Riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon_vastus

Anastassia Kovalenko-Kõlvart

Riigikogu korruptsioonivastane

erikomisjon

[email protected]

Teie 09.12.2025 nr 2-7/25-308/1

Meie 20.02.2026 nr 10-3/260439/2601540

Riigikogu erikomisjoni juurdepääs riigi äriühingu teabele

Austatud korruptsioonivastase erikomisjoni esimees

Tänan erikomisjoni pöördumise eest. Soovisite teada, millised on Riigikogu liikmete ning

erikomisjoni õigused saada teavet Eesti Energia AS-i ja selle tegevusega seotud füüsiliste isikute

kohta.

Osaliselt leiab vastuse neist tähelepanekutest, mille õiguskantsler esitas Riigikogu

põhiseaduskomisjonile 2020. aastal tehtud ettekandes. Praegune olukord erineb ettekandes

käsitletust selle poolest, et Eesti Energia AS on sajaprotsendiliselt riigi äriühing, mitte erakapitalil

põhinev äriühing.

Järgnev käsitlus jääb üldiseks, sest õiguskantsler ei saa määratleda konkreetse isiku kohustusi

Riigikogu erikomisjoni suhtes. See võiks olla kohtu pädevuses, kui seadus võimaldaks küsimuse

kohtusse jõudmist (vt õiguskantsleri ettekande sissejuhatuse p 2 ning ettekande p 7).1

Praegune olukord erineb õiguskantsleri ettekandes käsitletust selle poolest, et kui erakapitalil

põhineval ettevõttel võib olla avaliku huviga vastanduv erahuvi, mida kaitseb ettevõtlusvabadus

kui põhiõigus (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 31), siis sajaprotsendiliselt riigile kuuluv äriühing

saab enda huvide kaitseks tugineda ainult avalikule huvile (vt RKHKo 14.03.2022, 3-19-509, p

14). Põhiõiguse kaitsele tuginemine tuleb siiski kõne alla juhul, kui ettevõte peaks teavet avaldama

mõne teise isiku kohta, kellel on põhiõigused.

Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse (RKKTS) § 17 näeb ette nelja liiki Riigikogu komisjone:

alatised, eri-, uurimis- ja probleemkomisjonid. Neil komisjonidel on mõnevõrra erinevad teabe

saamise võimalused, kuid neil on ühine peamine teabeallikas: Vabariigi Valitsus, selle liikmed ja

täidesaatva riigivõimu asutused (RKKTS § 22 lg 1 punktid 1 ja 2). Nendelt organitelt ja asutustelt

ei pea komisjonid küsima teavet üksnes täidesaatva riigivõimu asutuste (Vabariigi Valitsuse

seaduse (VVS) § 38 tähenduses) tegevuse kohta. Küsida võib ka selliste äriühingute kohta, milles

riigil on osalus.

1 Kehtiva seaduse kohaselt on siiski võimalik sarnase küsimuse kohtusse jõudmine uurimiskomisjonile vastamast

keeldumisel – selle saab lahendada trahvi määramise menetluses, vt RKKTS § 23.

2

Riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon teostab pealegi parlamentaarset järelevalvet

korruptsioonivastaste meetmete rakendamise üle (korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 9 lg 1).

Need meetmed ei puuduta aga üksnes täidesaatva riigivõimu asutusi (ka Riigikohus on tuginenud

erikomisjonile eriseadusega antud õigusele teostada järelevalvet eraõigusliku juriidilise isiku –

täpsemalt erakonna – üle; RKÜKo 21.05.2008, 3-4-1-3-07, p 47). RKKTS ja riigivaraseadus

(RVS) kohustavad seega koostoimes riigi äriühingu kohta teavet andma riigi osalust valitsevat

ministeeriumi (või riigitulundusasutust; RVS § 5 lg 1), selle ministeeriumi ministrit (RVS § 5 lg 5)

ning ka Vabariigi Valitsust tervikuna (RVS § 76).

RKKTS § 22 lõike 1 punkt 3 võimaldab komisjoni istungile kutsuda ka valitsusasutuste ametnikke

ja teisi isikuid, kuid nemad on kohustatud teavet andma ainult uurimiskomisjonile. See paistab

RKKTS § 22 lõike 1 punkti 3 (või ka KVS § 9 lg 2) sõnastuse võrdlusest sama paragrahvi teise

lõikega, milles ainult uurimiskomisjoni kohta on rõhutatud: „Kutsutu on kohustatud ilmuma,

andma selgitusi ning vastama küsimustele. Komisjoni poolt nõutud andmed ja dokumendid tuleb

esitada komisjoni määratud tähtpäevaks“ (vt ka RKKTS §-s 23 selle kohutuse rikkumise eest ette

nähtud karistust; selles olukorras sunniraha sätestamine oleks küll tõhusam, kuna seda saaks

kohaldada korduvalt).

RKKTS kohaselt ei ole kohustatud erikomisjonile otse vastama riigi äriühing või iga selle

juhtorgani liige. Nemad võivad aga olla (teistest normidest tulevalt) kohustatud teavitama osalust

valitsevat ministeeriumi või selle ministrit, keda omakorda saab kohustada saadud teavet jagama

Riigikogu komisjonile.

Mis puudutab Riigikogule antava teabe sisu, siis nagu õiguskantsler oma ettekandes (p 5) märkis,

ei sisalda RKKTS ühelt poolt küll õiguslikku alust keelduda Riigikogu liikmele ärisaladuse

avaldamisest, kuid ei paku teiselt poolt piisavat kaitset, et seda teavet ei avaldataks näiteks

ettevõtte tegevusvaldkonnas konkurendina tegutsevale Riigikogu liikmele, ega ka kaitset

avalikustamise eest.

Riigikogu liikmele või komisjonile antud vastus võib pealegi saada aluseks süüdimõistmisele. Kui

isik on kohustatud andma Riigikogu liikmele või komisjonile teavet iseenda või oma lähedase

tegevuse kohta riigi äriühinguga seoses, kohaldub põhiseaduse § 22 lõikes 3 sätestatud enese

mittesüüstamise privileeg: kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu (vt

ka kriminaalmenetluse seadustiku § 34 lg 1 p 1 ja § 71). RKKTS ei sisalda praegu ka tagatist, et

kui selliseid ütlusi Riigikogu liikmele või komisjonile andma kohustatakse, siis ei või neid

kasutada süüteomenetluses (võrdle näiteks pankrotiseaduse § 85 lõikega 4; dokumentide

väljanõudmise kohta vt ka RKKKo 24.10.2024, 1-22-3234/49, p-d 19 ja 22).

Riigikogu teostab parlamentaarset kontrolli avalikust huvist lähtudes ning on avalikkuse kontrolli

üks osa. Avalikkuse kontroll seisneb rikkumise avalikkuse ette toomises, et oma tööd alustaks

järelevalveasutused, millele seadus annab erikomisjoniga võrreldes tõhusamad meetmed (nagu nt

läbiotsimine). KVS § 9 lõige 3 sätestabki seda arvestades, et süüteo tunnuste ilmnemisel edastab

erikomisjon materjalid uurimisasutusele või väärteo kohtuvälisele menetlejale.

Kui süüteomenetlust on juba alustatud (nagu praegusel juhtumil), võib avalik huvi erikomisjoni

menetluse jätkamiseks olla ammendunud. Erikomisjoni menetluse jätkamine üheaegselt

süüteomenetlusega tekitab probleeme ka sellele inimesele, kelle suhtes süüteomenetlust läbi

viiakse. Paralleelne menetlus võib tekitada temas segadust, rikkuda tema õigusi (eelkõige

olukorras, kus inimene ei saa aru, et kui ta annab Riigikogus teavet enda või oma lähedase kohta,

3

siis seda võidakse kasutada ka süüteomenetluses) ning koormata teda ülemäära (tuleb suhelda

korraga mitme riigiasutusega, mille tegevuse reeglid on erinevad).

Õiguskantsler soovitas oma ettekandes lisada teabe kaitse tagatised Riigikogu kodu- ja töökorra

seadusesse. Nii loodaks suurem kindlustunne teabe andjatele, mis omakorda võib neid ajendada

senisest paremale koostööle Riigikoguga.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Olari Koppel

õiguskantsleri asetäitja-nõunik, õiguskantsleri kantselei direktor

õiguskantsleri ülesannetes

Liina Lust-Vedder 693 8429

[email protected]