Riigi info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste arendusprojektide määruse eelnõu kooskõlastamata jätmine

Pikk 61 / 15065 Tallinn / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Pr Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja Digiministeerium

Teie: 21.01.2026 nr JDM/26-0088/-1K

Meie: 05.02.2026 nr 1-7/21-2

Riigi info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste

arendusprojektide määruse eelnõu

kooskõlastamata jätmine

Lugupeetud proua minister

Siseministeerium (edaspidi SIM) tänab võimaluse eest esitada omapoolsed tähelepanekud Justiits- ja

digiministeeriumi (edaspidi JDM) määruse eelnõule „Riigi info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste

arendusprojektide määrus“ (edaspidi eelnõu). Eelnõu eesmärk – tagada riigi IKT-kulude läbipaistvus,

vältida dubleerimist ning suurendada efektiivsust – on kahtlemata asjakohane, kuid eelnõus toodud

kujul jätab SIM ettepaneku kooskõlastamata ning alljärgnevalt selgitame täpsemalt kooskõlastamata

jätmise asjaolusid.

I Üldised tähelepanekud:

Õigusloome korralduses on JDMi võtnud juhtrolli halduskoormuse tasakaalustamise reegli

rakendamiseks. Uue õigusakti eelnõuga tuleks selgelt välja tuua ka asjaolu, kas plaanitav muudatus

toob kaasa täiendava halduskoormuse ja kui toob, siis milline on seda tasakaalustav regulatsioon.

Etteruttavalt märgime, et mõju avalikule sektorile ei ole eelnõu koostamisel hinnatud ning kitsalt

keskendutud JDMi enda koormuse kasvule märkideks selleks kolme täiendava ametikoha vajaduse.

Eelnõus kirjeldatud protsess loob ilmselgelt täiendava halduskoormuse avalikus sektoris tervikuna

ning eeldab ka teiste ministeeriumite ja nende haldusalade regulaarset panustamist ainuüksi

materjalide ettevalmistamisel, oma vajaduste kaitsmisel ja nõukodade tasandil ekspertteadmise

jagamisel. Palume eelnõus läbipaistvalt ja realistlikult hinnata ning välja tuua koormus avalikule

sektorile tervikuna ning näidata, kuidas on planeeritud lisanduvate kulude katmine.

Eelnõust ega selle seletuskirjast ei nähtu, kas ja kuidas on soovitava kontrolli rakendamisel

maandatud erinevad, kuid kaasuda võivad riskid. Kui riiklikul IKT juhtkogul on õigus arendusi

suunata või peatada, kuid vastutus teenuse toimepidevuse eest (näiteks sisejulgeoleku kriisiolukorras)

jääb SIM-le, on tegemist vigase juhtimismudeliga. Vastutus ja otsustusõigus peavad kattuma.

II Tähelepanekud eelnõu paragrahvide lõikes:

1. Eelnõu paragrahv 4: kasutatakse suurel hulgal erinevaid mõisteid, mis on eelnõus endas jäetud

defineerimata või viitamata, kust definitsiooni kirjelduse leiab. Samas mõisted, mida on püütud

defineerida, ei aita kaasa kuidagi selgusele: 1.1. nii näiteks on defineerimata mõiste „kriitiline teenus“ või

2 (4)

1.2. püütud defineerida mõiste „IKT arendusprojekt“. Eelnõus toodud kujul mõistet rakendades

esitaks ainuüksi SIM haldusala ca 400 arendusprojekti (2026 tööplaani näitel). Ka saaks „IKT

arendusprojektina“ defineerida iga eesmärgipärast koodimuudatust; või kuidas ennetame

seda, kus üks asutus viib koodimuudatuse läbi arendusprojektina, teine käsitleb seda jooksva

haldustööna?

2. Eelnõu paragrahv 5: kui soovime hakata riigi IKT-arendusplaanis olevaid projekte

prioriseerima, siis selle eelduseks on kokkulepitud metoodika. Kes selle välja töötab ja millised

on kriteeriumid?

3. Eelnõu paragrahv 6: põhimõtete kehtestamine saab toimuda selgetelt alustel, mis tagab

põhimõtte üheselt mõistetavuse - st konkreetsuse. Ka ei tohiks põhimõte väljendada jäika

absoluutsust. „Dubleerimine“ absoluutse keeluna on piirav - näiteks turvalisuse või riskide

hajutamise eesmärgil on dubleerimine teatud oludes lausa vajalik. Ka ei ole võimalik mitte millegi

vastu hinnata, kas konkreetne planeeritav arendusprojekt on dubleeriv või mitte. Selleks on

vajalik luua mõningased eeldused, et arendusprojekti algataja saaks dubleerimist tuvastada või

hindaja selle nõude täitmist valideerida.

Samuti tekib küsimus, mis on „tõendatud ühiskondlik vajadus“. Paragrahv sätestab ka

„paindlikkuse“ ning „kulutõhususe põhimõtte“, kuid ei anna viiteid, kas ja mida me riigis

tervikuna IKT rahastamises senisest teisiti teeme. Lahendus ei saa olla senine retoorika, kus

„vahendid leitagu iga ministeeriumi oma vahenditest“. Põhimõttena on eelnõus toodu üllas, kuid

selgusetuks jääb milline on plaan või kavandatud tegevused, et senine projektipõhine rahastamine

pidurduks ja rahastamine oleks tagatud just eeltoodud kahte põhimõtet järgides?

Ka ei saa olla kulutõhusus absoluutne eeldus – riigi primaarne eesmärk ei ole olla kulutõhus. Riik

peab tagama avaliku teenuse. Meil on täna teenuseid, mis on äärmiselt kallid nii arendada kui ülal

pidada ning mille tagamine on riigi põhiülesanne ilma, et need teenuse tarbijalt riigilõivuna tagasi

teeniks ning kasumlikud oleks.

4. Peatükk 2: teeme ettepaneku koostöös erinevate ministeeriumitega kokku leppida ja läbi mõelda

toimiv otsustusprotsess. Heaks alguseks on tänane nn digipöörde juhtimisloogika ning selles

ilmnenud probleemkohtade tundmaõppimine. Oleme püüdnud teatud osa arendusprojektidest

juhtida kanalisse, kus prioriseerimise ja vajalikkuse otsuseid langetab JDMi kui rahastaja.

Bürokraatia, mis kaasub materjalide ettevalmistamiseks, pidevaks õigustamiseks ja kaitsmiseks

nii kirjalikus kui füüsiliste kohtumiste formaadis, kulmineerub tulemina pooleaastase pikkusega

otsuste ootamiseks. Peame suutma uue sarnase regulatsiooni kehtestamisega pudelikaela

tekkimist ennetada ja ühiselt analüüsima, millised protsessid tulemuseni jõudmist takistavad.

Eelnõu väljatöötajatel ei saa olla täna selgus selles, milline on prognoositav maht, mis

kavandatavate kodade ja lõpuks juhtorgani lauale jõuavad – selle prognoosi aluseks olevaid

andmeid ei ole paraku küsitud. Seda enam, et pole kokkulepet, millised on regulatsiooni ulatusse

kuuluvad „IKT arendusprojektid“.

5. Paragrahv 12: eelnõu paragrahvist võib välja lugeda, et: 5.1. igal ministeeriumil peab olema oma nn IKT strateegia – kas eesmärk on luua regulatsioon,

mis kohustab eraldi IKT strateegiat looma? SiM valitsemisala töötab välja valitsemisala

digiarengu suundi, mida me ei käsitle klassikalise strateegiadokumendina;

5.2. äriteenuste pikaajaline vaade (strateegia) on SIM näitel kajastatud Siseturvalisuse

arengukavas ja digiarengu suunad on sihistatud äriarenduse võimesatmisele

(baastehnoloogia, turve, tehisintellekt). JDM ei peaks võtma endale pädevust strateegiliste

dokumentide sisustamiseks ega suunamiseks teistes valitsemisalades.

3 (4)

Paragrahv räägib läbisegi „ärimuudatuse ettepanekust“ ja „IKT arendusprojektist“. Ka ei ole

asjakohane nõuda, et arendusprojektid hakkavad viitama igaüks erinevatele strateegiatele, vaid

piisab, kui viide on valdkonna arengukavale. Viimane tugineb omakorda riigi

strateegiadokumentidele ja on nendega koosmõjus. Paragrahvi eelnõust jääb mulje, et riigi IKT

arenduste plaani võib panna kõike (seda enam, et definitsioon „IKT arendusprojekt“ on hägune)

ja seda enne kinnitamist ei valideerita ega korrastata?

6. Paragrahv 13: paragrahvi eelnõu lõikes 1 kirjeldatud ajakava ei ole realistlik. See tähendaks

seda, et 2027 arendusvajadused peavad olema kirjeldatud ja kinnitatud septembris 2026. Taoline

jäik planeerimistsükkel seab ohtu sisejulgeoleku operatiivvõimekuse. Avalik teenus ei saa jääda

ootama riikliku IKT juhtkogu otsust ja unustatakse asjaolu, et seaduse muudatused või

operatiivvajadused nõuavad sageli kiiremat sekkumist äriloogikasse.

Selgusetu on IKT arendusprojekti kooskõlastamise metoodika ja pädevus. Ühes lõikes

sätestatakse, millistel juhtudel JDM kooskõlastab IKT arendusprojekti (4) ja sama paragrahvi

eelnõu teises punktis sätestatakse, et IKT arendusprojekti kooskõlastab riigi IKT juhtkogu (13).

Ka on lõikes 4 toodud pädevusulatus kohati liialt meelevaldne – millele tuginedes hindab JDM,

kas IT-asustus on „võimeline IKT arendusprojekti eesmärke saavutama“ või kohustada

ministeeriumeid koostama ja esitama JDM-le IKT strateegia dokumente. Läbivalt on kasutatud

paragrahvi eelnõu sõnastuses JDMi ainuõigust midagi teha – samas kontseptsiooni kohaselt on

selleks pädevusorganiks siiski eelduslikult loodav IKT juhtkogu?

SIM valitsemisala IT maja on rahvusvaheliselt sertifitseeritud ja allutatud rangele ISO 27001

standardile. Niisamuti oleme auditeeritavad eIDAS nõuetest johtuvalt. Üheselt peame mõistma ka

asjaolu, et kui riik kohustab dubleerimise ennetamise eesmärgil kasutama mõnda keskset

komponenti, mis ei vasta ISO-standardi rangetele toimepidevuse nõuetele, satub ohtu kogu

sisejulgeoleku taristu usaldusväärsus.

Eelnõus sätestatud auditeerimise ja aruandluse põhimõtted on liialt algelised ja seetõttu SIM oma

tagasisides neil pikemalt ei peatu.

SIM peab algatust riigi IT korrastamiseks ja sihistamiseks möödapääsmatuks suunaks. Et me

õnnestuks ja saaks edusamme tunda, on oluline fookuse sihistamine jõukohasemale ja mitte püüda

„maailma parandada“ ühe ropsuga. Teeme ettepaneku kaaluda, kas tuntav muudatus ei võiks kaasuda

viisil, kus:

1.1. alustame sarnastest ja ühetaolistest vajadustest üle riigi nagu varahaldus, juurdepääsuõiguste

haldus, planeerimissüsteemid, aruandlussüsteemid jne ning

1.2. toome pilti seniste püüdluste õpikohad, mida peaksime teadlikult uue süsteemi ülesehitamisel

ennetama ja vältima.

Selleks on paslik kuulata ja kaasata neid kompetentse erinevatest ministeeriumitest ja nende

haldusaladest, kes IKT arendusvajadusi tegelikult planeerivad, realiseerivad ja ellu rakendavad.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro

siseminister

4 (4)

Teadmiseks:

Politsei- ja Piirivalveamet

Päästeamet

Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus

Häirekeskus

Sisekaitseakadeemia