Edastuskiri

EELNÕU
02.02.2026


Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus


1. peatükk
ÜLDSÄTTED

§ 1. Seaduse kohaldamis- ja reguleerimisala

(1) Käesolev seadus reguleerib nakkushaiguste ennetamise, seire ja tõrje korraldamist ning sätestab riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse ning juriidilise ja füüsilise isiku kohustused nakkushaiguste ennetamisel ja tõrjel.

(2) Käesolevat seadust kohaldatakse Eesti Vabariigi territooriumil viibivale füüsilisele isikule ja Eestis asutatud või tegutsevale juriidilisele isikule, kui välislepingu või rahvusvahelise konventsiooniga ei ole kehtestatud teisiti.

(3) Nakkushaiguste leviku tõrjeks eriolukorra ja hädaolukorra ajal kohaldatakse hädaolukorra seadust käesolevast seadusest tulenevate erisustega.

(4) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

(5) Nakkushaigele tervishoiuteenuse osutamisel kohaldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seadust käesolevast seadusest tulenevate erisustega.

§ 2. Seaduse eesmärk

Käesoleva seaduse eesmärk on kaitsta inimeste elu ja tervist nakkushaiguste eest, ennetada nakkushaigusi ja tõkestada nende levikut ning vähendada haigestumisest ja suremusest tulenevat sotsiaalset ja majanduslikku kahju.

§ 3. Terminid

(1) Käesolevas seaduses kasutatakse termineid järgmises tähenduses:
1) avalik koht – avaliku kohana käsitatakse käesoleva seaduse tähenduses lisaks korrakaitseseaduse §-s 54 sätestatule ka kohta, mis on antud tasu eest või tasuta kasutada avaliku ürituse või koosoleku korraldamiseks;
2) bioohutus – põhimõtete, tehnoloogiate ja tegevuste kogum, mille eesmärk on vältida nakkustekitajate tahtmatut vabanemist ja nendega kokkupuudet, et kaitsta töötajate ja elanikkonna tervist ning keskkonda;
3) epideemia – nakkushaiguse haigusjuhtude esinemine elanikkonnas oodatust tunduvalt suuremal määral või nakkushaiguspuhangu laiaulatuslik ja intensiivne levik, mis tingib vajaduse rakendada ulatuslikke nakkustõrje meetmeid;
4) epidemioloogiline uuring – tegevused nakkusallika, nakkuse levikutee ja nakatumist soodustavate asjaolude väljaselgitamiseks, olukorra hindamiseks, nakkuskahtlaste ja nakkusohtlike inimeste ning vajalike tõrjemeetmete kindlaksmääramiseks;
5) haiguskolle – nakkusallika asukoht ja seda ümbritsev ruum või territoorium neis piirides, kus nakkus on võimeline levima;
6) isolatsioon – nakkushaige või nakkusohtliku isiku on eraldamine teistest isikutest eesmärgiga vältida nakkuse edasikandumist;
7) karantiin – nakkushaigega kokku puutunud või nakkusohuga piirkonnas viibinud, kuid haigustunnusteta isiku, samuti teatud kauba või looma liikumisvabaduse ja tegevuste piiramine eesmärgiga ennetada nakkuse võimalikku levikut selle peiteperioodil;
8) nakkusallikas – inimene, loom, objekt, aine või keskkonnaosa, millelt nakkustekitaja kandub vastuvõtlikule organismile;
9) nakkushaige – isik, kellel on arstiteaduses tunnustatud meetoditega diagnoositud nakkushaigus, sõltumata haigustunnuste esinemisest;
10) nakkushaigus – haigus või nakkus, mis on põhjustatud bioloogilise nakkustekitaja või selle toksiini sattumisest organismi ja mis levib otseselt või kaudselt inimeselt, loomalt või keskkonnast inimesele;
11) nakkushaiguse puhang – nakkushaigusjuhtude esinemine oodatust suuremal määral piiritletud rahvastikurühmas, ajal või kohas;
12) nakkushaiguste ennetamine – meetmete kogum, mille eesmärk on vältida nakkushaigustesse nakatumist, haigestumist, nende levikut ja puhanguid ning vähendada nendega kaasnevat tervisekahju ja majanduslikku kahju, hõlmates muu hulgas immuniseerimist ja terviseedendust;
13) nakkushaiguste seire – nakkushaiguste, nakkustekitajate ja nende riskitegurite kohta andmete süstemaatiline kogumine, analüüsimine, tõlgendamine ja edastamine eesmärgiga avastada varakult terviseohte, kavandada ennetus- ja tõrjemeetmeid ning hinnata nende tõhusust;
14) nakkuskahtlane isik – isik, kelle puhul on alust arvata, et ta on nakkustekitajaga kokku puutunud või viibinud nakkusohtlikus piirkonnas, kuid kellel ei ole veel diagnoositud nakkushaigust ega tõendatud nakkusohtlikkust;
15) nakkusohtlik isik – nakkushaige või nakkuskandja, kes võib nakkust teistele inimestele edasi anda;
16) nakkusohtlik materjal – materjal, sealhulgas organismist pärinev uuringumaterjal, laboratoorne kultuur või saastunud ese, mis sisaldab või mille puhul on põhjendatud kahtlus, et see sisaldab nakkustekitajat;
17) nakkusohutus – põhimõtete ja meetmete kogum, mida rakendatakse nakkushaiguste leviku vältimiseks inimese elukeskkonnas, sealhulgas tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutamisel, iluteenuste osutamisel ning töökohal;
18) nakkustekitaja – mistahes bioloogiline tegur, sealhulgas prioon, viirus, bakter, mikroskoopiline seen, algloom, ussnugiline ja lülijalgne, kaasa arvatud nende geneetiliselt muundatud vormid, ning nende bioloogilised komponendid ja toksiinid, mis on võimelised põhjustama inimese nakatumist ja nakkushaigust;
19) nakkushaiguste tõrje – nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ja likvideerimiseks rakendatavate meetmete kogum, sealhulgas piirangute ja ettevaatusabinõude kohaldamine;
20) pandeemia – nakkushaiguse ülemaailmne või väga laiaulatuslik piiriülene levik, mis haarab suurt osa elanikkonnast;
21) rahvastiku tervist ohustav rahvusvahelise tähtsusega hädaolukord – vastavalt rahvusvahelistele tervise-eeskirjadele Maailma Terviseorganisatsiooni peadirektori poolt väljakuulutatud erakorraline sündmus, mis kujutab nakkushaiguse rahvusvahelise leviku tõttu ohtu teiste riikide rahvastiku tervisele ja võib nõuda koordineeritud rahvusvahelist tõrjet;
22) terviseseisundit kinnitav tõend – tervishoiuteenuse osutaja või muu pädeva asutuse väljastatud isikustatud dokument, mis tõendab nakkushaiguse läbipõdemist, negatiivset testitulemust, immuniseerimist või meditsiinilist vastunäidustust nakkustõrje meetmete järgimiseks;
23) uuringumaterjal – nakkushaiguse diagnoosimiseks, seireks või epidemioloogiliseks uuringuks inimeselt või loomalt võetud proov, keskkonnaproov, toiduproov, joogiveeproov või muu bioloogiline, sealhulgas laboratoorselt eraldatud materjal;
24) zoonoos – nakkushaigus, mis kandub selgroogselt loomalt inimesele otsese või kaudse kontakti, siirutaja, toidu, vee või keskkonna kaudu.

(2) Nakkushaigus loetakse ohtlikuks (edaspidi ohtlik nakkushaigus), kui see vastab vähemalt ühele järgmistest tunnustest:
1) haigus põhjustab suurt suremust, rasket haiguskulgu või püsivat tervisekahjustust ning selle levik kujutab tõsist ohtu rahvastiku tervisele;
2) haigus levib kiiresti või ulatuslikult ja selle levikuga kaasneb oht tervishoiusüsteemi toimepidevusele või muu elutähtsa teenuse osutamisele;
3) haiguse on põhjustanud uus, taasilmunud või harvaesinev nakkustekitaja, mille suhtes puudub elanikkonnal immuunsus või puuduvad tõhusad ravi- või ennetusmeetmed ja millega võib kaasneda tõsine oht rahvastiku tervisele;
4) haiguse levikust tulenevalt on Maailma Terviseorganisatsioon kuulutanud välja rahvastiku tervist ohustava rahvusvahelise tähtsusega hädaolukorra või Euroopa Komisjon on tunnistanud, et esineb rahvatervise hädaolukord Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2371, milles käsitletakse tõsiseid piiriüleseid terviseohtusid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1082/2013/EL (ELT L 314, 06.12.2022, lk 26–63) (edaspidi määrus (EL) 2022/2371) tähenduses ning haiguse levikuga võib kaasneda oht rahvastiku tervisele Eestis.

(3) Ohtlike nakkushaiguste loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

2. peatükk
RIIGIASUTUSTE JA TERVISEKASSA ÜLESANDED NAKKUSHAIGUSTE ENNETAMISEL JA TÕRJEL

§ 4. Ministeeriumide ülesanded

(1) Ministeeriumid ja nende valitsemisala asutused osalevad oma pädevuse piires nakkushaiguste ennetamises ja tõrjes, teevad selleks koostööd Terviseameti ja teiste asjaomaste asutustega ning teavitavad Terviseametit nakkushaiguste esinemisest ja nakkushaigustest tingitud ohtudest oma haldusalas.

(2) Nakkushaiguste ennetamise, seire ja tõrje valdkonda juhib Sotsiaalministeerium, kujundades ja koordineerides valdkonna poliitikat.

§ 5. Terviseameti ülesanded

(1) Terviseamet korraldab nakkushaiguste seiret, ennetamist ja tõrjet, sealhulgas nakkushaigustega seotud riskide hindamist, epidemioloogiliste ja laboratoorsete uuringute tegemist, referentlabori ülesannete täitmist, valmisoleku tagamist ning elanikkonna teavitamist nakkushaigustega seotud ohtudest ja vajalikest ennetusmeetmetest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(2) Nakkushaiguste seires, riskide hindamisel ja valmisoleku tagamisel Terviseamet:
1) jälgib ja analüüsib riigisisest ja rahvusvahelist epidemioloogilist olukorda, tuvastab terviseohte ning korraldab ja teeb nakkushaiguste seiret vastavalt kehtestatud nõuetele ning rahvusvahelistele juhistele, suunistele ja konventsioonidele;
2) kogub, töötleb ja analüüsib andmeid nakkushaiguste ja nakkustekitajate esinemise, leviku, riskitegurite ja immuniseerimise kohta ning avalikustab asjakohase statistika;
3) peab nakkushaiguste registrit;
4) täidab nakkushaiguste valdkonnas referentlabori rolli või tagab nakkushaiguste riikliku referentlabori teenuse kättesaadavuse ja nõuetekohase toimimise ning määrab referentlabori uuringuvaldkonnad;
5) teeb või korraldab nakkushaiguste valdkonna labori- ja rakendusuuringuid;
6) annab nakkusohtliku materjali käitlemise lube.

(3) Nakkushaiguste tõrje korraldamisel Terviseamet:
1) töötab välja ja teeb kättesaadavaks juhendmaterjalid nakkushaiguste ennetamiseks ja tõrjeks;
2) teeb epidemioloogilisi uuringuid nakkushaigusjuhtude ja nakkushaiguspuhangute asjaolude väljaselgitamiseks;
3) korraldab nakkushaiguste tõrje meetmete rakendamist;
4) teavitab avalikkust ja asjaomaseid asutusi nakkusohtudest ja rakendatavatest nakkushaiguste tõrje meetmetest;
5) teeb Sotsiaalministeeriumile ja Tervisekassale ettepanekuid nakkushaiguste ennetamiseks ja tõrjeks vajalike tervishoiuteenuste, ravimite ja meditsiiniseadmete kättesaadavuse tagamiseks.

(4) Rahvusvahelises koostöös ja teabevahetuses Terviseamet:
1) täidab rahvusvahelistest tervise-eeskirjadest tulenevaid riikliku IHRi asutuse ja kontaktpunkti ülesandeid ning tagab teabevahetuse vastavalt Eesti Vabariigile siduvatele välislepingutele;
2) täidab pädeva asutuse ülesandeid vastavalt määrusele (EL) 2022/2371;
3) täidab nakkushaiguste valdkonna kontaktpunkti ja pädeva asutuse ülesandeid Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse suhtes;
4) osaleb rahvusvaheliste võrgustike töös ning edastab asjakohaseid andmeid rahvusvahelistele organisatsioonidele vastavalt riigisisestele ja rahvusvahelistele nõuetele, õigusaktidele, juhistele, suunistele ja konventsioonidele.

(5) Terviseametil on õigus nõuda ja saada tervishoiuteenuse osutajatelt, laboritelt ning teistelt asjaomastelt isikutelt ja asutustelt rahvastiku tervist ähvardava ohu hindamiseks ja maandamiseks vajalikke andmeid, sealhulgas isikuandmeid ja eriliigilisi isikuandmeid, ning neid töödelda ja edastada tervise infosüsteemi.

(6) Terviseametil on õigus epidemioloogilise uuringu käigus võtta isikult bioloogilist materjali nakkushaiguse või nakkusallika tuvastamiseks. Nimetatud tegevusele ei kohaldata tervishoiuteenuste korraldamise seaduses tervishoiuteenuse osutamisele sätestatud nõudeid.

§ 6. Tervisekassa ülesanded

(1) Tervisekassa korraldab oma eelarve vahenditest valdkonna eest vastutava ministri määrusega kehtestatud nakkushaiguste ravimite hankimist, säilitamist, vedu, külmahela toimimist ja jaotamist. Immuunpreparaatide jaotamise põhimõtted kooskõlastatakse Terviseametiga.

(2) Nakkushaiguste ravimite loetelu muutmise võivad algatada Tervisekassa, Terviseamet, Ravimiamet, Sotsiaalministeerium, immunoprofülaktika ekspertkomisjon, asjast huvitatud tervishoiuteenuse osutajate ühendused, erialaühendused ja ravimitootjad, astudes läbirääkimistesse Tervisekassaga.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hangitavate ravimite loetelu ning selle koostamise ja muutmise korra kehtestab Tervisekassa nõukogu ettepanekul valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(4) Tervisekassa korraldab nakkushaiguste ravimite loetelu koostamise ja muutmise lõike 3 alusel kehtestatud määruses sätestatud korras. Tervisekassa kaasab vajaduse korral menetlusse ravikindlustuse seaduse § 43 lõike 31 kohaselt loodud ravimikomisjoni, kes annab Tervisekassale arvamuse ravimite loetelu koostamise või muutmise kohta.

(5) Ravimite loetelu kehtestamisel arvestatakse järgmisi kriteeriume:
1) isiku vajadus saada ravimit;
2) ravimi tõendatud meditsiiniline efektiivsus;
3) ravimi kasutamise majanduslik põhjendatus;
4) alternatiivsete ravimite või raviviiside olemasolu;
5) vastavus Tervisekassa eelarvele.

(6) Ravimite loetellu kantakse:
1) ravimi toimeaine ja anatoomilis-terapeutilis keemilisele klassifikatsioonile vastav kood (ATC kood);
2) toimeained ja nende sisaldus;
3) ravimvorm;
4) terviseseisund või muud ravimi määramise tingimused.

(7) Tervisekassa korraldab valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul riigieelarvelistest vahenditest selliste ravimite ja meditsiiniseadmete hankimist, jaotamist, säilitamist, vedu, teenuste hankimist ja külmahela toimimist, mis on vajalikud ohtliku nakkushaiguse levikust põhjustatud rahvastiku tervist ohustava hädaolukorra, sealhulgas epideemia või muu hädaolukorra, tõrjeks. Ravimite ja meditsiiniseadmete jaotamise põhimõtted kooskõlastatakse Terviseametiga.

3. peatükk
NAKKUSHAIGE TAHTEST OLENEMATU RAVI

§ 7. Nakkushaige tahtest olenematu ravi

(1) Ohtliku nakkushaiguse ja tuberkuloosi leviku tõkestamiseks võib nakkushaige tahtest olenemata kohaldada talle haiglaravi, kui ta on keeldunud ravist või rikkunud ravirežiimi.

(2) Tahtest olenematu ravi kohaldamise, selle pikendamise ja lõpetamise otsustab kohus tsiviilkohtumenetluse seadustikus isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele ettenähtud korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Tahtest olenematut ravi kohaldatakse üksnes kohtumääruse alusel isiku paigutamiseks haiglasse kuni 14 päevaks. Ravi pikendamine üle selle tähtaja on lubatud ainult uue kohtumäärusega.

(3) Nakkushaigele võib tema tahtest olenemata kohaldada haiglaravi üksnes juhul, kui kõik järgmised tingimused on täidetud samal ajal:
1) isikul on diagnoositud või on põhjendatud kahtlus, et tal on ohtlik nakkushaigus või tuberkuloos;
2) isik keeldub vajalikust ravist või rikub talle määratud isolatsiooninõudeid;
3) isiku käitumine loob otsese ja olulise ohu teiste inimeste elule või tervisele;
4) muud, vähem piiravad meetmed ei ole andnud tulemusi või ei ole ilmselgelt piisavad ohu vältimiseks.

(4) Erandkorras võib tahtest olenematut ravi kohaldada ilma kohtumääruseta, kui see on vältimatult vajalik lõikes 1 nimetatud ohu viivitamatuks tõrjumiseks ja kohtumääruse saamine ei ole piisavalt kiiresti võimalik. Otsuse selleks teeb arst, kes peab viivitamata taotlema kohtult tagantjärele luba ravi jätkamiseks.

(5) Ilma kohtumääruseta kohaldatud ravi ei tohi kesta kauem kui 48 tundi. Selle aja jooksul peab arst esitama kohtule taotluse ravi jätkamiseks. Arst teavitab otsusest viivitamata isikut ennast ja tema lähedast või seaduslikku esindajat esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 12 tunni jooksul.

(6) Isiku äraolekul korraldab tema vara kaitse vajaduse korral kohalik omavalitsus koostöös politseiga.

(7) Kohtumääruse või arsti otsuse alusel võib tervishoiuteenuse osutaja kasutada politsei abi isiku haiglasse toimetamiseks. Tervishoiuteenuse osutaja tagab politseiametnikele vajalikud isikukaitsevahendid ja juhendamise.

(8) Tervishoiuteenuse osutaja teavitab viivitamata politseid käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimustele vastavast isikust, kelle asukoht on teadmata, edastades politseile kohtumääruse või arsti otsuse koopia. Politsei teavitab tervishoiuteenuse osutajat isiku asukoha tuvastamisest.

(9) Tahtest olenematuks raviks haiglasse paigutatud nakkushaige peab olema eraldi ruumis, mis vastab nakkusohutuse nõuetele. Nakkushaige võib ruumist lahkuda ainult haigla asjakohases juhendis kehtestatud tingimustel ja nakkusohutuse meetmete rakendamise korral. Tema suhtlemisvõimalusi võib piirata niivõrd, kuivõrd see on vajalik nakkuse edasikandumise vältimiseks.

4. peatükk
NAKKUSHAIGUSE KAHTLUSEST JA DIAGNOOSIMISEST TEABE EDASTAMINE NING NAKKUSHAIGUSTE REGISTER

§ 8. Nakkushaiguse kahtlusest ja diagnoosimisest teavitamine

(1) Tervishoiuteenuse osutaja ja meditsiinilabor on kohustatud teavitama Terviseametit nakkushaiguse kahtlusest ja diagnoosimisest ning nakkustekitaja tuvastamisest.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teavitamiskohustus loetakse täidetuks andmete esitamisega tervise infosüsteemi.

(3) Nakkushaiguse leviku tõkestamiseks tervishoiuteenuse osutaja:
1) nõustab nakkuskahtlast isikut ja nakkushaiget nakkusohutuse nõuete täitmisel ning selgitab vajadust teavitada võimalikke nakkuskahtlaseid isikuid;
2) võtab isikult uuringumaterjali nakkushaiguse diagnoosimiseks ja nakkustekitaja tuvastamiseks, kui see on vajalik epidemioloogilise uuringu tegemiseks;
3) selgitab nakkushaige küsitlemisel välja nakatumise ja nakkushaiguse leviku esmased asjaolud ning edastab teabe Terviseametile.

(4) Kui tegemist on ohtliku nakkushaiguse kahtlusega, nakkushaiguse puhangu kahtlusega või muu nakkushaigusega seotud rahvastiku tervise seisukohalt olulise sündmusega, mis vajab kiiret sekkumist, teavitab tervishoiuteenuse osutaja ja laboriteenuse osutaja Terviseametit sellest viivitamata, kasutades kiireimat võimalikku moodust. Täpsemad andmed edastatakse tervise infosüsteemi kaudu 24 tunni jooksul.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud juhul peab Terviseametit viivitamata teavitama ka:
1) teadus- ja arendusasutus, kes on tuvastanud nakkustekitaja, mis võib põhjustada ohtlikku nakkushaigust;
2) Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisala asutus, kes on toidus, loomadel või söödas tuvastanud zoonoosse nakkustekitaja, mille levikuga võib kaasneda ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku oht;
3) muu asutus või isik, kes on oma majandus- või kutsetegevuse käigus tuvastanud õnnetusjuhtumi või olukorra, millega võib kaasneda ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku oht.

(6) Teave nakkushaiguse kahtluse või diagnoosimise kohta edastatakse koos andmesubjekti isikuandmetega, kui nii on sätestatud käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel kehtestatud määruses.

(7) Nakkushaiguse kahtlusest ja diagnoosimisest teavitamise, sealhulgas viivitamatu teavitamise korra, edastatavate andmete koosseisu ning nende nakkushaiguste loetelu, mille puhul on vajalik edastada andmed koos andmesubjekti isikuandmetega, kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 9. Nakkushaiguste register

(1) Nakkushaiguste register (edaspidi register) kuulub riigi infosüsteemi ning seda peetakse nakkushaiguste ja nakkustekitajate seireks, epidemioloogiliste uuringute tegemiseks, nakkushaiguste ennetamiseks ja tõrje korraldamiseks, diagnostika- ja ravitulemuste hindamiseks, nakkushaiguspuhangute tuvastamiseks, tervisepoliitika väljatöötamiseks ning statistika ja teadusliku uurimistöö tegemiseks.

(2) Registri vastutav töötleja on Terviseamet.

(3) Registri põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega, milles sätestatakse:
1) andmekogu volitatud töötleja ja tema ülesanded;
2) andmekogusse kogutavate andmete täpsem koosseis ning nende andmekogusse esitamise, edastamise ja kandmise kord;
3) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;
4) andmeandjate loetelu ja nendelt saadavad andmed;
5) muud korraldusküsimused.

(4) Registris töödeldakse andmeid järgmistel juhtudel:
1) nakkushaiguse kahtlus või diagnoosimine;
2) nakkustekitaja laboratoorne tuvastamine;
3) nakkushaigusesse haigestumise riskitegurite ja levikuteede väljaselgitamine;
4) immuniseerimine ja immuuntausta uuringud;
5) nakkushaiguspuhangute uurimine.

(5) Registris töödeldakse nakkushaige ja nakkuskahtlase isiku kohta järgmisi andmeid:
1) üldandmed – ees- ja perekonnanimi, isikukood, sünniaeg ja -koht, sugu, elukoht, viibimiskoht ja Eestis viibitud aeg;
2) muud andmed – haridus, amet, töökoht või õppeasutus, kontaktandmed, rahvus ja sotsiaal-majanduslik seisund;
3) terviseandmed – diagnoos, haigestumise aeg, immuniseerimise andmed, rasedus, testimise põhjus, nakatumise asjaolud ja oletatav levikutee, hospitaliseerimine ning ravi, laboratoorsete uuringute ja analüüside andmed, sealhulgas uuringumaterjal, uuringumeetod ja -tulemus ning nakkustekita ja selle ravimitundlikkus;
4) surma kuupäev ja põhjus;
5) tervishoiuteenuse osutaja, teatise registreerimise ja perearsti nimistusse kuulumise andmed.

(6) Registri andmeid säilitatakse alaliselt epidemioloogiliste trendide jälgimiseks, teadustööks ja riikliku tervisestatistika tegemiseks.

5. peatükk
NAKKUSHAIGUSTE LABORATOORNE DIAGNOSTIKA JA SEIRE

§ 10. Nakkushaiguste laboratoorne diagnostika ja nakkusohtliku materjali käitlemine

(1) Nakkushaiguste laboratoorne diagnostika ja nakkusohtliku materjali käitlemine peab toimuma viisil, mis tagab bioohutuse, väldib nakkuse levikut ning tagab personali ja elanikkonna ohutuse.

(2) Nakkusohtlikku materjali käitlev labor peab kehtestama dokumenteeritud töökorralduse ja rakendama meetmeid, mis tagavad bioohutuse, ning pidama arvestust käideldava nakkusohtliku materjali üle.

(3) Nakkusohtliku materjali uurimise ja labori bioohutuse eest vastutaval isikul peavad olema tema ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised ja oskused.

(4) Nakkushaiguste laboratoorset diagnostikat teostav meditsiinilabor peab lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule omama tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 40 alusel antud eriarstiabi tegevusluba laboriteenuse osutamiseks, rakendama kvaliteedisüsteemi, mis tagab uuringutulemuste usaldusväärsuse, ning vastama käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele. Tegevusloa nõuet ei kohaldata Terviseameti laborile.

(5) Isik, kes käitleb 2., 3. või 4. ohurühma bioloogilist ohutegurit, peab omama Terviseameti antud tegevusluba (edaspidi nakkusohtliku materjali käitlemise luba).

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud ohurühmasid käsitletatakse töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 8 lõike 3 ja § 131 lõike 9 alusel kehtestatud määruse tähenduses.

(7) Terviseamet annab nakkusohtliku materjali käitlemise loa isikule, kes vastab järgmistele tingimustele:
1) tal on nakkusohtliku materjali ohutuks käitlemiseks sobivad ruumid, sisseseade ja tehnoloogia, mis välistavad nakkuse leviku;
2) tal on kehtestatud dokumenteeritud töökorraldus bioohutuse tagamiseks;
3) nakkusohtliku materjali uurimise ja labori bioohutuse eest vastutaval isikul on tööks vajalikud teadmised ja oskused;
4) ta rakendab bioohutuse meetmeid vastavalt käideldava materjali ohutasemele.

(8) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega:
1) käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumenteeritud töökorralduse, personali, ruumide, sisseseade, tehnoloogia ja ohutusmeetmete täpsemad nõuded, arvestades labori ohutaset ja rahvusvaheliselt tunnustatud head tava;
2) nakkusohtliku materjali käitlemise, sealhulgas proovi võtmise, pakendamise, veo, säilitamise ja kahjutustamise tingimused ja korra;
3) nakkusohtliku materjali käitlemise loa taotlemise, menetlemise, andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise korra ja tingimused.

§ 11. Nakkushaiguste laboratoorsed uuringud ja referentlabor

(1) Nakkushaiguste laboratoorset diagnostikat teostav labor on kohustatud edastama Terviseametile seireks ja tõrjeks vajalikke andmeid, uuringutulemusi ja uuringumaterjali.

(2) Terviseametile seireks ja tõrjeks esitatavate andmete koosseisu, kvaliteedinõuded, edastamise sageduse, vormi ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(3) Referentlabor on labor, mis osutab nakkushaiguste valdkonnas kõrgema taseme laboriteenust.

(4) Terviseamet täidab nakkushaiguste valdkonnas referentlabori rolli ning määratleb referentlabori uuringuvaldkonnad vastavalt epidemioloogilisele olukorrale ja rahvusvahelistele juhistele, suunistele, konventsioonidele ja õigusaktidele.

(5) Referentlabori ülesanded on:
1) vajalike kinnitavate ja eriuuringute tegemine;
2) nakkustekitajate tüvede kogumine, säilitamine ja uurimine;
3) teistele laboritele kontrollmaterjalide võimaldamine;
4) teiste laborite metoodiline nõustamine ja juhendamine;
5) välisvõrdluskatsete ja kvaliteedikontroll tegemine;
6) vajadusel uuringumaterjalide saatmine välisriigi või rahvusvahelisse referentlaborisse.

(6) Referentlabori ülesannete täitmiseks võib Terviseamet sõlmida tähtajalise lepingu mõne teise nõuetele vastava laboriga.

(7) Laborid on kohustatud referentlaborile edastama tema käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud ülesannete täitmiseks vajalikke uuringumaterjale koos teenuse osutamiseks vajalike isiku- ja muude andmetega. Isikuandmete edastamine on lubatud ulatuses, mis on vajalik teenuse osutamiseks.

(8) Referentlaboril on õigus koguda ja töödelda oma ülesannete täitmiseks vajalikke andmeid, sealhulgas isikuandmeid ning edastada asjakohaseid analüüsitulemusi tervise infosüsteemi.

(9) Referentlabori ja käesoleva seaduse alusel tegutsevate laborite vahelise koostöö, referentlabori koostöö Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste laborite ja institutsioonidega ning uuringumaterjalide ja andmete edastamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 12. Immuunsustausta uuringud

(1) Immuunsustaust on konkreetse nakkushaiguse suhtes immuunsete ja mitteimmuunsete isikute osakaal elanikkonnas.

(2) Immuunsustausta uuringuid korraldatakse elanikkonna immuunsustausta hindamiseks, immuniseerimisprogrammide tõhususe jälgimiseks ja nakkushaiguste leviku riskide prognoosimiseks.

(3) Immuunsustausta uuringuid korraldab Terviseamet.

(4) Seroepidemioloogiline uuring on teaduslikel meetoditel põhinev uuring, mille käigus määratakse bioloogilistest proovidest nakkushaiguse tekitaja vastaste antikehade esinemist kindlaksmääratud elanikkonnarühmades eesmärgiga hinnata nakkushaiguse tekitaja levikut, immuunsuse taset ja selle dünaamikat elanikkonnas ning immuniseerimiskava efektiivsust.

(5) Seroepidemioloogilisi uuringuid korraldab Terviseamet ja uuringute tegemist rahastatakse Tervisekassa eelarvest.

6. peatükk
NAKKUSHAIGUSTE ENNETAMINE JA LEVIKU TÕKESTAMINE
1. jagu
Immuniseerimine

§ 13. Immuniseerimise korraldamine

(1) Terviseamet kogub, analüüsib ja avaldab immuniseerimisalaseid andmeid, teeb vaktsiinvälditavate nakkushaiguste osas riskihindamist, töötab välja valdkonna juhendmaterjale ja korraldab tervishoiutöötajatele koolitusi, kooskõlastab immuniseerimisalaste täiendkursuste programme ja juhendab koolitajaid ning korraldab vaktsiin-välditavaid nakkushaigusi ja immuniseerimist puudutavat riski- ja kriisikommunikatsiooni, sealhulgas nakkushaiguspuhangute ja epideemiate korral.

(2) Tervisekassa korraldab immuniseerimiskavasse kuuluvate ja vältimatu abi korras immuniseerimiseks vajalike immuunpreparaatide keskset hankimist, jaotamist ja säilitamist, immuniseerimisega seotud tervishoiuteenuste rahastamist ning immuniseerimiskavaga seotud ja vaktsineerimisega hõlmatuse suurendamisele suunatud teavituskampaaniaid.

(3) Kaitseministeerium ja Siseministeerium korraldavad oma allasutuste töötajate teenistusülesannetega seotud täiendava immuniseerimise oma valitsemisala eelarvest.

(4) Kaitseministeerium korraldab välismissioonile saadetavate kaitseväelaste täiendava immuniseerimise oma valitsemisala eelarvest.

(5) Perearst tagab nimistusse kantud isikutele immuniseerimise kättesaadavuse või suunab nad vajaduse korral immuniseerima teise tervishoiuteenuse osutaja juurde.

§ 14. Immunoprofülaktika ekspertkomisjon

(1) Valdkonna eest vastutav minister kinnitab käskkirjaga immunoprofülaktika ekspertkomisjoni moodustamise ja töökorra. Komisjoni koosseis ja töökorraldus peavad tagama komisjoni liikmete sõltumatuse ja huvide konflikti ennetamise.

(2) Immunoprofülaktika ekspertkomisjonil on ülesanded on järgmised:
1) nõustada käesoleva seaduse § 6 lõike 3 alusel kehtestatud nakkushaiguste ravimite loetelus nimetatud immuunpreparaatide kasutamisel, täiendamisel ja ajakohastamisel, tuginedes teadusandmetele ja epidemioloogilisele olukorrale;
2) anda soovitusi selle kohta, milliseid vanuse- ja riskirühmi tuleks nakkushaiguste eest kaitsmiseks immuniseerida;
3) koostada immuniseerimisalaste täiendkoolitusprogrammide nõuded;
4) anda rahvastiku tervise seisukohast soovitusi nakkushaiguste ravimite loetellu mittekuuluvate immuunpreparaatide kasutamise ja hankimise kohta, sealhulgas juhul, kui esineb rahvastiku tervist ähvardav oht;
5) teha nakkushaiguse epideemilise leviku korral ettepanek valdkonna eest vastutavale ministrile selle kohta, milline vanuse- ja riskirühm saab esmajärjekorras immuniseerimise võimaluse;
6) anda arvamusi ja soovitusi andmine immuniseerimispoliitika küsimustes.

§ 15. Riiklik immuniseerimiskava

(1) Riikliku immuniseerimiskava, milles loetletakse nakkushaigused, mille vastu tagatakse isikute immuniseerimine riiklikest vahenditest, immuniseeritavate vanuse- ja riskirühmad ning soovituslikud immuniseerimise ajavahemikud kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(2) Riiklikku immuniseerimiskavasse võib lisada selliseid ameteid või ametirühmi, mille puhul on töötajate immuniseerimine üleriigilise epidemioloogilise tähtsusega ja vajalik elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamiseks või haavatavate sihtrühmade kaitseks.

§ 16. Immuniseerimine

(1) Immuniseerimist võib teostada tervishoiutöötaja, kes vastab käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel kehtestatud määruses sätestatud nõuetele.

(2) Tervishoiutöötaja on kohustatud:
1) selgitama immuniseeritavale või tema seaduslikule esindajale immuniseerimise olemust ja oodatavat kasu ning teavitada kaasneda võivatest kõrvaltoimetest;
2) tuvastama võimalikud ajutised ja püsivad vastunäidustused;
3) teostama immuniseerimise vastavalt kehtivatele nõuetele;
4) dokumenteerima immuniseerimise tervise infosüsteemis;
5) registreerima tõsised immuniseerimisjärgsed kõrvaltoimed ja teavitama nendest Ravimiametit vastavalt ravimiseaduses sätestatule.

(3) Püsivate vastunäidustuste ja immuniseerimise järel esinevate kõrvaltoimete diagnoosimiseks kaasatakse arst.

(4) Immuunpreparaatide kvaliteedi, ohutuse ja tõhususe säilitamiseks peab olema tagatud külmahela toimimine kõikidel käitlemisetappidel. Immuunpreparaatide külmahela nõuete tagamine nende säilitamisel ja transportimisel toimub ravimiseaduse §-s 34 sätestatud alustel ja korras.

(5) Tervishoiuteenuse osutajal on õigus piiratud teovõimega isikut immuniseerida, kui isiku seaduslik esindaja ei ole immuniseerimisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis keeldunud, võttes sealjuures arvesse võlaõigusseaduse § 766 lõikes 4 sätestatut.

(6) Immuniseerimise korraldamise ja immuniseerimist teostava tervishoiutöötaja nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

2. jagu
Tervisekontroll

§ 17. Nakkushaiguste leviku tõkestamine töökohal

(1) Töötava isiku tervisekontroll toimub töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud alustel ja korras.

(2) Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse tähenduses bioloogiliste ohutegurite puhul ei ole määrav, kas ohuteguri allikaks on töötaja ise või töökeskkond.

(3) Tööandjal on õigus saata töötaja vastavalt töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud riskihindamise tulemustele enne tööle asumist või täiendavasse tervisekontrolli nakkushaiguste suhtes.

(4) Tööandja ei ole kohustatud rahastama tööle asuja tervisekontrolli nakkushaiguste suhtes enne tema tööleasumist tegevusalal, kus töö iseärasused võivad soodustada nakkushaiguste levikut.

(5) Järgmistel ametikohtadel töötajad peavad enne tööle asumist läbima tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli ja esitama tööandjale tervishoiuteenuse osutaja poolt väljastatud nakkusohutust kinnitava tervisetõendi:
1) õpetajad ja lasteasutuse töötajad ning teised töökohustuste tõttu lastega vahetult kokkupuutuvad töötajad;
2) sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses vahetult sotsiaalteenust osutavad isikud;
3) tervishoiutöötajad ja teised patsiendiga vahetult kokkupuutuvad tervishoiuasutuse töötajad;
4) käesoleva lõike punktides 1–3 loetletud tegevusaladel praktikat sooritavad või täiendusõppes osalevad õpilased, üliõpilased ja töötajad.

(6) Tööandja säilitab käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tõendit kogu töösuhte kestuse jooksul ja vähemalt aasta pärast töösuhte lõppemist.

(7) Töötaja peab käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud valdkonnas uuele töökohale asudes uuesti läbima tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli ja esitama selle kohta tõendi, kui ta on pärast eelmise tõendi väljastamist elanud kõrge tuberkuloosi haigestumise riski tasemega riigis või tal on olnud kokkupuude tuberkuloosi nakatunud isikuga.

(8) Tööandja on kohustatud nakkushaiguste tõrjel:
1) tagama nakkusohutuseks vajalike meetmete täitmise töökeskkonnas;
2) tagama bioloogilise ohuteguri vastase immuniseerimise töötajatele ja vajaduse korral pakkuma ennetavat ravi;
3) lubama töötajal nakkushaiguse või selle kandluse avastamiseks käia tööajal terviseuuringul või vältimatu abi korras immuniseerimisel;
4) vältima nakkustekitajate levikut toorme või valmistoodangu käitlemisel ja teenuste osutamisel;
5) muutma nakkusohtlikud jäätmed ohutuks.

(9) Vanglad, kinnipidamiskeskused ja arestimajad tagavad asutuses viibivate isikute nakkusohutuse, rakendades selleks asutuse eripärale vastavaid ennetus- ja tõrjemeetmeid ning võimalikult nakkusohutud tingimused isikute transportimisel.

(10) Vanglad, kinnipidamiskeskused ja arestimajad teevad koostööd tervishoiuteenuse osutajatega, et tagada nakkushaigust põdeva isiku ravi järjepidevus asutusest vabastamise järel.

§ 18. Nakkushaiguse uurimine rasedal

(1) Nakkushaiguste lootele või vastsündinule leviku tõkestamiseks uurib tervishoiuteenuse osutaja rasedat käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud määruses nimetatud nakkushaiguste suhtes.

(2) Nende nakkushaiguste loetelu, mille suhtes rasedaid uuritakse, ning uuringute ja ravi korraldamise nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

3. jagu
Nakkusohutus

§ 19. Infektsioonikontroll

(1) Infektsioonikontroll on süsteemne tegevuste kogum, mille eesmärk on ennetada või peatada nakkustekitajate levik teenuse osutamisel.

(2) Infektsioonikontrolli nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(3) Infektsioonikontrolli nõuded on kohustuslikud tervishoiuteenuse osutajatele ja väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üld- ja erihoolekandeteenuse osutajatele.

§ 20. Veredoonorluse nakkusohutus

(1) Verekeskus ja tervishoiuteenuse osutaja rakendavad nakkusohutuse meetmeid doonori ja retsipiendi kaitseks.

(2) Nakkustekitajate suhtes doonorivere ja verekomponentide uurimise ning veredoosist eraldatud proovimaterjali säilitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(3) Nakkustekitajate uurimise jaoks doonoriverest võetud proovimaterjali säilitatakse viis aastat käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud korra kohaselt.

§ 21. Raku-, koe- ja elundidoonorluse nakkusohutus

(1) Tervishoiuteenuse osutaja rakendab nakkusohutuse meetmeid retsipiendi ja elusdoonori kaitseks.

(2) Tervishoiuteenuse osutaja koostab dokumendi rakkude, kudede ja elundite kasutamise kohta.

(3) Nakkustekitajate suhtes raku-, koe- ja elundidoonori uurimise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

4. jagu
Nakkusohutus riigipiiri ületamisel

§ 22. Reisija teavitamine nakkushaigustega seotud terviseohtudest ja -nõuetest

(1) Reisiettevõtja on kohustatud enne pakettreisi või seotud reisikorraldusteenuse lepingu sõlmimist esitama reisijale selgel ja arusaadaval viisil järgmise teabe:
1) üldteave sihtkoha riigi või riikide kohustuslike nõuete kohta nakkushaiguste ennetamisel ja tõrjel;
2) hoiatus sihtkohas esinevate nakkushaiguste ohtude kohta ja soovitus tutvuda asjakohase teabega, sealhulgas immuniseerimissoovitustega;
3) teave reisieelse tervisenõustamise saamise vajalikkuse ja võimaluste kohta, viidates tervishoiuteenuse osutajatele.

(2) Eraldiseisva reisijaveoteenuse või majutusteenuse osutaja, kui reisi sihtkoht asub väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda, teeb lepingu sõlmimisel või selle kinnitamisel reisijale kättesaadavaks käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud teabe.

§ 23. Ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamine Eesti riigipiiril

(1) Ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamiseks Eesti riigipiiril kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega:
1) riigipiiri ületamise korra ja tingimused;
2) nõuded terviseseisundit kinnitava tõendi esitamisele ja kontrollimisele ning terviseuuringutele;
3) nakkuskahtlase isiku teistest isikutest eraldamise korra kuni nakkusohu välistamiseni või ohu tõrjumiseks vajalike meetmete rakendamiseni;
4) nakkusohtliku materjali, kauba või transpordivahendi kinnipidamise korra kuni nakkusohu välistamiseni või ohu tõrjumiseks vajalike meetmete rakendamiseni;
5) nakkushaiguste tõrje korraldamise ja valmisoleku nõuded piiripunktides, sealhulgas rahvusvaheliste tervise-eeskirjade ja määruse (EL) 2022/2371 rakendamise nõuded.

(2) Rahvusvaheliseks liikluseks avatud lennujaama, sadama ja raudteejaama pidaja ning alalise piiripunkti valdaja tagab nakkushaiguste tõrje valmisoleku vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kehtestatud nõuetele ning teeb nakkushaiguste leviku tõkestamisel koostööd Terviseametiga.

(3) Politsei- ja Piirivalveamet ning Maksu- ja Tolliamet teevad nakkushaiguste piiriülese leviku tõkestamisel koostööd Terviseametiga, tagades oma pädevuse piires käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kehtestatud nõuete täitmise riigipiiri ületavate isikute ja kaupade suhtes.

(4) Terviseametil ning Politsei- ja Piirivalveametil on õigus töödelda ja vahetada omavahel isiku ees- ja perekonnanime, isikukoodi või sünniaega, kontaktandmeid, reisiandmeid ja terviseseisundit puudutavaid andmeid, mis on vajalikud ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks riigipiiril ning nakkusohtlike isikute tuvastamiseks.

(5) Terviseametil ning Maksu- ja Tolliametil on õigus töödelda ja vahetada omavahel kauba või materjali, selle saatja, saaja ja päritolu kohta andmeid, mis on vajalikud ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks riigipiiril ning nakkusohtliku kauba või materjali tuvastamiseks.

7. peatükk
NAKKUSHAIGUSTE TÕRJE MEETMED

§ 24. Nakkushaiguste tõrje nõuded

(1) Nakkushaiguste tõrje nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(2) Määruses sätestatakse:
1) nakkushaige ja nakkuskahtlase isiku nakkusohutu käitumise ja isoleerimise nõuded;
2) nakkuskoldes rakendatavad tõrjemeetmed ja nakkusohutuse nõuded;
3) nakkuskahtlase isiku suhtes rakendatavad tõrjemeetmed ja tervise jälgimise korraldus;
4) immuniseerimine ja ennetav ravi.

§ 25. Nakkuskahtlase isiku väljaselgitamine ja sellega seotud teabe edastamine

(1) Terviseamet võib nakkuskahtlase isiku väljaselgitamiseks ja temaga ühenduse võtmiseks ning nakkushaiguse leviku tõrjeks edastada nakkushaige isiku ees- ja perekonnanime, isikukoodi või sünniaja ning nakkusohtliku aja andmed teisele füüsilisele või juriidilisele isikule, sealhulgas riigi või kohaliku omavalitsuse asutusele, kui see on vajalik nakkushaiguse leviku tõrjeks ja konkreetse menetluse läbiviimiseks.

(2) Terviseameti pöördumise korral edastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud füüsiline või juriidiline isik või asutus Terviseametile viivitamata talle teadaolevad võimaliku nakkuskahtlase isiku andmed: ees- ja perekonnanimi, isikukood või sünniaeg ning vajaduse korral ka nakkuskahtlase isiku või tema eestkostja kontaktandmed. Terviseameti päringule vastates isik või asutus ise täiendavaid asjaolusid ei tuvasta ega tee uurimistoiminguid.

§ 26. Karantiini kehtestamine ja lõpetamine

(1) Vabariigi Valitsus võib määrusega kehtestada ohtliku nakkushaiguse või ohtliku nakkushaiguse tunnustele vastava nakkushaiguse korral karantiini, sealhulgas määrata karantiinis viibimise perioodi.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel antavas Vabariigi Valitsuse määruses võib teha erandeid järgmistest kriteeriumidest lähtuvalt:
1) isiku erivajadus või terviseseisund;
2) isiku vanus;
3) terviseseisundit kinnitava tõendi olemasolu;
4) hariduslikud, perekondlikud, töö või tegevuse iseloomust tulenevad vajadused, sealhulgas riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevusest tulenevad vajadused;
5) ülekaalukas ühiskondlik või riiklik huvi;
6) elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamine;
7) õigusaktide alusel kehtestatud või Terviseameti heakskiidetud riskide maandamise meetmed nakkushaiguse leviku tõkestamiseks on rakendatud.

(3) Terviseamet võib haldusaktiga kehtestada karantiini kuni 30 kalendripäevaks, lähtudes käesolevas paragrahvis sätestatust, sealhulgas määrata isikutele karantiinis viibimise perioodi, kui:
1) Vabariigi Valitsus ei ole käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kehtestanud karantiini konkreetse ohtliku nakkushaiguse suhtes või;
2) haigus vastab ohtliku nakkushaiguse tunnusele ja Terviseameti riskihinnangu kohaselt on karantiini kehtestamine vältimatu rahvastiku tervist ähvardava tõsise ohu tõrjumiseks või;
3) Vabariigi Valitsus on Terviseametit selleks volitanud.

(4) Karantiini lõpetab haldusorgan, kes selle kehtestas, kui nakkushaiguse levik on tõkestatud, nakkushaiguse tõrje nõuded on täidetud või nakkushaigus ei vasta enam ohtliku nakkushaiguse tunnustele.

(5) Karantiini kehtestamiseks ja rakendamiseks on Terviseametil ning karantiini rakendamiseks tervishoiuteenuse osutajal õigus töödelda isikuandmeid, sealhulgas isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood või sünniaeg ja kontaktandmed, ning terviseseisundit puudutavaid andmeid, kui see on vajalik käesolevas paragrahvis sätestatud eesmärkide täitmiseks.

§ 27. Nakkushaiguse puhangu ja epideemilise leviku tõkestamine

(1) Nakkushaiguse puhangu ja epideemilise leviku ohu või esinemise korral võib Terviseamet nakkushaiguse leviku tõkestamiseks haldusaktiga:
1) kohustada haiglat ja väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset sotsiaalteenust osutavat teenuseosutajat kehtestama külastuspiirangu;
2) nõuda desinfektsiooni, desinsektsiooni või kahjuritõrje korraldamist asutuses, ettevõtte tegevuskohas või nakkusohuga seotud piiritletud territooriumil;
3) kohustada isikuid läbima terviseuuringut nakkushaiguse diagnoosimiseks;
4) peatada ajutiselt õppe- ja kasvatustegevus koolis ja koolieelses lasteasutuses, teenuse osutamine sotsiaalteenust osutavas asutuses, juriidilise isiku tegevus või majandus- ja kutsetegevus ettevõtte tegevuskohas, kui see on vältimatult vajalik nakkusohu kõrvaldamiseks;
5) kohustada asutuse pidajat või isikuid järgima nakkushaiguse tõrje meetmeid ja ettevaatusabinõusid haiguskoldes või selle vahetus läheduses;
6) keelata avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise või kehtestada nende pidamisele ja korraldamisele nõudeid.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud terviseuuringut läbimaks võib kohustada isikuid, kes asuvad haiguskoldes või piirkonnas, kus on oht haiguskolde tekkimiseks, ja haiguskoldes viibinud nakkuskahtlaseid isikuid.

(3) Haridusasutuse ja sotsiaalteenust osutava asutuse pidaja võib nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ajutiselt peatada asutuse tegevuse või sulgeda asutuse, teavitades sellest Terviseametit ja vajaduse korral temaga nõu pidades meetmete rakendamise üle.

§ 28. Ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamine

(1) Nakkushaiguste epideemilisest levikust tuleneva ohu üle otsustab Terviseamet talle laekuvate epidemioloogiliste, laboratoorsete ja kliiniliste andmete alusel.

(2) Ohtliku nakkushaiguse või ohtliku nakkushaiguse tunnustele vastava nakkushaiguse puhangu või epideemilise leviku ohu või esinemise korral võib Terviseamet nakkushaiguse leviku tõkestamiseks haldusaktiga:
1) kohustada haiglat ja väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset sotsiaalteenust osutavat teenuseosutajat kehtestama külastuspiirangu;
2) nõuda desinfektsiooni, desinsektsiooni või kahjuritõrje korraldamist asutuses, ettevõtte tegevuskohas või nakkusohuga seotud piiritletud territooriumil;
3) kohustada isikuid läbima terviseuuringut nakkushaiguse diagnoosimiseks;
4) peatada ajutiselt õppe- ja kasvatustegevus koolis ja koolieelses lasteasutuses, teenuse osutamine sotsiaalteenust osutavas asutuses, juriidilise isiku tegevus või majandus- ja kutsetegevus ettevõtte tegevuskohas, kui see on vältimatult vajalik nakkusohu kõrvaldamiseks;
5) kohustada asutuse pidajat või isikuid järgima nakkushaiguse tõrje meetmeid ja ettevaatusabinõusid haiguskoldes või selle vahetus läheduses;
6) keelata avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise või kehtestada nende pidamisele ja korraldamisele nõudeid.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 5 ja 6 nimetatud meetmed kehtivad kuni 30 kalendripäeva või kuni Vabariigi Valitsuse määruse jõustumiseni samas küsimuses.

(4) Vabariigi Valitsus võib määrusega kehtestada isikutele ja nende tegevusele meetmeid, piiranguid ja nõudeid ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks kogu riigis või piiritletud territooriumil, kui see on vältimatult vajalik, arvestades sealjuures Terviseameti riskihindamise tulemuse alusel antud soovitusi.

(5) Vabariigi Valitsus võib käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel antavas määruses kehtestada füüsilisele isikule järgmisi meetmeid, piiranguid ja nõudeid:
1) kohustus esitada suure nakkusohuga piirkonnast saabumisel riigipiiri ületamise järel andmed reisimise, viibimiskoha ja kontaktandmete kohta ning järgida käesoleva lõike punktides 2–6 nimetatud meetmeid, arvestades käesoleva seaduse §-s 23 sätestatut;
2) kohustus järgida viibimiskeeldu korrakaitseseaduse § 44 tähenduses, liikumisvabaduse piiranguid ja käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud tegevustele seatud piiranguid;
3) kohustus järgida nakkusohutuse ettevaatusabinõusid;
4) kohustus esitada terviseseisundit kinnitav tõend ja isikusamasuse tuvastamist võimaldav dokument;
5) kohustus teha terviseuuring, sealhulgas anda uuringumaterjal ohtliku nakkushaiguse tuvastamiseks;
6) kohustus täita muid asjakohaseid nõudeid, mis aitavad kaasa ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamisele ja on vältimatult vajalikud.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel antavas Vabariigi Valitsuse määruses võib teha käesoleva seaduse § 26 lõikes 2 nimetatud erandeid.

(7) Vabariigi Valitsus võib käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel antavas määruses kehtestada tegevuse eest vastutavale füüsilisele või juriidilisele isikule järgmisi meetmeid, piiranguid ja nõudeid:
1) kohustus piirata käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 2 sätestatud tegevust, sealhulgas kohustus järgida isikute piirarvu ning nõudeid tegevuse kellaajale ja tegevuse asukoha täituvusele;
2) kohustus peatada oma tegevus, sealhulgas kehtestada asutuse või ettevõtte külastuspiirang;
3) kohustus tagada, et tegevuses osalevad isikud täidavad nakkusohutuse ettevaatusabinõusid;
4) kohustus tagada desinfitseerimisvahendite olemasolu ja desinfitseerimisnõuete täitmine vastavalt juhistele;
5) kohustus kontrollida enne isiku tegevuses osalema lubamist tema vastavust kehtestatud nõuetele, sealhulgas kontrollida terviseseisundit kinnitava tõendi ehtsust ja kehtivust ning tuvastada selle esitaja isikusamasus;
6) kohustus järgida nakkusohutuse ettevaatusabinõusid;
7) kohustus täita muid asjakohaseid nõudeid, mis aitavad kaasa ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamisele ja on vältimatult vajalikud.

(8) Käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel kehtestatud meetmeid, piiranguid ja nõudeid võib rakendada, kui:
1) isik on saabunud suure nakkusohuga piirkonnast ja ületanud riigipiiri Eestisse sisenemise eesmärgil;
2) isik osaleb tegevuses või korraldab tegevust, mis on seotud avalikkusele mõeldud kaupade ja teenuste pakkumisega või toimub avalikus kohas, sealhulgas sporditegevus, haridus, täienduskoolitus, täiendusõpe, huvitegevus, huviharidus, noorsootöö, meelelahutus, vaba aja tegevus, kultuuriüritus, toitlustus-, teenindus- ja kaubandusettevõtte tegevus, riigi ja kohaliku omavalitsuse pakutav avalik teenus, avalik koosolek, avalik üritus, jumalateenistus või muu avalik usuline talitus.

(9) Kui isik keeldub käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 5 nimetatud terviseuuringust, on Terviseametil õigus kohaldada tema suhtes käesolevas seaduses sätestatud viibimiskeeldu või karantiini samadel alustel nakkuskahtlase isikuga.

(10) Käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel antavas Vabariigi Valitsuse määruses nimetatakse terviseseisundit kinnitava tõendi liigid ja andmekoosseis ning ohtliku nakkushaiguse tuvastamiseks tehtava terviseuuringu liigid.

(11) Vabariigi Valitsus võib volitada Terviseametit kehtestama haldusaktiga käesolevas paragrahvis sätestatud meetmeid, piiranguid ja nõudeid kuni 30 kalendripäevaks, kui need:
1) on piirkondlikust vajadusest, konkreetse sündmuse või tegevuse iseloomust või kiiret reageerimist nõudvast asjaolust tulenevalt vältimatult vajalikud või
2) täpsustavad käesolevas paragrahvis ette nähtud meetmeid, nõudeid või piiranguid.

(12) Tervishoiutöötajal on kohustus väljastada terviseseisundit kinnitav tõend, eelkõige kui seda ei ole võimalik luua digitaalselt ning selle näeb ette käesolev seadus või selle alusel kehtestatud õigusakt.

(13) Ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kehtestatud meetmete, piirangute ja nõuete tagamiseks ja kontrollimiseks on isikul või asutusel õigus töödelda isikuandmeid, sealhulgas isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood või sünniaeg ja kontaktandmed, ning terviseseisundit puudutavaid andmeid.

§ 29. Haldusmenetluse erisused

(1) Käesoleva seaduse § 26 lõike 3, § 27 lõike 1 ning § 28 lõigete 2 ja 11 alusel kehtestatud haldusakti võib avaldada massiteabevahendis.

(2) Massiteabevahendis avaldatav haldusakt saadetakse viivitamata avaldamisele Riigi Teatajas.

(3) Käesoleva seaduse § 26 lõike 3, § 27 lõike 1 ning § 28 lõigete 2 ja 11 alusel kehtestatud haldusakt hakkab kehtima selle teatavaks tegemisel vahetule adressaadile või selle avaldamisel massiteabevahendis, kui haldusaktis eneses ei sätestata teist tähtaega.

(4) Käesoleva seaduse § 3 lõikes 3, § 24 lõikes 1, § 26 lõikes 1 ja § 28 lõikes 4 nimetatud määruse varaseim jõustumise aeg võib olla järgmisel päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui see on nakkushaiguse tõrjeks vältimatult vajalik ning ilma selleta muutuks eesmärgi saavutamine võimatuks või kahjustuks oluliselt.

8. peatükk
RIIKLIK JA HALDUSJÄRELEVALVE

§ 30. Riiklik ja haldusjärelevalve ning sunniraha

(1) Riiklikku ja haldusjärelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle teeb Terviseamet, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(2) Järelevalvet käesoleva seaduse § 17 nõuete täitmise üle teeb Tööinspektsioon. Põllumajandus- ja Toiduamet teeb järelevalvet joogivee käitleja üle toiduseaduses sätestatud ulatuses.

(3) Riiklikku järelevalve tegija võib ettekirjutuse tähtajaks täitmata jätmise korral rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha igakordse kohaldamise ülemmäär füüsilise isiku suhtes on 9600 eurot ja juriidilise isiku suhtes 30 000 eurot.

§ 31. Riikliku järelevalve erimeetmed

(1) Käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve tegemisel võib haldusorgan kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 44, 49, 50 ja 51 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.

(2) Haldusorgan võib vältimatu vajaduse korral nakkushaige korrakaitseseaduse §-s 46 sätestatud korras kinni pidada, et toimetada tema elu- või viibimiskohta, kui ta on enda või teiste inimeste elule või tervisele ohtlik ja ta ei ole järginud või ei järgi käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud nõudeid ning kui muud järelevalvemeetmed ei ole tulemuslikud.

(3) Käesoleva seaduse alusel Vabariigi Valitsuse või Terviseameti antud õigusaktis sätestatud nõuete, meetmete ja piirangute täitmise tagamiseks määratud sunnivahendit rakendab Terviseamet.

§ 32. Korrakaitseorgani kaasamine

(1) Terviseamet võib nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks kaasata oma ülesannete täitmisse korrakaitseorgani sel juhul ja nii kaua, kui ta ei saa ise õigel ajal või piisavalt tulemuslikult neid ülesandeid täita.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kaasatud korrakaitseorganil on ülesande täitmisel Terviseameti volitused ulatuses, mille täitmisse ta kaasati.

(3) Terviseameti ülesannete täitmisse kaasatud korrakaitseorgan võib töödelda isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid, vastavalt ülesandele, milleks täitmisse ta kaasati.

(4) Terviseamet tagab käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kaasatud korrakaitseorgani ametnikule või töötajale ülesande täitmiseks vajalikud isikukaitsevahendid ning väljaõppe, teadmised ja oskused.

(5) Kui Terviseamet kaasab ülesannete täitmisse Politsei- ja Piirivalveameti, võib Politsei- ja Piirivalveamet ülesannete täitmisse kaasatuna kohaldada vahetut sundi.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesannete täitmisse korrakaitseorgani kaasamise tingimused ja korra, sealhulgas kulude hüvitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

9. peatükk
VASTUTUS

§ 33. Nakkushaiguste tõrje nõuete rikkumine

(1) Nakkushaiguste tõrje nõuete rikkumise või nakkusohtliku materjali käitlemise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 34. Karantiininõuete rikkumine

(1) Karantiininõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 35. Ohtliku nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamise nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse § 28 alusel kehtestatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 36. Teabe esitamisega viivitamine

(1) Nakkushaigustega seonduva teabe õigeaegselt edastamata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.

§ 37. Immuniseerimise tähtajast kinni pidamata jätmine

(1) Nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks ettenähtud immuniseerimise tähtajast kinni pidamata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

§ 38. Menetlus

(1) Käesoleva seaduse §-des 33–37 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Terviseamet.

(2) Käesoleva seaduse §-des 33 ja 34 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on ka Politsei- ja Piirivalveamet, kui ta on kaasatud Terviseameti ülesannete täitmisse.

10. peatükk
RAKENDUSSÄTTED
1. jagu
Seaduste muutmine ja kehtetuks tunnistamine 

§ 39. Alusharidusseaduse muutmine

Alusharidusseaduse § 43 lõike 3 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) eluruumi kasutava täisealise isiku tõend nakkushaiguste suhtes tervisekontrolli läbimise kohta nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse alusel, kui lastehoiu tegevus toimub eluruumides;“.

§ 40. Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmine

Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 52⁷ tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Põhjendatud kahtluse korral, et isik on nakkuskahtlane seoses ohtliku nakkushaigusega nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 3 lõike 2 punkti 4 tähenduses, võib rahvastiku tervise kaitseks Euroopa Liidu kodaniku või tema perekonnaliikme viibimis- või elamisõigust piirata kuni ohu väljaselgitamiseni, kuid kõige kauem kolme kuu jooksul isiku Eestisse saabumise päevast arvates. Nakkushaigused, mis ilmnevad pärast kolme kuu möödumist isiku Eestisse saabumise päevast arvates, ei ole väljasaatmise põhjuseks.

(2) Selleks et veenduda, et isik ei ole nakkusohtlik seoses ohtliku nakkushaigusega nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 3 lõike 2 punkti 4 tähenduses, võib kolme kuu jooksul Euroopa Liidu kodaniku ja tema perekonnaliikme Eestisse saabumise päevast arvates nõuda isikult terviseuuringu läbimist. Terviseuuring tehakse isikule tasuta.“.

§ 41. Kalmistuseaduse muutmine

Kalmistuseaduse § 12 lõikest 2 jäetakse välja sõna „eriti“.

§ 42. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmine ning kehtetuks tunnistamine

1) nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 8 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:

„(22) Käesolevas seaduses nimetatud tervishoiutöötajal on õigus piiratud teovõimega isikut immuniseerida, kui isiku seaduslik esindaja ei ole immuniseerimisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis keeldunud, võttes sealjuures arvesse võlaõigusseaduse § 766 lõigetes 3 ja 4 sätestatut.“;

2) nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus tunnistatakse kehtetuks.

§ 43. Rahvatervishoiu seaduse muutmine

Rahvatervishoiu seaduse § 28 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Tuberkuloosiregister on andmekogu, mida peetakse tuberkuloosi nakatumise ja tuberkuloosijuhtude registreerimiseks, tuberkuloosi seireks ja haigestumise ennetamiseks, tuberkuloosi nakatumise ja haigestumise, tuberkuloosi levimuse ja tuberkuloosihaigete elumuse analüüsimiseks, tervishoiuteenuste ja tuberkuloositõrje korraldamiseks, tervisepoliitika väljatöötamiseks, diagnostika ja ravikäsitluse hindamiseks ning statistika ja teadusliku uurimistöö, sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks.

(2) Tuberkuloosi nakatumise ja haigestumise juhte nii enne kui ka pärast surma diagnoosival ning tuberkuloosihaiget ravival tervishoiuteenuse osutajal ja riikliku ekspertiisiasutuse kohtuarstlikul eksperdil on kohustus esitada andmed tuberkuloosiregistrile.“.

§ 44. Riigipiiri seaduse muutmine

1) paragrahvi 17 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„§ 17. Riigipiiri ületamise piiramine või peatamine

(1) Riigi julgeoleku huvides, avaliku korra tagamiseks, rahva tervist ohustada võiva olukorra ennetamiseks või lahendamiseks, samuti välisriigi palvel on Vabariigi Valitsusel õigus ajutiselt:
1) piirata riigipiiri ületamist või see peatada;
2) kehtestada karantiin isikute riigipiiri ületamiseks ning koduloomade ja -lindude, samuti looma- ja taimekasvatussaaduste ning muude veoste üle riigipiiri toimetamiseks.“;

2) paragrahvi 17 täiendatakse lõigetega 11–16 järgmises sõnastuses:

„(11) Vabariigi Valitsus võib nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse tähenduses ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõrjeks kehtestada määrusega järgmisi nõudeid välispiiri ületamisele Eestisse sisenemise eesmärgil, kui see on vältimatult vajalik:
1) kohustus esitada terviseseisundit kinnitav tõend;
2) kohustus teha enne piiriületust terviseuuring, sealhulgas anda analüüs ohtliku nakkushaiguse tuvastamiseks.

(12) Käesoleva paragrahvi lõike 11 alusel antavas Vabariigi Valitsuse määruses täpsustatakse terviseseisundit kinnitava tõendi liigid ja andmekoosseis ning ohtliku nakkushaiguse tuvastamiseks tehtava terviseuuringu liigid.

(13) Käesoleva paragrahvi lõike 11 alusel antavas Vabariigi Valitsuse määruses võib teha erandeid järgmistest kriteeriumidest lähtuvalt:
1) isiku erivajadus, vanus, terviseseisund või tema reisi eesmärgist tulenev põhjus;
2) riigi sõjalise kaitse, siseturvalisuse või välissuhtlusega seotud vajadused;
3) ülekaalukas ühiskondlik või riiklik huvi;
4) elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamine;
5) rahvusvaheline kauba- ja reisijatevedu.

(14) Käesoleva paragrahvi lõike 11 alusel antavas Vabariigi Valitsuse määruses kehtestatud välispiiri ületamise nõudeid Eestisse sisenemise eesmärgil ei kohaldata Eesti kodanikule, Eesti elamisluba või Eestis elamisõigust omavale isikule, tema otsejoones alanejale või ülenejale sugulasele või abikaasale ega Euroopa Liidu õiguse alusel vaba liikumise õigust omavale isikule.

(15) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatule võib Vabariigi Valitsus ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõrjeks kehtestada määrusega ajutisi riigipiiri ületamise piiranguid tulenevalt lähte- või transiitriigi epidemioloogilisest olukorrast, võttes arvesse lähte- või transiitriigi nakatumisnäitajat, välisriigis esineva nakkushaiguse murettekitavat tüve või muud lähte- või transiitriigis esinevat asjaolu, mille tõttu võib isiku Eestisse saabumine põhjustada Eestis nakkushaiguse leviku.

(16) Käesoleva paragrahvi lõike 11 või 15 alusel antava määruse varaseim jõustumise aeg võib olla järgmisel päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui see on nakkushaiguse tõrjeks vältimatult vajalik ning ilma selleta muutuks eesmärgi saavutamine võimatuks või kahjustuks oluliselt.“.

§ 45. Riigi Teataja seaduse muutmine

Riigi Teataja seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Riigi Teataja väljaandja võib koostada ja avaldada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata Riigi Teatajas avaldatavate aktide terviktekste.“;

2) paragrahvi 9 täiendatakse lõikega 23 järgmises sõnastuses:

„(23) Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 28 lõigete 4 ja 10 ning riigipiiri seaduse § 17 lõike 11 või 15 alusel kehtestatud määrus, milles sisalduvad meetmed, piirangud ja nõuded karantiini kehtestamiseks ning nakkushaiguse epideemilise leviku tõrjeks, esitatakse avaldamiseks viivitamata.“;

3) paragrahvi 9 täiendatakse lõikega 63 järgmises sõnastuses:

„(63) Käesoleva paragrahvi lõikes 23 nimetatud määrus avaldatakse hiljemalt määruse esitamisele järgneval päeval.“.

§ 46. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine

Sotsiaalhoolekande seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 45 4 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) ta esitab tervisetõendi tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta ning läbib edaspidi tervisekontrolli vastavalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusele.“;

2) paragrahvi 45 13 lõike 1 punkt 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„10) ta esitab tervisetõendi tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta ning läbib edaspidi tervisekontrolli vastavalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusele;“;

3) paragrahvi 45 13 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui asendushooldusteenust osutatakse last vahetult kasvatava isiku eluruumides, peab last vahetult kasvatava isikuga ühist eluruumi kasutav täisealine isik esitama tervisetõendi tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta ning läbima edaspidi tervisekontrolli vastavalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusele.“;

4) paragrahvi 84 täiendatakse lõigetega 31 ja 32 järgmises sõnastuses:

„(31) Perearst teeb toetatud elamise teenust, kogukonnas elamise teenust, päeva- ja nädalahoiuteenust või ööpäevaringset erihooldusteenust saama suunatud isiku tervisekontrolli nakkushaiguste suhtes, kui teenuseosutaja on seda nõudnud.

(32) Perearst teeb teenuseosutajale teatavaks isiku terviseuuringute tulemused ja tervisekontrolli otsuse.“;

5) paragrahvi 152 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Turvakoduteenuse, suure hooldus- ja abivajadusega lapse hoiu teenuse või asendushooldusteenuse osutamise tegevusloa taotlemise korral esitab taotleja lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatule turvakodus teenust vahetult osutava isiku, lapsehoidja, perevanema või kasvataja tervisetõendi tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta vastavalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusele.“;

6) paragrahvi 152 lõike 5 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) lapsehoidja või perevanemaga ühist eluruumi kasutava täisealise isiku tervisetõend tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta vastavalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusele.“;

7) paragrahvi 152 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„7) Igapäevaelu toetamise teenuse, töötamise toetamise teenuse, toetatud elamise teenuse, kogukonnas elamise teenuse, päeva- ja nädalahoiuteenuse ning ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamise tegevusloa taotlemise korral esitab taotleja lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmetele tegevusjuhendaja tervisetõendi tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta vastavalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusele.“.

§ 47. Tervisekassa seaduse muutmine

Tervisekassa seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „vaktsiinikahjude hüvitamine“ tekstiosaga „ravimite hankimine“;

2) paragrahvi 2 lõiget 2 täiendatakse punktiga 10 järgmises sõnastuses:

„10) hangib vajaduse korral riigieelarve vahendite eest riiklikult olulisi ravimeid rahvastiku tervise kaitse eesmärgil valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul ning korraldab enda hangitud ravimite sissevedu, ladustamist, säilitamist, külmahela toimimist, transporti ja väljastamist tervishoiuteenuse osutajale, hulgimüüjale või apteegile rakendamata ravimiseaduses sätestatud juurdehindluse regulatsiooni.“;

3) paragrahvi 4 lõike 1 viimane lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Tervisekassal on õigus ebaõigesti või põhjendamatult väljamakstud summa tagasi nõuda, pidada kinni järgmiste perioodide väljamaksetest või nõuda ebaõigesti või põhjendamatult väljastatud või kasutatud ravimite eest kahju hüvitamist.“.

§ 48. Toiduseaduse muutmine

Toiduseaduse § 28 tunnistatakse kehtetuks.

§ 49. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine

Tsiviilkohtumenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 534 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(21) Esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse nakkushaige tema nõusolekuta haiglasse paigutamiseks ja talle haiglaravi kohaldamiseks ning samuti esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaja pikendamise taotluse, võib esitada ka isiku raviarst“;

2) paragrahvi 539 lõiget 1 ja § 540 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „linnavalitsuse“ sõnadega „või isiku raviarsti“.

§ 50. Vereseaduse muutmine

Vereseaduses §-s 13 asendatakse tekstiosa „§-s 14“ tekstiosaga „§-s 20“. 
 
§ 51. Veterinaarseaduse muutmine

Veterinaarseaduse § 2 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks.

2. jagu
Seaduse jõustumine

§ 52. Seaduse jõustumine

(1) Käesolev seadus jõustub 2028. aasta 1. jaanuaril, kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti.

(2) Käesoleva seaduse § 42 lõige 1 jõustub 2027. aasta 1. juulil.



Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, ”.…” …………….. 2026. a
___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2026. a

(allkirjastatud digitaalselt)

Nakkushaiguste ennetamise tõrje ja seaduse eelnõu
seletuskirja juurde
Lisa 1

Rakendusakti kavandid
Kavand 1

MÄÄRUSE KAVAND

EELNÕU

Sotsiaalministri määrus „Ohtlike nakkushaiguste loetelu“


Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 3 lõike 3 alusel.

1. peatükk
Üldsätted

§ 1. Määruse reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse nakkushaiguste loetelu, mis vastavad nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 3 lõikes 2 sätestatud ohtliku nakkushaiguse tunnustele.

2. peatükk
Ohtlike nakkushaiguste loetelu

§ 2. Ohtlike nakkushaiguste loetelu

(1) Ohtlikud nakkushaigused on:
1)
2)
3)
…
3. peatükk
Nakkushaiguse määratlemine ohtlikuks rahvusvahelise terviseohu korral

§ 3. Maailma Terviseorganisatsiooni poolt määratletud terviseoht

(1) Ohtlikuks nakkushaiguseks loetakse nakkushaigus, mille leviku tõttu on Maailma Terviseorganisatsiooni peadirektor kuulutanud välja rahvusvahelise tähtsusega rahvatervisealase hädaolukorra, tingimusel et Terviseamet on hinnanud nimetatud nakkushaiguse leviku ohuks Eesti rahvastiku tervisele.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nakkushaigus loetakse ohtlikuks nakkushaiguseks alates Terviseameti vastavasisulise riskihinnangu avaldamisest.

§ 4. Euroopa Liidu tasandil tuvastatud tõsine piiriülene terviseoht

(1) Ohtlikuks nakkushaiguseks loetakse nakkushaigus, mis on määratletud tõsiseks piiriüleseks terviseohuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2371 tähenduses, tingimusel et Terviseamet on hinnanud nimetatud nakkushaiguse leviku ohuks Eesti rahvastiku tervisele.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud haigus loetakse ohtlikuks nakkushaiguseks alates Terviseameti vastavasisulise riskihinnangu avaldamisest.

4. peatükk
Rakendussätted

§ 5. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 01.01.2028.
Kavand 2

MÄÄRUSE KAVAND
EELNÕU


Sotsiaalministri määrus „Immuniseerimiskava ja nakkushaiguste ravimite loetelu ning selle koostamise ja muutmise kord“


Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 6 lõike 3 ja § 15 lõike 1 alusel.

1. peatükk
Üldsätted

§ 1. Määruse reguleerimisala

(1) Määrusega kehtestatakse:
1) nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 15 lõike 1 nimetatud immuniseerimiskava, sealhulgas nakkushaiguste loetelu, mille vastu tagatakse Eestis elavatele, töötavatele või õppivatele isikutele immuniseerimine riiklikest vahenditest, ning immuniseeritavate vanuse- ja riskirühmad ning immuniseerimise ajavahemikud;
2) nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 6 lõike 3 nimetatud nakkushaiguste vastaste ravimite loetelu (edaspidi ravimite loetelu);
3) nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 6 ravimite loetelu koostamise ja muutmise kord ning
sätestatud kriteeriumide täpsem sisu.

(2) Ravimitootjaga on võrdsustatud isik, kellele on väljastatud ravimi müügiluba.

(3) Ravimitootjat esindab esindusõiguslik isik või muu isik ravimitootja notariaalselt tõestatud volikirja alusel.

(4) Ravimite loetelu muutmisena käsitatakse ravimi kandmist loetellu, ravimi kustutamist loetelust ja loetelus oleva ravimi muutmist.

§ 2. Ravimite loetelu täiendamise korra kohaldamine

(1) Määruse 3. peatükki kohaldatakse juhtudel, kui taotletakse:
1) uue toimeaine ja manustamisviisiga ravimi kandmist ravimite loetellu;
2) ravimite loetellu kantud ravimile uue terviseseisundi või muu ravimi määramise tingimuse lisamist.

(2) Määruse 4. peatükki kohaldatakse juhtudel, kui taotletakse:
1) ravimite loetelu täiendamist ravimiga, millega võrreldes sama toimeaine ja manustamisviisiga ravim on juba loetellu kantud või sama toimeaine ja manustamisviisiga ravimi osas on taotlust rahuldav Tervisekassa juhatuse otsus teatavaks tehtud;
2) ravimite loetelu täiendamist ravimiga, mis on või millega võrreldes sama toimeaine ja manustamisviisiga ravim on müügiloa lõppemise, turustamise või hinnakokkuleppe puudumise tõttu ravimite loetelust välja arvatud;
3) uue toimeaine ja manustamisviisiga ravimi kandmine ravimite loetellu, kui taotluse esitab Ravimiamet, Terviseamet, Sotsiaalministeerium või algatab menetluse Tervisekassa.

2. peatükk
Immuniseerimiskava

§ 3. Laste immuniseerimine

(1) Kuni 19-aastaseid isikuid (edaspidi lapsed) immuniseeritakse järgmiste nakkushaiguste vastu:
1) tuberkuloos;
2) B-viirushepatiit;
3) difteeria;
4) teetanus;
5) läkaköha;
6) poliomüeliit;
7) leetrid;
8) punetised;
9) mumps;
10) Haemophilus influenzae tüüp b nakkus;
11) rotaviirusnakkus;
12) inimese papilloomiviirusnakkus;
13) gripp.

(2) Laste immuniseerimise vanuserühmad, riskirühmad ja immuniseerimise ajavahemikud on sätestatud määruse lisas 1.

(3) Immuniseerimine COVID-19 vastu on tagatud lastele, kellel on terviseseisundi tõttu suurenenud risk raskelt haigestuda ja kelle terviseseisund on toodud immunoprofülaktika ekspertkomisjoni soovitustes.

§ 4. Elanikkonna immuniseerimine

(1) Alates 18. eluaastast on iga kümne aasta järel tagatud immuniseerimine difteeria ja teetanuse vastu.

(2) Gripivastane immuniseerimine tagatakse:
1) sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üldhooldusteenuse saajale, ööpäevaringse erihoolekandeteenuse saajale ja kogukonnas elamise teenuse saajale;
2) 60-aastasele ja vanemale isikule;
3) rasedale.

(3) COVID-19-vastane immuniseerimine tagatakse:
1) sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üldhooldusteenuse saajale, ööpäevaringse erihoolekandeteenuse saajale ja kogukonnas elamise teenuse saajale;
2) 60-aastasele ja vanemale isikule;
3) rasedale;
4) isikule, kellel on terviseseisundi tõttu suurenenud risk raskelt haigestuda ja kelle terviseseisund on toodud immunoprofülaktika ekspertkomisjoni soovitustes;
5) sihtrühmavälisele isikule, kui see on tulenevalt terviseriskidest tervishoiutöötaja hinnangul põhjendatud.

(4) COVID-19-vastane immuniseerimine tagatakse tervishoiuteenust, väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset üldhooldusteenust, ööpäevaringset erihoolekandeteenust ja kogukonnas elamise teenust osutava asutuse töötavale personalile.

§ 5.  Immuniseerimise erisused

(1) Nakkushaiguste epideemilise leviku ohu korral võib kasutada § 2 lõikes 1 nimetatud nakkushaiguste vastaste vaktsiinide varu kuni 500 vaktsiinidoosi ulatuses. Terviseamet teavitab Tervisekassat ja Sotsiaalministeeriumi vaktsiinide varu kasutamise vajadusest.

(2) Luuüdi siirdamise järel võib immuniseerida määruses nimetatud nakkushaiguste vastu ka vastava näidustusega isikuid.

3. peatükk
Ravimite loetelu

§ 6. Nakkushaiguste ravimite loetelu on sätestatud määruse lisas 2.

§ 7. Ravimite loetelus märgitakse iga ravimi kohta nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 6 lõike 6 kohaselt:
1) ravimi toimeaine ja anatoomilis-terapeutiline keemiline kood (ATC kood – The Anatomical Therapeutic Chemical Classification);
2) toimeained ja nende sisaldus;
3) ravimvorm;
4) terviseseisund või muud ravimi määramise tingimused.

4. peatükk
Ravimite loetelu muutmise üldine kord


§ 8. Ravimite loetelu koostamise ja muutmise algatamine

(1) Ravimi ravimite loetellu kandmise ja ravimite loetelu muutmise menetlus algab taotluse esitamisega Tervisekassale.

(2) Taotluse võivad esitada nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 6 lõikes 2 nimetatud isikud.

(3) Loetelu muutmine algatatakse järgmistel eesmärkidel:
1) loetelus oleva ravimi ja selle määramise tingimuste muutmine;
2) ravimi loetelust väljaarvamine;
3) uue ravimi loetellu lisamine.

(4) Taotlust ei saa esitada, kui sama ravimi kohta esitatud taotluse menetluse lõppemisest ei ole möödunud vähemalt kuus kuud.

(5) Taotleja peab taotluses teatavaks tegema kõik talle teada olevad taotluse lahendamise menetluses tähtsust omavad asjaolud.

(6) Ravimi müügiloa hoidja esitab ühe kuu jooksul pärast ravimiteenusega seotud taotluse avaldamist Tervisekassa veebilehel ravimi kasutamise farmakoökonoomilise analüüsi, mis on koostatud vastavalt Tervisekassa veebilehel avaldatud Balti riikide juhisele ravimi farmakoökonoomiliseks hindamiseks, välja arvatud juhul, kui on mõjuv põhjus jätta see esitamata.

§ 9. Taotlus ravimi loetellu kandmiseks

(1) Taotlus koos lisadega esitatakse elektroonilisel andmekandjal või muul kirjalikul viisil.

(2) Taotluses märgitakse järgmised andmed:
1) taotluse esitaja nimi, postiaadress, telefoninumber ja e-posti aadress;
2) kontaktisiku nimi, telefoninumber ja e-posti aadress;
3) ravimi nimetus;
4) toimeaine(te) nimetus (rahvusvaheline mittekaubanduslik nimetus);
5) ravimi ATC klassifikatsiooni kood;
6) ravimvorm, toimeaine(te) sisaldus;
7) taotluse kokkuvõtlik põhjendus;
8) võimalikud alternatiivsed raviviisid ja ravimid taotletaval näidustusel;
9) info ravimi müügi regulaarsuse kohta Eestis kolmel eelneval aastal aastate kaupa;
10) info ravimi müügimahu kohta Eestis kolmel eelneval aastal aastate kaupa;
11) info varem Eestis turustamata ravimi jõudmise kohta hulgimüüki;
12) ravimi hanke mahu nelja aasta prognoos;
13) taotlusega esitatud täiendavate dokumentide loetelu;
14) taotluse esitamise kuupäev;
15) taotluse esitaja esindaja nimi ja allkiri.

(3) Taotluse näidisvorm ja selle täitmise juhend avaldatakse Tervisekassa veebilehel.

(4) Taotlus ja selle lisad esitatakse eesti või inglise keeles.

(5) Tervisekassal on õigus nõuda taotlejalt täiendavaid andmeid ja eksperthinnanguid, kui see on vajalik menetluse läbiviimiseks.

(6) Taotlus on avalik teave, välja arvatud ärisaladust sisaldav teave või teave, mis võib kahjustada menetluse erapooletust.

§ 10. Taotluse lisad

(1) Taotluse lisad on:
1) ravimi kasutamisvaldkonna iseloomustus Eestis (sealhulgas patsientide arv, kasutatavad ravimeetodid, analüüs ravimi jaemüügi võimaliku mahu kohta ning ravimi mahu prognoos kolme aasta ulatuses);
2) ravimi kasutamise oodatavad meditsiinilised tulemused (näiteks elupäästev, sümptomaatiline, elukvaliteeti parandav ja mõned teised) koos viidetega teaduspublikatsioonidele ja -uuringutele ning koopiad viidatud teaduspublikatsioonidest ja -uuringutest;
3) ravimi annustamise ning ravimi kasutamise optimaalse kestuse kirjeldus;
4) ravimi kõrvaltoimete kirjeldus ja meditsiinilis-majanduslik hinnang neile, eelkõige kõrvaltoimete mõju elukvaliteedile, ravimi optimaalseks kasutamiseks või kõrvaltoimete ennetamiseks vajalikud lisauuringud;
5) ravimi kasutamise farmakoökonoomiline analüüs, tuginedes käesoleva lõike punktides 2 ja 4 nimetatud andmetele ning juhindudes Tervisekassa veebilehel avaldatud tervisetehnoloogiate hindamise Eesti juhendist, kulutõhususe analüüsi valikul esitatakse kulukasulikkuse analüüs, välja arvatud juhul kui esineb mõjuv põhjus sellest loobumiseks;
6) ülevaade kõikidest ravimit käsitlevatest teaduspublikatsioonidest;
7) kinnitus täiendavate andmete puudumise kohta;
8) koopia esindusõigust tõendavast dokumendist;
9) muud õigusaktides sätestatud dokumendid.

(2) lõikes 1 nimetatud taotluse lisasid ei pea esitama, kui asjakohased andmed sisalduvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/2282 tervisetehnoloogia hindamise kohta ning millega muudetakse direktiivi 2011/24/EL (ELT L 458, 22.12.2021, lk 1–32) (edaspidi määrus 2021/2282) kohaselt avaldatud kliinilise ühishindamise aruandes või on kättesaadavad sama määruse artiklis 30 nimetatud IT-platvormil.

(3) Taotluse lisad peavad vastama tegelikule olukorrale taotluse esitamise kuupäeva seisuga. Kinnitus täiendavate andmete puudumise kohta võib olla seisuga 60 päeva enne taotluse esitamist.

(4) Kuni käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud täiendavalt nõutud andmete ja dokumentide saabumiseni Tervisekassale või Ravimiametile peatub menetlustähtaegade kulgemine, kuid mitte kauemaks kui 60 päevaks. Tervisekassa või Ravimiamet teatab esimesel võimalusel teistele menetlusosalistele menetlustähtaegade peatumisest ja peatumise lõppemisest.

§ 11. Taotluse vastuvõtmine ja kontroll

(1) Tervisekassas kontrollitakse taotluse vastavust määruses sätestatud nõuetele. Puuduse esinemisel määratakse 15 päeva jooksul tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks. Tähtaeg ei tohi olla lühem kui 10 päeva ega pikem kui 60 päeva.

(2) Puuduse kõrvaldamiseks tähtaja määramisest kuni ravimitootja poolt puuduse kõrvaldamiseni taotluse lahendamise menetluse tähtaja kulgemine peatub.

(3) Puuduseta taotluse edastab Tervisekassa 15 päeva jooksul Ravimiametile. Tervisekassa ei pea taotlust Ravimiametile edastama, kui taotluses nimetatud ravimi ja meditsiinilise näidustuse kohta on määruse 2021/2282 kohaselt avaldatud kliinilise ühishindamise aruanne, milles käsitletud võrdleva efektiivsuse ja ohutuse andmed on vastavuses Eesti ravipraktikaga.

§ 12. Taotluse muutmine ja tagasivõtmine

(1) Taotlejal on õigus omaalgatuslikult taotlust muuta esitades taotlust muuta, esitades määruse § 10 lõike 1 punktides 1–4 ja 5 nimetatud taotluse lisa asendamiseks uue taotluse lisa.

(2) Taotluse muutmise korral hakkavad menetlustähtajad kulgema muudatuste esitamisest.
  
(3) Tervisekassa teavitab taotluse muutmisest või selle tagasivõtmisest Ravimiametit.

§ 13. Ravimiameti arvamus

(1) Ravimiamet koostab 30 päeva jooksul alates taotluse Ravimiametisse saabumisest kirjaliku arvamuse taotluse kohta.

(2) Arvamuse koostamisel võib Ravimiamet kasutada koosseisuväliseid eksperte. Eksperte ei avalikustata.

(3) Ravimiamet edastab oma arvamuse viivitamatult Tervisekassale ja ravimitootjale.

(4) Ravimiamet lähtub oma arvamuses järgmistest kriteeriumidest:
1) ravimi väljastamise aluseks oleva haiguse iseloomustus ja levimus, farmakoteraapia osatähtsus haiguse ravimisel;
2) teiste ravimite ja raviviiside olemasolu väljastamise aluseks oleva haiguse puhul;
3) ravimi teaduslikult tõestatud efektiivsus, sealhulgas võrrelduna teiste ravimite ja raviviisidega;
4) ravimi teaduslikult tõestatud ohutus, sealhulgas võrrelduna teiste ravimite ja raviviisidega;
5) ravimi optimaalne annustamine ja kasutamise kestus ning vajadus saada ravi käigus teisi ravimeid ja ravi- või diagnostilisi protseduure, sealhulgas võrrelduna teiste ravimite ja raviviisidega;
6) andmed taotletava ravimi ja teiste väljastamise aluseks oleva haiguse korral kasutatavate ravimite kasutamise kohta Eestis ja teistes riikides;
7) ravimi väär- ja liigkasutamise võimalikkus ja tagajärjed;
8) ravimi väljakirjutamisele piirangute seadmise vajalikkus ja võimalikkus ravimi ratsionaalse kasutamise tagamiseks.

(5) Ravimiamet tugineb taotluses toodud ning muudele teaduslikele, sealhulgas epidemioloogilistele, statistilistele ja kliinilistele andmetele.

§ 14. Tervisekassa arvamus

(1) Tervisekassa koostab 30 päeva jooksul alates Ravimiameti arvamuse saabumisest kirjaliku arvamuse taotluse kohta.

(2) Kui Tervisekassa vastavalt § 11 lõikele 3 taotlust Ravimiametile ei edasta, koostab Tervisekassa kirjaliku arvamuse taotluse kohta 30 päeva jooksul alates § 11 lõikes 3 sätestatud tähtaja möödumisest.

(3) Arvamuse koostamisel võib Tervisekassa kasutada koosseisuväliseid eksperte. Eksperte ei avalikustata.

(4) Tervisekassa edastab oma arvamuse viivitamatult taotlejale.

(5) Tervisekassa lähtub oma arvamuses järgmistest kriteeriumidest:
1) andmed taotletava ravimi ja teiste väljastamise aluseks oleva haiguse korral kasutatavate ravimite ja raviviiside soodustamise ja kasutamise kohta Eestis ja teistes riikides;
2) ravimi kasutamise majanduslik põhjendatus, sealhulgas võrreldes teiste soodustatud ravimite ja raviviisidega ravimi väljastamise aluseks oleva haiguse puhul;
3) ravimi väär- ja liigkasutamise võimalikkus ja majanduslikud tagajärjed;
4) ravimi väljakirjutamisele piirangute seadmise vajalikkus ravimi majanduslikult põhjendatud kasutamise tagamiseks;
5) ravimi hanke mahu prognoos;
6) ravimi loetellu kandmise majanduslike tagajärgede vastavus ravikindlustuse rahalistele vahenditele, sealhulgas võttes arvesse taotletava ravimi maksumust teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, eelkõige Läti Vabariigis, Leedu Vabariigis ja Slovakkia Vabariigis, ning ravikindlustuse seaduse § 25 lõikes 3 sätestatud põhimõtet.

(6) Tervisekassa tugineb taotluses toodud ning muudele teaduslikele, sealhulgas epidemioloogilistele, statistilistele ja kliinilistele andmetele.

§ 15. Taotluse lahendamine

(1) Tervisekassa kaasab vajadusel ravikindlustuse seaduse § 43 lõike 3¹ alusel moodustatud ravimikomisjoni

(2) Tervisekassa juhatus, arvestades vajadusel ravimikomisjoni arvamust, lahendab taotluse 180 päeva jooksul alates taotluse esitamisest Tervisekassale, arvestamata päevi, mille jooksul haldusmenetluse tähtaja kulgemine oli õigusaktides sätestatud alustel ja korras peatunud.

(3) Taotluse lahendamisel arvestab Tervisekassa nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 6 lõikes 5 nimetatud kriteeriumidega.

(4) Tervisekassa juhatus võib otsuse teha arvestades järgmisi kõrvaltingimusi:
1) õigus otsust muuta, kui selgub, et on ilmnenud teave ravimi uute omaduste või väärkasutuse kohta;
2) ravimi väljakirjutamise piirang ainult vastava eriala arstide poolt;
3) vanuseline piirang patsientide suhtes, kellele ravimit määratakse;
4) meditsiinilistest kriteeriumidest lähtuvad piirangud;
6) ravimi määramise kestuse ajalised piirangud.

(5) Tervisekassa edastab otsuse viivitamatult taotlejale ja Sotsiaalministeeriumile.


4. peatükk
Ravimite loetelu muutmise lihtsustatud kord

§ 16. Taotluse esitamine

(1) Ravimi ravimite loetelusse kandmise lihtsustatud menetlus algab taotluse esitamisega Tervisekassale.

(2) Taotluse esitamisele kohaldatakse määruse §-de 8 ja 9 sätteid, võttes arvesse määruse § 2 lõikes 2 sätestatut.

§ 17. Sätete kohaldamine

(1) Taotluse vastuvõtmisele, kontrollile, läbi vaatamata jätmisele, muutmisele ja tagasivõtmisele kohaldatakse käesoleva määruse §-de 11 ja 12 sätteid.

(2) Puudustega taotlust ei edastata Ravimiametile. Taotluse muutmisele ja tagasivõtmisele ei kohaldata käesoleva määruse § 12 lõikes 3 sätestatut.

§ 18. Taotluse lahendamine

(1) Tervisekassa kaasab vajadusel ravikindlustuse seaduse § 43 lõike 3¹ alusel moodustatud ravimikomisjoni

(2) Tervisekassa juhatus, arvestades vajadusel ravimikomisjoni arvamust, lahendab taotluse 90 päeva jooksul alates taotluse esitamisest Tervisekassale, arvestamata päevi, mille jooksul haldusmenetluse tähtaja kulgemine oli õigusaktides sätestatud alustel ja korras peatunud.

(3) Taotluse lahendamisel arvestab Tervisekassa nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 6 lõikes 5 nimetatud kriteeriumidega.

(4) Tervisekassa juhatus võib otsuse teha arvestades käesoleva määruse § 15 lõikes 4 sätestatud kõrvaltingimusi.

(5) Enne taotluse lahendamist võib Tervisekassa koostada põhjaliku arvamuse määruse § 14 sätestatud korras ning tingimustel ja küsida arvamust Ravimiametilt ning komisjonilt.

(6) Taotluse lahendamisel võib Tervisekassa küsida taotlejalt täiendavaid selgitusi.

(7) Tervisekassa võib esitada taotluse arvamuse avaldamiseks ravimikomisjonile, kui:
1) taotluse rahuldamine võib põhjustada Tervisekassa kulude suurenemise üle Tervisekassa eelarves soodusravimite hüvitamiseks ettenähtud kulude;
2) tegemist on Eesti ravimipoliitika jaoks põhimõttelist tähtsust omava otsustusega.

(8) Tervisekassa otsusele ja ravimite loetelu täiendamisele kohaldatakse määruse §15 sätteid.



5. peatükk
Rakendussätted

§ 19. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 01.01.2028.

Lisa Immuniseerimiskava ja nakkushaiguste ravimite loetelu




























































LISA
NAKKUSHAIGUSTE RAVIMITE LOETELU

ATC kood
Toimeaine
Ravim-vorm
Toimeaine sisaldus
Terviseseisund
Määramise tingimused
J04AK02
Etambutool
Tablett
400 mg
Tuberkuloos (A15-A19)
Vastavalt tuberkuloosi ravijuhisele
J05AR03
Tenofoviirdisoproksiil + emtritsitabiin
Tablett
245mg / 200mg
HIV-tõbi (B20-B24)
Infektsioonhaiguste arsti otsuse alusel
...
...
...
...
...
...





































Kavand 3

MÄÄRUSE KAVAND
EELNÕU


Sotsiaalministri määrus „Nakkushaiguste loetelu ning nakkushaiguste ja tervishoiutekkeliste nakkuste kohta andmete ja uurimismaterjali edastamise kord“


Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 8 lõike 7 ning § 11 lõigete 3 ja 9 alusel.

1. peatükk
Üldsätted

§ 1. Määruse reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse:
1) nakkushaiguste loetelu, mille diagnoosimisel või kahtluse korral tuleb edastada andmed koos andmesubjekti isikuandmetega;
2) nakkushaiguse diagnoosimisel, nakkushaiguskahtluse korral ja laboratoorsete uuringute tegemisel edastatavate andmete koosseis ning edastamise kord;
3) tervishoiutekkeste nakkuste kohta andmete edastamise kord;
4) seire ja nakkustõrje eesmärgil uurimismaterjali ja nakkustekitajate tüvede referentlaborile edastamise kord.

2. peatükk
Nakkushaiguste loetelu ja teavitamine

§ 2. Teatamiskohustuslikud nakkushaigused

(1) Tervishoiuteenuse osutaja ja labor on kohustatud edastama info koos isikuandmetega järgmiste nakkushaiguste diagnoosimisel või nakkushaiguse kahtluse korral:
1) määruse lisas 1 loetletud nakkushaigused;
2) ohtlikud nakkushaigused.

(2) Nakkushaigused peavad olema laboratoorselt kinnitatud, välja arvatud juhul, kui:
1) esitatakse nakkushaiguse kahtluse teatis;
2) tegemist on teetanuse, sarlakite, Creutzfeldti-Jakobi tõve või tuulerõugetega (diagnoosimine kliinilise pildi alusel);
3) haigus on diagnoositud epidemioloogilise seose alusel tingimusel, et eelnev haigusjuht koldes on laboratoorselt kinnitatud.

§ 3. Puhangu ja epideemia kriteeriumid teavitamisel

(1) Nakkushaiguse puhangu kindlakstegemiseks on nõutav laboratoorse kinnituse saamine vähemalt viie haigestunud isiku kohta. Järgmised analoogilise kliinilise pildi ja epidemioloogilise seosega haigusjuhud edastatakse laboratoorse kinnitamiseta.

(2) Epideemia kindlakstegemiseks on nõutav laboratoorse kinnituse saamine vähemalt kümne haigestunud isiku kohta, kui Terviseamet ei ole konkreetse haiguse puhul otsustanud teisiti.

§ 4. Viivitamatu teavitamine

(1) Tervishoiuteenuse osutaja ja labor teavitavad Terviseametit viivitamata (telefoni, e-posti või muu operatiivse kanali kaudu), kui tuvastatakse:
1) ohtlik nakkushaigus või selle kahtlus;
2) toidumürgituse puhang või selle kahtlus;
3) nakkushaiguse rühmaviisiline haigestumine või muu haiguse kiiret levikut ohustav sündmus.

(2) Viivitamatu teavitamine ei vabasta kohustusest edastada andmed tervise infosüsteemi vastavalt käesoleva määruse §-le 4.

3. peatükk
Andmete edastamise kord ja koosseis

§ 5. Tervishoiuteenuse osutaja ja kohtuarsti andmete edastamine

(1) Tervishoiuteenuse osutaja edastab tervise infosüsteemi:
1) nakkushaiguse kahtluse teatise – lisas 1 märgitud haiguste või ohtliku nakkushaiguse kahtluse korral;
2) nakkushaiguse teatise – diagnoosi kinnitamisel;
3) HIV teatise – HIV-nakkuse ja HIV-tõve diagnoosimisel;
3) tuberkuloosi teatise – tuberkuloosi diagnoosimisel.

(2) Kohtuekspertiisiasutuse kohtuarstlik ekspert koostab ja edastab teatise lahangul avastatud nakkushaiguse kohta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtudel.

(3) Teatis peab sisaldama järgmisi andmeid:
1) patsiendi isikuandmed (nimi, isikukood, sünniaeg, sugu, elukoht);
2) diagnoosi andmed (diagnoos, haigestumise kuupäev, sümptomid, hospitaliseerimine);
3) epidemioloogilised andmed (oletatav nakkusallikas ja nakatumispaik, reisimine, amet, õppeasutus, riskirühma kuulumine);
4) immuniseerimise andmed (vaktsineerimise staatus seoses diagnoositud haigusega);
5) andmed teataja ja tervishoiuteenuse osutaja kohta.

(4) HIV ja tuberkuloosi teatiste puhul edastatakse täiendavalt andmed riskikäitumise, nakatumise viisi ja ravi kohta vastavalt kehtestatud andmekoosseisule.

(5) Gripist, COVID-19-st ja kopsupõletikust tingitud hospitaliseerimiste kohta edastab tervise infosüsteemi volitatud töötleja Terviseametile koondandmed üks kord nädalas või vastavalt Terviseameti määratud sagedusele hädaolukorra ohu korral.

§ 6. Labori andmete edastamine

(1) Mikrobioloogia-, viroloogia- ja parasitoloogialabor edastab tervise infosüsteemi saatekirja vastuse (laboriteatise):
1) määruse lisas 1 nimetatud haiguste tekitajate tuvastamisel;
2) määruse lisas 2 nimetatud nakkustekitajate tuvastamisel;
3) ohtliku nakkushaiguse tekitaja tuvastamisel;
4) antimikroobse resistentsuse (AMR) määramise tulemuste korral vastavalt lisas 2 toodud kriteeriumidele.

(2) Saatekirja vastus sisaldab andmeid uuringumaterjali, analüüsimeetodi, tuvastatud tekitaja ja tema omaduste (sh ravimtundlikkuse) kohta.

(3) HIV-uuringuid tegevad laborid esitavad Terviseametile täiendava koondaruande tehtud analüüside arvu ja testitud riskirühmade kohta.

§ 7. Tervishoiutekkeste nakkuste andmete edastamine

(1) Tervishoiuteenuse osutaja edastab Terviseametile andmed tervishoiutekkeste nakkuste esinemise kohta asutuses.

(2) Andmed edastatakse perioodiliselt koondaruandena Terviseameti poolt kehtestatud vormil või tervise infosüsteemi kaudu.

(3) Aruanne peab sisaldama andmeid nakkusjuhtude arvu, lokalisatsiooni, tekitajate ja nende resistentsuse kohta.

4. peatükk
Uurimismaterjali edastamine seireks

§ 8. Uurimismaterjali ja tüvede edastamine referentlaborile

(1) Laborid on kohustatud edastama referentlaborile nakkustekitaja tüved või uurimismaterjali (edaspidi proovid), kui see on vajalik:
1) diagnoosi kinnitamiseks (konfirmeerimiseks);
2) nakkushaiguste epidemioloogiliseks seireks (nt genotüpeerimiseks, sekveneerimiseks);
3) haiguspuhangute uurimiseks.

(2) Proovide loetelu, mida tuleb rutiinselt referentlaborile saata, ja saatmise logistilise korra kehtestab referentlabor ning avaldab selle oma veebilehel, kooskõlastades selle eelnevalt Terviseametiga.

(3) Proovide saatmisel tuleb tagada, et prooviga oleks kaasas piisav info proovi päritolu ja esmaste uuringutulemuste kohta, et võimaldada seireandmete analüüsi.

(4) Referentlabor annab uuringumaterjali saatnud laborile tagasisidet kinnitava uuringu tulemuse kohta ning vajadusel nõustab teisi laboreid diagnostikameetodite kvaliteedi tagamisel.

§ 9. Referentlabori koostöö rahvusvaheliste laborite ja institutsioonidega

(1) Referentlabor teeb koostööd Euroopa Liidu referentlaborite võrgustikuga vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2022/2371, mis käsitleb tõsiseid piiriüleseid terviseohte ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1082/2013/EL.

(2) Lisaks lõikes 1 nimetatule teeb referentlabor koostööd Maailma Terviseorganisatsiooni koostöökeskuste ja teiste asjakohaste rahvusvaheliste institutsioonidega.

(3) Koostöö raames referentlabor:
1) edastab välisriigi referentlaborisse või rahvusvahelisele institutsioonile nakkustekitaja tüvesid või uurimismaterjali, kui see on vajalik rahvusvahelise epidemioloogilise seire tagamiseks või diagnoosi kinnitamiseks;
2) vahetab epidemioloogilisi ja laboratoorseid andmeid, tagades isikuandmete kaitse.

5. peatükk
Rakendussätted

§ 10. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 01.01.2028.

LISA 1 Nakkushaigused, mille kohta edastatakse andmed koos isikuandmetega

LISA 2 Nakkustekitajad, mille uurimistulemuste kohta peavad teavet esitama laborid


LISA 1

NAKKUSHAIGUSED, MILLE DIAGNOOSIMISEL VÕI KAHTLUSE KORRAL EDASTATAKSE ANDMED KOOS ISIKUANDMETEGA


Jrk nr
Nakkushaiguse või seisundi nimetus
RHK-10 kood
1.
Koolera
A00
2.
Kõhutüüfus
A01.0
3.
Paratüüfused
A01.1–A01.4
4.
Botulism
A05.1
5.
Katk
A20
6.
Tulareemia
A21
7.
Siberi katk
A22
8.
Difteeria
A36
9.
Meningokokknakkus
A39
10.
Äge poliomüeliit
A80
11.
Marutõbi
A82
12.
Lülijalgse levitatavad viiruspalavikud ja hemorraagilised viiruspalavikud
A90–A99
13.
Leetrid
B05
14.
Trihhinelloos
B75
15.
Äge lõtv halvatus
G61.0
16.
Punetised (sh kaasasündinud punetised)
B06; P35.0
17.
Harva esinevad, taas ilmunud ja uued nakkushaigused (sh SARS, rõuged, epideemiline tähniline tüüfus, Q-palavik, gripiviiruse uue tüübi põhjustatud nakkushaigus, ja teised ohtlikud nakkushaigused)
-
18.
Salmonelloos
A02
19.
Shigelloos
A03
20.
Enterohemorraagilise E. coli nakkus
A04.3
21.
Kampülobakterenteriit
A04.5
22.
Jersinioos (Y. enterocolitica enteriit)
A04.6
23.
Soole muud täpsustatud bakter- ja viirusnakkused
A04.7; A04.8; A05.0; A05.2–A05.8; A08.1–A08.3; A08.5
24.
Rotaviirusenteriit
A08.0
25.
Giardiaas (lambliaas)
A07.1
26.
Krüptosporidioos
A07.2
27.
Brutselloos
A23
28.
Leptospiroos
A27
29.
Leepra
A30
30.
Listerioos
A32; P37.2
31.
Teetanus
A33–A35
32.
Läkaköha
A37.0
33.
Sarlakid
A38
34.
Pneumokokknakkus (Streptococcus pneumoniae tekkene septitseemia, meningiit, kopsupõletik)
A40.3; G00.1; J13
35.
Haemophilus influenzae nakkus (septitseemia, meningiit, kopsupõletik, täpsustamata paige)
A41.3; G00.0; J14; A49.2
36.
Leegionärihaigus
A48.1
37.
Süüfilis
A50–A53
38.
Gonokokknakkus
A54
39.
Suguliselt levivad klamüüdiahaigused
A55–A56
40.
Lyme’i tõbi (puukborrelioos)
A69.2
41.
Creutzfeldti-Jakobi tõbi
A81.0
42.
Puukentsefaliit
A84
43.
Muud viirusentsefaliidid ja meningiidid
A85; A87
44.
Tuulerõuged
B01
45.
Viirushepatiidid
B15–B19
46.
Mumps
B26
47.
Tuberkuloos
A15–A19
48.
HIV-tõbi (AIDS)
B20–B22; B23.2; B23.8; B24
49.
HIV-nakkus
B23.0; B23.1; Z21
50.
Malaaria
B50–B54
51.
Kaasasündinud toksoplasmoos
P37.1
52.
Ehhinokokoos
B67
53.
Difüllobotriaas
B70.0
54.
Amöbiaas
A06
55.
Erlihhioos
A79.8
56.
Ornitoos (psittakoos)
A70
57.
COVID-19 (uue koroonaviiruse SARS-CoV-2 põhjustatud haigus)
U07.1; U07.2
58.
Mpox (ahvirõuged)
B04


LISA 2

NAKKUSTEKITAJAD, MILLE UURIMISTULEMUSTE KOHTA PEAVAD TEAVET ESITAMA LABORID

Nakkustekitaja
Lisainfo ja kriteeriumid
Acinetobacter baumannii
Verest ja liikvorist isoleeritud nakkustekitajad
teavitada vastavalt EARS-Net nõuetele
Acinetobacter baumannii (karbapeneem R)
Ravimresistentsed nakkustekitajad sõltumata uuringumaterjalist

Adenoviirus
Hingamiselundkonna ja seedetrakti nakkustekitajad

A-gripiviirus


A-hepatiidiviirus


Anaplasma phagocytophilum


Ascaris lumbricoides


Astroviirus
Seedetrakti nakkustekitajad

Bacillus anthracis


Balantidium coli


B-gripiviirus


B-hepatiidiviirus


Bokaviirus


Bordetella parapertussis


Bordetella pertussis


Borrelia burgdorferi


Brucella sp.


Campylobacter sp.


Candida auris
Kõik isolaadid (haiglanakkuste seireks)

C-hepatiidiviirus


Chlamydia trachomatis


Chlamydophila pneumoniae


Chlamydophila psittaci


Clostridium botulinum


Clostridioides (Clostridium) difficile
Toksigeenne tüvi

Clostridium tetani


Corynebacterium diphtheriae


Coxiella burnetii


Cryptosporidium sp.


D-hepatiidiviirus


Diphyllobothrium latum


Echinococcus sp.


E-hepatiidiviirus


Entamoeba histolytica


Enterobacterales sp (karbapeneem R)
Ravimresistentsed nakkustekitajad sõltumata uuringumaterjalist

Enterococcus faecalis
Verest ja liikvorist isoleeritud nakkustekitajad
teavitada vastavalt EARS-Net nõuetele
Enterococcus faecium
Verest ja liikvorist isoleeritud nakkustekitajad
teavitada vastavalt EARS-Net nõuetele
Enterococcus faecalis / faecium (VRE)
Ravimresistentsed nakkustekitajad sõltumata uuringumaterjalist

Escherichia coli STEC
Shigatoksiini tootev E. coli

Escherichia coli
Verest ja liikvorist isoleeritud nakkustekitajad
teavitada vastavalt EARS-Net nõuetele
Escherichia coli (ESBL, AmpC)
Ravimresistentsed nakkustekitajad sõltumata uuringumaterjalist

Fasciola hepatica


Francisella tularensis


Giardia lamblia


Haemophilus influenzae
Verest ja liikvorist isoleeritud nakkustekitajad

HIV


Hymenolepis nana


Klebsiella pneumoniae
Verest ja liikvorist isoleeritud nakkustekitajad
teavitada vastavalt EARS-Net nõuetele
Klebsiella pneumoniae (ESBL, AmpC, karbapeneem R)
Ravimresistentsed nakkustekitajad sõltumata uuringumaterjalist

Koroonaviirus (muud kui SARS-CoV-2)


Leetrite viirus


Legionella sp.


Leptospira sp.


Listeria monocytogenes
Verest ja liikvorist isoleeritud nakkustekitajad

Lülijalgse levitatavad viiruspalavike ja hemorraagiliste viiruspalavike tekitajad
Sh Dengue, Zika, Chikungunya, Ebola, Marburg jt

Metapneumoviirus


Mpox viirus (Ahvirõugete viirus)
Kõik positiivsed leiud

Mumpsiviirus


Mycoplasma genitalium


Mycoplasma pneumoniae


Mycobacterium bovis


Mycobacterium leprae


Mycobacterium tuberculosis kompleks
Sh ravimresistentsuse andmed (MDR-TB, XDR-TB)

Neisseria gonorrhoeae


Neisseria meningitidis


Noroviirus


Papilloomiviirus (HPV)


Paragripiviirus


Parvoviirus B19


Plasmodium sp.
Malaaria tekitaja

Polioviirus ja teised enteroviirused
Sh enteroviirus D68, A71

Pseudomonas aeruginosa
Verest ja liikvorist isoleeritud nakkustekitajad
teavitada vastavalt EARS-Net nõuetele
Pseudomonas aeruginosa (MDR)
Ravimresistentsed nakkustekitajad sõltumata uuringumaterjalist
resistentne vähemalt kolme antibiootikumiklassi suhtes
Punetiste viirus


Puukentsefaliidiviirus


Respiratoor-süntsütiaalne viirus (RSV)


Rickettsia sp.


Rinoviirus


Rotaviirus


Salmonella paratyphi


Salmonella typhi


Salmonella sp. (teised)


SARS-CoV-2
Kõik positiivsed leiud (PCR ja antigeen)

Shigella sp.


Staphylococcus aureus
Verest ja liikvorist isoleeritud nakkustekitajad
teavitada vastavalt EARS-Net nõuetele
Staphylococcus aureus (MRSA, VISA, VRSA)
Ravimresistentsed nakkustekitajad sõltumata uuringumaterjalist

Streptococcus agalactiae (B-grupp)
Verest ja liikvorist isoleeritud nakkustekitajad

Streptococcus pneumoniae
Verest ja liikvorist isoleeritud nakkustekitajad
teavitada vastavalt EARS-Net nõuetele
Streptococcus pneumoniae (penNS)
Ravimresistentsed nakkustekitajad sõltumata uuringumaterjalist

Streptococcus pyogenes (A-grupp)
Verest ja liikvorist ja muudest steriilsetest kehavedelikest isoleeritud nakkustekitajad

Taenia saginata


Taenia solium


Toxoplasma gondii
Vastsündinutel ja immuunpuudulikkusega isikutel

Treponema pallidum


Trichomonas vaginalis


Trichinella spiralis


Trichuris trichiura


Ureaplasma urealyticum


Vibrio sp.
Kõikidest materjalidest

Yersinia sp.






















Kavand 4

MÄÄRUSE KAVAND
EELNÕU


Sotsiaalministri määrus „Nakkushaiguste registri põhimäärus“

Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 9 lõike 2 alusel.

1. peatükk
Üldsätted

§ 1. Nakkushaiguste registri asutamine ja eesmärk

(1) Nakkushaiguste register (edaspidi register) on nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse alusel asutatud riiklik andmekogu.

(2) Registrit peetakse nakkushaigusjuhtumite registreerimiseks, epidemioloogiliste uuringute tegemiseks, nakkushaiguste levikutendentside jälgimiseks ja prognoosimiseks, ennetus- ja tõrjemeetmete kavandamiseks, tervisepoliitika väljatöötamiseks ning riikliku statistika ja teadustöö tegemiseks.

(3) Registri ametlik nimetus on register.

(4) Registri ingliskeelne nimetus on Estonian Communicable Diseases Register.

§ 2. Registri vastutav ja volitatud töötleja

(1) Registri vastutav töötleja on Terviseamet.

(2) Registri volitatud töötleja on Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus (TEHIK).

§ 3. Vastutava ja volitatud töötleja ülesanded

(1) Vastutav töötleja:
1) juhib registri pidamist ja vastutab andmete töötlemise õiguspärasuse eest;
2) analüüsib registri andmeid, koostab statistilisi ülevaateid ja edastab teavet rahvusvahelistele organisatsioonidele (ECDC, WHO) vastavalt kohustustele;
3) haldab registri kasutajaõigusi ja tagab andmete töötlemise ainult selleks volitatud isikutele;
4) korraldab andmete väljastamist teadustööks ja muudel õiguslikel alustel;
5) vastutab andmete kvaliteedi seire eest.

(2) Volitatud töötleja:
1) tagab registri majutamise ja tehnilise toimimise ning infosüsteemi arendamise;
2) korraldab andmevahetust riigi infosüsteemi teiste andmekogudega (X-tee kaudu);
3) rakendab infotehnoloogilisi turvameetmeid andmete käideldavuse, tervikluse ja konfidentsiaalsuse tagamiseks;
4) tagab registri tegevuse logimise ja logide säilitamise;
5) kõrvaldab registri töös esinevad tehnilised tõrked.

2. peatükk
Registri ülesehitus ja andmekaitse

§ 4. Registri ülesehitus

(1) Register on elektroonne andmekogu.

(2) Registri andmed tekivad automaatse andmevahetuse teel teistest andmekogudest või vastutava töötleja poolt andmete sisestamisel.

§ 5. Registri andmete kaitse

(1) Registri andmete kaitse tagatakse vastavalt riigi infosüsteemidele kehtestatud turvameetmete nõuetele.

(2) Registri turvaklass on K2T2S2 ja turbeaste on keskmine (M).

3. peatükk
Andmeandjad ja andmete koosseis

§ 6. Andmete esitamine tervise infosüsteemist

(1) Tervise infosüsteemi (TIS) vastutav töötleja edastab registrile automatiseeritult andmed järgmiste dokumentide kohta:
1) nakkushaiguse kahtluse teatis;
2) nakkushaiguse teatis;
3) HIV-teatis;
4) tuberkuloosi teatis;
5) labori saatekirja vastus (positiivsed uuringutulemused).

(2) Andmed edastatakse koosseisus, mis on kehtestatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse alusel antud ministri määrusega (andmete edastamise kord).

§ 7. Andmete esitamine hädaolukorra ja epideemia korral

(1) Nakkushaiguse levikust tingitud hädaolukorra ohu, hädaolukorra või epideemia korral edastab tervise infosüsteem või tervishoiuteenuse osutaja registrile operatiivselt järgmisi andmeid:
1) nakkushaigestunute hospitaliseerimise andmed (sh ravi intensiivraviosakonnas, juhitav hingamine);
2) nakkushaiguse tagajärjel surnud isikute andmed (surma kuupäev ja põhjused);
3) andmed nakkushaigete tervenemise või haiglast väljakirjutamise kohta.

§ 8. Andmete saamine teistest registritest

(1) Rahvastikuregister edastab registrile andmesubjekti isikustamiseks ja andmete ajakohastamiseks:
1) isikukoodi, ees- ja perekonnanime;
2) sünniaja ja soo;
3) elukoha aadressi ja kontaktandmed;
4) surma või riigist lahkumise andmed.

(2) Töötamise register (TÖR) edastab registrile nakkushaigete ametialase hõivatuse andmed (tööandja, ametinimetus) epidemioloogiliste seoste ja töökohapuhangute tuvastamiseks.

(3) Tuberkuloosiregister edastab registrile epidemioloogiliseks seireks vajalikud andmed tuberkuloosi haigusjuhtude kohta.

4. peatükk
Andmete töötlemine ja säilitamine

§ 9. Andmete õigsuse tagamine

(1) Registrisse esitatud andmete õigsuse eest vastutab andmeandja.

(2) Vastutaval töötlejal on õigus teha andmete täpsustamiseks päringuid andmeandjale ja parandada ebaõiged andmed, märkides paranduse tegemise aja ja põhjuse.

§ 10. Logimine

Volitatud töötleja tagab kõikide andmetöötlustoimingute (sisestamine, muutmine, vaatamine, väljastamine) logimise. Logisid säilitatakse viis aastat.

§ 11. Andmete säilitamine

(1) Registri andmeid säilitatakse alaliselt, arvestades nakkushaiguste epidemioloogilise seire ja pikaajalise statistika vajadusi.

(2) Andmete arhiveerimine toimub vastavalt arhiiviseadusele ja vastutava töötleja kehtestatud korrale.

5. peatükk
Registri rahastamine ja lõpetamine

§ 12. Rahastamine

Registri pidamist, hooldust ja arendustöid rahastatakse riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve kaudu.

§ 13. Lõpetamine

Registri tegevuse lõpetamine toimub seadusega sätestatud korras. Andmete üleandmine või hävitamine toimub vastavalt avaliku teabe seadusele ja arhiiviseadusele.

6. peatükk
Rakendussätted

§ 14. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 01.01.2028.
Kavand 5


MÄÄRUSE KAVAND


EELNÕU


Sotsiaalministri määrus „Nõuded nakkusohtliku materjali käitlemisele, labori kvaliteedisüsteemile, ruumidele ja bioohutusele“

Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 10 lõike 9 alusel.

1. peatükk
Üldsätted

§ 1. Reguleerimisala

(1) Määrusega kehtestatakse nõuded:
1) nakkusohtlikku materjali käitleva labori (edaspidi labor) kvaliteedisüsteemile, personalile, ruumidele ja sisseseadele;
2) nakkusohtliku materjali käitlemisele, sealhulgas proovi võtmisele, pakendamisele, veole, säilitamisele ja kahjutustamisele.

(2) Käesoleva määruse 2. ja 3. peatükis sätestatud nõudeid kohaldatakse isikutele, kes teostavad nakkusohtliku materjali uuringuid või sellega seotud laboratoorseid toiminguid (labor), sõltumata sellest, kas tegemist on tervishoiuteenuse osutajaga või muu isikuga.

(3) Käesoleva määruse 4. peatükis sätestatud nõudeid kohaldatakse kõigile nakkusohtlikku materjali käitlevatele isikutele, sealhulgas proovivõtjatele ja vedajatele.

§ 2. Ohutustasemed

(1) Laboris rakendatavad ohutusmeetmed peavad vastama käideldavate bioloogiliste ohutegurite riskirühmale vastavalt töötervishoiu ja tööohutuse seaduse alusel kehtestatud nõuetele.

(2) Labor, kus käideldakse 2. ohurühma bioloogilisi ohutegureid, peab vastama 2. ohutustaseme (BSL-2) nõuetele.

(3) Labor, kus käideldakse 3. ohurühma bioloogilisi ohutegureid, peab vastama 3. ohutustaseme (BSL-3) nõuetele.

(4) 4. ohurühma bioloogiliste ohutegurite käitlemine on lubatud ainult selleks spetsiaalselt projekteeritud ja 4. ohutustaseme (BSL-4) nõuetele vastavas laboris.

2. peatükk
Kvaliteedisüsteem ja personal

§ 3. Nõuded kvaliteedisüsteemile

(1) Labor peab rakendama dokumenteeritud kvaliteedisüsteemi, mis tagab uuringute usaldusväärsuse ning personali ja keskkonna ohutuse.

(2) Kvaliteedisüsteemi osana peab labor kehtestama ja rakendama:
1) riskianalüüsi bioloogiliste ohuteguritega seotud riskide hindamiseks ja maandamiseks;
2) standardtööprotseduurid (SOP) kõigile nakkusohtliku materjaliga tehtavatele toimingutele;
3) seadmete hoolduse ja kalibreerimise plaani;
4) jäätmekäitluse ja õnnetusjuhtumitele reageerimise plaani.

§ 4. Personal ja bioohutuse eest vastutav isik

(1) Labori personal peab omama tööülesannete täitmiseks vajalikku erialast haridust ja väljaõpet.

(2) Laboris peab olema määratud bioohutuse eest vastutav isik, kellel on asjakohased teadmised mikrobioloogiast, infektsioonikontrollist ja laboriohutusest.

(3) Personal peab läbima bioohutusalase juhendamise enne tööle asumist ja edaspidi regulaarselt, kuid mitte harvemini kui kord aastas. Juhendamine ja koolitused tuleb dokumenteerida.

3. peatükk
Nõuded laboriruumidele ja sisseseadele

§ 5. Üldnõuded laboriruumidele

(1) Laboriruumid peavad olema projekteeritud ja sisustatud viisil, mis võimaldab nende kerget puhastamist ja desinfitseerimist.

(2) Tööpinnad peavad olema vettpidavad ning vastupidavad hapetele, alustele, lahustitele ja desinfitseerimisvahenditele.

(3) Ruumides, kus käideldakse nakkusohtlikku materjali (edaspidi tööruumid), ei tohi kasutada tekstiilkattega mööblit ega materjale, mida on raske puhastada.

(4) Igas tööruumis peab olema käte pesemise võimalus (valamu) väljapääsu läheduses.

(5) Tööruumid peavad paiknema eraldi personali puhke- ja abiruumidest. Tööruumid ei tohi olla läbikäidavad kõrvalistele isikutele.

§ 6. Erinõuded 2. ohutustaseme (BSL-2) laborile

(1) Labori uksed peavad olema suletavad ja varustatud bioloogilise ohu märgistusega.

(2) Laboris peab olema sundventilatsioon või ruumide õhutamise võimalus.

(3) Nakkusohtliku materjali käitlemiseks, mis võib tekitada aerosoole või pritsmeid, peab laboris olema vähemalt II klassi bioloogilise ohutuse boks (BSC).

(4) Autoklaav või muu seade jäätmete kahjutustamiseks peab paiknema laboriga samas hoones.

§ 7. Erinõuded 3. ohutustaseme (BSL-3) laborile

(1) Labor peab olema füüsiliselt eraldatud hoone muudest osadest. Sisenemine tööruumidesse peab toimuma läbi lüüsi (eesruumi) isesulguvate uste kaudu.

(2) Laboris peab olema autonoomne sundventilatsioonisüsteem, mis tagab suunatud õhuvoolu puhtamalt alalt saastunuma suunas (alarõhk tööruumis). Väljuv õhk peab läbima HEPA-filtri.

(3) Kõik manipulatsioonid nakkusohtliku materjaliga tuleb teha bioloogilise ohutuse boksis.

(4) Autoklaav nakkusohtlike jäätmete kahjutustamiseks peab paiknema labori "mustas" tsoonis (tööruumis või selle vahetus läheduses, ilma et materjali peaks viima läbi üldkasutatavate koridoride).

(5) Labor peab olema varustatud turvasüsteemiga, mis välistab kõrvaliste isikute sissepääsu.

4. peatükk
Nakkusohtliku materjali käitlemine

§ 8. Proovi võtmine ja pakendamine

(1) Proovivõtja peab kasutama asjakohaseid isikukaitsevahendeid ja järgima labori kehtestatud proovivõtujuhendit.

(2) Proovinõu peab olema lekkekindel ja väliselt puhas. Proovinõu märgistatakse üheselt mõistetava tunnusega.

(3) Nakkusohtliku materjali transpordil tuleb kasutada kolmekordset pakendamise süsteemi:
1) lekkekindel esmane anum (proovinõu);
2) lekkekindel teisene pakend, mis sisaldab piisavalt absorbeerivat materjali võimaliku lekke imamiseks;
3) tugev ja ilmastikukindel väline veopakend.

§ 9. Nakkusohtliku materjali vedu

(1) Nakkusohtliku materjali veol tuleb järgida ohtlike veoste rahvusvahelise autoveo (ADR) nõudeid, sealhulgas märgistust (nt UN 3373 või UN 2814).

(2) Materjali, mis sisaldab või võib sisaldada 3. või 4. ohurühma ohutegurit, vedu peab toimuma kullerteenuse või vastava väljaõppe saanud transporditeenuse osutaja kaudu, tagades saadetise jälgitavuse.

§ 10. Säilitamine

(1) Nakkusohtlikku materjali säilitatakse selleks ettenähtud märgistatud külmikutes või sügavkülmikutes, mis asuvad piiratud juurdepääsuga alas.

(2) Nakkusohtlikke ja nakkusohutuid materjale ei tohi säilitada koos viisil, mis võimaldab ristsaastumist.

(3) Labor peab pidama arvestust säilitatavate patogeenide ja proovide üle (inventuur), eriti 3. ja kõrgema ohurühma tekitajate puhul.

§ 11. Jäätmete kahjutustamine

(1) Kõik nakkusohtlikud jäätmed ja saastunud vahendid tuleb enne lõplikku ladestamist või eemaldamist muuta nakkusohutuks.

(2) Nakkusohutuks muutmine toimub eelistatult autoklaavimise teel (aursterilisatsioon). Lubatud on ka valideeritud keemiline desinfektsioon või põletamine selleks ettenähtud jäätmekäitlusettevõttes.

(3) Teravad esemed (nõelad, skalpellid, klaasikillud) tuleb koguda torkekindlasse ja suletavasse konteinerisse ning käidelda vastavalt ohtlike jäätmete käitlusnõuetele.

5. peatükk
Rakendussätted

§ 12. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 01.01.2028.

Kavand 6

MÄÄRUSE KAVAND

EELNÕU


Sotsiaalministri määrus „Immuniseerimise korraldamise nõuded“

Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 16 lõike 6 ning ravimiseaduse § 26 lõike 9 punkti 1 alusel.

§ 1. Määruse reguleerimisala

(1) Määrusega kehtestatakse immuniseerimise korraldamise ja immuniseerimist läbi viiva tervishoiutöötaja nõuded.

(2) Immuniseerimise korraldamise nõuded kehtivad kõikide immuniseerimiste korral, kui määruses ei ole sätestatud teisti.

§ 2. Mõisted

(1) Immuniseerimine on vaktsiini või immunoglobuliini viimine organismi eesmärgiga kutsuda esile immuunsus konkreetse haigustekitaja vastu.

(2) Immuunpreparaat on ravim, mis on mõeldud inimese haiguse või haigussümptomi ennetamiseks ja mille hulka kuuluvad nii vaktsiin kui ka immunoglobuliin.

(3) Külmahel on süsteem, mis tagab immuunpreparaadi säilitamise ja transpordi ettenähtud temperatuurivahemikus alates tootmisest kuni manustamiseni.

(4) Immuniseerimispass on isiku immuniseerimist tõendav dokument (paberil või elektrooniline väljavõte).

§ 3. Nõuded immuniseerijale

(1) Immuniseerimist võib läbi viia arst, õde või ämmaemand (edaspidi immuniseerimise teostaja), kes on läbinud immuniseerimisalase täiendusõppekursuse vastavalt Terviseameti heakskiidetud programmile ja saanud selle lõpetamise kohta tunnistuse. Kursuse minimaalne maht on 16 tundi.

(2) Immuniseerimise teostajal tuleb läbida iga viie aasta järel immunoprofülatika ekspertkomisjoni poolt heakskiidetud immuniseerimisalane täiendõppekursus, mille minimaalne maht on 8 tundi.

(3) Immuniseerimisalaste täiendõppekursusekursus peab vastama immunoprofülaktika ekspertkomisjoni esitatud nõuetele.

(4) Immuniseerimisalase täiendõppekursuse läbimist tõendav dokument peab olema tööandjale kättesaadav.

(5) Tervishoiuteenuse osutaja teavitab Terviseametit kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kavatsusest korraldada immuniseerimisi väljaspool tervishoiuteenuse osutaja Terviseameti registris registreeritud tegevuskohta vähemalt üks nädal enne planeeritavat tegevust.



§ 4. Immuniseerimise korraldus

(1) Tervishoiuteenuse osutaja teavitab kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kooliealise või hoolekandeasutuses viibiva piiratud teovõimega isiku immuniseerimisest tema seaduslikku esindajat vähemalt üks nädal enne plaanitaavat immuniseerimist.

(2) Immuniseerimisele peab vahetult eelnema ajutiste ja püsivate vastunäidustuste tuvastamine, mille eest vastutab immuniseerimise teostaja. Immuniseerimise teostaja selgitab patsiendile või tema seaduslikule esindajale immuniseerimise vajalikkust, teavitab teda immuniseerimisega kaasneda võivatest kõrvaltoimetest ja nõustab muudes immuniseerimisega seotud küsimustes.

(3) Tervishoiuteenuse osutajal on õigus piiratud teovõimega isiku immuniseerimist läbi viia vastavalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse paragrahv 16 lõikele 5.

(4) Tervishoiuteenuse osutaja, kellele lapse seaduslik esindaja ei ole varem esitanud vastavasisulist tahteavaldust, küsib nõusolekut lapsele ka varem teostamata jäänud immuniseerimiskavas toodud nakkushaiguste vastaste immuniseerimise läbiviimiseks. Lapse immuniseerimiskavas toodud nakkushaiguste vastasest immuniseerimisest keeldumine vormistatakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning seda säilitatakse lapse tervisedokumentide hulgas.

(5) Immuniseerimise teostaja peab olema varustatud vajalike esmaabivahenditega immuniseerimise võimalike kõrvaltoimete raviks.

(6) Immuniseerimise teostaja on kohustatud registreerima tõsised immuniseerimisjärgsed kõrvaltoimed ja teavitama nendest Ravimiametit vastavalt ravimiseaduses sätestatule.

(7) Loomaründejärgset marutõvevastast ja traumajärgset teetanusevastast immuniseerimist teostavad tervishoiuteenuse osutajad vältimatu abi korras.

§ 4. Immuniseerimise dokumenteerimine

(1) Tervishoiuteenuse osutaja dokumenteerib immuniseerimise tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 42 lõikes 2 ja §-s 592 sätestatud nõuete kohaselt ning teeb immuniseeritu või tema seadusliku esindaja soovil sellekohase sissekande immuniseerimispassi, mille vorm on kehtestatud määruse lisas 2, ja paberil või elektrooniliselt peetavasse immuniseerimisraamatusse. Immuniseerimisraamatusse kantakse immuniseeritava nimi, isikukood, vanus, vaktsiini manustamise aeg, manustatud vaktsiini täpne nimetus, partii number ja kehtivusaeg.

(2) Kõik teostatud immuniseerimised tuleb dokumenteerida tervise infosüsteemis (TIS) reaalajas või hiljemalt ühe tööpäeva jooksul.

(3) Tervishoiuteenuse osutaja peab saatelehe alusel saadud, kasutatud ja kasutamata jäänud, sealhulgas kõlbmatuks muutunud immuunpreparaatide üle arvestust nimetuste, partiinumbrite ja kõlblikkusaja järgi, kui immuunpreparaadid on hangitud riigi või Tervisekassa vahendite eest. Kasutatud immuunpreparaatide arvestust peetakse registreeritud immuniseerimiste alusel. Arvestust peetakse elektrooniliselt või paberil. Tervishoiuteenuse osutaja annab Tervisekassale vajaduse korral ülevaateid immuunpreparaatide kohta kogutavate andmete alusel.

(4) Vastsündinutele väljastatakse vajadusel immuniseerimispass haiglas, teistele isikutele väljastab immuniseerimispassi soovi korral immuniseerija.

(5) Tervise Heaolu ja Infosüsteemide Keskus esitab Terviseametile eelnevalt kokkulepitud mahus ja ajal üks kord kvartalis tervise infosüsteemi nakkushaiguste immunoprofülaktika aruande ning iga aasta alguses eelmise aasta lõpu seisuga immuniseerimisega hõlmatuse aruande.

(6) Tervishoiuteenuse osutaja võib erandkorras kanda varasemad elektrooniliselt või paberil dokumenteeritud immuniseerimised määruse lisas 2 kehtestatud vormi kohasesse immuniseerimispassi.

(7) Nakkushaiguste ohualadele reisijatele, kellele manustatakse vaktsiini või muid profülaktikavahendeid, väljastab tervishoiuteenuse osutaja rahvusvahelise vaktsineerimise või profülaktika tõendi vastavalt määruse lisale 1.

§ 5. Immuunpreparaatide käitlemine Tervisekassa poolt

(1) Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse alusel immuunpreparaate hangib Tervisekassa.

(2) Tervisekassa korraldab riiklikult või enda hangitud immuunpreparaatide sisse- ja väljavedu, säilitamist, jaotamist tervishoiuteenuse osutajate vahel, väljastamist immuunpreparaadi käitlemise tegevusloa omajale ja immuniseerimise teostajale, arvestust, aruandlust ja transporti kuni tervishoiuteenuse osutajale üleandmiseni. Immuunpreparaatide vedamises võivad Tervisekassa ja tervishoiuteenuse osutaja kokku leppida teisiti.

(3) Tervisekassa kooskõlastab Terviseametiga immuunpreparaatide tervishoiuteenuse osutajatele jaotamise põhimõtted.

(4) Tervisekassa enda või riiklikult hangitud immuunpreparaadid tellib tervishoiuteenuse osutaja Tervisekassalt.

(5) Tervisekassal on õigus jaendada immuunpreparaate esmast pakendit avamata.

(6) Tervisekassa tagab iga saadetise kohta saatelehe täitmise ravimiseaduse § 26 lõike 9 punkti 1 alusel sätestatud nõuete kohaselt.

(7) Tervisekassa väljastatud immuunpreparaatide tagavara tervishoiuteenuse osutaja juures ei tohi ületada ühe kuu vajadust.

§ 5. Immuunpreparaatide säilitamine, kasutamine ja hävitamine

(1) Tervishoiuteenuse osutaja määrab kirjalikult isiku, kes vastutab immuunpreparaatide käitlemise ja külmahela toimimise eest.

(2)  Immuunpreparaate säilitatakse ja kasutuskõlbmatuks muutunud immuunpreparaadid hävitatakse ravimiseaduses sätestatud alustel ja korras.

(3) Immuunpreparaatide säilitamisel ja kasutamisel tuleb järgida müügiloa hoidja ja tootja kehtestatud nõudeid. Erinevatel temperatuuridel säilitatavate immuunpreparaatide puhul märgib immuniseerija ravimi pakendile kõlblikkusaja, arvestades ravimi säilitamistemperatuuri. Mitmedoosilise viaali avamise korral märgib immuniseerija viaalile selle avamise aja või kõlblikkusaja, kui viaali kohe ära ei kasutata.

(4)  Tervishoiuteenuse osutaja teavitab Terviseametit igast immuunpreparaadi säilitamistingimuste, sealhulgas säilitamistemperatuuri kõrvalekaldest, kui immuunpreparaat on hangitud riigi või Tervisekassa vahendite eest. Tervishoiuteenuse osutaja saadab kasutuskõlbmatud immuunpreparaadid hävitamisele ning teavitab säilitamistemperatuuri kõrvalekallete tõttu hävitamisele saadetud immuunpreparaatidest viivitamata Tervisekassat.

(5) Tervishoiuteenuse osutaja esitab Tervisekassale iga aasta 5. jaanuariks eelmisel kalendriaastal riigi või Tervisekassa vahendite eest hangitud immuunpreparaatide mitmedoosiliste viaalide kasutamisest tulenenud kadude arvestuse.

§ 6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 01.01.2028.

LISA 1 Rahvusvaheline vaktsineerimise või profülaktika tõend

LISA 2 Immuniseerimispass


LISA 1

RAHVUSVAHELINE VAKTSINEERIMISE VÕI PROFÜLAKTIKA TÕEND

INTERNATIONAL CERTIFICATE OF VACCINATION OR PROPHYLAXIS / CERTIFICAT INTERNATIONAL DE VACCINATION OU DE PROPHYLAXIE

This is to certify that [name] / Nous certifions que [nom]
................................................................................................
date of birth / né(e) le
.......................................................
sex / de sexe
.......................................................
nationality / et de nationalité
.......................................................
national identification document, if applicable / document d’identification national, le cas échéant
.......................................................
whose signature follows / dont la signature suit
.......................................................
has on the date indicated been vaccinated or received prophylaxis against: (name of disease or condition) / a été vacciné(e) ou reçu des agents prophylactiques à la date indiquée contre: (nom de la maladie ou de l’affection)
.......................................................
in accordance with the International Health Regulations. / conformément au Règlement sanitaire international.
Vaccine or prophylaxis / Vaccin ou agent prophylactique
Date / Date
Signature and professional status of supervising clinician / Signature et titre du clinicien responsable
Manufacturer and batch No. of vaccine or prophylaxis / Fabricant du vaccin ou de l’agent prophylactique et numéro du lot
Certificate valid from: / Certificat valable à partir du:
until: / jusqu’au:
Official stamp of administering centre / Cachet officiel du centre habilité










































LISA 2

IMMUNISEERIMISPASS

EESTI
ESTONIA
IMMUNISEERIMISPASS
Passport of immunization
Nimi Name

Isikukood
Personal code

Vastunäidustused Contraindications






Immuniseerimine B-hepatiidi vastu
Immunization against hepatitis B

Kuupäev Date
Vaktsiini nimetus ja partii number Name of vaccine and batch No
Tervishoiutöötaja nimi ja allkiri Name and signature of physician/nurse
Järgmise immuniseerimise kuupäev
Date of next immunization










Immuniseerimine tuberkuloosi vastu
Immunization against tuberculosis


Kuupäev Date
Vaktsiini nimetus ja partii number Na me of vaccine and batch No
Tervishoiutöötaja nimi ja allkiri Name and signature of physician/nurse
Järgmise immuniseerimise kuupäev
Date of next immunization











Immuniseerimine rotaviirusnakkuse vastu Immunization against rotavirus infection

Kuupäev Date
Vaktsiini nimetus ja partii number Name of vaccine and batch No
Tervishoiutöötaja nimi ja allkiri Name and signature of physician/nurse
Järgmise immuniseerimise kuupäev
Date of next immunization









Immuniseerimine difteeria, teetanuse, läkaköha, poliomüeliidi, Haemophilus influenzae tüüp b vastu
Immunization against diphtheria, tetanus, pertussis, poliomyelitis, Haemophilus influenzae
Type b

Kuupäev Date
Vaktsiini nimetus ja partii number Name of vaccine and batch No
Tervishoiutöötaja nimi ja allkiri Name and signature of physician/nurse
Järgmise immuniseerimise kuupäev
Date of next immuniza tion










Immuniseerimine difteeria, teetanuse, läkaköha, poliomüeliidi vastu
Immunization against diphtheria, tetanus, pertussis, poliomyelitis

Kuupäev Date
Vaktsiini nimetus ja partii number Name of vaccine and batch No
Tervishoiutöötaja nimi ja allkiri Name and signature of physician/nurse
Järgmise immuniseerimise kuupäev
Date of next immunization












Immuniseerimine poliomüeliidi vastu
Immunization against poliomyelitis


Kuupäev Date
Vaktsiini nimetus ja partii number Name of vaccine and batch No
Tervishoiutöötaja nimi ja allkiri Name and signature of physician/nurse
Järgmise immuniseerimise kuupäev
Date of next immunization











Immuniseerimine Haemophilus influenzae tüüp b vastu
Immunization against Haemophilus influenzae Type b

Kuupäev Date
Vaktsiini nimetus ja partii number Name of vaccine and batch No
Tervishoiutöötaja nimi ja allkiri Name and signature of physician/nurse
Järgmise immuniseerimise kuupäev
Date of next immunization











Immuniseerimine leetrite, mumpsi, punetiste vastu
Immunization against measles, mumps, rubella

Kuupäev Date
Vaktsiini nimetus ja partii number Name of vaccine and batch No
Tervishoiutöötaja nimi ja allkiri Name and signature of physician/nurse
Järgmise immuniseerimise kuupäev
Date of next immunization











Muud immuniseerimised
Other immunizations
Kuupäev Date
Haigus, mille vastu
immuniseeritakse
Disease against which
are immunized
Vaktsiini nimetus ja
partii number
Name of vaccine and
batch No
Tervishoiutöötaja nimi ja allkiri Name and signature of physician/nurse
Järgmise immuniseerimise kuupäev
Date of next immunization










Kavand 7

MÄÄRUSE KAVAND

EELNÕU


Sotsiaalministri määrus „Infektsioonikontrolli nõuded“


Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 20 lõike 2 alusel.

1. peatükk
Üldsätted

§ 1. Määruse reguleerimis- ja kohaldamisala

(1) Määrusega kehtestatakse nõuded infektsioonikontrolli korraldusele, rakendatavatele tegevustele ning tervishoiuteenusega seotud infektsioonide seirele.

(2) Määrust kohaldatakse tervishoiuteenuse osutajatele ning väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üld- ja erihoolekandeteenuse osutajatele (edaspidi teenuseosutaja).

(3) Tervishoiutekkene infektsioon on nakkushaigus, mis on seotud tervishoiuteenuse osutamisega ja mis avaldub patsiendil kas tervishoiuasutuses viibides (rohkem kui 48 tundi) või pärast sealt lahkumist 48 tunni jooksul, v.a operatsioonipiirkonna infektsiooni korral 30 päeva (implantaadiga seotud infektsiooni korral 90 päeva) jooksul või C. difficile infektsiooni korral 28 päeva jooksul.

§ 2. Infektsioonikontrolli korraldus ja vastutus

(1) Teenuseosutaja tagab infektsioonikontrolli nõuete rakendamise.

(2) Teenuseosutaja koostab ja rakendab oma tegevuse iseloomule vastava infektsioonikontrolli kava, mis põhineb bioloogiliste ohutegurite riskianalüüsil. Kava peab sisaldama juhiseid vastavalt käesoleva määruse §-des 3 ja 4 nimetatud nõuete rakendamiseks.

(3) Infektsioonikontrolli korraldamise eest vastutab:
1) statsionaarset eriarstiabi osutavates haiglates infektsioonikontrolli teenistus või meeskond, kuhu kuuluvad infektsioonhaiguste kvalifikatsiooniga arst ja õde;
2) teiste teenuseosutajate juures teenuseosutaja poolt määratud infektsioonikontrolli eest vastutav pädev töötaja või töötajad või lepinguline partner.

(4) Teenuseosutaja tagab vajaliku aja ja vahendid infektsioonikontrolli nõuete täitmiseks.

§ 3. Infektsioonikontrolli nõuded tervishoiuteenuse osutajatele

(1) Ambulatoorse tervishoiuteenuse osutaja rakendab järgmisi tegevusi:
1) edastama Terviseametile hiljemalt 15. jaanuariks koondandmed eelmise kalendriaasta tervishoiutekkese infektsiooni kohta vastavalt Terviseameti kodulehel toodud vormile;
2) looma nakkusohtlike patsientide isolatsiooni võimalused ja tegevusjuhised selliste patsientide isoleerimiseks;
3) läbi viima patsiendiga vahetult kokkupuutuvate töötajate infektsioonikontrolli alase koolituse vastavalt tervishoiuasutuse spetsiifikale.

(2) Statsionaarse tervishoiuteenuse osutaja rakendab järgmisi tegevusi:
1) looma infektsioonikontrolli teenistuse.
2) teavitama kohe Terviseameti infektsioonikontrolli teenistuse poolt diagnoositud tervishoiutekkese infektsiooni puhangust;
3) edastama Terviseametile hiljemalt 15. jaanuariks koondandmed eelmise kalendriaasta tervishoiutekkese infektsiooni kohta vastavalt Terviseameti kodulehel toodud vormile;
4) looma nakkusohtlike patsientide isolatsiooni võimalused ja tegevusjuhised selliste patsientide isoleerimiseks;
5) läbi viima patsiendiga vahetult kokkupuutuvate töötajate infektsioonikontrolli alase koolituse vastavalt tervishoiuasutuse spetsiifikale.

(3) Statsionaarse tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud iga 250 voodikoha kohta ette nägema vähemalt ühe infektsioonhaiguste kvalifikatsiooniga nakkustõrje arsti ja nakkustõrje õe töökoha. Haigla, kus on vähem kui 250 voodikohta, võib tellida nakkustõrje alast teenust ka teistelt haiglatelt. Haigla planeerib ja viib läbi nakkuste tõrje alase tegevuse vastavalt infektsioonikontrolli standarditele.

(4) Tervishoiuteenuse osutaja koostab infektsioonikontrolli juhised infektsioonikontrolli standardite alusel ja need peavad hõlmama järgmisi teemasid:
1) kätehügieen;
2) seadmete ja keskkonna dekontaminatsioon;
3) isikukaitsevahendite kasutamine;
4) jäätmete kahjutustamine;
5) nakkushaiguste definitsioonid, liigitus, registreerimise kord ja järelevalve ning puhangute avastamine ja kontroll;
6) isolatsiooniabinõud;
7) antimikroobse ravi juhend;
8) ravi ja diagnostiliste protseduuride läbiviimise juhend.

(6) Tervishoiuteenuse osutaja kooskõlastab infektsioonikontrolli juhendid Terviseametiga lõike 4 punktide 1 kuni 5 osas.

§ 4. Infektsioonikontrolli nõuded väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üld- ja erihoolekandeteenuse osutajatele

(1) Ööpäevaringse üld- ja erihoolekandeteenuse osutaja rakendab järgmisi tegevusi:
1) looma nakkusohtlike patsientide isolatsiooni võimalused ja tegevusjuhised selliste patsientide isoleerimiseks;
2) läbi viima patsiendiga vahetult kokkupuutuvate töötajate infektsioonikontrolli alase koolituse vastavalt tervishoiuasutuse spetsiifikale.

(2) Ööpäevaringse üld- ja erihoolekandeteenuse osutaja koostab infektsioonikontrolli juhised infektsioonikontrolli standardite alusel ja need peavad hõlmama järgmisi teemasid:
1) kätehügieen;
2) seadmete ja keskkonna dekontaminatsioon;
3) isikukaitsevahendite kasutamine;
4) jäätmete kahjutustamine;
5) nakkushaiguste definitsioonid, liigitus, registreerimise kord ja järelevalve ning puhangute avastamine ja kontroll;
6) isolatsiooniabinõud;
7) antimikroobse ravi juhend;
8) ravi läbiviimise juhend.

(3) Tervishoiuteenuse osutaja kooskõlastab infektsioonikontrolli juhendid Terviseametiga lõike 4 punktide 1 kuni 5 osas.

§ 5. Rakendussätted

(1) Määruse § 2 lõikes 3 nimetatud infektsioonikontrolli eest vastutav isik või üksus tuleb määrata hiljemalt 01.01.2028.

(2) Hoolekandeasutused viivad oma isolatsioonivõimalused määruse nõuetega vastavusse hiljemalt 01.01.2028.

§ 6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 01.01.2028.

Kavand 8

MÄÄRUSE KAVAND

EELNÕU


Sotsiaalministri määrus „Nakkustekitajate suhtes doonorivere ja verekomponentide uurimise kord“

Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 20 lõike 3 alusel.

1. peatükk
Üldsätted

§ 1. Reguleerimisala

Käesoleva määrusega kehtestatakse doonorivere kohustuslike uuringute loetelu, uurimismeetodid ja uuringutulemuste hindamise kord.

§ 2. Mõisted

(1) Minipuul käesoleva määruse tähenduses on etteantud maksimaalse arvuga doonorivere proovide võrdsetest seerumi või plasma kogustest kokku pandud proov.

(2) Identifitseerimisproov käesoleva määruse tähenduses on doonorivere proov, mis võetakse doonorilt, kelle kinnitava uuringu tulemus või korduvuuringu kinnitav tulemus on olnud positiivne või määramatu. Identifitseerimisproovi võtmise eesmärk on kinnitada eelmise uuringu tulemus ja identifitseerida doonor.

2. peatükk
Doonorivere uuringud

§ 3. Kohustuslikud doonorivere uuringud

(1) Doonoriveri peab olema uuritud alljärgnevate nakkustekitajate suhtes:
1) inimese immuunpuudulikkuse viirus (edaspidi HIV);
2) hepatiit B viirus (edaspidi HBV);
3) hepatiit C viirus (edaspidi HCV);
4) süüfilise tekitaja Treponema pallidum.

(2) Muude nakkustekitajate doonoriverega ülekandumise võimalust vähendatakse isiku doonoriks sobivuse kriteeriumite alusel doonori valikuga.

(3) Doonoriveres peavad olema määratud järgmised nakkustekitajate markerid:
1) HIV vastased antikehad (edaspidi HIV 1,2 Ab);
2) HIV spetsiifiline nukleiinhape (edaspidi HIV RNA);
3) HCV vastased antikehad (edaspidi HCV Ab);
4) HCV spetsiifiline nukleiinhape (edaspidi HCV RNA);
5) HBV pinnaantigeen (edaspidi HBsAg);
6) HBV spetsiifiline nukleiinhape (edaspidi HBV DNA);
7) süüfilise tekitaja vastased antikehad.
§ 4. Üldnõuded doonorivere uuringutele

(1) Uuringutel kasutatavad uuringukomplektid peavad olema välja töötatud, valmistatud ja pakendatud vastavalt neile esitatud olulistele nõuetele ning omama CE-märgistust.

(2) Kõik laboris teostatud uuringuprotseduurid ja nende käigus saadud uuringutulemused tuleb dokumenteerida. Dokumente säilitatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 20 lõikes 4 sätestatud korras.

(3) Doonorile analüüside tulemustest info andmine ja doonori nõustamine toimub verekeskuse kinnitatud protseduurireeglite kohaselt.

§ 5. Säilitusproovi hoidmine

Doonorivere säilitusproovi hoitakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 20 lõikes 4 sätestatud tähtaja jooksul temperatuuril madalamal kui −40 °C, et tagada proovi uurimiskõlblikkus tagasivaateprotseduuriks.

§ 6. Üldnõuded kasutatavatele meetoditele

1) Nõuded immuunanalüüsimeetodil tehtavatele doonorivere uuringutele on järgmised:
1) HIV 1,2 Ab määramisel peab kasutatava meetodiga olema võimalik määrata antikehi HIV-1 grupi M, HIV-1 grupi O ja HIV-2 vastu;
2) HBsAg määramisel peab kasutatava meetodiga olema võimalik tuvastada antigeeni kontsentratsioonil vähemalt 0,13 RÜ/ml.

(2) HIV RNA, HCV RNA ja HBV DNA olemasolu tehakse kindlaks nukleiinhappe amplifitseerimise tehnikaga (edaspidi NAT). NAT uuringut võib teha üksikust proovist või minipuulist. NAT uuring peab suutma tuvastada spetsiifilist nukleiinhapet kontsentratsioonil vähemalt 10 000 RÜ/ml, 5000 RÜ/ml või 100 RÜ/ml vastavalt sellele, kas tehakse HIV RNA NAT, HCV RNA NAT või HBV DNA NAT uuring.

§ 7. Uuringute tegemine

(1) Igale doonoriverele tehakse esmane uuring HIV 1,2 Ab, HCV Ab, HBsAg ja süüfilise tekitaja vastaste antikehade suhtes immuunanalüüsimeetodil.

(2) Igale doonoriverele tehakse esmane uuring HIV RNA, HCV RNA ja HBV DNA suhtes NAT meetodil.

(3) Esmasel uuringul immuunanalüüsimeetodil positiivseks osutunud doonoriverele tehakse sama meetodit ja samu uuringukomplekte kasutades korduvuuring kahe analüüsiga.

(4) Esmasel uuringul NAT meetodil positiivseks osutunud doonoriverele tehakse sama meetodit kasutades korduvuuring.

(5) Immuunanalüüsimeetodil tehtud korduvuuringul positiivseks osutunud doonoriverele tehakse kinnitavad uuringud samast vereproovist.

(6) Kinnitavad uuringud tehakse asjakohaste uuringute valdkonnas akrediteeritud laboris.

3. peatükk
Doonorivere uuringute tulemuste hindamine

§ 8. Uuringutulemuste tähendus

(1) Negatiivne analüüsitulemus tähendab, et uuritavast vereproovist nakkustekitaja markerit (edaspidi uuritav marker) ei leitud.

(2) Positiivne uuringutulemus tähendab, et uuritavast vereproovist leiti uuritav marker.

(3) Määramatu uuringutulemus tähendab, et vereproovi uuringu tulemus ei vasta kehtestatud kriteeriumidele uuritava markeri olemasolu või puudumise kohta.

(4) Immuunanalüüsimeetodil tehtud korduvuuringu negatiivne tulemus tähendab, et vereproovist tehtud uuring on negatiivne kahe analüüsiga.

(5) Immuunanalüüsimeetodil tehtud korduvuuringu positiivne tulemus tähendab, et:
1) vereproovist tehtud uuring on positiivne kahe analüüsiga või määramatu kahe analüüsiga;
2) vereproovist tehtud uuring on positiivne ühe analüüsiga ja määramatu teise analüüsiga;
3) vereproovist tehtud uuring on negatiivne ühe analüüsiga ja positiivne või määramatu teise analüüsiga.

§ 9. Immuunanalüüsimeetodil tehtud esmase uuringu ja korduvuuringu tulemuste hindamine

(1) Immuunanalüüsimeetodil tehtud esmase uuringu tulemusi hinnatakse järgmiselt:
1) kui esmase uuringu tulemus on negatiivne, siis võetakse verekomponendid kasutusele (edaspidi vabastatakse);
2) kui esmase uuringu tulemus on positiivne või määramatu, siis ei võeta verekomponente kasutusele (edaspidi peetakse kinni) enne, kui on tehtud korduvuuring, mille tulemuste põhjal otsustatakse, kas verekomponendid hävitatakse või vabastatakse.

(2) Immuunanalüüsimeetodil tehtud korduvuuringu tulemusi hinnatakse järgmiselt:
1) kui korduvuuringu tulemus on negatiivne, siis verekomponendid vabastatakse;
2) kui korduvuuringu tulemus on positiivne, siis verekomponendid hävitatakse. Doonoril keelatakse ajutiselt verd loovutada. Doonorivere proovile tehakse kinnitav uuring.

(3) Kui sama donatsiooni vereproovist on saadud sama nakkustekitaja NAT uuringu korduvuuringul positiivne tulemus, siis ei ole immuunanalüüsimeetodil tehtud uuringule kinnitavat uuringut vaja teha. Doonoril keelatakse alaliselt verd loovutada, teda informeeritakse uuringu tulemusest, temalt võetakse identifitseerimisproov, teda nõustatakse ja suunatakse perearsti või nakkushaigusi raviva eriarsti juurde. Korduvdoonori puhul algatatakse tagasivaateprotseduur, kasutades vajaduse korral säilitusproove.

§ 10. Kinnitava uuringu tulemuste hindamine

Kinnitava uuringu tulemusi hinnatakse järgmiselt:
1) kui kinnitava uuringu tulemus on negatiivne, siis keelatakse doonoril ajutiselt verd loovutada. Doonor kutsutakse uueks uuringuks tagasi kõige varem kahe kuu pärast;
2) kui kinnitava uuringu tulemus on positiivne, siis keelatakse doonoril alaliselt verd loovutada. Doonorit informeeritakse uuringu tulemusest, temalt võetakse identifitseerimisproov, teda nõustatakse ja ta suunatakse perearsti või nakkushaigusi raviva eriarsti juurde. Korduvdoonori puhul algatatakse tagasivaateprotseduur, kasutades vajaduse korral säilitusproove;
3) kui kinnitava uuringu tulemus on määramatu, siis keelatakse doonoril ajutiselt verd loovutada. Doonor kutsutakse uueks uuringuks tagasi kõige varem kahe kuu pärast. Korduvdoonori puhul algatatakse tagasivaateprotseduur, kasutades vajaduse korral säilitusproove.

§ 11. Kinnitava uuringu tulemuste põhjal kõige varem kahe kuu pärast tagasi kutsutud doonori uuringutulemuste hindamine

(1) Kui kaks kuud tagasi tehtud kinnitava uuringu tulemus oli negatiivne ja uue immuunanalüüsimeetodil tehtud uuringu tulemus on negatiivne, siis lubatakse doonoril verd loovutada.

(2) Kui kaks kuud tagasi tehtud kinnitava uuringu tulemus oli negatiivne ja uue immuunanalüüsimeetodil tehtud uuringu tulemus on positiivne või määramatu, siis keelatakse doonoril kaks aastat verd loovutada.

(3) Kui kaks kuud tagasi tehtud kinnitava uuringu tulemus oli määramatu ja uue immuunanalüüsimeetodil tehtud uuringu tulemus on negatiivne, siis lubatakse doonoril verd loovutada.

(4) Kui kaks kuud tagasi tehtud kinnitava uuringu tulemus oli määramatu ja uue immuunanalüüsimeetodil tehtud uuringu tulemus on positiivne või määramatu, siis tehakse doonorivere proovile uus kinnitav uuring, mille tulemusi hinnatakse järgmiselt:
1) kui uuringu tulemus on negatiivne või määramatu, siis keelatakse doonoril kaks aastat verd loovutada. Kahe aasta möödudes tehakse uus uuring immuunanalüüsimeetodil;
2) kui kinnitava uuringu tulemus on positiivne, siis keelatakse doonoril alaliselt verd loovutada. Doonorit informeeritakse uuringu tulemusest, teda nõustatakse ja suunatakse perearsti või nakkushaigusi raviva eriarsti juurde.

§ 12. Kahe aasta pärast tagasi kutsutud doonori uuringu tulemuste hindamine

(1) Kui uue immuunanalüüsimeetodil tehtud uuringu tulemus on negatiivne, siis lubatakse doonoril verd loovutada.

(2) Kui uue immuunanalüüsimeetodil tehtud uuringu tulemus on positiivne või määramatu, siis keelatakse doonoril alaliselt verd loovutada. Doonorivere proovile tehakse kinnitav uuring, mille positiivse tulemuse korral informeeritakse doonorit uuringu tulemusest, teda nõustatakse ja ta suunatakse perearsti või nakkushaigusi raviva eriarsti juurde.

§ 13. HIV RNA, HCV RNA ja HBV DNA NAT uuringu tulemuste hindamine

(1) Minipuuli uuringu tulemusi hinnatakse järgmiselt:
1) kui minipuuli esmase uuringu tulemus on negatiivne, siis verekomponendid vabastatakse;
2) kui minipuuli esmase uuringu tulemus on positiivne, siis verekomponendid peetakse kinni ja tehakse nakkusohtliku donatsiooni väljaselgitamiseks NAT korduvuuring eraldi kõikide minipuulis olevate donatsioonide proovide kohta, kasutades doonorivere samu proove;
3) positiivse korduvuuringu tulemuse saanud doonoril keelatakse alaliselt verd loovutada. Doonorit informeeritakse uuringu tulemusest, temalt võetakse identifitseerimisproov, teda nõustatakse ja suunatakse perearsti või nakkushaigusi raviva eriarsti juurde. Analüüsiga seotud verekomponendid hävitatakse. Korduvdoonori puhul algatatakse tagasivaateprotseduur, kasutades vajaduse korral säilitusproove;
4) negatiivse korduvuuringu tulemuse saanud donatsioonid vabastatakse.

(2) Üksiku doonorivere proovi esmase uuringu tulemusi hinnatakse järgmiselt:
1) kui üksiku doonorivere proovi esmase uuringu tulemus on negatiivne, siis verekomponendid vabastatakse;
2) kui üksiku doonorivere proovi esmase uuringu tulemus on positiivne, siis verekomponente kasutusele ei võeta ning tehakse NAT korduvuuring sama meetodit kasutades.

(3) Üksikule doonorivere proovile tehtud korduvuuringu tulemusi hinnatakse järgmiselt:
1) kui korduvuuringu tulemus on negatiivne, siis tehakse uus korduvuuring. Uue korduvuuringu negatiivse tulemuse korral verekomponendid vabastatakse. Uue korduvuuringu positiivse tulemuse korral keelatakse doonoril alaliselt verd loovutada. Doonorit informeeritakse uuringu tulemusest, temalt võetakse identifitseerimisproov, teda nõustatakse ja suunatakse perearsti või nakkushaigusi raviva eriarsti juurde. Analüüsiga seotud verekomponendid hävitatakse. Korduvdoonori puhul algatatakse tagasivaateprotseduur, kasutades vajaduse korral säilitusproove;
2) kui korduvuuringu tulemus on positiivne, siis keelatakse doonoril alaliselt verd loovutada. Doonorit informeeritakse uuringu tulemusest, temalt võetakse identifitseerimisproov, teda nõustatakse ja ta suunatakse perearsti või nakkushaigusi raviva eriarsti juurde. Analüüsiga seotud verekomponendid hävitatakse. Korduvdoonori puhul algatatakse tagasivaateprotseduur, kasutades vajaduse korral säilitusproove.

4. peatükk
Rakendussätted

§ 14. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 01.01.2028.

























Kavand 9

MÄÄRUSE KAVAND

EELNÕU


Sotsiaalministri määrus „Raku-, koe- ja elundidoonori valimise kriteeriumid, rakkude, kudede või elundi annetamist välistavate asjaolude loetelu, doonorile ettenähtud kohustuslike laboratoorsete uuringute loetelu ning uuringute tegemise tingimused ja kord“

Määrus kehtestatakse rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise seaduse § 10 lõigete 2 ja 5 ning nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 22 lõike 3 alusel.

§ 1. Reguleerimisala

(1) Käesoleva määrusega kehtestatakse raku-, koe- ja elundidoonorite valimise kriteeriumid, rakkude, kudede või elundi annetamist välistavate asjaolude loetelu, doonoritele ettenähtud kohustuslike laboratoorsete uuringute loetelu ning uuringute tegemise tingimused ja kord.

(2) Käesoleva määrusega kehtestatud nõudeid kohaldatakse sugurakudoonorite valimisele, välja arvatud käesoleva määruse § 3 lõikes 3 sätestatud juhul.

§ 2. Mõisted

(1) Allogeenne doonor on käesoleva määruse tähendus isik, kellelt eemaldatakse rakud, koed või elund siirdamiseks, uudse ravimi tootmiseks või haiglaerandi ravimi valmistamiseks teisele isikule.

(2) Autoloogne doonor on käesoleva määruse tähenduses isik, kellelt eemaldatud rakke ja kudesid kasutatakse siirdamiseks, uudse ravimi tootmiseks või haiglaerandi ravimi valmistamiseks talle endale.

(3) Partnerannetus on käesoleva määruse tähenduses sugurakkude annetus mehe ja naise vahel, kes avaldavad, et neil on intiimsuhe.

(4) Otsene kasutamine on käesoleva määruse tähenduses olukord, kus rakud või koed annetatakse ning neid kasutatakse siirdamiseks ilma neid säilitamata.

(5) Mitteotsene kasutamine on käesoleva määruse tähenduses olukord, kus rakud või koed annetatakse ning neid säilitatakse enne siirdamist.

(6) Siirik on käesoleva määruse tähenduses siirdamiseks ettenähtud rakud, koed või elund.

§ 3. Doonori valimise põhikriteeriumid

(1) Doonori valimisel tuleb dokumenteeritult hinnata asjaolusid, mis võivad ohustada doonori ja retsipiendi tervist ning annetatavate rakkude, kudede ja elundite kvaliteeti ja ohutust.

(2) Isiku sobivus doonoriks tehakse kindlaks isiku täidetud ankeedi, läbiviidava intervjuu, isiku füüsilise läbivaatuse, anamneesi, varasema riskikäitumise, laboratoorsete uuringute, surnud isiku puhul surmajärgse läbivaatuse ja mis tahes muu asjakohase uuringu kaudu. Surnud doonori puhul viiakse võimaluse korral läbi intervjuu rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise seaduse § 17 lõikes 3 ja § 18 lõikes 1 nimetatud isikutega.

(3) Doonori valimise kriteeriume ei rakendata autoloogsetele doonoritele ja partnerannetuse korral. Kui eemaldatud rakud ja koed kuuluvad säilitamisele või töötlemisele, tuleb teha käesoleva määruse §-s 7 nimetatud uuringud välja arvatud geneetilised uuringud.

(4) Autoloogse doonori rakkude või kudede ja partnerannetuse sugurakkude käitlemisel tuleb teha laboratoorsed uuringud nakkustekitajate markerite tuvastamiseks informatiivsel eesmärgil, et vältida ristsaastumise ohtu ja ohtu käitleja personalile. Positiivsed uuringutulemused ei takista kudede või rakkude või nendest saadud toodete säilitamist, töötlemist ja siirdamist, kui on välja töötatud ja olemas eraldi säilitamissüsteem, milles on tagatud teiste siirikutega ristsaastumise ohu puudumine, lisaainetega saastumise ja segiajamise ohu puudumine.

(5) Sõltuvalt annetatavatest rakkudest, kudedest või elunditest ning isiku füüsilisest ja tervislikust seisundist loetakse isik doonoriks, kui on saadud isiku nõusolek või on välja selgitatud isiku eeldatav tahe ning puuduvad käesoleva määruse §-des 4, 5 ja 6 sätestatud kriteeriumid.

(6) Konkreetsel juhtumil võib pädeva isiku tehtud dokumenteeritud riskianalüüsi alusel kalduda kõrvale määruse §-des 4, 5 ja 6 sätestatud kriteeriumitest.

§ 4. Surnud isiku rakkude ja kudede annetamist välistavate kriteeriumite loetelu

Surnud isik arvatakse rakkude ja kudede doonorlusest välja, kui lahkamine ei anna teavet surma põhjuse kohta ja surma põhjus on teadmata või kehtib üks alljärgnevatest kriteeriumitest:
1) teadmata põhjusega haiguse kunagine esinemine;
2) pahaloomulise kasvaja olemasolu või varasem esinemine, välja arvatud esmane basaalrakk-kartsinoom, emakakaela in situ kartsinoom ja mõned kesknärvisüsteemi esmased kasvajad, mida tuleb hinnata vastavalt teaduslikele tõendusmaterjalidele. Pahaloomulise kasvajaga doonoreid võib hinnata ja kaaluda sarvkesta annetuseks, välja arvatud need, kellel on võrkkestakasvaja, hematoloogiline kasvaja või silma eesmise osa pahaloomuline kasvaja;
3) prioonide põhjustatud haiguste edasikandumise oht. Sellises ohus on:
a) inimesed, kellel on diagnoositud Creutzfeldt-Jakobi tõbi või Creutzfeldt-Jacobi tõve variant või kelle perekonnas on esinenud mitteiatrogeenset Creutzfeldt-Jakobi tõbe;
b) inimesed, kellel on esinenud kiiresti arenevat dementsust või närvisüsteemi degenereerivat haigust, sealhulgas teadmata päritoluga haigust;
c) inimese ajuripatsist pärinevate hormoonide retsipiendid, sarvkesta, skleera ja kõvakesta siirde retsipiendid ning inimesed, kellele on tehtud neurokirurgilisi operatsioone, kus kasutati kõvakesta;
4) süsteemne nakkus, mis annetamise ajal ei ole kontrolli all, sealhulgas bakteriaalsed haigused, süsteemsed viirus-, seen- või parasiitnakkused või märkimisväärne paikne infektsioon annetatavates rakkudes, kudes ja elundites. Bakteriaalse septitseemiaga doonoreid võib hinnata ja kaaluda silmakudede ja -rakkude annetuseks, kuid ainult juhul, kui sarvkesta säilitamine toimub orgaanilises kultuuris, et oleks võimalik tuvastada koe võimalikku bakteriaalset saastatust;
5) HIVi, ägeda või kroonilise B-hepatiidi, välja arvatud tuvastatud immuunsusega isikute puhul, C-hepatiidi ja HTLV I/II varasem esinemine, kliinilised tunnused või laboratoorsete tõendite olemasolu, nimetatud nakkushaiguste edasikandumise oht või riskifaktorite ilmnemine;
6) kroonilise, süsteemse autoimmuunhaiguse varasem esinemine, millel võib olla kahjulik mõju võetavate rakkude, kudede või elundite kvaliteedile;
7) käesoleva määruse §-s 8 sätestatud tingimustele vastava vereproovi puudumine;
8) ravi immuunsupressiivsete ainetega, kui ravi lõpust on rakkude, kudede või elundite annetamise hetkel möödas vähem kui 90 kalendripäeva;
9) doonori keha läbivaatuse käigus tuvastatud füüsilised märgid, mis viitavad nakkushaiguste ülekandumise ohule;
10) kokkupuude tsüaniidi, plii, elavhõbeda, kulla või muu ainega, mis võib retsipiendile edasi kanduda tervist ohustada võivas annuses;
11) hiljutine nõrgestatud elusviirusega vaktsineerimine, mille puhul arvestatakse edasikandumisohuga;
12) siirdamine, mille puhul on kasutatud ksenotransplantaate.

§ 5. Elusdoonori rakkude, kudede ja elundite doonorlust välistavad kriteeriumid

(1) Elusdoonor välja arvamisel rakkude, kudede või elundite doonorlusest kohaldatakse käesoleva määruse §-s 4 sätestatud surnud isiku rakkude ja kudede annetamist välistavaid kriteeriume.

(2) Sõltuvalt annetatavatest rakkudest, kudedest või elunditest võib käitleja kehtestada täiendavaid elusdoonorlusest väljaarvamise kriteeriume.

§ 6. Isiku sugurakkude doonorlust välistavate kriteeriumite loetelu

(1) Isik arvatakse sugurakkude doonorlusest välja, kui tal esineb üks alljärgnevatest:
1) HIV;
2) äge või krooniline B-hepatiit, välja arvatud tuvastatud immuunsusega isikute puhul;
3) C-hepatiit;
4) süüfilis;
5) klamüdioos;
6) HTLV I/II;
7) tsüstiline fibroos ja teised autosoom-retsessiivsed haigused;
8) fragiilse X-i sündroom ja teised X-liitelised retsessiivsed haigused;
9) muu geneetiline haigus;
10) multifaktoraalne arengurike või sündroom;
11) kromosoomimuutused, mis võivad põhjustada suure tõenäosusega tasakaalustamata kromosoomimuutusi.

(2) Sugurakudoonoril tuleb teha doonori perekonnas teadaolevate pärilike haiguste või doonori etnilisest taustast tulenevate pärilikke haigusi põhjustavate autosoom-retsessiivsete geenide geneetiline sõeluuring haiguste edasikandumise ohu hindamiseks. Retsipiendile tuleb edastada kogu teave pärilike haigustega seonduvate ohtude ning ohtude vältimiseks rakendatavate meetmete kohta.

§ 7. Doonorile ettenähtud kohustuslike laboratoorsete uuringute loetelu

(1) Miinimumnõudena tuleb doonorile teha laboratoorsed uuringud järgmiste nakkustekitajate markerite tuvastamiseks:
1) HIV-1 ja HIV-2 tuvastamiseks HIV-1, 2 antikehad;
2) B-hepatiidi tuvastamiseks HBs antigeen ja HBc antikehad;
3) C-hepatiidi tuvastamiseks HCV antikehad;
4) aktiivse süüfilise tuvastamiseks Treponema pallidum’i antikehad;
5) HTLV I/II tuvastamiseks antikehade uuring doonoritele, kes ise või kelle seksuaalpartnerid elavad või pärinevad suure levimusega piirkonnast või kui doonori vanemad pärinevad nimetatud piirkondadest.

(2) Sugurakudoonorile tuleb lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud uuringutele teha uuringud Neisseria gonorrhoeae, Trichomonas vaginalis’e ja Chlamydia trachomatis’e esinemise tuvastamiseks, perifeerse vere kromosomaalne uuring ning molekulaargeneetiline testimine tsüstilise fibroosi suhtes. Hankimise eest vastutava või pädeva isiku dokumenteeritud hinnangu alusel võib Trichomonas vaginalis’e uuringut mitte nõuda, kui sugurakud tuuakse sisse riigist, kus selle testimist ei nõuta.
[RT I, 29.05.2018, 9 - jõust. 01.06.2018]

(3) Munarakudoonorile tuleb lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 ja 2 nimetatud uuringutele teha uuringud fragiilse X-i sündroomi suhtes.

(4) Kui HBc antikehad on positiivsed ja HBs antigeen on negatiivne, on vajalikud edasised uuringud koos riskianalüüsiga, et määrata kindlaks rakkude, kudede või elundite vastavus kliinilise kasutamise nõuetele.

(5) Sõltuvalt riskianalüüsist võib käitleja sugurakudoonorile teha täiendavaid laboratoorseid uuringuid üle kanduda võivate nakkustekitajate ja geneetiliste haiguste suhtes.

§ 8. Laboratoorsete uuringute tegemise tingimused ja kord

(1) Kui doonor on kaotanud verd ja talle on 48 tunni jooksul enne vereproovi võtmist kantud üle verd, verekomponente või kolloide või tunni aja jooksul enne vereproovi võtmist kantud üle kristalloide, võib vereproov olla verelahjenduse tõttu kehtetu. Sellisel juhul tuleb hinnata vereproovide lahjendusastet. Käitleja võib aktsepteerida rakke, kudesid ja elundeid rohkem kui 50% plasmalahjendusega doonorilt ainult juhul, kui kasutatav uuringumeetod on plasmalahjenduse jaoks valideeritud või kui on olemas enne ülekande tegemist võetud proov.

(2) Surnud doonori puhul peab vereproov olema võetud vahetult enne surma või hiljemalt 24 tundi pärast isiku surma.

(3) Elusdoonorilt, välja arvatud luuüdi tüvirakkude ja perifeersete vereloome tüvirakkude doonorilt, tuleb proovid laboratoorseteks uuringuteks võtta hankimise ajal või seitsme päeva jooksul pärast hankimist. Kui elusdoonori rakke ja kudesid on võimalik säilitada pikka aega, on nõutavad kordusproov ja -uuring 180 päeva möödumisel. Kui vereproovi uuritakse täiendavalt nukleiinhappe amplifikatsiooni tehnika abil HIV, HBV ja HCV suhtes, võib kordusuuringu ära jätta. Kordusuuringu võib ära jätta ka siis, kui käitlemine hõlmab nimetatud viiruste jaoks valideeritud inaktiveerimisetappi.

(4) Luuüdi ja perifeersete vereloome tüvirakkude kogumise korral tuleb vereproov uurimiseks võtta 30 päeva jooksul enne nende hankimist.

(5) Sugurakkude annetamisel tuleb vereproov välja arvatud geneetilisteks uuringuteks võtta annetuse ajal, välja arvatud partnerannetuse korral.

(6) Partnerannetuse puhul (mitteotsene kasutamine) tuleb vereproovid võtta kolme kuu jooksul enne esimest annetust. Sama doonori järgmiste annetuste puhul tuleb vereproovid võtta mitte hiljem kui 24 kuud pärast eelmise proovi võtmist.

(7) Seemnerakkude annetused, välja arvatud partnerannetused, pannakse karantiini vähemalt 180 päevaks, misjärel on nõutav kordusuuring. Kui vereproovi uuritakse täiendavalt nukleiinhappe amplifikatsiooni tehnika abil HIV, HBV ja HCV suhtes, võib kordusuuringu ära jätta. Kordusuuringu võib ära jätta ka siis, kui käitlemine hõlmab nimetatud viiruste jaoks valideeritud inaktiveerimisetappi.

(8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2, 3, 5 ja 6 sätestatud vereproovi uuringud tehakse doonori seerumist või plasmast ja neid ei tohi asendada teistest vedelikest või eritistest tehtavate uuringutega, välja arvatud juhul, kui see on konkreetselt kliiniliselt põhjendatud ja kasutatakse sellise vedeliku jaoks valideeritud laboratoorset uuringut.

(9) Doonormunarakkudest loodud embrüote siirdamine on lubatud ilma eelneva karantiinita, kui selleks on retsipiendi kirjalik nõusolek.

§ 9. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 01.01.2028.

Kavand 10

MÄÄRUSE KAVAND

EELNÕU


Sotsiaalministri määrus „Nakkushaiguse uurimise ning ravimise kord rasedal“


Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 19 lõike 2 alusel.

§ 1. Määruse reguleerimis- ja kohaldamisala

(1) Käesoleva määrusega kehtestatakse nakkushaiguste loetelu, mille suhtes rasedaid uuritakse, ning uuringute tegemise ja ravi korraldamise nõuded, eesmärgiga vältida nakkuse ülekandumist emalt lootele või vastsündinule.

(2) Iga rasedat uuritakse arvele võtmisel süüfilise ja HIV-nakkuse suhtes ning pärast 30-ndat rasedusnädalat süüfilise ja B-hepatiidi ning rasedaid, kes arvelevõtmisel olid HIV-negatiivsed, ka HIV-nakkuse suhtes, kasutades seejuures erialaspetsialistide poolt heakskiidetud analüüsimeetodeid.

§ 2. Raseda uurimise kord B-hepatiidi suhtes

(1) Raseda B-hepatiidiga nakatumise tuvastamisel tehakse rasedale antavale vahetuskaardile, mis vormistatakse raseduskaardi alusel (edaspidi vahetuskaart), sellekohane märge ning suunatakse ta konsultatsioonile infektsionisti juurde.

(2) Seadusliku esindaja nõusolekul manustatakse vastsündinule sünnitusjärgselt lisaks B-hepatiidi vaktsiinile ka B-hepatiidi  hüperimmuunglobuliini.

§ 3. Raseda uurimise ja ravimise kord süüfilise korral

(1) Raseda süüfilisega nakatumise tuvastamisel alustatakse kohe tema ravimist. Andmed süüfilise ravi kohta (kuupäev, antibiootikum, doos) märgitakse vahetuskaardile.

(2) Kui süüfilisse nakatunud rase sünnitab varem kui 30 päeva pärast ravikuuri lõppu, alustatakse vastsündinu süüfilisevastast ravi.

(3) Sünnituse ajal teostatakse süüfilise analüüs (edaspidi kiirtest), kui:
1) puudub rasedusaegne testimine süüfilise suhtes;
2) puudub dokumentatsioon raseda süüfilist tõestava analüüsijärgse ravi kohta;
3) puuduvad süüfilisehaige raseda seksuaalpartneri(te) samaaegset süüfilise ravi tõestavad andmed.

(4) Lõike 3 alusel tehtud kiirtesti positiivse tulemuse korral ei kirjutata vastsündinut haiglast enne välja, kui on tehtud arsti kirjalik otsus selle kohta, kas vastsündinu vajab ravi.

§ 4. Raseda uurimise ja ravimise kord HIV-nakkuse korral

(1) Raseda HIV-ga nakatumise tuvastamisel alustatakse raseda rasedus- ja sünnitusaegset ravi ning sünnituse ajal (või -järgselt) vastsündinu ravi.
(2) Sünnituse ajal teostatakse HIV-nakkuse kiirtest, kui:
1) rasedal (ka HIV-negatiivsel) või tema seksuaalpartneri(te)l kahtlustatakse uimastite süstimist;
2) rasedat ei ole HIV-nakkuse suhtes varem uuritud.

(3) Lõike 2 alusel tehtud kiirtesti positiivse tulemuse korral ei kirjutata vastsündinut haiglast enne välja, kui on tehtud arsti kirjalik otsus selle kohta, kas vastsündinu vajab ravi. Positiivse testi korral suunatakse vastsündinu erialaspetsialisti infitseerituse diagnoosimiseks.

§ 6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 01.01.2028.


Kavand 11

MÄÄRUSE KAVAND

EELNÕU

Sotsiaalministri määrus „Nakkushaiguse tõrje nõuded“


Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 24 lõike 1 alusel.

§ 1. Reguleerimisala

Määrus kehtestab nõuded nakkushaiguste tõrje ja epideemilise leviku tõkestamise ühtseks korraldamiseks ja elanikkonna nakkusohutuse tagamiseks (lisatud).

§ 2. Nõuete täitjad

Nakkushaiguste tõrje nõudeid täidavad tervishoiutöötaja, isik, kes viibib haiguskoldes või piirkonnas, kus on oht haiguskolde tekkimiseks, ja teised oma tööülesannete tõttu nakkushaiguste tõrjega seotud isikud.

§ 3. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 01.01.2028.

LISA. Nakkushaiguste tõrje ja epideemilise leviku tõkestamise juhised.

LISA

NAKKUSHAIGUSTE TÕRJE JA EPIDEEMILISE LEVIKU TÕKESTAMISE JUHISED

1. ASKARIDIAAS

1.1. Haige isoleerimine. Haiget ei isoleerita haiglasse ega kodus, sest ta ei ole suhtlemisel nakkusohtlik.

1.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Tervishoiutöötaja korraldab nakatunud isiku dehelmintiseerimise ja tema pereliikmete ning muude lähikontaktsete roojaproovide mikrobioloogilise uuringu. Tähtis on käte pesemine; aiapidajatele selgitatakse, et inimese rooja ei kasutata väetamiseks. Nakkusohtu vähendab ka pinnasega kokkupuutunud aedviljade pesemine rohke voolava veega. Desinfektsiooni ei teostata.

1.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

1.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Askaridiaas ei levi puhangutena.

2. BOTULISM

2.1. Haige isoleerimine. Haige ei ole nakkusohtlik, kuid raske seisundi tõttu vajab üldjuhul haiglaravi. Tavaliselt toimetab haige haiglasse kiirabi.

2.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Tervishoiutöötaja teavitab juhtunust kohe Terviseametit. Terviseameti ametnik teostab kolde uuringu ja suunab kogu mürgistust põhjustada võinud toidu laboratoorseks uuringuks. Tähelepanu pööratakse eelkõige kodus valmistatud hoidistele, samuti vinnutatud lihale ja marineeritud kalale kui võimalikele levikufaktoritele. Pärast materjali võtmist laboratoorseks uuringuks hävitatakse ohtliku toidu jääk. Desinfektsioon ei ole vajalik.

2.3. Immuniseerimine. Ei praktiseerita.

2.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Botulismi levikuoht piirdub üldjuhul perekonnaga. Võivad haigestuda ka sama toitu söönud isikud. Tervishoiutöötaja selgitab ohtlikku toitu söönud inimesed ja annab vajaduse korral abi.

3. BRUTSELLOOS

3.1. Haige isoleerimine. Brutselloositekitajad ei levi inimeselt inimesele. Haige hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.

3.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Brutselloosi riskirühma kuuluvad põllumajandus- ja veterinaartöötajad. Tervishoiutöötaja kontrollib epidemioloogilisel näidustusel riskirühma kuuluvate töötajate tervist üks kord aastas. Terviseameti ametnik korraldab epidemioloogilise uuringu: selgitab välja loomse nakkusallika ja haigustekitajate levikufaktori. Desinfitseerimisele kuuluvad haige mädaeritised ning sellega saastunud vahendid, tarbeesemed ning riietus.

3.3. Immuniseerimine. Haige kontaktseid ei vaktsineerita.

3.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Brutselloosi puhanguid esineb harva. Puhangu likvideerimise põhimeetmeks on riskirühma isikute kontaktide katkestamine haigete loomadega ning nende brutselloosivastane immuniseerimine.

4. COVID-19

31.1. Haige isoleerimine. COVID-19 kahtlusega isik peab jääma koju. Arsti otsusel jääb haigestunu kodusele ravile ja isoleerimisse või hospitaliseeritakse. Isoleerimises viibides peab haigestunu vältima kontakte teiste inimestega ning täitma hügieeninõudeid. Analüüsi vajaduse üle otsustab arst, lähtudes Terviseameti juhistest. Isoleerimise lõpetamise üle otsustab arst. Haigega kokkupuutuvad tervishoiuasutuse töötajad on kohustatud kandma asjakohaseid isikukaitsevahendeid.

31.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. COVID-19 nakkuse tõrjel nakkuskoldes lähtutakse Terviseameti juhistest. Kui isikul avalduvad haigussümptomid töökohal või kollektiivis, eraldab vastutav isik haigestunu kohe teistest. Haigestunuga lähikontaktis olnud isikud peavad jääma isoleerimisse vastavalt Terviseameti või Vabariigi Valitsuse otsustele. Kõik haigestunuga kokkupuutunud ruumid ja pinnad tuleb puhastada ja desinfitseerida.

31.3. Immuniseerimine. Oluline ennetusmeede on vaktsineerimine vastavalt vaktsiinitootja näidustustele ning kehtivatele õigusaktidele ja juhenditele.

31.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. COVID-19 puhangu ja epideemilise leviku korral rakendatakse tõrjemeetmeid vastavalt Terviseameti juhistele. Haiglad ja sotsiaalteenuseid osutavad asutused kehtestavad vajaduse korral külastuspiirangud. Lasteasutused korraldavad laste tervise igapäevase jälgimise.

31.5. Erisus. COVID-19 kahtlusega isiku, haigestunu või lähikontaktse isoleerimisel ning nakkuse tõrjel võib kehtestada erisusi kooskõlas seaduse või selle alusel antud õigusaktidega.

5. CREUTZFELDT-JAKOBI TÕBI

4.1. Haige isoleerimine. Haigustekitaja ei levi inimeselt inimesele. Haige vajab hospitaliseerimist kesknärvisüsteemi kahjustuste tekkimise staadiumis.

4.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Terviseameti ametnik korraldab epidemioloogilise uuringu: selgitab välja nakkusallika ja levikufaktorid. Tõrjemeetmed piirduvad veterinaarsete meetmetega. Desinfitseeritakse haige looma ja inimese vere ning muude koevedelikega saastunud vahendid ja tarbeesemed.

4.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

4.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Haigus esineb üksikjuhtudena.

6. DIFTEERIA

5.1. Haige isoleerimine. Tervishoiutöötaja korraldab haige kiire hospitaliseerimise nakkusosakonda. Haige ja pisikukandja ei tohi kasutada ühistransporti hospitaliseerimise eesmärgil.

5.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Perearst võtab bakterioloogilised proovid ja korraldab kontaktsete immuniseerimise. Terviseameti ametnik teeb epidemioloogilise uuringu ja selgitab välja riskirühma isikud. Perearst jälgib riskirühma isikuid 7 päeva jooksul. Haige elukohas desinfektsiooni ei tehta, oluline on ruumide tuulutamine ja puhastamine.

5.3. Immuniseerimine. Tähtis on laste ja noorukite immuniseerimine riikliku kava alusel. Immuniseeritakse ka difteeriat põdenud isik haiglast lahkumisel.

5.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Puhangu korral rakendatakse kõiki loetletud tõrjemeetmeid.

7. EBOLA JA MARBURGI VIIRUSHAIGUSED

6.1. Haige isoleerimine. Haige isoleeritakse kiiresti nakkusosakonda täielikku ohutust tagavasse isolaatorisse. Isolaatorisse sisenejad peavad kandma individuaalseid kaitsevahendeid.

6.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Tervishoiutöötaja selgitab välja kontaktsed isikud ja kehtestab neile aktiivse arstliku jälgimise (Ebola korral 21 päeva, Marburgi korral 9 päeva). Haige eritised, veri ja esemed desinfitseeritakse, autoklaavitakse või põletatakse.

6.3. Immuniseerimine. Vaktsiinid puuduvad.

6.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Haiged ja haiguskahtlased isikud hospitaliseeritakse ja isoleeritakse viivitamata. Kontaktsetele kehtestatakse aktiivne arstlik jälgimine.

8. EHHINOKOKOOS

8.1. Haige isoleerimine. Haigustekitajad ei levi inimeselt inimesele. Haiget ei hospitaliseerita.

8.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Põhinakkusallikaks on koerad ja teised koduloomad. Tervishoiutöötaja allutab haigestunud isikud arstlikule järelevalvele. Terviseameti ametnik korraldab epidemioloogilise uuringu nakkusallika ja levikufaktorite selgitamiseks. Oluline on kätepesu ja hügieeninõuete täitmine. Desinfitseeritakse looma roojaga kokku puutunud tarbeesemed.

8.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

8.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Puhangutena ei levi.

9. ENTEROBIAAS

9.1. Haige isoleerimine. Haige on suhtlemisel nakkusohtlik, kuid isoleerimine ei ole vajalik. Levikut tõkestatakse üldhügieeniliste nõuetega.

9.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Tervishoiutöötaja korraldab nakatunud isiku dehelmintiseerimise. Ravi korratakse kaks kuni kolm korda kahenädalase intervalliga. Ravitakse kõiki pereliikmeid. Eluruumid puhastatakse tolmuimejaga ja pinnad desinfitseeriva puhastusvahendiga. Vajalik on voodi- ja aluspesu vahetamine.

9.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

9.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Nakkus levib perekonniti ja lastekollektiivides. Soovitatav on korralda sihtuuringuid ja nakatunute ning nende lähikontaktsete dehelmintiseerimine.

10. GIARDIAAS (LAMBLIAAS)

10.1. Haige isoleerimine. Haige ei vaja isoleerimist haiglasse. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.

10.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Tervishoiutöötaja määrab spetsiifilise ravi. Haiget juhendatakse täitma hügieenireegleid leviku tõkestamiseks. Pereliikmetele korraldatakse laboratoorne uuring. Desinfektsiooni peres ei kasutata.

10.3. Immuniseerimine. Ei praktiseerita.

10.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Terviseameti ametnik kontrollib lasteasutuste režiimi ja korraldab vajadusel roojaproovide uurimise.

11. GRIPP JA ÄGE RESPIRATOORNE VIIRUSNAKKUS

11.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse raske haigusvormi või tüsistuste ohu korral.

11.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Haigestumise tõusu perioodil korraldatakse lastekollektiivides igapäevane jälgimine. Haigestunud lapsed eraldatakse kohe rühmast. Laps lubatakse tagasi kollektiivi pärast haigusnähtude kadumist. Ruumides korraldatakse märgpuhastus desinfitseeriva pesemisvahendiga.

11.3. Immuniseerimine. Elanikke immuniseeritakse gripi vastu septembris-oktoobris. Eeskätt kuuluvad immuniseerimisele riskirühma isikud.

11.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Lasterühm isoleeritakse, haigusnähtudega personal eemaldatakse töölt. Üle viie epidemioloogiliselt seotud juhu korral rühmas kehtestatakse karantiin 10 päevaks pärast viimase haigusjuhu esinemist.

12. HAEMOPHILUS INFLUENZAE NAKKUS

12.1. Haige isoleerimine. Haige isoleeritakse 24 tunniks pärast antimikroobse ravi alustamist.

12.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsed allutatakse tervishoiutöötaja jälgimisele. Immuniseerimata väikelastega peredes või lastekollektiivides kahe invasiivse juhu esinemisel tehakse lähikontaktsetele ennetav ravi. Desinfektsiooni ei tehta.

12.3. Immuniseerimine. Lapsi immuniseeritakse alates kahe aasta vanusest.

12.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse ülalnimetatud meetmeid. Epidemioloogilisel näidustusel immuniseeritakse noorukeid ja täiskasvanuid.

13. HIV-NAKKUS JA HIV-TÕBI

13.1. Haige isoleerimine. HIV-positiivset isikut ei isoleerita. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel. Tervishoiutöötajad peavad vältima saastumist haige vere ja koevedelikega.

13.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Tervishoiutöötaja selgitab välja seksuaal- ja süstlapartnerid, tagades konfidentsiaalsuse. Kasutatakse isikukaitsevahendeid. Eksponeeritud tervishoiutöötajatele tehakse ennetavat ravi. HIV-positiivne isik ei loovuta verd, elundeid ega rinnapiima. Saastunud esemed ja instrumendid desinfitseeritakse.

13.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub. Asümptomaatilisi HIV-positiivseid lapsi immuniseeritakse riikliku kava alusel (v.a elusvaktsiinid sümptomaatilisel juhul).

13.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Kasutatakse eelnimetatud meetmeid leviku tõkestamiseks.

14. KAMPÜLOBAKTER-ENTERIIT

14.1. Haige isoleerimine. Haige roe on nakkusohtlik. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel või nakkusohu vältimiseks kodus.

14.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kodusel ravil juhendab tervishoiutöötaja pereliikmeid rooja desinfitseerimiseks. Haige ei tohi tegeleda toidu valmistamisega.

14.3. Immuniseerimine. Ei praktiseerita.

14.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Puhangu korral selgitab Terviseameti ametnik välja ühislevikufaktori (tavaliselt loomsed toiduained). Rakendatakse seaduses sätestatud meetmeid ja sanktsioone.

15. KATK

15.1. Haige isoleerimine. Haige või haiguskahtlane isik hospitaliseeritakse ja isoleeritakse täielikult. Haige viibib ranges isolatsioonis vähemalt 48 tundi pärast antimikroobse ravi alustamist.

15.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsed isikud allutatakse seitsmeks päevaks aktiivsele arstlikule jälgimisele ja profülaktilisele ravile. Terviseameti ametnik korraldab epidemioloogilise uuringu. Teostatakse deratisatsiooni ja desinsektsiooni. Haige eritised ja saastunud esemed soovitatakse põletada.

15.3. Immuniseerimine. Immuniseeritakse epidemioloogilisel näidustusel ja ohupiirkonda siirdujaid.

15.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse kiiresti rangeid isoleerimis- ja ravimeetmeid.

16. KOLLAPALAVIK

16.1. Haige isoleerimine. Haige või haiguskahtlane isik hospitaliseeritakse ja isoleeritakse täielikult.

16.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Riskipiirkonnast saabunud isikud allutatakse 6 päevaks aktiivsele jälgimisele. Saastunud esemed ja pinnad kahjutustatakse või põletatakse. Haige eluruume ei desinfitseerita.

16.3. Immuniseerimine. Riskipiirkonda siirduvad isikud peavad end immuniseerima vähemalt kaks nädalat enne reisi. Immuniseeritakse ka haige kontaktseid.

16.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Siirutaja puudumise tõttu Eestis kohalikke puhanguid ei teki.

17. KOOLERA

17.1. Haige isoleerimine. Haige ja haiguskahtlane isik hospitaliseeritakse. Haiglast väljakirjutamine toimub pärast kahte negatiivset mikrobioloogilist proovi.

17.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktseid jälgitakse viis päeva. Terviseameti ametnik selgitab välja nakkusallika ja levikuteed. Teostatakse jooksev ja lõppdesinfektsioon. Väljaheide ja eritised desinfitseeritakse.

17.3. Immuniseerimine. Immuniseerimine on soovitatav epideemilisse piirkonda siirdujatele. Massimmuniseerimist epideemia ajal üldjuhul ei teostata.

17.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Täidetakse rangeid tõrjemeetmeid haiguse leviku peatamiseks imporditud juhu korral.

18. KRIMMI-KONGO HEMORRAAGILINE PALAVIK

18.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse täielikku ohutust tagavasse isolaatorisse. Personal peab kandma isikukaitsevahendeid.

18.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsetele kehtestatakse aktiivne jälgimine 12 päevaks. Terviseameti ametnik selgitab välja nakkusallika (nt puugid). Veri ja eritised desinfitseeritakse, autoklaavitakse või põletatakse.

18.3. Immuniseerimine. Kasutatakse rekonvalestsendi vereplasmat.

18.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Haiged isoleeritakse kiiresti. Kontaktsetele rakendatakse aktiivset arstlikku jälgimist.

19. KRÜPTOSPORIDIOOS

19.1. Haige isoleerimine. Haige on nakkusohtlik pikka aega. Soovitatav on hospitaliseerimine.

19.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kodusel põetamisel juhendatakse pereliikmeid rooja ja saastunud pesu desinfitseerimiseks ning rõhutatakse kätepesu.

19.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

19.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Terviseameti ametnik selgitab puhangu põhjused (toit, vesi). Nakatunud toidukäitlejad ja lapsed eemaldatakse töölt või kollektiivist kuni tervenemiseni.

20. KÕHUTÜÜFUS

20.1. Haige isoleerimine. Haige isoleeritakse nakkusosakonda.

20.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Pereliikmeid juhendatakse teostama desinfektsiooni (tualett, pesu). Terviseameti ametnik korraldab pereliikmete uuringu ja jälgimise kolme nädala jooksul. Palaviku ilmnemisel hospitaliseeritakse isik viivitamata.

20.3. Kroonilise bakterikandluse sedastamine. Enne väljakirjutamist ja kolm kuud hiljem uuritakse rekonvalestsendi roojaproove. Bakterikandjat instrueeritakse ja tal keelatakse töötamine toidukäitlemisel.

20.4. Immuniseerimine. Immuniseeritakse ohupiirkonda siirdujaid.

20.5. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Terviseameti ametnik selgitab välja nakkusallika (tavaliselt bakterikandja) ja levikuviisi. Vajadusel teavitatakse elanikke vee keetmise vajadusest.

21. LASSA PALAVIK

21.1. Haige isoleerimine. Haige isoleeritakse täielikku ohutust tagavasse isolaatorisse.

21.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsetele kehtestatakse jälgimine 21 päevaks. Eritised, veri ja esemed desinfitseeritakse või põletatakse. Elanikke teavitatakse näriliste ohtlikkusest.

21.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

21.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse kiiret hospitaliseerimist ja aktiivset jälgimist.

22. LEEPRA

22.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse ravikuuri ajaks. Pärast ravi piiranguid ei rakendata.

22.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktseid jälgitakse viis aastat. Desinfitseeritakse ninasekreet ja teostatakse lõppdesinfektsioon eluruumides.

22.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

22.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Puhangutena ei levi.

23. LEETRID

23.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel. Ühistransport on keelatud.

23.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Haige isoleeritakse koju 4 päevaks pärast lööbe ilmumist. Mitteimmuunsed kontaktsed isoleeritakse 17 päevaks. Elukohtades desinfektsiooni ei tehta.

23.3. Immuniseerimine. Tähtsaim on immuniseerimine riikliku kava alusel.

23.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse kõiki loetletud meetmeid.

24. LEGIONELLOOS

24.1. Haige isoleerimine. Haige ei ole nakkusohtlik. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.

24.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Terviseameti ametnik selgitab välja allika väliskeskkonnas (veesüsteemid). Desinfektsioon teostatakse vee- ja ventilatsioonisüsteemides. Haige keskkonnas desinfektsiooni ei tehta.

24.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

24.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Ohustatud isikud eemaldatakse piirkonnast ja levikufaktorid kahjutustatakse.

25. LEPTOSPIROOS

25.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.

25.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsete jälgimine 10 päeva jooksul. Terviseameti ametnik korraldab uuringu ja annab juhised deratisatsiooniks. Saastunud esemed desinfitseeritakse või põletatakse.

25.3. Immuniseerimine. Eestis ei kasutata.

25.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse eelnimetatud meetmeid.

26. LISTERIOOS

26.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.

26.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsete jälgimine 21 päeva. Terviseameti ametnik selgitab välja nakkusallika (toit). Eluruume ei desinfitseerita.

26.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

26.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Põhiline on levikufaktoriks oleva toidu eemaldamine ja kuumtöötlemine.

27. LÄKAKÖHA

27.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel. Ühistransport on keelatud.

27.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Haige isoleeritakse vähemalt kolmeks nädalaks või antibiootikumravi ajal 5–7 päevaks. Immuniseerimata lapsed eemaldatakse kollektiivist 21 päevaks. Kontaktsetele soovitatakse ennetavat ravi. Desinfektsiooni ei tehta, eritised kahjutustatakse.

27.3. Immuniseerimine. Vaktsineerimine toimub riikliku kava alusel.

27.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse kiirendatud korras immuniseerimist riskirühmadele.

28. LYME’I TÕBI (PUUKBORRELIOOS)

28.1. Haige isoleerimine. Haige ei ole nakkusohtlik.

28.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Elanikke teavitatakse looduskolletest ja puugiründe vältimisest. Desinfektsioon ei ole vajalik.

28.3. Immuniseerimine. Euroopas vaktsiin puudub.

28.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Puhanguid ei esine.

29. MALAARIA

29.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse nakkusosakonda.

29.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Terviseameti ametnik selgitab nakatumise koha. Tuleb vältida kokkupuudet haige verega. Desinfektsiooni ei tehta.

29.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub. Riskipiirkonda sõitjatele on vajalik kemoprofülaktika.

29.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Eestis kohalikke puhanguid ei esine.

30. MARUTÕBI

30.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse eraldi isolaatorisse. Transport ainult kiirabiga.

30.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Puremise korral teavitatakse kohe Terviseametit ja veterinaarteenistust. Kannatanu immuniseeritakse viivitamata. Haige tarbeesemed keedetakse või põletatakse.

30.3. Immuniseerimine. Efektiivseim meede on puretud isiku vaktsineerimine ja immuunglobuliini manustamine. Riskirühmadele ennetav immuniseerimine.

30.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Puhangutena ei levi.

31. MENINGIIT, ASEPTILINE

31.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse viivitamata kiirabiga. Ühistransport on keelatud.

31.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsete jälgimine viis päeva. Desinfektsiooni ei tehta, soovitatav on niiske koristus.

31.3. Immuniseerimine. Ei tehta.

31.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse loetletud meetmeid.

32. MENINGOKOKKNAKKUS

32.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse viivitamata. Isoleerimine lõpetatakse 24 tundi pärast ravi algust.

32.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsete jälgimine 5 päeva, antibiootikumravi ja bakterioloogiline uuring. Suletud kollektiivides võib kehtestada karantiini 10 päevaks. Bakterikandjad eemaldatakse kollektiivist. Desinfektsiooni ei tehta, oluline on tuulutamine.

32.3. Immuniseerimine. Toimub epidemioloogilisel näidustusel.

32.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Esmatähtis on uute juhtude varajane avastamine ja kontaktsete ennetav ravi või immuniseerimine.

33. MUMPS

33.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.

33.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Haige isoleeritakse koju üheksaks päevaks. Mitteimmuunsed lapsed eemaldatakse kollektiivist 21 päevaks. Desinfektsiooni ei tehta, eritised kahjutustatakse.

33.3. Immuniseerimine. Vaktsineerimine toimub riikliku kava alusel.

33.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse kontaktsete kiirendatud immuniseerimist.

34. NAKKUSLIK MONONUKLEOOS

34.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel. Ühistransport on keelatud.

34.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsete jälgimine 20 päeva. Oluline on kätepesu ja pindade niiske koristus. Desinfektsiooni ei tehta.

34.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

34.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Esineb endeemiliselt.

35. NEERUSÜNDROOMIGA HEMORRAAGILINE PALAVIK (EPIDEEMILINE NEFROPAATIA)

35.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel, isoleerimist ei vaja.

35.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Terviseameti ametnik selgitab välja näriliste arvukuse ja nõustab elanikke. Põhiline on näriliste hävitamine (deratisatsioon).

35.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

35.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse eelnimetatud meetmeid.

36. PARALÄKAKÖHA

36.1. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja puhangu korral. Samad, mis läkaköha puhul.

37. PARATÜÜFUS (A JA B)

37.1. Haige isoleerimine. Haige isoleeritakse nakkusosakonda.

37.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Samad meetmed nagu kõhutüüfuse puhul.

37.3. Kroonilise bakterikandluse sedastamine. Samad meetmed nagu kõhutüüfuse puhul.

37.4. Immuniseerimine. Ei kasutata.

37.5. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Samad meetmed nagu kõhutüüfuse puhul.

38. PNEUMOKOKKNAKKUS

38.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel. Isoleeritakse ravimresistentsete tekitajatega haiged.

38.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Eritised kahjutustatakse. Ruumi tehakse lõppdesinfektsioon.

38.3. Immuniseerimine. Vaktsineeritakse riskirühmi (sh lapsed, HIV-nakkusega isikud, kroonilised haiged).

38.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Kollektiivi puhangu korral soovitatakse vaktsineerida kõiki liikmeid (v.a alla 2-aastased lapsed).

39. POLIOMÜELIIT (LASTEHALVATUSTÕBI)

39.1. Haige isoleerimine. Haiged hospitaliseeritakse. Rekonvalestsent jääb haiglast lahkumisel arstlikule jälgimisele 12 päevaks.

39.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsed eemaldatakse kollektiivist või töölt 20 päevaks. Teostatakse jooksev ja lõppdesinfektsioon.

39.3. Immuniseerimine. Toimub riikliku kava alusel.

39.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Iga juhtumit loetakse epideemia alguseks. Rakendatakse kontaktsete kiiret immuniseerimist ja aktiivset seiret.

40. PUNETISED

40.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel. Vältida tuleb kontakti rasedatega.

40.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Haige isoleeritakse koju seitsmeks päevaks. Kaasasündinud sündroomiga laps isoleeritakse leviku vältimiseks kuni üheks aastaks. Desinfektsiooni ei tehta.

40.3. Immuniseerimine. Toimub riikliku kava alusel.

40.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Immuniseeritakse kõik immuunsust mitteomavad kontaktsed.

41. PUUKENTSEFALIIT

41.1. Haige isoleerimine. Haige ei ole nakkusohtlik.

41.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Elanikke teavitatakse looduskolletest ja repellendi kasutamisest. Desinfektsioon ei ole vajalik.

41.3. Immuniseerimine. Soovitatav on vaktsineerimine ohuala elanikele ja looduses viibijatele.

41.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Puhanguid ei esine.

42. ROTAVIIRUS-ENTERIIT

42.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.

42.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kodusel ravil juhendatakse pereliikmeid rooja ja mähkmete desinfitseerimiseks. Oluline on kätepesu.

42.3. Immuniseerimine. Ei praktiseerita.

42.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Nakkus levib olmeliselt ja piisklevi teel, nõudes ranget hügieeni.

43. SALMONELLOOSID

43.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse raske vormi korral või leviku tõkestamiseks kodus.

43.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kodusel ravil juhendatakse pereliikmeid rooja desinfitseerimiseks. Haige ei tohi valmistada toitu.

43.3. Immuniseerimine. Ei praktiseerita.

43.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Terviseameti ametnik selgitab välja levikufaktori (tavaliselt toit) ja rakendab sanktsioone. Oluline on toiduainete kuumtöötlemine.

44. SARLAKID

44.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.

44.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Haige isoleeritakse koju 7–12 päevaks. Rekonvalestsendid lubatakse teatud töödele tagasi 12 päeva pärast isoleerimise lõppu. Mänguasjad pestakse desinfitseeriva vahendiga. Desinfektsiooni ei tehta.

44.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

44.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Spetsiifilisi meetmeid ei kasutata.

45. SHIGELLOOS (DÜSENTEERIA)

45.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse raske vormi korral või leviku tõkestamiseks kodus.

45.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kodusel ravil desinfitseeritakse rooja ja käsi. Haige ei tohi valmistada toitu.

45.3. Immuniseerimine. Ei praktiseerita.

45.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Terviseameti ametnik uurib puhangu põhjuseid (toit, vesi) ja rakendab sanktsioone.

46. SIBERI KATK (ANTRAKS)

46.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse viivitamata range isolatsiooni tingimustes.

46.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsetele kehtestatakse jälgimine ja ennetav ravi. Terviseameti ametnik ja veterinaartöötaja selgitavad välja allika. Eritised ja sidematerjal põletatakse. Haige elukohas desinfektsiooni ei tehta.

46.3. Immuniseerimine. Immuniseeritakse riskirühmi (veterinaarid, laboritöötajad jm).

46.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Üksikjuht võib viidata bioterrorismile, rakendatakse rangeid koostöömeetmeid veterinaarteenistusega.

47. SUGULISEL TEEL LEVIV KLAMÜÜDIAHAIGUS

47.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.

47.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Seksuaalpartnerid selgitatakse välja ja neile määratakse ennetav ravi. Haige hoidub kontaktidest kuni tervenemiseni. Saastunud pesu desinfitseeritakse.

47.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

47.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse eelnimetatud meetmeid.

48. SÜGELISED

48.1. Haige isoleerimine. Isoleeritakse ravikuuri lõpuni. Hospitaliseerimisel isoleeritakse esimeseks 24 tunniks.

48.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Selgitatakse välja nakatunud kontaktsete ringis. Voodivarustus saadetakse kamberdesinfektsiooni, pesu keedetakse.

48.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

48.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Oluline on nakatunute efektiivne ravi ja hügieeni õpetamine.

49. SÜÜFILIS

49.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.

49.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Selgitatakse välja seksuaalpartnerid ja määratakse ennetav ravi. Haige hoidub kontaktidest kuni ravi lõpuni. Pinnad ja esemed desinfitseeritakse.

49.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

49.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse eelnimetatud meetmeid.

50. TEETANUS (KANGESTUSKRAMPTÕBI)

50.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kirurgia- või intensiivravi osakonda.

50.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Traumade korral selgitatakse immuniseerimise seisund ja vajadusel vaktsineeritakse. Desinfektsiooni ei tehta.

50.3. Immuniseerimine. Toimub vastavalt riiklikule kavale.

50.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Puhangutena ei levi.

51. TOKSOPLASMOOS

51.1. Haige isoleerimine. Haige ei ole nakkusohtlik.

51.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Oluline on kätepesu pärast loomadega (kassid) kokkupuudet ja toorliha käitlemist. Rasedaid kontrollitakse seroloogiliselt. Desinfektsiooni ei kasutata.

51.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

51.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Puhangutena ei levi.

52. TRIHHINELLOOS (KEERITSUSSIHAIGUS)

52.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.

52.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Terviseameti ametnik teostab kolde uuringu ja suunab liha uuringuks. Nakkusohtlik liha tuleb kuumtöödelda või hävitada. Kontaktseid jälgitakse 15 päeva.

52.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

52.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Selgitatakse välja kõik saastunud liha söönud isikud ja määratakse ennetav ravi.

53. TUBERKULOOS

53.1. Haige isoleerimine. Nakkusohtlikud ja multiresistentsed haiged hospitaliseeritakse ja isoleeritakse. Kasutatakse kaitsemaske ja spetsiifilist ventilatsiooni.

53.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Selgitatakse välja kontaktsed ja määratakse kemoprofülaktika riskirühmadele. Ruumides teostatakse märgkoristus ja tuulutamine.

53.3. Immuniseerimine. Vastsündinuid immuniseeritakse riikliku kava alusel. Immuniseeritakse ka riskirühma kuuluvaid täiskasvanuid.

53.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse ülalnimetatud meetmeid.

54. TULAREEMIA

54.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.

54.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsete seroloogiline uurimine. Näriliste arvukust piiratakse. Desinfektsiooni ei tehta.

54.3. Immuniseerimine. Eestis ei kasutata.

54.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse eelloetletud meetmeid.

55. TUULERÕUGED

55.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel kiirabiga.

55.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Haige isoleeritakse koju vähemalt 9 päevaks. Kontaktsed lapsed isoleeritakse 11.–21. päevani pärast kokkupuudet. Eritised kahjutustatakse, desinfektsiooni ei tehta.

55.3. Immuniseerimine. Kontaktseid lapsi soovitatakse immuniseerida 3–5 päeva jooksul pärast kokkupuudet.

55.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Esmatähtis on vastuvõtlike kontaktsete kiire immuniseerimine.

56. TÄHNILINE TÜÜFUS

56.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse nakkusosakonda.

56.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsete jälgimine 25 päeva ja pedikuloosi seire. Teostatakse täitõrjet. Riided ja pesu saadetakse kamberdesinfektsiooni.

56.3. Immuniseerimine. Toimub epidemioloogilisel näidustusel.

56.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Korraldatakse laiaulatuslik pedikuloositõrje ja immuniseerimine.

57. ÄGE A-VIIRUSHEPATIIT

57.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse nakkusosakonda kiirabi- või eraautoga.

57.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsete jälgimine 45 päeva. Terviseameti ametnik kehtestab range sanitaarkontrolli ja teostab epidemioloogilise uuringu. Desinfektsiooni elukohas ei tehta.

57.3. Immuniseerimine. Kasutatakse epidemioloogilisel näidustusel.

57.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse kõiki loetletud meetmeid.

58. ÄGE B-VIIRUSHEPATIIT

58.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse nakkusosakonda.

58.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsete seroloogiline uurimine. Doonorivere kohustuslik kontroll. Terviseameti ametnik selgitab välja võimalikud meditsiinilised manipuleerimised. Desinfektsiooni elukohas ei tehta.

58.3. Immuniseerimine. Plaaniline immuniseerimine vastavalt riiklikule kaval (vastsündinud, riskirühmad).

58.4. Tõrjemeetmed nakkuspuhangu korral. Rakendatakse kõiki loetletud meetmeid.

59. ÄGE C-VIIRUSHEPATIIT

59.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse nakkusosakonda.

59.2. Tõrjemeetmed nakkuskoldes ja desinfektsioon. Kontaktsete seroloogiline uurimine ja doonorivere kontroll. Desinfektsiooni elukohas ei tehta.

59.3. Immuniseerimine. Ei tehta.

59.4. Tõrjemeetmed nakku

Kavand 12

MÄÄRUSE KAVAND

EELNÕU

Vabariigi Valitsuse määrus „Meetmed, piirangud ja nõuded ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks“

Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 28 lõike 4 alusel.

§ 1. Määruse reguleerimisala

(1) Määrusega kehtestatakse isikutele ja nende tegevusele meetmed, piirangud ja nõuded ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks.

(2) Määrusega kehtestatakse erandid isikutele, tegevustele ja tegevuskohtadele, lähtudes nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 26 lõikes 2 sätestatud kriteeriumidest.

§ 2. Määruses kasutatavad mõisted

(1) Määruses kasutatakse termineid nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 2 tähenduses.

(2) Tegevuse eest vastutav isik on füüsiline või juriidiline isik, kes korraldab paragrahvis 3 nimetatud tegevust või haldab vastavat avalikku kohta.

(3) Nakkusohutuse ettevaatusabinõud on käesoleva määruse tähenduses hajutatuse nõue, kaitsemaski kandmise kohustus ja desinfitseerimisnõuete täitmine.

§ 3. Meetmete ja piirangute kohaldamisala

(1) Käesolevas määruses sätestatud meetmed ja piirangud kehtivad tegevustele, mis on seotud avalikkusele mõeldud kaupade ja teenuste pakkumisega või toimuvad avalikus kohas.

(2) Piirangud kohalduvad eelkõige sporditegevusele, haridusele, täienduskoolitusele, huvitegevusele, meelelahutusele, kultuuriüritustele, toitlustus- ja kaubandusettevõtete tegevusele ning avalikele koosolekutele ja üritustele.

§ 4. Nakkusohutuse tagamine avalikus kohas

(1) Avalikus kohas siseruumis on isikutel kohustus viibida ja liikuda hajutatult, välja arvatud koos viibiva perekonna puhul.

(2) Avalikus kohas siseruumis on isikul kohustus kanda kaitsemaski.

(3) Tegevuse eest vastutav isik on kohustatud tagama desinfitseerimisvahendite olemasolu ja desinfitseerimisnõuete täitmise vastavalt Terviseameti juhistele.

§ 5. Avaliku koha täituvuse ja kellaaja piirangud

(1) Tegevuse eest vastutav isik on kohustatud järgima isikute piirarvu, mis avalikus kohas siseruumis on [X00] isikut ja välistingimustes [X000] isikut.

(2) Majandus- ja kutsetegevus ettevõtte tegevuskohas on keelatud ajavahemikus [00.00 kuni 06.00].

§ 6. Terviseseisundit kinnitava tõendi esitamine

(1) Isik on kohustatud tegevuses osalemiseks esitama terviseseisundit kinnitava tõendi, mis tõendab immuniseerimist, nakkushaiguse läbipõdemist või negatiivset testitulemust.

(2) Tegevuse eest vastutav isik on kohustatud kontrollima terviseseisundit kinnitava tõendi ehtsust ja kehtivust ning tuvastama selle esitaja isikusamasuse dokumentaalselt.

§ 7. Erandid meetmete ja nõuete täitmisest

(1) Käesoleva määruse § 4 lõiget 2 ja § 6 lõiget 1 ei kohaldata alla 12-aastastele isikutele.

(2) Meetmeid ei kohaldata isikutele, kelle kohta on väljastatud terviseseisundit kinnitav tõend meditsiinilise vastunäidustuse kohta vastava meetme rakendamiseks.

§ 8. Määruse jõustumine

(1) Määrus jõustub [kuupäev].


Kavand 13

MÄÄRUSE KAVAND

EELNÕU

Vabariigi Valitsuse määrus „Karantiini kehtestamine ohtliku nakkushaiguse tõrjeks“

Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 26 lõike 1 alusel.

§ 1. Määruse reguleerimisala

(1) Määrusega kehtestatakse karantiin ohtliku nakkushaiguse või ohtliku nakkushaiguse tunnustele vastava nakkushaiguse leviku tõkestamiseks.

(2) Määrusega sätestatakse karantiinis viibimise periood ja tingimused nakkuskahtlastele isikutele.

§ 2. Karantiini kohaldamine

(1) Nakkuskahtlasel isikul, kes on kokku puutunud nakkushaigega või viibinud nakkusohtlikus piirkonnas, on keelatud lahkuda oma elukohast või püsivast viibimiskohast seitsme kalendripäeva jooksul.

(2) Karantiiniperioodi arvestatakse viimasest kokkupuutest nakkusallikaga või suure nakkusohuga piirkonnast lahkumisest arvates.

§ 3. Erandid karantiinis viibimisele

(1) Isik võib elukohast või püsivast viibimiskohast lahkuda tervishoiutöötaja või politseiametniku korraldusel, vältimatu tervishoiuteenuse saamiseks või elu või tervist ohustava hädajuhtumi korral.

(2) Karantiini ei kohaldata haigustunnusteta isikule, kes esitab terviseseisundit kinnitava tõendi immuniseerimise või nakkushaiguse läbipõdemise kohta, kui viimasest immuniseerimisest või läbipõdemisest ei ole möödunud rohkem kui [X] päeva.

§ 4. Isikuandmete töötlemine

(1) Karantiini rakendamiseks on Terviseametil ja tervishoiuteenuse osutajal õigus töödelda isikuandmeid ja terviseseisundit puudutavaid andmeid kooskõlas seaduse § 26 lõikega 5.

§ 5. Määruse jõustumine

(1) Määrus jõustub [kuupäev].


Kavand 14

MÄÄRUSE KAVAND

EELNÕU

Vabariigi Valitsuse määrus „Riigipiiri ületamisega seotud nõuded ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks“

Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 28 lõike 4 alusel.

§ 1. Määruse kohaldamisala

(1) Käesolevas määruses sätestatud nõuded kohalduvad isikutele, kes saabuvad suure nakkusohuga piirkonnast ja ületavad riigipiiri Eestisse sisenemise eesmärgil.

§ 2. Andmete esitamise kohustus

(1) Isik on kohustatud riigipiiri ületamise järel esitama Terviseametile andmed reisimise, viibimiskoha ja kontaktandmete kohta.

(2) Andmed esitatakse elektrooniliselt Terviseameti infosüsteemi kaudu või paberkandjal piiripunktis.

§ 3. Terviseuuringu läbimise kohustus

(1) Suure nakkusohuga piirkonnast saabunud isik on kohustatud tegema terviseuuringu ohtliku nakkushaiguse tuvastamiseks, sealhulgas andma uuringumaterjali.

(2) Kui isik keeldub terviseuuringust, kohaldatakse tema suhtes karantiini samadel alustel nakkuskahtlase isikuga vastavalt seaduse § 28 lõikele 9.

§ 4. Terviseseisundit kinnitav tõend piiril

(1) Isik on kohustatud esitama terviseseisundit kinnitava tõendi, mis tõendab immuniseerimist, nakkushaiguse läbipõdemist või negatiivset testitulemust.

(2) Terviseseisundit kinnitava tõendi andmekoosseis peab vastama seaduse § 28 lõikes 10 ja Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud nõuetele.

§ 5. Määruse jõustumine

(1) Määrus jõustub [kuupäev].


Kavand 15

MÄÄRUSE KAVAND

EELNÕU

Vabariigi Valitsuse määrus „Ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamise kord riigipiiril“

Määrus kehtestatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 23 lõike 1 alusel.

1. peatükk
ÜLDSÄTTED

§ 1. Määruse reguleerimisala

(1) Määrusega kehtestatakse ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamiseks Eesti riigipiiril:
1) riigipiiri ületamise kord ja tingimused;
2) nõuded terviseseisundit kinnitava tõendi esitamisele ja kontrollimisele ning terviseuuringutele;
3) nakkuskahtlase isiku teistest isikutest eraldamise kord kuni nakkusohu välistamiseni või ohu tõrjumiseks vajalike meetmete rakendamiseni;
4) nakkusohtliku materjali, kauba või transpordivahendi kinnipidamise kord kuni nakkusohu välistamiseni või ohu tõrjumiseks vajalike meetmete rakendamiseni;
5) nakkushaiguste tõrje korraldamise ja valmisoleku nõuded piiripunktides.

(2) Määruse rakendamisel lähtutakse Maailma Terviseorganisatsiooni (edaspidi WHO) rahvusvahelistest tervise-eeskirjadest (IHR 2005).

(3) Määrust rakendatakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2022/2371, mis käsitleb tõsiseid piiriüleseid terviseohte.

(4) Määrust kohaldatakse rahvusvaheliseks liikluseks avatud sadamates, lennujaamades ning raudtee- ja maanteepiiripunktides (edaspidi piiripunkt).

2. peatükk
VALMISOLEK JA NAKKUSHAIGUSTE TÕRJE KORRALDAMINE PIIRIPUNKTIDES

§ 2. Piiripunkti valdaja ja vedaja valmisolekukohustused

(1) Piiripunkti valdaja ja rahvusvahelisi vedusid teostav ettevõtja (edaspidi vedaja) tagavad piiripunktis ja transpordivahendites valmisoleku nakkushaiguste tõrjeks.

(2) Piiripunkti valdaja tagab koostöös Terviseametiga piiripunkti territooriumil:
1) hügieeninõuete täitmise nakkushaiguste leviku vältimiseks;
2) regulaarse seire ja tõrje näriliste ning lülijalgsete suhtes;
3) sobivad ruumid või alad nakkuskahtlase isiku ajutiseks eraldamiseks teistest reisijatest;
4) ruumid või alad nakkusohtliku kauba või pagasi ajutiseks hoiustamiseks;
5) Terviseameti ametnikele vajalikud töötingimused epidemioloogilise uurimise läbiviimiseks.

(3) Vedaja tagab:
1) transpordivahendi puhtuse ja vajadusel desinfektsiooni, desinsektsiooni või deratisatsiooni;
2) meeskonna ja personali teadlikkuse tegutsemisest nakkusohu korral;
3) laevade puhul kehtiva laeva sanitaarkontrolli tunnistuse või sanitaarkontrollist vabastamise tunnistuse olemasolu.

§ 3. Terviseameti ülesanded piiripunktis

Terviseamet:
1) tagab ööpäevaringse valmisoleku reageerida nakkusohule piiripunktides;
2) teostab järelevalvet piiripunktide ja transpordivahendite sanitaarhügieenilise olukorra üle;
3) hindab epidemioloogilist riski ja annab juhiseid piiripunkti valdajale ning vedajale;
4) väljastab laevadele rahvusvahelisi sanitaarkontrolli tunnistusi;
5) korraldab koostööd Politsei- ja Piirivalveameti ning Maksu- ja Tolliametiga.

3. peatükk
RIIGIPIIRI ÜLETAMISE KORRALDUS JA TERVISESEISUNDI KONTROLLIMINE

§ 4. Teavitamine enne saabumist

(1) Õhusõiduki või laeva kapten peab viivitamata teavitama piiripunkti või lennujuhtimiskeskust, kui pardal viibib nakkushaiguse sümptomitega isik.

(2) Teade edastatakse viivitamata Terviseametile ja Häirekeskusele.

(3) Kapten esitab Terviseameti nõudmisel tervisedeklaratsiooni vastavalt rahvusvahelistele nõuetele.

§ 5. Terviseseisundit kinnitava tõendi kontrollimise kord

(1) Kui õigusaktiga on isikule kehtestatud kohustus esitada riigipiiri ületamisel terviseseisundit kinnitav tõend, kontrollib selle olemasolu ja vastavust nõuetele vedaja või Politsei- ja Piirivalveamet.

(2) Vedaja kontrollib tõendi olemasolu enne isiku lubamist transpordivahendi pardale, veendudes isikusamasuses ja tõendi kehtivuses.

(3) Politsei- ja Piirivalveamet kontrollib tõendi olemasolu piirikontrolli käigus.

(4) Kui isikul puudub nõuetekohane tõend või see on kehtetu, teavitab kontrolli teostaja sellest viivitamata Terviseametit ja isiku suhtes kohaldatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses sätestatud meetmeid.

§ 6. Terviseuuringute korraldamine piiripunktis

(1) Terviseamet korraldab koostöös piiripunkti valdajaga tingimused saabuvate isikute terviseuuringute läbiviimiseks, kui see on vajalik ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks.

(2) Terviseuuringu läbiviimisel piiripunktis rakendatakse järgmisi meetodeid:
1) kehatemperatuuri mõõtmine distantsilt või kontaktivabalt;
2) isiku visuaalne vaatlus haigustunnuste tuvastamiseks;
3) isiku küsitlemine tema reisimarsruudi, viibimiskohtade ja võimalike kokkupuudete kohta;
4) uuringumaterjali võtmist.

4. peatükk
NAKKUSKAHTLASE ISIKU ERALDAMINE

§ 7. Isiku eraldamise kord

(1) Kui isikul tuvastatakse piiripunktis ohtliku nakkushaiguse sümptomid, eraldatakse ta viivitamata teistest reisijatest.

(2) Isik paigutatakse § 2 lõike 2 punktis 3 nimetatud eraldusruumi või -alale.

(3) Eraldatud isiku juurde lubatakse ainult isikukaitsevahendeid kasutavaid ametnikke või meditsiinitöötajaid.

(4) Terviseamet hindab isiku nakkusohtlikkust ja otsustab edasised meetmed.

(5) Isiku transpordi tervishoiuasutusse korraldab vajadusel Häirekeskus.

5. peatükk
MATERJALI, KAUBA JA TRANSPORDIVAHENDI KINNIPIDAMINE

§ 8. Kinnipidamise ja kontrolli kord

(1) Terviseametil on õigus peatada kauba või transpordivahendi liikumine, kui on põhjendatud kahtlus nakkusohule.

(2) Kahtluse korral kontrollitakse:
1) kauba saatedokumente;
2) transpordivahendi lastiriruume;
3) pakendi terviklikkust;
4) vektorite või kahjurite esinemist.

(3) Maksu- ja Tolliamet ning Politsei- ja Piirivalveamet osutavad Terviseametile ametabi kauba või sõiduki kinnipidamisel.

§ 9. Meetmed ohu tõrjumiseks

(1) Saastunud või nakkusohtliku objekti suhtes kohaldab Terviseamet ettekirjutusega järgmisi meetmeid:
1) desinfektsioon, desinsektsioon või deratisatsioon;
2) karantiin või hoiustamine ohutus kohas;
3) hävitamine, kui ohtu ei ole võimalik muul viisil kõrvaldada.

(2) Transpordivahendit või kaupa ei lubata riiki enne, kui Terviseamet on tunnistanud selle nakkusohutuks.

6. peatükk
RAKENDUSSÄTTED

§ 10. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 01.01.2028.

Kehtiv Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus–Riigi Teataja 
Uued terminid ja nende definitsioonid 

avalik koht – avaliku kohana käsitatakse käesoleva seaduse tähenduses lisaks korrakaitseseaduse §-s 54 sätestatule ka kohta, mis on antud tasu eest või tasuta kasutada avaliku ürituse või koosoleku korraldamiseks

bioohutus – põhimõtete, tehnoloogiate ja tegevuste kogum, mille eesmärk on vältida nakkustekitajate tahtmatut vabanemist ja nendega kokkupuudet, et kaitsta töötajate ja elanikkonna tervist ning keskkonda
epideemia – nakkushaiguse puhang, mis nõuab nakkustõrje meetmete laiaulatuslikku rakendamist; 
epideemia – nakkushaiguse haigusjuhtude esinemine elanikkonnas oodatust tunduvalt suuremal määral või nakkushaiguspuhangu laiaulatuslik ja intensiivne levik, mis tingib vajaduse rakendada ulatuslikke nakkustõrje meetmeid

epidemioloogiline uuring – tegevused nakkusallika, nakkuse levikutee ja nakatumist soodustavate asjaolude väljaselgitamiseks, olukorra hindamiseks, nakkuskahtlaste ja nakkusohtlike inimeste ning vajalike tõrjemeetmete kindlaksmääramiseks

haiguskolle – nakkusallika asukoht ja seda ümbritsev ruum või territoorium neis piirides, kus nakkus on võimeline levima

isolatsioon – nakkushaige või nakkusohtliku isiku eraldamine teistest isikutest kodus, haiglas või muus viibimiskohas eesmärgiga vältida nakkuse edasikandumist

karantiin – nakkushaigega kokku puutunud või nakkusohuga piirkonnas viibinud, kuid haigustunnusteta isiku, samuti teatud kauba või looma liikumisvabaduse ja tegevuste piiramine eesmärgiga ennetada nakkuse võimalikku levikut selle peiteperioodil

nakkusallikas – inimene, loom, objekt, aine või keskkonnaosa, millelt nakkustekitaja kandub vastuvõtlikule organismile
nakkushaige – inimene, kellel on arstiteaduses tunnustatud meetoditega diagnoositud nakkushaigus; 
nakkushaige – isik, kellel on arstiteaduses tunnustatud meetodite, sealhulgas laboratoorse uuringu, kliinilise pildi või epidemioloogilise seose alusel, diagnoositud nakkushaigus
nakkushaigus – haigus või haigustunnusteta kandlusseisund, mis on põhjustatud nakkustekitaja sattumisest organismi ja mis levib või mille puhul on alust oletada levikut inimeselt inimesele või loomalt inimesele otseselt või kaudselt; 
nakkushaigus – edasikanduv haigus või nakkus, mis on põhjustatud bioloogilise nakkustekitaja või selle toksiini sattumisest organismi ja mis levib otseselt või kaudselt inimeselt, loomalt või keskkonnast inimesele
haiguspuhang – tavapärast haigestumise taset ületav ühise nakkusallika või levikufaktoriga seotud teatud ajavahemikus esinev nakkushaigusjuhtude arv; 
nakkushaiguse puhang – nakkushaigusjuhtude esinemine oodatust suuremal määral piiritletud rahvastikurühmas, ajal või kohas

nakkushaiguste ennetamine – meetmete kogum, mille eesmärk on vältida nakkushaigustesse nakatumist, haigestumist, nende levikut ja puhanguid ning vähendada nendega kaasnevat tervisekahju ja majanduslikku kahju, hõlmates muu hulgas immuniseerimist ja terviseedendust
seire – tervisealaste andmete, sealhulgas nakkushaiguste epidemioloogiliste uuringute ja nakatumise riskitegurite andmete süstemaatiline kogumine, analüüsimine, tõlgendamine ja levitamine nakkushaiguste leviku ennetamise ning tõrje eesmärgil 
nakkushaiguste seire – nakkushaiguste, nakkustekitajate ja nende riskitegurite kohta andmete süstemaatiline kogumine, analüüsimine, tõlgendamine ja edastamine eesmärgiga avastada varakult terviseohte, kavandada ennetus- ja tõrjemeetmeid ning hinnata nende tõhusust
nakkuskahtlane isik – nakkushaigega samades tingimustes olnud või haigest nakatuda võinud, kuid arstliku läbivaatuse ajaks mittehaigestunud isik; 
nakkuskahtlane isik – isik, kelle puhul on alust arvata, et ta on nakkustekitajaga kokku puutunud või viibinud nakkusohtlikus piirkonnas, kuid kellel ei ole veel diagnoositud nakkushaigust ega tõendatud nakkusohtlikkust

nakkusohtlik isik – nakkushaige või nakkuskandja, kes võib nakkust teistele inimestele edasi anda

nakkusohtlik materjal – materjal, sealhulgas organismist pärinev uuringumaterjal, laboratoorne kultuur või saastunud ese, mis sisaldab või mille puhul on põhjendatud kahtlus, et see sisaldab nakkustekitajat

nakkusohutus – põhimõtete ja meetmete kogum, mida rakendatakse nakkushaiguste leviku vältimiseks inimese elukeskkonnas, sealhulgas tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutamisel, iluteenuste osutamisel ning töökohal
nakkustekitaja – prioon, viirus, bakter, mikroskoopiline seen, algloom, ussnugiline ja lülijalgne, samuti nende komponendid ja toksiinid, mis on võimelised tekitama nakkushaigust; 
nakkustekitaja – mistahes bioloogiline tegur, sealhulgas prioon, viirus, bakter, mikroskoopiline seen, algloom, ussnugiline ja lülijalgne, kaasa arvatud nende geneetiliselt muundatud vormid, ning nende bioloogilised komponendid ja toksiinid, mis on võimelised põhjustama inimese nakatumist ja nakkushaigust
nakkushaiguste tõrje – selliste tervisekaitseabinõude rakendamine, mis võimaldavad nakkushaige või nakkuskahtlase isiku varakult avastada ning teda uurida ja ravida, selgitada tema nakatumise põhjused ja viisid, tõkestada nakkushaiguse levikut ning vältida tervete nakatumist; 
nakkushaiguste tõrje – nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ja likvideerimiseks rakendatavate meetmete kogum, sealhulgas piirangute ja ettevaatusabinõude kohaldamine

pandeemia – nakkushaiguse ülemaailmne või väga laiaulatuslik piiriülene levik, mis haarab suurt osa elanikkonnast

Rahvastiku tervist ohustav rahvusvahelise tähtsusega hädaolukord – vastavalt rahvusvahelistele tervise-eeskirjadele Maailma Terviseorganisatsiooni peadirektori väljakuulutatud erakorraline sündmus, mis kujutab nakkushaiguse rahvusvahelise leviku tõttu ohtu teiste riikide rahvastiku tervisele ja võib nõuda koordineeritud rahvusvahelist tõrjet

terviseseisundit kinnitav tõend – tervishoiuteenuse osutaja või muu pädeva asutuse väljastatud isikustatud dokument, mis tõendab nakkushaiguse läbipõdemist, negatiivset testitulemust, immuniseerimist, või meditsiinilist vastunäidustust nakkustõrje meetme järgimiseks

uuringumaterjal – nakkushaiguse diagnoosimiseks, seireks või epidemioloogiliseks uuringuks inimeselt või loomalt võetud proov, keskkonnaproov, toiduproov, joogiveeproov või muu bioloogiline, sealhulgas laboratoorselt eraldatud materjal

zoonoos – nakkushaigus, mis kandub selgroogselt loomalt inimesele otsese või kaudse kontakti, siirutaja, toidu, vee või keskkonna kaudu
eriti ohtlik nakkushaigus – suure nakatuvusega haigus, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik. Käesoleva seaduse tähenduses on eriti ohtlikud nakkushaigused katk, koolera, kollapalavik, viiruslikud hemorraagilised palavikud ja tuberkuloos; 

doonorivere säilitusproov – doonorivere proov, mis on võetud veredoosist; 

(2) Uudne ohtlik nakkushaigus käesoleva seaduse tähenduses on nakkushaigus: 
  1) millel on käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatud eriti ohtliku nakkushaiguse tunnused; 
  2) millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib ületada haiglate ravivõimekust. 
(2) Nakkushaigus loetakse ohtlikuks (edaspidi ohtlik nakkushaigus), kui see vastab vähemalt ühele järgmistest tunnustest:
1) haigus põhjustab suurt suremust, rasket haiguskulgu või püsivat tervisekahjustust ja selle levik kujutab tõsist ohtu rahvastiku tervisele;
2) haigus levib kiiresti või ulatuslikult ja selle levikuga kaasneb oht tervishoiusüsteemi toimepidevusele või muu elutähtsa teenuse osutamisele;
3) haiguse on põhjustanud uus, taasilmunud või harvaesinev nakkustekitaja, mille suhtes puudub elanikkonnal immuunsus või puuduvad tõhusad ravi- või ennetusmeetmed ja millega võib kaasneda tõsine oht rahvastiku tervisele;
4) haiguse levikust tulenevalt on Maailma Terviseorganisatsioon kuulutanud välja rahvastiku tervist ohustava rahvusvahelise tähtsusega hädaolukorra või Euroopa Komisjon on tunnistanud, et esineb rahvatervise hädaolukord Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2371, milles käsitletakse tõsiseid piiriüleseid terviseohtusid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1082/2013/EL (ELT L 314, 06.12.2022, lk 26–63) (edaspidi määrus (EL) 2022/2371), tähenduses ning haiguse levikuga võib kaasneda oht rahvastiku tervisele Eestis.

(3) Ohtlike nakkushaiguste loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.



Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu seletuskiri


1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu kaasajastab Eesti tervisekaitse süsteemi, et kaitsta igaühe tervist ja vähendada nakkushaigustest tulenevaid riske nii igapäevaelus kui kriisides. Kehtiv, 2003. aastast pärinev regulatsioon, on vananenud, kuna nakkushaiguste ohud, inimeste liikumine ja tervishoiu võimalused on muutunud. Nakkushaigused ei küsi aega ega kohta ning need võivad endiselt teha suurt kahju tervisele. Kuigi enamik inimesi kaitseb ennast ja teisi vaktsineerides, siis selliselt saavutatav karjaimmuunsus on langenud alla kriitilise piiri, suurendades nii ohtu kõigi tervisele. Parim kaitse on ennetus, kuid tuleb olla valmis ka kriisideks. Eelnõu eesmärk on luua terviklik süsteem, mis kaitseb inimeste elu ja tervist ning tagab riigi sujuva toimimise nakkushaigustest tingitud ohtude korral, arvestades seejuures isikute põhiõigusi ja vaktsineerimise vabatahtlikkuse põhimõtet.

Eelnõus korrastatakse nakkushaiguste tõrje juhtimismudelit, määratledes üheselt, milliste kriteeriumite alusel hindame nakkushaiguse ohtlikkust, kuidas kaasame eksperte, mille eest vastutavad osapooled nii igapäevases elus kui ka kriisiolukorras. Seaduseelnõuga sätestame põhimõtte, et rangeid piiranguid tohib rakendada ainult ohtliku nakkushaiguse korral. Lisaks kehtestatakse eelnõu kohaselt ühiskonnaelu laialdaselt mõjutavad piirangud Vabariigi Valitsuse määrusega, mis tagab suurema läbipaistvuse ja parema kaitse isikute õigustele.

Seaduseelnõuga paneme täpselt paika, milliseid andmeid ja mis eesmärgil riik tohib koguda. See tagab, et inimeste terviseandmete töötlemine põhineb konkreetsel seaduslikul alusel, mis kaitseb inimeste põhiõigusi.

Seaduseelnõuga loome piiratud teovõimega inimestele võimaluse kasutada enda ja teiste kaitsmiseks vaktsineerimist immuniseerimiskava alusel, tehes teadliku otsuse ja soovi korral keelduda. Seeläbi teeme selgemaks lapse õiguse olla oma terviseotsustes partner, mille puhul vanem jääb toeks ning arst hindab kaalutlusvõimet, nõustab, ja tagab teadliku otsuse vastu võtmise.

Praegu on mitmetel tegevusaladel, nagu toitlustus ja teenindus, nakkusohutuse tagamiseks nõutud tervisetõendi esitamine enne tööle asumist. Loobume nakkushaiguste puudumise tõendamise nõudest enamikel töökohtadel. Selline tervisetõend peegeldab vaid hetkeolukorda ega taga püsivat ohutust. Asendame selle järjepidevate ennetusmeetmetega, mis tuginevad töökeskkonna riskianalüüsile.

Eelnõuga laiendatakse infektsioonikontrolli nõudeid tervishoiuasutustest ka teistesse kõrge riskitasemega keskkondadesse, sealhulgas ööpäevaringsetesse hoolekandeasutustesse. Tegemist on süsteemsete tegevustega, mille eesmärk on ennetada või peatada nakkustekitajate levik teenuse osutamisel. See hõlmab igapäevaseid rutiine, nagu näiteks töötajate regulaarne ja nõuetekohane käte desinfitseerimine.

Muudatuste tulemusena on risk raskelt haigestuda ja nakkust levitada väiksem, karjaimmuunsus vajalikul tasemel ning igaüks on kaitstud ilma tervishoiusüsteemi üle koormamata. Eelnõu koostamisel on rakendatud halduskoormuse tasakaalustamise reeglit, hinnates iga uue kohustuse vajalikkust ja pakkudes välja meetmed koormuse vähendamiseks. Ülevaade halduskoormuse muudatustest on esitatud punktis 1.3.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Sotsiaalministeeriumi nakkushaiguste ennetamise poliitika juht Kerli Reintamm-Gutan ([email protected]), rahvatervishoiu osakonna nõunik Maia-Triin Kanarbik ([email protected]), analüüsi ja statistika osakonna analüütik Gerli Põdra (teenistusest lahkunud) ning analüüsiosakonna analüütik Vootele Veldre ([email protected]). Eelnõu juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusala juht Susanna Jurs ([email protected]) ja õigusnõunik Piret Eelmets ([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi ühisosakonna dokumendihaldustalituse keeletoimetaja Virge Tammaru ([email protected]).

Eelnõu ettevalmistamiseks vajalik sisend koondati väljatöötamiskavatsuse1 tagasiside põhjal tehtud analüüsist ja 2025. aastal korraldatud kaasamise töötubadest2, kus osalesid eri osapoolte esindajad, sealhulgas asjaomased ministeeriumid ja riigiametid, tervishoiutöötajate ja -asutuste esindusorganisatsioonid, haiglad, tööandjate ja ettevõtjate liidud ning patsiendi- ja noorteühendused.

1.3. Märkused

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi3 koalitsioonileppe punktiga 388, mis näeb ette uue nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse koostamise, millega ajakohastatakse nakkuskontrolli nõudeid, täiustatakse vaktsineerimise korraldust ja vähendatakse bürokraatiat kooliõdede töös laste vaktsineerimisel, arvestades seejuures COVID-19 pandeemia õppetundidega kriisikindluse tagamiseks.

Eelnõu koostamisel on järgitud halduskoormuse tasakaalustamise reeglit (HÕNTE4 § 1 lg 1 p 7¹). Olulisim halduskoormust vähendav meede on tööalase tervisekontrolli süsteemi reform (§ 17), millega kaotatakse üldine nakkushaiguste tervisetõendi nõue enamikul tegevusaladel (sh toitlustus, haridus, iluteenused). See vähendab kümnete tuhandete töötajate halduskoormust ja nõuete täitmisega kaasnevaid kulusid. Teise olulise leevendusena sätestatakse seaduse tasandil sõnaselgelt andmete ühekordse küsimise põhimõte (§ 8 lg 2). See loob vajaliku õiguskindluse, et tervishoiuteenuse osutajate (edaspidi TTO) ja meditsiinilaborite teavitamiskohustus loetakse täidetuks andmete edastamisega tervise infosüsteemi. Lisaks vähendatakse menetluslikku koormust immuniseerimisel (§ 16 lg 5), asendades kirjaliku nõusoleku kogumise kohustuse teavitamisel põhineva loobumisõigusega, mis lihtsustab oluliselt vaktsineerimist haridus- ja hoolekandeasutustes.

Lisanduv halduskoormus on suunatud eesmärgipäraselt kriisivalmiduse suurendamisele. Infektsioonikontrolli nõuete laiendamine kõigile TTO-dele ja hoolekandeasutustele (§ 19) ning reisiettevõtjate täpsustatud teavitamiskohustus (§ 22) on möödapääsmatult vajalikud meetmed epideemiate ennetamiseks ja asutuste lausalise sulgemise vältimiseks. Samuti luuakse Vabariigi Valitsusele volitusnorm (§ 28 lg 5 p 4 ja lg 7 p 5) kehtestada terviseseisundit kinnitava tõendi kontrollimise kohustus. Tegemist on subsidiaarse meetmega, mida rakendatakse üksnes juhul, kui leebemad meetmed ei ole piisavad ning alternatiiviks oleks tegevuse täielik peatamine. Eelnõu koondmõju ettevõtjatele ja inimestele on positiivne, sest seni kehtinud kohustused asendatakse riskipõhiste ja proportsionaalsete ennetusmeetmetega.

Eelnõu on seotud järgmiste rahvusvaheliste õigusaktide ja lepingutega:
1) Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) rahvusvahelised tervise-eeskirjad (2005) (International Health Regulations – IHR) koos 2024. aastal vastu võetud muudatustega.5 Eelnõuga viiakse riigisisene õigus kooskõlla muudetud eeskirjadega, sealhulgas luuakse õiguslik alus riikliku IHRi asutuse (National IHR Authority) ülesannete täitmiseks;
2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2022/2371, milles käsitletakse tõsiseid piiriüleseid terviseohte ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1082/2013/EL (ELT L 314, 06.12.2022, lk 26–63).6 Eelnõuga viiakse riigisisene õigus kooskõlla määruse (EL) 2022/2371 nõuetega, eelkõige seiret, valmisoleku planeerimist ja hädaolukordadele reageerimist puudutavas.

Eelnõu on seotud isikuandmete töötlemisega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) tähenduses. Eelnõuga antakse õiguslikud alused nakkushaiguste seireks ja tõrjeks vajalike isikuandmete (sh terviseandmete) töötlemiseks Terviseametile, Tervisekassale ja TTO-dele. Täpsem andmekaitsealane mõjuanalüüs on esitatud käesoleva seletuskirja punktis 6.

Eelnõuga kehtestatakse uus terviktekst, mis hakkab asendama kehtivat nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust (RT I 2003, 26, 160).

Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi ja nende redaktsioone:
1) alusharidusseadus (RT I, 01.07.2025, 2);
2) Euroopa Liidu kodaniku seadus (RT I, 17.04.2025, 20);
3) kalmistuseadus (RT I, 06.07.2023, 39);
4) nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (RT I, 09.01.2025, 14);
5) rahvatervishoiu seadus (RT I, 02.01.2025, 3);
6) riigipiiri seadus (RT I, 07.06.2024, 14);
7) Riigi Teataja seadus (RT I, 07.05.2025, 7);
8) sotsiaalhoolekande seadus (RT I, 12.06.2025, 24);
9) tervisekassa seadus (RT I, 02.01.2025, 79);
10) toiduseadus (RT I, 01.07.2025, 4);
11) tsiviilkohtumenetluse seadustik (RT I, 03.04.2025, 2);
12) vereseadus (RT I, 18.12.2024, 7);
13) veterinaarseadus (RT I, 30.06.2023, 103).

Eelnõu vastuvõtmiseks Riigikogus on vajalik poolthäälteenamus.

2. Seaduse eesmärk

Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) eelnõu väljatöötamine on tingitud vajadusest kaasajastada 2003. aastast pärinevat regulatsiooni, mis ei vasta enam täiel määral kaasaegsete terviseohtude ja kriisijuhtimise nõuetele. COVID-19 pandeemia tõi esile, et kehtiv õigusraamistik ei taga pikaajaliste kriiside lahendamiseks vajalikku õigusselgust ega paindlikkust. Seaduse eesmärk on luua terviklik ja ajakohane süsteem, mis kaitseb inimeste elu ja tervist ning tagab ühiskonna toimepidevuse nakkusohtude korral.

Eelnõuga luuakse nakkushaiguste tõrjeks selge ja põhiseadusega kooskõlas olev õiguslik alus. Vabariigi Valitsusele antakse volitus kehtestada ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalikud piirangud ja meetmed määrusega, asendades senise korralduste andmise praktika. See tagab põhiõiguste piiramisel suurema läbipaistvuse ja ettenähtavuse. Kriiside operatiivsemaks lahendamiseks korrastatakse riiklikku juhtimismudelit, kõrvaldades asutuste vastutusalade dubleerimise ja lüngad. Seadus sätestab konkreetsed ülesanded poliitika kujundamisel, järelevalves ja logistikas, mis võimaldab ohuolukordades ressursse kiiremini ja sihipärasemalt kasutada. Nakkushaiguste ennetamiseks ja varajaseks avastamiseks viiakse seire ja diagnostika regulatsioon vastavusse rahvusvaheliste standarditega ning luuakse eeldused kaasaegseks andmevahetuseks. Nakkusohutuse taset tõstetakse infektsioonikontrolli nõuete laiendamisega hoolekandeasutustele ning immuniseerimise korralduse muutmisega paindlikumaks, et parandada vaktsineerimise kättesaadavust.

Eelnõu lähtub väljatöötamiskavatsuses7 seatud sihtidest. Väljatöötamiskavatsuse avaldamise järel toimusid temaatilised kaasamise töötoad, kus osalesid ministeeriumid, riigiametid, TTO-d ja erialaliidud. Partnerite sisendi põhjal on eelnõus tehtud täpsustusi, et tagada regulatsiooni parem rakendatavus ja vähendada halduskoormust. Eelnõu ei sisalda põhimõttelisi kõrvalekaldeid väljatöötamiskavatsuses esitletud suundadest.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

1. peatükk
ÜLDSÄTTED

§ 1. Seaduse kohaldamis- ja reguleerimisala

Lõige 1 näeb ette seaduse reguleerimisala. Võrreldes kehtiva seadusega on sätet täpsustatud, viies selle vastavusse tänapäevase rahvastiku tervise kaitse käsitlusega ja COVID-19 pandeemiast saadud õppetundidega.

Erinevalt kehtivast seadusest, kus seire oli kaudselt hõlmatud tõrje ja ennetuse sätete kaudu, on eelnõus seire välja toodud iseseisva reguleerimisesemena. Seire ei ole sisuliselt täiesti uus tegevusvaldkond, kuid selle õiguslik määratlemine on vajalik järgmistel põhjustel:
• COVID-19 kriis näitas, et tõrje- ja ennetusmeetmete proportsionaalsuse hindamine ja rakendamine sõltuvad otseselt süsteemsest ja pidevast andmekorjest ning analüüsist. Selge seirealane regulatsioon loob õiguskindluse andmete kogumiseks ja töötlemiseks nii tavaolukorras kui ka epideemia tingimustes.
• Muudatus viib seaduse kooskõlla EL-i määrusega 2022/2371 ja IHR-iga. Seire on nendes defineeritud kui ennetuse ja tõrje vältimatu eeltingimus, mitte ainult osa tõrjetegevusest.
• Seire eesmärk on tuvastada nakkushaigusest tingitud ohud enne, kui tekib vajadus tõrjemeetmete rakendamiseks. Seega on seire ennetuse ja tõrje vaheline lüli, mille reguleerimine eraldiseisvalt võimaldab täpsemalt sätestada asutuste (nt Terviseamet) pädevust ja isikute kohustusi andmete edastamisel.

Seire lisamine reguleerimisalasse ei laienda meelevaldselt riigi volitusi, vaid muudab olemasoleva praktika läbipaistvamaks ja õiguslikult reguleerituks, vastates vajadusele tagada valmisolek tulevasteks nakkushaigustest tingitud kriisideks.

Lõikes 2 sätestatakse seaduse territoriaalne ja isikuline kohaldamisala. Võrreldes kehtiva seadusega on täpsustatud, et seadust kohaldatakse Eestis asutatud või tegutsevale juriidilisele isikule. Muudatuse eesmärk on tagada õigusselgus ja üheselt mõistetavus seaduse isikulises kohaldamisalas. Lisandus „tegutsevale“ tagab, et seaduse nõuded laienevad ka Eestis majandustegevuses osalevatele välisriigi juriidilistele isikutele (sealhulgas välisriigi äriühingu filiaalidele), kes ei ole asutatud Eesti õiguse alusel.

Lõikes 3 täpsustatakse seaduse kohaldamist kriisireguleerimise õigusaktide kontekstis. Nakkushaiguste leviku tõrjeks eriolukorra ja hädaolukorra ajal kohaldatakse hädaolukorra seadust (HOS) käesolevast seadusest tulenevate erisustega. Säte piiritleb olukorrad, kus nakkushaiguse levik nõuab laiapindset riiklikku kriisijuhtimist. Sellisel juhul on juhtiv õigusakt HOS, kuid käesolev seadus reguleerib nakkushaiguse leviku korral, sealhulgas sellest põhjustatud häda- või eriolukorra ajal, meditsiinilisi ja epidemioloogilisi meetmeid.

Lõige 4 sätestab haldusmenetluse seaduse (HMS) kohaldamise, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. Säte on sisuliselt identne kehtiva seaduse § 1 lõikega 3. Erisused puudutavad menetlustähtaegu ja toiminguid, mis on vajalikud nakkushaigustest tingitud ohtude tõrjumiseks.

Lõige 5 näeb ette, et nakkushaigele tervishoiuteenuse osutamisel kohaldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seadust (TTKS), arvestades käesolevast seadusest tulenevaid erisusi. Sätte eesmärk on selgitada eelnõu ja TTKS koosmõju, mistõttu on eelnõust välja jäetud varasem TTO üldisi ülesandeid dubleeriv regulatsioon. Nakkushaiguste leviku tõkestamiseks vajalikud lisakohustused, sealhulgas patsiendi nõustamine, epidemioloogilisteks uuringuteks proovide võtmine ja koostöö Terviseametiga, on sätestatud eelnõu § 8 lõikes 3, tagades tasakaalu individuaalse ravi ja ühiskonna ohutuse vahel.

§ 2. Seaduse eesmärk

Paragrahv 2 on uus regulatsioon. Seaduse eesmärgi sõnastamine loob selgema arusaama nakkushaiguste leviku tõkestamiseks võimalike piirangute eesmärgist. Nakkushaiguste tõrje meetmed võivad riivata isikute põhiõigusi, mistõttu peab seaduse rakendamisel olema üheselt mõistetav, millist õigushüve kaitstakse.

Seaduse eesmärk koosneb neljast osast: 1) inimeste elu ja tervise kaitse, 2) nakkushaiguste ennetamine, 3) nakkushaiguste leviku tõkestamine ja 4) nakkushaigustest tingitud kahjude vähendamine.

Eristada tuleb nakkushaiguste ennetamist (nakkusohu tekkimise vältimine, nt immuniseerimine ja nakkusohutuse meetmete rakendamine) ja nakkushaiguste tõrjet (juba tekkinud nakkushaigusest tingitud ohu realiseerumise piiramine ja peatamine, nt isolatsiooni, piirangute ja muude tõrjemeetmete rakendamine). Mõlemad moodustavad osa nakkushaiguste käsitlemise terviklikust süsteemist, millega kaitstakse inimeste elu ja tervist ning vähendatakse ühiskonnale ja majandusele tekkivat kahju. Haldusorgan hindab meetme sobivust, vajalikkust ja mõõdukust §-s 2 nimetatud eesmärkidest lähtuvalt.

§ 3. Terminid

Lõikes 1 defineeritakse seaduses kasutatavad peamised terminid, osa termineid esitatakse asjakohases paragrahvis. Võrreldes kehtiva seadusega on terminoloogiat ajakohastatud ja täpsustatud, et tagada üheselt mõistetav õigusruum. Ülevaade uutest ja muudetud terminitest ning nende võrdlus kehtiva seadusega on esitatud seletuskirja lisas.

Lõikes 2 sätestatakse ohtliku nakkushaiguse määratlus ja selle tuvastamise alused. Kehtiv seadus eristab nakkushaigust ja eriti ohtlikku nakkushaigust. Senine eriti ohtliku nakkushaiguse määratlus on praktikas kitsas ega võimalda paindlikult reageerida uutele ja kiiresti levivatele nakkushaigustele. Sätte eesmärk on tagada meetmete proportsionaalsus ja võimaldada nakkushaiguste tõrjel rakendada ettevaatuspõhimõtet. Ohtliku nakkushaiguse (eriti uue ja tundmatu nakkustekitaja) puhul võib tekkida olukord, kus ohu suuruse ja leviku kohta puudub algfaasis täielik teaduslik kindlus, kuid viivituseta reageerimata jätmine võib kaasa tuua pöördumatuid tagajärgi inimeste elule ja tervisele. Definitsioon loob õigusliku raamistiku selle kohta, millal on põhjendatud rakendada intensiivsemaid tõrjemeetmeid (nt karantiin, liikumisvabaduse piirangud jms), tagades samas, et selliseid meetmeid ei rakendata kergekululiste haiguste korral. Samuti ei too haiguse määratlemine ohtlikuna automaatselt kaasa näiteks riigisiseseid piiranguid, vaid definitsioon toimib praktikas kaheastmelise süsteemina:
• haiguse liigitamine ohtlikuks annab riigile õigusliku aluse käivitada ennetavad tegevused, nagu näiteks vaktsiinide hankimine, diagnostikavõimekuse loomine ja TTO-de informeerimine, et ennetada ohu realiseerumist Eestis;
• isikute põhiõigusi piiravaid meetmeid (nt käesoleva eelnõu § 28 alusel) saab kehtestada vaid juhul, kui see on riigisisese riskihinnangu kohaselt vältimatult vajalik.

Seda põhimõtet saab selgitada ahvirõugete (mpox) puhangute näitel.8 Sarnases olukorras võimaldaks uus seadus riigil reageerida paindlikult. Rahvusvahelise tähtsusega hädaolukorra väljakuulutamine WHO poolt toimiks ohusignaalina, mis annab õigusliku aluse lülitada riiklikud süsteemid kõrgendatud valmisolekusse ilma isikute põhiõigusi riivamata. Selles etapis saab riik teha vajalikke ettevalmistusi: näiteks tõhustada nakkushaiguse seiret ja hinnata tervishoiuvarude (nt isikukaitsevahendid ja ravimid) piisavust. Säte loob õigusliku mehhanismi, mille kohaselt ei too rahvusvaheline ohuhoiatus automaatselt kaasa piiranguid ega kohustusi Eesti elanikele, vaid kohustab riiki hindama konkreetset ohu Eestisse ülekandumise riski. Isikuvabadusi piiravaid meetmeid (nt liikumispiirangud) rakendatakse vaid juhul, kui riigisisene riskihinnang kinnitab vahetut ja reaalset ohtu Eesti elanikkonnale. Seega tagatakse, et globaalsele ohule reageeritakse Eestis teaduspõhiselt ja proportsionaalselt, vältides põhjendamatuid piiranguid olukorras, kus tegelik nakkusoht riigis on väike.

Ohtliku nakkushaiguse määratlemisel on loobutud ammendavast loetelust seaduse tasandil ja asendatud see kriteeriumidega. Esimesed kolm kriteeriumi hõlmavad nakkushaigusi, mis põhjustavad lühikese aja jooksul suurt suremust või rasket haiguskulgu, koormates seeläbi ülemääraselt tervishoiusüsteemi toimepidevust. Suremuse ja haiguskulu raskusastme hindamisel ning ohu tuvastamisel lähtutakse rahvusvaheliselt aktsepteeritud riskihindamise põhimõtetest. Terviseamet tugineb ohuprognoosi koostamisel epidemioloogias tunnustatud metoodikatele, nagu on kirjeldatud näiteks Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (edaspidi ECDC)9 ja WHO juhendites10 (nt Rapid Risk Assessment metoodika). Rahvusvahelise praktika kohaselt hinnatakse ohtu kompleksse süsteemina, mis hõlmab nii nakkustekitaja levikupotentsiaali ja nakkushaiguse kliinilist tõsidust kui ka selle laiemat mõju rahvastiku tervisele ja ühiskonna toimimisele. Ohtlikkuse tuvastamisel lähtutakse konkreetsetest indikaatoritest, analüüsides nakkushaiguse vahetut mõju tervishoiusüsteemi toimepidevusele (mida mõõdetakse eelkõige hospitaliseerimise ja intensiivravi vajaduse kriitilise kasvuga) ja nakkushaiguse kogumõju rahvastikule (mis väljendub nakkushaiguse haigusjuhtude suremuskordajas või liigsuremuse kasvus võrdluses hooajaliste nakkushaiguste baastasemetega). Lähtudes sellest loogikast on ohtliku nakkushaiguse definitsioon käesolevas seaduses suunatud ägedate ja kiiresti eskaleeruvate terviseohtude tõrjumiseks. Seega hõlmab ohtliku nakkushaiguse mõiste nakkushaigusi, mis nõuavad leviku tõkestamiseks erakorralisi haldusmeetmeid (nt karantiin, liikumispiirangud). Määratlus eristab neid kroonilise kuluga nakkushaigustest, mis on küll tõsised, kuid mille levik rahvastikus on aeglane ja stabiilne (nt HIV, C-hepatiit) ning mille ohjamine toimub rutiinse ravi ja ennetustöö kaudu. Erinevalt ägedatest vere ja kehavedelikega levivatest nakkustest (nt Ebola viirushaigus), mis põhjustavad kiiresti arenevaid puhanguid ja nõuavad kohest sekkumist, ei eelda krooniliste nakkuste ohjamine erakorraliste tõrjemeetmete rakendamist.

Kriteeriumide sätestamine seaduses on vajalik põhiõiguste piiramise eeldusena. Valitud kriteeriumipõhine lähenemine on kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja teiste riikide praktikaga. Eelnõu arvestab Maailma Terviseorganisatsiooni rahvusvaheliste tervise-eeskirjade11 (IHR 2005) põhimõtteid, mis soovitavad riikidel hinnata sündmuse tõsidust selle mõju, ebatavalisuse ja levikuriski alusel. Sarnast mitmetasandilist ja kriteeriumipõhist süsteemi kasutavad ka teised Põhjamaad. Näiteks Rootsi nakkushaiguste seaduse12 (Smittskyddslag, 2004:168) kehtiv redaktsioon eristab nakkushaiguste kategooriaid, liigitades kõige raskemad haigused „ühiskonnale ohtlikeks haigusteks“ (samhällsfarliga sjukdomar). Rootsi seaduse kohaselt loetakse haigus ühiskonnale ohtlikuks, kui see on eluohtlik, levib kiiresti ja nõuab erakorralisi tõrjemeetmeid. Analoogset loogikat järgib ka Soome nakkushaiguste seadus13 (Tartuntatautilaki), defineerides üldist ohtu põhjustava nakkushaiguse (yleisvaarallinen tartuntatauti) haiguse ohtlikkuse, levikupotentsiaali ja ravi või vaktsiini puudumise kaudu.

Termin „ohtlik nakkushaigus“ on käesolevas seaduses kasutusel spetsiifilise õigusterminina, mille eesmärk on piiritleda riigi sekkumisõigust. Kuigi meditsiinilises tähenduses kätkeb iga nakkushaigus ohtu inimese tervisele, siis õiguslikus tähenduses kvalifitseerub nakkushaigus ohtlikuks juhul, kui see kujutab kõrgendatud ohtu tervishoiusüsteemi toimepidevusele ja ühiskonna toimimisele. Seega tähistab see termin olukorda, mis nõuab riigilt erakorraliste ressursside ja põhiõigusi (nt liikumisvabadust) piiravate meetmete rakendamist, eristades neid nakkushaigustest, mis ohustavad eeskätt indiviidi tervist ja alluvad tavapärastele ravi- ja ennetusmeetmetele. Termini muutmine ja loobumine liigitusest „eriti ohtlik“ on tingitud soovist ajakohastada ohu määratlemise aluseid. Uuendatud definitsioon võimaldab ohtu hinnata terviklikumalt, arvestades lisaks kliinilisele kulule ka nakkushaiguse leviku kiirust ja selle mõju ühiskonna toimimisele.

Lõige 3 annab valdkonna eest vastutavale ministrile volituse kehtestada ohtlike nakkushaiguste loetelu määrusega. Määruse andmise õiguslikuks aluseks ja sisuliseks piiriks on käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ohtliku nakkushaiguse kriteeriumid. Ohtlike nakkushaiguste loetelu kehtestamine määruse tasandil aitab tagada operatiivsuse. Epidemioloogiline olukord võib muutuda kiiresti, näiteks uue viirusetüve tekkimisel. Nakkushaiguse ohtlikkuse määramine ja ettepanek lisada nakkushaigus ohtlike nakkushaiguste loetellu tugineb Terviseameti riskihinnangule ning vajaduse korral teiste pädevate ekspertkogude (nt immunoprofülaktika ekspertkomisjon), erialaekspertide ja rahvusvaheliste organisatsioonide (WHO, ECDC) soovitustele. Selline korraldus tagab, et ohtlike nakkushaiguste loetellu lisatakse vaid teaduspõhistele andmetele ja seaduses sätestatud kriteeriumidele vastavad nakkushaigused.

Sarnane õigusloome põhimõte, et konkreetne nakkushaiguste loetelu on toodud seadusest madalama tasandi õigusakti, on kooskõlas naaberriikide praktikaga. Nii Rootsi (Smittskyddslag14) kui ka Soome (Tartuntatautilaki15) õigussüsteemis on nakkushaiguste loetelu kehtestatud rakenduskatiga, mitte seaduses. Asjakohaste rakendusaktide muutmiseks vajalikke riskihinnanguid ja ettepanekuid teevad riiklikud ekspertasutused, tuginedes riskihinnangutele. Nii on tagatud paindlikkus ohtudele reageerimisel. Määrus fikseerib hetkeolukorras seaduses toodud kriteeriumidele vastavad nakkushaigused, luues vajaliku õigusselguse nii tervishoiusüsteemile kui ka elanikkonnale.

Nakkushaiguse määratlemine ohtlikuna võib kaasa tuua automaatse õigusliku aluse kõige intensiivsemate põhiõiguste piirangute kohaldamiseks (sh vabaduse võtmine sundraviks, liikumisvabaduse piiramine karantiini kaudu, ettevõtlusvabaduse piirangud). Arvestades riive intensiivsust ja mõju ühiskonnale tervikuna, on tegemist riigielu olulise küsimusega Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) preambuli ja § 3 tähenduses. Lähtudes parlamentaarsest reservatsioonist ja olulisuse põhimõttest, ei saa sedavõrd kaalukaid otsuseid delegeerida rakendusasutuse tasandile (nt Terviseameti peadirektorile). Rakendusasutuse pädevuses on täita õigusaktides sätestatud nõudeid ja teha riiklikku järelevalvet, mitte luua üldkohustuslikke õigusnorme, mis kitsendavad põhiõigusi. Ministri määrus kui seadusest madalamal, kuid haldusaktist kõrgemal tasemel seisev üldakt tagab vajaliku demokraatliku legitimatsiooni ja poliitilise vastutuse ahela.

Loetelu kehtestamine ministri määrusega on valitud eesmärgiga tagada operatiivsus ja vahetum ekspertteadmistele tuginemine. Nakkushaiguse ohtlikkuse hindamine on oma olemuselt meditsiiniline ja epidemioloogiline otsus, mis peab tuginema pädevate riigiasutuste ja erialaekspertide teaduspõhisele ohuhinnangule. Ministri määruse vorm tagab ohtlike nakkushaiguste loetelu kehtestamisel parema õigusselguse ja rangema kvaliteedinõuete järgimise.

2. peatükk
RIIGIASUTUSTE ÜLESANDED NAKKUSHAIGUSTE ENNETAMISEL JA TÕRJEL

§ 4. Ministeeriumide ülesanded

Paragrahv määratleb kõikide ministeeriumide ja nende valitsemisala asutuste rolli nakkushaiguste ennetamisel ja tõrjel. Sättega luuakse õiguslik alus valdkondadeüleseks koostööks ja infovahetuseks, arvestades, et nakkushaiguste levik ja selle mõjud ei piirdu vaid tervishoiuvaldkonnaga. Erinevalt kehtivast regulatsioonist, kus ministeeriumide ülesanded olid hajutatud eri sätetesse, on selguse huvides üldised halduskorralduslikud põhimõtted koondatud ühte paragrahvi.

Lõige 1 sätestab ministeeriumide ja nende valitsemisala asutuste kohustuse osaleda nakkushaiguste ennetamises ja tõrjes oma pädevuse piires. Nakkushaiguste tõrje on olemuselt mitmetahuline, puudutades muuhulgas sisejulgeolekut, majandust, haridust, keskkonnahoidu ja maaelu. Tõhusaks reageerimiseks on vajalik asutuste koordineeritud tegevus ja operatiivne infovahetus Terviseametiga. Säte kohustab kõiki ministeeriume ja nende valitsusala asutusi teavitama Terviseametit nende haldusalas tuvastatud nakkushaiguse esinemisest või nakkushaigusest tingitud ohust. See tagab Terviseametile kui valdkonna pädevale asutusele tervikliku ohupildi, võimaldades rakendada õigeaegseid ja asjakohaseid meetmeid.

Lõige 2 sätestab Sotsiaalministeeriumi rolli valdkonna strateegilise juhina. Sätte eesmärk on tagada selge poliitiline vastutus.

§ 5. Terviseameti ülesanded

Paragrahv sätestab Terviseameti pädevuse ja ülesanded nakkushaiguste ennetamisel, seires, ja tõrjel. Võrreldes kehtiva regulatsiooniga on Terviseameti ülesanded lahti kirjutatud täpsemalt, arvestades COVID-19 pandeemia kogemust ja vajadust riskipõhise lähenemise järele, ning Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õiguse nõudeid.

Lõikes 1 sätestatakse Terviseameti üldpädevus. Haldusõiguslikus tähenduses tuleneb haldusorgani pädevus talle seadusega pandud avalik-õiguslikest ülesannetest. Sättes loetletud vastutusvaldkonnad (seire, riskide hindamine, ennetus, tõrje, valmisolek) annavad Terviseametile volituse ja kohustuse korraldada ja suunata valdkonna tegevust. Säte rõhutab ameti rolli muutumist järelevalve tegijast ennetava ja analüüsiva kompetentsikeskuse suunas. Juhtiva ekspertasutusena kujundab Terviseamet teaduspõhised ohuhinnangud, mis on aluseks nakkushaiguste tõrjeks vajalike meetmete rakendamisel. Terviseametil on üldpädevus nakkushaiguste seires. Erisusena korraldab tuberkuloosi seiret Tervise Arengu Instituut vastavalt rahvatervishoiu seadusele. Säte on sõnastatud reservatsiooniga, et tagada õigusselgus ja vältida ülesannete dubleerimist.

Lõikes 2 loetletakse Terviseameti kesksed ülesanded nakkushaiguste seires, riskide hindamisel ja valmisoleku tagamisel. Punkt 1 kohustab Terviseametit jälgima ja analüüsima epidemioloogilist olukorda ning tuvastama terviseohte. Võrreldes kehtiva regulatsiooniga (NETS § 18 lg 1 p 5 ja lg 2 p 1), laiendatakse ameti kohustust jälgida olukorda lisaks riigisisesele tasandile selgesõnaliselt ka rahvusvaheliselt. Muudatus on vajalik, arvestades nakkushaiguste piiriülest levikut ja vajadust varajaseks ohutuvastuseks, mis võimaldab rakendada ennetusmeetmeid enne nakkushaiguse laialdast levikut Eestis. Punkti 2 on koondatud andmete kogumise ja analüüsi kohustus. Kehtivas õiguses on andmete kogumine reguleeritud hajutatult (NETS § 18 lg 1 p 4 immuniseerimise kohta ja § 20 nakkushaiguste kohta). Punkt 3 sätestab Terviseameti ülesande pidada nakkushaiguste registrit. Sisuliselt vastab see kehtiva NETS § 20 lõikele 6, kuid on õigusselguse huvides toodud ameti põhiülesannete loetellu, et rõhutada registri rolli seiresüsteemi tuumana. Punkt 4 reguleerib referentlabori teenust. Võrreldes kehtiva NETS § 18 lõikega 5 ja §-ga 41 muudetakse regulatsiooni paindlikumaks. Kui kehtiv seadus eeldab vaikimisi, et Terviseamet täidab ise referentlabori rolli (v.a lepinguga delegeerimine), siis eelnõu kohaselt on Terviseameti esmane vastutus tagada teenuse kättesaadavus ja nõuetekohane toimimine, sõltumata sellest, kas teenust osutatakse ameti enda laboris või see ostetakse sisse pädevalt teenuseosutajalt. Samuti antakse ametile pädevus määrata referentlabori uuringuvaldkonnad, mis võimaldab operatiivsemalt reageerida muutuvatele vajadustele (nt uued patogeenid). Punkt 5 lisab Terviseameti ülesannete hulka nakkushaiguste valdkonna rakendusuuringute tegemise või korraldamise. Kehtiv regulatsioon ei määratle Terviseameti rolli sihtotstarbeliste uuringute tellijana, jättes need sageli projektipõhiseks. Muudatus tagab, et riigil on õigus koguda proaktiivselt andmeid nakkushaiguse leviku ulatuse ja riskirühmade kohta ka väljaspool tavapärast riiklikku seiret. Punkt 6 sätestab pädevuse anda nakkusohtliku materjali käitlemise lube. Säte on sisuliselt sama kehtiva NETS § 30 lõikega 4, kuid on toodud ameti üldpädevuse sätte alla, et anda terviklik ülevaade ameti funktsioonidest bioloogilise ohutuse tagamisel.

Lõige 3 sätestab Terviseameti pädevuse nakkushaiguste tõrje korraldamisel, andes ametile volituse rakendada aktiivseid meetmeid nakkushaiguse leviku peatamiseks. Sätte selgitamisel tuleb arvesse võtta kasutusele võetavaid termineid, mille puhul on nakkushaiguste ennetamine (proaktiivne tegevus) ja tõrje (reaktiivne tegevus) eristatud. Käesoleva lõike tähenduses on nakkushaiguste tõrje meetmete ja toimingute kogum (sealhulgas epidemioloogiline uuring ja järelevalve), mida rakendatakse nakkushaigusest tingitud ohu ilmnemisel. Tõrjemeetmete eesmärk on tõkestada nakkushaiguse levikut.

Säte loob õigusliku aluse haldusmenetluse toiminguteks ja põhiõigusi piiravate meetmete kohaldamiseks:
• Epidemioloogiliste uuringute tegemine on vajalik faktiliste asjaolude tuvastamiseks. See hõlmab Terviseameti õigust ja vajadust võtta ühendust ning suhelda vahetult nakkushaige, temaga kokku puutunud ja teiste asjassepuutuvate isikutega, et selgitada välja nakkusallikas ning kaardistada võimalikud levikuteed. See on haldusmenetluse osa, mille tulemusena otsustatakse põhiõigusi piiravate meetmete vajalikkuse ja proportsionaalsuse üle. Ilma uuringuta puuduks piiranguteks õiguslik ja tõenduspõhine alus.
• Tõrjemeetmete rakendamise korraldamine annab Terviseametile volituse kohaldada seaduses ettenähtud piiranguid, näiteks isolatsioon, karantiin jne. Kuna nakkushaiguste tõrje meetmed ehk tegevused nakkushaiguse leviku tõkestamiseks võivad riivata isikuvabadust, ettevõtlusvabadust või liikumisvabadust, loob säte selge pädevusnormi. Selle kohaselt on Terviseamet organ, kes otsustab ja vastutab, milline meede on konkreetses olukorras nakkusohutuse tagamiseks vältimatu.
• Ettepanekute tegemine ressursside tagamiseks täpsustab asutustevahelist tööjaotust ja vastutust. Säte loob menetlusliku mehhanismi, mille kaudu ohuprognoosist tulenev vajadus muudetakse sisendiks ressursside planeerimise eest vastutavatele asutustele, eelkõige Sotsiaalministeeriumile ja Tervisekassale. See tagab, et strateegilised finantsotsused põhinevad reaalsel epidemioloogilisel ohuhinnangul.

Lõige 4 viib riigisisese õiguse kooskõlla Eesti rahvusvaheliste kohustustega. Terviseamet määratakse asutuseks, kes täidab WHO rahvusvahelistest tervise-eeskirjadest (IHR 2005) tulenevaid riikliku kontaktpunkti ja riikliku IHRi asutuse ülesandeid ning tegutseb pädeva asutusena Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2371 tähenduses. Pädevuse määramine on vajalik operatiivseks rahvusvaheliseks ohuteavituseks ja koostööks, sealhulgas Euroopa varajase hoiatamise ja reageerimise süsteemis (ingl k Early Warning and Response System, EWRS) osalemiseks ning epidemioloogiliste andmete edastamiseks Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskusele (ECDC). Säte tagab, et ohtlike nakkushaigustega seotud info liigub viivituseta rahvusvahelistesse ohusüsteemidesse.

Lõige 5 sätestab õigusliku aluse isikuandmete ja eriliigiliste isikuandmete ehk terviseandmete saamiseks kolmandatelt isikutelt. Säte on vajalik isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 9 lõike 2 punkti i rakendamiseks, mis lubab eriliigilisi andmeid töödelda rahva tervise huvides.16

Säte, mis annab õiguse nõuda andmeid ka teistelt asjaomastelt isikutelt ja asutustelt, on eesmärgipäraselt sõnastatud avatud loeteluna. Nakkushaiguste leviku dünaamika on ettenägematu ja nakkusallikas või nakkushaiguse leviku koht võib asuda väljaspool tervishoiusüsteemi. Näiteks olukorras, kus nakkushaiguse puhang saab alguse koolist, hooldekodust, kinnipidamisasutusest, toidukäitlemise ettevõttest, kruiisilaevalt või avalikult ürituselt, on hädavajalik, et Terviseametil oleks operatiivne õigus nõuda asutuse või ettevõtte valdajalt näiteks kontaktandmeid nakkuskahtlaste isikute tuvastamiseks. Sätte eesmärk on tagada Terviseametile õigus saada järelevalvemenetluse või nakkushaiguse tõrje käigus teavet, mis on andmevaldajal juba olemas. Terviseameti õigus nõuda ja töödelda andmeid piirdub teabega, mis on ettevõtja või asutuse valduses nende tavapärase majandustegevuse või muu õigusakti täitmise tulemusena.

Volituse ulatust tasakaalustab ja piirab vajalikkuse kriteerium. See tähendab, et andmete nõudmine on lubatud vaid juhul, kui see on vältimatult vajalik konkreetse epidemioloogilise uuringu tegemiseks või vahetu nakkushaigusest tingitud ohu tõrjumiseks. Terviseamet ei tohi koguda andmeid igaks juhuks ega nõuda andmeid, mis ei ole nakkushaigusest tingitud ohu seisukohalt asjakohased. Säte ei anna õigust andmete valimatuks kogumiseks, vaid on menetluslik tööriist konkreetse nakkusohu ja nakkushaiguse levikuteede väljaselgitamiseks.

Lõikega 6 kehtestatakse erisus TTKS-ist. Terviseameti ametnikud võtavad epidemioloogilise uuringu käigus isikult uuringumaterjali (bioloogilist materjali) nakkusallika tuvastamiseks või diagnoosi kinnitamiseks. Kuna tegemist on riikliku järelevalve menetlustoiminguga, mitte tervishoiuteenuse osutamisega ravi eesmärgil, vabastatakse Terviseamet kohustusest omada tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba. See tagab menetluse kiiruse ja paindlikkuse nakkushaiguse leviku tõkestamisel.

§ 6. Tervisekassa ülesanded

Paragrahv 6 sätestab Tervisekassa rolli ja ülesanded nakkushaiguste tõrjel. Kehtiv seadus (NETS § 8 lg 5¹ ning § 42 lg-d 1¹ ja 1²) paneb Tervisekassale kohustuse rahastada vaktsiine, antiretroviirus- (ARV) ja tuberkuloosiravimeid (TB) ning korraldada vaktsiinide logistikat, kuid senine regulatsioon on olnud killustatud ja ravimite osas eristav. Eelnõuga luuakse ühtne ja terviklik nakkushaiguste ravimite logistilise juhtimise mudel:
• kehtiva õiguse kohaselt rahastab Tervisekassa ARV- ja TB-ravimeid, kuid nende füüsiline logistika ja jaotamine ei ole seaduse tasandil reguleeritud sama selgelt kui vaktsiinide puhul. Eelnõus võrdsustatakse ARV- ja TB-ravimite käitlemise mudel vaktsiinidega. Tervisekassa ei ole enam vaid rahastaja, vaid vastutab kogu ahela eest (hange, ladustamine, jaotamine teenuseosutajale). See kaotab praktikas esinenud hallid alad vastutuses ja võimaldab rakendada ühtset laovarude juhtimist.
• kehtiv seadus võimaldab Terviseametil teha epideemiaohu korral Tervisekassale ettepanekuid, kuid puuduvad selge mehhanism ja rahastusmudel erakorraliste ravimite (nt patogeenispetsiifilised ravimid, pandeemilised vaktsiinid, profülaktilised ravimid) operatiivseks hankimiseks väljaspool tavapärast ravikindlustuse eelarvet. Eelnõu loob selgema mudeli riigieelarveliste vahendite kasutamiseks Tervisekassa kaudu, võimaldades kriisiolukorras hankida vajalikke ravimeid, meditsiiniseadmeid või teenuseid ministri ettepanekul kiirendatud korras, ilma et see koormaks ravikindlustuse eelarvet.
• uus regulatsioon kehtestab nakkushaiguste ravimite loetelu, mis sarnaneb ravikindlustuse seaduse (RaKS) alusel kehtestatava Tervisekassa ravimite loeteluga. Eelnõu alusel kehtestatakse uus nakkushaiguste ravimite loetelu, kuna nakkushaiguste ravimeid tagatakse ka ravikindlustusega hõlmamata isikutele ja neid ravimeid hangib Tervisekassa keskselt.

Lõikes 1 sätestatakse, et Tervisekassal lasub kohustus rahastada oma eelarvest ning korraldada ministri määrusega kehtestatud nakkushaiguste ravimite ja nendega seotud vahendite hanget, säilitamist, transporti, külmaahela tagamist ja jaotust. Nakkushaiguste ravimid on nakkushaiguste ennetamiseks, raviks ja kõrvaltoimete leevendamiseks hangitavad ravimid. Nende ravimite hulka kuuluvad kehtiva seaduse alusel immuniseerimiskava ja vältimatu abi korras vajalikud vaktsiinid, immunoglobuliinid, tuberkuloosiravimid ja selle kõrvaltoimeid leevendavad ravimid, COVID-19 ravimid, C-hepatiidi ravimid ja antiretroviirusravimid. Immuunpreparaatide jaotamise põhimõtted kooskõlastatakse Terviseametiga, kes vastutab nakkushaiguste seire ja nakkushaigustega seotud riskide analüüsimise eest. Terviseameti sisendi abil saab limiteeritud immuunpreparaatide koguste korral suunata ravimeid suurima riskitasemega isikutele.

Lõikes 2 sätestatakse organisatsioonid, kes võivad algatada taotluse esitamise Tervisekassale, et täiendada või muuta nakkushaiguste ravimite loetelu. Täpsemad taotluse nõuded sätestatakse asjakohases ministri määruses.

Lõikes 3 sätestatakse seaduses ministrile volitus kehtestada määrusega nakkushaiguste ravimite loetelu.

Lõiked 4–6 reguleerivad lõike 1 tähenduses hangitavate ravimite loetelu kehtestamise kriteeriume ja loetelu tunnuseid.

Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega loetelu Tervisekassa nõukogu ettepanekul, kuid loetelu muutmise korraldab Tervisekassa vajaduse korral koostöös ravimikomisjoniga. Ravimikomisjoni töökord on sätestatud tervise- ja tööministri 19. detsembri 2017. a määruses nr 59 „Tervisekassa ravimite loetelu koostamine ja ravimikomisjoni töökord“. See võimaldab reageerida paindlikult muutuvatele ravivajadustele ja turuolukorrale ilma tootjapoolse taotluse ootamiseta.

Nakkushaiguste ravimite loetelu kehtestamisel tuleb arvestada sarnaseid kriteeriume kui RaKS-i alusel kehtestatud ravimite loetelus. Kriteeriumid, nagu meditsiiniline efektiivsus ja majanduslik põhjendatus, tagavad otsuste läbipaistvuse ja eelarvevahendite säästliku kasutamise, mis lähtub samadest põhimõtetest nagu tervishoiuteenuste, soodusravimite ja meditsiiniseadmete rahastus. Erinevuseks on see, et nakkushaiguste ravimite puhul hinnatakse kogu elanikkonna vajadusi ja hinnata tuleb vastavust Tervisekassa eelarvele ehk eelarves peab olema kate võimalikele kuludele.

Nakkushaiguste ravimite loetellu kantakse sarnased andmed, nagu on nimetatud RaKS-ialusel kehtestatud ravimite loetelus. Erinevusena ei kanta nakkushaiguste ravimite loetellu selliseid tunnuseid nagu ravimipreparaat, ravimitootja, haigused, mille puhul arvestatakse ravimite müümise korral ravimi soodustuse protsenti, pakendikoodid ja ravimi soodustuse protsent. Nakkushaiguste ravimeid hangib Tervisekassa keskselt, seega on see loetelu aluseks ravimite hankimisel ja ei saa ette kirjutada, millise tootja ravimit kasutatakse või mis on selle hind. Terviseseisundi ja ravimi määramise tingimuste sätestamine on vajalik, et piiritleda, millistel meditsiinilistel näidustustel on ravimi kasutamine põhjendatud, ja tagada, et Tervisekassa eelarvet kasutatakse otstarbekalt.

Nakkushaiguste ravimite loetelu menetlus on avalik, kuid peab olema kooskõlas avaliku teabe seaduse ja ravimituru läbipaistvuse nõuetega. Sarnane põhimõte on sätestatud ka RaKSis ravimite loetelu taotluste kohta (§ 43 lg 32).

Lõike 7 kohaselt korraldab Tervisekassa valdkonna vastutava ministri ettepanekul riigieelarvelistest vahenditest eest nakkushaiguste levikust põhjustatud hädaolukordadeks vajalike ravimite ja meditsiiniseadmete soetamise, haldamise ja jagamisega ning nende jaotamise põhimõtted kooskõlastatakse Terviseametiga.

COVID-19 pandeemia tõi esile vajaduse, et riigil peab olema võimalus ise otseselt elutähtsaid ravimeid ja vaktsiine hankida olukorras, kus hulgimüüjad seda ei tee või ei saa teha. Sellistes erandolukordades võiks riiklikult oluliste ravimite ja meditsiiniseadmete hangetega tegeleda Tervisekassa, kellel on selleks vajalik pädevus. Praegu on Tervisekassal loodud Eesti mõistes keskne võimekus hankida ravimeid ning neid haiglatele jt TTO-dele edasi jagada. Valdkonna eest vastutav minister teeb Tervisekassale ettepaneku vajamineva ravimi või meditsiiniseadme hankimiseks. Ministrile võivad riiklikult olulise ravimi või meditsiiniseadme hankimise vajaduse kohta ettepanekuid esitada näiteks Terviseamet, Ravimiamet, immunoprofülaktika ekspertkomisjon, arstide erialaorganisatsioonid vm. Kriisis keskselt hangitud ravimite ja meditsiiniseadmete jaotamist tuleb kooskõlastada Terviseametiga, kuna vastavalt HOS § 14 lõike 2 ja § 15 lõike 3 alusel loodud rakendusaktile juhib Terviseamet epideemia lahendamist, selle jaoks vastava plaani koostamist ja riskikommunikatsiooni.

3. peatükk
NAKKUSHAIGE TAHTEST OLENEMATU RAVI

§ 7. Nakkushaige tahtest olenemata ravi

Paragrahv 7 reguleerib nakkushaige tahtest olenematu ravi kohaldamise aluseid ja korda. Tegemist on isiku põhiõigusi riivava meetmega, mistõttu on selle kohaldamise tingimused ja menetluskord sätestatud ammendavalt seaduse tasandil. Regulatsioon tugineb suures osas kehtiva seaduse §-dele 4 ja 5, kuid muudab kohaldamisala ohtlikele nakkushaigustele ja tuberkuloosile ning täpsustab sekkumise proportsionaalsuse kriteeriume.

Lõikes 1 sätestatakse tahtest olenematu haiglaravi kohaldamise üldine alus. Võrreldes kehtiva regulatsiooniga asendatakse termin „eriti ohtlik nakkushaigus“ terminiga „ohtlik nakkushaigus“. Muudatus on vajalik, et tagada võimalus reageerida operatiivselt olukordadele, kus levib nakkushaigus, mis ei pruugi vastata kitsalt määratletud ohtliku nakkushaiguse kriteeriumidele (nagu nt katk), kuid kujutab endast oma raske kulu, suure suremuse või kiire leviku tõttu siiski olulist ohtu rahvastiku tervisele. Lisaks on sättes eraldi välja toodud tuberkuloos. Tuberkuloosi eristamine on vajalik õigusselguse huvides, kuna tegemist on haigusega, mille ravi on pikaajaline ja spetsiifiline.17 Ravirežiimi rikkumine tuberkuloosi puhul (nt ravi katkestamine) toob kaasa suure riski ravimiresistentsuse tekkeks, mis kujutab endast pikaajalist ja suurt ohtu rahvastiku tervisele, erinedes seega akuutsetest nakkuspuhangutest. Tahtest olenematu ravi eesmärk on takistada nakkuse edasikandumist ja kaitsta teiste isikute elu ja tervist olukorras, kus nakkushaige ise keeldub ravist või rikub talle määratud ravi- ja isolatsioonirežiimi, seades sellega ohtu ühiskonna turvalisuse.

Lõige 2 määrab kindlaks menetluskorra. Kuna tahtest olenematu ravi on oma olemuselt isikuvabaduse piiramine, otsustab selle kohaldamise kohus TSMS-is ettenähtud isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse sätete alusel. Õigusselguse ja proportsionaalsuse tagamiseks on seadusesse lisatud konkreetne tähtaeg – esialgne ravi kohaldamise luba antakse kuni 14 päevaks. Nimetatud periood on üldjuhul piisav nakkushaiguse akuutse faasi möödumiseks või isiku nakkusohtlikkuse vähenemise hindamiseks. Ravi jätkamine üle 14 päeva eeldab kohtus sellise ravi pikendamise taotlemist ja kohtult uue määruse andmist, mis tagab regulaarse kohtuliku kontrolli vabaduspiirangu põhjendatuse üle.

Vastavalt PS §-le 20 on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Sama sätte punkt 5 kohaselt võib vabaduse võtta nakkushaigelt, kes on ohtlik endale ja teistele. Tahtest olenematut ravi võib kohaldada üksnes kohtu määruse alusel. Otsuse kohaldada tahtest olenematut ravi kohtu loata teeb arst isiku haiglasse saabumisel või vaba tahte avalduse alusel haiglaravil viibival isikul, tahtest olenematu ravi kohaldamise vajaduse ilmnemisel viivitamata pärast isiku arstlikku läbivaatust. Otsuse vormistamise aeg loetakse tahtest olenematu haiglaravi alguseks. Arsti otsusega võib isikule kohaldada tahtest olenematut ravi kõige rohkem 48 tundi. Kui tahtest olenematut ravi on vaja kohaldada kauem kui 48 tundi, peab arst esitama avalduse haigla asukohajärgsele kohtule kohtu määruse saamiseks sellise arvestusega, et kohtul oleks võimalik avaldus lahendada 48 tunni jooksul alates tahtest olenematu ravi kohaldamisest vastavalt TSMS § 534 lõikele 6.

Kuivõrd tahtest olenematu ravi puhul on tegemist väga olulise isiku põhiõiguste riivega, peab arsti otsus tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kohtule olema piisavalt põhjendatud. Riigikohtu 19. veebruari 2014. a. määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13 toob kohus välja: „Isiku tegelik ohtlikkus tuleb konkreetselt tuvastada. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Ka eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, iseäranis iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda.“

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TSMS) § 534 lõikele 5 võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on pädeva arsti arvates ilmselgelt vajalik.

Kui ohtlik nakkushaige on rikkunud ravirežiimi ja näiteks lahkunud omavoliliselt haiglast, kus ta viibis ravil, saab TTO pöörduda politsei poole ohtliku nakkushaige asukoha kindlaks tegemiseks ja haiglasse paigutamiseks tema tahtest olenemata. Sellisel juhul tuleb politseile edastada kohtumääruse või arsti otsuse koopia, millega määratakse tahtest olenematu ravi kuni 48 tundi.

Kui ohtlik nakkushaige ei ole peale esialgse õiguskaitse rakendamist ikkagi nõus vaba tahte alusel ravi jätkama, peab arst pöörduma enne tähtaja möödumist isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse poole juhindudes TSMS § 533 lõike 1 punktist 2. Viidatud sätte kohaselt on kohalikul omavalitsusel õigus pöörduda kohtu poole taotlusega nakkushaige paigutamiseks tema nõusolekuta haiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks, kui see on vajalik eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Vastavalt TSMS § 538 lõikele 2 ei või isikut kinnisesse asutusse paigutada kauemaks kui üheks aastaks määruse tegemisest arvates v.a juhul kui kinnisesse asutusse paigutamise alused pole ära langenud.

TSMS § 533 lõike 3 kohaselt on lisaks kohalikule omavalitsusele õigus esitada avaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks ka nakkushaige raviarstil. Kui raviarst seda õigust kasutab, peab kohus tuginedes TSMS § 536 lõikele 3 kaasama kinnisesse asutusse paigutamise menetlusse kohaliku omavalitsuse. Kohaliku omavalitsuse kaasamine on väga oluline, sest on üsna tõenäoline, et eriti ohtlikku nakkushaigust põdeva isiku näol on tegemist abivajava isikuga sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 13 tähenduses.

Lõikes 3 on loetletud kumulatiivsed tingimused, mille samaaegne esinemine on eelduseks tahtest olenematu ravi kohaldamisele. Säte konkretiseerib ohu määratlust ja rõhutab meetme ultima ratio iseloomu. Esmalt peab isikul olema diagnoositud ohtlik nakkushaigus või tuberkuloos või esinema selle põhjendatud kahtlus. Teiseks peab isik olema väljendanud keeldumist ravist või rikkunud isolatsiooninõudeid. Kolmandaks peab selline käitumine looma reaalse ja vahetu ohu teistele inimestele. Neljandaks peab olema hinnatud, et muud, isikut vähem koormavad meetmed (näiteks kodune isolatsioon, nõustamine, järelevalve) ei ole andnud tulemusi või ei ole ohu tõrjumiseks piisavad. Tingimuste loetelu lisamine aitab vältida meelevaldset vabaduse piiramist ja tagab, et sundi rakendatakse vaid äärmisel vajadusel.

Lõiked 4 ja 5 reguleerivad vältimatu abi andmist ja kiiret sekkumist olukorras, kus kohtumääruse ootamine ei ole ohu iseloomu tõttu võimalik. Tegemist on erandliku menetlusega, mis võimaldab arstil otsustada tahtest olenematu ravi kohaldamise kuni 48 tunniks. See on kooskõlas PS §-ga 20, mis lubab isiku kinnipidamist ilma kohtu loata kuni 48 tundi. Selle aja jooksul tuleb arstil hinnata ravi jätkamise vajadust ja esitada vajaduse korral taotlus kohtule. Isiku õiguste kaitseks on sätestatud kohustus teavitada otsusest viivitamata isikut ennast ja tema lähedast või seaduslikku esindajat 12 tunni jooksul, tagades seeläbi võimaluse õigusabiks ja vastuväidete esitamiseks.

Lõige 6 täpsustab isiku vara kaitse korraldamist. Kehtiva seaduse kohaselt korraldas vara kaitse nakkushaige ise, kuid praktikas ei pruugi tahtest olenematu hospitaliseerimise korral isikul olla võimalik seda teha. Seetõttu pannakse vara kaitse korraldamise kohustus kohalikule omavalitsusele koostöös politseiga, tagades isiku vara säilimise tema äraolekul (näiteks elukoha sulgemine, lemmikloomade eest hoolitsemine).

Lõiked 7 ja 8 käsitlevad koostööd Politsei- ja Piirivalveametiga. Tervishoiutöötajatel puudub väljaõpe ja pädevus füüsilise sunni rakendamiseks või isikute asukoha tuvastamiseks. Seetõttu on sätestatud õigus kaasata politseid isiku sundtoomiseks haiglasse või teadmata asukohaga ohtliku nakkushaige leidmiseks. TTO kohustuseks jääb politseiametnike varustamine vajalike isikukaitsevahenditega ja nende instrueerimine nakkusohutuse tagamiseks nende kaasamisel. Vajalik isikukaitsevahend tähendab varustust, mis vastab konkreetse nakkushaiguse levikuteest ja ohtlikkusest tulenevatele nakkustõrje nõuetele ning on piisav ametniku nakatumisohu maandamiseks (nt nõuetekohane respiraator, mitte kirurgiline mask, kui tegemist on õhkleviva nakkustekitajaga).

Lõige 9 sätestab nõuded haiglaravi tingimustele. Tahtest olenematul ravil viibiv isik paigutatakse eraldi palatisse, et vältida haiglasisest nakkushaiguse levikut. Palatist lahkumine ja suhtlemine (sealhulgas külastused) on piiratud ulatuses, mis on meditsiiniliselt näidustatud nakkusohutuse tagamiseks. Piirangu rakendamine peab olema proportsionaalne ega tohi moonutada isiku inimväärikust ega muid õigusi rohkem, kui on vältimatult vajalik nakkushaiguse tõrje eesmärgil.

4. peatükk
NAKKUSHAIGUSE KAHTLUSEST JA DIAGNOOSIMISEST TEABE EDASTAMINE NING NAKKUSHAIGUSTE REGISTER

§ 8. Nakkushaiguse kahtlusest ja diagnoosimisest teavitamine

Paragrahv 8 sätestab nakkushaiguse kahtlusest ja diagnoosimisest teavitamise üldpõhimõtted ja kohustused.

Lõige 1 loob kõigile asjaomastele teenuseosutajatele – nii TTO-dele kui ka meditsiinilaboritele – kohustuse teavitada riiklikku järelevalveasutust (Terviseametit) nakkushaigusest tingitud ohu ilmnemisest.

Lõikes 2 sätestatakse teavitamiskohustuse täitmise viis. Säte seob kehtivast seadusest tuleneva teavitamiskohustuse TTKS-i alusel toimiva andmevahetusega. Kuna TTKS kohustab TTO-d edastama tervise infosüsteemi andmeid (sealhulgas nakkushaiguste, nakkuskahtluste ja immuniseerimiste kohta) sellekohaste teatiste kaudu, loetakse sätte kohaselt teavitamiskohustus täidetuks hetkel, kui need andmed on nõuetekohaselt tervise infosüsteemi edastatud.

Lõige 3 sätestab TTO kohustused nakkushaiguste leviku tõkestamisel, luues erisuse TTKS-i üldregulatsioonist. Kehtiva õiguse kohaselt lähtub TTO uuringute määramisel ja proovide võtmisel eelkõige patsiendi kliinilisest vajadusest (diagnoos ja ravi). Sättega luuakse selge õiguslik alus toimingutele, mille eesmärk on rahvastiku tervise kaitse ja epidemioloogiline uuring, mitte üksnes konkreetse patsiendi ravi. Sätte punkt 1 kohustab TTO-d nõustama patsienti nakkusohutuse nõuetest vahetult nakkushaiguse kahtluse või diagnoosi ilmnemisel. Täiendus tagab, et isik saab kohesed juhised enda ja teiste kaitsmiseks (nt isolatsioonivajadus), ootamata Terviseameti poolset menetluse alustamist. Punkt 2 kohustab TTO-d võtma uuringumaterjali ka juhul, kui see ei ole vajalik patsiendi raviks, kuid on vältimatu epidemioloogiliseks uuringuks (näiteks nakkushaiguse puhangu tekitaja või tüve tuvastamiseks). Punkt 3 täpsustab Terviseameti ja TTO-de koostööd. TTO on kohustatud selgitama välja esmased asjaolud (nt nakatumise oletatav koht) ja edastama Terviseametile info, mis on vajalik nakkushaiguse allika ja selle levikuteede tuvastamiseks.

Lõige 4 reguleerib erakorralist ja kiiret reageerimist nõudvat teavitamist. Kui tuvastatakse ohtlik nakkushaigus, nakkushaiguse puhang või muu nakkushaigusega seotud rahvastiku tervise seisukohalt kriitiline sündmus, on Terviseameti viivitamatu teavitamine sekkumiseks hädavajalik. Muu nakkushaigusega seotud rahvastiku tervise seisukohalt olulise sündmuse all peetakse silmas olukordi, kus esineb vahetu oht nakkushaiguse levikuks, kuid mida ei ole varajases faasis võimalik veel liigitada kindla nakkushaiguse diagnoosiks või nakkushaiguse puhanguks. Siia kuuluvad näiteks tundmatu tekkepõhjusega rühmaviisilised haigestumised, mille puhul on põhjendatud kahtlus nakkustekitaja levikule, samuti nakkustekitaja võimalikust tahtlikust levitamisest tulenev oht. Kuna tavapärane andmete edastamine riiklikesse andmekogudesse on olemuselt tehniline protsess, mis ei taga info automaatset ja kohest jõudmist valveametnikuni, kehtestatakse sellisteks olukordadeks kohustus teavitada Terviseametit viivitamata, kasutades kõige kiiremat sidevahendit (nt telefon) või teavitamiseks kavandatud muud kanalit. Juhtumi täpsemate andmete esitamine tervise infosüsteemi 24 tunni jooksul tagab seejärel andmete terviklikkuse ja jälgitavuse.

Lõige 5 laiendab võrreldes kehtiva regulatsiooniga teavitamiskohustust, et tagada nakkushaigusest tingitud ohtude varajane avastamine ka väljaspool tervishoiusüsteemi. Kuna ohtlikud nakkustekitajad võivad ilmneda teadustöö käigus (nt laborites) või levida loomadelt ja toidust, on vajalik info operatiivne edastamine Terviseametile. Punkt 1 käsitleb teadus- ja arendusasutusi, kohustades neid teavitama sellise nakkustekitaja tuvastamisest, mis võib põhjustada ohtlikku nakkushaigust. See puudutab eelkõige laboreid ja asutusi, mis ei osuta tervishoiuteenust, kuid puutuvad oma tegevuses kokku bioloogiliste ohuteguritega. Punkt 2 kohustab Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisala asutusi teavitama Terviseametit, kui nad on toidus, loomadel või söödas tuvastanud zoonoosse nakkustekitaja, mille levikuga võib kaasneda ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku oht. Säte tagab operatiivse infovahetuse zoonooside puhul, mis omavad potentsiaali levida inimpopulatsioonis epideemiliselt, täiendades rutiinset andmevahetust kriisiolukorra teavitusega. Punkt 3 hõlmab muid asutusi ja isikuid, kes on oma majandus- või kutsetegevuse käigus tuvastanud õnnetusjuhtumi või olukorra, millega võib kaasneda ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku oht. Siia kuuluvad näiteks haridusasutused, kinnipidamisasutused, transpordisektori ettevõtjad (nt laeva- või lennukikaptenid) ja suurettevõtted. Eesmärk on võimaldada Terviseametil pakkuda asutustele tuge ja juhiseid ohu maandamiseks juba varajases faasis. Säte keskendub ohuolukordadele, mis vajavad Terviseameti kiiret sekkumist.

Lõige 6 on üle võetud kehtiva seaduse § 21 lõikest 6¹. Sätte eesmärk on tagada õiguslik alus andmesubjekti tuvastamist võimaldavate andmete edastamiseks olukorras, kus see on nakkushaiguse tõrjeks vältimatult vajalik.

Nakkushaiguste seire ja tõrje efektiivsus sõltub olulisel määral võimalusest siduda terviseandmed konkreetse isikuga. Isikuandmete edastamine on vajalik nakkushaiguse allika ja selle levikuteede tuvastamiseks, nakkuskahtlaste isikute väljaselgitamiseks ning operatiivsete tõrjemeetmete rakendamiseks. Pseudonüümitud või anonüümitud andmete edastamine on piisav statistiliseks seireks, kuid ei võimalda reageerida konkreetsetele nakkushaiguste juhtudele ega piirata nakkushaiguse levikut inimestelt inimestele.

Andmekaitse põhimõtete järgimise tagab ministri määrus, millega kehtestatakse loetelu nakkushaigustest, mille puhul on isikuandmete edastamine vajalik. Säte on kooskõlas IKÜM artikli 9 lõike 2 punktiga i (rahva tervise kaitse) 18.

Lõige 7 on volitusnorm, mis annab valdkonna eest vastutavale ministrile õiguse kehtestada määrusega nakkushaigustest teavitamise kord ja andmekoosseis. Kuna nakkushaiguste diagnostikameetodid ja epidemioloogiline olukord muutuvad kiiresti, on vaja paindlikku regulatsiooni, mis võimaldaks operatiivselt kohandada edastatavate andmete ulatust. Sättega luuakse eeldus edastada teatud juhtudel isikuandmeid, sest ilma nendeta ei ole võimalik teha epidemioloogilist uuringut, tuvastada nakkuse päritolu ja levikuteid ega selgitada välja nakkuskahtlaseid isikuid nakkuse leviku tõkestamiseks.

§ 9. Nakkushaiguste register

Paragrahv 9 reguleerib nakkushaiguste registri (edaspidi register) pidamist ja andmete töötlemist. Tegemist ei ole uue andmekogu asutamisega, vaid sättega tagatakse kehtiva seaduse alusel asutatud ja toimiva registri tegevuse õiguslik järjepidevus. Võrreldes kehtiva regulatsiooniga ei tehta registri andmekoosseisus ega andmeandjate ringis sisulisi muudatusi. Registri eesmärk ja tööpõhimõtted jäävad samaks, tagades nakkushaiguste seireks ja tõrjeks vajalike andmete töötlemise.

Lõikes 1 sätestatakse registri pidamise eesmärk, mis tugineb registri senistele ülesannetele. Registrit peetakse nakkushaigusjuhtude registreerimiseks ning nakkushaiguste levikutendentside, haigestumuse, levimuse ja suremuse analüüsimiseks. Kogutavaid andmeid kasutatakse epidemioloogiliste uuringute ja teadustöö tegemisel, samuti diagnostika ja ravikorralduse planeerimisel. Andmete põhjal korraldatakse nakkushaiguste ennetamist ja tõrjet ning töötatakse välja tervisepoliitikat, sealhulgas ajakohastatakse immuniseerimiskava ja ravijuhendeid.

Lõikega 2 määratakse registri vastutavaks töötlejaks Terviseamet. Sarnaselt kehtiva õigusega täidab vastutava töötleja ülesandeid jätkuvalt Terviseamet ning selles osas muudatusi ei tehta.

Lõige 3 on volitusnorm registri põhimääruse kehtestamiseks. See annab valdkonna eest vastutavale ministrile pädevuse kehtestada registri pidamise täpsemad alused, sealhulgas andmete koosseisu ja töötlemise korra, mis on vajalik andmekogu igapäevaseks toimimiseks ja arendamiseks vastavalt muutuvatele vajadustele ja tehnoloogilistele võimalustele.

Lõikes 4 loetletakse juhud, millal andmeid registris töödeldakse. Loetelu hõlmab nakkushaiguste seire ja tõrje seisukohalt vajalikke etappe: haiguse diagnoosimine, nakkustekitaja tuvastamine, epidemioloogiline uurimine (sh riskitegurite ja levikuteede väljaselgitamine ning puhangute uurimine) ja immuniseerimine. Säte piiritleb andmete töötlemise konkreetsete epidemioloogilist väärtust omavate sündmustega, tagades andmestiku eesmärgipärasuse.

Lõige 5 sätestab registris töödeldavate andmete koosseisu üldkategooriad. Isikuandmed ja kontaktandmed on vajalikud epidemioloogilise uuringu tegemiseks isiku tuvastamiseks ja temaga ühenduse saamiseks. Andmed isiku õppe- ja töökoha ning viibimiskoha kohta võimaldavad Terviseametil tuvastada nakkushaiguste kolded kollektiivides (nt koolid, koolieelsed lasteasutused, hoolekandeasutused) ning rakendada suunatud nakkushaiguse tõrjemeetmeid. Haridus- ja tööalaste andmete kogumine on vajalik sotsiaalsete tervisemõjurite analüüsimiseks, riskirühmade tuvastamiseks ja ennetustöö planeerimiseks. Terviseandmete töötlemine, sealhulgas andmed nakkustekitaja ravimtundlikkuse kohta, on aluseks riiklikule statistikale ning ravi- ja diagnostikajuhiste ajakohastamisele (näiteks antimikroobse resistentsuse seire).

Lõige 6 sätestab registri andmete säilitamise tähtaja. Eelnõu kohaselt säilitatakse registri andmeid alaliselt. Nakkushaiguste registri andmestiku väärtus ajas kasvab ning sellel on pikaajaline teaduslik ja riiklik tähtsus. Erinevalt tavapärastest raviandmetest on nakkushaiguste puhul vajalik andmete säilitamine üle mitme põlvkonna, mis võimaldab:
• jälgida pikaajalisi trende ja geneetilisi seoseid. Nakkushaiguste (nt tuberkuloos, hepatiit, HIV) ja nende kaugtagajärgede uurimine eeldab võimalust seostada andmeid eri põlvkondade vahel;
• tagada rahvusvaheline võrreldavus. Meditsiiniregistrite põhiprintsiipe on andmete pikaajaline säilitamine, et tagada ajaline järjepidevus ja võrreldavus teiste riikidega;
• teha epidemioloogilisi uuringuid. Uute ravimeetodite ja diagnostikakriteeriumide muutumisel on vaja tagasiulatuvat andmestikku, et hinnata sekkumiste mõju rahvastiku tervisele pikas perspektiivis.

Isikustatud andmete alaline säilitamine on vajalik andmete sidumiseks teiste riiklike andmekogudega teadustöö eesmärgil.

5. peatükk
NAKKUSHAIGUSTE LABORATOORNE DIAGNOSTIKA JA SEIRE

§ 10. Nakkushaiguste laboratoorne diagnostika ja nakkusohtliku materjali käitlemine

Lõige 1 sätestab nakkushaiguste laboratoorse diagnostika ja nakkusohtliku materjali käitlemise üldnõude. Sätte eesmärk on luua õiguslik alus bioohutuse tagamiseks kõigis asutustes, kus puututakse kokku nakkusohtliku materjaliga, olenemata sellest, kas tegemist on TTO, teaduslabori või muu juriidilise isikuga. Nakkusohtliku materjali käitlemisena käsitatakse selles kontekstis nakkusohtliku materjaliga tehtavat mistahes toimingut. See hõlmab eelkõige, kuid mitte ainult, järgmisi tegevusi: materjali kogumine ja vastuvõtmine, transportimine (nii asutusesisene kui ka asutustevaheline), hoiustamine ja säilitamine, uurimine, analüüsimine ja töötlemine (sh paljundamine), kahjutustamine ja jäätmekäitlusse suunamine. Nimetatud tegevuste puhul tuleb tagada nakkusohutus (ohu vältimine personalile ja elanikkonnale) ning üldine ohutus (füüsilise keskkonna turvalisus).

Säte on vajalik volitusnormi ja järelevalve aluse loomiseks. Kuna bioloogilised ohutegurid ja laborites kasutatavad tehnoloogiad on ajas muutuvad, ei ole otstarbekas sätestada detailseid tehnilisi nõudeid (nt ohutusklasside spetsiifika, ventilatsiooninõuded, isikukaitsevahendite standardid) seaduses. Lõige annab raamistiku, mille sisustamine tehniliste normidega toimub valdkonna eest vastutava ministri määrusega (eelnõu § 10 lg 8).

Seaduse reguleerimisala piirdub inimeste tervise kaitsmisega. Loomade tervist ja keskkonnakaitset puudutavaid nõudeid kohaldatakse nakkusohtliku materjali käitlemisel ulatuses, mis on vajalik, et vältida nakkuse levikut inimestele (nt nõuded laboriõhu filtreerimisele või nakkusohtlike jäätmete käitlemisele, et vältida patogeeni sattumist elukeskkonda).

Lõige 2 kohustab nakkusohtlikku materjali käitlevat laborit kehtestama dokumenteeritud töökorralduse ja pidama arvestust nakkusohtliku materjali üle. Dokumenteeritud töökorraldus (sh protseduurireeglid, ohutusjuhendid) on kvaliteedijuhtimise ja bioohutuse tagamise alus, tagades tööprotsesside jälgitavuse, mis on vajalik järelevalve tegemiseks ning võimalike ohutusjuhtumite asjaolude ja põhjuste väljaselgitamiseks. Arvestuse pidamine on vajalik bioloogilise materjali liikumise jälgitavuseks.

Lõige 3 kaasajastab vastutava isiku pädevusnõudeid. Kehtiv, kuid aegunud arsti- või bioloogikutse nõue asendatakse paindliku ja sisupõhise nõudega. Uue sõnastuse kohaselt peavad vastutaval isikul peavad olema tema ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised ja oskused. See asendab varasema jäiga haridus- või kutsenõude, võimaldades edaspidi hinnata isiku tegelikku pädevust konkreetsete tööülesannete täitmiseks. Sätte eesmärk on tagada, et isik mõistab oma vastutust nii nakkusohtliku materjali uurimisel kui ka labori bioohutuse tagamisel (mis on defineeritud seaduse mõistete paragrahvis). See on vajalik, et ennetada ohuolukordi, kus nakkusohtlik materjal võib laborist lekkida või põhjustada töötajate nakatumist. Nende teadmiste ja oskuste täpsem sisu (näiteks nõuded hügieenile, aseptikale, ohutegurite tundmisele, ohutusmeetmetele jms) kehtestatakse määruses (eelnõu § 10 lg 8).

Lõige 4 reguleerib nakkushaiguste diagnostikat teostavate meditsiinilaborite tegevust. Kuna meditsiinilaborid osutavad tervishoiuteenust, peab neil olema TTKS-i alusel väljastatud tegevusluba eriarstiabi osutamiseks. Lisaks peab meditsiinilabor rakendama kvaliteedisüsteemi, mis tagab uuringutulemuste usaldusväärsuse (nt akrediteerimine standardi EVS-EN ISO 15189 järgi). Sätte teine lause teeb erandi Terviseameti laborile, millele ei kohaldata eriarstiabi tegevusloa nõuet, kuna Terviseameti labor täidab riiklikke ülesandeid (sh referentlabori funktsiooni ja riiklikku järelevalvet toetavaid uuringuid) seaduse ja põhimääruse alusel, mitte ei osuta vabal turul tervishoiuteenust.

Lõige 5 kehtestab nakkusohtliku materjali käitlemise loa omamise kohustuse isikutele, kes käitlevad 2., 3. või 4. ohurühma bioloogilist ohutegurit. Sarnaselt kehtiva seaduse § 30 lõikega 4 säilib põhimõte, et ohtliku bioloogilise materjali käitlemiseks on vajalik Terviseameti antav nakkusohtliku materjali käitlemise luba. Kui kehtiv regulatsioon seob loakohustuse üldise „nakkusohtliku materjali“ mõistega, siis eelnõus on see seotud täpsemalt bioloogiliste ohutegurite riskirühmadega (2.–4. rühm). Loakohustus täidab eelkontrolli funktsiooni, olles vajalik bioohutusnõuete täitmise tagamiseks enne tegevuse alustamist ning vältimaks ohtu rahvastiku tervisele. Regulatsioon laiendab järelevalve ka väljaspool tervishoiusüsteemi tegutsevatele asutustele (nt teadus- ja arendusasutused, tööstuslaborid), tagades, et riigil on ülevaade igasugusest vastava ohurühma bioloogiliste ohutegurite käitlemisest.

Lõige 6 on viitav norm, mis seob eelnõus kasutatavad ohurühmade mõisted (2., 3. ja 4. ohurühm) TTOS-i alusel kehtestatud õigusaktiega. Eestis liigitatakse bioloogilised ohutegurid ohurühmadesse Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ 19 alusel. Eelnõu väldib dubleerimist ja tugineb olemasolevale klassifikatsioonile.

Lõige 7 sätestab tingimused, millele taotleja peab nakkusohtliku materjali käitlemise loa saamiseks vastama. Kuigi tegevusloa subjektiks on isik (juriidiline või füüsiline isik), on loa andmise sisuliseks eelduseks nõuetele vastava laborikeskkonna olemasolu. Loa andmise eelduseks on sobivate ruumide, sisseseade ja tehnoloogia olemasolu, mis välistavad nakkuse leviku (punkt 1), dokumenteeritud töökorraldus bioohutuse tagamiseks (punkt 2), vastutava isiku kompetentsus (punkt 3) ja ohutasemele vastavate bioohutuse meetmete rakendamine (punkt 4). Punkti 4 puhul peetakse silmas, et labor peab järgima Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ lisas 3 vastavale ohurühmale (2., 3. või 4. ohurühm) sätestatud ohutusmeetmeid. See tagab, et töökeskkonna ohutusnõuded ja rahvatervishoiu huvides seatud bioohutuse nõuded on omavahel kooskõlas ning laborile ei teki vastuolulisi kohustusi. Need tingimused tagavad, et labor on võimeline käitlema konkreetse ohurühma tekitajaid ohutult.

Lõige 8 on volitusnorm, mis annab valdkonna eest vastutavale ministrile õiguse kehtestada määrusega täpsemad nõuded. Määrus reguleerib detailselt kvaliteedisüsteemi, ruume ja tehnoloogiat (punkt 1), nakkusohtliku materjali käitlemise protsesse, nagu proovivõtt, vedu ja kahjutustamine (punkt 2), ning loa taotlemise ja menetlemise protseduurireegleid (punkt 3). Ühtne määrus võimaldab koondada tehnilised ja spetsiifilised nõuded ühte õigusakti, tagades parema õigusselguse ja võimaluse operatiivselt reageerida tehnoloogia või ohutusstandardite muutumisele.

§ 11. Nakkushaiguste laboratoorsed uuringud ja referentlabor

Paragrahv 11 reguleerib nakkushaiguste laboratoorse diagnostika korraldust, uuringutulemuste ja -materjalide edastamist Terviseametile ning referentlabori rolli ja ülesandeid. Regulatsiooni eesmärk on tagada riigile vajalikud andmed nakkushaiguste leviku jälgimiseks ja tõrjeks ning laboratoorsete uuringute kvaliteet ja usaldusväärsus.

Lõige 1 sätestab kõigi nakkushaiguste laboratoorset diagnostikat teostavate laborite kohustuse edastada Terviseametile seireks ja tõrjeks vajalikke andmeid, uuringutulemusi ja uuringumaterjali.

Lõige 2 on volitusnorm, mis annab valdkonna eest vastutavale ministrile õiguse kehtestada Terviseametile esitatavate andmete täpne koosseis, kvaliteedinõuded, edastamise sagedus, vorm ja kord. See on vajalik kehtivate määruste kaasajastamiseks ja ühtlustamiseks.2021 Sama määrusega reguleeritakse ka käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud koostöö ja materjalide edastamise tingimused, luues ühtse rakendusakti laborite tegevuse ja infovahetuse korraldamiseks.

Lõige 3 defineerib referentlabori mõiste. Referentlabor on labor, mis osutab nakkushaiguste valdkonnas kõrgema taseme laboriteenust, olles kompetentsikeskuseks spetsiifiliste uuringute ja metoodikate puhul.

Lõige 4 sätestab, et referentlabori rolli täidab sarnaselt kehtiva seadusega Terviseamet. Võrreldes kehtiva regulatsiooniga on Terviseametile antud pädevus määratleda referentlabori konkreetsed uuringuvaldkonnad, lähtudes epidemioloogilisest olukorrast ning rahvusvahelistest juhistest ja kohustustest (nt WHO suunised). See võimaldab reageerida paindlikult muutuvatele nakkushaigusest tingitud terviseohtudele ilma seadust muutmata.

Lõige 5 loetleb referentlabori põhiülesanded. Nendeks on kinnitavate ja eriuuringute tegemine, nakkustekitajate tüvede kogumine ja uurimine, kontrollmaterjalide tagamine, teiste laborite nõustamine, kvaliteedikontrolli tegemine ja vajaduse korral materjalide saatmine välisriigi tipplaboritesse. Ülesannete loetelu on tegevuspõhine, tagades referentlabori funktsionaalsuse sõltumata konkreetsest nakkustekitajast.

Lõige 6 annab Terviseametile õiguse sõlmida referentlabori ülesannete täitmiseks tähtajalisi lepinguid teiste nõuetele vastavate laboritega. Säte võimaldab kaasata spetsiifilist kompetentsi (nt ülikoolide või haiglate laboritest), kui Terviseametil endal vastav võimekus puudub või on otstarbekam teenust sisse osta. Terviseamet tagab teenuse toimimise, sõlmides asjakohased lepingud (haldus- või hankelepingud) riigisiseste või vajaduse korral välisriigi kompetentsikeskustega.

Lõige 7 paneb teistele laboritele kohustuse teha referentlaboriga koostööd. Laborid on kohustatud edastama referentlaborile lõikes 5 nimetatud ülesannete täitmiseks (eelkõige diagnoosi kinnitamiseks ja tüvede analüüsimiseks) vajalikke uuringumaterjale. Säte täpsustab, et koos materjaliga edastatakse ka teenuse osutamiseks vajalikud isikuandmed, luues selleks selge õigusliku aluse.

Lõige 8 annab referentlaborile õiguse töödelda oma ülesannete täitmiseks vajalikke andmeid, sealhulgas isikuandmeid, ja edastada analüüsitulemusi tervise infosüsteemi. See on vajalik, et referentlaboris tehtud kinnitavad või täpsustavad analüüsid jõuaksid patsiendi terviselukku ja oleksid TTO-dele kättesaadavad.

Lõige 9 täiendab lõike 2 volitusnormi, andes ministrile pädevuse reguleerida samas määruses ka referentlabori ja teiste laborite vahelist koostööd, rahvusvahelist suhtlust ning uuringumaterjalide liikumist. Ühtne määrus koondab kõik laborite andmete ja uuringumaterjalide vahetust ning koostööd puudutavad nõuded ühte terviklikku õigusakti, vältides regulatsiooni killustatust.

§ 12. Immuunsustausta uuringud

Paragrahv 12 sätestab nakkushaiguste seire ühe osana immuunsustausta uuringute olemuse, eesmärgid ja korralduse. Säte on lisatud eesmärgiga luua seaduse tasandil selge raamistik süsteemsele ja perioodilisele elanikkonna immuunsuse seirele, mis on vajalik epideemiate ennetamiseks ja riikliku immuniseerimiskava ajakohastamiseks.

Lõige 1 sisustab immuunsustausta mõiste. Immuunsustaust defineeritakse kui suhtarv, mis näitab immuunsete ja mitteimmuunsete isikute osakaalu elanikkonnas konkreetse nakkushaiguse suhtes. Mõiste määratlemine on vajalik, et tagada ühene arusaam seiratavast indikaatorist, mis on aluseks nakkushaiguse leviku riski hindamisel.

Lõigete 2 ja 3 kohaselt on immuunsustausta uuringute eesmärk hinnata elanikkonna tegelikku kaitstuse taset, jälgida riiklike immuniseerimisprogrammide tulemuslikkust ja prognoosida nakkushaiguste leviku riske, kusjuures uuringute korraldajaks on määratud Terviseamet. Sätted annavad selge suunise andmete kogumise eesmärgipärasuse kohta ja tagavad vastutuse selge jaotuse riiklikus süsteemis.

Lõige 4 defineerib seroepidemioloogilise uuringu kui spetsiifilise immuunsustausta uuringu liigi. Erinevalt üldisest immuunsustausta hindamisest (mis võib tugineda ka näiteks tervise infosüsteemi andmetele immuniseerimiste ja haiguse läbipõdemise kohta) põhineb seroepidemioloogiline uuring bioloogiliste proovide analüüsil, mille käigus määratakse antikehade või muude markerite esinemist. Definitsioon on vajalik uuringu teaduspõhisuse ja metoodika, eelkõige bioloogiliste proovide kasutamise nõude fikseerimiseks seaduse tasandil.

Lõige 5 reguleerib seroepidemioloogiliste uuringute rahastamist. Sätte kohaselt rahastatakse uuringute tegemist Tervisekassa eelarvest. Rahastusallika määramine on põhjendatud asjaoluga, et uuringutest saadav teave immuniseerimiskava efektiivsuse ja elanikkonna immuunsuse kohta on otseseks sisendiks Tervisekassale tervishoiuteenuste ja vaktsiinide rahastamise planeerimisel.

6. peatükk
NAKKUSHAIGUSTE ENNETAMINE JA LEVIKU TÕKESTAMINE
Nakkushaiguste ennetamine toimub erinevatel tasanditel:
• primordiaalne ennetus – riskitegurite (nt sotsiaalmajanduslikud, keskkonna- ja käitumuslikud tegurid) vähendamine, sh tervisedendus, terviseharidus ja terviseteadlikkuse suurendamine;
• primaarne ennetus – nakkuse vältimine, (nt immuniseerimine ja profülaktilised meetmed);
• sekundaarne ennetus – varajane avastamine ja ravi enne sümptomite ilmnemist (nt sõeluuringud);
• tertsiaarne ennetus – haiguse tagajärgede vähendamine ravi ja rehabilitatsiooni kaudu;
• kvaternaarne ennetus – liigsete või tarbetute meditsiiniliste sekkumiste vältimine, (nt antimikroobse resistentsuse ohjamine).

Nakkushaiguste ennetamise raamistik hõlmab lisaks immuniseerimisele ja terviseuuringutele ka terviseedendamist, riskitegurite vähendamist (sh sotsiaalmajanduslikud ja käitumuslikud tegurid), terviseharidust, terviseteadlikkuse suurendamist, kogukonna kaasamist, kommunikatsiooni ning tõenduspõhiste poliitikameetmete ja juhiste rakendamist. Ennetusmeetmete kavandamisel ja elluviimisel tuleb arvestada inimõiguste, soolise võrdõiguslikkuse, kaasatuse, tervisekaitse universaalsuse ja kogukonna kaasamise põhimõtteid.22

1. jagu
Immuniseerimine

§ 13. Immuniseerimise korraldamine

Lõige 1 sätestab Terviseameti ülesanded immuniseerimise korraldamisel. Terviseamet jälgib, kuidas nakkushaigused levivad ja milline on immuniseerimisega hõlmatus elanikkonnas, kogudes ja analüüsides asjakohaseid andmeid, et avastada varakult võimalikke ohte. Analüüsi tulemusena hinnatakse, millised nakkushaigused või olukorrad võivad kujutada ohtu rahva tervisele ja ohu suurus aitab hinnata sekkumiste vajalikkust. Terviseamet teavitab ohu ilmnemise korral avalikkust ja sidusrühmi võimalikust riskist ning vajalikest ennetusmeetmetest. Eesmärk on see, et inimesed oleksid võimalikest riskidest teadlikud ja oskaksid end kaitsta. Kui tekib nakkushaiguse puhang või epideemia, juhib ja korraldab Terviseamet immuniseerimisega seotud tegevusi, et haigus ei leviks laiemalt ning ohustatud isikud oleksid kaitstud. Terviseamet koostab juhendeid ja soovitusi nii tervishoiutöötajatele kui ka avalikkusele, et tagada ühtne ja tõenduspõhine lähenemine nakkushaiguste ennetusele.

Lõige 2 sätestab Tervisekassa ülesanded immuniseerimise korraldamisel. Tervisekassa korraldab vaktsiinide ja immunoglobuliinide keskset hankimist, mis tähendab, et riigi vajadused koondatakse ning ravimid hangitakse ühiselt, võimaldades paremat kvaliteedikontrolli, kulutõhusust ja varustuskindlust. Pärast hanget vastutab Tervisekassa ka vaktsiinide jaotamise ja säilitamise eest, tagades, et need jõuavad õigel ajal ja nõuetekohastes tingimustes asutustesse. Lisaks rahastab Tervisekassa immuniseerimisega seotud tervishoiuteenuseid, sealhulgas eri sihtrühmade vaktsineerimist. See hõlmab nii immuniseerimise enda kui ka sellega seotud tugiteenuste kulude katmist, et teenus oleks inimestele kättesaadav sõltumata nende sotsiaalmajanduslikust taustast. Olulise tegevusena korraldab Tervisekassa ka laiapõhjalisi teavituskampaaniaid, mille eesmärk on suurendada elanikkonna teadlikkust vaktsineerimise olulisusest ja parandada immuniseerimisega hõlmatust.

Lõiked 3 ja 4 sätestavad Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi ülesanded immuniseerimise korraldamisel. Kaitseministeerium ja Siseministeerium korraldavad enda töötajatele vajalikke immuniseerimisi, mis tulenevad nende teenistusülesannetest. Näiteks on soovitatud immuniseerida kaitseväelasi, piirivalvureid, politseitöötajaid ja päästetöötajaid teetanuse, B-viirushepatiidi ja gripi vastu. Välismissioonidele suunduvaid inimesituleks vaktsineerida vastavalt olukorrale sihtpiirkonnas.

Lõige 5 sätestab perearsti ülesande immuniseerimisel. TTKS-i kohaselt on perearsti nimistu perearsti teenindamisele kuuluvate isikute nimekiri, kellele tagatakse tervishoiuteenuste kättesaadavus ja järjepidevus vastavalt perearsti ja temaga koos töötavate tervishoiutöötajate tööjuhendile. Perearsti töövaldkonnas on ka haiguste ennetamine, mis hõlmab tervise riskitegurite hindamist, immuniseerimist ja sõeluuringuid. Immuniseerimist pakutakse lisaks perearstile ka vaktsineerimise teenust pakkuvates ambulatoorsetes keskustes, apteekides ja erapraksistes. Lisaks immuniseeritakse vastsündinuid sünnitusmajas ja kooliõpilasi koolis. Laialdasem teenuse pakkumine tagab immuniseerimise parema kättesaadavuse ja vähendab suure nõudluse korral perearsti koormust.

§ 14. Immunoprofülaktika ekspertkomisjon

Lõikes 1 sätestatakse volitusnorm immunoprofülaktika ekspertkomisjoni moodustamiseks ministri käskkirjaga. Seni on immunoprofülaktika ekspertkomisjon tegutsenud ministri 09.05.2018 käskkirja nr 45 alusel. Komisjoni moodustamise ja töökorralduse põhimõtteid täpsustakse ministri käskkirjas.

Lõikes 2 sätestatakse immunoprofülaktika ekspertkomisjoni ülesanded. Eelnõuga antakse komisjonile seaduse tasandil üheselt mõistetav ülesanne ja vastutuse tase nakkushaiguste ennetamisel ja kriiside juhtimisel. Seaduse tasandil reguleeritud ülesanded võimaldavad ekspertkomisjonil teha sõltumatuid ja pädevaid otsuseid selle kohta, milliseid vanuse- ja riskirühmi tuleks immuniseerida, ning tagab, et nakkushaiguse puhangute korral oleks olemas tunnustatud ja kiiresti reageeriv ekspertide grupp.

Komisjoni ülesanne on eelkõige nõustada ja anda soovitusi immuniseerimispoliitika küsimustes. Komisjon nõustab vastavalt vajadusele Sotsiaalministeeriumit, Ravimiametit, Tervisekassat ja Terviseametit, kuid võib pakkuda ekspertarvamust ka teistele osapooltele. Komisjonil on õigus esitada valdkonna eest vastutavale ministrile ettepanekuid epideemia korral immuniseerimise prioriteetide seadmiseks, määrates kindlaks riskirühmad, kellele vaktsineerimise võimaldamine on ressursside piiratuse korral kõige kriitilisem. Nakkushaiguste ohjamiseks on vajalik kogu elanikkonna ulatuslik immuunsus, mistõttu võib olla vajalik võimaldada vaktsineerimist kogu elanikkonnale, kuid piiratud ressursside tingimustes tuleb immuniseerimine tagada esmajärjekorras enam ohustatud riskirühmadele, tuginedes teaduslikult põhjendatud prioriteetidele.23 Seetõttu on eelnõus välja pakutud, et ekspertkomisjon saab teha ettepanekuid kriisi olukorras seada prioriteete elanikkonna immuniseerimisel lähtudes terviseriskidest.

Terviseameti COVID-19 pandeemia analüüsis toodi esile vajadus laiapõhjalise ja valdkondadeülese ekspertvõrgustiku järele, kus rollid ja vastutus on täpselt määratletud. Teadlaste kaasamine on oluline, kuid oluline on aru saada nende kohast struktuuris.24 Riigikontroll on samuti rõhutanud kriisiolukorras immuniseerimise olulisuse ja protsessi juhtimise tähtsust. Ülevaates märgitakse, et teadlaste ja valitsuse koostöö võimaldab teha kaalutletud ja põhjendatud otsuseid, mis aitavad kriisist kiiremini ja väiksemate kahjudega välja tulla, kuid mõlema osapoole rollid peavad olema selgelt määratletud. Tuleks vältida olukorda, kus ekspertkogu ettepanekud hakkavad täitma valitsuse ülesannet hinnata nende ettepanekute laiemat mõju, tagajärgi ja teostatavust. Seega jääb juhtimise ja lõplike otsuste vastutus valitsusele, mitte ekspertkogule.25

Seaduses sätestatud komisjoni ülesanne ja vastutus tagavad, et kriisiolukorras on otsustamine usaldusväärne ja sõltumatu ning põhineb teadmuspõhisel eksperthinnangul, mis kaitseb rahva tervist kõige tõhusamalt.

§ 15. Riiklik immuniseerimiskava

Lõige 1 annab valdkonna eest vastutavale ministrile volitusnormi kehtestada määrusega riiklik immuniseerimiskava. Säte vastab suures osas kehtivale korrale ning sätestab, et kavas loetletakse nakkushaigused, mille vastu toimub riiklikult korraldatud ja tasustatud immuniseerimine. Selle jaoks määratakse sihtrühmad vanuse või riski alusel ja soovituslikud immuniseerimise ajavahemikud. See tagab immuniseerimisprogrammi järjepidevuse ja selge õigusliku aluse.

Lõige 2 annab kaalutletud ja piiratud võimaluse lisada immuniseerimiskavasse riskirühmana teatud ameteid või ametirühmi. Sätte eesmärk on lahendada kehtiva seaduse kitsaskoht, kus tööandjale on pandud üldine kohustus tagada töötajatele immuniseerimise võimaldamine ilma selge riikliku toe ja rahastusmehhanismita. Säte võimaldab riigil võtta enda kanda immuniseerimise võimaldamise kulu ametirühmadel, kelle puhul see on strateegiliselt põhjendatud, seades selleks tingimused. Ametite või ametirühmade lisamine immuniseerimiskavasse on võimalik vaid juhul, kui immuniseerimine on üleriigilise epidemioloogilise tähtsusega ning vajalik kas elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamiseks (nt tervishoiutöötajad epideemia ajal) või haavatavate sihtrühmade kaitseks (nt hoolekandeasutuste töötajad, kes võivad patsientidele nakkust edasi kanda). Sätte eesmärk ei ole üle võtta tööandja tavapärast kohustust tagada tööohutus, vaid pakkuda riiklikku lahendust erandlikes, üleriigilise tähtsusega olukordades.

§ 16. Immuniseerimine

Lõikes 1 sätestatakse, et immuniseerimist võib teostada tervishoiutöötaja, kes vastab lõike 6 alusel kehtestatud määruses sätestatud nõuetele. Tervishoiutöötajad TTKS § 3 lõike 1 tähenduses on arst, hambaarst, õde ja ämmaemand, kui nad on registreeritud Terviseametis.26 Samal ajal on tervishoiutöötajad ka ravimiseaduse tähenduses üldapteegis või haiglaapteegis apteegiteenust osutavad proviisor ja farmatseut, kui nad on vastavalt ravimiseaduse § 55 lõikele 1 registreeritud tervishoiukorralduse infosüsteemis. Apteegiteenuse hulka immuniseerimine ei kuulu. Apteegiteenus on ravimiseaduse § 29 kohaselt ravimite jaemüük või muul viisil väljastamine koos sellega kaasneva nõustamisega ravimite sihipäraseks ja ratsionaalseks kasutamiseks ning kasutaja teavitamisega ravimi õigest ja ohutust kasutamisest ja säilitamisest ning ravimite ekstemporaalne ja seeriaviisiline valmistamine ja jaendamine.27 Nii kehtiva korra28 kui ka immuniseerimise korraldamise nõuete määruse kavandi kohaselt tohib immuniseerida arst, õde või ämmaemand, kes on täies mahus läbinud immuniseerimisalase täiendusõppekursuse vastavalt Sotsiaalministeeriumi heakskiidetud programmile ja saanud selle lõpetamise kohta tunnistuse. Immunoprofülaktika ekspertkomisjon on loonud nõuded immuniseerimisalastele täiendusõppekursustele.29

Lõikes 2 sätestatakse tervishoiutöötaja kohustused immuniseerimisel. Kohustused täpsustatakse immuniseerimise korraldamise nõuete määruses.

TTO peab patsienti teavitama patsiendi läbivaatamise tulemustest ja terviseseisundist, võimalikest haigustest ja nende kulgemisest, vajaliku tervishoiuteenuse kättesaadavusest, olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest tervishoiuteenustest. Samas peab ka patsient TTO-le avaldama oma parima arusaama järgi kõik tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikud asjaolud ja osutama kaasabi, mida tervishoiuteenuse osutamiseks vaja on.

Tervishoiutöötaja peab pärast info kogumist hindama vaktsineerimise ajutisi ja püsivaid vastunäidustusi. Ajutised vastunäidustused on keskmine või raske haigusseisund ja progresseeruva iseloomuga närvisüsteemi kahjustus. Ajutiste vastunäidustuste puhul lükatakse vaktsineerimine edasi kuni tervenemiseni. Kergekujuline haigus (näiteks nohu) ei ole vaktsineerimise vastunäidustuseks. Püsivateks vastunäidustusteks on anafülaktiline reaktsioon vaktsiini eelmisele doosile, anafülaktilist tüüpi ülitundlikkus vaktsiini mõnele koostisosale, raske üldreaktsioon pärast eelmist vaktsiinidoosi ja ravimi infolehes nimetatud vastunäidustused. Vaktsiinide koostisainete täpne loetelu ja infoleht on leitavad ravimiregistrist.30

Tervishoiutöötaja dokumenteerib immuniseerimise tervise infosüsteemis vastavalt TTKS-ile31, tervise infosüsteemi põhimäärusele32 ja tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimist reguleerivale määrusele 33.

Tervishoiutöötaja registreerib tõsised kõrvaltoimed ja teavitab vajaduse korral Ravimiametit. Immuniseerimisele järgnevad sümptomid võivad olla põhjustatud vaktsiinist endast, vaktsiini manustamisest, stressist või juhuslikust ajalisest kokkulangevusest. Tõsised kõrvaltoimed seoses immuniseerimisega esinevad väga harva. Kõigist tõsistest kõrvaltoimetest tuleb teavitada Ravimiametit. Aastal 2024 laekus Ravimiametile 57 teatist, mis puudutasid vaktsiinide võimalikke kõrvaltoimeid või toime puudumist. Nendest registreeriti 12 teadet, milles kirjeldati tõsiseid immuniseerimisjärgseid reaktsioone. Kokku immuniseeriti Eestis 2024. aastal üle 860 000 vaktsiinidoosiga, mis tähendab, et kõrvaltoimed esinesid alla 0,01% juhtudest.34

Lõikes 3 sätestatakse, et püsivate vastunäidustuste ja immuniseerimise järel esinevate kõrvaltoimete diagnoosimiseks kaasatakse arst. Immuniseerijateks võivad olla ka õed ja ämmaemandad, kuid neil ei ole õigust diagnoosida. Eestis on võimalik saada riigi poolt ka vaktsiinikahju hüvitamist, kui on esinenud nende nelja asjaolu koosesinemine: vaktsineerimine on toimunud Eestis, vähemalt neli kuud kestnud raske tervisekahjustus või surm, arst on tervisekahjustuse dokumenteerinud ja Ravimiameti hinnangul on tegemist vähemalt tõenäolise põhjusliku seosega vaktsineerimise ja tekkinud tervisekahjustuse vahel. Vaktsiinikahju hüvitamist saavad taotleda kõik Eestis immuniseeritud inimesed, kellel on peale immuniseerimist tekkinud raske tervisekahjustus, sealhulgas ka ravikindlustamata inimesed.35

Lõikes 4 sätestatakse, et tuleb tagada immuunpreparaatide külmahela toimimine. Immunpreparaatide külmaahela toimimise tagamine on vajalik, et säilitada nende toime ja ohutus. Kui vaktsiine või muid bioloogilisi ravimeid hoitakse väljaspool ettenähtud temperatuuri, võivad toimeained laguneda, mis vähendab ravimi efektiivsust ja võib muuta selle ohtlikuks. Seetõttu on külmaahela järgimine kriitiline kogu tarneahela vältel.

Lõikes 5 nähakse ette, et TTO-l on õigus piiratud teovõimega isikut immuniseerida, kui isiku seaduslik esindaja ei ole immuniseerimisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis keeldunud, samas tuleb võtta arvesse VÕS § 766 lõikes 4 sätestatut, mis on üldreegel tervishoiuteenuste osutamise suhtes.

Maailma Arstide Liidu eetikakoodeks ütleb, et arst peab austama patsiendi õigust vabalt raviga nõustuda või sellest keelduda lähtuvalt patsiendi väärtustest ja eelistustest. 36 Immuniseerimine on Eestis vabatahtlik ja VÕS § 766 lõige 3 sätestab, et täieliku teovõimega patsiendi võib läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada tema nõusolekul. Kui patsiendil on piiratud teovõime, lähevad VÕS § 766 lõigetes 1 ja 3 nimetatud õigused üle tema seaduslikule esindajale, juhul kui patsient ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma.

Piiratud teovõimega isik on tsiviilseadustiku üldosa seaduse alusel alla 18-aastane isik ja isik, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida.37 Kui esindaja otsus on ilmselgelt vastuolus patsiendi huvidega, ei tohi tervishoiutöötaja seda täita. Piiratud teovõimega patsienti ennast tuleb võimaluste piires informeerida immuniseerimisega seotud asjaoludest: tervishoiuteenuse olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest. Maailma Arstide Liidu arstieetika käsiraamat kehtestab teavitatud nõusoleku põhimõtte, mille kohaselt peab patsient selgelt aru saama, mis on mingi testi või raviprotseduuri otstarve, mis on selle tagajärjed ja missugused võiksid olla keeldumise tagajärjed.

Eestis immuniseeritakse 14 nakkushaiguse vastu, mis aitavad ennetada rasket haigestumist ja nakkuse levikut. Enamik eestlastest immuniseerivad oma lapsi. 2024. aastal oli umbes 78% kõigist 8-aastastest vaktsineeritud. Vaktsiinid annavad inimesele haiguse vastu immuunsuse ilma haigust põdemata. Immuniseerimine mõjub hästi ka kogu ühiskonnale. Kui suur osa inimestest on vaktsineeritud, kujuneb välja karjaimmuunsus ja nakkushaigused ei saa enam levida ning võivad isegi täielikult kaduda. Paljude haiguste puhul tuleks karjaimmuunsuse saavutamiseks vaktsineerida vähemalt 95% elanikkonnast. Eestis on aga kahjuks vaktsineeritute osakaal langenud soovituslikust madalamale. Näiteks leetrite vastu vaktsineerimisega hõlmatus 2-aastaste seas on 83,3% ja revaktsineerimise tase 14-aastaste seas 74,2%.38 Langenud hõlmatuse tase suurendab haigestumise ja raskete juhtumite riski, eriti arvestades viiruste nakkavust ja rahvusvahelist reisimist. Hiljutised leetrite puhangud on näidanud, et ammused nakkushaigused on tagasi tulemas ja on ilmnemas kohalikku levikut.39 Terviseamet hindab, et vähemalt 30 000 last Eestis vanuses 2–14 on jäänud leetrite, mumpsi ja punetiste vastu vaktsineerimata. Vaktsineerimisega hõlmatus Eestis on jõudnud kriitilise tasemeni. Olukorda raskendab ka piiratud teovõime korral seaduslikelt esindajatel nõusolekute kogumise protsess. Perearsti juures on seaduslike esindajate kaasamine lihtne, kuid koolides ja hooldekodudes on nõusolekute puudumine või hilinemine probleemiks, mis takistab immuniseerimist. Nii kooliõed40 kui hooldekodude töötajad ja inimeste lähedased41 peavad nõusolekute kogumise protsessi aeganõudvaks ning bürokraatlikuks. Seetõttu jääb osa inimesi immuniseerimata esindajate passiivsuse, mitte keeldumise tõttu.

Arvestades nakkushaiguste võimaliku riigisisese puhangu riski ja praeguse nõusolekute kogumise protsessi bürokraatlikkust, on seaduseelnõus tehtud ettepanek, et TTO võib piiratud teovõimega isikut immuniseerida juhul, kui isiku seaduslik esindaja ei ole immuniseerimisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis keeldunud. See tähendab, et seaduslik esindaja peab immuniseerimisest keeldumiseks tervishoiutöötajat teavitama. Nõustumise korral pole eraldi teatamine vajalik. Perekonnaseaduse § 120 lõige 7 lubab eeldada, et hooldusõiguslikud vanemad on jõudnud ühisele otsusele ning üks vanem esindab vanemate ühist otsust. Kui aga on teada, et teine hooldusõiguslik lapsevanem on lapse immuniseerimise vastu, siis ei saa enam eeldada, et vanemad on ühel meelel ning tuleb lähtuda immuniseeritava kaalumisvõimest ja tahtest. Samuti ei saa eeldada, et kui seaduslik esindaja keeldub ühest konkreetsest nakkushaigusevastasest immuniseerimisest, keeldub ta ka kõikidest järgnevatest. Isegi kui lapsevanemad nõustuvad lapse immuniseerimisega, ei immuniseerita last vastu tema tahtmist. Immuniseerimise teavitamisprotsessis on oluline asutuste ja tervishoiutöötajate koostöö ning selge info jagamine seaduslikele esindajatele. Kooli tasandil saab kasutada ametlikke teavituskanaleid (nt e-kool, arenguvestlused, lastevanemate koosolekud, infopäevad jne), alati koos arusaadava infomaterjaliga, et toetada teadlikku otsustamist immuniseerimise osas. Teavitused tuleks ajastada nii, et info jõuaks esindajateni ning oleks piisavalt aega otsuse tegemiseks. Teavitamine eelseisvast vaktsineerimisest võiks toimuda esmalt 6 kuud enne (näiteks visiidi planeerimisel või üldise teavituse käigus) ning korduvalt 1–2 nädalat enne vahetut immuniseerimist. Selline ajaraam annab piisava varu infoga tutvumiseks, otsustamiseks ja vajaduse korral nõustamiseks. Protsessi osapoolte rollid ja täpne teavitustegevus kirjeldatakse detailsemalt valdkondlikus juhendis, mis koostatakse seaduse rakendamise toetamiseks. Tervisekassa kavandab ka nõusolekute ja keeldumiste lisamist terviseportaali42.

Eelnõus rõhutatakse, et piiratud teovõimega isiku immuniseerimisel tuleb arvestada VÕS § 766 lõiget 4, mille kohaselt kui inimene suudab immuniseerimise plusse ja miinuseid ise kaaluda, võib tervishoiutöötaja protseduuri teha ka seadusliku esindaja keeldumise korral. Muudatuse eesmärk on kõrvaldada vastuolu immuniseerimise korraldamise nõuete määruse ja VÕS-i vahel ning tagada lapse kaalutlusvõime arvestamine sarnaselt kõigi teiste tervishoiuteenustega, ka koolis tehtava immuniseerimise korral. Kaalutlusvõime hindamise praktika ühtlustamiseks ja toe pakkumiseks on Õiguskantsleri Kantselei koostöös eriala organisatsioonidega loonud lapspatsiendi kaalutlusvõime hindamise juhendi. Tervishoiutöötaja dokumenteerib kaalutlusvõime hindamise TTO infosüsteemis. Sissekandest peab olema võimalik mõista, mille põhjal pidas tervishoiutöötaja isikut kaalutlusvõimeliseks, et otsustada konkreetse tervishoiuteenuse osutamise üle. Samuti on immuniseerimisalastel täiendõppekursustel nõutud, et programm peab kajastama lapsevanemate/laste/patsientide immuniseerimisalast nõustamist ja lapse kaalutlusvõime hindamise põhimõtteid.43

Sotsiaalministeeriumi tellimusel tehti 2020. aastal uuring alaealiste otsustusõiguse kohta tervise küsimustes Eestis.44 Tervishoiutöötajad ja lapsevanemad tõid välja laste kaasamise eeliseid, nagu iseseisvuse suurenemine, parem arusaam tervisest ja praktilised hüved. Samas väljendasid lapsevanemad muret infost kõrvalejäämise ja vastutuse üle. Lapsed ise peavad oluliseks oma arvamusega arvestamist, soovivad vastutada enda keha ja tervise eest ning saavad hästi aru vaktsineerimisega seotud väärarvamustest ja võimalike hirmude ületamise vajadusest. Eesti on liitunud Oviedo konventsiooniga, mis nõuab arstiabi andmisel patsiendi informeerimist ja nõusolekut.45 Alaealiste otsustusõigust reguleeritakse nii konventsiooni artiklis kui ka ÜRO lapse õiguste konventsioonis, rõhutades lapse arvamuse olulisust vastavalt vanusele ja küpsusele. UNICEF märgib, et terviseotsustes tuleks lapsi enam kaasata ning riik peab tagama, et piisavalt arenenud lapsel oleks õigus otsustada oma ravi üle. Eesti põhiõigused kehtivad kõigile võrdselt ning alaealiste puhul tuleb hinnata õiguste rakendamist proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt.46 Sarnaselt sätestab perekonnaseaduse § 116 lõige 3, et tuleb arvestada, et lapse võime ja vajadus iseseisvalt ja vastutusvõimeliselt tegutseda suureneb ning kui lapse arengutase seda võimaldab, arutatakse lapsega hooldus- ja kasvatusküsimusi (sealhulgad terviseküsimusi).47

Tegemist ei ole uue korraga, vaid täpsustatakse VÕS § 766 lõike 4 rakendamist nii, et halduskoormuse suurendamata jätmise eesmärgil ei nähta ette lapse seadusliku esindaja igakordset nõusoleku andmist. Kui vanem ei ole tema teavitamise järel esindatava vaktsineerimisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis keeldunud, on ta lapse vaktsineerimisega nõus.

Lõige 6 sätestab ministri määruse volitusnormi, mille alusel kehtestatakse nõuded immuniseerimise korraldamisele, sealhulgas immuniseerimist teostavale tervishoiutöötajale, dokumenteerimisele, immuunpreparaatide käitlemisele ja immuniseerimisalasele koolitusele. Määruse kavand on esitatud seletuskirja lisas.

2. jagu
Tervisekontroll

§ 17. Nakkushaiguste leviku tõkestamine töökohal

Paragrahv 17 asendab täielikult kehtiva seaduse § 13, mis on oma olemuselt jäik ja praktikas aegunud. Eelnõuga kaotatakse nõue esitada üldjuhul enne tööle asumist nakkushaiguste suhtes tervisetõend, kuna ilma sümptomiteta nakkushaiguste tuvastamine ei ole efektiivne ega kulutõhus praktika. Nakkushaiguste leviku takistamiseks kasutatakse tänapäeval tõhusamaid meetmeid nagu hügieenireeglid, töötajate juhendamine ja regulaarsed tervisekontrollid. Samas on endiselt põhjendatud töötamisel haavatavate sihtrühmadega, nagu väikesed lapsed ja eakad, küsida tööle asuvalt isikult tuberkuloosi puudumise tõendamist, kuna tuberkuloosi levikut ei ole võimalik tavapäraste hügieenimeetmetega tõhusalt vältida. Selline lähenemine võimaldab vähendada põhjendamatut halduskoormust ja ebatõhusat ressursikasutust, mida on kinnitanud ka erialaanalüüsid ja väljatöötamiskavatsuse tagasiside.

Seaduseelnõu välja töötamiseks läbiviidud aruteludes48 tõdeti korduvalt, et praegune enne tööle asumist nõutav nakkushaiguste tervisetõend ei teeni oma eesmärki. Efektiivse tõendi eelduseks peeti selle sisulist väärtust: kui tõend kajastab vaid inimese terviseseisundit ühel päeval, ei pruugi see olla piisav ega praktiline. Tõendi efektiivsuse suurendamiseks oleks vajalik selle digiteerimine ja kontrollida pigem tõendi sisu kui selle olemasolu. Samas ei soovita tööandjale panna lisakohustusi tõendite kohta info edastamisel. Tervisetõendi efektiivsuse suurendamine tähendaks aga suuri lisa investeeringuid, kuna praegu puudub riigil ülevaade väljastatud tõenditest. Ilma sümptomiteta testimist ei toeta ka teaduskirjandus. Näiteks toidukäitlejate puhul on tervisekontroll soovitatav üksnes kliinilise või epidemioloogilise näidustuse olemasolul.49 Töötervishoiu ja nakkushaiguste ennetamise fookus peaks liikuma pelgalt tervisekontrollilt laiematele ennetustegevustele. Oluline on rõhutada hügieeni ja kätepesu tähtsust ning tagada, et töötajad teavad, millal on tervislik koju jääda. Toiduhügieeni nõuete täitmist reguleerib toiduseadus, mis kohustab töötajaid tundma ja järgima toiduhügieeninõudeid.50 Lisaks märkis Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, et tervisetõendi hankimise kulu jääb enamasti töötaja enda kanda, mis on praktikas viinud olukordadeni, kus tööle asumisel piirdutakse tervisedeklaratsiooniga ja tervisetõendit ei esitata. Samuti on väljatöötamiskavatsuse tagasisides rõhutatud, et tervisekontrollid ei ole nakkushaigusi oluliselt ennetanud, vaid pigem suurendanud halduskoormust. Tervisetõendi nõude kaotamist toetasid Eesti Perearstide Selts, Eesti Ravimihulgimüüjate Liit ja Tööinspektsioon. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Eesti Töötervishoiuarstide Selts on omakorda rõhutanud TTOS-i ja NETS-i alusel tehtavate kontrollide ühtlustamise vajadust, mis aitaks vältida dubleerimist.

Lõigetes 1 ja 2 sätestatakse, et töötaja tervisekontroll toimub TTOS-is sätestatud alustel ja korras ning bioloogilise ohuteguri allikaks võib olla nii inimene ise kui ka tema töökeskkond.

Edaspidi allub nakkusohutusalane tervisekontroll TTOS-i regulatsioonile. Bioloogiline ohutegur on mikroorganismid (bakterid, viirused, seened jm), sealhulgas geneetiliselt muundatud mikroorganismid, rakukultuurid ja inimese endoparasiidid ning muud bioloogiliselt aktiivsed ained, mis võivad põhjustada nakkushaigust, allergiat või mürgistust. Tööandja peab töökeskkonna riskianalüüsi põhjal hindama bioloogiliste ohutegurite esinemist ning rakendama vajalikke meetmeid, sealhulgas tagama isikukaitsevahendid, tööriided ja juhendamise ning korraldama esimese tervisekontrolli nelja (edaspidi kuue) kuu jooksul pärast tööle asumist. Bioloogiliste ohutegurite puhul ei ole määrav, kas ohuteguri allikaks on töötaja ise või töökeskkond. Näiteks SARS‑CoV‑2 leviku ohu korral tuleb tagada nakkusohutus, sealhulgas töötajatele vaktsineerimisvõimaluse pakkumine. Tööandjal on siiski õigus saata töötaja tervisekontrolli ka varem, kui riskianalüüs seda näitab, samuti kohustus suunata töötaja täiendavasse tervisekontrolli juhul, kui töökohal on ilmnenud nakkuslevik, saastunud toodang või töötaja haigestumine. Samas näeb TTOS ette, et tervisekontroll tuleb korraldada enne bioloogilise ohuteguriga kokkupuudet. Seetõttu jääb nõue teha tervisekontroll enne tööle asumist kehtima valdkondades, kus kokkupuude bioloogilise ohuteguriga on vältimatu või väga tõenäoline, näiteks laborites, hooldekodudes ja tervishoiuasutustes. Eesti Töötervishoiuarstide Selts on välja töötanud käsitlusjuhendi, mis aitab tagada kvaliteetse tervisekontrolli ning hinnata töökeskkonnategurite ja töötegurite mõju töötaja tervisele ja töö sobivusele.51 Käsitlusjuhendis on bioloogiliste ohutegurite puhul välja toodud: „kõikidele töötajatele, kes otseselt käitlevad nakkusohtlikke materjale (nt otsene ohuteguriga töötamine, töö laboris, haiglas vm), korraldada tervisekontroll enne bioloogilise ohuteguriga kokkupuute algust. Töötajale, kes puutub kokku 2.-4.ohurühma bioloogilise ohuteguriga (nt viiruste levik sügis-talve perioodil töökeskkonnas, kokkupuude klienditeenindajana vm), korraldada tervisekontroll enne bioloogilise ohuteguriga kokkupuute algust juhul, kui see on põhjendatud lähtuvalt töökeskkonna riskide hindamise tulemustest.“.

Tööandjal on parim ülevaade töötajate töökeskkonnast ja sealsetest riskidest, sh nakkusehaiguse leviku ohust. Riskianalüüsi saab koostada tööandja ise, tellida teenusena või koostada Tööinspektsiooni iseteeninduskeskkonnas TEIS, kus abistavad küsimused võimaldavad riske süstemaatiliselt kaardistada. Riskianalüüsi koostamise juhised on kättesaadavad tööelu portaalis.

Lõikes 3 sätestatakse, et tööandjal on õigus saata töötaja enne tööle asumist või täiendavasse tervisekontrolli nakkushaiguste suhtes, kui see on riskihindamise kohaselt põhjendatud. Kõigis töösituatsioonides, kus esineb bioloogiliste ohuteguritega kokkupuute oht, peab tööandja töökeskkonna riskianalüüsi raames kindlaks määrama töötajate nakatumisohu iseloomu, ulatuse ja kestuse. Selle põhjal hinnatakse riski töötaja tervisele ning rakendatakse vajalikke ennetusmeetmeid. Töötajate terviseriski tuleb hinnata regulaarselt ning lisahindamine tehakse juhul, kui töökeskkonnas toimuvad muutused, mis võivad mõjutada töötajate tervist. Uue nakkushaigusega nakatumise riski tuvastamisel on oluline hinnata võimaliku kokkupuute olemasolu töötajate seas.

Lõikes 4 täpsustatakse, et tööandjal ei ole kohustust tasuda tööle asuja tuberkuloosi suhtes tehtava tervisekontrolli eest, mis on nõutud seaduse alusel. TTOS sätestab, et töötervishoidu, tööohutust ja -hügieeni käsitlevate meetmete kavandamine ja rakendamine ei tohi tuua töötajatele kaasa rahalisi kulutusi. See aga ei kehti inimeste puhul, kes alles kandideerivad nimetatud töökohale ja kelle puhul on nakkusohutus nõutud.

Lõigetes 5 ja 6 sätestatakse, et inimene, kes asub tööle õpetajana, lasteasutuse töötajana, hoolekandetöötajana või tervishoiutöötajana peab esitama tööandjale tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta kirjaliku tervisetõendi. Tööandjal on kohustus tõendit säilitada, et võimaldada Tööinspektsioonil teha järelevalvet kehtestatud nõuete täitmise üle. Asjakohane juhend avaldatakse Terviseameti veebilehel. Tuberkuloos on nakkushaigus, mis levib peamiselt siis, kui nakatunud inimene räägib, köhib või aevastab. Nakatumisrisk kasvab, kui haigusest eralduvate bakterite hulk on suur ning kontakt patsiendiga on tihe ja pikaajaline. Seetõttu on ohus eelkõige haigega kokkupuutuvad pereliikmed, sõbrad ja töökaaslased. Tavaliselt takistab immuunsüsteem tuberkuloosi arengut, kuid nõrgenenud organism suurendab haigestumise riski. Eestis on aktiivse tuberkuloosi esinemissagedus praegu ajalooliselt madal, kuid murettekitavaks on multiresistentsete tuberkuloosijuhtude suur osakaal, moodustades 20% kõigist uutest juhtudest ja sellega oleme Euroopa Liidus esikohal. Tavapärased hügieenimeetodid ei hoia tuberkuloosi nakkuse levikut ära ning haigus võib põhjustada rasket haigestumist. Seetõttu on oluline, et ohustatud sihtrühmadega töötavat inimest kontrollitakse enne tööle asumist tuberkuloosi suhtes. Tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimist saab tõendada nii perearst kui ka töötervishoiuarst.

Lõikes 7 sätestatakse, et lõikes 5 nimetatud tööle asuja peab tööandja nõudmisel uuesti esitama tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta tõendi, kui ta on pärast eelmise tõendi väljastamisest elanud kõrge tuberkuloosi haigestumise riski tasemega riigis või tal on olnud kokkupuude tuberkuloosi nakatunud isikuga. Tuberkuloosi nakatunud, kes ei ole haiged, ei saa haigust teistele levitada. Kõige suurem risk haigestuda aktiivsesse tuberkuloosi on esimese 2 aasta jooksul pärast nakatumist. On dokumenteeritud, et tuberkuloosi sümptomid võivad ilmneda ka alles pikkade aastate järel, kui immuunsüsteem nõrgeneb (nt haigused, stress, alatoitumus, HIV). Sarnast tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli põhimõtet rakendatakse ka Soomes.52 Info kõrge tuberkuloosi riskitasemega riikide kohta avaldatakse Terviseameti veebilehel.

Lõige 8 sätestab tööandja peamised kohustused nakkushaiguste tõrjel. Kohustuste väljatoomine NETS-is on oluline, et peamised printsiibid oleksid kehtestatud seaduse tasandil. Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded töötaja kaitseks töökeskkonda mõjutavate bioloogiliste ohutegurite eest on sätestatud TTOS-i alusel kehtestatud määruses.53 Oluline on välja tuua, et töökeskkond oleks kaitstud bioloogiliste ohutegurite eest ka toodangu või teenuse saajatele. Tööandja on ka kohustatud tagama töötajatele võimaluse ennast kaitsta bioloogilise ohuteguri eest, võimaldades neile immuniseerimist või ennetavat ravi. Nakkushaiguste ennetav ravi on näiteks malaariaohtlikesse piirkondadesse sõitvatel inimestel malaariavastaste ravimite võtmine või näiteks suure sügeliste või impetiigo levikuga riikides nendevastaste ravimite võtmine. Tööohutuse ja -hügieeni meetmete rakendamine ei tohi tuua kaasa töötajatele endile rahalisi kulutusi, mistõttu on oluline, et töötajatel võimaldatakse käia uuringutel ja vältimatu abi korras immuniseerimisel tööajal.

Lõige 9 sätestab, et vanglad, kinnipidamiskeskused ja arestimajad peavad tagama kinnipeetavatele nakkusohutu keskkonna, rakendades selleks asutuse spetsiifikast tulenevaid meetmeid. Samuti tuleb tagada nakkusohutus isikute transportimisel. Sellise sätte lisamine on oluline, kuna vangistusseadus, vangla sisekorraeeskiri ja kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskiri ei sätesta minimaalseid nõudeid nakkusohutuse tagamiseks kinnipeetavatele, arestialustele või vahistatutele. Lisaks isikliku hügieeni tagamise kohustusele peab ka asutus ise järgima vajalikke hügieeninõudeid, sealhulgas vajaduse korral korraldama kambrite ja ruumide deratisatsiooni, desinfektsiooni ja desinsektsiooni.

Lõike 10 kohaselt tuleb tagada, et nakkushaigusesse haigestunud kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute ravi jätkuks ka pärast nende vabanemist asutusest. Nakkushaigused kujutavad ohtu kogu elanikkonnale ning mitmete haiguste puhul on igapäevase ravi järjepidevus kriitiline nii haiguse leviku tõkestamiseks kui ka patsiendi tervise säilitamiseks. Näiteks antiretroviirusravi puhul on vajalik ravimeid manustada kindlatel aegadel iga päev. Kui raviskeemist ei peeta korrapäraselt kinni või osa annuseid jäetakse võtmata, väljub viiruse paljunemine kontrolli alt ning viiruskoormus suureneb. Tuberkuloosivastase või antiretroviirusravi korral võidakse rakendada otsejälgitud ravi põhimõtet, mille kohaselt peab patsient kogu ravikuuri jooksul võtma ravimeid tervishoiutöötaja järelevalve all.

§ 18. Nakkushaiguse uurimine rasedal

Paragrahv 18 reguleerib rasedate uurimist nakkushaiguste suhtes, et ennetada ja tõkestada haiguste levikut emalt lootele või vastsündinule. Nakkustekitajad võivad läbida platsenta ja jõuda loote vereringesse või võib vastsündinu nakatuda sünnitusteede kaudu, kui ema veri või kehavedelikud sisaldavad nakkustekitajaid. Samuti võivad mõned viirused kanduda edasi ka rinnapiimaga.

Lõige 1 sätestab TTO kohustuse uurida rasedat nakkushaiguste suhtes. Võrreldes kehtiva seaduse §-ga 12 on loobutud konkreetsete haiguste (süüfilis, B-hepatiit ja HIV) ammendavast loetelust seaduse tekstis. Lisaks võivad levida emalt lootele või vastsündinule C-hepatiit, tsütomegaloviirus, punetised, toksoplasmoos ja herpesviirus.

Lõikega 2 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitus kehtestada määrusega uuritavate nakkushaiguste loetelu ning uuringute ja ravi korraldamise nõuded. Volitusnormi laiendamine on vajalik, et tagada paindlikkus ning võimaldada vajaduse tekkides operatiivselt ajakohastada uuritavate haiguste loetelu vastavalt epidemioloogilisele olukorrale ja ravijuhenditele seadust muutmata.

3. jagu
Nakkusohutus

§ 19. Infektsioonikontroll

Lõige 1 defineerib infektsioonikontrolli. Infektsioonikontroll on teaduspõhine distsipliin ja praktika, mis hõlmab endas selliseid meetmeid nagu näiteks kätehügieen, üld- ja kontakpindade desinfitseerimine, isikukaitsevahendite kasutamine ja vaktsineerimise võimaldamine, eesmärgiga takistada nakkushaiguste levikut teenuse osutamisel.

Lõige 2 annab ministrile volituse kehtestada määrusega infektsioonikontrolli nõuded. Infektsioonikontrolli suhtes on välja töötatud ravijuhend „Infektsioonikontrolli standardnõuded“, mis on mõeldud kasutamiseks kõikidele tervishoiuasutuste ja hooldekodude töötajatele ning koostööpartneritele.54 Samuti on Terviseamet koondanud infomaterjali infektsioonikontrolli juhiste kohta tervishoiuasutustele55 ja koostanud juhendmaterjali „Infektsioonikontrollialase toimepidevuse ja riskijuhtimise metoodika hoolekandeasutustele“56. Kehtiva seaduse kohaselt on ministri määrusega loodud kord haiglanakkuste seireks, ennetamiseks ja tõrjeks ning selle kohta teabe esitamiseks. See kord reguleerib siiski vaid neid nakkushaigusi, mis esinevad haiglas, ning ravijuhendis on märgitud, et selles esitatud põhimõtted on aegunud.

Lõige 3 sätestab, et infektsioonikontrolli nõuded kehtivad kõigile TTO-dele ning väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üld- ja erihoolekandeteenuse osutajatele. Nakkustekitajate leviku ennetamine või peatamine on tervishoius ning ööpäevaringse üld- ja erihoolekandeteenuse puhul keskse tähtsusega, kuna see aitab tagada patsiendi ja kliendi ohutust, parandada teenuse kvaliteeti ja kaitsta personali. Miinimumnõuete järgimine on vajalik tervishoiutekkeliste infektsioonide ja antimikroobse resistentsuse tõhusaks vähendamiseks, kuna märkimisväärne osa sellistest infektsioonidest on standardsete infektsioonikontrolli meetmete rakendamisel ennetatav. Tervishoiutekkeline infektsioon on tervishoiuteenuse osutamisega seotud nakkus, mis avaldub isikul teenuse osutamise ajal või kuni 48 tunni jooksul pärast asutusest lahkumist.

Maailma Terviseorganisatsiooni eksperdid usuvad, et infektsioonikontrolli põhiprintsiibid ja tavad peaksid olema normiks igas asutuses, kus osutatakse tervishoiuteenust.57 Seetõttu tuleks neid suuniseid mõningate kohandustega arvestada ka kogukonnas, esmatasandi arstiabis ja pikaajalist hooldust pakkuvates asutustes. COVID‑19 pandeemia tõi esile, et nakkustõrje ei ole ainult haiglate ülesanne, vaid peab olema süsteemne ka hoolekandeasutustes. Hooldekodudes on elanikud eriti haavatavad, mistõttu rakendati pandeemia ajal mitmeid meetmeid: personali koolitati isikukaitsevahendite ja hügieeni osas, loodi infektsioonivolinike võrgustik, kohandati ruume isolatsiooniks ning tagati regulaarne juhendmaterjalide ja info jagamine. Lisaks anti riiklikku rahalist tuge ja vaktsineerimine korraldati prioriteetselt. See kogemus näitas, et infektsioonikontrolli standardid on kriitilised igas asutuses, kus inimesed elavad või viibivad pikemat aega koos, et vältida nakkuste levikut ja kaitsta kõige haavatavamaid.58

§ 20. Veredoonorluse nakkusohutus

Paragrahv 20 käsitleb veredoonorluse nakkusohutuse tagamist ja on sisuliselt sama, mis kehtiva seaduse § 14. Nakkushaiguste leviku vältimiseks vereülekande kaudu sätestatakse kohustus kontrollida doonoriverd ja verekomponente nakkustekitajate suhtes. Nakkustekitajate suhtes doonorivere ja verekomponentide uurimise ning doonorivere säilitusproovi säilitamise täpsem kord kehtestatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega. Kuna vereseadus ei reguleeri nakkustekitajate uurimise jaoks doonoriverest võetud proovimaterjali säilitusproovi säilitamist, nähakse eelnõuga selle säilitamiseks ette viieaastane periood. Laboris teostatud uuringuprotseduuride ja nende käigus saadud uuringutulemuste dokumente säilitatakse 15 aastat vastavalt vereseaduse §-le 151.

§ 21. Raku-, koe- ja elundidoonorluse nakkusohutus

Paragrahv käsitleb siirdamismeditsiini nakkusohutust. On oluline, et raku-, koe- ja elundidoonorluse puhul kontrollitakse neid nakkustekitajate suhtes, sest need materjalid viiakse otse teise inimese kehasse. Kui doonor on nakatunud viiruste või bakteritega (näiteks HIV või hepatiit), võib see põhjustada saajale raske haiguse. Kontrollimine aitab tagada, et siirdamine on ohutu ja inimene saab abi ilma lisariskita. Säte on üle võetud kehtiva seaduse §-st 15. Regulatsiooni sisu ei muudeta.

4. jagu
Nakkusohutus riigipiiri ületamisel

§ 22. Reisija teavitamine nakkushaigustega seotud terviseohtudest ja -nõuetest

Eelnõuga ajakohastatakse kehtiva seaduse § 16, mis reguleerib reisijate teavitamist välisreisiga seotud terviseohtudest seoses nakkushaigustega.

Muudatuse peamine eesmärk on luua õigusselgus, kuna kehtiv säte on nii kohustatud isikute ringi kui ka kohustuste sisu osas ebaselge ja praktikas raskesti rakendatav. Kehtiv sõnastus paneb turismiettevõtjatele ebakohase ootuse anda meditsiinilist nõu ning on vastuolus direktiiviga (EL) 2015/2302, mis reguleerib pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid.59

Uus sõnastus lahendab need probleemid, defineerides selgelt selle, kes on kohustatud teavet andma, eristades pakettreiside korraldajaid ja eraldiseisvate reisiteenuste pakkujaid. Ühtlasi asendatakse senine ebasobiv nõustamiskohustus kaasaegse mudeliga, kus ettevõtja rolliks ei ole enam meditsiinilise hinnangu andmine, vaid reisija hoiatamine, sihtriigi üldistest tervisenõuetest teavitamine ning professionaalse info ja nõu saamiseks pädevate allikate (nt Terviseamet, TTO) juurde suunamine. Selline lähenemine on proportsionaalne, täidab rahvatervishoiu eesmärke ja viib Eesti õiguse kooskõlla Euroopa Liidu nõuetega, luues nii teenusepakkujatele kui ka reisijatele selge ja arusaadava raami.

§ 23. Ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamine Eesti riigipiiril

Paragrahv 23 loob õigusliku raamistiku ohtlike nakkushaiguste sissetoomise ja leviku tõkestamiseks riigipiiril.

Lõikega 1 antakse Vabariigi Valitsusele volitus kehtestada määrusega ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamise kord riigipiiril. Kuna piiriületusega seotud piirangud ja tervisenõuded riivavad intensiivselt isikute põhiõigusi (eelkõige liikumisvabadust ja kehalist puutumatust), on nõuete kehtestamine jäetud Vabariigi Valitsuse pädevusse.

Punkt 1 võimaldab kehtestada ohtliku nakkushaiguse korral üldised tingimused ja piirangud riigipiiri ületamisele. Säte annab Vabariigi Valitsusele paindlikkuse reageerida muutuvale epidemioloogilisele olukorrale, sealhulgas kehtestada vajaduse korral ajutine piirikontrolli taastamine terviseohu tõttu, sisenemiskeeld riskiriikidest saabujatele või eritingimused piiriületuseks (nt karantiinikohustus), et vältida ohtliku nakkushaiguse sissetoomist ja levikut riigis.

Punkt 2 loob aluse nõuda piiriületajalt nakkusohutuse tõendamist ning kohustada vedajaid kontrollima enne reisi algust. Samuti võimaldab säte nõuda isikult terviseuuringu läbimist vahetult piiril. Säte on vajalik eraldiseisva meetmena lisaks §-s 28 sätestatud epideemiatõrje regulatsioonile, kuna see täidab spetsiifilisi eesmärke, mida üldine kriisiregulatsioon ei kata. Esiteks võimaldab säte Vabariigi Valitsusel kehtestada sisenemise tingimusi ja kontrollimeetmeid ennetavalt olukorras, kus Eestis ei ole veel nakkushaiguse epideemilist levikut ega vajadust kuulutada välja eriolukorda või laiaulatuslikke riigisiseseid piiranguid. Näiteks olukorras, kus välisriigis puhkeb ohtlik nakkushaigus, võimaldab punkt 2 kehtestada tõendi esitamise või testimise kohustuse kitsalt vaid sellest konkreetsest riskipiirkonnast saabujatele, toimides filtrina haiguse sissetoomise vastu, ilma et see häiriks ülejäänud ühiskonna toimimist.

Punktid 3 ja 4 reguleerivad tegevusi vahetult piiripunktis olukorras, kus tuvastatakse nakkuskahtlus. Säte on vajalik, et tagada nakkuskahtlase isiku ohutu ja ajutine eraldamine teistest reisijatest ning nakkusohtliku kauba kinnipidamine kuni ohu hindamiseni. Regulatsioon sisaldab ajalist ja eesmärgipärast piirangut, tagades, et isikuvabaduse piiramine või kauba kinnihoidmine on proportsionaalne ja kestab vaid seni, kuni isik antakse üle TTO-le või rakendatakse muid ohu tõrjumiseks vajalikke meetmeid (nt kauba suunamine ohutustamisele).

Punkti 5 kohaselt reguleerib määrus piiripunktides nakkushaiguste tõrje korraldamise ja valmisoleku tagamise nõudeid, sealhulgas rahvusvaheliste tervise-eeskirjade rakendamist.

Lõige 2 paneb rahvusvaheliseks liikluseks avatud lennujaama, sadama ja raudteejaama pidajale ning alalise piiripunkti valdajale kohustuse tagada valmisolek nakkushaiguste tõrjeks. Säte on vajalik, et tagada riigipiiril vajalik taristu ja töökorraldus, mis võimaldab operatiivselt rakendada lõike 1 alusel kehtestatud nõudeid, näiteks isikute eraldamist või tervisekontrolli läbiviimist. Koostöökohustus Terviseametiga tagab infovahetuse ja ühise tegutsemise nakkusohu korral.

Lõige 3 sätestab Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) ning Maksu- ja Tolliameti (edaspidi MTA) kohustuse teha koostööd Terviseametiga ja tagada kehtestatud nõuete täitmine. Säte täpsustab rollijaotust piiril. Terviseamet on juhtiv asutus nakkushaiguste tõrjel, kuid PPA ja MTA teevad oma tavapärase teenistuse käigus (piirikontroll, tollikontroll) järelevalvet ka tervisenõuete üle. Klausel „oma pädevuse piires“ tähendab, et PPA ja MTA ametnikud kasutavad nakkusohutuse tagamiseks valdkonna eriseadustest tulenevaid meetmeid (isikusamasuse tuvastamine, dokumendikontroll, kauba läbivaatus, kinnipidamine), kuid ei täida meditsiinilisi ülesandeid. Säte annab PPA-le ja MTA-le selge mandaadi sekkuda (nt mitte lubada isikut riiki, kui puudub nõutud tõend), tuginedes lõike 1 alusel kehtestatud valitsuse määrusele.

Lõiked 4 ja 5 loovad õigusliku aluse andmete töötlemiseks ja vahetamiseks ametkondade vahel. Kehtiv õigusruum ei anna PPA-le ja MTA-le selgesõnalist volitust töödelda eriliigilisi isikuandmeid (terviseandmeid) nakkushaiguste tõrje eesmärgil ega edastada neid Terviseametile. Isikuandmete kaitse nõuete täitmiseks on andmekoosseisud seaduses täpselt määratletud.

Lõige 4 reguleerib Terviseameti ja PPA vahelist infovahetust reisijate kohta. Töödeldavate andmete loetelu (nimi, isikukood, kontakt, reisiinfo, terviseseisund) on ammendav ja piiratud vältimatu vajadusega. See võimaldab PPA-l kontrollida reisija nakkusohutust ja edastada Terviseametile infot isikute kohta, kes vajavad järelevalvet või eraldamist.

Lõige 5 reguleerib Terviseameti ja MTA vahelist infovahetust kaupade puhul. Säte võimaldab MTA-l edastada Terviseametile operatiivselt infot kahtlase bioloogilise materjali või saastunud kauba päritolu, saatja ja saaja kohta, et Terviseamet saaks hinnata riske ja otsustada edasised meetmed. Isiku terviseandmete töötlemist see lõige ette ei näe.

7. peatükk
NAKKUSHAIGUSTE TÕRJE MEETMED

§ 24. Nakkushaiguste tõrje nõuded

Paragrahviga 24 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitus kehtestada määrusega nakkushaiguste tõrje detailsed nõuded. Nakkushaiguste tõrje on oma iseloomult operatiivne ja sõltub konkreetse nakkustekitaja bioloogilistest omadustest (levikutee, peiteperiood, nakkusohtlikkuse kestus). Seetõttu ei ole otstarbekas ega võimalik kõiki spetsiifilisi tõrjemeetmeid ammendavalt reguleerida seaduse tasandil, vaid see vajab paindlikumat ja kiiremini muudetavat regulatsiooni määruse vormis.

Lõige 1 sätestab üldise kohustuse kehtestada nakkushaiguste tõrje nõuded määrusega. Määruse eesmärk on tagada selgus nii TTO-dele, Terviseametile kui ka nakkuskahtlastele või nakkusohtlikele isikutele endile selles, millised on kohustuslikud käitumisjuhised nakkushaiguse diagnoosi või kahtluse korral. Regulatsioon on vajalik nakkushaiguste leviku tõkestamiseks varajases staadiumis, et vältida puhangute teket ja epideemilist levikut.

Lõige 2 sisustab volitusnormi ulatuse, loetledes valdkonnad, mida määruses reguleeritakse:
• Kuna nakkushaigused levivad erinevalt (nt piisknakkus, fekaal-oraalne levik, verega leviv), on vajalik kehtestada nakkushaiguse spetsiifilised nõuded nakkushaige ja nakkuskahtlase isiku käitumisele ning isoleerimisele, sealhulgas isolatsiooni kestus päevades, mis põhineb nakkushaiguse peiteperioodil ja nakkusohtlikkuse ajal.
• Säte võimaldab kehtestada nõuded ruumide ja pindade puhastamiseks ning desinfitseerimiseks, samuti nakkusohutuse tagamiseks vajalikud piirangud nakkushaiguse koldes viibivatele isikutele, mis on vajalik näiteks lasteasutuses või toidukäitlemisettevõttes tekkiva puhangu piiramiseks.
• Määrus täpsustab, kuidas toimub nakkuskahtlaste isikute väljaselgitamine ja nende tervise jälgimine (nt perearsti poolt või enesejälgimisena) sõltuvalt konkreetse haiguse ohtlikkusest ja levikuriskist.
• Säte loob aluse kontaktsete immuniseerimiseks või profülaktiliseks raviks (nt kemoprofülaktika meningokoki või läkaköha puhul), et tõkestada haigestumist pärast kokkupuudet nakkustekitajaga.

§ 25. Nakkuskahtlase isiku väljaselgitamine ja sellega seotud teabe edastamine

Paragrahvi 25 eesmärk on luua selge õiguslik alus isikuandmete, sealhulgas eriliigiliste isikuandmete edastamiseks Terviseameti ja kolmandate isikute vahel olukorras, kus see on vajalik epidemioloogilise uuringu tegemiseks ja nakkusahelate tuvastamiseks. Säte on osa nakkushaiguste tõrjest, võimaldades tuvastada nakkusallikaid ja nakkuse levikuteid ning rakendada nakkuskahtlaste isikute suhtes vajalikke ettevaatusabinõusid.

Lõige 1 annab Terviseametile õiguse otsustada, kas ja millal on vajalik edastada nakkushaige kohta piiratud hulgal andmeid (nimi, isikukood või sünniaeg ja nakkusohtlik periood) teistele isikutele või asutustele. Praktikas tekib selline vajadus olukordades, kus Terviseametil puudub iseseisev võimalus tuvastada isikuid, kes on nakkushaigega vahetult kokku puutunud või viibinud samas nakkusohtlikus piirkonnas. Selline olukord tekib näiteks haridusasutustes, töökohtades või teenuseosutamise kohtades, kus vaid asutuse valdajal või tööandjal on info selle kohta, kes viibisid nakkusohtlikul perioodil nakkushaigega samas ruumis või omasid temaga vahetut kokkupuudet.

Andmete edastamine on lubatud vaid juhul, kui see on vältimatult vajalik. Terviseamet hindab iga juhtumi puhul eraldi, kas nakkuskahtlaste isikute väljaselgitamine on võimalik isikustamata kujul või on nakkusohu ulatust ja iseloomu arvestades vajalik nakkushaige andmete avaldamine piiratud ringile isikutele. Nakkusohtliku perioodi andmete edastamine on vajalik, et määratleda ajaline raam, millal kontakt pidi toimuma, välistades seeläbi põhjendamatu andmetöötluse isikute suhtes, kes haigega ohtlikul ajal kokku ei puutunud.

Lõige 2 paneb andmesaajale kohustuse teha Terviseametiga koostööd nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Sätte kohaselt edastab füüsiline või juriidiline isik Terviseametile talle teadaolevad andmed võimalike nakkuskahtlaste isikute kohta. See hõlmab nimekirja isikutest, kes viibisid nakkushaigega samal ajal samas ruumis või omasid temaga kokkupuudet, mis loob eelduse nakkuse ülekandumiseks

Õigusselguse huvides on sätestatud, et andmeid edastav isik või asutus ei tee ise uurimistoiminguid ega anna hinnangut isiku nakkusohule. Kolmanda isiku roll piirdub faktilise info edastamisega. Otsuse selle kohta, keda lugeda nakkuskahtlaseks isikuks ja milliseid nakkustõrje meetmeid (näiteks isolatsioon või karantiin) talle kohaldada, teeb Terviseamet. Terviseameti päringule vastates isik või asutus ise täiendavaid asjaolusid ei tuvasta ega tee uurimistoiminguid.

§ 26. Karantiini kehtestamine ja lõpetamine

Paragrahviga 26 luuakse õiguslik alus karantiini kehtestamiseks ohtliku nakkushaiguse leviku korral. Karantiin on meede, mida rakendatakse nakkushaigega kokku puutunud või nakkusohuga piirkonnas viibinud, kuid haigustunnusteta isiku suhtes. Karantiini eesmärk on ennetada nakkuse võimalikku levikut selle peiteperioodil, mil isik võib olla nakkusohtlik, kuid tal puuduvad veel sümptomid.

Lõike 1 kohaselt on Vabariigi Valitsusel õigus kehtestada karantiin määrusega. Säte hõlmab ka olukordi, kus nakkushaigus ei ole veel ohtlike nakkushaiguste nimekirja kantud, kuid vastab selle tunnustele, võimaldades reageerida viivitamata. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 88 kohaselt on määrus õigusakt, mille haldusorgan annab piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks. Seega on epideemilise olukorra regulatsioon pigem määruse kehtestamisealaga sarnane, sest ei reguleeri konkreetsete isikute õigusi.

Kuna karantiin piirab isikute liikumisvabadust ja ettevõtlusvabadust (juhul kui piiratakse kauba liikumist), peab piirangu aluseks olema õigustloov akt. Määruse vorm tagab õigusselguse olukorras, kus piirangud puudutavad määratlemata hulka isikuid (näiteks kõiki teatud piirkonnast saabujaid või konkreetse haigega kokku puutunuid). Säte on diskretsiooniotsus, mis võimaldab valitsusel kaaluda karantiini vajalikkust vastavalt ohtliku nakkushaiguse leviku intensiivsusele ja riskidele.

Lõige 2 loetleb kriteeriumid, millest lähtudes võib Vabariigi Valitsus kehtestada karantiinis rakendamise suhtes erandeid. Erandite eesmärk on tagada ühiskonna toimepidevus ja vähendada piirangute negatiivset mõju, kui nakkusohutus on tagatud muul viisil, näiteks on vajalik tagada elutähtsate teenuste toimepidevus ja riigi toimimine, mistõttu võib osutuda vajalikuks lubada teatud ametikohtade täitjatel (nt politsei, pääste, meditsiinitöötajad) eritingimustel tööl käia. Samuti võimaldab säte arvestada isikupõhiste asjaoludega, nagu immuunsuse olemasolu (läbipõdemine või vaktsineerimine), mis vähendab nakkusriski, või erivajadustega, mis muudavad karantiinis viibimise võimatuks. Erandite tegemisel peab olema maandatud nakkuse leviku risk, näiteks kasutades isikukaitsevahendeid.

Lõige 3 annab Terviseametile õiguse kehtestada karantiin haldusaktiga lühiajaliselt, kuni 30 kalendripäevaks. See volitus on vajalik operatiivseks sekkumiseks ohtliku nakkushaiguspuhangu korral, mis on lokaalne või nõuab kiiremat reageerimist, kui määruse menetlemine võimaldab näiteks olukorras, kus nakkuskahtlased isikud on tuvastatud ühes konkreetses asutuses või piirkonnas. 30-päevane piirang tagab, et pikaajalised ja laiaulatuslikud piirangud jäävad Vabariigi Valitsuse pädevusse.

Lõige 4 reguleerib karantiini lõpetamist. Karantiin tuleb lõpetada, kui nakkuskahtlane isik ei osutu nakkushaigeks (nt peiteperiood möödub haigustunnusteta või testitulemus on negatiivne) või kui ohtliku nakkushaiguse levik on tõkestatud. Säte tagab isikute põhiõiguste kaitse, kindlustades, et vabadust piirav meede ei kesta kauem, kui on epidemioloogiliselt vajalik.

Lõige 5 annab loob õigusliku aluse isikuandmete, sealhulgas terviseseisundit puudutavate andmete töötlemiseks. Karantiini rakendamine eeldab nakkuskahtlaste isikute väljaselgitamist ja nendega ühenduse võtmist. TTO roll on siinkohal oluline võimalike kontaktsete tuvastamisel ja info edastamisel Terviseametile. Isikuandmete töötlemine on lubatud vaid ulatuses, mis on vältimatult vajalik nakkusohutuse tagamiseks ja karantiininõuete täitmise üle järelevalve tegemiseks.

§ 27. Nakkushaiguse puhangu ja epideemilise leviku tõkestamine

Paragrahv 27 sätestab Terviseameti pädevuse ja meetmed nakkushaiguse leviku tõkestamiseks olukorras, kus on tuvastatud nakkushaiguspuhang. Regulatsioon toimib eriseadusena üldise kriisiregulatsiooni kõrval. Sätte eesmärk on tagada Terviseametile volitus reageerida lokaalsetele puhangutele ja epideemilisele levikule operatiivselt tavapärase haldustegevuse käigus, ilma et oleks vajalik algatada hädaolukorra lahendamise plaanide käivitamist või eriolukorra väljakuulutamist Vabariigi Valitsuse tasandil. Kui olukord eskaleerub tasemeni, mis nõuab riiklikku kriisijuhtimist, rakenduvad lisaks käesolevale paragrahvile hädaolukorda reguleerivates seadustes ja käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud erimeetmed.

Lõike 1 punktid 1–5 loetlevad haldusmeetmed, mille rakendamise vajaduse ja ulatuse otsustab Terviseamet iga kord analüüsipõhiselt, lähtudes konkreetse ohu iseloomust ja proportsionaalsuse põhimõttest.

Punkt 1 võimaldab kehtestada külastuspiiranguid haiglates ja asutustes, kus osutatakse ööpäevaringset sotsiaalteenust (nt hooldekodud, asenduskodud, erihoolekandeasutused). Sätte sõnastuses on kasutatud SHS-i terminoloogiat (väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset sotsiaalteenust osutav teenuseosutaja), et hõlmata kõiki teenuseosutajaid sõltumata nende omandivormist (sh eraõiguslikud teenusepakkujad). Piirang on vajalik riskirühmade kaitsmiseks, kuna nakkuse sissetoomine nendesse keskkondadesse toob kaasa raskete tagajärgedega haigestumisi ja suremust.

Punkt 2 annab õiguse nõuda nakkusallika ja levikuteede likvideerimist desinfektsiooni või kahjuritõrje korraldamisega, mis on vajalik keskkonnast lähtuva nakkusohu kõrvaldamiseks.

Punkt 3 loob aluse kohustada isikuid läbima nakkushaiguse diagnoosimiseks vajalikke uuringuid, et tuvastada nakkusallikas ja takistada varjatud levikut.

Punkt 4 annab Terviseametile õiguse peatada ajutiselt õppe- ja kasvatustegevus, sotsiaalteenuse osutamine, juriidilise isiku (nt mittetulundusühing, sihtasutus) tegevus või majandus- ja kutsetegevus ettevõtte tegevuskohas, kui see on vältimatult vajalik nakkusohu kõrvaldamiseks. Säte on vajalik, et reageerida olukordades, kus nakkuskolle on seotud konkreetse teenuse osutamise, tootmise või kogunemisega, ning ohu likvideerimine ei ole võimalik ilma tegevust peatamata. Lisandus on vajalik, et hõlmata ka tegevusi, mis ei kvalifitseeru majandus- või kutsetegevusena (nt kogudused, huviklubid).

Punkt 5 annab Terviseametile õiguse kohustada asutuse pidajat või füüsilisi isikuid rakendama nakkusohutuse meetmeid ja ettevaatusabinõusid. Sätte eesmärk on võimaldada tegevuse jätkamist haiguskoldes või selle läheduses kontrollitud ja ohututes tingimustes, vältides asutuse või ettevõtte täielikku sulgemist. Rakendatavaid meetmeid tuntakse rahvusvahelises praktikas kui nakkustõrje kuldstandardit ja vältimatut osa epideemiate ennetamisest ja ohjamisest. Need on aktsepteeritavad ja rakendatavad globaalselt ning tuginevad IHR artiklile 1860. Meetmed ja ettevaatusabinõud võivad sõltuvalt olukorrast ja nakkuse iseloomust hõlmata eelkõige:
• isikukaitsevahendite kasutamist (nt maskide või kinnaste kandmine);
• isikute hajutamist (nt ruumi täituvuse piiramine, laudade vahemaa suurendamine, töö korraldamine vahetustes kontaktide vähendamiseks);
• hügieeninõuete tugevdamist (nt käte desinfitseerimise nõue, sagedasem pindade puhastamine);
• keskkonna ohutumaks muutmist (nt ruumide tõhusam tuulutamine, kaitseklaaside paigaldamine klienditeeninduses);
• tervisekontrolli meetmeid (nt haigustunnustega isikute ruumidesse lubamise keelamine).

Punkt 6 annab Terviseametile õiguse keelata avalike koosolekute ja ürituste korraldamine. See meede on vajalik kohalike nakkushaiguspuhangute (nt laada või kontserdiga seotud nakkuskolle) kiireks ohjamiseks ilma Vabariigi Valitsuse sekkumist ootamata.

Lõige 2 täpsustab nende isikute ringi, keda on nakkusohu tuvastamiseks põhjendatud kohustada läbima terviseuuringut. Säte seob uuringukohustuse vahetu epidemioloogilise riskiga – hõlmatud on haiguskoldes viibijad ja nakkuskahtlased isikud. Piirang tagab, et uuringuid nõutakse vaid eesmärgipäraselt nakkusallika ja leviku ulatuse tuvastamiseks, välistades kohustuse laiendamise isikutele, kellel puudub seos haiguspuhanguga.

Lõige 3 annab haridusasutuse (sh kool, lasteaed, lapsehoiuteenus) ja sotsiaalteenust osutava asutuse pidajale õiguse otsustada asutuse ajutise sulgemise üle operatiivselt, ilma Terviseameti haldusakti ootamata.

Erinevalt tavapärastest eraettevõtjatest, kellel on vabadus majandustegevust igal ajal peatada, on haridus61 ja sotsiaalasutustel62 seadusest tulenev kohustus teenust osutada. Seetõttu vajavad nad teenuse katkestamiseks selget õiguslikku alust. Säte võimaldab asutuse juhil reageerida vahetule ohule (nt personali või õpilaste massiline haigestumine). Asutuse pidajal on kohustus Terviseametit sulgemisest teavitada ning vajaduse korral temaga meetmete ulatust ja kestust puudutavas konsulteerida, et tagada otsuse epidemioloogiline põhjendatus.

§ 28. Ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamine

Paragrahv reguleerib ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamist, jaotades pädevuse Terviseameti ja Vabariigi Valitsuse vahel. Terviseamet tuvastab nakkusohu ja rakendab operatiivseid tõrjemeetmeid (nt asutuse tegevuse peatamine või desinfektsiooninõue). Vabariigi Valitsuse sekkumine on ette nähtud olukorraks, kus ohtliku nakkushaiguse laiaulatuslikuks tõkestamiseks on vaja kehtestada üleriigilisi või regionaalseid piiranguid, mis väljuvad Terviseameti haldusaktiga rakendatavate meetmete ulatusest või eesmärgist.

Sätte eesmärk on määratleda seaduse tasandil võimalikult täpselt piirangute liigid ja nende rakendamise tingimused. Regulatsiooni täpsustamine on vajalik, et tagada põhiõiguste riive proportsionaalsus ning anda ühiskonnale kindlustunne võimalike riiklike sekkumiste ulatuse suhtes.

Lõige 1 sätestab Terviseameti pädevuse otsustada nakkushaiguse epideemilisest levikust tuleneva ohu üle. Otsus põhineb Terviseametile laekuvatel epidemioloogilistel, laboratoorsetel ja kliinilistel andmetel.

Lõige 2 annab Terviseametile õiguse kehtestada haldusaktiga ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalikke meetmeid ja piiranguid. Terviseamet võib kohustada haiglaid ja sotsiaalteenuse osutajaid kehtestama külastuspiiranguid, nõuda desinfektsiooni ja kahjuritõrjet, suunata isikuid terviseuuringule, peatada vältimatu vajaduse korral tegevuse koolides ja lasteasutustes, kohustada järgima nakkustõrje meetmeid haiguskoldes ning keelata avalikke koosolekuid.

Lõige 3 piirab Terviseameti poolt lõike 2 punktide 5 ja 6 alusel kehtestatud meetmete (nakkushaiguse tõrje meetmed haiguskoldes ja avalike koosolekute keelamine) kehtivust kuni 30 kalendripäevaga või kuni Vabariigi Valitsuse määruse jõustumiseni samas küsimuses.

Lõikes 4 sätestatakse Vabariigi Valitsuse õigus kehtestada määrusega meetmeid, piiranguid ja nõudeid ohtliku nakkushaiguse (või selle tunnustele vastava nakkushaiguse) epideemilise leviku tõkestamiseks kogu riigis või piiritletud territooriumil. HMS § 88 kohaselt on määrus õigusakt, mille haldusorgan annab piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks. Seega on epideemilise olukorra regulatsioon pigem määruse kehtestamisalaga sarnane, sest ei reguleeri konkreetsete isikute õigusi.

Õigusakti liigina on valitud määrus, kuna epideemia korral kehtestatavad piirangud (nt maskikohustus, liikumispiirangud) kohalduvad üldjuhul määratlemata isikute ringile. Määruse vorm tagab õigusloome läbipaistvuse ja on kooskõlas Riigikohtu praktikaga63 üldaktide andmisel.

Lõige 5 annab füüsilisele isikule kehtestatavate meetmete, piirangute ja nõuete loetelu.

Punkt 1 käsitleb reisipiiranguid ja deklareerimiskohustust, mis on vajalik ohtliku nakkushaiguse riiki sissetoomise ja leviku jälgimiseks (sh nakkuskahtlaste isikute tuvastamiseks). Säte võimaldab kohustada ohtliku nakkushaiguse ulatusliku levikuga piirkonnast (vastavalt Terviseameti ohuhinnangule) saabujaid esitama andmeid oma reisi ja viibimiskoha kohta.

Punkt 2 võimaldab kehtestada liikumisvabaduse piiranguid, sealhulgas viibimiskeeldu korrakaitseseaduse § 44 tähenduses. See annab õigusliku aluse keelata viibimine teatud kohtades (nt avalikud väljakud, pargid) või ajavahemikel (nt öine liikumiskeeld), samuti kohustada isikuid lahkuma alalt, kus viibimine on keelatud (nt rahvarohkete kogunemiste hajutamiseks või nakkuskoldeks oleva hoone tühjendamiseks). Säte hõlmab vajaduse korral ka kohustust püsida oma elukohas, kui see on epideemia tõkestamiseks ja kontaktide vähendamiseks kriitilise tähtsusega.

Punkt 3 sätestab kohustuse järgida nakkusohutuse ettevaatusabinõusid. Selline lähenemine on kooskõlas IHRi64 põhimõtetega, mis koondab endas teaduspõhiseid ja praktikas toimivaid lahendusi, moodustades epideemiate leviku tõkestamise ülemaailmselt aktsepteeritud standardi. IHR artiklis 18 kirjeldatud raamistiku kohaselt on nakkusohu vähendamisele suunatud peamised meetmed:
• isikukaitsevahendite kasutamine (nt hingamisteede kaitsevahendi ehk maski kandmise kohustus avalikes siseruumides või ühissõidukis);
• isikute hajutamine (nt nõue hoida teiste isikutega ohutut vahemaad või kogunemistel osalejate arvu piiramine);
• hügieeninõuete täitmine (nt käte desinfitseerimise ja pindade sagedasema puhastamise nõue);
• keskkonna ohutumaks muutmine (nt nõuded ruumide õhuvahetusele ja tuulutamisele);
• tervisekontrolli meetmed (nt haigustunnustega isikute avalikus kohas või üritusel viibimise piiramine).

Punktid 4 ja 5 reguleerivad nakkusohutuse tõendamist ja terviseuuringuid. Terviseuuringu (nt proovi andmise) nõue riivab isiku kehalist puutumatust, kuid on õigustatud ülekaaluka avaliku huvi korral tuvastada nakkusohtlikud isikud ja takistada haiguse levikut.

Punkt 6 tagab regulatsiooni vajaliku paindlikkuse, võimaldades kehtestada muid, punktides 1–5 nimetamata nõudeid. Säte on vajalik, arvestades ohtlike nakkushaiguste ettenägematut iseloomu – uue nakkustekitaja levikuteed (nt levik vee, toidu, vektorite või spetsiifiliste esemete kaudu) või omadused võivad nõuda sekkumisi, mida seadusandja ei oska regulatsiooni loomise hetkel ammendavalt loetleda. Selleks, et vältida volituse liigset avarust, on sätte rakendamine seaduse tekstis seotud rangete kriteeriumidega: meede peab olema asjakohane (omama teaduslikult põhjendatud mõju konkreetse nakkuse leviku tõkestamisele) ja vältimatult vajalik (eesmärki ei ole võimalik saavutada leebemate meetmetega). See välistab ülemäärased piirangud ja kohustab valitsust iga sellise nõude kehtestamisel analüüsima selle proportsionaalsust ja otsest seost rahvastiku tervise kaitsega.

Lõige 6 näeb ette võimaluse teha Vabariigi Valitsuse määruses erandeid piirangutest. Erandite eesmärk on tagada ühiskonna toimepidevus ja vältida ebaproportsionaalset kahju haavatavatele gruppidele. Erandid võivad tuleneda vajadusest osutada elutähtsat teenust (nt elektri- ja veevarustus, tervishoid), mille puhul ei ole tegevuse peatamine võimalik. Samuti on võimalik teha erandeid juhul, kui nakkusohutuse tagamiseks rakendatakse meetmeid, mis võimaldavad jätkata tegevust tingimustes, kus nakkushaiguse leviku oht on väike.

Lõige 7 sätestab õiguse kehtestada määrusega meetmeid, piiranguid ja nõudeid tegevuse eest vastutavale isikule (ettevõtjad, asutused, korraldajad jne). Erinevalt eelnõu §-st 27, mis on suunatud kohalikele puhangutele, võimaldab § 28 lõige 7 kehtestada horisontaalseid piiranguid tervele majandussektorile või valdkonnale (nt kõigi kaubanduskeskuste või meelelahutusasutuste tegevuse piiramine). Tegevus käesoleva lõike kontekstis hõlmab avalikke kogunemisi ja teenuseid, mis on loetletud lõikes 5 punktis 2 (sh kultuur, kaubandus, teenindus, haridus, sport ja ühissõidukid).

Punktid 1 ja 2 võimaldavad seada piiranguid majandustegevusele ja avalikele üritustele, sealhulgas piirata osalejate arvu, lahtiolekuaegu või vajaduse korral tegevuse ajutiselt peatada.

Punktid 3–6 panevad korraldajale kohustuse tagada oma territooriumil nakkusohutus, sealhulgas tagada desinfitseerimisvahendite olemasolu, kontrollida külastajate vastavust nõuetele (nt tõendite kontroll) ja tagada, et nii töötajad kui külastajad järgivad ettevaatusabinõusid.

Punkt 7 annab analoogselt füüsiliste isikute regulatsiooniga (lg 5 p 6) valitsusele volituse kehtestada muid asjakohaseid ja vältimatult vajalikke nõudeid. See tagab regulatsiooni paindlikkuse olukorras, kus ettevõtluskeskkonna või nakkustekitaja eripärad nõuavad spetsiifilisi lahendusi (nt ventilatsiooninõuete karmistamine või kliendivoogude hajutamise erilahendused), mida ei ole võimalik seaduses ammendavalt loetleda. Säte välistab ülemäärased piirangud, sidudes iga nõude otsese vajadusega tõkestada ohtliku nakkushaiguse levikut.

Lõige 8 määratleb tingimused, millal on piirangute kehtestamine lubatud. Piiranguid võib seada vaid juhul, kui need on vältimatult vajalikud. Loetelu hõlmab kahte peamist riskivaldkonda:
• piiriülene liikumine – isikud, kes saabuvad riikidest või piirkondadest, kus ohtliku nakkushaiguse levik on ulatuslik. Riikide liigitamine ja riskitaseme määramine toimub Terviseameti koostatud riskihinnangu alusel, mis võtab arvesse asjaomaste rahvusvaheliste pädevate terviseorganisatsioonide (nt ECDC, WHO) andmeid ja soovitusi;
• avalikud kogunemised ja teenused – tegevused, kus toimub tihe inimestevaheline kontakt. Lõikes on esitatud loetelu valdkondadest ja kohtadest (sh haridus, meelelahutus, kaubandus), millele piiranguid saab kohaldada. Avaliku ruumi mõiste hõlmab muu hulgas ka ühissõidukeid, kus nakkusohu maandamine on ruumi piiratuse ja ventilatsiooni eripärade tõttu kõrgendatud tähtsusega.

Lõige 9 täpsustab tagajärgi, kui isik keeldub ohtliku nakkushaiguse tuvastamiseks vajalikust terviseuuringust. Sellisel juhul on Terviseametil õigus käsitada isikut nakkuskahtlasena ning kohaldada tema suhtes viibimiskeeldu või karantiini, et välistada potentsiaalne oht teistele inimestele. Säte tagab, et uuringust keeldumine ei vabasta isikut kohustusest tagada nakkusohutus.

Lõige 10 on volitusnorm, mis lubab Vabariigi Valitsusel täpsustada isiku terviseseisundit kinnitavate dokumentide tehnilised nõuded ja andmekoosseisu. Säte hõlmab tõendeid nakkushaiguse läbipõdemise, negatiivse testitulemuse ja immuniseerimise kohta, samuti tõendit meditsiinilise vastunäidustuse kohta nakkustõrje meetme järgimiseks (nt vaktsineerimise või maskikandmise vastunäidustus).

Lõige 11 võimaldab Vabariigi Valitsusel volitada Terviseametit kehtestama lühiajalisi (kuni 30 päeva) ja spetsiifilisi piiranguid haldusaktiga. See nn paindlikkusklausel on vajalik olukordades, kus epidemioloogiline olukord muutub kiiresti ja nõuab viivitamatut reageerimist, mida määruse muutmine ei võimalda piisava operatiivsusega. Volitus on ajaliselt ja sisuliselt piiritletud, et vältida täitevvõimu pädevuse ülemäärast delegeerimist.

Lõige 12 paneb tervishoiutöötajale kohustuse väljastada patsiendile vajalik tõend, kui riiklikud digitaalsed lahendused (nt terviseportaal) ei toimi või isikul puudub neile ligipääs.

Lõige 13 loob õigusliku aluse isikuandmete, sealhulgas eriliigiliste (terviseandmete) töötlemiseks kontrolli teostamise eesmärgil. Andmete töötlemine on lubatud vaid ulatuses, mis on vajalik nakkusohutuse nõuete täitmise kontrollimiseks (nt nime ja nakkusohutuse tõendi kehtivuse võrdlemine).

§ 29. Haldusmenetluse erisused

Lõigete 1–3 kohaselt võib Terviseameti kehtestatud haldusakti (sealhulgas § 28 lõigete 2 ja 11 alusel antud üldkorralduse) avaldada massiteabevahendis. Nimetatud haldusakt jõustub teatavaks tegemisel massiteabevahendis, kui haldusakt ise ei sätesta teist tähtaega. Seaduses sellise korra ettenägemine tuleneb HMS § 25 lõikest 2 ja § 31 lõikest 5, mille kohaselt peab haldusakti kättetoimetamine ajalehes olema ette nähtud seadusega. Ajalehe alla paigutuvad tänasel päeval ka elektroonilised lehed, veebiplatvormid ja muud elektroonilised kanalid.
Massiteabevahendis avaldatav haldusakt saadetakse viivitamata avaldamisele ka Riigi Teatajas. See muudatus on omakorda seotud Riigi Teataja seaduse muudatusega, vt allpool.

Lõike 4 kohaselt võivad Vabariigi Valitsuse määrused, mille volitusnormid eelnõuga kehtestatakse, jõustuda varem kui kolmandal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, nagu HMS § 93 lõike 2 esimene lause ette näeb. Jõustumise aeg tohib olla lühem, kui see on nakkushaiguse tõrjeks vältimatult vajalik ning ilma selleta muutuks eesmärgi saavutamine võimatuks või kahjustuks oluliselt. Näiteks kui Vabariigi Valitsus otsustab kehtestada uue piirangu ja epidemioloogiline olukord on kriitiline, mistõttu määruses sisalduv piirang peab kogu riigis jõustuma kiiresti, tohib määrus ise sätestada jõustumise kasvõi järgmisel päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

8. peatükk
RIIKLIK JA HALDUSJÄRELEVALVE

Eelnõu § 30 reguleerib riikliku ja haldusjärelevalve tegemist eelnõukohaste ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle.

Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 751 kohaselt on haldusjärelevalve ühe haldusorgani kontroll teise haldusorgani üle. Haldusjärelevalvet riigi haldusorgani üle tehakse juhul, kui see ei ole järelevalve tegija alluvuses. Riikliku järelevalvena käsitatakse KorS § 6 lõike 4 kohaselt korrakaitseorgani tegevust eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. Riiklikku järelevalvet teeb haldusorgan teise isiku suhtes, kui isik ei kuulu haldusjärelevalve alla.

Eelnõusse tuuakse tagasi sunniraha määr, mille suurus tuleneb KoRS-st, selle erisusega, et juriidiliselt isikule on määr kõrgem – kuni 30 000 eurot. KoRS § 23 lõike 4 kohaselt on sunniraha ülemmäär 9600 eurot, kui eriseaduses ei ole sätestatud teisiti.

Eelnõu § 31. Riikliku järelevalve erimeetmed

VVS § 751 kohaselt on haldusjärelevalve ühe haldusorgani kontroll teise haldusorgani üle. Haldusjärelevalvet riigi haldusorgani üle tehakse juhul, kui see ei ole järelevalve tegija alluvuses.

KorS § 46 lõike 1 punkti 2 kohaselt võib erandlikult ja vältimatu vajaduse korral inimese kinni pidada, kui on vaja tõrjuda teiste inimeste elu või kehalist puutumatust ähvardavat vahetut ohtu. Epideemia ajal on ohus väga paljude nakatuda võivate inimeste tervis. PS § 20 punkti 5 järgi võib vabaduse võtta nakkushaige kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik. See ei ole riigi omavoli või kergekäelist otsust võimaldav luba, vaid erandlik võimalus kaitsta inimest kinni pidades tema enda või teiste inimeste elu ja tervist. Samamoodi kaitstakse inimest ennast ja teisi inimesi muudel PS § 20 punktis 5 nimetatud juhtudel, nimelt vaimuhaiget, alkoholi või narkootikume tarbinud isikut kinni pidades.

Inimeselt võib vabaduse võtta viimase võimalusena ja siis, kui see on vältimatult vajalik ja muud üle ei jää. Vaid sellisel kujul on vabaduse võtmine lubatav. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel tuleb arvestada iga üksikjuhtumiga seotud olulisi asjaolusid.

Lisaks nähakse ette, et Vabariigi Valitsuse või Terviseameti antud haldusaktis sätestatud meetmete täitmise tagamiseks määratud sunnivahendit rakendab Terviseamet.

Sunniraha suuruse ülemmäär on KorS § 23 lõike 4 kohaselt 9600 eurot, kuid eriseaduses võib sätestada sellest suurema summa. Sellest tulenevalt nähakse ette, et sunniraha ülemmäär on füüsilise isiku puhul 9600 eurot ja juriidilise isiku puhul 30 000 eurot. Sunniraha eesmärk on kohustada järgima korralduses kehtestatud nõudeid, meetmeid ja piiranguid ning hoida ära nakkushaiguse levik ja seda võib määrata korduvalt.

Korralduste andmisel on lähtutud eeldusest, et Vabariigi Valitsus teostab täidesaatvat riigivõimu valitsusasutuste kaudu (VVS § 1 lõige 2) ning seetõttu on haldussunni teostamine valitsuse korralduste täitmisel Terviseameti ülesanne. VVS § 1 lõige 2 annab üldise pädevusnormi, aga ei ole sisult volitusnorm.

Asendustäitmise ja sunniraha seadus (ATSS) § 6-s kohaselt rakendab sunnivahendit ettekirjutuse teinud haldusorgan, kui seadus ei sätesta teisiti. Haldussunnivahendit rakendab Terviseamet.

§ 32. Korrakaitseorgani kaasamine

Korrakaitseorgani all peetakse silmas KorS § 6 lõike 1 tähenduses riikliku järelevalve ülesannet täitma volitatud asutust, kogu või isikut.

Korrakaitseorgani kaasamise sätted jäävad eelnõus võrreldes kehtiva NETS-iga65 samaks, v.a selles, et muu korrakaitseorgani kaasamiseks peab Terviseamet eelnevalt Vabariigi Valitsuselt loa saama. Sellist korda, kus teise korrakaitseorgani kaasamiseks on vaja valitsuse heakskiitu, ei ole ka HOS-i alusel eriolukorra kehtestamisel. Valitsuselt loa saamise korraldus suurendab põhjendamatult halduskoormust, samuti võib praktilises situatsioonis tekkida viivitus ohu tõrjumisel ja seega tekitada rahva tervisele suurema ohu kui vahetu kaasamisõiguse olemasolu korral.

Üksnes kaitseväe kaasamise puhul on HOS-is sätestatud erikord, mis tuleneb ka KorS-ist.

Politsei (korrakaitseorgan) kaasamine nakkushaiguse epideemilise leviku korral ohu tõrjumisse, kui asutuse enda ressurssidest ei piisa, on tavapraktika vastavalt KorS § 6 lõikele 3, mis näeb ette, et kui pädev korrakaitseorgan ei saa või ei saa õigel ajal tõrjuda olulist või kõrgendatud vahetut ohtu või kõrvaldada korrarikkumist, siis kohaldab politsei edasilükkamatuid meetmeid KorS-i alusel ning teavitab viivitamata pädevat korrakaitseorganit.

Terviseameti ülesannete täitmiseks muu korrakaitseorgani kaasamine on vajalik selleks, et kasutada riigi ressursse tõhusalt. Epideemia või muu kriisi korral võib tekkida suure tõenäosusega vajadus kaasata ulatuslikumat ressurssi haldus-, järelevalve- ja väärteomenetluste läbiviimiseks. See tähendab vajadust kaasata teisi korrakaitseorganeid selliselt, et nad saaksid ajutiselt täita Terviseameti pädevuses olevaid ülesandeid ja teostada avalikku võimu Terviseameti volituste ulatuses.

Terviseameti kaasatud korrakaitseorganil on ülesande täitmisel Terviseameti volitused. Sellel põhjusel kannab Terviseamet ka vastutust kaasatava korrakaitseorgani ametniku poolt haldusvälisele isikule tekitatud kahju eest.

Nakkushaiguse epideemilise leviku korral võib Terviseameti ülesannete täitmisse kaasatud korrakaitseorgan töödelda isikuandmeid, sealhulgas eriliigilisi isikuandmeid, vastavalt ülesandele, mille täitmisse ta kaasati. Eelkõige käsitatakse nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalike andmetena nakkushaige, nakkuskahtlase ja negatiivse testitulemuse andnud isiku, nakkushaige kontaktse isiku ja immuniseeritud isiku nime, isikukoodi ja kontaktandmeid ning andmeid nakkushaiguse leviku asjaolude kohta.

Kui Terviseamet kaasab ülesannete täitmisesse PPA, saab PPA ülesannete täitmisse kaasatuna kohaldada vahetut sundi. Puudub vajadus, et Tervisamet kaasaks PPA KorS § 6 lõike 6 alusel, vaid pädevus antakse otse PPA-le.

Ülesande täitmisse korrakaitseorganite kaasamise täpsemad tingimused ja korra, sealhulgas kulude hüvitamise korra, kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

9. peatükk
VASTUTUS

Väärteokoosseisud §-des 33– 37 on võrreldes kehtiva õigusega samad, kuid rahatrahvide määrasid on tõstetud maksimaalse lubatud piirini (KarS § 47), et tagada väärteokoosseisus nimetatud kohustuste täitmine. Mittenõuetekohane täitmine võib kaasa tuua suure kahju nii elanikkonnale, majandusele kui ka riigi toimimisele.

Karistusmäärade tõstmine maksimaalse lubatuni ei tähenda automaatselt nende kohaldamist. Igasugune karistuse kohaldamine peab arvestama proportsionaalsuse põhimõtet ehk rahatrahv määratakse vastavalt rikkumise raskusele. Karistuse kohaldamine on viimane meede, enne seda tuleb rakendada mõjutust ettekirjutuse ja sunniraha kaudu.

Trahvide ja sunniraha määrade suurendamist on täpsemalt analüüsitud ja selgitatud mõjude analüüsi peatüki punktis 6.2.7.

10. peatükk
RAKENDUSSÄTTED

§ 39. Alusharidusseaduse muutmine

Alusharidusseaduses muudetakse § 43 lõike 3 punkti 4 ning lisatakse viide NETS-le, mis tähendab, et lastehoiuteenuse puhul tuleb tegevusloa andmisel kontrollida, kas eluruumi kasutava täisealise isiku nakkushaiguste suhtes tehtud tervisekontroll on toimunud ka NETS-i alusel. NETS näeb ette, et õpetajad ja lasteasutuste töötajad ning teised töökohustuste tõttu lastega vahetult kokkupuutuvad töötajad peavad esitama tervisetõendi tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta.

§ 40. Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmine

Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 52⁷ sõnastust muudetakse viisil, mis tagab terminoloogilise ühtsuse uue NETS-iga.

Kehtiv viide nakkushaigustest teavitamise protseduurile (§ 21 lg 8) asendatakse viitega ohtliku nakkushaiguse määratlusele (§ 3 lg 2 p 4). See muudatus seob isikute vaba liikumise piiramise õiguse vahetult nakkushaiguse mõjuga rahvastiku tervisele ning Maailma Terviseorganisatsiooni poolt välja kuulutatud rahvusvahelise tähtsusega rahvatervisealase hädaolukorraga.

Termin „nakatunud“ asendatakse uues seaduses defineeritud mõistetega „nakkuskahtlane“ ja „nakkusohtlik“. See täpsustus on vajalik, et riik saaks rakendada nakkushaiguste tõrje meetmeid juba võimaliku nakkushaigusest tingitud rahvastiku tervist ähvardava ohu kahtluse staadiumis, mitte alles pärast nakkushaiguse diagnoosi lõplikku kinnitamist.

Seni kasutatud termin „tervisekontroll“ asendatakse mõistega „terviseuuring“, et eristada nakkushaiguse diagnoosimiseks tehtavat diagnostilist tegevust üldisest töötervishoiualasest tervisekontrollist.

§ 41. Kalmistuseaduse muutmine

Kalmistuseaduse § 12 lõikest 2 jäetakse välja sõna „eriti“ seetõttu, et uues NETS-is seda sõna nakkushaiguste liigitamisel tulenevalt nende ohtlikkusest enam ei kasutata.

§ 42. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmine ning kehtetuks tunnistamine

NETS tunnistatakse kehtetuks, sest eelnõuga kavandatakse selle asemel uues redaktsioonis samateemaline seadus. Samas on tarvilik rakendada piiratud teovõimaga inimeste immuniseerimise erisust juba varem, selleks muudetakse kehtivat NETS ning muudatust rakendatakse vastavalt rakendussättele juba 2027. a 1. juulist.

Kehtiva NETS § 8 täiendamine lõikega 22 sätestab TTO õiguse immuniseerida piiratud teovõimega isikut, kui tema seaduslik esindaja ei ole sellest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis keeldunud. Muudatus on suunatud immuniseerimisega hõlmatuse parandamisele ja bürokraatia vähendamisele, eriti koolitervishoius ja hoolekandeasutustes, kus esindajate passiivsus on takistanud õigeaegset vaktsineerimist.

Immuniseerimine on Eestis vabatahtlik ja on efektiivseim viis kaitsta tervist nakkushaiguste eest. Enamik Eesti elanikkonnast vaktsineerib oma lapsi, kuid mitmete haiguste (nt leetrid) puhul on hõlmatus langenud alla WHO soovitusliku 95% piiri, mis on vajalik karjaimmuunsuse tagamiseks ja puhangute vältimiseks. Eelnõu kohaselt loetakse seadusliku esindaja vaikimist nõusolekuks, kui teda on eelnevalt nõuetekohaselt teavitatud. Perekonnaseaduse § 120 lõike 7 kohaselt eeldatakse, et hooldusõiguslikud vanemad tegutsevad ühisel nõul. Kui on teada vanemate eriarvamus, lähtutakse lapse huvidest ja kaalutlusvõimest.

Regulatsiooni rakendamisel juhindutakse VÕS § 766 üldpõhimõtetest. Seejuures rõhutatakse VÕS § 766 lõike 4 tähtsust: kui piiratud teovõimega isik on suuteline vastutustundeliselt kaaluma immuniseerimise poolt- ja vastuargumente, on tervishoiutöötajal õigus teda immuniseerida ka juhul, kui seaduslik esindaja on keeldunud. See on kooskõlas Oviedo konventsiooni ja ÜRO lapse õiguste konventsiooniga, mis nõuavad lapse arvamuse ja suureneva otsustusvõime arvestamist. Tervishoiutöötaja peab isiku kaalutlusvõime hindamise dokumenteerima.

Muudatus ei asenda teavituskohustust. Info eelseisvast immuniseerimisest peab jõudma esindajani piisava varuga (soovitavalt esmane teavitus 6 kuud ja korduvteavitus 1–2 nädalat enne), et võimaldada sisulist otsustamist ja vajadusel nõustamist. Täpsemad nõuded teavitamisele ja protseduuri läbiviimisele kehtestatakse valdkondliku juhendi ja ministri määrusega.

§ 43. Rahvatervishoiu seaduse muutmine

Eelnõuga muudetakse rahvatervishoiu seaduse § 28 lõikeid 1 ja 2, täpsustades tuberkuloosiregistri eesmärki ja andmeandjate kohustusi. Muudatuse eesmärk on laiendada tuberkuloosiregistris kogutavate andmete koosseisu selliselt, et lisaks aktiivsetele haigusjuhtudele ehk tuberkuloosijuhtudele oleks võimalik registreerida ja seirata ka tuberkuloosi nakatumist. Kehtiv regulatsioon on keskendunud diagnoositud haigusjuhtudele, jättes hõlmamata latentsed tuberkuloosijuhud ehk nakkuse ilma kliiniliste haigustunnusteta.

§ 44. Riigipiiri seaduse muutmine

Euroopa Liidu liikmesriikide vaheliste sisepiiride ja Euroopa Liidu (edaspidi EL) välispiiride ületamisele kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (edaspidi Schengeni piirieeskirjad). Schengeni piirieeskirjade I lisas on loetletud dokumendid, millega tõendatakse riiki sisenemise tingimuste täitmist.

Tõsiste piiriüleste terviseohtude korral juhindutakse Euroopa Liidu tasandil Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2022/237166 ning rahvusvahelistest tervise-eeskirjadest67. Piiriülese liikumise piirangud kehtestatakse vajadusel kooskõlas asjakohaste EL-i õigusaktidega, tagades proportsionaalsuse ja vaba liikumise põhimõtete kaitse. Enne riigipiiri ületamist kohalduvad riigipiiri seadus (RiPS), selle alusel antud õigusaktid ning nendes sätestatud meetmed, nõuded ja piirangud. Kui isik on juba riiki sisenenud, kohaldatakse NETS-i.

Käesoleva eelnõu eesmärk on anda Vabariigi Valitsusele õigus kehtestada alaliselt riigipiiri ületamise lisanõuded. Piirikontrolli tehakse Schengeni piirieeskirjade68 alusel ja soovituste näol on tegu Schengeni acquis’ sätete edasiarendamisega. Eelnõu kohaselt võib nõuda enne piiriületust terviseuuringu läbimist, sh analüüsi tegemist nakkushaiguse diagnoosimiseks.

Eelnõu on suunatud ohtliku nakkushaiguse leviku tõrjeks. Ajutiselt on riigipiiri ületamise piiranguid võimalik kehtestada RiPS § 17 lõike 1 alusel.

Punktiga 1 tehakse tehniline muudatus RiPS § 17 pealkirjas, sama paragrahvi lõike 1 punktis 1 – sõna „ajutiselt“ jäetakse peakirjast välja ja tuuakse sissejuhatavasse lauseosasse. Paragrahvi juurde loodavad sätted võimaldavad alalisi piiranguid, mistõttu tehakse vajalikud muudatused, eristamaks selgelt, et § 17 lõike 1 alusel kehtestatavad meetmed on jätkuvalt vaid ajutised, muud sama lõike alusel kehtestatavad meetmed ei pruugi olla ajutised.

Punktiga 2 antakse Vabariigi Valitsusele õigus kehtestada määrusega lisanõudeid välispiiri ületamisele Eestisse sisenemise eesmärgil.

RiPS § 17 lõikes 11 on sätestatud lisanõuded, mis kohalduvad kolmanda riigi kodanikele, kes sisenevad Eestisse viisavabaduse alusel või kes on lühi- või pikaajalise viisa omanikud, samuti kolmanda riigi kodanikud, kellel on mõne teise liikmesriigi elamisluba ja kes ületavad välispiiri. Näiteks:
1) viisavabadust kasutav Ukraina kodanik siseneb välispiiri ületades Eestisse turismi eesmärgil;
2) lühi- või pikaajalist viisat kasutav India kodanik siseneb välispiiri ületades Eestisse õppimise eesmärgil;
3) Saksamaa elamisloaga Venemaa Föderatsiooni kodanik siseneb välispiiri ületades Eestisse.

Eelnõu kohaselt ei pea Vabariigi Valitsus kehtestama mõlema tõendi esitamise kohustust korraga. Näiteks võib Vabariigi Valitsus näha ette, et Eesti õppeasutuses õppimise eesmärgil riiki sisenejad ei pea olema vaktsineeritud, aga peavad esitama negatiivse analüüsitulemuse. Kolmanda näite puhul on oluline ka reisi eesmärk – juhul kui selleks on transiit ehk Eesti viivitamata läbimine otse Saksamaale, ei peaks EL-i soovituse kohaselt lisatõendeid nõudma.

RiPS § 17 lõike 12 alusel on kavandatud täpsustada, milline peab asjakohane tõend või terviseuuring või analüüs olema. Aktsepteeritakse vaktsineerituse tõendamiseks vaktsineerimispassi, selle koopiat või asjakohast tõendit, millel kajastuvad muu hulgas ladina või slaavi tähestikus, eesti, vene või inglise keeles immuniseeritud isiku isikuandmed, näiteks haigus, mille vastu immuniseeriti, immuniseerimise kuupäev, immuunpreparaat, mida kasutati, teave, et vaktsineerimise kuur on lõpetatud, ja tõendi väljastaja andmed. Samuti võib tõendiks olla teise riigi andmebaasi väljatrükk, mis on ametlikult kinnitatud. Kolmandate riikide kodanike puhul aktsepteeritakse vaktsineeritust vaktsiinidega, mis on nende elukoha- või lähteriigis müügiloa saanud või mida vastav riik tunnustab.

Negatiivset tulemust peab isik tõendama väljavõttega testi tulemusest, mis on ladina või slaavi tähestikus, eesti, vene või inglise keeles ning millele on märgitud testi tegemise koht ja aeg, testi tegija ja tema rekvisiidid, testi metoodika ja testi tulemus.

Oluline on, et Vabariigi Valitsus kehtestab ühtse loetelu vastuvõetavatest dokumentidest, mille alusel otsustatakse isikute vabastamine seatud piirangutest või lisanõuetest, nii piiriületuse kui ka riigisiseste piirangute puhul. Piiriületuse puhul on oluline arvestada ka EL-i soovitustega.

RiPS § 17 lõige 13 näeb ette võimaluse erandite kehtestamiseks (isiku erivajadus, terviseseisund, vanus, reisi eesmärk, riigi sõjalise kaitse, siseturvalisuse või välissuhtlusega seotud vajadused, ülekaalukas ühiskondlik või riiklik huvi, elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamine, rahvusvaheline kauba- ja reisijatevedu).

Erandid ja nende kohaldamise viisid tuleb sisustada Vabariigi Valitsuse määruses. Näiteks võib teha erandi välismaalasele, kes tegeleb Eesti ettevõtte seadme hooldamise või remondi-, garantii- või info- ja kommunikatsioonitehnoloogia alase tööga.

Kuigi kõik kehtivad erandid ei pruugi olla konkreetsel juhul põhjendatud, peab Vabariigi Valitsusel olema erandite tegemise võimalus. Vaktsineerimistõendi esitamise kohustusest tuleks vabastada need isikud, kelle vaktsineerimine ei ole arsti otsusel võimalik. Samuti tuleb võimaldada teatavat paindlikkust, arvestades riigi sõjalise kaitse, siseturvalisuse või välissuhtlusega seonduvaid kaalutlusi, ja teenuseid, mis on vajalikud riigi toimepidevuse tagamiseks, näiteks rahvusvaheline kauba- või reisijatevedu, või elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks, näiteks sularaharinglus või vedelkütusega varustamine.

Oluline on, et kavandatud lõike 14 alusel ei seata lisanõudeid Eesti kodanikule ega Eesti elamisluba või elamisõigust omavale isikule ja tema otsejoones alaneja või üleneja sugulasele või abikaasale. PS § 36 kohaselt ei tohi ühtki Eesti kodanikku takistada Eestisse asumast. Õigusselguse eesmärgil sätestatakse ka RiPS-is, et Eesti kodaniku piiriületust ei takistata, sest teistele isikute gruppidele selline välistus tehakse. Samuti on oluline vaba liikumise õiguse teostamise võimalus EL-is. Tegemist on inimestega, kes elavad Eestis või kes teostavad oma vaba liikumise õigust EL-is (EL-i kodanik ja tema perekonnaliige). On oluline, et Eesti kodanikule ning Eesti elanikule ja tema vahetule perekonnaliikmele ei kehtestata piiriületusel lisanõudeid. Eelnõus ei sätestata erandit rahvusvahelise kaitse taotlejale, kes tuleb lubada riiki tulenevalt EL-i ja rahvusvahelisest õigusest, sõltumata sellest, kas ta vastab riiki sisenemise tingimustele või mitte.

RiPS § 17 lõikes 15 nähakse lisaks isikupõhisele lähenemisele nn hädapidurimehhanism. Tegemist oleks ajutise meetmega juhul, kui lähte- või transiitriigis on nakkushaiguse leviku nakatumisnäitaja väga kõrge või seal on uus murettekitav viirusetüvi või esineb mõni muu asjaolu, millest tulenevalt on põhjendatud, et kõnealusest riigist tulevate välismaalaste riigipiiri ületamist ajutiselt piiratakse. Selline piirang on praegu võimalik ka kehtiva RiPS § 17 lõike 1 alusel. Sellegipoolest peame uut volitusnormi õigusselguse eesmärgil vajalikuks, sest käesoleva eelnõuga luuakse uued volitusnormid alalisteks piiranguteks. Sätte eesmärk on tagada õigusselgus juhul, kui seadusandja sätestab RiPS § 17 lõigetes 11–14 epideemia tõrjeks võetavad meetmed.

RiPS § 17 lõike 16 kohaselt võivad Vabariigi Valitsuse määrused, mille volitusnormid eelnõuga kehtestatakse, jõustuda varem kui kolmandal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, nagu HMS § 93 lõike 2 esimene lause ette näeb. Jõustumise aeg võib olla lühem, kui see on nakkushaiguse tõrjeks vältimatult vajalik ning ilma selleta muutuks eesmärgi saavutamine võimatuks või kahjustuks oluliselt. Näiteks kui Vabariigi Valitsus otsustab kehtestada uue piirangu ja epidemioloogiline olukord on kriitiline, mistõttu riigipiiri ületamise nõue või piirang peab jõustuma kiiresti, tohib määrus ise sätestada jõustumise kasvõi järgmisel päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

Nõuded riigipiiri ületamisele võivad riivata mitut69 PS-s sätestatud õigust ja vabadust. Eelnõu sihtrühma arvestades on kaalukam neist PS § 34 (üldine liikumisvabadus), mida võib piirata muu hulgas teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks ja nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Eelnõuga ei riivata PS §-s 36 sätestatud, sest eelnõu kohaselt ei tohi Eesti kodanikule lisapiiranguid riiki sisenemiseks seada.

PS § 28 lõige 1 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. Praegusel juhul on põhiõiguse kaitsealas erinevad väärtused. Esiteks inimeste õigus nende tervise kaitsele seeläbi, et riik teeb kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut. Samuti esineb avalik huvi, et viiruse levik ja inimeste massiline haigestumine ning tervishoiusüsteemi ülekoormus ei suureneks. PS §-st 28 tulenevad rahvastiku tervise kaitse, inimese elu ja tervise kaitse ning riigi tuumikfunktsioonide normaalse toimimise eesmärk võivad olenevalt olukorrast olla sellised eesmärgid, mis õigustavad kõikide õiguste ja vabaduste õiglases ulatuses piiramist.

Piirangud Eestisse sisenemisele kehtestatakse nendele kolmanda riigi kodanikele, kes saabuvad Eestisse lühiajaliselt (viisavabadus, viisa, teise EL-i liikmesriigi antud loast tulenev viibimisõigus EL-is). Samuti jääb Vabariigi Valitsusele õigus näha ette erandeid majanduslikel, ühiskondlikel jm kaalutlustel.

RiPS-i muudatuste väljatöötamisel on tuginetud rahvusvahelises õiguses üldtunnustatud põhimõttele, mille kohaselt on igal riigil suveräänne õigus kontrollida nende isikute, kes ei ole selle riigi kodanikud, riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist, arvestades endale võetud rahvusvahelisi kohustusi. Isikul, kes ei ole selle riigi kodanik, puudub inimõigus mittekodakondsusjärgsesse riiki saabuda ja seal viibida. Eeltoodud põhimõtet on korduvalt kinnitanud Euroopa Inimõiguste Kohus oma kohtulahendites. Eelnõu on kooskõlas rahvusvahelise õigusega, EL-i õigusega ja PS-iga.

§ 45. Riigi Teataja seaduse muutmine

Punktiga 1 täiendatakse Riigi Teataja seadust (RTS) võimalusega avaldada Riigi Teatajas aktide terviktestid, mida ei loetleta RTS § 3 lõikes 1. Säte on vajalik, kui on vaja avaldada Terviseameti antavaid haldusakte, et tagada nende kättesaadavus ja arusaadavus kehtivast õigusest.

Punktidega 2 ja 3 kehtestatakse erand määrustele, milles sisalduvad meetmed, piirangud ja nõuded karantiini kehtestamiseks ning nakkushaiguse epideemilise leviku tõrjeks. Sellised määrused tuleb esitada Riigi Teatajale avaldamiseks viivitamata ja need avaldatakse hiljemalt määruse esitamisele järgneval päeval.

§ 46. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine

Punktiga 1 nähakse SHS-is ette muudatus, millega nõutakse suure hooldus- ja abivajadusega lapse hoiu teenuse puhul, et lapsehoidja peab edaspidi läbima tervisekontrolli vastavalt NETS-ile ning esitama tervisetõendi tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta.

Punktidega 2 ja 3 tehtavate muudatuste tulemusena peavad asendushooldusel olevat last vahetult kasvatav isik ja tema pereliikmed esitama tervisetõendi tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta ning läbima edaspidi tervisekontrolli vastavalt NETS-ile. Sama peab tegema last vahetult kasvatava isikuga ühist eluruumi kasutav täisealine isik.

Punktiga 4 tehtava muudatuse tulemusena peab isik, kes hakkab saama toetatud elamise teenust, kogukonnas elamise teenust, päeva- ja nädalahoiuteenust või ööpäevaringset erihooldusteenust, olema läbinud perearsti juures nakkushaiguste suhtes tervisekontrolli, kui teenuseosutaja on seda nõudnud. Oluline on, et erihoolekandeteenuse saajad läbivad nakkushaiguste suhtes tervisekontrolli, kuna nad kuuluvad sageli haavatavate sihtrühmade hulka, kellel võivad olla nõrgemad immuunsüsteemid ja suurem risk raskete tüsistuste tekkeks. Nakkushaiguse võimaliku leviku korral võib üksik juhtum kiiresti areneda laiaulatuslikuks puhanguks, mis ohustab nii teenusesaajaid kui ka töötajaid ning võib kaasa tuua ulatuslikud tagajärjed kogu asutusele. Seetõttu aitab tervisekontroll ennetada nakkuste levikut, tagades turvalise keskkonna kõigile osapooltele ja toetades ühiskonna nõrgemate liikmete kaitset. SHS-is sätestatakse, et nakkushaiguste suhtes teevad tervisekontrolli perearstid, kellel on vajalikele andmetele juurdepääs ja pikaajaline kogemus teenust saava isikuga. Selliste nakkushaiguste loetelu, mille suhtes võiks teenust saama hakkavat isikut kontrollida, pannakse paika erialaspetsialistide, Terviseameti ja Sotsiaalkindlustusametiga koostöös. SHS-is sätestatakse, et erihoolekandeteenuse osutamise lõpetamisel tagastab teenuseosutaja teenust saanud isiku või tema seadusliku esindaja soovil teenuse osutamise käigus isiku kohta kogutud ja säilitatud dokumendid.

Punktidega 5–7 muudetakse SHS § 152 nii, et sotsiaalteenuse osutaja tegevusloa taotlemisel peavad lastega vahetult kokkupuutuvad töötajad esitama tervisetõendi tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta vastavalt NETS-ile.

§ 47. Tervisekassa seaduse muutmine

Punktidega 1 ja 2 täpsustatakse Tervisekassa eesmärki ravimite hankimise ülesandega. Kuna Tervisekassa hangib kehtiva NETS-i alusel immuniseerimiskava täitmiseks ja vältimatu abi korras immuniseerimiseks vajalikke vaktsiine, immuunglobuliine, tuberkuloosi- ja antiretroviirusravimeid ja tuberkuloosiravimitega seonduvaid kõrvaltoimeravimeid ning uue seadusega saab ülesandeks hankida erandkorras ka riiklikult olulisi nakkushaiguste ravimeid, on tarvis Tervisekassa eesmärki seaduse tasemel täpsustada. Ravimiseaduse tähenduses on vaktsiin ravim, seega katab sõnastus nii ravimite kui ka vaktsiinide hankimist.

COVID-19 pandeemia on näidanud, et riigil peab olema piisavalt hoobasid tagamaks rahva tervise kaitse, sealhulgas ravimite järjepidev ja tõrgeteta kättesaadavus. Kui on tekkinud olukord, kus ravimite hulgimüüjad ei ole veel Eestisse toonud ega plaani lähiajal (näiteks majanduslikel kaalutlustel) tuua elanikkonnale olulisi ravimeid, peab riigil olema võimalus vajaminevad ravimid ise otse tootjatelt hankida ja elanikkonnale kättesaadavaks teha. Arvestada tuleb ka sellega, et hulgimüüjatel ei pruugi olla võimalust ravimit üldse Eestisse tuua (näiteks piiratud tootmismahtude juures ELi-sisene hange, millega välistatakse juurdepääs kõigile teistele peale riigiasutuste – nt COVID-19 vaktsiinid). Arvestades Euroopas valitsevat keerulist julgeoleku olukorda võib ka sellest tuleneda juhtumeid, mille puhul tuleb riiklikult ravimit hankida. Tegemist võib olla kas väikeste või vastupidi väga suurte kogustega ja olukorras, kus teised hulgimüügi tegevusloa omajad ei ole huvitatud ravimi Eestisse tarnimisest või see on neile erinevatel põhjustel takistatud (näiteks ELi hanke piiravad tingimused).

Riigil on mõistlik anda erandkorras riiklikult oluliste ravimite hankimise ülesanne Tervisekassale, kes täidab juba praegu erinevaid tervisevaldkonna ülesandeid, tasudes tervishoiuteenuste eest jne. Ravimite väljastamist võib tulevikus korraldada TTO-de kaudu või hulgimüüjate või apteekide vahendusel. Ravimiseaduse § 26 lõike 4 alusel tohib hulgimüüja praegu väljastada ravimeid ainult apteegiteenuse osutamise, ravimite tootmise ja ravimite hulgimüügi tegevusloa omajatele. Seetõttu ongi oluline sätestada erisus, et Tervisekassa tohib ravimeid väljastada ka otse TTO-dele.

COVID-19 pandeemia ja ahvirõugete puhang on näidanud, et erandlikes olukordades on vajalik hankida ka vaktsiine, mis ei ole immuniseerimiskavas ette nähtud. Immuniseerimiskavaväliste riiklikult oluliste vaktsiinide hankimine võib osutuda vajalikuks näiteks suuremate vaktsiinide turutõrgete tõttu, pandeemiate või epideemiate olukorras, kus ravimite ja vaktsiinide turule on tulemas uued ravimid ja vaktsiinid, mis on vajalikud rahva tervise kaitseks. Vaktsiine ja teatud ravimeid hangib Tervisekassa, kellel on selleks vajalik pädevus juba aastate jooksul tekkinud. Mõistlik on, et ka erandlikus olukorras hangiks riiklikult vajalikke ravimeid edaspidi Tervisekassa. Nagu esimeses muudatusettepaneku selgituses kirjas, katab riiklikult oluliste ravimite hankimise alus ka vaktsiinide hankimise.

Valdkonna eest vastutav minister teeb Tervisekassale ettepaneku vajamineva ravimi hankimiseks. Ministrile võivad ettepanekuid esitada riiklikult olulise ravimi hankimise vajaduse kohta näiteks Terviseamet, Ravimiamet, immunoprofülaktika ekspertkomisjon, arstide erialaorganisatsioonid vm. Oluline on märkida, et Eesti Haigekassale on väljastatud ladustamisõiguseta hulgimüügi tegevusluba alates 01.12.2022. Tervisekassal on hulgimüügi tegevusluba vajalik selleks, et oleks võimalik ise hankida ravimeid EL-i käitlejatelt, et oleks tagatud tingimused käitlemiseks ja saaks ravimeid omada ning kontrollida nende liikumist. Tervisekassal on seni kehtivas õiguses olnud üksnes teatud ravimite ja vaktsiinide rahastamise ülesanne. Hankimine iseenesest ei ole veel hulgimüük (ka apteegid hangivad ravimeid, aga seda jaemüügi eesmärgil). Seetõttu ei rakendata ka Tervisekassale kui ravimite hulgimüügi tegevusloa omajale näiteks juurdehindluse korda. Kuna on vaid kitsas ring ravimeid, mida Tervisekassa erandkorras hankida saab ning eesmärk ei ole neid kasumi saamise eesmärgil edasi müüa vaid ennekõike väljastada TTO-dele, teistele hulgimüüjatele või apteekidele, siis juurdehindluse regulatsioon ei kohaldu. Tervisekassa ülesanne ei ole asendada hulgimüüjaid või nendega koos tegutseda majanduslikel eesmärkidel. Tervisekassa poolt ravimite sisse ostmist võib käsitleta majandustegevusena, mille juures peab järgima riigihanke reegleid. Samas eelnõu tähenduses ravimite sisseostuhinnaga müümine on pigem seotud avaliku huvi raames üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisega, mida peetakse silmas Euroopa Komisjoni 2025. a otsuse artikli 2 lõike 1 punktide a ja c tähenduses70. Eelnõuga pannakse Tervisekassale kohustus tagada rahva tervise kaitseks ravimite sisseostmine ja müümine. Ilma juurdehindluseta müük on tavaline ka ravimiturul, reguleeritud on juurdehindluse piirsummad, seega on tegemist turumajanduse tingimustes tegutseva turuosalisega71. Seega ei saa Tervisekassa sellega majanduslikku eelist ehk tegemist ei ole riigiabi saamisega ning teisalt ei kahjusta ravimituru konkurentsi.

Punktiga 3 lisatakse õigusselguse eesmärgil, et Tervisekassal on õigus nõuda ebaõigesti või põhjendamatult väljastatud või kasutatud ravimite eest kahju hüvitamist. Nimetatud muudatustega peetakse silmas ARV-ravimite, tuberkuloosiravimite, mükobakterioosiravimite, tuberkuloosi ennetamise ravimite ning tuberkuloosiravimitest, mükobakterioosiravimitest ja tuberkuloosi ennetamise ravimitest põhjustatud kõrvaltoimete leevendamiseks ja raviks kasutatavate ravimite kasutamise kontrollimist ja vajadusel korral TTO-delt kahju hüvitamise nõudmist. Olemasolev regulatsioon ei sobi nimetatud ravimite väljakirjutamise/kasutamise kontrollimiseks, sest tegemist ei ole Tervisekassa ravi rahastamise lepingu raames tegutsemisega (nt vanglad ei ole ka Tervisekassa lepingupartnerid).

§ 48. Toiduseaduse muutmine

Toiduseaduse § 28 tunnistatakse kehtetuks, mille tulemusena tuleb toidukäitlejate tervisekontrolli puhul järgida üksnes TTOS-i. See tähendab, et NETS-i eelnõuga eraldi nõudeid tervisekontrollile enam ei seata. TTOS-i kohaselt võib esimese tervisekontrolli teha nelja, edaspidi kuue kuu jooksul pärast tööle asumist. Bioloogiliste ohutegurite puhul ei ole määrava tähtsusega see, kas nende allikaks on töökeskkond või töötaja ise. Tööandjal säilib õigus suunata töötaja tervisekontrolli ka varem, kui seda näeb ette töökeskkonna riskianalüüs. Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuete määruse kohaselt peab tööandja toidutoorme ja toidu käitlemise ettevõtetes ning loomade, loomsete saaduste või neist valmistatud toodetega kokku puutuvate töötajate puhul rakendama tööhügieeni abinõusid, tagama töötajate väljaõppe ning tuvastatud bioloogilise ohuteguriga nakatumise korral korraldama tervisekontrolli ka kõigile teistele samalaadsetes tingimustes töötanud inimestele.

§ 49. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TSMS) muutmisega välditakse kohtumenetlusega seotud sätete dubleerimist (nt kehtiva NETS § 5 lõige 2 on samasisuline TSMS § 534 lõikega 21).

TSMS § 534 lõike 21 muudatusega jäetakse sättest välja viide kehtivale NETS-i sättele ja nähakse ette, et esialgse õiguskaitse taotluse nakkushaige tema nõusolekuta haiglasse paigutamiseks ja talle haiglaravi kohaldamiseks võib esitada ka isiku raviarst. Lisaks täiendatakse sätet selliselt, et kohtule võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaja pikendamise taotluse esitada ka isiku raviarst.

TSMS 539 lõike 1 ja 540 lõike 1 muudatuste kohaselt saab isiku raviarst esitada kohtule avalduse ka isiku kinnisesse asutusse paigutamine lõpetamiseks või paigutamise peatamiseks. Täiendamise vajadus on ajendatud kehtiva NETS § 5 lõikes 7 reguleeritu viimisest TSMS-i.

Muudatused ei ole seotud uute õiguste andmisega, sest nimetatud täiendused on toodud NETS-ist TSMS-i. Kohtumenetluse sätted peaksid olema kohtumenetlust reguleerivas seaduses.

§ 50. Vereseaduse muutmine

Vereseaduse §-s 13 ajakohastatakse viidet eelnõu sättele, mis on seotud vere käitlemisel verepreparaatide nakkusohutuse tagamisega.

§ 51. Veterinaarseaduse muutmine

Veterinaarseaduse § 2 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks. Põllumajanduslooma pidamisel ja loomse saaduse, sealhulgas loomse kõrvalsaaduse käitlemisel osaleva isiku tervisekontrolli puhul tuleb edaspidi edaspidi TTOS-ist. NETS-i eelnõuga eraldi nõudeid tervisekontrollile enam ei seata. TTOS-i kohaselt võib esimese tervisekontrolli teha nelja, edaspidi kuue kuu jooksul pärast tööle asumist. Bioloogiliste ohutegurite puhul ei ole määrava tähtsusega see, kas nende allikaks on töökeskkond või töötaja ise. Tööandjal säilib õigus suunata töötaja tervisekontrolli ka varem, kui seda näeb ette töökeskkonna riskianalüüs. Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuete määruse kohaselt peab tööandja toidutoorme ja toidu käitlemise ettevõtetes ning loomade, loomsete saaduste või neist valmistatud toodetega kokku puutuvate töötajate puhul rakendama tööhügieeni abinõusid, tagama töötajate väljaõppe ning tuvastatud bioloogilise ohuteguriga nakatumise korral korraldama tervisekontrolli ka kõigile teistele samalaadsetes tingimustes töötanud inimestele.

§ 52. Seaduse jõustumine

Piiratud teovõimaga inimeste immuniseerimise erisust on praktikas vaja rakendada varem, selleks muudetakse kehtivat NETS-i ning muudatust rakendatakse vastavalt rakendussättele juba 2027. aasta 1. juulist.

Kehtiva NETS § 8 täiendamine lõikega 22 sätestab TTO õiguse immuniseerida piiratud teovõimega isikut, kui tema seaduslik esindaja ei ole sellest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis keeldunud. Muudatus on suunatud immuniseerimisega hõlmatuse parandamisele ja bürokraatia vähendamisele, eriti koolitervishoius ja hoolekandeasutustes, kus esindajate passiivsus on takistanud õigeaegset vaktsineerimist.

Ülejäänud seadus on kavandatud jõustuma 2028. aasta 1 jaanuaril. Jõustumisaja määramisel on lähtutud vajadusest tagada piisav üleminekuaeg uue terviktekstiga kehtestatavate õigusnormide rakendamiseks. Kuna seadus toob kaasa muudatusi nakkushaiguste ennetamise ja tõrje korralduses ning menetluspraktikas, on ajavahemik seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahel vajalik sihtrühmade (sh TTO-d, laborid, kohalikud omavalitsused) teavitamiseks ja koolitamiseks. Samuti võimaldab valitud tähtaeg valmistada ette ja võtta õigeaegselt vastu seaduse rakendamiseks vajalikud Vabariigi Valitsuse ja valdkonna eest vastutava ministri määrused ning viia vajalikud andmekogud ja haldusprotsessid uute nõuetega vastavusse.

Kooskõla Eesti Vabariigi põhiseadusega

Nakkushaiguste tõrje meetmete raames rakendatavate põhiõiguste piirangute eesmärk on selgitada välja nakkusallikas ja nakkuse levikuteed, tuvastada nakkushaige ja nakkuskahtlane isik ning kohaldada neile suunatud piiranguid ja ettevaatusabinõusid, et hoida ohtlike nakkushaiguste levik kontrolli all ja ennetada teiste isikute nakatumist, misläbi kaitstakse inimeste elu ja tervist (tervisekaitse; teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitse) ning tagatakse riigi sujuv toimimine (riigi kaitse).

Olulise muudatusena reguleeritakse seaduse tasandil põhjalikumalt nakkushaiguste tõkestamise ja tõrje meetmed ja nende rakendamise korraldus. Kui tegemist on üle-eestilise või piiritletud territooriumil leviva ohtliku nakkushaiguse puhanguga ja meetmete rakendamine on vältimatult vajalik, saab Vabariigi Valitsus, arvestades nakkushaiguse leviku omapära ja erialaspetsialistide (Terviseamet) arvamust, kehtestada nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalikke piiranguid määrusega, mis asendab senise korralduste andmise praktikat. Vabariigi Valitsuse sellesisuline õigus on kantud PS § 87 punktist 8, mille kohaselt on valitsuse pädevuses nakkushaiguse leviku takistamiseks kuulutada välja eriolukord riigis või selle osas.72 Kui tegemist on HOS-i alusel eriolukorra väljakuulutamisega, võib nakkushaiguste tõrje meetmete rakendamiseks anda eraldi määruse. Terviseametile antakse seadusega õigus kehtestada piirkondliku ulatusega või üksikjuhtude korral nakkushaiguse tõrje meetmeid, välja arvatud juhul, kui olukorda juba reguleerib valitsuse määrus, jäädes seaduses sätestatu piiridesse. See tagab piirangute kehtestamisel suurema seadusliku aluse, mõõdukuse, läbipaistvuse ja ettenähtavuse, mida peetakse silmas PS §-s 11, mille kohaselt võib õigusi ja vabadusi piirata üksnes PS-iga kooskõlas olevatel alustel, piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi kahjustada põhiõiguste olemust.

PS § 28 järgi on igaühel õigus tervise kaitsele. Riigil lasub kohustus leida õiglane tasakaal nakkushaige ja veel terve inimese (põhi)õiguste vahel. PS § 28 lõikest 1 tuleneb riigi kohustus rakendada positiivseid meetmeid, et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu ning võtta meetmeid vältimaks inimeste haigestumist, sealhulgas nakkushaigustesse.73 Arvestatava ohu korral on riigi sekkumine lubatav ning teatud olukordades ka vältimatult vajalik. Seega ohtliku nakkushaiguse leviku puhul on riigil kohustus tagada kõigi inimeste elu (PS § 16) ja tervis (PS § 28), ennetades haiguse edasist levikut ja massilist haigestumist. Sellistes olukordades esineb oluline avalik huvi vältida tervishoiusüsteemi ülekoormamist ning tagada riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine.

PS §-st 11 tuleneb proportsionaalsuse põhimõte, mille kohaselt peavad piirangud olema eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Eelnõus kavandatud põhiõiguste ja -vabaduste piirangud vastavad nendele tingimustele. Eelnõu koostamisel on lähtutud eesmärgist saavutada õiglane tasakaal piirangute eesmärgi ning nende ulatuse ja mõju vahel. Seejuures on arvestatud, et tõrjemeetmed ei piiraks põhjendamatult isikute muid põhiõigusi, sealhulgas liikumisvabadust ja ettevõtlusvabadust. Ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks on põhjendatud kehtestada piirangud ja tegevusnõuded. Kuigi tervisepõhiõigus on kaalukas põhiõigus, mille realiseeritavus annab eeldused teiste põhiõiguste realiseerimiseks, ei saa sellele põhiõigusele automaatselt omistada suuremat kaalu kui mõnele teisele põhiõigusele. Näiteks ei saa öelda, et õigus tervise kaitsele kaalub automaatselt üles õiguse tegevusvabadusele või igasuguse liikumispiirangu, kui levimas on mõni nakkushaigus.74 Seetõttu on eelnõus nakkushaiguste tõkestusmeetmed rakendatavad nakkushaiguse epideemilise leviku korral ja tõrjemeetmed ohtliku nakkushaiguse puhangu korral või karantiinina.

Kohtupraktikas on selgitatud, et nakkushaiguste epideemilise leviku olukorras tuleb proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamisel arvestada otsustusolukorra eripäraga, sealhulgas teadusliku ebakindluse ja kiire reageerimise vajadusega. Proportsionaalsuse hindamine ei eelda sellistes olukordades täielikku kindlust meetmete tõhususe suhtes, vaid otsustamise tuginemist parimale kättesaadavale teabele ning valmisolekut rakendatud meetmeid uute teadmiste lisandumisel kohandada. Samuti ei tulene proportsionaalsuse põhimõttest kohustust kaaluda kõiki teoreetiliselt mõeldavaid alternatiive, vaid üksnes selliseid alternatiivseid meetmeid, mis olid otsustamise hetkel äratuntavad ja reaalselt teostatavad. Proportsionaalsuse hindamisel võib arvestada ka meetmete rakendamise ajafaktoriga, kuna hilinenud sekkumine võib tingida vajaduse rakendada edaspidi oluliselt rangemaid piiranguid. Sellest tulenevalt tuleb nakkushaiguste tõrje meetmete sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse hindamisel lähtuda paindlikust käsitlusest, arvestades nii kaitstava hüve kaalukust kui ka otsustusolukorra ajakriitilisust (Tallinna Ringkonnakohtu otsus 5-21-1010, p-d 16–20).

Piirangute üheks oluliseks eesmärgiks on vältida ka tervishoiuasutuste ja -töötajate ülekoormamist. Kohtupraktikast tuleneb, et nakkushaiguste leviku tõkestamise meetmete rakendamisel tuleb proportsionaalsuse hindamisel arvestada tervishoiusüsteemi toimimisvõime säilitamist kui iseseisvat ja kaalukat avalikku huvi, mis võib õigustada meetmete rakendamist ennetavalt ja prognoosidel põhinevalt (Tallinna Ringkonnakohtu otsus 3-21-1079, p 12; Tallinna Halduskohtu otsus 3-20-2596/37).

Ohtliku nakkushaiguse levik võib kaasa tuua olukorra, kus patsientide ravi nõuab haiglatelt tavapärasest oluliselt suuremaid ressursse ja erimeetmeid. See võib omakorda piirata haiglate võimekust osutada plaanilist ravi või võtta vastu teisi abi vajavaid patsiente, mille tagajärjeks võib olla terviserikke pöördumatu süvenemine või äärmuslikel juhtudel ka surm. Ulatuslik plaanilise ravi edasilükkumine või õigeaegse ravi kättesaamatus kujutaks endast väga intensiivset põhiõiguste riivet. Seetõttu tähendab õiglane tasakaal eelkõige olukorda, kus isik oma õiguste teostamisel arvestab teiste inimeste õigusega tervise kaitsele vastavalt PS § 19 lõikele 2, millest tulenevalt peab isik oma õiguste ja vabaduste kasutamisel austama teiste inimeste õigusi ja vabadusi, sealhulgas nende õigust tervise kaitsele.

Samuti lubab PS § 26 riigil sekkuda eraellu tervise ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Üldise huvi kahjustamine võib seisneda nakkuse edasikandmises ja sellest tulenevas ühiskondlikus koormuses, sealhulgas tervishoiusüsteemi ülekoormamises. Sellistes olukordades puudub riigil võimalus jätta meetmeid rakendamata, tulenevalt PS §-st 14 ja riigi soorituskohustustest.

Peamine isiku vabadusõiguste piirang puudutab liikumisvabadust erinevates vormides – karantiin, isolatsioon; ühistegevuste või ettevõtte töö peatamine; üritusel, koolis, tööl osalemise keeld. Liikumisvabaduse piiramine on kooskõlas PS §-ga 34, mille kohaselt on igaühel, kes viibib seaduslikult Eestis, on muu hulgas õigus vabalt liikuda. Õigust vabalt liikuda võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, riigikaitse huvides, nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. PS § 34 kohaselt võib piirata ka nende isikute liikumisvabadust, kes ise ei ole nakatunud, et vältida nende kontakte nakatunud isikutega.75

Ühe isiku põhiõiguste teostamine mõjutab paratamatult teiste isikute põhiõiguste ulatust. Nakatumiste vähendamise eesmärk seisnebki nende õiguste ja kohustuste tasakaalustamises. Avalik huvi ei piirdu üksikisikute erahuvide summaga, vaid hõlmab üldist huvi tagada kõigi õiguste kaitse, riigi toimimine ja avalike teenuste kättesaadavus. Riigikohus on rõhutanud, et isikud ei või oma huvide kaitsel jätta meelevaldselt arvestamata teiste isikute õigustega.76

Rangem liikumisvabaduse piirang seoses nakkushaigustega sisaldub PS § 20 punktis 5. Selle sätte kohaselt tohib võimalikku vabaduse võtmist kohaldada vaid isiku suhtes, kes on ise nakkushaige ja seetõttu teistele ohtlik. Tegemist on erandliku abinõuga, mille eesmärk on kaitsta inimese enda või teiste isikute elu ja tervist. Sama põhimõte kehtib ka muudel PS § 20 punktis 5 nimetatud juhtudel, näiteks vaimuhaige või alkoholi või narkootikume tarvitanud isiku kinnipidamisel.

PS § 47 võimaldab seda õigust seadusega piirata ka kogunemisvabaduse puhul nakkushaiguse leviku tõkestamiseks.77

Asutuste ja ettevõtjate tegevusvabaduse riive, mis väljendub eelnõus asutustele ja ettevõtjatele pandud kohustuses rakendada nakkustõrje ja leviku tõkestamise meetmeid töötajate ja klientide suhtes, on seotud PS §-ga 29 (teine lõik). PS § 29 teise lõigu kohaselt võib vaba tahte vastaselt nõuda töötamist muu hulgas nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. See hõlmab ka nõuet, et tööd tegeva inimese tervisepõhiõiguse kaitseks tuleb seadusandjal sätestada nõuded töökeskkonna tervislikkusele ja (nakkus)ohutusele, sealhulgas ennetada võimalikke terviseriske, ka teenuseid tarbivate isikute tervise kaitseks.78

Tahtest olenematut (sund)ravi (inimene pole raviks vabalt ja teavitatult nõusolekut avaldanud) õigustab PS § 28 esimene lõik riiki rakendama siis, kui ravimata inimene kujutab teiste inimeste tervisele arvestatavat ohtu. Riigi sekkumine inimese enesemääramisõigusesse ja tahtevastane ravi on muu hulgas õigustatud nakkushaiguse (leviku) korral. PS § 19 teine lõik kohustab igaüht austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi. PS § 13 esimene lause sätestab üldise kaitsepõhiõiguse, mis annab õiguse riigi kaitsele kolmandate isikute rünnete eest. PS § 26 lubab riigil eraellu sekkuda tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks ning PS § 28 esimene lõik sätestab põhiõiguse tervise kaitsele. Seega on riik kohustatud looma õiglase tasakaalu nakkushaige ja veel terve inimese (põhi)õiguste vahel ning arvestatava ohu korral on riigi sekkumine tahtevastase ravi näol lubatav (teatud juhtudel isegi kohustuslik). Tahtevastane ravi on muu hulgas lubatav nii inimeselt vabaduse võtmisega (PS § 20 p 5) kui ka liikumisvabaduse piirangute kohaldamisega (PS § 34). Ka puudega inimestelt lubab PS võtta vabaduse või piirata nende liikumisvabadust, kui haiguse tõttu on inimene endale või teistele ohtlik.79

Eelnõu koostamisel on põhiseaduslikke õigusi ja kohustusi kaaludes püütud luua sobiv ja proportsionaalne raamistik nakkushaiguste tõkestamiseks ja tõrjeks, seostades iga nõude vajadusega ennetada ja tõkestada ohtliku nakkushaiguse levikut ning anda ühiskonnale kindlustunne ja ennustatavus võimalike riiklike sekkumiste suhtes.

Kokkuvõttes – nakkushaiguste leviku tõkestamise ja tõrje meetmetel on legitiimne eesmärk, milleks on eelkõige rahva tervise ning teiste inimese õiguste ja vabaduste kaitse kõrval eesmärgina ka riigi kaitse selle toimimiseks. Meetmed on sobivad ja vajalikud, kuna need on kujundatud arvestades rahvusvahelisi eeskirju, ELi-üleseid reegleid ja lähiaja praktikat. Tegemist on proportsionaalsete meetmetega ning need on kooskõlas muu hulgas PS §-dega 11, 13, 19, 20, 28, 34, 47 ja 87.

4. Eelnõu terminoloogia

Ülevaade uutest ja muudetud terminitest ning nende võrdlus kehtiva seadusega on esitatud seletuskirja lisas. Võrreldes kehtiva seadusega on terminoloogiat ajakohastatud ja täpsustatud, et tagada üheselt mõistetav õigusruum.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Eelnõu väljatöötamisel on arvestatud Euroopa Liidu määruste ja direktiividega, mis reguleerivad tõsiseid piiriüleseid terviseohte, isikuandmete kaitset ja isikute vaba liikumist. Eelnõuga tagatakse järgmiste Euroopa Liidu õigusaktide rakendamine ja järgimine:

1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2022/2371, milles käsitletakse tõsiseid piiriüleseid terviseohte ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1082/2013/EL (ELT L 314, 06.12.2022, lk 26–63).
• Seos eelnõuga: See on keskne õigusakt, mille nõuete täitmiseks eelnõu luuakse. Määrus paneb liikmesriikidele kohustuse arendada riiklikke seiresüsteeme, koostada valmisoleku- ja reageerimiskavasid ning tagada operatiivne teavitamine varajase hoiatamise ja reageerimise süsteemi (EWRS) kaudu.
• Rakendamine: Kuna tegemist on määrusega, on see otsekohalduv, kuid eelnõuga luuakse riigisisesed eeldused selle rakendamiseks. Eelnõu määrab Terviseameti pädevaks asutuseks, kes vastutab epidemioloogilise seire, riskihindamise ja EWRS-i teadete edastamise eest. Samuti reguleeritakse referentlaborite rolli ja koostööd Euroopa referentlaborite võrgustikuga vastavalt määruse nõuetele.
• Riigisisene kaalutlusruum: Määrus jätab liikmesriigile õiguse otsustada oma tervishoiusüsteemi korralduse ja asutuste pädevuse jaotuse üle. Eelnõus on valitud lahendus, kus strateegiline juhtimine on Sotsiaalministeeriumil, kuid operatiivne vastutus ja rahvusvaheline suhtlus on koondatud Terviseametisse, et tagada kiirem reageerimine ja selge vastutus.

2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88).
• Seos eelnõuga: Nakkushaiguste seire ja tõrje eeldab eriliiki isikuandmete (terviseandmete) töötlemist.
• Vastavus: Eelnõu loob õigusliku aluse isikuandmete töötlemiseks rahva tervise huvides vastavalt üldmääruse artikli 9 lõike 2 punktile i. Eelnõus on sätestatud konkreetsed eesmärgid ja andmekoosseisud, mida Terviseamet, Tervisekassa ja TTO-d võivad töödelda, tagades seeläbi andmetöötluse seaduslikkuse ja läbipaistvuse.

3. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad) (ELT L 77, 23.03.2016, lk 1–52).
• Seos eelnõuga: Eelnõu annab Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada ohtliku nakkushaiguse korral piiranguid riigipiiri ületamisel.
• Vastavus: Eelnõuga kavandatud meetmed (nt tervisetõendi esitamise nõue, tervisekontroll) on kooskõlas Schengeni piirieeskirjadega, mis lubavad ohu korral rahva tervisele (nt pandeemia) taastada piirikontrolli või rakendada piiranguid, eeldusel, et need on proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad.

4. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/54/EÜ, töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl (ELT L 262, 17.10.2000, lk 21–45).
• Seos eelnõuga: Eelnõu reguleerib nakkusohutust töökeskkonnas.
• Vastavus: Eelnõu välistab topeltregulatsiooni, viidates töökeskkonna riskide hindamisel TTOS-ile, millega on direktiiv 2000/54/EÜ juba Eesti õigusesse üle võetud. Eelnõu täpsustab nakkusohtliku materjali käitlemise nõudeid laborites, mis toetab direktiivi eesmärke töötajate kaitsmisel.

Eelnõu ei võta üle uusi direktiive, mistõttu vastavustabelit ei lisata. Eelnõu väljatöötamisel ei ole tellitud eraldi välisekspertiisi Euroopa Liidu õigusele vastavuse hindamiseks. Vastavust on hinnanud eelnõu ettevalmistanud ametnikud koostöös Sotsiaalministeeriumi õigusosakonnaga.

6. Seaduse mõjud

Eelnõuga uuendatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje raamistikku, et vähendada nakkushaiguste leviku riski ning tagada selge, ühtne ja tänapäevane korraldus kogu riigis. Muudatused tugevdavad riigi valmisolekut nakkusohtude korral, parandavad seire, diagnostika, immuniseerimise ja nakkusohutuse raamistikku ning toetavad tõhusamat kriisijuhtimist.

Muudatuste peamine oodatav mõju on õigusselguse paranemine ja riigi valmisoleku parandamine tulevasteks tervisekriisideks. Eelnõuga korrastatakse nakkushaiguste tõrje juhtimismudelit, sealhulgas täpsustatakse:
1) Vabariigi Valitsuse, sealhulgas vastutavate ministrite volitusi ohtlike nakkushaiguste tõkestamisel;
2) valitsemisala ja avalik-õiguslike asutuste vastutusalasid nakkushaiguste ennetamisel ja tõrjel;
3) nakkushaiguste puhangute tõrjumisel isikuvabaduste riivet kaasa toovate meetmete aluseid;
4) nakkushaiguste ennetamiseks ja tõrjeks vajalike isikuandmete töötlemisjuhtude ja infovahetuse aluseid.

Õigusselgust parandavate muudatustega seotud aspekte on avatud iga asjakohase sätte selgituse juures ning siinses mõjuanalüüsis on välja toodud olulisema mõjuga sisulised muudatused.

Mõjuanalüüs on struktureeritud seitsme alapunktina lähtudes peamiste muudatuste iseloomust:
1) Terviseameti muutumine järelevalveasutusest ennetavaks ja analüüsivaks kompetentsikeskuseks;
2) Tervisekassa muutumine nakkushaiguste ravimite ja vaktsiinide logistika keskseks korraldajaks ja kriisivalmiduse tagajaks;
3) immuniseerimisõiguse laiendamine kõikidele immuniseerimiskoolituse läbinud tervishoiutöötajatele;
4) piiratud teovõimega isikute immuniseerimisel seadusliku esindaja üleüldise nõusoleku nõude asendamine kaalutlusõiguse põhimõttega;
5) töötajate ennetava nakkuskontrolli nõudega majandusvaldkondade oluline kitsendamine;
6) infektsioonikontrolli nõude laiendamine kõikidele tervishoiuasutustele ning väljaspool kodu ööpäevaringset üld- ja erihoolekandeteenust osutavatele asutustele;
7) trahvide ja sunniraha määrade suurendamine.
Peamised neist muudatustest mõjutatud sihtrühmad on elanikkond, tervishoiu- ja hoolekandeasutused, tööandjad ja töötajad ning konkreetsed riigiasutused.

6.1. TERMINID

Eelnõus ajakohastatakse nakkushaigustega seotud mõisteid, et need oleksid kooskõlas tänapäevase epidemioloogia, rahvusvaheliste standardite ja erialases praktikas kasutatavate terminitega. Ühtsed ja selged mõisted aitavad tagada, et kõik osapooled lähtuvad samast sisust ning kohaldavad nõudeid ühtsel viisil. See parandab õigusselgust ja toetab ühtlast rakendamist.

Mõistet „ohtlik nakkushaigus“ uuendatakse ja see hakkab asendama kehtivas seaduses kasutatavat mõistet „eriti ohtlik nakkushaigus“. Praegu sisaldab definitsioon kindlate haiguste loetelu, kuid selline lähenemine ei ole piisavalt paindlik ega võimalda kiiresti reageerida uutele nakkusohtudele ja pandeemiatele. Eelnõu järgi kaotatakse ohtliku nakkushaiguse definitsioonist haiguste loetelu ning nakkushaiguse ohtlikkust hinnatakse selgete kriteeriumide alusel: haigus loetakse ohtlikuks, kui see on raskekujuline, levib kiiresti, on põhjustatud uuest nakkustekitajast või on seotud WHO väljakuulutatud rahvusvahelise hädaolukorraga. Haiguste loetelu kehtestab ja ajakohastab edaspidi minister määrusega, mis tagab paindlikkuse ja kiire reageerimise võimekuse. Muutus on oluline, sest kriteeriumipõhine lähenemine võimaldab hinnata ohtu ühtsetel alustel ja rakendada meetmeid proportsionaalselt. See aitab vältida olukorda, kus väga erineva riskitasemega haigusi käsitletakse samamoodi, ja toetab kiiret reageerimist muutuvatele nakkusohtudele.

6.2. EELNÕU MÕJUDE ANALÜÜS

6.2.1. Terviseameti muutumine järelevalveasutusest ennetavaks ja analüüsivaks kompetentsikeskuseks

Mõju riigiasutuste korraldusele

Eelnõuga nüüdisajastatakse Terviseameti rolli. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on Terviseameti roll olnud suunatud pigem järelevalve tegemisele. Ametist saab analüüsiv kompetentsikeskus, mis vastutab nakkushaiguste epidemioloogilise seire eest, hindab riske, teeb ennetustööd ning korraldab ja viib ellu nakkustõrjet. Eelnõuga määratletakse Terviseamet asutuseks, mis täidab ka rahvus­vahelisi ülesandeid riikliku IHRi (rahvusvahelised tervise-eeskirjad) asutuse ja kontaktpunktina.

Terviseamet saab paremad õiguslikud hoovad nakkushaigustest põhjustatud kriisides tegutsemiseks. Kui seni on piiranguid kehtestatud valdavalt Vabariigi Valitsuse korraldustega, siis lähtuvalt vajadusest selgema õigusliku raamistiku järele saab Terviseamet õiguse kehtestada lühiajalist (kuni 30 päeva) karantiini haldusaktiga, kui see on lokaalne või nõuab kiiret reageerimist. Samuti võib valitsus volitada Terviseametit kehtestama piiranguid haldusaktiga juhul, kui on vaja kiiret reageerimist piirkondlikul tasandil. Terviseamet saab selge õigusliku aluse nõuda ja saada ohu hindamiseks vajalikke isikuandmeid ja eriliigilisi isikuandmeid (terviseandmeid) nii TTO-delt kui ka kolmandatelt osapooltelt (nt koolid, tööandjad), kui see on vältimatult vajalik epidemioloogiliseks uuringuks. Amet võib epideemia tõkestamiseks kaasata teisi korra­kaitseorganeid (nt PPA), kellel on sel juhul ülesannete täitmisel Terviseameti volitused.

Terviseameti täienenud rolli toetavad ka immunoprofülaktika ekspertkomisjoni muutunud õiguslikud alused. Komisjoni senine nõuandev tegevus reguleeritakse seaduses ning komisjonile antakse selgelt sõnastatud ülesanded immunoprofülaktika valdkonnas, sealhulgas riiklikult toetatud ja toetamata immuniseerimiste puhul. Komisjoni erialast teadmist kasutatakse senisest enam tervikliku vaktsineerimispoliitika kujundamiseks, sealhulgas otsustamiseks, millised vanuse- ja riskirühmad vajavad epideemilise leviku korral eelisjärjekorras kaitset. Saadav teadmuspõhine info vähendab väärinfo levikut, toetab elanikkonna teadlikke vaktsineerimisotsuseid ja aitab piirata nakkus­haiguste levikut. Muudatuse jõustumisel saab Terviseamet komisjonilt ekspertnõu senisest kiiremini ja ilma vahenduseta, mis parandab reageerimist puhangutele ning võimaldab saada ajakohaseid teadmuspõhiseid seisukohti nakkushaiguste tõrjes. Valdkonna eest vastutaval ministril kaob vahendav roll ning ta saab keskenduda immuniseerimispoliitika strateegilisele kujundamisele.

Eelnõu rakendamine suurendab lühiajaliselt Terviseameti töökoormust uute protsesside juurutamisel. Asutuse toimepidevuse tagamiseks ei looda uusi ametikohti, vaid täidetakse struktuuris juba olevad, kuid seni täitmata ametikohad. Selleks vajalikke kulusid ja katteallikaid on kirjeldatud seletuskirja peatükis 7. Senine järelevalvele keskenduv tegevus asendub osaliselt täiendavate analüüsivate ja kaalutlevate ennetus- ning tõrjemeetmetega, tagades samas järelevalve järjepidevuse nii olemasolevates kui ka uutes valdkondades.

Seaduse rakendamisega kaasneb vajadus püsivate lisavahendite järele Terviseameti baaseelarves, et tagada COVID-19 pandeemia ajal algatatud protsesside jätkusuutlikkus ja minimaalne toimepidevus. Lisavahendite vajadus on kirjeldatud täpsemalt seletuskirja peatükis 7.

Kokkuvõttes loob muudatus eeldused immuniseerimispoliitika teadmuspõhiseks kujundamiseks pakkudes senisest selgema raamistiku Terviseameti tööks ning toetades nakkushaiguste ennetamiseks vajalike otsuste tegemist. Terviseameti fookus liigub reageerimiselt ja dokumentide kontrollilt strateegilisele riskijuhtimisele, andmepõhisele analüüsile ja operatiivsemale kriisisekkumisele.

Poliitika rakendamisega seotud riskid ja maandamise meetmed

Poliitikamuudatusega seondub eelkõige rakenduslik risk – kui uuenenud rolli täitmiseks ei eraldata piisavalt ressurssi (eelkõige tööjõud), jääb positiivne oodatav mõju saavutamata või see on tagasihoidlik. Sisemised struktuursed muudatused ametis võivad juhul, kui nad toimuvad teiste funktsioonide täitmise arvelt, kahandada nende funktsioonide täitmise tulemuslikkust. Riski aitab maandada regulatsiooni jõustamise suhteliselt pikk tähtaeg (alates 2028. aastast) ning vajalik on tagada piisav eelarve ja valitsusasutuse kvaliteetne juhtimine.

6.2.2. Tervisekassa muutumine nakkushaiguste ravimite ja vaktsiinide logistika keskseks korraldajaks ja partneriks kriisivalmiduse tagamisel

Eelnõuga laiendatakse avalik-õigusliku Tervisekassa rolli, muutes asutuse nakkushaiguste ravimite ja vaktsiinide keskseks logistikajuhiks ja partneriks kriisivalmiduse tagamisel. Ravimite logistika korraldus ja asutuste vastutus selles on seni olnud killustatud. Tervisekassa on rahastanud HIV- ja tuberkuloosiravimeid, kuid nende füüsiline logistika ja jaotamine pole olnud seaduse tasandil nii selgelt reguleeritud kui vaktsiinide puhul. Eelnõuga luuakse ühtne logistilise juhtimise mudel, milles Tervisekassa vastutab nüüd kogu ahela eest – hangetest ja ladustamisest kuni jaotamiseni TTO-dele – nii vaktsiinide, immunoglobuliinide kui ka tuberkuloosi- ja antiretroviirusravimite (HIV) puhul. Muutuv regulatsioon kaotab senised hallid alad vastutuses.

Kui seni on puudunud selge mehhanism ja rahastusmudel erakorraliste ravimite (nt pandeemilised vaktsiinid) kiireks hankimiseks väljaspool tavapärast ravikindlustuse eelarvet, siis eelnõuga luuakse selge mudel riigieelarveliste vahendite kasutamiseks Tervisekassa kaudu. Tervisekassa saab ministri ettepanekul hankida kriisiolukorras vajalikke ravimeid ja meditsiiniseadmeid operatiivselt, ilma et see koormaks tavapärast ravikindlustuse eelarvet. Riigil tekib võimekus ise elutähtsaid ravimeid maale tuua, kui hulgimüüjad seda ei tee.

Eelnõuga luuakse alus uue nakkushaiguste ravimite loetelu kehtestamiseks, mis sarnaneb soodusravimite loeteluga, kuid on suunatud just nakkushaiguste tõrjele. See võimaldab tagada ravimid ka ravikindlustusega hõlmamata isikutele, mis on nakkuse leviku piiramiseks ülioluline.

Kirjeldatud õiguslikud muudatused võivad ajutiselt suurendada Tervisekassa haldus­koormust, kuid killustatuse kaotamisel kahaneb toimingutega seotud koguhalduskoormus. Siingi on oluline arvestada, et mitmes aspektis avaldub regulatiivne mõju Tervisekassa halduskoormusele üksnes juhul, kui levimas on ohtlik nakkushaigus, ning normaaloludes mõju puudub.

Sellegi poliitikamuudatuse puhul on peamised riskid rakendusliku iseloomuga (nt tööjõu piisavus, tööprotsesside efektiivsus muutunud oludes), mille maandab asutuse kvaliteetne juhtimine ja piisava eelarve tagamine muutunud ja lisandunud tööprotsesside efektiivseks korraldamiseks.

6.2.3. Immuniseerimisõiguse laiendamine kõikidele immuniseerimiskoolituse läbinud tervishoiutöötajatele

Sihtrühmad: tervishoiutöötajad, tervishoiuteenuse osutajad (TTO-d), elanikkond, Terviseamet, koolitusasutused

Immuniseerimisõiguse laiendamine annab õigusliku aluse vaktsineerimist teostada kõigil tervishoiutöötajatel, kes on läbinud immuniseerimisalase täiendkoolituse. See ei muuda igapäevast vaktsineerimise töökorraldust, kuid parandab immuniseerimise korraldamise kriisikindlust. Muudatus puudutab eelkõige tervishoiutöötajaid, keda saab vajaduse korral kriisiolukorras kaasata immuniseerimist toetama. Tervishoiutöötajate registris80 oli 2025. aasta lõpu seisuga registreeritud ca 29 000 tervishoiutöötajat, sh 7504 arsti, 16 349 õde ja 1191 ämmaemandat, kellel on juba kehtiva regulatsiooni alusel immuniseerimise õigus. Kriisiolukorras saab muudatuse rakendumisel immuniseerimisõigust laiendada lisaks neile ka hambaarstidele (2019 isikut), kes töötavad tegevusloaga TTO juures. Teisi tervishoiutöötajate rühmi, nagu proviisorid, ja farmatseudid, ei ole kavas immuniseerijatena rakendada, sest immuniseerimine ei kuulu nende kutseala baasõppesse.

Igapäevapraktikas jäävad immuniseerijateks ka muudatuse jõustumisel arstid, õed ja ämmaemandad, kuna immuniseerimise korraldamise nõuded kehtestatakse ministri määrusega, kus täpsustatakse, et immuniseerimisõigus on seotud nende kolme kutsealaga. Muudatus loob võimaluse suurendada immuniseerijate hulka kiiresti olukordades, kus vaktsineerimise maht kasvab (nt epideemia või pandeemia korral). Paindlik volitusnorm vähendab vajadust muuta seadust ning võimaldab Terviseametil korraldada sihtrühmapõhiseid koolitusi vastavalt epidemioloogilisele olukorrale. Seega paraneb riigi valmisolek ja reageerimisvõime nakkushaiguste puhangutele.

Muudatus seaduse tasandil ei too kaasa olulisi riske, kuna immuniseerimisõigust reguleeritakse täpsemalt määruse tasandil ning rakendustingimusi ei ole kavas seaduse jõustumisel muuta. Seadusemuudatus loob üksnes eeldused kiiremaks reageerimiseks määratlemata tulevikus kriisitingimustes. Muudatus seaduses ei suurenda tervishoiutöötajate ega TTO-de halduskoormust. Kriisiolukorras ja rakendusmääruse muutmise järel kaasneb halduskoormus täiendkoolitusi korraldavatele asutustele.

6.2.4. Piiratud teovõimega isikute immuniseerimisel seadusliku esindaja nõusoleku nõude asendamine kaalutlusõiguse põhimõttega

Poliitikamuudatuse sihtrühm: piiratud teovõimega isikud ja piiratud teovõimega isikute seaduslikud esindajad, immuniseerimisega tegelevad tervishoiuteenuse osutajad, sealhulgas koolitervishoiuteenuse osutajad

Eestis oli 2025. aasta alguse seisuga 262 585 alaealist last, neist kooliealisi (7–17-aastaseid) 171 34081. Piiratud teovõimega täiskasvanuid oli 2024. aastal 10 90482. Piiratud teovõimega isikute seaduslike esindajate täpne arv ei ole teada, hinnanguliselt jääb see suurusjärku 300 000 inimest. Piiratud teovõimega isikuid immuniseerivad peamiselt perearstiabi osutajad (tegevuslube 508, perearste 860, pereõdesid 1657) ning koolitervishoiu ja hoolekandeteenuste osutajad.

Poliitikamuudatusega täpsustatakse piiratud teovõimega isikute ja nende seaduslike esindajate õigusi immuniseerimisel. Kehtiv regulatsioon nõuab immuniseerimisel seadusliku esindaja igakordset nõusolekut. Eelnõus tehakse ettepanek jätta immuniseerimise nõusoleku nõue erisättena seadusest välja ning edaspidi rakendada ka immuniseerimisel sarnaselt teiste tavapäraste tervishoiuteenustega TTKS-is ja VÕS-is sätestatud regulatsioon. VÕS § 766 lõike 1 kohaselt on TTO-l informeerimiskohustus, muu hulgas tuleb patsienti informeerida tervishoiuteenuse olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest tervishoiuteenustest. Patsiendi soovil peab TTO esitama nimetatud teabe kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. TTO-l on õigus kaalutleda ja nõuda nõusoleku või selle tagasivõtmise avalduse vormistamist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Piiratud teovõimega patsiendi puhul kuuluvad õigused patsiendi seaduslikule esindajale niivõrd, kuivõrd patsient ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma. Alaealiste puhul tähendab see, et lapse arvamust ja otsustusvõimet hinnatakse vastavalt tema arengutasemele. Piiratud teovõimega isiku puhul tuleb hinnata, kas ta mõistab immuniseerimise olemust ja tagajärgi ning suudab oma otsust teadlikult väljendada.

Kaotades ühelt poolt regulatsioonist seadusliku esindaja nõusoleku nõude piiratud teovõimega inimese immuniseerimise korral, lisatakse teisalt NETS-i säte, et vanem või eestkostja, kes ei soovi oma lapse või esindatava vaktsineerimist, peab sellist tahet kirjalikult väljendama. Arvestada tuleb, et ka sellisel juhul on siin ülimuslik VÕS-is sätestatu ja rakenduvad eelmises lõigus kirjeldatud põhimõtted. Nii tervishoiutöötajate kui ka laste endi hinnangul tuleks lapse arvamust vaktsineerimisotsustes rohkem arvesse võtta ning täiskasvanute teadlikkust lapse õigustest ja osalemisest terviseotsustes on vaja suurendada.

Kuna vastavalt kehtivale regulatsioonile ei ole tervishoiutöötajad ilma seadusliku esindaja kirjaliku kinnituseta vaktsineerimisi teinud, on kehtiv kord eelnõu koostajatele teadaolevalt loonud olukordi, kus laps on jäänud vaktsiini kaitseta pelgalt formaalse nõusoleku puudumise tõttu oludes, kus ei vanemal ega lapsel vaktsineerimise suhtes tegelikult vastumeelsust ei olnud. Muutuv regulatsioon kahandab selliste olukordade esinemise tõenäosust.

Õiguslikul muudatusel on potentsiaal kahandada halduskoormust näiteks haridusasutustele ja/või koolitervishoiuteenuse osutajatele nende laste vaktsineerimisel, kes ise ja kelle vanemad nõustuvad immuniseerimisega. Senised vaktsineerimismäärad viitavad, et ligi ¾ laste esindajatest ja esindatavatest on vaktsineerimisega päri. 2024. aastal oli 2-aastaste hulgas immuniseerimiskavas olevate haiguste vastu vaktsineeritud lapsi 83%. 2024. aasta seisuga oli leetrite, mumpsi ja punetiste vastu revaktsineeritud 74% noortest. Eeldades, et vaktsineerimisest keeldujate suhe vaktsineerimisega nõustujatesse on 1:3, võib ka regulatsioonist tulenev halduskoormus kahaneda poliitikamuudatuse järel kuni kolm korda.

Muudatus võib marginaalselt suurendada vaktsineerimiste koguarvu nende esindatavate arvelt, kes on jäänud seni vaktsineerimata vanemate või esindajate passiivsuse tõttu ehk kelle puhul ei ole immuniseerimise nõusolekut esitatud, kuigi kõik osapooled on sellega põhimõtteliselt nõus. Selliste passivsete esindajate hulk ei ole teada. Siiski võib eeldada, et poliitikamuudatus ei suuda tõenäoliselt oluliselt mõjutada elanike vaktsineerimise määrasid ning määrade suurendamine nõuab eraldiseisvat meetmestikku.

Peamine kaasnev risk poliitikamuudatuse rakendamisel on TTO-de ebaühtlane praktika nõusoleku küsimisel kaalutlusõiguse rakendamisel. Erinev nõusoleku nõudmise praktika mõjutab eelkõige TTO-de endi halduskoormust (jäik praktika toob suurema halduskoormuse), kuid teadlikult valitud suurem halduskoormus laieneb ka piiratud teovõimega isikute seaduslikele esindajatele. Halduskoormuse määr indiviidi tasandil on siiski väga marginaalne. Praktika ühtlustamiseks täiendatakse immuniseerimise juhendeid ja viiakse läbi koolitused tervishoiutöötajatele enne seaduse jõustumist.

6.2.5. Töötajate ennetava nakkuskontrolli nõude kitsendamine

Poliitikamuudatuse sihtrühm: töötajad, tööandjad, töötervishoiuarstid ja perearstid

NETS-i alusel kehtestatud enne tööle asumist kohustusliku nakkusohutuse tervisekontrolli sihtrühm kitseneb. Edaspidi peavad tuberkuloosi suhtes tervisekontrolli läbimise kohta tõendi esitama lastega vahetult kokkupuutuvad töötajad, hoolekandeteenuse osutajad ja TTO-d. Nakkusohutuse hindamine muudel kutsealadel toimub edaspidi TTOS-i alusel, sidudes tervisekontrolli töökoha tegeliku riskiga. Muudel kutsealadel hinnatakse nakkusohutust ainult TTOS-i riskihindamise alusel ja suunatakse tervisekontrolli enne tööle asumist üksnes juhul, kui nii näeb ette tööandja sisekord.

Senine laialdane tervisetõendi esitamise nõue enne töökohale asumist ei ole ekspertide hinnangul olnud tõhus ega kuluefektiivne meede nakkushaiguste ennetamiseks. Nakkushaiguste ennetamisel tuleks rohkem tähelepanu pöörata töötajate juhendamisele ja hügieeninõuetest kinnipidamisele.

Poliitikamuudatuse suurim mõju avaldub madala riskitasemega valdkondades, kus kehtiv regulatsioon on olnud ebaproportsionaalne. Muudatus vähendab eelkõige töötajate kohustusi ja otseseid kulusid, sest enne tööle asumist NETS-i alusel nõutud nakkushaiguste tervisekontroll kaob ning sellega seotud kulu ei jää enam töötaja kanda. Kulude kokkuhoid on inimeste jaoks umbes 20–60 eurot sõltuvalt teenuseosutaja hinnakirjast. Samuti kahandab ennetava kontrolli kaotamine madala riskitasemega valdkondades varasemaid kontrolli läbimise vajadusest tingitud viivitusi tööleasumisel.

Poliitikamuudatusest on enim mõjutatud need töötajad, kes alustavad töösuhet toidukäitlemise, loomapidamise ning ilu- ja isikuteenuste valdkonnas. Näiteks ei pea e-kaubanduse toidukäitlejad enam tegema ennetavat tervisekontrolli, kuna risk nakkuste levikuks on selles kontekstis väga väike.

Muudatuste rakendumine kahandab TTO-de koormust – näiteks ei pea tööleasujad edaspidi läbima uuringuid, mille vajadus madala riskitasemega tööde puhul ei ole põhjendatud (roojaanalüüs, kopsude röntgenuuring). Nakkushaiguste suhtes teevad tervisekontrolle töötervishoiuarstid ja perearstid. 2024. aastal oli töötervishoiuarste 78 ja perearste 96083.

Muudatus kahandab ka tööandjate halduskoormust, sest tööandja ei pea enam nõudma ega säilitama enne tööle asumist esitatavaid tervisetõendeid. Muudatus vähendab Põllumajandus- ja Toiduameti ning Tööinspektsiooni töökoormust. Põllumajandus- ja Toiduamet ei pea enam kontrollima töötjate nakkusohutuse tõendite olemasolu toidukäitlemise ja loomapidamise valdkonnas tegutsevates ettevõtetes. Tööinspektsioonil tuleb NETS-i alusel nõutud tööeelse nakkushaiguste tõendi kontrolli teha senisest vähemate asutuste puhul.

Kaasnevate riskide esinemise tõenäosus ja mõju on pigem väike, sest muudatus ei sea uusi kohustusi ega vähenda tööandja võimalusi nakkusohutuse tagamiseks. Edaspidi tugineb nakkus­ohutuse korraldus riskipõhistele ennetusmeetmetele (nt juhendamine, hügieeninõuded, töötervis­hoiu riskihindamine) ning tööandjal säilib õigus saata töötaja nakkusohuga seotud lisakontrolli TTOS-i riskihindamise alusel. Eksperthinnangute põhjal ei ole rutiinne nakkushaiguste kontroll enne tööle asumist olnud tõhus meede haigestumiste ennetamisel, mistõttu tõenäoliselt ei suurenda selle kaotamine nakkuste leviku riski.

6.2.6. Infektsioonikontrolli nõude laiendamine kõikidele tervishoiuasutustele ning väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset üld- ja erihoolekandeteenust osutavatele asutustele

Sihtrühm: tervishoiuteenuse osutajad, väljaspool kodu osutatavate ööpäevaringsete üld- ja erihoolekandeteenuste osutajad ning nende asutuste töötajad; tervishoiuteenuseid kasutavad patsiendid, Terviseamet

Infektsioonikontroll on süsteemne tegevuste kogum, mille eesmärk on ennetada või peatada nakkustekitaja levik tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenuste osutamisel. Euroopa Liidus ja Euroopa Majanduspiirkonnas esineb igal aastal üle 3,5 miljoni tervishoiutekkelise infektsiooni, mis põhjustavad üle 90 000 surmajuhtumi ja vastavad ligikaudu 2,5 miljonile tervelt elatud eluaasta kaotusele (DALY). See koormus ületab kokkuvõttes gripi ja tuberkuloosi koormuse samas piirkonnas. Hinnanguliselt on kuni 50% tervishoiutekkelistest infektsioonidest ennetatavad. 2022. aastal tehtud üleeuroopalise hetkleviuuringu tulemusel oli Eestis tervishoiutekkeliste infektsioonide levimus 5,4%. Tulemus oli mõnevõrra madalam kui Euroopa Liidu mediaan (6,8%).  Kõige sagedamini esinevad hingamisteede infektsioonid, operatsioonijärgse haava infektsioonid, kuseteede infektsioonid, vereringe infektsioonid ja seedetrakti infektsioonid84.

Seni on infektsioonikontrolli nõuete järgimine olnud NETS-i järgi kohustuslik vaid haiglatele (2025. aasta seisuga 48 asutust), kuid edaspidi hakkavad nõudeid järgima ka kõik muud TTO-d (kokku 1583 asutust)85. Lisaks kohanduvad miinimumnõuded sotsiaalhoolekande­teenuste pakkujatele: väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset üldhooldusteenust pakkus 2024. aastal 180 asutust86 ja ööpäevaringset erihoolekandeteenust 30 asutust87. Nimetatud sotsiaal­hoolekandeteenuste osutajatel on lisaks võimalik pakkuda õendusabiteenust, mis seob nad otseselt tervishoiuteenuste kvaliteedi- ja ohutusnõuetega. 2025. aasta novembri seisuga osutasid õendusabi­teenust Tervisekassa lepingupartneritena 91 üldhooldusasutust ja 17 erihoolekande­asutust88. Lisaks pakkus 2024. aastal õendusabiteenust 22 üldhooldusasutust ilma Tervisekassa lepinguta.

Infektsioonikontrolli nõuete laialdasem rakendamine võimaldab vähendada nakkuste levikut ning parandada seeläbi teenuse kvaliteeti ja ohutust.89,90,91 Nakkuste leviku vähenemisel väheneb ravivajadus, lüheneb ravi kestus, kahaneb välditavate antibiootikumide kasutamine ning seeläbi võib pidurduda antimikroobse resistentsuse süvenemine.92 Tervishoiutekkelised infektsioonid moodustavad 71% antibiootikumiresistentsete bakteritega seotud nakkustest.93

2024. aastal tasus Tervisekassa kokku 1,2 miljonile patsiendile osutatud tervishoiuteenuste eest. Ambulatoorsel ravil käis 1,16 miljonit patsienti, statsionaarsel ravil ligi 124 000 patsienti ning päevaravis või -kirurgias 66 500 patsienti. Ööpäevaringset üldhooldusteenust sai 2024. aasta lõpu seisuga 11 448 inimest94 ning ööpäevaringseid erihoolekandeteenuseid 2530 inimest. Muudatuse mõjul väheneb tõenäosus teenuse käigus infektsioonhaigustega nakatumiseks ja kaasnevate tervisekahjustuste tekkeks.

Muudatused loovad ohutuma keskkonna nii töötajatele kui teenusesaajatele. Muudatus mõjutab otseselt teenust osutavaid töötajaid, kelle igapäevatöö hõlmab infektsioonikontrolli nõuete järgimist. Tervishoiuasutustes töötas 2024. aastal kokku 27 806 isikut, sh nii tervishoiutöötajad kui tugipersonal95. Erihoolekandeasutustes töötas 2024. aasta lõpu seisuga teenusesaajatega 2065 isikut ja üldhooldusteenust osutavates asutustes 3731 töötajat96.

Infektsioonikontrolli nõuete/põhimõtete rakendamise tase võib olla erinev, eriti väiksemates asutustes, kus puudub varasem kogemus või pädevus. Maandavaks meetmeks on ühtsed juhised ja koolitusmaterjalid, mis on Terviseameti veebilehel juba kättesaadavad ning aitavad tagada nõuete ühtlasema rakendamise. Muudatus suurendab tõenäoliselt ajutiselt halduskoormust, kuid selle ulatus oleneb varasemast praktikast. Asutustes, kus infektsioonikontrolli põhimõtteid juba rakendatakse, on mõju väike. Asutustes, kus nõuded on uued või vajavad ajakohastamist, tekib aja- ja tööjõukulu seoses tööprotsesside muutmise, juhendite koostamise ja personali koolitamisega ning võib lisanduda vastavuskulu, kui on vaja lisavahendeid või -tarvikuid. Eelnõu koostajate hinnangul on halduskoormuse suurenemine igati proportsionaalne meede saavutamaks turvalisem keskkond patsientidele ja hooldatavatele. Eelnõu muude sammude koondmõjus halduskoormus TTO-dele, sealhulgas neile, mis ei ole haiglad, pigem kahaneb.

Infektsioonikontrolli nõuete laiendamine kõigile tervishoiu- ja hoolekandeasutustele suurendab Terviseameti jaoks järelevalvealuste objektide arvu ning laiendab valdkonda, kus Terviseamet peab tagama nõuete täitmise – see võib kaasa tuua töökoormuse suurenemise. Terviseamet korraldab ja teeb järelevalvet nakkushaiguste ennetamise ja tõrje nõuete täitmise üle. Kehtivas õigusruumis on järelevalve keskendunud peamiselt haiglainfektsioonidele ehk 2024. aasta seisuga 48 haiglale, kuid muudatusega laieneb infektsioonikontrolli nõuete kohaldamisala veel ligi 1800-le tervishoiu- või sotsiaalhoolekandeteenuseid pakkuvale asutusele. Teisalt on siinkohal oluline arvestada, et isegi objektide arvu suurenedes ei pruugi vahetu järelevalve maht suureneda, sest reaalseid kontrolle on otstarbekas teha riskihindamise põhiselt. Paralleelselt selle eelnõuga on koalitsioonileppe ja Vabariigi Valitsuse tegevusplaani kohaselt ettevalmistamisel ja juurutamisel muudatused, mis suurendavad Terviseameti kaalutlevat panust tervishoiuteenuste kvaliteedi parandamisel ning selle käigus on Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas suunatud Terviseametile täiendavat ressurssi. Samuti on ettevalmistamisel TTO-de tegevusloa nõuete muudatused ja seotult ka ümberkorraldused Terviseameti järelevalvetoimingutes. Seetõttu on konkreetselt selle muudatuse täpset mõju Terviseameti töökoormusele keeruline hinnata – seda tuleb vaadata üheskoos muude nimetatud muudatuste mõjuga.

6.2.7. Trahvide ja sunniraha määrade suurendamine

Eelnõuga kavandatav trahvi- ja sunniraha määrade tõstmine on tingitud vajadusest tagada nakkushaiguste ennetamise ja tõrje meetmete tegelik ja tõhus kohaldamine. Seni kehtinud määrad võivad oma preventiivse mõju olla suures osas kaotanud, kuna need on püsinud muutumatuna pikema aja vältel ega arvesta vahepealset elukalliduse tõusu ja ettevõtjate majandusliku suutlikkuse kasvu. Karistusmäära eesmärk ei ole üksnes rikkumise eest karistamine, vaid eeskätt uute rikkumiste ärahoidmine piisavalt tuntava heidutusmõju näol, mis motiveeriks isikuid ja asutusi järgima kehtestatud tervisekaitsenõudeid vabatahtlikult.

Praktikas on näiteid erinevatest valdkondadest, kus madala sunniraha ülemmäärade kontekstis, võib nõuete eiramine olla juriidiliste isikute jaoks majanduslikult soodsam kui nende täitmisega kaasnevate kulude kandmine. Selline mudel kahjustab praktikas oluliselt riikliku järelevalve autoriteeti ja looks ebavõrdse konkurentsiolukorra, kus õiguskuulekad ettevõtjad on ebasoodsamas positsioonis. Määra tõstmine tagab, et sanktsioon on piisavalt kaalukas ka suurte majandusüksuste jaoks, sundides neid eelistama nõuete täitmist võimalikule trahvile või sunnirahale.

NETS-i nõuete rikkumine ei ole pelgalt tehniline eksimus, vaid see kätkeb endas otsest ohtu laiale ringile inimestele, seades potentsiaalselt surve alla kogu riigi tervishoiusüsteemi ja majanduse. Arvestades nakkushaiguste kiiret levikut ja sellest tulenevat suurt sotsiaalset ja majanduslikku kahju, on riigil kohustus rakendada meetmeid, mis tagavad ohuolukordades kiire ja vääramatu reageerimise. Sanktsioonide karmistamine peegeldab rahvastiku tervise kaitse olulisust ning annab järelevalveasutusele vajaliku tööriista kriitilistes olukordades nakkusahela kiireks katkestamiseks.

Eelnõu koostajate hinnangul tuleks sunniraha olemust vaadelda eelkõige mitte karistuse, vaid haldussunni vahendina, mille eesmärk on mõjutada isikut täitma talle pandud kohustust. Sunniraha määra tõstmine on vajalik juhtudel, kus senised maksimaalsed määrad ei ole osutunud piisavaks, et murda isiku korduvat ja teadlikku vastuseisu Terviseameti ettekirjutustele. Kõrgem ülempiir võimaldab rakendada paindlikumat ja astmelist lähenemist, kus sunniraha summat suurendatakse seni, kuni saavutatakse õiguspärane olukord, vältides seeläbi pikaajalisi ja ohtlikke rikkumisi.

Võrdlev analüüs teiste sarnast ohuastet reguleerivate valdkondadega näitab, et NETS-i praegused sanktsioonimäärad on jäänud kaugele maha üldisest õigusruumi arengust. Näiteks toiduseaduses ja söödaseaduses on sunniraha rakendamine suunatud sarnaselt inimese tervise kaitsele, kuid nimetatud seadustes sätestatud rikkumiste puhul on järelevalveasutustel sageli suurem paindlikkus ja mõjusamad vahendid. NETS-i määrade ühtlustamine teiste ohutusseadustega (nt ehitusseadustik, kus sunniraha juriidilisele isikule võib ulatuda kuni 64 000 euroni) tagab õiguskorra horisontaalse ühtsuse, kus sarnase kaaluga rikkumised on sarnaselt sanktsioneeritavad.

Nakkushaiguste leviku tõkestamine on oma olemuselt võrreldav keskkonnakaitsega – mõlemal juhul võib üksiku isiku tegevusetus põhjustada ulatuslikku ja pöördumatut kahju avalikele hüvedele. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja eriseaduste (nt jäätmeseadus) raames on sunniraha ülemmäärad seatud tasemele, mis välistab saastajale majandusliku eelise tekkimise reeglite rikkumisel. Samasugust loogikat tuleb rakendada ka nakkustõrjes: olukorras, kus tervishoiualase ettekirjutuse täitmata jätmine võib seisata terveid majandusharusid, peab riigil olema võimalus kohaldada sunnimeetmeid, mis on oma mõjult adekvaatsed potentsiaalse kahjuga.

Kuigi nakkustõrje ja finantsjärelevalve on erinevad valdkonnad, on kaasaegses õigusloomes (nt isikuandmete kaitse üldmäärus ehk GDPR või rahapesu tõkestamise seadus) võetud suund sellele, et sanktsioon peab olema "tõhus, proportsionaalne ja heidutav". Kui andmete väärkasutuse eest on ette nähtud miljonitesse eurodesse ulatuvad trahvid, ei tohiks rahva tervise ja inimelude vahetu ohustamine nakkushaiguse levitamisega olla riigi poolt madalamalt väärtustatud. Kavandatav muudatus toob NETS-i lähemale tänapäevasele karistuspoliitikale, kus sanktsioon arvestab rikkuja majanduslikku võimekust.

Siinkohal on oluline arvestada, et kuigi eelnõu näeb ette trahvi- ja sunniraha ülemmäärade märkimisväärse tõusu, säilib järelevalveasutusel ja kohtul kohustus järgida sanktsioneerimisel proportsionaalsuse põhimõtet. Maksimaalseid määrasid ei kohaldata automaatselt, vaid iga rikkumise puhul hinnatakse eraldi selle raskusastet, ohtlikkust rahva tervisele, rikkuja süüd ja tema majanduslikku seisundit. Seega pakub muudatus riigile vajaliku ülemise piiri äärmuslikeks juhtudeks, tagades samas, et tavapäraste rikkumiste puhul jääb määratav sanktsioon mõistlikuks ja asjakohaseks.

Sanktsioonimäärade ajakohastamisel on kahetine mõju majanduskeskkonnale. Ühest küljest suurendab see potentsiaalset finantsriski ettevõtjatele, kes eiravad teadlikult bioloogilisi ohutusnõudeid. Teisest küljest soodustab see ausat konkurentsi, takistades eelise tekkimist neil turuosalistel, kes saavutavad säästu rahvatervishoiu nõuete täitmata jätmise arvelt. Riigieelarve seisukohast ei ole muudatuse eesmärk tulude suurendamine trahvide kaudu (fiskaalne eesmärk), vaid kulude kokkuhoid tulevikus. Tõhusam ennetus ja kiirem reageerimine nakkuspuhangutele vähendavad survet tervishoiusüsteemile ning hoiavad ära vajaduse rakendada kulukaid ja laiaulatuslikke piiranguid majandustegevusele tervikuna.

Trahvide ja sunniraha määrade olulise tõstmisega seotud riskid on pigem rakenduslikku laadi ja võivad teiste valdkondade näidete baasil olla pigem teoreetilised. Näiteks ei ole määrade tõstmine teadaolevalt toonud kaasa kohtuvaidluste arvu olulist kasvu muutunud määradega valdkonnas (mida suurem on trahv või sunniraha, seda motiveeritum on rikkuja seda kohtus vaidlustama). Kohtuvaidluste kasvu riski maandamiseks tuleb tagada ettekirjutuste ja otsuste hea juriidiline kvaliteet ning eelneva hoiatamise süsteemi range järgimine, et sanktsioon oleks viimane abinõu.

Sarnaselt on väike risk, et kõrge sunniraha määr tekitab ettevõtetele neid pankrotti viiva majandusliku kahju. Terviseameti senise praktika kohaselt ei rakendata NETS-i nõuete rikkumisel trahvi või sunniraha maksimummäära.

Andmekaitsealane mõjuhinnang

Andmekaitsealane mõjuhinnang lähtub sellest, et juba praegu töödeldakse isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses isikuandmeid ning andmeesitajad rakendavad juba praegu kõiki kehtivaid isikuandmetega seotud nõudeid. Eelnõu isikuandmete töötlemist selles osas ei mõjuta. Andmete kaitseks rakendatavad meetmed on piisavad. Muudatused ei ole suunatud andmemahu laiendamisele, vaid on eesmärgipärased, proportsionaalsed ja vajalikud nakkushaiguste ennetamiseks ja tõrjeks.

Andmekaitsealast mõjuhinnangut on eelnõu väljatöötamise käigus täiendatud, tuginedes COVID-19 pandeemia ajal ilmnenud praktilistele vajadustele ja õiguslünkadele. Peamine muudatus seisneb andmevahetuse liikumises statsionaarselt registripõhiselt mudelilt dünaamilisele ja asutusteülesele andmevahetusele, mis on vältimatu operatiivseks reageerimiseks nakkusohtudele. Isikuandmete liikumine ei piirdu vaid TTO ja Terviseameti vahelise suhtlusega, vaid hõlmab ka teisi riigiasutusi ja erasektori osapooli.

Andmevahetuse moderniseerimine tugineb infosüsteemide (eelkõige tervise infosüsteem ja nakkushaiguste register) täielikumale integratsioonile, kus laboratoorsed andmed ja immuniseerimise info edastatakse võimaluse korral automatiseeritud kujul, vähendades manuaalset andmesisestust ja sellega kaasnevaid vigu. Oluline täiendus on suunatud andmete kvaliteedi tagamisele referentlaborite võimekuse näol edastada kinnitatud analüüsitulemusi otse riiklikesse andmekogudesse.

Järgnevalt on esitatud kokkuvõttev loetelu andmete töötlemisega seotud muudatustest võrreldes kehtiva seadusega:
• Andmeandjate ringi laiendamine (§ 8 lg 5) – erinevalt kehtivast seadusest, mille kohaselt on teavitamiskohustus peamiselt tervishoiutöötajatel ja laboritel, on eelnõuga pandud viivitamatu teavitamise kohustus ka teadus- ja arendusasutustele, veterinaarvaldkonna asutustele (zoonoosid) ning mistahes muudele isikutele, kes oma majandustegevuse käigus tuvastavad nakkushaiguse epideemilise leviku ohu (nt reoveeseiret teostavad ettevõtjad). See tagab Terviseametile varajase ohusignaali saamiseks vajalikud andmed.
• Andmevahetus kontaktide väljaselgitamiseks (§ 25) – eelnõu sätestab selge õigusliku aluse epidemioloogilise uuringu tegemiseks, kus Terviseametil on õigus edastada nakkushaige piiratud isikuandmeid (nimi, isikukood, nakkusohtlik aeg) kolmandatele isikutele (nt koolijuhid, tööandjad, ürituste korraldajad), et tuvastada võimalikud lähikontaktsed. Samuti on neil osapooltel kohustus edastada Terviseametile kontaktsete isikute andmed ilma täiendavaid uurimistoiminguid tegemata.
• Andmetöötlus riigipiiril (§ 23 lg-d 4 ja 5) – loodud on selge volitus Terviseameti, PPA ja MTA vaheliseks andmevahetuseks. See hõlmab reisiandmete, kontaktandmete ja terviseseisundit puudutavate andmete töötlemist, et tõkestada nakkushaiguste sissetoomist ja tuvastada nakkusohtlikke isikuid või kaupu piiriületusel.
• Tervisetõendite kontrollimise õigus (§ 28 lg 13) – teenuseosutajatele ja ürituste korraldajatele on antud selge õiguslik alus (GDPR art 6 lg 1 p c ja art 9 lg 2 p i tähenduses) kontrollida isikute terviseseisundit kinnitavaid tõendeid ja tuvastada isikusamasust. See on vajalik epideemia ajal kehtestatud piirangute ja nõuete täitmise kontrollimiseks väljaspool tervishoiusektorit.
• Andmete koosseisu täpsustamine registris (§ 9 lg 5) – nakkushaiguste registris töödeldavate andmete loetelu on täiendatud sotsiaal-majanduslike näitajatega (haridus, amet, töökoht), mis on vältimatult vajalikud levikutrendide analüüsimiseks ja riskirühmade täpsemaks määratlemiseks.
• Kaasatud korrakaitseorganite andmetöötlus (§ 32 lg 3) – kui Terviseamet kaasab epideemia tõrjesse teisi organeid (nt PPA), on neil ülesannete täitmiseks õigus töödelda nii tava- kui ka eriliiki isikuandmeid Terviseameti volituste piires, tagades meetmete rakendamise seaduslikkuse.
• Andmete alaline säilitamine (§ 9 lg 6) – tulenevalt vajadusest jälgida pikaajalisi epidemioloogilisi trende, teha teadustööd ja analüüsida nakkushaiguste (nt kroonilised hepatiidid, HIV) levikut aastakümnete vältel, on sätestatud registri andmete alaline säilitamine. See on kooskõlas avaliku teabe seaduse ja arhiiviseaduse põhimõtetega riikliku tervisestatistika tagamiseks.

Muudatustega tagatakse andmete parem kvaliteet (andmete õigsus, täielikkus ja ajakohasus). Tulenevalt sellest, et tegemist on riikliku andmekoguga, mis saab andmeid ka teistest riiklikest andmekogudest, millistele kehtivad seni rakendatud riskide maandamise meetmed, samuti tehakse riiklikele andmekogudele auditeid kooskõlas avaliku teabe seaduses sätestatuga, ei suurene isikute eraelu riive oluliselt. Kuna andmed liiguvad kontrollitud andmevahetuskanalites, tagatud on riiklike andmekogude turvasüsteemide nõuded ja töötlemise logid, ei lisandu muudatuste tulemusena negatiivset mõju andmesubjektidele.

Arvestatud on tervishoius dokumenteeritavate andmete konfidentsiaalsuse nõudega. Ühelt poolt on see patsiendi õiguste tagamiseks (minimaalsus), teisalt aga ka teenuseosutaja enda turvanõuete täitmiseks (igasugune kontrollimatu logi, mida uurida) ehk piirata andmetöötlust (siseselt või kolmanda isiku eest), kui selleks on vajadust.97

Eelnõus nimetatud isiku tervisega seotud terviseandmed on terviseandmed isikuandmete kaitse üldmääruse98 artikli 9 lõike 1 tähenduses.99 Isikuandmete ja eriliigiliste isikuandmete töötlemise õiguslik alus tuleneb isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 punktist c (juriidilise kohustuse täitmine) ja punktist e (avalikes huvides olev ülesanne) ning artikli 9 lõike 2 punktist i (avalik huvi rahvatervishoiu valdkonnas). Eelnõu § 5 lõige 5 sätestab Terviseametile selge volituse nõuda ohu hindamiseks ja maandamiseks vajalikke andmeid, sealhulgas terviseandmeid, TTO-delt ja laboritelt ning neid töödelda.

Terviseandmeid töödeldakse ainult sellel eesmärgil, et tuvastada nakkuskahtlus või -haigus ning hinnata sellest tulenevat ohtu rahvastiku tervisele (§ 5 lg 5 ja § 28 lg 1). Terviseandmete töötlemine seisneb nakkustekitaja laboratoorses tuvastamises, haigestumise riskitegurite ja levikuteede väljaselgitamises ning terviseseisundit kinnitavate tõendite ehtsuse ja kehtivuse kontrollimises (§ 9 lg 4 ja § 28 lg 7 p 5).

Isikuandmete töötlemise õigus on nakkushaiguste ennetamise kontekstis seotud immuniseerimisi teostavate tervishoiutöötajate, sealhulgas koolitervishoiutöötajatega. Immuniseerimisele peab eelnema ajutiste ja püsivate vastunäidustuste tuvastamine, sealhulgas eelnevad immuniseerimised, mille kindlaks tegemiseks on muuhulgas vajalik vaadata patsiendi terviseandmeid. Tervishoiutöötajatel on hilisem patsiendi terviseandmete juurde tagasipöördumine vajalik ka aruandluse jaoks.

Lisaks tervishoiutöötajatele on eelnõu § 23 lõikega 4 loodud õiguslik alus andmevahetuseks Terviseameti ja PPA vahel, et töödelda piiriülese nakkusohu tõrjumiseks vajalikke reisiandmeid ja tervisestaatust puudutavat infot. Paragrahvi 25 kohaselt on Terviseametil õigus kaasata epidemioloogilisse uuringusse kolmandaid isikuid (nt tööandjad või õppeasutused), edastades neile nakkusohtliku isiku andmeid ulatuses, mis on vältimatult vajalik nakkuskahtlaste isikute väljaselgitamiseks.

Kuivõrd EL on kõrge andmekaitsetasemega piirkond, rakendatakse isikuandmete edastamisel väljapoole EL-i eritingimusi, mille eesmärk on tagada isikuandmete kaitse ja andmesubjekti õiguste tõhus rakendamine. Isikuandmete edastamise reeglid kolmandale riigile ja rahvusvahelisele organisatsioonile on sätestatud isikuandmete kaitse seaduse eelnõu 4. peatüki 7. jaos. Vastavalt eelnõu § 5 lõikele 4 täidab Terviseamet IHR kontaktpunkti ülesandeid, mis võib eeldada andmete edastamist WHO-le.

Dokumentide säilitamise tähtaeg on seotud nii andmesubjekti põhiõiguste riivega kui ka õigusselguse tagamisega, et määratleda asjakohaste andmete kasutatavus ajaliselt, näiteks vajadus uurida krooniliste nakkuste tekkimisel seda, millal oli äge staadium (nt hepatiitide puhul, mille intervall on 20 aastat ja enam). Piisavalt pikk aeg tagab ka selle, et nt HIV-positiivseid ei registreeritaks korduvalt. Pikem ajavahemik on vajalik seire ja analüüsi tegemiseks, et selgitada välja nakkushaiguste leviku tendentse ühiskonnas. Puhangute paikmed jms aitavad jälgida levikutendentse aja jooksul, seda ka riigi tasandil. Kuna registri andmeid kasutatakse ka ennetuseks ja levimuse analüüsiks, ei saa see piirduda vaid eeldatava elueaga. Erinevate nakkushaiguste tendentsid ja nende analüüs pikemas perspektiivis võimaldab luua erinevaid seoseid ja neist tulenevaid mustreid, mis omakorda aitavad tegeleda ennetuse ja tõhustamisega tulevikus, sest meetmed ja nende mõjutatud tulemused on aegreas jälgitavad. Eelnõu § 9 lõige 6 sätestab seetõttu registri andmete alalise säilitamise kohustuse epidemioloogiliste trendide jälgimiseks ja riikliku tervisestatistika tegemiseks. Logisid ja alusandmeid säilitatakse vastavalt põhimääruses sätestatule – nende töötlemine on riivelt piiratum ja säilitamiseks nähakse ette kindel tähtaeg.

Nakkushaiguste register sisaldab lisaks terviseandmetele ka sotsiaal-demograafilisi andmeid, nagu haridus, amet ja töökoht (§ 9 lg 5 p 2). Nimetatud andmete töötlemine on vajalik sotsiaal-majandusliku mõju analüüsimiseks ja sihistatud ennetusmeetmete väljatöötamiseks, järgides andmete minimaalsuse põhimõtet.

Eelnõuga kavandatud andmete töötlemine on kooskõlas isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 5 sätestatud eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõtetega.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

Terviseametile on aastatel 2019–2027 korduvalt eraldatud ühekordset lisaraha baasvõimekuse tagamiseks nakkushaiguste ennetamiseks, puhangutele ja epideemiatele reageerimiseks ning nende ohjamiseks. 2025. aasta Terviseameti kulu oli 1,7 miljonit eurot. COVID-19 ajal algatatud protsesside jätkusuutlikkuse ja minimaalse toimepidevuse tagamiseks on Terviseametil vaja lisavahendeid baaseelarvesse 1,8 miljonit eurot koos arvutitöökoha kuluga, mida on kavas taotleda RES 2027–2030 protsessi raames.

Eelnõu rõhutab Terviseameti rolli muutumist järelvalve tegijast ennetava ja analüüsiva kompetentsikeskuseks, mille puhul muutub oluliselt seniste ülesannete sisu ja vastutus. Samuti sätestatakse eelnõus immunoprofülaktika ekspertkomisjoni roll ja ülesanded. Eelnõuga tuuakse varasemast selgemalt välja nakkushaiguste ennetamisel, epideemiatele ja puhangutele reageerimisel nakkushaiguste seire ja analüüsi võimekuse olulisus, mille tõstmine võimaldab edaspidi paremini puhanguid ja epideemiaid avastada ning ohjata. Laboratoorse võimekuse, analüüsi- ja uurimisvõimekuse parandamiseks seniselt minimaalselt tagatud tasemelt optimaalsemale tasemele (analüütika ja prognoosivõimekuse suurendamine, referentlabori teenuse laiendamine, rakendusuuringute ja juhendmaterjalide koostamine) toob kaasa iga-aastase 1,7 miljoni eurose lisakulu. Neid vahendeid taotleb Terviseamet RES 2027–2030 protsessi raames.

Täiesti uue tegevusena sätestatakse NETS-i eelnõus bioohutuse tagamise nõue ja selle järelevalve korraldamine, milleks vajalikud lisavahendid summas 70 000 eurot taotleb Terviseamet RES 2027–2030 protsessi raames. Bioohutuse nõuded ja selle järelevalve vähendavad riske, et nakkushaiguste tekitajate uurimise käigus ei tekiks tahtmatult nakkushaiguste tekitajate levikut laborist välja.

Nakkushaiguste registri täiendavaks arendamiseks on vaja ühekordset investeerimiskulu summas 500 000 eurot IT-lahenduste tarbeks, et nakkushaiguste andmed liiguksid kiiresti ja oleksid paremini analüüsitavad. Infosüsteemi arendamise järgselt lisandub selle ülalpidamiskulud summas 100 000 eurot aastas. Vastavaid vahendeid taotleb Terviseamet RES 2027–2030 protsessis.

Terviseamet saab täita seadusest tulenevaid kohustusi vastavalt eelpool kirjeldatud eelarveliste vahendite olemasolul. Riigi eelarvest vahendite mitte eraldamise korral ei saa Terviseamet täita seadusega pandud ülesandeid.

Eelnõu rakendamisega ei kaasne lisakulusid Tervisekassale.

Eelnõuga suurenevad trahvide ja sunniraha määrad. Kuna trahvid ja sunnirahad on eelkõige kavandatud heidutuslikuna, pole ette näha suurenevaid riigieelarvetulusid trahvide ja sunniraha näol.

8. Rakendusaktid

Seaduse rakendamiseks on vajalik kehtestada sotsiaalministri ja Vabariigi Valitsuse määrused. Kuna eelnõuga kehtestatakse NETS-i uus terviktekst ning muutuvad mitmete volitusnormide asukohad ja ulatus, tunnistatakse seaduse jõustumisel kehtetuks kõik seni kehtinud rakendusaktid. Uued määrused jõustuvad seadusega samal ajal, 1. jaanuaril 2028. a.

Rakendusaktid jagunevad oma olemusel kaheks:
1) Pideva rakendatavusega määrused, mis on vajalikud seaduse igapäevaseks toimimiseks (nt andmekogude põhimäärused, nakkushaiguste loetelud). Need määrused jõustuvad üldkorras koos seadusega 1. jaanuaril 2028. a;
2) Vajaduspõhised määrused, mille kehtestamise õigus antakse Vabariigi Valitsusele ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku või selle ohu korral. Nende määruste kavandid on lisatud eelnõule, et tagada õigusselgus ja valmidus operatiivseks reageerimiseks kriisiolukorras.

Eelnõu seadusena jõustumisel kehtestatakse järgmised sotsiaalministri määrused:

1) „Ohtlike nakkushaiguste loetelu“;
2) „Immuniseerimiskava ja Tervisekassa poolt tsentraalselt hangitavate nakkushaiguste ravimite loetelu ning selle koostamise ja muutmise kord“;
3) „Nakkushaiguste loetelu ning nakkushaiguste ja tervishoiutekkeste nakkuste kohta andmete ja uurimismaterjali edastamise kord“;
4) „Nakkushaiguste registri põhimäärus“;
5) „Nõuded nakkusohtliku materjali käitlemisele, labori kvaliteedisüsteemile, ruumidele ja bioohutusele“;
6) „Immuniseerimise korraldamise nõuded“;
7) „Infektsioonikontrolli nõuded“;
8) „Veredoonorluse nakkusohutus“;
9) „Rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise nakkusohutuse tagamine“;
10) „Nakkushaiguse ja nakkuskandluse uurimine rasedal“;
11) „Nakkushaiguste tõrje nõuded“.

Eelnõu seadusena jõustumisel kehtestatakse järgmine Vabariigi Valitsuse määrus:

12) „Ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamise kord riigipiiril “.

Lisaks on eelnõu seletuskirja lisadena esitatud järgmiste vajaduspõhiste Vabariigi Valitsuse määruste kavandid, mis kehtestatakse ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku korral:

13) „Meetmed, piirangud ja nõuded ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks“ (volitusnorm § 28 lg 4);
14) „Karantiini kehtestamine ohtliku nakkushaiguse tõrjeks“ (volitusnorm § 26 lg 1);
15) „Riigipiiri ületamisega seotud nõuded ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks“ (volitusnorm § 28 lg 4).

Kavandite esitamine on vajalik, et tagada isikute põhiõigusi piiravate meetmete ettenähtavus ja võimaldada Riigikogul kontrollida täitevvõimule antavate volituste ulatust ja sisustamist.

9. Seaduse jõustumine

Seadus on kavandatud jõustuma 2028. aasta 1. jaanuaril. Jõustumisaja määramisel on lähtutud vajadusest tagada piisav üleminekuaeg uue terviktekstiga kehtestatavate õigusnormide rakendamiseks. Kuna seadus toob kaasa muudatusi nakkushaiguste ennetamise ja tõrje korralduses ning menetluspraktikas, on ajavahemik seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahel vajalik sihtrühmade (sh TTO-d, laborid, kohalikud omavalitsused) teavitamiseks ja koolitamiseks. Samuti võimaldab valitud tähtaeg valmistada ette ja võtta õigeaegselt vastu seaduse rakendamiseks vajalikud Vabariigi Valitsuse ja valdkonna eest vastutava ministri määrused ning viia vajalikud andmekogud ja haldusprotsessid uute nõuetega vastavusse.

Piiratud teovõimaga inimeste immuniseerimise erisust on praktikas vaja rakendada varem, selleks muudetakse kehtivat NETS-i ning muudatust rakendatakse vastavalt rakendussättele juba 2027. aasta 1. juulist.

Kehtiva NETS § 8 täiendamine lõikega 22 sätestab TTO õiguse immuniseerida piiratud teovõimega isikut, kui tema seaduslik esindaja ei ole sellest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis keeldunud. Muudatus on suunatud immuniseerimisega hõlmatuse parandamisele ja bürokraatia vähendamisele, eriti koolitervishoius ja hoolekandeasutustes, kus esindajate passiivsus on takistanud õigeaegset vaktsineerimist.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile, Haridus- ja Teadusministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Siseministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, Kaitseministeeriumile ja arvamuse avaldamiseks Andmekaitse Inspektsioonile, Eesti Apteekrite Liidule, Eesti Arstide Liidule, Eesti Perearstide Seltsile, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Õdede Liidule, Maksu- ja Tolliametile, Politsei- ja Piirivalveametile, Ravimiametile, Tervise Arengu Instituudile, Terviseametile, Tervisekassale, Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskusele, Eesti Infektsioonhaiguste Seltsile, Eesti Haiglate Liidule, Eesti Laborimeditsiini Ühingule, Eesti Õpilasesinduste Liidule, Eesti Ravimihulgimüüjate Liidule, Õiguskantslerile, Tööinspektsioonile, Eesti Akrediteerimiskeskusele, Eesti Lastearstide Seltsile, Riigi Laboriuuringute ja Riskihindamise Keskusele, Ravimitootjate Liidule, Eesti Töötervishoiuarstide Seltsile, Eesti Tööandjate Keskliidule, Eesti Proviisorapteekide Liidule, Kaitseressursside Ametile.

Eelnõu ettevalmistamiseks vajalik sisend koondati väljatöötamiskavatsuse tagasiside põhjal teostatud analüüsist, ning 2025. aastal läbiviidud kaasamise töötubadest, kus osalesid erinevate osapoolte esindajad, sh asjaomased ministeeriumid ja riigiametid, tervishoiutöötajate ja -asutuste esindusorganisatsioonid, haiglad, tööandjate ja ettevõtjate liidud ning patsiendi- ja noorteühendused. Ülevaade toimunud kaasamisest ja aruteludest on leitav Sotsiaalministeeriumi veebilehel.100

Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2026. a.