Väljaminev kiri

Tatari 39 / 10134 Tallinn / 667 2400 / [email protected] / Registrikood 70000303

Mart Blöndal

Advokaadibüroo COBALT OÜ

Pärnu mnt 15

10141, Tallinn, Harju maakond

Teie: 12.02.2026

Meie: 27.02.2026 nr 7-16/2026-068-4

Kiri edastatud digitaalselt aadressil: [email protected]

Vastuskiri

Austatud Mart Blöndal

Konkurentsiametis on 13.02.2026 registreeritud1 teie pöördumine Advokaadibüroo COBALT

OÜ esindajana (edaspidi pöörduja) seoses energiasalvestusüksuse käsitlemisega neto tarbijana

elektrituruseaduse (ELTS) § 53 lõike 7 kontekstis.

Pöördumisest nähtuvalt (kokkuvõtvalt) palub pöörduja Konkurentsiameti hinnangut

küsimusele, kas ELTS § 53 lõige 7 annab süsteemihaldurile võimaluse käsitleda

energiasalvestusüksust tasakaalustamisvõimsuse tasu arvestamisel neto tarbijana. Pöörduja

viitab seejuures analoogiale ELTS-i teiste sätetega, mille kohaselt arvestatakse

energiasalvestusüksuste puhul taastuvenergia tasu (ELTS § 59² lg 10), saartalitlusvõime

tagamise teenuse rahastamisega seotud tasu (varustuskindluse tasu) (ELTS § 42⁷ lg 8) ja

edastamistasu (ELTS § 71 lg 10¹) üksnes salvesti omatarbe ja kadude ulatuses, tuginedes

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/9442 (direktiiv) artikli 15 lõike 5

punktile b.

Käesoleva vastuse kontekstis ja analoogselt eespool viidatud ELTS-i sätetega mõistetakse

mõiste „neto tarbija“ all lahendust, kus energiasalvestusüksust omavale turuosalisele,

energiasalvestusüksuse tootmise/tarbimise ulatuses, kohaldatakse tasu üksnes selle

elektrienergia koguse eest, mis moodustub salvestusperioodi vältel elektrivõrgust salvestatud

(võetud) ja samal perioodil elektrivõrku tagastatud (antud) elektrienergia koguste vahest (ehk

tehniliste kadude ja omatarbe summast).

Konkurentsiamet asub seisukohale, et ELTS § 53 lõige 7 ei anna süsteemihaldurile sisulist

õigust käsitleda energiasalvestusüksust tasakaalustamisvõimsuse kulu arvestuses neto

tarbijana. Antud sätte sõnastusest nähtub, et seadusandja on loonud tasakaalustamisvõimsuse

kulu osas teadlikult teistsuguse õigusliku raamistiku, mis võtab arvesse antud kulu spetsiifilist

olemust ja Euroopa Liidu elektrituru toimimise aluspõhimõtteid.

Esmalt tuleb pöörata tähelepanu asjassepuutuvate sätete sõnastuste fundamentaalsele

1 Konkurentsiameti avaliku dokumendiregistri viide 7-16/2026-068-1. 2 Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:02019L0944-20251012

2 (4)

erinevusele. Pöörduja poolt viidatud kolm tasu: taastuvenergia tasu, varustuskindluse tasu ja

edastamistasu on seaduses sätestatud identse ja väga konkreetse matemaatilise loogikaga.

Seadusandja on ELTS § 59² lõikes 10, § 42⁷ lõikes 8 ja § 71 lõikes 10¹ kasutanud läbivalt

sõnastust, mille kohaselt elektrivõrgust salvestatud elektrienergia eest „samal perioodil

elektrivõrku tagastatud elektrienergia koguse ulatuses“ vastavat tasu ei võeta või ei rakendu.

Selline sõnastus defineeribki seaduse tasandil üheselt neto tarbimise arvestuse.

Nimetatud sätete eesmärki ja rakendamist on seadusandja eelnõu 555 SE seletuskirjas3 (lk 23

ja 25) üheselt ja matemaatiliselt selgitanud: „Näiteks kui energiasalvestusüksus tarbib

elektrivõrgust 100 ühikut elektrienergiat ja tagastab sellest salvestusperioodi jooksul võrku 80

ühikut elektrienergiat, siis maksab energiasalvestusüksus 100 – 80 = 20 ühiku elektrienergia

eest /../.“ See kinnitab, et viidatud tasude puhul on seadusandja selgesõnaliselt kehtestanud neto

tarbimise mudeli.

Tasakaalustamisvõimsuse kulu käsitlev ELTS § 53 lõige 7 on aga koostatud põhimõtteliselt

teistsuguse sõnastusega, sätestades üksnes eesmärgi, mille kohaselt tagab süsteemihaldur

metoodikas, et energiasalvestusüksusele ei kohaldata nimetatud kulu topelt. Kui seadusandja

tahe oleks olnud rakendada tasakaalustamisvõimsuse kulu arvestusele identset neto tarbimise

loogikat, oleks eelnõu koostamisel kasutatud eespool viidatud ühetaolist sõnastust

(matemaatilist lähenemist) tagastatud koguse ulatuses tasu mittevõtmise kohta. Asjaolu, et

seadusandja sätestas tasakaalustamisvõimsuse kulu puhul lahenduse leidmise süsteemihalduri

metoodikas ning seadis tingimuseks üksnes „topelt kohaldamise“ keelu, näitab selgelt, et neto

tarbimise loogika ei ole siin automaatselt ülekantav. Nõue vältida tasu topelt kohaldamist (nii

sisenemisel kui väljumisel) on täidetud ka olukorras, kus arvestusperioodi lõikes rakendatakse

tasakaalustamisvõimsuse tasu energiasalvestusüksusele tarbimise ja tootmise koguste võrdluses

vaid suuremale mahule (nt eeltoodud näite puhul 100 ühikule, vältides ebaõiglast summeerimist

100 + 80 = 180 ühiku pealt (detailsemalt seletatud allpool)).

Lisaks sätete keelelisele erinevusele, lükkab pöörduja arusaama ümber ka tasude olemuse

sisuline hindamine. Erinev lähenemine on õiguslikult ja majanduslikult põhjendatud

asjaoluga, et taastuvenergia tasu, varustuskindluse tasu ja edastamistasu on oma olemuselt

lõpptarbimisele suunatud tasud. Kuigi kõiki nimetatud tasusid (sarnaselt

tasakaalustamisvõimsuse tasuga) kogutakse mõõdetud energiamahu alusel, on nende kulu

tekkepõhjus erinev. Nimetatud kolme tasu eesmärk on koormata elektrienergia lõpptarbimist

ning neid kohaldatakse üksnes võrgust võetud energiale (tarbimissuunale).

Energiasalvestusüksus on selliste tasude vaates reeglina vaid vahelüli. Salvestatud energia, mis

hiljem võrku tagastatakse, tarbitakse lõpptarbija juures, kes tasub sellelt ise vastavad

seadusjärgsed tasud. Kui energiasalvestusüksuselt nõutaks taastuvenergia tasu või

varustuskindluse tasu kogu sisenenud brutokoguselt, tasustataks sama energiaühikut

teistkordselt lõpptarbija juures. Sellise aheldatud topelttasustamise vältimiseks on

energiasalvestusüksuse neto tarbimise (üksnes seadmes reaalselt ära kulunud energia ehk

kadude ja omatarbe) tasustamine nendel juhtudel loogiline.

Tasakaalustamisvõimsuse kulu (ELTS § 53¹) olemus ja kulu tekkepõhjus on aga

fundamentaalselt teistsugused. Tegemist on kuluga, millega finantseeritakse

tasakaalustamisvõimsuse hankimist (sagedusreservide valmisolekut) elektrisüsteemi

stabiilsuse tagamiseks ja süsteemi ning selles olevate ressursside valmisolekut

reaalajalähedaseks tasakaalustamisenergia turuks. Seetõttu rakendatakse seda tasu nii

tarbimisele kui ka tootmisele (nii elektrienergia võrgust võtmisele kui ka võrku andmisele).

Nimetatud kulu eest saadava reaalse vastusooritusena tagab süsteemihaldur sagedusreservide

hankimisega elektrisüsteemi stabiilsuse, mis on eelduseks, et elektrisüsteem toimiks, tarbijad

saaksid tarbida ning tootjad ja energiasalvestusüksused saaksid üldse turul opereerida. Pöörduja

3 Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/download/889d6eed-39a0-4b81-b3d9-fe0c78324171

3 (4)

väide, nagu oleks tasakaalustamisvõimsuse tasu ülejäänud koguste osas juba tootja või

lõpptarbija poolt makstud, ei ole asjakohane, kuna sagedusreservide hoidmise kulu on otseses

seoses iga turuosalise reaalajas tegutsemise ja tema poolt süsteemile vahetult tekitatava riskiga.

Süsteemi tasakaalustamist reguleeriva Komisjoni määruse (EL) 2017/2195 (EBGL)4 artikli 44

lõige 3 annab süsteemihaldurile õigusliku aluse töötada välja täiendav arveldusmehhanism

tasakaalustamisvõimsuse hankekulude ja muude tasakaalustamisega seotud kulude katmiseks.

Nimetatud sätte alusel loodud metoodika peab aga tuginema Euroopa Liidu elektrituru

aluspõhimõtetele. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/9435 artikli 5 lõikes 1

sätestatud bilansivastutuse põhimõte näeb ette, et kõik turuosalised vastutavad süsteemi

tasakaalustatuse eest („tasakaalustamiskohustus“). Seda täiendab EBGL artikli 44 lõike 1

punkt a, mis nõuab, et arveldamisega tuleb anda asjakohased majanduslikud signaalid, mis

kajastavad tasakaalustamatuse olukorda, ning punkt f, mis kohustab vältima negatiivsete

stiimulite andmist turuosalistele. Nende sätete koostoimest järeldub sisuline nõue jagada

kulusid proportsionaalselt ehk lähtuvalt sellest, kes vajaduse nende kulude tegemiseks

põhjustab.

Tasakaalustamisvõimsuse hankimise eesmärk on konkreetse valmisoleku tagamine

reaalajalähedasel tasakaalustamisenergia turul. Kuna tasakaalustamisenergia turg toimib

reaalajalähedaselt, peab süsteemihalduril olema kindlus, et turul on igal ajahetkel olemas piisav

maht pakkumisi, mida vajadusel koheselt aktiveerida. Just selle kindluse loomiseks ongi vajalik

tasakaalustamisvõimsuse turg, kus hangitakse turuosaliste valmisolekut teha

tasakaalustamisenergia pakkumisi. Kuigi tehnilised ohutusvarud (N-1 kriteerium) määravad

reservi maksimaalse vajaliku mahu, on reservi igapäevane olemasolu ja kasutamine vajalik

eelkõige selleks, et hoida süsteemi tasakaalus olukorras, kus tootmine ja tarbimine pidevalt

kõiguvad. Lõppastmes on tasakaalustamisvõimsuse kulu puhul tegemist turuosaliste

(sealhulgas energiasalvestusüksuste) poolt süsteemile tekitatava riski maandamisega.

Süsteemihalduril peab olema tagatud võimekus reageerida mis tahes turuosalise ootamatule

väljalangemisele nii, et süsteemi töös hoidmiseks on koheselt kättesaadav vajalik võimsus

sagedusreservide näol. Süsteemi toimimise jätkusuutlikkuse ja elektrituru aluspõhimõtete

tagamiseks peavad turuosaliste opereerimisest tulenevad süsteemsed riskid ning nendest

tulenev valmisoleku tagamise finantskoormus kanduma adekvaatselt üle neile kohalduva

tasakaalustamisvõimsuse kulu kaudu, vältimaks riskide maandamiskulude

asümmeetrilist jaotumist.

Kui energiasalvestusüksus opereerib näiteks 100-ühikulise võimsusega (laeb või tühjeneb),

tekitab ta süsteemile riski, et tema ootamatu rikke või väljalangemise korral peab

süsteemihaldur aktiveerima reaalajas samas mahus tasakaalustamisvõimsust. Sisuliselt

eksisteerib süsteemihaldurile energiasalvestusüksuse näol eelkirjeldatud risk (suuruses 100

ühikut). See risk on süsteemile identne sõltumata sellest, kas rike tekib tootjal, suurtarbijal või

energiasalvestusüksusel. Juhul kui energiasalvestusüksust käsitletaks tasakaalustamisvõimsuse

kulu osas neto tarbijana, panustaks ta süsteemi sagedusreservide hoidmisesse üksnes oma

tehniliste kadude ja omatarbe mahus (ülaltoodud näite alusel 20 ühikut), kuigi tema

opereerimisest tulenev potentsiaalne vajadus tasakaalustamisvõimsuse järele

(süsteemihaldurile põhjustatav risk) on kordades suurem. Selline lähenemine tähendaks, et

suure osa energiasalvestusüksuse poolt tekitatava riski (süsteemihaldurile) maandamiseks

hangitavate sagedusreservide (tasakaalustamisvõimsuse) kuludest peaksid kinni maksma teised

turuosalised. See viiks lubamatu ristsubsideerimiseni ning rikuks EL-i turureeglitest tulenevat

kulupõhisuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet.

Eeltoodust tulenevalt ei saa Konkurentsiamet kinnitada pöörduja arusaama. Elektrituruseaduses

4 Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:02017R2195-20220619 5 Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:02019R0943-20240716

4 (4)

sätestatu alusel ei ole süsteemihalduril sisulist õigust käsitleda energiasalvestusüksust

tasakaalustamisvõimsuse tasu arvestamisel neto tarbijana analoogselt taastuvenergia tasu,

varustuskindluse tasu või edastamistasuga. Topelttasustamise vältimise eesmärk (ELTS § 53

lõige 7) on tasakaalustamisvõimsuse kulu puhul täidetav põhimõttega/selgitusmehhanismiga,

mis välistab tasakaalustamisvõimsuse tasu kumulatiivse rakendamise energiasalvestusüksusest

sisenenud ja väljunud energiale, säilitades sealjuures kulupõhise panuse süsteemi tõrgeteta töö

ja stabiilsuse tagamisse.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Marilin Tilkson

teenistuse juht

Armin Ilisson

667 2437

[email protected]