Konsulaarseaduse, isikut tõendavate dokumentide seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee

registrikood 70000272

Välisministeerium

[email protected]

Konsulaarseaduse, isikut

tõendavate dokumentide seaduse ja

riigilõivuseaduse muutmise seaduse

eelnõu

Austatud härra minister

Kooskõlastame konsulaarseaduse, isikut tõendavate dokumentide seaduse ja riigilõivuseaduse

muutmise seaduse eelnõu alljärgnevate märkustega arvestamisel.

1. Eelnõu seob teatud teenuste riigilõivumäära sõltuvusse taotleja rahvastikuregistrisse kantud

elukoha andmetest. Eelnõus põhjendatakse seda nii kulupõhimõttega kui ka riigilõivuseaduse

(edaspidi RLS) § 4 lõikega 2, mis võimaldab kulupõhimõttest kõrvale kalduda tuginedes

toimingu eesmärgile, sellest saadavale hüvele ja kaalukale avalikule huvile.

Märgime, et kui riigilõiv vastab kulupõhimõttele, siis teoorias ei tohiks tähtsust omada taotleja

elukoht, sest taotleja tasutav riigilõiv kataks sellisel juhul nii või teisiti toimingu tegemisega

kaasneva kulu. Ühtlasi, kuna seletuskiri rõhutab mitmes kohas seda, et Eesti elukohaga

isikutel on mugavam esitada taotlusi Politsei- ja Piirivalve Ameti (PPA) teeninduses või

iseteeninduses, siis jääb ikkagi mulje, et tegemist pole kulude katmise meetmega, vaid selle

peamine eesmärk on mõjutada taotlejate käitumist – motiveerida Eesti elukohaga

konsulaarkliente esitama oma taotlused PPA teenindusse või iseteenindusse, mitte

välisesindustesse.

Kuigi RLS § 4 lõige 2 võimaldab küll kulupõhimõttest kõrvale kalduda ja kehtestada riigilõiv

lähtudes toimingu eesmärgist, saadavast hüvest ning kaalukast avalikust huvist, siis igal juhul

ei tohi kehtestatav riigilõiv olla liigselt heidutava iseloomu või eesmärgiga. Paraku, see

eesmärk mingil määral eelnõust ikkagi kajastub, sest eelnõu justnagu lähtub eeldusest, et Eesti

elukohaga isikutel puudub reaalne praktiline vajadus välisesinduse teenuse kasutamiseks,

mistõttu on põhjendatud heidutada neid kõrgemate lõivudega. Ometi ei saa välistada, et selline

vajadus praktikas ühel või teisel kujul siiski esineb, sest seletuskirjast nähtuvalt mingitel

põhjusel isikud ikkagi esitavad taotlusi välisesindustesse.

Probleemi ulatus jääb paraku ebaselgeks, sest seletuskirjas ei ole kajastatud sihtrühma suurust,

st kui palju on inimesi, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Eestis, ent kes esitavad

taotlusi välisesindustesse ning kui suure proportsiooni nad moodustavad konsulaarklientide

koguhulgast. Niisamuti ei ole piisavalt analüüsitud, et mis võiksid olla põhjused, miks

Teie 09.01.2026 nr 15.1-2/3224-4;

VÄM/26-0025/-2K

Meie 06.02.2026 nr 1.1-11/108-2

2

nimetatud isikud oma taotlused välisesindustesse suunavad. Tuleb rõhutada, et kuigi

rahvastikuregistri andmete õigsust eeldatakse, siis ei saa siiski välistada, et faktiliselt ei pruugi

need andmed peegeldada tegelikku reaalsust. Seetõttu võib tekkida ebasoovitav mõju, et

faktiliselt välismaal elavad isikud peavad edaspidi hakkama maksma suuremaid riigilõive.

Arvestades ülaltoodut, palume seletuskirja täiendada.

2. Juhime üldise märkusena tähelepanu sellele, et kui eelnõuga kehtestatakse uued riigilõivud

seni lõivustamata toimingutele, siis peab riigilõivu võtmise alus olema ka eriseaduses (nt

seletuskirjas osundatud andmehõivekande toiming). Palume siinkohal sellest vaatest eelnõu

üle kontrollida.

3. Eelnõu § 3 punktidega 12 ja 28 kehtestatakse teatud toimingute eest täiendav riigilõiv 20

eurot, kui toimingut taotletakse väljaspool välisesinduse ruume.

Kuigi saame probleemist aru, et väljaspool välisesinduse ruume taotluste vastuvõtmine tekitab

täiendavaid kulusid, siis on pakutud sätte normitehniline lahendus mõningases hõõrdumises

RLS §-ga 8, mille kohaselt ei ole lubatud võtta toimingu eest täiendavat tasu. Eelnõus olev

norm kasutab aga sõna „täiendav“ ning võib jääda mulje, et ühte ja sama toimingut

lõivustatakse mitu korda. Teeme siinkohal ettepaneku esitada sellisteks juhtudeks pigem

kvalifitseeritud koondlõiv kui täiendav lõiv, või leida mõni muu normitehniline lahendus

sellisteks juhtudeks.

Lisaks sooviksime seletuskirjas rohkem selgitust selle kohta, kuidas jõuti 20 euro suuruse

lõivu suuruseni, sest eelduslikult on transpordi jms kulud riigiti erinevad. Kas sellise lõivu

suuruseni jõuti mingisuguse keskmise arvutuse kaudu?

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Jürgen Ligi

rahandusminister

Marge Kaskpeit 5885 1423

[email protected]

Artur Lundalin 5885 1321

[email protected]