Kiri

Vastuvõtmise kuupäev : 16/02/2026

EUROOPA LIIDU KOHUS

Kantselei

12/02/26

Telefon : (352) 43031 Kirjad saata aadressile:

E-mail : [email protected] Euroopa Liidu Kohus

Internetiaadress : http://www.curia.europa.eu Kantselei

L - 2925 LUXEMBOURG

Välisministeerium

Islandi väljak 1

15049 Tallinn

EESTI/ESTONIA

1356769.6 IT

Eelotsuse asi C-859/25

Redego 1

(Eelotsusetaotluse esitanud kohus: Tribunale di Torino - Itaalia)

Eelotsusetaotluse kättetoimetamine

Euroopa Kohtu kohtusekretär edastab Teile käesolevaga eespool nimetatud kohtuasjas ELTL

artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluse ärakirja.

Vastavalt protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artikli 23 teisele lõigule koostoimes

Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 51 on liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja pooltel,

liikmesriikidel, komisjonil ning juhul, kui nad leiavad, et neil on eelotsusetaotluses tõstatatud

küsimuste suhtes eriline huvi, Euroopa Parlamendil, nõukogul ja Euroopa Keskpangal ja vajaduse

korral ka liidu institutsioonil, organil või asutusel, mis on vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või

tõlgendamine on vaidlustatud, õigus esitada eelotsusetaotluse kohta Euroopa Kohtule kirjalikke

seisukohti või märkusi kahe kuu ja kümne päeva jooksul alatest käesoleva teate kättesaamisest,

kusjuures seda tähtaega ei pikendata.

Lisaks sellele võivad põhikirja artikli 23 kolmanda lõigu kohaselt teised Euroopa

Majanduspiirkonna lepingu osalisriigid, kes ei ole liikmesriigid, samuti EFTA järelevalveasutus

esitada juhul, kui küsimuse all on mõni kõnealuse lepingu reguleerimisaladest, Euroopa Kohtule

kirjalikke seisukohti samasuguse mittepikendatava kahe kuu ja kümne päeva pikkuse tähtaja

jooksul.

Kohtusekretär juhib Teie tähelepanu sellele, et kohtuasjaga seotud dokumendid tuleb toimikusse

lisamiseks esitada menetluse kirjaliku osa jooksul.

1 Käesoleva kohtuasja nimi on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetluspoole tegelikule nimele.

-2-

Juhime Teie tähelepanu ka menetlusdokumentide pikkust, vormi ja esitusviisi puudutavatele

juhistele, mis sisalduvad aktis Praktilised juhised pooltele seoses Euroopa Kohtule esitatavate

kohtuasjadega, mis on kättesaadav Euroopa Kohtu veebisaidil (www.curia.europa.eu) rubriigis

„Kohtuasjade menetlemine – Euroopa Kohus – Menetlust reguleerivad õigusaktid“, ning esitatud

kirjalike seisukohtade või märkuste avaldamisele Euroopa Kohtu kodukorra artikli 96 lõikes 3 ette

nähtud tingimustel. Kõigil põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikutel palutakse seega mitte

viidata oma seisukohtades või märkustes isikuandmetele või eelotsusetaotluses varjatud andmetele.

Sellised andmed tuleb ka kustutada esitatud seisukohtade ja märkuste metaandmetest.

Cesare Di Bella

Ametnik

Vastuvõtmise kuupäev : 16/02/2026

Kokkuvõte C-859/25 – 1

Kohtuasi C-859/25* [Redego]i

Eelotsusetaotluse kokkuvõte vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 98

lõikele 1

Saabumise kuupäev:

22. detsember 2025

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Tribunale di Torino (Torino kohus, Itaalia)

Eelotsusetaotluse kuupäev:

17. september 2025

Kaebaja:

HC

Vastustaja:

Istituto nazionale della previdenza sociale (INPS)

Põhikohtuasja ese

Itaalias elava kolmanda riigi kodaniku HC tuvastushagi Istituto nazionale della

previdenza sociale (riiklik sotsiaalkindlustusamet, Itaalia, edaspidi „INPS“) vastu,

mille eesmärk on: – tuvastada, et kodanikupalga kehtetuks tunnistamise otsus,

mille INPS tegi seetõttu, et tingimus, et isik peab olema riigis elanud vähemalt

kümme aastat, ei ole täidetud, on ebaseaduslik; – tuvastada, et summa, mille

kaebaja sai kodanikupalgana ja mille kohta on tema suhtes tehtud maksekäsk, ei

kuulu INPSile maksmisele; – tunnistada järjestikuste kodanikupalga pikendamise

taotluste rahuldamata jätmine ebaseaduslikuks ja mõista sellest tulenevalt INPSilt

välja summa, mille kaebaja oleks võinud saada, kui tema kodanikupalga

pikendamise taotlused oleksid rahuldatud.

* Kohtumenetluse keel: itaalia.

i Kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.

ET

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-859/25

2

Eelotsusetaotluse ese

Eelotsusetaotlus, milles palutakse tõlgendada direktiivi 2003/109/EÜ artikli 11

lõike 1 punkti d koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47.

Eelotsuse küsimus

Kas direktiivi 2003/109/EÜ artikli 11 lõike 1 punkti d koostoimes Euroopa Liidu

põhiõiguste harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus

riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt ei või liikmesriigi kohus, kelle poole on

pöördutud tuvastamishagiga ja asja igakülgse läbivaatamise taotlusega, tuvastada,

et puudub õigus tagasi nõuda summad, mille Istituto Nazionale di Previdenza

Sociale (riiklik sotsiaalkindlustusamet, Itaalia) maksis pikaajalise elamisloaga

kolmanda riigi kodanikule, ja et õiguslik alus, millele tuginedes summade

tagasimaksmist taotletakse, on ebaseaduslik, kuna sotsiaalkindlustusameti

taotlusel tehtud maksekäsk on omandanud seadusjõu, kui nii tagasimaksmisnõue

kui ka selle õiguslik alus põhinevad õigusnormidel, mis on juba tunnistatud

vastuolus olevaks viidatud artikli 11 lõikega 1, nagu seda on tõlgendanud Euroopa

Kohus, ning kui maksekäsumenetlust läbiviiv kohus ei ole seda vastuolu ega

õigusliku aluse ebaseaduslikkust analüüsinud, kuna võlgnik ei ole vastuväidet

esitanud?

Asjakohased õigusnormid

Riigisisese õiguse sätted

28. jaanuari 2019. aasta dekreetseadus nr 4 (decreto-legge 28 gennaio 2019,

n. 4), mis võeti muudatustega seadusena vastu 28. märtsi 2019. aasta seadusega

nr 26 (legge 28 marzo 2019, n. 26) ja tunnistati alates 1. jaanuarist 2024

kehtetuks 29. detsembri 2022. aasta seadusega nr 197 (legge 29 dicembre 2022,

n. 197)

Selle dekreetseaduse artikli 1 lõikega 1 kehtestati riigisiseses õiguses 2019. aasta

aprillist kodanikupalk „aktiivse tööpoliitika põhimeetmena, et tagada õigus tööle,

võidelda vaesuse, ebavõrdsuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu ning edendada õigust

teabele, haridusele, väljaõppele ja kultuurile poliitika abil, mis on ette nähtud

tõrjutuse ohus olevate inimeste majanduslikuks toetamiseks ja sotsiaalseks

kaasamiseks ühiskonda ja töömaailma“.

Artikli 2 „Toetusesaajad“ lõikes 1 on kodanikupalga andmise subjektiivsed

tingimused sätestatud järgmiselt:

„Kodanikupalka on õigus saada leibkondadel, kes vastavad taotluse esitamise

hetkel ja kogu toetuse maksmise perioodi kestel kumulatiivselt järgmistele

tingimustele:

REDEGO

3

a) kodakondsuse ning elu- ja viibimiskoha nõuete osas peab toetust taotlev

leibkonnaliige kumulatiivselt:

1. olema Itaalia või mõne Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik või tema

pereliige, kes on määratletud 6. veebruari 2007. aasta seadusandliku dekreedi

nr 30 artikli 2 lõike 1 punktis b ning kellel on Itaalias elamisõigus või alaline

elamisõigus, või kolmanda riigi kodanik, kellel on pikaajalise elaniku Euroopa

Liidu elamisluba;

2. olema Itaalias elanud vähemalt kümme aastat, millest katkematult kaks

viimast taotluse esitamise hetkele eelnenud aastat ning kogu toetuse maksmise;

[…]“.

Artikli 3 lõikes 6 oli sätestatud:

„Kodanikupalka antakse ajavahemiku jooksul, mille kestel toetusesaaja täidab

artiklis 2 sätestatud tingimused, ja igal juhul katkematu ajavahemiku jooksul, mis

ei ületa 18 kuud.

Kodanikupalka võib pikendada, kui kodanikupalga maksmine peatatakse üheks

kuuks enne iga pikendamist. […]“.

Dekreetseaduse nr 4/2019 artikli 7 lõikes 4 on sätestatud:

„Ilma et see piiraks lõike 3 [kriminaalkorras süüdimõistmine] kohaldamist,

tunnistab toetust andev ametiasutus toetuse viivitamata tagasiulatuvalt kehtetuks,

kui ta teeb kindlaks, et taotluse aluseks olevad avaldused ja teave ei vasta

tegelikkusele või et mis tahes muutustest taotleja sissetulekus, varades või

leibkonna koosseisus ei ole hiljem teatatud. Kehtetuks tunnistamise korral on

toetusesaaja kohustatud alusetult saadud summa tagasi maksma“.

Siiski ei ole välistatud, et toetusesaajatel, kelle rahaline toetus on kehtetuks

tunnistatud, on võimalus esitada uus taotlus, nagu on sätestatud artikli 7 lõikes 11:

„Kõikidel juhtudel, välja arvatud lõikes 3 [kriminaalkorras süüdimõistmine]

osutatud juhtudel, võib taotleja või teine leibkonna liige taotleda kodanikupalka

alles pärast 18 kuu möödumist kodanikupalga kehtetuks tunnistamise või

äravõtmise otsuse kuupäevast, või kõnealusest kuupäevast pärast kuue kuu

möödumist juhul, kui leibkonda kuuluvad võrdväärse majandusliku olukorra

näitaja (ISEE) määratluse kohaselt alaealised või puudega isikud“.

Samas dekreetseaduses on seejärel sätestatud sissetulekukünnised, millest

madalamale jääva sissetuleku korral võib isikul olla õigus kodanikupalgale.

Liidu õiguse sätted

Euroopa Liidu põhiõiguste harta: artikkel 47

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-859/25

4

Nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest

kolmandate riikide kodanike staatuse kohta: artikli 11 lõike 1 punkt d

Asjakohane kohtupraktika

Riigisiseste kohtute praktika

1. Corte Costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) on teinud otsuse

2019. aasta dekreetseaduse nr 4 artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkti 2 (milles on

sätestatud kümneaastane elamisnõue) võimaliku vastuolu kohta liidu õiguse ja

Itaalia põhiseadusega, kuid seoses liidu liikmesriikide kodanike olukorraga. Selle

valdkonna kohtupraktika aluseks on kodanikupalga struktuurne ja funktsionaalne

iseärasus, kusjuures kodanikupalga eesmärk on saavutada tööellu sisenemise ja

sotsiaalse kaasatuse eesmärgid, mis nõuavad toetusesaaja aktiivset osalemist.

Eelkõige on Corte Costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) selgitanud, et

„kodanikupalka käsitlevad eeskirjad määravad kindlaks tööellu naasmise

programmi, mis läheb puhtalt rahalisest abist kaugemale“: kuigi sotsiaaltoetused

selle kitsas tähenduses „põhinevad peamiselt üksnes abivajadusel“, näeb

kodanikupalk ette „rangete kohustuste ja tingimuste süsteemi“, mis struktureerib

koolitus- ja kaasamisvõimalusi, „mille järgimata jätmine toob eri vormides kaasa

sellest võimalusest ilmajätmise“ (2021. aasta kohtuotsus nr 126 ja samas

tähenduses 2020. aasta kohtuotsus nr 122).

Kodanikupalga struktuur, mis põhineb ajutisusel, täpsetel kohustustel ja eelkõige

rangetel tingimustel, mis nende täitmata jätmise korral toovad kaasa toetuse

saamise õiguse kaotamise, on kokkusobimatu abistava olemusega, mis on

tegelikel sotsiaaltoetustel, mille puhul on ülekaalus sisuliselt tingimusteta nõue

rahuldada üksikisikute põhivajadused (vt muu hulgas 2024. aasta kohtuotsus nr 42

ja 2024. aasta määrus nr 29).

Seega on konflikt tõlgenduse vahel, mis tuleneb eelkõige Euroopa Kohtu otsusest

liidetud kohtuasjades C-112/22 ja C-223/22 ning Corte costituzionale (Itaalia

konstitutsioonikohus) praktikast kodanikupalga õigusliku kvalifitseerimise kohta.

2. Maksekäsu määruse regulatsiooni kohta on Corte di cassazione (Itaalia

kassatsioonikohus) praktikas välja kujunenud põhimõte, et kui kaks samade poolte

vahelist kohtuasja käsitlevad sama õigussuhet ja üks neist on lahendatud

seadusjõudu omava kohtuotsusega, takistab õigusliku olukorra tuvastamine või

kummaski kohtuasjas sama fakti- või õigusküsimuse lahendamine tuvastatud ja

lahendatud küsimuse uuesti läbivaatamist (Itaalia kassatsioonikohtu 3. koja

21. novembri 2023. aasta määrus nr 32370; Itaalia kassatsioonikohtu 3. koja

14. septembri 2022. aasta määrus nr 27013; Itaalia kassatsioonikohtu 3. koja

26. veebruari 2019. aasta määrus nr 5486).

REDEGO

5

Corte di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) praktika kohaselt kohaldatakse

samu põhimõtteid ka siis, kui seadusjõud ei tulene kohtuotsusest, vaid maksekäsu

määrusest, millele ei ole vastu vaieldud.

Seda on täpsustatud (vt muu hulgas Itaalia kassatsioonikohtu 3. koja 28. novembri

2017. aasta kohtuotsus nr 28318, muu hulgas seoses Itaalia kassatsioonikohtu

3. koja 3. juuli 2008. aasta kohtuotsusega nr 18205, 1. koja 24. septembri

2018. aasta kohtumäärus nr 22465; 2. koja 4. novembri 2021. aasta kohtuotsus

nr 31636), et põhimõte, mille kohaselt kohtuotsuse seadusjõud ei hõlma mitte

ainult kohtuotsuses sõnaselgelt väljendatut, vaid ka põhjendusi, mis on selle

loogilis-juriidilised eeldused, kehtib ka rahasumma maksmiseks kohustava

maksekäsu määruse suhtes.

See on nn vaikiva seadusjõu põhimõte, mille kohaselt muudab maksekäsu

määrusele vastuväite esitamata jätmine lõplikuks ja kohtumenetluses mitte enam

vaidlustatavaks mitte ainult maksekäsu esemeks oleva nõude, vaid ka võlausaldaja

poolt maksekäsu määruse tegemise menetluses viidatud õigusliku aluse.

Sellest järeldub, et maksenõuet ja sellega seotud õiguslikku alust ei saa enam

uuesti arutada ei täitemenetluses ega ka eraldi tuvastusmenetluses.

Liidu kohtute praktika

29. juuli 2024. aasta kohtuotsus CU ja ND (sotsiaalabi – kaudne

diskrimineerimine), C-112/22 ja C-223/22, punktid 49–59

Kohtuotsuses kvalifitseeriti kodanikupalk meetmeks, mis kuulub

direktiivi 2003/109 artikli 11 lõike 1 punkti d kohaldamisalasse (mis käsitleb

sotsiaalkindlustust, sotsiaalabi ja sotsiaalkaitset nagu see on määratletud

riigisiseses õiguses;). Kohtuotsuses leiti, et tingimus, et isik peab olema elanud

Itaalias vähemalt kümme aastat, millest kaks viimast aastat katkematult, on

vastuolus direktiivi 2003/109 artikli 11 lõike 1 punktiga d. Euroopa Kohus leidis,

et „pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike ja liikmesriigi kodanike

vaheline erinev kohtlemine, mis tuleneb asjaolust, et riigisisesed õigusnormid

näevad ette [kõnealuse tingimuse], [kujutab] endast kaudset diskrimineerimist“.

17. mai 2022. aasta kohtuotsus SPV Project 1503 jt, C-693/19 ja C-831/19,

punktid 56–66 ja resolutsioon

Selles kohtuotsuses hindas Euroopa Kohus maksekäsku käsitlevate Itaalia

menetlusnormide kooskõla nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiviga 93/13/EMÜ

ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, leides, et „[selle direktiivi] artikli 6

lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus

riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et kui võlgnik ei ole esitanud

vastuväidet maksekäsule, mille kohus on teinud sissenõudja taotlusel, ei saa

täitevkohtunik – põhjusel, et selle maksekäsu seadusjõud hõlmab kaudselt selle

aluseks oleva lepingu tingimuste kehtivust, välistades nende kehtivuse igasuguse

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-859/25

6

kontrollimise – hiljem kontrollida nende tingimuste võimalikku ebaõiglast laadi.

[…]“.

Selle kohtuotsuse põhjenduste punktis 66 on märgitud, et „tõhusa kohtuliku kaitse

nõue nõuab, et täitmisega seotud küsimusi lahendav kohus saaks – sealhulgas

esimest korda – hinnata, kas sellised lepingutingimused, mille alusel kohus tegi

võlausaldaja avalduse alusel maksekäsu ja mille suhtes võlgnik ei ole vastuväidet

esitanud, võivad olla ebaõiglased“.

Asjaolude ja põhikohtuasja lühiülevaade

1 2019. aasta juulis esitas kaebaja, Itaalias väidetavalt 2004. aastast elav Tuneesia

kodanik, kellel oli 20. detsembril 2016 väljastatud pikaajaline elamisluba, INPSile

taotluse kodanikupalga saamiseks.

2 Ta sai seda rahalist toetust 18 kuu jooksul, nagu on ette nähtud dekreetseaduses

nr 4/2019, st 2019. aasta augustist 2021. aasta jaanuarini, saades kokku

11 813,28 eurot.

3 Seejärel esitas ta aastatel 2021–2022 veel neli kodanikupalga saamise taotlust ning

INPS ei teinud tema suhtes ei positiivseid ega negatiivseid otsuseid.

4 10. märtsil 2021 sai HC kätte toetuse kehtetuks tunnistamise otsuse.

Kodanikupalga kehtetuks tunnistamist põhjendas INPS sellega, et HC ei täitnud

liikmesriigi territooriumil pikaajalise elamise (10 aastat, millest kaks viimast

aastat katkematult) nõuet; pärast kehtetuks tunnistamise otsust nõuti 19. oktoobril

2021 aastatel 2019–2021 makstud summade tagasimaksmist.

5 Seejärel leidis HC INPSi hallatavalt platvormil neli otsust (mida kordagi kätte ei

toimetatud ega talle edastatud), millega lükati tagasi sama arv kodanikupalga

pikendamise taotlusi; kolme neljast tagasilükkamise otsusest, mille INPS tegi

2021. aasta mai ja juuli vahel, põhjendati sellega, et taotlused olid esitatud enne

18 kuu möödumist varasema toetuse kehtetuks tunnistamisest (see tähtaeg on

minimaalne tähtaeg kodanikupalgaga seotud uue haldustaotluse esitamiseks pärast

seda, kui kodanikupalk on nõuete täitmata jätmise tõttu kehtetuks tunnistatud).

6 INPS esitas 18. aprillil 2024 maksekäsu avalduse 11 813,28 euro suuruse summa

kohta; maksekäsu tegi eelotsusetaotluse esitanud kohus ja see toimetati kaebajale

kätte 13. juunil 2024; kaebaja tõsteti aga 2024. aasta mais oma kodust (kuhu

dokumendid kätte toimetati) välja ja ta sai alles mõni päev pärast kättetoimetamist

dokumendist teada. Seetõttu pöördus ta advokaadi poole alles pärast maksekäsule

vastuväite esitamise tähtaegade möödumist.

7 Vahepeal otsustas Euroopa Kohus 29. juulil 2024 kohtuasjas C-112/22 tehtud

otsuses, et dekreetseadus nr 4/2019 ja eelkõige tingimus, et isik peab olema

kodanikupalga taotluse esitamise ajal elanud riigi territooriumil vähemalt kümme

REDEGO

7

aastat ning mis kehtib ka pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike

suhtes, on direktiiviga 2003/109 vastuolus.

Põhikohtuasja poolte peamised argumendid

8 INPS palus jätta kaebaja nõuded rahuldamata: ta leiab, et kuna maksekäsule ei ole

vastuväidet esitatud, on taotlus, mille eesmärk on maksekäsu teinud kohtu otsus

uuesti läbi vaadata, vastuvõetamatu.

9 INPSi sõnul ei ole nõue elada riigi territooriumil kümme aastat vastuolus Euroopa

Liidu õigusega, kuna see on täiendav nõue pikaajalise elamise nõude suhtes, mis

on kehtestatud kolmandate riikide kodanikele.

10 HC kaebas, et tal oli võimatu tugineda kodanikupalga kehtetuks tunnistamise

ebaõiglusele; tema kui kolmanda riigi kodanik, kes oli taotluse esitamise ajal

pikaajaline elanik, ei pidanud täitma tingimust, et isik peab olema riigis elanud

vähemalt kümme aastat. Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas C-112/22 tehtud otsusest

tulenevalt peaks liikmesriigi kohus jätma seda nõuet sätestava normi kohaldamata.

Ta ei saa aga nendele põhjendustele tugineda kohtuotsuse seadusjõu ja vaikimisi

seadusjõu tõttu, mis tuleneb maksekäsule vastuväite esitamata jätmisest.

11 Vaidlust ei ole selles, et kohus, kes tegi INPSi kasuks ja kaebaja suhtes

maksekäsu, ei analüüsinud dekreetseaduses nr 4/2019 ja direktiivis 2003/109

sisalduvate õigusnormide vahelise vastuolu küsimust ega küsimust, kas INPSi

tehtud kodanikupalga kehtetuks tunnistamise otsus oli õiguspärane või mitte; igal

juhul avaldati Euroopa Kohtu poolt kohtuasjades C-112/22 ja C-223/22 tehtud

otsus pärast maksekäsu avaldamist.

Eelotsusetaotluse põhjendused

12 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et küsimus puudutab kõiki isikuid, kes on

saanud kodanikupalka ja kes on samasuguses olukorras.

13 Ta leiab, et tuleb kindlaks teha, kas kohtuotsuse seadusjõud – maksekäskude osas

kohtuotsuste tühistamatuse võimatus – lubab jätta täiendavalt analüüsimata

kodanikupalga korra direktiivi 2003/109 sätetega vastuolu küsimuse, või

vastupidi, kas sarnaselt sellele, mida Euroopa Kohus otsustas 17. mai 2022. aasta

otsuses liidetud kohtuasjades C-693/19 ja C-831/19, kaalub vajadus tagada liidu

õigusega antud õiguste tõhusus üles vajaduse tagada liikmesriikide kohtute otsuste

stabiilsus. Viimati nimetatud juhul tähendaks see, et maksekäsu tegemise

menetlusele järgnevas tuvastamismenetluses tuleks analüüsida ka aspekte, mida

nn vaikimisi seadusjõud tavaliselt hõlmab, ja eelkõige neid tingimusi (riigisiseste

õigusnormide seaduslikkus, nende alusel ette nähtud kehtetuks tunnistamise

seaduslikkus), mida ei olnud maksekäsu tegemise raames veel analüüsitud.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-859/25

8

14 Seega tuleb kindlaks teha, kas õigusnormide kogum, mis reguleerib maksekäsu

seadusjõudu, on vastuolus direktiivi 2003/109 artikliga 11, kuna see ei võimalda

tuvastaval ja asja igakülgselt läbivaataval kohtul, kes ei ole maksekäsule esitatud

vastuväidet menetlev kohus, tunnistada kodanikupalga saamise tingimusi

käsitlevate riigisiseste õigusnormide vastuolu direktiivi artikliga 11 (vastuolu,

mida Euroopa Kohus on juba kinnitanud) ja sellest (rangelt) tulenevat toetuse

kehtetuks tunnistamise ebaseaduslikkust ja maksekäsuga hõlmatud

tagasimaksmiskohustuse puudumist. Kõik see tuleb tuvastada olukorras, kus

kaebajal oli (haldustaotluse esitamise ajal) ja on endiselt kolmandate riikide

kodanike pikaajaline elamisluba ning seega on tal direktiiviga 2003/109 ette

nähtud kaitse.