Arvamuse edastamine

EESTI ADVOKATUUR ESTONIAN BAR ASSOCIATION

Kentmanni 4 Tel 662 0665 Arvelduskonto

10116 TALLINN E-post: [email protected] EE167700771009219435

Reg kood 74000027 AS LHV Pank

Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja digiminister Teie 07.01.2026 nr 8-1/120-1

Justiits- ja digiministeerium Meie 18.02.2026 nr 1-8/26/1-1

[email protected]

[email protected]

Karistusseadustiku muutmise seaduse väljatöötamiskavatsus (narkootikumidega seotud

süüteod)

Lugupeetud Liisa-Ly Pakosta

Täname, et olete advokatuurile saatnud arvamuse avaldamiseks karistusseadustiku muutmise

seaduse VTK. Alljärgnevalt esitame teile advokatuuri seisukohad.

Narkokuritegusid puudutav reform on advokatuuri hinnangul vajalik. Esiteks on

probleemiks olukord, kus postiga väikestes või piiripealsetes kogustes narkootilisi või

psühhotroopseid aineid tellivad inimesed võetakse vastutusele sama sätte alusel nagu

professionaalsed ja kogenud diilerid. Maksu- ja Tolliamet ning prokuratuur on juba pikemat

aega toonud esile vajaduse muuta karistusseadustikku, et nn juhutegusid saaks käsitleda

leebemalt ja diferentseeritumalt. Teiseks on praktika kinnitanud, et karmistatud karistused ei

ole narkokuritegevust vähendanud. Osapooled on karmide sanktsioonidega kohanenud ning

kuritegevus jätkub, sageli ka korduvana. Leiame, et VTK-s esitatud neli

muudatusettepanekut on põhimõtteliselt mõistlikud ja asjakohased, kuid vajavad

täpsustamist.

Põhjendatud on narkokuritegudes eristada isikuid, kes käitlevad aineid enda tarbeks, ja

neid isikuid, kelle tegevus on suunatud edasiandmisele. Rangete karistuste rakendamine

sõltuvusprobleemiga isikutele ei ole vähendanud uimastitarbimist ega retsidiivsust, vaid

suurendanud nende pikaajalist seotust karistussüsteemiga. Kuriteokoosseisude

diferentseerimine on vajalik, kuid peab põhinema teo tegelikul ohul rahvatervisele, mitte

formaalsetel tunnustel. Praegune VTK loogika näitab, et oht sõltub käitlemise eesmärgist ja

aine kogusest, kuid uute sätete sõnastuses ei ole seda järjekindlalt arvestatud.

VTK-s eristatakse põhjendatult olukorda, kus isik tarvitab ise ning omab seetõttu keelatud

aineid olukorrast, kus aineid plaanitakse levitada. Need olukorrad kaitsevad erinevaid

õigushüvesid – esimene konkreetse indiviidi tervist ja teine rahvatervist laiemalt. Loomulikult

mõjutab üksikisiku poolt keelatud ainete tarvitamine laiemalt ka rahvatervist ja

tervishoiusüsteemi, kuid küsimus on siiski, kas inimest saab karistada oma tervise kahjustamise

eest. Indiviidi poolt keelatud ainete tarvitamine omab kahtlemata mõju ka laiemalt kui

konkreetsele indiviidile, kuid siiski tuleks täiendavalt analüüsida, millist mõju see omab ja kas

2

see ületab mõistliku lävendi. Ilmselge on see, et kaudne mõju ei ole samastatav otsese kahjuga,

mida teeb levitamine ning seega on tervitatav ka karistuste eristamine.

Toetame ka mõtet eristada narkootilisi aineid sõltuvalt ohtlikkuse tasemest. Praegu

käsitletakse ühtviisi aineid, mis saavad üledoosi puhul põhjustada surma, ja aineid, millel sellist

omadust pole. Samuti on erinevate ainete mõju inimese käitumisele oluliselt erinev, sh

ohtlikkuse vaatenurgast.

Täpsemad ettepanekud VTK osas:

1. Viga kvalifitseeritud koosseisus sisalduvas viites

VTK lk-l 9 on viidatud sättele, mis ettepaneku kohaselt on tulevikus kehtetu. Nimelt § 183 lg 2

p-s 2 on märgitud, et „isiku poolt, kes on varem toime pannud käesoleva jao § 183 lõikes 2 või

§ 184 lõigetes 11 ja 21 või...“, kuid VTK lk 10 pakutud KarS § 184 lg 21 kohta on märgitud, et

see oleks kehtetu. Eelduslikult on uues KarS § 183 lg 2 p-s 2 siiski silmas peetud viidet § 184

lg-le 2, mitte lg-le 21.

2. Korduvuse ebaloogiline eristamine

Pakutud regulatsioonis on korduvus kui kvalifitseeriv tunnus sätestatud KarS § 183 lg 2 p-s 2

ja KarS § 184 lg 2 p-i 2 viidete kaudu varasematele narkokuritegudele. Samas on nendest

viidetest välja jäetud KarS § 184 lg 3, mis reguleerib väga suures koguses narkootilise või

psühhotroopse aine ebaseaduslikku käitlemist. Sellise lahenduse tulemusel loetakse

korduvuseks olukord, kus isik on varem toime pannud KarS § 184 lg-s 1¹ või lg-s 2 sätestatud

teo, kuid mitte olukorda, kus isik on varem toime pannud KarS § 184 lg-s 3 sätestatud

narkokuriteo. VTK-s toodud selgituste kohaselt on korduvuse uue regulatsiooni eesmärk, et

eelnev karistatus jääks automaatselt raskendavaks asjaoluks rahvatervisele selgelt ohtlikumate

(aine edasiandmisele) suunatud käitlemisvormide puhul. Sellest loogikast lähtudes on

põhjendamatu, miks korduvusena ei arvestata ka KarS § 184 lg 3 koosseisu täitmist.

3. Termini „käitlemine“ asendamine konkreetsete käitlemistegudega

Uue redaktsiooni kohaselt on käitumisaktid täpsemalt määratletud:

• § 184 lg 1 käsitleb omandamist, valdamist ja valmistamist;

• § 184 lg 2 käsitleb suures koguses ebaseaduslikku edasiandmist või vahendamist, sealhulgas

ebaseaduslikult valmistatud, omandatud või valduses olevate ainete edasiandmist eesmärgiga

need edasi anda, samuti nende suures koguses üle riigipiiri toimetamist.

Tundub, et reformi eesmärk on eraldada käitlemise mõiste narkootiliste ja psühhotroopsete

ainete ning nende lähteainete seadusest (NPALS) ning kinnistada see KarS-s autonoomse

terminina, kuid täpsemat kinnitust selle kohta VTK-st ei õnnestunud leida.

Pakutud uue KarS § 184 regulatsiooni keskseks ja VTK-s korduvalt rõhutatud eesmärgiks on

eristada narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses käitlemine sõltuvalt sellest, kas

tegu on suunatud isiklikuks tarbeks või aine edasiandmise eesmärgile. Eesmärgipõhine eristus

on esitatud peamise ja sisuliselt määrava kriteeriumina, mille kaudu soovitakse eristada

rahvatervisele erineva ohutasemega käitumist. Sellest lähtuvalt tekib küsimus, kas ja millisel

eesmärgil on vajalik samaaegselt kehtestada täiendav eristamine ka konkreetsete

käitlemistegude alusel.

3

Kehtiv KarS § 184 lg 1 hõlmab suures koguses aine ebaseaduslikku käitlemist üldmõistena.

Mõiste „käitlemine“ tuleneb NPALS § 2 p-st 3. Uues regulatsioonis on sellest üldmõistest aga

loobutud ning KarS § 184 lg-s 1 ja lg-s 1¹ on käitlemine asendatud konkreetsete käitlemistegude

loeteluga. Kui nüüd uues § 184 lg 1 ja lg-s 1¹ (edasiandmise eesmärgil) tuuakse sisse täpne ja

piiratud loetelu käitlemistegudest, tekib olukord, kus konkreetne käitlemistegu hakkab

kvalifikatsioonis mängima sama olulist või isegi olulisemat rolli kui käitlemise eesmärk, mis

on aga vastuolus VTK algse loogikaga. Ei ole selge, kas ja miks edaspidi lähevad KarS § 184

lg 1 alla vaid ja ainult suures kogus omandamise, valdamise ja valmistamise teod, kuid mitte

muud käitlemisteod. VTK-st ei nähtu, millisel õiguslikul või kriminaalpoliitilisel kaalutlusel on

käitlemistegude eristamine tehtud.

Probleem süveneb veelgi seetõttu, et KarS § 184 lg 1¹ puhul on kõikidele loetletud

käitlemistegudele lisatud edasiandmise eesmärk. Sellest tulenevalt jääb regulatsioonis

ebaselgeks, kuidas kvalifitseerida olukordi, kus on tuvastatud küll suur kogus ja konkreetne

käitlemistegu, kuid puudub edasiandmise eesmärk ning tegu ei mahu samas ka § 184 lg 1

kitsasse loetellu. Kuigi teoreetiliselt võiks eeldada, et teatud käitlemistegusid on võimalik

tõlgendamise teel käsitada valdamise või omandamise tegudena, ei ole selline lahendus

kooskõlas õigusselguse ega karistusõiguse määratletuse põhimõttega. Karistusnorm peab olema

isikule ettenähtav ning on igati ebamõistlik, kui karistusnormi sisuline tähendus selgub alles

kohtupraktika kaudu. Eriti problemaatiline on see olukorras, kus seadusandja on teadlikult

loobunud üldmõistest „käitlemine“ ja asendanud selle piiratud konkreetse loeteluga koosseisu

moodustavatest käitlemistegudest.

Selline lahendus muudab regulatsiooni sisemiselt ebajärjekindlaks, raskendab selle praktilist

kohaldamist ning seab kahtluse alla, kas käitlemistegude eristamine on antud kontekstis

läbimõeldud ja vajalik vahend taotletud eesmärgi – käitlemise eesmärgipõhise eristamise –

saavutamiseks. Pakutud lahendus viib paratamatult olukorrani, kus kohtud jõuavad erinevatele

järeldustele selle kohta, kas loetelust välja jäänud käitlemisteod on tahtlikult välistatud või tuleb

neid siiski käsitada § 184 lg 1 alla kuuluvatena.

Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et käitlemistegude eraldi loetlemine uues KarS

§ 184 regulatsioonis ei ole vajalik ega sisuliselt põhjendatud ning pigem kahjustab taotletud

eesmärgi saavutamist. Selgem ja koherentsem oleks regulatsioon, kus KarS § 184 lg 1 hõlmab

suures koguses narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise isiklikuks tarbeks1

sõltumata konkreetsest käitlemisteost, ning KarS § 184 lg 1¹ hõlmab sama käitumist

edasiandmise eesmärgil ja seda samuti sõltumata konkreetsest käitlemisteost.

Täiendavalt ilmneb pakutud regulatsiooni kontekstis teatav sisuline ebakõla narkootikumidega

seotud süütegude süsteemis. Kehtiva õiguse kohaselt võib narkootilise aine valmistamine teatud

juhtudel olla käsitatav väärteona (NPALS § 151), samas kui kanepi kasvatamine on KarS § 188

alusel alati kvalifitseeritud kuriteona, sõltumata kogusest, käitlemise eesmärgist või teo

tegelikust ohust rahvatervisele. Selline absoluutne eristus ei näi olevat kooskõlas VTK-s

rõhutatud eesmärgipõhise eristamise loogikaga ning viib olukorrani, kus vastutuse liik sõltub

eeskätt formaalsest käitlemisviisist, mitte teo ohtlikkusest või käitlemise eesmärgist.

1 See tähendab, et uue KarS § 184 lõike 1 sõnastus võiks olla järgmine: „Narkootilise ja psühhotroopse

aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest – karistatakse rahalise karistuse või kuni

viieaastase vangistusega.“ Ja § 184 lõige 11 sõnastus järgmine: „Narkootilise ja psühhotroopse aine

suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest edasiandmise eesmärgil – karistatakse ühe- kuni

kümneaastase vangistusega.“

4

Uue regulatsiooni kontekstis muutub see vastuolu eriti ilmseks. Kui isik valmistab enda tarbeks

narkootilist ainet (nt GHB-d või amfetamiini) koguses, mis jääb alla suure koguse piiri, või

kasvatab psilotsübiini sisaldavaid seeni enda tarbeks koguses, mis ei kvalifitseeru suureks

koguseks, on selline tegu NPALS § 151 järgi väärtegu. Samas toob ka enda tarbeks ühe

kanepitaime kasvatamine kaasa automaatse kriminaalvastutuse, olenemata sellest, milline on

sellest saadav narkootilise aine kogus. Arvestades, et seadusandja hinnangul võib narkootilise

aine enda tarbeks valmistamine teatud juhtudel olla väärtegu, tekib küsimus, kas samasugune

loogika ei peaks kohalduma ka kanepi kasvatamisele. Kasvatamine ja valmistamine ei erine

sisulise ohtlikkuse poolest rahvatervisele sellisel määral, mis õigustaks nende kategoorilist

eristamist vastutuse liigi tasandil. Tagada tuleb karistusõiguse sisemine loogika ja

proportsionaalsus.

Üheks võimalikuks lahenduseks oleks kohaldada ka kanepi kasvatamise puhul koguse- ja

eesmärgipõhist lähenemist, mille kohaselt oleks enda tarbeks ja väikeses koguses kasvatamine

väärtegu ning suure koguse või edasiandmise eesmärgil kasvatamine kuritegu. Arvestades, et

Eesti Kohtuekspertiisi Instituudil on praktikas olemas pädevus hinnata kanepitaimedest saadava

narkootilise aine kogust, ei tooks selline lähenemine kaasa ebamõistlikku lisakoormust või

tõendamisega seotud raskusi. Vastupidi, see võimaldaks paindlikumat ja sisuliselt õiglasemat

reageerimist just erandlikes piiripealsetes olukordades, kus on põhjendatud kahtlus, kas tegu

kujutab endast väikeses koguse enda tarbeks käitlemist või mitte.

Veel üks aspekt, millele VTK täpsemat selgitust ei paku, puudutab narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete „käitlemise“ mõistet. Kehtiva § 184 kohaselt on objektiivseks tunnuseks

narkoainete käitlemine suures koguses. Käitlemise mõiste ja sisu tuleneb NPALS § 2 lõike 3-

st, milles loetletud tegevustena nähakse ette mitmesuguseid toiminguid, sh omamine,

valdamine, vahendamine, tarbimine, kasvatamine, korjamine, valmistamine, tootmine,

töötlemine, pakkimine, säilitamine, hoidmine, laadimine, vedu, sisse- ja väljavedu, transiidi

rakendamine ning tasu eest või tasuta kolmandale isikule tarnimine.

4. „Suure koguse“ määratlusest

Lisaks on probleemiks „suure koguse“ määratlus. Praegu loetakse suureks koguseks juba 10

doosi, mistõttu 10 ja 1 000 000 doosi kvalifitseeruvad sama paragrahvi alla ning mõlemal juhul

on ainsaks karistusliigiks vangistus. Praktikas võib näiteks 8 grammi kanepi ostmine isiklikuks

tarbimiseks kvalifitseeruda suureks koguseks, kuna kanepi puhul on suure koguse piir 7,5

grammi. Samal ajal on aastate jooksul turule tulnud uusi aineid ning arusaam koguste

ohtlikkusest on muutunud. Seetõttu on põhjendatud eristada edaspidi suurt ja väga suurt kogust.

Reformivajadus on olnud ilmne juba pikemat aega. Uus § 184 lg 1 redaktsioon näeb ette

alternatiivse karistuse – nii rahalise karistuse kui ka vangistuse –, mis võimaldab karistust

paremini individualiseerida. Positiivne on ka see, et maksimaalseks vangistuseks on kuni viis

aastat, mistõttu on tegemist teise astme kuriteoga. See annab prokuratuurile ja kohtule

võimaluse kohaldada oportuniteeti, mida kehtiv regulatsioon ei võimalda (välja arvatud

juhtumid, kus tegemist on sõltuvusega).

5. KrMS § 203 lg 1 täiendamisest

Tulenevalt planeeritava muudatusega tuleks täiendada ka KrMS § 203 lg-s 11 sätestatud

menetlusvõimalust lõpetada kriminaalmenetlus isiku sõltuvushäire ravile suunamise või häire

muul viisil kontrolli all hoidmise tingimusel lisaks KarS 12. peatüki 1. jaos sätestatud

5

kuritegude puhul ka KarS § 424 kuriteo puhul, kui selle on toime pannud nn sõltlane, kelle

puhul oleks ravist rohkem kasu kui karistamisest, mis ongi muudatuste eesmärgiks.

Lugupidamisega

allkirjastatud digitaalselt

Imbi Jürgen

Esimees

Merit Aavekukk-Tamm 6979 253

[email protected]