Kiri

TÖÖVÕIME HINDAMISE METOODIKA JA

HINDAMISSÜSTEEMI UURING

Tehniline kirjeldus

1. SISSEJUHATUS

Töövõime hindamine on pikaajalise tervisekahjustusega inimese töövõime vähenemise ja

olemasoleva töövõime ulatuse tuvastamine, mille käigus võetakse arvesse inimese terviseseisundit

ja inimese enda hinnangut oma tegutsemisvõimele ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise

piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust.1 2016. aastal käivitus Eestis töövõimereform,

mille eesmärk oli töövõimetuspensionäride ja töövõimetoetuse saajate arvu kasvu aeglustumine ning

süsteemi rahaline jätkusuutlikkus, kuid laiemas plaanis ka ühiskondlike hoiakute muutmine

vähenenud töövõimega inimeste osas ning tervisepiirangutega inimestele parema ligipääsu

tagamine tööturule. Reformi tulemusel viidi töövõime hindamine Sotsiaalkindlustusametist

(edaspidi SKA) töötukassasse ning võeti kasutusele uus töövõime hindamise metoodika. Uue

metoodika kohaselt keskendutakse varasema töövõimetuse hindamise asemel töövõime

hindamisele. Uuest metoodikast lähtuvalt koostati ka töövõime hindamise taotlus ning kujundati

ümber kogu hindamise protsess alates taotluse esitamisest kuni otsuse kättesaamiseni. Võrreldes

püsiva töövõimetuse hindamisega, siis töövõime hindamisel on fookus tegutsemise ja osalemise

piirangute hindamisel, mitte diagnoosil ning hinnangu andmiseks kasutatakse 3-astmelist

gradatsiooni (töövõimeline, osaline töövõime ja puuduv töövõime) varasema töövõimekaotuse

protsendi asemel. Vähenenud töövõime annab õiguse taotleda töövõimetoetust ning töövõimet

toetavaid teenuseid.

Töövõimereformi ja töövõime hindamise metoodika rakendamisest on möödas rohkem kui 10

aastat. Selle aja jooksul on üles kerkinud mitmeid kitsaskohti, millele reformi kavandamisel ei

osatud tähelepanu pöörata. Töövõime hindamise protsess on olnud tähelepanu all mitmest

vaatenurgast – taotlejate jaoks on see sageli keeruline ja emotsionaalselt koormav. Puudub selgus,

kuivõrd arvestatakse taotluses esitatud subjektiivseid kirjeldusi võrreldes tervise infosüsteemis

(TIS) olevate andmetega, mis võib tekitada taotlejates ka ebakindlust. Töövõime hindamise otsused

ise on sihtgrupi sõnul üldsõnalised, juriidilise keelekasutusega ja mitte piisavalt personaalsed,

mistõttu ei aita need taotlejal mõista, kuidas otsuseni jõuti või millistele teenustele ja toetustele ta

selle alusel kvalifitseerub. Samuti ei kajastu ekspertarsti soovitused ametlikes otsustes, kuigi need

võivad olla olulised inimese tööelus osalemisel või sinna naasmisel ja edasiste teenuste

planeerimisel. Praktikas ilmneb ka vähene taotlejate omavastutus tervisekäitumises – soovitusi ei

järgita ja tööelus jätkatakse viisil, mis võib seisundit halvendada.2 Töövõime hindamise metoodika

ja protsessi taustainfo on kirjeldatud Lisas.

Uuringu eesmärk on välja selgitada, kuidas kehtiv töövõime hindamise metoodika vastab

erinevate osapoolte (taotleja, töötukassa, ekspertarstid) vajadustele. Töövõime hindamise protsessi

efektiivsemaks ja arusaadavamaks muutmisel võiks olla oluline roll ka tehisintellektil (edaspidi TI),

ent senini puudub süsteemne ülevaade sellest, millised töövõime hindamise

1 Töövõime hindamise metoodika. Sotsiaalministeerium. 31.03.2020 korrigeeritud versioon. Töövõime toetamise süsteem

| Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 2 Töövõime toetamise süsteemi loomise ja juurutamise makromajandusliku mõju hindamine. Eesti

rakendusuuringute keskus Centar. (2022). Lk 28

protsessi osad on TI kasutuselevõtuks sobivaimad ja Eesti oludes rakendatavad. Sellest tulenevalt on

Tellija ootus, et olemasolev töövõime hindamise protsess ja metoodika vaadatakse kriitiliselt üle ning

tehakse ettepanekuid selle parandamiseks, lihtsustamiseks ja tõhusamaks muutmiseks, sealhulgas

automatiseerimise ja TI rakendamise potentsiaalist. Uuringu tegijatelt ei oodata konkreetsete

tehniliste lahenduste väljatöötamist, vaid TI võimaluste kaardistamist.

2. PROBLEEMIKIRJELDUS

Töövõime hindamine on alates reformi algusest kuni käesolevani sellega seotud sihtgruppides

pidevalt teemaks olnud – probleemidena on esile toodud taotlemise protsessi pikkust ja keerukust,

otsuste mõistmise raskusi, rahulolematust töövõime ulatuse või kehtivusajaga. Algselt oli inimestel

keeruline mõista, et töövõime hindamise aluseks ei ole enam inimese meditsiiniline diagnoos, vaid

sellest põhjustatud tegutsemis- ja osaluspiirangud. Ehk inimesel võib olla haigus, kuid kui haigus

on ravi või abivahenditega kompenseeritud, siis tema töövõime ei pruugi olla vähenenud. Samuti

põhjustas segadust asjaolu, et kahel samasuguse diagnoosiga inimesel võib tulenevalt neil esinevate

piirangute esinemisest töövõime ulatus olla erinev. Muutuste mõistmiseks on Eesti töötukassa

teinud aktiivset teavitustööd ning tundub, et inimeste arusaamine on paranenud.

Uuringu Tellija hinnangul toimib töövõime hindamine üldkokkuvõttes Eestis hästi. Oleme

paljudele riikidele eeskujuks kiire menetlemisprotsessiga, paljuski tänu sellele, et meil on

hindamisel võimalik kasutada TIS-is olemasolevaid terviseandmeid, samuti toimub kogu

menetlusprotsess praktiliselt paberivabalt. Siiski on kogu protsessis, sh nii taotleja kui ka

ekspertarsti ja töötukassa vaates probleemkohti, mis vajaksid lahendust.

Centar uuring3 on toonud välja, et kuigi töövõime hindamise süsteemi on uuendatud ja parendatud,

on töövõime hindamist taotlenud inimestel endiselt probleeme hindamise keerukuse ja otsuste

põhjendatusega. Intervjuudes osalenud inimeste ja puuetega inimeste esindusorganisatsioonide

sõnul on taotluse vorm inimeste jaoks keeruline ja raskesti mõistetav ning hindamise süsteem

läbipaistmatu ja tulemused on taotlejale mõistetamatud.

Järgnevalt kirjeldatud probleemid tuginevad süsteemi rakendamise käigus saadud kogemusele ning

tagasisidele, mida töötukassa on kogunud. Tehnilises kirjelduses viidatud taotlejate probleeme

töövõime hindamise protsessi osas on osati uuritud ka eelpool nimetatud Centari uuringus.

2.1 TÖÖVÕIME HINDAMISE METOODIKAST TULENEVATE

PROBLEEMIDE KIRJELDUS

2.1.1 Töövõime hindamise taotlusvorm

Taotlusvorm on mahukas - Töövõime hindamise taotlus4 (paberkandjal või PDF formaadis) on

mahukas, kokku kuni 66 lehekülge. Kui inimesel esineb mõni töövõimet välistav seisund, ei ole tal

vajadust täita täismahus kogu taotlust. Kui aga välistavat seisundit ei esine, tuleb täita kogu taotlus.

Taotleja saab kirjeldada oma kehalist ja vaimset võimekust 7 valdkonnas, kusjuures igas valdkonnas

on 3-4 võtmetegevust, mille juures 2-3 küsimust käsitletavate tegevuste kohta. Kui taotleja märgib,

et tal esineb piiranguid konkreetses tegevuses, tuleb tal

3 Töövõime toetamise süsteemi loomise ja juurutamise makromajandusliku mõju hindamine. Eesti

rakendusuuringute keskus Centar. (2022) 4 Töövõime hindamine ja puude raskusastme tuvastamise taotlus. Töövõime hindamine | Töötukassa

järgnevate küsimuste juures kõigepealt määrata piirangute esinemise sagedus ja ulatus ehk kui

raskeks piiranguks ta ise seda hindab. Valitud vastust tuleb täpsustada kirjeldades, millistes

tegevustes ja kuidas, kui tihti vms piirangud esinevad. Iga valdkonna lõpus on veel täiendav avatud

vastusega küsimus, kuhu taotleja saab kirjutada muudest piirangutest antud valdkonnas, kui eespool

ei ole olnud võimalik neid kirjeldada. Inimestel on mure, et nad taotlusele midagi valesti ei kirjutaks

või midagi kirjutamata ei jätaks. Samuti on taotlejad arvamust avaldanud, et hirmutab ainuüksi

taotluse pikkus.

Taotlusvormist on keeruline aru saada - töötukassa juhtumikorraldajatele tehtud tagasiside

küsitlustest on selgunud, et taotlejate jaoks on olnud probleemiks näiteks küsimuste keerukus, kuid

ka vastusevariantide homogeensuse puudumine ehk et vastusevariantide loetelu ei ole ühtne läbi

taotluse, leidub näiteks ajalise (taotlusvormi küsimus nr 6.2.1.) aspekti või läbitud distantsi

(taotlusvormi küsimus nr 1.1.1.) täpsustamist vajavate erinevate vastustega variante. Kuigi

taotlusel on iga valdkonna ja võtmetegevuse juures lühidalt kirjeldatud, mida täpsemalt mõeldakse,

siis osade taotlejate jaoks võivad küsimused olla siiski liiga keerulised.

Vabatekstiväljad tekitavad taotlejates valearusaama - Vabatekstiväljad, kus inimene saab enese

piiranguid kirjeldada, võivad tekitada tunnet, et sinna võib lisada ka hetkekaebusi, millega pole veel

jõutud arstile pöörduda. Piirangute hindamisel aga on vajalik, et kirjeldatud kaebused leiaksid ka

terviseandmetes kinnitust. Seega võib inimestes tekitada valeootust ja arusaamatust see, kui nad on

põhjalikult kirjeldanud oma piiranguid, kuid otsust kätte saades on ekspertarst märkinud, et

piirangud ei leidnud kinnitust.

Taotleja enesehinnangu arvesse võtmine ekspertiisi tegemisel - uuringu Tellijal puudub täpne

arusaam sellest, kui palju arvestavad ekspertarstid töövõime hindamise ekspertiisi tegemisel

inimese enesehinnangut (sh kui palju annab see hindamisele juurde lisandväärtust) või tuginevad

ekspertarstid piirangute hindamisel peamiselt siiski TIS-is olevatele terviseandmetele. Kuna taotlus

on mahukas nii küsimuste kui ka vabavastuste osas ning sellest tulenevalt peavad ka ekspertarstid

väga palju infot töötlema, siis on tõstatunud küsimus, kas tänase mahu ja detailsusega taotluse

täitmine on ekspertarstile hinnangu andmisel vajalik või jõuaks arst samale tulemusele ka taotlusel

olevate vähemate andmetega, tuginedes eelkõige TIS-is olevatele terviseandmetele.

Korduvhindamistel terviseinfo kordamise vajadus - Kui inimese töövõime hindamise otsuse

kehtivusaeg saab läbi või tema terviseseisund on hindamise vahelisel perioodil muutunud, on tal

võimalik esitada uuesti töövõime hindamise taotlus. Kuna tegemist on faktiliselt uue hindamisega,

tuleb täita taotlus uuesti algusest lõpuni, st ükski väli ei ole eeltäidetud eelmise hindamise infoga.

See mõjutab ka muutumatu seisundiga inimeste hindamist. Seni eeltäidetud taotlusvormi võimalust

pole veel kaalutud, kuid küsimusi on selle kohta esitatud. 2024. aastal esitati 31 572 korduvtaotlust.

2.1.2 Töövõime hindamise otsuse ning eksperthinnangu vorm ja sisu

Taotlejatel on keeruline aru saada töövõime hindamise otsustest - taotlejatelt ja neid

esindavatelt organisatsioonidelt on tulnud tagasisidet, et inimestel on keeruline aru saada

töövõime hindamise otsustest. Täna puudub uuringu Tellijal teadmine, kas see puudutab otsuste

vormi ja sõnastust või hindamise sisulist poolt ehk seda, kuidas on arst oma hinnanguni jõudnud ja

seda põhjendanud. Otsusel nimetatud valdkondade piirangud ja nende põhjendused võivad

taotlejale tunduda liialt lakoonilised ja mittepersonaalsed, kuna need on kirja pandud juriidilises

keeles, ei selgita otsuse tagamaid ega anna tagasisidet. Seda toodi välja ka Centari uuringus.

Taotlejad ei kasuta võimalust tutvuda oma eksperthinnanguga TIS-is või e-töötukassas -

töövõime hindamise otsus on haldusakt ning on seetõttu kindla vormi ja sisuga, sh sisaldades

erinevaid juriidilisi selgitusi ja viiteid. Selleks, et otsus ei oleks väga mahukas, tuuakse otsusel välja

vaid piirangute kokkuvõte ja lühiselgitus. Taotlejatel on võimalik oma töövõime hindamise otsuse

aluseks olevat eksperdiarvamust lugeda nii e-töötukassas kui ka patsiendiportaalis. Uuringu Tellijal

puudub aga teadmine, kas taotlejad seda võimalust kasutavad ning kas sealne informatsioon on neile

arusaadav või mitte.

2.1.3 Töövõime hindamise ekspertarsti kaalutlusõiguse kasutamine töövõime ulatuse

määramisel

Töövõime ulatuse kaalutlemisel esineb lai tõlgendusruum - taotleja terviseseisund (RHK) ja

funktsioneerimisvõime (RFK) tuuakse ekspertiisi koostamise protsessis välja võimalikult

objektiivselt terviseandmete, taotluse ja vajadusel ka visiidipõhisel hindamisel saadud lisainfo

alusel. Juhul kui ekspertiisi tulemusel on tegutsemispiirangute skoor vähemalt 4 punkti, hinnatakse

taotleja töövõime vähenenuks. Vähenenud töövõime korral ehk alates skoorist 4 tekib ekspertarstil

kaalutlusõigus hinnata taotleja töövõime kas osaliseks või puuduvaks ehk töövõime vähenemise

ulatus ei ole seotud konkreetsepunktisummaga. See annab töövõime hindamise ekspertotsustele

juurde arstlikku individuaalset lähenemist ja täiendavat süvenemist taotleja tervise ja

tegutsemisvõime ning töövõime küsimustesse. Teisalt on tänastes määruses ja juhendites sätestatud

kaalutluskriteeriumid üsna üldised ning ei ole ekspertarsti jaoks selgete seostega, mis võib kaasa

tuua teatud juhtudel hinnangute ebaühtluse.

Töötamise või tervisekäitumise arvestamine töövõime hindamisel on ebaühtlane - mõned

ekspertarstid arvestavad osalise või puuduva töövõime kaalutlemisel inimese töötamise koormust

töövõime hindamise ajahetkel kui isiku sooritusvõimet (eriti, kui on eelnevalt määratud vähenenud

töövõime, aga inimene töötab edasi täiskoormusel), mõned mitte. Sama on ka taotleja

tervisekäitumise või ravijärgnevusega. Näiteks mõned ekspertarstid võtavad hindamisel arvesse,

kas ja kuidas on inimene oma ravi järginud. Kuna töötamise või tervisekäitumise arvestamine

hindamisel ei ole konkreetselt paika pandud, lähenevad ekspertarstid sellele teemale erinevalt.

Töötukassa on koostanud lähenemiste ühtlustamiseks töövõime hindamise metoodilisi

lisamaterjale, kus seisundipõhiselt antakse erinevaid soovitusi ka kaalutluskriteeriumide

rakendamiseks eksperdiarvamuse tegemiseks, ning antakse soovitusi sh töötamise temaatika

arvestamiseks.

2.1.4 Töövõime hindamise otsuste kehtivusajad

Töövõime hindamise otsused on liiga lühiajalised - töötukassa andmetel on keskmine töövõime

hindamise otsuse pikkus osalise töövõime puhul ca 2,6 aastat ja puuduva töövõime korral ca 3,1

aastat ning 68% tänastest osalise/puuduva töövõime otsustest on määratud pikaks perioodiks (5

aastat või kuni vanaduspensionieani). Töötukassa on korrastanud eksperdiarvamuse andmise juhise

kaudu perioodide määramise põhimõtteid ning viinud läbi vastavasisulisi koolitusi ekspertarstidele,

kuid see pole kaasa toonud olulist muutust perioodide osas 6 kuud - 2 aastat. Ka Centari uuringus

toodi välja, et inimesed ei ole rahul sellega, et töövõime hindamise otsused on kohati liiga

lühiajalised ning kliendil tuleb alustada arstide juures käimist varsti pärast otsuse kättesaamist, mis

on koormav nii inimesele, töötukassale, kui ka tervishoiusüsteemile. Lühiajalised otsused on

õigustatud näiteks juhul, kui inimesel esinev tervisepiirang on alles tekkinud või inimene on näiteks

operatsiooni järjekorras.

Vähemuutuvate seisunditega taotlejate töövõime hindamise otsuse kehtivusajad - ka püsivate

tervisepiirangutega vähemuutuva terviseseisundiga5 inimesed peavad olema käinud 6 kuud enne

uue taotluse esitamist arstil ning peavad taotlust esitama vähemalt iga 5 aasta tagant. Töövõime

hindamise käigus hinnatakse inimese tegutsemisvõimet ja ka püsiva haigusega inimesel võib see

aja jooksul või tänu ravile/abivahenditele paraneda, kuid küsimus on, milline on mõistlik töövõime

hindamiste periood sellistes olukordades. Arvestada tuleb, et sagedased korduvhindamised on kõigi

osapoolte (taotleja, raviarst, menetleja, ekspertarst) ressursse kulutavad ja inimestele stressi

tekitavad.

Töövõime hinnangu kehtivusaegade määramisel ja nende põhjendamisel esineb ebaselgust -

töövõimetoetuse seadus (TVTS) võimaldab tänasel hetkel töövõime hindamise otsust määrata kuni

vanaduspensionieani vaid välistava seisundi korral. Osalise või puuduva töövõime korral on

võimalik teha otsus järgnevateks perioodideks – 6 kuud, 1 aasta, 2 aastat, 3 aastat, 4 aastat ning 5

aastat. Praktikas esineb ebaselgust kehtivusaegade määramisel ja nende põhjendamisel, nt 3 vs 4

aastat, 4 vs 5 aastat.

2.1.5 Tööõnnetusest ja kutsehaigusest tingitud töövõime languse tuvastamise seos töövõime

hindamisega

Töövõime ulatuse vähenemise hindamine toimub dubleerivalt nii töötukassas kui ka SKA- s -

inimene, kes on saanud kannatada tööõnnetuses või kellel on diagnoositud kutsehaigus, saab taotleda

kahjuhüvitist kas tööandjalt või SKA-lt (juhul kui tööandja on õigusjärglaseta likvideeritud6).

Kahjuhüvitise suuruse arvutamiseks tuvastab SKA ekspertarst tööõnnetuse või kutsehaigusega

seotud töövõime kaotuse ulatuse protsentides, seda tehes toetub ta töövõime hindamise

eksperthinnangule. Tegemist on sisult dubleerivate tegevustega, kuna SKA ekspertarst hindab

5 Vähemuutuv terviseseisund töövõime hindamise kontekstis tähendab seisundit, mis on püsiv ega parane oluliselt ravi või

teiste sekkumistega. See on olukord, kus inimese töövõime on pikaajaliselt või alaliselt piiratud tervislikel põhjustel.

Näiteks raskete nägemisfunktsiooni häiretega inimesed (sh pimedad), jäsemete amputatsioonidega taotlejad, seljaaju

traumadega (läbilõikesündroomiga) inimesed, kes liiguvad ainult ratastoolide abil, hulgitüsistustega 1.tüüpi diabeedi

haiged, mõned närvihaigused (nagu sclerosis multiplex, ALS), krooniline obstruktiivne kopsuhaigus

hingamispuudulikkusega jne. 6 Vastavalt Töötervishoiu ja tööohutuse seaduses toodud tingimustele

samade andmete pinnalt, mis on olnud aluseks töötukassa töövõime hindamisele. Avaliku teenistuse

seaduse (ATS) §491 alusel tuvastab SKA töövõime languse ja teenistusülesannete käigus juhtunud

õnnetujuhtumi vahelise põhjusliku seose, et ametiasutus saaks määrata inimesele ATS-is ettenähtud

hüvitised. Vanaduspensioniealiste isikute puhul, kes soovivad SKA-st kahjuhüvitist taotleda,

töötukassa töövõimet ei hinda ja seetõttu on ainukeseks hindajaks SKA ekspertarst. Eeltoodust

nähtub, et süsteem on killustunud ning sarnase iseloomuga töövõime ulatuse vähenemise

tuvastamist teostab kaks asutust, mis ei ole otstarbekas ressursside kasutamine ning muudab

protsessi inimese vaates keeruliseks.

2.2 TÖÖVÕIME HINDAMISE PROTSESSIST TULENEVATE PROBLEEMIDE KIRJELDUS

2.2.1 Töövõime hindamise protsessi mahukus ja keerukus

Töövõime hindamise taotlus on väga detailne ning selle esitamine ja menetlemine on aja- ja

ressursimahukas - Taotlus töövõime hindamiseks on mahukas dokument, mille täitmine nõuab

aega ja tuge nii taotlejalt kui ka töötukassalt. LISA-s on kirjeldatud töövõime hindamise protsessi

täpsemalt. Töötukassa andmetel esitatakse aastas ca 47 000 töövõime hindamise taotlust. Ca pooled

taotlused võetakse vastu juhtumikorraldaja abil intervjueerimise või telefoni teel esitatuna. Ühe

taotluse vastuvõtt võtab aega ca 60 min. Menetleja võtab vastu e-töötukassas ja pabervormidel

esitatud taotlused ning vajadusel võtab taotlejaga ühendust, et täpsustada ebaselgeid vastuseid ning

selgitada taotluse esitamisega seotud puuduseid ja nende kõrvaldamise asjaolusid. Seega võtab

puhtalt taotluse esitamine ja menetlemine väga palju inim- ja ajaressurssi. Kuivõrd suur osa

vajalikust meditsiinilisest infost on kättesaadav TIS-i kaudu, on tekkinud küsimus, kas tänane

mahukas ja detailirohke taotlus, kus inimene annab hinnangu oma piirangutele, on ekspertarsti

hinnangu andmiseks metoodiliselt tingimata vajalik või oleks võimalik jõuda samaväärse

tulemuseni ka taotlusel esitatava väiksema infomahuga (vt pt. 2.1.1) ja seetõttu ka väiksema

ajakuluga. Kokku kulub hinnanguliselt ühe taotluse esitamisest otsuseni jõudmiseks ca 2,5 tundi

(sh ekspertiisi koostamise aeg).

Ekspertiiside koostamine on ressursi- ja ajamahukas - Ekspertiise koostavad kokku ligi 110 arsti,

kes samal ajal töötavad oma erialal praktiseeriva arstina tervishoiusüsteemis. Keskmine ajakulu ühe

ekspertiisi koostamise peale on 60 minutit, mis on ressursimahukas. Ekspertarstide erialane

kvalifikatsioon on kõrgelt väärtustatud nii tervishoiusüsteemis kui töövõime hindamise protsessis,

seega peab ekspertarstide töö olema korraldatud võimalikult ressursisäästvalt ning olema

rakendatud kõige optimaalsemal moel.

Menetlusprotsessi rahaline kulu on suur - töötukassa hangib töövõime eksperdiarvamuse

koostamise teenust avatud turult riigihanke teel. Töövõime hindamise eksperthinnangutele kulub

töötukassal ühes aastas ca 3,3 miljonit eurot.

2.2.2 Töövõime hindamise taotluste esitamise põhjused

Esimest korda töövõime hindamise taotlust esitavatest taotlejatest suur osa saab töövõimelise

otsuse - töötukassa andmetel esitatakse aastas ca 11 000 uut taotlust (taotlejad, kellel ei ole varem

töövõimet hinnatud). Umbes 40% esmakordsetest taotlejatest saavad otsuse, et nende töövõime ei

ole vähenenud. Hetkel kehtiva TVTS-i alusel on inimestel võimalus esitada töövõime hindamise

taotlust igal ajahetkel ja nii mitu korda, kui soovivad. Samas, iga taotluse menetlemine ja hindamine

on kulu töötukassale. Uuringu Tellijal puudub teadmine, mis põhjustel esitavad TVH taotlusi

inimesed, kellel töövõime tegelikult vähenenud ei ole.

Inimesed esitavad ajutise ehk paraneva terviseseisundi perioodil töövõime hindamise taotlusi

- Tihtipeale on inimestel ja ka raviarstidel vale arusaam sellest, millal tuleks töövõime hindamise

taotlus esitada ning pere- või eriarstid soovitavad esitada taotlus kohe peale uue diagnoosi saamist.

Töötukassa andmetel on esmastest taotlejatest, kes saavad otsuse, et nende töövõime ei ole

vähenenud, ca 11% ajutiste tervisepiirangutega.

Töövõime hindamise protsessi sisenemisel ei ole seatud lisatingimusi - Hetkel kehtiv TVTS ja

töövõime hindamise metoodika ei sea nö sisenemistingimusi töövõime hindamise süsteemi, st

inimene võib taotlust esitada igal aja hetkel kui talle endale tundub, et tema tervislik seisund mõjutab

tema töövõimet. Inimene võibki ennast haigena tunda ja tunda, et see piirab ka tema töötamist, aga

inimene ise ei oska hinnata, kas see on pikaajaline ja püsiv seisund, millega peaks töövõime

hindamisele pöörduma või ei. Teisalt, selline võimalus kulutab asjatult kõikide osapoolte ressurssi

ning tekib küsimus, kas töövõime hindamise süsteemi sisenemist oleks vaja täpsemalt reguleerida7.

2.2.3 Visiidipõhiste hindamiste läbiviimine eesmärgiga koguda taotleja kohta täiendavat

tegutsemisvõime alast infot

Visiidipõhiseid hindamisi tehakse vähe - Töövõime hindamise protsessis on väga oluline koht

kvaliteetsetel terviseandmetel, mis tulevad tervishoiusüsteemist. Kuigi terviseandmete kvaliteet on

tervishoiupoliitika osa, siis mõjutab see paljuski ka töövõime hindamise protsessi. Kui

terviseandmed ei ole piisavad või taotlusel väljatoodud piirangud ja TIS-is olevad terviseandmed

on vastuolulised, on ekspertarstil võimalik teha taotleja raviarstidele täiendavaid päringuid või viia

läbi visiidipõhine hindamine, et objektiviseerida taotleja piiranguid. Visiidipõhine hindamine aitab

saada taotleja tegutsemisvõime kohta objektiivseid andmeid, kuid see hindamise viis pole praktikas

soovitud määral rakendust leidnud. Metoodika väljatöötajad nägid ette suuremat visiidipõhiste

hindamiste mahtu – 20%, kuid praktikas on see protsent olnud 1-2%.

Visiidipõhine hindamise protsess on aja- ja ressursimahukas - dokumendipõhine hindamine on

nii töötukassa, tervishoiuteenuse osutaja (TTO) kui ka ekspertarsti jaoks lihtsam ja kiirem, nii

ajalises kui ka rahalises mõttes. Probleemidena on TTO-d ja ekspertarstid välja toonud

7 Osades riikides peab inimene enne arstilt kinnituse saama, et tegemist on pikaajalise terviseprobleemiga, mis võib

mõjutada tema töövõimet (Soome, Norra, Holland, Saksamaa, UK). Osades riikides peab inimene ennem teatud

perioodi haiguslehel viibima, kui saab liikuda töövõime(tuse) süsteemi (Holland, Taani, Rootsi).

taotleja visiidile kutsumise ja selle kinnitamisele kuluva aja (kui taotlejaga ei ole võimalik mingil

põhjusel kontakteeruda), taotlejale ja spetsialistile ühise sobiva aja leidmise ning ekspertiisi

koostamise kestuse pikenemise. Probleemiks võib olla ka spetsiifiliste funktsionaalse

tegutsemisvõime testide sisu ja arvuliste väärtuste puudulik tundmine ekspertarsti poolt, mille tõttu

on ekspertarstil keeruline integreerida funktsionaalse tegutsemisvõime testide tulemusi töövõime

hindamise ekspertiisi konteksti.

2.2.4 Töövõime hindamise ekspertarstide omavaheline koostöö

Ekspertarsti erialane taust võib mõjutada ekspertiiside tulemust - Töövõime hindamise

ekspertarstina saab töötada vähemalt 2-aastase staažiga praktiseeriv arst, kes on täiendavalt läbinud

ekspertarsti täiendkoolituse. See, milline ekspertarst millise taotleja töövõimet hindab, ei sõltu arsti

diplomijärgse spetsialiseerumise käigus omandatud arstlikust erialast. Selline hindamissüsteem on

põhjustanud mõnikord arusaamatust taotlejate seas (näiteks on inimesed olnud segaduses, miks

nende depressioonist tingitud töövõime hindamise taotlust on hinnanud reumatoloog jms).

Ekspertarsti töö ei eelda konkreetse arstliku eriala pädevust, sest ekspertiisi käigus ei ole vaja teha

taotlejale uuringuid või analüüse, diagnoosida haigusi, määrata ravi ning jälgida selle kulgu.

Taotlejatel on enamasti ka rohkem kui rohkem kui üks ja erinevaid organsüsteeme haarav haigus,

seega arstliku eriala järgi ekspertiiside hindamine eeldaks suuremat ressursikulu. Kuigi töövõime

hindamine tugineb põhjalikule dokumentide analüüsile ja arstlikule teadmisele, on töötukassa

varasemates analüüsides siiski ilmnenud, et mõnikord võib ekspertiisi tulemus olla ebatäpsem juhul,

kui ekspertarsti eriala ei ühti taotleja terviseprobleemi iseloomuga – näiteks kui kehaliste haiguste

spetsialist hindab vaimse tervisega seotud juhtumit või vastupidi. Töötukassa on koostanud

täiendavaid erialapõhiseid juhendeid ning korraldanud täiendkoolitusi hindamispõhimõtete

ühtlustamiseks.

Ekspertarstid ei tee omavahel koostööd - töötukassa lepingupartnerist TTO meeskonda peab

kindlasti kuuluma vähemalt 2 erialase taustaga ekspertarsti – psühhiaater ning taastusarst või

töötervishoiuarst. Kuigi töötukassa on TTO-sid juhendanud, et erineva erialase taustaga

ekspertarstid võiksid omavahel keerukate juhtumite puhul konsulteerida, siis praktikas selline

eriarstliku konsulteerimise põhimõte realiseerunud ei ole.

2.2.5 Ekspertiisis antavad soovitused töötingimuste ning töövõime toetamise kohta

Ekspertiisis antavad soovitused töötingimuste kohta ei ole ühtlased - Kuigi ekspertarstidel on

võimalik töövõime hindamise käigus anda soovitusi töötingimuste kohta, siis praktikas ei ole antud

sisend ühtlane. Töövõime hindamise ekspertarstidel võib olla keeruline neid soovitusi anda, kuna

nende teadmised töötervishoiust ja tööergonoomikast ei pruugi olla piisavad. Sellest tulenevalt

võivad soovitused mõnikord olla liialt üldsõnalised või taotleja seisukohast vastuolulised, lisaks ei

ole ekspertarstil teavet taotleja omandatud eriala või hariduse kohta. Selline ekspertarsti poolt antud

sisend peaks olema abiks töötukassa konsultantidele klientide edaspidises nõustamises (hetkel

kasutavad töövõime hindamise ekspertiisi andmeid töötukassa juhtumikorraldajad ja

karjäärinõustajad), kuid teisalt on tekkinud küsimus, kas töövõime

hindamise ekspertarstid taotleja olemasoleva töökoha tingimusi tundmata, tööelu ja erialase või

haridustaseme puuduliku teabe korral peaksid sisulisi soovitusi üldse andma.

Ekspertiisis antavad soovitused töövõime toetamiseks ei ole ühtlased - Töövõime hindamise

ekspertarstil on võimalus anda lisaks töötingimuste soovitustele ka soovitusi töövõime toetamiseks

– näiteks viidata vajadusele ümberõppe, töötukassa teenuste, eluviiside muutmise või

tugispetsialistide toe järele. Kuna metoodikas ei ole töövõime toetamise soovituste sisu ja ulatust

täpselt reguleeritud, on need ekspertiisides sageli üldsõnalised ning võivad sisaldada ka ravialaseid

või meditsiinilisi soovitusi, mille rakendamisel ekspertarstil võimalus ja roll puudub. See võib

tekitada taotlejates segadust või ekslikke ootusi, näiteks et nad peavad pöörduma mõne spetsialisti

vastuvõtule, kuigi sellise suunamise õigus ja võimalus on ainult ravi-ja perearstil. Inimest saab teise

arsti või tugispetsialisti vastuvõtule suunata siiski tema pere- või raviarst ning arst võib selle aluseks

võtta ka töövõime hindamise ekspertiisi (kui taotleja seda oma arstile avaldab).

Töövõime hindamise otsustel ei kajastu ekspertiisis antud soovitused - Töövõime hindamise

ekspertiisis antud soovitustel ei ole juriidilist jõudu, mistõttu ei ole need ka täna töövõime hindamise

otsusel ja nende rakendamist ei ole võimalik tagada. See piirab soovituste mõju inimese

tervisekäitumisele ja tööalastele otsustele. Lisaks võib otsuste mõju jääda piiratuks, kui inimesed

soovitusi ei järgi või ei oska nende põhjal oma tööelus vajalikke samme astuda. Ekspertarsti antud

soovituste e info on leitav vaid eksperdiarvamusest ning see, kas isik on nendest soovitustest teadlik

või mitte, sõltub sellest, kas ta on täismahus eksperdihinnanguga tutvunud või mitte. Näiteks võib

juhtuda, et tööturult eemalolev inimene, kellele on määratud osaline töövõime, ei kasuta töötukassa

pakutavaid teenuseid, mis aitaksid tööellu naasmist toetada. Samuti võib inimene, kelle töövõime

on hinnatud puuduvaks, jätkata töötamist ilma töötingimusi või koormust kohandamata, mis võib

pikemas perspektiivis tervist veelgi halvendada. Selle olukorra üheks põhjuseks võib olla see, et

töövõime hindamise otsus on keeruliselt sõnastatud, juriidilise või meditsiinilise keelekasutusega

ning ei sisalda teavet selle kohta, mida inimene peaks või võiks tervise säilitamiseks või

parandamiseks ette võtta. Lisaks ei ole töövõime hindamise otsus siduv tööandjale ega raviarstile,

mistõttu ei pruugi see otseselt mõjutada inimese tegelikku tööelu ega ravi korraldust.

Vähenenud töövõimega inimeste tervisekäitumises on omavastutust vähe - taotlejad jätkavad

tihtipeale ühest hindamisperioodist teise tervist kahjustavate eluviisidega ja tervist kahjustavatel

töökohtadel töötamisega, samas kui muutusi tehes oleks võimalik terviseseisundit parandada või

edasi mitte kahjustada. Selliselt kasvab riigi kulu nii inimese ravi osas kui ka näiteks töövõime

hindamise ja –toetuse osas, kuna inimene jätkab töövõime hindamise süsteemi ressursside

kasutamist (korduvhindamised). Samas puuduvad riigil ja töötukassal tõhusad hoovad inimese

tervisekäitumise mõjutamiseks.

Töövõime hindamise ekspertiisiga kogutud andmete kasutamine töötukassas nõustamisel ja

teenuste pakkumisel - Töövõime hindamise ekspertiis on mahukas ja sisuliselt väärtuslik

hindamisdokument, mis sisaldab detailset teavet inimese terviseseisundi, funktsioneerimisvõime ja

piirangute kohta. Selle info potentsiaal ulatub kaugemale pelgalt töövõime ulatuse vähenemise

tuvastamisest – seda võiks rohkem ära kasutada ka inimese tööellu naasmise või seal püsimise

toetamiseks. Praegu on ekspertiisi andmed kättesaadavad vaid inimesele endale ja töötukassa

konsultantidele, lisaks ka tööalase rehabilitatsiooni teenuseosutajatele ja õige pea ka kohalikele

omavalitsustele inimese abivajaduse hindamisel, kuid nende kasutusala võiks olla laiem. Näiteks võiksid

töövõime hindamise ja töövõimet toetavate teenuste vajaduse hindamise protsessid olla paremini

integreeritud, et inimene ei peaks esitama eraldi taotlust teenuste saamiseks ega läbima korduvat hindamist.

Selline lähenemine toetaks sündmusteenuse loogikat, kus ühe hindamise tulemused käivitavad automaatselt

järgmised vajalikud sammud. Lisaks aitaks see vähendada dubleerimist ja koormust nii inimese kui ka

süsteemi jaoks, suurendades töövõime hindamise protsessi väärtust ja mõju. Samuti looks see eeldused

selleks, et töövõime hindamise ekspertiisist saaks mitte ainult hinnang inimese töövõimele, vaid ka praktiline

tööriist tema tööelu teekonna kujundamisel.

Töövõime hindamise ekspertiisiga kogutud andmete kasutamine on piiratud - töötukassal

puudub õigus kohustada inimest osalema teenustel või pöörduma arsti vastuvõtule ning töövõime

hindamise ekspertiisis tuvastatud ravi- või teenusevajadus ei pruugi jõuda inimese raviarstini.

Samuti ei ole raviarstid ega töötervishoiuarstid kaasatud töövõime hindamise protsessi ega oma

ligipääsu ekspertiisi tulemustele, kuigi see info võiks toetada raviotsuseid ja töötingimuste

kohandamist. See on eriti probleemne töötavate taotlejate puhul, kelle töövõime säilitamine sõltub

tihti töökoormuse või -keskkonna kohandamisest. Kui ekspertiisis tuvastatakse töötingimuste

muutmise või töökoha vahetuse vajadus, ei pruugi see info jõuda töötervishoiuarstini, kellel on

õigus ja pädevus hinnata töö sobivust konkreetsele inimesele. Vajalikud kohandused võivad

seetõttu jääda tegemata ning inimese töövõime võib aja jooksul veelgi halveneda.

Töötervishoiuarsti roll töövõime hindamisele järgnevates tegevustes on ebaselge ning puudub

järjepidev seos töövõime hindamise ja tööelu tegeliku korralduse vahel, mis takistab ennetavat

lähenemist töövõime languse vältimiseks.

2.2.6 Tehisintellekti võimaluste kasutamine töövõime hindamisel

Töövõime hindamine toimub enamjaolt dokumendipõhiselt ja tuginedes infosüsteemis olevatele

andmetele – töövõime hindamise taotlusel olevad andmed ning tervise infosüsteemis olevad

andmed. Eelpool kirjeldatud ressursside suur kulu (p 2.2.1) on tõstatanud küsimuse, kui palju oleks

võimalik töövõime hindamise protsessi automatiseerida või TI-d selles protsessis kasutada.

Hetkel puudub teadmine, kas ja kui palju oleks võimalik automatiseerida taotluste andmete

analüüsi, nt analüüsida taotleja vabatekstivälju, tuvastades seal mustreid, piiranguid ja märksõnu,

mis viitavad töövõime langusele; taotluse osaline täitmine inimese terviseandmete põhjal, tõmmates

TIS-ist asjakohast infot ja struktureerides selle loogiliselt taotluse vormile; taotluse kontrollimine,

kas kõik vajalikud väljad on täidetud ja kas esitatud info on sisuliselt kooskõlas olemasolevate

terviseandmetega; mahukate terviseandmete töötlemine ja töövõime hindamiseks vajaliku info

leidmine. Arvestades masinõppe võimalusi, võiks näiteks TI õppida varasemate eksperthinnangute

põhjal, kuidas erinevad vastuste kombinatsioonid seostuvad kindla töövõime tasemega, ning

pakkuda ekspertarstile abistavat esmase hinnangu soovitust; aidata koostada inimestele

arusaadavaid põhjendusi töövõime hindamise otsusele, tõlkides keerulise meditsiinilise info

selgesõnaliseks kokkuvõtteks, mis aitab taotlejal mõista, kuidas otsuseni jõuti; aidata

juhtumikorraldajaid ja arste keerulistes juhtumites, näidates sarnaste juhtumite lahendeid ja

arutluskäike. Tekib ka küsimus, kas on võimalik arendada poolautomaatseid ekspertiisisüsteeme,

mis kiirendaks protsessi, st kus TI teeb esmase hinnangu ja arst kinnitab või muudab seda.

Mõned riigid on selles suunas juba tegutsemas. Soomes on uuritud erinevaid võimalusi, kuidas TI-

d kasutada inimese seisundi hindamisel rahvusvahelise funktsioneerimisvõime klassifikatsiooni

(RFK) põhiselt. USA näiteks kasutab lähenemist, mille FAB meetod8 põhineb RFK-l ja spetsiaalsel

arvutiprogrammil – CAT (Conceptual capacity computer adaptive testing)9. Holland kasutab

hindamismeetodit SMBA, mis baseerub samuti RFK-l ja tarkvaralahendusel MOI10.

Antud uuringu käigus tuleb analüüsida TI rakendamise võimalusi Eesti töövõime hindamise

süsteemis, võttes arvesse teiste riikide näiteid, praktilist kogemust ja TI potentsiaali tänapäevaste

arengute kontekstis.

8 Vaimse tervise probleemidega inimese hindamiseks on WD-FAB. 9 CAT sisaldab küsimustikku, kus piiranguid mõõdetakse vastava skaalaga ja arvuti algoritm selekteerib inimese antud

vastuste ja piirangute järgi vastamiseks välja vajalikud järgmised küsimused. Instrumenti on mugav kasutada ka

korduvahindamisel, kuna see võtab arvesse ka eelmisel hindamisel antud vastuseid ja tulemusi. Instrument on

dünaamiline ning küsimusi selekteeritakse vastavalt inimese profiilile. 10 MOI tarkvara aitab hindajat, linkides inimese tervisekahjustusest tulenevad töövõime piirangud RFK koodidega. MOI

eeliseks on arstide tööaja kokkuhoid töövõime hindamisel.

3. UURINGU EESMÄRK JA UURIMISKÜSIMUSED

3.1 Uurimisülesande kirjeldus

Uuringu koostamisel tuleb analüüsida Eesti töövõime hindamise süsteemi, metoodikat ja protsessi

kõigi osapoolte vaates (taotlejad, töötukassa ning ekspertarstid) ning teha ettepanekuid protsessi ja

taotlusvormi lihtsustamiseks, kiirendamiseks ning tõhusamaks muutmiseks, säilitades samal ajal

hinnangu kvaliteedi ja usaldusväärsuse.

Eesti töövõime hindamise süsteemi uuring peab hõlmama Eesti õigusaktide, töövõime hindamise

metoodika, sh taotlusvormi analüüsi. Uuring peab käsitlema Eesti töövõime hindamise süsteemi ja

probleemkohti läbi kasutajateekonna. Aluseks tuleb võtta varasemad sellel teemal tehtud

uuringute ja analüüside tulemused ning käesoleva tehnilise kirjelduse raames välja toodud

probleemide kirjeldused.

Oluline ülesanne on esitada ettepanekud selle kohta, milliseid muudatusi oleks vaja teha töövõime

hindamise protsessides, metoodikas ja taotlusvormis, arvestades uurimistulemustega (seejuures

eelistatult sellisel viisil, mis ei eelda töövõime hindamise süsteemi tervikreformi). Samas, kui

uuringu käigus ilmneb, et süsteemi paremaks toimimiseks on vaja teha muudatusi ka

regulatsioonides või senises korralduses, oodatakse ka nende osas põhjendatud ja läbimõeldud

ettepanekuid. Kui uuringus tuuakse rahvusvahelise praktika näiteid, peavad tehtavad ettepanekud

olema Eesti olusid arvestavad ja rakendatavad.

Täiendavalt tuleb analüüsida töövõime hindamise protsessi automatiseerimise võimalusi, sh TI

rakendamise võimalusi protsessi erinevates etappides ning teha ettepanekuid, milliseid eeldusi

tuleks luua, et töövõime hindamise protsessis TI kasutusele võtta (õiguslik aspekt, terviseandmete

töötlemine, TVH taotluse vorm ja hindamiskriteeriumid jm). Pakkujalt oodatakse ka

rahvusvaheliste praktikate ja uuringute kaardistamist sel teemal.

3.2 Uuringu tulemusena tuleb vastata alljärgnevatele uurimisküsimustele:

Uurimisülesanne 1 – töövõime hindamise süsteemi probleemkohtade kaardistus ja analüüs

Uuringu teostajalt oodatakse töövõime hindamise metoodika ja protsessi probleemkohtade ning

nende olulisuse analüüsi erinevate osapoolte (taotlejate, töötukassa ja ekspertarstide) vaates.

Pakkujalt oodatakse tehnilises kirjelduses toodud probleemistiku süstematiseerimist, millised

probleemid millist osapoolt puudutavad ning nende olulisuse hindamist. Lisaks selles dokumendis

käsitletud probleemistikule võib uuringu teostaja pakkuda täiendavaid, uuringu eesmärgist

lähtuvaid uurimisteemasid, mis on antud uuringu kontekstis olulised.

Järgnevad uurimisülesanded on Tellija püstitanud lähtuvalt tehnilises kirjelduses toodud

probleemikirjeldustest. Pakkuja võib uurimisküsimusi täiendada lähtuvalt uuringu eesmärgist.

Uurimisküsimuste muutmine ja täiendamine peab olema pakkumuses põhjendatud. Lõplikud

uurimisküsimused kooskõlastab uuringu tegija Tellijaga enne uuringu läbiviimist.

Uurimisülesanne 2 – analüüsida töövõime hindamise taotlusvormi lihtsustamise võimalusi

(vastab probleemikirjeldusele 2.1.1)

Uuringu teostajalt oodatakse ettepanekuid, millised muudatused taotlusvormis ja/või täiendused

metoodikas lihtsustaks taotluste täitmist taotleja jaoks, tagades samal ajal ekspertarstile piisava ja

asjakohase sisendi hinnangu andmiseks.

1) Mida peavad taotlejad keeruliseks töövõime hindamise protsessis (sh töövõime hindamise

taotluse täitmisel)?

2) Kuidas maandada taotlejate ebakindlust taotluse täitmisel ning suurendada kindlustunnet, et

nad esitavad piisava ja asjakohase info?

3) Kuidas muuta valikvastuste sõnastus ja ülesehitus taotlejate jaoks ühtlasemaks ja

arusaadavamaks, et vähendada segadust ja tõlgendamisraskusi?

4) Millised taotleja esitatavad andmed töövõime hindamise taotlusel (sh registriandmed,

valikvastused ja küsimuste järel olevad täpsustavad vabatekstiväljad) on ekspertarsti jaoks

vajalikud asjakohase otsuse tegemiseks võttes arvesse minimaalsuse printsiipi11?

5) Kuivõrd sisulist infot annab ekspertarsti jaoks taotleja lisatud enesehinnang võrreldes TIS-

is olevate andmetega ning kui palju võtavad ekspertarstid seda arvesse eksperthinnangu

koostamisel?

6) Kui suurt lisandväärtust ekspertarstile ekspertiisi koostamiseks annavad töövõime

hindamise taotluses olevad vabatekstiküsimused valdkondade lõpus (valdkonna teemaga

seotud muud piirangud, nt 1.4)?

7) Kui suurt lisandväärtust ekspertarstile ekspertiisi koostamiseks annavad töövõime

hindamise taotluses olevad mitteskooritavad küsimused12?

8) Kas ja kuidas peaks eeltoodust tulenevalt muutma tänast TVH taotluse ülesehitust või selle

küsimusi, võttes arvesse minimaalsuse printsiipi, kuid mis võimaldaks koostada objektiivset

otsust?

9) Kas ja kuidas on võimalik lihtsustada korduvtaotluste esitamist ja hindamist kõikide

osapoolte jaoks, säilitades samal ajal otsuse metoodilise korrektsuse?

10) Kas ja kuidas on võimalik lihtsustada taotluse esitamist ja hindamist muutumatute seisundite

korral kõikide osapoolte jaoks, säilitades samal ajal otsuse metoodilise korrektsuse13?

11) Kas ja milliseid muudatusi on eeltoodust tulenevalt vaja teha töövõime hindamise

metoodikas?

11 Minimaalsuse all mõeldakse seda, et küsida nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik nii taotleja kui

ekspertarsti vaates õiglase otsuse saavutamiseks. 12 Taotlusvormil on küsimused nr 8-9, mis ei ole metoodika järgi hinnatavad ja annavad vaid lisainfot taotleja piirangute,

terviseseisundi kohta. Lisaks küsitakse taotlejalt hinnangut „ Tahte“ küsimuses, mis otseselt ei skoorita aga peaks olema

hindamises üks lähtekohti. 13 Aluseks võib võtta näiteks Sotsiaalkindlustusameti metoodika muutumatu diagnoosiga lapse puude tuvastamiseks.

Uurimisülesanne 3 – analüüsida töövõime hindamise otsuse vormi ja sisu (vastab

probleemikirjeldusele 2.1.2)

Uuringu teostajalt oodatakse ettepanekuid, kuidas muuta töövõime hindamise otsuste vorm ja sisu

taotlejatele selgemaks, arusaadavamaks ning paremini põhjendatuks.

1) Kas ja kuivõrd arusaadavad on TVH otsused (vorm, sisu, töövõime hinnangu muutus, otsuse

pikkus, keelekasutus) taotlejate jaoks?

2) Kui esineb raskusi TVH otsuse mõistmistel, millised konkreetsed aspektid muudavad otsuse

taotlejate jaoks raskesti mõistetavaks?

3) Kas taotlejad mõistavad, kuidas ekspertarst on jõudnud oma hinnanguni ning millised

andmed ja kaalutlused on otsuse aluseks?

4) Kui teadlikud on taotlejad võimalusest tutvuda eksperdiarvamusega e-töötukassas ja TIS-

is?

5) Kui paljud taotlejad kasutavad võimalust tutvuda oma eksperdiarvamusega ning

millised on nende kogemused eksperdiarvamuse sisuga tutvumisel?

a. Kuidas suunata senisest enam inimesi oma ekspertiisiga tutvuma?

6) Kui arusaadav on täismahus eksperdiarvamus taotlejate jaoks ja kas see aitab neil

paremini mõista otsuse sisu ja põhjendusi?

7) Kuidas saaks töövõime hindamise otsust ja eksperdiarvamust paremini omavahel siduda?

Millist teavet peaks TVH otsus sisaldama, et see oleks taotlejale piisavalt informatiivne ning

mõistetav?

8) Kuidas muuta töövõime hindamise otsuse vormi (otsuse ülesehitus) ja sisu taotlejale

selgemaks?

9) Millised kommunikatsioonivõtted või lisamaterjalid (nt selgitavad lisad, visuaalid,

juhendid) võiksid toetada otsuse paremat mõistmist?

Uurimisülesanne 4 – analüüsida töövõime hindamise ekspertarsti poolt kasutatavaid

kaalutluskriteeriume osalise või puuduva töövõime tuvastamisel (vastab

probleemikirjeldusele 2.1.3)

Uuringu teostajalt oodatakse ettepanekuid, kuidas suurendada töövõime hindamise

ekspertarvamuste ühtlust ja läbipaistvust, tagades samal ajal individuaalse lähenemise ning

metoodilise täpsuse.

1) Milliste olemasolevate kriteeriumide alusel hindavad ekspertarstid, kas inimesel on

osaline või puuduv töövõime?

2) Millised kaalutluskohad või tõlgendusruumid põhjustavad hinnangute varieerumist

ekspertarstide vahel?

3) Millised on ekspertarstide kogemused ja ootused seoses kehtivate

kaalutluskriteeriumide selguse ja rakendatavusega?

4) Kas ja mil määral võetakse või tuleks arvesse võtta inimese hõiveseisundit, töökoormust ja

töö iseloomu töövõime ulatuse kaalutlemisel?

5) Kas ja mil määral võetakse või tuleks arvesse võtta inimese tervisekäitumist (sh

ravijärgivust) töövõime ulatuse kaalumisel?

6) Kas ja kuidas peaks muutma olemasolevaid kaalutluskriteeriume, et suurendada

ekspertarvamuste ühtlust ja läbipaistvust?

a. Tuua näiteid, kuidas rakendavad teised riigid14 oma hindamissüsteemides skoorimist ja

kaalutluskriteeriume – millised on nende süsteemide tugevused ja ülekantavad

praktikad?

Uurimisülesanne 5 – analüüsida töövõime hindamise otsuste kehtivusaegasid (vastab

probleemikirjeldusele 2.1.4)

Uuringu teostajalt oodatakse ettepanekuid töövõime hindamise otsuste kehtivusaegade

optimeerimiseks viisil, mis toetaks ressursside tõhusamat kasutamist, kuid oleks samal ajal

kooskõlas kehtiva metoodika ja hindamise sisuliste põhimõtetega.

1) Milliste kriteeriumide ja kaalutluste alusel määravad ekspertarstid töövõime hindamise

otsuse kehtivusaja pikkuse?

2) Kuidas seostub kehtivusaja määramine taotleja terviseseisundi olemuse ja haiguse kuluga

(nt püsivus, progresseerumine, ravitavus)?15

3) Kas kehtivad töövõime hindamise perioodid (6 kuud, 1–5 aastat) on sisuliselt põhjendatud

ja piisavalt paindlikud erinevate seisundite puhul?

4) Millised oleksid optimaalsed minimaalne ja maksimaalne kehtivusaeg, arvestades nii

metodoloogilist lähenemist, hindamisprotsessi ressursside kasutust kui ka taotlejate

seisundit?

5) Milliste seisundite puhul oleks põhjendatud määrata töövõime hindamise otsus pikemaks

kui 5 aastat ning kui pikaks perioodiks (sh kuni vanaduspensionieani) võttes arvesse nii

osalise kui ka puuduva töövõime juhtumeid, sh välistavaid seisundeid?

6) Millistele andmetele või kriteeriumidele tuginedes saaks ekspertarst teha pikema

kehtivusajaga otsuse?

7) Millised meetmed aitaksid vähendada mittemõistlike lühikeste perioodide määramist (6 kuud

kuni 2 aastat) (võimaldades paindlikkust perioodi pikkuse määramisel, kuid säilitades samal

ajal otsuste kvaliteedi)?

8) Tuua näiteid, millised on (töövõime hindamise) otsuste kehtivusajad teistes riikides ning

milliste põhimõtete alusel neid seal määratakse – millised on nende süsteemide tugevused

ja ülekantavad praktikad?

Uurimisülesanne 6 – analüüsida tööõnnetusest ja kutsehaigusest tingitud töövõime languse

tuvastamise seost töövõime hindamisega (vastab probleemikirjeldusele 2.1.5)

Uuringu teostajalt oodatakse ettepanekuid, kas ja kuidas oleks võimalik efektiivsemalt siduda

tööõnnetustest ja kutsehaigustest tingitud töövõime languse määra tuvastamist töövõime hindamise

protsessiga, et vähendada dubleerimist, parandada menetluse selgust ja suurendada ressursside

14 Riikide valik on töövõtja otsustada, kuid toodud näited peavad olema Eestis rakendatavad.

15 Töötukassa jagab uuringu tegijatega infot, milliste peamiste piiranguid põhjustavate diagnoosidega on määratud otsuse

kehtivusajaks 6 kuud, 1 aasta ja 2 aastat.

kasutamise efektiivsust.16

1) Millised on võimalikud eelised ja puudused, kui töövõime hindamise ja kahjuhüvitise

määramise protsessid integreeritaks?

2) Millised muudatused oleksid vajalikud töövõime hindamise protsessis, metoodikas või

õigusraamistikus, et võimaldada kahe süsteemi tõhusat sidumist (sh kulud, pädevused,

ootused ekspertarstidele)?

3) Millised on ekspertarstide ja teiste osapoolte seisukohad võimaliku süsteemide

integreerimise kohta?

4) Milline arst peaks tuvastama tööõnnetustest ja kutsehaigustest tingitud töövõime languse

määra (näiteks töövõime hindamise ekspertarst, töötukassa ekspertarst, töötervishoiuarstid

jne)?

5) Kas ja millist lisapädevust või täiendkoolitust eeldaks tööõnnetustest ja kutsehaigustest

tingitud töövõime languse ulatuse tuvastamine töövõime hindamise ekspertarstidelt?

6) Millised kulud kaasneksid töötukassale, kui töövõime hindamise raames hakataks hindama

ka tööõnnetustest ja kutsehaigustest tingitud töövõime kaotust?

7) Milline oleks sellise muudatuse eeldatav mõju riigi tasandil – millised oleksid võimalikud

kulud ja tulud tervikuna (sh halduskoormuse vähenemine, kiirem menetlus, parem

kasutajakogemus)?

a. Kuidas oleks mõistlik sellist süsteemi rahastada?

8) Kuidas oleks võimalik hinnata tööõnnetustest ja kutsehaigustest tingitud töövõime kaotust

vanaduspensioniealistel ja alla 16-aastastel, kes ei kuulu töötukassa töövõime hindamise

sihtrühma, kuid vajavad hinnangut kahjuhüvitise taotlemiseks?

Uurimisülesanne 7 – analüüsida töövõime hindamise protsessi lihtsustamise võimalusi (vastab

probleemikirjeldusele 2.2.1)

Uuringu teostajalt oodatakse ettepanekuid, kuidas muuta töövõime hindamise protsess aja- ja

tööjõusäästlikumaks kõigi osapoolte jaoks, säilitades samal ajal hindamise kvaliteedi ja metoodilise

korrektsuse. Eesmärk on kaardistada ressursimahukaimad etapid, hinnata nende vajalikkust ning

pakkuda välja lahendusi, mis võimaldaksid protsessi tõhustada, sealhulgas korduvhindamiste

lihtsustamise kaudu.

1) Millised töövõime hindamise protsessi etapid on kõige ajamahukamad ja

ressursinõudlikumad erinevate osapoolte (taotleja, töötukassa, ekspertarst) vaates?

2) Millised on peamised põhjused, miks need etapid on ressursimahukad?

3) Millised on töövõime hindamise protsessi peamised kulukohad ning kuidas saaks neid

optimeerida?

4) Millised muudatused aitaksid muuta töövõime hindamise protsessi efektiivsemaks ning aja-

ja tööjõusäästlikumaks erinevatele osapooltele (taotlejale, töötukassale, ekspertarstile)?

16 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellitud „Tööst põhjustatud tervisekahjustuste kahjuhüvitamise

süsteemi uuring“ on hetkel käimas, kus analüüsitakse mh ka tööst põhjustatud tervisekahjustuste kahjuhüvitamise

süsteemi. Tellija jagab uuringu tegijaga antud uuringu vaheraporti andmeid, mida saab uurimisülesande 6 analüüsimisel

aluseks võtta.

5) Millised võimalused on ekspertarstide töö optimeerimiseks, et vähendada nende ajakulu ühe

ekspertiisi koostamisel, säilitades samas hinnangu kvaliteedi ja usaldusväärsuse?

6) Kuidas muuta korduvhindamiste protsessi lihtsamaks ja vähem koormavaks taotlejale,

töötukassale ja ekspertarstile, tagades samal ajal metoodiliselt korrektse hindamise?

Uurimisülesanne 8 – analüüsida töövõime hindamise taotluste esitamise põhjusi (vastab

probleemikirjeldusele 2.2.2)

Uuringu teostajalt oodatakse ettepanekuid, kuidas terviseprobleemidega inimeste töövõime

hindamisele pöördumisi paremini suunata, et vähendada põhjendamatuid või ajutise seisundiga

seotud taotlusi, suurendades süsteemi sihipärasust ja ressursside tõhusat kasutust.

1) Millistel põhjustel hinnatakse esmakordselt töövõime hindamise taotlejatel töövõime mitte

vähenenuks?

1) Millised on esmataotlejate peamised motiivid töövõime hindamise taotluse esitamisel?

2) Millist rolli mängivad perearstid, eriarstid, lähedased ja teised nõuandjad taotluse

esitamise otsuse tegemisel?

3) Millised väärarusaamad või infolüngad võivad viia töövõime hindamisele pöördumiseni

enne, kui see on sisuliselt põhjendatud?

4) Millised meetmed aitaksid vähendada töövõimeliste, sh ajutise tervisepiiranguga

inimeste sisenemist töövõime hindamise süsteemi?

5) Tuua näiteid, kuidas on töövõime hindamisele sisenemise tingimused reguleeritud teistes

riikides?

Uurimisülesanne 9 – analüüsida visiidipõhiste hindamiste läbiviimist (vastab

probleemikirjeldusele 2.2.3)

Uuringu teostajalt oodatakse ettepanekuid, kuidas suurendada visiidipõhiste hindamiste osakaalu

töövõime hindamise protsessis, et parandada otsuste objektiivsust ja kvaliteeti, vähendades samal

ajal protsessi koormust ja tõstes selle tõhusust.

1) Millised on peamised põhjused, miks visiidipõhiseid hindamisi tehakse oluliselt vähem kui

metoodikas algselt ette nähtud (1–2% vs 20%)?

2) Milliste juhtumite puhul võiks kindlasti soovitada visiidipõhist hindamist läbi viia?

3) Millised meetmed aitaksid suurendada visiidipõhiste hindamiste osakaalu?

4) Kuidas muuta visiidipõhise hindamise protsess sujuvamaks ja vähem koormavaks kõigi

osapoolte (taotleja, töötukassa, ekspertarst) jaoks?

Uurimisülesanne 10 - analüüsida töövõime hindamise ekspertarstide omavahelist koostööd ja

selle mõju eksperdiarvamustele (vastab probleemikirjeldusele 2.2.4)

Uuringu teostajalt oodatakse ettepanekuid, kuidas suurendada töövõime hindamise

ekspertarvamuste kvaliteeti ja järjepidevust, arvestades ekspertarstide erialase tausta mõju ning

soodustades ekspertarstide vahelist koostööd juhtumite hindamisel.

1) Kuidas mõjutab ekspertarsti erialane taust töövõime hindamise ekspertiisi sisu ja

objektiivsust, eriti juhtudel, kui taotleja terviseseisund ei kuulu arsti erialase pädevuse

valdkonda?

2) Milline on erineva erialase taustaga ekspertarstide koostöö praegune praktika töövõime

hindamise protsessis?

3) Millised tegurid takistavad tervishoiuteenuse osutajate siseselt ekspertarstide vahelist

konsulteerimist (nt ajakulu, töökorraldus, vastutuse jagunemine)?

4) Millisel määral aitab ekspertarstide omavaheline koostöö suurendada ekspertiiside

objektiivsust?

5) Kuidas saaks soodustada ja süsteemselt korraldada ekspertarstide vahelist konsulteerimist

ekspertiiside koostamisel?

6) Milliseid täiendavaid toetavaid meetmeid võiks ekspertarstidele pakkuda nende erialaga

mitte seotud juhtumite hindamiseks lisaks juba olemasolevatele toetavatele võimalustele

(koolitused, juhendid, koostöövõimaluse olemasolu teiste ekspertarstidega)?

Uurimisülesanne 11 – analüüsida töövõime hindamise ekspertiisis antavate töötingimuste ning

töövõime toetamise soovituste vajalikkust ja kasutusvõimalusi (vastab probleemikirjeldusele

2.2.5)

Uuringu teostajalt oodatakse ettepanekuid, kuidas muuta töövõime hindamise ekspertiisis antavad

soovitused töötingimuste ja töövõime toetamise kohta sisukamaks, rakendatavamaks ja paremini

kasutatavamaks nii taotlejate kui ka töötukassa nõustajate jaoks, sealhulgas hinnata soovituste

andmise vajalikkust, võimalikke alternatiive ja andmepõhiseid lahendusi.

1) Millised ekspertarsti antud soovitused on olulised nii töötukassa nõustajate kui ka taotlejate

enda jaoks ning kuidas need mõjutavad töökeskset nõustamist, töövahendust ja

karjäärinõustamist?

2) Milline oleks mõju nii taotlejatele kui ka töötukassa nõustajate tööle, kui soovitusi

töötingimuste ja/või töövõime toetamise kohta ei antaks?

3) Milliseid muudatusi tuleks teha, et töövõime hindamise ekspertiisis antavad töötingimuste

ja töövõime toetamise soovitused oleksid kasulikud nii taotlejatele kui ka töötukassa

nõustajatele toetamaks inimesi nende töövõime säilitamisel ja tööhõives püsimisel või ka

tööhõivesse liikumisel?

4) Millistele andmetele peaksid soovitused tuginema, et need oleksid sisuliselt põhjendatud ja

rakendatavad (nt terviseandmed, funktsionaalne võimekus, hariduse ja töötamise andmed)?

5) Kuidas muuta soovituste andmine ekspertarstide jaoks sisuliselt ja tehniliselt lihtsamaks?

6) Kas ja kuidas oleks võimalik muuta soovituste andmine andmepõhiseks, nt kasutades

masinõppepõhiseid soovitusmudeleid või integreerides sobivaid klassifikaatoreid?

7) Kuidas saaks töövõime hindamise protsessi, sh ekspertiisi tulemusi ja ekspertiisis antud

soovitusi paremini integreerida töötukassa töövahenduse ning töövõimet toetavate teenuste

ja karjääriteenuste pakkumisega, et muuta teenuste saamine taotlejate jaoks lihtsamaks ja

teadlikumaks?

8) Kuidas tagada, et taotlejad oleksid teadlikud neile antud soovitustest? Kas ja millises vormis

peaks soovitused lisama töövõime hindamise otsusele, et need oleksid taotlejale arusaadavad

ja rakendatavad?

9) Kuidas aidata taotlejal paremini teadvustada vajadust muuta oma tervisekäitumist või tervist

kahjustavat töist tegevust töövõime säilitamise eesmärgil?

10) Millised võimalused on riigil mõjutada inimese tervisekäitumist töövõime hindamise

protsessi kaudu (nt koostöö arstide, tööandjate või tugiteenustega)?

11) Kellele ja kuidas võiksid töövõime hindamise ekspertiisis kogutud andmed liikuda

tervishoiusüsteemis üldisemalt, et toetada taotleja töövõime säilitamist paremini?

Uurimisülesanne 12 – analüüsida töövõime hindamise protsessi automatiseerimise võimalusi

(vastab probleemikirjeldusele 2.2.6)

Uuringu teostajalt oodatakse ettepanekuid, kuidas rakendada tehisintellekti ja automatiseeritud

lahendusi töövõime hindamise protsessis, et suurendada tõhusust, vähendada koormust ning

parandada otsuste kvaliteeti ja arusaadavust. Uuring peab keskenduma võimaluste kaardistamisele,

mitte konkreetsete tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamisele, ning andma sisendi edasisteks

analüüsideks, kus hakatakse hindama ja arendama sobivaid tehnilisi lahendusi. Uuring peab

tuginema rahvusvahelistele praktikatele, tehnoloogilistele võimalustele ja Eesti õigusraamistikule,

hinnates ka andmekaitse ja turvalisuse aspekte.

1) Millised töövõime hindamise protsessi etapid sobivad automatiseerimiseks või

tehisintellekti rakendamiseks, arvestades delikaatsete isikuandmete töötlemise piiranguid?

2) Millised tehnoloogilised lahendused (nt eeltäidetud vormid, otsustustoe süsteemid, otsuste

sõnastamine) võiksid toetada töövõime hindamise protsessi tõhusust ja kvaliteeti?

a. Kas ja kuidas saaks automatiseerida ja kiirendada terviseandmete töötlemist ja nende

seostamist taotluse andmetega?

b. Kas ja kuidas saaks automatiseerida vabatekstiväljade analüüsi, et tuvastada

mustreid ja töövõime langusele viitavaid märksõnu?

c. Kas ja kuidas oleks võimalik arendada poolautomaatseid ekspertiisisüsteeme, kus TI

teeb esmase hinnangu ja ekspertarst kinnitab või korrigeerib seda?

3) Milline oleks tehisintellekti kasutuselevõtu mõju töövõime hindamise protsessi

kiirusele ja ressursikasutusele?

a. Milline oleks potentsiaalne mõju erinevatele osapooltele?

4) Millised õiguslikud, tehnilised ja eetilised eeldused peavad olema täidetud, et TI

kasutamine töövõime hindamises oleks võimalik ja turvaline ning tulemused

usaldusväärsed?

5) Millised muudatused on vajalikud, et tehisintellekti kasutamine oleks võimalik ja

turvaline ning tulemused usaldusväärsed?

6) Võimalusel tuua näiteid rahvusvahelistest praktikatest ja lahendustest, kuidas kasutatakse

tehisintellekti ja automatiseeritud lahendusi töövõime hindamises või sarnastes

protsessides ning kas need võiksid olla kohandatavad ka Eesti töövõime hindamise

süsteemi?

7) Kuidas kasutatakse tehisintellekti ja automatiseeritud lahendusi teistes riikides töövõime

hindamises või sarnastes protsessides ?

a. Millised rahvusvahelised tehnoloogilised lahendused võiksid olla kohandatavad

Eesti töövõime hindamise süsteemi?

4. UURINGU SIHTRÜHM JA METOODIKA

4.1 Uuringu sihtrühm

Uuringu peamiseks sihtrühmaks on vähenenud töövõimega inimesed ning taotlejad, kelle ekspertiisi

otsus on olnud, et töövõime ei ole vähenenud, töövõime hindamise ekspertarstid ja töötukassa

töötajad (metoodikud, ekspertarstid, menetlejad, juhtumikorraldajad).

Kaasatavateks partneriteks on eelkõige Eesti Puuetega Inimeste Koda ja Eesti Töötervishoiuarstide

Selts, kuid lõpliku kaasatavate ringi kooskõlastab uuringu tegija Tellijaga uuringu käigus.

Lepingu täitmisel teeb uuringu tegija koostööd Tellija koostatud juhtrühmaga, kuhu kuuluvad lisaks

Tellija esindajatele ka töötukassa esindajad, kes annavad ekspertarvamuse. Lisaks kaasatakse

juhtrühma vastavalt vajadusele teisi eksperte olenevalt küsimuste spetsiifikast.

Uuringu tegijatelt eeldatakse põhjalikku tutvumist kehtiva töövõime hindamise metoodikaga, sh

taotlusvormiga ning EUMASSi soovitustega. Lõplikud uuringu metoodikad kooskõlastab uuringu

tegija Tellijaga enne uuringu läbiviimist.

4.2 Töövõime hindamise metoodika ja hindamissüsteemi uuringu meetodite

valiku suunised

Dokumendianalüüs – hõlmab kõikides probleemkäsitlustes Eesti õigusaktide, töövõime hindamise

metoodika ja taotlusvormi analüüsi. Dokumendianalüüsis võetakse aluseks ka varasemad sellel

teemal tehtud uuringud, analüüsid jms (sh käesolevas dokumendis viidatud andmeallikaid).

Rahvusvaheliste näidete kirjeldus – osadele uurimisküsimustele vastamisel tuleb tuua näiteid

teiste riikide praktikatest. Uuringu teostajalt eeldatakse 2-3 näite valimist, mis on asjakohased

vastava uurimisküsimuse sisust lähtuvalt ja pakuvad alternatiivseid lahendusi. Riikide valik

täpsustatakse uuringu käigus.

Individuaal ja/või fookusgrupi intervjuud sihtrühma ja kaasatavate partneritega – praktikas

esinevate probleemide analüüsimiseks, uurimisküsimustele vastamiseks ning võimalike lahenduste

leidmiseks viib uuringu tegija läbi intervjuud sihtrühma ja kaasatavate partneritega. Uuringu tegija

kooskõlastab intervjuu kava Tellijaga töö käigus. Intervjuud peavad hõlmama vähemalt punktis 4.1

nimetatud sihtrühmasid17 ja kaasatud partnereid, sh poliitikakujundajaid.

Lahenduste väljatöötamine ja mõjuanalüüs – uuringu raames tuleb uuringu tegijal vastata

uurimisküsimustele, töötada välja alternatiivsed lahendused ning analüüsida nende rakendatavust

ja mõjusid erinevatele osapooltele, sh mõju ajalisele ja rahalisele kokkuhoiule. Uuringu koostamise

käigus tuleb analüüsida ja lahendusi pakkuda töövõime hindamise protsessi ja taotlusvormi

lihtsustamise kohta.

Töötoad/ koosloome seminarid sihtrühma ja kaasatavate partneritega – pakutavate lahenduste

17 Kaasata tuleb 5-10 praktiseerivat töövõime hindamise ekspertarsti. Hetkel praktiseerivate ekspertarstide kontakte jagab

Tellija tööde teostamise käigus.

rakendatavuse analüüsiks ja olulisuse hindamiseks viib uuringu tegija läbi töötoad vm vormis

koosloome seminarid sihtrühma ja kaasatavate partneritega. Töötubade läbiviimise metoodika

pakub uuringu läbiviija, töötubade kavandi kooskõlastab uuringu läbiviija Tellijaga töö käigus.

Töötoad peavad hõlmama vähemalt punktis 4.1 nimetatud sihtrühmasid ja kaasatud partnereid, sh

töövõime hindamise ekspertarste.18

Uuringu tegija võib pakkumuses välja pakkuda ka muid metoodilisi lähenemisi kui need on

vajalikud uuringu tulemuste saavutamiseks (näiteks küsitlused, ekspertiiside analüüs,

eksperimentaalsed lahendused). Metodoloogilised valikud peavad lähtuma Pakkuja visioonist selle

kohta, kuidas Tellija püstitatud uurimis- ja arendusülesanded kõige paremini lahendada. Oma

visiooni asjakohasust tuleb taotluses põhjendada. Lõplikud metoodikad kooskõlastab uuringu tegija

Tellijaga enne uuringu läbiviimist.

18 Kaasata tuleb 5-10 praktiseerivat töövõime hindamise ekspertarsti. Hetkel praktiseerivate ekspertarstide kontakte jagab

Tellija tööde teostamise käigus.

5. OOTUSED TÖÖ TEOSTAMISELE JA VÄLJUNDILE

5.1 Töö teostamise nõuded

Uurimistöö tulemusena valmib töövõime hindamise metoodika ja hindamissüsteemi uuring, milles

tuuakse välja kehtiva süsteemi probleemkohtade võimalikud lahendused ja nende mõjud osapooltele,

sh ettepanekud taotlusvormi muutmiseks. Lõpptulemusena koostab töövõtja raporti ja

lühikokkuvõtte. Raport koostatakse eesti keeles, lühikokkuvõte nii eesti kui ka inglise keeles.

Mõlemad dokumendid peavad olema keeleliselt toimetatud. Uuringus tehtavad ettepanekud kehtiva

süsteemi muutmiseks peavad olema Eesti olusid arvestades rakendatavad ning nende mõjud peavad

olema selgelt ja läbipaistvalt analüüsitud.

Juhul kui Pakkuja nägemuse kohaselt tuleks uuringus kasutada andmeid, mille töötlemiseks on

vajalik teadusuuringu loa taotlemine andmekaitse inspektsioonilt (AKI), siis koostab taotluse AKI-

le Pakkuja, seda täiendab vajadusel ning selle esitab AKI-le Tellija. Lisaks võib olla vajalik

eetikakomitee menetluse läbimine. Töövõtjal tuleb tööde aja- ja tegevuskavas arvestada nimetatud

lubade taotlemisele ja menetlusele kuluva ajaga. Kõik andmete saamisega seotud kulud tasub

Pakkuja. Seejuures tuleb edukal Pakkujal arvestada, et avaldamata sh konfidentsiaalsete andmete

kasutamiseks on vaja sõlmida vastavad andmekasutuslepingud.

Uuringu tegijal tuleb Tellijale anda üle uuringu koostamise käigus kogutud andmed (näiteks

kohtumiste protokollid).

Tellija soovib uuringu tulemitena saada:

1. uuringu ettevalmistavat kaardistust koos kavandatava instrumentaariumiga ehk intervjuude

kavadega;

2. vastused uurimisküsimustele ja lahendusettepanekud (uuringu tegijal on kokkuleppel Tellijaga

õigus muuta kuni 20% ulatuses uurimisküsimusi);

3. lõplikul kujul metoodika kirjeldus, uuringu lähte- vahe- ning võrdlev lõpparuanne;

4. uuringu tulemuste lühikokkuvõtet eesti ja inglise keeles;

5. uuringu peamisi tulemusi (sh ettepanekuid) koondavaid esitluste slaide eesti ja inglise keeles;

6. töövõtja peab pärast tööde vastuvõtmist tegema ettekande ja tutvustama uuringu tulemusi

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi korraldatud koosolekul ning täiendavalt kuni kahel

seminaril, mis lepitakse kokku Tellijaga.

7. Enne lõpparuande lõpliku versiooni üleandmist peab Töövõtja lisama ETISesse andmeid

uuringuprojekti kohta (projektide all; andmed peavad olema jäädavalt avalikult kättesaadavad),

lõpparuande kohta (publikatsioonide all; sidudes lõpparuande publikatsiooni uuringuprojektiga;

andmed peavad olema jäädavalt avalikult kättesaadavad) ning tegema lõpparuande faili ETISe

kaudu jäädavalt avalikult kättesaadavaks.

5.2 Uuringu teostamise ajakava

Pakkuja peab esitama detailse aja- ja tegevuskava koos vastutajate ja kaasatavate osapooltega,

sealhulgas oluliste koosolekute ajad ja teemad Tellijaga. Töövõtja ja Tellija vahel toimuvad

kohtumised, mille käigus annab töövõtja ülevaate teostatud töödest ning saavutatud

vahetulemustest, Tellija kooskõlastab töövõtja tööde vahetulemused ning esitab vajadusel

täiendavaid suuniseid. Ajakava sisaldab vähemalt järgmisi etappe, kuid lõplik detailne ajakava

jäetakse uuringurühma pakkuda. Juhul kui Pakkuja nägemuse kohaselt tuleks uuringus kasutada

andmeid, mille töötlemiseks on vajalik teadusuuringu loa taotlemine andmekaitse inspektsioonilt

(AKI) või eetikakomiteelt, peab pakkumuses esitatud aja- ja tegevuskavas arvestama ka

menetlustele kuluva ajaga.

I etapp – kaardistatakse hetkeolukord ja probleemistik, sh vajadusel viiakse läbi esmased intervjuud

hetkeolukorra ja probleemide hindamiseks. (Vajadusel) AKI ja eetikakomitee lubade taotlemine.

Enne lähtearuande esitamist toimub vähemalt üks kohtumine uuringu tegija ja juhtrühma vahel.

Esimese etapi lõpus esitab uuringu tegija lähtearuande Tellijale, millele järgneb Tellija poolt tööde

ülevaatamine ja uuringu tegija poolt vajadusel paranduste/täienduste tegemine.

Paranduste/täienduste tegemise järgselt toimub I etapi tööde üleandmine-vastuvõtmine ning

esimene väljamakse 10% projekti eelarvest.

1. Avakoosolek toimub 2 nädala jooksul peale lepingu sõlmimist, kus töövõtja tutvustab uuringu

teostajaid ning Tellija omapoolset juhtrühma, avakohtumine toimub eelistatult Tellija ruumides.

Kui füüsiline kohtumine ei ole võimalik või mõistlik, korraldatakse kohtumine kokkuleppel

veebi vahendusel. Tellija selgitab lähteülesannet ja ootusi lähteülesandele ning töövõtja

tutvustab uuringu läbiviimise metoodikat.

2. Lähtearuanne peab valmima 10 nädalat peale lepingu sõlmimist ja sisaldab probleemistiku

analüüsi, tööde täpsustatud ajakava ja tähtaegasid ning täpsustatud metoodika üksikasjalikku

kirjeldust, sh valimi moodustamise põhimõtteid ja lõplikke intervjuukavasid. Sellele järgneb

vahekoosolek, kus töövõtja tutvustab vahearuande tulemusi ning vajadusel arutatakse tekkinud

küsimusi.

II etapp – toimub andmekogumine (sh individuaal ja/või rühmaintervjuud kõikide sihtrühmade

esindajatega ja kaasatud partneritega, sh poliitikakujundajatega; teiste riikide näited), mille põhjal

vastatakse püstitatud uurimisküsimustele ja kogutakse sisendit lahenduste ettevalmistamiseks.

Vähemalt üks rühmaintervjuu peab toimuma ekspertarstidega (5-10 ekspertarsti), et koguda

sisendit ekspertarsti kogemust ja kompetentsi eeldavate uurimisprobleemide lahendamiseks.

Töötatakse välja esmased lahendused. Enne II vahearuande esitamist toimub vähemalt üks

kohtumine uuringu tegija ja juhtrühma vahel. Teise etapi lõpus esitab uuringu tegija II vahearuande

Tellijale, millele järgneb Tellija poolt tööde ülevaatamine ja uuringu tegija poolt vajadusel

paranduste/täienduste tegemine. Paranduste/täienduste tegemise järgselt toimub II etapi tööde

üleandmine-vastuvõtmine. Pärast teise vahearuande vastuvõtmist toimub teine väljamakse 40%

projekti eelarvest.

3. Teise vahearuande esitamine toimub hiljemalt 25 nädalat pärast lepingu sõlmimist. Sellele

järgneb vahekoosolek, kus töövõtja tutvustab vahearuande tulemusi ning vajadusel arutatakse

tekkinud probleeme.

III etapp –kogutud andmete põhjal esitatakse lõplikud vastused uurimisküsimustele, uuringu

järeldused ja soovitused, sh ettepanekud taotlusvormi muutmiseks. Toimuvad töötoad sihtrühma ja

kaasatud partneritega (vähemalt 3), sh töövõime hindamise ekspertarstidega (5-10 ekspertarsti), kus

valideeritakse uuringus esitatud lahendusettepanekuid. Ekspertarstidega toimuvas töötoas hinnatakse

lisaks ka seda, kas tehtud ettepanekud taotlusvormi muutmiseks on rakendatavad ning annaksid

samaväärse tulemuse tänasega võrreldes. Analüüsitakse esitatud lahenduste rakendatavust ja

võimalikke mõjusid. Enne lõpparuande esitamist toimub vähemalt üks kohtumine uuringu tegija ja

juhtrühma vahel.

III etapi lõpus esitab uuringu tegija lõpparuande Tellijale, millele järgneb Tellija poolt tööde

ülevaatamine ja uuringu tegija poolt vajadusel paranduste/täienduste tegemine. Lisaks tutvustab

uuringu tegija Tellijale ja vajadusel sihtrühmale uuringu tulemusi kuni kolmel kohtumisel. Kolmas

etapp lõppeb uuringu üleandmise-vastuvõtmisega.

4. Valideerimisseminarid/töötoad (kokku vähemalt 3) toimuvad enne lõpparuande esitamist.

Seminaril tutvustab töövõtja lahendusettepanekuid, sh ettepanekuid taotlusvormi muutmiseks

ning koostöös hinnatakse pakutud lahenduste sobivust, põhjendatust ja piisavust.

5. Lõpparuande üleandmine toimub mitte hiljem kui 36. nädalal pärast lepingu sõlmimist ning

lõpparuande arutelu toimub mitte hiljem kui 38. nädalal pärast lepingu sõlmimist.

Vahekoosolekul tutvustab töövõtja Tellijale uuringu lõpparuannet. Töövõtja esitatud

lõpparuande kavand on korrektselt vormistatud ja keeleliselt toimetatud. Tellija esitab vajadusel

omapoolsed märkused ja ettepanekud lõpparuandele ning otsustab selle heakskiitmise.

Lõpparuandesse paranduste ja muudatusete sisseviimine toimub 39. nädalal, mille järgselt on

Tellijal võimalik veel aruannet kommenteerida. Töövõtja saab lõpparuannet täiendada veel

41.nädalal.

6. Lõplikult valmis lõpparuande (Töövõtja on lõpparuandesse sisse viinud vajalikud

parandused ja muudatused) üleandmine toimub mitte hiljem kui 42. nädalal pärast lepingu

sõlmimist ning lõpparuande vastuvõtmine mitte hiljem kui 44. nädalal. Töövõtja esitab

uuringutulemuste korrektselt vormistatud ja keeleliselt toimetatud lõpparuande ja

lühikokkuvõtte, mis esitatakse elektrooniliselt muudetavas (soovitavalt .doc või .odf) ja

mittemuudetavas (soovitavalt .pdf) formaadis. Pärast lõpparuande vastuvõtmist toimub kolmas

väljamakse 40% projekti eelarvest.

7. Lõpparuande tutvustamine toimub 2 kuu jooksul pärast Tellija poolt lõpparuande

vastuvõtmist: uuringu tulemuste presenteerimine kuni kolmel korral. Pärast uuringu tulemuste

presenteerimist toimub viimane väljamakse 10% projekti eelarvest.

Töövõtja peab kinni pidama ajakavas märgitud vahearuande ja lõpparuande tähtaegadest. Töövõtja

esitab koosolekute materjalid Tellijale digitaalsel kujul vähemalt 5 tööpäeva enne koosoleku

toimumist. Tellijal ja uuringu teostaja esindajal on õigus teha ettepanek vajadusel täiendavate

koosolekute kokkukutsumiseks. Ajakava koostamisel tuleb töövõtjal arvestada sellega, et Tellijal

on iga aruande läbivaatamiseks 2 nädalat.

Töövõtja võib ajakavva lisada täiendavaid arutelusid uuringu juhtrühmaga uuringu kriitilistel

hetkedel, kui on vaja teha valikuid. Töövõtja lisab tegevuskavas iga tegevuse juurde, mis rolli täitev

uurimisrühma liige/liikmed millise tegevuse eest vastutab/vastutavad. Töövõtja võib oma visioonist

lähtudes pakkumuses ajakava muuta – k.a juhtrühma kaasamist planeerida – eeldusel, et lõpparuande

üleandmine toimub hiljemalt 44.nädalal pärast lepingu sõlmimist.

LISA 1 – TAUSTAINFO

TÖÖVÕIME HINDAMISE REGULATSIOON

Töövõime hindamise alused ning töövõimetoetuse määramise ja maksmise tingimused ja kord on

kehtestatud 19.11.2014 vastu võetud Töövõimetoetuse seadusega (TVTS).19

Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu on kehtestatud tervise- ja tööministri

määrusega nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise

tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“. Määruse lisana on kinnitatud

võtmetegevuste raskusastmete vastavustabel.20

Töövõime hindamiseks vajalike tervise infosüsteemi (edaspidi ka TIS) andmete loetelu ja päringute

perioodid on kehtestatud sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri määrusega nr 15

„Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja

maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“.21

TÖÖVÕIME HINDAMISE METOODIKA

Töövõime hindamise metoodika on välja töötatud kooskõlas Euroopa Meditsiini- ja

Sotsiaalkindlustuse Ühenduse (EUMASS) soovitustega ja tugineb Rahvusvahelisele

funktsioneerimisvõime klassifikatsioonile (RFK)22. Metoodika koostas Eesti Töötervishoiuarstide

Selts 2013. aastal Sotsiaalministeeriumi tellimusel. Metoodika koostamisel konsulteeriti

EUMASSi, Hollandi, Rootsi, Soome ja Läti ekspertidega ning analüüsiti lisaks Suurbritannia,

Islandi, Austraalia töövõime hindamise põhimõtteid ja hindamisinstrumente. Metoodikat piloteeriti

2014.aastal ning piloteerimise tulemuste analüüs valmis 2015.aastal.23

Aastal 2016 toimunud töövõimereformiga viidi hindamine Sotsiaalkindlustusametist töötukassasse

ning kasutusele võeti uus, EUMASS-i soovitustel ja RFK-l põhinev metoodika.

RFK klassifikatsioonil põhinev EUMASS-i core set24 sisaldab 20 tegevust, mis on pakett tavaliseks

tööeluks vajalikest kõige elementaarsematest tegevustest. Core set-i valikud on rahvusvahelise

konsensusena kokku lepitud ning ka mitmetes uuringutes valideeritud, kuid selle kasutamine

töövõime (või puude) hindamisel võib varieeruda erinevates riikides vastavalt iga riigi oma

hindamismetoodikale ning seadusandlusele. Eestis on näiteks kaks erinevat hindamist

tervisepiirangutega inimestele – töövõime hindamine ja puude tuvastamine. Rahvusvaheliselt on

töövõime hindamine sageli võrdsustatud puude tuvastamisega (disability või invalidity assessment)

19 Töövõimetoetuse seadus–Riigi Teataja. Riigikogu. 20 Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate

seisundite loetelu–Riigi Teataja. Tervise- ja tööministri määrus nr 39 21 Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise

infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid–Riigi Teataja. Sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri

määrus nt 15. 22 World Health Organization. (2001). International classification of functioning, disability and health : ICF. World Health

Organization. https://iris.who.int/handle/10665/42407 23 Töövõime hindamise metoodika piloteerimise tulemuste analüüs. Sotsiaalministeerium 2015. 24 Brage S, Donceel P, Falez F: Development of ICF core set for disability evaluation in social security. Disabil.Rehabil

2008, 30:1392-1396.

või hinnatakse üldse inimese terviseseisundit või tegevusvõimet.

RFK on Maailma Terviseorganisatsiooni arendatud ja 2001. aastal vastu võetud

terviseklassifikatsioon, mille eesmärk on anda ühtne standardkeel ja -raamistik tervise ning

tervisega seotud seisundite kirjeldamiseks. Seda kasutatakse sageli koos rahvusvahelise haiguste

klassifikatsiooniga (RHK-10)25. RHK-10 järgi saab kodeerida haiguste diagnoosi, samas RFK

alusel saab anda lisainfo organismi funktsioneerimisvõime, struktuuride, inimeste tegutsemise ja

osaluse ning neid mõjutavate keskkonnategurite kohta. RHK-10 kasutamine koos RFK-ga annab

laiema ja terviklikuma pildi inimese terviseseisundist ja tegutsemisvõimest.

RFK kategooriatel põhineva EUMASS-i core set-ile tuginedes tuvastatakse töövõime hindamisel

inimese tegutsemisvõimet 7 eri valdkonnas – 4 kehalise võimekuse26 ja 3 vaimse võimekuse

valdkonnas27. Lisaks on kõik 7 valdkonda jagatud võtmetegevusteks ehk tegevusteks, mis

iseloomustavad seda valdkonda28.

Töövõime hinnang antakse tervisekahjustusest tulenevale pikaajalisele ja püsivale seisundile.

Töövõime hindamisel ei võeta arvesse ajutist terviseseisundit, mis paraneb eeldatavasti vähemalt

kuue (6) kuu jooksul. Töövõimet hinnatakse koosmõjus raviga ning abivahenditega, mida taotleja

igapäevaselt kasutab. Juhul, kui inimesel esineb töövõimet välistav seisund, hinnatakse töövõimet

ainult diagnoosi või haigusseisundi alusel ning tegutsemisvõimet ning - tegutsemise ja osaluse

piiranguid täiendavalt ei hinnata.

Töövõime hindamise tulemusena annab ekspertarst eksperdiarvamuse isiku tegutsemise ja osaluse

piirangutest kehalise ning vaimse võimekuse valdkondades. Taotleja terviseseisund (RHK) ja

funktsioneerimisvõime (RFK) tuuakse ekspertiisi koostamise protsessis välja võimalikult

objektiivselt terviseandmete, taotluse ja vajadusel ka visiidipõhisel hindamisel saadud lisainfo

alusel. Töövõime hindamisel kasutatavate küsimuste punktiväärtuste (0, 1, 2, 3 ja 4) aluseks on RFK

määratlus tegutsemise ja osalemise piirangu raskusastmele. Vastavalt taotleja antud hinnangule

määratakse tegutsemise ja osalemise piirangute ning võtmetegevuste raskusastmed samuti

numbriliselt. Sarnaselt RFK-le on töövõime hindamisel kasutusel tegutsemispiirangute

raskusastmete skaala 0 kuni 4, kus 0 tähendab, et piirangut pole ja 4 tähendab, et esineb täielik

piirang. RFK-s kasutatakse kerge piirangu tähistamiseks tegutsemisvõime langust 5-24 % ulatuses,

mõõduka piirangu tähistamiseks tegutsemisvõime langust 25-49 %, ja raske piirangu tähistamiseks

tegutsemisvõime langust 50-95%.

Taotleja poolt taotluse täitmisel valitav piirangu raskusaste ei ole otseses seoses RFK tegutsemise

ja osalemise piirangu raskusastmega ning erinevates võtmetegevustes on piirangute raskusastmed

erinevad nii hulgas (3 raskusastme valik vs 4 raskusastme valik) kui sisus (variandid kerge

mõõdukas, raske täielik vs saan liikuda, 50 m või 200 meetrit).

25 World Health Organization. (2004). ICD-10 : international statistical classification of diseases and related health

problems : tenth revision, 2nd ed. World Health Organization. https://iris.who.int/handle/10665/42980 26 Liikumine, käeline tegevus, teabe edasiandmine ja vastuvõtmine, teadvusel püsimine ja enesehooldus 27 Õppimine ja tegevuste sooritamine, muutustega kohanemine ja ohu tajumine, suhtlemine 28 Näiteks liikumise valdkonnas on võtmetegevusteks liikumine eri tasapindadel, ohutu ringiliikumine ning seismine ja

istumine. Iga võtmetegevus hõlmab konkreetseid RFK kategooriaid. Näiteks valdkonna „Liikumine“ võtmetegevus

„Seismine ja istumine“ hõlmab RFK kategooriaid d420 „Enda ühest kohast teise nihutamine“, d415 „Keha põhiasendi

säilitamine“ ja d410 „Keha põhiasendi muutmine“.

Võtmetegevuste punktide väärtus ja töövõime ulatuse hindamisel saadav punktide summa ei ole

otseses seoses. Suurim piirangute raskusaste määrab võtmetegevuse raskusastme ning punktide

summa ehk skoor määrab töövõime ulatuse. Töövõime hindamise tulemusena määratakse taotlejale

üks järgnevatest töövõime ulatustest: isiku töövõime ei ole vähenenud või isikul on vähenenud

töövõime (kas osaline või puuduv töövõime). Taotleja hinnatakse töövõimeliseks, kui

võtmetegevuste raskusastmete punktiväärtustes summa eri valdkondades kokku on kolm või

väiksem kui kolm. Alates skoorist 4 on taotlejal tuvastatud vähenenud töövõime ja ekspertarstil

tekib kaalutlusõigus hinnata taotleja töövõime kas osaliseks või puuduvaks. Kaalutluskriteeriumid

võetakse arvesse töövõime ulatuse määramisel alles pärast seda, kui kõigi võtmetegevuste skoorid

on objektiivselt hinnates ning RHK ja RFK klassifikatsioonide abil välja tuues selgunud ning

ekspertiisi tulemusel on talitlusliku võimekuse skoor vähemalt 4 punkti ehk taotlejal on tuvastatud

vähenenud töövõime.

Vähenenud töövõime korral määrab ekspertarst kehtivusaja koos asjakohaste põhjenduste ja

töövõime prognoosiga. Lisaks annab ekspertarst vajadusel soovitusi ka abivahendite, töökoha

kohandamise, sobilike töötingimuste ning töövõimet toetavate teenuste kohta.

Töövõime hindamise metoodika alusel ei hinnata inimese konkreetse ametikohaga seotud

piiranguid või igapäevategevusi, kuid võtmetegevuste sisu on ülekantav sarnastele, sh tööalastele

tegevustele. Hinnang inimese töövõimele ei ole seotud tema konkreetse töökoha või töökogemusega.

Töötukassa eestvedamisel ning koostöös erinevate tervishoiutöötajatega on täpsustatud metoodika

rakendussätteid arvestades puude- ja haigusspetsiifiliste ühenduste ettepanekuid ja töövõime

hindamise metoodika praktikasse rakendamisel selgunud tähelepanekuid.29 Lisaks on töötukassa

ekspertarstid rakendanud kvaliteedi jälgimise põhimõtteid konkreetsete terviseseisundite

hindamiste korral ning lähtuvalt sellest koostanud töövõimet hindavatele ekspertarstidele erinevaid

juhendmaterjale, näiteks lisaks töövõime hindamise eksperdiarvamuseandmise juhendile erinevaid

haigusspetsiifilisi juhiseid (vaimse tervise häiretega isikute töövõime hindamine, välistava seisundi

käsitlus onkoloogilise ravi korral, migreenikäsitlus töövõime hindamisel jne).

29 Töövõime toetamise skeemi loomise ja juurutamise vahehindamine. Praxis 2019

TÖÖVÕIME HINDAMISE PROTSESS

Töövõime hindamine algab töövõime hindamise taotluse esitamisega. Seda on võimalik esitada e-

töötukassas, telefoni või posti teel või koos töötukassa juhtumikorraldaja abiga töötukassa

esinduses. 2024. aasta töötukassa andmetel esitati ligi pool (48%) töövõime hindamise

taotlustest e-töötukassa iseteeninduskeskkonnas, millele järgnesid juhtumikorraldaja abil taotluse

esitamine intervjuu teel töötukassa esinduses (37%) ja telefoni teel (9%). Paberil taotluseid esitati

2024. aastal 4% ning e-posti teel 2%. Töövõime hindamise taotluste menetlemine toimub

töötukassa infosüsteemis TETRIS. Infosüsteemis REDIS toimub taotleja töövõime hindamine ja

eksperdiarvamuse koostamine.

Enne töövõime hindamisele tulemist peab inimene olema kuue (6) kuu jooksul käinud oma

perearsti, teda põhiliselt raviva eriarsti või töötervishoiuarsti vastuvõtul.

Kui taotlus on töötukassale esitatud, kontrollib töötukassa töövõime hindamise spetsialist (edaspidi

menetleja) taotluse tingimustele vastamist ning kontrollib seda, kas kõik arstid, kelle juures taotleja

on taotluse andmete kohaselt käinud, on vastuvõttude andmed tervise infosüsteemi lisanud. Kui

taotlusel esineb puudusi, määrab menetleja taotlejale aja puuduste kõrvaldamiseks või kui tervise

infosüsteemis ei ole kõiki vajalikke sissekandeid, siis taotleb menetleja arstilt puuduolevate

andmete lisamist tervise infosüsteemi või töötukassale (töötukassa menetleja näeb vaid seda, millise

arsti vastuvõtul ja millal isik on käinud, menetleja ei näe epikriiside sisu ega taotleja terviseandmeid).

Vajadusel saab taotleja oma terviseandmeid ka paberil ise esitada, selline praktika on eriti levinud

rahvusvaheliste taotluste menetlemisel.

Uuringu Tellija hinnangul on suureks muutuseks ja uue süsteemi väärtuseks võrreldes eelneva

püsiva töövõimetuse hindamisega see, et töövõimet hindavad tervishoiusüsteemis oma

sertifitseeritud erialal praktiseerivad arstid, kes on täiendavalt läbinud ka töövõime hindamise

ekspertarstide täiendkoolituse. Töövõime hindamise eksperdiarvamuse andjate baaskoolitus viiakse

läbi koostöös Tartu Ülikooliga, koolituse läbimise järgselt omab arst vastavasisulist pädevust

kinnitavat tunnistust. Töötukassa partneriteks on erinevad tervishoiuteenuse osutajad (edaspidi

TTO) (nt AS Arstikeskus Confido, Dorpat Tervis OÜ jt), kes leitakse hankimise teel. TTO-dele

osutavad teenust praktiseerivad arstid, kes oma igapäevatöö kõrvalt koostavad ka töövõime

hindamise ekspertiise. Eksperdiarvamuse koostamisel kaasab ekspertarst vajadusel teisi spetsialiste

nagu näiteks psühholoog, vaimse tervise õde, logopeed, eripedagoog, tegevusterapeut või

füsioterapeut, samuti on ekspertarstil võimalik konsulteerida taastusarsti või töötervishoiuarstiga

ning ka psühhiaatriga.

Töövõime hindamise aluseks on inimese taotlus ning tema terviseandmed, millele lisandub

visiidipõhise hindamise puhul spetsialisti hinnang inimese tegutsemisvõime kohta. Kehtib

põhimõte, et kuigi taotleja hinnang oma tegutsemisvõimele on väga oluline, peavad inimese ütlusi

kinnitama objektiivsed terviseandmed. Ekspertarsti ülesandeks on hinnata, kas taotlusel kirjeldatud

taotleja enesehinnang ja TIS-is olevad terviseandmed on vastavuses – nt kas on olemas diagnoos,

sissekanded ravi ja terviseseisundi raskuse, haiguse kulu ning ravi efektiivsuse kohta.

Enamjaolt kasutatakse eksperdiarvamuse andmisel taotleja eelneva viie aasta terviseandmeid, kuid

vajadusel ka vanemaid terviseandmeid. Töövõime hindamise ekspertiisid tehakse suuremal määral

dokumendipõhiselt. Vajadusel on ekspertarstil võimalik inimene ka visiidile kutsuda juhul, kui

andmed taotlusel ja terviseandmed dokumentides on vastuolulised, kuid seda võimalust kasutatakse

üsna vähe. Näiteks 2024. aastal koostati 96% dokumendipõhist, 2% lihtsustatud dokumendipõhist

ja 2% visiidipõhist hindamist. Visiidipõhisel hindamisel ekspertarst või tema poolt kaasatud

spetsialist vestleb taotlejaga ja teeb vajadusel funktsioneerimisvõime teste, kuid ei diagnoosi

taotlejale uusi haigusi ega määra ravi.

Hindamise tulemused sisestab ekspertarst töötukassa infosüsteemi REDIS töövõime hindamise

ekspertiisi vormil, mis koosneb kolmest osast (üldandmed, ekspertarsti hinnang valdkondade kaupa,

töövõime hindamise kokkuvõte). Pärast eksperdiarvamuse valmimist koostab menetleja

eksperdiarvamuse andmetele tuginedes töövõime hindamise otsuse. Töövõime hindamise otsusele

märgitakse valdkonnad, kus taotlejal esineb piiranguid, piirangud tuuakse välja koos piirangute

raskusastme ja põhjendusega. Lisaks märgitakse otsusele töövõime ulatus, töövõime prognoos ning

otsuse kehtivusaeg. TVTS-i alusel saab töötukassa määrata vähenenud töövõime kestuseks 6 kuud

kuni 5 aastat ning välistavate seisundite puhul kuni vanaduspensionieani.

Juhul kui isik on esitanud ka töövõimetoetuse taotluse, koostatakse isikule töövõimetoetuse

määramise või mittemääramise otsus. Vähenenud töövõime korral on inimesel õigus taotleda

töötukassast töövõimet toetavaid teenuseid.

Juhul, kui taotleja ei ole rahul oma töövõime hindamise otsusega, on tal õigus see vaidlustada. Vaie

tuleb esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, millal taotleja otsuse kätte sai. 2024. aastal vaidlustati

3108 töövõime hindamise otsust.

Kogu töövõime hindamise ja toetuse määramise protsess võib aega võtta kuni 40 tööpäeva, kui

taotlusel ei esine puudusi. TVTS-i alusel on töötukassal aega töövõime hindamise otsuse tegemiseks

30 tööpäeva nõuetekohase töövõime hindamise taotluse saamisest arvates, kuid keskmine

menetlusaeg on 15 tööpäeva. Mõjuval põhjusel võib taotluse läbivaatamise tähtaega pikendada.

Töötukassa teeb töövõimetoetuse määramise otsuse kuni 10 tööpäeva jooksul töövõime hindamise

otsuse tegemise päevast arvates.