Kõrgharidusseaduse muutmise seadus

1

Eesti Vabariigi haridusseaduse, kõrgharidusseaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Kõrgharidusseaduse (edaspidi KHaS) muutmise vajadus on ühiskonnas laiemalt olnud arutelu all

seoses kõrghariduse rahastamise teemaga sh on vajalikuks peetud nii üliõpilaste omavastutuse

kui üliõpilaste õpinguid toetava süsteemi muudatusi. Üliõpilaste omavastutust on KHaS

muudatustega laiendatud ning 1.09.2024 jõustusid mitmendat korda samal kõrgharidusastmel,

mitmel õppekaval samaaegset õppimist, aga katkestamist puudutavad muudatused, millega

lisandusid kõrgkoolidele võimalused õppekulude hüvitamise nõudmiseks. Sellele lisaks on

leitud, et on vajadus laiendada kõrgkoolide võimalusi pakkuda teatud tingimustel tasulist õpet

ning kaasata eraraha kõrgharidusõppe pakkumisel. Eraraha kaasamise võimalusi suurendab

õigus nõuda õppekulude hüvitamist 1-aastase magistriõppekava pakkumisel. Sellega saavad

töötavad inimesed, kellel on varasem magistrikraad või valdkondlik töökogemus, võimaluse

omandada magistrikraad lühema perioodi jooksul paindlikumal ja töö kõrvale sobivamal viisil

võrreldes 2-aastase magistriõppekavaga, kuid oma kõrghariduse eest ise tasudes. Lisaks antakse

käesoleva eelnõu raames võimalus eraraha kaasamiseks doktoriõppes, kus seni tasuline õpe

puudus. Kui Euroopa Liidu kodanikele on tagatud võrdne ligipääs tasuta doktoriõppele, siis

õppekulude hüvitamist on õigus nõuda doktoriõppe puhul väljastpoolt Euroopa Liitu

vastuvõetutelt.

Eelnõu aluseks on 2024. aasta lõpus koostatud kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja

õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus, mis esitati osapooltele

kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks. Aluseks on võetud ka kõrghariduse rahastamise

töörühma ettepanekud eraraha kaasamiseks.

Seoses proviisorõppe muudatusega on vajadus muuta ka ravimiseaduse vastavat sätet. Vastav

muudatus on koostatud koostöös Sotsiaalministeeriumiga ning läbi räägitud ja koostatud

koostöös Tartu Ülikooliga.

Eesti Vabariigi haridusseaduse muudatus tuleneb andmete töötlemiseks vajaliku seadusliku aluse

loomise vajadusest.

Eelnõuga tehakse järgmised suuremad muudatused:

1. eraraha kaasamise võimaluste laiendamine kõrgharidusõppes (tasu võtmise õiguse

kehtestamine eestikeelsete 1-aastaste magistriõppekavade pakkumisel, õppetasu küsimise

õigus doktoriõppes);

2. proviisoriõppe muudatused tööturu vajadustele vastavuse parandamiseks;

3. järelevalve sätestamine kõrgharidusasutuste üle;

4. kõrghariduse kvaliteediagentuuri regulatsiooni toomine seaduse tasandile.

Eelnõu rakendamine ei suurenda halduskoormust ettevõtjatele, kõrgkoolidele ega isikutele.

Muudatused ei kehtesta uusi kohustusi, ei nõua täiendavat aruandlust ega too kaasa uusi

haldusmenetlusi või täiendavaid haldustoiminguid. Eelnõu eesmärk on kehtiva õiguse

täpsustamine ja süsteemne korrastamine, sh mõistete ühtlustamine, pädevuste ja volitusnormide

selgem määratlemine ning olemasolevate regulatsioonide kooskõlla viimine.

2

Kõrgkoolide jaoks ei kaasne eelnõuga uusi tegevusi ega täiendavaid haldusülesandeid, vaid

täpsustatakse juba täidetavate ülesannete õiguslikku raamistikku. Isikute jaoks ei muutu õiguste

ega kohustuste ulatus ega tekkivate haldustoimingute hulk. Ettevõtjate jaoks ei kaasne

regulatsioonist uusi kohustusi ega aruandlusnõudeid.

Eelnõu rakendamine tugineb olemasolevatele infosüsteemidele ja haldusprotsessidele, sh Eesti

hariduse infosüsteemile ning kehtivatele õppe- ja rahastamiskorralduse mehhanismidele,

mistõttu ei ole vajalik täiendavate haldusressursside kasutuselevõtt ega uute haldusprotsesside

loomine. Muudatuste rakendamine toimub olemasolevate töökorralduste ja pädevuste raames

ning ei nõua täiendavat halduspersonali ega täiendavaid halduskulusid.

Kokkuvõttes on eelnõu mõju halduskoormusele neutraalne ning muudatused parandavad

õigusselgust ja õiguskindlust ilma, et see suurendaks adressaatide halduskoormust.

Eelnõuga muudetakse kõrgharidusseaduse redaktsiooni RT I, 12.07.2025, 16.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Haridus- ja Teadusministeeriumi (edaspidi HTM)

kõrghariduspoliitika ja elukestva õppe osakonnajuhataja Margus Haidak (735 0151;

[email protected]), kõrghariduse valdkonna juht Kristi Raudmäe (735 0186;

[email protected]), nõunik Tiina Laidvee (735 0121; [email protected]), nõunik Janne

Pukk (735 0132; [email protected]), nõunik Sigrid Vaher (735 0263; [email protected]),

peaekspert Hemminki Otstavel, peaekspert Jass Juuremaa (735 3015; [email protected]),

peaekspert Nele Dresen (735 0200; [email protected]).

Eelnõu juriidilise korrektsuse on taganud õiguspoliitika osakonna õigusnõunik Maarja-Liisa

Vahi (735 0297; [email protected]).

Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Inga Kukk ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu lähtub koalitsioonileppe 2025-2027 toodud põhimõtetest, mille kohaselt kõrghariduse

korraldamisel on oluline kõrghariduse kõrge taseme saavutamine ning hariduse kättesaadavuse

suurendamine. Välisüliõpilased on Eestile olulised, sest tõstavad Eesti ülikoolide

konkurentsivõimet ning ühtlasi on oluline välistudengitele eesti keele õpetamine, et nad saaksid

panustada Eesti majandusse. Koalitsioonileppe kohaselt toetatakse tasuta esimese eestikeelse

kõrghariduse andmise jätkumist praeguses mahus, kuid kõrgkoolidele antakse võimalus

kehtestada määratud juhtudel õppekoha tasu ka eestikeelses õppes. Eesmärk on suurendada

eestikeelses magistriõppes osakoormusega õppekavade arvu, mis tagab õppuritele suurema

paindlikkuse ja toob kõrgharidusse vajaliku lisarahastuse. Kasvatatakse doktoriõppe mahtu, sest

Eesti suuremat lisandväärtust tootev majandus, avalik sektor ning kultuuri ja teaduse areng

vajavad suuremat hulka kõrgema haridustasemega inimesi. Seetõttu lubatakse seadusega küsida

erandjuhtudel õppemaksu ka doktoriõppes, laiendatakse paindlike tasuliste õpivõimaluste

pakkumist (nt osakoormusega õpe, üheaastased magistrikavad) ning luuakse ülikoolide

sihtkapitali fondide avamist soodustava seadusandlik raamistik eraraha kaasamiseks.

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 78 kohaselt vaja

Riigikogu poolthäälteenamust.

3

2. Seaduse eesmärk

2.1. Eelnõu vajalikkus ja eesmärk

2013. a jõustunud kõrgharidusreformi eesmärgiks oli võimaldada tasuta õppida täiskoormusel

õppival üliõpilasel, kelle põhitegevuseks on õppimine ning kel on seetõttu võimalik õppekava

läbida nominaalkestuse jooksul. Kehtiva KHaS kohaselt nõutakse õppekulude hüvitamist

sihtgrupilt, kelle põhitegevuseks ei ole õppimine: osakoormusega õppes õppivad üliõpilased või

eksternõppes õppijad, või kes ei õpi eestikeelsetel õppekavadel.

Muudatuse järgselt oleks võimalik kaasata täiendavalt eraraha pakkudes rohkem tasulisi

õppimisvõimalusi töötavale üliõpilasele paindlikus õppes ning seda saab saavutada tasu võtmise

õiguse kehtestamisega lühemate kui 120 ainepunkti mahuga magistriõppekavade pakkumisel.

Muudatuse tulemusena suureneb õppimisvõimaluste mitmekesisus. Kõrgkoolid saavad

paindlikult pakkuda erinevaid variante õppimiseks lähtuvalt sihtgruppidest ning sihtgrupi ja

tööturu ootustest.

Muudatuse eesmärk on laienda eraraha kaasamise võimalusi ka kõrgharidusõppe kolmandale

astmele. Eesti ja Euroopa Liidu üliõpilaste rahastamispõhimõtteid muutmata on võimalik

kõrgharidusõppesse lisaraha tuua andes ülikoolidele õiguse küsida õppekulude hüvitamist

doktoriõppe üliõpilastelt, kes tulevad väljastpoolt Euroopa Liitu. Muudatuse tulemusena kasvab

doktoriõppes õppivate üliõpilaste arv, mis vastab ka Eesti kõrghariduse ning teadus- ja

arendustegevuse strateegilistele eesmärkidele.

Eelnõuga täpsustatakse kõrghariduse kvaliteediagentuuri regulatsioone seaduse tasandil.

Õigusselguse huvides tuuakse taas kõrghariduse õigusakti sarnaselt varasemalt ülikooliseaduses

ja rakenduskõrgkooli seaduses reguleeritud järelevalve alused.

2.2. Eelnõu taust ja senine praktika

Eraraha kaasamise võimaluste laiendamine kõrgharidusõppes

Kõrgharidusseaduse kohaselt on eestikeelse õppekava alusel õppimine avalik-õiguslikes

ülikoolides ja HTM hallatavates rakenduskõrgkoolides üliõpilase jaoks tasuta juhul, kui ta õpib

täiskoormusega ja täidab kumulatiivselt igal semestril nõutava õppe mahu. Edasine

õppeteenustasu maksmine sõltub üliõpilase õppimise edukusest ja kõrgkooli sätestatud nõuetest

ehk teatud tingimustel on kõrgkoolil õppekulude hüvitamist ehk tasu kogu õppekava ulatuses

võimalik küsida. Õppekulude hüvitamist on lisaks võimalik nõuda KHaS-is sätestatud alustel

üliõpilastelt, kes õpivad

• osakoormusega õppes;

• võõrkeelse õppekava alusel;

• samaaegselt mitmel kõrgharidusõppe õppekaval;

• mitmendat korda õppekulusid hüvitamata samal kõrgharidustasemel kui eelmisest

lõpetamisest on möödas vähem kui 10 a;

• mitmendat korda samal kõrgharidusastmel kui enne kõrgharidusõppe katkestamist olid

eelnevalt õppinud rohkem kui 365 päeva;

• kolmandat korda samal kõrgharidusastmel olles eelnevalt kaks korda õpinguid alustanud .

4

Õppeasutustel on lisaks võimalik kaasata eraraha läbi koostöö ettevõtetega ning kõrgkool võib

saada tulu põhitegevusest tulenevate tasuliste teenuste osutamisest (sh täienduskoolitus,

rakendusuuringud).

Eraraha kaasamise võimalusi täiendati viimati 2023. a vastu võetud KHaS muudatustega, mis

jõustusid 2024/2025. õppeaastast. Sellega täienesid ülikoolide õigused eraraha kaasamiseks

üliõpilaste omavastutuse suurendamisega, et üliõpilased teeksid nii kaalutletuma erialavaliku kui

mõtleksid läbi võimaliku katkestamise, et ka sellest perioodist saadud kasu oleks võimalikult

suur ning ei kuluks asjatult kõrgkooli ja riigi ressursse. Koos kutseharidusreformi ja õpikohustuse

pikendamisega jõustub 1. septembrist 2025 seadusemuudatus, millega täiendavalt kehtestatakse

õigus kõrgkoolidele ja kohustus kutseõppeasutustele nõuda õppekulude hüvitamist juhul, kui

samaaegselt õpitakse nii kutsehariduse kui kõrghariduse tasuta õppekaval.

Täiendavate eraraha kaasamise võimaluste hulgast on puudu võimalused õppekulude hüvitamise

nõudmiseks doktoriõppes, sh nendelt üliõpilastelt, kellel on välisriigis õppimiseks nende

koduriigi stipendium või muu rahastus. Eraraha kaasamise võimaluste laiendamine on vajalik ka

töötava inimese jaoks paindlike õppeviiside loomiseks.

1) Tasu võtmise õigus alla 120 EAP mahuga magistriõppekavadel

Haridus- ja Teadusministeerium näeb, et tuleviku kõrghariduselt oodatakse pigem lühemaid

õppekavasid, mis võimaldaks paindlikku ümberõpet ja kiiremat tööturule siirdumist ning

arvestaks võimalikult palju nende teadmiste ja oskustega, mis isikul juba olemas on.

Kõrgharidussüsteemilt oodatakse õppimisvõimaluste mitmekesisust, et kõrgkoolid saaksid

paindlikult pakkuda erinevaid variante õppimiseks lähtuvalt sihtgruppidest ning sihtgrupi ja

tööturu ootustest.

1-aastaste eestikeelsete magistriõppekavade õppurite sihtrühmaks on eelkõige töökogemusega

ja/või varasema magistrikraadiga inimened, kes on huvitatud lühiajalisest õppest. Tasuline ja

lühema perioodi vältel toimuv õpe on õigustatud ka seetõttu, et enamasti on selliste õppurite

põhitegevuseks õppimise asemel siiski töötamine. Neile, kel pole eesmärgiks magistrikraad, jääb

võimalus valida mikrokraad, kus ei ole ka lõputöö kirjutamise kohustust . Peamiseks

magistrikraadi omandamise viisiks jääb siiski tavapärane 2-aastane tasuta magistriõpe, mis on

suunatud just varasema magistrikraadita õppijatele, kelle põhitegevuseks on õppimine.

KHaS § 5 ja § 6 kohaselt on bakalaureuseõppe ja rakenduskõrgharidusõppe maht 180–240

ainepunkti ning õppekava nominaalkestus on kolm kuni neli õppeaastat, magistriõppe maht on

60–120 ainepunkti ja õppekava nominaalkestus on üks kuni kaks õppeaastat. Magistriõppes

süvendatakse rakenduskõrgharidus- või bakalaureuseõppes omandatud teadmisi ja oskusi ning

selle läbimine loob eeldused erialaspetsialistina tööle asumiseks või õpingute jätkamiseks

doktoriõppes. Magistriõppes on selgemalt välja toodud tööle asumiseks ja elukestvaks õppeks

vajalike teadmiste ja oskuste omandamine.

Eesti hariduse infosüsteemi andmetel oli 2023/2024. õppeaastal Eestis magistriõppes avatud

vastuvõtuks 271 õppekava (tabel 1).

Tabel 1. Magistriõppe õppekavad 2023/2024. õppeaastal (EHIS)

Magistriõppekava

nominaalkestus

Õppekava

ainepunktid

Õppekava

õppekeel

Õppekavade arv

2 aastat 120 eesti 161

5

2 aastat 120 inglise 88

2 aastat 120 vene 2

1 aasta 6 kuud 90 eesti 3

1 aasta 3 kuud 75 inglise 2

1 aasta 60 eesti 8

1 aasta 60 inglise 7

Kui Bologna süsteemile üle minnes domineeris kõrgharidusõppe I ja II astme läbimisel õppe

nominaalkestuse 3+2 kombinatsioon ja selle raames 2-aastased magistriõppekavad, siis viimastel

aastatel on nii Eestis kui mitmetes teistes Euroopa Liidu riikides hakatud pakkuma rohkem ka 1-

aastaseid magistriõppekavu. Eestis olemasolevad üksikud 1-aastased magistriõppekavad on

ingliskeelsed või osakoormusega, st neil pakutav õpe on juba praegu valdavalt õppurile tasuline.

Muudatuse tulemusena suureneb õppimisvõimaluste mitmekesisus. Kõrgkoolid saavad

paindlikult pakkuda erinevaid variante lähtuvalt sihtgrupist ja tööturu ootustest, mistõttu võivad

magistriõppesse jõuda sihtrühmad, kes praegu õppima ei tule. Samuti võib vähendada Eesti

õppurite välismaale magistriõppesse minek. Eestis kõrghariduse I astme lõpetanud, kes sooviksid

lühema ajaga jõuda magistrikraadini, ei pruugi valida 1-aastase talle sobiva õppe olemasolul

enam lühemat õpet pakkuvat välisriigi kõrgkoolis, vaid jätkaksid siin oma õpinguid. Väheneb

surve ingliskeelsete magistriõppekavade avamiseks kuna hetkel võivad kõrgkoolid küsida

õppeteenustasu vaid osakoormuses või ingliskeelsetel õppekavadel.

On oluline jälgida, et tasuliste 1-aastaste õppekavade võimaldamisega ei kaasneks tasuta

magistriõppe piiramine, kus teatud erialadel võimaldataks vaid 1-aastaseid tasulisi õppekavu.

Sellega piirataks juurdepääsu neile, kes ei ole maksujõulised või kel puudub vastav eelnev

töökogemus peale 3-aastast esimese astme õppe lõpetamist. Tasuta 2-aastase magistriõppe

jätkumine on oluline ka doktoriõppes piisava järelkasvu tagamiseks ning teadus- ja

arendustegevuse jaoks. Lühema õppe tulemusel võib jääda tagasihoidlikumaks õppekava

teaduslik-teoreetiline pool, mis valmistab magistriõppurit ette doktoriõppeks. Lühema õppe

valijad on juba teinud oma tööalase karjäärivaliku väljaspool akadeemiat ning nende peamine

huvi ei ole doktoriõppes jätkamine.

Negatiivsete mõjude vähendamiseks võib ülikoolidega sõlmitavates halduslepingutes pöörata

rohkem tähelepanu tasuta magistriõppe pakkumisele, et tagada järgmise kõrgharidusastme

järelkasv. Kvaliteedi tagamiseks võib osutuda vajalikuks sõlmida kõrgkoolide

kvaliteedikokkulepe, et 1-aastaste magistriõppekavade väljatöötamisel lähtutakse sarnastest

põhimõtetest

2) Õppetasu küsimine doktoriõppes

Erinevalt kõrgharidusõppe I ja II astme võimalustest on doktoriõppes tasu võtmise võimalused

piiratumad. Kõrghariduse I ja II astmel on kõrgkooli õigus nõuda üliõpilaselt õppekulude

hüvitamist seotud õppekava keelega ning kõrgharidusstandardi kohaselt määratakse õppekavale

üks õppekeel. Doktoriõppe õppekavas on vajaduse korral võimalik määrata rohkem kui üks

õppekeel. Kuna doktoriõpe on oma olemuselt rahvusvaheline ning võõrkeelel on teadustöös suur

osakaal, ei ole võimalik doktoriõppes tasu võtmise õigust siduda õppekava keelega. Kuna Eesti

ja Euroopa Liidu üliõpilastele kehtivad kõrgharidusõppes võrdsed tingimused, on doktoriõppes

võimalik kehtestada õigus nõuda õppekulude hüvitamist kolmandate riikide üliõpilastelt.

6

KHaS kohaselt on kõrghariduse kolmandal õppeastmel ehk doktoriõppes õppimine üliõpilase

jaoks tasuta õppekava nominaalkestuse jooksul. 2024/2025. õa-st võivad avalik-õiguslikud

ülikoolid nõuda sarnaselt kõrghariduse I ja II astmel jõustuvate muudatustega õppekulude

hüvitamist ka doktoriõppe üliõpilaselt, kes:

• on õppima asudes juba immatrikuleeritud kõrgharidustaseme tasuta õppesse;

• on juba tasuta õppinud doktoriõppes vähemalt 365 kalendripäeva ja õppest

eksmatrikuleerimisest on möödas lühem aeg kui kümme aastat.

Tasu võtmise õiguse kehtestamine doktoriõppes võimaldaks võtta vastu erinevate

stipendiumifondide õppetasu/toetus, mille (välis)doktorant riigilt, stipendiumifondilt jms on

õppimiseks saanud ning võimalus panna kolmandate riikide üliõpilased, kelle hulk meie

doktoriõppes on ebaproportsionaalselt suur, oma õpingute eest tasuma.

Doktoriõppesse vastuvõetute arv ülikoolides on püsinud pärast 2013. a ligikaudu 400 üliõpilase

juures, kuid kasvanud on välisüliõpilaste osakaal (joonis 1). Kõrgeim oli see 2021/2022. õa

vastuvõtul ulatudes 47%-ni vastuvõetutest. 2022/2023. ja 2023/2024. õa on vastuvõetud

välisüliõpilaste osakaal langenud alla 40%. Kolmandatest riikidest pärit doktorandid on

2022/2023. ja 2023/2024. õa moodustanud pea kolm neljandikku vastuvõetud

välisdoktorantidest.

Joonis 1. Doktoriõppe vastuvõetud ja lõpetajad, sh välisüliõpilased (EHIS).

Välisüliõpilaste osakaalu langust viimastel aastatel võis mõjutada ülikoolidega 2022-2025. a

halduslepingutes sõlmitud doktoriõppe lõpetajate keeleoskusega seotud kokkulepe: doktoriõppe

korraldamisel, sealhulgas nooremteadurite ametikohtade loomisel, seab ülikool eesmärgiks eesti

keeles õpetavate akadeemiliste töötajate järelkasvu tagamise jälgides, et igas õppevaldkonnas

oleks doktoriõppe lõpetanute hulgas vähemalt 50% minimaalselt B2-tasemel eesti keelt oskavaid

doktorante.

Tasu võtmise õiguse sisseseadmisel doktoriõppes tuleb arvestada, et õppetasu ei kata tõenäoliselt

kõiki tekkivaid kulusid sh teadustegevusega seotud kulusid. Samuti võib probleemseks osutuda

doktorantide ebavõrdne kohtlemine, kuna enamikule doktorantidest jääb doktoriõpe tasuta,

7

lisaks võivad nad saada töötasu nooremteaduri ametikohal. Kvaliteetse doktoriõppe ning piisava

akadeemilise järelkasvu tagamiseks ei pea rakendama lausalist õppemaksu doktoriõppes

kolmandate riikide üliõpilastele ning ülikoolile jääb sarnaselt teiste rahastamist puudutavate

küsimustega võimalus nõuda õppekulude hüvitamist, aga mitte kohustus.

Proviisoriõppe muudatused tööturu vajadustele vastavuse parandamiseks

Farmaatsia valdkond areneb pidevalt nii maailmas kui ka Eestis ning ravimitööstuses ja

apteekides on vaja üha rohkem ravimiteadlasi. Selleks, et tööturule jõuaks piisaval hulgal kõrge

kvalifikatsiooniga spetsialiste, peab valdkonna arenguga kaasas käima ka vastava eriala

spetsialistide õpetamine.

Eestis antakse ravimite alast kõrgharidust kahes õppeasutuses. 1. Tartu Ülikoolis õpetatakse proviisoreid, kes on magistrikraadiga ravimispetsialistid. Neil on

laiapõhjalised oskusteadmised ravimitest alates nende disainimisest, valmistamisest ja

toimest organismis kuni sobiva ravimi valikuni lähtuvalt inimese füsioloogiast (sh haigustest). Proviisoriõpe toimub vastavalt kõrgharidusseadusele (KHaS § 7 lg-d 1 ja 2)

integreeritud bakalaureuse- ja magistriõppena (kestus viis aastat, 300 ainepunkti, Euroopa Liidu reguleeritud kutseala). Proviisoriõppe lõpetanul on võimalik edasi õppida farmaatsia vms eriala doktoriõppes.

2. Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis (edaspidi TTK) õpetatakse farmatseute, kes on rakenduskõrgharidusega spetsialistid. Nad tunnevad ravimeid, ravimite valmistamist ning

muid meditsiinikaupu ja tervisetooteid. TTK-s toimub farmatseutide õpetamine rakenduskõrgharidusõppes, mis on kõrgharidustaseme esimese astme õpe (õppekava kestus kolm aastat, 180 ainepunkti). Farmatseudi kutse pole Euroopa Liidus reguleeritud.

Viimastel aastatel on vähenenud õppijate seas huvi Tartu Ülikooli proviisoriõppe vastu. Sellest

tulenevalt on ka lõpetajate hulk väike. Vähese huvi põhjuseks võib olla õppekava pikkus ja

paindlikkuse puudus, aga ka farmaatsia valdkonna vähene tuntus ja negatiivne kuvand

ühiskonnas ning proviisori rolli ebamäärasus esmatasandi tervishoiu süsteemis1.

Selleks, et tagada ravimitööstusele, ravimivaldkonnaga seotud institutsioonidele ja kogu

tervishoiusüsteemile piisavalt proviisoreid, magistri- ja doktorikraadiga ravimiteadlasi ning

garanteerida ravimiteaduse alase akadeemilise kõrghariduse järjepidevus Eestis, on vaja

proviisoriõppes muutusi, mis garanteeriksid stabiilse üliõpilaste arvu ülikoolis ja proviisorite

ning ravimiteadlaste järelkasvu. Kavandatavate õiguslike muudatuste keskne eesmärk on

olemasolevate regulatsioonide kaasajastamine, mis võimaldaks mitmekesistada õpiteid , st lisaks

integreeritud 5-aastasele proviisorõppele, pakkuda õpet eraldi bakalaureuse- ja magistriõppeks

jagatuna.

Tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteemi OSKA 2017. a raportist1 lähtuvalt oli 2015. a

valdkonda esindavate ekspertide hinnanguil puudu 100–150 farmatseuti ja proviisorit. 2024. a

uuendatud raporti2 kohaselt on üldapteekide arv viimase viie aasta jooksul kahanenud umbes

5% võrra. Võrreldes 2020. aastaga on proviisorite töökohtade arv ja täisajale taandatud koormus

kahanenud 3–4%, farmatseutide puhul on näitajad aga 5–6% kasvanud. OSKA tööjõu- ja

koolitusvajaduse prognoos aastani 2033 hindab, et väga suur tööjõuvajadus on just proviisorite

osas kuna praeguste proviisorite vanusest tulenevalt on ootamas suur asendusvajadus.

Farmatseutide puhul ületab tööjõuvajadus praeguse koolituspakkumise pigem väikeses mahus.

1 https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2016/04/tervishoiu_uuringu_terviktekst.pdf 2 https://uuringud.oska.kutsekoda.ee/uuringud/tervisehoid-tulevikuvaade-toojouvajadustele#ptk-3

8

Proviisorite prognoositav tööjõuvajadus on aga ligi kaks korda suurem eeldatavast

koolituspakkumisest. OSKA raport toob probleemina välja proviisori õppekaval suhteliselt suure

katkestamise määra, millega tegelemine aitaks osaliselt probleemi lahendada.

Teiselt poolt on Eestis vajalik koolitada ravimiteadlasi ka Eesti oma ravimitööstuse

arendamiseks. Ravimitööstus, hulgimüügiga tegelevad ettevõtted, järelevalveasutused

(ravimiamet, terviseamet, tervisekassa) ja ministeeriumid on samuti kohad, kus oodatakse tööle

ülikoolis koolitatud ravimiteadlasi lähtuvalt nende pädevustest. Uute ravimite tootmisega

tegelevate ettevõtete kiire areng Eestis tekitab ka lisavajaduse proviisorite kui ravimite

arendamise ja tootmise spetsialistide järele. Samuti on vajalik ravimiteadlaste koolitamine

doktorantuuritasemel, mis on oluline jätk bakalaureuse- ja magistriõppe edukale läbimisele,

võimaldab akadeemilist järelkasvu ülikoolis ning valmistab tööturule doktorikraadiga

ravimiteadlasi.

Farmaatsiaerialal tegutsevad nii farmatseudid kui proviisorid, kellest esimesed õpivad kolm

aastat Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ja asuvad peale lõpetamist tööle üld - ja haiglaapteeki.

Proviisorid õpivad viis aastat Tartu Ülikoolis ja leiavad töö farmaatsiasektori erinevates

valdkondades, tegutsedes nii ravimiteadlasena ravimitööstuses kui ka tervishoiutöötajana

patsiendile igakülgset ravimialast abi pakkudes.

Tabel 2. Vastuvõetud ja lõpetajad farmaatsia ja proviisori õppekavadel 2018/2019 . – 2024/2025. õa

Vastuvõetud Õppeaasta

Kõrgkool Õppetase Õppekava 2017/

18

2018/

19

2019/

20

2020/

21

2021/

22

2022/

23

2023/

24

2024/

25

Tartu

Ülikool

INT

BA/MA Proviisor 36 32 34 32 46 3 47 45

Tartu

Ülikool DOK Farmaatsia 1 3 1 1 2 1 2

Tartu

Ülikool MA

Kliiniline

farmaatsia 21

Tallinna

Tervishoiu

Kõrgkool

RAK Farmatseut 32 33 32 31 42 31 47 48

Lõpetajad

2017/

18

2018/

19

2019/

20

2020/

21

2021/

22

2022/

23

2023/

24

Tartu

Ülikool

INT

BA/MA Proviisor 20 25 63 17 27 18 16

Tartu

Ülikool DOK Farmaatsia 1 2 2 1

Tallinna

Tervishoiu

Kõrgkool

RAK Farmatseut 33 28 24 23 31 21 39

Vastuvõetute arvud Tartu Ülikooli proviisoriõppes on olnud samas suurusjärgus Tallinna

Tervishoiu Kõrgkooli farmatseudi õppekavale vastuvõetutega. TÜ lõpetajate langustrendi ühe

põhjusena on nimetatud gümnaasiumilõpetajate vähest teadlikkust proviisori kui ravimiteadlase

eriala pädevusest ja sellest, kuidas see pädevus erineb farmatseudi kutse saanu teadmistest ja

oskustest. Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna farmaatsia instituudi õppekava nimetus

on olnud pikki aastaid „proviisoriõpe“. 2023. aastal viis Tartu Ülikool läbi küsitluse üliõpilaste

ja ka meditsiiniteaduste valdkonna akadeemiliste töötajate hulgas, mis kinnitas, et sõna

9

„proviisor“ ei ava selle kutse ja spetsialisti tagamaid. Tartu Ülikool on teinud ettepaneku muuta

õppekava nimetust, et lihtsustada õpilastele õppekava olemuse selgitamist ja saadavate teadmiste

suuna mõistmist. Üliõpilaste huvi õppekava vastu mõjutavad lisaks teadlikkusele erialast mitmed

muud asjaolud, kindlasti ka õppekava kestvus, mida samuti eelnõuga muudetakse.

Selleks, et viia proviisoriõpe vastavusse tööturu muutunud vajadustega, avatakse

seadusemuudatuse järel Tartu Ülikoolis eraldi ravimiteaduse bakalaureuseõppe ja magistriõppe

õppekavad (3+2 õppekava). Selleks muudetakse KHaS § 7 ja lisatakse juurde võimalus viia

proviisoriõpet läbi lisaks integreeritud bakalaureuse- ja magistriõppele ka eraldi

bakalaureuseõppena ja magistriõppena. Mõlemal nii integreeritud õppes kui ka 3+2 mudeli alusel

toimuvas õppes on proviisorina töötamiseks vaja läbida kokku viieaastane õpe 300 EAP mahus

kooskõlas EL direktiiviga 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta. Muudatus

vastab ka EL direktiivi tingimustele, sest direktiiv ei kohusta proviisoriõpet läbi viima

integreeritud õppes.

Ühtlasi muudetakse õppekava nimetus ravimiteaduse õppeks ja lisatakse Vabariigi Valitsuse

määruse „Kõrgharidusstandard“ lisasse 3 meditsiini õppekavagruppi täiendav

bakalaureusekraadi nimetus „farmaatsia bakalaureusekraad“. Kehtima jääb farmaatsia

magistrikraad, mille saab pärast magistriõppe lõpetamist . Määrusega täpsustatakse, et farmaatsia

magistrikraadi antakse ka magistriõppekava lõpetamisel, praegu on vastava kraadi andmine

lubatud vaid integreeritud õppekava lõpetamisel. Hetkel on farmatseudiõpe Eest is vaid TTKs ja

õppekava lõpetanud üliõpilased saavad endale „meditsiiniteaduste bakalaureusekraadi“ vastavalt

kõrgharidusstandardi lisale 33. Tartu Ülikoolis õpetatakse proviisoreid farmaatsia instituudis, mis

tegutseb meditsiiniteaduste valdkonnas. Siiski on farmaatsia eriala meditsiiniteaduste

valdkonnas omaette teadusvaldkond ja seetõttu on põhjendatud ka kraadinimetuse täpsustamine.

Soomes Helsingi Ülikoolis ja paljudes teistes Euroopa riikides eksisteerivad eraldiseisvad

farmaatsia teaduskonnad. Seega on eelistatud termini „farmaatsia“ või „ravimiteaduse“

kasutamine ka kraadinimes. Tartu Ülikool annab hetkel proviisori õppekava lõpetajatele

farmaatsiamagistri kraadi.

Tartu Ülikool on alates 2003. a tegelenud farmaatsia instituudis uute õppekavade kokku

panemisega ja läbirääkimiste pidamisega nii Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli kui ka tööandjatega.

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppekava võib vajada samuti muutmist, et tagada lõpetajatele

sujuv õpingute jätkamine Tartu Ülikooli magistriõppes.

Loodavad uued õppekavad leevendavad eeldatavasti tööjõuprobleemi erinevates

farmaatsiavaldkondades, võimaldades pärast kolmeaastast bakalaureuseõpet väljuda tööturule

või jätkata kohe või mõne vaheaja järel magistriõppes. Samuti võimaldaks eraldiseisev

magistriõpe jätkata proviisoriõpinguid ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli lõpetanud

farmatseutidel või teistel erialadel bakalaureusekraadi omandanutel (ravimiarenduse suund).

Ravimiarenduse suunal lõpetajad ei saa küll taotleda proviisori kutset, aga nad oleksid vajalik

täiendav ja kvalifitseeritud tööjõud farmaatsiasektorile lisaks farmatseutidele ja proviisoritele.

Kokkuvõtlikult tagaksid uued õppekavad vajalikul hulgal kõrgetasemeliste spetsialistide

koolituse ning garanteeriksid laiemalt eriala jätkusuutliku arengu, mis praeguse lõpetajate arvu

korral võib muutuda teatud aja pärast probleemseks.

3 https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1120/7201/9017/Lisa3.pdf

10

Tulenevalt muudatustest farmatseudi ja proviisoriõppes, muudetakse ka ravimiseaduses

sätestatud proviisori ja farmatseudi definitsioone (RavS § 11). Proviisor on praegu defineeritud

kui farmaatsiaalase haridusega proviisoriõppe õppekava läbinud isik ja farmatseut

farmaatsiaalase haridusega kutsekeskharidusõppe või rakenduskõrgharidusõppe õppekava

läbinud isik.

Lisaks õppekavade muutmisele Tartu Ülikoolis ja paralleelselt teatavate muutuste tegemisele

Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis, on vajalik muuta ka kutsestandardeid ja kirjeldada nende

erialade sisu ravimiseaduses ja määrustes. Samuti peab ka sektor tegema muudatusi tööturul, mis

on seotud nende spetsialistidele töö ja sobiva palga pakkumisega vastavalt nende

kvalifikatsioonile.

Järelevalve sätestamine kõrgharidusasutuste üle

Põhiseaduse § 37 viimane lause sätestab, et hariduse andmine on riigi järelevalve all. Haridus-

ja Teadusministeerium teostab riiklikku ja haldusjärelevalvet era- ja munitsipaalomandis olevates

koolieelsetes lasteasutustes, üldhariduskoolides, kutseõppeasutustes, huvikoolides,

noortelaagrites, täiskasvanute täienduskoolitusasutustes, samuti kõrgharidus- ja teadusasutustes.

Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatavates õppeasutustes teostab ministeerium teenistuslikku

järelevalvet. Eesti haridusjärelevalve puhul on tegemist õiguspärasuse järelevalvega: järelevalve

kontrollib õppeasutuste ja nende pidajate tegevuse vastavust õppe- ja kasvatustegevust

reguleerivates õigusaktides sätestatud nõuetele, mitte kvaliteeti laiemas tähenduses. Lähtutakse

põhimõttest, et riigi hariduspoliitika materialiseerub õigusaktides ning riik saab nõuda

õppeasutustelt ning nende pidajatelt vaid nende nõuete täitmist, mille ta eelnevalt on kehtestanud.

Kuni 2019. aastani toimis kõrgharidusvaldkond mitme erineva seaduse alusel. Avalik-õiguslikele

ülikoolidele kehtis ülikooliseadus, riigi rakenduskõrgkoolidele rakenduskõrgkooli seadus ja

erakõrgkoolid pidi lähtuma erakooliseaduses sätestatust. Kõigis kolmes seaduses oli reguleeritud

järelevalve korraldus lähtuvalt kõrgkooli tüübist.

Ühtse kõrgharidusseaduse loomisel 2019. aastal nähti ette, et samal ajal menetluses olnud

haridusseaduse eelnõusse koondatakse kogu haridusvaldkonna järelevalve korraldamise alused.

Kavandatud haridusseaduse eelnõu seletuskirjas toodi välja põhjalik analüüs, kuidas muudatused

haridusvaldkonna järelevalvet mõjutavad. Selle kohaselt 2014. aasta 1. juulist jõustunud

korrakaitseseadus ja Vabariigi Valitsuse seaduse muudatused reguleerivad riikliku, haldus- ja

teenistusliku järelevalve tegemise põhialused ja –tingimused, haridusseaduse eelnõus aga

tuuakse välja haridusvaldkonna mõned erisused.

KHaS jõustumisel lisati erakooliseadusesse säte, mille kohaselt erakõrgkooli või tema pidaja üle

riikliku järelevalve korraldamisel lähtutakse erakooliseadusest. Samuti tulenes erakooliseadusest

erakõrgkoolide järelevalves lubatud erimeetmete loetelu. Kuna kõrgharidusseaduses järelevalve

korraldamise aluseid ei ole, tehakse haldusjärelevalvet avalik-õiguslike ülikoolide tegevuse üle

Vabariigi Valitsuse seadusega sätestatud üldises korras. Kui haridusseadus oleks uuel kujul vastu

võetud, oleks liikunud kogu haridusvaldkonna järelevalve regulatsioon haridusseadusesse ning

erakooliseaduse riikliku järelevalve sätted oleks tunnistatud kehtetuks.

KHaS vastuvõtmisest on möödas üle viie aasta, kuid paraku haridusseadust, kuhu oli plaan

koondada kõik järelevalvet puudutavad sätted haridustasemete ülestena, sellisel kujul vastu

võetud ei ole. Kõrgharidusvaldkonna teenistuslik ja haldusjärelevalve toimub Vabariigi Valitsuse

seaduse alusel. Riiklikule järelevalvele kohaldatakse erakooliseaduse järelevalve paragrahve.

11

Seega oleme olukorras, kus erakõrgkoole puudutav regulatsioon on sätestatud KHaS-is, välja

arvatud erakõrgkoolide järelevalvet puudutav, mille korraldamisel tuleb lähtuda

erakooliseadusest.

Kõrgharidusvaldkonna järelevalve korraldus ei ole kõrgkooli tüübiti proportsionaalne ja tekitab

õigusselgusetust. Haridusvaldkonna järelevalve erisused on kehtestatud erakõrgkoolidele.

Avalik-õiguslikud ülikoolide ja riigi rakenduskõrgkoolide järelevalve teostatakse vaid

järelevalve üldpõhimõtete alusel, mis on toodud Vabariigi Valitsuse seaduses. Olukorras, kus

seaduses ei ole reguleeritud järelevalve korraldust, tekitab õigusselgusetust kehtiva KHaS § 10,

mille lõikes 4 viidatakse, et õppeõiguse võib valdkonna eest vastutav minister kehtetuks

tunnistada siis kui on järelevalve käigus tuvastatud erinevaid puudusi.

Järelevalve regulatsioon peab tagama haridussüsteemi nõuetele vastava toimimise.

Haridussüsteemi korraldamiseks vajalike nõuete kehtestamine on riiklik ülesanne, mida vastavalt

oma pädevusele täidavad nii Riigikogu, Vabariigi Valitsus kui ka Haridus- Teadusministeerium.

Järelevalve on vajaduspõhine ning Haridus- ja Teadusministeeriumil on kaalutlusõigus, et

otsustada, millistel tingimustel järelevalve algatada.

Plaanitavate muudatuste eesmärgiks on tekitada süsteemne lähenemine kõrgharidusasutuste

järelevalve korraldusele. Ühtlasi täpsustada ja spetsiifilisemalt kirjeldada järelevalve

korraldamise erisusi kõrgkoolides võrreldes Vabariigi Valitsuse seaduses tooduga.

Üldpõhimõtted riikliku järelevalve korraldamiseks on korrakaitseseaduses, samas vajab

täpsustamist, kes on riikliku järelevalve organiks erakõrgkoolide puhul, samuti, milliseid riikliku

järelevalve erimeetmeid on õigus kasutada. Kõrgharidusvaldkonna järelevalve

kõrgharidusseadusesse koondamise poolt räägib ka asjaolu, et teiste haridusvaldkondade

õigusaktides on jätkuvalt järelevalve korralduse alused reguleeritud. Ka teaduse teadus- ja

arendustegevuse korralduse seaduses on eraldi välja toodud järelevalve teostamise alused.

Kuna haridusseaduse muutmist laiemalt ei ole Haridus- ja Teadusministeeriumil kavas lähiajal

alustada ja teiste õppetasemete seadustes on järelevalve jätkuvalt reguleeritud, viiakse KHaS-i

sisse kõrgharidusvaldkonnas järelevalve korraldamise alused ehk eelistatud on siiski regulatiivne

lahendus. Eelnõuga antakse Haridus- ja Teadusministeeriumile kui haldusjärelevalve teostajale

õigus hinnata lisaks tegevuse õiguspärasusele ka haldusülesande täitmise otstarbekust.

Kõrghariduse kvaliteediagentuuri regulatsiooni toomine seaduse tasandile

Eestis saavad kõrgharidust pakkuda ainult õppe kvaliteedi hindamise läbinud kõrgkoolid. Õppe

kvaliteedi hindamist viib KHaS § 9 alusel läbi HTM kaasates kõrghariduse kvaliteediagentuuri.

Kvaliteediagentuuri ülesandeks on hinnata, kas õppe kvaliteet vastab kõrgharidustaseme õppe

nõuetele ning kas õppeks vajalikud ressursid ja jätkusuutlikkus on piisavad.

Euroopa tasandil on kokku lepitud, millistele nõuetele peab vastama kvaliteediagentuur, mille

poolt läbi viidavad hindamised, ning seeläbi ka hinnatud kõrgkoolid, oleksid Euroopas

tunnustatud. Euroopa kõrgharidusruumi kvaliteedikindlustuse standardi kohaselt on

kvaliteedihinnanguid andvad agentuurid oma otsustes sõltumatud, lähtuvad rahvusvaheliselt

välja kujunenud kvaliteedihindamise tavadest ning nende tegevuse põhimõtted ja töö tulemused

on avalikud Euroopa kõrgharidusruumi kvaliteedikindlustuse standardid ja suunised4 (edaspidi

4 https://www.eqar.eu/assets/uploads/2018/04/ESG_2015-1.pdf

12

ESG) näevad ette tingimused sisemise ja välise kvaliteedi tagamisele ning kvaliteedi tagamise

agentuuridele.

ESG standard 3.2 kohaselt peab agentuuril olema kehtestatud õiguslik alus ja riigivõim peab teda

ametlikult tunnustama kvaliteedi tagamise agentuurina. ESG standard 3.3 näeb ette, et agentuur

peab olema sõltumatu ja tegutsema iseseisvalt ning tal on täielik vastutus oma toimingute ja

nende tulemuste eest ilma kolmanda osapoole mõjuta. Agentuuri sõltumatuse kaalumisel on

olulised järgmised asjaolud:

− organisatsiooniline sõltumatus, mida tõendavad ametlikud dokumendid (nt valitsuse instrumendid, õigustloovad aktid või organisatsiooni põhikiri), mis sätestavad agentuuri töö sõltumatuse kolmandatest osapooltest nagu kõrgkoolid, valitsus ja muud sidusrühmade

organisatsioonid;

− tegevuse sõltumatus: asutuse protseduuride määratlemine ja toimimine ning meetodid, samuti välisekspertide nimetamine ja määramine sõltumatult kolmandatest osapooltest, nagu kõrgkoolid, valitsus ja muud sidusrühmad;

− ametlike tulemuste sõltumatus: kuigi asjaomaste sidusrühmade taustaga eksperdid, eriti üliõpilased, osalevad kvaliteedi tagamise protsessides, siis kvaliteeditagamise tegevustest tulenevate lõpptulemuste eest vastutab agentuur.

Seega on vajalik tagada, et kõrghariduse välise kvaliteedihindamise eest vastutavad agentuurid

oleksid sõltumatud kolmandatest osapooltest, nagu kõrgkoolid ja valitsusasutused ning muud

sidusrühmad, nii oma hindamiste ja selle metoodika väljatöötamisel, hindamiste läbiviimisel kui

otsuste vastuvõtmisel.

Kõrghariduse kvaliteediagentuuride vastavust Euroopa standarditele hinnatakse vähemalt iga 5

aasta järel. Hindamise läbimine positiivselt võimaldab lülitada agentuuri Euroopa

kvaliteediagentuuride registrisse EQAR, mille andmebaasis kuvatakse ka kõik vastava agentuuri

poolt läbi viidud hindamiste tulemused. Lisaks on registrisse kantud agentuurid kohustatud

esitama igal aastal EQARile aruande kõrgharidussüsteemi, kvaliteedihindamise metoodika või

agentuuri staatusega seonduvate muudatuste kohta. EQARi nõukogul on õigus alustada käivitada

agentuuri erakorraline hindamine, kui toimunud muudatused viitavad tõsistele mittevastavustele

standarditega.

KHaS-is nimetatud kõrghariduse kvaliteediagentuurina tegutseb Haridus- ja Noorteameti

(edaspidi Harno) koosseisus Eesti Hariduse Kvaliteediagentuur (edaspidi HAKA). Kuni 2020

kehtinud kõrgharidusseaduses5 sisaldusid paragrahvis 37 kõrghariduse kvaliteedihindamise

volitused kõrghariduse kvaliteediagentuurile. Sel hetkel kuulus kvaliteediagentuur Sihtasutuse

Archimedes koosseisu. Selline lahendus tagas ESG standardite täitmise, millele andis kinnituse

ka agentuuri välishindamise positiivsed tulemused 2013. ja 2018. aastal.

2020. aastal võeti vastu otsus viia Sihtasutus Archimedes, mille koosseisus tegutses ka

kõrghariduse kvaliteediagentuur, loodava Haridus- ja Noorteameti koosseisu. Harno

moodustamisel tekkis vajadus muuta mitmeid seadusi, sh kõrgharidusseadust, kuna lakkas

eksisteerimast sihtasutus, millele kvaliteediagentuuri ülesannete täitmine oli volitatud. Peamine

probleem, mis vajas lahendamist kvaliteediagentuuri liitmisel riigiameti koosseisu, oli tõsiasi, et

riigiamet kui valitsusasutus ei saa olla valitsusest sõltumatu, nagu nõuavad Euroopa standardid

ja suunised. KHaS muutmisel seoses Harno moodustamisega jäeti siiski seaduse tasandil

5 https://www.riigiteataja.ee/akt/119032019012

13

määratlemata, et kõrghariduse kvaliteedihindamine on volitatud riigiametile ning jäeti

seadusesse üksnes viide kõrghariduse kvaliteediagentuurile. Täpsem korraldus on sätestatud

haridus- ja teadusministri 16. juuni 2020 määruses nr 19 „Haridus- ja Noorteameti põhimäärus“6

4. peatükis.

Seega hetkel on kõrghariduse kvaliteediagentuuri ülesanded ja toimimise põhimõtted küll KHaS

tasandil määratletud, kuid täpsustamata on, kellele nende ülesannete täitmine on volitatud.

Harno põhimäärus määratleb HAKA ameti koosseisus iseseisvaid ülesandeid täitva

struktuuriüksusena. Tagamaks iseseisvate ülesannete täitmise riigiasutuse koosseisus, annab

põhimäärus HAKA koosseisu kuuluvale kuratooriumile lisaks nõuandvale rollile ka

otsustusõigused agentuuri toimimise seisukohast olulistes aspektides: valida seadusest tuleneva

õigusega haldusorgani rolli täitvate hindamisnõukogude liikmed, kinnitada HAKA arengukava

ja aastaaruanne. Kuratooriumi koosseisu kuuluvad HAKA põhiülesannetega seotud huvirühmade

esindajad moel, et huvirühmade esindatus oleks tasakaalustatud ning ühelgi huvirühmal ei tekiks

võimalust oma ootusi ja eelistusi peale suruda. Sel moel on tagatud kvaliteediagentuuri

toimimine sõltumatult kolmandatest osapooltest nagu valitsus, kõrgkoolid jt huvigrupid. Kõik

olulised huvigrupid on kuratooriumis esindatud ning seetõttu on tagatud nn „tasakaalustatud

sõltuvus“. Kuratooriumi koosseisu kinnitab küll haridus- ja teadusminister oma käskkirjaga, kuid

selle koosseisu nimetavad huvigruppe esindavad organisatsioonid ise oma esindajad. HAKA on

nüüdseks kolmel korral läbinud edukalt välise hindamise – aastatel 2013, 2018 ja 20237.

Muudatuse eesmärk on tagada Eesti kõrgkoolide jätkuvat tunnustamist Euroopas ning

kindlustamaks kvaliteediagentuuri vastavust Euroopa standarditele täpsustatakse seaduses

HAKA sõltumatus ja põhimõtted. Kuna volitusnorm kvaliteediagentuuri eristaatuseks riigiameti

koosseisus peab tulema seaduse tasandilt, siis on vajalik selle sissetoomine

kõrgharidusseadusesse. Aluseks on võimalik võtta Soome kvaliteediagentuuri KARVI toimimise

põhimõtted ning rahvusvaheliste ekspertide hinnangud sellele, et sätestatud raamistik tagaks

piisaval määral kõrghariduse kvaliteedihindamist teostava agentuuri sõltumatuse riigiameti

koosseisus.

Lisaks täpsustatakse õigusselguse tagamiseks eelnõus kõrgharidusseaduses stipendiumite

andmise, kõrgharidustaseme õppesse kandideerimise ja akadeemiliste töötajate seotud sätteid,

millele muutmise vajadus on tulenenud KHaS rakendamisel selgunud vajadustest või millele on

tähelepanu juhtinud kõrgkoolid ja õiguskantsler.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb 3 paragrahvist.

§ 1. Kõrgharidusseaduse muutmine

1) Paragrahv 3 lg 7 – eelnõuga lisatakse seadusesse säte, mis annab õiguse kõrgkoolile

isikuandmete töötlemiseks.

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 6 lõike 1 punkt e alusel on isikuandmete töötlemine

seaduslik juhul, kui töötlemine on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks.

Kõrgkoolidesse toimub vastuvõtt läbi infosüsteemi SAIS, mis alates 1. septembrist 2025. a on

6 https://www.riigiteataja.ee/akt/119062020035 7 https://haka.ee/ekka -valishindamine/

14

riikliku andmekogu EHIS üks alamregister. Registrisse andmete kogumine peab toimuma

seaduse alusel ja kohaselt. Seega tuleb kõrgharidusseaduses anda volitus andmete töötlemiseks

ja kogumiseks. Kuna kõrgkooli sisseastumise avaldusi võtavad vastu koolid ise, siis tuleb anda

neile ka volitus andmete töötlemiseks. Andmete töötlemise eesmärk on kontrollida, kas

kõrgharidustaseme õppesse kandideerijad täidavad sisseastumistingimusi ning kas tasuta

õppekohale kandideerijatel on selleks vastav õigus. Kuna kõrgharidusseaduse alusel on õigus

tasuta õppekohale piiratud, siis selleks, et kõrgkoolil oleks võimalik täita seadust ja kontrollida,

kas õppur on juba varasemalt riigi rahastatud õppekohal õppinud, on vajalik ühtne andmebaas,

mis kogub õppurite varasemalt õpitud andmed ning annab infot, kas ja kui palju on õigus veel

tasuta õppida.

Tasuta õppekohale kandideerimisel on vaja kõrgkoolil teada, kas õppur vastab tingimustele, mis

on kehtestatud kõrgharidusseaduses §16 ja §161 nimetatud juhtudel tasuta õppes osalemiseks.

Selleks on kõrgkoolil vaja hinnata isiku andmeid seoses eelnevate õpingutega samal

kõrgharidusastmel. Kehtiv kõrgharidusseadus sätestab, et samaaegselt tohib isik õppida

samaaegselt vaid ühel kõrgharidustaseme õppekaval. Lisaks on kõrgkoolil vajalik kontrollida

alates 01.09.2025 jõustuva kõrgharidusseaduse uues redaktsioonis toodud nõude täitmist, mille

kohaselt on kõrgkoolil õigus tasu küsida ka neilt isikutelt, kes on õppima asudes juba vastu

võetud tasuta koolituskohale keskhariduse järgses kutseõppe tasemeõppes. Ehk et alates

2025/2026 õppeaastast võib isik õppida tasuta vaid ühel õppekohal kutse- või

kõrgharidustasemel.

Eelnõuga luuakse kõrghariduses isikuandmete töötlemiseks terviklik õiguslik raamistik, mis

vastab isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 punktis e sätestatud avalikes huvides

oleva ülesande täitmise alusele ning põhjenduspunktides 10 ja 45 sätestatud nõudele, et

töötlemise alus ja eesmärgid peavad olema sätestatud liidu või liikmesriigi õiguses.

Kõrgkoolidel on õigus töödelda kandideerivate, õppivate ja õppest välja arvatud isikute andmeid

kõrgkooli põhitegevuse korraldamise eesmärgil, sealhulgas vastuvõtu, õppetöö korraldamise,

õppekvaliteedi kindlustamise eesmärgil. Samuti luuakse õiguslik alus kontrollida õppekulude

hüvitamise kohustuse olemasolu.

2) paragrahv 7 lg 1 – eelnõuga võimaldatakse proviisoriõpe edaspidi senise integreeritud

bakalaureuse- ja magistriõppe asemel viia läbi eraldiseisvate bakalaureuse- ja

magistriõppekavade läbimisega. Nii integreeritud õppes kui ka 3+2 mudeli alusel toimuvas õppes

on proviisorina töötamiseks vaja läbida kokku viieaastane õpe 300 EAP mahus kooskõlas EL

direktiiviga 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta. Muudatus vastab ka EL

direktiivi tingimustele, sest direktiiv ei kohusta proviisorõpet läbi viima integreeritud õppes.

Seoses muudatustega proviisoriõppe korralduses, kus seni integreeritud bakalaureuse- ja

magistriõppena läbiviidav proviisoriõpe asendub eraldiseisvate õpete läbimisega, kustutatakse

lõikes 1 sõna „proviisoriõpe“.

3) Paragrahv 12 lg 4 – Eestil on tulenevalt EL ühtse digivärava direktiivist (SDG ehk Single

Digital Gateway)8 kohustus tagada ühtne sisseastumissüsteem riiklikesse õppeasutustesse. Antud

seaduseelnõuga kehtestatakse avalik-õiguslikele ülikoolidele ja HTM haldusala

rakenduskõrgkoolidele kohustus korraldada kõrgharidusõppesse kandideerimise protsess läbi

Eesti hariduse infosüsteemi (edaspidi EHIS). Seni oli kõrgkooli otsustada, kuidas korraldada

8 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX%3A32018R1724&from=EN#anx_I%C2%A0

15

õppeasutusse kandideerimine ning milliseid süsteeme selleks kasutada. Valdavalt kasutasid

kõrgkoolid kõrgharidustaseme õpetesse kandideerimisprotsessi korraldamiseks Sisseastumiste

Infosüsteemi (edaspidi SAIS). SAISi kasutasid oma sisseastumiste läbiviimisel 2024/2025.

õppeaastal 7 ülikooli ja 7 rakenduskõrgkooli. Seni ei ole ühtset sisseastumise infosüsteemi

kasutanud 4 erarakenduskõrgkooli (EELK Usuteaduste Instituut, EMKT Teoloogiline Seminar,

EEKK Mainor ja EEKBL Kõrgem Usuteaduslik Seminar), kes korraldasid vastuvõtu läbi enda

infosüsteemide.

Alates 1. septembrist 2025. a on SAIS riikliku andmekogu EHIS üks alamregister ja eelnõus

nimetatud kõrgkoolid peavad edaspidi kõrgkooli vastuvõtu korraldama läbi EHISe.

Kuna SAISi kasutamiseks kõrgkooli sisseastumiseks oli vajalik Eesti isikukoodi olemasolu, ei

ole olnud võimalik selle süsteemi kaudu korraldada välisüliõpilaste vastuvõttu. Kõrgkoolid on

korraldanud seda valdavalt kasutades välise partneri poolt pakutavat keskkonda (Dream Apply)

või loonud eraldi võimalused kõrgkooli põhiselt kandidaatidel vastuvõtuprotsessi läbimiseks. Ka

EHISe alamregistrina toimival vastuvõtu infosüsteemil puudub hetkel juurdepääs riigi

isikukoodita isikutele, seetõttu on kõrgkoolidele jäetud ka eelnõuga õigus välisüliõpilaste

vastuvõtul kasutada alternatiivseid keskkondi.

Erakõrgkoolidele ja riigi rakenduskõrgkoolidele, kes ei ole HTM haldusalas, ei ole vastuvõtu

korraldamine EHISE elektroonilises keskkonnas kohustuslik.

Eelnõu sõnastust täpsustatakse ja Eesti hariduse infosüsteemi põhimäärus viiakse kooskõlla

seadusega ning arvestaks vajadusel vastuvõtu korraldamise erisusi eri kõrgharidustasemete ja

õppevormide lõikes.

Eelnõu eesmärk on tagada vastuvõtuga seotud andmete ühtne kogumine ja kättesaadavus

riiklikus infosüsteemis, mitte piirata kõrgkoolide vastuvõtuprotsesside korralduslikku

autonoomiat ega tehnilisi lahendusi. Samuti võetakse arvesse, et välisüliõpilaskandid aatidel

puudub ligipääs vastuvõtuandmete alamregistrile.

Muudatusega tagatakse õigusselgus ning samal ajal säilitades riigi huvi saada vastuvõtuga seotud

andmed keskse infosüsteemi kaudu.

4) paragrahv 13 lg 3 - Eelnõuga muudetakse paragrahvi teist lauset. Kehtiva seaduse sõnastus

ei luba rühmitada kõikides kõrgharidustaseme õpetes isikuid selle alusel, kas neilt on kõrgkoolil

õigus õppetasu küsida või mitte. Eelnõu kohaselt kehtib see kohustus vaid kõrghariduse esimese

ja teise astme kohta kuna üliõpilaskandidaat peab vastama samasugustele kvaliteedinõuetele /

vastuvõtutingimustele ning õppekulusid hüvitavatele üliõpilastele ei looda erinevaid

õppegruppe. Muudatusega on doktoriõppes selline rühmitamine lubatud kuna doktoriõppesse

vastuvõtul tuleb hinnata iga üksikut kandidaati, arvestada temalt tasu võtmise õigusega ning tema

maksevõimet doktoriõppe perioodil, samuti konkreetse isiku sobivust ülikooli teatud

uurimisgruppi. Seaduse muutmine annab võimaluse kõrghariduse kolmandal õppeastmel

vajadusel võtta õppesse erinevate rühmituste alusel. Sama põhimõte kehtib ka 13 lg 21

konkursside välja kuulutamisel.

5) paragrahvi 15 lg 4 – Eelnõuga muudetakse kõrgharidusseaduse § 15 lõiget 4, täpsustades

üliõpilaste riiklike stipendiumite andmise regulatsiooni ning eristades normatiivse reguleerimise

ja stipendiumite praktilise andmise ülesande. Üliõpilaste riiklike stipendiumite liigid, suurused

16

ning nende määramise üldtingimused ja korra kehtestab määrusega valdkonna eest vastutav

minister.

Lisaks nähakse ette võimalus anda stipendiumite andmise ülesanne Haridus- ja Noorteametile

või kõrgkoolile. Stipendiumi andjateks võivad olla Haridus- ja Noorteamet ja kõrgkoolid, kes

korraldavad stipendiumite taotlemise, taotluste hindamise ning stipendiumite määramise ja

maksmise ministri määruse alusel.

Õiguskantsler on korduvalt juhtinud tähelepanu, et stipendiumide andmise kord peab olema

sätestatud seaduse alusel või peab olema seaduses antud volitusnorm stipendiumi andjale.

Käesolev eelnõu loob selge seadusliku aluse stipendiumite andmise ülesande edasiandmiseks

ning tagab, et stipendiumite andmise olulised tingimused on kehtestatud ministri määrusega

seaduse alusel.

Ülikool on seaduses ettenähtud piires autonoomne, mis tähendab, et stipendiumite andmise

korraldamisel tuleb lähtuda seadusest ja selle alusel kehtestatud määrusest. Ülesande

edasiandmine võimaldab arvestada kõrgkoolide valdkondlike erisustega ning korrald uslike

vajadustega, sh stipendiumite taotlemise tehniliste ja menetluslike küsimuste (nt taotlemise

keskkond, täpsed tähtajad, hindamiskomisjonide töökorraldus) paindlikum reguleerimine.

Selline lahendus tagab avaliku raha kasutamise põhireeglite kehtestamise riiklikul tasandil ning

samas võimaldab stipendiumite andmise praktilist korraldamist detsentraliseeritult, tagades

õigusselguse ja võrdse kohtlemise ning arvestades ülikoolide autonoomiat.

6) paragrahv 16 lg 6 punkt21- eelnõuga lisatakse loetellu, mille alusel on kõrgkoolil õigus

nõuda üliõpilaselt õppekulude hüvitamist, uus punkt, millega laieneb kõrgkoolile võimalus

küsida õppeteenustasu kõigil magistriõppekavadel, mille maht on vähem kui 120 ainepunkti. Kui

üldjuhul on kõrgharidustasemel õppimine tasuta eesti keeles ja täiskoormusega õppes, luuakse

muudatusega võimalus ka eesti keeles ja täiskoormusega lühematel magistriõppekavadel nõuda

õppekulude hüvitamist. Kehtiva seaduse sama paragrahvi punktide 1 ja 2 kohaselt on juba

võimalik küsida õppeteenustasu neilt õppuritelt, kes õpivad magistriõppes osakoormuses või

võõrkeeles.

Tasu võtmine on õigustatud kuna lühemad magistriõppekavad on valdavalt suunatud isikutele,

kellel on vastavas valdkonnas töökogemus või varasem magistrikraad lähedasel erialal.

Lühemate õppekavade õppurite sihtrühmaks on eelkõige töökogemusega ja/või varasema

magistrikraadiga inimene, kes ongi huvitatud lühiajalisemast õppest ning varasemad õpingud

ja/või töökogemus võimaldavad arvestada osad õpiväljundid täidetuks. Enamasti on selliste

õppurite põhitegevuseks töötamine.

Algselt oli eelnõus ka punkt, mis täpsustas magistriõppesse kandideerimise üldnõudeid

õppekavadel, mille maht on vähem kui 120 ainepunkti. Kooskõlastusel saadud tagasiside alusel

otsustati see teema jätta kõrgkoolide pädevusse, kuid üldõpõhimõtted tuuakse ära seletuskirjas.

Kõrgharidusseaduse kehtestamisel 2019. a jäeti sellest välja eelnevalt ülikooliseaduses kehtinud

nõue, mille kohaselt bakalaureuseõppe või rakenduskõrgharidusõppe ja magistriõppe

nominaalkestus peab olema kokku vähemalt viis aastat. Senine 3+2 (või ka 4+1) süsteem kehtib

üldpõhimõttena aga jätkuvalt, sest üldjuhul ei ole magistriõppe õpiväljundite saavutamine

lühema ajaga võimalik. Seetõttu tuleks lähtuda põhimõttest, et lühemale magistriõppekavale saab

eelneva kvalifikatsiooni alusel kandideerida vaid isik, kes on lõpetanud vähemalt 4-aastase

17

nominaalkestusega esimese astme kõrgharidusõppe õppekava või kes on juba eelnevalt

lõpetanud magistriõpingud. Kui bakalaureuse- või sellega võrdustatud õppe kestus oli vähem kui

4 aastat, on kandideerimiseks vajalik omada varasemat kolmeaastast töökogemust või

varasemaid täienduskoolitusi, mida saab õpiväljundite saavutamiseks arvestada kõrgkooli

kehtestatud korra alusel.

7) paragrahv 16 lg 62 – eelnõuga täiendatakse seadust uue lõikega, mis puudutab õpingute

katkestamist kolmekümne kalendripäeva jooksul peale immatrikuleerimist .

Kõrgharidusseaduses tehti 2023. a muudatused, mis muutsid rangemaks korduvalt

kõrgharidustasemel tasuta õppimise tingimusi. Muudatuste kohaselt on võimalik alates

2024/2025. õppeaastast asuda ka teist korda tasuta õppima samal kõrgharidusastmel juhul kui

esimesed õpingud ei ole kestnud rohkem kui 365 päeva. Õppes osaletud päevade arvestus algab

esimesest päevast alates immatrikuleerimisest. Käesoleva muudatuse vajadus tulenes muudatuse

järgsel õppeaastal kogetud praktikast, mida eelnõud ette valmistades ei suudetud ette näha.

Nimelt oli mitmeid juhtumeid, kus isikud immatrikuleeriti õppesse mitu nädalat enne reaalset

õppetöö algust, kuid immatrikuleerimise ja õppetöö alguse vahepealsel ajal avanes neil näiteks

võimalus minna õppima välisriigi õppeasutusse või loobusid nad mõnel muul põhjusel oma

õppekohast. Juriidiliselt tähendas see olukorda, kus isik katkestas oma õpinguid ja tal fikseeriti

EHISes immatrikuleeritud olemise aeg ühe õpisündmusena. Reaalselt õppur ei osalenud

õppetöös kuna õppetöö ei olnud alanud, aga süsteemi läks kirja õppetöö katkestamine. Hiljuti

jõustunud kutseõppeasutuse seaduses ei arvestata korduva õppimisena katkestamisi, kus õpilane

on nimekirjast välja arvatud vähem kui 30 päeva jooksul pärast õppeperioodi algust. Lähtuvalt

analoogse regulatsiooni kehtestamisest kutsehariduses ja võrdse kohtlemise põhimõttest,

otsustati viia selline täpsustus sisse ka kõrgharidusõpet reguleerivasse õigusakti. Muudatusega

antakse õppurile valikuvõimalus kolmekümne päeva jooksul peale õppesse immatrikuleerimist

õppest lahkumiseks. Ka kõrgkoolil on õigus õppureid, kes ei ole ilmunud õppetööle, selle aja

jooksul eksmatrikuleerida. Selline varajane katkestmine võimaldab kõrgkoolil vajadusel vabaks

jäänud õppekoht täita. Õpingud kõrgharidusõppes ei lähe õpisündmusena korduva õppe

arvestamisel kirja kui õppur on eksmatrikuleeritud 30 päeva jooksul alates immatrikuleerimisest .

Antud 30 päeva arvestuse põhimõte kehtib ka juhul kui õppur on teatud põhjusel (nt tervislikel

põhjustel või seoses suundumisega kaitseväkke) koheselt peale immatrikuleerimist

akadeemilisele puhkusele siirdunud. Akadeemilisel puhkusel peatub õppetöös osalenud päevade

arvestus ja kui sellisel juhul peale akadeemilise puhkuse lõpetamist õppur eksmatrikuleeritakse

30 päeva jooksul kogu õppes oldud päevade arvestuses, ei lähe õpisündmus korduvalt õppimise

arvestuses korrana kirja.

Et tagada õppuritele võrdne kohtlemine, jõustub antud lõige tagasiulatuvalt alates 01.08.2024,

mil hakkas kehtima kõrgharidusõppes korduvalt õppimise uus regulatsioon.

8) paragrahv 161 lg 1 – eelnõuga muudetakse paragrahvi esimese lõike esimest lauset, mis

puudutab doktoriõppes tasuta õppimist. Kui kehtiv seadus ei nõua kõigilt õppureilt, kes läbisid

õppekava nominaalkestuse jooksul, õppekulude hüvitamist, siis eelnõu kohaselt on tasuta

õppimine doktoriõppes nominaalkestuse jooksul võimalik vaid Eesti kodanikul või Eesti

Vabariigis pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel viibival isikul. Antud

muudatuse kohaselt ei tagata tasuta õppimise võimalust neile, kel puudub Eesti kodakondsus,

pikaajaline elamisluba või alaline elamisluba.

18

9) paragrahv 161 lg 3 punkt 4 - seadust täiendatakse punktiga, mille kohaselt on kõrgkoolil

õigus õppekulude hüvitamist nõuda neilt, kes ei ole Eesti või teiste Euroopa Liidu liikmesriikide,

Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi või Šveitsi kodanikud. Samuti on selle punkti alusel

võimalik kehtestada kõrgkoolidele võimalus võtta vastu erinevate stipendiumifondide

õppetasu/toetus, mille doktorant riigilt või stipendiumifondilt on välisriigis õppimiseks saanud .

10) paragrahv 36 lg 5 – Eelnõuga kehtestatakse selles paragrahvis uus lõige, mis puudutab

emeerituse staatust. Emeerituse staatuse eesmärk on toetada väärikasse ikka jõudnud

akadeemiliste töötajate aktiivsest õppetööst taandumist. Kehtiv seadus loob kõrgkoolile

volitusnormi selle staatuse andmiseks ning määratud tähtaja möödumisel seni kehtiv

akadeemilise töötaja tööleping lõpetada. Praktikas aga on ilmnenud juhtumeid, kus erinevatel

põhjustel (ebaväärikas, riigivastane käitumine vms) vajaksid kõrgkoolid alust ka emeerituse

staatuse äravõtmiseks. Muudatusega antakse kõrgkoolile õigus vastavalt kõrgkooli kehtestatud

tingimustele emeerituse staatus ära võtta.

11) kuuenda peatüki pealkirja muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kvaliteedi

hindamine ja järelevalve“ – tulenevalt eelnõuga kavandatavatest täiendustest lisandub

seadusesse paragrahv, mis reguleerib järelevalve korraldust. Täiendusest tulenevalt muudetakse

peatüki pealkirja sõnastust.

Paragrahvi 37 muudatustega täpsustatakse kõrghariduse kvaliteedihindamise korraldust.

12) paragrahv 37 lõige 2 – kehtiva seaduse kohaselt korraldab kvaliteedihindamisi

rahvusvahelistest põhimõtetest lähtudes kõrghariduse kvaliteediagentuur. Muudatusega tuuakse

seaduses välja kvaliteedihindamisi korraldava asutuse nimi ehk täpsustatakse, et neid tegevusi

teeb Haridus- ja Noorteameti koosseisus iseseisvaid kõrghariduse kvaliteedi hindamise

ülesandeid täitev kvaliteediagentuur.

13) paragrahvi 37 täiendatakse lõikega 21 - kehtestatakse volitusnorm kvaliteediagentuuri

kuratooriumile ning nimetatakse ära kuratooriumi koosseis ja liikmete arv. Kuratooriumi

kinnitab valdkonna eest vastutav minister.

14) paragrahvi 37 täiendatakse lõikega 22 – Vastavalt Haridus- ja Noorteameti põhimäärusele

on kuratooriumil väga konkreetsed ülesanded, mis sisaldavad otsustusõigust kvaliteediagentuuri

tegevuse ja hindamisotsuste sõltumatust tagavates aspektides. Need on agentuuri sõltumatuse

tagamise seisukohast sedavõrd olulised ülesanded, mis õigusselguse huvides sätestatakse

eelnõuga seaduse tasandil.

15) kuuenda peatüki paragrahvi 37 lõigetes 3 ja 4, § 38 lõigetes 2, 3 ja 4, § 39 lõikes 2, § 9

lõikes 3 ja § 11 lõikes 3 asendatakse „kõrghariduse kvaliteediagentuur“ sõnaga

„kvaliteediagentuur“ vastavates käänetes. Õigusselguse tagamiseks ühtlustatakse

muudatusega kõrghariduse kvaliteedi hindamist läbiviiva agentuuri lühinime erinevates

paragrahvides.

16) paragrahvi 37 täiendatakse lõikega 31 - täpsustatakse HARNO koosseisus tegutseva

kõrghariduse kvaliteediagentuuriga seonduvat. Kehtestatakse, et kuratooriumi ja kõrghariduse

hindamisnõukogu ülesanded kinnitatakse ministri määrusega.

17) Lisatakse paragrahv 391 – Eelnõuga tuuakse kõrgharidusvaldkonna õigusakti tagasi sätted,

mis puudutavad kõrgkoolide üle tehtavat järelevalvet. Seadust täiendatakse eraldi paragrahviga

391, kus kehtestatakse teenistusliku, riikliku ja haldusjärelevalve põhimõtted kõrghariduses.

19

Järelevalve korralduse põhimõtted on sarnased 1.10.2025. a jõustunud teadus- ja

arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduses kinnitatutele, mis kehtivad teadus- ja

arendusasutustele sh ülikoolidele ja evalveeritud rakenduskõrgkoolidele.

Paragrahv 391 lg 1 – eelnõuga antakse Haridus- ja Teadusministeeriumile õigus viia läbi

kõrgharidusasutuste tegevuse üle riiklikku või haldusjärelevalvet. Järelevalve eesmärk on

kõrgharidusseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides kehtestatud nõuete täitmise kontroll.

Paragrahv 391 lg 2– seaduses kehtestatav uus punkt annab volitused järelevalve toiminguteks.

Järelevalve teostajatel on võimalik tutvuda erinevate materjalidega, mille põhjal teha kindlaks

järelevalve ülesannete täitmiseks vajalikud asjaolud. Antakse õigus järelevalve tulemusena teha

ettekirjutusi ning kaasata järelevalve teostamisse eksperte.

Paragrahv 391 lg 3 –eelnõu kohaselt antakse Haridus- ja Teadusministeeriumile õigus riikliku

järelevalve tegemiseks kohaldada korrakaitseseaduses (§-s 30, §-s 32 ja §-s 50) sätestatud

riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ning korras.

Paragrahv 391 lg 4 – eelnõuga lisatav lõige annab õiguse haldus- või riikliku järelevalve

teostjale ettekirjutuse täitmata jätmise korral asendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha

seaduses sätestatud korras. Sunniraha ülemmäär on 10 000 eurot.

Paragrahvi 42 muudatustega kustutatakse kõrgharidusseaduses doktoriõppe tulemustasu

eraldamisega seotud regulatsioonid kuna toetusmeede on otsustatud lõpetada seoses riigieelarve

olukorraga, toetusmeetme vähese mõjuga eesmärkide täitmisele ning kõrghariduse

tegevustoetuse üldise kasvatamisega perioodil 2023-2026.

18) Paragrahv 42 lg 1 – eelnõuga jäetakse sihttoetuse regulatsioonist välja doktoriõppe

tulemustasu puudutav osa kuna vastav toetusmeede kaotatakse ning riigieelarves ei ole selleks

edaspidi vahendeid ette nähtud.

19) Paragrahv 42 lg 2-3 – seoses toetusmeetme kaotamisega kustutakse seadusest doktoriõppe

tulemustasu suuruse arvutamise põhimõtted ning tulemustasu määra kehtestamise korra vajadus

ministri määrusega.

20) Rakendussätte sisu ja eesmärk - Rakendussättega nähakse ette käesoleva seaduse § 16

lõike 6² tagasiulatuv kohaldamine alates 1. september 2024. Samuti sätestatakse üleminekusäte,

mille kohaselt perioodil 1. augustist 2024 kuni 1. septembrini 2026 ei arvestata

eksmatrikuleerimiste arvestusse eksmatrikuleerimist, mis on toimunud 30 kalendripäeva jooksul

pärast immatrikuleerimist.

Muudatuse eesmärk on vältida olukorda, kus õpingute alguses tehtud eksmatrikuleerimine (nt

eksliku õppekava valiku, isiklike asjaolude või muude õppe alustamist takistavate tegurite tõttu)

piirab ebaproportsionaalselt isiku edasist ligipääsu tasuta kõrgharidusele. Õpingute algusperioodi

eksmatrikuleerimine ei ole reeglina seotud õpingute sisulise ebaõnnestumisega ning selle

arvestamine eksmatrikuleerimiste hulka ei ole eesmärgipärane.

Rakendussäte on isikutele soodustava iseloomuga ning ei piira isikute õigusi ega sea neile

täiendavaid kohustusi. Tegemist on soodustava tagasiulatuva regulatsiooniga, mis on kooskõlas

põhiseaduse §-st 10 tulenevate õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega ning

Riigikohtu praktikaga soodustava tagasiulatuvuse lubatavuse kohta.

20

Tagasiulatuv kohaldamine tagab võrdse kohtlemise enne ja pärast seaduse jõustumist

immatrikuleeritud üliõpilaste vahel ning väldib olukorda, kus varasemalt eksmatrikuleeritud

isikud satuksid põhjendamatult halvemasse olukorda võrreldes pärast seaduse jõustumist õppima

asuvate isikutega.

Proviisorõppe rakendussäte on vajalik, et tagada õigusselgus ja vältida käesoleva seaduse

jõustumise ajal õppivate isikute õiguste halvenemist. Seetõttu nähakse rakendussättega ette, et

enne seaduse jõustumist integreeritud proviisoriõppe õppekavale immatrikuleeritud isikud

võivad õpingud lõpetada kehtinud õppekorralduse alusel ning neile antakse vastav kraad.

Kõrgkoolidel on õigus jätkata integreeritud õppekava rakendamist nende isikute suhtes kuni

õpingute lõpetamiseni.

§ 2. Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmine

Paragrahv 366 lg 2 – lõikele lisatakse teine lause, millega täpsustatakse EHISe vastutavad

töötajad õppeasutustes. Eelnõuga täiendatakse Eesti Vabariigi haridusseaduse § 366 lõiget 2 teise

lausega, milles täpsustatakse Eesti hariduse infosüsteemi (EHIS) kaasvastutavate töötlejate ring.

Muudatuse kohaselt on EHIS kaasvastutavad töötlejad kõrgkoolid, kutsekoolid ja

üldhariduskoolid, kes täidavad neile seadusega pandud ülesandeid.

Muudatuse eesmärk on selgitada isikuandmete kaitse üldmääruse (EL) 2016/679 artikli 26

tähenduses kaasvastutavate töötlejate rollijaotust ning tagada õigusselgus EHISes töödeldavate

andmete osas. EHIS on riiklik andmekogu, mille andmeid esitavad ja kasutavad haridusasutused

oma seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, sealhulgas vastuvõtu, õppekorralduse,

õpitulemuste arvestuse ning haridusstatistika eesmärgil.

Kaasvastutavate töötlejate selgesõnaline nimetamine seaduses suurendab õigusselgust

andmesubjektide jaoks, täpsustab vastutuse jaotust.

§ 3. Ravimiseaduse muutmine

Paragrahv 11 lg 1 -lõige sõnastatakse ümber. Kui seni oli proviisoriõpe korraldatud

bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppena, siis eelnõu kohaselt edaspidi proviisoriks

õpitakse eraldiseisvate bakalaureuseõppe ja magistriõppe läbimisel.

Eelnõuga muudetakse ravimiseaduse § 11 lõike 1 sõnastust, et viia proviisori mõiste kooskõlla

kõrgharidusseaduse muudatustega ning Euroopa Liidu kutsekvalifikatsioonide tunnustamise

direktiiviga 2005/36/EÜ. Muudatuse kohaselt on proviisor farmaatsiaalase haridusega isik, kes

on läbinud eraldiseisva bakalaureuse- ja magistriõppe ning kelle proviisoriõppe kogumaht on

300 ainepunkti.

Muudatuse eesmärk on tagada proviisori kutsekvalifikatsiooni omandamise selge ja üheselt

mõistetav õiguslik raamistik ning võimaldada proviisoriõppe korraldamist bakalaureuse- ja

magistriõppena. Samas säilitatakse Euroopa Liidu õiguse kohane nõue proviisoriõppe

minimaalse kogumahu kohta.

Muudatus tagab õigusselguse proviisori kvalifikatsiooni määratlemisel ning väldib olukorda, kus

proviisoriõppe korralduse muutmine kõrgharidusseaduses ei kajastu erialase tegevuse

regulatsioonis ravimiseaduse tasandil.

4. Eelnõu terminoloogia

21

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole otseselt seotud Euroopa Liidu õigusega, kuid tulenevalt Euroopa põhiseaduslepingu

artikli II-74 punktidest 1 ja 2 on igaühel õigus haridusele ning õigus saada kutse- ja täiendusõpet

ning see õigus kätkeb võimalust saada tasuta kohustuslikku haridust.

6. Seaduse mõjud

Eelnõuga tehtavad muudatused mõjutavad laiemalt võttes eelkõige kõrgkoole, üliõpilasi ja

tulevasi üliõpilasi. Eelnõuga kavandatud muudatused ei too kaasa keskkonnamõjusid, mõju riigi

julgeolekule ega välissuhetele. Eelnõuga kehtestatavate muudatuste puhul saab hinnata

majanduslikku ja sotsiaalset mõju.

6.1. Eraraha kaasamise võimaluste laiendamine kõrgharidusõppes

6.1.1 Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: üliõpilased, potentsiaalsed üliõpilaskandidaadid

Mõju valdkond – mõju inimeste heaolule mõju üliõpilastele ja nende valikutele haridusotsuste

tegemisel, mõju kõrgkoolidele ja haridussüsteemile.

Mõju avaldumine

Tasu võtmise õiguse kehtestamine eestikeelsete alla 2-aastaste magistriõppekavade pakkumisel

suurendab paindlikke õpivõimalusi töötavale isikule. Sihtrühmaks on eelkõige varasemalt

hariduse omandanud õppurid või eelneva töökogemusega inimesed, kes sooviksid oma

kõrghariduse taset tõsta või uuendada.

Muudatus mõjutab üliõpilaste valikuvõimalusi ja õpikäitumist magistriõppe võimaluste

kaalumisel. 2023/2024. õa oli õppeks avatud 219 magistriõppekava, kus õppis 11 167 üliõpilast,

kellest viiendik hüvitas õppekulud tasulises õppes juba kehtivate regulatsioonide alusel

(joonis 2).

22

Joonis 2. Magistriõppe üliõpilaste, vastuvõetute ja õppekavade arv ning tasuliste õppurite osakaal. EHIS.

Eelnõu eesmärgiks on võimaldada omandada magistritase senises võrreldes kiiremini kuid

efektiivsemalt. Inimesel on võimalus näiteks võtta 1 aasta oma tööaastast ja õppida

täiskoormusega õppes tasu eest, et oleks võimalik saavutada magistritase. Seega on sihtrühmaks

eelkõige õppurid, kes on võimelised ja soovivad maksta oma õpingute eest, kuid kellel ei ole

võimalik või soov magistriõpet läbida mitte 2 aastaga vaid ühega.

Teatud osale üliõpilaskonnast võib olla muudatusel negatiivne mõju ning õppimisest loobutakse

või otsitakse õpingute jätkamiseks tasuta võimalusi kui huvipakkuv õppekava on vaid tasuline.

Samas võib väheneda Eesti õppurite välismaale magistriõppesse minek, sest kuna seni on

lühikesi magistriõppe võimalusi piiratud hulgal, siis oli teatud sihtrühmal valmisolek otsida

tasulise õppe võimalus välisriigi kõrgkoolist.

Kõrgkoolidele avaldab muudatuse mõju võimalusega luua lühemaid õppekavasid, mille eest on

võimalus küsida ka tasu. Kõrgkoolil on võimalik tasu võtta õppekava eest, mis on alla 2-aastane,

kuid mille jooksul läbitakse siiski täies mahus magistriprogramm.

Õppetasu küsimine doktoriõppes. Muudatus avaldab mõju eelkõige kolmandatest riikidest pärit

doktorantidele. Vastava muudatusega on võimalik küsida tasu, kui doktorant saabub Eestisse

õppima väljaspool Euroopa Liitu. Muudatuse mõju kõrgkoolile seisneb võimaluses küsida tasu

doktorandilt või teda saatvalt teadusasutuselt, kes tuleb kolmandast riigist. Ka tänasel päeval on

doktorante, kes oleksid valmis maksma oma õpingute eest, kuid hetkel kehtiv seadus sellist

võimalust ette ei näe. Kuna õppekulude hüvitamist saab muudatusega nõuda vaid doktoriõppe

üliõpilastelt, kes tulevad väljastpoolt Euroopa Liitu, ei mõjuta see Eesti noorte võimalusi

doktoriõppes. Rahvusvaheline kogemus näitab, et tasulise õppe sisseviimisega esialgu sihtrühma

huvi väheneb, kuid paari aasta möödudes taastub. Piisava akadeemilise järelkasvu tagamiseks

ning vältimaks ohtu, et doktoriõppes õppekohad ei täitu, ei ole mõistlik rakendada lausalist

õppemaksu doktoriõppes kolmandate riikide üliõpilastele ning ülikoolile peab jääma võimalus

nõuda õppekulude hüvitamist, aga mitte kohustus.

6.2.2 Majanduslik mõju

Mõju valdkond – mõju üliõpilaste õppetasudele ja kõrgkoolide sissetulekutele.

I sihtrühm: üliõpilased, üliõpilaskandidaadid

Mõju avaldumine. Muudatusega laienevad kõrgkoolide võimalused küsida õppeteenustasu ja

seeläbi muudatus suurendab üliõpilaste kulutusi seoses õppimisega. See omakorda võib muuta

üliõpilaste õpikäitumist ja mõjutada nende otsuseid nii õpingute alustamise kui jätkamise osas.

Ka viimase üleeuroopalise üliõpilaste küsitlusuuringu Eurostudent9 andmetest selgub, et

2021/2022. õa Eesti üliõpilastest 70% töötas kogu semestri vältel või semestri jooksul aeg-ajalt.

Mida vanemad on üliõpilased, seda rohkem on nende seas ka töötavaid üliõpilasi. Kui kuni 19-

aastate üliõpilaste ja 20–24-aastaste üliõpilaste seas oli töötavaid üliõpilasi alla üliõpilaskonna

keskmise (vastavalt 44% ja 59%), siis 25–29-aastastest töötasid juba 80% ning üle 30-aastastest

85%. Eurostudent küsitluse andmetel oli 2021/2022. õa Eesti üliõpilaste keskmine netosissetulek

ühes kuus on 1078 eurot. Kuna vanemates vanusegruppides oli töötavaid üliõpilasi rohkem, oli

9 Haugas, S., Kendrali, E., Kletter, T. (2023). EUROSTUDENT 8 Eesti tulemuste lühiülevaade. Tallinn: Mõttekoda

Praxis. https://www.praxis.ee/uploads/2022/02/EUROSTUDENT8_Lopparuanne.pdf

23

seal ka suurem sissetulek. Magistriõppe üliõpilaste keskmine netosissetulek oli 1504 eurot kuus,

üle 30-aastaste üliõpilaste keskmine netosissetulek 1563 eurot kuus.

II sihtrühm – kõrgkoolid, riik

Mõju avaldumine. Kõrgkoolidele on muudatusel positiivne mõju kuna kõrgkoolid saavad

täiendavad õigused õppeteenustasude nõudmiseks. Alla 2-aastaseid õppekavu magistriõppes oli

HTM rahastatavates kõrgkoolides 2023/2024. õa avatud 14 ja neile võeti õppima 281 üliõpilast.

Avatud alla 2-aastastest magistriõppekavadest olid 11 eestikeelsed ja 3 ingliskeelsed.

Tabel 3. Alla 2-aastase nominaalkestusega magistriõppekavad, mis olid vastuvõtuks avatud 2023/24. õa EHIS.

Kõrgkool Õppekava keel Vastuvõetute

arv 2023/24.

Õppemaks

2023/24. õa

Tallinna Tehnikaülikool Digimuutused ettevõttes eesti 59

Merenduse digitaliseerimine eesti 6

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool Terviseteadus eesti 40

Tallinna Ülikool Kaasav haridus eesti 7

Tartu Tervishoiu Kõrgkool Terviseteadus eesti 26

Tartu Ülikool Ettevõtlikkus majanduspoliitika

kujundamises

inglise 1

4200 eur

Haridustehnoloogia inglise 16

Infotehnoloogiaõigus inglise 19

Juhtimis- ja digikommunikatsioon eesti 10 4600 eur

Kaasaegne finantsjuhtimine eesti 9 4000 eur

Kaasaegne turundus eesti 12 4000 eur

Kaasav haridus eesti 54

Rakenduslik käitumisteadus eesti 22 2600 eur

Õpetajaharidus eesti

Muudatuse mõju ja ulatus nii üliõpilastele kui kõrgkoolidele on siiski väike, sest magistriõpe jääb

suuremas mahus 2-aastaseks ning lühemad õppekavad on suunatud väiksemale sihtrühmale.

Õppetasuga seotud kulude katmiseks ja negatiivsete mõjude vähendamiseks on olulised

õppelaenusüsteemi muudatused, mis võimaldaks töökoormust suurendamata leida viise õpingute

eest tasumiseks.

Doktoriõppes õppetasu kehtestamine kolmandate riikide üliõpilastele suurendab ülikooli

võimalusi eraraha teenida. Mõju ülikooli eelarvele on pigem väike, sest doktorantide huvi ja

ülikooli võimalused tasulise doktoriõppe pakkumiseks on pigem piiratud. Lisaks ei kata võimalik

kehtestatav õppetasu kindlasti kõiki doktoriõppe ning selle raames tehtava teadustööga seotud

kulutusi (tabel 4).

Tabel 4. Võimalik lisaraha tasulises doktoriõppes kolmandate riikide üliõpilastelt

Välisüliõpilase päritoluriik Vastuvõetute arv

(2024/25. õa)

Lisaraha

(10 000 eur aastas)

Lisaraha (10 000 eur aastas)

arvestades üliõpilaste

vähenemist 50%

Aafrika 16 160 000 € 80 000 €

Aasia 76 760 000 € 380 000 €

Euroopa (mitte EL) ja Venemaa 33 330 000 € 165 000 €

Kesk- ja Lõuna -Ameerika 7 70 000 € 35 000 €

Põhja -Ameerika 1 10 000 €

24

KOKKU 133 1 330 000 € 660 000 €

Muudatuse mõju ulatus on väike ning pigem maksavad vaid üksikud doktorandid, kellel on

6.2. Proviisoriõppe muudatused tööturu vajadustele vastavuse parandamiseks

Kavandatava proviisoriõppe muudatuse laiem sihtrühm on kogu Eesti elanikkond, kes kasutavad

vähemalt mõnes oma eluetapis tervishoiuteenuseid (arvestuslikult 1,37 miljonit inimest). Muutuv

regulatiivne keskkond võimaldab rikastada tervishoiuteenuste paketti täiendavate teenustega

ning seeläbi toetada elanike heaolu, pikendada tervelt elatud elu ning eluiga.

Plaanitavad seaduse muudatused võivad mõjutada üliõpilaste valikuvõimalusi ja õpikäitumist.

Proviisoriõppe korraldustes kavandatavad muudatused laiendavad paindlikkust ligipääsuks

proviisorite ja farmatseutide õppekavadele. Seega paraneb ligipääs kõrgharidusele, võimaldades

senise integreeritud õppe asemel omandada proviisori või farmatseudi eriala eraldi bakalaureuse-

ja magistriõppes. Sihtrühmaks tulevased üliõpilased. Tulenevalt muudatustest proviisorite ja

farmatseutide õpetamisel, hakatakse farmatseute koolitama lisaks Tallinna Tervishoiu

Kõrgkoolile ka Tartu Ülikoolis.

6.3. Järelevalve sätestamine kõrgharidusasutuste üle ja kõrghariduse kvaliteediagentuuri

regulatsiooni toomine seaduse tasandile

Mõju riigivalitsemisele

Mõju valdkond – mõju keskvalitsuse korraldusele

Sihtrühm: kõrgkoolid, HTM, Harno

Mõju avaldumine: muudatustega taastekib süsteemne lähenemine kõrgharidusasutuste

järelevalve korraldusele, täpsustatakse ja kirjeldatakse spetsiifilisemalt järelevalve korraldamise

erisusi kõrgkoolides võrreldes Vabariigi Valitsuse seaduses tooduga. Muudatusega tagatakse

õigusselgus nii kõrgkoolide jaoks kui HTM tegevustes. KHaS-is järelevalve sätestamine

kõrgharidusasutuste üle mõjutab sihtrühmana nii kõrgkoole kui HTM-i.

Kõrghariduse kvaliteediagentuuri regulatsiooni täpsustamine KHaS-is mõjutab riigiasutuse

Harno töökorraldust ning tagab asutuse tööks vajaliku õigusselguse ja vastutuse ulatuse.

6.4. Doktoriõppe tulemustasu kaotamine

Majanduslik mõju

Mõju valdkond – mõju riigieelarvele, keskvalitsuse korraldusele

Sihtrühm: kõrgkoolid, HTM

Mõju avaldumine: Muudatuse tulemusel väheneb ülikoolide tulu doktoriõppe tulemustasu

võrra. Muudatuse mõju ülikoolide rahastamisele võib hinnata väikeseks kuna doktoriõppe

tulemustasu on püsinud samas suuruses 2009. aastast ning moodustab üha väiksema osa

ülikoolide rahastusest (joonis 3).

25

Joonis 3. Kõrgkoolide tegevustoetus ja doktoriõppe tulemustasu 2009-2025 (mln eur).

2009. a oli doktoriõppe tulemustasu osakaal 3,1% tegevustoetusest. 2024. aastaks on

kõrgkoolidele eraldatav tegevustoetus kasvanud enam kui kaks korda suuremaks ning

doktoriõppe tulemustasu moodustab ligikaudu 1,3% tegevustoetusest. Kuna ülikoolid kokku ei

ole suutnud tagada doktoriõppe lõpetajaid vastavalt halduslepingus kokku lepitule (300 lõpetajat

aastas) on ka doktoriõppe tulemustasu tegelikud väljamaksed olnud väiksemad tulemustasu

eelarvest.

Seoses riigieelarvesse kavandatud kõrghariduse vahendite kärpimisega kärpis HTM võimalikult

vähe tegevustoetust vähendades pigem sihtotstarbelisi toetusi, mis suurendab ka ülikoolide

autonoomiat talle eraldatud finantside juhtimisel. Varasemad sihtotstarbelised toetused sh

doktoriõppe tulemustasu, võtame arvesse kõrgkoolide osakaalude kinnitamisel tegevustoetuse

eraldamisel, sest kärpe eesmärk ei ole muuta ülikoolide omavahelisi rahastamise proportsioone.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Eelnõu rakendamisega ei kaasne riigile täiendavaid kulusid. Kuna eelnõu rakendamisega seotud

tulud kõrgkoolidele on pigem tagasihoidlikud, ei vähene olulisel määral ka kõrghariduse

rahastamise vajadus riigieelarvest.

8. Rakendusaktid

Seaduse jõustumisel on vajalik muuta järgmised määruseid (lisa 1):

1) Vabariigi Valitsuse 11. juuli 2019. a määruse nr 62 „Kõrgharidusstandard”;

2) Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a määrus nr 265 „Eesti hariduse

infosüsteemi asutamine ja põhimäärus“;

3) Haridus- ja teadusministri 16.juuni 2020 määrus nr 19 „Haridus- ja Noorteameti

põhimäärus“.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

26

Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks teistele ministeeriumidele

ja Riigikantseleile ning arvamuse avaldamiseks ülikoolidele ja rakenduskõrgkoolidele, Eesti

Üliõpilaskondade Liidule, Rektorite Nõukogule, Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogule,

Eesti Tööandjate Keskliidule, Haridus- ja Noorteametile, Eesti Teadusagentuurile, Eesti

Õpilasesinduste Liidule ja Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingule. Eelnõule esitatud märkuste

kohta on koostatud seletuskirja lisas 2.

Kristina Kallas haridus- ja teadusminister

1

EELNÕU

02.02.2026

Eesti Vabariigi haridusseaduse, kõrgharidusseaduse ja ravimiseaduse muutmise seadus

§ 1. Kõrgharidusseaduse muutmine

Kõrgharidusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Kõrgkoolil on õigus töödelda kõrgharidustaseme õppesse kandideeriva ja kõrgharidustaseme õppes õppiva isiku andmeid kõrgkooli põhitegevuse korraldamise eesmärgil, sealhulgas õppesse vastuvõtmise, õppetöö korraldamise, õppekvaliteedi

kindlustamise, õppekorralduslike otsuste tegemise ning kontrollimiseks, kas kõrgkoolil on käesoleva seaduse alusel õigus nõuda õppekulude hüvitamist.“;

2) paragrahvi 7 lõikest 1 jäetakse välja sõna „proviisoriõpe“;

3) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Avalik-õiguslikesse ülikoolidesse ja HTM haldusala rakenduskõrgkoolidesse toimub õppesse kandideerimine Eesti Vabariigi haridusseaduse § 366 lõike 4 alusel asutatud Eesti Hariduse Infosüsteemi (edaspidi hariduse infosüsteem) elektroonilises keskkonnas.

Välisüliõpilaste vastuvõtuks võivad kõrgkoolid kasutada alternatiivseid elektroonilisi kanaleid. Kandideerimise ja õppekorraldusega seotud andmete esitamine ja töötlemine hariduse

infosüsteemis toimub käesoleva seaduse ja Eesti hariduse infosüsteemi põhimääruse kohaselt.“; 4) paragrahvi 13 lõike 3 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Vastuvõtutingimustele vastavuse hindamisel ei rühmitata isikuid esimesel ja teisel õppeastmel

selle põhjal, kas kõrgkoolil on õigus nõuda neilt tasu õppimise eest või mitte.“; 5) paragrahvi 15 lõiget 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Üliõpilaste riiklike stipendiumite liigid, suurused ning nende määramise üldtingimused ja

korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Stipendiumi andmise ülesande võib valdkonna eest vastutav minister anda Haridus- ja Noorteametile või kõrgkoolile. Stipendiumite andmise täpse korraldusliku korra võib kehtestada stipendiumi andja, lähtudes

käesoleva seaduse ja ministri määruse alusel kehtestatud nõuetest.“;

6) paragrahvi 16 lõiget 6 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses: „21) asub õppima täiskoormusel eestikeelsel magistriõppekaval, mille maht on vähem kui 120

ainepunkti.“;

7) paragrahvi 16 täiendatakse lõikega 62 järgmises sõnastuses:

2

„(62) Käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 32 nimetatud eksmatrikuleerimiseks ei loeta

üliõpilase eksmatrikuleerimist 30 kalendripäeva jooksul peale immatrikuleerimist.“;

8) paragrahvi 161 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kõrghariduse kolmandal õppeastmel õppimine on tasuta õppekava nominaalkestuse jooksul

Eesti kodanikule või Eesti Vabariigis pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel viibivale isikule.“;

9) paragrahvi 161 lõiget 3 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) ei ole Euroopa Liidu liikmesriigi ega Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi kodanik.“;

10) paragrahvi 36 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Tööandjal on õigus emeerituse staatus ära võtta vastavalt tööandja kehtestatud põhjustele, tingimustele ja korrale.“;

11) kuuenda peatüki pealkirja muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kvaliteedi hindamine ja järelevalve“

12) paragrahvi 37 lõiget 2 muudetakese ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kõrghariduse kvaliteedi hindamist viib läbi rahvusvahelistest põhimõtetest lähtudes

Haridus- ja Noorteameti koosseisu kuuluv sõltumatu ja iseseisev Eesti Hariduse Kvaliteediagentuur (edaspidi kvaliteediagentuur).“;

13) paragrahvi 37 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kõrghariduse kvaliteediagentuuri tegevust suunab kuratoorium, mille koosseisu nimetavad oma liikmed kvaliteediagentuuri põhiülesannetega seotud huvirühmad, sh

üliõpilased. Kuratooriumi koosseisus on kuni 11 liiget ning selle koosseisu kinnitab valdkonna eest vastutav minister neljaks aastaks arvestusega, et ühest asutusest või organisatsioonist ei kuulu kuratooriumisse rohkem kui 2 liiget.“;

14) paragrahvi 37 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:

„(22) Kuratoorium valib hindamisnõukogude liikmed, vaidekomisjonide liikmed, kinnitab kvaliteediagentuuri juhataja valimise ja tagasikutsumise korra ja valib juhataja ning kinnitab

kvaliteediagentuuri arengukava ja aastaaruande.“;

15) seaduse § 37 lõigetes 3 ja 4, § 38 lõigetes 2, 3 ja 4, § 39 lõikes 2, § 9 lõikes 3 ja § 11 lõikes 3 asendatakse sõnad „kõrghariduse kvaliteediagentuur“ sõnadega „kvaliteediagentuur“ vastavas käändes.;

16) paragrahvi 37 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

3

„(31) Kvaliteediagentuuri ja kõrghariduse hindamisnõukogu ülesanded kehtestab valdkonna

eest vastutav minister määrusega.“;

17) seadust täiendatakse §-ga 391 järgmises sõnastuses: „§ 391. Teenistuslik, riiklik ja haldusjärelevalve

(1) Haridus- ja Teadusministeerium teeb riiklikku või haldusjärelevalvet ülikooli ja

rakenduskõrgkooli tegevuse üle käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud nõuete täitmisel. (2) Ministeerium, kelle valitsemisalasse rakenduskõrgkool kuulub, teeb rakenduskõrgkooli

tegevuse üle teenistuslikku järelevalvet seaduses sätestatud korras. (3) Haridus- ja Teadusministeeriumil on käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud volituste

piires järelevalve käigus õigus: 1) tutvuda ülikooli ja rakenduskõrgkooli käsutuses olevate tõendite ja andmetega, mille alusel on võimalik teha kindlaks järelevalveasutuse ülesannete täitmiseks olulised asjaolud, saada

dokumentidest ärakirju või väljavõtteid; 2) teha ettekirjutusi käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud

nõuete rikkumise lõpetamiseks, edasiste rikkumiste ärahoidmiseks ja rikkumisega tekitatud tagajärgede kõrvaldamiseks; 3) kaasata järelevalvesse eksperte.

(4) Haridus- ja Teadusministeerium võib käesolevas paragrahvis sätestatud riikliku järelevalve

tegemiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 32 ja 50 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ning korras.

(5) Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib haldus- või riikliku järelevalve teostaja rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha ülemmäär on 10

000 eurot.“; 18) paragrahvi 42 lõiget 1 muudetakse ja jäetakse välja tekstiosa „ja doktoriõppe tulemustasu

eraldamiseks“;

19) paragrahvi 42 lõiked 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks; 20) seadust täiendatakse §-dega 472 ja 473 järgmises sõnastuses:

„§ 472. Käesoleva seaduse § 16 lõike 62 rakendamine

Käesoleva seaduse § 16 lõiget 62 rakendatakse tagasiulatuvalt alates 1. augustist 2024. a. Perioodil 1.august 2024. a kuni 1. september 2026. a käesoleva seaduse § 16 lõike 6 punktis 32

alusel eksmatrikuleeritud üliõpilaste puhul ei arvestata eksmatrikuleerimise korda, kui see on toimunud 30 kalendripäeva jooksul peale immatrikuleerimist.

§ 473. Proviisoriõppe korralduse rakendamine

(1) Isik, kes on enne käesoleva seaduse jõustumist immatrikuleeritud proviisoriõppe integreeritud õppekavale, võib õpingud lõpetada integreeritud õppekava alusel ning talle

antakse vastav kraad vastavalt enne seaduse jõustumist kehtinud õigusaktidele.

4

(2) Kõrgkool võib jätkata proviisoriõppe integreeritud õppekava rakendamist käesoleva

seaduse jõustumise ajal õppivate isikute suhtes kuni nende õpingute lõpetamiseni.“.

§ 2. Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmine

Eesti Vabariigi haridusseaduse § 366 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Eesti hariduse infosüsteemi kaasvastutavad töötlejad, kes täidavad neile seadusega pandud ülesannet on kõrgkoolid, kutsekoolid, üldhariduskoolid .“.

§ 3. Ravimiseaduse muutmine

Ravimiseaduse § 11 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Proviisor käesoleva seaduse tähenduses on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse §

264 lõike 2 alusel loodud tervishoiukorralduse infosüsteemis registreeritud proviisori kutsekvalifikatsiooni omandanud isik.“.

Lauri Hussar Riigikogu esimees

Tallinn, Toompea „…“ …………………… 2026

Algatab Vabariigi Valitsus „…“ …………………… 2026. a (allkirjastatud digitaalselt)

Lisa 1

Eesti Vabariigi haridusseaduse, kõrgharidusseaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu

seletuskirja juurde

Vabariigi Valitsuse 11. juuli 2019. a määruse nr 62

„Kõrgharidusstandard” muutmine

Määrus kehtestatakse Eesti Vabariigi haridusseaduse § 5 lõike 2 punkti 7 ja § 28 lõike 21 ning

kõrgharidusseaduse § 3 lõike 4 alusel.

Vabariigi Valitsuse 11. juuli 2019. a määruse nr 62 „Kõrgharidusstandard” lisa 3

„Õppekavarühmade ja õppekavagruppide vastavustabel ning õppekavagruppides antavate

kraadide nimetuste loetelu“ kehtestatakse uues sõnastuses (lisatud).

Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a määruse nr 265

„Eesti hariduse infosüsteemi asutamine ja põhimäärus“ muutmine

Määrus kehtestatakse Eesti Vabariigi haridusseaduse § 366 lõike 4 alusel.

Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a määruses nr 265 „Eesti hariduse infosüsteemi asutamine

ning põhimäärus” tehakse järgmised muudatused:

1) Paragrahvi 3 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Registri kaasvastutavad töötlejad vastuvõtuandmete alamregistris on kõrgkoolid, kutsekoolid

ja üldhariduskoolid.“

Haridus- ja teadusministri 16.juuni 2020 määruse nr 19

„Haridus- ja Noorteameti põhimäärus“ muutmine

Määrus kehtestatakse Vabariigi Valitsuse seaduse § 42 lõike 1 alusel.

Haridus- ja teadusministri 16.juuni 2020 määruses nr 19 „Haridus- ja Noorteameti põhimäärus“

muudetakse § 23 lõiked 2 ja 3 ning sõnastatakse järgmiselt:

„(2) HAKA kuratooriumi koosseis on kehtestatud kõrgharidusseaduse § 37 lõikes 21.

(3) HAKA kuratoorium teeb lisaks kõrgharidusseaduse § 37 lõikes 22 nimetatud tegevustele

käesoleva määruse 4. peatükki „Eesti Hariduse Kvaliteediagentuur” puudutavaid ettepanekuid

ning annab kooskõlastuse peatüki muudatustele.“.

Lisa 2

Eesti Vabariigi haridusseaduse, kõrgharidusseaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse

eelnõu seletuskirja juurde

KOOSKÕLASTUSTABEL

Kooskõlastaja/arvamuse

andja

Märkus Märkusega arvestamine või

mittearvestamine ning selle põhjendus ja

selgitus

Rakenduskõrgkoolide

Rektorite Nõukogu

7) paragrahvi 16 täiendatakse lõikega 62 järgmises sõnastuses: „(62) Käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 32 nimetatud

eksmatrikuleerimiseks ei loeta üliõpilase omal soovil kõrgkoolist väljaarvamist vastuvõtuaasta õppetöö esimese 14 kalendripäeva

jooksul.“; Ettepanek: Soovitame kaaluda sätte rakendamist

tagasiulatuvalt alates 2025/2026. õppeaastast. Hea

õigusloome ja normitehnika eeskirja (§ 14) kohaselt on see

põhimõtteliselt võimalik. See tooks põhjendatult kaasa

üliõpilaste õiguste laienemise ja vabaduse suurenemise.

12) paragrahvi 37 lõiget 2 muudetakese ja sõnastatakse

järgmiselt: „(2) Kõrghariduse kvaliteedi hindamist korraldab ja teeb

rahvusvahelistest põhimõtetest lähtudes Haridus- ja Noorteameti koosseisus kuuluv sõltumatu ja iseseisev kõrghariduse kvaliteedi hindamise ülesandeid täitev Eesti Hariduse Kvaliteediagentuur

(edaspidi kõrghariduse kvaliteediagentuur).“; 13) paragrahvi 37 täiendatakse lõigetega 2¹–2² järgmises

sõnastuses: „(2¹) Kõrghariduse kvaliteediagentuur kuulub Euroopa

Arvestatud. Rakendussättega nähakse ette tagasiulatuv kohaldamine, et esimese 30 päeva

jooksul toimunud eksmatrikuleerimist ei arvestata eksmatrikuleerimiste hulka ka enne

seaduse jõustumist eksmatrikuleeritud isikute puhul. See annab viimase kahe aasta jooksul varakult eksmatrikuleeritud isikutele võimaluse

uuesti kõrgharidusõppesse kandideerida

Arvestatud. Eelnõu sõnastust muudetud.

Läbivalt on eelnõus termini kasutamist muudetud ja senise „kõrghariduse

kvaliteediagentuur“ asemel kasutatakse sõna „kvaliteediagentuur“.

kvaliteediagentuuride registrisse EQAR (The European Quality

Assurance Register for Higher Education). (2²) Kõrghariduse kvaliteediagentuuri tegevust suunab kuratoorium, mille koosseisu nimetavad oma esindajad

kvaliteediagentuuri põhiülesannetega seotud huvirühmad, sh üliõpilased. Kuratooriumi koosseisus on kuni 11 liiget ning selle

koosseisu kinnitab valdkonna eest vastutav minister neljaks aastaks arvestusega, et ühest asutusest või organisatsioonist ei kuulu kuratooriumisse rohkem kui 2 liiget.“;

Ettepanek: Leiame, et termini „kõrghariduse

kvaliteediagentuur“ kasutamine on eksitav. Selguse ja

järjepidevuse huvides soovitame kasutada läbivalt agentuuri

ametlikku nimetust „Eesti Hariduse Kvaliteediagentuur“ või

selle ametlikku lühendit „HAKA“. See aitaks vältida

olukorda, kus paralleelselt on kasutusel justkui kaks

erinevat nimetust, mis võib tekitada segadust nii Eesti-

siseselt kui ka rahvusvahelisel tasandil. Järjepidev ametliku

nime kasutus looks selgema kuvandi ning aitaks tagada, et

ka lühend HAKA oleks kõrgharidusruumis tegutsevatele

inimestele äratuntav ja arusaadav.

14) paragrahvi 37 täiendatakse lõikega 3¹ järgmises sõnastuses: „(3¹) Kuratooriumi ja kõrghariduse hindamisnõukogu ülesanded

kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“; Ettepanek: Leiame, et kuigi kuratooriumi koosseisu kinnitab

minister, peaks kõrghariduse hindamisnõukogu ülesannete

kinnitamine jääma kuratooriumi pädevusse, järgides senist

praktikat.

Mitte arvestatud.

Seadusega kehtestatakse volitusnorm ministrile hindamisnõukogu ülesannete kinnitamiseks.

Ülesanded kinnitatakse määruse tasandil ning kuratooriumil on võimalus määruse eelnõule oma sisend anda.

Ühtlasi juhime tähelepanu RKRNi 9.04.2025 saadetud

pöördumisele, milles tehti ettepanek muuta KHaS § 9 lg 1 ja

§ 11 lg 1 p 1. Pöördumises soovitati kaotada piirangud, millega rakenduskõrgkool võib magistriõpet korraldada õppekava

ulatuses ning tehti ettepanek siduda magistriõppe läbiviimine

Mitte arvestatud.

Rakenduskõrgkooli põhitegevus on rakenduskõrgharidusõppe pakkumine ning magistriõppekava avamine on pigem erandlik

ja vajab seetõttu ka eraldi hindamist. HTM on

rakenduskõrgkoolis magistriõppe läbiviimise õiguse ning

õppekavagrupiga. Oleme tänulikud edasise arutelu eest antud teemal.

sel teemal RKRN-iga ka kohtunud ja

täiendavaid selgitusi jaganud.

Tallinna Tervishoiu

Kõrgkool

Toetame üldist eesmärki suurendada kõrgharidusõppe paindlikkust ja õppimisvõimaluste mitmekesisust, sh töötavatele

inimestele suunatud lühema kestusega magistriõppekavade arendamist. Peame siiski vajalikuks juhtida tähelepanu olulisele

teemale, mis tuleneb § 12 lõike 2 kavandatavast sõnastusest ning mõjutab otseselt terviseteaduse valdkonna õppekavu, eelkõige õenduse õppekavasid.

Praegu kehtiv süsteem, mille alusel rakenduskõrgharidusõpe

(210 EAP, nominaalkestus 3,5 aastat) lõpeb bakalaureusekraadiga ja sellele järgneb 90 EAP mahuga magistriõpe (nominaalkestus 1,5 aastat), tagab kokku 300 EAP

ehk vastab Bologna protsessi 3+2 raamistikule. Kavandatud muudatus § 12 lg 2 sõnastusse looks olukorra, kus alla 120 EAP

mahuga magistriõppesse astumisel peab bakalaureuseõppe nominaalkestus olema vähemalt 4 aastat või peab lisaks olema tõendatud kolmeaastane töökogemus või täienduskoolitus.

Selline nõue seab ebasoodsasse olukorda õppekavad, mis on

tunnustatud ja Bologna nõuetega kooskõlas, kuid mille esimese astme nominaalkestus on 3,5 aastat (210 EAP). Kavandatud muudatus tähendaks, et Eestis sama õppekavatee läbinud isikud

ei saaks jätkata ilma lisatingimuseta magistriõppes.

Õenduse rakenduskõrgharidusõpe on Eestis reguleeritud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2005/36/EÜ ning selle muutmise direktiiviga 2013/55/EL, mis sätestab õe kutse

omandamiseks minimaalse kestuse ja õppe mahu. Eesti 210 EAP mahuga õpe vastab nimetatud nõuetele. Sellest lähtuv 90 EAP

Arvestatud. Vastuvõtutingimuste kehtestamist alla 120

EAP õppekavadel seaduse tasandil ei reguleerita ja selle osas on eelnõu teksti

muudetud.

mahuga magistriõpe loob võimaluse arendada edasi erialaseid

pädevusi ja toetada tervishoiusüsteemi tööjõuvajadust. Kavandatav muudatus toob kaasa selle, et: • magistriõppe jätkamise võimalused muutuvad

piiratumaks või sõltuvad lisatingimustest (töökogemus, täienduskoolitus), mis ei ole alati põhjendatud,

mõõdetavad ega seotud õpiväljunditega; • väheneks õppijate arv magistriõppes, mis omakorda

mõjutaks eriala arengut ja teadus- ning arendustegevuse

järelkasvu.

Et tagada nii kavandatud muudatuse eesmärk – õppimisvõimaluste mitmekesistamine – kui ka olemasolevate

terviseteaduse ja õenduse õppekavade järjepidevus, teeme ettepaneku täiendada § 12 lõike 2 sõnastust näiteks järgmiselt:

„(2) Magistriõppesse, mille maht on 120 ainepunkti, on õigus kandideerida isikul, kellel on bakalaureusekraad või sellele

vastav kvalifikatsioon. Magistriõppesse, mille maht on vähem kui 120 ainepunkti, on õigus kandideerida isikul, kellel on

bakalaureusekraad vähemalt 4-aastase nominaalkestusega õppekaval või sellele vastav kvalifikatsioon või kelle esimese astme õpe koos teise astme õppega moodustab vähemalt 300

ainepunkti. Samuti on kandideerimisõigus isikul, kellel on eelnev magistrikraad või kellel on vähemalt 3-aastane erialane

töökogemus või varasem täienduskoolitus, mida saab arvestada § 15 lõike 5 alusel kõrgkooli kehtestatud korra alusel.“ Selline sõnastus:

säilitab kavandatud muudatuse eesmärgi ja paindlikkuse; • tagab ühtlasi, et Bologna raamistikuga kooskõlas olevad

õppekavad ei satuks diskrimineerivasse olukorda;

Arvestatud.

Vastuvõtutingimuste kehtestamist alla 120

EAP õppekavadel seaduse tasandil ei reguleerita.

• väldib olukorda, kus Eesti tervisevaldkonna

rakenduskõrghariduse lõpetajad peavad magistriõppesse sisenemiseks täitma lisatingimusi.

Lisaks soovime lisada, et eelnõu vajaks täiendusi, et tagada

terviklik ja tasakaalustatud lahendus kogu farmaatsiahariduse süsteemile.

Farmatseudiõppe roll ja jätkusuutlikkus

Eelnõu keskendub Tartu Ülikooli proviisoriõppe reformile, kuid ei arvesta piisavalt Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli farmatseudiõppe strateegilist tähtsust. Farmatseudiõpe valmistab

ette spetsialiste esmatasandi tervishoidu, kelle pädevused on olulised ravimialases nõustamises, tervisenäitajate mõõtmisel ja

ekstemporaalsete ravimite valmistamisel. Farmatseutide koolituse marginaliseerimine või vähendamine suurendaks tööjõupuudust apteekides, eriti maapiirkondades.

Teadmiseks võetud

ja info edastatud Sotsiaalministeeriumile.

Üleminek proviisori magistriõppesse Seaduseelnõus ei ole sätestatud, kas Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli farmatseudi rakenduskõrghariduse lõpetajad saavad

jätkata õpinguid proviisori magistriõppes. See loob ebakindlust õppuritele ja tööandjatele. Vajalik on lisada seadusesse või

seletuskirja säte, mis tagab lõpetajatele selge ja õiguspärase tee magistriõppesse.

Arvestatud. Seletuskirjas on välja toodud, et Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli farmatseudi õppekava

lõpetajatel peab olema võimalik jätkata proviisorõppes.

Mõistete selgus Eelnõus kasutatakse läbisegi mõisteid „ravimiteadlane“,

„proviisor“, „farmatseut“ ja „ravimiarendaja“. See tekitab segadust nii õppuritele kui ka tööandjatele. Terminid tuleb

täpselt määratleda, lähtudes kutsestandarditest.

Arvestatud. Eelnõus mõisteid ei ole kasutatud. Seletuskirja

täiendatud. Mõistete määratlemine ja sisustamine on Sotsiaalministeeriumi

pädevuses ning selleks on valmistatud nende poolt ette ka proviisorõppe raamnõuete muudatus, mis peaks jõustuma märtsis 2026. a.

Kooskõla arengudokumentidega Teadmiseks võetud

ja edastatud info Sotsiaalministeeriumile.

Eelnõu ei arvesta piisavalt riiklike ja Euroopa

arengudokumentidega (Ravimipoliitika 2030, Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030, PGEU Vision for Community Pharmacy 2030), mis rõhutavad

kogukonnaapteekide ja esmatasandi tervishoiu rolli. Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli farmatseudiõpe vastab otseselt nendele

suundadele. Leiame, et eelnõu tuleb täiendada järgmiselt: • kinnitada farmatseudiõppe strateegiline roll Eesti

tervishoiusüsteemis; • tagada Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli lõpetajatele

võimalus jätkata proviisori magistriõppes; • ühtlustada ja täpsustada mõisted proviisor, farmatseut ja

ravimiteadlane; • siduda muudatused riiklike ja Euroopa tervishoiu

arengusuundadega.

Märkus seletuskirjas esitatud faktide kohta: (Lk 8) Vastuvõetute

arvud Tartu Ülikooli proviisoriõppes on olnud samas suurusjärgus Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli farmatseudi

õppekavale vastuvõetutega. TÜ lõpetajate langustrendi ühe põhjusena on nimetatud gümnaasiumilõpetajate vähest teadlikkust proviisori kui ravimiteadlase eriala pädevusest ja

sellest, kuidas see pädevus erineb farmatseudi kutse saanu teadmistest ja oskustest. Siiski ei saa lõpetajate arvu vähenemist

põhjendada üksnes eriala mittesobivuse või teadlikkuse puudumisega — väljalangevust võivad mõjutada ka õppekava mahukus ja keerukus, töökoormus õpingute kõrvalt,

õppekeskkonna toetavus ning tudengite ootused tulevase tööturu ja sissetuleku suhtes. Samuti tuleb arvestada, et Eestis on

proviisori elukutsel pikk ajalugu ning mõiste „proviisor“ on ühiskonnas olnud kasutusel ja tuntud aastakümneid. Seetõttu ei ole tõenäoline, et pelgalt õppekava nime muutmine suudaks

Arvestatud.

Seletuskirja täpsustatud.

oluliselt parandada eriala nähtavust või populaarsust.

Langustrendi põhjuste mõistmine eeldab põhjalikumat analüüsi ja süsteemset lähenemist nii hariduse kui ka tööjõuturu tasandil.

Eesti

Ravimihulgimüüjate

Liit

1. Toetame eesmärki parandada ravimiteadlaste

õppekorraldust ning üleminekut nn 3+2 õppele. Seda

küsimust on ravimisektori, akadeemia ja riigi koostöös arutatud mitmeid aastaid ning muutuse jõudmine ka õigusesse on igati

tervitatav.

Teadmiseks võetud

ja edastatud info Sotsiaalministeeriumile.

2. Siiski vajab eelnõu meie hinnangul muutmist ja täiendamist §-s 2 kavandatud ravimiseaduse muudatuse osas, millega soovitakse muuta “proviisori” definitsiooni.

Meie hinnangul tekitaks muutus olukorra, kus täna proviisori

kvalifikatsiooni omavad isikud, kes läbinud senise 5-aastase integreeritud proviisorõppe või nelja-aastase TÜ farmaatsiaõppe (enne 2002. a Bologna süsteemi rakendumist), millise õppekava

läbimise diplom on võrdustatud tänapäevase 5aastase integreeritud magistriõppega, sellele kriteeriumile edaspidi enam

ei vastaks. See tekitaks tõsise praktilise probleemi praegustele

proviisoritele, nende tööandjatele ja ravimivaldkonna

korraldusele. Nimelt seab kehtiv õigus teatud

ravimivaldkonna töökohtadel, sh ravimite hulgimüügi

tegevusloa omaja pädeva isiku, töötamisele, samuti näiteks

üldapteegi omandile, nõuded just “proviisori”

kvalifikatsiooni põhiselt. Nõustume siinkohal ka Ravimiameti

ja Terviseameti osutatud probleemidega. Eelnõud tuleks muuta ja täiendada viisil, mis tagaks seniste

“proviisorite” kvalifikatsiooni säilimise õiguslikuks tähenduses ega ohustaks ravimivaldkonna sujuvat toimimist ja üleminekut

Arvestatud.

Ravimiseaduse sõnastust muudetud vastavalt Sotsiaalministeeriumi ettepanekule.

uuele 3+2 õppe süsteemile. Eeskujuks võiks olla võimalik võtta

näiteks vastav regulatsioon õiguserialade valdkonnast.

Eesti Proviisorite

Apteekide Liit

EPAL liikmeteks on üldapteegi teenuse osutajad, kelle juures töötavad apteegi juhatajana/pädeva isikuna või proviisorina isikud, kellest enamik on läbinud proviisorõppe ning omandanud

proviisori kutse Tartu Ülikoolis enne 2002. aasta kõrgharidusreformi ehk 5-aastase õppekava alusel. Kehtiva

ravimiseaduse § 29 lg 3 kohaselt võivad apteegiteenust apteegis ja apteegi struktuuriüksuses osutada ainult Terviseametis registreeritud proviisor ja farmatseut. Lisaks on proviisori

kvalifikatsiooninõue seatud eelduseks (RavS § 41 lg 3) üldapteegi tegevusloa väljastamisel eraõiguslikule juriidilisele,

mille kohaselt peab enam kui 50% selle eraõigusliku juriidilise isiku osadest või aktsiatest ja valitsev mõju kuuluma proviisorile, kes töötab vähemalt ühes temale väljastatud

tegevusloa alusel tegutsevas üldapteegis juhatajana. Samuti peab igal üldapteegil olema juhataja, kes on omandanud

ülikoolis akadeemilise kraadi proviisori erialal. Seega on apteegiteenuse osutamise kontekstis proviisori kutsekvalifikatsiooni määratlusel oluline sisuline mõju

apteegiteenuse osutamisele ja selle jätkusuutlikkusele. Eelnõu seletuskirja kohaselt on kõrgharidusseaduses tehtavate

proviisorõppe muudatuste eesmärk tööturu vajadustele vastavuse parandamine. Arvestades apteegiteenuse sektoris valitsevat erialatöötajate nappust ja konkurentsi värbamisel ning apteekrite

vanuselist jaotust, on antud eesmärk vajalik ja ideena EPALi poolt heakskiidetav. Farmaatsia valdkond areneb pidevalt nii

maailmas kui ka Eestis ning ravimitööstuses ja apteekides on vaja üha rohkem väljaõppinud spetsiliste. Eestis töötab apteekides igapäevaselt enam kui 1500 apteekrit,

nendest pea pooled on proviisori haridusega. Apteegid on farmaatsia valdkonna suurimad tööandjad. Terviseameti

Teadmiseks võetud

andmetele suundub suurem osa farmaatsia eriala lõpetajatest

tööle apteekidesse, mis tähendab, et ka farmaatsia õpe peaks olema vastavuses ka apteekide valdkonna vajadustega. Näiteks 2025. aastal lõpetas proviisoriõppe 21 inimest ja apteekrina

registreeris end apteeki tööle 19 inimest.

Toome siinkohal välja apteegivaldkonna suundumused Eestis ja Euroopas.

1. Ravimite kättesaadavuse tagamine. Ravimite kättesaadavus on üks Eestis tervishoiu peamisi nõudeid. Eestis väljastatakse üldapteekidest retseptiravimeid iga-aastaselt enam

kui 12 miljoni retsepti alusel, lisaks käsimüügiravimid, toidulisandid, loodustooted, meditsiiniseadmed jne. 95% Eesti

inimestest külastab vähemalt korra aasta apteeki. Seega oleme esmatasandi tervishoiu väga oluline osapool. 2. Apteekide arv ja apteegiteenuse jätkusuutlikkus. Eesti

apteekide arv jääb EL keskmise taseme lähedale. Kuigi väikeste maa-apteekide arv on langustrendis, avatakse regulaarselt juurde

uusi apteeke suuremates linnades ja tõmbekeskustes. Eesti elanikkond on vananemas ja suur osa elanikkonnast kasutab igapäevaselt ravimeid. Järjest suureneb multi-ravimikasutajate

arv (enam kui 5 ravimit ravimiskeemis) ning vajalik on nii patsientide kui teiste tervishoiutöötajate nõustamine ravimite

kasutamisel. Oluline on, et väljastatud ravimid toimiksid nii nagu vaja, neid kasutataks õiges annuses ja kombinatsioonis, et tagada ravitulemus ja vältida koos-ja kõrvaltoimeid.

Apteekrite roll tervishoius. Apteekide roll tervishoius on maailmas järjest suurenemas ja seda eeskätt esmatasandi

tervishoius. Iseravimise võimestamine, haiguste ennetus ja tervisedendus on apteekrite igapäeva töö. Ka Eestis on viimaste aasate tervishoiu alase õigusloome muudatuste väljatöötamise

kavatsustes järjest enam välja toodud vajadust anda apteekritel rohkem õigusi tervishoiutöötajatena. Näitena apteegiteenuse

Teadmiseks võetud

laiendamise, tervishoiukorralduse seaduse (TTKS) uuendamise

VTKd, ravimipoliitika, antimikroobse resistentsuse vähendamise strateegia, praegu toimuvad nakkushaiguste (NETS) uue seaduse arutelud. Kõik need õigusruumi muudatused toovad välja ka

apteekri laieneva rolli ja apteekri panuses inimeste terviseteadlikkuse tõstmisesse. EL apteekrite ühendus avaldas

just apteegis pakutavate teenuste raporti, mis näitab selgesti, et apteekri roll ei ole enam niivõrd ravimite valmistamine vaid inimese kui terviku nõustamine, tema tervise eest hoolitsemisel

ja ravimisel. Me ei ole nii rikkad, et ainult ravida, enam energiat on vaja suunate ennetuse ja tervisedendusse. Selleks on vaja

vastavaid oskusi omavaid spetsialiste.

Meile edastatud seletuskirja lisa dokument, mis võtab kokku Proviisorõppe raamnõuded, ei kajasta neid vajalikke pädevusi. Oleme farmaatsia õppe muutmise aruteludes korduvalt

toonitanud, et apteekri kui tervisenõustaja ja erinevate teenuste pakkuja ülikoolis omandav haridus peaks olema kooskõlas

apteegitöö vajadustega. Oleme nõus, et ravimite valmistamine on proviisorite unikaalne omadus, aga paraku apteegis valmistatakse ravimeid mahus

0,02% kõikidest retseptidest. Ravimeid valmistab vaid 25% Eesti apteekidest. Inimestele annavad aga tervisenõu kõik Eesti

apteekrid. Lihtsamate tervisehädadega patsiendid peaksid meie tervishoius leidma esmalt tee apteeki ja alles siis arsti juurde, kui tervisehäda vajab täiendavaid analüüse või retseptiravimeid.

Seletuskirja lisa, kus on kirjas Vabariigi Valitsuse määruse „Proviisorõppe raamnõuded“ muutmine, toob välja, et

proviisoriõppe läbimisel omandab üliõpilane järgmise: 1) piisavad teadmised ravimitest ja ravimite valmistamisel

kasutatavatest ainetest;

Teadmiseks võetud

ja edastatud info Sotsiaalministeeriumile. Vastav määrus on Sotsiaalministeeriumi poolt

väljatöötatud ja plaanitavalt jõustub märts 2026. a.

2) piisavad teadmised farmatseutilisest tehnoloogiast ning

ravimite füüsikalisest, keemilisest, bioloogilisest ja mikrobioloogilisest uurimisest;

3) piisavad teadmised metabolismist ja ravimite toimest,

toksiliste ainete toimest ja ravimite kasutamisest; 4) oskuse ravimitega seotud teaduslikke andmeid

interpreteerida, et anda kliendile ravimi kohta asjakohast teavet;

5) piisavad teadmised proviisoriametiga seotud õiguslikest ja

muudest nõuetest. Need teadmised ja oskused on kirjas ka Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivis 2005/36/EÜ, 7. september 2005, kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta. Samas on direktiivis kirjas ka sellised teadmised:

(f) piisavad teadmised kliinilisest farmaatsiast ja farmatseutilisest hoolest ning oskused neid praktikas

rakendada; (g) piisavad teadmised ja oskused rahvatervise kohta ning selle

mõju kohta tervise edendamisele ja haiguste ohjamisele;

(h) piisavad teadmised ja oskused inter- ja multidistsiplinaarse koostöö, kutsealavaheliste tavade ja kommunikatsiooni

valdkonnas; (i) piisavad teadmised info- ja digitehnoloogiast ning oskused

neid praktikas rakendada.

Paraku ei näeme neid suundumusi proviisoriõppe muutmisel ning just need teadmised ja oskused on olulised apteegis, et tagada eespool välja toodud tulevikusuundadele sobilk õpe.

Seega ei vasta uus loodav proviisoriõpe direktiivile.

EPAL’i poolt leiame, et ka seletuskirjas on mitmed väited, millega me päriselt ei nõustu:

1. Seletuskiri toob välja, et viimastel aastatel on vähenenud õppijate seas huvi Tartu Ülikooli proviisoriõppe vastu. Vaidleme

Arvestatud ja seletuskirja täpsustatud.

selle vastu, 2024. aastal oli huvi õppida proviisoriõppes suurem

kui näiteks ravi erialal ja proviisoriõppesse võeti vastu 46 üliõpilast. 2025. aasta oli konkurss, ja meie teada vastu võeti samuti 46 üliõpilast.

2. Seletuskiri toob välja, et kuni huvi on väike, siis sellest

tulenevalt on ka lõpetajate hulk väike. See on küll meelevaldne tõlgendus. Juba aastaid on proviisoriõppe probleemiks olnud

suur väljalangevus. Siin juures tuleb põhjusi suuresti otsida ikka õppekavas ja selle vastavuses elukutsele, mida noored soovivad saada.

Oleme nõus, et väljalangevuse põhjuseks võib olla õppekava pikkus ja paindlikkuse puudus. EPAL on juba aastaid toetanud

3+2 õppe rakendamist farmaatsias. Statistika näitab, et 2022. aastal lõpetas proviisori eriala rekordarv tudengeid. See oli aasta, kui Tartu Ülikool võitis vastu TTK lõpetajaid magistriõppe

kolmandale kursusele ning paljud farmatseudid said omandada proviisori kutse. Seega on heaks võimaluseks proviisorite arvu

suurendamisel Eestis võimaldada 3 aastast farmatseudi õpet kahes kõrgkoolis, mis võiks suurendada magistriõppesse astujate ja ka lõpetajate arve. Peale kolme aastast õpet on inimesele

selge, kas ta tahab antud valdkonnas edasi õppida, et saada täiendavaid võimalusi oma panuse suurendamiseks näiteks

apteegis, kus pädeva isiku ja omaniku puhul on eelduseks magistrikraadi olemasolu.

Teadmiseks võetud.

3. Seletuskiri viitab ka, et farmaatsia valdkond on vähe tuntud ja sellel on negatiivne kuvand ühiskonnas. Kantar Emor

septembris 2025 avaldatud uuring tõi välja, et Eesti inimesed usaldavad 91% kiirabi, 89% perearste ja 88% apteekreid. Seega

me ei näe, et see kuvand oleks kuidagi negatiivne, vastupidi, meid usaldatakse võrdselt arstidega.

Teadmiseks võetud.

4. Proviisori rolli on seletuskirja alusel Eesti esmatasandi

tervishoiu süsteemis ebamäärane. Proviisori roll ei ole ebamäärane vaid muutumas. Ravimite valmistamisele ja väljastamisele lisaks on apteekri roll kogu maailmas muutumas,

mille näiteid tõime eespool. 2024. aastal kehtima hakanud õigusruumi muudatused suurendavad apteekri rolli, ravimite

alane nõustamine on väga oluline ning määruste tasemel on paika pandud.

Teadmiseks võetud.

5. Seletuskiri toob välja, et lisaks õppekavade muutmisele Tartu Ülikoolis ja paralleelselt teatavate muutuste tegemisele

Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis, on vajalik muuta ka kutsestandardeid ja kirjeldada nende erialade sisu

ravimiseaduses ja määrustes. Samuti peab ka sektor tegema muudatusi tööturul, mis on seotud nende spetsialistidele töö ja sobiva palga pakkumisega vastavalt nende kvalifikatsioonile.

Teadmiseks võetud.

EPAL liikmed ei saa aru, miks peab selliseid muudatusi tegema.

Eesti ja ka EL õigusruum ei nõua kutsestandardite kehtestamist. Eestis registreerib proviisoreid ja farmatseute Terviseamet, EL

direktiivi alusel piisab ülikooli diplomist, kui õpe vastab direktiivis välja toodud nõuetele. Meie väikses riigis on täiesti ebavajalik sellise lisabürokraatia loomine.

Kõrghariduse seaduse seletuskiri ei saa kehtestada nõudeid tööjõu turul toimuvale. Meil on turumajandus. Ravimite ja ka

apteegivaldkond on üks enam reguleeritud valdkondadest, kus riik teeb suures mahus järelevalvet. Erinevate õigusaktidega on kehtestatud nõuded pädevale isikule ja apteegi omanikule. Me ei

näe, et lisaks oleks vaja veel ravimiseaduse vms seaduse alusel kehtestada täiendavaid nõudeid.

Lisaks toome välja, et eelnõuga muudetava Ravimiseaduse § 11 sõnastus on segadust ja küsimusi tekitav. Kehtiva ravimiseadus § 11 lg 1 kohaselt on proviisor farmaatsiaalase haridusega

Teadmiseks võetud.

proviisoriõppe õppekava läbinud isik. Muudetavad Ravs § 11 lg

1 (eelnõu § 2) kohaselt on proviisor ravimiseaduse mõistes „farmaatsiaalase haridusega eraldiseisvalt bakalaureuseõppe ja magistriõppe läbinud isik. Proviisoriõppe maht kokku on 300

ainepunkti. Sellises sõnastuses ei vasta pärast seaduse jõustumist enamik apteekides töötavaid ning üldapteegi tegevusloa

andmise/kehtivuse eelduseks olevaid pädevaid isikuid (apteegi juhataja ja/või omanik) proviisori kutsekvalifikatsiooni nõudele, mis seab ohtu apteegiteenuse jätkusuutlikkuse ja edasise

osutamise. Eelnõu seletuskirjas viidatud EL direktiivi 2005/36/EÜ

kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta artiklite 44 ja 45 ning direktiivi lisa V p 5.6.2. kohaselt on Eestis proviisori kvalifikatsiooni tõendavaks dokumendiks Tartu Ülikooli

proviisori õppekava läbimist tõendav dokument. Direktiiv ei kohusta Eestis tegutsevat proviisorit läbima Bologna süsteemis

domineerivat 3+2 kõrgharidusõpet vaid proviisori õppekava läbimist. Kuni Bologna süsteemile üleminekuni 2002. aastal (ja hiljem) omandasid proviisori kutse Tartu Ülikooli

farmaatsiateaduskonna lõpetajad, kes olid läbinud proviisorõppe 5-aastase nominaalse õppekava. Ühtlasi võrdsustati

hariduskvalifikatsioonide vastavust reguleeriva Vabariigi Valitsuse 06.06.2005.a määrusega nr 120 vastav kraad magistrikraadiga.

Seega on täna apteekides töötavate proviisorite kvalifikatsioon

vastavuses direktiivis toodud proviisori kutsenõude tingimustega. Haridus- ja Teadusministeeriumi algatatud eelnõus

kavandatud ravimiseaduse § 11 lg 1 muudatus tekitab aga segadust täna proviisorina apteegiteenust osutavates apteekrites ja apteekide omanikes kuivõrd muutub küsitavaks 5-aastase

Tartu Ülikooli proviisoriõppe läbinud ja magistrikraadiga võrdsustatud hariduse omandanud isiku võimalused edaspidi

Teadmiseks võetud.

ravimisektoris proviisorina/pädeva isikuna töötada. Seetõttu

palume ministeeriumil vaadata üle proviisorõpet ja -kutset käsitlev eelnõu osa, et varasemas kõrgharidussüsteemis proviisori õppekava läbinud isikud saaksid jätkuvalt tegutseda

proviisorina oma kutseala piires tervishoiusektoris. Loodame, et eelnevalt avatud probleemkohtadele vastavalt

muudetakse ja täiendatakse eelnõu ja ka seletuskirja edasist versiooni. Ühtlasi palume hoida meid kursis eelnõu järgnevate meneltusetappidega ning saata eelnõu tutvumiseks ja arvamuse

avaldamiseks.

Haridus- ja Noorteamet Haridus- ja Noorteamet on 29.01.2025 nr 1.1-5/24/2638-2 saadetud arvamuses kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja

õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele kirjutanud kõrghariduse kvaliteediagentuuri regulatsiooni toomise kohta seaduse

tasandile järgmist: Tegemist on vaid ühe osaga hariduse kvaliteedi hindamise valdkonna korrastamise kavatsusega.

Haridus- ja Noorteamet on varasemalt markeerinud, et lahendamist vajab hariduse kvaliteedi hindamissüsteem terviklikumalt kaasaarvatud kutseõppe ja täiendõppe valdkonnas

ja sellega kaasnevalt kogu hariduse kvaliteedi hindamissüsteem juhtimisselgus. Hariduse kvaliteedi hindamise juhtimisselguse

osas on Haridus- ja Noorteamet saatnud ka vastavasisulise memo. Haridus- ja Noorteamet on huvitatud laiemast hariduse kvaliteedi hindamissüsteemi kitsaskohtade lahendamisest ja

sellega seonduvalt antud teemal vajadusel kohtuma.

Eelnevale arvamusele vaatamata on eelnõus püütud lahendada vaid kõrgharidusseaduses kvaliteediagentuuri eristaatust, kuid oleme jätkuvalt seisukohal, et hariduse kvaliteedi

hindamissüsteem vajab terviklikumat käsitlust ning lahenduses peaks olema kaasatud ka kutseõppe ja täiendõppe valdkond.

Teadmiseks võetud. ˇ

Kuna kvaliteedihindamise süsteem puudutab

erinevaid haridustasemeid, siis ei ole võimalik käesoleva eelnõu ajaraamis teemaga terviklikult tegelda. KHaS-is täpsustatakse

kõrghariduse kvaliteedihindamise jaoks olulisemad aspektid.

Eelistame seda, et kogu hariduse kvaliteedihindamise süsteemiga seonduv lahendatakse lähitulevikus eraldi eelnõuga ning kvaliteediagentuuriga seotud muudatused jäetakse käesolevast

eelnõust välja. Juhul kui see ettepanek ei ole Haridus- ja Teadusministeeriumi hinnangul vastuvõetav, toome alljärgnevalt

välja oma kommentaarid ja muudatusettepanekud ka seoses kvaliteediagentuuriga.

1. Eelnõu § 1 punkt 1 – kõrgharidusseaduse (edaspidi KHaS) § 1 täiendatakse lõikega 6, mille kohaselt kõrgkoolil on

õigus töödelda kõrgharidustaseme õppesse kandideeriva ja kõrgharidustaseme õppes õppiva isiku andmeid kvaliteetse õppe

pakkumiseks ja tasuta õppekohale kandideerimise eesmärgil.“;

Märgime, et lõike 6 sõnastus jääb segaseks. Lausest võib muuhulgas välja lugeda, et kõrgkoolil on õigus teha mingeid

toiminguid „tasuta õppekohale kandideerimise eesmärgil“. Seletuskirjas on see lõige hästi lahti seletatud: „Andmete

töötlemise eesmärk on tagada kvaliteetse õppe pakkumine ning tasuta õppekohale kandideerimise võimalus. Kuna kõrgharidusseaduse alusel on õigus tasuta õppekohale piiratud,

siis selleks, et kõrgkoolil oleks võimalik täita seadust ja kontrollida, kas õppur on juba varasemalt riigi rahastatud

õppekohal õppinud, siis on vajalik ühtne andmebaas, mis kogub õppurite varasemalt õpitud andmed ning anna infot, kas ja kui palju on õigus veel tasuta õppida.“ Eelnõus pakutud sõnastuses

jääb siiski selgusetuks seos õppe kvaliteedi ja isikuandmete töötlemise vahel, mistõttu teeme ettepaneku võtta viide õppe

kvaliteedile sättest välja. Tasuta õppekohale kandideerimise õiguse hindamise eesmärk tundub igati arusaadav. Lõike sõnastus võiks olla näiteks järgmine: (6) Kõrgkoolil on õigus töödelda

kõrgharidustaseme õppesse kandideeriva ja kõrgharidustaseme

Arvestatud. Seaduse eelnõu teksti on muudetud ja

täpsustatud, samuti seletuskirja täiendatud.

õppes õppiva isiku andmeid tasuta õppekohale kandideerimise

õiguse hindamise eesmärgil.

2. Eelnõu § 1 punkt 3 – KhaS §12 lõiget 2 muudetakse viisil, et magistriõppesse, mille maht on 120 ainepunkti, on õigus kandideerida isikul, kellel on bakalaureusekraad või sellele vastav

kvalifikatsioon. Magistriõppesse, mille maht on vähem kui 120 ainepunkti, on õigus kandideerida isikul, kellel on

bakalaureusekraad vähemalt 4-aastase nominaalkestusega õppekaval või sellele vastav kvalifikatsioon või eelnev magistrikraad.

Enne 01.06.2002 EHISesse kantud ja vähemalt 4-aastase nominaalkestusega bakalaureusekraad vastab magistrikraadile

Eesti kehtivas kõrgharidussüsteemis. Kehtivas süsteemis 4- aastase nominaalkestusega bakalaureusekraad on bakalaureusekraad. Kehtivas kõrgharidussüsteemis 4aastase

nominaalkestusega bakalaureuseõppekavad praktiliselt puuduvad (neid on kõigi Eesti kõrgkoolide peale vaid kaks õppekava).

Rakenduskõrghariduses on õppe nominaalkestus olnud valdavalt 4 aastat, see oli nõnda diplomiõppes kui ka rakenduskõrgharidusõppes. Need õpped ei ole võrdsustatud enne

01.06.2002 EHISesse kantud bakalaureusekraadiga. Praeguse eelnõu kohaselt pole selge, kas diplomiõppe diplomi ja

rakenduskõrgharidusõppe diplomite omanikel on ligipääs 1- aastasele magistriõppele.

Eelnõuga ei arvestata välisriigis õppijaid ja bakalaureusekraadi

saanuid. 4-aastase nominaalkestusega bakalaureuseõpe on näiteks Venemaal, Hiinas ja USAs arvestamata, mis on nominaalkestuse

taga olev õpingute maht. Mitme riigi puhul on küll nominaalkestus 4 aastat, kuid maht võrdne Euroopa riikide 3- aastase bakalaureuse 180 ainepunktiga.

Arvestatud.

Eelnõus vastuvõtutingimuste kehtestamist alla 120 EAP õppekavadel ei reguleerita.

Vastavust kvalifikatsioonile ei saa määrata nominaalkestusest

lähtuvalt ning õpingutele juurdepääsu tingimus ei saa olla nominaalkestus. See on diskrimineeriv ja ebavõrdset kohtlemist soosiv.

3. Eelnõu § 1 punkt 5 – KhaS § 15 lõige 4 muudetakse

selliselt, et antakse ministrile volitus volitada üliõpilaste riiklike stipendiumite liikide, suuruste ning nende määramise

üldtingimused ja korra kehtestamine stipendiumi andjale, kelleks on Haridus- ja Noorteamet ning kõrgkoolid.

PS § 3 lõike 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu

üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Selles sättes väljendatud üldise seadusereservatsiooni

põhimõttest tulenevalt peab põhiõigusi puudutavates küsimustes kõik olulised otsused langetama seadusandja. Seadusandja pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja

täitevvõimu sekkumine põhiõigustesse on lubatud üksnes seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva

volitusnormi alusel. Üliõpilaste riiklike stipendiumite liigid, suurused ning nende määramise üldtingimused ja kord sisaldab piiritlemata arvu juhtude reguleerimist. HMS näeb ette, et

õigusakt, mille haldusorgan annab haldusvälistele isikutele piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks on määrus. Vastavalt

VVS-ile on määruse andmise õigus valitsusel ja ministril. VVS (§ 74 lg 1) kohaselt on ameti peadirektoril on õigus anda seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse või korralduse või ministri

määruse või käskkirja alusel teenistusalastes küsimustes käskkirju ja ameti põhimääruse (§ 8 lg 3 p 1) kohaselt kinnitab

ameti sisemist töökorraldust reguleerivad juhendid ja korrad. Kindlasti ei ole peadirektori pädevuses kehtestada stipendiumite liike, suuruseid ega nende määramise tingimusi.

Arvestatud.

Eelnõu sõnastust muudetud ja viidud kooskõlla PSga.

Eeltoodust lähtuvalt on KHS § 15 lg 4 muutmisettepanek

vastuolus PS-i ja eelnimetatud seadustega.

Lisaks toome ära väljavõtte RES § 531 seletuskirjas põhjendusest: Juhul kui toetust antakse välja konkreetses-

valdkonnas, mida reguleerib eriseadus, oleks korrektne toetusprogrammi alused reguleerida vastavas eriseaduses. Kuna

aga selline eriseadus mitmetes valdkondades puudub, teeme ettepaneku lisada RES-i üldine volitus, mis võimaldab ministril ministeeriumi eelarvest makstavate riigisiseste toetuste puhul

kehtestada tingimused ja kord.

Eelnevast tulenevalt ei saa Harno (peadirektorile) volitada

kolmandatele isikutele suunatud õiguste sisustamist ja see peaks jääma seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt ministri pädevusse nagu seda on ettenäinud ka RES § 531 lõikes 1 sätestatud

põhimõte.

4. Eelnõu § 1 punkt 12 – KhaS § 37 lõige 2 muudetakse

järgmiselt: „(2) Kõrghariduse kvaliteedi hindamist korraldab ja

teeb rahvusvahelistest põhimõtetest lähtudes Haridus- ja

Noorteameti koosseisus kuuluv sõltumatu ja iseseisev

kõrghariduse kvaliteedi hindamise ülesandeid täitev Eesti

Hariduse Kvaliteediagentuur (edaspidi kõrghariduse kvaliteediagentuur).“

Lõikes on ebavajalik kordus – „kõrghariduse kvaliteedi hindamist korraldab ja teeb“ ning „kvaliteedihindamise ülesandeid täitev“.

Ilmselt piisab, kui seadus ütleb selgelt, milline organ kõrghariduse kvaliteedihindamist läbi viib. Sõnade kombinatsioon „korraldab ja teeb“ võtaks kokku ning lihtsustaks arusaamist „viib läbi“.

Eesti Hariduse Kvaliteediagentuuri järel sulgudes olev „kõrghariduse kvaliteediagentuur“ jätab mulje, et nende kahe

vahele on tõmmatud võrdusmärk, kuigi on teada, et

Arvestatud.

Eelnõu sõnastust muudetud ja asendatud

termin läbivalt.

kvaliteediagentuuri ülesanded on laiemad kõrghariduse

kvaliteedihindamisest.

Ettepanek asendada “kõrghariduse kvaliteediagentuur“ üldnimetusega „kvaliteediagentuur“. Mõistame, et see muudatus

tähendaks muudatuste tegemist ka mõnes teises paragrahvis (§ 9 lõikes 3 ja § 11 lõikes 3, § 37 lõigetes 3 ja 4, § 38 lõigetes 2, 3 ja

4, § 39 lõikes 2), kus KHaS-s on mainitud kõrghariduse kvaliteediagentuuri.

Teeme ettepaneku sõnastada § 37 lõige 2 järgmiselt: (2)

Kõrghariduse kvaliteedi hindamist viib läbi rahvusvahelistest põhimõtetest lähtudes Haridus- ja Noorteameti koosseisu kuuluv

sõltumatu ja iseseisev Eesti Hariduse Kvaliteediagentuur (edaspidi kvaliteediagentuur).

5. Eelnõu § 1 punkt 13 – KHaS § 37 täiendatakse lõikega 2² järgmiselt: Kõrghariduse kvaliteediagentuuri tegevust suunab

kuratoorium, mille koosseisu nimetavad oma esindajad kvaliteediagentuuri põhiülesannetega seotud huvirühmad, sh

üliõpilased. Kuratooriumi koosseisus on kuni 11 liiget ning selle koosseisu kinnitab valdkonna eest vastutav minister neljaks aastaks arvestusega, et ühest asutusest või organisatsioonist ei

kuulu kuratooriumisse rohkem kui 2 liiget.

Märgime, et erinevalt Haridus- Ja Noorteameti põhimääruses

sätestatule on KHaS § 37 lõikes 2² nimetatud kuratoorium vaid kõrghariduse kvaliteedihindamist suunav kogu. Sellise lahenduse korral kutsehariduse ja täienduskoolituse valdkondi KHaS alusel

moodustatud kuratoorium lahendada ei saa. Kui on soov ühtlustada kuratooriumi ülesandeid ja rolli laiemalt, siis see

eeldaks vastavaid regulatsioone nii KutÕS-s kui ka TäKS-s. Valdkondade ülese lahendusena oleks kvaliteedihindamise korralduse reguleerimiseks õige koht Eesti Vabariigi

Osaliselt arvestatud.

Kuratooriumi moodustamine on toodud KHaSi

ning moodustamise alus sätestatakse § 37 lõikes 21. KutÕS ja TäKSi antud eelnõuga

siiski ei muudeta, kuna see eeldab laiemat haridusvaldkondade ülest arutelu ja otsustust, kuidas ja kas peaks kuratooriumi töö laienema

ka teistesse valdkondadesse.

haridusseaduses, mis võimaldaks ka moodustada kuratoorium

kogu hariduse valdkonnale.

Sõnastuslikult tekitab küsimusi sättes väljend „kvaliteediagentuuri põhiülesannetega seotud huvirühmad“, sest

seadus ei määratle kvaliteediagentuuri põhiülesandena muud kui kõrghariduse kvaliteedi hindamist ja teisi hetkel kuratooriumis

olevaid huvirühmade esindajate kaasamist ei saa KHaS-s määratleda. See on taas teiste valdkondlike eriseaduste reguleerimislade teema.

6. Eelnõu § 1 punkt 14 – KHaS § 37 täiendatakse lõikega 3¹

järgmiselt: kuratooriumi ja kõrghariduse hindamisnõukogu ülesanded kehtestab valdkonna eest vastutav minister

määrusega.“ Hetkel on Haridus- ja Noorteameti põhimääruses kuratooriumil väga konkreetsed ülesanded, mis sisaldavad otsustusõigust kvaliteediagentuuri tegevuse ja hindamisotsuste

sõltumatust tagavates aspektides. Eelnõu KHaS § 37 lõike 2² täiendusega on kuratooriumile antud kvaliteediagentuuri tegevusi

suunav roll, mis jätab selgusetuks selle, kas ja mil määral on kuratooriumil õigus võtta vastu kvaliteediagentuuri toimimist puudutavaid otsuseid.

Vastavalt kehtivale Haridus- ja Noorteameti põhimäärusele valib kuratoorium hindamisnõukogude liikmed, vaidekomisjonide

liikmed ja HAKA juhataja, kinnitab HAKA arengukava ja aastaaruande, annab soovitusi HAKA arengusuundade ja arendustegevuste kohta ning kinnitab HAKA juhataja valimise ja

tagasikutsumise korra. Need on agentuuri sõltumatuse tagamise seisukohast sedavõrd olulised ülesanded, et need tuleks

õigusselguse huvides sätestada seaduse tasandil.

Lisaks oleme seisukohal, et KHaS § 37 lõike 3¹ volitusega ei jätkuks olukord, kus minister kehtestab kuratooriumiga seonduva

Haridus- ja Noorteameti põhimääruses, sest kuratoorium ei ole

Arvestatud.

Eelnõu teksti täiendatud ja toodud seaduses ära kuratooriumi ülesanded.

loomu poolest ei Haridus- ja Noorteameti ega HAKA

struktuuriüksus.

Sarnaselt, kõrghariduse hindamisnõukogu ülesanded on praegu sätestatud Haridus- ja Noorteameti põhimääruse tasandil, mille

kehtestab haridus- ja teadusminister. Kõrghariduse hindamisnõukogul on konkreetsed ülesanded, mis tulenevad

muuhulgas käesolevast seadusest, mistõttu teeme ettepaneku need õigusselguse huvides seaduse tasandil ära nimetada.

Eelnevast lähtuvalt teeme järgmised ettepanekud:

- täiendada § 37 lõikega 2³, mis sätestab kuratooriumi otsustuspädevuse: Kuratoorium valib hindamisnõukogude

liikmed, vaidekomisjonide liikmed, kinnitab kvaliteediagentuuri juhataja valimise ja tagasikutsumise korra ja valib juhataja ning kinnitab kvaliteediagentuuri arengukava ja aastaaruande.

- täiendada § 37 lõikega 3¹ järgmises sõnastuses: (3¹) Kõrghariduse hindamisnõukogu kinnitab kõrghariduse

kvaliteedihindamise põhimõtteid ja läbiviimise korda sätestavad regulatsioonid; kinnitab hindamiskomisjonide moodustamise põhimõtted ja komisjoniliikmete kvalifitseerumisnõuded;

langetab otsused kõrgkoolide institutsionaalse akrediteerimise ja nende kvaliteedi hindamise osas; kooskõlastab temaatilise

hindamise aruanded; annab eksperthinnangu õppe kvaliteedile õppeõiguse taotlemisel uues õppekavagrupis.

7. Eelnõu § 2 – ravimiseaduse § 11 lõige 1 muudetakse järgmiselt: „(1) Proviisor on käesoleva seaduse tähenduses

farmaatsiaalase haridusega eraldiseisvalt bakalaureuseõppe ja magistriõppe läbinud isik. Proviisoriõppe maht kokku on 300

ainepunkti.“.

Selline sõnastus välistab võimaluse, et proviisor on isik, kes on läbinud viieaastase integreeritud õppekava. Eeldame, et see ei ole

Arvestatud. Eelnõu sõnastust muudetud koostöös

Sotsiaalministeeriumiga.

sätte taotlus. Kehtiva seaduse sõnastus on järgmine: (1) Proviisor

on käesoleva seaduse tähenduses farmaatsiaalase haridusega proviisoriõppe õppekava läbinud isik. Ilmselt on soov seadusemuudatusega kehtestada, et proviisoriõppe maht on

vähemalt 300 ainepunkti ning oluline ei ole see, kas see on läbitud integreeritud õppes või 3+2 õppes. Sellest tulenevalt teeme

ettepaneku sõnastada ravimiseaduse § 11 lõige 1 järgnevalt: Proviisor on käesoleva seaduse tähenduses kokku vähemalt 300 ainepunkti mahus farmaatsiaalase hariduse omandanud isik.

8. Käesoleva aasta 29. aprillil kinnitas kõrghariduse

hindamisnõukogu uue institutsionaalse akrediteerimise mudeli, mille kohaselt hinnatakse rakenduskõrgkoolides akrediteerimise

raames ka kutseõppe kvaliteeti (sarnaselt kõrgharidusõppe ja täienduskoolitusega). Hetkel sätestab KHaS, et rakenduskõrgkoolile rakendub ka KutÕS-s sätestatud kutseõppe

kvaliteedihindamine.

Leiame, et antud juhul on tegemist ebamõistliku dubleerimisega,

mis toob kaasa tarbetut aja- ja finantsressursi kulu. HAKA on ka varem püüdnud rakenduskõrgkoolide puhul ühitada kõrgharidusõppe ja kutseõppe hindamisi, kuid see on olnud alati

eraldi arendus, mis nõuab lisatööd nii õppeasutustelt kui hindamiskomisjonidelt ja hindamisnõukogult. Lisaks on

probleem selles, et kehtiva KutÕS kohaselt toimub kutseõppe kvaliteedihindamine kord 6 aasta jooksul, samas kui institutsionaalne akrediteerimine kord 7 aasta jooksul.

Võttes arvesse, et institutsionaalne akrediteerimine katab rakenduskõrgkoolide puhul ka kutseõppe hindamise (vastavad

erinõuded sisalduvad vastu võetud mudelis) ning vältimaks ebamõistlikku dubleerimist, teeme järgmise ettepaneku muuta KHaS § 21 lõiget 5 järgmiselt: (5) Kutseõppe korraldamisele

rakenduskõrgkoolis kohaldatakse kutseõppeasutuse seaduses

Mitte arvestatud.

Eelnõu kooskõlastamise käigus on selgitatud, et seaduse tekst on siiski arusaadav ning ei vaja

täpsustamist.

õppekava, õppekorralduse, õpetajate, rahastamise ja kutseõppe

läbiviimise õigusega seonduvat, välja arvatud õpilase koolist väljaarvamine ja kutseõppe kvaliteedi hindamine.

9. Lisaks märgime mõned normitehnilised tähelepanekud:

- kuna eelnõuga muudetakse ka ravimiseadust, siis peab see

kajastuma ka eelnõu pealkirjas (HÕNTE § 35 lõige 2);

- muutmisevormelis kasutatakse viidet nimetavas käändes:

paragrahvi 12 lõige 2 muudetakse (sama ka eelnõu § 1

punktide 5 ja 12 kohta) (HÕNTE § 34 lõige 1);

- eelnõu § 1 punktis 3 muudetava lõike 2 punkides 1 ja 2

täpsustada viiteid sõnadega käesoleva seaduse (HÕNTE § 29 lõike 2 punkt 1).

Arvestatud.

Eesti Hariduse

Kvaliteediagentuur

Kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu sisaldab mitmeid

Eesti Hariduse Kvaliteediagentuuri toimimist sätestavaid punkte, mis on kahtlemata suur samm edasi õigusselguse suunas. Samas

oleme nii HAKA kuratooriumi kui Haridus- ja Teadusministeeriumi kolleegidega arutanud vajadust kirjeldada hariduse kvaliteedihindamise süsteemi kui terviku toimimist

seaduse tasandil, hõlmates nii kõrg- ja kutseharidust kui täienduskoolitust ja ka üldharidust. Mõistame, et süsteemne

lähenemine võiks sündida paralleelselt keskharidusseaduse ja kutseharidusseaduse väljatöötamise protsessis, mistõttu tunnustame Haridus- ja Teadusministeeriumit otsuse eest

sätestada esimese sammuna kõrgharidusseaduses kuratooriumi roll ning HAKA kui Haridus- ja Noorteameti koosseisus tegutseva sõltumatu ja iseseisva agentuuri staatus. Leiame, et

seoses HAKA ja HAKA kuratooriumi rolli määratlustega kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõus on asjakohane

viia vastavad muudatused sisse ka kutseõppeasutuse seaduses, mis likvideeriksid vastuolu kehtiva kutseõppeasutuse seaduse ja Harno põhimääruse vahel (vt ettepanekud punkti 6 all).

Arvestatud.

Seaduse sõnastust muudetud ja täpsustatud.

Järgnevalt toome välja HAKA kommentaarid ja ettepanekud seaduse muutmise eelnõule, mis on saanud heakskiidu HAKA kuratooriumi liikmetelt ning on läbi arutatud ka Haridus- ja

Noorteameti juristidega.

Eelnõu: „paragrahvi 1 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises

sõnastuses … (6) Kõrgkoolil on õigus töödelda kõrgharidustaseme õppesse kandideeriva ja kõrgharidustaseme õppes õppiva isiku andmeid kvaliteetse õppe pakkumiseks ja

tasuta õppekohale kandideerimise eesmärgil.“; Kommentaar: Lõike 6 sõnastus jääb segaseks. Lausest võib

muuhulgas välja lugeda, et kõrgkoolil on õigus teha mingeid toiminguid „tasuta õppekohale kandideerimise eesmärgil“. Seletuskirjas on see lõige lahti seletatud: „Andmete töötlemise

eesmärk on tagada kvaliteetse õppe pakkumine ning tasuta õppekohale kandideerimise võimalus. Kuna kõrgharidusseaduse

alusel on õigus tasuta õppekohale piiratud, siis selleks, et kõrgkoolil oleks võimalik täita seadust ja kontrollida, kas õppur on juba varasemalt riigi rahastatud õppekohal õppinud, siis on

vajalik ühtne andmebaas, mis kogub õppurite varasemalt õpitud andmed ning anna infot, kas ja kui palju on õigus veel tasuta

õppida.“ Jääb siiski selgusetuks seos kvaliteetse õppe pakkumise ja isikuandmete töötlemise vahel, mistõttu on ettepanek võtta viide õppe kvaliteedile siit lõikest välja. Tasuta

õppekohale kandideerimise õiguse hindamise eesmärk tundub igati arusaadav. Ettepanek muuta lõike sõnastust, näiteks: Kõrgkoolil on õigus

töödelda kõrgharidustaseme õppesse kandideeriva ja kõrgharidustaseme õppes õppiva isiku andmeid tasuta

õppekohale kandideerimise õiguse hindamise eesmärgil.

Eelnõu: „paragrahvi 37 lõiget 2 muudetakese ja sõnastatakse

järgmiselt: „(2) Kõrghariduse kvaliteedi hindamist korraldab ja teeb rahvusvahelistest põhimõtetest lähtudes Haridus- ja Noorteameti koosseisus kuuluv sõltumatu ja iseseisev

kõrghariduse kvaliteedi hindamise ülesandeid täitev Eesti Hariduse Kvaliteediagentuur (edaspidi kõrghariduse

kvaliteediagentuur).“ Kommentaar: Lõikes on ebavajalik kordus – „kõrghariduse kvaliteedi hindamist korraldab ja teeb“ ning

„kvaliteedihindamise ülesandeid täitev“. Ilmselt piisab, kui seadus ütleb selgelt, milline organ kõrghariduse

kvaliteedihindamist läbi viib. Sõnade kombinatsioon „korraldab ja teeb“ võtaks kokku ning lihtsustaks arusaamist „viib läbi“. Eesti Hariduse Kvaliteediagentuuri järel sulgudes olev

„kõrghariduse kvaliteediagentuur“ mõjub ootamatult. Jääb mulje, et nende kahe vahele on tõmmatud võrdusmärk, kuigi on

teada, et kvaliteediagentuuri ülesanded on laiemad kõrghariduse kvaliteedihindamisest. Ettepanek asendada “kõrghariduse kvaliteediagentuur“ üldnimetusega „kvaliteediagentuur“.

Mõistame, et see muudatus tähendaks muudatuste tegemist ka mõned teises paragrahvis, kus kehtivas kõrgharidusseaduses on

mainitud kõrghariduse kvaliteediagentuuri. Sestap lisame käesoleva punkti alla ka ettepanekud täiendavateks muudatusteks kõrgharidusseaduses.

Arvestatud.

Eelnõu teksti muudetud ja läbivalt asendatud mõiste.

Ettepanekud:

1. Sõnastada paragrahvi 37 lõige 2 järgmiselt: Kõrghariduse kvaliteedi hindamist viib läbi rahvusvahelistest põhimõtetest

lähtudes Haridus- ja Noorteameti koosseisu kuuluv sõltumatu ja iseseisev Eesti Hariduse Kvaliteediagentuur (edaspidi kvaliteediagentuur).

Arvestatud.

2. Asendada „kõrghariduse kvaliteediagentuur“ sõnaga

„kvaliteediagentuur“ järgmistes paragrahvides ja lõigetes: § 37 lõigetes 3 ja 4, § 38 lõigetes 2, 3 ja 4, § 39 lõikes 2, § 9 lõikes 3 ja § 11 lõikes 3 ning sõnastada need järgnevalt:

§ 37 (3) Kvaliteediagentuuris on hindamisnõukogu, millesse

kuuluvad kõrghariduse ja kõrghariduse kvaliteedikindlustuse eksperdid, sealhulgas iga õppevaldkonna ekspert, ja vähemalt üks üliõpilane.

(4) Kvaliteediagentuur kaasab oma tegevusse peale hindamisnõukogu liikmete ka teisi eksperte, kehtestab ja

avalikustab kvaliteedihindamiste tingimused ja korrad ning läbib perioodiliselt rahvusvaheliselt tunnustatud välishindamise.

§ 38: (5) Kõrgkool tagab, et kvaliteediagentuur või temaga

kooskõlastatult välisriigi pädev kvaliteediagentuur korraldab kõrgkooli institutsionaalse akrediteerimise vähemalt korra seitsme aasta jooksul või käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis

2 nimetatud juhul kõrghariduse kvaliteediagentuuri nimetatud tähtaja jooksul.

(6) Institutsionaalse akrediteerimise tulemusel annab kvaliteediagentuur hinnangu, et kõrgkooli juhtimine, töökorraldus, õppe- ja teadustegevus ning õppe- ja

uurimiskeskkond: 1) vastavad nõuetele, ning akrediteerib kõrgkooli seitsmeks

aastaks;

2) sisaldavad puudusi, annab juhiseid nende kõrvaldamiseks ning akrediteerib kõrgkooli kolmeks aastaks;

3) ei vasta nõuetele, ning jätab kõrgkooli akrediteerimata.

Arvestatud.

(7) Kui kõrgkool tuleks kolmandat korda akrediteerida

kolmeks aastaks, teeb kvaliteediagentuur otsuse jätta kõrgkool akrediteerimata.

§ 39:

(8) Temaatilise hindamise teema, ajakava ja hindamisel osalejad kinnitab valdkonna eest vastutav minister

käskkirjaga, kaasates kvaliteediagentuuri. § 9:

(9) Haridus- ja Teadusministeerium vaatab õppeõiguse

taotluse läbi seitsme kuu jooksul. Käesoleva seaduse §-s 37 nimetatud kvaliteediagentuuri kaasates hinnatakse, kas õppe

kvaliteet vastab kõrgharidustaseme õppe nõuetele ning kas õppeks vajalikud ressursid ja jätkusuutlikkus on piisavad.

§ 11:

(3) Haridus- ja Teadusministeerium kontrollib ühisõppekava ja koostöölepingu vastavust nõuetele ning korraldab vajaduse

korral ühisõppekava ekspertiisi, kaasates käesoleva seaduse §-s

37 nimetatud kvaliteediagentuuri.

3) Eelnõu: paragrahvi 37 täiendatakse lõigetega 2¹–2² järgmises sõnastuses:

„(2²) Kõrghariduse kvaliteediagentuuri tegevust suunab kuratoorium, mille koosseisu nimetavad oma esindajad

kvaliteediagentuuri põhiülesannetega seotud huvirühmad, sh üliõpilased. Kuratooriumi koosseisus on kuni 11 liiget ning selle koosseisu kinnitab valdkonna eest vastutav minister neljaks

aastaks arvestusega, et ühest asutusest või organisatsioonist ei kuulu kuratooriumisse rohkem kui 2 liiget.“

Kommentaar: Vastavalt Haridus- ja Noorteameti põhimäärusele on kuratooriumil väga konkreetsed ülesanded, mis sisaldavad otsustusõigust kvaliteediagentuuri tegevuse ja hindamisotsuste

sõltumatust tagavates aspektides. Antud eelnõu lõigus on kuratooriumile antud kvaliteediagentuuri tegevusi suunav roll,

Arvestatud.

mis jätab selgusetuks selle, kas ja mil määral on kuratooriumil

õigus võtta vastu kvaliteediagentuuri toimimist puudutavaid otsuseid. Vastavalt kehtivale Haridus- ja Noorteameti põhimäärusele valib kuratoorium hindamisnõukogude liikmed,

vaidekomisjonide liikmed ja HAKA juhataja, kinnitab HAKA arengukava ja aastaaruande, annab soovitusi HAKA

arengusuundade ja arendustegevuste kohta ning kinnitab HAKA juhataja valimise ja tagasikutsumise korra. Need on agentuuri sõltumatuse tagamise seisukohast sedavõrd olulised ülesanded,

et need tuleks õigusselguse huvides sätestada seaduse tasandil. Sellest johtuvalt teeme järgneva ettepaneku. Ettepanek:

Täiendada paragrahvi 37 lõikega 2³, mis sätestab kuratooriumi otsustuspädevuse: Kuratoorium valib hindamisnõukogude liikmed, vaidekomisjonide liikmed,

kinnitab kvaliteediagentuuri juhataja valimise ja tagasikutsumise korra ja valib juhataja ning kinnitab kvaliteediagentuuri

arengukava ja aastaaruande.

4) Eelnõu: paragrahvi 37 täiendatakse lõikega 3¹ järgmises sõnastuses: „(3¹ ) Kuratooriumi ja kõrghariduse hindamisnõukogu ülesanded kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega.“; Kommentaar: Eelmises punktis tõime välja põhjused, miks on

oluline määratleda kuratooriumi ülesanded seaduse tasandil. Sestap teeme ettepaneku võtta lõikest välja „Kuratooriumi ja“. Samas võiks meie hinnangul anda kõrgharidusseadus ka selge

volitusnormi haridus- ja teadusministrile HAKA ülesannete määratlemiseks laiemalt. Teeme ettepaneku laiendada nimetatud

lõiget kvaliteediagentuuri ülesannetele: Ettepanek: Sõnastada paragrahvi 37 lõige 3¹ järgmiselt: Kvaliteediagentuuri ja kõrghariduse hindamisnõukogu

ülesanded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega

Arvestatud.

Eelnõu teksti muudetud vastavalt ettepanekule.

5) Eelnõu: § 2. Ravimiseaduse muutmine

Ravimiseaduse § 11 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Proviisor on käesoleva seaduse tähenduses farmaatsiaalase haridusega eraldiseisvalt bakalaureuseõppe ja

magistriõppe läbinud isik. Proviisoriõppe maht kokku on 300 ainepunkti.“.

Kommentaar: Praegune sõnastus välistab võimaluse, et proviisor on isik, kes on läbinud viieaastase integreeritud õppekava. Eeldame, et see ei ole taotlus. Kehtiva seaduse

sõnastus on järgmine: § 11. Proviisor ja farmatseut

(1) Proviisor on käesoleva seaduse tähenduses

farmaatsiaalase haridusega proviisoriõppe õppekava läbinud isik. Ilmselt on soov seadusemuudatusega kehtestada, et proviisoriõppe maht on vähemalt 300 ainepunkti ning oluline

ei ole see, kas see on läbitud integreeritud õppes või 3+2 õppes. Sellest johtuvalt

Ettepanek: Sõnastada Ravimiseaduse § 11 lõige 1 järgnevalt: Proviisor on käesoleva seaduse tähenduses kokku vähemalt 300 ainepunkti mahus farmaatsiaalase hariduse omandanud isik.

Arvestatud.

Muudame sõnastust vastavalt Sotsiaalministeeriumi väljapakutule.

6) Kommentaar: Käesolev kõrgharidusseaduse muutmise

seaduse eelnõu astub suure sammu Eesti Hariduse Kvaliteediagentuuri tegutsemise õigusselguse suunas, kuid jätab

endisel kehtima vastuolu kvaliteediagentuuri toimimist sätestava

ministri määruse (Haridus- ja Noorteameti põhimäärus) ning

kutseõppeasutuse seaduse vahel. Nimelt annab

kutseõppeasutuse seadus kutseõppe kvaliteedi hindamise ülesande Haridus- ja Noorteametile, samas kui ministri määrus

annab selle ülesande selgelt Haridus- ja Noorteameti koosseisu kuuluvale sõltumatule ja iseseisvale Eesti Hariduse

Mitte arvestatud.

Käesolev eelnõu käsitleb kõrgharidusseaduse muudatusi ning selle eesmärk on reguleerida

Haridus- ja Noorteameti koosseisus tegutseva kvaliteediagentuuri tegevust kõrghariduse valdkonnas. Kutseõppeasutuse seaduse

muutmine jääb käesoleva eelnõu reguleerimisalast välja ning kutseõppe

kvaliteedi hindamise õigusraamistiku terviklik ülevaatamine eeldab eraldi

Kvaliteediagentuurile. Selle ilmse vastuolu lahendamine oleks

praeguse kõrgharidusseaduse muutmise seaduse raames kindlasti võimalik ja vajalik. Seetõttu teeme ettepaneku viia kutseõppeasutuse seadusesse sisse järgmised muudatused, mis

haakuvad kõrgharidusseaduse muudatustega: Ettepanekud:

(2) Muuta kutseõppeasutuse seaduse §14¹ lõikeid 2 ja 4 ning sõnastada need järgnevalt:

(3) Kvaliteedi hindamist korraldab Haridus- ja Noorteameti

koosseisu kuuluv sõltumatu ja iseseisev Eesti Hariduse

Kvaliteediagentuur (edaspidi kvaliteediagentuur).

(4) Kvaliteeti hindab hindamisnõukogu, mille moodustab

kõrgharidusseaduse paragrahvis 37 nimetatud

kuratoorium.

2. Muuta kutseõppeasutuse seaduse § 11 lõiget 1 ning

sõnastada see järgnevalt:

(1) Õppe läbiviimise õiguse andmisel teeb õppekavarühmas

ekspertiisi käesoleva seaduse paragrahvis 14 nimetatud

kvaliteediagentuur.

õigusloomeprotsessi, sealhulgas mõjuanalüüsi

ja huvirühmade kaasamist. Kutseõppe kvaliteedi hindamise korralduse ja vastutuse täpsustamist käsitletakse vajaduse

korral eraldi seadusemuudatuse raames.

7) Kommentaar: Käesoleva aasta 29. aprillil kinnitas

kõrghariduse hindamisnõukogu uue institutsionaalse akrediteerimise mudeli, mille kohaselt hinnatakse

rakenduskõrgkoolides akrediteerimise raames ka kutseõppe kvaliteeti (sarnaselt kõrgharidusõppe ja täienduskoolitusega). Hetkel sätestab kõrgharidusseadus, et rakenduskõrgkoolile

rakendub ka kutseõppeasutuse seaduses sätestatud kutseõppe kvaliteedihindamine. Leiame, et antud juhul on tegemist

ebamõistliku dubleerimisega, mis toob kaasa tarbetut aja- ja finantsressursi kulu. HAKA on ka varem püüdnud rakenduskõrgkoolide puhul ühitada kõrgharidusõppe ja

kutseõppe hindamisi, kuid see on olnud alati eraldi arendus, mis nõuab lisatööd nii õppeasutustelt kui hindamiskomisjonidelt ja

Mitte arvestatud.

Eelnõu kooskõlastamise käigus on selgitatud, et seaduse tekst on siiski arusaadav ning ei vaja

täpsustamist.

hindamisnõukogult. Lisaks on probleem selles, et kehtiva

kutseõppeasutuse seaduse kohaselt toimub kutseõppe kvaliteedihindamine kord 6 aasta jooksul, samas kui institutsionaalne akrediteerimine kord 7 aasta jooksul. Võttes

arvesse, et institutsionaalne akrediteerimine katab rakenduskõrgkoolide puhul ka kutseõppe hindamise (vastavad

erinõuded sisalduvad vastu võetud mudelis) ning vältimaks ebamõistlikku dubleerimist, teeme järgmise ettepaneku: Ettepanek: Muuta kõrgharidusseaduse paragrahvi 21 lõiget

5 ning sõnastada see järgmiselt: (5) Kutseõppe korraldamisele rakenduskõrgkoolis kohaldatakse kutseõppeasutuse seaduses

õppekava, õppekorralduse, õpetajate, rahastamise ja kutseõppe läbiviimise õigusega seonduvat, välja arvatud õpilase koolist

väljaarvamine ja kutseõppe kvaliteedi hindamine.

Estonian Business

School

SA Estonian Business School (EBS) tänab Haridus- ja

Teadusministeeriumi võimaluse eest esitada arvamus ja omapoolsed ettepanekud menetluses oleva kõrgharidusseaduse

(KHS) muutmise seaduse eelnõu kohta. KHSi rakenduspraktika jooksul on ilmnenud vastuolud kõrgkoolide võrdse kohtlemise printsiibi rakendamise

õigusselguse ja erakõrgkoolide õiguskindlusega. Arvestades, et arvamuste ja ettepanekute saamiseks esitatud muudatuste

menetlemisega on avatud võimalus üle vaadata ka 17.06.2025 vastu võetud „Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seadusega“ (TAIKS) vastuolus olevad sätted KHSi

terviktekstis, teeme täiendavad ettepanekud KHSi muutmiseks.

Teadmiseks võetud.

I. Seisukohad kooskõlastamiseks esitatud eelnõu teemadel 1. Tasu võtmise õigus lühema kui 120 EAP

magistriõppekavades. Toetame. Meede leevendab turumoonutusi ja aitab vähendada koormust riigieelarvele.

Arvestatud.

2. Kõrghariduse kvaliteedi hindamise korralduse viimine

seaduse tasemele. Toetame. Meede tugevdab hindamise sõltumatust ja võrreldavust Euroopa standarditega ning väldib dubleerimist teiste järelevalvemehhanismidega.

II. EBSi ettepanekud KHSi muutmiseks (võrdse kohtlemise,

õigusselguse ja õiguskindluse tagamiseks) 1. § 39 (järelevalve). Täpsustada, et eraõigusliku ülikooli

suhtes kohaldub riiklik järelevalve tema tegevuse õiguspärasuse üle ning teenistuslik ega haldusjärelevalve ei kohaldu.

2. § 41 lõige 1. Muuta nii, et „Tegevustoetus on eraldis

ülikoolidele ja rakenduskõrgkoolidele kvaliteetse

kõrgharidustaseme õppe korraldamiseks ja

arendamiseks ning kõrgkooli missiooni täitmiseks.“ 3. § 43, pealkirja uus redaktsioon: „Ülikoolile toetuse

eraldamine“ 4. § 45, pealkirja uus redaktsioon: „Rakenduskõrgkoolile

toetuse eraldamine“ 5. § 46 tunnistada kehtetuks.

Mitte arvestatud.

Teenistusliku ja haldusjärelevalve kohaldamisala tuleneb üldseadustest ning

sõltub avaliku ülesande täitmise ja halduslepingu olemasolust, mitte üksnes kõrgkooli õiguslikust vormist. Eraõiguslik

kõrgkool võib täita avalikku ülesannet ning olla halduslepingu alusel riigi rahastamisel,

mistõttu ei ole põhjendatud haldusjärelevalve võimaluse välistamine seaduse tasandil. Erakõrgkoolile toetuse eraldamisele peame

jätkuvalt oluliseks, et seda tehakse vajadusel, arvestades riigi strateegilisi eesmärke ja

prognoositavat kõrgharidusega spetsialistide vajadust tööjõuturul KHaS § 46 alusel.

Põhjendused (lühidalt): • KHSi praegused rahastussätted eristavad sarnaseid ülesandeid

täitvaid ülikoole omandivormi alusel, mis loob normikonflikti ning on vastuolus õigusselguse ja

õiguskindluse põhimõtetega. Halduslepingu vormis avalike ülesannete delegeerimine seaduse alusel eraõiguslikele isikutele on toimiv praktika, mille üldised õiguslikud alused

on sätestatud Haldusmenetluse seaduses. • Ülikoolide erinev kohtlemine sõltuvalt nende omandivormist

arutati põhjalikult läbi TAIKS menetluse käigus. Konsensuslikult jõuti järeldusele, et omandivorm ei saa olla aluseks ülikoolide erinevale kohtlemisele. TAIKSis ei

kasutata sõna „ülikool“ ees kordagi laiendit „avalik-õiguslik“

või „era“. Sarnase kontseptsiooni rakendamine KHSis tagab

ühtse õigusloogika. • § 46 kehtetuks tunnistamisel ja § 39, § 41 ning § 43

täpsustamisel saab halduslepingut sõlmida ja eraõigusliku

ülikooli kaasata riiklike ülesannete täitmisesse üldise õiguskorra alusel.

Eesti Maaülikool Oleme eelnõu läbi vaadanud ning esitame alljärgnevalt oma

tähelepanekud ja ettepanekud. 1. Paragrahvi 1 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:

„(5) Kõrgharidustaseme õppesse kandideerimine toimub Eesti Vabariigi haridusseaduse § 366 lõike 4 alusel asutatud Eesti

Hariduse Infosüsteemi (edaspidi hariduse infosüsteem) elektroonilises keskkonnas.“ Juhime tähelepanu, et ülikoolides toimub ingliskeelsetele

õppekavadele vastuvõtt praegu välismaalaste sisseastumissüsteemi DreamApply kaudu, kuna senini ei ole

olnud võimalik seda korraldada läbi sisseastumisinfosüsteemi SAIS. Kui seadusemuudatuse jõustumisel kogu kõrgharidustaseme

õppesse kandideerimine toimuma Eesti Hariduse Infosüsteemi elektroonilises keskkonnas, siis soovime selgitust, kas nimetatud

süsteemis on tagatud ka kandideerimise võimalus välismaalastele. Oluline on tagada, et välisüliõpilaste vastuvõtt ei muutuks tehniliselt ega õiguslikult takistatuks.

Arvestatud.

Seaduse teksti täpsustatud ja täiendatud ning lisatud võimalus kasutada DreamApply platvormi.

2. Paragrahvi 15 lõiget 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Üliõpilaste riiklike stipendiumite liigid, suurused ning nende määramise üldtingimused ja korra kehtestab määrusega

valdkonna eest vastutav minister, kes võib ülesande täitmise volitada stipendiumi andjale, kelleks on Haridus- ja Noorteamet ning kõrgkoolid.“;

Arvestatud.

Seaduse eelnõu teksti täpsustatud ning lisatud vajalikud täpsustused, et eelnõu tekst oleks

kooskõlas PSga. Eelnõu tekst ei eelda, et kõrgkoolid hakkaks andma teisi stipendiume välja, kui nad seda hetkel teevad. Volitusnormi

Vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele „Üliõpilaste riiklike

stipendiumite liigid, suurused ning nende määramise üldtingimused ja kord“ (§ 1 lg 2) on üliõpilaste stipendiumite liigid järgmised:

- erialastipendium, - erivajadusega üliõpilaste stipendium,

- asendushooldusel viibinud või eestkostja peres elanud üliõpilaste kõrghariduse omandamisttoetav stipendium.

Eesti Maaülikooli hinnangul ei ole otstarbekas volitada

kõrgkoole tegelema erivajadusega üliõpilaste stipendiumi ning asendushooldusel viibinud või eestkostja peres elanud üliõpilaste

kõrghariduse omandamist toetava stipendiumi määramisega. Need stipendiumid eeldavad spetsiifilist pädevust ja andmekaitsealast teadlikkust ning on olemuselt sotsiaaltoetuse

laadis. Ülikoolil puudub pädevus selliste stipendiumite määramiseks.

kohaselt jätkab ka HARNO stipendiumide

andmist vastavalt määrusele.

3. Paragrahvi 16 täiendatakse lõikega 62 järgmises sõnastuses:

„(62) Käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 32 nimetatud eksmatrikuleerimiseks ei loeta üliõpilase omal soovil kõrgkoolist väljaarvamist vastuvõtuaasta õppetöö esimese 14 kalendripäeva

jooksul.“; Eesti Maaülikool leiab, et muudatus vajab täpsustamist.

Praeguses sõnastuses ei ole selge, mida täpselt mõeldakse „õppetöö esimese 14 kalendripäeva“ all. Õppetöö toimub erinevates õppevormides (päeva-, kaug- ja sessioonõpe),

mistõttu võivad õppetöö alguse kuupäevad oluliselt erineda. Kui seaduse mõte on määratleda periood alates semestri algusest või

immatrikuleerimisest, tuleks seda sõnastuses üheselt selgelt väljendada, näiteks: „... immatrikuleerimisest arvates 14 kalendripäeva jooksul.“

Samuti vajab täpsustamist mõiste „vastuvõtuaasta“. Tuleb selgelt määratleda, kuidas käsitletakse juhtumeid, kus üliõpilane

Arvestatud.

Eelnõu tekst sõnastatud selgemalt ning täpsustatud, millisest ajast mis ajani tuleb lugeda päevi. Lisaks on pikendatud üliõpilase

võimalust koolist eksmatrikuleerida ilma, et läheks arvesse üks õpitud kord.

immatrikuleeritakse, kuid siirdub kohe pärast vastuvõttu

akadeemilisele puhkusele (nt kaitseväeteenistusse) ning naastes (enamasti aasta pärast) katkestab õpingud õppetöö algusest esimese 14 päeva jooksul. Praegune sõnastus ei võimalda üheselt

tõlgendada, millise vastuvõtuaasta ja perioodi suhtes selline üliõpilane seaduses sätestatud tingimustele allub.

Justiitsministeerium Haridus- ja Teadusministeerium on saatnud Justiits- ja

Digiministeeriumile kooskõlastamiseks kõrgharidusseaduse (KHaS) muutmise seaduse eelnõu. Justiits- ja Digiministeerium kooskõlastab eelnõu järgmiste märkustega.

1. Eelnõu § 1 p 1 – kõnealuse sättega nähakse ette, et kõrgharidustaseme õppesse kandideerimine toimub Eesti

Vabariigi haridusseaduse (HaS) § 366 lõike 4 alusel asutatud Eesti Hariduse Infosüsteemi (edaspidi hariduse infosüsteem) elektroonilises keskkonnas ning kõrgkoolil on õigus töödelda

kõrgharidustaseme õppesse kandideeriva ja kõrgharidustaseme õppes õppiva isiku andmeid kvaliteetse õppe pakkumiseks ja

tasuta õppekohale kandideerimise eesmärgil.

Esiteks märgime, et kõnealused sätted ei sobi oma olemuselt seaduse reguleerimise ega kohaldamisala sättesse. Kavandatav

lõige 5 sobib pigem §-i 12 ning lõige 6 pigem §-i 3.

Teiseks tuleb tulenevalt sellest, et eelnõu kohaselt toimub

kõrgharidustaseme õppesse kandideerimine hariduse infosüsteemi kaudu, muuta ka HaS § 366 regulatsiooni. Nimetatud infosüsteemi eesmärk hõlmab muu hulgas ka

õpilaskandidaadi vastuvõtu läbiviimist, seega andmekogu pidamise eesmärki täiendama ei pea. Küll aga peab muutma §

366 lõiget 2 ning nägema ette, et andmekogul on kaasvastutavad töötlejad. Kaasvastutavate töötlejatena tuleb loetleda kõik, kes täidavad neile seadusega pandud ülesannet nimetatud

andmekogu kaudu, näiteks Haridus- ja Teadusministeerium,

Arvestatud.

Sätete asukohta ja sõnastust muudetud ning täiendatud. Lisatud on EV haridusseaduse muudatus ning plaanitakse muuta EHIS

põhimäärust. Kõrgharidustaseme õppesse kandideerimine

toimub valdavalt SAIS keskkonnas, kuid on siiski sihtrühmi, kes ei saa Eesti autentimisvõimaluste tõttu selle kaudu

kandideerida (välisriigi kodanikud) ja seetõttu kasutatakse täiendavalt eraldi keskkonda

(DreamApply). Seetõttu lisatakse lause, mis lubab kasutada ka alternatiivseid kanaleid kandideerimiseks. Kohustus SAIS kasutada on

ühtlasi üksnes riigilt tegevustoetust saavatel kõrgkoolidel ehk riigi rakenduskõrgkoolidel ja

avalik-õiguslikel ülikoolidel. Erakõrgkoolid on vabad valima, millist keskkonda nad kandideerimiseks kasutavad.

kõrgkoolid jne. Põhimääruses tuleb seejärel kindlaks määrata,

kes täpsemalt milliste kohustuste täitmise eest vastutab. Näiteks kes vastutab andmekogu haldamise, arendamise eest, kes vastutab millisel eesmärgil milliste isikuandmete töötlemise eest,

kes on andmesubjektile ühtne kontaktpunkt jne.

Kolmandaks tuleb lõike 6 sõnastuses täpsustada, milliseid

isikuandmete kategooriaid on kõrgkoolil õigus vastavate eesmärkide saavutamiseks töödelda. Hetkel võimaldab säte töödelda ükskõik milliseid isikuandmete kategooriaid, seal

hulgas näiteks eriliiki isikuandmeid. Lisaks palume täpsustada seletuskirjas, kas kõrgkoolid täidavad lõikes 6 ette nähtud

ülesannet tagada kvaliteetne õpe samuti hariduse infosüsteemi abil või toimub andmetöötlus koolide enda süsteemides.

2. Eelnõu § 1 p 1 – lõikega 6 sätestatakse õigus töödelda andmeid ning selle eesmärk. Teeme ettepaneku sõnastus üle

vaadata ja vajadusel täiendada. Esiteks kandideeritakse ka tasulistele kohtadele, täiendusõppesse s.h mikrokraadidele

hariduse infosüsteemi elektroonilises keskkonnas. Praegu on kirjas, et ainult tasuta kohale kandideerimisel on õigus töödelda. Teiseks tuleks täpsustada ka sõnastust „kvaliteetse õppe

pakkumiseks“. Tegelikkuses töödeldakse andmeid ka sisseastumistingimustele vastamise kontrollimiseks, näiteks, kas

on olemas nõutav eelnev haridustase.

Arvestatud.

Eelnõu teksti täiendatud ja muudetud ning

lisatud mis eesmärgil andmeid töödeldakse. Täpsem andmete töötlemise kord on sätestatud

EHIS põhimääruses.

3. Eelnõu § 1 p 5 (seaduse § 15 lg 4 muutmine) – eelnõuga plaanitakse anda ministrile õigus anda riiklike stipendiumite liikide, suuruste ning nende määramise üldtingimuste ja

määramise korra kehtestamiseks volitus Haridus- ja Noorteametile või kõrgkoolile. Määrusandluse edasivolitamine

peaks olema erandlik nähtus, mida võib kavandada olukorras, kus vahetu volitamine ei ole asjaoludest tulenevalt võimalik (hea õigusloome ja normitehnika eeskirja käsiraamat lk 24).

Arvestatud.

Eelnõu sõnastust muudetud ja viidud see kooskõlla seletuskirja tekstiga ning antud

täpsem volitus HARNOle ja kõrgkoolidele.

Edasivolitamise õiguse andmisel tuleb silmas pidada, et määruse

andmiseks pädevate organite ringi ei saa edasivolituse andmisega laiendada. Haridus-ja Noorteamet ei ole määrusandluse pädevusega asutus, seega ei saa minister talle

seadusega antud määruse andmise volitust asutusele edasi volitada. Palume analüüsida, kas edasivolituse andmine on

hädavajalik ja tagada, et edasivolitus antakse üldakti andmise pädevusega organile. Seletuskirja kohaselt saab stipendiumi andja, s.o. Haridus- ja Noorteamet või kõrgkool, täpsustada

stipendiumi andmise korralduslikke küsimusi. Näidetena on toodud taotlemise keskkonna määratlemist, kuupäevi jne.

Seletuskirjas toodu ei ole aga kooskõlas eelnõuga, kus volitusnormiga antakse õiguse edasi volitada ka stipendiumite liikide ja suuruste kindlaksmääramine. Palume seletuskiri ja

eelnõu omavahel kooskõlla viia.

4. Eelnõu § 1 p 15 (seaduse täiendamine §-ga 391) – lisatava sätte lõikes 3 loetletakse meetmed, mida järelevalveorgan saab

rakendada haldus-, riiklikus või teenistuslikus järelevalves. Meetmete loetlemise vajalikkus jääb arusaamatuks, sest mitmed neist tulenevad juba nii Vabariigi Valitsuse seadusest kui ka

korrakaitseseadusest. Seega palume kaaluda, kas meetmete sätestamine eriseaduses on vajalik. Lisaks on ebaselge, millises

järelevalvemenetluses milliseid meetmeid kasutada tuleks, sest näiteks teenistusliku järelevalve korral ei saa haldussunni vahendina sunniraha rakendada.

Osaliselt arvestatud.

Sunniraha kohaldamise alus on täpsustatud

ning teenistusliku järelevalve korral sunniraha rakendamise võimalus on välistatud. Ülejäänud osas on säte kujundatud kooskõlas teadus- ja

arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse §-s 29 sätestatud

järelevalveraamistikuga. Arvestades, et ülikoolid on ühtlasi teadusasutused, on õigusselguse ja ühtse halduspraktika

tagamiseks põhjendatud sarnane järelevalvekorraldus teadusasutuste ja

ülikoolide puhul.

5. Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu ja seletuskirja failis jäljega tehtud normitehniliste märkustega ning märkustega eelnõu mõju kohta.

Arvestatud.

Sotsiaalministeerium Konsulteerisime antud eelnõu osas Ravimiameti ja

Terviseametiga ning leiame, et proviisorõppe ainepunktide mahu välja toomine ravimiseaduses ei ole asjakohane, kuna ravimiseadus ei reguleeri proviisori kutse saamiseks õppe mahtu

vaid nõudeid isikutele, kes võivad ravimiseaduse kohaselt ravimite käitlemisega tegeleda (MSÜS § 6 lg 3 isikulised

nõuded). Samuti võib ainepunktide eraldi välja toomine RavS-s tekitada segadust ja saada takistuseks proviisori kutsekvalifikatsiooni tunnustamisele ja enne muudatuste

jõustumist proviisorõppe läbinud isikutele tulevikus – muudatuse järgselt ei vasta integreeritud 5-aastase

proviisorõppe läbinud isikud enam proviisori definitsioonile. Seega teeme ettepaneku korrastada proviisori mõistet RavS § 11 lõikes 1 selliselt, et proviisor RavS tähenduses on TTKS §

264 lõike 2 alusel loodud tervishoiukorralduse infosüsteemis registreeritud proviisori kutsekvalifikatsiooni omandanud isik.

RavS kohaselt peab proviisori kutsealal tegutsemiseks olema isik registreeritud TTKS § 264 lõike 2 alusel loodud tervishoiukorralduse infosüsteemis (tervishoiutöötajate register).

Tervishoiu töötajate registrisse kantakse ka isikud, kes on läbinud RavS § 55 lõige 2 punkti 2 ja lõike 3 kohaselt proviisori

kutsekvalifikatsiooni tunnustamise. Sellisel juhul on tagatud ka enne muudatuste jõustumist TTKS § 264 lõike 2 alusel loodud tervishoiutöötajate registris registreeritud proviisoritele

kooskõlas MSÜS § 6 lõike 3 ja RavS mõistes vastavus ravimite käitlemises osalemiseks ka tulevikus.

Eeltoodust lähtuvalt teeme ettepaneku RavS muudatusest

loobuda või sõnastada muudatus järgmiselt: § 2. Ravimiseaduse muutmine

Ravimiseaduse § 11 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

Arvestatud.

Ravimiseaduse sõnastust muudetud vastavalt esitatud ettepanekule.

„(1) Proviisor käesoleva seaduse tähenduses on

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 264 lõike 2 alusel loodud tervishoiukorralduse infosüsteemis registreeritud proviisori kutsekvalifikatsiooni omandanud isik.“.

Eesti Kunstiakadeemia 1) Tasu võtmise õigus võiks jääda alla 120 EAP mahuga

magistriõppekavadel;

Arvestatud.

2) Õppetasu küsimine doktoriõppes. Kõrghariduse kvaliteediagentuuri regulatsiooni toomine seaduse tasandile;

Selgitus. Õppetasu on õigus küsida doktoriõppes kolmandatest riikidest pärit

üliõpilastelt.

3) Soovime selgust selle kohta, kuidas on määratletud liikumine ühest õppeastmest teise – kas see toimub üksnes õppekava

täieliku läbimise alusel või on oluline ka läbitud ainepunktide (EAP) hulk. Küsimus on tõstatunud seoses magistriõppes lubatud lühema mahuga õppekavadega. Soovime teada, kas

sellise lühema mahuga magistriõppekava lõpetamine on piisav alus doktoriõppesse kandideerimiseks ja kuidas seda käsitletakse

õppeastmete järjestuse ja vastavuse seisukohalt. Mõistame, et õppeastmete määratlemine on kompleksne küsimus, kuid seoses erinevas mahus pakutavate õppekavadega

palume ministeeriumi seisukohta, kuidas õppeastmete vaheline üleminek on õiguslikult ja sisuliselt määratletud.

Selgitus. Õppeastmete vahel liikumine toimub omandatud kvalifikatsiooni ehk akadeemilise

kraadi alusel. Doktoriõppesse kandideerimise eelduseks on magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni omandamine. Seetõttu on

doktoriõppesse kandideerimiseks piisav ka lühema mahuga magistriõppekava lõpetamine,

kui selle tulemusena omandatakse magistrikraad kõrgharidusseaduse tähenduses. Läbitud ainepunktide kogumaht ei ole

iseseisev õppeastmete vahel liikumise kriteerium, vaid õppeastmete järjestuse määrab

omandatud kraad.

Eesti Üliõpilaskondade

Liit

1. Üheaastased magistriõppekavad. Eelnõus võimaldatakse alla 120 EAP mahuga magistriõppekavasid, mille eelduseks on vähemalt 4-aastane bakalaureusekraad, magistrikraad või 3-

aastane töökogemus. Üliõpilaste hinnangul on oluline, et varasema õppe- ja töökogemuse arvestamine toetaks

kõrghariduse paindlikkust ja kättesaadavust, kuid seejuures peab säilima akadeemilise õppe kvaliteet ja sisuline väärtus. Töökogemus ja praktilised oskused on küll väärtuslik osa õppija

Selgitus. Eelnõu eesmärk on suurendada kõrghariduse paindlikkust ja kättesaadavust, arvestades õppijate mitmekesist varasemat

haridus- ja töökogemust. Alla 120 EAP mahuga magistriõppekavad on kavandatud

eeskätt neile õppijatele, kellel on varasem 4- aastane bakalaureuseõpe, magistrikraad või märkimisväärne erialane töökogemus, mis

arengust, ent nende võrdsustamine teoreetiliste teadmistega võib

olla problemaatiline. Töökogemus ei pruugi alati tagada akadeemilise õppe kaudu omandatavaid süsteemseid teadmisi, kriitilist mõtlemist ja teaduspõhist lähenemist. Töökogemuse

arvestamine peab olema läbipaistev ja järjepidev protsess, mis tugineb selgetel hindamiskriteeriumitel ning tagab, et kvaliteet ja

õiglus ei jääks paindlikkuse varju. Soovime rõhutada, et Bologna protsess näeb ette, et magistrikraad peab olema vähemalt 75 EAP mahus, et tagada hariduse kvaliteet ja rahvusvaheline

võrreldavus – kuigi Eesti alammäär on juba praegugi kahjuks alla selle. Lisaks on Eestis juba olemas üheaastased

mikrokraadid ja muud täiendusõppevormid, mis täidavad sarnast eesmärki. Seetõttu leiame, et lühendatud magistriõppekavade loomine võib kahjustada erialade akadeemilist järjepidevust ja

teoreetilist alust, mis on vajalik doktoriõppeks. Me ei toeta üheaastaste tasuliste magistriõppekavade seadusesse

sisseviimist, sest see kujutab endast finantsilist barjääri, takistades ligipääsu kõrgharidusele. Samas näeme positiivsena võimalust pakkuda tasulisi täiendkoolitusi ja mikrokraade, mis

suurendavad ülikoolide finantsvõimekust ning toetavad elukestvat õpet, ilma et see ohustaks magistriõppe akadeemilist

kvaliteeti. Eestis on juba olemas 1-aastased mikrokraadid ja täiendusõppevormid, mis täidavad sarnast eesmärki. Leiame, et lühendatud magistriõpe võib kahjustada erialade akadeemilist

järjepidevust ja teoreetilist põhja, mis on vajalik doktoriõppeks. Eriti näeme 1-aastaseid magistreid probleemsena kunsti- ja praktilistel erialadel, kus loominguline ja projektipõhine töö

nõuab pikemat arenguperioodi.

võimaldab lühendatud õppevormis saavutada

magistritaseme õpiväljundid. Töökogemuse arvestamine ei tähenda teoreetiliste teadmiste asendamist praktikaga,

vaid varasema õppe ja kogemuse tunnustamist selgete ja läbipaistvate hindamiskriteeriumide

alusel. Õppekava kvaliteedi ja akadeemilise taseme tagavad kõrgharidusseaduses sätestatud õpiväljundid, kvaliteedi hindamise

mehhanismid ning kõrgkoolide akadeemiline vastutus õppekavade sisulise taseme eest.

Bologna protsess ei sätesta magistriõppe miinimummahtu ainepunktides, vaid nõuab teise õppeastme õpiväljundite saavutamist.

Seetõttu on rahvusvaheliselt kasutusel ka lühema mahuga magistriõppevorme, eeldusel

et õpiväljundid vastavad teise tsükli kvalifikatsiooniraamistiku nõuetele. Lühendatud magistriõppekavad ei asenda

mikrokraade ega täiendusõpet, vaid täiendavad kõrghariduse õppevormide paletti.

Mikrokraadid ja täiendusõpe jäävad olulisteks elukestva õppe vormideks, kuid magistrikraad annab akadeemilise kvalifikatsiooni, mis on

vajalik näiteks doktoriõppesse sisenemiseks. Üheaastaste magistriõppekavade loomine ei vähenda akadeemilist kvaliteeti, kuna

doktoriõppe vastuvõtul võivad kõrgkoolid kehtestada täiendavaid akadeemilisi nõudeid

ning hinnata kandidaatide ettevalmistust sisuliselt. Samuti säilib kõrgkoolidel autonoomia otsustada, millistes valdkondades

on lühema mahuga magistriõpe akadeemiliselt

põhjendatud, sh arvestades loominguliste ja praktiliste erialade eripära. Õppetasu küsimise võimalus on ette nähtud

eelkõige rahvusvaheliste ja eraraha kaasamise eesmärkidega ning ei välista riiklikult

rahastatud tasuta magistriõppe säilimist.

2. Tasuline doktoriõpe. EÜL ei toeta doktorantuuri tasuliseks muutmist. Leiame, et antud muudatus ohustab Eesti kõrgkoolide konkurentsivõimet rahvusvahelisel areenil. Doktoriõppe

tasuliseks muutmine, isegi kui see puudutab vaid kolmandate riikide tudengeid, vähendab Eesti atraktiivsust rahvusvaheliste

teadlaste ja noorteadlaste jaoks. Eesti ülikoolid konkureerivad doktorantide pärast Euroopa ja maailma tippkõrgkoolidega, kus doktoriõpe on valdavalt tasuta või tugevalt stipendiumitega

toetatud. Samuti, leiab Eesti Üliõpilaskondade Liit, et rahvusvaheliste tudengite staatus riigis peab olema võrdne

kohalike üliõpilastega ning näeb muudatust kui sammu tagasi. Ühtlasi, vähendab muudatus rahvusvaheliste doktorantide võimalust integreeruda ning jätkata elu Eestis.

Selgitus. Eelnõu ei muuda doktoriõpet üldiselt tasuliseks ega puuduta Eesti ning Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna ja Šveitsi

kodanikke, kellele kehtivad kõrgharidusõppes võrdsed tingimused vastavalt Euroopa Liidu

toimimise lepingu artiklitele 18 ja 21. Õigus nõuda õppekulude hüvitamist on piiratud kolmandate riikide kodanikega ning on

fakultatiivne, mitte kohustuslik. Muudatuse eesmärk on anda kõrgkoolidele

täiendav rahastamisinstrument olukordades, kus doktoriõpe ei ole seotud töölepinguga ega kaetud riikliku rahastuse või stipendiumiga.

See ei välista riiklikult rahastatud doktoriõppe, stipendiumite ega nooremteaduri ametikohtade

jätkumist ning ei piira kõrgkoolide võimalust pakkuda doktorantidele sh kolmandatest riikidest pärit doktorantidele tasuta õppekohti

rahvusvahelise konkurentsivõime tagamiseks. Eelnõu ei vähenda rahvusvaheliste

doktorantide õigusi ega takista nende integreerumist Eestis. Vastupidi, muudatus suurendab kõrgkoolide paindlikkust

rahvusvaheliste õppijate kaasamisel ning võimaldab diferentseeritud

rahastamismudeleid, mis on rahvusvahelises

praktikas levinud.

3. Proviisoriõpe EÜL toetab proviisoriõppe lahkulöömist eraldi bakalaureuse- ja magirtrikraadideks. Leiame, et see tagab tudengitele suurema mobiilsuse ja valikuvõimaluse, mitte ainult

õppetasemete vahel, vaid ka Tartu ja Tallinna vahel. Muudatus võimaldaks ka Tallinna farmaatsia tudengitel omandada

magistrikraad Tartus.

Teadmiseks võetud.

Eesti Õpilasesinduste

Liit

Eesti Õpilasesinduste Liit on tutvunud kõrgharidusseaduse muutmise eelnõuga ning esitame oma arvamuse seoses läbiviidavate muudatustega. EÕEL toetab eelnõu üldist suunda

ja peab oluliseks, et kõrgharidus oleks jätkusuutlik, kvaliteetne ja avatud kõigile õppijatele.

Tahame aga siiski rõhutada, et kõrghariduse rahastamissüsteemi kavandatavad muudatused ei tohi vähendada üldhariduse ja kutsehariduse lõpetajate ligipääsu tasuta eestikeelsele

kõrgharidusele. Kuigi eelnõu eesmärk on laiendada eraraha kaasamise võimalusi ja pakkuda paindlikumaid õppevorme,

kannab tasuliste ühe-aastaste magistriõppekavade sisseseadmine endas riski, et see nihutab tasakaalu tasuta ja tasulise õppe vahel ning loob pikaajaliselt surve suurendada õppemaksu ka

eestikeelsetel õppekavadel. EÕEL peab oluliseks, et tasuta eestikeelne kõrgharidus säiliks

kõigile esmakordsetele õppijatele võrdselt kättesaadavana sõltumata nende sotsiaalmajanduslikust taustast, elukohast või eelnevast haridustasemest. Kui kõrgkoolidele antakse õigus

pakkuda tasulist eestikeelset õpet, tuleb riigil tagada mehhanismid, mis välistavad tasuta õppekohtade vähenemise.

Selgitus. Eelnõu eesmärk on suurendada kõrghariduse paindlikkust ja rahastamise mitmekesisust, säilitades samal ajal tasuta

eestikeelse kõrghariduse põhimõtte. Eelnõu ei muuda tasuta eestikeelse kõrghariduse

põhimõtet ning ei vähenda riiklikult rahastatud õppekohtade mahtu esmakordsetele õppijatele. Tasuliste õppevormide võimaldamine on

kavandatud täiendava õppevormina ning ei asenda tasuta õppekohti.

Tasuliste lühema mahuga magistriõppekavade eesmärk on pakkuda paindlikke õpiteid täiskasvanud õppijatele ja rahvusvahelistele

õppijatele ning võimaldada kõrgkoolidel kaasata eraraha. See ei loo kohustust tasulise

õppe osakaalu suurendamiseks ega muuda tasuta õppekohti tasuliseks. Riigil säilib vastutus tagada tasuta eestikeelsete

õppekohtade kättesaadavus vastavalt kõrghariduse strateegilistele eesmärkidele ja

rahastamisotsustele. Eelnõu ei anna alust tasuta õppekohtade vähendamiseks, kuna tasuta õppekohtade arv ja

rahastamine lepitakse kokku riigi ja

kõrgkoolide vahel sõlmitavates halduslepingutes. Vajaduse korral saab riik halduslepingute kaudu seada täiendavaid

tingimusi tasuta õppekohtade mahu säilitamiseks.

Lisaks juhib EÕEL tähelepanu, et sotsiaalne õiglus

kõrghariduses ei tähenda ainult tasuta kohti, vaid ka selget ja arusaadavat toetussüsteemi. Kui osa magistriõppest muutub tasuliseks, peab riik tagama õppetoetuste ja õppelaenude

süsteemi, mis väldib sissetulekupõhist ebavõrdsust ja ei muuda hariduse omandamist riskantseks majanduslikuks otsuseks.

EÕEL toetab paindlikkuse suurendamist ja täiskasvanud õppijate paremat kaasamist, kuid rõhutab, et kõrgharidus ei tohi muutuda tasuliste võimaluste kaudu järk-järgult privileegiks, vaid peab

jääma osaks noorte põhiõigusest haridusele.

Selgitus. Sotsiaalse õigluse tagamiseks jätkab

riik õppetoetuste ja õppelaenude süsteemi arendamist ning analüüsib täiendavate toetusmeetmete vajadust seoses paindlike

õppevormide laienemisega. Eelnõu rakendamisel jälgitakse tasuliste õppevormide

mõju ligipääsule kõrgharidusele ning vajaduse korral rakendatakse täiendavaid meetmeid ebavõrdsuse vähendamiseks.

Eelnõu eesmärk ei ole muuta kõrgharidust privileegiks, vaid laiendada õpivõimalusi

erineva taustaga õppijatele ning toetada elukestvat õpet, säilitades tasuta eestikeelse kõrghariduse kui kõrghariduspoliitika keskse

põhimõtte.

Eesti Tööandjate

Keskliit

Kinnitame, et eraraha kaasamise võimaldamine haridusse on õige samm. Paraku näeme, et vaid eelnõus kirjeldatud väga

piiratud juhtudel eraraha vabatahtlikust kaasamisest ei piisa. Raske on mõista, miks ei ole eraraha lubatud küsida laiemalt, kui koolid suudavad pakkuda piisavalt kvaliteetset õpet, mille eest

tudengid on nõus maksma. Humanitaaria tudengitest maksab oma õpingute eest Haridussilma andmetel nt juba 23% ja

ärinduse, halduse ning õiguse valdkonnas kokku 45% tudengitest.

Selgitus. Käesolev eelnõu ei käsitle kõrghariduse rahastussüsteemi tervikreformi,

vaid keskendub konkreetsetele muudatustele, mis suurendavad süsteemi paindlikkust ja võimaldavad piiratud juhtudel eraraha

kaasamist. Õppemaksu laiem kehtestamine kõigil kõrgharidustasemetel kujutaks endast

põhimõttelist muudatust kõrghariduspoliitikas ning eeldaks eraldi strateegilist otsust, põhjalikku mõjuanalüüsi ning laiapõhjalist

Hariduskulud on viie aastaga kasvanud miljardi euro võrra ja

moodustavad 2026 aastal ligi 14% SKPst. Riigieelarve puudujääk on kasvanud enam kui kahe miljardi euroni. Riigi eelarvestrateegias kasvavad hariduskulud järgneval kolmel aastal

aga ca 3% aastas, so aeglasemini kui prognoositav keskmine palk. Seejuures oleme haridusvaldkonnas võtnud eesmärgiks

kõrgharidusega elanike osakaalu ja doktorantide arvu suurendamise ning samuti vajab lisaraha kutseharidusreform. See viitab sellele, et kõrghariduse ja üldse hariduse rahastus on

lähiaastatel osutumas väljakutseks ning maksumaksja rahastatud hariduse pakkumist tuleb piirata või leida lisaraha. Vastasel juhul

kardame, et hariduse kvaliteet langeb lahjenenud rahastuses veelgi.

Samas on Eestis endiselt kõrgharidusega inimesi, kes ei suuda

leida erialast tasuvat tööd, kuna omandatud eriala ei ole tööturul nõutud. Kvalifitseeritud tööjõust on puudus pea kõigil

tegevusaladel, sh kõige innovatiivsemates ettevõtetes. OSKA esimese raporti avaldamisest möödub aprillis 10 aastat, kuid endiselt on maksumaksja raha eest pakutavate kvalifikatsioonide

ja tööturu vajaduste vahel lõhe. Hariduse rahastuse kiire kasv on suurendanud riigieelarve defitsiiti, kuid ei ole tööturu probleeme

leevendanud . Sellest järeldame, et hariduse, sh kõrghariduse rahastussüsteemis tuleks suurendada tööturule vastavuse stiimuleid.

Käesolev eelnõu on kokkuvõttes samm õiges suunas rahastuse mõttes, kuid see on ebapiisav ja tegelikult vajaks muutust terve kõrghariduse rahastussüsteem. Uus rahastussüsteem peaks

ühteaegu parandama kõrghariduse rahastuse jätkusuutlikkust ja suurendama noorte stiimuleid eriala/kvalifikatsioon i

valiku paremaks läbimõtlemiseks või koolide motivatsiooni pakkuda tööturul asja- ning ajakohaseid kvalifikatsioone. Meie

ühiskondlikku arutelu, sealhulgas tasuta

eestikeelse kõrghariduse põhiseadusliku põhimõtte käsitlemist. Riigi eesmärk on jätkuvalt tagada tasuta

eestikeelne kõrgharidus esmakordsetele õppijatele ning vältida ligipääsu piiranguid

sotsiaalmajandusliku tausta alusel. Seetõttu ei ole eelnõus kavandatud üldise õppemaksu kehtestamist ega eraraha kaasamise kohustuse

laiendamist väljapoole piiratud juhtumeid.

hinnangul võib neid eesmärke täita nt õppemaksu kehtestamine

kõigil kõrgharidustasemetel. Õppemaksu võiks hariduse kättesaadavuse ja stiimulite huvides erialati diferentseerida vastavalt tööturu või arenguvajadustele, võttes aluseks OSKA

raporteid jm teadmuspõhiseid allikaid.

Tallinna Ülikool 1) Eelnõu § 1 punkt 1 - paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kõrgharidustaseme õppesse kandideerimine toimub Eesti Vabariigi haridusseaduse § 366 lõike 4 alusel asutatud Eesti Hariduse Infosüsteemi (edaspidi hariduse infosüsteem)

elektroonilises keskkonnas.” Kommentaar: Tallinna Ülikool on siiani toetanud ideed

korraldada vastuvõtt läbi SAISi (hariduse infosüsteemi osa) ning üldjoontest toetab seda ettepanekut ka edaspidi, arvestades järgmist tingimust. Ülikool soovib endiselt jääda kasutama

välisüliõpilaste vastuvõtuks DreamApply’d, et: - oleks tagatud võimalus vastu võtta väliskandidaatide

avaldusi (SAIS eeldab audentimist, mida kandidaatidel ei ole võimalik teha); - kasutada kandidaatide menetluses funktsioone, mis on

omased välisüliõpilaste vastuvõtule ning mida SAISis ei ole. Soovime, et võiksime jätkata praktikaga, et SAIS süsteemi

kantakse ainult üliõpilased, kelle suhtes on ülikool teinud positiivse vastuvõtu otsuse ning mitte kanda SAISi kõiki välisüliõpilaskandidaate.

Ettepanek: Eelnevast lähtuvalt palume hinnata, kas eelnõu sõnastus "…kandideerimine toimub... keskkonnas" piirab Tallinna

Ülikooli soovi kasutada ka edaspidi välisüliõpilaste vastuvõtuks DreamApply’d. Kuna tehniliselt ei ole võimalik väliskandidaadil praeguses SAISis kandideerida, ei oleks ülikoolil võimalik seda

punkti täita.

Arvestatud.

DreamApply keskkonda on võimalik jätkuvalt

kasutada ning eelnõu sõnastust on vastavalt muudetud.

Seega juhul, kui ülikoolil ei säili õigust DreamApply

kasutamiseks, on Tallinna Ülikool eelnõus esitatud § 1 lg 5 sõnastusele vastu.

Täiendavad kommentaarid: Täiendavalt soovime juhtida tähelepanu kitsaskohtadele, mis kaasnevad praeguse SAISi

kasutamisega, mille kohta ootame vastuseid / lubadusi eelnõu seletuskirjas:

a) praeguse SAISi kasutamisel ja arendamisel ei arvestata sisuliselt ülikoolide ettepanekute ja arvamustega. Kahjuks oleme juba aastaid olukorras, kus olemasolevas süsteemis

esinevad olulised ja suuremahulised tõrked, mis ei võimalda vastuvõtuprotsessi sujuvalt ja mõistlikult korraldada, sh

puudub infosüsteemi omaniku poolt igasugune proaktiivne kommunikatsioon ning elementaarne teavitus. Olemasolevat süsteemi ei arendata kõrgkoolide vajadustest lähtuvalt ning

puudub selgus lubatud uue süsteemi tegeliku valmimise kohta;

b) ülikoolil puudub sisuliselt võimalus kasutada süsteemis olevaid andmeid. Soovime andmeid, et analüüsida vastuvõtuprotsessi ning tõhustada õppe kvaliteeti. Kahjuks ei

ole Tallinna Ülikoolil õnnestunud andmete sujuvat liikumist tagada pea kahe kalendriaasta jooksul. Näiteks ootasime

vastust andmete liikumise kohta viis kuud ning info saamiseks peame pidevalt kaasama HTMi erinevate tasandite juhte.

Kokkuvõttes soovime seletuskirjast näha, milliseid samme kavatseb riik astuda kirjeldatud probleemide lahendamiseks.

Teadmiseks võetud.

SAIS keskkonna arendus toimub igapäevaselt

ning uuele keskkonnale SAIS3 üleminek on planeeritud 2026 aasta lõpuks.

2) Eelnõu § 1 punkt 1 - paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 6

järgmises sõnastuses: “(6) Kõrgkoolil on õigus töödelda kõrgharidustaseme õppesse kandideeriva ja kõrgharidustaseme õppes õppiva isiku andmeid

Arvestatud.

Eelnõu teksti muudetud ja täpsustatud.

kvaliteetse õppe pakkumiseks ja tasuta õppekohale

kandideerimise eesmärgil.“ Kommentaar: HAKA jagas Tallinna Ülikooliga KHaS eelnõule tehtud ettepanekuid. Toetame eelnõu sätte kohta esitatud HAKA

ettepanekut jätta lõikest välja mõiste “kvaliteetne õpe”. See võib tekitada ebaselgust ja vaidlusi, kas andmete töötlemise aluseks

oli kvaliteetne õpe või lihtsalt õpe. Jääb selgusetuks seos õppe kvaliteedi ja isikuandmete töötlemise vahel. Soovitame muuta lõike sõnastust objektiivsele olukorrale vastavaks.

Ettepanek: Muuta lõike sõnastust HAKA ettepanekut toetades järgmiselt: Kõrgkoolil on õigus töödelda kõrgharidustaseme

õppesse kandideeriva ja kõrgharidustaseme õppes õppiva isiku andmeid tasuta õppekohale kandideerimise õiguse hindamise eesmärgil.

3) Eelnõu § 1 punkt 7 - paragrahvi 16 täiendatakse lõikega 62

järgmises sõnastuses: „(62) Käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 32 nimetatud

eksmatrikuleerimiseks ei loeta üliõpilase omal soovil kõrgkoolist väljaarvamist vastuvõtuaasta õppetöö esimese 14 kalendripäeva jooksul.“;

Kommentaarid: Mõistame, et KHaS 2024.a jõustunud muudatustest tulenevalt on esimesel uuenduste aastal tekkinud

praktikas probleeme, kuid märgime, et sellise muudatuse pakkumine vähendab oluliselt üliõpilase vastutust (oma plaanide muutumisest on võimalik teatada ka enne

immatrikuleerimist/õppetöö algust) ning vähendab ülikooli võimekust rakendada esimesel semestril katkestamise meetmeid.

Leiame, et probleemi lahendamiseks võiks kaaluda ka teisi võimalusi.

Mitte arvestatud.

Eelnõu kooskõlastuse käigus on leidnud pigem vastava meetme sissetoomine seadusesse

poolehoidu, mistõttu oleme üliõpilastele jätnud siiski võimaluse katkestada õpingud esimese 30 päeva jooksul, kui leitakse, et vastav õpe ei

ole siiski sobiv.

a) Seletuskirjast ega eelnõust ei selgu, kuidas defineeritakse "vastuvõtuaasta õppetöö esimene kalendripäev". Ei selgu, kas

Arvestatud.

ülikool peab hakkama õppetöö aega spetsiifiliselt iga

üliõpilase puhul eraldi arvestama või on mõeldud nt akadeemilises kalendris kehtestatud õppetöö alguse kuupäeva. Sellise selguse saamine on oluline, et vältida hilisemaid vaide

olukordi. Näiteks TLÜ 2025.a akadeemilises kalendris on kontaktõppe alguse aeg 01.09.2025. Osadel sessioonõppe

kavadel algab õppetöö reaalselt juba 25.08.2025 ning osadel sessioonõppe magistriastme õppekavadel alles septembri keskpaigast. Üliõpilase seisukohast tekib kindlasti küsimus, et

millist kuupäeva tegelikkuses peab arvestama. Lisaks märgime, et iga õppija tegeliku õppe alguse aeg (samuti

immatrikuleerimise aeg) võib olla personaalne ning oleneda õppija ainete valikust. Tallinna Ülikool ei pea mõistlikuks, et seaduse mõte oleks jälgida iga konkreetse üliõpilase õppetöö

alguse aega.

Eelnõu teksti täpsustatud ning arvestus algab

üliõpilase immatrikuleerimisest.

b) Tallinna Ülikool teeb ettepaneku eemaldada seletuskirjast lause, mis käsitleb vabanenud õppekoha täitmist. Väide, et

sellisel juhul on võimalik õppekoht vabastada ning uus õppija asemele võtta on vastuolus kehtiva praktikaga. Avalik- õiguslikud ülikoolid on omavahel kokku leppinud, et

õppekohtade täitmist ei toimu pärast 21. augustit juhul, kui pingerea kohaselt peaks täitma õppekoha kandidaadiga, kes

on andnud nõusoleku asuda õppima mõnda teise kõrgkooli. Kokkulepe on tehtud, et võimaldada õppeaasta alguse kindlate rühmade moodustamist, mis omakorda võimaldab

ühist sisseelamist ning seeläbi suurendada õpingute motivatsiooni ning vähendada katkestamist. Tingimustes, kus

poole septembrikuuni võiksid õppekohad vabaneda ja täituda uute õppijatega ei võimalda grupi põhist õppetöö alustamist enne oktoobrikuud. Veel enam, ülikoolid on seadnud tähtajad,

mille jooksul tuleb esitada algava semestri õpinguplaan ning tavapäraselt see tähtaeg möödub paari nädala jooksul

Arvestatud. Seletuskirja parandatud.

õpingute algusest. Kokkuvõttes peaks ülikool hakkama

tegema erandeid pidevalt lisanduvate üliõpilaste jaoks. Ettepanek: Tallinna Ülikool ei toeta seletuskirjas kirjeldatud põhimõtet, et vabanenud õppekohti võiks või peaks uuesti täitma

ning teeb ettepaneku lause seletuskirjast eemaldada.

c) Tallinna Ülikool arendas seoses 2023.a KHaSi muudatustega ümber oma immatrikuleerimise korraldused, st olenemata

nimekirja arvamise kuupäevast (nt 21.08) on korraldusele märgitud õppetöö alguse kuupäev 01.09. Seega on õppija olnud oma ülikooli arvamisest teadlik varem, kui tegelik

õppetöö algus ning tal on võimalik ülikooli teavitada oma otsusest õpet mitte alustada. Ülikool võib nimetatud päeva

veel hilisemaks lükata, kui see on riigi soov, kuid leiame, et üliõpilasele peaks siiski säilima vastutus esimesel võimalusel oma plaanide muutusest teada anda ning vähendada seeläbi

ülikoolides tehtavat tööd ning bürokraatiat.

Teadmiseks võetud.

2. Toetame HAKA esitatud kvaliteediagentuuri tegevuse suhtes tehtud ettepanekuid. Lisaks märgime järgmist. Ülikool eeldab, et

kvaliteediagenuur tegutseb iseseisvalt ning on sõltumatu. Agentuuri kuulumine HARNO koosseisu (vaatamata planeeritavatele seaduse muudatustele) ei toeta näilist iseseisvust

ja sõltumatust ning seega tuleks väga hoolikalt ja kaalutult kirjeldada lahti kuratooriumi roll ning muuta ka teisi seadusi,

mis agentuuri tööd reguleerivad. 1) Eelnõu § 1 punkt 12: „paragrahvi 37 lõiget 2 muudetakese ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kõrghariduse kvaliteedi hindamist korraldab ja teeb rahvusvahelistest põhimõtetest lähtudes Haridus- ja Noorteameti

koosseisus kuuluv sõltumatu ja iseseisev kõrghariduse kvaliteedi hindamise ülesandeid täitev Eesti Hariduse Kvaliteediagentuur (edaspidi kõrghariduse kvaliteediagentuur).“

Arvestatud. Ettepaneku alusel on eelnõu teksti muudetud.

Kommentaar: Lõikes on ebavajalik kordus – „kõrghariduse

kvaliteedi hindamist korraldab ja teeb“ ning „kvaliteedihindamise ülesandeid täitev“. Ilmselt piisab, kui seadus ütleb selgelt, milline organ kõrghariduse

kvaliteedihindamist läbi viib. Sõnade kombinatsioon „korraldab ja teeb“ võtaks kokku ning lihtsustaks arusaamist „viib läbi“.

Eesti Hariduse Kvaliteediagentuuri järel sulgudes olev „kõrghariduse kvaliteediagentuur“ mõjub ootamatult. Jääb mulje, et nende kahe vahele on tõmmatud võrdusmärk, kuigi on

teada, et kvaliteediagentuuri ülesanded on laiemad kõrghariduse kvaliteedihindamisest. Ettepanek asendada “kõrghariduse

kvaliteediagentuur“ üldnimetusega „kvaliteediagentuur“. Mõistame, et see muudatus tähendaks muudatuste tegemist ka mõnes teises paragrahvis, kus kehtivas kõrgharidusseaduses on

mainitud kõrghariduse kvaliteediagentuuri. Sestap lisame käesoleva punkti alla ka ettepanekud täiendavateks

muudatusteks kõrgharidusseaduses. Ettepanekud:

1. Sõnastada paragrahvi 37 lõige 2 järgmiselt: Kõrghariduse

kvaliteedi hindamist viib läbi rahvusvahelistest põhimõtetest lähtudes Haridus- ja Noorteameti koosseisu kuuluv sõltumatu

ja iseseisev Eesti Hariduse Kvaliteediagentuur (edaspidi kvaliteediagentuur). 2. Asendada „kõrghariduse kvaliteediagentuur“ sõnaga

„kvaliteediagentuur“ järgmistes paragrahvides ja lõigetes: § 37 lõigetes 3 ja 4, § 38 lõigetes 2, 3 ja 4, § 39 lõikes 2, § 9 lõikes 3 ja § 11 lõikes 3 ning sõnastada need järgnevalt:

§ 37: (3) Kvaliteediagentuuris on hindamisnõukogu, millesse

kuuluvad kõrghariduse ja kõrghariduse kvaliteedikindlustuse eksperdid, sealhulgas iga õppevaldkonna ekspert, ja vähemalt üks üliõpilane.

(4) Kvaliteediagentuur kaasab oma tegevusse peale

hindamisnõukogu liikmete ka teisi eksperte, kehtestab ja avalikustab kvaliteedihindamiste tingimused ja korrad ning läbib perioodiliselt rahvusvaheliselt tunnustatud

välishindamise. § 38: (2) Kõrgkool tagab, et kvaliteediagentuur või temaga

kooskõlastatult välisriigi pädev kvaliteediagentuur korraldab kõrgkooli institutsionaalse akrediteerimise vähemalt korra seitsme aasta jooksul või käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis

2 nimetatud juhul kõrghariduse kvaliteediagentuuri nimetatud tähtaja jooksul.

(3) Institutsionaalse akrediteerimise tulemusel annab kvaliteediagentuur hinnangu, et kõrgkooli juhtimine, töökorraldus, õppe- ja teadustegevus ning õppe- ja

uurimiskeskkond: 1) vastavad nõuetele, ning akrediteerib kõrgkooli seitsmeks

aastaks; 2) sisaldavad puudusi, annab juhiseid nende kõrvaldamiseks ning akrediteerib kõrgkooli kolmeks aastaks; 3) ei vasta nõuetele, ning jätab kõrgkooli akrediteerimata.

(4) Kui kõrgkool tuleks kolmandat korda akrediteerida kolmeks aastaks, teeb kvaliteediagentuur otsuse jätta kõrgkool

akrediteerimata. § 39: (2) Temaatilise hindamise teema, ajakava ja hindamisel osalejad

kinnitab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga, kaasates kvaliteediagentuuri. § 9:

(3) Haridus- ja Teadusministeerium vaatab õppeõiguse taotluse läbi seitsme kuu jooksul. Käesoleva seaduse §-s 37 nimetatud

kvaliteediagentuuri kaasates hinnatakse, kas õppe kvaliteet vastab kõrgharidustaseme õppe nõuetele ning kas õppeks vajalikud ressursid ja jätkusuutlikkus on piisavad.

§ 11:

(3) Haridus- ja Teadusministeerium kontrollib ühisõppekava ja koostöölepingu vastavust nõuetele ning korraldab vajaduse korral ühisõppekava ekspertiisi, kaasates käesoleva seaduse §-s

37 nimetatud kvaliteediagentuuri.

2) Eelnõu § 1 punkt 13: paragrahvi 37 täiendatakse lõigetega 2¹–2² järgmises sõnastuses:

„(2²) Kõrghariduse kvaliteediagentuuri tegevust suunab kuratoorium, mille koosseisu nimetavad oma esindajad kvaliteediagentuuri põhiülesannetega seotud huvirühmad, sh

üliõpilased. Kuratooriumi koosseisus on kuni 11 liiget ning selle koosseisu kinnitab valdkonna eest vastutav minister neljaks

aastaks arvestusega, et ühest asutusest või organisatsioonist ei kuulu kuratooriumisse rohkem kui 2 liiget.“ Kommentaar: Vastavalt Haridus- ja Noorteameti põhimäärusele

on kuratooriumil väga konkreetsed ülesanded, mis sisaldavad otsustusõigust kvaliteediagentuuri tegevuse ja hindamisotsuste

sõltumatust tagavates aspektides. Antud eelnõu lõigus on kuratooriumile antud kvaliteediagentuuri tegevusi suunav roll, mis jätab selgusetuks selle, kas ja mil määral on kuratooriumil

õigus võtta vastu kvaliteediagentuuri toimimist puudutavaid otsuseid. Vastavalt kehtivale Haridus- ja Noorteameti

põhimäärusele valib kuratoorium hindamisnõukogude liikmed, vaidekomisjonide liikmed ja HAKA juhataja, kinnitab HAKA arengukava ja aastaaruande, annab soovitusi HAKA

arengusuundade ja arendustegevuste kohta ning kinnitab HAKA juhataja valimise ja tagasikutsumise korra. Need on agentuuri

sõltumatuse tagamise seisukohast sedavõrd olulised ülesanded, et need tuleks õigusselguse huvides sätestada seaduse tasandil. Sellest johtuvalt teeme järgneva ettepaneku.

Ettepanek: Täiendada paragrahvi 37 lõikega 2³, mis sätestab kuratooriumi otsustuspädevuse: Kuratoorium valib

Arvestatud. Eelnõu täiendatud.

hindamisnõukogude liikmed, vaidekomisjonide liikmed,

kinnitab kvaliteediagentuuri juhataja valimise ja tagasikutsumise korra ja valib juhataja ning kinnitab kvaliteediagentuuri arengukava ja aastaaruande.

3) Eelnõu § 1 punkt 14: paragrahvi 37 täiendatakse lõikega

3¹ järgmises sõnastuses: „(3¹) Kuratooriumi ja kõrghariduse hindamisnõukogu ülesanded kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega.“; Kommentaar: Eelmises punktis tõime välja põhjused, miks on oluline määratleda kuratooriumi ülesanded seaduse tasandil.

Sestap teeme ettepaneku võtta lõikest välja „Kuratooriumi ja“. Samas võiks meie hinnangul anda

kõrgharidusseadus ka selge volitusnormi haridus- ja teadusministrile HAKA ülesannete määratlemiseks laiemalt. Teeme ettepaneku laiendada nimetatud lõiget kvaliteediagentuuri

ülesannetele: Ettepanek: Sõnastada paragrahvi 37 lõige 3¹ järgmiselt: Kvaliteediagentuuri ja kõrghariduse

hindamisnõukogu ülesanded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

Arvestatud.

3. Arvestades, et 7. oktoobril k.a toimus Riigikogu kultuuri- ja õiguskomisjoni ühisistung õigusteadusõppe kvaliteedi teemal,

kus istungil osalevate institutsioonide (Tartu Ülikool, TalTech Tallinna Tehnikaülikool, Tallinna Ülikool, Riigikohus,

Eesti Advokatuur, Eesti Notarite Koda, Justiits- ja Digiministeerium ning Haridus- ja Teaduministeerium) esindajad arutasid võimaluse üle luua senisega võrreldes

võimalused ka õigusteadusõppe pakkumiseks integreeritud õppena, teeme eeltoodule lisaks ettepaneku kõrgharidusseaduse

muutmiseks ja täiendamiseks alljärgnevalt. 1) paragrahvi 7 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

Mitte arvestatud.

Ettepanekut ei arvestata käesoleva

kõrgharidusseaduse muutmise eelnõu raames. Käesoleva eelnõu reguleerimisese ei hõlma

õigusteadusõppe struktuuri ja õppeastmete korralduse põhimõttelisi muudatusi ega juristi kutsekvalifikatsiooni andmise süsteemi

kujundamist. Juristiõppe integreeritud õppe kehtestamine, õppekavade mahu ja raamnõuete

muutmine ning kutsekvalifikatsiooni omistamise küsimused kujutavad endast kõrghariduse ja õigusvaldkonna

„(1) Arstiõpe, loomaarstiõpe, proviisoriõpe, hambaarstiõpe,

arhitektiõpe, ehitusinseneri õpe, juristiõpe ning klassiõpetaja õpe korraldatakse integreeritud bakalaureuse- ja magistriõppena.“;

2) paragrahvi 7 lõike 2 teine lause muudetakse ja

sõnastatakse järgmiselt: „Proviisoriõppe, hambaarstiõppe, arhitektiõppe,

ehitusinseneriõppe, juristiõppe ja klassiõpetaja õppe maht on 300 ainepunkti ning õppekava nominaalkestus on viis õppeaastat.“;

3) paragrahvi 7 lõige 3 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe, arhitektiõppe, ehitusinseneriõppe ja juristiõppe raamnõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“;

4) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kui ülikool peab põhjendatuks, võib ta korraldada juristiõpet ka bakalaureuse- ja magistriõppena. Sellisel juhul peavad bakalaureuse- ja magistriõpe nende koostoimes vastama

käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud määrusega juristiõppele ette nähtud raamnõuetele.“;

5) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses: „(7) Ülikool annab juristiõppe lõpetanule ülikooli lõpetamist tõendava tunnistuse alusel kutsetunnistuse, mis tõendab juristi

kutsekvalifikatsiooni, kuni vastavat kutsekvalifikatsiooni omistava organi määramiseni kutseseadusega sätestatud korras.“;

6) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Juristi kutsetunnistust ei anta isikule, keda on kriminaalkorras karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest,

mille eest on teda karistatud reaalse vangistuse või rahalise karistusega vähemalt 100 päevamäära ulatuses.“.

kvalifikatsioonisüsteemi olulist põhimõttelist

reformi, mis eeldab eraldi õigusloomeprotsessi, põhjalikku mõjuanalüüsi ning huvirühmade laiapõhjalist kaasamist.

Arvestades, et Riigikogu kultuuri- ja õiguskomisjoni ühisistungil on tõstatatud

õigusteadusõppe korralduse küsimused, korraldatakse teemakohased täiendavad arutelud ning vajaduse korral algatatakse eraldi

eelnõu juristiõppe korralduse ja kvalifikatsioonisüsteemi muutmiseks.

Tartu Ülikool 1. Vastuvõtt Arvestatud.

Eelnõu kohaselt täiendatakse kõrgharidusseaduse § 1 lõikega 5,

millega sätestatakse, et kõrgharidustaseme õppesse kandideerimine toimub Eesti Vabariigi haridusseaduse § 366 lõike 4 alusel asutatud Eesti hariduse infosüsteemi

elektroonilises keskkonnas. Kui haridus- ja teadusministri määruses „Eesti hariduse

infosüsteemi asutamine ja põhimäärus“ 12.09.2025 jõustunud sätted vastuvõtuandmete alamregistri kohta on mõeldud laienema ka kõrgkoolidele, võib osutuda vajalikuks avada see

määrus uuesti muudatusteks, et ka kõrgkoolid saaksid vajadusel selle kohta oma ettepanekud esitada.

EHISe põhimääruse § 4210 lõige 3 kohaselt, kui vastuvõtutaotlus esitatakse õppeasutusele väljaspool elektroonilist keskkonda, kannab taotluse andmed alamregistrisse taotluse vastu võtnud

kool taotluse esitamise päeval. Kui SAISi, mis eeldab autentimist riigi autentimisteenuse (TARA) kaudu, nähakse

kohustuslikuna ka välisüliõpilaskandidaatidele, on vaja SAISi arendada võimekus teha (automaatseid) andmepäringuid välisüliõpilaste vastuvõtu infosüsteemist EHISe alamregistri

jaoks vajalike avalduste ja nende andmete, sh avalduste staatuste, ületoomiseks ning andmekvaliteedi tagamiseks.

Praegune andmevahetus välismaalaste vastuvõtu infosüsteemi DreamApply ja SAISi vahel ei vasta EHISe põhimääruse § 4210 lõigete 3 ja 6 tingimustele.

Eelnõu kohaselt jõustub muudatus 1. septembril 2026. Kas seega on mõeldud, et alates 1. septembrist 2026 peavad jõudma SAISi ka andmed välisüliõpilaskandidaatide kohta ja on valmisolek

selle sujuvaks korraldamiseks?

Eelnõu teksti muudetud ja seletuskirja

täiendatud. SAIS ehk EHIS alamregister on kohustuslik Eesti üliõpilaste puhul ning välisüliõpilaste puhul on võimalik kasutada

teisi sisseastumise infosüsteeme, kuid andmed tuleb kanda EHISesse, kui selleks pole loodud

liidestust.

2. Isikuandmete töötlemine

Kõrgharidusseaduse § 1 täiendatakse lõikega 6, mille kohaselt

on kõrgkoolil õigus töödelda kõrgharidustaseme õppesse kandideeriva ja kõrgharidustaseme õppes õppiva isiku andmeid

Arvestatud. Täname põhjalike tähelepanekute eest

isikuandmete töötlemise õigusliku raamistiku kohta. Eelnõu eesmärk on luua selge õiguslik

kvaliteetse õppe pakkumiseks ja tasuta õppekohale

kandideerimise eesmärgil. 12.09.2025 jõustunud määruse “Eesti hariduse infosüsteemi asutamine ja põhimäärus” muudatusega on lisatud EHIS

põhimäärusesse vastuvõtuandmete alamregister ja seda täpsemalt reguleeriv peatükk 72. Kuna eelnõu § 1 lõige 5

kohustab edaspidi kõrgkoole kasutama kandideerimise ja vastuvõtu läbiviimiseks EHISt, sh vastuvõtuandmete alamregistrit, peaksid eelnõu ja EHISe põhimäärus täpsustama ja

olema ühtlustatud kandidaadi isikuandmete töötlemise tingimuste osas. Näiteks on hetkel eelnõu § 1 lõike 6 kohaselt

kõrgkoolil õigus töödelda isikuandmeid kvaliteetse õppe pakkumise ja tasuta õppekohale kandideerimise eesmärgil, kuid EHIS põhimääruse § 428 kohaselt on aga alamregistri pidamise

eesmärgid muuhulgas anda õppeasutustele, õppeasutuste pidajatele ja riigile ning kohaliku omavalitsuse üksusele teavet

kandidaatide õpeasutusse vastuvõtmise ja õpingute jätkamise kohta (punkt 2) ja kontrollida tasuta õppimise õigust (punkt 3). Kvaliteedi tagamisega seonduvat EHIS põhimäärus ei reguleeri.

Eelnõu § 1 lõike 6 eesmärkide sõnastus on problemaatiline. Eelnõu § 1 lõige 6 küll sätestab kõrgkoolidele üldvolituse

kandidaatide ja üliõpilaste isikuandmeid töödelda, kuid sättes toodud eesmärgid on ülikooli hinnangul liiga piiravad arvestades kogu vastuvõtu protsessis toimuvaid isikuandmete

töötlemistoiminguid. Samuti ei ole eelnõuga kehtestatud täpsemaid tingimusi isikuandmete töötlemiseks. Arvestades, et eelnõu § 1 lõike 5 kohaselt on edaspidi kohustuslik töödelda

kandidaatide isikuandmeid EHISe kaudu, soovitame kas eelnõus, EHIS põhimääruses või muus rakendusaktis kehtestada

täpsemad tingimused isikuandmete töötlemiseks ja tagada kooskõla eelnõu ja EHIS põhimääruse vahel.

alus kandidaatide ja üliõpilaste isikuandmete

töötlemiseks kõrghariduses, kooskõlas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 punktiga e ning põhjenduspunktidega 10 ja

45. Nõustume, et eelnõu ja Eesti hariduse

infosüsteemi põhimääruse vahel peab olema kooskõla ning isikuandmete töötlemise eesmärgid ja tingimused peavad olema

piisavalt täpselt määratletud liidu või liikmesriigi õiguses.

Oleme eelnõu teksti täiendanud ning muutnud.

Eelnõu seletuskirja kohaselt on isikuandmete töötlemise alus

isikuandmete kaitse üldmääruse (EL) 2016/679 (IKÜM) artikkel 6 lõige 1 punkt e – avalikes huvides olev ülesande täitmine. Vastavalt IKÜM põhjenduspunktidele peaks liikmesriikidel

avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või vastutava töötleja avaliku võimu teostamiseks olema lubatud säilitada või

kehtestada õigusnormid käesoleva määruse eeskirjade kohaldamise täpsustamiseks (põhjenduspunkt 10) ja töötlemise alus peaks olema sätestatud liidu või liikmesriigi õigusaktis. /../

Samuti peaks töötlemise eesmärk olema kindlaks määratud liidu või liikmesriigi õigusaktis. Lisaks võiks nimetatud õigusaktis olla

sätestatud käesoleva määruse üldtingimused, millega reguleeritakse isikuandmete töötlemise seaduslikkust, kehtestatakse tingimused vastutava töötleja

kindlaksmääramiseks, töötlemisele kuuluvate isikuandmete liik, asjaomased andmesubjektid, üksused, kellele võib andmeid

avaldada, eesmärgi piirangud, säilitamise aeg ja muud meetmed seadusliku ja õiglase töötlemise tagamiseks (põhjenduspunkt 45).

Ülikool juhib ka tähelepanu, et eelnõu § 1 lõige 6 seab lisaks vastuvõtu läbiviimisele isikuandmete töötlemise eesmärgiks

kõrgharidustaseme õppes õppiva isiku andmete töötlemise kvaliteetse õppe pakkumiseks. Ülikooli hinnangul on ebaselge, kas eesmärk käib ainult sisseastumise ja vastuvõtu kvaliteedi

tagamise kohta või kas eesmärk on reguleerida kõrghariduse kvaliteedijuhtimist tervikuna? Kui eesmärk on luua uus õiguslik alus ülikooli tasemeõppe kvaliteedi juhtimiseks, soovitame

tungivalt täpsustada kvaliteedijuhtimise eesmärgil lubatud isikuandmete töötlemise täpsemad tingimused.

Ühtlasi vajab väljatoomist, et kõrgkoolidel on vaja oma ülesannete täitmiseks töödelda ka eksternide ning õppest välja

arvatud isikute andmeid; Tartu Ülikoolil ka arst-residentide

andmeid (residentuur ei ole kõrgharidustaseme õpe). Teen ettepaneku sõnastada isikuandmete töötlemist puudutav säte KHaS § 3 lõikena 7 järgmiselt:

„(7) Kõrgkoolil on õigus töödelda kõrgharidustaseme õppesse kandideeriva, kõrgharidustaseme õppes õppiva ja

kõrgharidustaseme õppest välja arvatud isiku andmeid kõrgkooli põhitegevuse korraldamise eesmärkidel, sealhulgas õppesse vastuvõtmise, õppetöö korraldamise, õppekvaliteedi

kindlustamise ja õpitulemuste säilitamise eesmärgil ning kontrollimiseks, kas kõrgkoolil on käesoleva seaduse alusel

õigus nõuda üliõpilaselt õppekulude hüvitamist ehk tasu kogu õppekava ulatuses.“. Palun lisada vastavasisuline säte ka Tartu Ülikooli seadusesse §

7 lõikena 51 järgmiselt: „(51) Ülikoolil on õigus töödelda residentuuri kandideeriva, residentuuris õppiva ja residentuurist

välja arvatud isiku andmeid ülikooli põhitegevuse korraldamise eesmärkidel, sealhulgas õppesse vastuvõtmise, õppetöö korraldamise, õppekvaliteedi kindlustamise ja õpitulemuste

säilitamise eesmärgil.“. Palun Tartu Ülikooli kaasata lõpliku sõnastuse väljatöötamisel.

Kuna eelnõuga täpsustakse HARNO koosseisus tegutseva kvaliteediagentuuri tegevust ja täiendavalt kehtestatakse eelnõu alusel ministri määrus, palume kas eelnõus või ministri määruses

täpsustada ka üliõpilaste isikuandmete töötlemisel kvaliteediagentuuri õiguseid ja kõrgkoolide kohustusi, sh üliõpilaste andmete avaldamise lubatavuse ja viisi osas.

Ühtlasi juhin tähelepanu, et päevakorral on ka isikuandmete töötlemisega seotud küsimused olümpiaadidel osalenud õpilaste

osas, mis loodetavasti saavad peatselt lahenduse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses. Isikuandmete töötlemise küsimus vajab

ülevaatamist ka teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni

korralduse seaduses (TAIKS). Lisaks eeltoodule on kõrgharidustaseme õppe puhul väga oluline lahendada ka isikuandmete töötlemise probleemistik seoses

tehisaru kasutamisega õppetöös. Need küsimused on päevakorral ka üldhariduses, sh TI hüppe ning põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse kontekstis.

3. Alla 120 EAP mahus magistriõppekavade õppe alustamise

tingimused

Kõrgharidusseaduse § 12 lõikes 2 täpsustatakse

magistriõppekavale, mille maht on alla 120 ainepunkti, kandideerimise nõudeid. Teen ettepaneku jagada selguse

eesmärgil § 12 lõige 2 kaheks eraldi lõikeks järgmiselt: „(2) Magistriõppesse, mille maht on 120 ainepunkti, on õigus kandideerida isikul, kellel on bakalaureusekraad või sellele

vastav kvalifikatsioon. (21) Magistriõppesse, mille maht on väiksem kui 120 ainepunkti,

on õigus kandideerida isikul, kellel on magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon või vähemalt nelja-aastase nominaalkestusega õppekava läbimisel omandatud

bakalaureusekraad või sellele vastav kvalifikatsioon. Isikul, kes on omandanud bakalaureusekraadi õppekava alusel, mille

nominaalkestus on alla nelja aasta, on õigus kandideerida juhul, kui 1) tal on kõrgkooli kehtestatud tingimustele vastav vähemalt 3-

aastane erialane töökogemus või 2) ta on läbinud kõrgkooli kehtestatud tingimustele vastava täienduskoolituse.“.

Palun seletuskirjas selguse eesmärgil - välja tuua, kas nelja-aastase bakalaureuseõppekava alusel saadud bakalaureusekraadi puhul on mõeldud Vabariigi

Valitsuse määruse „Eesti Vabariigi kvalifikatsioonide ja enne 20. augustit 1991. a antud endise NSV Liidu kvalifikatsioonide

Arvestatud. Eelnõust vastav muudatus väljajäetud.

vastavus“ §-s 11 nimetatud järgmist juhtu:

bakalaureusekraadile vastavaks loetakse kvalifikatsioon, mida tõendab 4aastase nominaalkestusega ja pärast 1. juunit 2002. a Eesti hariduse infosüsteemi kantud õppekava läbimisel

väljaantud bakalaureusekraadi tõendav diplom. Selguse eesmärgil võiks kaaluda ka nelja-aastase

nominaalkestuse asendamist nõudega läbitud õppekava ainepunktide mahule (st seada kandideerimise eelduseks kõrghariduse esimese astme õppekava läbimine, mille maht on

vähemalt 240 ainepunkti); - selgitada, et konkreetse õppekava vastuvõtutingimused

kehtestab ülikool ning tulenevalt õppekava eesmärkidest ja sihtrühmast ei ole ülikoolil kohustust võimaldada igale nö lühikesele magistriõppekavale kandideerimist kolmeaastase

õppekava läbimisel saadud bakalaureusekraadi ning töökogemuse/täienduskoolituse alusel;

- täpsustada, et erialase töökogemuse all mõeldakse töökogemust õppekavaga seotud erialal; ning seda, mida tähendab kolmeaastane töökogemus töökoormuse

(osalise/täistööaja) mõttes. Palun täpsustada enne 2019/2020. õppeaastat

rakenduskõrgharidusõppesse vastuvõetud üliõpilaste, kelle kvalifikatsioon ei vasta bakalaureusekraadile, õigust kandideerida magistriõppesse (vajadusel tuleks täpsustada kas

kõrgharidusseadust või kvalifikatsioonide vastavuse määrust). Teen ettepaneku lisada eelnõusse rakendussäte, et täpsustada muudatuse rakendumist. Seaduse muudatus jõustub 1.

septembril 2026, aga kõrgkoolid kehtestavad järgmiseks õppeaastaks vastuvõtutingimusi juba praegu ning nende alusel

toimub kandideerimine üldjuhul enne 1. septembrit 2026. Samas võib teatud juhtudel immatrikuleerimine toimuda ka pärast 1. septembrit 2026. Vajalik on rakendussäte, et uued nõuded

kandideerimistingimuste osas kohalduvad alates 2027/2028.

õppeaastast immatrikuleeritutele.

3. Proviisoriõpe

3.1. Kõrgharidusseadus

Eelnõuga kavandatakse muudatusi proviisoriõppe korraldamise

tingimustes, mille ajakohastamist on arutatud ja kavandatud juba pikemat aega. Soovime siiski välja tuua mõned täpsustamist

vajavad kohad ning teha selguse ja rakendatavuse eesmärgil ettepanekuid eelnõu sõnastuse täiendamiseks. Eelnõu seletuskirja kohaselt (lk 8) lisatakse juurde võimalus

korraldada proviisoriõpet kas integreeritud õppena või eraldi bakalaureuseõppena ja magistriõppena. Teen ettepaneku, et

lisaks § 7 „Integreeritud bakalaureuse- ja magistriõpe“ lõike 1 muutmisele tuleks − § 7 lõike 2 teisest lausest välja jätta sõna „proviisoriõpe“ ja

− § 7 täiendada lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Proviisoriõpet korraldatakse kas integreeritud

bakalaureuse- ja magistriõppena või eraldi kõrghariduse esimese ja teise astme õppena. Proviisoriõppe maht on 300 ainepunkti ja nominaalkestus viis aastat.“.

Selline sõnastus võimaldaks paindlikkust ilma vastavat rakendussätet lisamata lõpetada proviisoriõpe neil, kes praegu

õpivad integreeritud õppekava alusel. Vastasel juhul on vajalik pikk rakendussäte, mis võimaldaks õpingute lõppetamist integreeritud õppesse immatrikuleeritutel. Eeltooduga seoses on

vajalik, et kõrgharidusstandardi lisas jääks kraadina kirja ka integreeritud õppekava lõpetamisel antav kraad. Eraldi õpetena

korraldamise puhul peab sõnastuses olema viide pigem kõrghariduse astmetele, kuna see võimaldab esimese astme puhul õpet läbi viia nii rakenduskõrgharidus- kui ka

bakalaureuseõppena. Samas peaks õpet läbiviivate asutuste osas olema riiklikes õigusaktides selgelt sätestatud, et proviisoriõppe

Arvestatud. Eelnõule on lisatud rakendussäte proviisorõppe üliõpilastele, kes hetkel õpivad integreeritud

õppekaval ja kes saavad seal ka lõpetada.

esimese astme õpet võib läbi viia kõrgkool; teise astme õpet ja

integreeritud õpet ainult ülikool (vt ka direktiivi 2005/36 artikli 44 lõikeid 1 ja 2 ning artikli 45 lõiget 2).

3.2. Proviisoriõppe raamnõuete muutmine

Eeltooduga seoses juhin tähelepanu, et raamnõuded peavad

kajastama proviisoriõppe tingimusi nii integreeritud õppe (vähemalt nende osas, kes praegu õpivad integreeritud õppes)

kui ka eraldi õpete puhul. Raamnõuete sõnastus vajab täpsustamist ka lähtuvalt direktiivis 2005/36 sätestatud nõuetest. Raamnõuete osas soovib ülikool anda veel täiendavat tagasisidet

eraldi, kuid esialgu toon välja järgmise:

- raamnõuete kavand ei kata täielikult EL direktiivi nõudeid proviisoriõppele ega uusi Tartu Ülikooli ravimiteaduse õppekavu (mis omakorda lähtuvad EL direktiivist);

- proviisoriõppe esimese astme õpet võib läbi viia kõrgkool; teise astme õpet ja integreeritud õpet ainult ülikool

(vt ka direktiivi 2005/36 artikli 44 lõikeid 1 ja 2 ning artikli 45 lõiget 2);

- välja tuleks jätta praktilisi erialaaineid õpetavatele õppejõududele seatud 3-aastase erialase töökogemuse nõue.

See takistab akadeemilise järelkasvu kujunemist ülikoolis, kuna pikendab õppeaega neile, kes soovivad endale ka doktorikraadi;

- kaaluda, kas on vajalik jätkuvalt reguleerida § 6 lõikes 2 (lõpetamisel antavad dokumendid) ja lõikes 3 (õppe jätkamine

doktoriõppes) sätestatut, kuna need küsimused on reguleeritud vastavalt KHaS § 12 lõikes 3 ja §-s 19.

Teadmiseks võetud. Proviisorõppe raamnõuded on ettevalmistanud

Sotsiaalministeerium, kellele on vastavad ettepanekud esitatud ja kes plaanitavalt

kavatseb eelnõu jõustada märtsist 2026. a.

3.3. Ravimiseaduse muutmine

Eeltoodust lähtuvalt palun täpsustada ravimiseaduse § 11 lõike 1

sõnastust ja ühtlasi lisada lõikesse 2 farmatseudi definitsiooni juurde bakalaureuseõpe ning sõnastada ravimiseaduse § 11

järgmiselt:

Arvestatud. Eelnõu teksti on muudetud vastavalt

Sotsiaalministeeriumi ettepanekule.

㤠11. Proviisor ja farmatseut

(1) Proviisor on käesoleva seaduse tähenduses farmaatsiaalase haridusega isik, kes on läbinud proviisoriõppe, mille maht kokku on vähemalt 300 Euroopa ainepunktisüsteemi

ainepunkti ja nominaalkestus kokku vähemalt viis aastat. (2) Farmatseut on käesoleva seaduse tähenduses

farmaatsiaalase haridusega kutsekeskharidus-, rakenduskõrgharidus- või bakalaureuseõppe õppekava läbinud isik.“.

Ühtlasi teen ettepaneku täpsustada ravimiseaduse paragrahvi 45 lõike 42 sõnastust ja asendada tekstiosa „proviisori- või

farmatseudiõppe õppekava alusel õpetava kõrgkooli“ tekstiosaga „proviisori- või farmatseudi tasemeõpet korraldava kõrgkooli“. “.

Lisaks juhin tähelepanu, et uuel ravimiteaduse magistriõppekaval on võimalik õppida kahel erialal: proviisor-

ravimiarendaja ning ravimiarendaja. Seetõttu on vajalik sätestada, et pädeva isikuna võivad töötada ka „ravimiarendaja“ eriala lõpetanud isikud (ravimiseaduse §-d 12 ja 53). Vastavalt

tuleb defineerida ka ravimiarendaja roll, sh kirjeldada tema pädevused. Ühtlasi on tõstatud, et definineerimist vajab ka

kliiniline proviisor ja tema pädevus.

4. Juristiõppe raamnõuded

Teen ettepaneku täiendada kõrgharidusseadust volitusnormiga, mille alusel valdkonna eest vastutav minister kehtestab

juristiõppe raamnõuded. Ettepanek tugineb varasematele aruteludele ja eelnõudele ning lähtub vajadusest tagada

õigushariduse kvaliteet. Juristiõppe kvaliteedi üle on arutatud ja selle parendamiseks lahendusi otsitud juba pikalt (vt juristieksami seaduse väljatöötamiskavatsus ja eelnõu). Viimati

toimus vastav arutelu Riigikogu kultuurikomisjoni ja õiguskomisjoni ühisel istungil 7. oktoobril 2025. Muudatuse

Mitte arvestatud

Ettepanekut ei arvestata käesoleva kõrgharidusseaduse muutmise eelnõu raames.

Käesoleva eelnõu reguleerimisese ei hõlma õigusteadusõppe struktuuri ja õppeastmete

korralduse põhimõttelisi muudatusi ega juristi kutsekvalifikatsiooni andmise süsteemi kujundamist. Juristiõppe integreeritud õppe

kehtestamine, õppekavade mahu ja raamnõuete muutmine ning kutsekvalifikatsiooni

eesmärgiks on kujundada selge ja ühtne arusaam pädevustest,

mille omandamine on Eestis õigusteaduse magistrikraadi saamiseks ja tööturul toimetulekuks vältimatult vajalik, ning seeläbi saavutada õigusteaduse õppekava läbinute ühtlasem tase.

Eeltoodust tulenevalt palun täiendada kõrgharidusseadust sättega, mille kohaselt kehtestab valdkonna eest vastutav

minister juristiõppe raamnõuded ja sõnastada see järgmiselt: “Juristiõppe raamnõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.”.

Kaaluda nimetatud sätte lisamist näiteks paragrahvi 3 või eraldi paragrahvina (kaaluda võiks ka kõigi raamnõuete sätestamist

eraldi paragrahvis).

omistamise küsimused kujutavad endast

kõrghariduse ja õigusvaldkonna kvalifikatsioonisüsteemi olulist põhimõttelist reformi, mis eeldab eraldi õigusloomeprotsessi,

põhjalikku mõjuanalüüsi ning huvirühmade laiapõhjalist kaasamist.

Arvestades, et Riigikogu kultuuri- ja õiguskomisjoni ühisistungil on tõstatatud õigusteadusõppe korralduse küsimused,

korraldatakse teemakohased täiendavad arutelud ning vajaduse korral algatatakse eraldi

eelnõu juristiõppe korralduse ja kvalifikatsioonisüsteemi muutmiseks.

5. Üliõpilaste riiklike stipendiumide määramise tingimuse ja

kord

Eelnõuga muudetakse kõrgharidusseaduse § 15 lõiget 4, mis puudutab riiklike stipendiumide määramise ja tingimuste korra

kehtestamist ning selle ülesande volitamist HARNOle või kõrgkoolidele. Juhin tähelepanu, et eelnõus pakutud sõnastusest võib tuleneda, et minister võib volitada kõrgkoole kehtestama ka

riiklike stipendiumide liike ja suurust, kuigi see ei ole tõenäoliselt muudatuse eesmärk. Samuti märgin ära, et

erivajadusega üliõpilaste stipendium ning asendushooldusel viibinud või eestkostja peres elanud üliõpilaste kõrghariduse omandamist toetav stipendium, peaksid jätkuvalt jääma HARNO

määrata. Lisaks juhin tähelepanu, et ka siis, kui kõrgkool ise kehtestab

riiklike stipendiumide määramise ja tingimuste korra, on vaja jätkuvalt küsida EHISest andmeid, mis võimaldaksid kontrollida, kas üliõpilasele on juba vastavat stipendiumi

Arvestatud. Vastavat volitusnormi on muudetud ning ka

edaspidi jääb stipendiumide andmine vastavalt hetkel kehtivale korrale HARNO ja

kõrgkoolide jagada vastavalt olemasolevale süsteemile.

määratud (vt õpetajakoolituse stipendiumide määruse § 3 lõiget

6).

6. Tasuta õppes õpitud kordade arv

Kõrgharidusseaduse § 16 täiendatakse lõikega 62, mille kohaselt kõrgharidusseaduse § 16 lõike 6 punktis 32 nimetatud

eksmatrikuleerimiseks ei loeta üliõpilase omal soovil kõrgkoolist väljaarvamist vastuvõtuaasta õppetöö esimese 14 kalendripäeva

jooksul. Kutseõppes on selleks tähtajaks 30 kalendripäeva, seetõttu teen ettepaneku need tähtajad ühtlustada ja kehtestada kõrgharidusõppes vastavaks tähtajaks samuti 30 kalendripäeva.

Arvestades, et tasuta õppimise õigust on kandidaatidel võimalik kontrollida sisseastumise infosüsteemi (SAIS) vastavas

moodulis, on nii selle arenduse, kui ka kandidaadi ning õppeasutuse töötja jaoks andmete tõlgendamise seisukohast hea kasutada sama tähtaega. Samuti teen ettepaneku sõnastust

täpsustada, et tähtaega arvestatakse alates immatrikuleerimise kuupäevast (vt ka EHISe põhimääruse § 26 lg 1 p 6). Tartu

Ülikooli üliõpilaste õpingute algusajaks on EHISes valdavalt vastava õppeaasta alguskuupäev, kuid osa immatrikuleerimisi toimub ka õppeaasta jooksul.

Lisaks vajab täpsustamist, kas akadeemiline puhkus peatab selle tähtaja arvestamise (nt kaitseväeteenistuse tõttu). Muudatuse

tulemusena ei lähe edaspidi õppekorrana arvesse need juhud, kus üliõpilane katkestab õpingud kohe õppeaasta alguses. Palun selgitada, kas muudatust kavandades on arvestatud, et tasuta

õpitud korrana ei läheks arvesse ka need juhtumid, kus üliõpilane on olnud esimesel õppeaastal akadeemilisel puhkusel

seoses ajateenistusse asumisega ning katkestab õpingud (omal soovil) vastuvõtuaastale järgneval aastal kas akadeemilise puhkuse ajal või enne eelnõu punktis 7 nimetatud 14 päeva

möödumist akadeemilise puhkuse katkemisest arvates. Tartu Ülikoolis jäi 2023/2024. õppeaastal kaitseväe tõttu

Arvestatud. Seaduse eelnõu teksti muudetud ja täpsustatud.

akadeemilisele puhkusele 264 üliõpilast, neist 41 katkestas

õpingud hiljemalt järgmise õppeaasta esimese 14 päeva jooksul. 2024/2025. õppeaastal olid vastavad arvud 259 ja 31. Kui eksmatrikuleermine toimub 14 päeva jooksul pärast õppeaasta

algust eriala sobimatuse tõttu, siis on samal aastal õppetööle asunud üliõpilased soodsamas olukorras, kui kaitseväes teenima

asunud ja selle tõttu akadeemilise puhkuse võtnud üliõpilased. Palun selgitada, kuidas on kavandatud omal soovil kõrgkoolist välja arvamise kontroll. Kas EHIS hakkab SAISi väljastama

lisaks tasuta õpitud päevade arvule ja õpingute staatusele (kehtivad, lõpetatud, katkestatud) ka eksmatrikuleerimise

põhjust?

7. Õppekulude hüvitamine alla 120 EAP mahuga

magistriõppekavadel

Eelnõuga lisatakse kõrgharidusseadusesse õppetasu küsimuse

õigus alla 120 EAP mahuga magistriõppekavadel. Seletuskirja kohaselt (lk 2) on eesmärk suurendada eestikeelses

magistriõppes osakoormusega õppekavade arvu, mis tagab õppuritele suurema paindlikkuse ja toob kõrgharidusse vajaliku lisarahastuse. Seoses eeltooduga palun kaaluda

kõrgharidusseaduse muutmist viisil, mis võimaldaks kõrgkoolidel nimetada osakoormusega õppekavad (võõrkeelse

õppe ja alla 120 EAP mahus magistõppe puhul) ka ilma vastava halduslepingu kokkuleppeta (vt KHaS § 14 lg 4 p 1).

Mitte arvestatud.

Halduslepingute läbirääkimiste käigus on Haridus- ja Teadusministeerium arvestanud

ülikoolide ettepanekutega ainult osakoormuses avatud õppekavade osas.

8. Õppekulude hüvitamine doktoriõppes

Kõrgharidusseaduse § 161 muudetakse seoses doktoriõppes

õppekulude hüvitamisega, millest tulenevalt lisandub täiendav alus pakkuda tasulist doktoriõpet.

Seletuskirjas (lk 19) märgitakse, et ülikoolile peab jääma võimalus nõuda õppekulude hüvitamist, aga mitte kohustus. Ülikool peab samuti oluliseks rõhutada, et lisanduv õppetasu

Arvestatud. Eelnõu teksti muudetud ja täpsustatud.

küsimise alus peab jääma ülikooli õiguseks ning mitte saama

kohustuslikuks praktikaks. Ebaselgeks jääb sihtgrupp, kellelt õppetasu küsida tohib. Nimelt märgitakse seletuskirja lk-l 5, et kuna Eesti ja Euroopa Liidu

üliõpilastele kehtivad kõrgharidusõppes võrdsed tingimused, on doktoriõppes õigus nõuda õppekulude hüvitamist kolmandate

riikide üliõpilastelt. Samas eelnõu enda kohaselt võib õppetasu nõuda isikult, kes ei ole Eesti kodanik või Eesti Vabariigis pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel

viibiv isik. Juhin tähelepanu, et antud sõnastusest tuleneb, et õppetasu võib küsida ka Eestis tähtajalise elamisõiguse alusel

elavatelt Euroopa Liidu kodanikelt. Õigus alalisele elamisõigusele tekib alles siis, kui Euroopa Liidu kodanik on tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elanud viis aastat järjest

(Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 40). Palun selgitada, kas ülikoolil on õigus ülikooli

vastuvõtutingimustele vastav kandidaat tasulisse doktoriõppesse vastu võtta ilma selleks avalikku konkurssi välja kuulutamata (vt KHaS § 13 lg 21)?

Eelnõu väljatöötamiskavatsusele antud tagasisides tõi ülikool välja, et tasulisel õppekohal õppimise võimalus võiks olla avatud

mitte ainult kolmandatest riikidest, vaid erandlikel juhtudel ka Eestist ja mujalt Euroopa Liidust, Euroopa Majanduspiirkonnast ja Šveitsi Konföderatsioonist pärit kandidaatidele.

9. Kvaliteedi hindamine

Eelnõu kohaselt täpsustatakse kõrgharidusseaduses Eesti Hariduse Kvaliteediagentuuri tegevust puudutavaid sätteid.

Teen ettepaneku mitte tuua § 37 lõike 2 sõnastusse nimetust Eesti Hariduse Kvaliteediagentuur ega viidet HARNOle, vaid üksnes täpsustada, et hindamisi korraldab ja teostab sõltumatu

kõrghariduse kvaliteediagentuur, ning seletuskirjas anda selgitus HARNO allasutusena tegutsemise ja täitevvõimust sõltumatuse

Arvestatud.

osas. Kuulumine Euroopa kvaliteediagentuuride registrisse

EQAR on oluline, kuid selle sätestamine seaduses on liigne, mh arvestades, et registrisse kuulumine sõltub perioodiliselt läbiviidavast hindamisest (seletuskirja lk 12).

Küll aga tuleks seaduses tasandil määratleda kuratooriumi ja hindamisnõukogu rollid, jättes nende täpsemad ülesanded

reguleerida valdkonna eest vastutava ministri määrusega (vt nt ka TAIKS § 10 lg-d 5 ja 6). Kuratooriumi koosseisu sõnastuse osas juhin tähelepanu ESG

punkti 3.3 viimasele lõigule, mille kohaselt ei tohi kolmandate osapoolte nimetatud isikud kvaliteedi tagamise tegevustes

esindada organisatsiooni, mis neid nimetas. Seetõttu teen ettepaneku asendada § 37 lõike 22 esimeses lauses sõna „esindajad“ sõnaga „liikmed“.

10. Järelevalve

Eelnõuga täpsustatakse kõrghariduses teostatava järelevalve põhimõtteid. Palun seletuskirjas täpsemalt selgitada riikliku ja

haldusjärelevalve erisusi ning kohaldamist (vt ka TAIKSi eelnõu seletuskiri).

Arvestatud.

11. EAP/AP

2019. aastal jõustunud kõrgharidusseaduses jäeti ainepunkti eest

ära täiend Euroopa ja ka määruses „Kõrgharidustaseme ühtne hindamissüsteem ning diplomi ja akadeemilise õiendi andmise

tingimused ja kord“ (ka aastast 2019) on kasutusel lühend AP (inglise keeles siiski jätkuvalt ECTS). Selle määruse seletuskirjas on märgitud, et kuivõrd Euroopa ainepunktisüsteem

on kõrgharidustasemel juurdunud, kasutatakse nii kõrgharidusseaduses kui ka eelnõus terminit „ainepunkt“, mitte

enam „Euroopa Ainepunktisüsteemi ainepunkt“, mis oli vajalik siis, kui riigisisestelt ainepunktidelt EAPdele üle mindi.

Arvestatud. Määruse teksti vajadusel muudetakse.

Ülikoolide õppeinfosüsteemides ja õienditel on jätkuvalt

kasutusel lühend EAP (nii õppekava kui õppeaine mahu määratlemisel). EAP lühendit kasutab ka Tahvel. Samuti on vajadus jätkuvalt eristada nö vanu ainepunkte ja EAPsid.

Seetõttu teen ettepaneku eelnimetatud määruses asendada lühend AP lühendiga EAP. Samuti tuleks kõrgharidusseaduses

täpsustada, et ainepunkt tähendab Euroopa ainepunktisüsteemi ainepunkti.

Tallinna Tehnikaülikool Eelnõu punkti 1 kohaselt toimub kandideerimine kõikidesse kõrgharidustaseme õpetesse Eesti Vabariigi haridusseaduse §

366 lõike 4 alusel asutatud Eesti Hariduse Infosüsteemi (edaspidi hariduse infosüsteem) elektroonilises keskkonnas.

Eelnõu seletuskirjas on lisaks täpsustatud, et edaspidi muutub haridusasutustele kohustuslikuks vastuvõtu korraldamine läbi EHISe.

Meie hinnangul on nimetatud säte vastuolus EHISe põhimääruse § 4210 lõikega 3, mis annab võimaluse esitada vastuvõtutaotlus

(ning sealhulgas õppeasutuse poolt nõutud kandideerimisdokumendid) väljaspool elektroonilist keskkonda. Seda enam, et välisüliõpilaskandidaatidel puudub ligipääs EHIS

vastuvõtuandmete alamregistrisse. Vastuvõtu korraldamine on asutuste ja ka kõrgharidustasemete

lõikes väga erinev ning üks, riigi poolt välja töötatud infosüsteem ei saa vastata kõikide vajadustele. TalTechi doktoriõppe vastuvõtt erineb nii I ja II astme

vastuvõtuprotsessist, aga ka teiste ülikoolide doktoriõppe vastuvõtuprotsessidest olulisel määral, mistõttu on ülikool teinud

märkimisväärse investeeringu soetamaks tarkvara, mis toetab doktoriõppe vastuvõtuprotsessi kõiki etappe. Näiteks on EHIS vastuvõtuandmete alamregister üles ehitatud põhimõttel, et

vastuvõtt toimub õppekavadele, doktorantuuri vastuvõtt toimub aga konkursipõhise vastuvõtuna akadeemilisele ametikohale

Arvestatud. Eelnõu sõnastust ja seletuskirja muudetud ja

täiendatud ning kõrgkoolidel lubatakse kasutada vajadusel ka alternatiivsete

elektrooniliste keskkondade kasutamine, kui ei ole võimalik läbi SAIS keskkonna seda teha. Ühtlasi muudetakse EHIS põhimäärust.

(doktorant-nooremteadur), mis algab õppe-/ametikoha loomise

konkursist juhendajatele, seejärel kandideerijate hindamisest ning intervjuude korraldamisest, lõpetades vastuvõtuotsuste tegemise ning töölepingute sõlmimisega. Kuna EHISe

vastuvõtuandmete alamregister sellist vastuvõtuprotsessi korraldamist ei toeta, ei ole proportsionaalne ega asjakohane

ülikoolidele panna kohustust korraldada kõikide haridustasemete vastuvõtt läbi Eesti hariduse infosüsteemi. Seda enam, et vastuvõetud üliõpilaste andmed kajastuvad niikuinii EHIS

õpilaste, üliõpilaste ning arst-residentide alamregistris, kuhu andmete esitamise kohustus lasub õppeasutustel. Eelnevat

arvestades teeme ettepaneku vaadata sätte sõnastus üle selliselt, et see ei oleks vastuolus EHIS põhimäärusega ning kajastaks selgelt seadusandja tahet. Samuti tuleb eemaldada

kohustuslikkuse tingimus, kui vajalikud andmed on kättesaadavad teiste andmebaaside kaudu.

Eelnõu punktiga 6 tehtava muudatuse kohaselt on ülikoolil õigus

üliõpilaselt küsida õppekulude hüvitamist kõigil magistriõppekavadel, mille maht on vähem kui 120 ainepunkti. Sätte sõnastusest nähtuvalt on tegemist ülikooli

diskretsiooniotsusega ning tasu võtmise õiguse kehtestamise üheks eesmärgiks on eraraha kaasamine.

Palume eelnõu seletuskirjas täpsustada, kas silmas peetakse, et ülikoolil on kohustus võtta ülalnimetatud magistriõppekavadel õppimise eest tasu, kui ministeeriumi ja ülikooli vahel sõlmitud

halduslepingus ei ole teisiti kokku lepitud või on tasu võtmine ülikooli enda otsustada.

Selgitud. Sarnaselt teiste § 16 lõikes 6

sätestatud punktidega on õppekulude hüvitamist ehk tasu kogu õppekava ulatuses õigus nõuda üliõpilaselt aga mitte kohustus.

Nii ka lisatava puntki puhul antakse kõrgkoolile õigus ise otsustada, kas see

kehtestada või mitte.

Eelnõu punktiga 7 tehtava muudatuse kohaselt ei loeta KHaS §

16 lg 6 p 3² nimetatud eksmatrikuleerimiseks üliõpilase omal soovil kõrgkoolist väljaarvamist vastuvõtuaasta õppetöö esimese 14 kalendripäeva jooksul.

Arvestatud.

Eelnõu tekst muudetud ja seletuskirja täiendatud. Eelnõus toodud sõnastus kasutab kindlaid termineid, mida on võimalik üheselt

Märgime, et ülalnimetatud muudatus on vajalik, kuid juhime

tähelepanu, et eelnõu ja seletuskirja vahel esineb vastuolu. Immatrikuleerimine, nagu ka seletuskirjas märgitud, toimub enne reaalset õppetöö algust. Kuna seadusandja mõte on, et 14-

kalendripäevane tähtaeg hakkaks kulgema õppetöö algusest, siis palume sõnastuses kasutada üheselt mõõdetavat sõnastust

„semestri algus“. Tallinna Tehnikaülikoolis on esmakursuslastele ettenähtud eelnädala tegevused (nädala jooksul enne semestri algust), mida võib tõlgendada ka kui õppetöö algust, aga otsest

õppetööd (loengud, harjutustunnid, praktikumid) antud perioodil veel ei toimu. Seetõttu teeme ettepaneku selguse huvides muuta

14. päeva tähtaja algus üheselt mõistetavaks. Ettepanek: paragrahvi 16 täiendatakse lõikega 6² järgmises sõnastuses:

(6²) Käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 3² nimetatud eksmatrikuleerimiseks ei loeta üliõpilase omal soovil kõrgkoolist

väljaarvamist 14 kalendripäeva jooksul vastuvõtuaasta esimese semestri algusest arvates;

mõista ja milleks on üliõpilase

eksmatrikuleerimine ja immatrikuleerimine. Sellises sõnastuses ei saa tekkida vaidlust, millisest kuupäevast peaks lugema päevi.

Tulenevalt kõrgkoolide erinevast praktikast immatrikuleerida üliõpilasi ka juba enne

õppetöö reaaset algust, on pikendatud ka algselt eelnõus toodud päevade arvu, et oleks võimalik reaalselt üliõpilasel ka enne

otsustamist õppetööga tutvuda ja senine päevade arv on viidud 30 kalendripäeva peale.

Seega on üliõpilasel aega kuu aega, et otsustada, kas valitud eriala on sobilik või soovitakse siiski ilma ühte korda kaotamata

lasta ennast eksmatrikuleerida.

Eelnõu punktid 8 ja 9 sätestavad põhimõtte, et ülikoolidel on õigus küsida õppekulude hüvitamist isikutelt, kes ei ole Eesti

kodanikud või ei viibi Eestis pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel. Juhime tähelepanu, et siin on meie

hinnangul vastuolu seletuskirjas väljatoodud põhimõttega, mille kohaselt annaks antud muudatus kõrgkoolidele võimaluse küsida doktoriõpingute eest tasu väljastpoolt Euroopa Liitu saabuvatelt

üliõpilastelt. Nimelt ei välista praegune sätte sõnastus Euroopa Liidu kodanikke. Euroopa Liidu kodanik saab alalise

elamisõiguse peale seda, kui ta on vähemalt 5 aastat elamisloa alusel Eestis viibinud. Seega, sõnastus lubab tasu küsida kolmandate riikide kodanikelt, kellel ei ole pikaajalise elaniku

elamisluba ja EL kodanikelt, kellel veel ei ole alalist elamisõigust. Teisisõnu, EL kodanik, kes on alles saabunud ja

Arvestatud. Eelnõu sõnastuse teksti on muudetud ning

täpsustatud, et õppekulude hüvitamist ehk tasu kogu õppekava ulatuses võib kõrghariduse

kolmandal astmel nõuda üliõpilaselt, kes ei ole Euroopa Liidu liikmesriigi ega Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi

kodanik

elab Eestis vähem kui viis aastat, ei oma alalist elamisõgust ja

temalt võib seega õppekulude hüvitamist küsida. Teiseks, juhul, kui ongi jäetud võimalus õppekulude hüvitamist küsida kõikidelt välisdoktorantidelt, sh EL kodanikelt, soovime

tähelepanu pöörata võimalikule Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) rikkumisele. Kui Eesti annab tasuta doktoriõpet

oma kodanikele, tuleb samadel tingimustel seda võimaldada ka teiste liikmesriikide kodanikele, sõltumata alalise elamisõiguse olemasolust. Vastasel juhul oleks tegemist ELTL artiklite 18 ja

21 rikkumisega, nagu kinnitab ka Euroopa Kohtu senine praktika. Samale järeldusele on tegelikult jõudnud ka eelnõu

väljatöötaja sedastades seletuskirjas, et: „Kuna Eesti ja Euroopa Liidu üliõpilastele kehtivad kõrgharidusõppes võrdsed tingimused, on doktoriõppes võimalik kehtestada õigus nõuda

õppekulude hüvitamist kolmandate riikide üliõpilastelt.“ Kolmandaks, kuivõrd õppeasutusel on Välismaalaste seadusest

tulenev kohustus kanda välisüliõpilase Eestis viibimise kulud, siis tänasel päeval võetakse kõik välisdoktorandid, sh erandlikult kõik 3. riikidest 3

pärit doktorandid ülikooli tööle nooremteaduritena, millisel juhul ei ole tõenäoline, et oma ülikooli töötajatelt hakatakse küsima

õppetasu. Eelnevast lähtuvalt palume eelnõu väljatöötajal veelkord hinnata sätestatud võimaluse vajalikkust, soovitud mõju ja võimalikku vastuolu Euroopa Liidu toimimise

põhimõtetega.

Rahandusministeeirum Eelnõuga muudetakse kõrgharidusseaduse § 15 lõiget 4 ja kehtestatakse see järgmises sõnastuses: „(4) Üliõpilaste riiklike

stipendiumite liigid, suurused ning nende määramise üldtingimused ja korra kehtestab määrusega valdkonna eest vastutav minister, kes võib ülesande täitmise volitada

stipendiumi andjale, kelleks on Haridus- ja Noorteamet ning kõrgkoolid.“.

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja teksti muudetud ja

täiendatud. Eelnõuga täpsustatakse kõrgharidusseaduse § 15 lõiget 4, eristades stipendiumite normatiivse reguleerimise ja

stipendiumite praktilise andmise ülesande. Stipendiumite liigid, suurused ja määramise

Seletuskirja kohaselt: „Stipendiumi andjateks võivad olla

Haridus- ja Noorteamet ja kõrgkoolid, kes saavad seega ise kehtestada täpsemad stipendiumi andmise korrad. Õiguskantsler on korduvalt juhtinud ministeeriumi tähelepanu, et

stipendiumide andmise kord peab olema sätestatud seaduse alusel või peab olema seaduses antud volitusnorm stipendiumi

andjale. Ülikool on seaduses ettenähtud piires autonoomne, mis tähendab, et stipendiumi andmise korra kehtestamisel tuleb ülikoolil lähtuda seadusest. Selleks, et stipendiumite andmisel

saaks arvestada kõrgkoolide valdkondlike erisustega või kehtestada paindlikumalt stipendiumi taotlemisega seotud

korralduslikke küsimusi (nt taotlemise keskkond, täpsed kuupäevad vms) on vajalik seaduse tasandil volitada kõrgkooli või Haridus- ja Noorteametit kehtestama stipendiumi andmise

kord ja viis.“ Eelnõuga ühendatakse määruse andmise volitus ja ülesande

andmise volitus ühte sättesse. Seletuskirja selgitustest ei selgu üheselt, kas volitusega mõeldakse haldusmenetluse seaduse § 91 kohast edasivolitust (HÕNTE § 11 lõige 2, normitehnika

käsiraamatu § 11 komm 11 ja 12) või stipendiumide andmise ülesande edasi volitamist nagu on nt riigieelarve seaduse § 53¹

lõikes 2 või kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6¹ lõikes 3¹. Viimasel juhul peaks volitusnorm määruse kehtestamiseks jääma siiski trafaretseks (normitehnika

käsiraamatu § 11 komm 4 ja 6). Ülesande edasi andmine tuleks reguleerida eraldi sättes.

üldtingimused kehtestab ministri määrus

seaduse alusel. Stipendiumite andmise ülesande võib minister anda Haridus- ja Noorteametile või kõrgkoolile, kes korraldavad

taotlemise ja menetlemise ministri määruse alusel.

Lahendus tagab avaliku raha kasutamise põhireeglite kehtestamise riiklikul tasandil, vastab õiguskantsleri märkustele ning

võimaldab kõrgkoolidel korralduslikku paindlikkust stipendiumite andmisel.

Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe Akadeemia poolt tutvunud Kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõuga andsid teada, et kooskõlastavad

eelnõu vaikimisi. Tallinna Tehnikakõrgkool on oma ettepanekud eelnõusse esitanud rakenduskõrgkoolide rektorite nõukogu esitatud tagasiside

kaudu.

Munga 18/ 50088 Tartu/ 735 0222/ [email protected]/ www.hm.ee/ Registrikood 70000740

Justiits- ja Digiministeerium

5.02.2026 nr 8-1/25/3988-21

Vabariigi Valitsuse seaduse eelnõu esitamine

kooskõlastamiseks

Esitame Teile kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Eesti Vabariigi haridusseaduse, kõrgharidusseaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu ja seletuskirjaga on

võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis (EIS) aadressil http://eelnoud.valitsus.ee.

Palume Teie kooskõlastust või arvamust eelnõude infosüsteemis 5 tööpäeva jooksul.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kristina Kallas minister

Lisad: 1. Seaduseelnõu

2. Seaduseelnõu seletuskiri 3. Seletuskirja lisa 1_Rakendusaktid 4. Seletuskirja lisa 2_Kooskõlastustabel

Tiina Laidvee 735 0121 [email protected]

Maarja-Liisa Vahi 735 0297

[email protected]