Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmine)

1

Võlaõigusseaduse

ja teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu seletuskirja

LISA 1

TARBIJAKREDIIDI DIREKTIIVI 2023/2225

ÜLEVÕTMINE EESTI ÕIGUSESSE

ANALÜÜS

Karin Sein

1. Ülevõtmise põhimõtted ja kontseptuaalsed valikud .................................................. 2

2. Tarbijakrediidilepingu mõiste ja tarbijakrediidilepingute sätete kohaldamisala ......... 3

2.1. Tarbijakrediidilepingu reeglite laiendamine tasuta krediidilepingutele ............... 3

2.2. „Osta kohe maksa hiljem“ tooted ...................................................................... 4

2.3. Muud juhud ....................................................................................................... 5

3. Krediidiandja lepingueelse teabe ja selgituste andmise kohustused ........................ 5

4. Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust ........................................ 7

5. Tarbijakrediidilepingu sõlmimine, sisu ja muutmine .................................................. 8

6. Eriregulatsioon arvelduskrediidi ja maksekonto jäägi ületamise kohta ..................... 8

7. Tarbijakrediidilepingust taganemine ja selle ülesütlemine ........................................ 9

8. Tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine ........................................... 10

9. Krediidivahenduslepinguga seonduv regulatsioon ................................................. 10

10. Tarbijakrediidilepingu sidumine muude teenustega ............................................ 11

11. Rakendussätted .................................................................................................. 11

2

1. Ülevõtmise põhimõtted ja kontseptuaalsed

valikud

Käesolev analüüs põhineb 28.11.2025 esitatud võlaõigusseaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu (edaspidi: eelnõu) ja selle seletuskirja tekstil.

Eelnõu koostamisel on lähtutud järgmistest asjakohastest põhimõtetest:

- Uuest tarbijakrediidi direktiivist1 (edaspidi: direktiiv) tulenevate reeglite ülevõtmisel

on võimalikult palju säilitatud kehtiva õiguse ülesehitust ja valikuid. Põhjendatud

on otsus mitte luua tarbijakrediididirektiivi ülevõtmiseks eraldi tarbijaseadustikku

või tarbijakrediidi seadust, vaid säilitada lahendus, kus võlasuhteid reguleerivad

normid võetakse üle võlaõigusseadusesse (VÕS), krediidiandjaid ja -vahendajaid

puudutavad avalikõiguslikud regulatsioonid aga krediidiandjate ja

krediidivahendajate seadusesse (KAVS). Eelnõu koostamisel tõusetunud küsimus

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavatele andmebaasidele seatavate

nõuete asukohast on saanud ilmselt optimaalse lahenduse isikuandmete kaitse

seaduses (IKS), kuivõrd Eestis selliste andmebaaside (eelkõige nn positiivsed ja

negatiivsed krediidiregistrid) kohta eraldi seadusandlik akt puudub ning KAVS-i

reguleerimisalasse vastavad sätted olemuslikult ei sobi, kuivõrd sellised registrid

ei ole ei krediidiandjad ega krediidivahendajad. Eelnõuga jätkatakse traditsiooni,

mille kohaselt reklaaminõuded (sh nõuded tarbijakrediidi reklaamile)

kehtestatakse reklaamiseaduses (ReKS) ning spetsiifilised piirangud

kindlustustegevuse käigus toimuvale isikuandmete töötlusele jäävad

kindlustustegevuse seaduse reguleerida (KindlTS).

- Põhjendatud on ka eesmärk ühtlustada võimalusel nö tavalisele tarbijakrediidile ja

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidile seatavad reeglid. Esiteks on see ka uue

tarbijakrediididirektiivi enda suundumus, kuivõrd direktiivi vastav regulatsioon on

paljuski inspireeritud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediididirektiivi2 reeglitest.

Teiseks hõlbustab selline ühtlustamine ka krediidiandjate tegevust, kuivõrd paljud

Eesti turul tegutsevad krediidiandjad pakuvad nii tavalist kui ka elamukinnisvaraga

seotud krediiti (nn hüpoteekkrediiti või eluasemelaenu). Ka tarbijatele ja juristidele

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2023/2225, 18. oktoober 2023, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ. 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/17/EL, 4. veebruar 2014, elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010.

3

on ühtlustatud regulatsioon lihtsam kohaldada. Küsimustes, kus tegemist ei ole

hüpoteekkrediidi spetsiifikast tingitud eriolukordadega või elamukinnisvaraga

seotud tarbijakrediididirektiivi kohustuslike erireeglitega, ei ole seetõttu mõistlik

luua erinevaid reegleid erinevatele laenutoodetele.

- Eelnõuga on püütud säilitada võimalusel olemasolevat seaduse teksti ning teha

muudatused üksnes juhtudel, kus direktiivi sätted seda vältimatult nõuavad. See

võimaldab sidusat üleminekut uuele regulatsioonile, andes mh viite selle kohta,

kas ja kuivõrd on mingis küsimuses jätkuvalt asjakohane varasem kohtupraktika.

2. Tarbijakrediidilepingu mõiste ja

tarbijakrediidilepingute sätete kohaldamisala

2.1. Tarbijakrediidilepingu reeglite laiendamine tasuta

krediidilepingutele

Üheks olulisemaks muudatuseks tarbijakrediidilepingute kohaldamisala osa on selle

laiendamine tasuta krediidilepingutele. Kui kehtiva tarbijakrediidi direktiivi3 art. 2(2)(f)

kohaselt ei kuulu selle kohaldamisalasse krediidilepingud, mille puhul krediiti antakse ilma

intressita ega nõuta muude tasude maksmist, ja krediidilepingud, mille kohaselt tuleb

krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ning mille puhul tuleb maksta kõigest tähtsusetuid

tasusid, siis uues direktiivis on seda lähenemist muudetud ning uus direktiiv ei sisalda

enam üldist reeglit, mille kohaselt on igasugused tasuta krediiditooted direktiivi

kohaldamisalast välistatud.

Osaliselt on selline lähenemine juba ka Eesti õiguses tunnustatud. Nimelt leidis

Riigikohus lahendis 2-21-20479, et ainuüksi intressi maksmise kokkuleppe puudumine ei

välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist. Antud kaasuses oli küsimuse all siiski klassikaline

laenusuhe, mistõttu jäi vastuseta see, kas kehtiva õiguse kohaselt kuuluvad

tarbijakrediidilepingu kohaldamisalasse ka muud tasuta krediidi andmise vormid nagu nt

tasuta maksetähtpäeva ajatamine või liising. Uue direktiivi kohaselt kuuluvad

üldpõhimõttena selle kohaldamisalasse kõik tasuta tarbijakrediidilepingud ning teisiti on

see üksnes teatud erandjuhtudel. Vastav muudatus on korrektselt üle võetud planeeritud

VÕS § 402 lg 1 muudatusega.

3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ.

4

Erandina ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse olemasolevate võlgnevuste tasuta

ajatamine, art 2(2)(i) ning vastav erand on korrektselt üle võetud eelnõus planeeritud

VÕS § 403 lg 3 p-s 7.

Samuti võimaldab direktiivi art 2(8)(b) tasuta tarbijakrediidilepingute (nt tasuta järelmaks)

puhul kohaldada lihtsustatud teavitamise reegleid. Eelnõus on seda võimalust ka

põhjendatult kasutatud (VÕS § 403 lg 9). Küsitav on siiski, kas on vajalik lause alguse

„Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 7 ning lõigetes 7 ja 8 nimetamata lepingute puhul“

säilitamine. Selline sõnastus võib pigem tekitada küsimuse, kas nt VÕS § 403 lg 3 p-s 4

sätestatud lepingule võiksid lg-s 9 viidatud reeglid siiski kohalduda. Juhtudel, kui

tarbijakrediidileping ei kuulu nagunii tarbijakrediidi reeglite kohaldamisalasse (ja VÕS §

403 lg 9 algus viitab just sellistele lepingutele), ei saa ka tõusetuda küsimus lihtsustatud

teavitamiskohustuste kohaldumisest.

2.2. „Osta kohe maksa hiljem“ tooted

Uue direktiivi üheks olulisemaks muudatuseks on EL seadusandja soov hõlmata

tarbijakrediidi reeglite kohaldamisalasse ka nn „osta kohe, maksa hiljem“4 krediiditooted.

Kui 2008. a direktiivi tõlgendamise kohta tehtud nn Riverty kaasuses leidis Euroopa

Kohus, et üldprintsiibina BNPL tooted tarbijakrediidi direktiivi kohaldamisalasse ei kuulu

(st reeglina kuuluvad nad direktiivi art. 2(2)(f) erandi alla)5, siis uue direktiivi art. 2(2)(h)

näeb ette võrdlemisi detailse ja komplitseeritud reeglistiku, mille kohaselt on teatud

tingimustele vastavad BNPL tooted siiski tarbijakrediidi reeglitele allutatud. Vastav

regulatsioon luuakse eelnõu kohaselt VÕS § 403 lg-tes 7 ja 8.

VÕS § 403 lg 7 sõnastusest tuleks siiski välja jätta sõnad „ja krediidivahenduslepingule“,

kuivõrd krediidivahenduslepinguga ei võimalda ettevõtja tarbijale enda pakutava asja jne

tasumisel maksetähtpäeva tasuta edasilükkamist. Ka direktiiv ei viita art. 2(2)h) puhul

krediidivahenduslepingule.

Samuti võiks direktiivi art. 2(h)(i) neutraalsemat sõnastust arvestades VÕS § 403 lg 7

punkti 1 ümber sõnastada järgmiselt: „kolmas isik ei paku asja, teenuse või muu

lepingueseme finantseerimiseks krediiti“. Erinevalt eelnõus pakutust ei kasuta direktiiv

selles kontekstis tarbijakrediidilepingu mõistet (ehkki praktikas ilmselt on reeglina ikkagi

tegemist tarbija ja krediidiandja vahelise tarbijakrediidilepinguga), samuti sõltu antud säte

direktiivi sõnastuse kohaselt mitte kolmanda isikuga kehtiva tarbijakrediidilepingu

sõlmimisest, vaid pelgalt temapoolsest krediidi pakkumisest. Samasugune sõnastuslik

muudatus oleks asjakohane teha ka uues VÕS § 403 lg 8 punktis 1.

4 Inglise keeles „buy now, pay later“, lühendatult BNPL. 5 EKo C-409/23 – Riverty.

5

2.3. Muud juhud

Põhimõtteliselt võib tõstatada küsimuse, kas direktiivi valguses on lubatav § 403 lg 22

teise lause säilitamine. Nimetatud lause allutab tarbijakrediidilepingu regulatsioonile ka

sellised lepingud, mis iseenesest tarbijakrediidilepingud ei ole, kuid on sõlmitud nn

ühisrahastusplatvormide kaudu. Antud regulatsioon on siiski võimalik säilitada, sest

tarbijate vahel sõlmitud krediidilepingud jäävad direktiivi kohaldamisalast välja, kuid

liikmesriik võib direktiivi sätteid neile laiendada.

Küsitav ka ka, kas on põhjendatud VÕS § 402 lg 3 ja § 403 lg 7 alguses kasutatud sõnad

„ ja krediidivahenduslepingule“. Tegemist on küll juba varasemalt kehtiva regulatsiooniga,

kuid nende sõnade otstarbekus ei ole üheselt selge. Ka direktiiv ei välista art. 2(2)

nimetatud juhtudel direktiivi kohaldamisalast mitte krediidivahenduslepinguid, vaid

üksnes tarbijakrediidilepingud. On selge, et tarbijakrediidi reeglistik ei peaks kohalduma

krediidivahenduslepingutele, millega vahendatakse nt pandiga tagatud krediiti (vt VÕS §

403 lg 3 p 4), kuid see järeldub juba sellest, et antud krediidilepingud ei allu

tarbijakrediidilepingute regulatsioonile: kui vahendatakse lepingut, mis ei ole tarbijakrediit,

siis ei ole tegemist ka vastava krediidivahenduslepinguga. Samas ei ole kehtiv

regulatsioon siiani praktikas probleeme põhjustanud, mistõttu ei ole selle muutmine

ilmselt hädavajalik.

3. Krediidiandja lepingueelse teabe ja selgituste

andmise kohustused VÕS § 4031 lg 1 teises lauses on säilitatud kehtiva regulatsiooni sõnastus, mille kohaselt

on lepingueelse teabe andmise kohustus krediidiandjal VÕI krediidivahendajal. Selline

sõnastus jätab eksliku mulje, et vastav kohustus on üksnes ühel või teisel ning kui

tarbijakrediidilepingu sõlmimist vahendab krediidivahendaja, siis krediidiandjal endal

enam vastavat kohustust ei ole. Selline sõnastus ei lähe siiski kokku direktiivi nõuetega,

sest art. 10 lg 1 (ning ka mitmed muud direktiivi sätted, nt art. 12) kasutavad sõnastust

“ning asjakohasel juhul krediidivahendaja”. Seega sätestab direktiiv krediidivahenduse

olukorras teavitamiskohustuse nii krediidiandjale kui ka krediidivahendajale.6

Õiguskirjanduse kohaselt vastutavad krediidiandja ja krediidivahendaja lepingueelse

teabe andmise eest solidaarvõlgnikena.7 See tähendab, et tarbijat ei ole vaja teavitada

topelt, kuid mõlemad vastutavad solidaarselt selle eest, et tarbija saaks direktiivis ette

nähtud lepingueelse teabe ja selgitused. Seetõttu tuleb VÕS § 4031lg 1 teist lauset

6 Erandiks on krediidivahendajad, kes tegelevad sellega kõrvaltegevusena, VÕS § 403 lg 1. 7 Münchener Kommentar, § 655a vnr 30.

6

vastavalt muuta. Sama kehtib muude võlaõigusseaduse sätete kohta, kus täna

reguleeritakse krediidiandja ja krediidivahendaja kohustusi alternatiividena. Vastav

sõnastus tuleb üle kontrollida ka KAVS-i normide puhul.

VÕS § 4031 lg1 teises lauses kasutatud sõnadele „võrdselt määral eristuvat“ ei ole

direktiivis vastet, mistõttu tuleks need sättest välja jätta. Kaaluda tasuks ka antud lause

mitmeks eraldi lauseks tegemist, et sätte mõte oleks lihtsamalt mõistetav.

VÕS § 4031 lg 1 p-s 1 ja punktis 17 on dubleeritud direktiivi art. 10(3)(l) sisalduv nõue,

mille kohaselt tuleb lepingueelses teabes ära näidata krediidiandja ja vajaduse korral

krediidivahendaja aadress. Seejuures tuleb silmas pidada eelnõu VÕS § 4011 lg-s 11

sisalduvat viidet lg 1 teatud punktidele. Kokkuvõtvalt tuleneb sellest viitest lg 1 punktile 1,

et VÕS § 4011 lg-s 11 nimetatud olukorras tuleb esimesel lehel esitada ka teave

krediidiandja aadressi kohta, ehkki direktiivi art. 10(4) viide art. 10(3) punktidele a-g seda

ei sisalda. Eelnõu tuleb vastavalt muuta, kustutades VÕS § 4031 lg 1 p-s 1 viite

krediidiandja ja krediidivahendaja aadressile.

Loodava VÕS § 4031 lg 1 p-st 16 tuleks välja jätta teine lause. Esiteks ei näe direktiiv

sellist reeglit ette. Teiseks võib kohe välja ostetava liisingueseme netohind olla erinev

majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale liisinguandjale ja tarbijast liisinguvõtjale.

Direktiiv näib siin silmas pidavat siiski tarbijalt ja mitte liisinguandjalt küsitavat netohinda.

VÕS § 4031 lg 2 p 1 tuleks kehtetuks tunnistada, sest vastava teabe (st krediidivahendaja

nimi ja aadress) andmise kohustuse näevad juba ette eelnõuga loodava VÕS § 4031 lg 1

p-d 1 ja 17.

VÕS § 4031 lg 2 p 8 tuleks samuti kehtetuks tunnistada, sest vastav teave sisaldub

eelnõuga loodava VÕS § 4031 lg 1 p-s 16.

VÕS § 4031 lg 2 p-des 12 ja 13 kasutatakse sõnastust „krediidiandja näitab“ ja

„krediidiandja märgib“. See ei ole kooskõlas direktiivis kasutatud neutraalsema

sõnastusega „märgitakse“, mis viitab sellele, et vastav kohustus võib asjaomasel juhul

olla ka krediidivahendajal. Seetõttu tuleks ka VÕS-s kasutada umbisikulist sõnastust, nt

„Seejuures märgitakse ära kõik krediidikulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed

ja eeldused.“

VÕS § 4031 lg 2 p-s 14 võiks lisada sõna „krediidi“ (st „krediidi ennetähtaegse tagastamise

korral“).

VÕS § 4031 lg 2 p-s 17 tuleks lisada sõna „andmete“ (st „andmete automatiseeritud

töötluse...“).

VÕS § 4031 lg 82 puhul võiks kaaluda, kas mitte loobuda viitest VÕS §-s 541 sätestatule

ja näha vastav regulatsioon ette VÕS § 4031 lg 82 enda tekstis. See vähendaks ristviiteid,

mis muudaks seaduse lihtsamini loetavaks. Samuti vähendaks see võimalikku segadust,

7

mis võiks tuleneda sellest, et uue regulatsiooni kohaselt võlaõigusseaduse sidevahendi

abil sõlmitud lepingute sätted suuremas osas tarbijakrediidilepingutele ei kohaldu.

Seletuskirjas on nende sätete koostoimimist küll põhjalikult selgitatud, kuid seaduse

rakendajale võib siiski osutuda lihtsamaks see, kui kogu asjakohane regulatsioon on

esitatud ühes normis ja ilma ristviideteta.

VÕS § 4031 lg 9 tuleks kehtetuks tunnistada, sest VÕS §-s 541 sisalduvad lepingueelse

teabe nõuded ei kohaldu tarbijakrediidilepingule finantsteenuste kaugturustuse direktiivi

uue versiooni ülevõtmise tõttu nagunii.

4. Krediidiandja kohustus hinnata tarbija

krediidivõimelisust VÕS § 4034 lg-s 3 tuleks sõna „andmekogusid“ asendada sõnaga „registreid“ – eeldusel,

et IKS § 101 puhul jäädakse registri mõiste kasutamise juurde. Sama kehtib VÕS § 4034

lg 10 kohta.

VÕS § 4034 lg 10 teine lause tuleb kehtetuks tunnistada, sest direktiiv vastavat erandit ei

sisalda. Seletuskirjas on vastav tekst ja selgitus küll kenasti olemas, vastav täiendus

tuleks teha ka eelnõu enda teksti.

Mõnevõrra problemaatiline on KAVS § 49 regulatsioon, mis reguleerib tarbija

krediidivõimelisuse hindamise korda. Direktiivi art. 18 ega VÕS § 4034 ei sätesta

krediidivahendajale krediidivõimelisuse hindamise kohustust; selline kohustus on üksnes

krediidiandjal. KAVS § 49 seevastu kohustab vastavaid sise-eeskirju jms ette nägema ka

krediidivahendajal. Iseenesest ei takista direktiiv minna Eestil kaugemale direktiivis

sätestatust ning näha ette vastavad kohustused ka krediidivahendajale. Küsitav on

direktiivi art. 18(2) valguses siiski KAVS § 49 lg 5, mis sätestab: „Kui tarbijale on

krediidiandja pakutavat krediidilepingut vahendanud krediidivahendaja, võib krediidiandja

sõlmida krediidilepingu krediidivahendaja teostatud krediidivõimelisuse hindamise alusel,

kui krediidivahendaja esitab krediidiandjale tarbija krediidivõimelisuse nõuetekohase

hinnangu.“ Nagu öeldud, paneb direktiiv krediidivõimelisuse hindamise kohustuse ning

vastutuse selle kohustuse täitmise eest üksnes krediidiandjale. Krediidivahendajal on küll

art. 18(2) kohaselt kohustus edastada krediidiandjale vastav teave, kuid mitte kohustus

ise viia läbi hindamist. Ka ei tohi krediidiandja direktiivi art. 18(3) viimase lause kohaselt

otsustada krediidivõimelisuse üle pelgalt kolmandatelt isikutelt (sh järelikult ka

krediidivahendajalt) saadud teabe alusel, vaid peab selle ise üle kontrollima. KAVS § 49

lg 5 praegune sõnastus jätab aga võimaluse tõlgenduseks, et krediidiandja võib piirduda

üksnes krediidivahendaja tehtud hinnanguga, mis näeb formaalselt nõuetekohane välja.

Direktiivi regulatsiooni valguses ei ole KAVS § 49 lg 5 säilitamine vajalik, sest

krediidivahendaja peab KAVS § 50 lg 2 kohaselt nagunii esitama krediidiandjale vastava

8

teabe ja krediidiandja võib küll võtta krediidivahendaja tehtud hinnangu aluseks, kuid

peab selle üle kontrollima ning jääb igal juhul vastutama krediidivõimelisuse hindamise

nõuetekohasuse eest.

KAVS § 50 lg-st 3 tuleb välja jätta sõnad „võimaluse korral“ kui üleliigsed. Sisult

samasuguse tulemuse annab juba samas sättes kasutatav sõnastus „talle iseseisvalt

kättesaadavale“. Kui mingi teave (nt krediidiregistri teave) on krediidiandjale iseseisvalt

kättesaadav, siis ongi krediidiandjal võimalus seda kasutada.

5. Tarbijakrediidilepingu sõlmimine, sisu ja

muutmine VÕS § 404 lg 1 saatelauses tuleks tarbija tahteavalduse mõiste asendada

tarbijakrediidilepingu mõistega. Direktiivi art. 21(1) saatelause kehtestab nõuded

krediidilepingu, mitte tarbija tahteavalduse sisule.

Tarbijakrediidilepingu kohustuslike sisuelementide loetelust tundub puudu olevat viide

VÕS § 4031 lg 1 p-le 16 (vrd direktiivi art. 21(1)(e)).

VÕS § 4041 muudatused, mis reguleerivad tarbijale antavat teavet intressimäära

muutumise kohta tarbijakrediidilepingu kestel, on asjakohased ja direktiiviga kooskõlas.

Direktiivi mõttega kooskõlas ei ole siiski VÕS § 4042 lg 1 p 1 muudatus, mille kohaselt

lisatakse antud sättesse täiendus „või viide seadusele, millel kavandatav muudatus

põhineb“. Direktiivi art. 22(1)(a), mida antud punktis üle soovitakse võtta, sätestab: „või

selgitus õigusnormide alusel tehtavate muudatuste kohta“. Saksa keeles: „eine

Erläuterung der gesetzlich eingeführten Änderungen“ ja inglise keeles: „an explanation of

the changes introduced by operation of law“. Seega peab krediidiandja seadusest

tulenevaid muudatusi tarbijale selgitama, mitte pelgalt saatma viite seaduse vastavale

sättele. Eelnõu tuleb vastavalt muuta, nt kasutades sõnastust „või seadusest tuleneva

muudatuse puhul muudatuse selgitus“. VÕS § 4042 lg 1 p 2 ja lõike 2 osas tehtavad

muudatused on põhjendatud ja direktiiviga kooskõlas.

6. Eriregulatsioon arvelduskrediidi ja maksekonto

jäägi ületamise kohta Põhjendatud on arvelduskrediidi (direktiivi art. 24) ja maksekonto jäägi ületamise

(direktiivi art. 25) ühte sättesse (VÕS § 407) liitmine. VÕS § 407 lg-s 1 sätestatud

arvelduskrediidilepingu nõiste puhul tuleks siiski kaaluda „sõnaselge“ lisamist direktiivi

art. 2(18) eeskujul, sest just sõnaselge lepingu olemasolu eristab arvelduskrediidilepingut

vaikimisi antud arvelduskrediidist ehk maksekonto jäägi ületamisest.

9

7. Tarbijakrediidilepingust taganemine ja selle

ülesütlemine VÕS § 409 lg 22 teise lause alguse sõnastuse puhul võib kaaluda, kas mitte asendada

lause algus „Seda ei kohaldata...“ sätte tähendust selgemalt edasi andva sõnastusega

„Taganemistähtaeg ei lõpe...“.

Põhjendatud on VÕS § 409 lg 31 kehtetuks tunnistamine, kuivõrd taganemisõiguse

eeldused ja tagajärjed on direktiivis maksimaalselt ühtlustatud ning täiendavat eeldust, et

krediit peab olema tagasi makstud hiljemalt 30 päeva jooksul, direktiiv ette ei näe. Kui

tarbija on tarbijakrediidilepingust kehtivalt taganenud, kuid ei ole 30 päeva jooksul krediiti

krediidiandjale tagasi maksnud, satub tarbija makseviivitusse ning tema suhtes saab

kasutada sellest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, eelkõige nõuda viivist ja vajadusel

sissenõudmiskulude hüvitamist. Küll aga ei ole direktiiviga kooskõlas see, kui nt 10-

aastane tarbijakrediidileping pärast tarbija poolset kehtivat taganemist (ja seega

taganemisvõlasuhte teket) 30 päeva jooksul uuesti nö ellu ärkab ja tarbija jaoks uuesti

10-ks aastaks siduvaks muutub. Antud teemale on tähelepanu juhitud ka

õiguskirjanduses8 ning ka direktiivi art. 26(6)(b) näeb taganemise tagajärjena ette üksnes

intressi maksmise kohustuse kuni krediidi tagasimaksmise kuupäevani.

Eelnõus on üle võtmata direktiivi art. 26(3), mis pikendab taganemistähtaega juhul, kui

krediiti kasutatakse pikema kui 14 päevase tagastusajaga (taganemispoliitikaga)

kaubaga.

Põhjendatud on VÕS § 409 lg 41 kehtetuks tunnistamine, sest direktiiv enam sellist

liisingulepingule kohaldatavat erandit ei võimalda.

Kaaluda tasuks, kas VÕS § 409 käsitleva seletuskirja osas tasuks kajastada ka antud

sätte ja VÕS § 57 omavahelist suhet. VÕS § 57-ga on üle võetud direktiivi art. 27(1).

Samas viiakse uue finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ülevõtmise eelnõuga sisse

põhimõte, et sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingu puhul kohaldatakse

tarbijakrediidilepingust taganemisele ja selle tagajärgedele üksnes tarbijakrediidilepingu

regulatsiooni vastavaid sätteid. Ehkki VÕS § 57 käsitleb üksnes sidevahendi abil sõlmitud

lepingust taganemise mõju tarbijakrediidilepingule9, mitte tarbijakrediidilepingust endast

taganemist, võib kahe regulatsiooni omavaheline seos tekitada seaduse rakendajale

8 Värv, A.; Sein, K.; Kalamees, P. (2025). Tarbijakrediidi aktuaalsed probleemid: taotlemisest tagasimaksmiseni. Seminari ülevaade. Juridica, 8-9, lk 556; Sein, Karin (2012). Transposition of the New Consumer Credit Directive in Estonia. European Review of Private Law, p 442. 9 VÕS § 57 on selles osas direktiiviga kooskõlas, samuti on VÕS § 57 jätmine sidevahendi abil sõlmitud lepingute jakku põhjendatud.

10

küsimusi. Seetõttu oleks seaduse parema rakendatavuse huvides põhjendatud vastava

seose lahtikirjutamine eelnõu seletuskirjas.

VÕS § 414 lg 3 tuleks laiendada ka muudele õiguskaitsevahenditele kui üksnes oma

kohustuse täitmisest keeldumise vastuväide (§ 111) ja lepingust taganemine. Näiteks, kui

seotud müügilepingu alusel ostetud kaup osutub lepingutingimustele mittevastavaks,

müüja keeldub alusetult seda parandamast ning tarbija sel põhjusel kehtivalt hinda

alandab, peaks vastavalt vähenema ka tagasimakstava tarbijakrediidi summa. Vastasel

korral saab müüja ja krediidiandja koostöös mööda minna tarbijakaitse reeglitest, sest

krediidiandja kannab algse kokkuleppe alusel (st alandamata) müügihinna müüjale (vt

VÕS § 414 lg 21) ning nõuab tarbijakrediidilepingu alusel kogu krediidisumma (ning mitte

üksnes alandatud hinna) tagasimaksmist tarbijalt. Kokkuvõttes peab tarbija maksma

krediidiandjale defektse kauba eest terve kauba hinna ning ka müüja saab krediidiandjalt

kogu müügihinna kätte. Sisuliselt ei ole tarbija hinna alandamise avaldusel sellises

olukorras mingit õiguslikku tagajärge, mis ei ole kindlasti direktiivi mõte: õiguskord ei

tohiks võimaldada olukorda, kus tarbija peab laenuga ostetud puudustega kauba eest

krediidiandja ja müüja vaheliste kokkulepete tulemusena maksma puudusteta kauba

hinna.

8. Tarbijakrediidilepingu kohtuväline

ümberkujundamine Kaaluda tasuks VÕS § 4161 lg 4 sõnastuse täpsustamist. Ehkki tegemist ei ole otseselt

direktiivil põhineva regulatsiooniga, jätab selle esimene lause mulje, nagu oleks

krediidilepingu tingimuste muutmise näol alati tegemist refinantseerimisega, va tähtaja

pikendamise puhul. Teisisõnu viitab lauses kasutatav sõnastus, mille kohaselt tuleb

kokkuleppes ära näidata refinantseeritava krediidi põhisumma, sellele, nagu oleks lause

alguses nimetatud krediidilepingu tingimuste muutmise näol alati tegemist

refinantseerimisega. Direktiivi kohaselt see siiski nii ei ole: art. 35(1) a ja b eristavad väga

selgelt a) krediidilepingu osalist või täielikku refinantseerimist ja b) tingimuste muutmist.

Samamoodi eristatakse neid ka VÕS § 4161 lg 1 tekstis.

9. Krediidivahenduslepinguga seonduv

regulatsioon Direktiiviga kooskõlas ei ole eelnõus (ja tegelikult juba ka kehtivas regulatsioonis)

kasutatud lahendus, mille kohaselt on krediidiandja ja krediidivahendaja lepingueelse

teabe ja selgituste andmise kohustused sõnastatud alternatiividena (st „krediidiandja või

krediidivahendaja“). Selline sõnastus viitab sellele, et kui tarbijakrediidilepingut vahendab

11

krediidivahendaja, siis on vastavad kohustused üksnes krediidivahendajal, mitte aga

krediidiandjal. Nagu lähemalt selgitatud p-s 3, näeb direktiiv ette vastavate kohustuste

olemasolu nii krediidiandjal kui ka krediidivahendajal.

Ülaltoodut tuleks arvestada ka eelnõuga lisatava KAVS §-s 502 kasutatava sõnastuse

puhul. Praegu kohustab loodav KAVS § 502 p 1 krediidivahendajat järgima üksnes VÕS

§-des 4171 ja 418 sätestatut. Põhjendatud oleks lisada viide ka nendele VÕSi sätetele,

kus reguleeritakse krediidivahendaja informeerimis- ja selgituste andmise kohustusi

(eelkõige VÕS § 4031, 4032 ja VÕS § 4035).

10. Tarbijakrediidilepingu sidumine muude

teenustega Ka VÕS § 4193 lg 2 saatelausest tuleks ka välja võtta „elamukinnisvaraga seotud“.

Tuleks kaaluda, kas oleks võimalik VÕS § 4012 ja § 4193 omavahel paremini siduda.

Praegu on seotud kindlustuslepingu regulatsioon mõlemas sättes nö laiali. Eelkõige jääb

praegusest regulatsioonist mõnevõrra ebaselgeks, millistel tingimustel võib

tarbijakrediidilepingu sõlmimise eeldusena nõuda kindlustuslepingu sõlmimist – kas see

peab olema proportsionaalne (VÕS § 4193 lg 3) või vastama VÕS § 4012 lg-s 1 sätestatud

tingimustele, või mõlemale? Viimasel juhul - ja sellist tõlgendust toetab ka direktiivi tekst

- võiks planeeritud VÕS § 4193 lg 3 esimese lause viia VÕS §-i 4012 lg-sse 1 ning

väljapakutud teise lause sõnastada järgmiselt „Tarbijakrediidilepingu sõlmimise võib teha

sõltuvaks kindlustuslepingu sõlmimisest VÕS §-s 4012 sätestatud tingimustel“. Eelnõus

väljapakutud VÕS § 4193 lg 5 teist lauset poleks sel juhul enam vaja.

11. Rakendussätted Kavandatav VÕSRS § 171 lg 4 võtab kohaselt üle direktiivi art. 2(2)(l) teise poole, mille

kohaselt kohaldatakse teatud direktiivi sätteid tähtajatute tarbijakrediidilepingute suhtes,

mis kehtisid 20.11.2026.

Direktiivi art. 2(2)(l) esimene pool välistab direktiivi kohaldamisalast

tarbijakrediidilepingud, mis on kehtivad 20.11.2026. Teisisõnu peaks direktiivi

regulatsioon kohalduma üksnes nendele tarbijakrediidilepingutele, mis sõlmitakse

20.11.2026 või hiljem. VÕSRS § 171 lg 5 seevastu jätab natuke eksitava mulje ning

võimaldab tõlgendust, mille kohaselt kohaldatakse uut regulatsiooni osaliselt ka nendele

lepingutele, mis olid 20.11.2026 juba sõlmitud. Antud sätte esimene lause viitab küll

sellele, et enne 20.11.2026 sõlmitud lepingute puhul kohaldatakse vana regulatsiooni

nendele asjaoludele ja toimingutele, mis tehti enne 20.11.2026, VÕSRS § 171 lg 5 teine

lause aga võimaldab tõlgendust, et lepingutele, mis olid 20.11.2026 juba sõlmitud,

12

kohaldatakse alates 21.11.2026 juba uut regulatsiooni (nt sellise lepingu ülesütlemise

puhul VÕS § 416 uut, mitte varasemat regulatsiooni). Segaduste vältimiseks tuleks

kaaluda võimalust sõnastada lg 5 selliselt nagu seda teeb direktiivi art. 2(2)(l) esimene

pool.

1

EELNÕU

06.02.2026

Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (uue

tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmine)

§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine

Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 4012 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 4012. Krediidilepinguga koos kindlustuslepingu sõlmimise vabadus ja pakkumuse

siduvus“;

2) paragrahvi 4012 lõike 1 tekst loetakse teiseks lauseks ja lõiget täiendatakse esimese lausega

järgmises sõnastuses:

„Krediidilepingu sõlmimise võib teha sõltuvaks kindlustuslepingu sõlmimisest, arvestades muu

hulgas proportsionaalsuse kaalutlust.“;

3) paragrahvi 4012 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Tarbijast krediidisaajale esitatav krediidilepinguga seotud pakkumus kindlustuslepingu

sõlmimiseks on kindlustusandja jaoks siduv vähemalt kolm päeva. Kindlustusandja ja

krediidiandja peavad tarbijat pakkumise siduvuse ajast teavitama. Tarbijal on õigus

pakkumusega nõustuda enne kolme päeva möödumist, tehes selleks sõnaselge tahteavalduse.“;

4) paragrahvi 402 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Tarbijakrediidileping on leping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti maksetähtpäeva edasilükkamise,

laenu, liisingu või muu finantseerimise vormis.“;

5) paragrahvi 403 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui krediidivahendusega tegeldakse kõrvaltegevusena, ei pea krediidivahendaja täitma

käesoleva seaduse §-s 4031 nimetatud kohustusi.“;

6) paragrahvi 403 lõikes 3 asendatakse sõna „krediidilepingule“ sõnaga

„tarbijakrediidilepingule“;

7) paragrahvi 403 lõiget 3 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:

„7) mille puhul võimaldatakse sissenõutavaks muutunud kohustuse maksetähtpäeva tasuta

edasilükkamist.“;

8) paragrahvi 403 lõikest 4 jäetakse välja tekstiosa „21–25,“;

9) paragrahvi 403 lõige 41 tunnistatakse kehtetuks;

10) paragrahvi 403 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Käesoleva seaduse §-s 409 ja § 414 lõikes 2 sätestatut ei kohaldata kohtuliku

kompromissina sõlmitud tarbijakrediidilepingule.“;

2

11) paragrahvi 403 lõige 51 tunnistatakse kehtetuks;

12) paragrahvi 403 lõike 52 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Käesoleva seaduse § 407 lõikes 4 nimetatud arvelduskrediidilepingutele kohaldatakse vaid

käesoleva seaduse §-s 4034, § 404 lõikes 12, §-s 4062, § 407 lõigetes 4–44 ning §-des 412, 415

ja 4161 sätestatut.“;

13) paragrahvi 403 lõige 53 tunnistatakse kehtetuks;

14) paragrahvi 403 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;

15) paragrahvi 403 täiendatakse lõigetega 7–9 järgmises sõnastuses:

„(7) Käesolevas jaos sätestatut ei kohaldata tarbijakrediidilepingule, mille puhul ettevõtja

võimaldab tarbijale enda pakutava asja, teenuse või muu lepingueseme eest tasumisel

maksetähtpäeva tasuta edasilükkamist, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

1) kolmas isik ei paku asja, teenuse või muu lepingueseme finantseerimiseks krediiti;

2) maksetähtpäev on kuni 50 päeva alates asja või muu lepingueseme üleandmisest või teenuse

osutamisest;

3) tasumisega viivitamise korral võib tarbijalt nõuda vaid viivist käesoleva seaduse § 113 lõike

1 teises lauses sätestatud määras ja võla sissenõudmiskulusid vastavalt käesoleva seaduse §-le

§ 1132.

(8) Kui ettevõtja, kes pakub infoühiskonna teenuse seaduse tähenduses infoühiskonna teenust,

mis seisneb sidevahendi abil lepingu sõlmimise võimaldamises asjade, teenuste ja muude

lepinguesemete pakkumiseks, ning kes ei ole Euroopa Komisjoni soovituses 2003/361/EÜ

(ELT L 124, 20.05.2003, lk 36–41) määratletud mikro-, väike- ega keskmise suurusega

ettevõtja, võimaldab enda pakutava asja, teenuse või muu lepingueseme eest tasumisel

maksetähtpäeva tasuta edasilükkamist, ei kohaldata käesolevas jaos sätestatut, kui on täidetud

kõik järgmised tingimused:

1) kolmas isik ei paku asja, teenuse või muu lepingueseme finantseerimiseks krediiti ega

omanda tarbijakrediidilepingust tulenevat nõuet tarbija vastu;

2) maksetähtpäev on kuni 14 päeva alates asja või muu lepingueseme üleandmisest või teenuse

osutamisest;

3) tasumisega viivitamise korral võib tarbijalt nõuda vaid viivist käesoleva seaduse § 113 lõike

1 teises lauses sätestatud määras ja võla sissenõudmiskulusid vastavalt käesoleva seaduse §-le

1132.

(9) Tarbijakrediidilepingutele, mille puhul krediiti antakse intressivabalt ja muude tasudeta, ei

kohaldata käesoleva seaduse § 4031 lõikes 2 ja § 404 lõike 2 punktis 12 sätestatut.“;

16) paragrahvi 4031 lõike 1 teine lause loetakse kolmandaks lauseks ja lõiget täiendatakse teise

lausega järgmises sõnastuses:

„Selleks esitavad krediidiandja ja krediidivahendaja tarbijale tasuta mõistliku aja jooksul, enne

kui tarbija on sõlminud tarbijakrediidilepingu või seotud oma pakkumusega, paberil või muul

tarbija valitud püsival andmekandjal selgelt eristuvalt ja arusaadavalt Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehel lepingueelse teabe, tuginedes krediidiandja pakutavatele

lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema esitatud teabele.“;

17) paragrahvi 4031 lõike 1 kolmanda lause sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse

järgmiselt:

„Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esimeses osas esitatakse selgelt eristuvalt ühel

lehel järgmine teave:“;

3

18) paragrahvi 4031 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) krediidiandja ning vajaduse korral krediidivahendaja nimi;“;

19) paragrahvi 4031 lõike 1 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

20) paragrahvi 4031 lõike 1 punkt 4 tunnistatakse kehtetuks;

21) paragrahvi 4031 lõike 1 punkt 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„8) intressimäär aasta kohta või kõik intressimäärad aasta kohta, juhul kui kohaldatakse

erinevaid intressimäärasid;“;

22) paragrahvi 4031 lõike 1 punkti 10 täiendatakse pärast sõna „tasumata“ sõnadega „või

viivitatud“;

23) paragrahvi 4031 lõike 1 punkti 12 täiendatakse pärast sõna „puudumine“ sõnadega „ja

vajaduse korral taganemistähtaeg“;

24) paragrahvi 4031 lõike 1 punktist 13 jäetakse välja sõnad „ning hüvitise arvutamise viisi“;

25) paragrahvi 4031 lõike 1 punktid 14 ja 15 tunnistatakse kehtetuks;

26) paragrahvi 4031 lõiget 1 täiendatakse punktidega 16 ja 17 järgmises sõnastuses:

„16) tarbijakrediidilepingu puhul, mille esemeks on asja omandamise, teenuse osutamise või

muu lepingueseme finantseerimine, ning majanduslikult seotud tarbijakrediidilepingu puhul

lepingu esemeks olev asi või teenus või muu lepinguese ja selle hind kohe tasudes (netohind),

kusjuures liisingulepingu puhul loetakse netohinnaks hind, millega liisinguandja liisingueseme

ostab;

17) krediidiandja ning vajaduse korral krediidivahendaja asukoha aadress, telefoninumber ja e-

posti aadress.“;

27) paragrahvi 4031 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui kogu käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teavet ei ole võimalik ühel lehel selgelt

eristuvalt esitada, esitatakse see Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esimeses osas

kõige rohkem kahel lehel. Sellisel juhul esitatakse lõike 1 punktides 1, 3, 5, 7–9, 11 ja 16

osutatud teave teabelehe esimesel lehel.“;

28) paragrahvi 4031 lõike 2 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Krediidiandja ja krediidivahendaja esitavad tarbijale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehel käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete järel selgelt eristuvalt ka järgmise

teabe:“;

29) paragrahvi 4031 lõike 2 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks;

30) paragrahvi 4031 lõike 2 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks;

31) paragrahvi 4031 lõiget 2 täiendatakse punktidega 9–20 järgmises sõnastuses:

„9) krediidi liik;

10) krediidi kasutusse võtmise tingimused;

4

11) kui eri juhtudel kohaldatakse erinevaid intressimäärasid, kõik intressimäärad aasta kohta ja

nende kohaldamise tingimused, kusjuures kui tegemist on fikseerimata intressimääraga,

esitatakse selle muutumise ajavahemikud, tingimused ja kord; kui intressimäär sõltub

alusintressimäärast, esitatakse esialgse intressi suhtes kohaldatav alusintressimäär;

12) kui tarbijakrediidileping võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel viisil ning seejuures on

tarbijakrediidilepinguga seotud tasud ja intressimäär erinevad ning krediidiandja kasutab

käesoleva seaduse § 4061 lõikes 2 sätestatud eeldust, märgitakse, et muud seda tüüpi

tarbijakrediidilepingus olevad krediidi kasutusse võtmise viisid võivad tuua kaasa kõrgema

krediidi kulukuse määra;

13) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 7 nimetatud maksete kogusumma ja punktis 9

nimetatud krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul, seejuures märgitakse kõik krediidi

kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused; kui tarbija on teatanud

krediidiandjale enda eelistatavad lepingutingimused, nagu tarbijakrediidilepingu kestus,

krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt

saadud teavet;

14) vajaduse korral krediidiandjale tasutava hüvitise arvutamise viis krediidi ennetähtaegse

tagastamise korral;

15) tarbija õigus saada viivitamata ja tasuta teavet vastavalt käesoleva seaduse § 4034 lõikele

10 tema krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatud andmete kohta;

16) tarbija õigus saada nõudmise korral krediidiandjalt tasuta püsival andmekandjal

tarbijakrediidilepingu projekti koopia vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 6;

17) vajaduse korral teave selle kohta, et hinda on isikupõhiselt kohandatud andmete

automatiseeritud töötluse, sealhulgas profiilianalüüsi alusel;

18) teave tarbijakrediidilepingust tulenevate vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste

kohta ja nende kasutamise kord;

19) hoiatus ja selgitus konkreetse tarbijakrediidilepinguga seotud muude kohustuste täitmata

jätmise õiguslike ja finantstagajärgede kohta;

20) tagasimaksegraafik, mis sisaldab kõiki makseid ja tagasimakseid tarbijakrediidilepingu

kestuse jooksul, sealhulgas tarbijakrediidilepinguga üheaegselt pakutava kõrvallepingu alusel

tehtavaid makseid ja tagasimakseid, kusjuures kui erinevate asjaolude korral kohaldatakse

erinevaid intressimäärasid, põhinevad maksed ja tagasimaksed intressimäära mõistlikul

tõusul.“;

32) paragrahvi 4031 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud lepingueelne teave esitatakse hiljem

kui üks päev enne lepingu sõlmimist või tarbija poolt siduva tahteavalduse tegemist, edastab

krediidiandja või vajaduse korral krediidivahendaja tarbijale paberil või tarbija valitud ja

tarbijakrediidilepingus nimetatud muul püsival andmekandjal meeldetuletuse tarbija

taganemisõiguse olemasolu kohta vastavalt käesoleva seaduse §-le 409 ja selle teostamise

korra. Teade esitatakse tarbijale ühe kuni seitsme päeva jooksul pärast lepingu sõlmimist või

tarbija siduva tahteavalduse tegemist.“;

33) paragrahvi 4031 lõiked 4 ja 5 tunnistatakse kehtetuks;

5

34) paragrahvi 4031 lõiget 6 täiendatakse pärast sõna „teabelehele“ sõnadega „paberil või muul

püsival andmekandjal“;

35) paragrahvi 4031 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:

„(71) Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel esitatav teave on sisult kooskõlas ja

selgesti loetav. Tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esitamisel võetakse arvesse eri

andmekandjate tehnilisi piiranguid ja teave esitatakse eri andmekandjate jaoks sobival viisil,

võttes arvesse nende koostalitlusvõimet. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehte ei tohi

muuta ega täiendada. Teave, mida krediidiandja soovib lisaks käesolevas paragrahvis

sätestatule tarbijale teatavaks teha, esitatakse eraldi dokumendis, mis võidakse lisada Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehele.“;

36) paragrahvi 4031 lõike 8 teine ja kolmas lause tunnistatakse kehtetuks;

37) paragrahvi 4031 lõige 82 teist lauset muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Käesoleva seaduse § 541 lõike 5 punktis 5 sätestatud teave esitatakse erisusega, et tarbija võib

lepingust taganeda käesoleva seaduse §-s 409 sätestatud alusel ja tagajärgedega ning käesoleva

seaduse § 541 lõike 5 punktis 2 nimetatud finantsteenuse põhiomaduste kirjeldus peab

sisaldama vähemalt käesoleva seaduse § 4031 lõikes 1 nimetatud teavet.“;

38) paragrahvi 4031 lõige 9 tunnistatakse kehtetuks;

39) paragrahvi 4033 lõike 1 esimeses lauses asendatakse sõnad „krediidiandja või

krediidivahendaja annab“ sõnadega „krediidiandja ja krediidivahendaja annavad“;

40) paragrahvi 4033 lõike 1 teises lauses ja lõikes 2 asendatakse sõnad „krediidiandja või

krediidivahendaja esitab“ sõnadega „krediidiandja ja krediidivahendaja esitavad“;

41) paragrahvi 4033 lõikes 6 asendatakse sõnad „pakub krediidiandja või krediidivahendaja“

sõnadega „pakuvad krediidiandja ja krediidivahendaja“;

42) paragrahvi 4034 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „hindama“ sõnaga „põhjalikult“;

43) paragrahvi 4034 lõike 2 teine lause asendatakse lausetega järgmises sõnastuses:

„Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel võtab krediidiandja arvesse kõiki talle teada olevaid

asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud

tingimustel, sealhulgas võtab ta arvesse tarbija varalist seisundit, regulaarset sissetulekut, teisi

varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimalikku suurenemist. Hindamistoimingute ulatus määratakse vastavalt

tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemas olevatele andmetele, võetava rahalise

kohustuse suurusele ja krediidist tarbijale tulenevatele riskidele.“;

44) paragrahvi 4034 lõiked 3 ja 4 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja

tarbijalt teavet ja kasutab muid asjakohaseid allikaid, sealhulgas registreid, välja arvatud

sotsiaalmeediat. Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ei või omandada ega kasutada

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 artikli 9 lõikes 1 nimetatud eriliiki

isikuandmeid. Krediidivõimelisuse hindamine ei tohi põhineda üksnes tarbija varasemate

maksekohustuste täitmise ajalool.“;

6

(4) Tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks teavitab

krediidiandja tarbijat, missuguse käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused

tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Tarbija

esitab krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse

hindamiseks. Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud ja muud krediidivõimelisuse hindamisel

kasutatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lõigetele 3 ja 4.“;

45) paragrahvi 4034 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Kui ühe tarbijakrediidilepingu soovivad sõlmida mitu tarbijat, hindab krediidiandja

tarbijate krediidivõimelisust nende ühisele tagasimaksevõimele tuginedes.“;

46) paragrahvi 4034 lõiget 9 täiendatakse pärast sõnu „krediidisumma või krediidi ülempiiri“

sõnaga „märkimisväärne“ vastavas käändes;

47) paragrahvi 4034 lõiked 10 ja 11 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(10) Kui otsus tarbijaga tarbijakrediidileping sõlmimata jätta põhineb registrist saadud teabel,

teatab krediidiandja tarbijale viivitamata ja tasuta registris sooritatud päringu tulemused,

andmed kasutatud registri kohta ja arvesse võetud andmete liigi.“;

„(11) Kui krediidiandja otsustab tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmimata jätta, teavitab ta

tarbijat oma otsusest viivitamata. Kui see on asjakohane, soovitab krediidiandja tarbijale

kergesti kättesaadavaid võlanõustamisteenuseid sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses.“;

48) paragrahvi 4034 täiendatakse lõikega 111 järgmises sõnastuses:

„(111) Kui krediidiandja otsustab tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmimata jätta ja otsus

põhineb automatiseeritud andmetöötlusel, teavitab krediidiandaja tarbijat automatiseeritud

andmetöötlusest, samuti õigusest nõuda inimese antavat hinnangut ja otsuse vaidlustamise

menetlusest.“;

49) paragrahvi 4034 täiendatakse lõikega 14 järgmises sõnastuses:

„(14) Krediidiandjal ei ole õigust tarbijakrediidilepingut tarbija kahjuks muuta põhjusel, et

tarbija krediidivõimelisust ei hinnatud õigesti, välja arvatud juhul, kui selline võimalus on

lepingus ette nähtud ja kui krediidiandja ei saanud tarbija krediidivõimelisust õigesti hinnata,

sest tarbija jättis teadlikult esitamata käesolevas paragrahvis nimetatud teabe või võltsis

krediidiandjale esitatud teavet.“;

50) paragrahvi 4035 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Krediidiandja ja krediidivahendaja on enne tarbijakrediidilepingu või kõrvallepingu

sõlmimist kohustatud andma tarbijale tasuta piisavaid selgitusi eelnimetatud lepingu kohta, et

tarbija saaks hinnata, kas pakutav leping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale.“;

51) paragrahvi 4035 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

52) paragrahvi 4035 lõike 3 sissejuhatav lauseosa ja punkt 1 muudetakse ning sõnastatakse

järgmiselt:

„Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud selgitused hõlmavad eelkõige:

1) käesoleva seaduse § 4031 või 4033 kohaselt tarbijale antavat lepingueelset teavet, kui selgitusi

annab krediidiandja, ning käesoleva seaduse §-de 4031, 4033 ja 4171 kohaselt tarbijale antavat

lepingueelset teavet, kui selgitusi annab krediidivahendaja;“;

53) paragrahvi 4035 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

7

„(4) Krediidiandja ja krediidivahendaja teavitavad tarbijat selgel ja arusaadaval viisil, kui

tarbijale esitatakse isikuandmete automatiseeritud töötlemisel põhinev isikustatud pakkumus

või muu lepingutingimusi sisaldav dokument.“;

54) paragrahvi 404 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Tarbija vaikimist või tegevusetust, sealhulgas eeltäidetud valikute, nagu ette märgistatud

lahtrite tagasi lükkamata jätmist, ei loeta tarbija tarbijakrediidilepingu sõlmimisega

nõustumuseks. Kui tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks kasutatakse märgistatavaid lahtreid,

peab tarbija tahteavaldusest nähtuma tarbija vabatahtlik, selge, informeeritud ja ühemõtteline

nõustumine lahtrites märgitud lepingutingimustega. Eelnimetatu kehtib ka tarbija poolt

tarbijakrediidilepinguga seoses sõlmitava kõrvallepingu kohta.

(12) Ettevõtja ei tohi tarbijakrediidilepingu sõlmimise eesmärgil teha tarbijale krediiti

kättesaadavaks, kui tarbija ei ole tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks soovi avaldanud ega selle

sõlmimisega sõnaselgelt nõustunud. Kui ettevõtja teeb siiski tarbijale krediidi kättesaadavaks

ilma, et tarbija oleks tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks soovi avaldanud ja selle sõlmimisega

sõnaselgelt nõustunud, ei teki ettevõtjal tarbija vastu nõudeid, välja arvatud käesoleva seaduse

§ 99 lõikes 2 sätestatud juhul.“;

55) paragrahvi 404 lõike 2 punktid 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) lepingupoolte nimed, aadressid, telefoninumbrid ja e-posti aadressid ning vajaduse korral

krediidivahendaja nimi ja aadress;

2) käesoleva seaduse § 4031 lõike 1 punktides 3 ja 5–11 nimetatud andmed;“;

56) paragrahvi 404 lõike 2 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) taganemisõiguse olemasolu või puudumine ning vajaduse korral ajavahemik, mille vältel

taganemisõigust saab kasutada, ja muud taganemisõiguse kasutamise tingimused, sealhulgas

käesoleva seaduse § 409 lõikes 21 osutatud taganemisavalduse tegemiseks kasutatav püsiv

andmekandja, tarbija käesoleva seaduse § 409 lõike 3 kohane kohustus maksta tagasi krediidi

põhisumma ning põhisumma kohta alates selle kasutamise kuupäevast kuni selle

krediidiandjale tagasimaksmise kuupäevani kogunenud intress ja intress ühe päeva kohta;“;

57) paragrahvi 404 lõike 2 punkt 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„8) krediidi ennetähtaegse tagastamise õigus, krediidi ennetähtaegse tagastamise kord, vajaduse

korral teave krediidiandja hüvitise saamise õiguse kohta ning selge ja arusaadav selgitus

hüvitise arvutamise viisi kohta;“;

58) paragrahvi 404 lõike 2 punkt 10 tunnistatakse kehtetuks;

59) paragrahvi 404 lõike 2 punkt 12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„12) käesoleva seaduse § 4031 lõike 2 punktides 2, 5, 6, 9–11 ja 18 nimetatud teave;“;

60) paragrahvi 404 lõiget 2 täiendatakse punktidega 14 ja 15 järgmises sõnastuses:

„14) teave püsiva andmekandja kohta, mille tarbija on valinud käesoleva seaduse § 4031 lõikes

21, § 4041 lõikes 1, §-s 4042 ning vajaduse korral § 407 lõigetes 31 ja 32, § 4141 lõikes 2 ning §

4142 lõikes 2 märgitud teabe edastamiseks;

15) sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses võlanõustamisteenuse osutajate asjakohased

kontaktandmed ja soovitus tarbijale võtta sellise teenuse osutajaga ühendust makseraskuste

korral.“;

8

61) paragrahvi 404 lõike 23 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks;

62) paragrahvi 404 täiendatakse lõikega 24 järgmises sõnastuses:

„(24) Käesoleva seaduse § 4031 lõike 1 punktis 11 nimetatud maksetega viivitamise korral

kohaldatava viivise aasta- ja päevamäär märgitakse lepingusse tarbijakrediidilepingu sõlmimise

aja seisuga.“;

63) paragrahvi 404 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Tarbijale käesoleva paragrahvi kohaselt esitatav teave peab olema selgesti loetav ja

kohandatud selle andmekandja tehnilistele piirangutele, millel teave esitatakse. Teave esitatakse

eri kanalites asjakohasel ja sobival viisil.“;

64) paragrahvi § 4041 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui krediidiandjal on õigus intressimäära muuta, jõustub intressimäära muudatus

tarbijakrediidilepingu puhul, kui krediidiandja on tarbijat mõistliku aja jooksul ette paberil või

muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal intressimäära muudatusest

teavitanud.“;

65) paragrahvi 4041 lõike 2 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „krediidiandja ruumides“

sõnadega „ning olemasolu korral krediidiandja veebilehel või mobiilirakenduses“;

66) paragrahvi 4042 lõike 1 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Enne tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmist esitab krediidiandja tarbijale paberil või

muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal järgmise teabe:“;

67) paragrahvi 4042 lõike 1 punkti 1 täiendatakse pärast sõnu „saamise vajadus“ sõnadega „või

seadusest tuleneva muudatuse korral muudatuse selgitus“;

68) paragrahvi 4042 lõike 1 punktis 2 asendatakse sõna „tegemise“ sõnaga „jõustumise“;

69) paragrahvi 4042 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

70) paragrahvi 406 lõikes 51 asendatakse sõna „krediidilepingu“ sõnaga

„tarbijakrediidilepingu“;

71) paragrahvi 407 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 407. Arvelduskrediidileping ja maksekonto jäägi ületamine“;

72) paragrahvi 407 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Arvelduskrediidileping on tarbijakrediidileping, millega krediidiandja lubab sõnaselgelt

tarbijal maksekonto jääki teatud suuruses ületada.“;

73) paragrahvi 407 lõiked 21–25 tunnistatakse kehtetuks;

74) paragrahvi 407 lõike 31 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Krediidiandja esitab tarbijakrediidilepingu kehtivusaja jooksul tarbijale tasuta konto väljavõtte

regulaarselt vähemalt üks kord kuus paberil või muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival

andmekandjal.“;

75) paragrahvi 407 lõike 32 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

9

„Intressimäära või tasude suurendamine jõustub arvelduskrediidilepingu puhul, kui

krediidiandja on tarbijat mõistliku aja jooksul ette paberil või muul tarbijakrediidilepingus

nimetatud püsival andmekandjal intressimäära või tasude muudatusest teavitanud.“;

76) paragrahvi 407 lõike 32 teist lauset täiendatakse pärast sõnu „krediidiandja ruumides“

sõnadega „ja olemasolu korral krediidiandja veebilehel või mobiilirakenduses“;

77) paragrahvi 407 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui puudub arvelduskrediidi andmise kokkulepe ja krediidiandja lubab tarbijal

maksekonto jääki ületada või kui krediidiandja lubab tarbijal ületada arvelduskrediidilepingus

kokkulepitud arvelduskrediidi ülempiiri, teavitatakse tarbijat paberil või muul tarbija valitud ja

lepingus nimetatud püsival andmekandjal regulaarselt tasuta järgmistest asjaoludest:

1) võimalus maksekonto jääki või arvelduskrediidilepingus kokkulepitud arvelduskrediidi

ülempiiri ületada;

2) intressimäär aasta kohta ja selle kohaldamise tingimused, kusjuures, kui intressimäär sõltub

alusintressimäärast, esitatakse esialgse intressi suhtes kohaldatav alusintressimäär;

3) lepingu sõlmimisest alates tasumisele kuuluvad tasud ja vajaduse korral tasude muutmise

tingimused.“;

78) paragrahvi 407 lõike 41 sissejuhatavat lauseosa täiendatakse pärast sõna „viivitamata“

sõnadega „ning tasuta paberil või muul tarbija valitud ja lepingus nimetatud“;

79) paragrahvi 407 lõiget 41 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) tagasimakse tähtaja.“;

80) paragrahvi 407 täiendatakse lõigetega 42–44 järgmises sõnastuses:

„(42) Kui tegemist on käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tarbijakrediidilepinguga, pakub

krediidiandja tarbijale maksekonto jäägi sagedase ületamise korral sobivaid

nõustamisteenuseid ja soovitab talle tasuta võlanõustamisteenuseid sotsiaalhoolekande seaduse

tähenduses.

(43) Krediidiandja teavitab tarbijat kokkulepitud viisil lepingu ülesütlemisest või

arvelduskrediidi või maksekonto jäägi ületamise ülempiiri vähendamisest hiljemalt 30 päeva

enne lepingu ülesütlemise või ülempiiri vähendamise jõustumist.

(44) Kui tarbija on krediidi kasutusse võtnud enne, kui krediidiandja lepingu üles ütles või

arvelduskrediidi või maksekonto jäägi ületamise ülempiiri vähendas, pakub krediidiandja enne

kohtu- või täitemenetluse alustamist tarbijale võimalust maksta see osa kasutusse võetud

krediidist, mille osas leping üles öeldi või ülempiiri vähendati, tagasi 12 võrdse igakuise

osamaksena seni krediidile kohaldunud intressiga. Soovi korral võib tarbija teha tagasimaksed

varem.“;

81) paragrahvi 407 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;

82) paragrahvi 408 lõigetes 2 ja 3 asendatakse sõna „krediidileping“ sõnaga

„tarbijakrediidileping“;

83) paragrahvi 409 lõiget 21 täiendatakse pärast sõna „tehtud“ sõnadega „paberil või muul

tarbija valitud ja tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal“;

84) paragrahvi 409 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:

„(22) Kui krediidiandja on rikkunud käesoleva seaduse §-s 404 nimetatud lepingutingimuste ja

teabe esitamise kohustust, lõpeb taganemistähtaeg igal juhul 12 kuu ja 14 päeva möödumisel

10

tarbijakrediidilepingu sõlmimise päevast. Taganemistähtaeg ei lõpe, kui tarbijat ei ole

teavitatud tema taganemisõigusest vastavalt käesoleva seaduse § 404 lõike 2 punktile 5.“;

85) paragrahvi 409 lõige 31 tunnistatakse kehtetuks;

86) paragrahvi 409 täiendatakse lõikega 42 järgmises sõnastuses:

„(42) Kui tarbijakrediidileping on sõlmitud sellise asja ostu finantseerimiseks, mille puhul

kehtib tingimus, et asja tagastamise korral on tagatud täielik hüvitamine pikema kui 14 päeva

pikkuse ajavahemiku jooksul, pikeneb tarbijakrediidilepingu taganemistähtaeg kooskõlas selle

tingimusega.“;

87) paragrahv 410 tunnistatakse kehtetuks;

88) paragrahvi 411 lõike 1 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Sellisel juhul vähendatakse tarbija krediidi kogukulu krediidi kasutamata jätmise ajale langeva

intressi ja muude kulude võrra, mida võib krediidiandja nõuda. Tarbija ei ole kohustatud sellest

rohkem maksma.“;

89) paragrahvi 4141 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema paberil või muul tarbijakrediidilepingus

nimetatud püsival andmekandjal ja tarbijale teatavaks tehtud hiljemalt kaks kuud enne

ülesütlemise jõustumist, kui lepingus ei ole kokku lepitud pikemat etteteatamistähtaega.“;

90) paragrahvi 4142 lõike 2 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „selle põhjustest“ sõnadega

„paberil või muul tarbijakrediidilepingus nimetatud“;

91) paragrahvi 416 lõiget 4 täiendatakse enne esimest lauset lausega järgmises sõnastuses:

„Krediidiandjal ei ole õigust tarbijakrediidilepingut üles öelda põhjusel, et tarbija

krediidivõimelisust ei hinnatud õigesti.“;

92) paragrahvi 4161 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Enne kui krediidiandja ütleb tarbijakrediidilepingu käesoleva seaduse § 416 lõike 1 alusel

üles ja alustab tarbija makseviivituse tõttu kohtu- või täitemenetlust, hindab ta ja asjakohasel

juhul pakub tarbijale üheselt mõistetavas sõnastuses võimalust tarbijakrediidilepingu

tingimuste kohtuväliseks muutmiseks või muul kujul osaliselt või täielikult refinantseerimiseks

(edaspidi tarbijakrediidilepingu ümberkujundamine). Krediidiandja ei pea seda pakkuma

korduvalt, välja arvatud siis, kui seda saab konkreetsel juhul pidada põhjendatuks. Sealjuures

võib krediidiandja arvestada, kas tarbija on tema pakkumisele mõistliku aja jooksul vastanud.

Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatu ei välista tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise

pakkumist ka muudel juhtudel.

(2) Krediidiandja võtab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hindamise käigus ja

asjakohasel juhul vastava võimaluse väljapakkumise korral tarbijakrediidilepingu

ümberkujundamisel muu hulgas arvesse tarbija olukorda, tema õigusi ja huve, suutlikkust

krediit tagasi maksta ning mõistlike elamiskulude vajadust. Krediidiandja ei pea hindama

tarbija krediidivõimelisust käesoleva seaduse § 4034 kohaselt, kui tarbijakrediidilepingu

kehtivaid tingimusi muudetakse käesoleva paragrahvi lõike 3 teise lause kohaselt ning seejuures

ei suurene märkimisväärselt tarbija makstav kogusumma.

(3) Kui krediidiandja on lõikes 1 nimetatud hindamise käigus tuvastanud, et

tarbijakrediidilepingu ümberkujundamine on asjakohane, pakub ta tarbijale võimaluse

tarbijakrediidilepingu osaliseks või täielikuks refinantseerimiseks või kehtiva

tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmiseks. Kehtiva tarbijakrediidilepingu tingimuste

muutmiseks võib muu hulgas olla:

11

1) tarbijakrediidilepingu tähtaja pikendamine;

2) tagasimakse tasumise täielik või osaline edasilükkamine teatud ajavahemikuks;

3) tarbijakrediidilepingu liigi muutmine;

4) nõudest osaline loobumine või eri tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete

summeerimine;

5) intressimäära vähendamine;

6) vääringu konverteerimine.

(4) Kui seoses tarbijakrediidilepingu ümberkujundamisega muudetakse ühe või mitme

tarbijakrediidilepingu muid kehtivaid tingimusi kui tähtaja pikendamise tingimus, märgitakse

kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis sõlmitud kokkuleppes

ümberkujundatava krediidi põhisumma ning intressi, viivise ja muu krediidi kasutamise tasu

suurus. Tarbija nõudmisel edastab krediidiandja talle ka teabe iga esialgse krediidisumma kohta

ning intressi, viivise ja muu krediidi kasutamise tasu arvestuse. Tarbijakrediidilepingu

tingimuste muutmise kokkulepe, mis ei vasta käesoleva lõike esimeses lauses sätestatule, on

tühine.“;

93) paragrahvi 4171 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

94) paragrahvide 4191 ja 4193 pealkirjast, § 4193 lõikest 1 ning lõike 2 sissejuhatavast lauseosast

ja punktist 1 ning § 4193 lõikest 5 jäetakse välja sõnad „elamukinnisvaraga seotud“;

95) paragrahvi 4191 lõiked 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks;

96) paragrahvi 4191 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Krediidiandja ja krediidivahendaja poolt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-s 7

sätestatud nõustamisteenuse osutamisele kohaldatakse krediidiandjate ja -vahendajate seaduse

§-s 51 ning käesolevas seaduses käsunduslepingu kohta sätestatut.“;

97) paragrahvi 4193 lõike 2 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „sõlmida“ sõnadega

„elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu puhul“;

98) paragrahvi 4193 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Tarbijakrediidilepingu sõlmimise võib teha sõltuvaks asjakohase kindlustuslepingu

sõlmimisest käesoleva seaduse §-s 4012 sätestatud tingimustel.“;

99) paragrahvi 7113 lõike 1 kolmas lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„See ei mõjuta käesoleva seaduse §-s 4031 ning § 711 lõike 1 punktides 9, 10 ja 20 sätestatut.“;

100) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L,

30.10.2023, lk 1–67).“.

§ 2. Isikuandmete kaitse seaduse täiendamine

Isikuandmete kaitse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seadust täiendatakse §-ga 101 järgmises sõnastuses:

„§ 101 . Tarbijakrediidilepingu puhul tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatava

registriga seotud nõuded

(1) Sellise registri pidajale, mis sisaldab käesoleva seaduse §-s 10 sätestatud võlasuhte

rikkumisega seotud andmeid või muud sarnast tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

12

kasutatavat teavet, sealhulgas tarbija tulevase maksekäitumise tõenäosuse väärtust

(krediidiskoori), kehtivad seoses tarbijakrediidiga ning suhetes tarbijate ja krediidiandjatega

käesolevas paragrahvis sätestatud nõuded.

(2) Kui on olemas õiguslik alus, on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud registripidaja

kohustatud andma registrile juurdepääsu isikuandmete töötlemiseks ainult sellisele

tarbijakrediiti pakkuvale krediidiandjale, kelle tegevus on kooskõlas isikuandmete töötlemisele

kehtivate nõuetega ja kes:

1) on finantsjärelevalve subjekt Finantsinspektsiooni seaduse § 2 lõike 2 tähenduses või

2) on teises Euroopa Liidu liikmesriigis asutatud krediidiandja ja selle liikmesriigi pädeva

asutuse järelevalve subjekt.

(3) Lõikes 1 nimetatud registrile juurdepääsu andmisel koheldakse teises Euroopa Liidu

liikmesriigis tegutsevat krediidiandjat samadel alustel nagu Eestis tegutsevat krediidiandjat.

(4) Lõikes 1 nimetatud register peab sisaldama teavet vähemalt tarbija tarbijakrediidilepingust

tuleneva võlgnevuse kohta, milles on eristatud nõude põhisumma ja kõrvalnõuded, ning

tarbijakrediidi liiki ja krediidiandja nime. Registripidaja kehtestab meetmed, millega tagatakse,

et registris sisalduv teave on ajakohane ja täpne.

(5) Lõikes 1 nimetatud registripidaja teavitab tarbijat:

1) 30 päeva jooksul tarbijakrediidilepingust tuleneva võlgnevuse registrisse kandmisest arvates

sellest, et registrisse on kantud tarbijakrediidilepingust tulenev võlgnevus;

2) tarbija õigustest vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2016/679.

(6) Lõikes 1 nimetatud registripidaja võtab kasutusele korra, mis võimaldab tarbijal hõlpsasti

vaidlustada registris tema kohta kajastatud tarbijakrediidilepinguga seoses tekkinud võlasuhte

rikkumisega seotud andmeid, sealhulgas andmeid, mida võivad nimetatud registrist saada

kolmandad isikud.“;

2) seadust täiendatakse §-ga 711 järgmises sõnastuses:

„§ 711. Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatava registriga seotud nõuete

rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 101 sätestatud nõuete ja kohustuste rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 20 000 000 eurot.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 20 000 000 eurot või kuni neli protsenti tema eelmise

majandusaasta ülemaailmsest aastasest kogukäibest, olenevalt sellest, kumb summa on

suurem.“;

3) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L,

30.10.2023, lk 1–67).“.

§ 3. Kindlustustegevuse seaduse muutmine

Kindlustustegevuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 218 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

13

„(21) Kindlustusandjal on keelatud võtta tarbijakrediidilepinguga seotud kindlustuslepingu

sõlmimise korral kindlustusriski hindamisel arvesse onkoloogilise haiguse diagnoosiga seotud

isikuandmeid, kui tervishoiuteenuse osutamisest on möödunud 15 aastat.“;

2) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L,

30.10.2023, lk 1–67).“.

§ 4. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 91 järgmises sõnastuses:

„(91) Käesolevat seadust ei kohaldata ettevõtjale, kes oma majandus- või kutsetegevuses müüb

tarbijale eseme või osutab teenust ja kõrvaltegevusena pakub tarbijale maksetähtpäeva

edasilükkamise kujul intressivaba krediiti, millega kaasnevad üksnes vähesed tasud maksetega

hilinemise korral, või kes vahendab kõrvaltegevusena tarbijale krediiti, kui ettevõtja on

käsitatav mikro-, väike- või keskmise suurusega ettevõtjana vastavalt komisjoni soovitusele

2003/361/EÜ mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta (ELT L

124, 20.05.2003, lk 36–41).“;

2) paragrahvi 7 ja § 531 pealkirjast jäetakse välja sõnad „elamukinnisvaraga seotud“;

3) paragrahvi 7 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Nõustamisteenus on tarbijale tarbijakrediidi pakkumisel sõltumatu ja isikustatud soovituse

andmine ühe või enama krediidi saamiseks sõlmitava lepingu kohta.“;

4) paragrahvi 7 lõike 3 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) tarbijale lepingueelse teabe esitamist vastavalt võlaõigusseaduse §-dele 4031 ja 4033 ega

tarbijakrediidilepingu kohta selgituste andmist vastavalt võlaõigusseaduse §-le 4035.“;

5) paragrahvi 38 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) vastama õigusaktidest tulenevatele nõuetele ning oma tegevuses olema asjatundlik, aus,

õiglane, hoolikas ja läbipaistev, et tagada tarbijate huvide ja õiguste kaitse;“;

6) paragrahvi 40 lõike 2 sissejuhatavat lauseosa täiendatakse pärast sõna „vajalikud“ sõnaga

„ajakohased“;

7) paragrahvi 43 lõiget 1 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) tagama, et need ei takista täitmast käesoleva seaduse § 38 lõikes 1 sätestatud nõudeid.“;

8) paragrahvi 44 lõike 3 punktis 41, § 44 lõike 5 punktides 1 ja 2 ning § 48 lõike 5 punktis 71

asendatakse sõnad „võla ümberkujundamise“ sõnadega „tarbijakrediidilepingu

ümberkujundamise“;

9) paragrahvi 44 lõiget 3 täiendatakse punktiga 121 järgmises sõnastuses:

„121) protseduurid ja põhimõtted, kuidas tuvastatakse võimalikult varakult finantsraskustes

olevad tarbijad, ja viisid, kuidas nad suunatakse kasutama neile lihtsasti kättesaadavat

sõltumatut võlanõustamisteenust sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses;“;

10) paragrahvi 47 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

14

„(11) Krediidiandja või -vahendaja peab krediiditegevuse kavandamisel ja reklaamimisel,

nõustamisteenuse osutamisel, tarbijale kõrvalteenuse osutamisel, krediidilepingu täitmisel ning

krediidi andmisel, vahendamisel või krediidi andmise hõlbustamisel tegutsema ausalt, õiglaselt,

läbipaistvalt ja professionaalselt ning võttes arvesse tarbijate õigusi ja huve.“;

11) paragrahvi 49 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

12) seadust täiendatakse §-ga 491 järgmises sõnastuses:

„§ 491. Automatiseeritud andmetöötlus krediidivõimelisuse hindamisel

(1) Kui krediidivõimelisuse hindamisel kasutatakse isikuandmete automatiseeritud töötlemist,

on tarbijal õigus nõuda krediidiandjalt inimese sekkumist, mis hõlmab tarbija õigust:

1) saada krediidiandjalt selgeid ja arusaadavaid selgitusi krediidivõimelisuse hinnangu kohta,

sealhulgas isikuandmete automatiseeritud töötlemise loogika, riskide, olulisuse ja mõju kohta

otsuse tegemisel;

2) väljendada krediidiandjale enda seisukohta;

3) nõuda krediidiandjalt krediidivõimelisuse hinnangu ja krediidi andmist käsitleva otsuse

ülevaatamist.

(2) Krediidiandja on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud õigustest tarbijat

teavitama.“;

13) paragrahvi 50 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „krediidiandjale“ tekstiosaga „kooskõlas

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta

isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks

tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88)“;

14) paragrahvi 50 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas

seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes

vajaduse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.“;

15) paragrahvi 50 lõikest 6 jäetakse välja tekstiosa „füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete

töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise

kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88)“;

16) seaduse 6. peatükki täiendatakse §-dega 502 ja 503 järgmises sõnastuses:

㤠502. Krediidivahendaja lisakohustused

Krediidivahendaja on kohustatud:

1) järgima suhetes tarbijaga muu hulgas võlaõigusseaduse §-des 4031, 4033, 4035, 4171 ja 418

sätestatut;

2) tegema krediidiandjale teatavaks võimalikud tasud, mida tarbija peab osutatavate teenuste

eest krediidivahendajale maksma, et neid saaks arvesse võtta krediidi kulukuse aastamäära

arvutamisel.

§ 503. Diskrimineerimise keeld tarbijakrediidi andmisel

(1) Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavat tarbijat ei tohi tarbijakrediidi andmisel

diskrimineerida kodakondsuse ega elukoha tõttu ega muul Euroopa Liidu põhiõiguste harta

15

artiklis 21 nimetatud alusel. See kehtib nii juba sõlmitud tarbijakrediidilepingute puhul,

tarbijakrediidilepingu sõlmimisel kui ka juhul, kui tarbija on esitanud taotluse

tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks. Tarbijatele võib pakkuda erinevaid tarbijakrediidi andmise

tingimusi, kui erinevad tingimused on igakülgselt põhjendatud objektiivsete kriteeriumidega.

(2) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingute suhtes.“;

17) seaduse 7. peatüki pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„7. peatükk

Tarbijakrediidi pakkumise nõuded“;

18) paragrahvi 51 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Krediidiandja või -vahendaja teavitab tarbijat seoses tarbijakrediidi andmise või krediidi

vahendamisega, kas talle osutatakse või saab osutada nõustamisteenust.“;

19) paragrahvi 51 lõike 6 sissejuhatavas lauseosas ja lõike 7 punktis 5 asendatakse sõnad

„püsival andmekandjal“ sõnadega „paberil või muul tarbija valitud püsival andmekandjal“;

20) paragrahvi 51 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud teabe võib tarbijale esitada võlaõigusseaduse §

4031 lõike 8 kolmanda lause kohaselt lepingueelse teabena.“;

21) paragrahvi 51 lõikes 9 asendatakse sõnad „kogutud andmete alusel ei ole krediidileping

tarbija jaoks sobiv“ tekstiosaga „tarbijakrediidileping võib tarbija jaoks kaasa tuua konkreetse

riski, arvestades tarbija finantsolukorda.“;

22) paragrahvi 531 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Krediidiandja ja krediidiagent teevad tarbijakrediidilepingut käsitleva selge ja arusaadava

üldise teabe tarbijale paberil või muul püsival andmekandjal vastavalt tarbija valikule igal ajal

kättesaadavaks. Kui eelnimetatud teavet pakutakse krediidiandja või krediidiagendi ruumides,

tuleb see igal juhul teha paberil kättesaadavaks.“;

23) paragrahvi 531 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) krediidiandja või -vahendaja nimi, aadress, telefoninumber ja e-posti aadress;“;

24) paragrahvi 531 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral tagatise liigid, sealhulgas

asjakohasel juhul võimalus, et tagatis antakse teises liikmesriigis;“;

25) paragrahvi 531 lõike 2 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„6) elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral teave välisriigi vääringu kohta,

sealhulgas selgitus välisriigi vääringus tarbijakrediidilepingu sõlmimise võimalike tagajärgede

kohta tarbijale, kui krediidiandja pakub lepingu sõlmimist välisriigi vääringus;“;

26) paragrahvi 531 lõike 2 punkt 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„10) elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral asjakohasel juhul selge ja

kokkuvõtlik viide, et tarbijakrediidilepingu tingimuste täitmine ei taga tarbijakrediidilepingu

alusel kasutusse võetud krediidi tagasimaksmist;“;

27) paragrahvi 531 lõiget 2 täiendatakse punktiga 111 järgmises sõnastuses:

16

„111) taganemisõiguse kirjeldus;“;

28) paragrahvi 531 lõike 2 punkt 12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„12) elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral teave selle kohta, kas kinnisasja

hindamine on vajalik, ning kui hindamine on vajalik, siis selle kohta, kes vastutab hindamise

läbiviimise eest, samuti teave selle kohta, kas tarbijale tekib sellega seoses kulusid.“;

29) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L,

30.10.2023, lk 1–67).“.

§ 5. Reklaamiseaduse muutmine

Reklaamiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Reklaam, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada

tarbijakrediidilepinguid, peab sisaldama lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 olevale

üleskutsele ka hoiatavat teksti „Hoiatus! Laenuvõtmise eest tuleb maksta.“ või muud

samaväärset väljendit.“;

2) paragrahvi 29 lõikes 3 asendatakse sõnad „lõigetes 2“ sõnadega „lõigetes 2, 21“;

3) paragrahvi 29 lõige 33 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(33) Kui krediidi saamiseks või krediidi saamiseks pakutavatel tingimustel on vaja sõlmida

kõrvalleping ja kõrvallepinguga seotud kulusid ei saa ette kindlaks määrata, esitatakse

reklaamis lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 31 sätestatud teabele teave kõrvallepingu

sõlmimise kohustuse kohta.“;

4) paragrahvi 29 lõiget 7 täiendatakse pärast teist lauset lausetega järgmises sõnastuses:

„Samuti ei tohi reklaam jätta muljet, et kehtiva tarbijakrediidilepingu või registrisse kantud

krediidi mõju krediiditaotluse hindamisele on väike või olematu, ega anda eksitavalt mõista, et

krediit toob kaasa rahaliste vahendite suurenemise, asendab säästmist või võib tõsta tarbija

elatustaset. Käesolevas lõikes sätestatut kohaldatakse ka võlaõigusseaduse § 403 lõike 3

punktis 4 nimetatud tarbijakrediidilepingute reklaamile.“;

5) paragrahvi 29 lõike 8 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „viisil“ sõnadega „ja olema

kohandatud reklaamiks kasutatava andmekandja tehnilistele piirangutele“;

6) paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 81 järgmises sõnastuses:

„(81) Põhjendatud juhul, kui tüüpilise näite esitamiseks kasutatav andmekandja ei võimalda

kõiki kohustuslikke elemente kuvada, on lubatud tüüpilises näites jätta kuvamata käesoleva

paragrahvi lõike 31 punktides 5 ja 6 olev teave. Elektroonilise andmekandja puhul peab tarbijale

olema tagatud ligipääs käesoleva paragrahvi lõike 31 punktides 5 ja 6 osutatud teabele

klõpsamise, kerimise või ülelibistamise teel.“;

7) paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) Sellise tarbijakrediidilepingu reklaamile, mille puhul krediiti antakse intressivabalt ja

muude tasudeta, ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõike 31 punktides 4–6 sätestatut.“;

8) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

17

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L,

30.10.2023, lk 1–67).“.

§ 6. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse muutmine

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 171 täiendatakse lõigetega 4–6 järgmises sõnastuses:

„(4) Enne 2026. aasta 20. novembrit sõlmitud tähtajatule tarbijakrediidilepingule kohaldatakse

alates 2026. aasta 20. novembrist kehtiva võlaõigusseaduse §-s 4041, § 407 lõigetes 31 ja 32

ning lõike 4 teises lauses, lõigetes 41 ja 43 ning §-des 412, 4141 ja 4142 sätestatut.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ega

kohustusi, mis on tekkinud enne 2026. aasta 20. novembrit. Tarbijakrediidilepinguga seotud

asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2026. aasta 20. novembrit,

kohaldatakse enne nimetatud kuupäeva kehtinud seaduse redaktsiooni.

(6) Kui tarbijakrediidilepingu tingimus on pärast käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud

kuupäeva vastuolus võlaõigusseaduse sättega, mida kohaldatakse vastavalt käesoleva

paragrahvi lõikele 4 tagasiulatuvalt enne 2026. aasta 20. novembrit sõlmitud

tarbijakrediidilepingutele ja millest ei ole võimalik poolte kokkuleppel kõrvale kalduda,

kohaldatakse lepingutingimuse asemel võlaõigusseaduses sätestatut.“;

2) paragrahvi 172 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Krediidiasutus või muu finantsteenuse osutaja võib kuni 2026. aasta 20. novembrini muuta

enda poolt finantsteenuse osutamisel kasutatavaid tüüptingimusi sõltumata sellest, kas ta on

endale lepingu või tüüptingimusega jätnud tingimuste ühepoolse muutmise õiguse, kui

tüüptingimuste muutmine on vajalik nende kooskõlla viimiseks käesoleva seaduse § 171 lõikes

4 nimetatud sätetega ning krediidiasutus või muu finantsteenuse osutaja teavitab teist

lepingupoolt tingimuste muutmisest ja annab talle õiguse muudatustega mittenõustumise korral

leping kohe lõpetada.“;

3) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L,

30.10.2023, lk 1–67).“.

§ 7. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 20. novembril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2026

Algatab Vabariigi Valitsus

Võlaõigusseaduse

ja teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu seletuskirja

LISA 2

Euroopa Liidu õigusakti ja Eesti õigusakti vastavustabel

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, 18. oktoober 2023, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega

tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ

EL-i õigusakti norm EL-i õigusakti normi

ülevõtmise kohustus

EL-i õigusakti normi

sisuliseks rakendamiseks

kehtestatavad

riigisisesed õigusaktid

Kommentaar

Art 1 EI Ei pea üle võtma, kuna nimetatud artikkel sätestab

direktiivi (EL) 2023/225 eesmärgi.

Art 2 lg 1 EI Ei pea üle võtma, kuna nimetatud artikkel sätestab

direktiivi (EL) 2023/225 kohaldamisala.

Tarbijakrediidilepingutele kohalduvad erinormid on

võlaõigusseaduse 22. peatüki 2. jaos.

Art 2 lg 2 p a EI VÕS § 402 lg 3 järgi kohaldatakse elamukinnisvaraga

seotud tarbijakrediidilepingule tarbijakrediidilepingu

kohta sätestatut, kui käesolevas jaos sätestatust ei tulene

teisiti. Seega on hüpoteegi või muu võrreldava

tagatisega tagatud kinnisasjadega seotud

tarbijakrediidilepingud tarbijakrediidi kohaldamisalas,

kui ei ole sätestatud teisiti.

Art 2 lg 2 p b EI VÕS § 402 lg 3 järgi kohaldatakse elamukinnisvaraga

seotud tarbijakrediidilepingule tarbijakrediidilepingu

kohta sätestatut, kui käesolevas jaos sätestatust ei tulene

teisiti. Seega on tarbijakrediidilepingud, mille eesmärk

on maa või olemasoleva või projekteeritava ehitise

omandiõiguse omandamine või säilitamine,

tarbijakrediidi kohaldamisalas, kui ei ole sätestatud

teisiti.

Art 2 lg 2 p c VALIKULINE Eelnevas tarbijakrediidi direktiivis 2008/48/EÜ oli

direktiivi kohaldamisalast välistatud krediidilepingud,

mille krediidi kogusumma on väiksem kui 200 eurot või

suurem kui 75 000 eurot. VÕS-is seda välistust ei

rakendatud ning direktiiviga (EL) 2023/225 kehtestatud

100 000 eurost piiri ei rakendata ka siinse eelnõuga.

Art 2 lg 2 p d EI Vastav välistus on juba sätestatud VÕS § 403 lg 3

punktis 3.

Art 2 lg 2 p e EI Vastav välistus on juba sätestatud VÕS § 403 lg 3

punktis 5.

Art 2 lg 2 p f VALIKULINE VÕS § 403 lg 5 Eelnevas tarbijakrediidi direktiivis 2008/48/EÜ oli

direktiivi kohaldamisalast välistatud krediidilepingud,

mis sõlmitakse kohtus või muus ametiasutuses

saavutatud kokkuleppe tulemusena. VÕS-is ei jäetud

tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamisalast kohtulikku

kompromissina sõlmitud krediidilepinguid täielikult

välja, vaid välistati neile VÕS § 409, §410 ja § 414

lõikes 4 sätestatu kohaldamine. Kuna VÕS § 410

tunnistatakse siinse eelnõu kehtetuks, eemaldatakse

VÕS § 403 lg-st 5 ka vastav viide.

Art 2 lg 2 p g VALIKULINE Eesti on otsustanud direktiivis (EL) 2023/225 antud

tarbijakrediidi kohaldamise välistust mitte kasutada.

Art 2 lg 2 p h VALIKULINE VÕS § 403 lg 7 ja lg 8 Eesti on otsustanud direktiivis (EL) 2023/225 antud

tarbijakrediidi kohaldamise välistust kasutada.

Art 2 lg 2 p i VALIKULINE VÕS § 403 lg 3 p 7 Eesti on otsustanud direktiivis (EL) 2023/225 antud

tarbijakrediidi kohaldamise välistust kasutada.

Art 2 lg 2 p j EI Vastav välistus on juba sätestatud VÕS § 403 lg 3

punktis 4.

Art 2 lg 2 p k VALIKULINE Eesti on otsustanud direktiivis (EL) 2023/225 antud

tarbijakrediidi kohaldamise välistust mitte kasutada.

Art 2 lg 2 p l JAH VÕSRS § 171 lg 4-6 ja §

171 lg 2

Art 2 lg 3 EI Ei pea üle võtma, sest VÕS § 402 lg 3 järgi

kohaldatakse elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingule tarbijakrediidilepingu kohta

sätestatut, kui käesolevas jaos sätestatust ei tulene

teisiti.

Art 2 lg 4 JAH VÕS § 403 lg 51

Art 2 lg 5 VALIKULINE Eesti on otsustanud direktiivis (EL) 2023/225 antud

tarbijakrediidi teatud sätete kohaldamise välistust mitte

kasutada.

Art 2 lg 6 VALIKULINE Eesti on otsustanud direktiivis (EL) 2023/225 antud

tarbijakrediidi teatud sätete kohaldamise välistust mitte

kasutada.

Art 2 lg 7 VALIKULINE Eesti on otsustanud direktiivis (EL) 2023/225 antud

tarbijakrediidi kohaldamise välistust mitte kasutada.

Art 2 lg 8 VALIKULINE VÕS § 403 lg 9 Eesti on otsustanud kasutada välistust, mis on ette

nähtud direktiivi (EL) 2023/225 artikli 1 lõike 8 punktis

b. Punktides a ja c sätestatud välistusi Eesti ei rakenda.

Art 3 p 1 EI Tarbija mõiste on juba sätestatud VÕS § 1 lg-s 5.

Art 3 p 2 EI Krediidiandja mõiste on juba sätestatud VÕS § 401 lg-s

1

Art 3 p 3 EI Samasisuline definitsioon „tarbijakrediidileping“ on

juba sätestatud VÕS § 402 lg-s 1.

Art 3 p 4 EI Kõrvalteenuse mõiste on tuletatav VÕS § 403 lg-st 3.

Art 3 p 5 EI Krediidi kogukulu tarbijale on juba sätestatud VÕS §

4031 lg 3.

Art 3 p 6 EI Tarbija makstava kogusumma mõiste on tuletatav VÕS

§ 4031 lg 1 punktist 7.

Art 3 p 7 EI Krediidi kulukuse aastamäär on juba sätestatud VÕS §

406 lg 1 esimeses pooles.

Art 3 p 8 EI Laenuintressi mõiste on juba sätestatud VÕS §-ides 94

ja 397.

Art 3 p 9 EI Samasisuline definitsioon „fikseeritud intressimäär“ on

juba sätestatud VÕS § 94 lg-s 3.

Art 3 p 10 EI Krediidi kogusumma mõiste on tuletatav VÕS § 4031 lg

1 punktist 3.

Art 3 p 11 EI Püsiva andmekandja mõiste on juba sätestatud VÕS §

111.

Art 3 p 12 EI Krediidivahendaja mõiste on juba sätestatud VÕS §-s

4011.

Art 3 p 13 EI Lepingueelse teabe mõiste on juba sätestatud VÕS §

4031 lg-s 1.

Art 3 p 14 JAH VÕS § 4031 lg 2 p 17

Art 3 p 15 EI Seosmüügi mõiste on tuletatav VÕS § 4193 lg 1

esimesest lausest, aga seda laiendatakse siinse eelnõuga

kõikidele tarbijakrediidilepingutele.

Art 3 p 16 EI Komplektina müügi mõiste on tuletatav VÕS § 4193 lg

1 teisest lausest, aga seda laiendatakse siinse eelnõuga

kõikidele tarbijakrediidilepingutele.

Art 3 p 17 EI Nõustamisteenuse mõiste on juba sätestatud VÕS §

4191 lg-s 3 ja KAVS § 7 lg-s 1, aga seda laiendatakse

siinse eelnõuga kõikidele tarbijakrediidilepingutele.

Art 3 p 18

JAH VÕS § 407 lg 1 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 3 p 19 EI Arvelduskonto jäägi ületamise mõiste on tuletatav VÕS

§ 407 lg-st 4.

Art 3 p 20 EI Seotud krediidilepingu mõiste on juba sätestatud VÕS §

414 lg-s 1. Viidatud sätte lg 4 laiendab selle ka teenuse

osutamise lepingutele.

Art 3 p 21 EI Kuigi VÕS § 411 lg 1 teist lauset muudetakse, on

krediidi ennetähtaegse tagastamise mõiste tuletatav

kehtivast ja samal kujul kehtima jäävast VÕS § 411 lg 1

esimesest lausest.

Art 3 p 22

EI Samasisuline definitsioon „võlanõustamisteenus“ on

juba sätestatud SHS § 44 lg-s 1.

Art 4 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab eurodes väljendatud

summade omavääringusse konverteerimise.

Art 5 JAH VÕS § 4031 lg 1

VÕS § 4031 lg 2 punktid

15-16

VÕS § 4034 lg 10

Viidatud siseriiklikke sätteid kas muudetakse,

täiendatakse või lisatakse juurde.

VÕS § 4035 lg 1

VÕS § 407 lg 4

VÕS § 407 lg 41

Art 6 JAH KAVS § 503

Art 7 EI Artiklis 7 nimetatud nõuded on tagatud

reklaamiseaduses sätestatud reklaami üldnõuetega,

mistõttu puudub vajadus nimetatud lauses sätestatu

ülevõtmiseks RekS-i muutmise järele. Artikli 7 sisu

kajastavad näiteks RekS § 3 (reklaami põhinõuded), § 4

(eksitava reklaami keeld), § 29 lg 3 ja § 29 lg 7

(finantsteenuse reklaami nõuded).

Art 8 lg 1 JAH RekS § 29 lg 21

Art 8 lg 2 EI Samasisuline kohustus on juba sätestatud RekS § 29 lg-

s 31.

Art 8 lg 3 saatelause JAH RekS § 29 lg 8 Viidatud siseriikliku sätet täiendatakse selliselt, et

tüüpnäide peab olema kohandatud reklaamiks

kasutatava andmekandja tehnilistele piirangutele.

Art 8 lg 3 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg 31

punktis 1 ja lõikes 32.

Art 8 lg 3 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg 31

punktis 2.

Art 8 lg 3 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg 31

punktis 3.

Art 8 lg 3 p d EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg 31

punktis 4

Art 8 lg 3 p e EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg 31

punktis 5.

Art 8 lg 3 p f EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg 31

punktis 6.

Art 8 lg 3 teine alalõik JAH RekS § 29 lg 81

Art 8 lg 4 EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg 31

sissejuhatavas osas.

Art 8 lg 5 JAH RekS § 29 lg 33

Art 8 lg 6 JAH RekS § 29 lg 81

Art 8 lg 7 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas RekS § 29 lg-s 7.

Art 8 lg 7 p b JAH RekS § 29 lg 7 Viidatud siseriikliku sätet täiendatakse.

Art 8 lg 7 p c JAH RekS § 29 lg 7 Viidatud siseriikliku sätet täiendatakse.

Art 8 lg 8 VALIKULINE Eesti on otsustanud viidatud artiklis sätestatud

krediiditoote reklaamimise piirangut mitte kasutada.

Art 9 lg 1 JAH KAVS § 531 lg 1 Viidatud siseriikliku sätet muudetakse.

Art 9 lg 2 p a JAH KAVS § 531 lg 2 p 1 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 9 lg 2 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2

punktis 2.

Art 9 lg 2 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2

punktis 4.

Art 9 lg 2 p d EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2

punktis 5.

Art 9 lg 2 p e EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2

punktis 7.

Art 9 lg 2 p f EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2

punktis 8.

Art 9 lg 2 p g EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2

punktis 9.

Art 9 lg 2 p h EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2

punktis 11.

Art 9 lg 2 p i JAH KAVS § 531 lg 2 p 111

Art 9 lg 2 p j EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2

punktis 13.

Art 9 lg 2 p k EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 531 lg 2

punktis 14.

Art 10 lg 1 esimene

alalõik

JAH VÕS § 4031 lg 1 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 10 lg 1 teine alalõik JAH VÕS § 4031 lg 21

Art 10 lg 2 JAH VÕS § 4031 lg 1 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 10 lg 3 saatelause JAH VÕS § 4031 lg 1 kolmas

lause

Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 10 lg 3 p a JAH VÕS § 4031 lg 1 p 1 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 10 lg 3 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 1

punktis 3.

Art 10 lg 3 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 1

punktis 5.

Art 10 lg 3 p d JAH VÕS § 4031 lg 1 p 8

esimene lause

Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 10 lg 3 p e esimene

pool

EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 1

punktis 9.

Art 10 lg 3 p e teine pool EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 1

punktis 7.

Art 10 lg 3 p f JAH VÕS § 4031 lg 1 p 16

Art 10 lg 3 p g EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 1

punktis 11.

Art 10 lg 3 p h EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 1

punktis 6.

Art 10 lg 3 p i JAH VÕS § 4031 lg 1 p 10 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 10 lg 3 p j JAH VÕS § 4031 lg 1 p 12 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 10 lg 3 p k JAH VÕS § 4031 lg 1 p 13 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 10 lg 3 p l JAH VÕS § 4031 lg 1 p 17

Art 10 lg 4 JAH VÕS § 4031 lg 11

Art 10 lg 5 saatelause JAH VÕS § 4031 lg 2 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 10 lg 5 p a JAH VÕS § 4031 lg 2 p 9

Art 10 lg 5 p b JAH VÕS § 4031 lg 2 p 10

Art 10 lg 5 p c JAH VÕS § 4031 lg 2 p 11

Art 10 lg 5 p d JAH VÕS § 4031 lg 2 p 12

Art 10 lg 5 p e EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 2

punktis 2.

Art 10 lg 5 p f JAH VÕS § 4031 lg 2 p 13

Art 10 lg 5 p g EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 2

punktis 5.

Art 10 lg 5 p h EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 2

punktis 4.

Art 10 lg 5 p i EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 2

punktis 3.

Art 10 lg 5 p j JAH VÕS § 4031 lg 2 p 14

Art 10 lg 5 p k JAH VÕS § 4031 lg 2 p 15

Art 10 lg 5 p l JAH VÕS § 4031 lg 2 p 16

Art 10 lg 5 p m JAH VÕS § 4031 lg 2 p 17

Art 10 lg 5 p n EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 2

punktis 7.

Art 10 lg 5 p o JAH VÕS § 4031 lg 2 p 18

Art 10 lg 5 p p JAH VÕS § 4031 lg 2 p 19

Art 10 lg 5 p q JAH VÕS § 4031 lg 2 p 20

Art 10 lg 5 teine alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg-s 81.

Art 10 lg 6 JAH VÕS § 4031 lg 8 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 10 lg 7 JAH VÕS § 4031 lg 82

Art 10 lg 8 JAH VÕS § 4031 lg 6 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 10 lg 9 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4031 lg 2

punktis 6.

Art 10 lg 10 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 403 lg-s 1.

Art 11 EI Artikkel 11 näeb ette lepingueelse teabe esitamise artikli

2 lõikes 6 ja 7 osutatud krediidilepingute puhul. Eestis on

otsustatud neid erisusi mitte rakendada, seetõttu ei looda

ka teavitamise kohta erireeglit artikli 11 ülevõtmiseks.

Art 12 lg 1 esimene

alalõik

JAH VÕS § 4035 lg 1 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 12 lg 1 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4035 lg 3

punktis 1, kuid direktiivi (EL) 2023/225 muudatustest

tulenevalt hõlmab selgituspunkt kõiki

tarbijakrediidilepinguid – eelnevalt kohaldusid VÕS

§4035 lg 3 ja selle punktid vaid elamukinnisvaraga

seotud krediidilepingutele.

Art 12 lg 1 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4035 lg 3

punktis 2, kuid direktiivi (EL) 2023/225 muudatustest

tulenevalt hõlmab selgituspunkt kõiki

tarbijakrediidilepinguid – eelnevalt kohaldusid VÕS

§4035 lg 3 ja selle punktid vaid elamukinnisvaraga

seotud krediidilepingutele.

Art 12 lg 1 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4035 lg 3

punktis 3, kuid direktiivi (EL) 2023/225 muudatustest

tulenevalt hõlmab selgituspunkt kõiki

tarbijakrediidilepinguid – eelnevalt kohaldusid VÕS

§4035 lg 3 ja selle punktid vaid elamukinnisvaraga

seotud krediidilepingutele.

Art 12 lg 1 p d EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4035 lg 3

punktis 4, kuid direktiivi (EL) 2023/225 muudatustest

tulenevalt hõlmab selgituspunkt kõiki

tarbijakrediidilepinguid – eelnevalt kohaldusid VÕS

§4035 lg 3 ja selle punktid vaid elamukinnisvaraga

seotud krediidilepingutele.

Art 12 lg 2 VALIKULINE Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mida Eestis on

otsustatud mitte rakendada.

Art 13 JAH VÕS § 4035 lg 4

Art 14 lg 1 JAH VÕS § 4193 Seosmüügi keeld (ja komplektina müügi lubamine)

laieneb direktiivist (EL) 2023/2225 tulenevalt ka

muudele tarbijakrediidilepingutele.

Art 14 lg 2 VALIKULINE VÕS § 4193 lg 2 p 1 Eesti on otsustanud artikli 14 lõikes 2 ette nähtud

erandit rakendada. Seetõttu piirdub VÕS § 4193 lõike 2

punktis 1 tehtav muudatus üksnes viite kaotamisega

elamukinnisvaraga seotud krediidile.

Art 14 lg 3 VALIKULINE VÕS § 4193 lg 3 ja VÕS §

4012

Eesti on otsustanud artikli 14 lõikes 3 ette nähtud

erandit rakendada. Seetõttu piirdub VÕS § 4193 lõikes 3

tehtav muudatus üksnes viite kaotamisega

elamukinnisvaraga seotud krediidile.

Art 14 lg 4 JAH KindlTS § 218 lg 21

Art 14 lg 5 JAH VÕS § 4012 lg 4

Art 15 lg 1 JAH VÕS § 404 lg 11 esimene

lause

Art 15 lg 2 JAH VÕS § 404 lg 11 teine

lause

Art 16 lg 1 JAH VÕS § 4191 pealkiri ja lg

3, KAVS § 7, KAVS 7.

peatüki pealkiri, KAVS §

51 lg 1

Nõustamisteenuse osutamise regulatsioon laieneb

direktiivist (EL) 2023/2225 tulenevalt ka muudele

tarbijakrediidilepingutele.

Art 16 lg 2 esimene

alalõik

JAH KAVS § 51 lg 6 saatelause Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 16 lg 2 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg 6

punktis 1.

Art 16 lg 2 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg 6

punktis 2.

Art 16 lg 2 teine alalõik JAH KAVS § 51 lg 61

Art 16 lg 3 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg 7

punktis 2.

Art 16 lg 3 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg 7

punktides 2 ja 4.

Art 16 lg 3 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg-s 3.

Art 16 lg 3 p d EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg 7

punktis 3.

Art 16 lg 3 p e JAH KAVS § 51 lg 7 p 5 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 16 lg 4 esimene

alalõik

VALIKULINE Eesti on otsustanud artikli 16 lõike 4 esimeses alalõikes

sätestatut mitte rakendada.

Art 16 lg 4 teine alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 8 lg-s 3.

Art 16 lg 4 teise alalõike

punkt a

EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lõigetes

2-4.

Art 16 lg 4 teise alalõike

punkt b

EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg-s 5.

Art 16 lg 4 kolmas alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg-s 5.

Art 16 lg 4 neljas alalõik VALIKULINE Eesti on otsustanud artikli 16 lõike 4 neljandas alalõikes

sätestatut mitte rakendada.

Art 16 lg 5 JAH KAVS § 51 lg 9 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 16 lg 6 esimene

alalõik

EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 7 lg-s 2.

Art 16 lg 6 teise alalõike p

a

EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 7 lg 2

punktis 1.

Art 16 lg 6 teise alalõike p

b

VALIKULINE Eesti on otsustanud artikli 16 lõike 6 teise alalõike

punktis b sätestatut mitte rakendada.

Art 16 lg 6 teise alalõike p

c

EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 7 lg 2

punktis 2.

Art 16 lg 6 teise alalõike p

d

EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 7 lg 2

punktis 3.

Art 17 JAH VÕS § 404 lõige 11

Art 18 lg 1 JAH VÕS § 4034 lg 1 p 2 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 18 lg 2 JAH KAVS § 50 lg 2 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 18 lg 3 esimene

alalõik

JAH VÕS § 4034 lg 2, lg 3 Viidatud siseriiklikke sätteid täiendatakse.

Art 18 lg 3 teine alalõik JAH VÕS § 4034 lg 4 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 18 lg 4 esimene

alalõik

EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 47 lg-s 3.

Art 18 lg 4 teine alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 49 lg-s 1.

Art 18 lg 5 JAH VÕS § 4034 lg 51

Art 18 lg 6 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4034 lg-s 6.

Art 18 lg 7 JAH VÕS § 4034 lg 14

Art 18 lg 8 JAH KAVS § 491

Art 18 lg 9 esimene lause JAH VÕS § 4034 lg 11 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 18 lg 9 teine lause JAH VÕS § 4034 lg 111

Art 18 lg 10 JAH VÕS § 4034 lg 9 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 18 lg 11 JAH VÕS § 4034 lg 3 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 19 lg 1 JAH IKS § 101 lg 2 ja 3

Art 19 lg 2 JAH IKS § 101 lg 2

Art 19 lg 3 JAH IKS § 101 IKS § 101 on sõnastatud neutraalselt ja kohaldamisala ei

piira ka isikuandmete kaitse seadus üldiselt. Seega on

art 19 lg 3 üle võetud.

Art 19 lg 4 JAH IKS § 101 lg 4

Art 19 lg 5 JAH VÕS § 4034 lg 3 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 19 lg 6 JAH VÕS § 4034 lg 10 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 19 lg 7 esimene lause JAH IKS § 101 lg 4

Art 19 lg 7 teine lause JAH IKS § 101 lg 5

Art 19 lg 8 JAH IKS § 101 lg 6

Art 20 lg 1 JAH VÕS § 410 1g 1 kehtetuks

tunnistamine

Art 20 lg 2 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab liikmesriigi õiguse

kehtestada või säilitada täiendavaid õigusnorme.

Art 21 lg 1 p a JAH VÕS § 404 lg 2 p 12 VÕS § 404 lg 2 punkti 12 lisatakse viide VÕS § 4031 lg

2 punktile 9.

Art 21 lg 1 p b JAH VÕS § 404 lg 2 p 1 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 21 lg 1 p c esimene

pool

EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2

punktis 2 (viide VÕS § 4031 lg 1 punktile 3).

Art 21 lg 1 p c teine pool JAH VÕS § 404 lg 2 p 12 VÕS § 404 lg 2 punkti 12 lisatakse viide VÕS § 4031 lg

2 punktile 10.

Art 21 lg 1 p d EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2

punktis 2 (viide VÕS § 4031 lg 1 punktile 5).

Art 21 lg 1 p e EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 405 lg-s 1.

Art 21 lg 1 p f JAH VÕS § 404 lg 2 p 12 VÕS § 404 lg 2 punkti 12 lisatakse viide VÕS § 4031 lg

2 punktile 11.

Art 21 lg 1 p g EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2

punktis 2 (viide VÕS § 4031 lg 1 punktidele 7 ja 9) ja

VÕS § 404 lg-s 21.

Art 21 lg 1 p h EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2

punktis 2 (viide VÕS § 4031 lg 1 punktile 6).

Art 21 lg 1 p i EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2

punktis 3.

Art 21 lg 1 p j EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2

punktis 4.

Art 21 lg 1 p k EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2

punktis 12 (viide VÕS § 4031 lg 2 punktile 2).

Art 21 lg 1 p l JAH VÕS § 404 lg 24 Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2

punktis 2 (viide VÕS § 4031 lg 1 punktile 11). Lisaks

sellele täiendatakse direktiivi (EL) 2023/225 artikli 21

lg 1 p l ülevõtmiseks VÕS §-i 404 lõikega 24.

Art 21 lg 1 p m JAH Artikli 10 lg 3 p i ülevõtmiseks võetakse üle ka artikli

21 lg 1 p m (VÕS § 404 lg 2 punktis 2 sisalduv viide

VÕS § 4031 lg 1 punktile 6)

Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2

punktis 2 (viide VÕS § 4031 lg 1 punktile 6)

Art 21 lg 1 p n EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2

punktis 12 (viide VÕS § 4031 lg 2 punktile 5).

Art 21 lg 1 p o EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2

punktis 11.

Art 21 lg 1 p p JAH VÕS § 404 lg 2 p 5 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 21 lg 1 p q JAH VÕS § 404 lg 2 p 14

Art 21 lg 1 p r EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2

punktis 8.

Art 21 lg 1 p s JAH VÕS § 404 lg 2 p 8 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 21 lg 1 p t EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2

punktis 7.

Art 21 lg 1 p u JAH VÕS § 404 lg 2 p 12 VÕS § 404 lg 2 punkti 12 lisatakse viide VÕS § 4031 lg

2 punktile 18.

Art 21 lg 1 p v EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2

punktis 13.

Art 21 lg 1 p w EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2

punktis 9.

Art 21 lg 1 p x JAH VÕS § 404 lg 2 p 15

Art 21 lg 1 teine lõik JAH VÕS § 404 lg 5

Art 21 lg 2 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg-s 22.

Art 21 lg 3 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 404 lg 2

punktis 12 (viide VÕS § 4031 lg 2 punktile 6).

Art 22 saatelause JAH VÕS § 4042 lg 1 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 22 p a JAH VÕS § 4042 lg 1 p 1 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 22 p b JAH VÕS § 4042 lg 1 p 2 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse

Art 22 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4042 lg 1

punktis 3.

Art 22 p d EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4042 lg 1

punktis 3.

Art 22 p e EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4042 lg 1

punktis 3.

Art 23 lg 1 JAH VÕS § 4041 lg 1 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse

Art 23 lg 2 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4041 lg-s 2.

Art 23 lg 2 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4041 lg-s 2.

Art 23 lg 2 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4041 lg-s 2.

Art 23 lg 2 p d JAH VÕS § 4041 lg 2 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 24 lg 1 JAH VÕS § 407 lg 31 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 24 lg 1 p a-h EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 407 lg 31

punktides 1-8.

Art 24 lg 2 JAH Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 24 lg 3 JAH VÕS § 407 lg 43

Art 24 lg 4 JAH VÕS § 407 lg 44

Art 24 lg 5 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab liikmesriigi õiguse

säilitada või vastu võtta rangemaid sätteid.

Art 25 lg 1 JAH VÕS § 407 lg 4 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 25 lg 2 esimene

alalõik

JAH VÕS § 407 lg 41 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 25 lg 2 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 407 lg 41

punktis 1.

Art 25 lg 2 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 407 lg 41

punktis 2.

Art 25 lg 2 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 407 lg 41

punktis 3.

Art 25 lg 2 p d EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 407 lg 41

punktis 4.

Art 25 lg 2 p e JAH VÕS § 407 lg 41 p 5

Art 25 lg 2 teine alalõik JAH VÕS § 407 lg 42

Art 25 lg 3 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab liikmesriigi õiguse

kohaldada täiendavaid nõudeid.

Art 25 lg 4 JAH VÕS § 407 lg 43

Art 25 lg 5 JAH VÕS § 407 lg 44

Art 25 lg 6 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab liikmesriigi õiguse

säilitada või vastu võtta rangemaid sätteid.

Art 26 lg 1 esimene

alalõik

EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 409 lg-s 1.

Art 26 lg 1 teine alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 409 lg-s 2.

Art 26 lg 1 kolmas alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 409 lg-s 21.

Art 26 lg 2 JAH VÕS § 409 lg 22

Art 26 lg 3 JAH VÕS § 409 lg 42

Art 26 lg 4 EI Eesti on otsustanud artikli 26 lg 4 punktis a sätestatut

mitte rakendada. Samasisuline sätte oli ka ette nähtud

direktiivis 2008/48/EÜ, mida selle ülevõtmise ajal Eesti

otsustas samuti mitte rakendada

Art 26 lg 5 p a JAH VÕS § 409 lg 21 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 26 lg 5 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 409 lg-s 3.

Art 26 lg 5 teine alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 409 lg-s 3.

Art 26 lg 6 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 409 lg-s 32.

Art 26 lg 7 EI Vastav regulatsioon luuakse võlaõigusseaduse ja

tarbijakaitseseaduse muutmise seadusega (eelnõu

toimiku nr 25-1112) VÕS § 47 lõikesse 5 ja VÕS § 53

lg 5 teise lausesse, mistõttu ei pea üle võtma.

Art 26 lg 8 EI Eesti on otsustanud artikli 26 lõikes 8 sätestatut mitte

rakendada.

Art 26 lg 9 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab liikmesriigi õiguse

kohaldada täiendavat regulatsiooni.

Art 27 lg 1 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 57 lg-s 1,

495 lg-s 1 ja § 384 lg-s 1.

Art 27 lg 2 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 414 lg-s 3.

Art 27 lg 3 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab liikmesriigi õiguse

kehtestada krediidiandja solidaarne vastutus kauba

tarnija või teenuse osutajaga.

Art 28 lg 1 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4141

lõigetes 1 ja 2.

Art 28 lg 2 JAH VÕS § 4141 lg 2 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 29 lg 1 JAH VÕS § 411 lg 1 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 29 lg 2 esimene

alalõik

EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 411 lg-s 11.

Art 29 lg 2 teine alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 411 lg-s 12.

Art 29 lg 3 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 411 lg-s 13.

Art 29 lg 4 p a EI Eesti on otsustanud artikli 29 lg 4 punktis a sätestatut

mitte rakendada. Samasisuline sätte oli ka ette nähtud

direktiivis 2008/48/EÜ, mida selle ülevõtmise ajal Eesti

otsustas samuti mitte rakendada

Art 29 lg 4 p b EI Eesti on otsustanud artikli 29 lg 4 punktis b sätestatut

mitte rakendada. Samasisuline säte on küll VÕS § 414

lg-s 13, kuid see kehtib ja jääb kehtima vaid

elamukinnisvaraga seotud krediidile.

Art 29 lg 5 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 411 lg-s 5.

Art 30 lg 1 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 406 lg-s 6.

Artikli 20 lg-s 1 viidatud kolmanda lisa esimesele osale

vastab siseriiklikus õiguses Rahandusministri

13.10.2010 määrus nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse

määra arvutamise kord“ (RT I, 20.07.2021, 6).

Art 30 lg 1 esimene

alalõik

EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 406 lg-s 2.

Art 30 lg 1 teine alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 406 lg-s 3.

Art 30 lg 3 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 406 lg 1

teises pooles.

Art 30 lg 4 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 406 lg-s 5.

Art 30 lg 5 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4061.

Art 31 lg 1 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4062.

Art 31 lg 2 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab liikmesriigi õiguse

kehtestada piiranguid seoses konkreetsete tasudega.

Art 31 lg 3 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab Euroopa Komisjoni ja

liikmesriikide aruandekohustuse.

Art 31 lg 4 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab Euroopa

Pangandusjärelevalve aruandekohustuse.

Art 32 lg 1 saatelause JAH KAVS § 38 lg 1 p 1 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 32 lg 1 punktid a-f JAH KAVS § 47 lg 11

Art 32 lg 1 teine alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS §-is 50, § 51

lg 7 punktis 2 ning VÕS § 4034 lõigetes 1-3.

Art 32 lg 1 kolmas alalõik EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 51 lg 7

punktis 2.

Art 32 lg 2 JAH KAVS § 43 lg 1 p 3

Art 32 lg 3 saatelause EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 43 lõigetes

1 ja 2.

Art 32 lg 3 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 43 lg 1

punktis 1.

Art 32 lg 3 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 43 lg 1

punktis 2 ja lg-s 3.

Art 32 lg 4 EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 43 lg-s 4 ja

§ 51 lg-s 5.

Art 32 lg 5 EI Eesti on otsustanud artikli 32 lg-s 5 sätestatut mitte

rakendada

Art 33 lg 1 JAH KAVS § 40 lg 2 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 33 lg 2 EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 40 lg-s 5 ja

Rahandusministri 18.11.2016 määruses nr 52 „Nõuded

krediidiandja või -vahendaja juhtide ja töötajate

erialastele teadmistele, oskustele ning kogemustele“

(RT I, 22.11.2016, 23).

Art 33 lg 3 EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS §-is 76 ja §-

ides 86-95.

Art 34 lg 1 EI Artikkel 34 ei pane liikmesriigile kohustust vastavad

meetmed, kohustused või nõuded lisada enda

õigusaktidesse. Sarnane säte on ka direktiivi

2014/17/EL artiklis 6, mis samuti ei kohustanud

liikmesriikidel reguleerida tarbijate finantsalast harimist

õigusakti tasandil. Sellegipoolest on näiteks

Rahandusministeerium artikli 34 eesmärgi täitmiseks

välja töötanud ja avaldanud finantskirjaoskuse

programmi aastateks 2021-2023.

Art 34 lg 2 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab Euroopa Komisjoni

aruandekohustuse.

Art 35 lg 1 esimese

alalõike esimene lause

EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4161 lg 1

esimeses lauses.

Art 35 lg 1 esimese

alalõike teine lause

JAH VÕS § 4161 lg 3 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 35 lg 1 esimese

alalõike kolmas lause

JAH VÕS § 4161 lg 1 teine

lause

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 35 lg 1 teine alalõik JAH VÕS § 4161 lg 2 Viidatud siseriiklikku sätet täiendatakse.

Art 35 lg 1 kolmanda

alalõike p a

JAH VÕS § 4161 lg 3 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 35 lg 1 kolmanda

alalõike p b

JAH VÕS § 4161 lg 3 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 35 lg 1 kolmanda

alalõike p b alapunkt i

EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4161 lg 3

punktis 1.

Art 35 lg 1 kolmanda

alalõike p b alapunkt ii

EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4161 lg 5

punktis 3.

Art 35 lg 1 kolmanda

alalõike p b alapunkt iii

EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4161 lg 5

punktis 2.

Art 35 lg 1 kolmanda

alalõike p b alapunkt iv

JAH VÕS § 4161 lg 3 p 5 Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 35 lg 1 kolmanda

alalõike p b alapunkt v

EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4161 lg 3

punktis 2.

Art 35 lg 1 kolmanda

alalõike p b alapunkt vi

VALIKULINE Eesti ei ole varasemalt kehtivasse õigusse vastavat

meedet lisanud ning ei tee seda ka siinse eelnõuga.

Art 35 lg 1 kolmanda

alalõike p b alapunkt vii

EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4161 lg 3

punktis 6.

Art 35 lg 1 kolmanda

alalõike p b alapunkt viii

EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 4161 lg 3

punktis 4.

Art 35 lg 2 EI Ei pea üle võtma, kuna sätestab liikmesriikide õiguse

kehtestada täiendavad meetmed ning ei kohusta kõiki

artikli 32 lõikes 1 alalõikes kolm sätestatud meetmeid

kehtestama.

Art 35 lg 3 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 415 lg-s 1.

Art 35 lg 4 EI Kuna VÕS § 415 lg 1 kohaselt on keelatud maksetega

viivitamisel nõuda eelkõige leppetrahvi ja käsiraha, ei

pea artikli 35 lg-t 4 üle võtma.

Art 35 lg 5 EI Ei pea üle võtma, kuna vastavat piirangut siseriiklikus

õiguses kehtestatud ei ole.

Art 36 lg 1 EI Vastav regulatsioon on juba olemas SHS §-ides 44 ja

45.

Art 36 lg 2 JAH KAVS § 44 lg 3 p 121

Art 36 lg 3 JAH KAVS § 44 lg 3 p 121

Art 36 lg 4 EI Ei pea üle võtma. Esimese lausega nähakse kohustused

ette üksnes Euroopa Komisjonile sest see sätestab

liikmesriigi kohustuse esitada Euroopa Komisjonile

aruande võlanõustamisteenuste kohta.

Art 37 lg 1 EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 10 lõigetes

1 ja 2.

Art 37 lg 2 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 10 lg-s 4.

Art 37 lg 2 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 10 lg-s 5.

Art 37 lg 2 p c EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 10 lg-s 5.

Art 37 lg 3 p a VALIKULINE KAVS § 2 lg 91 Eesti otsustas artikli 37 lg 3 punktis a ette nähtud

välistust rakendada.

Art 37 lg 3 p b VALIKULINE KAVS § 2 lg 91 Eesti otsustas artikli 37 lg 3 punktis b ette nähtud

välistust rakendada.

Art 38 p a JAH KAVS § 502 lg 1

Art 38 p b JAH KAVS § 502 lg 1

Art 38 p c JAH KAVS § 502 lg 1

Art 38 p d JAH KAVS § 502 lg 2

Art 39 lg 1 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 412 lg-s 1.

Art 39 lg 2 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 412 lg-s 2.

Art 40 EI Vastav regulatsioon on juba olemas TKS § 40 lg-s 3.

Art 41 lg 1 EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 79 jj ja

TKS § 75 lg-s 4.

Art 41 lg 2 EI Vastav regulatsioon on juba olemas FIS §-is 34, § 47 lg-

s 2, §-is 54 ja KAVS § 89 lg-s 5.

Art 41 lg 3 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas FIS §-is 2.

Art 41 lg 3 p b EI Ei pea üle võtma, kuna artikkel 41 lg 3 p b ei kohaldu.

Art 41 lg 4 EI Vastav regulatsioon on juba olemas TKS §-is 67.

Art 41 lg 5 EI Ei pea üle võtma.

Art 41 lg 6 p a EI Vastav regulatsioon on juba olemas FIS §-is 7 ja § 55

lg-s 3.

Art 41 lg 6 p b EI Vastav regulatsioon on juba olemas FIS § 6 lg-s 14.

Art 41 lg 7 EI Vastav regulatsioon on juba olemas FIS § 54 lg 4

punktis 11 ja TKS § 65 lg-s 5.

Art 41 lg 8 EI Ei pea üle võtma, sest vastavad kohustused on ette

nähtud Euroopa Komisjonile.

Art 41 lg 9 EI Ei pea üle võtma. Artikkel 41 lg 9 näeb ette

liikmesriigile võimaluse keelata teatud krediiditoodete

pakkumise, mida ei ole vaja eraldi Eesti õiguses

sätestada. Finantsinspektsioon saab rakendada

ettekirjutuse tegemise õigust.

Art 42 EI Ei pea üle võtma, kuna sätestab ühtlustamise taseme.

Art 43 EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS §-is 421.

Art 44 lg 1 EI Vastav regulatsioon on juba olemas KAVS § 96 jj,

Art 44 lg 2 EI Vastav regulatsioon on juba olemas TKS § 67 lg-s 5.

Art 44 lg 3 EI Vastav regulatsioon on juba olemas FIS § 54 lg-s 5.

Art 45 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab Euroopa Komisjoni

delegeeritud volituste rakendamist.

Art 46 EI Ei pea üle vaatama, sest sätestab Euroopa Komisjoni

poolse läbivaatamise ja seire.

Art 47 JAH VÕSRS § 171 lg 4 ja 5

Art 48 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab direktiivi ülevõtmise

korra ja tähtaja.

Art 49 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab direktiivi jõustumise.

Art 50 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab direktiivi adressaadid.

I lisa JAH Justiitsministri 13.

detsembri 2010. a määrus

nr 47 „Euroopa

tarbijakrediidi

standardinfo teabelehtede

vormide kehtestamine“

Viidatud siseriiklikku määrust muudetakse.

II lisa EI Ei pea üle võtma, sest artikli 2 lg 6 nimetatud

tarbijakrediidilepingute puhul ei ole Eestis teavitamise

erisust ette nähtud ja art 2 lg-s 7 nimetatud lepingud

jäävad tarbijakrediidi kohaldamisalast üldse välja.

III lisa I osa EI Vastav regulatsioon on juba olemas rahandusministri

13.10.2010 määruses nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse

määra arvutamise kord“.

III lisa II osa EI Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS §-is 4061.

IV lisa EI Ei pea üle võtma, sest tegemist on vastavustabeliga.

Võlaõigusseaduse

ja teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu seletuskirja

LISA 3

Rakendusakti kavand

Justiitsministri 13. detsembri 2010. a määruse nr 47 „Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehtede vormide kehtestamine” muutmine

Määrus kehtestatakse võlaõigusseaduse § 4031 lõike 8 alusel.

§ 1. Justiitsministri 13. detsembri 2010. a määruse nr 47 „Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehtede vormide kehtestamine” muutmine

Justiitsministri 13. detsembri 2010. a määruses nr 47 „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehtede vormide kehtestamine” tehakse järgmised muudatused:

1) määruse lisad 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks;

2) määrusega kehtestatakse Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe vorm (lisa 3).

§ 2. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 20. novembril 2026. a.

Liisa-Ly Pakosta

justiits- ja digiminister

Tiina Uudeberg

Kantsler

EUROOPA TARBIJAKREDIIDI STANDARDTEAVE1

Põhiteave

I osa [alati teabelehe esimesel lehel]

Krediidiandja

Asjakohasel juhul krediidivahendaja

[Nimi]

[Nimi]

Krediidi kogusumma

Tarbijakrediidilepinguga kättesaadavaks tehtava

krediidisumma või krediidi ülempiir.

Tarbijakrediidilepingu kestus

Intressimäär aastas või kui see on asjakohane,

tarbijakrediidilepingus kohaldatavad erinevad

intressimäärad

[ %

— fikseeritud või

— fikseerimata

— ajavahemikud]

Krediidi kulukuse määr

Krediidi kogukulu, mis on väljendatud aastase

protsendimäärana krediidisummast või krediidi

ülempiirist.

Krediidi kulukuse määra abil saab võrrelda erinevaid

pakkumisi.

Tasumisele kuuluv kogusumma

Krediidi põhiosa, millele lisanduvad intress ja

võimalikud krediidiga seotud kulud.

[Krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu

kandmiseks tehtavate maksete kogusumma]

Asjakohasel juhul:

Tarbijakrediidilepingu puhul, mille esemeks on asja

omandamise või teenuse osutamise või muu

lepingueseme finantseerimine, ning majanduslikult

seotud tarbijakrediidilepingu puhul

Asja/teenuse/muu lepingueseme nimetus

Hind kohe tasudes (netohind)

Maksete hilinemisega kaasnevad kulud Maksete hilinemise korral tuleb teil tasuda […

(kohaldatav viivise aasta- ja päevamäär ja selle

muutmise kord ning asjakohasel juhul muud

hüvitamisele kuuluvad kulud)].

1 Märke „asjakohasel juhul“ korral peab krediidiandja täitma lahtri juhul, kui teave on krediidi liigi seisukohast

asjakohane; kui teave ei ole vastavat liiki krediidi seisukohast asjakohane, tuleb teave või kogu rida kustutada.

Kaldkirjas esitatud selgitused peaksid aitama tarbijal näitajaid paremini mõista.

Nurksulgudes esitatud märkused on krediidiandjale või krediidivahendajale selgituseks ning need tuleb asendada

vastava teabega.

II osa [kui järgmisi elemente ei ole võimalik selgelt eristuval viisil ühel lehel esitada, esitatakse need

teabelehe esimeses osas teisel lehel]

Tagasimaksed ja kui see on asjakohane, tagasimaksete

sooritamise järjekord

Tasumisele kuulub:

[Tarbija tehtavate tagasimaksete summa, arv ja

sagedus]

Intress ja/või tasud makstakse järgmiselt:

Hoiatus seoses tasumata või hilinenud maksetest

tulenevate tagajärgedega

Maksete tasumata jätmisel või maksetega hilinemisel

võivad olla tõsised tagajärjed (nt sundmüük) ning teil

võib olla edaspidi raskusi krediidi saamisel.

Taganemisõigus

Tarbijakrediidilepingust võib taganeda 14 päeva

jooksul.

Jah/ei

Krediidi ennetähtaegne tagasimaksmine

Teil on igal ajal õigus krediidi osaliseks või täielikuks

ennetähtaegseks tagasimaksmiseks.

Asjakohasel juhul:

Krediidi ennetähtaegsel tagasimaksmisel on

krediidiandjal õigus saada hüvitist.

Jah

Krediidiandja:

asukoha aadress

telefoninumber

e-posti aadress

veebiaadress2

Asjakohasel juhul krediidivahendaja:

asukoha aadress

telefoninumber

e-posti aadress

veebiaadress3

2 Selle teabe esitamine on vabatahtlik.

3 Selle teabe esitamine on vabatahtlik.

Lisateave tarbijakrediidilepingu kohta

1. Krediiditoote põhiomaduste kirjeldus

Krediidi liik

Krediidi kasutusse võtmise tingimused

Raha kättesaamise viis ja aeg.

Asjakohasel juhul:

Asjaomast liiki tarbijakrediidilepingu puhul kasutatavad

muud krediidi kasutusse võtmise viisid võivad tuua

kaasa kõrgema krediidi kulukuse määra

[Kui tarbijakrediidileping võimaldab krediidi kasutusse

võtta mitmel viisil ning seejuures on tasud ja

intressimäär erinevad ning krediidiandja kasutab

võlaõigusseaduse § 4061 lõikes 2 nimetatud tingimust,

lisada märge selle kohta, et asjaomast liiki

tarbijakrediidilepingu puhul kasutatavad muud krediidi

kasutusse võtmise viisid võivad tuua kaasa kõrgema

krediidi kulukuse määra]

Asjakohasel juhul:

Tarbijalt nõutavad tagatised

Tarbijalt nõutavate tarbijakrediidilepingu tagatiste

kirjeldus.

[Tagatiste liik]

Asjakohasel juhul:

Tagasimaksete tagajärjel ei vähene vahetult tarbija

kohustused krediidiandja ees

Asjakohasel juhul:

Hinda on isikupõhiselt kohandatud automatiseeritud

otsuste tegemise alusel

2. Krediidiga seotud kulud

Asjakohasel juhul:

Erinevad tarbijakrediidilepingus kohaldatavad

intressimäärad

[ %

— fikseeritud või

— fikseerimata (koos esialgse laenuintressi suhtes

kohaldatava indeksi või baasintressimääraga),

— ajavahemikud,

— iga intressimäära kohaldamise tingimused,

— iga intressimäära muutmise ajavahemikud,

tingimused ja kord]

Krediidi kulukuse määra tüüpiline näide ning kõigi

tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi

kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma

[ % Esitada siin tüüpiline näide, milles nimetatakse kõik

krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud

eeldused]

Kas krediidi saamiseks või krediidi saamiseks

pakutavatel tingimustel on kohustuslik sõlmida

— krediidiga seotud kindlustusleping või

— muu kõrvalleping?

Kui kõrvallepinguga seotud kulud ei ole krediidiandjale

teada, ei sisaldu need krediidi kulukuse määras.

Jah/ei [kui jah, kindlustuse liik]

Jah/ei [kui jah, kõrvallepingu liik]

Kaasnevad kulud

Asjakohasel juhul:

Tasud ühe või mitme konto pidamise eest, et kajastada

maksetehinguid ja krediidi kasutusse võtmise kandeid

Asjakohasel juhul:

Maksevahendi (nt krediitkaardi) kasutamise kulude

summa

Asjakohasel juhul:

Muud tarbijakrediidilepingust tulenevad tasud

Asjakohasel juhul:

Tarbijakrediidilepinguga seotud eespool nimetatud

tasude muutmise tingimused

Asjakohasel juhul:

Kohustus maksta notaritasusid

3. Muud olulised õiguslikud aspektid

Asjakohasel juhul:

Krediidi ennetähtaegsel tagasimaksmisel on

krediidiandjal õigus saada hüvitist

[Hüvitise suuruse kindlaksmääramine (arvutusmeetod)

kooskõlas võlaõigusseaduse §-ga 411]

Päringud registritest

Krediidiandja peab teatama teile viivitamata ja tasuta

registris tehtud päringu tulemused, kui sellise päringu

alusel otsustatakse teile krediiti mitte anda

Õigus saada tarbijakrediidilepingu projekti koopia

Teil on õigus saada nõudmise korral tasuta

tarbijakrediidilepingu projekti koopia. Seda õigust ei

ole, kui krediidiandja ei soovi taotluse saamise ajal

lepingueelseid läbirääkimisi jätkata.

Asjakohasel juhul:

Tähtaeg, mille jooksul on krediidiandja lepingueelse

teabega seotud

Käesolevas teabelehes esitatud teave kehtib alates […]

kuni […].

Õiguskaitsega seotud teave

Teil on õigus kasutada kohtuvälist vaidluste

lahendamise menetlust.

[Tarbijale kättesaadav kohtuväline kaebuste ja vaidluste

lahendamise menetlus ning selle kasutamise kord]

Hoiatus kohustuste täitmata jätmise õiguslike ja

finantstagajärgede kohta

Hilinenud või tasumata maksete kõrval võib ka muude

tarbijakrediidilepinguga seotud kohustuste täitmata

jätmine tuua teile kaasa tõsised tagajärjed.

Tagasimaksegraafik [Tagasimaksegraafik, mis sisaldab kõiki tarbija poolt

tarbijakrediidilepingu kestuse jooksul tehtavaid makseid

ja tagasimaksed, sealhulgas nimetatud makseid

kõrvallepingute eest]

Asjakohasel juhul:

4. Lisateave finantsteenuste kaugturustuse korral

a) Krediidiandjaga seotud teave

Asjakohasel juhul:

Teie elukohaliikmesriigis asuva

krediidiandja esindaja:

aadress

telefoninumber

e-posti aadress

veebiaadress4

[Nimi]

[Asukoha aadress tarbija jaoks]

Asjakohasel juhul:

Registreerimine

[Selle äriregistri nimetus, millesse krediidiandja on

kantud, ning tema registreerimisnumber või

registritunnus]

Asjakohasel juhul:

Järelevalveasutus

b) Tarbijakrediidilepinguga seotud teave

Asjakohasel juhul:

Taganemisõiguse kasutamine

[Praktilised juhised taganemisõiguse teostamiseks, mis

sisaldavad muu hulgas ajavahemikku, mille jooksul saab

taganemisõigust kasutada, aadressi, millel

taganemisavaldus tuleb saata, ning taganemisõiguse

teostamata jätmise tagajärgi]

Asjakohasel juhul:

Õigus, mille alusel krediidiandja enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist teiega suhteid loob

Asjakohasel juhul:

Tingimus tarbijakrediidilepingu suhtes kohaldatava

õiguse ja/või kohtualluvuse kohta

[Asjakohane tingimus märgitakse siia]

Asjakohasel juhul:

Keelte kasutamise kord

Lepingueelne teave ja lepingutingimused edastatakse …

[keeles]. Teie nõusolekul suhtleme

tarbijakrediidilepingu kehtivusaja jooksul teiega …

[keeles/keeltes].

4 Selle teabe esitamine on krediidiandjale vabatahtlik.

1

06.02.2026

Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskiri (uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmine)

SISUKORD

1.1. Sisukokkuvõte ................................................................................................................ 2

1.3. Märkused ........................................................................................................................ 4

2. SEADUSE EESMÄRK ........................................................................................................ 5

3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS ....................................................................... 5

3.1. Võlaõigusseaduse muutmine ......................................................................................... 5

3.2. Isikuandmete kaitse seaduse muutmine .................................................................... 59

3.3. Kindlustustegevuse seaduse muutmine ..................................................................... 64

3.4. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine ................................................ 65

3.5. Reklaamiseaduse muutmine ....................................................................................... 74

3.6. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse muutmine ......................................................................... 78

3.7. Eelnõu põhiseaduspärasus .......................................................................................... 79

4. EELNÕU TERMINOLOOGIA ........................................................................................ 79

5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE ................................................. 79

6. SEADUSE MÕJUD ............................................................................................................ 80

1. Euroopa Komisjoni mõjuhinnang ............................................................................. 80

2. Muudatustest mõjutatud sihtrühmad ....................................................................... 81

3. Mõjude hinnang .............................................................................................................. 87

3.1. Hinnang Eestis avalduvatele mõjudele ...................................................................... 87

3.2. Lisakuludeta järelmaksu krediiditooted..................................................................... 89

3.3. Tarbijakrediidilepingute tingimustest teavitamine .................................................... 90

3.4. Krediidilepingute tingimustest teavitamine ............................................................... 92

3.5. Vastutustundliku laenamise reeglid ........................................................................... 93

3.6. Kõrvallepingud ja seosmüük ..................................................................................... 95

3.7. Maksehäirete registrid ............................................................................................... 97

7. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE

TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD ......................................................... 99

8. RAKENDUSAKTID ........................................................................................................... 99

9. SEADUSE JÕUSTUMINE ................................................................................................ 99

10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK

KONSULTATSIOON ........................................................................................................... 100

2

1. SISSEJUHATUS

1.1. Sisukokkuvõte

Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga muudetakse võlaõigusseadust

(VÕS), isikuandmete kaitse seadustust (IKS), kindlustustegevuse seadust (KindlTS),

krediidiandjate ja -vahendajate seadust (KAVS) reklaamiseadust (RekS) ning

võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seadust (VÕSRS) selleks, et võtta Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega

tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (edaspidi uus direktiiv või direktiiv 2023/2225

ja senine direktiiv või direktiiv 2008/48).

Senine tarbijakrediidi direktiiv 2008/48/EÜ1 pärineb aastast 2008, sellest tulenevad

muudatused jõustusid Eestis 01.07.2011 ehk praeguseks üle 14 aasta tagasi. Uues direktiivis on

reegleid uuendatud ja ajakohastatud. Muudatuste eesmärk on ühest küljest kõrgema

tarbijakaitsetaseme tagamine vahepealsel ajal toimunud digiülemineku tingimustes ja turule

tulnud uute krediiditoodete puhul. Teisalt soovitakse vähendada senise direktiivi erinevast

rakendamisest tingitud erinevusi liikmesriikides ning suurendada seeläbi konkurentsi

krediidiandjate vahel ja tagada tarbijatele parem juurdepääs krediidi saamise võimalustele.

Eelnõuga kavandatavad peamised muudatused on järgmised:

- VÕS-i tarbijakrediidi reeglite kohaldamisala laiendatakse sõnaselgelt ka tasuta

krediidilepingutele. Selle tulemusel hõlmatakse reeglite kohaldamisalasse ka

lisakuludeta järelmaksu ehk nn „osta kohe, maksa hiljem“2 krediidilepingud ning

tagatakse selliste ärimudelite puhul suurem õigusselgus ja tarbijakaitse. Selleks, et

leevendada ettevõtjatele seeläbi tekkivat koormust, on eelnõus ette nähtud erandid,

millega võimaldatakse teatud lepingud kohaldamisalast siiski välistada.

- Edaspidi peab tarbijatele olema igal ajal veebis või ka püsival andmekandjal kättesaadav

tarbijakrediidilepinguid puudutav üldine teave. Sarnane reegel on juba olemas

elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute kohta, nüüd laiendatakse seda ka

tarbijakrediidilepingutele.

- Tarbija lepingueelse teavitamise reegleid täpsustakse ning võetakse kasutusele veidi

teistsuguse struktuuriga „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht“. Eesmärk on

vältida tarbija jaoks info üleküllust ja tagada, et tarbija saaks juba teabelehe esimesel

leheküljel ja seda ka näiteks mobiiliekraanil vaadates lepingu põhielementidest

ülevaate.

- Edaspidi saavad krediidiandjad lähtuda üksnes ühest teabelehest, seni

arvelduskrediidilepingute jaoks ette nähtud teabelehe kasutamise kohustus

tunnistatakse kehtetuks.

- Selleks, et võimaldada tarbijatel teha lepingueelse teabe alusel enne krediidilepingu

sõlmimist kaalutletud otsus, tuleb teave esitada mõistliku aja jooksul enne lepingu

sõlmimist. Kui krediidiandja esitab teabe vähem kui üks päev enne lepingu sõlmimist,

peab krediidiandja saatma tarbijale pärast lepingu sõlmimist ühe kuni seitsme päeva

jooksul eraldi meeldetuletuse selle kohta, et tarbijal on õigus lepingust 14 päeva jooksul

põhjust avaldamata taganeda.

- Täpsustatakse ja täiendatakse vastutustundliku laenamise reegleid. Näiteks

täpsustatakse seda, et kaaslaenutaotlejate korral tuleb lähtuda nende ühisest

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega

tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ. 2 Ingl buy now, pay later, BNPL.

3

tagasimaksevõimest. Kui tarbija krediidivõimelisuse hindamise tulemusel selgub, et

tarbija ei ole krediidivõimeline, on krediidiandjal teatud juhtudel edaspidi kohustus

suunata tarbija võlanõustamisse.

- Eelnõuga kehtestatakse tarbijate krediidivõimelisuse hindamiseks peetavatele

registritele lisanõuded. Sellise registri pidaja peab looma meetmed, et tagada andmete

ajakohasus ja täpsus, ning peab olema loodud menetlus, mille kaudu tarbija saab enda

kohta andmekogusse kantud andmeid hõlpsalt vaidlustada.

- Kavandatavate muudatuste kohaselt ei ole krediidiandjal võimalik eeldada tarbija

nõustumist tarbijakrediidilepingu või sellega seotud kõrvallepingu sõlmimisega.

Praktikas tähendab see, et keelatud on vaikimisi eelmärgistatud lahtrite kasutamine.

Tarbija peab lepingu sõlmimiseks andma ühemõttelise ja selge nõusoleku.

- Täpsustatakse tarbijakrediidi reklaamile kohalduvaid nõudeid. Edaspidi peab

tarbijakrediidi reklaam sisaldama järgmist selgitust „Hoiatus! Laenuvõtmine maksab

raha.“ või muud samaväärset väljendit.

Muudatustel on tarbijatele positiivne mõju, kuna tarbijakrediidilepingutega seotud teave

muutub selgemaks ja paremini võrreldavaks. See lihtsustab teadlike valikute tegemist. Väheneb

ebasoodsate lepingute sõlmimise risk, paraneb juurdepääs nõustamisteenustele ning tugevneb

kaitse automatiseeritud otsuste eest. Samuti tugevneb kaitse tarbijat eksitavate müügi- ja

turundusvõtete ning liigse võlakoormuse tekkimise vastu. See omakorda suurendab tarbijate

usaldust nii riigisisese kui ka EL-sisese krediidipakkumise suhtes. Ettevõtjatele

(krediidiandjatele ja -vahendajatele) toovad muudatused kaasa täiendavaid kohustusi,

sealhulgas uue standardinfo teabelehe kasutamise, teabe veebis kättesaadavaks tegemise,

vastutustundliku laenamise täiendatud reeglite järgimise ning krediidivõimelisuse hindamiseks

kasutatavate registrite pidamisel. Lühiajaliselt kaasneb sellega mõõdukas halduskoormuse kasv

(IT-süsteemide ja protsesside kohandamine, töötajate koolitamine). Kuigi nõuete täitmine

suurendab halduskoormust, leevendab seda mõnevõrra arvelduskrediidi senise teabelehe

kaotamine ning suurem õigusselgus uute ärimudelite puhul. Pikaajaliselt on mõju ka

ettevõtjatele positiivne. Muudatused suurendavad õigusselgust, loovad võrdsema

konkurentsikeskkonna ning parandavad vastutustundlike krediidipakkujate

konkurentsipositsiooni. Samuti paranevad ettevõtjate võimalused EL-siseseks laienemiseks.

Kuna muudatustega ettevõtjate halduskoormus kokkuvõttes nii suureneb kui ka väheneb, ei ole

halduskoormuse tasakaalustamise reegli rakendamine vajalik.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi tsiviilõiguse talituse nõunik

Kaidi Pops ([email protected]), kelle teenistussuhe on peatatud, sama talituse endine

nõunik Kaia Läänemets-Ester ([email protected]), talituse endine juhataja Andres

Suik ([email protected]) ning sama talituse nõunik Alexandra Kööp

([email protected]; 5887 1356). Eelnõu koostamise eest vastutas Justiits- ja

Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna asekantsler Heddi Lutterus

([email protected]; 620 8122).

Eelnõus ette nähtud krediidiandjate ja vahendajate seaduse muudatuste koostamises osalesid

Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna juhataja asetäitja Thomas Auväärt

(thomas.auvää[email protected]; 611 3633) ning sama osakonna nõunikud Mirjam Rannula

([email protected]; 5646 7227) ja Marit Maidla (teenistussuhe peatatud). Eelnõus ette

nähtud reklaamiseaduse muudatuste koostamises osalesid ettevõtluskeskkonna ja tööstuse

osakonna tarbijakaitse nõunik Mari-Liis Aas ([email protected]; 625 6459) ning sama

osakonna endine õigusnõunik Tanel Kivi. Eelnõus ette nähtud isikuandmete kaitse seaduse

4

muudatuste koostamises osalesid Justiits- ja Digiministeeriumi andmekaitseõiguse talituse

endine nõunik Merili Koppel ja nõunik Kristel Niidas ([email protected]; 5305 5220).

Eelnõule tegi ekspertiisi Tartu Ülikooli tsiviilõiguse professor Karin Sein ([email protected])

(seletuskirja lisa 1) ja eelnõu koostamise käigus konsulteeriti temaga jooksvalt. Eelnõu

koostamises osales advokaadibüroo NOVE nõunik Kristiina Koll ([email protected]).

Eelnõu seletuskirja mõjude analüüsi osa on koostanud Uku-Mats Peedosk. Eelnõu on keeleliselt

toimetanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse

talituse toimetaja Mari Koik ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõuga võetakse üle Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja

millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ.

Eelnõuga muudetakse:

- võlaõigusseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 11.11.2025, 16;

- isikuandmete kaitse seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 12.07.2025, 14;

- kindlustustegevuse seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 11.11.2025, 5:

- krediidiandjate ja -vahendajate seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I,

11.11.2025, 6;

- reklaamiseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 09.01.2025, 15;

- võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 31.12.2024, 50.

Eelnõu on seotud Justiits- ja Digiministeeriumis ettevalmistatud võlaõigusseaduse ja

tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõuga, millega võetakse üle Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiv (EL) 2023/2673, millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses

finantsteenuste kauglepingutega ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ.

Kavandatavate muudatustega kinnistub põhimõte, mille kohaselt sidevahendi abil

finantsteenuse osutamise lepingu puhul ei kohaldata võlaõigusseaduse üldosa sidevahendi abil

sõlmitud lepinguid käsitlevas jaos lepingueelse teabe andmise, tarbija taganemisõiguse ja selle

teostamise tagajärgede ning ettevõtja piisavate selgituste andmise kohustuse kohta sätestatut.

Kõnealune eelnõu on kooskõlastusringi läbinud ja sellest tulenevate muudatuste kavandatav

jõustumisaeg on 19.06.2026.

Eelnõu on seotud Rahandusministeeriumis ettevalmistatud krediiditeabe jagamise seaduse

eelnõuga (652 SE),3 millega luuakse nn positiivne krediidiregister ja hakatakse keskselt

koondama teavet tarbija finantskohustuste kohta, hõlbustades seeläbi krediidiandjal

vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohususte täitmist. Kõnealuses eelnõus ette

nähtud VÕS-i muudatus jõustub 01.06.2028 ehk pärast uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmist.

Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. Eelnõuga ei muudeta ühtki

seadust, mis oleks PS § 104 loetelus ja mille muutmiseks oleks vaja Riigikogu koosseisu

häälteenamust. Seetõttu piisab eelnõu vastuvõtmiseks Riigikogu poolthäälte enamusest.

3 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9da932aa-06d9-4eaa-ad47-be8fdaddc7d3/krediiditeabe-

jagamise-seadus/ (03.10.2025).

5

2. SEADUSE EESMÄRK

Eelnõuga võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225

tarbijakrediidilepingute kohta, millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ. Tegemist

on järjekorras juba kolmanda Euroopa Liidus kehtestatud tarbijakrediidi direktiiviga. Esimene

tarbijakrediidi direktiiv 87/102/EMÜ pärineb aastast 1987. Senine tarbijakrediidi direktiiv

2008/48/EÜ pärineb aastast 2008.

Direktiivi eesmärk on kehtestada Euroopa Liidus ühtsed reeglid tarbijatele antavate

krediidilepingute kohta, et tagada tarbijatele parem kaitse krediidilepinguga seotud riskide eest

ning ühtsed ja võrreldavad tingimused kogu EL-is. Direktiiv soodustab ausat reklaami ja

tarbijate teavitamist, edendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ning toetab

turvalise ja õiglase krediidituru toimimist kõigis liikmesriikides. Eesmärk on tagada tarbijatele

tugevam kaitse krediidilepingute sõlmimisel ja ettevõtjatele kogu EL-is ühtlustatud reeglid.

Eestis soovitakse lisaks säilitada kõrge tasemega tarbijakaitse. Mitmed uue direktiivi nõuded

on Eestis juba kehtestatud, näiteks on täpsustatud vastutustundliku laenamise reegleid,

kehtestatud krediidiandjate ja -vahendajate tegevusloa nõue, krediidi kulukuse määra ülempiir

ning tagatud tarbijakrediidi reeglite kohaldamine sõltumata laenusummast. Uus direktiiv

sisaldab siiski uusi nõudeid, mis ei ole Eestis veel kasutusel, ning nende rakendamiseks vastu

võetavad muudatused tagavad tarbijate veelgi kõrgema tasemega kaitse.

Eelnõu koostamisele ei eelnenud väljatöötamiskavatsust, sest eelnõu käsitleb Euroopa Liidu

õiguse rakendamist, kus põhilahendused on määratud direktiiviga. Direktiiv lähtub

maksimaalse ühtlustamise põhimõttest. See tähendab, et liikmesriikidel ei ole lubatud säilitada

ega kehtestada muid riigisiseseid norme peale direktiivis sätestatute (vt direktiivi artikkel 42).

Siiski ei ole maksimumharmoneerimise nõue absoluutne, kuna direktiiv annab liikmesriikidele

teatud küsimustes valikuvabaduse ja otsustusõiguse nende riigisisesesse õigusesse ülevõtmisel.

Valikukohtade otsustamiseks küsis Justiits- ja Digiministeerium 2024. a kevadel teiste

ministeeriumite ja huvirühmade arvamust. Eelnõu koostamisel on saadud tagasisidega

arvestatud. Üldise põhimõttena on lähtutud direktiivi nn minimaalse ülevõtmise põhimõttest,

mis tähendab, et krediidiandjatele ei panda ka liikmesriikide valikukohtades lisakohustusi.

Teisalt aga on otsustatud säilitada tarbijate kaitseks juba kehtestatud reeglite senine

tarbijakaitsetase võimalikult suures osas.

3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS

3.1. Võlaõigusseaduse muutmine

VÕS § 4012 (Krediidilepinguga koos kindlustuslepingu sõlmimise vabadus ja pakkumuse

siduvus)

Lõige 1. VÕS § 4012 näeb kõigi krediidilepingute, st mitte üksnes tarbijakrediidilepingute jaoks

ette krediidisaaja õiguse valida endale ise sobiv kindlustusandja. Need reeglid saab säilitada ka

uue tarbijakrediidi direktiivi alusel. VÕS-i kehtiv regulatsioon on üldiselt kooskõlas uue

direktiivi artikli 14 lõikega 3, mille kohaselt võivad liikmesriigid lubada, et krediidiandjad

nõuavad tarbijalt krediidilepinguga seoses kindlustuslepingu olemasolu, võttes arvesse

proportsionaalsuse kaalutlusi, samas peab krediidiandja sellisel juhul ilma tarbijale tehtud

krediidipakkumise tingimusi muutmata aktsepteerima muu kui tema eelistatud kindlustusandja

kindlustuslepingut, kui sellise kindlustuslepinguga pakutav kaitse on samaväärne krediidiandja

soovitatud lepingu pakutava kindlustuskaitsega.

6

Selleks, et tagada artikli 14 lõike 3 täpne ülevõtmine, mh selles osas, et kindlustuslepingu

sõlmimine peab lähtuma proportsionaalsuse kaalutlustest, lisatakse lõikesse 1 uus esimene

lause. Selles täpsustatakse üldpõhimõttena, et krediidilepingu sõlmimise võib teha sõltuvaks

kindlustuslepingu sõlmimisest. Samuti tuuakse eraldi välja, et seejuures tuleb arvestada

proportsionaalsuse kaalutlust. Euroopa Komisjon on seda selgitanud näite abil, mille kohaselt

ei oleks proportsionaalne lühiajalise kiirlaenu puhul elukindlustuse nõudmine.

Lõige 4. Võrreldes kehtiva õigusega on uue direktiivi artikli 14 lõikes 5 täpsustatud

krediidilepinguga seotud kindlustuslepingu pakkumuse siduvust kindlustusandja jaoks. Artikli

14 lõike 5 ülevõtmiseks tuleb muuta esiteks VÕS § 4012 pealkirja ja teiseks täiendada VÕS §

4012 uue lõikega 4. Lõikes 4 sätestatu kohaldub üksnes tarbijast kindlustusvõtjale. Arvestades

direktiivi ülevõtmisel tehtud otsust teha muudatused võimalikult minimaalselt, ei laiendata seda

teiste krediidilepingutega seotud kindlustuslepingute pakkumisele.

Selleks, et tarbija saaks tarbijakrediidilepinguga seotud kindlustuspakkumisi võrrelda, peab

tarbijale esitatav kindlustuspakkumine olema kindlustusandja jaoks siduv vähemalt kolm

päeva. See ei piira poolte õigust enne kolme päeva möödumist lepingut sõlmida, kui tarbija

selleks sõnaselge tahteavalduse teeb. Selleks, et tarbijal oleks võimalik praktikas kõnealusest

õigusnormist kasu saada, peavad kindlustusandja ja krediidiandja pakkumuse siduvusest ja selle

siduvuse ajast teavitama. Kohustus on õiguslikult nii krediidiandjal kui kindlustusandjal,

praktikas tuleb tarbijale teave esitada üks kord. Sõltuvalt sellest, kas kindlustuspakkumise

esitab tarbijale krediidiandja või kindlustusandja, peab emb-kumb neist ka tarbijale vastava

teabe esitama.

Õigusnormi eesmärk on aga anda tarbijale aega erinevate pakkumiste võrdlemiseks ja endale

parima võimaliku lahenduse valimiseks. Lisaks tarbija valikuvabaduse suurendamisele peaks

selline regulatsioon soodustama ka turul konkurentsi.

VÕS § 402 (Tarbijakrediidilepingu mõiste)

Eelnõuga muudetakse VÕS § 402 lõiget 1, et võtta üle uue direktiivi artikli 2 lõige 1 ja artikli

3 punkt 3. Uue direktiivi artikkel 2 määrab direktiivi reguleerimiseseme. Lõike 1 kohaselt

kohaldatakse direktiivi krediidilepingute suhtes. Krediidilepinguks on artikli 3 punkti 3

kohaselt leping, millega krediidiandja annab või lubab anda tarbijale krediiti tasumise

edasilükkamise, laenu või muu samalaadse finantstehingu vormis, välja arvatud teenuste kestva

osutamise lepingud või samalaadsete kaupade tarnimise lepingud, mille kohaselt tarbija tasub

selliste kaupade või teenuste eest osamaksetega nende tarnimise või osutamise aja jooksul.

VÕS § 402 lõige 1 sätestab tarbijakrediidilepingu mõiste. VÕS § 402 lõike 1 kohaselt on

tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lõike 1 kohaselt

on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku

(krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise

eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 401 lõige 2 täpsustab,

et krediidilepingu esemeks võib olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või

muu abi finantseerimisel.

Eesti õiguses on krediidileping tasuline leping, VÕS § 401 kohaselt on krediidisaaja

põhikohustuseks maksta krediidi kasutamise eest tasu ja maksta lepingu lõppemisel krediit

tagasi. Tarbijapoolne tasu maksmise kohustus on seega Eestis seni olnud selle lepingutüübi

olemuslik tunnus. Senine direktiiv välistab kohaldamisalast krediidilepingud, mille puhul

7

krediiti antakse ilma intressita ega nõuta muude tasude maksmist (senise direktiivi art 2 lg 2 p

f). Kuna aga krediidilepingu olemuslikuks tunnuseks on Eesti õiguses peetud tasulisust, ei ole

senise direktiivi ülevõtmisel olnud vaja artikli 2 lõik 2 punktis f sätestatud välistust eraldi üle

võtta.

Uues direktiivis on välistus krediidilepingutele, mille puhul krediiti antakse ilma intressita ega

nõuta muude tasude maksmist, kaotatud. See tähendab, et sellised lepingud loetakse edaspidi

direktiivi tähenduses krediidilepinguteks.

Uue direktiivi reguleerimisala ja maksimaalselt harmoneerivat iseloomu arvestades tuleb

tarbijakrediidilepingu mõistet võlaõigusseaduses muuta. Eelõuga on VÕS § 402 lõikesse 1

sisuliselt üle võetud artikli 3 punktis 3 sätestatud krediidilepingu mõiste. Nii on eelnõus VÕS

§ 402 lõike 1 kohaselt tarbijakrediidilepinguks leping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti

maksetähtpäeva edasilükkamise, laenu, liisingu või muu finantseerimise vormis. Eeltoodu

katab krediidilepingud, laenulepingud ning muud võimalikud finantseerimise võimaldamise

juhtumid. Määratlusse on selguse mõttes lisatud viide liisingule. Võttes arvesse, et

liisingulepingud on selgelt direktiivi kohaldamisalas, ei ole selline täiendus vastuolus direktiivi

maksimaalselt harmoneeriva põhimõttega. Samuti on liisingu lisamine kooskõlas VÕS §-s 402

toodud tarbijakrediidilepingu määratlusega.

Tarbijakrediidilepingu määratluse täiendamise eesmärk on selgemalt sätestada, mida hõlmavad

edaspidi krediidi ja krediidilepingu terminid VÕS 22. ptk 2. jao tähenduses. Sisuliselt ei tähenda

see Eesti õiguse hiljutist kohtupraktikat arvesse võttes siiski suurt muutust. Kuigi eespool on

viidatud, et tarbijakrediidilepingut on seni käsitletud kui tasulist lepingut, on Riigikohus 11.

oktoobri 2023. a otsuses nr 2-21-20479 asunud seisukohale, et tarbijakrediidileping võib olla

ka tasuta ehk intressi tasumise kohustuseta laenuleping. Samas on oluline võtta üle direktiivis

sätestatud tingimused ja sõnastada tarbijakrediidilepingu määratlus piisavalt üldiselt, et hõlmata

ka muud krediteerimise vormid kui laenu andmine VÕS § 396 lõike 1 tähenduses.

Võttes arvesse, et direktiivi kohaselt on ka ilma intressi tasumise kohustuseta laenu- ja muud

finantseerimislepingud direktiivi kohaldamisalas, tuleb sellistele lepingutele edaspidi

kohaldada sarnaseid hoolsusnõudeid nagu teiste tarbijakrediidilepingute puhul, muu hulgas

esitada tarbijale vastav lepingueelne teave, järgida krediidilepingutele kohaldatavaid

reklaaminõudeid, hinnata krediidivõimelisust, võimaldada lepingust ennetähtaegselt taganeda,

sh majanduslikult seotud lepingutest, jne.

Direktiiv võimaldab siiski teatud lühiajalised tasuta maksetähtpäeva edasilükkamise lepingud

kohaldamisalast välistada, mida eelnõuga tehaksegi (vt selle kohta täpsemalt eelnõu § 403

lõigete 7 ja 8 kohta antud selgitusi). Samuti on võimalik tasuta maksetähtaja edasilükkamise

juhtudel kohaldada lihtsustatud teavitamise reegleid (vt täpsemalt § 403 lõike 9 selgitusi).

VÕS § 403 (Sätete kohaldamine)

Kohaldamisalast üldiselt

Direktiivi kohaldamisala reguleerib artikkel 2. Artikli 2 lõike 1 järgi kohaldatakse direktiivi

krediidilepingutele. Artikli 2 lõige 2 sätestab loetelu lepingutest, millele eelduslikult

tarbijakrediidi direktiivist tulenevat regulatsiooni ei kohaldata. Kuigi uus tarbijakrediidi

direktiiv on oma iseloomult maksimumharmoneeriv, mis tähendab, et tulenevalt direktiivi

preambuli punktist 13 ja artikli 42 lõikest 1 ei ole liikmesriikidel lubatud säilitada või kehtestada

muid riigisiseseid norme peale direktiivis sätestatu, välja arvatud juhul, kui direktiivis on

8

sätestatud teisiti, ei tule artikli 2 lõiget 2 siiski täielikult üle võtta. Seda põhjusel, et preambuli

põhjendus 14 sätestab liikmesriikide õiguse kohaldada kõnesoleva direktiivi sätteid ka

valdkondades, mis ei kuulu direktiivi reguleerimisalasse. Näitena tuuakse krediidilepingud,

mille sõlmimisel nõutakse tarbijalt krediidiandjale esemelise tagatise andmist ja mille kohaselt

tarbija vastutus piirdub rangelt selle hoiustatud esemega, mis on artikli 2 lõike 2 punkti j

kohaselt direktiivi reguleerimisalast väljas. Seega on võimalik tarbijakrediidi sätete

kohaldamisala võrreldes artikli 2 lõikes 2 sätestatuga siiski laiendada. Kehtivas õiguses on seda

võimalust tarbijakaitse eesmärkidel juba ka kasutatud (näiteks senises direktiivis sätestatud

kohaldamisala summaliste piirmäärade kohaldamata jätmisel).

Direktiivi ülevõtmisel on lähtutud kahest üldisest põhimõttest, mille olulisust on rõhutanud ka

Justiits- ja Digiministeeriumile tagasisidet andnud huvirühmad. Esiteks soovitakse üldiselt

säilitada kehtiv regulatsioon nii suures ulatuses kui võimalik ja lähtuda 2008. aasta

tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmisel tehtud otsustest. Teiseks soovitakse tagada nii suures

ulatuses kui võimalik regulatsiooni ühetaolisus, tagamaks reeglite lihtsam kohaldamine.

Suur osa senise direktiivi artikli 2 lõikega 2 ette nähtud erandeid jääb uue direktiivi kohaselt

kehtima. Nii ei kohaldata direktiivi:

- krediidilepingutele, mis on tagatud kas hüpoteegiga või muu võrreldava tagatisega,

mida liikmesriigis tavaliselt kinnisasjale seatakse, või kinnisasjaga seotud õigusega,

ning krediidilepingutele, mille eesmärk on maa või olemasoleva või projekteeritava

ehitise, sealhulgas kaubandus-, äri- või kutsetegevuse eesmärgil kasutatavate ruumide,

omandiõiguse omandamine või säilitamine (punktid a ja b);

- krediitidele, mida tööandja pakub enda töötajale turu keskmisest soodsamatel

tingimustel (punkt d);

- investeerimisühingutega sõlmitud krediidilepingutele (punkt e);

- krediidilepingutele, mis sõlmitakse kohtus või muus ametiasutuses saavutatud

kokkuleppe tulemusena (punkt f);

- olemasoleva võlgnevuse tasumise tasuta edasilükkamisele (punkt i);

- krediidilepingutele, mille puhul nõutakse tarbijalt krediidiandja kasuks esemelise

tagatise andmist ja mille kohaselt tarbija vastutus piirdub rangelt selle tagatiseks oleva

esemega (punkt j);

- krediidilepingutele, mis on seotud piiratud hulgale laenusaajatele seadusjärgselt ja

üldistes huvides antavate laenudega ja mis on turul kehtivatest madalamate

laenuintressidega või intressivabad või sõlmitud muudel tingimustel, mis on tarbijale

soodsamad turul kehtivatest tingimustest (punkt k).

Siiski on uue direktiiviga mõned erandid kaotatud või on neid muudetud. Uue direktiivi

kohaselt on hõlmatud:

- kõik krediidilepingud, mille krediidi kogusumma on väiksem kui 100 000 eurot (art 2

lg 2 p c). Senise direktiivi kohaselt on direktiivi kohaldamisalast välistatud

krediidilepingud, mille krediidi kogusumma on väiksem kui 200 eurot või suurem kui

75 000 eurot. Kehtivas VÕS-is ei ole neid välistusi rakendatud;

- rendi- või liisingulepingud, millega nähakse ette kohustus või võimalus lepingu ese

välja osta (art 2 lg 2 p g). Senine direktiiv hõlmab vaid ostukohustusega

liisingulepingud. Kehtivas VÕS-is laieneb tarbijakrediidi regulatsioon suuresti kõigile

liisingulepingutele, n-ö kasutusliisingutele on seni nähtud ette võimalus mitte kohaldada

VÕS §-s 411 sätestatut;

- kõik arvelduskrediidilepingud, st ka nn lühiajalised arvelduskrediidilepingud. Piiratud

sätted kohalduvad endiselt arvelduskrediidilepingutele, millega krediidiandja lubab

vaikimisi tarbijal oma kontojääki või kokkulepitud arvelduskrediidi ülempiiri ületada

(nn faktiline arvelduskrediidileping). Senise direktiivi kohaldamisalast on välistatud

9

arvelduskrediidi vormis krediidilepingud, mille puhul kuulub krediit tagastamisele ühe

kuu jooksul (senise direktiivi art 2 lg 2 p e). Lisaks kohaldatakse senise direktiivi

kohaselt piiratud sätteid arvelduskrediidi vormis krediidilepingute puhul, mille puhul

tuleb krediit nõudmisel või kolme kuu jooksul tagasi maksta (direktiivi art 2 lg 3).

Kehtiva VÕS-i kohaselt on ette nähtud eriregulatsioon arvelduskrediidilepingutele,

mille kohaselt tuleb krediit kas krediidiandja nõudmisel või kolme kuu jooksul tagasi

maksta (VÕS § 403 lg 21), ning arvelduskrediidilepingutele, millega krediidiandja lubab

vaikimisi tarbijal oma kontojääki või kokkulepitud arvelduskrediidi ülempiiri ületada

(VÕS § 407 lg 51);

- nn lühiajalised tarbijakrediidilepingud, mille puhul tuleb krediit tagasi maksta kolme

kuu jooksul ning millega seonduvad tasud on väheolulised. Senine direktiiv välistab

tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldamisalast krediidilepingud, mille kohaselt

tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ning mille puhul tuleb maksta kõigest

tähtsusetuid tasusid (art 2 lg 2 p f teine pool). Kehtiva VÕS-i kohaselt ei ole lühiajalised

tarbijakrediidilepingud täielikult tarbijakrediidi regulatsiooni alt välistatud, vaid neile

kohaldatakse sama regulatsiooni nagu lühiajalisele arvelduskrediidilepingule (VÕS §

403 lg 53);

- teatud eranditega tasuta maksetähtpäeva edasilükkamine (art 2 lg 2 p h). Senine direktiiv

välistab direktiivi kohaldamisalast krediidilepingud, mille puhul krediiti antakse ilma

intressita ega nõuta muude tasude maksmist (senise direktiivi art 2 lg 2 p f). Uue

direktiiviga hõlmatakse antud krediidilepingud. Erand on ette nähtud lepingutele, mille

puhul müüja või teenusepakkuja pakub ilma kolmanda osapooleta tasumiseks pikema

tähtaja tingimusel, et hind tasutakse intressivabalt ja muude tasudeta ning üksnes

liikmesriigis ettenähtud piiratud tasudega maksete hilinemise korral ning hind tuleb

tasuda täies ulatuses 50 päeva jooksul alates kauba tarnimisest või teenuse osutamisest.

Rangemad reeglid kohalduvad tasumise edasilükkamise puhul, mida pakuvad kaupade

tarnijad või teenuste osutajad, kes ei ole mikro-, väike- või keskmise suurusega

ettevõtjad.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt on tervikuna või osaliselt välistatud VÕS-i tarbijakrediidi jao

reguleerimisalast artikli 2 lõike 2 punktides d4, e5, f6, i7, j8 ja k9 nimetatud krediidilepingud.

Võttes arvesse uue direktiivi kohaldamisala, tehakse siinse eelnõuga ettepanek rakendada

direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis i ette nähtud erandit, mille kohaselt ei kohaldata direktiivi

krediidilepingutele, mis on seotud olemasoleva võla tasuta ajatamisega, ning direktiivi artikli 2

lõike 2 punktis h ette nähtud erandit, mille kohaselt ei kohaldata direktiivi teatud tingimustele

vastavatele lühiajalistele tasuta maksetähtpäeva edasilükkamise juhtudele.

Kuigi direktiivi reguleerimisala on võimalik võrreldes artikli 2 lõikes 2 sätestatuga laiendada,

ei kehti see sarnaselt senise direktiiviga artikli 2 lõike 4 kohta, mis sätestab konkreetsed sätted,

mis kohalduvad maksekonto jäägi ületamise korral. Vastav regulatsioon on üle võetud VÕS §

403 lõikesse 52. Seda selgitab preambuli põhjendus 23, mille kohaselt teatavat liiki

4 Tööandaja poolt soodsamatel tingimustel pakutav krediidileping (direktiivi 2023/2225 art 2 lg 2 p d); VÕS § 403

lg 3 p 3. 5 Investeerimisühinguga sõlmitud krediidileping (direktiivi 2023/2225 art 2 lg 2 p e); VÕS § 403 lg 3 p 5. 6 Krediidilepingud, mis sõlmitakse kohtus või muus ametiasutuses saavutatud kokkuleppe tulemusena (direktiivi

2023/2225 art 2 lg 2 p f); 7 Krediidilepingud, mis on seotud olemasoleva võla tasuta ajatamisega (direktiivi 2023/2225 art 2 lg 2 p i); 8 Krediidilepingud, mille sõlmimisel nõutakse tarbijalt krediidiandja kasuks esemelise tagatise andmist ja mille

kohaselt tarbija vastutus piirdub rangelt selle panditud esemega (direktiivi 2023/2225 art 2 lg 2 p j); VÕS § 403 lg

3 p 4. 9 Krediidilepingud, mis on seotud piiratud hulgale laenusaajatele seadusjärgselt ja üldistes huvides antavate

laenudega ja mis on turul kehtivatest madalamate laenuintressidega või intressivabad või sõlmitud muudel

tingimustel, mis on tarbijale turul kehtivatest tingimustest soodsamad (direktiivi 2023/2225 art 2 lg 2 p k); VÕS §

4031 lg 10.

10

krediidilepingute puhul, mille suhtes kohaldatakse üksnes teatavaid direktiivi sätteid, peaks

liikmesriikidele jääma õigus reguleerida sellist liiki krediidilepinguid riigisiseste õigusaktidega

selles osas, mida direktiiviga ei ühtlustata.

Uue erandina on artikli 2 lõikes 5 ette nähtud liikmesriikidele võimalus kohaldamisalast välja

jätta määratud tagasimaksega deebetkaartide vormis krediidilepingud, mida pakub krediidi- või

makseasutus ja mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta 40 päeva jooksul ning mis on

intressivabad ja mille puhul kohaldatakse üksnes makseteenuse osutamisega seotud piiratud

tasusid. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/751 põhjenduse 1 kohaselt on

määratud tagasimaksega deebetkaardid turul laialt kättesaadavad krediitkaardid, mille puhul

debiteeritakse kaardi valdaja kontot eelnevalt kokku lepitud kuupäeval tehingu kogusumma

võrra, tavaliselt üks kord kuus, intressivabalt. Uue tarbijakrediidi direktiivi põhjenduse 18

kohaselt peaksid liikmesriigid saama jätta direktiivi kohaldamisalast välja teatavad määratud

tagasimaksega deebetkaartide krediidilepingud, kuna sellised krediidilepingud võivad aidata

kodumajapidamistel paremini kohandada oma eelarvet igakuise sissetulekuga. Siiski ei tohiks

viidatud erandi kasutamine piirata selliste arvelduskrediiti või arvelduskonto jäägi ületamist

käsitlevate asjakohaste sätete kohaldamist, mida tuleks kohaldada juhul, kui tagasimakse ületab

arvelduskonto positiivset jääki. Justiits- ja Digiministeerium küsis antud välistuse kohaldamise

kohta huvirühmade arvamust. Arvamused teatud määral lahknesid. Pigem oldi rohkem erandi

kohaldamise vastu, leides, et sellekohase erandi kehtestamine võib viia regulatsiooni pahauskse

ärakasutamiseni. Märgiti ka seda, et ei ole teada, et selliseid kaarte Eesti turul üldse pakutaks.

Teisalt leiti, et erandi kehtestamine oleks Eesti turu konkurentsivõimelisuse huvides. Võttes

arvesse, et tegemist ei ole Eesti turul teadaoleva praktikaga, ning sooviga vältida kuritarvituste

riski, ei ole eelnõus seda erandit ette nähtud.

Sarnaselt kehtivale regulatsioonile ei tehta erandeid artikli 2 lõigetes 6 ja 7 nimetatud

krediidilepingutele (liikmelisusel põhinevate krediidiühingutega ja juba tekkinud võlgnevuse

puhul sõlmitavad krediidilepingud), seega nendes sätetes nimetatud lepingutele laieneb

tarbijakrediidi regulatsioon täies mahus. Nende erandite rakendamine viiks kehtiva

tarbijakaitsetaseme langemiseni. Eelnõuga tehakse ettepanek kohaldada direktiivi artikli 2

lõikes 8 toodud võimalust kohaldada tasuta maksetähtaja edasilükkamise juhtudel lihtsustatud

teavitamise reegleid (vt täpsemalt § 403 lõike 9 selgitusi).

Eespool sissejuhatavates selgitustes on üldisem ülevaade, mis uue direktiivi kohaldamisala

mõttes muutub. Järgmisena selgitatakse, millised muudatused toob uus direktiiv täpsemalt

kaasa võlaõigusseaduses.

Lõiget 1 muudetakse, et sättes toodud viited viia vastavusse uuest direktiivist tuleneva

regulatsiooniga. Sarnaselt senise direktiiviga ei kohaldata lepingueelse teabe kohustust kaupade

tarnijate ja teenuste osutajate suhtes, kes tegutsevad krediidivahendajatena kõrvaltegevusena

(uue tarbijakrediidi direktiivi art 10 lg 10 ja art 11 lg 8). See tuleneb VÕS § 403 lõikes 1 toodud

viitest §-le 4031, mis reguleerib tarbijale lepingueelse teabe esitamist. Selles osas ei too eelnõu

kaasa muudatusi.

Lõikest 1 tuleb välja jätta viited VÕS § 541 lõigetele 6 ja 7 ning § 551 lõikele 3, kuna need

tunnistatakse finantsteenuste kaugturustuse regulatsiooni10 ülevõtmiseks kehtetuks. See

muudatus tehakse juba finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ülevõtmise eelnõuga, kõnealune

eelnõu arvestab selle muudatusega. Edaspidi tuleb sidevahendi abil sõlmitud

10 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2673, millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses

finantsteenuste kauglepingutega ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ.

11

tarbijakrediidilepingutele kohaldada VÕS-i üldosa täiendavate reeglite asemel § 4031. Seetõttu

katab viide §-le 4031 edaspidi varasemad viited VÕS § 541 lõigetele 6 ja 7 ning § 551 lõikele 3.

Teiseks jäetakse välja viide VÕS §-le 4034, mis käsitleb vastutustundliku laenamise põhimõtte

kohaldamist krediidivahendajate poolt, kes vahendavad krediiti üksnes kõrvaltegevusena, kuna

direktiivi kohaselt on vastav kohustus igal juhul krediidiandjal.11

Kolmandaks jäetakse välja viited VÕS § 407 lõigetele 21–23, kuna uus direktiiv ei näe ette

varem arvelduskrediidilepingutele kehtinud eriregulatsiooni, mille kohaselt tuleb krediit

nõudmisel või kolme kuu jooksul tagasi maksta (senise direktiivi art 2 lõige 3), mistõttu

tunnistatakse vastavad sätted kehtetuks (vt ka § 407 kohta antud selgitusi).

Lõikes 3 tehakse sõnastuslik muudatus ja viidatakse krediidilepingu asemel

tarbijakrediidilepingule. Muudatus on seotud eelnõuga kavandatava VÕS § 402 muutmisega ja

selle eesmärk on tagada terves VÕS-i tarbijakrediidilepingute jaos ühtne terminoloogia.

Lõike 3 täiendamine punktiga 7. Kehtiva õiguse kohaselt on seadusandja täielikult kasutanud

võimalust välistada tarbijakrediidiregulatsiooni alt krediidilepingud, mis on seotud

olemasoleva võla tasuta ajatamisega (senise direktiivi art 2 lg 2 p j). Vastavat sätet ei leia VÕS

22. ptk 2. jaost, kuna seni on lähtutud sellest, et tarbijakrediidileping on tulenevalt VÕS § 401

lõikest 1 olemuslikult tasuline leping, st et tarbija maksab eelduslikult krediidi kasutamise eest

intressi. Seetõttu ei ole peetud vastava välistuse sätestamist vajalikuks.

Võttes arvesse, et uue tarbijakrediidi direktiivi kohaldamisala on oluliselt laiendatud, hõlmates

ka n-ö tasuta krediidilepinguid, on otsustatud eespool viidatud välistust uue direktiivi

ülevõtmisel kasutada (art 2 lg 2 p i) ja täiendada vastavalt VÕS § 403 lõiget 3 punktiga 7. Seda

tehakse seetõttu, et kui pooled lepivad kokku olemasoleva võlgnevuse tasumise tasuta

edasilükkamises, ei ole alust arvata, et ettevõtja oleks arvestanud juba tarbijaga lepingu

sõlmimisel rikkumise ja rikkumise tagajärjel tasumisele kuuluvate tasudega. Pigem tuleks

asuda seisukohale, et selline tasuta makse ajatamine on raskustesse sattunud tarbijale soodsam

lahendus.

VÕS § 403 lõike 3 punktis 7 sätestatud välistus kehtib kõikidel juhtudel, kui tarbijale

võimaldatakse tasuta maksetähtpäeva edasilükkamist, st sõltumata sellest, kas lükatakse edasi

olemasoleva krediidi tagasimakse tähtpäev (st pikendatakse maksetähtaega) või muu

sissenõutavaks muutunud kohustuse tähtpäev (näiteks müügilepingust tuleneva ostuhinna

tasumise kohustus). Oluline on, et maksetähtpäeva edasilükkamises lepitakse kokku pärast

võlgnevuse tekkimist ning see on tarbijale tasuta.

Lõiget 4 muudetakse selliselt, et sättest jäetakse välja viide VÕS § 407 lõigetele 21–25.

Muudatus on vajalik, kuna vastavad sätted eelnõuga tunnistatakse kehtetuks ja seetõttu ei saa

ka kõnealuses lõikes neile viiteid alles jätta (vt ka VÕS § 407 muudatuse selgitusi).

Lõike 41 kehtetuks tunnistamine. VÕS-i kohaselt on eelduslikult krediidilepingud kõik

liisingulepingud, st tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamine ei erine üldiselt sõltuvalt sellest,

kas tegemist on kapitali- või kasutusrendiga. Senise direktiivi ülevõtmisel ei kasutatud seega

täielikult seal ette nähtud erandit (art 2 lg 2 p d), mille kohaselt tarbijakrediidi direktiivi ei pea

kohaldama rendi- või liisingulepingutele, mille kohaselt ega muu lepingu kohaselt ei ole

tarbijale sätestatud kohustust lepingu objekti välja osta. Üldreeglina kohaldub ka kehtiva õiguse

kohaselt tarbijakrediidi regulatsioon ka liisingulepingutele.

11 Vt ka Varul, Paul; Kull, Irene; Kõve, Villu; Käerdi, Martin; Sein, Karin (koost). Võlaõigusseadus II.

Kommenteeritud väljaanne, 2.–7. osa (§-d 208–618), Juura 2019, § 4011, p 3.2.2.

12

Siiski otsustati senise direktiivi ülevõtmise käigus osaliselt erandit kasutada. Nii nähti ette, et

nn kasutusrendi tüüpi liisingulepingute puhul ei kohaldata vaid VÕS §-s 411 sätestatud krediidi

ennetähtaegse tagasimaksmise võimalust.

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti g kohaselt on võimalik kohaldamisalast

välistada rendi- või liisingulepingud, mille puhul ei lepingus endas ega eraldi lepingus ei

sätestata kohustust ega võimalust lepingu eset välja osta. Kuna kasutusrendi puhul on tarbijal

õigus lepinguese lepingu lõppedes jääkväärtusega välja osta, ei ole direktiivi maksimaalselt

harmoneeriva iseloomu tõttu võimalik säilitada VÕS § 403 lõikes 41 ettenähtud erandit, st ka

sellistele lepingutele tuleb kohaldada VÕS §-s 411 sätestatud ennetähtaegse tagasimaksmise

õigust ning seega tunnistatakse VÕS § 403 lõige 41 kehtetuks.

Tavaliste rendi- või üürilepingute puhul ei ole endiselt tegemist lepingutega, mille eesmärgiks

oleks tarbija krediteerimine, mistõttu ei kuulu sellised lepingud olemuslikult VÕS 22. ptk 2. jao

kohaldamisalasse. Nii selgitatakse ka põhjenduses 19, et direktiivi reguleerimisalasse ei tuleks

lisada rendi- ja liisingulepinguid, mille puhul tarbija kohustus või võimalus lepingu ese välja

osta ei ole lepingus endas ega üheski eraldi lepingus kehtestatud, näiteks puhtakujulised

üürilepingud, kuna need ei hõlma vara võimalikku üleminekut lepingu lõppedes. Seetõttu ei ole

nende jaoks ka VÕS § 403 eriregulatsiooni vaja.

VÕS § 403 lõiget 5 muudetakse, kuna eelnõuga tunnistatakse VÕS § 410 kehtetuks (vt

täpsemalt VÕS § 410 selgitusi). Seetõttu tuleb lõikes 5 sätestatud viidete hulgast välja jätta

viide VÕS §-le 410. Samuti tehakse sättes sõnastuslik muudatus ja viidatakse krediidilepingu

asemel tarbijakrediidilepingule. Muudatus on seotud eelnõuga kavandatava VÕS § 402

muutmisega ja selle eesmärk on tagada terves VÕS-i tarbijakrediidilepingute jaos ühtne

terminoloogia.

VÕS § 403 lõige 51 tunnistatakse kehtetuks, kuna uus direktiiv ei näe ette

arvelduskrediidilepingutele erirežiimi, mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kas kolme kuu

jooksul või krediidiandja nõudmisel. Sätte allikaks oli senise direktiivi artikli 2 lõige 3, millele

vastavat sätet uues direktiivis ei ole (vt ka § 407 selgitusi).

VÕS § 403 lõiget 52 muudetakse, kuna uue direktiivi artikli 2 lõikes 4 on täiendatud nende

sätete loetelu, mida tuleb kohaldada VÕS § 407 lõikes 4 nimetatud arvelduskrediidilepingutele,

millega krediidiandja lubab tarbijal maksekonto jääki ületada.

Uue direktiivi artikli 2 lõikes 4 on nähtud ette, et krediidilepingute suhtes, millega lubatakse

arvelduskonto jäägi ületamist, kohaldatakse üksnes järgmisi artikleid:

a) artiklid 1, 2, 3, 17, 19, 25, 31, 35, 36 ja 39–50 ning

b) artikkel 18, kui liikmesriigid ei ole sätestanud teisiti.

Artiklid 1–3 on üldise iseloomuga, direktiivi kohaldamisala ja mõisteid sätestavad artiklid.

Artiklid 40–50 näevad ette avalik-õigusliku iseloomuga reeglid, mis kohalduvad väljaspool

VÕS-i tarbijakrediidi jagu ka maksekonto jäägi ületamist võimaldavatele

arvelduskrediidilepingutele, ning lõppsätted, mida ei ole vaja eraldi üle võtta.

Seetõttu tuleb punkti a ülevõtmisel tagada viited artiklitele 17, 19, 25, 31, 35, 36 ja 39. Artikkel

17 reguleerib tarbijale soovimatu krediidi andmise keeldu ja see võetakse üle VÕS § 404

lõikesse 12. Artikkel 19 reguleerib krediidivõimelisuse hindamisel kasutatavaid andmebaase,

sellest sättest tulenevad krediidiandjatele tulenevad kohustused võetakse üle VÕS §-i 4034,

andmekogude pidamisele kohalduvad reeglid võetakse eelnõuga üle IKS §-i 101 ja see kohaldub

13

nii või teisiti seoses kõigi tarbijakrediidilepingutega, sh VÕS § 407 lõikes 4 nimetatud

tarbijakrediidilepingutega. Artikkel 25 käsitleb spetsiifiliselt just maksekonto jäägi ületamise

lepinguid ja sellest tulenevad reeglid nähakse ette VÕS § 407 lõigetes 4–44. Artikkel 31 näeb

liikmesriikidele ette kohustuse luua meetmed intressi, krediidi kulukuse määra või krediidi

kogukulu piiramiseks. Eesti õiguses on nähtud ette maksimaalne lubatav krediidi kulukuse

määr, see regulatsioon on sätestatud VÕS §-s 4062. Artikkel 35 näeb ette võlgnevuse

restruktureerimise meetmed, see võetakse eelnõuga üle VÕS §-s 4161 tehtavate muudatusega.

Artikkel 36 reguleerib võlanõustamisteenust. Neid ei reguleerita VÕS-is, vastav regulatsioon

on ette nähtud sotsiaalhoolekandeseaduses ja seal ei ole kohaldamisala piiranguid, mis välistaks

selle kohaldumise VÕS § 407 lõikes 4 nimetatud arvelduskrediidilepingutele. Artikkel 39

reguleerib õiguste loovutamist, Eestis on see üle võetud VÕS §-i 412.

Artikli 2 lõike 4 punktis b on ette nähtud liikmesriigi valikuõigus selle kohta, kas kohaldada

arvelduskrediidilepingutele, millega krediidiandja lubab tarbijal maksekonto jääki ületada,

artiklis 18 sätestatud reegleid vastutustundliku laenamise kohta. Justiits- ja Digiministeerium

küsis selle kohta enne eelnõu koostamist huvirühmadelt arvamust. Valdav osa vastanutest

toetas reeglite ühetaolist kohaldamist kõigile arvelduskrediidilepingutele. Seetõttu nähakse

eelnõus ette viide VÕS §-le 4034 tervikuna, mitte üksnes nendele lõigetele, millega võetakse §-

i 4034 üle artikkel 19. Arvestades aga VÕS § 407 lõikes 4 nimetatud lepingute olemust

(krediidiandja lubab faktiliselt maksekonto jääki ületada), toimub tarbija krediidivõimelisuse

hindamine juba makseteenuse lepingu sõlmimisel, mille puhul on võimalik ka kontojäägi

ületamine. Mõeldud ei ole seda, et krediidivõimelisuse hindamine peaks toimuma enne iga

üksikut kontojäägi ületamist.

VÕS § 403 lõige 53 tunnistatakse kehtetuks, kuna uus direktiiv ei näe ette võimalust välistada

tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldumisalast tarbijakrediidilepingud, mille kohaselt tuleb

krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ning mille puhul tuleb maksta kõigest tähtsusetuid

tasusid. Lõige 53 põhines senise direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti f teisel poolel, millele vastavat

välistust uues direktiivis ei ole (vt ka § 407 selgitusi).

VÕS § 403 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks, kuna uus tarbijakrediidi direktiiv ei näe ette sellist

kollisiooninormi. Lõige 6 reguleerib sisuliselt tarbijakrediidilepingule kohalduvat õigust.

Euroopa Liidus määratakse aga lepingule kohalduv õigus kindlaks Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008 ehk nn Rooma I määruse alusel.12 Uus tarbijakrediidi

direktiiv ei sisalda kohalduva õiguse reegleid. Seetõttu ei ole VÕS § 403 lõige 6 Rooma I

määruse kõrval asjakohane. Eelnõuga tehakse seega ettepanek tunnistada see säte kehtetuks.

Rooma I määruse artikkel 6 näeb üldreeglina ette, et tarbija ja ettevõtja vaheline leping, sh

tarbijakrediidileping, on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht,

tingimusel et kutseala esindaja:

a) teostab oma majandus- või kutsetegevust riigis, kus on tarbija harilik viibimiskoht, või

b) kutseala esindaja suunab mis tahes viisil sellised tegevused kõnealusesse riiki või

mitmesse riiki, mille hulka kuulub ka kõnealune riik,

ning et leping jääb nende tegevuste raamesse.

Isegi juhul, kui pooled sõlmivad kokkuleppe kohalduva õiguse kohta, et või selline valik siiski

põhjustada tarbija ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud selliste sätetega, millest ei saa

kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis oleks kohaldunud valiku puudumisel.

12 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse

kohta (Rooma I ). Vt ka R. Piir, K. Sein, Law Applicable to Consumer Contracts: Interaction of the Romem I

Regulation and EU-directive-based Rules on Conflicts of Laws, Juridica International 2016, lk 63–70.

14

Tarbija kaitseks piisab Rooma I määruse artiklist 6 ja artikli 3 lõikest 4. Eelnõuga kavandatava

muudatusega ei halvendata kuidagi tarbija õiguslikku positsiooni.

Paragrahvi 403 täiendatakse lõikega 7, milles sätestatakse uue direktiivi artikli 2 lõike 2

punkti h esimesele lõigule vastav välistus teatud tingimustele vastava tasuta maksetähtpäeva

ajatamise kohta.

Uue direktiivi kohaldamisalasse on üldreeglina hõlmatud ka lepingud, mida pakutakse tarbijale

intressita ning ilma muid tasusid nõudmata. Komisjoni mõjuhinnangus on märgitud, et

vaatamata sellele, et intressivabad laenud võivad tunduda mugavad ja nendega seotud kulud on

väikesed või puuduvad üldse, sest laenuandjale maksab kaupmees, võivad nendega siiski

kaasneda suured tasud hilinenud või tegemata jäänud maksete eest. Risk seisneb selles, et

tarbijad on sageli halvasti informeeritud krediiditingimustest, mis on tähtaegades tihtipeale

väga ranged. Lisaks sellele soodustavad sellised finantstooted kiireid otsuseid, ahvatledes

tarbijaid liigsete kulutuste tegemisele ja seades nad ohtu, kui nad võtavad rahalisi kohustusi,

mida nad ei pruugi olla võimelised täitma. Muret riigisisesel tasandil näitab osa liikmesriikide

otsus kohaldada teatavaid direktiivi sätteid kõikide tarbijakrediitide suhtes olenemata sellest,

kas kohaldub ka intressi tasumise kohustus.13

Liikmesriikidele on siiski jäetud võimalus teatud piiratud maksete edasilükkamise juhud

tarbijakrediidi regulatsiooni alt välistada. Uue direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti h kohaselt ei

kohaldata direktiivi lepingute suhtes, mille puhul:

i. kauba tarnija või teenuse osutaja annab, ilma et kolmas isik pakuks krediiti,

tarbijale aega kõnealuse tarnija tarnitud kauba või teenuse osutaja osutatud

teenuse eest tasumiseks;

ii. ostuhind tasutakse intressivabalt ja muude tasudeta ning üksnes tarbija

makstavate piiratud tasudega maksete hilinemise korral vastavalt riigisisesele

õigusele;

iii. ostuhind tuleb tasuda täies ulatuses 50 päeva jooksul alates kauba tarnimisest

või teenuse osutamisest.

Põhjenduse 17 kohaselt on selline tasumise edasilükkamine äritava, mida kasutatakse tavaliselt

selleks, et võimaldada tarbijatel tasuda alles pärast kauba või teenuse saamist, ja see on

tarbijatele kasulik, näiteks on kasulik raviarvete korral võimaldatav tasumise edasilükkamine,

kui haiglad annavad tarbijatele aega ravikulude tasumiseks.

Justiits- ja Digiministeerium küsis huvirühmade arvamust eeltoodud välistuse kasutamise

kohta. Justiits- ja Digiministeeriumile esitatud tagasisides toetas regulatsiooni, milles kõik

maksetähtaja tasuta edasilükkamised on välistatud tarbijakrediidi regulatsiooni alt,14 või oli

avatud tasuta tasumise edasilükkamise välistuse kohaldamise (või üldiselt tasuta tasumise

edasilükkamise juhtude) suhtes (art 2 lg 2 p h) enamik vastajatest (Rahandusministeerium,

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Tartu Ülikool, Finance Estonia,

Finantsinspektsioon, Eesti Pangaliit, ITL, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, EKAL). Vastajad

leidsid, et see lahendus võimaldaks anda ettevõtjatele piisavalt paindlikkust ja kaitseks samas

tarbijate huvisid. Vastustes leiti, et kui asuda selliseid olukordi tarbijakrediidiga samadel

põhimõtetel reguleerima, muutub taoliste lisavõimaluste pakkumine lisanduva halduskoormuse

13 Commission staff working document impact assessment report. Accompanying the Proposal for a directive of

the European Parliament and of the Council on consumer credits. Brussels, 30.6.2021 SWD (2021) 170 final, lk

12. 14 See lahendus ei ole küll direktiivi kohaselt võimalik.

15

ja lisakohustuste tõttu ebaotstarbekaks. Viimati nimetatu kahandab omakorda tarbijaile

pakutavaid soodsaid lisavõimalusi ja kahjustab seeläbi nende huve.

Välistust ei toetanud maakohtud koos Tallinna Ringkonnakohtuga, põhjendades, et igasugune

tasumise tähtpäeva edasilükkamine, kontojäägi ületamine jms on võlgu elamine ja peaks olema

läbimõeldud. Kohtud leiavad, et ka siis, kui sellega ei kaasne lisakulusid, on see tarbija jaoks

ohtlik, sest ahvatleb tegema üle jõu käivaid kulutusi lootuses, et järgmise kuu palgast makstakse

tagasi, andmata aru, et kui kuupalgast sellisteks kulutusteks ei jätku, ei jätku nendeks suure

tõenäosusega ka järgmise kuu palgast. Praktikas on inimesed makseraskustesse sattunud just ka

tasuta järelmaksuga, sest järgmisel kuul ollakse olukorras, kus eelmise kuu ostud tuleb kinni

maksta, palgast selleks ei jätku ning siis võetakse juba kallist tarbimislaenu.

Nn intressivabade laenude hõlmamise suhtes skeptiline seisukoht sisaldus ka 16.09.2021

kinnitatud Vabariigi Valitsuse seisukohtades direktiivi eelnõu kohta (p 5.2.1), kus väljendati

kahtlust, kas selliste lepingute täielik hõlmamine oleks õigustatud ja proportsionaalne.

Menetluse käigus leiti tasakaalustatum lahendus, jättes teatud lepingud kohaldamisalast välja

ning võimaldades sellistele lepingutele mitte kohaldada kõiki direktiivi sätteid.

Eelnevast tulenevalt on otsustatud eelnõuga kohaldada täies ulatuses artikli 2 lõike 2 punkti h

välistust maksetähtpäeva tasuta edasilükkamiste puhuks eesmärgiga vältida ettevõtjatele

ebaproportsionaalse koormuse panemist, mis võiks takistada tarbijatele vajadusel pakkumast

soodsamaid võimalusi oma kulude jaotamiseks. Õigeaegse tagasimaksmise korral on tarbijale

pakutav võimalus teatud ajaks makse tasuta ajatada oluliselt odavam kui enamik alternatiivseid

reguleeritud krediiditooteid. Arvesse tuleb võtta, et tegemist on ka üsna kitsa erandiga, mistõttu

on kuritarvituste oht vähetõenäoline.

Eelnevast tulenevalt täiendatakse VÕS §-i 403 lõikega 7, mille kohaselt võlaõigusseaduse 22.

ptk teises jaos sätestatut ei kohaldata krediidilepingule, mille puhul ettevõtja võimaldab enda

müüdava või pakutava asja, teenuse või muu lepingueseme eest tasumisel maksetähtpäeva

tasuta edasilükkamist, kui:

1) kolmas isik ei paku asja, teenuse või muu lepingueseme finantseerimiseks krediiti;

2) maksetähtpäev on kuni 50 päeva alates asja, teenuse või lepingueseme üleandmisest või

osutamisest;

3) tasumisega viivitamisel võib tarbijalt nõuda vaid viivist § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud

määras ja võla sissenõudmiskulusid vastavalt §-le 1132.

See tähendab, et ettevõtjad, kes enda kaupade müümisel või teenuste pakkumisel (nt

hambaarstid hambaraviteenuse pakkumisel või elektroonikakauplus külmkapi müümisel)

võimaldavad tarbijal maksetähtaega veidi edasi lükata või maksed teatud perioodile jaotada, ei

pea järgima direktiivis sätestatud reegleid. Välistuse kohaldamisega soovitakse vältida

ettevõtjatele ebamõistliku koormuse panemist, mis võiks vähendada tarbijatele soodsamate

maksevõimaluste pakkumist. See ei tähenda aga, et tarbijatel puuduks sellistel juhtudel

igasugune kaitse, kuna horisontaalsed tarbijakaitsereeglid (näiteks tarbijaõiguste direktiivist

tulenev lepingueelse teabe ning sidevahendi abil sõlmitud lepingu puhul taganemisõiguse

regulatsioon, tüüptingimuste direktiivist tulenev ebaõiglaste tüüptingimuste regulatsioon,

ebaausate kaubandustavade direktiivist tulenevad piirangud ebaausatele kaubandusvõtetele jne)

pakuvad tarbijatele sellistel juhtudel vajaliku kaitse.

Sellised tasuta maksetähtpäeva edasilükkamised on direktiivi kohaldamisalast välistatud vaid

juhul, kui täidetud on kõik direktiivis ette nähtud eeldused.

16

Esiteks oluliseks tingimuseks välistuse kohaldamiseks on direktiivi kohaselt, et kolmas isik ei

paku asja, teenuse või muu lepingueseme finantseerimiseks krediiti. Selle erandiga sooviti

eelkõige hõlmata „osta nüüd, maksa hiljem“ ehk lisakuludeta järelmaksu (ingl buy now, pay

later, BNPL) ärimudeleid. Tegemist on ärimudeliga, mille puhul krediidiandja sõlmib tarbijaga

krediidilepingu, mille ainsaks eesmärgiks on kaupade või teenuste ostmise finantseerimine

kauplejate või teenuse osutajate kaudu.15 Selliste nn intressivabade makseviiside puhul

finantseeritakse tarbija ostu formaalselt seotud intressivaba laenuga, mille tasu on tegelikult

hõlmatud kaupleja või teenusepakkuja vastusooritusega. Tarbija poolt makstav laenusumma

vastab seega küll kauba või teenuse hinnale, kuid krediidiandja ei maksa kauplejale kogu

saadud summat, vaid jätab endale osa summast teenustasuna.

Eesti pakub selliseid teenuseid näiteks Esto AS, Inbank AS, Placet Group OÜ, AS LHV pank,

Monefit Split. Samuti pakuvad selliseid makselahendusi rahvusvahelised ettevõtjad nagu

Klarna, Afterpay ja Affirm. Näiteks on LHV panga kodulehel selgitatud, et lisakuludeta

järelmaksu võimalused on muutunud turul üha populaarsemaks. Lisakuludeta järelmaksu

pakkujad reklaamivad kauplejatele sellist maksevõimalust kui olulist konkurentsieelist. Näiteks

tuuakse välja, et kiiresti kasvanud hindade ja intressimäärade ning sellega kaasneva

majandusliku ebakindluse taustal on suurenenud võimalus kaup kohe kätte saada, ent selle eest

hiljem tasuda populaarseks alternatiiviks tavapärase järelmaksu kõrval. Lisaks on toodud, et

osamaksete populaarsus kasvab suuresti nooremate ostlejate eestvedamisel, kellest pea pooled

on kasutanud või plaanivad kasutada järgnevatel aastatel osamakseteenust. Seega tuuakse välja,

et e-kaupmehena, kelle üheks sihtgrupiks ja pealekasvavaks kliendiks on just noored, on

osamaksevõimaluse pakkumine vaat et kohustuslik konkurentsis püsimiseks.16 Lisakuludeta

järelmaksu olukorrad on edaspidi tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamisalas, st sellisel juhul

VÕS § 403 lõikes 7 sätestatud välistust kasutada ei saa.

Teiseks ei tohi maksetähtaeg olla pikem kui 50 päeva. See tähtaeg hakkab kulgema kauba,

teenuse või muu hüve saamisest, mitte näiteks lepingu sõlmimisest või arve esitamisest. Seega

kui näiteks reisikorraldaja võimaldab reisi eest tasuda osamaksetena ka poole aasta jooksul enne

reisi algust, ei langeks see olukord direktiivi kohaldamisalasse. Seega igal juhul on tagatud, et

tarbijal oleks võimalik enne kaup kätte saada ja sellega tutvuda, ilma et selline leping langeks

tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamisalasse. Samuti on Euroopa Komisjon selgitanud, et

hind ei pea olema tasutud ühe korraga, st hind võidakse tasuda ka osamaksetena. Oluline on, et

kogu hind tuleks lõpuks tasuda 50-päevase tähtaja jooksul.

Kolmandaks eelduseks lõikes 7 toodud erandi kohaldamisel on see, et hinna tasumise kohustuse

edasilükkamine on tarbija jaoks tasuta, st kaupleja või teenusepakkuja ei tohi selle eest küsida

intressi ega muid tasusid. Lisaks sellele on erandi kohaldamise eelduseks see, et tarbijapoolse

lepingurikkumise korral on kauplejal võimalus tarbijalt nõuda vaid seadusega piiratud tasusid.

Nii nähakse lõikes 7 ette, et tasumisega viivitamise korral võib tarbijalt nõuda vaid viivist VÕS

§ 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras ning võla sissenõudmiskulusid vastavalt VÕS §-

le 1132. Muude tasude nõudmine maksetega viivitamise korral ei ole lubatud. Piirangu

eesmärgiks on välistada võimalus, et tarbija poolt kohustuse rikkumine muutuks ettevõtjatele

omaette tulu teenimise allikaks.

Paragrahvi 403 täiendatakse lõikega 8, milles sätestatakse uue direktiivi artikli 2 lõike 2

punkti h teisele lõigule vastav välistus.

15 Põhjendus 16. 16 „Osta kohe, maksa hiljem“ võimalus on populaarsem kui kunagi varem · LHV

17

Rangemad reeglid on ette nähtud tasumise edasilükkamise võimaldamise juhtudele, mida

pakuvad kaupade tarnijad või teenuste osutajad, kes ei ole soovituses 2003/361/EÜ määratletud

mikro-, väike- või keskmise suurusega ettevõtjad. Lisaks kohaldub eriregulatsioon juhul, kui

sellised ettevõtjad pakuvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/1535 artikli 1

lõike 1 punkti b tähenduses infoühiskonna teenuseid, mis seisnevad tarbijatega kaupade

müügiks või teenuste osutamiseks sidevahendi abil lepingute sõlmimises direktiivi 2011/83/EL

artikli 2 punkti 7 tähenduses.

Sellisel juhtudel kohaldatakse artikli 2 lõike 2 punkti h teise lõigu kohaselt direktiivi

reguleerimisalast väljajätmist üksnes juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:

i. kolmas isik ei paku ega osta krediiti;

ii. tasuda tuleb täies ulatuses 14 päeva jooksul alates kauba tarnimisest või

teenuse osutamisest;

iii. ostuhind tasutakse intressivabalt ja muude tasudeta ning üksnes tarbija

makstavate piiratud tasudega maksete hilinemise korral vastavalt

riigisisesele õigusele.

Põhjenduses 17 on selgitatud, et sellised suured internetipõhised kaubatarnijad ja

teenuseosutajad, võttes arvesse nende finantssuutlikkust ja võimet suunata tarbijaid

impulsiivostude tegemisele ja võimalikule ületarbimisele, saaksid eespool kirjeldatud üldise

välistuse tingimuste rakendamise korral pakkuda tasumise edasilükkamist väga ulatuslikult ja

ilma tarbijatele kaitsemeetmeid pakkumata ning nõrgestaksid ausat konkurentsi muude

kaubatarnijate või teenuseosutajatega. Viidatud rangemad tingimused võimaldaksid aga

tarbijatel teha makseid mugavalt kahe nädala jooksul, tagades samal ajal, et kui suured

internetipõhised kaubatarnijad või teenuseosutajad soovivad anda suures mahus krediiti pikema

aja jooksul, kohaldatakse nende suhtes direktiivis sätestatut.

Lõikes 8 toodud rangemad reeglid kohalduvad ettevõtjatele, kes ei ole mikro-, väike- ega

keskmise suurusega ettevõtjad komisjoni soovituse 2003/361/EÜ tähenduses. Viidatud

määruse kohaselt kuuluvad mikroettevõtete ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete

(VKEd) kategooriasse ettevõtted, millel on vähem kui 250 töötajat ja mille aastakäive ei ületa

50 miljonit eurot ja/või aastabilansi kogumaht ei ületa 43 miljonit eurot.

Teiseks kohalduvad vastavad reeglid juhul, kui selline ettevõtja pakub Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi (EL) 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punkti b tähenduses infoühiskonna

teenuseid, mis seisnevad tarbijatega kaupade müügiks või teenuste osutamiseks sidevahendi

abil lepingute sõlmimises direktiivi 2011/83/EL artikli 2 punkti 7 tähenduses.

Infoühiskonna teenuseks on infoühiskonna teenuse seaduse § 2 punkti 1 kohaselt teenus, mida

osutatakse majandus- või kutsetegevuse raames teenuse kasutaja otsesel taotlusel ja mille puhul

andmeid töödeldakse, säilitatakse ja edastatakse digitaalkujul andmete töötlemiseks ja

säilitamiseks mõeldud elektrooniliste vahendite abil, kusjuures osapooled ei viibi üheaegselt

samas kohas. Infoühiskonna teenus peab olema täielikult üle kantud, edastatud ja vastu võetud

elektrooniliste sidevahendite abil. Infoühiskonna teenus ei ole faksi ega telefonikõne abil

edastatud teenus ega televisiooni- või raadioteenus. Infoühiskonna teenuse seaduses

defineeritud infoühiskonna teenuse mõiste tugineb direktiivi 2015/1535 artiklile 1.

Sidevahendi abil sõlmitud lepingu mõiste on sätestatud VÕS §-s 52, millega on võetud Eesti

õigusesse üle direktiivi 2011/13/EL (s.o tarbija õiguste direktiivi) artikli 2 punkt 7. Sätte

kohaselt loetakse sidevahendi abil sõlmitud lepinguks ettevõtja ja tarbija vahelist lepingut, kui

leping sõlmitakse selliste lepingute sõlmimiseks kasutatavas turustus- või teenindussüsteemis;

ettevõtja ja tarbija ei viibi lepingu sõlmimisel ühel ajal koos samas kohas ja lepingupoolte

18

tahteavaldused lepingu sõlmimiseks, sealhulgas tarbija tahteavaldus võtta endale lepingulised

kohustused, edastatakse eranditult üksnes sidevahendi abil.

See tähendab, et lõikes 8 toodud rangemad reeglid kohalduvad juhul, kui eespool viidatud

ettevõtjad pakuvad kaupu või osutavad teenuseid tarbijale veebilehe või muu elektroonilise

vahendi teel, näiteks e-poes. Füüsilises poes toimuvate ostude puhul ei kohaldu lõikes 8 toodud

rangemad nõuded, vaid üldised nõuded, mis on ette nähtud lõikes 7. Eesmärgiks oli hõlmata

kohaldamisalasse suured tugeva turujõuga internetipõhised kaubatarnijad, nagu Amazon –

kellel on ligipääs väga suurele hulgale tarbijatele –, et tagada piisav tarbijakaitsetase.

Kolmandaks tingimuseks lõike 8 punkti 1 kohaselt on, et kolmas isik ei paku ega osta krediiti.

Euroopa Komisjoni selgituste kohaselt seisneb krediidi „pakkumise“ ja „ostmise“ erinevus

selles, et krediidi pakkumise korral osaleb krediidiandja tehingus enne lepingu sõlmimist,

pakkudes tarbijale võimalust lepingu eseme finantseerimiseks (nt lisakuludeta järelmaksu

pakkujad). Krediidi ostmise all on mõeldud olukordi, kus müüja või teenuseosutajaga nõue

tarbija vastu loovutatakse kolmandale isikule. Euroopa Liidu seadusandja on leidnud, et suured

ettevõtjad kasutavad sellist finantseerimise võimalust tihedamini ning et tagada tarbijate kaitse,

tuleks ka sellistele juhtudele tarbijakrediidi regulatsiooni kaitsemeetmeid kohaldada.

Erinevalt lõikes 7 sätestatust ei tohi lõike 8 punkti 2 kohaselt maksetähtpäev olla pikem kui 14

päeva alates asja, teenuse või muu lepingueseme üleandmisest või osutamisest. Sarnaselt

lõikele 7 võib lõike 8 punkti 3 kohaselt tarbijapoolse lepingurikkumise korral tarbijalt nõuda

vaid seadusega piiratud tasusid: viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras ja

võla sissenõudmiskulusid vastavalt VÕS §-le 1132.

Paragrahvi 403 täiendatakse lõikega 9, millega kasutatakse direktiivis liikmesriikidele jäetud

võimalust mitte kohaldada direktiivis kindlaks määratud piiratud hulka sätteid, mis on seotud

reklaami, lepingueelse teabe ja lepinguteabega, et vältida krediidiandjate tarbetut koormust,

võttes arvesse turu eripära ja selliste krediidilepingute eriomadusi, näiteks nende lühemat

kestust, tagades samal ajal tarbijakaitse kõrgema taseme (põhjendus 15).

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 2 lõike 8 kohaselt võib liikmesriik artikli 8 lõike 3 punkte

d, e ja f, artikli 10 lõiget 5, artikli 11 lõiget 4 ning artikli 21 lõiget 3 mitte kohaldada ühe või

mitme järgmise krediidilepingu suhtes:

a) krediidilepingud, mille krediidi kogusumma on vähem kui 200 eurot;

b) krediidilepingud, mille puhul krediiti antakse intressivabalt ja muude tasudeta;

c) krediidilepingud, mille tingimuste kohaselt tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu

jooksul ja mille eest tuleb tasuda kõigest väheolulisi tasusid.

Justiits- ja Digiministeerium küsis enne eelnõu koostamist huvirühmade arvamust, kas ja

millistel juhtudel oleks eeltoodud välistuse kasutamine põhjendatud. Justiits- ja

Digiministeeriumile esitatud tagasiside erines: oli huvirühmasid, kes pooldasid kõikide viidatud

krediidilepingute puhul kergema režiimi ettenägemist, neid, kes leidsid, et vältida tuleks

erisuste kehtestamist, ja neid, kes toetaksid teatud krediidilepingutele kergema režiimi

kohaldamist (intressivabade laenudele erireeglite kehtestamist toetasid Tartu Ülikool,

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium) või loetelust teatud sätete kohaldamata jätmist

(Rahandusministeerium ja Finantsinspektsioon toetasid reklaami puudutava regulatsiooni

kohaldamata jätmist). Viimati nimetatu kohta olgu märgitud, et direktiivi läbirääkimistel

rõhutati, et suurema harmoneerimise tagamiseks saavad liikmesriigid valida vaid selle vahel,

millistele kolmest krediidilepingust kohaldatakse kergemat režiimi, kuid mitte seda, milliseid

sätteid kohaldatakse. See tähendab, et kohaldada tuleb kas kõiki artikli 2 lõike 8 sätteid või

mitte ühtegi neist.

19

Eesti kogemus on näidanud, et ka väga väike, kuid samas kallis laen võib osutuda

majanduslikult halvas seisus oleva tarbija jaoks probleemseks. Kiirlaenudega ilmnenud

probleemide tõttu kaotati tarbijakrediidi regulatsioonis varem kehtinud summa alampiir. Siinse

eelnõu koostamisel lähtutakse juba tehtud poliitilisest otsusest, et väiksemaid laene ei peaks

kohtlema erinevalt, kuna ka nendega kaasnevad olulised riskid. Rohkem toetust piiratud

teavitamiskohustuste kehtestamisele avaldati intressi- ja muude tasudeta krediidilepingute

puhul, mis varem on täielikult olnud tarbijakrediidi reguleerimisalast välistatud. Vastuses

märgiti, et kui asuda selliseid olukordi tarbijakrediidiga samadel põhimõtetel reguleerima,

muutub taoliste lisavõimaluste pakkumine lisanduva halduskoormuse ja lisakohustuste tõttu

ebaotstarbekaks. Viimati nimetatu kahandab omakorda tarbijaile pakutavaid soodsaid

lisavõimalusi ja kahjustab seeläbi ka tarbijate huve. Nendel kaalutlustel on Justiits- ja

Digiministeerium lõikes 9 välja pakkunud välistuse, mis on ette nähtud direktiivi artikli 2 lõike

8 punktis b.

Nii tehakse eelnõuga ettepanek mitte kohaldada intressi- ja muude tasudeta krediidilepingute

puhul VÕS § 4031 lõikes 2 ja § 404 lõike 2 punktis 12 sätestatut, direktiivis vastavad nendele

artikli 10 lõige 5 ja artikli 21 lõige 3. Lisaks täiendatakse artikli 2 lõike 8 punktis b sätestatud

välistuse reklaami puudutavas (art 8 lg 3 p-d d, e ja f) reklaamiseadust. Vt eelnõukohane RekS

§ 29 lõige 12.

Eraldi väärib märkimist, et kuigi artikli 2 lõike 8 punktis viidatakse ka artikli 11 lõike 4

mittekohaldumisele, siis artikkel 11 kohaldub üksnes artikli 2 lõigetes 6 ja 7 nimetatud

lepingutele. Artikli 2 lõiked 6 ja 7 näevad liikmesriigile ette võimaluse kohaldada direktiivist

tulenevaid reegleid piiratud ulatuses kindla liikmesusega organisatsioonidele ja juba tekkinud

makseviivituste korral. Eestis on otsustatud neid erandeid mitte rakendada, seetõttu ei looda ka

teavitamise kohta erireeglit artikli 11 ülevõtmiseks ja sellele ei saa viidata kohaldamisala

sätetes.

Selgituseks tuleb märkida, et sätte kohaldamisala on erinev § 403 lõike 3 punktis 7 toodud

välistusest, mille kohaselt ei kohaldata VÕS 22. ptk 2. jaos sätestatut krediidilepingutele, mille

puhul võimaldatakse sissenõutavaks muutunud kohustuse maksetähtpäeva tasuta

edasilükkamist. Maksetähtpäeva edasilükkamise juhtumid, milles lepitakse kokku pärast

võlgnevuse tekkimist, on tarbijakrediidi jaost üldse välistatud. Ka lõigetes 7 ja 8 toodud

tingimustele vastavate lepingute puhul ei kohaldu tarbijakrediidi jagu üldse. Lõikes 9 toodud

krediidilepingud on tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamisalas, kuid neile kohaldatakse

üksnes teatud sätteid.

VÕS § 4031 (Lepingueelne teave)

VÕS § 4031 muutmine on tingitud uue tarbijakrediidi direktiivi artiklis 10 sätestatud

lepingueelse teabe reeglitest, mis erinevad teatud ulatuses senise direktiivi artiklis 5 sätestatud

reeglitest.

Endiselt tuleb lepingueelne teave esitada tarbijale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehel, mis tagab teabe selge ja arusaadava esitusviisi ja teabe võrreldavuse. Peamiseks

muudatuseks on see, et lepingueelse teabe struktuuri on muudetud selliselt, et teabelehe

esimesel (või vajadusel ka teisel) lehel peab esmalt esitama peamised krediidilepingut

puudutavad andmed, ülejäänud teave esitatakse eristatult järgmistel lehtetel. Lisaks on

direktiivis ette nähtud reeglid, mis sätestavad, millises järjekorras tuleb esitada peamised

20

andmed juhul, kui neid ei ole võimalik esitada ühel lehel. Selle muudatuse eesmärk on tagada,

et tarbijatel oleks lühiülevaade kogu olulisest teabest ka mobiiltelefoni või tahvelarvuti

ekraanil. Ka juhul, kui tarbija mobiiltelefoni ekraanil teksti n-ö edasi ei keri ja loebki ainult

esilehte, on tagatud, et ta saab sõlmitavast lepingust lühiülevaate, mis sisaldab infot krediidi

kogusumma, lepingu kestuse, intressimäära, krediidi kulukuse määra, tasumisele kuuluva

kogusumma, järelmaksu korral asja või teenuse hinna kohta ilma krediidita, samuti hilinenud

maksete kulude kohta. Uus teabeleht nähakse ette VÕS § 4031 lõike alusel kehtestatud ministri

määruse muudatusega. Vastav rakendusakti kavand (nii määruse muudatus kui ka määruse

lisana kehtestatav uus teabeleht) on lisatud käesolevale seletuskirjale (lisa 2).

Senise direktiivi ülevõtmisel jagati lepingueelne teave VÕS §-s 4031 selliselt, et lõikes 1 olid

andmed, mis tuleb kindlasti teabelehel edastada, ning lõikes 2 andmed, mis on asjakohased

ainult teatud juhtudel. Uus direktiiv näeb aga ette kindla järjekorra ning struktuuri, mida tuleb

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel järgida, et tarbijatel oleks selgem ja kiirem

ülevaade peamisest krediidilepingut puudutavast teabest. Sellest lähtuvalt on eelnõuga lõikesse

1 koondatud tarbijakrediidilepingu põhielemendid, mis tuleb esitada teabelehe esimesel (või

kahel esimesel) lehel, ning lõikes 2 on teave, mis tuleb selgelt eraldi esitada pärast lõikes 1

nimetatud andmeid. Samuti sätestatakse mõned uued teabekohustused, näiteks selle kohta, et

hinda on automatiseeritud töötlemise alusel isikupõhiselt kohandatud (artikli 10 lõike 5 punkt

m).

Uuenduseks on ka see, et tarbija võib valida, millisel andmekandjal ta soovib lepingueelset

teavet saada (art 10 lg 2 ls 1). Lisaks nähakse uue direktiiviga ette, et juhul kui lepingueelne

teave esitatakse tarbijale vähem kui üks päev enne, kui krediidileping või -pakkumine muutub

tarbija suhtes siduvaks, peab krediidiandja edastama ühe kuni seitsme päeva jooksul

krediidilepingu sõlmimisest arvates tarbijale meeldetuletuse taganemisõiguse kohta (art 10 lg 1

lõik 2). Täpsemad selgitused on konkreetsete sätete juures.

VÕS § 4031 lõige 1

VÕS § 4031 lõike 1 muutmine on seotud uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõigete 3 ja 5

ülevõtmisega. Nagu öeldud, eristavad nimetatud lõiked teavet, mis tuleb esitada Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esimeses osas (I osa), ning teavet, mis peab asuma

esimese osa teabe järel (II osa). Selliselt struktureeritud lepingueelse teabega on tagatud

tarbijatele suurem ning kiirem selgus tarbijakrediidilepingu põhilistes ning olulisemates

tingimustes. Teabe sisus ei too uus direktiiv kaasa väga olulisi muudatusi, kuid siiski on uues

direktiivis ka täiesti uusi teabepunkte (vt täpsemalt järgnevaid selgitusi).

Lõike 1 teises lauses tehakse paar täpsustust selle kohta, kuidas tuleb teave tarbijale esitada.

Sarnaselt teiste tarbija lepingueelse teavitamise kohustuse sätetega (nt VÕS § 48 lg 1, § 54 lg

1, § 380 lg 1) on direktiivist tulenevalt (art 10 lg 1) sättes täpsustatud, et tarbijale tuleb

lepingueelne teave esitada selgel ja arusaadaval viisil. Teiseks lisatakse täpsustus tulenevalt

artikli 10 lõikest 2, et kogu teabelehel antav teave peab olema ühtemoodi selgelt eristuv. See

tähendab, et teabelehel ei tohiks näiteks osa teavet olla toodud rõhutatuna rasvas kirjas või

vastupidi pisikeses kirjas. Kolmandaks tuuakse eraldi välja, et teave tuleb tarbijale anda tasuta.

See on vajalik uue direktiivi artikli 5 sõnaselgeks ülevõtmiseks.

Uue direktiivi artikli 3 punkt 13 sätestab ka lepingueelse teabe mõiste – see on teave, mis

antakse enne, kui krediidileping muutub tarbija suhtes siduvaks või, kui see on kohaldatav, enne

siduva pakkumise tegemist, ning mida tarbija vajab selleks, et võrrelda eri krediidipakkumisi

ja võtta krediidilepingu sõlmimise üle otsustamisel arvesse kõiki asjaolusid. Vastav mõiste

sisaldub juba VÕS § 4031 lõikes 1, st sätet ei ole vaja eraldi üle võtta.

21

Teine oluline muudatus lõike 1 teises lauses seondub sellega, mis vormis tuleb teabeleht

tarbijale anda. Põhimõttena on säilinud, et tarbijale tuleb lepingueelne teave esitada püsival

andmekandjal. Püsiva andmekandja mõiste avab artikli 3 punkt 11, mille kohaselt on püsivaks

andmekandjaks vahend, mis võimaldab isikul säilitada isiklikult temale suunatud teavet nii, et

see on teabe otstarbele vastava aja jooksul kättesaadav ja muutmata kujul taasesitatav.

Eeltoodule vastab VÕS § 111. Uus direktiiv täpsustab, et teave tuleb tarbijale esitada paberil

või tarbija valitud muul andmekandjal. Seega enne teabe edastamist on tarbijal õigus valida,

millisel püsival andmekandjal ta soovib lepingueelset teavet saada. Ka kehtiva õiguse kohaselt

tuleb teabeleht esitada tarbijale püsival andmekandjal. Eelnõuga lisatakse uue direktiivi

ülevõtmiseks uus reegel, mis annab tarbijale valikuõiguse püsiva andmekandja liigi osas (nt kas

paber, e-kiri vms). See tähendab, et uuest VÕS § 4031 lõikest 1 tuleneb krediidiandjale lisaks

teabelehe esitamise kohustusele kohustus võimaldada tarbijal valida, millisel andmekandjal ta

lepingueelset teavet soovib.

Põhjenduses 34 selgitatakse, et püsiv andmekandja, sealhulgas dokumentide paberversioon

ning koostalitlusvõimeline, kaasaskantav ja masinloetav digiversioon, peaks võimaldama

esitada isiklikult tarbijale suunatud teavet, võimaldama tarbijal säilitada teavet nii, et see on

ligipääsetav hilisemaks kasutamiseks ja teabe eesmärgiga vastavuses oleva aja jooksul,

võimaldama säilitatud teavet muutmata kujul taasesitada ning tagama teabe loetavuse, st et seda

saab lugeda ja sellele viidata. Tarbijatel peaks olema võimalus valida, millisel püsival

andmekandjal nad soovivad teavet saada lepingueelses etapis ja pärast lepingu sõlmimist ning

teatada lepingust taganemisest. Tarbijatel ei tohiks siiski olla võimalik teatada taganemisest ja

nõuda krediidiandjatelt teabe esitamist sellist liiki püsivatel andmekandjatel, mida üldjuhul ei

kasutata.

Kolmandaks on oluline, et kui lõike 1 senises tekstis on kasutatud väljendit „krediidiandja või

krediidivahendaja“, siis eelnõuga muudetakse see direktiivi korrektse ülevõtmise tagamiseks

ära ja kasutatakse edaspidi väljendit „krediidiandja ja krediidivahendaja“. Eelnõule tehtud

ekspertiisis on professor Karin Sein toonud välja, et seaduse kehtiv sõnastus ei lähe kokku uue

direktiivi nõuetega, sest uue direktiivi artikli 10 lg 1 (ning ka mitmed muud direktiivi sätted, nt

art 12) kasutavad sõnastust “ning asjakohasel juhul krediidivahendaja”. Seega sätestab direktiiv

krediidivahenduse olukorras teavitamiskohustuse nii krediidiandjale kui ka

krediidivahendajale.17 Õiguskirjanduse kohaselt vastutavad krediidiandja ja krediidivahendaja

lepingueelse teabe andmise eest solidaarvõlgnikena.18 See tähendab, et tarbijat ei ole vaja

teavitada topelt, kuid mõlemad vastutavad solidaarselt selle eest, et tarbija saaks direktiivis ette

nähtud lepingueelse teabe ja selgitused. Seetõttu tuleb VÕS § 4031 lg 1 teist lauset vastavalt

muuta. Sama selgitas eelnõu autoritele ka Euroopa Komisjon. Seetõttu on eelnõus lõike 1 teises

lauses vastav muudatus välja.

Lõiget täiendatakse kolmanda lausega, mis sätestab direktiivi artikli 10 lõike 3 alusel, kuidas

peab lõikes 1 märgitud teave olema teabelehel paigutatud – see direktiivi tähenduses

põhielemendiks olev teave peab olema esitatud artikli 10 lõike 3 kohaselt selgelt eristuval viisil

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esimeses osas ja ühel lehel. Lõike 11 kohaselt,

kui see pole võimalik, võib teabe esitada kõige rohkem kahel lehel (vt täpsemalt lõike 11

selgitusi).

Direktiivi põhjenduse 37 kohaselt tuleb selleks, et aidata tarbijatel erinevatest pakkumistest aru

saada ja neid võrrelda, krediidi põhielemendid esitada selgelt eristuval viisil kõnealuse

teabelehe esimesel lehel, mis peaks võimaldama tarbijatel näha esmapilgul kogu olulist teavet,

seda ka mobiiltelefoni ekraanil. Seega digitaalsete vahendite abil lepingute sõlmimise laialdast

17 Erandiks on krediidivahendajad, kes tegelevad sellega kõrvaltegevusena, VÕS § 403 lg 1. 18 Saksa õiguses: Münchener Kommentar, § 655a vnr 30.

22

levikut arvesse võttes on soovitud tagada, et tarbija jaoks on sõltumata kasutatavast meediumist

võimalik lihtsalt saada ülevaade põhilistest tingimustest ja neid hõlpsasti võrrelda.

Lõike 1 loetelusse tuuakse andmed, mis tuleb artikli 10 lõike 3 alusel esitada Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esimeses osas. See tähendab, et osa punkte kehtivas §

4031 lõikes 1 viiakse lõikesse 2, millega võetakse üle direktiivi artikli 10 lõikes 5 sätestatud

andmete loetelu, mis tuleb esitada pärast põhiandmeid. Teisalt lisatakse § 4031 lõikesse 1 teatud

punktid, mida uue direktiivi kohaselt loetake põhiandmeteks ning mis peaksid seega kajastuma

teabelehe esimesel lehel tarbijale parema ülevaate ja võrdluse tagamiseks.

Lühidalt väärib selgitamist ka eelnõus valitud normitehniline lahendus. Kuivõrd soov on teisest

olemasolevast lausest tekitada kaks lauset, siis HÕNTE järgi korrektselt saab seda teha üksnes

nii, et kehtiva redaktsiooni teise lause esimene lauseosa lisatakse uuesti uue teise lausena. Selle

tõttu muutub olemasolev punktloetelu sissejuhatav lause kolmandaks lauseks ja see

sõnastatakse uuesti. Lõiget 1 täielikult uuesti sõnastada ei oleks hea, sest see tähendab, et ka

punktloetelu peaks uuesti sõnastama. Kuivõrd eelnõuga tuleb osad punktid kehtetuks

tunnistada, siis see tähendab, et muutuks ka punktide järjestus. See ei võimaldaks arvestada

senise kirjanduse ega kohtupraktikaga olemasolevate punktide kohta. Seetõttu ei eelistatud

eelnõu koostamisel seda varianti.

VÕS § 4031 lõike 1 punkti 1 muudetakse ja täiendatakse, et võtta kohaselt üle uue

tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõike 3 punkt a. Sätte sisu oli sätestatud VÕS § 4031 lõike 1

punktis 1 ning lõike 2 punktis 1. Sisuliselt sätteid muudetud ei ole ning need on tõstetud

kõnesolevasse punkti kokku. Säte kohustab teabelehel märkima krediidiandja ja asjakohasel

juhul krediidivahendaja nime. VÕS § 4031 lõike 1 punktis 1 ja lõike 2 punktis 1 toodud kohustus

esitada ka krediidiandja ja asjakohasel juhul vahendaja aadress on viidud lõike 1 punkti 17

(koos täiendavate kontaktandmetega).

VÕS § 4031 lõike 1 punkt 2 viiakse üle sama paragrahvi lõike 2 punkti 9, kuna direktiivi artikli

2 lõike 5 punkti a kohaselt tuleb krediidiliiki puudutav info esitada edaspidi teabelehel

lisateabena, mitte põhiteabena nagu varem.

VÕS § 4031 lõike 1 punkt 4 viiakse üle sama paragrahvi lõike 2 punkti 10, kuna direktiivi

artikli 2 lõike 5 punkti b kohaselt tuleb krediidisumma kasutusse võtmise tingimused esitada

edaspidi teabelehel lisateabena, mitte põhiteabena nagu varem.

VÕS § 4031 lõike 1 punkti 8 muudetakse selliselt, et täiendatakse esimese lause sõnastust

ning sätte teine pool viiakse § 4031 lõike 2 punkti 11. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 10

lõike 3 punkti d kohaselt peab teabelehe esimene osa sisaldama teavet intressimäärade kohta

ning juhul kui kohaldatakse erinevaid intressimäärasid, peab teabelehe esimene osa sisaldama

teavet kõikide kohaldatavate intressimäärade kohta. Sama kohustus on sätestatud senise

direktiivi artikli 5 lõike 1 punktis f. Artikli 3 punktis 8 on defineeritud laenuintress – see on

fikseeritud või muutuva määrana väljendatud aastane intressimäär, mida kohaldatakse

kasutusse võetud krediidisummadele.

Direktiivi I lisa kohaselt tuleb selles punktis märkida konkreetne intressimäära protsent, kas

tegemist on fikseeritud või muutuva intressimääraga, ning muutuva intressimäära puhul

ajavahemikud, mil intressimäär muutub.

Kehtiv regulatsioon näeb selles punktis ette kohustuse avaldada teavet ka intresside

kohaldamise täpsemate tingimuste kohta. Uue tarbijakrediidi direktiivi kohaselt peab see teave

23

olema esitatud teabelehe teises osas põhielementide järel ja on seega tõstetud § 4031 lõike 2

punkti 11.

VÕS § 4031 lõike 1 punkt 10 muutmine. Tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõike 3 punkti i

kohaselt tuleb tarbijat hoiatada maksete tasumata jätmisest tulenevate tagajärgede eest. Säte

vastab senise direktiivi artikli 5 lõike 1 punktile m. Direktiivi sõnastust on vaid täpsustatud

viitega hilinenud maksetele. See tähendab, et hoiatus peab hõlmama ka olukorrad, kus makse

küll lõpuks tehakse, kuid seda ei tehta tähtaegselt. Seetõttu tehakse vastav täpsustus ka VÕS §

4031 lõike 1 punktis 10.

VÕS § 4031 lõike 1 punkti 12 muutmine. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõike 3 punkti

j kohaselt tuleb tarbijale anda teave taganemisõiguse olemasolu või puudumise kohta ja

asjakohasel juhul taganemistähtaeg. Erinevalt senise direktiivi artikli 5 lõike 1 punktist o on

punkti lisatud „ja asjakohasel juhul taganemistähtaeg“, mistõttu tehakse vastav täiendus ka

VÕS § 4031 lõike 1 punktis 12. Siiski ei ole tegemist sisulise muudatusega, ka senise direktiivi

teabelehel sisaldus viide taganemisõiguse tähtajale.

VÕS § 4031 lõike 1 punkti 13 muutmine. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõike 3 punkt

k kohaselt tuleb tarbijat teavitada tema õigusest krediit ennetähtaegselt tagasi maksta ning

asjakohasel juhul krediidiandja õigusest saada ennetähtaegse tagasimakse korral hüvitist. Uue

tarbijakrediidi direktiivi artikli 29 ja VÕS § 411 kohaselt on krediidiandjal õigus nõuda

mõistlikku hüvitist juhul, kui tegemist on fikseeritud intressimääraga.

Kehtiva õiguse kohaselt sisaldab VÕS § 4031 lõike 1 punkt 13 ka kohustust avaldada hüvitise

arvutamise viis, kuid uue tarbijakrediidi direktiivi kohaselt antakse teave hüvitise arvutamise

viisi kohta teabelehe teises osas ning eraldi kõnesolevas punktis toodud teabest, mistõttu viiakse

see osa § 4031 lõike 1 punktist 13 sama paragrahvi lõike 2 punkti 14. Muus osas vastab säte

senise direktiivi artikli 5 lõike 1 punktile p.

VÕS § 4031 lõike 1 punkti 14 kehtetuks tunnistamine. Säte näeb ette senise direktiivi artikli

5 lõike 1 punktis q toodud teabekohustuse anda tarbijale infot andmete kohta, mida on tema

krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatud. Punkt vastab uue direktiivi artikli 10 lõike 5

punktis k sätestatule. Kuna uue direktiivi kohaselt peab vastava teabe esitama põhiandmete

järel, viiakse see punkt üle lõike 2 punktiks 15 ja seetõttu tunnistatakse VÕS § 4031 lõike 1

punkt 14 kehtetuks.

VÕS § 4031 lõike 1 punkti 15 kehtetuks tunnistamine. Senise direktiivi artikli 5 lõike 1

punktis r on teabekohustus, millega nähakse ette krediidiandjale kohustus teavitada tarbijat

viimase õigusest saada nõudmise korral tasuta krediidilepingu projekti koopia. Säte vastab

üldjoontes uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punktis l sätestatule – täpsustatud on, et projekt tuleb

esitada paberil või muul püsival andmekandjal. Kuna uue direktiivi kohaselt peab selle teabe

esitama põhiandmete järel, viiakse punkt üle VÕS § 4031 lõike 2 punktiks 16 ning sama

paragrahvi lõike 1 punkt 15 tunnistatakse kehtetuks.

VÕS § 4031 lõike 1 täiendamine punktiga 16. Uue direktiivi artikli 10 lõike 3 punkti f kohaselt

tuleb lepingueelses teabes esitada konkreetsete kaupade või teenuste eest tasumiseks tasumise

edasilükkamise vormis võetud krediidi puhul ja seotud krediidilepingute puhul konkreetsed

kaubad või teenused ja nende hind kohe tasudes. Sisu poolest vastab see senise direktiivi artikli

5 lõike 1 punktile e, kuid kuna uue direktiivi kohaselt peab see teave olema esitatud teabelehe

esimesel lehel ning enne § 4031 lõikes 2 nimetatud teavet ja sellest eraldi, tunnistatakse VÕS §

4031 lõike 2 punkt 8 kehtetuks ja VÕS § 4031 lõiget 1 täiendatakse vastavalt punktiga 16.

24

VÕS § 4031 lõike 1 täiendamine punktiga 17. Võetakse üle direktiivi artikli 10 lõike 3 punkt

l, mille kohaselt tuleb lepingueelses teabes esitada krediidiandja asukoha aadress,

telefoninumber ja e-posti aadress ning asjakohasel juhul asjaomase krediidivahendaja asukoha

aadress, telefoninumber ja e-posti aadress.

Sisu osas on jäänud samaks nõue, et teabelehel tuleb esitada krediidiandja ja -vahendaja

aadress. Lisandunud on kohustus esitada ka telefoninumber ja e-posti aadress, mille kaudu on

tarbijal mugavam krediidiandja või -vahendajaga vajadusel ühendust võtta.

VÕS § 4031 lõige 11

VÕS § 4031 täiendatakse lõikega 11, millega täpsustatakse, milline teave tuleb esitada

teabelehe esimesel lehel juhul, kui kõik lõikes 1 loetletud teabe põhielemendid ei mahu ära

ühele lehele. Lõikesse 11 võetakse üle uue direktiivi artikli 10 lõige 4, mille kohaselt tuleb

sellisel juhul esitada teave kõige rohkem kahel lehel ning artikli 10 lõike 1 punktides a–g

viidatud teave kindlasti teabelehe esimeses osas. Artikli 10 lõike 1 punktidele a–g vastavad

eelnõukohase seaduse § 4031 lõike 1 punktid 1, 3, 5, 7–9, 11 ja 16. Sellega soovitakse tagada,

et krediidipakkumiste võrdlemiseks kõige olulisem teave oleks ühtemoodi esitatud.

VÕS § 4031 lõige 2

VÕS § 4031 lõiget 2 muudetakse, et võtta üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõige 5,

mille kohaselt peab viidatud sättes toodud teave olema esitatud artikli 10 lõikes 3 sätestatud

põhielementide järel ja sellest märgatavalt eraldi. Sellest tulenevalt tunnistatakse osa seni VÕS

§ 4031 lõike 2 punkte eelnõuga kehtetuks ning viiakse üle VÕS § 4031 lõikesse 1 ning osa

punkte tuuakse VÕS § 4031 lõikest 1 üle lõikesse 2.

Lõikes 2 toodud teabe esitamisele kohalduvad samad nõuded nagu lõikes 1 toodud teabele, st

ka vorminõuded, läbipaistvuse nõuded jm.

VÕS § 4031 lõike 2 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks. Vastav teave on eelnõu kohaselt esitatud

sama paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 17.

VÕS § 4031 lõike 2 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks. Punktile 8 vastab uue direktiivi artikli

10 lõike 3 punkt f. Teabelehe ümberstruktureerimise tõttu lisatakse samasisuline säte VÕS §

4031 lõike 1 punkti 16 ja 4031 lõige 2 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks.

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 9, mille kohaselt tuleb teabelehe teises osas esitada

teave krediidilepingu liigi kohta. Säte vastab uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punktile a ning

senise direktiivi artikli 5 lõike 1 punktile a. Punkt tuuakse üle § 4031 lõike 1 punktist 2 samas

sõnastuses.

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 10, mis vastab uue direktiivi artikli 10 lõike 1

punktile b, mille kohaselt tuleb teabelehel pärast põhiandmeid esitada tarbijale teave ka krediidi

kasutusse võtmise tingimuste kohta. Punkt tuuakse üle § 4031 lõike 1 punktist 4 samas

sõnastuses.

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 11, mille kohaselt tuleb juhul, kui eri juhtudel

kohaldatakse erinevaid intressimäärasid, teabelehe teises osas esitada tarbijale teave kõikide

intressimäärade ja nende kohaldamise tingimuste kohta. Säte vastab uue direktiivi artikli 10

lõike 5 punktile c ning senise direktiivi artikli 5 lõike 1 punkti f teisele poolele. Punkt tuuakse

üle lõike 1 punktist 8 samal kujul.

25

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 12, millega võetakse üle uue direktiivi artikli 10

lõike 5 punkt d, mille kohaselt: kui krediidileping võimaldab krediidisummat kasutusse võtta

mitmel erineval viisil ning seejuures on krediidiga seotud tasud ja laenuintress erinevad ning

krediidiandja kasutab direktiivi III lisa II osa punktis b esitatud eeldust, märgitakse teabelehele,

et asjaomast liiki krediidilepingu muud krediidisumma kasutusse võtmise viisid võivad tuua

kaasa kõrgemad krediidi kulukuse aastamäärad. Säte vastab senise direktiivi artikli 5 lõikele 5,

mis on üle võetud VÕS 4031 lõikes 5, kuid kuna vastav teavitus tuleb esitada teabelehel, tuuakse

säte lõikesse 2.

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 13, milles nähakse ette krediidiandja kohustus

esitada nii krediidi kulukuse määr kui ka krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu

kandmiseks tehtavate maksete kogusumma tüüpilise näitena. Muudatus on tingitud direktiivi

artikli 10 lõike 5 punkti f ülevõtmisest. Krediidi kulukuse määra ja maksete kogusumma tuleb

esitada VÕS § 4031 lõike 1 punktide 7 ja 9 kohaselt teabelehe esimeses osas.

Põhjenduse 38 kohaselt peaks pakkumiste võimalikult suure läbipaistvuse ja võrreldavuse

tagamiseks lepingueelne teave sisaldama eelkõige krediidi kulukuse aastamäära, mis

määratakse kõikjal liidus kindlaks samal viisil. Kuna krediidi kulukuse määra saab selles etapis

esitada vaid näitena, peaks tegemist olema tüüpilise näitega. Krediidi kulukuse määra

arvutamisel kohalduvad senise direktiiviga samad põhimõtted. Krediidiandja märgib ära kõik

krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud

krediidiandjat enda eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus,

krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt

saadud teavet.

Lisaks tuleks põhjenduse 38 kohaselt näites kasutada vaadeldavale krediidilepingu liigile

iseloomulikku keskmist krediidi kestust ja kogusummat ning arvestada ka selle krediidiga

soetatavaid kaupu, juhul kui see on asjakohane. Tüüpilise näite kindlaksmääramisel tuleks

arvesse võtta ka teatavat liiki krediidilepingute esinemise sagedust konkreetsel turul.

Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest lepingutingimustest, nagu

tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja

tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet.

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 14, mille kohaselt esitatakse tarbijale teabelehel

vajaduse korral krediidiandja hüvitise arvutamise viis ennetähtaegse tagastamise korral. Säte

vastab uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punktile j.

Kehtiva õiguse kohaselt sisaldub vastav kohustus VÕS § 4031 lõike 1 punktis 13, kuid kuna

uue tarbijakrediidi direktiivi kohaselt antakse teave hüvitise arvutamise viisi kohta teabelehe

teises osas, tuuakse vastava teabe andmise kohustus lõike 2 punkti 14.

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 15, milles sätestatakse tarbija õigus saada

viivitamata ja tasuta teavet tema krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatud andmete kohta

vastavalt VÕS § 4034 lõikele 10. Punkt tuuakse § 4031 lõikest 1 lõikesse 2 samal kujul üle. Säte

põhineb uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punktil k, mis vastab senise direktiivi artikli 5 lõike 1

punktile q.

Nõudeõigus ise ja täpsemad tingimused andmebaaside kohta teabe esitamiseks on sätestatud

direktiivi artikli 19 lõikes 6. Sätte kohaselt nõuvad liikmesriigid, et kui krediiditaotlus lükatakse

tagasi sätte lõikes 1 osutatud andmebaasis sooritatud päringu alusel, teavitab krediidiandja

tarbijat põhjendamatu viivituseta ja tasuta sellise päringu tulemustest ja kasutatud andmebaasi

26

üksikasjadest ning arvesse võetud andmete liigist. Võrreldes senise direktiiviga lisatakse

kohustus teavitada tarbijat arvesse võetud andmete liigist. Vt täpsemalt VÕS § 4034 lõike 10

selgitusi.

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 16, milles sätestatakse tarbija õigus saada

nõudmise korral krediidiandjalt tasuta püsival andmekandjal tarbijakrediidilepingu projekti

koopia vastavalt lõikes 6 sätestatule. Punkt on § 4031 lõike 1 punktist 15 lõikesse 2 üle toodud.

Säte põhineb uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punktil l, mis vastab senise direktiivi artikli 5 lõike

1 punktile r. Uue direktiiviga on täpsustatud vaid seda, et koopia tuleb tarbijale esitada püsival

andmekandjal.

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 17, millega võetakse üle uue direktiivi artikli 10

lõike 5 punkt m, mille kohaselt tuleb asjakohasel juhul tarbijale esitada teave selle kohta, et

hinda on isikupõhiselt kohandatud andmete automatiseeritud töötlemise, sealhulgas

profiilianalüüsi alusel. Tegemist on uue teabekohustusega tarbijakrediidi direktiivis. Sarnane

kohustus on sätestatud koonddirektiiviga 2019/216119 väljaspool äriruume ja sidevahendi abil

sõlmitavate lepingute puhul (VÕS § 48 lg 1 p 61 ja § 54 lg 1 p 61).

Uue direktiivi artikli 3 punkti 14 kohaselt on profiilianalüüsiks direktiivi mõttes määruse

(EL) 2016/679 (IKÜM) artikli 4 punktis 4 määratletud profiilianalüüs. Uue direktiivi artikli 3

lõike 14 täpseks ülevõtmiseks tehakse kõnealuses punktis ka viide IKÜM artikli 4 punktile 4.

IKÜM-i kohaselt on profiilianalüüs igasugune isikuandmete automatiseeritud töötlemine, mis

hõlmab isikuandmete kasutamist füüsilise isikuga seotud teatavate isiklike aspektide

hindamiseks, eelkõige selliste aspektide analüüsimiseks või prognoosimiseks, mis on seotud

asjaomase füüsilise isiku töötulemuste, majandusliku olukorra, tervise, isiklike eelistuste,

huvide, usaldusväärsuse, käitumise, asukoha või liikumisega.

Põhjenduses 46 selgitatakse, et tehisintellekti süsteeme on lihtne mitmesugustes majanduse ja

ühiskonna sektorites kasutusele võtta, sealhulgas piiriüleselt, ning need võivad levida kogu

liidus. Sellega seoses peaksid krediidiandjad ja krediidivahendajad, kui nad isikustavad oma

hinnapakkumist konkreetse tarbija või konkreetse tarbijakategooria jaoks, tuginedes

automatiseeritud otsustele, selgelt teavitama tarbijat, et talle esitletud hinda on isikuandmete,

sealhulgas tuletatud andmete automatiseeritud töötlemise alusel isikupõhiselt kohandatud, et

tarbija saaks ostuotsuse tegemisel võimalikke riske arvesse võtta.

Teabelehel peab tarbijale info andma vaid selle fakti kohta, et hinda on isikupõhiselt

kohandatud andmete automatiseeritud töötlemise alusel. Samas IKÜM artikli 14 lõike 2 punkti f

kohaselt peavad krediidiandjad ja krediidivahendajad teavitama pakkumise saanud tarbijaid ka

pakkumise isikustamiseks kasutatud andmeallikatest.20

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 18, mille kohaselt tuleb tarbijale esitada teave

tarbijakrediidilepingust tulenevate vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ja

nende kasutamise kord. Sättega võetakse üle uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punkt o. Senise

direktiivi kohaselt tuli vastav teave anda vaid lepingulise teabe osana, kuid uues direktiivis

sätestatakse kohustus esitada see teave ka lepingueelselt. Eestis on selliseks kohtuväliseid

vaidlusi lahendavaks organiks TTJA juures tegutsev tarbijavaidluste komisjon.

19 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2019/2161, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL, et ajakohastada liidu

tarbijakaitsenorme ja tagada paremini nende täitmine. 20 Põhjendus 46.

27

Euroopa Kohus on senise direktiivi artikli 10 lõike 2 punkti t puhul selgitanud vastava

teabekohustuse ulatust täpsemalt. Kohus on viidanud, et direktiivi kohaselt peab

krediidilepingus sisalduv teave olema piisavalt selge ja täielik, et võimaldada tarbijatel sellist

kaebust või nõuet esitada, kuid selles ei pea taasesitama kõiki neid menetlusi reguleerivaid

menetlusnorme. Täpsemalt on kohus välja toonud, et krediidilepingus peab olema märgitud

oluline teave kõigi tarbija kasutada olevate kohtuväliste kaebuste või kahjuhüvitusnõuete

menetluste kohta ja asjakohastel juhtudel nende hind, see, kas kaebus või nõue tuleb esitada

kirjaga või elektrooniliselt, füüsiline või elektrooniline aadress, kuhu selline kaebus või nõue

tuleks saata, ning teised vorminõuded, mida tuleb selle kaebuse või nõuete esitamisel järgida.

Selle teabe puhul ei piisa, kui krediidilepingus üksnes viidatakse menetluskorrale, millega on

võimalik tutvuda internetis, või muule dokumendile, mis puudutab kohtuväliste kaebuste ja

kahjuhüvitusnõuete menetluste kasutamise korda.21

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 19, mille kohaselt tuleb tarbijale esitada hoiatus

ja selgitus konkreetse krediidilepinguga seotud muude kohustuste täitmata jätmise õiguslike ja

finantstagajärgede kohta. Sättega võetakse üle uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punkt p. Tegemist

on uue teabekohustusega tarbijakrediidi direktiivis.

Säte viitab muude kohustuste täitmata jätmisele, seega ei ole selles punktis mõeldud artikli 10

lõike 3 punktis i viidatud maksetega hilinemise tagajärgi. Ka direktiivi I lisas on teabelehel

viidatud muudele tagajärgedele kui hilinenud või tasumata maksed: Lisaks hilinenud või

tasumata maksetele võivad krediidilepinguga seotud muude kohustuste täitmata jätmisel olla

Teie jaoks tõsised tagajärjed. Direktiiv ei sätesta täpsemalt, mida peaks vastav hoiatus

hõlmama, seega on see krediidiandja kujundada, võttes arvesse konkreetse lepingu asjaolusid.

VÕS § 4031 lõiget 2 täiendatakse punktiga 20, mille kohaselt tuleb tarbijale esitada

tagasimaksegraafik, mis sisaldab kõiki makseid ja tagasimakseid krediidilepingu kestuse

jooksul, sealhulgas krediidilepinguga seotud üheaegselt pakutavate kõrvalteenuste eest

tehtavaid makseid ja tagasimakseid. Juhul kui erinevate asjaolude korral kohaldatakse erinevaid

intressimäärasid, põhinevad maksed ja tagasimaksed intressimäära mõistlikul tõusul. Selle

mõte on tagada, et lepingueelse teabega koos esitatav tagasimaksegraafik võtaks arvesse

võimalust, et fikseerimata intressimäärad võivad tõusta, ja tarbijale esitatav teave näitaks

suuremaid intressimäärasid. Seetõttu on kõnealusel reeglil ka tarbija jaoks hoiatav funktsioon.

Sättega võetakse üle uue direktiivi artikli 10 lõike 5 punkt q, millele vastavat sätet kehtivas

direktiivis kohustusliku lepingueelse teabe hulgas ei ole.

VÕS §-i 4031 täiendatakse lõikega 21. Paragrahvi 4031 täiendamine lõikega 21 on tingitud

vajadusest võtta üle tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõike 1 teine lõik. Juhul kui §-s 4031

nimetatud lepingueelne teave esitatakse tarbijale vähem kui üks päev enne lepingu sõlmimist

või tarbija poolt siduva tahteavalduse tegemist, on krediidiandja kohustatud edastama tarbijale

püsival andmekandjal meeldetuletuse selle kohta, et tarbijal on õigus lepingust taganeda. Sätte

eesmärgiks on tagada, et tarbijad saaksid aegsasti enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist

vajaliku teabe, et erinevaid pakkumusi võrrelda. Juhul kui seda ei ole tehtud vähemalt päev

enne, tuleb tarbijat selgelt teavitada lepingust taganemise võimalustest pärast lepingu

sõlmimist.

Oluline on tähele panna, et meeldetuletuse võib esitada kõige varem päev pärast lepingu

sõlmimist. Sellega on soovitud vältida olukorda, kus krediidiandja esitab vastava

meeldetuletuse koos kõikide teiste dokumentidega. Meeldetuletuse eraldi saatmine peaks

paremini püüdma tarbija tähelepanu ning võimaldama talle selgemini rõhutada tema õigust

21 Liidetud kohtuasjades C-33/20, C-155/20 ja C-187/20, p-d 128–138.

28

lepingust taganeda. Seega kuigi taganemisõigusest tuleb tarbijat teavitada ka teabelehe

esimeses osas eelnõukohase VÕS § 4031 lõike 1 punkti 12 kohaselt, paneb § 4031 lõige 21

krediidiandjale täiendava taganemisõigusest teavitamise kohustuse, et paremini tagada tarbija

teadlikkus tema taganemisõigusest. Samuti peab krediidiandja teavitama tarbijat sellest, kuidas

vajadusel lepingust VÕS § 409 kohaselt taganeda, et tarbijal oleks olemas kogu vajalik info

oma õiguse kasutamiseks.

VÕS § 4031 lõike 4 kehtetuks tunnistamine. Lõikes 4 toodud regulatsioon on viidud üle lõike

2 punkti 13. Uus direktiiv sätestab eraldi teabekohustused erinevates teabelehe osades maksete

kogusumma ja krediidi kulukuse määra kohta ning tüüpilise näite kohta, st varasem punkt on

kaheks jagatud. Esimene kuulub põhiandmete hulka, mis sätestatakse lõikes 1, ning tüüpiline

näide tuleb esitada põhiandmete järel, mistõttu on see viidud lõikesse 2.

VÕS § 4031 lõike 5 kehtetuks tunnistamine. Lõikes 5 sisu viiakse üle lõike 2 punkti 12 (vt

täpsemalt vastava sätte selgitusi).

VÕS § 4031 lõiget 6 muudetakse, et täpsustada uue direktiivi artikli 10 lõike 8 nõuet, mille

kohaselt tuleb krediidilepingu projekti koopia esitada tarbijale paberil või muul püsival

andmekandjal. Kuna paber on püsiv andmekandja, ei viidata sättes eraldi paberile, vaid üldiselt

püsivale andmekandjale.

VÕS § 4031 täiendatakse lõikega 71, et täpsustada uue uue direktiivi artikli 10 lõike 6 nõudeid

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele. Lõike 6 kohaselt peab Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehel esitatav teave olema omavahel kooskõlaline (direktiivi ingliskeelses

tekstis consistent, saksakeelses tekstis kohärent). Teisisõnu see peab olema järjepidev, sidus,

vastuoludeta. Samuti tuuakse eraldi välja, et teave peab olema selgesti loetav. See tähendab, et

tekst tuleb esitada mõistliku suurusega. Lisaks tuleb arvesse võtta selle andmekandja tehnilisi

piiranguid, millel teave esitatakse. Teave esitatakse eri kanalites asjakohasel ja sobival viisil,

võttes arvesse koostalitlusvõimet.

Direktiivi põhjenduses 37 on selgitatud, et teabelehel esitatav teave peab olema selge, selgesti

loetav ja kohandatud teatavate andmekandjate, näiteks mobiiltelefonide ekraanide tehnilistele

piirangutele. Teabelehe esitamisel tuleb arvesse võtta erinevate andmekandjate tehnilisi

piiranguid ja nende koostalitlusvõimet, et teave oleks võrdselt kättesaadav kõigile tarbijatele

igas olukorras.

Lisaks sellele lisatakse lõikesse 71 seni kehtinud VÕS § 4031 lõike 8 teine ja kolmas lause.

Sellisel kujul sätestab uus lõige 71 Euroopa tarbijakrediidi standardinfo üldised nõuded ning

selle kasutamise ja lõige 8 jääb eraldi volitusnormiks teabelehe vormi kehtestamiseks.

VÕS § 4031 lõige 8 teine ja kolmas lause tunnistatakse kehtetuks, sest need viiakse üle uude

VÕS § 4031 lõikesse 71 ning lõige 8 esimene lause jääb teabelehe vormi kehtestamise

volitusnormiks.

VÕS §-i 4031 lõiget 82 muudetakse, et võtta üle uue direktiivi artikli 10 lõige 7, mis täpsustab

teabe andmise kohustust olukorras, kus see toimub telefoni teel direktiivi 2002/65/EÜ22 artikli

3 lõike 3 kohaselt.

22 Euroopa Parlamendi Ja Nõukogu direktiiv 2002/65/EÜ, milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste

kaugturustust ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 90/619/EMÜ ning direktiive 97/7/EÜ ja 98/27/EÜ.

29

Uue direktiivi artikli 10 lõige 7 sätestab, et erandina lõikest 5, kui teabeedastus toimub

telefonside kaudu, nagu on osutatud direktiivi 2002/65/EÜ artikli 3 lõikes 3, sisaldab vastavalt

nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 3 punkti b teisele taandele esitatav finantsteenuse peamiste

omaduste kirjeldus vähemalt lõikes 3 osutatud elemente. Sellisel juhul esitab krediidiandja ja

asjakohasel juhul krediidivahendaja tarbijale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe

püsival andmekandjal kohe pärast krediidilepingu sõlmimist.

Direktiivi 2002/65/EÜ artikli 3 lõikele 3 (millele viitab uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 10

lõige 7) vastavad uue finantsteenuste direktiivi artiklid 16a lõiked 3 ja 4, mis on võetud üle

VÕS § 541 lõigetesse 3–5. Viidatud sätted näevad ette nõuded sellele, kuidas ja milline teave

tuleb tarbijale telefoni teel esitada, muu hulgas tähendab see seda, et tarbijale:

● tuleb vestluse alguses teha selgelt teatavaks kõne äriline eesmärk ja kui telefonikõne

salvestatakse või võidakse salvestada, teavitatakse sellest tarbijat (§ 541 lg 3);

● võib piiratud teabe esitada tarbija selgesõnalisel nõusolekul (§ 541 lg 5);

● tuleb teatada lisateabe saamise võimalusest ja kirjelda selle laadi (§ 541 lg 8).

VÕS § 4031 lõike 82 esimeses lauses nähakse ette, et kui tarbijakrediidilepingu pakkumine

toimub telefonside kaudu, kohaldatakse teabe edastamisel VÕS §-s 541 sätestatud telefonside

puhuks ette nähtud teavitamise nõudeid. Paragrahvi 541 lõike 5 punktis 5 sätestatud teave peab

olema esitatud erisusega, et tarbija võib lepingust taganeda §-s 409 sätestatud alusel ja

tagajärgedega ning § 541 lõike 5 punktis 2 nimetatud finantsteenuse peamiste omaduste

kirjeldus peab sisaldama vähemalt § 4031 lõikes 1 nimetatud teavet.

Oluline on selgitada, et direktiivi 2002/65/EÜ on praeguseks muudetud. Uue finantsteenuste

kaugturustuse direktiivi 2023/2673 ülevõtmiseks on Justiits- ja Digiministeerium koostanud

võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Sellest direktiivist tulenevad

muudatused peavad jõustuma 2026. aasta 19. juunil. Uue finantsteenuse kaugturustuse

direktiivi ülevõtmise eelnõuga juba täiendatakse VÕS §-i 4031 uue lõikega 82. Seetõttu on siin

eelnõus arvestatud sellega, et VÕS § 4031 juba sisaldab lõiget 82. Sellega seotud peamised

valikud, mh regulatsiooni asukoht, on finantsteenuste kaugturustuse eelnõuga juba ära tehtud.

Kõnealuse eelnõuga tuleb muuta lõikes 82 sisalduvaid viiteid, et arvestada kõnealuse eelnõuga

tehtavaid muudatus VÕS § 4031 struktuuris ja punktide numeratsioonis. Sisulisi muudatusi

võrreldes finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ülevõtmisega see kaasa ei too.

VÕS § 4031 lg 9 lõige 9 tunnistatakse kehtetuks direktiivist (EL) 2023/2673 tulenevalt, sest

VÕS §-s 541 sätestatu tulevikus tarbijakrediidile enam ei kohaldu (v.a uues VÕS § 4031 lg-s 82

viidatud normid).

VÕS § 4033 (Lepingueelne teave elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral)

Sarnaselt n-ö tavapäraste tarbijakrediidilepingute jaoks VÕS § 4031 lõikes 1 tehtud

muudatusele, asendatakse ka elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele kohalduvas

VÕS §-s 4033 läbivalt sõnastus „krediidiandja või krediidivahendaja“, sõnastusega

„krediidiandja ja krediidivahendaja“. Muudatus ei ole seotud tarbijakrediidi direktiivi

ülevõtmisega. Aga samad probleemid, mille professor Karin Sein tõi välja seoses tavapärase

tarbijakrediidiga, kehtivad ka elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi korral. (Vt täpsemalt

VÕS § 4031 lõike 1 muutmise seletuskirja). Hüpoteekkrediidi direktiivi artiklis 14 on kasutatud

samasugust sõnastust, nagu uue tarbijakrediidi direktiivi artiklis 10. Mõlema direktiivi kohaselt

on lepingueelse teabe esitamise kohustus krediidiandjal ja krediidivahendajal. Muudatus on

vajalik hüpoteekkrediidi direktiivi korrektse ülevõtmise tagamiseks ning ka tarbijakrediidi ja

hüpoteekkrediidi reeglite omavaheliseks joondamiseks.

VÕS § 4034 (Vastustundlik laenamine)

30

Üldist

Eelnõuga täpsustatakse ja täiendatakse vastutustundliku laenamise reegleid. Muudatused on

vajalikud uue direktiivi artikli 18 ja osaliselt ka artikli 19 ülevõtmiseks.

Muudatuste taustana on oluline esmalt selgitada, et kui võrrelda senise tarbijakrediidi direktiivi

artiklit 8 ning uue tarbijakrediidi direktiivi artiklit 18, on uue direktiivi regulatsioon

märkimisväärselt põhjalikum. Senise direktiivi artikli 8 lõikes 1 on ette nähtud krediidiandjale

kohustus hinnata enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist tarbija krediidivõimelisust vajadusel

tarbijalt saadud piisava teabe alusel ja kasutades vajadusel asjakohaseid andmebaase. Samas ei

ole senises direktiivis krediidiandja kohustusi konkretiseeritud, st ei ole täpsustatud,

missuguseid andmeid peab krediidiandja kasutama ja mis on krediidivõimelisuse hindamisel

saadud negatiivse tulemuse tagajärg. Vastutustundlikku laenamist puudutav regulatsioon on

aga just nimetatud aspektides oluliselt täpsem hüpoteekkrediidi direktiivis, täpsemalt selle

artiklites 18 ja 20. Uue direktiiviga sooviti vastutustundlikku laenamist puudutavaid reegleid

hüpoteekkrediidi direktiiviga ühtlustada, seetõttu on uue tarbijakrediidi regulatsioon senisest

põhjalikum.

Kuigi senise ja uue tarbijakrediidi direktiivi vahel on olulisi erinevusi, on Eesti seadusandja

juba läinud kehtivast direktiivist kaugemale ning kehtestanud riigis täpsemad vastutustundlikku

laenamist puudutavad reeglid. Vastavad muudatused tehti 2013. aastal (siis veel VÕS §-s 4032)

ning 2016. aastal hüpoteekkrediidi direktiivi ülevõtmisega (siis toodi vastutustundlikku

laenamist puudutav regulatsioon üle VÕS §-i 4034). Hüpoteekkrediidi ülevõtmisega koos

kehtestati Eestis KAVS, mille §-s 47 jj on samuti reguleeritud vastutustundliku laenamise

põhimõttega seonduvat. Need muudatused tehti Eestis tarbijakaitse eesmärkidel ja Eesti

krediiditurul ilmnenud probleemidega tegelemiseks. Hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevad

reeglid võeti ühtselt üle kõigi tarbijakrediidilepingute jaoks.

Seda tausta arvestades ei ole uuest direktiivist tulenevad muudatused vastutustundliku

laenamise regulatsioonis põhimõttelise tähendusega. Olulises osas saab ka edaspidi lähtuda

kehtivas õiguses väljakujunenud lahendustest. Ka direktiivi põhjendustes 53 ja 54 ning artikli

18 lõikes 1 toodud selgitused direktiivis sätestatud vastutustundliku laenamise regulatsiooni

eesmärkide kohta vastavad nendele eesmärkidele, mis on kehtivatel VÕS-i reeglitel.

Regulatsiooni eesmärk on artikli 18 lõike 1 kohaselt vältida vastutustundetut laenuandmist ning

kaitsta tarbijat ülelaenamise ja liigse võlakoorma eest. Regulatsiooni peamiseks sisuks on

krediidiandja kohustus hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud

tingimustel tagasi maksma, ning juhul kui selle hinnangu tulemusel selgub, et tõenäoliselt ei

ole tarbija selleks võimeline, ei tohi krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingut sõlmida.

Samuti säilivad muutumatul kujul vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjed.

Uus direktiiv neid ei reguleeri, küll aga kohustab direktiiv liikmesriike tagama

proportsionaalsete õiguskaitsevahendite olemasolu krediidiandja rikkumiste korral, seetõttu

saab ka Eesti senise regulatsiooni säilitada.

Siiski tuleb mõningate uuest direktiivist tulenevate uuenduste ülevõtmiseks ja ka direktiiviga

täpse kooskõla tagamiseks eelnõuga VÕS §-i 4034 muuta. Lisaks VÕS-i muutmisele tehakse

eelnõuga artikli 18 ülevõtmiseks teatud täpsustused KAVS-is (KAVS § 50 muudatused, uus

KAVS § 491) ning täiendatakse artikli 19 ülevõtmiseks IKS-i. IKS-i lisatakse need osad artiklist

19, mis puudutavad tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavate andmekogude

pidajatele kehtivaid reegleid (uus IKS § 101), krediidiandjatele rakenduvad kohustused artiklis

19 võetakse üle VÕS §-i 4034.

31

Uus tarbijakrediidi direktiiv on küll maksimaalselt harmoneeriv, kuid vastutustundliku

laenamise osas annab direktiivi põhjenduse 54 viimane lause liikmesriikidele sõnaselgelt

õiguse kehtestada tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks lisakriteeriumeid ja meetodite kohta

lisasuuniseid, näiteks kehtestada laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvu või laenusumma

ja sissetuleku suhtarvu piirmäärad. Samuti on põhjenduses 55 viidatud Euroopa

pangandusjärelevalve 29. mai 2020. aasta suunistele (EBA/GL/2020/06),23 mis avardavad

sisuliselt direktiivis sätestatud regulatsiooni tõlgendamisvõimalusi. Need põhjenduspunktid

annavad eelnõu autorite hinnangul võimaluse liikmesriikidel tarbija huvides direktiivis nõutust

ka kaugemale minna.

Eelnõuga ei ole loodud direktiivi ülevõtmisel krediidiandjatele ega ka tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavate andmekogude pidajatele ühtegi uut kohustust,

mida direktiiv ette ei näe ja mida kehtivas õiguses seni ei ole kehtestatud. Seega võrreldes

direktiivis ettenähtuga ei minda eelnõuga kaugemale ega looda ühtegi uut kohustust juurde.

Küll aga on direktiivi ülevõtmisel püütud nii palju kui võimalik olemasolevat regulatsiooni ja

olemasolevaid sõnastusi säilitada.

Üldiselt tuleb selgitada ka seda, et ka edaspidi reguleerib VÕS § 4034 kõiki

tarbijakrediidilepinguid, sh elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguid. See on lubatud,

kuna hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 2 kohaselt on see direktiiv minimaalselt harmoneeriv,

v.a krediidi kulukuse määra regulatsioon ja lepingueelse teabe esitamiseks kasutatav vorm

(ESIS). See tähendab, et liikmesriigid peavad tagama direktiivis ette nähtud

tarbijakaitsetaseme, kuid võivad kehtestada tarbija jaoks soodsamaid regulatsioone.

VÕS § 4034 lõige 1

Eelnõuga muudetakse lõike 1 punkti 2 selleks, et tagada täpne kooskõla uue direktiivi artikli 18

lõikega 1. Artikli 18 lõikes 1 rõhutatakse, et krediidivõimelisuse hindamine peab olema

„põhjalik“ (inglise keeles thorough, saksa keeles eingehende). See tuuakse nüüd lõike 1 punktis

2 ka sõnaselgelt välja.

VÕS § 4034 lõige 2

Lõikes 2 sätestatu vastab suures osas uue direktiivi artikli 18 lõikele 3, täpsemalt selle esimesele

ja teisele lausele. Artikli 18 lõike 3 esimese ja teise lause kohaselt tuginetakse

krediidivõimelisuse hindamisel tarbija sissetulekut ja kulutusi ning muud rahalist ja

majanduslikku olukorda käsitlevale asjakohasele ja täpsele teabele, mis on vajalik ja

proportsionaalne krediidi liigi, kestuse, väärtuse ja krediidist tarbijale tulenevate riskidega.

Kõnealune teave võib hõlmata tõendeid sissetuleku või tagasimaksete muude allikate kohta,

teavet finantsvarade ja -kohustuste kohta või teavet muude rahaliste kohustuste kohta.

Lõige 2 sätestab mitteammendava loetelu asjaoludest, mis võivad mõjutada tarbija võimet

krediit lepingus kokku lepitud tingimustel tagasi maksta. Kui võrrelda direktiivi artikli 18 lõikes

3 ette nähtud sõnastust VÕS § 4034 sõnastusega, siis tuleb juba kehtiva VÕS § 4034 lõike 2

kohaselt võtta arvesse tarbija varalist seisundit, regulaarset sissetulekut ja teisi varalisi

kohustusi. See vastab direktiivis sätestatud nõudele tugineda tarbija sissetulekut ja kulutusi ning

muud rahalist ja majanduslikku olukorda käsitlevale teabele.

23 https://www.eba.europa.eu/activities/single-rulebook/regulatory-activities/credit-risk/guidelines-loan- origination-and-monitoring (18.11.2025).

32

VÕS-is on ka kaks punkti, millele ei ole otsest vastet artikli 18 lõike 3 loetelus

krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavate andmete kohta. Esimene neist on varasemate

maksekohustuste täitmine. Kuigi artikli 18 lõige 3 sellele otsesõnu ei viita, sätestab artikli 18

lõige 11, et krediidivõimelisuse hinnang ei tohi tugineda üksnes tarbija krediidiajaloole, mis

sisuliselt tähendab hinnangu andmist varasemate maksekohustuste täitmisele. Samuti on

varasemale maksekäitumisele viidatud EBA suuniste (EBA/GL/2020/06) p-s 98, milles on: and

repayment behaviour, e.g. evidence of any missed payments and their circumstance. Nagu

eespool juba selgitatud, viitab põhjendus 55 EBA suunistele ning põhjenduse 54 viimane lause

annab liikmesriikidele õiguse kehtestada tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

lisakriteeriumeid ja meetodite kohta lisasuuniseid. Seega saab lõikes 2 säilitada viite tarbija

varasemate maksekohustuste hindamisele. Teine selline punkt, millele ei ole otsest vastet artikli

18 lõike 3 loetelus, on nõue võtta krediidivõimelisuse hindamisel arvesse

tabijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Samas

olemuslikult on krediidivõimelisuse hinnang tõenäosuse hinnang. Sellele viitab otsesõnu ka

artikli 18 lõike 1 teine lause. Rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõjuga arvestamine

on osa tõenäosusliku hinnangu andmisest. Seetõttu saab VÕS § 4034 lõikes 2 selle viite

säilitada.

Endiselt säilib põhimõte, et vajalike hindamistoimingute ulatuse määramine võib varieeruda.

See vastab uue direktiivi artikli 18 lõikes 3 toodule selle kohta, et krediidivõimelisuse

hindamiseks kasutatav teave peab olema vajalik ja proportsionaalne. VÕS-i kohaselt peab

krediidiandja määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu

tingimustele, olemasolevateke andmetele tarbija kohta ning rahalise kohustuse suurusele. VÕS-

is juba sisalduv viide tarbijakrediidilepingu tingimustele katab ära artikli 18 lõikes 3 sisalduva

viite krediidi liigile ja lepingu kestusele, mis on mõlemad käsitatavad ka lepingu tingimustena.

Seetõttu ei vaja VÕS selles osas muutmist. VÕS-is juba sisalduv viide võetava rahalise

kohustuse suurusele on vastavuses artikli 18 lõikest 3 tuleneva nõudega arvestada krediidi

väärtust.

Võrreldes kehtiva regulatsiooniga tuleb aga lõike 2 teise lause lõppu täiendada selliselt, et

vajalike hindamistoimingute ulatuse määramisel tuleb arvestada ka krediidist tarbijale

tulenevaid riske. See nõue ei ole senisest lõikest 2 üheselt tuletatav, seetõttu tuleb uue direktiivi

ülevõtmisel vastav muudatus ette näha. See, mida konkreetselt kõnealuseks riskiks pidada, on

hinnanguline ja võib erinevate krediiditoodete puhul olla erinev. Näiteks eluasemelaenu puhul

on üheks krediidiga seotud oluliseks riskiks kindlasti lepingu pikk kestus, mille jooksul võivad

nii konkreetse tarbija majanduslik olukord kui ka majanduskeskkond üldiselt muutuda.

Lühiajalise, aga jällegi suurte kuludega krediiditoote puhul võib krediidiga seotud riskiks

pidada krediidi suurt kulukust tarbijale.

VÕS § 4034 lõige 3

Lõikes 3 tehakse muudatused artikli 18 lõike 3 kolmanda, neljanda ja viienda lause ning lõike

11 ülevõtmiseks. Lõikes 3 säilib põhimõte, et krediidiandja küsib teavet tarbijalt ja kasutab

muid asjakohaseid allikaid. Allikate alla kuuluvad ka kehtivas lõikes 3 nimetatud andmekogud,

näiteks maksehäireregistrid. Arvestades eelnõuga kavandatavaid IKS-i muudatusi, kasutatakse

ka lõikes 3 edaspidi sõna andmekogu asemel sõna register.

Seda regulatsiooni täiendatakse tarbijakrediidi direktiivi artikli 18 lõike 3 viienda lause alusel

reegliga, mille kohaselt on sotsiaalmeedia krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavate

allikate hulgast välistatud. Samuti sätestatakse artikli 18 lõike 3 kolmanda lause ülevõtmiseks,

et krediidivõimelisuse hindamiseks omandatav ja kasutatav teave ei hõlma IKÜM artikli 9

lõikes 1 nimetatud eriliiki isikuandmeid. Põhjenduses 55 on näitena eriliiki isikuandmetest

33

toodud tarbija terviseandmed, sealhulgas vähktõvega seotud andmed. Selliste eriliiki

isikuandmete omandamine ja kasutamine tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ei ole

lubatav. Eriliiki isikuandmete omandamine on keelatud ja tarbija ei saa seda lubada ka

nõusoleku andmisega.

Regulatsiooni eesmärk on, et tarbija terviseinfo alusel ei jääks tarbija põhjendamatult krediidi

saamise võimalusest ilma. Samas tuleb eristada selliste andmete omandamisest ja kasutamisest

sellise teabe kasutamine, millest võib üksnes teha järeldusi inimese terviseseisundi kohta,

näiteks inimesele laekub igakuiselt puudega inimesele makstav sotsiaaltoetus. Kui

krediidiandja seda tarbija kontoväljavõttelt näeb, siis seda on võimalik krediidivõimelisuse

hindamisel arvesse võtta. Kuna krediidiandja igal juhul hindama tarbija sissetulekut ja kui

sellest võib teha järeldusi, mis seonduvad tarbija eriliiki isikuandmetega, siis see ei tähenda, et

sellist sissetuleku infot ei võiks tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtta. Aga

krediidiandja ei tohi eraldi koguda ega tohi tarbijalt nõuda eriliiki isikuandmete esitamist.

Lõiget 3 täiendatakse artikli 18 lõike 11 ülevõtmiseks ka reegliga, mille kohaselt ei tohi

krediidivõimelisuse hindamine põhineda üksnes tarbija varasemate maksekohustuste täitmise

ajalool, kuigi krediidiandja on kohustatud krediidivõimelisuse hindamisel võtma arvesse ka

tarbija varasemat maksekäitumist (vt selle kohta lg 2). See info võib krediidiandjal olla endal

olemas juhul, kui poolte vahel on olnud juba varem krediidilepinguid, või siis võib

krediidiandja saada selle mõnest välisest andmekogust, näiteks mõnest maksehäireregistrist. Ka

juhul, kui krediidiandjal endal on mingid andmed olemas, peaks ta alati tegema ka päringu

maksehäireregistrisse, sest tema käsutuses olevad andmed ei pruugi anda tarbija

maksekäitumisest tervikpilti.

Artikli 18 lõikes 11 on täpsustatud, et krediidivõimelisuse hinnang ei tohi põhineda üksnes

tarbija varasemal maksekohustuste täitmise ajalool. See on loogilises kooskõlas ka VÕS § 4034

lõikes 2 sätestatuga, mis kohustab krediidiandjat võtma arvesse kõik talle teadaolevad asjaolud,

mis võivad mõjutada tarbija krediidivõimelisust. Üksnes maksehäireid või nende puudumist

puudutavatele andmetele tuginemine ei ole krediidiandja kohustuste täitmiseks piisav. See

tuuakse artikli 18 lõike 11 täpse ülevõtmise tagamiseks ka eelnõus sõnaselgelt välja. Lõike 3

viimane lause viiakse üle lõikesse 4 (vt selgitusi allpool).

VÕS § 4034 lõige 4

Lõikesse 4 tuuakse üle seni lõikes 3 sisaldunud reegel, mille kohaselt peab tarbija esitama

krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. See

reegel säilib muutumatul kujul ka eelnõu kohaselt. Kuid see viiakse üle lõikesse 4. Arvestades

lõikesse 3 lisandunud täiendusi, jääb lõige 3 reguleerima seda, missuguseid allikaid on

krediidiandja kohustatud kasutama ning missuguste allikate ja andmete kasutamine ei ole

lubatud. Lõikesse 4 jääb krediidiandja kohustus teavitada tarbijat sellest, missugust teavet tuleb

krediidiandjal tarbijale esitada, ning tarbija kohustus esitada krediidiandjale vastav teave.

Teise muudatusena täiendatakse lõike 4 viimast lauset artikli 18 lõike 3 teise lõigu ülevõtmiseks

selliselt, et krediidiandja kontrollikohustus ei hõlma mitte üksnes tarbija esitatud teavet, vaid

krediidiandja peab kontrollima ka muud krediidivõimelisuse hindamisel kasutatud teavet.

Muudatus on vajalik seetõttu, et artikli 18 lõike 3 teises lõigus ei viidata üksnes tarbijalt saadud

teabele, vaid see on laiem ja hõlmab kogu artikli 18 lõike 3 alusel kogutud teavet.

VÕS § 4034 lõige 51

34

Eelnõuga täiendatakse § 4034 uue lõikega 51, millega võetakse üle artikli 18 lõige 5. Kui ühe

tarbijakrediidilepingu soovivad sõlmida mitu tarbijat, siis hindab krediidiandja tarbijate

krediidivõimelisust nende ühisele tagasimaksevõimele tuginedes. See tähendab, et kahe tarbija

poolt ühise laenutaotluse esitamisel tuleks arvestada nende ühist võimekust (mõlema positiivset

vara ja sissetulekuid, aga ka mõlema kohustusi arvestades) krediidilepingust tulenevad

kohustused täita.

VÕS § 4034 lõige 9

Lõiget 9 muudetakse selleks, et võtta täpselt üle uue direktiivi artikli 18 lõige 10, milles on ette

nähtud, et krediidivõimelisust tuleb hinnata uuesti krediidisumma või ülempiiri märkimisväärse

suurenemise korral. Seni oli lõikes 9 ette nähtud, et krediidivõimelisust tuleb krediidisumma

või ülempiiri muutmisel alati uuesti hinnata. See oli kooskõlas kuni 14.07.2024 kehtinud VÕS

§ 403 lõikes 21 sätestatuga, milles oli nähtud ette, et kogu tarbijakrediidi regulatsioon, sh

vastutustundliku laenamise regulatsioon, kohaldub ka varem sõlmitud tarbijakrediidilepingu

muutmise korral juhul, kui sellega kaasneb maksetähtpäeva tasuline edasilükkamine või

täiendavate tasude maksmine. Selle valguses ei oleks olnud mingit tähendust VÕS § 4034 lõikes

9 eraldi krediidisumma või ülempiiri märkimisväärsele suurenemisele viitamisel. Kuna enam

sellist üldist lepinguõiguslikku regulatsiooni tarbijakrediidi jaos ei ole, nagu oli varem VÕS §

403 lõikes 21, siis ei saa eraldi ainult VÕS § 4034 lõikes 9 direktiiviga võrreldes rangemat

regulatsiooni säilitada. Seetõttu lisatakse eelnõuga lõikesse 9 täiendus, et krediidivõimelisust

tuleb uuesti hinnata krediidisumma või ülempiiri märkimisväärse muutumise korral.

Märkimisväärne on määratlemata õigusmõiste, see vajab igakordset hinnangu andmist,

direktiiv ei ava seda täpsemalt.

VÕS § 4034 lõige 10

Eelnõuga muudetakse § 4034 lõiget 10, et võtta üle uue direktiivi artikli 19 lõige 6. Nagu

kehtivas õiguses, on krediidiandjal kohustus teavitada tarbijat, kui krediidiandja on teinud

päringu mõnda andmekogusse ning selle alusel otsustanud tarbijaga krediidilepingut mitte

sõlmida. Kehtivas õiguses tuleb tarbijat teavitada päringu tulemustest ja kasutatud andmekogu

üksikasjadest. Artikli 19 lõike 6 ülevõtmiseks tuleb edaspidi teavitada tarbijat ka arvesse võetud

andmete liigist (inglise keeles as well as the categories of data taken into account), nt

maksehäired, olemasolevad kohustused vms.

Lõikest 10 jäetakse välja selle senine teine lause, mis näeb ette välistuse, millal esimeses lauses

nimetatud teabe esitamine ei ole vajalik. See lause põhineb kehtiva tarbijakrediidi direktiivi

artikli 9 lõikel 3. Uues direktiivis sellist regulatsiooni ei ole. Seetõttu ei ole võimalik seda ka

riigisiseselt säilitada.

VÕS § 4034 lõige 11

Lõikesse 11 võetakse üle uue direktiivi artikli 18 lõike 9 esimene lause. Siia jääb esmalt üldine

regulatsioon selle kohta, et krediidiandjal on kohustus teavitada tarbijat viivitamata sellest, et

ta ei soovi tarbijaga krediidilepingut sõlmida. Seni oli see ette nähtud üksnes elamukinnisvaraga

seotud tarbijakrediidilepingutele. Eelnõuga laiendatakse seda kõigile tarbijakrediidilepingutele.

Sellises olukorras peab krediidiandja hindama, kas tarbija vajab võlanõustamisteenuseid

sotsiaalhoolekandeseaduse tähenduses. Kui see on asjakohane, tuleb tarbijale võlanõustamist

soovitada. Lõikes 11 seni samuti ette nähtud regulatsioon automatiseeritud andmetöötluse kohta

viiakse eelnõuga täiendatud kujul lõikesse 111.

VÕS § 4034 lõige 111

35

Lõikesse 111 võetakse üle uue direktiivi artikli 18 lõike 9 teine lause. Kui krediidiandja otsus

põhineb automatiseeritud andmetöötlusel, teavitab krediidiandaja tarbijat sellest asjaolust,

samuti õigusest see otsus vaidlustada ja nõuda inimese antavat hinnangut. Tarbijat tuleb

teavitada ka otsuse vaidlustamise menetlusest. Teisisõnu tuleb tarbijale teada anda, mida ta peab

tegema juhul, kui ta ei ole nõus automatiseeritud andmetöötlusel põhineva otsusega, ja mida ta

peab tegema selleks, et krediidivõimelisuse hinnangu annaks inimene. See regulatsioon on

kooskõlas IKÜM artikliga 22. Täpsemad reeglid tarbija õiguste kohta automatiseeritud

andmetöötluse korral nähakse artikli 18 lõike 8 ülevõtmiseks ette KAVS §-s 491.

VÕS § 4034 lõige 14

Eelnõuga täiendatakse § 4034 uue lõikega 14 selleks, et tagada riigisisese õiguse täpne kooskõla

artikli 18 lõikega 7. Selle sätte kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kui krediidiandja sõlmib

tarbijaga krediidilepingu, ei tühista ega muuda krediidiandja hiljem seda krediidilepingut tarbija

kahjuks põhjendusel, et krediidivõimelisust ei hinnatud õigesti. Lõiget ei kohaldata juhul, kui

tõendatakse, et tarbija jättis lõikes 3 osutatud teabe krediidiandjale teadlikult esitamata või

esitas võltsitud teabe. Arvestada tuleb, et krediidiandjal on kohustus tarbijale selgelt öelda,

missuguseid andmeid viimane esitama peab. Andmete teadlik esitamata jätmine või võltsimine

tähendab tarbijapoolsed tahtlikku käitumist. Kui tarbija lihtsalt eksib, ei saa talle antud juhistest

aru, ei oska ette antud vormi täita vms, siis ei ole tegemist teadliku andmete esitamata jätmise

ega võltsimisega.

Samasugune reegel on olemas ka hüpoteekkrediidi direktiivis ning selle alusel täiendati

hüpoteekkrediidi direktiivi ülevõtmisel VÕS §-i 416 lepingu ülesütlemise võimaluste osas. Seni

puudub regulatsioon samas olukorras lepingu muutmise võimaluste kohta. Nüüd tuleb see

direktiiviga täieliku kooskõla tagamiseks ette näha. See on lõike 14 kehtestamise eesmärk.

VÕS § 4035 (Tarbijale selgituste andmine)

Kõnealuses paragrahvis tehtavad muudatused põhinevad uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 12

ülevõtmisel ning lõike 4 puhul artikli 13 ülevõtmisel. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 12

vastab suures osas hüpoteekkrediidi direktiivi artiklile 16, mis on kõnealusesse paragrahvi üle

võetud. Muudatuse tulemusena enamjaolt laiendatakse juba olemasolevas VÕS §-s 4035

sätestatud selgituste andmise kohustust ka muudele tarbijakrediidilepingutele. Kehtivas

tarbijakrediidi direktiivis on piisavate selgituste andmise kohustus reguleeritud artikli 5 lõikes

6. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 13 reguleerib krediidiandja ja -vahendaja kohustust

teavitada tarbijat sellest, kui talle esitatav pakkumine põhineb tarbija isikuandmete

automatiseeritud töötlemisel.

VÕS § 4035 lõikes 1 tehtavad muudatused põhinevad uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 12

lõikel 1. Kuna edaspidi on krediidiandja kohustatud sõlmitavate lepingute kohta tarbijale

piisavaid selgitusi andma nii enne tarbijakrediidilepingu kui ka kõrvallepingu sõlmimist, et

tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping või kõrvalleping vastab tema vajadustele

ja finantsolukorrale, siis jäetakse välja § 4035 lõike 1 teine lause, mis varem kehtis vaid

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral ja puudutas kõrvallepingu sõlmimist,

ning sama lõike esimest lauset täiendatakse selliselt, et see hõlmaks ka kõrvallelepingut. Lisaks

näeb uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 12 lõige 1 ette, et sellised selgitused tuleb tarbijale

anda tasuta. Hüpoteekkrediidi direktiiv ei ütle, et sellised selgitused tarbijale peaksid olema

tasuta, kuid kuna see direktiiv võimaldab tarbijate kaitseks minna kaugemale, siis kehtib vastav

nõue edaspidi ka elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele. Praktikas antakse ka

praegu selliseid selgitusi tasuta, mistõttu ei ole tegemist olemuslikult suure muudatusega.

36

Sarnaselt VÕS § 4031 lõikes 1 ja § 4033 tehtavatele muudatustele (vt seletuskiri eespool)

tuuakse ka siin välja, et kõnealused kohustused on krediidiandjal ja krediidivahendajal.

VÕS § 4035 lõike 2 kehtetuks tunnistamine ja lõikes 3 tehtavad muudatused on omavahel

seotud. Selle paragrahvi lõikes 2 sisalduv piisavaid selgitusi puudutav loetelu puudutab

tarbijakrediidilepinguid ja lõikes 3 sisalduv loetelu elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepinguid. Kuna need ühtlustatakse tulenevalt uue tarbijakrediidi direktiivi artikli

12 lõike 1 punktidest a–d, siis tunnistatakse VÕS § 4035 lõige 2 kehtetuks ning jäetakse sama

paragrahvi lõike 3 saatelausest välja viide elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele,

mille tulemusena laieneb lõikes 3 sätestatu kõikidele tarbijakrediidilepingutele.

Lisaks täiendatakse lõike 3 punkti 1 sõnastust selliselt, et sinna lisatakse krediidiandja ja

krediidivahendaja kohustus edaspidi anda piisavaid selgitusi ka VÕS §-s 4031 sisalduva

lepingueelse teabe kohta. Muudatuse aluseks on uue direktiivi artikkel 12 lõike 1 punktis a

sätestatu. Seoses lõike 3 punktiga 3 vajab täpsustamist, et direktiivi artikli 12 lõike 1 punkti c

kohaselt hõlmavad selgitused ka konkreetset mõju, mida pakutav krediidileping või

kõrvalteenused võivad tarbijale avaldada, sealhulgas tarbija hilinenud maksete või

makseviivituse tagajärgi. Sisult sama regulatsioon sisaldub VÕS § 4035 lõike 3 punktis 3, kuid

väikse erinevusega. Nimelt hõlmavad kõnealuse VÕS-i sätte järgi selgitused konkreetset mõju,

mida pakutavad lepingud võivad tarbijale avaldada, sealhulgas makseviivituse tagajärgi, kuid

eespool mainitud direktiivi säte nõuab, et lisaks makseviivituse tagajärgedele tuleks teavitada

ka hilinenud maksete tagajärgedest. Eelnõu koostajate hinnangul ei tehta Eesti võlaõiguses

vahet, kas tegemist on makseviivitusega või hilinenud maksega, kuna need mõisted on

samastatavad. Seetõttu jäetakse VÕS § 4035 lõike 3 punkti 3 sõnastus samaks, kuna see juba

praegu vastab uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 12 lõike 1 punktile c.

VÕS § 4035 täiendamine lõikega 4 on vajalik uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 13

ülevõtmiseks. Artikli 13 kohaselt peavad krediidiandjad ja krediidivahendajad teavitama

tarbijaid selgel ja arusaadaval viisil, kui neile esitatakse isikuandmete automatiseeritud

töötlemisel põhinev isikustatud pakkumine. Artiklis 13 on eraldi rõhutatud, et see ei piira

IKÜM-i kohaldamist, see tähendab, et tegemist on IKÜM-is sätestatuga paralleelse

regulatsiooniga, mis IKÜM-i kuidagi ei mõjuta.

Regulatsiooni eesmärk on tagada tarbija teadlikkus sellest, kui talle tehtud pakkumine ja selle

sisulised tingimused põhinevad automatiseeritud andmetöötlusel, näiteks tarbijaga seotud

riskide automatiseeritud hindamisel. Eelnõus on viidatud nii pakkumusele, mille all mõeldakse

pakkumust VÕS § 16 tähenduses, kui ka tarbijale enne seda esitatavale muule tulevase lepingu

sõlmimisele eelnevale ja lepingu sisulisi tingimusi sisaldavale teabele. Mõlemal juhul kohaldub

edaspidi nõue teavitada tarbijat sellest, kui talle krediidi pakkumisel on kasutatud

automatiseeritud andmetöötlust.

Uues direktiivis on eraldiseisvalt reguleeritud ka tarbija lepingueelset teavitamist sellest, et

hinna kujundamisel on kasutatud automatiseeritud andmetöötlust (vt artikkel 10 lg 4 p m,

eelnõukohane VÕS § 4031 lg 2 p 17). Artikkel 13 ja selle alusel loodav VÕS § 4035 lg 4 on

laiema sisuga, see ei puuduta mitte üksnes hinda, vaid laiemalt tarbijale esitatavaid tulevase

tarbijakrediidilepingu tingimusi. Direktiivi ülevõtmisel tuleb mõlemad nimetatud kohustused

riigisiseses õiguses eraldi sätestada.

VÕS § 404 (Tarbija avaldus lepingu sõlmimiseks)

Üldist

37

Paragrahvis 404 reguleeritakse tarbija poolt tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks antavat

tahteavaldust, selle vorminõuet (lõige 1) ja selles sisalduvat kohustuslikku teavet (lõiked 2–23).

VÕS § 404 lõige 1 näeb ette, et tarbija tahteavaldus peab olema antud kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis. Lõige 1 ei vaja uue direktiivi ülevõtmisel muutmist, kuivõrd see vastab

uue tarbijakrediidi direktiivi artiklile 20. Uues direktiivis on täpsustatud üksnes seda, et sama

kehtib ka lepingu muutmisele. TsÜS 77 lõike 3 kohaselt saab seadusega ettenähtud vormis

tehtud tehingut muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Eelnõuga täiendatakse VÕS §-i 404 uute lõigetega 11 ja 12 selleks, et võtta üle uue direktiivi

artiklid 15 ja 17, mis reguleerivad samuti krediidilepingu sõlmimise viisi, nimelt näeb artikkel

15 ette lepingu sõlmimisel eelmärgistatud lahtrite kasutamise keelu ning artikkel 17 tarbijale

lepingu sõlmimise eesmärgil krediidi väljastamise keelu. Need reeglid sobituvad riigisiseselt

süstemaatiliselt kõige paremini lepingu sõlmimisel tarbija tahteavaldust reguleerivasse §-i 404.

Samuti tuleb direktiivi artikli 21 ülevõtmiseks muuta VÕS § 404 lõigetes 2 jj sätestatud reegleid

lepingulise teabe sisu kohta.

VÕS § 404 lõige 11

Eelnõuga täiendatakse §-i 404 uue lõikega 11, mille eesmärk on võtta üle uue direktiivi artikkel

15. Artikli 15 lõige 1 näeb ette, et tarbija nõusolekut tarbijakrediidilepingu ja kõrvallepingute

sõlmimiseks ei tohi eeldada. Vaikevalikuid, sh eelmärgistatud lahtreid, ei saa pidada tarbija

nõustumuseks. Sama on selgitatud direktiivi põhjenduses 49, mille kohaselt ei tohiks vaikimist,

tegevusetust ega vaikevalikuid, nagu eelmärgistatud lahtrid, käsitada tarbija nõusoleku

andmisena.

Eeltoodust lähtuvalt on lõike 11 esimeses lauses nähtud ette, et tarbija vaikimist või

tegevusetust, sealhulgas eeltäidetud valikute, nagu eelmärgistatud lahtrite tagasi lükkamata

jätmist, ei loeta tarbija tarbijakrediidilepingu sõlmimisega nõustumuseks. Kui krediidiandja

selliseid eeltäidetud valikuid kasutab, ei teki nende tagasi lükkamata jätmisest krediidilepingut.

Sama kehtib ka võimalike kõrvallepingute kohta direktiivi artikli 3 punkti 4 tähenduses. See

tähendab, et ka näiteks krediidilepinguga seotud kindlustuse pakkumisel ei ole lubatud kasutada

eeltäidetud valikuid ning kui neid kasutatakse, siis ei teki nende tagasi lükkamata jätmisest

kindlustuslepingut.

Regulatsiooni eesmärk on tarbija kaitsmine läbimõtlematu krediidi võtmise eest. Edaspidi on

välistatud vaikimisi krediidilepingu sõlmimine, näiteks sellised praktikad, kus veebipoes

tellimuse esitamisel on valikus internetipanga makse, PayPal ning lisakuludeta järelmaksu

krediit („osta nüüd, maksa hiljem“). Sellise valiku puhul on keelatud lisakuludeta järelmaksu

krediidi eellinnutamine. See tähendab, et „osta nüüd, maksa hiljem“ valiku võib tarbijale küll

pakkuda, kuid see ei tohi olla eelnevalt linnutatud. Ei saa olla nii, et kui tarbija ise ühtegi

aktiivset liigutust ei tee, siis suunatakse ta automaatselt krediiti võtma.

Sarnane regulatsioon kehtib juba praegu VÕS § 281 kohaselt üldiselt ettevõtja ja tarbija vahel

sõlmitavatele lepingutele, kuid üksnes seoses täiendava tasu maksmisega kõrvalkohustuse või

muu täiendava kohustuse täitmise eest lisaks põhikohustuse eest kokku lepitud hinnale. Uuest

tarbijakrediidi direktiivist tulenev regulatsioon on aga laiem. See ei ole piiratud üksnes

tarbijakrediidilepingu ja kõrvallepingu lisatasudega, nagu VÕS § 281 seda reguleerib, vaid see

kehtib üldiselt tarbijakrediidilepingu ja kõrvallepingu sõlmimisele. Seetõttu tuleb artikli 15

ülevõtmiseks näha ette tarbijakrediidilepinguid ja kõrvallepinguid puudutav eriregulatsioon.

38

Uue regulatsiooni kohaselt ei ole lepingu sõlmimisel kastide või lahtrite kasutamine üldiselt

keelatud, aga need peavad olema täitmata, et tarbija saaks päriselt läbi vaadata nende sisu ja

oma tahte vabalt ja informeeritult väljendada. Artikli 15 lõikes 2 on reguleeritud olukorda, kus

tarbijal tuleb tarbijakrediidilepingu või mõne kõrvallepingu sõlmimiseks lahter või väli

märgistada. Selles olukorras kohalduvad nõuded on nähtud ette lõike 11 teises lauses.

Seega krediidiandja kasutab märgistatavaid lahtreid, näiteks võimaldab lepingu sõlmimist

selliselt, et tarbija klõpsab veebilehel kastikese peal ja linnutab selle, siis tuleb nende

kasutamisel arvestada lõike 11 teises lauses sätestatuga. Sellisel juhul peab tarbija taheavaldus

väljenduma tegevuses, millega tarbija teeb vabatahtliku, konkreetse, teadliku ja ühemõttelise

tahteavalduse selle kohta, et ta on lahtrites toodud lepingutingimustega nõus.

VÕS § 404 lõige 12

Lõikega 12 võetakse üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 17, mis reguleerib soovimatu

krediidi andmise keeldu. Eelnõu kohaselt on ettevõtjal keelatud teha tarbijakrediidilepingu

sõlmimise eesmärgil tarbijale krediiti kättesaadavaks, kui tarbija ei ole tarbijalepingu

sõlmimiseks soovi avaldanud ja tarbijalepingu sõlmimisega selgesõnaliselt nõustunud.

Direktiivi põhjenduses 51 on selgitatud, et selline tegevus peab olema keelatud, kuna sellega

võib kaasneda tarbija huvide kahjustamine. Eelnõuga keelatud tegevused hõlmavad näiteks

eelnevalt heakskiidetud krediitkaardi saatmist tarbijale, kui tarbija ei ole seda tellinud, samuti

rahasumma ülekandmist vms.

Eelnõus on kasutatud teadlikult sõnastust, mille kohaselt on „ettevõtjal“, mitte „krediidiandjal“

selline tegevus keelatud, sest lepingu sõlmimise eesmärgil tarbijale lihtsalt krediidi

kättesaadavaks tegemise tulemusel ei teki poolte vahel tarbijakrediidilepingut. Seetõttu ei ole

ettevõtja selles suhtes ka krediidiandjaks ning seadusetekstis ka ei nimetata teda

krediidiandjaks.

Oluline on selgitada, et kõnealuse regulatsiooniga on hõlmatud üksnes krediidi andmine,

näiteks rahaliste vahendite tarbija kasutusse andmine, mitte aga reklaammaterjali või lepingu

sõlmimiseks pakkumuse saatmine vms. See tuleneb üheselt põhjenduse 51 viimases lauses

esitatud selgitustest: „Soovimatu krediidi andmise keeld ei tohiks takistada krediidiandjatel ja

krediidivahendajatel reklaamida või pakkuda krediiti ärisuhte käigus kooskõlas tarbijakaitset

käsitlevate liidu õigusaktidega ja liidu õigusega kooskõlas olevate riigisiseste meetmetega,

sealhulgas reklaamida ja pakkuda müügikohas krediiti, et rahastada kauba või teenuse ostmist.“

Kõnealune regulatsioon on sarnane VÕS §-s 99 sätestatud regulatsiooniga. Seetõttu on eelnõu

koostamisel peetud asjakohaseks näha ka kõnealuse reegli rikkumise jaoks ette samasugused

tagajärjed, nagu on ette nähtud VÕS §-s 99. Ettevõtjal ei teki sellisel viisil tarbijale krediidi

kättesaadavaks tegemisest tarbija vastu nõudeid, välja arvatud VÕS § 99 lõikes 2 sätestatud

juhul, kui krediit on tehtud tarbijale kättesaadavaks ekslikult. See tähendab sisuliselt, et

krediidiandja riskib ka sellega, et tal puudub õigus väljamakstud krediit tagasi saada, samuti ei

teki tal sellisel juhul intressi ega muude tasude saamiseks nõudeõigust. Nagu juba öeldud, siis

erandiks on VÕS § 99 lg 2 olukord. Selline tagajärg on ette nähtud riigisiseselt. Sellega

tagatakse ühtlasi direktiivi artikli 44 ülevõtmine, mis nõuab direktiivis sätestatud reeglite

rikkumise korral hoiatavate, proportsionaalsete ja tõhusate karistuste kehtestamist.

VÕS § 404 lõige 2

Paragrahvi 404 lõike 2 muudatused on tingitud uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 21

ülevõtmisest, milles reguleeritakse krediidilepingus esitatavat teavet.

39

VÕS § 404 lõike 2 punkti 1 täiendatakse uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 21 lõike 1 punktis

b nimetatud andmetega. Kui kehtiva regulatsiooni kohaselt peab tarbija tahteavalduses olema

märgitud üksnes tarbija nimi ja aadress, siis eelnõuga täiendatava punkti 1 kohaselt tuleb

edaspidi märkida kõikide lepingupoolte nimed, aadressid, telefoninumbrid ja e-posti aadressid

ning vajaduse korral krediidivahendaja nimi ja aadress. Seega on uues direktiivis kõnealuseid

andmeid võrreldes kehtiva tarbijakrediidi direktiivi artikli 10 lõike 2 punktiga b täiendatud.

VÕS § 404 lõike 2 punkti 2 täiendatakse. Kõnealuses sättes on välja toodud need andmed,

mis esitatakse tarbijale VÕS § 4031 lõike 1 kohaselt lepingueelse teabena Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe esimeses osas ning mis tuleb uue tarbijakrediidi direktiivi

artikli 21 kohaselt esitada ka krediidilepingus. Võrreldes kehtiva tarbijakrediidi direktiiviga on

uues direktiivis neid andmeid mõnevõrra täiendatud ja sellest tulenevalt muudetakse § 404 lõike

2 punktis 2 viiteid vastavatele § 4031 lõike 1 punktidele. Kui kehtiva VÕS § 404 lõike 2 punkti

2 kohaselt viidatakse § 4031 lõike 1 punktidele 1–11, siis eelnõu kohaselt viidatakse § 4031

lõike 1 punktidele 3 ja 5–11 ehk sisuliselt jäetakse välja viited selle paragrahvi lõike 1

punktidele 1, 2 ja 4. Viide § 4031 lõike 1 punktile 1 (krediidiandja ja krediidivahendaja nimi)

jäetakse välja, kuna eelnõu kohaselt on vastav info hõlmatud juba § 404 lõike 2 punktiga 1.

Viited § 4031 lõike 1 punktidele 2 ja 4 jäetakse välja seetõttu, et eelnõuga tunnistatakse need

punktid kehtetuks.

Viidetega VÕS § 4031 lõike 1 punktidele 3 ja 5–11 tagatakse uue tarbijakrediidi direktiivi artikli

21 lõike 1 punkti c esimene poole (§ 4031 lg 1 p 3), punkti d (§ 4031 lg 1 p 5), punkti h (§ 4031

lg 1 p 6), punkti g (§ 4031 lg 1 p-d 7 ja 9), punkti m (§ 4031 lg 1 p 10), punkti l (§ 4031 lg 1 p

11) vastavus direktiiviga. Punkti l ülevõtmiseks täiendatakse eelnõuga VÕS §-i 404 lõikega 24,

milles täpsustatakse, et viivisemäär esitatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.

VÕS § 404 lõike 2 punkti 5 täiendatakse seoses uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 21 lõike 1

punktiga p, mille sõnastus küll vastab enamuses senise direktiivi artikli 10 lõike 2 punktile p,

kuid mida on mõnevõrra täiendatud. Seetõttu täiendataksegi § 404 lõike 2 punkti 5 sõnastust

selliselt, et edaspidi tuleb vajaduse korral märkida teave taganemisõiguse kasutamise

ajavahemikust ja ka teave VÕS § 409 lõikes 21 osutatud taganemisavalduse tegemiseks

kasutatava püsiva andmekandja kohta (vt täpsemalt § 409 lg 21 muutmise selgitusi).

VÕS § 404 lõike 2 punkti 8 täiendatakse, et võtta kohaselt üle uue tarbijakrediidi direktiivi

artikli 21 lõike 1 punkt s. Nimetatud säte vastab sisult kehtiva tarbijakrediidi direktiivi artikli

10 lõike 2 punktile r, kuid selle erisusega, et uue direktiivi sättes on täpsustatud, et selgitus

hüvitise arvutamise viisi kohta peab olema läbipaistev ja arusaadav. Seetõttu täiendatakse

vastavalt ka VÕS § 404 lõike 2 punkti 8 sõnastust.

VÕS § 404 lõike 2 punkt 10 tunnistatakse kehtetuks, et vältida topelt reguleerimist.

Paragrahvi 404 lõike 2 punktis 10 on kehtestatud kohustus märkida tarbija tahteavalduses teave

tarbijakrediidilepingust tulenevate vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta.

Vastavalt eelnõuga loodava § 4031 lõike 2 punktile 18 tuleb edaspidi esitada lepingueelse

teabena sama info ehk teave tarbijakrediidilepingust tulenevate vaidluste kohtuvälise

lahendamise võimaluste kohta ja nende kasutamise kord. Kuna VÕS § 404 lõike 2 punktis 12

sisaldub eraldi viide lepingueelse teabena esitatud andmetele (eelnõu kohaselt tuleb selle punkti

kohaselt tarbija tahteavalduses märkida VÕS § 4031 lõike 2 punktides 2, 5, 6, 9–11 ja 18

nimetatud teave), mistõttu tunnistatakse § 404 lõike 2 punkt 10 kehtetuks. Selle sisu tuleneb

edaspidi § 404 lõike 2 punktist 12, mis sisaldab viidet § 4031 lõike 2 punktile 18, et kogu

lepingueelse teabena esitatud info sisalduks ühes punktis. Selline lahendus aitab paremini

40

tagada üheselt mõistetavust, milline lepingueelne teave tuleb lisaks esitada hiljem ka tarbija

tahteavalduses.

VÕS § 404 lõike 2 punkti 12 täiendatakse. Kõnealuses sättes on välja toodud andmed, mis

esitatakse tarbijale VÕS § 4031 lõike 2 kohaselt lepingueelses teabes Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehel täiendava teabena ning mis tuleb uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 21

kohaselt esitada ka krediidilepingus. Võrreldes kehtiva tarbijakrediidi direktiiviga on uues

direktiivis neid andmeid mõnevõrra täiendatud ja sellest tulenevalt lisatakse § 404 lõike 2

punkti 12 viiteid asjakohastele § 4031 lõike 2 punktidele. Kui kehtiva VÕS § 404 lõike 2 punktis

12 viidatakse § 4031 lõike 2 punktides 2, 5 ja 6 sisalduvale teabele, siis eelnõuga lisatakse §

404 lõike 2 punkti 12 viited § 4031 lõike 2 punktides 9–11 ja 18 sisalduvale teabele. Seega tuleb

edaspidi tarbija tahteavalduses märkida muu hulgas krediidiliik (VÕS § 4031 lg 2 p 9, millega

võetakse üle direktiivi art 21 lg 1 p a) ning krediidi kasutusse võtmise tingimused (VÕS § 4031

lg 2 p 10, millega võetakse üle direktiivi art 21 lg 1 p c teine pool). Samuti tuleb märkida

täpsustused seoses laenuintressiga, kui erinevatel asjaoludel kohaldatakse erinevaid

laenuintresse jne (VÕS § 4031 lg 2 p 11, millega võetakse üle direktiivi art 21 lg 1 p f). Viitega

VÕS § 4031 lõike 2 punktile 18 võetakse üle direktiivi artikli 21 lõike 1 punkt u, mille kohaselt

tuleb tarbija tahteavalduses edaspidi esitada teave tarbijakrediidilepingust tulenevate vaidluste

kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta ja nende kasutamise kord.

Juba kehtivas sättes olevate viidetega VÕS § 4031 lõike 2 punktile 2 tagatakse VÕS-i

regulatsiooni vastavus direktiivi artikli 21 lõike 1 punktile k, viitega VÕS § 4031 lõike 2

punktile 5 tagatakse vastavus direktiivi artikli 21 lõike 1 punktile n ning viitega VÕS § 4031

lõike 2 punktile 6 tagatakse vastavus direktiivi artikli 21 lõikele 3.

Paragrahvi 404 lõiget 2 täiendatakse punktiga 14, et tagada vastavus uue direktiivi artikli 21

lõike 1 punktiga q. See direktiivi säte näeb ette kohustuse märkida tarbijakrediidilepingus

püsiva andmekandja liik, mille tarbija on valinud erinevat liiki teabe saamiseks: asjakohasel

juhul artikli 10 teises lõigus osutatud meeldetuletuse kohta (meeldetuletus lepingust taganemise

õiguse kohta ja menetluse kohta, mida tuleb selleks järgida), artiklis 22 osutatud teabe kohta

(teave krediidilepingu muutmise kohta), artikli 23 lõike 1 esimeses lõigus osutatud teabe kohta

seoses laenuintressi muutmisega, asjakohasel juhul artikli 24 lõigetes 1 ja 2 osutatud teabe kohta

(arvelduskrediidi vormis sõlmitud lepinguga antav teave seoses konto väljavõttega ning

laenuintressi ja tasumisele kuuluvate summade suurenemisega), asjakohasel juhul teave artikli

28 lõike 1 teises lõigus ja artikli 28 lõikes 2 osutatud teabe kohta seoses tähtajatu

krediidilepingu lõpetamisega.

Eeltoodust tulenevalt lisataksegi VÕS § 404 lõikesse 2 punkt 14, mille kohaselt peab tarbija

tahteavalduses olema märgitud teave püsiva andmekandja kohta, mille tarbija on valinud § 4031

lõikes 21, § 4041 lõikes 1 ja §-s 4042 toodud teabe edastamiseks ning vajaduse korral § 407

lõigetes 31 ja 32, § 4141 lõikes 2 ja § 4142 lõikes 2 toodud teabe edastamiseks. Tegemist on uue

nõudega, mida kehtivas tarbijakrediidi direktiivis ei ole.

Paragrahvi 404 lõiget 2 täiendatakse punktiga 15 selliselt, et edaspidi tuleb tarbija

tahteavalduses märkida ka võlanõustamisteenuste osutajate asjakohased kontaktandmed ja

soovitus tarbijale võtta selliste teenuseosutajatega ühendust makseraskuste korral. Kõnealune

punkt tuleneb uue direktiivi artikli 21 lõike 1 punkti x ülevõtmisest. Tegemist on uue nõudega,

mida kehtivas tarbijakrediidi direktiivis ei ole. Võlanõustamisteenuseid puudutav (uue

direktiivi artikkel 36) on reguleeritud sotsiaalhoolekande seaduse §-des 44 ja 45.

Paragrahvi 404 lõike 23 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks, et vältida tarbetut korduvat viidet

samadele andmetele, mis tuleb elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimisel

41

esitada juba tulenevalt § 404 lõike 2 punktist 1. Eelnõuga muudetakse § 404 lõike 2 punki 1

sõnastust selliselt, et selle sätte kohaselt tuleb tarbija tahtevalduses märkida lepingupoolte

nimed, aadressid, telefoninumbrid ja e-posti aadressid ning vajaduse korral krediidivahendaja

nimi ja aadress. Kuna VÕS § 404 lõike 23 kohaselt tuleb ka elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingu sõlmimisel esitada § 404 lõikes 2 sätestatud teave ehk ühtlasi ka

lepingupoolte nimed, aadressid, telefoninumbrid ja e-posti aadressid ning vajaduse korral

krediidivahendaja nimi ja aadress (§ 404 lg 2 p 1), siis puudub vajadus reguleerida samasisuliste

andmete esitamist ka § 404 lõike 23 punktis 1. Seetõttu tunnistatakse kehtetuks § 404 lõike 23

punkt 1, mis näeb ette kohustuse märkida elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu

sõlmimisel krediidivahendaja nimi ja aadress, kui elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingu sõlmimist pakub krediidivahendaja.

Paragrahvi 404 täiendatakse lõikega 24, et tagada VÕS-i kooskõla direktiivi artikli 21 lõike

1 punktiga 1 osas, mida eelnõuga loodav VÕS § 404 lõike 2 punkt 2 ja VÕS § 4031 lõike 1

punkt 11 koostoimes ei taga. Nimelt tuleb uue direktiivi artikli 21 lõike 2 punkti l kohaselt

krediidilepingus märkida maksete hilinemise korral kohaldatav intressimäär sellisena, nagu

seda kohaldati krediidilepingu sõlmimise ajal, ja selle kohandamise kord ning asjakohasel juhul

makseviivitusest tulenevad tasud. VÕS § 4031 lõike 1 punkti 11 kohaselt tuleb tarbijale

lepingueelse teabena esitada teave kohaldatava viivise aasta- ja päevamäära kohta maksetega

viivitamise korral ja selle kohandamise kord ning vajadusel viivituse korral hüvitamisele

kuuluvad kulud. Vastavalt VÕS § 404 lõike 2 punktile 2 tuleb vastav teave esitada ka tarbija

lepingu sõlmimise tahteavalduses. Kuna uue direktiivi artikli 21 lõike 1 punktis l on täpsustatud,

et maksete hilinemise korral kohaldatav intressimäär tuleb esitada sellisena, nagu seda

kohaldati krediidilepingu sõlmimise ajal, siis on selline täpsustus tehtud eelnõuga loodavasse

VÕS § 404 lõikesse 24. Seega märgitakse § 404 lõike 24 kohaselt VÕS § 4031 lõike 1 punktis

11 nimetatud maksetega viivitamise korral kohaldamisele kuuluv viivise aasta- ja päevamäär

lõikes 2 nimetatud tarbija tahteavalduses lepingu sõlmimise aja seisuga selliselt, nagu seda

kohaldati lepingu sõlmimise ajal. Kehtivas direktiivis sellist täpsustust ei ole.

Paragrahvi 404 täiendatakse lõikega 5, mille kohaselt peab tarbijale esitatav teave olema

selgesti loetav ja kohandatud selle andmekandja tehnilistele piirangutele, millel teave

esitatakse. Teave esitatakse eri kanalites asjakohasel ja sobival viisil. Säte vastab uue direktiivi

artikli 21 lõike 1 teisele lõigule. Kehtivas direktiivis sellist sätet ei ole. Sätte eesmärk on tagada,

et tarbijal oleks praktikas võimalik talle esitatud lepingulise teabega tutvuda. Selliselt on teabe

esitamisel ka sisuline mõte. Teave peab olema loetav (st mõistliku teksti suurusega, mõistliku

värviga jne). Tehniliste piirangutega arvestamine tähendab, et tarbijale esitatav tekst peab

normaalselt avanema ka tarbija nutiseadmes ja seda peab olema mõistlikult võimalik

nutiseadme ekraanil kuvada.

VÕS § 4041 (Teave intressimäära kohta)

Paragrahv näeb ette tarbija teavitamise vormi- ja sisunõuded juhul, kui muutub intressimäär.

Säte põhineb kehtiva tarbijakrediidi direktiivi artiklil 11 ja elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingute direktiivi artiklil 27. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikliga 23 on ette

nähtud täpsemad nõuded teavitamise viisile ja ajale, mistõttu tuleb regulatsiooni muuta.

Lõikes 1 täpsustatakse, et tarbijat tuleb intressimäära muudatusest teavitada ette mõistliku aja

jooksul ning seda tehakse paberil või muul krediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal.

Lisaks täpsustatakse VÕS § 4041 lõike 1 sõnastust vastavalt direktiivile, viidates, et säte

kohaldub juhul, kui krediidiandjal on õigus intressimäära muuta. See tähendab, et selliseks

muudatuseks peab olema varasem kehtiv kokkulepe või seadusest tulenev alus, ühepoolselt ei

saa krediidiandja otsustada intressimäära muudatust.

42

Lõikes 2 täpsustatakse uue direktiivi artikli 23 lõike 2 punktist d tulenevalt, et teave uue

baasintressimäära kohta peab lisaks krediidiandja ruumidele olema kättesaadav ka

krediidiandja veebilehel või mobiilirakenduses, kui krediidiandjal need olemas on. See

võimaldab tarbijatel vastavale teabele lihtsamalt juurde pääseda.

Võttes arvesse hüpoteekkrediidi direktiivis ette nähtud võimalust kohaldada tarbija jaoks

soodsamaid reegleid ning soovi säilitada VÕS-i tarbijakrediidi regulatsioon võimalikult

ühetaolisena, muudetakse VÕS § 4041 lõike 1 regulatsiooni üldiselt, st ka elamukinnisvaraga

seotud tarbijakrediidilepingute korral.

VÕS § 4042 (Teave tarbijakrediidilepingu muude tingimuste muutmise kohta)

VÕS § 4042 lõige 1

Sättes nähakse ette, mismoodi tuleb tarbijat teavitada muude kui intressimuudatusi puudutavate

(VÕS § 4041) lepingutingimuste muudatustest ja millist teavet tuleb täpselt sel juhul esitada.

Eesmärgiks on tagada, et tarbija saaks selge teabe muudatuste kohta enne igat muudatust, et

neile kohaselt reageerida.

Säte kohaldub kõikide lepingu muudatuste korral, st sättes märgitud teave tuleb esitada nii

juhul, kui krediidiandjal on õigus lepingut ühepoolselt muuta, kui ka juhul, kui pooled on

muudatuse individuaalselt läbi rääkinud. Lisaks kohaldub see ka juhul, kui lepingu muutmist

soovib tarbija. Samas ei tulene sättest, et teavitus tuleks teha konkreetsel viisil või muudest

dokumentidest eraldi. Oluline on, et muudatuse korral oleks vastav teave tarbijale esitatud,

seega võib see olla osaks näiteks lepingu muudatuste kokkuleppest.

Lepingu muutmine on võimalik eelkõige poolte kokkuleppel. Ühepoolselt on krediidiandjal

võimalik lepingutingimusi muuta juhul, kui selline õigus tuleneb lepingust või seadusest. Uue

direktiivi põhjenduses 60 on täpsustatud, et artikkel 22 ei piira tüüptingimuste direktiivi

kohaldamist ega selliste liidu või riigisiseste õigusnormide kohaldamist, mis käsitlevad

lepingumuudatuste vastuvõetavust, tingimusi ja kehtivust. Seega ei anna kõnealune säte

iseseisvat alust lepingu muutmiseks. Lepingu muutmise võimalikkusele kehtivad üldised

lepinguõiguse reeglid.

Krediidiandja peab enne muudatuse tegemist kindlaks tegema, kas tarbija nõusolek muudatuste

tegemiseks on vajalik või mitte. Kui muudatuse tegemise õigus tuleneb seadusest või lepingust,

ei ole tarbija nõusolek vajalik.

Kehtiv § 4042 lisati võlaõigusseadusesse nn krediidihaldajate ja krediidiostjate direktiivi24

ülevõtmisel. Paragrahvi aluseks on inkassode direktiivi artikli 27 lõige 1 ja artikli 28 lõige 1,

millega omakorda täiendatakse kehtivat tarbijakrediidi direktiivi 2008/48/EL uue artikliga 11a

ja kehtivat hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17/EL uue artikliga 27a.

Uues tarbijakrediidi direktiivi artiklis 22 on ette nähtud erisus selles, millisel andmekandjal

tuleb vastav teave tarbijale edastada. Nii täpsustatakse uue direktiivi artikli 22 lõikes 1, et

krediidiandja annab teabe tarbija krediidilepingu tingimuste muudatuste kohta paberil või muul

krediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal. Sellest tulenevalt täpsustatakse VÕS § 4041

lõike 1 sõnastust. Samuti täpsustatakse kehtiva VÕS § 4042 lõike 1 punkti 1 sõnastust, et oleks

selgem, et juhul kui muudatus tuleneb seadusest, peab krediidiandja tarbijale selgitama ka seda,

millise seaduse kohaselt kirjeldatav muudatus kehtestatakse.

24 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/2167 krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta ning millega muudetakse

direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL. Directive - 2021/2167 - EN - EUR-Lex.

43

Lisaks täpsustatakse § 4042 lõike 1 punkti 2 sõnastust selliselt, et varasem sõnastus „muudatuste

tegemise aeg“ muudetakse „muudatuste jõustumise ajaks“, kuna sõna „jõustumise aeg“ vastab

paremini uue direktiivi artikli 22 punkti b sõnastusele „muudatuste rakendamise ajakava“.

VÕS § 4042 lõige 2

Lõige 2 tunnistatakse kehtetuks, kuna uus tarbijakrediidi direktiiv on maksimaalselt

harmoneeriv ning ei näe ette sellist täpsustust teabe esitamiseks üldistatud kujul.

Kuigi sätted on hüpoteekkrediidi ja tarbijakrediidi direktiivis teatud määral erinevad, on

regulatsiooni ühetaolisuse säilitamise eesmärgil eespool välja pakutud muudatused kõikide

krediidilepingute puhuks.

VÕS 406 (Krediidi kulukuse määr)

VÕS § 406 lõikes 51 tehakse sõnastuslik muudatus ja viidatakse krediidilepingu asemel

tarbijakrediidilepingule. Muudatus on seotud eelnõuga kavandatava VÕS § 402 muutmisega ja

selle eesmärk on tagada terves VÕS-i tarbijakrediidilepingute jaos ühtne terminoloogia.

VÕS 407 (Arvelduskrediit ja maksekonto jäägi ületamine)

Üldist

Paragrahvi 407 pealkirjas tehakse selguse huvides muudatus, millega viidatakse ka maksekonto

jäägi ületamisele. VÕS § 407 reguleerib nii selgesõnaliselt sõlmitud arvelduskrediidilepinguid

(inglise keeles overdraft, saksa keeles eingeräumte Überziehungsmöglichkeit) kui ka vaikimisi

sõlmitud lepinguid, millega krediidiandja lubab tarbijal maksekonto jääki ületada (inglise

keeles overrunning, saksa keeles geduldete Überziehung). Eelnõuga tuuakse see nüüd üheselt

ka sätte pealkirjas välja.

Kuivõrd kõnealune paragrahv reguleerib kahte tüüpi lepinguid (tavaline arvelduskrediit ja

maksekonto jäägi ületamine), on oluline selgitada, missugused § 407 lõiked kummalegi

lepingule kohalduvad. Lõiked 31 ja 32 jäävad endiselt reguleerima tavapäraseid

tarbijakrediidilepinguid. Lõiked 4 ja 41 jäävad endiselt reguleerima maksekonto jäägi ületamist,

samuti täiendatakse eelnõuga kõnealust paragrahvi uue lõikega 42, mis kohaldub üksnes

maksekonto jäägi ületamisele. Eelõuga täiendatakse §-i 407 uute lõigetega 43 ja 44, mis

kohalduvad nii tavalisele arvelduskrediidile kui ka maksekonto jäägi ületamisele.

Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks VÕS § 407 lõiked 21–25 ja lõige 6, kuna uues tarbijakrediidi

direktiivis ei ole arvelduskrediidilepingutele enam lepingueelse teavitamise kohta erireegleid

ette nähtud.

VÕS 407 lõiked 21–25

VÕS § 407 lõiked 21–25 tunnistatakse kehtetuks, kuna uus direktiiv ei näe ette varem kehtinud

eriregulatsiooni arvelduskrediidilepingutele, mille kohaselt tuleb krediit nõudmisel või kolme

kuu jooksul tagasi maksta (kehtiva tarbijakrediidi direktiivi art 2 lg 3). See tähendab, et ka

sellistele lepingutele kohaldub edaspidi lepingueelse teavitamiskohustuse üldregulatsioon ehk

krediidiandja on kohustatud esitama tarbijale §-s 4031 ette nähtud lepingueelse teabe ja

selgitused vastavalt §-le 4035 ning järgima §-s 404 ette nähtud lepingu vormi ja sisu

nõudeid. See tähendab ühtlasi, et enne arvelduskrediidilepingu sõlmimist tuleb esitada tarbijale

44

n-ö tavapärane teabeleht, seni arvelduskrediidile kohaldunud teabelehe esitamist uus direktiiv

ei võimalda. Seetõttu tuleb direktiivi ülevõtmisel tunnistada kehtetuks justiitsministri

13.12.2010. a määruse „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehtede vormide

kehtestamine“ nr 47 lisa 2.

VÕS 407 lõige 31

Kehtiva VÕS § 407 lõikega 31 on võetud üle kehtiva tarbijakrediidi direktiivi artikli 12 lõige 1,

mis sätestab krediidiandja kohustuse tarbijat pärast lepingu sõlmimist regulaarselt teavitada.

Uus direktiiv reguleerib seda küsimust artikli 24 lõikes 1 ning sealt tulenevad teatud erisused

võrreldes kehtiva regulatsiooniga.

Esiteks, kuigi säilib üldine põhimõte, et tarbijat tuleb teavitada regulaarselt, täpsustatakse sättes,

et seda tuleb teha vähemalt üks kord kuus ning lepingu kehtivusaja jooksul. Seega sätestatakse

kohustuslik minimaalne ajavahemik. Teiseks täpsustatakse seda, millisel kujul tuleb vastav

teave esitada. Kehtiv regulatsioon sätestab üldiselt, et tarbijat tuleb teavitada püsival

andmekandjal. Uue direktiivi artikli 24 lõike 1 sätestab, et tarbijale tuleb konto väljavõte esitada

paberil või muul krediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal. Seega kuigi sättest tuleneb

justkui eeldus, et teave tuleb esitada paberil, on võimalik tarbijal ja krediidiandjal

krediidilepingu sõlmimisel kokku leppida selle esitamine ka muul viisil, nt e-kirja teel või

internetipangas, kui andmekandja vastab püsiva andmekandja nõuetele. Samuti on endiselt

võimalik lõike 32 kohaselt kokku leppida võimaluses esitada tarbijale teave intressimäära

muutuse kohta konto väljavõttel, kui intressimäära muutus on tingitud alusintressimäära

muutumisest. Alusintressimäära muudatuste korral muutub sellisel juhul kogu intressimäär

automaatselt lepingus kokkulepitud tähtpäevadel, ilma et krediidiandja peaks tarbijat iga kord

intressimäära muutusest ette teavitama. Lisaks täpsustatakse uue direktiivi artikli 5

ülevõtmiseks, et teave tuleb tarbijale esitada tasuta. See on olnud ka kehtiva regulatsiooni mõte,

kuid tuuakse selguse huvides nüüd eraldi välja.

VÕS 407 lõige 32

Lõike 32 muutmise vajadus tuleneb uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 24 lõikest 2. Esmalt

tuuakse lõikes 32 välja, et kõnealune reegel kehtib nii intressimäära kui ka võimalike tasude

suurendamisele. Kehtivas lõikes 32 on viidatud üksnes intressimäärale (täpsemalt fikseerimata

intressimäärale), kuid uue direktiivi artikli 24 lõike 2 täpseks ülevõtmiseks tuleb samasuguseid

reegleid kohaldada ka mis tahes muudele tasudele, kui lepingus on ette nähtud võimalus nende

muutmiseks.

Sarnaselt lõikes 31 tehtud muudatustele tarbija regulaarse teavitamise viisi kohta lisatakse

lõikesse 32 täpsustused intressimäära ja tasude suurendamisest teavitamise kohta. Nii tuleb

tarbijat intressimäära või tasude muudatusest teavitada paberil või muul krediidilepingus

nimetatud püsival andmekandjal. Samuti on täpsustatud teabe esitamise aeg – teave tuleb

esitada mõistliku aja jooksul enne muudatuste tegemist. Artikli 5 ülevõtmiseks tuuakse

kõnealuses lõikes eraldi välja, et teave esitatakse tarbijale tasuta. Juhul kui krediidiandja ei

teavita tarbijat lõikes 32 sätestatud viisil intressimäära või tasude suurenemisest, ei jõustu

suurenemine tarbija suhtes ning kehtima jäävad senine intressimäär või tasud.

Täpsustatakse ka uue direktiivi artikli 24 lõike 2 teise lõigu punkti d alapunktide ii ja iii

ülevõtmiseks lõike 32 teises lauses seda, kus peab krediidiandja tegema kättesaadavaks teabe

uue alusintressimäära kohta, et kohaldada sättes ette nähtud võimalust pooltel kokku leppida

intressimäära muutuse kohta teabe edastamises konto väljavõttel, ilma et krediidiandja peaks

tarbijat iga kord intressimäära muutusest ette teavitama. Nimelt, võttes arvesse, et teenust

45

pakutakse tihtipeale digitaalselt ning et tarbija jaoks on teabe kättesaamine selliste vahendite

kaudu tõhusam ja mugavam, peab krediidiandja, kellel on vastav veebileht või mobiilirakendus,

tegema viidatud teabe kättesaadavaks ka nende kanalite kaudu. Seetõttu lisatakse lõike 32 teise

lausesse viide teabe andmisele krediidiandja veebilehel või mobiilirakenduses.

Kuigi artiklis 24 on tegemist samalaadse regulatsiooniga nagu intressimäära muudatusi

reguleerivas artiklis 23, mis on üle võetud VÕS §-ga 4041, on artikli 24 erisuseks see, et

arvelduskrediidilepingute puhul ei pea krediidiandja teave sisaldama võlgnetavate maksete

suurust pärast uue intressimäära jõustumist ning maksete arvu ja sageduse muutumise

üksikasju, nagu see on ette nähtud uue direktiivi artikli 23 lõikes 1 (vt VÕS § 4041 lg 1). Seetõttu

tuleb arvelduskrediidi jaoks näha ette eriregulatsioon VÕS § 407 lõikes 32.

VÕS § 407 lõiked 4, 41 ja 42

VÕS § 407 lõigete 4, 41 ja 42 muudatused on tingitud uue direktiivi artikli 25 ülevõtmisest, kus

on reguleeritud maksekonto jäägi ületamist puudutav ja mida on võrreldes senise direktiivi

artikliga 18 muudetud.

VÕS § 407 lõikes 4 tehtavad muudatused tulenevad uue direktiivi artikli 25 lõikest 1, mis on

küll suures osas jäänud samaks nagu senise direktiivi artikli 18 lõige 1, kuid kus on täpsustatud

seda, et maksekonto jääki võimaldava lepingu korral tuleb tarbijat sättes ettenähtud teabest

teavitada korrapäraselt ning teha seda paberil või muul tarbija valitud ja lepingus nimetatud

püsival andmekandjal. Lisaks on samas sättes nüüd konkreetselt nimetatud need asjaolud,

millest tuleb tarbijat teavitada. Need on teave sellise maksekonto jäägi ületamise võimaluse

kohta, samuti teave laenuintressi kohta, selle laenuintressi kohaldamise tingimuste kohta,

esialgse laenuintressi suhtes kohaldatava indeksi või baasintressimäära kohta, krediidilepingu

sõlmimisest alates kohaldatavate tasude ja asjakohasel juhul nende tasude muutmise tingimuste

kohta.

Eeltoodust tulenevalt muudetakse VÕS § 407 lõiget 4 ja sätte uue sõnastuse kohaselt: kui

puudub arvelduskrediidi andmise kokkulepe ja krediidiandja lubab tarbijal maksekonto jääki

ületada või kui krediidiandja lubab tarbijal ületada arvelduskrediidilepingus kokkulepitud

arvelduskrediidi ülempiiri, tuleb tarbijat regulaarselt paberil või muul tarbija valitud ja

maksekonto avamise lepingus täpsustatud püsival andmekandjal teavitada järgmistest

asjaoludest: 1) võimalusest maksekonto jääki või arvelduskrediidilepingus kokkulepitud

arvelduskrediidi ülempiiri ületada; 2) intressimäär aasta kohta ja selle kohaldamise tingimused,

kusjuures kui intressimäär sõltub alusintressimäärast, esitatakse esialgse intressi suhtes

kohaldatav alusintressimäär; 3) lepingu sõlmimisest alates tasumisele kuuluvad tasud ja

vajaduse korral tasude muutmise tingimused. Lisaks tuuakse direktiivi artikli 5 ülevõtmiseks

eraldi välja, et teave tuleb esitada tarbijale tasuta.

VÕS § 407 lõike 41 muudatus vastab uue direktiivi artikli 25 lõike 2 esimesele alajaotisele,

mida on võrreldes senise direktiivi artikli 18 lõikega 2 täiendatud. Uue direktiivi sättes

täpsustatakse, et arvelduskonto jäägi märkimisväärse ületamise korral, mis vältab kauem kui

üks kuu, tuleb krediidiandjal tarbijale selle kohta esitada asjakohane teave viivitamata paberil

või muul tarbija valitud ja lepingus nimetatud püsival andmekandjal. Lisaks on artiklis

täpsustatud teabe nimekirja tagasimakse kuupäevaga (art 25 lg 2 p e), millest tuleb tarbijat

teavitada.

Sellest tulenevalt täiendatakse VÕS § 407 lõiget 41. Sättes tehakse kaks muudatust. Esmalt

lisatakse lõike 41 täiendus, et kui on tegemist VÕS § 407 lõikes 4 nimetatud

tarbijakrediidilepinguga, teatab krediidiandja tarbijale maksekonto jäägi märkimisväärse

46

ületamise korral, mis vältab kauem kui üks kuu, viivitamata ja tasuta paberil või muul tarbija

valitud ja lepingus nimetatud püsival andmekandjal. Teiseks täiendatakse lõiget punktiga 5

selliselt, et edaspidi tuleb tarbijat sellisel juhul teavitada ka tagasimaksetähtajast.

VÕS § 407 lõige 42. Eelnõuga täiendatakse §-i 407 uue lõikega 42, mis kohaldub üksnes

maksekonto jäägi ületamisele. Lõikega 42 võetakse üle uue direktiivi artikli 25 lõike 2 teine

lõik, kus on reguleeritud võlausaldaja täiendavad kohustused maksekonto jäägi sagedase

ületamise korral ehk siis juhul, kui tegemist ei ole mõne üksiku maksekonto jäägi ületamise

olukorraga, vaid pideva, korduva käitumisega, mis võib viidata sellele, et tarbijal on

majanduslikke raskusi.

Kui on tegemist § 407 lõikes 4 nimetatud tarbijakrediidilepinguga, peab krediidiandja pakkuma

tarbijale maksekonto jäägi sagedase ületamise korral kättesaadavaid nõustamisteenuseid ning

soovitama talle tasuta võlanõustamisteenust. Nõustamisteenuseid puudutav on reguleeritud

VÕS §-s 4191 ja KAVS §-s7, mille kohaldamisala laiendatakse kõnealuse eelnõuga kõikidele

tarbijakrediidilepingutele. Põhjenduse 63 kohaselt on sellises olukorras nõustamisteenuse

pakkumise eesmärk aidata tarbijal teha kindlaks vähem kulukad lahendused. Kättesaadava

nõustamisteenuse all on mõeldud selliseid teenuseid, mis on olemas ja mida on võimalik

pakkuda. Sellest tuleb eristada võlanõustamisteenust, mis tarbijale tasuta ja mis on reguleeritud

sotsiaalhoolekandeseaduse §-des 44 ja 45.

VÕS § 407 lõiked 43 ja 44

Eelnõuga täiendatakse VÕS § 407 uute lõigetega 43 ja 44 selleks, et võtta üle uue direktiivi

artikli 24 lõiked 3-4 ja artikli 25 lõiked 4-5.

Kuivõrd vastavad reeglid on ette nähtud nii artiklis 24, mis kohaldub tavapärasele

arvelduskrediidile, kui ka artiklis 25, mis kohaldub maksekonto jäägi ületamisele, siis on ka

lõigete 43 ja 44 kohaldamisala üldine. Teisisõnu, need reeglid kohalduvad kõikvõimalikele

tarbijaga sõlmitavatele arvelduskrediitidele, sh maksekonto jäägi ületamisele.

VÕS § 407 lõikega 43 võetakse üle artikli 24 lõige 3 ja artikli 25 lõige 4.

Nende sätete kohaselt peab krediidiandja teavitama tarbijat kokkulepitud viisil arvelduskrediidi

või maksekonto ületamise vähendamisest ning arvelduskrediidi tühistamisest või maksekonto

jäägi ületamise edaspidi mitte lubamisest vähemalt 30 päeva ette.

Riigisiseses õiguses on arvelduskrediidi tühistamise või maksekonto jäägi ületamise edaspidi

mitte lubamise vaste lepingu ülesütlemine. Arvelduskrediidi või maksekonto ületamise

vähendamise riigisisene vaste on nende ülempiiri vähendamine. Sellest on lähtutud lõike 43

sõnastamisel. Mõlemal juhul peab krediidiandja tarbijat enne lepingu ülesütlemise jõustumist

või ülempiiri muudatuse jõustumist 30 päeva ette teavitama. Teavitamine peab direktiivi

kohaselt toimuma „kokkulepitud viisil“. Tavapärase arvelduskrediidi puhul saab selline

kokkulepe teavitamise viisi kohta sisalduda tarbijakrediidilepingus. Maksekonto jäägi

ületamise korral tuleb eristada olukorda, kus ületatakse kokkulepitud arvelduskrediidi

ülempiiri, sellisel juhul saab kokkulepe sisalduda samuti tarbijakrediidilepingus. Kui aga

puudub igasugune kokkulepe arvelduskrediidi kohta ning pooltevahelist suhet reguleerib

üksnes makseteenuse leping, millega on tarbijale maksekonto avatud, tuleb teavituse viis

leppida kokku makseteenuse lepingus.

VÕS § 407 lõikega 44 võetakse üle artikli 24 lõige 4 ja artikli 25 lõige 5 ning selles

reguleeritakse lepingu ülesütlemise või arvelduskrediidi või maksekonto jäägi ületamise

47

ülempiiri vähendamise tagajärjed. Täpsemalt nähakse tarbijakaitse eesmärkidel ette, et kui

tarbija on krediidi kasutusse võtnud enne, kui krediidiandja lepingu üles ütles või

arvelduskrediidi või maksekonto jäägi ületamise ülempiiri vähendas, peab krediidiandja enne

kohtu- või täitemenetluse alustamist pakkuma tarbijale võimalust maksta see osa kasutusse

võetud krediidist, mille osas leping üles öeldi või ülempiiri vähendati, tagasi 12 võrdse igakuise

osamaksena senise krediidile kohaldunud intressiga. Soovi korral võib tarbija teha

tagasimaksed varem.

Põhjenduses 62 on osutatud asjaolule, et kui krediidiandja nõuab kohest tagasimakset, on oht,

et tarbija ei suuda seda teha. Regulatsiooni mõte on anda tarbijale, kes oli krediidi juba

kasutusse võtnud, võimalus selles ulatuses, milles leping üles öeldi või ülempiiri vähendati,

lisaaeg krediidi tagasimaksmiseks. Artikli 24 lõige 4 ja artikli 25 lõige 5 näevad ette, et see

kohustus on krediidiandjal „enne täitemenetluse alustamist“. Kuna aga sarnase tarbijakaitse

eesmärgiga VÕS § 4161, mis vastab uue direktiivi artiklile 35, näeb ette tarbijale lepingu

ümberkujundamist võimaldavate meetmete pakkumist enne „kohtu- või täitemenetluse

algatamist“, on samasugusest lahendusest lähtutud ka siin. See on uue direktiivi ülevõtmisel

lubatud põhjusel, et artiklid 24 ja 25 on minimaalselt ühtlustava iseloomuga (vt art 24 lg 5 ja

art 25 lg 6).

Lepingu ülesütlemisel tähendab eeltoodu, et tarbijal on õigus kogu kasutusse võetud krediit

tagasi maksta 12 võrdse igakuise osamaksega, sest krediidi edasine kasutus on täielikult

välistatud. Kui aga krediidiandja üksnes vähendab ülempiiri, tuleb kõnealuse lõike

kohaldamisel lähtuda ülempiiri vähendatud osast. Näiteks kui esialgne krediidi ülempiir oli

1000 eurot, kuid see alaneb nüüd 700 eurole, on ülempiiri vähendamise ulatus 300 eurot. Selle

tagastamiseks võib tarbija teha 12 igakuist osamakset. Muus, st endiselt kehtiva ülempiiri

ulatuses, kohaldub senine poolte vahel lepingus kokku lepitud regulatsioon.

Kui lepingu ülesütlemisel või arvelduskrediidi või maksekonto jäägi ületamise ülempiiri

vähendamisel avaldab tarbija soovi maksta krediit tagasi 12 võrdse igakuise osamaksega, kuid

makseid ei tee, ei pea krediidiandja teist korda krediidilepingut üles ütlema. Teisisõnu on

krediidiandjal võimalik lepingu ülesütlemise järel või vähendatud osas krediiti uuesti ilma VÕS

§ 416 rakendamiseta sisse nõuda.

VÕS 407 lõige 6

Kehtiva VÕS § 407 lõige 6 näeb ette, et lisaks §-s 407 sätestatud lepingueelsetele

teavitamiskohustustele ei kohaldata VÕS §-e 14 ja 141. See lõige tunnistatakse eelnõuga

kehtetuks, sest eelnõuga ette nähtud muudatuste jõustumisel ei ole seda enam vaja. Paragrahvi

407 ei jää enam arvelduskrediidile kohalduvaid lepingueelse teabe andmise erisusi, vaid üksnes

lepingulise suhte kestel kohalduvad teavitamiskohustused ja lepingu ülesütlemisel või

arvelduskrediidi ülempiiri muutmisel kohalduvad piirangud. Seetõttu puudub edaspidi vajadus

reguleerida § 407 suhet VÕS-i üldosas ette nähtud lepingueelse teavitamise üldiste reeglitega.

VÕS § 408 (Lepinguvormi järgimata jätmise tagajärjed)

Paragrahvis 408 tehakse sõnastuslik muudatus ning lõigetes 2 ja 3 viidatakse krediidilepingu

asemel tarbijakrediidilepingule. Muudatus on seotud eelnõuga kavandatava VÕS § 402

muutmisega ja selle eesmärk on tagada terves VÕS-i tarbijakrediidilepingute jaos ühtne

terminoloogia.

VÕS § 409 (Taganemisõigus)

48

VÕS § 409 lõige 21

Kehtiv VÕS § 409 ei näe tarbija taganemisavaldusele ette vorminõuet. Uue direktiivi artikli 26

lõike 5 punkti a kohaselt teavitab tarbija krediidiandjat lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul paberil

või tarbija valitud ja krediidilepingus täpsustatud muul püsival andmekandjal. Sellest tulenevalt

täiendatakse VÕS § 409 lõiget 21, sätestades, et kui tarbija kasutab VÕS § 409 lõikes 1

nimetatud lepingust taganemise õigust, peab taganemisavaldus olema tehtud paberil või muul

tarbija valitud ja krediidilepingus nimetatud püsival andmekandjal.

Siiski ei ole eeltoodud vorminõude sätestamise eesmärgiks tuua rikkumise korral kaasa TsÜS

§ 83 kohaselt taganemisavalduse tühisust. Püsival andmekandjal taganemisavalduse esitamine

võimaldab tarbijal hiljem vaidluse korral taganemisavalduse tegemist tõendada. Samas ei peaks

tarbija taganemisõiguse teostamist piirama asjaolu, et avaldus on tehtud muus vormis, kui

tarbija suudab selle tegemist tõendada. Lisaks tuleneb sättest, et tarbijal peaks alati olema õigus

esitada taganemisavaldus paberil. See tähendab, et krediidiandja ei saa peale sundida näiteks

elektroonilisel teel suhtlust. Kuigi selline suhtlusviis võib praktikas olla valdav, on olemas ka

sihtrühm, kes digitaalseid vahendeid ei kasuta, eelkõige eakamad. Teiseks võib ette tulla

eriolukordi, kus taganemisavalduse esitamine digitaalselt ei ole võimalik, näiteks pikemaajalise

elektrikatkestuse korral. Seetõttu on sätestatud võimalus igal juhul tarbijal esitada

taganemisavaldus paberil või mõnel muul püsival andmekandjal.

VÕS 409 lõige 22

Peamine uuest direktiivist tulenev muudatus taganemisõiguse osas puudutab maksimaalse

taganemistähtaja sätestamist. Direktiivi artikli 26 lõike 1 kohaselt ei hakka 14-päevane

taganemistähtaeg kulgema enne, kui krediidiandja on andnud tarbijale üle direktiivi artiklitele

20 ja 21 vastavad lepingutingimused. Uue direktiivi artikli 26 lõikes 2 nähakse aga ette, et

taganemistähtaeg lõpeb igal juhul 12 kuud ja 14 päeva pärast krediidilepingu sõlmimist. Selle

muudatusega sooviti lahendada n-ö igavese taganemisõiguse probleem. Põhjenduse 64 kohaselt

on muudatus vajalik õiguskindluse suurendamiseks.

Eeltoodust tulenevalt nähti uues tarbijakrediidi direktiivis ette taganemisõiguse lõplik tähtaeg,

mis kohalduks ka juhul, kui tarbijale esitatud lepinguline teave ei ole täielik. Sellele vaatamata

ei hakka direktiivi artikli 26 lõike 2 teise lause kohaselt taganemistähtaeg kulgema, kui tarbijat

ei ole tema taganemisõigusest kooskõlas artikli 21 lõike 1 esimese lõigu punktiga p teavitatud.

Seega tarbija kaitseks on nähtud ette, et tarbija peab olema asjakohaselt teavitatud vähemalt

taganemisõigusest.

Eelviidatud regulatsioon on lisatud VÕS § 409 lõikesse 22, sätestades, et kui krediidiandja on

rikkunud §-s 404 nimetatud lepingutingimuste ja teabe esitamise kohustust, lõpeb

taganemistähtaeg igal juhul 12 kuu ja 14 päeva möödumisel tarbijakrediidilepingu sõlmimise

päevast. Eelmises lauses toodu ei kehti, kui tarbijat ei ole teavitatud tema taganemisõigusest

vastavalt § 404 lõike 2 punktile 5. Sarnane säte on ette nähtud ka uue finantsteenuste

kaugturustamise regulatsiooni ülevõtmise eelnõus muude finantsteenuste puhul (vt viidatud

eelnõukohane VÕS § 56 lg 2).

Tarbijale tuleb artikli 21 lõike 1 punkti p kohaselt anda teave taganemisõiguse olemasolu või

puudumise ja kohaldataval juhul taganemistähtaja ning muude taganemisõiguse kasutamist

reguleerivate tingimuste kohta, sealhulgas teavitamise jaoks kasutatava püsiva andmekandja

kohta, teave tarbija kohustuse kohta maksta kasutatud põhiosa ja intress, ning intressisumma

päeva kohta. Eeltoodule vastab VÕS § 404 lõike 2 punkt 5.

49

VÕS 409 lõige 31

VÕS § 409 lõike 31 kohaselt: kui tarbija ei maksa krediiti tagasi § 409 lõike 3 esimeses lauses

nimetatud tähtaja jooksul, loetakse, et tarbija ei ole lepingust taganenud. Võttes arvesse

direktiivi maksimaalselt harmoneerivat iseloomu, ei ole säte direktiiviga kooskõlas, kuna piirab

tarbijale direktiiviga ette nähtud taganemisõiguse teostamist, mistõttu tunnistatakse säte

kehtetuks.

VÕS 409 lõige 42

VÕS § 409 täiendatakse lõikega 42 selleks, et võtta üle uue direktiivi artikkel 26 lõige 3, mis

pikendab tarbija jaoks taganemistähtaega juhul, kui krediiti kasutatakse pikema kui 14 päevase

tagastusajaga asja ostu finantseerimiseks. Sellisel juhul pikeneb taganemistähtaeg sellele

taganemispoliitikale vastavalt.

VÕS § 410 (Väljaspool äriruume sõlmitava lepinguna ja sidevahendi abil sõlmitud

lepinguna tarbijakrediidileping) kehtetuks tunnistamine

VÕS § 410 lõige 1

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 20 kohaselt nõuavad liikmesriigid, et krediidilepingud ja

selliste lepingute muudatused koostatakse paberil või muul püsival andmekandjal ning et kõik

lepingupooled saavad krediidilepingu koopia. VÕS § 404 lõige 1 sätestab, et § 404 lõikes 1

nimetatud vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist sidevahendi abil. Sisuliselt

tähendab see, et sidevahendi abil sõlmitavate tarbijakrediidilepingute puhul kehtib

vormivabadus ja lepingu võib sõlmida ka nt telefoni teel.25 Sellist lahendust ei saa artiklis 20

sätestatut arvesse võttes pidada direktiivile vastavaks. Seetõttu tunnistatakse lõige 1 kehtetuks

ja kõigi tarbijakrediidilepingute puhul kehtib ühetaoliselt VÕS §-s 404 sätestatud vorminõue.

VÕS § 410 lõige 2

Lõige 2 jäetakse välja, kuna uue finantsteenuste kaugturustuse direktiivi loogika on, et kui

konkreetseid finantsteenuseid reguleerivad muud liidu õigusaktid sisaldavad norme

taganemisõiguse kohta, siis olenemata nende normide üksikasjalikkusest tuleks nende

konkreetsete tarbijale suunatud finantsteenuste suhtes kohaldada ainult kõnealuste muude liidu

õigusaktide vastavaid sätteid (kui kõnealustes õigusaktides ei ole sätestatud teisiti). Sellisel

juhul finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ei kohaldata.

Selle loogika kajastamiseks on võlaõigusseaduse üldosas uue finantsteenuste kaugturustuse

direktiivi ülevõtmisel VÕS § 53 lõiget 5 täiendatud teise lausega, mille kohaselt sidevahendi

abil finantsteenuse osutamise lepingu puhul ei kohaldata kõnesolevas jaos lepingueelse teabe

andmise, tarbija taganemisõiguse ja selle teostamise tagajärgede ning ettevõtja piisavate

selgituste andmise kohustuse kohta sätestatut, kui Euroopa Liidu õiguse või seda üle võtvate

normidega on teatud liiki finantsteenuste osutamise kohta sätestatud teisiti.

Seega üld- ja erinormi suhtest ja finantsteenuse kaugturustuse direktiivi ülevõtmise eelnõuga

loodavast VÕS § 53 lõikest 5 tulenevalt ei ole VÕS § 410 lõige 2 enam vajalik, kuigi seal

sätestatud põhimõte ei muutu. Seda, et sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingutele

tuleb kohaldada VÕS § 409 regulatsiooni, kinnitab ka uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 26

25 Varul, Paul; Kull, Irene; Kõve, Villu; Käerdi, Martin; Sein, Karin (koost). Võlaõigusseadus II.

Kommenteeritud väljaanne, 2.–7. osa (§-d 208–618), Juura 2019, § 410, p 3.1.

50

lõige 7, mis sätestab, et kui tarbijal on taganemisõigus lõigete 1, 5 ja 6 alusel, siis direktiivi

2002/65/EÜ artiklit 6 ega 7 ei kohaldata.

Uus finantsteenuste kaugturustamise direktiiv kohaldub vaid sidevahendi abil sõlmitud

lepingutele. See tähendab, et väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul kehtib üldine

tarbijaõiguste direktiivi 2011/83 regulatsioon, mille kohaldamisalast on finantsteenused

välistatud (tarbijaõiguste direktiivi art 3 lg 3 p d). Kuigi VÕS § 47 lõikes 2, mis sätestab

väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute regulatsiooni kohaldamisala, ei ole eraldi välja

toodud direktiivi artikli 3 lõike 3 punktis sätestatud välistust finantsteenustele, ei tähenda see

siiski, et neile kohalduks täies mahus väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute regulatsioon.

Tarbijakrediidi puhul on tegemist valdkondadega, mis on Euroopa Liidu õigusega

harmoneeritud, ning nimetatud erireeglid on tarbija õiguste direktiivi artikli 3 lõike 2 kohaselt

tarbija õiguste direktiivi suhtes ülimuslikud ehk teisisõnu nendes valdkondades sätestatud

erinormid prevaleerivad tarbija õiguste direktiivis ette nähtud üldnormide üle. Seda üld- ja

erinormi vahekorda selgitab ka VÕS § 47 lõige 5. Taganemisõiguse osas on väljaspool äriruumi

sõlmitud lepingute puhul tarbijakrediidi kohaldumist toonitatud ka VÕS § 49 lõikes 5.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kehtiv VÕS § 410 lõige 2 vajalik ei sidevahendi abil sõlmitud ega

väljaspool äriruume sõlmitud lepingu puhul. Seetõttu tühistatakse eelnõuga lõige 2.

VÕS § 411 (Tarbija õigus ennetähtaegsele tagasimaksmisele)

Üldiselt on ennetähtaegse tagasimakse regulatsioon artiklis 29 võrreldes senise direktiivi

artikliga 16 jäänud samaks. Täpsustatud on seda, milliseid kulusid võetakse ennetähtaegse

tagastamise korral krediidi kogukulu vähendamisel arvesse. Artikli 29 lõike 1 teise lause

kohaselt võetakse tarbija krediidi kogukulu vähendamise arvutamisel arvesse kõiki kulusid,

mida krediidiandja tarbijalt nõudis. Senise direktiivi artikli 16 lõike 1 teise lause kohaselt tuleks

õiglaselt vähendada tarbija krediidi kogukulu, mis koosneb intressist ja kuludest lepingu

järelejäänud kestuse jooksul.

Krediidi kogukulu mõiste on direktiivi artikli 3 punktis 5 ja Eestis VÕS § 4031 lõikes 3

defineeritud kui kõik kulud, kaasa arvatud intress, lepingutasud, maksud ja mis tahes muud

tasud, mida tarbija on kohustatud seoses krediidilepinguga maksma ja mis on krediidiandjale

teada, välja arvatud notaritasud. Lisaks arvatakse krediidilepinguga seotud kõrvallepingu

kulud, eelkõige kindlustusmaksed, samuti tarbija krediidi kogukulu hulka, kui krediidi

saamiseks või selle saamiseks tarbijale pakutud tingimustel on lisaks kohustuslik kõrvallepingu

osutamise lepingu sõlmimine.

Euroopa Kohus on kohtuasjas Lexitor C-383/18 esitanud seisukoha, mille kohaselt hõlmab

tarbija õigus krediidi kogukulu vähendamisele krediidisumma ennetähtaegse tagasimaksmise

korral kõiki tarbijalt nõutud kulusid, st ka kulusid, mis ei sõltu krediidilepingu kestusest,

sealhulgas kulusid, mis on krediidi andmise ajal täielikult tasutud. Konkreetses kohtuasjas oli

kõne all tarbija poolt lepingu sõlmimisel tasutud lepingutasu, mis ei olnud sõltuvuses lepingu

kestusest.

Uue tarbijakrediidi direktiivi põhjenduses 70 on viidatud Lexitori kohtuasjale ning selgitatud,

et vähendamine artikli 29 tähenduses peaks olema proportsionaalne krediidilepingu

järelejäänud kestusega ning hõlmama ka kulusid, mis ei sõltu kõnealuse krediidilepingu

kestusest, sealhulgas kulusid, mis on krediidi andmise ajal täielikult tasutud. Seda tuleb VÕS §

411 lõike 1 kohaldamisel arvesse võtta.

51

Kuigi Lexitori kaasus andis tõlgenduse selles osas, et ka lepingu kestusest sõltumatuid ning

juba tasutud kulusid tuleb vähendamisel arvesse võtta, on uue tarbijakrediidi direktiiviga lisaks

täpsustatud, et vähendamise arvestuses võetakse arvesse vaid krediidiandja nõutud kulud

(inglise keeles all the costs impsed on the consumer by the creditor). Kehtiva tarbijakrediidi

direktiivi artiklis 16 ega selle alusel sätestatud VÕS § 411 lõikes 1 ei ole sellist täpsustust. Seega

VÕS § 4031 lõikes 3 sätestatud krediidi kogukulu tuleb lisaks intressile vähendada üksnes nende

kulude võrra, mille on ette näinud krediidiandja. Seega ei hõlma see näiteks kolmandate isikute

poolt juba osutatud teenustega seotud kulusid, näiteks krediidilepingu vahendamise tasu.

Eeltoodut põhjendab ka põhjendus 70, mille kohaselt ei tohiks kogukulu vähendamisel arvesse

võtta kolmanda isiku kohaldatavaid ja otse talle makstavaid makse ja tasusid, mis ei sõltu

krediidilepingu kestusest, kuna neid kulusid ei kehtesta krediidiandja ja seega ei saa

krediidiandja neid kulusid ühepoolselt muuta. Samas krediidiandja poolt kolmanda isiku kasuks

küsitavaid tasusid tuleks vähendamise arvutamisel siiski arvesse võtta.

Eeltoodust lähtudes täpsustatakse selleks, et oleks selgem, milliseid kulusid tuleb vähendamisel

arvesse võtta, ning lähtudes direktiivi sõnastusest, VÕS § 411 lõike 1 sõnastust selliselt, et oleks

selgem seos VÕS § 4031 lõikes 3 sätestatud krediidi kogukulu mõistega. Samuti täpsustatakse

VÕS § 411 lõike 1 teises lauses, et vähendada saab vaid selliste kulude arvelt, mida tarbijalt on

nõudnud krediidiandja. Ennetähtaegse tagasimakse korral tuleb tarbijalt nõutavate tasude osas

arvestada eelnevalt kirjeldatud krediidi kogukulu vähendamisega. Sellest suuremaid tasusid ei

ole krediidiandjal õigus nõuda.

Oluline on tähele panna, et kehtiv VÕS § 411 lõige 1 kehtib ka elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingute kohta. Hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 25 lõige 1 on sõnastatud

peaaegu identselt kehtiva tarbijakrediidi direktiivi artikli 16 lõikega 1, st ennetähtaegse

tagasimakse korral vähendatakse krediidi kogukulu, mis hõlmab laenuintressi ja kulude

vähendamist lepingu järelejäänud kestuse jooksul.26

Uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmisel on leitud, et kaasnevaid muudatusi saab pidada

põhjendatuks ka elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute puhul, mistõttu kehtivad need

ühetaoliselt kõikide tarbijakrediidilepingute puhul. Hüpoteekkrediidi direktiiv lubab tarbija

kaitseks minna kaugemale.

VÕS § 4141 (Tähtajatud krediidilepingud)

Tähtajatute krediidilepingute ülesütlemist on reguleeritud VÕS §-s 4141, mille regulatsioon

tugineb kehtiva tarbijakrediidi direktiivi artiklile 13. Uues direktiivis reguleerib seda küsimust

artikkel 28, kus on võrreldes senise direktiiviga tehtud mõningaid täpsustusi.

Eelnõuga muudetakse VÕS § 4141 lõiget 2. Lõikes 2 tehtav muudatus tuleneb uue direktiivi

artikli 28 lõike 2 teisest lausest, mis on sisuliselt sama nagu senise direktiivi artikli 13 lõike 1

kolmas lause, kuid väikse erisusega. Nimelt on senise direktiivi sättes reguleeritud, et kui

krediidilepingus on kokku lepitud, siis võib krediidiandja tähtajatu krediidilepingu korraliselt

lõpetada, teatades sellest tarbijale vähemalt kaks kuud ette paberil või mõnel muul püsival

andmekandjal. Uue direktiivi artikli 28 lõikes 2 on erisus selles osas, et selline teade tuleb

tarbijale esitada paberil või mõnel muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival

andmekandjal. Ehk juhul, kui krediidiandja soovib lepingu korraliselt lõpetada, kasutades

26 Vt hüpoteekkrediidi direktiivi kohta ka UniCredit Bank Austria AG vs. Verein für Konsumenteninformation (C-

555/21).

52

selleks püsivat andmekandjat, peab ta seda tegema sellisel andmekandjal, mis on

krediidilepingus kokku lepitud.

VÕS § 4141 lõike 2 teise lause praeguse sõnastuse kohaselt peab krediidiandja

ülesütlemisavaldus olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Et tagada kooskõla uue

direktiivi tekstiga, tehakse selles muudatus ning uue sõnastuse kohaselt peab krediidiandja

ülesütlemisavaldus olema paberil või muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival

andmekandjal ja tarbijale teatavaks tehtud vähemalt kaks kuud enne ülesütlemise jõustumist,

kui lepingus ei ole kokku lepitud pikemat etteteatamistähtaega. Lisaks on teksti keelelise

parandamise huvides sõna vähemalt asendatud sõnaga hiljemalt, see on lihtsalt keeleline

parandus, st mitte sisuline muutus.

VÕS § 4142 (Krediidiandja õigus keelduda krediidi kasutada andmisest)

VÕS §-s 4142 on reguleeritud krediidiandja õigus keelduda krediidi kasutada andmisest

tähtajatu tarbijakrediidilepingu puhul. See regulatsioon tugineb senise direktiivi artikli 13

lõikele 2. Uue direktiivi artikli 28 lõikes 2 on sama regulatsioon selle erisusega, et sarnaselt

eelmisele sättele on ka siin täpsustatud, et krediidiandja teavitab tarbijat krediidi kasutusse

võtmise õiguse lõpetamisest paberil või muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival

andmekandjal. Eeltoodust tulenevalt tehakse täpsustus ka § 4142 lõike 2 esimeses lauses, kus

on praegu kirjas, et krediidiandja peab vastavast asjaolust teavitama „püsival andmekandjal“.

Eelnõu kohaselt peab ta teavitama paberil või muul tarbijakrediidilepingus nimetatud püsival

andmekandjal.

VÕS § 416 (Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise piirangud)

VÕS § 416 lõikes 4 tehakse uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 18 lõike 7 täpsema ülevõtmise

tagamiseks selgitava iseloomuga muudatus. Artikli 18 lõige 7 vastab sisult hüpoteekkrediidi

direktiivi artikli 18 lõikele 4, mis on üle võetud VÕS § 416 lõikesse 4. Praegu sisaldub lõikes

4 üksnes see osa hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 18 lõikest 4, mis lubab krediidiandjal lepingu

üles öelda olukorras, kus krediidiandja ei saanud tarbija krediidivõimelisust õigesti hinnata, sest

tarbija jättis teadlikult esitamata §-s 4034 nimetatud teabe või võltsis krediidiandjale esitatud

teavet. Eelnõu koostamise käigus on leitud, et parema arusaadavuse ja uue tarbijakrediidi

direktiivi täpsema ülevõtmise huvides tuleb lõiget 4 täpsustada selliselt, et sellest tuleks esmase

põhimõttena välja ka see, et krediidiandjal ei ole õigust tarbijakrediidilepingut üles öelda

põhjusel, et tarbija krediidivõimelisust ei hinnatud õigesti. See on edaspidi lõike 4 esimene

lause. Sellele järgneb senine regulatsioon lepingu ülesütlemise õiguse kohta olukorras, kus

tarbija on esitanud teadlikult valeandmeid.

VÕS § 4161 (Tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine)

Üldist

Eelnõuga muudetakse VÕS §-s 4161 sätestatut, et võtta üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel

35, mis näeb ette reeglid võlgnevuste ja makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete

pakkumisele krediidiandja poolt.

Eesti õiguses on vastav regulatsioon tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise (inglise keeles

forbearance measures) kohta ette nähtud VÕS §-s 4161. Paragrahv põhineb krediidihaldajate

53

ja krediidiostjate direktiivi (2021/2167)27 artikli 27 lõikel 2 ja artikli 28 lõikel 2, mis omakorda

täiendasid senist tarbijakrediidi direktiivi 2008/48 uue artikli 16a lõikega 1 ja muutsid

hüpoteekkrediidi direktiivi 2014/17 artikli 28 lõiget 1. Uue tarbijakrediidi direktiiviga on

tarbijakrediidilepingute osa teatud määral muudetud, mis toob kaasa vajaduse muuta ka VÕS

§-i 4161. Sätte üldine ülesehitus ja ka eesmärgid jäävad samaks.

Artikli 35 lõike 1 kohaselt nõuavad liikmesriigid, et krediidiandjad rakendaksid enne

täitemenetluse alustamist asjakohasel juhul mõistlikku makseraskuste tõttu restruktureerimist.

Põhimõte, et krediidiandjal tuleb esmalt hinnata, kas konkreetsel juhul on üldse asjakohane

pakkuda tarbijale makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmeid, on jäänud samaks ka uues

tarbijakrediidi direktiivis. Direktiivi põhjenduses 79 on vastava regulatsiooni loomist

põhjendatud sellega, et täitemenetlusel on märkimisväärsed tagajärjed krediidiandjatele ja

tarbijatele ning potentsiaalselt ka finantsstabiilsusele, seetõttu tuleb direktiivi kohaselt

krediidiandjaid innustada tegelema esilekerkiva krediidiriskiga ennetavalt juba varases etapis

ning kehtestama vajalikud meetmed eesmärgiga tagada, et nad rakendavad enne täitemenetluse

algatamist asjakohasel juhul mõistlikku makseraskuste tõttu restruktureerimist.

Kuigi uuest tarbijakrediidi direktiivist tulenevate muudatuste tõttu on reeglid tarbijakrediidi

direktiivis ja hüpoteekkrediidi direktiivis teatud määral erinevad, kujundatakse eelnõuga ühtne

regulatsioon kõikidele tarbijakrediidilepingutele. Justiits- ja Digiministeerium küsis selle kohta

enne eelnõu koostamist huvirühmadelt arvamust ning sellist lahendust toetas enamik Justiits-

ja Digiministeeriumile tagasiside esitanutest. See on lubatud põhjusel, et hüpoteekkrediidi

direktiiv on minimaalselt ühtlustav ning seetõttu ei too kõnealused muudatused kaasa vastuolu

hüpoteekkrediidi direktiiviga.

Eelnõuga tehakse VÕS §-s 4161 terminoloogiline muudatus ja kasutatakse läbivalt sõnade „võla

ümberkujundamine“ asemel sõnu „tarbijakrediidilepingu ümberkujundamine“.

Praegu on sätte pealkirjas kasutatud sõnu „tarbijakrediidilepingu kohtuväline

ümberkujundamine“, kuid tekstis on kasutatud sõnu „võla ümberkujundamine“. Eelnõuga

ühtlustatakse VÕS § 4161 sõnastus nii, et selles on nüüd läbivalt kasutusel sõnastus

„tarbijakrediidilepingu ümberkujundamine“, mis vastab täpsemalt regulatsiooni eseme

õiguslikule sisule. Silmas peetakse tarbijakrediidilepingu, mille täitmisega on tarbija sattunud

viivitusse, tingimuste muutmist või selle osalist või täielikku refinantseerimist. See muudatus

tehakse VÕS § 4161 tekstis läbivalt, st kõigis VÕS § 4161 lõigetes.

Sama muudatus tehakse eelnõuga ka KAVS-i vastavates reeglites, mis viitavad VÕS §-s 4161

sätestatule (vt allpool KAVS § 44 lg 2 p 41; § 44 lg 5 p-d 1 ja 2; § 48 lg 5 p 71 muudatused).

VÕS § 4161 lõige 1

Lõike 1 puhul on oluline selgitada, et uus direktiiv ei näe ette täpseid kriteeriume, mille alusel

meetme pakkumise asjakohasust hinnata, kuid artikli 35 lõike 1 teise lause kohaselt võetakse

muude tegurite hulgas arvesse tarbija isiklikke asjaolusid. Põhjenduses 79 selgitatakse

täpsemalt, et otsustamaks, kas makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmed või nende

korduv pakkumine on põhjendatud, tuleb muude tegurite hulgas arvesse võtta tarbija

konkreetseid asjaolusid, nagu tarbija huvid ja õigused, tema suutlikkus krediiti tagasi maksta

ning tema mõistlikud vajadused elamiskulude katmisel. Seega meetme pakkumisel peaks

krediidiandja andma hinnangu sellele, kas konkreetsel juhul meetme pakkumise korral on

tõenäoline, et tarbija suudab ümberkujundatud võlgnevuse tasuda.

27 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/2167, 24. november 2021, krediidihaldajate ja

krediidiostjate kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL.

54

Oluline on, et erinevaid võla restruktureerimise kokkuleppeid ei tohiks kasutada näiliselt tarbija

võlakoorma leevendamiseks. Seega kui lepingutingimuste muutmine, nt laenutähtaja

pikendamine täiendava tasu eest, üksnes suurendaks laenusaaja võlgnevust, ei tuleks meetmete

pakkumist lugeda asjakohaseks. Eesmärgiks peab olema krediidi tagasimaksmiseks

jätkusuutliku olukorra tekitamine. Finantsinspektsiooni märgukirja „Krediidilepingust

tulenevate kohustuste restruktureerimise kohta tulenevalt krediidivõtjast võlgniku

makseraskustest“ kohaselt ei ole finantsjärelevalve subjektil piiranguid õiguskaitsevahendite

rakendamisel, kui eos on suure tõenäosusega arusaadav, et krediidivõtja maksevõimet ei ole

võimalik mõistlike pingutustega taastada või esinevad muud olulised kaalutlused

õiguskaitsevahendite viivitamatuks rakendamiseks.28

Krediidihaldajate ja krediidiostjate direktiivi ülevõtmise eelnõu (376 SE) seletuskirja kohaselt

tuleks meetmete pakkumise asjakohasust hinnata kooskõlas krediidiandja sise-eeskirjadega,

millega tuleb ette näha viivituses olevate tarbijakrediidilepingutest tulenevate kohustustega

tegelemise poliitika või strateegia ja vastav menetluskord.29 Seega kuigi VÕS § 4161 sätestab

üldise raamistiku ümberkujundamise meetmete pakkumiseks, peab KAVS § 44 lõike 3 punkti

41 ja lõike 5 kohaselt krediidiandja sise-eeskirjades reguleerima krediidilepingu tingimuste

täitmise jälgimise ja krediidilepingu muutmise korda, sealhulgas asjakohasel juhul

võlaõigusseaduse §-s 4161 sätestatud võla ümberkujundamise abinõude rakendamist. See

põhimõte kehtib ka eelnõu kohaselt edasi. KAVS-i nõuded on avalik-õiguslikud, neil ei ole

tsiviilõiguslikke tagajärgi, kuid need toetavad seda, et krediidiandja saaks tsiviilõiguslikus

suhtes tarbijaga VÕS § 4161 sätestatud nõudeid täita.

Lõike 1 lauses 1 täpsustakse, et tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise meetmeid võib

tarbijale pakkuda nii enne ülesütlemisavalduse esitamist VÕS § 416 lg 1 alusel kui ka enne

kohtu- või täitemenetluse alustamist. Direktiiv näeb ette, et meetmeid tuleb pakkuda enne

täitemenetluse algatamist. Sarnaselt kehtiva regulatsiooniga tähendab see seda, et tarbijale võib

pakkuda meetmeid erinevates etappides – oluline on, et see toimuks enne täitemenetluse

alustamist. Selguse huvides viidatakse ka VÕS § 416 lõikele 1, mis reguleerib krediidilepingu

ülesütlemist. See peab kindlasti eelnema täitemenetluse alustamisele. Seda, millal tarbijale

pakkumine võla ümberkujundamiseks tehakse, võib ette näha ka krediidiandja sise-eeskirjaga,

mh võib see toimuda enne, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme

üksteisele järgneva tagasimaksega, st lepingute ümberkujundamine ei pea olema seostatud

lepingu ülesütlemise võimalusega kooskõlas VÕS § 416 lõikega 1.30 Ka kehtiva VÕS § 4161

lõike 1 viimases lauses täpsustatakse, et lõike esimeses lauses sätestatu ei välista võla

ümberkujundamise pakkumist ka muudel juhtudel. Samuti soovitakse muudatusega selgemini

välja tuua, et krediidiandja ei pea meetmeid pakkuma enne lepingu ülesütlemist ning siis uuesti

enne kohtu- või täitemenetluse algatamist. Sellega seondub ka lõike 1 teises lauses kavandatud

muudatus.

Lõike 1 uues lisatavas teises lauses sätestatakse, et krediidiandja ei pea pakkuma tarbijale

korduvalt võimalust tarbijakrediidilepingu ümberkujundamiseks, välja arvatud kui seda saab

konkreetsel juhul pidada põhjendatuks. See vastab uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 35 lõike

1 kolmandale lausele. Eeltoodust nähtub, et tegemist on juhtumipõhise hinnanguga.

Põhjenduses 79 on artikli 35 avamiseks selgitatud, et eelkõige juhul, kui tarbija ei vasta

28 Finantsinspektsiooni märgukiri „Krediidilepingust tulenevate kohustuste restruktureerimise kohta tulenevalt

krediidivõtjast võlgniku makseraskustest“, milles kirjeldatakse erinevaid restruktureerimise meetmeid. 02.10.2020

nr 4.11-3.1 -5321 Märgukiri.pdf. 29 Krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu (376 SE) seletuskiri, lk 96. 30 Krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu (376 SE) seletuskiri, lk 96.

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/65742104-0a85-4a08-ba65-1374049b9658/.

55

krediidiandja pakkumisele mõistliku aja jooksul, ei tohiks krediidiandjalt nõuda makseraskuste

tõttu restruktureerimise meetmete korduvat pakkumist. See põhimõte tuuakse selguse huvides

ka seaduse tekstis selgelt välja lõike 1 muudetud kolmandas lauses. Sisuliselt sarnane põhimõte

on kajastatud kehtiva VÕS § § 4161 lõike 1 teises lauses, mis käsitleb tarbija varasemaid

reageerimisi krediidiandja pöördumistele, kuid kuna see ei vasta täielikult artiklile 35, ei saa

seda sellisel kujul säilitada. Põhjendusest 79 seaduseteksti üle toodud selgitus selle kohta, millal

ei ole vaja korduvat pakkumist esitada, on uue direktiivi raamides maksimaalne võimalus selles

küsimuses selguse loomiseks.

Põhjenduse 79 kohaselt tuleks ka makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete korduva

pakkumise põhjendatuse hindamisel võtta arvesse muude tegurite hulgas tarbija konkreetseid

asjaolusid (vt selgitusi lõike 2 kohta).

Lisaks eeltoodule tehakse lõikes 1 mõned sõnastuslikud muudatused, et tagada paremat

kooskõla tsiviilõiguses kasutatavate mõistetega. Nii ei viidata sättes „viivituses olevale

krediidilepingule“ ning „kohtu- ja täitemenetluse toimingute alustamisele“, vaid „tarbija

makseviivituse tõttu kohtu- või täitemenetluse algatamisele“.

VÕS § 4161 lõikes 2 täpsustatakse uue direktiivi artikli 35 lõike 1 teise lause ülevõtmiseks, et

makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete puhul tuleb muude tegurite hulgas arvesse

võtta tarbija isiklikke asjaolusid. See vastab lõike 2 esimeses lauses juba praegu viidatud tarbija

olukorrale. Eelnõus on lõike 2 esimest lauset põhjenduse 79 alusel täpsustatud selles osas, mida

tarbijale pakutava meetme sobivuse hindamise käigus veel arvesse võtta. Muu hulgas tuleb

arvesse võtta tarbija õigusi ja huve, tarbija suutlikkust krediit tagasi maksta ning vajadust

mõistlike elamiskulude katmiseks. See väljendab sisuliselt sama mõtet nagu kehtiv lõige 2,

mille kohaselt võib krediidiandja rakendada võla ümberkujundamist juhul, kui tema hinnangu

kohaselt suudab tarbija tõenäoliselt oma kohustused täita. Ka eelnõu kohaselt muudetava

regulatsiooni eesmärk on tagada, et tarbijale pakutakse lahendus, mis vastab tema tegelikule

olukorrale ja aitab kaasa ka sellele, et tarbija suudaks tekkinud makseraskuse ületada ja krediidi

tagasi maksta. See on võimalik juhul, kui tarbijale pakutud võimalik meede on tarbijale sobilik

ja vastab nendele tingimustele, mis on lõikes 2 loetletud.

Artikli 35 lõike 1 teise lõigu kohaselt ei nõuta krediidiandjatelt krediidivõimelisuse hindamist

kooskõlas artikliga 18, kui nad muudavad krediidilepingu kehtivaid tingimusi kooskõlas artikli

35 esimese lõike kolmanda lõigu punktiga b, tingimusel et krediidilepingu muutmisel ei

suurendata märkimisväärselt tarbija makstavat kogusummat.

Oluline on tähele panna, et artikli 35 lõike 1 teises lõigus ette nähtud krediidivõimelisuse

hindamise välistuse juures viidatakse üksnes kolmanda lõigu punktile b, mis käsitleb kehtiva

tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmist (nt lepingu tähtaja pikendamine või intressmäära

muutmine). Selle välistuse juures ei viidata artikli 35 lõike 1 teise lõigu punktile a, mis käsitleb

tarbijakrediidilepingu täielikku või osalist refinantseerimist. Selline erisus oli Euroopa Liidu

seadusandja teadlik valik. Punktis a nimetatud lepingu täieliku või osalise refinantseerimise

korral ei saa artikli 35 lõike 1 teises lõigus ette nähtud krediidivõimelisuse hindamise välistust

kasutada. Teisisõnu, refinantseerimise korral tuleb tarbija krediidivõimelisust täielikult hinnata.

Refinantseerimist on Euroopa Liidu seadusandja pidanud siiski selliseks meetmeks, kus tarbija

õiguste ja huvide kaitseks ning ka võimalike kuritarvituste vältimiseks tuleb täielikult järgida

ka direktiivis ette nähtud vastutustundliku laenamise reegleid.

Seetõttu on VÕS § 4161 lõike 2 teises lauses viidatud üksnes sama paragrahvi lõike 3 teisele

lausele, mis reguleerib kehtiva tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmist.

56

Direktiivis tooduga on soovitud vältida olukorda, kus krediidiandja oleks kohustatud pakkuma

tarbijale krediidilepingu muutmise tingimusi, kuid võttes arvesse, et tarbija on juba tõenäoliselt

makseraskustes, ei pruugiks see olla võimalik tulenevalt krediidivõimelisuse hindamise

negatiivsest tulemusest. Seega on ette nähtud erand, mille kohaselt ei pea kehtiva

krediidilepingu tingimuste muutmisel järgima krediidivõimelisuse hindamise reegleid vastavalt

VÕS §-s 4034 sätestatule. Seejuures tuleb ikkagi meetmete kohaldamise asjakohasuse

hindamisel arvesse võtta lõike 2 esimeses lauses sätestatut – tarbija konkreetset olukorda, tema

suutlikkust krediiti tagasi maksta, tema mõistlikke vajadusi elamiskulude katmiseks ja muid

asjaolusid (nt töö kaotuse korral tõenäosust uue töö ja sissetulekuallikate leidmiseks vms).

Seega ei tähenda välistus seda, et krediidiandja ei peaks tarbijakrediidilepingu

ümberkujundamisel tarbija krediidivõimelisust ehk võimekust krediit kokkulepitud tingimustel

tagasi maksta üldse arvesse võtma. Tarbijakrediidilepingu muutmist vastavalt lõike 3 teisele

lausele tuleks ikkagi pakkuda selliselt, et see aitaks tarbijal ületada esinevad makseraskused

ning taastada jätkusuutlik krediidi tagasimaksmine. Kuid üksnes tarbijakrediidilepingu

tingimuste muutmisel (VÕS § 4161 lg 3 ls 2) ei ole kogu VÕS §-s 4034 sätestatu järgimine

kohustuslik. See annab krediidiandjale selles olukorras rohkem paindlikkust ja võimaldab

paremini arvestada selle spetsiifilise olukorraga, kuhu tarbija on sattunud.

Eeltoodud erandi kasutamiseks on oluline tähele panna, et välistust saab kasutada vaid juhul,

kui krediidilepingu muutmisel ei suurendata märkimisväärselt kõigi tarbija poolt krediidi

tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummat. Seega

kuigi võib juhtuda, et tarbijakrediidilepingu tingimuste muutmisel mõnel lõike 3 teises lauses

nimetatud viisil (nt krediidilepingu tähtaja pikendamisel) tarbija makstav kogusumma veidi

suureneb, ei tohiks see tarbija kohustusi oluliselt suurendada. Märkimisväärse suurenemise

korral on siiski kohustuslik tervikuna VÕS § 4034 rakendamine.

VÕS § 4161 lõige 3. Juhul, kui krediidiandja on lõikes 1 nimetatud hindamise tulemusel

tuvastanud, et tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise pakkumine on konkreetse tarbija

võlgnevuse tekkimise asjaolusid arvesse võttes asjakohane, on krediidiandjal kohustus pakkuda

tarbijale mõistlikku meedet olukorra lahendamiseks. Eelnõukohase § 4161 lõike 3 kohaselt

võivad need meetmed hõlmata muude võimaluste hulgas krediidilepingu täielikku või osalist

refinantseerimist (art 35 lg 1 lõigu 3 p a). Punkt b sätestab kohustuse pakkuda krediidilepingu

kehtivate tingimuste muutmist (art 35 lg 1 lõigu 3 p b). Kehtiva tarbijakrediidilepingu tingimuste

muutmine võib muude võimaluste hulgas hõlmata lõike 3 teise lause punktides 1–6 nimetatud

meetmeid (krediidilepingu tähtaja pikendamine; krediidilepingu liigi muutmine; tagasimaksete

täielik või osaline edasilükkamine teatava aja võrra; intressimäära vähendamine; vääringu

konverteerimine; nõudest osaline loobumine ja erinevate nõuete summeerimine). Teise lause

loetelus nimetatud meetmed on suures osas samad, nagu kehtivas VÕS § 4161 lõikes 3 ette on

nähtud. Ainus sisuline erinevus, mis on uue direktiivi punkti b alapunkti iv ülevõtmiseks

vajalik, puudutab lõike 3 punkti 5. Kehtivas õiguses on selles viidatud intressimäära

muutmisele, kuid uue direktiivi punkti b alapunkti iv ülevõtmiseks tuleb seal edaspidi viidata

intressimäära vähendamisele.

Oluline on rõhutada, et uues direktiivis on ette nähtud kohustus pakkuda vähemalt mingit lõikes

3 toodud meedet, kui hindamise järel on osutunud see asjakohaseks. Seadus ei kirjuta ette,

millist meedet peab pakkuma, krediidiandja peab hindama, mis meede oleks konkreetses

olukorras mõistlik. Lõike 3 teises lauses sätestatud loetelu ei ole ammendav ehk krediidiandja

võib teha tarbijale ka ettepaneku mõnel muul viisil tarbijakrediidilepingu muutmiseks.

Krediidiandja kohustuse rikkumisel on tarbijal põhimõtteliselt võimalik kasutada krediidiandja

vastu õiguskaitsevahendeid, eelkõige nõuda kahju hüvitamist, kui selle eeldused on täidetud.

Eelnõuga ei looda selle jaoks erireegleid.

57

VÕS § 4171 (Krediidivahendaja täiendav teavitamiskohustus)

Paragrahvi 4171 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks, kuna tegemist ei ole olemuslikult sättega, mis

puudutaks tarbijaga sõlmitavat lepingut, vaid sättes reguleeritakse krediidivahendaja kohustust

krediidiandja ees. Kuna tegemist on avalik-õigusliku kohustusega, siis jäetakse vastav säte

VÕS-ist välja ning samasisuline säte kehtestatakse eelnõuga KAVS § 502 punktis 2, milles

reguleeritakse krediidivahendaja täiendavaid kohustusi. Kõnealuse muudatuse tingib artikli 38

punkti d ülevõtmine.

VÕS § 4191 (Nõustamisteenuse osutamine)

VÕS §-s 4191 tehtavad muudatused on tingitud uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 3 punkti 17

ja artikli 16 ülevõtmisest ning seda tuleb vaadata koos eelnõuga KAVS §-des 7 ja 51 tehtavate

muudatustega.

Eelnõuga muudetakse § 4191 pealkirja sõnastust selliselt, et sealt võetakse välja viited

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingule. Kui seni on kehtinud § 4191 üksnes

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele, siis nüüd laiendatakse seda kõikidele

tarbijakrediidilepingutele.

Paragrahvi 4191 aluseks on seni olnud hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 4 punkt 21, kus on

sätestatud nõustamisteenuse mõiste. See säte on varem üle võetud § 4191 lõigetesse 1 ja 2. Ka

uues tarbijakrediididirektiivis on reguleeritud nõustamisteenuseid puudutav (nõustamisteenuste

mõiste artikli 3 punktis 17 on sisult sama nagu hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 4 punktis 21

toodud mõiste). Seega kuna nõustamisteenuste regulatsioon on uues tarbijakrediidi direktiivis

sama nagu hüpoteekkrediidi direktiivis, võetakse VÕS § 4191 pealkirjast välja sõnad

„elamukinnisvaraga seotud“ ja seeläbi laiendatakse sätte kehtivust ka teistele

tarbijakrediidilepingutele. Samasugune muudatus tehakse KAVS § 7 pealkirjas (vt täpsemalt

KAVS § 7 muutmise selgitusi).

Kuna seni on nõustamisteenuse mõiste sätestatud nii VÕS § 4191 lõikes 1 kui ka KAVS § 7

lõikes 1 ja sellist lahendust, kus sama mõiste on selgitatud kahes õigusaktis, ei peeta

normitehniliselt mõistlikuks lahenduseks, on otsustatud eelnõuga jätta nõustamisteenuse mõiste

üksnes KAVS § 7 lõikesse 1 ning VÕS § 4191 lõige 1 tunnistada kehtetuks. Samal põhjusel

tunnistatakse kehtetuks VÕS § 4191 lõige 2, kuna samasisuline regulatsioon sisaldub KAVS §

7 lõigetes 2 ja 3.

Eeltooduga seoses täiendatakse eelnõuga VÕS § 4191 lõike 3 sõnastust ning sinna lisatakse

viide nõustamisteenuse selgitusele KAVS §-s 7. Sätte uue sõnastuse kohaselt kohaldatakse

krediidiandja ja krediidivahendaja poolt KAVS §-s 7 sätestatud nõustamisteenuse osutamisele

KAVS §-s 51 ja VÕS-is käsunduslepingu kohta sätestatut. KAVS §-s 51 reguleeritakse

nõustamisteenuse osutamist puudutav ning sinna tehakse eelnõuga muudatused uue

tarbijakrediidi direktiivi artikli 16 ülevõtmisest tulenevalt. Viidates VÕS § 4191 lõikes 3 nii

KAVS §-le 7 kui ka §-le 51, tagatakse, et KAVS-is nõustamisteenusele sätestatud reeglid (mis

ühtlasi vastavad uue tarbijakrediidi artiklis 16 sätestatule) kohalduvad kõikidele

krediidiandjatele, mitte üksnes nendele krediidiandjatele, kes alluvad KAVS-i regulatsioonile.

VÕS § 4193 (Seosmüük ja komplektina müük)

Üldist

58

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 14 reguleerib krediidilepingu seosmüüki ja komplektina

müüki (inglise keeles tying and bundling). Nimetatud mõisted on lahti seletatud direktiivi artikli

3 punktides 15 ja 16. „Seosmüük“ tähendab direktiivis krediidilepingu pakkumist ühes paketis

muude eristatavate finantstoodete või -teenustega, kusjuures krediidilepingut eraldiseisvana

tarbijale kättesaadavaks ei tehta. „Komplektina müük“ tähendab krediidilepingu pakkumist

ühes paketis muude eristatavate finantstoodete või -teenustega, tehes krediidilepingu samal ajal

kättesaadavaks ka eraldi, kuid mitte tingimata samadel tingimustel kui komplektis nende muude

toodete või teenustega.

Kehtivas õiguses on vastav regulatsioon ette nähtud elamukinnisvaraga seotud

krediidilepingute puhuks. See kehtestati hüpoteekkrediidi direktiivi artiklites 4 ja 12 sätestatud

määratluste ülevõtmiseks. Uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmisel laiendatakse regulatsiooni

(küll teatud erisustega) ka muudele tarbijakrediidilepingutele.

Seega sarnaselt hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 12 lõikes 1 sätestatule lubavad uue

tarbijakrediidi direktiivi artikli 14 lõike 1 kohaselt liikmesriigid komplektina müüki, kuid

keelavad seosmüügi. Põhjenduses 47 on toodud, et oluline on vältida tavasid, nagu teatavate

toodete seosmüük, mis võivad viia selliste krediidilepingute sõlmimiseni, mis ei ole parimal

viisil tarbijate huvides, piiramata siiski komplektina müüki, millest võib tarbijaile kasu olla.

Uue direktiivi ülevõtmiseks laiendatakse VÕS § 4193 regulatsiooni ka muudele

tarbijakrediidilepingutele peale elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute ning selleks

jäetakse sättest ja selle pealkirjast välja viide elamuskinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingutele. Ainsaks erandiks jäävad VÕS § 4193 lõike 2 punkt 2 ja lõige 4, mis

põhinevad vastavalt hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 12 lõike 2 punktil b ja lõikel 3, millele ei

ole vastet tarbijakrediidi direktiivis ja mida ei saa seetõttu tarbijakrediidile laiendada.

Oluline on selgitada ka seda, et direktiivi artikli 14 lõigetes 2 ja 3 on ette nähtud kindlad

olukorrad, millal liikmesriigid võivad seosmüüki lubada (seoses makse- või hoiusekonto ning

kindlustuslepinguga). See tähendab, et tegemist on liikmesriigile jäetud valikukohtadega.

Samasugune regulatsioon on ette nähtud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele

VÕS § 4193 lõike 2 punktis 1 ja lõikes 3, millega on üle võetud hüpoteekkrediidi direktiivi

artikli 12 lõike 2 punkt a ning lõige 4.

Justiits- ja Digiministeerium küsis huvigruppide arvamust ning enamik vastajatest toetas

hüpoteekkrediidi direktiivi sarnaste erandite ettenägemist ka muude tarbijakrediidilepingute

puhul. Kuigi esines ka mõningaid teistsuguseid seisukohti, otsustati eelnõu koostamisel jääda

samasuguse lahenduse juurde, mida on rakendatud hüpoteekkrediidi direktiivi ülevõtmisel.

Seetõttu piirduvadki VÕS § 4193 lõike 2 punktis 1 ja lõikes 3 tehtavad muudatused üksnes

viidete kaotamisega elamukinnisvaraga seotud krediidile.

VÕS § 4193 lõige 1

Lõikes 1 on ette nähtud seosmüügi keeld ja komplektina müügi lubatavus. Eelnõuga jäetakse

lõikest 1 välja viide „elamukinnisvaraga seotud“ tarbijakrediidilepingutele, kuivõrd edaspidi

kohaldub keeld kõikidele tarbijakrediidilepingutele.

VÕS § 4193 lõige 2

Lõige 2 sätestab erandid, millal seosmüük on lubatav. Lõike 2 sissejuhatavast osast ja punktist

1 jäetakse välja viide „elamukinnisvaraga seotud“ tarbijakrediidilepingutele - säte üldkorras

kohaldub edaspidi kõikidele tarbijakrediidilepingutele, sh punkt 1. Küll aga lisatakse punktile

59

2 juurde viide elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele, kuna

investeerimisteenusega seotud erand jääb hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevalt jääma kehtiva

vaid elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele.

VÕS § 4193 lõige 3

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 14 lõike 3 kohaselt tagavad liikmesriigid koos

tarbijakrediidilepinguga kindlustuslepingu sõlmimisel, et krediidiandja peab ilma tarbijale

tehtud krediidipakkumise tingimusi muutmata aktsepteerima muu kui tema eelistatud

teenuseosutaja kindlustuslepingut, kui sellise kindlustuslepinguga pakutav tagatis on

samaväärne krediidiandja soovitatud lepingu pakutavaga. Eeltoodu vastab VÕS §-le 4012 (vt

eespool ka VÕS § 4012 seletust), millele muudetud VÕS § 4193 lg 3 ka viitab.

VÕS § 4193 lõige 5

Lõikes 5 on ette nähtud VÕS § 4193 lõikes 1 sätestatud keeldu rikkudes sõlmitud

tarbijakrediidilepinguga seotud lepingu tühisus. Eelnõuga jäetakse lõikest 5 välja viide

„elamukinnisvaraga seotud“ tarbijakrediidilepingutele. Kuivõrd edaspidi kohaldub VÕS § 4193

lõikes 1 sätestatud keeld kõigile tarbijakrediidilepingutele, siis kohaldub ka lõikes 5 sätestatud

keelu rikkumise tagajärg kõigile tarbijakrediidilepingutele, st nii elamukinnisvaraga seotud kui

ka muudele tarbijakrediidilepingutele.

VÕS 7113 (Teave maksekontoga seotud makseteenuste kohta)

Paragrahvi 7113 lõike 1 kolmandast lausest jäetakse välja viide VÕS §-le 407. Muudatus on

seotud VÕS § 407 eelnõus tehtavate muudatustega. Direktiivi ülevõtmisel kaotatakse senised

erisused arvelduskrediidile ette nähtud lepingueelse teavitamise regulatsioonis VÕS §-s 407.

Paragrahvi 407 lõiked 21–25 tunnistatakse kehtetuks. Paragrahvi 407 jäävad lepingu kehtivuse

ajal kohalduvad teavitamise reeglid ja tulevad juurde uued reeglid lepingu ülesütlemise või

krediidi ülempiiri muutmise kohta. Aga lepingueelset teavet VÕS § 407 enam ei reguleeri.

Arvelduskrediidilepingutele hakkab kohalduma sama teabeleht ja üldine regulatsioon nagu

kõigile teistele tarbijakrediidilepingutele. See regulatsioon on nähtud ette VÕS §-s 4031.

Seetõttu puudub tulevikus vajadus §-s 7113 viidata §-s 407 sätestatule. See viide oleks tulevikus

ebatäpne. Seetõttu jäetakse see eelnõuga VÕS § 7113 lõike 1 kolmandast lausest välja.

Normitehniline märkus

Eelnõuga täiendatakse VÕS-i uue normitehnilise märkusega, mis viitab uuele

tarbijakrediididirektiivile. See on vajalik HÕNTE § 27 lg 3 järgimiseks. Samasugune

normitehniline märkus lisatakse ka kõigi teiste eelnõuga muudetavate seaduste juurde.

3.2. Isikuandmete kaitse seaduse muutmine

IKS § 101 (Tarbijakrediidilepingu puhul tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

kasutatava registriga seotud nõuded)

Üldist

Eelnõuga nähakse ette IKS-i muudatused selleks, et võtta üle direktiivi artikli 19 see osa, mis

puudutab tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajalike registrite tegevust. Tegemist on

direktiivi ülevõtmisega kaasneva olulise muudatusega, kuna seni puudub kehtivas õiguses just

60

enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist (või enne krediidisumma märkimisväärset suurendamist)

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavate registrite tegevust käsitlev

eriregulatsioon. Direktiivi artikli 19 ülevõtmiseks tuleb see eelnõuga luua.

Vastav regulatsioon nähakse ette IKS-is, kuivõrd selle peamine eesmärk on tarbija kui

andmesubjekti õiguste kaitse. Eelnõu koostamisel kaaluti artikli 19 ülevõtmiseks erinevaid

variante, sh VÕS-i, KAVS-i ning krediidiinkassode ja -ostjate seadust (KIOS), kuid

olemuslikult ei sobiks need reeglid mitte ühtegi nimetatud seadustest. Reeglid ei ole

eraõiguslikud, mistõttu ei sobiks need VÕS-i. KAVS ja KIOS on subjektipõhise

kohaldamisalaga seadused ning kohalduvad üksnes Finantsinspektsiooni tegevusloaga

isikutele, seetõttu on neil teistsugune reguleerimisese ja teised eesmärgid. Õiguslikult olemuselt

on artiklis 19 ette nähtud reeglid kõige enam puutumuses isikuandmete kaitsega, artiklis 19

viidatakse läbivalt IKÜM-i järgimise vajadusele. Seetõttu on eelnõu koostamisel peetud kõige

sobivamaks kohaks artikli 19 ülevõtmisel IKS-i. Märkimist väärib ka asjaolu, et samasugust

lahendust on kasutatud direktiivi ülevõtmisel Saksamaal, kus kavandatakse artikli 19

ülevõtmiseks muuta samuti isikuandmete kaitse seadust (saksa keeles

Bundesdatenschutzgesetz, vt § 30).

IKS §-i 101 võetakse üle artikli 19 need osad, mis näevad ette kohustused direktiivi tähenduses

andmebaasi pidajale. Need osad artiklist 19, mis näevad ette kohustused krediidiandjale

lepingulises suhtes tarbijaga, võetakse üle VÕS §-i 4034, mis reguleerib krediidiandja poolt

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks peab krediidiandja koguma selleks vajaliku teabe. Selleks tuleb VÕS § 4034 lõike

4 kohaselt kasutada muu hulgas asjakohaseid andmekogusid. Üheks selliseks andmekoguks on

ka selline register, mille jaoks nähakse kõnealuste IKS-i muudatustega ette uued nõuded.

Muudatused kavandatakse eelnõuga loodavas IKS-i uues §-s 101. See paikneb vahetult § 10

järel, mis reguleerib isikuandmete töötlemist seoses võlasuhte rikkumisega ja on seetõttu samuti

kohaldatav sarnastele andmekogudele, mida direktiivi artiklis 19 on silmas peetud. Seetõttu on

uue regulatsiooni asukoht IKS §-s 101 loogilises kooskõlas senise IKS-i regulatsiooniga.

Muudatuste kavandamisel on võetud sõnastuses osaliselt eeskuju IKS §-st 10 ja KIOS § 3

lõikest 4, mis reguleerib maksehäireinfo esitamist ja vahendamist selles kontekstis, et sellega

tegelevat isikut ei loeta KIOS-i tähenduses krediidiinkassoks. Siiski ei saa muudatuse

kavandamisel piirduda üksnes maksehäireinfo reguleerimisega (st üksnes IKS § 10 kohase

võlgnevuste info reguleerimisega), sest direktiivi artikkel 19 ei piirdu üksnes maksehäireinfoga.

Praktikas võib krediidivõimelisuse hindamisel kasutada ka nn krediidiskooride andmist ja see

ei põhine üksnes maksehäireinfol, samuti on tarbija krediidivõimelisuse hindamisel oluline n-

ö positiivne krediidiinfo ehk info tarbija juba olemasolevate kohustuste kohta. Seetõttu on

eelnõuga loodava regulatsiooniga hõlmatud registrid, mis sisaldavad IKS §-s 10 sätestatud

võlasuhte rikkumisega seotud andmeid või muud sarnast tarbijate krediidivõimelisuse

hindamiseks kasutatavat teavet, sealhulgas krediidiskoore.

Eestis on nendest muudatustest eelnõu koostamise ajal mõjutatud praktikas kaks eraõiguslikku

registripidajat: e-krediidiinfo.ee (Credit Info AS) ning taust.ee või krediidiregister.ee

(Krediidiregister OÜ), kes avaldavad teavet maksehäirete ja krediidiskooride kohta.

Riigikogus on menetlemisel krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu31, mille alusel luuakse

krediiditeaberegister. Krediiditeaberegister hõlmab andmeid tarbija finantskohustuste kohta,

mis tulenevad krediidiandjaga sõlmitud tarbijakrediidilepingust (vt eelnõu § 7). Muu hulgas

31 652 SE, kättesaadav Riigikogu veebilehel: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9da932aa-06d9-

4eaa-ad47-be8fdaddc7d3/krediiditeabe-jagamise-seadus/

61

sisaldab see ka teavet tarbijakrediidilepingus kokku lepitud kohustuse täitmisega viivitamise

fakti kohta juhul, kui tarbija kohustuse täitmise tähtpäevast on möödunud 14 päeva (eelnõu § 7

lg 1 p 12).

Krediiditeaberegistri pidaja tegevusele hakkavad kohalduma ka IKS §-st 101 tulenevad nõuded.

See toob endaga kaasa vajaduse täpsustada eelnõu § 7 lõike 1 punkti 12. Seejuures piirdutakse

krediiditeaberegistris tarbija võlgnevust puudutavate andmete osas üksnes nõude põhisumma

ja kõrvalnõuetega. Normitehniliselt tähendab muudatus seda, et krediiditeabe jagamise seaduse

kõnesolevas sättes viidatakse IKS § 101 lõikes 4 nimetatud andmetele ja täpsustatakse, et

töödeldavateks andmeteks on nõude põhisumma ja kõrvalnõuded.

Kuna krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu on Riigikogus alles menetlemisel, lisatakse

direktiivi ülevõtmiseks vajalikud muudatused siinsesse eelnõusse pärast kõnesoleva seaduse

vastuvõtmist.

Kuivõrd kõnealune regulatsioon nähakse ette IKS-is ja reeglite eesmärk on tarbija kui

andmesubjekti õiguste kaitse, teeb nende täitmise üle järelevalvet Andmekaitse Inspektsioon.

Kui mingis eriküsimuses tekib vajadus saada järelevalve tegemisel ka mõne teise

järelevalveasutuse (näiteks Finantsinspektsiooni) abi, siis on selleks võimalik kasutada

halduskoostöö seaduses sätestatud ametiabi võimalusi.

IKS § 101 lõige 1

Lõikega 1 piiritletakse ära sätte kohaldamisala. Selle eesmärk on koos sätte pealkirjaga

sätestada selged raamid sellele, 1) missugustele registritele kõnealune regulatsioon kohaldub

ning 2) missuguste isikute suhtes ja missuguste võlasuhete raames tehtavatele toimingutele

kõnealune regulatsioon kohaldub.

Esiteks. Paragrahvis 101 sätestatud kohustusi peab täitma selline registripidaja, kelle peetav

register sisaldab maksehäireandmeid või muud sarnast tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

kasutatavat teavet, sealhulgas krediidiskoore ja tulevikus loodava krediiditeaberegistri puhul ka

positiivset krediidiinfot. Kõnealuses sättes on antud krediidiskoori definitsioon – tegemist on

tõenäosusväärtusega tarbija tulevase maksekäitumise hindamiseks. Tegemist on näitajaga,

mida kasutatakse praktikas üha enam ning mis võib olla üheks faktoriks, mida tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel arvestatakse. Ka Eestis on praktikas võimalik krediidiskoore

kasutada.32

Samas on sätte kohaldamisala piiritlemine „muu sarnase krediidivõimelisuse hindamiseks

kasutatava teabega“ taotluslik ka seetõttu, et sättega ei ole soovitud hõlmata mis tahes

andmekogusid, kust võiks saada mingitki infot tarbija ja tema majandusliku olukorra kohta. See

tähendab, et kuigi ka näiteks avalikest andmekogudest (nt Ametlikest Teadaannetest või Riigi

Teatajast) on võimalik saada teavet, mis võib olla tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

vajalik, ei ole need kõnealuse sätte kohaldamisalas. Direktiivi mõte on reguleerida n-ö

krediidiregistreid.

Teiseks. Lõikest 1 tuleneb sõnaselgelt, et §-s 101 sätestatud nõuded kehtivad üksnes seoses

tarbijakrediidilepingutega ning suhetes tarbijate ja krediidiandjatega. Tarbijakrediidilepingu

mõiste on ette nähtud VÕS §-s 402. Kuigi erinevaid maksehäireregistreid võivad kasutada ka

näiteks üürileandjad enne uue üürnikuga üürilepingu sõlmimist või äriühingud potentsiaalse

uue partneri majandusliku olukorra kontrollimiseks, siis need reeglid, mis kõnealuses sättes ette

nähakse, kohalduvad üksnes seoses tarbijakrediidilepingutega. Sättes nähakse krediidiandjatele

32 https://krediidiregister.ee/eraisiku-krediidiskoor/

62

registrile juurdepääsu saamiseks ette täiendavad piirangud ja krediidisaajast tarbijatele

täiendavad õigused. Ühegi teise isiku õigusi ega kohustusi kõnealuse paragrahviga ei

reguleerita.

See on põhjendatav asjaoluga, et need reeglid tulenevad uuest tarbijakrediidi direktiivist, mille

kohaldamisalas on üksnes tarbijakrediidilepingud. Ka direktiivi põhjendus 57, mis käsitleb

direktiivi tähenduses andmebaase, sisaldab selgitusi üksnes krediidiandjate ja tarbijate kohta.

Regulatsiooni mõte ei ole laiemalt reguleerida teiste õigussuhetega seoses juurdepääsu

registrile, registrisse kantavaid andmeid ja andmesubjekti õigusi sellega seoses. Teisisõnu,

kõnealuses paragrahvis sätestatu on piiratud registri kasutamise ja toimimisega üksnes seoses

tarbijakrediidilepingutega.

IKS § 101 lõige 2

Lõikega 2 võetakse üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 19 lõige 2, mille kohaselt peavad

liikmesriigid tagama, et tarbijate krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatavatele

andmebaasidele on juurdepääs ainult neil krediidiandjatel, kelle üle teeb järelevalvet riiklik

pädev asutus ja kes järgivad täielikult määrust (EL) 2016/679.

Esmalt on oluline rõhutada, et tegemist ei ole eraldiseisva õigusliku alusega registris sisalduvate

isikuandmete töötlemiseks. Selleks, et tarbija isikuandmeid oleks võimalik töödelda, peab igal

juhul olema IKÜM-ist tulenev õiguslik alus. Isikuandmete töötlemise õigusliku aluse valikul

tuleb lähtuda IKÜM-ist. See kohaldub kõigile isikutele, sh krediidiandjatele, ning eelnõuga ei

piirata ega täpsustata seda. Selguse huvides on lõikes 2 eraldi rõhutatud, et registrile on lubatud

juurde pääseda isikuandmete töötlemiseks õigusliku aluse olemasolu korral.

Kui aga registrile soovib juurdepääsu saada krediidiandja seoses tarbija krediidivõimelisuse

hindamisega, siis tuleb lähtuvalt artikli 19 lõikest 2 täita kaks tingimust: 1) krediidiandja peab

olema finantsjärelevalve subjekt ja 2) tema tegevus peab olema vastavuses isikuandmete

töötlemisele kehtivate nõuetega. Direktiivi mõte on seada krediidiandjatele täiendavad

piirangud, kuivõrd tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks on vaja koguda tarbija kohta

hulgaliselt isikuandmeid ja seejuures võib tekkida oht kahjustada tarbija kui andmesubjekti

õigusi. Seetõttu on Euroopa Liidu seadusandja pidanud vajalikuks täiendavate nõuete järgimist

seoses registri kasutamisega. Kuid see ei mõjuta andmetöötluse aluseid ega IKÜM-i

kohaldumist.

Registripidaja on kohustatud andma registrile juurdepääsu ainult sellisele tarbijakrediiti

pakkuvale krediidiandjale, kes on finantsjärelevalve subjekt. Eestis tähendab see seda, et

krediidiandjal peab olema Finantsinspektsiooni väljastatud tegevusluba. Seda on võimalik

hõlpsasti kontrollida Finantsinspektsiooni kodulehelt: https://www.fi.ee/et/supervised-entities.

Teises Euroopa Liidu liikmesriigis asutatud krediidiandja korral peab olema tegemist vastava

teise Euroopa Liidu liikmesriigi pädeva järelevalve subjektiga. Kui krediidiandjal vastav

tegevusluba (või teises liikmesriigis kasutatav asjakohane meede, nt registreering vms) puudub,

ei ole registrile juurdepääs lubatud.

Registrile on juurdepääs üksnes sellisel krediidiandjal, kelle tegevus on vastavuses

isikuandmete töötlemisele kehtivate nõuetega. Nende nõuete all tuleb mõista IKÜM-i reegleid

ja riigi sees IKS-i reegleid, mida aitavad sisustada juhendid jms. Andmekaitsenõuete järgimise

tõendamiseks võib kasutada näiteks IKÜM-i artikli 42 kohaseid sertifikaate, kuid kuna neid

(vähemalt eelnõu koostamise ajal) Eestis ei kasutata, siis võivad need olla asjakohased üksnes

teises Euroopa Liidu liikmesriigis asutatud krediidiandja korral. Mõeldav on, et krediidiandja

esitab ise kinnituse registripidajale, et ta järgib andmekaitsenõudeid (vajalikud

63

andmekaitsetingimused on olemas, õigustatud huvi hinnang on tehtud). Kui krediidiandja ise

kinnitab seda, et tema tegevus on andmekaitsenõuetega kooskõlas, siis ei tohiks see olla pelgalt

formaalne. Sellisel juhul peaksid kontrollitavad andmekaitsenõuded olema piisavalt põhjalikult

lahti kirjutatud. Lisaks tuleb rõhutada, et kontrollimise kohustuse täitmist peab suutma tõendada

ka registripidaja. Kahtlused peaksid registripidajal tekkima kindlasti siis, kui konkreetsel

krediidiandjal on varasemast ajast teada rikkumisi – seda on võimalik kontrollida Andmekaitse

Inspektsiooni kodulehelt, kus ettekirjutised ja vaideotsused on avalikult kättesaadavad.

IKS § 101 lõige 3

Lõikega 3 võetakse üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 19 lõige 1, mille kohaselt peab

krediidiandjatel olema teistes liikmesriikides juurdepääs registritele mittediskrimineerivatel

tingimustel. Põhjenduses 57 on selgitatud, et see on vajalik konkurentsimoonutuste vältimiseks

krediidiandjate vahel. Nendel krediidiandjatel, kelle üle tehakse järelevalvet ja kes järgivad

täielikult määruse (EL) 2016/679 sätteid, peab olema liikmesriigis, mis ei ole nende

asukohariik, juurdepääs tarbijaid käsitlevatele era- või avalik-õiguslikele

krediidiandmebaasidele samasugustel mittediskrimineerivatel tingimustel nagu selles

liikmesriigis asutatud krediidiandjatel.

IKS § 101 lõige 4

Lõikega 4 nähakse ette minimaalsed nõuded registri andmekoosseisule. Sellega võetakse üle

artikli 19 lõige 4. Register peab sisaldama teavet vähemalt tarbija tarbijakrediidilepingust

tuleneva võlgnevuse kohta (seejuures tuleb eristada nõude põhisummat ja kõrvalnõudeid) ning

tarbijakrediidi liiki ja krediidiandja nime. See loetelu ei ole ammendav. See on minimaalne

info, mis tuleb registris kajastada. Põhjenduses 57 on selgitatud seda regulatsiooni vajadusega

tugevdada vastastikkuse põhimõtet. Kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides ühtsete reeglite

rakendamine aitab kaasa ühtsete standardite loomisele ja see peaks toetama ka piiriüleselt

krediidi andmise ja võtmise hõlbustamist.

Samuti nähakse lõikes 4 ette, et registripidaja peab kehtestama meetmed, millega tagatakse, et

registris sisalduv teave on ajakohane ja täpne. Säte vastab uue tarbijakrediidi direktiivi artikli

19 lõike 7 esimesele lausele. Selline nõue tuleneb juba ka IKÜM-ist. IKÜM art 5 lg 1 p d loob

juba kohustuse isikuandmete töötlemisel tagada, et isikuandmed on õiged ja vajaduse korral

ajakohastatud ning et võetakse kõik mõistlikud meetmed, et töötlemise eesmärgi seisukohast

ebaõiged isikuandmed kustutaks või parandataks viivitamata. Kuid kuna see on direktiivi artikli

19 lõike 7 esimeses lauses ette nähtud paralleelse regulatsioonina, nähakse see ka eelnõus ette

eraldi. Sisuliselt saab aga asjakohaste meetmete rakendamisel suuresti lähtuda sellest, mida

registripidaja on pidanud IKÜM-i artikli 5 rakendamiseks tegema. Seetõttu ei too ilmselt

kõnealune säte juba olemasolevatele registritele ilmselt kaasa olulist muudatust nende

tööprotsessides.

IKS § 101 lõige 5

Lõikega 5 võetakse üle uue tarbijakrediidi direktiivi 19 lõike 7 teine lause. Registripidaja peab

tarbijat tema kohta andmete registrisse kandmisest 30 päeva jooksul teavitama. Samuti tuleb

tarbijat teavitada tema IKÜM-ist tulenevatest õigustest.

See teavitamiskohustus on täiendav IKÜM-is ette nähtud teavitamiskohustusele. See tähendab,

et kohaldub nii IKÜM kui ka kõnealune regulatsioon. Seejuures ei kohaldu kõnealuse

teavitamiskohustuse suhtes IKÜM-i artiklis 14 toodud erandid. Ka ei sõltu kõnesolevast sättest

tulenev teavitamiskohustus sellest, millisel õiguslikul alusel isikuandmeid töödeldakse.

64

IKS § 101 lõige 6

Lõikega 6 võetakse üle artikli 19 lõige 8. Registripidaja peab looma menetluse, mille kaudu

saaks tarbija enda kohta andmekogusse kantud andmeid hõlpsalt vaidlustada. Ka selle

regulatsiooniga on sarnane juba IKÜM-ist tulenev vastuväite esitamise õigus. Seetõttu on ka

sellel reeglil eelkõige selgitav tähendus. Kuid kuna see on uues direktiivis eraldi reguleeritud,

võetakse see ka eraldi üle.

Lõike 6 kohaselt peab registripidaja ise looma sisemise menetluse, mille kaudu saab tarbija

infot vaidlustada, nt looma enda veebilehel kindla vormi või lahtri, kuhu saab vastuväiteid

esitada. Samuti peab registripidaja tarbija esitatud vaidlustused mõistliku aja jooksul läbi

vaatama. See tähendab, et piisav ei ole see, et tarbijal on põhimõtteliselt võimalik ka

Andmekaitse Inspektsiooni poole pöörduda. Mõeldud on seda, et ka registripidaja enda juures

peab olema võimalik registrisse kantud andmeid vaidlustada.

IKS § 711 (Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatava registriga seonduvate

nõuete rikkumine)

Eelnõuga täiendatakse IKS-i uue väärteokoosseisuga IKS §-s 101 sätestatud nõuete ja

kohustuste rikkumise puhuks. Uue koosseisu loomine on vajalik, sest IKS § 101 näeb seoses

tarbijakrediidiga ette uued reeglid, mida ei saa olemasolevate IKS-i väärteokoosseisude alla

paigutada. Samas nõuab uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 44, et liikmesriigid peavad

nägema ette karistusnormid direktiivi alusel vastu võetud riigisiseste sätete rikkumise puhuks.

Muudatusega tagatakse, et Andmekaitse Inspektsioonil oleks võimalik rikkumise tuvastamisel

sellele adekvaatselt reageerida. Samuti on sellel loodetavasti heidutav mõju.

Väärteotrahvi maksimaalse suuruse valikul on lähtutud IKS-is ette nähtud sarnastest

väärteokoosseisudest. Näiteks näeb IKS § 66 ette trahvi tegemise võimaluse IKÜM-i

teavitamise ja vastuväite esitamise artiklite rikkumise korral. Need rikkumised on oma sisult ja

olemuselt võrreldavad IKS § 101 võimalike rikkumistega. Seetõttu on põhjendatud nende puhul

samasuguse sanktsiooni ettenägemine.

3.3. Kindlustustegevuse seaduse muutmine

Eelnõuga tuleb näha ette ka KindlTS muudatus selleks, et võtta üle uue tarbijakrediidi direktiivi

artikli 14 lõige 4. Nimetatud sätte kohaselt peavad liikmesriigid looma reegli, mille kohaselt ei

kasutataks tarbija onkoloogiliste haiguste diagnoosiga seotud isikuandmeid krediidilepinguga

seotud kindlustuslepingu eesmärgil pärast liikmesriigi kindlaksmääratud ajavahemikku, mis ei

ületa 15 aastat tarbija ravi lõppemisest.

Seda regulatsiooni selgitatakse põhjenduses 48 järgmiselt: „Paljud vähist paranenud inimesed

kogevad tulenevalt oma haigusloost finantsteenustele juurdepääsul sageli ebaõiglast

kohtlemist. Nende kindlustusmaksed on sageli üle jõu käivalt kõrged, kuigi nad on olnud terved

juba aastaid, isegi aastakümneid. Selleks et anda vähist paranenud tarbijatele võrdne juurdepääs

krediidilepingutega seotud kindlustusele, peaksid liikmesriigid nõudma, et kindlustuslepingud

ei põhineks tarbija onkoloogilise haiguse diagnoosi käsitlevatel isikuandmetel, kui kõnealuse

tarbija ravi lõpust on möödas asjakohane ajavahemik. Selline liikmesriigi määratud ajavahemik

ei tohiks olla pikem kui 15 aastat alates tarbija ravi lõppemisest“.

Artikli 14 lõige 4 võetakse üle KindlTS-i (ja mitte näiteks VÕS-i või KAVS-i), kuna see seab

lisapiirangud kindlustusandja tegevusele eesmärgiga kaitsta tarbijat kui kindlustusvõtjat.

65

KindlTS § 218 sisaldab juba regulatsiooni kindlustusvõtja isikuandmete töötlemise kohta, selle

lõige 2 reguleerib terviseandmete töötlemist.

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 14 lõikest 4 tulenev regulatsioon onkoloogiliste haiguste

diagnoosiga tarbija isikuandmete kasutamise kohta kujutab endast spetsiifilise valdkonna

erireeglit terviseandmete kasutamise kohta. Seetõttu on otsustatud lisada see KindlTS § 218

lõike 2 järele uude lõikesse 21.

Regulatsioon võetakse üle täpselt nii kitsalt ja sellise ajaraamiga, nagu see on direktiivis ette

nähtud. Sõnastuses on aga täpsustatud, et mõeldud on andmete kasutamise keeldu

kindlustusriski hindamisel. See annab selgemalt edasi regulatsiooni sisulise mõtte.

3.4. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine

KAVS § 2 lõige 91

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 2 sätestab seaduse kohaldumisala. Selles on ette

nähtud ka mitmed erandid, millest tulenevalt teatud isikute suhtes KAVS-i nõudeid, sh

Finantsinspektsiooni tegevusloa režiimi, ei kohaldata. Uues tarbijakrediidi direktiivis on ette

nähtud kohustus tagada, et ka mittekrediidiasutustest krediidiandjad alluksid tegevusloa

nõudele, ning registreerimise ja järelevalve kord. Eestis kehtib juba praegu

tarbijakrediidiandjatele tegevusloa nõue (vt KAVS § 10 jj) ning nende üle teeb järelevalvet

Finantsinspektsioon (KAVS 13. ptk).

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 37 lõige 3 näeb liikmesriigile ette valikuvõimaluse, mille

alusel võib liikmesriik otsustada mitte kohaldada registreerimiskohustust (Eesti õiguse mõttes

sisuliselt tegevusloakohustust) teatud isikutele, kui nad vastavad konkreetsetele kriteeriumitele.

Esiteks ei tohi tegemist olla suurettevõtjaga ehk isik peab kvalifitseeruma mikro-, väike- või

keskmise suurusega ettevõtjaks EL-i soovituse 2003/361/EL kohaselt. Eesti õiguses on

vastavad määratlused ette nähtud raamatupidamise seaduse § 3 punktides 14–16.

Teiseks peab tegemist olema a) krediidivahendajaga, kes vahendab tarbijale krediiti üksnes

kõrvaltegevusena, või b) ettevõtjaga, kes müüb tarbijatele tooteid/teenuseid ja võimaldab nende

eest tarbijatel sisuliselt maksta hiljem, kuid ilma, et ta näeks ette intressi. Viimasel juhul võib

ta teenustasu võtta väga piiratud kujul. Sellisel juhul on võimalik nõuda tarbijalt maksetega

hilinemise korral väheseid tasusid, s.o seadusjärgset viivist ja sissenõudmiskulusid vastavalt

VÕS § 113 ja § 1132.

Eelnõuga on otsustatud Eesti valivõimalust kasutada ja vastav erand nähakse ette, täiendades

KAVS § 2 lõikega 91. Selle erandi ettenägemine tähendab, et eelnimetatud isikud ei pea

taotlema Finantsinspektsioonilt krediidiandja või krediidivahendaja tegevusluba ega pea täitma

muidu KAVS-i nõudeid. Siiski kehtib nendele isikutele kohustus järgida VÕS-is tarbijakrediidi

kohta sätestatut, eeldusel, et ei kohaldu mõni tarbijakrediidi jaoks ette nähtud välistus.

KAVS § 7

KAVS § 7 lõige 1 ja lõike 3 punkt 2

Kehtiv KAVS § 7 piiritleb nõustamisteenuse osutamise elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepinguga. KAVS-i nõustamisteenusega seotud sätete aluseks on

hüpoteekkrediidi direktiivi artikkel 22. See tähendab, et kehtiv KAVS näeb nõustamisteenusega

seotud kohustused ette üksnes hüpoteekkrediidiandjale ja -vahendajale.

66

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikliga 16 kehtestatakse nõustamisteenusele nõuded, mis on

sama sisuga kui hüpoteekkrediidi direktiivis nõustamisteenusele sätestatud nõuded. Need

nõuded on uues tarbijakrediidi direktiivis nõutavas ulatuses üle võetud KAVS kehtivate §-dega

7 (nõustamisteenuse määratlus) ja 51 (nõuded nõustamisteenuse osutamisele). Seetõttu

piirduvad eelnõus nõustamisteenusega seonduvad muudatused olemasolevate nõuete

laiendamisega lisaks hüpoteekkrediidiandjale ja -vahendajale ka krediidiandjale ja -vahendajale

ning sellest tulenevalt jäetakse KAVS § 7 lõikest 1 välja viited „elamukinnisvaraga seotud“

krediidilepingutele.

Paragrahvi 7 lõike 3 punktis 2 toodud VÕS-i normide loetelusse lisatakse viide §-le 4031, mis

sätestab lepingueelse teabega seonduvad kohustused tarbijakrediidilepingu sõlmimise eel.

Kehtiv KAVS § 7 lõike 3 punkt 2 välistab nõustamisteenuse määratluse alt tarbijale

tarbijakrediidilepingu kohta selgituste andmise (VÕS § 4035) ja tarbijale lepingueelse teabe

esitamise elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral (VÕS § 4033). Loetelu

täiendamine on tingitud uue tarbijakrediidi direktiivi artiklist 16 tulenevast nõudest tagada

nõustamisteenuse osutamine ka tarbijakrediidi puhul. Nõustamisteenuse laiendamine

tarbijakrediidile üldisemalt tingib ka vajaduse välistada nõustamisteenuse määratluse alt VÕS

§-s 4031 sätestatu.

KAVS § 38 lõike 1 punkt 1

KAVS § 38 lõike 1 punkti 1 sõnastust muudetakse nii, et see vastaks paremini uue

tarbijakrediidi direktiivi artikli 32 lõikele 1. KAVS-i muudetavas sättes kirjeldatud nõuded

krediidiandja ja -vahendaja tegevusele jäävad suures osaks samaks, kuivõrd uue tarbijakrediidi

direktiivi nõuded on olemasoleva KAVS-i allikaks oleva hüpoteekkrediidi direktiivi artiklis 7

sätestatuga samad. Kehtiva punkti 1 sõnastuses on rõhutatud asjatundlikkust, ausust, täpsust ja

hoolikust. Direktiiviga pannakse krediidiandjale ja -vahendajale kohustus tegutseda ausalt,

õiglaselt, läbipaistvalt ja professionaalselt. Muudatusega tuuakse selgemalt esile direktiivis

rõhutatud aspektid. Muudatuse eesmärk on tagada maksimaalselt harmoneeritud artikli 32

ülevõtmine, sellest on tingitud ka sõnastuslikud muudatused KAVS § 38 lõike 1 tekstis, kuid

nagu juba mainitud, siis sisuliselt jääb regulatsioon suuresti samaks.

KAVS § 40 lõige 2

KAVS § 40 lõike 2 sissejuhatava lauseosa sõnastust täpsustatakse, et viia see kooskõlla uue

tarbijakrediidi direktiivi artikli 33 lõikega 1. Kuigi muudetavas sättes sätestatud sisulised

nõuded jäävad valdavas osas muutmata, näeb direktiiv ette täiendava kohustuse krediidiandjale

ja krediidivahendajale tagada, et nende töötajate teadmised ja pädevus oleksid pidevalt

ajakohased. Kavandatava muudatusega tuuakse see direktiivis rõhutatud ajakohasuse nõue

senisest selgemalt esile.

KAVS § 43 lõike 1 punkt 3

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 32 lõikest 2 tuleneb liikmesriigi jaoks kohustus tagada, et

viis, kuidas krediidiandjad tasustavad oma töötajaid ja krediidivahendajaid ning kuidas

krediidivahendajad tasustavad oma töötajaid, ei takista täitmast lõikes 1 sätestatud nõuet.

Viidatud lõige 1 sätestab nõude, et krediidiandja ja krediidivahendaja tegutseksid ausalt,

õiglaselt, läbipaistvalt ja professionaalselt ning võtaksid arvesse tarbijate õigusi ja huve. Nõue

on üle võetud KAVS § 38 lõike 1 punkti 1 muudatusega.

67

Paragrahvi 43 lõike 1 täiendamisega punktiga 3 tagatakse, et töötajate tasustamise põhimõtted

ei tohi takistada täitmast KAVS § 38 lõike 1 punktis 1 sätestatud nõudeid. See tähendab, et

tasustamise mudel ei tohi soodustada sellist krediidiandja töötaja või -vahendaja käitumist, mis

ei vasta nõudele tegutseda ausalt, õiglaselt, läbipaistvalt ja professionaalselt.

KAVS § 44 lõike 3 punkt 41 ning lõike 5 punktid 1 ja 2

KAVS § 44 lõike 3 punktis 41 ning lõike 5 punkides 1 ja 2 asendatakse sõnad „võla

ümberkujundamise“ sõnadega „tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise“ vastavas käändes.

Muudatus on tingitud terminoloogilisest muudatusest VÕS §-s 4161, kus on praegu sätte

pealkirjas kasutatud sõnu „tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine“, kuid teksti

sees on kasutatud sõnu „võla ümberkujundamine“. Eelnõuga ühtlustatakse VÕS § 4161

sõnastus, nii et selles on nüüd läbivalt kasutusel sõnastus „tarbijakrediidilepingu

ümberkujundamine“. Sama muudatus tehakse ka KAVS-i vastavates reeglites, mis viitavad

VÕS §-s 4161 sätestatule.

KAVS § 44 lõike 3 punkt 121

Kehtiv KAVS § 44 näeb krediidiandjale ette kohustuse määrata täpsemalt sise-eeskirjadega

kindlaks oma tegutsemise alused ja põhimõtted. Näiteks tuleb selle paragrahvi lõike 12 kohaselt

ette näha, kuidas krediidiandja lahendab oma klientide ehk tarbijate esitatud kaebusi. Uue

tarbijakrediidi direktiivi artikkel 36 näeb ette, et krediidiandja peab tajuma, millal tema

tarbijatest kliendid võivad sattuda finantsraskustesse ega pruugi olla võimelised oma

laenukohustusi täitma. Sel juhul peab krediidiandja olema kohustatud suunama kliendi

võlanõustaja juurde.

Uue tarbijakrediidi direktiivi põhjenduses 81 märgitakse, et sellised tarbijad võivad saada kasu

n-ö eriotstarbelisest võlahaldusabist või võlanõustamisteenusest. Põhjenduses tuuakse välja, et

finantsraskused hõlmavad väga erinevaid olukordi, muu hulgas näiteks seda, kui võla

tagasimaksmine on hilinenud rohkem kui 90 päeva. Võlanõustamisteenuse eesmärk on toetada

finantsraskustes tarbijaid ning aidata neil tasumata võlg võimalikult suures ulatuses tagasi

maksta, säilitades seejuures inimväärse elatustaseme ja inimväärikuse. Selline isikupõhine ja

sõltumatu abi võib sisaldada õigusnõustamist, raha- ja võlahaldust ning sotsiaalset ja

psühholoogilist abi. Sellist abi peaksid andma sellised nõustajad, kes on krediidiandjatest

sõltumatud.

Uue tarbijakrediidi direktiivi kohaselt on liikmesriigi kohustus tagada, et selline sõltumatu

võlanõustamisteenus tehakse tarbijatele kättesaadavaks kas otse või kaudselt ning üksnes

piiratud tasu eest.

Lisaks peaks võlanõustamisteenus olema tarbijatele kergesti kättesaadavad, võttes arvesse

näiteks tarbijate elukohta ja keelt.

Uues tarbijakrediidi direktiivis rõhutatakse, et krediidiandjatel on oma roll liigse võlakoormuse

ennetamisel finantsraskustes olevate tarbijate varajase tuvastamise ja toetamise kaudu. Seetõttu

peavad krediidiandjad kehtestama menetlused ja põhimõtted selliste tarbijate tuvastamiseks, et

nad saaksid tulemuslikult soovitada neile kergesti kättesaadavat võlanõustamisteenust.

Eestis on võimalus saada võlanõustamisteenust elukohajärgse kohaliku omavalitsuse (KOV)

kaudu. Praegu on Eestis võlanõustajate kontaktandmed koondatud minuraha.ee veebiaadressile.

Tasuta võlanõustamisteenust osutab ka Töötukassa, aga sel juhul peab olema inimene töötu või

68

saanud koondamisteate. Ei ole kindel, kas tulevikus Töötukassa võlanõustamisteenuse

osutamise roll säilib.

KOV-ides osutatavat võlanõustamisteenust reguleerib sotsiaalhoolekande seaduse § 44. Selle

kohaselt on võlanõustamisteenus KOV-i korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on abistada

isikut tema varalise olukorra kindlakstegemisel, võlausaldajaga läbirääkimiste pidamisel ja

nõuete rahuldamisel, vältida uute võlgnevuste tekkimist toimetulekuvõime parandamise kaudu

ning lahendada muid võlgnevusega seotud probleeme. Võlanõustamisteenuse raames loetakse

võlgnevuseks olukorda, kus isikule on esitatud nõue täita võlaõiguslikust suhtest või seadusest

tulenev sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus, mida isik ei ole võimeline iseseisvalt

täitma. Võlanõustamisteenus hõlmab isiku nõustamist, juhendamist ja edasiste võlgade

tekkimise ennetamist. Sama seaduse § 45 reguleerib nõudeid teenust osutavale isikule ja sama

paragrahv kehtestab ka võlanõustaja täienduskoolituse nõuded.

Kokkuvõttes piirdutakse artikli 36 ülevõtmisel ühe sätte lisamisega KAVS §-i 44, sest

ülejäänud osas on võlanõustamiseteenus reguleeritud juba sotsiaalhoolekande seadusega.

KAVS-iga analoogne säte sisaldub juba krediidiinkassode ja -ostjate seaduse § 41 lõike 4

punktis 15. Selle kohaselt on inkassofirmadel kohustus oma sise-eeskirjadega näha ette

tegevuspõhimõtted, mis tagavad krediidisaajate kaitset ning õiglast ja hoolsat kohtlemist

käsitlevate õigusnormide järgimise, sealhulgas võttes arvesse nende finantsolukorda ja

asjakohasel juhul nende vajadust võlanõustaja või muu sotsiaalteenuste osutaja teenuste järele.

KAVS § 47 lõige 11

Muudatusega tagatakse vastavus uue tarbijakrediididirektiivi artikli 32 lõikele 1. Nimetatud

säte kehtestab nõuded krediidiandja ja krediidivahendaja äritegevusele, nähes ettekohustuse

tegutseda ausalt, õiglaselt, läbipaistvalt ja professionaalselt ning võtta oma tegevuses arvesse

tarbijate õigusi ja huve. Konkreetsed tegevused on loetletud direktiivi selle artikli punktides a–

f. Kuna tegemist on krediidiandja ja krediidivahendaja tegevusele esitatavate üldiste nõuetega,

on põhjendatud täiendada vastavalt KAVS § 47.

KAVS § 48 lõike 5 punkt 71

KAVS § 48 lõike 5 punktis 71 asendatakse sõnad „võla ümberkujundamise“ sõnadega

„tarbijakrediidilepingu ümberkujundamise“. Muudatus on tingitud terminoloogilisest

muudatusest VÕS §-s 4161, kus praegu on sätte pealkirjas kasutatud sõnu

„tarbijakrediidilepingu kohtuväline ümberkujundamine“, kuid tekstis sõnu „võla

ümberkujundamine“. Eelnõuga ühtlustatakse VÕS § 4161 sõnastus nii, et selles on nüüd läbivalt

kasutusel sõnastus „tarbijakrediidilepingu ümberkujundamine“. Sama muudatus tehakse ka

KAVS-i vastavates reeglites, mis viitavad VÕS §-s 4161 sätestatule.

KAVS § 49 lõige 5

Eelnõuga tehakse ettepanek tunnistada kehtetuks KAVS § 49 lg 5. Kehtiv lõige 5 näeb ette, et

kui tarbijale on krediidiandja pakutavat krediidilepingut vahendanud krediidivahendaja, võib

krediidiandja sõlmida krediidilepingu krediidivahendaja teostatud krediidivõimelisuse

hindamise alusel, kui krediidivahendaja esitab krediidiandjale tarbija krediidivõimelisuse

nõuetekohase hinnangu. Sellist regulatsiooni ei saa uue direktiivi ülevõtmisel enam säilitada.

Uus direktiiv paneb krediidivõimelisuse hindamise kohustuse ning vastutuse selle kohustuse

täitmise eest üksnes krediidiandjale. Krediidivahendajal on küll uue direktiivi artikli 18 lõike 2

kohaselt kohustus edastada krediidiandjale vastav teave, kuid mitte kohustus ise viia läbi

hindamist. Ka ei tohi krediidiandja uue direktiivi artikli 18 lõike 3 viimase lause kohaselt

69

otsustada krediidivõimelisuse üle pelgalt kolmandatelt isikutelt (sh järelikult ka

krediidivahendajalt) saadud teabe alusel, vaid peab selle ise üle kontrollima. KAVS § 49 lg 5

praegune sõnastus jätab aga võimaluse tõlgenduseks, et krediidiandja võib piirduda üksnes

krediidivahendaja tehtud hinnanguga, mis näeb formaalselt nõuetekohane välja. Ettepaneku

sellise muudatuse tegemiseks tegi professor Karin Sein.

KAVS § 491

KAVS-i lisatakse uus § 491, millega võetakse üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 18 lõige

8 ja nähakse ette tarbija õigused olukorras, kus krediidiandja kasutab krediidivõimelisuse

hindamisel automatiseeritud andmetöötlust.

Kõnealune regulatsioon võetakse üle KAVS-i, kuna tegemist on krediidiandjale ette nähtava

kohustusega krediidivõimelisuse hindamise juures, mis on juba KAVS §-s 49 reguleeritud.

Regulatsiooni sisu ei ole lepinguõiguslik, seetõttu ei sobiks see hästi VÕS-i, mis ka

krediidivõimelisuse hindamist reguleerib. Eelnõu koostamise käigus kaaluti ka võimalust võtta

need reeglid üle IKS-i, kuna see puudutab krediidivõimelisuse hindamise käigus isikuandmete

töötlemist ning iseenesest on sarnased reeglid üldiselt ette nähtud IKÜM artiklis 22. Aga selle

regulatsiooni mõte ei ole mitte niivõrd tarbija isikuandmete kaitse, kuivõrd tarbija

võimestamine seeläbi, et tema krediidivõimelisusele annaks hinnangu ja lepingu sõlmimise

kohta teeks otsuse inimene, mitte arvuti. Seetõttu otsustati eelnõu koostamisel vastava

regulatsiooni KAVS-is ettenägemise kasuks.

Eelnõuga loodava § 491 lõikega 1 võetakse üle artikli 18 lõike 8 esimene lõik. Tarbijal on

edaspidi õigus nõuda tema andmete automatiseeritud töötlemise korral krediidivõimelisuse

hindamiseks krediidiandja poolt, et sekkuks füüsiline isik ehk inimene.

Direktiivi sätete sõnastusest tuleneb, et siin on mõeldud automatiseeritud andmetöötlust, mis

võib mõjutada krediidivõimelisuse hindamise tulemust, mitte muud automatiseeritud

andmetöötlust, mida krediidiandja võib suhetes tarbijaga kasutada. Direktiivi põhjenduses 56

on selgitatud, et tehisintellektisüsteemid, mida kasutatakse füüsilistele isikutele krediidiskoori

andmiseks või nende krediidivõimelisuse hindamiseks, tuleks liigitada suure riskiga

tehisintellektisüsteemideks, sest nendega otsustatakse asjaomaste inimeste juurdepääs

finantsvahenditele või olulistele teenustele. Selline liigitus tuleneb EL-i tehisintellekti käsitleva

määruse (EL) 2024/168933 lisa II punkti 5 alapunktist b. Just selle suure riskiga on

tarbijakrediidi direktiivi põhjenduses 56 põhjendatud direktiiviga tarbijale antavaid õigusi

olukorras, kus krediidivõimelisuse hindamisel kasutatakse automatiseeritud andmetöötlust.

Paragrahvi 491 kohaselt on tarbijal õigus saada selgeid ja arusaadavaid selgitusi ning võimalust

kontrollida krediidivõimelisuse hindamist ja krediidilepingu sõlmimise otsust. Põhjenduses 56

on välja toodud, et tarbija peab saama sisulisi ja arusaadavaid selgitusi tehtud hindamise ning

selle kohta, kuidas asjaomane andmete automatiseeritud töötlemine toimib, sealhulgas

põhimuutujate, kasutatava loogika ja kaasnevate riskide kohta, ning tal peaks olema õigus

väljendada oma seisukohta ning taotleda krediidivõimelisuse hinnangu läbivaatamist ja krediidi

andmist käsitleva otsuse läbivaatamist krediidiandja poolt.

Oluline on aga selgitada, et lepingu sõlmimise otsuse ülevaatamise nõudmine ei tähenda, et

selle läbivaatamise tulemusel peaks alati jõudma tarbijaga lepingu sõlmimiseni. Regulatsiooni

eesmärk on anda tarbijale õigus nõuda inimese sekkumist ja kaitsta teda selle eest, et tema jaoks

33 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2024/1689, millega nähakse ette tehisintellekti käsitlevad

ühtlustatud õigusnormid ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 300/2008, (EL) nr 167/2013, (EL) nr 168/2013, (EL)

2018/858, (EL) 2018/1139 ja (EL) 2019/2144 ning direktiive 2014/90/EL, (EL) 2016/797 ja (EL) 2020/1828

(tehisintellekti käsitlev määrus).

70

väga olulised otsused langetatakse üksnes automatiseeritud andmetöötluse tulemusel. Kuid

selle eesmärk ei ole anda tarbijale nõudeõigust krediidiandja vastu lepingu sõlmimiseks.

Eeltoodu tuleb üheselt välja ka põhjenduse 56 viimasest lausest.

Eelnõuga loodava § 491 lõikega 2 võetakse üle artikli 18 lõike 8 teine lõik, mis kohustab

krediidiandjat andma tarbijale teavet lõike 1 kohastest õigustest. See teavitamine peab toimuma

vahetult pärast seda, kui krediidiandja on automatiseeritud andmetöötluse teinud.

KAVS § 50

KAVS § 50 lõige 2. Kehtiva KAVS § 50 lõike 2 allikas on hüpoteekkrediidi direktiivi artikli

20 lõige 2. Sama nõude näeb ette uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 18 lõige 2, kuid uues

tarbijakrediidi direktiivis on eraldi rõhutatud, et krediidivahendajalt krediidiandjale teabe

esitamine peab toimuma kooskõlas IKÜM-i nõuetega. Eelnõuga lisatakse uue tarbijakrediidi

direktiiviga täpse kooskõla tagamiseks see viide ka KAVS § 50 lõikesse 2.

KAVS § 50 lõige 3. KAVS § 50 lõige 3 vastab oma mõttelt ja sisult uue tarbijakrediidi direktiivi

artikli 18 lõike 3 teisele lõigule. Samasuguse regulatsiooni näeb ette hüpoteekkrediidi direktiivi

artikli 20 lõike 1 teine lause. Siiski on kehtiva õiguse ja direktiivis sätestatu vahel teatav

erinevus. Esiteks, on uues tarbijakrediidi direktiivis kasutatud väljendit kogutud teavet

kontrollitakse asjakohaselt (inglise keeles shall be appropriately verified). Kehtiv KAVS § 50

lõige 3 nõuab krediidiandjalt mõistlike pingutuste tegemist teabe kontrollimiseks. See ei ole

päris sama mis direktiivis nõutav teabe asjakohane kontroll, kehtiva õiguse lävend krediidiandja

kohustustele on madalalamal, kui uus direktiiv nõuab. Seetõttu tuleb lõiget 3 muuta ja viia see

uue direktiivi artikli 18 lõike 3 teise lõiguga vastavusse. Teiseks, asendatakse direktiivi

korrektse ülevõtmise tagamiseks sõnad võimaluse korral sõnadega vajaduse korral. Selline

sõnastus arvestab paremini nii uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 18 lõikega 3 kui ka

hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 20 lõikega 1.

KAVS § 50 lõige 6. KAVS § 50 lõikes 6 tehtav muudatus on seotud lõikes 2 tehtava

muudatusega ja on oma olemuselt normitehniline. Kehtivas KAVS-is on esmakordne viide

IKÜM § 50 lõikele 6. Eelnõuga kavandatava KAVS § 50 lõike 2 muudatusega viiakse

esmakordne viide IKÜM-ile lõikesse 2, seetõttu lisatakse lõikesse 2 ka korrektne tervikviide

IKÜM-ile koos viitega Euroopa Liidu Teatajale. Lõikes 6 ei ole seetõttu enam tervikviidet

IKÜM-ile vaja.

KAVS § 502

KAVS-i lisatakse uus § 502. Paragrahv põhineb uue tarbijakrediidi direktiivi artiklil 38. Esmalt

nähakse punktis 1 ette, et krediidivahendaja peab järgima VÕS §-des 4171 ja 418 sätestatut.

Nendes on ette nähtud lepinguõiguslikud reeglid, mis vastavad uue direktiivi artiklile 38 ning

mis peavad olemuslikult jääma VÕS-i, kuivõrd neile kohaldub ka VÕS § 421, mis muudab

need tarbija kaitseks imperatiivseks. Punktis 2 sätestatakse seni VÕS § 4171 lõikes 2 ette nähtud

põhimõte, mille kohaselt peab krediidivahendaja teatama enda tasud krediidiandjale, et viimane

saaks võtta need arvesse krediidi kulukuse määra arvutamisel. See on olemuslikult

krediidiandja ja -vahendaja vahelises suhtes kohalduv norm ja sobib seetõttu paremini KAVS-

i, mitte VÕS-i tarbijakrediidilepingute jakku.

KAVS § 503

KAVS-i lisatakse uus § 503, et võtta üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 6.

71

Direktiivi artikliga 6 nähakse ette liikmesriikidele kohustus tagada, et tingimustega, mida tuleb

krediidi saamiseks täita, ei diskrimineerita liidus seaduslikult elavaid tarbijaid kodakondsuse

ega elukoha tõttu ega muul Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 21 osutatud alusel, kui need

tarbijad liidus krediidilepingut taotlevad, sõlmivad või omavad. Artikli 6 teises lõigus

täpsustatakse, et esimene lõik ei piira võimalust pakkuda erinevaid krediidile juurdepääsu

tingimusi, kui erinevad tingimused on igakülgselt põhjendatud objektiivsete kriteeriumidega.

Põhjenduse 29 kohaselt austatakse direktiivis põhiõigusi ja järgitakse eelkõige põhiõiguste

hartas tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige austatakse direktiiviga täielikult põhiõiguste harta

kohast õigust isikuandmete kaitsele, omandile, mittediskrimineerimisele, perekonna- ja tööelu

kaitsele ning tarbijakaitsele. Põhjenduses 31 on täpsemalt selgitatud ja toodud näiteid artikli 6

kohta. Põhjenduse kohaselt ei tohiks liidus seaduslikult elavaid tarbijaid liidus krediidilepingu

taotlemisel, sõlmimisel või omamisel diskrimineerida nende kodakondsuse ega elukoha tõttu

ega muul põhiõiguste harta artiklis 21 osutatud alusel. See ei piira võimalust pakkuda erinevaid

krediidile juurdepääsu tingimusi, kui need erinevad tingimused on igakülgselt põhjendatud

objektiivsete kriteeriumidega. Samuti ei tohiks seda mõista nii, et see paneb krediidiandjatele

või krediidivahendajatele kohustuse osutada teenuseid valdkondades, kus nad äritegevusega ei

tegele.

Kõnealune regulatsioon võetakse üle KAVS-i, kuna see on oma olemuselt avalik-õiguslik ega

sobi seetõttu VÕS-i. Kõne alla võiks tulla KAVS-i asemel võrdse kohtlemise seaduse

muutmine, kuid spetsiifiliselt üksnes tarbijakrediiti puudutav erireegel pigem ei sobiks võrdse

kohtlemise seadusesse, arvestades selle üldist loogikat ja kohaldamisala. Samuti on oluline, et

kuigi võrdse kohtlemise seadus seab üldised raamid isikute võrdsele kohtlemisele, et kata selle

§-s 2 nimetatud tunnused, mille tõttu on isikute diskrimineerimine keelatud Euroopa Liidu

põhiõiguste harta artikli 21 kohaselt. Seetõttu on direktiivi ülevõtmisel otsustatud luua artikli 6

ülevõtmiseks eraldi reegel, mis viitab, nagu direktiivi artikkel 6, otsesõnu Euroopa Liidu

põhiõiguste hartale. Siiski, kuivõrd harta kehtib juba praegu nii või teisiti, saab eelnõuga

loodava regulatsiooni praktiline mõju ilmselt olema üsna väike.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 21 kohaselt on keelatud igasugune diskrimineerimine,

sealhulgas diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu,

geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste,

rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puude, vanuse või seksuaalse

sättumuse tõttu. Direktiivi artiklist 6 tulenevalt ei tohi diskrimineerida tarbijat ka kodakondsuse

ega elukoha tõttu. Diskrimineerimise keeld kehtib nii lepingu sõlmimise eel, lepingu sõlmimisel

kui ka pärast seda lepingu kehtivuse ajal. Euroopa Komisjon on selgitanud, et tegemist on üldist

põhimõtet sõnastava normiga. Seda, kas kõnealusel juhul on tegemist diskrimineerimisega või

mitte, tuleb hinnata üksikjuhtumi põhjal.

Oluline on tähele panna, et üldine diskrimineerimise keeld ei tähenda, et krediidiandjal oleks

igal juhul kohustus tarbijaga leping sõlmida. Põhjenduse 29 viimasest lausest on tuletatav, et

krediidiandjatele ei panda kohustust laiendada enda tegevust teistesse liikmesriikidesse. Samuti

on oluline, et see reegel ei puuduta direktiiviga reguleeritud krediidivõimelisuse hindamise

regulatsiooni (artikkel 18). Juhul, kui tarbija krediidivõimelisuse hindamisel selgub, et ta ei

suudaks tõenäoliselt krediiti kokkulepitud tingimustel tagasi maksta, siis sõltumata võrdse

kohtlemise regulatsioonist on krediidiandjal keelatud tarbijale krediiti anda. Tarbijatele on

lubatud pakkuda erinevaid lepingutingimusi, kui need on objektiivselt põhjendatud. Näiteks on

lubatud nõuda erinevaid tagatisi, kui see on konkreetsel juhul põhjendatud.

Artikkel 6 võetakse üle üksnes n-ö tavalise tarbijakrediidi kohta. Seda ei laiendata

elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele. See ei tähenda loomulikult, et

72

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi puhul võiks tarbijaid diskrimineerida. Kõik eelnevalt

kirjeldatud nõuded (nt Euroopa Liidu põhiõiguste harta) kohalduvad igal juhul, sõltumata

käesolevast sättest. Samas on elamukinnisvaraga seotud lepingu olemuslikuks tunnuseks

kinnisvara olemasolu. Seega kui tegemist on välisriigist pärit tarbijaga, siis oleks krediidiandja

jaoks ilmselt märkimisväärseks riskiks ka lepinguga seotud teises riigis asuv kinnisasi. Seetõttu

nii või teisiti oleks tegemist sellise objektiivsete kriteeriumiga, mis annaks krediidiandjale siiski

õiguse pakkuda erinevaid tingimusi. Kõnealuse sätte mittekohaldamine elamukinnisvaraga

seotud krediidilepingutele ei too seega praktikas kaasa sisulist muutust.

KAVS 7. peatüki pealkiri

KAVS-i 7. peatükk reguleerib tarbijale elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi pakkumise

nõudeid. Kuna peatükis sisalduvad paragrahvid (§ 51 ja § 531), mida edaspidi kohaldatakse

lisaks hüpoteekkrediidiandjale ja -vahendajale ka krediidiandjale ja -vahendajale, siis viiakse

peatüki pealkiri vastavusse tegeliku sisuga ning jäetakse välja sõnad „elamukinnisvaraga

seotud“.

KAVS § 51 lõige 1

Tulenevalt uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 16 lõikest 1 ei ole nõustamisteenuse osutamine

edaspidi kohustuslik üksnes hüpoteekkrediidiandjale ja -vahendajale, vaid ka muude

tarbijakrediitide andjatele ja vahendajatele. Seega muudetakse § 51 lõike 1 sõnastust selliselt,

et sättest tulenevad nõuded kohalduksid lisaks hüpoteekkrediidiandjale ja -vahendajale ka

muude tarbijakrediitide andjatele ja vahendajatele.

KAVS § 51 lõige 6 ja lõike 7 punkt 5

KAVS § 51 lõike 6 ja lõike 7 punkti 5 sõnastuse täpsustamise vajadus on tingitud uue

tarbijakrediidi direktiivi artikli 16 lõike 2 esimese lõigu ja lõike 3 punkti e ülevõtmisest.

Nimetatud sätted nõuavad krediidiandjalt ja asjakohasel juhul krediidivahendajalt teabe

esitamist paberil või muul tarbija valitud püsival andmekandjal. Muudetavates KAVS-i

normides piirdub nõue püsiva andmekandjaga. Samuti näeb direktiiv ette, et andmekandja liigi

valiku võimalus peab olema tarbijal. Selguse ja direktiivi korrektse ülevõtmise huvides

muudetakse KAVS-i vastavalt.

KAVS § 51 lõige 61

Kõnealuse muudatusega võimaldatakse krediidiandjal või asjakohasel juhul krediidivahendajal

anda nii lepingueelset teavet kui ka nõutamisteenust puudutavat teavet korraga. Muudatusega

võetakse üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 16 lõike 2 teine lõik, mille kohaselt võib artikli

16 lõike 1 esimeses lõigus osutatud teabe tarbijale esitada lepingueelse lisateabena kooskõlas

artikli 10 lõike 6 teise lõiguga.

KAVS § 51 lõige 9

Muudatuse eesmärk on teha tarbijale antava hoiatuse sisu konkreetsemaks, viidates tarbija

finantsolukorrast tuleneda võivale teatavale riskile. Kehtiva sõnastuse kohaselt on hoiatuse sisu

võrdlemisi lai („kui kogutud andmete alusel ei ole krediidileping tarbija jaoks sobiv“).

Muudatuse jõustumise järel on hoiatuse sisu selgem, piiritledes selle tarbija finantsolukorrast

tuleneva riskiga. Muudatusega võetakse üle uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 16 lõige 5.

KAVS § 531

73

Kehtiva krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 531 reguleerib üldise teabe esitamist tarbijale

krediidiandjate ja krediidiagentide poolt. Paragrahv põhineb hüpoteekkrediidi direktiivi artiklil

13. Seetõttu on kehtivas seaduses ette nähtud vastava teabe esitamise kohustus üksnes

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral ehk sisuliselt eluasemelaenulepingute

korral.

Kuna uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 9 näeb suures osas samasuguse teabe täpsemalt

esitamise kohustuse ette ka n-ö muude tarbijakrediidilepingute puhul, siis laiendatakse §-s 53

sätestatut ka sellistele lepingutele.

Alternatiivina oleks võimalik § 531 muutmata jätta ja näha ette eraldi analoogiline paragrahv

selliste tarbijakrediidilepingute kohta, mis ei ole seotud elamukinnisvaraga. See tooks aga

seaduse teksti ebavajalikud kordused, samuti ebaühtlase lähenemise, mistõttu ei pruugi tarbijate

kaitse sel juhul olla piisvalt tagatud. Ühtse paragrahvi loomine kõikide tarbijakrediidilepingu

liikide tarbeks võib küll krediidiandjate koormust mõnevõrra suurendada (kuna

hüpoteekkrediidi direktiiv täpselt samal kujul selle info esitamist ei nõua), kuid see koormus ei

ole siiski väga suur. Selline lähenemine on hüpoteekkrediidi direktiiviga kooskõlas, kuna

vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 2 lõikele 1 on tegemist minimaalselt ühtlustava

direktiiviga, muu hulgas on tarbijale üldise teabe andmise reeglid minimaalselt ühtlustatud.

Muudatusega jäetakse pealkirjast välja sõnad „elamukinnisvaraga seotud“. Selle tulemusel

kohaldub paragrahvis sätestatu edaspidi kõigile tarbijakrediidilepingutele, sh

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele. Kui mõni konkreetne § 531 punkt saab

kohalduda üksnes elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele, sest uus maksimaalselt

harmoneeriv tarbijakrediidi direktiiv sellist regulatsiooni ette ei näe, siis on selles konkreetses

punktis täpsustatud, et see kohaldub üksnes elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele.

KAVS § 531 lõige 1

Kehtivas lõikes 1 on ette nähtud, et vastav teave tuleb tarbijale esitada püsival andmekandjal

või elektrooniliselt. Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 9 lõike 1 kohaselt tuleb vastav teave

esitada aga paberil või muul püsival andmekandjal. Samuti näeb direktiivi säte ette, et muu

püsiva andmekandja valiku võimalus peab olema tarbijal. Seetõttu muudetakse kehtivat lõiget

1 vastavalt, mh jäetakse välja teabe esitamine elektrooniliselt. Uue tarbijakrediidi direktiivi

artikli 9 lõike 1 teine lause näeb lisaks ette, et kui vastavat teavet pakutakse krediidiandja või

agendi ruumides (sisuliselt teenindussaalis või kontoris), siis tuleb see igal juhul teha tarbijale

paberi peal kättesaadavaks. Seepärast lisatakse ka vastav täiendus lõikesse 1.

KAVS § 531 lõike 2 punkt 1

Kehtiva punkti 1 kohaselt tuleb esitada tarbijale krediidiandja või -vahendaja nimi ja aadress.

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 9 lõike 2 punkti 1 kohaselt tuleb aga lisaks esitada

krediidiandja või -vahendaja telefoninumber ja e-posti aadress. Seetõttu täiendatakse ka

vastavat KAVS-i sätet.

KAVS § 531 lõike 2 punkt 3

Kehtiva punkt 3 kohaselt tuleb esitada tarbijale teave tagatise liikide kohta, lisaks ka info, et

tagatis võib asuda teises liikmesriigis. Kuna uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 9 sellise teabe

esitamist ette ei näe, täpsustatakse punkti nii, et see kohaldub üksnes elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingute korral. Muudatus on vajalik mh ka põhjusel, et uus tarbijakrediidi

74

direktiiv on maksimaalselt harmoneeriv. See tähendab, et direktiivi ülevõtmisel ei saa

tarbijakrediidilepingute kohta sellise teabe esitamise kohustust krediidiandjatele panna.

KAVS § 531 lõike 2 punkt 6

Kehtiva KAVS § 531 lõike 2 punkti 6 kohaselt tuleb esitada teave välisriigi vääringu või

vääringute kohta, sealhulgas selgitus välisriigi vääringus krediidilepingu sõlmimise võimalike

tagajärgede kohta tarbijale, kui krediidiandja pakub lepingu sõlmimist välisriigi vääringus.

Kuna uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 9 seda ette ei näe, täpsustatakse KAVS-i vastavat

sätet nii, et see kohaldub üksnes elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral.

KAVS § 531 lõike 2 punkt 10

Kehtiva punkti 10 kohaselt tuleb kohaldataval juhul esitada tarbijale selge ja kokkuvõtlik viide,

et tarbijakrediidilepingu tingimuste täitmine ei taga tarbijakrediidilepingu alusel kasutusse

võetud krediidi tagasimaksmist. Kuna uue tarbijakrediidi direktiivi artikkel 9 seda ette ei näe,

täpsustatakse KAVS-i vastavat punkti nii, et see kohaldub üksnes elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingute korral.

KAVS § 531 lõike 2 punkt 111

Uue tarbijakrediidi direktiivi artikli 9 lõike 2 punkti i kohaselt tuleb tarbijale anda infot ka

taganemisõiguse kohta. Kehtiv KAVS § 531 seda ette ei näe ja seepärast täiendatakse lõiget 2

vastavalt uue punktiga. Kuna see on oluline info ka elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingute puhul ja Eestis on ka hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 14 lõike 6

ülevõtmisel tehtud otsus näha riigisiseselt ette taganemisõigus pärast lepingu sõlmimist (vt

VÕS § 409 lg 1 ls 2), siis tuleb selliste lepingute puhul samuti see info tarbijale esitada.

Sisuliselt tähendab see kohustust esitada teave selle kohta, et tarbijal on taganemisõigus ja tuua

välja selle tingimused, nt taganemistähtaeg.

KAVS § 531 lõike 2 punkt 12

Kehtiva punkti 12 kohaselt tuleb esitada teave selle kohta, kas kinnisasja hindamine on vajalik,

ning kui hindamine on vajalik, siis kes vastutab selle eest, et hindamine läbi viiakse, samuti

teave selle kohta, kas tarbijale tekib sellega seoses kulusid. Kuna uue tarbijakrediidi direktiivi

artikkel 9 seda ette ei näe, täpsustatakse KAVS-i vastavat punkti nii, et see kohaldub üksnes

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral.

3.5. Reklaamiseaduse muutmine

Üldist

Tarbijakrediidi direktiivi artiklites 7 ja 8 on reguleeritud tarbijakrediidiga seotud

krediidilepingu sõlmimise eel esitatavat teavet.

Artikkel 7 sätestab reklaami ja turunduse suhtes kohaldatavad üldsätted. Esimeses lauses on

sätestatud, et piiramata 2005/29/EÜ kohaldamist, nõuavad liikmesriigid, et krediidilepinguid

käsitlevad reklaam- ja turundusteated oleksid õiglased, selged ja mitteeksitavad.

Need nõuded on tagatud reklaamiseaduses sätestatud reklaami üldnõuetega, mistõttu puudub

vajadus muuta RekS-i nimetatud lauses sätestatu ülevõtmiseks.

75

Artikli 7 teise lause kohaselt on tarbijakrediidilepingu reklaamis keelatud sõnastus, mis võib

tarbijates tekitada põhjendamatuid ootusi seoses krediidi kättesaadavuse, selle kulukusega või

tarbija makstava kogusummaga. Alates 01.01.2016 on tarbijakrediidi reklaamis lubatud üksnes

kindlaks määratud teabe esitamine (RekS § 29 lg 3). Selle sätte alusel on tarbijatele võimalik

esitada üksnes sellist teavet, mille eesmärk on tarbijate informeerimine finantsteenuste

tingimustest ja teenuse tarbimisega kaasnevatest kohustustest. Seega on kõnealuse sätte alusel

keelatud igasugused täiendavad reklaamlaused ja finantsteenust atraktiivsena näitavad

pakkumised. Lisaks ei tohi tarbijakrediidi reklaam RekS § 29 lõike 7 kohaselt jätta muljet, et

tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks, ega

kallutada tarbijaid läbimõtlematult laenu võtma.

Seega sisaldub artikli 7 teises lauses sätestatu juba olemasolevas regulatsioonis ja puudub

vajadus kehtestada eriregulatsiooni.

Tarbijakrediidi direktiivi artiklis 8 on reguleeritud ka tarbijakrediidilepingute reklaamis

sisalduva standardteabe esitamine. Kuigi ka kehtiv tarbijakrediidi direktiiv reguleerib

tarbijakrediidi reklaami teemat, mis on Eestis üle võetud reklaamiseadusega, on siiski vaja teha

teatud muudatusi RekS §-s 29, et tagada direktiivi korrektne ülevõtmine.

Muudatusi ei ole vaja teha RekS § 29 lõikes 31, kuna kohustuslike elementide loetelu, mida

reklaamis, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada

tarbijakrediidilepinguid, tuleb esitada, olid olemas ka tarbijakrediidi direktiivi eelmises

verisoonis ning on seega juba riigisiseses õiguses sätestatud.

RekS § 29

RekS § 29 lõige 21

Direktiivi artikli 8 lõige 1 sätestab, et tarbijakrediidilepinguid käsitlev reklaam peab sisaldama

hoiatust, et laenuvõtmine maksab raha, kasutades sõnastust „Hoiatus! Laenuvõtmine maksab

raha.“ või muud samalaadset sõnastust.

Kehtiva RekS § 29 lõige 2 sätestab, et finantsteenuse reklaam peab sisaldama üleskutset tutvuda

finantsteenuse tingimustega ning vajaduse korral konsulteerida asjatundjaga. Seega peavad

kõnealust üleskutset sisaldama kõik finantsteenuse reklaamid, sh kindlustus, ehk ka reklaamid,

mis ei ole oma olemuselt tarbijakrediidireklaamid.

Kuna kehtivas reklaamiseaduses puudub viide uues tarbijakrediidi direktiivis ettenähtud

hoiatusele, tuleb RekS § 29 lõiget 2 täiendada lõikega 21, milles sätestatakse, et reklaam, milles

teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepingut, peab

sisaldama lisaks sama paragrahvi lõikes 2 olevale üleskutsele ka hoiatavat teksti „Hoiatus!

Laenuvõtmine maksab raha.“ või muud samaväärset väljendit. Eelnev tähendab seda, et

võimalik on kasutada ka muid hoiatavaid väljendeid, kuid selline hoiatus peab andma tarbijale

signaali, et tarbijakrediidi võtmine on finantskohustus, mille eest tuleb krediidiandjale tasuda

(näiteks intressi). Direktiivi põhjenduses 33 on tarbijakrediidi reklaami sellise hoiatava teksti

lisamise kohustust põhjendatud eesmärgiga, et krediiti ei võtaks tarbijad, kes sellist krediiti

tegelikult endale lubada ei saa.

RekS § 29 lõige 3

76

Lõikes 3 tehakse tehniline täpsustus ning viide § 29 lõigetele 2 ja 31–35 asendatakse viitega

lõigetele 2-21 ja 31–35. Muudatus on tingitud asjaolust, et eelnõuga lisatakse §-i 29 lõige 21,

milles sätestatud teabe esitamine peab tarbijakrediidilepingu reklaamis lõike 3 kohaselt

võimalik olema.

Direktiivi põhjenduses 33 on selgitatud, et tarbijale tuleks edastada ka krediidiandja ning

asjakohasel juhul krediidivahendaja telefoninumber ja e-posti aadress, et ta saaks krediidiandja

või krediidivahendajaga kiiresti ja tõhusalt ühendust võtta. Lõike 3 alusel on reklaamis, millega

teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepinguid, lubatud

mh kuvada tegevuskoha kontaktandmeid ning selline info on kergesti leitav ka krediidiandja

või krediidivahendaja kodulehelt.

RekS § 29 lõige 33

Direktiivi artikli 8 lõige 5 sätestab, et kui selleks, et saada krediiti või saada krediiti

reklaamitavatel tingimustel, on kohustuslik sõlmida leping krediidilepinguga seotud teatava

kõrvalteenuse kohta ja selle teenuse maksumust ei saa ette kindlaks määrata, tuleb selgel,

kokkuvõtlikul ja selgelt eristuval viisil standardteabes täpsustada selle lepingu sõlmimise

kohustus. Pea samas sõnastuses on kõrvallepingu sõlmimise kohustusest teatamine sätestatud

ka kehtivas tarbijakrediidi direktiivis, mis on riigisiseses õiguses sätestatud RekS § 29 lõikes

33. Uue tarbijakrediidi direktiiviga on sõnastust mõnevõrra muudetud, sh jäetud ära viide

sellele, et sõlmitavaks kõrvallepinguks on eelkõige kindlustusleping, ning on jäädud selle

juurde, et tüüpilise näite juures tuleb tuua välja kõrvallepingu sõlmimise kohustus, kuid seda ei

pea enam tooma välja krediidi kulukuse määra juures. Seega tuleb muuta § 29 lõike 33

sõnastust.

RekS § 29 lõige 7

Direktiivi artikli 8 lõike 7 punktides a–c on sätestatud, et liikmesriigid keelavad selliste

krediiditoodete reklaamimise, milles:

a) julgustatakse tarbijaid taotlema krediiti, andes mõista, et krediit parandaks nende

finantsolukorda;

b) märgitakse, et kehtivate krediidilepingute või andmebaasides registreeritud krediidi

mõju krediiditaotluse hindamisele on väike või olematu;

c) antakse eksitavalt mõista, et krediit toob kaasa rahaliste vahendite suurenemise, asendab

säästmist või võib tõsta tarbija elatustaset.

Tarbijakrediidi direktiivi põhjenduses 33 on selliste keeldude lisamist põhjendatud tarbijakaitse

kõrge taseme tagamisega.

Reklaamiseaduses on juba sätestatud, et reklaam, millega teavitatakse valmisolekust anda

tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepinguid, peab olema vastutustundlik ning

tasakaalustatud. Reklaam ei tohi jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne

võimalus finantsprobleemide lahendamiseks, ega kallutada tarbijaid läbimõtlematule

laenuvõtmisele (§ 29 lg 7). Seega on punktis a sätestatud keeld julgustada tarbijaid taotlema

krediiti, andes mõista, et see parandaks nende finantsolukorda, sõnaselgelt lõikes 7 sõnastatud.

Kuigi ka punktides b ja c sisalduvat keeldu on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil

(TTJA) võimalik juba praegu lõike 7 alusel menetleda, sätestatakse õigusselguse huvides

kõnealustes punktides olevad keelud seaduses sõnaselgelt. Sõnaselge keeld on vajalik, sest

reklaami vastutustundlikkuse hindamine on subjektiivne ning konkreetsete keeldude olemasolu

seaduses vähendab tulevikus TTJA-l kuluda võivat ressurssi, et põhjendada, miks konkreetne

reklaam ei ole vastutustundlik.

77

Sõnastuslikult kasutatakse direktiivis kasutatud väljendi andmebaas asemel väljendit register,

sest samasuguses sõnastuses lähtuvad eelnõukohased VÕS § 4034 ja IKS § 101.

Endiselt säilib eelnõus põhimõte, et lõikes 7 sätestatut kohaldatakse ka võlaõigusseaduse § 403

lõike 3 punktis 4 nimetatud tarbijakrediidilepingute reklaamile.

RekS § 29 lõige 8

Direktiivi artikli 8 lõige 3 sätestab, et tüüpnäide peab olema kergesti loetav või selgesti kuuldav

ning kohandatud reklaamiks kasutatava andmekandja tehnilistele piirangutele.

RekS § 29 lõikes 8 on täna sätestatud, et tüüpnäide (ja muud olulised elemendid, mis on lõikes

8 loetletud) tuleb esitada selgel, kokkuvõtlikul ja selgelt eristuval viisil. Valida tuleb selline

kirjatüüp ja -suurus ning kõne kiirus ja helitugevus, mis muudab selle teabe tavalise tähelepanu

juures märgatavaks, arusaadavaks, sealhulgas selgelt loetavaks ja kuuldavaks ning muust

teabest eristatavaks.

Seega ei ole kehtivas regulatsioonis sätestatud, et tüüpnäide peab olema kohandatud reklaamiks

kasutatava andmekandja tehnilistele piirangutele. Direktiivi põhjenduses 33 on selgitatud, et

kogu oluline teave peaks olema tarbijatele esmapilgul nähtav, isegi kui nad vaatavad seda

mobiiltelefoni ekraanilt. Suur osa tarbijakrediidi reklaame avalikustatakse ka Google Adsi

vahendusel, kuid seejuures ei arvestata, et Google Adsi puhul on võimalik kasutada piiratud

arvu tähemärke, mis seab piirangud sellele, kui palju infot on võimalik tarbijakrediidi reklaami

lisada.

2025. a veebruaris avalikustas TTJA eelmise aasta reklaamijärelevalve tulemused ning nendest

selgus, et palju RekS-i rikkumisi pannakse toime Google Adsi keskkonnas. Nimelt 171-st

Google Adsis vaadatud reklaamist 112 puhul oli rikutud reklaamiseaduse nõudeid, mis on

65,5% kontrollitud reklaamidest.34 Seega tuleb sellel platvormil reklaami avalikustades

arvestada ka platvormi piiranguga tähemärkide arvule.

RekS § 29 lõige 81

Kehtiva RekS § 29 lõikes 31 sätestatakse kohustuslikud andmed, mis tuleb tüüpilises näites

tarbijale kuvada. Need on:

1) intressimäär;

2) kasutusse võetav krediidisumma või krediidi ülempiir;

3) krediidi kulukuse määr;

4) kohaldataval juhul tarbijakrediidilepingu kestus;

5) tarbijakrediidilepingu puhul, mille esemeks on asja omandamise, teenuse osutamise või

muu lepingueseme finantseerimine, lepingueseme hind kohe tasudes (netohind) ja

kohaldataval juhul ettemaksu summa;

6) kohaldataval juhul tarbija poolt makstav kogusumma ja tagasimaksete summa;

7) kohaldataval juhul tagasimaksete arv.

Samad andmed on sätestatud ka uue tarbijakrediidi direktiiviga ning need andmed tuleb ka

edaspidi tüüpilise näite kujul tarbijakrediidi reklaamis kuvada. Direktiivi artikli 8 lõikes 3 aga

sätestatakse erand, mille kohaselt, kui edastamiseks kasutatav andmekandja ei võimalda esitada

34 Reklaamituru järelevalve 2024. aastal, TTJA. https://ttja.ee/uudised/reklaamituru-jarelevalve-2024-aastal.

78

kõnealust teavet visuaalselt, puudub kohustus kuvada RekS § 29 lõike 31 punkte 5

(tarbijakrediidilepingu puhul, mille esemeks on asja omandamise, teenuse osutamise või muu

lepingueseme finantseerimine, lepingueseme hind kohe tasudes (netohind) ja kohaldataval

juhul ettemaksu summa) ja 6 (kohaldataval juhul tarbija poolt makstav kogusumma ja

tagasimaksete summa).

Elektrooniliste kanalite puhul peab tarbijale olema tagatud punktides 5 ja 6 olevale infole

ligipääs klõpsamise, kerimise või ülelibistamise teel. Tarbijakrediidi direktiivi põhjenduses 33

on selgitatud, et tüüpnäide tuleks esitada enne ja tähelepandavalt ning selgel viisil ja kaasavas

vormis. See teave peaks olema selgesti loetav ja selle puhul tuleks arvesse võtta teatavate

andmekandjate, näiteks mobiiltelefonide ekraanide tehnilisi piiranguid.

Digikanalite puhul võib osa tüüpilises näites sisalduvast standardteabest olla tarbijale nähtav

klõpsamise, kerimise või ülelibistamise teel. On oluline, et enne krediidipakkumistele

juurdepääsu saamist tuleb tarbijatele esitada siiski kogu teave, mida peab krediidilepinguid

käsitlev reklaam sisaldama (sh punktides 5 ja 6 olev teave), isegi juhul, kui see teave ei sisaldu

reklaamis, vaid on nähtav klõpsamise, kerimise või ülelibistamise teel.

RekS § 29 lõige 12

Eelnõuga täiendatakse RekS § 29 uue lõikega 12, et võtta üle direktiivi artikli 2 lõike 8 punktis

b sätestatud liikmesriigi õigus intressita ja muu tasuta tarbijakrediidilepingutele. Vt selle kohta

eespool VÕS § 403 lõike 9 selgitusi.

Intressivaba krediidi puhul võib liikmesriik jätta kohaldamata artikli 8 lõike 3 punktid d, e ja f,

artikli 10 lõike 5, artikli 11 lõike 4 ning artikli 21 lõike 3. Eelnõuga on täiendatud VÕS § 403

lõiget 9 (vt seletuskirja eespool). Kuid kuna artikkel 8 käsitleb reklaami, siis välistus reklaamis

esitatavale teabele tuleb kirjutada RekS-i. Selleks luuakse § 29 uus lõige 12. Sätte sõnastamisel

kasutatakse samasugust lähenemist nagu VÕS § 403 lõike 9 puhul. Siin tehakse välistus

reklaamis esitatava teabe esitamisele, täpsemalt on välistatud § 29 lõike 31 punktides 4–6

sätestatu. Nendele punktidele vastavad uue direktiivi artikli 8 lõike 3 punktid d, e ja f. Seda

teavet ei pea tulevikus ka tarbijakrediidi regulatsiooni laienenud kohaldamisala arvestades

intressivaba krediidi reklaamis esitama.

3.6. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse muutmine

Eelnõuga täiendatakse võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise

eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-i 171 selleks, et võtta üle uue direktiivi artikli 2 lõike

2 punkt l. Muudatused tehakse samasugust loogikat arvestades nagu kehtiva tarbijakrediidi

direktiivi ülevõtmisel. Seetõttu on muudatustena ette nähtud §-i 171 kolme lõike lisamine, mis

on sisuliselt samad nagu kehtiva § 171 kolm esimest lõiget, kuid muudetud on redaktsiooni

jõustumise kuupäeva, nii et see vastaks uutele muudatustele. Lõikes 4 sätestatud loetelu

normidest, mida tuleb kohaldada juba varem sõlmitud tähtajatutele krediidilepingutele,

võetakse üle artikli 2 lõike 2 punktist l.

Artikli 2 lõike 2 punktis 1 on viidatud järgmistele sätetele:

- artikkel 23 – intressimäära muudatused (VÕS § 4041);

- artikkel 24 – arvelduskrediit;

- artikli 25 lõike 1 teine lause ja lõige 2 – teavitamiskohustus maksekonto jäägi ületamisel

(VÕS § 407 lg-d 31 ja 32, lg 4 ls 2, lg-d 41 ja 43);

- artikkel 28 – tähtajatud lepingud (VÕS §-d 4141 ja 4142 );

79

- artikkel 39 – nõuete loovutamine (VÕS § 412).

Paragrahvis 172 tehakse samasugused muudatused nagu aastal 2011 eelmise tarbijakrediidi

direktiivi ülevõtmisel. Nendega võimaldatakse finantsteenuse osutamisel kasutatavaid

tüüptingimuste muutmist, kui see on vajalik selleks, et viia tingimused eelnõuga kavandatavate

muudatustega kooskõlla.

3.7. Eelnõu põhiseaduspärasus

Eelnõuga kavandatud täiendused tulenevad Euroopa õigusaktist ning on vajalikud uue

täisharmoneeriva tarbijakrediidi direktiivi kohaldamiseks. Sellised muudatused, mis ei ole

direktiivist tulenevalt nõutavad, on suuresti tehnilised ning riivet endas ei kujuta – näiteks on

tehtud muudatusi tarbijakrediidi jao terminoloogia ühtlustamiseks. Mõned muudatused on

vajalikud ka teiste seotud direktiivide korrektseks ülevõtmiseks – näiteks direktiiv (EL)

2023/2675, millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses finantsteenuste kauglepingutega

ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ.

Kuigi direktiiv on täisharmoneeriv, on teatud sätete kohaldamisel jäetud liikmesriikidele

valikuvabadus näiteks kohaldamisala või rangemate nõuete kehtestamise näol. Kohaldamisala

juures on eelnõus ette nähtud muudatustega tehtud selliseid valikuid, mis on ettevõtjaid

soodustavad (eelnõu punktid 7 ja 15). Kui direktiiv on liikmesriikidel võimaldanud kehtestada

krediidiandjatele rangemaid nõudeid, ei ole eelnõus seda võimalust kasutatud (v.a sellised

nõuded, mis on olnud kehtivas seaduses juba enne siinset eelnõud).

Direktiiviga kaasnevate sisuliste muudatuste põhiseaduspärasuse analüüs on tehtud juba

direktiivi eelnõu menetlemise käigus.

4. EELNÕU TERMINOLOOGIA

Eelnõuga on nii suures ulatuses kui võimalik järgitud VÕS-i tarbijakrediidi regulatsiooni

termineid. Mitmed seni üksnes elamukinnisvaraga seotud terminid, nt nõustamisteenus või

lepingu sidumine teiste finantsteenustega, hakkavad eelnõu tulemusel kohalduma üldiselt

kõigile tarbijakrediidilepingutele. Siis tuleb direktiivist tulenevalt võtta eelnõuga kasutusele ka

mõned uued terminid. Need on järgmised:

- Eeltäidetud valik on tarbija jaoks vaikimisi eelnevalt märgitatud valikut, eeltäidetud

valikuga on tegemist näiteks juhul, kui veebilehel on lahter või kastike eelnevalt

linnutatud, ristiga märgistatud või muu sarnasel viisil eelnevalt tähistatud.

- Ühine tagasimaksevõime on krediidivõimelisuse hindamisel mitme tarbijast

krediidivõtja ühine krediidi tagasimakse võime.

- Sotsiaalmeedia on sotsiaalmeediarakendused, nt Instagram, Facebook.

- Võlanõustamisteenus on sotsiaalteenus, mille eesmärk on abistada isikut tema varalise

olukorra kindlakstegemisel, võlausaldajaga läbirääkimiste pidamisel ja nõuete

rahuldamisel, vältida uute võlgnevuste tekkimist toimetulekuvõime parandamise kaudu

ning lahendada muid võlgnevusega seotud probleeme. Võlanõustamisteenuse

regulatsioon on ette nähtud sotsiaalhoolekandeseaduses. See on erinev VÕS § 4191 ja

KAVS § 7 reguleeritud nõustamisteenusest, mida on tarbijakrediidiga seotud

õigusaktides juba varem kasutatud.

- Krediidiskoor on tõenäosusväärtus tarbija tulevase maksekäitumise kohta.

5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE

80

Eelnõu on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2023/225. Eelnõul ei ole

otsest puutumust teiste Euroopa Liidu õigusaktidega, kaudselt puudutab see aga uut

finantsteenuste kaugturustuse direktiivi 2023/2673. Finantsteenuste kaugturustuse direktiivi

eelnõuga kavandatavad muudatused näevad ette, et sidevahendi abil finantsteenuse osutamise

lepingu puhul ei kohaldata võlaõigusseaduse üldosa sidevahendi abil sõlmitud lepinguid

käsitlevas jaos lepingueelse teabe andmise, tarbija taganemisõiguse ja selle teostamise

tagajärgede ning ettevõtja piisavate selgituste andmise kohustuse kohta sätestatut. Seoses

sellega tunnistatakse finantsteenuste kaugturustuse eelnõuga mitmed sätted kehtetuks, mistõttu

kaovad ka tarbijakrediidi jaos vastavad viited.

Seletuskirjale on lisatud vastavustabel (lisa 2) direktiivi 2023/225 ülevõtmise kohta.

6. SEADUSE MÕJUD

1. Euroopa Komisjoni mõjuhinnang

Euroopa Liidu direktiivi läbivaatamise eesmärk35 oli vähendada tarbijatele laenu võtmisel

tekkivat kahju muutuvas turuolukorras ning parandada tarbijakrediidi piiriülest pakkumist ja

siseturu konkurentsivõimet. Muudatuste eesmärk on kooskõlas direktiivi algsete eesmärkidega

– tagada kogu ELis kõrge tarbijakaitse tase, suurendada tarbijate usaldust ja toetada hästi

toimiva tarbijakrediidi siseturu arengut.

Konkreetsete eesmärkidena sooviti vähendada reguleerimata krediiditoodetest tulenevat

tarbijakahju, parandada tarbijate teavitamist krediidi riskidest ja kuludest ning tagada piisav aeg

teadlike otsuste tegemiseks. Samuti on direktiivi eesmärk tugevdada krediidi andmise vastavust

tarbijate parimatele huvidele, piirates haavatavaid tarbijaid mõjutavaid ebaausaid tavasid ja

parandades krediidivõimelisuse hindamist. Lisaks soovitakse ennetada ülelaenamise

süvenemist, aidata võlgnikel toime tulla majanduslike vapustustega, vähendada piiriülese