious breaches of professional standards. Article 9 – Protective measures 1. Parties shall ensure, subject to restrictions that are prescribed by law and are necessary in a democratic society for preventing, investigating or prosecuting crime or for protecting the rights of others, that lawyers:

a. have access to a lawyer of their choice in the event of being deprived of their liberty;

CM(2024)191-add1final 6

b. can inform a representative of their professional association, without undue delay, about their deprivation of liberty, the legal basis for it and the place where they are held;

c. have an independent lawyer or a representative of their professional association present

during: i. any search conducted as part of a civil, criminal or administrative investigation or

process of either themselves or any premises, vehicles or devices used by them for their professional activities; or

ii. the seizure or copying of documents, any other data and any kind of equipment used by them for their professional activities;

except where there will be no examination of the documents or data by those conducting the search or seizure;

d. are informed about their rights in sub-paragraphs a, b, and c of this paragraph when being

deprived of liberty, and before being subject to searches or the seizure or copying of documents.

2. Parties shall ensure that appropriate safeguards are in place and observed when inspections or other measures are taken pursuant to the supervision of the profession. 3. Parties shall ensure that professional associations are able, subject to restrictions that are prescribed by law and are necessary in a democratic society for preventing, investigating and prosecuting crime or for protecting the rights of others, to safeguard the rights set forth in this Convention, including by:

a. having, through their representatives, effective access to lawyers deprived of their liberty, if the lawyers concerned so request;

b. being informed without undue delay about instances, of which law-enforcement authorities are aware, of lawyers being assaulted or killed where there are reasons to believe that this is on account of their professional activities and these instances have not otherwise been made public and where lawyers are not in a position to inform them themselves;

c. having the possibility of attending hearings in any proceedings brought against lawyers

where there is reason to believe that this is on account of their professional activities.

4. Parties:

a. shall ensure that lawyers and their professional associations are able to carry out their professional activities and to exercise their rights under Article 7 of this Convention without being the target of: i. any form of physical attack, threat, harassment or intimidation; or ii. any improper hindrance or interference;

b. shall refrain from engaging in the conduct specified in sub-paragraph a of this paragraph; and

c. shall conduct an effective investigation into the occurrence of conduct specified by sub- paragraph a of this paragraph where there is reason to believe this may amount to a criminal offence.

5. Parties shall refrain from adopting any measures or endorsing any practices that would undermine the independence and self-governing nature of professional associations.

7 CM(2024)191-add1final

Chapter III – Monitoring mechanism Article 10 – Group of Experts on the Protection of the Profession of Lawyer 1. The Group of Experts on the Protection of the Profession of Lawyer (hereinafter referred to as GRAVO) shall monitor the implementation of this Convention by the Parties. 2. GRAVO shall be composed of a minimum of eight members and a maximum of 12 members. Its members shall be elected by the Committee of the Parties, established by Article 11 of this Convention, from among candidates nominated by the Parties for a term of office of four years, renewable once, and chosen from among nationals of the Parties. 3. The initial election of eight members shall be held within a period of one year following the entry into force of this Convention. The election of four additional members shall be held following the 25th ratification or accession. 4. The election of the members of GRAVO shall be based on the following principles:

a. the members shall be chosen according to a transparent procedure from among persons

of high moral character, having demonstrated professional experience in the areas covered by this Convention;

b. no two members of GRAVO may be nationals of the same State;

c. the members should represent different legal systems;

d. the composition of GRAVO shall ensure a gender and geographical balance; e. the members shall sit in their individual capacity and shall be independent and impartial in

the exercise of their functions, and shall be available to carry out their duties in an effective manner.

5. The election procedure of the members of GRAVO shall be determined by the Committee of Ministers of the Council of Europe, after consulting with and obtaining the unanimous consent of the Parties, within a period of six months following the entry into force of this Convention. 6. GRAVO shall adopt its own rules of procedure. 7. Members of GRAVO, and other members of delegations carrying out the country visits as set forth in Article 12 of this Convention, shall enjoy the privileges and immunities established in the appendix to this Convention. Article 11 – Committee of the Parties 1. The Committee of the Parties shall be composed of the representatives of the Parties to this Convention and the Parties shall endeavour to reach gender balance in its composition. 2. The Committee of the Parties shall be convened by the Secretary General of the Council of Europe. Its first meeting shall be held within a period of one year following the entry into force of this Convention. It shall subsequently meet whenever one third of the Parties, the President of the Committee of the Parties or the Secretary General so requests. 3. The Committee of the Parties shall adopt its own rules of procedure. Article 12 – Procedure 1. Evaluation procedures shall be divided into rounds. GRAVO shall define the scope and the appropriate means to carry out this procedure, such as questionnaires which may serve as a basis for the evaluation procedure of the implementation by the Parties.

CM(2024)191-add1final 8

2. GRAVO shall receive information on the implementation of the Convention from the Party concerned. In addition, it may receive information on the implementation of the Convention from non- governmental organisations and civil society, professional associations, as well as from national institutions for the protection of human rights. GRAVO shall also take due consideration of information available from other Council of Europe instruments and bodies, as well as from other regional and international organisations, in areas falling within the scope of this Convention. 3. GRAVO may organise country visits, in co-operation with the national authorities and, where necessary, with the assistance of independent national experts, if the information gained is insufficient and there are no other feasible ways of reliably gaining the information or in cases provided for in Article 13, paragraph 2, of this Convention. Visits shall be subsidiary and restricted to the areas where GRAVO decides the information is insufficient and to cases provided for in Article 13, paragraph 2, of this Convention. 4. Visits shall be conducted by a delegation of GRAVO. During visits, the delegation may be assisted by specialists in specific fields. During visits, the delegation should:

i. enjoy freedom of movement in the relevant jurisdiction; ii. be able to have contact with State authorities; iii. not be prevented from meeting the persons they want to interview in private; iv. have access to the material relevant to the country visit.

5. GRAVO shall prepare a draft report containing its analysis concerning the implementation of the provisions on which the evaluation is based, as well as its suggestions and proposals concerning the way in which the Party concerned may deal with the problems which have been identified. The draft report shall be transmitted for comments to the Party undergoing the evaluation. Its comments shall be taken into account by GRAVO when adopting its report. 6. On the basis of all the information received and the comments from the Party concerned, GRAVO shall adopt its report and conclusions regarding the measures taken by the Party to implement the provisions of this Convention. This report and the conclusions shall be sent to the Party concerned and to the Committee of the Parties. The report and conclusions of GRAVO shall be made public as from their adoption, together with any comments by the Party concerned. 7. Without prejudice to the procedure of paragraphs 1 to 6 of this article, the Committee of the Parties may adopt, on the basis of the report and conclusions of GRAVO, recommendations addressed to the Party concerned:

a. regarding the measures to be taken to implement the conclusions of GRAVO, if necessary setting a date for submitting information on their implementation; and

b. aiming at promoting co-operation with this Party for the proper implementation of this Convention.

Article 13 – Urgent procedure 1. If GRAVO receives reliable information indicating a situation where problems require immediate attention to prevent or limit the scale or number of serious violations of the Convention, it may request from the Party concerned the urgent submission of a special report concerning measures taken to prevent such violations. 2. Taking into account the information submitted by the Party concerned, as well as any other reliable information available to it, GRAVO may designate one or more of its members to conduct an inquiry and to report urgently to GRAVO. Where warranted and with the consent of the Party concerned, the inquiry may include a visit to its territory.

9 CM(2024)191-add1final

3. After examining the findings of the inquiry referred to in paragraph 2 of this article, GRAVO shall transmit these findings to the Party concerned and, where appropriate, to the Committee of the Parties, the Committee of Ministers and the Parliamentary Assembly of the Council of Europe, together with any comments and recommendations. The report and conclusions of GRAVO shall be made public as from their adoption, together with comments by the Party concerned. Article 14 – Opinions GRAVO may adopt, where appropriate, opinions on the implementation of this Convention. Article 15 – Relationship with other bodies The Committee of Ministers and the Parliamentary Assembly of the Council of Europe shall be kept periodically informed of the implementation of this Convention. Chapter IV – Relationship with other international instruments Article 16 – Relationship with other international instruments 1. This Convention shall not affect the rights and obligations arising from other international instruments to which Parties to this Convention are Parties or shall become Parties and which contain provisions on matters governed by this Convention and which ensure greater protection for the right of lawyers to practise their profession freely. 2. The Parties to this Convention may conclude bilateral or multilateral agreements with one another on the matters dealt with in this Convention, for the purpose of supplementing or strengthening its provisions or facilitating the application of the principles embodied in it. Chapter V – Final clauses Article 17 – Signature and entry into force 1. This Convention shall be open for signature by the member States of the Council of Europe, the non-member States that have participated in its elaboration and the European Union. 2. This Convention is subject to ratification, acceptance or approval. Instruments of ratification, acceptance or approval shall be deposited with the Secretary General of the Council of Europe. 3. This Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date on which eight signatories, including at least six member States of the Council of Europe, have expressed their consent to be bound by the Convention in accordance with the provisions of the preceding paragraph. 4. In respect of any signatory which subsequently expresses its consent to be bound by it, this Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of the deposit of its instrument of ratification, acceptance or approval. Article 18 – Accession to the Convention 1. After the entry into force of this Convention, the Committee of Ministers of the Council of Europe may, after consultation of the Parties to this Convention and obtaining their unanimous consent, invite any non-member State of the Council of Europe, which has not participated in the elaboration of the Convention, to accede to this Convention by a decision taken by the majority provided for in Article 20.d of the Statute of the Council of Europe and by a unanimous vote of the representatives of the Contracting States entitled to sit on the Committee of Ministers. 2. In respect of any acceding State, the Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of deposit of the instrument of accession with the Secretary General of the Council of Europe. 3. Any Party which is not a member of the Council of Europe shall contribute to the funding of the activities of GRAVO and the Committee of the Parties according to the modalities established by the Committee of Ministers.

CM(2024)191-add1final 10

Article 19 – Territorial application 1. Any State or the European Union may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, specify the territory or territories to which this Convention shall apply. 2. Any Party may, at any later date, by a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, extend the application of this Convention to any other territory specified in the declaration and for whose international relations it is responsible or on whose behalf it is authorised to give undertakings. In respect of such territory, the Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of receipt of such declaration by the Secretary General. 3. Any declaration made under the two preceding paragraphs may, in respect of any territory specified in this declaration, be withdrawn by a notification addressed to the Secretary General of the Council of Europe. This withdrawal shall become effective on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of receipt of such notification by the Secretary General. Article 20 – Declarations 1. Each Contracting Party to this Convention shall, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, by means of a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, indicate the professional titles falling under the scope of this Convention for the purposes of Article 3, sub-paragraph a. This declaration may be modified at any later date and in the same manner. This declaration and any modification thereof shall not undermine the purpose of this Convention and the protection provided by it. 2. Each Contracting Party to this Convention may at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, by means of a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, declare that the definition of “public authorities” includes one or more of the following bodies:

i. legislative bodies as regards their other activities; ii. judicial authorities as regards their other activities; iii. natural or legal persons insofar as they perform public functions or operate with public

funds, according to domestic law. This declaration may be modified at any later date and in the same manner. Article 21 – Reservations 1. Any State or the European Union may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, by a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, declare that it reserves the right not to apply or to apply only in specific cases or conditions the provisions laid down in Article 6 in respect of Article 2, paragraph 3, subparagraph b of this Convention. No other reservation may be made in respect of the provisions of this Convention. 2. Any Party may wholly or partly withdraw a reservation by means of a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe. This declaration shall become effective as from its date of receipt by the Secretary General. Article 22 – Amendments to the Convention 1. Any proposal for an amendment to this Convention presented by a Party shall be communicated to the Secretary General of the Council of Europe and forwarded by him or her to the member States of the Council of Europe, the non-member States which have participated in its elaboration, any signatory State, any State Party, the European Union and any State invited to accede to this Convention in accordance with the provisions of Article 18, paragraph 1.

11 CM(2024)191-add1final

2. Any amendment proposed by a Party shall be communicated to the Committee of the Parties, which shall submit to the Committee of Ministers its opinion on that proposed amendment. 3. The Committee of Ministers shall consider the proposed amendment and the opinion submitted by the Committee of the Parties and may, following consultation with the non-member States Parties to this Convention, adopt this amendment. 4. The text of any amendment adopted by the Committee of Ministers in accordance with paragraph 3 of this article shall be forwarded to the Parties for acceptance. 5. Any amendment adopted in accordance with paragraph 3 of this article shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of one month after the date on which all Parties have informed the Secretary General that they have accepted it. Article 23 – Denunciation 1. Any Party may, at any time, denounce this Convention by means of a notification addressed to the Secretary General of the Council of Europe. 2. Such denunciation shall become effective on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of receipt of the notification by the Secretary General. Article 24 – Notifications The Secretary General of the Council of Europe shall notify the member States of the Council of Europe, the non-member States which have participated in its elaboration, any signatory State, any State Party, the European Union and any State invited to accede to this Convention in accordance with the provisions of Article 18 of:

a. any signature; b. the deposit of any instrument of ratification, acceptance, approval or accession; c. any date of entry into force of this Convention in accordance with Articles 17 and 18; d. any amendment adopted in accordance with Article 22 and the date on which such an

amendment enters into force; e. any declaration made in pursuance of Article 20;

f. any reservation and withdrawal of reservation made in pursuance of Article 21; g. any denunciation made in pursuance of the provisions of Article 23; h. any other act, notification or communication relating to this Convention.

Appendix – Privileges and immunities (Article 10) 1. This appendix shall apply to the members of GRAVO mentioned in Article 10 of this Convention, as well as to other members of the country visit delegations. For the purpose of this appendix, the expression “other members of the country visit delegations” shall include the independent national experts and the specialists mentioned in Article 12, paragraphs 3 and 4, of this Convention, staff members of the Council of Europe and interpreters employed by the Council of Europe accompanying GRAVO during its country visits. 2. The members of GRAVO and the other members of the country visit delegations shall, while exercising their functions relating to the preparation and the carrying out of country visits, as well as the follow-up thereto and travelling in connection with those functions, enjoy the following privileges and immunities:

a. immunity from personal arrest or detention and from seizure of their personal baggage, and immunity from legal process of every kind in respect of words spoken or written and all acts performed by them in their official capacity;

CM(2024)191-add1final 12

b. exemption from any restrictions on their freedom of movement on exit from and return to their country of residence, and entry into and exit from the country in which they exercise their functions, and from alien registration in the country which they are visiting or through which they are passing in the exercise of their functions. 3. In the course of journeys undertaken in the exercise of their functions, the members of GRAVO and the other members of the country visit delegations shall, in the matter of customs and exchange control, be accorded the same facilities as those accorded to representatives of foreign governments on temporary official duty. 4. The documents relating to the evaluation of the implementation of this Convention carried by members of GRAVO and other members of the country visit delegations shall be inviolable. No stoppage or censorship shall be applied to the official correspondence of GRAVO or to official communications of members of GRAVO and other members of the country visit delegations. 5. In order to secure for the members of GRAVO and the other members of the country visit delegations complete freedom of speech and complete independence in the discharge of their duties, the immunity from legal process in respect of words spoken or written and all acts done by them in discharging their duties shall continue to be accorded, notwithstanding that the persons concerned are no longer engaged in the discharge of such duties. 6. Privileges and immunities are granted to the persons mentioned in paragraph 1 of this appendix in order to safeguard the independent exercise of their functions in the interests of GRAVO and not for their personal benefit. The waiver of immunities of the persons mentioned in paragraph 1 of this appendix shall be made by the Secretary General of the Council of Europe in any case where, in his or her opinion, the immunity would impede the course of justice and where it can be waived without prejudice to the interests of GRAVO.

Veebisait: www.coe.int/cm

1522. istung, 11. ja 12. märts 2025

10 õiguslikku küsimust

10.1 õigusalase koostöö Euroopa Komitee (CDCJ)

Euroopa Nõukogu advokaadikutse kaitse konventsioon

Seletuskiri

Preambul

1. Preambulis selgitatakse konventsiooni tausta, nimelt ühelt poolt advokaatide ja advokaatide

kutseühenduste olulist rolli õigusriigi põhimõtete järgimisel, õiguskaitse kättesaadavuse ning

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse tagamisel, ning teiselt poolt asjaolu, et advokaate rünnatakse,

ähvardatakse, ahistatakse ja hirmutatakse üha enam ning takistatakse või segatakse nende seadusliku

kutsetegevuse teostamist, mis tuleb hukka mõista.

2. Selles tuuakse välja dokumendid, mis on konventsiooni kontekstis eriti olulised:

- inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (ETS nr 5, 1950, edaspidi: Euroopa

inimõiguste konventsioon) ja selle protokollid, nagu on tõlgendatud Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktikas;

- kaheksandal ÜRO kuritegevuse ennetamise ja õigusrikkujate kohtlemise alasel

kongressil (Havanna, Kuuba, 27. august – 7. september 1990) vastu võetud

advokaatide rolli käsitlevad üldpõhimõtted;

- ministrite komitee soovitus Rec(2000)21 liikmesriikidele advokaadi kutsealal

tegutsemise vabaduse kohta;

- ÜRO inimõiguste nõukogu 16. juulil 2020. aastal vastu võetud resolutsioon 44/9 , mis

käsitleb kohtunike, vandekohtunike ja kaasistujate sõltumatust ja erapooletust ning

advokaatide sõltumatust.

3. Advokaadid on õigussüsteemi ja õiglase õigusemõistmise võtmeisikud. Nad aitavad kaasa

õigusriigi põhimõtete säilitamisele, tagades seaduste õiglase ja järjekindla kohaldamise. Nad

esindavad füüsilisi või juriidilisi isikuid õigusküsimustes, kaitstes nende õigusi ja huve

kohtusüsteemi raames ning tegutsedes vahendajatena kohtute ja avalikkuse vahel. Võimalus olla

esindatud advokaadi poolt on seega lahutamatu osa õiglase kohtumõistmise õiguse elementidest.

4. Advokaadid hõlbustavad ka õiguskaitse kättesaadavust, pakkudes õigusabi neile, kes muidu

ei saaks seda endale lubada. See hõlmab tasuta tööd ja esindamist õigusabiprogrammide kaudu.

Sellega tagavad nad, et üksikisikutel, olenemata nende majanduslikust seisundist, on võimalik

taotleda õiguskaitset. Neil on oluline roll inimõiguste ja põhivabaduste kaitsmisel, kaitstes

üksikisikuid nende õiguste ja vabaduste rikkumise eest ning vaidlustades neid rikkuvaid seadusi ja

tavasid. See hõlmab tööd kodanikuvabaduste, diskrimineerimise ja muude inimõiguste rikkumistega

seotud juhtumite kallal. Advokaate tuleks pidada ka inimõiguste kaitsjateks, kui nad tegutsevad oma

MINISTRITE

ASETÄITJAD

Ministrite komitee

dokumendid CM(2024)191-

add2final 12. märts 2025

CM(2024)191-add2final 2

klientide nimel nende inimõiguste ja põhivabaduste kaitsmisel.1 See ei tähenda siiski, et kõiki

advokaate tuleks automaatselt pidada inimõiguste kaitsjateks lihtsalt nende ametialase kuuluvuse

tõttu.

5. Advokaatide kutseühendustel on oluline roll advokaadikutse esindajate kaitsmisel

tagakiusamise ning ebakohaste piirangute ja rikkumiste eest, samuti tagamisel, et kõigil, kes

soovivad advokaadiks saada, oleks võrdne juurdepääs kutsealale. Sageli toetavad nad

õigusreformide läbiviimist õigussüsteemi parandamiseks. Kutseühendused kehtestavad ja jõustavad

ka advokaatide kutsestandardid. See tagab, et advokaadid tegutsevad ausalt, pädevalt ja austusega

oma klientide ja üldisemalt õigussüsteemi suhtes. Kutseühendustel on samuti oluline roll avalikkuse

teavitamisel nende seadusest tulenevatest õigustest ja kohustustest ning sõltumatu juriidilise kutseala

esindaja olulisest rollist nende põhivabaduste kaitsmisel. Kutseühendused tegelevad sageli

rahvusvahelise kaitsega, töötades inimõiguste edendamise nimel rahvusvahelisel tasandil.

6. Konventsioon on vastuseks muredele seoses advokaatide vastu suunatud üha kasvavate

rünnakute, ähvarduste, ahistamise ja hirmutamisega ning kutsetegevuse ebakohase takistamise ja

sellesse sekkumisega. Need mõjutavad ka laiemalt õigusriigi põhimõtteid ja õiguskaitse

kättesaadavust. Need küsimused on tõstatatud parlamentaarse assamblee õigus- ja inimõiguste

komitee aruandes „Euroopa advokaadi elukutse konventsiooni koostamise vajadus“ ja selle

soovituses 2121 (2018) ning neid on täiendavalt uuritud 2020. aastal Õigusalase Koostöö Euroopa

Komitee (CDCJ) koostatud uuringus advokaadi elukutset käsitleva uue siduva või mittesiduva

Euroopa õigusakti võimalikkuse kohta.

7. Probleemid, millega advokaadid silmitsi seisavad, on oma olemuselt mitmekesised.

Advokaadid, kes tegelevad tundlike või tähtsate kohtuasjadega, eriti kui need on seotud inimõiguste,

kriminaalõiguse alase kaitse või poliitikaga, võivad puutuda kokku ahistamise ja hirmutamise

taktikaga, mille eesmärk on takistada neil teatavaid kliente esindada või teatavat tüüpi kohtuasjadega

tegeleda laimukampaaniate ja jälgimise kaudu ning muul viisil psühholoogilist survet avaldades.

Halvemal juhul ähvardatakse nende isiklikku turvalisust. Advokaatide töösse sekkumine võib

toimuda eri vormides, näiteks kui avaliku võimu kandjad või valitsusvälised osalejad püüavad

mõjutada kohtumenetlusi või avaldada survet advokaadi ja kliendi vahelise konfidentsiaalsuse

rikkumiseks. Advokaadi ja kliendi vaheliste suhetega seotud konfidentsiaalsus on tundlik ja oluline

advokaadi kutsealal tegutsemiseks ning väärib seetõttu erilist kaitset ametiasutuste põhjendamatu

sekkumise eest. Selline sekkumine õõnestab advokaatide sõltumatust ja õigusriigi tõhusat toimimist.

Advokaatide võimet oma kutsetegevust teostada võivad kahjustada ka ahistamine, eelarvamused ja

negatiivsed stereotüübid, mis tulenevad nende kuulumisest või arvatavast kuulumisest teatud isikute

gruppi.

8. Kui advokaatidel takistatakse oma kutsetegevust teostada, mõjutab see otseselt ja negatiivselt

nende klientide õigust õiglasele kohtumõistmisele ja õiguskaitse kättesaadavusele. See kehtib eriti

juhtumite puhul, mis puudutavad haavatavaid rühmi, kellele võib juba praegu olla juurdepääs

õigusabile raskendatud. Advokaadid, kes kaitsevad ebapopulaarseid eesmärke või kliente, võivad

sattuda nii professionaalselt kui ka isiklikult häbimärgistamise ohvriks, mis mõjutab nende praktikat

ja heaolu. Mõnel juhul võib ametivõimude toetus või reaktsioon olla ebapiisav advokaatide

kaitsmisel selliste ebasoodsate olukordade eest; raskemal juhul võivad avaliku võimu kandjad olla

sellise kriitika allikaks. Advokaatide (rühmade) toetamata jätmine või avalik diskrediteerimine võib

kaasa aidata vaenulikule keskkonnale. See näitab vajadust struktureeritud õiguskaitse järele, mis

tagaks, et advokaadid saaksid oma ametikohustusi ja tegevust teostada ilma hirmuta sekkumise,

hirmutamise või kahjustamise ees. See on konventsiooni peamine eesmärk, sest õigusriigi ning

põhiõiguste ja -vabaduste kaitse seisukohalt on oluline, et advokaadid saaksid oma klientide huvides

vabalt ja turvaliselt tegutseda.

1 Vt deklaratsiooni üksikisikute, rühmituste ja ühiskondlike asutuste õiguse ja vastutuse kohta edendada ja kaitsta üldtunnustatud inimõigusi ja

põhivabadusi (ÜRO Peaassamblee resolutsioon 53/144, lisa) artikli 9 lõike 3 punkt c advokaatide kohta ja ministrite komitee deklaratsioon Euroopa

Nõukogu tegevuse kohta inimõiguste kaitsjate paremal kaitsmisel ja nende tegevuse edendamisel, vastu võetud 6. veebruaril 2008.

3 CM(2024)191-add2final

9. Konventsiooni koostamisel on arvesse võetud Euroopa Nõukogu liikmesriikide väga

erinevaid õigussüsteeme ja advokaatide elukutse korraldust. Tsiviilõiguslikes riikides nõustavad ja

esindavad advokaadid üldjuhul kliente kohtus. Seevastu tavaõiguse süsteemides on advokaatidel

erinevad funktsioonid, kus mõned advokaadid pakuvad õigusnõustamist ja teevad tehingutega

seotud tööd ning mõned esindavad kliente kohtus. Loomulikult on olemas kutseala reguleerivad

eeskirjad, mis on riigiti erinevad ning sõltuvad sageli õiguskultuurist ja ajaloost. See mitmekesisus

peegeldab liikmesriikide rikkalikku õiguslikku pärandit ja selle pidevat arengut.

10. Konventsioon töötati välja eesmärgiga pakkuda võimalusi advokaadi kutseala parema kaitse

tagamiseks ja seega reageerida kasvavale suundumusele, mis kujutab endast rünnakuid, ähvardusi,

ahistamist ja hirmutamist ning advokaatide kutsetegevuse ebakohast takistamist ja sellesse

sekkumist, nagu eespool mainitud. Olemasolevad rahvusvahelised standardid, mis käsitlevad

konkreetselt advokaadi kutseala, ei ole siduvad, mistõttu on olnud keeruline tagada nende standardite

järgimine isegi riikides, kus advokaatide õiguskaitse on tugev.

I peatükk – eesmärk, kohaldamisala ja mõistete kasutamine

Artikkel 1 – konventsiooni eesmärk

11. Lõikes 1 on sätestatud konventsiooni eesmärk, milleks on tugevdada advokaadikutse kaitset

ja õigust tegutseda advokaadi kutsealal, kartmata diskrimineerimist, ebakohast takistamist või

sekkumist või rünnakuid, ähvardusi, ahistamist ja hirmutamist. Kaitse on suunatud nii üksikute

advokaatide kui ka nende kutseühenduste tegevusele. Konventsiooniosalised, kellelt nõutakse

advokaatide ja nende kutseühenduste õiguste tagamist, peavad võtma eri liiki meetmeid vastavalt

konkreetsele kontekstile, alates konkreetsete õigusaktide vastuvõtmisest konkreetsete meetmete

võtmise kaudu kuni sekkumisest hoidumiseni.

12. Lõige 2 sätestab, et selleks, et tagada konventsiooni sätete tõhus rakendamine

konventsiooniosaliste poolt, luuakse spetsiaalne järelevalvemehhanism (vt III peatükk).

Artikkel 2 – kohaldamisala

13. Artikkel 2 määratleb konventsiooni kohaldamisala ja asjaolu, et seda kohaldatakse

advokaatide ja nende kutseühenduste kutsetegevuse suhtes. Selle sätete rakendamine mõjutab ka

muude organite kui kutseühenduste tegevust, kuivõrd neil on vastutus advokaadi kutseala

reguleerimise eest.

14. Lõige 2 sätestab, et sätteid, mis käsitlevad õigust tegutseda (artikkel 5), advokaatide

kutsealaseid õigusi (artikkel 6), sõnavabadust (artikkel 7), distsiplinaarvastutust (artikkel 8) ja

kaitsemeetmeid (artikkel 9), kohaldatakse muu konventsiooniosalise või muu riigi kui

konventsiooniosalise advokaatide suhtes, kes pakuvad oma päritolumaa kutsenimetuse alusel

õigusnõustamist, abi ja esindamist selles konventsiooniosalises, kuid ainult niivõrd, kuivõrd neil on

õigus seda teha, mis sõltub sellest, millisel alusel on neil õigus tegeleda kutsetegevusega selle

konventsiooniosalise õiguse (sealhulgas Euroopa Liidu õiguse, kui see on kohaldatav) ja teenuste

osutamist käsitlevate rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt, mille osalised nad samuti on. Seega

hõlmab see lõige kokkuleppeid, mille kohaselt advokaadid võivad tegutseda muus riigis kui seal,

kus nad algselt selleks loa said, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta

direktiivi 98/5/EÜ, millega hõlbustatakse alalist tegutsemist advokaadi kutsealal muus liikmesriigis

kui see, kus omandati kutsekvalifikatsioon, või teenustekaubanduse üldlepingu alusel. Nende sätete

kohaldamine ei nõua, et konventsiooniosaline esitaks artikli 20 lõike 1 kohase deklaratsiooni, mis

näitaks, millised teise riigi advokaadid võivad selles riigis pakkuda õigusnõustamist, abi või

esindamist. Lisaks ei mõjuta käesolev lõige konventsiooniosalise õigust kehtestada

miinimumnõuded teise riigi advokaatide tegutsemise lubamiseks selles riigis.

CM(2024)191-add2final 4

15. Lõike 3 punkt a täpsustab, et konventsioonis sätestatud kutsealased õigused (artikkel 6),

sõnavabadus (artikkel 7) ja kaitsemeetmed (artikli 9 lõige 4) kehtivad ka iga isiku suhtes, kellele on

keeldutud andmast advokaadi kutsekvalifikatsiooni või kutsetegevuse luba või kelle puhul on need

tühistatud või peatatud, kui keeldumine, tühistamine või peatamine on vastuolus konventsiooni

artikliga 5 (õigus tegutseda) ja artikliga 8 (distsiplinaarvastutus). See säte võimaldab puudutatud

isikutel kasutada konventsiooniga tagatud õigusi. Lisaks on lõike 3 punktis b täpsustatud, et neid

sätteid kohaldatakse iga isiku suhtes, keda rahvusvaheline kohus ja rahvusvahelise organisatsiooni

loodud organ on tunnustanud pädevana tegutsema menetlustes, kui ta nõustab või tegutseb sellistes

menetlustes. Sellist laiendamist kohaldatakse üksnes nende menetluste suhtes, mille puhul need

isikud on spetsiaalselt määratud nõustama ja tegutsema. Need isikud, kes ei ole litsentseeritud

advokaadid, võivad olla näiteks teadlased või valitsusvälise organisatsiooni esindajad ning nõustada

ja/või tegutseda poole nimel või esindada teda rahvusvahelise kohtu (näiteks Rahvusvahelise Kohtu,

Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlustes) või rahvusvahelise

organisatsiooni loodud organi ees, kui nimetatud kohus või organ on neid tunnustanud ja nad

vastavad nimetatud kohtu või organi kehtestatud asjakohastele kriteeriumidele. Lõike 3 punktis b

esitatud mõistet rahvusvahelise organisatsiooni loodud organ tuleb tõlgendada nii, et see viitab

valitsustevahelise organisatsiooni loodud organitele, mille ees eespool nimetatud isikud võivad

esindada poolt rahvusvahelises lepingus sisalduvate õiguste rikkumisega seotud menetluses, näiteks

kollektiivsete kaebuste menetluses2 Euroopa Nõukogu ministrite komitee poolt vastu võetud

Euroopa sotsiaalharta alusel loodud Euroopa Sotsiaalõiguste Komitee ees või individuaalsete

kaebuste menetluses3 ÜRO Peaassamblee poolt vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste

rahvusvahelise pakti alusel loodud inimõiguste komitee ees. Lõike 3 punkti b reservatsioonid on

võimalikud konventsiooni artikli 21 kohaselt.

16. Lõikes 4 laiendatakse artikli 6 lõike 3 punktides b ja c ning artikli 9 lõikes 4 sätestatud kaitset

teatavatel tingimustel ja teatavate piirangutega, tingimusel et need on seadusega ette nähtud ja

demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ka neile, kes abistavad advokaate, kui nad aitavad otseselt

kaasa nende kutsetegevusele, kuid ainult siis, kui nad teevad seda töötajana või advokaatidega

sõlmitud lepingu alusel. Nende hulka kuuluvad: advokaatide abid (keda nimetatakse ka

õigusassistentideks), kes abistavad advokaate nende kohtuasjade käsitlemisel; advokaatide

sekretärid, kes teevad advokaatide ja nende büroo jaoks kontoritööd; registripidajad, kes tagavad

kohtuasjadega seotud dokumentide arhiveerimise ja säilitamise; spetsialiseerunud töötajad (näiteks

need, kellel on teatavate keeruliste kohtuasjade käsitlemiseks vajalikud eriteadmised);

raamatupidajad, kellel on juurdepääs klientide tundlikule teabele; ja IT-juhid, kes jälgivad kõiki

suhtlemise, tehnoloogia kasutamise, andmete säilitamise või juriidiliste IT-rakenduste kasutamise

aspekte ja saavad seeläbi teada kliente andmete sisu. Mõnel juhul võivad advokaadid kasutada teiste

isikute teenuseid kui nende advokaadibüroo töötajad, näiteks teatavate kohtuasjade dokumentide

käsitlemisel, kohtuasjade toimikute esitamisel või muude teenuste puhul, mida advokaatide nimel

osutavad välised töövõtjad, sealhulgas need, kes pakuvad klienditoimikute kaugsäilitamist, mis võib

toimuda isegi pilves ja mida käsitlevad asjaomase töövõtja infotehnoloogiatöötajad. Advokaatide

või nende kasutatava töövõtja töötajate töö takistamine ja nendele surve avaldamine võib otseselt

mõjutada advokaadi kliendi heaks tehtavat tööd. Lõikes 4 sätestatud kaitse laiendamine kehtib ainult

nende töötajate tööga seotud aspektide suhtes, mis on või on olnud otseselt seotud nende advokaatide

kutsetegevusega, kelle poolt nad on palgatud või kaasatud. Seda ei tohiks mõista nii, et neile laieneb

advokaadi kutsealane staatus, vaid üksnes eespool nimetatud sätetega tagatud kaitse, kui advokaat

on neile usaldanud konkreetsed tegevused, mis aitavad otseselt kaasa advokaadi kutsealaste

kohustuste täitmisele, ja seda rangelt selles kontekstis. Lisaks kohaldatakse kaitse laiendamisele

artikli 6 lõikes 4 sätestatud piirangud. Kui asjaomased isikud rikuvad nende advokaatide usaldust,

kes neile nimetatud konkreetseid tegevusi usaldasid, selliselt, et neid ei loeta enam palgatuks või

kaasatuks, ei laiendata neile kaitset. Lisaks ei kohaldata seda ka artiklis 7 sätestatud õiguste suhtes,

kuivõrd artikli 9 lõige 4 nõuab nende kaitset. Lõikes 5 laiendatakse artikli 9 lõikes 4 sätestatud kaitset

samade piirangutega ka neile, kes abistavad kutseühendusi nende kutsetegevuses.

2 Lisaprotokoll, millega nähakse ette kollektiivsete kaebuste süsteem, mille ministrite komitee võttis vastu 1995. aastal. 3 Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti fakultatiivprotokoll, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 1966. aastal.

5 CM(2024)191-add2final

Artikkel 3 – mõistete kasutamine

17. Konventsiooni kohaldamisel on advokaat määratletud kui füüsiline isik, kellel on riigisisese

õiguse alusel nõutav kvalifikatsioon ja volitus advokaadina tegutsemiseks (punkt a). Selle määratluse

eesmärk on võtta arvesse õigussüsteemide vahelisi erinevusi seoses advokaadi kutsealal

tegutsemiseks loa saamise eeskirjadega ja kasutatava nimetusega, mis ei pruugi olla advokaadi

nimetus. Mõnes riigis kasutatakse konventsiooni tähenduses advokaadi kutsealal tegutseva isiku

kirjeldamiseks muid mõisteid kui advokaat. Konventsiooniosalised peavad konventsiooni

allkirjastamisel või ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andmisel

esitama deklaratsiooni, mis sisaldab loetelu kutsenimetustest, mida riigisisese õiguse kohaselt

loetakse konventsiooni tähenduses advokaadi mõiste alla kuuluvaks, nagu on sätestatud artikli 20

lõikes 1. Konventsioonis sätestatud mõiste advokaat määratlus/tõlgendus hõlmab kohustuslikus

korras neid nimetusi. Kui advokaadid tegutsevad oma kutsealal täisühingu või üksuse

(advokaadibüroo) liikmena, rikub konventsiooni alusel antud advokaatide kaitset ka igasugune

tegevus advokaadibüroo ja/või advokaati toetavate töötajate vastu, kui see tegevus ei oleks

konventsiooni alusel lubatud juhul, kui see oleks suunatud otse advokaadi vastu.

18. Mõiste klient tähendab füüsilist või juriidilist isikut, keda advokaat nõustab, abistab või

esindab (punkt b). Mõiste potentsiaalne klient viitab isikutele, kes on advokaadiga ühendust võtnud

või püüdnud seda teha, samuti juhul, kui kontakti võtab nende nimel kolmas isik, näiteks sugulane,

nagu kohtuasjas Dvorski vs. Horvaatia4, kuid enne, kui on loodud võimalik lepinguline suhe või kui

advokaat on nad ametlikult kliendiks võtnud (punkt c). See mõiste ei hõlma siiski olukordi, kus

püütakse advokaatidele kliente hankida tasu või muu kasu eest. Kliendiks või potentsiaalseks

kliendiks olemine ei sõltu nõustamisest, abistamisest või esindamisest tulenevast nõudest või

kohustusest, kuna advokaadid võivad pakkuda neid tasuta.

19. Mõiste kutseühendus tähendab esindusorganit, millesse mõned või kõik advokaadid otseselt

või kaudselt kuuluvad või milles nad tegutsevad ja mis vastutab mingil määral nende kutseala

korraldamise või reguleerimise eest riigisisese õiguse alusel (punkt d). Selline reguleerimine võib,

kuid ei pea hõlmama kutsetegevuse loa andmise ja distsiplinaarmeetmete võtmisega seotud otsuste

tegemist. See võib hõlmata ka muid järelevalvetegevusi, näiteks rahapesu ja klientide rahaliste

vahendite kaitsmisega seotud nõuete täitmise tagamist. Arvestades olemasolevate raamistike

mitmekesisust, on konventsioonis mõiste piisavalt lai ja viidatud riigisisesele õigusele, et hõlmata

erinevaid süsteeme. Eelkõige võib kutseala korraldamise või reguleerimise eest võetavad vastutuse

ulatus olla väga erinev, eriti juhul, kui on olemas ka eraldi reguleeriv asutus. Lisaks sellele võib

mõnes konventsiooniosalises olla üks kutseühendus kõigi advokaatide kohta, kuid teistes võivad olla

eraldi ühendused kutseala erinevate valdkondade jaoks või ühendused, mis hõlmavad ainult

asjaomase konventsiooniosalise konkreetset linna või piirkonda. Lisaks sellele võib mõnes

konventsiooniosalises olla riiklikul tasandil tegutsev ühendus, millega linna või piirkonna tasandil

tegutsevad ühendused on mingil viisil seotud. Sellisel juhul on nii riiklik ühendus kui ka linna või

piirkonna tasandil tegutsevad ühendused kutseühendused konventsiooni tähenduses.

20. Mõiste advokaatide kutsetegevus on laiaulatuslik, kuid erinevates konventsiooniosalistes

toimuvad konkreetsed kutsetegevused võivad erineda nii nende kutsetegevuse korralduse kui ka

üksikisikute konkreetse rolli tõttu (punkt e). Kindlasti hõlmab see mõiste igasugust tegevust, mis on

seotud kliendi või potentsiaalse kliendi õigusnõustamise, abi või esindamise ettevalmistamise või

osutamisega seoses riigisisese, välisriigi või rahvusvahelise õiguse tõlgendamise või kohaldamisega

nii need kehtestanud konventsiooniosalistes kui ka mujal, ning seoses rahvusvahelise kohtu või

rahvusvahelise organisatsiooni loodud organi menetluste ja tööga. Mõiste võib hõlmata ka tegevusi,

mida tehakse muu vaidluste lahendamise korra alusel, mis võib olla kahe või enama

konventsiooniosalise vaheliste ajutiste või püsivamate kokkulepete objektiks. Lisaks sellele ei peaks

õigusnõustamine ja -abi piirduma kehtiva õigusega, vaid võiks võtta arvesse ka kavandatavaid

4 Euroopa Inimõiguste Kohus, Dvorski vs. Horvaatia [GC], nr 25703/11, 20. oktoober 2015.

CM(2024)191-add2final 6

reforme või muudatusi. See mõiste ei hõlma siiski tegevust, mis on eraõiguslik või üksnes ärilist

laadi – näiteks fondide ja vara haldamine või muud majandusliku haldamise vormid – ja mis seega

ei hõlma advokaadi osutatavat õigusnõustamist või -abi või juriidilist esindamist.

21. Kutseühenduste kutsetegevus hõlmab kõiki konventsiooni artikli 4 lõikes 2 (alapunkt f)

nimetatud tegevusi.

22. Avaliku võimu kandjad on riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud valitsus- ja haldusasutused,

seadusandlikud organid ja kohtuasutused, kuivõrd nad täidavad haldusfunktsioone riigisisese õiguse

kohaselt, ja füüsilised või juriidilised isikud, kuivõrd nad teostavad avalikku võimu (alapunkt g).

Ühine nimetaja peab seega olema avaliku võimu teostamine.

23. Mõisteid seadusega ettenähtud ja demokraatlikus ühiskonnas vajalik tuleb mõista Euroopa

inimõiguste konventsiooni tähenduses, nagu seda on tõlgendatud Euroopa Inimõiguste Kohtu

ulatuslikus ja väljakujunenud kohtupraktikas5 (punkt h).

II peatükk – sisulised sätted

Artikkel 4 – kutseühendused

24. Artiklis 4 käsitletakse advokaatide kutseühenduste vastutust ja rolli kutseala põhimõtete ja

standardite kaitsmisel ning advokaadi kutseala üksikute esindajate kaitsmisel, eelkõige olukordades,

kus nad ei ole võimelised end ise kaitsma.

25. Kui konventsioonis kasutatakse väljendit konventsiooniosalised tagavad, tuleb seda mõista

nii, et see kohustab konventsiooniosalisi võtma kõiki vajalikke meetmeid, et tagada sellele järgnevast

kinnipidamist või hoiduda tegevusest, mis takistaks sellele järgnevast kinnipidamist.

26. Lõikes 1 rõhutatakse kutseühenduste sõltumatuse ja omavalitsusliku olemuse tähtsust, mida

on tunnustatud ÜRO advokaatide rolli käsitlevates üldpõhimõtetes. Põhimõtte 23 kohaselt on

advokaatidel nagu teistelgi kodanikel kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadus. See hõlmab

õigust moodustada omavalitsusliku olemusega kutseühendusi ja nendega liituda ning põhimõte 24

sätestab, et need „esindavad nende huve, edendavad täiendusharidust ja -koolitust ning kaitsevad

nende ametialast ausameelsust“. Ministrite komitee soovitus nr (2000)21 Euroopa Nõukogu

liikmesriikidele advokaadi kutsealal tegutsemise vabaduse kohta rõhutab samuti nende nõuete

tähtsust V põhimõttes „Ühingud“, kus on sätestatud, et „advokatuurid või muud advokaatide

kutseühendused peaksid olema omavalitsuslikud organid, mis on sõltumatud ametiasutustest ja

avalikkusest“. Omavalitsuslike organite sõltumatus on kutseala sõltumatuse võti. Sõltumatud

omavalitsuslikud advokaatide kutseühendused pakuvad oma liikmetele paremat tuge ka siis, kui

nende õigus kutsealal tegutseda on ohus, näiteks vältides ennetavalt riske ja ohte, millega nad võivad

oma kutsealal tegutsedes kokku puutuda. Asjaolu, et kutseühendused aitavad kaasa kutseala

sõltumatuse tugevdamisele, on omakorda oluline garantii üksikisikute inimõiguste edendamiseks ja

kaitsmiseks. Paljudes riikides on advokaatide kutseühendused loodud advokaatide algatusel ja

tegutsevad sõltumatute organitena. Mõnes riigis on aga advokaatide kutseühendused ametlikult

asutatud justiitsministeeriumi või muude organite egiidi all. Igal juhul võivad kutseühenduste

tegevusele olla kohustuslikuks teatavad regulatiivsed nõuded ja organid. See ei ole vastuolus

kutseühenduste sõltumatusega, mis peaks olema tagatud, tingimusel et nende autonoomia oma

5 Mõiste seadusega ettenähtud kohta vt nt artikli 8 puhul Euroopa Inimõiguste Kohus: Euroopa Inimõiguste Kohus, Vavřička jt vs. Tšehhi Vabariik [GC], nr 47621/13, 8. aprill 2021, §§ 266 ja 269, Paradiso ja Campanelli vs. Itaalia [GC], nr. 25358/12, 24. jaanuar 2017, § 169, S. ja Marper vs.

Ühendkuningriik [GC], nr 30562/04, 4. detsember 2008, §§ 95-96, ja Lebois vs. Bulgaaria, nr 67482/14, 19. oktoober 2017, § 66, ning artikli 10

puhul Euroopa Inimõiguste Kohus: Vavřička jt vs. Tšehhi Vabariik [GC], nr 47621/13, 8. aprill 2021, §§ 269, Satakkunan Markkinapörssi Oy ja Satamedia Oy vs. Soome [GC], nr 931/13, 27. juuni 2017, §§ 142-145, Medžlis Islamske Zajednice Brčko jt vs. Bosnia-Hertsegoviina [GC] nr

17224/11, 27. juuni 2017, §§ 68 ja 70, Delfi AS vs. Eesti [GC], nr 64569/09, 16. juuni 2015, §§ 120-122 ja 127, Centro Europa 7 S.r.l. ja Di Stefano

vs. Itaalia [GC], nr 38433/09, 7. juuni 2012, §§ 140-143. Mõiste demokraatlikus ühiskonnas vajalik kohta vt nt artikli 8 puhul Euroopa Inimõiguste Kohus: Vavřička jt vs. Tšehhi Vabariik [GC], nr 47621/13, 8. aprill 2021, §§ 273-275 ja artikli 10 puhul Euroopa Inimõiguste Kohus: Morice vs.

Prantsusmaa [GC], nr 29369/10, 23. aprill 2015, §§ 124-139, 144 ja 148. Vt lisaks Euroopa Inimõiguste Kohtu teadmiste vahetamise platvormi

(ECHR-KS).

7 CM(2024)191-add2final

tegevuse teostamisel, sealhulgas nende roll seadusandlikus konsulteerimises, mis on vaba

täitevvõimu või muude avalik-õiguslike organite igasugusest mõjust, on praktikas tõhusalt ja

vaieldamatult tagatud. Selline autonoomia peab põhinema korraldusel, mis tagab, et kutseühenduste

juhtimise eest vastutavate organite, st nende täitevorganite valimine toimub kooskõlas asjaomase

ühenduse kehtivate eeskirjadega ja ilma igasuguse välise sekkumiseta.

27. Lõikes 2 on loetletud kutseühenduste rollid ja kohustused, mis põhinevad eespool nimetatud

soovituses nr R(2000)21 (II põhimõte „Õigusalane haridus, koolitus ja advokaadi kutsealale

sisenemine“, V põhimõte „Ühendused“, VI põhimõte „Distsiplinaarmenetlus“) ja ÜRO advokaatide

rolli käsitlevates üldpõhimõtetes (põhimõtted 3, 4, 9, 10, 11, 24 ja 25), nimelt edendada ja esindada

advokaatide ja nende kutseala huve, edendada ja kaitsta advokaatide sõltumatust ja nende rolli

ühiskonnas, töötada välja kutsestandardid (olenemata sellest, kas need võtavad vastu advokaadid,

reguleerivad asutused või seadusandja ning kas need on kutse-eetika normide kujul või mitte) ja

edendada nende järgimist, edendada kutsealale juurdepääsu ning advokaatide täiendusharidust ja -

koolitust, teha koostööd teiste ühenduste ja organisatsioonidega ning edendada advokaatide heaolu.

Kutsestandardite väljatöötamine ja edendamine võib hõlmata klientide huvide kaitseks mõeldud

tegevusi, nagu näiteks hüvitusfondi säilitamine ja haldamine ning kutsealase vastutuskindlustuse

reguleerimine. Kutsealale juurdepääsu edendamine peaks toimuma viisil, mis tagab võrdsed

võimalused ja ennetab diskrimineerimist kaitstavate tunnuste alusel Euroopa inimõiguste

konventsiooni artikli 14 ja protokolli nr 12 artikli 1 kohaselt, nagu on tõlgendanud Euroopa

Inimõiguste Kohus. Kutseühenduste koostöö hõlmab mitte ainult koostööd teistes riikides asutatud

ühendustega, vaid ka paljude rahvusvaheliste organisatsioonidega, sealhulgas nendega, kuhu

kutseühendused võivad kuuluda. Juristide heaolu edendamine kuulub kutseühenduste pädevusse,

ilma et konventsiooniosalised nende tegevust takistaksid. See puudutab pigem töö- ja pereelu parema

tasakaalu edendamist ning seksuaalse ahistamise ja muu advokaatide endi lugupidamatu käitumise

vastu tegutsemist kui rahalise toetuse andmist. Kõigi nende rollide ja kohustuste täitmine võib nõuda

kutseühendustelt ettepanekute tegemist õiguslike ja haldusreformide kohta.

28. Lõikes 3 viidatakse konventsiooniosaliste kohustusele kaasata kutseühendused ja

konsulteerida nendega õigusaktide ning menetlus- ja haldusnormide muutmisel, mis mõjutavad

otseselt advokaatide kutsetegevust, eelkõige õigusteenuste osutamist, järgitavaid menetlusi,

tasustamist ja kutsestandardeid. Konsultatsiooninõue kehtib valitsuse poolt ettevalmistatud või

vastuvõetud muudatusettepanekute suhtes, nii et näiteks seaduseelnõu muutmine seadusandja poolt

järgitava menetluse käigus ei ole iseenesest konsultatsiooniprotsessi objektiks. Sätet tuleb lugeda

koos artikli 7 lõikega 2, mis käsitleb kutseühenduste sõnavabadust.

29. Lõikes 4 viidatakse advokaatide õigusele moodustada muid ühendusi ja osaleda neis, et

edendada oma kutsealaseid huve ja tegevusi (nt ühendused konkreetsete õigusvaldkondade jaoks,

nagu kriminaalõigus, perekonnaõigus ja intellektuaalomandi õigused), sõltumata kutseühendusse

kuulumise nõudest. See õigus vastab ka ÜRO advokaatide rolli käsitlevates üldpõhimõtetes

(põhimõte 23) märgitud õigusele ja põhineb Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 11

sätestatud õigusel ühinemisvabadusele. Eesmärk ei ole anda alust moodustada organeid, millel on

lõike 2 kohased ülesanded ja kohustused, mida võivad täita ainult need kutseühendused, mis

kuuluvad artikli 3 punktis d esitatud määratluse alla.

Artikkel 5 – õigus tegutseda

30. Artikkel 5 käsitleb advokaadi kutsealale sisenemise, kutsealal tegutsemise jätkuva loa

saamise või kutsealale tagasivõtmise nõudeid.

31. Lõikes 1 nõutakse, et konventsiooniosalised tagaksid, et kõik protsesside etapid, mis

mõjutavad advokaatide võimalust alustada või jätkata oma kutsetegevust, põhineksid asjakohastel,

objektiivsetel ja läbipaistvatel kriteeriumidel. Kõik sellistel alustel tehtud otsused peavad olema

proportsionaalsed ja põhjendatud klientide kaitsmise ja nõuetekohase õigusemõistmisega. See säte

CM(2024)191-add2final 8

keelab ka igasuguse diskrimineerimise alustel, mis on nimetatud Euroopa inimõiguste konventsiooni

artiklis 14 ja selle protokollis nr 12, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on tõlgendanud vastavalt

tänapäevasele olukorrale, kooskõlas põhimõtetega, mis on kehtestatud ÜRO advokaadi rolli

käsitlevate üldpõhimõtetega (põhimõtted 10 ja 11) ja ministrite komitee soovitusega nr R(2000)21

liikmesriikidele advokaadi kutsealal tegutsemise vabaduse kohta (II põhimõte „Õigusalane haridus,

koolitus ja advokaadi kutsealale sisenemine“). Kokku hõlmavad need sätted paljusid

diskrimineerimise eest kaitstavaid tunnuseid, nagu sugu, „rass“6, nahavärvus, keel, usutunnistus,

poliitilised või muud tõekspidamised, etniline/rahvuslik või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse

kuulumine, varaline seis, sünnipära, sugu, seksuaalne sättumus, sooline identiteet ja väljendus,

sootunnused, vanus, tervislik seisund, puue või muu seisund või nende tunnuste kombinatsioon.

Viide keelele kui diskrimineerimise alusele ei ole mõeldud selleks, et välistada riigisiseseid nõudeid

seoses teatavate keelte kasutamisega kohtumenetluses või juriidilistes dokumentides.

32. Lõige 2 käsitleb menetlust, mille käigus isik saab vajaliku kvalifikatsiooni ja loa advokaadi

kutsealal tegutsemiseks (st advokaadiks olemiseks, nagu see mõiste on määratletud artiklis 2), kas

esmakordselt või mis tahes hilisemal hetkel. Selles nõutakse, et kutsealale sisenemist või

vastuvõtmist või kutsealal tegutsemise jätkuvat lubamist ja kutsealale tagasivõtmist käsitlevad

otsused peavad tegema kutseühendused või muud sõltumatud organid pärast nõuetekohast menetlust

ning et need otsused peavad olema mingil viisil vaidlustatavad, näiteks kaebuse või kohtuliku

läbivaatamise kaudu, mille asjaomased isikud esitavad seadusel põhinevatele sõltumatutele ja

erapooletutele kohtutele või vaidluste lahendamise organitele. Konventsiooni tähenduses on

kutsealale sisenemine või vastuvõtmine, samuti kutsealal tegutsemise jätkuv lubamine ja kutsealale

tagasivõtmine seotud seadusega ettenähtud standarditele vastavuse määramisega, et olla võimeline

tegutsema advokaadi kutsealal. Kui otsuse advokaadi kutsealal tegutsemise loa andmise kohta teeb

asutus, mille sõltumatus ei ole tagatud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 6 nõutud ulatuses,

peab nõue olema täidetud lõike 2 kohase hilisema vaidlustamise etapis, st täieliku

kontrollipädevusega kohtus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt seoses Euroopa

inimõiguste kaitse konventsiooni artikliga 6.

33. Mõnes liikmesriigis on kutseühendustele usaldatud vastutus kutsealale sisenemise või

vastuvõtmise ning muude advokaadina tegutsemise vabadusega seotud küsimuste eest, kuna neid

peetakse kõige paremini pädevaks hindama kutsealale sisenemise kvalifikatsiooni ja advokaatide

eetikastandardeid. Liikmesriikides on sõltuvalt riigi õigustraditsioonist ja valitsemisstruktuuridest

eri tüüpi organid, mis tegelevad nende ülesannetega. Teistes liikmesriikides on need ülesanded

usaldatud reguleerivatele asutustele. See ei ole vastuolus konventsiooniga tingimusel, et kutsealale

vastuvõtmist käsitlevad otsused ja muud advokaadina tegutsemise vabadust puudutavad küsimused

ei allu mingisugusele poliitilisele mõjule.

Artikkel 6 – advokaatide kutsealased õigused

34. Artikkel 6 kohustab konventsiooniosalisi tagama, et advokaadid saaksid kasutada advokaadi

kutsealal tegutsemiseks vajalikke põhiõigusi. Lõigetes 1, 2 ja 3 loetletud õiguste suhtes võib – nagu

on täpsustatud lõikes 4 – kohaldada teatavaid piiranguid, tingimusel et need on seadusega ettenähtud

ja demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Paragrahvis 5 sätestatud õigust ei saa siiski piirata.

35. Lõike 1 punkt a käsitleb advokaadi põhiülesannet, nimelt õigusnõustamist, abi andmist ja

esindamist. Konkreetne viide sellele, et selline nõustamine, abi andmine ja esindamine toimuvad

inimõiguste ja põhivabaduste kaitsmise eesmärgil, on mõeldud nii selle töö õiguspärasuse

rõhutamiseks kui ka tähelepanu juhtimiseks asjaolule, et seda tööd tegevad advokaadid on olnud

füüsiliste rünnakute, ähvarduste, ahistamise ja hirmutamise sihtmärgiks. Võimalust, et advokaadil ei

lubata konkreetses asjas õigusnõustamist, abi ja esindamist pakkuda, tuleks kaaluda ainult siis, kui

6 Kuna kõik inimesed kuuluvad ühte ja samasse liiki, lükatakse tagasi teooriad, mis põhinevad erinevate „rasside“ olemasolul. Mõistet „rass“

kasutatakse siiski selleks, et tagada, et need isikud, keda üldiselt ja ekslikult peetakse „teise rassi kuuluvaks“, ei jääks konventsiooniga tagatud kaitse

alt välja.

9 CM(2024)191-add2final

tal ei ole enam õigust tegutseda õigustatud põhjustel, kas üldiselt või konkreetses menetluses, või

kui see oleks vastuolus kutsestandarditega, näiteks huvide konflikti korral.

36. Lõike 1 punkt b käsitleb advokaatide vabadust valida oma kliente ja lõpetada olemasolev

suhe nendega. Nagu lõikes 4 selgub, võivad seda vabadust piirata õiguslikud kohustused ja

kutsealased nõuded, nagu näiteks need, i) mis on seotud õigusteenuste osutamisega neile, kes ei

suuda nende eest maksta; ii) mis tulenevad Iirimaal ja Ühendkuningriigis advokaatide ja

vandeadvokaatide suhtes kehtivast reeglist, mille kohaselt nad on kohustatud nõustama, abistama

või esindama isikuid nende pädevusse kuuluvates küsimustes, kui nad on selleks vabad, mille

eesmärk on tagada või maksimeerida esindamise valikuvõimalusi kohtumenetlustes; ja iii) mida

kohaldatakse, kui see on vajalik õigusemõistmiseks konkreetses kohtuasjas või kui see on vajalik

olemasolevate kohustuste täitmiseks klientide ees. Need kohustused ja nõuded ei tohiks siiski viia

selleni, et advokaadid peaksid tegutsema viisil, mis on vastuolus nende muude kustealaste

kohustustega, sealhulgas nende lepinguliste kohustustega klientide ees ja võimalike huvide

konfliktidega seotud kohustustega.

37. Lõike 1 punkt c käsitleb advokaatide võimalust kohtuda oma klientide ja potentsiaalsete

klientidega. Konkreetne viide võimalusele kohtuda vabaduse kaotanud isikutega peegeldab asjaolu,

et võib esineda olukordi, kus see on mõnikord takistatud või välistatud. Selline juurdepääs peaks igal

juhul olema mitte ainult kiire, nagu seda mõistetakse Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas, vaid ka

tõhus selles mõttes, et advokaatidel oleks tegelikult võimalik pakkuda soovitud nõu, abi või

esindamist.

38. Juurdepääs advokaatidele on väga oluline olukorras, kus klientidelt on võetud vabadus. See

on oluline nende kaitse ettevalmistamisel, eriti vabaduse võtmise varajases etapis, kui tehakse olulisi

otsuseid juhtumi kohta. Kindlasti peaks selline juurdepääs tavaliselt toimuma enne klientide

ülekuulamist. Veelgi enam, seda saab edasi lükata üksnes mõjuvatel ja konkreetsetel põhjustel, mis

põhinevad juhtumi konkreetsetel asjaoludel, ja siis peaks selline edasilükkamine olema vaid ajutine.7

Näiteks võib selle õiguse suhtes kohaldada lühikest viivitust, kui see on vajalik süütegude

uurimiseks. Lisaks võib selle teostamise viis olla selline, mis on kavandatud avaliku ohutuse

tagamiseks. Üldisemalt ei tohiks avaliku võimu kandjad põhjendamatult sekkuda advokaadi ja

kliendi vahelistesse suhetesse. See hõlmab ka seda, et külastuste suhtes ei kehtestata põhjendamatuid

piiranguid; advokaadid peaksid olema teadlikud külastuste sagedust ja kestust reguleerivatest

eeskirjadest ja määrustest ning nende klientide tõhusaks esindamiseks peaksid olema piisavad

külastamisõigused.

39. Lisaks sellele tuleks lõike 1 punktis c esitatud mõistet tõhus juurdepääs tõlgendada nii, et

konventsiooniosalised peavad tagama, et advokaadid saavad oma riigis ja välismaal vabalt ja ilma

põhjendamatute piiranguteta oma klientidega kohtumiseks reisida. See põhimõte on kooskõlas ÜRO

advokaatide rolli käsitlevate aluspõhimõtete 16. põhimõtte punktiga b. Liikumisvabadusel on keskne

roll advokaadi juurdepääsu tagamisel oma klientidele. Advokaatide isikliku kohtumise tagamine on

teabevahetuse konfidentsiaalsuse säilitamiseks väga oluline, eriti tundlike juhtumite puhul või juhul,

kui turvalised sidekanalid ei ole kättesaadavad. Lõpuks, võimalus vabalt reisida on osa laiemast

põhimõttest, et advokaadid peaksid saama teostada oma kutsealast sõltumatust ilma põhjendamatu

sekkumiseta, ja reisipiirangud võivad olla selline sekkumine.

40. Lisaks sellele tuleks advokaatidele võimaldada regulaarselt ja piisavalt aega, et kohtuda oma

klientidega, kellelt on võetud vabadus. Samuti tuleks kaitsta advokaatide ja klientide vahelist suhtlust

mitte ainult külastuse ajal, vaid ka enne ja pärast külastust.

41. Lõike 1 punkt d käsitleb seda, et kohtud või vaidluste lahendamise organid ja muud asutused

tunnustavad advokaatide pädevust nõustada, aidata või esindada oma kliente asjaomastes

menetlustes. Vajadus sellise õiguse järele peegeldab juhtumeid, kus on püütud ebaõiglaselt

7 Euroopa Inimõiguste Kohus, Beuze vs. Belgia [GC], nr 71409/10, 9. november 2018, §-d 131–136.

CM(2024)191-add2final 10

vaidlustada, ignoreerida või muul viisil takistada konkreetse üksikisiku või üksuse valitud advokaadi

nõustamist või esindamist. Konkreetsel juhul võib tunnustuse saamiseks olla teatud tingimustel

vajalik esitada asjakohased tõendid volituste kohta, mille kliendid on asjaomastele advokaatidele

andnud.

42. Lõike 1 punkt e käsitleb advokaatide tõhusat juurdepääsu teatavatele materjalidele, s.t

asjakohastele haldus- ja/või kohtutoimikutele, mis puudutavad nende kliente, kui nad tegutsevad

nende nimel. Juurdepääs tuleks anda materjalidele, mis on asjakohased advokaatide pakutava

nõustamise, abistamise või klientide esindamise seisukohast ning mis on avaliku võimu kandjate,

kohtute ja vaidluste lahendamise organite valduses või kontrolli all. Selline juurdepääs on ette nähtud

ainult nendele materjalidele, mis on seotud asjaomases konventsiooniosalises toimuva või selle vastu

algatatud menetlusega. See hõlmaks näiteks kriminaalmenetluses kõiki või asjakohaseid toimiku osi

ja kõike, millel on potentsiaalne tõenduslik väärtus mis tahes liiki menetlustes. Materjalid hõlmavad

füüsilisi esemeid, dokumente ja muid andmeid, sealhulgas tunnistajate ütlusi, eksperdiaruandeid ja

kohtuekspertiisi tulemusi. Juurdepääs ei hõlma mitte ainult võimalust materjaliga tutvuda, vaid ka

võimalust saada või teha sellest koopia. Juurdepääsuõigus sellele materjalile võib nõuda teatavate

riigisisesest õigusest tulenevate menetluste järgimist, kuid see peaks tavaliselt toimuma ilma

piirangute või põhjendamatu viivituseta, st piisavas ulatuses ja piisava ajaga, et see oleks menetluse

asjakohases etapis kasulik. Mõned viivitused või piirangud võivad siiski olla vajalikud sellistel

eesmärkidel nagu riigi julgeoleku või kriminaaluurimise informaatorite kaitsmine, konkreetse

uurimise ohustamise vältimine, vajadus hoida teatavad politsei uurimismeetodid salajas või teise

isiku põhiõiguste kaitsmine. Näiteks on ELi liikmesriikide jaoks jätkuvalt võimalik kohaldada ELi

direktiivi (direktiiv 2012/13/EL), milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet,

artiklis 7 sätestatud piiranguid toimikutega tutvumiseks. Sellised viivitused ja piirangud ei tohiks

siiski olla pikemad ega ulatuslikumad, kui on rangelt vajalik nimetatud eesmärkidel, ning need ei

tohiks põhimõtteliselt takistada või välistada nõustamist ja esindamist. Kui aga juurdepääs mõnedele

materjalidele on piiratud, võib olla võimalik kaitsta kliendi huve selliselt, nagu näiteks kohtuasjas

Sher jt vs. Ühendkuningriik8, kus hagejatele, kes vaidlustasid oma edasist kinnipidamist, oli esitatud

põhjendused, miks nende juurdepääsu teatavale teabele piirati, ja kuigi neid ja nende advokaate jäeti

kohtuistungi teatavast osast välja, võis õigluse tagamiseks taotleda juurdepääsuloaga erikaitsja

määramist.

43. Lõike 1 punkt f käsitleb advokaatide võimalust pääseda kohtusse, vaidluste lahendamise

organisse või muusse sarnasesse organisse, kus neil on õigus esindamisõigus, ja suhelda nendega.

Seega hõlmab see advokaatide võimalust viibida selle asutuse ruumides, kus toimub menetlus nende

klientide nimel, ning suhelda selle asutusega seoses kõnealuse menetlusega, kasutades selleks

lubatud vahendeid. See võimalus ei välista mõistlikku turvakontrolli juurdepääsuks asjaomastele

ruumidele ega võimalust, et asjaomane asutus saab kindlaks määrata sidevahendid. Siiski ei tohiks

selles osas diskrimineerida ühtegi advokaati, kes esindab asjaomases menetluses osalevaid pooli.

44. Lõike 1 punkt g käsitleb advokaatide võimalust esitada taotlusi nende menetluste käigus,

milles nad tegutsevad oma klientide nimel. Sellised taotlused on seotud kõigi menetlustoimingutega,

sealhulgas tõendite hankimise, esitamise ja vastuvõetavuse kohta. Eraldi viidatakse kohtuniku,

prokuröri või konkreetses kohtuasjas otsustava organi liikme tagandamise taotlustele, et rõhutada, et

see on midagi, mida advokaadid võivad täiesti seaduslikult esitada. Võimalus esitada taotlusi sõltub

suutlikkusest tagada, et need ei takistaks asjakohase menetluse läbiviimist või ei oleks muul viisil

kuritahtlikud. Taotluste esitamise piirangute kehtestamisel või

sanktsioonide või karistuste määramisel nende esitamise eest peab siiski olema nõuetekohane

õiguslik alus, see peab olema rangelt vajalik asjaomase menetluse kiireks läbiviimiseks ja

põhjendatud.

45. Lõike 1 punkt h käsitleb advokaatide võimet osaleda tõhusalt kõikides menetlustes, milles

nad esindavad oma kliente. Eelkõige ei tohiks neid takistada tunnistajate ülekuulamisel või

8 Euroopa Inimõiguste Kohus, Sher jt vs. Ühendkuningriik, nr 5201/11, 20. oktoober 2015, § 151–157

11 CM(2024)191-add2final

ristküsitlemisel ning neid ei tohiks menetluse teatavatest etappidest välja jätta. See õigus ei välista

siiski piiranguid tunnistajate ülekuulamise või ristküsitlemise viisidele, et tagada nende eraelu

puutumatuse õiguse austamine või tagada, et kuritegude ennetamist ja uurimist ning riigi julgeoleku

kaitset ei takistataks. Lisaks ei välista see võimalus piirangute kehtestamist advokaatide arvule, kes

võivad osaleda suulises menetluses.

46. Lõike 1 punkt i käsitleb advokaatide võimalust teavitada avalikkust oma teenustest. Selline

teave võib olla oluline õiguskaitse kättesaadavuse tagamisel või hõlbustamisel. Teavitamise vorm

võib erineda olenevalt sellest, kuidas kutseala on konkreetses konventsiooniosalises korraldatud.

Sellele võivad kehtida ka nõuded nõuetekohase õigusemõistmise tagamiseks, avalikkuse kaitsmiseks

eksitava reklaami eest ja kutseala väärikuse säilitamiseks. Sellest hoolimata on Euroopa Inimõiguste

Kohus tunnistanud, et advokaatide vabadus jagada teavet oma teenuste kohta kuulub Euroopa

inimõiguste konventsiooni artiklis 10 sätestatud sõnavabaduse kaitse alla9 ja seda vabadust kinnitab

käesolev lõige.

47. Lõige 2 käsitleb vajadust kaitsta advokaate tsiviil- ja kriminaalvastutuse eest nende suuliste

ja kirjalike avalduste eest, mida nad teevad oma klientide nimel kõikide menetluste käigus. Selline

kaitse on hädavajalik, et advokaadid saaksid oma kliente tõhusalt esindada, sest õigluse põhimõte

toetab vaba ja jõulist argumentide ja seisukohtade vahetamist. Nõue, et sellised avaldused tuleb teha

heauskselt ja hoolikalt, mis tähendab, et väljendatud arvamustele peab olema piisav faktiline alus,

on mõeldud selleks, et tagada õigusemõistmise ja nende isikute, keda avaldused puudutavad,

õigustatud huvide austamine. Selline kaitse on kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohaga,

et kaitsja sõnavabaduse piiramine – isegi leebe kriminaalkaristuse näol – on demokraatlikus

ühiskonnas vajalik üksnes erandjuhtudel; vt nt Nikula vs. Soome, nr 31611/96, 21. märts 2002 ja

Steur vs. Madalmaad, nr 39657/98, 28. oktoober 2003 seoses advokaatide poolt kohtuistungil tehtud

avaldustega. Selline kaitse vastutuse eest, mis kehtib üksnes menetluse käigus tehtud õiguslike

avalduste suhtes, ei ole siiski mõeldud kohaldamiseks teadliku valetamise, ilmselgelt ebatõeste

faktide levitamise, väärkohtleva või ähvardava käitumise (sealhulgas näiteks solvangute ja

ähvarduste) või kohaldatavate ametialaste kohustuste rikkumise suhtes. Lisaks ei hõlma mõiste

avaldused mingeid advokaatide poolt sooritatud toiminguid. Samuti ei ole see säte, mille suhtes

kehtivad igal juhul artikli 6 lõikes 4 sätestatud piirangud, mõeldud laienema sanktsioonide

määramisele menetluse sobimatu, põhjendamatu või ebamõistliku läbiviimise või kohtumääruste või

menetlusnormide eiramise eest. Sellegipoolest ei ole ette nähtud, et advokaadid peaksid kandma

tsiviil- ja kriminaalvastutust üksnes selle eest, et nad on esitanud oma klientide versiooni ja

vaatenurga asjaomase menetluse objektiks olevate sündmuste kohta. Käesolevas sättes kasutatakse

mõistet kriminaal- Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6

lõike 1 kohaldamisel antud tähenduses.

48. Lõike 3 punkt a käsitleb asjaolusid, mille korral advokaadid saavad oma klientidega või

potentsiaalsete klientidega isiklikult kohtuda. Viide sellele, et sellised kohtumised on „privaatsed“,

on seotud vajadusega tagada, et keegi teine ei kuule ega saa muul viisil aru, mida advokaadid või

kliendid või potentsiaalsed kliendid räägivad. See võib olla eriti oluline, kui kliendid või

potentsiaalsed kliendid on vabaduse kaotanud, kuid seda kohaldatakse kõigi isiklike kohtumiste

suhtes, kus iganes need ka ei toimuks, sealhulgas kohtumenetluse ajal toimuvate kohtumiste suhtes.

See õigus ei välista advokaatide ja vabaduse kaotanud isikute vaheliste kohtumiste järelevalvet, kuid

neid kohtumisi jälgivad isikud peaksid saama neid ainult näha, mitte aga kuulata, mida räägitakse.

See tähendab, et tuleb tagada vastavad ruumid, et advokaadid saaksid oma klientidega rääkida ilma,

et neid pealt kuulataks või salvestataks. See õigus ei välista advokaadi ja kuriteos kahtlustatava

kohtumise pealtkuulamist, kui on põhjendatud alus kahtlustada, et advokaat osaleb kuriteos või on

aidanud selle toimepanemisele või varjamisele kaasa. Lisaks sellele võivad advokaadid ja nende

kliendid otsustada, et nad ei kohtu privaatselt, näiteks kui nende kohtumine toimub avalikult ja ei

püüta takistada teisi kuulmast, mida räägitakse.

9 Euroopa Inimõiguste Kohus, Casado Coca vs. Hispaania, nr 15450/89, 24. veebruar 1994.

CM(2024)191-add2final 12

49. Lõike 3 punkt b käsitleb advokaatide konfidentsiaalset suhtlust oma klientide ja

potentsiaalsete klientidega, st kui nad ei kohtu nendega isiklikult. Õigus konfidentsiaalsusele on

advokaadi ja kliendi vahelistes suhetes esmatähtis. Kõik selle õiguse piirangud peaksid seetõttu

olema erandlikud. Õigus konfidentsiaalsusele kehtib kõigi suhtlusvahendite või -vormide suhtes,

mida võib kasutada –, sealhulgas veebikohtumiste puhul – ja olenemata sellest, kas need on algatatud

advokaatide või nende klientide ja potentsiaalsete klientide poolt. See välistab selliste teadete

avamise ja lugemise, kuulamise või muul viisil pealtkuulamise ja -vaatamise. Veebiistungite puhul

peaks advokaatidel olema võimalik oma klientidega kogu aeg konfidentsiaalselt suhelda, olenemata

sellest, kas nad on nendega samas ruumis või osalevad istungil eemalt. Siiski võib sellist liiki suhtlust

pealt kuulata artikli 6 lõike 4 kohaselt, näiteks kui on põhjendatud alus kahtlustada, et asjaomased

advokaadid on osalenud kuritegudes, mille toimepanemises kahtlustatakse kliente või

potentsiaalseid kliente, või on aidanud kaasa nende toimepanemisele või varjamisele. Siiski peavad

olema piisavad ja asjakohased garantiid omavoli vastu, sealhulgas tõhus kohtulik kontroll

teabevahetusse sekkumise üle.

50. Lõike 3 punkt c käsitleb klientidelt või potentsiaalsetelt klientidelt saadud teabe või

materjalide, pärast seda nendega toimuva teabevahetuse ja sellise teabevahetusega või nende nimel

kohtumenetluses osalemisega seoses koostatud materjalide konfidentsiaalsuse säilitamist. Seega

sätestab see, et advokaatidelt ei saa üldjuhul nõuda, et nad avaldaksid, loovutaksid läbiotsimise

käigus või annaksid tõendeid teabevahetuse, sellega seotud teabe või materjalide, sealhulgas

kohtumiste või suhtluse käigus saadud teabe või materjalide kohta, mille suhtes kohaldatakse lõike

3 punkte a ja b. Sellise konfidentsiaalsuse säilitamisele aitab oluliselt kaasa artikli 9 lõike 1 punktis

c sätestatud nõuete järgimine, mis käsitlevad läbiotsimisi ja arestimisi. Lisaks ei saa advokaatidelt

nõuda, et nad avalikustaksid, kes on nende kliendid või potentsiaalsed kliendid. Selle sätte eesmärk

ei ole siiski välistada advokaatide kohustust anda ametiasutustele üle kõik, mille kasutamine võis

kaasa aidata kuriteo toimepanemisele. Piirangud sellele garantiile peaksid olema erandlikud,

arvestades advokaadi ja kliendi vahelise suhte konfidentsiaalsuse äärmist olulisust. Selle õiguse

aspektid võivad olla hõlmatud kutsesaladuse ning advokaadi ja kliendi vahelise konfidentsiaalsuse

mõistetega, nagu on sätestatud mõnede konventsiooniosaliste õiguses, kuid see ei ole mõeldud ainult

neile. Siiski võib sellist õigust piirata artikli 6 lõike 4 kohaselt, eelkõige kui on põhjendatud alus

kahtlustada, et asjaomased advokaadid on osalenud kuritegudes, mille toimepanemises

kahtlustatakse kliente või potentsiaalseid kliente, või on aidanud kaasa nende toimepanemisele või

varjamisele10. Samuti võivad rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise meetmed tekitada

advokaatidele kohustuse teatada kahtlustest ja esitada klienti puudutavat teavet asjaomastele

asutustele11. Sellised kohustused ei tohiks siiski olla vastuolus advokaadiülesande täitmisega kaitsta

või esindada kõnealust klienti kohtumenetluses või seoses kohtumenetlusega, sealhulgas anda nõu

selliste menetluste algatamise või vältimise kohta. Lisaks peavad alati olema piisavad ja asjakohased

garantiid omavoli vastu, sealhulgas artikli 9 lõike 1 punktis d sätestatud õigus ja tõhus kohtulik

kontroll sekkumise üle. Käesoleva lõike eesmärk ei ole piirata klientide või potentsiaalsete klientide

võimalust nõustuda asjaomaste advokaatide poolt tõendite avaldamise või andmisega.

10 Vt nt Euroopa Inimõigust Kohus, Versini-Campinchi ja Tania Crasniansk vs. Prantsusmaa, nr 49176/11, 16. juuni 2016. 11 Vt nt Euroopa Inimõiguste Kohus, Michaud vs. Prantsusmaa, nr 12323/11, 6. detsember 2012.

13 CM(2024)191-add2final

51. Lõige 4 käsitleb alust, mille põhjal võib kehtestada piiranguid lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud

õiguste kasutamisele, nimelt et need peavad alati olema seadusega ettenähtud ja demokraatlikus

ühiskonnas vajalikud, nagu neid mõisteid on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas tõlgendatud.

Eelkõige nõuab see, et seaduse sisu oleks kättesaadav ja et sellest tulenevad tagajärjed oleksid

etteaimatavad. Lisaks sellele näeb Euroopa Inimõiguste Kohus lisaks vähestele absoluutsetele

õigustele vajadust saavutada õiglane tasakaal tagatud õiguste ja vabaduste ning teiste konkureerivate

õiguste ja huvide vahel. Selleks et määrata kindlaks, kas selline tasakaal on olemas õiguse või

vabaduse piirangu korral, võtab kohus arvesse seda, kas taotletakse õiguspäraseid eesmärke, kas

piirangutele on asjakohased ja piisavad põhjused ning kas võetud abinõud on proportsionaalsed.

Viimase kahe tingimuse täitmise hindamisel on oluline kaalutlusruum. Neid kahte tingimust võib

kohus ühiselt nimetada ka tungivaks sotsiaalseks vajaduseks. Kui mõlemad tingimused on täidetud,

võib järeldada, et piirang on demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Arvestades aga advokaadi ja kliendi

vahelise suhte konfidentsiaalsuse säilitamise tähtsust, peaks sellele piirangute seadmiseks olema

nõutav selgete tõendite olemasolu asjaolude kohta, mis väidetavalt õigustavad neid, ning need

peaksid jääma erandlikuks.

52. Lõige 5 käsitleb seda, et advokaadid ei kannataks kahjulike tagajärgede all ainuüksi seetõttu,

et neid seostatakse oma klientide või klientide seisukohtadega. Seda tuleks lugeda koos artikli 9

lõikega 4, sest sellest sättest tuleneva kohustuse järgimine on eriti oluline, et tagada, et advokaatide

seostamine nende klientide või klientide seisukohtadega ei tooks kaasa kahjulikke tagajärgi. Vajadus

tagada, et selliseid kahjulikke tagajärgi ei esineks, on väga oluline, sest seostamine nende klientide

või klientide seisukohtadega on põhjustanud seda, et advokaate on füüsiliselt rünnatud, ähvardatud,

ahistatud ja hirmutatud ning nende kutsetegevust tõsiselt takistatud ja sellesse sekkutud. Käesolevas

lõikes käsitletav seostamine võib tuleneda muu hulgas poliitikute avaldustest, artiklitest ja muudest

meedias avaldatud materjalidest. Kahjulikud tagajärjed, millele see lõige on suunatud, võivad olla

mitmes erinevas tõsise raskusastmega vormis, eelkõige on nendeks ähvardused, füüsilised rünnakud

või hirmutamine eraisikute poolt algatatud kohtumenetluste kaudu ning distsiplinaar-, kriminaal- või

haldusmenetluste12, sealhulgas kutseühenduste algatatud menetluste kaudu (vt punkt 76). Käesoleva

lõike eesmärk ei ole piirata Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 10 sätestatud õigust

sõnavabadusele. Mõnes riigis võib sõnavabaduse kaitse olla sätestatud ka riiklikus põhiseaduses, mis

annab sellele kõrgetasemelise kaitse riigisiseses õiguskorras. Seetõttu tuleks seda sätet kohaldada,

võttes arvesse tasakaalu, mis tuleb saavutada sõnavabadusega.

Artikkel 7 – sõnavabadus

53. Artikkel 7 kohustab konventsiooniosalisi tagama, et advokaadid ja nende kutseühendused

saaksid end väljendada mitte üksnes advokaadi kutsealal tegutsemisega seotud küsimustes, vaid ka

küsimustes, mis puudutavad õigust ja selle kohaldamist üldiselt, sealhulgas inimõiguste kaitse ja

edendamise ning reformivajadusega seotud aspekte. Sellisena tugevdab see sõnavabaduse ja

rahumeelse kogunemise õiguse tagamist sellistes sätetes nagu Euroopa inimõiguste konventsiooni

artiklid 10 ja 11.

54. Lõige 1 käsitleb advokaatide võimalust teavitada avalikkust oma klientide kohtuasjadega

seotud asjadest ning võimalust teha selle teabe põhjal kriitilisi märkusi. See võimalus on oluline, sest

selliste juhtumite arutamine ei ole oluline mitte üksnes üksikklientide õiguste kaitsmiseks, vaid ka

seetõttu, et nende olukord ja kohtlemine võivad tõstatada laiemaid muret tekitavaid küsimusi, näiteks

konkreetsete õigusnormide kohaldamisala, mõju või kohaldamise viisi asjakohasus või soovitavus,

puudused või kuritarvitused õigussüsteemi toimimises ning probleemid inimõiguste ja

põhivabadustega seotud põhiseaduslike ja rahvusvaheliste kohustuste täitmisel.

55. Samas tunnistatakse, et kutsealased kohustused, õigusemõistmise nõuded ja õigus eraelu

puutumatusele (nii menetluses osalevate klientide kui ka teiste isikute puhul) võivad õigustada

12 See võib hõlmata strateegilisi kohtuasju vastavalt ministrite komitee soovitusele CM/Rec(2024)2 liikmesriikidele üldsuse osalemise vastaste

strateegiliste hagide (SLAPP) kasutamise vastu võitlemise kohta.

CM(2024)191-add2final 14

teatavaid piiranguid kohtuasjaga seotud teabe andmisele. Seega võib see olla nii, kui teatava teabe

avalikustamine konkreetsel ajal võib kahjustada menetluse läbiviimist või ohustada

kriminaaluurimist. Samamoodi võib avalikustamine olla sobimatu, kui see ei ole kooskõlas

konkreetse teabe saamise aluseks olevate asjaoludega, näiteks kui üks pool teeb ettepaneku

menetluse lõpetamiseks või kokkuleppe sõlmimiseks. Lisaks võib teatavate üksikasjade

avalikustamist konkreetses menetluses osalevate isikute ja teiste poolte kohta pidada nende eraellu

põhjendamatuks sekkumiseks isegi kaua pärast menetluste lõppu. Lisaks võib viisi, kuidas

advokaadid avaldavad juhtumi kohta teavet, mõnel juhul pidada vastuolus olevaks õigussüsteemis

töötavalt professionaalilt oodatavate standarditega. Siiski peavad sellised piirangud olema alati

seadusega ettenähtud ja demokraatlikus ühiskonnas vajalikud.

56. Lõige 2 käsitleb advokaatide ja nende kutseühenduste võimalust käsitleda õiguse ja

praktikaga seotud üldist huvi pakkuvaid küsimusi, mis ei pruugi põhineda üksikjuhtumite asjaoludel

või mida võib näha juhtumites, millega nad ise ei ole seotud. Kindlasti tähendab nende

professionaalne roll head võimalust juhtida tähelepanu probleemidele, mis tulenevad konkreetsetest

õigusnormidest või kohtuotsustest, samuti õigussüsteemi toimimise erinevatest aspektidest, mis

puudutavad või mõjutavad advokaadi kutseala, ning pakkuda välja võimalikke lahendusi. Võimalus

teha reformiettepanekuid, mis põhinevad muu hulgas kohtuotsustel, ei tohiks mõista kui neis

kohtuotsustes määratletud poolte õiguste vaidlustamist, vaid pigem nii, et neid kasutatakse arutelude

pidamiseks võimalike reformivajaduste üle konkreetsetes haldus- ja õigusloomevaldkondades, mida

need otsused käsitlevad. Tuleb märkida, et läbipaistvuskohustused, mis on kehtestatud „lobistidena“

tegutsevatele advokaatidele, nagu see mõiste on määratletud ministrite komitee soovituses

CM/Rec(2017)2 lobitöö ja mõjutamise läbipaistvuse ja ausameelsuse kohta avaliku sektori otsuste

tegemise kontekstis, on kooskõlas selle sättega.

57. Artikli 4 lõikes 3 sätestatud advokaatide kutseühenduste õigus konsulteerida

õigusloomeprotsessis ei põhine mitte üksnes põhimõttel, vaid ka praktilistel kaalutlustel.

Praktiseerivatest advokaatidest koosnevatel kutseühendustel on põhjalikud teadmised ja arusaam

õigussüsteemist, kuivõrd see puudutab kutseala ja uute õigusaktide võimalikku mõju. Õigusaktid

võivad olla otseselt seotud advokaatide kutsetegevusega, kuid võivad mõjutada ka nende

kutsetegevust, näiteks rahapesuga seotud kohustusi kehtestavad õigusaktid. Sellised õigusaktid

nõuavad tavaliselt, et advokaadid teataksid kahtlasest finantstegevusest, rakendaksid kliendi suhtes

hoolsusmeetmed ja säilitaksid rahapesuvastastes seadustes sisalduvate finantstehingute andmed.

58. Lisaks mängivad kutseühendused võtmerolli õiguselukutse standardite ja eetika järgimisel.

Nende kaasamine kutsestandardite ja muude reguleerivate raamistike koostamisse ja läbivaatamisse

aitab säilitada kõrgeid kutsestandardeid ja avalikkuse usaldust õigussüsteemi vastu. Õiguskeskkond,

milles advokaadid praktiseerivad, areneb pidevalt ja kutseühendused saavad pakkuda ennetavat

lähenemisviisi, et tagada kutseala tõhus kohanemine muudatustega, ning nad teevad seda sageli oma

liikmete ja avalikkuse teavitamise kaudu nendest muutustest ja tagavad sujuva ülemineku uute

õigusaktide kehtestamisel.

59. Kutseühenduste ja nende advokaatide rolliga kaasneb ka kohustus tagada inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse ning edendada õigusriigi põhimõtteid, millest selline kaitse sõltub.

Advokaatide ja nende kutseühenduste vastutust täidetakse osaliselt avalikkuse teadlikkuse tõstmise

kaudu neile teadaolevatest õiguse ja praktikaga seotud probleemidest ning seejärel julgustades neile

lahendusi vastu võtma. Seetõttu oleks sobimatu vaadelda probleemide tuvastamist ja lahenduste

leidmist seadusandja või rakendusorganite rolli mingil viisil usurpeerimisena. Lisaks ei ole alust

piirata seda tegevust advokaatide või nende kutseühenduste poolt.

Artikkel 8 – distsiplinaarvastutus

60. Artikkel 8 kohustab konventsiooniosalisi tagama, et järgitakse teatavaid nõudeid seoses

advokaatide vastu algatatud distsiplinaarmenetluste alustega, sellise menetluse kindlaksmääramisel

15 CM(2024)191-add2final

järgitava korra ja sanktsioonidega, mida saab määrata ebasoodsa järelduse korral. Nende nõuete

järgimine on oluline, et vältida distsiplinaarmenetluse kuritarvitamist advokaatide ähvardamiseks,

ahistamiseks või hirmutamiseks või muul viisil nende kutsetegevuse takistamiseks või häirimiseks,

nagu mõnikord on juhtunud. Säte ei ole mõeldud kohaldamiseks advokaatide vastu esitatud kaebuste

käsitlemise korra suhtes, välja arvatud kui need on automaatselt seotud distsiplinaarmenetlustega.

61. Lõige 1 käsitleb teatavate piirangute seadmist alustele, millel võib põhineda

distsiplinaarmenetlus advokaatide vastu, nimelt sellele, et need on seadusega ettenähtud ja kooskõlas

Euroopa inimõiguste konventsiooni õiguste ja vabadustega. Kui järgitakse nõuet „seadusega

ettenähtud“, ei ole asjaomaste standardite täpne allikas oluline, nii et need võivad olla toodud näiteks

õigusaktides või määrustes, aga ka kutseühenduste vastu võetud kutsealastes käitumisnormides.

Lisaks ei puuduta lõige 1 ühegi aluse sisu, mida võidakse kohaldada advokaatide suhtes, kellel on

õigus tegutseda konkreetses jurisdiktsioonis, välja arvatud kuivõrd need võivad olla vastuolus

Euroopa inimõiguste konventsioonist tulenevate konkreetsete õiguste ja vabadustega, välistades

seega näiteks selliste aluste vastuvõtmise, mis võivad viia distsiplinaarkaristuse määramiseni

sõnavabaduse ja rahumeelse kogunemise õiguse kasutamise eest, kui see on teatavatel juhtudel

kaitstud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklitega 10 ja 11, nagu leiti näiteks kohtuasjas Ezelin

vs. Prantsusmaa13 ja Rogalski vs. Poola14. Siiski tunnistatakse, et lisaks puudustele kutsetegevuses

võib advokaatide teatavat käitumist nende eraelus pidada kutseala mainet kahjustavaks ja seega ka

andvaks alust nende suhtes distsiplinaarmeetmete võtmiseks. Sellised distsiplinaarmenetlused ei

tohiks siiski põhineda üldistel ja ebaselgetel tingimustel, mis võimaldavad laia tõlgendamist, näiteks

kohtuasjas Gulijev vs. Aserbaidžaan15, kui need esitati prokuröri vastu seoses isikliku suhtega.

62. Lõike 2 punkt a käsitleb organit, mis vastutab advokaadi vastu algatatud

distsiplinaarmenetluste ärakuulamise ja kindlaksmääramise eest. Selleks nähakse ette võimalus, et

konventsiooniosaline valib kolme eri liiki organi vahel: asjaomase kutseühenduse moodustatud

distsiplinaarkomisjon, sõltumatu ja erapooletu asutus või seadusega moodustatud sõltumatu ja

erapooletu kohus või vaidluste lahendamise organ. Kuigi organi valik on konventsiooniosalise

otsustada, peab valitu vastama sõltumatuse ja erapooletuse nõuetele, nagu neid mõisteid on

tõlgendatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas. Kui distsiplinaarmenetlus algatatakse asutuses,

mille sõltumatus ei ole tagatud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 6 nõutud ulatuses, peab

nõue olema täidetud lõike 2 punkti d kohase hilisema vaidlustamise etapis, st täieliku

kontrollipädevusega kohtus või vaidluste lahendamise organis Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika

kohaselt seoses Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooni artikliga 6. Sätte eesmärk ei ole välistada

riigisiseseid eeskirju distsiplinaarorgani koosseisu kohta. Mõnes riigis nimetatakse advokaatide

distsiplinaarorganitesse kohtunikke või avalikkuse esindajaid.

63. Lõike 2 punkt b käsitleb aega, mis kulub advokaatide suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse

kindlaksmääramiseks. Kui menetlus venib põhjendamatult pikaks, jäävad asjaomased advokaadid

ebakindlasse olukorda, mis võib takistada või häirida nende võimet oma kutsetegevust teostada. See

ei tähenda, et menetlusega peaks kiirustama, kuna see võib kaasa tuua eksimused õigusemõistmisel.

Sellegipoolest tuleks menetlused läbi viia ilma asjatute viivitusteta, mis seavad ohtu nende tõhususe

ja usaldusväärsuse. Konkreetse menetluse kestuse mõistlikkuse hindamisel tuleks lähtuda Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktikas Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõike 1 kohaldamisel

kasutatud lähenemisviisist.

64. Lõike 2 punkt c käsitleb advokaatide suhtes algatatud distsiplinaarmenetluste läbiviimise

viisi. Eelkõige nõutakse selle tegemist viisil, mis on kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni

artikli 6 lõike 1 nõuetega, ning lisaks täpsustatakse, et mõjutatud advokaatidel peaks olema õigus

saada nõustamist, abi või esindamist enda valitud advokaadilt. Viimase rolli kindlaksmääramine

põhineb kahtlemata konkreetse distsiplinaarmenetluse laadil ja keerukusel. Menetlus ei eelda

tingimata suulist ärakuulamist. Seda on aga kindlasti vaja, kui on vaidlustatud fakte ning 13 Euroopa Inimõiguste Kohus, Ezelin vs. Prantsusmaa, nr 11800/85, 26. aprill 1991. 14 Euroopa Inimõiguste Kohus, Rogalski vs. Poola, nr 5420/16, 23. märts 2023. 15 Euroopa Inimõiguste Kohus, Guliyev vs. Aserbaidžaan, nr 54588/13, 6. juuli 2023.

CM(2024)191-add2final 16

usaldusväärsuse või iseloomu küsimusi, samuti kui võimalik kehtestatav sanktsioon mõjutaks

asjaomaste advokaatide kutsealast mainet.

65. Lõike 2 punkt d käsitleb advokaatide võimalust vaidlustada kohtus või vaidluste lahendamise

organis distsiplinaarmenetluse kindlaksmääramine, mille on teinud lõike 2 punkti a kohaselt valitud

organ. See on oluline isegi siis, kui määratakse kerge karistus, näiteks hoiatus, kuna see võib

mõjutada hilisema menetluse tulemust. Sellistel juhtudel oleks siiski asjakohane kasutada

lihtsustatud menetlust. Seevastu juhul, kui on määratud trahv või piirangud, mis mõjutavad õigust

praktiseerida, peaks otsuse vaidlustamine toimuma apellatsioonikohtus, kuid muudel juhtudel peaks

olema võimalik kas otsus edasi kaevata või see kohtuliku läbivaatamise teel vaidlustada.

Advokaatide distsiplinaarmenetluse tulemuse vaidlustamise võimaluse täpsustamine ei pea

takistama teistele menetlusosalistele samasuguse võimaluse andmist.

66. Lõige 3 käsitleb teatavate piirangute kehtestamist sanktsioonidele, mida võib määrata, kui

üks või mitu distsiplinaarmenetluse alust on põhjendatud viisil, mis on kooskõlas lõikes 2 nimetatud

nõuetega. Üldiselt ei ole see seotud määratava sanktsiooni liigiga. Pigem on vaja, et määratud

sanktsiooni laad oleks kooskõlas seaduslikkuse, mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse

põhimõtetega. Seega peaks määratud sanktsioon olema üksnes see, mida kohaldatakse asjaomase

distsiplinaarrikkumise suhtes selle toimumise ajal. Lisaks ei tohiks määratud sanktsiooni valikut või

taset mõjutada kõrvalised kaalutlused, mis on seotud asjaomase advokaadi omaduste, arvamuse või

staatusega. Lisaks ei tohiks konkreetsel juhul määratud sanktsiooni valik või tase olla kunagi

rangem, kui on asjaomase rikkumise puhul õigustatud. Eelkõige tuleks praktiseerimisõiguse

piiranguid kehtestada üksnes kutsestandardite korduvate, pidevate või tõsiste rikkumiste korral ning

praktiseerimisõiguse keelamine tuleks kehtestada üksnes kutsestandardite kõige tõsisemate

rikkumiste korral.

Artikkel 9 – kaitsemeetmed

67. Artikkel 9 kohustab konventsiooniosalisi tagama, et võetakse teatavad meetmed ja et nad

hoiduvad teatavatest tegevustest, et tagada advokaatide kaitse mitmes eriolukorras, kus nad on eriti

haavatavad kuritarvituste suhtes, samuti tagama, et neid ja nende kutseühendusi kaitstakse

rünnakute, ähvarduste, ahistamise või hirmutamise või muul viisil nende kutsetegevuse takistamise

või sellesse sekkumise eest. Lõigete 1 ja 2 alusel nõutavaid meetmeid võib piirata üksnes, kuivõrd

see on seadusega ette nähtud ja demokraatlikus ühiskonnas vajalik kuritegude ennetamiseks,

uurimiseks või nende eest vastutusele võtmiseks või teiste isikute õiguste kaitsmiseks.

68. Lõike 1 punkt a käsitleb advokaatide võimalust kasutada enda valitud advokaati mis tahes

põhjusel vabaduse võtmise korral. See tugevdab sellise juurdepääsu õigust ja kohustust teavitada

sellest vabaduse kaotanud isikut, mida Euroopa Inimõiguste Kohus on tunnustanud Euroopa

inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõike 1 ja lõike 3 punkti c alusel. Selline juurdepääs peaks

tavaliselt toimuma enne advokaatide ülekuulamist, kuivõrd vabaduse võtmine on seotud võimaliku

kriminaalmenetlusega. Lisaks sellele, nagu ka konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktis c sätestatud

juurdepääsuõiguse puhul, saab kaitsja kasutamise võimalust edasi lükata üksnes kaalukatel ja

konkreetsetel põhjustel, mis põhinevad juhtumi konkreetsetel asjaoludel, ning siis peaks selline

viivitus olema vaid ajutine.

69. Lõike 1 punkt b käsitleb advokaatide võimalust nõuda, et kutseühendust teavitatakse alati,

kui neilt on mis tahes põhjusel võetud vabadus, sealhulgas selle sammu õiguslikust alusest ning

kohast, kus neid hoitakse. Nõue, et kutseühendust tuleb teavitada „põhjendamatu viivituseta“,

tähendab, et see ei pea toimuma nii kiiresti kui mõiste „viivitamata“ puhul. Nagu ka lõike 1 punkti

a puhul, peaks kutseühenduse teavitamist olema võimalik edasi lükata üksnes mõjuvatel ja

konkreetsetel põhjustel, mis põhinevad juhtumi konkreetsetel asjaoludel, ning siis ei tohiks selline

viivitus olla pikem kui paar päeva, välja arvatud eriolukorras. Kutseühendust on vaja teavitada

17 CM(2024)191-add2final

advokaatide vabaduse võtmisest, et võimaldada neil täita oma rolli advokaatide ja nende kutseala

huvide esindamisel, eelkõige tagades, et vabaduse võtmine ei ole põhjendamatu.

70. Lõike 1 punkt c käsitleb advokaatide võimalust kutsuda kohale kutseühenduse esindaja või

sõltumatu advokaat, kui neid, nende ruume, sõidukeid või seadmeid otsitakse läbi ning kui nende

kutsetegevuses kasutatavaid dokumente, muud liiki andmeid ja mis tahes liiki seadmeid otsitakse

läbi, konfiskeeritakse ja kopeeritakse. See hõlmab ka eraruume või muid kohti ja seadmeid, kus

advokaadid hoiavad oma klientide kutsealaseid dokumente ja andmeid. See võimalus tugevdab

Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 8 alusel nõutavat menetlustagatist, mida tuleb järgida, kui

advokaatide ruumid, sõidukid, seadmed, dokumendid ja andmed kuuluvad läbiotsimisele ja

äravõtmisele. See on samuti konventsiooni artikli 6 lõike 3 punktis c nõutava kaitse aspekt.

Kutseühenduse esindaja või sõltumatu advokaadi kohalolek ei tohiks olla formaalsus, kuna neil peab

olema tegelikult võimalik oma järelevalvefunktsiooni täita ja vaidlustada konkreetsete esemete

uurimine ja äravõtmine, mille suhtes kohaldatakse konventsiooni artikli 6 lõike 3 punktis c sätestatud

õigust. Kuigi on võimalik, et olukorra kiireloomulisuse tõttu toimub materjalide äravõtmine ilma

kutseühenduse esindaja või sõltumatu advokaadi juuresolekuta, ei tohiks neid materjale uurida, et

teha kindlaks, mida võidakse säilitada kuritegude ennetamiseks, uurimiseks või nende eest

vastutusele võtmiseks, ilma et selline isik oleks kohal ja saaks esitada vastuväiteid konkreetsete

esemete kontrollimise ja säilitamise kohta. Sätte kontekstis ei hõlma kopeerimine siiski andmetest

peegelpildina koopia tegemist olukorras, kus neid ei ole võimalik uurida enne hilisemat

kohtumenetlust16. Lisaks ei pea seda kohalolekut nõudma, kui uurimise või äravõtmise ajal ei toimu

materjalide läbivaatamist või kopeerimist, vaid neid vaadatakse läbi alles kohtumenetluses, nagu

näiteks kohtuasjas Mirmotahari vs. Norra17. Sellistel juhtudel, nagu selgitati kohtuasjas Wolland vs.

Norra18, ei tohiks põhjendamatult viivitada seadmete või andmete tagastamisega asjaomastele

advokaatidele. Advokaatide võimalus, et kutseühenduse esindaja või sõltumatu advokaadi oleks

kohal, ei ole mõeldud advokaadi valikuõigusena, st konventsiooniosalised võivad vabalt reguleerida,

kas kutseühenduse esindaja või sõltumatu advokaat peaks kohal olema või kas advokaat saab valida

sõltumatu advokaadi või kutseühenduse esindaja vahel. Säte ei mõjuta riigisiseseid sätteid, mis

nõuavad nii kutseühenduse esindaja kui ka sõltumatu advokaadi kohalolekut. Sättega hõlmatud

läbiotsimised ei hõlma julgestuskontrolle, nagu näiteks lennujaamades ja vanglates.

71. Lõike 1 punkt d käsitleb vajadust teavitada asjaomaseid advokaate lõike 1 punktides a, b ja c

sätestatud õigustest vabaduse võtmisel või enne dokumentide läbiotsimist või äravõtmist või

kopeerimist. Nagu eespool lõike 1 punkti a puhul märgitud, tugevdab säte õigust saada teavet

advokaadi kasutamise õiguse kohta kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõike 1

ja lõike 3 punktiga c.

72. Lõige 2 käsitleb võimalust, et advokaatide või advokaadibüroode suhtes võidakse rakendada

kontrolle või muid meetmeid seoses kutseala järelevalvega ja eelkõige klientide huvide kaitseks

(näiteks tagamaks, et nende poolt advokaatidele usaldatud vahendeid ei kuritarvitata või et nende

juhtumid on kaitstud juhul, kui advokaadid diskvalifitseeritakse või lõpetavad muul viisil tegevuse).

Sellist järelevalvet või meetmeid ei käsitata läbiotsimise või äravõtmistena konventsiooni artikli 9

lõike 1 punkti c tähenduses. Mõnes riigis võivad neid kontrolle teha ja meetmeid võtta

kutseühendused, teistes riikides võivad seda funktsiooni täita muud asutused. Kuigi Euroopa

Inimõiguste Kohus on mures konkurentsiasutuse teostatava kontrolli erineva konteksti pärast, on ta

selgitanud kohtuasjas UAB Kesko Senukai Lithuania vs. Leedu19, et nõue alluda kontrollile kujutab

endast sekkumist Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 8 kaitstud õigustesse. See kehtib

tõenäoliselt ka mõne muu lõikes ettenähtud meetmete puhul (näiteks need, mis peatavad ajutiselt või

alaliselt asjaomase advokaatide praktika või advokaadibüroo tegevuse jätkamise). Eeldatakse, et

16 vrd Euroopa Inimõiguste Kohus, Särgava vs. Eesti, nr 698/19, 16. november 2021, § 100, kus sellist korda peeti võimalikuks tagatiseks andmete

manipuleerimise vastu.. 17 Euroopa Inimõiguste Kohus, Mirmotahari vs. Norra (dec.), nr 30149/19, 8. oktoober 2019, § 24. 18 Euroopa Inimõiguste Kohus, Wolland vs. Norra, nr 39731/12, 17. mai 2018. 19 Euroopa Inimõiguste Kohus, UAB Kesko Senukai Lithuania vs. Leedu, nr 19162/19, 4. aprill 2023.

CM(2024)191-add2final 18

artikli 9 kohaldamisala, toimimine ja kohaldamine muutuvad selgemaks, kui artikliga seotud

kohtupraktika areneb. Kuigi kontrollide ja muude meetmete õiguspärane eesmärk võib olla teiste

isikute õiguste kaitsmine, peavad olema piisavad kaitsemeetmed võimaliku väärkasutuse vastu ja

neid tuleb praktikas järgida. Kaitsemeetmed peaksid olema kooskõlas Euroopa inimõiguste

konventsiooni artiklite 6 ja 8 nõuetega. Need võivad puudutada näiteks kontrollimiseks või muudeks

meetmeteks loa andmist ja piiranguid teabe uurimise, kopeerimise või äravõtmise ulatusele. Need

kaitsemeetmed on eriti olulised, kui kontroll või muu meede võib olla seotud teabe või materjaliga,

mis kuulub kooskõlas konventsiooni artikli 6 lõike 3 punktiga c avalikustamisest vabastamise

kohaldamisalasse. Õiguspraktika jätkuva toimimise võimet mõjutavate meetmete kasutamine võib

mõjutada ka advokaatide õigusi Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 alusel, mis annab

õiguse õiguskaitsevahendile sõltumatus kohtus või vaidluste lahendamise organis.

73. Lõike 3 punkt a käsitleb kutseühenduste võimalust – seadusega ettenähtud piirangutega, mis

on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud kuritegude ennetamiseks, uurimiseks ja nende eest

vastutusele võtmiseks või teiste isikute õiguste kaitsmiseks – pääseda ligi advokaatidele, kellelt on

mis tahes põhjusel võetud vabadus. See võime sõltub advokaatide võimalusest taotleda

kutseühendustelt juurdepääsu neile esindaja kaudu. Selline juurdepääs peaks tavaliselt olema

„tõhus“, nagu seda mõistetakse Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas. Juurdepääsu peaks olema

võimalik edasi lükata üksnes mõjuvatel ja konkreetsetel põhjustel, mis põhinevad juhtumi

konkreetsetel asjaoludel, ja siis peaks selline edasilükkamine olema vaid ajutine. Kuigi kõik

advokaadid ei pruugi kuuluda kutseühendusse, on sellised ühendused arusaadavalt mures vajaduse

pärast kaitsta advokaate kuritarvituste eest.

74. Lõike 3 punktis b käsitletakse vajadust teavitada kutseühendusi advokaatide ründamise või

tapmise juhtumitest olukorras, kus nad ise ei ole võimelised seda tegema. Vajadus neid sellistest

juhtumitest teavitada kehtib üksnes siis, kui on alust arvata, et see oli tingitud nende kutsetegevusest

ja õiguskaitseasutused on sellistest olukordadest teadlikud, eelkõige juhul, kui on algatatud

kriminaaluurimine. Nendelt asutustelt nõutakse üksnes sellise teabe esitamist, mille nende valduses

olemist võib mõistlikult eeldada, ja tingimusel, et sellise teabe kogumine ei tekita ebarealistlikku

koormust (nt teave, mis on nende käsutuses, kuid ei nõua regulaarseid ennetavaid ja ulatuslikke

uuringuid eri asutustelt kogu riigis). Lisaks ei tohiks oodata, et õiguskaitseasutused teavitaksid

kutseühendusi, kui nendest olukordadest on juba laialdaselt meedias teada antud. Kutseühendused

vajavad sellist teavet – mis peab olema seotud konkreetsete rünnakujuhtumitega ja mitte üksnes

perioodiliste statistiliste ülevaadete esitamisega – kui nad peavad täitma konventsiooni artiklis 4

neile omistatud rolli. Teave tuleks esitada „põhjendamatu viivituseta“. Kohustus esitada asjakohast

teavet tekiks aga alles siis, kui on kindlaks tehtud, et tõepoolest on alust arvata, et rünnak oli tingitud

asjaomaste advokaatide kutsetegevusest, mis ei pruugi alati kohe ilmne olla.

75. Lõike 3 punkt c käsitleb kutseühenduste võimalust osaleda kohtuistungitel seoses

advokaatide vastu algatatud menetlustega. Nende võimalus seda teha on oluline kaitseabinõuna

võimaluse vastu, et sellist menetlust võidakse kuritarvitada advokaatide ähvardamiseks või

hirmutamiseks või muul viisil nende kutsetegevuse takistamiseks või sellesse sekkumiseks. See

võimalus sõltuks avalikkuse menetlusest väljajätmisest, kuivõrd see oleks kooskõlas Euroopa

Inimõiguste Kohtu kohtupraktikaga, mis on seotud avaliku ärakuulamise õiguse piirangutega

Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõike 1 alusel. Lisaks ei laiene „menetlus“ uurimise

läbiviimisele asjaomaste advokaatide suhtes.

76. Lõike 4 punktis a käsitletakse vajalikke meetmeid, mida tuleks võtta tagamaks, et advokaadid

ja nende kutseühendused saaksid teostada oma kutsetegevust ja kasutada oma artiklis 7 tulenevaid

õigusi, ilma et nad muutuksid rünnakute, ähvarduste, ahistamise ja hirmutamise sihtmärgiks või et

neid muul viisil ebasobivalt takistataks või häiritaks. See tuleneb Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni advokaatide rolli aluspõhimõtete 17. põhimõttest, milles kutsutakse riike üles

tagama advokaatide kaitse, kui nende julgeolek on nende ülesannete täitmise tõttu ohus. Advokaadid

19 CM(2024)191-add2final

on ahistamise ohvriks, kui keegi käitub korduvalt viisil, mis tekitab neis hirmu, stressi või ohtu, ning

seda käitumist motiveerib nende kutsetegevus. Ebaõige takistamine või sekkumine võib tuleneda

kohtumenetluse kuritarvitamisest (nagu näiteks ministrite komitee soovitus CM/Rec(2024)2

liikmesriikidele üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide (SLAPP) kasutamise vastu

võitlemise kohta) või avaliku võimu kuritarvitamisest (näiteks distsiplinaar-, kriminaal- või

haldusmenetluse algatamine ning sisserändekontrolli või vara kasutamise piirangute kehtestamine,

kui see ei ole õigustatud). Kuigi osutatud käitumisviisid on paljudel juhtudel suunatud konkreetselt

advokaatide ja nende kutseühenduste vastu, tuleks nende kasutamist pereliikmete suhtes pidada

hõlmatuks ka siis, kui on ilmne, et eesmärk on mõjutada asjaomaste advokaatide ja kutseühenduste

käitumist. Kohustus tagada, et advokaadid ja nende kutseühendused ei satuks sellise käitumise

sihtmärgiks, kehtib võrdselt nii avaliku võimu kandjate kui ka eraisikute ja -organite suhtes. Kuigi

selline käitumine on võib-olla peamiselt omistatav avaliku sektori asutustele ja ametnikele, on

kohustus välistada advokaatide ja nende kutseühenduste sattumine sellise käitumise sihtmärgiks

samamoodi kohaldatav ka eraisikute ja -organite poolt toimepandud käitumise suhtes.

Konventsiooniosaliste ülesanne on kindlaks määrata, milliseid meetmeid võib olla vaja advokaatide

ja nende kutseühenduste kaitseks. Kuigi üheks võimaluseks võib olla konkreetsete

kriminaalkeeldude kehtestamine teatavate asjaomaste käitumisvormide suhtes, võib selleks piisata

olemasolevate üldisemate süütegude ja muude meetmete kasutamisest. Näiteks

konventsiooniosaliste puhul, kus „ahistamine“ või „hirmutamine“ ei ole sellistena kriminaliseeritud,

ei ole konventsiooniosalised kohustatud neid selle sätte alusel kriminaliseerima. Siiski peavad nad

võtma meetmeid, et vältida seda liiki kuritarvitusi, näiteks pakkudes tsiviilõiguskaitsevahendeid,

sealhulgas võimalust saada lähenemiskeeld ahistamise või hirmutamise eest vastutava isiku suhtes.

Lisaks on oluline, kui konkreetne käitumine on kriminaliseeritud, et võetakse asjakohased meetmed

nii sellise käitumise ärahoidmiseks kui ka selle toimepanemise karistamiseks samaulatuslike

karistustega, kui see on põhjendatud pärast lõike 4 punkti c kohaselt nõutavat uurimist.

77. Lõike 4 punktis b kinnitatakse veelkord, et konventsiooniosalised ja nende nimel tegutsevad

organid peavad hoiduma lõike 4 punktis a nimetatud käitumisest.

78. Lõike 4 punkt c käsitleb vastust, mis on nõutav, kui on alust arvata, et lõike 4 punktis a

nimetatud käitumine kujutab endast kuritegu Euroopa Inimõiguste Kohtu mõistes Euroopa

inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõike 1 kohaldamisel. Sellistel juhtudel eeldatakse, et see peaks

andma alust asjaomase käitumise tõhusaks uurimiseks, kusjuures uurimine peaks olema sama laadi

kui Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklitest 2 ja 3 tulenev menetluskohustus. See tähendab, et

uurimine peaks olema kiire ja põhjalik, uuritavast isikust või organist sõltumatu, milles väidetav

ohver saab tõhusalt osaleda ja et see võiks viia süüdistuse esitamiseni, kui see on põhjendatud.

79. Punkt 5 käsitleb konventsiooniosaliste vajadust hoiduda selliste meetmete võtmisest või

praktikate toetamisest, mis kahjustaksid kutseühenduste sõltumatust ja omavalitsuslikku olemust.

Sellisel kujul kordab see konventsiooni artikli 4 lõikes 1 toodud kohustust. Selle taaskehtestamine

käesolevas sättes on mõeldud rõhutama, et nimetatud meetmete ja praktikate vastuvõtmine aitaks

tingimata kaasa advokaatide kutseühenduste sõltumatuse ja omavalitsusliku olemuse õõnestamisele.

III peatükk – järelevalvemehhanism

80. Konventsiooni III peatükk sisaldab sätteid, mille eesmärk on tagada konventsiooni tõhus

rakendamine konventsiooniosaliste poolt. Konventsioonis sätestatud järelevalvemehhanism on

kavandatud hõlmama konventsiooni kohaldamisala. Konventsiooniga moodustatakse advokaadi

kutse kaitse eksperdirühm GRAVO, mis on sõltumatu ja kõrgelt kvalifitseeritud advokaadi kutseala

ja advokaatide kaitse valdkonna ekspertidest koosnev eksperdiorgan, mille ülesanne on jälgida

konventsiooni rakendamist konventsiooniosaliste poolt. Konventsiooniga moodustatakse ka

konventsiooniosaliste komitee, mis koosneb konventsiooniosaliste esindajatest.

CM(2024)191-add2final 20

Artikkel 10 – advokaadi kutseala kaitse eksperdirühm

81. Lõikes 1 kirjeldatakse GRAVO põhiülesannet, milleks on jälgida konventsiooni rakendamist

konventsiooniosaliste poolt.

82. Lõikes 2 märgitakse, et konventsiooniosalised nimetavad GRAVO kandidaadid ja need valib

artikliga 11 moodustatud konventsiooniosaliste komitee. Konventsiooniosalised võivad otsustada,

kuidas nad oma kandidaadi valimise riigisisest menetluskorda kõige paremini korraldavad, ning

läbipaistvuse ja osalemise huvides võivad nad soovida konsulteerida advokaatide kutseühendustega

selle menetluse suhtes. GRAVO-l on vähemalt 8 ja maksimaalselt 12 liiget.

83. Lõige 3 kehtestab GRAVO liikmete valimise kriteeriumid seoses konventsiooni

ratifitseerimiste arvuga.

84. Lõikes 4 rõhutatakse GRAVOs osalevate ekspertide peamisi pädevusi ja nende valimise

peamisi kriteeriume, mis võib kokku võtta järgmiselt: „sõltumatus ja asjatundlikkus“. Eelkõige

peaksid GRAVO liikmed esindama asjaomaseid konventsiooniosalisi ja advokaadi kutseala kaitse

valdkonnas tegutsevaid organisatsioone. Koosseis peaks olema erinevate õigussüsteemide, sugude

ja geograafiliste piirkondade vahel tasakaalus. Erinevate õigussüsteemide esindajate kaasamine on

oluline, arvestades et igal õigussüsteemil on oma viisid advokaadi kutseala korraldamiseks. Sarnastel

põhjustel on oluline geograafiline tasakaal. Lisaks erinevate õigussüsteemide esindamisele on

oluline, et GRAVO liikmetel oleksid teatavad omadused ja kvalifikatsioon. Üks oluline aspekt on

nende kõlbeline iseloom. Selleks tuleb kindlaks teha, et GRAVO liikmekandidaadid on alati järginud

kõrgeid eetilisi standardeid ja näidanud üles ausust oma kutsealases ja isiklikus käitumises. Lisaks

peaks kandidaatidel olema tõendatud töökogemus advokaatide kaitsega seotud küsimustes. See

hõlmab kogemust õiguspraktika, advokaaditöö, akadeemilise tegevuse või poliitikakujundamise

valdkonnas, keskendudes selgelt advokaatide õigustega seotud küsimustele. Kui

konventsiooniosalise esitatud kandidaat töötab avaliku võimu kandja juures, on ta sõltumatu ja ei

esinda nimetatud konventsiooniosalise huve. Kui nimetamise teevad konventsiooniosalised, võivad

sinna kuuluda näiteks kutseühenduste ja valitsusväliste organisatsioonide esindajaid. Samuti on

oluline saavutada GRAVO liikmete hulgas sooline tasakaal.

85. Lõikes 5 on märgitud, et GRAVO liikmete valimiste (kuid mitte liikmete valimiste enda,

mille viib läbi konventsiooniosaliste komitee) korra määrab Euroopa Nõukogu ministrite komitee.

See on arusaadav, sest valimiste kord on konventsiooni kohaldamise oluline osa. Kuna tegemist on

Euroopa Nõukogu konventsiooniga, jõudsid eelnõu koostajad järeldusele, et selline funktsioon peaks

endiselt jääma ministrite komiteele ning GRAVO liikmete valimiste eest vastutavad

konventsiooniosalised ise. Enne valimiste korra kohta otsuse tegemist konsulteerib ministrite

komitee konventsiooniosalistega ja saab nende ühehäälse nõusoleku. See nõue tunnistab, et

konventsiooniosalised peaksid saama sellise korra kindlaks määrata ja tegutsevad võrdsetel alustel.

86. Lõikes 6 märgitakse, et GRAVO kehtestab oma töökorra. Kuni selle vastuvõtmiseni

kohaldatakse vajalike muudatustega ministrite komitee resolutsioonis CM/Res (2021)3 esitatud

eeskirju valitsustevaheliste organite ja allorganite, nende pädevuse ja töömeetodite kohta

resolutsiooni artikli 2 kohaselt.

87. Lõike 7 eesmärk on võimaldada artikli 12 lõikes 3 sätestatud riigikülastuste delegatsioonide

liikmetel toimida võrdsetel alustel ning kasutada samu eesõiguseid ja puutumatust. Euroopa

Nõukogu eesõiguste ja puutumatuse üldkokkulepe on avatud üksnes liikmesriikidele. Konventsioon

on siiski avatud ka mitteliikmesriikidele. Muude Euroopa Nõukogu konventsioonide puhul, mis

näevad ette riigikülastusi, on tavapärane kord, et ministrite komitee taotleb mitteliikmesriikide poolt

kahepoolsele lepingule allakirjutamist, mille tulemuseks on pikaajaline protsess, mis võib nende

ühinemist konventsiooniga edasi lükata. Sel põhjusel ja ettevaatusabinõuna tulevikuks on see säte

21 CM(2024)191-add2final

otse lisatud konventsiooni põhiossa, et vältida pikki menetlusi kahepoolsete lepingute üle peetavate

läbirääkimiste pidamiseks mitteliikmesriikidega.

Artikkel 11 – konventsiooniosaliste komitee

88. Artiklis 11 sätestatakse selle järelevalvesüsteemi teine sammas, milleks on

konventsiooniosaliste esindajatest koosnev poliitiline organ (konventsiooniosaliste komitee).

Konventsiooniosalised püüavad saavutada oma koosseisus soolise tasakaalu (lõige 1).

89. Euroopa Nõukogu peasekretär kutsub konventsiooniosaliste komitee esimest korda kokku

ühe aasta jooksul pärast konventsiooni jõustumist, et valida GRAVO liikmed. Seejärel tuleb see

kokku ühe kolmandiku konventsiooniosaliste, Euroopa Nõukogu peasekretäri või

konventsiooniosaliste komitee presidendi taotlusel (lõige 2).

90. Selle organi moodustamine tagab konventsiooniosaliste võrdse osalemise konventsiooni

otsustusprotsessis ja järelevalvemenetluses ning tugevdab koostööd nii GRAVOs kui ka nende ja

GRAVO vahel, et tagada konventsiooni nõuetekohane ja tõhus rakendamine.

91. Konventsiooniosaliste komiteel on oluline roll konventsiooni tõhusa rakendamise tagamisel,

edendades konventsiooniosaliste vahelist koostööd ja dialoogi, edendades konventsiooni eesmärke

ja põhimõtteid ning jälgides, kuidas konventsiooniosalised rakendavad konventsiooniosalisele

suunatud GRAVO järeldusi.

92. Lõikes 3 märgitakse, et konventsiooniosaliste komitee kehtestab oma töökorra. Kuni selle

vastuvõtmiseni kohaldatakse vajalike muudatustega ministrite komitee resolutsioonis CM/Res

(2021)3 esitatud eeskirju valitsustevaheliste organite ja allorganite, nende pädevuse ja töömeetodite

kohta resolutsiooni artikli 2 kohaselt.

Artikkel 12 – menetlus

93. Artiklis 12 kirjeldatakse üksikasjalikult järelevalvemenetluse toimimist ning GRAVO ja

konventsiooniosaliste komitee vahelist suhtlust.

94. Lõikes 1 selgitatakse, et hindamismenetlus on jagatud tsükliteks ja et GRAVO valib sätted,

millele järelevalve keskendub. Idee seisneb selles, et tsükli alguses valib GRAVO iseseisvalt välja

konventsiooni sätted, mida ta asjaomase ajavahemiku jooksul jälgib. Tsüklid peaksid olema piisavalt

pikad, et need ei põhjustaks ebarealistlikku koormust konventsiooniosalistele, eelistatavalt mitte

lühemad kui viis aastat. GRAVO määrab kõige sobivamad vahendid hindamise läbiviimiseks. Need

võivad hõlmata küsimustikku või muud teabenõuet.

95. Lõikes 2 selgitatakse, et asjaomane konventsiooniosaline peab GRAVO taotlustele vastama.

GRAVO võib saada teavet ka kodanikuühiskonnalt, sealhulgas advokaatide kutseühendustelt ja

rahvusvahelistelt eksperdimehhanismidelt, näiteks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

eriraportööridelt.

96. Lõikes 3 rõhutatakse, et GRAVO võib lisaks korraldada riigikülastusi. Koostajad soovisid

selgitada, et riigikülastused peaksid olema üksnes täiendav järelevalvevahend ja et neid tuleks teha

siis, kui see on tingimata vajalik, nimelt kahel konkreetsel juhul: 1) kui saadud teave on ebapiisav ja

puuduvad muud teostatavad viisid teabe usaldusväärseks saavutamiseks või 2) kui GRAVO saab

usaldusväärset teavet, mis viitab olukorrale, kus probleemid nõuavad viivitamatut tähelepanu, et

vältida või piirata konventsiooni tõsiste rikkumiste ulatust või arvu artikli 13 lõike 2 kohaselt.

Riigikülastused tuleb korraldada koostöös asjaomase konventsiooniosalise pädevate asutustega, mis

tähendab, et need on eelnevalt kindlaks määratud ja kuupäevad on kinnitatud koostöös riiklike

asutustega, mida teavitatakse õigeaegselt. Suurema paindlikkuse tagamiseks ja kui seda peetakse

CM(2024)191-add2final 22

võimalikuks, võivad veebipõhised riigikülastused olla rahuldav viis saada asjaomastelt asutustelt ja

muudelt asjaomastelt pooltelt, näiteks kutseühendustelt, valitsusvälistelt organisatsioonidelt ja

muudelt asjaomastelt organitelt, vajalikku lisateavet, et koostada aruanne konventsiooni

rakendamise kohta konventsiooniosaliste poolt. Nii veebipõhiselt kui ka kohapeal peaks riigikülastus

olema suunatud valdkondadele, kus on vaja selgitusi või mis on seotud olukorra kiireloomulisusega

artikli 13 lõike 2 kohaselt. Kui riigi olukorra keerukus seda nõuab, võib delegatsioon kaasata

riigikülastusse sõltumatu riikliku eksperdi.

97. Lõike 4 kohaselt juhib külastusi GRAVO delegatsioon. GRAVO delegatsioonil peaks

kohapealsete riigikülastuste ajal olema asjaomases jurisdiktsioonis liikumisvabadus ja seetõttu ei

tohiks teda takistada minemast kohtadesse, kus on tuvastatud advokaatide kaitsega seotud

probleemid (lõike 4 punkt i). Kohapealsete ja veebipõhiste riigikülastuste ajal peaks delegatsioonil

olema võimalik suhelda ka riigiasutustega, kelle roll ja kohustused on seotud advokaadi kutsealaga.

See hõlmab täidesaatva, seadusandliku ja kohtuvõimu asutusi ning pädevaid sõltumatuid avalikke

organeid (nt ombudsmanid, sõltumatud riiklikud inimõiguste institutsioonid) (lõike 4 punkt ii).

Delegatsioon peaks olema vaba valima sidusrühmad, keda nad soovivad intervjueerida, ning viima

läbi vestlusi kodanikuühiskonna ja kutseühenduste esindajate ja advokaatidega, kes võidakse kinni

pidada (lõige 4 iii). Delegatsioon peaks olema vaba taotlema oma volitustega seotud materjale ja

talle tuleks anda juurdepääs neile, välja arvatud juhul, kui on esitatud põhjendatud alused teatavate

dokumentide jagamata jätmiseks (nt konfidentsiaalsed dokumendid, mis on osa käimasolevast

uurimisest või süüdistuse esitamisest). Kui see on kindlaks määratud, peaks delegatsioon austama

asutuste, kodanikuühiskonna või kutseühenduste jagatud teabe konfidentsiaalsust (lõike 4 punkt iv).

98. Lõigetes 5 ja 6 kirjeldatakse aruande koostamise protsessi ja GRAVO järeldusi. Nendest

tulenevalt peab GRAVO aruande ja järelduste koostamisel pidama dialoogi asjaomase

konventsiooniosalisega. Konventsiooni nõuetekohane rakendamine toimub just sellise dialoogi

kaudu. GRAVO avaldab oma aruande ja järeldused koos asjaomase konventsiooniosalise

kommentaaridega. Sellega on GRAVO ülesanne seoses kõnealuse konventsiooniosalise ja

asjaomaste sätetega täidetud. GRAVO aruandeid ja järeldusi, mis avalikustatakse alates nende

vastuvõtmisest, ei saa konventsiooniosaliste komitee muuta ega täiendada.

99. Lõikes 7 käsitletakse konventsiooniosaliste komitee rolli järelevalvemenetluses. Selles

märgitakse, et konventsiooniosaliste komitee võib võtta vastu soovitusi meetmete kohta, mida

asjaomane konventsiooniosaline peab võtma GRAVO järelduste rakendamiseks. Vajaduse korral

võib konventsiooniosaliste komitee määrata tähtaja teabe esitamiseks nende rakendamise kohta ja

soovitada koostöö edendamist, et tagada konventsiooni nõuetekohane rakendamine. See mehhanism

tagab GRAVO sõltumatuse järelevalveülesannete täitmisel, lisades samal ajal konventsiooniosaliste

dialoogi poliitilise mõõtme. Konventsiooniosaliste komitee soovituste üle hääletamise korral

kohaldatakse ministrite komitee kehtestatud eeskirju.20

Artikkel 13 – kiirmenetlus

100. Artiklis 13 sätestatakse erimenetlus, mille kohaselt on GRAVO-l õigus nõuda, et asjaomane

konventsiooniosaline esitaks aruande meetmete kohta, mida see konventsiooniosaline on võtnud

konventsiooni tõsise rikkumise vältimiseks; aruanne tuleb esitada teatava tähtaja jooksul, mille

GRAVO määrab muu hulgas sõltuvalt olukorra kiireloomulisusest. Eriaruande taotlemise

tingimuseks on, et GRAVO saab usaldusväärset teavet, mis viitab olukorrale, kus probleemid

nõuavad viivitamatut tähelepanu, et vältida või piirata konventsiooni tõsiste rikkumiste ulatust või

arvu. GRAVO võib (asjaomaselt konventsiooniosaliselt ja muudest asjakohastest teabeallikatest)

saadud teabe põhjal määrata ühe või mitu oma liiget uurimist läbi viima ja GRAVO-le sellest kiiresti

aru andma. Väga erandlikel juhtudel võib see uurimine hõlmata ka asjaomase riigi külastamist.

Määratud raportööri(de) peamine roll peaks olema kogu vajaliku teabe kogumine ja konkreetse

olukorraga seotud faktide väljaselgitamine. GRAVO töökord kehtestab selle „uurimismenetluse“

20 Resolutsioon CM/Res(2021)3 valitsustevaheliste komiteede ja allorganite, nende pädevuse ja töömeetodite kohta.

23 CM(2024)191-add2final

toimimise üksikasjad. Peamine eesmärk on siiski võimaldada GRAVO-l saada täpsem selgitus ja

arusaam olukordadest, kus usaldusväärse teabe kohaselt on konventsiooni järgimine süsteemse

probleemi tõttu ohustatud ja advokaatidel on tekkinud tõsiseid probleeme konventsioonis toodud

õiguste kasutamisel. Uurimistulemused edastatakse asjaomasele konventsiooniosalisele ja vajaduse

korral konventsiooniosaliste komiteele, ministrite komiteele ja Euroopa Nõukogu parlamentaarsele

assambleele ning avalikustatakse.

Artikkel 14 – arvamused

101. Artiklis sätestatakse GRAVO võimalus võtta vajaduse korral vastu arvamusi konventsiooni

rakendamise kohta. Arvamustel on konventsiooniosaliste jaoks ühine tähendus ja need puudutavad

konventsioonis sisalduvaid artikleid või teemasid. Need ei ole riigipõhised. Kuigi need arvamused

ei ole õiguslikult siduvad, on need konventsiooniosalistele oluliseks viiteks, aidates paremini mõista

konventsiooni erinevaid teemasid ja pakkudes selgeid suuniseid, mis võivad aidata kaasa

konventsiooni tõhusale rakendamisele.

Artikkel 15 – suhted muude asutustega

102. Artiklis 15 kirjeldatakse ministrite komitee kohustusi ja ülesandeid seoses konventsiooniga.

Ministrite komitee jälgib konventsiooni jõustamisega seotud edusamme ja tegevusi ning eelkõige

üldisi tegevusaruandeid, milles tehakse kokkuvõte järelevalvevoorude ja arvamuste tulemustest, mis

võivad viidata vajadusele sihipärase tegevuse, näiteks praktiliste vahendite järele, või kõige

tõsisematel juhtudel täiendavate standardite kehtestamise tegevuste järele, sealhulgas

lisaprotokollide või konventsiooni läbivaatamise vajadusele. Ministrite komiteel on roll ka

konventsiooni muutmise menetluses (vt artikkel 22). Ministrite komitee võib otsustada delegeerida

selle vastutuse Euroopa Nõukogu alluvuses olevale eksperdikomiteele. Praegu oleks pädevaks

komiteeks Euroopa õiguskoostöö komitee (CDCJ), mis teostab järelevalvet erinevate õigusriigi

põhimõtetega seotud konventsioonide üle avaliku ja eraõiguse valdkonnas. Parlamentaarset

assambleed tuleks samuti teavitada konventsiooni rakendamisest üldiste tegevusaruannete

edastamise kaudu.

IV peatükk – seos muude rahvusvaheliste õigusaktidega

Artikkel 16 – seos muude rahvusvaheliste õigusaktidega

103. Artiklis 16 käsitletakse konventsiooni ja muude rahvusvaheliste õigusaktide vahelist suhet.

Kooskõlas rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtetega, sealhulgas 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute

õiguse Viini konventsiooniga, püütakse artikliga 16 tagada, et konventsioon eksisteerib

harmooniliselt koos muude – nii mitme- kui kahepoolsete – lepingute või õigusaktidega, mis

käsitlevad küsimusi, mida konventsioon samuti hõlmab. See hõlmab eelkõige Euroopa inimõiguste

konventsiooni ja selle protokolle.

104. Konventsiooni eesmärk on tugevdada advokaadi kutseala kaitset ja advokaatide õigust oma

kutsealal vabalt tegutseda. Sel põhjusel on lõike 1 eesmärk tagada, et konventsioon ei piira kohustusi,

mis tulenevad muudest rahvusvahelistest õigusaktidest, mille osalisteks käesoleva konventsiooni

osalised on või mille osalisteks nad saavad ning mis sisaldavad sätteid konventsiooniga

reguleeritavate küsimuste kohta.

105. Lõikes 2 märgitakse positiivselt, et konventsiooniosalised võivad sõlmida kahe- või

mitmepoolseid lepinguid – või muid õiguslikke vahendeid, mis on seotud konventsiooniga

reguleeritavate küsimustega. Sõnastusest selgub siiski, et konventsiooniosalised ei tohi sõlmida

ühtegi kokkulepet, mis kaldub kõrvale käesolevast konventsioonist.

CM(2024)191-add2final 24

V peatükk – lõppsätted

106. Mõne erandiga põhineb käesolev peatükk sisuliselt Euroopa Nõukogus sõlmitud

konventsioonide, lisaprotokollide ja muutmisprotokollide näidislõppsätetel, mille ministrite komitee

võttis vastu 2017. aasta juulis toimunud saadikute 1291. kohtumisel. Artiklid 17–23 kasutavad kas

tüüpklauslite standardkeelt või põhinevad Euroopa Nõukogu pikaajalisel lepingute sõlmimise

praktikal.

Artikkel 17 – allakirjutamine ja jõustumine

107. Lõikes 1 märgitakse, et konventsioon on allakirjutamiseks avatud Euroopa Nõukogu

liikmesriikidele, selle väljatöötamises osalenud mitteliikmesriikidele ning Euroopa Liidule.

108. Lõikes 2 märgitakse, et konventsioon ratifitseeritakse, võetakse vastu või kiidetakse heaks.

Ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või heakskiitmiskirjad antakse hoiule Euroopa Nõukogu

peasekretärile.

109. Lõikes 3 sätestatakse konventsiooni jõustumiseks vajalike ratifitseerimiste, vastuvõtmiste või

heakskiitmiste arvuks kaheksa. See arv peegeldab veendumust, et konventsiooni mehhanismi

edukaks loomiseks on vaja märkimisväärset riikide rühma, et tegelda advokaatide ees seisvate

väljakutsetega ja kutseala kaitsta. See arv ei ole siiski nii suur, et see võiks konventsiooni jõustumist

tarbetult edasi lükata. Organisatsiooni lepingute sõlmimise tava kohaselt peavad kaheksast esialgsest

riigist vähemalt kuus olema Euroopa Nõukogu liikmed.

110. Lõikes 4 märgitakse, et lõikes 1 osutatud riigi või Euroopa Liidu suhtes, kes väljendab hiljem

oma nõusolekut konventsiooniga ühineda, jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis

järgneb kolme kuu möödumisele kuupäevast, mil nad selle ametlikult ratifitseerisid, vastu võtsid või

heaks kiitsid.

Artikkel 18 – konventsiooniga ühinemine

111. Kui riik, mis ei ole Euroopa Nõukogu liige ega osalenud konventsiooni koostamises,

väljendab huvi konventsiooniga ühinemise vastu, võib ministrite komitee pärast

konventsiooniosalistega konsulteerimist ja nende ühehäälse nõusoleku saamist kutsuda kõnealust

riiki konventsiooniga ühinema. See otsus nõuab Euroopa Nõukogu põhikirja artiklis 20.d sätestatud

häälteenamust ja ühehäälset otsust konventsiooniosalistelt, kellel on õigus osaleda ministrite

komiteesse.

112. Konventsiooniosaline, kes ei ole Euroopa Nõukogu liige, osaleb GRAVO ja

konventsiooniosaliste komitee tegevuse rahastamises ministrite komitee kehtestatud korra kohaselt.

Ministrite komitee võttis 6. aprillil 2022 vastu resolutsiooni CM/Res(2022)6, mis käsitleb Euroopa

Liidu ja mitteliikmesriikide Euroopa Nõukogu konventsioonide järelmeetmete mehhanismides

osalemise finantskorda, mida kohaldatakse konventsiooni suhtes, et katta kulud, mida Euroopa Liidu

või mitteliikmesriigi ühinemine toob organisatsioonile kaasa, eelkõige seoses järelmehhanismiga.

Artikkel 19 – territoriaalne kohaldatavus

113. Lõikes 1 nimetatakse territooriumid, mille suhtes konventsiooni kohaldatakse. Siinkohal

tuleb rõhutada, et konventsiooni eesmärkidega oleks vastuolus, kui konventsiooniosalised jätaksid

osa oma territooriumist konventsiooni kohaldamisalast välja ilma mõjuva põhjuseta (näiteks

konventsioonis käsitletud küsimustes kohaldatavate erinevate õigussüsteemide olemasolu) .

25 CM(2024)191-add2final

114. Lõige 2 käsitleb konventsiooni kohaldamise laiendamist territooriumidele, mille

rahvusvaheliste suhete eest konventsiooniosalised vastutavad või mille nimel nad on volitatud võtma

kohustusi.

Artikkel 20 – deklaratsioonid

115. Lõige 1 võimaldab konventsiooniosalistel märkida artikli 3 punkti a reguleerimisalasse

kuuluvad kutsenimetused alla kirjutades või ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või

ühinemiskirja hoiule andes. See võimaldab täpsustada advokaadi kutsenimetusi, mis on määratletud

riigisisestes õigusaktides ja kuuluvad konventsiooni reguleerimisalasse. Käesolevat deklaratsiooni

ei saa kasutada konventsiooni eesmärgi ja sellega pakutava kaitse õõnestamiseks, näiteks väga

piirava kohaldamisala vastuvõtmisega.

116. Lõikes 2 sätestatakse, et konventsiooniosalised peavad märkima ära organid, asutused või

isikud, kellele nad soovivad laiendada „avaliku võimu kandja“ määratlust. Avaliku võimu kandjad

võivad hõlmata õigusloomeorganeid ja kohtuasutusi seoses muude tegevustega kui need, mi on

hõlmatud artikli 3 punktiga g, samuti füüsilisi või juriidilisi isikuid, kes täidavad avalikke ülesandeid

või tegutsevad avaliku sektori vahenditega (nt spetsialiseerunud seadusjärgsed asutused ja organid,

õiguskaitseasutused, regulatiivkomisjonid, riigiettevõtted).

Artikkel 21 – reservatsioonid

117. Lõikes 1 sätestatakse, et riik või Euroopa Liit võib alla kirjutades või ratifitseerimis-,

vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andes Euroopa Nõukogu peasekretärile

adresseeritud deklaratsiooniga teatada, et ta jätab endale õiguse mitte kohaldada artiklit 6

konventsiooni artikli 2 lõike 3 punktiga b hõlmatud isikute suhtes või kohaldada seda üksnes

erijuhtudel või eritingimustel. Selles sätestatakse, et konventsiooni suhtes ei või teha muid

reservatsioone.

118. Lõikes 2 sätestatakse, et konventsiooniosaline võib reservatsioonist täielikult või osaliselt

taganeda Euroopa Nõukogu peasekretärile adresseeritud deklaratsiooniga. Deklaratsioon jõustub

kuupäeval, mil peasekretär selle kätte saab.

Artikkel 22 – konventsiooni muudatused

119. Konventsiooniosalised võivad teha ettepanekuid konventsiooni muutmiseks. Need tuleb

edastada Euroopa Nõukogu peasekretärile ja Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, konventsiooni

väljatöötamises osalenud mitteliikmesriikidele, allakirjutanutele, konventsiooniosalistele, Euroopa

Liidule ja konventsiooniga ühinema kutsutud riikidele. Konventsiooniosaliste komitee esitab

ministrite komiteele oma arvamuse muudatusettepaneku kohta.

120. Järgmise sammuna vaatab ministrite komitee muudatuse läbi ja võtab selle vastu. Ta võib

otsustada kaasata oma otsuse teatavaks tegemiseks oma eksperdikomisjoni, milleks praegu on

CDCJ. Lisaks konsulteerib ministrite komitee enne muudatuse üle otsustamist

konventsiooniosalistega ja saab nende ühehäälse nõusoleku. Selline nõue tunnistab, et kõik

konventsiooniosalised peaksid saama osaleda muudatusi puudutavas otsustusprotsessis ja nad

tegutsevad võrdsetel alustel.

Artikkel 23 – denonsseerimine

121. Kooskõlas rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtetega, sealhulgas 1969. aasta rahvusvaheliste

lepingute õiguse Viini konventsiooniga, võimaldab artikkel 23 konventsiooniosalisel konventsiooni

denonsseerida.

CM(2024)191-add2final 26

Artikkel 24 – teated

122. Artiklis 24 loetletakse teated, mida Euroopa Nõukogu peasekretär kui konventsiooni

hoiulevõtja peab esitama, ning määratakse ka nende teadete saajad.

Website: www.coe.int/cm

1522nd meeting, 11 and 12 March 2025 10 Legal questions

10.1 European Committee on Legal Co-operation (CDCJ) Council of Europe Convention for the Protection of the Profession of Lawyer Explanatory Report

Preamble 1. The preamble gives the background to the Convention, namely, on the one hand, the fundamental role that lawyers and professional associations of lawyers play in upholding the rule of law, securing access to justice and ensuring the protection of human rights and fundamental freedoms and, on the other, the fact that lawyers are increasingly being subjected to attacks, threats, harassment and intimidation, as well as to improper hindrance or interference with the performance of their legitimate professional activities, which should be condemned. 2. It underlines the instruments that are particularly relevant in the context of the Convention:

- the Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms (ETS No. 5, 1950, hereinafter: European Convention on Human Rights) and its Protocols, as interpreted in the case law of the European Court of Human Rights;

- the Basic Principles on the Role of Lawyers, adopted by the Eighth United Nations Congress on the Prevention of Crime and the Treatment of Offenders (Havana, Cuba, 27 August- 7 September 1990);

- Recommendation Rec(2000)21 of the Committee of Ministers to member States on the freedom of exercise of the profession of lawyer;

- Resolution 44/9 on the independence and impartiality of the judiciary, jurors and assessors, and the independence of lawyers, adopted by the United Nations Human Rights Council on 16 July 2020.

3. Lawyers are key players in the legal system and the proper administration of justice. They contribute to maintaining the rule of law by acting to ensure that laws are applied fairly and consistently. They represent natural or legal persons in legal matters, defending their rights and interests, within the framework of judicial systems, acting as intermediaries between courts and the public. The possibility of being represented by a lawyer is thus an integral part of the elements that constitute the right to a fair trial.

MINISTERS’ DEPUTIES CM Documents CM(2024)191-add2final 12 March 2025

CM(2024)191-add2final 2

4. Lawyers also facilitate access to justice by providing legal representation to those who may not otherwise be able to afford it. This includes pro bono work and representation through legal aid programmes. By doing so, they ensure that individuals, regardless of their economic status, can seek legal redress. They play a crucial role in protecting human rights and fundamental freedoms by defending individuals against violations of their rights and freedoms and challenging laws and practices that breach them. This includes working on cases involving civil liberties, discrimination and other human rights abuses. Lawyers should also be regarded as human rights defenders when acting on behalf of their clients in defending their human rights and fundamental freedoms.1 However, this does not mean that all lawyers should automatically be regarded as human rights defenders simply by virtue of their professional affiliation. 5. Professional associations of lawyers have a vital role to play in protecting members of the legal profession from persecution and improper restrictions and infringements, as well as in ensuring that there is equal access to the profession for all wishing to become lawyers. They often advocate for legal reforms as a way of improving the justice system. Professional associations also set out and enforce professional standards of conduct for lawyers. This ensures that lawyers practise law with integrity, competence and respect for their clients and more generally for the legal system. Professional associations also play a key role in educating the public about their rights and responsibilities according to the law and the important role of an independent legal profession in protecting their fundamental freedoms. Professional associations often engage in international advocacy, working to promote human rights at an international level. 6. The Convention responds to concerns regarding the increasing attacks, threats, harassment, and intimidation reported against lawyers as well as improper hindrance and interference in their professional activities. Their occurrence also has broader implications for the rule of law and access to justice. These issues have been raised by the Parliamentary Assembly in its report on “The case for drafting a European convention on the profession of lawyer” by the Committee on Legal Affairs and Human Rights, as well as in its Recommendation 2121 (2018), and further examined in the study on feasibility of a new, binding or non- binding, European legal instrument on the profession of lawyer prepared by the European Committee on Legal Co-operation (CDCJ) in 2020. 7. Problems faced by lawyers are diverse in nature. Lawyers who handle sensitive or high-profile cases, especially those involving human rights, criminal defence, or politically charged issues, can face harassment and intimidation tactics, designed to deter them from representing certain clients or pursuing particular types of cases in the form of smear campaigns, surveillance, and other forms of psychological pressure. In the worst cases, they can receive threats to their personal safety. Interference in the work of lawyers may come in different forms, such as public authorities or non-state actors attempting to influence legal proceedings, or pressure on lawyers to breach lawyer-client confidentiality. Confidentiality with regard to the lawyer-client- relationship is sensitive and crucial for the exercise of the profession of lawyer and therefore deserves special protection against undue interference by authorities. Such interference undermines the independence of the legal profession and the effective operation of the rule of law. The ability of lawyers to carry out their professional activities may also be undermined by harassment, prejudice and negative stereotyping stemming from their membership, or perceived membership, of a particular group of persons. 8. When lawyers are hindered or prevented from carrying out their professional activities, it directly and adversely impacts on their clients’ rights to a fair trial and access to justice. This is particularly true concerning cases involving vulnerable groups, who may already face barriers in accessing legal representation. Lawyers who are involved in defending unpopular causes or clients, may face stigmatisation, both professionally and personally, impacting their practice and well-being. In some cases, there may be insufficient support or an inadequate response from the authorities in protecting lawyers from such adverse situations; in severe cases public authorities may be the source of such criticisms. Failure to support or publicly discrediting (groups of) lawyers may contribute to an environment that is hostile to do so. This demonstrates the need for structured legal protection to ensure that lawyers can carry out their professional duties and activities without fear of interference, intimidation, or harm. This is the main aim of this Convention as it is crucial for the rule of law and the protection of fundamental rights and freedoms that lawyers can practise freely and safely in the interests of their clients.

1 See the Declaration on the Right and Responsibility of Individuals, Groups and Organs of Society to Promote and Protect Universally Recognized Human Rights and Fundamental Freedoms (UN General Assembly Resolution 53/144, Annex), Article 9(3)(c) on lawyers and the Declaration of the Committee of Ministers on Council of Europe action to improve the protection of human rights defenders and promote their activities, adopted on 6 February 2008.

3 CM(2024)191-add2final

9. The Convention has been prepared taking into account the great variety of legal systems and of ways the legal profession is organised in member States of the Council of Europe. In civil law countries, lawyers generally advise and represent clients in court. Conversely, in common law systems, lawyers have distinct functions, with some lawyers handing legal advice and transactional work, and other lawyers representing clients in court. There are of course rules governing the profession that are specific to each country and are often dependent on legal culture and history. This diversity reflects the rich legal heritage of member States and its ongoing evolution. 10. The Convention was elaborated with a view to providing ways of ensuring better protection of the profession of lawyer and hence responding to the rising trend of attacks, threats, harassment and intimidation on account of, as well as improper hindrance and interference in their professional activities, as mentioned above. Existing international standards specifically concerned with the profession are non-binding, with the result that it has been challenging to secure respect for these standards even in countries with strong legal protection for lawyers. Chapter I – Purpose, scope and use of terms Article 1 – Purpose of the Convention 11. Paragraph 1 sets out the purpose of the Convention which is to strengthen the protection of the profession of lawyer and the right to practise the profession without the fear of discrimination, improper hindrance or interference or being subjected to attacks, threats, harassment and intimidation. This protection is focused both on the activities of individual lawyers and on those of their professional associations. In requiring Parties to ensure rights for lawyers and their professional associations, there will be a need for them to implement different forms of measures according to the specific context, ranging from the adoption of specific legislation through the taking of specific actions to the abstention from interference. 12. Paragraph 2 states that, to ensure effective implementation of its provisions by the Parties, the Convention sets up a special monitoring mechanism (see Chapter III). Article 2 – Scope 13. Article 2 defines the Convention’s scope and the fact that it applies to the professional activities of lawyers and of their professional associations. The implementation of its provisions will also have implications for activities undertaken by bodies other than professional associations insofar as these have responsibilities for regulating the profession of lawyer. 14. Paragraph 2 provides that the provisions concerning entitlement to practise (Article 5), professional rights of lawyers (Article 6), freedom of expression (Article 7), discipline (Article 8) and protective measures (Article 9) are applicable to lawyers from another Party or a State other than a Party who provide, under their home title, legal advice, assistance or representation in that Party but only insofar as is relevant to their entitlement to do so, which will vary according to the basis on which they are authorised to practise law under the law of that Party (including European Union law where that applies) and international agreements concerning the provision of services to which they are also party. Thus, this paragraph covers arrangements whereby lawyers can practise in States other than where they were initially authorised to do so, such as under Directive 98/5/EC of the European Parliament and of the Council of 16 February 1998 to facilitate practice of the profession of lawyer on a permanent basis in a member State other than that in which the qualification was obtained or pursuant to the General Agreement on Trade and Services. The application of these provisions does not require the Party to make a declaration such as that under Article 20.1 in order to indicate which lawyers from another State can provide legal advice, assistance or representation in it. Furthermore, this paragraph does not affect the right of the Party to establish minimum requirements for authorising lawyers from another State to practise in it.

CM(2024)191-add2final 4

15. Paragraph 3, subparagraph a, specifies that professional rights (Article 6), freedom of expression (Article 7) and protective measures (Article 9, paragraph 4), as set out in the Convention, also apply to any person who has either been refused the qualification of lawyer or a licence to practise or has had these revoked or suspended where the refusal, revocation or suspension was in violation of Articles 5 (entitlement to practise) and 8 (discipline) of the Convention. This provision enables the persons concerned to benefit from the rights guaranteed by the Convention. Furthermore, in paragraph 3, subparagraph b, it is specified that these provisions apply to any person who is recognised by an international court or tribunal or a body established by an international organisation as competent to act in proceedings before it when advising on or acting in such proceedings. Such extension would apply exclusively with respect to the proceedings for which these persons have been specifically appointed to advise and act. These persons, who are not licenced lawyers, can be, for example, academics or representatives of a non-governmental organisation (NGO) and advise and/or act on behalf or represent a party before an international court or tribunal (such as in proceedings before the International Court of Justice, the International Criminal Court and the European Court of Human Rights) or a body established by an international organisation, as long as they are recognised by the said court, tribunal or body, and meet the relevant criteria established by this court or body. The notion of “a body established by an international organisation” in paragraph 3, subparagraph b, must be understood as referring to bodies established by an intergovernmental organisation before which the aforementioned persons may represent a party in proceedings relating to the breach of the rights contained in an international treaty, such as the collective complaints procedure2 before the European Committee of Social Rights established under the European Social Charter as adopted by the Committee of Ministers of the Council of Europe or the individual communications procedure3 before the Human Rights Committee established under the International Covenant on Civil and Political Rights as adopted by the United Nations General Assembly. Reservations to paragraph 3, subparagraph b, are possible in accordance with Article 21 of the Convention. 16. Paragraph 4 extends, under specific circumstances and subject to certain restrictions provided that these are both prescribed by law and are necessary in a democratic society, the protection afforded by Articles 6, paragraph 3, subparagraphs b and c, and 9, paragraph 4, to those who assist lawyers insofar as they contribute directly to the carrying out their professional activities but only when so doing as employees or under some contractual arrangement with those lawyers. These include, but are not limited to: paralegals (also known as legal assistants) who assist lawyers with the handling of their cases; legal secretaries doing clerical work for lawyers and their office; record clerks ensuring the filing and storage of case-related documents; specialised staff (for example, ones with the particular knowledge required for dealing with certain complex cases); accountants having access to clients’ sensitive information; and IT managers overseeing all aspects of communication, use of technology, data storage or use of any legal IT applications who thereby become aware of the content of data concerning clients. In some cases, lawyers may use the services of other persons than the staff of their legal office, for example when handling certain case documents, submitting case files, or other services performed by external contractors on behalf of the lawyers, including those providing remote storage for client files which may even be on the cloud and entail handling by information technology staff working for the contractor concerned. Hindering the work of the staff working for lawyers or a contractor used by them and exerting pressure on them may have a direct impact on the work performed by a lawyer for their client. The extension of the protection envisaged by paragraph 4 only applies to those aspects of the work undertaken by this staff insofar as this is or has been directly related to the carrying out of the professional activities of the lawyers by whom they are employed or engaged. This should not be understood as extending the professional status of lawyer to them, but only the protection granted by the aforementioned provisions where they are entrusted by a lawyer with specific activities which directly contribute to the carrying out of the lawyer’s professional duties and strictly in this context. Moreover, such extension of protection is subject to the restrictions set out in paragraph 4 of Article 6. Should the persons concerned break the trust of the lawyers who entrusted them with these specific activities, such that they are no longer deemed employed or engaged to provide assistance, they would not benefit from such extension of protection. In addition, it also does not apply to the rights under Article 7 insofar as Article 9, paragraph 4, requires protection for them. Paragraph 5 extends the protection of Article 9, paragraph 4, subject to the same limitations, to those who assist professional associations in carrying out their professional activities when so doing. Article 3 – Use of terms 17. For the purposes of the Convention, “lawyer” is defined as any natural person who is qualified and authorised according to national law to practise the profession of lawyer (subparagraph a). This definition aims to take into account the differences existing between legal systems regarding the rules for a person to be authorised to practise the profession of lawyer and the title used, which may not be that of lawyer. In some countries, other terms than “lawyer” are used to describe a person practising the profession of “lawyer” within the meaning of this Convention. Parties will have to make a declaration containing the list of professional titles

2 Additional Protocol providing for a system of collective complaints, adopted the Committee of Ministers in 1995. 3 Optional Protocol to the International Covenant on Civil and Political Rights, adopted by the General Assembly of the United Nations in 1966.

5 CM(2024)191-add2final

considered under national law as coming under the definition of “lawyer” for the purpose of the Convention upon signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, as set out in Article 20, paragraph 1. The definition/understanding of the term “lawyer” under the Convention shall obligatorily cover these titles. If lawyers practise their profession as a member of a partnership or entity (“law firm”), the protection of lawyers granted under the Convention shall also be infringed by any action taken against the law firm and/or its employees and staff supporting the lawyer if this action would not be permissible under the Convention if taken against the lawyer directly. 18. The term “client” refers to any natural or legal person who is advised, assisted or represented by a lawyer (subparagraph b). The term “prospective client” is intended to refer to persons having contacted a lawyer or having sought to do so, as well as where the contact is made on their behalf by a third person such as a relative as in Dvorski v. Croatia4, but before any possible contractual link has been established or the lawyer has formally accepted them as clients (subparagraph c). This term is not, however, intended to cover situations in which attempts are made to procure clients for lawyers in return for payment or some other benefit. Being a “client” or “prospective client” is not dependent upon any requirement or commitment for the advice, assistance or representation provided as lawyers are free to provide this on a pro bono basis. 19. The term “professional association” means a representative body to which some or all lawyers belong, whether directly or indirectly, or are enrolled with and which has some responsibility for organising or regulating their profession under national law (subparagraph d). Such regulation may, but need not, include aspects of decision making relating to authorisation to practise and disciplinary action. It may also include other supervisory activities, such as ensuring compliance with requirements relating to money laundering and the protection of funds belonging to clients. Given the diversity of existing frameworks, the Convention keeps the definition sufficiently broad and adds a reference to national law in order to cover different systems. In particular, the extent of the responsibility for organising or regulating the profession can vary significantly, especially where a discrete regulatory body also exists. Moreover, there may be a single professional association applicable to all lawyers in some Parties but in others there may be separate associations for different branches of the profession or ones that just cover a particular city or region in the Party concerned. Furthermore, in some Parties there may be an association at the national level to which those existing at the city or regional level are in some way connected. In such cases, both the national association and those existing at the city or regional level will be professional associations for the purpose of the Convention. 20. The term “professional activities of lawyers” is wide-ranging, but the specific ones undertaken in different Parties can vary on account of both arrangements in them for the profession and the particular role played by individuals in it (subparagraph e). Certainly, the term includes any action for the preparation or provision of legal advice, assistance or representation for a client or prospective client in connection with the interpretation or application of law, whether national, foreign or international, both in the Parties where they are established and wherever else this may be undertaken, including in connection with the proceedings and work of an international court or tribunal or a body established by an international organisation. The term could also cover such action under other arrangements for dispute settlement that might be the subject of agreements between two or more Parties, whether of an ad hoc or more permanent nature. In addition, the provision of legal advice and assistance need not be limited to existing law but would extend to taking account of reforms or changes in the process of being made. However, the term will not extend to activities that are private or of an exclusively commercial nature – such as fund and wealth management or other forms of economic management – and so do not involve the lawyer giving legal advice or assistance or providing legal representation.

4 European Court of Human Rights (hereinafter ECtHR), Dvorski v. Croatia [GC], No. 25703/11, 20 October 2015.

CM(2024)191-add2final 6

21. “Professional activities of professional associations” are defined as covering any of the actions specified in Article 4, paragraph 2, of the Convention (subparagraph f). 22. “Public authorities” means government and administration at the national, regional and local level; legislative bodies and judicial authorities insofar as they perform administrative functions according to national law; and natural or legal persons insofar as they exercise administrative authority (subparagraph g). The common denominator must therefore be the exercise of administrative authority. 23. The terms “prescribed by law” and “necessary in a democratic society” are to be understood within the meaning of the European Convention on Human Rights as interpreted in the extensive and well- established case law of the European Court of Human Rights5 (subparagraph h). Chapter II – Substantive provisions Article 4 – Professional associations 24. Article 4 deals with the responsibilities and role of the professional associations of lawyers in safeguarding the principles and standards of the profession and protecting the individual members of the legal profession, particularly in situations when they are not able to defend themselves. 25. When the expression “Parties shall ensure” is used in the Convention, it is to be understood as requiring Parties to take any necessary measures to guarantee that what follows is respected or to refrain from taking any action that would prevent what follows from being respected. 26. Paragraph 1 emphasises the importance of the independence and self-governance of professional associations, recognised in the UN’s Basic Principles on the Role of Lawyers. Principle 23 states that lawyers, like other citizens, have the right to freedom of association and assembly. This includes the right to form and join self-governing professional associations, and Principle 24 states that they will “represent their interests, promote their continuing education and training and protect their professional integrity”. Recommendation No. (2000)21 of the Committee of Ministers to member States of the Council of Europe on the freedom of exercise of the profession of lawyer also underlines the importance of these requirements in Principle V Associations, where it is stated that “Bar associations or other professional lawyers’ associations should be self-governing bodies, independent of the authorities and the public”. The independence of self-governing bodies is key to the independence of the profession. Independent self-governing lawyers’ associations also provide better support to their members when their right to practise the profession is threatened, for example by proactively preventing risks and threats they may face in the exercise of their profession. The fact that professional associations contribute to reinforcing the independence of the profession, constitutes in turn an essential guarantee for the promotion and protection of human rights of individuals. In many countries, professional associations of lawyers are set up on the initiative of lawyers and operate as independent bodies. However, in some countries, professional associations of lawyers are formally established under auspices of the ministry of justice or other bodies. In all cases the activities of professional associations may be subject to certain regulatory requirements and bodies. This is not contrary to the independence that professional associations should enjoy provided that their autonomy in carrying out their activities, including their role in legislative consultations, free from any influence from the executive or other public bodies, is effectively and unquestionably ensured in practice. This autonomy must be founded upon arrangements that ensure that the election of the bodies responsible for governing professional associations, i.e. their executive bodies howsoever described, takes place in accordance with the applicable rules of the association concerned and without external interference from any source.

5 For the notion “prescribed by law” see, for instance, for Article 8 ECHR: ECtHR, Vavřička and Others v. Czech Republic [GC], No. 47621/13, 8 April 2021, §§ 266 & 269; Paradiso and Campanelli v. Italy [GC], No. 25358/12, 24 January 2017, § 169; S. and Marper v. United Kingdom [GC], No. 30562/04, 4 December 2008, §§ 95-96; and Lebois v. Bulgaria, No. 67482/14, 19 October 2017, § 66; and for Article 10 ECHR: Vavřička and Others v. Czech Republic [GC], No. 47621/13, 8 April 2021, §§ 269; Satakkunan Markkinapörssi Oy and Satamedia Oy v. Finland [GC], No. 931/13, 27 June 2017, §§ 142-145; Medžlis Islamske Zajednice Brčko and Others v. Bosnia-Herzegovina [GC] No. 17224/11, 27 June 2017, §§ 68 & 70; Delfi AS v. Estonia [GC], No. 64569/09, 16 June 2015, §§ 120-122 & 127; Centro Europa 7 S.r.l. and Di Stefano v. Italy [GC], No. 38433/09, 7 June 2012, §§ 140-143. For the notion “necessary in a democratic society” see, for instance, for Article 8 ECHR: Vavřička and Others v. Czech Republic [GC], No. 47621/13, 8 April 2021, §§ 273-275 and for Article 10 ECHR: Morice v. France [GC], No. 29369/10, 23 April 2015, §§ 124-139, 144 & 148. See further the ECtHR’s Knowledge Sharing platform (ECHR-KS).

7 CM(2024)191-add2final

27. Paragraph 2 lists the roles and responsibilities of professional associations, that are built on the principles already established by aforementioned Recommendation No. R(2000)21 (Principle II Legal education, training and entry into the legal profession, Principle V Associations, Principle VI Disciplinary proceedings) and the UN Basic Principles of the Role of Lawyers (Principles 3, 4, 9, 10, 11, 24 and 25), namely, to promote and represent the interests of lawyers and their profession, to promote and defend the independence of lawyers and their role in society, to elaborate professional standards of conduct (whether these are to be adopted by them, regulatory bodies or the legislature, and whether they take the form of codes of conduct or not) and promote their observance, to promote access to the profession and the continuing education and training of lawyers, to cooperate with other associations and organisations and to promote the welfare of lawyers. The elaboration and promotion of professional standards of conduct may include activities designed to protect the interests of clients such as the maintenance and administration of a compensation fund and the regulation of professional indemnity insurance. The promotion of access to the profession should be in a manner that ensures equality of opportunity and prevents discrimination on protected grounds under Article 14 of the ECHR and Article 1 of Protocol No. 12 as interpreted by the European Court of Human Rights. Cooperative activities undertaken by professional associations will involve them not only working with ones established in other States but also with a wide range of international bodies, including ones to which professional associations may belong. The role of promoting the welfare of lawyers falls within the competence of the professional associations, with Parties not hindering their action. This concerns the promotion of a better work-family balance and acting against sexual harassment and other disrespectful conduct on the part of lawyers themselves rather than the provision of any form of financial support. The performance of all these roles and responsibilities may require professional associations to make proposals for legislative and administrative reform. 28. Paragraph 3 refers to the obligation of the Parties to the Convention to involve and consult the professional associations in the process of changes to legislation and procedural and administrative rules that directly affect the professional activities of lawyers, in particular those concerning the provision of legal services, procedures to be followed, remuneration and professional standards of conduct. The consultation requirement applies to proposals by government - whether prepared or adopted by it - for changes so that, for instance amendments to a draft law in the course of the procedure followed by a legislature, are not themselves to be subject to any consultation process. This provision is to be read in conjunction with Article 7, paragraph 2, on the freedom of expression of professional associations. 29. Paragraph 4 refers to the right of lawyers to form and take part in other associations to promote their professional interests and activities (e.g. associations for specific areas of law such as criminal law, family law and intellectual property) regardless of any requirement to belong to a professional association. This right also corresponds to the one recognised in the UN Basic Principles on the Role of Lawyers (Principle 23) and is founded upon the right to freedom of association under Article 11 of the European Convention on Human Rights. It is not intended to provide a basis for establishing bodies purporting to have the role and responsibilities under paragraph 2, which are only to be performed by those professional associations coming within the definition in Article 3, subparagraph d. Article 5 – Entitlement to practise 30. Article 5 concerns the standards for entry into the profession, continued authorisation or readmission of lawyers to practise. 31. Paragraph 1 requires the Parties to ensure that all stages of the processes that affect the ability of lawyers to start or continue their professional activities are based on criteria that are relevant, objective, and transparent. Any decision based on such grounds must be proportionate and justified by the ground of protection of clients and proper administration of justice. This provision also prohibits any discrimination on any of the grounds mentioned under Article 14 of the European Convention on Human Rights and its Protocol No. 12 as interpreted by the European Court of Human Rights in the light of present day conditions, in line with the principles established by the UN Basic Principles of the Role of Lawyers (Principles 10 and 11) and Recommendation No. R(2000)21 of the Committee of Ministers to member States on the freedom of exercise of the profession of lawyer (Principle II Legal education, training, and entry into the legal profession). Taken together, these provisions cover a broad range of protected grounds of non-discrimination, such as sex, “race”6, colour, language, religion, political or other opinion, ethnic/national or social origin, association with a national minority, property, birth, gender, sexual orientation, gender identity and expression, sex characteristics, age, state of health, disability, or other status, or any combination of these grounds. The reference to language as a ground of discrimination is not intended to preclude national requirements as to the use of particular languages for the conduct of legal proceedings or in legal documents.

6 Since all human beings belong to the same species, theories based on the existence of different “races” are rejected. However, the term “race” is used in order to ensure that those persons who are generally and erroneously perceived as “belonging to another race” are not excluded from the protection provided by this Convention.

CM(2024)191-add2final 8

32. Paragraph 2 is concerned with the procedure whereby a person becomes qualified and authorised to practise the profession of lawyer (i.e. to be a lawyer as that term is defined by Article 2), whether in the first instance or at any point thereafter. It requires that the decisions concerning the entry or admission into the profession, or continued authorisation and readmission to practise, are to be taken by professional associations or other independent bodies after due process, and that these decisions be subject to some form of legal challenge, such as by an appeal or through judicial review, brought by those concerned before independent and impartial courts or tribunals established by law. Within the meaning of the Convention, entry or admission to the profession, as well as continued authorisation and readmission to practise, concern the determination of compliance with the standards prescribed by law in order to be able to undertake the professional activities of lawyers. If the decision concerning the admission to practise the profession of lawyer is taken by a body whose independence is not guaranteed to the extent required by Article 6 of the European Convention on Human Rights, the requirement must be met at the stage of the subsequent challenge under paragraph 2, i.e. before a court or tribunal with full power of review, in accordance with the case law of the European Court of Human Rights relating to Article 6 of the European Convention on Human Rights. 33. In some member States, professional associations are entrusted with the responsibility of the entry or admission into the profession as well as other matters concerning the freedom to practise as a lawyer as they are considered to be best equipped to assess the qualifications to enter into the profession and ethical standards of lawyers. Member States, depending on a country's legal tradition and governance structures, have different types of body that handle these functions. In other member States these functions are entrusted to regulatory bodies. This is not contrary to the Convention provided decisions regarding admission to the profession as well as other matters concerning the freedom to practise as a lawyer are not subject to political influence of any kind. Article 6 – Professional rights of lawyers 34. Article 6 obliges the Parties to ensure that lawyers are able to exercise rights that are fundamental for the exercise of the profession of lawyer. Those rights listed in paragraphs 1, 2 and 3 may - as specified in paragraph 4 - be subjected to certain restrictions provided that these are both prescribed by law and are necessary in a democratic society. However, the right in paragraph 5 cannot be made subject to any restrictions. 35. Paragraph 1, subparagraph a, is concerned with the principal role of a lawyer, namely, the provision of legal advice, assistance and representation. The specific reference to such advice, assistance and representation being for the purpose of defending human rights and fundamental freedoms is intended both to underline the legitimacy of such work but also to draw attention to the fact that lawyers undertaking this work have, in particular, been the target of physical attacks, threats, harassment and intimidation. The possibility of a lawyer being precluded from providing legal advice, assistance and representation in a particular matter should only be considered if they are no longer authorised to practise on legitimate grounds, whether in general or in the specific proceedings concerned, or if this would be inconsistent with professional standards of conduct, such as where there is a conflict of interest. 36. Paragraph 1, subparagraph b, is concerned with the freedom of lawyers to choose their clients and to terminate an existing relationship with them. This freedom may, as paragraph 4 makes clear, be circumscribed by legal obligations and professional requirements such as those: (i) relating to the provision of legal services to those who are unable to pay for them; (ii) arising under the “Cab-Rank Rule”, or equivalent, that is applicable to barristers and advocates in Ireland and the United Kingdom, whereby they are required to advise, assist or represent persons in matters falling within their competence when they are free to do so, which is aimed at ensuring or maximising choice of representation in legal proceedings; and (iii) applying where this is necessary for the administration of justice in a particular case, or this is required for the fulfilment of existing responsibilities to clients. These obligations and requirements should not, however, lead to lawyers having to act in a manner inconsistent with their other professional commitments or responsibilities, including their contractual obligations vis-à-vis their clients and ones relating to a possible conflict of interest.

9 CM(2024)191-add2final

37. Paragraph 1, subparagraph c, is concerned with the ability of lawyers to meet with their clients and prospective clients. The specific reference to the ability to meet persons who are deprived of their liberty reflects the fact that there can be situations in which this is sometimes impeded or prevented. Such access should in all cases be not only prompt, as understood in the case law of the European Court of Human Rights, but also effective in the sense that it is actually feasible for lawyers to provide the advice, assistance or representation being sought. 38. Access to lawyers is crucial in situations where clients are deprived of their liberty. It is vital for preparing their defence, particularly during the early stages of deprivation of liberty when key decisions about the case are made. Certainly, such access should normally occur before clients are interrogated. Moreover, it can only be delayed for compelling and specific reasons based on the specific circumstances of the case and then any such delay should just be temporary.7 For example, this right might be subject to a limited delay where that is necessary for the investigation of offences. In addition, the manner of its exercise may have to be in conditions designed to ensure public safety. More generally, there should be no undue interference from authorities in lawyer-client relationships. This includes not imposing unreasonable restrictions on visits; lawyers should be made aware of the rules and regulations governing the frequency and duration of visits, and there should be adequate visitation rights in order to effectively represent their clients. 39. Furthermore, the notion of “effective access” under paragraph 1, subparagraph c, should be read as meaning that Parties ensure that lawyers can travel freely within their own country and abroad without undue restrictions to meet their clients. This principle is in line with principle 16(b) of the UN Basic Principles on the Role of lawyers. Freedom of movement plays a pivotal role in guaranteeing lawyer's access to their clients. Ensuring lawyers can travel to meet their clients in person is crucial for maintaining the confidentiality of communications, particularly in sensitive cases or where secure communication channels are not available. Finally, the ability to travel freely is a component of the broader principle that lawyers should be able to carry out their professional independence without undue interference, and travel restrictions can be such an interference. 40. In addition, lawyers should be allowed regular and adequate time to meet their clients deprived of liberty. Furthermore, communication between lawyers and clients should be safeguarded not only during but also before and after visits. 41. Paragraph 1, subparagraph d, is concerned with the recognition by courts or tribunals and other bodies of the competence of lawyers to advise, assist or represent their clients in the relevant proceedings before them. The need for such a right reflects occasions in which there have been improper attempts to dispute, ignore or otherwise prevent a lawyer chosen by a particular individual or entity from advising or representing them. The giving of recognition in a particular case may be conditioned under certain circumstances by the need to furnish appropriate evidence of a mandate or power of attorney given to the lawyers concerned by their clients. 42. Paragraph 1, subparagraph e, is concerned with the effective access of lawyers to certain material, i.e. the relevant administrative and/or court files concerning their clients, when acting on behalf of them. The material to which access should be granted will be that which is relevant for the purpose of lawyers advising, assisting or representing their clients and which is in the possession or under the control of the public authorities, the courts and tribunals. Such access is intended to be applicable only to material relevant to proceedings in or against the Party concerned. It would cover, for example, all or relevant parts of the case file in criminal proceedings and anything of potential evidential value in any form of proceedings. “Material” covers physical items, documents, and any other data, including witness statements, expert reports and the results of forensic examinations. “Access” covers not only the possibility of examining the material but also of being able to receive or make a copy of it. The right of access to this material may require certain procedures under national law to be followed but it should normally occur without restrictions or undue delay, i.e. in sufficient scope and time to be useful for the relevant stage of the proceedings. However, some delay or restrictions may be necessary for purposes such as protecting national security or informants in criminal investigations, preventing a particular investigation from being compromised, the need to keep secret certain police methods of investigation or the protection of the fundamental rights of another person. For example, the restrictions on file inspection permitted under Article 7 of EU Directive on the right to information in criminal proceedings (Directive 2012/13/EU) remain possible for EU member States. Nonetheless, such delay and restrictions should be no longer and no more extensive than is strictly necessary for those purposes and should not be such as fundamentally impeding or preventing the provision of advice and representation. However, where there are restrictions on access to some materials, it may be possible for the client’s interests to be secured, such as through the procedure seen in Sher and Others v. the United Kingdom8, where the applicants, in proceedings challenging their further detention, had been given reasons for the withholding of

7 ECtHR, Beuze v. Belgium [GC], No. 71409/10, 9 November 2018, §§ 131-136. 8 ECtHR, Sher and Others v. the United Kingdom, No. 5201/11, 20 October 2015, § 151-157

CM(2024)191-add2final 10

some information and, although they and their lawyers had been excluded from part of the hearing, the appointment of a special advocate with security clearance could have been requested to secure fairness. 43. Paragraph 1, subparagraph f, is concerned with the ability of lawyers to have access to and to communicate with any court, tribunal, or other similar body before which they are qualified to appear. It thus covers the ability of lawyers both to attend the premises of the body in which any proceedings on behalf of their clients are taking place and to communicate with that body in connection with those proceedings using any means that might be authorised for that purpose. This ability does not preclude the existence of reasonable security controls in respect of access to the premises concerned nor the possibility of the relevant body being able to determine the means of communication with it. However, there should not be any discrimination in this regard between any of the lawyers representing the parties in the relevant proceedings. 44. Paragraph 1, subparagraph g, is concerned with the ability of lawyers to submit applications or motions in the course of those proceedings in which they are acting on behalf of their clients. Such motions and applications will relate to all procedural actions, including ones for the obtaining, adducing and admissibility of evidence. Particular reference is made to applications or motions for the recusal of a judge, prosecutor, or member of a body ruling in a particular case in order to underline that this is something that is entirely legitimate for lawyers to submit. The ability to submit applications and motions will be subject to the ability to ensure that these do not improperly impede the conduct of the relevant proceedings or that they are not otherwise abusive. However, the imposition of restrictions on submitting applications or motions or the imposition of sanctions or penalties for having done so must have a proper legal basis, be strictly necessary for the expeditious conduct of the relevant proceedings and be reasoned. 45. Paragraph 1, subparagraph h, is concerned with the ability of lawyers to participate effectively in all proceedings in which they are representing their clients. In particular, they should not be prevented from examining or cross-examining witnesses and should not be excluded from particular stages of the proceedings. However, this right would not preclude restrictions on the manner in which witnesses are examined or cross-examined in order to ensure that their right to private life is respected or to ensure that the prevention and investigation of crime and the protection of national security is not impeded. Moreover, this ability does not preclude the imposition of restrictions on the number of lawyers that can take part in oral proceedings. 46. Paragraph 1, subparagraph i, is concerned with the ability of lawyers to inform the public about their services. Such information can be essential in ensuring or facilitating access to justice. The form in which this is done may, however, vary according to the way in which the profession is organised in a particular Party. It may also be subject to requirements to secure the proper administration of justice, to protect the public from misleading advertising and to maintain the dignity of the profession. Nonetheless, it has been recognised by the European Court of Human Rights that the freedom of lawyers to impart information about their services falls within the protection of the right to freedom of expression under Article 10 of the European Convention on Human Rights9 and this freedom is reinforced by this paragraph. 47. Paragraph 2 is concerned with the need to protect lawyers from incurring civil and criminal liability for their oral and written statements made in the conduct of all proceedings on behalf of their clients. Such protection is essential if lawyers are to be able to represent their clients effectively since the principle of fairness militates in favour of free and forceful exchanges of arguments and submissions. The requirement that such statements must be made in good faith and diligently, entailing a sufficient factual basis for any opinions that might be expressed, is intended to ensure that the justified interests of the administration of justice and of those to whom the statements relate are respected. This protection is consistent with the view of the European Court of Human Rights that it is only in exceptional cases that a restriction – even by way of a lenient criminal penalty – of defence counsel's freedom of expression can be accepted as necessary in a democratic society; see, e.g., Nikula v. Finland, No. 31611/96, 21 March 2002 and Steur v. Netherlands, No. 39657/98, 28 October 2003 as regards statements made by lawyers in the course of a trial. Such protection from liability, which applies exclusively to legal statements made in the conduct of proceedings, is not, however, intended to apply to conscious lies or falsehoods, the dissemination of evidently untrue facts, or abusive or threatening behaviour (including for instance insults and threats), or to the violation of applicable professional obligations. Moreover, the term “statements” does not cover any acts performed by lawyers. Nor is this provision – which is in any event subject to the restrictions set out in paragraph 4 of Article 6 – intended to extend to the imposition of sanctions for the improper, unreasonable or wasteful conduct of proceedings or for the disregard of court orders or rules of procedure. Nonetheless, it is not intended that lawyers should incur civil and criminal liability merely for having presented their clients’ version and view of the events that are the subject of the relevant proceedings. For the purposes of this provision, “criminal” shall be given the understanding given to that term by the European Court of Human Rights when applying Article 6, paragraph 1, of the European Convention on Human Rights.

9 ECtHR, Casado Coca v. Spain, No. 15450/89, 24 February 1994.

11 CM(2024)191-add2final

48. Paragraph 3, subparagraph a, is concerned with the circumstances in which lawyers are able to meet in person with their clients or prospective clients. The reference to such meetings being ‘in private’ relates to the need to ensure anyone else cannot hear or otherwise understand what is being said by either the lawyers or the clients or prospective clients. This may be especially important where the clients or prospective clients are deprived of their liberty but it will be applicable to all meetings in person wherever they may be held, including exchanges during the course of proceedings in a court or tribunal. This right does not preclude the supervision of meetings between lawyers and persons deprived of their liberty but those supervising such meetings should only be able to see them and not be able to listen to what is being said. This means that adequate spaces should be provided so that lawyers can speak with their clients without being overheard or recorded. Moreover, this right does not preclude the overhearing of a meeting between a lawyer and a suspected offender where there is a well-founded basis for suspecting that the lawyer is a participant in the crime or has assisted its commission or concealment. Furthermore, the lawyers and their clients can choose not to meet in private, such as where their meeting takes place in public and there is no attempt to prevent others from overhearing what is being said. 49. Paragraph 3, subparagraph b, is concerned with the confidentiality of lawyers’ communications with their clients and prospective clients, that is, where they are not meeting them in person. The right to confidentiality has preeminent importance for the lawyer-client-relationship. Any restrictions to this right should therefore have exceptional character. The right to confidentiality applies to any means or form of communication that may be used – including online meetings – and regardless of whether it is initiated by lawyers or their clients and prospective clients. It precludes the opening and reading, listening or any other form of interception of such communications. In the case of online hearings, lawyers should be able to communicate confidentially with their clients throughout them whether they are in the same room as them or they are taking part in the hearings remotely. However, this form of communication may be intercepted in accordance with Article 6, paragraph 4, for instance, where there is a well-founded basis for suspecting that the lawyers concerned are participants in crimes which the clients or prospective clients are suspected of having committed or they have assisted in their commission or concealment. However, there must then be sufficient and adequate guarantees against arbitrariness, including effective judicial control over the interference with communication. 50. Paragraph 3, subparagraph c, is concerned with preserving the confidentiality of information or material received from clients or prospective clients, exchanges with them after these have occurred and any material prepared in connection with those exchanges or the conduct of legal proceedings on their behalf. It thus requires that lawyers cannot generally be required to disclose, surrender in the course of a search or give evidence regarding the exchanges, information or material involved, including that information or material obtained in the course of the meetings or communication to which paragraphs 3, subparagraphs a and b, apply. An important contribution to the preservation of such confidentiality will be afforded by observance of the requirements set out in Article 9, paragraph 1, subparagraph c, relating to searches and seizures. Furthermore, lawyers cannot be required to disclose who are their clients or prospective clients. However, this provision is not intended to preclude any obligation for lawyers to surrender to the authorities anything whose use may have contributed to the commission of a crime. Any restrictions to this guarantee should have an exceptional character given the pre-eminent importance for confidentiality for the lawyer-client-relationship. Aspects of this right may be covered by concepts of professional secrecy and legal professional privilege seen in the law of some Parties but it is not intended to be limited to them. Nonetheless, some interference with this right may be possible in accordance with Article 6, paragraph 4, in particular, this may be so where there is a well-founded basis for suspecting that the lawyers concerned are participants in crimes which the clients or prospective clients are suspected of having committed or they have assisted in their commission or concealment10. Similarly, measures such as those taken against money laundering and terrorist financing may give rise to obligations for lawyers to report suspicions and provide information concerning a client to the relevant authorities11. Such obligations should not, however, be inconsistent with the performance of the lawyer’s task of defending or representing that client in, or concerning, judicial proceedings, including providing advice on instituting or avoiding such proceedings. Moreover, there must always be sufficient and adequate guarantees against arbitrariness, including the right under Article 9, paragraph 1, subparagraph d, and effective judicial control over the interference concerned. This paragraph is not intended to restrict the ability of clients or prospective clients consenting to the disclosure or giving of evidence by the lawyers concerned.

10 See, for example, ECtHR, Versini-Campinchi and Tania Crasniansk v. France, No. 49176/11, 16 June 2016. 11 See, for example, ECtHR, Michaud v. France, No. 12323/11, 6 December 2012.

CM(2024)191-add2final 12

51. Paragraph 4 is concerned with the basis on which restrictions can be placed on the exercise of the rights set out in paragraphs 1, 2 and 3, namely, that these must always be prescribed by law and be necessary in a democratic society, as those concepts have been interpreted in the case law of the European Court of Human Rights. In particular, this requires that the content of the law be accessible and that the consequences flowing from it be foreseeable. Furthermore, apart from the few rights that are absolute, the European Court of Human Rights sees the need for the striking of a fair balance between the guaranteed rights and freedoms and other competing rights and interests. In determining whether there is such a balance where there is a restriction on a right or freedom, the Court considers whether: a legitimate aim is being pursued; there are relevant and sufficient reasons for the restrictions and there is proportionality in the means being used to pursue. In assessing compliance with the latter two requirements, the margin of appreciation will be a relevant consideration. These two requirements may also be collectively referred to by the Court as a pressing social need. Wherever both those requirements are satisfied, it can be concluded that the restriction is necessary in a democratic society. However, given the importance of preserving the confidentiality of the lawyer-client relationship, any restrictions upon it would require clear evidence of the circumstances said to justify them and these should remain exceptional. 52. Paragraph 5 is concerned with lawyers not suffering adverse consequences as a result of being identified with either their clients or their clients’ causes. It should be read in conjunction with Article 9, paragraph 4, as the observance of the obligation arising under this provision will be particularly important as a means of ensuring that no adverse consequences flow from any identification of lawyers with their clients or their clients’ cause. The need to ensure that such adverse consequences do not occur is of vital importance as identification with their clients or their clients’ cause has resulted in lawyers being subjected to physical attacks, threats, harassment, and intimidation, and in serious hindrance and interference in the carrying out of their professional activities. The identification with which this paragraph is concerned can result from, inter alia, statements by politicians, articles and other material published by the media. The adverse consequences to which the paragraph is directed can take many forms that reach a degree of seriousness, notably threats, physical attacks or intimidation through legal action taken by private individuals and disciplinary, criminal, or administrative proceedings12, including those brought by professional associations (see paragraph 76). This paragraph is not intended to detract from the right to freedom of expression under Article 10 of the European Convention on Human Rights. In some countries, the protection of freedom of expression may also be enshrined in national constitutions, thus giving it a high level of protection in the domestic legal order. Therefore, this provision should be applied taking into account the balance to be reached with freedom of expression. Article 7 – Freedom of Expression 53. Article 7 obliges the Parties to the Convention to ensure that lawyers and their professional associations can express themselves not only on matters connected with the practice of the profession of lawyer but also on ones concerning the law and its application in general, including aspects related to the protection and promotion of human rights and the need for reform. As such, it reinforces the guarantee of the rights to freedom of expression and of peaceful assembly in provisions such as Articles 10 and 11 of the European Convention on Human Rights. 54. Paragraph 1 is concerned with the ability of lawyers to inform the public about matters relating to the cases of their clients, together with them being able to make critical comments based upon that information. The possibility of doing so is important because discussing such cases is not only important for protecting the rights of individual clients but also because their situation and treatment may raise matters of wider concern, such as the appropriateness or desirability of the scope, effect or manner of application of particular legal provisions, shortcomings or abuses in the way the justice system is functioning and problems in fulfilling constitutional and international obligations relating to human rights and fundamental freedoms. 55. At the same time, it is recognised that professional responsibilities, the requirements of the administration of justice and the right to respect for private life (whether of clients or others involved in the proceedings) may justify certain restrictions on the giving of information relating to a case. Thus, this might be so where the disclosure of some information at a particular time could have a prejudicial effect on the conduct of proceedings or jeopardise criminal investigations. Similarly, disclosure may be inappropriate where this would be inconsistent with the basis on which the particular information had been received, such as where there is a proposal by one party to settle proceedings or to enter into a plea agreement. Moreover, disclosure of certain details about the parties and others involved in, particular proceedings could be regarded as unjustifiably encroaching upon their private life, even long after those proceedings have been concluded. Furthermore, the manner in which lawyers disclose information about a case could in some instances be seen as contrary to the standards expected of a professional working in the justice system. However, any such restrictions must always be prescribed by law and be necessary in a democratic society.

12 This may include strategic lawsuits as per Recommendation CM/Rec(2024)2 of the Committee of Ministers to member States on countering the use of strategic lawsuits against public participation (SLAPPs).

13 CM(2024)191-add2final

56. Paragraph 2 is concerned with the ability of lawyers and their professional associations to address matters of general concern for law and practice that are not necessarily founded on the circumstances of individual cases or that can be seen in cases in which they are not themselves involved. Certainly, their professional role means that they are well-placed to draw attention to problems posed by particular legal provisions or judicial decisions, as well as by various aspects of the operation of the justice system, that concern or impact on the profession of lawyer, and to suggest possible solutions for them. The ability to make proposals for reforms based, inter alia, on judicial decisions should not be understood as challenging the rights of the parties determined in these judicial decisions, but rather as using them to inform discussions on a possible need for reform in the particular administrative and legislative fields dealt with by them. It should be noted that transparency obligations placed upon lawyers who act as “lobbyists” as that term is defined in Recommendation CM/Rec(2017)2 of the Committee of Ministers on the legal regulation of lobbying activities in the context of public decision making are compatible with this provision. 57. The right of professional associations of lawyers to be consulted in the legislative process, as set out by Article 4, paragraph 3, is not only based on principle but also practical considerations. Professional associations, composed of practicing lawyers, have in-depth knowledge and understanding of the legal system insofar as it concerns the profession and the possible impact of new legislation. Legislation can directly be linked to the professional activities of lawyers but can also affect the exercise of their professional activities, such as legislation imposing obligations concerning money laundering. Such legislation typically requires lawyers to report suspicious financial activities, conduct client due diligence and maintain records of financial transactions that are contained in anti-money laundering laws. 58. Furthermore, professional associations play a key role in upholding the standards and ethics of the legal profession. Their involvement in drafting and revising professional standards of conduct and other regulatory frameworks helps to maintain high professional standards and public trust in the legal system. The legal environment in which lawyers practise is constantly evolving, and professional associations can provide a proactive approach to ensure that the profession adapts effectively to these changes, and they do this often through informing their members and the public about these changes and ensure a smooth transition when new laws and regulations are introduced. 59. The role of professional associations and their lawyers also entails a responsibility to ensure the protection of human rights and fundamental freedoms and to promote the rule of law on which such protection depends. This responsibility of lawyers and their professional associations is fulfilled in part through contributing to public awareness of problems concerning law and practice that they become aware of and then encouraging the adoption of solutions to them. It would be inappropriate, therefore, for the identification of such problems and the advancement of solution to be seen as usurping in some way the role of either the legislature or of executive bodies. Moreover, there is no basis for imposing any restrictions on the undertaking of this activity by lawyers or their professional associations. Article 8 – Discipline 60. Article 8 obliges the Parties to the Convention to ensure that certain requirements are observed in respect of the grounds for disciplinary proceedings against lawyers, the procedure to be followed in determining any such proceedings brought and the sanctions that can be imposed pursuant to an adverse finding in them. The observance of these requirements is essential to prevent, as sometimes has occurred, the misuse of the disciplinary process to threaten, harass or intimidate lawyers or to otherwise hinder or interfere with them in the carrying out of their professional activities. This provision is not intended to apply to procedures for handling complaints against lawyers except where these are automatically linked to disciplinary ones.

CM(2024)191-add2final 14

61. Paragraph 1 is concerned with setting certain limits on the grounds on which disciplinary proceedings against lawyers can be based, namely, that these are prescribed by law and are consistent with the rights and freedoms in the European Convention on Human Rights. Subject to compliance with the ‘prescribed by law’ requirement, the precise source of the relevant standards does not matter, so that they can, for example, be in legislation or regulations, as well as in professional standards of conduct adopted by professional associations. Moreover, paragraph 1 is not concerned with the content of any of the grounds that might be applicable to lawyers authorised to practise in a particular jurisdiction except insofar as these might run counter to particular rights and freedoms under the European Convention on Human Rights, thus precluding, for example, the adoption of grounds that could lead to a disciplinary sanction being imposed for the exercise of the rights to freedom of expression and of peaceful assembly where in particular instances this would be protected by Articles 10 and 11 of the European Convention on Human Rights, such as was found to have occurred in, for example, Ezelin v. France13 and Rogalski v. Poland14. However, it is recognised that, in addition to shortcomings in the conduct of professional activities, certain behaviour by lawyers in their private lives might be regarded as bringing the profession into disrepute and thus also provide grounds for disciplinary action against them. However, any such disciplinary proceedings should not be founded on general and vague terms allowing for a broad interpretation as was found to have occurred in, for instance, Guliyev v. Azerbaijan15, when they were brought against a prosecutor in connection with a personal relationship. 62. Paragraph 2, subparagraph a, is concerned with the body responsible for hearing and determining any disciplinary proceedings that are brought against a lawyer. For this purpose, it envisages the possibility of a Party choosing between three different types of body: a disciplinary committee established by the relevant professional association, an independent and impartial authority or an independent and impartial court or tribunal established by law. Although the choice of body is a matter for the Party, whichever one is chosen must fulfil the requirements of independence and impartiality, as those concepts have been interpreted in the case law of the European Court of Human Rights. If the disciplinary proceedings are brought before an authority whose independence is not guaranteed to the extent required by Article 6 of the European Convention on Human Rights, the requirement must be met at the stage of the subsequent challenge under paragraph 2, subparagraph d, i.e. before a court or tribunal with full power of review, in accordance with the case law of the European Court of Human Rights relating to Article 6 of the European Convention on Human Rights. This provision is not intended to preclude national rules on the composition of the disciplinary body. In some countries judges or members of the public are appointed to the disciplinary bodies of lawyers. 63. Paragraph 2, subparagraph b, is concerned with the time taken for the determination of any disciplinary proceedings brought against lawyers. If the process is unduly prolonged the lawyers involved will be left in a state of uncertainty, which risks hindering or interfering with their ability to carry out their professional activities. This does not mean that the proceedings should be rushed since that could result in a miscarriage of justice. Nonetheless, the proceedings should be conducted without any unnecessary delays which jeopardise their effectiveness and credibility. The assessment of the reasonableness of the length of particular proceedings should be based on the approach adopted in the case law of the European Court of Human Rights in its application of Article 6, paragraph 1, of the European Convention on Human Rights. 64. Paragraph 2, subparagraph c, is concerned with the manner in which any disciplinary proceedings brought against lawyers are conducted. In particular, it requires that this be done in a manner that is consistent with the requirements of Article 6, paragraph 1, of the European Convention on Human Rights, with the additional specification that the lawyers affected should have the right to be advised, assisted or represented by a lawyer of their choice. Any determination as to the particular role to be played by the latter will undoubtedly be based on the nature and complexity of the particular disciplinary proceedings involved. The proceedings will not necessarily require an oral hearing. However, one will certainly be needed where there are contested facts and issues of credibility or character, as well as where the possible sanction to be imposed would affect the professional reputation of the lawyers concerned. 65. Paragraph 2, subparagraph d, is concerned with the ability of lawyers to challenge, before a court or tribunal, the determination of any disciplinary proceedings by whichever body is chosen pursuant to paragraph 2, subparagraph a. This is important even where a light sanction, such as a warning, is imposed since it might affect the outcome of subsequent proceedings. However, in such cases, a simplified procedure would be appropriate. In contrast, where a fine or any restrictions affecting the right to practise was imposed, any challenge to a determination by a court should be before an appellate court but in other cases there should either be the possibility of appealing against the decision or of challenging it through judicial review. The specification of the ability of lawyers to challenge the outcome of disciplinary proceedings need not prevent other parties to them from being given a similar opportunity. 66. Paragraph 3 is concerned with setting certain limits on the sanctions that may be imposed where one

13 ECtHR, Ezelin v. France, No. 11800/85, 26 April 1991. 14 ECtHR, Rogalski v. Poland, No. 5420/16, 23 March 2023. 15 ECtHR, Guliyev v. Azerbaijan, No. 54588/13, 6 July 2023.

15 CM(2024)191-add2final

or more grounds for disciplinary proceedings have been upheld in a manner consistent with the requirements specified in paragraph 2. In general, it is not concerned with the type of sanction that can be imposed. Rather, the need is for the nature of any sanction imposed to be consistent with the principles of legality, non- discrimination, and proportionality. Thus, any sanction imposed should only be one applicable to the disciplinary infraction concerned at the time that this occurred. Furthermore, the choice or level of the sanction imposed should not be influenced by extraneous considerations relating to the characteristics, opinion or status of the lawyer concerned. In addition, the choice or level of sanction imposed in a particular case should never be more exacting than is warranted by the particular infraction concerned. In particular, restrictions on the right to practise should only be imposed for repeated, continuous or serious breaches of professional standards, and any prohibition on the right to practise should only be imposed for the most serious breaches of professional standards. Article 9 – Protective measures 67. Article 9 obliges the Parties to ensure that certain measures are adopted and that they refrain from certain actions so that lawyers are safeguarded in a number of specific situations where they are particularly vulnerable to abuse, as well to ensure that they and their professional associations are protected from being attacked, threatened, harassed or intimidated or otherwise being hindered or interfered in the carrying out of their professional activities. The measures required under paragraphs 1 and 2 may only be restricted to the extent that this is prescribed by law and is necessary in a democratic society for preventing, investigating, or prosecuting crime or for protecting the rights of others. 68. Paragraph 1, subparagraph a, is concerned with the ability of lawyers to have access to a lawyer of their choice in the event of them being deprived of their liberty for any reason. It reinforces the right of such access and the duty to inform the person deprived of liberty of it which the European Court of Human Rights has recognised to arise under Article 6, paragraphs 1 and 3, subparagraph c, of the European Convention on Human Rights. Such access should normally occur before the lawyers are interrogated insofar as the deprivation of liberty is in connection with possible criminal proceedings. Moreover, as with the right of access under paragraph 1, subparagraph c, of Article 6 of the Convention, the ability to have access to a lawyer can only be delayed for compelling and specific reasons based on the specific circumstances of the case and then any such delay should just be temporary. 69. Paragraph 1, subparagraph b, is concerned with the ability of lawyers to require that a professional association be informed whenever they have been deprived of their liberty for any reason, including the legal basis for this step and the place where they are being held. The requirement that the professional association be informed “without undue delay” means that this does not have to be as rapid as under the term ‘promptly’. Nonetheless, as with paragraph 1, subparagraph a, it should only be possible to delay informing the professional association for compelling and specific reasons based on the specific circumstances of the case and then any such delay should not be longer than a few days, except in an emergency situation. The need for the professional association to be informed about lawyers being deprived of their liberty is to enable them to fulfil their role in representing the interests of lawyers and of their profession, particularly through ensuring that the deprivation of liberty is not unjustified. 70. Paragraph 1, subparagraph c, is concerned with the ability of lawyers to have a representative of a professional association or an independent lawyer present whenever they, their premises, vehicles or devices are subject to a search and whenever documents, other forms of data and equipment of any kind – if used for their professional activities - are subject to search, seizure and copying. This also covers private premises or other places and devices where lawyers store professional documents and data pertaining to their clients. This ability reinforces the procedural guarantee required to be observed under Article 8 of the European Convention on Human Rights whenever the premises, vehicles, devices, documents and data of lawyers are subject to search and seizure. It is also an aspect of the protection required for the right in paragraph 3, subparagraph c, of Article 6 of the Convention. The presence of the representative of a professional association or an independent lawyer should not be a formality as they must actually be able to exercise their supervisory function and to object to the examination and seizure of particular items to which the right in paragraph 3, subparagraph c, of Article 6 of the Convention applies. Although it is possible that the urgency of the situation might mean that the seizure of material will take place without the presence of the representative of a professional association or an independent lawyer, there should not be any examination of that material to determine what might be retained for the purpose of preventing, investigating or prosecuting crime without such a person being present and able to object to the inspection and retention of particular items. However, in the context of this provision, copying will not cover the making of a mirror-image copy of the data in circumstances where it is not possible to examine it until later proceedings before a court16. Moreover, this presence need not be required where there will be no examination or copying of any material at the time of the search or seizure but that will only be sifted in proceedings before a court, as, for example,

16 cf. ECtHR, Särgava v. Estonia, No. 698/19, 16 November 2021, at § 100 where such a procedure was seen as a possible guarantee against the data being manipulated.

CM(2024)191-add2final 16

in Mirmotahari v. Norway17. In such cases, as was made clear in Wolland v. Norway18, there should be no undue delay in returning the equipment or data to the lawyers concerned. The ability of lawyers to have the presence of a representative of a professional association or an independent lawyer is not designed as a right of choice for the lawyer, i.e. Parties are free to regulate whether a representative of a professional association or an independent lawyer should be present or whether the lawyer can choose between having an independent lawyer or a representative of a professional association. This provision shall not affect national provisions requiring the presence of both a representative of the professional association and an independent lawyer. The searches covered by this provision do not include security checks such as those at airports and prisons.

17 ECtHR, Mirmotahari v. Norway (dec.), No. 30149/19, 8 October 2019, § 24. 18 ECtHR, Wolland v. Norway, No. 39731/12, 17 May 2018.

17 CM(2024)191-add2final

71. Paragraph 1, subparagraph d, is concerned with the need to inform the lawyers concerned of the rights in paragraphs 1, subparagraphs a, b and c when being deprived of their liberty or before being subject to search or seizure or copy of documents. As noted above in respect of paragraph 1, subparagraph a, this provision reinforces the right to be informed about the right of access to a lawyer under Article 6, paragraphs 1 and 3, subparagraph c, of the European Convention on Human Rights. 72. Paragraph 2 is concerned with the possibility of lawyers or law firms being subjected to inspections or to other measures pursuant to the supervision of the profession and, in particular, to protect the interests of clients (such as to ensure funds entrusted by them to lawyers are not being misused or that their cases are protected in the event of the lawyers becoming disqualified or otherwise ceasing to be able to function). Such supervision or measures are not regarded as constituting searches or seizures for the purpose of Article 9, paragraph 1 c, of the Convention. In some countries, these inspections and measures may be undertaken by professional associations, whereas in others this function may be performed by other bodies. Although concerned with the different context of an inspection by a competition authority, the European Court of Human Rights has made clear in UAB Kesko Senukai Lithuania v. Lithuania19, that being required to submit to an inspection amounts to an interference with the rights protected by Article 8 of the European Convention on Human Rights. This is also likely to be the case with some of the other measures envisaged by this paragraph (such as those stopping, temporarily or permanently, the continued operation of the lawyers’ practice or law firm concerned). It is anticipated that further clarity regarding the scope, operation, and application of Article 9 will emerge as jurisprudence in relation to this Article develops and evolves. Although the inspections and other measures may have the legitimate aim of protecting the rights of others, adequate safeguards against possible misuse need both to exist and to be observed in practice. Such safeguards should be consistent with the requirements of Articles 6 and 8 of the European Convention of Human Rights. They may, for example, concern the giving of authorisation for the inspection or other measures and the limitations on the extent to which information can be examined, copied or seized. These safeguards will be especially important where the inspection or other measure can relate to any information or material falling within the scope of the exemption from disclosure by Article 6, paragraph 3, subparagraph c, of the Convention. The use of measures affecting the continued ability of a legal practice to function could also affect the rights of the lawyers under Article 6 of the European Convention on Human Rights, giving rise to the right of a remedy before an independent court or tribunal. 73. Paragraph 3, subparagraph a, is concerned with the ability of professional associations - subject to restrictions that are prescribed by law and are necessary in a democratic society for preventing, investigating and prosecuting crime or for protecting the rights of others - to have access to lawyers who have been deprived of their liberty for any reason. This ability is made subject to the possibility of the lawyers to request the professional associations to have access to them through a representative. Any such access should normally be “effective”, as such term is understood in the case law of the European Court of Human Rights. It should only be possible to delay access for compelling and specific reasons based on the specific circumstances of the case and then any such delay should just be temporary. Although not all lawyers may belong to a professional association, such associations will understandably be concerned about the need for all lawyers to be protected from abuse.

19 ECtHR, UAB Kesko Senukai Lithuania v. Lithuania, No. 19162/19, 4 April 2023.

CM(2024)191-add2final 18

74. Paragraph 3, subparagraph b, is concerned with the need to inform professional associations about instances of lawyers being assaulted or killed in circumstances where they are not able to do so themselves. The need for them to be informed of such instances only applies where there are reasons to believe that this was on account of their professional activities and the law enforcement authorities are aware of such situations, primarily where criminal investigations have been initiated. These authorities are only required to provide information that they can reasonably be expected to have in their possession and provided that the gathering of such information would not create an unrealistic burden (e.g. information that is in their hands, but not requiring regular proactive and extensive research from different authorities across the country). Furthermore, the law enforcement authorities should not be expected to inform professional associations where these situations have already been widely reported in the media. Professional associations will require such information – which will need to be about specific instances of attacks and not just involve the provision of periodic statistical overviews - if they are to fulfil the role recognised for them in Article 4 of the Convention. This information should be provided “without undue delay”. However, the obligation to provide the relevant information would only arise when it is established that there are in fact reasons to believe that the attack was on account of the professional activities of the lawyers concerned, which may not always be immediately evident. 75. Paragraph 3, subparagraph c, is concerned with the ability of professional associations to attend hearings in connection with proceedings brought against lawyers. The ability for them to do so is important as a safeguard against the possibility of such proceedings being misused as a means of threatening or intimidating lawyers or otherwise improperly hindering or interfering with them in connection with the carrying out of their professional activities. This possibility would be subject to any exclusion of the public from the proceedings insofar as this would be consistent with the case law of the European Court of Human Rights relating to limitations on the right to a public hearing under Article 6, paragraph 1, of the European Convention on Human Rights. Moreover, “proceedings” does not extend to the conduct of the investigation in respect of the lawyers concerned. 76. Paragraph 4, subparagraph a, is concerned with the necessary measures that should be taken to ensure that lawyers and their professional associations are able to carry out their professional activities and to exercise their rights under Article 7, without becoming the target of attacks, threats, harassment and intimidation or otherwise being subject to improper hindrance or interference. This follows on from Principle 17 of the UN Basic Principles on the Role of Lawyers, which calls on States to ensure the protection of lawyers where their security is at risk as a result of discharging their functions. Lawyers will be subject to harassment when someone repeatedly behaves in a way that makes them feel scared, distressed, or threatened and that behaviour is motivated by their professional activities. Improper hindrance or interference may be a result of the misuse of legal proceedings (such as those with which Recommendation CM/Rec(2024)2 of the Committee of Ministers to member States on countering the use of strategic lawsuits against public participation (SLAPPs) is concerned) or the abuse of official powers (such as the initiation of disciplinary, criminal, or administrative proceedings and the imposition of immigration controls or of restrictions on the use of property where this is not justified). Although all the types of conduct referred to will in many instances be ones directed specifically at lawyers and their professional associations, its use in respect of family members should also be regarded as covered where it is evident that the aim is to influence the behaviour of the lawyers and professional associations concerned. The obligation to ensure that lawyers and their professional associations are not targeted by such conduct applies equally whether it is attributable to public authorities and private individuals and bodies. While the conduct will perhaps be primarily attributable to public bodies and officials, the obligation to preclude lawyers and their professional associations from being targeted by such conduct is equally applicable to it being undertaken by private individuals and bodies. It is a matter for Parties to determine what measures may be required for the purpose of protecting lawyers and their professional associations. Although one possibility might be the creation of specific criminal prohibitions on certain of the forms of conduct involved, the use of existing, more general, offences and other measures may be sufficient for this purpose. For instance, in Parties where “harassment” or “intimidation” are not notions criminalised as such, Parties are not obliged to criminalise them by virtue of this provision. However, they will need to take action to prevent such types of abuse, such as by the provision of civil remedies including the possibility to obtain a restraining order against the person responsible for the harassment or intimidation. Moreover, where particular conduct is criminalised, it is essential that appropriate steps are taken both to deter such conduct and to punish its occurrence with commensurate penalties where this is warranted following the investigation required pursuant to paragraph 4, subparagraph c.

19 CM(2024)191-add2final

77. Paragraph 4, subparagraph b, is concerned with reaffirming that Parties and the bodies operating on their behalf are required to refrain from engaging in the conduct specified in paragraph 4, subparagraph a. 78. Paragraph 4, subparagraph c, is concerned with the response that is required where there is a reason to believe that the conduct specified in paragraph 4, subparagraph a, amounts to a criminal offence in the sense understood by the European Court of Human Rights when applying Article 6, paragraph 1, of the European Convention on Human Rights. In such cases, it is expected that this should give rise to an effective investigation into the conduct concerned, with such an investigation being of the same nature as that pursuant to the procedural obligation arising from Articles 2 and 3 of the European Convention on Human Rights. This means that the investigation should be prompt and thorough, independent from the person or body being investigated, one in which the alleged victim is able to participate effectively and be capable of leading to a prosecution where this is warranted. 79. Paragraph 5 is concerned with the need for Parties to refrain from adopting measures or endorsing practices that would undermine the independence and self-governing nature of professional associations. As such it echoes the obligation in paragraph 1 of Article 4 of the Convention. Its reassertion in this provision is intended to underline that the adoption of the measures and practices referred to would necessarily contribute to undermining the protection of the independence and self-governance of professional associations of lawyers. Chapter III – Monitoring mechanism 80. Chapter III of the Convention contains provisions which aim at ensuring the effective implementation of the Convention by the Parties. The monitoring mechanism as set out in the Convention is designed to cover the scope of this Convention. The Convention sets up a Group of experts on the protection of the profession of lawyer, GRAVO, which is an expert body composed of independent and highly qualified experts in the fields of the profession of lawyer and the protection of lawyers, with the task of monitoring the implementation of this Convention by the Parties. The Convention also establishes a Committee of the Parties, composed of the representatives of the Parties to the Convention. Article 10 – Group of experts on the protection of the profession of lawyer 81. Paragraph 1 outlines the main function of GRAVO which is to monitor the implementation of the Convention by the Parties. 82. Paragraph 2 specifies that candidates to GRAVO are nominated by the Parties and elected by the Committee of the Parties, established by Article 11. Parties can decide how best organise the national procedure for selecting their candidate and, for the sake of transparency and participation, may wish to consult lawyers’ professional associations of this procedure. GRAVO shall have a minimum of 8 and a maximum of 12 members. 83. Paragraph 3 establishes criteria of election of GRAVO’s members in relation to the number of ratifications of the Convention. 84. Paragraph 4 underlines the main competences of the experts sitting in GRAVO, as well as the main criteria for their election, which can be summarised as follows: “independence and expertise”. In particular, members of GRAVO should represent relevant actors, and organisations working in the field of protection of the profession of lawyer. The composition should be balanced between different legal systems, genders and geographical areas. Having representatives of different legal systems is important considering that each legal system has its ways of organising the profession of lawyer. For similar reasons, it is relevant have a geographical balance. In addition to representing different legal systems, it is important that the individuals serving as members of GRAVO possess certain qualities and qualifications. One crucial aspect is their moral character. For that purpose, it must be established that candidates to membership of GRAVO have always upheld high ethical standards and demonstrated integrity in their professional and personal conduct. Moreover, candidates should have a proven track record of professional experience in matters relevant for the protection of lawyers. This includes experience in legal practice, advocacy, academia, or policymaking, with a clear focus on issues pertaining to the rights of lawyers. If a candidate proposed by a Party works for a public authority, she or he will sit independently and not represent the interests of the said Party. If nominated by the Parties, this may include for instance representatives of professional associations and NGOs. It is also crucial to have a gender balance among members of GRAVO.

CM(2024)191-add2final 20

85. Paragraph 5 indicates that the procedure for the election of the members of GRAVO (but not the election of the members itself, which shall be carried out by the Committee of the Parties) shall be determined by the Committee of Ministers of the Council of Europe. This is understandable as the election procedure is an important part of the application of the Convention. Being a Council of Europe Convention, the drafters came to the conclusion that such a function should still rest with the Committee of Ministers, and the Parties themselves will then be in charge of electing the members of GRAVO. Before deciding on the election procedure, the Committee of Ministers shall consult with and obtain the unanimous consent of all Parties. Such a requirement recognises that all Parties to the Convention should be able to determine such a procedure and are on an equal footing. 86. Paragraph 6 states that GRAVO establishes its own rules of procedure. Until their adoption, the rules contained in Resolution CM/Res (2021)3 of the Committee of Ministers on intergovernmental bodies and subordinate bodies, their terms of reference and working methods will apply, mutatis mutandis, in accordance with Article 2 of the resolution. 87. The purpose of paragraph 7 is to allow all members of country visit delegations provided for in Article 12, paragraph 3, to be on equal footing and benefit from the same privileges and immunities. The General Agreement on Privileges and Immunities of the Council of Europe is open to member States only. However, the Convention is also open to non-member States. With regard to other Council of Europe conventions providing for country visits, the usual procedure is for the Committee of Ministers to ask for a bilateral agreement to be signed by non-member States, resulting in a lengthy process that can delay their accession to a convention. For this reason, and as a precautionary step for the future, this provision is directly included in the body of the Convention to avoid lengthy procedures in order to negotiate bilateral agreements with non-member States. Article 11 – Committee of the Parties 88. Article 11 sets up the other pillar of this monitoring system, which is the political body (“Committee of the Parties”), composed of the representatives of the Parties to the Convention. Parties shall endeavour to reach gender balance in its composition (paragraph 1). 89. The Committee of the Parties shall be convened the first time by the Secretary General of the Council of Europe, within a year from the entry into force of the Convention, in order to elect the members of GRAVO. It will then meet at the request of a third of the Parties, of the Secretary General of the Council of Europe or of the President of the Committee of the Parties (paragraph 2). 90. The setting up of this body will ensure equal participation of all the Parties alike in the decision-making process and in the monitoring procedure of the Convention and will also strengthen co-operation within GRAVO and between them and GRAVO to ensure the proper and effective implementation of the Convention. 91. The Committee of Parties plays an important role in ensuring the effective implementation of the Convention, by fostering co-operation and dialogue among the Parties, promoting the Convention’s objectives and principles, and following up on the way Parties are implementing the conclusions of GRAVO addressed to each Party. 92. Paragraph 3 states that the Committee of the Parties establishes its own rules of procedure. Until their adoption, the rules contained in Resolution CM/Res (2021)3 of the Committee of Ministers on intergovernmental bodies and subordinate bodies, their terms of reference and working methods will apply, mutatis mutandis, in accordance with Article 2 of the resolution. Article 12 – Procedure 93. Article 12 details the functioning of the monitoring procedure and the interaction between GRAVO and the Committee of the Parties. 94. Paragraph 1 makes it clear that the evaluation procedure is divided in cycles and that GRAVO will select the provisions the monitoring will concentrate upon. The idea is that at the beginning of each cycle GRAVO will autonomously choose the provisions of the Convention which it will monitor during the period concerned. Cycles should be of a sufficient length so as not to represent an unrealistic burden on Parties, preferably no shorter than five years. GRAVO will determine the most appropriate means to carry out the evaluation. This may include a questionnaire or any other request for information. 95. Paragraph 2 makes it clear that the Party concerned must respond to GRAVO’s requests. GRAVO may also receive information from civil society, including professional associations of lawyers, and from international expert mechanisms, such as United Nations special rapporteurs.

21 CM(2024)191-add2final

96. Paragraph 3 underlines that, subsidiarily, GRAVO may organise country visits. The drafters wanted to make it clear that country visits should only be a subsidiary means of monitoring and that they should be carried out when strictly necessary, namely in two specific cases: 1) if the information gained is insufficient and there are no other feasible ways of reliably gaining the information or 2) in case GRAVO receives reliable information indicating a situation where problems require immediate attention to prevent or limit the scale or number of serious violations of the Convention in accordance with Article 13, paragraph 2. Country visits must be organised in co-operation with the competent authorities of the Party concerned, meaning that they are established in advance and that dates are fixed in co-operation with national authorities, which are notified in due time. In order to provide more flexibility and where considered feasible, online country visits can be a satisfactory way of obtaining the additional information needed from the relevant authorities and other relevant parties, such as professional associations, NGOs and other relevant bodies, to prepare a report on the implementation of the Convention by Parties. Whether online or on-site, a country visit should target the areas where clarification is required or which are connected to the urgency of the situation in accordance with Article 13, paragraph 2. For the purpose of country visits, the delegation may involve an independent national expert where the complexity of a national situation requires it. 97. According to paragraph 4, country visits will be led by a delegation of GRAVO. During on-site country visits, the delegation of GRAVO should enjoy freedom of movement in the relevant jurisdiction and therefore not be prevented from going where concerns regarding the protection of lawyers have been identified (paragraph 4 i). During on-site and online country visits, the delegation should also have the ability to have contacts with State authorities whose role and responsibilities are connected with the profession of lawyer. This includes authorities from the executive, legislative and judicial powers as well as competent independent public bodies (e.g. ombudspersons, independent national human rights institutions) (paragraph 4 ii). The delegation should have the freedom to choose the stakeholders they wish to interview and to hold interviews in private with civil society and professional association representatives as well as lawyers that may be placed in detention (paragraph 4 iii). The delegation should enjoy the freedom to request materials relevant to its mandate and be given access to them unless well-founded grounds are provided for not sharing certain documents (e.g. confidential documents part of ongoing investigations or prosecution). Where specified, the delegation should respect the confidentiality of information shared by the authorities, civil society or professional associations (paragraph 4 iv). 98. Paragraphs 5 and 6 describe the drafting process of the report and the conclusions of GRAVO. From these provisions, GRAVO must carry out a dialogue with the Party concerned when preparing the report and the conclusions. It is notably through such a dialogue that the provisions of the Convention will be properly implemented. GRAVO will publish its report and conclusions, together with any comments by the Party concerned. This completes the task of GRAVO with respect to that Party and the provisions concerned. The reports and conclusions of GRAVO, which will be made public as from their adoption, cannot be changed or modified by the Committee of the Parties. 99. Paragraph 7 deals with the role of the Committee of the Parties in the monitoring procedure. It indicates that the Committee of the Parties may adopt recommendations indicating the measures to be taken by the Party concerned to implement GRAVO’s conclusions. If necessary, the Committee of the Parties may set a date for submitting information on their implementation and suggest promoting co-operation to ensure the proper implementation of the Convention. This mechanism will ensure the respect of the independence of GRAVO in its monitoring function, while introducing a political dimension to the dialogue between the Parties. In case of vote on the recommendations of the Committee of the Parties, the applicable rules are those fixed by the Committee of Ministers.20 Article 13 – Urgent procedure 100. Article 13 provides for a special procedure according to which GRAVO is entitled to request the submission of a report by the Party concerned related to measures taken by that Party to prevent a serious violation of the Convention; this report will have to be submitted within a certain time limit to be fixed by GRAVO depending, inter alia, on the urgency of the situation. The condition for requesting a special report is that GRAVO receives reliable information indicating a situation where problems require immediate attention to prevent or limit the scale or number of serious violations of the Convention. On the basis of the information received (from the Party concerned and from any other appropriate source of information), GRAVO may designate one or more of its members to conduct an inquiry and to report urgently to GRAVO. In very exceptional cases, this inquiry could also include a visit to the country concerned. The main role of the appointed rapporteur(s) should be collecting all necessary information and ascertaining the facts in relation to the specific situation. The rules of procedure of GRAVO will establish the details of the functioning of this “inquiry procedure”. However, the main objective is to allow GRAVO to have a more precise explanation and

20 Resolution CM/Res(2021)3 on intergovernmental committees and subordinate bodies, their terms of reference and working methods.

CM(2024)191-add2final 22

understanding of situations where, according to reliable information, compliance with the Convention is compromised as a result of a systemic problem and lawyers have encountered serious problems in exercising the rights enshrined in this Convention. The findings of the inquiry shall be transmitted to the Party concerned and, where appropriate, to the Committee of the Parties, the Committee of Ministers and the Parliamentary Assembly of the Council of Europe and shall be made public. Article 14 – Opinions 101. This article provides for the possibility of GRAVO to adopt, where appropriate, opinions on the implementation of this Convention. Opinions have a common meaning for all Parties and concern articles or themes that are included in this Convention. They are not country specific. Although these opinions are not legally-binding, they serve as an important reference for Parties by developing a greater understanding of the different themes in the Convention and offering clear guidance that can contribute to an effective implementation of the provisions contained in the Convention. Article 15 – Relationship with other bodies 102. Article 15 outlines the responsibilities and functions of the Committee of Ministers regarding the Convention. The Committee of Ministers will follow the progress and activities related to the enforcement of the Convention and in particular general activity reports taking stock of the results of monitoring rounds and opinions, which might be indicative of a need for targeted activities, such as practical tools, or in the most serious cases further standard setting activities, including the need for additional protocols or revising the Convention. The Committee of Ministers also plays a role in the procedure of amendment of the Convention (see Article 22). The Committee of Ministers can decide to delegate this responsibility to a subordinate committee of experts within the Council of Europe. The European Committee on Legal Co-operation (CDCJ) which oversees various conventions related to the rule of law in the public and private law fields would currently be the competent committee. The Parliamentary Assembly should also be informed of the implementation of the Convention through the transmission of the general activity reports. Chapter IV – Relationship with other international instruments Article 16 – Relationship with other international instruments 103. Article 16 deals with the relationship between the Convention and other international instruments. In accordance with general principles of international law, including the 1969 Vienna Convention on the Law of Treaties, Article 16 seeks to ensure that the Convention harmoniously coexists with other treaties – whether multilateral or bilateral – or instruments dealing with matters which the Convention also covers. This includes in particular the European Convention on Human Rights and its Protocols. 104. The Convention is designed to strengthen the protection of the profession of lawyer and lawyers’ rights to practise their profession freely. For this reason, paragraph 1 aims at ensuring that the Convention does not prejudice the obligations derived from other international instruments to which the Parties to this Convention are also Parties or will become Parties, and which contain provisions on matters governed by the Convention. 105. Paragraph 2 states positively that Parties may conclude bilateral or multilateral agreements – or any other legal instrument – relating to the matters which the Convention governs. However, the wording makes clear that Parties are not allowed to conclude any agreement which derogates from this Convention. Chapter V – Final clauses 106. With some exceptions, the provisions in this chapter are essentially based on the Model Final Clauses for Conventions, Additional Protocols and Amending Protocols concluded within the Council of Europe, which the Committee of Ministers adopted at the Deputies’ 1291st meeting, in July 2017. Articles 17 to 23 either use the standard language of the model clauses or are based on longstanding treaty-making practice at the Council of Europe.

23 CM(2024)191-add2final

Article 17 – Signature and entry into force 107. Paragraph 1 states that the Convention is open for signature by the member States of the Council of Europe, the non-member States which have participated in its elaboration, and the European Union. 108. Paragraph 2 states that the Convention is subject to ratification, acceptance or approval. Instruments of ratification, acceptance or approval shall be deposited with the Secretary General of the Council of Europe. 109. Paragraph 3 sets the number of ratifications, acceptances or approvals required for the Convention’s entry into force at eight. This figure reflects the belief that a significant group of States is needed to successfully set up the Convention mechanism to address the challenges faced by lawyers and for the protection of the profession. The number is not so high, however, as to unnecessarily delay the Convention’s entry into force. In accordance with the treaty-making practice of the Organisation, of the eight initial States, at least six must be Council of Europe members. 110. Paragraph 4 indicates that in respect of any State referred to in paragraph 1 or the European Union, which subsequently expresses its consent to be bound by it, the Convention becomes effective on the first day of the month that comes after a three-month period has passed since the date they officially ratified, accepted or approved it. Article 18 – Accession to the Convention 111. When a State, which is not a Council of Europe member and did not participate in drawing up the Convention, expresses interest in acceding to the Convention, the Committee of Ministers may, after consulting the Parties and obtaining their unanimous consent, invite the said State to accede to it. This decision requires the majority provided for in Article 20.d of the Statute of the Council of Europe and the unanimous vote of the Parties to this Convention entitled to sit on the Committee of Ministers. 112. Any Party which is not a member of the Council of Europe shall contribute to the funding of the activities of GRAVO and the Committee of the Parties according to the modalities established by the Committee of Ministers. The Committee of Ministers adopted, on 6 April 2022, Resolution CM/Res(2022)6 concerning financial arrangements for the participation of the European Union and non-member States in the follow-up mechanisms of Council of Europe conventions, which would apply to this Convention in order to cover the costs that the accession of the European Union or a non-member State would entail for the Organisation, in particular in relation to the follow-up mechanism. Article 19 – Territorial application 113. Paragraph 1 specifies the territories to which the Convention applies. Here it should be pointed out that it would be incompatible with the object and purpose of the Convention for Parties to exclude parts of their territory from application of the Convention without valid reason (such as the existence of different legal systems applying in matters dealt with in the Convention). 114. Paragraph 2 is concerned with extension of application of the Convention to territories for whose international relations the Parties are responsible or on whose behalf they are authorised to give undertakings. Article 20 – Declarations 115. Paragraph 1 allows the Parties to indicate the professional titles falling under the scope of the Convention for the purposes of Article 3, subparagraph a, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession. This allows to specify the lawyers’ titles, as defined in the national legislation, and falling under the scope of the Convention. This declaration cannot be used to undermine the purpose of the Convention and the protection provided by it, for instance by adopting a very restrictive scope. 116. Paragraph 2 provides for Parties to indicate the bodies, authorities or persons to which they wish to extend the definition of “public authorities”. Public authorities may include legislative bodies and judicial authorities regarding other activities than those covered by Article 3, subparagraph g, as well as natural or legal persons that perform public functions or operate with public funds (e.g. specialised statutory agencies and bodies, law enforcement agencies, regulatory commissions, state-owned enterprises).

CM(2024)191-add2final 24

Article 21 – Reservations

117. Paragraph 1 states that any State or the European Union may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, by a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, declare that it reserves the right not to apply or to apply only in specific cases or conditions the provisions laid down in Article 6 in respect of persons covered by Article 2, paragraph 3, subparagraph b of this Convention. It sets out that no other reservation may be made in respect of the provisions of this Convention. 118. Paragraph 2 provides that any Party may wholly or partly withdraw a reservation by means of a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe. This declaration shall become effective as from its date of receipt by the Secretary General. Article 22 – Amendments to the Convention 119. Amendments to the provisions of the Convention may be proposed by the Parties. They must be communicated to the Secretary General of the Council of Europe and to all Council of Europe member States, to non-member States which have participated in its elaboration, to any signatory, to any Party, to the European Union and to any State invited to accede to the Convention. The Committee of the Parties shall submit to the Committee of Ministers its opinion on the proposed amendment. 120. As a next step, the Committee of Ministers examines and adopts the amendment. It may decide to involve its expert committee to inform its decision, which currently would be the CDCJ. In addition, before deciding on the amendment, the Committee of Ministers shall consult and obtain the unanimous consent of all Parties to the Convention. Such a requirement recognises that all Parties to the Convention should be able to participate in the decision-making process concerning amendments and are on an equal footing. Article 23 – Denunciation 121. In accordance with general principles of international law, including the 1969 Vienna Convention on the Law of Treaties, Article 23 allows any Party to denounce the Convention. Article 24 – Notifications 122. Article 24 lists the notifications that, as the depositary of the Convention, the Secretary General of the Council of Europe is required to make, and it also designates the recipients of these notifications.

Advokaadikutse kaitse konventsiooni ratifitseerimise seaduse

eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Advokaadikutse kaitse konventsioon (edaspidi konventsioon) võeti vastu Euroopa Nõukogus

12. märtsil 2025 ning avati allakirjutamiseks 13. mail 2025 Luksemburgis Euroopa Nõukogu

välisministrite kohtumise raames. Eesti kirjutas konventsioonile alla 13. mail 2025.

Konventsiooni vastuvõtmine on rahvusvaheline reageering sagenevatele rünnakutele

advokaatide vastu, samuti advokaatide sõltumatusse kutsetegevusse suunatud põhjendamatule

sekkumisele ja selle takistamisele. Kuna tegemist on üha suureneva probleemiga, mis nõrgestab

ühtlasi õigusriigi põhimõtet, on konventsiooni eesmärk tugevdada advokaadikutse kaitset ja

advokaatide õigust tegutseda kutsealal, kartmata põhjendamatut välist sekkumist või rünnakute,

ähvarduste, ahistamise ja hirmutamise ohvriks langemist.

Advokaadid täidavad keskset rolli õigusemõistmise toimimises ning tagavad, et igaühel oleks

reaalne ja tõhus juurdepääs õiglasele kohtumenetlusele. Nende sõltumatus ning kaitstus

võimaldavad neil seista klientide õiguste eest ka keerulistes asjades, ilma et nad peaksid kartma

survet, ähvardusi või põhjendamatut sekkumist enda kutsetegevusse. Kui advokaadile on

tagatud tegevusvabadus, on ka tema kliendil tegelik võimalus saada sõltumatut ja kvaliteetset

õigusabi. Seeläbi on kaitstud nii üksikisiku põhiõigused kui ka ühiskonna laiem usaldus

õigusemõistmise ja õigusriigi toimimise vastu. Advokaadikutse kaitse ei ole seega ainult

kutseorganisatsiooni huvi, vaid otseselt seotud õigusriigi põhimõtte püsimise ja arendamisega.

Konventsiooni kohaldamisala hõlmab nii advokaate kui ka nende kutseühendusi, kellel on

oluline roll advokaadikutse edendamisel ja kaitsmisel. Konventsioonis käsitletakse advokaatide

kutseõigusi ja -vabadust ning advokaatide ja kutseühenduste kaitsemeetmeid. Samuti

kehtestatakse konventsiooniga konkreetne järelevalvesüsteem, tagamaks, et

konventsiooniosalised rakendavad konventsiooni sätteid tõhusalt.

Konventsiooni rakendamisega kaasneb Justiits- ja Digiministeeriumile täiendav töökoormus,

mis on seotud konventsiooniga loodava järelevalvemehhanismiga. Tegemist on

aruandlusülesannetega, mida täidetakse olemasolevate ressursside arvelt. Piiratud ulatuses võib

konventsiooni rakendamine kaasa tuua ka teatud halduskoormuse Eesti Advokatuurile

(edaspidi advokatuur) olukordades, kus advokatuuri esindaja osaleb advokaadiga seotud

menetlustoimingutes kriminaalmenetluses. Siiski on see halduskoormus minimaalne ega eelda

lisaressursse.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Seaduse eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi justiitshalduspoliitika

osakonna vabakutsete talituse nõunik Julia Zaitseva (5770 4160, [email protected]).

Konventsiooni artikli 9 seletuste koostamisse on olulise panuse andnud kriminaalpoliitika

osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Andreas Kangur (5480 0354,

[email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud Justiits- ja

Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Moonika

Kuusk ([email protected]).

Konventsiooni eestikeelse tõlke on teinud Dussan tõlkebüroo vandetõlgid Maris Järve ja

Mariliis Soomäe.

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Eelnõu on seotud

kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga

(ametiprivileegide eelnõu), mis esitati kooskõlastamisele 02.01.2026 ja millega kavandatakse

muu hulgas konventsiooni rakendamiseks vajalikud muudatused kriminaalmenetluse

seadustikus (KrMS) ja teistes õigusaktides.1

Konventsiooni täielikuks rakendamiseks Eesti õiguses on vajalikud riigisiseste õigusaktide –

eelkõige KrMS-i – täiendused, mis on kavandatud ametiprivileegide eelnõus, kuid mis

käesoleva seletuskirja koostamise ajal ei ole veel seadusena vastu võetud. Samuti eeldab

konventsioonist tulenevate nõuete täitmine advokatuuriseaduse (AdvS) täiendamist. Vastav

AdvS-i muudatus on ettevalmistamisel ning kavandatakse lisada ametiprivileegide eelnõusse

selle menetluse käigus. Eeltoodu tõttu ei ole konventsiooni rakendamine Eesti õiguses

ratifitseerimise hetkeks veel täiel määral tagatud, kuid konventsiooni nõuetega kooskõla

saavutatakse ametiprivileegide eelnõu (sh sellesse lisatavate täienduste) vastuvõtmise ja

jõustumise järgselt.

Olulisemad muudatused on seotud advokaadi kutsesaladuse kaitsega kriminaalmenetluse vältel

(nt olukorras, kus advokaat peetakse kinni või advokaadibüroo otsitakse läbi).

KrMS-i muudatusi on põhjalikumalt käsitletud käesoleva seletuskirja III peatükis (artikli 9

selgitused).

Tulenevalt konventsiooni artikli 17 lõikest 2, Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 121 punktist 2

ja välissuhtlemisseaduse (VäSS) § 20 punktist 2 tuleb konventsioon Riigikogus ratifitseerida.

Ratifitseerimise seaduse eelnõu vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu poolthäälte enamust.

2. Seaduse eesmärk

Seaduse eesmärk on advokaadikutse kaitse konventsiooni ratifitseerimine ja konventsiooni

rakendamine Eestis.

Konventsiooni eesmärk on tugevdada advokaadikutse kaitset ja advokaatide õigust tegutseda

sellel kutsealal sõltumatult, tõhusalt ja ilma põhjendamatu riikliku sekkumiseta.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Seaduse eelnõu koosneb kahest punktist. Punktiga 1 ratifitseeritakse konventsioon. Punktiga 2

tehakse deklaratsioon konventsiooni artikli 20 lõike 1 alusel.

Konventsioon koosneb preambulist, 24 artiklist ning lisast konventsiooni artikli 10 juurde, mis

on konventsiooni lahutamatu osa.

I peatükk – eesmärk, kohaldamisala ja mõistete kasutamine

Konventsiooni I peatükis määratletakse konventsiooni eesmärk, kohaldamisala ja

defineeritakse olulisemad mõisted.

Artikkel 1 – konventsiooni eesmärk

Artikli 1 lõikes 1 sätestatakse konventsiooni eesmärk, milleks on tugevdada advokaadikutse

kaitset ning õigust tegutseda advokaadi kutsealal sõltumatult, kartmata diskrimineerimist,

1 Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (ametiprivileegid). Kättesaadav

eelnõude infosüsteemis: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/2be8cec6-5150-4d47-a997-

b87ad165ac18.

rünnakuid, ähvardusi, ahistamist ja hirmutamist, kutsealase tegevuse põhjendamatut takistamist

või sellesse sekkumist. Kaitse laieneb nii üksikute advokaatide kui ka nende kutseühenduste

tegevusele. Advokaatidel on oluline roll õigusriigi põhimõtte toimimisel ja õigusemõistmisele

juurdepääsu tagamisel, mistõttu on tähtis, et advokaadid saaksid täita neile pandud ülesandeid,

kartmata oma tegevuse tagajärge.

Artikli 1 lõike 2 kohaselt loovad konventsiooniosalised konventsiooni sätete tõhusa

rakendamise tagamiseks spetsiaalse järelevalvemehhanismi, millega kaasneb Eestile

aruandluskohustus (vt selle kohta III peatüki selgitust).

Artikkel 2 – kohaldamisala

Artikli 2 lõike 1 kohaselt kohaldatakse konventsiooni sätteid advokaatide ja nende

kutseühenduste kutsetegevuse suhtes. Eestis hõlmab konventsiooni kohaldamisala

vandeadvokaadi abisid ja vandeadvokaate ning advokatuuri kui kutseühendust.

Artikli 2 lõige 2 sätestab, et konventsiooni artiklid 5–9 on kohaldatavad konkreetset olukorda

arvestades ka nendele advokaatidele, kes osutavad oma päritoluriigi kutsenimetuse alusel

õigusnõustamist, -abi või esindust teises konventsiooniosalisriigis ja kes kuuluvad teise

osalisriigi tehtud deklaratsiooni kohaldamisalasse või tegutsevad selle osalisriigi õiguse,

Euroopa Liidu õiguse või rahvusvaheliste kokkulepete alusel. Selle eesmärk on, et advokaadid

võiksid tõhusalt tegutseda ja oleksid oma kutseülesandeid täites kaitstud ka muudes riikides kui

riik, kus neile oli antud algne luba advokaadina tegutsemiseks.

Artikli 2 lõike 3 punkt a sätestab, et konventsioonis määratletud advokaatide kutsealased

õigused (artikkel 6), sõnavabadus (artikkel 7) ja kaitsemeetmed (artikli 9 lõige 4) kehtivad ka

isikute suhtes, kellele on keeldutud andmast advokaadi kutsekvalifikatsiooni või

tegutsemisõigust või kelle puhul on need tühistatud või peatatud, kui keeldumine, tühistamine

või peatamine on vastuolus konventsiooni artiklitega 5 ja 8. See säte võimaldab asjaomastel

isikutel kasutada konventsiooniga tagatud õigusi ja saada kaitset ka olukorras, kus nad on

ebaseaduslikult advokaadistaatusest ilma jäetud.

Esiteks hõlmab säte olukordi, kus isikule on keeldutud advokaadina tegutsemiseks vajaliku

kutsekvalifikatsiooni andmisest. Sellistel juhtudel ei ole sätte eesmärk kaitsta üldiselt kõiki

juriste, kes ei ole advokatuuri liikmed, vaid eelkõige tagada kaitse olukordades, kus advokaadi

kutsenimetuse andmisest keeldumine on seotud konventsioonist tulenevate nõuete rikkumise

või nende sisulise eiramisega. Säte toimib lisagarantiina, mis välistab võimaluse muuta

konventsioonist tulenev kaitse sisutuks üksnes põhjendamatu keeldumise kaudu anda isikule

advokaadi kutsenimetus. Praktikas võib selline isik olla enne advokatuuri kandideerimist

tegutsenud õigusteenuse osutajana muul viisil, nt advokaadibüroos juristina või muus

õigusteenust või advokaadi kutsetegevust toetavas rollis. Samuti võib tegemist olla isikuga, kes

on iseseisvalt (nt oma osaühingu kaudu) kliente õiguslikes küsimustes nõustanud. Sellise

tegevuse käigus võib kujuneda välja püsiv kliendibaas, kes oleks jätkanud koostööd isikuga ka

juhul, kui talle oleks antud advokaadi kutsenimetus kooskõlas konventsiooni nõuetega. Sellises

olukorras on oluline, et õigusteenuse osutaja ja tema kliendi vaheline suhtlus oleks järjepidevalt

kaitstud ning et isikut ei saaks ebasoodsalt mõjutada üksnes seetõttu, et talle on advokaadi

staatus põhjendamatult andmata jäetud.

Teiseks hõlmab säte olukordi, kus isikult on advokaadina tegutsemise õigus kas ära võetud või

peatatud. Ka nendel juhtudel on oluline tagada, et konventsioonist tulenev kaitse ei kaoks

üksnes seetõttu, et advokaadistaatus on formaalselt ja konventsiooni nõuete vastaselt lõpetatud.

Eelkõige tähendab see, et konventsioonist tulenev kaitse peab laienema ka varasema advokaadi

kutsetegevuse käigus tekkinud kliendisuhetele ning õigusteenuse osutamise ajal saadud teabele

ja materjalidele. Teisisõnu, kaitstuks jäävad kõik andmed, dokumendid, kirjavahetus ja muu

teave, mis isikule sai teatavaks ajal, mil ta tegutses advokaadina, ning mis kuuluvad

kutsesaladuse alla. Selline tagasiulatuv kaitse on vajalik, et advokaadi varasem kutsetegevus ja

talle usaldatud teave ei jääks kaitseta pelgalt advokaadistaatuse hilisema muutuse tõttu.

Lisaks on artikli 2 lõike 3 punktis b täpsustatud, et konventsiooni artiklid 6 ja 7 ning artikli 9

lõige 4 kohaldatakse ka isikutele, keda rahvusvaheline kohus või rahvusvahelise

organisatsiooni loodud organ on tunnustanud pädevana nõustama või esindama menetlusosalist

konkreetses menetluses. Nimetatud laiendus kehtib üksnes nende menetluste raames, milleks

vastav rahvusvaheline institutsioon on asjaomase isiku eraldi tunnustanud või volitanud.

Sätte lisamise peamine eesmärk on tagada, et ka nendes rahvusvahelistes menetlustes, kus

menetlusreeglid lubavad menetlusosalisi esindada peale advokaatide ka muudel õigusteenuse

osutajatel, oleks tagatud samaväärne kaitse isikule, kes esindab või nõustab klienti. Selline

lähenemine tugevdab õiguskaitse kättesaadavust ning aitab paremini tagada inimõiguste ja

põhivabaduste kaitset olukordades, kus isiku õiguste tõhus kaitse sõltub sellest, kas tema

esindaja saab tegutseda sõltumatult ja ilma põhjendamatu sekkumiseta.

Praktikas võivad punktis b nimetatud isikuteks olla näiteks rahvusvaheliste vaidluste

valdkonnas tegutsevad õiguseksperdid või nõustajad, akadeemilise taustaga juristid,

rahvusvaheliste organisatsioonide juures tegutsevad õiguseksperdid või muud isikud, kellel on

vastavalt menetlusreeglitele esindusõigus, kuid kes ei ole konkreetses riigis advokatuuri

liikmed. Selliste isikute kaitse tagamine on oluline eelkõige seetõttu, et rahvusvahelistes

menetlustes täidavad nad sisuliselt sama rolli nagu advokaadid riigisisestes menetlustes ning

nende kaitstus mõjutab otseselt ka klientide õiguste tegelikku realiseerumist.

Artikli 2 lõike 4 kohaselt kohaldatakse konventsiooni artikli 6 lõike 3 punktides b ja c ning

artikli 9 lõikes 4 sätestatut (õigus suhelda kliendiga konfidentsiaalselt ja õigus tegutseda,

langemata füüsilise rünnaku, ähvarduse, ahistamise või hirmutamise ohvriks) ka isikutele, kelle

on advokaadid palganud või kaasanud enda abistamiseks, kui nad otseselt panustavad

advokaatide kutsetegevuse elluviimisesse. Konventsiooni seletuskiri täpsustab, et kaitse laieneb

advokaate abistavatele isikutele tingimusel, et nad aitavad otseselt kaasa advokaatide

kutsetegevusele, kuid ainult juhul, kui nad teevad seda advokaatide töötajatena või lepingulise

kokkuleppe alusel. Selliste isikute hulka kuuluvad muu hulgas advokaatide abid (Eesti

kontekstis on need eelkõige advokaadibüroode juristid), kes aitavad advokaate nende

kutsetegevuses; sekretärid, kes teevad advokaatide ja advokaadibüroode jaoks kontori-, sh

kantseleitööd; arhiivitöötajad, kes tagavad juhtumitega seotud dokumentide registreerimise ja

säilitamise; eksperdid (näiteks isikud, kellel on spetsiifilised eriteadmised teatud keerukate

kaasuste lahendamiseks); raamatupidajad, kellel on juurdepääs klientide konfidentsiaalsele

teabele, ja IT-spetsialistid, kes jälgivad kõiki suhtluse, tehnoloogia, andmesalvestuse või muude

õigusvaldkonna IT-rakenduste kasutamise aspekte ning seeläbi saavad teadlikuks klientide

andmete sisust. Mõnel juhul võivad advokaadid kasutada ka teiste isikute teenuseid, kes ei

kuulu nende advokaadibüroo töötajate hulka – näiteks hõlmab see andmesalvestusteenuseid,

mida võivad hallata IT-spetsialistid, sh pilveteenuste pakkujad.

Kui advokaadibüroo töötajaid või nende kasutatud alltöövõtjaid ei kaitstaks samaväärselt

advokaadiga, tekiks reaalne risk, et neid võidakse rünnata, ähvardada või mõjutada selleks, et

saada ligipääsu konfidentsiaalsele teabele või avaldada survet advokaadi kutsetegevusele. See

ohustaks nii klientide huve, nende õigust õiglasele kohtumenetlusele kui ka advokaadi

sõltumatust.

Lõikes 4 ette nähtud kaitse laiendamist ei tohiks konventsiooni seletuskirja kohaselt tõlgendada

kui nende isikute ametiseisundi laiendamist advokaadiks, vaid üksnes neile eespool nimetatud

sätete alusel antud kaitse kohaldamist, kui advokaat on neile usaldanud konkreetsed ülesanded,

mis otseselt panustavad advokaadi kutsealaste kohustuste täitmisse – ja seda üksnes selles

kontekstis. Kui kõnealused isikud rikuvad advokaadi usaldust sellisel määral, et neid ei peeta

enam advokaadi kaasatuteks või abistajateks, ei saa nad sellest kaitselaiendusest kasu. Lisaks

kohaldatakse kaitse laiendamisele artikli 6 lõikes 4 sätestatud piiranguid.

Kuivõrd artikli 2 lõikes 4 nimetatud isikute suhtes kohalduvad vaid üksikud konventsiooni

sätted, on nende kaitse oluliselt piiratum kui advokaatidel. Seda eelkõige põhjusel, et neil ei ole

sellist vastutust ega staatust, mis õigustaks neile täieulatusliku konventsiooni kaitse

kohaldamise.

Artikli 2 lõige 5 laiendab artikli 9 lõike 4 kaitse kohaldatavust isikutele, kes abistavad

kutseühendusi nende kutsetegevuse elluviimisel.

Artikkel 3 – mõistete kasutamine

Artiklis 3 defineeritakse konventsiooni kasutamiseks olulisemad mõisted: advokaat, klient,

potentsiaalne klient, kutseühendus, advokaadi kutsetegevus, kutseühenduste kutsetegevus,

avaliku võimu kandjad. Samuti selgitatakse, mida tähendab „seadusega ette nähtud ja

demokraatlikus ühiskonnas vajalik“. Eesmärk on, et konventsiooniosalisteks olevates riikides

mõistetakse nende sisu ühtmoodi.

II peatükk – sisulised sätted

Konventsiooni II peatükis on toodud sisulised sätted.

Artikkel 4 – kutseühendused

Artikli 4 lõike 1 kohaselt peavad konventsiooniosalised tagama, et riigisisene õigus

võimaldaks kutseühendustel tegutseda iseseisvalt ja ilma välise sekkumiseta. Eestis kehtiva

AdvS-i kohaselt tegutseb advokatuur omavalitsuslikel põhimõtetel (AdvS-i § 2 lõige 1) ja

juhindub oma tegevuses seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja headest tavadest

(AdvS-i § 2 lõige 3). Eestis iseloomustab advokatuuri eneseregulatsioon, mis võimaldab juhtida

advokatuuri liikmeid viisil, mis kaitseb neid riigi sekkumise või muude väliste lubamatute

mõjude eest. Seega vastab Eesti õigus konventsiooni nõuetele.

Artikli 4 lõike 2 kohaselt peavad konventsiooniosalised tagama, et kutseühendustel oleks

võimalus täita käesolevas lõikes sätestatud ülesandeid, sh edendada ja kaitsta advokaadikutset

ning advokaatide huve, kaitsta nende sõltumatust ja edendada nende rolli ühiskonnas, välja

töötada kutsealaseid käitumisnorme, edendada advokaatide täiendõpet ja -koolitusi jm.

AdvS-i § 2 lõike 1 alusel on advokatuur asutatud muu hulgas advokaatide kutsealaste õiguste

kaitsmiseks. AdvS-i § 3 punktide 2 ja 4 alusel on järelevalve advokatuuri liikmete

kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle ning advokaatide täiendõppe korraldamine

advokatuuri pädevuses. Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi ja muud kutsesobivuse nõuded on

koostanud advokatuur. Samuti korraldab advokatuur oma liikmetele mitmekülgseid koolitusi,

mis aitavad advokaatidel erialaseid teadmisi ja oskusi kõrgel tasemel hoida.

AdvS-i ega muud Eesti seadused ei sea takistusi konventsiooni artikli 4 lõikes 2 sätestatud

advokatuuri õigustele. Advokatuuril on vabadus edendada advokaadikutset ning selle raames

on tal õigus muu hulgas teha koostööd advokaatide, teiste kutseühenduste ja liitudega ning

rahvusvaheliste, valitsustevaheliste või valitsusväliste organisatsioonidega. Seega on

konventsiooni nõuded Eestis täidetud.

Artikli 4 lõike 3 kohaselt peavad konventsiooniosalised tagama, et kutseühendustega

konsulteeritakse õigel ajal ja tõhusalt valitsuse ettepanekute ning mistahes õigusaktide,

menetlusnormide või haldusreeglite muudatuste asjus, mis mõjutavad otseselt advokaatide

kutsetegevust ja kutseala reguleerimist. Vabariigi Valitsuse reglemendi § 4 lõike 2 kohaselt

kaasatakse eelnõu või muu küsimuse ettevalmistamisse asjassepuutuvad huvirühmad vastavalt

kaasamise heale tavale. Sellega tagatakse advokatuuri kaasamine advokaadikutset puudutavate

muudatuste väljatöötamise protsessi. Huvirühmade kaasamise nõudele viitab ka hea

õigusloome ja normitehnika eeskirja § 1 lõige 5.

Artikli 4 lõike 4 kohaselt peavad konventsiooniosalised tagama, et kutseühendusse kuulumine

ei takistaks advokaatidel tegutseda teistes organisatsioonides, mis edendavad nende kutsehuve

ja -tegevust. AdvS-i ega muud õigusaktid ei sätesta piirangut, mille kohaselt advokaat saaks

kuuluda ainult advokatuuri. Seda kinnitavad ka advokatuuri veebilehel avaldatud andmed, kus

kajastatakse advokaadi osalemine juhtorganites.

Artikkel 5 – õigus tegutseda

Artikli 5 lõike 1 kohaselt peavad konventsiooniosalised tagama, et advokaadina tegutsemise

lubamine, kutse säilitamine ja uuesti kutsenimetuse andmine reguleeritakse seadusega ning

otsustatakse asjakohaste, objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel. Samuti ei tohi need

kriteeriumid olla diskrimineerimise alus.

Isiku advokatuuri liikmeks saamise tingimused on sätestatud AdvS-is (eelkõige § 22 lõige 2,

§-d 23–27). Lisaks on liikmesuse tekkimise täpsem protsess reguleeritud advokatuuri

kodukorras. AdvS-i § 35 lõikes 1 on sätestatud advokatuuri liikmesuse peatamise alused.

AdvS-i §-des 36 ja 37 sätestatakse konkreetsed alused, mille esinemisel isik arvatakse või

heidetakse advokatuurist välja. Sellest tulenevalt on Eestis kehtiv regulatsioon kooskõlas

konventsioonis sätestatuga.

Artikli 5 lõike 2 kohaselt peavad konventsiooniosalised tagama, et otsused kutse andmise,

säilitamise ja uuesti andmise kohta teeb kutseühendus või muu sõltumatu organ. Eelnimetatud

otsused saab vaidlustada seaduse alusel moodustatud sõltumatus ja erapooletus kohtus või

vaidluste lahendamise organis.

AdvS-i kohaselt otsustab isikule advokatuuri liikmesuse andmise, selle peatamise või

lõpetamise, sh isiku advokatuurist väljaarvamise ja väljaheitmise, advokatuuri juhatus kui

advokatuuri organ. AdvS-i § 4 lõike 5 kohaselt võib huvitatud isik esitada advokatuuri organi

õigusakti või toimingu peale kaebuse halduskohtule. Seega vastab Eesti regulatsioon

konventsioonis sätestatule.

Artikkel 6 – advokaatide kutsealased õigused

Artiklis 6 sätestatakse advokaatide kutsealased õigused.

Artikli 6 lõige 1 sätestab, et konventsiooniosalised peavad tagama järgmised advokaatide

õigused:

a) pakkuda ja osutada õigusnõu, -abi ja -esindust, sealhulgas inimõiguste ja põhivabaduste

kaitseks;

Õigusteenuse osutamine on advokaadi peamine ülesanne. AdvS-i § 40 lõike 1 kohaselt

hõlmab õigusteenus kutsetegevusena õigusnõustamist, isiku esindamist või kaitsmist

kohtus, kohtueelses menetluses või mujal ning isikule dokumendi koostamist ja tema

huvides muu õigustoimingu tegemist. Eestis on advokaatidel vabadus ja õigus pakkuda

õigusteenuseid kõigis õigusharudes ning riik tagab vastavate tegevuste sõltumatu

tegemise. Samuti on Eestis loodud riigi õigusabisüsteem, mis võimaldab advokaatidel

pakkuda õigusabi ka isikutele, kellel puuduvad selleks majanduslikud vahendid, tagades

sel viisil õigusemõistmise kättesaadavuse ja põhiõiguste tegeliku kaitse.

b) otsustada, kas võtta oma klientideks füüsilisi või juriidilisi isikuid või keelduda nende

esindamisest ning lõpetada advokaadi ja kliendi vaheline suhe;

Eestis on advokaadid vabad otsustama kliendi esindamise ja kliendilepingu sõlmimise

üle. Kliendilepingu lõpetamise kohta sätestab AdvS-i § 44 lõige 5, et advokaat võib

omal algatusel ja advokaadibüroo pidaja nõusolekul loobuda kliendilepinguga võetud

kohustusest või lõpetada kliendilepingu, kui klient on esitanud nõude, mille täitmiseks

advokaat peab rikkuma seadust või kutse-eetika nõudeid, või kui klient on rikkunud

kliendilepingu olulist tingimust.

c) saada kiire ja tõhus juurdepääs oma klientidele ja potentsiaalsetele klientidele, isegi kui

neilt on vabadus võetud;

Olukorras, kus kliendilt võetakse vabadus, võib isik olla näiteks kriminaalmenetluses

kahtlustatav. Sellisel juhul näeb KrMS ette, et kahtlustatavale ja süüdistatavale tuleb

viivitamata tutvustada tema õigusi suuliselt või kirjalikult lihtsas ja arusaadavas keeles.

Nende õiguste hulka kuuluvad muu hulgas õigus kaitsja abile ning õigus kohtuda

kaitsjaga teiste isikute juuresolekuta (KrMS-i § 34 lõike 1 punktid 3 ja 4). Ka muudes

olukordades, st kui tegemist ei ole kriminaalmenetlusega, ei ole Eestis advokaadi

juurdepääs oma kliendile praktikas takistatud.

d) olla tunnustatud isikutena, kellel on õigus oma kliente nõustada, abistada või esindada;

Eestis tuleneb vastav advokaadi õigus peamiselt menetlusseadustest, mis näevad ette, et

advokaadi puhul eeldatakse esindusõiguse olemasolu (nt tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 226 lõige 1 ja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 35

lõige 4).

Konventsiooni nõuete täitmiseks ja õigusselguse suurendamiseks on ettevalmistamisel

AdvS-i täiendamine, et tagada advokaadi õigus olla tunnustatud kliendi esindamiseks

õigustatud isikuna kõigis õigusvaldkondades, sõltumata menetluse eripärast. Vastav

AdvS-i muudatus kavandatakse lisada ametiprivileegide eelnõusse selle menetluse

käigus.2 AdvS-i kavandatakse lisada uus säte, mis sätestab advokaadi volituse

olemasolu eelduse põhimõtte. Tegemist on universaalse seadusliku alusega, millele

advokaat saab tugineda kõikides menetlustes ja kõigi menetlustoimingute puhul.

e) saada tõhus juurdepääs kõikidele asjakohastele materjalidele, mis on pädevate avalike

asutuste, kohtute ja vaidluste lahendamise organite valduses või kontrolli all, olles

tegutsenud oma klientide nimel, ilma põhjendamatu viivituse ja piiranguteta;

Menetlusseadustikes (nt TsMS ja KrMS) on ette nähtud esindaja ja kaitsja õigus tutvuda

asja toimikuga. Samuti sätestab nt KrMS-i § 47 lõike 1 punkt 1, et kaitsjal on õigus

saada juriidiliselt või füüsiliselt isikult kaitsealusele õigusabi andmiseks vajalikke

dokumente.

2 Vastav täiendus lisatakse kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõusse, kuna

lisaks ametiprivileegide regulatsiooni kehtestamisele näeb see ette ka täiendavaid muudatusi kehtivates

õigusaktides konventsioonist tulenevate nõuete täitmiseks.

Teabe küsimine ja väljastamine ei ole Eestis takistatud. Selle tõhusaks toimimiseks on

Eestis kehtestatud mitmesugused õigusaktid (nt avaliku teabe seadus ning märgukirjale

ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seadus), mis

sätestavad teabele juurdepääsu saamise tingimused ja korra, samuti teabenõuetele ja

muudele pöördumistele vastamise tähtajad. Advokaadi õigus saada teavet on sätestatud

ka AdvS-i § 41 lõike 1 punktis 4, mille kohaselt on advokaatidel õigus saada riigi- ja

kohaliku omavalitsuse asutusest õigusteenuse osutamiseks vajalikke andmeid, tutvuda

dokumentidega ning saada neist ärakirju ja väljavõtteid, kui andmete ja dokumentide

saamine ei ole advokaadile seadusega keelatud. AdvS-i § 40 lõige 2 sätestab ka

advokaadi kohustuse koguda vajaduse korral kliendi huvides tõendeid. Selle kohustuse

täitmiseks peab advokaadile olema tagatud võimalus saada asjakohaseid materjale.

Vaatamata õigusliku regulatsiooni olemasolule on praktikas esinenud probleeme

advokaatidele tõhusa juurdepääsu tagamisel, st õigus ei ole alati realiseerunud

viivitusteta või täielikult. Konventsioon rõhutab vajadust tagada advokaatidele mitte

üksnes formaalne, vaid ka tegelik ja tõhus juurdepääs kõigile asjakohastele materjalidele

ilma põhjendamatu viivituseta. Samas puudub vajadus muuta Eesti õigusakte, kuna

vajalikud õigused, kohustused ja tähtajad on juba kehtivas õiguses ette nähtud. Kui

juurdepääsutakistused tekivad praktikas, saab need lahendada nt

järelevalvemehhanismide kaudu, ilma et oleks vaja õiguslikku raamistikku lisaks muuta.

f) saada tõhus juurdepääs ja suhelda kohtute, vaidluste lahendamise organite või muude

sarnaste organitega, kus neil on esindamisõigus;

Eestis ei ole kehtestatud mingeid piiranguid ega takistusi advokaatide suhtlemisele

kohtute või muude riigiasutustega. Kehtivad menetlusseadustikud näevad ette

advokaadi õiguse esitada taotlusi, pöörduda selgituste saamiseks ning esitada menetluse

käigus vajalikke dokumente ja seisukohti. Samuti ei ole piiratud advokaatide juurdepääs

kohtutele ega suhtluskanalitele teiste pädevate organitega, nt uurimisasutuste või

täitevvõimu asutustega. Praktikas saavad advokaadid oma klientide huvides menetlustes

aktiivselt osaleda ja konventsioonis sätestatud õigused on seega Eesti õiguskorras täiel

määral tagatud.

g) esitada oma klientide nimel taotlusi või avaldusi, sealhulgas seoses kohtuniku, prokuröri

või menetlust juhtiva organi liikme taandamise ning menetluse läbiviimisega;

Kliendi nimel dokumentide esitamine on üks osa õigusteenuse osutamisest. Sõltuvalt

menetluse sisust on kliendi nimel dokumentide esitamise õigus sätestatud ka erinevates

menetlusseadustikes. Näiteks TsMS-i § 222 lõike 1 punkt 1 sätestab, et õigus

esindamiseks kohtus annab esindajale õiguse teha esindatava nimel kõiki

menetlustoiminguid, sealhulgas hagi või muu avalduse esitamist. KrMS-i § 47 lõike 1

punkti 3 kohaselt on kaitsjal õigus esitada kaebusi ja taotlusi. Menetlusseadustikud

näevad ette ka menetlusosalise õiguse kohtuniku taandamiseks.

h) osaleda tõhusalt kõigis menetlustes, milles nad tegutsevad oma klientide nimel;

Eesti seadustega on advokaatidele tagatud õigus osaleda kõigis menetlustes, kus nad

tegutsevad oma kliendi nimel, ning seda mitte üksnes formaalselt, vaid ka sisuliselt ja

tõhusalt. Näiteks näevad menetlusseadustikud ette, et advokaadil kui esindajal või

kaitsjal on õigus esitada tõendeid, taotlusi ja vastuväiteid, osaleda istungitel, küsitleda

tunnistajaid ning esitada oma kliendi seisukohti erinevates menetlusetappides. Samuti

on tal õigus tutvuda menetlusmaterjalidega, et tagada täielik ülevaade toimikust ja tõhus

kaitse või esindus. Need tagatised kindlustavad, et advokaadi roll ei piirdu üksnes

formaalse kohalolekuga, vaid et ta saab aktiivselt mõjutada menetluse käiku ja kaitsta

oma kliendi õigusi. Seega vastab Eesti õiguskorraldus konventsiooni nõudele, et

advokaatidel peab olema reaalne ja tõhus võimalus osaleda menetlustes oma klientide

huvides.

i. teavitada avalikkust oma teenustest.

Reklaamiseaduse § 291 kohaselt on advokaadil ja advokaadiühingul lubatud oma

tegevust reklaamida, kui reklaam ei ole vastuolus kutse-eetika nõuetega ja reklaam ei

kutsu üles lepingut sõlmima. Advokaati ja advokaadiühingut käsitatakse AdvS-i

tähenduses.

Artikli 6 lõike 2 kohaselt peavad konventsiooniosalised tagama, et advokaate ei võeta tsiviil-

ega kriminaalvastutusele suuliste ja kirjalike avalduste eest, mis on tehtud heas usus ja hoolsalt

kõigi menetluste läbiviimisel oma klientide nimel. AdvS-i § 43 lõige 1 sätestab, et advokaat on

õigusteenust osutades sõltumatu ning juhindub seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest

ja otsustest, advokaadi kutse-eetika nõuetest ning headest kommetest ja südametunnistusest.

Seega, kui advokaadi tehtud toimingud on seaduslikud, ei saa sellele järgneda tsiviil- ega

kriminaalvastutust. Vastutus tekib üksnes juhul, kui advokaat on toime pannud

distsiplinaarsüüteo (distsiplinaarvastutus, AdvS-i § 19) või on õigusteenuse osutamisel

tekitanud kahju (varaline vastutus, AdvS-i § 47).

Artikli 6 lõike 3 kohaselt peavad konventsiooniosalised tagama, et advokaadile on tagatud

võimalus anda oma (potentsiaalsetele) klientidele õigusnõu privaatselt nendega isiklikult

kohtudes. Samuti tagatakse advokaadile võimalus suhelda oma (potentsiaalsete) klientidega

konfidentsiaalselt, sõltumata suhtlusviisist ja -vormist. AdvS-i § 43 lõige 2 sätestab, et

advokaadile usaldatud andmed on konfidentsiaalsed. Siiski ei keela nimetatud säte otsesõnu

kõrvaliste isikute viibimist kliendi ja advokaadi vahelisel kohtumisel. Advokaadi võimalus

suhelda oma kliendiga privaatselt ja konfidentsiaalselt on üldjuhul tagatud prokuratuuris,

kohtus, kinnipidamisasutuses ning muudes asutustes, kus advokaadi ja kliendi kohtumine peaks

toimuma.

Samas ei olnud seni kehtinud õiguslik regulatsioon piisav advokaadi ja kliendi vahelise

konfidentsiaalse suhtluse kaitseks kriminaalmenetluses eelkõige olukordades, kus selline

suhtlus võis sattuda jälitustoimingute või muude tõendite kogumise meetmete alla. KrMS-is

puudusid selged ja üksikasjalikud menetluslikud tagatised kutsesaladusega kaetud teabe

eraldamiseks, sellele juurdepääsu piiramiseks ning sellise teabe edasiseks kasutamiseks või

hävitamiseks, mistõttu ei olnud advokaadi konfidentsiaalse suhtluse kaitse kõigis olukordades

piisavalt tagatud.

Konventsiooni artikli 6 lõike 3 nõuete täitmiseks kavandatakse KrMS-i täiendamist

ametiprivileegi regulatsiooniga, millega täpsustatakse advokaadi ja kliendi vahelise

konfidentsiaalse suhtluse kaitse ulatust kriminaalmenetluses ning kehtestatakse menetluslikud

tagatised selle kaitse tagamiseks. Muudatustega kavandatakse piirata kutsesaladusega kaetud

teabe kogumise ja kasutamise võimalusi ning näha ette kohtulik kontroll selliste toimingute

lubatavuse üle, tagades, et konfidentsiaalne suhtlus ei satuks põhjendamatult menetleja

käsutusse ega muutuks advokaadi kutsetegevusse sekkumise vahendiks.

Lisaks advokaadi ja kliendi vahelise suhtluse konfidentsiaalsuse nõudele sätestab

konventsiooni artikli 6 lõige 3, et konventsiooniosalised peavad tagama, et advokaat ei ole

kohustatud avaldama ega loovutama (potentsiaalselt) kliendilt vahetult või kaudselt saadud

tõendeid, teavet või materjale, samuti (potentsiaalse) kliendiga toimunud suhtlust (s.o suulist,

kirjalikku või digitaalset), kirjavahetusi või menetluse käigus koostatud materjale. Samuti ei

ole advokaat kohustatud esitama tõendeid ega andma tunnistusi eelnimetatud teabe, materjalide

või suhtluse kohta.

Eelnimetatud advokaadi tagatised on ette nähtud AdvS-i §-s 43, mille kohaselt on advokaadile

usaldatud andmed konfidentsiaalsed. Tunnistajana ülekuulatavale advokaadile, advokatuuri või

advokaadibüroo töötajale ei või talle õigusteenuse osutamisega teatavaks saanud asjaolude

kohta küsimusi esitada ega temalt selgitust nõuda (lõige 2). Advokaadi õigusteenuse

osutamisega seotud teabekandjad on puutumatud (lõige 3). Advokaadi õigus kutsetegevuse

käigus teatavaks saanud teabe kohta ütluste andmisest keelduda tulenes seni kehtinud KrMS-i

§ 72 lõike 1 punktist 4, mille kohaselt isikul, kellele on seadusega pandud ameti- või

kutsesaladuse hoidmise kohustus, on õigus tunnistajana keelduda kutse- või muus tegevuses

teatavaks saanud asjaolude kohta ütluste andmisest (advokaadi kutsesaladuse hoidmise

kohustus tuleneb AdvS-i §-st 45).

Samas ei olnud KrMS-is selgesõnaliselt ja ammendavalt reguleeritud advokaadi õigus keelduda

kutsesaladusega kaetud teabe loovutamisest muus vormis, sh dokumentide, andmekandjate või

muu materjali väljaandmisest. Nimetatud puudujääk kõrvaldatakse ametiprivileegide

regulatsiooni kehtestamisega, millega konventsioonist tulenevad tagatised sätestatakse

üksikasjalikult KrMS-is. Seadusemuudatusega luuakse selge õiguslik alus, mis välistab

advokaadi kohustamise loovutama või avaldama konventsiooni artikli 6 lõikes 3 nimetatud

teavet, ning tagatakse, et advokaati ei saa sundida ei ütlusi andma ega materjale loovutama

kliendiga seotud teabe kohta.

Eeltoodust tulenevalt tagatakse konventsioonis sätestatud advokaadi kutsealased õigused Eesti

õiguses täiel määral pärast ametiprivileegide eelnõu seadusena vastuvõtmist ja jõustumist.

Artikli 6 lõike 4 järgi ei tohi artikli 6 lõigetega 1–3 kehtestatud kutsealaste õiguste kasutamisele

seada muid piiranguid kui need, mis on ette nähtud seaduses ja mis on demokraatlikus

ühiskonnas vajalikud.

Artikli 6 lõike 5 kohaselt peavad konventsiooniosalised tagama, et advokaadid ei kannataks

kahjulike tagajärgede all ainuüksi seetõttu, et neid seostatakse oma klientide või klientide

seisukohtadega.

Nimetatud kaitse on advokaatidele tagatud ka Eestis. Nimelt sätestab AdvS-i § 43 lõige 4, et

advokaati ei või tema ülesannete täitmise tõttu samastada kliendiga ega kliendi kohtuasjaga.

Artikkel 7 – sõnavabadus

Artikkel 7 käsitleb advokaadi sõnavabadust. Artikli 7 lõike 1 kohaselt peavad

konventsiooniosalised tagama advokaatide õiguse teavitada avalikkust oma klientide

kaasustega seotud küsimustest, piiratuna üksnes seaduses sätestatud ja kutse-eetika,

õigusemõistmise korralduse ning eraelu puutumatuse kaitsega seotud nõuetega, mis on

demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. AdvS-i § 45 lõige 1 näeb ette advokaadi kutsesaladuse

hoidmise kohustuse, mille kohaselt on advokaat kohustatud hoidma saladuses talle õigusteenust

osutades teatavaks saanud andmeid, tema poole õigusteenuse saamiseks pöördumist ja

õigusteenuse eest makstud tasu suurust. Arvestades kutsesaladuse hoidmise kohustust ja kliendi

isikuandmete kaitset, on avalikkusele avaldatava teabe maht praktikas piiratud. Siiski näeb

AdvS-i § 45 lõige 2 ette, et klient või tema õigusjärglane võib vabastada advokaadi

kutsesaladuse hoidmise kohustusest oma kirjaliku nõusolekuga. Sellest tulenevalt ei ole

advokaadi väljendusvabadus ilmtingimata piiratud või välistatud.

Artikli 7 lõike 2 kohaselt peavad konventsiooniosalised tagama advokaatide ja kutseühenduste

õiguse edendada õigusriigi põhimõtteid ja nende järgimist, osaleda avalikes aruteludes

kehtivate ja kavandatavate õigusaktide kohta, samuti õigusemõistmise, inimõiguste kaitse ja

muude advokaatide kutsetegevusega seotud teemade kohta. Ühtlasi peavad advokaadid olema

õigustatud tegema ettepanekuid eelnimetatud teemadega seotud reformideks. Eesti seadused ei

takista advokaate õigusloome või õigusmaastiku arendamise prosessis osalemast. Eestis kehtib

sõnavabadus ja igaüks võib avaldada arvamust eelnimetatud teemadel. Ka PS-i § 45 sätestab,

et igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas,

trükis, pildis või muul viisil.

Artikkel 8 – distsiplinaarvastutus

Artikli 8 lõige 1 kohustab konventsiooniosalisi tagama, et distsiplinaarkaristuse määramise

alused põhinevad seadusega ette nähtud kutsealastel käitumisnormidel. AdvS-i § 19 lõige 1

sätestab, et advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika

nõuete eiramise eest võib aukohus määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui

distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. Kutsealased

käitumisnormid on sätestatud Eesti Advokatuuri eetikakoodeksis, Euroopa õiguskutse

tuumpõhimõtete hartas ja Euroopa eetikakoodeksis advokaatidele. Seega on konventsiooni

nõue Eestis tagatud.

Artikli 8 lõige 2 kohustab konventsiooniosalisi tagama, et advokaatide distsiplinaarmenetlused

toimuvad sõltumatu ja erapooletu organi ees, milleks võib olla kutseühenduse moodustatud

järelevalvekomisjon, sõltumatu ja erapooletu asutus või seaduse alusel loodud kohus või

vaidluste lahendamise organ. Menetlused peavad olema kiired ja vastama õiglase

kohtumenetluse põhimõtetele, nagu on sätestatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artiklis 6. Advokaadil peab olema õigus kasutada enda valitud õigusnõustajat või

esindajat. Menetluse tulemust peab saama vaidlustada sõltumatus ja erapooletus kohtus.

Eestis arutab advokaatide distsiplinaarsüüteoasju aukohus (AdvS-i § 15 lõige 1), mis on üks

advokatuuri organitest (AdvS-i § 6 lõige 2). AdvS-i § 17 lõike 2 kohaselt on advokaadil, kelle

suhtes aukohtumenetlus on algatatud, õigus tutvuda asja materjalidega, anda aukohtule

selgitusi, esitada vastuväiteid, põhjendusi ja kaalutlusi kõigi aukohtumenetluses tõusetunud

küsimuste kohta, esitada taandust aukohtu liikme või protokollija vastu, kui asjaolud tekitavad

kahtlust tema erapooletuses, esitada taotlusi ja tõendeid ning võtta osa tõendite vaatlusest ja

uurimisest, esitada istungile kutsutud isikutele küsimusi ning saada aukohtu otsuse ärakiri.

Advokatuuri kodukorra § 55 lõikest 2 tuleneb advokaadi õigus kasutada asjas esindajat.

Aukohtumenetlus lõpeb aukohtu otsusega, mis on AdvS-i § 18 lõike 1 kohaselt vaidlustatav

halduskohtus. Eeltoodust tulenevalt vastab Eestis kehtiv aukohtumenetluse läbiviimise

regulatsioon konventsiooni nõuetele.

Artikli 8 lõige 3 kohustab konventsiooniosalisi tagama, et advokaatidele distsiplinaarkaristuste

määramisel järgitakse seaduslikkuse, mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse

põhimõtteid. Kutsetegevuse keelamist tuleks rakendada ainult kutsenõuete kõige raskemate

rikkumiste korral. AdvS-i § 19 lõike 4 kohaselt arvestab aukohus distsiplinaarkaristust määrates

muuhulgas distsiplinaarsüüteo raskust, menetletava asja olemust ja advokaadi varasemat

karistatust.

Artikkel 9 – kaitsemeetmed

Artikkel 9 kohustab konventsiooniosalisi tagama advokaatide õiguste kaitse mitmes

eriolukorras, kus nad on eriti haavatavad kuritarvituste suhtes, ning samuti tagama, et neid ja

nende kutseühendusi kaitstakse rünnakute, ähvarduste, ahistamise või hirmutamise või muul

viisil nende kutsetegevuse takistamise või sellesse sekkumise eest. Lõigete 1 ja 2 alusel

nõutavaid meetmeid võib piirata üksnes nii, kuivõrd see on seadusega ette nähtud ja

demokraatlikus ühiskonnas vajalik kuritegude ennetamiseks, uurimiseks või nende eest

vastutusele võtmiseks või teiste isikute õiguste kaitsmiseks.

Artikli 9 lõike 1 punkt a käsitleb advokaatide võimalust kasutada enda valitud advokaati mis

tahes põhjusel vabaduse võtmise korral. Eesti õiguskorras võib isikult vabaduse võtta eelkõige

korrakaitseseaduse (KorS) § 46, KrMS-i § 217 ja väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 44

alusel. Kõikides neis aktides on ilma ameti alusel diskrimineerimata ette nähtud kinnipeetud

isiku õigus teatada oma kinnipidamisest oma lähedasele ning nõu pidada esindaja või kaitsjaga.

Kuriteos kahtlustatavana kinni peetud isiku õigus kaitsjaga viivitamata kontakti astuda on

sätestatud ka PS-i §-s 21. Kuriteos kahtlustatava isiku õigused on sätestatud KrMS-i §-s 34.

Artikli 9 lõike 1 punkt b käsitleb advokaatide võimalust nõuda, et kutseühendust teavitatakse

alati, kui neilt on mis tahes põhjusel võetud vabadus, sealhulgas selle sammu õiguslikust alusest

ning kohast, kus neid hoitakse. Konventsiooni nõuete täitmiseks kavandatakse KrMS-i § 217

täiendamist lõikega 11, mille kohaselt selgitatakse advokaadi kinnipidamisel talle tema õigust

lasta oma kinnipidamisest viivitamata teavitada advokatuuri juhatust ja kohtuda advokatuuri

esindajaga teiste isikute juuresolekuta.

Artikli 9 lõike 1 punkt c käsitleb advokaatide võimalust kutsuda kohale kutseühenduse

esindaja või sõltumatu advokaat, kui neid, nende ruume, sõidukeid või seadmeid otsitakse läbi

ning kui nende kutsetegevuses kasutatavaid dokumente, muud liiki andmeid ja mis tahes liiki

seadmeid otsitakse läbi, tõendina ära võetakse ja kopeeritakse. See hõlmab ka eraruume või

muid kohti ja seadmeid, kus advokaadid hoiavad oma klientide kutsealaseid dokumente ja

andmeid. Sättega hõlmatud läbiotsimised ei hõlma julgestuskontrolle, näiteks lennujaamades ja

vanglates. Selles sättes ette nähtud tagatist Eesti seadusandluses ette nähtud ei ole, kuid

praktikas on Riigiprokuratuuri ja advokatuuri vahelisel kokkuleppel advokaadi kutsesaladust

sisaldavate materjalide läbiotsimise juures alati kohal ka advokatuuri esindaja. Eesti

läbiotsimise õigusliku regulatsiooni puudustele on tähelepanu juhtinud ka Euroopa Inimõiguste

Kohus asjas Särgava v. Estonia.

KrMS-i ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga kavandatakse kehtestada üksikasjalik

ametiprivileegi regulatsioon, mis hõlmab advokaadi ja kliendi vahelise konfidentsiaalse

suhtluse kaitset ning sätestab menetluslikud garantiid advokaatide ja advokaadibüroode

ruumide, dokumentide ja andmekandjate läbiotsimisel, äravõtmisel ja kopeerimisel. Uued

sätted näevad ette kohtu loa nõude, andmete pitseerimise, advokatuuri esindaja kaasamise ning

kohtuliku kontrolli mehhanismid, tagades seeläbi konventsiooni artikli 9 lõike 1 punktis c

sätestatud õiguse täieliku rakendamise Eesti õiguses pärast eelnõu seadusena vastuvõtmist ja

jõustumist.

Artikli 9 lõike 1 punkt d käsitleb vajadust teavitada asjaomaseid advokaate lõike 1 punktides

a, b ja c sätestatud õigustest vabaduse võtmisel või enne dokumentide läbiotsimist või

äravõtmist või kopeerimist. Kõikide menetlustoimingutele allutatud isikute teavitamine nende

õigustest on Eesti menetlusseadustikes (samuti KorS-is) sätestatud ja praktikas ka välja

kujunenud. Advokaadi kutsetegevusega seotud läbiotsimise, äravõtmise ja kopeerimisega

kaasnevaid lisaõiguseid kajastatakse kavandatavas KrMS-i ametiprivileegi regulatsioonis ning

nendest teavitatakse advokaati sarnaselt muude menetluslike õigustega.

Artikli 9 lõige 2 käsitleb võimalust, et advokaatide või advokaadibüroode suhtes võidakse

rakendada kontrolle või muid meetmeid seoses kutseala järelevalvega ja eelkõige klientide

huvide kaitseks (näiteks tagamaks, et nendelt advokaatidele usaldatud vahendeid ei kuritarvitata

või et nende juhtumid on kaitstud juhul, kui advokaadid diskvalifitseeritakse või kui nad

lõpetavad muul viisil tegevuse). Eestis teeb AdvS-i § 46 kohaselt advokaatide kutsetegevuse

üle järelevalvet advokatuuri juhatus. Vastavalt AdvS-i §-le 461 on järelevalvet tegevatel isikutel

kohustus hoida saladuses järelevalve käigus teatavaks saanud andmeid, mis on seadusega

kaitstud.

Artikli 9 lõike 3 punkt a käsitleb kutseühenduste võimalust – seadusega ettenähtud

piirangutega, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud kuritegude ennetamiseks,

uurimiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks või teiste isikute õiguste kaitsmiseks – pääseda

ligi advokaatidele, kellelt on mis tahes põhjusel võetud vabadus. Advokatuuri õigust kinni

peetud advokaatidega kontakti saada Eesti seadusandlus otsesõnu ei sätesta, kuid kuna igal

kinnipeetud isikul on õigus kohtuda ja nõu pidada advokaadist kaitsja või esindajaga, siis

seeläbi on ka konventsiooni sätte eesmärk sisuliselt tagatud. KrMS-i kavandatavate muudatuste

jõustumisel on kutseühenduse juurdepääsu võimalus advokaadile tuletatav ka kavandatavast

KrMS-i § 217 lõikest 11, mille kohaselt on kinni peetud advokaadil õigus kohtuda advokatuuri

esindajaga.

Artikli 9 lõike 3 punktis b käsitletakse kutseühenduste teavitamist advokaatide ründamise või

tapmise juhtumitest olukorras, kus nad ise ei ole võimelised seda tegema. Sätte eesmärk on

võimaldada kutseühendustel täita oma esindusfunktsiooni ning jälgida, et advokaatide vastu

toime pandud rasked süüteod ei jääks tähelepanuta ning et uurimine toimuks sõltumatult ja

tõhusalt. Konventsioon ei sätesta, kuidas peaks teavitamine toimuma, vaid näeb ette, et

kutseühendusel peaks olema reaalne võimalus reageerida käesolevas punktis nimetatud

juhtumitele.

Eesti õiguses ei ole kehtestatud eraldi sõnaselget normi, mis paneks uurimisasutusele või

prokuratuurile üldise kohustuse teavitada advokatuuri sellistest juhtumitest. Samas on

konventsiooni sätte eesmärk Eesti õiguskorras sisuliselt tagatud kehtiva õiguse raamistikus ning

praktikas kujunenud teabe liikumise kaudu. Advokaatide vastu toime pandud rünnakud ja

tapmised kuuluvad kriminaalmenetluse kohustusliku algatamise alla legaliteedipõhimõtte

(KrMS-i § 6) alusel. Sellised juhtumid ei jää praktikas varjatuks ning saavad reeglina avalikuks.

Lisaks tuleb arvestada advokatuuri rolli avalik-õigusliku juriidilise isikuna, kelle seadusest

tulenev ülesanne on advokaadikutse ning oma liikmete edendamine ja kaitse. Advokatuuril on

pädevus ja tegelik võimekus reageerida advokaatide vastu toime pandud rünnakutele ning teha

koostööd õiguskaitseasutustega. Seetõttu ei sõltu kutseühenduse sekkumisvõime üksnes

formaalse teavitamiskohustuse olemasolust, vaid ka toimivatest institutsionaalsetest kanalitest

ja praktikast, sh koostöösuhetest õiguskaitseasutustega.

Konventsiooni sõnastus jätab osalisriikidele kaalutlusruumi selle rakendamise vormis ega nõua

tingimata konkreetse normatiivse teavitamiskohustuse kehtestamist, kui sätte eesmärk on muul

viisil saavutatud. Eesti valitud lähenemine tugineb olemasolevatele lahendustele ning

võimaldab kutseühenduse kaasamist vajaduspõhiselt ja proportsionaalselt. Sellest tulenevalt

võib asuda seisukohale, et konventsiooni artikli 9 lõike 3 punktis b sätestatud eesmärk on Eesti

õiguskorras sisuliselt tagatud.

Artikli 9 lõike 3 punkt c käsitleb kutseühenduste võimalust osaleda istungitel advokaatide

vastu algatatud menetlustes, mis võivad olla seotud nende kutsetegevusega. Seda õigust

nähakse kaitseabinõuna võimaluse vastu, et erinevaid menetlusi võidakse kuritarvitada

advokaatide ähvardamiseks või hirmutamiseks või muul viisil nende kutsetegevuse

takistamiseks. Istungid (hearings) on reeglina avalikud, sh on kohtuistungid avalikud, kui

puudub alus need kinniseks kuulutada. Sellest lähtuvalt saab asuda seisukohale, et advokatuuri

esindajate sellistel istungitel viibimise võimalus on Eestis tagatud kõikides kohtumenetlustes,

kus ei ole põhjust menetlus kinniseks kuulutada. Isegi asjades, kus istung on kinniseks

kuulutatud, saab juures viibida menetlusele allutatud isiku kaitsja või esindaja, mis tagab üksiti

ka advokatuuri informeerituse nendel istungitel toimuvast.

Artikli 9 lõike 4 punktis a käsitletakse vajalikke meetmeid, mida tuleb võtta tagamaks, et

advokaadid ja nende kutseühendused saaksid teostada oma kutsetegevust ja kasutada oma

artiklist 7 tulenevaid õigusi, ilma et nad muutuksid rünnakute, ähvarduste, ahistamise ja

hirmutamise sihtmärgiks või et neid muul viisil ebasobivalt takistataks või häiritaks. Eesti

õiguses on kõik inimesed kaitstud ähvardamise, hirmutamise ja füüsilise vägivalla eest ning

sellise tegevuse eest on ette nähtud kriminaalkaristused olenemata sellest, kas ohvriks langeb

advokaat või mõni muu isik. Karistatav on ka ametkondlik omavoli, nt ebaseaduslik

jälitustegevus või võimuliialdus, ning haldusorganite omavolilise tegevuse vastu on võimalik

pöörduda kohtusse. Lisaks on Eestis nii kriminaal- kui tsiviilkohtumenetluse korras võimalik

isikuõiguste kaitseks määrata lähenemiskeeldu, mille rikkujad saab võtta kriminaalvastutusele.

Artikli 9 lõike 4 punktis b kinnitatakse veel kord, et konventsiooniosalised ja nende nimel

tegutsevad organid peavad hoiduma lõike 4 punktis a nimetatud käitumisest. Punktis a

nimetatud käitumine ei oleks Eesti seadustega kooskõlas ning on ka kriminaalkorras karistatav

erinevate karistusseadustiku kuriteokoosseisude alusel.

Artikli 9 lõike 4 punkt c käsitleb vastust, mis on nõutav, kui on alust arvata, et lõike 4 punktis

a nimetatud käitumine kujutab endast kuritegu. KrMS-i §-d 6 ja 194 sätestavad Eestis

legaliteedipõhimõtte, st prokuratuuri ja uurimisasutuse kohustuse uurida tegusid, mis vastavad

kuriteokoosseisule. Samuti on Eesti õiguses ette nähtud nn süüdistuskohustusmenetluse

mehhanism selleks juhuks, kui prokuratuur või uurimisasutus mingil põhjusel uurimist ei alusta.

Kuriteos kannatanud isik, sh advokaat, saab menetluse alustamata jätmise või lõpetamise

vaidlustada Riigiprokuratuuris või ringkonnakohtus.

Artikli 9 lõige 5 käsitleb konventsiooniosaliste vajadust hoiduda selliste meetmete võtmisest

või tavade toetamisest, mis kahjustaksid kutseühenduste sõltumatust ja isevalitsevat olemust.

Eesti Advokatuur on seaduse alusel loodud avalik-õiguslik juriidiline isik ning advokaatide

kutsetagatised on sätestatud AdvS-is. Kohtumenetluse seadused on Eestis konstitutsioonilised

seadused, mille muutmiseks on vaja Riigikogu kogu koosseisu häälteenamust. Eesti

ratifitseeritud välislepingud loetakse PS-i § 123 kohaselt ülimuslikuks Eesti riigisiseste

seaduste ees, see hõlmab ka allkirjastatava konventsiooni sätteid. Kui konventsioon on

ratifitseeritud, saab selle vastuolu korral riigisisese õigusega kohaldada riigisisese õiguse suhtes

ülimuslikuna.

III peatükk – järelevalvemehhanism

Konventsiooni III peatükk kehtestab järelevalvemehhanismi.

Artikkel 10 – advokaadikutse kaitse eksperdirühm

Artikkel 10 käsitleb järelevalve tegemiseks loodud eksperdirühma. Artikli 10 lõige 1 sätestab,

et advokaadikutse kaitse eksperdirühm (edaspidi GRAVO) jälgib, kuidas käesoleva

konventsiooni osalised konventsiooni rakendavad.

Artikli 10 lõike 2 kohaselt koosneb GRAVO vähemalt kaheksast ja maksimaalselt

kaheteistkümnest liikmest. Selle liikmed valib konventsiooniosaliste komitee osalisriikide

esitatud kandidaatide hulgast. Liikmed valitakse neljaks aastaks ning nende ametiaega võib ühe

korra pikendada. Liikmed peavad olema osalisriikide kodanikud. GRAVO liikmete valimise

täpne kord nähakse ette artikli 10 lõike 6 alusel vastu võetavas töökorras.

Artikli 10 lõike 3 kohaselt valitakse esimesed kaheksa liiget ühe aasta jooksul pärast käesoleva

konventsiooni jõustumist. Veel neli liiget valitakse pärast seda, kui konventsiooni ratifitseerib

või sellega ühineb 25. osalisriik.

Artikli 10 lõige 4 selgitab, mis kriteeriume järgides toimub GRAVO liikmete valimine.

Konventsioon seab tingimuseks, et GRAVO liikmete koosseis peaks olema tasakaalustatud,

esindades erinevaid õigussüsteeme, sugusid ja geograafilisi piirkondi.

Artikli 10 lõige 5 sätestab, et GRAVO liikmete valimise korra määrab kindlaks Euroopa

Nõukogu ministrite komitee pärast osalisriikidega konsulteerimist ning nende ühehäälse

nõusoleku saamist hiljemalt kuue kuu jooksul pärast käesoleva konventsiooni jõustumist.

Artikli 10 lõike 6 kohaselt võtab GRAVO vastu oma töökorra.

Artikli 10 lõige 7 sätestab, et GRAVO liikmetel ja teistel delegatsiooni liikmetel, kes osalevad

riigivisiitidel vastavalt kõnesoleva konventsiooni artiklile 12, on konventsiooni lisas sätestatud

eesõigused ja puutumatus.

Artikkel 11 – konventsiooniosaliste komitee

Artikkel 11 käsitleb artikli 10 lõikes 2 nimetatud konventsiooniosaliste komiteed.

Artikli 11 lõike 1 kohaselt koosneb konventsiooniosaliste komitee käesoleva konventsiooni

osalisriikide esindajatest ning osalisriigid püüavad tagada selle soolise tasakaalu.

Artikli 11 lõike 2 kohaselt kutsub konventsiooniosaliste komitee kokku Euroopa Nõukogu

peasekretär. Esimene koosolek toimub ühe aasta jooksul pärast konventsiooni jõustumist.

Edaspidi tuleb komitee kokku iga kord, kui seda taotleb kas üks kolmandik

konventsiooniosalistest, komitee eesistuja või peasekretär.

Artikli 11 lõige 3 sätestab, et konventsiooniosaliste komitee võtab vastu oma töökorra.

Artikkel 12 – menetlus

Artiklis 12 kirjeldatakse üksikasjalikult järelevalvemenetlust, mille raames hakkab GRAVO

kontrollima, kuidas konventsiooniosalised konventsiooni rakendavad ja selle sätteid järgivad.

Artikli 12 lõige 1 sätestab, et hindamismenetlus toimub voorude kaupa. GRAVO määrab

kindlaks vooru ulatuse ja sobivad meetodid selle läbiviimiseks, näiteks küsimustikud, mille

alusel võib osalisriikide konventsiooni rakendamist hinnata. Seejuures täpsustatakse

konventsiooni seletuskirjas, et iga vooru alguses valib GRAVO iseseisvalt konventsiooni sätted,

mida ta konkreetse perioodi jooksul jälgib. Voorude kestus peaks olema piisavalt pikk,

eelistatult vähemalt viis aastat, et mitte panna osalisriikidele ebamõistlikku koormust.

Järelevalvemenetlus toob Eestile aruandluskohustuse, mis hõlmab GRAVO nõutud teabe

esitamist, küsimustikele vastamist, aruannete koostamist või muul viisil aru andmist. Eestis

vastutab aruandluskohustuse täitmise eest Justiits- ja Digiministeerium.

Artikli 12 lõike 2 kohaselt hakkab GRAVO küsima teavet konventsiooni rakendamise kohta

asjaomaselt osalisriigilt. Lisaks võib GRAVO saada teavet ka valitsusvälistelt

organisatsioonidelt, kodaniku- ja kutseühendustelt ning riiklikelt inimõiguste kaitse asutustelt

(Eestis täidab riikliku inimõiguste kaitse ja edendamise asutuse ülesandeid õiguskantsler).

GRAVO võtab konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvates küsimustes arvesse ka muid

Euroopa Nõukogu instrumentidest ja organitest saadud asjakohaseid andmeid, samuti teiste

piirkondlike ja rahvusvaheliste organisatsioonide teavet.

Artikli 12 lõige 3 sätestab, et kui saadud teave on ebapiisav ja puuduvad muud usaldusväärsed

viisid vajaliku teabe hankimiseks või kui see on ette nähtud käesoleva konventsiooni artikli 13

lõikes 2, võib GRAVO, koostöös riiklike ametiasutustega ja vajaduse korral sõltumatute riiklike

ekspertide kaasabil, korraldada riigivisiite. Riigivisiidid on lisameede ning neid tehakse üksnes

valdkondades, kus GRAVO hinnangul ei ole olemasolev teave piisav, või konventsiooni artikli

13 lõikes 2 sätestatud juhtudel. Seega toimuvad need siis, kui GRAVO saab usaldusväärset

teavet selle kohta, et teatud olukord vajab kiiret sekkumist. Ka konventsiooni seletuskirjas

rõhutatakse, et riigivisiite võib korraldada vaid järelevalve lisameetmena ning neid tuleks

kasutada üksnes äärmise vajaduse korral. Sellest tulenevalt võib Eestile Justiits- ja

Digiministeeriumi kaudu tekkida GRAVO visiidi tõttu töökoormus vaid erandjuhtudel.

Riigivisiit tähendab Eesti esindajale kohtumist GRAVO delegatsiooniga, vahetut aruandmist,

küsimustele vastamist jms. Riigivisiidi ajal vastutab koostöö eest GRAVO delegatsiooniga

Justiits- ja Digiministeerium. Siiski saab Eesti vältida GRAVO visiite, esitades neile tähtaegse,

põhjaliku ja ammendava teabe.

Kui riigivisiit peaks siiski toimuma, tuleb see korraldada koostöös asjaomase osalisriigi

pädevate ametiasutustega, mis tähendab, et see kavandatakse ning kuupäevad lepitakse kokku

riiklike ametiasutustega, keda teavitatakse aegsasti. Samuti näeb konventsiooni seletuskiri ette

võimaluse veebipõhise „visiidi“ korraldamiseks. Olenemata sellest, kas riigivisiit toimub

kohapeal või veebis, peaks see keskenduma valdkondadele, kus on vaja lisaselgitusi, või

olukordadele, mis nõuavad kiiret sekkumist vastavalt artikli 13 lõikele 2. Vajaduse korral, kui

olukorra keerukus seda nõuab, võib delegatsioon kaasata sõltumatu riikliku eksperdi.

Artikli 12 lõike 4 kohaselt teeb riigivisiite GRAVO delegatsioon. Kohapealsete riigivisiitide

ajal peab GRAVO delegatsioonil olema vaba liikumisõigus asjaomase riigi territooriumil. Nii

kohapealsete kui ka veebipõhiste riigivisiitide ajal peab delegatsioonil olema võimalus suhelda

riigiasutustega, kelle ülesanded ja vastutus on seotud advokaadi kutsetegevusega. See hõlmab

täitevvõimu, seadusandliku võimu ja kohtuvõimu esindajaid ning pädevaid sõltumatuid avalik-

õiguslikke institutsioone (nt ombudsmanid, sõltumatud riiklikud inimõiguste kaitse

organisatsioonid). Delegatsioonil peab olema vabadus valida, milliste sidusrühmadega nad

soovivad kohtuda, ning pidada eraviisilisi vestlusi kodanikuühiskonna ja

kutseorganisatsioonide esindajatega, samuti advokaatidega, kes võivad viibida

kinnipidamisasutustes.

Samuti näeb lõige 4 ette selle, et delegatsioonil peab olema õigus taotleda oma mandaadiga

seotud materjale, ning selle, et neile materjalidele tagatakse juurdepääs, välja arvatud juhul, kui

esitatakse põhjendatud alus teatud dokumentide mitteavaldamiseks (nt konfidentsiaalsed

dokumendid, mis on osa käimasolevast uurimisest või kohtumenetlusest). Kui teabe andmisel

on seatud konfidentsiaalsusnõue, peab delegatsioon austama ametiasutuste, kodanikuühiskonna

või kutseorganisatsioonide jagatud teabe konfidentsiaalsust. Seega juhul, kui GRAVO

korraldab Eestisse visiidi, kaasneb sellega Justiits- ja Digiministeeriumile töökoormus

delegatsiooniga suhtlemise ja vajaliku teabe, sh kirjalike materjalide esitamise näol.

Artikli 12 lõike 5 kohaselt koostab GRAVO esialgse aruande, mis sisaldab analüüsi hindamise

aluseks olevate sätete rakendamise kohta, samuti soovitusi ja ettepanekuid, kuidas asjaomane

osalisriik võiks avastatud probleemidega tegeleda. Aruande eelnõu saadetakse hindamise all

olevale osalisriigile, kelle kommentaare arvestatakse lõpparuande koostamisel. Kõnesoleva

artikli alusel on Eestil kohustus reageerida GRAVO aruannetele ja anda neile omapoolsed

kommentaarid. Kohustuse täitmise eest vastutab Justiits- ja Digiministeerium.

Artikli 12 lõige 6 sätestab, et kõiki saadud andmeid ja asjaomase osalisriigi kommentaare

arvesse võttes võtab GRAVO vastu oma lõpparuande ja järeldused osalisriigi võetud meetmete

kohta konventsiooni sätete rakendamisel. Aruanne ja järeldused edastatakse asjaomasele

osalisriigile ning konventsiooniosaliste komiteele. GRAVO aruanne ja järeldused tehakse alates

nende vastuvõtmisest avalikuks koos osalisriigi kommentaaridega.

Artikli 12 lõige 7 käsitleb konventsiooniosaliste komitee rolli järelevalvemenetluses. Nimelt

võib konventsiooniosaliste komitee GRAVO aruande ja järelduste põhjal esitada asjaomasele

osalisriigile järgmisi soovitusi: a) meetmete kohta, mis tuleb võtta GRAVO järelduste

rakendamiseks, vajaduse korral koos tähtajaga nende meetmete rakendamise kohta teabe

esitamiseks, ja b) eesmärgiga edendada koostööd asjaomase osalisriigiga konventsiooni

nõuetekohase rakendamise tagamiseks. Seejuures ei tohi eelnimetatud konventsiooniosaliste

komitee õigus piirata artikli 12 lõigetes 1–6 sätestatud menetlust. Seletuskirjas lisatakse, et

vajaduse korral võib komitee määrata tähtaja teabe esitamiseks meetmete elluviimise kohta

ning teha ettepaneku edendada koostööd, et tagada konventsiooni nõuetekohane rakendamine.

Selline mehhanism tagab GRAVO-le sõltumatuse säilimise järelevalvefunktsioonis, lisades

samal ajal osalisriikidevahelisse dialoogi poliitilise mõõtme. Seega võib Eestile (Justiits- ja

Digiministeeriumi kaudu) tekkida ka lisaaruandluse kohustus.

Artikkel 13 – kiirmenetlus

Artikkel 13 sätestab kiirmenetluse korraldamise võimaluse. Artikli 13 lõike 1 kohaselt juhul,

kui GRAVO saab usaldusväärset teavet olukorra kohta, kus konventsiooni rakendamisega

seotud probleemid vajavad kiiret sekkumist, et ennetada või piirata tõsiste

konventsioonirikkumiste ulatust või arvu, võib ta nõuda asjaomaselt osalisriigilt erakorralise

aruande esitamist kasutusele võetavate ennetusmeetmete kohta. Aruande esitamise eest

vastutab Justiits- ja Digiministeerium. Sellise erakorralise aruande esitamisega kaasnev

töökoormus on siiski ebatõenäoline, kuna see on vajalik vaid siis, kui riik ei täida

konventsioonist tulenevaid kohustusi, mistõttu ei ole advokaadid piisavalt kaitstud.

Artikli 13 lõige 2 sätestab, et võttes arvesse osalisriigi esitatud teavet ja muid usaldusväärseid

allikaid, võib GRAVO määrata ühe või mitu oma liiget uurimist läbi viima ning GRAVO-le

kiiresti aru andma. Vajaduse korral ja asjaomase osalisriigi nõusolekul võib uurimise hulka

kuuluda ka visiit selle riigi territooriumile. Riigivisiidi korraldust ja sellega kaasnevat Justiits-

ja Digiministeeriumi töökoormust käsitletakse artiklis 12.

Artikli 13 lõige 3 sätestab, et pärast käesoleva artikli lõikes 2 nimetatud uurimise tulemuste

läbivaatamist edastab GRAVO oma järeldused asjaomasele osalisriigile ning vajaduse korral

konventsiooniosaliste komiteele, Euroopa Nõukogu ministrite komiteele ja parlamentaarsele

assambleele koos asjakohaste kommentaaride ja soovitustega. GRAVO aruanne ja järeldused

tehakse alates nende vastuvõtmisest avalikuks koos osalisriigi kommentaaridega.

Artikkel 14 – arvamused

Artikli 14 kohaselt võib GRAVO vajaduse korral võtta vastu arvamusi käesoleva konventsiooni

rakendamise kohta.

Artikkel 15 – suhted muude asutustega

Artikkel 15 sätestab, et Euroopa Nõukogu ministrite komiteed ja parlamentaarset assambleed

teavitatakse perioodiliselt konventsiooni rakendamisest.

IV peatükk – seos muude rahvusvaheliste dokumentidega

Konventsiooni IV peatükis käsitletakse konventsiooni seost teiste rahvusvaheliste

dokumentidega.

Artikkel 16 – seos muude rahvusvaheliste dokumentidega

Artikli 16 lõige 1 sätestab, et käesolev konventsioon ei mõjuta õigusi ja kohustusi, mis

tulenevad muudest rahvusvahelistest dokumentidest, mille osalised käesoleva konventsiooni

osalisriigid on või mille osalisteks nad saavad ning mis käsitlevad konventsiooniga reguleeritud

valdkondi ja tagavad suurema kaitse advokaatide õigusele oma kutsealal vabalt tegutseda.

Artikli 16 lõike 2 kohaselt võivad käesoleva konventsiooni osalisriigid omavahel sõlmida

kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid konventsioonis käsitletud küsimustes, et täiendada või

tugevdada selle sätteid või hõlbustada selles sätestatud põhimõtete rakendamist.

V peatükk – lõppsätted

Konventsiooni V peatükis on toodud lõppsätted.

Artikkel 17 – allakirjutamine ja jõustumine

Artikkel 17 sätestab konventsioonile allakirjutamise ja selle jõustumise korra.

Konventsioon avati allakirjutamiseks Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, selle väljatöötamisel

osalenud riikidele ning Euroopa Liidule. Konventsioon kuulub ratifitseerimisele,

vastuvõtmisele või heakskiitmisele.

Eesti allkirjastas konventsiooni 13. mail 2025. Välisministeeriumi välislepingute riigisisese

menetlemise juhendi3 kohaselt ratifitseerib riik üldjuhul need lepingud, millele ta on alla

kirjutanud. PS-i § 121 punkti 2 ja VäSS-i § 20 punkti 2 kohaselt ratifitseeritakse välisleping,

kui selle rakendamiseks on tarvis võtta vastu, muuta või kehtetuks tunnistada Eesti Vabariigi

seadusi. Käesoleval juhul nõudis konventsiooni rakendamine KrMS-i ja AdvS-i muutmist.

Eelneva tõttu kuulub konventsioon Eestis ratifitseerimisele.

Konventsiooni rahvusvaheliseks jõustumiseks peab selle ratifitseerima vähemalt kaheksa

allakirjutanud riiki, sealhulgas kuus Euroopa Nõukogu liikmesriiki. Kui konventsioonile alla

kirjutanud riik annab hiljem nõusoleku olla konventsiooniga seotud, jõustub konventsioon tema

suhtes selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele tema ratifitseerimis-,

vastuvõtmis- või heakskiitmiskirja hoiuleandmisest.

Artikkel 18 – konventsiooniga ühinemine

Artikkel 18 sätestab konventsiooniga ühinemise korra.

Artikkel 19 – territoriaalne kohaldatavus

Artikkel 19 sätestab konventsiooni territoriaalse kohaldatavuse.

Artikkel 20 – deklaratsioonid

Artikkel 20 sätestab deklaratsioonide esitamise korra.

Iga käesoleva konventsiooni osalisriik peab konventsioonile allakirjutamise hetkel või oma

ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja deponeerimisel esitama Euroopa

Nõukogu peasekretärile deklaratsiooni, milles määratletakse konventsiooni artikli 3 punkti a

kohaldamisalasse kuuluvad kutsenimetused. Eesti esitab deklaratsiooni, mille kohaselt hõlmab

konventsiooni artikli 3 punkti a kohaldamisala vandeadvokaate ja vandeadvokaadi abisid.

3 Välislepingute riigisisese menetlemise juhend. Välisministeerium: 2023. Arvutivõrgus kättesaadav:

Välislepingute riigisisese menetlemise juhend | Välisministeerium.

Samuti võib iga osalisriik konventsioonile allakirjutamise hetkel või oma ratifitseerimis-,

vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja deponeerimisel esitada Euroopa Nõukogu

peasekretärile deklaratsiooni, milles sisustatakse mõiste „avaliku võimu kandjad“. Eesti ei

kasuta võimalust defineerida või sisustada mõistet „avaliku võimu kandjad“.

Artikkel 21 – reservatsioonid

Artikkel 21 sätestab reservatsioonide tegemise korra.

Iga riik või Euroopa Liit võib konventsioonile allakirjutamise hetkel või oma ratifitseerimis-,

vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja deponeerimisel esitada Euroopa Nõukogu

peasekretärile deklaratsiooni, milles ta jätab endale õiguse mitte kohaldada või kohaldada ainult

teatud juhtudel või tingimustel artiklis 6 sätestatut artikli 2 lõike 3 punktis b nimetatud isikute

suhtes. Reservatsioonide tegemine muude konventsiooni sätete suhtes ei ole lubatud.

Konventsiooni artiklist 21 tulenevalt võib Eesti esitada vastava deklaratsiooni ka konventsiooni

ratifitseerimise käigus. Reservatsiooni tegemise õigus annab Eestile võimaluse otsustada, kas

konventsiooni artiklis 6 sätestatud kutseõigused laienevad ka isikutele, keda rahvusvaheline

kohus või rahvusvahelise organisatsiooni loodud organ on tunnustanud pädevana tegutsema

menetlustes, kus nad nõustavad või esindavad osapooli. Sisuliselt on Eestil võimalik otsustada,

kas advokaatide kutseõiguste kaitse kohalduks nimetatud isikutele täiel määral, osaliselt või

jäetaks neile üldse kohaldamata.

Eesti ei tee reservatsiooni konventsiooni artikli 2 lõike 3 punkti b kohaldamise suhtes.

Konventsiooni eesmärk ulatub advokaatide kui konkreetse kutse esindajate kaitsest

kaugemale – advokaate kaitstakse nende rolli tõttu klientide esindamisel, õiguskaitse

kättesaadavuse tagamisel ja inimõiguste kaitsel. Sellest lähtuvalt on konventsiooni laiem

eesmärk tugevdada ja kaitsta õigusriigi põhimõtteid ning inimõigusi.

Rahvusvahelised kohtud ja vaidluste lahendamise organid lubavad kliente esindada ka

mitteadvokaatidel. Seega isikutel, kes pakuvad õigusteenuseid ja esindavad abivajajaid

rahvusvahelistes kohtutes või muudes pädevates seaduse alusel loodud organites, peaks olema

advokaatidega võrdne menetluslik kaitse, kuna õigusteenuse osutaja kaudu kaitstakse ka tema

kliendi õigusi ja huve.

Konventsiooni artikli 6 kohaldamine artikli 2 lõike 3 punktis b nimetatud isikutele võimaldab

veelgi tõhusamalt tagada õiguskaitse kättesaadavuse ja inimõiguste kaitse konkreetsetes

juhtumites. Eestis rakenduks selline kaitse siiski väga harvadel juhtudel, kuna mitteadvokaate,

kes rahvusvahelistes menetlustes kliente esindaksid, on Eestis väga vähe.

Artikkel 22 – konventsiooni muudatused

Artikkel 22 sätestab konventsiooni muudatusettepanekute esitamise ja läbivaatamise korra.

Artikkel 23 – denonsseerimine

Artikkel 23 sätestab denonsseerimise korra.

Artikkel 24 – teated

Artikkel 24 sätestab teated, mida Euroopa Nõukogu peasekretär on konventsiooni hoiulevõtjana

kohustatud esitama, ning samuti määratakse nende teadete saajad.

Lisa – eesõigused ja puutumatus (artikkel 10)

Lisa lõige 1 näeb ette, et lisa kohaldatakse käesoleva konventsiooni artiklis 10 nimetatud

GRAVO liikmetele, aga ka teistele riigivisiidi delegatsioonide liikmetele. Käesolevas lisas

hõlmab mõiste „riigivisiitide delegatsioonide teised liikmed“ sõltumatuid riiklikke eksperte ja

käesoleva konventsiooni artikli 12 lõigetes 3 ja 4 nimetatud spetsialiste, Euroopa Nõukogu

töötajaid ja Euroopa Nõukogu kaasatud tõlke, kes saadavad GRAVO esindajaid tema

riigivisiitide ajal.

Lisa lõige 2 sätestab, et GRAVO-l ja teistel riigivisiidi delegatsiooni liikmetel on oma

riigivisiitide ettevalmistamise ja läbiviimise, samuti järelmeetmete ning reisimisega seotud

ülesannete täitmisel järgmised privileegid ja immuniteedid:

a) immuniteet isikliku vahistamise või kinnipidamise ja isikliku pagasi arestimise suhtes

ning immuniteet igasuguste kohtumenetluste suhtes, mis on seotud nende poolt

ametikohustuste täitmisel suuliselt või kirjalikult väljendatud seisukohtade ja sooritatud

tegudega;

b) vabastus kõigist liikumisvabaduse piirangutest elukohariigist lahkumisel ja sinna

naasmisel ning riiki sisenemisel ja riigist lahkumisel, kus nad oma ülesandeid täidavad,

ning välismaalase registreerimise kohustusest riigis, mida nad külastavad või oma

ülesandeid täites läbivad.

Lisa lõige 3 näeb ette, et oma ülesannete täitmisel tehtavate reiside käigus võimaldatakse

GRAVO liikmetele ja teistele riiki külastavate delegatsioonide liikmetele tollis ja

valuutakontrollis samu soodustusi nagu ajutisel ametlikul missioonil viibivatele välisriikide

esindajatele.

Lisa lõige 4 sätestab, et GRAVO liikmete ja teiste riigivisiitide delegatsioonide liikmete käes

olevad konventsiooni rakendamise hindamisega seotud dokumendid on puutumatud. GRAVO

ametlikku kirjavahetust ega GRAVO liikmete ja teiste riigivisiitide delegatsioonide liikmete

ametlikku suhtlust ei tohi läbi vaadata ega tsenseerida.

Lisa lõige 5 sätestab, et selleks, et tagada GRAVO liikmetele ja teistele riiki külastavate

delegatsioonide liikmetele täielik sõnavabadus ja täielik sõltumatus oma ülesannete täitmisel,

säilib puutumatus kohtumenetluse suhtes nende suulise või kirjaliku sõna ning kõigi nende

kohustuste täitmise käigus sooritatud tegude suhtes, sõltumata sellest, et asjaomased isikud ei

ole enam seotud nende kohustuste täitmisega.

Lisa lõige 6 näeb ette, et privileegid ja immuniteedid antakse käesoleva lisa lõikes 1 nimetatud

isikutele selleks, et tagada nende ülesannete sõltumatu täitmine GRAVO huvides, mitte nende

isiklikuks hüvanguks. Käesoleva lisa lõikes 1 nimetatud isikute puutumatuse äravõtmise teeb

Euroopa Nõukogu peasekretär igal sellisel juhul, kui puutumatus takistaks tema arvates

õigusemõistmist ja kui selle saab ära võtta ilma, et see kahjustaks GRAVO huve.

Käesolevas lisas sätestatuga ei kaasne Eestile lisakohustusi.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi ega võõrkeelseid termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Eelnõu on seotud Euroopa Nõukogu 12.03.2025

advokaadikutse kaitse konventsiooni ratifitseerimisega, mis ratifitseeritakse käesoleva

seadusega.

6. Eelnõu mõjud

Kuna käesoleva eelnõuga ei muudeta õigusakte, ei saa ratifitseerimise kontekstis rääkida

seaduse mõjudest analoogselt seaduse muutmise, täiendamise või loomisega. Käesoleva

rahvusvahelise konventsiooni ratifitseerimise protsessis on peamised mõjuvaldkonnad mõju

töökoormusele seoses järelevalvemehhanismi kehtestamisega, mõju advokatuuri ja selle

liikmete õiguste tagamisele ning mõju välissuhetele.

6.1. Majanduslik mõju – mõju töökoormusele

Konventsiooniga kehtestatakse järelevalvemehhanism, mille raames hakkab GRAVO

eksperdirühm kontrollima, kuidas konventsiooniosalised konventsiooni rakendavad ja selle

sätteid järgivad. Järelevalvemenetlus toob riigile aruandluskohustuse.

Muudatusega kaasnev mõju avaldub peamiselt perioodilise aruandluse ja võimaliku kaasatuse

kaudu järelevalvemenetlustesse. Muudatus puudutab peamiselt Justiits- ja Digiministeeriumi

vabakutsete talituse ametnikku, kes tegeleb advokatuuri valdkonnaga. Seega on tegemist väikse

sihtrühmaga. Muudatuse tulemusena suureneb ametniku töökoormus. Siiski on töökoormus

ajaliselt hajutatud ning sõltub GRAVO tegevusvoorude tihedusest ja sisust. Erakorralise

koormuse risk (nt riigivisiitide korraldamine) on väike ning välditav nõuetekohase ja õigeaegse

teabe esitamisega. Seetõttu on võimalik hinnata töökoormuse kasvu väikseks ja hallatavaks,

arvestades olemasolevat haldusvõimekust ning menetluse ettearvatavat perioodilisust.

Konventsiooni rakendamise mõju ei eelda uute ametikohtade loomist ega eelarvest

lisavahendite eraldamist.

6.2. Majanduslik mõju – mõju halduskoormusele

Piiratud ulatuses võib konventsiooni rakendamine kaasa tuua halduskoormuse advokatuurile

olukordades, kus advokatuuri esindaja osaleb advokaadiga seotud menetlustoimingutes

kriminaalmenetluses, näiteks advokaadibüroo läbiotsimisel või advokaadi kinnipidamise

korral. Advokaatide kinnipidamise juhtumid on Eestis haruldased, mistõttu on sellega kaasnev

halduskoormus advokatuurile minimaalne. Kuigi kehtiv õigus ei näe advokaadi

kutsetegevusega seotud läbiotsimistel advokaadi esindaja kaasamist otsesõnu ette, on praktikas

Riigiprokuratuuri ja advokatuuri vahelise koostöö alusel advokaadi esindaja kaasamine

toimunud ka varem, mistõttu ei kujuta see endast uut põhimõttelist halduskoormust. Advokaadi

kinnipidamise korral on tal õigus taotleda advokatuuri esindaja kohalolekut ning advokatuuril

on ka õigus kinnipeetud advokaadiga kohtuda, kuid tegemist ei ole automaatse ega kohustusliku

kaasamisega igal juhul. Advokatuuri viibimine advokaadi suhtes läbiviidavate

menetlustoimingute juures ei eelda ka lisaressursse.

6.3. Mõju siseturvalisusele

Konventsiooniga tagatakse advokaatide (st vandeadvokaatide ja vandeadvokaatide abide) ja

advokatuuri kui kutseühenduse õiguste kaitse ning suurendatakse nende kutsetegevuse

turvalisust ja sõltumatust.

Konventsiooni ratifitseerimine avaldab kaudset, kuid positiivset mõju siseturvalisusele.

Advokaatide õiguste ja kutsetegevuse tugevam kaitse aitab ennetada olukordi, kus

õigusemõistmisega seotud isikute suhtes rakendatakse survet, ähvardusi või muid

mõjutusvahendeid. Kui advokaadid saavad tegutseda sõltumatult ja turvalises keskkonnas,

suureneb usaldus õiguskaitse- ja kohtusüsteemi vastu ning väheneb oht, et õigusemõistmine

võiks sattuda välise surve või mõjutuste alla.

Advokaatide kaitse parandamine toetab ka sisejulgeoleku laiemat eesmärki – tagada ühiskonnas

õiguskindlus ja õigusrahu. Õigusriigi toimimine põhineb eeldusel, et igaüks saab oma õigusi ja

vabadusi kaitsta seaduslikul viisil ning pädeva õigusabi toel. Konventsioon aitab kaasa sellele,

et advokaadid saaksid täita oma rolli vaidluste lahendamisel ja õiguskaitse tagamisel, mis

omakorda vähendab ühiskondlikke pingeid ja soodustab turvalist ning stabiilset õigusruumi.

6.4. Mõju välissuhetele

Eelnõu avaldab üldist mõju ka välissuhetele, mis tuleneb rahvusvaheliste kohustuste täitmisest.

Konventsiooni ratifitseerimisega väljendab Eesti selgelt toetust advokaadikutse kaitsele ja

saadab rahvusvaheliselt signaali, et Eesti peab advokaadi sõltumatust ja kaitstust oluliseks

õigusriigi osaks. Samuti annab Eesti konventsiooni ratifitseerimisega märku rahvusvahelisele

kogukonnale oma pühendumusest inimõiguste ja õigusriigi väärtuste edendamisele. Seega on

konventsiooni ratifitseerimisel rahvusvaheliste ja välissuhete kontekstis väga positiivne mõju.

Konventsiooni ratifitseerimine võib ühtlasi tugevdada Eesti positsiooni rahvusvahelistes

organisatsioonides, suurendada usaldust Eesti õigussüsteemi vastu ning tugevdada koostööd

rahvusvaheliste kutseorganisatsioonide ja institutsioonidega.

6.5. Sotsiaalne mõju

Advokaadid täidavad keskset rolli õigusemõistmise toimimises ning inimõiguste ja

põhivabaduste kaitses, esindades ja nõustades isikuid, kelle õigused võivad olla ohustatud.

Nende sõltumatu ja takistusteta tegutsemise tagamine ei ole oluline üksnes advokaatide enda

seisukohalt, vaid on hädavajalik ka õiguskaitse kättesaadavuse ning õigusriigi põhimõtete

järgimise seisukohalt laiemalt. Olukorras, kus advokaadil on võimalik oma kutsetegevust

teostada sõltumatult, ilma põhjendamatu sekkumise, ähvarduste või muude kahjulike

tagajärgede kartuseta, suureneb tema töökindlus ja professionaalne julgus. See omakorda

avaldab positiivset mõju õigusteenuse kvaliteedile ja sisule, kuna võimaldab advokaadil täiel

määral keskenduda kliendi huvide kaitsele. Selline kaitse ei toeta üksnes konkreetse kliendi

õigusi, vaid tugevdab ka õigussüsteemi usaldusväärsust ja aitab kaasa õigusemõistmise

toimimisele.

Konventsiooni ratifitseerimine kinnitab ka, et Eestis on advokaadi sõltumatus ja kaitstus

lahutamatud õigusriigi toimimise osad. Samuti saadetakse sellega selge sõnum, et Eestis

väärtustatakse advokaatide ja nende kutseühenduste õigusi ning neid kaitstakse igasuguse

ebasoodsa mõjutamise eest. Konventsioonis sätestatud tagatised loovad keskkonna, kus

õigusteenuseid saab pakkuda sõltumatult ja kartusteta, mis omakorda kindlustab tõhusama

põhiõiguste kaitse.

7. Konventsiooni ratifitseerimisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused,

eeldatavad kulud ja tulud

Konventsiooni ratifitseerimine ei too kaasa riigi ega kohaliku omavalitsuse jaoks uusi tegevusi

ega lisaülesandeid, v.a konventsiooni rakendamise järelevalvemehhanismis osalemine, mis

hõlmab muu hulgas selleks loodud eksperdirühmaga (GRAVO) suhtlemist ja talle aruandmist,

ning eksperdirühma võimalikke hindamisvisiite Eestisse, samuti Eesti osalemist

konventsiooniosaliste komitees ja võimalikku kuulumist GRAVO eksperdirühma.

Eelnimetatud tegevused on Justiits- ja Digiministeeriumi koordineerida ning nende täitmine ei

eelda lisaressurssi.

GRAVO eksperdirühma visiite rahastab Euroopa Nõukogu. Eksperdirühma kandidaadi

esitamisel võivad kaasneda eksperdi tegevusega seotud kulud (nt sõidukulud, päevaraha jm),

mille katab reeglina samuti Euroopa Nõukogu. Osalemine konventsiooniosaliste komitee töös

ei too kaasa lisakulusid ega -tulusid.

8. Rakendusaktid

Seaduse jõustumisel ei ole vaja rakendusakte kehtestada, muuta ega kehtetuks tunnistada.

9. Jõustumine

Seadus jõustub üldkorras. Eelnõu ei näe ette üldkorrast erinevat jõustumisaega.

Konventsiooni artikli 17 lõike 2 kohaselt kuulub konventsioon ratifitseerimisele ja lõige 3

sätestab, et konventsioon jõustub kuu esimesel päeval pärast kolme kuu möödumist kuupäevast,

mil kaheksa allakirjutanut, sealhulgas vähemalt kuus Euroopa Nõukogu liikmesriiki, on

vastavalt konventsioonis sätestatud korrale avaldanud nõusoleku end konventsiooniga siduda.

Kui konventsioonile alla kirjutanud riik annab hiljem nõusoleku olla konventsiooniga seotud,

jõustub konventsioon tema suhtes selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu

möödumisele tema ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või heakskiitmiskirja hoiuleandmisest.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning

arvamuse avaldamiseks Eesti Advokatuurile ja Riigiprokuratuurile.

EELNÕU

16.01.2026

Advokaadikutse kaitse konventsiooni ratifitseerimise seadus

1. Ratifitseerida juurde lisatud Euroopa Nõukogu advokaadikutse kaitse konventsioon, mis

võeti vastu 12. märtsil 2025 ja millele Eesti Vabariik kirjutas alla 13. mail 2025

Luksemburgis.

2. Konventsiooni artikli 20 lõike 1 alusel deklareerib Eesti Vabariik, et Eesti Vabariigis

kuuluvad konventsiooni artikli 3 punkti a kohaldamisalasse vandeadvokaadid ja

vandeadvokaadi abid.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, ...................... 2026. a

__________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus ..... ....................... 2026. a

(allkirjastatud digitaalselt)