Relvaseaduse muutmise seadus

1

EELNÕU

26.02.2026

Relvaseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seadus

§ 1. Relvaseaduse muutmine

Relvaseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 11 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „§-s 11“ tekstiosaga „ ja § 833 lõikes 1“;

2) paragrahvi 11 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „hoidmine,“ tekstiosaga „kasutamine,“;

3) paragrahvi 11 lõike 7 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) Kaitseliidu tegevliige ja toetajaliige;“;

4) paragrahvi 11 lõike 7 punktist 3 jäetakse välja tekstiosa „sõjaaja ametikohale määratud reservis

olev“;

5) paragrahvi 2 lõike 1 punktid 2–31 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 2 lõike 1 punkti 12, § 24 lõike 1 punkte 1 ja 4, lõike 2 punkte 3 ja 9 ning § 353 lõike 1

punkti 1 täiendatakse pärast tekstiosa „osade,“ sõnaga „tulirelva“;

7) paragrahvi 5 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna „kolme“ sõnaga „kuue“;

8) paragrahvi 10 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „objekti“ tekstiosaga „hoiatamiseks,“;

9) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Tulirelvade liigid laadimisviisi järgi on:

1) automaattulirelv – tulirelv, mis laeb ennast automaatselt iga kord pärast lasku ja millega saab

päästiku ühekordsel vajutamisel teha rohkem kui ühe lasu;

2) poolautomaatne tulirelv – tulirelv, mis laeb ennast automaatselt iga kord pärast lasku ja millega

saab päästiku ühekordsel vajutamisel teha ainult ühe lasu;

3) käsitsi laetav mitmelasuline tulirelv – tulirelv, mis laetakse iga kord pärast lasku padrunisalvest

või -pesast käsitsi käitatava mehhanismiga;

4) ühelasuline tulirelv – ilma padrunisalveta tulirelv, mida laetakse enne iga lasku, pannes padruni

käsitsi padrunipessa või relvaraua tagaosas olevasse laadimiskohta.“;

10) paragrahvi 121 lõike 1 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „– tulirelv, mille ümberlaadimine

toimub automaatselt iga kord pärast lasku ja millega saab päästiku ühekordsel vajutamisel teha

rohkem kui ühe lasu“;

11) paragrahvi 17 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

2

„(1) Laskemoon on terviklik padrun või selle komponent.“;

12) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Padrunikomponendid on:

1) püssirohi või muu paiskelaeng;

2) sütik;

3) kuul, haavel või muu lendkeha või pihtamislaeng;

4) padrunikest.“;

13) paragrahvi 17 lõike 2 punktis 1 asendatakse lauseosa „või haavel“ tekstiosaga „, haavel või

valgusrakett;“;

14) paragrahvi 17 lõiget 2 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) paukpadrun – tulirelva, akustilise relva, gaasirelva või hoiatus- ja signaalrelva padrun, millel

puudub lendkeha ja pihtamislaeng ning mis on ette nähtud helisignaali andmiseks.“;

15) paragrahvi 18 lõiget 1 täiendatakse punktidega 22–24 järgmises sõnastuses:

„22) enne 1870. aastat valmistatud tulirelva ja selle koopia tingimusel, et nendest ei saa tulistada

käesoleva seaduse §-des 19 ja 20 nimetatud laskemoona;

23) laskekõlbmatuks muudetud relv, mille kohta on väljastatud komisjoni rakendusmääruse (EL)

2015/2403, millega kehtestatakse tulirelvade laskekõlbmatuks muutmise norme ja meetodeid

käsitlevad ühised suunised, et tagada laskekõlbmatuks muudetud tulirelvade jäädav

kasutuskõlbmatus (edaspidi Euroopa Komisjoni rakendusmäärus) III lisas sätestatud

laskekõlbmatust tõendav dokument;

24) enne 2016. aasta 8. aprilli laskekõlbmatuks muudetud relv, mille kohta on käesoleva seaduse

alusel väljastatud laskekõlbmatust tõendav tunnistus;“;

16) paragrahvi 18 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Piiramata tsiviilkäibega relva ja laskemoona käitlemisele kohaldatakse üksnes käesoleva

paragrahvi lõigetes 4–9, käesoleva seaduse § 10 lõikes 1, § 28 lõikes 2, §-s 66, § 74 lõike 2

punktides 2 ja 3 ning §-s 751 sätestatut.“;

17) paragrahvi 20 lõike 4 punktid 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgnevalt:

„3) lõhkelaskemoon on tulirelva laskemoon, mille kuulis on takistusega kokkupõrkel lõhkev laeng;

4) süütelaskemoon on tulirelva laskemoon, mille kuulis on kokkupuutel õhuga või kokkupõrkel

takistusega süttiv keemiline segu;“;

18) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Tsiviilkäibes keelatud padrunikomponendid on käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 1–5

nimetatud laskemoona kuul või muu lendkeha.“;

19) paragrahvi 24 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

3

„Teenistus- ja tsiviilrelvade register on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mis on asutatud

käesolevas seaduses sätestatud lubade ja Euroopa tulirelvapassi taotluste esitamiseks ja

menetlemiseks, lubade ja passi väljastamiseks või sellest keeldumiseks, loa omajate, relvade ja

laskemoona tüübikinnituste, relvade, tulirelva oluliste osade ja tulirelva lisaseadmete, laskemoona

ning nende omanike ja valdajate üle arvestuse pidamiseks.“;

20) paragrahvi 24 lõiget 7 täiendatakse pärast tekstiosa „osa,“ sõnaga „tulirelva“;

21) paragrahvi 24 lõige 111 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(111) Teenistus- ja tsiviilrelvade registri alamregistrite, Kaitsepolitseiameti ja kriminaalpolitsei

relvaregistri andmed, mis on kogumina või üksikult riigisaladus, salastatakse ning neid kasutatakse

ja kaitstakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses ning selle alusel antud õigusaktides

sätestatud korras.“;

22) paragrahvi 24 lõiget 14 täiendatakse punktiga 13 järgmises sõnastuses:

„13) kriminaalpolitsei relvaregistri erisused;“;

23) paragrahvi 25 lõike 22 punktis 3 asendatakse sõna „relvahoidla“ sõnaga „hoiukoha“;

24) paragrahvi 25 lõige 61 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(61) Kui kollektsiooni kuuluvad üksnes padrunid või kuni kaheksa piiratud tsiviilkäibega relva,

välja arvatud piiratud tsiviilkäibega külmrelvad, hoitakse neid relvakapis või relvahoidlas.“;

25) paragrahvi 25 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Kollektsiooni kuuluvaid sõjarelvi ja üle kaheksa piiratud tsiviilkäibega relva, välja arvatud

piiratud tsiviilkäibega külmrelvad, tuleb hoida relvahoidlas käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud

tingimustel ja korras.“;

26) paragrahvi 25 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:

„(71) Piiratud tsiviilkäibega külmrelva tuleb hoida hoiukohas tingimustes, mis tagavad selle

säilimise ja ohutuse ümbrusele ning välistavad sellele kõrvalise isiku juurdepääsu.“;

27) paragrahvi 26 lõigetest 5 ja 8 ning § 261 lõigetest 3 ja 7 jäetakse välja tekstiosa „või 3“;

28) paragrahvi 26 lõikes 10 asendatakse tekstiosa „4–7“ tekstiosaga „4–6“;

29) paragrahvi 30 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „relvaluba“ sõnadega „või paralleelrelvaluba“;

30) paragrahvi 32 lõike 7 esimeses ja teises lauses asendatakse sõna „kolme“ sõnaga „kuue“;

31) paragrahvi 33 lõike 1 teises lauses asendatakse sõna „seitsme“ sõnaga „kümne“;

4

32) paragrahvi 34 lõike 15 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

33) paragrahvi 34 lõiget 6 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) Juriidiline isik võib Eestis spordivõistlusel või treeningul osalemiseks või jahipidamiseks anda

teise isiku kasutusse kuni viieks ööpäevaks käesoleva seadusega kehtestatud korras registreeritud

relva, helisummuti, lasersihiku, öösihiku ja laskemoona tingimusel, et isik on Euroopa Liidu või

NATO liikmesriigi kodanik ning tal on seda liiki sporditulirelva või jahitulirelva kohta antud

relvaluba.“;

34) paragrahvi 34 täiendatakse lõikega 62 järgmises sõnastuses:

„(62) Käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 4 nimetatud juhul relva kasutusse andmisel

kohaldatakse relva väljastamisele ja tagastamisele käesoleva seaduse § 52 lõigetes 1–4 ja 6

sätestatud korda ja tingimusi.”;

35) paragrahvi 35 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Relva käsitsemise katset ei pea sooritama jahitunnistust omav jahipidamise otstarbel püssile

relvaluba või soetamisluba taotlev füüsiline isik, kelle jahieksami käigus sooritatud laskekatsest

või suuruluki jahilaskekatse sooritamisest on möödunud vähem kui kuus kuud.“;

36) paragrahvi 35 lõiget 10 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) tolliametnikule ja keskkonnakaitseinspektorile, kellel on teenistuses tulirelva kandmise õigus

ja käesoleva seaduse §-s 351 sätestatud kehtiv tervisetõend;“;

37) paragrahvi 353 lõike 1 punkti 1 täiendatakse pärast tekstiosa „osade,“ sõnaga „tulirelva“;

38) paragrahvi 36 lõike 1 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„6) on karistatud karistusseadustiku §-s 911, 115, 116, 118, 1181, 1191, 120, 121, 151, 183, 185,

187, 200, 251, 255, 256, 263, 414, 415, 416, 418, 4181, 4182, 419, 420, 4232 või 424 sätestatud

kuriteo eest;“;

39) paragrahvi 401 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „sihtasutuse liikmele,“ tekstiosaga „kes on

Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanik ning“;

40) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kui pikendatakse käesoleva seaduse § 28 lõike 1 punktis 21 nimetatud otstarbega relvaloa või

paralleelrelvaloa kehtivust ning loa omajal puudub käesoleva seaduse § 34 lõikes 14 nimetatud

tõend selle kohta, et ta on taotlemisele eelnenud 12 kuu jooksul osalenud laskevõistlusel, mille on

korraldanud laskespordiorganisatsioon, või laskevõistlusel, kuhu on laskespordiorganisatsioon

korraldajana kaasatud, võib loa omaja põhjendatud taotluse alusel lubada esitada tõendi selle kohta,

et ta on osalenud vastaval laskevõistlusel taotluse esitamisele eelnenud 24 kuu jooksul.“;

41) paragrahvi 43 lõike 3 punktis 2 asendatakse arv „7“ tekstiosaga „61“;

5

42) paragrahvi 43 täiendatakse lõikega 34 järgmises sõnastuses:

„(34) Politsei- ja Piirivalveamet võib tunnistada soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja

on karistatud relva, tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või

kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud nõude rikkumise eest.“;

43) paragrahvi 45 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Tulirelva, välja arvatud revolvri, hoidmisel ei tohi padrun olla padrunipesas.“;

44) paragrahvi 45 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Revolvri hoidmisel võib olla padrun padrunipesas, kuid see ei tohi paikneda vahetult

lööknõela ees.“;

45) paragrahvi 45 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „3, 4 ja 7“ tekstiosaga „3 ja 4“;

46) paragrahvi 46 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Füüsiline isik võib hoida laskemoona järgmistes kogustes:

1) kuni 1000 padrunit isiku omandis või valduses olevate turvalisuse tagamise otstarbega

tulirelvade kohta;

2) kuni 300 gaasirelva padrunit;

3) kuni 1000 padrunit iga vintraudse jahitulirelva kohta;

4) kuni 1000 padrunit iga sileraudse jahitulirelva kohta;

5) kuni 10 000 padrunit isiku omandis või valduses olevate sporditulirelvade kohta;

6) kuni 1 kg püssirohtu iga tulirelva kohta, kuid kokku mitte üle 5 kg;

7) kuni 10 000 sütikut.“;

47) paragrahvi 46 lõikest 6 jäetakse välja tekstiosa „relvadest eraldi lukustatavas osas“;

48) paragrahvi 46 lõige 7 tunnistatakse kehtetuks;

49) paragrahvi 46 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Relvaomaniku viibimisel hoiukohas võib ühte turvalisuse otstarbel registreeritud tulirelva ja

kuni 50 padrunit hoida väljaspool relvakappi või relvahoidlat. Sel juhul tuleb relva ja selle

laskemoona hoida hoiukohas, mis on kõrvalisele isikule raskesti avastatav ja kättesaadav.“;

50) paragrahvi 57 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kohalikku relvavedu võib teostada füüsiline või juriidiline isik, kellel on relvaluba,

soetamisluba, kollektsioneerimisluba või tegevusluba relvade valmistamiseks, hoidmiseks,

ümbertegemiseks, parandamiseks või müügiks.“;

51) paragrahvi 57 lõiked 4 ja 5 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

6

„(4) Kuni 20 tulirelva või kuni 25 000 padrunit võib vedada varjatult sõiduautoga. Suurema

tulirelva ja laskemoona koguse veol tuleb kasutada kinnise veoseruumiga sõidukit, mille

veoseruumi uksed on kindlalt suletud ja lukustatud.

(5) 10 kuni 20 tulirelva või 10 000 kuni 25 000 padruni veol peab olema vähemalt üks relvastatud

saatja, üle 20 tulirelva või üle 25 000 padruni veol aga vähemalt kaks relvastatud saatjat.

Relvastatud saatjad võivad asuda relvi ja laskemoona vedava sõiduki kabiinis või relvi ja

laskemoona vedavat sõidukit saatvas sõidukis.“;

52) seaduse 10. peatüki pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„10. peatükk

TEGEVUSLOA JA TEATAMISKOHUSTUS RELVADE JA LASKEMOONAGA

SEONDUVATEL TEGEVUSALADEL“;

53) paragrahvi 66 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 66. Loa- ja teatamiskohustus“;

54) paragrahvi 66 täiendatakse lõigetega 5–7 järgmises sõnastuses:

„(5) Majandustegevusteate esitamise kohustus on järgmistel relvade ja laskemoona käitlemisega

seonduvatel tegevusaladel tegutsemise alustamisel:

1) lasketiiru pidamine lasketiirus tasulise teenuse osutamise õiguseta;

2) gaasipihusti, pneumorelva, hoiatus- ja signaalrelva ning nende laskemoona müük.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel esitatav majandustegevusteade peab lisaks

majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse §-s 15 sätestatud andmetele sisaldama järgmisi

andmeid:

1) tegevusala täpne liik, sealhulgas kas tegevusala on seotud lasketiiru pidamise või gaasipihusti,

pneumorelva, hoiatus- või signaalrelva müügiga;

2) tegevuskoha kirjeldus, sealhulgas kasutatavate ruumide asukoht ning relvade ja relvalaadsete

esemete ohutuks käitlemiseks ettenähtud turvameetmed;

3) ettevõtja määratud relvade ja laskemoona käitlemise eest vastutava isiku ja tema asendaja nimi,

isikukood ja kontaktandmed;

4) tegevusalal käideldavate pneumo-, hoiatus- ja signaalrelvade ning gaasipihustite liigid;

5) lasketiiru pidamise korral lasketiiru sisekorraeeskiri, ohutusjuhend, ohutusalade andmed,

laskmise eest vastutava isiku nimi, isikukood ja kontaktandmed ning andmed käesoleva seaduse

§ 863 nõuetele vastavuse kohta.

(7) Teatamiskohustusega tegevusaladel tegutsemisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 67 lõike 1

punktides 11 ja 5, §-des 671, 71, 72, 751 ja 84, § 86 lõikes 8 ning §-s 861 sätestatut.“;

55) seadust täiendatakse §-ga 751 järgmises sõnastuses:

„§ 751. Gaasipihusti, pneumorelva, hoiatus- ja signaalrelva ning nende laskemoona müük

ning nende müümise üle arvestuse pidamine

7

(1) Teatamiskohustusega gaasipihusti, pneumorelva, hoiatus- ja signaalrelva ning nende

laskemoona müüja on kohustatud:

1) nõudma relva ja laskemoona soetajalt isikut tõendava dokumendi esitamist;

2) nõudma relva ja laskemoona soetavalt välismaalaselt sihtriigi pädeva asutuse väljastatud

soetamisloa esitamist, kui see on sihtriigis nõutav;

3) hoidma müügiks soetatud relvi ja laskemoona kohas ja tingimustes, mis tagavad nende säilimise

ja ohutuse ümbrusele ning välistavad neile kõrvalise isiku juurdepääsu;

4) teavitama müügil oleva pneumorelva või hoiatus- ja signaalrelva kadumisest politseid.

(2) On keelatud müüa gaasipihustit, pneumorelva, hoiatus- ja signaalrelva ning nende laskemoona:

1) isikule, kes ei esita oma isikut tõendavat dokumenti;

2) välismaalasele, kes ei esita sihtriigi pädeva asutuse väljastatud soetamisluba, kui see on sihtriigis

nõutav;

3) alla 18-aastasele isikule;

4) teadvalt defektset relva või laskemoona.

(3) Teatamiskohustusega gaasipihusti, pneumorelva, hoiatus- ja signaalrelva ning nende

laskemoona müüja on kohustatud pidama eraldi arvestust relvade ja nende laskemoona kohta.

(4) Arvestust peetakse nii, et igal ajal oleks võimalik eristada müügiks soetatud relvad, müüdud

relvad ja laskemoon.

(5) Arvestuse pidamiseks vajalikke andmeid ja dokumente säilitatakse kuni teatamiskohustusega

tegevusalal tegutsemise lõppemiseni või selle keelamiseni. Tegevusalal tegutsemise lõpetamisel

või selle keelamisel peab tegutsemise viimasel päeval arvestuse üle andma Politsei- ja

Piirivalveametile, kes säilitab arvestust 30 aastat üleandmisest arvates.“;

56) paragrahvi 8333 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) sõjarelva või selle olulise osa valmistamine;“;

57) paragrahvi 8333 lõike 1 punktist 6 jäetakse välja sõnad „lõhkeainet sisaldava“;

58) paragrahvi 8334 punkti 8 täiendatakse pärast sõna „vastutuskindlustus“ tekstiosaga „, kui ta

taotleb käesoleva seaduse § 8333 lõike 1 punktis 3 nimetatud tegevusluba“;

59) paragrahvi 8335 lõike 3 punkt 9 tunnistatakse kehtetuks;

60) paragrahvi 8342 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:

„6) ettevõtjal on käesoleva seaduse §-s 8327 sätestatud vastutuskindlustus.“;

61) paragrahvi 84 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Lasketiiru, laskepaiga, laskevõistluse ja treeninglaskmise ohutusnõuded ning lasketiirus ja

laskepaigas laskmise eest vastutava ja laskmist läbiviiva isiku kohustused kehtestab valdkonna eest

vastutav minister määrusega.“;

8

62) paragrahvi 84 täiendatakse lõigetega 10–12 järgmises sõnastuses:

„(10) Teenistusrelvi käitlev asutus kontrollib oma lasketiiru ja laskepaiga vastavust käesoleva

paragrahvi lõike 7 alusel kehtestatud nõuetele vähemalt üks kord aastas.

(11) Teenistusrelvi käitlev asutus teavitab käesoleva paragrahvi lõikes 10 nimetatud kontrolli

tulemusest viivitamata käesoleva seaduse § 88 lõikes 2 nimetatud asutust.

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 10 nimetatud kontrolli korra kehtestab teenistusrelvi käitleva

asutuse juht või tema volitatud ametnik.“;

63) paragrahvi 85 täiendatakse lõigetega 11–12 järgmises sõnastuses:

„(11) Ettevõtja võib Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusvälja kasutada relvade, relvasüsteemide,

lahingumoona, lahingu- ja muu tehnika katsetamiseks ja testimiseks.

(12) Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusvälja kasutamise tingimused lõikes 11 sätestatud tegevusteks

kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega“;

64) paragrahvi 86 lõike 8 teises lauses asendatakse sõna „lapsele“ sõnaga „isikule“;

65) seadust täiendatakse §-ga 863 järgmises sõnastuses:

„§ 863. Lasketiirus ja laskepaigas laskmise eest vastutava isiku ja laskmist läbiviiva isiku

määramine

(1) Laskmise eest vastutava isiku määrab lasketiiru või laskepaiga omanik, valdaja või laskmist

korraldav organisatsioon kirjaliku otsusega.

(2) Laskmist läbiviiva isiku määrab lasketiiru omanik, valdaja, laskmist korraldav organisatsioon

või laskepaiga valdaja või laskmise eest vastutav isik. Otsus tuleb teha taasesitamist võimaldavas

vormis.

(3) Laskmise eest vastutav isik peab olema laskeinstruktor käesoleva seaduse § 861 tähenduses.

(4) Laskmist läbiviival isikul peab olema Eestis väljastatud relvaluba või laskeinstruktori,

lasketreeneri või laskesportlase litsents, mille on välja andnud Eesti laskespordiorganisatsioon või

rahvusvaheliselt tunnustatud laskespordiorganisatsiooni esindus.

(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatud nõuet ei kohaldata Kaitseväe, Kaitseliidu,

avalikku võimu teostava valitsusasutuse või sisekaitselise rakenduskõrgkooli määratud laskmise

eest vastutava isiku ja laskmist läbiviiva isiku suhtes.

(6) Lasketiirus või laskepaigas võib iseseisvalt lasta vaid isik, kes on määratud laskmist läbiviivaks

isikuks.“;

66) paragrahvi 88 lõige 11 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

9

„(11) Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse alusel sõjarelvi, relvasüsteeme, sõjarelva

laskemoona, lahingumoona ja nende olulisi osi käitlevate isikute üle teeb Politsei- ja Piirivalveamet

ning riiklikku järelevalvet sõjarelvade, relvasüsteemide, laskemoona, sõjarelva laskemoona ja

lahingumoona käitlemiskoha üle ja laskemoona, sõjarelva laskemoona ja lahingumoona ning nende

oluliste osade valmistamise üle teeb Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.“;

67) paragrahvi 891 pealkirja ja lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „osa“ tekstiosaga „, tulirelva

lisaseadme“;

68) paragrahvi 91 täiendatakse lõigetega 49 ja 50 järgmises sõnastuses:

„(49) Isik, kellel on enne käesoleva seaduse jõustumist vaid üks tulirelv, peab tagama käesoleva

seaduse § 46 lõikes 3 sätestatud nõuetele vastava hoiukoha hiljemalt enne relvaloa kehtivuse

pikendamist.

(50) Kui isik on tegutsenud enne 2026. aasta 1. juulit käesoleva seaduse § 66 lõikes 5 nimetatud

tegevusaladel, siis on tal kohustus esitada majandustegevusteade käesolevas seaduses sätestatud

korras hiljemalt 2026. aasta 1. oktoobriks.“.

§ 2. Lõhkematerjaliseaduse muutmine

Lõhkematerjaliseaduse § 1 lõiget 3 täiendatakse pärast tekstiosa „Kaitseliidu,“ tekstiosaga „Riigi

Kaitseinvesteeringute Keskus,“.

§ 3. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 1 punktid 12 ja 14 jõustuvad 2027. aasta 1. juulil.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, ………………… 2026

__________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus ………………… 2026

1

Relvaseaduse muutmise seaduse

eelnõu seletuskiri

Lisa

Eelnõu kooskõlastamisel saabunud märkuste ja ettepanekutega arvestamine

Jrk

nr

Arvamuse esitaja seisukoht Siseministeeriumi seisukoht

Haridus- ja Teadusministeerium

1. Juhime tähelepanu, et eelnõu

reguleerimisala ja sihtrühm hõlmavad

olulisel määral noori, eelkõige

laskespordi ja muude relvaga seotud

tegevustega tegelevaid noori. Sellest

hoolimata ei ole eelnõu

ettevalmistamisel ega

kooskõlastamisel kaasatud

noorteühendusi ega sihtrühma

esindajaid ning eelnõu materjalidest ei

nähtu noortele avalduvate mõjude

hindamist.

Palume kaasata asjakohased

noortevaldkonna huvirühmad ning

täiendada seletuskirja noortemõjude

analüüsiga.

Antud selgitus.

Eelnõu ettevalmistamisse on kaasatud

organisatsioonide esindajad, kes tegelevad

noorte laskespordi arendamise ja noorte

osalemisega relvaspordis, ning nende kaudu

on arvesse võetud ka noorte sihtrühma huve

ja praktilisi vajadusi. Seetõttu ei saa

nõustuda, et noori puudutav vaade oleks

eelnõu koostamisel käsitlemata jäänud.

Samas on põhjendatud ettepanek selgitada

eelnõu seletuskirjas senisest enam, milliseid

mõjusid võivad kavandatavad muudatused

noortele avaldada. Õigusselguse ja

läbipaistvuse suurendamiseks on seletuskirja

täiendatud, kirjeldades eelnõu võimalikku

mõju noorte osalemisele laskespordis ja

muudes seaduslikes relvaga seotud

tegevustes.

Täiendava eraldi noorteühenduste kaasamise

vajadust käesolevas menetlusetapis ei peeta

vältimatuks, arvestades juba toimunud

kaasamist ning eelnõu reguleerimisala, kuid

edaspidises rakenduspraktikas on võimalik

jätkata dialoogi asjakohaste huvirühmadega.

Eelnõust on välja jäetud alaealistele tulirelva

kasutada andmise laiendamine (alates 10-

ndast eluaastast) ja paralleelkasutusõiguse

andmine 15-17-aastastele. Neid teemasid

käsitletakse uue RelvS-i tervikteksti

koostamisel.

Justiits- ja Digiministeerium

1. Siseministeeriumi koostatud ja

kooskõlastusele esitatud seaduseelnõu

sisaldab mitmeid põhimõttelist laadi

muudatusi. Kuna Siseministeerium on

algatanud samaaegselt kaks erinevat

protsessi: kiireloomuline RelvS

muutmise eelnõu ning tervikteksti

väljatöötamiskavatsus (VTK), siis

tekib mitme muudatuse puhul

küsimus, kas on kohane lahendada

neid nn kiireloomulise eelnõu raames

või tuleks probleemi lahendusvariante

Antud selgitus.

Eelnõu on koostatud selleks, et lahendada

kiireloomulised ja praktilised probleemid,

mida ei ole otstarbekas edasi lükata uue

RelvS-i tervikteksti menetlusse. Samas on

asjakohane tähelepanek, et seaduse

süsteemset loogikat ja ulatuslikuma mõjuga

muudatusi tuleb käsitleda terviklikumalt.

Tervikteksti ettevalmistamisel kavandatakse

RelvS-i põhjalik analüüs, normide süsteemne

korrastamine ning mitmete põhimõtteliste

küsimuste uuesti läbivaatamine.. Käesolevas

2

kaaluda VTK-s (laiema mõju ja

suuremate riskidega seonduv). Toome

järgmised näited (kooskõlastuskirja

punktid 2–5).

eelnõus kavandatud muudatused on piiratud

ulatusega ning suunatud konkreetsete ja

kiireloomuliste probleemide lahendamisele.

2. Seaduse kohaldamisala üldised

muudatused ja seaduse sisemist

normide omavahelist seost puudutav

(nt „relva“ mõistesse „sõjarelva“

lisamine, „käitlemine“ ja

„kasutamine“, „antiikrelvad“ jne).

Seaduse üldist loogikat ja süsteemsust

puudutavad muudatused tuleks

kavandada „mittekiireloomulisena“.

Vastasel korral võivad kiirustamise

tagajärjel tekkida omakorda

põhimõttelist laadi vead (nt

eriseadustes olevad viited vms).

Arvestatud osaliselt.

Eelnõus sisalduvad muudatused on suunatud

kehtivas õiguses tuvastatud ebaselguste ja

vastuolude kõrvaldamisele. Tegemist ei ole

RelvS-i ülesehitust ega regulatsiooni üldist

loogikat muutvate muudatustega, vaid

piiratud ulatusega täpsustustega, mis on

vajalikud õigusselguse tagamiseks ja

praktikas esinenud probleemide

lahendamiseks. Nõustume siiski

seisukohaga, et RelvS-i terminite ja normide

omavahelise seose terviklik ümbervaatamine

on asjakohane läbi viia tervikteksti menetluse

raames. Selline lähenemine võimaldab

hinnata muudatusi laiemas kontekstis,

analüüsida nende mõju teistele õigusaktidele

(sealhulgas eriseadustes sisalduvatele

viidetele) ning vältida kiirustamisest

tulenevaid põhimõttelisi vastuolusid.

Eelnõuga kavandatud muudatused ei välista

ega piira uues terviktekstis nende edasist

süsteemset korrastamist. Vastupidi, need

loovad ajutiselt selgema ja ühtlasema

rakenduspraktika kuni terviklahenduse

valmimiseni.

3. Riigikaitse märgendi muudatus –

RelvS § 34 lg 15 p 3 tunnistatakse

kehtetuks. Muudatuse eesmärk on

luua tänases keerulises

julgeolekuolukorras võimalus anda

suuremale isikute grupile piiratud

käibega padrunisalved n-ö koju.

Arvestada tuleb, et sellesisuline õigus

on algselt kehtestatud ikkagi teatud

eesmärgil: ainult teatud nõuetele

vastavatel isikutel on õigus erandile.

Eelnõus jääb ebaselgeks see osa

muudatusest, millised riskid

kaasnevad muudatuse tulemusel

üldisele/avalikule turvalisusele ning

kuidas neid on kavas maandada

(järelevalvega seonduv). Näited

Soome ja Šveitsi kohta on

seletuskirjas head, kuid selgitama

peaks muudatuse mõju eeskätt Eesti

kontekstis.

Antud selgitus.

Muudatuse eesmärk on vastata muutunud

julgeolekuolukorrale ning suurendada

riigikaitselist valmisolekut, võimaldades

piiratud käibega padrunisalvede kasutamist

laiemale sihtrühmale. Muudatuse

kavandamisel on lähtutud kehtivatest

järelevalve- ja loaandmise mehhanismidest,

mis ei kao muudatuse jõustumisel. Samas on

põhjendatud ettepanek selgitada seletuskirjas

täpsemalt muudatusega kaasnevaid riske

ning nende maandamise viise Eesti

kontekstis. Seletuskirja on täiendatud

selgitustega.

4. Juriidilise isiku õigus anda jahiturismi

(ja laskespordi) edendamise eesmärgil Arvestatud.

3

teise isiku (nt välismaalane) kasutusse

kuni viieks ööpäevaks jahi- ja

sporditulirelvi ja laskemoona.

Tegelikku probleemi ei ole selgitustes

avatud. Seletuskirjas viidatakse

külalisjahtide puhul üksnes sellele, et

teatud põhjustel ei saa isikud oma relvi

Eestisse tuua või ei ole relvi mõistlik

kaasa tuua. Sporditulirelvi puudutav

osa näib olevat selgitusest puudu.

Kokkuvõttes ei ole võimalik hinnata,

mis põhjusel selline erisus on

põhjendatud ja kuidas kaasnevaid

riske juriidiliste isikute puhul

maandatakse (nt seletuskirjas on

viidatud, et üksnes „võimalusel“

koostatakse üleandmis-vastuvõtmis

akt, vt p 33 selgitust).

Muudatuse eesmärk on toetada jahiturismi ja

rahvusvahelist laskespordialast koostööd,

lahendades praktikas esinenud takistusi

relvade ajutisel kasutamisel. Samas on

asjakohane tähelepanek, et seletuskiri vajab

täiendamist, et selgemalt kirjeldada

muudatuse ulatust, sh sporditulirelvade

kasutamise konteksti, ning riskide

maandamise meetmeid juriidiliste isikute

puhul. Seletuskirja on täiendatud, rõhutades

vastutuse ja dokumenteerimise rolli.

Lisaks asendatakse eelnõus akti nõue

kohustusega pidada arvestust relva

väljastamise ja tagastamise üle. Seda tehakse

teenistus- ja tsiviilrelvade registris.

5. Alaealiste relvakäitlus/kasutus.

Eelnõu sisaldab mitmeid põhimõttelisi

sätteid alaealiste poolt relvade

kasutamise/käitlemisega seonduvalt.

Need küsimused ei ole eeldatavasti

sedavõrd kiireloomulised, et neid ei

saaks VTK õigusloomeprotsessi

raames analüüsida ja tervikuna selle

tagasiside pinnalt lahendada. Kui siin

on küsimusi, mis vajavad tõesti kiiret

lahendust, siis tuleks need eristada ja

selle erisuse vajadus põhjendada.

Antud selgitus.

Eelnõust on välja jäetud alaealistele tulirelva

kasutada andmise laiendamine (alates 10-

ndast eluaastast) ja paralleelkasutusõiguse

(paralleelrelvaloa) andmine 15-17-aastastele.

Neid teemasid käsitletakse uuesti uue

seaduse tervikteksti koostamisel.

6. Eelnõu § 1 punkt 16 (relvaregister).

Paragrahvi 24 lõige 1 – palume sätet

täiendada selliselt, et oleks arusaadav,

et andmekogu kuulub riigi

infosüsteemi.

(1) Teenistus- ja tsiviilrelvade register

on käesolevas seaduses sätestatud

lubade ja Euroopa tulirelvapassi

taotluste esitamiseks ja

menetlemiseks, lubade ja passi

väljastamiseks või sellest

keeldumiseks, loa omajate, relvade ja

laskemoona tüübikinnituste, relvade,

tulirelva oluliste osade ja tulirelva

lisaseadmete, laskemoona ning nende

omanike ja valdajate üle arvestuse

pidamiseks asutatud riigi infosüsteemi

kuuluv andmekogu.

Palume kehtiva seaduse registri sätteid

täiendada vastavalt isikuandmete ja

avaliku teabe töötlemise ning

Arvestatud osaliselt.

1. Andmekogu kuulumine riigi

infosüsteemi (§ 24 lg 1). Arvestatud. Õigusselguse ja kooskõla tagamiseks riigi

infosüsteemi käsitleva regulatsiooniga

täpsustatakse § 24 lõike 1 sõnastust, tuues

selgesõnaliselt välja, et teenistus- ja

tsiviilrelvade register on riigi infosüsteemi

kuuluv andmekogu.

2. Isikuandmete kategooriate

määratlemine seaduse tasandil (§ 24 lg 2).

Ettepanek võetakse teadmiseks. Esitatud

märkus puudutab relvaregistri regulatsiooni

süsteemset ülesehitust ning isikuandmete

töötlemise põhimõttelist raamistikku.

Tegemist on küsimusega, mis eeldab

terviklikku analüüsi, sh relvalubade

menetlemise eripära, järelevalvevajaduste

ning isikuandmete kaitse ja avaliku teabe

regulatsiooniga kooskõla hindamist.

Arvestades, et paralleelselt on algatatud

RelvS tervikteksti väljatöötamiskavatsus

4

andmekogude reguleerimise juhisele1.

Eelkõige palume täiendada lõiget 2,

võttes arvesse asjaolu, et töödeldavate

isikuandmete kategooriad tuleb

sätestada seaduse tasandil. Hetkel

kehtiva seaduse sõnastus on väga laialt

tõlgendatav, nt ei ole piiritletud,

milliseid isikuandmeid võib töödelda

loa taotlemisel ja väljastamisel (p 1),

samuti ei ole raame, milliseid loa

omajate ja relvaomanike isikuandmeid

(p 2) võib töödelda. Seaduses ei saa

ette näha n-ö lahtist loetelu

isikuandmete osas.

Paragrahvi 24 lõiget 10 palume

täiendada järgmiselt:

(10) Teenistus- ja tsiviilrelvade

registri kaasvastutavad töötlejad on

Politsei- ja Piirivalveamet ning

Kaitsepolitseiamet. Volitatud töötleja

määratakse registri põhimääruses.

Paragrahvi 24 lõike 11 osas juhime

tähelepanu, et kõnealune regulatsioon

ei kujuta endast asutusesiseseks

kasutamiseks (AK) tunnistamise alust

avaliku teabe seaduse (AvTS) mõttes.

Andmed ei muutu automaatselt AK

märkega teabeks, vaid andmete puhul

tuleb igakordselt hinnata, kas esineb

mõni AK alus või on andmed

avalikud. Selgitame, et teavet saab

tunnistada asutusesiseseks

kasutamiseks, kui esineb mõni AvTS

§ 35 lg 1 nimetatud asjaolu, muul juhul

on tegemist avaliku teabega.

Kõnealuse lõike puhul ei ole tegemist

eriseadusest tuleneva

juurdepääsupiirangu alusega ning säte

tuleb kustutada, kohaldub üldine

AvTS regulatsioon. Põhjalikuma

selgitusega on võimalik tutvuda Teile

meie ministeeriumi poolt 19.02.2025

saadetud kirjas nr 8-2/616.

Selgema õigusloome huvides

soovitame andmekogu andmete

säilitamistähtaja (§ 353) tuua

andmekogu paragrahvi juurde.

(VTK), on põhjendatud nimetatud küsimuse

käsitlemine tervikteksti menetluse raames,

kus on võimalik määratleda seaduse tasandil

töödeldavate isikuandmete kategooriad

terviklikult ja süsteemselt. Käesoleva eelnõu

raames § 24 lõike 2 sõnastust ei muudeta, et

vältida killustatud ja osalist regulatiivset

sekkumist.

3. Kaasvastutavate ja volitatud töötlejate

määramine (§ 24 lg 10). Ei toeta esitatud

kujul. Kuigi eelnõu eesmärk suurendada

registri andmetöötluse läbipaistvust on

iseenesest põhjendatud, ei ole Politsei- ja

Piirivalveameti (PPA) ning

Kaitsepolitseiameti (KAPO) määratlemine

kaasvastutavate töötlejatena kogu teenistus-

ja tsiviilrelvade registri ulatuses sisuliselt

korrektne.

PPA ja KAPO vastutavad registris erinevate

andmekoosseisude ja funktsionaalsete osade

eest oma seadusest tuleneva pädevuse piires

ega ole ühiselt vastutavad registri mõlema

osa andmetöötluse eest. Kaasvastutava

töötleja määratlus eeldab tegelikku ühist

vastutust andmetöötluse eesmärkide ja

vahendite määramisel, mida käesoleval juhul

registri kõigi andmete osas ei esine.

Seetõttu võiks kaasvastutavate töötlejate

üldine nimetamine seaduse tasandil tekitada

eksitava mulje vastutuse ulatusest ning ei

oleks kooskõlas isikuandmete kaitse

üldmäärusest tuleneva vastutuse jaotuse

põhimõtetega. Regulatsiooni täpsustamisel

on põhjendatud lähtuda funktsionaalsest

vastutusest registri konkreetsete osade kaupa,

mida on asjakohasem käsitleda registri

põhimääruse tasandil või tervikteksti

menetluse raames terviklikult.

Käesoleva eelnõu raames § 24 lõike 10

muutmisel lähtutakse sellest, et vastutus

andmetöötluse eest on selgelt seotud iga

asutuse tegeliku pädevuse ja hallatava

registriosa ulatusega.

4. Juurdepääsupiirang ja asutusesiseseks

kasutamiseks tunnistamine (§ 24 lg 11).

Võetud teadmiseks. Nõustume, et andmete

juurdepääsupiirangud tulenevad avaliku

teabe seadusest ning iga konkreetse andme

puhul tuleb hinnata AvTS § 35 lõikes 1

sätestatud aluste olemasolu ja et, RelvS § 24

1 Juhis eelnÃμude koostamiseks.pdf

5

lõige 11 ei loo eriseaduslikku

juurdepääsupiirangu alust ning selle

säilitamine võiks tekitada eksitava

tõlgenduse. Siiski tullakse ettepaneku juurde

tagasi RelvS-i uue tervikteksti koostamisel.

5. Andmete säilitamistähtaegade

paiknemine seaduses (§ 35³). Võetud

teadmiseks. Andmete säilitamistähtaegade

koondamine registrit käsitlevate sätete juurde

on põhimõtteliselt põhjendatud ning toetab

õigusselgust. Samas on kehtivas seaduse

struktuuris säilitamistähtajad koondatud

üldisemasse regulatsiooni. Küsimuse juurde

tullakse tagasi RelvS-i uue tervikteksti

koostamisel.

7. Eelnõu § 1 punkt 28 (§ 31 lg 8).

Palume eelnõu täpsustada, milliseid

relvaomaniku ja relva kasutaja

isikuandmeid akt sisaldama peaks.

Või seadusega antud juhul

kohustuslike andmete kategooriaid

ette ei nähta ning osapooled saavad

akti ise kokkuleppel sisustada. Kuna

akti koostamine on vabatahtlik, siis

palume selgitada, miks sisalduvate

andmete loetelu on seaduse tasandil

vaja välja tuua, samas ei ole see ka

kohustusliku loeteluna. Kas säte võiks

olla järgmine?

(8) Juriidiline isik võib Eestis

spordivõistlusel osalemiseks või

jahipidamiseks anda teise isiku

kasutusse kuni viieks ööpäevaks

käesoleva seadusega kehtestatud

korras registreeritud relva ning

laskemoona tingimusel, et teisel isikul

on seda liiki jahitulirelva või

sporditulirelva kohta antud relvaluba.

Kontrollimisel peab olema võimalik

kohe tõendada relva ning laskemoona

kasutusse andmist relvaomaniku

poolt. Juhul kui koostatakse

üleandmise-vastuvõtmise akt, peab

see sisaldama vähemalt

relvaomaniku ja relva kasutaja isiku

üldandmeid, relva ja relvaloa

andmeid ning relva üleandmise ja

vastuvõtmise aega.

Arvestatud osaliselt.

Eelnõu kohase § 1 p 28 (§ 31 lõige 8)

muudatus jäetakse eelnõust välja.

Eelnõu § 1 punktis 33 (uus 31 ja 32) esitatud

RelvS-i § 31 lõike 8 osas muudeti sätte

ülesehitust nii, et akti nõudmise asemel on

nüüd rõhk relvaregistris arvestuse pidamise

kohustusel, mis tuleneb juba kehtivast RelvS-

i süsteemist. Uus sõnastus viitab RelvS §-le

52, mis reguleerib relva väljastamise ja

tagastamise korda ning milles on selgelt

määratletud, millised andmed relva

väljaandmisel ja tagastamisel esitatakse.

8. Eelnõu § 1 punkt 50 (§ 66 lg 7 p 5).

Antud juhul sõnastuse puhul „andmed

laskmise eest vastutava isiku kohta“

on tegemist n-ö lahtise isikuandmete

Arvestatud.

Eelnõus ja seletuskirjas täpsustatakse, et

laskmise eest vastutava isiku osas tuleb

esitada tema nimi, isikukood, kontaktandmed

6

loeteluga. Palume täiendada eelnõu ja

täpsustada, milliseid andmeid peab

teade sisaldama laskmise eest

vastutava isiku kohta.

ning andmed tema laskeinstruktori (RelvS §

861) nõuetele vastavuse kohta.

9. Eelnõuga lisatakse kaks

teatamiskohustusega tegevusala.

Loakohustusega tegevusalasid ei

vähendata. Majandustegevuse registri

andmetel on hetkel relvaohutuse

valdkonnas 118 kehtivat tegevusluba

113 isikul (äriühingud, MTÜ-d).

Seletuskirja punktis 6.5. pole avatud,

et mitmele isikule kaasneb peale

seaduse jõustumist halduskoormuse

tõus – majandustegevuse teate

esitamise kohustus ja see, millised

kulud sellega kaasnevad

teatamiskohustusega isikutele.

Seletuskirja punktis 7.1. on põgusalt

kajastatud relvaregistri

arendusvajadusi, kuid pole välja

toodud summasid ega nende

finantseerimise allikaid. Kuna

lisandub teatamiskohustus kahel

tegevusalal, siis on eeldatavasti vaja

mingil määral teha muudatusi ka

majandustegevuse registris. Ka

kolmandale isikule kaasnevad kulud

tuleb seletuskirjas välja tuua.

Arvestatud osaliselt.

Seletuskirja täiendatakse selliselt, et

kirjeldatakse hinnanguliselt, millist isikute

ringi uus teatamiskohustus puudutab ning

milline on sellega kaasnev halduskoormuse

iseloom.

Teatamiskohustus on kavandatud

minimaalse sekkumise põhimõttel ning ei too

kaasa loatasu ega muid püsikulusid.

Tegemist on ühekordse või vähese

sagedusega elektroonilise teate esitamise

kohustusega, mille täitmine ei eelda olulisi

täiendavaid ressursse. Seetõttu on eeldatav

halduskoormuse kasv piiratud.

Relvaregistri arendusvajaduste osas

täpsustatakse seletuskirjas, et vajalikud

arendused on piiratud mahuga ning kaetakse

asutuste olemasolevate eelarvevahendite

raames. Samuti hinnatakse

majandustegevuse registri (MTR)

kohandamise vajadust; tegemist on tehnilise

kohandusega, mis ei too kaasa

märkimisväärseid lisakulutusi.

Kolmandatele isikutele kaasnevad kulud on

eelduslikult vähesed ning seotud üksnes

teatamiskohustuse täitmisega. Täpseid

summasid ei ole võimalik prognoosida, kuid

mõju hinnatakse kvalitatiivselt madalaks.

Seletuskirja täiendatakse vastava

mõjuhinnanguga.

10. RelvS muutmise seaduse eelnõu

sisaldab mitmeid muudatusi, millel on

otsene või kaudne mõju relva- ja

laskemoonaturu

konkurentsiolukorrale.

Konkurentsiõiguslikust vaatenurgast

on olulisimad kaks valdkonda:

laskemoona lubatud varude

suurendamine ning tulirelva

lisaseadmete registreerimiskohustuse

kehtestamine. Alljärgnevalt on

esitatud nende muudatuste positiivsed

ja negatiivsed konkurentsimõjud

(kooskõlastuskirja punktid 11 ja 12).

Laskemoona lubatud koguste

tõstmisel on mitmeid

konkurentsiõiguslikult positiivseid

mõjusid. Esiteks aitab suuremate

Arvestatud osaliselt.

Seletuskirja täiendatakse, et avada

kavandatava muudatuse võimalikud

konkurentsimõjud.

Laskemoona lubatud koguste suurendamine

võib soodustada turu stabiilsust, vähendades

kriisiolukordades nõudluse järske kõikumisi

ning võimaldades tarbijatel planeerida

ostusid pikemaajaliselt. Samuti võib

suuremate koguste korraga soetamise

võimalus tugevdada hinnakonkurentsi ja

parandada tarbijate ostutingimusi.

Samas hinnatakse, et muudatuse mõju turu

struktuurile on piiratud. Laskemoona koguse

suurenemine isiku kohta ei muuda

müügitingimusi ega turule sisenemise

formaalseid nõudeid. Kuigi suuremad

ettevõtjad võivad pakkuda kogusepõhiseid

7

varude hoidmise võimalus

stabiliseerida turgu kriisiolukordades,

näiteks relvakonflikti või tarneahela

katkemise korral, kuna tarbijatel on

võimalik varuda laskemoona juba

rahuajal. See vähendab järskude

nõudluse kõikumiste riski ning aitab

tagada ühtlasema turudünaamika.

Teiseks võimaldab muudatus tarbijatel

soetada korraga suuremaid koguseid,

mis võib soodustada hinnakonkurentsi

ja pakkuda paremaid ostutingimusi.

Samas kaasneb muudatusega ka

mõningaid konkurentsiõiguslikke

riske. Suuremate koguste lubamine

võib tugevdada suuremate müüjate

positsiooni, kes suudavad pakkuda

soodsamaid kogusepõhiseid hindu

ning kellel on rohkem kapitali

suuremate laovarude hoidmiseks.

Praegusel juhul kahekordistatakse

padrunite hulka, mida võib isikul

omandis olla. Senise praktika järgi

võib kuni 5000 padrunit olla aga

muudatuse järel 10 000 padrunit. See

võib omakorda tõsta turule sisenemise

barjääri uutele või väiksematele

ettevõtjatele, kellel ei pruugi olla

võimalik konkureerida samas mahus.

Lisaks suureneb järelevalve koormus,

kuna suuremate laskemoonakoguste

kontrollimine nõuab

piirkonnapolitseinike täiendavat

ressurssi ja tööaega.

soodustusi, ei ole tegemist regulatsioonist

tuleneva turueelisega, vaid tavapärase

turukäitumisega, mis ei ole

konkurentsiõiguslikult iseenesest

problemaatiline. Turule sisenemise

õiguslikud barjäärid ei suurene.

Järelevalvekoormuse osas hinnatakse, et

muudatus ei too kaasa kvalitatiivselt uut liiki

kontrollikohustust, vaid mõjutab

olemasoleva järelevalve ulatust. Seletuskirjas

täpsustatakse, et järelevalve teostatakse

riskipõhiselt ning olemasolevate ressursside

piires.

Kokkuvõttes ei ole tuvastatav, et kavandatav

muudatus kahjustaks oluliselt turu

konkurentsiolukorda või looks

põhjendamatuid konkurentsipiiranguid, kuid

konkurentsimõju käsitlust täpsustatakse

seletuskirjas.

11. Lisaseadmete registreerimiskohustuse

kehtestamisel on samuti mitmeid

positiivseid konkurentsimõjusid.

Registreerimine suurendab turu

läbipaistvust ja vähendab halli või

musta turu osakaalu, kuna kõik

lisaseadmed peavad vastama ühtsetele

nõuetele. See loob ausama

konkurentsikeskkonna õiguspärastele

ettevõtjatele ning vähendab vaidlusi ja

tõlgendamisprobleeme

halduspraktikas.

Negatiivse mõjuna võib

registreerimiskohustus suurendada

ettevõtjate kulusid, kuna

tüübikinnituse ja registreerimisega

seotud kulud võivad kajastuda toodete

lõpphinnas. See võib eriti mõjutada

Antud selgitus.

Eelnõust on lisaseadmete tüübikinnitust

puudutav osa välja jäetud ning käsitletakse

uuesti uue seaduse tervikteksti koostamisel.

Tulirelva lisaseadmete üle arvestuse

pidamise kohustus tuleneb juba kehtivast

seadusest, seega ei tekita see ettevõtjatele

täiendavat halduskoormust.

8

väiksemaid ettevõtjaid, kellel on

keerulisem täita tehnilisi ja

dokumenteerimisnõudeid. Samuti

võib menetluse ajamahukus

aeglustada innovatsiooni ja uute

toodete turule jõudmist, mis võib

vähendada konkurentsi tehnoloogilise

arengu ja kvaliteedi osas.

12. Esitatud eelnõule ei eelnenud VTK-d.

Eelnõu seletuskirja autorid

põhjendavad, et seda ei peetud

vajalikuks, kuna kiireloomulise

menetlusvajaduse tingisid Vabariigi

Valitsuse tööprogrammist tulenevad

ülesanded, osalt sh ka

tulirelvadirektiivi ebakorrektne

ülevõtmine (seletuskirja p 1.3.).

Samas ei ole seletuskirjas ülevaatlikult

näidatud, millised eelnõuga seotud

muudatused on tingitud just nimetatud

direktiivi ülevõtmisega seotud

rikkumismenetlusest. Lisatud

selgitustest ilmneb, et eelnõu

ülejäänud muudatuste osas on

tuginetud praktikas esile kerkinud

probleemidele, mida olevat

põhjalikult analüüsitud ning mille

lahendused põhinevat olemasolevatel

andmetel. Lisaks on eelnõu

seletuskirja koostajad pidanud

vajalikuks märkida, et VTK tuleb

koostada vaid juhul, kui see on

sisuliselt vajalik, aitab selgitada

eelnõu eesmärke või toetab teadlikku

otsustamist. Juhime tähelepanu, et

VTK koostamata jätmisel tuleb

selgitada, kas ja kuidas on siiski

järgitud VTK põhiprintsiipe ehk keda

ja kuidas on eelnõu koostamisel

kaasatud (nt kas ka neid, keda on

praegu loetletud eelnõu seletuskirja p-

s 10), kuidas on kaasatute arvamusi

arvesse võetud ning kas ja kuidas

veenduti, et just eelnõuga

väljapakutud lahendused on

sihtrühmadele vähim koormavad.

Kokkuvõtvalt leiame, et hetkel toodud

põhjendused ei anna piisavat alust

VTK koostamata jätmiseks, mistõttu

palume täiendada eelnõu seletuskirja,

andes eelnõu terviklikuma sisulisema

ülevaate eelnevalt tehtud tööst

Antud selgitus.

Eelnõu koostamisel lähtuti kiireloomulisest

menetlusvajadusest, sh Euroopa Liidu õiguse

korrektse ülevõtmise tagamisest ning

praktikas ilmnenud probleemide

lahendamisest. Samuti on mitmed

kavandatavad muudatused seotud muutunud

julgeolekuolukorra ja riigikaitselise

vajadusega. Seletuskirja on täiendatud

selgitustega VTK koostamata jätmise osas.

9

(kaasamisest, võimalikest muudest

kaalutud lahendusvariantidest). See on

oluline ka sellest vaatest, et eelnõu

mõjuanalüüsis ei olnud tähelepanu

pööratud muudatustega kaasneda

võivatele mõningatele

turvalisusriskidele ja ebasoovitavatele

mõjudele nii üksikisikute kui ka

ühiskonna vaatest. Selle lisamine

analüüsi on oluline, kuna muudatused

puudutavad tulirelvi või nende

kasutamist. Teemaga seotud täpsemad

tähelepanekud ja märkused oleme

esitanud eelnõu seletuskirja vastavates

osades.

13. Palume arvestada ka käesoleva kirja

lisades esitatud eelnõu ja seletuskirja

failis jäljega tehtud normitehniliste

märkustega ning märkustega eelnõu

mõju kohta.

Arvestatud osaliselt.

Esitatud normitehnilised märkused ja

mõjuanalüüsi puudutavad tähelepanekud on

läbi vaadatud. Normitehniliste täpsustustega,

mis parandavad sätte selgust,

terminoloogilist järjepidevust või

viiteloogikat ning ei muuda regulatsiooni

sisulist eesmärki, on arvestatud.

Mõjuanalüüsi puudutavate märkuste osas on

seletuskirja täiendatud seal, kus see on

vajalik eelnõu eesmärkide, mõjude või

riskide selgemaks avamiseks. Märkusi, mis

eeldaksid regulatsiooni sisulist

ümberkujundamist või ulatuslikumat

süsteemset muudatust, ei käsitleta käesoleva

eelnõu raames, vaid neid on võimalik hinnata

RelvS-i tervikteksti menetluses.

Kaitseministeerium

1. Palume muuta eelnõu § 1 punktis 1

muudetavat relvaseaduse § 11 lg 7

punkti 2 sõnastust. Kaitseliidu seaduse

§ 23 lg 1 kohaselt Kaitseliidu liikmed

jagunevad tegev-, noor-, toetaja- ja

auliikmeteks. Nimetatu tuleneb ühtlasi

Vabariigi Valitsuse 10.10.2013

määruse nr 151 „Kaitseliidu

kodukord“ § 5 lõikest 2, mis täpsustab,

et Kaitseliidu liikmed jagunevad

liikmestaatuse järgi tegev-, toetaja-,

noor- ja auliikmeteks. Kõigi nende

puhul on tegemist vabatahtlikega.

Seega Kaitseliitu puudutavat

relvaseaduse § 11 lg 7 punkti 2

muudatust ei saa vastu võtta kujul, et

riigikaitses osalev isik on relvaseaduse

tähenduses füüsiline isik, kes on

Kaitseliidu tegevliige, vabatahtlik ja

Arvestatud.

Õigusselguse ja terminoloogilise

järjepidevuse tagamiseks täpsustatakse

RelvS-i § 11 lõike 7 punkti 2 sõnastust

selliselt, et see vastab Kaitseliidu seaduses

sätestatud liikmekategooriatele (tegevliige ja

toetajaliige) ning väldib kattuvate või üldiste

mõistete kasutamist.

10

toetajaliige. Leiame, et eelnõus toodu,

kus Kaitseliiduga seotud õigusaktides

sätestatud liikmete (tegevliige,

toetajaliige) kõrval kasutatakse

üldnimetust (vabatahtlik) põhjustaks

ebaselgust.

2. Palume täiendada eelnõu järgmiste

punktidega:

2.1. paragrahvi 8324 lõike 5 teine lause

muudetakse ja sõnastatakse

järgmiselt:

„Tervisekontrolli teeb

töötervishoiuarst või perearst,

kaasates vajaduse korral

psühhiaatri või teisi eriarsti.“;

Selgitus:

Hetkel kehtiva sõnastuse kohaselt teeb

tervisekontrolli töötervishoiuarst,

kaasates psühhiaatri ja vajadusel teisi

eriarste. Tervisetõend kehtib kuni kaks

aastat, mis tähendab, et töötaja peab

läbima tervisekontrolli vähemalt iga

kahe aasta järel.

Psühhiaatri kohustuslik kaasamine on

praktikas tekitanud viivitusi

psühhiaatrilise abi kättesaadavuse

tõttu. Teisalt töötaja tööprofiilist

sõltuvalt võiks psühhiaatri kaasamine

olla vajaduspõhine, lähtudes

sealjuures ka isiku üldisest

terviseseisundist. Tervisekontrolli

kiirendaks, kui töötervishoiuarsti

asemel saaks tervisekontrolli teostada

ka perearst, mis seaks ka ettevõtjatele

täiendava ajalise paindlikkuse.

Muudatusega kaasneb vajadus muuta

ka RelvS § 351 lõikes 4 sätestatud

Vabariigi Valitsuse 21. juuli 2007.

aasta määrust nr 179 „Soetamisloa ja

relvaloa taotleja tervisekontrolli kord,

loa andmist välistavate tervisehäirete

loetelu ning tervisetõendi sisu ja vormi

nõuded“ ja sotsiaalministri 5. juuli

2017. aasta määrust nr 30 „Lõhkaja,

lõhkemeistri ja pürotehniku

tervisenõuded ning tervisekontrolli

sagedus ja kord“.

Mitte arvestatud.

Ettepanek puudutab töötervishoiuarsti

pädevust ja rolli ning töötervishoiu süsteemi

korraldust tervikuna. Sotsiaalministeeriumi

hinnangul ei ole põhjendatud anda

töötervishoiuarsti ülesandeid perearstidele

enne, kui on selgelt määratletud töötervishoiu

arengusuund, töötervishoiuarstide roll ning

võimalik ülesannete jaotus perearstidega.

Töötervishoiuarsti ülesanne ei piirdu üksnes

isiku terviseseisundi hindamisega, vaid

hõlmab ka töötingimuste ja ohutegurite

analüüsi ning nende mõju hindamist isiku

töövõimele. Perearstidel puudub

töötervishoiu spetsiifiline ettevalmistus

hinnata isiku toimetulekut töövaldkonnast

tulenevate riskide kontekstis. Lisaks tooks

muudatus kaasa täiendava koormuse

perearstidele olukorras, kus perearstide

puudus on juba praegu märkimisväärne.

Psühhiaatri kaasamise kohustuslikkuse

proportsionaalsust on võimalik hinnata

eraldi, kuid töötervishoiuarsti rolli

laiendamine perearstidele ei ole käesoleva

eelnõu raames põhjendatud.

Küsimust töötervishoiu korralduse

võimalikust muutmisest ja tervisekontrolli

tegijate ringi laiendamisest on võimalik

uuesti kaaluda RelvS uue tervikteksti

koostamise menetluse raames, arvestades

töötervishoiu süsteemi arengusuundi ja

pädevuste jaotust laiemalt.

2.2. paragrahvi 8333 lõike 1 punkt 1

muudetakse ja sõnastatakse

järgmiselt:

„1) sõjarelva või selle olulise osa

valmistamine;“;

Arvestatud.

Eelnõu ja seletuskirja täiendatud.

11

Selgitus:

Muudatus on vajalik õigusselguse ja

ettenähtavuse tagamiseks, eelkõige

kaitsetööstuse ettevõtjatele ning RelvS

§-s 8336 nimetatud komisjonile.

Paragrahvis 8333 lõikes 1 punktis 1

kasutatud mõiste „lõhkeainet

mittesisaldav lahingumoon“ tekitab

praktikas tõlgendamisraskusi.

Järgnevalt põhjendatakse, miks sellest

mõistest loobutakse.

2018. a lisati RelvSi peatükk 111,

millega toodi seadusesse mõisted

„lahingumoon“, „lõhkeainet

mittesisaldav lahingumoon“ ja

„lõhkeainet sisaldav lahingumoon“.

Toonase seadusemuudatuse

seletuskirjas ei ole ühemõtteliselt

selgitatud, miks eristati „lõhkeainet

mittesisaldav lahingumoon“ ja

„lõhkeainet sisaldav lahingumoon“,

seda enam, et mõlemad on kehtivas

RelvS redaktsioonis loakohustusega

kaetud ehk mõlema moona liigi puhul

rakenduvad samad käitlemisnõuded.

Seletuskirjas ei ole toodud näiteid

„lõhkeainet mittesisaldavast

lahingumoonast“. Arvestades aga

lahingumoona definitsiooni §833 lg

21, võib eeldada, et lõhkeainet

mittesisaldav lahingumoona puhul

peeti silmas sõjalise otstarbega

vahendit ja materjali, mis ei sisalda

lõhkeainet, kuid sisaldab pürotehnilist

ainet, süüteainet või muud süttimis-

või plahvatusvõimelist keemilist ainet

ning mida saab kasutada või

kohandada vastase elavjõu ja

lahingutehnika kahjustamiseks või

hävitamiseks, lahinguvälja

valgustamiseks, suitsukatte

tegemiseks või signaliseerimiseks.

Viimaste aastate jooksul on

kaitsetööstus märkimisväärselt

arenenud ning kasutusele on võetud

uusi relvi, relvasüsteeme ja moona

liike. Nende arengutega on praktikas

esile kerkinud ka uusi probleeme

loamenetluses, millele ei pööratud

tähelepanu hetkel kehtiva

regulatsiooni kujundamisel. Praktikas

on esile kerkinud küsimus seoses

12

varitseva õhuründemoona tootmisega,

millel puudub lahingumoona oluline

osa (näiteks laeng või sütik, mis

sisaldab lõhkeainet).

Kaitseministri 29. mai 2025. aasta

määrus nr 7 „Sõjarelvade,

relvasüsteemi, sõjarelva laskemoona

ja lahingumoona ning nende osade,

sealhulgas oluliste osade või

komponentide täpsustav loetelu ja

liigitus“2 (edaspidi ka liigitusmäärus)

täpsustab lahingumoona liike ja nende

osasid. Liigitusmääruse § 8 lg 1 p 12

alusel on varitsev ründemoon

lahingumoona üks liik. Varitsev

ründemoon võib koosneda

mehitamata õhusõidukist

(lahingumoona osa) ja sellele

kinnitatud lõhkelaengust

(lahingumoona oluline osa).

Loakohustuse alla kuulub vaid

lahingumoona oluline osa. Kuna

„lõhkeainet mittesisaldava

lahingumoona“ mõiste RelvS-is ei ole

ühemõtteliselt lahti seletatud, siis on

seaduse rakendamisel tekkinud

kaitsetööstusettevõtjatel küsimus, kas

lahingumoona jaoks toodetud

mehitamata õhusõiduk ei kuulu siiski

„lõhkeainet mittesisaldava

lahingumoon“ mõiste alla ja mille

käitlemine on loakohustusega tegevus.

Ehk küsimus taandub sellele, kas

varitseva ründemoona tootmist ilma

lahingumoona olulise osa käitlemiseta

tuleb vaadelda RelvS § 8333 lg 1 p 1

lõhkeainet mittesisaldava

lahingumoona tootmisena.

Lõhkeainet mittesisaldavaks

lahingumoonaks ei saa pidada

lõhkepea kandmiseks disainitud

mehitamata õhusõidukit, mis ei sisalda

lahingumoona olulist osa (näiteks

lõhkeainet, pürotehnilist ainet jne).

Liigitusmääruse § 8 lg 3 konkreetselt

ka välistab selle. Kui ükski

eelnimetatud komponentidest kuuluks

nimetatud toote valmistamise juurde,

2 Kaitseministri 29. mai 2025. aasta määrus nr 7 „Sõjarelvade, relvasüsteemi, sõjarelva laskemoona ja

lahingumoona ning nende osade, sealhulgas oluliste osade või komponentide täpsustav loetelu ja liigitus“ – RT I,

04.06.2025, 8.

13

on ettevõtjal vajalik saada

lahingumoona valmistamiseks

tegevusluba.

„Lõhkeainet mittesisaldava

lahingumoona“ mõiste

eemaldamisega RelvS-ist ei kao ära

loakohustuse nõue lahingumoonale,

mis ei sisalda lõhkeainet, kuid sisaldab

pürotehnilist ainet, süüteainet või

muud süttimis- või plahvatusvõimelist

keemilist ainet vastavalt

liigitusmääruse § 9 lg 2.

2.3. paragrahvi 8333 lõike 1 punktist 6

jäetakse välja sõnad „lõhkeainet

sisaldava“;

Selgitus:

RelvS § 8333 lõike 1 punktis 6 tehtud

erisus lõhkeainet sisaldava

lahingumoona valmistamiseks.

Eelnevalt on selgitatud, et kehtiva

sõnastuse kohaselt ei ole lõhkeainet

sisaldava ja lõhkeainet mittesisaldava

lahingumoona valmistamise

eristamine piisavalt selge.

Õigusselguse parandamiseks on

põhjendatud käsitleda loakohustusliku

tegevusena üksnes lahingumoona

valmistamist.

Arvestatud.

Eelnõu ja seletuskirja täiendatud.

2.4. …) paragrahvi 8334 punkti 8

täiendatakse pärast sõna

„vastutuskindlustus“ järgmise

tekstiosaga „, kui ta taotleb

käesoleva seaduse § 8333 lõike 1

punktis 3 nimetatud tegevusluba“;

…) § 8335 lõike 3 punkt 9

tunnistatakse kehtetuks;

…) paragrahvi 8342 täiendatakse

punktiga 6 järgmises sõnastuses:

„6) ettevõtjal on käesoleva seaduse

§-s 8327 sätestatud

vastutuskindlustus.“;

Selgitus

Vastutuskindlustuse olemasolu tuleks

olenevalt ettevõtja

tegevusvaldkonnast kontrollida

erinevas menetlusetapis. Nende

ettevõtjate puhul, kes tegelevad

Arvestatud.

Eelnõu ja seletuskirja täiendatud.

14

sõjarelva, relvasüsteemi, nende

oluliste osade, sõjarelva laskemoona

või lahingumoona vedamisega, on

asjakohane nõuda vastutuskindlustuse

olemasolu tegevusloa menetluse

etapis.

Samas aga tootmisega tegelevate

ettevõtjate seisukohalt on tegevusloa

menetluse etapis RelvS-s sätestatud

kohustusliku vastutuskindlustuse nõue

kujunenud takistuseks. Ettevõtjal ei

ole võimalik taotleda tegevusluba

enne, kui tal on sõlmitud

vastutuskindlustus. Praktikas toob see

kaasa olukorra, kus ettevõtja peab juba

enne tegevuse alustamist omama

kehtivat vastutuskindlustust, kuigi

sõjarelvade, sõjarelva laskemoona,

relvasüsteemide või lahingumoona

käitlemisega ei ole alustatud.

Oluline on rõhutada, et kohustuslik

vastutuskindlustuse nõue kui selline ei

ole probleemne. Probleem seisneb

selles, et RelvS näeb ette

vastutuskindlustuse olemasolu juba

tegevusloa taotlemise hetkel.

Probleem seisneb ka selles, et

kindlustusandjal on õigus keelduda

vastutuskindlustuslepingu

sõlmimisest juhul, kui ettevõtja ei

esita riskianalüüsi ja muid dokumente,

mida kindlustusandja peab vajalikuks

kindlustusriski hindamisel.

Tegevusloa taotlemise etapis on

ettevõtjal aga keeruline koostada

sisulist riskianalüüsi, kuna tegelik

tegevus ei ole veel alanud. Sellises

olukorras võib kindlustusandja

õiguspäraselt keelduda lepingu

sõlmimisest, mis omakorda takistab

ettevõtjal tegevusloa taotluse

esitamist.

Muudatuse tulemusel

vastutuskindlustuse kohustus RelvS-s

säilib, ent selle olemasolu kontroll

lükkub hilisemasse ehk käitamisloa

menetluse etappi, välja arvatud nende

ettevõtjate puhul, kellel on

tegevusluba vedamiseks, nende

ettevõtjate jaoks midagi ei muutu ning

nende vastutuskindlustuse olemas

15

kontrollitakse jätkuvalt tegevusloa

menetluse etapis.

2.5. paragrahvi 85 pealkirja

täiendatakse pärast sõna

„harjutusväli“ tekstiosaga „,

laskepaik“;

Selgitus

Eelnõuga reguleeritakse eraldi

Kaitseväe ja Kaitseliidu laskepaiga

kasutamise tingimused ja kord. Kuna

õppuste käigus on ilmnenud vajadus

määratleda Kaitseväe ja Kaitseliidu

laskepaigad erinevalt tsiviilrelvade

laskepaikadest, on senises praktikas

olnud erimeelsusi nii laskepaikade

tähistamise, ohutuse tagamise kui ka

ohutusnõuete endi osas. Seetõttu

peame vajalikuks kehtestada eraldi

Kaitseväe ja Kaitseliidu laskepaiga

nõuded.

Ettepanekuga nõustutakse

põhimõtteliselt, kuid seda ei ole võimalik

käesoleva eelnõu raames arvestada.

Ettepanek on sisuliselt põhjendatud,

arvestades vajadust selgemalt eristada

Kaitseväe ja Kaitseliidu laskepaiku

tsiviillaskepaikadest ning vältida praktikas

tekkinud tõlgendamisraskusi. Samas

puudutab pealkirja muutmine ja laskepaikade

regulatsiooni täpsem diferentseerimine

peatüki süsteemset ülesehitust ning võib

eeldada laiemat terminoloogilist korrastamist

kogu seaduse ulatuses.

Arvestades käesoleva eelnõu kiireloomulist

iseloomu, käsitletakse küsimust RelvS-i uue

tervikteksti koostamise menetluse raames,

kus on võimalik hinnata laskepaikade

regulatsiooni süsteemselt ning vajadusel teha

vastavad terminoloogilised ja struktuursed

täpsustused.

2.6. paragrahvi 85 täiendatakse

lõigetega 11 –13 järgmises

sõnastuses:

„(11) Kaitseväe ja Kaitseliidu

laskepaik on maa- või mereala koos

selle kohal oleva õhuruumiga, mis

sobib või on kohandatud Kaitseväe

või Kaitseliidu laskevõistluste või -

harjutuste ajutiseks korraldamiseks

või õppuse läbiviimiseks.

(12) Ettevõtja võib Kaitseväe ja

Kaitseliidu harjutusvälja kasutada

relvade, relvasüsteemide,

lahingumoona, lahingu- ja muu

tehnika katsetamiseks ja testimiseks.

(13) Kaitseväe ja Kaitseliidu

harjutusvälja kasutamise tingimused

lõikes 11 sätestatud tegevusteks

kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega“;

Selgitus

Lõige 11 – Erinevalt tsiviilrelva

kasutamiseks mõeldud laskepaigast,

milleks on lihtsalt „koht“, on

Kaitseväe ja Kaitseliidu laskepaik

määratletud laiemalt kui maa- või

mereala koos selle kohal oleva

õhuruumiga, sest Kaitseväe ja

Kaitseliidu õppuste korraldamisel või

muude ülesannete täitmisel, mis

Ettepanekuga nõustutakse

põhimõtteliselt, kuid saame seda arvestada

käesoleva eelnõu raames vaid osaliselt.

Ettepanek on sisuliselt põhjendatud ning

aitab suurendada õigusselgust nii Kaitseväe

ja Kaitseliidu tegevuste kui ka kaitsetööstuse

arendamise seisukohalt. Samas puudutab see

§ 85 regulatsiooni süsteemset laiendamist

ning uue sisulise normikogumi lisamist, sh

ettevõtjate õigusi ja ministri volitusnormi.

Arvestades käesoleva eelnõu kiireloomulist

iseloomu ja piiratud muudatuste ulatust, ei

ole võimalik esitatud RelvS 85 lõike 11

ettepanekut põhjaliku mõjuanalüüsi ja

kooskõlastuseta sisse viia. Küsimust on

põhjendatud käsitleda RelvS-i uue

tervikteksti koostamise menetluse raames,

kus saab hinnata regulatsiooni süsteemselt

ning koostoimes teiste riigikaitseliste

sätetega.

16

kätkevad laskevõistluste või -

harjutuste ajutist korraldamist, on

sellest tegevusest hõlmatud terviklik

maa-ala. Harjutusväljast ja lasketiirust

eristab Kaitseväe ja Kaitseliidu

laskekohta eelkõige selle ajutisus, nt

võetakse metsatukk ja karjamaa

ajutiselt kasutusele, et viia läbi õppus.

Kaitseväes ja Kaitseliidus toimub

relva kasutamine alati vastutava ülema

käsu alusel, mille andmisel hindab

ülem ka, milliste relvade puhul,

milliseid ohutusnõudeid tuleb järgida.

Lõiked 12 ja 13 –

Kaitsetööstusettevõtjatele on oluline

lisaks toodete valmistele ka neid

testida ja katsetada. Selleks tuleb luua

selge õiguslik alus. RelvS § 85 lõike 1

sõnastusest ei selgu, kas ettevõtjatel on

õigus oma relvi, relvasüsteeme või

muid tooteid Kaitseväe ja Kaitseliidu

harjutusväljal testida ja katsetada.

Selleks, et testimine ja katsetamine

toimuks kooskõlas ohutusnõuetega

ning Kaitseväe ja Kaitseliiduga

koordineeritult, tuleb harjutusvälja

kasutamise tingimused kehtestada

valdkonna eest vastutava ministri

määrusega. Vastavad tingimused ja

kasutamise kord sätestatakse

kaitseministri 28. detsembri 2011.

aasta määruses nr 26 „Kaitseväe ja

Kaitseliidu harjutusväljale ja

lasketiirule esitatavad nõuded ja

kasutamise kord“.

2.7. paragrahvi 85 täiendatakse

lõigetega 41 – 44 järgmises

sõnastuses:

„(41) Kaitseväe ja Kaitseliidu

laskepaiga, mis ei asu harjutusväljal,

määrab kindlaks Kaitseväe juhataja

või tema poolt volitatud ülem, kui

laskepaika kasutatakse Kaitseväe

ülesannete täitmiseks, või Kaitseliidu

ülem või tema poolt volitatud ülem,

kui laskepaika kasutatakse

Kaitseliidu ülesannete täitmiseks.

Kaitseliidu kaasamisel Kaitseväe

ülesannete täitmisesse, määrab

laskepaigad kindlaks Kaitseväe

juhataja.

Ettepanekuga nõustutakse

põhimõtteliselt, kuid seda ei ole võimalik

käesoleva eelnõu raames arvestada.

Ettepanek on sisuliselt põhjendatud ning

aitab täpsustada Kaitseväe ja Kaitseliidu

ajutiste laskepaikade määramise korda ning

suurendada õigusselgust haldusväliste isikute

õiguste seisukohalt. Samas puudutab see

RelvS-i riigikaitselise osa süsteemset

laiendamist, sh haldusmenetluse, teavitamise

ja kinnisasja kasutamise regulatsiooni, mis

eeldab laiemat mõjuanalüüsi ning

kooskõlastamist.

Arvestades käesoleva eelnõu kiireloomulist

iseloomu, ei ole võimalik nii mahukat

regulatsiooni lisada ilma täiendava analüüsi

ja kooskõlastuseta. Küsimust on põhjendatud

17

(42) Kaitseväe ja Kaitseliidu

laskepaiga, mis ei asu harjutusväljal,

määramise haldusaktis sätestatakse:

1) laskepaiga maa- või mereala koos

selle kohal oleva õhuruumiga;

2) laskepaiga kasutamise alguse- ja

lõpuaeg;

3) laskepaigas kasutatavad relvad ja

muu varustus;

4) laskepaiga ohutusnõuded ja nende

tagamise kord;

5) laskepaigaga seotud liikumis- ja

muud piirangud;

6) õppus, harjutus või muu

laskepaigas täidetav ülesanne;

7) laskepaiga kasutamise eeskiri ja

tähistamise tingimused;

8) muud laskepaiga kasutamisega

seotud asjaolud.

(43) Kaitseväe ja Kaitseliidu

laskepaiga, mis ei asu harjutusväljal,

määramise haldusakt edastatakse

osas, mis ei ole salastatud, teadmiseks

asukoha kohaliku omavalitsuse

üksusele, Politsei- ja

Piirivalveametile ja Päästeametile.

Lennuohutuse tagamise eesmärgil

esitatakse Transpordiametile lahtise

lasketiiru ja laskepaiga laskeala

keskpunkti koordinaadid WGS-84

süsteemis, ohuala maksimaalne

kõrgus meetrites ning laskeala

diagonaali pikkus meetrites vähemalt

90 päeva enne lasketiirus tegevuse

alustamist või 30 päeva enne

laskepaiga kasutuselevõttu.

(44) Kaitseväe ja Kaitseliidu

laskepaiga, mis ei asu harjutusväljal,

võib võtta kasutusele kokkuleppel

kinnisasja omanikuga, kui seaduses

ei ole nähtud ette laskepaiga maa-ala

sundkasutust või sundvõõrandamist.

Kokkuleppe kinnisasja omanikuga

sõlmib Kaitsevägi, kui laskepaika

kasutatakse Kaitseväe ülesannete

täitmiseks, või Kaitseliit, kui

laskepaika kasutatakse Kaitseliidu

ülesannete täitmiseks. Kaitseliidu

kaasamisel Kaitseväe ülesannete

täitmisesse, lepib kinnisasja

omanikuga kokku Kaitsevägi.“;

Selgitus

käsitleda RelvS-i uue tervikteksti koostamise

menetluse raames, kus saab hinnata ajutiste

laskepaikade regulatsiooni koostoimes

julgeolekuala ja sundkasutuse normidega.

18

Kuna laskepaik on ajutine koht, mida

kasutatakse laskeharjutuse

sooritamiseks, siis on otstarbekas, kui

selle määrab Kaitseväe juhataja või

Kaitseliidu ülem, või nende volitatud

vastav ülem lähtuvalt väljaõppe

vajadustest ja kokkuleppest maatüki

omanikuga. Reguleeritud on

laskepaikade, mis ei asu

harjutusväljal, kindlaksmääramine ja

kasutamine, sest sellel on puutumus

asukoha inimeste liikumise ja

kodurahuga. Seevastu harjutusväljal

reguleeritakse laskepaikade asukohad

ja kasutamine harjutusvälja

sisekorraeeskirja ja muude

siseaktidega ning sellel ei ole

puutumust haldusväliste isikutega.

Arvestades sõjalise riigikaitse

olulisust, on eelnõus nähtud ette, et

laskepaikate määramisel ei ole vajalik

eelnevalt saada Politsei- ja

Piirivalveameti ning kohaliku

omavalitsuse üksuste kooskõlastusi,

vaid neid üksnes teavitatakse antud

haldusaktist. See ei tähenda, et

haldusmenetluse käigus ei võiks ülem

kaalutlusõiguse alusel otsustada

küsida Politsei- ja Piirivalveameti,

kohaliku omavalitsuse üksuse või

Päästeametilt kooskõlastust või

arvamust. Õppuse või muu riigi

sõjaliseks kaitseks olulise harjutuse

läbiviimine ei saa olla aga nende

asutuste kooskõlastusest sõltuvuses.

Küll on vajalik sõlmida kokkulepe

maatüki omanikuga, v.a, kui maatüki

sundkasutamise alus on seaduses

eraldi sätestatud.

Eelnõus ei reguleerita turvalisuse

tagamist, vaid sel juhul kohaldub

Kaitseväe julgeolekuala või

Kaitseliidu julgeolekuala

regulatsioon, sh avaliku võimu

volitused ajutisele julgeolekualale

tunginud isiku eemaldamiseks või

sisenemise takistamiseks.

2.8. paragrahvi 85 lõiget 5 täiendatakse

pärast sõna „harjutusväljale“

tekstiosaga „, laskepaigale“;

Selgitus

Ettepanekuga nõustutakse

põhimõtteliselt, kuid seda ei ole võimalik

käesoleva eelnõu raames arvestada.

Ettepanek on sisuliselt põhjendatud,

arvestades vajadust kehtestada Kaitseväe ja

19

Ministri volitust laiendatakse selliselt,

et tal tekib pädevus määrata eraldi

Kaitseväe ja Kaitseliidu laskepaigale,

mis ei asu harjutusväljal, esitatavad

nõuded ja selle kasutamise kord

Kaitseväe juhataja ettepanekul.

Kaitseliidu laskepaiga nõuded ei erine

Kaitseväe laskepaiga nõuetest üldiselt,

mille tõttu on soovitav, et laskepaigale

esitatavad nõuded oleksid sarnaselt

reguleeritud. Oluline on eristada

tsiviilrelvade ja militaarrelvade

laskepaikade nõudeid, kuid riigi

sõjaliseks kaitsmiseks kasutatavate

relvade väljaõppenõuded ja sellega

seotud laskepaikade nõuded on pigem

ühetaolised. Nende nõuete raames

saab laskepaiga määranud ülem oma

haldusaktiga nõudeid täpsustada

konkreetsetest relvadest ja väljaõppe

sisust lähtuvalt.

Kaitseliidu laskepaikadele ühtsed nõuded.

Samas puudutab see volitusnormi

laiendamist ning § 85 regulatsiooni

süsteemset muutmist, mis eeldab laiemat

mõjuanalüüsi ja kooskõlastamist.

Arvestades käesoleva eelnõu kiireloomulist

iseloomu, käsitletakse volitusnormi

laiendamise küsimust RelvS-i uue

tervikteksti koostamise menetluse raames

koostoimes teiste riigikaitseliste sätetega.

2.9. paragrahvi 88 lõige 11 muudetakse

ning sõnastatakse järgmiselt:

„(11) Riiklikku järelevalvet käesoleva

seaduse alusel sõjarelvi,

relvasüsteeme, sõjarelva

laskemoona, lahingumoona ja nende

olulisi osi käitlevate isikute üle teeb

Politsei- ja Piirivalveamet ning

riiklikku järelevalvet sõjarelvade,

relvasüsteemide, laskemoona,

sõjarelva laskemoona ja

lahingumoona käitlemiskoha üle ja

laskemoona, sõjarelva laskemoona ja

lahingumoona ning nende oluliste

osade valmistamise üle teeb

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Amet.“.

Selgitus

Kaitseministeerium teeb ettepaneku

täiendada RelvS § 88 lõiget 11

selliselt, et Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ametile (edaspidi TTJA)

oleks pädevus teostada järelevalvet ka

sõjarelva ja relvasüsteemi

käitlemiskohtade üle. TTJA

järelevalvepädevuse laiendamine

sõjarelva ja relvasüsteemi

käitlemiskohtade tingimuste

hindamisele on põhjendatud ameti

erialase pädevusega hinnata

käitlemiskoha ehituslikke nõudeid,

Arvestatud.

Eelnõu ja seletuskirja täiendatud.

20

sealhulgas relvatehaste vastavust

nõuetele. Eeskätt hõlmab TTJA

pädevus kaitseministri 29. mai 2025.

aasta määruses „Sõjarelva,

relvasüsteemi, sõjarelva laskemoona

ja lahingumoona käitlemise nõuded ja

kord“ sätestatud ehituslike nõuete

hindamist, sealhulgas

tuleohutusklasside vastavust,

tuletundlike materjalide kasutamist,

relvahoidla seinte paksust, ruumide

konstruktsioonilisi lahendusi,

viimistlust, monoliitsust ning

avatäidete nõuetele vastavust.

3. Palume täiendada eelnõu

lõhkematerjaliseaduse muutmisega

järgmiselt:

Lõhkematerjaliseaduse § 1 lõiget 3

täiendatakse pärast tekstiosa

„Kaitseliidu,“ tekstiosaga „Riigi

Kaitseinvesteeringute Keskus,“.

Selgitus

Lõhkematerjaliseaduse § 1 lõikes 3 on

sätestatud välistus, kellele

eelnimetatud seadust ei kohaldata.

Teeme ettepaneku välistada sealjuures

ka Riigi Kaitseinvesteeringute

Keskuse.

Kehtiv regulatsioon toob kaasa

olukorra, kus Riigi

Kaitseinvesteeringute Keskusele

laienevad lõhkematerjaliseadusest

tulenevad loa- ja käitlejanõuded,

samal ajal kui teised

Kaitseministeeriumi valitsemisala

asutused on nendest nõuetest

välistatud (näiteks vastutava isiku

määramise kohustus). Riigi

Kaitseinvesteeringute Keskuse

lõhkematerjali käitlemisega seotud

ohutusnõuete kohaldamisel lähtutakse

Kaitseväe lõhkematerjali käsitlevatest

eeskirjadest ja nõuetest.

Arvestatud.

Eelnõu ja seletuskirja täiendatud.

Kliimaministeerium

1. Toetame eelnõus olevat muudatust

(eelnõu punkt 39), mille kohaselt ei

ole Politsei- ja Piirivalveametil (PPA)

pärast seadusemuudatuse jõustumist

enam imperatiivset kohustust

relvaluba kehtetuks tunnistada juhul,

kui isikut on karistatud jahiseaduse või

selle alusel antud õigusaktide järgi

Võetud teadmiseks.

21

relva käitlemisel jahiohutuse nõuete

rikkumise eest.

Kehtiv regulatsioon on loonud

ebaproportsionaalse olukorra, kus

jahiseaduse või selle alusel antud

õigusakti järgi relva ohutusnõuete

rikkumise eest väärteokorras

karistatud isikult võetakse relvaluba

ka juhtudel, mil sama tegu ei tooks

relvaseaduse alusel kaasa relvaloa

kehtetuks tunnistamist. Sellises

olukorras peab PPA-l säilima

võimalus läheneda asjale

juhtumispõhiselt ning hinnata

konkreetse rikkumise raskust ja

seejärel otsustada, kõrvutades seda

tavapraktikaga, kas relvaloa kehtetuks

tunnistamine on konkreetse väärteo

eest põhjendatud ja proportsionaalne

meede.

2. Lisaks teeme ettepaneku täiendada

relvaseadust selliselt, et relvaloa

kehtetuks tunnistamise kõrval oleks

ette nähtud ka relvaloa kehtivuse

peatamise võimalus. See annaks

PPA-le võimaluse valida rikkumise

asjaolusid arvestades sobiv meede

ning väldiks olukorda, kus ainsaks

valikuks on kas relvaloa äravõtmine

või selle kehtima jätmine.

Ettepanekuga nõustutakse

põhimõtteliselt, kuid seda ei ole võimalik

käesoleva eelnõu raames arvestada.

Ettepanek on sisuliselt põhjendatud ning

toetab proportsionaalsuse ja kaalutlusõiguse

põhimõtet. Relvaloa kehtivuse peatamise

võimalus võiks teatud juhtudel olla sobiv

vaheaste relvaloa kehtetuks tunnistamise ja

loa kehtima jätmise vahel, võimaldades

reageerida rikkumistele paindlikumalt.

Samas eeldab see põhjalikumat analüüsi.

Arvestades käesoleva eelnõu kiireloomulist

iseloomu, ei ole võimalik vastavat

regulatsiooni käesoleva menetluse raames

sisse viia. Küsimust on põhjendatud käsitleda

RelvS-i uue tervikteksti koostamise

menetluse raames, kus saab hinnata

peatamise regulatsiooni vajadust ja sobivust

koostoimes teiste loaõiguslike meetmetega.

3. Lisaks eeltoodule tuleks võimaluse

korral menetluses olevas eelnõus või

alternatiivselt relvaseaduse

väljatöötamiskavatsuses (VTK) ette

näha regulatsioon, mille kohaselt

peatab PPA jahitunnistuse

peatamise korral relvaloa kehtivuse

jahitunnistuse peatamise ajaks ning

jahitunnistuse kehtetuks

tunnistamise korral tunnistab

relvaloa kehtetuks. Juhul kui isik on

soetanud relva jahipidamiseks

relvaseaduse alusel, kuid tal puudub

Mitte arvestatud.

Küsimust on põhjendatud käsitleda RelvS-i

uue tervikteksti koostamise menetluse

raames, kus saab hinnata peatamise

regulatsiooni vajadust ja sobivust koostoimes

teiste loaõiguslike meetmetega.

22

ajutiselt või alaliselt jahipidamise

õigus jahiseaduse alusel, on relvaloa

peatamine või kehtetuks tunnistamine

põhjendatud ning aitab ennetada ja

tõkestada ka näiteks ebaseaduslikku

jahipidamist.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Amet

1. Eelnõu § 1 punkt 1. seletuskirjas

selgituses kirjaviga – „…kas

sõjarelvade käitlemisele tuleb

kohaldada RelvS-i üldosas sätestatud

nõudeid või ainult 11³. peatüki

sätteid“. 113 asemel peab olema 111.

Arvestatud.

Kirjaviga parandatud.

2. Eelnõu § 1 punktiga 5, milles

sisustatakse termin paukpadrun. Eelnõu kohaselt on paukpadrun

padrun, millel puudub pihtamislaeng

ja mis on ette nähtud helisignaali

andmiseks.

Vastuolu eelnõu punkti 5 ja punkti 9

vahel. Punkt 5 kasutab mõistet

pihtamislaeng PPA teenistus- ja

tsiviilrelvade registri mõistes, punkt 9

annab mõistele "pihtamislaeng" uue

sisu.

Ettepanek otsustada läbivalt ühe

termini kasuks - eelistame "lendkeha".

Arvestatud.

3. Eelnõu § 1 punkti 9 kohase

muudatuse järgi on laskemoon

terviklik padrun või selle osa.

Osa direktiivi mõistest ei ole

rakendatud: dir art 1 punkt 3:

„….tingimusel et nimetatud

komponentide jaoks on asjaomases

liikmesriigis vajalik luba;

Antud juhul muutuksid ka

padrunikestad, kuulid, haavlid

eraldiseisvalt loakohustuslikuks?

Ettepanek rakendada direktiivi kogu

sõnastus ja tervikmõte"

Arvestatud osaliselt.

Eelnõu § 1 punktis 9 (uus…) esitatud

määratlus, mille kohaselt laskemoon on

terviklik padrun või selle osa, on suunatud

mõiste tehnilisele ja süstemaatilisele

selgitamisele. Selle eesmärk on tagada

kooskõla relvatehnilise käsitlusega ning

võimaldada ühtset tõlgendamist olukordades,

kus käideldakse tervikpadrunist eraldatud

komponente.

Oluline on rõhutada, et laskemoona osade

defineerimine ei muuda automaatselt kõigi

laskemoona komponentide käitlemist

loakohustuslikuks tegevuseks. Loakohustuse

ulatus tuleneb jätkuvalt RelvS-i

materiaalõiguslikest sätetest, mis

reguleerivad relvade ja laskemoona

soetamist, valdamist, üleandmist ja

valmistamist. Mõiste laiendamine

definitsioonis ei laienda iseenesest

loakohustuse esemelist ulatust.

Kehtivas RelvS-s on loakohustus seotud

eeskätt tulirelva laskemoona ning selle

23

käitlemisega seaduses sätestatud juhtudel.

Padrunikestad, kuulid või haavlid

eraldiseisvalt ei muutu automaatselt

loakohustuslikuks üksnes seetõttu, et need on

hõlmatud mõistega „laskemoon või selle

osa“. Loakohustuse tekkimiseks peab

esinema vastav materiaalõiguslik alus

RelvS- i teistes sätetes.

Direktiivi (EL) 2021/555 artikli 1 punkti 3

sõnastuses sisalduv tingimus („…tingimusel

et nimetatud komponentide jaoks on

asjaomases liikmesriigis vajalik luba“) ei

tähenda kohustust muuta kõik komponendid

loakohustuslikuks. Vastupidi – see säte jätab

liikmesriigile kaalutlusruumi otsustada,

milliste komponentide suhtes luba nõutakse.

Eesti õiguskorras on see kaalutlusruum

realiseeritud RelvS-i erisätete kaudu, mitte

definitsiooninormi tasandil.

Seetõttu ei ole vajalik direktiivi

tingimuslause täiendav sõnasõnaline

ülevõtmine mõiste määratlusse.

Eelnõu sõnastus on kooskõlas nii direktiivi

eesmärgi kui ka RelvS-i ülesehitusega ning ei

too kaasa automaatset loakohustuse

laienemist padrunikestadele, kuulidele või

haavlitele eraldiseisvalt.

4. Eelnõu § 1 punkt 9. Seletuskirjas

kirjaviga – „Tulirelvadirektiivi artikli

1 punktis 4..“ – õige viide oleks artikli

1 punktile 3.

Arvestatud.

Kirjaviga parandatud.

5. Eelnõu § 1 punktis 10, milles

määratletakse laskemoona osad:

püssirohi või muu paiskelaeng, sütik,

kuul, haavel või muu lendkeha või

pihtamislaeng ning padrunikest.

Täiendav selgitus -Pihtamislaeng ei

ole sisult ega funktsioonilt

võrdsustatav kuulide, haavlite või

muude lendkehadega, kuid moodustab

siiski laskemoona konstruktsioonis

eraldiseisva ja selgelt

identifitseeritava osa. Seetõttu on

mõistlik tuua pihtamislaeng

laskemoona osade loetelus välja eraldi

elemendina.

Eksitav selgitus - PPA 2020

Avaandmete seletuskirja kohaselt on

Teenistus- ja tsiviilrelvade registri

mõistetes Pihtamislaeng – kuul,

Arvestatud.

24

haavel, kartetšid, gaas või muu

lendkeha;

Hetkel ei ole aru saada, mis vahe on

pihtamislaengul ja lendkehal?

Kas pihtamislaeng on kõik see, mis

kestast välja lendab? direktiiv

2021/555 kasutab mõistet lendkeha

(projectile) Ettepanek parandada ja

kasutada läbivalt ühte defineeritud

mõistet."

6. Eelnõu § 1 punktiga 11 täpsustatakse

tulirelva padruni liiki. Selgitus -

Muudatusega täiendatakse

tulirelvapadruni mõistet selliselt, et

tulirelvapadrunina käsitatakse lisaks

kuuli või haavliga padrunile ka

padrunit, mille lendkeha on

valgusrakett, samuti paukpadrunit.

Esitatud täpsustav loetelu on

mittetäielik (valgusrakett,

paukpadrun). Sellesse loetelusse

kuuluvad veel helisignaalpadun,

pisargaasipadrun, markeerimispardun

(neoonvärviga) jne; Ettepanek

täiendada loetelu või lisada loetelute

ette sõna ""näiteks""

Eesmärk on tagada, et kõik tulirelvast

lastavad padrunid oleksid kaetud."

Antud selgitus.

Eelnõu § 1 punktis 11 tehtava muudatuse

eesmärk ei ole kehtestada ammendavat

loetelu kõigist võimalikest tulirelvast

lastavatest padrunitest, vaid täpsustada

tulirelvapadruni mõistet selliselt, et selle alla

kuuluvad lisaks kuuli või haavliga

padrunitele ka muud konstruktsiooniliselt

tulirelvas kasutatavad padrunid, sh need,

mille lendkeha on näiteks valgusrakett, ning

samuti paukpadrunid.

Loetelus nimetatud valgusrakett ja

paukpadrun on esitatud tüüpiliste näidetena,

et vältida tõlgendust, mille kohaselt

tulirelvapadrunina käsitataks üksnes tabava

kehaga padruneid. Tegemist ei ole

ammendava loeteluga ning mõiste ulatus ei

piirdu nimetatud juhtudega.

Tulirelvapadruni määratlus on üles ehitatud

selliselt, et see hõlmab padrunit, mis on ette

nähtud tulirelvast laskmiseks, sõltumata

sellest, kas selle toime seisneb tabamuse

tekitamises, valgus- või helisignaali

andmises, ärritava aine paiskamises või muus

tehnilises eesmärgis. Seetõttu on ka

helisignaalpadrunid, pisargaasipadrunid,

markeerimispadrunid jms juba hõlmatud

kehtiva mõistega ega vaja eraldi nimetust

definitsioonis.

Samasugust lähenemist on kasutatud ka

laskemoona osade defineerimisel –

definitsiooninormi eesmärk on määratleda

mõiste üldine ulatus, mitte kehtestada

ammendavat tehnilist kataloogi.

Loakohustuse ja käitlemise tingimused

tulenevad jätkuvalt RelvS-i

materiaalõiguslikest sätetest, mitte üksikute

näidete loetlemisest definitsioonis.

Seetõttu ei ole vajalik loetelu täiendamine

ega sõna „näiteks“ lisamine, kuna normi

süsteemne tõlgendamine tagab, et kõik

tulirelvast lastavad padrunid on hõlmatud

25

tulirelvapadruni mõistega sõltumata nende

konkreetsest otstarbest.

7. Eelnõu § 1 punkti 16 kohaselt

muudetakse RelvS-i § 24 lõike 1

esimest lauset.

§ 24 lõike 1 esimese lause kohaselt:

„Teenistus- ja tsiviilrelvade register

on käesolevas seaduses sätestatud

lubade ja Euroopa tulirelvapassi

taotluste esitamiseks ja

menetlemiseks, lubade ja passi

väljastamiseks või sellest

keeldumiseks, loa omajate, relvade ja

laskemoona tüübikinnituste, relvade,

tulirelva oluliste osade, laskemoona

ning nende omanike ja valdajate üle

arvestuse pidamiseks asutatud

andmekogu.“

valdajate üle register arvestust ei pea;

laskemoona osas puudub kohustus/

võimalus sisestada hoiukoha andmed,

mistõttu ei ole võimalik ka teha selles

osas järelevalvet; registrisse kantakse

laskemoona soetaja = omanik,

valdajad on tavapäraselt müügikohad,

sellesama põhjuse on ka

relvakaupmehed toonud välja kui

takistava asjaolu registris.

Ettepanek täiendada relvaregistrit

viisil, et oleks võimalik sisestada

andmed asukoha põhiselt tagades

sellega ka LMS kohase järelevalve

võimaluse.

Antud selgitus.

Eelnõu § 1 punktiga 16 muudetava RelvS §

24 lõike 1 esimese lause eesmärk on

kirjeldada teenistus- ja tsiviilrelvade registri

(edaspidi register) üldist funktsionaalset

ulatust, mitte detailselt reguleerida kõiki

registrisse kantavaid andmevälju või tehnilisi

lahendusi.

Seaduse tasandil on registri ülesandena

sätestatud arvestuse pidamine relvade,

tulirelva oluliste osade, laskemoona ning

nende omanike ja valdajate üle. See sõnastus

kajastab normatiivset eesmärki – võimaldada

pidada arvestust isikute üle, kellel on vastav

õiguslik seos relva või laskemoonaga.

Praktikas võib andmekoosseisu täpsem

ulatus ning konkreetsete andmeväljade

olemasolu (sh hoiukoha andmed) olla

reguleeritud alamastme õigusaktides.

On õige, et kehtiv registrilahendus ei

võimalda laskemoona osas sisestada

hoiukoha andmeid samas ulatuses nagu

relvade puhul. Samas ei tulene RelvS § 24

lõike 1 sõnastusest otsest kohustust pidada

asukohapõhist arvestust iga

laskemoonaühiku üle. Registri eesmärk on

eelkõige tagada loamenetluste läbiviimine

ning seos laskemoona ja selle õiguspärase

soetaja vahel.

Ettepanek täiendada registrit viisil, mis

võimaldaks asukohapõhist andmesisestust

ning seeläbi tõhustada järelevalvet, puudutab

eelkõige infosüsteemi arendust ja

järelevalvekorraldust, mitte § 24 lõike 1

normatiivset sõnastust.

Eelnõu käesoleva muudatuse eesmärk ei ole

muuta registri andmekoosseisu ega

kehtestada uut asukohapõhist

järelevalvemudelit laskemoona üle, vaid

korrastada ja täpsustada registri funktsiooni

kirjeldust seaduses.

Seetõttu ei käsitleta käesoleva eelnõu raames

registri tehnilise arendamise küsimust.

Vajadusel saab asukohapõhise arvestuse

võimalikkust ja otstarbekust analüüsida

eraldi, tervikliku registriarenduse kontekstis.

8. Eelnõu § 1 punkt 26. RelvS-i § 29

täiendamine, mis võimaldab vähemalt

15-aastasel isikul lapsevanema

nõusolekul vallata sporditulirelva

Antud selgitus.

Eelnõust on välja jäetud

paralleelkasutusõiguse andmine 15-17-

26

paralleelrelvaloa alusel…;

võimaldada relva turvalist transporti

treeningute ja võistluste vahel.

Kuidas on hinnatud, et 15-aastane on

piisavalt füüsiliselt arenenud, et relva

iseseisvalt transportida (treeningule ja

tagasi)?

Ettepanek kehtestada transpordile

erinõuded, et oleks nt lukustatav kott

vältimaks rünnakut või vargust relva

omandamise eesmärgil.

aastastele. Seda käsitletakse uuesti RelvS-i

uue tervikteksti koostamisel.

9. Eelnõu § 1 punktid 49 ja 50. Eelnõus

nähakse ette, et RelvS-i § 66 lõikega 5

kehtestatakse majandustegevusteate

esitamise kohustus kahele senisest

õiguskorrast väljajäänud tegevusele:

lasketiiru pidamine (juhul, kui ei

osutata tasulist lasketeenust) ja

gaasipihustite, pneumorelvade,

hoiatus- ja signaalrelvade ning nende

laskemoona müük. Need tegevusalad

ei kuulu kehtiva RelvS-i kohaselt

tegevusloa kohustuse alla, kuid on

selgelt seotud tulirelvalaadsete

esemete käitlemisega ning seetõttu on

põhjendatud nende tegevusalade

allutamine riiklikule järelevalvele.

Lisaks sätestatakse täiendavad

andmed, mida ettevõtja peab

majandustegevusteates esitama.

Ettepanek: Lisaks loetletud

andmetele küsida tootja kinnitust iga

mudeli kohta, et täidetud on

rakendusdirektiiv 2019/69 Lisa 1

punkti 1 alapunktides a-c nimetatud

seadmete tehnilised nõuded:

- Ettevõttel peab olema sisekord ja

kontrollmehhanismid, millega

veendub, et müüdavad relvad vastavad

nõuetele.

1.Seadmed peavad vastama

järgmistele nõuetele:

a)nendega on võimalik anda

pürotehnilist signaali üksnes juhul, kui

rauasuudmes asuv adapter on

kinnitatud;

Ettepanekuga nõustutakse sisuliselt, kuid

seda ei ole võimalik käesoleva eelnõu

raames arvestada.

Eelnõu § 1 punktidega 49 ja 50 kavandatud

muudatuste eesmärk on laiendada

majandustegevusteate esitamise kohustust

tegevustele, mis on sisuliselt seotud

tulirelvalaadsete esemete käitlemisega ning

mille üle on põhjendatud riikliku järelevalve

teostamine. Muudatuse fookus on tegevuste

tuvastatavuse ja järelevalvevõimekuse

parandamisel, mitte käesolevas etapis

täiendavate tehniliste vastavusnõuete detailse

regulatsiooni kehtestamisel.

Ettepanek täiendada majandustegevusteates

esitatavate andmete ringi tootja kinnitusega

iga mudeli vastavuse kohta

rakendusdirektiivi (EL) 2019/69 lisa I punkti

1 alapunktides a–c sätestatud tehnilistele

nõuetele ei ole põhjendatud

majandustegevuse teates esitamisel. Küll aga

on asjakohane küsimus ettevõtte sisekorra ja

kontrollmehhanismide olemasolu kohta,

millega tagatakse müüdavate seadmete

vastavus tehnilistele nõuetele. Need

ettepanekud puudutavad aga juba

turujärelevalve, tehniliste nõuete tõendamise

ja vastavushindamise süsteemi laiemat

ülesehitust.

Samuti on põhimõtteliselt arvestatav

ettepanek siduda relvade ja laskemoona

nõuetele vastavuse turujärelevalve süsteem

tihedamalt toote nõuetele vastavuse seaduse

(TNVS) raamistikuga ning kaaluda PPA

määratlemist turujärelevalveasutusena

TNVS § 50 lõike 1 tähenduses. Tegemist on

aga süsteemse küsimusega, mis eeldab

põhjalikku mõjuanalüüsi, sealhulgas:

27

b)neis on püsiv seade, mis takistab ühe

või mitme tahke haavli, kuuli või

laskekehaga laetud padruni laskmist;

c)need on ette nähtud padruni jaoks,

mis on loetletud väikerelvade

märgistamise alalise rahvusvahelise

komisjoni (C.I.P.) koostatud padrunite

ja padrunipesade mõõtmete tabelite

VIII tabelis (käesoleva direktiivi

vastuvõtmise ajal kohaldatavas

redaktsioonis) ja see vastab nimetatud

tabelis osutatud mõõtmetele ja

muudele standarditele.

- Turujärelevalve relvade ja

laskemoona nõuetele vastavuse kohta

tasuks üldiselt siduda TNVS

raamistikuga lisades TNVS-i § 50

lõikesse 1 ka PPA

turujärelevalveasutuseks.

 pädevusjaotuse selget määratlemist

erinevate asutuste vahel,

 järelevalvevolituste ja menetluskorra

ühtlustamist,

 halduskoormuse hindamist

ettevõtjatele,

 kooskõla analüüsi RelvS-i, TNVS-i ja

Euroopa Liidu õiguse vahel.

Käesolev eelnõu keskendub

majandustegevusteate kohustuse

kehtestamisele ja järelevalve laiendamisele

põhimõttelisel tasandil. Direktiivi 2019/69

tehniliste nõuete rakendamise mehhanismi

ning turujärelevalve süsteemi terviklik

ümberkujundamine väljub käesoleva

muudatuse kitsamast eesmärgist.

Seetõttu arvestame ettepanekuga sisuliselt

ning peame seda asjakohaseks edasiseks

analüüsiks, kuid käsitleme seda RelvS-iuue

tervikteksti koostamise menetluses, kus on

võimalik hinnata regulatsiooni süsteemselt ja

terviklikult. Sealhulgas saab hinnata nii

tootjapoolse kinnituse nõude kehtestamise

otstarbekust kui ka turujärelevalve sidumist

TNVS raamistikuga.

10. Eelnõu § 1 punktiga 52 lisatakse

RelvS §-i 84 lõige 12. mis kohustab

teenistusrelvi käitleva asutuse juhti

või tema volitatud ametnikku

kehtestama lasketiiru ja laskepaiga

nõuetele vastavuse kontrolli kord;

Asutuse juhi kehtestatavas

kontrollimise korras võiksid olla

järgmised nõuded, mis aitaksid tagada

lasketiiru ja laskepaiga

nõuetekohasuse, ohutuse ning

järjepideva vastavuse määrusele.

Ettepanek täiendada punkti 1.

Ohutusnõuded: lasketiirus või

laskepaigas lubatud relvade ja

laskemoona loetelu

Antud selgitus.

Eelnõu § 1 punktiga 52 lisatav RelvS § 84

lõige 12 kohustab teenistusrelvi käitleva

asutuse juhti või tema volitatud ametnikku

kehtestama lasketiiru ja laskepaiga nõuetele

vastavuse kontrollimise korra. Selle normi

eesmärk on tagada süstemaatiline ja

dokumenteeritud kontroll, mitte dubleerida

juba kehtivaid sisulisi ohutusnõudeid.

Kehtiv RelvS näeb juba ette, et lasketiiru

sisekorraeeskirjas tuleb määratleda, milliste

relvade ja millise laskemoonaga on tiirus

lubatud lasta. Seega on relvade ja

laskemoona loetelu kehtestamise kohustus

õiguslikult juba sätestatud ning see on osa

lasketiiru toimimise regulatsioonist.

Sellest tulenevalt ei ole vajalik § 84 lõike 12

raames täiendavalt sätestada, et kontrollimise

kord peab sisaldama lubatud relvade ja

laskemoona loetelu. Kontrollimise korra

ülesanne on hinnata muu hulgas ka seda, kas

olemasolevad sisekorraeeskirjad – sealhulgas

relvade ja laskemoona piirangud – vastavad

nõuetele ja on praktikas rakendatud.

Eelnõu ei välista, et kontrollimise kord

hõlmab ka sisekorraeeskirjas sätestatud

relva- ja laskemoona piirangute järgimise

28

kontrolli. Kuid eraldi seadusesse täiendava

nõude lisamine tooks kaasa normide

dubleerimise ning ei looks uut

materiaalõiguslikku kohustust.

Seetõttu ei pea vajalikuks eelnõu vastavas

osas täiendamist.

11. Eelnõu punktiga 53 lisatakse RelvS §

86 lõige 81.

Lõike 81 kohaselt võib edaspidi

laskeinstruktor või relvaluba omav

lapsevanem oma vastutusel ja vahetu

järelevalve all anda lasketiirus või

laskepaigas kasutada:

kuni .22 kaliibriga tulirelva

vähemalt 10-aastasele isikule;

üle .22 kaliibriga tulirelva vähemalt

12-aastasele isikule.

Millist kaliibri mõõtmissüsteemi

kasutab Eesti?

See peaks olema üheselt käsitletud:

näiteks kas 5,6mm (0.22) või 0.222

(5,7mm).

Antud selgitus.

Eelnõust on välja jäetud. Seda käsitletakse

uuesti RelvS-i uue tervikteksti koostamisel.

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium

1. Teeme ettepaneku täiendada eelnõu

relvaseaduse § 28 lõike 1 punkti 1 ja §

29 lõike 3 esimese lause muutmiseks

punktiga järgmises sõnastuses:

„….) paragrahvi 28 lõike 1 punkti 1

ja § 29 lõike 3 esimest lauset

täiendatakse pärast sõna

„jahipidamiseks“ sõnadega „või

looma hädatapmiseks“;“.

Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium on

kirjeldanud loomakaitseseaduse

(edaspidi LoKS) muutmise VTK-s

(EIS toimik 24-0642/01, 14.06.2024)

järgmist probleemi: „Praktikas on

esile kerkinud probleem, mida ei saa

lahendada üksnes LoKS-i, vaid

jahiseaduse ja relvaseaduse

muutmisega. Kui loomakasvataja

juurest pääseb lahti

põllumajandusloom, siis peab

loomapidaja korraldama

põllumajanduslooma kinni püüdmise

(VS § 37 lg 3). Enamasti jooksevad ära

mullikad siis, kui nad kevadel

karjamaale viiakse. Sageli meelitavad

loomapidajad nad tagasi mõne

kogenenuma karjaliikme abil või

Ettepanekuga nõustutakse sisuliselt, kuid

seda ei ole võimalik käesoleva eelnõu

raames arvestada.

Tõstatatud probleem lahti pääsenud

põllumajandusloomade hädatapmise osas on

sisuliselt arusaadav ning puudutab RelvS-i,

jahiseaduse ja loomakaitseseaduse

omavahelist koostoimet. Küsimus ei ole

üksnes jahirelva kasutamise tehnilises

lubatavuses, vaid relva kasutamise eesmärgi

laiendamises väljapoole jahipidamist, sh

vastava loa kandmise aluste muutmises.

RelvS § 28 ja § 29 regulatsioon lähtub

põhimõttest, et jahitulirelva kasutamise õigus

on seotud jahipidamise eesmärgiga. Selle

laiendamine „põllumajanduslooma

hädatapmiseks“ tähendaks relva kasutamise

eesmärgipõhise süsteemi sisulist muutmist

ning eeldaks:

 selget piiritlust, millistel juhtudel ja

millise asutuse kooskõlastusel on

hädatapp lubatud;

 vastutuse ja otsustuspädevuse

määratlemist (sh PTA roll);

 kooskõla analüüsi jahiseaduse ja

loomakaitseseadusega;

 mõju hindamist relvaloa kandmise ja

järelevalve praktikale.

29

söödaga. Kui see ebaõnnestub,

tellitakse loomaarst, kes saab uinutada

distantsilt. Suurloomadele

manustatavate ravimite koguse tõttu ei

ole võimalik uinutada looma, kes asub

kaugemal kui 50–70 meetrit. Kui

looma ei ole võimalik uinutada või

muul viisil kinni püüda ja turvalisse

keskkonda tagasi viia, peab looma

abitusse seisundisse jätmise ja

kannatuste tekkimise vältimiseks

hukkama. Hukkamine on vajalik ka

seetõttu, et selline loom võib ohustada

teisi inimesi ja nende vara, samuti

loomatervist. Sellistes olukordades on

mõistlikum paluda abi jahimeestelt

looma hukkamiseks. Jahimehed

tohivad relvaseaduse kohaselt

kasutada relva ainult jahi eesmärgil.

Jahiseaduse § 4 toodud jahiulukite

loetelus põllumajandusloomi ei ole,

mistõttu põllumajandusloomade

hädatappu ei tohi jahimehed jahirelva

kasutades teostada. Uluki küttimine on

LoKS § 10 lg 1 p 8 järgi lubatud looma

hukkamine, milleks on ka

põllumajanduslooma hädatapmine

(LoKS § 10 lg 1 p 3), kuid vastuolu

relvaseaduse ja jahiseadusega ei

võimalda praegu olukorda otstarbekalt

lahendada. Võimalik lahendus: Muuta

relvaseadust ja jahiseadust nii, et PTA

eelneva kooskõlastusega võib

jahimees oma jahirelva kasutada lahti

pääsenud põllumajanduslooma

hukkamiseks, kui looma ei ole

võimalik kinni püüda või distantsilt

uinutada.“

Eeltootoodud põhjendusega ning

lisatud selgitusega „Eelnõude

infosüsteemis 14. juunil 2024

avaldatud VTK-s esitatud ettepanekut

toetas Justiitsministeerium. Ka

Siseministeerium ja sektor tegid oma

märkused, kuid võttes kokku VTK-s

kirjeldatud olukorra ja

kooskõlastamiseks esitatud probleemi

lahenduse tagasiside, nõustuvad

kommentaaride tegijad REM-i

ettepanekuga. Põllumajandusloomade

hädatapmine ei lähe vastuollu

Arvestades eelnõu kiireloomulisust ning selle

piiratud reguleerimisala, ei ole võimalik

käesoleva menetluse raames teha sellist

valdkondadeülest ja sisuliselt uut

relvakasutuse alust loovat muudatust.

Samas on küsimus sisuliselt oluline ning seda

on põhjendatud käsitleda RelvS-i uue

tervikteksti koostamise menetluses koostöös

Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi

ning teiste asjaomaste asutustega, et tagada

õigusselge, süsteemne ja proportsionaalne

lahendus.

Käesoleva eelnõu raames ettepanekut

arvestada ei ole võimalik, kuid see võetakse

arvesse edasises tervikregulatsiooni

analüüsis.

30

loomaheaoluga, kui maandatakse risk,

et hädatapmise vajaduse hindab PTA

juhtumipõhiselt.“ tegi Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium

Kliimaministeeriumile 13. septembril

2024. aastal saadetud kirjas nr 1.4-

2/3758-2 ettepaneku täiendada

looduskaitseseaduse ja jahiseaduse

muutmise seaduse eelnõu (EIS toimik

24-0810/01, 12.04.2024) sättega, mis

võimaldaks jahimeestel jahitulirelva

kasutada ka põllumajanduslooma

hädatapuks. Kliimaministeerium

esitatud ettepanekuga ei arvestanud

ning selgitas eelnõule lisatud

seletuskirja lisaks olevas märkustega

arvestamise tabelis järgmist: „Selleks

on vaja muuta relvaseadust, mis

lubaks jahirelva kasutada ka muudel

eesmärkidel kui jahipidamine (RelvS

§ 29 lg 3). Jahiseadus ei reguleeri ega

ka keela jahirelva kasutamist muul

otstarbel kui jahipidamine. Kui RelvS

muutmisel siiski ilmneb, et muuta on

vaja ka jahiseaduse ja

loomakaitseseaduse sätteid, siis saab

vastavad muudatused lisada RelvS

muutmise eelnõu juurde.“.

Arvestades eeltoodut ning tagamaks

jahimeestele võimaluse kasutada

jahitulirelva lisaks jahipidamisele

vajaduse korral ka looma hädatapuks

ning võimaldamaks kanda sellise

jahitulirelva käitlemise õigus

relvaloale, teeme ettepaneku

relvaseaduse eelnõu asjakohaselt

täiendada.

Sotsiaalministeerium

1. Palume täpsustada eelnõu § 1

punkti 3.

Eelnõu § 1 punktiga 3 laiendatakse

riigikaitses osalevate isikute ringi ning

edaspidi on riigikaitses osalev isik

füüsiline isik, kes on Kaitseliidu

tegevliige, vabatahtlik ja toetajaliige.

Meie jaoks on oluline, et riigikaitses

osalevaks isikuks relvaseaduse

tähenduses ei loetaks alaealist.

Kaitseliidu seadus ei defineeri, kes on

Kaitseliidu vabatahtlik. Ka eelnõu

seletuskiri ei ava, keda peetakse

Kaitseliidu vabatahtlikuks. Seega ei

Antud selgitus.

Eelnõu § 1 punktiga 3 laiendatakse

riigikaitses osaleva isiku mõistet RelvS-i

kontekstis, hõlmates Kaitseliidu

tegevliikmeid, ja toetajaliikmeid. Muudatuse

eesmärk on viia RelvS-i regulatsioon

kooskõlla Kaitseliidu tegeliku struktuuri ja

liikmeskonnaga, mitte muuta relvaloa

andmise üldpõhimõtteid.

Oluline on rõhutada, et RelvS-i üldine

kontseptsioon ei võimalda relvaloa

väljastamist alaealisele ning käesoleva

eelnõuga ei ole kavandatud seda põhimõtet

muuta. Relvaloa taotlemise ja andmise

31

ole arusaadav, kuidas riigikaitses

osalevate isikute ringi täpselt

laiendatakse ning kas vabatahtlike

hulka on hõlmatud ka alaealised.

Seetõttu palume:

- sõnastada eelnõu punktis 3

esitatud RelvS § 11 lõike 7 punkt 2

järgmiselt: „2) Kaitseliidu

tegevliige, toetajaliige ja täisealine

vabatahtlik;“ või alternatiivselt,

- muuta eelnõuga lisaks RelvS-le ka

kaitseliidu seadust nii, et seal

defineeritakse Kaitseliidu vabatahtlik,

sätestades üheselt mõistetavalt, et

vabatahtlikuks võib olla vähemalt 18-

aastane füüsiline isik.

Üksnes seletuskirja vastava selgituse

lisamine ei ole meie hinnangul piisav,

kuna see ei välista Kaitseliidu

vabatahtliku defineerimist mõnes

muus õigusaktis ka alaealisena.

tingimused tulenevad jätkuvalt RelvS-i

üldsätetest, sh vanusenõuetest. Seega ei teki

ainuüksi riigikaitses osaleva isiku mõiste

laiendamisest võimalust väljastada relvaluba

alaealisele.

Lisaks täpsustatakse eelnõus, et vastava

märgendiga relvaluba saavad taotleda üksnes

Kaitseliidu tegevliikmed ja toetajaliikmed.

Seega ei ole „vabatahtlik“ kui kategooria

iseseisev alus vastava loa taotlemiseks ning

see ei laienda relvaloa saajate ringi.

Seoses ettepanekuga lisada sõnastusse

täpsustus „täisealine vabatahtlik“ märgime,

et RelvS-i ülesehitus lähtub üldisest

vanusenõudest, mis kehtib kõigile relvaloa

taotlejatele sõltumata nende staatusest. Eraldi

täisealisuse rõhutamine üksnes ühe alarühma

puhul ei ole normitehniliselt vajalik ning võib

tekitada tõlgenduslikku küsimust, kas teiste

kategooriate puhul kohaldub erinev

lähenemine.

Samuti ei ole käesoleva eelnõu eesmärk

muuta Kaitseliidu seadust ega defineerida

selles kasutatavaid mõisteid. Kaitseliidu

liikmeskonna ja vabatahtlike staatuse täpsem

sisustamine kuulub Kaitseliidu seaduse

regulatsioonivaldkonda.

Kokkuvõttes ei muuda eelnõu alaealiste

õigust relvaluba taotleda ega laienda relvaloa

saajate ringi alaealistele isikutele. Kehtiv

RelvS välistab relvaloa väljastamise

alaealisele ning seda põhimõtet ei muudeta.

2. Palume eelnõust välja jätta § 1

punktid 26, 53 ja 54.

Eelnõu § 1 punktiga 26 antakse 15–

17-aastasele isikule õigus vallata

sporttulirelva paralleelrelvaloa alusel

tingimusel, et tal on selleks

lapsevanema kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis nõusolek.

Seletuskirjas toodud muudatuste

põhjendused ei ole veenvad. Toodud

paralleel õhkrelvaga (RelvS § 18 lõige

5) pole kohane, kuna erinevalt

tulirelvast on õhkrelva tsiviilkäive

RelvS järgi piiramata.

Samuti ei ole kohane viide RelvS § 86

lg-le 8, sest see räägib kehtivas

sõnastuses sporttulirelva kasutada

andmisest vahetu järelevalve all, mis

on oluliselt kitsam kui plaanitava

muudatusega antav õigus relva vallata.

Arvestatud osaliselt.

Eelnõust on välja jäetud alaealistele tulirelva

kasutada andmise laiendamine (alates 10-

ndast eluaastast) ja paralleelkasutusõiguse

andmine 15-17-aastastele. Neid teemasid

käsitletakse uuesti uue seaduse tervikteksti

koostamisel.

RelvS § 86 lõike 8 teises lauses asendatakse

sõna „lapsele“ sõnaga „isikule“, et laiendada

isikliku relva kasutada andmine kontrollitud

olukorras vahetu järelevalve all ka 18-

aastasele ja vanemale isikule. Muudatusega

kõrvaldatakse senine vastuolu sama sätte

esimese lausega.

32

Ka seletuskirjas viidatud Soome

regulatsioon on kitsam kui eelnõuga

plaanitavad muudatused, kehtides

muuhulgas teatud relvade suhtes ning

konkreetsetele relvaga tehtavatele

tegevustele. Seletuskirja kohaselt

lahendatakse muudatusega eelkõige

relva ohutu transpordi praktiline

probleem, kuna vanemal ei ole

võimalik alati last treeningule

transportida. Spordivõistlusteks

treenimine on saavutatav ka

alternatiivsel ja oluliselt ohutumal

viisil, näiteks relva hoidmisega

spordiklubis või täiskasvanu poolt

korraldatud transpordiga.

Kuna alla 18-aastasel ei ole

mootorsõiduki juhtimisõigust, siis

peab laps hakkama relva transportima

relva hoiukohast treeningpaika

eelduslikult ühistranspordis. Lisaks,

kuna muudatus on sõnastatud väga

laialt ehk lapsele on antud relva

valdamisõigus, mitte relva

transportimise õigus hoiukohast

treeningpaika, siis pole välistatud see,

et laps võtab relva kaasa näiteks kooli,

et ta saaks koolist otse mugavalt trenni

minna. Relva transportimine avalikus

ruumis alaealise poolt on kõrgema

riskiga olukord, hõlmates endas

ettenägematuid sotsiaalseid kontakte

ja võimalust, et relv satub kolmandate

isikute valdusesse, võrreldes sellega,

kui alaealine kasutab sporttulirelva

treeningu ajal. Seejuures niisuguse

riski realiseerumist ei aita täielikult

ennetada see, et alaealine ise võib olla

nõuetekohaselt koolitatud ja

usaldusväärne.

Eelnõu § 1 punktide 53 ja 54 puhul

on seletuskirjas küll öeldud, et

muudatuse eesmärk ei ole alaealiste

tulirelvadega harrastamise ulatuslik

laiendamine, vaid kehtiva õiguse

täpsustamine ja riskipõhine

diferentseerimine, ent ometi

alandatakse muudatusega tulirelva

kasutada andmise vanuselist alampiiri

12. eluaastalt 10. eluaastale. See on

oluline muudatus.

33

Meie hinnangul ei ole eelnõu § 1

punktides 26, 53 ja 54 kavandatud

muudatused kooskõlas ÜRO lapse

õiguste komitee seisukohtadega, kes

2017. aasta lõppjäreldustes3 tegi

Eestile soovituse keelata lastele üldine

tulirelvade kasutamine (p 13). Samale

soovitusele viitas komitee 2024.

aastal4 (p 45). Relvakasutamise õiguse

laiendamist alaealistel võib

tõlgendada riigi rahvusvahelise

koostöökohustuse tahtliku eiramisena,

kuivõrd riigil on kohustus teha laste

kaasamist relvakonfliktidesse

käsitleva lapse õiguste konventsiooni

fakultatiivprotokolli rakendamisel

koostööd ning vältida protokolliga

vastuolus olevaid toiminguid

(protokolli art 7). Komitee pädevuses

on konventsiooni ja

fakultatiivprotokollide tõlgendamine

ja riikidele soovituste andmine.

Nii lapse õiguste konventsiooni

(LÕK) art 3 kui lastekaitseseaduse § 5

p 3 ja § 21 kohaselt tuleb kõigis lapsi

puudutavates otsustes esikohale seada

lapse parimad huvid. Me ei näe, et

muudatustega kavandatav relvade

käsitlemise võimaluste laiendamine

alaealistel oleks selle põhimõttega

kooskõlas. LÕK rõhutab lapse

turvalist, kaitstud ja vägivallavaba

kasvukeskkonda. Laps peab olema

kaitstud kõigi selliste tegevuste eest,

mis võivad ohustada tema turvalist

arengut, sh mis normaliseerivad

vägivalda.

Lisaks eeltoodule on nii eelnõu § 1

punkti 26 kui 54 puhul meie

hinnangul liiga üldsõnaline ning

seetõttu ebaselge ja problemaatiline ka

vanema nõusolekuga seonduv.

Kavandatava muudatusega ei seata

vanema nõusolekule mingeid

tingimusi peale selle, et see peab

olema kirjalikku taasesitamist

3 UN. Convention on the rights of the Child. Concluding observations on the report submitted by Estonia under

article 8 (1) of the Optional Protocol to the Convention on the Rights of the Child on the involvement of children

in armed conflict. 08.03.2017. Kättesaadav: https://docs.un.org/en/CRC/C/OPAC/EST/CO/1 4 UN. Convention on the rights of the Child. Concluding observations on the combined fifth to seventh

periodic reports of Estonia. 18.06.2024. Kättesaadav: https://docs.un.org/en/CRC/C/EST/CO/5-7

34

võimaldavas vormis. Seega on

ebaselge, millistele tingimustele peab

nõusolek vastama (nt kas see on

ühekordne, kas see peab olema antud

konkreetseteks tegevusteks või saab

see olla üldsõnaline nõusolek vallata

relva kuni täisealiseks saamiseni kuhu

iganes laps läheb), kellele see anda

tuleb ning kes selle olemasolu

kontrollib ja millal. Kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis

nõusolek on ka SMSi, Messengeri

vms platvormi vestluses vanema poolt

vastuseks lapse küsimusele kirjutatud

„OK“, mis ei tohi mingil juhul olla

piisav.

Eraldi tähelepanu juhime sellele, et

seletuskirja punktis 6.7 on eelnõuga

kavandatavate muudatuste mõju

ühiskonnale ja elanikkonnale hinnatud

vaid positiivselt ega ole arvestatud, et

plaanitavate muudatustega, mis

laiendavad alaealiste relvakäsitlust,

kasvab ka risk alaealisi kahjustavateks

tagajärgedeks, sh ohtlikeks

tagajärgedeks.

Eeltoodust tulenevalt ei toeta me

eelnõu § 1 punktidega 26, 53 ja 54

plaanitavaid muudatusi ja palume

need eelnõust välja jätta.

Välisministeerium

1. Palume täiendada eelnõu §-i 1 uue

punktiga pärast punkti 47 , millega

muuta relvaseaduse (RelvS) § 59

pealkirja, selle 4. lõike esimest

lauset, § 592 pealkirja, lõikeid 1 ja 2,

§ 60 pealkirja ja lõikeid 1-4, 6 ja 7 ja

jätta neist välja sõna „olulise“.

Ettepanekust tulenevalt muuta teisi

RelvS-s relva olulisi osasid käsitlevaid

sätteid.

RelvS § 59 lõige 4 sätestab, et

„Tsiviilrelva, selle olulise osa ja

laskemoona võib käesoleva seaduse

kohaselt sisse ja ajutiselt välja vedada

üksnes eriloa alusel. Eriloa väljastab

seda taotlevale isikule Politsei- ja

Piirivalveamet, välja arvatud

käesoleva seaduse § 592 lõikes 2

sätestatud juhul RelvS §-d 592 ja 60

Võetud teadmiseks.

Tõstatatud probleem – RelvS-i ja strateegilise

kauba seaduse (StrKS) regulatsiooni

võimalik kattuvus või ebaselgus tsiviilrelva

osade sisseveol – on õiguspoliitiliselt oluline

ning vajab süsteemset käsitlust. Samuti on

arusaadav praktiline vajadus tagada

relvaomanikele ja järelevalveasutustele

selge, üheselt mõistetav ja loogiline

regulatsioon.

Ettepanek jätta RelvS-i §-dest 59, 592 ja 60

välja sõna „olulise“ ning laiendada RelvS-i

eriloaregulatsioon kõikidele tsiviilrelva

osadele tähendaks sisuliselt relva osade sisse-

ja väljaveo regulatsiooni ümberkujundamist

ning pädevusjaotuse muutmist RelvS-i ja

StrKS-i vahel. Tegemist ei ole üksnes

terminoloogilise muudatusega, vaid sisulise

süsteemse reformiga.

35

näevad ette relva, selle olulise osa ja

laskemoona sisseveo regulatsiooni.

RelvS § 201 määratleb relva osad.

Tulirelva osad on relvaraud,

relvaraam, relva lukukoda,

püstolikelk, trummel, lukk,

padrunipesa, kaitseriiv, adapter,

padrunisalv ning muu tulirelva osa või

varuosa, mis on spetsiaalselt tulirelva

jaoks konstrueeritud ja vajalik

tulirelva kasutamiseks. Tulirelva

osadena käsitatakse ka selle

lisaseadmeid helisummutit,

lasersihikut ja öösihikut. RelvS § 201

määratleb tulirelva olulised osad.

Tulirelva olulised osad on relvaraud,

relvaraam, relva lukukoda, sealhulgas

vajaduse korral hõlmates nii lukukoja

kui ka relvaraami, püstolikelk,

trummel, lukk, sulgur ja adapter, mis

eraldi esemetena kuuluvad samasse

klassi kui tulirelv, mille külge need on

kinnitatud või mille külge

kinnitamiseks need on ette nähtud.

Välisministeeriumi juures tegutsev

strateegilise kauba komisjon on

korduvalt arutanud prokuratuuri poolt

tõstatatud küsimust RelvS-i või

strateegilise kauba seaduse (StrKS

rakendamisest tsiviilrelva osade

sisseveol. RelvS- i kohaselt toimub

tsiviilrelva, selle olulise osa ja

laskemoona sissetoomine Eestisse

taotlevale isikule väljastatud Politsei-

ja Piirivalveameti eriloa alusel ning

RelvS ei käsitle tsiviilrelvade muude

osade Eestisse sisse ja ajutiselt

väljavedu. Relvaosad relvast eraldi

veetuna on tõlgendatav kui sõjaline

kaup ja neile võib kohalduda StrKS-st

tulenev eriloa nõue, olenemata relva

ette nähtud kasutusest.

Relvaomanikul on oma relva töös

hoidmiseks vajadus ka relva osi

hankida, kuid teistsugune

regulatsioon, kui relva enda ja selle

oluliste osade kohta, tekitab

relvaomanikes vaid segadust.

Nii on praegu olukord, kus tsiviilrelva,

selle olulise osa ja laskemoona jaoks

tuleb relvaomanikul eriluba taotleda

Arvestades eelnõu kiireloomulisust ja selle

kitsamat eesmärki, ei ole võimalik käesoleva

menetluse raames läbi viia nii ulatuslikku ja

süsteemset regulatsiooni ümberkujundamist,

mis eeldaks põhjalikku mõjuanalüüsi,

kooskõlastusringi laiendamist ning StrKS-i ja

RelvS-i koostoime terviklikku läbivaatamist.

Samas nõustume, et praktikas esinev

ebaselgus tsiviilrelva osade sisseveo

regulatsiooni osas vajab lahendamist ning

relvade ja nende osade piiriülese liikumise

regulatsioon peaks olema õigusselge,

süsteemne ja julgeolekuhuve arvestav.

Seetõttu on põhjendatud käsitleda seda

küsimust RelvS-i uue tervikteksti koostamise

menetluses

36

RelvS-i alusel Politsei ja

Piirivalveametilt, kuid relva osade

piiriülese veo jaoks peaks seda

taotlema StrKS-i alusel strateegilise

kauba komisjonilt.

Praktikas on nii relvaomanikud kui

järelevalve teostajad tihti RelvS-st

lugedes arusaamatus olukorras, sest

relva ja selle olulise osa suhtes on

RelvS-s selge regulatsioon, ent relva

osa riiki toomise kohta RelvS-s selged

ja üheselt arusaadavad reeglid

puuduvad. Sellises ebaselges

olukorras on keeruline tagada ja ka

nõuda isikute õiguskuulekat käitumist

relvaosade hankimisel. Tulenevalt

muutunud julgeolekuolukorrast on

vajalik riigipoolne selge regulatsioon

ja kontroll ka tsiviilrelva osade

Eestisse sisseveole. Kuna tsiviilrelva,

selle olulise osa ja laskemoona võib

sisse ja ajutiselt välja vedada Politsei-

ja Piirivalveameti eriloa alusel, siis

tagaks õigusselguse RelvS-i

regulatsioon, kus ka tsiviilrelva muu

osa sisse ja ajutiselt välja veoks eriloa

annaks isikule RelvS-i alusel Politsei-

ja Piirivalveamet. Muudatus annab ka

järelevalveasutustele selge õigusliku

aluse nõuda isikutelt seaduses ette

nähtud luba.

Muudatusega kõrvaldatakse ebaselgus

kahe seaduse, RelvS-i ja StrKS-i

regulatsioonides, ja jagataks seega

relvade kohta käiv regulatsiooni

loogiliseks ja süsteemseks nii, et

RelvS-i alusel toimuks edaspidi

kõikide tsiviilotstarbel kasutatavate

relvade ja nende osade sissevedu ja

Euroopa Liidu sisene

edasitoimetamine ning StrKS-i alusel

toimuks sõjaliste relvade ja

tsiviilkäibes keelatud relvade vedu.

Selge regulatsioon vähendab

halduskoormust, kuna väheneb

vajadus relvaomanike nõustamise ja

selgituste andmise järele ning ei teki

ka õigusvaidlusi. Muudatusega

tagatakse relva osade liikumise üle

selge ja ühene kontroll, mis on vajalik

37

riigi sise- ja välise julgeoleku

eesmärkide järgimiseks ning relva

osade võimaliku väärkasutuse

vältimise tagamiseks.

2. Teeme ettepaneku lisada eelnõusse

täiendav RelvS-i muudatus, mis

võimaldaks Eestis asuva

diplomaatilise või

konsulaaresinduse töötajal käidelda

relva esinduse ja selle personali

turvalisuse tagamiseks. Küsimus

tõusetus seoses Iisraeli Riigi

saatkonna avamisega Tallinnas 2025.

aastal. Ilmnes, et kehtiva RelvS-i

alusel ei ole see võimalik, vaatamata §

30 lõikes 5 ja § 60 lõikes 7 sätestatule.

Oleme seisukohal, et

Välisministeeriumi ja Politsei- ja

Piirivalveameti kooskõlastatud

tegevuse alusel peaks selline võimalus

siiski olema. Välisministeeriumi

hinnangul võiks ühe võimaliku

lahendusena kaaluda nt RelvS § 3¹

täiendamist selliselt, et see kohalduks

lisaks pardasaatjale ning teise riigi ja

Euroopa Liidu ameti ametnikule ka

välisriigi diplomaatilise või

konsulaaresinduse töötajale.

Muudatus oleks kooskõlas

rahvusvahelise praktika ja mitmete

teiste riikide seadustega, mis juba

lubavad diplomaatidel piiratud

ulatuses ametirelva käidelda. Näiteks

on selline võimalus olemas Soomes,

Lätis ja Leedus asuvatel Iisraeli

saatkondadel. Muudatus tugevdaks

riigi mainet partnerina, kes väärtustab

diplomaatide turvalisust ja

töötingimusi ning aitaks vähendada

olukordi, kus diplomaat peab lootma

ainult lähetajariigi

julgeolekuteenistustele. Relvaluba ei

annaks diplomaatidele eristaatust,

vaid looks võimaluse paremaks

julgeoleku tagamiseks.

Võetud teadmiseks.

Ettepanek täiendada RelvS-i §-i 3¹ selliselt, et

see kohalduks lisaks pardasaatjale ning teise

riigi või Euroopa Liidu ameti ametnikule ka

välisriigi diplomaatilise või

konsulaaresinduse töötajale, tähendaks

sisuliselt uue relvakandmise aluse loomist

isikutele, kelle staatus tuleneb

rahvusvahelisest õigusest. Tegemist oleks

põhimõttelise muudatusega RelvS-i

kontseptsioonis, mis puudutab:

 relvakandmise õiguse erisusi

välisriigi esindajate puhul,

 relvaloa andmise ja järelevalve

pädevust,

 relva liiki, kandmise ulatust ja

kasutamise tingimusi,

 koostoimet Välisministeeriumi, PPA

ning võimalike lähetajariigi

julgeolekustruktuuridega,

 riigi vastutust ja

õiguskaitsemehhanisme võimalike

vahejuhtumite korral.

Arvestades muudatuse rahvusvahelist

mõõdet ja julgeolekupoliitilist tundlikkust,

eeldab see põhjalikku õiguslikku ja praktilist

analüüsi, sealhulgas võrdlevat ülevaadet

teiste riikide lahendustest, diplomaatilise

staatuse erisuste arvestamist ning

pädevusjaotuse selget määratlemist

riigisiseste asutuste vahel.

Käesolev eelnõu on kiireloomuline ning selle

eesmärk ei ole RelvS-i eriregulatsioonide

süsteemne ümberkujundamine ega uute

relvakandmise aluste loomine

diplomaatilistele esindajatele. Seetõttu ei ole

võimalik ettepanekut käesoleva eelnõu

menetluse raames arvestada.

Advokaadibüroo Sorainen OÜ

1. KAALUTLUSÕIGUS

RELVALOA ANDMISEL JA

KEHTETUKS TUNNISTAMISEL

RelvS § 36 lg 1 sätestab absoluutsed

alused, mil soetamisluba ega relvaluba

38

(edaspidi koos: relvaloa) ei anta

füüsilisele isikule, RelvS § 43 lg 1

sätestab absoluutsed alused, mil

Politsei- ja Piirivalveamet (PPA;

politsei) peab peatama relvaloa

kehtivuse. St tegemist on

olukordadega, millele vastavate

asjaolude esinemisel ei ole politseil

kaalutlusõigust arvestada konkreetse

juhtumi asjaolusid.

Põhiseaduse (PS) §-st 3 tuleneb

proportsionaalsuse põhimõte.

Riigikohtu praktika järgi on selle

tagamiseks täitevvõimul

kaalutlusõigus5. Konkreetsete

asjaolude arvesse võtmisega tagatakse

langetatava otsuse vastavus

proportsionaalsuse põhimõttele.

Seadusandja võib küll ette näha

olukordi, kus täitevvõimul

kaalutlusõigus puudub, sel juhul peab

olema seadusandja olukorda ise

igakülgselt kaalunud ja jäiga

regulatsiooni proportsionaalsust

hinnanud. Meie hinnangul ei ole kõigi

RelvS § 36 lg 1 ja § 43 lg 1 loetelu

olukordade puhul see nõue tagatud,

mistõttu teeme ettepaneku

regulatsiooni muuta – tunnistada osa

aluseid absoluutsetena kehtetuks ja

lisada need kaalutlusõigust andvate

sätete alla.

1.1. Ettepanek: § 36 lõike 1 punktid 7, 11

ja 111 tunnistatakse kehtetuks. Kehtiv p 7 sätestab, et kehtiva korra

kohaselt ei tohi soetamis- ega

relvaluba anda isikule, kes on

väärteomenetluse käigus karistatud

relva, tulirelva olulise osa või

laskemoona soetamise, hoidmise,

kandmise, veo või kasutamisega

seotud nõuete rikkumise eest.

Riigikohus on praktikas pidanud

põhiseaduse mõttes lubatavaks

relvaloa äravõtmisel kaalutlusõiguse

puudumist, kui isikut oli karistatud

väärteo korras laskemoona hoidmise

nõuete rikkumise eest6. Absoluutset

keeldu ei saa aga pidada praktikas

Mitte arvestatud.

Tõstatatud küsimused RelvS § 36 lõike 1

punktide 7, 11 ja 11¹ automaatse keeldumise

aluste proportsionaalsuse ning

kaalutlusõiguse võimalikkuse kohta on

sisuliselt olulised ning väärivad põhjalikku

analüüsi. Ettepanekud puudutavad RelvS-i

üht keskset kontseptuaalset alust – relvaloa

andmise eelduseks oleva usaldusväärsuse ja

õiguskuulekuse hindamise mudelit. Kehtiv

regulatsioon lähtub põhimõttest, et teatud

liiki rikkumised (sh relva käitlemise nõuete

rikkumine, joobes juhtimine väärteona ning

narkootilise või psühhotroopse aine väikeses

koguses ebaseaduslik käitlemine) välistavad

teatud ajaks relvaloa andmise ilma

kaalutlusõiguseta. See on teadlikult

5 RKPKo 3-4-1-9-04, p-d 16-18. 6 RKPKo 18.06.2019 nr 5-19-26.

39

vajalikuks, kui eesmärgiks on

kaitsetahte tõstmine ja relvakultuuri

edendamine. Keeldumise alus on ka

relvaloa kehtetuks tunnistamise alus

RelvS § 43 lg 3 p 2 järgi.

Viidatud Riigikohtu kaasuse puhul oli

tegu olukorraga, kus väärtegu seisnes

viie padruni unustamises oma autosse

ja seda peeti 20-eurose trahvi

vääriliseks. Seega anti väärteo

karistuse määramisel hinnang, et tegu

ei olnud raske rikkumisega. Samas

isik jäi siiski oma relvaloast ilma. Nii

nagu väärteokaristuse määramisel

hinnatakse teo raskust, tuleks sama

põhimõtet rakendada ka relvaloa

andmisest keeldumise või selle

kehtetuks tunnistamise otsuse

tegemisel.

Hiljuti oli olukord, kus üks jahimees

abistas teist, tuttavat jahimeest jahil,

viies ta muuhulgas tagasi oma auto

juurde. Ilmselgelt ei olnud tal metsas

kaasas relvakotti, mistõttu lühikesele

autosõidul ei olnud võimalik relva

kotti panna. Tuvastati relva hoidmise

nõuete rikkumine ja isikut karistati

väärteo korras ning talt võeti relvaluba

ära. Tegemist oli relva käsitsemise

olukorraga, mis oleks ühisjahi puhul

olnud lubatav, seejuures oli täielikult

välistatud igasugune oht isikutele ja

varale. Äärmiselt kaheldav, kas ka

seesugust olukorda peaks Riigikohus

põhiseaduspäraseks.

Rikkumised võivad olla väga erineva

raskusega ja seetõttu ei ole

põhjendatud, et mis tahes rikkumise

puhul jääb isik igal juhul oma

relvaloast ilma või talle seda ei

väljastata. Näiteks isikul võib olla

teine relv või (vähene) laskemoon

relvakapist väljas, kui ta on üksi kodus

või ei ole kedagi kodus ja teistel

puudub elukohale ligipääs, st et

reaalne oht puudub. Või kui relv ei ole

korrektselt hoiustatud, näiteks jahil

olles autosse asetatuna. Üheks

rikkumiseks, mis võib hõlpsalt juhtuda

ja samas ei kujuta ohtu, on näiteks

olukord, kus surnud omaniku relva ei

kujundatud preventiivne lahendus, mille

eesmärk on vähendada riske enne relva

omamise õiguse tekkimist või jätkumist.

Arvestades eelnõu kiireloomulisust ja selle

kitsamat eesmärki, ei ole võimalik käesoleva

menetluse raames teha nii ulatuslikku ja

süsteemset muudatust relvalubade andmise

aluste kontseptsioonis.

Seetõttu ei ole ettepanekut võimalik

käesoleva eelnõu menetluses arvestada.

Küsimus võetakse aga arvesse RelvS-i uue

tervikteksti koostamise menetluses, kus on

võimalik hinnata relvaloa andmise,

peatamise ja kehtetuks tunnistamise aluste

süsteemi tervikuna.

40

anta viivitamatult üle politseile (RelvS

§ 5 lg 1), samas kui relv ja laskemoon

on korrektselt ja ohutult relvakapis ja

võti varjatud hoiukohas. Hiljem ei ole

aga seetõttu isikul võimalik relvaluba

saada.

Karistus kustub aastaga, seega aasta

pärast on võimalik isikul uuesti

relvaluba taotleda. Taotlemisel peab ta

uuesti taotlema tervisetõendi ja läbima

relvaeksami, tegemist on

halduskoormusega isikule, politseile

ja ka meditsiinisüsteemile.

Kehtiv regulatsioon on täna ka

sisemise vastuoluga. KarS § 51 näeb

ette, et relva või laskemoona

käitlemise või kasutamisega seotud

kuriteo eest võib kohus lisakaristusena

võtta süüdlaselt ära relva ja

laskemoona soetamise, hoidmise,

edasitoimetamise ja kandmise õiguse

kuni viieks aastaks. Kuriteo puhul

võib kohus leida, et lisakaristus ei ole

vajalik või on see lühem kui üks aasta,

samas väärteo puhul, mis on kergem

karistus, jääb isik igal juhul vähemalt

aastaks relvaloast ilma.

Eeltoodust lähtuvalt teeme

ettepaneku lisada tänase p 7

regulatsioon § 36 lg-sse 4 – st

sõltuvalt väärteo asjaoludest

hinnatakse, kas loa andmisest

keeldumine on põhjendatud.

Alternatiivselt võib kaaluda muuta §

36 lõige 1 punkt 7 sarnaseks § 40 lõike

1 punktiga 3, ehk: 7) on

väärteomenetluse korras karistatud

viimase kolme aasta jooksul vähemalt

kaks korda relva, tulirelva olulise osa

või laskemoona soetamist, hoidmist,

kandmist, vedu või kasutamist

reguleerivas õigusaktis sätestatud

nõude rikkumise eest.

Kui ministeerium nõustub eeltoodud

ettepanekuga, tuleb jätta eelnõust välja

§ 1 p-i 39, millega täiendatakse RelvS

§ 43 lõikega 34 ja viidatakse § 36 lg 1

p-le 7.

Kehtiv p 11 sätestab, et soetamis- ega

relvaluba ei anta füüsilisele isikule,

kes on väärteomenetluse korras

41

karistatud sõiduki juhtimise eest

alkoholi lubatud piirmäära ületades

või alkoholijoobes. See keeld kehtib

nii mootorsõiduki, maastikusõiduki,

trammi, õhusõiduki, veesõiduki kui ka

raudteeveeremi juhtimise korral,

sõltumata sõiduki liigist. Säte lähtub

isiku üldisest õiguskuulekusest, samas

hindamata isiku ohtlikkust

konkreetses situatsioonis või üldiselt.

Kuigi kehtivaid reegleid tuleb järgida,

võib sõltuvalt asjaoludest ja joobe

suurusest olla olukord liiklusohutuse

mõttes väga erinev, seega võib olla ka

isiku hoolivuse või hoolimatuse

ilming teiste isikute eludesse ja

tervisesse väga erinev. Kui isiku joove

on näiteks 0,2‰, mis võib olla tingitud

jääknähust või varasemast alkoholi

tarbimisest, mida inimene arvas juba

organismist väljunud olevat, siis

paljudes riikides (nt Soomes,

Prantsusmaal, Hispaanias, Itaalias,

Saksamaal) on selline tase lubatud.

Kui tegemist on ühekordse juhtumiga,

ei saa isikut pidada üldiselt ohtlikuks.

Kui aga joove on näiteks 2‰, st isiku

koordinatsioonivõime ja

reaktsioonikiirus on tugevalt häiritud

ja ta on liikluses tõsiseks ohuks, siis

seda saab üldjuhul tõlgendada ka kui

isiku kergekäelist suhtumist teiste

isikute õigushüvedesse. Kui tegemist

on sedavõrd ohtliku teoga, et täidetud

on kuriteo koosseis mootorsõiduki,

maastikusõiduki ja trammi juhtimise

puhul joobeseisundis, on see

keeldumise või kehtetuks tunnistamise

alus RelvS § 36 lg 1 p 6 järgi (viide

KarS §-le 424). Ka veesõiduki juhil

lubavad mitmed riigid väikest joovet.

Samuti ei arvesta kehtiv norm rooli

istumise asjaolusid – kas isik sõidab

lihtsalt peolt koju tihedas liikluses,

kihutades, või toimetab raskes

seisundis inimese arsti juurde vähese

liiklusega väikesaarel, kus

kiirabiteenus saadetakse alles

mandrilt. Ilmselgelt ei ole viimane

näide igapäevane, aga jäik

regulatsioon ei tohi viia ka üksikutel

juhtudel ebaõiglase ja

42

ebaproportsionaalse tagajärjeni.

Eeltoodust lähtuvalt peab relva- ja

soetamisloa üle otsustajal olema

väärteo korral kaalutlusõigus.

Kehtiv p 111 näeb ette, et

soetamisluba ega relvaluba ei anta

füüsilisele isikule, kes on

väärteomenetluse korras karistatud

narkootilise või psühhotroopse aine

väikeses koguses ebaseadusliku

käitlemise eest. Selle pealkirjaga on

KarS § 183, mis sätestab vastutuse ka

kuriteona. Väärtegu hõlmab väikeses

koguses ebaseadusliku edasiandmise,

aga ka väikeses koguses

süstemaatiliselt üle riigipiiri

toimetamise, mille puhul on

tõenäoline edasiandmise eesmärk.

KarS-i muutmisel on seletuskirjas

toodud, et varem kohaldati 28%-l

väikeses koguses narkootilise aine üle

piiri toomise juhtumitest

kinnipidamise asendamist, s.t rikkuja

oli välismaalane ning temalt mõisteti

välja teatud summa riigituludesse,

ilma kriminaalmenetlust alustamata.

Alustatud kriminaalmenetlustest

omakorda 80% lõpetati otstarbekuse

kaalutlusel – s.t isiku süü ei olnud suur

ning puudus avalik menetlushuvi.

Isikud olid reeglina varem karistamata

ning neilt äravõetud narkootilise aine

kogused olid väikesed, peamiselt oli

tegemist kanepiga või üksikute

tablettidega.7

RelvS mõttes on kõik narkootilise või

psühhotroopse aine väikeses koguses

ebaseadusliku käitlemise väärteod

samaväärse tähendusega. Loa

andmisest keeldumise ja selle

kehtetuks tunnistamise aluseks on nii

see, kui unustatakse taskusse

kanepitoode saabudes riigist, kus see

on lubatud, ja kui jagatakse kanepit

sõbraga, kui ka see, kui tuuakse

süstemaatiliselt riiki sisse väikeses

koguses ohtlikumaid narkootilisi

aineid. Arvestades seda, et õigus relva

kasutada tuleneb põhiseadusest (PS §

7 Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 554 SE, teise lugemise seletuskiri, lk 14-15.

43

19), tuleks siinkohal kas ära näidata, et

võimalik loa kehtetuks tunnistamine

või õiguse puudumine aitab olulisel

määral kaasa nimetatud väärtegude

vähenemisele, või lugeda, et

kaalutlusõiguse puudumisel on tegu

ebaproportsionaalse piiranguga.

Kaalutlusõigust teostades tuleb

arvestada isiku reaalset võimalikku

ohtu relva kasutamisel, mitte seda, kas

ta on alati igati õiguskuulekas.

1.2. Ettepanek: § 36 lõige 4 punktis 2

asendatakse lauseosa „punktides 8–

10 nimetatud asjaoludest“

lauseosaga „punktis 9 nimetatud

asjaolust“. Punkti 2 järgi võidakse keelduda loa

andmisest isikule, kellele soetamisloa

andmisest on varem keeldutud, kui

sellest on möödunud vähem kui kaks

aastat ja keeldumine oli tingitud selle

paragrahvi lõike 1 punktides 8–10

nimetatud asjaoludest.

Viidatud p 8 sätestab juhud, kus isik

on olnud tagaotsitav, kahtlustatav või

süüdistatav kuritegudes, mille

toimepanemine välistab loa andmise.

Eraldi kaalutav alus, st kui relvaloa

andmisest võidakse keelduda, on, kui

kriminaalmenetlus on lõpetatud

avaliku menetlushuvi puudumise

korral, kui süü ei ole suur; kahju

heastamise tõttu ning seoses isikult

tõendamiseeseme asjaolude

väljaselgitamisel saadud abiga (§ 36 lg

4 p 6). Seega, kui ei esine eeltoodud

aluseid ja kui isik ei ole enam

tagaotsitav, kahtlustatav ega

süüdistatav ja teda ei ole ka süüdi

mõistetud, tähendab, et ta on kas

õigeks mõistetud või on leitud

kriminaalmenetluse käigus, et

kahtlustuseks või süüdistuseks pole

alust. On arusaamatu, kuidas saab

ekslikult isiku suhtes toimetatud

kriminaalmenetlus olla aluseks loa

andmisest keelduda.

Viitega p-le 10 ei anta luba, kui isikul

ei ole varem relvaluba taotledes olnud

ettenähtud tingimusi relva ja

laskemoona hoidmiseks. On täiesti

ilmne, et loa andmisest keeldutakse,

Mitte arvestatud.

RelvS § 36 lõike 4 punkt 2 eesmärk on

võimaldada arvestada varasema keeldumise

asjaolusid ka lühiajaliselt pärast nende

äralangemist, et tagada relvaloa andmisel

usaldusväärsuse järjepidev hindamine. Viide

lõike 1 punktidele 8–10 ei tähenda, et

ekslikult alustatud kriminaalmenetlus või

kunagine kõrvaldatud puudus iseenesest

välistaks loa andmise, vaid annab pädevale

asutusele võimaluse hinnata, kas kahe aasta

jooksul pärast keeldumist on riskiolukord

piisavalt stabiliseerunud.

Punkti 8 puhul ei ole aluseks pelgalt

kriminaalmenetluse toimumine, vaid

varasem keeldumine olukorras, kus isiku

staatus (tagaotsitav, kahtlustatav või

süüdistatav) välistas loa andmise. Ka

menetluse lõppemine ei pruugi automaatselt

tähendada, et kõik usaldusväärsuse

küsimused on kadunud.

Punkti 10 puhul on tegemist juhtudega, kus

varasem keeldumine tulenes nõuetele

mittevastavatest hoiutingimustest.

Kaheaastane ajaraam võimaldab hinnata, kas

puudused on sisuliselt kõrvaldatud ja kas

isiku käitumine tervikuna vastab nõutavale

hoolsusstandardile, vältides korduvaid

formaalseid taotlusi vahetult pärast

keeldumist.

Arvestades, et muudatus puudutaks relvaloa

andmise aluste süsteemset ülesehitust, ei ole

võimalik ettepanekut käesoleva eelnõu

kiireloomulise menetluse raames arvestada.

Küsimust on võimalik käsitleda RelvS-i

tervikteksti koostamisel, kus saab hinnata

usaldusväärsuse hindamise mudelit laiemalt

ja süsteemselt.

44

kui puuduvad hoiutingimused. Küll

aga on mõistetamatu, miks peaks

olema hiljem võimalik keelduda, kui

millalgi varem ei olnud vajalikke

hoiutingimusi. Seejuures võis isik olla

näiteks eksimuses kohaste

hoiutingimuste loomisel. Ilmselgelt on

puudus uue loa taotluse ajaks

kõrvaldatud, vastasel juhul keeldutaks

juba hoiutingimuste puudumise tõttu

ja RelvS § 36 lg 1 p 10 alusel. Seega

puudub kaalutaval alusel sisuline

eesmärk.

Eeltoodust tulenevalt teeme

ettepaneku kaotada viited p-dele 8

ja 10.

1.3. Ettepanek: § 36 lõige 4 punkti 6

lõpus asendatakse punkt

semikooloniga ja lõiget 4

täiendatakse punktidega 7—9

järgmises sõnastuses:

„7) on väärteomenetluse korras

karistatud relva, tulirelva olulise osa

või laskemoona soetamist, hoidmist,

kandmist, vedu või kasutamist

reguleerivas õigusaktis sätestatud

nõude rikkumise eest;

8) on väärteomenetluse korras

karistatud mootorsõiduki,

maastikusõiduki või trammi

juhtimise eest lubatud

alkoholipiirmäära ületades või

õhusõiduki, veesõiduki või

raudteeveeremi juhtimise eest

alkoholijoobes;

9) on väärteomenetluse korras

karistatud narkootilise või

psühhotroopse aine väikeses koguses

ebaseadusliku käitlemise eest.“ Täna on samad sõnastused RelvS § 36

lg 1 p-des 7, 11 ja 111 mis välistavad

igal juhul relvaloa või soetamisloa

andmise. Tegime ülal ettepaneku need

kehtetuks tunnistada, sest neil

puhkudel ei tohiks relvaloa andmisest

keeldumine olla automaatne ega

absoluutne. Iga juhtumit tuleks

hinnata eraldi, võttes arvesse teo

konkreetseid asjaolusid ja isikust

lähtuvat võimalikku ohtu.

Samas võib ka kaaluda nende

täienduste tegemata jätmist – kõik

Mitte arvestatud.

Selgitus antud punkti 1.1. (lk 39) juures.

45

eeltoodud punktid on sisuliselt

hõlmatud juba RelvS § 36 lg 4 p-ga 3

– keelduda võib luba andmast isikule,

kes enda või teise isiku turvalisust

ohustava eluviisi või käitumise tõttu

on sobimatu antud liiki relva soetama

ja omama. Konkreetsem loetelu

lihtsustab haldusorganil kaalutluste

kirja panemist ja võib vähendada

vaidlustusi.

1.4. Ettepanek: § 43 lõike 1 punkt 1, 11

ja 5 ja lõige 12 tunnistatakse

kehtetuks. RelvS § 43 sätestab loa kehtivuse

peatamise alused.

Muudatusettepanekud põhinevad

samadel kaalutlustel, mis on esitatud

loa andmise muudatuste juures, või

tulenevad otseselt nendest

muudatustest, st absoluutsed

kehtetuks tunnistamise alused

asendatakse kaalutlusõigusega (vt

järgmine ettepanek lõigete 17—19

kehtestamiseks). Seega on nende

ettepanekute sisu seotud varasemate

muudatusettepanekute loogikaga ja

eesmärkidega ja neid siinkohal ei

korrata.

Kehtivad lõike 1 p-d 1 ja 11

tunnistatakse kehtetuks ja lisatakse

kaalutavate aluste hulka samadel

põhjendustel nagu loa andmisest

keeldumise aluste puhul käsitletud.

Kehtiv lõike 1 p 5 sätestab relvaloa

peatamise alusena, kui relva

käitlemise või kasutamisega on

põhjustatud isiku surm või tekitatud

isikule tervisekahjustus või varaline

kahju. Relvaga varalise kahju,

tervisekahjustuse ja eriti surma

põhjustamised on kahtlemata

äärmiselt tõsised olukorrad. Samas

võib olla aga tegu olukorraga, kus juba

esmapilgul on selge, et isik tegutses

hädakaitses ega ületanud hädakaitse

piire. Nõue, et sel juhul tuleb relvaluba

peatada, on ebaproportsionaalne.

Haldusorgan peab saama kaaluda

asjaolusid ja seetõttu lisatakse sama

sõnastus kaalutava alusena.

Lõige 12 tunnistatakse kehtetuks

lähtuvalt p-i 5 kehtetuks

Mitte arvestatud.

Selgitused antud eelnevate punktide 1.1 ja

1.2. (lk 39 ja 44) juures.

46

tunnistamisest, kuna on sellega

seotud.

1.5. Ettepanek: § 43 täiendatakse

lõigetega 17—19 järgmises

sõnastuses:

„(17) Politsei- ja Piirivalveametil on

õigus peatada soetamisloa või

relvaloa kehtivus, kui loa omanik on

väärteomenetluse korras karistatud

sõiduki juhtimise eest alkoholi

lubatud piirmäära ületades. See

kehtib nii mootorsõiduki,

maastikusõiduki ja trammi kui ka

õhusõiduki, veesõiduki või

raudteeveeremi juhtimise korral

alkoholijoobes.

(18) Politsei- ja Piirivalveamet võib

peatada soetamisloa või relvaloa

kehtivuse, kui loa omajat on

väärteomenetluse korras karistatud

väikeses koguses narkootilise või

psühhotroopse aine ebaseadusliku

käitlemise eest.

(19) Politsei- ja Piirivalveamet võib

peatada soetamisloa või relvaloa

kehtivuse, kui isikupoolse relva

käitlemise või kasutamisega on

põhjustatud isiku surm või tekitatud

isikule tervisekahjustus või varaline

kahju.“

Need lõiked tuleb lisada, kui lähtuvalt

ülal tehtud ettepanekust tunnistatakse

kehtetuks § 43 lg 1 punktid – st

absoluutne alus asendatakse

haldusorgani kaalutlusõigusega ülal

toodud põhjendustel.

Mitte arvestatud.

Selgitused antud eelnevate punktide 1.1 ja

1.2. (lk 39 ja 44) juures.

1.6. Ettepanek: § 43 lõike 3 punkt 9

tunnistatakse kehtetuks. § 43 lg 3 p 9 sätestab, et luba

tunnistatakse kehtetuks, kui

relvaomanik või -valdaja on vähemalt

kaks korda viimase kolme aasta

jooksul rikkunud selle seaduse või

selle alusel antud õigusakti nõudeid

või on jätnud täitmata temale tehtud

ettekirjutuse nõuded. Rikkumised ja

nende ohtlikkus on väga erinevad.

Norm ei näe ette isegi seda, et tegu

peaks olema väärteoga. Ettekirjutus

võib olla jäänud tähtaegselt täitmata

ebamõistlikult lühikese tähtaja tõttu ja

Mitte arvestatud.

Selgitused antud eelnevate punktide 1.1 ja

1.2. (lk 39 ja 44) juures.

47

on praktikas täidetud viivitamatult,

näiteks päevase hilinemisega

võrreldes tähtajaga, kuid ometi on see

ettekirjutuse nõude rikkumine. Sätte

mõttes on rikkumiseks ka see, kui loa

pikendamise taotlusega hilinetakse

ühe päeva, isegi kui tähtaeg

ennistatakse. Ebaproportsionaalne on

piirang, mis ei arvesta rikkumiste

raskust ega asjaolusid. Vajalik on

kaaluda asjaolusid ja seetõttu lisatakse

seadusesse samas sõnastuses

kaalutluse alus (täiendamine § 43 lg-

ga 34).

Kui eeltoodud ettepanekut toetatakse,

tuleb korrigeerida eelnõu seletuskirjas

§ 1 p 38 selgitust.

1.7. Ettepanek: paragrahvi 43

täiendatakse lõikega 34 järgmises

sõnastuses:

„(34) Politsei- ja Piirivalveamet võib

tunnistada soetamisloa või relvaloa

kehtetuks, kui relvaomanik või -

valdaja on vähemalt kaks korda

viimase kolme aasta jooksul

rikkunud käesoleva seaduse või selle

alusel antud õigusakti nõudeid või on

jätnud täitmata temale tehtud

ettekirjutuse nõuded.“ Täiendus lähtub § 43 lg 3 p-i 9

kehtetuks tunnistamisest ülal toodud

põhjendustel.

Arvestatud osaliselt.

Eelnõu täiendatakse lisades §-i 43 lõige 34

järgmises sõnastuses:

„(34) Politsei- ja Piirivalveamet võib

tunnistada soetamisloa või relvaloa

kehtetuks, kui loa omaja on karistatud relva,

tulirelva olulise osa või laskemoona

soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või

kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud

nõude rikkumise eest.“.

2. Ettepanek: § 3 lõike 1 punkti 1,

samuti lõike 2 punkti 1 lõppu

lisatakse lauseosa „ning

turvaettevõttele riiklike või

Euroopa Liidu ülesannete

täitmiseks väljaspool Eesti

Vabariiki;“ Kehtiva seaduse järgi jagunevad

relvad tsiviilrelvadeks ning

ametirelvadeks, mis omakorda

jagunevad teenistusrelvadeks ja

sõjaväerelvadeks (RelvS § 3 lg-d 1 ja

2). Neist ühegi mõiste alla aga ei ole

aga mahutatavad turvaettevõtete

relvad, millega soovitakse osaleda

Euroopa Liidu riikide ja Euroopa

Komisjoni turvahangetes ja mis on

selleks nõutavad, et tagada riikide

asutuste ja Euroopa Liidu

institutsioonide turvalisust. Näiteks

Mitte arvestatud.

Ettepanek täiendada § 3 lõike 1 punkti 1 ja

lõike 2 punkti 1 selliselt, et relvaliigituse alla

hõlmataks ka turvaettevõtetele riiklike või

Euroopa Liidu ülesannete täitmiseks

väljaspool Eesti Vabariiki kasutatavad

relvad, puudutab RelvS-i süsteemset

ülesehitust.

Juhime tähelepanu, et kehtiva õiguse

kohaselt ei ole turvaettevõtete relvad

ametirelvad, vaid tsiviilrelvad.

Turvaettevõtjate relvakasutust ning tegevuse

tingimusi reguleerib turvategevuse seadus.

RelvS omakorda sätestab relvade liigituse,

käitlemise ning loaandmise alused. Seetõttu

eeldaks ettepaneku realiseerimine nii

RelvS- i relvaliigituse kui ka turvategevuse

seaduse ja RelvS-i omavahelise seose

põhjalikku ümberhindamist.

48

täna kaitsevad Afganistanis seetõttu

eestlasi britid. Tagamaks Eesti

ettevõtjatele suuremad võimalused ja

ühtlasi avaliku võimu

institutsioonidele ja ametnikele parem

kaitse, teeme ettepaneku RelvS-i ses

osas täiendada.

Muudatuse tulemusel saavad Eesti

turvaettevõtjad vajadusel tagada Eesti

diplomaatide ja diplomaatiliste

esinduste valvet ja kaitset

sõjapiirkondades. Samuti vajadusel

tagada Euroopa Liidu ja Euroopa

Liidu riikide esinduste kaitset

sõjapiirkondades. See

seadusemuudatus suurendab ka

ettevõtlusvabadust. See annab Eesti

ettevõtetele võimaluse osaleda

Euroopa Liidu riikide ja Euroopa

Komisjoni turvahangetes.

Turvaettevõtete kaasamine laiendab

ka riigi võimalusi tagada ametnike ja

esinduste valvet ning kaitset

välismaal. Näiteks Rootsi

turvaettevõtetel on sarnane õigus

olemas. Eesti turvaettevõtjad ei peaks

olema halvemas positsioonis kui teiste

Euroopa Liidu liikmesriikide

ettevõtjad.

Alternatiivselt oleks võimalik

sätestada seaduses volitusnorm

ministrile, mis juhtudel lubatakse

turvaettevõtetel teatud kasutada (nt EL

ja EL riikide hangete võtmise korral),

mis üldjuhul lubatud ei ole.

Lisaks puudutab küsimus eraõiguslike

turvaettevõtete võimalikku relvakasutust

välisriikides, sh võimalikes

sõjapiirkondades, mis tõstatab

rahvusvahelise õiguse, relvaekspordi,

järelevalve ja riigi vastutuse küsimused.

Tegemist ei ole üksnes ettevõtlusvõimaluste

laiendamisega, vaid riigi julgeolekupoliitilise

ja õigusliku raamistikuga seotud otsusega.

Arvestades eelnõu kiireloomulisust ja selle

kitsamat eesmärki, ei ole võimalik käesoleva

menetluse raames teha nii ulatuslikku ja

süsteemset muudatust relvade liigituse ning

turvaettevõtjate relvakasutuse regulatsioonis.

Samas on tõstatatud küsimus sisuliselt

oluline ning väärib terviklikku analüüsi. Seda

on põhjendatud käsitleda RelvS- i uue

tervikteksti koostamise menetluses, koos

turvategevuse seaduse ja teiste asjakohaste

õigusaktide koostoime hindamisega.

Käesoleva eelnõu raames ettepanekut

arvestada ei ole võimalik, kuid küsimus

võetakse edasises tervikregulatsiooni

analüüsis arvesse.

Andmekaitse Inspektsioon

1. Eelnõu § 1 punkt 28 näeb ette, et kui

juriidiline isik annab teise isiku

kasutusse relva ning laskemoona, siis

vajadusel vormistatakse üleandmise

vastuvõtmise akt, mis sisaldab relva

andmeid, relvaomaniku ja relva

kasutaja isikuandmeid, relvaloa

andmeid, kontaktandmeid ning relva

üleandmise ja vastuvõtmise aega. Kui

seadus näeb ette isikuandmete

töötlemist, siis tuleb seaduses mh

sätestada, milliseid isikuandmete

kategooriaid töödeldakse ning kaua

Arvestatud.

Eelnõu kohase § 1 p 28 (§ 31 lõige 8)

muudatus jäetakse eelnõust välja ning

Eelnõu § 1 punktis 33 (uus 31 ja 32) muudeti

sätte ülesehitust nii, et akti nõudmise asemel

on nüüd rõhk registris arvestuse pidamise

kohustusel, mis tuleneb juba kehtivast

RelvS- st. Uus sõnastus kasutab viiteid RelvS

§-le 52 viiteid, mis reguleerib relva

väljastamise ja tagastamise korda ning milles

on selgelt määratletud, millised andmed relva

väljaandmisega kaasnevad.

49

neid säilitatakse8 Palume täpsustada,

milliseid isikuandmeid peab

nimetatud akt sisaldama ning kaua

peab akti säilitama. Sama märkus

puudutab eelnõu § 1 punkti 33.

2. Eelnõu § 1 punktiga 50 täiendatakse

RelvS-i § 66 lõigetega 5-7. Lõike 6

punkt 5 sätestab, et

majandustegevusteade peab sisaldama

lasketiiru pidamise korral lasketiiru

sisekorraeeskiri, ohutusjuhend,

andmed ohutusalade ning laskmise

eest vastutava isiku kohta. Eelnõu ega

seletuskiri ei täpsusta, millised

konkreetsed andmed peab esitama

laskmise eest vastutava isiku kohta.

Palume viidatud punkti täpsustada

ning täiendada esitatavate

isikuandmete kategooriatega

(sarnaselt sama lõike punktiga 3, mis

näeb ette, et esitama peab vastutava

isiku ja tema asendaja nimi, isikukood

ja kontaktandmed ).

Arvestatud.

Viidatud punkti on täiendatud lauseosaga

„isiku nimi, isikukood ja kontaktandmed

ning andmed käesoleva seaduse § 863

nõuetele vastavuse kohta.“.

3. Eelnõu § 1 punktiga 51 muudetakse

RelvS-i § 84 lõikes 7 esitatud

volitusnormi sõnastust. Uue sõnastuse

järgi saab ministri määrusega

kehtestada ka vastutava isiku nõuded.

Seletuskirjas on selgitatud, et

praktikas on samas määruses juba täna

sätestatud ka lasketiiru ning laskmise

eest vastutava isiku pädevus ja

kohustusnõuded. Juhime tähelepanu,

et eelnõu sõnastus võimaldab

tõlgendada „vastutava isiku nõuded“

selliselt, et need nõuded hõlmavad ka

vastutava isiku vastavuse

kontrollimise nõudeid, st nt

isikuomadusi, haridust ja töökogemust

puudutavaid andmeid ehk nö

taustakontrolli andmeid.

Kui vastutava isiku määramise

otsustamisel peab töötlema teatud

isikuandmeid, tuleb selle

andmetöötluse raamid panna paika

seadusega. Kui volitusnormi

eesmärgiks ei ole anda ministrile

volitust kehtestada volitatud isiku

määramisega seotud isikuandmete

Arvestatud.

Laskmise eest vastutava ja laskmist läbiviiva

isiku nõuded tuuakse määrusest seadusesse

ning volitusnorm sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Lasketiiru, laskepaiga, laskevõistluse ja

treeninglaskmise ohutusnõuded ning

lasketiiru ja laskmise eest vastutava ja

laskmist läbiviiva isiku kohustused kehtestab

valdkonna eest vastutav minister

määrusega.“;

8 Vt täpsemalt Justiits- ja Digiministeeriumi juhist isikuandmete ja avaliku teabe töötlemise ning andmekogude reguleerimise kohta eelnõudes.

50

töötlemist, peab volitusnormi

sõnastust täpsustama.

Eesti Jahimeeste Selts

1. Eesti Jahimeeste Selts edastab enda

poolsed lisa muudatusettepanekud

relvaseadusele:

13) paragrahvi 18 lõige 3

muudetakse ja sõnastatakse

järgmiselt:

Uus sõnastus variant 1:

1: EJS ettepanek paragrahvi 201 lõige

(31) sõnastust muuta järgnevalt: Enda

ja vara kaitseks võib jahipidamiseks

kasutataval relval hoiustamisel

summuti küljes olla.

Alternatiiv variant 2 (sõnastusest

võetakse välja sõna – vaid)

2: (31) Helisummuti tulirelvale

kinnitamise piirang ei kehti käesoleva

seaduse § 28 lõike 1 punktis 1 või 2 või

§ 31 lõike 1 punktis 2 või 6 nimetatud

otstarbel registreeritud püssi kohta

tingimusel, et seda püssi kantakse vaid

jahipidamisel, lasketiirus või

laskepaigas. [RT I, 14.03.2023, 21 -

jõust. 15.03.2023]

Mitte arvestatud.

Helisummuti tulirelvale kinnitamise

piirangute muutmine puudutab RelvS- i

keskseid ohutus- ja järelevalvepõhimõtteid.

Kavandatud muudatused mõjutaksid nii relva

käitlemise tingimusi kui ka kontrollitavust

praktikas, sh olukordi, kus relv on

hoiustamisel või kandmisel väljaspool

jahipidamist.

Ettepanek eeldab põhjalikku analüüsi, mh:

 milline on summuti kasutamise mõju

avalikule korrale ja järelevalvele;

 kuidas tagada, et relva kandmise ja

kasutamise piirangud oleksid

kontrollitavad ja üheselt mõistetavad;

 milline on teiste riikide (eriti EL

liikmesriikide) regulatsioon ja

praktika summutite kasutamise ning

relvale kinnitatuna hoiustamise osas;

 kas muudatused vajavad paralleelseid

täpsustusi relva kandmise,

hoiustamise ja kasutamise sätetes.

Arvestades eelnõu kiireloomulisust ja selle

kitsamat reguleerimisala, ei ole võimalik

käesoleva menetluse raames teha summutite

regulatsiooni sisulist ümberkujundamist.

Samas on tõstatatud küsimus sisuliselt

kaalumist väärt ning vajab võrdlevat ja

süsteemset analüüsi. Seetõttu käsitletakse

ettepanekut RelvS- i uue tervikteksti

koostamise menetluses, kus on võimalik

hinnata nii Eesti praktikat kui ka teiste riikide

lahendusi ning kujundada terviklik ja

tasakaalustatud regulatsioon.

Käesoleva eelnõu raames ettepanekut

arvestada ei ole võimalik, kuid see võetakse

arvesse edasises analüüsis.

2. 14) paragrahvi 23 lõikes 1 asendatakse

lauseosa „või tulirelva olulise osa”

tekstiosaga „, tulirelva olulise osa või

tulirelva lisaseadme“;

Nõustume tingimusel, kui

digitaalsesse registrisse kandmisel

(arvestuse pidamiseks) öösihik ja

summuti „elukaar“ lõppeb ostes.

Antud selgitus.

Eelnõust on tulirelva lisaseadmete

tüübikinnitust ja teenistus- ja tsiviilrelvade

registris arvestuse pidamist puudutav osa

välja jäetud ning käsitletakse uuesti uue

RelvS- i tervikteksti koostamisel. Tulirelva

lisaseadmete üle arvestuse pidamise kohustus

tuleneb juba kehtivast seadusest, seega ei

tekita see ettevõtjatele täiendavat

halduskoormust.

3. 26) paragrahvi 29 täiendatakse lõikega

12 järgmises sõnastuses: Antud selgitus.

51

„(12) 15–17-aastane isik võib vallata

sporditulirelva paralleelrelvaloa alusel

tingimusel, et tal on selleks

lapsevanema kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis nõusolek.“;

Lisada: ) 16- aastane isik võib vallata

jahitulirelva paralleelrelvaloa alusel

tingimusel, et tal on selleks

lapsevanema kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis nõusolek;

Eelnõust on välja jäetud alaealistele tulirelva

kasutada andmise laiendamine (alates 10-

ndast eluaastast) ja paralleelkasutusõiguse

andmine 15-17-aastastele. Neid teemasid

käsitletakse uuesti uue RelvS- i tervikteksti

koostamisel.

4. 28) paragrahvi 31 täiendatakse lõikega

8 järgmises sõnastuses:

„(8) Juriidiline isik võib Eestis

spordivõistlusel osalemiseks ja

treeningul või jahipidamiseks anda

teise isiku kasutusse kuni viieks

ööpäevaks käesoleva seadusega

kehtestatud korras registreeritud relva

ning laskemoona tingimusel, et teisel

isikul on seda liiki jahitulirelva või

sporditulirelva kohta antud relvaluba.

Kontrollimisel peab olema võimalik

kohe tõendada relva ning laskemoona

kasutusse andmist relvaomaniku

poolt. Vajaduse korral koostatakse

üleandmise-vastuvõtmise akt, mis

sisaldab relva andmeid, relvaomaniku

ja relva kasutaja isikuandmeid,

relvaloa andmeid, kontaktandmeid

ning relva üleandmise ja vastuvõtmise

aega.“;

Lisada: sõnastusse ja treening ja viia

paragrahv 33 all, siia ei sobi.

Juriidiline isik peaks saama edasi

laenutada lepingu alusel. Sama

põhimõte kordub punktis 33, aga

antud juhul ei ole see meie meelest

üldse asjakohane muudatus ettepanek,

kuna RelvS §31”§ 31. Juriidilisele

isikule lubatud relvade otstarve, liigid

ja hulk” on hoopis muu teema. SK

toodud piirang mis lubab relva anda

vaid oma töötajale on sätestatud § 34

lg6 p3-s.

Lisada sõnastuse juurde

laskeinstruktoril koolituse

läbiviimisel….. isiku kasutusse kuni

Arvestatud osaliselt.

Muudatus sõnastatakse RelvS-i § 34 lõike 6

punktina 4 järgmises sõnastuses:

„4) Juriidiline isik võib Eestis

spordivõistlusel või treeningul osalemiseks

või jahipidamiseks anda teise isiku kasutusse

kuni viieks ööpäevaks käesoleva seadusega

kehtestatud korras registreeritud relva,

helisummuti, lasersihiku, öösihiku ja

laskemoona tingimusel, et isik on Euroopa

Liidu või NATO liikmesriigi kodanik ning tal

on seda liiki sporditulirelva või jahitulirelva

kohta antud relvaluba.“.

Täiendavaid ettepanekuid – sh relva edasi

laenutamise võimaldamine lepingu alusel,

laskeinstruktori eraldi regulatsiooni loomine,

koolituse märke lisamine relvaloale või

halduslepingu alusel relvade vastuvõtmise ja

kasutamise eriregulatsioon – ei ole võimalik

käesoleva eelnõu raames arvestada.

Need ettepanekud puudutavad relvade

kasutamise ja vastutuse süsteemset

ümberkujundamist, mis eeldaks põhjalikku

mõjuanalüüsi ning RelvS- i mitme sätte

kooskõlastatud muutmist. Samuti ei ole

eelnõukohase muudatuse kontekstis tegemist

relvade otstarbe regulatsiooni muutmisega,

vaid ajutise kasutusse andmise tingimuste

täpsustamisega.

Arvestades eelnõu kiireloomulisust ja selle

piiratud reguleerimisala, täiendavaid

muudatusi ei tehta. Tõstatatud küsimusi on

võimalik käsitleda RelvS- i tervikteksti

koostamise menetluses, kus saab hinnata

relvade kasutusse andmise, koolituste ja

relvaloa märkuste süsteemi laiemat

regulatsiooni.

52

viieks ööpäevaks käesoleva

seadusega.

Koolituse märge relvaloale

Variant kaks relvaloale saab lisada

märke lisaks muule ka koolitus

(hetkel harrastus, sport,

jahipidamiseks, vara kaitseks).

Halduslepingu alus

Seaduse muudatuse sõnastus muuta

nii, et koolitust läbi viiv klubi võib

oma liikmete relvi vastu võtta ja

nende relvadega koolitust läbi viia.

Halduslepingu partner

Kliimaministeeriumiga ja EJS

sõlminud lasketiirudega

halduslepingu.

5. 33) paragrahvi 34 lõiget 6 täiendatakse

punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) anda relva, helisummutit,

öösihikut ja laskemoona kasutada

Eestis spordivõistlustel osalemiseks,

treeninguks ja jahipidamise eesmärgil

külalisjahis osalejale tingimusel, et

külalisjahil osalejal teisel isikul on

seda liiki jahitulirelva või

sporttulirelva kohta antud relvaluba.

Kontrollimisel peab olema võimalik

kohe tõendada relva ning laskemoona

kasutusse andmist relvaomaniku

poolt. Vajaduse korral koostatakse

üleandmise-vastuvõtmise akt, mis

sisaldab relva andmeid, relvaomaniku

ja relva kasutaja isikuandmeid,

relvaloa andmeid, kontaktandmeid

ning relva üleandmise ja vastuvõtmise

aega.“;

Lisada: Muuta sõnastust vastavalt

parandustele

Arvestatud.

6. 36) paragrahvi 36 lõike 1 punkt 6

muudetakse ja sõnastatakse

järgmiselt: „6) on karistatud karistusseadustiku §-

s 911, 115, 116, 118, 1181, 1191, 120,

121, 151, 183, 185, 187, 200, 251,

255, 256, 263, 414, 415, 416, 418,

Mitte arvestatud.

Muudatuse eesmärk on viia RelvS- i

regulatsioon kooskõlla relvaloa andmise

aluste sisulise loogikaga. § 36 lõike 1 punkt 6

käsitleb kuritegusid, mis oma olemuselt

viitavad isiku tahtlikule või kõrgendatud

ohtlikkusega käitumisele ning mille puhul on

53

4181, 4182, 419, 420, 4232 või 424

sätestatud kuriteo eest;“;

Muudatusega jäetakse loetelust välja

§117 (surma põhjustamine

ettevaatamatusest) ja §119 (raske

tervisekahju põhjustamine

ettevaatamatusest).

Ettepanek: VTK- s konkreetselt välja

töötada.

põhjendatud relva omamise välistamine.

Ettevaatamatusest toimepandud kuritegude

puhul – sh § 117 ja § 119 – ei pruugi esineda

sellist tahtlikkust või isiku ohtlikkust, mis

automaatselt ja üldreeglina välistaks relvaloa

andmise.

See ei tähenda, et sellised teod jääksid

relvaloa menetluses tähelepanuta. Isiku

usaldusväärsust ja sobivust hinnatakse ka

muude sätete alusel, sh terviseseisundi,

käitumise ja üldise õiguskuulekuse kaudu.

Vajadusel on võimalik relvaloa andmisest

keelduda muudel seaduses sätestatud alustel.

Muudatus ei nõua eraldi

väljatöötamiskavatsust, kuna see ei muuda

relvaloa andmise süsteemi põhimõtteid, vaid

täpsustab konkreetse loetelu koosseisu ning

kõrvaldab ebaproportsionaalse automaatse

välistuse ettevaatamatusest toimepandud

tegude puhul.

Seetõttu ei ole põhjendatud muudatuse

eelnõust väljajätmine ega selle

edasilükkamine uue tervikteksti koostamise

menetlusse.

7. 39) paragrahvi 43 täiendatakse lõikega

34 järgmises sõnastuses:

„(34) Politsei- ja Piirivalveamet võib

tunnistada soetamisloa või relvaloa

kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam

käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktis

7 nimetatud nõudele.“;

Ettepanek: lisaks relvaloa kehtetuks

tunnistamisele võiks PPA relvaloa ka

peatada. Selline muudatus laiendaks

veelgi menetleja võimalust oma otsust

igakülgselt kaaluda erinevate

raskusastmetega õigusrikkumiste

korral, ja võtta arvesse ka isiku tausta,

ning suhtumist.

Ettepanekuga nõustutakse sisuliselt, kuid

seda ei ole võimalik käesoleva eelnõu

raames arvestada.

Mõistame ettepaneku eesmärki laiendada

menetleja kaalutlusvõimalusi ning

võimaldada erineva raskusastmega

rikkumiste korral relvaloa kehtetuks

tunnistamise kõrval ka selle peatamist.

Samas puudutab relvaloa peatamiseks uue

aluse loomine põhjalikumat analüüsi.

Arvestades eelnõu praegust eesmärki ja

menetluse ajaraami, ei ole võimalik seda

käesoleva eelnõu raames teha.

Peame siiski tõstatatud küsimust sisuliselt

põhjendatuks ning seda on võimalik

põhjalikumalt käsitleda RelvS- i tervikteksti

koostamise menetluse raames, kus saab

hinnata relvaloa peatamise ja kehtetuks

tunnistamise regulatsiooni tervikuna.

8. 45) paragrahvi 57 lõige 1

muudetakse ja sõnastatakse

järgmiselt: „(1) Kohalikku relvavedu võib

teostada füüsiline või juriidiline isik,

kellel on relvaluba, soetamisluba,

kollektsioneerimisluba või

tegevusluba relvade valmistamiseks,

Mitte arvestatud.

§ 57 lõike 1 muudatus ei loo uut õiguslikku

alust ega laienda relvaveo õigust uutele

isikutele, vaid täpsustab ja koondab kehtivas

õiguses juba sisalduva regulatsiooni ühtsesse

ja selgesse sõnastusse. Muudatuse eesmärk

on vältida tõlgenduslikke ebaselgusi ning viia

säte kooskõlla RelvS- i loasüsteemiga

tervikuna.

54

hoidmiseks, ümbertegemiseks,

parandamiseks või müügiks.“;

Ettepanek oleks see paragrahv VTK-s

täpsemalt lahti kirjutada

Kehtiva õiguse kohaselt on relva käitlemine

– sh vedu – juba seotud vastava loa

olemasoluga. Muudetud sõnastus selgitab,

milliste loa liikide olemasolu annab õiguse

kohaliku relvaveo teostamiseks, ilma et see

muudaks õiguste või kohustuste sisulist

ulatust.

Kuna tegemist ei ole uue regulatsiooni

kehtestamise ega õiguste laiendamisega, vaid

kehtiva korra täpsustamise ja selguse

suurendamisega, ei peeta põhjendatuks

muudatuse täiendavat analüüsimist RelvS- i

uue tervikteksti koostamise menetluses.

9. 46) paragrahvi 57 lõiked 4 ja 5

muudetakse ning sõnastatakse

järgmiselt:

„(4) Kuni 20 tulirelva või kuni 25 000

padrunit võib vedada varjatult

sõiduautoga. Suurema tulirelva ja

laskemoona koguse veol tuleb

kasutada kinnise veoseruumiga

sõidukit, mille veoseruumi uksed on

kindlalt suletud ja lukustatud.

(5) Kümne kuni 20 tulirelva või 10

000 kuni 25 000 padruni veol peab

olema vähemalt üks relvastatud saatja,

üle 20 tulirelva või üle 25 000 padruni

veol aga vähemalt kaks relvastatud

saatjat. Relvastatud saatjad võivad

asuda relvi ja laskemoona vedava

sõiduki kabiinis või relvi ja

laskemoona vedavat sõidukit saatvas

sõidukis.“;

Ettepanek oleks see paragrahv VTK-s

täpsemalt lahti kirjutada

Mitte arvestatud.

RelvS § 57 lõigete 4 ja 5 muudatused on

eelnõus esitatud eesmärgiga ajakohastada ja

täpsustada relvade ning laskemoona

veonõudeid, võttes arvesse tegelikke riske,

turvapõhimõtteid ja tänapäevast praktikat.

Tegemist on kehtivat õigust osaliselt

leevendava muudatusega, millega

korrigeeritakse koguselisi piirmäärasid ja

veotingimusi selliselt, et need oleksid

proportsionaalsed ning paremini kooskõlas

tegevusmahtude ja reaalse riskitasemega.

Muudatus ei vähenda julgeolekutagatisi, vaid

konkretiseerib veonõudeid (sh sõidukiliigi ja

relvastatud saatjate arvu osas), et

regulatsioon oleks selgem, rakendatav ja

põhjendatud. Eesmärk on vältida

ebamõistlikku halduskoormust olukorras,

kus risk on objektiivselt madalam, säilitades

samas kõrgendatud nõuded suuremate

koguste veol.

Seetõttu ei peeta vajalikuks muudatuse

edasilükkamist RelvS- i uue tervikteksti

koostamise menetlusse. Muudatus jääb

eelnõusse esitatud kujul.

Kui on soov relvade ja laskemoona

veonõudeid laiemalt ajakohastada, palume

vastavad ettepanekud järgmise eelnõu

menetluse jaoks selgelt ja konkreetselt

formuleerida, koos põhjenduste ja

mõjuhinnanguga, et oleks võimalik läbi viia

terviklik analüüs.

10. 47) paragrahvi 57 täiendatakse

lõigetega 51 ja 52 järgmises

sõnastuses:

„(51) Füüsilise isiku relvade ja

laskemoona veol võib veose

turvamiseks kasutada isiklikku

Arvestatud.

RelvS § 57 täiendamine lõigetega 5¹ ja 5²

jäetakse käesolevast eelnõust välja.

Muudatust käsitletakse uuesti RelvS- i uue

tervikteksti koostamise menetluse raames.

55

tulirelva, mis on registreeritud

turvalisuse tagamise otstarbel.

(52) Juriidilise isiku relvade ja

laskemoona veol võib veose

turvamiseks kasutada juriidilise isiku

relva, mis on registreeritud turvamise

otstarbel.“;

Ettepanek oleks see paragrahv VTK-s

täpsemalt lahti kirjutada

Eesti Kohtuekspertiisi Instituut

1. Täpsustada eelnõus 11) paragrahvi 17

lõike 2 punktis 1 muudetud lauseosa

„haavel või valgusrakett või

paukpadrun;“ sõnastusega „haavel või

valgusrakett, või lendkehata

paukpadrun“.

Selgitus: Selguse mõttes on

otstarbekas loetelus eristada

lendkehata paukpadrunit

pihtamislaengutega padrunitest.

Arvestatud.

2. Eelnõus 14) paragrahvi 23 lõikes 1

tehtud ettepanek asendada lauseosa

„või tulirelva olulise osa” tekstiosaga

„,tulirelva olulise osa või tulirelva

lisaseadme“ eeldab lisanduva kolme

tulirelva lisaseadme (helisummutid,

lasersihikud ning öösihikud)

defineerimist relvaseaduses.

Selgitus: Tüübikinnituse tegemise

eelduseks on selge ja ühene arusaam

objektist, millele tüübikinnitus

tehakse. Eelkõige on olulised

ehituslikud tunnused, millele

nimetatud lisaseadmed peavad

vastama.

Antud selgitus.

Eelnõust on tulirelva lisaseadmete

tüübikinnitust ja teenistus- ja tsiviilrelvade

registris arvestuse pidamist puudutav osa

välja jäetud ning käsitletakse uuesti uue

RelvS- i tervikteksti koostamisel.

3. Soovitame eelnõu 15) paragrahvi 23

lõike 2 teist lauset täiendada pärast

sõna „relvad“ tekstiosaga „välja

arvatud hoiatus- ja signaalrelvad ja

paragrahvi 18 lõike 1 punktides 22 –24

loetletud relvad“.

Selgitus: Ilma täienduseta jääksid

tüübikinnituse kohustuse alt edaspidi

välja laskekõlbmatuks muudetud

relvad ja enne 1870. aastat valmistatud

tulirelvad ja nende koopiad.

Antud selgitus.

Tüübikinnitust puudutav on eelnõust välja

jäetud ja käsitletakse uuesti RelvS- i uue

tervikteksti koostamise menetluses.

4. Eelnõu 41) paragrahvi 46 lõige 5

muudetakse sõnastust, kuid nii vanas Arvestatud osaliselt.

56

kui väljatöötamisel oleva relvaseaduse

punktides 1 ja 5 on sõnastus teiste

punktidega võrreldes ebaselgem.

Soovitame ühtlustada sõnastust punkti

3 eeskujul.

Selgitus: Punktis 3 on selgelt kirjas

padrunite arv ühe relva kohta, kuid

punktides 1 ja 5 jääb selgusetuks, kas

padrunite arv käib ühe relva või

kõikide sama kaliibriga või loa liigiga

relvade kohta.

Ettepanekus viidatud ebaselgus on

põhjendatud. RelvS § 46 lõike 5 punktis 3 on

lubatud padrunite arv selgelt seotud iga

konkreetse relvaga, samas kui punktide 1 ja 5

sõnastus võib anda alust erinevateks

tõlgendusteks.

Eelnõu eesmärk on säilitada riskipõhine

lähenemine ning eristada isikupõhiseid ja

relvapõhiseid piirmäärasid vastavalt

relvaliigile ja kasutusotstarbele. Punktides 1

ja 5 on kavandatud isikupõhine piirmäär ning

nende tõlgendamine relvapõhisena ei ole

eelnõu eesmärgiga kooskõlas.

Õigusselguse suurendamiseks täpsustatakse

seletuskirjas, et punktides 1 ja 5 sätestatud

padrunite arv kehtib isiku kohta, sõltumata

sama liiki või sama kaliibriga relvade arvust.

Normiteksti täiendamist ei peeta käesoleva

eelnõu raames vajalikuks, kuna see võiks viia

regulatsiooni sisulise muutmiseni, mida ei

ole kavandatud.

5. Muuta eelnõu 41) paragrahvi 46 lõige

5 punkti 2 sõnastus „kuni 300 hoiatus-

ja signaalrelva padrunit“ täpsemaks

„kuni 300 hoiatus- ja signaalrelva

alaliigi gaasirelva padrunit“.

Selgitus: Reaalne koguste piiramise

vajadus kehtib ainult gaasirelva

padrunitele.

Arvestatud osaliselt.

Eelnõus asendatakse tekstiosa „hoiatus- ja

signaalrelva“ sõnaga „gaasirelva“.

6. Kaaluda eelnõu 41) paragrahvi 46

lõige 5 punkti 6 sõnastuse „kuni 1 kg

püssirohtu iga tulirelva kohta, kuid

kokku mitte üle 5 kg“ muutmist

näiteks sõnastuses „kuni 5 kg lahtist

püssirohtu“.

Selgitus: Muudatus viib

maksimaalselt lubatud padrunite arvu

ja nende iselaadimiseks kasutatava

püssirohu ning sütikute kogused

omavahel paremini proportsiooni.

Lisaks täpsustab sõnastuse muutus

padrunites sisalduva püssirohu

arvestamist.

Arvestatud osaliselt.

Eelnõuga kavandatud püssirohu koguste

regulatsioon lähtub riskipõhisest

lähenemisest ning seob lubatud püssirohu

koguse tulirelvade arvuga, kehtestades samal

ajal absoluutse ülempiiri. Selline lahendus

võimaldab arvestada isiku tegelikku relvade

arvu ning piirata püssirohu põhjendamatult

suurt koondumist.

Samas on põhjendatud ettepanekus tõstatatud

vajadus täpsustada regulatsiooni

rakendamist, eelkõige seoses padrunites

sisalduva püssirohu arvestamisega.

Õigusselguse huvides täpsustatakse

seletuskirjas, et RelvS § 46 lõike 5 punktis 6

sätestatud kogus hõlmab üksnes lahtist

püssirohtu ning ei hõlma padrunites

sisalduvat püssirohtu.

Üldise, relvade arvust sõltumatu 5 kg

piirmäära kehtestamist ei peeta siiski

põhjendatuks, kuna see ei arvesta isiku

valduses olevate tulirelvade arvu ega

57

kasutusotstarvet. Kehtestatav relvapõhine

piirang koos absoluutse ülempiiriga tagab

parema proportsionaalsuse ning on paremini

kooskõlas avaliku turvalisuse eesmärgiga.

7. Kaaluda eelnõu 47) paragrahvi 57

täienduse lõike 51 sõnastamist

järgmiselt „Füüsilise isiku relvade ja

laskemoona veol võib veose

turvamiseks kasutada isiklikku

tulirelva.“

Selgitus: Eelnõus pakutud sõnastus

piiraks põhjendamatult mõne teise

otstarbega isiklikku relva omavate

isikute võimalusi relvade veoks.

Antud selgitus.

Eelnõus kavandatud regulatsioon ei muuda

kehtivaid relva kandmise nõudeid ega anna

füüsilisele isikule täiendavat õigust tulirelva

kandmiseks. Relvade ja laskemoona veol

veose turvamise võimalus on seotud üksnes

nende tulirelvadega, mille kandmine on

isikule seaduse kohaselt lubatud, st

turvalisuse otstarbel registreeritud

tulirelvadega.

Õigusselguse tagamiseks täpsustatakse

seletuskirjas, et § 57 ei võimalda veose

turvamise eesmärgil kanda ega kasutada

jahipidamise, spordi või muul otstarbel

registreeritud tulirelva. Samuti selgitatakse,

et veose turvamine ei tähenda relva

kasutamist aktiivse turvategevuse eesmärgil

ega kujuta endast erandit relva kandmist

reguleerivatest üldsätetest.

Täiendava normiteksti lisamist ei peeta

vajalikuks, kuna see võiks tekitada eksitava

mulje kandmisõiguse laienemisest.

Seletuskirja täpsustus on piisav regulatsiooni

üheselt mõistetavuse ja terminoloogilise

järjepidevuse tagamiseks.

Eesti Relvaomanike Liit

1. Tulirelva lisaseadmete

(helisummuti, laser- ja öösihik)

tüübikinnituse ja registreerimise

nõue - eelnõu punktid 14, 16, 17 ja

55.

Antud muudatus suurendaks meie

hinnangul tuntavalt halduskoormust

ning bürokraatiat nii ametiasutustele

kui relvakaupmeestele, mis on risti

vastupidi seadusemuudatuse

eesmärgiga ning millele pole

mõjuhinnangus tähelepanu pööratud.

Helisummutite osas on relvaseadus

viimasel ajal just leebemaks läinud,

lubades neid jätta sport/jahirelva külge

kinnitatuna ka väljaspool lasketiiru.

Relvaomanike Liidu ootus oleks

pigem, et mindaks selles suunas edasi,

nt lubades summutit ja lasersihikut

kõikidele relvaomanikele.

Antud selgitus.

Eelnõust on tulirelva lisaseadmete

tüübikinnitust ja teenistus- ja tsiviilrelvade

registris arvestuse pidamist puudutav osa

välja jäetud ning käsitletakse uuesti uue

seaduse tervikteksti koostamisel.

58

Seaduskuulekas relvaomanik kasutab

ka relva lisaseadmeid

vastutustundlikult ning kurjategija

leiab alati viisi, kuidas neid hankida.

Tüübikinnituse vajalikkuse

põhjendusena tuuakse ohutust, aga

jääb ebaselgeks, kas tahetakse kaitsta

relvaomanikku iseenda (ohtliku

lisaseadme) eest või muudab

tüübikinnituseta lasersihik ja/või

summuti relva(omanikku) teistele

ohtlikumaks.

Kuna lisaseadmetel pole paljudel

juhtudel seerianumbrit ja sageli

puudub ka selgelt eristatav

(kulumiskindel) markeering, siis on

ilmselt problemaatiline ka järelevalve.

Kuidas peaks relvaomanik käituma

lisaseadme käest-kätte või internetist

ostmisel? Mis saab olemasolevatest

lisaseadmetest? Praegusel kujul on

muudatus huvigruppidega läbi

arutamata, põhjendused ebausutavad

ning selle lühikese ajaga rakendamine

tekitab ilmselt segadust kõikides

osapooltes.

2. Laskemoona definitsiooni

muutmine - eelnõu punktid 9 ja 10.

Meie hinnangul antud muudatus ei

paranda õigusselgust ning võib

täiendavalt piirata relvaomanike ja ka

heausklike tavakodanike õigusi.

Vastavalt kehtiva seaduse §-le 18

"Piiramata tsiviilkäibega

padrunikomponent on kuul,

haavel või muu lendkeha ja

padrunikest." mis on igati õigustatud,

kuna need on eraldiseisvalt ohutud

komponendid.

Seletuskirjas tuuakse välja "Kehtiva

sõnastuse järgi on

järelevalvepraktikas esinenud

olukordi, kus vaidluse alla on

sattunud, kas laskemoona komponendi

(nt ainult padrunikesta või püssirohu)

omamine on käsitatav laskemoona

käitlemisena RelvS-i tähenduses".

Kõik laskemoona osad ei kujuta

endast sarnast ohtu, kui terviklik

padrun. Püssirohule ja

Antud selgitus.

Eelnõu punktidega 9 ja 10 kavandatud

laskemoona definitsiooni täpsustamise

eesmärk on suurendada õigusselgust ja

ühtlustada järelevalvepraktikat. Kehtiv

regulatsioon on praktikas tekitanud

tõlgenduslikke vaidlusi selle üle, kas

üksikute laskemoona komponentide

käitlemine on käsitatav laskemoona

käitlemisena RelvS tähenduses. Muudatuse

eesmärk on need ebaselgused kõrvaldada.

Kuigi laskemoona üksikud komponendid ei

kujuta endast eraldiseisvalt samaväärset ohtu

kui terviklik padrun, on eelnõu lähenemine

süsteemne ning arvestab, et laskemoona

käitlemine hõlmab ka selle koostisosade

koondkäitlemist ja eesmärgipärast

kasutamist. Püssirohule ja sütikutele kehtivad

piirangud säilivad ning eelnõu ei sea

täiendavaid sisulisi nõudeid padrunikestade

või kuulide tavapärasele ringlusele ega

heausksele kasutamisele väljaspool relvade

käitlemist.

Lasketiirudes tekkivate tühjade

padrunikestade käitlemine, sh nende

üleandmine vanametalli kokkuostu, ei ole

59

sütikutele rakenduvad juba praegu

vastavad piirangud, kestadele ja

kuulidele ei tohiks aga definitsiooni

muutmise teel täiendavaid piiranguid

seada.

Näiteks lasketiirudes ja suurematel

laskevõistlustel tekib arvestatavas

koguses tühje padrunikesti, mida

praegu viiakse valdavalt vanametalli

kokkuostu. Meie hinnangul oleks

absurdne, kui selliseid kesti käsitletaks

laskemoonana ning nõutaks nende

transportimist samadel tingimusi, kui

tervikliku laskemoona veol.

Samuti on tühje padrunikesti

kasutanud relvadega mitte seotud

isikud näiteks oma riideesemete

(püksirihmad, vestid, mütsid-kaabud

jne.), autode-mootorrataste

(ventiilikorgid) isikupärastamiseks

läbi aegade ning loodetavasti ei ole

muudatuse eesmärk muuta neid kõik

RelvS mõistes laskemoona

käitlejateks.

Lisaks märgime, et kehtivas seaduses

on §-s 17 defineeritud

"padrunikomponendid" ning

nendele viidatakse §-des 18 ja 73, kuid

muudatus neid paragrahve ei muuda

ehk lisab mõistete segadust.

eelnõu eesmärkide kohaselt käsitatav

laskemoona käitlemisena RelvS- i mõttes.

Samuti ei ole muudatuse eesmärk laiendada

RelvS kohaldamisala isikutele, kes kasutavad

padrunikomponente dekoratiivsel või muul

relvadega mitteseotud eesmärgil.

Käesoleva eelnõu raames on muudatus siiski

põhjendatud ning aitab vähendada senist

tõlgendusruumi järelevalvepraktikas.

3. Majandustegevuse teade lasketiiru

pidamisel - eelnõu punktid 48, 49 ja

50

Mõistame, et majandustegevuse teade

ei eelda, et tegevuse eesmärgiks on

tulu saamine, kuid palume arvestada,

et antud muudatus ei tohiks välistada

lasketiiru/-paiga pidamist eraisikutel

n.ö. hobi korras oma isiklikuks

tarbeks.

Eestis on lasketiire vähe ning kindlasti

ei tohiks uute tiirude rajamisele

täiendavaid takistusi seada.

Antud selgitus:

Majandustegevuse teate esitamise kohustus

ei ole seotud tegevuse tulu teenimise

eesmärgiga ning ei välista lasketiiru või

laskepaiga pidamist eraisiku poolt isiklikuks

tarbeks. Tegemist on järelevalve- ja

ohutusmeetmega, mille eesmärk on tagada

lasketiirudele ja laskepaikadele ühtsed

miinimumnõuded ning riiklik ülevaade

sellise tegevuse toimumisest.

Eelnõu ei sea täiendavaid sisulisi piiranguid

lasketiirude rajamisele ega pidamisele ning

selle eesmärk ei ole vähendada lasketiirude

arvu ega takistada uute tiirude loomist.

Majandustegevuse teate nõue on

proportsionaalne ning vajalik avaliku

turvalisuse tagamiseks ning võimaldab

pädeval asutusel hinnata tegevuse vastavust

ohutusnõuetele sõltumata sellest, kas tegevus

toimub ärilisel või mitteärilisel eesmärgil.

Vajaduse korral täpsustatakse seletuskirjas,

et majandustegevuse teate esitamise kohustus

60

laieneb ka isiklikuks tarbeks peetavatele

lasketiirudele ega tähenda majandustegevuse

alustamise kohustust maksunduslikus või

ettevõtlusõiguslikus tähenduses.

4. Tulirelva hoidmise nõuded - eelnõu

punkt 40

Pakutud muudatus "Tulirelva

hoidmisel ei tohi padrun olla

padrunipesas“ on iseenesest

tervitatav, kuid selguse huvides peaks

ka määrama, kuidas tohib hoida

revolvrit ehk kuidas tühja padrunipesa

nõue sellele täpselt rakenduks.

Arvestatud.

Revolvri konstruktsioonist tulenevalt on

võimalik sätestada erisus, mis võimaldab

piiratud ulatuses padrunite hoidmist trumlis,

säilitades samal ajal nõuetekohase ohutuse

taseme. Ohutuse tagamiseks on põhjendatud

nõuda, et lööknõel ei oleks joondatud

padruniga ning et relv oleks mehhaaniliselt

sellises asendis, mis välistab juhusliku lasu.

Erisuse kehtestamisel on oluline sätestada

selged ja üheselt mõistetavad tingimused, et

vältida tõlgenduslikku ebakindlust ning

tagada järelevalve teostatavus. Seetõttu on

põhjendatud siduda erisus konkreetse

ohutusnõudega, mitte lubada padruni

paiknemist vahetult lööknõela ees.

Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud

Martin Kiuru

1. Eelnõust on hetkel välja jäänud

kehtivas redaktsioonis olev piirang

nugadele. Nimelt määratleb RelvS §

20 lg 2 p 1 tsiviilkäibes keelatud

relvana mh vedru-või raskusjõul

väljaviskuva ja seejärel jäigalt

kinnituva teraga noad, mille tera

pikkus on üle 8,5 cm või mille tera on

kahelt poolt teritatud. Nimetatud

piirang on eriseaduses ajale jalgu

jäänud ning ebaproportsionaalne.

Enamik Ühenduse liikmesriike ei piira

selliste esemete hulka kuuluvate

toodete müüki ning ei ole neid

tsiviilkäibes keelustanud. Olgu

lisatud, et sõltuvalt tera kujust võib ka

kahelt poolt teritamata ning

kokkuvolditava või fikseeritud teraga

noaga, mille tera pikkus ületab 8,5 cm

tekitada samaväärseid või suuremaid

kahjustusi. Vedru või raskusjõul

väljaviskumine ei muuda nuga ei

ohtlikumaks ega ohutumaks. Sellest

Tingituna teen ettepaneku eelnõuga

RelvS § 20 lg 2 p 1 seadusest välja

jätta;

Ettepanekut ei toetata.

RelvS § 20 lõike 2 punktis 1 sätestatud

piirang reguleerib teatud nugade tsiviilkäivet,

lähtudes nende kasutusvalmidusest ja

varjatud kandmise riskist. Ettepanekus

toodud põhjendused ei ole käesoleva eelnõu

menetluses piisavad kehtiva regulatsiooni

kehtetuks tunnistamiseks ega ole esitatud

vastavat mõjuanalüüsi.

Asjaolu, et teatud muude nugadega on

võimalik tekitada samaväärseid

kehavigastusi, ei välista nimetatud nugade

eripärast tulenevat kõrgendatud riski

avalikule korrale. Piirangu eesmärk on

ennetav ning suunatud kiiresti ja ühe käega

kasutusvalmis esemete tsiviilkäibe

piiramisele.

Regulatsiooni muutmine eeldaks

eraldiseisvat ja terviklikku analüüsi, sh mõju

avalikule turvalisusele, õigusselgusele ja

järelevalve teostatavusele. Ettepanekut on

võimalik kaaluda eraldi menetluses

tulevikus, kuid käesoleva eelnõu raames ei

ole muudatuse tegemine põhjendatud.

2. Ettepanek muuta eelnõu punkt 41,

millega muudetakse RelvS

paragrahvi lg 5, järgnevas

sõnastuses:

Mitte arvestatud.

Eelnõuga kavandatakse laskemoona koguste

muutmist, kuid punktis 1 ei ole põhjendatud

lubatud laskemoona koguse sidumine iga

61

(5) Füüsiline isik võib hoida

laskemoona järgmistes kogustes:

1) kuni 1000 padrunit iga isiku

omandis või valduses olevate

turvalisuse tagamise otstarbega

tulirelva kohta;

2) kuni 300 hoiatus- ja signaalrelva

padrunit;

3) kuni 1000 padrunit iga vintraudse

jahitulirelva kohta;

4) kuni 1000 padrunit iga sileraudse

jahitulirelva kohta;

5) kuni 10 000 padrunit isiku omandis

või valduses olevate sporditulirelvade

kohta;

6) kuni 1 kg püssirohtu iga tulirelva

kohta, kuid kokku mitte üle 5 kg;

7) kuni 10 000 sütikut.

Selline muudatus tagaks ühtlasema

lähenemise p 1 ja p 3 ja 4 rakendamisel

ning ei tooks sealjuures kaasa

ohutuslikku mõju (p 2 ja 3 puhul

lubatud suurus) ning tagaks ka VTK

kui ka seletuskirjas toodud eesmärgi ja

ootuse parema rakendamise;

turvalisuse tagamise otstarbega tulirelvaga.

Selline lahendus tooks kaasa lubatud

laskemoona koguse kumulatiivse

suurenemise relvade arvu kasvades ning ei

ole kooskõlas eelnõu eesmärgiga hoida

laskemoona kogused riskipõhiselt ja

proportsionaalselt piiratud.

Turvalisuse tagamise otstarbega tulirelvade

puhul ei ole suuremate laskemoona koguste

hoidmine üldjuhul vältimatult vajalik ning

erinevalt spordi- ja jahitegevusest puudub

selleks selge praktiline vajadus. Seetõttu on

põhjendatud säilitada isikupõhine ülempiir

ning vältida relvapõhist koguse

suurendamist.

Eelnõus kavandatud lahendus, kus punktis 1

ei kasutata sõna „iga“, tagab selgema,

ühtlasema ja paremini järelevalvatava

regulatsiooni ning on paremini kooskõlas

avaliku turvalisuse eesmärgiga.

3. Eelnõu punkt 44 kohaselt, millega

muudetakse RelvS paragrahvi 46 lg 8,

nähakse ette, et relvaomaniku

viibimisel hoiukohas võib ühte

turvalisuse otstarbel registreeritud

tulirelva ja kuni 50 padrunit hoida

väljaspool relvakappi või relvahoidlat.

Sel juhul tuleb relva ja selle

laskemoona hoida hoiukohas, mis on

kõrvalisele isikule raskesti avastatav

ja kättesaadav.

Selle muudatusega kaotatakse ära

hetkel kehtiv norm, mille kohaselt ei

ole kapp vms nõutav juhul kui

tegemist on ühe relva ja selle

laskemoona hoidmisega. Mõneti on

muudatuse eesmärk arusaadav –

soovitakse hoiutingimuste

ühtlustamist ning suunata kõik

omanikud poodi relvakappi ostma

minna. Samas tekitab küsimusi selle

erisuse ärakaotamise

proprotsionaalsus. Minu ettepanek

oleks muudatus siduda ära käesolevas

kirjas toodud ettepanekuga eelnõu

Mitte arvestatud.

Kehtiva erisuse säilitamine ei taga relvade

hoiustamisel piisavalt üheselt mõistetavat ja

kontrollitavat turvalisuse taset. Nõue hoida

relva ja laskemoona „kõrvalisele isikule

raskesti avastatavas ja kättesaadavas“ kohas

on subjektiivne ning raskesti järelevalvatav

võrreldes relvakapi kasutamisega.

Eelnõu eesmärk on relvade hoiutingimuste

ühtlustamine ja õigusselguse suurendamine.

Erisuse säilitamine ühe relva puhul ei ole

selle eesmärgiga kooskõlas ning jätaks

kehtima põhjendamatu erinevuse

relvaomanike vahel.

Relvakapi nõue on relva omamisega kaasnev

proportsionaalne kohustus, arvestades relva

ohtlikkust ja avaliku turvalisuse tagamise

vajadust. Selge ja ühtne hoiustamisnõue on

paremini rakendatav nii relvaomanike kui ka

järelevalveasutuste jaoks.

62

punkti 41 osas. Ehk jätta võimalike

hoiutingimuses toodud erisus (kehtiv

RelvS paragrahv lg 8) ühe tulirelva ja

laskemoona puhul, kuid kui relva

hoidmiseks on omanikul olemas

relvakapp, siis võib ta hoida ka

suuremas koguses laskemoona (vt

käesoleva kirja p 2 toodud ettepanek).

1

26.02.2026

Relvaseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse eelnõu

seletuskiri

Sisukord

1. Sissejuhatus ................................................................................................................................. 3

1.1. Sisukokkuvõte ...................................................................................................................... 3

1.2. Eelnõu ettevalmistaja ............................................................................................................ 5

1.3. Märkused .............................................................................................................................. 5

2. Seaduse eesmärk .......................................................................................................................... 7

2.1. Hetkeolukord ja kehtiv õigus ................................................................................................ 7

2.2. Eelnõu eesmärk ja kavandatud lahendus .............................................................................. 8

2.3. Eelnõu menetluskäik ............................................................................................................ 9

2.3 Andmekaitsealane mõjuanalüüs .......................................................................................... 11

2.4. Võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse üldine hindamine .............................................. 12

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs .................................................................................................. 13

4. Eelnõu terminoloogia ................................................................................................................ 69

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele................................................................................... 69

6. Seaduse mõjud ........................................................................................................................... 70

6.1. Mõju õigusselgusele ja õiguskorra süsteemsusele.............................................................. 70

6.2. Mõju avalikule korrale ja julgeolekule ............................................................................... 70

6.3. Mõju riigikaitsele ................................................................................................................ 72

6.3.1. Riigikaitses osalevad isikud ........................................................................................ 73

6.3.2. Kaitsetööstus, Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusvälja kasutamine .............................. 74

6.3.3. LMS-i kohaldamisala .................................................................................................. 77

6.4. Mõju järelevalvele ja andmekaitsele .................................................................................. 77

6.5. Mõju halduskoormusele ..................................................................................................... 79

6.6. Mõju majandusele ja turule ................................................................................................ 83

6.7. Mõju ühiskonnale ja elanikkonnale .................................................................................... 87

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja

tulud ............................................................................................................................................... 89

7.1. Mõju riigi tegevustele ......................................................................................................... 89

2

8. Rakendusaktid ........................................................................................................................... 91

9. Seaduse jõustumine ................................................................................................................... 91

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon .......................... 92

3

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Euroopa ja Eesti julgeolekukeskkond on viimastel aastatel oluliselt muutunud. Venemaa jätkuv

agressiivne välispoliitika ja piirkondlikud ambitsioonid on suurendanud julgeolekuriske ning

loonud reaalseid ohte Eesti ja tema liitlaste julgeolekule. Sellises keerulises ja ettearvamatus

julgeolekuolukorras on vältimatu relva omamise ja käitlemise regulatsiooni ajakohastamine, et

toetada riigikaitselisi vajadusi, tugevdada ühiskonna kaitsevõimet ning tagada avalik ja

siseturvalisus.

Lisaks on eelnõu eesmärk ajakohastada ja täpsustada relvaseaduse1 (edaspidi RelvS) sätteid, et viia

need vastavusse Euroopa Liidu (edaspidi EL) õigusega – RelvS-is on üle võetud Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/5552, mis reguleerib relvade omandamist ja valdamist

(edaspidi tulirelvadirektiiv), kuid on selgunud, et ülevõtmisel on mõningaid puudujääke, mis

vajavad lahendamist seoses rikkumismenetluse algatamisega. Eelnõuga kõrvaldatakse need

puudused, täpsustatakse lõhke- ja süütelaskemoona määratlusi, eristatakse selgemalt keelatud

laskemoona komponendid ning ühtlustatakse tulirelvade liigitus tulirelvadirektiivis sätestatud

kategooriatega. Tegemist ei ole uute poliitiliste valikutega, vaid EL-i õiguse korrektse ja täieliku

ülevõtmisega ning riigisisese regulatsiooni kooskõlla viimisega liidu õigusega.

Samuti ajakohastatakse RelvS-i, korrastades relvade ja laskemoona käitlemise, hoiustamise ja

kasutamise nõudeid ning järelevalve korraldust. Muudatuste eesmärk on suurendada õigusselgust,

muuta regulatsioon paremini rakendatavaks ning tagada selgem ja ühtlasem praktika.

Eelnõuga täpsustatakse relvade ja lisaseadmete käitlemise tingimusi ning muudetakse relvade

hoiustamise nõuded riskipõhisemaks, vähendades väikeste relvakoguste omanike koormust.

Samuti ajakohastatakse laskemoona regulatsiooni ning võimaldatakse suuremad varud, et

suurendada varustuskindlust ja toetada riigikaitselist valmisolekut.

Oluliselt täpsustatakse relvakasutuse reegleid, sealhulgas sätestatakse hoiatuslasu tegemise alused,

mida senine RelvS ei reguleerinud. Lisaks muudetakse relvade ja laskemoona vedu selgemaks ning

kasutajasõbralikumaks.

Eelnõuga kehtestatakse lasketiirus tasulise teenuse osutamise õiguseta lasketiiru pidamise ning

gaasipihusti, pneumorelva, hoiatus- ja signaalrelva ning nende laskemoona müügiga seotud

majandustegevusest teavitamise kord. See loob selge ja läbipaistva raamistiku relvaalase

majandustegevuse jälgimiseks ning võimaldab järelevalveasutustel paremini hinnata ja maandada

võimalikke riske.

Ajakohastatakse teenistus- ja tsiviilrelvade registri (edaspidi relvaregister) regulatsiooni,

täpsustatakse registri ülesehitust ja volitusnormi ning luuakse kriminaalpolitsei alamregister

1 Relvaseadus – RT I, 12.12.2024, 4. 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. märtsi 2021. aasta direktiiv (EL) 2021/555 relvade omandamise ja valduse

kontrolli kohta (ELT L 115, 06.04.2021, lk 1–25).

4

tundlike andmete turvaliseks töötlemiseks. See parandab andmete töökindlust, järelevalve tõhusust

ja andmekaitset.

Eelnõuga pikendatakse soetamisloa kehtivusaega, samuti päritud relvade omandamise või

võõrandamise tähtaega. Tähtaja pikendamine võimaldab soetamisloa omajal soetada relva

vastavalt turuolukorrale ja tegelikele tarneaegadele, vähendab korduvate taotluste arvu ning

suurendab menetluse tõhusust. Tähtaja pikendamine annab pärijale rohkem aega teha teadlik ja

kaalutletud otsus relva edasise käitlemise kohta.

Korrastatakse soetamisloa ja relvaloa väljastamist välistavate asjaolude loetelu ning antakse

Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) kaalutlusõigus soetamisloa või relvaloa kehtetuks

tunnistamiseks, kui loa omajat on väärteomenetluse korras karistatud relva, tulirelva olulise osa või

laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud

nõude rikkumise eest.

Samuti lihtsustatakse kollektsioneerimisega seotud relvade hoiustamise nõudeid, muutes need

riskipõhisemaks – loobutakse külmrelvade ja kuni kaheksa tsiviilkäibes lubatud tulirelva

ebaproportsionaalsest hoiustamiskohustusest, vähendades nii kollektsionääride halduskoormust ja

kulusid, kuid säilitades relvade turvalise hoiustamise põhimõtted.

Lisaks RelvS-i muudatustele nähakse ette üks lõhkematerjaliseaduse (edaspidi LMS) muudatus,

millega välistatakse LMS-i kehtivus peale muude ametiasutuste ka Riigi Kaitseinvesteeringute

Keskusele (edaspidi RKIK). Kehtiv regulatsioon toob kaasa olukorra, kus RKIK-le laienevad

LMS-ist tulenevad loa- ja käitlejanõuded, samas kui teised Kaitseministeeriumi valitsemisala

asutused on nendest nõuetest vabastatud.

Eelnõu koostamisel on arvestatud Justiits- ja Digiministeeriumi (edaspidi JDM) regulatiivse

koormuse juhtimise põhimõtet3 (halduskoormuse tasakaalustamise reegel), mille kohaselt peab

uute või rangemate kohustuste kehtestamine olema tasakaalus kehtivate kohustuste

leevendamisega. Eelnõus on seda põhimõtet järgitud, kuna eelnõu toob küll kaasa mõned

täpsustatud või uued nõuded, kuid nendega paralleelselt vähendatakse mitmeid seniseid kohustusi,

mis on osutunud praktikas ebaproportsionaalseks või ebaselgeks.

Olulisema mõjuga uued kohustused on lasketiiru pidajate ja piiramata tsiviilkäibega relvadega

kauplejate majandustegevusteate esitamise nõue ning kohustus omada RelvS-i nõuetele vastavat

relvakappi ka ühe tulirelva hoidmisel.

Samas leevendatakse relvakollektsioonide hoidmise nõudeid, muutes relvakapi ja relvahoidla

nõuded riskipõhiseks. See vähendab väiksemate relvakogude omanike rahalist ja halduskoormust.

Regulatsiooni täpsustamine ning menetluste ühtlustamine võivad pikemas perspektiivis vähendada

vaidlusi ja korduvaid menetlustoiminguid.

3 Halduskoormuse tasakaalustamise reegli rakendamise juhis. Kättesaadav:

https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2025-

05/Halduskoormuse%20tasakaalustamise%20reegli%20rakendamise%20juhis.pdf.

5

Regulatiivse koormuse kogumõju hindamisel on arvestatud nii otseseid kohustusi (nt teavitamis-

ja registreerimisnõuded) kui ka kaudseid mõjusid (nt selgem vastutuse jaotus, menetluse

prognoositavus). Hinnanguliselt ei too eelnõu kaasa olulist ega süsteemset koormuse kasvu, kuid

mõju ei ole täielikult neutraalne.

Halduskoormuse tasakaalustamise põhimõtet on kohaldatud regulatsiooni tervikmõju arvestades.

Kuigi osa kohustusi lisandub, tasakaalustavad neid õigusselguse suurenemine, menetlusliku

ebakindluse vähenemine ja mõnes valdkonnas nõuete leevenemine.

Eelnõu terviklik rakendamine parandab relvade käitlemise kontrollitavust ja riskijuhtimist,

tõhustab järelevalvet, tugevdab relvakultuuri ja ohutust ning toetab riigikaitselist valmisolekut.

Muudatused aitavad kaasa turvalise elukeskkonna tagamisele ning loovad selgema ja paremini

toimiva õigusraamistiku nii riigile, relvaomanikele, pärijatele kui ka ettevõtjatele.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Siseministeeriumi õigusnõunik Marju Aibast

([email protected]) ja nõunik Riita Proosa ([email protected]).

Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Luisa Keelelahenduste eesti keele vanemtoimetaja

Tiina Alekõrs ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud ühegi menetluses oleva eelnõuga.

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2023–20274 (edaspidi VVTP)

eesmärgiga tagada relvaloa saamise ja pikendamise reeglite lihtsus ning kaotada loa taotlemisel

liigne bürokraatia5.

Eelnõus arvestatakse Eesti Reformierakonna ja Erakonna Eesti 200 valitsusliidu aluslepingu

punktis 4 „Siseturvalisus“ toodud kokkulepet, mis näeb ette, et efektiivsuse suurendamiseks

vähendame dubleerimist ja bürokraatiat ning suurendame nüüdisaegsete tehnoloogiliste lahenduste

kasutuselevõttu. Ajakohastame RelvS-i ning lähtume inimeste elu ja tervise kaitsmisel

teaduspõhisusest6.

4 Vabariigi Valitsuse 19. juuni 2025. aasta protokollilise otsuse punkt 13. 5 Aluslepingu ja Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga on võimalik tutvuda internetiaadressil

https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3060/3202/4006/VV_2024_60k_lisa.pdf. 6 Eesti Reformierakonna ja Erakonna Eesti 200 valitsusliidu alusleping, p 4 „Sisejulgeolek“. Kättesaadav:

https://valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise-alused/koalitsioonilepe-2025-2027/sisejulgeolek.

6

Samuti on eelnõu seotud „Siseturvalisuse arengukava 2020–2030“7 programmi „Siseturvalisus

2024–2027“ meetmega „Ennetava ja turvalise elukeskkonna kujundamine“, mille peaeesmärk on

muu hulgas järgmine: „Eesti on ohutu elukeskkonna ja turvaliste kogukondadega ühiskond, kus

elanikud oskavad turvalisusriske märgata, neid vältida ja vajadusel neile adekvaatselt reageerida.

Tehakse mitmekesist ennetustööd, mida iseloomustab valdkondadeülesus, kogukonnakesksus ja

eri partnerite koostöö. Igaühe kaasatus ja panus iseenda ning kogukonna turvalisusesse vähendab

ohtu elule, tervisele, keskkonnale ja varale.“. Lisaks on eelnõu seotud programmi meetmega „Kiire

ja asjatundlik abi“, milles tähtsustatakse seda, et „inimesed tunnevad ennast kaitstuna ja avalikus

kohas turvaliselt“ ning „järelevalvet avaliku ruumi üle ja sündmuste lahendamist toetavad vähem

bürokraatlik õiguskeskkond ning jätkusuutlikud infotehnoloogia- ja sidelahendused“.

Nende eesmärkide saavutamiseks nähakse programmi „Ennetava ja turvalise elukeskkonna

kujundamine“ tegevuses „Turvalise keskkonna kujundamine“ muu hulgas ette vajadus uuendada

relvaomanikuks saamise korda ja relvade käitlemise järelevalvet, lähtudes eraomandi

puutumatusest ning relvaomaniku vastutusel põhinevast relvakultuurist.

Kaitseministeeriumi kavandatud muudatused on seotud riigi julgeoleku, riigikaitse tugevdamise ja

kaitsetööstuse edendamise eesmärgiga. Need eesmärgid tulenevad nii VVTP-st (punkt 1.1.6),

riigikaitse arengukavast 2022–20318 kui ka Eesti kaitsetööstuspoliitika 2024–2030 alustest9. Need

eesmärgid tulenevad nii VVTP-st (punkt 1.1.6), riigikaitse arengukavast 2022–203110 kui ka Eesti

kaitsetööstuspoliitika 2024–2030 alustest11. Kaitsetööstuse arendamine (eelkõige testimise ja

katsetamise võimaldamine) toimub kooskõlas kaitsevaldkonna teadus- ja arendustegevuse

põhimõtetega12, samuti jälgitakse kooskõla riigi teadus- ja arendustegevusega, innovatsiooni ja

ettevõtluse (TAIE) arengukavaga 2021–203513 ning riigi tööstuspoliitika suundumustega.

Eelnõu on osaliselt seotud tulirelvadirektiivi ülevõtmisega ja muudatused on kooskõlas

tulirelvadirektiivis sätestatud põhimõtetega.

Eelnõuga muudetakse:

 RelvS-i redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 12.12.2024, 4;

 LMS-i redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 12.12.2024, 9.

7 Siseministeerium. Siseturvalisuse arengukava 2020–2030. 8 Riigikaitse arengukava 2022–2031. Kättesaadav: https://riigikantselei.ee/sites/default/files/documents/2022-

02/Riigikaitse%20arengukava%202022%20-%202031.pdf 9Kaitseministeerium. Eesti kaitsetööstuspoliitika 2024–2030 alused. Kättesaadav:

https://www.kaitseministeerium.ee/sites/default/files/kaitsetoostuspoliitika_2024_2030_0.pdf 10 Riigikaitse arengukava 2022–2031. Kättesaadav: https://riigikantselei.ee/sites/default/files/documents/2022-

02/Riigikaitse%20arengukava%202022%20-%202031.pdf 11Kaitseministeerium. Eesti kaitsetööstuspoliitika 2024–2030 alused. Kättesaadav:

https://www.kaitseministeerium.ee/sites/default/files/kaitsetoostuspoliitika_2024_2030_0.pdf 12 Kaitseministeeriumi valitsemisala teadus- ja innovatsioonipoliitika, 2022. Kättesaadav:

https://kaitseministeerium.ee/sites/default/files/kaitseministeeriumi_valitsemisala_teadus-

_ja_innovatsioonipoliitika.pdf. 13 TAIE arengukava tutvustus. Kättesaadav:

https://kaitseministeerium.ee/sites/default/files/kaitseministeeriumi_valitsemisala_teadus-

_ja_innovatsioonipoliitika.pdf.

7

Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Eesti Vabariigi põhiseaduse14 (edaspidi PS) § 73 kohaselt

Riigikogu poolthäälte enamus, sest ei muudeta ühtegi PS §-s 104 loetletud seadust.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Hetkeolukord ja kehtiv õigus

RelvS-i kehtiv regulatsioon tugineb mitme ajastu vältel kujunenud normikihistusele ega vasta enam

täiel määral praktika, tehnoloogia ja julgeolekukeskkonna vajadustele. Peamised probleemid on

mõistete ebaselgus, järelevalve piiratus ja tehniliste nõuete vananemine.

Kõigi teenistus- ja tsiviilrelvade üle peetakse RelvS § 24 kohaselt arvestust relvaregistris.

Relvaregister toimib ühtse andmekoguna, milles ei eristata tavakasutuse ja kriminaalpolitsei

kõrgendatud turvanõuetega andmeid. Selline ülesehitus ei toeta piisavalt isiku- ja teiste andmete

turvalist käitlemist, terviklikkust ning konfidentsiaalsust ega kõigi järelevalvefunktsioonide

tõhusat teostamist.

Relvade hoiustamise nõuded on ajale jalgu jäänud: RelvS-i järgi peavad kõik kollektsiooni

kuuluvad relvad asuma relvakapis või relvahoidlas, sõltumata nende suurusest, ja laskemoona

hoidmine relvakapi eraldi lukustatud osas ei ole paljudel juhtudel tehniliselt võimalik. Samuti on

relvade transporti reguleerivad sätted liiga piiravad ega arvesta tegelikke riske, tekitades

põhjendamatut halduskoormust isikutele, kelle tegevus eeldab regulaarset relvade liigutamist.

Kaitseväeteenistuse seaduse15 (edaspidi KVTS) § 7 tähenduses tegevväelane, sõjaaja ametikohale

määratud Kaitseliidu tegevliige või sõjaaja ametikohale määratud reservis olev isik, kes on

riigieelarvest tegevustoetust saava reservis olevate isikute esindusorganisatsiooni (Eesti

Reservohvitseride Kogu, edaspidi EROK) liige (edaspidi riigikaitses osalev isik), võib RelvS-i

kohaselt taotleda oma relvaloale kantud ja relvaregistris registreeritud relva andmetele vastavat

märget (edaspidi riigikaitse märgend), et näiteks soetada piiratud käibega padrunisalv. Riigikaitse

märgendi regulatsioon on liiga kitsas ja sõjaaja ametikohale määratud isikute vanusepiirangute

tõttu kaob võimalus kaasata motiveeritud isikuid, kes sooviksid panustada paindlikumal viisil.

Päritud relvale relva- või võõrandamisloa taotlemise tähtajad on ebarealistlikud ega võimalda

pärijal teha kaalutletud otsust relva võõrandamiseks või relvaloa taotlemiseks.

Laskemoona lubatud koguste piirangud ei vasta laskespordi tegelikele mahtudele ega

rahvusvahelisele olukorrale. Ukraina sõja järgsed tarnehäired näitasid, et väikeste varude korral ei

ole tagatud elutähtsate tegevuste jätkumine ning harrastuslaskuritel ega vabatahtlikel ei ole

võimalik soetada vajalikku kogust treening- või kriisivarusid.

14 Eesti Vabariigi põhiseadus – RT I, 11.04.2025, 2. 15 Kaitseväeteenistuse seadus – RT I, 27.09.2024, 6.

8

Kokkuvõttes iseloomustavad kehtivat õigust õigusselguse puudujääk, ebaühtlane järelevalve ja

praktikas ilmnenud ebaproportsionaalsed nõuded, mistõttu on vaja RelvS-i ulatuslikult

ajakohastada, et tagada regulatsiooni selgus, julgeolekuloogika ühtsus ning nüüdisaegsele

relvakultuurile vastav toimiv raamistik.

2.2. Eelnõu eesmärk ja kavandatud lahendus

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2023–2027 eesmärgiga tagada relvaloa

saamise ja pikendamise reeglite lihtsus ning kaotada loa taotlemisel liigne bürokraatia. Muudatuste

ettevalmistamisel on arvestatud Eesti Reformierakonna ja Erakonna Eesti 200 valitsusliidu

aluslepingu punkti 4 „Siseturvalisus“, mille kohaselt suurendatakse tõhusust dubleerivate

toimingute vähendamise, bürokraatia leevendamise ning nüüdisaegsete tehnoloogiliste lahenduste

kasutuselevõtu kaudu.

Siseturvalisuse arengukava 2020–2030 tegevuse „Turvalise keskkonna kujundamine“ üks

prioriteete on vajadus uuendada relvaomanikuks saamise korda ja relvade käitlemise järelevalvet,

lähtudes eraomandi puutumatuse põhimõttest ning relvaomaniku vastutusel põhinevast

relvakultuurist. Eelnõu väljatöötamine toetab selle prioriteedi täitmist, ajakohastades loa

menetlemise, relvade kasutamise ja hoidmise põhimõtteid ning tugevdades järelevalve tõhusust.

Eelnõuga kavandatud muudatused on valdavalt süsteemse ja tehnilise iseloomuga, kuid osaliselt

täpsustavad isikute õigusi ja kohustusi relvade valdamisel, kasutamisel ja hoidmisel ning

lihtsustavad relvade käitlemisega seotud menetlusi.

Kavandatavate muudatustega soovitakse tagada avalik turvalisus, suurendada õigusselgust ning

samal ajal toetada relvakultuuri, laskespordi, jahiturismi ja riigikaitse arengut. Lisaks aitavad

muudatused kaasa õiguskorra tõhusamale toimimisele, halduskoormuse vähendamisele ning

õigussuhete selgusele.

Eelnõuga kavandatud olulisemad muudatused ja põhjendused on järgmised:

1. Relvade ja laskemoona vedu: leevendatakse relvade ja laskemoona veo nõudeid, et

vähendada logistikakulusid ja lihtsustada relvade liikumist õigustatud isikute vahel.

Muudatus suurendab muu hulgas õigusselgust relva omaniku õiguste osas isikliku relva

kasutamisel veo turvamisel, säilitades samas avaliku turvalisuse.

2. Lasketiir ja laskepaik: ühtlustatakse järelevalvenõudeid tasulist ja tasuta teenust osutavate

lasketiirude üle osas, mis puudutab nõudeid lasketiiru pidajale; õigusselguse huvides

tuuakse seaduse tasandile lasketiirus ja laskepaigas laskmise eest vastutava isiku ning

laskmist läbiviiva isiku määramine.

3. Riigikaitsemärgend: võimaldatakse taotleda isiklikule tulirelvale riigikaitse märgendit

Kaitseliidu tegevliikmel ja reservis oleval isikul, kes on riigieelarvest tegevustoetust saava

reservis olevate isikute esindusorganisatsiooni liige, kes ei ole sõjaaja ametikohale

määratud. Lisaks laiendatakse riigikaitselise märgendi taotlejate ringi Kaitseliidu

toetajaliikmetega. Muudatus võimaldab kaasata paindlikumalt riigikaitsesse kogenud ja

9

motiveeritud relvaomanikke ning toetab ühiskonna laiapindset valmisolekut

kriisiolukorras.

4. Kaitsetööstus: eelnõus toodud muudatused tagavad õigusselguse tegevusloa taotlejatele ja

sõjarelva, relvasüsteemi või (lahing)moona käitlejatele. Samuti muudetakse

vastutuskindlustuse regulatsiooni paindlikumaks, kusjuures uue muudatuse kohaselt ei pea

vastutuskindlustus olemas olema tegevusloa taotlemise hetkel.

5. Juriidilise isiku relv laskespordi edendamisel ja jahipidamisel: lubatakse juriidilisel

isikul anda kasutada relvi külalisjahis osalejatele ning laskespordivõistlustel ja treeningutel

osalejatele. See muudatus toetab laskespordi edendamist ja jahiturismi, lihtsustab

jahikorraldust ning tagab relvade kasutamise kontrollitavuse seaduslikus raamistikus.

6. Kollektsioonirelvade hoiustamine: kaotatakse külmrelvade ja kuni kaheksa tsiviilkäibes

lubatud tulirelva ebaproportsionaalne hoiustamiskohustus, vähendades kollektsionääride

halduskoormust ning kulusid, kuid säilitades relvade turvalise hoiustamise põhimõtted.

7. Laskemoon: see mõiste viiakse kooskõlla tulirelvadirektiiviga ning suurendatakse hoida

lubatud laskemoona koguseid, et tagada õigusselgus ja ühtne praktika EL-i sees, arvestades

samas Eesti relvakultuuri ning laskespordi ja riigikaitse vajadusi.

8. Välisriikide kodanike relvaload: täiendatakse sätteid, mis välistavad relvalubade

väljastamise isikutele, kes võivad kujutada ohtu Eesti julgeolekule või avalikule korrale.

Muudatus tugevdab riigi sisejulgeolekut ja kontrollimehhanisme.

9. Antiikrelvad ja laskekõlbmatud relvad: reguleeritakse üheselt nende käitlemise nõuded,

et vähendada õiguslikku ebaselgust ning tagada nende ohutu kasutamine ja säilitamine.

10. Tähtaegade muudatused: pikendatakse pärandrelvale relva- või võõrandamisloa

taotlemise, soetamisloa kehtivuse ja teisest riigist soetatud tulirelva registreerimise

tähtaegu, tagades õiguskindluse ja proportsionaalsuse ning vähendades halduskoormust nii

relvaomanikele kui ka ametiasutustele.

Eelnõuga ajakohastatakse RelvS-i, et muuta see tasakaalustatumaks ja tõhusamaks, toetades nii

turvalisust, õigusselgust kui ka relvakultuuri arengut Eestis.

2.3. Eelnõu menetluskäik

Eelnõule ei eelnenud formaalselt väljatöötamiskavatsust (edaspidi VTK), kuid eelnõu

kooskõlastamisele esitamisega samal ajal esitati kooskõlastamisele RelvS-i uue tervikteksti

koostamisega seonduv VTK16, milles on esitatud ka praeguse eelnõu teemad.

VTK koostamata jätmine on põhjendatud eelkõige muutunud julgeolekuolukorra tõttu. Venemaa

agressioon Ukraina vastu ning laiem geopoliitiline ebastabiilsus on suurendanud otseseid ja

kaudseid julgeolekuriske. Relvade ja laskemoona regulatsioon on sellises olukorras otseselt seotud

riigikaitselise valmisoleku, elanikkonnakaitse ning avaliku korra tagamisega. Eelnõus sisalduvad

muudatused, sealhulgas laskemoona regulatsiooni ajakohastamine ja varude suurendamise

võimaldamine, relvade ja lisaseadmete käitlemise täpsustamine, relvakasutuse reeglite selgem

sätestamine ning relvaregistri regulatsiooni täiendamine, on seotud riigikaitseliste vajaduste ja

16 Relvaseaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus. Kättesaadav:

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/10b06b10-1c6f-4c63-92a6-6c58c3502cb7.

10

siseturvalisuse tugevdamisega. Muudatuste edasilükkamine üksnes formaalse VTK menetluse

läbiviimiseks ei oleks olnud proportsionaalne, arvestades vajadust reageerida muutunud

julgeolekuolukorrale mõistliku aja jooksul.

Seega kaaluvad kiire normitehniline korrastamine ja õigusselguse suurendamine üles täiendava

menetlusetapi läbiviimise vajaduse.

Samuti tuleb Eesti suhtes algatatud rikkumismenetluse tõttu RelvS-is kiiresti kõrvaldada ebakõlad

(nt laskemoona ja relva mõiste, sealhulgas erinevate laskemoona liikide ja relvade täpsem

määratlemine, hoiatus- ja signaalrelvadega seonduv), et tagada tulirelvadirektiivi korrektne

ülevõtmine. EL-i toimimise lepingu artikli 258 alusel algatatud rikkumismenetlus eeldab

liikmesriigilt viivitamatut ja tõhusat reageerimist. Õiguse ülevõtmise või kohaldamise

puudujääkide kiire kõrvaldamine on vältimatu, et hoida ära menetluse edasiliikumine põhjendatud

arvamuse või Euroopa Kohtu menetluse etappi. Sellises olukorras oleks täiendav VTK menetlus

suurendanud ajakulu ning võinud kasvatada Eesti õiguslikku ja finantsriski. Seetõttu on VTK

koostamata jätmine põhjendatud ka EL-i õiguse nõuetest tuleneva kiireloomulisuse tõttu.

Eelnõus sisalduvate muudatustega ei muudeta RelvS-i üldist kontseptuaalset raamistikku ega

kehtestata uut poliitikasuunda. Muudatuste iseloom on valdavalt:

 normitehniline ja täpsustav (mõistete korrastamine, regulatsiooni selgem sõnastus);

 praktikas ilmnenud tõlgendamisprobleemide kõrvaldamine;

 olemasoleva regulatsiooni parema rakendatavuse tagamine;

 riskipõhise lähenemise täpsustamine (nt hoiustamisnõuded).

Seega ei ole tegemist ulatusliku poliitikamuudatusega, mille puhul oleks VTK kui alternatiivide

kaalumise instrument vältimatult vajalik. Kavandatavad muudatused põhinevad senise

regulatsiooni rakenduspraktikal ja järelevalve kogemusel.

Kuigi formaalset VTK-d ei koostatud, toimus eelnõu teemade osas ulatuslik sisuline kaasamine

juba 2024.–2025. aastal.

Eelnõu ettevalmistamisel kohtuti kavandatavatest muudatustest puudutatud sihtrühmadega mitmel

korral, et arutada probleemkohti ja võimalikke lahendusi. Näiteks 16. aprillil 2025 toimunud

kohtumisel Siseministeeriumis osalesid Eesti Jahimeeste Seltsi, Laskurliidu, Eesti Turvaettevõtjate

Liidu, Eesti Relvaomanike Liidu, Kaitseministeeriumi, Kaitseliidu ja Riigikantselei esindajad,

samuti Aku Sorainen, Jaanus Rahumägi, Raine Pilli, Peeter Tali ja Mati Raidma. 16. detsembril

2025 toimunud kohtumisel osalesid Kaitseministeeriumi, Eesti Jahimeeste Seltsi, Laskurliidu,

Eesti Turvaettevõtjate Liidu, Eesti Relvaomanike Liidu, Eesti Perearstide Seltsi, Eesti Psühhiaatrite

Seltsi ja advokaadibüroo Sorainen esindaja ning Jaanus Rahumägi.

Paralleelselt töös oleva RelvS-i uue tervikteksti väljatöötamise ja VTK ettevalmistamisega

korraldati 2024–2025. aastal seitse koostöökohtumist, kus osalesid ministeeriumide esindajad,

relvakaupmehed, kaitsetööstusvaldkonna esindajad, Eesti Airsofti Liit, Eesti Jahimeeste Selts,

Eesti Jahispordi Liit, Eesti Kohtuekspertiisi Instituut, Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon, Eesti

Laskurliit, Eesti Paintballi Liit, Eesti Practical-laskmise Ühing, Eesti Psühhiaatrite Selts, Eesti

11

Rahvuslik Field Target Assotsiatsioon, Eesti Relvaomanike Liit, Eesti Reservohvitseride Kogu,

Eesti Reservväelaste Laskespordiliit, Eesti Turvaettevõtete Liit, IDPA Eesti Ühendus,

Kaitsepolitseiamet, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, MTÜ Eesti Perearstide Selts, PPA,

Päästeamet, Saaremaa Sõjavara Selts, Sisekaitseakadeemia, Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja

arenduskeskus ning Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsioon.

Samuti konsulteeriti teiste EL-i riikide partneritega. Konsultatsioonid teiste EL-i liikmesriikide

partneritega olid valdavalt sisulise iseloomuga ning keskendusid RelvS-i rakendamise praktilistele

lahendustele ja kehtiva korra tõlgendamisele. Muu hulgas arutati relvade ja laskemoona liigitamise

põhimõtteid, järelevalvekorra ülesehitust ning meetmeid, millega teised riigid on lahendanud

sarnaseid tõlgendus- või koordineerimisprobleeme. Saadud sisend võimaldas hinnata, kas

kavandatud muudatused on kooskõlas EL-i õiguse vaimuga ja liikmesriikide üldise praktikaga ning

kas need toetavad senise regulatsiooni ühtsemat ja selgemat kohaldamist.

Seega on sisuline probleemikaardistus, huvirühmade kaasamine ja alternatiivide kaalumine

toimunud, ehkki see ei olnud vormistatud eraldiseisva VTK dokumendina. Sama küsimuste ringi

uuesti avamine formaalse VTK kaudu ei oleks andnud sisulist lisandväärtust.

Eelnõuga kavandatud muudatused ei too kaasa olulist lisakoormust isikutele, ettevõtetele ega

riigiasutustele. Mitmed kohustused (nt väikeses koguses kollektsioneeritavate relvade hoiustamise

nõuded, pärimismenetluse tähtajad) lihtsustuvad. Muudatuste mõju avaldub eeskätt õigusselguse

suurenemises, regulatsiooni ühtlasemas kohaldamises ning riigikaitselise ja siseturvalisuse

valmisoleku tugevdamises. Negatiivset sotsiaal-majanduslikku mõju ei kaasne.

2.3 Andmekaitsealane mõjuanalüüs

RelvS § 24 muudatustega täpsustatakse relvaregistri ülesehitust, sealhulgas luuakse

Kaitsepolitseiameti relvaregistri kõrvale uus alamregister – kriminaalpolitsei relvaregister – ning

lisatakse seadusesse sõnaselge viide, et nimetatud registrite riigisaladuseks olevate andmete suhtes

kohaldatakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadust (edaspidi RSVS).

Relvaregister ja selle alamregistrid kujutavad endast isikuandmete töötlemist, mis riivab PS

§-dest 26 ja 43 tulenevat eraelu ja isikuandmete kaitse põhiõigust. Riive eesmärk on:

 tagada relvade, laskemoona, tulirelva oluliste osade ja lisaseadmete jälgitavus;

 võimaldada tõhusat järelevalvet relvade üle, sealhulgas ametiasutuste relvastuse üle,

 kaitsta riigi julgeolekut, sealhulgas sisejulgeolekut.

Riive on põhiseaduspärane – registrite pidamise alused, andmeliigid ja kasutajate ring on sätestatud

seaduse tasandil. Andmete töötlemine on õigustatud, kui:

 kogutakse üksnes relva- ja järelevalvefunktsiooni jaoks vajalikke andmeid;

 järgitakse andmete ja isikuandmete kaitset reguleerivaid nõudeid;

 riigisaladusena käsitletavate andmete suhtes rakendatakse kõrgendatud turvanõudeid.

12

Uue kriminaalpolitsei alamregistri loomisega ei suurendata relvavaldajate kohta kogutavate

andmete hulka, vaid korraldatakse ümber andmete struktuur ja juurdepääs, et paremini kaitsta

salastatud teavet. Isikuandmete töötlemine ei suurene, pigem vastupidi – kriminaalpolitsei

relvastust puudutavad andmed eraldatakse üldisest registrist ja neile kohaldatakse kõrgemaid

turvanõudeid.

Niisugune lahendus on PS §-de 26 ja 43 seisukohalt sobiv ja vajalik ning riivab andmesubjekti

huve mõõdukalt arvestades et relva omamine on vabatahtlik ning sellega kaasnev andmetöötlus on

avaliku turvalisuse tagamiseks hädavajalik.

Ühtlasi lisatakse relvaregistri andmestikku relva lisaseadmete tüübikinnituse ja arvestuse pidamise

võimalus (seoses RelvS §-de 23 ja 24 muudatustega). Ka see riivab omandipõhiõigust ja

andmekaitset minimaalselt, kuid on avaliku julgeoleku seisukohalt põhjendatud, sest osa

lisaseadmeid (nt helisummuti) võib mõjutada relva kasutamise riske ning nende käibe üle peab

olema järelevalve.

2.4. Võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse üldine hindamine

Eelnõuga eristatakse järgmisi isikurühmi:

 Eesti kodanikud, EL-i ja NATO liikmesriikide kodanikud ning teised välisriikide

kodanikud;

 väiksemate ja suuremate relvakollektsioonide omanikud;

 riigikaitses osalevad isikud ja muud relvaomanikud.

PS § 12 kohaselt on õigused ja vabadused kõigile võrdsed; kedagi ei tohi diskrimineerida muu

hulgas rahvuse ja päritolu tõttu. Samas lubab PS § 12 lõikest 1 tulenev võrdsuspõhiõigus teha

põhjendatud vahetegemisi, kui need rajanevad legitiimsel eesmärgil ja on proportsionaalsed.

Eelnõus:

 välismaalaste erinev kohtlemine (osas regulatsioonides piiritlemine EL-i ja NATO

liikmesriikide kodanikega) tugineb legitiimsetele julgeolekukaalutlustele, tegemist ei ole

suvalise rahvus- või kodakondsuspõhise eristamisega, vaid riigi julgeoleku kaalutlustest

lähtuva diferentseerimisega;

 kollektsionääride erinev kohtlemine relvade koguse ja liigi põhjal (relvahoidla kohustus

üksnes sõjarelvade ja suurema koguse puhul) on objektiivselt põhjendatud relvade

ohtlikkuse ja koguse järgi ning vähendab varasemaid ebaproportsionaalseid koormusi.

Seega tulenevad vahetegemised relvade olemusest, riskitasemest ja julgeolekukaalutlustest. Neid

ei saa pidada PS § 12 mõttes ebamõistlikuks ega diskrimineerivaks.

Kokkuvõtlikult võib eelnõu reguleerimisvaldkonna kohta märkida, et relvade ja laskemoona

käitlemise ning järelevalve kord kuulub riigi pädevusse ja vastab PS-i preambulis sätestatud

eesmärgile tagada Eesti riigi iseseisvus ja julgeolek ning igaühe põhiõiguste kaitse. Põhiõiguste

riived puudutavad eelkõige omandipõhiõigust, ettevõtlusvabadust, eraelu puutumatust,

13

isikuandmete kaitset ja võrdsuspõhiõigust. Riived on RelvS-is selgelt sätestatud ning teenivad

legitiimseid eesmärke: avalik kord, riigi julgeolek, inimeste elu ja tervise kaitse ning EL-i õigusega

kooskõla tagamine.

Enamiku muudatustega kas:

 vähendatakse olemasolevat koormust (tähtaegade pikendamine, kollektsioonirelvade

hoidmisnõuete diferentseerimine) või

 täpsustatakse kehtivat regulatsiooni (relva mõiste, relva kasutamine, hoiatuslasu tegemine

ja laskemoona mõiste), parandades õigusselgust ja -kindlust.

Avaliku turvalisuse seisukohalt tundlikumate muudatuste (nt riigikaitse märgend, juriidilise isiku

relvade kasutusse andmine, antiikrelvade ja laskekõlbmatute relvade regulatsioon) eesmärk on

arendada relvakultuuri, toetada laiapindset riigikaitset ja tõhustada järelevalvet ning need

sisaldavad piisavaid garantiisid (relvaloa nõue, registreerimiskohustus, riskipõhine hoiustamine).

Rakendades PS §-st 11 tulenevat proportsionaalsuse testi, võib järeldada, et:

 riived on sobivad seatud eesmärkide saavutamiseks;

 vähem koormavad, sama tõhusad vahendid ei ole realistlikult kättesaadavad;

 riived on intensiivsuselt mõõdukad, arvestades avaliku huvi kaalukust relvade

ohutu käitlemise üle.

Sellest tulenevalt on eelnõuga kavandatud regulatsioon tervikuna kooskõlas PS-iga ning eelnõus

kavandatud muudatused on põhiseaduspärased.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kolmest paragrahvist, millest esimeses on toodud RelvS-i ja teises LMS-i

muudatused ning kolmandas seaduse jõustumise aeg.

Relvade ja laskemoona käitlemise tingimuste ning järelevalve reguleerimine kuulub riigi

pädevusse, kuna see on tihedalt seotud avaliku korra, riigi julgeoleku ning isikute elu ja tervise

kaitsega (PS §-d 13, 14, 16, 28, 65 (punkt 1)). PS §-dest 13, 14 ja 16 tuleneb riigi kohustus kaitsta

igaühe õigusi ja tagada turvaline elukeskkond. Samal ajal riivab relvade käitlemise regulatsioon

mitmeid põhiõigusi, eeskätt omandipõhiõigust (PS § 32), ettevõtlusvabadust (PS § 31), eraelu

puutumatust (PS § 26), võrdse kohtlemise põhimõtet (PS § 12) ning vaba eneseteostuse õigust (PS

§ 19).

Samuti tuleb arvestada, et Eesti Vabariik on EL-i liikmesriik ja PS § 123 lõike 2 kohaselt peavad

Eesti seadused olema kooskõlas EL-i õigusest tulenevate kohustustega. Eelnõus kavandatud

muudatuste – sealhulgas laskemoona mõiste täpsustamine, antiikrelvade ja laskekõlbmatute

relvade regulatsiooni korrastamine – peamine eesmärk on tagada kooskõla EL-i õigusega ning

suurendada õigusselgust. Seega on eelnõu kooskõlas PS §-st 123 tuleneva kohustusega järgida EL-i

õigust.

Samas võivad eelnõus sisalduvad lahendused riivata mitmeid PS-is sätestatud põhiõigusi:

14

 omandipõhiõigus (PS § 32) – relv ja laskemoon on käsitatavad varana; nende soetamise,

valdamise, kasutamise, hoiustamise ja võõrandamise tingimused ning tähtajad mõjutavad

isiku õigust oma vara vabalt vallata, kasutada ja käsutada;

 ettevõtlusvabadus (PS § 31) – relvakaupmeeste, lasketiirude ja relvakollektsioonide

pidajate tegevus on ettevõtlus, millele piirangute seadmisega riivatakse ettevõtlusvabadust;

 õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele ning isikuandmete kaitsele (PS §-d 26 ja

43) – relvaregistri pidamine, uue kriminaalpolitsei alamregistri loomine ning relvaomanike

ja relvade kohta andmete kogumine ja töötlemine mõjutab isiku õigust eraelu ja

isikuandmete kaitsele;

 võrdse kohtlemise põhimõte (PS § 12) – erinev kohtlemine, näiteks Eesti kodanike, EL-i

ja NATO liikmesriikide kodanike ning teiste välisriikide kodanike vahel, samuti erinevad

nõuded alaealistele ja täisealistele, kollektsionääridele jne;

 vaba eneseteostuse õigus (PS § 19) – relva omamine ja kasutamine jahi, spordi või enese

ja vara kaitse eesmärgil on käsitatav isiku eneseteostusena; Riigikohtu ja õiguskantsleri

praktikas on relvaloa saamisele seatud piiranguid käsitatud PS § 19 kaudu kaitstava

tegevuse riivena17.

Samal ajal on relvade käitlemise ohutuse tagamine tihedalt seotud PS §-st 16 tuleneva õigusega

elule ja inimväärikusele ning riigi üldise kohustusega kaitsta igaühe õigusi ja vabadusi (PS §-d 13

ja 14). Relvade käitlemise regulatsiooniga kaitstakse seega peale relvaomanike õiguste ka teiste

isikute põhiõigusi.

PS § 11 järgi võib põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas PS-iga, selline piirang peab olema

demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja vastama proportsionaalsuse põhimõttele. Seletuskirjas

hinnatakse olulisemate muudatuste puhul riive eesmärki, sobivust, vajalikkust ja mõõdukust

konkreetse muudatuse selgituse juures.

Eelnõu § 1. RelvS-i muudatused

Eelnõu § 1 punkti 1 järgi täiendatakse RelvS § 11 lõiget 1 pärast tekstiosa „§-s 11“ tekstiosaga „ja

§ 833 lõikes 1“.

2018. aastal lisandus RelvS-i peatükk 111, millega reguleeritakse sõjarelva, relvasüsteemi, selle

laskemoona ja lahingumoona käitlemist.18 RelvS § 11 lõike 1 kohaselt mõistetakse relvana RelvS

§-s 11 nimetatud relvi. Seega ei hõlma relva mõiste sõjarelvi, mis on sätestatud eraldi peatükis 111,

ning seetõttu ei ole selge, kas ja mil määral kohaldatakse RelvS-i üldosas sätestatud nõudeid ka

sõjarelvade käitlemisele.

RelvS §-s 3 on relvad ja laskemoon liigitatud kasutusvaldkonna ning omaduste järgi ameti- ja

tsiviilrelvadeks, kusjuures ametirelvad jagunevad omakorda teenistus- ja sõjaväerelvadeks. RelvS

17 Õiguskantsleri 14. märtsi 2011. aasta arvamus „Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses“. Kättesaadav:

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/2024-

11/6iguskantsleri_arvamus_riigikohtule_relvaseaduse_ss_36_lg_1_p_8_pohiseaduslikkus.pdf. 18 Relvaseaduse, strateegilise kauba seaduse, lõhkematerjaliseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus – RT I,

29.06.2018, 3.

15

2. peatükis on relvad liigitatud toimeaine ja omaduste (RelvS § 11), üldpikkuse ja relvaraua pikkuse

(RelvS § 12) ning klasside (RelvS § 121) järgi. 111. peatükis lisanduvad uued mõisted ja liigitus,

mis ei kattu RelvS 2. peatükis sätestatuga – käsitulirelv, raskerelv ja muu relv, mis ei ole tulirelv,

ning relvasüsteem. Ebaselged on ka nõuded relvade käitlemisele.

Sellest tulenevalt on seaduses üld- ja eriosa vahel ebaselge piiritlus, mis raskendab seaduse

tõlgendamist ning rakendamist. Praktikas ei ole üheselt arusaadav:

 kas sõjarelvade käitlemisele tuleb kohaldada RelvS-i üldosas sätestatud nõudeid või ainult

111. peatüki sätteid;

 kas sõjarelvi loetakse üldse RelvS-i mõistes relvadeks, arvestades, et neid ei ole nimetatud

RelvS §-s 11;

 millised üldised kohustused (nt käitlemisload, hoiustamise ja arvestuse nõuded) kehtivad

sõjarelvade kohta.

Samuti ei ole RelvS-is sätet, mille kohaselt kehtiks RelvS-is sõjarelvade kohta vaid 111. peatükis

sätestatu. Samas on ka RelvS 111. peatükis sätestatud relvade käitlemisega seotud nõuded. Seega

on õigusselguse tagamiseks oluline RelvS § 11 lõiget 1 selles osas täiendada.

Õigusselguse ja ühtse tõlgendamise tagamiseks täpsustatakse RelvS § 11 lõiget 1 selliselt, et RelvS

§-s 11 nimetatud relvade kõrval loetakse relvadeks ka RelvS §-s 83³ sätestatud sõjarelvad.

Muudatuse eesmärk on:

 tagada ühtne arusaam relva mõistest kogu seaduse ulatuses;

 selgitada RelvS üld- ja eriosa vahelist seost, et oleks selge, millal kohaldatakse üldosas

toodud nõudeid sõjarelvadele;

 parandada õigusselgust ning vältida tõlgenduslikke vastuolusid relvade liigitamisel ja

käitlemisel.

Seega on muudatus sisuliselt õiguslik täpsustus, mis ei muuda relvade käitlemise korda, kuid

parandab seaduse sisemist loogikat ja rakendatavust.

Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse § 11 lõiget 2 pärast tekstiosa „hoidmine,“ tekstiosaga

„kasutamine,“.

RelvS § 10 lõike 2 kohaselt on relva kasutamine vahetu ja eesmärgipärane tegevus objekti

tabamiseks või kahjustamiseks relvaga. RelvS § 11 lõikes 2 on loetletud relvaga seotud tegevused,

mis nõuavad seadusekohast õigust ja mille kohta kehtivad kindlad nõuded, kuid selles loetelus

puudub viide relva kasutamisele eraldi tegevusena.

Seaduse mõttes on relva kasutamine eraldi ja sisuliselt olulisem tegevus kui näiteks relva

valdamine või hoidmine. Relva valdaja võib relva seaduslikult omada, kanda või hoiustada, kuid

selle tegelik kasutamine (nt laskmine, testimine, treeningul või jahil sihtmärgi tulistamine) toob

kaasa kõrgema ohuastme nii relva kasutajale kui ka avalikkusele.

16

Praktikas on ilmnenud, et relva „kasutamise“ eraldi nimetamata jätmine RelvS § 11 lõikes 2 on

tekitanud tõlgendusküsimusi, mis juhul käsitatakse relva kasutamist käitlemise osana. Ebaselgust

on esinenud nii lasketiirus ja jahil relvaga toimetamise puhul kui ka olukordades, kus relva üksnes

eksponeeritakse väljaspool lasketiiru või -paika ilma lasku sooritamata. Samuti on tekkinud

küsimusi hoiatuslasu kohta, kuna selle eesmärk ei ole kindlat objekti tabada ja füüsiliselt

kahjustada, kuid tegu on siiski relva kasutamise vormiga.

Kui lisada relva kasutamine käitlemise termini alla, tehakse seaduse regulatsioon üheselt

mõistetavaks ja täielikuks – relva kasutamine kuulub samasse tegevuskategooriasse, mille puhul

tuleb järgida kõiki RelvS-ist tulenevaid nõudeid ja piiranguid.

RelvS § 10 lõikes 2 on relva „kasutamine“ juba määratletud, mistõttu loob selle lisamine RelvS

§ 11 lõikesse 2 seaduse sisemise kooskõla. Praegune sõnastus loob olukorra, kus seaduses on mõiste

määratletud, kuid see ei ole seotud RelvS § 11 kontekstis õiguste ja kohustustega. Muudatus

kõrvaldab selle ebaühtluse ning tagab paremini õigusselguse.

Eelnõu § 1 punktidega 3 ja 4 laiendatakse nende isikute ringi, keda mõistetakse RelvS-i kohaselt

riigikaitses osaleva isikuna.

RelvS § 34 lõike 15 kohaselt võib riigikaitses osalev isik (KVTS § 7 tähenduses tegevväelane,

sõjaaja ametikohale määratud Kaitseliidu tegevliige või sõjaaja ametikohale määratud reservis olev

isik, kes on EROK-i liige) taotleda oma relvaloale kantud ja relvaregistris registreeritud relva

andmetele riigikaitse märgendit. Riigikaitse märgend annab riigikaitses osalevale isikule õiguse

soetada, omada ja vallata jahipidamise, spordi või turvalisuse tagamise otstarbel registreeritud

relvale piiratud käibega padrunisalve19 ning osaleda selle relvaga riigikaitselises tegevuses KalS

§ 52 lõikes 1 sätetatud korras.

Oskus käsitseda tulirelvi suurendab usku riigi kaitsmise võimalikkusesse ning tugevdab seeläbi

kaitsetahet. Inimene tunneb end turvalisemalt ja enesekindlamalt, kui tal on teadmised ja oskused,

kuidas reaalses kriisiolukorras tegutseda. See psühholoogiline kindlus aitab säilitada rahu ning

suurendab valmidust ennast ja laiemalt ka oma kodumaad kaitsta. Kaitsetahe ei ole ainult

emotsionaalne hoiak (patriotism), vaid ka teadmine, mida ma reaalselt teha saan, kui olukord

nõuab. Relva käsitsemise oskus teeb kaitsmise konkreetseks ja praktiliseks tegevuseks, mitte

abstraktseks mõtteks.

Kui suur osa ühiskonnast omab relva käsitsemise oskusi (nt laskespordi, jahipidamise, ajateenistuse

või koolituste läbimise kaudu), tekib tugevam ühisvastutuse tunne. Inimesed ei looda ainult

kutselisele armeele, vaid tunnetavad, et ka neil on riigikaitses oma roll.

Oskused ja teadmised tekitavad tihti suurema huvi valdkonna vastu. Inimesed, kes on läbinud

relvaõppe või saanud laskekogemuse, võivad rohkem huvituda ka muudest

19 RelvS § 211 lõike 7 kohaselt on piiratud käibega padrunisalv poolautomaatse kesktulepadrunit kasutava püstoli

padrunisalv, mis mahutab rohkem kui 20 padrunit, või poolautomaatse kesktulepadrunit kasutava püssi padrunisalv,

mis mahutab rohkem kui 10 padrunit.

17

riigikaitsevaldkondadest, näiteks liituda Kaitseliiduga, osaleda õppustel jne. Praegune regulatsioon

seab RelvS-i tähenduses „riigikaitses osaleva isiku“ staatuse saamise sõltuvusse konkreetse sõjaaja

ametikoha määramisest ning tegevliikme staatusest Kaitseliidus, Kaitseväes või liikmelisusest

reservis olevate isikute esindusorganisatsioonis.

Lisaks kehtib sõjaaja ametikohtadele vanuse ülempiir20. Kui isik selle täidab, vabastatakse ta

ametikohalt, mistõttu kaotab ta õiguse riigikaitse märgendile ning ei saa enam oma isikliku relvaga

riigikaitselises tegevuses osaleda. Samuti tuleb tal loobuda piiratud käibega padrunisalvedest. See

välistab riigikaitselise panuse andmise ka neil inimestel, kes on jätkuvalt heas füüsilises ja vaimses

vormis ning motiveeritud kaasa lööma.

See tähendab, et:

1. piiratud on relvaomanike hulk, kes sooviksid panustada riigikaitsesse vabatahtlikult, kuid

ei soovi või ei saa võtta endale püsivat sõjaaja ametikohta;

2. nad ei saa taotleda riigikaitse märgendit oma relvaloale ning seeläbi omada või kasutada

suure mahutavusega padrunisalvesid.

See välistab mitmeid motiveeritud ja väljaõppinud relvaomanikke, kes oleksid valmis panustama

kriisiolukorras või Kaitseliidu õppustel.

Selline olukord ei toeta riigikaitse laiapindset kontseptsiooni, mille eesmärk on kaasata

võimalikult suur osa ühiskonnast riigikaitselistesse tegevustesse.

Seega tuleneb muudatuse vajalikkus soovist laiendada riigikaitses osalevate isikute ringi,

kaasates lisaks sõjaaja ametikohale määratud tegevliikmetele ka need Kaitseliidu tegevliikmed ja

toetajaliikmed, kes ei ole määratud sõjaaja ametikohale.

Riigikaitses osalevate isikute määratluse laiendamine toetab laiapindset riigikaitset, mille aluseks

on põhimõte, et riigikaitsesse panustamine ei peaks olema seotud ainult tegevteenistuse või

ametikohaga, vaid hõlmama ka vabatahtlikku ja kogukondlikku osalust. Selleks, et eelnõuga tehtav

muudatus kannaks eesmärki, on vajalik täiendada KalS-i luues õiguslik alus kaasata toetajaliikmed

isikliku tulirelvaga Kaitseliidu väljaõppesse.

Eelnõu § 1 punktiga 5 tunnistatakse kehtetuks RelvS § 2 lõike 1 punktid 2–31.

RelvS § 2 lõike 1 punkti 2 kohaselt ei kohaldata RelvS-i enne 1870. aastat valmistatud tulirelvale

ja selle koopiale (edaspidi antiikrelv) tingimusel, et nendest ei saa tulistada kaasaegset laskemoona.

See tähendab, et selliseid relvi saab soetada ilma vanusepiiranguta ning kanda avalikus ruumis, mis

loob võimaluse väärkasutuseks.

Antiikrelvad on sageli ajaloolised tulirelvad, mis kasutavad musta püssirohtu. Kuigi osa neist on

kasutuskõlbmatud, on paljudel siiski laskmisvõime, mis võib kaasa tuua raskeid vigastusi.

20 Kaitseväeteenistuse seadus § 90 – RT I, 27.09.2024, 6.

18

Lisaks on turul laialdaselt levinud antiikrelvade koopiad, mis on valmistatud nüüdisaegsete

tehnoloogiatega, kasutades tänapäevaseid materjale ja täpsust, mistõttu saab neid kohandada

kasutamiseks ka nüüdisaegse laskemoonaga. Sellised relvad ei erine praktilise ohuastme poolest

tavalisest tulirelvast, kuid nende käitlemine ei kuulu praegu järelevalve alla.

See loob võimaluse relvade ebaseaduslikuks kasutamiseks või kuritarvitamiseks, sest neid saab

soetada ilma kontrollita, sealhulgas välismaalt posti või interneti teel.

Ka EL-i tasandil on peetud oluliseks senisest enam pöörata tähelepanu antiikrelvade koopiatele.

Tulirelvadirektiivi ja komisjoni rakendusmääruse (EL) 2015/2403 kohaselt tuleb antiikrelvadele ja

nende koopiatele kehtestada selged käitlemis- ja järelevalvenõuded. Euroopa Liidu Nõukogu on

oma järeldustes rõhutanud, kui tähtis on see, et liikmesriikide vahel toimuks pidev teabevahetus

musta püssirohu relvade21 ja nende koopiatega seotud juhtumite kohta. Niisugune koostöö aitab

vähendada erinevusi relvade kontrolli, müügi, registreerimise, hoiustamise ja loa väljastamise

poliitikas ning toetab sellega ühtsemat ja tõhusamat regulatsiooni. Tõhus järelevalve ja piiriülene

teabevahetus aitavad ennetada musta püssirohu relvade ja nende koopiate ebaseaduslikku

kasutamist ning vähendada nende relvadega seotud kuritegevust22.

Seetõttu on vajalik, et antiikrelvad ja nende koopiad kuuluksid RelvS-i reguleerimisalasse

piiramata tsiviilkäibega relvadena, et tagada nende soetamisel ja hoidmisel vähemalt

miinimumnõuded (nt vanusepiirang, registreerimis- või hoiustamisnõue).

Sarnaselt antiikrelvade käitlemisele ei kohaldata RelvS-i ka laskekõlbmatuks muudetud

relvadele, kui RelvS-is ei ole sätestatud teisiti. Kehtiva seadusega on reguleeritud üksnes relva

laskekõlbmatuks muutmise tehniline protseduur ja nõuded, kuid mitte nende relvade hilisem

käitlemine. See tähendab, et ka laskekõlbmatuks muudetud relva võib soetada ilma

vanusepiiranguta ja kanda avalikus ruumis.

Eelnõuga tuuakse antiikrelvad, nende koopiad ja laskekõlbmatud relvad RelvS-i reguleerimisalasse

piiramata tsiviilkäibega relvadena. Sellega kehtestatakse nendele vähemalt minimaalsed nõuded,

nagu vanusepiirang ja hoiustamisreeglid. Muudatus suurendab avalikku turvalisust, parandab

õigusselgust ning lihtsustab järelevalvet.

Muudatuse eesmärk on:

 vähendada riski, et antiikrelvad või laskekõlbmatud relvad satuksid kontrollimatult

ringlusse;

 ennetada nende võimalikku väärkasutust;

 tagada järelevalve võimalikkus;

 täita EL-i õigusest tulenevaid kohustusi;

 kaitsta isikute elu ja tagada ühiskonna turvalisust.

21 Kehtiva RelvS-iga ei ole musta püssirohu relvad muud püssirohtu kasutavatest relvadest eristatud. 22 Nõukogu järeldused ebaseadusliku relvakaubanduse ning tulirelvadest ja pürotehnilistest toodetest tulenevate ohtude

vastu võitlemise kohta, 12. juuni 2025, lk 4 punktid 11–12. Kättesaadav:

https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-9907-2025-INIT/et/pdf.

19

Need on põhiseaduslikult legitiimsed eesmärgid.

Muudatuste kavandamisel hinnati ka vähem piiravaid võimalusi, nagu üksnes müüjate

registreerimiskohustus, soovituslikud hoiustamisjuhised või ainult avalikus kohas kandmise

piiramine. Sellised meetmed ei võimaldaks siiski piisavat järelevalvet ega välistaks olukordi, kus

relvi omandavad alaealised või kus laskekõlbmatuks muudetud relvi taastatakse.

Arvestades, et ka laskekõlbmatuid relvi saab tehniliselt taastada ja neid kasutatakse praktikas

ähvardusvahendina, ei oleks pelgalt osaline regulatsioon eesmärgi saavutamiseks piisav. Seetõttu

puudub sama tõhus, kuid põhiõigusi vähem riivav alternatiiv.

Kavandatavad meetmed on sobivad, sest antiikrelvade ja laskekõlbmatute relvade hõlmamine

piiratud käibega relvade regulatsiooni alla võimaldab rakendada vanusepiiranguid, järelevalvet

ning vajaduse korral hoiustamisnõudeid. Muudatusega ei keelata selliste relvade omamist, vaid

kehtestatakse üksnes elementaarsed turvanõuded. Arvestades kaitstavat hüvet – inimeste elu ja

turvalisust – on omandipõhiõiguse riive mõõdukas ning põhjendatud.

Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse RelvS § 2 lõike 1 punkti 12, § 24 lõike 1 punkte 1 ja 4, lõike 2

punkte 3 ja 9 ning § 353 lõike 1 punkti 1 pärast tekstiosa „osade,“ sõnaga „tulirelva“.

Muudatuse eesmärk on täpsustada, et viidatud sätetes käsitletakse tulirelva lisaseadmeid, mitte

relva lisaseadmeid laiemas tähenduses. RelvS-is on eristatud relva osad, tulirelva olulised osad

ning tulirelva lisaseadmed (nt helisummuti, laser- ja öösihik). Senine RelvS § 24 ja § 353 lõike 1

punkti 1 sõnastus võis jätta mulje, et regulatsioon hõlmab mistahes relvade lisaseadmeid, kuigi

vastavate sätete kontekstis on tegemist just tulirelvade lisaseadmete ja nende käitlemisega seotud

andmete või toimingutega.

Muudatus on normitehniline ja selgitava iseloomuga. See ei muuda kehtiva õiguse sisulist ulatust

ega loo uusi kohustusi, vaid tagab terminoloogilise täpsuse ja kooskõla seaduse süsteemiga,

vältides tõlgenduslikku ebaselgust registrikannete ning järelevalve rakendamisel.

Eelnõu § 1 punktiga 7 muudetakse RelvS § 5 lõikes 2 sätestatud tähtaega, mille jooksul on pärijal

õigus taotleda päritud relva omandamist, võõrandamist või laskekõlbmatuks muutmist. Kehtiva

seaduse kohaselt on selleks ette nähtud kolm kuud, eelnõuga pikendatakse tähtaega kuuele

kuule.

Senine kolmekuuline tähtaeg on RelvS-is kehtinud alates 2002. aastast. Samas jõustus 2009. aastal

uus pärimisseadus23, mis muutis pärimissüsteemi põhimõtteliselt. Kui varem tuli pärand vastu

võtta, sest vastasel korral loeti pärandist loobutuks, siis nüüd loetakse pärand vastuvõetuks, kui

sellest ei ole loobutud tähtaegselt, s.o kolme kuu jooksul pärandaja surmast (pärimisseaduse § 118

lõige 1 ja § 119 lõige 1). Seega läheb pärand üldjuhul üle pärandaja surmaga ning pärija saab relva

omanikuks sõltumata sellest, kas ta on relvaga seotud formaalsused juba täitnud.

23 Pärimisseadus – RT I 2008, 7, 52.

20

Relva seaduslik valdamine eeldab siiski mitmete nõuete täitmist: tervisekontrolli läbimist,

relvakoolitust, relvaloa taotlemist ja vajalike dokumentide esitamist. Olenevalt olukorrast võib olla

vajalik ka jahitunnistus või spordiorganisatsiooni liikmesust tõendav dokument. Nende toimingute

tegemine kolme kuu jooksul ei ole praktikas alati realistlik, eriti arvestades, et pärija võib viibida

leinaperioodis, elada välisriigis või tegeleda samal ajal pärimismenetlusega seotud küsimustega.

Tähtaja pikendamine kuuele kuule arvestab paremini inimeste tegelikku olukorda pärast lähedase

surma ning vähendab ebaproportsionaalset survet teha lühikese aja jooksul mitmeid

haldustoiminguid. Muudatus vähendab ka omandipõhiõiguse riivet. Senine regulatsioon võis viia

olukorrani, kus pärija ei jõudnud tervislikel, elukorralduslikel või emotsionaalsetel põhjustel

nõutud samme astuda ning relv sundvõõrandati.

Avaliku turvalisuse seisukohast ei suurenda tähtaja pikendamine riske. Relv ja laskemoon tuleb ka

edaspidi viivitamata üle anda PPA-le (RelvS § 5 lõige 1), kes tagab nende hoiustamise. Kuigi

taotluse esitamise tähtaja pikenemise tõttu võib hoiuaeg mõnel juhul mõnevõrra suureneda, ei too

see kaasa märkimisväärset halduskoormuse kasvu. Samas säilib regulatsiooni eesmärk – tagada, et

relvad jõuavad viivitamata riikliku järelevalve alla.

Muudatus on seega proportsionaalne: eesmärgi saab jätkuvalt saavutada ka pikema tähtaja korral,

kuid isiku õigusi piiratakse vähem. See on kooskõlas PS §-des 32 ja 11 sätestatud

omandipõhiõiguse ja proportsionaalsuse põhimõttega ning on isikute suhtes senisest soodsam.

Eelnõu § 1 punktiga 8 täiendatakse RelvS § 10 lõiget 2 pärast sõna „objekti“ tekstiosaga

„hoiatamiseks,“. Muudatuse eesmärk on suurendada õigusselgust olukorras, kus relva kasutamise

eesmärk ei ole vahetult objekti tabamine või kahjustamine, vaid ohu tõrjumine esmalt hoiatamise

kaudu. Praktikas võib tekkida olukordi, kus relva kasutatakse hoiatuslasu tegemiseks – näiteks

ohuolukorra peatamiseks või õigusrikkuja hoiatamiseks –, ilma et oleks kavatsust kedagi või

midagi tabada.

Tulirelva kasutamine (RelvS-i või karistusõiguslikus mõttes) hõlmab olukorda, kus relva

kasutatakse selle otstarbele vastaval viisil, sõltumata sellest, kas lask tabab sihtmärki.

Hoiatuslasu korral:

 toimub tegelik laskmine, st relv laetakse, vajutatakse päästikut ning lendkeha väljub

padrunipesast, kuid eesmärk ei ole kedagi ega midagi tabada;

 see on aktiivne tegevus, mis võib potentsiaalselt põhjustada kahju, kui lasu suund või

keskkond on valesti hinnatud;

 toimingut ei saa käsitada pelgalt ähvarduse või näitamisena (nt relva tõstmine või padruni

laadimine), sest lask ise on juba füüsiline jõukasutus.

Seetõttu on hoiatuslasu sooritamine olemuslikult tulirelva kasutamine – mitte objekti tabamiseks

või kahjustamiseks, vaid hoiatamiseks ja ohu tõrjumiseks. Hoiatuslasu tegemine peab alluma

samasugustele materiaalsetele ja formaalsetele eeldustele nagu muu relva kasutamine:

 peab olema õigustatud eesmärk (nt hädakaitse ja -seisund);

 peab järgima proportsionaalsuse ja vältimatuse põhimõtteid;

21

 isik kannab vastutust hooletu või ohtliku relvakasutuse korral.

Hädakaitse24 või hädaseisund25 võivad õigustada hoiatuslasu tegemist, kui see on proportsionaalne

ja vältimatu ohu tõrjumise viis.

Hoiatuslasu olemuslik käsitamine relva kasutamisena tagab, et sellise tegevuse kohta kehtivad

samad ohutus- ja vastutusstandardid nagu muul relva kasutamisel. See välistab tõlgendusliku

ebaselguse ning tagab, et relva kasutamisele laienevad kõik RelvS-is sätestatud nõuded ja

piirangud.

Eeltoodu alusel on põhjendatud lisada RelvS § 10 lõikesse 2 sõnaselge viide, et relva võib kasutada

ka hoiatamiseks. Niisugune täpsustus ei laienda relva kasutamise materiaalõiguslikke aluseid, vaid

loob õigusselguse olukordades, kus relva kasutatakse ohu tõrjumiseks hoiatuse teel, ilma

kavatsuseta kedagi või midagi tabada. Muudatus tagab, et hoiatuslasu tegemine on reguleeritud ja

hinnatav samadel alustel kui muu relva kasutamine, järgides proportsionaalsuse ja vältimatuse

põhimõtteid ning tagades avaliku turvalisuse.

Eelnõu § 1 punktiga 9 täiendatakse RelvS § 12 lõikega 4, milles esitatakse tulirelvade liigid

laadimisviisi järgi. Muudatuse eesmärk on koondada tulirelvade laadimisviisil põhinev

klassifikatsioon ühte normi ning viia see sõnaselgelt kooskõlla EL-i õigusega.

Tulirelvade liigid laadimisviisi järgi on:

1) automaattulirelv – tulirelv, mis laeb ennast automaatselt iga kord pärast lasku ja millega saab

päästiku ühekordsel vajutamisel teha rohkem kui ühe lasu;

2) poolautomaatne tulirelv – tulirelv, mis laeb ennast automaatselt iga kord pärast lasku ja millega

saab päästiku ühekordsel vajutamisel teha ainult ühe lasu;

3) käsitsi laetav mitmelasuline tulirelv – tulirelv, mis laetakse iga kord pärast lasku

padrunisalvest või -pesast käsitsi käitatava mehhanismiga;

4) ühelasuline tulirelv – ilma padrunisalveta tulirelv, mida laetakse enne iga lasku, pannes padruni

käsitsi padrunipessa või relvaraua tagaosas olevasse laadimiskohta.

Nimetatud tulirelvaliigid ja terminid ei ole RelvS-i tähenduses uued, sest juba praegu on need

seaduse tekstis kasutuses erinevates sätetes. Muudatusega koondatakse need ühtsesse normi ilma,

et muudetaks mõistete senist sisu või nendega seotud õigusi ja piiranguid.

Muudatus tuleneb puudusest, mis on tulirelvadirektiivi ülevõtmisega seotud rikkumismenetluse

käigus tuvastatud. Direktiiviga nähakse ette tulirelvade eristamine nende toimimis- ja

laadimispõhimõtte järgi. Direktiivi I lisa A osas on relvad jaotatud kategooriatesse (A, B, C), kus

üks eristamise aluseid on see, kas tegemist on automaatse, poolautomaatse või muu laadimisviisiga

tulirelvaga.

24 KarS § 28 lõike 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet

enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. 25 KarS § 29 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat

ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on

kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve

ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust.

22

RelvS-is on küll sätestatud üksikuid definitsioone (nt „automaattulirelv“ RelvS § 12¹ lõike 1

punktis 1), kuid tulirelvade süsteemne ja terviklik liigitus laadimisviisi alusel ei ole koondatud ühte

normi ega sõnastatud direktiiviga täielikult kooskõlas olevalt. See võis tekitada tõlgenduslikku

ebaselgust direktiivis sätestatud kategooriate ülevõtmisel ja nende seostamisel riigisiseste

tsiviilkäibe piirangutega.

Eelnõuga lisatav liigitus (automaattulirelv, poolautomaatne tulirelv, käsitsi laetav mitmelasuline

tulirelv ja ühelasuline tulirelv) põhineb tulirelvadirektiivis kasutataval funktsionaalsel eristusel,

mille keskmes on:

 kas relv laeb end pärast lasku automaatselt või käsitsi;

 kas päästiku ühekordsel vajutamisel saab teha ühe või mitu lasku.

Seega ei looda kavandatud muudatusega uusi relvaliike sisulises tähenduses ega muudeta relvade

tsiviilkäibe režiimi, vaid sätestatakse direktiivist tulenev tehniline klassifikatsioon sõnaselgelt

riigisiseses õiguses. Muudatus tagab direktiivi nõuetekohase ja üheselt mõistetava ülevõtmise,

parandab õigusselgust relvade klassifitseerimisel ning loob selgema aluse järelevalveks ja

kategooriate kohaldamiseks.

Eelnõu § 1 punkti 10 kohaselt jäetakse RelvS § 121 lõike 1 punktist 1 välja tekstiosa „– tulirelv,

mille ümberlaadimine toimub automaatselt iga kord pärast lasku ja millega saab päästiku

ühekordsel vajutamisel teha rohkem kui ühe lasu“.

Muudatus on seotud eelnõu § 1 punktiga 9, millega täiendatakse RelvS § 12 lõikega 4 ja

sätestatakse tulirelvade liigitus laadimispõhimõtte alusel, sealhulgas automaattulirelva mõiste.

Kuna automaattulirelva definitsioon tuuakse edaspidi üldsätetesse, ei ole põhjendatud selle

kordamine eraldi RelvS § 12¹ lõikes 1.

Muudatuse eesmärk on vältida dubleerimist ja tagada seaduse süsteemne ülesehitus, kus mõisted

on koondatud ühte kohta ning neid kasutatakse edaspidi vajaduse korral viitena. Võrreldes kehtiva

regulatsiooniga ei muudeta automaattulirelva mõiste sisu ega ulatust – definitsioon jääb sisuliselt

samaks ning sellega seotud õigused, piirangud ja tsiviilkäibe režiim ei muutu.

Tegemist on normitehnilise täpsustusega, millega korrastatakse seaduse struktuuri ja viidete

süsteemi kooskõlas tulirelvadirektiivi nõuetega.

Eelnõu § 1 punktidega 11–14 muudetakse ja täiendatakse RelvS § 17, milles on toodud laskemoon

ja selle liigitus.

Kehtiva RelvS § 17 lõike 1 kohaselt on laskemoon terviklik padrun, mis koosneb

padrunikomponentidest (nt kuul, sütik, püssirohi ja padrunikest). Selline sõnastus eeldab, et

laskemoona mõiste hõlmab ainult padrunit kui ühtset tervikut, jättes õiguslikult ebaselgeks

laskemoona üksikosade (komponentide) käsitluse.

Eelnõu § 1 punkti 11 kohase muudatuse järgi on laskemoon terviklik padrun või selle

komponent. Muudatuse eesmärk on eelkõige suurendada õigusselgust ja täpsust. Muudatusega

kõrvaldatakse senine kitsendav tõlgendus, mille järgi käsitatakse laskemoonana vaid terviklikku

23

padrunit. Praktikas on oluline, et ka laskemoona komponendid – näiteks sütikud või püssirohi –

oleksid hõlmatud laskemoona mõistega, kuna need võivad eraldi omandamisel või hoidmisel

kujutada endast sarnast ohtu, mis terviklik padrun. Sõnastus „padrun või selle komponent“

võimaldab õigusselgelt reguleerida ka komponentide käitlemist ja nende kohta kehtivaid

piiranguid.

Tulirelvadirektiivi artikli 1 punktis 3 on laskemoona mõiste määratletud järgmiselt: „Laskemoon

tähendab terviklikku padrunit või selle osakomponente, sealhulgas tulirelvas kasutatav

süütekapsel, süüte- või paiskelaeng, kuul ja lendkeha, tingimusel, et nimetatud komponentide jaoks

on asjaomases liikmesriigis vajalik luba.“ Direktiivi eesmärk on tagada, et laskemoona

komponentide ring oleks üheselt määratletud, kuna nende ebaseaduslik omandamine või

ühendamine võib võimaldada laskemoona ebaseaduslikku tootmist. Seega nõuab direktiiv, et ka

laskemoona komponendid oleksid hõlmatud laskemoona õigusliku määratlusega. Eelnõukohane

muudatus viib Eesti õiguse tulirelvadirektiiviga täielikku vastavusse, vältides olukorda, kus

direktiiviga reguleeritud laskemoona komponente ei käsitleta siseriiklikus õiguses piisavalt.

Kehtiva sõnastuse tõttu on järelevalvepraktikas esinenud olukordi, kus vaidluse alla on sattunud

küsimus, kas laskemoona komponendi (nt ainult padrunikesta või püssirohu) omamine on käsitatav

laskemoona käitlemisena RelvS-i tähenduses. Täiendatud sõnastus välistab sellised

tõlgendusprobleemid, tagades ühtlase ja selge lähenemise õiguskaitse- ja järelevalveasutustele.

Laskemoona komponentide käsitlemine laskemoonana võimaldab politsei- ja tolliasutustel

paremini jälgida ohtlike komponentide käivet ning tuvastada ebaseaduslikku laskemoona

kokkupanekut või omamist. Eriti oluline on see piiriüleste kontrollide ja internetikaubanduse

kontekstis, kus sageli liigutatakse eraldi laskemoona osi, mitte terviklikke padruneid.

Eelnõu § 1 punktiga 12 lisatakse RelvS § 17 uus lõige 11, milles määratletakse

padrunikomponendid: püssirohi või muu paiskelaeng, sütik, kuul, haavel või muu lendkeha või

pihtamislaeng ning padrunikest. Võrreldes kehtiva RelvS § 17 lõikes 1 esitatud loeteluga lisatakse

loetellu pihtamislaeng.

Praktikas kasutatakse mitmete tulirelvade ja laskeseadmete puhul lisaks klassikalisele lendkehaga

laskemoonale ka nn pihtamislaenguid, mille toime seisneb tabamuse fikseerimises või nähtavaks

tegemises ilma eraldiseisva kuuli või haavli kasutamiseta.

Pihtamislaeng ei ole sisult ega funktsioonilt võrreldav kuuli, haavli või muu lendkehaga, kuid

moodustab siiski laskemoona konstruktsioonis eraldiseisva ja selgelt identifitseeritava osa.

Tulirelvadirektiivis ei kasutata mõistet „pihtamislaeng“, kuid sätestatakse siiski laskemoona

mõiste, mille kohaselt on laskemoon padrun koos kuuli, sütiku ja püssirohu või muu lõhkeainega,

ning käsitletakse eraldi laskemoona komponente ja nende kontrolli. Tulirelvadirektiivi

regulatsioon hõlmab seega püssirohtu või muud lõhkeainet sisaldavaid padruneid ja nende

koostisosi laiemalt, sõltumata sellest, kas padrun sisaldab kuuli.

24

Kui riigisisene õigus määratleb padrunikomponendid kitsamalt kui tulirelvadirektiiv või ei hõlma

sõnaselgelt kõiki funktsionaalseid laenguid, võib tekkida olukord, kus teatud liiki laskemoon või

selle osa ei ole riigisiseses õiguses üheselt reguleeritud, kuigi direktiivi eesmärgist ja mõttest

tulenevalt peaks see olema hõlmatud.

Pihtamislaeng on padrunis sisalduv püssirohulaeng, mille eesmärk on tekitada gaasirõhk. Seda

kasutatakse muu hulgas paukpadrunites või eriotstarbelistes padrunites, mis võivad toimida ilma

kuulita. Sellisel juhul puudub padrunis lendkeha, kuid padrun sisaldab siiski püssirohtu ja on ette

nähtud relva kasutamiseks või mehhanismi käivitamiseks.

Tulirelvadirektiivi regulatsioonis ei eeldata, et laskemoon peab tingimata sisaldama kuuli. Piisab

sellest, et tegemist on püssirohu või muu lõhkeainega varustatud padruniga. Sellest tulenevalt

kuuluvad ka paukpadrunid ja muud üksnes laenguga padrunid tulirelvadirektiivi tähenduses

laskemoona hulka.

Tulirelvadirektiivi põhjendustes rõhutatakse relvade ja laskemoona jälgitavuse tagamist,

ebaseadusliku valmistamise ja käitlemise tõkestamist ning oluliste komponentide kontrolli.

Tulirelvadirektiivi üldine loogika lähtub põhimõttest, et kõik esemed ja osad, mis võimaldavad

tulirelva kasutamist või laskemoona valmistamist, peavad olema asjakohaselt reguleeritud ning

kontrollitavad.

Pihtamislaeng sisaldab püssirohtu, võimaldab relva funktsioneerimist (sealhulgas automaatika töö

tagamist paukpadruni kasutamisel) ning võib olla ohtlik ka eraldi käsitletuna. Seetõttu on

põhjendatud käsitada pihtamislaengut padrunikomponendina ja hõlmata see üheselt laskemoona

regulatsiooni alla. Selline täpsustus suurendab õigusselgust, välistab võimaliku tõlgenduslõhe

riigisisese õiguse ja direktiivi eesmärkide vahel ning toetab relvade ja laskemoona käitlemise

tõhusat järelevalvet.

Eelnõu § 1 punktiga 13 täpsustatakse RelvS § 17 lõike 2 punktis 1 tulirelvapadruni liiki.

Kehtivas õiguses on tulirelvapadrunit seostatud eelkõige padruniga, mille lendkeha on kuul või

haavel. Praktikas on see tekitanud tõlgendusküsimusi nende padruniliikide kohta, mille puhul lask

ei ole mõeldud sihtmärgi tabamiseks ega füüsiliseks kahjustamiseks.

Muudatusega täiendatakse tulirelvapadruni mõistet selliselt, et tulirelvapadrunina käsitatakse lisaks

kuuli või haavliga padrunile ka padrunit, mille lendkeha on valgusrakett. Tegemist on

padruniliigiga, mida kasutatakse näiteks signaali andmiseks, hoiatamiseks või muul otstarbel, kuid

mis oma ehituselt ja toimemehhanismilt vastab tulirelvast laskmiseks mõeldud padrunile.

Muudatuse eesmärk ei ole laiendada relvade või laskemoona kasutamise võimalusi ega kehtestada

uusi piiranguid, vaid tagada mõisteline selgus ja ühtne õiguslik käsitlus. Täpsustatud sõnastus

välistab olukorrad, kus valgusraketipadruni kasutamine, käitlemine või sellele kohaldatavad

nõuded jääksid regulatsioonist välja üksnes seetõttu, et lendkeha ei ole kuul ega haavel.

25

Seega korrastatakse muudatusega RelvS-i terminoloogiat ning viiakse seaduse tekst paremini

vastavusse praktikas kasutatavate padruniliikidega, tagades õigusselguse nii relvaomanikele kui ka

järelevalveasutustele.

Eelnõu § 1 punktiga 14 täiendatakse RelvS § 17 lõiget 2 punktiga 3, milles nimetatakse padruni

liigina tulirelva, akustilise relva, gaasirelva või hoiatus- ja signaalrelva paukpadrun, millel

puudub lendkeha ja pihtamislaeng ning mis on ette nähtud helisignaali andmiseks. Näited erinevate

paukpadrunite kohta on toodud joonisel 1.

Joonis 1. Paukpadruni näidised

Allikas: Lucky Gunner26.

RelvS § 17 lõikes 2 on loetletud padruniliigid, kuid paukpadrun ei ole eraldi liigina nimetatud.

Praktikas kasutatakse paukpadruneid muu hulgas filminduses, teatrietendustes, koeratreeningus,

signaali andmiseks ning relvade ohutu käsitsemise harjutamiseks.

Paukpadruni konstruktsioon ja otstarve erineb padrunist, mis on mõeldud lendkeha väljutamiseks.

Paukpadrunil kuuli ei ole, kuid paiskelaeng tekitab gaasirõhu ja heli. Seetõttu on põhjendatud

käsitleda neid iseseisva padruniliigina.

Muudatuse eesmärk on kõrvaldada tõlgenduslik ebaselgus ja viia seaduse sõnastus kooskõlla

tegeliku kasutuspraktikaga. Tegemist on täpsustava muudatusega, mis ei loo uut käitlemisrežiimi,

vaid selgitab padruniliikide liigitust seaduses.

Samas tuleb arvestada, et laskemoona käitlemise kohta kehtivad seaduses sätestatud piirangud. Kui

laskemoon, sealhulgas paukpadrun, on ette nähtud kasutamiseks piiratud või keelatud

tsiviilkäibega relvades, kohaldatakse selle käitlemisele samu nõudeid ja piiranguid, mis vastava

relvaliigi puhul. See tähendab, et näiteks tulirelvas kasutamiseks ette nähtud paukpadruneid võib

26 Chris Baker, Lucky Gunner, 11.11.2021. Kättesaadav: https://www.luckygunner.com/lounge/why-blank-ammo-

can-be-deadly/.

26

edaspidi müüa üksnes laskemoona müügi tegevusluba omav isik ning neid võib soetada ja omada

vaid vastavat liiki relva käitlemise õigust omav isik.

Muudatus on seotud eelnõu § 1 punkti 11 muudatusega, mille kohaselt loetakse edaspidi

laskemoonaks terviklik padrun või selle komponent.

Muudatusel ei ole sisulist mõju Kaitseväe ega Kaitseliidu tegevusele. Kaitseväe puhul

kohaldatakse relvade ja laskemoona käitlemisele kaitseväeteenistuse ja riigikaitselist

eriregulatsiooni. Paukpadrunite kasutamine väljaõppes ja õppustel on juba praegu reguleeritud

teenistuslike normide alusel ning RelvS § 17 lõike 2 täpsustamine ei muuda nende kasutamise

õigust, koguseid ega käitlemiskorda.

Kaitseliidu puhul, kus osa liikmeid tegutseb tsiviilõiguslikus raamistikus relvaloa alusel, on

muudatusel samuti üksnes õigusselgust parandav mõju. Paukpadrunite eraldi nimetamine

padruniliigina:

 ei laienda nende soetamise ega kasutamise õigust;

 ei muuda väljaõppe korraldust;

 ei too kaasa täiendavaid lubade või registreerimise kohustusi.

Muudatus aitab selgemini eristada paukpadruneid teistest padrunitest ning välistab võimaliku

tõlgendusliku ebakindluse tsiviilkäibes kasutatavate ja riigikaitselises tegevuses kasutatavate

padrunite liigitamisel. Seega on mõju Kaitseväele ja Kaitseliidule praktiliselt neutraalne ning

piirdub terminoloogilise täpsustusega ja õigusselguse suurenemisega.

Muudatuse laiem mõju seisneb eelkõige õigusselguse suurenemises ja regulatsiooni ühtlustamises.

See ei laienda sisuliselt piiranguid, vaid kinnitab, et ka ilma lendkehata padrunid on seaduse

mõistes laskemoon ning alluvad vastavatele käitlemisreeglitele.

Eelnõu § 1 punktiga 15 täiendatakse RelvS § 18 lõiget 1 relvaliikidega, mille omamiseks ei ole

vaja relvaluba, täpsustades samas EL-i õigusega kooskõlas olevad erandid. Täiendusega lisatakse

RelvS § 18 lõikesse 1 punktid 22–24 ,millega loetakse edaspidi piiramata tsiviilkäibega relvade

hulka ka antiikrelvad ja laskekõlbmatuks muudetud relvad.

Muudatus on vajalik, et tagada õigusselgus ja regulatsiooni ühtlustamine, kuna kehtivas seaduses

puudub sõnaselge säte, mis määratleks, millistel tingimustel võib omada antiikrelvi ja nende

koopiaid, samuti laskekõlbmatuks muudetud relvi. Praktikas on selliste relvade kasutus ja

kogumine levinud muuseumide, kollektsionääride ning ajalooentusiastide seas, mistõttu on oluline

nende õiguslik staatus üheselt reguleerida.

Täiendused on vastavuses Euroopa Komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2015/2403, millega

kehtestatakse ühised normid ja meetodid tulirelvade laskekõlbmatuks muutmiseks.

Rakendusmääruse eesmärk on tagada, et laskekõlbmatuks muudetud tulirelvi ei saaks uuesti

tulistamisvõimeliseks muuta ning et kõik sellised relvad oleksid varustatud ühtse standardi kohase

tõendava dokumendiga.

27

Muudatuse eesmärk ei ole relvade järelevalvet leevendada, vaid täpsustada, millised esemed

kuuluvad piiramata tsiviilkäibega relvade hulka. Muudatus on seotud eelnõu § 1 punktis 5 esitatud

muudatusega, milles tunnistatakse kehtetuks RelvS § 2 lõike 1 punktid 2–31.

Eelnõu § 1 punkti 16 kohaselt sõnastatakse RelvS § 18 lõige 3 ümber nii, et see viitab üheselt

nendele RelvS-i sätetele, mida kohaldatakse piiramata tsiviilkäibega relvade ja laskemoona

käitlemisele, nimelt RelvS § 18 lõigetele 4–9, § 10 lõikele 1, § 28 lõikele 2, §-le 66, § 74 lõike 2

punktidele 2 ja 3 ning §-le 751.

Selline viiteline selgus tagab, et seaduse kohaldamisala on piiritletud täpselt ja süsteemselt.

Muudatusega rõhutatakse, et piiramata tsiviilkäibega relvade suhtes rakendatakse üksnes neid

sätteid, mis on vajalikud avaliku turvalisuse ja järelevalve tagamiseks, kuid mitte kõiki üldisi

relvade käitlemise nõudeid, mis on mõeldud piiratud tsiviilkäibega relvadele.

Eelnõu § 1 punktiga 17 muudetakse RelvS § 20 lõike 4 punkte 3 ja 4, jättes sõnastusest välja viite

lõhke- ja süütelaskemoona soomustläbistavale toimele ning sisustatakse senisest selgemalt

lõhkelaskemoona ja süütelaskemoona mõisted.

Muudatus on seotud tulirelvadirektiivi nõuetekohase ülevõtmisega. Rikkumismenetluse käigus on

selgunud, et direktiivi vastava sätte ülevõtmisel on Eesti õigusesse lisatud täiendav tingimus, mida

direktiivis ette ei nähta – nimelt on lõhke- ja süütelaskemoona puhul seatud piirang sõltuvusse

nende soomustläbistavast toimest.

Tulirelvadirektiivi kohaselt on teatavad laskemoona liigid (sh lõhke- ja süütelaskemoon) keelatud

sõltumata nende soomustläbistavast toimest. RelvS-i sõnastusest võib jääda mulje, et keeldu

kohaldatakse üksnes juhul, kui nimetatud laskemoonal on lisaks lõhke- või süüteomadusele

soomustläbistav toime. See kitsendab direktiivis ette nähtud regulatsiooni ega vasta täielikult EL-i

õiguse eesmärgile.

Eelnõukohase RelvS § 20 lõike 4 punkti 3 järgi on lõhkelaskemoon tulirelva laskemoon, mille

kuulis on takistusega kokkupõrkel lõhkev laeng.

Muudatusega eemaldatakse varasem ekslik seos soomustläbivusega ning määratletakse

lõhkelaskemoon selle tegeliku tehnilise tunnuse kaudu – kuulis sisalduva kokkupõrkel lõhkeva

laengu olemasolu alusel. See tagab, et regulatsioon hõlmab kõiki sellise toimega padruneid ega

kitsenda keelu kohaldamisala üksnes juhtudele, kus esineb soomustläbistav südamik.

Tegemist ei ole uue laskemoonaliigi loomisega, vaid olemasoleva keelu selgema sõnastamisega.

Muudatus ei muuda isikute õigusi ega kohustusi võrreldes õigusega, kuid parandab õigusselgust ja

järelevalve rakendatavust.

Eelnõukohase RelvS § 20 lõike 4 punkti 4 järgi on süütelaskemoon tulirelva laskemoon, mille

kuulis on kokkupuutel õhuga või kokkupõrkel takistusega süttiv keemiline segu.

28

Muudatusega eemaldatakse varasem ekslik seos soomustläbivusega ning määratletakse

süütelaskemoon selle tegeliku tehnilise tunnuse alusel – kuulis sisalduva süttiva keemilise segu

kaudu. See tagab, et regulatsioon hõlmab kõiki sellise toimega padruneid ega sõltu täiendavast

soomustläbivuse kriteeriumist.

Muudatusega viiakse RelvS § 20 lõike 4 punktid 3 ja 4 kooskõlla tulirelvadirektiivi sõnastuse ning

mõttega, kõrvaldades puudulikult üle võetud tingimuse. Tegemist ei ole uue piirangu

kehtestamisega, vaid EL-i õiguse korrektse rakendamisega ning olemasoleva normi direktiiviga

vastavusse viimisega.

Eelnõu § 1 punktiga 18 täiendatakse RelvS § 20 lõikega 41, milles sätestatakse, et tsiviilkäibes

keelatud padrunikomponendid on käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 1–5 nimetatud

laskemoona kuul või muu lendkeha.

Muudatus on seotud sama paragrahvi lõike 4 punktides 3 ja 4 tehtud täpsustustega, millega

määratletakse lõhke- ja süütelaskemoon nende tegelike toimeomaduste alusel ning viiakse

regulatsioon kooskõlla tulirelvadirektiiviga. Direktiivi lisa I lõike 2 punktides 4 ja 5 nähakse ette,

et keelatud või piiratud laskemoona puhul hõlmab keeld ka sellise laskemoona kuuli või muud

lendkeha, kuna just selles sisaldub vastav keelatud toime (nt lõhkev laeng või süttiv keemiline

segu).

Kehtivas RelvS-is ei olnud üheselt sätestatud, et tsiviilkäibes keelatud laskemoona puhul on

keelatud ka selle eraldiseisev kuul või muu lendkeha. See võis tekitada tõlgendusliku lünga

olukorras, kus laskemoona komponente käideldakse eraldi.

Uue lõike lisamisega tagatakse, et kui terviklik laskemoon on tsiviilkäibes keelatud selle kuuli või

muu lendkeha eriohtlikkuse tõttu, on keelatud ka selle kuul või muu lendkeha kui

padrunikomponent. Muudatusega ei laiendata sisuliselt keelu ulatust, vaid täpsustatakse selle

kohaldamist komponentidele ning viiakse regulatsioon kooskõlla tulirelvadirektiivi nõuetega.

Sellega tugevdatakse õigusselgust ja järelevalve tõhusust, välistades võimaluse keelatud toimega

laskemoona komponentide eraldi käitlemiseks tsiviilkäibes.

Eelnõu § 1 punkti 19 kohaselt muudetakse RelvS § 24 lõike 1 esimest lauset. Kehtiva RelvS § 24

lõike 1 esimese lause kohaselt on relvaregister RelvS-is sätestatud lubade ja Euroopa tulirelvapassi

taotluste esitamiseks ja menetlemiseks, lubade ja passi väljastamiseks või sellest keeldumiseks, loa

omajate, relvade ja laskemoona tüübikinnituste, relvade ja laskemoona ning nende omanike ja

valdajate üle arvestuse pidamiseks asutatud andmekogu.

RelvS § 24 lõike 1 sissejuhatav lauseosa ei hõlma täielikult kõiki neid esemeid, mille üle RelvS

§ 24 alusel relvaregistris arvestust peetakse. Sissejuhatavas lauseosas ei ole nimetatud lisaseadmeid

ega tulirelva olulisi osi, kuigi paragrahvi muudes osades neid nimetatakse. Selline lahknevus

registri üldist eesmärki määratleva lause ja sama paragrahvi järgmiste sätete vahel võib tekitada

tõlgenduslikku segadust registri esemelise ulatuse osas, eriti olukordades, kus hinnatakse

registrikande õiguslikku alust või järelevalve pädevust.

29

Muudatuse eesmärk on:

 viia lõike 1 sissejuhatav lauseosa kooskõlla sama paragrahvi teiste sätetega;

 tagada, et registri esemeline ulatus oleks selgelt ja terviklikult kajastatud juba normi

üldosas;

 vältida võimalikke tõlgendusvaidlusi selle üle, kas lisaseadmete ja tulirelva oluliste osade

andmete kandmine registrisse on piisavalt selgelt õiguslikult reguleeritud.

Muudatus on seega normitehniline ja selgitav ega laienda registri sisulist kohaldamisala.

Registrisse kantavate andmete ring ei muutu, vaid see esitatakse süsteemselt ja üheselt mõistetavalt.

Kehtiva RelvS § 24 lõike 1 punktides 1 ja 4, lõike 2 punktides 3 ja 9 ning lõikes 7 on nimetatud

lisaseadmed, kuid lõike 1 sissejuhatavas lauseosas neid nimetatud ei ole. Seetõttu täpsustatakse

sissejuhatavat lauseosa selguse tagamiseks. Ühtlasi täpsustatakse, et mõeldud on tulirelva

lisaseadmeid. Tulirelva lisaseadmed (nt helisummutid, lasersihikud) võivad oluliselt mõjutada

relva omadusi ja kasutust. Nende üle arvestuse pidamine relvaregistris:

 parandab relvade tehnilise konfiguratsiooni jälgitavust;

 võimaldab täpsemat järelevalvet relvade ja nende lisaseadmete käitlemise üle;

 aitab vältida ebaseaduslike lisaseadmete ringlust.

Lisaks täpsustatakse RelvS § 24 lõike 1 sõnastust selliselt, et oleks selgelt väljendatud registri

kuulumine riigi infosüsteemi. Tegemist on samuti selgitava normitehnilise täpsustusega, mis ei

muuda registri eesmärki ega andmekoosseisu, vaid täpsustab selle õiguslikku staatust ning tagab

kooskõla riigi infosüsteemi üldregulatsiooniga.

Kokkuvõttes on muudatuse eesmärk suurendada õigusselgust, tagada seaduse sisemine

järjepidevus ja vältida võimalikku tõlgenduslikku ebakindlust registri esemelise ulatuse suhtes,

muutmata seejuures registri tegelikku funktsiooni ega ulatust.

Eelnõu § 1 punkti 20 kohaselt täiendatakse RelvS § 24 lõiget 7 pärast tekstiosa „osa,“ sõnaga

„tulirelva“. Muudatus on seotud eelnõu § 1 punktis 6 esitatud muudatusega.

RelvS § 24 lõikega 7 nähakse ette, et RelvS § 66 lõike 1 punktides 1–2, 5 ja 6 sätestatud tegevusloa

omaja esitab relvaregistrisse andmed, mis tagavad tsiviilkäibes lubatud relva, tulirelva olulise osa,

lisaseadme, piiratud käibega padrunisalve, laskemoona, püssirohu ja sütiku käibe jälgitavuse.

Muudatuse tulemusel täpsustatakse, et relvaregistris peetakse arvestust üksnes tulirelva

lisaseadmete üle, mitte kõikide relvade lisaseadmete üle üldiselt. Sõna „tulirelva“ lisamine

muudab sätte sisuliselt kitsamaks ja täpsemaks, ühtlustades RelvS-i mõistekasutust ja relvade

liigitust.

Muudatus on normitehniline ja selgitav. Sellega ei muudeta registrisse kantavate andmete ringi ega

tegevusloa omajate kohustuste sisu, vaid tagatakse terminoloogiline täpsus ja kooskõla

30

relvaseaduse mõistekasutusega. Muudatus aitab vältida tõlgenduslikku ebaselgust käibe jälgitavuse

ulatuse suhtes.

Eelnõu § 1 punktiga 21 muudetakse RelvS § 24 lõike 111 sõnastust.

RelvS-i kohaselt kantakse kõik tsiviil- ja teenistusrelvad relvaregistrisse, nagu ka andmed PPA

teenistusrelvade ja nende kandjate kohta. 2023. aasta 15. märtsil jõustusid relvaregistri

arendamisega seonduvad muudatused RelvS-is27 ning 10. juulil 2023 jõustus relvaregistri

põhimääruse uus terviktekst28. Muudatuste järel oli võimalus sulgeda relvaregistri senine keskkond

ja minna täielikult üle uuele nüüdisaegsele platvormile.

Relvaregistri põhimäärusega on ette nähtud, et relvaregistrit peetakse elektroonilise andmekoguna,

millel on üks alamregister – Kaitsepolitseiameti relvaregister – ning neli keskkonda: iseteenindus-,

menetlus-, kaupmehe- ja analüüsikeskkond. Kaitsepolitseiameti relvaregistri määramine

relvaregistri alamregistriks oli tingitud riigi julgeoleku seisukohast ning selle pidamisele on ette

nähtud erisused. Kaitsepolitseiameti relvaregistris riigisaladuse nõuete, sealhulgas juurdepääsu- ja

teadmisvajaduse põhimõtte järgimise tagab sellesse kantud andmete vastutava töötlejana

Kaitsepolitseiamet.

Ka PPA-l on vajadus teha osa teenistusrelvade üle arvestuse pidamisel erisusi. Nimelt jõustus

2023. aasta 1. mail RSVS-i29 muudatus, millega lisati riigisaladuse kaitse alla PPA eriüksuse ehk

K-komando varustus, sealhulgas teenistusrelvad ja laskemoon, kuid muutmata jäi RelvS § 24.

Seega on muudatuse eesmärk täiendada relvaregistrit uue alamregistriga – kriminaalpolitsei

relvaregister – ja täpsustada, et kõigi RelvS § 24 lõikes 111 nimetatud relvaregistrite andmed, mis

on olemuselt riigisaladus, salastatakse ning nende kasutamine ja kaitsmine toimub RSVS-is ja selle

alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud korras.

Eelnõu § 1 punktiga 22 täiendatakse RelvS § 24 lõiget 14 punktiga 13, milles nähakse ette, et

relvaregistri põhimääruses sätestatakse ka kriminaalpolitsei relvaregistri erisused.

Muudatuse kohaselt nähakse sarnaselt Kaitsepolitseiameti relvaregistriga ette registripidamise

erisused kriminaalpolitsei relvaregistrile.

RelvS § 24 lõikega 14 on sätestatud, millised küsimused peab kehtestama relvaregistri põhimääruse

kui valdkonna rakendusaktiga. Põhimäärusega reguleeritakse registri pidamise, andmete kogumise,

töötlemise, kasutamise ja väljastamise korda. Kehtivas regulatsioonis on käsitletud relvaregistri

üldisi korralduslikke põhimõtteid ning sätestatud Kaitsepolitseiameti relvaregistri erisused. Seoses

täiendava alamregistri – kriminaalpolitsei relvaregistri – loomisega on vaja sätestada põhimääruses

ka selle pidamise erikord.

27 Relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus – RT I, 14.03.2023, 21. 28 Teenistus- ja tsiviilrelvade registri põhimäärus – RT I,07.07.2023, 8. 29 Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus, § 8 p 12 – RT I 2007, 16, 77.

31

Muudatusega täiendatakse RelvS-i volitusnormi, et relvaregistri põhimäärusega saaks reguleerida

ka kriminaalpolitsei relvaregistri erisusi. See loob ühtse õigusraamistiku kõigile registri osadele,

tagab tundlike ja riigisaladusena käsitletavate andmete nõuetekohase kaitse ning suurendab üldist

õigusselgust ja julgeolekut.

Eelnõu § 1 punktide 23–26 kohaselt tehakse muudatused RelvS §-s 25, milles on sätestatud relva-

ja padrunikollektsioon. Eelnõuga täpsustatakse relva- ja padrunikollektsiooni hoidmise ja

säilitamise nõudeid, muutes sõnastust ühtsemaks ning eristades selgemalt nende esemete

kategooriaid, mille puhul on vajalik relvahoidla kui kõrgendatud turvanõuetega hoiukoht, ning

nende kategooriaid, mille puhul piisab relvakapist või üldisest hoiukohast.

Muudatuste eesmärk on suurendada õigusselgust, vähendada ebaproportsionaalset koormust

kollektsionääridele ning ühtlustada mõistete kasutust kogu seaduses. Muudatused ei vähenda

ühiskonna turvalisust, vaid täpsustavad ja diferentseerivad nõudeid vastavalt riskitasemele.

Kollektsionääridel väheneb vajadus ehitada või rentida relvahoidlaid väiksemate kogude korral,

mis kahandab kulusid ja lihtsustab relvakollektsioonide pidamist.

Kollektsioonirelvade hoiustamise nõuete diferentseerimine vähendab senist omandiõiguse riivet.

Nõuete riskipõhine rakendamine on PS §-de 31 ja 32 seisukohalt soodsam ega alanda avaliku

turvalisuse taset, sest riskantsemate relvade kohta kehtib endiselt rangem nõue. Riive

omandipõhiõigusele on mõõdukas ja õigustatud, kuna eesmärk on vältida relvade väärkasutust ning

tagada isikute elu ja tervise kaitse.

Eelnõu § 1 punkti 23 järgi asendatakse RelvS § 25 lõike 22 punktis 3 sõna „relvahoidla“ sõnaga

„hoiukoha“. RelvS § 25 lõike 22 punktis 3 on sätestatud, et kollektsiooni pidaja peab esitama

andmed selle relvahoidla kohta, kus relvad asuvad, ja need andmed kantakse

kollektsioneerimisloale. Kehtivas seaduses on ette nähtud, et relvahoidla peab olema ka juhtudel,

kus see ei ole sisuliselt nõutav (nt väiksemate kogude puhul või juhul, kui kogus on ainult

külmrelvad, mis võiksid paikneda relvakapis).

Muudatus on seotud eelnõu § 1 punkti 24 kohase muudatusega RelvS § 25 lõikes 61 ja sellega

nähakse ette, et kui kollektsiooni kuuluvad üksnes padrunid või kuni kaheksa piiratud tsiviilkäibega

relva, välja arvatud piiratud tsiviilkäibega külmrelvad, hoitakse neid relvakapis või relvahoidlas.

Kehtiva õiguse kohaselt on nõutud, et relva- ja padrunikollektsiooni hoitakse relvahoidlas,

sõltumata kollektsiooni suurusest ja relvade liigist. Kavandatava muudatuse järgi täpsustatakse, et

kui kollektsiooni kuuluvad üksnes padrunid või kuni kaheksa piiratud tsiviilkäibega relva,

välja arvatud piiratud tsiviilkäibega külmrelvad, võib neid hoida relvakapis või relvahoidlas.

Muudatuse eesmärk on lihtsustada kehtivaid nõudeid, lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest.

Väiksemate kogude (nt mõned kollektsioonirelvad või padrunikollektsioonid) puhul ei ole

otstarbekas nõuda relvahoidla rajamist, kuna piisav turvalisus on tagatud ka nõuetekohase

relvakapiga. Seega, kui kollektsioon sisaldab ainult padruneid või kuni kaheksat piiratud

tsiviilkäibega relva (nt piiratud tsiviilkäibega tulirelv või tulirelvaga võrdsustatud hoiatus- ja

32

signaalrelvad), ei ole vaja rajada eraldi relvahoidlat – piisab relvakapist. Sättega jäetakse siiski

võimalus kasutada relvahoidlat juhul, kui omanik soovib kõrgendatud kaitset.

Piiramata tsiviilkäibega külmrelvi (nt dekoratiivmõõgad, terariistad, kummi- ja teleskoopnui) ei

arvestata selles mahus, kuna nende ohtlikkuse tase ja väärkasutamise risk on võrreldes

tulirelvadega madalam.

Selle muudatusega vähendatakse ebavajalikku halduskoormust kollektsionääridele ning ühtlasi

täpsustab, millistel juhtudel on relvahoidla nõue kohustuslik.

Eelnõu § 1 punkti 25 kohaselt muudetakse RelvS § 25 lõiget 7 ning nähakse ette, et kollektsiooni

kuuluvaid sõjarelvi ja üle kaheksa piiratud tsiviilkäibega relva, välja arvatud piiratud tsiviilkäibega

külmrelvad, tuleb hoida relvahoidlas RelvS §-s 46 sätestatud tingimustel ja korras. Praegu tuleb

kõiki kollektsiooni kuuluvaid relvi hoida relvahoidlas. Erisusi relvaliigi või koguse alusel ei ole.

Kavandatud muudatuse järgi tuleb sõjarelvi ja üle kaheksa piiratud tsiviilkäibega relva (välja

arvatud piiratud tsiviilkäibega külmrelvad) hoida relvahoidlas RelvS §-s 46 sätestatud tingimustel

ja korras.

Muudatusega luuakse selge eristus väiksemate ja suuremate kollektsioonide vahel. Sõjarelvade ja

suure hulga piiratud tsiviilkäibega relvade puhul on kõrgem turvarisk, mistõttu on põhjendatud

relvahoidla kohustus. Selline diferentseeritud lähenemine suurendab avalikku ohutust, tagades

samas, et väiksemate kollektsioonide pidajad ei pea kandma ebaproportsionaalseid kulusid.

Eelnõu § 1 punktis 26 täiendatakse RelvS § 25 lõikega 71, milles sätestatakse erisus nende

relvaliikide osas, mille hoidmiseks ei ole vajalik relvakapp ega relvahoidla. Muudatuse kohaselt ei

ole relvakapp või relvahoidla nõutud piiratud tsiviilkäibega külmrelva hoidmiseks. Sellisel

juhul tuleb neid hoida hoiukohas tingimustes, mis tagavad nende säilimise ja ohutuse ümbrusele

ning välistavad neile kõrvalise isiku juurdepääsu.

Kehtivas RelvS-is ei ole tehtud erandit külmrelvade hoidmisel – need kuuluvad samuti relvahoidla

nõude alla, kui on osa kollektsioonist. Piiratud tsiviilkäibega külmrelvad (nt mõõgad, pistodad,

nuiad) ei kujuta endast sama taseme ohtu kui tulirelvad. Seetõttu on põhjendatud näha nende

hoidmiseks ette leebemad hoiutingimused. Nõue tagada ohutus ja välistada kõrvaliste isikute

ligipääs jääb siiski kehtima, et vältida võimalikku väärkasutust. Muudatus tagab õiguspärase ja

mõistliku lähenemise, vältides ebavajalikku bürokraatiat.

Eelnõu § 1 punktidega 27 ja 28 nähakse ette muudatused RelvS §-des 26 ja 261, millega

reguleeritakse füüsilise isiku kollektsioneerimisloa taotlemist, tingimusi ja menetlust. Eelnõuga ei

muudeta kollektsioneerimisloa taotlemise põhimõtteid, vaid korrastatakse seaduse

viitesüsteemi.

Eelnõu § 1 punkti 27 kohaselt jäetakse RelvS § 26 lõigetest 5 ja 8 ning § 261 lõigetest 3 ja 7 välja

tekstiosa „või 3“.

33

Kehtiva RelvS § 26 lõiked 5 ja 8 ning § 261 lõige 3 viitavad asjaoludele, mille järgimine on

kollektsioneerimisloa menetluses ja järelevalves kohustuslik. Muudatustega jäetakse RelvS-ist

välja nõue, mille kohaselt võib PPA keelduda kollektsioneerimisloa andmisest või väljastatud

kollektsioneerimisloa kehtivuse peatada, kui esineb RelvS § 25 lõikes 3 sätestatud asjaolu. Viide

RelvS § 25 lõikele 3 on ebaselge eesmärgiga, sest selles loetletakse relvad, mida võib

kollektsioneerida. RelvS § 25 lõike 3 rikkumisel võib alustada menetlust loa peatamiseks näiteks

RelvS § 43 lõike 3 punkti 9 alusel, kui relvaomanik või -valdaja on vähemalt kaks korda viimase

kolme aasta jooksul rikkunud RelvS-i või selle alusel antud õigusakti nõudeid või on jätnud

täitmata temale tehtud ettekirjutuse nõuded.

Seega ei ole RelvS § 26 lõigetes 5 ja 8 ning § 261 lõigetes 3 ja 7 RelvS § 25 lõikele 3 viitamine

asjakohane ja on pigem eksitav. Tegemist on normitehnilise täpsustusega, mis lähtub seaduse

struktuuri korrastamisest ja ei mõjuta kollektsioneerimisloa sisu ega taotlejate õigusi.

Eelnõu § 1 punktis 28 esitatud muudatuse järgi asendatakse RelvS § 26 lõikes 10 tekstiosa „4–7“

tekstiosaga „4–6“.

RelvS § 26 lõike 10 kohaselt tunnistab PPA kollektsioneerimisloa kehtetuks, kui esineb RelvS §

36 lõike 1 punktides 1, 2, 4–7, 9 või 10 või § 43 lõike 3 punktides 1, 3–6 või 9 sätestatud asjaolu.

RelvS § 36 lõike 1 punkti 7 kohaselt ei anta soetamisluba ja relvaluba isikule, kes on

väärteomenetluse korras karistatud relva, tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist,

hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud nõude rikkumise eest.

Samas ei ole RelvS § 43 lõike 3 punktiga 9 ette nähtud, et üksainus RelvS-i nõuete rikkumine oleks

automaatselt kollektsioneerimisloa kehtetuks tunnistamise alus. Kehtiv viide § 36 lõike 1

punktile 7 loob vastuolu, mille kohaselt võib väärteokorras karistatus tuua kaasa

kollektsioneerimisloa automaatse kehtetuks tunnistamise, kuigi relvaloa kehtetuks tunnistamise

regulatsioon seda samaväärselt ei käsitle.

Muudatusega jäetakse RelvS § 36 lõike 1 punkt 7 viitest välja, tagades kooskõla eri sätete vahel

ning vältides ebaproportsionaalset tagajärge ühe väärteo eest. Tegemist on õigusselgust ja normide

omavahelist kooskõla tagava normitehnilise täpsustusega, millega ei muudeta

kollektsioneerimisloa kehtetuks tunnistamise süsteemi põhimõtteid, vaid kõrvaldatakse sisemine

vastuolu.

Eelnõu § 1 punkti 29 kohaselt täiendatakse RelvS § 30 lõiget 2. Kehtiva RelvS § 30 lõike 2

kohaselt võib välismaalane, kes on EL-i või NATO liikmesriigi kodanik ning kellel on Eesti

elamisluba või kes elab Eestis elamisõiguse alusel, soetada, omada ja vallata RelvS § 29 lõikes 1

loetletud relva, kui talle on RelvS-is füüsilisele isikule ettenähtud alustel ja korras antud Eestis

relvaluba.

Eelnõu järgi täiendatakse sätet selliselt, et välismaalane võib vallata RelvS § 29 lõikes 1 loetletud

relva ka juhul, kui talle on RelvS-is füüsilisele isikule ettenähtud alustel ja korras antud Eestis

paralleelrelvaluba.

34

Kehtiva regulatsiooniga ei ole ette nähtud võimalust vallata relva paralleelrelvaloa alusel.

Paralleelrelvaluba on RelvS-is sätestatud eriliigiline relvaluba, mis võimaldab isikul vallata relva

koos teise isikuga, kelle nimele on relv registreeritud. Tegemist on sisuliselt relvaloa erivormiga,

mille andmisele kohaldatakse samu materiaalõiguslikke eeldusi ning kontrollimenetlusi nagu

relvaloa andmisele.

Muudatuse eesmärk on tagada, et välismaalane, kes vastab seaduses sätestatud tingimustele ja

kellele on antud paralleelrelvaluba, võib RelvS § 29 lõikes 1 loetletud relva vallata samadel alustel

nagu relvaloa saanud isik. Muudatusega ei laiendata relva soetamise ega omamise õigust, vaid

täpsustatakse relva valdamise õiguslikku alust olukorras, kus relva valdamine toimub

paralleelrelvaloa alusel.

Muudatusega tagatakse õigusselgus ja võrdne kohtlemine, kuna paralleelrelvaloa andmisel

hinnatakse isiku vastavust samadele nõuetele, mis kehtivad relvaloa andmisel (sh taustakontroll,

tervisenõuded, usaldusväärsuse hindamine). Seega puudub sisuline põhjus eristada relvaloa ja

paralleelrelvaloa alusel relva valdavaid isikuid olukorras, kus kõik seaduses sätestatud turvalisuse

tagamise eeldused on täidetud.

Eelnõu § 1 punktiga 30 asendatakse RelvS § 32 lõike 7 esimeses ja teises lauses sõna „kolme“

sõnaga „kuue“. Nii pikendatakse soetamisloa kehtivusaega kolmelt kuult kuuele kuule.

Praktika on näidanud, et kolme kuu pikkune tähtaeg ei ole mitmel juhul piisav soovitud relva

soetamiseks. Relvade ja relvatarvikute tarneajad võivad ületada kolme kuu piirangut, samuti esineb

olukordi, kus relvakaupmeeste laoseisud ei võimalda kiiret soetamist. Sellest tulenevalt on relva

soetada soovivad isikud pidanud esitama korduvaid taotlusi, kuigi neile loa andmise eeldused ei

ole muutunud. See koormab põhjendamatult nii taotlejaid kui ka PPA-d.

Kuuekuuline kehtivusaeg võimaldab soetamisloa omajal soetada relva vastavalt turuolukorrale ja

tegelikele tarneaegadele, vähendab korduvate taotluste arvu ja suurendab menetluse tõhusust.

Muudatusega ei vähendata avaliku ohutuse taset, kuna loa andmise eeldused kontrollitakse

põhjalikult loa väljastamisel ning seadus võimaldab luba kehtetuks tunnistada, kui eeldused hiljem

ära langevad.

Muudatus on vajalik, et ühtlustada loa kehtivusaeg relvaturu tegelike vajadustega ning vähendada

ebaproportsionaalset halduskoormust.

Eelnõu § 1 punktiga 31 asendatakse RelvS § 33 lõikes 1 sõna „seitsme“ sõnaga „kümne“.

Eelnõuga tehakse muudatus RelvS § 33 lõikes 1, millega pikendatakse tähtaega, mille jooksul

peab välisriigist soetatud relva registreerimiseks esitama prefektuurile. Kehtiva seitsme

tööpäeva asemel on eelnõu kohaselt see tähtaeg kümme tööpäeva.

Muudatus on ajendatud praktilisest vajadusest, mille järgi ei ole relvaomanikel alati võimalik saada

sobivat prefektuuri vastuvõtuaega nii lühikese tähtaja jooksul. Eriti suuremates prefektuurides (nt

Tallinnas) võib olla keeruline leida vaba aega mõistliku etteteatamisega, eelkõige siis, kui

relvaomaniku töö- või elukorraldus ei võimalda tööpäeviti kohe vastuvõtule tulla.

35

Tähtaja pikendamine ei vähenda avalikku turvalisust, sest relv on soetatud seaduslikult,

relvakandmise õigus on kontrollitav ning registreerimiskohustus jääb kehtima. Muudatus on

proportsionaalne ja eluline, vähendades nii relvaomanike kui ka prefektuuride halduskoormust,

tagades ühtlasi relvade korrektse registreerimise.

Eelnõu § 1 punktiga 32 tunnistatakse kehtetuks RelvS § 34 lõike 15 punkt 3, mis seob piiratud

käibega padrunisalvede soetamise ja omamise õiguse üksnes kitsalt määratletud riigikaitses

osalevate isikutega. Praktika ja riigikaitselised vajadused on näidanud, et kehtiv regulatsioon on

liiga jäik ning ebamõistlikult piirab motiveeritud ja võimekate relvaomanike panust riigikaitsesse.

Eesti erineb mitmest Lääne-Euroopa riigist oma:

 geograafilise asendi (piir Venemaaga);

 reservipõhise riigikaitsemudeli;

 laiapindse riigikaitse kontseptsiooni poolest.

Kaitseliidu roll Eesti riigikaitses on territoriaalne ja kogukonnapõhine. Riigikaitseline valmisolek

ei põhine üksnes tegevväel, vaid hajutatud reservil ja vabatahtlikul panusel. Sellises mudelis on

oluline, et väljaõpe, varustus ja oskused ei oleks koondunud kitsasse ametialasesse ringi.

RelvS § 34 lõike 15 kohaselt võib riigikaitses osalev isik taotleda oma relvaloale kantud ja

relvaregistris registreeritud relva andmetele riigikaitse märgendit, mis annab talle õiguse soetada,

omada ja vallata jahipidamise, spordi- või turvalisuse tagamise otstarbel registreeritud relvale

piiratud käibega padrunisalve30 ning osaleda selle relvaga riigikaitselises tegevuses KalS § 52

lõikes 1 sätetatud korras.

Kavandatava muudatusega laiendatakse seda võimalust sisuliselt nendele isikutele, kes tegelikult

panustavad riigikaitsesse, kuid ei mahu kehtiva regulatsiooni kitsasse raamistikku.

Muudatus puudutab ühelt poolt riigikaitses osalevate isikute vaba eneseteostust ja riigikaitselist

aktiivsust (PS-i preambul, § 124), teiselt poolt aga ka teiste isikute õigust turvalisusele (PS §-d 13,

16 ja 28), kuna tsiviilkäibes olevate piiratud käibega padrunisalvede arv võib suureneda.

Praegune regulatsioon tekitab aga mitmeid probleeme:

 Vanusepiirang: sõjaaja ametikohtadele kehtib vanuse ülempiir31. Kui isik selle täidab,

vabastatakse ta ametikohalt, mistõttu kaotab ta õiguse riigikaitse märgendile ning ei saa

enam oma isikliku relvaga riigikaitselises tegevuses osaleda. Samuti tuleb tal loobuda

piiratud käibega padrunisalvedest. See välistab riigikaitselise panuse andmise ka neil

inimestel, kes on jätkuvalt heas füüsilises ja vaimses vormis ning motiveeritud kaasa lööma.

30 RelvS § 211 lõike 7 kohaselt on piiratud käibega padrunisalv poolautomaatse kesktulepadrunit kasutava püstoli

padrunisalv, mis mahutab rohkem kui 20 padrunit, või poolautomaatse kesktulepadrunit kasutava püssi padrunisalv,

mis mahutab rohkem kui 10 padrunit. 31 KVTS § 90.

36

 Paindlikkuse puudumine: mitmed relvaomanikud sooviksid riigikaitsesse panustada,

kuid ei saa töö- ja pereelu kõrvalt võtta endale püsivat rolli Kaitseliidus. Neil oleks aga

võimalik osaleda toetajaliikmena, kuid kehtiv regulatsioon ei võimalda neil isikliku relvaga

sellistes tegevustes osalemist.

Kokkuvõttes piirab kehtiv lahendus nii kogenud ja motiveeritud inimeste panustamist kui ka

nende relvaomanike kaasamist, kes võiksid riigikaitses osaleda paindlikumal viisil.

Kavandatav muudatus on sobiv laiapindse riigikaitse tugevdamiseks. See võimaldab õiguslikult

tunnustada isikuid, kes juba panustavad riigikaitsesse, ning anda neile ülesannete täitmiseks

sobivad vahendid. Riigikaitse märgendi ja suurema mahutavusega salvede kasutamise võimalus

aitab ühtlustada väljaõpet ja varustust ning suurendada mobilisatsioonivalmidust.

Relva käsitsemise oskus ei ole üksnes tehniline pädevus, vaid mõjutab ka kaitsetahet. Kaitsetahe

ei seisne ainult emotsionaalses hoiakus, vaid teadlikkuses, et inimesel on reaalsed oskused ja roll

riigi kaitsmisel. Kui relvaõpe ja laskekogemus on laiemalt levinud (nt ajateenistuse, jahinduse või

spordi kaudu), suureneb ühisvastutuse tunne ning valmisolek kriisiolukorras panustada.

Muudatuste ettevalmistamisel kaaluti alternatiivseid lahendusi. Võimalikud vähem riivavad

meetmed võiksid olla:

1. suure mahutavusega padrunisalvede kasutamise lubamine üksnes riigi või Kaitseliidu

relvadega ja ainult teenistusülesannete täitmisel;

2. salvede hoidmine üksnes relvahoidlas, ilma võimaluseta neid isikliku relvaga kasutada;

3. riigikaitse märgendi säilitamine üksnes kitsale ringile (nt tegevliikmetele), jättes

toetajaliikmed välja.

Need lahendused vähendaksid tsiviilkäibes olevate salvede hulka ning seega ka teoreetilist

väärkasutuse riski. Samas ei saavutaks need kavandatavat eesmärki täiel määral. Üksnes

teenistusülesannete ajal kasutamise mudel ei toeta individuaalset valmisolekut ega realistlikku

väljaõpet. Ainult relvahoidlates kasutamine piiraks paindlikku osalemist ja vähendaks

motivatsiooni. Kitsas isikute ring ei kajastaks laiapindse riigikaitse tegelikku toimimist.

Seega ei võimaldaks alternatiivid saavutada sama tasemega riigikaitselist valmisolekut ilma

märkimisväärselt suurema põhiõiguste riiveta (nt eneseteostuse ja riigikaitselise aktiivsuse

piiramine).