Kohtumenetluse kiirendamise eelnõu

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Riigikantselei Kohtumenetluse kiirendamise eelnõu Justiits- ja Digiministeerium esitab Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks kohtute seaduse muutmise ja teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: 1. Kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 2. Kohtute seaduste ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 3. Riigilõivuseaduse muudatuste eelnõu lisa 1 4. Kohtukorralduse muudatuse eelnõu kooskõlastustabel (lisa 1) 5. TsMS muudatuste eelnõu kooskõlastustabel (lisa 2) 6. HKMS muudatuste eelnõu kooskõlastustabel (lisa 3) 7. RLS muudatuste eelnõu kooskõlastustabel (lisa 4) 8. Rakendustaktide kavandid (lisa 5) Marilin Reintamm 680 3116 [email protected]

Meie 27.02.2026 nr 8-1/1528-1

1

Kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

(kohtukorralduse muudatused)

muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

LISA 1

Kooskõlastamise käigus esitatud märkused ja ettepanekud

Jrk

nr Märkuse esitaja / märkuse või ettepaneku sisu

JDM seisukohad/vastused arvestatud

osaliselt arvestatud

mitte arvestatud

selgitatud

teadmiseks võetud

Rahandusministeerium

1. Esitasite kooskõlastamiseks kohtute seaduse muutmise ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu (kohtukorralduse muudatused) (edaspidi eelnõu).

Kooskõlastame eelnõu alljärgnevate märkustega

arvestamisel, kuid palume eelnõu enne Vabariigi

Valitsusele edastamist veelkord

Rahandusministeeriumiga kooskõlastada.

Arvestatud.

Esitasime eelnõu

Rahandusministeeriumile

kooskõlastamiseks.

2. Esitatud eelnõu § 1 punkti 18 (kohtute seaduse § 12 lõike

4 täiendamine punktiga 4) kohaselt võib kohtu esimehe

enne tähtaja lõppemist vabastada koostöö mittelaabumise

tõttu kohtute nõukoguga. Leiame, et kavandatav

muudatus põrkub kohtuniku sõltumatuse ja ameti

eluaegsuse põhimõttega. Koostöö mittelaabumisel

vabastamine ilma selgete mõõdikute või protseduurita on

õigusriigi vaatenurgast probleemne ja vastuolus

õigusselguse nõudega.

Koostöö mittelaabumine kui teenistusest vabastamise

alus on Eesti avalikus teenistuses äärmiselt erandlik

instrument, mis on kohaldatav üksnes ministeeriumi

kantsleri ja ministri vahelisele spetsiifilisele suhtele. Isegi

kantsleri vabastamise puhul on seadusandja seadnud

range ajalise piirangu, mille kohaselt ei tohi

ministeeriumi kantslerit koostöö mittelaabumisel

teenistusest vabastada enne kuue kuu möödumist ministri

ja kantsleri koos töötamise algusest. Kohtu esimehe

positsiooni puhul puudub analoogne hierarhiline ja

poliitiline alluvussuhe, mis õigustaks niivõrd subjektiivse

vabastamisaluse loomist.

Juhime tähelepanu, et kohtu esimehe roll ei ole piiratud

üksnes tehnilise asjaajamisega. Kohtu esimehel on

kohtunike suhtes piiratud distsiplinaarvõim (st õigus

algatada distsiplinaarmenetlus ja koostada

distsiplinaarsüüdistus, kogudes selleks vajalikke

tõendeid ja nõudes selgitusi). Üheks võimalikuks

distsiplinaarkaristuseks on kohtuniku ametist

tagandamine. Kohtu esimehe distsiplinaarmenetluse

Selgitatud.

Kavandatav muudatus ei

riiva kohtuniku sõltumatuse

ega kohtunikuameti

eluaegsuse põhimõtet, kuna

see ei puuduta kohtu

esimehe staatust

kohtunikuna, vaid üksnes

tema vabastamist kohtu

esimehe kohustustest. Kohtu

esimehe roll on juhtimis- ja

töökorralduslik ning selle

täitmine eeldab toimivat

koostööd kohtuvõimu enda

juhtimisorganitega.

Koostöö mittelaabumine ei

ole kavandatud üldise või

subjektiivse

vabastamisalusena, vaid

erandliku võimalusena

olukorras, kus püsiv ja

sisuline koostöö puudumine

takistab kohtute nõukogul

täita talle seadusega pandud

ülesandeid. Üksikud

eriarvamused või sisulised

vaidlused ei anna alust kohtu

esimehe vabastamiseks.

2

algatamisega seotud õigused eeldavad täielikku

ametialast iseseisvust. Kohtu esimehe vabastamine

koostöö mittelaabumise tõttu võib muutuda

survevahendiks, mis pärsib tema sõltumatust teiste

kohtunike üle distsiplinaarvõimu teostamisel.

Kohtu esimehe ja kohtute

nõukogu vaheline suhe ei ole

hierarhiline ega poliitiline,

kuid on institutsionaalne.

Kohtute nõukogu vastutab

kohtute töökorralduse ja

juhtimisotsuste eest ning

realiseerib oma pädevust mh

esimeeste kaudu.

Kohtu esimehe

distsiplinaarvolitused ei

muuda muudatust

probleemseks. Kavandatav

regulatsioon ei võimalda

sekkuda konkreetsetesse

distsiplinaarmenetlustesse

ega kasutada

vabastamisalust

survevahendina, vaid on

kohaldatav üksnes püsiva ja

üldise koostöövõimetuse

korral. Muudatus toetab

kohtute juhtimise toimivust,

kahjustamata kohtu esimehe

sõltumatust kohtunikuna.

3. Maakohtu juhtimisstruktuur on väga keeruline. Eelnõust

ja seletuskirjast lähtuvalt tekib reformiga kohtusiseselt

neljast tasandist koosnev juhtimisstruktuur: kohtu

üldkogu, kohtu eestseisus, kohtu esimees ja osakondade

juhatajad. Lisaks on teatud küsimustes n-ö majavälised

juhtorganid – kohtute nõukogu, Riigikohtu üldkogu ja

esimees ning n-ö haldusjuht Kohtute Haldusteenistuse

direktor.

Üks eelnõu kesksetest muudatustest on üleminek

kollegiaalsele juhtimismudelile. Selleks luuakse kohtu

eestseisuse näol uus juhtimisorgan. Eelnõu seletuskirja

kohaselt antakse eestseisuse pädevusse seni kohtu

esimehe ainupädevuses olnud otsustused, nagu kohtu

kodukorra, struktuuri ja koosseisu kinnitamine.

Eestseisus kinnitab ka kohtu tööjaotusplaani. Kohtu

esimees juhib eestseisuse tööd ning vastutab selle otsuste

elluviimise eest, kuid ei tee enam olulisi juhtimisotsuseid

üksinda. Samal ajal säilib kohtu üldkogu kui

kohtunikkonna omavalitsusorgan, kelle roll on jätkuvalt

oluline kohtu sisulistes ja põhimõttelistes küsimustes.

Samal ajal on maakohtus jätkuvalt osakonnad, millel on

osakonna juhatajad, kes ei kuulu automaatselt kohtu

eestseisusesse, mida võib pidada ka nö laiendatud

juhtkonnaks, samas kui mõni tema osakonna kohtunik,

võib olla, kui osutub valituks. Kohtumõistmise

Arvestatud.

Seletuskirjas on täpsustatud

eestseisuse pädevust. Kohtu

eestseisus on esimese ja teise

astme kohtu üldkogu

esindusorgan, kelle

pädevuses on kohtu

kodukorra ja tööjaotusplaani

kehtestamine ja kohtu

esimehe nõustamine

tööjaotuse küsimustes.

Eelnõus välja pakutud

muudatuse tulemusel

muutub tööjaotusplaani

tegemine tõhusamaks.

Üldkogu roll on kollegiaalne

ja põhimõtteline,

väljendades kogu

kohtunikkonna seisukohti.

Eestseisuse kaudu on iga

kohtunik kaastatud

tööjaotusplaani koostamisse

eesmärgiga jaotada kohtusse

laekuv töö arvestades

3

valdkonna osakonnajuhatajate seisund muutuva seaduse

kontekstis on ebaselge ja taandub pigem statisti ossa.

Juhime tähelepanu, et täiendavat selgitust vajab erinevate

juhtimisstruktuuride pädevuste jaotus. Seletuskirjas

märgitakse, et üldkogu roll muutub strateegilisemaks,

samas kui eestseisus tegeleb igapäevase tööga. Samas

antakse eestseisuse pädevusse kohtu kodukorra ja

struktuuri kinnitamine, mis on sisuliselt strateegilised

dokumendid ja määravad kohtu pikaajalise toimimise.

Seejuures ei selgu eelnõust, kas eestseisus peab alluma

üldkogu suunistele või tegutseb neist sõltumatult.

Lisaks soovime pöörata tähelepanu seletuskirja mõjude

osa punktile 7.2. Selle kohaselt on eestseisuse roll on

täidesaatev ja strateegiline, keskendudes kohtuasutuse

juhtimisele. Üldkogu roll on kollegiaalne ja

põhimõtteline, väljendades kogu kohtunikkonna

seisukohti. Kui eestseisuse pädevus laieneb liigselt

töökorralduse või põhimõtteliste otsuste suunas, võib see

de facto vähendada üldkogu rolli kohtusüsteemi

sisemises demokraatias. Reformi mõju sõltub sellest,

kuidas reguleeritakse eestseisuse ja üldkogu omavaheline

hierarhia ja koostöö: kas eestseisus allub üldkogu

strateegilistele suunistele või tegutseb sellest sõltumatult.

Ebaselgeks jääb, kes ja kuidas peab reguleerima või

otsustama eestseisuse ja üldkogu omavahelise hierarhia.

Ka ei määratle eelnõu üheselt, milline tasand kannab

lõplikku vastutust kohtu pikaajalise visiooni eest.

Märgime, et strateegilist rolli on seletuskirjas omistatud

nii kohtu üldkogule kui ka kohtu eestseisusele. Kui

eestseisus hakkab de facto langetama kõiki olulisi

otsuseid (tööjaotusplaan, koosseisud), võib üldkogu roll

muutuda pelgalt formaalseks, mis nõrgestab

kohtunikkonna enesekorraldusõigust.

Palume seletuskirjas täpsustada juhtimistasandite

omavahelist hierarhiat ja pädevuste jaotust. Samuti

palume hinnata, kas uus juhtimisstruktuur ei too kaasa

juhtimise liigset killustatust.

tänapäeva vajadusi kiirelt

reageerida kohtute

töökoormuse muutustele.

4. Kohtute seadust täiendatakse §-ga 2¹, mille kohaselt

kohtuasja menetlus esimese ja teise astme kohtus ei kesta

üldjuhul üle üheksa kuu arvates asja saabumisest

kohtusse. Säte on deklaratiivne, kuna eelnõus puudub

tagajärg, mis saab, kui tähtaega ületatakse. Samuti

puudub normil seos kohtuniku vastutuse, asja

ümberjaotamise või menetlusõiguse rikkumise sätetega

Arvestatud.

Muudatusest on loobutud.

5. Kohtute seaduse § 13011 reguleeritakse rahvakohtunike

institutsiooni kaotamine. Selle lõike 1 kohaselt lõppevad

seaduse jõustumisel ametis olevate rahvakohtunike

volitused seaduse jõustumise päeval. Samas lõike 2

kohaselt jätkuvad rahvakohtunike volitused seaduse

jõustumise ajal käimas olevates kohtuasjades, milles on

Arvestatud.

Eelnõu on muudetud

selgemaks ja seletuskirja

vastavalt täiendatud,

eelnõus on sätestatud

4

rahvakohtunikud osalenud. Sellega tekib õiguslikult

ebaselge olukord, kus isikul ei ole enam rahvakohtuniku

volitusi, kuid tema volitused jätkuvad. Seega

rahvakohtuniku volitused lõppevad ja ei lõppe ka.

Palume paragrahvi täpsustada.

rahvakohtunike volituste

kehtivus.

6. Palume eelnõud mitte seadusena jõustada keset

eelarveaastat. Kui kohtute halduse üleminek toimub

2026. aasta 1. juulist, siis see eeldab riigieelarve seaduse

muutmist ning eelarve ümbertõstmisi poole aasta pealt, st

pool aastat oleksid kohtud Justiits- ja Digiministeeriumi

valitsemisalas ja teine pool aastat eraldi.

Raamatupidamises oleks siis samad perioodid, pool

aastat arvestus Justiits- ja Digiministeeriumi all ja teine

pool aastat eraldi. See toob kaasa lisatööd. Muul juhul

algavad paljud tegevused uuesti aasta algusest, aga nüüd

tuleks alata kaks korda aastas. Kõigile osapooltele

kaasneks kohtute halduse üleminekuga väiksem

halduskoormus, kui uus põhiseaduslik institutsioon

kohtute grupp alustaks alates 01.01.2027. Sellega seoses

palume üle vaadata ka rakendussätted.

Arvestatud.

EN jõustub 01.01.2027.a.,

seletuskirjas on kajastatud

rakenduskava.

7. Seletuskirjast ei saa aru, milliseks kujuneb kohtute ja

Kohtuhaldusteenistuse struktuur ja kuidas jagunevad

kulud. Lisaks sellele pole aru saada, millised ametikohad

jäävad Justiits- ja Digiministeeriumisse ning mis liiguvad

kohtutega kaasa. Oluline on muudatuste rakenduslik pool

varakult läbi mõelda, sh tööjaotus, kes mida teeb.

Vastasel korral ei ole võimalik reformi tõrgeteta ellu viia.

Arvestatud.

Eelnõu on täiendatud, KHTd

käsitleb §412, kulude jaotust

on kirjeldatud seletuskirjas,

reformi rakenduskava on

seletuskirjas kajastatud.

8. Riigieelarvet ja raamatupidamist puudutavad sätted

vajavad muutmist, kuid nende kohta oleme esitanud oma

ettepanekud Justiits- ja Digiministeeriumile jooksvalt

koostöö käigus. Kuna eelnõus olev tekst on juba

vananenud ja lõplik tekst valmimisel, siis nendesse

valdkondadesse puutuvaid märkusi me käesoleva kirjaga

ei esita. Koostöö jätkub kuni mõlemale sobiva lahenduse

leidmiseni.

Arvestatud.

Eelnõu vastavalt muudetud.

Kaitseministeerium

1. Kaitseministeeriumi hinnangul tuleb tagada

riigikaitseküsimusi puudutavate kohtuasjade kiire

menetlemine. Riigikaitset puudutavad kohtuasjad on

reeglina ajakriitilised, kuna võivad mõjutada riigi

kaitsevõimet, valmisolekut või juhtimisotsuseid.

Pikaleveniv kohtumenetlus võib sellistes asjades

vähendada kohtulahendi praktilist mõju või takistada

riigikaitseliste ülesannete õigeaegset täitmist. Juhime

tähelepanu, et Eesti Vabariigi põhiseaduse § 15 ja § 24

eesmärk on tagada tõhus ja mõistliku aja jooksul toimuv

õiguskaitse. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on

Selgitatud.

Eelnõu §-s 37 lg 41 on

sätestatud kohtuasjade liigid,

millele kohtunikel tuleb

edaspidi spetsialiseeruda (sh

nt planeerimise ja

ehitusõiguse asjad). Kitsam

ja süvendatum

spetsialiseerumine tagab

kiirema ja tõhusama

menetluse.

5

tunnustatud, et erilise avaliku huviga asjades (sh

julgeolek) on kiirem menetlus põhjendatud.

Kiirem menetlus aitab tagada õigusselguse ning

õiguskindluse nii riigile kui ka menetlusosalistele,

võimaldades vaidlusaluste küsimuste lahendamist ajal,

mil see on veel sisuliselt mõjus. Samal ajal säilib

kohtulik kontroll ning menetlusosaliste põhiõigused,

kuna menetluse kiirendamine ei muuda kohtuliku

arutamise sisu ega vähenda õiguskaitse taset.

Kiirema menetluse tagamiseks palume kaaluda nii

kohtunikele riigikaitseõiguses koolituste korraldamist

kui ka riigikaitselisi küsimusi puudutavates kohtuasjades

kohtumenetlusele maksimumtähtaegade seadmist.

2. Leiame, et kohtunike koolitusprogrammi tuleks lisada ka

riigikaitseõiguse ja rahvusvahelise

humanitaarõiguse teemad, tagamaks kohtunikele antud

valdkonnas parema väljaõppe ning teadmised

Toetame riigikaitseõiguse ja rahvusvahelise

humanitaarõiguse teemade lisamist kohtunike

koolitusprogrammi. See on vajalik, arvestades muutunud

julgeolekukeskkonda ning riigikaitseliste ja

rahvusvaheliste küsimuste kasvavat tähtsust

õigusemõistmises. Kohtud võivad menetleda vaidlusi,

mis puudutavad riigikaitseliste meetmete õiguspärasust,

kaitseväeteenistust, rahvusvaheliste operatsioonidega

seotud küsimusi ning põhiõiguste piiranguid erikordade

ajal. Nimetatud valdkonnad on oma olemuselt

komplekssed ning eeldavad nii riigisisese kui ka

rahvusvahelise õiguse süstemaatilist tundmist. Kohtunike

täiendkoolituse kaudu on võimalik tagada ühtsem ja

kvaliteetsem kohtupraktika, lühendada menetlusaegu

ning tugevdada õigusselgust.

Lisaks on riigikaitseõiguse ja rahvusvahelise

humanitaarõiguse tundmine oluline põhiõiguste kaitse

seisukohast, kuna riigikaitselistes olukordades tuleb

sageli hinnata põhiõiguste piirangute vajalikkust ja

proportsionaalsust. Koolitusprogrammi täiendamine

aitab tagada, et sellised hinnangud põhinevad piisaval

erialasel pädevusel.

Selgitatud.

Toetame koolitusprogrammi

täiendamist. Kohtute

nõukogu kehtestab kohtu

tööjaotusplaani koostamise

alused, sealhulgas kohtunike

ja kohtuteenistujate

spetsialiseerumise

põhimõtted koos

kohustusliku koolituse

mahu nõuetega.

3. Kriisiolukorrad eeldavad kiiret otsustamist, keerukate ja

ajakriitiliste õigusküsimuste lahendamist ning

sageli ka riigisaladuse või tundliku teabe käsitlemist.

Võimalus määrata kriisiolukorras spetsialiseerunud

kohtunikud, kellel on vastav erialane ettevalmistus ja

kogemus riigikaitse- ja julgeolekuvaldkonnas, aitab

tagada õigusemõistmise kvaliteedi, ühtlasema

kohtupraktika ning menetluste tõhusa ja õigeaegse

läbiviimise.

Samuti on spetsialiseerunud kohtunike määramine

oluline põhiõiguste tõhusa kohtuliku kaitse seisukohast,

Arvestatud.

Eelnõu on täiendatud §-ga

388 (kohtunike koolitus

õigusemõistmise tagamiseks

erakorralise ja

sõjaseisukorra ajal).

6

kuna kriisiolukordades tehtavad otsused võivad oluliselt

mõjutada isikute õigusi ja vabadusi. Pädev ja kiire

kohtulik kontroll aitab säilitada tasakaalu avaliku huvi ja

põhiõiguste kaitse vahel.

Haridus- ja Teadusministeerium

1. Haridus- ja Teadusministeerium kooskõlastas

29.05.2025 väljatöötamiskavatsuse „Kohtunike

töökoormuse ühtlustamine, asenduskohtunike ametisse

nimetamine, kohtunikele lisatasu maksmise

võimaldamine jt ettepanekud kohtute töö efektiivsemaks

muutmiseks“ ning 4.12.2025 kohtute seaduse ja

kriminaalmenetluse seaduse muutmise seaduse

(kohtukorralduse muudatused) eelnõu märkustega.

Eelnõus ei ole arvestatud kummaski menetlusetapis

esitatud HTM märkusega, mis puudutas

spetsialiseerumisega seotud probleemi. See on meie

hinnangul eelnõu seletuskirjas jätkuvalt selgitamata. Kui

süsteemis on üks või üksikud kohtunikud, kes

lahendavad ainult teatud liiki vaidlusi, siis väheneb

lahenduste varieeruvus ja paindlikkus.

Kohtusüsteemi puhul avaldub see kohtupraktika

mitmekesisuse vähenemises ning õigusmõtlemise

arenguruumi ahenemises. See omakorda võib vähendada

süsteemi elujõulisust. Kohtuvõimu tugevus põhineb

professionaalsel diskussioonil, mistõttu on seni

kohtupraktika arenenud kohtuasjapõhiselt. Eelnõus

ettenähtud kohustusliku spetsialiseerumise korral hakkab

kohtupraktika arengut mõjutama ainult teatud liiki

vaidlusi lahendava kohtuniku ametiaeg, mis on eluaegne.

Selline muudatus ei toeta kohtupraktika dünaamilist ja

mitmekesist arengut.

Palume seletuskirja täiendada selgitusega, kuidas

eelnõukohane spetsialiseerumine toetab kohtupraktika

dünaamilist ja mitmekesist arengut võrreldes täna kehtiva

põhimõttega.

Selgitatud.

Tartu Ülikooli koostatud

spetsialiseerumise analüüs

leidis, et

„Spetsialiseerumine mingit

tüüpi asjadele loob

eelduslikult asjade

läbivaatamise parema

sisulise pädevuse, tagab

tõenäolisemalt ühtlasema

kohtupraktika ja võimaldab

menetleda asju

ökonoomsemalt“.

Eelnõu §37 lg41 sätestatud

spetsialiseerumisvaldkonna

d on piisava suurusega ja

võimaldavad kohtutele

paindlikkust, nn

kohustusliku

spetsialiseerumine

moodustab umber 42%

kõikidest kohtuasjadest.

2. Kohtute seadust planeeritakse täiendada §-ga 21, mille

järgi esimese ja teise astme kohtus tuleb asi menetleda

üldjuhul üheksa kuu jooksul. Märgime, et eelnõu

seletuskirjas puudub selle muudatuse osas mõjude

hindamine ja ka selgitus, kuidas tagatakse selle nõude

täitmine (näiteks, kas see toob kaasa vajaduse tõsta

kohtuametnike arvu). Palume seletuskirjas hinnata ka

selle muudatuse mõjusid.

Arvestatud.

Muudatusest on loobutud.

Sotsiaalministeerium

1. Toetame ja tunnustame

kohtunikespetsialiseerumisvaldkondade täiendamist, ent

palume muuta ja täiendada eelnõu § 1 punktiga 55

kohtute seaduse § 37 lg-s 41 tehtavaid muudatusi

järgmiselt:

Mitte arvestatud.

Lähisuhtevägivalla alla

paigutuvad ka teie nimetatud

perevägivalla ja

naistevastase vägivalla

7

1) Lähisuhtevägivalla asjade asemel rääkida

perevägivalla asjadest, lähtudes Istanbuli

konventsiooni ja ohvriabi seaduse

terminoloogiast. Terminit lähisuhtevägivald ei

ole Eesti õiguskorras defineeritud.

2) Lisada perevägivalla asjade kõrvale

seksuaalvägivalla asjad. Sarnaselt

perevägivallaga (ja alaealiste asjadega) nõuab ka

seksuaalvägivalla asjade menetlemine

kohtunikult eriettevalmistust, sh suuremat

teaduslikkust selliste kuriteo mõjust ohvrile ja

sellest, kuidas ohvreid seda arvestavalt kohelda,

ning sobivaid isikuomadusi. Eriti oluline on

traumateadlikkus ja sobivad isiksuseomadused,

kui seksuaalvägivalla ohvriks on alaealine.

Seksuaalvägivalla asjade loetellu lisamine on eriti

oluline, kuna seletuskirja kohaselt on samas

lõikes nimetatud alaealistega seotud süüteoasjade

all eeskätt mõistetud „kohtuasja, milles

menetlusalune isik või süüdistatav on noorem kui

kaheksateistkümneaastane. Sellise kohtuasjana

pole otstarbekas üldjuhul käsitada asja, milles

osaleb alaealine kannatanu või tunnistaja“. Kui

seksuaalvägivalla asju spetsialiseerumise alusena

välja toodud pole, siis selline alaealistega seotud

süütegude määratlus ei kaitse piisavalt alaealisi

seksuaalvägivalla ohvreid. Loetelu täiendamine

seksuaalvägivalla asjadega aitaks seda olukorda

parandada ja alaealisi seksuaalvägivalla ohvreid

tõhusamalt kaitsta.

Ettepaneku tulemusena oleks sätte sõnastus selline

(muudatus märgitud rohelisega):

„(41) Kohtute nõukogu kehtestab kohtunike

tööjaotusplaani koostamise täpsemad alused, sealhulgas

kohtunike spetsialiseerumise põhimõtted.

Tööjaotusplaaniga tuleb tagada tsiviilkohtunike

spetsialiseerumine perekonnaõiguse ja eestkoste

asjadele, maksejõuetuse- ja ühinguõiguse asjadele,

tööõiguse asjadele, intellektuaalse omandi kaitse

asjadele, süüteokohtunike spetsialiseerumine alaealistega

seotud süüteoasjadele, lähisuhtepere- ja

seksuaalvägivalla asjadele ja majandusalaste süütegude

asjadele ning halduskohtunike spetsialiseerumine

planeerimisõiguse asjadele, keskkonnaõiguse asjadele ja

maksuõiguse asjadele. Kohtud lähtuvad tööjaotusplaani

kinnitades käesolevast seadusest ja kohtute nõukogu

kehtestatud alustest.“

kuriteod. Termin „lähisuhte

vägivald“ on laiem ja järgib

prokuratuuri struktuuri

(prokuratuuris on loodud

alaealiste ja

lähisuhtevägivalla

osakond“). Spetsialiseerudes

analoogselt võimaldab see

loogilisemalt kohtuasju

menetleda ja ei muuda

spetsialiseerumist kohtus

liiga kitsapiiriliseks.

2. Pean ka oluliseks välja tuua, et Vabariigi Valitsuse

reglemendi § 7 lg 1 kohaselt antakse eelnõu

kooskõlastamiseks piisav tähtaeg, mis on vajalik asja

Arvestatud.

8

sisuliseks läbivaatamiseks. JDM on andnud 20 lk eelnõu

ning 83 lk seletuskirja kooskõlastamiseks aega 3

tööpäeva. Eelnõu on küll kooskõlastamisel juba teist

korda, ent JDM on ise märkinud, et sellesse on tehtud

võrdlemisi palju olulisi muudatusi. Sellises olukorras ei

ole 3 tööpäeva eelnõu kooskõlastamiseks piisav tähtaeg

ning selliste ebapiisavate tähtaegade andmine ei

võimalda tagada õigusloome kvaliteeti. Eelnõu

esitluskirjas ei ole JDM sedavõrd lühikese tähtaja

andmist ka sõnagagi põhjendatud.

Eelnõu kooskõlastamiseks

antud tähtaega pikendati.

Riigikohus

1. Kuigi põhimõtteliselt toetame kohtuhalduse muutmist, ei

ole eelnõus esitatud haldusmudelit puudutavad sätted

rakendamiseks valmis. Pakutud haldusmudel on toores ja

arusaamatu pädevusjaotusega mitme eri institutsiooni

vahel. See ei taga tegelikku otsustusõigust

kohtusüsteemis oluliste küsimuste üle, ei taga kohtutele

reaalset eelarvelist sõltumatust ja piisavat finantseeritust

ning selle rakendamine praktikas on läbi mõtlemata ega

ole suure tõenäosusega eelnõus pakutud tempos

võimalik.

Arvestades praeguse Riigikogu koosseisu sisulist

efektiivset tööaega vaid kuni jaanipäevani, ei ole reaalne,

et eelnõu saaks oluliselt parem ja selgem, et sellega

seotud probleemid saaksid korralikult lahendatud.

Vaidlused kohtuhalduse üle võivad saada takistuseks

kogu eelnõu seaduseks saamisel. Seetõttu pooldame

kohtuhalduse muutmise sätete eraldamist eelnõust ja

edasiminekut nende muudatustega, mis võiks

kohtusüsteemi, selle korraldust ja juhtimist reaalselt

tõhustada. Kohtuhalduse muutmise võiks kas edasi lükata

uue Riigikogu koosseisu selgumiseni või vähemalt

liikuda sellega edasi eraldi eelnõuga, vähendades riski, et

selle teema pidurdumine saaks takistuseks ka muude

vajalike muudatuste realiseerimisel. Kohtuhalduse

kiirustatud muutmise tagajärjed võivad olla kurvad.

Teadmiseks võetud.

2. Kes kohtuid eelnõu järgi haldaks ja milline oleks

pädevusjaotus?

KS § 39 muudatuste järgi korraldaks I ja II astme kohtuid

kohtute nõukogu (KN), samas täidaks haldusülesandeid

ka kohtud ja nende esimehed ise nagu ka Justiits- ja

Digiministeerium (JDM). Eelnõust nähtub, et tegelikult

tegelevad haldusülesannetega ka kohtuhaldusteenistus

(KHT) ning eelarve osas Riigikogu. Kõigi nende rollid

kipuvad jääma laialivalguvaks ja ebaselgeks.

Eelnõust nähtub, et tegelikult täitevvõim olulisi

haldusega seonduvaid ülesandeid siiski kohtutele üle ei

anna. Nii ei anta üle nt väga olulist kohtute infosüsteemi

(KIS) arenduse korraldust ja tellijafunktsioone, JDM jääb

osalema kohtute eelarve kujundamises ja

Arvestatud.

Eelnõus on selgemaks

muudetud KHT ja kohtute

nõukogu pädevust (§-d 411 ja

412). Seletuskirjas toodud

selgitused KHT ja KN

rollijaotusest. KHT on

asutus. Haldusülesannete

jaotus KHT ja kohtute vahel

ning KHT täpsemate

ülesannete määramine on

otstarbekas jätta kohtute

nõukogu pädevusse, sest

9

eelarveprotsessis (vt KS § 431). Milliseks JDM-i roll

kohtuhalduses tervikuna kujunema peaks, jääb

ebaselgeks.

Ebaselgeks jääb ka kohtusüsteemi poolt halduse eest

vastutamine. Eelnõu järgi on see pandud KN-i

korraldada, jättes märkimisväärselt segaseks KHT ja

selle direktori rolli haldamisel, seda koostöös KN ja

kohtu esimeestega. Arvestades seniseid kogemusi saab

selline ebaselgus ebapädevat juhitamatust,

korraldamatust ja vastutamatust kohtusüsteemis vaid

süvendada. Eelnõu järgi võiks eeldada, et KN korraldab

jooksvat kohtuhaldust, millele viitab mh kavandatava KS

§ 411 p-i 5 järgne kohustus korraldada kohtuasutuste

eelarvevahendite kasutamist ja arvestuse pidamist.

KS § 401 lg 9 alusel KN-i kohtunikest liikmete

töökoormuse vähendamine viitab arusaamale, nagu

peaks KN senisest KHN-st erinevalt tihedasti koos käima

ja tegelema operatiivjuhtimisega. See ei oleks aga

reaalselt võimalik KN-i esimehest Riigikohtu esimehele,

kes peab juhtima ja korraldama Riigikohtu tegevust,

esindama Riigikohut olulises mahus rahvusvahelistes

institutsioonides ning mõistma õigust põhiseaduslikkuse

järelevalve asjades, mh viimasel ajal arvukates ja eriti

kiireloomulistes valimisasjades. Samamoodi ei ole

reaalne, et KN-i tegevuses saaks operatiivjuhtimise

tasandil osaleda KN-i liikmetena pakutud Riigikogu

liige, justiitsminister, JDM-i kantsler, õiguskantsler ega

Eesti Advokatuuri esindaja, kelle töökoormust pole kavas

vähendada. Kui neid esindaks tegelikult muud inimesed,

muutuks nende institutsioonide KN-i koosseisu

kaasamine sisuliselt mõttetuks, kuna nad kas ei saaks töös

osaleda või tehtaks seda tegelikult ametnike kaudu. Nii ei

ole reaalne, et KN saaks osaleda operatiivjuhtimises, vaid

seda peaks tegema KHT ja selle direktor. KHT pädevust

ja struktuuri eelnõus aga praktiliselt ei ole, see oleks KN-

i määrata (KS § 411 lg 9). Nii kujuneks harali juhtimine,

kus ühelt poolt tegeleks juhtimisega kaheksa I ja II astme

kohtu esimeest, 11 KN-i liiget ning nende kõrval

paralleelselt ka KHT ja JDM. Selliselt ei ole võimalik

kohtusüsteemi tõhusalt juhtida ning vastutus on täielikult

hajutatud.

Ainus võimalus tõhusamaks juhtimiseks oleks võrdlemisi

suure pädevusega ja juhtimisvolitustega KHT ja selle

direktor, kellel oleks seaduse järgi oluline õigus nii

ressursikasutuse kui ka kohtukorralduse küsimustes,

kellele peaks sisuliselt alluma ka kohtu esimehed ning

kelle tegevust kontrolliks KN kui KHT kõrgem organ.

Eelnõus on aga juhtimisloogika hoopis tagurpidi, st

justkui kõik juhivad, ent tegelikult ei tee seda ega ka

vastuta keegi.

tugiteenustega seotud

ootused ja vajadused võivad

aja jooksul muutuda.

10

3. KN-i koosseis. KHN on hääletanud tulevase KN-i

liikmelisuse üle. Arusaamatu on, miks eelnõus sellega

arvestatud ei ole. Jääb mõistmatuks miks on KN-i

liikmelisuses tehtud selline drastiline muudatus ning

suurendatud täitevvõimu otsest osalust nõukoja töös.

JDM-i kantsleri lisamine valdkonna eest vastutava

ministri kõrvale ei tundu olevat kooskõlas eelnõu

eesmärgiga anda kohtute haldamine kohtusüsteemile.

Isegi kui sellise muutusega leppida, on kasutatud segast

sõnastust, nimetades ühelt poolt konkreetse

ministeeriumi kantsler, aga teiselt poolt üldiselt

valdkonna eest vastutav minister. Eelduslikult oleksid

need ju samast ministeeriumist.

Seletuskirjas on küll viidatud Euroopa Kohtunike

Konsultatiivnõukogu (Consultative Council of European

Judges, CCJE) arvamustele, aga ei ole selgitatud, miks on

selle soovitustest hälbitud. Eelkõige seadusandliku ja

täidesaavavõimu esindajate kaasamise osas. Lisaks

soovitusest, et enamik liikmeid peaksid olema valitud

kohtunikud (arvamus nr 10, p 18; arvamus nr 24, p 30).

Praeguse 11 liikme puhul ei täidaks kohtute nõukogu

seda soovitust, sest neist vaid viis on valitud kohtunikud.

Samuti ei põhjendata seletuskirjas, miks kaldutakse

kõrvale Euroopa kohtunõukogude võrgustiku (European

Network of Councils for the Judiciary, ENCJ) standardist

VI kohtuväliste liikmete kohta. Selle punkt 3.3 näeb

samuti ette, et poliitiliste seostega liikmeid tuleks vältida

ning selle punkt 3.4 konkreetselt sätestab valdkonna eest

vastutava ministri välistamise.

Riigikogu liikme asemel võiks olla „Riigikogu nimetatud

liige“, st see ei pea tingimata olema Riigikogu liige ega

ka asenduma Riigikogu koosseisu vahetudes.

Kaaluda võiks KN-i asendusliikmete vajalikkust, kuna

praegu on nii nende pädevus, olemasolu kui ka

asendamine korduvalt tekitanud küsimusi, seda enam

edaspidi. Kui keegi liikmetest välja langeb, saab KN

tegutseda edasi kuni uue liikme valimiseni.

Arvestatud.

Eelnõu § 401 sätestab, et

kohtute nõukogusse kuulub

11 liiget: Riigikohtu

esimees, viis kohtunike

täiskogu valitud kohtunikku,

kaks Riigikogu nimetatud

liiget, valdkonna eest

vastutav minister,

õiguskantsler ja advokatuuri

esindaja. See tähendab, et

kohtute nõukogu enamuse

moodustavad kohtunikud.

Käesolevas eelnõus on

lähtutud koosseisust, mida

on toetanud 19.09.2024

istungil praegune kohtute

haldamise nõukoda. Selle

järgi on kohtute nõukogu

koosseisus esindatud nii

seadusandlik kui ka

täidesaatev võim, kuid

koosseisu enamuse

moodustavad Riigikohtu

esimees ja kohtunike

täiskogu valitud kohtunikud.

Sellise koosseisu eesmärk on

tagada võimude

tasakaalustatus ja

kohtuvõimu

institutsionaalne sõltumatus.

4. KHT seisund ja juhtimine. KHT seisund on võrreldes

eelnõu varasema versiooniga läinud veel segasemaks.

Kui varem oli tegu selgelt riigiasutusega, siis nüüd on

eelnõus (KS § 412 lg 1) seda defineeritud kui „kohtuid

teenindav õigusemõistmise volitusteta Tartu

Ringkonnakohtu struktuuriüksus, mis täidab käesolevas

seaduses sätestatud ning kohtute nõukogu antud

ülesandeid“. Nähtuvalt eelnõus olevast riigieelarve

seaduse muutmise regulatsioonist on KHT kohtuasutuse

kui põhiseadusliku institutsiooni hallatav asutus. Sellega

on kooskõlas ka eelnõu § 412 lg 1 määratlus, et KHT

teenindab kohtuid. Selline asutus (struktuuriüksus) ei saa

olla samaaegselt kohtuid korraldav. Kohati on aga

Arvestatud.

Eelnõu §-s 421 on KHT

pädevust täpsustatud. KHT

on asutus.

11

eelnõus ja veelgi ulatuslikumalt seletuskirjas püütud

KHT-le omistada kohtuid korraldavat pädevust. Kui

KHT peab kohtuid haldama, peab ta haldama ka Tartu

RKK. Sisuliselt on tegu arusaamatu tegevusvormiga,

mille staatus ja suhe Tartu RKK-ga (mh kes kellele allub

siis) jääb eelnõust täiesti ebaselgeks. Arvestades, et

sisuliselt pole KHT-l eelnõu järgi ei pädevust ega võimu,

selge pole selle struktuur ning tagatud pole eelarve, siis

ei saa sellise ebaselguse tasandil eksperimenteerimist

pidada õigustatuks.

Eksitav ja paljasõnaline on ka väide seletuskirja lk-l 2, et

KHT alla koondatakse senised ministeeriumi

kohtuhaldusülesanded. Kohtuhaldusülesanne on kohtuid

korraldav ülesanne, kohtud peavad seda

kõrvalekaldumatult täitma. KN tehniline teenindamine

(KS § 40 lg 3, ainus näide seletuskirjas, milline ülesanne

ministeeriumilt KHT-le antakse) ei ole

kohtuhaldusülesanne. Nähtuvalt ka eelnõust ei anta

KHT-le üle kohtudirektorite ülesandeid selliselt,

millisena need on kehtivas KS-s. Eelarvega seotud

pädevuse vaates ei ole kohtuhaldusülesanne mitte

riigieelarvest vahendite saamiseks eelarvetaotluse

ettevalmistamine, vaid õigus kehtestada eelarve, mis on

täitmiseks. Samuti ei ole asjakohane KHT võrdlus

Põhjamaade kohtuhaldusasutustega: erinevalt KHT-st

viimased korraldavad kohtuid ning osutavad toetavaid

teenuseid, mis on KHT ainus pädevus, üksnes väga

vähesel määral. Esimese ja teise astme kohtute hallatavat

asutust, nagu selle üldpädevust määratleb edaspidi

seadus, ei saa KN oma otsusega muuta

kohtuhaldusülesandeid täitvaks asutuseks (eelnõu säte §

41 lg 2 ei ole kooskõlas eelnõu § 8 p-dega 1 ja 2). Muuta

tuleks kas KHT üldpädevust seaduses – ei piisa sellise

pädevuse kirjeldamist seletuskirjas – või loobuda eelnõus

kavandatud sättest § 41 lg 2. Samuti ei ole kooskõlas

KHT üldpädevusega eelnõu säte KS § 12 lg 3 p 11.

Ka põhiseaduslikule institutsioonile ja selle hallatavale

asutusele (või ka põhiseadusliku institutsiooni

struktuuriüksusele) laieneb avaliku teenistuse

regulatsioon. Tulenevalt KHT üldpädevusest ei ole

tegemist ATS mõistes avaliku võimu teostamisega.

Seega ei pea (ei saa) KHT teenistujad olema (olla)

ametnikud, mistõttu tuleks vastavalt korrigeerida eelnõus

kavandatud KS sätet § 412 lg 6 p 1.

5. Eelarvegarantiid ja eelarvemenetlus. Ühelt poolt on

positiivne kohtute käsitlemine põhiseadusliku

institutsioonina eelarve menetluses. Teisalt jääb

seejuures aga kogu eelarveprotsess märkimisväärselt

ebaselgeks, mh JDM-i roll selles. Kui tahta mingitki

ühtset eelarve juhtimist ja vastutust, peaks siin jäme ots

Teadmiseks võetud.

Eelnõu näeb ette, et lisaks

Riigikohtule on ka esimese

ja teise astme kohtud

riigieelarve seaduse (§ 2 lg 2

12

olema koostamisel ja raha jagamisel KHT-l, mitte kohtu

esimeestel ning on küsimus, kas kohtud üldse vajavad

tehnilises mõttes eraldi eelarveid. KN peaks tegema

kesksed otsused eelarve kinnitamise kohta.

Eelarveläbirääkimisteks ei pea fikseerima Riigikohtu

esimehe kohustuslikku KN esindamist (mh vältimaks

võimalikku huvide konflikti Riigikohtu esindamisel

eelarveprotsessis), KN võiks ise esindaja nimetada,

sisuliselt võiks see olla KHT direktor.

Suurimad kõhklused seonduvad aga selles, kas

kohtusüsteem haldusmudeli muutmise järel ka tõhusalt

rahastatud saab olema. See ongi selle eelnõu kõige

tõsisem probleem – tegelikult garantiisid ei ole. Kui

senini on JDM vajadusel tasandanud süsteemi haldaja ja

vastutajana kohtu eelarvet oma suurema eelarve puhvri

kaudu ja jooksvad rahamured enamasti saanud

lahendatud, siis eelnõu järgi kohtutele mingit reservraha

ei tagata. Tagatud ei ole ka KIS arendusraha ehk

kohtupoolse tellijaks olemise rahaga tagamist edasiste

arenduste ja süsteemi korralduse osas, mille tähtsust ei

maksa alahinnata. Eelnõu ei taga, et vähemasti täitmata

kohtunikukohtade raha saaks kohtusüsteem ise kasutada.

Garantiiks oleks kohtunikukohtade (miinimum)arv

seaduses ja selle püsiv rahastamine, vaatamata sellele,

kas kohtunikukohad on täidetud. Eelnõu näeb aga ette

vaid kohtunike maksimumarvu, mis eelarveliselt on

pigem piduriks.

Eelnõus kavandatud KS § 431, mille kohaselt I ja II astme

kohtud koostavad KN-i kinnitatud liigenduse alusel

omad eelarved, ei ole kooskõlas § 12 lg 3 p-ga 2, millest

nähtuvalt peaks kohtutele eelarve koostama KHT

direktor ja kohtute esimeste pädevuses on üksnes eelnõu

kooskõlastamine.

Eelnõu säte § 411 lg 1 p 4 teise osaga, mille kohaselt KN

liigendab riigieelarves kohtute grupi eelarve kohtute ja

kohtuhaldusteenistuse vahel (administratiivne liigendus)

ei ole kooskõlas eelnõu § 431 p 5 regulatsiooniga, mille

kohaselt KN peab liigendama vahendid ka majandusliku

sisu järgi. Iseenesest on tegemist dubleerivate sätetega,

ilmselt KN-i ülesannete loetelus piisaks vaid pädevuse

äratoomisest, aga detailsem regulatsioon tuua üksnes §-s

431 .

p 2), riigivaraseaduse (§ 3 lg

1 p 10) ja raamatupidamise

seaduse (§ 2 lg 4) tähenduses

põhiseaduslikud

institutsioonid. Eelnõu

vähendab täitevvõimu rolli

esimese ja teise astme

kohtute rahastamises ning

kaitseb PS §-s 4 ettenähtud

võimude lahususe ja

tasakaalustatuse põhimõtet

ning PS §s 146 ettenähtud

kohtuvõimu

institutsionaalset

sõltumatust. §-s 146

ettenähtud kohtuvõimu

institutsionaalset

sõltumatust.

6. Uue haldusmudeli rakendamine.

Põhimõtteliselt ebaselge on ka uue kohtuhaldusmudeli

rakendamine. Sisuline kava eelnõus on lünklik ja

puudulik, eriti veel eelnõus ette nähtud ajaline surve

muudatusteks juba aasta keskel. Tagatud ei ole KHT

tööle hakkamine, sinna inimeste ja eelarve saamine nagu

ka see, kus see asutus füüsiliselt paiknema hakkaks ja mis

on selle esmane pädevus. Samas peaks need asjad olema

Arvestatud.

Eelnõus on täiendatud ja

täpsustatud seaduse

jõustumise tähtaegu ja

seletuskirjas on selgitatud

kohtuhaldusmudeli

rakendamiseks vajalike

13

selged, enne kui valida uus KN ja oodata, et uus süsteem

ilma rahata n-ö iseenesest tööle hakkab. Minimaalselt

tuleks ministril seaduse jõustumisel nimetada ise kohe

KHT esimene juht, kes saaks uut haldusmudelit vedama

jõuliselt, et selle rakendamiseks mingigi lootus oleks.

aktide andmist, tulude-

kulude jaotust.

Rakenduskava on

seletuskirjas kajastatud.

7. KS § 21 ehk „asi lahendatakse 9 kuuga“

Deklaratiivseks jääb ja tegelikule elule ei vasta pakutud

KS § 21 kohtute menetlusaja kohta. Püüdlemine 9-kuuse

menetlusaja poole on tervitatav, aga seda eesmärki ei ole

võimalik saavutada käsu korras vajalike ressurssideta.

Kohtute tänane rahastus ei vasta eelduslikult kohustuste

mahule ja tööhulgale, eriti apellatsiooniastmes. Kääre töö

hulga ja rahastuse vahel pole võimalik vähendada muul

viisil kui rahastust suurendades või kohtute ülesandeid

vähendades. Rahastust oleks võimalik suurendada

lõivude või maksude arvelt. Ülesandeid on võimalik

vähendada menetlust lihtsustades või (edasi)kaebeõigust

piirates.

Kui seadusest tulenev 9-kuuline menetlusaeg peaks

saama kohtunikule suuniseks, millist asja lahendada

eelisjärjekorras, on oht, et leiame end olukorrast, kus

„kõik asjad tuleb lahendada eelisjärjekorras.“ Seda

seetõttu, et uusi asju tuleb rohkem peale, kui on võimalik

tänaste ressurssidega lahendada mõistliku aja jooksul

ning seega paratamatult osad asjad viibivad. Niivõrd-

kuivõrd sätte eesmärk on anda menetlusosalistele

informatiivne orientiir, siis palju täpsem ja

informatiivsem oleks vaadata vastava kohtu

menetlusstatistikat ja keskmist menetlusaega (need

andmed on avalikud). See on alati kõige uuem ja täpsem

teave selle kohta, kui kaua tegelikult asja menetlemine

võtab. Eelpool toodud põhjustel ei saa me seda sätet

põhimõtteliselt toetada.

Tähtaja järgimata jätmise tagajärjed jäävad samuti

lahtiseks. Lisaks on säte puudulikult sõnastatud. Selle 9-

kuulisest tähtajast tuleks arvata välja ka järgmised

ajaperioodid: puuduste kõrvaldamiseks kuluv aeg;

määruskaebustele kuluv aeg; ekspertiisile kuluv aeg;

menetlusosaliste taotlused pikendusteks ja

edasilükkamisteks. Ühegi nende asjaolu ilmnemine ei

tähenda, et tingimata on tegemist „keerulise“

kohtuasjaga, mis põhjendaks praeguse sõnastuse puhul

kõrvalekaldumist 9-kuulisest tähtajast. Säte peaks seega

sisaldama kõiki kohtust sõltumatuid asjaolusid, mis

võivad viia selleni, et ka ideaalses maailmas pole

võimalik asja lahendada 9 kuuga.

Arvestatud.

Muudatusest on loobutud.

8. Kohtunike koguarvu ja kohtumajade asukoha seaduse

tasandil kindlaks määramine.

Nagu märgitud, ei poolda me kohtunike arvu fikseerimist

seaduses vähemasti mitte „KUNI“ põhimõttel (KS § 11

Mitte arvestatud.

Muudatus tagab

kohtusüsteemi stabiilsuse ja

14

lg 1, § 19 lg 1, § 23 lg 1). Küll võiks fikseerida kohtunike

(miinimum)arvu, mis tagaks vastavas osas ka

finantseerimise koos võimalusega kasutada seda raha nt

kohtunike ajutisel eemalolekul kohtuametnike

motiveerimiseks. Lisaks võib see praegu pakutud

piirmäär lõhki minna asendamiste ja naasmiste korral.

Kohtunike koguarvu ülempiiri fikseerimine tänasele

tasandile konstitutsioonilise seadusega võib samuti

tekitada olukorra, kus pole võimalik kiirelt ja paindlikult

reageerida olukordadele, kus on vaja rohkem kohtunikke.

Seda enam kui soov üldjuhul kõik menetlused hoida 9

kuu pikkused, sest tänane jääk näiteks Tallinna

Ringkonnakohtus on veninud 2-aastaseks. Selle jäägi

vähendamine ning tulevikus menetlusaja lühendamine

paratamatult vajab täiendavat tööjõudu. Ei ole mõistlik

panna seadusesse paika numbrit, mis ei jäta mitte mingit

kasvuruumi võrreldes tänasega. Isegi seletuskiri (lk 7–8)

mainib, et kohtunike koguarvu sätestavat määrust on

tulnud aja jooksul väga palju muuta. Seadusega läheb

paratamatult samamoodi, kui sinna ei arvestata sisse

puhvrit. Samuti pole veenev seletuskirjas esitatud

põhjendus, et seaduse tasandil kohtunike koguarvu

sätestamine annab mingit kindlustunnet või stabiilsust, et

see arv ei allu enam haldusotsustele. Esiteks, eelduslikult

oleks seoses KN loomisega see haldusotsus

kohtusüsteemi enda teha. Seega ei peaks kohtusüsteem

kartma mingit ebakindlust, eelduslikult kohtusüsteem

endale kahjulikke otsuseid ei tee.

Eelnõuga ettenähtud valikuline regulatsioon kohtunike

üldarvu suurendamiseks seoses kohtu esimehe

valimisega teisest kohtust on põhjendamatu, ebavõrdsust

tekitav ja mittevajalik. Eelnõuga nähakse ette, et

maakohtu esimeheks teise maakohtu (uus säte § 12 lg 11)

ja halduskohtu esimeheks teise halduskohtu (uus säte §

20 lg 11) kohtuniku nimetamisel võib maakohtunike või

halduskohtunike üldarv olla suurem seadusega

ettenähtud ülempiirist. Selline säte aga puudub

ringkonnakohtute jaoks. Kohtutel on alati olnud esimees,

samuti ei muutu kohtute arv. Esimehe väiksem

töökoormus kohtunikuna on juba arvesse võetud

kohtunike üldarvu määramisel, senine määruse tasemel

regulatsioon tuuakse üle seadusesse. Kohtuesimehe valik

„teisest kohtust“ mõjutab üksnes kohtute omavahelist

töökoormust – ühes kohtunike ressurss suureneb

(koormus väheneb), teises väheneb (koormus suureneb).

Et selline ühes kohtus koormuse vähenemine on sama

suur kui teises suurenemine, ei olegi sel kõikide

samaliigiliste kohtute kohtunike üldarvule mõju. Sellist

võimalikku johtute vahelise koormuse muutust lahendab

KN, tuginedes eelnõu sättetele § 11 lg 2, § 19 lg 2, § 22

välistab võimaluse muuta

kohtunike arvu

haldusotsustega. Seaduses

sätestatud ülempiir

praegusele nelja maakohtu

kohtuniku kohtade

koguarvule, kuid jätab

võimaluse ametikohtade

täitmisel paindlikkuseks

tegeliku vajaduse ja

töökoormuse järgi.

Kohtuniku kohtade koguarv

on kohtusüsteemi

seisukohalt strateegiline

ressurss, mis mõjutab

otseselt õigusemõistmise

kättesaadavust ja kvaliteeti.

PS § 104 lõike 2 punkti 14 ja

§ 149 lõike 4 järgi on

kohtukorralduse sätestamine

seadusandja pädevuses. Ka

PS § 3 lõikest 1 tuleneva

olulisuse põhimõtte järgi

peab põhiõiguste

realiseerimise seisukohalt

olulised otsused langetama

seadusandja. Seetõttu

määratakse eelnõu järgi

seadusega näiteks esimese ja

teise astme kohtute

kohtunike arv ning

kohtumajade geograafiline

jaotus.

Seetõttu on põhjendatud, et

see on sätestatud seaduses,

mille muutmine eeldab

Riigikogu otsustust ja

poliitilist vastutust.

Ettepanekut teha ka KS § 99

lg 1 p 5 ja § 86 lg 1

muudatus, mis välistaks

kohtuniku ametist

vabastamise kohtunike arvu

vähendamise tõttu,

käesoleva EN menetlemise

raames ei toetata. Kehtiv

regulatsioon näeb kohtuniku

ametist vabastamise ette

15

lg 2. Seega puudub vajadus sätete § 12 lg 11 ja § 20 lg 11

järele. Samadel põhjustel on mittevajalik eelnõu säte § 12

lg 13. Ka see, kuhu otsustab teisest kohtust valitud

maakohtu esimees pärast kohtunikuna tööle jääda,

mõjutab see vaid maakohtute vahelist ressursijaotuse

õiglust. Ainus olukord, mis võiks kohtu esimehe

tagasipöördumisega mõjutada kohtunike üldarvu, on

selline, kus ringkonnakohtunikuks pöördub tagasi

esimese astme kohtu esimeheks olnud ringkonnakohtu

kohtunik (eelnõus kavandatud säte § 12 lg 3 peaks

kehtima üksnes ringkonnakohtute kohtunike üldarvule).

Sarnaselt eelnevaga ei ole veenev seletuskirja põhjendus

stabiilsusest ja garantiist kohtumajade seaduse tasandil

kindlaks määramisel (KS § 9 lg 21, § 18 lg 21). Kui seda

ei tehtaks seaduse tasandil, siis jääks see eelduslikult KN-

i ehk kohtusüsteemi enda otsustada. Pole põhjust arvata,

et kohtunikud hakkaks endale kahjulikke otsuseid

tegema. Seaduse tasandil linna täpsusega kindlaks

määratud kohtumajade puhul ei ole linna sees täpse

aadressi üle otsustamine eriti suur isevalitsemine, mis

peaks olema eelnõu eesmärk.

Kohtunike piirarvu kehtestamisel tuleks teha ka KS § 99

lg 1 p 5 ja § 86 lg 1 muudatus, mis välistaks kohtuniku

ametist vabastamise kohtunike arvu vähendamise tõttu.

Muidu võiks tekkida vastuolu PS § 147 lg 1 ls 1 järgse

kohtuniku eluaegsuse reegliga.

üksnes erandlike ja

objektiivsete struktuursete

muudatuste korral ega

võimalda meelevaldset

ametist vabastamist ning on

kooskõlas põhiseaduse §

147 lõikes 1 sätestatud

kohtuniku eluaegsuse

põhimõttega. Ettepanekus

tõstatatud küsimus

kohtunike arvu

vähendamise täielikust

välistamisest ametist

vabastamise alusena ei

kuulu käesoleva eelnõu

reguleerimisalasse. JDM

analüüsib ettepanekut ja

vajadusel algatab uue EN.

9. Kohtu eestseisus

Riigikohtus on kohtunike seas erimeelsused puutuvalt

eestseisuse loomisesse. Osa kolleege vastustab

eestseisuse vajalikkus väiksemates kohtutes.

Osa kohtunikke (halduskolleegium) leiab, et kuigi

praeguse versiooni järgi on kohtu esimehe roll

eestseisuse koosseisu mõjutamisel vähenenud, siis on see

jätkuvalt liiga hierarhiline selleks, et see võiks asendada

üldkogu. Praegusel kujul on välistel tegutsejatel, st KN-

il, põhjendamatult suur roll eestseisuse moodustamisel.

Selleks, et kohus saaks olla autonoomne, peaks ta olema

tegelikult ise end valitsev, mitte n-ö keskvõimust sõltuv.

Samuti on jätkuvalt esimehel määrav roll eestseisuse

koosseisu mõjutamisel, sest saab teha ettepanekuid

nõukogule esitatavate kandidaatide osas (KS § 361 lg 2).

Kohtu esimees peab saama ainuisikuliselt juhtida

kohtuasutust igapäevastes üksikküsimustes.

Kohtuasutust puudutavate olulisemad ja üldisemad

otsused, mis märkimisväärselt mõjutavad kohtuniku

sõltumatust (tööjaotusplaan, spetsialiseerumine,

kolleegiumidesse määramine), peab tegema kohtuasutuse

sisedemokraatial põhinev organ. Selleks võiks olla

eestseisus, kui kõik selle valitavad liikmed on valinud

kohtu üldkogu.

Arvestatud.

Eelnõu on muudetud, § 361

sätestab eestseisuse

koosseisu, moodustamise ja

§362 selle pädevuse. Eelnõu

kohaselt kuulub maakohtu

eestseisusesse kohtu

esimees, osakondade

juhatajad ning osakondade

juhatajate arvule vastav arv

kohtu üldkogu valitud

liikmeid (eelduslikult 5-

liikmeline), halduskohtus

kuulub eestseisusesse kohtu

esimees, aseesimees ning

kohtu üldkogu valitud liige ,

ringkonnakohtus kuulub

eestseisusesse kohtu

esimees, kolleegiumide

esimehed ning kolm kohtu

üldkogu valitud liige

(eelduslikult 7-liikmeline).

16

Niivõrd-kuivõrd on eelnõu eesmärk anda kohtu

esimehele teatav roll eestseisuse koosseisu kujundamisel,

siis praeguste ametiaegade juures (esimees 7 aastat ja

valitud liikmed 4 aastat) paratamatult tekib olukord, kus

mõni tulevane esimees peab leppima „vanast ajast

jäänud“ liikmetega.

10. Tööjaotusplaan, asjade üleriigiline jagamine ja

sundspetsialiseerimine.

Selge üleriigilise kohtualluvuse asemel on eelnõus

loodud kentsakas asjade kohtunikele suunamise mudel.

Tõenäoliselt põhineb see põhiseaduse väärtõlgendusel.

Isegi kui sellise lähenemisega leppida, siis jääb praegusel

kujul KS 455 alt välja kinnipeetavatele

tervishoiuteenusega seotud kaebused (sel puhul pole

tegemist vangla haldusakti ega toiminguga).

KS § 454 ja 455 valguses võiks KN-le anda üldise õiguse

näha mingites kohtuasjades sarnastel põhimõtetel ette

üleriigiline jagamine, st kui mingit tüüpi kohtuasjad just

mingit kohut ummistavad.

KS § 37 lg 4 valguses võiks mõelda, kas kohtu

tööjaotusplaan võiks olla ka pikemaks ajaks kui üks aasta

kohtu eestseisuse otsusel nt. Ebaratsionaalne on pidevalt

plaani muutmise menetlusi korraldada. Küll võiks plaani

muutmine paindlikum olla.

Küsitav on KS 37 lg 41 sundspetsialiseerumise loeteluga.

Pigem võiks kõik need valdkonnad välja jätta ja vajadusel

delegeerida KN-le spetsialiseerumise ettenägemine.

Osaliselt arvestatud.

Selles eelnõus on

kohtuasjade üleriigilisest

jagamisest loobutud, kuid

arvestades teema olulisust

menetlusosalistele ja

kohtutele, analüüsitakse

teemat edasi ning

võimalikud sobivad

lahendused pakutakse välja

VTK-s

11. Muud märkused.

Arusaamatu on, miks eestseisus saab kehtestada vaid

ajutised menetlusgrupid ja mida see üldse tähendab (KS

§ 362 lg 1 p 3)

Kentsakas on regulatsioon, mille järgi saab kohtuniku üle

viia teise osakonda eestseisus, kuid valdkonna

vahetamise (mis palju põhimõttelisem otsus) saab

otsustada kohtu esimees (KS § 91 lg 4).

Kohtu registriosakonna ja kinnistusosakonna võiks

ühendada (KS § 15 lg 4, § 16 lg 4). Mõlemas töötavad

sarnase pädevusega kohtunikuabid, keda saaks

paindlikult vajadusel ka valdkonnaüleselt rakendada.

KS § 42 valguses jääb ebaselgeks, miks on vaja eraldi

kohtu kodukorda ja kohtu kantselei kodukorda. Ainuüksi

halduse muutmine seda ei põhjenda ning alati jääks ka

vaidlusi, kas kuskil on lubamatuid õigusnorme sees.

KS § 46 lg 1 valguses on küsimus, kas on vaja kohtutelt

seadusjärgselt küsida aruandeid õigusemõistmise

Osaliselt arvestatud.

Eelnõu ja seletuskiri on

muudetud, kohtu eestseisus

saab moodustada

menetlusgruppe vastavalt

vajadusele, nende ajaline

kestus ei ole piiratud.

17

korrakohase toimimise kohta. Praeguses praktikas on see

pigem taandunud, KN-le võiks jääda õigus neid nõuda.

Väär on seletuskirja väide, et eelnõu ei suurenda

halduskoormust. Ettenähtud lisaülesanded, nt tagasiside

andmine suurendab halduskoormust ilmselgelt.

Kohtunikud saavad kõrgemate astmete kohtutelt niikuinii

pidevalt tagasisidet, täiendava bürokraatliku mehhanismi

kasutegur on kaheldav. Eriti arvestades, et ka seletuskiri

(lk 17) nendib, et aastal 2011 kokkulepitud metoodika

tagasiside andmiseks ei ole leidnud kasutust. Samuti

tunduvad jätkuvalt ebasiirad seletuskirja väited, et

tagasiside vestluse näol pole tegemist

distsiplinaarmenetluse sarnase protsessiga (vt nt

seletuskiri lk 63, kus öeldakse, et „Äärmuslikel juhtudel

võib see vältida distsiplinaarmenetluse algatamise“).

Kordame ka kohtunike koolitusnõukogu ettepanekut teha

kohtute seaduses järgmised muudatused:

 paragrahvist § 38 lg 3 p-st 7 kustutatakse „ja

asendusliikmed“;

 paragrahvi 44 lg 1 muudetakse ja sõnastatakse

järgmiselt:

”(1)  Kohtunike koolituse eest vastutab koolitusnõukogu.

Koolitusnõukogu liikme volituste pikkus on kolm aastat.

Koolitusnõukokku kuuluvad kolm esimese astme, kolm

teise astme ja kolm Riigikohtu kohtunikku ning

prokuratuuri, Eesti Advokatuuri ja Tartu Ülikooli

esindaja. Koolitusnõukogu kinnitab oma kodukorra ja

valib esimehe. Koolitusnõukogu teenindab Riigikohus.“;

 paragrahvi 44 täiendatakse lg-tega 11 ja 12

järgmises sõnastuses:

„(11) Nõukogu kohtunikest liikmed valib kohtunike

täiskogu. Koolitusnõukogu liikmeks valitakse igast

kohtuastmest üks tsiviilvaldkonna, üks süüteovaldkonna

ja üks halduskohtunik.

(12) Nõukogu töös võib sõnaõigusega osaleda valdkonna

eest vastutava ministri esindaja.“

Eesti Advokatuur

1. Tunnustame, et loobutud on samaliigiliste kohtute

ühendamisest, mille probleemsusele advokatuur juhtis

tähelepanu oma eelmises arvamuses (03.12.2025 nr 1-

8/25/40-4).

Teadmiseks võetud.

2. Eelnõuga kavandatav kohtuhalduse üleminek Justiits- ja

Digiministeeriumilt kohtutele on põhimõtteline

muudatus ning oleme seisukohal, et haldusfunktsioonide

üleandmisel peab riik tagama kohtutele ka vastavad

rahalised vahendid ja vajaliku tugistruktuuri, et uus

süsteem oleks jätkusuutlik. Lisaks tekitab küsimusi

kavandatava ajakava realistlikkus, kuna üleminek uuele

Selgitatud.

Eelnõus on täiendatud ja

täpsustatud seaduse

jõustumise tähtaegu ja

seletuskirjas selgitatud

kohtuhaldusmudeli

18

mudelile juba 2027. aastal peab saama piisavalt ette

valmistatud, vältimaks võimalikke tõrkeid

õigusemõistmise sujuvas toimimises.

rakendamiseks vajalike

aktide andmist, tulude-

kulude jaotust.

Rakenduskava on

seletuskirjas kajastatud.

3. Kohtumenetluse kestuse osas märgime, et kuigi eelnõu

näeb ette indikatiivse 9-kuulise tähtaja, jääb säte

deklaratiivseks, kui selle eesmärgi täitmiseks ei võeta

tarvitusele täiendavaid meetmeid, sh menetlusseadustike

revisjon menetluste lihtsustamiseks; uute IT tööriistade,

sh tehisintellekti kasutuselevõtt; kohtuväliste vaidluste

lahendamise mehhanismide soodustamine; vabade

kohtunikukohtade täitmine, piisava arvu kohtujuristide ja

tugipersonali värbamine jm

Arvestatud.

Muudatusest on loobutud.

4. Seoses kohtute seaduse § 37 lg 11 muutmisega teeme

täiendavalt ettepaneku ette näha võimalus kohtunike

töökoormuse vähendamiseks ka juhtudel, mil kohtunik

täidab seaduses sätestatud ülesandeid mõnes teises

organis, eelkõige peame silmas kohtute seaduse § 38 lg 3

p-s 8 toodud loetelu. Advokatuuri aukohtu ja

kutsesobivuskomisjoni töö näitel saame kinnitada, et

taoliste lisaülesannete täitmine ei ole väike koormus, vaid

nõuab järjepidevat ja sisulist panustamist.

Mitte arvestatud.

Ettepanek vajab täiendavat

analüüsi.

Prokuratuur

1. Prokuratuur tänab võimaluse eest anda arvamus kohtute

seaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

(kohtukorralduse muudatused) eelnõule.

Prokuratuur toetab kohtukorralduse muudatusi, millega

soovitakse saavutada kiiret, kvaliteetset

ja kättesaadavat õigusemõistmist kõikjal Eestis, samuti

optimeerida kohtute töökoormust,

tõhustada kohtute tööd.

Teadmiseks võetud.

2. Eelnõu punkti 1 kohaselt kestab kohtuasja menetlus

esimeses ja teises kohtuastmes 9 kuud.

Kuigi seletuskirja kohaselt on see orientiir, millest

lähtuda, mitte imperatiivne reegel, peab

prokuratuur siinkohal siiski vajalikuks märkida, et taolise

eesmärgi saavutamine eeldab

põhjalikku menetlusseadustike muudatust. Kehtivate

menetlusreeglite raames ei ole pakutud

tähtaja järgimine sageli võimalik. Prokuratuur ei toeta

menetlustähtaegade reguleerimist

seaduses, kaaluda võiks vastavate eesmärkide

määratlemist kohtute arengukavas.

Arvestatud.

Muudatusest on loobutud.

3. Kohtumenetluse kvaliteedi ja tõhususe seisukohalt on

tähtis kohtunike spetsialiseerumine ja

eriettevalmistus. Samas võiks prokuratuuri hinnangul

olla spetsialiseerumismudel selline, mille

Teadmiseks võetud.

19

tulemusel ei kaugene kohus menetlusosalistest. Eelnõus

esitatud muudatus toetab seda.

4. Prokuratuur toetab eelnõus esitatud ettepanekut

rahvakohtunike institutsiooni kaotamiseks.

Muudatusega on võimalik vältida olukordi, kus

mahukates kriminaalasjades lükkub asja

arutamine edasi või alustatakse asja arutamist uuesti

algusest rahvakohtunike puudumise või

vahetumise tõttu.

Teadmiseks võetud.

5. Prokuratuur jääb varasemalt esitatud kaalutlustel

seisukohale, et kohtute nõukogu koosseisust

riigi peaprokuröri välja jätmine ei ole põhjendatud.

Mitte arvestatud.

Eelnõu § 401 sätestab, et

kohtute nõukogusse kuulub

11 liiget: Riigikohtu

esimees, viis kohtunike

täiskogu valitud kohtunikku,

kaks Riigikogu nimetatud

liiget, valdkonna eest

vastutav minister,

õiguskantsler ja advokatuuri

esindaja. See tähendab, et

kohtute nõukogu enamuse

moodustavad kohtunikud.

Käesolevas eelnõus on

lähtutud koosseisust, mida

on toetanud 19.09.2024

istungil praegune kohtute

haldamise nõukoda. Selle

järgi on kohtute nõukogu

koosseisus esindatud nii

seadusandlik kui ka

täidesaatev võim, kuid

koosseisu enamuse

moodustavad Riigikohtu

esimees ja kohtunike

täiskogu valitud kohtunikud.

Sellise koosseisu eesmärk on

tagada võimude

tasakaalustatus ja

kohtuvõimu

institutsionaalne sõltumatus.

6. Kohtute seaduse § 584 näeb ette kohtunike roteerumise

võimalused. Plaanitava muudatuse järgi

lisatakse sama sätte lõikesse 2 võimalus kohtunikul olla

valitud või nimetatud delegaatprokuröri

ametikohale. Prokuratuur nõustub plaanitava

muudatusega, kuid peab vajalikuks võimaldada

kohtunikel roteeruda ka prokuröri ametikohale. Seeläbi

tagataks kohtunikele laiem võimalus

Teadmiseks võetud.

20

ametialaseks enesearenguks. Roteerumine kohtute ja

prokuratuuri vahel soodustab parimate

praktikate ülekandumist ning aitab kaasa

menetluskvaliteedi ühtlustamisele.

Eesti Kohtunike Ühing

1. Kuigi EKoÜ tänab Justiits- ja Digiministeeriumi

võimaluse eest esitada eelnõu kohta arvamus, oleme

seisukohal, et sedavõrd mahukatest dokumentidest

(eelnõu seletuskiri 83 lehel, eelnõu tekst 20 lehel)

koosneva eelnõu osas on kohtutele antud arvamuste

esitamiseks pretsenditult ja selgelt ebamõistlikult lühike

tähtaeg. Lisaks on tegemist juba mitmenda kohtute

seaduse olulise ja mahuka muudatusettepanekuga, mille

kohta peaks igapäevaselt õigusemõistmisega tegelev

kohtunikkond andma arvamuse piiratud aja jooksul.

EKoÜ leiab, et sellisel viisil eelnõude koostamine ei anna

tunnistust soovist asjaosalisi tegelikult ja sisuliselt

kaasata.

EKoÜ peab kahetsusväärseks, et uues eelnõus korduvad

samad probleemid, mis esinesid varasemas KS ja KrMS

muutmise eelnõus (kohtukorralduse muudatused). Selgi

korral planeeritakse eelnõuga laiaulatuslikke muudatusi,

kuid puuduvad faktilised andmed ja analüüsid, mis

kavandatud muudatusi toetaksid. Varasem kohtute ja

EKoÜ tagasiside on jäetud suures osas tähelepanuta.

Eelnõu seletuskiri sisaldab hulgaliselt deklaratiivseid

väiteid muudatustega saavutatavate eesmärkide kohta,

kuid andmed, mis planeeritud muudatuste põhjendatust

toetaksid puuduvad kas täielikult või on nende alusel

tehtud alusetuid järeldusi. Kuna mitmetele eksitavatele

viidetele juhtis EKoÜ tähelepanu juba 03.12.2025

esitatud arvamuses, jääb kahetusväärselt mulje, et

eksitavate viidete tegemine on teadlik.

EKoÜ ei toeta eelnõus planeeritud muudatusi, millistega

soovitakse kohtutes luua täiendavaid osakondi,

allutatakse kohtunikud sundspetsialiseerumisele ja

kohustatakse neid täitma ametiülesandeid väljaspool

nende alalist teenistuskohta, vähendatakse kohtute

sisedemokraatiat ja luuakse alus kohtunike

tagasisidestamisele. Lisaks leiame, et loodava kohtute

nõukogu koosseis on endiselt vastuolus rahvusvaheliste

standarditega. Eeltoodu osas jääme täielikult EKoÜ

03.12.2025 arvamuses toodud seisukohtade juurde.

Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et selle eesmärgiks on

luua kollegiaalsel juhtimisel põhinev ja tõhus kohtute

Osaliselt arvestatud.

Eelnõu on muudetud, § 361

sätestab eestseisuse

koosseisu, moodustamise ja

§362 selle pädevuse ning

loobutud on osakondade

loomisest.

Spetsialiseerumine mingit

tüüpi asjadele loob

eelduslikult asjade

läbivaatamises parema

pädevuse, kindlustab

tõenäolisemalt ühtlasema

kohtupraktika ja võimaldab

menetleda asju

ökonoomsemalt.1 Ka

kehtivad KS § 37 lg 2 punkt

31 ja lõige 41 näevad ette, et

tööjaotusplaan ja asjade

jaotamine peavad tagama

kohtunike spetsialiseerumise

(mh alaealistega seotud

asjadele ja

maksejõuetusasjadele). PS

§-st 146 tuleneva kohtu

institutsionaalse

sõltumatusega vastuolus

olevaks ei saa pidada seda, et

seadusandja näeb ette

peamised suunad, millele

spetsialiseerumine peaks

igaks kohtus tagatud olema.

Eestseisuse poolt

tööjaotusplaani kinnitamine

aitab tagada kohtusüsteemi

efektiivset toimimist,

kaaludes üle iga üksiku

kohtuniku õiguse oma

valdkonna siseselt

spetsialiseerumise suunda

valida. Võimalusel saab

eestseisus kohtunike

1 RKPJKo 10.05.2016, 3-4-1-31-15, p 42.

21

töökorralduse süsteem, mis toetab kohtunike sõltumatust,

kuid eelnõus planeeritud muudatused on deklareeritud

eesmärgiga selges vastuolus. Kollegiaalse juhtimise

loomise asemel see tegelikult kaotatakse ja luuakse

täiendavalt uusi hierarhilisi ja bürokraatlikke struktuure,

mis ei muuda töökorraldust tõhusamaks, vaid hoopis

takistavad paindlikkust. Kohtunike allutamine

kohustuslikule spetsialiseerumisele koos kohustusega

teha tööd väljaspool oma alalist teenistuskohta seab

sõltumatuse ohtu, mitte ei toeta seda. Lisaks on eelnõus

planeeritud muudatused mitmes osas sellised, mis

võimaldavad suurendada kohtute üle poliitilist mõju.

eelistustega siiski arvestada.

Eestseisuse õigus

valdkonnasisest

spetsialiseerumist suunata ei

mõjuta kohtunike kohustust

mõista õigust kooskõlas

põhiseaduse ja seadustega

ega riiva PS §-s 146

ettenähtud kohtuniku

personaalset sõltumatust.2

2. Asjade lahendamise tähtaja kehtestamine

EKoÜ peab kõige problemaatilisemaks kohtute

seadusesse (KS) § 21 lisamist, mille kohaselt seatakse

kohtuasja menetlemisele ajaline ebarealistlik piir. Eelnõu

seletuskirjas puudub igasugune põhistus ja analüüs selle

kohta, millistel põhjustel soovitakse sellist muudatust

teha ning millised andmed toetavad järeldust, et

olemasolevate rahaliste ressursside ja kohtunike arvu

piires ning kehtivate menetlusnormide alusel on sellise

eesmärgi saavutamine üleüldse võimalik.

Nõustuda ei saa eelnõu seletuskirjas toodud viitega, et

tegu on üldise orientiiriga, mis justkui ei kahjustaks

paindlikkust keerukamate asjade lahendamisel. Eelnõu

tekstist mistahes erandeid ega paindlikkust ei nähtu.

Vastupidiselt seletuskirjas märgitule näeb eelnõu selgelt

ette imperatiivse reegli, mille ületamisel võib kohtunikku

eelduslikult oodata distsiplinaarkaristus. Samal ajal

soovitakse eelnõuga kinnistada seaduse tasandil

olemasolev kohtunike arv.

Olukorras, kus riik ei plaani suurendada kohtunike arvu

ega eraldada kohtusüsteemile senisest oluliselt suuremaid

ressursse (sealhulgas laiaulatuslike tehnoloogiliste

muudatuste tegemiseks) ning ellu ei ole viidud

ettepanekuid kohtute töökoormuse oluliseks

vähendamiseks, ei ole eelnõusse sisse kirjutatav eesmärk

ka üldise keskmisena saavutatav. Seejuures on Justiits- ja

digiministeeriumil olemas teave selle kohta, et kohtus

lahendatavate asjade arv on viimasel aastal taas

hüppeliselt suurenenud ning kohtunikud on töötanud juba

mitmete aastate jooksul ülemäärase töökoormuse

tingimustes. Sisuliselt ei ole arvestatud põhjuseid, mis on

menetlustähtaegade pikenemise kaasa toonud (kohtunike

põlvkonnavahetus, seadusandlusest tulenevad nõuded).

Arvestatud.

Muudatusest loobutud.

2 Vt ka EIK 15.01.2026, Biliński v. Poola, p 70.

22

Eeltoodust võib teha paraku järelduse, et on tegu pelgalt

kohtusüsteemi survestamiseks ette nähtava reegliga, mis

ei ole sobiv meede soovitud eesmärgi saavutamiseks.

Juhime Teie tähelepanu sellele, et menetlustähtaeg ei

sõltu pelgalt sellest, kui kiiresti on asja menetlev

kohtunik võimeline töötama. See sõltub paljuski vaidluse

keerukusest ja menetlusosaliste arvust, poolte esindajate

oskustest ja ajaressursist, menetlusnormidest ning

lõppastmes sellest, kui palju kohtuasju peab kohtunik

korraga menetlema. Euroopa Kohtunike

Konsultatiivnõukogu (CCJE) on oma arvamuses nr 2

rõhutanud, et riikidel tuleb eraldada kohtutele piisavad

vahendid, et nad saaksid tegutseda kooskõlas Euroopa

Inimõiguste Konventsiooni artiklis 6 sätestatud

standarditega3. Sama on rõhutatud CCJE arvamuses nr

64. Eesti kohtusüsteem on mitmete viimaste aastate

jooksul olnud sunnitud leidma lahendusi nõutavatele

eelarvekärbetele ning töötama suurel arvul täitmata

ametikohtadega.

Lisaks osundame, et kohtunikele imperatiivsete ja

kohustuslike menetlustähtaegade seadmine on omane

nendele riikidele, kus on demokraatia õõnestamiseks

nimelt asutud kohtute sõltumatust piirama. Näitena võib

siinkohal tuua Ungari, mille õigusaktide kohaselt peaksid

kõik kohtuasjad olema lahendatud imperatiivse kuue kuu

jooksul. Seesugust olukorda on tauninud oma

resolutsioonis Euroopa Kohtunike Ühing5, rõhutades, et

seadustes ette nähtud menetlustähtaegade saavutamine

peab olema realistlik, arvestades kohtutele eraldatud

ressursse ja kehtivaid menetlusnorme. Samas

resolutsioonis on viidatud, et Euroopa standardite

kohaselt tuleb kohtuid puudutavate oluliste seaduste

muutmisel arvestada kohtunikkonna enamuse arvamusi,

samuti kohtunike ühingute arvamusi.

Siinkohal osundab EKoÜ, et Justiits- ja Digiministeerium

on viimase aasta jooksul kavandanud korduvalt erinevaid

laiaulatuslikke kohtuid puudutavaid reforme, milliste

osas ei ole sisuliselt kohtunikkonna ja EKoÜ arvamusi

arvestatud. Nii ei ole viimases eelnõus arvestatud

mitmete oluliste EKoÜ seisukohtadega, mis esitati

03.12.2025.

EKoÜ on tekkinud olukorrast teavitanud Euroopa

Komisjoni. Juhul, kui ministeerium jätkab eelnõu

3 Kättesaadav: https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/dokumendid/ccje2001op2.pdf

4 Kättesaadav: https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/dokumendid/ccje2004op6.pdf 5 Kättesaadav: https://ekou.ee/mat/EAJ-2025-statement-Hungary.pdf

23

menetlemist ilma meie seisukohtade sisulise

arvestamiseta, oleme sunnitud pöörduma Euroopa

Kohtunike Ühingu poole palvega koostada selliseid

seadusemuudatusi tauniv resolutsioon.

3. Kohtute üldkogude pädevuse kaotamine ja eestseisuste

loomine.

EKoÜ-le edastatud eelnõus soovitakse endiselt luua

kohtute eestseisused ning välistada seniste kohtute

üldkogude pädevus tööjaotusplaanide kehtestamisel.

EKoÜ jääb antud küsimuses 03.12.2025 arvamuses

toodu juurde. Peame kahetsusväärseks, et ministeerium

on meie arvamusi täielikult ignoreerinud.

Eelnõu seletuskirjas on väidetud, et kohtu üldkogu ei ole

praktiline ega tõhus igapäevase töökorralduse

otsustamiseks ja tööjaotusplaani kinnitamiseks. Lisaks

on väidetud, et tööjaotusplaani koostamine eeldab

detailset ülevaadet struktuuriüksustest ja kohtunike

spetsialiseerumisest, mida üldkogudel ei ole.

EKoÜ leiab, et kahetsusväärselt on tegu mitte ühelgi

faktilisel alusel põhineva järeldusega. Eelnõu

seletuskirjas ei ole esile toodud ühtegi faktiliselt esinenud

olukorda, kus tööjaotusplaanide kehtestamine üldkogude

poolt oleks mistahes viisil töökorraldust takistanud.

Üldkogudel ehk kohtunikel endil on olemas täielik

ülevaade nende spetsialiseerumisest ja sellest, millised on

kohtute struktuuriüksused. Vastupidiselt eelnõus toodule

on nimelt üldkogud need, kes suudavad vajaduse korral

paindlikult ja kõigi kohtunike huve kaasavalt lahendada

ootamatult suurenenud või muutunud töökoormusega

seotud probleeme. Kohtute eestseisuste loomine tekitab

asjatu ja ebavajaliku uue bürokraatliku juhtimistasandi,

mille loomise ebavajalikkus paistab eriti groteskselt

silma väikese kohtunike arvuga kohtutes.

Olukorras, kus iga kohtu eestseisus koosneb kohtu

esimehest ja pooles ulatuses temale lojaalsetest

kohtunikest (ettepaneku nende nimetamiseks teeb kohtu

esimees), on sisuliselt endiselt tööjaotusplaanide

kehtestamisel tegu kohtu esimehe ainuisikulise otsusega,

mis annab talle võimuhoovad kohtunike survestamiseks.

Eelnõu seletuskirjas puuduvad igasugused sisulised

põhistused, millist probleemi seesuguse võimu

koondamisega soovitakse lahendada.

Isegi juhul, kui nõustuda eestseisuste loomisega

suuremates kohtutes, puudub igasugune mõistlik põhjus

osade eestseisuse liikmete ametisse nimetamiseks

kohtute nõukogu poolt kohtu esimehe ettepanekul.

Lõppastmes jääb kogu eelnõust endiselt mulje, et selle

tegelikuks eesmärgiks ei ole ega saagi olla kohtute

Osaliselt arvestatud.

Eelnõu on muudetud, §361

sätestab eestseisuse

moodustamise. Eelnõu

kohaselt kuulub maakohtu

eestseisusesse kohtu

esimees, osakondade

juhatajad ning osakondade

juhatajate arvule vastav arv

kohtu üldkogu valitud

liikmeid (eelduslikult 5-

liikmeline), halduskohtus

kuulub eestseisusesse kohtu

esimees, aseesimees ning

kohtu üldkogu valitud liige,

ringkonnakohtus kuulub

eestseisusesse kohtu

esimees, kolleegiumide

esimehed ning kolm kohtu

üldkogu valitud liige

(eelduslikult 7-liikmeline)

24

töökorralduse tõhustamine, vaid pelgalt võimu

koondamine kohtute üle.

4. Kohtunike sundspetsialiseerumine

EKoÜ jääb kohtunike spetsialiseerumise osas täielikult

03.12.2025 esitatud arvamuses toodu juurde. Peame

kahetsusväärseks, et meie seisukohti ei ole arvestatud

ning endiselt on eiratud meie varasemas arvamuses

viidatud rahvusvahelisi standardeid, mis hoiatavad

eelnõus planeeritud kitsast spetsialiseerumisest

tulenevate riskide eest.

Eelnõu kohaselt otsustab endiselt sisuliselt kohtu esimees

ilma ühegi objektiivse kriteeriumita selle, millises

osakonnas kohtunik töötab ja millele ta peab

spetsialiseeruma. Endiselt ei nähtu eelnõu seletuskirjast,

millist probleemi soovitakse seeläbi lahendada või

millistele algandmetele on tuginetud. Endiselt sisaldab

eelnõu seletuskiri spetsialiseerumise osas mitmeid selgelt

ebaõigeid viiteid väidetavatele lahendusi toetavatele

algandmetele, milliseid tegelikult ei eksisteeri.

Mõistetamatu on, millisel eesmärgil on eelnõus asutud

reguleerima põhimõtteid, millistele tuginedes peaks

koostama tööjaotusplaani. Nii on eelnõus leitud, et

tööjaotusplaanis peab arvestama lisaks koormuse

ühtlustamisele ka istungite ja menetlusosalise

ärakuulamise puhul kohtuniku läheduse ja

menetlusosaliste ootustega, vältimaks kohtunike ja

menetlusosaliste ebamõistlikku sõitmist asjade

lahendamisel. Olukorras, kus kohtunik töötab oma

teenistuskohas ega oleks sunnitud tegema tööd väljaspool

seda, puudub sellise nõude kehtestamiseks vajadus.

Kuidas aga saab nõuet täita olukorras, kus kohtunik peab

sõitma tööle teise kohtusse, eelnõust järeldada pole

võimalik.

Lisaks nähakse eelnõus ette, et tööjaotusplaan peaks

ühest küljest tagama kohtunike spetsialiseerumise, kuid

teisest küljest arvestama vajadust korraldada asjades

suulisi istungeid või isiku ärakuulamisi. Millist eesmärki

soovitaks sellise regulatsiooniga saavutada, ei ole

mõistetav. Ilmselt ei ole eelnõu koostajad arvestanud, et

see, kas asjas esineb vajadust korraldada suulisi istungeid

või ärakuulamisi, sõltub suures osas vaidlusaluse asja

liigist. Nii on kohtuasju, mida ei saa lahendada ilma

suulise istungita või isiku ärakuulamiseta ning neid, mida

sellisel viisil lahendada saab. Kuidas peaks

Osaliselt arvestatud.

Eelnõu järgi otsustab

eestseisus maakohtus

kohtunike arvulise jaotuse

valdkondade ja osakondade

vahel ning kohtunike

kuulumise osakonda.

Ringkonnakohtus otsustab

eestseisus kohtunike

arvulise jaotuse

kolleegiumide vahel. Samuti

kinnitab eestseisus

kohtunike tööjaotusplaani.

Tööjaotusplaaniga peab

nägema muuseas ette

kohtunike spetsialiseerumise

teatud tüüpi asjadele (§37

lg41 ).

Spetsialiseerumine mingit

tüüpi asjadele loob

eelduslikult asjade

läbivaatamises parema

pädevuse, kindlustab

tõenäolisemalt ühtlasema

kohtupraktika ja võimaldab

menetleda asju

ökonoomsemalt.6

Eestseisuse poolt

tööjaotusplaani kinnitamine

aitab tagada kohtusüsteemi

efektiivset toimimist,

kaaludes üle iga üksiku

kohtuniku õiguse oma

valdkonna siseselt

spetsialiseerumise suunda

valida. Võimalusel saab

eestseisus kohtunike

eelistustega siiski arvestada.

6 RKPJKo 10.05.2016, 3-4-1-31-15, p 42.

25

tööjaotusplaan neid asjaolusid aga arvestama, eelnõu

seletuskirjast ega eelnõust järeldatav ei ole.

5. Kohtuniku töötamine väljaspool töökohta.

EKoÜ leiab jätkuvalt, et kohtuniku kohustamine

töötamiseks väljaspool tema alalist teenistuskohta

kujutab endast olulist kohtuniku sõltumatuse riivet.

Sisuliselt teeb otsustuse saata kohtunik selliseid

ülesandeid täitma kohtu esimees, kellele eelnõuga ei

planeerita seada ühtegi kriteeriumi, millest ta lähtuma

peaks. Eelnõuga luuakse seeläbi selge survevahend,

millega võib mõjutada kohtunikke erinevatel

eesmärkidel.

Nõustuda ei saa eelnõus pakutud lahendusega, et teatud

liiki asjade lahendamine tehakse ülesandeks kohtule,

mille töökoormus on kõige väiksem. Seejuures ei lähtuta

mitte aga sellest, milline peaks olema optimaalne

töökoormus, arvestades riigi eraldatud rahalisi ressursse.

Eelnõuga soovitakse saavutada tulemus, kus üritatakse

küll osasid kohtuasju suunata ümber nö vähem

koormatud kohtutele, kuid ei arvestata seda, et ka nö

absoluutarvude alusel vähem koormatud kohtus võivad

kohtunikud töötada optimaalsemast suurema

koormusega. Nõustuda ei saa eelnõu seletuskirjas toodud

arvamusega, et pelk asjade ümberjagamine aitab

kohtumenetlusi tõhustada. Erinevused erinevate kohtute

töökoormuste vahel on tegelikult marginaalsed. Lisaks

jäetakse arvestamata, et nendes kohtutes, mille

tööpiirkonnad on geograafiliselt laiemad, kulub

kohtunikel oluline tööaeg menetlusosaliste juurde

sõitmiseks. Eelnõu väljatöötamise ajaks ei ole veel ka

lõppenud PlanPro keskkonnas toimuvad tööaja

mõõdistamised, mis alles annaksid tegeliku ülevaate selle

kohta, milline ajaline ressurss milliste tööülesannete

täitmiseks kulub.

EKoÜ leiab, et kohtunike kohustamisest töötamiseks

väljaspool nende alalist teenistuskohta tuleb loobuda.

Lisaks leiame, et eelnõus planeeritavad muudatused

tarbijakrediidi asjade ning vangistuse, aresti ja

eelvangistuse täideviimise asjade lahendamiseks on

ebaõnnestunud. Tarbijakrediidiasjade osas aitaks kohtute

töökoormust ühtlustada ilma kohtunike sõltumatust

riivamata lahendus, kus muudetakse nende asjade

kohtualluvuse reegleid ning nähakse ette, et neid asju

lahendatakse kirjalikus menetluses. Sellisel juhul on

võimalik neid kohtuasju jagada ühtlaselt kõikidele

Arvestatud.

Muudatusest on loobutud.

26

kohtutele ilma vajaduseta sundida kohtunikke töötama

väljaspool oma alalist teenistuskohta.

6. Tööjaotusplaanide koostamine.

Eelnõuga on soovitud kehtestada seaduse tasandil

erinevaid nõudeid, millistele peaksid kohtute

tööjaotusplaanid vastama, kuid eelnõust ei ole võimalik

mõista, millist probleemi seeläbi lahendatakse ja millele

tuginetakse. Mitte millelgi põhinev on eelnõu

seletuskirjas märgitu, et tööjaotusplaani kohaselt peaksid

spetsialiseerunud kohtunikul moodustama enamuse osa

töömahust mingi kitsama valdkonna asjad. Eelnõu

seletuskirjas on märgitud lausa protsentuaalselt, kui palju

asju peaks kohtunikele jagatama spetsialiseerumise

alusel.

EKoÜ leiab, et seaduse tasandil tööjaotusplaanidele

nõuete kehtestamiseks puudub vajadus ning vastupidiselt

eelnõu seletuskirjas deklareeritule toob selliste nõuete

kehtestamine kaasa mitte paindlikkuse, vaid jäiga

süsteemi, mis ei pruugi arvestada aja jooksul toimuvaid

elulisi ja ühiskondlikke muutusi. Nii on lähiaastatest

võimalik esile tuua mitmeid juhtumeid, kus kohtutel tuli

erakorraliselt lahendada suurel arvul teatud valdkonna

spetsiifilisi asju ning selliste olukordadega on aidanud

toime tulla nimelt üldkogude endi otsustel paindlikult

kehtestatud tööjaotusplaanid.

Eelnõust ega selle seletuskirjast ei ole võimalik mõista,

miks soovitakse eelnõuga seaduse tasandil reguleerida

teatud valdkonnad, millistele tuleb tagada

spetsialiseerumine. Ühest küljest tagavad kohtutes

olemasolevad tööjaotusplaanid nimetatud valdkondadele

spetsialiseerumise ka täna, kuid teisest küljest ei

arvestada kehtivaid menetlusnorme. Nii on kehtivate

menetlusnormide kohaselt intellektuaalse omandi

vaidlusi lahendavaks erikohtuks Harju Maakohus ning

teised kohtud ei saaks täita nõuet tagada tööjaotusplaanis

nendele valdkondadele spetsialiseerumine.

Haldusvaidluste puhul aga lahendatakse enamik vaidlusi

vastustaja asukoha järgi, millest tulenevalt lahendatakse

valdav osa keskkonnaõiguse haldusvaidlustest Tallinna

Halduskohtus, sest Keskkonnaamet asub Tallinnas.

Selgitatud.

Spetsialiseerumine mingit

tüüpi asjadele loob

eelduslikult asjade

läbivaatamises parema

pädevuse, kindlustab

tõenäolisemalt ühtlasema

kohtupraktika ja võimaldab

menetleda asju

ökonoomsemalt.7 Ka

kehtivad KS § 37 lg 2 punkt

31 ja lõige 41 näevad ette, et

tööjaotusplaan ja asjade

jaotamine peavad tagama

kohtunike spetsialiseerumise

(mh alaealistega seotud

asjadele ja

maksejõuetusasjadele). PS

§-st 146 tuleneva kohtu

institutsionaalse

sõltumatusega vastuolus

olevaks ei saa pidada seda, et

seadusandja näeb ette

peamised suunad, millele

spetsialiseerumine peaks

igaks kohtus tagatud olema.

Eestseisuse poolt

tööjaotusplaani kinnitamine

aitab tagada kohtusüsteemi

efektiivset toimimist,

kaaludes üle iga üksiku

kohtuniku õiguse oma

valdkonna siseselt

spetsialiseerumise suunda

valida. Võimalusel saab

eestseisus kohtunike

eelistustega siiski arvestada.

7. Täiendavate osakondade loomine

Eelnõuga soovitakse ette näha kohustuslikus korras

kõigis kohtutes teatud osakondade loomine, kuid

eelnõust ega selle seletuskirjast ei nähtu, millist

probleemi soovitakse seeläbi lahendada. Puuduvad

igasugused analüüsid selle kohta, kuidas on mõned aastad

Arvestatud.

Muudatusest on loobutud.

7 RKPJKo 10.05.2016, 3-4-1-31-15, p 42.

27

tagasi kohtutes juba loodud osakonnad tegelikult

mõjutanud menetlustähtaegu ja kohtute tööd. Ilma

sisulise lahendamist vajava probleemi olemasoluta

hulgaliselt uute osakondade loomine ainult lisab

ebavajalikku bürokraatiat ning suurendab ressurssi, mis

kulub osakondade juhtimisele.

Nõustuda ei saa eelnõu seletuskirjas toodud väitega, et

kui kohtuniku kuulumise osakonda otsustab üksnes kohtu

esimees, on tagatud kohtuniku sõltumatus, sest puuduvad

välised mõjud või täidesaatva võimu mõjud. EKoÜ on

juba selgitanud 03.12.2025 arvamuses, et kohtunike

sõltumatuse tagamiseks tuleb välistada ka kohtusüsteemi

sisesed sobimatud mõjud. Eelnõu ei näe kohtu esimehele

ette nõudeid ega piiranguid, mida ta peaks arvesse võtma

kohtuniku määramisel ühte või teise osakonda.

Nõustuda ei saa, et täiendavate osakondade loomine toob

kaasa selge raamistiku spetsialiseerumisele, sest selge

raamistik spetsialiseerumisele on olemas ka täna

kehtivate tööjaotusplaanide alusel. Lisaks jäetakse

arvestamata reaalne olukord, kus kohtunikud on küll

kehtiva seaduse alusel sunnitud kuuluma ühte või teise

osakonda, kuid nende osakonda kuulumine ei ole seotud

nende spetsialiseerumisega. Nii on Harju Maakohtus

süüteovaldkonna osakonda kuuluvaid kohtunikke, kes on

spetsialiseerunud ka tsiviilasjade lahendamisele ning

vastupidi. Alusetu on seletuskirjas toodud järeldus, et

kohtunik peab nimelt spetsialiseerumise alusel kuuluma

ühte osakonda. Halduskohtunike osas ei ole ka seni

peetud osakondadesse kuulumist vajalikuks. Milleks

selline range piiritlemine vajalik on ja millist eesmärki

seeläbi soovitakse saavutada, eelnõu seletuskirjast ei

nähtu. EKoÜ leiab jätkuvalt, et kohtunikel endil peaks

olema pädevus otsustada, kas või milliseid osakondi luua

ning osakondade loomist pelgalt täiendava bürokraatia

eesmärgil tuleb vältida.

Ebaõige on seletuskirjas toodud järeldus, et kui kohtunik

kuulub ühte osakonda, on tema töökoormus, asjade jaotus

ja asendamine selgelt reguleeritav. Osakonda kuulumine

või mittekuulumine ei oma otsest seost kohtuniku

töökoormusega. Lisaks ei näe kehtivad õigusnormid ette

asjade ümberjaotamist või nn kohtuniku asendamist

menetluse kestel tulenevalt töökoormusest. Seletuskirja

järgi peaks tulevikus kohtu eestseisus vajadusel

kohandama kohtunike arvu osakondades tööjaotusplaani

muutmisega. Tähelepanuta on aga jäetud, et ilma

kohtunike kohustusliku jaotamisega paljude osakondade

vahel saaks töökoormust muuta paindlikult ja kiiremini.

28

8. Kohtute nõukogu koosseis

EKoÜ leiab, et eelnõus kavandatu on endiselt vastuolus

rahvusvaheliste standarditega. Jääme täielikult oma

03.12.2025 arvamuses toodu juurde ning peame

kahetsusväärseks, et meie arvamust ei ole arvestatud.

Endiselt ei moodusta kohtute nõukogus enamust

kohtunike valitud kohtunikest esindajad. EKoÜ taunib

muudatusi, milliste kohaselt kuuluvad nõukogu liikmete

hulka minister ja Riigikogu liige. Ministeeriumi kantsleri

näol on tegemist samuti ametikohajärgse täitevvõimu

esindajaga, kes meie eelmises arvamuses viidatud nõuete

kohaselt ei peaks olema kohtute nõukogu liige.

Osaliselt arvestatud.

Kohtute nõukogusse kuulub

11 liiget: Riigikohtu

esimees, viis kohtunike

täiskogu valitud kohtunikku,

kaks Riigikogu nimetatud

liiget, valdkonna eest

vastutav minister,

õiguskantsler ja advokatuuri

esindaja. See tähendab, et

kohtute nõukogu enamuse

moodustavad kohtunikud.

Käesolevas eelnõus on

lähtutud koosseisust, mida

on toetanud 19.09.2024

istungil praegune kohtute

haldamise nõukoda.8 Selle

järgi on kohtute nõukogu

koosseisus esindatud nii

seadusandlik kui ka

täidesaatev võim, kuid

koosseisu enamuse

moodustavad Riigikohtu

esimees ja kohtunike

täiskogu valitud kohtunikud.

Sellise koosseisu eesmärk on

tagada võimude

tasakaalustatus ja

kohtuvõimu

institutsionaalne sõltumatus.

9. Kohtunike tagasisidestamine

EKoÜ taunib eelnõus planeeritud kohtunike

tagasisidestamist ning jääb täielikult 03.12.2025

arvamuses toodud juurde. Peame kahetsusväärseks, et

EKoÜ viidatud rahvusvahelised standardid on jäetud

arvestamata.

Eelnõuga soovitakse seaduses kindlaks määrata

kohtunike maksimaalne arv, kuid seejuures ei arvestata

võimalust, et riigil võib objektiivselt tekkida vajadus

kohtunike arvu kiiresti suurendada. Näiteks Tartu

Vanglasse kinnipeetavate toomine Rootsist võib

hüppeliselt suurendada halduskohtute koormust või võib

halduskohtute koormus suureneda illegaalse rände või

varjupaigataotluste hulga olulisel suurenemisel.

Arvestatud ei ole sedagi, et kui suureneb erinevaid

Mitte arvestatud.

Tagasiside eesmärk on

toetada kohtunikku tema

erialateadmiste ja -oskuste

täiendamisel. Tagasiside

andmine toimub

kohtusüsteemi siseselt

kõrgema astme kohtu

kohtuniku poolt. Tagasiside

andmine ei ole seotud

karjääriotsustega, samuti

pole tegemist distsiplinaar-

menetlusega. Tagasiside

andmist võimaldavast

regulatsioonist olenemata

8 Kohtute haldamise nõukoja 19.-20.09.2024 istungi protokoll.

29

juhtimisülesandeid täitvate kohtunike arv, suureneb

seejärel ülejäänud kohtunike töökoormus, mis omakorda

toob kaasa vajaduse kohtunike kohtade arvu

suurendamiseks.

Lisaks eeltoodule peame taunimisväärseks eelnõu § 421

planeeritud muudatust, milliste kohaselt peaks tulevikus

kohtute arengukava arvestama Riigikogu kinnitatud

poliitika põhialuseid. Leiame, et kohtute arengukava

koostamisel tuleb lähtuda õigusriigi ja õigusemõistmise

huvidest, mitte parlamendis enamust omavate

erakondade päevapoliitilistest eesmärkidest.

jääb kohtuniku õiguseks ja

kohustuseks mõista õigust

kooskõlas põhiseaduse ja

seadustega. Puudub põhjus

väita, et tagasiside andmise

võimalus riivaks PS §-s 146

ettenähtud kohtuniku

personaalset sõltumatust või

allutaks kohtusüsteemi

päevapoliitilistele

eesmärkidele.

10. Eeltoodut kokku võttes ei toeta EKoÜ eelnõus

planeeritud ülalviidatud muudatusi ning teeme

ettepaneku nendest loobuda. Oleme sunnitud kordama, et

planeeritud muudatuste menetlemise jätkamisel

pöördume lisaks Euroopa Komisjonile Euroopa

Kohtunike Ühingu poole palvega koostada muudatusi

tauniv resolutsioon.

EKoÜ teeb uuesti ettepaneku minna edasi Riigikogu

menetluses oleva kohtute haldamise tõhustamise eelnõu

632 SE menetlusega, viies eelnõus 632 SE pakutud

KHAN-i koosseisu kooskõlla siin arvamuses toodud

rahvusvaheliste standarditega ning vajadusel täpsustades

KHAN-i määrusandluspädevust.

Teadmiseks võetud.

VV võttis EN 632 Riigikogu

menetlusest tagasi.

Tartu Ringkonnakohus

1. Ringkonnakohus nõustub eelnõus esitatud järgmiste

muudatustega:

- kohtumajade asukohtade määramine seadusega.

- kohtuniku osalise töökoormusega töötamise taotlemise

ja kohtuniku teenistusvanuse ülemmäära tõstmise

lihtsustamine.

- kohtunike distsiplinaarvastutuse kehtivuse aja

pikendamine.

- kohtuniku ametikitsenduste leevendamine.

Teadmiseks võetud.

2. Ringkonnakohus ei ole vastu ka alama astme kohtunikele

tagasiside andmise korralduse loomisele, kuid leiab, et

tegemist on lisatööga, mis vaieldamatult suurendab nii

kolleegiumi esimehe kui ka tagasiside andmisega

vahetult tegelevate kohtunike töökoormust. Eelnõu

seletuskirjas puudub samas sellekohane kohtu koormuse

mõjuanalüüs, rääkimata selgitusest koormust tasandavate

meetmete või kõrgema astme kohtutele lisaressursside

andmise kohta. Mitteformaalse vestluse vormis alama

astme kohtunikele tagasiside andmine ei ole Tartu

Ringkonnakohtule ka täna võõras ning seadus saaks anda

sellise vestluse pidamiseks ka õigusliku aluse. Samas

näeb eelnõusse lisatav KS § 60 lg 1 p 41 ette, et kohtuniku

Teadmiseks võetud.

30

isikutoimikusse lisatakse tagasisidevestluse kokkuvõte

koos kohtuniku arvamusega tagasiside kohta. Selline

tagasiside andmise korraldus näeb juba eos ette

võimalike vaidluste tekkimist tagasisidevestluse

kokkuvõttesse lisatavate võimalike tähelepanekute,

soovituste, selgituste vms üle ning tagasisidekokkuvõte

iseenesest võib muutuda võimaliku kriitika ja rünnakute

objektiks. Eelnõust ega selle seletuskirjast ei selgu ka see,

kas või milline õiguslik tähendus on

tagasisidekokkuvõttel kohtuniku edasises karjääris.

3. Ringkonnakohus ei toeta kohtunike ülemarvu kindlaks

määramist kohtute seaduses järgmistel põhjendustel:

Muudatust pole asjakohaselt põhjendatud

Kui praegu määratakse kohtunike arv ministri poolt, siis

eelnõuga soovitakse maa-, haldus- ja ringkonnakohtute

kohtunike arv määrata seaduses (ringkonnakohtu puhul

kuni 46 kohtunikukohta, vt eelnõu § 1 p 35).

Sellise muudatuse tegemiseks pole piisav ega asjakohane

seletuskirjas esitatu, mille järgi on kohtunike koguarv

vajalik reguleerida seaduses seetõttu, et „kohtunike

koguarv on kohtusüsteemi seisukohalt strateegiline

ressurss, mis mõjutab otseselt õigusemõistmise

kättesaadavust ja kvaliteeti“ (nt seletuskirja lk 26, 33, 35)

või et vajalik on „välistada kohtunike arvu muutmine

haldusotsustega“ (seletuskirja lk 2). Need argumendid ei

ole veenvad. Kohtunikukohtade suurendamine või

vähendamine vastavalt vajadusele on üksikküsimuse

lahendamine. Järelikult on põhjendatud selle küsimuse

lahendamine just üksikkotsusega, mitte piirarvu

määramine seadusega.

Vajalik on paindlikkus kohtunike arvu määramisel, et

õigeaegselt reageerida muutustele kohtute koormuses

Täielikult arvestamata on jäetud asjaolu, et seadusega,

eriti konstitutsioonilise seadusega paika pandud

kohtunike arvu muutmine on vajadusel oluliselt

keerulisem ja aeganõudvam kui kohtunike arvu

muutmine ministri määrusega. Sellisel juhul tuleks muuta

Riigikogus seadust, mitte ministri määrust ja see on

hoopis keerulisem protsess, tulemus võib sõltuda mitte

niivõrd õigusemõistmise vajadusest, kuivõrd poliitilisest

hetkeseisust jne. Vajadus kohtunike arvu muutmiseks

võib aga kindlasti tekkida, kuna tegelikult pole millegagi

tagatud see, et hetkeseisuga olemasolevad

kohtunikukohad (millest eelnõus seletuskirja järgi

lähtutakse) vastavad kohtunikukohtade vajadusele

ühiskonnas ka mõne aasta pärast. Eelnõust ei nähtu

Mitte arvestatud.

Muudatus tagab

kohtusüsteemi stabiilsuse ja

välistab võimaluse muuta

kohtunike arvu

haldusotsustega. Seaduses

sätestatud ülempiir vastab

praegusele

ringkonnakohtuniku kohtade

koguarvule, kuid jätab

võimaluse ametikohtade

täitmisel paindlikkuseks

tegeliku vajaduse ja

töökoormuse järgi.

Kohtuniku kohtade koguarv

on kohtusüsteemi

seisukohalt strateegiline

ressurss, mis mõjutab

otseselt õigusemõistmise

kättesaadavust ja kvaliteeti.

Seetõttu on põhjendatud, et

see on sätestatud seaduses,

mille muutmine eeldab

Riigikogu otsustust ja

poliitilist vastutust.

31

vähimatki mõjuanalüüsi selle kohta, kas hetkeseisuga

olemasolevate kohtunike arv on adekvaatne ka pikemas

perspektiivis. Arvestades üldteadaolevat õiguskorra

mahu pidevat kasvu ja sellega tõenäoliselt kaasnevat

kohtuvaidluste arvu kasvu, ei ole välistatud, et tulevikus

on vajadus rohkemate kohtunikohtade järele. Rõhutada

tuleb ka seda, et kavandatava regulatsiooniga kaasneb ka

vastupidine oht – kui mingil põhjusel kohtunike koormus

väheneb (nt tehismõistuse tugevama kaasamise tõttu

vaidluste ennetamisele ja lahendamisele), ei ole võimalik

paindlikult ja kiirelt kohtunikohti vähendada, et riigi

eelarvekulusid kokku hoida.

Piirarvu kehtestamine ei arvesta ka võimalusega, et

sõltuvalt kohtute töökoormusest võib olla vajalik

kohtunikukohtade viimine ühest kohtuastmest teise.

Näiteks praegu on Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi ülekoormuse leevendamise ühe

vahendina välja pakutud kohtunike arvu suurendamine

Tallinna Halduskohtus vabaneva kohtunikukoha arvel.

Koha üleviimise teostumisel võib ringkonnakohtunike

arv ületada seaduses ettenähtud piirarvu. Seaduses

ettenähtud kohtunike piirarv võib ületatud saada ka

kohtuniku töötamisel väljaspool kohut (KS § 584) ja sealt

kohtusse tagasipöördumisel. Olukord, kus selle

tulemusena töötab kohtusüsteemis reaalselt rohkem

kohtunikke kui on seaduses ettenähtud ülempiir hägustab

kohtunike täidetud kohtade arvust tegeliku ülevaate

saamist.

Kohtunike ülemarvu kehtestamine seaduses ei taga samal

arvul kohtunikukohtade finantseerimist riigieelarvest

ning ringkonnakohtutele seatud ülempiir ei arvesta

praegust olukorda

Leiame, et puudub igasugune garantii, et seaduses

määratud arvu piires kohtuniku kohtade täitmist reaalselt

riigieelarvest finantseeritakse isegi siis, kui kohtute

nõukogu peab põhjendatuks kohtunikukohad täita.

Ülempiiri sätestamine ei ole ka tegelik tagatis

kohtusüsteemi kohasele ja jätkusuutlikule toimimisele.

Pigem väljendab see seadusandja soovi hoida kohtunike

arv kohtusüsteemis kindlates raamides sõltumata

kohtuasjade arvust, menetlustähtaegadest vms.

Ringkonnakohtutele seatud ülempiir – kuni 46

kohtunikku – ei arvesta sellega, et kehtiva justiitsministri

27.10.2005. a määruse nr 47 § 3 järgi on küll Tallinna

Ringkonnakohtus 30 kohtunikku ja Tartu

Ringkonnakohtus 16 kohtunikku, kuid § 35 järgi võib

kuni 2030. aasta lõpuni Tartu Ringkonnakohtus olla 17

32

kohtunikku ning Tartu Ringkonnakohtus töötabki hetkel

faktiliselt 17 kohtunikku.

4. Ringkonnakohus ei toeta eestseisuse loomist

ringkonnakohtus.

Eestseisus ei suurenda kollegiaalset juhtimist, vaid

mõjub vastupidiselt, kuna võtab ära eestseisusesse

mittekuuluvatelt kohtunikelt võimaluse

kaasarääkimiseks.

Eelnõu seletuskirjas nähakse eestseisust kui kollegiaalset

juhtimisorganit ning selgitatakse, et eestseisuse

pädevusse antakse seni kohtu esimehe ainupädevuses

olnud otsused, nagu kohtu kodukorra, struktuuri ja

koosseisu ning tööjaotusplaani kinnitamine (seletuskirja

lk 4). Ringkonnakohtu puhul lisandub eestseisusele veel

kolleegiumis kohtunike arvu määramise ülesanne (eelnõu

§ 1 p 40).

Arvamus, justkui suureneks tänu eestseisusele

ringkonnakohtus kollegiaalne juhtimine, on väär.

Tegelikult kahaneb eestseisuse loomisega hoopis

oluliselt kohtu üldkogu roll, kuhu kuuluvad kõik

ringkonnakohtu kohtunikud ja seega väheneb suure osa

kohtunike vahetu kaasarääkimise õigus oma kohtu jaoks

olulistes küsimustes. Näiteks annab üldkogu kehtiva

kohtute seaduse järgi kohtu esimehele arvamuse

kohtunike jagunemise osas kolleegiumide vahel (§ 241 lg

2). Kui selle küsimuse otsustaks eestseisus, kaotaks

enamik ringkonnakohtu kohtunikke (need, kes pole

eestseisuses, kuid oleksid üldkogus) selles osas

sõnaõiguse. Ehkki kehtiva seaduse järgi annab üldkogu

esimehele üksnes arvamuse, on üldjuhul vähemalt Tartu

Ringkonnakohtu juhtimise tava olnud selline, et esimees

arvestab selles küsimuses üldkogu arvamust9. Seega ei

saa väita, et üldkogu arvamus selles küsimuses oleks

näilik.

Veel antakse eestseisuse pädevusse tööjaotusplaani

kinnitamine, kodukorra kehtestamine ning ajutiste

menetlusgruppide moodustamise (eelnõu § 1 p 49). Seni

on tööjaotusplaani kinnitamine üldkogu ainupädevuses

ning kodukorra kehtestamine peab kohtu esimehe poolt

toimuma kooskõlastatult kohtu üldkoguga (kehtiva

kohtute seaduse § 36 p 1 ja § 42 lg 1). Ka neis küsimustes

võetakse seeläbi enamikult kohtunikelt ära võimalus

üldkogul oma arvamust väljendada.

Mitte arvestatud.

Eelnõuga nähakse ette

esimese ja teise astme

kohtutes eestseisuste

moodustamine. Maakohtus

kuulub eestseisusesse kohtu

esimees, osakondade

juhatajad ning osakondade

juhatajate arvule vastav arv

kohtu üldkogu valitud

liikmeid (eelduslikult 5-

liikmeline), halduskohtus

kuulub eestseisusesse kohtu

esimees, aseesimees ning

kohtu üldkogu valitud liige

ja ringkonnakohtus kuulub

eestseisusesse kohtu

esimees, kolleegiumide

esimehed ning kolm kohtu

üldkogu valitud liiget

(eelduslikult 7-liikmeline).

Ringkonnakohtus otsustab

eestseisus kohtunike

arvulise jaotuse

kolleegiumide vahel.

9 Näiteks Tartu Ringkonnakohtu 06.09.2021. a erakorralise elektroonilise üldkogu otsusega otsustati täita halduskolleegiumis

vabanenud kohtuniku koht tsiviilkolleegiumis ja teha ministrile ettepanek kuulutada koha täitmiseks välja avalik konkurss.

33

Eestseisus võib otsustada küsimusi kohtunike enamuse

tahte vastaselt

Võttes üldkogult ära tema praegused ülesanded ning

andes need eestseisusele, võib kujuneda ka lausa

ebamõistlik olukord, kus vähemus kohtunikke

(eestseisuse liikmed) otsustavad lahendada küsimuse

vastupidiselt enamuse soovile. Eeldus, et eestseisus

esindab kõigi kohtunike huve, praktikas kindlasti paika ei

pea, sest isegi kui kõigile kohtunikele antakse võimalus

eestseisusele eelnevalt oma seisukohti esitada, ei pruugi

eestseisuse liige neid teistele edasi anda. Samuti võib ta

lähtuda otsuse tegemisel ikkagi vaid enda arvamusest.

Igal juhul ei ole selline seisukohtade

„edasivahendamine“ samaväärne sellega, kui kohtunik

saaks ise oma seisukoha üldkogus esitada.

Eestseisus ei puugi õigesti kajastada kolleegiumide

proportsioone

Kavandataval kujul ringkonnakohtu eestseisuse

moodustamine (ringkonnakohtu esimees, kolleegiumide

esimehed ning kohtu üldkogu poolt valitud kolm liiget, vt

eelnõu § 1 p 49) ei pruugi peegeldada adekvaatselt

ringkonnakohtu kolleegiumide proportsioone kohtus. Nii

võib mõni kolleegium olla teistest oluliselt väiksem või

suurem, aga eestseisuse liikmete valik seda ei kajasta.

Tulemusena võib mõne kolleegiumi huvid jääda

eestseisuses kaitseta. Üldkogul sellist moonutust ei teki.

Eestseisuse vajalikkust ei ole seletuskirjas põhjendatud

Seaduseelnõu seletuskirjast ei nähtu veenvaid põhjendusi

eestseisuse loomise vajalikkuse kohta. Eelnevalt on p-s

2.1. välja toodud, et esitatud põhjendused (kollegiaalse

juhtimise suurendamine) ei ole asjakohased. Samuti pole

välja toodud seda, miks leidsid eelnõu koostajad, et

praegu on kollegiaalsus kohtute juhtimises ebapiisav.

Tartu Ringkonnakohus ei näe, et senine regulatsioon

kõnealuste küsimuste otsustamisel, kus otsustajateks on

üldkogu või üldkogu seisukohta arvestav kohtu esimees,

oleks mingil põhjusel väär või ebamõistlik.

Kollegiaalsust juhtimises saab tõsta muul moel

Kui pidada vajalikuks kollegiaalse otsustamise

suurendamist kohtute juhtimisel, siis võiks seadusandja

kaaluda hoopis selgemalt selle ettenägemist, et

küsimustes, kus arvamuse peab kujundama üldkogu, kuid

otsuse vormistab kohtu esimees, on üldkogu otsustus

esimehele siduv. Siinkohal väärib märkimist, et kui

üldkogu on mõnes suures kohtus otsustusorganina liialt

kohmakas, tasub kaaluda üldkogu käitumisreeglite

34

täpsemat reguleerimist, mis selle probleemi lahendaks.

Samas isegi kui eelnõus pakutud süsteem võib olla mõnes

osas sobiv suurele kohtule (Harju Maakohus), ei ole see

sobiv ega vajalik juhtimise tõhustamise meede

väiksemates kohtutes.

5. Ringkonnakohus ei toeta kolleegiumi esimeeste

nimetamist kohtute nõukogu poolt

Muudatuse vajalikkus on jäetud täiesti põhjendamata

Eelnõu p 41 näeb ette, et kolleegiumide esimehed

nimetatakse kohtute nõukogu poolt ringkonnakohtu

esimehe ettepanekul. Kehtiva kohtute seaduse § 242 lg 1

järgi valivad kolleegiumi esimehe kolleegiumi liikmed.

Eelnõu seletuskirjast ei leia selle muudatuse

põhjendamiseks sisuliselt midagi (vt seletuskirja lk 36).

Seega jääb sellise muudatuse vajalikkus täielikult

arusaamatuks ning seda ei saa toetada. Tartu

Ringkonnakohus ei näe vajadust senise korra, kus

kolleegiumi esimehe valivad kolleegiumi liikmed endi

seast, ja mis on ringkonnakohtu hinnangul hästi

toiminud, muutmiseks.

Kehtiv lahendus on põhjendatud ja mõistlik

Senine lahendus, kus kolleegiumi esimehe valivad

kolleegiumi kohtunikud, on igati mõistlik, kuna

kolleegiumi liikmed teavad lähedaste kolleegidena

üksteist oluliselt paremini kui kavandatava kohtute

nõukoja võimalikud liikmed või nõukojale ettepanekut

tegev ringkonnakohtu esimees (kui viimane pole just

samast kolleegiumist või muul põhjusel kolleegiumi

esimehekandidaati hästi teadev). Vastavalt oskavad just

kolleegiumi liikmed valida nende jaoks sobivaima

esimehe. Kui lähtuda eeldusest, et kolleegiumide

esimehed peavad kohtu esimehe ainuvõimu kohtu

juhtkonnas (eelnõu järgi eestseisuses) tasakaalustama,

siis ei peaks kohtu esimees kolleegiumide esimeeste

nimetamises ega vabastamises osalema, ka mitte

ettepanekute tegemise vormis. Selles valguses ei ole

asjakohane ka eelnõu seletuskirjas viide riskile, et kohtu

juhtimist hakkaksid takistama isikutevahelise (mõeldud

on ilmselt kohtu ja kolleegiumide esimehi) koostöö

tõrked. Samuti oleks kolleegiumide esimeeste valimine

kolleegiumide enda poolt paremini kooskõlas

tänapäevase demokraatliku juhtimise põhimõtetega

(mida eelnõu seletuskirjas on korduvalt välja toodud).

Kolleegiumi esimehe valik kohtu esimehe poolt ei ole

kooskõlas kolleegiumi esimehe institutsiooni olemusega

Arvestades kolleegiumi esimehele pandud ülesandeid

(kohtute seaduse § 242) võib eeldada, et kolleegiumi

Osaliselt arvestatud.

Eelnõu on muudetud,

kolleegiumi esimehed

nimetab kohtu esimees

kuulanud ära kolleegiumi

kohtunike arvamuse.

35

liikmete toetus ja usaldus kolleegiumi esimehele on

äärmiselt oluline, et viimane saaks talle pandud

ülesandeid edukalt täita. Eelnõuga kavandatav esimehe

määramise viis - ringkonnakohtu esimehe ettepanekul

nimetab kohtute nõukogu - võib kaasa tuua hoopis

vastupidise efekti, kus kolleegiumi esimeheks satub

ringkonnakohtu esimehe poolt soositud ja talle lojaalne

isik, kellel tegelikult kolleegiumi toetust ei ole. Vastavalt

ei pruugi see isik olla võimeline tõhusalt täita kolleegiumi

esimehele pandud ülesandeid. Tähelepanuta ei saa jätta

ka seda, et sellisel juhul võivad kolleegiumis tekkida

märkimisväärseid sisepingeid. Kolleegiumisiseste

pingete tekkimist tuleks vältida, mitte nende tekkimise

võimalikkust seadusega suurendada.

6. Ringkonnakohus ei toeta eelnõus ettenähtud kohtute

nõukogu koosseisu.

Kohtute nõukogu koosseis ei järgi rahvusvahelisi

standardeid ega pruugi suuta oma ülesandeid efektiivselt

täita

Kohtute nõukogus saab eelnõu järgi olema 11 liiget:

Riigikohtu esimees, kaks ringkonnakohtunikku, kolm

esimese astme kohtunikku, Riigikogu liige, Advokatuuri

juhatuse nimetatud vandeadvokaat, õiguskantsler või

tema nimetatud esindaja, Justiits- ja Digiministeeriumi

kantsler või tema nimetatud esindaja ning valdkonna eest

vastutav minister või tema nimetatud esindaja. Leiame, et

arvestades kohtute nõukogu senise kohtute haldamise

nõukojaga võrreldes kardinaalselt muutunud ülesandeid

ja pädevusi, on tegemist aktiivse juhtimisorganiga, mille

töö saab olema oluliselt vastutusrikkam ja mahukam kui

praeguse kohtute haldamise nõukoja töö, mis eeldab ka

tihedamaid kokkusaamisi. Meil on tõsine kahtlus, et

eelnõus ettenähtud koosseis sellist rolli kanda suudab (vt

ka märkust p 7.1 lõikes 2). Kohtute nõukogu koosseisuga

seotud probleemidest on pikalt kirjutanud kolleeg M.

Ernits oma põhiseaduslikkuse eksperthinnangus

„Kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu (kohtute haldamise

tõhustamine), 632 SE“ (vt hinnangu lk 13 jj) ning ka Eesti

Kohtunike Ühing 03.12.2025. a arvamuses justiits- ja

digiministrile (vrt arvamuse p 3.3 koos sealsete

viidetega). Rahvusvaheliste standardite järgi ei tohi

kohtute nõukogu liige olla tegevpoliitik, kuuluda

parlamenti, olla tegev täitevvõimu või haldusvõimu

asutustes. Kindlasti ei tohiks nõukokku kuuluda minister.

Kui osad liikmed isegi nimetab parlament, ei tohiks need

liikmed ise parlamenti kuuluda.

Osaliselt arvestatud.

Kohtute nõukogusse kuulub

11 liiget: Riigikohtu

esimees, viis kohtunike

täiskogu valitud kohtunikku,

kaks Riigikogu nimetatud

liiget, valdkonna eest

vastutav minister,

õiguskantsler ja advokatuuri

esindaja. See tähendab, et

kohtute nõukogu enamuse

moodustavad kohtunikud.

Käesolevas eelnõus on

lähtutud koosseisust, mida

on toetanud 19.09.2024

istungil praegune kohtute

haldamise nõukoda. Selle

järgi on kohtute nõukogu

koosseisus esindatud nii

seadusandlik kui ka

täidesaatev võim, kuid

koosseisu enamuse

moodustavad Riigikohtu

esimees ja kohtunike

täiskogu valitud kohtunikud.

Sellise koosseisu eesmärk on

tagada võimude

tasakaalustatus ja

kohtuvõimu

institutsionaalne sõltumatus.

36

Täiskogu poolt valitud I ja II astme kohtunikud on

nõukogus vähemuses

Jätkuvalt on probleemiks ka see, et kohtute nõukogus ei

ole kohtunike endi valitud kohtunikest liikmed enamuses.

Üheteistkümnest liikmest on kohtunike poolt valitavaid I

ja II astme kohtunikke ainult viis (Riigikohtu esimees on

nõukogus ametikohajärgselt).

7. Kohtuhaldusteenistuse moodustamine Tartu

Ringkonnakohtu struktuuriüksusena ja kohtute eelarve

läbirääkimiste korraldus vajavad laiemat arutelu ja

läbimõtlemist.

Esimese ja teise astme kohtute eelarvete kujunemine

Eelnõuga sätestatakse esimese ja teise astme kohtute

muutumine põhiseaduslikeks institutsioonideks

riigieelarve seaduse vaates. SE § 43¹ lg 1 kohaselt on

riigieelarve osaks esimese ja teise astme kohtute

grupieelarve, mis koosneb kaheksa kohtuasutuse ning

kohtuhaldusteenistuse eelarvetest. Riigikogule esitatava

kohtute grupi eelarve projekti kinnitab kohtute nõukogu.

Pärast riigieelarve vastu võtmist liigendab kohtute

nõukogu riigieelarves märgitud kohtute grupi vahendid

esimese ja teise astme kohtute ning

kohtuhaldusteenistuse vahel (§ 43¹ lg 5). Kuid eelnõust ei

selgu, kas kohtute nõukogu ka kinnitab kohtuasutuste

ning kohtuhaldusteenistuse eelarved, millise aktiga on

tegemist, kes selle allkirjastab ning kas selle peale saab

ka kaevata10. SE § 41² lg 6 p-s 2 nimetatud

kohtuhaldusteenistuse direktori ülesanne “annab

kohtuhaldusteenistuse töö korraldamiseks

teenistusalaseid akte” piirdub kohtuhaldusteenistusega ja

ei laiene kohtuasutustele. Kohtuasutuste eelarveid ei saa

kinnitada ka kohtute esimehed, sest esimehe pädevuses

on kooskõlastada kohtuhaldusteenistuse direktori

koostatud kohtu eelarve eelnõu (SE § 12 lg 3 p 2, § 20 lg

1, § 24 lg 1 ).

Samuti ei selgu eelnõust, kes vastutab kohtuasutuste

kinnitatud eelarvete täitmise eest. SE § 41¹ lg 1 p 5

sätestab, et kohtute nõukogu korraldab kohtuasutuste

eelarvevahendite kasutamist ja nende üle arvestuse

pidamist. Kas eelarvevahendite korraldamise kohustusest

saab tuletada ka kohtute nõukogu vastutuse

kohtuasutuste eelarvevahendite kasutamise eest? Nii

kohtute eelarvevahendite kasutamise korraldamine kui

selle jälgimine eeldab kohtute nõukogu liikmetelt

märkimisväärset finantskompetentsi ning järjepidevat

Arvestatud.

Eelnõu §-s 421 on KHT

pädevust täpsustatud. KHT

on iseseisev asutus.

Eelnõu näeb ette, et lisaks

Riigikohtule on ka esimese

ja teise astme kohtud

riigieelarve seaduse (§ 2 lg 2

p 2), riigivaraseaduse (§ 3 lg

1 p 10) ja raamatupidamise

seaduse (§ 2 lg 4) tähenduses

põhiseaduslikud

institutsioonid. Esimese ja

teise astme kohtute eelarve

projekti valmistab KS § 431

lg 2 järgi kohtute esimeeste

ning Justiits- ja

Digiministeeriumi sisendi

alusel ette KHT direktor.

Eelarve projekti kinnitab

kohtute nõukogu. Seeläbi

suurendatakse kohtute

võimalust ise oma eelarvet

koostada, kujundada ja

kaitsta. Eelnõu vähendab

täitevvõimu rolli esimese ja

teise astme kohtute

rahastamises ning kaitseb PS

§-s 4 ettenähtud võimude

lahususe ja tasakaalustatuse

põhimõtet ning PS §s 146

ettenähtud kohtuvõimu

institutsionaalset

sõltumatust.

10 Vrdl Vabariigi Valitsuse seaduses on täidesaatvale võimule ette nähtud väga detailne üld- ja üksikaktide andmise regulatsioon.

37

vajadust süveneda kohtute eelarvetesse.

Lisaks tuleb märkida, et eelnõu seletuskirja lehekülgedel

nr 54-55 esitatud tabel 4 “ Kohtute gruppi koonduvate

kulude eelarve 2025. aasta näitel (eurodes)” kajastab I ja

II astme kohtute senist eelarvet, kuid selles puuduvad

eelarvevahendid kohtuhaldusülesannete üle võtmiseks

justiits- ja digiministeeriumilt. Eelnõu seletuskiri ei

selgita justiits- ja digiministeeriumi eelarvest kohtute

baaseelarvesse üle antavate eelarvevahendite liiki ja

mahtu, mistõttu ei ole kohtutel võimalik hinnata eelarve

piisavust uue kohtukorralduse tingimustes.

Eelarveläbirääkimiste korraldus

Vildakas on ka läbirääkimiste üldine korraldus. Eelnõu

näeb ette, et kohtute eelarve koostatakse kõigi kohtute

jaoks ühiselt. Eelarve projekti koostab

Kohtuhaldusteenistuse direktor koostöös Justiits- ja

Digiministeeriumiga ning kohtute esimeestega. Eelarvele

lisatakse eelarveaasta oodatavad tulemused kohtuasjade

keskmise menetluskiiruse ja jõudluse kohta. Nii eelarve

lõplik suurus kui ka oodatavad tulemused kohtuasjade

keskmise menetluskiiruse ja jõudluse kohta määratakse

eelarveläbirääkimistel Riigikogus.

Samas ei osale eelarveläbirääkimistel ükski esimese või

teise kohtuastme esimees. Esimese ja teise astme kohtuid

ning kohtuhaldusteenistust esindab kohtute haldus- ja

arendusnõukogu esimees, s.t Riigikohtu esimees. Eelarve

ja kohtute vastusoorituse kujunemise kirjeldatud viisil

seab kahtluse alla kohtu esimehe ülesande tagada

korrakohane õigusemõistmine kohtus, kuna kohtu

võimaluste ja suutlikkusega ei pea arvestama kohtutele

kohtuasjade keskmise menetluskiiruse ja jõudluse kohta

kohustuste võtmisel ega ka selleks vajalike

eelarvevahendite määramisel. Kohtute (ja seeläbi ka

menetlusosaliste) huvide kaitsmine nende küsimustes

kavatsetakse usaldada Riigikohtu esimehele, kes ise ei

osale õigusemõistmises esimese ega teise astme kohtutes

ega saa vastutada ka esimese ja teise astme kohtutele

võetud eesmärkide täitmise eest. Olukorda ei paranda

see, et läbirääkimisel osaleb sõnaõigusega valdkonna eest

vastutav minister. Kohtuhalduse kavandatavate

muudatuste elluviimise järel ministril puudub vastutus

kohtute tegevuse eest õigusemõistmisel. Riigikohtu

esimehe ja ministri vaade esimese ja teise astme kohtute

tegevusele on paratamatult väline vaade ega saa seetõttu

arvestada kõiki seoseid kavandatava eelarve ja sellega

eeldatavalt saavutatava tulemuse vahel. Riigikohtu

38

esimehe arvamus kohtute arengusuundade ja selleks

vajalike eelarvevahendite kohta on kahtlemata kaalukas,

kuid ei saa olla sama detailne kui igapäevaselt kohtus

õigusemõistmise korraldamisega tegeleval kohtujuhil.

Seega ei taga eelnõus pakutud korraldus kohtute tegelike

võimaluste ja vajaduste arvestamist eelarve määramisel.

Teiseks paneb kohtute eelarve määramise kavandatav

korraldus Riigikohtu esimehe keerulisse positsiooni.

Nimelt esindab Riigikohtu esimees eelarve

läbirääkimistel Riigikohtus sarnaselt esimese ja teise

astme kohtutele ka Riigikohut. Nii organisatsiooni kui ka

eelarve osas on Riigikohus esimese ja teise astme

kohtutest selgelt eraldiseisev. Eelarvevahendite piiratuse

tõttu ei saa pidada ebatõenäoliseks olukorda, kus

Riigikohtu ning esimese ja teise astme kohtute eelarve

taotlused või kokkulepitavad tegevuseesmärgid võivad

olla teineteist välistavad või vähemalt konkureerivad. See

tähendab, et riigil võib olla võimalik tagada ülesannete

täitmiseks piisav eelarve kas Riigikohtule või esimese ja

teise astme kohtutele, kuid mitte samaaegselt mõlemale.

Ebaõiglane on nõuda, et Riigikohtu esimees

konkurentsiolukorras esindaks nii Riigikohut kui ka

esimese ja teise astme kohtuid. Sellist huvide konflikti

tuleks vältida. Riigikohtu ning esimese ja teise astme

kohtute huvide samaaegne esindamine võib osutuda

võimatuks ülesandeks. Samas eeldaks ka praegusega

sarnase korralduse jätkumine, s.o et minister esindab

eelarve läbirääkimistel esimese ja teise astme kohtuid, et

ministril on vastutus ka eelarve täitmise ja kohtute

sisulise tegevuse tulemuse kujunemise eest. See jällegi

oleks vastuolus eelnõuga kohtuhalduse valdkonnas

kavandatud teiste muudatustega.

Kohtute tulemuspõhine rahastamine

Eelnõu viib kohtute seadusesse põhimõtte (§ 431 lg 3),

mille kohaselt lisatakse eelarveläbirääkimistel kohtute

grupi eelarvele konkreetse eelarveaasta oodatavad

tulemused lähtudes kohtute arengukavast. Eelnõu

seletuskirjas (lk 54) täpsustatakse, et eelarve eelnõuga

esitatakse lisaks kohtute arengukavale ka tulevase

eelarveaasta oodatavad tulemusnäitajad (seostatuna

kohtute töökoormuse mõõtmise metoodika ja kohtute

rahastusega), vajaduse korral eelarvega seotud

ettepanekud kohtute seaduse muutmiseks (kohtunike arv,

kohtumajad). Seega on eelnõu tekst ja eelnõu seletuskirja

tekst mõneti erinevad.

Kohtute arengukava on tegevuskava, milles määratakse

kindlaks esimese ja teise astme kohtute arengueesmärgid,

39

jõudlus kohtumenetluse liikide kaupa, nende

saavutamiseks kavandatavad tegevused ning vajalike

ressursside ja rahastamise põhimõtted (§ 421). Seega

lähtub kohtute arengukava eelkõige pikaajalisest

visioonist selle kohta, milliste menetluslike eesmärkide

poole võiks püüelda, mitte kohtute käsutuses olevatest

reaalsetest ressurssidest ega ole seetõttu objektiivne

eelarveläbirääkimiste alus. Visioon ning kohtute reaalsed

võimalused võivad üksteisest oluliselt erineda. Seetõttu

on vägagi kaheldav, et kohtud saaksid

eelarveläbirääkimistel tugineda oodatavatele tulemustele

(kohtute arengukava), mis on vastu võetud pikaajalise

perspektiiviga ega arvesta olemasolevat olukorda (vt ka

märkust p-s 10 kohtu arengukava kohta).

8. Vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise asjade

lahendamine

Regulatsioon ei tohiks olla kohtute seaduses

Regulatsioon, mis näeb ette kohtute seaduse täiendamise

§-ga 455 (eelnõu § 1 p 78) pealkirjaga „Vangistuse, aresti

ja eelvangistuse täideviimise asjade lahendamine“ ei

kuulu olemuslikult kohtute seaduse reguleerimisalasse.

Tegemist on puhtalt halduskohtumenetluse

regulatsiooniesemesse kuuluva normistikuga. Selline

valdkonnapõhiste menetlusregulatsioonide killustamine

ning väljajätmine selle õigest asukohast

(halduskohtumenetluse seadustikust) raskendab õiguse

kohaldamist selle rakendajale ning veelgi enam sellest

arusaamist menetlusosalistele.

Regulatsioon on asjatult pikk, ebaselge ning ebamõistlik

Kavandatava kohtute seaduse § 455 lg 1 defineerib

kõigepealt, misasi on vangistuse, aresti ja eelvangistuse

täideviimise asi. Sellise definitsiooni vajalikkus on

kaheldav, ka mõiste on jätkuvalt väga pikk ning seda

kasutatakse hiljem vaid sama paragrahvi kolmes lõikes.

Normitehniliselt oleks paragrahvi sisu võimalik kokku

võtta märksa lühemalt ja lihtsamalt.

Kavandatava kohtute seaduse § 453 lg 2 näeb ette

vangistusasjade lahendamist kohtus, mille kohtunike

koormus on väikseim ning lg 3 sätestab, et kohtunik

menetleb vangistusasju asja alluvusjärgse halduskohtu

kohtunikuna. Võimalik on aru saada, et selle

regulatsiooniga püütakse luua olukord, kus kohtualluvus

näiliselt justkui ei muutu, kui väiksema koormusega

kohtule suunatakse lahendamiseks vangistusasju. Samas

jätab see ebaselgeks hulga küsimusi. Kas nt sellist asja

lahendav kohtunik peaks asja lahendamisel kasutama

menetlusdokumentides teise kohtu (selle kohtu, kust asi

Arvestatud.

Muudatusest on loobutud.

Selles eelnõus on vangistuse,

aresti ja eelvangistuse asjade

üleriigilisest jagamisest

loobutud, kuid arvestades

teema olulisust

menetlusosalistele ja

kohtutele, analüüsitakse

teemat edasi ning

võimalikud sobivad

lahendused pakutakse välja

VTK-s.

40

ümber suunati) rekvisiite? Kas selles menetluses osalev

kohtupersonal (juristid, sekretärid, referendid) oleks

kohtuniku teenistusjärgsest kohtust või selle konkreetse

asja alluvusjärgsest kohtust? Kuidas toimub sellises asjas

apellatsiooni- ja määruskaebemenetlus, kas kohtuniku

tegeliku teenistuskoha järgi või konkreetse asja alluvuse

järgi? Regulatsioon hägustab arusaamist kohtute

tegelikust töökoormusest, kuna kohtunikud ja ametnikud

panustavad osa tööaega teise kohtu kohtuasjade

lahendamisse. Lisaks võib selline korraldus rikkuda

esimese ja teise kohtuastme omavahelise tasakaalu, kui

esimeses kohtuastmes lahendavad osa asju teise

ringkonnakohtu tööpiirkonda jäävad kohtud, kuid

edasikaebamine toimub endiselt algse kohtualluvuse

järgsesse ringkonnakohtusse.

Kokkuvõttes tuleks sellise ebamõistliku ning keerulise

regulatsiooni asemel näha ette lihtsalt see, et

vangistusasjades esitatakse kaebus kaebaja viibimiskoha

järgi (kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku § 8 lg 5),

kuid kaebust menetletakse halduskohtus, mille kohtunike

töökoormus on kohtute infosüsteemi järgi kõige väiksem.

Seletuskirjas kardetud põhiseaduse § 24 riivet ei esineks

ka siis.

9. Kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise asjades

vastustajaks kohtute nõukogu sätestamine

Lahendus võib tekitada praktilisi probleeme

Eelnõuga muudetakse halduskohtumenetluse

seadustikku ja riigivastutuse seadust selliselt, et Justiits-

ja Digiministeeriumi asemel muutub kohtulahendiga

tekitatud kahju hüvitamise asjades vastustajaks kohtute

nõukogu (eelnõu § 3 ja § 10).

Samas ei nähtu eelnõu § 1 p-st 67, mis sätestab kohtute

nõukogu pädevuse (kohtute seadusesse kavandatav §-i

411), et kohtute nõukogu ülesandeks oleks

kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise asjades

vastustajaks olemine. Isegi kui leida, et see on seadusest

tuleneva muu ülesande täitmine (kavandatava kohtute

seaduse § 411 p 14), siis jääb ebaselgeks, kuidas kohtute

nõukogu, kelle olemust võib mõista mitte alalise, vaid

vastavalt vajadusele koguneva organina ja kelle liikmed

on reeglina hõivatud muu põhitööga, peaks reaalse

vajaduse korral halduskohtumenetluses vastustajana

osalema? Nt kes koostab kohtumenetluses osalemiseks

vajalikud menetlusdokumendid ning kes osaleb istungil,

kui seda peaks peetama? Eelnõu ei näe ette kohtute

nõukogu esindamise korda. On kaheldav, kas selles

küsimuses saab esindamise ülesande panna mõnele

nõukogu liikmele või nõukogusse mittekuuluvale isikule.

Selgitatud.

Muudatus on vajalik, kuna

kohtuhalduse üleminekuga

kohtusüsteemile endale ning

esimese ja teise astme

kohtute käsitamisega

põhiseadusliku

institutsioonina ei

saa Justiits- ja

Digiministeeriumil sellist

kohustust olla. Muudatus on

analoogne RVastSi § 17

lõike 1 muudatusega.

41

Kohtute nõukogu koosseis ega töövorm ei ole sobilik

seaduses sätestatud tähtaja piires kahjunõuete kohta

seisukoha kujundamiseks ja/või vastuse andmiseks.

Jääb ebaselgeks, kas eelarves on hüvitisteks vahendeid

Samuti sätestab eelnõu § 1 p 65 (kavandatava kohtute

seaduse § 401 p 10), et nõukogu tegevuseks vajalik raha

nähakse ette kohtuhaldusteenistuse eelarves. On

ebaselge, kas see eelarve kataks vajadusel ka võimalikud

hüvitised, kui kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise

vaidluses peaks kaebus rahuldamisele kuuluma?

10. Kohtu arengukava regulatsioonist kohtute seaduses

tuleks loobuda

Arengukava sätestamise vajadust pole põhjendatud

Eelnõuga võetakse seaduse tasandil kasutusele kohtute

arengukava mõiste (§ 1 p 70, kavandatav kohtute seaduse

§ 421), mida seni kohtute seaduses ei olnud.

Seaduseelnõu seletuskirjas ei ole selgitatud, miks peeti

vajalikuks arengukava kehtestamine seaduses sätestada,

selles piirdutakse vaid arengukava olemuse lahti

kirjutamisega (vt nt seletuskirja lk 52). Seletuskirjast

nähtuvalt on samas kohtute arengukava eraldi

dokumendina juba praegu Eestis olemas (vt seletuskirja

lk 7) ning puudub põhjendus, miks on vaja seda küsimust

veel täiendavalt üle reguleerida. Võimalik pole hinnata,

millist positiivset efekti peaks kohtusüsteemile andma

arengukava reguleerimine seaduses.

Arengukava sätestamine seaduses ei ole vajalik ja

põhjustab täiendavat halduskoormust ning bürokraatiat

Kavandataval kujul luuakse arengukava näol järjekordne

riigi bürokraatiat ning halduskoormust suurendav

dokument, mille õiguslik tähendus ja siduvus ning

konkurents õigustloovate aktidega jääb praeguse

regulatsiooni põhjal ebaselgeks. Reeglina on arengukava

strateegilise planeerimise alusena poliitikakujundamise

vahendiks, millega seatakse eesmärgid, mida hiljem

seadustesse kirjutada. Kohtud poliitikat ei kujunda.

Lisaks halduskoormuse kasvule võib see tuua kaasa ohu

kuritarvitusteks ning uuteks vaidlusteks, kuna niivõrd

avaralt sõnastatud olemus võimaldab arengukavasse sisse

kirjutada erinevate kohtute jaoks problemaatilisi

eesmärke ning lahendusi, mida hiljem seadusteks

vormida. Lihtsustatult öeldes saab see olema järjekordne

dokument, mille koostamist peavad kohtud hoolikalt

jälgima ning mis kokkuvõttes tähendab lihtsalt asjatut

ressursikulu kõigi osapoolte jaoks.

Selgitatud.

Arengukava on strateegiline

dokument, mille koostamine

võimaldab siduda kohtute

arendustegevuse ühtseks

tervikuks, tagades

kohtusüsteemi stabiilse ja

sihipärase arengu.

11. Ringkonnakohus ei toeta kohtumenetluse kestuse

sätestamist kohtute seaduses

Eelnõus nähakse ette, et kohtute seadust täiendatakse §-

Arvestatud.

Muudatusest on loobutud.

42

ga 21, mille järgi kohtuasja menetlus ei kesta ühes

kohtuastmes üldjuhul üle üheksa kuu arvates asja

saabumisest kohtusse, kusjuures nimetatud tähtaja hulka

ei arvata aega, mil menetlus oli peatatud või

menetlusosalised tagaotsitavad. Leiame, et tegemist on

deklaratiivse sättega, mis ei taga mingilgi viisil

kohtumenetluse läbiviimist üheksa kuuga. Vastava sätte

lisamisest kohtute seadusesse tuleks loobuda.

12. Ringkonnakohus ei toeta nn kohtuniku tagasipöördumise

sätte muutmist.

Eelnõuga muudetakse kohtute seaduse § 584 lõiget 6 ning

nähakse ette, et kohtuniku töötamisel väljaspool kohut

võib kohtuniku tagasipöördumise järel kohtute seaduse §

11 lõikes 1, § 19 lõikes 2, § 23 lõikes 1 nimetatud

kohtunike üldarv olla suurem kuni maa-, haldus- või

ringkonnakohtus kohtunikukoha vabanemiseni ning

seaduse § 25 lõikes 3 nimetatud kohtunike arv olla

suurem kuni Riigikohtus kohtunikukoha vabanemiseni.

Kehtiva kohtute seaduse järgi võib kohtunike üldarv olla

suurem kuni vastavas osakonnas või kolleegiumis

kohtunikukoha vabanemiseni. Seeläbi ei tekita kohtuniku

tagasipöördumine kolleegiumi, kust ta ajutiselt lahkus,

probleeme teiste kolleegiumide töökorraldusele. Uus

regulatsioon tähendab aga seda, et kohtusiseselt tuleb

leida lahendus, kuidas tagada kolleegiumites optimaalne

töökoormus, kus nt pensioneerumise tõttu lahkub

kohtunik kriminaal- või tsiviilkolleegiumist, kuid

naasnud halduskolleegiumi liikme tõttu ei ole võimalik

pensioneerumise tõttu kohtuniku kaotanud kolleegiumit

endisele tasemele suurendada. Praktikas võib see olla

äärmiselt keeruline ning kaasa tuua vajaduse leida

kohtunik teisest kolleegiumist, kes oleks nõus täielikult

ümber spetsialiseeruma ning asuma pensioneerunud

kohtuniku asemele. See on aga totaalses vastuolus

eelnõus muidu rõhutatud spetsialiseerumise põhimõttega

– sellisel juhul tuleb niisugusel kohtunikul loobuda

võimalik et aastatepikkusest spetsialiseerumisest ühele

õigusharule ning asuda omandama täiesti teises

õigusharus õigusemõistmiseks vajalikke teadmisi. On

selge, et selline lahendus oleks väga aeganõudev ja

ebapraktiline ning tähendaks ohtu, et teises õigusharus

tööle asuva kohtuniku lahendid võivad olla kas

ebakvaliteetsed või siis kujunevad tema menetlustähtajad

vähemalt algul väga pikaks uute teadmiste omandamise

vajaduse tõttu. Sellist olukorda tuleb kindlasti vältida.

Teadmiseks võetud.

13. Eelnõu jõustumistähtajad on ebarealistlikud ega anna

kohtutele piisavalt aega eelnõus ettenähtud kohtureformi

käivitavate ettevalmistavate tegevuste teostamiseks.

Arvestatud.

43

Eelnõus on täiendatud ja

täpsustatud seaduse

jõustumise tähtaegu ja

seletuskirjas on selgitatud

kohtuhaldusmudeli

rakendamiseks vajalike

aktide andmist, tulude-

kulude jaotust.

Rakenduskava on

seletuskirjas kajastatud.

Harju Maakohus

1. Kohtumenetluse kestus esimese ja teise astme kohtus

(eelnõu § 1p 1 )

Ühelgi juhul ei ole võimalik kohtumenetluse kestuse

sätestamisega seaduses. Seletuskirjas puuduvad

täpsemad põhjendused või uuringud selle kohta, millest

tuleneb kohtuasjadele konkreetse menetlustähtaja

määramine ega selle tähtaja järgimata jätmise tagajärjed.

Seletuskirjas märgitakse üldiselt, et kohtumenetluse

tähtajad on liiga pikad, kuid puudub analüüs selle kohta,

miks on tähtajad pikad ning milline oleks Eesti õigust ja

kohtupraktikat arvestav mõistlik aeg. Kehtestatud

tähtaega ei ole seletuskirjas põhjendatud. Ka on

arusaamatu, miks kehtestada tähtaega, kui see ei ole

seletuskirja kohaselt imperatiivne ja sellele ei järgne

tagajärge.

Samuti ei saa nõustuda, et eelnõus sätestatud tähtaja

orientiir oleks kuidagi efektiivsem kui menetluse

kiirendamise taotluse esitamise võimalus. Menetluse

kiirendamise taotluse menetlusele on seaduses ette

nähtud konkreetne menetluskäik, mida on vaja järgida.

Samas kui deklaratiivne tähtaja seadmine ei muuda

olukorda kuidagi selgemaks ega paremaks.

Menetlusseaduses kohtuasja kestvusele tähtaja seadmine

ei ole demokraatlikes ühiskondades üldjuhul tavaks. Ka

seletuskirjas ei ole ära toodud ühtegi näidet sellest,

millise riigi seadus on eeskujuks võetud. Eesti on

Euroopa Liidus tehtavate korraliste uuringute järgi

asunud kogu aega menetluse kiiruselt esimese viie riigi

hulgas ning tõhususelt asus 2025.aasta uuringu järgi

kuuendal kohal. Tõhusus on veidi langenud, kuid selle

põhjuseks saab olla pensioneerunud kohtunike suur arv

ning täitmata kohtuniku kohad. Eesti kohtutes on

pikaajaliselt olnud täitmata ligikaudu 10% esimese astme

kohtunike kohtadest ning teadupärast ei jagata pensionile

suunduvale kohtunikule viimasel kuuel kuul uusi

Arvestatud.

Muudatusest on loobutud.

44

kohtuasju, mis tähendab, et tegelik tööjõu puudujääk on

olnud veel suurem.

Kohtud on korduvalt välja toonud, et kohtumenetluse

kiirus sõltub inimressursist ning menetlusõiguse

eripäradest, näiteks menetlusseadusega sätestatud

tähtaegadest (hagile vastamise kohustuslik tähtaeg,

kaebetähtajad) või kohtu ametikohustustest

(kättetoimetamine, selgituskohustus). Paslik oleks

algatada ühiskondlik arutelu sel teemal, milline on

piisavalt kiire kohtumenetluse aeg ning vastavalt sellele

korraldada kohtutele ka rahaline ja inimressurss, mitte

üksnes sedastada, et kohtumenetlus on aeglane.

Eelnõud tutvustaval kohvihommikul lubas minister

pakutud muudatusettepanekust loobuda, kuid oleme

siiski oma märkused lisanud.

2. Eestseisuse moodustamine

Kohtute eestseisuse kaudu juhtimine on üks võimalik

juhtimismudel. Eelnõus ei ole selgitatud, kuidas on

tagatud, et eestseisusesse valitakse isikud, kes tegelikult

ka teavad midagi organisatsiooni juhtimisest.

Selgusetuks jääb, miks on ringkonnakohtus eestseisuses

kolleegiumite esimehed, aga esimese astmes osakondade

juhatajad ei ole eestseisuse liikmed. Eestseisusele peab

olema hea koostöö kohtu esimehe ning juhtkonnaga

laiemalt ja vastupidi. Praegune regulatsioon ei välista

eestseisuse poolt suvaotsuseid, mille alusel ei ole

võimalik kohtu esimehel ja juhtkonnal tagada kohtu

korrakohast tööd. Eestseisuses peaksid olema ka

osakonnajuhatajad, kui nad ei ole just valitud kas

kohtunike või kohtute nõukogu poolt.

Mõistlikum oleks sätestada tööjaotusplaanile täpsemad

kriteeriumid ja tagada korralik analüütiline võimakus

tööjaotusplaani teaduspõhiselt koostada, kui piirata

kohtunike võimalust oma töö korraldamisel kaasa

rääkida. Näiteks saab määrata ära, et teatud

valdkondadele peab olema spetsialiseerunud kohtuasjade

arvuga proportsionaalne hulk kohtunikke.

Nõustuda ei saa seletuskirja kriitikaga, et kohtute

tööjaotusplaanid on liiga detailsed või suvaliselt

koostatud. See on elukauge väide ja näitab, et eelnõu

koostajad ei ole süüvinud kohtute tegelikku juhtimise

asjaoludesse. Harju maakohtus on tööjaotusplaan

taganud kohtuasjade ühtlase jaotuse. Iga-aastased

statistilised kokkuvõtted näitavad, et kohtunike

töökoormus erineb töökoormuspunktide jaotuse alusel

Osaliselt arvestatud.

Eelnõu on muudetud, §361

sätestab eestseisuse

moodustamise. Eelnõu

kohaselt kuulub maakohtu

eestseisusesse kohtu

esimees, osakondade

juhatajad ning osakondade

juhatajate arvule vastav arv

kohtu üldkogu valitud

liikmeid (eelduslikult 5-

liikmeline), halduskohtus

kuulub eestseisusesse kohtu

esimees, aseesimees ning

kohtu üldkogu valitud liige,

ringkonnakohtus kuulub

eestseisusesse kohtu

esimees, kolleegiumide

esimehed ning kolm kohtu

üldkogu valitud liige

(eelduslikult 7-liikmeline).

45

kõige rohkem 5-6% ulatuses. Arvestatud on ka kohtunike

soove spetsialiseeruda ning tegelikke ühiskonna

vajadusi. Eelnõus alahinnatakse kohtunike arusaamist ja

vastutusvõimet kohtu töö korraldamisel.

3. Täiendavate osakondade loomine

Nõustuda ei saa eelnõud seletuskirjas märgituga, et

kohtud ei ole suutnud tagada spetsialiseerumist

seadusega määratud ulatuses. Kõikides kohtute v.a Tartu

Maakohtu süüteoosakonnas, on olemas seadusega

määratletud spetsialiseerumisega kohtunikud (alaealised,

maksejõuetus).

Seaduse tasandil osakondade spetsialiseerumise

reguleerimine on tarbetult detailne ja piirab kohtute

võimalust reageerida muutuvatele oludele ühiskonnas.

Eelkõige on kohtuvaidluste suundumusega vastuolus

range vahetegu tsiviil ja süüteovaldkonnal. Näiteks on

alates 01.01.2026 Harju maakohtus perekonna ja

alaealiste osakond, mille liikmed on nii

süüteokohtunikud kui ka tsiviilkohtunikud just seetõttu,

et ühiskonna probleemid, millega kohtunikud tegelevad

ja tihti ka konkreetsed isikud, on samad. Olenemata

menetluse liigist on kohtunikel vaja sarnast väljaõpet (nt

lähisuhtevägivald, alaealiste küsitlemine) ning ka kohtu

koostööpartnerid on paljuski samad (nt KOV, politsei).

Mõistlik on ka majandusalaseid süütegusid ja

maksejõuetusega seotud vaidluste lahendamine ühes

osakonnas. Harju maakohtus arutavad alates 01.01.2026

teatud väga spetsiifilisi süüteoasju (maksud,

intellektuaalne omand, andmekaitse) just nimelt

tsiviilkohtunikud, sest neid on erialased teadmised.

Samuti on väga kitsas spetsialiseerumine Eesti oludes

ebavajalik, kui mitte lausa kahjulik. Näiteks on ühisvara

jagamisel, perekonnaosakonna kohtunikul vajalik teada

nii asjaõiguse kui ka ühinguõiguse temaatikat, sest

tänapäeval on ühisvara jagamine seotud paljuski

kinnisvara ja osaühingu osadega.

Eelnõu seletuskiri märgib, et professionaalsete esindajate

osavõtuga korralduslikke eelistungeid peaks saama

üldjuhul teha ka videosilla vahendusel, kohtuasjade

jagamisel tuleb arvestada istungi vajalikkusega.

Videosilla vahendusel tehtavate menetlustoimingute

ringi tuleks laiendada, kohtunike kaalutlusvabadust

suurendada ning vastavat tehnikat, selle töökindlust ja

kvaliteeti parandada. Tööjaotusplaanis peab sellega

arvestama. Seletuskirjas väidetu ei vasta paraku Eesti

tegelikkusele. Kohtute videosilla lahenduste võimakus

Arvestatud.

Muudatusest on loobutud.

46

on madal, seadmed on vananenud ja isegi interneti

ühendus on vahelduva kvaliteediga. Puudub ka

analüütiline võimekus ennustada istungimenetluste

mahtu, sest see sõltub kohtuasjade dünaamikast.

Teeme ettepaneku mitte sätestada seaduses jäigalt

osakondade nimetusi ja jaotust, vaid üksnes määratleda,

et vajalik on teatud teemadele spetsialiseerumise

tagamine. See annab kohtutele suurema vabaduse tööd

korraldada. Osakondade määratlemine ei peaks olema

tööjaotusplaani, vaid kodukorra küsimus KS § 37 lg 1

järgi. Tööjaotusplaan kehtestatakse üheks aastaks, kuid

osakond on palju püsivam kooslus. Sisuliselt tähendaks

pakutud lahendus, et iga aastal moodustatakse uued

osakonnad. Mõistlik on määrata osakonnad kodukorras ja

kohtunike spetsialiseerumine tööjaotusplaanis.

Arvestades Eesti väiksust ja kohtuasjade jaotust, ei ole

mõistlik jaotada ära kõiki kohtuasju spetsialiseerumise

järgi ja fikseerida see veel osakonnana. Seletuskirjast

peaks välja jätma igasugused suunised kohtuasjade

menetlemise osas.

Tähelepanek kohtunike spetsialiseerumisega seoses – see

hakkab mõjutama ka juristide töökorraldust.

Kohtu struktuuri ja koosseisu muutmine võib olla väga

sage protsess. Üldkogu arvamuse ärakuulamine siin võib

oluliselt tööprotsesse aeglustada.

4. Kohtuasjade suunamine teise kohtusse kohtualluvust

muutmata

Kohtud on korduvalt teinud ettepanekut jaotada teatud

kohtuasjad üle riigi. Tasuks siiski mõelda, milline oleks

täpne seaduse sõnastus, et see oleks üheselt arusaadav ja

seda toetaks ka tehniline lahendus.

Arvestatud.

Muudatusest on loobutud.

5. Kohtuhaldusülesannete üleandmine

Seletuskirja järgi antakse kohtutele üle terve rida

haldusülesandeid, kuid selgitused on selles osas väga

ebamäärased. Mida tähendab „IT süsteemide arenduses

suureneb kohtu kui tellija roll“? Seletuskirjast ei selgu,

millises ulatuses antakse üle ka eelarve st ametikohad,

mis tagavad kohtute nõukoja töö. Seletuskirjas oleks vaja

sõnaselgelt selgitada, millised kohustused jäävad

ministeeriumile.

Arvestatud.

Seletuskirja on täiendatud.

Muudatuse kohaselt on

kohtute infosüsteemi

vastutavaks töötlejaks

Justiits- ja

Digiministeeriumi asemel

kohtud ja

Kohtuhaldusteenistus.

6. Kohtute nõukogu loomine

Sisuliselt on koosseis jäänud samaks, mis KHN puhul,

aga otsustuspädevus on muutunud. Kõik osalevad isikud

va ministeeriumi kantsler, on isikud kes ei tegele üldjuhul

strateegiliselt juhtimisega. Vajalik oleks vähemalt ühe

professionaalselt juhtimisega tegeleva isiku kaasmaine

Teadmiseks võetud.

47

nõukogu tegevusse. On kummaline, et advokatuur

hakkab kujundama kohtute strateegilisi suundumusi,

puudub põhjendus, et ministeeriumist peaks olema kaks

liiget, samuti puudub seadusandja esindaja vajadus,

seadusandja saab panustada läbi seadusloome ega peaks

olema strateegilises juhtimises osaline.

Oluline on, et välised liikmed saaksid ajaliselt ja sisuliselt

panustada. Kohtute nõukoja roll ei saa olla „teadmiseks

võtmine“, vaid sisuline juhtimine, milleks peab olema

aega ja motivatsiooni.

Tänane praktika näitab, et struktuuri ja koosseisu

muudetakse kohtu esimehe ja/või kohtudirektori

käskkirjaga väga sageli. Hetkel näiteks on justiitsministri

käskkirjaga antud näidisstruktuur, mille järgi saab iga

kohus struktuuri kehtestada. Kui see norm viia kohtute

nõukogu pädevusse, siis on vaja kedagi, kes igapäevaselt

selle halduskoormusega seal tegelema hakkab. Ettepanek

sõnastada üldisemalt, näiteks järgmiselt: määrab kindlaks

kohtuhaldusteenistuse peamised ülesanded ja volitused

ning annab juhised struktuuri kehtestamiseks

kohtuhaldusteenistuse põhimääruses ning teostab

kohtuhaldusteenistuse üle järelevalvet.

7. Eelarve.

Seletuskirjas on toodud, et KHTl tekib eelarve kohtutest

üle antavatest kuludest ning Justiits- ja

Digiministeeriumilt üle antavatest kuludest riigi

eelarvestrateegia raames. Kirjeldatud viisil kujunenud

eelarvetega on kohtutele tagatud tugiteenuste osutamine

senises mahus ja senisel tasemel. See ei ole reaalselt

võimalik, kuna juhtimisloogika muutusega lisandub

KHT-le ülesandeid, millega varem ei ole tegeletud ja

millega nt ministeeriumis ei tegelenud kohtute talitus,

vaid nt finants (riigieelarve infosüsteemi täitmine, iga-

aastane tulemusaruande koostamine…). Lisaks

arengukava koostamine nö rulluval põhimõttel – igal

aastal uue aasta lisamine. Seletuskirjas on tänast olukorda

tugevalt ilustatud (nt välja on toodud, et kesksed üksused

juba toimivad optimaalse struktuuri, juhtimismudeli ning

koosseisu ning oma eelarvega). Lisaks on viidatud, et

„kantselei tööd on võimalik korraldada kohtuteüleselt

ning kohtute senine kogemus tugiteenuste

konsolideerimisel kinnitab, et teenuste kohtuteülene

osutamine toob kaasa töökorralduse ja -koormuse

ühtlustumise. Tugiteenuste konsolideerimisega kaasnev

tõhususe suurenemine juhtimises ja töökorralduses

vabastab ressurssi KHT toimimiseks vajalike lisanduvate

ametikohtade katteks.“ Kui alles jääb 8 kohtuasutust,

Arvestatud.

Eelnõu näeb ette, et lisaks

Riigikohtule on ka esimese

ja teise astme kohtud

riigieelarve seaduse (§ 2 lg 2

p 2), riigivaraseaduse (§ 3 lg

1 p 10) ja raamatupidamise

seaduse (§ 2 lg 4) tähenduses

põhiseaduslikud

institutsioonid. Esimese ja

teise astme kohtute eelarve

projekti valmistab KS § 431

lg 2 järgi kohtute esimeeste

ning Justiits- ja

Digiministeeriumi sisendi

alusel ette

kohtuhaldusteenistuse

direktor. Eelarve projekti

kinnitab kohtute nõukogu.

Seeläbi suurendatakse

kohtute võimalust ise oma

eelarvet koostada,

kujundada ja kaitsta. Eelnõu

vähendab täitevvõimu rolli

48

millel igaühel oma „juhtkond“, siis teenuseid

kohtuteüleselt ja ühetaoliselt on väga keeruline ja

ressursikulukas osutada.

Riigikogus osaleb kohtute grupi eelarve läbirääkimistel

ning esindab esimese ja teise astme kohtuid nõukogu

esimees, st Riigikohtu esimees, samamoodi nagu ka

Riigikohtu eelarve läbirääkimistel esindab Riigikohut

esimees. Justiits- ja digiminister osaleb Riigikogus

sõnaõigusega. Kuidas on siin tagatud I ja II astme kohtute

suurem iseseisvus ja vastutus oma eelarve eest?

esimese ja teise astme

kohtute rahastamises ning

kaitseb PS §-s 4 ettenähtud

võimude lahususe ja

tasakaalustatuse põhimõtet

ning PS §s 146 ettenähtud

kohtuvõimu

institutsionaalset

sõltumatust.

8. Tulemuspõhine eelarvestamine

Tulemuslepingu ja tulemusrahastamise puhul on väga

oluline, millise metoodika alusel tulemusi hinnatakse.

Hetkel see seadusest ja eelnõust puudub. Oluline on

sätestada väga selged kriteeriumid, millest rahastamine

sõltub. See peaks olema välja töötatud enne seaduse vastu

võtmist. Hetkel käib kohtuasjade töökoormuse

mõõtmine, et selgitada välja, kui palju aega st kohtuniku

ja kohtujuristi ressurssi kulub kohtuasjade

lahendamiseks, lisaks siis veel tugiteenuste panus

(sekretärid jm personal, IT kulu, halduskulu).

Tulemuslepingu eelduseks on, et me teame, kui palju ühe

kohtuasja lahendamine tegelikult maksab. Puudub

selgitus ja säte mis saab siis, kui kohtuasjade

tulemusrahastus saab oktoobriks otsa st kui planeeritud

kohtuasjade arv saab enne eelarve aasta lõppu täis. Kas

siis saavad kohtud töö lõpetada?

Seletuskirjas ei ole eelarve osas ette nähtud

kohtuhaldusteenistuse eelarvet.

Täna on kohtute haldamise kohustus JDM-l. Ülesannete

üleandmisega on vajalik anda üle ka eelarve vahendid,

mida ei ole eelnõus ega seletuskirjas kajastatud.

Selgitatud.

Eelnõu seletuskirjas on

selgitatud

kohtuhaldusmudeli

rakendamiseks vajalike

aktide andmist, tulude-

kulude jaotust ja seaduse

jõustumise tähtaegu.

Rakenduskava on

seletuskirjas kajastatud.

9. Maakohtunike arvu sätestamine seaduses.

Kohtunike arvu sätestamine seaduses ei ole otstarbekas ja

läheb ka vastuollu tulemusleppe põhimõttega. Juhul, kui

rahastamise kokkuleppel lepitakse kokku, et nt ajutiselt

on vajalik suurendada kohtunike arvu, siis on selle

muutmine läbi kohtute seaduse muutmise väga

aeganõudev ja samas ka poliitiline otsus.

Kohtunike arvu juures on vajalik silmas pidada ka seda,

et paljudel kohtunikel on tulenevalt juhtimisfunktsioonist

ja ka omavalitsusorganites osalemisest vajalik vähendada

kohtuniku töö tegemise koormust. Suure kohtu

osakonnajuhatajal peab olema vähemalt 50% tööajast

Mitte arvestatud.

Muudatus tagab

kohtusüsteemi stabiilsuse ja

välistab võimaluse muuta

kohtunike arvu

haldusotsustega. Seaduses

sätestatud ülempiir „kuni

164 kohtunikku“ vastab

praegusele nelja maakohtu

kohtuniku kohtade

koguarvule, kuid jätab

võimaluse ametikohtade

49

võimalik olema võimalik kasutada juhtimisülesannete

täitmiseks. Kohtunike arvu määramise aluseks peaks

olema jälgitav arvutus, mis on seletuskirjas lahti

kirjutatud.

Kui kohtunike koormused vähenevad haldusorganite töös

osalemisel, teiste koormus suureneb. Arvestades tänaseid

täitmata kohti ja koormust, võib see olemasolevate

kohtunike koormust veelgi suurendada?

täitmisel paindlikkuseks

tegeliku vajaduse ja

töökoormuse järgi.

Kohtuniku kohtade koguarv

on kohtusüsteemi

seisukohalt strateegiline

ressurss, mis mõjutab

otseselt õigusemõistmise

kättesaadavust ja kvaliteeti.

Seetõttu on põhjendatud, et

see on sätestatud seaduses,

mille muutmine eeldab

Riigikogu otsustust ja

poliitilist vastutust.

10. Kohtuhaldusteenistuse (KHT) loomine.

Eelnõust ja seletuskirjast ei selgu, kuidas toimub KHT ja

kohtute koostöö.

KHT-le saab igal ajahetkel ülesandeid anda ja panna ta

vastutama nende täitmise eest. Aga ressursside

tagamisest pole kuskil juttu. Konkreetsete ülesannete

loetlemine seaduses ei pruugi olla mõistlik, sest see ei ole

piisavalt ettenähtav ning ei taga süsteemi paindlikkust.

KHT töökorralduse osas veel tähelepanek: IT

arendamisel jääb kohtute infosüsteemi vastutavaks

kasutajaks küll JDM, kuid KHT peab kujunema kohtuid

esindavaks sisuliseks tellijaks, kes oleks kvaliteetseks

partneriks nii JDM-le kui ka Registrite ja Infosüsteemide

Keskusele. KHT kujundamine kohtute IT sisutellijaks

toob kaasa täiendavate ressursside vajaduse IT valdkonda

(hetkel vaid IKT koordinaatori ametikoht).

Selgitatud.

Eelnõus ja seletuskirjas on

täpsustatud KHT rolli. KHT

on asutus.

Haldusülesannete jaotus

KHT ja kohtute vahel ning

KHT täpsemate ülesannete

määramine on otstarbekas

jätta kohtute nõukogu

pädevusse, sest

tugiteenustega seotud

ootused ja vajadused võivad

aja jooksul muutuda.

Muudatuse tulemusel on

kohtute infosüsteemi

vastutavaks töötlejaks

Justiits- ja

Digiministeeriumi asemel

kohtud ja

Kohtuhaldusteenistus.

11. Kohtuniku ametiväline töötamine

Ettepanek on täiendada KS § 49 lõiget 1 sõnadega "riigi

infosüsteemide arendamise". Sel juhul oleks muudetud

tekst: "/../ samuti osaleda rahvusvaheliste

organisatsioonide töös ning tegeleda õigusloome,

infosüsteemide arendamise ja loomingulise tegevusega".

Ettepaneku põhjendus: praktikas on tekkinud olukord,

kus kohtunikel ei ole võimalik panustada riigi

infosüsteemide arendamisse, sest see ei mahu lubatud

kõrvaltegevuste alla, samuti ei ole seetõttu võimalik

maksta kohtunikule tasu. Infosüsteemi arendamisel on

oluline kasutajapoolne sisend, ilma selleta infosüsteemi

arendada ei ole võimalik. Kohtunikupoolne panus võib

Teadmiseks võetud.

Praeguse eelnõuga ei

reguleerita kohtunikuameti

välist töötamist. Kehtiv

kohtute seadus võimaldab

kohtunikul osaleda

õigusloomes või teadustööl

(nt õppejõud ülikoolis).

50

olla oluline nii kohtuinfosüsteemi arendamisel, kuid ka

muu riigi infosüsteemi arendamisel, kui selleks on

vajalikud kohtuniku spetsiifilised erialateadmised.

Lubatud kõrvaltegevust piiratakse sellega, et tegemist

peab olema riigi infosüsteemiga, mitte eraõigusliku isiku

enda tarbeks tehtud tarkvaraarendusega. Riigi

infosüsteemi arendajaks võib seejuures olla hanke alusel

olla eraõiguslik isik.

Tuleb arvestada, et tihti käivad infosüsteemide arendus ja

õigusloome käsikäes, seega töögrupis osalemine hõlmaks

nii õigusloome küsimusi kui ka vastavaid infosüsteemi

arendustega seotud küsimusi. Ei oleks mõistlik piirata

kohtuniku rolli sellises olukorras vaid õigusloomega,

arvestades, et õigusloome seejuures võibki käsitleda

infosüsteemi ülesehitust ja toimimist.

12. Tagasisidestamine

Tagasiside andmise võimalus on juba praegu olemas,

kuid pole uuritud, miks seda ei ole kasutatud. Tagasiside

andmine peab olema seotud võimalusega pakkuda ka

enesetäiendust ja töö motiveerimisega. Teise astme kohtu

kolleegiumi esimehel puuduvad igasugused

administratiivsed hoovad pakkuda esimese astme kohtu

kohtunikule neid võimalusi. Ka puudub Eestis kohtunike

karjäärisüsteem, mis on paljudes teistes riikides

tagasiside andmisel oluline.

Teadmiseks võetud.

Tagasiside eesmärk on

toetada kohtunikku tema

erialateadmiste ja oskuste

täiendamisel. Tagasiside

andmine toimub

kohtusüsteemi siseselt

kõrgema astme kohtu

kohtuniku poolt. -oskuste

täiendamisel. Tagasiside

andmine toimub

kohtusüsteemi siseselt

kõrgema astme kohtu

kohtuniku poolt.

13. Kohtuniku ametipiirangud

Rahvusvahelises organisatsioonis peaks saama töötada

ka osaajaga nii, et samaaegselt vähendatakse kohtuniku

töökoormust Eesti kohtus.

Teadmiseks võetud.

14. Distsiplinaarkaristuse kehtivuse pikendamine

Distsiplinaarmenetluse võiks kombineerida ka mentori

määramise või kohustusliku koolitusega.

Teadmiseks võetud.

15. Rahvakohtunike institutsiooni kaotamine.

Mõistlik on võimaldada kolmest kohtunikust koosnevat

koosseisu nii tsiviilasjade kui ka süüteoasjade arutamisel,

kui tegemist on eriti keeruka või laia kõlapinda leidva

asjaga.

Teadmiseks võetud.

Ettepanek vajab täiendavat

analüüsi

16. Rakendusplaan.

Eelnõu rakendamise tähtajad ei ole realistlikud.

Esmajoones peaks paralleelselt eelnõu menetlemisega

Arvestatud.

51

toimuma projekti ettevalmistamine ja ülemineku

korraldamine, kuid tänaseks ei ole seda veel alustatud.

KN ja KHT töö alustamisel peaks eelnema ülesannete ja

töökorralduse välja töötamine, lisaks ka tänaste

direktorite poolt asjade üle andmine. Arusaamatu on

kiirustamise vajadus. Leiame, et selleks, et muudatus

oleks korralikult ka kohtusüsteemile selgitatud ja selle

mõju ka juhitud on vajalik esmalt koostada tööplaan ja

siis see etappide kaupa ellu viia, mitte kiirustades

ebarealistlikud tähtajad seaduses sätestada.

Eelnõus on täiendatud ja

täpsustatud seaduse

jõustumise tähtaegu ja

seletuskirjas on selgitatud

kohtuhaldusmudeli

rakendamiseks vajalike

aktide andmist, tulude-

kulude jaotust.

Tartu Halduskohus

1. KS § 21 – Tartu Halduskohus peab oluliseks, et

seadusandja ja täitevvõim rakendaksid meetmeid, mis

võimaldaksid kohtul kohtumenetluse kestust lühendada.

Praeguses olukorras on prognoositav, et Tartu

Halduskohtus pikenevad menetlusajad lähiajal veelgi:

2024. aastal oli Tartu Halduskohtu kohtunike ülekoormus

20% ja 2025. aastal 30%. Ülekoormust aitaksid

vähendada ressursside süsteemselt läbimõeldud

jaotamine ning kohtumenetluse sisulised muudatused

(sh kohtute tehtud ettepanekud halduskohtumenetluse

lihtsustamiseks, riigilõivu tõstmiseks ja

õigusemõistmisevälistest ülesannetest loobumiseks).

Kohtumenetluse oodatava kestuse deklareerimine

olukorda ei paranda.

Arvestatud.

Muudatusest on loobutud.

2. KS § 19 – eelnõuga plaanitakse sätestada

halduskohtunike arv seaduses. Eeldatavasti põhjustab

pakutud lahendus eelnõu seletuskirjas esile toodud

stabiilsuse asemel süsteemis liigse jäikuse. Lisaks ei

vasta sõnastus „kuni 26 kohtunikku“ tegelikule

vajadusele. Sõna „kuni“ annab eksliku indikatsiooni,

justkui oleks Eesti riigi vajaduse maksimaalne piir

kindlaks tehtud. Tegelikkuses on halduskohtunike

viimaste aastate töökoormus olnud ametikohtade arvust

tunduvalt suurem. Pakume sõnastuseks „üldjuhul

28 kohtunikku“. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et oleks

läbi mõeldud, millises korras toimuks kohtuniku

ametikohtade arvu muutmise menetlus. Vältimaks teema

ülemäärast politiseerimist, võiks kaaluda lahendust, et

kohtute nõukogu teeks asjaomase kohtu esimehe

avalduse alusel Vabariigi Valitsusele ettepaneku algatada

kohtunike ametikohtade arvu muutmise eelnõu.

Mitte arvestatud.

Muudatus tagab

kohtusüsteemi stabiilsuse ja

välistab võimaluse muuta

kohtunike arvu

haldusotsustega. Seaduses

sätestatud ülempiir vastab

praegusele kahe halduskohtu

kohtuniku kohtade

koguarvule, kuid jätab

võimaluse ametikohtade

täitmisel paindlikkuseks

tegeliku vajaduse ja

töökoormuse järgi.

Kohtuniku kohtade koguarv

on kohtusüsteemi

seisukohalt strateegiline

ressurss, mis mõjutab

otseselt õigusemõistmise

kättesaadavust ja kvaliteeti.

Seetõttu on põhjendatud, et

see on sätestatud seaduses,

mille muutmine eeldab

52

Riigikogu otsustust ja

poliitilist vastutust.

3. KS § 12 lg 2 ja § 12 lg 3 p 11 (koosmõjus KS § 20 lg-ga

1) ning KS § 39 lg 1 – KS § 12 lg 2 muudatuse põhjal

võiks mõista, et eesmärk on sätestada, et kohtu juhtimine

ei jagune enam kohtu esimehe ja kohtudirektori (ega

kohtuhaldusteenistuse direktori) vahel, vaid kohut juhib

esimees (vt eelnõu seletuskirja lk 29). Eelnõu seletuskirja

kohaselt hakkab kohtu esimees pärast kohtudirektori

volituste lõppemist vastutama täielikult ka oma

kohtuasutuse haldamise eest (eelnõu seletuskirja lk 30).

Eeltoodu põhjal võiks mõista, et kohtu juhtimise osaks on

ka kohtu haldamise korraldamine osas, mida kohtute

nõukogu pole andnud kohtuhaldusteenistuse pädevusse

(KS § 12 lg 3 p 11 ja § 411 lg 1 p-d 9 ja 11). Arusaamatuks

jääb aga KS § 39 lg 1 tähendus – selle põhjal võib mõista,

et halduskohtu haldamist korraldab kohtu esimehe

asemel kohtute nõukogu (kohtu esimees vajab

kohtuhaldusülesande täitmiseks erinormi, kuid sellegi

osas on eelnõu ambivalentne – vrd KS § 39 lg 1 ja § 411

lg 2). Kui kohtu juhtimine ei hõlma kohtu haldamist, siis

tuleks need tegevused seaduses selgelt piiritleda või

vähemalt eelnõu seletuskirjas esimese astme kohtu

juhtimise korraldus selgelt lahti kirjutada (KS § 39 lg 4

vajalikku selgust ei loo).

Selgitatud.

Eelnõus on selgemaks

muudetud KHT kohtute

nõukogu pädevust (§-d 411 ja

412). Seletuskirjas on toodud

selgitused KHT ja KN

rollijaotusest. KHT on

asutus. Haldusülesannete

jaotus KHT ja kohtute vahel

ning KHT täpsemate

ülesannete määramine on

otstarbekas jätta kohtute

nõukogu pädevusse, sest

tugiteenustega seotud

ootused ja vajadused võivad

aja jooksul muutuda.

4. KS § 12 lg 3 p 2 (koosmõjus KS § 20 lg-ga 1) ja KS § 431

lg 6 – eelnõu viidatud sätetest ega mujalt ei selgu, kes

kinnitab halduskohtu eelarve. Kui eelnõu eesmärk on

luua selgem ja tõhusam juhtimismudel, mille kohaselt

juhib kohut kohtu esimees, peaks kohtu eelarve

kinnitama (mitte kooskõlastama) kohtu esimees. Sel

juhul peaks kohtuhaldusteenistuse (või

kohtuhaldusteenistuse direktori) roll seisnema kohtu

eelarve eelnõu koostamises. KS § 431 lg 6 põhjal on

ebaselge, kas pärast kohtute grupi vahendite liigendamist

peaksid halduskohtu eelarve koostama kõik esimese ja

teise astme kohtud koos või on silmas peetud, et seda teeb

halduskohus koostöös kohtuhaldusteenistusega.

Selgitatud.

Esimese ja teise astme

kohtute eelarve projekti

valmistab KS § 431 lg 2 järgi

kohtute esimeeste ning

Justiits- ja

Digiministeeriumi sisendi

alusel ette KHT direktor.

Eelarve projekti kinnitab

kohtute nõukogu. Seeläbi

suurendatakse kohtute

võimalust ise oma eelarvet

koostada, kujundada ja

kaitsta. Eelnõu vähendab

täitevvõimu rolli esimese ja

teise astme kohtute

rahastamises ning kaitseb PS

§-s 4 ettenähtud võimude

lahususe ja tasakaalustatuse

põhimõtet ning PS §s 146

ettenähtud kohtuvõimu

institutsionaalset

sõltumatust.

53

5. KS § 36 p 11, § 361 ja § 362 – kolmeliikmelise eestseisuse

järele võiks tekkida Tartu Halduskohtus vajadus juhul,

kui kohtunike ametikohtade arvu tuntavalt

suurendatakse. KS § 361 lg-s 1 võiks selguse huvides

täpsustada, et eestseisuse liige valitakse sama kohtu

kohtunike seast.

Arvestatud.

Eelnõu on muudetud, §361

sätestab eestseisuse

moodustamise. Eelnõu

kohaselt kuulub

halduskohtus eestseisusesse

kohtu esimees, aseesimees

ning kohtu üldkogu valitud

liige.

6. KS § 36 p 1 ja § 362 lg 1 p 1 – kohtunike tööjaotusplaani

kui töökorralduse olulise dokumendi kinnitamine peaks

jääma kohtu üldkogu pädevusse. Tartu Halduskohtu

praktika ei kinnita eelnõu seletuskirjas esitatud väidet, et

üldkogu pole selleks sobilik organ – tööjaotusplaani on

muudetud kalendriaasta vältel harva. Kohtu esimehele

või eestseisusele võiks anda volituse muuta käskkirjaga

kohtu tööjaotusplaani, kui see on õigusemõistmise

korrakohaseks tagamiseks vältimatult vajalik (vrd KS §

381). Alternatiivselt võiks lisada tingimuse, et enne

tööjaotusplaani ja kodukorra kinnitamist tuleb ära

kuulata kohtu üldkogu arvamus.

Mitte arvestatud.

Eestseisuse poolt

tööjaotusplaani kinnitamine

aitab tagada kohtusüsteemi

efektiivset toimimist,

kaaludes üle iga üksiku

kohtuniku õiguse oma

valdkonna siseselt

spetsialiseerumise suunda

valida. Võimalusel saab

eestseisus kohtunike

eelistustega siiski arvestada

7. KS § 37 lg 41 – halduskohtunike kohustuslik

spetsialiseerumine peaks hõlmama üksnes neid

valdkondi, milles on kohtuasjade arv mõlemas

halduskohtus stabiilselt kõrge. Eelnõu seletuskirjas pole

esitatud põhjendusi, millistel kaalutlustel põhineb

eelnõus tehtud valik. Tartu Halduskohtu tööjaotusplaanis

pole keskkonnaõiguse asjade vähesuse tõttu kohtunike

spetsialiseerumist vajalikuks peetud (2025. a statistika

kohaselt saabus Tartu Halduskohtusse

5 keskkonnaõiguse asja, 2024. aastal 18 asja). Seepärast

tasuks keskkonnaõiguse asjadele spetsialiseerumise

kohustusest loobuda. Sõnade „planeerimisõiguse asjad“

asemel võiks selguse huvides kasutada „planeerimis- ja

ehitusõiguse asjad.

Osaliselt arvestatud.

8. KS § 401 – kuna kohtusüsteemi koostöö seadusandjaga

suureneb, tasuks kaaluda parlamendiliikmete osakaalu

suurendamist kohtute nõukogus. KS § 401 lg 9 osas

vajaks täpsustamist, et kohtute nõukogu kohtunikust

liikme töökoormuse vähendamisel säilib tema ametipalk

(nagu kohtunikel, kelle töökoormust vähendatakse KS §

37 lg 11 alusel).

Arvestatud.

Kohtute nõukogusse kuulub

11 liiget: Riigikohtu

esimees, viis kohtunike

täiskogu valitud kohtunikku,

kaks Riigikogu nimetatud

liiget, valdkonna eest

vastutav minister,

õiguskantsler ja advokatuuri

esindaja. See tähendab, et

kohtute nõukogu enamuse

moodustavad kohtunikud.

54

Käesolevas eelnõus on

lähtutud koosseisust, mida

on toetanud 19.09.2024

istungil praegune kohtute

haldamise nõukoda. Selle

järgi on kohtute nõukogu

koosseisus esindatud nii

seadusandlik kui ka

täidesaatev võim, kuid

koosseisu enamuse

moodustavad Riigikohtu

esimees ja kohtunike

täiskogu valitud kohtunikud.

Sellise koosseisu eesmärk on

tagada võimude

tasakaalustatus ja

kohtuvõimu

institutsionaalne sõltumatus.

9. KS § 455 – vangistusasjade üleriigiline jaotamine on

halduskohtute vahelise koormuse ühtlustamiseks

mõistlik ja vajalik abinõu. Kuna tegemist ei oleks ajutise

ega järelevalve meetmega, tuleks eelistada sätte

paigutamist halduskohtumenetluse seadustikku. Eelnõus

pakutud lahendus, et vangistusasja kohtualluvus ei

muutu, tekitaks kaebajates segadust: miks lahendab ühe

kohtu kohtunik teise kohtu asja, millisesse

ringkonnakohtusse tuleb esitada edasikaebus, millise

kohtu esimees lahendab taandamistaotlust ning teostab

järelevalvet ja distsiplinaarvõimu. Pigem võiks kaaluda

seadusesätet, et vangistusasi allub sellele halduskohtule,

mille töökoormus on vangistusasjades väiksem.

Arvestatud.

Muudatusest on loobutud.

10. KS § 49 lg 1 – lõike teist lauset tuleks pärast sõnu

„kohtute seaduses“ täiendada sõnadega „või muus

seaduses kohtunikule“. Seeläbi on selgem, et kohtunik

võib täita ka Riigikogu valimise seaduse alusel Vabariigi

Valimiskomisjoni liikme ülesandeid ja saada selle eest

tasu.

Teadmiseks võetud.

11. KS § 88 lg 6 – kohtuniku distsiplinaarkaristuse kustumise

tähtaja pikendamist ühelt aastalt kolmele on põhjendatud

eelnõu seletuskirjas äärmiselt üldsõnaliselt. Seletuskirjast

ei nähtu, et eelnõu koostajad oleksid muudatuse

vajalikkust analüüsinud (nt pole teada, mitmel korral on

viimase 30 aasta jooksul esinenud kolme aasta jooksul

korduvat karistamist; samuti tuleks tähelepanu pöörata

kustunud karistuse mõjule uue karistuse määramisel).

Ajal, mil kohtusüsteemis on toimumas ulatuslikud

reformid, võib selline läbimõtlemata muudatusettepanek

Teadmiseks võetud.

55

olla tajutav kohtunike survestamise katsena. Sellest

ettepanekust tuleks praegusel kujul loobuda.

12. KS § 18 lg 21 – täienduste lisamisel kaob senise lause

järele vajadus ära;

KS § 18 lg 3 – võiks kaaluda järgmist sõnastust:

„Halduskohtu tööpiirkonna määrab valdkonna eest

vastutav minister kohtute nõukogu ettepanekul.

Kohtumaja asub halduskohtu tööpiirkonnas. Kohtumaja

täpse asukoha otsustab kohtute nõukogu. Iga kohtumaja

asukoht on ka halduskohtu asukoht.“;

KS § 19 – eelnõu punktis 29 on viidatud KS § 19 lg 1

muutmisele, kuid seaduses pole seda (vt ka eelnõu punkti

30).

Osaliselt arvestatud.

Eelnõu muutmispunkti tekst

parandatud.

13. KS § 37 lg 12 – sättes tasuks täpsustada, et alustava

kohtuniku töökoormuse vähendamine on kohtu esimehe

pädevuses ning kohtuniku ametipalka ei vähendata (vt

eelnõu seletuskiri, lk 43);

KS 383 – tasuks eelistada sõnu „edasilükkamatu vajaduse

korral“ (s.o ainsuses);

KS § 401 lg 7 – võiks kaaluda nt järgmist sõnastust

„Nõukogu juhib ja esindab nõukogu esimees. Nõukogu

esimees on Riigikohtu esimees.“

KS § 455 lg 1 – lause lõpust võiks viimased sõnad kuni

sõnani „kaebust“ välja võtta;

KS § 46 – kehtivas seaduse ei ole lõiget 1; lõikesse 2

tuleks selguse huvides lisada pärast sõna „esitab“ sõnad

„kohtute nõukogule“;

KS § 49 lg 1 – vääriks täpsustamist, kas silmas on peetud

osalemist õigusemõistmisega seotud organisatsioonide

töös (vrd KS § 584 lg 2);

KS § 1303 lg 2 – sõna „valimise“ järele tasuks lisada sõna

„ajutise“;

KS § 13010 – sõnad „Enne 2026. aasta 1. juulit kehtinud“

on üleliigsed.

Osaliselt arvestatud.

Eelnõu muutmispunkti tekst

parandatud.

Tartu Maakohus

1. Samas on eelnõu koostajad suutnud eelnõusse lisada

tarbetu ja segadust tekitava § 21. Tegemist on

menetlusõiguse küsimusega, mis tuleb lahendada

menetlusseadustikes. Rõhutada tuleb ka varem korduvalt

esile toodut, et asjade läbi vaatamise kiirus ei sõltu tihti

kohtunikust. Peamiseks kiirust mõjutavaks teguriks on

ebamõistlik töökoormus, millele ei ole juba pikemat aega

lahendust pakutud ega püütud olukorda leevendada.

Samuti mõjutavad menetluste kestust suures osas

menetlusosaliste tegevused: menetlusosalised on

kadunud või mingil põhjusel hõivatud (teised

Arvestatud.

Muudatusest on loobutud.

56

menetlused, haigused jne), menetluses on suurem arv

osalisi, kelle leidmine ja neilt seisukoha saamine võtab

aega; menetlusdokumendid on koostatud nii halvasti, et

võib kuluda arvestatav aeg, et kohus saaks oma lauale

dokumendi, mida ka sisuliselt menetleda saab;

keerukamate asjade puhul esitatakse taotlusi

ekspertiisideks (eksperte pole Eestis just ülemäära ja

kuna osade pädevus on kaheldav (järelevalvet aga keegi

ei teosta), on head eksperdid ülekoormatud), vaatlusteks,

tõendite kogumiseks välismaalt jne, mis kõik võtavad

aega ja nende toimingute kestust ei saa kuidagi mõjutada

kohtunik. Tuleb märkida, et üle 40 nädala on kohtutes

menetluses siiski väike osa tsiviilasju. Pakutud tähtaja

rakendamise korral on mitmeid ohte, millele eelnõu

koostajad ei ole ilmselt mõelnud:

1) kui peab hakkama kiiresti menetlema neid

keerukamaid asju, mis kohtutes tavaliselt pikemalt

menetluses on, kannatavad selle all asjad, mis praegu

kiiremini menetletud saavad (näiteks lastega seotud

asjad), sest kõikide asjade kiirkorras menetlemiseks ei ole

kohtutel lihtsalt inim- ja ajalist ressurssi - kokkuvõtvalt

tõuseb keskmine menetlustähtaeg;

2) hakatakse otsima võimalusi menetluste peatamiseks, et

mahtuda üheksa kuu piiri sisse;

3) kui mõni menetlus kestab üle üheksa kuu, siis võivad

menetlusosalised esitada täiendavaid nõudmisi või

kaebusi, mille lahendamisele kulub see aeg, mida võiks

kasutada kohtuasja sisuliseks lahendamiseks - jällegi

pikeneb üldine keskmine menetlusaeg.

Juhul, kui § 21 on siiski plaanis jõustada, tuleks seadust

täiendada ka § 6 osas ja määrata, et kuigi kohtunik

korraldab oma tööaega iseseisvalt, tuleks lisada, et

kohtuniku tööaeg on 40 tundi nädalas. Praegu ei ole

kohtuniku tööaeg paraku sätestatud mitte üheski

õigusaktis ja on ekslik arvamus, et töö iseseisva

korraldamise all võib kohtunikelt nõuda ka 60 töötundi

nädalas

2. Eelnõu kaaskirjas tuuakse positiivsena välja, et kohtute

nõukogu koosseisu on üks Riigikohtu liige asendatud

Justiits- ja Digiministeeriumi kantsleriga (§ 401 lg 1 p 7).

Nimetatud muudatuse näitamine positiivsena on

seletuskirjas sisustamata. Ministeeriumi kaks kohta

nõukogus on ebavajalik olukorras, kus ministeerium

enam kohtute haldusküsimustega ei tegele. § 401 lg 1 p 8

kohaselt on nõukogus nagunii juba valdkonna eest

vastutav minister või tema esindaja, kelleks võib olla ka

kantsler.

Viimati mainitud kontekstis pole § 431 lg 4 alusel selge,

milline roll ja vastutus on justiits- ja digiministeeriumil ja

Arvestatud.

Kohtute nõukogusse kuulub

11 liiget: Riigikohtu

esimees, viis kohtunike

täiskogu valitud kohtunikku,

kaks Riigikogu nimetatud

liiget, valdkonna eest

vastutav minister,

õiguskantsler ja advokatuuri

esindaja. See tähendab, et

kohtute nõukogu enamuse

57

kuhu ning millise õigusakti alusel liiguvad riigieelarvest

välja makstavad rahad. Seaduseelnõu järgi ei saa justiits-

ja digiministrit enam nimetada valduskonna eest

vastutavaks ministriks, kuna tal kaob kohtutega

igasugune seos peale nõuandva rolli.

Jätkuvalt on nõukogus vaid viis I ja II astme kohtunikku

(+ RK esimees) ja samas 5 muud liiget, seega ei ole

kohtunikud nõukogus piisavalt esindatud. Ettepanek on

anda täiendavalt üks nõukogu kohtu I astme (sh

halduskohus) kohtunikele. Praeguse variandi kohaselt on

esimese astme (sh halduskohtu) kohtunikud nõukogus

liialt vähe esindatud: I astme 190 kohtuniku kohta on

nõukogus kolm kohta, s.o 1 koht 63,3 kohtuniku kohta.

Samas II astmes on 46 kohtunikku ja kaks kohta, ehk et

koht 23 kohtuniku kohta. Arvesse tuleb võtta, et kogu

kohtupidamise põhiraskus (asjade maht) lasub I astme

kohtutel, seega on nende kaal kogu õigusmõistmises

suurem, mistõttu tuleks tagada ka I astme suurem

esindatus nõukogus. See tagaks paremini ka nõude, et

nõukogus on ülekaalus kohtunikud: sel juhul 6 (+1) vs 4.

Nõukogus liikmete valiku kriteeriumid (§ 401 lg 2) on hea

idee, kuid üks täiendav koht võiks siis olla valdkonna

vaba, kuid mitte samast kohtust.

moodustavad kohtunikud.

Käesolevas eelnõus on

lähtutud koosseisust, mida

on toetanud 19.09.2024

istungil praegune kohtute

haldamise nõukoda. Selle

järgi on kohtute nõukogu

koosseisus esindatud nii

seadusandlik kui ka

täidesaatev võim, kuid

koosseisu enamuse

moodustavad Riigikohtu

esimees ja kohtunike

täiskogu valitud kohtunikud.

Sellise koosseisu eesmärk on

tagada võimude

tasakaalustatus ja

kohtuvõimu

institutsionaalne sõltumatus.

3. Eelnõuga soovitakse piirata kohtunike enesemääramist ja

sõltumatust vähendades kohtute üldkogu pädevust.

Praegu kinnitab tööjaotusplaani kohtu üldkogu. See

tähendab, et kõigi kohtunike soovidega arvestatakse ning

asjad saavad jagatud kõige mõistlikumal viisil. Üldkogu

pädevuse vähendamine ei ole millegagi õigustatud ega

põhjendatud, kõik toimib. Kui tööjaotuskava ja

spetsialiseerumist hakkavad otsustama vaid eestseisused,

võib tekkida olukord, et kohtunikud ei saa neis

küsimustes kaasa rääkida. Liiati on eestseisuses jällegi

liialt vähe kohtunike endi poolt valitud esindajaid - sama

palju kui nimetatavaid. See aga vähendab jällegi

kohtunike sõltumatust - on võimalik, et valitud esindajad

jäävad vähemusse ega suuda esindada neid valinud

kohtunike soovi.

Ehk et eestseisuse loomise eesmärk ei ole arusaadav (§

361 ja § 362). Eestseisuse tekitamine esimehe ja

osakonnajuhatajate kõrvale ei muuda juhtimist

selgemaks. Kui esimees ja pooled eestseisuse liikmed

valib kohtute nõukogu, ei ole kohtuniku sisemine

sõltumatus tagatud. Pole selge, miks peaks eestseisus

tegelema näiteks ajutiste menetlusgruppide

moodustamisega. Ei ole tagatud, et pooled eestseisuse

liikmed oleksid süüteo- ja teine pool tsiviilkohtunikud.

Osaliselt arvestatud.

Eelnõu on muudetud, §361

sätestab eestseisuse

moodustamise. Eelnõu

kohaselt kuulub maakohtu

eestseisusesse kohtu

esimees, osakondade

juhatajad ning osakondade

juhatajate arvule vastav arv

kohtu üldkogu valitud

liikmeid (eelduslikult 5-

liikmeline), halduskohtus

kuulub eestseisusesse kohtu

esimees, aseesimees ning

kohtu üldkogu valitud liige ,

ringkonnakohtus kuulub

eestseisusesse kohtu

esimees, kolleegiumide

esimehed ning kolm kohtu

üldkogu valitud liige

(eelduslikult 7-liikmeline)..

58

Esimees + osakonnajuhatajad + eestseisus tähendaks

praeguse eelnõu järgi, et Tartu Maakohtu

juhtimisotsuseid teeb 1/3 kohtunikest. Ülejäänud 2/3

pädevuse vähendamine ei ole millegagi õigustatud. Kui

kõigi juhtide koormust vähendada, vajab Tartu

Maakohus juurde vähemalt kahte kohtunikukohta.

Mööda ei saa vaadata sellestki, et § 12 lg 4 p 4 muudab

maakohtu esimehe sõltuvaks kohtute nõukogust ja võtab

võimaluse seista oma kohtu huvide eest.

4. Keeruline on viie kohtumaja puhul luua tsiviilvaldkonnas

kolme osakonda (§ 91 ja § 37 lg 41). See tähendaks, et

suurt osa asju ei menetleta inimesele kõige lähemas

kohtumajas.

Sundkorras spetsialiseerumine on üleüldse küsitav. On

valdkondi, kus see on mõistlik, samas ei ole see nii

väikses riigis absoluutsena mõistlik ega võimalik. Liigse

spetsialiseerumisega on raskendatud töö võimalikult

võrdse jagamine kohtunike vahel nii, et oleks tagatud ka

menetlusosalistele võimalikult lähedane menetlus ilma

lisakuludeta. Spetsialiseerumisega kaasneda võiv vajadus

menetleda asja maakohtu tööpiirkonna teises servas

(teises majas), toob kaasa ajalise kulu kohtunikule (ta ei

tee sel ajal sisulist tööd, kui sõidab) ja lisaks ka

sõidukulud. Lisaks tuleb märkida, et kohtunikud peaksid

oma tööd saama teha võimalikult laiapõhjaliselt, et mitte

kaotada oma kvalifikatsiooni ja õigusteadmisi teistest

õigusvaldkondadest. Kui mõni kohtunik lahendab 10

aastat vaid eestkoste ja perekonnaasju, võib olla äärmiselt

keerukas tema ümber spetsialiseerumine näiteks

üldvaldkonna asjadele siis, kui kohtus sees selline

vajadus tekib. Põhjendatud on osaline spetsialiseerumine

näiteks kahele valdkonnale või siis üldvaldkonnale ja

sinna juurde mingile kitsamale spetsiaalvaldkonnale.

Selliselt on võimalik tööd paremini jaotada ja tagada

kohtumenetluse läbiviimine siiski võimalikult

menetlusosaliste lähedal ja väiksemate kuludega.

Arvestatud.

Muudatusest on loobutud.

5. Tervitatav on püüe mingilgi moel tagada kohtute

koormuse ühtlustamine §-de 454 ja 455 kaudu Selgitatud.

Selles eelnõus on

kohtuasjade üleriigilisest

jagamisest loobutud, kuid

arvestades teema olulisust

menetlusosalistele ja

kohtutele, analüüsitakse

teemat edasi ning

võimalikud sobivad

59

lahendused pakutakse välja

VTK-s.

6. Kindlasti ei ole kohased ja teostatavad rakendussätetes

esitatud tähtajad kohtute nõukogu,

kohtuhaldusteenistuse, kohtute eestseisuste

moodustamiseks. Sisuliselt peaks kogu reform olema

lõpetatud 2026 lõpuks, samas ei ole eelnõu veel saanud

isegi valitsuse heakskiitu ja see peab läbima ka Riigikogu

menetluse. Kohtute Nõukogu liikmeid saavad

kohtunikud valida aga kohtunike täiskogul, mis on

toimunud juuni alguses ja kandidaadid tuleb esitada

eeldatavalt maikuus. Et see saaks toimuda, on eelnõu

vastu võtmiseks aega 3,5 kuud. 1. juulil 2026 tööd alustav

kohtute nõukogu peaks olema kehtestanud

tööjaotusplaani koostamise täpsemad alused (§ 37 lg 41)

hiljemalt 2026 oktoobriks, et eestseisus saaks hakata

nende juhiste alusel tööjaotusplaani koostama. Seejuures

peab eestseisus paralleelselt tööjaotusplaani

koostamisega suutma vähem kui kahe kuuga ära

otsustama, kuidas kohtunikud alates 1. jaanuarist 2027

osakondadesse jagunevad/spetsialiseeruvad, sest see on

omakorda tööjaotusplaani alus. Samas peab olema

kohtute nõukogu ja iga kohtu üldkogu olema valinud 1.

oktoobriks 2026 ka need eestseisuse liikmed.

Samuti peaks kohtute nõukogu määrama

kohtuhaldusteenistuse struktuuri ja koosseisu (§ 42 lg 3),

mis peab olema otsustatud 1. septembriks 2026 – s.o kahe

kuu jooksul ja seda suveajal, kui on valdav puhkuste

periood. Ka kohtuhaldusteenistuse direktor peaks olema

nimetatud

1. septembriks. Seejuures on vajalik korraldada avalik

konkurss, kus võimalikud kandideerijad veel tegelikult ei

tea täpselt ei oma ja ka teenistuse ülesandeid, struktuuri

ja võimalusi. Kokkuvõttes on kogu reform ajaliselt

teostamatu.

Täiesti selgusetu on nii eelnõu kui ka sellele lisatud

seletuskirja pinnalt, kuidas täpselt hakkab edaspidi

kohtute rahastamine toimuma. Selline teadmatus toob

paratamatult kaasa õigusemõistmise korrakohase

toimimise ebamäärasuse.

Tartu Maakohus teeb ettepaneku jätkata eelnõu number

632 menetlemist, tehes sellesse vajadusel muudatusi.

Osaliselt arvestatud.

Eelnõus on täiendatud ja

täpsustatud seaduse

jõustumise tähtaegu ja

seletuskirjas selgitatud

kohtuhaldusmudeli

rakendamiseks vajalike

aktide andmist, tulude-

kulude jaotust.

EN 632 on Riigikogu

menetlusest tagasi võetud.

Tallinna Ringkonnakohus

1. Tänan võimaluse eest avaldada arvamust

kohtukorralduse muudatusi käsitleva eelnõu kohta.

Suurest lahendamist nõudvate kohtuasjade hulgast ja

osaliselt täitmata kohtuniku ametikohtadest tingituna on

Teadmiseks võetud.

60

ringkonnakohtunike tööaeg pikalt ette planeeritud,

mistõttu ei saanud ma siinse arvamuse andmiseks ette

nähtud aja jooksul pidada laiapõhjalist arutelu

kolleegidega. On siiski ilmne, et säärastes küsimustes,

nagu eelnõus käsitletavad, on kohtunike hulgas väga

erinevaid veendumusi nii põhimõttelisel tasandil kui

detailides, mistõttu oleks juba eos lootusetu sõnastada

mingisugust kohtu üksmeelset arvamust. Sestap on

järgnev eelkõige allakirjutanu seisukoht.

Tõden esmalt, et eelistanuksin kohtukorralduse

tõhustamiseks ning õigusemõistmiseks kasutatavate

ressursside vajalikul määral paindliku jaotamise

tagamiseks kohtureformi idee varasemas etapis välja

pakutud samaliigiliste kohtute ühendamise ning eraldi

asutusena kohtuhaldusteenistuse moodustamist. Nõustun

siiski, et seekordses eelnõu versioonis välja pakutud

lahendused, mis puudutavad kohtuhaldusülesannete üle

andmist ministeeriumilt kohtute nõukogule (KN) ja

kohtuhaldusteenistusele (KHT) ning eelkõige kohtute

eelarve kujundamise protsessi, on eesmärgipärased ja

õigesuunalised.

.

2. Minu arvates on keskse tähtsusega kohtute eelarve

kujundamise protsess. Toetan eelnõus valitud lahendust,

kus I ja II astme kohtute eelarve kujuneb läbirääkimiste

tulemusena Riigikogus. Lisaks sellele, et sellist lahendust

toetab võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte, on

see oluline ka põhjusel, et ühendab omavahel senisest

märksa tugevamini seadusandja rolli kohtutele seadusega

pandavate ülesannete määratlemisel ning nende

ülesannete täitmiseks vajalike ressursside eraldamisel

riigieelarvest. Oleme minu arvates täna selgelt olukorras,

kus olemasoleva ressursiga kõiki kohtutele seadusest

tulenevaid ülesandeid mõistliku aja jooksul täita

võimalik ei ole. Need ülesanded määratleb aga suuresti

seadusandja läbi kohtukaebeõigust, edasikaebeõigust ja

kohtumenetluse korda reguleerivate õigusnormide.

Teisisõnu on suuresti just seadusandja määrata, kui palju

ja kuidas toimuvat õigusemõistmist Eesti rahvas kui

kõrgeima võimu kandja soovib ja vajab. Eelnõus pakutud

eelarve koostamise protsess, sh kavandatava kohtute

seaduse (KS) § 431 lõikes 3 ette nähtud eelarveaasta

oodatavate tulemuste sõnastamine peaks tagama

seadusandjale selgema arusaamise esiteks sellest, kui

palju ja kui kiiresti on kehtiva õiguse kohaselt nõutava

kvaliteediga võimalik kohtuasju menetleda ning teiseks

sellest, et soovides menetlusaegu lühendada, tuleb

riigieelarvest kas leida lisaressursse täiendavate

kohtunike või kohtuametnike palkamiseks või teha

Arvestatud.

Eelnõu ja seletuskirja on

muudetud, muudatuse

eesmärk on, et kohtute

infosüsteemi vastutav

töötleja on Justiits- ja

Digiministeeriumi asemel

kohtud ja

Kohtuhaldusteenistus.

61

selged sammud kohtuasjade lahendamisega seotud

kohtuniku ajakulu vähendamiseks. Sellega seoses

rõhutan, et siinses eelnõus käsitletavad kohtukorralduse

muudatused on vajalikud, ent neist üksi tänase kohtute

ressursipuuduse vähendamiseks ei piisa. Seetõttu on

iseäranis oluline võimalikult kiiresti töötada välja ja viia

ellu seadusandlikud muudatused kohtuasjade arvu

vähendamiseks. Need muudatused peaksid hõlmama

kohtukaebeõiguse ja iseäranis edasikaebeõiguse

mõistlikul määral piiramist, eelkõige apellatsiooniastmes

kohtuasjade lihtsustatud korras läbivaatamise võimaluste

suurendamist jms.

Kõige suurema puudusena käsitletavas eelnõus näen aga

seda, et kohtutele ei kavatseta üle anda õigusemõistmise

toetamiseks vajalikeks infotehnoloogia-arendusteks ette

nähtud ressursse. Minu arvates on ilmne, et kohtute töö

tõhustamisel saab tulevastel aastatel olema väga suur roll

nimelt IT-arendustel ehk eelkõige kohtuniku tööaega

kokku hoidvate tehnoloogliste lahenduste kasutusele

võtmisel. Oleks igati loogiline, et selliste lahenduste

tellimise ja arendamisega seotud otsustused, sh

ressursiotsused teeb kohtusüsteem samadest

põhimõtetest lähtudes nagu muude õigusemõistmiseks

riigieelarvest ette nähtud kulude puhul. See tagaks ka

selge vastutuse selliste arenduskulude otstarbeka

tegemise eest, kuna eelduslikult on kohtusüsteem ise

kõige paremini suuteline hindama seda, millised

arendused tegelikult muudaksid kohtupidamise

kiiremaks ja tõhusamaks ning kas ühe või teise lahenduse

kasutuselevõtmise ja käitamise kulud on saadavat kasu

arvesse võttes mõistlikud ja otstarbekad. Jättes IT-

arenduskulude komponendi kohtute grupi eelarvest välja,

jäetakse kohtud suures osas ilma võimalusest kontrollida

enesekorralduse põhimõttest lähtudes õigusemõistmisele

kuluva koguressursi kasutamist ja tagada selle

otstarbekus.

.

3. Eelnõu § 1 punktis 1 sõnastatud üheksakuuline

menetlusaeg on eesmärgina mõistlik, ent selle

saavutamise vääramatu eeldus on juba kohtus

lahendamist ootavate ja edaspidi saabuvate kohtuasjade

mahule vastava ressursi olemasolu. Eelnõus sõnastatud

kujul jääb säte deklaratiivseks ning sisutuks. Sellest

sootuks loobumise asemel teen ettepaneku lisada selles

sisalduv idee kohtute eelarvet käsitlevasse paragrahvi

(KS § 431), näiteks lisades selle lõikesse 3 viimase

lausena põhimõtte, et kohtute grupi eelarve peab olema

piisav, võimaldamaks kohtuasja lahendamise ühes

kohtuastmes keskmiselt üheksa kuu jooksul.

Arvestatud.

Muudatusest on loobutud.

62

4. Eelnõu § 1 punktidega 2, 3, 26, 27 ja 33 seoses ei pea ma

otstarbekaks linna täpsusega kohtumajade asukohtade

sätestamist seaduses. Kohtumaja ülalpidamise kulu on

üks õigusemõistmise ressursikuludest, mille vajalikkust

ja otstarbekust tuleks hinnata samamoodi nagu muude

kuluartiklite puhul. Seetõttu näib mõistlikum jätta

kohtumajade asukohtade määramine täielikult KN-i

pädevusse.

Eelnõu § 1 punktidega 10, 29 ja 35 seoses ei pea ma

vajalikuks ega otstarbekaks kohtunike maksimaalse arvu

sätestamist konstitutsioonilises seaduses. Põhimõtteliselt

peaks rahastatavate kohtuniku ametikohtade arv olema

kohtusüsteemi ja seadusandja vaheliste

eelarveläbirääkimiste esemeks. Kohtusse saabuvate

asjade hulgast või laadist tingituna võib olla vajalik

mõnel aastal täita kohtuniku ametikohti rohkem, teisel

aastal vähem. See ei tähenda seejuures ajutiselt ametis

olevate kohtunike ametisse nimetamist, vaid teataval

aastal kohtunike arvu suurendamist selliselt, et

järgnevatel aastatel kohtunike loomuliku ametist

lahkumise järel vastavat arvu kohti ei täideta. Samuti

võib teatavas menetlusliigis või kohtuastmes osutuda

vajalikuks suurendada kohtunike arvu ja vähendada

proportsionaalselt kohtuametnike arvu või vastupidi.

Erinevate kohtuastmete menetlusaegade märkimisväärse

erinevuse (või selle erinevuse tekkimise ohu korral) võib

osutuda vajalikuks üheks või mitmeks aastaks muuta

kohtunike arvu jagunemist I ja II astme kohtute vahel.

Seetõttu peaks kohtunike arvu, sh kohtuniku ametist

lahkumise korral uue kohtuniku värbamise või värbamata

jätmise otsustamine olema täielikult KN-i pädevuses, kes

saab seda teha eelarve piires ja mõistes selgelt ka riski, et

täiendava kohtuniku ametisse nimetamine on olemuselt

pikaajaline kulu. Soovides vältida minu meelest küll

ebareaalset ohtu, et KN asub vastutustundetult kohtuniku

ametikohti täitma, on võimalik näha kohtute eelarve

koostamist käsitlevas paragrahvis ette, et muu hulgas

määratletakse kohtute grupi eelarves vastaval

eelarveaastal täidetavate (täiskoormusele taandatud)

kohtuniku ametikohtade arv.

Mitte arvestatud.

Kohtumajade seaduse

tasandil nimetamise

eesmärk on suurendada

kohtusüsteemi stabiilsust,

sõltumatust täitevvõimust,

säilitades õigusemõistmise

kättesaadavuse iga

maakonnas. Muudatus näeb

ette, et seadusesse lisatakse

ammendav loetelu linnadest,

kus asuvad maakohtute

kohtumajad

Kohtuniku kohtade koguarv

on kohtusüsteemi

seisukohalt strateegiline

ressurss, mis mõjutab

otseselt õigusemõistmise

kättesaadavust ja kvaliteeti.

Seetõttu on põhjendatud, et

see on sätestatud seaduses,

mille muutmine eeldab

Riigikogu otsustust ja

poliitilist vastutust.

5. Eelnõu § 1 punktides 46 – 49 nähakse ette kohtu

eestseisuse moodustamine ning seni mitme kohtu

üldkogu pädevuses olnud küsimuse üle andmine

eestseisusele. Tõden, et nagu suur osa kohtunikke, ei pea

sellist lahendust heaks hulk minu kolleege Tallinna

Ringkonnakohtust. Mulle näib siiski, et eelkõige

tööjaotusplaani kinnitamine ning kohtuasutuse siseste

ressursijaotusotsuste tegemine ei peaks olema üldkogu

Arvestatud.

Eelnõu on muudetud, § 361

sätestab eestseisuse

koosseisu, moodustamise ja

§362 selle pädevuse.

63

pädevuses ning eesmärgipärasema ja ratsionaalsema

tulemuse tagab sellistes küsimustes otsustuspädevuse

andmine eestseisusele. Eestseisuse idee on minu arvates

mõistlik kompromiss sedalaadi küsimuste üldkogu

pädevusse jätmise ning õigusemõistmise korrakohase

toimimise eest vastustava kohtu esimehe pädevusse

andmise vahel. Ma ei nõustu ka kuuldud kriitikaga, et

eelkõige tööjaotusplaani kehtestamise andmine

eestiseisuse pädevusse tooks kaasa selle, et kohtunike

arvamusi enam sootuks arvesse ei võeta. Nii kohtu

esimehe kui eestseisuse huvides on igal juhul, et

kohtunikke rakendataks näiteks spetsialiseerumise korral

võimalikult palju sellistes valdkondades ja töölõikudes,

milles nad on parimad ja kus nad tunnevad end hästi.

Eelnõu kohaselt kuulub

ringkonnakohtu

eestseisusesse kohtu

esimees, kolleegiumide

esimehed ning kolm kohtu

üldkogu valitud liige

(eelduslikult 7-liikmeline).

Ringkonnakohtus otsustab

eestseisus kohtunike

arvulise jaotuse

kolleegiumide vahel. Samuti

kinnitab eestseisus

kohtunike tööjaotusplaani.

6. Eelnõu § 1 punkti 53 eesmärk jääb selgusetuks – see, kas

kohtuasja lahendamine eeldab kohtuistungi pidamist või

isiku ärakuulamist on üks element, mis iseloomustab

konkreetse kohtuasja või konkreetse kohtuasjade liigi

lahendamiseks vajalikku töömahtu (töökoormust). KS §

37 lg 2 punktis 4 sätestatu, et kohtuasjade jagamine peab

tagama kohtunike ühtlase töökoormuse kohtu piires,

hõlmab minu arvates ka seda, et kui kohtuasja

lahendamine on eelduslikult ajamahukam põhjusel, et see

nõuab kohtuistungi pidamist, sh kohtuistungi pidamist

või ärakuulamist väljaspool kohtuniku alalist

teenistuskohta, tuleb seda ajakulu koormuse hindamisel

arvesse võtta.

Eelnõu § 1 punktis 58 on ekslikult kasutatud sõnu

„kohtute nõukoja“, mille asemel peaks olema „kohtute

nõukogu“.

Arvestatud.

Eelnõu ja seletuskiri on

muudetud

7. Eelnõu § 1 punktiga 62 seoses võiks

kohtuhaldusülesannete jaotumise osas KS § 39 lõike 1

sõnastust täpsustada, näiteks märkides selgelt, et esimese

ja teise astme kohtute haldamist korraldab kohtute

nõukogu, teostades seaduses sätestatud pädevust ning

jagades kohtute ja kohtuhaldusteenistuse vahel

kohtuhaldusülesanded, kui käesolevas seaduses ei ole

ette nähtud teisiti. Arusaadav on soov seaduses mitte

määratleda kohtuhaldusülesannete mõistet, ent selge

peaks olema, et juhul kui seadus ei täpsusta selgelt, kes

peab üht või teist kohtuhaldusülesannet täitma, siis

otsustab selle täitja KN, kes peab seda sel juhul arvesse

võtma ka kohtute grupi eelarve liigendamisel.

Täpsustamist vajaks eelnõuga pakutud KS § 411 lg 2,

mille kohaselt saab KN anda seadusega või muu

õigusaktiga kohtule või kohtu esimehele pandud

kohtuhaldusülesande üle KHT-le. Eelnõu seletuskirjast

Osaliselt arvestatud.

Eelnõus on selgemaks

muudetud KHT kohtute

nõukogu pädevust (§-d 411 ja

412). KHT on eraldi asutus.

Seletuskirjas on toodud

selgitused KHT ja KN

rollijaotusest.

Haldusülesannete jaotus

KHT ja kohtute vahel ning

KHT täpsemate ülesannete

määramine on otstarbekas

jätta kohtute nõukogu

pädevusse, sest

tugiteenustega seotud

64

nähtuvalt on selle sätte eesmärk anda KN-ile võimalus

otsustada, et eelkõige mingisuguses muus seaduses peale

KS-i asutusele või asutuse juhile pandud ülesande võib

panna KHT-le. See lahendus iseenesest näib mõistlik

ning aitab vältida eelkõige seda, et mõnesse muusse

õigusakti kirjutatakse teatav kohustus asutusele või

asutuse juhile, ent kohtuhaldusmudelis on otstarbekas

täita see ülesanne tsentraalselt, mitte igas kohtuasutuses

eraldi. Samas tuleb vältida seda, et KN annab KHT-le

mõne ülesande, mille seadusandja on ometi otsustanud

KS-iga üheselt panna kohtu esimehele (nt kohtu eelarve

kinnitamine või mingisuguses kohtuhaldusküsimuses

arvamuse avaldamine). Lahenduseks võiks olla, et

seadusandja saab ülesanded, mis lasuvad kohtutel või

kohtu esimeestel ja mida KN ei saa otsustada KHT-le üle

anda, määratleda KS-is ning muudes seadustes ja

õigusaktides kohtule kui asutusele või kohtu esimehele

kui asutuse juhile pandud ülesanded on KN-i otsusega

KHT-le üle antavad.

Eelnõu § 1 punktiga 72 seoses kordan juba eespool

märgitut, et eelnõus pakutud I ja II astme kohtute

eelarvete koostamise ja läbirääkimise mudel väärib

heakskiitu. Täpsustada on siiski vaja teatavaid rolle selles

protsessis. Näiteks on eelnõus pakutud välja KS § 431

lõike 2 sõnastus, mille kohaselt valmistab kohtute grupi

eelarve projekti ette KHT direktor koostöös kohtute

esimeestega. Kuigi eelnõus pakutud KS § 411 lg 1 p 11

kohaselt kinnitab kohtute ja KHT koostöö põhimõtted

KN, oleks eelarveprotsessi selguse huvides minu arvates

otstarbekas seaduses sätestada, et eelarve projekti

koostab KHT direktor, kuulanud ära kohtute esimeeste

arvamused. Olulisemgi veel on KS § 431 lõikes 2

täpsustada, milles seisneb ministeeriumi roll eelarve

projekti koostamisel – selleks rolliks saab olla arvamuse

andmine. Lisaks jääb eelnõust mõneti segaseks

konkreetse kohtu eelarve kinnitamise pädevus. Eelnõu §

1 punktist 16 (KS § 12 lg 3 p 2) jääb mulje, et kohtu

esimees kooskõlastab KHT direktori koostatud kohtu

eelarve. Eelnõuga kavandatava KS § 431 lõikes 6 on

kasutatud sõnastust „kohtud ja [KHT] koostavad […]

oma eelarved“. Olukorras, kus kohtute grupi eelarve

liigendab kohtute ja KHT vahel KN, näib loogiline, et

konkreetse kohtuasutuse eelarve kinnitab KHT direktori

ettepanekul kohtu esimees ehk tehniliselt on eelarve

koostamine KHT direktori ülesanne, ent eelarve

kinnitamine on esimehe pädevuses.

ootused ja vajadused võivad

aja jooksul muutuda.

8. Eelnõu § 1 punktiga 65 seoses tõden sarnaselt oma

kolleegide enamusega, ent KN-i koosseisuga sellisel Arvestatud.

65

kujul ei saa nõustuda. Tõden, et Riigikogu esindaja

osalemine KN-is on otstarbekas, samas ei pea selleks

esindajaks tingimata olema Riigikogu liige. Küll aga ei

ole vajalik see, et 11-liikmelises nõukogus on sisuliselt 2

häält ministeeriumil (minister ja kantsler). Sellest

tulenevalt teen ettepaneku suurendada valitavate

kohtunike hulka ühe ringkonnakohtuniku võrra ning

vähendada ühe ministeeriumi esindaja võrra. Minu

arvates võiksid KNi kuuluda seega Riigikohtu esimees,

kolm ringkonnakohtunikku, kolm esimese astme

kohtunikku, üks Riigikogu nimetatud esindaja,

Advokatuuri juhatuse nimetatud vandeadvokaat,

õiguskantsler või tema esindaja ning viimaks

justiitsminister või tema nimetatud esindaja.

Kohtute nõukogusse kuulub

11 liiget: Riigikohtu

esimees, viis kohtunike

täiskogu valitud kohtunikku,

kaks Riigikogu nimetatud

liiget, valdkonna eest

vastutav minister,

õiguskantsler ja advokatuuri

esindaja. See tähendab, et

kohtute nõukogu enamuse

moodustavad kohtunikud.

Käesolevas eelnõus on

lähtutud koosseisust, mida

on toetanud 19.09.2024

istungil praegune kohtute

haldamise nõukoda. Selle

järgi on kohtute nõukogu

koosseisus esindatud nii

seadusandlik kui ka

täidesaatev võim, kuid

koosseisu enamuse

moodustavad Riigikohtu

esimees ja kohtunike

täiskogu valitud kohtunikud.

Sellise koosseisu eesmärk on

tagada võimude

tasakaalustatus ja

kohtuvõimu

institutsionaalne sõltumatus.

9. Eelnõu § 1 punktiga 78 seoses toetan ideed näha seaduses

ette võimalus kohtute töökoormuse tasandamiseks ja

menetlusaegade ühtlustamiseks jagada teatavat liiki

kohtuasju üle Eesti. Kahtlen aga eelnõus valitud

lahenduse otstarbekuses ning pean eelistatuks selliste

sätete KS-i lisamise asemel teha vastavad muudatused

menetlusseadustike kohtualluvust reguleerivates sätetes,

nähes ette, et vastavat liiki kohtuasja alluvust ei määra

mitte menetlusosalise asukoht, vaid selline kohtuasi allub

sellele maa- või halduskohtule, kelle töökoormus on selle

kohtuasja registreerimise hetkel kõige väiksem.

Vajadusel võib selguse huvides täpsustada, et selline

kohtuasi suunatakse ex officio alluvusjärgsesse kohtusse

lahendamiseks sõltumata sellest, millisele maakohtule

(või vastavalt halduskohtule) on hagi (või kaebus)

adresseeritud. Lisaks võib näha ette, et sellises asjas

kohtuistungi pidamise vajaduse korral toimub

kohtuistung kostja elukohale või asukohale lähimas

kohtumajas, välja arvatud kui kõik menetlusosalised

nõustuvad asja arutamiseks kohtuniku alaliseks

Arvestatud.

Selles eelnõus on

kohtuasjade üleriigilisest

jagamisest loobutud, kuid

arvestades teema olulisust

menetlusosalistele ja

kohtutele, analüüsitakse

teemat edasi ning

võimalikud sobivad

lahendused pakutakse välja

VTK-s.

66

teenistuskohaks olevas kohtumajas. Lahendus, kus ühe

maakohtu kohtunik lahendab n-ö teise maakohtu

kohtunikuna kohtuasja, hakkab praktikas tekitama

tarbetut segadust kuni võimalike vigadeni lahendite

vormistamisel. Lisaks sellele ei arvesta praegu eelnõus

pakutud lahendus kuidagi ka ringkonnakohtute

võimaliku koormuste erinevusega. Olukorras, kus nt

Tartu Maakohtu kohtunik vaatab tarbijakrediidi asja läbi

Harju Maakohtu kohtunikuna, alluks apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule, samas kui eelduslikult toob

suurem töökoormus esimese astme – mille tõttu jagati

konkreetne asi teisele kohtule – kaasa ka suurema

koormuse ringkonnakohtus.

10. Eelnõu § 1 punktiga 112 seoses pean vaatamata kogu

optimismile tõdema, et eelnõu vastuvõtmise ja

rakendamise ajakava ei ole realistlik. Isegi kiire

seadusandliku menetluse korral näib seaduse

rakendamiseks vajalike ettevalmistuste tegemiseks jäävat

liialt vähe aega.

Arvestatud.

Eelnõus on täiendatud ja

täpsustatud seaduse

jõustumise tähtaegu ja

seletuskirjas on selgitatud

kohtuhaldusmudeli

rakendamiseks vajalike

aktide andmist, tulude-

kulude jaotust.

11. Eelnõu §-iga 3 seoses tuleb hoolikalt läbi mõelda ja

täpsustada kohtu tegevusega tekitatud kahju hüvitamise

mehhanismi reaalne toimimine, eelkõige see, kust ja

kuidas leitakse selleks vajalikud vahendid. On ilmne, et

kohtusüsteemi eelarvesse ei ole võimalik selliste

hüvitiste väljamaksmiseks vajalikke summasid

planeerida ega sellekohast reservfondi luua. Võib

seejuures eeldada, et arvestatav osa hüvitamisnõuetest

seondub kohtuasjade menetluse venimisega. Jättes

sedalaadi hüvitiste maksmiseks vajalike vahendite

leidmise kohtute grupi eelarve n-ö siseküsimuseks, on

tagajärjeks see, et õigusemõistmisele kuluvate

ressursside maht väheneb ning see omakorda toob kaasa

menetlusaegade pikenemise ja võimalike põhjendatud

hüvitamisnõuete hulga suurenemise.

Teadmiseks võetud.

Viru Maakohus

1. Kohtumenetluse kestus esimese ja teise astme kohtus.

Kohtuasja menetlus ei kesta ühes kohtuastmes üldjuhul

üle üheksa kuu, arvates asja saabumisest kohtusse,

kusjuures nimetatud tähtaja hulka ei arvata aega, mil

menetlus oli peatatud või menetlusosalised tagaotsitavad.

Kuigi 20. jaanuaril 2026 Justiits- ja Digiministeeriumis

toimunud kohtureformi eelnõu kaasamishommikul lubati

nimetatud säte eelnõust välja võtta, peame siiski

Arvestatud.

Muudatusest on loobutud.

67

vajalikuks rõhutada, et seletuskirjas puuduvad täpsemad

põhjendused selle kohta, millest tuleneb kohtuasjadele

konkreetse menetlustähtaja määramine ning millised on

selle järgimata jätmise tagajärjed. Praegu kohtu käsutuses

olevate ressurssidega ei ole võimalik seda eesmärki

ligilähedaseltki saavutada. Tuleb arvestada, et Eesti ja

Euroopa Liidu õigusega kohtutele pandud kohustused

ning kohtupraktikaga kohtutele seatud nõudmised on

kohtute töökoormust aasta-aastalt suurendanud. Kohtute

tööd pärsib täitmata kohtunikukohtade suur arv.

Praeguseks ajaks ei ole ette valmistatud ega menetluses

ühtegi seaduseelnõu, mis kohtute ülesandeid lähiaastatel

oluliselt vähendaks, samuti ei võimalda lähiajal kohtute

töökoormust vähendada praegu arutlusel olevad

infotehnoloogilised ideed, vaid nende elluviimiseks tuleb

kohtunikel ja teistele kohtutöötajatel põhitöö arvelt nende

oluliselt panustada. Kohtumenetluses tuleb tihti

arvestada mahukate ekspertiiside vajadusega, mis

ekspertide töökoormust arvestades kiiresti ei valmi,

samuti tuleb järjest enam kohtudokumente kätte

toimetada välismaale, mille tulemuslikkus sõltub

välisriigi asutuste tööst.

Sellise tähtaja kehtestamine suurendaks rahulolematust

kohtutega, kes peavad pidevalt põhjendama, miks nad

seda reeglit täita ei suuda.

2. Esimese ja teise astme kohtus moodustatakse eestseisus.

Kohtu eestseisusesse kuuluvad kohtu esimees, kohtu

nõukogu nimetatud kohtunikud ning kohtu üldkogu poolt

valitud liikmed. Kohtu eestseisus kehtestab kohtu

kodukorra ja tööjaotusplaani.

Mitmed kohtunikud näevad seoses eestseisuse

moodustamisega riski, et kohtunikke kaasatakse

otsustusprotsessidesse senisest vähem ega nõustu

kriitikaga, et olemasolev tööjaotusplaan ei võimalda

kohtuasju ühtlaselt jaotada või kohtunike

spetsialiseerumissoove arvestada.

Selgusetuks jääb, miks kuuluvad ringkonnakohtus

eestseisusesse kolleegiumide esimehed, aga esimese

astme kohtute osakondade juhatajad mitte. Praegune

regulatsioon ei välista seega eestseisuse poolt otsuseid,

mille alusel ei ole võimalik kohtu esimehel ja juhtkonnal

tagada kohtu korrakohast tööd.

Eelnõust ei selgu ka, miks peaks konkreetse maakohtu

eestseisuse liikmeid valima kohtute nõukogu ja millise

kriteeriumi alusel nad seda teevad. Kui üldkogu poolt

Arvestatud.

Eelnõu on muudetud, §361

sätestab eestseisuse

moodustamise. Eelnõu

kohaselt kuulub maakohtu

eestseisusesse kohtu

esimees, osakondade

juhatajad ning osakondade

juhatajate arvule vastav arv

kohtu üldkogu valitud

liikmeid (eelduslikult 5-

liikmeline), halduskohtus

kuulub eestseisusesse kohtu

esimees, aseesimees ning

kohtu üldkogu valitud liige,

ringkonnakohtus kuulub

eestseisusesse kohtu

esimees, kolleegiumide

esimehed ning kolm kohtu

üldkogu valitud liige

(eelduslikult 7-liikmeline).

68

valitavaid isikud saaks vähemalt üldkogul läbi arutada ja

hääletada, siis nõukogu valitud liikmete puhul seda

võimalust ei ole.

3. Maakohtutesse luuakse täiendavad osakonnad. Igas

maakohtus peab olema tsiviilasjade üldosakond,

perekonna- ja eestkoste asjade osakond, maksejõuetus- ja

ühinguõiguse osakond ning süüteoasjade osakond.

Kohtunikele luuakse tingimused senisest detailsemaks

spetsialiseerumiseks.

Osakondade täpne loetelu võiks kehtestada kohtute

nõukogu, sest nende fikseerimine seaduses erineva

suurustega kohtute jaoks looks jäiga lahenduse, mille

muutmine oleks väga aeganõudev.

Eelnõust jääb ebaselgeks, kas kohtuniku kuulumine

kindlasse osakonda kohustab teda spetsialiseeruma ainult

osakonna pädevuses olevale valdkonnale.

Arvestatud.

Muudatusest on loobutud.

4. Teatud liiki kohtuasjad suunatakse kohtualluvust

muutmata väikseima töökoormusega kohtu kohtunikule.

Kohtualluvus ja asja arutamise koht ei muutu. Asja

lahendab alluvusjärgse kohtu kohtunikuna väikseima

töökoormusega kohtu kohtunik.

Selle lahenduse kõrval või asemel võiks kaaluda teatud

liiki kohtuasjade jagamist üle riigi.

Arvestatud.

Selles eelnõus on

kohtuasjade üleriigilisest

jagamisest loobutud, kuid

arvestades teema olulisust

menetlusosalistele ja

kohtutele, analüüsitakse

teemat edasi ning

võimalikud sobivad

lahendused pakutakse välja

VTK-s

5. Kohtuhaldusülesanded antakse valdavas osas Justiits- ja

Digiministeeriumilt üle kohtusüsteemile ehk kohtuhaldus

läheb täitevvõimult üle kohtuvõimule.

Seaduses peaks selgelt reguleerima, millised kohustused

jäävad ministeeriumile.

Kohtute ja kohtuhaldusteenistuse pädevusjaotuse võiks

ette näha

Arvestatud.

Seletuskirjas on selgitatud

kohtuhaldusmudeli

rakendamiseks vajalike

aktide andmist, tulude-

kulude jaotust ja seaduse

jõustumise tähtaegu.

Rakenduskava on

seletuskirjas kajastatud.

6. Kohtute haldamise ja arendamise korraldamiseks

kohtusüsteemis luuakse senise kohtute haldamise

nõukoja ümberkujundamise teel uus kohtute nõukogu.

Senisest nõuandvast ja kooskõlastavast organist saab

kohtuhalduse strateegilise tasandi otsustuskogu.

Arvestatud.

Kohtute nõukogusse kuulub

11 liiget: Riigikohtu

esimees, viis kohtunike

täiskogu valitud kohtunikku,

kaks Riigikogu nimetatud

69

Nõukogu koosseisuga seoses on avaldatud erinevaid

arvamusi, sealhulgas leitud, et on kaheldav, kas

advokatuur peaks kujundama kohtute strateegilisi

suundumusi ning puudub põhjendus, miks peaks

ministeeriumist peaks olema nõukogus kaks liiget,

samuti on avaldatud arvamust, et Riigikogu liikmed

peaksid saama panustada kohtusüsteemi kujundamisse

seadusloome kaudu ega peaks olema kohtute

strateegilises juhtimises osaline. On avaldatud ka

kahtlust, kas sellisel kujul on nõukogul piisavalt

juhtimisalast pädevust.

liiget, valdkonna eest

vastutav minister,

õiguskantsler ja advokatuuri

esindaja. See tähendab, et

kohtute nõukogu enamuse

moodustavad kohtunikud.

Käesolevas eelnõus on

lähtutud koosseisust, mida

on toetanud 19.09.2024

istungil praegune kohtute

haldamise nõukoda. Selle

järgi on kohtute nõukogu

koosseisus esindatud nii

seadusandlik kui ka

täidesaatev võim, kuid

koosseisu enamuse

moodustavad Riigikohtu

esimees ja kohtunike

täiskogu valitud kohtunikud.

Sellise koosseisu eesmärk on

tagada võimude

tasakaalustatus ja

kohtuvõimu

institutsionaalne sõltumatus.

7. Luuakse kohtuhaldusteenistus (KHT), mis hakkab

pakkuma kohtutele tugiteenuseid ja nõukogule tuge

kohtute arendamisel.

Seletuskirjast ega ka eelnõust ei nähtu, kuidas toimub

KHT ja kohtute koostöö.

Selgitatud.

Eelnõu §-s 421 on KHT

pädevust täpsustatud. KHT

on asutus.

Eelnõus on selgemaks

muudetud KHT kohtute

nõukogu pädevust (§-d 411 ja

412). Seletuskirjas toodud

selgitused KHT ja KN

rollijaotusest.

Haldusülesannete jaotus

KHT ja kohtute vahel ning

KHT täpsemate ülesannete

määramine on otstarbekas

jätta kohtute nõukogu

pädevusse, sest

tugiteenustega seotud

ootused ja vajadused võivad

aja jooksul muutuda

8. Nähakse ette kohtunikule tagasiside andmise korraldus,

mille eesmärk on toetada kohtunikku tema

erialateadmiste ja -oskuste täiendamisel. Kõrgema astme

kohtunikule antakse pädevus madalama astme

kohtunikule tagasiside andmiseks.

Teadmiseks võetud.

Tagasiside eesmärk on

toetada kohtunikku tema

erialateadmiste ja -oskuste

70

Tagasiside andmise võimalus on juba praegu olemas,

kuid pole uuritud, miks seda ei ole kasutatud. Tagasiside

andmine peab olema eelkõige seotud võimalusega

pakkuda ka enesetäiendust ja töö motiveerimisega. Teise

astme kohtu kolleegiumi esimehel puuduvad aga

igasugused administratiivsed hoovad pakkuda esimese

astme kohtu kohtunikule neid võimalusi

täiendamisel. Tagasiside

andmine toimub

kohtusüsteemi siseselt

kõrgema astme kohtu

kohtuniku poolt.

9. Täpsustatakse kohtuniku ametipiiranguid ja väljaspool

kohtunikuametit töötamise tingimusi. Kohtunik võib

lisaks õppe- ja teadustööle väljaspool kohtunikuametit

tegeleda ka ettevõtluse ja õigusloomega ning töötada

juriidilisel tööl rahvusvahelises organisatsioonis, kui

kõrvaltegevus ei kahjusta kohtuniku ametikohustuste

täitmist, sõltumatust õigusemõistmisel ega lähe vastuollu

kohtunikuameti väärikuse ega kutse-eetikaga.

Kuna kohtunike ametitagatisteks pole eripensione, siis on

muudatus iseenesest (majanduslikult) vajalik ja mõistlik,

samas arvestades kohtunike töökoormust võib see

osutuda vähe mõjusaks, kuna kahel ametikohal korraga

töötamine ei ole lihtsalt võimalik. Sellises olukorras

oleks realistlikum motiveerida inimesi kohtunikuametis

jätkama sotsiaalsete tagatistega. Kui traditsioonist

eripensioni peetakse riigile liiga koormavaks, siis tasuks

kaaluda näiteks tööandja tasutavaid vabatahtliku

kogumispensioni makseid.

Teadmiseks võetud.

Praeguse eelnõuga ei

reguleerita kohtunikuameti

välist töötamist. Kehtiv

kohtute seadus võimaldab

kohtunikul osaleda

õigusloomes või teadustööl.

10. Pikendatakse kohtuniku distsiplinaarvastutuse kehtivust.

Pikendatakse distsiplinaarkaristuse kustumise tähtaega

ühelt aastalt kolmele ning kõrvaldatakse võimalus seda

tähtaega lühendada.

Distsiplinaarkaristus vähese või aeglase töö eest on

kujunenud kohtusüsteemis erinevalt enamikust

organisatsioonidest rutiinseks personalitöö meetmeks,

mis varjutab kohtunikutöö motivaatoreid ja kohtute

mainekampaaniad. Selle veelgi ulatuslikum rakendamine

ei asenda kohtuorganisatsiooni ülesehitus ja

töökorralduse puudusi.

Teadmiseks võetud.

11. Rahvakohtunike institutsioon kaotatakse.

Viru Maakohtu kohtunikud on senistes aruteludes seda

muudatust üksmeelselt toetanud. Selle kõrval on pakutud

välja võimalus lahendada asju kolmest kohtunikust

koosneva kohtu koosseisuga nii tsiviil- kui ka

süüteoasjades, kui tegemist on eriti keeruka kohtuasjaga.

vastuolus.

Teadmiseks võetud.

Ettepanek vajab täiendavat

analüüsi

Pärnu Maakohus

71

1. 15.01.2026 saatsite kohtutele jt asutustele arvamuse

avaldamiseks välja KS ja KrMS muutmise eelnõu

(kohtukorralduse muudatused, edaspidi uus eelnõu).

Tähtaja pikendamise järgselt ootate vastust hiljemalt

27.01.2026, seega on käesolev vastus esitatud

tähtaegselt. Kaaskirjas toote esile 7 olulisemat muudatust

võrreldes 07.11.2025 saadetud (vana) eelnõuga (eelnõu §

21 osas teavitasite 20.01.2026 kaasamishommikul sellest

loobumisest), kuid tegelikkuses on muudatusi rohkem ja

mis kõige olulisem – kõnealused kaks eelnõud erinevad

teineteisest enamikes põhimõttelistes muudatustes ja

sisuliselt vajanuks kohtud sellele kohase seisukoha

esitamiseks oluliselt enam aega. JDM tegevus kohtute

kurnamisel nimetatud eelnõuga on kindlasti vilja

kandnud, sest kui esimesele eelnõule laekus Pärnu

Maakohtus kümmekond arvamust erinevatelt

isikutelt/gruppidelt/üksustelt, siis uuesti sarnast ülesannet

ette võtta ei suutnud üle pea kasvanud töökoormuse

kõrvalt keegi. Seega on käesoleva seisukoha autor

allakirjutanu. Seisukohas ei korrata vana eelnõu osas

Pärnu Maakohtu esitatud seisukohta, vaid viidatakse selle

punktidele, kasutades lühendit ES (eelmine seisukoht).

Teadmiseks võetud.

2. Üldises vaates on uue eelnõu viga sama, mis vanalgi –

kohtute ees seisvaid põhiprobleeme nagu suur

ülekoormus, tööjõupuudus (täitmata kohtunike kohad) ja

IT-mured see eelnõu mingil viisil ei lahenda. Neid

probleeme ei leevenda rohkemate osakondade loomine

või spetsialiseerumiskohustuse suurendamine, pigem on

efekt vastupidine. Pärnu Maakohtu suuruses kohtus nelja

osakonna loomine, millele lisandub 5-liikmeline

eestseisus eelnõu § 361 lg 1 p 2 alusel, võib kaasa tuua

olukorra, kus meie 21st kohtunikust on juhtivatel

positsioonidel ehk osakonnajuhatajad, esimees ja/või

eestseisuse liikmed koguni 9! Asjatundmatu oleks

siinjuures kõnelda, et juhtimisfunktsioonide täitmisel ei

ole vaja kohtunike koormust vähendada. Alates 2023.a

maist, mil maakohtutes loodi osakonnad, on

osakonnajuhatajate abi kohtu esimehe toetamisel

olulisemate otsuste tegemisel ja teiste maakohtute

osakonnajuhatajatega suhtlusel kohtupraktika

ühtlustamise eesmärgil olnud asendamatud. Kui Pärnu

Maakohtus vähendada osakonnajuhatajate ja eestseisuse

liikmete töökoormust üksnes 10% võrra (praegu 20%),

siis jääb teistele kohtunikele 9 juhtimisfunktsiooniga

kohtuniku puhul katta 1,3 kohtuniku kohta (esimehe

koormus on 50%). See arvutus saab pädeda ka ainult

juhul, kui kõik kohtunike kohad on täidetud, kuid nagu

see ei ole Pärnu Maakohtus (üks kohtunik stažeerib

Riigikohtus, üks on värskelt siirdunud

lapsehoolduspuhkusele), nii ei ole see ministri

Osaliselt arvestatud.

Täiendavate osakondade

moodustamistest on

loobutud.

72

keeldumise tõttu kohti täita võimalik ka teistes kohtutes.

Vaheastme juhtide vajalikkuses ei kahtle ükski kohtu

esimees, iseküsimus on aga see, kas neid on vaja juurde

teha väiksemates kohtutes. Julgen arvata, et kohustuslike

osakondade ja eestseisuse loomine on Harju Maakohtu

probleemide lahendamine, mis väiksemaid kohtuasutusi

aga paremate tulemusteni ei vii. Seega võiks väiksemate

kohtuasutuste puhul jätta lisaosakondade moodustamise

(peale süüteo- ja tsiviilosakonna) eelnõu § 91 mõttes

pigem valikuliseks ja üldkogu otsustatavaks, see ei

välista aga kohustusi spetsialiseerumise tagamiseks

tööjaotusplaaniga.

Konkreetse kohtuasutuse juhtimise aspektist jääb eelnõus

ebaselgeks ka osakonnajuhatajate tasustamine. § 76 lg 32

sätteid ei muudeta ning nimetatu annab aluse lisatasuks

tsiviilosakonna, süüteoosakonna ja eestkoste järelevalve

osakonna juhatajatale. Samas on osakondi rohkem ja

nende nimetused võrreldes § 91 lg 11 loeteluga ei kattu.

Leian, et täiesti põhjendamatu oleks lisatasu maksmine nt

perekonna- ja eestkoste asjade osakonna juhatajale

võrdluses süüteoasjade osakonna juhatajaga välistada.

Kolme tsiviilvaldkonna osakonna loomine (neid võib §91

lg 2 mõttes olla isegi rohkem) on Pärnu Maakohtu

hinnangul selge liialdus, liigne spetsialiseerumine võib

kaasa tuua hoopis menetlusaegade pikenemise. Puudub

igasugune indikatsioon, kuidas hakkab tööjaotusplaan

erinevaid tsiviilasju osakondade vahel jagama, kas

maksejõuetusasju lahendav kohtunik võib ka

perekonnaasju lahendada jne. Kahe valdkonnapõhise

osakonna olemasolu on vähemalt Pärnu Maakohtu näitel

end igati õigustanud, tsiviilasjad jagunevad vastavalt

kohtuniku koormusprotsendile aasta jooksul pea veatult

ja koormused ei erine enam kui 1% raames. Milleks on

vaja teatud liiki kohtuasju maakohtute vahel

ringkonnakohtute piire vaatamata teisiti jagada, on

samuti mõistetamatu, eriti kui vaatate ES sissejuhatuse

töökoormuse osa – uus eelnõu ei arvesta kõige värskema

teadaoleva statistikaga, mille kohaselt on maakohtute

töökoormuste erinevus marginaalne. Kuidas

rakendatakse eelnõu § 454, ei ole arusaadav, s.t kui tihti

maakohtute tsiviilvaldkonna kohtunike töökoormusi

võrreldakse, kui suur peab olema töökoormuste erinevus

asjade alluvusjärgsest kohtust teise kohtu kohtuniku

kasutamiseks ning miks võetakse sellega kohtu

esimehelt/eestseisuselt võimalus tõsta tsiviil- ja

süüteovaldkonna koormuse balansseerimiseks

kohtunikke ühest valdkonnast teise. Omaette teema on

KIS-i vastava funktsionaalsuse „leiutamine“, mille

73

realiseerumise osas puudub igasugune usk. Vt ka ES p

4.2. ja 4.4.

3. Kohtu eestseisuse vajalikkuse kahtlused on avaldatud

juba eespool. § 361 ja § 362 juures ei saa mööda minna

juba ES p 10.4. ja 10.5. sisust. Eestseisuse koosseis viitab

võimalusele selle enamuse sõltumiseks kohtu esimehest

(Pärnu Maakohtu puhul § 361 lg 1 preambula, lg 1 p 2 ja

lg 2), samuti ei tundu kohane ajutiste menetlusgruppide

moodustamine (§ 362 l g1 p 3 ja lg 2) osakondades, kus

nagunii on 3-5 liiget. Segadust on kindlasti rohkem kui

selgust, mis teeb sellise kavandi ebavajalikuks. Ajutiste

menetlusgruppide moodustamine lõhub ka praegusi

1+1+1 menetlusgruppe, mõjudest vt täpsemalt ES p 16.

Osaliselt arvestatud.

Eelnõu on muudetud, §361

sätestab eestseisuse

moodustamise. Eelnõu

kohaselt kuulub maakohtu

eestseisusesse kohtu

esimees, osakondade

juhatajad ning osakondade

juhatajate arvule vastav arv

kohtu üldkogu valitud

liikmeid (eelduslikult 5-

liikmeline).

4. Spetsialiseerumine ei saa olla eesmärgiks iseeneses.

Tuleb märkida, et eelnõu § 37 lg 41 nimetatud

spetsialiseerumine toimib ka väikeses Pärnu Maakohtus

kohtunike endi valikul juba niigi, kusjuures puudub

signaal, et laiema profiiliga kohtunike lahendid saaksid

kõrgemas astmes hävitavama hinnangu kui kitsale

valdkonnale spetsialiseerujad. Kordame veelkord TTÜ

analüüsis märgitut, et professionaalsetes

organisatsioonides tuleb sisulistes töökorralduslikes

küsimustes (töökoormus, spetsialiseerumine,

menetlusgrupid) otsustusõigus jätta kohtunikele või

kohtunike kogudele, et tagada sõltumatus ja

asjatundlikkus.

Teadmiseks võetud.

5. Kohtute nõukogu (varasem KHAN) osas saab

probleemidena viidata võimu koondumisele (ES p 5.1. ja

5.3.), põhjendamata vajadusele kahe JDM liikme

osalusele KN töös põhiliikmena (eelnõu § 401 lg 1 p 7 ja

8), aga ka töövõime ja kompetentsi vähesele olemasolule

(ES p 5.6.).

Kui vanas eelnõus oli kohtuhaldusteenistuse

tööülesanded detailsemad, siis uues eelnõus on kogu

KHT tegevusraskus asetatud KN õlgadele (§ 412 lg 7).

Lisaks selgusetuks jäävale ülesannete kogumile ei ole

võimalik mõista, miks KHT-d ei moodustata iseseisva

asutusena, vaid Tartu Ringkonnakohtu koosseisus, kus

keegi struktuuriüksusena mingit võimu ega

järelevalvepädevust KHT üle ei oma.

Arvestatud.

Kohtute nõukogusse kuulub

11 liiget: Riigikohtu

esimees, viis kohtunike

täiskogu valitud kohtunikku,

kaks Riigikogu nimetatud

liiget, valdkonna eest

vastutav minister,

õiguskantsler ja advokatuuri

esindaja. See tähendab, et

kohtute nõukogu enamuse

moodustavad kohtunikud.

Käesolevas eelnõus on

lähtutud koosseisust, mida

on toetanud 19.09.2024

istungil praegune kohtute

haldamise nõukoda. Selle

järgi on kohtute nõukogu

74

koosseisus esindatud nii

seadusandlik kui ka

täidesaatev võim, kuid

koosseisu enamuse

moodustavad Riigikohtu

esimees ja kohtunike

täiskogu valitud kohtunikud.

Sellise koosseisu eesmärk on

tagada võimude

tasakaalustatus ja

kohtuvõimu

institutsionaalne sõltumatus.

6. KS § 53 lg 2 muudatus on kindlasti silmapaistvalt kasulik

kohtusüsteemile – olukorras, kus KN koosseisus on

kohtunike enamus, peabki selline organ otsustama

esmase ja hädavajaliku – kuulutada kohtute töökoormuse

leevendamiseks välja konkursid. Usutav ei ole meedias

kõlanud seisukoht, nagu poleks kohtunike kohti võimalik

heade kandidaatidega täita.

Kohtunike tagasisidestamise sätetele vastuväiteid ei ole,

kuigi millisel alusel kohtu esimees valiku teeb, peaks

olema kohtute nõukogu poolt mingi juhisena selgemalt

avatud.

Teadmiseks võetud.

1

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

LISA 2

Kooskõlastamise käigus esitatud märkused ja ettepanekud

Esita

ja/

Jrk

nr.

Märkuse või ettepaneku sisu JM seisukohad/vastused

A - arvestatud

OA – osaliselt arvestatud

MA – mitte arvestatud

S – selgitatud

TV – teadmiseks võetud (kui

märkuses puudub konkreetne

ettepanek)

Viru Maakohus

1. Viru Maakohtus esitasid eelnõu osas arvamuse kaks

kohtunikku.

Plaanitavad muudatused on Viru Maakohtu kohtunike

arvates mõistlikud ja põhjendatud. Kohtunikud toetavad

muudatusi.

Teadmiseks võetud

2. Eelnõuga tutvumise järgselt laekus avamusi kahelt Viru

Maakohtu kohtunikult. Ühe kohtuniku arvamus on

lisatud käesolevale kirjale. Viru Maakohus üldjoontes

toetab planeeritud muudatusi, kuid juhime tähelepanu

mõningatele probleemidele.

Teadmiseks võetud.

3. Riigilõivu tagastamine kohtu omal algatusel

Leiame, et kohtu algatusel riigilõivu tagastamine saab

toimuda vaid siis, kui kohtul on olemas tõsikindlad

andmed menetlusosalise kohta, mis võimaldavad seda

teha. Kohtu töökoormuse ja menetlusökonoomia

põhimõttest tulenevalt ei ole kohtul mõistlik tegeleda

lõppenud menetluses nt likvideeritud või surnud

menetlusosalise õigusjärglaste otsimisega. Kohtute

töökoormust aitaks vähendada pigem regulatsioon, mis

seaks riigilõivude tagastamise taotluste esitamisele

ajalise piiri (näiteks aasta pärast vastavas menetluses

lõpplahendi jõustumist), misjärel arvatakse tagastamata

jäänud riigilõiv automaatselt riigi tuludesse. Kirjeldatud

juhul lasuks risk riigilõivu tagasi saamiseks pigem

menetlusosalisel endal ning väheneks kohtute

töökoormus.

Teadmiseks võetud, selgitatud

Muudatustega luuakse kohtule

võimalus riigilõiv avalduseta

tagastada üksnes juhul, kui

tagastamise andmed on kohtule

teada.

4. Tarbijakrediidi nõuete menetlemine

Viru Maakohus ei toeta planeeritud lahendust, kus

täitemenetluses ning pankrotimenetluses tuleks edaspidi

kõiki juba jõustunud kohtulahendeid ehk

tagaseljaotsuseid ja maksekäske teistkordselt kohtulikult

kontrollida. Esiteks suurendab see kohtute töökoormust

ning lisaks tegemist ei pruugi olla põhiseaduspärase

lahendusega.

Arvestatud

Kavandatud PankrS, TMS-i ja

TsMSRS-i regulatsiooni

muudatuste mõju ja

põhiseaduspärasus vajavad

täiendavat analüüsi. Muudatused

jäetakse eelnõust välja.

2

Iseenesest nõustume, et täite- ja pankrotimenetluses peab

allutama kohtulikule kontrollile sellised notariaalselt

tõestatud ja tarbijakrediidilepingutel põhinevad

kokkulepped, mis varem ei ole kohtulikku kontrolli

läbinud. Kohtulahendite puhul saab aga teistkordne

kontroll olla võimalik vaid nendel juhtudel, kus

tagaseljaotsusest või maksekäsust ei nähtu, et kohus on

tarbijakrediidi nõudeid kontrollinud. Olukorras, kus algse

lahendi teinud kohus on nõudeid juba kontrollinud, ei ole

teistkordne kontroll kuidagi põhjendatud.

Leiame, et varasemalt jõustunud tagaseljaotsuste ning

maksekäskude teistkordne kohtulik kontroll toob kaasa

märkimisväärselt suures ulatuses kohtute töökoormuse

suurenemise. Kohtute koormuse kasvu osas puudub

eelnõus aga igasugune analüüs, nt kui palju on hetkel neid

potentsiaalseid pooleliolevaid täitemenetlusi, milles

eelnõu kohaselt tekib võlgnikul õigus sundtäitmise hagi

esitada. Seletuskirja p 6.2.14 räägib küll mõjust

kohtutäituritele, võlgnikele ja sissenõudjatele, aga mitte

koormuse kasvust kohtutele. Ka ühes maksejõuetuse

menetluses võib selliseid nõuded olla kuni

mitukümmend, kuid võlausaldajate nimekirja

kinnitamise peaks kohtunik PankrS § 1003 kohaselt

lahendama 30 päeva jooksul (keerulisemate asjade korral

maksimaalselt 60 päeva jooksul), mistõttu peaksid

kohtud lahendite tagasiulatuvat kontrolli hakkama läbi

viima olulise ajalise surve all.

Õiguskindluse põhimõttest tulenevalt ei ole õigusaktil

üldjuhul tagasiulatuvat jõudu. Seega ei saa ka seaduste

või veelgi enam, seaduste kohaldamise praktika ajas

muutumine tähendada seda, et mistahes varem kehtinud

seaduste või varasema praktikaga kooskõlas olevad

jõustunud kohtulahendid tuleks uuesti allutada

kohtulikule kontrollile. Seletuskirjast ei selgu, mis alusel

sellise hagi esitamise õigus antakse kohtulahendite

baasil, mis on tehtud tagasiulatuvalt, ehk nt 7-8 või isegi

10 aastat tagasi. Kerkib ka praktiline probleem, kui

võlausaldajal/ kostjal pole hagi saabumise ajaks enam

alles selle õigussuhtega seotud alusdokumente, siis mille

baasil kohus midagi järeldama peaks? Kui võlausaldajal

on olemas seadusjõus kohtulahend, siis mis oleks

pidanud panema teda arvama ja nägema ette võimalust,

et tal mingil hetkel tekib vajadus säilitada konkreetse

lepingu dokumentatsiooni, kui ta sai eeldada, et

õigusvaidlus selles osas on lõppenud.

Eelnõus tuleks seega ette näha ajalised piirid, millal

tehtud kohtulahendeid teistkordselt kontrollima peab

ning milliste asjaolude esinemisel seda teha tuleb. Lisaks

peaks sellise sundtäitmise hagi esitamise õigus olema

loodud vaid neile juhtudele, kui nõue baseerub

pärast käesoleva seaduse jõustumist tehtud

kohtulahenditel.

5. Nõustuda ei saa ka eelnõu seletuskirjas tooduga, et

plaanitav regulatsioon suurendab kohtute töökoormust

vaid ajutiselt, sest eelnõus ei ole märgitud ka ühtegi

Selgitatud

3

tulevikus saabuvat tähtaega, mille saabumisel kohtud

edaspidi enam tagaseljaotsuste või maksekäskude

kehtivust teistkordselt kontrollima ei pea.

TMS, PankrS ja TsMSRS

muudatused on jäetud eelnõust

välja.

6. Eelnõu järgi hakkab maksekäsu osakond küsima ning

hindama tarbijakrediidi asjades tõendeid. Kui senine

maksekäsu osakonna peamine erisus nn tavakohtust ongi

olnud see, et seal tõendeid ei hinnata, siis kas ja kuidas

kavandatav muudatus on kooskõlas printsiibiga, et

tõendeid hindab/ õigust mõistab ainult kohus/ kohtunik.

Kaaluda tuleks, kas senine teadlikult formaliseeritud

maksekäsumenetlus, mis kontrollis üksnes asjaolusid/

andmeid ning mis muutub tänu tõendite hindamise

kohustuse lisamisele sisuliseks õigusemõistmiseks, on

siiski kohtunikuabi pädevuses.

Selgitatud.

Maksekäsuosakonnale tuleb

muudatuste kohaselt esitada

dokumendid, mis võimaldavad

kohtul hinnata, kas avaldaja

esitas nõuded õigesti – kas

põhivõlgnevuse suurus on õige,

kas esitatud intresside ja viiviste

nõue ei ületa seadusjärgse

intressi- ja viivisenõuet.

Tegemist on formaalse

kontrolliga, kontrollitakse

maksekäsu kiirmenetluse eeldusi

ja avalduse nõudeid (TsMS §

481, § 482). Maksekäsuosakond

ei hinda laenu andmise asjaolusid

ega muid tarbijakrediidi

õigussuhtega seonduvaid

küsimusi. Pärast nõude vastavuse

kontrollimist on

maksekäsuosakonna töö ja

menetlus sama – formaliseeritult

tehakse makseettepanek, see

toimetatakse võlgnikule kätte ja

antakse võimalus esitada

vastuväide, mis ei pea olema

põhjendatud; kui võlgnik

ettepanekule vastu ei vaidle, teeb

kohus maksekäsu.

7. Juhime ka tähelepanu, et töökoormuse ühtlustamiseks

tuleks kaaluda tarbijakrediidi asjade jagamist üle riigi.

Tarbijakrediidi asjades toimub menetlus 95% ulatuses

kirjalikus menetluses ja lihtmenetlusest. Istungite

pidamine on harv, isiku ärakuulamine saab toimuda ka

tehniliste lahenduste abil. Seega ei oleks see ka tarbijale,

kes on menetluses nõrgem osapool, tarbetult koormav.

Ka on väljakujunenud ühtlane kohtupraktika kõikides

maakohtutes, mis võimaldab selliseid vaidluseid

sarnaselt lahendada ning menetlusosaliste jaoks

kohtumenetluses osalemise kvaliteet ei muutu.

Selgitatud

Tarbijakrediidi lepingutest

tulenevaid nõudeid on võimalik

esitada kohtualluvuse järgsele

kohtule, st igale maakohtule.

Kuivõrd praegu on pooleli ka

kohtukorralduse muudatuste

eelnõu, mille ettevalmistamise

käigus analüüsitakse kohtute

ühendamist, eriregulatsiooni

kohtualluvuse osas käesoleva

eelnõuga ei looda.

8. TsMS § 404 (kirjalik menetlus kohtu määramisel)

kehtetuks tunnistamine

Seletuskirja kohaselt põhjendatakse TsMS § 404

kehtetuks tunnistamist TsMS § 405 (lihtmenetlus)

piirmäära suurendamisega ning lihtmenetlus muutub

sisuliselt ainsaks valikuks. Arusaamatuks jääb, miks on

kohtunikult vajalik võtta ära kaalutlusruum, kas

lahendada asja lihtmenetluses või kirjalikus menetluses.

Selgitatud.

TsMS § 404 kohaselt on

lihtmenetluse piirmäär

4500 eurot ja koos

kõrvalnõuetega 8000 eurot.

Muudatuste kohaselt katab

lihtmenetluse piirmäär senise

kirjaliku menetluse piirmäära.

4

Lihtmenetluses on võimalik

menetleda hagi kohtu õiglase

äranägemise kohaselt

lihtsustatud korras, järgides

üldisi menetluspõhimõtteid;

piirmäära jääva kohtuasja puhul

lihtmenetlus kohaldub ilma, et

seda tuleks eraldi kaaluda või

määrata. Meetmete loetelu TsMS

§-s 405 on lahtine loetelu. Kohtul

on võimalik lahendada edaspidi

lihtmenetluse piirmäära sisse

jääva hinnaga asju kirjalikus

menetluses, järgides üldiseid

menetluspõhimõtteid.

Registrite ja infosüsteemide keskus

1. Edastame infoks, et RIK-il ei ole eraldi arvamust esitada

ning konkreetselt eelnõu muudatustega ei kaasne

arendusvajadusi KIS-is, Salmes, MKMKIS-is ega e-

toimiku poolel. Olenevalt valitavast tehnilisest

lahendusest võib aga enam tasutud riigilõivu tagastamine

kohtu omal algatusel kaasa tuua e-toimiku tehnilise poole

pealt muudatusi, kuid ei pruugi.

Teadmiseks võetud

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt seaduste muutmise

eelnõus planeeritavad muudatused tähendavad arendusi

MKMKIS-is. Täiendavalt võib arendusvajadus ilmneda

kohtute infosüsteemis. Eelnõu põhjal ei ole võimalik

hinnata arendustööde võimalikku mahtu. Kui eelnõus

planeeritud muudatused eeldavad arendusi e-toimikus

teavitab Registrite ja Infosüsteemide Keskuse e-toimiku

tiimijuht Justiits- ja Digiministeeriumit

arendusvajadustest järgnevatel nädalatel.

Teadmiseks võetud

Harju Maakohus

1. Eelnõuga luuakse õiguslik alus enam tasutud riigilõivu

tagastamiseks kohtu omal algatusel.

Toetame sisuliselt esitatud muudatust. Seletuskirja

kohaselt annab muudatus kohtule võimaluse

(mitte kohustuse) tagastada riigilõiv, kui selle on tasunud

menetlusosaline ise. Oluline on

vältida kohtule lisatoimingute tegemist, et kontrollida,

kas riigilõivu tagastamiseks vajalikud

andmed (eelkõige pangakonto number) on kohtule teada.

Seletuskirjas selgitatu ei ole siiski

seadusest üheselt tuvastatav. Soovitame sõnastada

paragrahvi 150 lõige 4: „Kohus võib

riigilõivu tagastada riigilõivu tasunud menetlusosalisele

ka omal algatusel, kui tagastamiseks vajalikud andmed

on kohtule teada.“

Selgitame

Kohus saab riigilõivu omal

algatusel tagastada ainult siis,

kui kohtule on teada andmed

menetlusosalise pangakonto

kohta, kuhu tagastatav summa

kanda. Nende puudumise korral

tuleb kohtul ka edaspidi oodata

menetlusosalise avaldust.

2. Menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale võib

edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud

või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav

menetluskulude summa on üle 500 euro.

Teadmiseks võetud

5

Toetame muudatust.

3. Selleks, et kohtunik saaks hagi tagamise avalduse

lahendada mõistliku aja jooksul, pikendatakse eelnõuga

avalduse lahendamise tähtaega praeguselt ühelt

tööpäevalt kolmeni.

Toetame muudatust

Teadmiseks võetud

4. Suurendatakse lihtmenetluse piirsummat. Muudatuse

tulemusel suureneb nende kohtuasjade hulk, kus kohtul

on lubatud kasutada lihtmenetluse võimalusi. Kehtiva

seaduse kohaselt on lihtmenetluse rahaline piirmäär 3500

eurot põhinõudena ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurot.

Eelnõu kohaselt oleks piirmäärad vastavalt 5000 ja 10

000 eurot.

Toetame muudatust.

Teadmiseks võetud

5. Muudetakse tagaseljaotsuse peale kaja esitamise

regulatsiooni. Muudatuse eesmärk on siduda tähtaja

algus lahendiga, mitte täitemenetlusest teadasaamisega.

Muudatuse tulemusena ei ole menetlusosalisel enam

võimalust valida, kas lahendist või täitemenetlusest

teadasaamisel esitada kaja, ja sellega menetlust venitada.

Toetame sisuliselt muudatust. Oluline on selgitada

vähemalt seletuskirjas, et tõendamiskoormus

tagaseljaotsuse teadasaamisest langeb kostjale. Praktikas

võib tekkida küsimus, kuidas kindlaks teha „päeva, kui

kostja sai tagaseljaotsusest teada“. See ei tohiks olla

samastatav kättetoimetamisega, muidu kaotaks säte

mõtte ja olulise kaitse isikutele, keda ei ole

menetlusest/otsusest korrektselt või isiklikult teavitatud.

Säte on ajale jalgu jäänud ka selles mõttes, et sama sätte

kaitse peaks laienema kõikidele fiktsioonidega

kättetoimetamistele, sh TsMS § 3111 lg 51, 3141, § 322-

327 alusel, mida palju kasutatakse. TsMS § 3111, 3141 ja

§ 326 kasutatakse väga laialdaselt ja on eelistatum

fiktiivne kättetoimetamine viis Ametlike

Teadaannete kaudu kättetoimetamise ees.

Arvestatud

Seletuskirja täiendatud.

Kostja peab ise tõendama, millal

ta sai teada tagaseljaotsusest.

6. Teatud liiki hagita menetlustes tehtud lõpplahendite peale

esitatud määruskaebused vaatab läbi üks

ringkonnakohtunik. Kaaluda võiks, kas lähenemiskeelu

kohaldamine, isiku kinnisesse asutusse paigutamine ja

pankrotimenetluse alustamine on asjad, mida vaatab läbi

üksnes üks ringkonnakohtunik. Tegemist on isiku

põhiõiguseid äärmiselt piiravate meetmega, mis vajaksid

siiski kolmeliikmelise koosseisus kaalumist.

Arvestatud

Eelnõu ja seletuskirja muudetud.

TsMS § 666 lõiget 3

täiendatakse teise lausega

järgmises sõnastuses:

„Käesoleva seadustiku § 475

lõike 1 punktides 2–4 , 9, 101, 11,

121, 152, 153 ja 16 nimetatud

hagita menetluses tehtud

menetlust lõpetava määruse peale

esitatud määruskaebuse vaatab

ringkonnakohtus läbi ja lahendab

üks ringkonnakohtu kohtunik.“.

7. Kahetsusväärselt on puudu maksekäsu kiirmenetluse

regulatsiooni edasiarendus, mis võimaldaks maakohtule

hagi menetlusse edasi saata üksnes need

maksekäsumenetluse vaidlused, kus on hagi esitatud.

Teadmiseks võetud.

8. Tarbijakrediidi nõuete menetluses muudatuste tegemine

on hädavajalik, sest võlgnike arv aina kasvab ning

Teadmiseks võetud

6

kohtute vaates ei järgita laenude väljastamisel endiselt

vastutustundliku laenamise põhimõtete (VTL). Esitatud

muudatused kinnitavad paljuski väljakujunenud

kohtupraktikat. Kohtunikel on siiski mõned

tähelepanekud. Esmalt esitame oma tähelepanekud

tarbijakrediidi nõuete osas, seejärel eelnõu teiste sätete

kohta ning teeme ka täiendavaid ettepanekuid

kohtumenetluse sujuvamaks muutmiseks.

9. Eelnõusse lisandunud tarbijakrediiti (eelkõige

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist)

puudutav osa seadustab küll teataval määral

kohtupraktikas väljakujunenud olukorra, mis puudutab

maksekäsu kiirmenetlust ja pankrotimenetlust, kuid teeb

suuremad muudatused sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise nõuete osas. Mööname, et nende hagide

osakaal ei saa ka tulevikust olla suur, sest tegemist on

keeruka õigusvaidlusega, mis nõuab võlgnikult/tarbijalt

aktiivset tegutsemist, kuid sellegipoolest peab õiguslik

regulatsioon olema selge. TMS-s viidatakse selgelt (ning

täitur peab seda ka täitmisteates alati märkima) nagu

oleks kõigi vastuväidete esitamine tarbijakrediidi asjades

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga alati

võimalik. Kohtunike arvates hakkab praktikas suuremat

rolli mängima TsMSRS-i säte, mille kohaselt saab

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada siiski

piiratud olukordades st vaid siis, kui kohus ei

kontrollinud tagaseljaotsuse (TSO) tegemisel VTL

järgimist (§ 118 lg 2) või piiratud ulatuses (maksekäsu

puhul, § 118 lg 1).

Kujuneks olukord, kus tarbijakrediidiasjades saaks

esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

ükskõik millisel pärast kohtulahendi tegemist tekkinud

asjaolul (kui kohtu poolne VTL kontroll TSO-st ei nähtu,

kuid seda on siiski tehtud). Võiks kaaluda, kas maksekäsk

ja TSO tarbijakrediidis ei võiks alluda samale režiimile

(TsMSRS § 118 lg 1)? Käesoleval juhul tekib küsimus,

miks maksekäsu puhul on vastuväidete ulatus piiratud,

kuid TSO puhul võib tulla lagedale igasuguste

vastuväidetega?

Kui oluline osa TMS § 221 sisulisest rakendusalast

soovitakse siiski sätestada TsMSRS-s, kas siis üldse on

vajalik tarbijakrediidi TSO võrdsustamine mitte-

kohtulahendist täitedokumendiga (koos ülal viidatud

eranditega TsMSRS-s) või oleks sama tulemus lihtsamini

saavutatav TMS-i/TsMSRS-i täiendamisega selliselt, et

nähakse ette erisused TMS § 222 lg 2 suhtes (kui kohus

ei kontrollinud VTL või üldse tarbijakrediidi

imperatiivseid sätteid, siis on võimalik esitada

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi). Võiks ju

eeldada, et jõustunud kohtulahend on seaduslik ja

võimaldada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

esitamist kohtulahendile erandjuhul (kui kontrolli

läbiviimist ei ole võimalik tuvastada), mitte vastupidi (s.o

lubada alati, aga piiranguga, et kui kohus siiski kontrollis,

ei saa esitada).

Arvestatud

Kavandatud TMS-i ja TsMSRS-i

regulatsiooni muudatuste mõju ja

põhiseaduspärasus vajavad

täiendavat analüüsi. Muudatused

jäetakse eelnõust välja.

7

Praktikas hakkaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagisid lahendades olulist rolli mängima see, millise

lõpplahendiga tarbijakrediidiasi lahendati (TSO või

lihtmenetluse otsus, ehkki kummalgi juhul ei tarvitsenud

kohus VTL järgimist omal algatusel kontrollida) ning

loomulikult ka see, kas need maagilised sõnad või lause

kontrolli teostamise kohta (põhjendava osata koostatud)

lahendisse märgiti või mitte.

10. Kohtu seisukohalt võib kaaluda, kas paragrahvi 482

täiendamine on vajalik selliselt, et maksekäsu menetluses

esitatakse ka tarbijale võlaõigusseaduse § 403.1 kohaselt

esitatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht

või sama seaduse § 403.3 kohaselt esitatud Euroopa

standardinfo teabeleht. Mööname, et kohtul on ka

maksekäsu kiirmenetluses kohustus kontrollida

tarbijakrediidi lepingu kehtivust ning standardinfo

teabelehe esitamata jätmine on tehingu tühisuse aluseks,

samuti on vajalik kohtul kontrollida krediidikulukuse

määra, mille ületamine on tehingu tühisuse aluseks.

Erinevus standardinfo teabelehel oleva krediidikulukuse

määra ja lepingus oleva määra vahel võib juhtida kohtu

tähelepanu kergemini sellele küsimusele, kuid ei muuda

kohtu kontrollikohustuse sisu.

Selgitatud

Leiame, et Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo

teabelehe või Euroopa

standardinfo teabelehe esitamine

koos maksekäsu kiirmenetluse

avaldusega ei ole vajalik.

11. Kohus toetab paragrahvi 483 lõikega 1 pikendatud

tähtaega, sest lisatõendite kontrollimine võtab täiendavalt

aega. Samas ei ole tähtaja pikendus märkimisväärne ega

piira oluliselt võlausaldaja huve, sest võlausaldajal on

võimalk esitada koheselt seadusega kooskõlas

olevamaksekäsu avaldus.

Teadmiseks võetud

12. Kohus toetab ka teisi tarbijakrediidi maksekäsu

menetluse muudatusi.

Teadmiseks võetud

13. Kahjuks on maksekäsuasjade automaatse edastamise

lõpetamine (seletuskirja kohaselt arendusi vajava

süsteemi tõttu) eelnõust välja jäänud. Sellega tuleks

kiiremas korras edasi liikuda, sest praegune tehniline

süsteem, kus maksekäsu osakond lõpetab menetluse ja

maakohus alustab uuesti menetlust ei ole õiguslikult

vajalik ja lisab üksnes menetlusele kuluvat aega ja

kohtutele töökoormust.

Teadmiseks võetud, selgitatud

2026. a on planeeritud analüüsid

maksekäsu kiirmenetluse

süsteemi ülevaatamiseks.

Analüüside tulemusel pakutakse

välja terviklahendus.

14. Kindlasti tasuks kohtute töökoormuse ühtlustamiseks

kaaluda ka tarbijakrediidi asjade jagamist kõikidele

maakohtutele üle riigi. Tarbijakrediidi asjades toimub

menetlus 95% ulatuses kirjalikus menetluses ja

lihtmenetlusest, eriti pärast lihtmenetluse piiri tõstmist.

Istungite pidamine on harv, isiku ärakuulamine saab

toimuda ka tehniliste lahenduste abil. Seega ei oleks see

ka tarbijatele, kes on menetluses nõrgem osapool,

tarbetult koormav. Tarbijakrediidi vaidlused

moodustasid 2025.aasta esimesel poolaastal Harju

maakohtus 20 % tsiviilasjade mahust ja 22% tsiviilasjade

koormuspunktide mahust. Olukorras, kus osad Eesti

maakohtud on tsiviilasjade menetlemisel ülekoormatud,

võimaldab tarbijakrediidi kohtuasjade üle-riigiline

jagamine kohtute töömahtu märkimisväärselt ühtlustada.

Ka on väljakujunenud ühtlane kohtupraktika kõikides

Selgitatud

Tarbijakrediidi lepingutest

tulenevaid nõudeid on võimalik

esitada kohtualluvuse järgsele

kohtule, st igale maakohtule.

Kuivõrd praegu on pooleli ka

kohtukorralduse muudatuste

eelnõu, mille ettevalmistamise

käigus analüüsitakse kohtute

ühendamist, eriregulatsiooni

kohtualluvuse osas käesoleva

eelnõuga ei looda.

8

maakohtutes, mis võimaldab selliseid vaidluseid

sarnaselt lahendada ning menetlusosaliste jaoks

kohtumenetluses osalemise kvaliteet ei muutu.

Seadusemuudatuse tegemine ei ole keeruline ning kohtud

on seda ettepanekut varasemalt teinud korduvalt.

15. Muud tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise

ettepanekud

1) Paragrahvi 59 lõige 52 muudetakse ja sõnastatakse

riigisaladuse ja salastatud välisteabe menetlemise täpsem

kord. Kohtul ei ole selle kohta tähelepanekuid.

Teadmiseks võetud

16. 2) Paragrahvi 150 täienduste kohta tähelepanekuid, kuid

tuleb siiski rõhutada, et kohtu algatusel riigilõivu

tagastamine saab toimuda vaid siis, kui kohtul on olemas

tõsikindlad andmed menetlusosalise kohta, mis

võimaldavad seda teha. Kohtu töökoormuse ja

menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt ei ole kohtul

mõistlik tegeleda lõppenud menetluses nt likvideeritud

või surnud menetlusosalise õigusjärglaste otsimisega.

Teadmiseks võetud, selgitatud

Muudatus ei kohusta kohut omal

algatusel riigilõivu tagastama

juhtudel, kui kohtul puuduvad

andmed, kuhu või kellele tuleks

riigilõiv tagastada.

17. 3) Paragrahvi 178 lõige 2 muudatuse kohta ei ole kohtul

tähelepanekuid.

Teadmiseks võetud

18. 4) Paragrahvi 191 lõike 1 esimene lause muudetakse ja

laiendatakse kaebeõigust menetlusabi saamata jätmisel.

Kohtul ei ole muudatuste kohta sisulisi tähelepanekuid.

Tuleks seletuskirjas siiski rõhutada, et kaebeõiguse

laiendamine ei taga siiski kaebuse läbivaatamist

Riigikohtu poolt, sest Riigikohtul on õigus menetlusse

võtmisest keelduda TsMS § 679 lg 1 alusel.

Selgitame

Muudatusega täpsustatakse

isikute ringi, kes võivad esitada

menetlusabi määruste peale

määruskaebuseid. Muudatuse

tulemusena jääb

Rahandusministeeriumile õigus

esitada määruskaebus siis, kui

riik on kohtuasjas

menetlusosaline.

19. 5) Paragrahvi 384 lõike 1 esimene lause muudetakse ja

pikendatakse hagi tagamise avalduse läbivaatamise

tähtaega. Kohtu arvates on hagi tagamise tähtaja

pikendamine väga vajalik. Niivõrd lühikese tähtajaga

hagi tagamise menetlust teistes Euroopa riikides ei

eksisteeri.

Kohtud on erakorraliste asjaolude ilmnemisel võimelised

reageerima ja hagi tagama väga kiirest (eelkõige näiteks

merinõuete puhul sadamast lahkuvat laeva arestima või

enampakkumisi peatama), kuid tavapäraselt ei ole hagi

tagamisel kohtul vaja toimida loetud tundide jooksul.

Hagi tagamine toimub ex parte menetlusena ning kohtul

on menetluses kohustus seista menetluses mitteosaleva

isiku õiguste eest. Hagi tagamise tähtaja pikendamine

annab kohtule võimaluse selgitada avalike andmete

alusel välja hagi tagamise vajalikkus ning paremini

kaaluda kostja õiguseid.

Teadmiseks võetud

20. 6) Paragrahv 404 tunnistatakse kehtetuks ja paragrahvi

405 lõikes 1 muudetakse lihtmenetluse piiramäära.

Kohus toetab esitatud ettepanekut ja märkuseid ei ole.

Teadmiseks võetud

21. 7) Paragrahvi 415 lõikega 2 muudetakse tagaseljaotsusele

kaja esitamise korda. Kohus toetab esitatud ettepanekut

ja märkuseid ei ole.

Teadmiseks võetud

9

22. 8) Kohus toetab isiku surnuks tunnistamise menetluses

tehtavaid muudatusi ( paragrahvi 510 lõige 4 ja

paragrahvi 511 lõike 3 muudatused).

Teadmiseks võetud

23. 9) Kohus toetab pankrotiseaduse muutmise ettepankuid.

Maksejõuetusasjade menetlemisel on kohtupraktika

tarbijakrediidilepingust tulenevate jõustunud

kohtulahendite menetlemisel olnud erinev.

Kohtupraktikas väljakujunenud menetluse selge

seadustamine annab kõikidele osapooltele õigusselguse.

Oluline on ka rakendussätetega määratleda ära

menetlusnormide kehtivus üksnes nendele vaidlustele,

milles ei ole veel võlausaldajate nimekirja kinnitatud.

Teadmiseks võetud, selgitatud

Kavandatud PankrS-i

regulatsiooni muudatuste mõju ja

põhiseaduspärasus vajavad

täiendavat analüüsi. Muudatused

jäetakse eelnõust välja.

24. 10) Kohus toetab riigi õigusabi osas esitatud ettepanekut

ja märkuseid ei ole.

Teadmiseks võetud

Tallinna Ringkonnakohus

1. Tallinna Ringkonnakohus toetab üldjoontes eelnõus välja

pakutud lahendusi, kuid teeb eelnõu kohta järgmised

ettepanekud, võttes muu hulgas arvesse Teie 14.11.2024

kirjas nr 8-3/5169-11 esitatud kohtumenetluse

tõhustamise ettepanekuid.

Teadmiseks võetud.

2. Eelnõu § 1 punktiga 8 TsMS § 666 lõikesse 3 lisatavas

teises lauses sisalduvasse sätete loetelusse võiks lisada

§ 475 lg 1 p 15³ (nõude täitmise aegumise tõttu

täitemenetluse lõpetamise avalduse lahendamine)

Põhjendus: kohtumenetluse tõhustamise ettepanekute

kohaselt kavandatakse sedalaadi asjade kohtust välja

viimist, ent praegugi ei ole need sedavõrd olulised ja

keerukad, et neid peaks lahendama kolmeliikmelises

koosseisus. Pakutud täiendus ei muuda eelnõu mõtet,

eesmärki ega ulatust. Kui see täiendus teha, siis saab

hiljem vastavate asjade kohtust välja viimisel (st TsMS

§ 475 lg 1 p 15³ kehtetuks tunnistamisel) ka viite

kõrvaldada.

Arvestatud.

Eelnõu ja seletuskirja muudetud.

TsMS § 666 lõiget 3

täiendatakse teise lausega

järgmises sõnastuses:

„Käesoleva seadustiku § 475

lõike 1 punktides 2–4 , 9, 101, 11,

121, 152, 153 ja 16 nimetatud

hagita menetluses tehtud

menetlust lõpetava määruse peale

esitatud määruskaebuse vaatab

ringkonnakohtus läbi ja lahendab

üks ringkonnakohtu kohtunik.“.

3. Juba käesolevasse eelnõusse võiks lisada TsMS §-de 176

ja 177 muutmise lähtudes üldjoontes Teie 14.11.2024

kirjas tehtud kohtumenetluse tõhustamise ettepanekutest.

Kõnealuse muudatuse võimalikult kiire tegemine leidis

toetust ka Tallinna Ringkonnakohtu ning Harju ja Pärnu

Maakohtute vahel 22.11.2024 toimunud ümarlaual. Veidi

erinevalt eelviidatud kirjas välja pakutud sõnastustest

teeme ettepaneku muuta kõnealuseid sätteid järgmiselt:

„Paragrahvi 176 lõiked 1, 2 ja 4 muudetakse ja

sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Maakohus määrab menetlusosalistele

menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja või otsustab,

et menetluskulud määratakse rahaliselt kindlaks pärast

kohtuotsuse või asja lõpetava määruse jõustumist.

(2) Kui asja vaadatakse läbi kohtuistungil ja kohus ei ole

otsustanud, et menetluskulud määratakse rahaliselt

kindlaks pärast lahendi jõustumist, ega ole määranud

menetluskulude nimekirja esitamiseks muud tähtaega,

tuleb menetluskulude nimekiri esitada kohtule kolme

tööpäeva jooksul pärast viimast istungit. Kui asja

menetletakse kirjalikus menetluses ja kohus ei ole

Arvestatud

Eelnõu § 23 täiendatud

punktidega 12-15.

10

otsustanud, et menetluskulud määratakse rahaliselt

kindlaks pärast lahendi jõustumist, ega ole määranud

menetluskulude nimekirja esitamiseks muud tähtaega,

tuleb menetluskulude nimekiri esitada kohtule kirjalike

seisukohtade esitamiseks antud tähtaja jooksul.

(4) Menetluskulude nimekiri esitatakse igas kohtuastmes,

kus asja menetletakse, selle kohtuastme menetlusega

seonduvate kulude kohta, kui maakohus ei otsustanud, et

menetluskulud määratakse rahaliselt kindlaks pärast

lahendi jõustumist. Menetluskulude nimekirjas tuleb

detailselt näidata kulude koosseis.“

Paragrahvi 176 lõiget 8 täiendatakse lausega:

„Kui kohus ei ole määranud menetluskulude nimekirjale

vastamise tähtaega, siis on see kolm tööpäeva alates

menetluskulude nimekirja ja tõendite

kättetoimetamisest.“

Paragrahvi 177 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse

järgmiselt:

„ (2) Kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist

suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1

punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud

maakohus menetluskulude suuruse menetlusosalise

taotlusel kindlaks määrusega. Menetluskulude

kindlaksmääramist võib taotleda 14 päeva jooksul

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumisest, mis on ühtlasi menetluskulude nimekirja

esitamise tähtpäev.“

Riigikohus

1. TsMS § 150 lg 4 muudatused. Seletuskirja abil jääb

mõneti arusaamatuks, kuidas see muudatus aitab

kohtute töökoormust optimeerida. Seletuskirja lause

„Riigilõivu tagastamise avalduse ootamine ja eraldi

menetlemine ei ole kõigil juhtudel otstarbekas“ ei

selgita muudatuse vajalikkust.

Sisuliselt ei ole siiski selle muudatuse vastu.

Teadmiseks võetud

2. TsMS § 405 muutmine. On kaheldav, kas lihtmenetluse

piirmäärade vähemalt sellises ulatuses tõstmine (koos

kõrvalnõuetega 10 000 euroni) on ikka õigustatud.

Lihtmenetlus on olemuslikult ette nähtud n-ö väiksemate

tsiviilasjade lahendamiseks, selles menetluses on

põhimõtteliselt piiratud mitmed menetlusosaliste

õigused. Sellisel juhul võib lihtmenetlus pikkamööda

muutuda põhimenetluseks. Määrade tõstmise asemel

tuleks välja töötada lahendusi, mis aitaksid lihtsustada nn

põhimenetlust, ilma et see muutuks lihtmenetluseks.

Teadmiseks võetud.

3. TsMS § 415 muudatus. Seletuskirjast nähtub, et nt 2023.

aastal tehti maakohtutes 5304 tagaseljaotsust ning kaja

esitati 80 otsuse peale. Arvestades seda statistikat, mille

kohaselt esitatakse kajasid nii vähestel juhtudel, ei ole

pakutud muudatusel olulist, laiemat tähtsust. Arvestades

Teadmiseks võetud.

11

mh seda, et kaja võidaksegi esitada pigem siis, kui

tagaseljaotsusest on teada saadud selle otsuse täitmiseks

alustatud täitemenetluse raames, st ei ole tegemist

pahatahtliku valikuga.

4. TsMS § 666 lg 3 muudatused .

Ei toeta lahendust, et registri-, pankroti-, lähenemiskeelu

asjades, samuti eestkoste- ja kinnisesse asutusse

paigutamise asjades võiks määruskaebusi lahendada üks

ringkonnakohtu kohtunik. Ringkonnakohus on

kollektiivne kohus. Õiguskorra ja madalama astme

kohtute

praktika ühtlustamise jaoks on tulemuslikum see, kui

õigusküsimusi arutab konkreetset kohtuasja lahendavas

koosseisus kolm kohtunikku. Kuigi kehtivas õiguses on

võimalik, et teatud asju vaatab läbi üks ringkonnakohtu

kohtunik, ei ole vajalik seda laiendada, v.a ehk asjades,

kus õiguslikke küsimusi peaaegu pole, tegemist on nt

diskretsiooniga (nt menetluskulude kindlaksmääramine

vms).

Nt isikule eestkoste seadmine riivab intensiivselt tema

põhiõigusi, arvestades eestkoste seadmisega tekkida

võivaid olulisi piiranguid eestkostetava varakasutus- ja

käsutusõigusele, tehingute tegemise õigusele,

valimisõigusele. Ning nt ka kinnisesse asutusse

paigutamise asjades esitatud määruskaebusi peaks samal

põhjusel läbi vaatama kolm kohtunikku, arvestades

isiku liikumisvabaduse täielikku piiramist ja tahtest

olenematu ravi määramist.

Ringkonnakohus peab hoolikalt kontrollima, kas

maakohtus olid tagatud kõik seaduses ettenähtud

menetluslikud garantiid ning esinevad kõik eestkoste

seadmise / kinnisesse asutusse paigutamise alused. See

määruskaebemenetlus ei saa olla n-ö automatiseeritud,

kus üks ringkonnakohtunik lööb maakohtu kinnisesse

asutusse paigutamise määrusele kinnitava templi peale.

Piisav ei ole seletuskirjast nähtuv põhjendus, et valitud

asjade korral ei ole tegemist õigusemõistmise asjadega

PS § 146 tähenduses ja et neid asju võiks lahendada mõni

haldusorgan. Tehtavaid otsuseid peab saama kontrollida

võimalikult kvaliteetselt.

Arvestatud

Eelnõu ja seletuskirja muudetud.

TsMS § 666 lõiget 3 täiendatakse

teise lausega järgmises

sõnastuses:

„Käesoleva seadustiku § 475

lõike 1 punktides 2–4 , 9, 101, 11,

121, 152, 153 ja 16 nimetatud

hagita menetluses tehtud

menetlust lõpetava määruse peale

esitatud määruskaebuse vaatab

ringkonnakohtus läbi ja lahendab

üks ringkonnakohtu kohtunik.“.

5. Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat

seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti

ainult kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus.

Teadmiseks võetud

6. Eelnõu § 1 p-ga 19 soovitakse jätta TsMS § 607 lõikest 1

välja tekstiosa „§ 404 lõikes 1“. Seletuskirja järgi on see

muudatus seotud punktiga 9, millega tunnistatakse § 404

kehtetuks. Siin on jäänud tõenäoliselt tähelepanuta, et

TsMS § 607 viitab hoopiski äriseadustiku § 404 lg-le 1

(mitte TsMS § 404 lg-le 1) ja seda ei ole plaanis kehtetuks

tunnistada. Seega on eelnõu § 1 p 19 tõenäoliselt ekslik

ja TsMS § 607 tuleks jätta muutmata.

Arvestatud

Eelnõu ja SK muudetud

7. Arvestades eelnõu eesmärki optimeerida kohtute

töökoormust, tõhustada kohtute tööd ja kiirendada

kohtumenetlusi (seletuskirja p 1.1), on arusaamatu, miks

ei jõudnud eelnõusse VTK-s tehtud ettepanek loobuda

Teadmiseks võetud

Selgitame, et maksekäsu

muudatuste analüüs on hetkel

12

maksekäsu kiirmenetluse korral praegusest korraldusest,

kus vastuväite või kättetoimetamise võimatuse korral

saadetakse avaldus ilma avaldaja sellekohase

tahteavalduseta kohtusse. Põhjendused tunduvad olevat

seotud tehniliste lahendustega (seletuskiri p 2.1), kuid

muudatus aitaks vähendada kohtute töökoormust. VTK

kohaselt menetles maakohus 2023. aastal 2771

maksekäsu kiirmenetluse avaldust, kus koostas hagi

käiguta jätmise määruse ja toimetas selle avaldajale kätte,

kuid kus lõpuks hagi ei esitatud (VTK p 3.1,

https://eelnoud.valitsus.ee/main#rDChhlql). Pakutud

muudatus aitaks vähendada aastas kohtute koormust

tõenäoliselt sarnases suurusjärgus kohtuasjade võrra.

koostamisel. Pärast analüüsi

valmimist saab teha vastavad

muudatused.

8. Sõnastuslik tähelepanek eelnõu § p 14 osas. See on

sõnastatud „Kohus lahendab tarbijakrediidilepingu alusel

esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduse selle

saamisest alates kahekümne tööpäeva jooksul. “Parem

sõnastus võiks olla nt: "Kohus lahendab maksekäsu

kiirmenetluse avalduse selle saamisest alates kahekümne

päeva jooksul, kui avalduses nõutakse

tarbijakrediidilepingust tulenevat nõuet." Seda põhjusel,

et "tarbijakrediidilepingu alusel esitatud maksekäsu

kiirmenetluse avaldus" kõlab selliselt, justkui tuleks

maksekäsu kiirmenetluse avalduse alus lepingust.

Arvestatud, eelnõu muudetud

9. Eelnõu § 4 p-ga 1 kavandatakse rakendussätted, mis

reguleerivad olukorda kuni 1. jaanuarini 2026. Ometi on

seletuskirjas mõlema sätte kohta räägitud 1. septembrist

2025, mistõttu esineb vastuolu eelnõu ja seletuskirja

vahel. Tõenäoliselt on eelnõus õiged kuupäevad, sest

seadus peaks jõustuma 1. jaanuaril 2026.

Arvestatud

Seletuskirja muudetud

10. Ettepanek jätta välja eelnõu § 4 p-ga 2 kavandatud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse

seadustiku rakendamise seaduse täiendamine §-ga 118,

millega soovitakse piirata tarbijakrediidilepingust

tuleneva nõude alusel tehtud maksekäsu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi esitamise piiranguid. See

muudatus muudab tarbija olukorra praegusega võrreldes

teatud juhtudel ebasoodsamaks. Kehtiva regulatsiooni

järgi saab tarbija (sarnaselt kõigi teiste täitemenetluse

võlgnikega) esitada sundtätimise lubamatuks

tunnistamise hagi erinevatel alustel (nt nõuet ei ole, see

on rahuldatud, tasaarvestatud, või hea usu põhimõtte

vastane). Tarbijale antud võimalus tugineda hagis sellele,

et krediidiandja kohustuste rikkumise tõttu ei ole

sissenõudjal nõuet muus osas, kui põhivõla ja

seadusjärgse viivise osas, peaks olema tarbijale antud

lisavõimalus, mitte ainus alus, millele tugineda saab.

Seega võib kavandatud muudatus muuta tarbijate

olukorra vastupidiselt soovitule osaliselt ebasoodsamaks.

Arvestatud

Kavandatud TMS-i ja TsMSRS-i

regulatsiooni muudatuste mõju ja

põhiseaduspärasus vajavad

täiendavat analüüsi. Muudatused

jäetakse eelnõust välja.

11. Ettepanek muuta TsMS § 4891 selliselt, et maksekäsu

kiirmenetluses saab tarbijakrediidinõude puhul

vastuväite esitada ka pärast seda, kui võlgnik saab

maksekäsu alusel algatatud täitemenetlusest teada. See

eeldab TsMS § 489 lg 5, 4891 ja TMS § 24 lg 3 vastavalt

muutmist. Selline ettepanek tehti ka enne seaduseelnõu

Mitte arvestatud, selgitatud.

Käesoleva eelnõuga täiendava

vastuväite esitamise võimalust ei

looda.

13

väljatöötamist, kuid seletuskirjast ei ole aru saada, miks

sellega ei ole arvestatud.

JDM-is on planeeritud täiendav

maksekäsumenetluse analüüside

pakett ja süsteemi kompleksne

ülevaatamine. Muudatuse

lisandumise võimalus analüüside

tulemusena ei ole käesoleval

hetkel teada.

Tartu Maakohus

1. Muudatuse mõju maakohtu menetlusele ja

töökoormusele on pigem väike. Samas leiti, et

muudatusettepanekud on üldjoontes põhjendatud ja

toetavad kohtute töökoormuse vähendamise ning töö

tõhustamise eesmärke.

Teadmiseks võetud.

2. Hagi tagamise tähtaja pikendamine võimaldab küll

avalduse lahendada kohtu jaoks mõistlikumalt aga see ei

vähenda kohtuniku koormust. Tööpäeviti pärast kella

17.00 ja puhkepäevadel ning riigipühadel kohtule

laekunud hagi tagamise avaldused võiks lugeda kohtusse

saabunuks järgmisel tööpäeval. Kui lugeda tööajaväliselt

kohtule laekunud avalduste saabumispäevaks nende

kalendaarne esitamispäev, jääb sisuliselt avalduse

lahendamiseks aega kolme tööpäeva asemel kaks, sest

tööaega kulub ka avalduste registreerimiseks ja

jagamiseks.

Ettepanek on täiendada TsMS § 384 lg-t 1 teise lausega,

senine teine lause saaks kolmandaks lauseks: „Tööpäeviti

pärast kella 17.00, puhkepäevadel ja riigipühadel esitatud

hagi tagamise avaldused loetakse kohtusse saabunuks

järgneval tööpäeval.“

Mitte arvestatud.

Tsiviilkohtumenetluses, nagu ka

tsiviilõiguses üldiselt,

arvestatakse tähtaegu lähtuvalt

TsÜSist (TsMS § 62).

Eriregulatsiooni loomine hagi

tagamise taotluste esitamise

tarvis oleks ebasüstemaatiline ja

vastuolus õigusselguse

põhimõttega.

3. Lihtmenetluse piirmäära tõstmine ei vähenda tegelikult

samuti maakohtu töökoormust. Riigikohtu antud juhiseid

arvestades tuleb ka lihtmenetluses välja tuua õiguslik

põhjendus ning tõendite analüüs. Lisaks on vaja ka

lihtmenetluses ära kuulata tunnistajaid. Lihtmenetlus

õigustaks ennast siis, kui kohtunikul oleks võimalik teha

otsus hoopis teistsugusena (põhjendavas osas ainult

õiguslikud viited, analüüs ainult selle küsimuse kohta,

mille üle vaidlus käib, viited ainult olulistele tõenditele).

Praegu tundub Riigikohtu suuniste põhjal, et see ei ole

võimalik. Koormuse kokkuhoiu võib saavutada

ringkonnakohtus, kui maakohtu kohtunik ei anna luba

apellatsioonkaebuse esitamiseks.

Lihtmenetluses tehtud otsustele esitatakse üha rohkem

edasikaebusi, mis tähendab, et kui otsus on tehtud ilma

kirjeldava ja põhjendava osata, tuleb lõpuks otsus ikkagi

koos põhjendustega kirjutada. See ei ole tegelikult aja

kokkuhoid ja sunnib asjaga tegelema kaks korda. Kas

sellise nurga alt on muudatust üldse analüüsitud?

Teadmiseks võetud.

4. TsMS § 666 lg 3 täiendamine § 475 lg 1 p 12² osas ei

pruugi olla põhjendatud, sest tegemist võib olla

mahukama ja keerulisema asjaga, mistõttu ei ole

põhjendatud selle läbivaatamise ja lahendamise andmine

ühele ringkonnakohtu kohtunikule.

Arvestatud.

Eelnõu ja seletuskirja muudetud.

TsMS § 666 lõiget 3 täiendatakse

teise lausega järgmises

sõnastuses:

14

„Käesoleva seadustiku § 475

lõike 1 punktides 2–4 , 9, 101, 11,

121, 152, 153 ja 16 nimetatud

hagita menetluses tehtud

menetlust lõpetava määruse peale

esitatud määruskaebuse vaatab

ringkonnakohtus läbi ja lahendab

üks ringkonnakohtu kohtunik.“.

5. Esimene arvamuse avaldaja märkis seoses eelnõu § 2

kirjeldatud muudatustega, et PankrS § 94 täiendamine

lõikega 11, mis täpsustab tarbijakrediidilepingute puhul

esitatavate dokumentide nõudeid, on vajalik. Sellest

tulenevalt on oluline täiendada (nagu kavandatakse

PankrS § 10 lg 5, aga ka § 94 lg 11) ka FiMS § 25. Kui

eelnõu eesmärk on, et tarbijakrediidinõuete kontrollimine

toimuks sisuliselt, siis peab see sõnaselgelt olema

reguleeritud ka FiMS-is.

Tarbija on ju füüsiline isik ja füüsilise isiku

maksejõuetuse seadus reguleerib ka võlgade

ümberkujundamise menetlusi. Isikutel, kes on esitanud

avalduse võlgade ümberkujundamise menetluse

algatamiseks, on valdaval enamusel nõuded läbinud

maksekäsu kiirmenetluse või tehtud tagaseljaotsus,

nõuded on täitemenetluses. Ja neiski menetlustes tõuseb

küsimus sellest, et vastutustundliku laenamise

põhimõtteid ei ole kontrollitud. Võlausaldajad keelduvad

nõutavaid dokumente esitamast, kuna on olemas

jõustunud kohtulahend. Nõuete ümberarvestamine, mida

usaldusisik või kohus neis menetlustes teeb, on

jätkusuutmatu töömahuga ülesanne, kuna võlausaldajad

ei esita neid dokumente, mida käsitletav eelnõu

võlausaldajalt pankrotimenetluses nõudma hakkab. Siit

ka ettepanek viia PankrS § 10 lg 5 ja § 94 lg 11

kavandatavad muudatused sisse FiMS §-i 25. Kaaskirjas

loetletud eelnõu muudatused (p 1-9), mille kohta eelkõige

tagasisidet oodati, on arvamuse avaldaja hinnangul hästi

läbi mõeldud, väärivad sisseviimist.

Selgitatud

Kavandatud PankrS-i

regulatsiooni muudatuste mõju ja

põhiseaduspärasus vajavad

täiendavat analüüsi. Muudatused

jäetakse eelnõust välja.

6. Teine arvamuse avaldaja leidis, et seletuskirjas toodud

eesmärke optimeerida kohtute töökoormust, tõhustada

kohtute tööd ja kiirendada kohtumenetlusi, on eelnõuga

võimalik saavutada vaid osaliselt. Kindlasti tehti 2024.

aastal kohtute poolt palju kaalukamaid ettepanekuid

küsimuses, mis kohtute töökoormust vähendaks, kuid

mida käesolev eelnõu ei kajasta. Eelnõus on tegemist vaid

kosmeetiliste muutustega. Mitmed plaanitud muudatused

vähendavad reaaluses ministeeriumite (Justiits-, Sise- ja

Rahandusministeeriumi) halduskoormust, sest nad

jäetakse määrusi saavate isikute ringist välja. Kohtu

töökoormust need sätted tegelikult ei vähenda.

Positiivselt puudutavad kohtuid mõnede vaieldavate

olukordade lihtsustamine ja täpsustamine. Näiteks hagi

tagamise taotluse läbi vaatamise tähtaja pikendamine

(eelnõu § 1 p 8), määruskaebuse lahendamise võimalus

ringkonnakohtus ühe kohtuniku poolt (eelnõu § 1 p 20).

Selgitame

Kõiki kohtute esitatud

ettepanekud analüüsiti ja saadeti

arvamuse avaldamiseks

sihtrühmadele, samuti arutati

neid KHNis. Tagasiside põhjal

koostati käesoleva eelnõu

muudatused.

15

7. Eelnõuga plaanitud tarbijakrediidi sätete muutmise

tulemusel aga kohtute töökoormus alguses kindlasti

hoopis suureneb ning asjade menetlemine ei kiirene.

Samas on nendel muudatustel hoopis muu eesmärk, mida

seletuskirja sissejuhatavas osas ei ole üldse esile toodud.

Viimased rohkem kui 1,5 aastat on kohtud pidanud

leidma ise võimalusi ja kulutama suurt energiat, et tagada

tarbijakrediidilepingutest esitatud nõuete puhul

tarbijatele vajalik kaitse, kusjuures makskäsumenetluses

ei ole see seaduslikult üldse võimalik olnud. Paraku on

Justiitsministeeriumil kulunud probleemi lahendava

eelnõu koostamiseks 1,5 aastat (selles küsimuses

ebaefektiivsele maksekäsu menetlusele on viidatud juba

Riigikohtu 24. novembri 2023 lahendis 2-21-13098/50).

Kuigi plaanitavad muudatused suurendavad ilmselt

(vähemalt alguses) kohtute töökoormust ja kindlasti

maksekäsuosakonna töökoormust, on muudatused

õigusselguse huvides kindlasti vajalikud ja annavad

kohtutele lõpuks seadusest tulenevad selged hoovad

probleemi lahendamiseks, mis omakorda vähendab

krediidiandjate loomingulist tegevust ja vaidlusi

kohtutega, kas ja mida ikkagi esitama peab.

Teadmiseks võetud, selgitatud

Kohtu töökoormuse

leevendamiseks

tarbijakrediidiasjade

lahendamisel, võetakse

kasutusele IT-lahendus, mis

abistab kohtunikke avalduse

andmete ja vastustundliku

laenamise põhimõtte

kontrollimisel. Arendamisjärgus

IT-lahendus võimaldab juba enne

avalduse kohtunikuni jõudmist

kontrollida hagiavalduse

vastavust nõuetele ning

juhendada hagejat andmete

esitamisel. Andmete kujul

hagiavalduse esitamine

võimaldab avalduse automaatset

töötlemist erinevate AI mudelite

abil. Näiteks kontrollida, kas

avalduse esitamisel on lisatud

kõik vajalikud andmed ja

dokumendid (nt allkirjastatud

leping, krediidianalüüs). Süsteem

tuvastab automaatselt olulisemad

andmed (nt sissetulek,

maksekohustused) ja tõstab need

esile loetavas vormis. Kohtunik

ei pea dokumentide vahel käsitsi

navigeerima ja otsima olulisi

andmeid – töö muutub

tõhusamaks ja läbipaistvamaks.

See võimaldab maakohtute

koormust tarbijakrediidilepingust

tulenevate nõuete läbivaatamisel

oluliselt leevendada, mille

tulemusel lüheneb ka

menetlusaeg.

8. Arvamuse avaldaja hinnangul on ebaselge, miks on

eelnõust jäetud välja võlgade ümberkujundamist

puudutavate samalaadsete olukordade lahendamine-

võlgade ümberkujundamiskavasse minevate

tarbijakrediidil põhinevate maksekäskude ja

tagaseljaotsuste õiguspärasuse hindamise lihtsustamine

analoogselt PankrS § 1003 lg 4 p 1.

Praegu on vastavalt FiMS § 25 lg 4 võimalik jätta

vaieldav nõue kindlaks määramata ja kavasse võtmata, st

kui võlausaldajal on nõue maksekäsust või

tagaseljaotsusest ja ta ei ole vabatahtlikult nõus

usaldusisikule nõude õiguspärasuse kontrollimiseks

lisatõendid esitama, ei saagi seda nõuet kavasse panna ja

tuleks siis eraldi hagi esitada või tuleb olla võlausaldaja

nõudega nõus suuruses nagu esitatakse makskäsu / TSO

alusel. Kuna nõude suuruse kindlaks määramise osas ei

Selgitatud

Kavandatud PankrS-i

regulatsiooni muudatuste mõju ja

põhiseaduspärasus vajavad

täiendavat analüüsi. Muudatused

jäetakse eelnõust välja.

16

ole FiMS § 25 lg 6 võlausaldajal kaebeõigust, mis

tähendab, et kui usaldusisik määrab nõude omal

äranägemisel (ka ilma tõenditeta näiteks) väiksemaks kui

makskäsust / TSO-st otse tuleneb ja teeb selle alusel kava,

ning kui kohus selle käsitlusega nõustub, on võlausaldajal

ainsaks võimaluseks kogu kava peale kaebus esitada. Ei

nõude uus hagemine võlgniku poolt ega ka kaebamine

kogu kava peale võlausaldaja poolt ole menetluslikult

ökonoomsed. Seega tuleks ka FiMS § 25 kuidagi

täiendada (näiteks kaebeõigusega) või siis täiendada

FiMS § 24 analoogsete sätetega nagu plaanitakse Pankr §

1003 lg 1.

9. Lisaks oodatakse seadusesse konkreetset lahendust

elulise olukorra lahendamiseks, kus võlgnik on esitanud

maksejõuetuse avalduse, palub võlgade

ümberkujundamist ja peab tasuma usaldusisiku

ettemaksu (FiMS § 19 lg 2), kuid tema kontod on

täitemenetluses arestitud ja kohus on täitemenetluse

menetluse alustamisel peatanud. Sellises olukorras on

võlgnikul kontol raha (laekub näiteks igakuine palk),

kuid ta seda soovitud ja vajalikus ulatuses kasutada ei saa,

sest kontol on arestisumma piirmäär, mille on määranud

täitur. Täiturid ütlevad, et nemad kontol enam midagi

muuta ei saa, sest kohus on täitemenetluse peatanud,

pangad aga hoiavad võlgniku raha aresti all, sest keegi

pole vastavat korraldust andnud. Olukord on vastuolus

TMS § 47 lg 12 teise lausega, mille kohaselt peaks

põhimõtteliselt võlgnik oma sissetuleku ju ise kasutada

saama, sh tasuma ka usaldusisiku tasu ettemaksu. Praegu

läheb kohtul suur energia nende olukordade

lahendamisele ja võimalike variantide otsimisele, et

menetlus toimida saaks.

Seejuures toimivad eri täituritega ja eri pankadega

erinevad variandid. Probleem on kestnud juba alates

FiMS jõustumisest, s.o alates 1. juulist 2022).

Teadmiseks võetud

Justiits- ja Digiministeerium

arvestab tulevikus täitemenetluse

peatamise toimingu mõjude

parema reguleerimise

vajadusega. Käesoleva eelnõuga

maksejõuetuse ja täitemenetluse

valdkondades muudatusi ei tehta.

10. Kolmandas arvamuses toodi eelnõu puuduseks

tarbijakrediidi mõiste täpsustamata jätmine ning millised

nõuded tarbijakrediidi alla kuuluvad. Ka kohtupraktikas

on kõnealune küsimus kohati jätkuvalt ebaselge. See võib

tuua suure tõenäosusega kaasa esmalt kohtuvaidlused,

millised on tarbijakrediidinõuded, st milliste nõuete

suhtes kavandatavad muudatused üldse kehtivad.

Teadmiseks võetud ja selgitatud.

N-ö tarbijakrediidinõuete all on

silmas peetud nõudeid, mis

tulenevad

tarbijakrediidilepingust.

Tarbijakrediidilepingu mõiste on

reguleeritud VÕS § 402 lg-s 1.

See on krediidileping, millega

oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja annab või kohustub

andma tarbijale krediiti või laenu.

Kuna eelnõu sätetes kasutatakse

sõnastust

„tarbijakrediidilepingust

tulenevad nõuded“, mitte

„tarbijakrediidinõuded“, siis

tuleb seda mõista VÕS § 402 lg 1

toodud „tarbijakrediidilepingu“

17

mõiste tähenduses. Eelnõuga

loodavast TsMS § 481 lg-st 2.4 ja

lg-st 2.5 tuleneb, milliseid

tarbijakrediidilepingust

tulenevaid nõudeid saab

maksekäsu menetluses esitada –

need on: krediidi põhisumma

tagastamise nõue, seadusjärgses

määras intressi nõue ja

seadusjärgses määras viivise

nõue.

11. Lisaks märkis arvamuse avaldaja, et muudatuse järgi saab

edaspidi maksekäsu kiirmenetluses nõuda ainult

põhivõlga ja seadusjärgset intressi/viivist. Kaheldav on,

selline muudatus oma eesmärki täidab, st tagab nö

õiguspärased maksekäsud ja hoiab ära süsteemi

kuritarvitamise.

Praktikas on levinud, et laenuandjad laiendavad põhivõla

mõistet, lisavad tegelikule põhivõlale juurde muu, nt

refinantseerimiste korral loevad nad põhivõlaks mh

kõrvalkulud (intress, viivised jne).

Selgitatud.

Muudatuste kohaselt esitatakse

maksekäsuosakonnale ka nõuet

tõendavad dokumendid, kust

nähtub, kas nõuded esitati õigesti.

Kui nõue on esitatud valesti,

avaldust muudatuste kohaselt

menetlusse ei võeta.

12. Muudatuse järgi ei loeta edaspidi maksekäsu või

tagaseljaotsuse alusel esitatud nõudeid

pankrotimenetluses automaatselt kaitsmiseta

tunnustatavateks, kui need põhinevad

tarbijakrediidilepingul. Ebaselgeks jääb ja ka

seletuskirjas puudub igasugune analüüs, millisel alusel

või põhjendusel on tagaseljaotsus võrdsustatud

maksekäsuga. Tegemist on õiguslikult erinevate

menetluste (sh kaebekorra osas) ja kohtulahenditega.

Küsitav on, kas tagaseljaotsus peaks olema võrdsustatud

maksekäsuga, st kas ja mis põhjusel tagaseljaotsust kui

kohtulahendit peaks saama "lihtsalt uuesti ümber

vaadata". See vajaks täiendavat sisulist analüüsi. Ka

puudub analüüs selle kohta, kas tagaseljaotsuse puhul ei

oleks kohasem meede tagasivõitmise instituut (tuleb küll

möönda, et see võib olla kulukas vaidlus).

Selgitatud

Kavandatud PankrS-i

regulatsiooni muudatuste mõju ja

põhiseaduspärasus vajavad

täiendavat analüüsi. Muudatused

jäetakse eelnõust välja.

13. Sama küsimus tekib muudatuse puhul, mille kohaselt

saab võlgnik täitemenetluses sarnaselt maksekäsule

tagaseljaotsuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamist

tarbijakrediidiasjades nõuda ka selliste asjaolude alusel,

mis esinesid juba enne kohtulahendi jõustumist- kas ja

mis põhjustel on need kohtulahendid kõnealuses

olukorras võrdsustatud.

Selgitatud

Kavandatud TMS-i ja TsMSRS-i

regulatsiooni muudatuste mõju

ja põhiseaduspärasus vajavad

täiendavat analüüsi. Muudatused

jäetakse eelnõust välja.

14. Lisaks on küsitav, kas seadus peaks olema ühtne kõikide

tagaseljaotsuste osas. Kui tagaseljaotsuses on näha, et nt

vastutustundliku laenamise põhimõtet on kohus

kontrollinud, on kaheldav, et sellise kohtulahendiga

nõuet tuleb pankrotihalduril ja kohtul uuesti

pankrotimenetluses nõuete kaitsmisel sisuliselt

kontrollida ja täitemenetluses on võimalik esitada

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

Selgitatud

Kavandatud PankrS, TMS-i ja

TsMSRS-i regulatsiooni

muudatuste mõju ja

põhiseaduspärasus vajavad

täiendavat analüüsi. Muudatused

jäetakse eelnõust välja.

18

15. Täielikult puudub analüüs, kas ja kuidas peaks FIMSi

alusel võlgade ümberkujundamise menetluses

tarbijakrediidiasjades maksekäskusid ja tagaseljaotsuseid

kontrollima või mitte kontrollima, st kas usaldusisik saab

nõuet kontrollida sisuliselt sarnaselt pankrotimenetluses

nõuete kaitsmisele ning paluda kohtul nõude suurus

kindlaks määrata FIMS § 25 alusel sisuliselt. Võlgade

ümberkujundamise menetluses on see olulisemgi

küsimus, kuna võlgnik maksab reaalselt raha nõuete

katteks. Usaldusisik saab võlausaldajaga nõude

ümberkujundamisel kokku leppida nõude vähendamises

(nt intressi, viivise jms arvel), kuid võlausaldajad, kellel

on kohtulahend, sellega üldjuhul ei nõustu.

Selgitatud

Kavandatud PankrS-i

regulatsiooni muudatuste mõju ja

põhiseaduspärasus vajavad

täiendavat analüüsi. Muudatused

jäetakse eelnõust välja.

16. Sarnaselt eelpool märgitule leiab arvamuse avaldaja

samuti, et kavandatavate muudatustega tekib kohtule

täiendav töökoormus ning selleks vajab kohus täiendavat

ressurssi.

Selgitatud

Kohtu töökoormuse

leevendamiseks

tarbijakrediidiasjade

lahendamisel võetakse

kasutusele IT-lahendus, mis

abistab kohtunikke avalduse

andmete ja vastustundliku

laenamise põhimõtte

kontrollimisel. Arendamisjärgus

IT-lahendus võimaldab juba enne

avalduse kohtunikuni jõudmist

kontrollida hagiavalduse

vastavust nõuetele ning

juhendada hagejat andmete

esitamisel. Andmete kujul

hagiavalduse esitamine

võimaldab avalduse automaatset

töötlemist erinevate AI mudelite

abil. Näiteks kontrollida, kas

avalduse esitamisel on lisatud

kõik vajalikud andmed ja

dokumendid (nt allkirjastatud

leping, krediidianalüüs). Süsteem

tuvastab automaatselt olulisemad

andmed (nt sissetulek,

maksekohustused) ja tõstab need

esile loetavas vormis. Kohtunik

ei pea dokumentide vahel käsitsi

navigeerima ja otsima olulisi

andmeid – töö muutub

tõhusamaks ja läbipaistvamaks.

See võimaldab maakohtute

koormust tarbijakrediidilepingust

tulenevate nõuete läbivaatamisel

oluliselt leevendada, mille

tulemusel lüheneb ka

menetlusaeg.

Tallinna Halduskohus

1. Muuta TsMS-i, täiendades §-i 441 lõikega 11 järgmises

sõnastuses:

Teadmiseks võetud.

19

„(11) Infosüsteemis ei pea otsust digitaalselt

allkirjastama, kui kohtunik saab otsuse tegemist

kinnitada usaldusväärselt ja turvaliselt muul viisil.“

Selline TsMS-i muudatus rakenduks

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 156 lg 2

kaudu ka halduskohtumenetlusele (sh HKMS § 178 lg 3

kaudu kõigile kohtulahenditele, st nii kohtuotsustele kui

määrustele).TsMS § 441 lõike 11 eesmärgiks on

menetluste kiirendamine seeläbi, et loobuda lahendite

digitaalallkirjastamisest, kui lahendi saab nt

infosüsteemis turvaliselt kinnitada ka lihtsamalt

(võimalik on nt tagada kohtuniku identifitseerimine

infosüsteemi sisenemisel muul viisil, kui ID-kaardiga /

digi-ID-ga).

Digitaalallkirjastamine on kohmakas ja röövib

kohtunikelt tööaega. Lisaks on oluline, et teatud

olukordades ei olegi võimalik kohtulahendit digitaalselt

allkirjastada. Seda juhul, kui juurdepääsu-piiranguga

lahend vormistatakse infosüsteemis, mis ei võimalda

kasutaja identimist ID-kaardi / digi-ID abil (nt

haldustoiminguks loa andmine julgeolekuasutuste

seaduse §-de 27 ja 29 alusel). Sellises

olukorras tuleb kohtulahend praktikas vormistada

paberkandjal (st allkirjastada käsitsi). See tähendab

täiendavat ajakulu (ja kontoritarvikute kulu) ning lisaks

kaasnevad juurdepääsupiiranguga (riigisaladus ja

salastatud välisteave) paberkandjatel dokumentide

transportimisega, säilitamisega ja arhiveerimisega

olulised lisakulud ja -nõuded. Kõnealuse

seadusemuudatusega oleks võimalik luua, edastada,

säilitada ja arhiveerida selliseid kohtulahendeid

digitaalsel kujul, mis lihtsustab oluliselt tööprotsessi ja

lahendite hilisemat haldamist.

Lisakommentaarina, et sama muudatusettepanek on

TlnHK poolt tehtud HKMS-i muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule

(kohtumenetluse tõhustamine) esitatud arvamuses

(TlnHK 22.11.2024 arvamus nr 10-3/180). Samuti on

sama muudatusettepanek tehtud teadaolevalt kohtute

seaduse ja sellega seotud muude seaduste muutmise

seaduse (kohtureformi seadus) eelnõus

Justiits- ja Digiministeerium

analüüsib ettepanekut ning

vajadusel algatab uue eelnõu.

Kohtunike Ühing

1. EKoÜ üldjoontes toetab planeeritud muudatusi, kuid

juhime tähelepanu, et osad planeeritud muudatused ei

optimeeri kohtute töökoormust, vaid võivad seda oluliselt

suurendada. Eelnõu osas soovime esitada järgmised

seisukohad.

Teadmiseks võetud.

2. Riigilõivu tagastamine kohtu omal algatusel

Kuigi leiame jätkuvalt, et riigilõivu tagastamine kohtu

enda algatusel võiks olla üheks kohtutele antud

võimaluseks, aitaks kohtute töökoormust vähendada

pigem regulatsioon, mis seaks riigilõivude tagastamise

taotluste esitamisele ajalise piiri (näiteks aasta pärast

vastavas menetluses lõpplahendi jõustumist), misjärel

arvatakse tagastamata jäänud riigilõiv automaatselt riigi

Selgitatud

Muudatuse kohaselt ongi

riigilõivu tagastamine kohtu

omal algatusel kohtu võimalus ja

mitte kohustus.

20

tuludesse, kui tagastamise taotlust ei esitata. Kirjeldatud

juhul lasuks risk riigilõivu tagasi saamiseks pigem

menetlusosalisel endal ning väheneks kohtute

töökoormus.

Ajaline piirang riigilõivu

tagastamise taotlemiseks on

kehtestatud TsMS § 150 lg-s 6.

Tegemist on õigust lõpetava

tähtajaga.

3. Pankrotiseaduse ja täitemenetluse seadustiku

muutmise ettepanekud

EKoÜ ei toeta planeeritud lahendust, kus täitemenetluses

ning pankrotimenetluses tuleks edaspidi kõiki juba

jõustunud kohtulahendeid ehk tagaseljaotsuseid ja

maksekäske teistkordselt kohtulikult kontrollida.

Tegemist ei pruugi meie hinnangul olla põhiseaduspärase

lahendusega.

EKoÜ nõustub, et täite- ja pankrotimenetluses peab

allutama kohtulikule kontrollile sellised notariaalselt

tõestatud ja tarbijakrediidilepingutel põhinevad

kokkulepped, mis varem ei ole kohtulikku kontrolli

läbinud. Kohtulahendite puhul saab teistkordne kontroll

olla võimalik vaid nendel juhtudel, kus tagaseljaotsusest

või maksekäsust ei nähtu, et kohus on tarbijakrediidi

nõudeid kontrollinud. Olukorras, kus algse lahendi teinud

kohus on nõudeid juba kontrollinud, ei ole teistkordne

kontroll põhjendatud.

Ühelgi õigusaktil ei saa PS §-s 10 ette nähtud

õiguskindluse põhimõttest tulenevalt üldjuhul olla

tagasiulatuvat jõudu. Seega ei saa seaduste või veelgi

enam, seaduste kohaldamise praktika ajas muutumine

tähendada seda, et mistahes varem kehtinud seaduste või

varasema praktikaga kooskõlas olevad jõustunud

kohtulahendid tuleks uuesti allutada kohtulikule

kontrollile. Järelikult tuleks eelnõus ette näha ajalised

piirid, millal tehtud kohtulahendeid teistkordselt

kontrollima peab ning milliste asjaolude esinemisel seda

teha tuleb.

Arvestades eelnõu seletuskirjas viidatud arvandmeid,

toob varasemalt jõustunud tagaseljaotsuste ning

maksekäskude teistkordne kohtulik kontroll kaasa

märkimisväärselt suures ulatuses kohtute töökoormuse

suurenemise. Ühes maksejõuetuse menetluses võib

sarnaseid nõuded olla kuni mitukümmend.

Võlausaldajate nimekirja kinnitamise peaks kohtunik

PankrS § 1003 kohaselt lahendama 30 päeva jooksul

(keerulisemate asjade korral maksimaalselt 60 päeva

jooksul), mistõttu peaksid kohtud lahendite

tagasiulatuvat kontrolli hakkama läbi viima olulise ajalise

surve all. Maksejõuetust puudutavaid koormuspunkte on

alates 2025. aastast vähendatud, millest tulenevalt on

näiteks Harju Maakohtus vähenenud sellele valdkonnale

spetsialiseerunud kohtunike arv, kuid nende vaidluste arv

ei ole vähenenud.

Nõustuda ei saa eelnõu seletuskirjas tooduga, et plaanitav

regulatsioon suurendab kohtute töökoormust vaid

ajutiselt, sest eelnõus ei ole märgitud ühtegi tulevikus

saabuvat tähtaega, mille saabumisel kohtud edaspidi

Arvestatud

Kavandatud PankrS, TMS-i ja

TsMSRS-i regulatsiooni

muudatuste mõju ja

põhiseaduspärasus vajavad

täiendavat analüüsi. Muudatused

jäetakse eelnõust välja.

21

enam tagaseljaotsuste või maksekäskude kehtivust

teistkordselt kontrollima ei pea.

EKoÜ hinnangul vajab planeeritav regulatsioon

eeltoodud põhjustel olulist täiendamist ning kohtutele

tuleb anda selliste ülesannete täitmiseks täiendavalt

rahalisi vahendeid.

Eesti Advokatuur

1. Hagi tagamise avalduse läbivaatamine .

Kehtiva TsMS § 384 lg 1 kohaselt peab kohus lahendama

hagi tagamise avalduse põhjendatud määrusega hiljemalt

avalduse esitamise päevale järgneval tööpäeval. Kohus

võib hagi tagamise avalduse lahendada hiljem, kui ta

soovib kostja eelnevalt ära kuulata. VTK-s tehakse

ettepanek avalduse lahendamise tähtaega pikendada

kolme tööpäevani, mis peaks aitama vähendada kohtu ja

menetlusosalise menetluskoormust ning VTK-s leitakse,

et hagi tagamise avalduse kiireloomulisuse tagab ka

kolme tööpäeva jooksul lahendamine.

Advokatuur on väga tugevalt vastu hagi tagamise

taotluste lahendamise tähtaja kolmekordistamisele.

Eelnõu seletuskirja kohaselt on eelnõu peamine eesmärk

tõhustada ja kiirendada tsiviilkohtumenetlust ning

optimeerida ja vähendada kohtute töökoormust

(seletuskirja lk 2). Ilmselgelt hagi tagamise taotluse

läbivaatamise tähtaja kolmekordistamine vähendab

oluliselt menetluse tõhusust kohtusse pöördujale, kuid

kohtu töökoormust märkimisväärselt ei vähenda, sest

tagamise määrus tuleb nii ehk teisiti teha. Seletuskirjast

ei ilmne, millel tugineb veendumus, et tähtaja

pikendamise korral lahendatakse hagi tagamise avaldust

kauem ja süvenenumalt, mitte pelgalt hiljem. Kuna

kohtute töökoormus tähtaja pikendamisest ei muutu, ei

ole välistatud, et kavandataval muudatusel puudub

positiivne mõju hagi tagamise põhjalikkusele, kuid on

negatiivne mõju hagi tagamise lahendamise kiirusele.

Hagi tagamise küsimus on osades asjades võtmeküsimus,

kas üldse isikul on võimalik oma põhiseadusliku

kohtusse pöördumise õiguse realiseerimisel saada

efektiivset ja tõhusat õiguskaitset Eesti kohtutelt ja kas tal

üldse on mõtet menetlust jätkata.

Mitmetel juhtudel põhjustaks kolme tööpäevane viivitus

praktikas hagi tagamise võimatuks muutumise (näiteks

laeva, lennuki või muu transpordivahendi arestimine, kus

aeglasema menetluse puhul ei pruugi sadamas olla enam

laeva mida arestida, samuti on kolme tööpäeva jooksul

võimalik võlgnikul tühjaks kanda kontod, võõrandada

väärtpaberid ning isegi teha notariaalsed tehingud

kinnisvaraga enda varatuks muutmiseks). VTK-s

märgitakse, et hagi tagamise avalduse läbivaatamise

tähtaja pikendamine võimaldab kohtunikul rohkem

kohtuasja süveneda ja teha põhjendatud otsus millega

menetlusosaline saab kindluse, et tema avalduse

läbivaatamiseks on olnud kohtunikul aega ja hagi

Mitte arvestatud, selgitatud.

Kuigi avalduse lahendamise

tähtaeg on muudatuse

tulemusena senisest pikem, tuleb

kohtul taotluse saamisel

veenduda, kas tegemist on

viivitamatut sekkumist nõudva

olukorraga. Diskretsiooniotsuse

tegemisel tuleb ka edaspidi

lähtuda avalduse asjaoludest,

sealhulgas objektiivsest ohust ja

konkreetse olukorra

kiireloomulisusest; muudetava

sätte sõnastus viitab jätkuvalt

menetlustoimingu

kiireloomulisusele.

Hagejate õiguskaitse tase ei

tohiks muudatuse tulemusena

nõrgeneda. 18.02.2025. a

toimunud kohtute ja advokatuuri

esindajate ning eelnõu

ettevalmistajate kohtumisel

arutasid osalejad võimalusi,

kuidas tagada seda, et senisest

pikema taotluse lahendamise

tähtaja kehtestamine ei tooks

kaasa hagejate õiguste

kahjustamist ning et kohus

lahendaks kiireloomulised

taotlused ka edaspidi aegsasti.

Kohtud panid kohtumisel

advokatuuri esindajatele

südamele, et viivitamatut

sekkumist nõudvad taotlused

tuleks vormistada selgelt ja

taotluse kiireloomulisus tuleb

selgelt välja tuua. Kohtute

esindajad kinnitasid, et

töökorralduslikult on selliselt

tagatud viivitamatut sekkumist

nõudvate hagi tagamise taotluste

kiire lahendamine ka edaspidi.

Kohtumisel osalejad kinnitasid,

et hagi tagamise teemal tehakse

22

tagamata jätmine ei ole tehtud rutakalt. Advokatuur

pakub sama eesmärgi saavutamiseks välja kaks

lahendust, mis sama eesmärki täidaks, kuid ei kahjustaks

kohtusse pöörduja esmaseid huve.

ka edaspidi koostööd,

arendatakse diskussiooni ning

aktuaalseid küsimusi on võimalik

käsitleda ja lahendada koolituse

kaudu.

2. Esimene alternatiiv on kaheastmeline menetlus. Kohtul

on võimalik valida, kas lahendada hagi tagamine

avalduse esitamisele järgneval tööpäeval põhjendatud

määrusega või ilma põhjendusteta lakoonilise

resolutsioon-määrusega, mille puhul kohus kohaldaks

reeglina hagi tagamise meetmeid, välja arvatud juhul kui

hagi tagamise avaldus on kohtu arvates selgelt

põhjendamatu. Hagi tagamise avalduse lahendamisel

põhjendusteta määrusega saaks vastaspool hagi tagamise

osas (näiteks) kahe tööpäeva (või muu kohtu antud

tähtaja) jooksul esitada oma seisukoha, misjärel kohus

omakorda otsustaks (näiteks) kolme tööpäeva jooksul,

kas hagi tagamise meetmed jäävad jõusse või mitte ning

esitab motiveeriva osa. Sarnane kaheastmelise esialgse

õiguskaitse kohaldamise võimalus on nähtud ette ka

halduskohtumenetluses (HKMS § 252 lg 4).

Teine alternatiiv on selgelt sätestada kohtule

omaalgatuslik tagamise tühistamise võimalus 15 päeva

jooksul koheste tagajärgedega, mõnevõrra analoogselt §

386 lg 5 (tagamise omal algatusel tühistamine kohtu poolt

perekonnaasjades). Üldjuhul oleks üheastmeline

menetlus nagu seni, kuid muuta ja selgemalt reguleerida,

et esimese astme kohtu enda poolt tagamise määruse

tühistamine koos hagi tagamise taotluse rahuldamata

jätmisega omab kohest jõudu ja ei ole edasikaevatav

võrreldavalt olukorraga, kui kohus oleks kohe jätnud hagi

tagamise taotluse rahuldamata. See võimaldaks kohtul

maandada riske, kui kiireloomulise lahendamise tõttu

tekib vigu ning kohus ei pea hagi tagades liiga palju

muretsema selle pärast, kui tagamise andmine osutub

ennatlikuks või põhjendamatuks, sest kohus saab ka viga

ise kohe korrigeerida.

Ettepanekus käsitletav omaalgatuslik tühistamine, on

mõeldud üksnes tagamise andmisel tehtud vea

parandamiseks, mitte aga ei peaks olema pidevalt õhus

rippuv risk hageja jaoks kogu menetluse vältel. Pärast

menetluse alguse kriitilise perioodi lõppu kehtiks edasi

senine kord, mille puhul tagamise tühistamine on

kaevatav.

Üks kahest eelnevast alternatiivist tagaks, et

kiireloomulistes asjades hagi siiski tagatakse. Kuivõrd

hagi tuleks tagamata jätta vaid selgelt põhjendamatu

avalduse korral, ei ole kohtunikul sellise süsteemi puhul

vajadust koheselt niivõrd süvitsi hagi tagamise avaldusse

süveneda. Samas on võimalik nii vältida olukordi, kus

kostjad muutuvad varatuks või hagi tagamine muul

põhjusel ebaõnnestub. Paraku näeme praktikas liiga palju

Mitte arvestatud.

Advokatuuri ettepanekute

rakendamisega suureneks oht

hagi tagamisega kahju tekitada,

samuti suureneks tagamise

taotlusi mitmes osas menetledes

oluliselt kohtu töökoormus.

23

olukordi, kus vaatamata edukale kohtumenetlusele

muutub kohtuotsuste tegelik täitmine võimatuks, kuna

hagi on kas jäänud vaatamata hageja avaldusele tagamata

või on kostjal õnnestunud varad välja viia enne hagi

tagamist. Kostja õigused on samas tasakaalustatult

tagatud.

3. Maksekäsu kiirmenetluse alampiiri tõstmine

Eelnõus on esitatud ettepanek tõsta TsMS § 405 lõikes 1

sätestatud lihtmenetluse piirsummasid, kuid ei ole

puudutatud maksekäsu kiirmenetluse määrasid.

Advokatuuri arvates tuleks see lisada.

Koos lihtmenetluse piirmäärade muutmisega muudeti

22.11.2021 vastu võetud ja 01.01.2022 jõustunud

riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja

teiste seaduste muutmise seadusega

(https://www.riigiteataja.ee/akt/108122021001) ka

maksekäsu kiirmenetluse piirmäärasid. Nende küsimuste

koos lahendamine on põhjendatud ka nüüd.

Majandusnäitajate muutumise argument kehtib samavõrd

nii lihtmenetluse kui ka maksekäsu kiirmenetluse asjades

ning arvestades seda, et neid määrasid viimati koos

muudeti, on advokatuur seisukohal, et ka praegu oleks

põhjendatud maksekäsu kiirmenetluse piirmäära

suurendamine. Kehtiv TsMS § 481 lg 22 sätestab, et

maksekäsu kiirmenetlust ei toimu nõuete puhul, mille

summa ületab 8000 eurot (hõlmab nii põhi- kui ka

kõrvalnõudeid). Silmas pidades soovi erinevaid

piirmäärasid ühtlustada, oleks mõistlik ja loogiline tõsta

ka maksekäsu kiirmenetluse piirmäära 8000 eurolt

10 000 eurole. Seejuures ei oleks tõus kehtiva

piirmääraga võrreldes niivõrd suur nagu lihtmenetluse

puhul (43%), vaid 25%. Rohkemate vaidluste

lahendamiseks maksekäsu kiirmenetluse lubamine

tõhustab aga kohtumenetlust. Samas ei kaasne selle

piirmäära tõstmisega kulusid osapooltele ning ka

sotsiaalmajanduslikud mõjud ei saa olla

märkimisväärsed.

Teadmiseks võetud

Justiits- ja Digiministeerium

analüüsib ettepanekut ning

vajadusel algatab uue eelnõu.

4. Tsiviilkohtumenetluse menetluskulude regulatsiooni

muutmine vähem töömahukaks

Eelnõus ei ole käsitletud menetluskulude

kindlaksmääramise liigselt keerukat, topeltmenetluse

süsteemi. Praegu kulub menetluskulude väljamõistmisele

ebaproportsionaalselt palju ressurssi nii kohtutel kui

menetlusosalistel. Kui eesmärk on vähendada kohtute

töökoormust, palub advokatuur kaaluda TsMS-i

muudatusi, mis võimaldaksid optimaalsemalt

menetluskulusid välja mõista ja liikuda tagasi aastaid

tagasi kehtinud lihtsama korra juurde (enne 2006. aastat),

mille kohaselt menetluskulud määrati kindlaks kohe koos

Osaliselt arvestatud

Menetluskude

kindlaksmääramise lihtsustamise

ja kiirendamise huvides on

eelnõusse lisatud § 23 punktid

12-16.

24

sisulise põhilahendiga, ilma eraldiseisva

järelmenetluseta. Samuti tuleks lihtsustada

väljamõistetavate kohtukulude põhjendavat osa ja

võimaldada kohtul vältida liigsetesse detailidesse

laskumist. Üks võimalus on tühistada TsMS § 174 lg 8,

mille järgi määrab kohus menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt. See

vabastaks kohtu kohustusest kontrollida menetluskulude

põhjendatust ja vajalikkust juhul, kui neile pole

vastuväidet esitatud ja võimaldaks kohtul lahendada

üksnes menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse

kohta esitatud konkreetseid vastuväiteid. Menetluskulude

lahendamine koos põhilahendiga hoiab asja fookust

põhiasjal ja ka pooled keskenduvad sellisel juhul

edasikaebamise korral rohkem sisulisele lahendile,

koormates kohtuid vähem ainult menetluskulude üle

toimuvate vaidlustega.

5. TsMS § 481 täiendamine lõikega 25

Eelnõu § 1 p 12 järgi soovitakse täiendada TsMS §-i 481

lõikega 25, mille järgi arvestataks tarbijakrediidilepingust

tuleneva nõude menetlemisel maksekäsu kiirmenetluses

kõik selles võlasuhtes tarbija tehtud maksed esimeses

järjekorras põhivõla, teises järjekorras intressi ja

kolmandas järjekorras viivise katteks. Seeläbi tehtaks

erand VÕS § 415 lg-st 2, mille järgi arvestatakse

tarbijakrediidilepingu alusel tehtud makse esimeses

järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude

katteks, teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks,

kolmandas järjekorras intressi katteks ja neljandas

järjekorras muude kohustuste katteks.

Advokatuuri menetlusõiguse komisjoni hinnangul ei ole

hea praktika reguleerida menetlusseadustikus küsimusi,

mis kuuluvad materiaalõiguse reguleerimisalasse.

Samast õigussuhtest tekkiva sama küsimuse erineval

viisil reguleerimine VÕS § 415 lg-s 2 ja TsMS § 481 lg-

s 25 muudaks õiguskorda ebaselgemaks. Advokatuur teeb

ettepaneku jätta TsMS § 481 lõikega 25 täiendamata ja

analüüsida VÕS § 415 lg-t 2 muutmise võimalusi.

Arvestatud. Eelnõu ja

seletuskirja muudetud.

6. VÕS § 1132 lg-d 1 ja 2 näevad ette sissenõudmiskulude

hüvitise piirmäärad. VÕS § 1132 lg 4 järgi võib

sissenõudmiskulude hüvitise piirmäära ületava kahju

hüvitamist nõuda üksnes erandlikel asjaoludel.

Advokatuuri menetlusõiguse komisjoni hinnangul ei ole

kaalukat põhjust, miks ei võiks nõuda maksekäsu

kiirmenetluses VÕS § 1132 lg-te 1 ja 2 piirmäärade sisse

jäävate sissenõudmiskulude hüvitamist ning arvestada

VÕS § 415 lg 2 järgi tarbijakrediidilepingu alusel tehtud

maksed esimeses järjekorras neisse piirmääradesse

jäävate sissenõudmiskulude katteks.

Eelnõu seletuskirjas ei ole põhjendatud, miks välistatakse

sissenõudmiskulu (kui muidu õiguspärase nõude)

nõudmine maksekäsu menetluses. Kui intressi ja viiviste

puhul võib olla oluline erinevus seadusjärgsest ja oht

nõuete ülemääraseks kasvamises, siis

Selgitatud

25

sissenõudmiskulude puhul on piirmäärad sätestatud ning

jääb ebaselgeks põhjendus, miks nende nõudmist

maksekäsumenetluses on vaja piirata.

7. TsMS § 384 lõike 1 muutmine

Muudatuse kohaselt lahendab kohus hagi tagamise

avalduse põhjendatud määrusega hiljemalt avalduse

esitamise päevale järgneval kolmandal tööpäeval.

Advokatuur on varasemalt avaldanud seisukohad, mille

kohaselt ei saa nõustuda (kiri Justiits- ja

Digiministeeriumisse 11.12.2024 nr 1-8/881-1) hagi

tagamise taotluse läbivaatamise tähtaja

kolmekordistamisega. Advokatuur on endiselt viidatud

kirjas toodud seisukohtadel, kuid möönab, et võimalus on

ka tähtaja pikendamine kuni kolme tööpäeva võrra nagu

ka Riigiprokuratuur oma ettepanekus on teinud (eelnõu

seletuskiri lk 10).

Selgitatud

Advokatuur on teinud hagi

tagamise avalduse lahendamise

kohta ettepanekud (p-des 1 ja 2),

mille rakendamisega suureneks

oht hagi tagamisega kahju

tekitada, samuti suureneks

tagamise taotlusi mitmes osas

menetledes oluliselt kohtu

halduskoormus.

8. 1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku, pankrotiseaduse,

riigi õigusabi seaduse ja täitemenetluse seadustiku

muutmise seaduse eelnõuga (edaspidi ka kui eelnõu)

viiakse sisse tarbijakrediidivõlgu puudutavas osas

erikord, mille kohaselt tuleb formaliseeritud menetlustes

(maksekäsu kiirmenetlus, pankrotimenetlus,

täitemenetlus) hakata tõendeid koguma ja sisuliselt

hindama.

2. Juhatus on palunud põhiõiguste kaitse komisjoni

seisukohta eeltoodud muudatuste põhiseaduspärasuse

kohta. Kuivõrd eelnõu saadeti arvamuse avaldamiseks

puhkuste hooaja tipus, siis polnud põhiõiguste kaitse

komisjonil võimalik eelnõu üksikasjalikult analüüsida.

Keskendume järgnevas kõige olulisemale.

Teadmiseks võetud

9. 3. Advokatuuri põhiõiguste kaitse komisjon on

seisukohal, et eelnõusse lisatud tarbijakrediidivõlgade

menetlemise korra muudatused on vastuolus eelnõu

eesmärgiga optimeerida kohtute töökoormust,

tõhustada kohtute tööd ja kiirendada kohtumenetlust

ning nimetatud muudatuste eelnõusse lisamine on

vastuolus hea õigusloome ja normitehnika eeskirja ja

õigusloomepoliitika põhialustega, mh seetõttu, et eelnõu

seletuskirjas pole analüüsitud põhimõtteliste ja ulatuslike

muudatuste võimalikku kooskõla põhiseadusega.

Põhiõiguste kaitse komisjoni hinnangul tuleb eesmärgi

(formaliseeritud menetluse kuritarvituste vältimine)

saavutamiseks kaaluda ka alternatiivseid lahendusi.

4. Eesti Advokatuuri põhiõiguste kaitse komisjon teeb

ettepaneku eraldada tarbijakrediidivõlgade

menetlemise korra muudatusi puudutav osa eelnõust

ja koostada nende muudatuste kohta eraldi

väljatöötamiskavatsus (VTK). VTK koostamine

võimaldab eelnõu ettevalmistajal koostada eelnõu

seletuskirja, milles sisaldub vastavalt HÕNTE § 43 lg-

le 5 eelnõu põhiseaduspärasuse ja vastavalt HÕNTE

§-le 46 mõjude analüüs.

Mittearvestatud, selgitatud

Eelnõu menetluskäik lähtub

poliitilisest otsustusest.

10. Eelnõule ei eelnenud maksekäsu kiirmenetlust

puudutavas osas väljatöötamiskavatsust 5. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) §

Teadmiseks võetud

26

1 kohaselt koostab seaduseelnõu ettevalmistaja eelnõu

väljatöötamiskavatsuse. Riigikogu poolt heaks kiidetud

Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030

seaduseelnõude menetlemist käsitleva punkti 12 järgi on

väljatöötamiskavatsuse koostamine, kaasamine,

mõjuanalüüsi ja järelhindamine tõhusa õigusloome

olulised osad. Ka Vabariigi Valitsuse reglemendi § 5

näeb ette, et seaduseelnõude väljatöötamisel tuleb

hinnata selle mõjusid.

6. Seaduseelnõule koostati 20.06.2024 VTK (TsMS ja

KS muutmise väljatöötamiskavatsus, Justiits- ja

Digiministeeriumi avalik dokumendiregister -

adr.rik.ee.), kuid sellega polnud hõlmatud maksekäsu

kiirmenetluses ja täitemenetluses

tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete menetlemist

puudutavad muudatused (seletuskiri lk 9). HÕNTE § 1

lg-s 2 välja toodud VTK koostamise nõudest vabastavad

erandid ei ole praegusel juhul kohaldatavad. Asjakohane

ei ole põhjendus, et tegemist on kiireloomulise

muudatusega. Seletuskirja järgi on tegemist kiireloomuse

muudatusega, kuna maksekäsu kiirmenetluse

kuritarvitamise takistamine ja laenuvõtjate õiguste parem

kaitsmine on Vabariigi Valitsuse eesmärk, mille eelnõu

esitamise tähtaeg Vabariigi Valitsuse tööplaani järgi on

30.06.2025. Muudatuste pidamine kiireloomuliseks on

kasvav trend nagu selgub Justiitsministeeriumi poolt

koostatud „Õigusloomepoliitika põhialused aastani

2030“ täitmise ülevaates 2023. aasta kohta

(„Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030“ täitmise

ülevaade 2023. aasta kohta, 18.11.2024, -

www.justdigi.ee.). 2023. aastal põhjendati VTK-de

puudumist kiireloomulisusega rohkem kui

koroonapandeemia alguses 2020. aastal (vt ülevaade lk

8). Ülevaate koostajad on leidnud, et kiireloomuliste

eelnõude kasvu 2023. aastal saab põhjendada muutunud

julgeolekuolukorra ja kaitsekulude suurenemisega (vt

ülevaade lk 10). On selge, et maksekäsu kiirmenetluse

regulatsiooni muutev eelnõu ei lahenda

julgeolekuolukorra muutumisega võrreldavat probleemi,

mistõttu ei saa seda pidada kiireloomuliseks pelga

põhjendusega, et see asub Vabariigi Valitsuse tööplaanis.

7. VTK-s tuleks mh käsitleda võimalikke õiguslike

lahendusi ja nende võrdlust, lahenduse sobivust

kehtivasse õiguskorda, kavandatava meetme olulisi

mõjusid ja riske, halduskoormuse kasvu (HÕNTE § 1 p-

d 3, 4, 7 ja 71). VTK koostamata jätmise tõttu ei ole

võimalik hinnata muudatuste põhiseaduspärasust ja

proportsionaalsust (sobivust, vajalikkust ja mõõdukust).

Maksekäsu kiirmenetluse regulatsiooni muutmine ei

pruugi olla eelnõus nimetatud probleemi lahendamiseks

sobivaim meede. Muudatuse vajalikkuse hindamata

jätmise tõttu ei ole kaalutud erinevaid alternatiive, mis

sama eesmärki vähem koormavamalt saavutada aitaksid.

Samuti on hindamata muudatusega kaasneva mõju ja

eesmärgi omavaheline suhe. Hetkel puudub ülevaade,

Eelnõu menetluskäik lähtub

poliitilisest otsustusest.

27

milline on maksekäsu kiirmenetluse muudatuste mõju

kohtusüsteemile, võlausaldajatele (peamiselt

ettevõtjatele) ja võlgnikele. Samuti jääb selgusetuks

muudatuse kooskõla põhiseaduse ja Euroopa Liidu

õigusega.

8. Tarbijakrediidivõlgade menetlemise korra

põhimõttelise muutmise eelnõu väljatöötamiseks tuleb

koostada eraldi VTK ja hinnata muudatuse mõju

kohtusüsteemile tervikuna, samuti kaaluda alternatiivseid

lahendusi, millega saaks saavutada sama eesmärgi vähem

koormavate kõrvalmõjudega. Niisamuti on oluline

hinnata, kas muudatustel võib olla soovimatuid tagajärgi

tarbijatest võlgnikele ja võlausaldajatele, st kas kulukama

ja koormavama hagimenetluse eelistatavaks

menetlusliigiks muutumine võib lõppkokkuvõttes olla

menetlusosalistele kahjulikum kui seni kehtinud kujul

maksekäsu kiirmenetlusega jätkamine. Vastavad

asjaolud ja põhjendused peavad nähtuma VTK-st.

11. Maksekäsu kiirmenetluse muudatuste mõju kohtute

töökoormusele pole hinnatud 9. Eelnõu eesmärk on tõhustada ja kiirendada

tsiviilkohtumenetlust ning optimeerida ja vähendada

kohtute töökoormust, et jätta kohtunikele enam aega

tegeleda keerukamate õigusvaidlustega (seletuskiri lk 4).

Vastuolus seletuskirja eesmärgiga suureneb maksekäsu

kiirmenetluse regulatsiooni muutmisega kohtute ja

kohtunike töökoormus. Seda möönavad eelnõu autorid ka

(seletuskiri lk 42). Maksekäsu kiirmenetluse ebatõhusaks

muutmise tagajärjel hakkavad võlausaldajad

tarbijakrediidi asjades senisest enam maksekäsu

kiirmenetlusele hagimenetlust eelistama. Eelnõu

seletuskirja järgi esitati 2024. aastal maakohtutele 4673

tarbijakrediidilepingust tulenevat hagiavaldust, samal

ajal kui maksekäsuosakonnale laekus lahendamiseks 46

429 võlanõude avaldust, millest 48% alus tulenes

tarbijakrediidilepingust (seletuskirja lk 42). Järelikult

puudutab muudatus aastas suurusjärgus 20 000

võlanõude menetlemist. Maakohtute menetluses olevate

tarbijakrediidilepingutest tulenevate hagiavalduste

kahekordistamiseks piisab seega, kui vaid neljandik seni

kiirmenetluses lahendatud nõuetest jõuaksid

kiirmenetluse asemel hagimenetlusse. Eelnõu

seletuskirjas puudub analüüs, milline on muudatuse

võimalik mõju kohtute koormusele.

10. TsMS § 481 lg 25 muutmisega piiratakse

tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete esitamist

selliselt, et esmalt loetakse tasutuks põhivõlgnevus,

seejärel seadusjärgne intress ja viimaks seadusjärgne

viivis. Muudatus piirab krediidiandjatel intressi ja viivise

täies mahus maksma panemist, mistõttu on krediidiandjal

kasulikum kasutada hagimenetlust, kus saab kogu nõude

täies mahus läbi vaielda.

11. TsMS § 482 lg 11 muutmise järgi tuleks

tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemiseks

maksekäsu kiirmenetluses kohtule esitada vajalik info ja

Selgitatud

Kohtu töökoormuse

leevendamiseks

tarbijakrediidiasjade

lahendamisel, võetakse

kasutusele IT-lahendus, mis

abistab kohtunikke avalduse

andmete ja vastustundliku

laenamise põhimõtte

kontrollimisel. Arendamisjärgus

IT-lahendus võimaldab juba enne

avalduse kohtunikuni jõudmist

kontrollida hagiavalduse

vastavust nõuetele ning

juhendada hagejat andmete

esitamisel. Andmete kujul

hagiavalduse esitamine

võimaldab avalduse automaatset

töötlemist erinevate AI mudelite

abil. Näiteks kontrollida, kas

avalduse esitamisel on lisatud

kõik vajalikud andmed ja

dokumendid (nt allkirjastatud

leping, krediidianalüüs). Süsteem

tuvastab automaatselt olulisemad

andmed (nt sissetulek,

maksekohustused) ja tõstab need

esile loetavas vormis. Kohtunik

ei pea dokumentide vahel käsitsi

navigeerima ja otsima olulisi

andmeid – töö muutub

tõhusamaks ja läbipaistvamaks.

See võimaldab maakohtute

koormust tarbijakrediidilepingust

tulenevate nõuete läbivaatamisel

oluliselt leevendada, mille