Ettepanekud

Riigikogu riigieelarve kontrolli komisjon Meie: 20.02.2026 nr 17

Riigikogu sotsiaalkomisjon

Sotsiaalministeerium

Sotsiaalkindlustusamet

Eesti Puuetega Inimeste Koja ettepanekud erihoolekande valdkonna probleemkohtade

lahendamiseks

Eestis on puudu süsteem, mis paneb abi liikuma inimese vajaduse kohaselt, ja rahastus, mis

tagaks teenuste jätkusuutliku ja turvalise osutamise ning motiveeriks praeguseid ja tulevasi

teenuseosutajaid uusi teenuskohti looma.

Riigikontrolli ülevaade ütleb otse, et riigi korraldatud erihoolekandeteenused ei ole

kättesaadavad. Järjekorrad on kasvanud, abi viibib, vahel isegi aastateks. Otse ütleb ka

põhiseadus: puuetega inimesed on riigi erilise hoole all, võttes justkui võimaluse inimesi

aastateks abita jätta.

Riigikontrolli audit tõi esile, et erihoolekande valdkond on pikaajaliselt alarahastatud ning

senine rahastamis- ja korraldusloogika ei võimalda tagada teenuste kättesaadavust ega

kvaliteeti. Järjekorras viibib auditi andmetel 2715 inimest.

EPIKoja hinnangul on tegemist riikliku riskiga, millel on otsene mõju inimeste

põhiõigustele ning pikaajaline mõju riigi kuludele. Teenuskohtade puudus ja

omastehooldajate mittetoetamine toob kaasa tööaja vähendamise või tööturult lahkumise,

maksulaekumise vähenemise, pensionimaksete vähenemise, suurenenud tervishoiukulud

ning pikemaajalise sotsiaaltoetuste vajaduse. Seetõttu ei ole valdkonna toetamine üksnes

sotsiaalpoliitiline küsimus, vaid otseselt seotud riigi maksutulu ja pikaajalise

eelarvetasakaaluga.

Eesti Puuetega Inimeste Koda osales 22.09.2025 Riigikontrolli auditi „Erihoolekandeteenuste

kättesaadavusest“ arutelul Riigikogu riigieelarve kontrolli komisjoni istungil. Komisjoni

esimehe palvel edastame oma eksperthinnangud ja ettepanekud erihoolekandeteenuste

kättesaadavuse parandamiseks, sh ööpäevaringsete teenuskohtade puuduse leevendamiseks ning

süsteemi terviklikuks korrastamiseks. Samuti edastame ettepanekud Riigikogu

sotsiaalkomisjonile ja Sotsiaalministeeriumile. Sh anname teada, et oleme

Sotsiaalministeeriumiga kohtunud ning esmaseid mõtteid vahetanud.

EPIKoja ettepanekud tuginevad EPIKoja ekspertteadmistele, Riigikontrolli auditile ning

Sotsiaalkindlustusameti erihoolekandeteenuste järjekorra analüüsile (aprill 2025). Tulenevalt

andmete piiratud kättesaadavusest ei ole EPIKojal võimalik analüüsida erinevate

lahendussuundade mõju, kuid peame vältimatuks rõhutada, et tegemist on süsteemsete

probleemidega, mis vajavad samaaegselt nii poliitilisi, eelarvelisi kui korralduslikke otsuseid.

Palume Sotsiaalministeeriumil ja Riigikogul arvestada ja ellu viia järgmiste teemadega

seotud tegevusi:

1. Korralduslikud muudatused olemasolevate ressursside sees

• Sisulisem teenuste planeerimine

Kogu valdkonna arenguplaani saab alustada vajaduste kaardistamisest. Riigil on olemas

andmed erinevates registrites, infosüsteemides puudega laste, nende domineeriva

puude/peamiselt nende elu mõjutava puudeliigi kohta, lisaks on andmed iga puudega lapse kohta

kohaliku omavalitsuse (edaspidi KOV) täpsusega, sh ka täpsemalt laste profiilide, abivajaduste

kohta. Täna neid andmeid ei ristkasutata, et teenuseid sisuliselt planeerida. Nende andmete

põhjal on võimalik prognoosida nii teenuste vajadust, kui ka teenuste vajadust piirkonniti.

Need andmed võimaldavad juba täna teha oluliselt paremat planeerimis- ja arendustööd

ning otsustada, kuhu piirkonda oleks vaja luua nii ööpäevaringseid kui ka toetavate

teenuste kohti. See nõuab tihedat koostööd KOV-de, SKA, teenuseosutajate ja ka piirkonnas

elavate perede vahel. SKA järjekordade analüüs toob välja, et SKA 147 lepingupartnerist 51

asutust on valmis looma juurde uusi teenuskohti. Kõige enam on valmisolekut luua juurde

teenuskohti Harjumaale. SKA analüüs toob välja, et enim on kohti puudu Harjumaal, Ida-

Virumaal ja Tartumaal. Lisaks on järjekorras ca 100 16-17 vanuses noort, kes vajavad

täisealiseks saades teenuskohta. Analüüsist ei nähtu, kuhu piirkonda teenuskohti luua

tuleks. EPIKoja hinnangul ei saa seda pidada piisava hoolsusega tehtud analüüsiks ja

planeerimiseks, kui niivõrd oluline valdkond on katmata.

• Vähendada korduvhindamisi ja kasutada avalikus sektoris olemasolevaid andmeid ning

rakendada juhtumikorraldust

KOV-l on info ja andmed oma piirkonna laste/noorte kohta. Vajalik on muuta erihoolekandele

suunamise süsteemi selliselt, et SKA kasutaks KOV-i andmeid, mitte ei alga 16.(18.)aastaseks

saades hindamine järgmise ametkonna poolt uuesti. Avalikul sektoril on inimese kohta andmed

olemas ning neid tuleb maksimaalselt kasutada, et vältida pidevaid korduvhindamisi. Lisaks

vabaneb sel moel oluliselt SKA personali ressurssi. Nii KOV-del kui SKA-l on olemas ligipääs

STAR keskkonnale, kuid puudub õigus teineteise andmeid kasutada. Samuti tuleb toetada

järjekorras inimesi, sh toetada/suunata neid teenuskohtadega tutvuma. Pidev erinevate

ametkondade poolt andmete küsimine on hoolduskoormusega inimestele koormav, ei lähtu ei

eraisiku ega ka ametkonna mõistikust aja kasutusest ja ressursisäästlikkusest.

• Tagada järjekorrasüsteemi korrastamine ja eelisjärjekord kriitilise abivajaduse korral

Teha põhjalik analüüs järjekorrale, st sõeluda välja inimesed, kes vajavad teenust kohe ning kelle

abivajadus on niivõrd kriitiline, et teenuse mitte saamine kahjustab inimest ja tema perekonda.

See annab võimaluse suunata järjekorrast teenusele sobiva profiiliga inimene, st laheneks mure

ca 70 ööpäevaringse kohaga, mis näiteks 2024.a. seisid tühjana (SKA andmed). Muuta

sotsiaalhoolekande seadust ja järjekordade määrust vastavalt, et SKA-l oleks õigus suunata

teenusele kõige suurema abivajadusega inimesi, millele viitas ka Riigikontroll. Teenusevajaduse

kriitilisuse kriteeriumid peavad olema üheselt mõistetavad.

• Luua regulatsioon, mille kohaselt KOV-d (sh ka KOV-d, kes on KOV-de üleselt ühe

teenuspaiga loonud) saaksid oma piirkonna inimestele teenuskohti luues kindlustunde ja

teadmise, et SKA poolt ei suunata teenuskohtadele üldjärjekorras olevaid inimesi, vaid

teenuskohad on tagatud KOV nö oma inimestele, oma kogukonnas.

Samuti peab sama põhimõte kehtima juhul kui luuakse kohti erarahastustel, nt

lapsevanemate eestvedamisel. EPIKoja seisukoht on, et säärase põhimõtte rakendamine ei

riiva nende teenusevajajate õiguseid, kelle elukohajärgne KOV või eraalgatused (nt

lapsevanemad) kohti ei loo, kuna riigi omandis olev AS Hoolekandeteenused täidab üle-

riigiliselt ülesannet tagada ja pakkuda erihoolekandeteenuseid, sh ka kitsamatele

sihtgruppidele, nt kohtumääruse alusel osutatav ööpäevaringne erihooldusteenus.

2. Tagada kulupõhine rahastus

Riigikontrolli auditis toodi välja, et vajalik on senisest oluliselt jõulisem erihoolekande

valdkonna rahastuse eest seismine.

Hetkel katab riik ligikaudu 64% erihoolekandeteenuse tegelikust maksumusest. EPIKoda peab

vältimatuks, et erihoolekandeteenuste rahastus oleks kulupõhine, sest ilma selleta puudub

teenuseosutajatel majanduslik võimekus ja motivatsioon uusi teenuskohti luua ning sageli

ka olemasolevate teenuste kvaliteeti ja turvalisust tagada. Hetkel ei kata riigi rahastus

teenuse tegelikku omahinda, mis seab teenuseosutajad ning teenuse kvaliteedi püsiva surve

alla.

3. Tööjõu ja palgakasvu tagamine

Tegevusjuhendajate töötasu peab olema tõstetud tasemele, mis võimaldab töötajaid värvata ja

hoida. Praegune palgatase ei võimalda tagada piisavat tööjõudu ega teenuse kvaliteeti ning

süvendab tööjõupuudust. Töö on kõrge läbipõlemisriskiga ning nõuab eriteadmisi. EPIKoda

teeb ettepaneku, mille kohaselt peab tegevusjuhendajate tööjõukulude osa kulumudelis ja

reaalses teenuste rahastamises olema tasemel, mis toetab töötajate värbamist ja

erihoolekandesektoris hoidmist. Varasemalt on tegevusjuhendaja palgasihiks seatud, et töötasu

oleks 95% ulatuses tervishoiu õenduspersonali töötasust.

Lisaks tuleb kindlasti üle vaadata töötajate ja teenusesaajate suhtarvud Tänaste töötajate

arvuga ei ole võimalik tagada SHS-s sätestatud ööpäevaringset hooldamise ja arendamise

teenust, et tagada inimese iseseiseva toimetuleku säilitamine ja suurenemine ning turvaline

elukeskkond. Ööpäevaringsel erihoolekandeteenusel on 2 töötajat 30 inimese kohta päevasel

ajal, keerulisemate erivajaduse puhul 2 töötajat 15 inimese kohta. Samal ajal on suure

toevajadusega laste puhul suhtarvud 1 töötaja 5 lapse kohta. Ka täisealiste puhul peab olema

toetus minimaalselt sama nagu alaealistel, aga vastavalt vajadusele suurem. Näiteks kui

inimese hoolduse, juhendamise, järelevalve ja kõrvalabi vajadus on suur, tuleb teenusel

tagada ka vastav töötajate suhtarv ja kvalifikatsioon.

Tööjõu tagamiseks on vajalik ka riiklik strateegia sotsiaalvaldkonna töötajate

(tegevusjuhendajad, tugiisikud) koolitamiseks ja valdkonnas hoidmiseks, näiteks:

− Töötukassas proaktiivne ümberõppe pakkumine suunitlusega erihoolekande töötajatele.

− Kuivõrd üheks põhjuseks, miks noored erihoolekandesse tööle ei soovi tulla või tööl ei

püsi, on madalast töötasust tingitud kesised võimalused eluasemelaenu saamiseks, pidada

läbirääkimisi finantsasutustega, pakkumaks erihoolekande valdkonnas töötavatele

inimestele soodustingimustel eluasemelaenu. Eesmärgiks motiveerida noori

tegevusjuhendaja elukutse kasuks otsuseid tegema.

− Tegevusjuhendaja töö tutvustamine koolinoortele läbi külalistundide ja töövarju päevade,

et soodustada tegema karjääriotsust tegevusjuhendaja töö valimisel, sh ka valdkonna

reklaamimine muudes noortele sobivates kanalites (nt kinoreklaamid, Facebook,

Instagram, TikTok).

4. Uute teenuskohtade loomise toetamine

Suurendada koostööd ettevõtjate ning finantsasutustega, et valdkonna probleemidele

alternatiivseid lahendusi leida. Leida nii öelda kastist välja lahendusi pidades läbirääkimisi

näiteks finantsasutustega soodsamatel tingimustel laenu saamiseks teenuseosutajatele, kes on

valmis ööpäevaringseid teenuskohti looma või pakkuda riigi tagatisel laene teenuseosutajatele

uute kohtade loomiseks (eelduseks peab olema põhjalik analüüs, millistes piirkondades tuleb

teenuskohti kõige rohkem luua).

5. Tagada teenuskohad järjekorras olijatele kohtulahendiga ettenähtud aja jooksul, sh

lähiajal süsteemi sisenevatele noortele

Teenuste järjekorras on ca 800 inimest, keda ei toetata mitte ühegi teenusega, mis tähendab, et

eelkõige on vaja tegeleda nende inimestele toetuse leidmisega, samuti ka lähiajal

erihoolekandesüsteemi liikuvate noortega, et nad saaksid toe kohe peale haridussüsteemist

lahkumist, et saavutatud areng ei katkeks ning ei tekiks toimetulekus tagasilangust. Kuni 17-

aastaseid intellektipuudega noori on umbes 900, lisaks umbes 4600 psüühikahäirega noort,

kellest osa vajab tulevikus ühel või teisel kujul erihoolekandeteenust. Lisaks on

intellektipuudega noored ka liitpuudega inimeste statistikas, aga nende arvu on avalike andmete

piiratuse tõttu keeruline välja võtta.

6. Luua sihtgrupiõhised teenusmudelid kriitilistele rühmadele

EPIKoda peab vältimatuks teenusmudelite loomist vähemalt järgmistele sihtrühmadele:

- autistid, sh keerulise käitumisega autistid: SKA andmetel on erihoolekandeteenustel

olevate autistide arv kasvanud kuue aastaga 30%. Äärmuslikult kahjustava käitumisega

autistidele on üle Eesti ööpäevaringseid teenuskohti 12, samas järjekorra järgi on vajadus 29

inimesele. Tegemist on pikaajalist, spetsialiseeritud tuge vajava sihtgrupiga. Kahjuks jõuavad

need inimesed ööpäevaringsele kohtumäärusega teenusele sobiva avatud ööpäevaringse

teenuse puudumiste tõttu. Antud olukord ei ole kooskõlas puuetega inimeste õiguste

konventsiooniga, sh on ÜRO Puuetega inimeste komitee1 täheldanud et vaimse tervise seaduse

sätted võimaldavad isikute tahtmatut ravi ning vabaduse võtmist puude ja tajutava ohtlikkuse

alusel ning et sotsiaalhoolekande seaduse sätted võimaldavad piirata hooldekodudesse

paigutatud isiku liikumisvabadust.

- sügava liitpuudega noored: praktikas suunatakse neid teenuse puudumisel erihoolekandest

üldhooldusteenusele, kus on valdavalt eakad. See ei ole vajaduspõhine: noored vajavad suure

hooldusvajaduse tõttu küll rohkem hooldust, kuid samuti on oluline oma eakaaslaste seltsis

olemist ning juhendamist, igapäevaeluoskuste õpet ja arendamist eakohaselt.

7. Võrdsete tervisekaitsenõuete kehtestamine kõikidel ööpäevaringse komponendiga

teenustel (sh üldhooldusteenusel, päeva- ja nädalahoiuteenusel)

Mõistame, et teenuseosutajatel võib olla keeruline nõude täitmist lühiajalises perspektiivis

tagada ning riigil ja kohalikel omavalitsustel kohtade küsimusega tegeleda. Seetõttu oleme

teinud varasemalt ettepaneku, et olemasolevatele teenuseosutajatele antakse kuni 7-

aastane üleminekuaeg 1-2-kohaliste tubade nõude täitmiseks. Oleme seisukohal, et uute

teenuskohtade loomisel tuleb arvestada 1-2-kohaliste magamistubadega koheselt ning mitte

lasta turule juurde teenuseosutajaid, kelle jaoks määrus annab täna selge sõnumi: riigi vaatest on

sobilik majutada ühte magamistuppa kuni 4 (menetluses oleva eelnõu järgi kuni 32 ) suure abi-

ja toetusvajadusega inimest ehk inimesed, kellel oma tervisliku seisundi tõttu on enese

esindamine ja enda õiguste eest seismine äärmiselt piiratud kui mitte võimatu. Kolme- ega

neljakohalised magamistoad ei paku ega taga inimkesksust, privaatsust ega tavapärast

kodusarnast keskkonda. Liitpuudega (äärmusliku abi- ja toetusvajadusega) inimestel on õigus

viibida ja puhata rahulikus keskkonnas ja võimalikult privaatselt, sõltumata piiratud võimalustest

enese tahet väljendada. Täielikult abist sõltuvate inimeste puhul on riigi kohustus nende

inimväärikust, privaatsust ja valikuvabadust kaitsta eriti tähtis.

1 https://www.oiguskantsler.ee/tegevusvaldkonnad/puuetega-inimeste-oigused/puuetega-inimeste-oiguste- konventsioon 2 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/bcfc585d-d073-4548-b12d-9e86e25d05c4

8. Omaosaluse kujundamine

Teenuse omaosalus ei tohi muutuda teenusele ligipääsu takistuseks ega suurendada perede

vaesusriski. Hinnatõusu mõju ei ole ainult rahaline, vaid piirab ka inimese võimalust väärikalt

ühiskonnaelus osaleda. Hetkel peab inimesele kätte jääma 15% tema sissetulekust, millest

inimene peab suutma katta ka kõik muud puudest tulenevad lisakulud - riided, jalanõud,

hügieenitarbed, ravimid, muud puudest tulenevad lisakulud ning võimalusel ka kultuurielust

osavõtt. Omaosaluse kujunemine peab olema selge ning proportsioonis ka riigipoolse panusega

teenuse rahastamisel, nt kui inimene maksab omaosalust kulupõhist lähenemist arvesse võttes

100%, siis riik ei saa maksta enda poolt vähem. Viimase kolmel aastal on omaosalusetõus olnud

järgmine: 2024. aastal 15%, 2025. aastal 10% ja 2026. aastal 10%. Samal ajal tõusis 2025. aastal

ööpäevaringse erihooldusteenuse teenuse pearaha 14% ja 2025. aastal ei tõusnud.

9. Omastehooldajate toetamine sobiva teenuskoha puudumisel

Juhul kui teenuskoht ei ole mõistliku aja (Riigikontroll viitas kohtulahendile, kus

mõistlikuks ajaks loeti kolm kuud) jooksul kättesaadav, peab riigil olema mehhanism

omastehooldajate koormuse ja sissetulekuriski leevendamiseks, sh koostöös kohalike

omavalitsustega. Ei saa pidada õiglaseks kohalike omavalitsuste koormuse suurendamist

olukorras, kus riik enda seadusest tulenevaid ülesandeid ei täida.

10. Toetavate erihoolekandeteenuste üleminek kohaliku omavalitsuse korraldusele

Kuivõrd on loogiline, et inimene saab teenust oma kodu lähedal, siis on oluline, et kui riik plaanib

toetavate erihoolekandeteenuste üleviimist KOV-dele, peab see toimuma toimiva süsteemi

alusel koos riiklikult garanteeritud rahastusega, et vältida teenuste pakkumisel

piirkondliku ebavõrdsuse suurenemist. Samuti tuleb tagada süsteemne järelevalve, et

inimesed ei jääks ilma vajaliku toeta.

Riigikontroll toob välja, et valitsus ja riigikogu on küll aastaid olnud informeeritud

probleemidest, mis on seotud intellektipuudega ja vaimse tervise häirega inimeste

abivajadusega, aga laiema avaliku surve puudumine ning suuremat ühiskondlikku

tähelepanu pälvivate pakiliste teemade olemasolu pole soodustanud selle temaatika murede

jõudmist otsustajate fookusesse.

Usume, et meie ühiskond on vaatamata julgeolekuküsimuste aktuaalsusele valmis vastu võtma

teemasid, mis meid ükssarvikute kõrval arenenud demokraatlike riikide kõrval nähtavale

tõstavad. See on viis, kuidas me rahvana hoiame oma kõige haavatavamaid inimesi ja nende

peresid. Vajame strateegilist plaani ja tegusid, kuidas selleni jõuda ja see on riigi vastutus, milles

teenuseosutajad, kohalikud omavalitsused ning ennekõike inimesed ja nende pered peavad

saama kaasa rääkida.

Eesti Puuetega Inimeste Koda soovib ja on valmis kogu protsessis osalema ning inimeste õiguste

vaadet läbivalt pildis hoidma. Meie ootus on, et tagatud oleks kulupõhine rahastus, sh töö- ja

palgakasvu tagamine, mis võimaldab teenuseosutajatel pakkuda kvaliteetset teenust ning

motiveeriks praeguseid ja tulevasi teenuseosutajaid täiendavaid teenuskohti looma.

Lugupidamisega

(digitaalselt allkirjastatud)

Maarja Krais-Leosk Tegevjuht Eesti Puuetega Inimeste Koda

Kristi Kähär;

Toetuste ja teenuste nõunik

+372 5401 0462; [email protected]

Riigikogu riigieelarve kontrolli komisjon Meie: 20.02.2026 nr 17

Riigikogu sotsiaalkomisjon

Sotsiaalministeerium

Sotsiaalkindlustusamet

Eesti Puuetega Inimeste Koja ettepanekud erihoolekande valdkonna probleemkohtade

lahendamiseks

Eestis on puudu süsteem, mis paneb abi liikuma inimese vajaduse kohaselt, ja rahastus, mis

tagaks teenuste jätkusuutliku ja turvalise osutamise ning motiveeriks praeguseid ja tulevasi

teenuseosutajaid uusi teenuskohti looma.

Riigikontrolli ülevaade ütleb otse, et riigi korraldatud erihoolekandeteenused ei ole

kättesaadavad. Järjekorrad on kasvanud, abi viibib, vahel isegi aastateks. Otse ütleb ka

põhiseadus: puuetega inimesed on riigi erilise hoole all, võttes justkui võimaluse inimesi

aastateks abita jätta.

Riigikontrolli audit tõi esile, et erihoolekande valdkond on pikaajaliselt alarahastatud ning

senine rahastamis- ja korraldusloogika ei võimalda tagada teenuste kättesaadavust ega

kvaliteeti. Järjekorras viibib auditi andmetel 2715 inimest.

EPIKoja hinnangul on tegemist riikliku riskiga, millel on otsene mõju inimeste

põhiõigustele ning pikaajaline mõju riigi kuludele. Teenuskohtade puudus ja

omastehooldajate mittetoetamine toob kaasa tööaja vähendamise või tööturult lahkumise,

maksulaekumise vähenemise, pensionimaksete vähenemise, suurenenud tervishoiukulud

ning pikemaajalise sotsiaaltoetuste vajaduse. Seetõttu ei ole valdkonna toetamine üksnes

sotsiaalpoliitiline küsimus, vaid otseselt seotud riigi maksutulu ja pikaajalise

eelarvetasakaaluga.

Eesti Puuetega Inimeste Koda osales 22.09.2025 Riigikontrolli auditi „Erihoolekandeteenuste

kättesaadavusest“ arutelul Riigikogu riigieelarve kontrolli komisjoni istungil. Komisjoni

esimehe palvel edastame oma eksperthinnangud ja ettepanekud erihoolekandeteenuste

kättesaadavuse parandamiseks, sh ööpäevaringsete teenuskohtade puuduse leevendamiseks ning

süsteemi terviklikuks korrastamiseks. Samuti edastame ettepanekud Riigikogu

sotsiaalkomisjonile ja Sotsiaalministeeriumile. Sh anname teada, et oleme

Sotsiaalministeeriumiga kohtunud ning esmaseid mõtteid vahetanud.

EPIKoja ettepanekud tuginevad EPIKoja ekspertteadmistele, Riigikontrolli auditile ning

Sotsiaalkindlustusameti erihoolekandeteenuste järjekorra analüüsile (aprill 2025). Tulenevalt

andmete piiratud kättesaadavusest ei ole EPIKojal võimalik analüüsida erinevate

lahendussuundade mõju, kuid peame vältimatuks rõhutada, et tegemist on süsteemsete

probleemidega, mis vajavad samaaegselt nii poliitilisi, eelarvelisi kui korralduslikke otsuseid.

Palume Sotsiaalministeeriumil ja Riigikogul arvestada ja ellu viia järgmiste teemadega

seotud tegevusi:

1. Korralduslikud muudatused olemasolevate ressursside sees

• Sisulisem teenuste planeerimine

Kogu valdkonna arenguplaani saab alustada vajaduste kaardistamisest. Riigil on olemas

andmed erinevates registrites, infosüsteemides puudega laste, nende domineeriva

puude/peamiselt nende elu mõjutava puudeliigi kohta, lisaks on andmed iga puudega lapse kohta

kohaliku omavalitsuse (edaspidi KOV) täpsusega, sh ka täpsemalt laste profiilide, abivajaduste

kohta. Täna neid andmeid ei ristkasutata, et teenuseid sisuliselt planeerida. Nende andmete

põhjal on võimalik prognoosida nii teenuste vajadust, kui ka teenuste vajadust piirkonniti.

Need andmed võimaldavad juba täna teha oluliselt paremat planeerimis- ja arendustööd

ning otsustada, kuhu piirkonda oleks vaja luua nii ööpäevaringseid kui ka toetavate

teenuste kohti. See nõuab tihedat koostööd KOV-de, SKA, teenuseosutajate ja ka piirkonnas

elavate perede vahel. SKA järjekordade analüüs toob välja, et SKA 147 lepingupartnerist 51

asutust on valmis looma juurde uusi teenuskohti. Kõige enam on valmisolekut luua juurde

teenuskohti Harjumaale. SKA analüüs toob välja, et enim on kohti puudu Harjumaal, Ida-

Virumaal ja Tartumaal. Lisaks on järjekorras ca 100 16-17 vanuses noort, kes vajavad

täisealiseks saades teenuskohta. Analüüsist ei nähtu, kuhu piirkonda teenuskohti luua

tuleks. EPIKoja hinnangul ei saa seda pidada piisava hoolsusega tehtud analüüsiks ja

planeerimiseks, kui niivõrd oluline valdkond on katmata.

• Vähendada korduvhindamisi ja kasutada avalikus sektoris olemasolevaid andmeid ning

rakendada juhtumikorraldust

KOV-l on info ja andmed oma piirkonna laste/noorte kohta. Vajalik on muuta erihoolekandele

suunamise süsteemi selliselt, et SKA kasutaks KOV-i andmeid, mitte ei alga 16.(18.)aastaseks

saades hindamine järgmise ametkonna poolt uuesti. Avalikul sektoril on inimese kohta andmed

olemas ning neid tuleb maksimaalselt kasutada, et vältida pidevaid korduvhindamisi. Lisaks

vabaneb sel moel oluliselt SKA personali ressurssi. Nii KOV-del kui SKA-l on olemas ligipääs

STAR keskkonnale, kuid puudub õigus teineteise andmeid kasutada. Samuti tuleb toetada

järjekorras inimesi, sh toetada/suunata neid teenuskohtadega tutvuma. Pidev erinevate

ametkondade poolt andmete küsimine on hoolduskoormusega inimestele koormav, ei lähtu ei

eraisiku ega ka ametkonna mõistikust aja kasutusest ja ressursisäästlikkusest.

• Tagada järjekorrasüsteemi korrastamine ja eelisjärjekord kriitilise abivajaduse korral

Teha põhjalik analüüs järjekorrale, st sõeluda välja inimesed, kes vajavad teenust kohe ning kelle

abivajadus on niivõrd kriitiline, et teenuse mitte saamine kahjustab inimest ja tema perekonda.

See annab võimaluse suunata järjekorrast teenusele sobiva profiiliga inimene, st laheneks mure

ca 70 ööpäevaringse kohaga, mis näiteks 2024.a. seisid tühjana (SKA andmed). Muuta

sotsiaalhoolekande seadust ja järjekordade määrust vastavalt, et SKA-l oleks õigus suunata

teenusele kõige suurema abivajadusega inimesi, millele viitas ka Riigikontroll. Teenusevajaduse

kriitilisuse kriteeriumid peavad olema üheselt mõistetavad.

• Luua regulatsioon, mille kohaselt KOV-d (sh ka KOV-d, kes on KOV-de üleselt ühe

teenuspaiga loonud) saaksid oma piirkonna inimestele teenuskohti luues kindlustunde ja

teadmise, et SKA poolt ei suunata teenuskohtadele üldjärjekorras olevaid inimesi, vaid

teenuskohad on tagatud KOV nö oma inimestele, oma kogukonnas.

Samuti peab sama põhimõte kehtima juhul kui luuakse kohti erarahastustel, nt

lapsevanemate eestvedamisel. EPIKoja seisukoht on, et säärase põhimõtte rakendamine ei

riiva nende teenusevajajate õiguseid, kelle elukohajärgne KOV või eraalgatused (nt

lapsevanemad) kohti ei loo, kuna riigi omandis olev AS Hoolekandeteenused täidab üle-

riigiliselt ülesannet tagada ja pakkuda erihoolekandeteenuseid, sh ka kitsamatele

sihtgruppidele, nt kohtumääruse alusel osutatav ööpäevaringne erihooldusteenus.

2. Tagada kulupõhine rahastus

Riigikontrolli auditis toodi välja, et vajalik on senisest oluliselt jõulisem erihoolekande

valdkonna rahastuse eest seismine.

Hetkel katab riik ligikaudu 64% erihoolekandeteenuse tegelikust maksumusest. EPIKoda peab

vältimatuks, et erihoolekandeteenuste rahastus oleks kulupõhine, sest ilma selleta puudub

teenuseosutajatel majanduslik võimekus ja motivatsioon uusi teenuskohti luua ning sageli

ka olemasolevate teenuste kvaliteeti ja turvalisust tagada. Hetkel ei kata riigi rahastus

teenuse tegelikku omahinda, mis seab teenuseosutajad ning teenuse kvaliteedi püsiva surve

alla.

3. Tööjõu ja palgakasvu tagamine

Tegevusjuhendajate töötasu peab olema tõstetud tasemele, mis võimaldab töötajaid värvata ja

hoida. Praegune palgatase ei võimalda tagada piisavat tööjõudu ega teenuse kvaliteeti ning

süvendab tööjõupuudust. Töö on kõrge läbipõlemisriskiga ning nõuab eriteadmisi. EPIKoda

teeb ettepaneku, mille kohaselt peab tegevusjuhendajate tööjõukulude osa kulumudelis ja

reaalses teenuste rahastamises olema tasemel, mis toetab töötajate värbamist ja

erihoolekandesektoris hoidmist. Varasemalt on tegevusjuhendaja palgasihiks seatud, et töötasu

oleks 95% ulatuses tervishoiu õenduspersonali töötasust.

Lisaks tuleb kindlasti üle vaadata töötajate ja teenusesaajate suhtarvud Tänaste töötajate

arvuga ei ole võimalik tagada SHS-s sätestatud ööpäevaringset hooldamise ja arendamise

teenust, et tagada inimese iseseiseva toimetuleku säilitamine ja suurenemine ning turvaline

elukeskkond. Ööpäevaringsel erihoolekandeteenusel on 2 töötajat 30 inimese kohta päevasel

ajal, keerulisemate erivajaduse puhul 2 töötajat 15 inimese kohta. Samal ajal on suure

toevajadusega laste puhul suhtarvud 1 töötaja 5 lapse kohta. Ka täisealiste puhul peab olema

toetus minimaalselt sama nagu alaealistel, aga vastavalt vajadusele suurem. Näiteks kui

inimese hoolduse, juhendamise, järelevalve ja kõrvalabi vajadus on suur, tuleb teenusel

tagada ka vastav töötajate suhtarv ja kvalifikatsioon.

Tööjõu tagamiseks on vajalik ka riiklik strateegia sotsiaalvaldkonna töötajate

(tegevusjuhendajad, tugiisikud) koolitamiseks ja valdkonnas hoidmiseks, näiteks:

− Töötukassas proaktiivne ümberõppe pakkumine suunitlusega erihoolekande töötajatele.

− Kuivõrd üheks põhjuseks, miks noored erihoolekandesse tööle ei soovi tulla või tööl ei

püsi, on madalast töötasust tingitud kesised võimalused eluasemelaenu saamiseks, pidada

läbirääkimisi finantsasutustega, pakkumaks erihoolekande valdkonnas töötavatele

inimestele soodustingimustel eluasemelaenu. Eesmärgiks motiveerida noori

tegevusjuhendaja elukutse kasuks otsuseid tegema.

− Tegevusjuhendaja töö tutvustamine koolinoortele läbi külalistundide ja töövarju päevade,

et soodustada tegema karjääriotsust tegevusjuhendaja töö valimisel, sh ka valdkonna

reklaamimine muudes noortele sobivates kanalites (nt kinoreklaamid, Facebook,

Instagram, TikTok).

4. Uute teenuskohtade loomise toetamine

Suurendada koostööd ettevõtjate ning finantsasutustega, et valdkonna probleemidele

alternatiivseid lahendusi leida. Leida nii öelda kastist välja lahendusi pidades läbirääkimisi

näiteks finantsasutustega soodsamatel tingimustel laenu saamiseks teenuseosutajatele, kes on

valmis ööpäevaringseid teenuskohti looma või pakkuda riigi tagatisel laene teenuseosutajatele

uute kohtade loomiseks (eelduseks peab olema põhjalik analüüs, millistes piirkondades tuleb

teenuskohti kõige rohkem luua).

5. Tagada teenuskohad järjekorras olijatele kohtulahendiga ettenähtud aja jooksul, sh

lähiajal süsteemi sisenevatele noortele

Teenuste järjekorras on ca 800 inimest, keda ei toetata mitte ühegi teenusega, mis tähendab, et

eelkõige on vaja tegeleda nende inimestele toetuse leidmisega, samuti ka lähiajal

erihoolekandesüsteemi liikuvate noortega, et nad saaksid toe kohe peale haridussüsteemist

lahkumist, et saavutatud areng ei katkeks ning ei tekiks toimetulekus tagasilangust. Kuni 17-

aastaseid intellektipuudega noori on umbes 900, lisaks umbes 4600 psüühikahäirega noort,

kellest osa vajab tulevikus ühel või teisel kujul erihoolekandeteenust. Lisaks on

intellektipuudega noored ka liitpuudega inimeste statistikas, aga nende arvu on avalike andmete

piiratuse tõttu keeruline välja võtta.

6. Luua sihtgrupiõhised teenusmudelid kriitilistele rühmadele

EPIKoda peab vältimatuks teenusmudelite loomist vähemalt järgmistele sihtrühmadele:

- autistid, sh keerulise käitumisega autistid: SKA andmetel on erihoolekandeteenustel

olevate autistide arv kasvanud kuue aastaga 30%. Äärmuslikult kahjustava käitumisega

autistidele on üle Eesti ööpäevaringseid teenuskohti 12, samas järjekorra järgi on vajadus 29

inimesele. Tegemist on pikaajalist, spetsialiseeritud tuge vajava sihtgrupiga. Kahjuks jõuavad

need inimesed ööpäevaringsele kohtumäärusega teenusele sobiva avatud ööpäevaringse

teenuse puudumiste tõttu. Antud olukord ei ole kooskõlas puuetega inimeste õiguste

konventsiooniga, sh on ÜRO Puuetega inimeste komitee1 täheldanud et vaimse tervise seaduse

sätted võimaldavad isikute tahtmatut ravi ning vabaduse võtmist puude ja tajutava ohtlikkuse

alusel ning et sotsiaalhoolekande seaduse sätted võimaldavad piirata hooldekodudesse

paigutatud isiku liikumisvabadust.

- sügava liitpuudega noored: praktikas suunatakse neid teenuse puudumisel erihoolekandest

üldhooldusteenusele, kus on valdavalt eakad. See ei ole vajaduspõhine: noored vajavad suure

hooldusvajaduse tõttu küll rohkem hooldust, kuid samuti on oluline oma eakaaslaste seltsis

olemist ning juhendamist, igapäevaeluoskuste õpet ja arendamist eakohaselt.

7. Võrdsete tervisekaitsenõuete kehtestamine kõikidel ööpäevaringse komponendiga

teenustel (sh üldhooldusteenusel, päeva- ja nädalahoiuteenusel)

Mõistame, et teenuseosutajatel võib olla keeruline nõude täitmist lühiajalises perspektiivis

tagada ning riigil ja kohalikel omavalitsustel kohtade küsimusega tegeleda. Seetõttu oleme

teinud varasemalt ettepaneku, et olemasolevatele teenuseosutajatele antakse kuni 7-

aastane üleminekuaeg 1-2-kohaliste tubade nõude täitmiseks. Oleme seisukohal, et uute

teenuskohtade loomisel tuleb arvestada 1-2-kohaliste magamistubadega koheselt ning mitte

lasta turule juurde teenuseosutajaid, kelle jaoks määrus annab täna selge sõnumi: riigi vaatest on

sobilik majutada ühte magamistuppa kuni 4 (menetluses oleva eelnõu järgi kuni 32 ) suure abi-

ja toetusvajadusega inimest ehk inimesed, kellel oma tervisliku seisundi tõttu on enese

esindamine ja enda õiguste eest seismine äärmiselt piiratud kui mitte võimatu. Kolme- ega

neljakohalised magamistoad ei paku ega taga inimkesksust, privaatsust ega tavapärast

kodusarnast keskkonda. Liitpuudega (äärmusliku abi- ja toetusvajadusega) inimestel on õigus

viibida ja puhata rahulikus keskkonnas ja võimalikult privaatselt, sõltumata piiratud võimalustest

enese tahet väljendada. Täielikult abist sõltuvate inimeste puhul on riigi kohustus nende

inimväärikust, privaatsust ja valikuvabadust kaitsta eriti tähtis.

1 https://www.oiguskantsler.ee/tegevusvaldkonnad/puuetega-inimeste-oigused/puuetega-inimeste-oiguste- konventsioon 2 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/bcfc585d-d073-4548-b12d-9e86e25d05c4

8. Omaosaluse kujundamine

Teenuse omaosalus ei tohi muutuda teenusele ligipääsu takistuseks ega suurendada perede

vaesusriski. Hinnatõusu mõju ei ole ainult rahaline, vaid piirab ka inimese võimalust väärikalt

ühiskonnaelus osaleda. Hetkel peab inimesele kätte jääma 15% tema sissetulekust, millest

inimene peab suutma katta ka kõik muud puudest tulenevad lisakulud - riided, jalanõud,

hügieenitarbed, ravimid, muud puudest tulenevad lisakulud ning võimalusel ka kultuurielust

osavõtt. Omaosaluse kujunemine peab olema selge ning proportsioonis ka riigipoolse panusega

teenuse rahastamisel, nt kui inimene maksab omaosalust kulupõhist lähenemist arvesse võttes

100%, siis riik ei saa maksta enda poolt vähem. Viimase kolmel aastal on omaosalusetõus olnud

järgmine: 2024. aastal 15%, 2025. aastal 10% ja 2026. aastal 10%. Samal ajal tõusis 2025. aastal

ööpäevaringse erihooldusteenuse teenuse pearaha 14% ja 2025. aastal ei tõusnud.

9. Omastehooldajate toetamine sobiva teenuskoha puudumisel

Juhul kui teenuskoht ei ole mõistliku aja (Riigikontroll viitas kohtulahendile, kus

mõistlikuks ajaks loeti kolm kuud) jooksul kättesaadav, peab riigil olema mehhanism

omastehooldajate koormuse ja sissetulekuriski leevendamiseks, sh koostöös kohalike

omavalitsustega. Ei saa pidada õiglaseks kohalike omavalitsuste koormuse suurendamist

olukorras, kus riik enda seadusest tulenevaid ülesandeid ei täida.

10. Toetavate erihoolekandeteenuste üleminek kohaliku omavalitsuse korraldusele

Kuivõrd on loogiline, et inimene saab teenust oma kodu lähedal, siis on oluline, et kui riik plaanib

toetavate erihoolekandeteenuste üleviimist KOV-dele, peab see toimuma toimiva süsteemi

alusel koos riiklikult garanteeritud rahastusega, et vältida teenuste pakkumisel

piirkondliku ebavõrdsuse suurenemist. Samuti tuleb tagada süsteemne järelevalve, et

inimesed ei jääks ilma vajaliku toeta.

Riigikontroll toob välja, et valitsus ja riigikogu on küll aastaid olnud informeeritud

probleemidest, mis on seotud intellektipuudega ja vaimse tervise häirega inimeste

abivajadusega, aga laiema avaliku surve puudumine ning suuremat ühiskondlikku

tähelepanu pälvivate pakiliste teemade olemasolu pole soodustanud selle temaatika murede

jõudmist otsustajate fookusesse.

Usume, et meie ühiskond on vaatamata julgeolekuküsimuste aktuaalsusele valmis vastu võtma

teemasid, mis meid ükssarvikute kõrval arenenud demokraatlike riikide kõrval nähtavale

tõstavad. See on viis, kuidas me rahvana hoiame oma kõige haavatavamaid inimesi ja nende

peresid. Vajame strateegilist plaani ja tegusid, kuidas selleni jõuda ja see on riigi vastutus, milles

teenuseosutajad, kohalikud omavalitsused ning ennekõike inimesed ja nende pered peavad

saama kaasa rääkida.

Eesti Puuetega Inimeste Koda soovib ja on valmis kogu protsessis osalema ning inimeste õiguste

vaadet läbivalt pildis hoidma. Meie ootus on, et tagatud oleks kulupõhine rahastus, sh töö- ja

palgakasvu tagamine, mis võimaldab teenuseosutajatel pakkuda kvaliteetset teenust ning

motiveeriks praeguseid ja tulevasi teenuseosutajaid täiendavaid teenuskohti looma.

Lugupidamisega

(digitaalselt allkirjastatud)

Maarja Krais-Leosk Tegevjuht Eesti Puuetega Inimeste Koda

Kristi Kähär;

Toetuste ja teenuste nõunik

+372 5401 0462; [email protected]