Kogumispensionide seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks esitamine


RE: Kogumispensionide seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks esitamine
Käesolevad kommentaarid esitavad ühiselt Aktsiaselts LHV Varahaldus, Swedbank Investeerimisfondid Aktsiaselts ja Aktsiaselts SEB Varahaldus. Täname võimaluse eest esitada kommentaare kogumispensionide seaduse (KoPS) muutmise eelnõule. Süsteemiga taasliitumise võimaldamine senise 10 aasta asemel 5 aasta järel on positiivne ning pikalt oodatud muudatus. Samuti peame oluliseks katset kaitsta süsteemi poliitiliste tõmbetuulte eest.
Kuigi tervikuna loob eelnõu täiendavat paindlikkust, on teatud aspekte, mille puhul eelnõu ja seletuskirja tekstiga tutvumise järel valitud lähenemise või täiendavalt seatud piirangute põhjus meile lõpuni arusaadav ei ole. Nende osas on alljärgnevalt toodud meie tähelepanekud ja mõtted. Lisaks eelnõuga kavandatavatele muudatustele, mis paratamatult avalduste loogikat ja seeläbi süsteemi veidi keerukamaks muudavad, teeme ettepaneku ühtlustada või üle vaadata ka mõningate muude avalduste esitamise ja jõustumise põhimõtted.
Peamised kitsaskohad:
1. Kuigi taasliitumise aja lühendamine on positiivne muudatus, ei peaks meie hinnangul võtma kogujatelt teise täieliku väljamakse tegemise võimalust. Palume kaaluda ses osas piirangu kehtestamise vajadust ning säilitada vähemasti 2 väljamakse võimalust, kui raha väljavõtmise avalduse arvu piiramine on üldse vajalik.

2. Osalise väljamakse võimalus võiks olla sisulist ja mitte üksnes näilist paindlikkust loov – osalisele väljamaksele võiks seada ülempiiri, nt 25% (edaspidi ka lävend) ja alla selle jäävale väljamaksele võiks kohaldada leebemaid tingimusi kui täielikule väljamaksele (nt kogumine ei peatuks).

3. Eelnõuga tehtav positiivne muudatus on see, et sissemaksete mitte tegemise avaldust ei võeta arvesse raha väljavõtmise avalduste arvu arvestamisel. Ses osas võiks minna veelgi kaugemale, sidudes makse tasumise või tasumisest vabastamise avalduse ilma seejuures raha välja võtmata tegemine lahti raha väljavõtmise avalduse tsüklist. Sissemaksete tegemist või mitte tegemist võiks koguja saada jooksvalt otsustada igal ajal, mil ta pole seotud kohustusliku 5-aastase perioodiga väljamakse avalduse esitamise järel.

Alljärgnevalt on detailselt välja toodud juba nimetatud ja ka muud tehnilisemad või täiendavad ettepanekud eelnõule:
1. Taasliitumise lubamine senise 10 aasta asemel 5 aasta pärast ning teise väljumiskorra kaotamine
Taasliitumise aja lühendamine poole võrra võimaldab nendel, kes väljusid süsteemist olude sunnil, otsust korralikult läbi mõtlemata või kes on kogumise osas pärast avalduse esitamist meelt muutnud, süsteemiga kiiremini taas liituda. See ei kohusta neid, kes enda esialgsele otsusele kindlaks jäid, taas liituma. Ka 5 aasta pikkune periood on seejuures piisavalt pikk, et hoida ära II samba kasutamine sotsiaalmaksukohustuse vähendamiseks.
Taasliitumise aja lühendamisega koos on aga eelnõus tehtud ettepanek ära kaotada teine väljumiskord nende isikute jaoks, kes mingil põhjusel tulevikus otsustavad II samba süsteemist väljuda. See tähendab juba ühe raha väljamakse avalduse esitanud taasliitujatele seda, et nemad uuesti raha väljavõtmise avaldust esitada ei saa ning kaotab ära teise väljumiskorra nendele, kes praeguseni süsteemist väljunud ei ole. See on võrreldes kehtiva lahendusega paindlikkust vähendav muudatus ning eelnõu seletuskirjast ei tule väga selgelt välja, miks nii piirava meetme kasuks otsustati.
Meie hinnangul võib see esiteks süsteemist korra väljunud isikute huvi taasliitumise vastu vähendada – taasliitumise avalduse esitamise järgselt nemad edaspidi süsteemist kuni pensionieani lahkuda ei saa. Isegi kui meie allolevat ettepanekut makse tasumise või tasumisest vabastamise avalduse lahti sidumise kohta raha väljamakse avaldusest võetakse arvesse, ei ole neil inimestel võimalik juba kogutud summat välja võtta. Seega võib selline piirang vähendada taasliitujate hulka.
Pensionikontole kogutavad vahendid on mõeldud kasutamiseks pensionieas ning on igati arusaadav, et kogutud vahendite varasemat kasutamist soovitakse piirata – pensionisäästude tarbimisse suunamist ei poolda ka meie. Küll aga tundub teistkordse väljamakse tegemise võimaluse kaotamine liiga piirav meede. Inimestele, kellel on näiteks haigus, mis ei too kaasa töövõime kaotamist, aga mille ravimisega seonduvaid kulusid Tervisekassa ei hüvita või muu ootamatu elujuhtumi puhul võiks säilida võimalus nende vahendite kasutamiseks. Teiseks, juhul kui II samba süsteemis tehakse pärast selliste isikute, kes enam väljuda ei saa, taasliitumist uusi põhimõttelisi muudatusi või turul pakutavate teenuste tingimused muutuvad koguja jaoks mitte atraktiivseks, tekib grupp inimesi, kes ei ole rahul, aga ei saa väljuda. See võib omakorda tuua kaasa vajaduse uute muudatuste järele süsteemis, mis mõjutavad negatiivselt ka neid, kes soovivad pensionivara II sambas koguda.
Kehtiv seadus lubab isikul väljumisavaldusi esitada kahel korral ning kasutab 10-aastaseid tsükleid, mil kogumine on kas peatatud või uue väljumisavalduse esitamine ei ole lubatud. See tähendaks lihtsustatud näite korral, kus 10-aastase kogumise järel väljamakse tehakse, 10-aasta pikkust eemalolekut, uuesti 10 aasta pikkust kogumisperioodi (kui isik seda soovib) ja eemalolekut (40-aastase kogumisperioodi korral oleks pensionieani ka 10 aastat).
10-aastase tsükli asendamisel 5-aastase tsükliga peaks vähemasti säilima teine väljumisvõimalus. Samas võiks kaaluda ka nende kordade arvu üldse mitte piiramist. Eelmises lõigus toodud näite puhul lubaks see nendel isikutel, kes sooviks väljuda ja ka taasliitumise avaldusi esitada kohe kui selleks võimalus tekib, 40 aasta pikkuse kogumisperioodi korral samuti koguda kokku 20 aastal ning on olla süsteemist väljas 20 aastat. Viie aasta pikkune tsükkel on piisavalt pikk, et hoida mõistlikult ära II samba kasutamine üksnes sotsiaalmaksu määra vähendamiseks – lisaks avaldab süsteemi selliselt kasutamine vähemalt käesolevaks hetkeks vastu võetud õigusaktide kohaselt mõju ka I samba kogumisele. Samuti tuleb kogutult maksta tulumaks.
Alternatiivsed ettepanekud:
a) loobuda teise väljumiskorra kaotamisest ning mitte muuta sellega seotud sätteid. Seejuures võiks säilida eelnõus kasutatud loogika, mille kohaselt väljumiskordade arvestusele ei avalda mõju sissemakse tegemise või mitte tegemise avalduste esitamine - s.t arvestatakse üksnes (kogu summa) väljamakseid süsteemist;
b) kaaluda väljumiskordade arvule üldse mitte piirangu kehtestamist, asendades kehtivas seaduses kasutatud lahenduse 5-aastase eemaloleku ja uuesti liitumisel 5-aastase kohustusliku kogumise perioodidega.

2. Osalise väljamakse õiguse lisandumine
Eelnõu § 1 punkti 6 muudatus § 431 lg 1 lisab kogumisperioodil raha osalise väljamakse võimaluse. Osalise väljamakse võimaldamine lisab süsteemi juurde paindlikkust, võimaldades isikul, kellel on tekkinud vajadus pensioniks kogutavaid vahendeid enne pensioniiga kasutada, võtta neid välja üksnes ulatuses, milles ta neid vajab.
Samaaegselt jäetakse isikule aga võimalus kogutu väljavõtmiseks avaldust esitada üksnes ühe korra kogumisperioodi jooksul. Osaline väljavõtmine on siinkohal võrdsustatud täieliku väljavõtmisega. Lisaks ei kohaldu osalisele väljavõtmisele täielikuga võrreldes ka muus osas mingeid leebemaid tagajärgi – sissemakseid fondi ei saa ta teha järgmised 5 aastat ka osalise väljavõtmise korral.
Sellise lisavõimaluse puhul tekib paratamatult küsimus, kas selle õiguse eeldatavate kasutajate arv õigustab muudatusega kaasnevaid IT-kulusid. Juhul, kui isikul on ainult 1 võimalus raha väljavõtmiseks ning osalise väljavõtmise õiguse kasutamisel teeb ta samaaegselt otsuse, et ülejäänud osa saab kasutada alles pensionieas, seejuures osa pensionivara kontole jätmise otsuse tegemise eest mingeid eeliseid saamata, motiveerib lahendus isikut kasutama pigem täieliku väljavõtmise õigust.
Eelnevast tulenevalt oleks sisulise paindlikkuse tekitamiseks meie hinnangul mõistlik osaline väljamakse täpsemalt määratleda, seades sellele ülempiiri kogutud vara väärtuse suhtes ning kohaldada kuni selle piirmäärani raha väljavõtmisele soodsamaid tingimusi. Ülempiiri suurus võiks sõltuda sellest, millised piirangud sellise avalduse esitamisele oleksid (avalduse esitamise kordade arvule, perioodil pikkusele, mille jooksul uut avaldust esitada ei saa, jne). See võiks jääda vahemikku 10%-25% kogutu väärtusest.
Osalise väljamakse avalduse esitamisel selliselt, et väljamakstav summa ei ületa seatud lävendit, võiks kohaldada leebemaid tagajärgi – näiteks isik saab jätkata sissemakseid ning ei kohaldata 5-aastast eemaloleku perioodi. Juhul kui täieliku väljamakse avalduste arv on piiratud, ei tohiks osalise väljamakse esitamise avaldus nende kordade arvestuses arvesse minna.
Juhul kui osalise raha väljavõtmise avaldusi on võimalik esitada rohkem kui ühel korral, peaks uue osalise raha väljavõtmise avalduse esitamisele muidugi kehtima ka ajaline piirang, mille jooksul raha väljavõtmise avaldust esitada ei saa (kas osaliseks või täielikuks raha väljavõtmiseks). Sellisel juhul ei saaks osalise väljamakse võimalust ka väärkasutada. Tulumaksu tasumise kohustus ning asjaolu, et avalduse jõustumist ja väljamakse saamist tuleb mitmeid kuid oodata, vähendavad eeldatavasti ka osalise väljamakse avalduse mõtlematut esitamist.
Samas looks vähemalt 1 korra osalise väljamakse tegemise võimaldamine selliselt, et tavapäraseid nö trahvimeetmeid ei kohaldata, kogujatele võimaluse ettenägematute kulude korral kogumisperioodi jooksul kasutada osa kogutud vahenditest, jätkates samas siiski pensioniks kogumist.
Ettepanekud:
Jätta eelnõus alles osalise väljavõtmise õigus, aga pakkuda kogujale formaalse paindlikkuse asemel ka sisulist paindlikkust:
a) määrata kindlaks lävend, mille ulatuses on võimalik kasutada osalise väljavõtmise õigust (nt 25%);
b) mitte kohaldada raha osaliselt väljavõtmise avalduse esitamisele samu piiranguid nagu avaldusele raha täielikuks väljavõtmiseks – s.t lubada osalise väljavõtmise korral kogumise jätkamist ja mitte arvestada seda raha täieliku väljavõtmise kordade arvestamisel kui nende avalduste esitamise arv on piiratud.
Lisaks reguleerib eelnõu § 1 punkti 7 KoPS § 43¹ lõike 3 kavandatav muudatus sisuliselt pensioni investeerimiskontolt väljamaksete tegemise korda, sätestades väljamakse eeltingimusena pensioni investeerimiskonto kaudu soetatud kogu finantsvara või osalise võõrandamise ning vastava raha laekumise pensioni investeerimiskontole. Sama probleem on ka kehtivas seaduses. Normitehniliselt oleks põhjendatud koondada vastav säte §‑i 526, mis käsitleb pensioni investeerimiskontolt väljamaksete tegemise korda.
Ettepanek:
Arvestades, et kogu raha väljavõtmise tingimusi puudutav samasisuline regulatsioon on juba ette nähtud eelnõu § 1 punktis 13, tagaks vastava muudatuse viimine KoPS §-i 526 regulatsiooni süsteemsuse ja selguse. Palume muuta KoPS §-i 526 vastavalt.

3. Maksemäära muutmise avalduse loogika ülevaatamine
Kuigi eelnõu ei puuduta otseselt maksemäära muutmise avaldust, muudetakse eelnõuga avalduste esitamise loogikat ja lisatakse täiendavaid võimalusi, mis paindlikkuse kõrval suurendavad paratamatult ka süsteemi keerukust. Sellest tulenevalt võiks makse tasumise või tasumisest vabastamise avalduse esitamise loogika kõrval üle vaadata ka makse määra muutmise avalduse sätted. Praegu kehtib nende kahe avalduse suhtes erinev esitamise ja jõustumise kord, mille tulemusel saab suurema mõjuga avaldust esitada ja see jõustub sagedamini kui väiksema mõjuga avaldus.
Kuna makse tasumise või tasumisest vabastamise avalduse 3 korda aastas jõustumise võimalikkus tekitab tööandjatele niikuinii kohustuse kolm korda aastas enda töötajate osas maksemäära kontroll teostada, võiks ka maksemäära saada muuta senisest sagedamini ning selle avalduse esitamise, tühistamise ning jõustumise loogika võiks tähtaegade mõttes olla sama või leebem.
Kuna hetkel kehtiva KoPSi kohaselt läheb makse määra muutmise avaldus nö lukku kuu aega enne jõustumist, ei ole eeldatavasti vajalik sellele sama pika ette teatamise kohaldamine nagu makse tasumise või tasumisest vabastamise avalduse puhul. Seega oleks isegi sobivam makse määra muutmise avalduse esitamisele ja jõustumisele samade põhimõtete kohaldamine nagu kohaldatakse osakute vahetamise avaldusele.
Ettepanek:
muuta KoPS § 172 lõiget 8 selliselt, et 1 kord aastas jõustumise asemel kohaldataks samu põhimõtteid nagu § 273 lõikes 5 on toodud makse tasumise või tasumisest vabastamise avalduse puhul või eelistatuna § 25 lõikes 8 toodud osakute vahetamise avalduse puhul.
4. Makse tasumise või tasumisest vabastamise avalduse lahti sidumine raha väljavõtmise avalduse esitamise piirangutest nendes olukordades, kus väljamakse õigust ei kasutata
Olukorras, kus isik kasutab (täieliku) väljamakse tegemise õigust, on igati mõistlik rakendada talle mingi perioodi jooksul sissemaksete tegemise keeldu. Samas ei ole aga üheselt arusaadav, miks üksnes makse mitte tasumise õiguse kasutamine ilma seejuures kogutu väljavõtmise õigust kasutamata peaks isikule tooma kaasa edaspidise piirangu sissemaksete tegemisele. Algselt oli piirangu peamine mõte ära hoida olukorda, kus II samba kaudu enda sotsiaalmaksu välja võtma hakatakse, seejuures pidevalt fondi sotsiaalmaksu arvelt uusi vahendeid edasi kogudes.
Üksnes sissemakse mitte tegemine tekitab isiku jaoks niikuinii olukorra, kus riigi poolt sotsiaalmaksu arvelt tasutav 4% fondi ei laeku, mistõttu võiks selle perioodi pikkus kokku langeda perioodi pikkusega, mil isik II samba pensionifondi sissemakseid ei tee. Piirangud oleksid õigustatud olukorras, kus isik on kasutanud väljamakse õigust. Sellisel juhul võiks tal tõesti säilida kehtiva KoPSiga sarnaselt keeld makse tasumise avaldusele teatud perioodil (eelnõuga vähendatakse 5 aastale).
Samuti võiks säilida kehtiv loogika ka ses osas, et raha väljavõtmise järgselt süsteemist eemal olemisele kohaldatakse ühekordset kohustuslikku vähemalt 5 aasta pikkust süsteemis olemise perioodi, mille vältel isik ei saaks esitada uut makse tasumisest vabastamise avaldust. Kõik need erandjuhud peaksid aga olema seotud (täieliku) väljamakse tegemise õiguse kasutamisega ja ei tohiks piiranguid seada muudel juhtudel.
Eelnõu § 1 punktis 1 KoPS § 271 lõikes 1 tehtava muudatuse kohaselt makse tasumise või tasumisest vabastamise avalduse esitamise õiguse sidumine asjaoluga, et isik on kasutanud raha väljavõtmise õigust, on positiivne. Toetame selle lahenduse säilitamist ka siis, kui ei vähendata raha väljavõtmiste arvu kordi, nagu oleme oma kommentaaris (vaata punkti 1) märkinud. Kogutu väljavõtmist ja maksete peatamist võiks vaadata eraldiseisvalt ja üksnes makse peatamine, seejuures kogutut välja võtmata, ei tohiks mõjutada nende kordade arvu, mil isik saab kasutada kogutu väljavõtmise õigust.
Ettepanekud:
a) muuta KoPS § 272 lg 1 sõnastust nii, et viieaastane ooteaeg rakenduks üksnes juhul, kui isik on kasutanud KoPS § 43-1 alusel raha väljavõtmise õigust (kogu väljamakse), mitte aga juhul, kui ta on üksnes esitanud KoPS § 273 alusel makse tasumisest vabastamise avalduse;
b) muuta KoPS § 271 lõiget 4 (võrreldes kehtiva ja mitte eelnõu sõnastusega – eeldusel, et ka väljamakse avalduse osas esitatud kommentaare võetakse arvesse) täpsustades, et piirangut kohaldatakse üksnes isikutele, kes on esitanud KoPS § 431 alusel raha väljavõtmise avalduse.
5. Tehnilised märkused
Osalise raha väljamakse avaldusele summa märkimine
Eelnõu § 1 punkt 9 KoPS § 524 lg 41 muudatus näeb hetkel ette raha osalise väljamakse avalduse korral väljavõetava summa märkimist. Muude avalduste puhul, millega isik liigutab kogutud vahendeid erinevate fondide või pensioni investeerimiskontode (PIK) vahel või taotleb väljamakseid ja mille puhul avalduse esitamise ja jõustumise vahele jääb kuu või rohkem, ei ole üldjuhul ette nähtud summa märkimist. See tekitab praktikas probleemi, kus avalduse esitamise hetkel võib nimetatud summa või selle väärtuses väärtpabereid küll kliendi pensionikontol olemas olla, aga avalduse jõustumise hetkel enam mitte.
Juhul, kui osalise raha väljamakse avalduse osas esitatud kommentaare lävendi seadmise ja soodsamate tagajärgede osas arvesse ei võeta, tuleks vähemasti ära reguleerida see, mis saab olukorras, kus kliendi/isiku poolt avaldusele märgitud summa ületab kliendi pensionivara väärtust avalduse jõustumise hetke seisuga. Nendime, et vastav risk on küll pigem teoreetiline, kuid olukorras, kus osalise väljamakse taotlemine ei ole lävendiga piiratud, on see siiski olemas ja vajab reguleerimist.
PIK-i puhul on hetkel raha väljavõtmise avalduse esitamise jaoks vajalik eelnevalt PIK-il olev vara võõrandada. Seega sisuliselt tagatakse väljamakseks vahendite olemasolu juba avalduse esitamise hetkel. KoPS § 523 lõikesse 4 on lisatud osalise väljamakse võimalus, aga selle infovahetuse ajahetke muudetud ei ole. Samas on küsitav, kas osalise väljamakse avalduse esitamine on võimalik olukorras, kus avalduse esitamise hetke seisuga avaldusele märgitava summa ulatuses raha kontol ei ole. Selle võiks vähemasti seletuskirjas ära täpsustada.
Juhul, kui meie muid kommentaare osalise väljamakse osas võetakse arvesse, tekiks osalise raha väljamakse avaldusele ülempiir. Selle osas oleks vaja hinnata, et väljavõetav summa ei ületa lävendit. Tagada tuleks see, et väljamakse ei ületaks, kas avalduse esitamise hetke või avalduse jõustumise hetke seisuga isiku pensionivara väärtuse suhtes lävendit.
Muus osas on küsimused suuresti samad:
a) Mis hetke seisuga summat hinnatakse;
b) Kas on vajalik kogutu ulatuses paindlikkuse andmine või saaks PIK-i ja pensionifonde ka erinevalt kohelda, millisel juhul isik ei saaks kummastki eraldiseisvalt lävendit ületavat väljamakset teha (sarnaneks väljamakse faasis proportsionaalsele võõrandamisele);
c) Kelle kohustus on PIK-i puhul kontrolli teostamine, kas kontohalduri või registripidaja;
d) Mis tagajärg kohaldub siis kui kindlaksmääratud ajahetke seisuga lävendit ületatakse (eriti oluline, kui kontroll on jõustumise hetke seisuga).
Meie hinnangul oleks mõistlik kaaluda vähemalt pensionifondide puhul osalise raha väljamaksete avalduse osas jätkuvalt osakaalu (mitte summa) kasutamist.
Ettepanekud:
a) Muuta eelnõu § 1 punkti 9 (KoPS § 524 lg 41) sõnastust nii, et osalise väljamakse korral märgitakse avaldusel „summa“ asemel „osakaal“ vähemasti pensionifondide puhul;
b) Juhul kui PIK-i puhul ei ole tehnilistel põhjustel võimalik märkida osakaalu, võib PIK-i puhul jääda summa, aga sellisel juhul tuleks (eriti juhul kui meie osalise väljamakse avalduse osas esitatud kommentaare arvesse võetakse) sätestada kontohaldurile või registripidajale kohustus vähemasti avalduse esitamise hetke seisuga kontrollida, et avaldusele märgitud summa vastab nõuetele;
c) Juhul kui jäädakse summa kasutamise juurde, täpsustada, mis saab olukorras, kui avalduse jõustumise hetke seisuga isiku pensionivara väärtus on väiksem kui avaldusele märgitud summa.

Vabatahtlik liitumine valikuavalduse esitamisega
Kehtiv KoPSi sõnastus näeb enne 1983. aastat sündinud isikule ette võimaluse liituda läbi valikuavalduse esitamise (KoPS § 725 lg 1). Samas on sellise valikuavalduse esitajale järgnevad 10 aastat piiratud nii makse tasumise või tasumisest vabastamise avalduse kui ka raha väljavõtmise avalduse esitamine.
Kuivõrd muude olukordade puhul on kümme aastat asendatud viiega, võiks ka valikuavalduse puhul vähemasti sama perioodi kohaldada. Samas kui meie ettepanekuid sissemaksete tegemise ja raha väljavõtmise senisest suuremas ulatuses lahti sidumise kohta arvesse võetakse, võiks ka siinkohal kaaluda selle piirangu kaotamist.
Eraldi võiks kaaluda, kas KoPS §-s 725 peaks üldse olema rakendussätete all. Sellel sättel ei ole lõpptähtaega ning sisuliselt lõpetatakse selle sätte alusel avalduste esitamine alles siis, kui enne 1983. aastat sündinud inimesed jõuavad pensioniikka. Praegune lahendus seaduse tekstis on suhteliselt raskesti loetav.
Alternatiivsed ettepanekud:
a) asendada KoPS § 725 lõikes 8 viide kümnele aastale viitega viiele aastale; või
b) kaotada KoPS § 725 lõikes 8 toodud piirang üldse.