Karistusseadustiku ja ohvriabi seaduse muutmise seaduse (muudatused seoses inimkaubanduse direktiivi uusversiooni Eesti õigusesse ülevõtmisega) eelnõu

EELNÕU

27.02.2026

Karistusseadustiku ja ohvriabiseaduse muutmise seadus

(muudatused seoses inimkaubanduse direktiivi uusversiooni

ülevõtmisega)

§ 1. Karistusseadustiku muutmine

Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 133 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Inimese värbamise, vedamise, üleandmise, saatmise, vastuvõtmise, varjamise, majutamise

või tema üle saavutatud kontrolli vahetamise või üleandmise või muul moel inimese asetamise

eest olukorda, samuti sellises olukorras hoidmise eest, mille eesmärk on teise inimese

ärakasutamine prostituudina või muuks seksuaalseks tegevuseks, sunniviisiliseks tööks,

kerjamiseks, orjuses või muus samalaadses olukorras hoidmiseks, kuritegelikuks tegevuseks,

elundite eemaldamiseks, asendusemaduseks, sundabieluks või ebaseaduslikuks

lapsendamiseks, kui tegu on toime pandud vabaduse võtmise, inimröövi, jõu või muude

sunnimeetmete, vägivalla, pettuse, kelmuse, ähvardamise, võimu kuritarvitamise, teise isiku üle

kontrolli omava isiku nõusoleku saavutamiseks raha või hüvitiste võtmise või andmise, teisest

isikust sõltuvuse, abitu seisundi või haavatava seisundi ärakasutamisega, –

karistatakse ühe- kuni seitsmeaastase vangistusega.“;

2) paragrahvi 133 lõike 2 punkti 5 täiendatakse pärast sõnu „põhjustatud raske“ sõnadega

„kehaline või psüühiline“;

3) paragrahvi 133 lõiget 2 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:

„11) täideviija levitas info– ja kommunikatsioonitehnoloogia abil kannatanu kohta seksuaalset

laadi pilte, videoid või muud sarnast materjali või aitas sellele kaasa,“;

4) paragrahvi 1331 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Käesoleva seadustiku § 133 lõikes 1 nimetatud olukorda asetatud isikult seksi ostmise või

tema poolt osutatavate teenuste kasutamise eest, kui teenuse kasutaja teab, et teenust osutav isik

on inimkaubanduse kuriteos kannatanu, –

karistatakse kuni viieaastase vangistusega.“.

§ 2. Ohvriabiseaduse muutmine

Ohvriabiseaduse paragrahvi 24 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:

„(9) Inimkaubanduse ohvrite riikliku suunamismehhanismi, ohvrite piiriülese suunamise

kontaktasutuse, inimkaubanduse ennetuse ja koolitusega tegelevate asutuste ja riikliku

inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori ülesanded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, „.....“....................2026. a

Algatab Vabariigi Valitsus

„.....“.......................2026. a

allkirjastatud digitaalselt

Karistusseadustiku ja ohvriabi seaduse muutmise seaduse (muudatused seoses

inimkaubanduse direktiivi uusversiooni Eesti õigusesse ülevõtmisega) eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõukohase seadusega tehakse karistusseadustikus (KarS) ja ohvriabi seaduses (OAS)

muudatused, mis on vajalikud inimkaubanduse vastase võitluse ja ohvrite kaitse tõhustamiseks

Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu poolt 13.06.2024 vastu võetud direktiivi (EL)

2024/17121, millega muudetakse direktiivi 2011/36/EL2 (edaspidi direktiiv) ülevõtmiseks Eesti

õigusesse. Tegemist on inimkaubanduse direktiivi uusversiooniga, mille eesmärk on tugevdada

liikmesriikide kohustusi seoses inimkaubanduse ennetamise, kriminaalõigusliku reageerimise

ja ohvrite kaitsega. Eesti peab nimetatud direktiivi oma õigusesse üle võtma hiljemalt

15.07.2026. Direktiivi 2024/1712 ülevõtmiseks koostati esmalt põhjalik vastavusanalüüs3,

mille käigus hinnati, kas Eesti kehtiv õigus katab direktiivi kõik sätted, ning kas olemasolevad

riigisisesed regulatsioonid (sh seadused ja määrused) tagavad direktiivist tulenevate kohustuste

täieliku ja tõhusa rakendamise.

Inimkaubandus on raske kuritegu, mis pannakse sageli toime organiseeritud kuritegevuse

raames, ja põhiõiguste ränk rikkumine ning see on Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga

sõnaselgelt keelatud. Inimkaubanduse tõkestamine ja inimkaubandusevastane võitlus ning

inimkaubanduse ohvrite toetamine nende päritoluriigist sõltumata on endiselt liidu ja

liikmesriikide prioriteet.

Inimkaubanduse vastu võitlemise ELi strateegia 2021–2025 hõlmab valdkondadevahelist ja

terviklikku lähenemisviisi alates inimkaubanduse tõkestamisest kuni ohvrite kaitsmiseni ning

inimkaubitsejatele süüdistuse esitamise ja nende süüdimõistmiseni. See dokument sisaldas

mitmeid meetmeid, mida tuleb rakendada kodanikuühiskonna organisatsioonide jõulisel

osalusel. Leiti, et direktiivi 2011/36/EL on vaja muuta, et tegeleda inimkaubanduse valdkonnas

arenevate suundumuste ja komisjoni tuvastatud puudustega ning tõhustada jõupingutusi selle

kuriteoliigi tõkestamiseks. Karistusõiguslikus vastureaktsioonis kindlakstehtud puudused, mis

nõuavad õigusraamistiku kohandamist, puudutavad inimkaubandusega seotud süütegusid, mis

on toime pandud juriidiliste isikute huvides, andmekogumissüsteeme, liidu ja riiklikul tasandil

toimuvat koostööd ja koordineerimist ning riiklikke süsteeme, mida kasutatakse

inimkaubanduse ohvrite varajaseks avastamiseks, tuvastamiseks, eriabi andmiseks ja

toetamiseks.

Komisjoni ettepanek4 direktiivi 2011/36/EL muudatusteks avaldati 19.12.2022. Eesti

seisukohad5 direktiivi muudatuste osas kinnitas Vabariigi Valitsus 9.02.2023.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna

kriminaalkoostöö ja õigusloome talituse nõunikud Anne Kruusement

([email protected]) ja Anu Leps ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõuga kavandatu kohaselt muudetakse:

1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=OJ:L_202401712&qid=1768388294729 2 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32011L0036&qid=1768388406648 3 Inimkaubanduse direktiivi uusversiooni analüüs.pdf 4 eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52022PC0732 5 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/5808ac7a-92fc-4244-86de-c6212d0f3e2b

2

KarS-i redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 22.12.2025, 2;

OAS-i redaktsiooni avaldamismärkega RT I 06.01.2023, 1.

Eelnõu on seotud Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu poolt 13.06.2024 vastu

võetud direktiivi (EL) 2024/1712 ülevõtmisega.

2. Seaduse eesmärk

Seadusemuudatuse laiem eesmärk on senisest tulemuslikumalt tõkestada, ennetada ja

vähendada inimkaubandust ning kaitsta inimkaubanduse ohvreid. Selleks täiendati direktiivi

mitmete uute meetmetega. Seadusemuudatuse eesmärk on seega viia Eesti õigus kooskõlla

direktiivis nõutuga, tehes vajalikud muudatused direktiivi ülevõtmiseks. Direktiivi uusversioon

teeb seni kehtinud direktiivis 23 erineva tasemega muudatust. Paljudel neist on Eesti õiguses

vaste juba olemas ja muudatusi ei ole vaja teha. Direktiivi artiklites 2, 4 ja 18a sisalduvad

muudatused nõuavad karistusseadustiku täiendamist ning artiklis 19 sisalduvad muudatused

nõuavad ohvriabi seaduse täiendamist.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõuga muudetakse KarS-i paragrahve 133 ja 1331 ning täiendatakse OAS-i paragrahvi 24

uue lõikega 9.

§ 1. Karistusseadustiku muutmine

3.1. Sõnastatakse uuesti KarS paragrahvi 133 lõige 1, mis sisaldab inimkaubanduse mõistet.

Senine lõike 1 põhimõte ja sõnastus jääb osaliselt alles, kuid selles tehakse mitu muudatust ning

seetõttu on selguse huvides vajalik kehtestada lõige 1 tervikuna uuesti.

Ülevõetavast direktiivist tulenevalt lisatakse inimkaubanduse koosseisu kaks uut tegu:

asendusemadus ja ebaseaduslik lapsendamine, mis on lisatud direktiivi artiklisse 2. Direktiivi

muudatus näeb ette ka sundabielu kriminaliseerimise inimkaubandusena, kuid see on KarS §

133 lõikes 1 juba sätestatud.

Järgnevalt selgitatakse direktiivist tuleneva kahe lisanduva ärakasutamisteo sisu ja tausta.

a) Asendusemadus on KarS § 132 järgi küll kuritegu, kuid see ei vasta direktiivis ette nähtud

koosseisule. KarS § 132 lg 1 kohaselt on rahalise karistusega karistatav võõra munaraku või

sellest valmistatud inimloote ülekandmine naisele, kelle kohta on teada, et ta kavatseb sellest

arenenud lapse pärast sündi ära anda. Kuigi kirjeldatu võib teoorias toimuda inimkaubanduse

raames, on KarS § 132 eesmärgiks emakakoja rentimise kokkulepete vältimine6, mis tähendab,

et asendusema ei kasutata tema tahte vastaselt lapse sünnitamiseks ära, nagu näeb ette direktiivi

koosseis.

Asendusemaduse teema tõusetus hiljuti ka Riigikogus seoses eelnõuga 762 SE7 mille

seletuskirjas toodi õigesti välja, et tegemist on inimväärikust riivava tegevusega, millega naised

sageli nõustuvad majanduslikel põhjustel, olles haavatavas seisus.

Inimkaubanduse koosseisus karistatakse asendusemana tegutseva naise ärakasutajat, kelleks

võib olla tellija, vahendaja, rahastaja vm isik, kui tegu on toime pandud vabaduse võtmise,

vägivalla, pettuse, kahju tekitamisega ähvardamise, teisest isikust sõltuvuse, abitu seisundi või

haavatava seisundi ärakasutamisega. Kuna sageli toimub asendusemaduse teenuse osutamine

välisriigis, siis tuleb arvestada ka karistusseadustiku kehtivuse ulatust.

6 Nõmper, A. KarS § 132/p 1 – Karistusseadustik. Komm vlj. Tallinn: Juura 2021, lk 496 7 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/d73a56e2-13a1-4ec4-8c8c-b80c7b062f29/piiriulese-

asendusemaduse-keelustamise-seadus/

3

KarS § 7 kohaselt kehtib Eesti karistusseadus väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo

kohta, mis on Eestis KarS-i järgi kuritegu, see on karistatav teo toimepanemise kohas ning

lisaks kui tegu on toime pandud Eesti kodaniku vastu või teo toimepanijaks on Eesti kodanik.

KarS § 8 näeb ette, et teo toimepanemise koha õigusest sõltumata kehtib Eesti karistusseadus

väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, kui teo karistatavus tuleneb Eestile

siduvast rahvusvahelisest kohustusest. Selliseks kohustuseks kahtlematult on inimkaubanduse

direktiiv, milles on jurisdiktsioon reguleeritud artiklis 10.

b) Ebaseaduslikku lapsendamist käsitletakse kehtivas õiguses KarS §-des 172 (võõra lapse

hõivamine), 136 (vabaduse võtmine) ja 173 (lapse müümine ja ostmine). Siiski ei sisalda

olemasolevad koosseisud direktiivis ette nähtut, st ei keela ohvri ärakasutamist ebaseadusliku

lapsendamise eesmärgil ning seetõttu tuleb täiendada KarS § 133 lõiget 1.

Direktiivi põhjendustes8 selgitatakse, et asendusemaduse, sundabielu või ebaseadusliku

lapsendamise eesmärgil toimuv ärakasutamine võib juba kuuluda direktiivis 2011/36/EL

määratletud inimkaubandusega seotud süütegude kohaldamisalasse, niivõrd kui on täidetud

kõik nimetatud süütegude kriteeriumid. Võttes aga arvesse nende tavade tõsidust ning selleks,

et võidelda muudel eesmärkidel kui seksuaalse või tööalase ärakasutamise eesmärgil toime

pandud inimkaubandusega seotud süütegudega, mille arv pidevalt suureneb ja mis on üha

aktuaalsemad, tuleks asendusemaduse, sundabielu või ebaseadusliku lapsendamise eesmärgil

toimuv ärakasutamine lisada kõnealusesse direktiivi kui ärakasutamise vormid, niivõrd kui

need vastavad inimkaubanduse põhielementidele, sealhulgas vahendite kriteeriumidele. Mis

puudutab konkreetsemalt inimkaubandust asendusemaduse eesmärgil toimuvaks

ärakasutamiseks, siis on käesoleva direktiivi objektiks need isikud, kes survestavad või

sunnivad pettuse abil naisi asendusemana tegutsema. Käesoleva direktiivi uusversiooniga

direktiivis 2011/36/EL tehtud muudatused ei piira abielu, lapsendamise, sundabielu ja

ebaseadusliku lapsendamise ega nendega seotud muude kui inimkaubandusega seotud

süütegude määratlusi, kui need on sätestatud liikmesriigi või rahvusvahelises õiguses. Samuti

ei piira kõnealused normid asendusemadust käsitlevate liikmesriigi õigusnormide, sealhulgas

karistusõiguse ega perekonnaõiguse kohaldamist.

3.1.2. Muudetakse selgemaks ja rahvusvahelistele nõuetele vastavaks inimkaubanduse kui teise

isiku ärakasutamise mõiste. Kehtivas seaduses on inimese ärakasutamiseni viivad teod loetletud

KarS § 1331 (inimkaubanduse toetamine) lõikes 1, mis aga ei vasta Inimkaubandusevastases

Euroopa Nõukogu Konventsioonis9 (edaspidi konventsioon) nõutule ega ka ülevõetava

direktiivi nõuetele. Sellekohast kriitikat on Eesti saanud korduvalt konventsiooni

hindamisvisiitide raames10. Nii konventsioon kui direktiiv sätestavad, et inimkaubandus

koosneb kolmest elemendist: ärakasutamiseni viivad teod (nt värbamine, vedamine,

üleandmine vm), mis pannakse toime teatud viisil (nt vägivallaga, pettusega, ähvardamisega

vm) ning mille tulemusena on inimene sunnitud tegutsema vastumeelse tegevusega (nt

tegelema prostitutsiooniga), st inimene on ära kasutatud või ekspluateeritud teise poolt.

Konventsiooni artikkel 4 punkti 1 kohaselt on inimkaubandus isiku ärakasutamise eesmärgil

tema värbamine, vedamine, üleandmine, majutamine või vastuvõtmine jõu või muu

sunnimeetodi kasutamise või sellega ähvardamise, inimröövi, pettuse, võimu kuritarvitamise

8 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=OJ:L_202401712&qid=1768388294729

vt põhjenduspunkt 6 9 https://www.riigiteataja.ee/akt/223122014002 10 Viimane hindamisaruanne 2023 a: https://rm.coe.int/recommendation-cp-rec-2023-01-on-the-implementation-

of-the-coe-convent/1680aba1f8. vt soovitust lk 3 lõpus.

4

või isiku abitu seisundi ärakasutamise või teist isikut kontrolliva isiku nõusoleku saavutamiseks

makse tegemise või vastuvõtmise või muu hüvise pakkumise või vastuvõtmise teel.

Ärakasutamine sisaldab vähemalt teise isiku prostitutsioonile sundimist või muul viisil

seksuaalset ärakasutamist, sunniviisilist tööd või teenuseid, orjuses või sama laadi seisundis

pidamist või elundite eemaldamist.

Direktiivi artikkel 2 punktide 1 ja 3 sõnastus pärast 13.06.2024. a tehtud muudatusi on järgmine:

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada järgmiste tahtlike tegude karistatavus:

isiku värbamine, transportimine, üleviimine, varjamine või vastuvõtmine, sealhulgas kõnealuse

isiku üle saavutatud kontrolli vahetamine või üleandmine, milleks kasutatakse ähvardusi, jõudu

või muid sunnimeetodeid, inimröövi, kelmust, pettust, võimu või kaitsetu seisundi

kuritarvitamist või teise isiku üle kontrolli omava isiku nõusoleku saavutamiseks raha või

hüvitiste võtmist või andmist ärakasutamise eesmärgil.

3. Ärakasutamine hõlmab vähemalt teise isiku ärakasutamist prostituudina või muid seksuaalse

ärakasutamise vorme, sunniviisilist tööd või pealesunnitud teenuseid, sealhulgas kerjamine,

orjust või orjusega samalaadset praktikat, sunnitööd või ärakasutamist kuritegelikuks

tegevuseks või elundite eemaldamist või asendusemaduse, sundabielu või ebaseadusliku

lapsendamise eesmärgil toimuvat ärakasutamist.

Eesti seadus on 2012. aastal muudetud11 selliselt, et ärakasutamiseni viivad sundimisteod on

nimetatud inimkaubanduse toetamiseks (KarS § 1331). Konventsioonis ja direktiivis peetakse

aga just neid ärakasutamiseni viivateks tegudeks, mille tulemusena inimene on sunnitud

tegutsema vastumeelse tegevusega. Enne 2012. aasta muudatusi oli KarS § 133 pealkiri

„orjastamine“ ja muudatusi tehes püüti ilmselt jätta alles varem kehtinud paragrahvi ülesehitus

ja loogika, mis aga ei vasta täies mahus inimkaubanduse konventsioonile ja direktiivile.

Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes12 märgitakse, et kuna muudetud paragrahvi

struktuur ja enamik tunnuseid on jäänud samaks, kasutatakse ka varasemaid kommentaare.

Näiteks kommentaaris 3.1. sedastatakse, et objektiivne koosseis sisaldab tagajärjena olukorda,

kus inimene on sunnitud täitma vastumeelset kohustust (ekspluateerimisolukord), ning tegu,

millega inimene sellisesse olukorda asetatakse või seal hoitakse ehk millega ta ekspluateerija

tahtele allutatakse (sundimistegu). Sundimistegu ja ekspluateerimisolukord peavad olema

omavahel põhjuslikus seoses ehk vägivald vm sundimistegu peab olema kannatanu

ekpluateerimisolukorda viimise või seal hoidmise vahend. Kommentaaris 3.2.4. on öeldud, et

pettus võib olla nii otsese sundimise viis kui ka vahend, et meelitada kannatanu kaitsetusse

olukorda. Näitena kirjeldatakse olukorda, kui üks isik meelitab kannatanu pettusega normaalset

töökohta lubades võõrasse riiki, seal aga sunnib ta vägivallaga tööle bordellis, järgneb vastutus

inimkaubanduse eest.

Kirjeldatud näide vastab igati inimkaubanduse konventsioonis ja direktiivis nõutule. Näites

esinevad kõik kolm komponenti: meelitamine, vägivald ja sunnitud tegelemine

prostitutsiooniga. Õige on ka kommentaaris 3.1. märgitu, et sundimistegu, mis viib

ärakasutamiseni ja ekspluateerimisolukord ise peavad olema põhjuslikus seoses. Kuid erinevalt

kehtivast KarS § 133 lõikest 1 peab direktiivi kohaselt sundimistegu sisaldama kahte elementi–

tegu ja selle toimepanemise viisi. Sellega välistatakse ka oht, et sotsiaaladekvaatsed teod

võiksid sattuda karistatavate hulka. Näiteks13 teisele inimesele tehtav ettepanek teha ajutiselt

üüriraha maksmise asemel korteriomaniku juures majapidamistöid või osaleda korraliku

11 https://www.riigiteataja.ee/akt/104042012001 12 Kurm, M. KarS § 133 – Karistusseadustik. Komm vlj. Tallinn: Juura 2021, lk 498-501. 13 Näited pärinevad samast KarS-i kommentaarist 3.3.1. d, lk 501

5

õhtusöögi eest kartulivõtmise talgutel. Kui sellise ettepanekuga (ettepaneku tegemine =

värbamine või muul moel inimese asetamine olukorda) kaasneb vägivald, pettus, vabaduse

võtmine vm sundimisteo toimepanemise viis, on tegemist inimkaubandusega. Kui ettepaneku

eesmärk on teist inimest aidata ning sellega ei kaasne sunni või ärakasutamise komponenti, ei

ole tegu karistatav.

Lisaks puudub kehtivas inimkaubanduse paragrahvis terve rida elemente, mida nii direktiiv kui

konventsioon loetlevad. Kuigi direktiivi ei pea üle võtma sõna-sõnalt, on Eesti õiguses olev

loetelu ka sisu mõttes puudulik. Kuna direktiivi uusversiooniga on kehtestatud osaliselt uuesti

ka direktiivi kehtiv sõnastus, on ülevõtmise hindamisel luubi all ka varasemas direktiivis olnud

mõiste komponentide olemasolu siseriiklikus õiguses.

KarS § 133 lõige 1 sõnastatakse selliselt, et ärakasutamiseni viivad teod tuuakse KarS § 1331

lõikest üle kehtivas sõnastuses ja järjekorras: vedamine, üleandmine, saatmine, vastuvõtmine,

varjamine ja majutamine. Loetelusse lisatakse „värbamine“ ja „tema üle saavutatud kontrolli

vahetamine või üleandmine“, mida nõuavad nii konventsioon kui direktiiv aga mida kehtiv

KarS § 1331 ei sisalda kuigi need on olulised teod ärakasutamise eesmärgil. Värbamine võib

olla nii füüsilise tegevusena, näiteks tuttavatele inimestele helistamine või rääkimine, neile

ettepaneku tegemine või tänapäeval rohkem levinud viisil internetis

sotsiaalmeediaplatvormidel info levitamisena. Teise inimese üle saavutatud kontrolli

vahetamine või üleandmine tulevad kõne alla eelkõige piiriülestel juhtudel, kus ohver antakse

üle teises riigis tegutsevatele inimkaubitsejatele, näiteks kui üks isik värbab ohvreid ja teine

korraldab nende ärakasutamist prostituudina.

Ärakasutamistegude loetelu muudetakse KarS § 133 lõikes 1 paremini arusaadavaks. Kehtivas

seaduses on loetelu sõnastatud läbi selle, mida inimene on sunnitud tegema ärakasutamise

tulemusena (ta on sunnitud abielluma, töötama tavapäratutel tingimustel, tegelema

prostitutsiooniga, kerjama, panema toime kuriteo või täitma muud vastumeelset kohustust).

Muudatus järgib rohkem direktiivi sõnastust läbi teise inimese ärakasutamise: prostituudina või

muuks seksuaalseks tegevuseks, sunniviisiliseks tööks, kerjamiseks, orjuses või muus

samalaadses olukorras hoidmiseks, kuritegelikuks tegevuseks, elundite eemaldamiseks,

asendusemaduseks, sundabieluks või ebaseaduslikuks lapsendamiseks. Loetelusse on lisatud

juba alates 2011 aastast direktiivis olevad ärakasutamisteod: muu seksuaalne tegevus,

sunniviisiline töö, orjus või muu samalaane olukord ja elundite eemaldamine, lisaks direktiivi

uusversioonis nõutavad asendusemadus ja ebaseaduslik lapsendamine.

Kuna direktiivi uusversiooniga kehtestatakse tervikuna artikkel 2 punkt 3, mis sisaldab kogu

loetelu, on vajalik lisada loetelu tervikuna ka KarS § 133 lõikesse 1, et Eesti õigus vastaks

direktiivis nõutule. Muu seksuaalse tegevuse näiteks võib tuua seksuaalse sisuga massaaži,

erootilise tantsu või striptiisi. Sunniviisiline töö või ka sunnitöö (ingl keeles forced labour) on

sunniviisilise või kohustusliku töö konventsiooni14 artikli 2 punkti 1 alusel töö, mida nõutakse

isikult karistusega ähvardades ja milleks see isik ei ole ennast vabatahtlikult pakkunud. Sama

artikli 2 lõige 2 nimetab siiski rea töid, mis sunniviisilise töö alla ei mahu, näiteks

süüdimõistetult kohtuotsusega nõutav töö, hädaolukorras isikult nõutav töö jne. Direktiivi

eestikeelses tõlkes on eraldi sunniviisiline töö ja sunnitöö, kuid sisult on need kattuvad mõisted

ja mõlemad ei vaja sätestamist.

Orjus on seisund, kus isiku suhtes teostatakse omandiõigusele omaseid volitusi. See tähendab,

et inimest koheldakse kui vara, tema üle teostatakse täielikku kontrolli, tal puudub iseseisev

otsustusvõime oma elu üle, teda võidakse üle anda, müüa, vahetada. Orjuse keeld tuleneb

14 https://www.riigiteataja.ee/akt/13120693

6

mitmetest rahvusvahelistest dokumentidest15. Orjusega samalaadses olukorras hoidmine erineb

orjusest selle poolest, et nö omandiõigust teise inimese üle otseselt ei teostata, kuid kontroll

tema üle on süsteemne ja pikaajaline, inimesel puudub sisuliselt vabadus. Näitena võib tuua nn

võlaorjuse, kus teisest riigist tuuakse ehitusele töötaja, kellele öeldakse, et ta võlgneb tatud

rahasumma transpordi ja dokumentide eest, mille ta peab tööga tasa teenima ja enne lahkuda ei

saa, kuid võlasumma hoopis suureneb pidevalt majutuse ja toidu arvelt. Erinevus sunniviisilise

töö ja orjuse vahel seisneb selles, et orjust iseloomustab täielik kontroll isiku elu üle, samas kui

sunniviisilise töö korral on sunni element seotud tööga, kuid muus osas on inimesel teatav

autonoomia, liikumisvabadus jm.

Inimkaubanduses tähendab elundite eemaldamine, et isik näiteks värvatakse või

transporditakse, kasutades sundi, pettust, haavatava seisundi ärakasutamist vms eesmärgiga

eemaldada temalt elund (nt neer, maks, sarvkest vm). Elundite eemaldamine inimkaubanduse

mõttes ei hõlma seaduslikku elundidoonorlust, vabatahtlikku elundiloovutust vastavalt

meditsiiniõigusele ega seaduslikku siirdamissüsteemi. Kuritegu võib esineda siis, kui puudub

vabatahtlik ja teadlik nõusolek, nõusolek on saadud pettuse või sundusega või kasutatakse ära

isiku haavatavust (nt äärmine vaesus). Elundite eelmaldamise temaatika sisaldub ka mitmetes

rahvusvahelistes dokumentides16.

Ärakasutamise eesmärgil toime pandud tegu peab olema tehtud teatud viisil, et tegemist oleks

inimkaubandusega. Ärakasutamise eesmärgil tehtav tegu peab olema toime pandud vabaduse

võtmise, inimröövi, jõu või muude sunnimeetmete, vägivalla, pettuse, kelmuse, ähvardamise,

võimu kuritarvitamise, teise isiku üle kontrolli omava isiku nõusoleku saavutamiseks raha või

hüvitiste võtmise või andmise, teisest isikust sõltuvuse, abitu seisundi või haavatava seisundi

ärakasutamisega.

Seda loetelu on samuti täiendatud võrreldes kehtiva KarS § 133 lõikega 1 kuna see ei vasta

täielikult direktiivis olevale loetelule. Lisandunud on inimrööv, jõu või muude sunnimeetmete

kasutamine, kelmus, võimu kuritarvitamine, teise isiku üle kontrolli omava isiku nõusoleku

saavutamiseks raha või hüvitiste võtmine või andmine. Kahju tekitamisega ähvardamine on

muudetud ähvardamiseks. Kelmuse mõiste tuleneb KarS §-st 209 ja ähvardamine §-st 120.

Võimu kuritarvitamine tähendab inimkaubanduse mõttes olukorda, kus isikul on teise isiku üle

tegelik kontroll või mõjuvõim, seda positsiooni kasutatakse ära selleks, et panna isik olukorda,

kus ta ei saa reaalselt keelduda nõutavast. Tegemist ei pea olema riigivõimuga, piisab faktilisest

ülekaalust teise suhtes kus üks isik omab teise isiku üle tegelikku kontrolli või mõjuvõimu.

Teise isiku üle kontrolli omava isiku nõusoleku saavutamiseks raha või hüvitiste võtmise või

andmise korral on tegemist sisuliselt inimese üleandmise tasuga kus kellegi teise käes on

inimese üle kontroll ja sellele kontrollijale makstakse, et ta annaks nõusoleku ohvri

ärakasutamiseks.

Inimrööv on ärakasutamisteo toimepanemise viis, mis seisneb liikumisvabaduse äravõtmises,

isiku ebaseaduslikus äraviimises või kinnipidamises. Näiteks inimene röövitakse, viiakse teise

riiki ja sunnitakse tegelema prostitutsiooniga. Jõu kasutamine teo toimepanemise viisina võiks

erineda vägivallast selle poolest, et vägivalla korral murtakse kannatanu tahe näiteks löögiga

pähe, käte väänamise, kannatanu kinni sidumise vm teoga, millega tekitatakse kannatanule valu

15 Näiteks Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon artikkel 4.

https://www.riigiteataja.ee/akt/13320295; Esimesena defineeris orjust 1926.a orjuse konventsioon ehk

orjakaubanduse ja orjanduse tõkestamise konventsioon, mis loodi Rahvasteliidu egiidi all (ÜRO eelkäia). 16 Vt nt Inimõiguste ja biomeditsiini konventsioon (Oviedo konventsioon)

(https://www.riigiteataja.ee/akt/78570); Euroopa Nõukogu konventsioon inimorganitega kauplemise vastu

(https://rm.coe.int/16806dca3a);

7

või hirmu. Jõu kasutamine võiks pigem seisneda jõu ja üleoleku demonstreerimises, aga ka

näiteks kannatanu jõuga kinnihoidmises millega ei kaasne vägivalda. Muude sunnimeetmete

alla võiks mahtuda näiteks kannatu suuline veenmine aga ka näiteks edasi liikuma sundimine,

transpordivahendisse surumine vms.

Kokkuvõtteks kui tegemist on näiteks inimese värbamisega (ärakasutamise eesmärgil tehtav

tegu), mis on toime pandud ähvardamisega (toimepanemise viis) ning selle tulemusel inimene

on sunnitud tegelema prostitutsiooniga (ärakasutamine), on inimkaubanduse koosseis täidetud.

Kui mõni kolmest komponendist on puudu, ei ole tegemist inimkaubandusega, kuid tegemist

võib olla mõne muu kuriteoga.

3.1.3. KarS § 133 lõike 1 sanktsioonimäära ei muudeta, kuna see on vastavuses direktiivis

nõutuga. Direktiivi artikkel 4 kohaselt peavad olema määratavad karistused vähemalt

viieaastase maksimummääraga. Kehtiva seaduse kohaselt karistatakse inimkaubanduse eest ühe

kuni seitsmeaastase vangistusega.

3.2. Paragrahvi 133 lõike 2 punkti 5 täiendatakse seoses direktiivi artikli 4 (karistused) lõike 2

punkti d muudatusega, mis nõuab, et inimkaubandusega seotud süütegude kvalifitseeritud

koosseisuna arvestataks, et tegu pandi toime rasket vägivalda kasutades või sellega põhjustati

ohvrile eriti suur kahju, sealhulgas füüsiline või psühholoogiline kahju. Raske vägivald pärineb

varasemast direktiivist ja selle vasteks on KarS § 133 lg 2 punktis 4 olev kvalifitseeriv asjaolu

teo toimepanek piinaval või julmal viisil ning seda ei muudeta.

KarS § 133 lg 2 punktis 5 sisaldub raske tervisekahjustus. Selguse huvides täiendatakse seda

füüsilise või psühholoogilise tervisekahjustuse eristamisega. Eelnõukohaselt on raskendav

tegu, kui sellega on põhjustatud raske kehaline või psüühiline tervisekahjustus.

Muudatus on vajalik seetõttu, et kehtiv karistusseadustiku üld- ega eriosa ei sisalda

kvalifitseeriva asjaoluna (suure) psühholoogilise kahju tekitamist. Psühholoogiline kahju on

tagajärjena kehtivas karistusseadustikus kitsalt määratletud, kuigi tervisekahjustuse tekitamine

ei eelda tingimata kehalise puutumatuse rikkumist ning ka psüühiline mõjutamine võib

põhjustada tervisekahjustuse17. KarS § 133 näeb kvalifitseeriva asjaoluna ette lg 2 p-s 5 raske

tervisekahjustuse tekitamise ning p-s 9 selle, kui teoga on põhjustatud raske tagajärg. Raske

tervisekahjustuse tekitamist tõlgendatakse KarS § 118 sätestatud tagajärgede kaudu18, st

tervisekahjustus on raske, kui sellega on põhjustatud mh oht elule (§ 118 lg 1 p 1), tervisehäire,

mis kestab vähemalt neli kuud või kui sellega kaasneb osaline või puuduv töövõime (§ 118 lg

1 p 2) või raske psüühikahäire (§ 118 lg 1 p 3).

Samuti täiendatakse direktiivi artikli 4 lõike 3 muudatuse tõttu KarS § 133 lõiget 2 punktiga 11

ehk uue kvalifitseeriva asjaoluga: täideviija levitas info– ja kommunikatsioonitehnoloogia abil

kannatanu kohta seksuaalset laadi pilte, videoid või muud sarnast materjali või aitas sellele

kaasa.

Eesti karistusõiguses ei esine sellist teo toimepanemise viisi, kus tegu on toime pandud info– ja

kommunikatsioonitehnoloogia abil kannatanu kohta seksuaalset laadi pilte, videoid või muud

sarnast materjali levitades. Inimkaubanduse kontekstis on selline lisandus väga oluline.

17 Kurm, M. KarS § 118/p 3.1 – Karistusseadustik. Komm vlj. Tallinn: Juura 2021, lk 484. 18 Kurm, M. KarS § 133/p 7.6 – Karistusseadustik. Komm vlj. Tallinn: Juura 2021, lk 504.

8

Direktiivi põhjendustes19 selgitatakse, et juba direktiivi algne 2011. aasta versioon hõlmab

inimkaubanduse määratluse raames kuritegusid, mis on toime pandud info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia abil, näiteks ohvrite värbamisel ja ärakasutamisel, nende

transpordi ja majutuse korraldamisel, ohvrite internetis reklaamimisel ja võimalike klientideni

jõudmisel, ohvrite üle kontrolli omamisel ja kuritegude täideviijate omavahelisel suhtlemisel,

kaasa arvatud kõik seonduvad finantstehingud. Inimkaubitsejate sellise teguviisi tõkestamiseks

peavad õiguskaitseasutused jätkuvalt parandama oma digitaalset suutlikkust ja asjatundlikkust

ning pidama sammu tehnoloogia arenguga. Lisaks kutsutakse liikmesriike üles kaaluma

ennetavate meetmete kasutamist, mis käsitlevad internetipõhiste teenuste kuritarvitamist

inimkaubanduse eesmärgil, eelkõige selliseid meetmeid, mille eesmärgiks on vähendada

nõudlust. Inimkaubanduse karistuste määrad peaksid kajastama laiemat halvakspanu, mida

äratavad tõsisemad rikkumised ning nende kahjulikum ja pikemaajalisem mõju ohvritele. See

hõlmab võimendavat mõju, mille tingib ekspluateeriva materjali levitamine, seda ka kinnistes

rühmades, mis on kättesaadavad piiratud arvule osalejatele. Seetõttu on vaja ette näha info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia abil ohvrit käsitleva seksuaalset laadi piltide, videote või sarnase

materjali levitamine.

3.3. paragrahvi 1331 lõike 1 sõnastus muudetakse ja sätestatakse uuesti.

Direktiivi on täiendatud artikliga 18 a, mis nõuab inimkaubanduse ohvri poolt osutatavate

teenuste tahtliku kasutamise kriminaliseerimist, kui teenuse osutaja teab, et teenust osutav isik

on inimkaubanduse kuriteo ohver. Karistusmäära direktiiviga ette ei nähta, see peab olema

mõjus, proportsionaalne ja hoiatav.

Direktiivi põhjendustes20 rõhutatakse uue süüteo kehtestamist vajadusega piirata nõudlust ning

töötada selleks välja ühtsed poliitikameetmed inimkaubandust soodustava nõudluse piiramiseks

ning et veelgi tugevdada ja ühtlustada õigusemõistmise jõupingutusi karistusõiguse valdkonnas

kõigis liikmesriikides sellise nõudluse vähendamiseks. Oluline on kriminaliseerida teenuste

kasutamine, mille puhul ohvrit kasutatakse ära teenuste osutamiseks ja teenuste kasutaja teab,

et teenust osutav isik on inimkaubandusega seotud süüteo ohver. Selle kriminaliseerimine on

osa terviklikust nõudluse vähendamiseks mõeldud lähenemisviisist, mille eesmärk on piirata

suurt nõudlust, mis soodustab kõiki ärakasutamise vorme. Kriminaliseerimine peaks

puudutama üksnes inimkaubandusega seotud süüteoga hõlmatud ärakasutamise raames

osutatavate teenuste kasutamist. Seetõttu ei tohiks seda süüteo mõistet kohaldada

ekspluateerivates töötingimustes toodetud tooteid ostvate klientide suhtes, kuna nemad ei ole

teenuse kasutajad. Direktiivi kohaselt peetakse inimkaubanduse ohvri osutatavate teenuste

kasutamist kuritegelikuks juhul, kui teenust kasutav isik teab, et teenust osutav isik on ohver.

Mõistet „teadmine“ tuleb tõlgendada kooskõlas riigisisese õigusega. Hinnates, kas kasutaja

teadis, et teenuse osutaja on inimkaubanduse ohver, tuleks iga juhtumi korral arvesse võtta

juhtumi konkreetseid asjaolusid. Teadmist saab järeldada objektiivsete faktiliste asjaolude

põhjal. Asjaolud võivad olla seotud muu hulgas ohvri endaga, tingimustega, milles ohver pidi

teenuseid osutama, ja konkreetsete asjaoludega, mida võib pidada märgiks sellest, et

inimkaubitsejal on ohvri üle kontroll. Asjaolude puhul, mis on seotud ohvri endaga, võib

arvesse võtta näiteks tema puudulikku riigikeele oskust, ilmseid märke psühholoogilisest või

füüsilisest kahjust või hirmust või tema puudulikke teadmisi linnadest või kohtadest, kus ta

viibib või on viibinud. Seoses asjaoludega, mis puudutavad tingimusi, milles teenuseid tuli

osutada, võib arvesse võtta nii teenuseosutaja elatustaset ja töötingimusi kui ka teenuse

osutamise koha seisukorda. Märgid sellest, et inimkaubitsejal on ohvri üle kontroll, saab

19 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=OJ:L_202401712&qid=1768388294729

vt põhjenduspunktid 8-11 20 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=OJ:L_202401712&qid=1768388294729

vt põhjenduspunktid 26 ja 27

9

kindlaks teha siis, kui teenuseosutaja suhtes kohaldatakse ilmseid väliseid kontrollimeetmeid,

piiratakse tema liikumisvabadust või asjaolu põhjal, et teenuseosutaja isikutunnistus või pass ei

ole tema enda valduses.

Kuna inimkaubanduse ohvrilt teenuste ostmine on oma sisult inimkaubanduse toetamine, siis

lisatakse nõutav süütegu KarS § 1331 (inimkaubanduse toetamine) lõikesse 1, kuhu jääb alles

ka inimkaubanduse ohvrilt seksi ostmine, mis on samuti teenuse ostmine. Teised KarS § 1331

lõikes 1 nimetatud sundimisteod liiguvad KarS § 133 lõikesse 1 (vt selgitus 3.1.2).

§ 2. Ohvriabiseaduse muutmine

3.4. Ohvriabiseaduse §-i 24 (inimkaubandusohvrite teenuse eesmärk ja sisu) täiendatakse

lõikega 9, millega antakse volitus Vabariigi Valitsusele määruse kehtestamiseks, milles

täpsustatakse erinevate osapoolte (Sotsiaalkindlustusamet, Politsei- ja Piirivalveamet,

Tööinspektsioon, prokuratuur) rolli inimkaubandusohvrite teenusele jõudmisel- so ohvrite

riiklik suunamismehhanism ohvrite varajaseks avastamiseks ja tuvastamiseks. Samuti

määratakse ohvrite piiriülese suunamise kontaktasutus ning inimkaubanduse ennetamise ja

koolitustega seotud asutuste ja riikliku inimkaubanduse võitluse koordinaatori ülesanded.

Määruse kavand on lisatud eelnõu seletuskirjale (lisa 1).

Ohvriabi seadusesse volitusnormi loomise ning selle alusel Vabariigi Valitsuse määruse

kehtestamise vajadus tuleneb direktiivi järgmistest artiklitest.

Direktiivi artikkel 11 lõige 4 käsitleb ohvrite varajaseks tuvastamiseks mehhanismi loomist.

Varasemas sõnastuses oli jäetud lahtiseks, millisel kujul liikmesriigid sellise mehhanismi

peavad looma, kuid direktiivi uusversioonis nõutakse, et üks või mitu mehhanismi tuleb luua

õigus- või haldusnormidega. Samuti tuleb määrata piiriülese suunamise kontaktasutus. Sama

artikli 11 lõike 4 punktides a-c täpsustatakse miinimumülesanded, mida suunamismehhanism

peab hõlmama: ohvrite avastamise ja varajase tuvastamise miinimumstandardid; ohvri toetuse

ja abi juurde suunamine; toetuse ja kaitse pakkumine inimkaubanduse ohvritele, kes vajavad

või soovivad rahvusvahelist kaitset. Otstarbekas on selline regulatsioon kehtestada Vabariigi

Valitsuse määrusega.

Direktiivi artikkel 18 täpsustab ennetusmeetmeid, mida on võrreldes varasemaga täiendatud

ning lisatud on eraldi artikkel 18b koolituste kohta, mis on mõeldud inimkaubanduse ohvritega

kokku puutuvatele spetsialistidele.

Direktiivi artikkel 19 käsitleb riiklikke raportööre. Direktiivi uusversiooniga muudeti

raportöörid inimkaubandusvastase võitluse koordinaatoriteks ja lisaks on artiklit oluliselt

täiendatud. Samuti on loodaval volitusnormil puutumus artiklis 19 a sätestatud andmete

kogumise ja statistikaga ja artiklis 19 b sätestatud riikliku inimkaubandusvastase võitluse

tegevuskavaga.

Direktiivi põhjendustes21 selgitatakse artikkel 11 lõike 4 muudatusvajadust järgmiselt. Selleks

et suurendada liikmesriikide suutlikkust ohvrid varakult avastada ja tuvastada ning nad

asjakohaste kaitse-, abi- ja tugiteenuste osutajate juurde suunata, on vaja kehtestada

liikmesriikides õigus- ja haldusnormidega üks või mitu suunamismehhanismi. Piiriülese

koostöö tõhustamise olulised meetmed on ametlike suunamismehhanismide loomine ja ohvrite

piiriülese suunamise küsimuses riikliku kontaktasutuse määramine. Suunamismehhanism

21 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=OJ:L_202401712&qid=1768388294729

vt põhjenduspunktid (pp) 15 art 11 lõige 4 pp 15; art 18 pp 28; art 18b pp 29; art 19 pp 30; art 19 a pp 31; art 19

b pp 32 ja 33.

10

peaks olema läbipaistev, juurdepääsetav ja ühtlustatud raamistik, mis hõlbustab

inimkaubanduse ohvrite varajast avastamist, tuvastamist, abistamist ja toetamist ning nende

suunamist vastutavatesse liikmesriigi organisatsioonidesse ja asutustesse. Sellises raamistikus

tuleks kindlaks määrata osalevad pädevad asutused, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja

muud sidusrühmad ning sätestada nende vastavad kohustused, sealhulgas menetlused ja

suhtluskanalid. Need suunamismehhanismid võivad kujutada endast kehtestatud menetluste,

suuniste, koostöökokkulepete või protokollide kogumit. Suunamismehhanismi tuleks

kohaldada kõigi ohvrite ja kõigi inimkaubandusega seotud süütegude liikide suhtes, võttes

arvesse ohvrite individuaalset haavatavust. Liikmesriikidel soovitatakse ette näha üksainus

suunamismehhanism, kui avaliku halduse korraldus seda võimaldab. Kontaktasutus peaks

olema ohvrite piiriülese suunamise kontaktpunkt erinevates liikmesriikides ohvrite piiriülese

toetamise eest vastutavate asutuste või institutsioonide suhtluses, mitte ohvrite endi

kontaktpunkt. Kontaktasutuste aluseks võib võtta olemasolevad mehhanismid või

juhtimisstruktuurid ning need ei pea asendama riiklikke kaebuste lahendamise mehhanisme ega

abitelefone.

Artiklis 18 sätestatud ennetusmeetmed ja nõudluse vähendamise meetmed peaksid olema

sihipärased ja diferentseeritud, et tõhusalt tegeleda inimkaubanduse eri vormide eripäradega.

Selleks et saavutada inimkaubandust soodustava nõudluse pärssimise ja vähendamise eesmärk,

on oluline, et liikmesriigid kaaluksid võimalikele ja praegustele kasutajatele suunatud

täiendavate asjakohaste meetmete võtmist, näiteks spetsiaalselt kavandatud teadlikkuse

suurendamise kampaaniate pakkumist.

Artikli 18 a kohaselt peaksid liikmesriigid suurendama nende prokuröride ja

õiguskaitseasutuste teadlikkust, kes inimkaubanduse ohvrite või võimalike ohvritega

tõenäoliselt kokku puutuvad, ning tegema seda koolituse raames ja selleks, et tagada süüdistuse

esitamata jätmist või karistamata jätmist puudutavate liikmesriigi sätete tulemuslik

rakendamine.

Artikli 19 muutmisvajadus tuleneb sellest, et liikmesriikide poliitikameetmete tugevdamiseks

on vaja luua riiklikud inimkaubandusevastase võitluse koordinaatorid või samaväärsed

mehhanismid ning liikmesriikidel peaks olema võimalik luua sõltumatuid asutusi.

Liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt on liikmesriikide pädevuses otsustada,

millised üksused määratakse või luuakse toimima riiklike inimkaubandusevastase võitluse

koordinaatoritena, samaväärsete mehhanismidena või sõltumatute asutustena, olenemata nende

nimetusest, tingimusel et sellistel üksustel on vajalik pädevus täita käesolevas direktiivis

sätestatud ülesandeid.

Artikli 19 a kohta on märgitud direktiivi põhjenduspunktides järgmist. Selleks et teada saada

inimkaubanduse täielik ulatus liidus, on tingimata vaja koguda täpseid, ühtseid ja anonüümitud

andmeid ning kogutud andmed ja statistika tuleb aegsasti avaldada. Nõue, et liikmesriigid

koguksid ja esitaksid komisjonile igal aastal ühtlustatud viisil statistilisi andmeid

inimkaubanduse kohta, on asjakohane samm, et aidata kõnealusest nähtusest paremini aru saada

ning tagada andmepõhiste poliitikameetmete ja strateegiate vastuvõtmine.

Artikkel 19 b kohaselt peaksid liikmesriigid oma poliitika toetamiseks samuti välja töötama

riiklikud inimkaubandusevastase võitluse tegevuskavad. Laste puhul julgustatakse liikmesriike

tagama, et riiklikud lastekaitsesüsteemid töötaksid välja konkreetsed kavad inimkaubanduse,

sealhulgas hoolekandeasutustes ja kinnistes asutustes viibivate lastega seotud inimkaubanduse

ennetamiseks.

11

Inimkaubanduse direktiivi uusverisooni analüüsis22 käsitleti direktiivi artikli 11 lõikes 4

sisalduvate muudatuste ja Eesti õiguse vastavust järgmiselt.

Artikli 11 lõike 4 punkti a kohaselt tuleb kehtestada ohvrite avastamise ja varajase tuvastamise

miinimumstandardid ning kohandada sellise avastamise ja tuvastamise menetlusi käesoleva

direktiiviga hõlmatud ärakasutamise eri vormidele. Selline kord ei ole kehtestatud aga seaduse

või määruse tasandil. Eestis on viimati 2019. aastal uuendatud „Inimkaubanduse ohvri

tuvastamise ja teenusele suunamise juhend“ , mis käsitleb, kes on ohver ja eeldatav ohver ning

milliseid teenuseid neile pakutakse ja kuidas neid teenusele suunatakse. Eeltoodud juhend

sarnaneb sellele direktiivi 2024/1712 kohase artikli 11 lõikes 4 nõutud mehhanismile. Juhend

sisaldab ohvri tuvastamise esmast kontrollnimekirja asjaoludest, mis aitavad ära tunda

probleemse olukorra. Kontrollnimekiri hõlmab kõiki karistatavaid koosseise. Samuti on selles

antud erijuhised laste suhtes toimepandud teo tuvastamiseks. Justiits- ja Digiministeeriumi ning

Sotsiaalministeeriumi koostöös on ettevalmistamisel „Eesti riiklik suunamismehhanism

inimkaubanduse ohvri abistamiseks“, mille plaanitav avaldamisaeg on 2026. aasta. See on

põhjalik koostööraamistik, mille kaudu riik kaitseb inimkaubanduse ohvrite õigusi ning mille

tulemusel on osapoolel täpselt teada tema roll ja vastutus. Samuti on põhjalikult reguleeritud

asutuste vahelise koostöö tegemise reeglistik inimkaubanduse ohvrite tuvastamise ja abistamise

protsessis. Riikliku suunamismehhanismi põhieesmärk on ühtlasi suunata ohvrid vajalike

teenusteni.

Direktiivi 2024/1712 kohase artikli 11 lõike 4 punkti b järgi peab mehhanism suunama ohvri

kõige asjakohasema toetuse ja abi juurde. „Inimkaubanduse ohvri tuvastamise ja teenusele

suunamise juhend“ reguleerib, kuidas inimkaubanduse ohver teenusele suunatakse ning milliste

ülesannetega konkreetne asutus või amet tegeleb (nt Prokuratuur, Politsei- ja Piirivalveamet,

kohalikud omavalitsused ja Sotsiaalkindlustusamet). Asutuste ja ametite rollid ohvri

abistamisel ja vajalike tegevuste osas on kirjeldatud. Samuti on reguleeritud ametiasutuste

koostöö.

Direktiivi 2024/1712 kohaselt peab artikli 11 lõikes 4 nimetatud piiriülese suunamise

kontaktasutus täitma ohvrite piiriülese suunamise kontaktpunkti ülesannet, milleks on ohvrite

toetamine piiriüleses suhtluses toetamise eest vastutavate asutuste või institutsioonidega.

Direktiiv 2024/1712 lubab kontaktasutuste aluseks võtta olemasolevad mehhanismid või

juhtimisstruktuurid. Eestis ei ole otseselt määratletud sellist asutust. Ohvriabi seaduses on

sätestatud hüvitise maksmine muus Euroopa Liidu liikmesriigis elavale vägivallakuriteo ohvrile

(OAS § 54). Protsessi eest vastutab Sotsiaalkindlustusamet, kes edastab viivitamata muust

liikmesriigist saabunud taotluse vastuvõtmise kohta taotlejale ja taotluse edastanud asutusele

kinnituse (OAS § 54 lg 2 ). Samuti on reguleeritud hüvitise maksmine muus Euroopa Liidu

liikmesriigis toime pandud vägivallakuriteo ohvrile (OAS § 56). Ka siin on ülesanne pandud

Sotsiaalkindlustusametile, kuivõrd ohver peab pöörduma Sotsiaalkindlustusametisse, kes

vajaduse korral abistab ohvrit taotluse vormistamisel. Sotsiaalkindlustusamet edastab ise

taotluse selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus vägivallakuritegu toime pandi (OAS § 56 lg

2). Samuti on reguleeritud hüvitise maksmine Eestis toime pandud vägivallakuriteo ohvrile, kes

on vägivallakuritegude ohvritele hüvitise maksmise Euroopa konventsiooniga ühinenud riigi

kodanik. Ka sel puhul on maksmise kohustus Sotsiaalkindlustusametil (OAS § 57 lg 2). Seega

täidab Eestis sellist rolli sisuliselt Sotsiaalkindlustusamet.

Direktiiviga kooskõla saavutamiseks tuleb seega seaduses või asjakohases määruses

määratleda, et Sotsiaalkindlustusamet on piiriülese suunamise kontaktasutus.

22 Inimkaubanduse direktiivi uusversiooni analüüs.pdf vt p-d 94-96; 98-99.

12

Inimkaubanduse direktiivi uusverisooni analüüsis23 on direktiivi artiklite 18, 18b, 19a ja 19b

Eesti õigusega vastavuse hindamisel tehtud järgnevad järeldused.

Kuivõrd direktiivi kohaselt on inimkaubanduse süütegude pärssimine jätkuv protsess, tuleb

Eesti haldus- ja valitsusasutustel jätkata teavitus- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniate

korraldamist ning teadus- ja haridusprogrammide läbiviimist.

Direktiiv ei täpsusta, milliseid meetmeid liikmesriik peab vastu võtma selleks, et tagada artiklist

18b tulenevat kohustust pakkuda koolitusi ja soodustada koolituste läbiviimist. Kohustuse

järjepidevat ja tõhusat täitmist tagaks lisaks, kui see oleks kajastud haldus- või õigusnormis.

Direktiiv ei täpsusta, milliseid meetmeid liikmesriik peab vastu võtma selleks, et tagada artiklis

19a sätestatud kohustus edastada andmeid. Eeltoodud kohustuse järjepidevat ja tõhusat täitmist

tagaks täiendavalt, kui see oleks kajastud haldus- või õigusnormis.

Seega vastavad Justiits- ja Digiministeeriumi varem koostatud ja ellu viidud tegevuskavad

direktiivi artikkel 19 b nõuetele, ehkki täiendamisvõimalusi on. Küll ei ole ministeeriumi

ülesanne koostada tegevuskava reguleeritud õigus- või haldusnormis, mis võimaldaks

tegevuskava koostamise kohustuse täitmist paremini tagada.

Kirjeldatud ettepanekutest tulenevalt täiendatakse OAS-i § 24 lõikega 9, millega luuakse

volitusnorm Vabariigi Valitsusele määruse kehtestamiseks. Määruse kavand on lisatud (lisa 1).

3.5. Põhiseaduspärasuse analüüs

Põhiseaduspärasuse analüüsi aluseks on võetud eelnõu peamine eesmärk, milleks on:

– viia Eesti õigus kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2024/1712,

millega muudeti inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust käsitlevat direktiivi

2011/36/EL;

– laiendada inimkaubanduse kuriteokoosseisu hõlmatud ärakasutamise vorme, hõlmates muu

hulgas asendusemaduse ja ebaseadusliku lapsendamise eesmärgil toimuvat ärakasutamist;

– täpsustada inimkaubanduse kuriteo kvalifitseerivaid asjaolusid, arvestades mh psüühilise

tervisekahjustuse tekitamist ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamist ohvri

kontrollimiseks või ärakasutamiseks;

– kriminaliseerida inimkaubanduse ohvri poolt osutatavate teenuste teadlik kasutamine,

eesmärgiga vähendada inimkaubandust soodustavat nõudlust;

– luua ohvriabiseaduses volitusnorm riikliku inimkaubanduse ohvrite suunamismehhanismi,

piiriülese kontaktasutuse ning koordineerivate ülesannete kehtestamiseks;

– tugevdada inimkaubanduse ohvrite kaitset ja ennetada korduvat ohvriks langemist.

3.5.1. Asjakohased põhiseaduse sätted

Eelnõu puudutab järgmisi põhiseaduse sätteid:

– § 10 – inimväärikus kui põhiseaduslik aluspõhimõte;

– § 13 – igaühe õigus riigi ja seaduse kaitsele;

– § 14 – riigi kohustus tagada põhiõiguste ja vabaduste kaitse;

– § 18 – inimväärikuse kaitse, sh keeld kohelda inimest alandavalt;

– § 23 – karistusõigusliku vastutuse seaduslikkus ja määratletus;

– § 24 – õigus õiglasele kohtumenetlusele;

– § 26 – eraelu puutumatus (kaudselt seoses IKT-vahendite kasutamisega);

– § 87 p 6 – Vabariigi Valitsuse määrusandlus pädevuse piires.

23 Inimkaubanduse direktiivi uusversiooni analüüs.pdf vt p-d 157 (art 18); 180 (art 18b); 190 (art 19a); 202 (art

19b).

13

3.5.2. Põhiseaduspärasuse hindamine

3.5.2.1. Inimkaubanduse kuriteokoosseisu laiendamine (KarS § 133)

Riive. Eelnõu laiendab inimkaubanduse kuriteokoosseisu, hõlmates ärakasutamise

asendusemaduse ja ebaseadusliku lapsendamise eesmärgil. Sellega kaasneb karistusõigusliku

vastutuse ulatuse laienemine, mis riivab PS § 23 lõikest 1 tulenevat põhimõtet, mille kohaselt

võib isikut karistada üksnes seaduses selgelt määratletud teo eest.

Hindamine. Kuriteokoosseisu laiendamine toimub inimkaubanduse koosseisu üldises

raamistikus ning eeldab jätkuvalt seaduses loetletud mõjutusvahendite (nt sund, pettus,

haavatava seisundi ärakasutamine) kasutamist. Seega ei kriminaliseerita asendusemadust ega

lapsendamist kui sellist, vaid üksnes inimkaubandusele omast ärakasutamist. Koosseisu

tunnused on piisavalt määratletud ja kooskõlas PS § 23 nõuetega. Riive on õiguspärane ja

proportsionaalne ning teenib inimväärikuse ja põhiõiguste kaitse eesmärki.

3.5.2.2. Psüühilise tervisekahjustuse ja IKT kasutamise arvestamine kvalifitseeriva asjaoluna

Riive. Raske tervisekahjustuse kvalifitseeriva tunnuse täpsustamine (kehaline või psüühiline)

ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil ohvri kohta seksuaalset laadi materjali

levitamise käsitlemine inimkaubanduse toimepanemise viisina võib mõjutada karistusmäära

ning seeläbi riivata PS § 23 kaitseala.

Hindamine. Muudatused ei loo uusi, ebamääraseid koosseisutunnuseid, vaid täpsustavad juba

kehtivaid mõisteid, lähtudes tänapäevasest inimkaubanduse praktikast. Psüühilise

tervisekahjustuse arvestamine vastab inimväärikuse kaitse eesmärgile ning on kooskõlas

karistusõiguse arengusuundadega. IKT-vahendite kasutamise hõlmamine kajastab reaalseid

kontrolli- ja ärakasutamisviise ning on isikule mõistlikult ettenähtav. Riive on seega

proportsionaalne ja põhiseaduspärane.

3.5.2.3. Inimkaubanduse ohvri poolt osutatavate teenuste teadlik kasutamine (KarS § 133¹)

Riive. Teenuste kasutamise kriminaliseerimine juhul, kui kasutaja teab, et teenust osutav isik

on inimkaubanduse kuriteos kannatanu, riivab isiku üldist vabadusõigust ja PS § 23 kohast

karistusõiguslikku kaitseala.

Hindamine. Koosseisu keskseks eelduseks on teenuse kasutaja teadmine ohvri staatusest, mis

välistab vastutuse juhusliku või heauskse käitumise korral. Seega on karistatav üksnes teadlik

nõudluse toetamine, mis soodustab inimkaubandust. Selline piirang on sobiv ja vajalik meede

inimkaubanduse ennetamiseks ning ohvrite kaitseks ning ei ole ebaproportsionaalne.

3.5.2.4. Volitusnorm ohvriabiseaduses ja täitevvõimu pädevus

Riive. Ohvriabiseaduse täiendamine volitusnormiga, mille alusel Vabariigi Valitsus kehtestab

määrusega riikliku suunamismehhanismi ja koordineerivad ülesanded, puudutab PS § 87 p-st 6

tulenevat määrusandluse piiri ning kaudselt PS § 3 seadusereservatsiooni põhimõtet.

Hindamine. Volitusnorm on piisavalt määratletud ning puudutab eeskätt korralduslikke ja

menetluslikke küsimusi (asutuste rollid, koostöö, koordineerimine), mitte põhiõigusi piiravate

materiaalsete kohustuste kehtestamist. Seetõttu on täitevvõimu pädevuse kasutamine

põhiseadusega kooskõlas ning ei riku seadusereservatsiooni põhimõtet.

3.5.3. Kokkuvõte

14

Eelnõuga kavandatavad muudatused riivavad küll mitmeid põhiseadusega kaitstud õigusi,

eeskätt karistusõigusliku vastutuse ja vabadusõiguse valdkonnas, kuid riived on selgelt

piiritletud, teenivad kaalukat eesmärki – inimkaubanduse ohvrite kaitset ja inimväärikuse

tagamist – ning on proportsionaalsed. Eelnõu on seetõttu põhiseaduspärane.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õigusega. Eelnõuga võetakse üle Euroopa Parlamendi ja

Euroopa Liidu Nõukogu poolt 13.06.2024 vastu võetud direktiiv (EL) 2024/1712. Eelnõu

seletuskirjale on lisatud direktiivi muudatuste ja Eesti õiguse vastavuse tabel (lisa 2).

6. Seaduse mõjud

Eelnõuga täiendatakse inimkaubanduse kuriteokoosseisu ärakasutamise vorme (lisanduvad

asendusemadus ja ebaseaduslik lapsendamine) ning täiendatakse teo toimepanemise viiside

loetelu ja raskendavate asjaolude loetelu (kehaline või psüühiline tervisekahjustus; info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia abil ohvri kohta seksuaalse laadi materjali levitamine). Lisaks

kriminaliseeritakse inimkaubanduse toetamisena inimkaubanduse ohvri poolt osutatavate

teenuste kasutamine juhul, kui teenuse kasutaja teab, et teenust osutav isik on inimkaubanduse

kuriteos kannatanu. Ohvriabi seaduses luuakse volitusnorm Vabariigi Valitsuse määruse

kehtestamiseks, millega määratletakse riiklik suunamismehhanism, piiriülese suunamise

kontaktasutus, ennetuse ja koolituse korraldus ning asutuste rollid ja ülesanded.

Mõjutatud isikud

Inimkaubandus mõjutab eelkõige ohvreid ja teo toimepanijaid ning nendega kokkupuutvaid

asutusi ja spetsialiste.

Kuritegevuse ülevaate24 kohaselt registreeriti Eestis 2024. aastal 15 inimkaubandusega seotud

kuritegu ja 2025. aastal 22 inimkaubandusega seotud kuritegu. KarS § 133 alusel registreeriti

2024. aastal 3 ja 2025. aastal 12 tegu. Teised seotud kuriteod on kupeldamise (KarS § 133²),

inimkaubanduse toetamise (KarS § 133¹) ja alaealiste suhtes toime pandud inimkaubanduse

kuriteod (KarS § 175). Alates inimkaubanduse kuriteo karistusõiguses reguleerimisest 2012.

aastal on keskmiselt registreeritud kuni 10 inimkaubanduse kuritegu aastas. Kõige levinumad

on läbi aastate seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil toimuvad inimkaubanduse kuriteod, kuid

viimaste aastatega on oluliselt tõusnud tööalase ekspluateerimise eesmärgiga inimkaubanduse

kuritegude arv. Sekka satuvad üksikud juhtumid, mis on muuliigilise eesmärgiga, näiteks

sunnitud kerjamine ja 2025. aastal ka kannatanute sotsiaaltoetuste ärakasutamise juhtumid.

Juba aastaid jõuab inimkaubanduse kuritegude hulka juhtumeid, kus alaealisi mõjutatakse info-

ja kommunikatsioonitehnoloogia abil saatma endast paljastavaid video- ja pildifaile ning nende

alusel ähvardatakse ja mõjutatakse alaealisi. Igal aastal lisandub registreeritud kuritegudena

aina eripalgelisemaid inimkaubanduse kuritegusid, milles nii toimepanijate kui kannatanute

seas paistab silma välismaiste osapoolte suurenenud osakaal. Seega, inimkaubandus Eestis on

järjest rahvusvahelisem ja vajab piiriülest uurimisalast tähelepanu ja võimekust.

Inimkaubanduse ennetamise ja abistamise nõuandeliini (6607 320) kaudu saavad abi (2025:

727; 2024: 864) kõige rohkem kolmandatest riikidest pärit välismaalased (90%) seoses

tööalaste pettuste ning ärakasutamise olukordadega. Abi otsivate inimeste ring on erinevatest

24 https://www.justdigi.ee/kuritegevus2024/; 2025 a andmed on avaldamata

15

riikidest (17 erinevast riigist) ning juba mitmendat aastat paistab silma Ukraina päritolu

inimeste suur osakaal25.

2023. aastast on eri elualade spetsialistid osalenud inimkaubanduse koolitustel ja nõuandeliini

kõnede suur arv kinnitab nende huvi teema vastu; ühtlasi on kasvanud ametnike osakaal

kontakti võtnute seas (2025: 37%; 2024: 30%). Samuti on iga aastaga kasvanud politsei

spetsiaalsele meiliaadressile [email protected] laekunud inimkaubanduse kahtlusega teadete

arv (2025: 57; 2024: 50; 2023: 27; 2022: 14). 2025. aastal tuvastati ja abistati seoses

inimkaubanduse kuritegudega 7 inimkaubanduse ohvrit (sh seksuaalse, tööalase

ekspluateerimise ning sunnitud kerjamise juhtumid). Inimkaubanduse ohvrite arv on jäänud

samale tasemele viimastel aastatel, st 7-8 inimese juurde26.

Asutused, kes peamiselt tegelevad inimkaubanduse ohvrite või toimepanijatega ning

inimkaubandusevastase võitlusega on järgmised: Politsei- ja Piirivalveamet, prokuratuur,

kohus, Sotsiaalkindlustusamet, Tööinspektsioon. Inimkaubandusvastast võitlust koordineerib

Justiits- ja Digiministeerium, oma vastutusalas korraldavad seda Sotsiaalministeerium ja

Siseministeerium. Lisaks tehakse koostööd mittetulundussektoriga, rahvusvaheliste

organisatsioonidega, eraettevõtetega ja kohaliku tasandi ametiasutustega. Võrgustik kõigist

nimetatud asutustest moodustab inimkaubanduse riikliku ümarlaua, kuhu kuulub 160 inimest.

Aktiivsemalt puutub inimkaubanduse kahtlusega juhtumitega kokku eelnimetatud asutustes

hinnanguliselt 100 inimest27.

Seega on mõjutatud inimeste arv väike.

6.1. Mõju inimkaubanduse ohvritele

Eelnõu tagab ohvrite varajasema avastamise ja teenusele jõudmise. Ohvriabiseaduse

volitusnormi alusel kavandatav riiklik suunamismehhanism ja riiklik koordinatsioon, seotud

asutuste rollide täpsustamine parandab ohvrite varajast avastamist, tuvastamist ja teenustele

suunamist ning ühtlustab praktikat üle Eesti. See on oluline eeskätt juhtumites, kus ohvril on

suur hirm pöörduda abi saamiseks, teda on abi pakkuvate asutustega hirmutatud või kus

juhtumid võivad olla eri ametkondade töölaual, on keerukad ja sisaldavad eriliigilist

ärakasutamist või on piiriülesed ja seotud osapoolte rändetaustaga.

Ohvritele laieneb senisest parem kaitse uute ärakasutamise vormide korral. KarS § 133

täiendamine asendusemaduse ja ebaseadusliku lapsendamise eesmärgil toimuvate

ärakasutamise olukordadega aitab katta direktiivist tulenevad uued riskistsenaariumid ning

annab õiguskaitsele selgema aluse reageerimiseks olukordades, kus naisi või lapsi survestatakse

ja ekspluateeritakse nendel eesmärkidel.

Ohvrite selgepiirilisemalt tuvastamist toetab kavandatav muudatus, mis kirjeldab KarS § 133

koosseisus inimkaubanduse kuriteo toimepanemise võimalike tegude loetelu. Kui koosseisu

kirjelduses on selgelt kirjas, millised on teod, mis hoiavad inimest ärakasutamises või viivad ta

selleni, sinna kõrvale tuuakse viisid, kuidas neid tegusid toime pannakse ja seletatakse kuriteo

toimepanemise eesmärki, siis on täidetud kõik kolm olulist aspekti, mille kaudu saame

kinnituse, et tegemist on inimkaubanduse kuriteoga ja selles olukorras vajab kannatanu toetust

ja abi.

25 Kuritegevus Eestis 2025, avaldamata. Avaldatakse peagi siin: https://www.justdigi.ee/kuritegevuse-statistika. 26 Andmed pärinevad inimkaubanduse koostöövõrgustikust. Avaldamata töömaterjal. 27 Justiits- ja Digiministeeriumi andmed. Avaldamata.

16

Europoli 2025. aasta ohuhinnangu (SOCTA) alusel raske ja organiseeritud kuritegevus, sh

inimkaubandus hoogustub üha enam internetis ning kiireneb tehisintellekti ja muude uute

tehnoloogiate abil jõuliselt28. Seega on oluline sellele tulevikutrendile eelnõus vastata ning

eelnõus kavandatud muudatustega väheneb negatiivne mõju ohvritele seoses digitaalse

kontrolli või sellega ähvardamisega. IKT abil ohvri kohta seksuaalse laadi piltide, videote vms

levitamine kui inimkaubanduse toimepanemise viis arvestab tänapäevaste kontrollimeetoditega

(nt ohvri häbistamine, väljapressimine, „kompromiteeriva materjali“ levitamisega

ähvardamine) ning selle asjaoluga arvestamine inimkaubanduse kuriteo toimepanemise

raskendava asjaoluna pakub ohvritele lisakaitset ning võib suurendada ohvrite

koostöövalmidust kriminaalmenetluses kuna seadusandja käsitleb sellist mõjutusviisi selgelt

inimkaubanduse kontekstis.

Positiivne on psüühilise tervise kahjustamise nähtavus ja eraldi väljatoomine seaduses, kuna

tänapäevane inimkaubandus on liikunud tugeva ja survestatud psühholoogilise mõjutamise

suunas. Raske tervisekahjustuse kvalifitseeriva tunnuse täpsustamine (kehaline või psüühiline)

rõhutab, et inimkaubanduse puhul võib „suur kahju“ väljenduda ka psüühilises

tervisekahjustuses, mis on praktikas sagedane. See toetab kannatanule tekitatud kahju

adekvaatsemat käsitlemist menetluses ja karistuse määramisel.

Laiem positiivne mõju ohvritele on nõudluse vähendamise kaudu. Ohvri teenuste teadliku

kasutamise kriminaliseerimise (KarS § 133¹ täiendamine) eesmärk on piirata nõudlust, mis

soodustab ärakasutamist ning see võib keskpikas vaates vähendada ohvrite arvu ja korduvat

ärakasutamist, eelkõige seksuaalse ja tööalase ekspluateerimise juhtumites.

Muudatused on inimkaubanduse ohvritele positiivsed. Kuna Eestis on inimkaubanduse

juhtumite arv olnud väga väike, siis on muudatuste laiem mõju samuti väike.

6.2. Mõju võimalikele süütegude toimepanijatele ja teenuste kasutajatele

Eelnõuga tehtavate muudatustega laiendatakse inimkaubanduse kuritegu (KarS § 133)

asendusemaduse ja ebaseadusliku lapsendamise eesmärgil toimuvale ärakasutamisele. See

suurendab riskikäitumise tuvastatavust ja võib toimida heidutusena.

KarS § 133¹ täiendamisega muutub karistatavaks lisaks seksi ostmisele ka muu inimkaubanduse

ohvri osutatava teenuse ostmine, kui kasutaja teab, et teenust osutav isik on inimkaubanduse

kuriteos kannatanu. See muudatus võimaldab eripalgelistele inimkaubanduse kuritegudele

paremini reageerida ning loob võimaluse teenuse osutamise keskkondades viia läbi

riskihindamist, vaatlusi ja samuti teadlikkuse tõstmise alaseid tegevusi, ennetamaks

inimkaubanduse juhtumid. Oluline on hoida fookus teadlikul nõudlusel, mitte tavapärastel

turusuhetel (nt ekspluateerivates tingimustes toodetud toodete ostjad ei ole teenuse kasutajad).

Mõju ulatust võimalikele toimepanijatele on keeruline hinnata ilma kvalitatiivsete või muude

populatsiooni uuringute elluviimiseta.

Kuna Eestis on olnud inimkaubanduse juhtumite arv väga väike, siis on muudatuse laiem mõju

toimepanijatele samuti väike.

6.3. Mõju inimkaubanduse teemadega kokkupuutuvatele asutustele

Peamised asutused, kellel on kokkupuude inimkaubanduse ohvrite ja toimepaniajtega on

järgmised: Politsei- ja Piirivalveamet, prokuratuur, kohus, Sotsiaalkindlustusamet,

Tööinspektsioon jt. Õiguskaitseasutuste jaoks ei muutu eelnõu vastuvõtmisel töö sisu, kuid neil

28 https://www.europol.europa.eu/cms/sites/default/files/documents/EU-SOCTA%202025%20-

%20Kokkuv%C3%B5te.pdf

17

võib olla vajalik seoses uute tegudega (asendusemadus, ebaseaduslik lapsendamine ja teenuste

kasutamine teadlikult) ning lisanduvate raskendavate asjaolude tõttu (kehaline või psüühiline

tervisekahjustus ja IKT abil info levitamine) täiendada ning ühtlustada menetluspraktikat.

Kindlasti on vajalikud täiendkoolitused, mis on juba kavandatud. Kuna inimkaubanduse

juhtumeid on siiani olnud väga vähe ja ei ole ette näha, et nende arv oluliselt suureneks, ei too

muudatused ilmselt kaasa töökoormuse tõusu ega täiendavat ressursivajadust. Riigieelarve

piiratud võimaluste tõttu ei ole võimalik käesolevaga ette näha täiendavaid vahendeid.

Volitusnormi alusel kehtestatava Vabariigi Valitsuse määruse rakendamine võib suurendada

lühiajaliselt erinevates asutustes inimkaubanduse teemadega tegelevate spetsialistide

koordineerimis- ja halduskoormust (rollide kirjeldamine, protsesside standardiseerimine,

koolituste korraldamine või neil osalemine jm), kuid selle laiem eesmärk on vähendada

dubleerimist, luua selged suunamisjuhised ametkondlikult ja ametkondade üleselt ja parandada

ohvrite õigele teenusele õigeaegselt suunamist. Sotsiaalkindlustusameti piiriülese suunamise

kontaktasutuseks määramine lihtsustab koostööd teiste liikmesriikidega ja vähendab

juhtumipõhist ad hoc suhtlust.

Muudatus on seega positiivne nii ohvritele, toimepanijatele kui ka nendega tegelevatele

asutustele. Kuna mõjutatud osaliste arv on väike, on ka mõju kokkuvõttes väike.

6.4. Mõju rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, välissuhetele ja riigi julgeolekule

EL õigusest tulenevate kohustuste nõuetekohane täitmine. Eelnõu eesmärk on viia Eesti õigus

kooskõlla direktiiviga (EL) 2024/1712 ning tagada direktiivist tulenevate uute nõuete (mh

teenuste kasutamise kriminaliseerimine, suunamismehhanismi normatiivne raam, piiriülese

kontaktasutuse määramine) rakendamine. Õigeaegne ja sisuline ülevõtmine vähendab

rikkumismenetluse riski ning toetab Eesti positsiooni EL õiguskaitse- ja sisejulgeolekualases

koostöös.

Eelnõu mõju piiriülesele koostööle on positiivne. Inimkaubandus on sageli seotud raske ja

organiseeritud kuritegevusega ning võib hõlmata piiriüleseid tarneahelaid ning kannatanuid ja

samuti tegude toimepanijaid. Loodav riikliku suunamismehhanismi raamistik parandab nii

piiriülest suhtlust kui siseriiklike juhtumite käsitlemist. Muudatused toetavad nii

sisejulgeolekut ning kuritegevuse tõkestamist, samuti toetab direktiivi nõuete täitmine Eesti

usaldusväärsust rahvusvahelises koostöös ja võimaldab paremini osaleda Euroopa ülestes ja

teistes rahvusvahelistes, samuti siseriiklikes ühisoperatsioonides ja teistes koordineeritud

meetmetes, mh koostööprojektides.

Kuna Eestis on inimkaubanduse juhtumite arv väga väike, siis on muudatuste laiem mõju

samuti väike.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Seaduse rakendamine ei too kaasa olulisi muudatusi seotud asutuste tegevuses või

töökorralduses, töö jätkub senisel viisil.

Seaduse rakendamisega ei kaasne lisakulusid ega tulusid. Muudatused võivad pikemas plaanis

suurendada õiguskaitseasutuste töökoormust juhtumite lisandumisega, kuid kuna viimaste

aastate kuritegevuse statistika on näidanud stabiilsust ja suuri muutusi trendis ei prognoosita, ei

ole põhjust eeldada ka inimkaubanduse kuritegude olulist kasvu.

Muudatuste rakendamiseks on vajalikud koolitused, millega on juba arvestatud seotud asutuste

tegevustes, samuti korraldatuna riikliku koordinaatori poolt. Täiendavaid vahendeid

18

planeeritakse tulevasse EL rahastamisperioodi toetusmehhanismidesse, et koolitus-ja

ennetustegevuse jätkusuutlikkust paremini tagada.

Eelnõu rakendamiseks täiendavaid riigieelarve vahendeid ette ei nähta, vajalikud kulud

kaetakse puudutatud asutuste olemasolevatest eelarvevahenditest, käimasolevatest

sisejulgeolekufondi välisprojektidest ja tulevastest EL uue perioodi rahastamismehhanismidest.

8. Rakendusaktid

1) Seaduse vastuvõtmisega ei kaasne vajadust muuta olemasolevaid rakendusakte.

2) Ohvriabiseadusega luuakse volitusnorm Vabariigi Valitsuse määruse

„Inimkaubandusvastase võitluse, riikliku suunamismehhanismi ja koordineerimise kord“

kehtestamiseks. Rakendusakti kavand on lisatud eelnõu seletuskirjale (lisa 1).

9. Seaduse jõustumine

Seadusemuudatused jõustuvad üldises korras kuna muudatused ei nõua eelnevat ettevalmistust,

üldine vacatio legis tagab adressaatidele piisava aja regulatsiooniga tutvumiseks ning oma

tegevuste planeerimiseks.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lg 1 kohaselt kooskõlastamiseks

Sotsiaalministeeriumile, Siseministeeriumile, Rahandusministeeriumile ja

Välisministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Tööinspektsioonile, Riigiprokuratuurile,

Riigikohtule, Sotsiaalkindlustusametile, Politsei- ja Piirivalveametile, Eesti Advokatuurile,

Mittetulundusühingule Eluliin, Rahvusvahelisele Migratsiooniorganisatsioonile, ÜRO

Pagulaste Ülemvoliniku Ameti Eesti esindusele, Euroopa Rändevõrgustiku Eesti esindusele ja

Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale.

Algatab Vabariigi Valitsus ”…” ……………...2026. a

(allkirjastatud digitaalselt)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Sotsiaalministeerium Karistusseadustiku ja ohvriabi seaduse muutmise eelnõu inimkaubanduse direktiivi ülevõtmiseks kooskõlastamine Justiits- ja Digiministeerium esitab kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks karistusseadustiku ja ohvriabi seaduse muutmise eelnõu, millega võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu poolt 13.06.2024 vastu võetud direktiiv (EL) 2024/1712, millega muudetakse direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset. Kuna Eesti peab direktiivi üle võtma hiljemalt 15. juuliks 2026.a, palume Teil esitada kooskõlastus või arvamus võimalusel ühe nädala jooksul materjalide saamisest arvates, kuid hiljemalt 10 märtsil 2026.a. Eelnõule on lisatud seletuskiri, Vabariigi Valitsuse määruse kavand ja vastavustabel. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad:

1. Eelnõu 2. Seletuskiri 3. VV määruse kavand 4. Vastavustabel

Meie 02.03.2026 nr 8-1/1546-1

2

Lisaadressaadid: Siseministeerium Rahandusministeerium Välisministeerium Tööinspektsioon Riigiprokuratuur Riigikohus Sotsiaalkindlustusamet Politsei- ja Piirivalveamet Eesti Advokatuur Mittetulundusühing Eluliin Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti Eesti esindus Euroopa Rändevõrgustiku Eesti esindus Tartu Ülikooli õigusteaduskond Anne Kruusement 5332 1991 [email protected]

KAVAND 2/03/2026.a.

VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Inimkaubandusevastase võitluse, riikliku suunamismehhanismi ja koordineerimise kord Määrus kehtestatakse ohvriabiseaduse § 24 lõike 9 alusel.

1. peatükk Üldsätted

§ 1. Määruse reguleerimisala Määrusega kehtestatakse: 1) inimkaubanduse ohvrite riiklik suunamismehhanism (riiklik suunamismehhanism); 2) inimkaubanduse ohvrite piiriülese suunamise kontaktasutus (piiriülese suunamise kontaktasutus) ja tema ülesanded; 3) inimkaubandusevastase võitluse riiklik koordinaator (riiklik koordinaator) ja tema ülesanded; 4) inimkaubanduse ennetuse ja koolituse põhimõtted.

2. peatükk Riiklik suunamismehhanism

§ 2. Riikliku suunamismehhanismi mõiste ja eesmärk (1) Riiklik suunamismehhanism on koostööraamistik, mille kaudu riik täidab oma kohustust kaitsta ja edendada inimkaubanduse ohvrite inimõigusi. (2) Riikliku suunamismehhanismi tegevuse eesmärk on tagada inimkaubanduse ohvrite inimõiguste kaitse, tagada inimkaubanduse varajane tuvastamine, ohvrite abistamine ning pakkuda neile tõhusat tuge, suunates nad vajalike teenusteni. § 3. Riikliku suunamismehhanismi struktuur, töövorm ja juhtimine (1) Riiklik suunamismehhanism sisaldab inimkaubanduse vastase võitluse riikliku koordineerimise põhimõtteid ning korraldab inimkaubanduse ohvrite tuvastamise ja neile abi pakkumise seotud riigiasutuste, kohaliku omavalitsuse asutuste, eraettevõtete ja mittetulundusühingute kaudu, kes oma tegevuse raames puutuvad kokku inimkaubanduse ohvrite või toimepanijatega või kes tegelevad inimkaubanduse ennetuse või koolitusega. (2) Riikliku suunamismehhanismi peamine töövorm on inimkaubanduse võrgustikku koondav ümarlaud. Vajadusel viiakse läbi juhtumipõhiseid arutelusid, simulatsiooniõppusi ning moodustatakse ajutisi töörühmi, osaletakse projektides või muus koostöövormis. (3) Riiklikku suunamismehhanismi juhib riiklik koordinaator. § 4. Riikliku suunamismehhanismi tegevus ja koostööraamistik (1) Riikliku suunamismehhanismi tegevuse tulemusel korraldatakse inimkaubanduse ohvrite varajase tuvastamise ja abistamise teekond. (2) Riiklik suunamismehhanism sätestab ohvrite tuvastamise indikaatorid ja määratleb miinimumstandardid suunamismehhanismi rakendatavatele asutustele, et tagada ohvrite õigeaegne ja vajaduspõhine kaitse. (3) Riiklik suunamismehhanism määrab asutuste vahelise koostöö tegemise reeglistiku inimkaubanduse ohvrite tuvastamise ja abistamise protsessis.

(4) Riiklik suunamismehhanism seab ohvritega tegelemisele ajalise raami ning määrab ohvrite tuvastamise ja abistamisega tegelevatele ametkondadele selge rolli ja vastutuse, koostöötoimingute järjestuse ja suhtluse korra. (5) Riikliku suunamismehhanismi rakendamise kaudu valmivad või kinnitatakse soovitused poliitikakujundajatele, õigusaktid, arengukavad, juhised ja muud asjakohased dokumendid. § 5. Riikliku suunamismehhanismi tegevus ohvrite kaitsmisel (1) Ohvritega puutuvad kokku: Politsei- ja Piirivalveamet, Sotsiaalkindlustusamet, Tööinspektsioon, prokuratuur, kohaliku omavalitsuse asutused, välisesindused ja kodanikuühiskonna esindajad. (2) Täpsed nõuded inimkaubanduse ohvritega töötamiseks, reeglid ohvrite varajaseks tuvastamiseks, nende suunamiseks vajalike teenusteni ja neile toe ning abi pakkumiseks tulenevad seadustest, valdkonna eest vastutavate ministrite määrustest või asjaomaste asutuste juhtide käskkirjadest.

2. peatükk Piiriülese suunamise kontaktasutus

§ 6. Piiriülese suunamise kontaktasutus Piiriülese suunamise kontaktasutus on Sotsiaalkindlustusamet. § 7. Piiriülese suunamise kontaktasutuse ülesanded Sotsiaalkindlustusamet teeb koostööd teiste riikide piiriülese suunamise kontaktasutustega, riigiasutustega, rahvusvaheliste organisatsioonidega, ohvreid abistavate organisatsioonidega, sh varjupaigaasutustega ja koordineerib abi, toetuse ja kaitse pakkumist inimkaubanduse ohvritele, kes vajavad rahvusvahelist kaitset või soovivad sellist kaitset taotleda.

3. peatükk

Riiklik koordinaator

§ 8. Riiklik koordinaator Riiklik koordinaator on Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna, kriminaalkoostöö ja õigusloome talituse nõunik. § 9. Riikliku koordinaatori ülesanded Riiklik koordinaator täidab järgmisi ülesandeid: 1) juhib riikliku suunamismehhanismi võrgustikku ja inimkaubanduse riiklikku ümarlauda; 2) teeb koostööd nii siseriiklike kui rahvusvaheliste asutustega ning mittetulundussektoriga; 3) jälgib inimkaubanduse trende, suunab poliitikakujundust, mõõdab inimkaubandusevastaste meetmete tulemuslikkust ning teeb valdkondlikke parandusettepanekuid; 4) kogub ja analüüsib statistikat, koostab ja esitab inimkaubandusega seotud aruandeid; 5) juhib inimkaubandusevastase võitluse tegevuskava koostamist ja koordineerib selle elluviimist; 6) osaleb inimkaubandusevastase võitlusega seotud projektides; 7) koordineerib inimkaubanduse koolitustegevust; 8) koordineerib inimkaubandusevastase võitlusega seotud ennetustegevust; 9) ja täidab teisi inimkaubandusevastase võitlusega seotud ülesandeid.

4. peatükk Inimkaubandusevastane ennetus ja koolitus

§ 10. Inimkaubandusevastane ennetus ja koolitus (1) Arvestades ärakasutamise erinevaid vorme ja inimkaubanduse trendide muutust, tuleb tegeleda ennetusega spetsialistide ja laiema elanikkonna hulgas, seda teadlikkuse ja pädevuse tõstmise, hoiakute kujundamise kaudu. Eraldi tähelepanu tuleb ennetuses pöörata inimkaubanduse nõudluse vähendamisele. (2) Inimkaubanduse teemaliste koolituste eesmärk on ennetada ning tõkestada inimkaubandust, hoida ära uuesti ohvriks langemist, samuti ohvreid tuvastada, abistada, toetada ja kaitsta. (3) Inimkaubanduse koolitusi pakutakse ennekõike ohvritega kokkupuutuvate asutuste töötajatele, sealhulgas menetlejatele ja teistele õiguskaitseasutuste töötajatele, abi- ja tugiteenuste osutajatele, tööinspektoritele, ohvriabitöötajatele, sotsiaalteenuste osutajatele, tervishoiutöötajatele ja teistele valdkonnas tegutsevatele organisatsioonidele ja kodanikuühendustele.

Kristen Michal peaminister Liisa-Ly Pakosta Justiits- ja digiminister Keit Kasemets riigisekretär

Vastavustabel Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiivi 2024/1712 kohta,

millega muudetakse direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse

tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset

EL-i õigusakti norm

EL-i õigusakti normi ülevõtmise kohustus Jah/Ei/Valikuline

Viide kehtivale õigusele

Ülevõtmiseks kehtestatavad riigisisesed normid ja muud kommentaarid

Artikkel 1 Direktiivi 2011/36/ EL muutmine

Artikkel 2 lg 3 jah KarS § 133 vastab osaliselt (sundabielu)

Muudetakse ja täiendatakse KarS § 133 lõiget 1, lisatakse asendusemadus ja ebaseaduslik lapsendamine.

Artikkel 2 lg 5 ei KarS § 175 Puudub vajadus muuta või täiendada Eesti õigust.

Artikkel 4 lg 2 punkt d

jah KarS § 133 lg 2 p 5 vastab osaliselt (raske tervisekahjustus)

Täiendatakse KarS § 133 lg 2 p-i 5 psühholoogilise kahjuga.

Artikkel 4 lg 3 jah KarS § 133 lg 2 p 8 vastab osaliselt (ametiseisund)

Täiendatakse KarS §-i 133 lõiget 2 punktiga 11 info- ja kommunikatsioonitehnoloogia osas

Artikkel 5 lg 1, lg 2 ja lg 3

jah KarS § 14; § 133 lg 3; § 1331lg 3; § 1332 lg 3; § 1333 lg 2; § 175 kg 2

Juriidilise isiku vastutus on kõikide inimkaubanduse koosseisude juures olemas, seega puudub vajadus muuta või täiendada Eesti õigust.

Artikkel 6 Valikuline – jah KarS § 44; 551; RHS § 95; TSÜS § 40; MSÜS §-d 25, 36, 37; PS § 24

Puudub vajadus muuta või täiendada Eesti õigust.

Artikkel 7 ei Art 7 jäetakse välja

Artikkel 8 jah KrMS § 202 vastab osaliselt

Eelnõuga 560 SE (Eelnõu - Riigikogu) laiendatakse oportuniteeti I astme kuritegudele maksimaalselt 10 a vangistuse korral, peale mida vastab KrMS § 202 täielikult direktiivis nõutule.

Artikkel 9 lg 1 jah KrMS § 6; VTMS § 31 Kriminaalmenetluse kohustuslikkuse ehk legaliteedi põhimõte on olemas, seega puudub vajadus muuta või täiendada Eesti õigust.

Artikkel 9 lg 3 jah ATS §-d 31 ja 52; PPVS §-d 7 ja 39;

OAS-i § 24 lõikesse 9 luuakse volitusnorm VV määruse

OAS § 14 ja erinevad rakendusaktid ning sisemised juhised või regulatsioonid1.

kehtestamiseks, milles kajastatakse ka koolituse teemat.

Artikkel 10 lg-d 1 ja 2

jah KarS §-d 6 ja 7 Direktiivi muudatus puudutab lisatavaid kuriteokoosseise (art 18a), mis ülevõtmise käigus lisatakse ja muus osas Eesti õigus täiendamist ei vaja.

Artikkel 11 lg 1

jah OAS §-d 2 ja 5 OAS-i uue tervikteksti loomisel (jõustunud 01.04.2023) on juba arvestatud direktiivi nõuetega, seega puudub vajadus muuta või täiendada eesti õigust.

Artikkel 11 lg 4

jah OAS §-d 54, 56, 57 vastab osaliselt

OAS-i § 24 lõikesse 9 luuakse volitusnorm VV määruse kehtestamiseks, milles kajastatakse ka riikliku suunamismehhanismi ja piiriülese suunamise kontaktasutuse teemat.

Artikkel 11 lg 5 ja lg 5 a

jah SHS § 30 lg 1 ja OAS §-d 12 ja 24

Puudub vajadus muuta või täiendada Eesti õigust.

Artikkel 11 lg 6

jah OAS § 24; VMS 203 - 205

Puudub vajadus muuta või täiendada Eesti õigust.

Artikkel 11 a jah OAS § 14 lg 3; VRKS §-d 1, 4, 151, 19 ja 21. Samuti kohaldatakse nn varjupaigapaketti2

Puudub vajadus muuta või täiendada Eesti õigust.

Artikkel 12 lg 1

ei Tegemist on tehnilise muudatusega seoses artiklis oleva viite muutumisega raamotsusest direktiiviks.

Artikkel 13 lg 3

Valikuline – jah Erinevad juhised: Avaleht | Lapsesõbralik menetlus Avalduse esitamine - Politsei- ja Piirivalveamet

Puudub vajadus muuta või täiendada Eesti õigust.

1 Puutumuses olevad rakendusaktid: Siseministri määrus „Politseiametniku ning Politsei- ja Piirivalveameti struktuuriüksuse juhi ametikohal teenistuses oleva ametniku kutsesobivusnõuded, nende kontrollimise tingimused ja kord“ §-d 3, 5, 8 https://www.riigiteataja.ee/akt/122062024006; Siseministri määrus „Sisekaitseakadeemia põhimäärus“ https://www.riigiteataja.ee/akt/117122024021. Puutumuses olevad juhised või regulatsioonid: Näiteks programm „Kindel sisejulgeolek 2025-2028“ https://www.fin.ee/sites/default/files/documents/2024- 10/Kindla%20sisejulgeoleku%20programm%202025-2028.pdf; Digiriigi Akadeemias on saadaval erinevad e-kursused: https://digiriigiakadeemia.ee/ 2 Varjupaigapaketti kuulub kümme õigusakti, millest üheksa on otsekohalduvad määrused ja üks direktiiv (https://home-affairs.ec.europa.eu/policies/migration-and-asylum/pact-migration-and- asylum/legislative-files-nutshell_et).

Lasteabi

Artikkel 14 lg 1

jah OAS § 24, 25 ning erinevad juhised

Puudub vajadus muuta või täiendada Eesti õigust või praktikat.

Artikkel 14 lg 2

jah KrMS § 41 lg 31 Puudub vajadus muuta või täiendada Eesti õigust.

Artikkel 14 lg 3

jah OAS § 31 lg 1 p 3 ja § 8

Puudub vajadus muuta või täiendada Eesti õigust.

Artikkel 17 jah OAS §-d 14, 35-58 Puudub vajadus muuta või täiendada Eesti õigust.

Artikkel 18 jah Erinevad dokumendid, koolitused. kampaaniad3.

OAS-i § 24 lõikesse 9 luuakse volitusnorm VV määruse kehtestamiseks, milles kajastatakse ka ennetuse teemat.

Artikkel 18 a jah Täiendatakse KarS § 1331 lõiget 1.

Artikkel 18 b Valikuline – jah KS § 37 lg 12 p 31 ja § 44; AdvS § 341; PPVS § 7 ja 39. Erinevad juhised

OAS-i § 24 lõikesse 9 luuakse volitusnorm VV määruse kehtestamiseks, milles kajastatakse ka koolituse teemat.

Artikkel 19 jah Erinevad sisemised reeglid4

OAS-i § 24 lõikesse 9 luuakse volitusnorm VV määruse kehtestamiseks, milles kajastatakse ka riikliku koordinaatori teemat.

Artikkel 19 a jah KPO põhimääruse p 5.1.6

Puudub vajadus muuta või täiendada Eesti õigust või praktikat.

Artikkel 19 b jah Kriminaalpoliitika põhialused jm strateegiadokumendid

OAS-i § 24 lõikesse 9 luuakse volitusnorm VV määruse kehtestamiseks, milles kajastatakse ka tegevuskava teemat.

3 Vt näiteks: Mondo maailmakool. Inimkaubanduse teemalised tunnikavad. – https://maailmakool.ee/materjalid/100108/inimkaubanduse-teemalised-tunnikavad/; Justiits- ja Digiministeerium. Projektid välisvahenditest. – https://www.justdigi.ee/ministeerium-uudised-ja- kontakt/el-ja-rahvusvaheline-koostoo/projektid-valisvahenditest#koostooprojektid; Justiits- ja Digiministeerium. Inimkaubandus. – https://www.justdigi.ee/kuritegevus-ja-selle- ennetus/inimkaubandus; Sotsiaalkindlustusamet. Sotsiaalkindlustusamet pakub gümnaasiumiõpilastele tasuta loengut „Inimkaubandus!? Kas tõesti puudutab ka mind?“ – https://sotsiaalkindlustusamet.ee/uudised/sotsiaalkindlustusamet-pakub-gumnaasiumiopilastele- tasuta-loengut-inimkaubandus-kas-toesti; Riigi Infosüsteemide Amet. Valmis said turvalise interneti juhendmaterjalid lastele ja lapsevahenditele. –https://www.ria.ee/uudised/valmis-said-turvalise- interneti-juhendmaterjalid-lastele-ja-lapsevanematele jne. 4 Vt näiteks: Justiits- ja Digiministeerium. Kriminaalpoliitika osakonna põhimäärus, p 5.1.6. – https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2025- 02/Kriminaalpoliitika%20osakonna%20p%C3%B5him%C3%A4%C3%A4rus.pdf; Inimkaubandus. Justiis- ja Digiministeeriumi veebilehekülg. – https://www.justdigi.ee/kuritegevus-ja-selle- ennetus/inimkaubandus.

Artikkel 20 ei Riigile otsest kohustust siit ei tule

Artikkel 23 lg 3

ei Riigile otsest kohustust siit ei tule

Artikkel 2 Ülevõtmine

Artikkel 3 Jõustumine

Artikkel 4 Adressaadid